Tere päevast, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Seda soovi ei ole. Lauri Laatsil oli tehniline tõrge. Lauri Laats, palun! (Lauri Laats ütleb midagi.) Neli erinevat eelnõu või arupärimist.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Siin olid tõesti mingisugused tehnilised tõrked. Aga ma soovin täna Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda mitu arupärimist ja eelnõu.

Alustame esimesest arupärimisest. Nimelt, see arupärimine on suunatud peaminister Kristen Michalile ja teemaks on noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju ja võimalikud piirangud. Eesti Keskerakond on juba varasemalt tõstatanud Riigikogus noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju ja võimalike piirangute teema, algatades Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia läbi noorte sotsiaalmeedia kasutamise mõju analüüs", mis kahjuks ei leidnud Riigikogus toetust. Eelnõu eesmärk oli hinnata sotsiaalmeedia mõju laste ja noorte vaimsele tervisele, turvalisusele ning digipädevusele ja analüüsida võimalikke meetmeid laste kaitsmiseks digikeskkonnas. Vaatamata sellele on teema jätkuvalt väga oluline ning leidnud laiapindset kajastust nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mujal maailmas on juba võetud tarvitusele ka meetmed. Lähtuvalt sellest soovime peaministrilt aru pärida ja esitada seitse küsimust. Esimene küsimus kõlab nii: "Milline on Vabariigi Valitsuse tänane seisukoht alaealiste sotsiaalmeedia kasutamise võimalike piirangute ja regulatsiooni osas Eestis?" Teine küsimus: "Kas valitsus on analüüsinud sotsiaalmeedia mõju Eesti laste ja noorte vaimsele tervisele, õpitulemustele ning sotsiaalsele toimetulekule? Kui jah, siis millised on peamised järeldused?" Nendele kahele küsimusele järgneb veel viis küsimust.

Järgmine arupärimine on suunatud haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele ning teemaks on Eesti koolisüsteemi mõju laste vaimsele tervisele ja heaolule. UNICEF‑i värske raport maalib Eesti laste olukorrast äärmiselt murettekitava pildi. Kuigi Eesti õpilased kuuluvad PISA testide põhjal Euroopa parima akadeemilise saavutusega noorte hulka, on meie laste ja noorte vaimne heaolu Euroopa Liidu kõige halvemate seas. Raportis rõhutatakse, et tugev akadeemiline surve, vähene puhkeaeg, sotsiaalmeedia mõju ja koolikiusamine vähendavad laste rahulolu eluga ning süvendavad vaimse tervise probleeme. Seda kinnitab ka see, et Eesti inimarengu aruande autorid on samuti [selle eest] hoiatanud – nende arvamus lähtub suuresti UNICEF-i värskest raportist – ehk nad on jõudnud samale järeldusele. Küsin koos heade kolleegidega haridusministrilt kuus küsimust. Esimene küsimus on: "Kas haridus- ja teadusminister analüüsib seost Eesti koolisüsteemi kõrge akadeemilise surve ja noorte vaimse tervise probleemide vahel?" Punkt 2: "Milliseid samme astutakse koolikiusamise vähendamiseks ning turvalise ja toetava koolikeskkonna parandamiseks?" Küsimused jätkuvad, kokku on kuus küsimust.

Arupärimine siseminister Igor Tarole, teemaks on laste turvalisus ja ennetatavad surmad Eestis. UNICEF-i värske raport näitab, et Eesti laste füüsilise tervise olukord on Euroopa Liidu keskmisest märkimisväärselt kehvem. Ühe olulise probleemina tuuakse esile laste õnnetusjuhtumitest tingitud suremus, mis ületab OECD ja Euroopa Liidu keskmist. Raporti kohaselt on peamised põhjused liiklusõnnetused, uppumised ja muud välised tegurid. Suurema ennetustöö ja tõhusamate ohutusmeetmetega oleks võimalik [neid juhtumeid] vähendada. Sellest lähtuvalt küsivad Eesti Keskkonna fraktsiooni liikmed lugupeetud siseministrilt viis küsimust. Esimene küsimus kõlab nii: "Milline on lastega seotud liiklusõnnetuste, uppumiste ja muude raskete õnnetuste statistika viimase viie aasta jooksul?" Küsimus nr 2: "Kas siseministeerium näeb lahendusi, kuidas parandada laste turvalisust liikluses ja avalikus ruumis?" Küsimus nr 3: "Milliseid täiendavaid turvalisust tõstvaid meetmeid saaks veel rakendada, et tõsta elanike turvalisust elamupiirkondades ja koolide läheduses?" Kokku on viis küsimust.

Jõuan Riigikogu otsuse eelnõu juurde, "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele noorte huvitegevuse toetuse suurendamiseks". Homme, neljapäeval me arutame seda olulist küsimust, kuidas parandada noorte tervist, ka vaimset tervist. Samal ajal on tegelikult valitsuse ja koalitsiooni poolt võetud vastu otsuseid, mis seda suunda just ei soosi. Lähtuvalt sellest teemegi siin ettepaneku suurendada noorte huvitegevuse toetust kohalikele omavalitsustele. See on oluline eesmärk. See kindlasti parandab nii noorte vaimset kui ka füüsilist tervist ja [selle poole] me peaksime püüdlema, sellepärast et nii UNICEF-i raport kui ka inimarengu [aruanne] näitavad selgelt, et meie lapsed on suure probleemi ees.

Ja viies [dokument], mis ma annan üle, on Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele taastada noorte koolispordi toetus" eelnõu. Ka see teema haakub suuresti homse aruteluga, kus me hakkame arutama noorte sporditegevust ja käsitlema noorte terviseprobleeme. Ka see on hästi oluline otsus, millega tegelikult võiks veel see koosseis tegeleda. See ettepanek taastada noorte koolispordi toetus – ma arvan, et suuresti saab terve saal sellest ju aru – on edasiviiv jõud. Nii et ma kutsun teid kaasa mõtlema ja kui see otsuse eelnõu tuleb siia saali, siis loomulikult ka positiivselt hääletama. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm arupärimist ja kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Kaks ettekandja täpsustust: tänase 14. päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Vabariigi valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, teeb algataja nimel ettekande välisminister Margus Tsahkna ja tänase [17.] päevakorrapunkti juures, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839 esimene lugemine, teeb komisjoni nimel ettekande keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender.

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra … Ma oletan, et on veel üks ettekandja täpsustus. Liina Kersna, palun!

Aitäh! Kultuurikomisjon tegi otsuse kümnenda päevakorrapunkti, Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta: kuna Madis Kallast ei ole, on ettekandja komisjoni esimees ehk mina.

Väga suur tänu! Ma tänan, et tulid juhatajale appi. Seda siin paberi peal veel ei ole, aga kõik muutub kiiresti.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Armsad üliõpilased ja kõik, keda Eesti kõrgharidus ja selle tulevik puudutavad! Täna jõuame lõpule ühe seaduse menetlemisega, mis on olnud pikk, põhjalik ja sisukas. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seadus ei ole lihtsalt tehniline muudatus. See on otsus selle kohta, milliseid võimalusi me anname Eesti noortele hariduse omandamiseks ja oma tuleviku kujundamiseks.

Mul on selle eelnõu üle eriliselt hea meel, sest õppelaenureform on olnud teema, millega me oleme nii kõrghariduse toetusrühmas kui ka kultuurikomisjonis aastaid tegelenud ja mille eest ma olen seisnud. Olen kohtunud üliõpilastega, kuulanud nende muresid ja näinud, kui raske on paljudel noortel ühendada täiskoormusega õpinguid ja peaaegu täiskohaga töötamist. 

Meie tudengid töötavad Euroopa keskmisest rohkem ning sageli mitte selleks, et endale luksust lubada, vaid ikka selleks, et igapäevased elamiskulud katta. Kui tudeng peab töötama õpingute kõrvalt 25 või 30 tundi nädalas, siis ei kannata selle all ainult õpingud, vaid ka tema vaimne tervis ja lõpuks kogu ühiskond. Oleme kõik huvitatud sellest, et meie tulevased arstid, õpetajad, insenerid ja teadlased saaksid pühenduda õppimisele ja omandada parima võimaliku hariduse. Just sellepärast on oluline, et õppelaen muutuks reaalseks võimaluseks oma õpinguid toetada, mitte [ei jääks] ainult teoreetiliseks õiguseks.

Nende muudatuste vajalikkust näitab ka statistika. Praegu kasutab õppelaenu aastas vaid ligikaudu 1800 üliõpilast ehk umbes 4% võimalikest laenusaajatest. Reformi eesmärk on muuta õppelaen sisuliseks võimaluseks.

Täna vastuvõetava seadusega [teeme] kolm olulist muudatust. Esiteks kaob alates 2026. aasta septembrist õppelaenu taotlemisel käendaja või kinnisvaratagatise nõue. Senise tagatise asemel hindavad pangad taotleja maksekohustusi ja maksekäitumist. See avab õppelaenu võimaluse ka neile noortele, kellel seni ei olnud võimalik sobivat käendajat leida, ja see on ka pankadele vähem koormav.

Teiseks muutuvad õppelaenu tingimused soodsamaks. Pankadega kokkuleppel langeb kommertsintress seniselt kuni 3%-lt kuni 1,5%-le, millele lisandub kuue kuu euribor. Samal ajal jääb riik tagama nii õppelaenu kui ka tasumisele kuuluvat intressi ja samuti tagab riik laenuintressi lapsepuhkuse ajal, kui õppelaenu ennast ei võetagi.

Kolmandaks pikeneb õppelaenu tagasimakse periood. Kui seni tuli laen tagasi maksta kahekordse nominaalse õppeaja jooksul ning maksimaalselt 20 aastaga, siis edaspidi on tagasimakse periood kuni neljakordne nominaalne õppeaeg ning maksimaalselt 25 aastat. See tähendab lõpetajatele väiksemaid igakuiseid makseid ja väiksemat finantskoormust [õpingutejärgse] elu alustamisel.

Eelnõu menetlemisel kuulas kultuurikomisjon väga erinevaid osapooli: üliõpilaste esindajaid, ülikoole, pankasid, ministeeriume. Mitmed ettepanekud leidsid tee eelnõusse ning seadus sai menetluse käigus paremaks. Selle eest tahan menetlejana tänada kõiki, kes sellesse töösse panustasid. Eriti tänan üliõpilasi, kultuurikomisjoni liikmeid, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Üliõpilaskondade Liitu ja Eesti Pangaliitu. 

Haridus ei ole kulu, haridus on investeering. Iga noor inimene, kellel on võimalik pühenduda rohkem õppimisele ja vähem ellujäämisele, ongi investeering Eesti tulevikku. Ma saan aru, et täna me ei lahenda kõiki tudengite probleeme. Õppelaen ei asenda vajaduspõhiseid toetusi, mis kindlasti peaksid tõusma vastavalt elukallidusele. Samuti seisab Reformierakond selle eest, et tulemusstipendiumid saaks taastatud ja premeeritaks üliõpilaste head õppimist.

Aga täna teeme olulise sammu, sest me eemaldame ühe takistuse ning anname tuhandetele noortele senisest parema võimaluse oma haridusteed kujundada. Mul on hea meel, et Riigikogu on selle sammu tegemiseks valmis olnud. Täna teemegi selle sammu koos, et kõrgharidus oleks kättesaadav mitte ainult neile, kellel on jõukas perekond või sobiv käendaja, või neile, kes on valmis meeletult töötama ja teenima endale [elamiseks] raha, vaid kõigile andekatele ja töökatele noortele, kes tahavad õppida. Palun toetada selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh teile!

Aitäh teilegi! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Täiesti kindlasti, kahtlemata on see seadusemuudatus oluline, et noortel oleks paindlikum ja parem võimalus õppelaenu võtta ja nad pere võimekusest vähem sõltuksid. Sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad. Aga loomulikult on see üks pisikene osa suuremast probleemist ja tegelikult peamisi lahendusi Eesti noortele, Eesti üliõpilastele ega ka tegelikult Eesti majanduse tulevikule see ei paku. Sellel ma peatuks, sest siin saalis, kui me räägime noorte võimalusest õppida kõrgkoolis, on Reformierakond teinud suuri sõnu, aga tegelikkus on hoopis teistsugune olnud.

Kõigepealt, kogu kontseptsioon selles lähenemises on vale. Tehakse rehkendusest ära see kõige karmim osa, see on see, et suunatakse noori õppelaenu võtma. Kui neil on vaja elamiseks raha, siis suunatakse noori õppelaenu peale, mitte ei lahendata ära seda probleemi, mis puudutab vajaduspõhiseid õppetoetuseid: need on liiga väikesed ja need on liiga väikesele osale üliõpilastest kättesaadavad. See probleem on olnud pikalt üleval, neid analüüse on olnud. Viimane kord, paar aastat tagasi, tõsteti vajaduspõhiseid õppetoetusi umbes kaks korda ja sotsiaaldemokraatidel oli valitsuskoalitsiooni moodustamisel selles küsimuses väga oluline osa. Ja ma pean ütlema, et minu ajaloos, olles olnud üliõpilasesindaja väga pikka aega oma elust, oli see üks mu peamiseid võitluseid tasuta kõrghariduse kõrval. Nii et selle teema arengut olen vähemalt mina saanud väga pikalt oma elu jooksul näha.

Nüüd probleemidest. Kuna ei taheta [sellega tegeleda] ega ole näha, hoolimata kõnedest, et oleks koalitsioonilepingus püütudki seda [käsitleda], et vajaduspõhiste õppetoetuste [murele] lahendusi leida, on probleemid tegelikkuses järgnevad. Esiteks, me suuname rohkem noori laenu võtma. See tähendab seda, et kui nad [õpingutejärgset] elu alustavad, pere hakkavad looma, siis nad on juba laenud peale saanud. Tegelikult see piirab ja ahendab nende võimalusi lastesaamiseks ja kodu soetamiseks. Me räägime väga palju siin selles saalis ja Eesti ühiskonnas probleemist, et lapsi sünnib vähem. Tegelikult me süvendame selliste otsustega seda probleemi. See on esimene mure, miks me ei ole väga rõõmsad, et ainult suunatakse noori laenu võtma.

Teine probleem puudutab Eesti majandust. Me kõik teame rahvastikumuret: elanikkonna vananemine on [kiire], noori sünnib vähem peale. Ja kui me vaatame, mida erinevad majandusteadlased Eestile soovitavad, mis see sõnum on, või kui me võtame kas või selle konkurentsivõime raporti, mis on Riigikogu majanduskomisjonile töörühma poolt tehtud, siis nad kõik ütlevad ühte asja. Nad ütlevad, et olukorras, kus tulevasi töötegijaid on vähem kui nüüd, peavad nad tänasel kujul ühiskonna ülevalpidamiseks olema oluliselt võimekamad. Oluliselt [suurem] võimekus [eeldab] seda, et noor saab keskenduda õppimisele, et tal oleks võimalikult hea haridus, et ta oleks tulevikus hea ettevõtja, et ta oleks tulevikus, ma ei tea, tubli insener, teadlane – kõik need asjad. See eeldab, et ta saab pühenduda õppimisele. Aga kui me sunnime noori laenu võtma või kui me sunnime noori tööl käima, luues tegelikult sellise keskkonna, kus nad on sunnitud seda tegema – see ei ole mitte nende valik, kas tööl käia või mitte, vaid see on sund –, siis me vähendame nende võimalust pühenduda õppimisele. See ei teeni Eesti majanduse, Eesti ühiskonna huve. See on sotsiaaldemokraatide arvates kogu selle loogika oluline nõrk külg.

Loomulikult oli tore kuulda, et tulemusstipendiumid tahab peaministrierakond taastada. Noorte jaoks on see väga suur probleem. Aga kes see ära võttis need tulemusstipendiumid? Miks nüüd rääkida uuesti sellest, et me taastame need, kui ühe käega võetakse ja tegelikult ei ole näha, et teise käega oleks [midagi] asemele pandud? Pigem läheb see sinnapoole, mida noored ei soovi.

Vaatasin, et see oli maikuu alguses, kui rahvusringhäälingu portaalis kirjutas üks Tartu Ülikooli magistrant oma arvamusloos minu arvates päris tabavalt. Ta ütles seal, et ühiskond tahab noortelt rohkem, aga annab neile vähem. Tal oli pikk kirjutis ja ta seletas seal oma loogikat. Ma arvan, et ta kirjeldas noorte tunnetust tegelikult väga hästi. Me anname neile järjest vähem, ütleme, et võtke laenu, tehke seda ja seda, kõike, saage ise hakkama, aga me eeldame, et nemad peavad majandust üleval ja nad on oluliselt võimekamad kui meie siin. Põhimõtteliselt me eeldame, et nad on oma tulevikutegemistes, töödes, kõiges selles kaks korda võimekamad, ja me asetame neile kõiksugu muud koormust, aga nad ei tunne, et ühiskond neile midagi vastu tahab pakkuda. See on tegelikkuses probleem.

Jah, eelnõu ise on hea. See on üks tükikene kogu kõrghariduse või ka majanduse suurest vaatest, aga kahjuks see jääbki ainult üheks tükikeseks. Ja kui see jääb üheks tükikeseks, siis me suuname noori tegema asju, mida me tegelikult ühiskonnana neilt ei oota. Me ei oota seda, et nad käiksid hommikust õhtuni sunni tõttu tööl – see on väga hea, kui inimesed tööl käivad, aga sundolukorras [mitte] –, et ära elada. Me ei oota seda, et nad on laenud võtnud ega saa peret luua, eks ole. Me ei oota seda, et nende panus ühiskonda oleks väike. Vastupidi, me ootame midagi muud.

Nii et kõrghariduse kättesaadavus tegelikkuses ei alga sellest eelnõust. Kõrghariduse kättesaadavuse [tagavad] ikka vajaduspõhised õppetoetused, kõrghariduse kättesaadavuse [tagab] tasuta eestikeelne kõrgharidus. Ja see on Eesti majanduse konkurentsivõime küsimus, see on Eesti tulevikuväljavaadete küsimus. Nagu ma alguses ütlesin, sotsiaaldemokraadid seda eelnõu toetavad, aga me oleme äärmiselt kriitilised, et tudengeid lükatakse lihtsalt laenu võtma ning muid Eesti ja noorte jaoks [tähtsaid] probleeme ei lahendata ega püütagi lahendada. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma teisel lugemisel juba pidasin kõnet ja siis ma rääkisin sellest, et Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu toetab. On erinevad põhjused, aga kõige olulisem neist, ma arvan, on see, et nüüd muutub üliõpilaste elu tänu sellele kindlasti natuke lihtsamaks. Aga ma kardan, et võtmesõna on just "natuke", sellepärast et kõrghariduses on meil kahjuks probleeme küll ja küll ja selle eelnõu [abil] need ei kao mitte kuskile.

Lihtsalt mõned tähelepanekud, märkused ja ettepanekud selle kohta, mis viimastel kuudel ja võib-olla isegi aastatel on silma jäänud. Esimene on, ma arvan, kõige populaarsem [teema] ja kõik me teame sellest: see on kõrghariduse krooniline alarahastus. Sellest räägivad meie kõrgkoolide rektorid juba mitmendat aastat järjest. Nad on kohtunud, ma arvan, kõikide fraktsioonidega, kindlasti on sellest räägitud erinevates komisjonides ja see on vaieldamatult kõige sagedamini nimetatud probleem.

Sisuliselt on meie kõrghariduse rahastamine jäänud 2010. aasta tasemele ehk 15 aastat, nüüd juba isegi 16 aastat on möödas, aga kahjuks ei ole näha, et see asi hakkaks kuidagi liikuma. Ministeerium on tegelikult kärpinud rahastuse kasvu nii eelmisel kui ka käesoleval aastal. Samas räägib meile Haridus- ja Teadusministeerium aastaid jätkusuutlikust rahastusmudelist, loob töörühmi, koostab erinevaid strateegiaid, aga reaalse lisarahastuse asemel on ülikoolid saanud lubaduste vähendamist ja kärpeid.

Pikaajaline rahastusmudel puudub. Ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid on aastaid nõudnud eelkõige ministeeriumilt selget rahastusplaani aastaks 2027 ja sealt edasi. Praegu ei tea kõrgkoolid sageli isegi mõne aasta perspektiivis, milliste vahenditega nad arvestada saavad. See raskendab kindlasti õppejõudude värbamist, raskendab investeeringute tegemist, raskendab uute õppekavade avamist. Mida teeb ministeerium? Ta lubas pikaajalise rahastusplaani välja töötada juba aastal 2024, aga probleem on endiselt lahendamata, kõrgkoolid ootavad jätkuvalt konkreetseid otsuseid.

Üliõpilaste toimetulek. See konkreetne eelnõu on samm õiges suunas, aga me kõik saame aru, et paljud tudengid peavad õpingute kõrvalt töötama. Ega see õppelaen, mis nüüd läheb natuke suuremaks, neid ikka ei päästa. Õppetoetuste süsteem ei kata tegelikke elamiskulusid. Isegi ministeerium oma arengudokumentides tunnistab, et on vaja parandada õppelaenu ja -toetuste süsteemi ning vähendada vajadust õpingute ajal töötada. Aga üks asi on tunnistada probleemi ja teine asi on seda lahendada. Kahjuks ei paista lahendust praegu olevat. Aga nagu ma ütlesin õigluse mõttes, see eelnõu on tegelikult samm õiges suunas.

Riiklikult olulistes valdkondades – loodus-, täppis- ja tehnikateadustes ning IT-s – ei ole lõpetajate arv piisav. Meil on suurem nõudlus ja ministeeriumi enda programmides märgitakse, et nende valdkondade lõpetajate osakaal on mitmel aastal järjest langenud. Kas on tehtud midagi selleks, et seda tõsta? Riik räägib innovatsioonist, riik räägib tehisintellektist ja majanduse konkurentsivõimest, aga samal ajal ei suudeta luua piisavaid stiimuleid ega [tagada] rahastust, et rohkem noori just nendele erialadele tuua.

Ligipääs kõrgharidusele. Rektorid, keda ma täna juba mainisin, hoiatavad, et lähiaastatel jõuab ülikooli tavapärasest suurem põlvkond, kuid rahapuuduse tõttu võib [olla vaja] vastuvõtukohtade arvu hoopis piirata. See tähendab, et osa noori võib jääda Eestis õppimisvõimaluseta või valida välismaa ülikooli. Demograafilised prognoosid ei ole tekkinud eile. Kui riik on teadnud juba aastaid ette, et ülikooliealiste arv kasvab, siis peaksid ka vastavad rahastamisotsused olema tehtud aastaid ette. Aga mida ei ole? Ei ole neid otsuseid.

Ma palun paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaks. 

Liigne projektipõhisus ja bürokraatia. Paljud kõrgkoolid ja ka teaduste akadeemia on leidnud, et praegune süsteem on killustatud ning sõltub liiga palju erinevatest projektidest ja eraldi meetmetest. See suurendab kindlasti halduskoormust ja vähendab ülikoolide võimet teha pikaajalisi otsuseid. Ministeerium jällegi tunnistab probleemi, räägib plokkrahastusest, aga ei ole süsteemset reformi ellu viinud.

Sellised need suurimad probleemid on. Neid on kindlasti veel rohkem, aga esiteks, aeg on piiratud, ja teiseks, me jäämegi siin rääkima sellest, mis on valesti. Tahaks ikkagi lõpetada positiivsel noodil, et konkreetne eelnõu, mida me praegu hakkame hääletama, on õige samm õiges suunas. Aga neid samme peaks olema meie haridussüsteemis ja eelkõige kõrgharidussüsteemis kindlasti rohkem. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 767 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me hääletame.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 767. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 767 on seadusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 859 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Eelnõu 859 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 886 lõpphääletus. Ja taas kord, kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 886. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 886 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu 867 esimene lugemine. Tuletan kolleegidele kohe meelde, et selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, kaks kuud tagasi esitas Isamaa fraktsioon Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu.

Eelnõu esitamise eellugu on meile kõigile teada. Algas see eelmisel sügisel. Eellugu ise – kogu hariduse rahastamise problemaatika – on muidugi palju pikem, aga eelmisel sügisel sai Gustav Adolfi Gümnaasium ühe lapsevanema kaebuse peale Haridus- ja Teadusministeeriumilt ettekirjutuse, et liikumistundide tegemiseks ja muuks õppetegevuseks lapsevanematelt raha kogumine pole lubatud mitte mingilgi moel. Kool saatis lapsevanematele kohe kirja: "Seetõttu lõpetame viivitamatult kõik õppekava rikastavad tegevused vanematelt kogutud raha eest."

Sellest algas üldisem pahameel ja tegelikult ka väga selge üldistus. Pange tähele: alguses oli juttu ujumistundidest ja suuskade laenutamisest või suuskade kasutamisest, aga see laienes kohe paanikahoona kõigile õppekäikudele. Nii et tegemist oli kommunikatsiooniga, mille puhul lisasid kohe [õli] tulle nii Tallinna Haridusamet kui ka Haridus- ja Teadusministeerium. Haridus- ja Teadusministeerium selgitas oma senist juhendit, mille alusel õppekäikude läbiviimine käib. Aga veebruarikuine juhend või juhendi uuendatud variant võeti ajakirjanduses kokku koond[pealkirjaga] "Haridusministeerium karmistas reegleid".

Koolidele tundus riigi suhtlemine üldiselt väga kärkiva iseloomuga. Ehmatus oli suur ja suur osa pedagoogidest ei julgenud enam otsuseid vastu võtta. Koolide juhtkonnad [tühistasid] seni broneeritud õppekäigud. Nii et see kulutulena levinud möödarääkimine, mille oleks saanud esimeste kuudega tegelikult ära lahendada, arenes edasi, süvenes veelgi. Kui ka haridus- ja teadusminister [aina] kindlamas kõneviisis kogu aeg rõhutas ja ministeeriumist tulnud käsulauad kogu aeg rõhutasid ainult ühte poolt, et vanematelt raha ei tohi võtta, siis lahenduste pakkumiseks ei olnud enam koolidel nii palju initsiatiivi ja igaks juhuks jäeti ära väga palju õppekäike, broneeringuid tühistati. Asi hakkas puudutama ka kultuuriasutusi, sest osast neist tuli teateid, et enamus koolide õppekäike ja broneeringuid on tühistatud. Muuseumid on väitnud, et keskmiselt vähemalt kolmandiku võrra on nende tellimuste [arv] langenud.

Lapsed jäävad seega täiendava rikastava ja maailmapilti laiendava võimaluseta vaimselt vaesemaks ja kultuuriasutustel jääb eelarvesse planeeritud raha tellimuste [eest] saamata. See on neile ka eelarve komplekteerimisel tegelikult oluline, nad on seda konkreetselt tuluna eelarves juba arvestanud ja ministeerium on sellega arvestanud neile toetusi määrates.

6. aprilli suur avaldus, kuhu mäletatavasti kirjutas alla 400 pedagoogi ning koolide ja kultuuriasutustega lähemalt seotud isikut, tõi läbimurde, ka Haridus- ja Teadusministeeriumi suhtumisse. Juba samal õhtul lepiti selle suure avalduse tegijate esindajatega kokku ja järgmisel hommikul toimus kohtumine haridus- ja teadusministriga. Kohe sellel päeval tuli teade, et lahendus kindlasti leitakse ja juhendit täpsustatakse. Juhendi täiendav lahtikirjutus formaadis "Korduma kippuvad küsimused" [andis] vastuse, kuidas seda raha saab kasutada ja mis tingimustel seda koguda, aga ei laiendanud kuidagi seadusandlikku, määrusandlikku baasi. Põhimõtteliselt oleks see pidanud võtma koolidelt kahtlusi ära, andma kindlust, et on sellised ja sellised [variandid], näiteks klassiraha kogumine on võimalik, ja [sõnumi, et] käige ikkagi kultuuriasutustes, ärge peljake. Aga loomulikult ei tohiks keegi, kui asi on õppekavaga seotud, jääda raha puudumise korral õppekäigust kõrvale.

Praegu on seis järgmine. Paar nädalat tagasi kinnitasid Kultuuriministeeriumi esindajad, kaasa arvatud kultuuriminister, kultuurikomisjonis, et nemad ei ole näinud uut, sellel kevadel tulevat juhendi ümberkirjutust, mis looks koolidele selguse, kuidas õppekäikude ja üleüldse muu rikastava tegevuse rahastamist korraldada. Nemad ei ole seda näinud, nad ei tea sellest midagi. Kultuuriministeerium oli küll väga selgelt häiritud, et see on toonud kultuuriasutustele rahalist miinust, aga ka moraalset kahju, sest milleks me oleme lõpuks siis suuri kultuuriasutusi üleüldse rahastanud, neid ehitanud, planeerinud? 

Mäletate, natuke üle kümne aasta tagasi hakkas see liikumine, et [tuua] kõigisse suurematesse kultuuriasutustesse oma pedagoogid, niisugused muuseumihariduse üksused ja programmid, [mitte] ainult ekskursioonid, vaid üleüldse laiemad programmid, mis võivad kesta kuni ühe koolipäeva ulatuses. Seda kõike on tehtud, planeeritud, sinna on maetud raha. Selle kommunikatiivse segaduse tekitamisega on see kõik pandud tegelikult küsimärgi alla ja ka ühe põlvkonna võimalus saada üldse tuttavaks sellega, mida pakub teater.

Me teame, et väga suur osa perekondi siiski paraku ise ei jõua lastega teatrisse, ka lasteetendusi vaatama. See ei ole koolide süü, see ei ole kultuuriasutuste süü, aga koolid ja kultuuriasutused on seda lünka seni täitnud. Samamoodi puudutab see muuseume. Muuseumiga tehakse väga tihti tutvust ainult koolide vahendusel, muidu on perekondades päris suur protsent [lapsi], kes pole lapseeas kunagi muuseumisse jõudnud.

Nii et tegemist on tegelikult ka ebavõrdsust vähendava riikliku meetmega, kui võimaldatakse koolide vahendusel õppekäike muuseumidesse ja teatritesse ning kontserdikülastusi. See ei puuduta ainult riiklikke ja omavalitsusasutusi, see puudutab ka eraorganisatsioonide korraldatud kontserte ja eramuuseume, kõiki niisuguseid asju. See perekond, kellel on suuremad finantsilised võimalused ja kultuurihuvi, jõuab lapsega igal juhul muuseumisse ja teatrisse. Aga selle perekonna eest, kellel seda võimalust ei ole, on tegelikult seni [seda rolli] täitnud kool. On ka mingi osa vanemaid, kes on valmis raha maksma, kuna nad ise kas on tööl, on kiire või mentaliteet on selline, et nad ütlevad, et see on kooli ülesanne, ja lapsed nendega koos nendesse ettevõtmistesse ei satu. Nii et need, kes käivad, käivad igal juhul. Aga kui need, kes koolide kaudu käisid, nüüd enam ei käi, siis on üks kontingent või hulk õpilasi, kes jäävad kultuurielamustest täiesti kõrvale. See tähendab ebavõrdsuse suurenemist.

See segadus, mida meie otsuse [eelnõu] pealkirjas [mainitud] on, jätkub, aga mitte täpselt sellisel moel. Tõepoolest, koolid on ka öelnud, et praegune Haridus- ja Teadusministeeriumi uuendatud juhis on neile piisav ja nad tahavad nüüd tegevusrahu. Sellel kevadel jäid [ekskursioonid] ära, aga järgmisel aastal saaks uuesti hakata õppekäike planeerima. Andku regulatiivselt rahu, ärgu tekitatagu täiendavaid pingeid.

Aga segadus jätkub ikkagi veel valitsuse tegevusalas. Meie pöördumine ongi Vabariigi Valitsusele, et lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus. See tähendab seda, et ministeeriumid leppigu omavahel kokku, milline on emma-kumma, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi roll selliste kultuurielamuste pakkumisel. Siin on meie hinnangul hall tsoon.

Teiseks, rahastamine. Kui haridusminister ütleb, et õppekäikude rahastamise tugi riigi poolt sõltub Kultuuriministeeriumist – ja nii ta praegu ütleb –, siis Kultuuriranits on tegelikult kujundatud mõned aastad tagasi sellisena, et see rahastab kultuurielamuse saamist laiemalt kui ainult õppekavaga seotult. Selle ülesanne ei ole rahastada õppekavaga seotud tegevusi ja see teeb seda [ainult] põhikooliõpilaste jaoks, mitte gümnaasiumiõpilaste jaoks. Gümnaasiumiõpilastele suunas Kultuuriministeerium just riiklike kultuuriasutuste kaudu – see on ju ainult pool rehkendust – sellel aastal täiendava raha, et ka gümnaasiumiõpilased saaks [õppekäikudel] käia. Aga see on nii-öelda juhuslik meede, see on ühekordne toetus. Nii et püsivat lahendust, riiklikku toetust gümnaasiumiõpilastele õppekäikude ja kultuurilise elamuse saamise jaoks ei ole. Ja [ei ole] rahalist lahendust, kuidas Kultuuriministeerium peaks oma sisemistest reservidest selle raha leidma, ega seda, et valitsus oleks juba otsustanud, milline raha juurde tuleb. Ja see [summa], mida oleks vaja, ei ole arvestuslikult üldse väike. Seda selgust ju ka ei ole.

Järelikult on valitsusel, mille üle mõelda, et see asi ära lahendada, et meie õpilased saaksid jätkuvalt rikastavaid kultuurielamusi, mis on haridusliku sisuga, kus on oma õpetuseiva ja mis laiendavad maailmapilti. Ja koolidel on ikkagi pisut pelg, et kuigi justkui lubatakse vabatahtlikke annetusi, võib mingil hetkel saabuda ikkagi riiklik järelevalve, ajada näpuga järge ja teha ettekirjutusi. See teatav pelg on nüüd, kui Haridus- ja Teadusministeerium on ridamisi kõiksugu uute reformidega välja tulnud, kehastab formalistlikku vaadet mitmetele asjadele, jagab viimasel hetkel korraldusi ja siis tõttab nende täitmist kohe kontrollima. Nii et see asi ei ole ka koolide jaoks lõplikult lahendatud selles mõttes, et nad paluvad rahu.

Seetõttu taotlen, et Riigikogu toetaks meie ettevalmistatud otsuse eelnõu ja Vabariigi Valitsus saaks meilt ühemõttelise ülesande tekkinud olukord lahendada. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! HTM-i seisukoht on praegu siis, et neid külastusi, mis on seotud õppetegevusega, ei tohi vanemad rahaliselt toetada. See on – üllatus-üllatus võib-olla meile kõigile – olnud tegelikult ka seaduses ammu kirjas, ehkki on toimetatud teistmoodi. Aga nende [õppekäikude] jaoks, mis on nii-öelda haridust toetavad, kuid ei ole seotud konkreetse õppekavaga, võivad vanemad teatud tingimustel vabatahtlikult klassile toetust koguda. Minu arvamuse kohaselt on kõik noortele suunatud kultuuriprojektid nende haridust ja haritust toetavad. Mis on sinu arvamus? Ja kas siin on vaja niisugust veelahet, tõmmata kriipsu, et selle segadusega edasi minna?

Aitäh küsimuse eest! Väga õige küsimus. Tegelikult on ju õppekavas sätestatud pädevused, mis õppekava raames õpilastele peaks andma või mis neil peaksid tekkima, palju laiemad ja üldisemad. Ja loomulikult kõik see on rikastav tegevus, ükskõik mis on etenduse pealkiri. Kui etenduse pealkiri on "Tõde ja õigus I" või Vargamäe on seal sees, siis on õppekavaga seotud, aga kui on kaudselt seotud, siis on õppekavaväline. Seda vahet on tegelikult ju väga raske teha. Seda enam, et vahet saab teha niimoodi, et kui käiakse kuskil ja pärast õpetaja ei küsi ega pane hindeid selle eest, mis meelde on jäänud, siis võib-olla on õppekavaväline, aga kui ta teeb pärast tunnikontrolli või küsib, mis teile sealt meelde jäi ja milliseid tegelasi mäletate, siis on justkui õppekavaga seotud. See on jah võib-olla ikkagi tühja hinge täitmine petliku rõõmuga, et selle vahe saab teha. Tegelikult ei ole seda võimalik teha. Minu hinnangul on palju lihtsam vahet teha tõesti sporditarvete ja ujumistundide puhul. Seal on konkreetne kokkulepe, teadmine, kas need on vanema poolt kaasa antud või kooli poolt. Aga siin [on küsimus], mil määral miski rikastab. [Näiteks, kui] Eesti Rahva Muuseumis käiakse Eesti ajalugu ja kultuuri käsitleval näitusel, aga muu hulgas käiakse ka soome-ugri rahvaid käsitleval näitusel, mis otseselt ei ole selle klassi õppekavas kirjas, kuidas me siis [teeme]? Ühe puhul võib vanematelt raha võtta, teise puhul ei või.

Ma arvan, et see vahetegemine on väga tinglik ja see ajabki tegelikult koole kõige suuremasse segadusse. Nii et ma arvan, et [oluline on] see, et keegi ei jää maha. Kool peab saama seda lahendada, isegi kui vanemad ei maksa, see laps tuleb kuidagi kaasa võtta, et tal ei jääks [õppekäigul] käimata. Olgu siis see pool nii, et kool lahendagu neid asju ise, nagu ta on seni lahendanud. Ma mõtlen nüüd neid kultuurikäike, mitte otseselt spordivahendeid. Teine osa: riiklik toetus, Kultuuriranits peaks olema kuni gümnaasiumi lõpuni ja peaks olema ikkagi väga selge kokkulepe, kui palju see puudutab Haridus- ja Teadusministeeriumi, kui palju Kultuuriministeeriumi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu poole on pöördunud mitu üksikvanemat. Nende peres kasvavad lapsed on erinevas vanuses ja seega ka nende huvid on väga erinevad. Ei ole [teisi] lapsi kuhugi jätta, kui lähed ühe lapsega kuskile välja, ja nii edasi. Nad on ülimalt tänulikud õpetajatele, kes võtavad loomulikult ette õppekäike, aga ka kooliväliseid üritusi, et lapsed saaksid ikkagi millestki osa.

Nüüd, kas sinu meelest on piisav see 11 eurot Kultuuriranitsa toetust õpilase kohta aastas, olgugi et ainult põhikooli lõpuni? Huvihariduse rahastust vähendati poole võrra, täna on see kuskil 9–10 miljonit, oli üle 15 miljoni. Aga [vasta] õpetaja ja ajaloolasena, kui palju jääb lastel üldistest teadmistest saamata, kui neil jäävad muuseumikülastused ära.

Aitäh! Ei, see ei ole kindlasti piisav. On arvestatud, et 53 eurot õpilase kohta aastas oleks õige, aga see on põhikooli ulatuses, mitte gümnaasiumis. Aga ma arvan, et ega seegi [muret] ei lahenda. Õpilased käivad eri tasemel erinevaid asju vaatamas ja need on erineva maksumusega. Lisaks on õpilastel, kes elavad Tallinnas ja Tartus, kus on riiklikud muuseumid, riigi osalusega teatrid käe-jala juures, aga neil, kes tulevad Missost, Hiiumaalt või Ida-Virust, ükskõik [kust kaugemalt], on veel sõiduraha seal juures. Nii et ma arvan, et see numbri väljendus poleks praegu võib-olla üldse kõige täpsem selle probleemi kirjeldamisel.

Kultuuriranits on selleks mõeldud ja see peab kahtlemata suurenema, aga omavalitsuste osa peab seal juures olema ja minu hinnangul peab ka vanemate osa siiski säilima. Sest nagu ma ütlesin, osalt teeb kool ju ikkagi perekonna tööd, on see vahendaja, kes otsib üles kvaliteetse etenduse, kontserdi, filmiprogrammi, muuseumi. Ja vanemad võivad kindlad olla, et sealt tuleb ka hariduslik sisu, seal on giidid ja kõik juures. Nii et vanematelt võib raha kindlasti võtta. See, et keegi ei jääks [õppekäigust] maha vaesuse pärast, tuleb [tagada]. Seda teevad klassid ja koolid erinevalt, andke neile see võimalus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Me komisjonis ka arutasime selle segaduse puhul, kust see on tulnud. Ma küsin, kas sina äkki näed ka – mina vähemalt näen – ühe selle segaduse põhjusena sellist teatud hirmuõhkkonda, milles meie koolid ja koolipered praeguse haridus- ja teadusministri ja selle tõttu ka ministeeriumi tegevuse pärast juba mitu aastat elavad. Kõik need reformid ja kõik need koolide enda initsiatiivide üle järelevalve algatamised, trahvimised … Ma mäletan, et oli kool, kes jagas õpilased klassidesse õpivõimekuse järgi, ja selle suhtes algatati järelevalve. Koolide autonoomiat piiratakse. Ehk selle teatava hirmuõhkkonna pärast tekkiski see ülereageerimine ja segadus, mille tõttu lapsed kannatasid?

Ma arvan, et isikustada pole siin õige. Me ei lahenda mitte ministri isiku probleemi kummagi, kultuuriministri ega haridus- ja teadusministri puhul, vaid meil on mõtet otsida pikaajalist lahendust. Valitsuse vahetus tuleb kevadel, aga tegelikult see süsteem lonkab, kui me ei [paranda] süsteemset koostööd Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel ning ka seda riiklikku rahastamispoliitikat.

Aga loomulikult, nii nagu ma oma ettekande lõpuosas ka ütlesin, mitmete reformide [tegemine], erinevate käsulaudade üheaegne esitamine, pingestatud õhkkond ja see, et viimasel hetkel võivad tulla korraldused ja need on kohati kärkivas toonis, see kahtlemata lisab närvilisust ja on osa sellest kommunikatiivsest segadusest, mis on üldse tekkinud praegu koolide ja valitsuse suhetes. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul endal natuke ka haridusvaldkonna inimestega suheldes tekib tunne, et toimumas on lihtsalt korraga liiga palju. Paljuski [tehakse] isegi õigeid asju. Võtame alustuseks ülemineku eestikeelsele haridusele. Koolikohustuse pikendamine, ma arvan, on ka printsiibis on õige suund. Kutsehariduse reform. Koolipäeva alguse aja muutmise üle võib vaielda, [selleks] on argumendid, aga kindlasti peab arvestama ka kohapealset korraldust. Aga nüüd on tõesti see segadus koolide õppekäikude korralduse rahastuse teemal olnud paljude jaoks mõnes mõttes viimane piisk karikasse. Olukorras, kus on tõesti niigi palju [muutusi] käimas, hakatakse nüüd või õigemini hakati ümber korraldama sihukesi pikaaegseid traditsioone ja tavasid, tekitades veel täiendavat pinget, ja võib-olla mitte ainult koolides, vaid ka kodudes. 

Aga sina, kes sa oled pikaaegne haridus- ja teadusminister ja ka kultuuriminister olnud, enne ütlesid, et sinu poolest võiks kaks ministrit selles lahenduses kokku leppida. Aga mis oleks sinu hinnangul parim lahendus praeguses olukorras, et lapsed saaksid õppekäikudele, et kultuuriasutused saaksid külastusi ja oleks ka selgus, kes siis selle eest maksab?

Aitäh! Minu hinnangul peab Haridus- ja Teadusministeeriumil õppekäikude rahastamisel roll olema. Kultuuriministeeriumi roll saab olla, ütleme siis, nende asutuste kaudu, mis on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Kõik ei ole ju tegelikult üldse seal. Ja paljuski on ka eraõiguslik pool kultuurist justkui Kultuuriranitsaga kaetud – eraõiguslikud asutused, kontserdikorraldajad. Aga Kultuuriministeeriumi viimane toetus läks ainult riigi osalusega asutustele.

Tegelikult peaks õppekava täitmiseks oluline raha tulema Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu. Kultuuri laiemat pakkumist ja kultuuriasutuste rolli, haridusprogramme peaks toetama Kultuuriministeerium. Minu hinnangul on võimalik siin kokku leppida, kui ministrid ja ministeeriumid teevad omavahel haritud inimeste [kombel] kultuurset koostööd. Juba teine küsimus tegelikult ühte teemasse, nii nagu ka Helle-Moonika küsis.

Jah, minu hinnangul on küll olulisi asju. Sa nimetasid suuri reforme, millest osa on äärmiselt vajalikud, meelega mõista, millega tuleb tegeleda ja mis [moodustavad] ka suure osa haridusministeeriumi päevatööst. Nendega tuleb edasi minna, loomulikult. Aga on ka igasuguseid väiksemaid sähvatusi, nii suurte raames kui ka eraldiseisvaid, millest siin mõnda nimetati ja mida tehes tekitatakse lisabürokraatiat. Ja ei mõelda sellele, et kui ametniku töö ongi võib-olla kindlustada mingeid reforme, neid välja pakkuda ja otsida rahastust – see on tema päevatöö –, siis koolidel ja kultuuriasutustel on oma põhitegevus. Nemad peavad igapäevaselt kindlustama õppetöö, oma põhitegevuse, ja selle muu säbruga, igasuguste huvitavate mõtetega, korraldustega, määruste täitmisega, mis ei ole eluliselt vajalik, nad tegelevad öötundidel [ja see tekitab] lisapinge. Neil ei ole ka ametikohti täiendavalt. See ongi pinge. Nii et jah, liiga palju asju, liiga palju plähmerdamist on sattunud ühele ajale. See on ka praegu selles õppekäikude küsimuses pinget veelgi lisanud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ütleb ju kõnekäänd, et iga kala hakkab mädanema peast. Aga ma ei suuda aru saada, miks sellest väljakujunenud traditsioonist suudeti lahenduse asemel tekitada selline sasipundar ja segadus.

Aga selle küsimusega [võib] edasi minna. Ma ei tea, kas sa oma ministriajast seda mäletad, tõenäoliselt [küll]. Kui me seda vanema panuse konteksti arutame, siis võib ju jõuda ka järeldusele, et kuna riiklikus õppekavas on liikumisõpetus – me räägime, et lapsed võiks järjest rohkem liikuda ja nii edasi –, siis kas tossude ja dresside ostmiseks ei võiks ka üldist maksumaksja raha [kasutada]? Kas vanemalt saab nõuda, et ta liikumistunniks [need ostaks]? Kuigi nüüd saab osa pargis jalutamas käia. Aga oluline on see, et noored liiguks. Ja sellest me siin räägimegi, et ei jõutaks päris absurdi, kuhu on üsna lihtne jõuda.

Aitäh! No mõistlikkus on isegi juriidiline termin mitmetes seadustes ja kahtlemata peab neid asju mõistusega ja mõistlikult lahendama. Minu hinnangul tekkis selles konkreetses viimases palangus probleem kõigepealt sellest laiendamisest. Tegeleti ju ainult sporditundidega, aga kool ehmatas Haridus- ja Teadusministeeriumi ettekirjutusest nii ära, et laiendas seda teemat, nii et nad ei tee enam midagi. Ja ka haridusministeerium [tõmbas] selle teema väga laiali ja hakkas rääkima ka õppekäikudest. See pani õppekäigud seisma. Nii et kõik sattus ühte patta ja see oli viga. Tegelikult oleks pidanud lahendama [neid probleeme] ühekaupa ja jätma selle asja sporditundide piiresse, rääkima sellest.

Jah, minu ministriks olemise ajal oli tegelikult samu teemasid. Me teame, et mitmes koolis on olnud probleeme, et juba esimese klassi lapsevanemate koosolekul hakkab kool küsima natukene raha, siis võetakse töövihikute raha ja nii edasi. Ega see vaidlus on kogu aeg olnud. Kuskil minnakse üle piiri, kuskil tõmmatakse tagasi. Ja neid asju tuleb lahendada üks ühele koolides, mitte tekitada ülevabariigiline [segadus]. Üle vabariigi on vaja mõistlikkust ja mõistlikkuse piir ongi võib-olla eri kohtades erinev, omavalitsusteski erinev. Nii nagu on koolitoiduga, mõned teevad oma õpilastele rahulikult, mõned ootavad ainult riigi raha. Ja see oleneb ju ka sellest, kas on vaja sõiduraha juurde maksta või mitte. Täiesti erinev olukord on, ma ei tea, VHK-s ja Misso koolis: kuidas sa lähed kusagile või mida sa otsustad, mis [laadi] üritusele, mis teatrisse sa lähed. See tulekski lahendada individuaalselt mõistlikkuse vormis. Kahtlemata tuleb ka piir panna vanematelt raha küsimisele, aga jällegi, mõistlikkus on see põhiline argument.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ärge pange pahaks, aga ma pean tunnistama, et minule jätab selle eelnõu ja seletuskirja lugemine natukene sellise mulje, nagu oleks selle koostamisel oldud veidike intellektuaalselt laisk. Selles mõttes, et mina tahaksin näha, et kas eelnõus endas või seletuskirjas oleks ka sisuliselt tehtud mingisugune ettepanek, kuidas segadust lahendada. Kui me parlamendis menetleme mingisugust eelnõu, mille sisu on see, et teha ettepanek kiiremas korras lahendada tekkinud segadus, siis see tundub natukene liiga vähe selleks, et üleüldse mingit menetlust algatada. Võiks ju olla tehtud vähemalt mingisugused kolm ettepanekut: meie ettepanek on lahenduse osana kaaluda näiteks varianti A, varianti B või varianti C. Veelgi kohasem oleks võib-olla esitada seaduse muutmise eelnõu, et seaduse tasandil ära lahendada, kuidas neid küsimusi peaks reguleerima. Aga isegi kui me sinnani ei läheks, siis minu meelest võiks see [eelnõu] sisaldada konkreetseid ettepanekuid. Kuidas te sellele küsimusele, kommentaarile või märkusele vastaksite?

Kommentaar on muidugi õige, aga parlamentaarne praktika [on selline]. Me mõni aasta tagasi võtsime Isamaa algatusel vastu otsuse eelnõu, et valitsus parandaks poliitilist kultuuri. See võeti vastu, Riigikogus hääletati poolt. Ilmselt neile punktidele A, B ja C, kuidas seda teha, on erinevad hinnangud. Neid seal tõesti juures ei olnud ja näete, mis [seis] poliitilise kultuuriga on: ei ole paranenud. 

Jah, see märkus on õige, samas on see eelnõu kaks kuud tagasi esitatud. Nagu ma ütlesin ja kiitsin, vahepeal on üks samm astutud õiges suunas. Aga praegu ma tõin välja kaks konkreetset asja: kuidas mudeldada koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi [ning Kultuuriministeeriumi] vahel ja kuidas Kultuuriranitsat ümber teha või ümber kujundada. Need ma tõin praegu diskussiooni käigus välja, aga eks lahendusi on erinevaid. Nagu ma ütlesin, kuna ühes pajas on nii uisud ja suusad kui ka töövihikud mõnes mõttes, fakultatiivsetes ainetes näiteks, ja samuti õppekäigud, siis see on valitsuse ülesanne. See konkreetne temaatika tuleb lahendada väga paljudes detailides. Ja kuna kommunikatsioon oli siin põhiviga, siis antud juhul on see ikkagi ka valitsuse kätes.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Neid ümberkorraldusi, mis haridusministeeriumi algatatuna praegu toimuvad, on ju rohkem, kui Tanel Kiik jõudis ette lugeda, olgu see õpetajate karjäärisüsteemile üleminek või mitmed teised veel lisaks loetletutele.

Aga minu küsimus on, et kui me räägime Kultuuriranitsast kuni gümnaasiumi lõpuni, siis mis täiendavat summat riigile me [silmas peame]. Ja nüüd see diferentseeritud lähenemine, sest omavalitsustes on ju erinev olukord. Tõepoolest, enamus muuseume, teatreid, kultuuriüritusi ja -asutusi asub ju paaris-kolmes suuremas linnas. Kas see Kultuuriranitsa jaotusmudel peaks siis olema midagi analoogset huvihariduse [rahastamise] mudeliga või kuidas teie näete või meie näeme seda lahendust?

Jah, ma arvan, et mingi toetusfondi või tagamaalisuse koefitsiendi printsiip peaks siin olema, sellepärast et kaugus ja õppekäikude pikkus on väga oluline kuluallikas. Aga jällegi, see on väga individuaalne. Mõnel pool on koolil bussifirmaga leping olemas, suhteliselt odav, mõnel pool võetakse igaks reisiks eraldi [pakkumine]. Siin mängivad ka omavalitsuste taibukus ja kõik niisugused asjad [rolli]. Tükihind võib sõltuda väga paljudest komponentidest.

Meil oli komisjonis juttu 5 miljoni lisamisest. Mina täpselt ei oska praegu öelda, milline see summa on, kui ka näiteks kutsekoolide õpilased sisse [arvata]. Ma ei oska praegu seda öelda. Aga selge on see, et kui lahendada kogu seda problemaatikat Kultuuriranitsa kaudu, et tõsta olemuslikult tükihinda iga õpilase eest, pluss lisada sinna gümnaasium, siis me ei räägi 1–2 miljonist, vaid pigem 5–7 miljonist. Ja jällegi, tagamaalisuse koefitsient või kaugemate sõitude kinnimaksmine jääb suures osas paraku ikkagi niikuinii omavalitsuse ja vanemate peale. Erinevad toetuse taotlemise vormid on erinevatel omavalitsustel olemas. Nii et jah, riigi raha eest lõplikku ja täielikku õiglust ei ole kahtlemata ja selle tõttu tuleb ikkagi ka lapsevanematele oma osa maksmise võimalus jätta.

Kadri Tali, palun!

Suur aitäh! Teie ettepaneku ehk eelnõu pealkiri [ütleb], et anda Vabariigi Valitsuse ülesanne lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus. Saan ma õigesti aru? Aga mulle tundub kultuurikomisjoni liikmena ja üldiselt Eesti noortele õppekäikude korraldajana ning 27 000 Eesti noore muusika juurde toomise südameasjaks võtnuna, et te ainult segate või tekitate segadust juurde. Olles olnud ka seal kultuurikomisjoni istungitel, kus ma väga emotsionaalseks muutusin, ei näinud ma selles arutelus Kultuuriministeeriumi esindajat, keda teie väitsite seal olevat olnud. Oma sõnavõtus ütlesite, et Kultuuriministeerium tundis muret selle pärast, et õppekäigud on [tühistatud]. Aga seal olid ju koolijuhtide ühendus ja muuseumide liit, haridusministeeriumi esindaja ei olnud kohale jõudnud. Ja viimasel kohtumisel ju haridusministeeriumi [esindaja] selge sõnaga väitis, et tegelikult oli segaduse võimendaja hoopiski Tallinna Haridusamet.

Aitäh!

Kuidas siis tegelikult oli? Kas te äkki praegusel hetkel mitte ei sega mitmeid asju, ei tekita segadust juurde?

Tegelikult oli nii, et te enda tutvustuses jätsite ütlemata, et teil on see tunne, et meil ei ole asi hästi välja tulnud, ka koalitsiooni liikmena.

Aga kui meelde tuletada seda istungit, siis seal oli kaks eraldi punkti. Üks, mida te õigusega nimetasite ja kus te emotsionaalseks muutusite, oli Kultuuriministeeriumi aruande [arutelu], kus tuli see kultuuriasutuste külastamise ja õppekäikude teema väga selgelt üles ja kus Kultuuriministeeriumi inimesed ütlesid, et neil ei ole haridusministeeriumiga piisavalt koostööd. Sellele ma siin [viitasin]. Sama päeva istungi teine punkt oli seotud selle konkreetse eelnõuga. Seal ei olnud jah Kultuuriministeeriumi esindajat, mis ka näitab, et me ei saanud neid ühe laua taga kuulata. Aga tõepoolest, Kultuuriministeeriumi [esindaja] väide, et haridusministeeriumi tegevus on neile kohati arusaamatu, oli täpselt samast päevast, lihtsalt eelmisest päevakorrapunktist, ja me mõlemad olime nende punktide [arutelul].

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleeg Tõnis Lukas! Ma olen sinuga nõus, et see on olnud üks väga suur kommunikatsiooniprobleem, [mis on] tekitanud suurt segadust nii koolides kui ka kõigis nendes asutustes, kes tahtsid hea meelega koole vastu võtta. Aga nüüd on juhendmaterjal olemas ja ma ütlesin ka komisjonis, et ma kardan väga, et kui me seda nüüd uuesti siin arutame, siis inimesed ei saa aru, et tegelikult on ju probleemi lahenduse poole nagu sammutud. Minu küsimus on, et kui sa seda juhendit praegu vaatad, kas see tegelikult rahuldab. Kas see võib selle rahu tuua, et koolid saavad edasi tegutseda ja muuseumid saavad vastused, või on midagi kriitilist sul öelda ka selle juhendmaterjali kohta? Ja äkki sa rahvale ütleksid, kust seda leida saab, et inimesed, kes meid kuulavad, oskaksid selle ka ise üles leida?

Mina lugesin seda Õpetajate Lehest, aga ma olen täiesti kindel, et see on Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehekülje peal. Seal on lisaks juhendile lahtikirjutus, kuidas olukordi lahendada. Minu meelest on see selles tähenduses piisav ja seda ma ka oma ettekandes rääkisin. Minu jaoks on segadus endine rahastamise koha pealt. Sest kui meile öeldakse, et Kultuuriranitsa mahtu peab Kultuuriministeerium [suurendama], ja me ei tea, kas ta teeb seda, ning kui Kultuuriministeerium ja haridusministeerium räägivad ikkagi erinevat juttu, siis on valitsusel selle segaduse lahendamiseks võimalused kahtlemata olemas.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Selle päevakorrapunkti juures saab esitada kummalegi ettekandjale ühe küsimuse, kokku kaks, aga kummalegi ettekandjale ühe.

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Helle-Moonika Helme, kes tutvustab juhtivkomisjoni arutelu põhiseisukohti ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Hea ettekandja! Ma toon teieni kultuurikomisjonis toimunud arutelu, mis toimus meil teisipäeval, 19. mail 2026. Seda koosolekut juhatas Tõnis Lukas ja sellest võtsid osa komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Puudusid Liina Kersna, Signe Kivi ja Madis Kallas. Me arutasime seda teemat nii, nagu ka siin jutuks oli, et see oli kultuurikomisjoni istungi kolmas punkt. Selle punkti [arutelule] olid kutsutud Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna juhataja Ott Oja ning alus- ja põhihariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann, samuti Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindaja, Tallinna Nõmme Põhikooli direktor Õnnela Leedo-Küngas, Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop ja Pimedate Ööde filmifestivali korraldaja Mikk Granström. 

See arutelu kujunes … Siin nimetati ka emotsionaalsust. See teema on läinud üle terve riigi natukene emotsionaalseks. Selle eelnõu sõnastuses on ka "valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus".

Tõnis Lukas avas päevakorrapunkti arutelu ja sõnas, et Isamaa algatatud otsuse eelnõus tõstatatud teema on olnud tähelepanu all mitmest vaatenurgast. Kultuuriminister oli meil tõesti [istungi] eelmise päevakorrapunkti arutelul ruumis ja me arutasime tema valdkonna asju, aga need kattuvad selle päevakorrapunkti [teemaga]. Kultuuriminister, andes ülevaadet oma vastutusvaldkonna 2025. aasta tegevustest ja arengust, tõdes siis samuti, et valdkonnas valitseb segadus. Ta ütles, et Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjalid ei ole veel lõplikult valmis. Need on tema sõnad.

Sellele sekundeeris Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna juhataja Ott Oja, kelle sõnul andis Haridus- ja Teadusministeerium kõnealuse õppekäikude juhendmaterjali välja nädal tagasi, ning ta ütles, et seda on levitatud nii avalikkusele kui ka koolivõrgustikus. Ta ütles, et see juhend on välja töötatud koostöös huvirühmade esindajatega ja selle eesmärk oli sõnastada senised põhimõtted selgemalt ja koole toetavamalt. Ministeeriumi hinnangul on senine tagasiside juhendile olnud positiivne ning suuremast murekohast olla üle saadud.

Tõnis Lukas küsis selle peale, kas Haridus- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium on omavahel koostööd teinud ja kas igapäevane suhtlus toimib, et vältida edasist segadust, eriti seoses Kultuuriranitsa rahastuse leidmisega. Ott Oja vastas, et juhendmaterjali koostamise käigus kohtuti eri osapooltega, kuid neid ühise laua taha siiski [toodud] ei ole.

Pimedate Ööde filmifestivali korraldaja Mikk Grandström selgitas, et aprilli alguses tehtud avaliku pöördumise ajendiks oli suur mure, kuna õppekäigud olid sisuliselt seiskunud ja koolid ei julgenud kultuuriasutusi enam külastada. Nädal või poolteist tagasi avaldati HTM-i selgitav materjal, mis on praegu parim võimalik tööriist kõigile osapooltele. Varasem juhend on kodulehelt eemaldatud, sest selles oli tõepoolest palju keelde ja piiranguid.

Grandström rõhutas ka, et nüüd tuleks taastada õpetajate ja koolijuhtide kindlus, et nad võivad edaspidi õppekäike korraldada ja vajadusel klassiraha koguda, kartmata eksida. Samuti tervitas ta Kultuuriranitsa lisarahastust, kuid tõdes, et lapsevanemate panus jääb siiski ka edaspidi oluliseks. Ta ütles, et kultuuriasutused püüavad loomulikult hoida kõik osalustasud võimalikult madalad ning et rahapuuduse tõttu ei tohiks küll ükski õpilane kõrvale jääda. Ta kordas veel üle, et viimase kahe kuuga on lahendusele lähemale jõutud, aga õpetajate täielik usaldus, mis vahepeal on kaotatud, tuleb veel taastada.

Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindaja Õnnela Leedo-Küngas sõnas, et koolijuhid soovivad tõepoolest teema vaibumist ja tagasi saada töörahu, et jätkata õppekäikude korraldamist senises harjumuspärases rütmis. Tema hinnangul see uus juhend küll midagi sisuliselt uut ei sisalda, sest koolid ongi samade põhimõtete järgi kogu aeg toiminud. Ta ütles, et kui teema nüüd avalikkuse ja meedia tähelepanu alt ära kaoks, siis koolidel oleks tõenäoliselt sügisest lihtsam tavapärase korralduse juurde naasta. Muuseumikülastused on ju õpilastele vajalikud ja õpetajad [saavad] neid praktiliselt hästi korraldada.

Ka Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop sõnas, et tõepoolest on see juhendmaterjal koolidele edastatud, aga ta ütles, et selle mõju muuseumidele saab täpsemalt hinnata alles pärast kooliaasta lõppu. Ta ütles ka, et lapsevanemate panust ei ole mõistlik tõrjuda. Nagu siin räägiti ja esimese ettekandja vastustest tuli ka välja, suurim probleem on jätkuvalt ju transport, mille kallinemine piirab osalemist isegi siis, kui muuseumitunnid on täiesti tasuta. Ta tegi ka ettepaneku, et Kultuuriranitsa lisarahastust võiks laiendada gümnaasiumiastmele.

Mina sõnasin, et tekkinud olukord on tõepoolest järjekordne näide läbimõtlemata kommunikatsioonist. Ütlesin, et lapsevanemad on panustanud nii keerulisematel kui ka lihtsamatel aegadel, sest selline osalus seob neid igapäevaselt ka rohkem haridussüsteemi ja kooliga. Ja rõhutasin, et rahapuuduse tõttu tõepoolest ei tohiks ükski laps kõrvale jääda. Ma küsisin, kas ei oleks mõistlik naasta varasema korralduse juurde, kus lapsevanemate panus õppekäikude rahastamisse oli loomulik osa kooli ja kodu koostööst.

Selle peale kinnitas Haridus- ja Teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann üle, et õppekäikude rahastamise põhimõtted ei ole muutunud ning mingit uut määrust kehtestatud ei ole. Ta rääkis ka selle ajajoone uuesti lahti, kuidas see kõik alguse sai, kuidas see arutelu üldse vallandus. Sellest rääkis ka Tõnis Lukas. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin nüüd uuesti kordama. See mulje, nagu oleks Haridus- ja Teadusministeerium kehtestanud mingi uue korra, on täiesti ekslik. Ta ütles ka, et lapsevanemad võivad kooli [korraldatavaid] vabatahtlikke tegevusi ikkagi edasi rahastada.

Tõnis Lukas palus selle peale täpsustada, millise õppetööga seotud tegevuse eest kool lapsevanematelt raha küsis, kui see segadus algas. Siis tuli see suusatundide ja ujumistundide lisatasude jutt. Ta ütles ka, et see mulje, nagu see segadus või lapsevanematelt raha küsimise keeld oleks tulnud Haridus- ja Teadusministeeriumist, on ekslik, see lähtus algselt koolipidajast.

Margit Sutrop küsis, nagu ta ka praegu küsis, kui laialt on selgitav materjal praegu kättesaadav ja kas kõik osapooled on sellega tutvunud. Tõnis Lukas [andis] edasi kultuuriministri sõnu. Ta ütles, et kultuuriminister viitas [samal komisjoni] istungil valdkonnas valitsevale segadusele, ning sõnum oli, et juhendmaterjal ei ole veel siiski lõplikult valmis. Tõnis Lukas ütles, et õppekäikude rahastamise, Kultuuriranitsa ulatuse, transpordi ja muude õppekavaga seotud käikude kohta on küsimused endiselt üleval. Ta rõhutas, et selle teema arutamine täiskogus, mida me siin praegu teeme, annab võimaluse kinnitada avalikult üle, kas kõik küsimused, sealhulgas transpordi ja lapsevanemate osaluse kohta, on lahendatud. 

Kadri Tali sõnas, et koolid ja [nende töötajad] vajavad töörahu ning neid ei tohiks kasutada poliitilisteks vaidlusteks. Ta küsis, kas Kultuuriministeeriumi haldusala pileti kompensatsiooni meede oleks kultuuriasutustele abiks. Anu Viltrop vastas, et selle olukorra tegeliku mõju hindamiseks tuleb kokku lugeda tellitud haridusprogrammid ja muuseumidesse jõudnud laste arv. Ta ütles, et tüvimure on siiski see, kas laps üldse pääseb kultuurile ligi või mitte. Ta ütles, et Kultuuriministeeriumi kompensatsioonimeetme [raha] jagati laiali minikonkursi raames Kultuuriministeeriumi haldusalas olevatele muuseumidele, teatritele ja teistele kultuuriasutustele. Meetmel olid erinevad kriteeriumid, milles sisaldusid ka regionaalsed eelistused. Mikk Granström vastas … Vabandust, ma veel lisan Anu Viltropi juttu. Ta rääkis ka transpordikulust ja tõdes, et kui näiteks Tõrva lapsed soovivad tulla Eesti Tervisemuuseumisse, siis tõepoolest, ta tunnistas seda, võib transpordikulu seejuures osutuda suureks probleemiks.

Mikk Granström ütles, et pileti kompensatsiooni meede on igati tervitatav, aga siiski ei hõlma see neid MTÜ-sid, kes pakuvad ka kultuuriprogramme, erinevaid teenuseid, aga on eramuuseumid, need on erakultuuriprogrammid. Neid see ei hõlma ja tal on sellest väga kahju. Ta lisas, et probleemi tekitas suur kommunikatsioonisegadus, ja ütles, et sõnumid peavad olema koolidele ja õpetajatele selged. Ta ütles ka, et koolijuhtide otsustusvõimet tuleb usaldada, et kool saaks võimalikud erimeelsused ise koolisiseselt ära lahendada.

Õnnela Leedo-Küngas lisas veel, et segane kommunikatsioon tekitab loomulikult ebamugavusi ka lapsevanematele, ja rõhutas samuti koolijuhtide nimel transpordikulu. Ta ütles, et maapiirkondade laste õppekäike tõepoolest piirab eeskätt transpordikulu ning tuleks otsida võimalusi toetada just kaugemalt muuseumidesse, teatritesse ja kontsertidele jõudmist, sest piletikuluga suudavad kohalikud omavalitsused ja ka lapsevanemad üldjuhul toime tulla.

Sellega sisuline arutelu meil lõppes. Carina Rikart selgitas, et eelnõu vajab vastuvõtmiseks 51 poolthäält. Koosoleku juhataja Tõnis Lukas tänas kõiki arutelu eest ja soovitas HTM-i esindajatel jätkata igapäevast suhtlust Kultuuriministeeriumi kolleegidega, et rääkida need võimalused ja eriarvamused omavahel läbi.

Tõnis Lukas tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda, viia läbi lõpphääletus ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Helle-Moonika Helme. Otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, 3. juunil 2026. Otsused võeti vastu ja sellega istung lõppes. Aitäh!

Aitäh! Teile on paar küsimust. Alustab Heljo Pikhof.

Suur tänu! Aitäh juhatajale ja suur tänu ka komisjoni ettekandjale komisjoni töö väga põhjaliku tutvustamise eest! Aga siit kohe küsimus. Lähtun sellest, et muuseumitöötajad käisid meil Riigikogu fraktsioonis ja kurtsid, et isegi 50% ja rohkem on muuseumide külastamine laste hulgas vähenenud. Kui me nüüd vaatame seda, mis on osa õppimisest, siis see ei ole ainult muuseumis käimine, vaid ka harjumuse [kujundamine] käia täiskasvanueas muuseumis, teatris, kontserdil ja nii edasi, kui kodus seda harjumust ei ole.

Aga komisjonis tuli jutuks, ma saan aru, ka see, et transpordi tõttu on, eriti ääremaal, küsimus, [kas] üldse jõutakse kuskile. Aga väiksemates kohtades on ju valdadel vähem raha ja ka lapsevanematel on palgad väiksemad. Kas siin ka mingi tuluke põlema lõi, ministeeriumi poolt [tulid] mingid lubadused?

Aitäh küsimuse eest, Heljo! Lubadusi seal loomulikult keegi ei andnud. Tõdeti, et see on probleem. Ja ikkagi öeldi ka, et kuna kohalik omavalitsus on ju koolipidaja, siis [juhul], kui on transpordi- ja bussiprobleemid, kui kusagilt kaugemalt on vaja kohale jõuda, ning kui lapsevanematelt [raha] küsida [ei saa], peab kohalik omavalitsus appi tulema. Ja see on tegelikult regionaalne probleem. Sellest ka täna räägiti, et kui kultuuriasutus, on see siis muuseum või kontserdisaal, asub suures linnas, siis kusagilt kaugelt Peipsi tagant, kaugelt Võrumaalt Tallinnasse kohale tulemine [on kulukas]. Transpordihinnad ja energiahinnad ja kütusehinnad on ju kõik meeletult kasvanud. Ei lapsevanemad, koolid ega ka omavalitsused ei jõua sellega enam ka parima tahtmise korral lihtsalt sammu pidada. Ma ei hakka siin seda lahti rääkima, ma kannan ette ju seda, mida kultuurikomisjonis arutati. Aga minu mäletamist mööda räägiti sellest natukene rohkem, kui on siin protokollis. Aga kui sa küsid lubaduste kohta, siis minu meelest lubadusi küll keegi ei andnud. Täpselt nii, nagu siin protokollis kirjas on, lihtsalt tõdeti, et jah, probleem on.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina ka tänan väga põhjaliku ülevaate eest. Oli tunne, nagu oleks ise kultuurikomisjoni istungil osalenud, sai tõesti väga hea ja selge ülevaate.

Aga ma küsin siiski. Nimelt, algatajatepoolsele ettekandjale küsimust esitades tõi ametikaaslane [esile], et tundub, et see otsuse eelnõu tekitab segadust juurde. Kas teile, olles nendel istungitel kõik ettekandjad ära kuulnud ja kindlasti rohkem ka protokolli näinud, tundus, et kõik on nagu selge ja sellist otsuse eelnõu vaja ei ole?

No tegelikult, kui sa kuulasid, ma lugesin protokollist ka ette, et sellest istungist osavõtjad, nii Haridus‑ ja Teadusministeeriumist kui ka koolijuhtide ühenduse esindaja, muuseumiühingu tegevjuht – kõik, kes sealt osa võtsid –, ka komisjoni liikmed, ega keegi tegelikult sellest tundest päris lahti ei saanud, et see segadus päriselt ära lahendatud ju ei ole. Aga lootus muidugi jääb, et – kuidas ma ütlen? – nüüd, kui see kooliaasta lõpeb kevadel, tehakse mingisugused kokkuvõtted ära ja siis asjad mingil määral rahunevad maha. Kõik, nii koolijuhid kui ka kõik [teised], tegelikult soovisid tegevus- ja kodurahu tagasi. Loodetavasti see tuleb.

Noh, kuidas ma ütlen? Ma ise loodan ka, et sellega ei ole jälle nii, et taheti paremat, aga välja kukub nagu alati. Ma loodan, et me sügisest saame, ka meie koolipered saavad sel teemal rahus edasi töötada ja kultuuriasutustel tekib teatud kindlus nende rahavoogude ja sissetulekute osas. See on parim – nagu me komisjonis selle eelnõu puhul arutasime –, mida me üldse teha saame.

Loomulikult, eks siis ministeerium ja valitsus, kust see raha tuleb ja kes neid poliitilisi otsuseid teevad, teevad oma poliitilisi otsuseid nii, nagu nemad teevad. Aga meie asi siin Riigikogus Riigikogu saadikutena ja ka fraktsioonidena on ju tegelikult neid tagant torkida. Selles mõttes on igasugune algatus, mis seda eesmärki kannab, ju teretulnud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulasin kabinetis seda [arutelu] ja ausalt öeldes tekkis selline õõvastav tunne, et kuhu me jõudnud oleme. Arutame asja, mis peaks olema elementaarne. Elementaarne! Ma olen olnud suure muuseumi direktor ja nii edasi, tegelnud sellise koolitusega. Ja nüüd arutatakse juba varsti teine tund mingisugust probleemi, mille ministeerium on tekitanud. Minu meelest tuleks selle peale minister erru saata. Meil on palju olulisemaid teemasid. Lapsed ja noorukid – nende puhul peaks ju see tegevus olema võimalikult sujuv ja mingisugused 400 kultuuritegelast ei peaks kätt väristama. Kas see ei tundu absurdne olukord? Me arutame nii olulist asja, mis peaks olema elementaarne, aga ikka ei saa hakkama.

Aitäh, hea Peeter! Ega mul ei olegi sulle selle ilusa minutilise jutu peale muud öelda: ma olen sinuga täiesti nõus.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Koolide õppekäikude rahastamise ümber tekkinud segadus ei ole väike tehniline probleem. See puudutab otseselt laste võimalust saada mitmekülgne ja elulähedane haridust. Õppekäik muuseumisse, teatrisse, kontserdile, loodusesse või ajaloolisse paika ei ole luksus ega meelelahutus, vaid osa õppimisest. Just seal saavad õpikutarkus ja päriselu kokku.

Paraku on Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjal tekitanud koolides olukorra, kus paljud enam ei tea, mida tohib ja mida ei tohi [teha]. Koolijuhid kardavad eksida, õpetajad ei julge õppekäike korraldada, lapsevanemad ei saa aru, millal ja kuidas nad võivad vabatahtlikult panustada. Kultuuriasutused on omakorda andnud märku, et kooligruppide arv on vähenenud. See kõik näitab, et ministeerium ei ole loonud selgust, vaid ebakindlust.

Põhimõte, et ükski laps ei tohi jääda õppekäigult kõrvale pere rahalise seisu tõttu, on õige ja vajalik, aga sellest põhimõttest üksi ei piisa. Kui riik ütleb koolidele, et lapsevanematelt ei saa õppetöö rahastamist eeldada, siis peab riik ütlema ka, kust tuleb raha nende tegevuste jaoks, mis on õppetöö loomulik osa. Praegu on ministeerium seadnud piirangud, kuid jätnud lahenduse poolikuks.

Eelnõu 867 mõte ongi nõuda valitsuselt selget ja toimivat lahendust. Ka eelnõu menetluses on välja tulnud, et probleemi lahendamiseks on vaja üheselt arusaadavaid reegleid eraraha kaasamiseks ning riigilt piisavalt tuge õppekäikude korraldamiseks. See ei saa jääda õpetaja, koolijuhi või lapsevanema õlgadele.

Üle 400 kultuuri- ja haridusasutuse ning õpetaja avalik pöördumine näitas, et tegemist ei ole üksikute koolide murega. See on laiem probleem, mis puudutab kogu Eesti haridust. Kui õpetaja peab õppekäigu kavandamisel mõtlema ennekõike juriidilistele riskidele, mitte laste õppimiskogemusele, siis on midagi väga valesti.

Ministeerium hakkas juhendit selgitama alles siis, kui segadus oli juba kasvanud avalikuks kriisiks. See oli tagantjärele tulekahju kustutamine, mitte läbimõeldud hariduspoliitika. Hea juhtimine tähendab, et reeglid on selged enne, kui koolid satuvad hirmu ja teadmatusse.

Head kolleegid! Õpetaja ei pea olema jurist ega raamatupidaja. Koolijuht ei pea iga õppekäigu puhul kartma, kas ta tõlgendab ministeeriumi juhendit õigesti. Lapsevanem ei pea jääma kahe vastukäiva sõnumi vahele: ühelt poolt räägitakse õppekäikude vajalikkusest, teiselt poolt ei ole selge, kuidas neid rahastada. 

Me ei tohi lasta tekkida olukorral, kus laste silmaring sõltub sellest, kas kool julgeb riskida või kas lapsevanemad suudavad raha kokku panna. Õppekäigud peavad olema kättesaadavad kõigile lastele, mitte ainult neile, kelle peredel on selleks võimalus. Seetõttu nõuame valitsuselt ja ministeeriumilt selgeid reegleid, piisavat rahastust ja vastutustundlikku tegutsemist. Õppekäik ei ole kõrvaline lisategevus, see on osa heast haridusest. Seetõttu sotsiaaldemokraadid toetavad eelnõu 867, sest koolid vajavad kindlust, õpetajad tuge ja lapsed võimalust õppida ka väljaspool klassiruumi. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mul ei olnud plaani siia rääkima tulla, aga ma olen sunnitud seda tegema. Miks? Seetõttu – võtan aluseks selle asjaolu –, et tekkis segadus, mis tekitas väga suurt valu meie kõige nõrgematele ja meie peredele ja koolidele. Kasutada seda poliitilise agenda jaoks ja segaduse õhus hoidmiseks on minu meelest alatu.

Me olime kõik kultuurikomisjonis kohal, kui kõlas koolijuhtide ühenduse palve, soov, et teema vaibuks ja [saabuks] töörahu, et jätkata õppekäikude korraldamist senises harjumuspärases rütmis. Nende hinnangul ei sisalda uus juhend sisuliselt midagi uut, sest koolid ongi seni samade põhimõtete järgi toiminud. Kui teema kaob avalikkuse ja meedia tähelepanu alt, on koolidel sügisest lihtsam tavapärase korralduse juurde naasta. Tänane [arutelu] on kõnekas näide sellest, et kus viga näed laita, seal tule ja laida, mitte kus viga näed laita, seal tule ja aita. See andis opositsioonierakondadele võimaluse parastada, käituda koolijuhtide ühenduse [palvele] vastupidiselt ja hoida seda segadust õhus. Aitäh, Moonika, eelneva põhjaliku ülevaate eest, kust oli võimalik välja lugeda ka väga põhjalikud selgitused, mida tegelikult sooviti.

7. aprillil saadeti koolijuhtidele kiri, kus oli põhjalik juhend ja vastused küsimustele. Ma loen selle ette. 

Head koolijuhid! Hea haridus peab olema mitmekesine, eluline ja õpilast arendav. Õppekäigud, muuseumikülastused ja teised kultuurisündmused on loomulik ja oluline osa õppekava rikastamisest. Need pakuvad õpilastele väärtuslikke kogemusi ning õpetavad õpitu seostamist päriseluga.

Seoses õppekäikude rahastamisega on tekkinud mitmeid küsimusi. Allpool toome välja haridusministri selgitused ja vastused sagedamini küsitud küsimustele. 

Kas klassis võib koguda lapsevanematelt vabatahtlikku raha, niinimetatud klassiraha? Jah, klassiraha tohib koguda ning selle eest korraldada õppekäike, klassiüritusi ja ekskursioone. Oluline on, et kõik õpilased saaksid tegevustes osaleda, sõltumata annetuse suurusest.

Kas kogutav summa peab olema vabatahtlik? Jah, kõik annetused, sealhulgas klassiraha, peavad olema vabatahtlikud.

Kas kool võib koguda annetusi õppekäikude toetamiseks? Jah, koolil on õigus koguda annetusi lapsevanematelt ja teistelt toetajatelt. Kool peab seejuures kehtestama selged ja läbipaistvad tingimused annetuste kogumiseks ning kasutamiseks.

Kas kogutud rahast võib toetada õpilasi, kelle perel ei ole võimalik maksta? Jah, see on soovitatav. Oluline on tagada, et kõik õpilased saaksid osaleda õppekäikudel ja kooli üritustel, sõltumata nende perede majanduslikust olukorrast. 

Kas õppekäike võib korraldada koolipäeva jooksul? Jah, õppekäike võib läbi viia koolipäeva raames. Vajadusel võib kasutada ka annetatud vahendeid, kuid osalemisvõimalus peab olema tagatud kõikidele õpilastele. Tuletame meelde, et vastavalt põhiseadusele ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ei tohi lastevanematele panna kohustust tasuda õppekavas ettenähtud õppetöö eest ega nõuda õppetegevuse kaasrahastamist.

See [kiri] oli väga selge ja kõigile arusaadav, ka koolijuhtide ühendusele. See, mis toimub täna … Olles Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer ja toonud muusika juurde, kontserdisaali tasuta 27 000 last, ma väga palun, et me ei [saaks] täna lugeda sotsiaalmeediast opositsioonierakondade esindajate [kirjutisi], kuidas nemad sundisid valitsust lahendama võimatuna näivat olukorda. Vaatame endale silma ja ärme tekitame segadust, mis tekitab kõige nõrgematele rohkem valu! Aitäh teile!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud eelnõu algatajad! Head kolleegid! Ja kõik vennad ja õed hariduses! Me arutame täna Isamaa esitatud eelnõu, mille eesmärk on teha valitsusele ettepanek leida lahendus õpilaste kooliväliste õppekäikude traditsiooni segamatuks jätkumiseks. Seda arutelu kuulates [märkasin, et] tõepoolest on nihkutud juba [probleemideni], kuidas lahendada transpordiküsimust ja kuidas ikkagi Kultuuriranitsa rahastust suurendada. See näitab, et meie kõigi südames on see, et meie lapsed saaksid hea hariduse. 

Tuletan meelde, et haridus[valdkonna] arengukava järgi on meil formaalhariduse kõrval väga tähtis ka mitteformaalne haridus ja isegi informaalne haridus. See tähendab, et me kõik oleme kokku leppinud, et haridust ei anta ainult koolipingis, vaid antakse muuseumis, teatris, põllul ja kodus, vanaemaga sukka kududes ja vanaisaga jalgrattakummi parandades või vastupidi. 

Mure on mul see, et selle eelnõu siia toomise tõttu – ja seda ütlesin ma ka kultuurikomisjonis – võib tekkida tunne, et me hakkame nüüd seda probleemi alles lahendama. Ja seetõttu ma küsisin nii kultuurikomisjonis kui ka täna oma healt kolleegilt Tõnis Lukaselt, kas ta on rahul selle juhendmaterjaliga. Täpsuse huvides ma ütlen tõesti, et Haridus- ja Teadusministeerium on koostanud juhendmaterjali, mille eesmärk on anda koolidele vajalik selgus, ja seda ei pea lugema Õpetajate Lehest, vaid see on olemas Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel – dokumendid on nimelt ministeeriumi kodulehel – ja seda võivad kõik lugeda. See on funktsionaalse kirjaoskuse küsimus, et me kõik läheksime õigesse kohta, kust seda lugeda.

Probleem [on, et] see juhendmaterjal tõesti on väga kompleksne ja nõuab teatavat läbipuurimist. Aga see peab andma õpetajatele, koolijuhtidele, lapsevanematele, aga ka muuseumidele ja teistele asutustele kindlustunde, et [õppekäike] võib korraldada. Tuletan meelde, et ega probleemi ennast ikka ei mõelnud välja haridus- ja teadusminister, vaid probleem tekkis sellest, et lapsevanemad ütlesid, et neile ei ole vastav olukord sobiv. Seetõttu on tegelikult [vaja] kindlustunnet, millistest rahastusallikatest meie laste hariduse lisategevusi võib toetada. See on täitsa selge. See juhendmaterjal ei ole õiguslik materjal, see on selgitav materjal, sellega ei looda tõesti uusi õigusi ega kohustusi, aga rakendatakse kehtivat õigust, kaasa arvatud põhiseaduse paragrahvi, et meie haridus on õppemaksuta. See on tegelikult lahti räägitud.

On väga mitmeid tõesti huvitavaid võimalusi, kuidas seda teha. Ma arvan, et me kõik teame, et riigi rahakott on väga õhuke. Ja kui me tõepoolest ütleksime, et lapsevanemate panust absoluutselt ei soovita, siis see viiks hoopis viletsa tulemuseni. See viiks selleni, et meie lapsed ei saa [teha] neid tegevusi, mis on neile hariduslikult rikastavad ja vajalikud. Ma arvan, et kõik lapsevanemad tegelikult toetavad seda, et selline erinevate õppevormidega rikastatud haridus jätkuks. Ja samas me saame ka aru, et meil on peresid, kelle võimalused on viletsamad, ja me peame tagama, et ükski laps ei jääks sellepärast hariduseta, et ta [perel] ei ole võimalik kalleid ekskursioone või midagi [muud] finantseerida.

Huvitav on võib-olla siia juurde öelda, et siin on lubatud väga erineval viisil rahastamine. Peamine peab olema see, et koolipidaja ja riik, ka kohalik omavalitsus, panustavad rahastamisse, et erinevad õppevormid oleksid tagatud. Aga lisaks on võimalik, et ka lapsevanemad ise koguvad raha, ja ka hoolekogu rolli rõhutatakse siin. Ma arvan, et õppimist rikastavate tegevuste puhul on üsna huvitav vaadata [näiteid]. Kadri Tali luges siin juba osa näiteid ette, need küsimused ja vastused on siin [kajastust] saanud. Aga see algab tõesti sellest, kas tegevuse eesmärk ja seos õppekava täitmisega on läbi mõeldud. Pigem on tegelikult koolidele üleskutse täpsustada, mis asi on seotud õppekavaga ja mis on õppekavaväline – kas see tegevus on kooli õppekavas, õpetaja töökavas ja nii edasi – ning kas osalemine on kohustuslik või mõjutab hindamist.

Palun paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaks.

Aga võib olla huvitav lihtsalt vaadata ka teiste maade praktikat. Kui meil on siin seesama vabatahtlik annetus nüüd isegi ära defineeritud, siis on ka lubatud, et MTÜ-d koguvad raha selle tegevuse rahastamiseks, mis on laste jaoks mõeldud. Ühelt oma kolleegilt Prantsusmaal kuulsin ma seda, et suurem osa selliseid õppekavaväliseid tegevusi on seal vanemate organiseeritud. Mitte et kõik maksavad lihtsalt võrdselt, vaid vanemad korraldavad koos kooliga näiteks laatasid, heategevuslikke üritusi, millest saadud raha kasutatakse õppekava rikastavateks tegevusteks. Selles mõttes võib-olla üleskutse meie kolmandale sektorile [teha seda] kodanikualgatuse korras, just sellepärast, et kellelgi ei oleks piinlik, et tema pere ei ole võimeline mingit asja rahastama. Tegelikult saab lapsevanemate ja, miks mitte, gümnaasiumis isegi ka laste enda algatusel luua rahastamisvõimalusi juurde.

Seda juhendit korralikult lugedes [saab aru, et] võimalusi on palju ja need on erinevad. Ja ma arvan, et see nõuab eelkõige ikkagi kooli ja hoolekogu tasemel kokkuleppimist, kuidas seda tagada.

Mina soovin küll kooliperele, kõigile õpilastele ja õpetajatele, julgust õppekavaväliste rikastavate tegevustega edasiminekuks. Ma loodan, et muuseumi- ja teatrikülastused, õppekäigud ja veel väga paljud muud erinevad tegevused jätkuvad. Selgus rahaasjades on alati kõikide asjade jaoks kasulik, nii oma peres kui ka, ma arvan, koolis ja riigis tervikuna. Vahel on mõne asja kirjapanemine või läbimõtlemine tõesti pikk protseduur, aga kui me seda teinud oleme, ma arvan, siis me saame ühiselt edasi minna, ilma et seda segadust oleks vaja jätkata ja veel vähem poliitiliselt õhutada. Julgust selle juhendmaterjali lugemisel ja praktikasse viimisel! Aitäh teile!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! 

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Jah, ma olen ennegi kohanud seda suhtumist koalitsiooni poolt, et nad on olnud eriti häiritud sellest, et opositsioonierakonnad püüavad riigile olulistel teemadel kaasa rääkida. Süvenenud on see tendents just Eesti 200-l. Ja aastatega ei ole midagi paremaks läinud. Nüüd me räägime Eesti rahva puhul varsti juba ligi neljast aastast sellisest perioodist, aga õnneks see varsti lõpeb.

Selle konkreetse eelnõuga oleme me mõelnud konkreetseid asju. Kolleeg rääkis siis funktsionaalsest lugemisest, aga lisaks funktsionaalsele lugemisele soovitan ma talle ka funktsionaalset kuulamist. Lugemisest nii palju, et [eelnõu] pealkirjas on "õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus", ja rahastamise segadus ei ole tegelikult sellega lahenenud, kui üks minister ütleb, et teine minister peab raha leidma ja et kõik lahendab ära Kultuuriranits, mis tegelikult seda ei tee. Funktsionaalsest kuulamisest nii palju, et ma ütlesin, et see konkreetne juhend mind rahuldab ja ma olen täiesti kindel, et see on ka Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel olemas.

Kas me saame selle teemaga edasi tegeleda? Loodame, et ei pea, aga kui on vaja, siis tegeleme loomulikult edasi, sest Kultuuriranitsa suurus on ju riigieelarveline teema ja küllap siis sellest saab juttu olla. See kindlasti koolijuhte ei häiri. Koolijuhtide ühendusega oli Isamaal ka eile eraldi kohtumine. Nagu minagi ütlesin, ärge torkige koole, jätke koolid rahule, iga asi lahendatakse konkreetselt vastavalt olukorrale. Siin on lai palett teemasid, õppekäigud on ainult üks osa sellest. Ärme siis torgi neid koole. Aga [probleemid] riigi oluliste asjadega, riigi ülesannetega peame ära lahendama. Ja vaat sellele me valitsust ka üles kutsume.

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 867 lõpphääletus. Saalikutsungi järel hääletame.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu 867. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Peeter Ernits, mis küsimus teil on? Teeme selle hääletuse lõpuni, siis saate [küsida]. Või on hääletusega seotud [küsimus] teil?

Mul oli mure. Ma vaatasin, et koalitsioonisaadikud lahkusid kiiruga, kui ma siia kiirustasin.

Meil oli hääletus praegu. Kas hääletuse pärast oli teil mure? Ei olnud?

Jaa-jaa. Miks nad lahkusid nii olulise hääletuse puhul?

Eelnõu poolt oli 23 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu jäi vastu võtmata. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 875 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Helmen Küti.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! 9. aprillil esitasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. See ettepanek puudutab toimetulekupiiri tõstmist vähemalt 350 euroni kuus. Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõikele 3 kehtestab Riigikogu toimetulekupiiri üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele igaks eelarveaastaks riigieelarvega. 

9. aprillil me juba teadsime, et on tulemas ka lisaeelarve selle aasta kohta. Me väga lootsime, et lisaeelarve koostamisel võetakse ette ka toimetulekupiiri tõstmine, sest ei ole paremat ja [rohkem] sihitatud meedet, mis puudutab neid inimesi, kes on hädas. 

Täna on toimetulekupiir pere esimesel liikmel 220 eurot ja igal järgmisel täiskasvanud pereliikmel 176 eurot. Alaealisel lapsel on see 264 eurot. 

Viimastel aastatel on toimetulekupiiri tõstetud kahel korral. See tõsteti 200 euroni 2022. aastal ja seda tõsteti siis juunist. Selle tõttu ka meie esitasime eelnõu, lootuses, et lisaeelarve [tegemisel] võetakse seda arvesse. Teine tõus toimus 2026. aasta 1. jaanuarist ehk [tõsteti] riigieelarvega ja piir tõusis 220 eurole. 

Nelja aasta jooksul on hinnad kasvanud 32%, toimetulekupiiri tõstmine kattis sellest kallinemisest vaid kolmandiku. Toiduainete hindade tõusu poolest on Eesti Euroopa Liidu riikide tipus ning kaks korda suurem on meil olnud ka üldine hinnatõus.

Sellises olukorras, kus toimetulekupiir ei kata elatusmiinimumi, mis 2025. aastal hinnati 361,4 eurole, ning kallineva toidukorvi taustal on toimetulekupiiri täiendav tõstmine hädavajalik. Me väga seda lootsime, aga nüüd me näeme, et lisaeelarve, mis on tulnud, seda probleemi ei lahenda. 

Mul on aga hea meel öelda, tõsi, mitte selle eelnõu vaates, aga mul on siiski hea meel öelda, et see on nagu vee tilkumine kõvale kivile. Meil on olnud mitu eelnõu, mis puudutavad ka üksikvanema [lapse] toetuse tõusu. Teate, üksikvanema [lapse] toetuse tõus [tuleb]: 1. septembrist on üksikvanema [lapse] toetus tänase 80 euro asemel 100 eurot. Nii et 1. septembrist see tõus tuleb ja see tuleb lisaeelarvega. Kahju, et toimetulekupiiri [tõstmise vajadust seal] arvesse võetud ei ole, see oleks mõistlik enne sügist ära teha. Aga lootus on vähemalt sellel, et kui seda ei tehta enne sügist, [siis tehakse seda sügisel.] Sügisel, me teame, tulevad hinnatõusud, [suureneb] elektri[arve] ja kütte[arve] lisandub inimeste [eluasemekuludele], lapsed lähevad kooli. Me kõik teame ka seda, et toimetulekupiiri sisse sellised kulud üldse ei lähe. Mitmed inimesed on [seetõttu meie poole] pöördunud. Võib-olla võiks Riigikogu seda hakata menetlema, et laiendada toimetulekupiiri korral ka seda, milliseid kulusid arvesse võetakse. Lisaks sellele, mis puudutab eluasemekulusid, on toodud näitena, et võiks olla [arvestatud] näiteks ka mobiiltelefoni miinimumpakett. Teavitusi, olgu siis drooniohu või mingu muu [ohu korral] saadetakse ju nii, et riik suhtleb inimestega mobiiltelefoni vahendusel. Nii et võib-olla see miinimumhind võiks olla ka toimetulekupiiri [arvestuse] sees. 

See meede, toimetulekupiiri tõstmine, kergendaks ka lastega perede olukorda. Kui rakendada seda, mida näeb ette meie ettepanek, siis üksi elava isiku ja perekonna esimese liikme toimetulekupiir oleks 350 eurot, igal järgneval täiskasvanud pereliikmel oleks toimetulekupiir 280 eurot ja igal alaealisel lapsel 420 eurot. 

Me räägime sellest, et riigil on probleemid, on demograafiline kriis, lapsi sünnib vähe. Toimetulekutoetus, [mille saamiseks] inimesed esitavad dokumente – see ei ole mingi laustoetus, nii nagu seda nimetatakse, minule isiklikult küll ei meeldi see väljend, et raha külvatakse lennukilt –, on väga vajaduspõhine. See toetus on neile, kes on sattunud mingis elusituatsioonis raskesse olukorda. 

Me teame, et toimetulekutoetuse kulu eelarvele on iga aastaga vähenenud. Nüüd on seoses töötutoetuse kaotamisega ja [toimetulekutoetuse] saajate ringi laienemisega see veidi tõusnud, aga riik hoiab selle toetusega ära inimeste sattumise veel raskemasse olukorda. Kui toimetulekupiir tagaks, et inimesed tulevad toime ajutise raskuse korral, siis nad ei oleks sunnitud võtma kiirlaene ega müüma hädavajalikke asju. Ilmajäetus on ka laste seas, üksikvanemate peredes, päris suur probleem.

Sellest tulenevalt olemegi esitanud selle eelnõu. Me loodame sellele siin saalis toetust, sest see annab valitsusele sõnumi, et kui lisaeelarves rahalisi vahendeid ega katet selle [piiri tõstmiseks] ei leitud, siis 2027. aasta riigieelarve koostamisel on see hädavajalik. See riigieelarve aga jõustub järgmisel aastal. Ees on sügis ja talv, rasked kuud, kui inimestel, kellel on raske olukord või kes satuvad raskesse olukorda, on keeruline hakkama saada. Selle eelnõu kohaselt oleks võimalik kas või mingigi tõus, mis kergendaks inimeste toimetulekut. Mina tänan!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma igati toetan seda, et toimetulekupiiri juures arvestataks just elatusmiinimumi. Kahjuks on toimetulekupiir kogu aeg sellest maha jäänud. Keeruline on seletada neid põhjusi, miks ta ei ole jõudnud, ma ei tea, ammu-ammu enam elatusmiinimumi tasemeni, mis on mõistlik piir, mis on ka välja arvutatud piir, mis kataks tõesti need esmased kulud. Oluline on muidugi, et see saaks nüüd nihutatud, sest teadmatust on ka praegu. Inflatsioon on suhteliselt kõrge, me teame ka julgeolekuolukorda, geopoliitilist olukorda. Keegi ei oskagi [midagi] ennustada. Tõenäoliselt odavamaks midagi ei lähe, läheb kallimaks. Kas algataja on kaalunud ka seda, millise katteallikaga võiks seda katta? Vastava ettepaneku on minu teada lisaeelarve kohta sotsiaaldemokraadid ju teinud.

Suur aitäh selle küsimuse eest! Ma olen väga seda meelt – ka teie rääkisite julgeolekuolukorrast –, et toimetulek on julgeolek. See on sisemise julgeoleku küsimus, kuidas Eesti pered ja inimesed hakkama saavad. See on absoluutselt õige.

Sotsiaalministeerium ka toimetulekupiiri eelmise tõusu korral ütles, et me liigume selle poole, et see toetus jõuaks absoluutse vaesuse [piiri] lähedale. Aga see samm on olnud väga väike. 

Ma toon näite. Meil on teisi selliseid toetusi veel, mis tegelikult ei vasta sellele, mida vaja oleks. Meil on olemas ka toetus, mis puudutab elatisabi. See on 200 eurot. Aga elatistoetus, mida maksab üks vanem teisele, on tõusnud. See miinimummäär, see elatise miinimummäär on 318,62 eurot. Ka ettepaneku [elatisabi tõstmiseks] on sotsiaaldemokraadid teinud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõus. See on järgmine eelnõu, mis varsti tuleb siia suurde saali menetlemisele. 

Nagu ma ütlesin, see on olnud nagu vee kivi peale tilkumine, aga lõpuks [on see mõte jõudnud] siiski kohale ja nüüd on leitud võimalus tõsta üksikvanema [lapse] toetus [80] eurolt 100-le. See on ka meie esitatud perehüvitiste seaduse eelnõus ettepanekuna kirjas. Tuleb tunnustada ja kiita valitsust, et see ära lahendatakse. 

Aga miks seda ei ole [tehtud] nii kiiresti, sellele ei oska ma vastata. Nagu ka lugupeetud rahandusminister on öelnud, kõik need toetused on vajaduspõhised ja sihitatud ning nagu ka IMF on öelnud, neid toetusi tulebki sellises majanduslikult raskes olukorras vaadata just sihitatult. Hetkeseis on lihtsalt selline, et seda ei ole [tehtud], seda ei ole lahendatud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, suur tänu põhjaliku seletuse eest ja nende ohukohtade väljatoomise eest! See eelnõu on tõesti kuldaväärt. 

Aga mul on ka küsimus. Valitsus räägib sageli majanduskasvust ja riigieelarve korrastamisest, kuid samal ajal suureneb nende inimeste arv, kes vajavad toimetulekutoetust. Kas teie hinnangul on praegune valitsus oma sotsiaalpoliitikaga aidanud vaesust vähendada või on olukord muutunud inimeste jaoks hoopis keerulisemaks?

Suur aitäh! Pigem mulle tundub, et tänane valitsus on oma rahanduspoliitiliste otsustega tekitanud rikastele paremaid võimalusi. Räägime jälle sellest neetud maksuküürust või selle kaotamisest, mille tõttu võidavad ikkagi need, kes rohkem teenivad. Alles oli kohtumine Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidu esindajatega. Nad ütlesid, et nende 1200-eurose palga pealt on võit ikka minimaalne, 10 eurot kuus. Samas ei võitnud töötav pensionär sellest mitte midagi, selle maksuküüru [kaotamisest]. Need inimesed, kes pensionieas töötavad ja maksavad riigile makse, on kindlasti kiitust ja tänu väärt. Nad töötavad osaliselt lihtsalt ka sellepärast, et pensionid on väikesed. Aga see läheb juba natukene teemast välja.

On langetatud mitmed väga õiged sotsiaalpoliitilised otsused. Tuleb olla aus ja seda tunnustada. Kas või seesama üksikvanema lapse toetuse tõus. Aga majanduspoliitilised ja rahanduspoliitilised otsused on minu meelest vaesust suurendanud. Vaesus tähendab alati ilmajäetust, mis tekitab inimeses pettumust ja käegalöömist. Eriti kurb on, kui see kandub üle lastele. Lapsed tunnetavad väga selgelt, kui vanemad on hädas. Ma arvan, et ei ole käitutud põhimõtte järgi, et toetame ja aitame nõrgemaid.

See eelnõu kahtlemata aitab ja toetab nõrgemaid või neid, kes on ajutiselt [raskustesse] sattunud. Mingil määral on sellel ka ennetav mõju, et inimene ei satuks sügavvaesusesse, vaid tal on ennetavalt võimalus, vormistades toimetulekutoetuse, oma asju korraldada, on tagatud miinimumtase. Tänased 220 eurot ei ole miinimumtase. Nagu sai ka eelnevalt öeldud, juba 2025. aastal hinnati elatusmiinimumiks 361,4 eurot. Nii et vastus on selline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt Helmen! Suurepärane ettepanek, suurepärane! Aga sellega on pöördutud Vabariigi Valitsuse poole ja minu meelest on tegemist kuritegeliku ja rahvavaenuliku valitsusega. Ma arvan, et see suurepärane ettepanek tapetakse juba täna eos ära. 

Hiljuti oli uudis, et uuringu järgi on Eesti ülirikaste käes ülisuur osa tuludest, veidi üle 8% tuludest on selle 1% käes. Gruusia on veel meist ees, aga euroopalik mudel see küll ei ole. Ma ei taha öelda, et peaks rikkuse teenimist häbenema. Aga see on riigi [asi selle teemaga tegelda]. See praegune kuritegelik režiim, ma arvan, ei kavatsegi seda muuta. Pangamaksust ei ole ka haisugi. Kui rääkida nendest 15 miljonist, siis see on tegelikult köömes, mida peaks kulutama. 

Aitäh! Teie aeg! 

Jah, minu aeg on. Aga mis te sellest arvate?

Teie küsimuse esitamise aeg sai läbi. Aitäh!

Suur aitäh selle küsimuse eest! Ma kardan ka, et täna saab see otsuse eelnõu saalist kas 22 või 23 häält ja kukub menetlusest välja, ei leia toetust. Ma jätkuvalt usun – olen valmis tulema sügisel uuesti sarnase eelnõuga –, et kivile vett tilgutades tekib sinna auk, [ma usun, et] vähemalt peale märtsi tekib valitsus, kes mõtleb selle peale, kuidas toetada neid, kelle vajadus on suurem. Ma olen loomult optimist. Igal võimalusel tuleb nendest murekohtadest rääkida, vahest midagi võetakse siis kuulda. Kui see [piir] ei tõuse 350 euroni, siis äkki järgmise aasta riigieelarve koostamisel [tõstetakse seda] natukenegi. Tegelikult oleks seda vaja kiiremini, oleks vaja teha julgemaid otsuseid ja kiiremini, sest need inimesed peavad [kuidagi] elama. Isegi kui toimetulekupiir tõuseb 1. jaanuarist 2027, siis sinnani annab minna. Mina küll ei usu, et sügisel lähevad olud kergemaks, pigem vastupidi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, hea pinginaaber! Toimetulekutoetuse nimetuses on juba ära defineeritud, milleks see on. See on mõeldud minimaalseks toimetulekuks, et kõige hädapärasemad vajadused saaksid kaetud. 

Aga minu küsimus puudutab seda, kuidas sina selgitaksid rahandusministri jutu ja tegude lahknevust. Ühtepidi on ta korduvalt siit puldist öelnud, et toimetulek on see, mis tuleks ikkagi kõige raskemal ajal tagada, aga tegudega on samas niimoodi, et las kaks aastat ei tule toime ja siis võib-olla enne valimisi heal juhul, kui siiski. Mismoodi ta mõtleb? Äkki sa sotsiaalvaldkonda tundva ja inimesi tundva [inimesena] selgitaksid, kuidas see mõttekäik seal peas areneb?

Suur aitäh! Ma olen varasemalt rahandusministri esinemistest ja jutust siiski aru saanud, et ta alati [pooldab] kõige nõrgemate toetamist. Need on olnud sõnad, mida ta ka siit puldist on öelnud, aga kahjuks ei ole need jõudnud [tegudeni]. Ma ei tea, kas Sotsiaalministeerium on esitanud sarnase ettepaneku, sest rahandusminister siiski kogub kokku valdkonnaministrite ettepanekud. See, et üksikvanema [lapse] toetus tõuseb 20 eurot, on Sotsiaalministeeriumi ettepanek ja seda arvestatakse rahandusministri poolt lisaettepanekuna lisaeelarve menetlemisel. 

Mul on sellest [vastuolust] nagu raske aru saada. Ma saan aru sellest, kui öeldakse, et tõstame seda toetust või teist või kolmandat laustoetust, olgu see siis lapsetoetus, see on põhjendatud ja see oleks vajalik. Aga rohkem sihitatud toetust kui toimetulekutoetus ju ei ole. 

Ma rääkisin Viljandimaa sotsiaaltöötajatega. Nad on väga mures. Omavalitsused maksavad riigi eraldatud raha inimestele välja, vormistavad neid toetusi. Nad on väga mures, sest jah, suvekuudel saadakse kergemini hakkama, taotlejate arv langeb, sest ei ole küttekulusid, kommunaalkulud ei ole suured. Toimetulekutoetuse [arvestamise] korda viidi sisse ka see nõndanimetatud remondikomponent, mis on väga hea. Ühistud võtavad laenu maja kordategemiseks, et tulevikus oleks küttekulud võib-olla väiksemad. See [otsustatakse] häälteenamusega. Aga kui seal elab üksik eakas inimene, siis on tal väga keeruline toime tulla. Sotsiaaltöötajad tõidki näite, et sügisel ja talveperioodil tulevad [nende juurde] inimesed, kelle [sissetulek ületab] toimetulekupiiri kahe või kolme euroga ja nad ei saa seda toetust. Aga kulud on suured, eakatel inimestel on suured ka ravimikulud. Toimetulekupiiri tõstmine kergendaks lastega perede, üksikvanemate, aga ka eakate olukorda kas või talveperioodil või noorematel, aga töötuks jäänud inimestel ajal, kui nad otsivad töökohta, et uuesti teenima ja riigile makse maksma hakata. Mul on raske aru saada, miks selle tõusuga edasiliikumine on niivõrd ränk ja vaevaline.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ilmselgelt toetan ka mina seda ettepanekut. Ma arvan, et toimetulekupiiri tõstmine on miski, mida peaks majanduslikult rasketel aegadel tegema esimeses järjekorras, sealhulgas nendel perioodidel, kui hinnatõus on olnud märkimisväärselt kiire. Millegipärast on meil käinud see kuidagi vastupidi: valitsus väga pika vinnaga, läbi hammaste lõpuks suurendas seda 10% võrra mitme aasta peale, olukorras, kus, nagu sa õigesti viitasid, hinnatõus on olnud märkimisväärselt kiirem. Tegelikult ei ole me suutnud sellega isegi samas tempos püsida, rääkimata olukorra parandamisest. 

Kõige valusam on vaadata, et Eestis on üle 12 000 absoluutses vaesuses elava lapse, arvestuslikult umbes 5%, iga 20. laps laias laastus. Kuidas sulle tundub, kas valitsus tajub, kui tõsine see probleem on, ja kas ta tajub just nimelt vastutust nendesamade laste ja nende perede ees, kes 2026. aastal elavad absoluutses vaesuses?

Suur aitäh! See on täpselt see, mille kohta ma ka eelnõu ettekandmisel näite tõin: kui tänane toimetulekupiir on 220 eurot ja alaealisel lapsel on see summa 264 eurot, siis uue piiri korral oleks see summa alaealisel lapsel 420 eurot. See kindlasti aitaks peresid, kus on lapsi, olgu üks, kaks või enam last. Kui pere vajab toetust, siis see [muudatus] kindlasti kergendab selle lastega pere toimetulekut. Ma olen väga sama meelt nagu küsija, et see on vähim, mida valitsus saaks teha, ja see oleks kindel samm, et näidata, et hoolitakse neist, kes on kõige raskemas seisus, mitte ei lahendata nende inimeste probleemi, kes teenivad üle 3500 euro või veel rohkem.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esiteks, Eesti eelarve seis on tõesti muret tekitav, defitsiit on [suur]. Täna kohtus Riigikogu rahanduskomisjon IMF-i delegatsiooniga. Üks IMF-i soovitusi oli see, et tuleks tegeleda vajaduspõhiste toetustega. See on see, mille kaudu oleks kõrge hinnatõusu tingimustes sobiv inimestele abi suunata. Kõik abi ei vaja, aga nendele, kellel seda vaja on, tuleb abi anda. Kas sulle on teada mõnda teist toetust, mis oleks veel vajaduspõhisem ja paremini suunatud just neile, kellel seda abi vaja on, kui on toimetulekutoetus?

Suur aitäh! Riiklike toetuste seas sellist vajaduspõhist toetust peale toimetulekutoetuse ei ole. Omavalitsused maksavad hätta sattunud inimestele ühekordseid toetusi ja seal arvestatakse seda, kas inimene tuleb toime. Aga see on ühekordne toetus ja väga konkreetsete tingimuste alusel. Meil on 78 omavalitsust ja igaüks on kehtestanud oma korra nende toetuste maksmisel, see on väga erinev, mida toetatakse ja mida seal arvesse võetakse. 

Aga arvestades, et üle riigi maksavad inimesed makse täpselt ühe[palju], sõltumata sellest, kas elatakse ääre[maal], linnas, kuskil vallas või hajaasustuses, on riigi vajaduspõhine toetus [kõikjal] toimetulekutoetus. 

Veel on oluline märkida seda, mida sotsiaaltöötajad kohtumisel välja tõid: ega Eesti inimene ei taha tulla oma vaesust tunnistama ja seda toetust taotlema, tullakse viimases hädas. Ei ole mitte nii, et toimetulekupiiri tõstmine tooks kaasa kõikide lauspöördumise. Pöörduvad need, kes on hädas ja saavad selle [toetuse abil] paremini hakkama ja saavad sellest tuge.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa oled üsna staažikas Riigikogu liige ja poliitik. Ütle palun [mulle sellist asja]. Mina ei saa aru sellest, et kui vaadata Reformierakonna ja ka Eesti 200 sõnumeid, siis nad räägivad pigem vajaduspõhisusest, personaalsest riigist ja nii edasi, aga kuidagi on niimoodi, et kui on vaja inimesi toetada, siis ei leita seda võimalust, samas, kui on näiteks vaja internetikasiinodele toetust leida, siis on kohe nagu naksti kõik tehtud. Kas selline kahepalgelisus on olnud siin valdav ka varem või on see mingi uus nähtus?

Suur aitäh! Otseselt see eelnõu ei puuduta. Aga ma olen selles küsijaga küll väga nõus, et prioriteedid paneb paika koalitsioonileping või lähtutakse sellest, milles on kokku lepitud. Kas need prioriteedid meeldivad või ei meeldi? Ilmselt on valimistel võimalus anda sellele poliitikale oma tunnustus või mittetunnustus. 

Kahtlemata on olnud ju ka varem seda, et kõigile ei meeldi ega sobi see pakutud variant, mida koalitsioon tuleb esitama. Aga toimetuleku[piiri tõstmise ettepanekuga] on erinevad ministrid siia tulnud. Ka siis, kui mina minister olin, tulime toimetulekupiiri tõstmise [ettepanekuga]. Vahepeal on ju toimunud siiski ka lastetoetuste tõus, ma küll ei ütle, et selle valitsuse [ajal]. Selle valitsuse [ajal] on olnud nagu langus, aga siiski oli tõus võrreldes eelnevaga. Nii et käitumine on olnud väga erinev. 

Ma olen Riigikokku valitud aastast 2011, see tähendab, et hetkel olen neljandas koosseisus. Eks iga koosseis on teinud midagi väga head ja on jätnud mõned asjad tegemata. Ma selles osas hinnangut ei anna. Aga jätkuvalt: minule kui sotsiaaltööharidust omavale inimesele on täiesti arusaamatu, miks me ei lähe vajaduspõhise toetuse, toimetulekutoetuse, toimetulekupiiri tõusuga aitama neid, kes on sattunud hätta ja kes vajaksid väga meie abi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Helmen! Tõesti, neid uudiseid, mis kirjeldavad seda olukorda, kuhu Eesti inimesed on sattunud, tuleb uksest ja aknast. Ma just lugesin, et 70% Eesti inimestest ei saa sel suvel enam lubada endale seda, mida nad said endale lubada varem. Ehk kukkumine on toimunud väga järsult. 

Züleyxa ütles, et inimeste toetamine on kõige olulisem. Ma olen täiesti nõus. Aga ma küsin ka selle kohta, mis on vähendanud seda toimetulekut ja viinud inimesi vaesusesse, mistõttu me tahamegi tõsta sedasama toimetulekupiiri, et nad saaksid hakkama. [See põhjus] on ju kõik need uued maksud, automaks, käibemaksu tõus, kõik need tulumaksutõusud – kõik, kõik, kõik. Kodustelt emadelt võeti raha ära, suurperedelt võeti raha ära. 

Ma küsin lihtsalt põhimõtteliselt. Kui tulevad uued valimised ja sotsid saavad valitsusse, siis kas te oleksite nõus, et lisaks sellele, et te toimetulekupiiri tõstate, mis on vajaduspõhine, me kõigepealt näiteks teeme …

Teie aeg! 

… maksusüsteemi korda ja taastame kõik: suurperedele raha tagasi, automaks minema, käibemaks maha … 

Aitäh! Küsimus, palun! 

… tulumaks maha, kodustele emadele raha tagasi ja kõik need 26 maksu nagu alla?

Suur aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult on ju niimoodi, et tõsta toetusi ja vähendada makse on riigieelarve mõttes üpris keeruline. Aga ma olen küll küsijaga väga nõus, et inimesed on sattunud raskesse olukorda. Erinevad erakonnad on esitanud ju siin ettepanekuid käibemaksuerisuste [kehtestamiseks], mis kergendaksid toimetulekut. Näiteks [võiks olla] toiduainete või esmatarbekaupade maksuerisus ja ka väikelaste mähkmete [maksuerisus] – üldse [sellised maksuerisused], mis aitaks inimestel paremini toime tulla. 

Rääkides nendest suurtest otsustest, mis on langetatud, ei saa ma mööda maksuküürust. Küsimus ei ole mitte nendes inimestes, kes teenivad alla 3500 euro. Nende korral oligi see [maksuküüru kaotamine] mõistlik, nad said iga kuu juurde teatud summa. Kuigi, nagu ma ütlesin, alampalka teeniv inimene [ei saanud juurde] midagi, väikest palka teeniv teeniv inimene, nagu sotsiaalvaldkonnas on väga paljud inimesed, said 10 eurot. Abiks ikka, aga vähe. Riigieelarvest läks niivõrd suur summa välja. Oleks pidanud mõtlema muudele meetmetele, mis kergendavad nende inimeste hakkamasaamist, sest toimetulek on julgeolek. 

Ma arvan küll, et ükskõik milline erakond asub peale valimisi läbi rääkima valitsuse moodustamise üle, peab ta väga tõsiselt vaatama kahte asja. Esiteks, eelarve tasakaal ja see, et me ei jäta laenates kõiki kohustusi oma laste kaela. Teiseks, et langetatakse otsused, mis võimaldavad kõige nõrgematel toime tulla. See on täiesti selge, et ilma selleta ei ole võimalik hakkama saada. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme rahanduskomisjonis ehk juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni.

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas esitatud ettepanekut 18. mail. Komisjonis tutvustas meile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud ettepanekut kolleeg Riina Sikkut. Ta tõi välja needsamad argumendid, mida Helmen praegu tutvustas.

Komisjonis avaldasin mina imestust, miks nii hästi sihitatud toetus ei ole kas indekseeritud või automaatseks tehtud vastavalt kulude kasvule. Riina ütles, et see toetus on tõesti väga hästi sihitatud ja on ka kuulda olnud, et on arutatud indekseerimist või automaatset korrigeerimist, aga seda ei ole tehtud.

Rahanduskomisjon võttis vastu kaks konsensuslikku otsust: võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus. Helmen Kütt, palun!

Mina olen see küsija. Komisjonis ma nägin seda arutelu ja kõike, aga ma küsin sellest lähtudes, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest ja oleme pärit ka oma ametitest. Sina oled väga pikka aega olnud perearst. Sa oled ju näinud neid inimesi ja neid lapsi, kes on hädas toimetulekuga, nad pöörduvad arsti poole, aga ravimeid võib-olla välja osta ei saa. 

Ma tean, et sa oled komisjoni ettekandja ja räägid seda, mida komisjonis otsustati. See ongi nii. Aga sinu isiklikku arvamust vähemalt selles osas, kas sa toetad seda, et seda piiri tõsta tuleb, ja oled valmis ka näiteks riigieelarve läbirääkimistel selle eest seisma, võin ma ikka küsida.

Jaa, ma arvan, et seda tuleb tõsta. Ma olen ka varasemalt diskuteerinud selle üle, et seda tuleb vaadata kas koos elatusmiinimumiga või millegi muuga. Mina olen seda meelt, et seda tuleb tõsta.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! See [küsimus] ei ole ka komisjoni [istungi] kohta, pigem [soovin ma] hinnangut. Kui kaua saab mitte toime tulles elada? Mis on need kõige suuremad mõjud, mis võivad sellest tekkida? Mis te arvate?

Aitäh! No ma olen tõesti kõike näinud, nii oma ametiga seoses kui ka oma väikse kogukonnaga tihedalt suheldes. On inimesi, kes suudavad hakkama saada täiesti mitte millestki, ja on inimesi, kes ei suuda hakkama saada ka väga suurte summadega. See, millest see hakkamasaamine sõltub, ei ole alati, ütleme, mustvalge teema. Aga on selge, et see 200 eurot on tõesti ajale jalgu jäänud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ... Vabandust! Nüüd tulevad läbirääkimised. Minu viga! Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusega Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Tahaks öelda, et kolleegid nii koalitsioonist kui ka opositsioonist, aga tuleb ausalt tunnistada, et valdavalt on siin sotsiaaldemokraatide liikmed, nad on praegu parlamendisaalis lausa enamuses. Ma väga loodan, et ülejäänud kolleegid jälgivad meid, nagu öeldakse, televiisori või interneti vahendusel ja mõtlevad kaasa. 

Kui me räägime toimetulekupiiri tõstmisest, siis me räägime ju meie kõigi ühisest väljakutsest, kuidas aidata kõige raskemas seisus, kõige nõrgemas seisus olevaid inimesi. Nagu ma juba enne viitasin, täiskasvanute mure on tõsine, aga meil on veelgi suurem vastutus, nimelt laste ees. 

Me teame, et Eestis elab üle 12 000 lapse absoluutses vaesuses. See peaks olema tõsine häirekell mis tahes valitsusele, mis tahes erakonnale, mis tahes poliitikule. Ilmselgelt oleme me midagi selle riigi korralduses valesti teinud. Seda tähendab umbes 5% ehk iga 20. last. Võite mõelda nii, et igas Eestimaa klassis on vähemalt üks laps, kes elab absoluutses vaesuses. Loomulikult, nad on mõnevõrra rohkem koondunud teatud piirkondadesse, aga printsiibis on see meeletult suur number riigi kohta, kus elab niigi vähe inimesi, riigi kohta, kus aastas sünnib juba vähem lapsi, kui on neid lapsi, kes elavad absoluutses vaesuses. Nii et minu jaoks on väga muret tekitav, et koalitsioon ei ole selle teema tõsidusest aru saanud.

Toimetulekupiiri tõstmise tempo on olnud allpool igasugust arvestust. Esialgu ei tõstetud seda aastaid üldse, siis tõsteti 10% ehk 20 euro võrra, tehes näo, nagu oleks see olnud arvestatav leevendus olukorras, kus, nagu ettekandja viitas, hinnad on samal ajal tõusnud mitukümmend protsenti. Ehk me anname näpuotsaga tagasi, leevendades hinnatõusu, me ei kompenseeri seda täiel määral, me isegi ei püüa seda teha, rääkimata sellest, et me parandaksime nende inimeste olukorda tegelikult. 

See jutt, et raha ei ole, et meil on raske seis – vabandust, see ei päde. Valitsusel on sadu miljoneid eurosid kõige jõukamale osale ühiskonnast maksukingituse tegemiseks, nii-öelda maksuküüru kaotamiseks, millest võitsid ka Riigikogu liikmed, võitsid kõrgepalgalised ligi 2000 eurot aastas. Selle jaoks leitakse raha, aga toimetulekupiiri arvestatavaks tõstmiseks raha ei leita. See on lihtsalt prioriteetide, valikute küsimus. Kogu see jutt, et eelarve on defitsiidis ja raha puudub, ei ole usutav, arvestades valitsuse tervikpoliitikat. 

Kui siia parlamendisaali tuldi lisaeelarvega, siis meil olid tõesti kõrgendatud ootused, et seda probleemi on mõistetud ja tajutud ning astutakse järgmine samm toimetulekupiiri tõstmisel. Täpselt nii, nagu 2022. aasta lisaeelarvega tehti. See on võimalik, kui on poliitiline tahe ja valmisolek. Aga selles lisaeelarves oli – sorry, eesti keeles siis "vabandust" – igasugust tilulilu, igasuguseid tehnilisi pisimuudatusi, aga polnud meie ees seisvate sõlmküsimuste põhimõttelisi lahendusi. Toimetulekupiiri tõstmist seal polnud. Üksikvanema lapse toetuse tõus ehk nüüd tuleb, aga laiemalt Eesti perede toetuste suurendamist seal eelarves ei ole.

Nii et väga piinlik on, et olukorras, kus Eesti majandus on pikalt vindunud, aga valitsus on sellest hoolimata kulutanud sadu miljoneid selleks, et [suurendada] ühiskonna kõige jõukama osa sissetulekuid, ei leita vajalikku summat – suurusjärgus 15 miljonit eurot on meie hinnangul selle meetme maksumus –, et aidata sihitatuna neid, kellel on kõige raskem, kelle toimetulek on aastatega halvenenud, kuna hinnatõus on olnud kiirem kui toimetulekupiiri kasv. 

Tõepoolest, minu jaoks isiklikult on kõige valusam see laste küsimus. Neid lapsi on üle 12 000. See on meeletu arv. Nende vaesusest väljaaitamine ei oleks valitsuse jaoks mingi [ületamatu] raskus või keerukus. See on konkreetselt ja väga selgelt tahtmise küsimus, et kas on tahet ja valmisolekut see raha sinna suunata või ei ole. Õige pea, kui parlamendis tuleb selle otsuse eelnõu hääletus, me näeme, kas on valmisolekut ja tahet tuua üle 12 000 lapse või arvestatav osa nendest välja absoluutsest vaesusest või tundubki valitsuskoalitsioonile, et uppuja aitamine on uppuja enda enda asi. Uppujaks antud juhul on lapsed. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu enne sai mainitud, eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. See eelnõu tuleb lõpphääletusele peale saalikutsungit. Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  

Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 875. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu oli 0 ja erapooletuid 0. Eelnõu jäi otsusena vastu võtmata. Oleme läbinud viienda päevakorrapunkti.  

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde: Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2026. aastal" eelnõu 884. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Lugupeetud parlamendiliikmed! Isamaa ettepaneku sõnum on selge: positiivse [lisa]eelarve asemel, mille meile on esitanud valitsus, peaksime, vastupidi, riigi praeguses rahanduslikus olukorras koostama negatiivse lisaeelarve. Me näeme valitsemiskulude vähendamisel ette vähemasti 300 miljoni eurose trajektoori, mis aasta keskel oleks täiesti jõukohane.

Praeguses olukorras on valitsemiskulud kasvanud. 2024. aasta eelarve tegelik täitmine versus 2026. aasta eelarve: valitsemiskulud, nagu valitsus ise neid hindab, seadusega mittekehtestatud toetuste, majandamiskulude ja personalikuludena, on kasvanud 1,9 miljardit eurot. Sellises situatsioonis me näeme ka kiiret riigieelarve defitsiidi kasvu. Võrreldes eelmise aasta sügisel kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga on kulud prognostiliselt kasvanud ka juba kevadise, märtsikuus esitatud Rahandusministeeriumi enda majandusprognoosi järgi. Tulevikku vaadates [kasvab] järgmise nelja aasta jooksul defitsiit veel suurusjärgus miljard eurot.

Ei ole ime, et valitsus elab niisuguses eskapistlikus olukorras, käsitluses, et pärast meid tulgu või veeuputus, ja jätkab süstemaatiliselt kulude kasvatamist ilma selge arusaamata, mis puudutab jätkusuutliku trajektoori taastamist riigieelarve kulude juhtimise osas. Nii võeti ainuüksi eelmisel nädalal eelnõudega või valitsuskoalitsiooni otsustega täiendavaid [kohustusi] 170 miljonit eurot – näete, kui lihtne see on! – järgmiseks neljaks eelarveaastaks. 

Rahvusvaheline Valuutafond kutsus valitsust parandama eelarve [kordategemise] trajektoori, astuma sellele [rajale]. Valitsus ei ole paraku päri ka selle seisukohaga. 

Probleemiga [tegelemise] edasilükkamine ja probleemi suuremaks kasvamine ei ole lahendus. On selge, et see probleem süveneb. Kuid me peame vaatama näkku sellele, et kui valitsus praeguses olukorras lükkab edasi nende küsimustega tegelemise, ka valitsemiskulude vähendamise ja eelarve jätkusuutlikumaks muutmise ülesandega tegelemise, siis tuleb selle juurde asuda 2027. aasta kevadel. Me anname ühiskonnale praegu ootuste mõttes valesid signaale. 

Valitsus väidab, et esitatud lisaeelarve ei olnud sugugi mitte positiivne, vaid negatiivne. See on loomulikult hämamine. Selle eelarve sisu seisnes milles? Seni ettenähtud kulutusi lükatakse edasi tulevikku ning võetakse eelarve koormusena veel uusi kohustusi. See on see valik, millega opereeritakse. 

Isamaa ettepanek on, et parlament annaks signaali oma ettepanekuga valitsusele, nõudes negatiivse lisaeelarve seaduse eelnõu esitamist. Ühtlasi oleks see distsiplineeriv signaal selle kohta, et valitsus hoiduks niisugusest "pärast meid tulgu või veeuputus" poliitilisest agendast järgmiste valimiste järgse nelja aasta perspektiivis, kui augustikuus asutakse koostama uut nelja-aastast riigi eelarvestrateegiat ja ka 2027. aasta eelarvet. Negatiivsest eelarvest ei ole veel pääsu, aga me peame tegutsema jõudsamini, aega mitte raisates. 

Niisama sümptomaatiline on valitsuse ignorantsus ka laiemas vaates. Üks asi on Isamaa Erakonna konkreetne ettepanek riigi eelarvepoliitika jätkusuutlikumaks pööramise kohta. Aga loetud nädalad enne oma ametiaja lõppu tegi Eesti Panga president Madis Müller ettepaneku niisuguseks erakondadeüleseks kokkuleppeks 6–8-aastases eelarveperspektiivis, mis puudutab võlakoormust. Lõviosa parteisid on avaldanud vähemasti valmidust sel teemal arutleda, kuid kahjuks valitseb vaikus valitsusparteide poolt. Peaminister kõneleb sellest, et tema on hea meelega valmis eelarve defitsiiti võrreldes riigi eelarvestrateegia või majandusprognoosiga – ma ei tea, kumma indikaatori ta aluseks võttis – vähendama täiendavalt veel pool protsenti aastas ja tegema seda astmestatult kuni 2031. aastani. See on niisugune tühisõnaline retoorika, mille abil, mulle tundub, soovitakse lihtsalt sisulist arutelu ja lahendusi vältida. Eelarvepositsiooni parandavaid ettepanekuid me ootame enesestmõistetavalt suurima huviga nii järgmise riigi eelarvestrateegia kui ka eelarve koostamisel.

Neid asjaolusid silmas pidades loodab Isamaa Erakond parlamendi täiskogu toetusele. See [eelnõu] on tarvilik selleks, et me väldiksime mittejõukohaselt elamise spiraali [sattumist]. Esimese kvartali majandustulemused näitasid mida? Valitsussektor moodustab sisemajanduse koguproduktist kusagil viiendiku ja tema kulude maht – valitsussektori kulud lähevad, sisuliselt kõik, mis kulutatakse, läheb SKP reaal[kasvu] arvestusse – kasvas 4,7%. Meil on väga kiire ja spiraalne kulude kasv. Seda on tarvis pidurdada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused, aga enne on üks küsimus istungi juhatajale. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on hea meel näha, et Helir-Valdor Seeder staažika isamaalasena on Urmas Reinsalu toetamas. Aga tahtsin küsida, kas te teate, mis ülejäänud Isamaa saadikutega on juhtunud. Kas neid on tabanud mõni tõbi või teevad nad juba valimiskampaaniat ega pea suure saali tööd tähtsaks või on midagi muud ette tulnud?

No protseduurikast on see [küsimus] väga kaugel, istungi juhatajana ma tõesti ei oska aimata, kus saadikud on. Eeldan, et nad on kabinettides. Veel üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Kas te nüüd täpsustate? Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kuna enamikku sotsiaaldemokraate, valdavat enamust ei ole praegu siin saalis, siis kas te oskate öelda, kus nad on? (Elevus saalis.)

Tõesti, seda ma ei oska öelda. Seda te võite koridorides täpsustada. Aga küsimused ettekandjale. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on konkreetne küsimus. Ma kindlasti toetan seda mõtet, et ei tohi elada nii, et pärast meid tulgu või veeuputus, ja laene ei tohi jätta laste kanda. 

Te tõite näite, et 300 miljonit annab avalikust sektorist kokku tõmmata. Ma saan aru, et te ei hääletanud ka eelnõu poolt, mis oli siin just enne seda, toimetulekupiiri tõstmise eelnõu. Teil oli ikka seesama mõte, et mitte tekitada juurde kulusid. Kuigi see meede on mõeldud kõige vähem kindlustatud inimeste heaks, oma häält te sellele ei andnud. Aga see ei puuduta minu küsimust. 

Minu küsimus puudutab seda, kas te ilmestaksite ja natuke kirjeldaksite lahti seda 300 miljonit. Mida see endas sisaldab? Ma ei ole majandusinimene eelarve ja selle sisu osas. Järsku te ilmestate? Te olete olnud mitmes ministriametis ja te teate, kust ja mida annab kokku tõmmata.

Aitäh! Ei, ma arvan, et praeguses olukorras on igati sümpaatne anda, ütleme, hinnatõusu leevendamise signaale, inimeste toimetuleku vähemasti halvenemist vältivaid signaale. Ma arvan, et on kindlasti vastutustundlik sellel teemal pingutada. Kuid samas ma arvan, et praeguses olukorras peaks olema koos kõigi nende ettepanekutega – küllap valimiste-eelses ajas neid ettepanekuid kerkib ulatuslikumalt esile – hoomatavus just nimelt riigi rahandusliku positsiooni ja pikaajalises vaates kõigi nende ettepanekute osas. 

Nüüd sellest, kust neid 300 miljonit eurot võtta. Me oleme lähtunud valitsuse või koalitsiooni esitatud koalitsioonilepingu klassifikaatorist, mis näeb ette, et valitsemiskuludena määratletakse majandamiskulud, personalikulud ja seadusega mitteseotud toetused. Valitsus on deklaratiivselt väitnud, et ta on neid juba vähendanud. Aga nagu ma tõin näite, teod ja sõnad, kui võrrelda riigieelarvet ja selle täitmist, ei lähe omavahel kokku. Paraku on need valitsemiskulud hoopis tõhusa intensiivsusega kasvanud. Me näeme ka ainuüksi nende kulude mõttes, et sadu miljoneid eurosid oli jäänud kasutamata, kokku oli eelmisel aastal kasutamata eelarvevahendeid koos välistoetustega 1,75 miljardit eurot ja nendest üks osa on tõstetud kulutamiseks käesolevasse eelarveaastasse.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tõenäoliselt oleks praeguses riigirahanduse olukorras väga raske väita, et ei peaks kokkuhoidu otsima. Selge see, et seda tuleb teha. Eks siin ole viimastel aastatel ka pingutatud. Kas piisavalt, ei oska öelda. Rahandus on kehvas seisus. Ise te need numbrid kõik siin praegu tõite. 

Te olete oma eelnõus öelnud, et 300 miljonit tuleks leida kokkuhoidu, kärpida valitsemiskulusid. Te olete loetlenud, et see kärbe ei tohiks puudutada riigikaitsekulusid, õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasusid. Jälle saab vaid nõustuda. Riigikaitsekulusid sellises olukorras ei ole lihtsalt võimalik vähendada, neid me suurendame. Õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasude osas, ma arvan, vaadates inflatsioonilist keskkonda, me peaksime pigem mõtlema, et järgmine aasta tuleks neid tõenäoliselt isegi suurendada. Aga te ei ole maininud näiteks ei tervishoiu [rahastamist] ega pensione. Mõned erakonnad, ka väljaspool parlamenti, on rääkinud ka nende kärpimisest. Miks te neid ei ole siin nimetanud?

Aitäh! Siin ei ole märgitud väga paljusid riigieelarve kuluridadel [olevaid] valdkondi. Me määratlesime selle just nimelt valitsemiskuludega. Valitsemiskulude klassifikaatori alla, mis on koalitsioonis kokku lepitud, ei kuulu seadusega ettenähtud toetused, mille hulgas näiteks on ka pensionid. Oleks võinud ette lugeda ka peretoetused või muud toetustüübid, mida [jagatakse] seaduse alusel. Me neid selle 300 miljoni euro puhul eraldi silmas ei pidanud. Nii et kui me vaatame valitsemis[kulude] mahu kasvu, siis see maht kasvab, mitte ei kahane. Seda näitavad kõik objektiivsed eelarveindikaatorid. Meie ülesanne on anda vastassuunaline signaal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! No eks sa saad aru, et ka see hea ettepanek läheb prügikasti. Rahandust tuleks üsna karmi käega saneerida, aga pärast kevadet.  

Kui vaadata laiemat pilti riigivõla koha pealt, siis eks me oleme siin Euroopa mastaabis punane latern. Soomes on vist üle 80%, meil on 24%, Lätis on vist ligi poole kõrgem, Itaalia, Prantsusmaa, Ühend[kuningriik] – ikka üle 100%. Nii-öelda laristamine ja intressid, need nagu käivad asja juurde, eks ju. Mis sa arvad sellest? Praegune Reformierakond paneb ju nii-öelda meinstriimi teed pidi. Võib veel võlga võtta, nii nagu jagub, eks ju, ja pole häda midagi. Sina mõtled ja mõned veel mõtlevad, et võiks nagu natuke koomale tõmmata. See ei lähe nagu sellega kokku?

Aitäh!

Ei, ausalt öelda ei ole see meinstriim. Meil on Euroopa kiireimini kasvav riigivõlakoormus. See eksperiment, kui ulatuslikku valimislubadust, mida Reformierakonna rahandusminister nimetas laenuküüruks, kui seda Reformierakonna laenuküüruprojekti viiakse ellu laenurahaga, tähendab riigile nelja-aastases arvestuses tulude vähendamist või õigemini nende katmist püsikuludega 2,5 miljardi euro ulatuses. 

Aga ekstrapoleerime nüüd seda, mida valitsus keeldub tegemast. Esmaspäeval arupärimisele vastamisel ei soovinud rahandusminister mõistetavatel põhjustel sellele vastata. Laenukoormuse kasvu puhul sellise trajektooriga, nagu praegu Reformierakonna valitsus on valinud, kusjuures see mehaanika on muidugi väga umbisikuline ja mehhanitsistlik, kõneleme me 2070. aastaks laenukoormusest ikkagi suurusjärgus 180% SKP-st. Selle puhul me kõneleme nominaalsetest dividendimaksetest – tänase päeva rahaarvestusega, et seda perspektiivi hinnata – kuskil 5 miljardi euro jagu. Meil hakkavad ikkagi väga tuntava osa riigi kogueelarvest, keskvalitsuse eelarvest moodustama laenumaksed. 

Niisugusesse spiraali sisenemine on probleem. Sisuliselt toimub see ju võlakoormuse tõttu. Valitsus ise näeb ette, et nelja aastaga, aastaks 2031 me jõuame 39%-ni SKP-st, aga see on veel alla hinnatud. 

Me teame kahte asja. Esiteks, kevadine majandusprognoos on eelarvepositsiooni oluliselt halvendanud, ja teiseks, ka selles eelarvestrateegias on sadade miljonite eurode ulatuses blufitud kulusid ja tulusid, et ilustada ja seda halba olukorda kuidagi dekoratiivsemaks muuta. 

Üks näide – vist härra Allas ka küsis täna selle kohta riigieelarve kontrolli erikomisjonis – on see ETS2 raha. Tavaliselt, kui kirjutatakse CO₂ raha sisse, ütleme, et see ETS1 raha kirjutatakse eelarvestrateegiasse, siis tehakse seda sümmeetriliselt, kulud kaetakse kohustustega. See on eelarveneutraalne. ETS2 raha – 300 miljonit eurot on väga mugav pastapliiatsiliigutus – on sisse kirjutatud ühepoolsena, see tähendab riigi tuludena, eelarvepositsiooni tegelikkusest paremaks [muutvana]. 

Niisugused manöövrid loomulikult [tuleks] kõrvaldada. Kevadise majandusprognoosi [koostamise] ajal Rahandusministeerium õigustatud kriitika peale loobus ju mitmest kulureast. Näiteks oli seal planeeritud sotsiaaltoetuste reformiga [saavutada] 100 miljonit eurot kokkuhoidu. Mida see tähendab, kes seda reformib? See oli lihtsalt valimistejärgsesse aega sisse kirjutatud. Kehtivas riigi eelarvestrateegias see veel sisaldub. 

Teine näide oli, eks ole, kinnisvara, 100 miljonit eurot plussi. Mida see tähendab? Mis kinnisvara, mida maha müüakse, mida tehakse? Niisuguseid tühikirjeid oli sinna koondatud märkimisväärses koguses. See on kehtiv riigi eelarvestrateegia, mille alusel on Rahandusministeerium seda defitsiidiolukorda [tekitanud]. 

Nii et kokkuvõtteks, mis puudutab seda, kas me oleme praegu, nagu Peeter Ernits küsis, kuidagi Euroopa meinstriim, siis ei, me oleme võlakoormuse [kasvu] kiiruse poolest Euroopa meinstriimist väljunud. Me oleme pioneer, nii nagu me oleme olnud viimastel aastatel majandusseisaku pioneer. Sellel aastal kuulub meile kahtlase väärtusega au olla Euroopa Liidus kaudsete maksude efektiivse koormuse tipus. Siis oleme ka võlakoormuse kasvu kiiruselt Euroopas pioneer.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab seda praeguse valitsuse tekitatud laenuküüru. Seni ei ole minu teada olnud Eestis sellist olukorda, kus kehvas riigieelarvelises olukorras ühe valimislubaduse täitmine, mis eelarve finantsperspektiivis – neli aastat on eelarve finantsperspektiiv – maksab üle 2 miljardi euro, kaetakse laenuga. Mitmed eksperdid on tähelepanu juhtinud sellele ja selle ohtlikkusele. Sellist olukorda tulevikus ei õnnestu ilmselt ainult mingite kärpe-eelarvetega lahendada, tõenäoliselt on vaja ka tõsiseid maksupoliitilisi otsuseid teha. Mis sa sellest arvad? Kas on võimalik seda olukorda, kui see reaalselt nii jätkub, ainult kärpe-eelarvetega lahendada?

Ei, kindlasti ei ole. Põhiküsimus on ikkagi see, et me peame võtma majanduskasvu tegelikuks prioriteediks, mitte nii-öelda lihtsalt [piirduma] verbaalse sooritusega, millega valitsus majanduse puhul praegu tegeleb. Vaadake, 2022. aasta SKP – proua Sikkutil on see info – versus prognoositav SKP reaalväärtuses: 2026. aasta SKP on väiksem. Meie kogusooritus, mis rajaneb majanduskasvul, on inflatsiooniline, mis meie konkurentsivõimet ja tootlikkust suhteliselt halvendab. SKP on aasta lõpuks madalam, see on see prognoos.  

Me oleme Reformierakonna maksutõusude poliitikaga – proua Akkermann teab seda – Rahandusministeeriumi enda prognooside järgi kaotanud 3 miljardit eurot konsolideeritult. 3 miljardit eurot SKP-na! Suurusjärgus, me võime öelda, 1,3 või 1,4 miljardit eurot on jäänud laekumata ka maksutulusid. Kehval poliitikal, kehval majanduspoliitikal on hind.  

Mida me ootame? Me ootame kõigepealt seda [vastust] – see on väga õigustatud küsimus, härra Seederit parafraseerides –, mida teha, et seada majanduskasv tegelikuks prioriteediks. 

Esimene küsimusepüstitus on see, et tuleb taastada majandususaldus, investorite usaldus. Otseste välisinvesteeringute väljavool Eestist on katastroofiline, 2024. aastal 3,5 miljardit eurot. See on unikaalne Läänemere demokraatlike riikide kaares. 

Teiseks, siseturu nõudluse parandamine. See eeldab, tuleb tunnistada, ka sisulist käsitlust inflatsiooni pidurdamisest. 

Kolmandaks eeldab see mida? Kapitalituru reaalset mõtestamist. Vabandust! Balti kapitaliturg – ma võtan endale vabaduse hinnata seda nendes kolmes Nasdaqi elemendis tervikuna –, aktsiaturg on praegu suurusjärgus 12 miljardit. Võtame võlakirjaturu sinna juurde, kokku, ütleme, 30 miljardit või 30+ miljardit Balti riikide puhul. Ma arvan, et kapitalituru tõrke ületamine on väga tõsine ülesandepüstitus, kuidas saada rohkem kapitali reaalselt majandusse.  

Järgmine küsimus. Vaatame ootusi Euroopa Liidu 2028.–2034. aasta eelarveperspektiivi vahendite kasutamise puhul: 6,5 miljardit eurot. Hästi, osa sellest on nomenklatuursetes riiulites ka eraldatud. Küsimus on, kas selle ressursi suunamine, esiteks, vähendab koormust meie riigi püsikuludele või – ja see on kesksem – toob kaasa võimendusefekti meie SKP kasvuks. 

Ma ei karda [öelda] seda, kui ma jälgin ettevõtjate, rahvusvaheliste ekspertide, aga ka väiksema mastaabiga riikide edulugusid, et meil on vaja välja valida teatavad nii-öelda skaleeritavad majandussektorid ja neid võimendada nii teadus- ja arendustegevuse, nii haridusvaldkonna, aga loomulikult ka ettevõtluse soodustamise meetmetega, mis riigi käsutuses on. See peaks riigil olema Euroopa Liidu eelarve pikaajalise eelarve üks ülesandepüstitusi, kuidas meil on võimalik oma SKP mahtu kasvatada. 

Vabandust, millest me kõneleme? Turbaliit oli riigieelarve kontrolli erikomisjonis, arutelu puudutas kliimaseaduse mõjusid. Tuli arutelule ka see, kui palju kliimaseaduse väljatöötamine maksis. Ametnikud teatasid, et 375 000 eurot. Turbaliidu esindajad ütlesid: "Nalja teete või! Meie sektoris on see tants, mis on käinud, 150 miljonit eurot investeeringuid vähendanud." Ainuüksi ühes, suhteliselt kitsas ressursisektoris! 

Tekkis küsimus. Ütleme, et me tahame saada tšekki selle kohta, kas selle segaduse tõttu, mis on olnud viimase kolme aasta jooksul, majandususalduse hävitamisega, investeeringute tagasitõrjumisega, maa ja taeva vahele asjade rippuma jätmisega, [tekkinud] summa on miljard eurot, üle või alla miljardi euro. Tekkis väga suur huvi. Me vajame ka niisugust tüüpi auditit.  

Niisuguste eksperimentide sisuliselt kõrvaletõstmine on üks ja oluline osa majandususalduse taastamisest. Väga oluline osa. 

Loomulikult, kui me räägime majanduse mahu kasvust, siis on väga oluline tajuda, et me teeme teatud samme, mis puhtobjektiivselt meie ees [seisavad], mida me varem, meie varasemas ajaloos inimpõlve jooksul, ei ole teinud. See on unikaalne situatsioon ja [on vaja tajuda,] kuidas sellest tulenevaid võimalusi paremini ära kasutada. 

Ma toon jälle Balti riikide turu näite. Konsolideeritult ostavad Balti riigid järgmise nelja aasta jooksul, noh, impordivad relvasüsteeme ja moona suurusjärgus 20–25 miljardi euro eest. Kuidas see ressurss pöörata ka Balti majandusruumis majanduskasvuks, on väga tõsine, konkreetne ülesandepüstitus. Leedus on kehtestatud teatud loogikas lokaliseerimiskohustus 30%, tagasipööramiseks oma majandusse. Hästi paika pandud. Meie niisuguste asjadega ei tegele, meil seda kehtestatud ei ole. Aga mis see tähendab, see 30%, vabandust? See tähendab seda, et kui järgmise nelja aastaga suurusjärgus 5,5 miljardit eurot läheb ainuüksi impordile, puhtal kujul relvasüsteemidele ja moonale, siis 30%-line lokaliseerimisloogika tähendab, et me kõneleme SKP kasvust kusagil 1% selle nelja aasta jooksul, kui me suudame seda täies mahus rakendada. Küllap on siin objektiivselt teatud piiranguid relvade tarnimise defitsiidi situatsioonis.  

Ma tulen ikkagi tagasi – ma mõistan, et see oli ju ka küsijal ridade vahele peidetud – Balti kapitalituru juurde. Küsimus on selles, ma arvan, et me ei peaks pelgama eesmärki majanduse ja ka koondatud kapitali mahtu kasvatada. Hakkame järjest võtma. 

Esiteks, kui suur on selle laenu suurusjärk, mida võtavad kolm Balti riiki järgmise nelja aasta jooksul? Me räägime suurusjärgust 40 miljardit eurot. Eraldi ülesandepüstitus: suunake see raha võlakirjadega Balti ruumi! Tekib väga õige küsimus: aga kuhu seda raha Balti ruumis paigutada? Balti riikide vahel [tuleks] selles loogikas kokku leppida ikkagi kaks-kolm tranšeed, ütleme siis, eraldi emissiooni ka avalike ettevõtete, käitiste puhul. Kui me suudame seda, [siis saame] Balti ruumis edasi liikuda. Otsekohe me vajame ikkagi ka suuremate ettevõtete – see peaks olema niisugune riigi positiivne aktiivne kahekõne – börsile tulemist. Hästi, soovitakse minna ka rahvusvahelistele börsidele, see on arusaadav, aga tingimus selles loogikas on paralleellistimine Balti turul. Kas see on siis patt? Sellega kaasneb oma loogika, aga me peame seda kapitaliturgu käivitama.  

Ma ei kõhkle ka seda ütlemast, kuigi ma saan aru, et on tundlik teema seda küsimust nii püstitada, aga ma panen selle küsimuse lauale: Balti indeksfond. Ei ole meil Balti indeksfondi. Tähendab, koos nende elementidega me peaksime turu mastaapi suurendades, ka, ütleme, noteeritud kirjete puhul seda mitmekesisust suurendades, jõudma Balti indeksfondini. Meie kapitaliturg, kui noteeritakse, on piiriturg, nii-öelda frontier market, me peaksime muutuma nii-öelda tõusvaks turuks. Seda mõnekümne miljardi eurost mahtu peaks ambitsioon olema ikkagi reaalselt vähemasti kahekordistada, see on meie ettepanek.  

Ma teen lahti Leedu valitsuse kodulehe. Seal on kirjas Leedu kapitalituru strateegia 40 leheküljel. Ma avan Läti valitsuse kodulehe, ma leian sealt Läti valitsuse kapitalituru strateegia. Ma avan Eesti valitsuse [kodulehe], ma leian sealt 2021. aastast Ernst & Youngi slaidid, mis ei puuduta valitsuse poliitilist käsitlust. 

Nii et meil [tuleks] indeksfondi loomisse, ma arvan, tõmmata kaasa Eesti ettevõtted, olla valmis ka Euroopa Investeerimispangaga koostööd tegema ja luua see toode, tegutseda selles vaimus. Jah, ma saan aru, kõneldakse nii-öelda kogu Euroopa börsimahu konsolideerimisest. Me sel puhul kõneleme suurusjärgus 20 triljonist, 25 triljonist, nagu see kogumaht on.

Ma korraks segan. Negatiivne lisaeelarve on [eelnõu teema.]

Jah, aga härra Seeder küsis …

… kust raha juurde saaks. Selge. Aitäh!

… selle kohta, mida teha lisaks kärbetele, ja ma ütlesin, et [prioriteet] on majanduskasv. See on õigustatud küsimus. Ma kirjeldasin nii-öelda paletti erinevatest meetmetest, kuidas on võimalik stimuleerida majanduskasvu. Majanduskasv tuleb tootmise kaudu. Ka ressursipõhisel tootmisel tuleb võtta maha ülemäärased piirangud, mitte tekitada usalduse kahjustamist. Majanduskasv tuleb tegelikult ekspordipotentsiaali abil, majanduskasv tuleb sisenõudluse kaudu, majanduskasv tuleb sellega, et majanduses on intensiivsem kapitaliringlus. Need on need elemendid, mille nimel me peame ühiselt pingutama. 

Vaadake, milles on asi. Asetame asjad ikkagi pea pealt jalgadele. Järgmise nelja aastaga näeb valitsus ette, et riigieelarve defitsiit on 4% ja üle 4% ning majanduskasvu prognoosib valitsus ise üle 2%. Ehk tegelikult valitsus ise ei usu majanduskasvu. Vastupidi, ta lähtub sellest, et ta ei ole võimeline isegi mitte stimuleerivalt selle multiplikaatoriga, kui laenuraha läheb majandusse, tekitama sellega võrreldavat, üks ühele arvestusega, reaalmajanduskasvu numbrit. 

Laenuraha eest tehakse meil väga unikaalseid eksperimente, härra Seeder. Idee alandada kaughasartmängumaksu ja tekitada riigile nelja aasta peale kahju 36 miljonit eurot – kust see raha võetakse? See on laenuraha. Me veame Eesti Vabariigi [parlamendist] läbi kaughasartmängu litsentsi omanike sissetulekute kasvu ja sellest tuleneva riigieelarve tulude kahanemise katame laenurahast. See on siis niisugune jätkusuutlikkusvalik. Neid näiteid on palju.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Aitäh, austatud ettekandja! Minu küsimus on, kas te ikka esindate tervet erakonda siin Riigikogu saalis. Mul on selles suhtes tugev kahtlus. Ma usun, et te olete kursis, et Tartus on Isamaa koalitsioonis. Tegelikult, mis puudutab eelarvepoliitikat, siis teie sõnad ja teod, näiteks kas või Tartus, ei lähe kuidagi kokku. Te olete Tartu koalitsioonis olles olnud ühistranspordipiletite hinna tõusu eestvedaja, samuti olete kaotanud ära ravikindlustuseta elanike arstiabi arvete hüvitamise. Aga üks asi, mis teil mitte kuidagi ei õnnestunud – vaatamata sellele, et soov oli suur –, oli katse kaotada alla 18-aastastele EMO visiiditasu hüvitamine. Tartu volikogu viimasel istungil oli arutlusel ühistransporditeema ja jäi mulje, et ühistranspordipiletite hind tõuseb veel ja veel, et dotatsiooni vähendada.

Teie aeg!

Teie eelarvepoliitika tähendab, et te teete seda inimeste arvelt.

Jaa, need on tõsised küsimused erinevates omavalitsustes, probleeme püütakse lahendada. Ma arvan, et siin on oluline silmas pidada ja kontrollida kulumahte, tegutseda selles vaimus, et tajuda ka hinnatõusu mõju ostujõule. Loomulikult, seda indikaatorit, ma arvan, peab kõigis omavalitsustes jälgima, see on minu soovitus. Suuremates on mõju suurema mastaabiga, väiksemates omavalitsustes muidugi väiksema mastaabiga. Kolmandaks on oluline silmas pidada niisugust kategooriat, et soodustada ka omavalitsuste tasemel – niipalju, kui selles piiratud tööriistakastis [võimalusi] on – tegevusi, mis on orienteeritud majanduskasvule.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, Isamaa ei pea rääkima ainult teoreetiliselt. Seda, milline on eelarvepoliitiline lähenemine, me näeme ka kõige suuremas Eesti omavalitsuses ehk Tallinnas. Nii eelarves kui ka lisaeelarves vähendatakse investeeringuid, suurendatakse tegevuskulusid, suunatakse raha mingitele Lüüradele, organisatsioonidele, millega Eerik-Niiles Kross ja meie kolleegid siin Vene mõjutustegevuse uurimise komisjonis tegelevad. Kas kogu see jutt vajadusest tegevuskulusid kokku hoida ja majandust elavdada tähendab seda, et Isamaa suunab raha taekwondo-klubidele ja Lüüradele ka riigieelarvest, kui selline võimalus peaks avanema? Kuidas see siis elavdab Baltikumi kapitaliturgu, tõstab tootlikkust, suurendab usaldust investorite vastu või annab kuidagi panuse majanduskasvu? Nii nagu küsis Heljo, küsin ka mina, miks sõnad ja teod kokku ei lähe.

Aitäh! Küsimus, mis puudutab üle jõu elamist, ma arvan, käib kindlasti ka omavalitsuste kohta, eriti kui me vaatame seda megalomaaniariski mingite projektide puhul, kus selgelt ei ole võetud jõukohaseid ülesandeid ja on jäetud täiesti tähelepanuta paraku ka demograafiline trend, millega tuleb samuti arvestada. See eeldab loomulikult ka valusate ja raskete otsuste tegemist, mis tekitavad poliitilist poleemikat. Ma pean siin silmas ka seda, et jah, tuli joon peale tõmmata näiteks sellelesamale Lasnamäele ehitatavale – miljard eurot! – haiglale. Miljard eurot! See ei ole jõukohane. Siin olid arusaadavalt vastandlikud positsioonid ka valitsuses, kes ei olnud võimeline kujundama oma seisukohta Euroopa Liidu vahendite kaasrahastuse suhtes. Nendes küsimustes tõmmati samamoodi joon peale projekteerimisvahenditele, eks ole. Osa vahendeid on kulutatud, aga olukorras, kus täiendava kulu tekitamine ei ole maksumaksjatele, olgugi kohaliku omavalitsuse maksumaksjatele, mõistlik, tuleb neid otsuseid langetada. 

Nii et ma olen kaugel sellest, et öelda, et omavalitsuse tasemel seda ei tuleks teha. Minu meelest on Tallinna eelarvepositsioon märkimisväärselt parem, vaadates võlakoormuse kasvu, kui me võrdleme seda riigi[eelarve] positsiooniga. Nii et kui küsimus oli selles, kas Tallinn kohaliku omavalitsusena peaks ka panustama ja pingutama jõudsasti selle nimel, et elavdada majandust kohaliku omavalitsuse käsutuses olevate tööriistadega, siis mu vastus on jaatav.

Ma vaatangi, et need asjad on pääsenud kännu tagant liikuma. Tead, Riina, millele ma vihjan, eks ole? Tallinna linna üldplaneeringu kehtestamine, eraldi kesklinna planeeringu menetlus. Need on vajalikud asjad, ettevõtjatele ja majanduse arengule tuleb anda roheline tuli. Ärme unustame ära seda, et pealinna regiooni osakaal SKP-s on ikkagi üle poole. Me peame seda silmas pidama.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! See vastuste voor läks küll täielikuks komöödiaks, et mitte öelda paroodiaks. Sa viitad Tallinna uue linnavõimu tegevusele ja tood positiivse näitena selle, et jäetakse ära suur investeering ehk Tallinna Haigla rajamine, millest on aastakümneid räägitud, mida on aastaid ette valmistatud, ja projekteerimiskulu kirjutatakse lihtsalt korstnasse, õigemini öeldakse, et praegune valitsus seda ei toeta, arvestusega, nagu see valitsus kestaks igavesti. See on ju lihtsalt naeruväärne, otsitud ettekääne. Jäetakse ära Liivalaia tänava projekt, loobutakse Euroopa Liidu rahast ja paralleelselt pudistatakse tõesti toetusi mingitele ratsabaasidele ja Lüüradele. Kogu austusest hoolimata, kas see on majanduse käivitamine või? Kas see on see majanduse käivitamine, millest sa väga pikalt rääkisid, et majanduskasvu tuleb jõuliselt edendada? See on ju täielik paroodia, mis Tallinnas toimub. Kuidas on võimalik sellist demagoogilist juttu Riigikogu puldist rääkida? Kas see, mida pealinn praegu teeb, on kuidagimoodi majanduskasvu hoogustamine, kui suurtest projektidest loobutakse, selle asemel luuakse poliitilisi ametikohti ja pudistatakse raha mingisugusele MTÜ-dele? 

Aitäh! Teie aeg!

Eks kohaliku omavalitsuse juhtimisel tuleb aru anda ka opositsioonile, kes on kriitiline, nõudlik ja peabki oma tööd tegema. Siis koalitsioon jälle muutub ja umbes samu küsimusi, mida [esitas] eelmine opositsioon, asutakse [esitama juba] muutunud rollides. Me oleme viimase 36 kuu jooksul näinud nende positsioonide pöördukselist muutumist peaaegu kõigis mõeldavates kombinatsioonides, mida inimtegevus või omavahel kombineeriv poliitiline süsteem [suudab] luua.  

Tallinna Haigla puhul, tuleb tunnistada, olid eelarve mahud muidugi sellised. Kui me [mõtleme] selle ehitamisele linna enda eelarve vahenditest laenu abil, siis see oleks tähendanud ju sisuliselt linna laenukoormuse kasvu juba üldise kohaliku omavalitsuse võlakoormuse maksimummäära lähedale. See tundub esmapilgul paeluv idee, et võtame palju laenu ja ammendame ühe projektiga kogu ühe omavalitsuse investeerimissuutlikkuse. Aga see ei ole vastutustundlik ja see ei ole jõukohane. Ma saan aru, et sellest loogikast lähtudes need otsused ka langetati. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja ja hea komisjonikaaslane! Ma olen ka väga päri, et sihukesed kuldset imevett tootvad kööginurgad ja kahtlaselt kallid peod tuleb kohe ära kärpida ja sealt annab midagi kokku hoida. 

Samas olen kuulnud, et külmal talvel aasta alguses näiteks superministeeriumis kästi inimestel rohkem riideid ja kasukad kaasa võtta, et saaks päeva tööl ära olla, kuna temperatuur tõmmati alla. Ehk siis sealt väga palju kokku ei hoia, see 300 miljonit tuleb ikkagi hoida kokku ametnike palkadelt. Minu arvutuste kohaselt tuleks üks kolmandik ministeeriumide ja ametite töötajaid kohe koondada. Kui isegi näiteks Keskerakond sellele vastu on, siis kui valmis te peale märtsi 20[27] selleks olete? Kui palju ametnikke koondamisele läheb?

Tuleb teha raskeid otsuseid, Anti. Ega meil sellest pääsu ei ole. Ma arvan, et vulgaarne oleks siin niimoodi protsentidega mängida. 

Ma tean, et see on väga tundlik ideoloogiline teema, aga ma olen seda paraku pidanud [ütlema] ja pean kordama, et Kliimaministeerium tuleb kinni panna. Siin ei räägi me mitte protsendist, vaid ma vaatan seda kahju ja seda ideoloogilist käsitlust. 

Võtame energiapoliitika. No kuulge, need asjad ei ole meile lihtsalt jõukohased, need töötavad tegelikult, kui me saamegi majanduse kasvule, ühiskonna huvidele vastu. Ma ei tea, mis temperatuuri seal Kliimaministeeriumis või ühishoones alandati. Võimalik, et see oli ka rohepöörde huvides, selleks et energiat kokku hoida, [vähendati] kütet. 

Võtame ühe näite: seesama kuulus jäätmereform, mis ette valmistati. See puudutab ka kohalikke omavalitsusi, Riina, eks ole. Jäätmereform, 1. juulist on hinnatõusud. Küsimus on, kui palju on siin kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Ülipiiratult. Mis on tulemused? Meile aeti häma mingisugusest 50 sendist. 50-sendine hinnatõus, kas mäletate? "Mis te nalja teete," ütlesid valitsuse esindajad, "kellelgi mingid hinnad ei tõuse! Mis te nalja teete! Mis te nalja teete!" Valitsuse esindajad ütlesid, et kellelgi mingid hinnad ei tõuse. "Mis te nalja teete! 50 senti!" Noh, tõesti, mis me nalja teeme, 50 senti, eks ole. Nüüd ma vaatan kooskõlastusi. Omavalitsused on sundseisus, eks ole, kui tuleb see nii-öelda loogika, mis on vallandanud täieliku hinnatõususpiraali. Ma kardan, et isegi see väljaöeldud pooleprotsendiline inflatsioon – öeldi ju, et see [reform] võib kaasa tuua sellise üleriigilise täiendava inflatsiooni – võib osutuda tegelikust [inflatsioonist] väiksemaks. Näete, niisugune üks asi nende initsiatiivina. 

Mis oleks arukam olnud? Arukam oleks olnud niisugust tüüpi hinnatõuse esile kutsunud eksperimentidest praeguses objektiivselt keerukas olukorras loobuda. Nii et tuleb tõepoolest teha neid otsuseid. Nende otsuste edasilükkamine paraku üksnes süvendab probleeme. Ettekujutus, et need [probleemid] lahenevad iseenesest, kui me neid lihtsalt ignoreerime – ei, paraku nii ei juhtu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Urmas! Üle jõu elamine tuleb ära lõpetada. Ma olen sellega täiesti nõus. See üle jõu elamine toimub ju väga mitmetes valdkondades. Aga samas just nendes valdkondades, kus see üle jõu elamine toimub, raha üldse ei loeta. Ma räägin siin näiteks energeetikasektori ideoloogilisest ümberkujundamisest juhitamatu energeetika suunas, tuulikutest ja päikeseparkidest, kuhu läheb riigi investeeringuid kokku miljardeid, või Rail Balticust, kus riigi investeeringud ja ka tööjõukulud on meeletud. Ma küsin, kas Isamaa toetab seda seisukohta, et vaat seal oleks kõige suurem võimalus valitsemiskulusid kokku hoida, eriti peale 2027. aasta valimisi. 

Sa siin hõikasid välja, et Kliimaministeeriumi kinnipanek tuleb ära teha. Põhimõtteliselt tähendab see ikkagi ju Euroopa Liidust väljaastumist, sest just sealt ongi see kõik tulnud. Kui me seda teed läheme, siis sa pead ka sellele alla kirjutama. 

Teie aeg! Aitäh!

Oled sa sellega nõus või kuidas?

Ei, ma arvan, vastupidi, me peame Euroopas seisma oma majanduse ja oma rahvusliku konkurentsivõime huvide eest. Sellega me seisame ka Euroopa konkurentsivõime huvide eest. Kui me vaatame seda valitsuse loogikat, mida Euroopa energiadebatis ja kliimadebatis [järgitakse], siis see on külgkorvis sõitmine. Sisuliselt ei olda võimelised Eesti positsioone isegi välja artikuleerima. See on probleem. 

Euroopa kliimapoliitika selline ambitsioon ei ole majanduse vaates jätkusuutlik. See kahjustab Euroopa huvisid ja eraldivõetuna kahjustab see kindlasti oluliselt ka meie majanduspotentsiaali. See tähendab, et ühe esimese ülesandena tuleb nimetada eriesindaja Euroopa tasemel, kes hakkab Eesti huvide eest nendes küsimustes tõhusalt seisma. Me peame kõigepealt kujundama poliitikapositsiooni poliitilisel tasemel ja siis peame professionaalse diplomaatia tasemel andma meie välisteenistusele selgelt ülesande, et sellega tuleb tulemusrikkalt tegeleda. 

Mis puudutab ülemääraseid subsideerimisprojekte energiavaldkonnas, siis see ei ole otseselt valitsemiskulu, aga kahtlemata on nendesse dotatsiooniskeemidesse sisse ehitatud ühiskonna kulu ehk tarbijakulu, ükskõik mis tüüpi dotatsiooniskeemide kasutamist on prognoositud. 

Viimane näide on Eleringi initsiatiiv, et ehitada aastaks 2030 gaasielektrijaamu [koguvõimsusega] 900 megavatt-tundi. Me võime rääkida selle projekti maksumusest. Me kõneleme siin suurusjärgust 1,5 miljardit eurot. See omakorda tõstab selle niinimetatud eraldi tasu kogu ühiskonnale täiendavalt üle 100 miljoni euro, see on täiendav koormus. Minu palve Eleringile on olnud loobuda niisugust tüüpi initsiatiividest enne valimisi. Me peame koostama tegeliku energiavaldkonna tegevuskava. Selle põhjalt on lähtekohana võimalik langetada ka energiapoliitilisi otsuseid, mitte teha vastupidi, et enne otsused ja siis kava, kuidas me oleme võimelised tagama varustuskindluse, aga ka konkurentsivõimelise hinnataseme. 

Mis puudutab neid suuri investeeringuid – siin oli näide Tallinna Haigla kohta –, siis need tuleb asetada jõukohasuse perspektiivi, millisel moel on mingit projekti võimalik rakendada. See eeldab kindlasti väga-väga-väga vastutustundlikku vaadet juba võetud [kohustustele], aga ka meetodile, kuidas kulutusi või kohustusi planeerida nii, et need oleksid ka järgmise nelja-aastase eelarveperspektiivi vaates ühiskonnale jõukohased.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valitsuse liikmed on juhtinud tähelepanu, et Riigikogu liikmed võiksid rohkem kasutada AI-d. No ma siis otsustasin, et enne kui ma küsin, ma vaatan, mis AI vastab minu küsimusele, mida ma soovin ka teilt küsida. Loen kohe ette ta vastuse: "Kui vaadata küsimust eelarvepoliitilise vastutustunde seisukohalt, siis on keeruline väita, et maksuküüru kaotamine oli täielikult vastutustundlik olukorras, kus riigivõlg kasvab, kui samal ajal otsitakse lisatulu maksutõusudega." Ehk valitsuse ettepanek või etteheide meile oli see, et me võiksime rohkem kasutada AI-d. Seda ma praegu ka tegin. Kui küsida ministri käest, kui vastutustundlik oli maksuküüru kaotamine, siis tema väidab, et see oli vastutustundlik, samas AI väidab, et ei olnud. Aga mis teie arvamus on, kui me arutame siin negatiivset eelarvet, mis puudutab seda maksuküüru, kas see oli ikkagi õige tegu?

See oli süüdimatus. Me oleme jõudnud süüdimatuse faasi. Ma tean, see kõlab julmalt, härra Timpson, eks ole, niimoodi öelda, aga paraku on see objektiivne diagnoos. Meil ei ole võimalik jälle niisugustes pooltoonides, niisuguses hämas edasi liikuda. 

Asetame asjad perspektiivi. Proua Akkermann mäletab seda. Maksuküür lükati edasi 2024, lükati edasi 2025, viitega, et riigi rahanduslik positsioon on selline, et seda ei ole võimalik teha, nii vähemalt valitsuse esindajad kinnitasid. Ja nüüd, kui riigieelarve prognoositud defitsiit on kaks korda suurem, otsustati niisuguses kummalises Alice-Imedemaal-loogikas see jõustada, ja seda tehakse puhtalt laenurahaga. Puhtalt laenurahaga! Väga kallis eksperiment ühiskonna mõttes. 

See tähendab, et kõik see, mis majandusseisaku ajal läbi viidi – automaksu kehtestamine, registreerimistasu kehtestamine, käibemaksutõusud, tulumaksu tõus, laste pealt tulumaksuvabastuse kaotamine, aktsiisitõusud, kodualuse maa üleriigilise maksuvabastuse kaotamine –, kõik see müriaad maksutõuse, mis on tehtud ja mis on ühiskonnas majandusseisaku esile kutsunud ning mis on ka majanduskasvu potentsiaali ja inimeste ostujõudu halvendanud, seda kõike tehti selle Reformierakonna maksu/laenuküüru nimel.

Kas see vääris seda pingutust? Reformierakond ei häbene öelda – peaminister, ma saan aru, oma kaaslastele nii kõneleb –, et see oli vajalik selleks, et tõsta Reformierakonna toetust. Maksupoliitiline käsitlus ei ole niivõrd tähtis, see oli sekundaarse iseloomuga, see fiskaalpoliitiline käsitlus, Rahvusvahelise Valuutafondi seisukohad, see selleks, need puudutavad riigi rahanduse väljavaateid, aga see oli [vajalik toetuse tõstmiseks.]

Kui nüüd võtta efektiivsus, härra Laats, siis küsige tehisaju käest. Kui me võtame selle efektiivsuse indikaatori, et kogu see 2,5 miljardit oli mõeldud Reformierakonna poliitika legitimiseerimiseks, siis kas see õnnestus? Kui ühiskond teeb sellises eksperimentaallaboris investeeringu, 2,5 miljardit eurot, et Reformierakond saaks jääda võimule, Reformierakonna juhtide ettekujutuses – 2,5 miljardit eurot ei ole just väike summa –, siis kas see on osutunud efektiivseks? Mulle tundub, et ei ole osutunud efektiivseks. 

Me oleme olukorras, kus me peame tegelikkuse pinnalt nende otsustega opereerima. Ma ootan valitsuselt esiteks ülestunnistust nende poliitika läbikukkumise kohta. See on keeruline, aga me peame ükskord lõpetama vales elamise. See on esimene nõue, elementaarne poliitilise hügieeni nõue, selleks et me saaksime hakata asju uuele trajektoorile, tõusu ja kasvu trajektoorile viima. See tähendab ka seda, et me oleksime võimelised taastama investorite, ettevõtjate, majandusagentide, majandusosaliste usaldust, mis on kannatada saanud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Jah, ma olen väga nõus kõikide sõnadega selle kohta, et valitsus tüürib meid katastroofikursil, põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus. Aga lõpetuseks – ma vist olen viimane küsija, aga kunagi ei tea – äkki sa maalid meile pildi sellest, et kui Reformierakonna valitsust ja seda tänast majanduspoliitikat ja suunda ei peatata, mis siis ootab Eestit ja meie rahvast.

Väga tõsine küsimus. Mis ootab Eestit ees olukorras, kus Reformierakonnal õnnestuks ühiskonnale peale suruda niisugune karakurtlik mälutus ja tal õnnestuks osutuda uuesti võimul olevaks 2027. aasta perspektiivis? Muide, mitmeid asju on nad ju tegelikult, nagu me teame, aralt peitnud. Nad ju kardavad ühiskonna kohtuotsust ja need kavatsused, mis neil praegu tegelikult on, peidavad nad ridade vahele. 

Ma arvan, et esimene ülesanne on väga selge: kapist võetakse otsekohe pärast valimisi välja kliimaseaduse esimesed versioonid, kiireneb rohepöörde tempo. 

Teiseks, ma tuletan meelde – ma [esitan] nüüd suvalisi konkreetseid näiteid, aga me jõuame ka üldistava raamistiku juurde – meretuuleparkide projekti. Eksivad need, kes räägivad, et see on kuhugi prügikasti visatud ja nõnda edasi. Valitsuse tööplaanis on selgelt ju sees meretuuleparkide projekti garantiimeede. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus peab selle välja töötama ja asuma seda rakendama juba selle aasta neljandast kvartalist. Kas jõuab enne valimisi või ei jõua enne valimisi, aga vähemasti seda tüüpi energeetikakurss rohepöörde dünaamikas võetakse. See tähendab ebastabiilset ja kallist elektri hinda. 

Kolmandaks – ja see on Eesti sajandi probleemi perspektiivis kõige traagilisem – on demograafiline kriis. Me oleme olukorras, kus sama poliitika jätkumine tähendab paraku ka selle probleemi võimendumist, tuleb nentida. Valitsus ei ole ju mitte üksnes ignoreerinud probleemi, vaid ta on, vastupidi, perede kindlustundega räpakalt ümber käies seda süvendanud. Me võime prognoosida, et selle aasta eeldatav sündide arv, kui me võtame ette nelja kuu arvestuse – paraku on kõigil kuudel sünde olnud [vähem], kui oli 2025. aasta neljal võrdluskuul –, jääb ka sellel aastal alla 9000. Siin mingit niisugust pingutust ei ole, see ei ole poliitika eesmärk. See ei ole seda Reformierakonnale. Nad, vastupidi, suhtuvad ju demograafilise kriisi lahendamisse kui ühiskondlikult lausa põlgust väärivasse käsitlusse. Järelikult, demograafiline probleem süveneb. Ei ole ühtegi riigi positiivset programmilist meedet, et pereloomise julgust ja optimismi taastada, seda [olukorda] ei tasakaalustata. 

Järgmine küsimus puudutab makse ja majandususaldust. Ma arvan, et majanduses – Reformierakond ise planeerib seda – jätkub võlgu elamine ja majanduse sisuline seisak. Miks siin räägitakse, et 2,5% on praegune majanduskasvu loogika? Kordame faktid üle. Ligi pool praegusest majanduskasvu numbrist on SKP arvestuse eripära, see rajaneb toote netohinna maksudel, ja teine osa on laenuga [rahastatud] valitsemiskulud. See on see reaalsus. 

Võtame Eesti ettevõtluse, välja arvatud finantssektori: selle majanduskasvu indikaatornumber oli 0,7%. Kuulge, kogu selle soorituse pealt, kui laenurahaga on püütud majandust elavdada, on ettevõtlust ja majandust suudetud käivitada 0,7%! Kogu majanduse mahu mõttes, arvestades, et selle osakaal on umbes kaks kolmandikku majanduse mahust, on see alla 0,5%. Seisakutempo jätkub, sest ühiskonnas ei ole usaldust ega soovi seda taastada.

Loomulikult, nende probleemide puhul peame mõtlema ka sellele, mis on meie võimalus ühiskonnana. Meil tekib raskuspunkt: tuleb valimissaginat, pinget, energia koondub. Mis on see raskuspunkt ühiskonnas, mida meil on võimalik kasutada uue loova energia tekitamiseks 2027. aasta valimistel? Ma arvan, et meie ambitsioon ei peaks olema mitte midagi vähemat kui anda ühiskonnale tagasi tulevik, eneseusk positiivseks, ehedaks pingutuseks, mis päädib tulemusega. 

See eeldab, ma arvan, poliitikavalikute mõttes esiteks orienteeritust tegelikule majanduskasvule, teiseks ühiskonnas kindlustunde tagasisaamist ja kolmandaks – see on äärmiselt oluline, kui me kõneleme inimeste toimetulekust – ikkagi reaalse signaali andmist ka nendele, kellel on kõige raskem praegu ostujõudu taastada. Ma pean silmas suhteliselt väiksema sissetulekuga inimesi, kes ei tee midagi valesti, nad elavad palgapäevast palgapäevani või pensionipäevast pensionipäevani. Me kõneleme siin eakatest, me kõneleme siin lastega peredest, me kõneleme siin ka peredest, kes elavad maapiirkonnas, kus suhteline keskmine palgatase on madalam. See eeldab suurt ja ühist pingutust.

Kui küsida, kas selleks on võimeline Reformierakonna poliitiline agenda, siis ma arvan, et ei ole võimeline. Sellel ei ole ühiskonna jaoks veenvust. Küsimus ei ole programmides, loosungites ega poliitilises publitsistikas, ma nimetaks seda nõnda. Küsimus on selles, et tuleb hakata peale esimese lähteülesandega, et ühiskonnal saaks tekkida tulevikuusk, enesekindlus. On vaja taastada usaldus vältimatu eeltingimusena asjade pööramiseks paremuse poole ja tõusule viimiseks.

Aga need, andke mulle andeks, kes on selle usalduse maha mänginud, ei ole suutelised seda usaldust kahekõnes ühiskonnaga taastama. See ongi meie põhimõtteline valik. Selles loogikas on kõige tähtsam, et me kõnelesime siin küll ainelistest valikutest, demograafilistest valikutest, aga küsimus on selles, et Eesti kodanik tajuks, et poliitika on kahekõnes tema õiglustundega, tema arusaamadega ja tema lootustega, et see katkenud ahel uuesti taastatakse. 

Kui Reformierakonna võim jätkub, kui see peaks mingitel põhjustel olema võimalik, et Eesti kodanikud astuvad samasse jõkke, siis juba kahe märja jalaga, kui see peaks olema võimalik, siis see tähendab, et ka usalduskriis ei püsi mitte sellel tasemel, vaid muutub veelgi sügavamaks. 

Me praeguses objektiivselt keerulises stressikeskkonnas ei tohi nii tõsiste asjadega mängida. See on meie maa tulevik, see on meie kodanike elu, nende toimetulek, nende lootused, nende laste lootused, järglaste lootused veel inimpõlvede pärast, mille heaks me peame praeguses väga kriitilises piirsituatsioonis langetama arukaid valikuid, mille lähtekohaks on usalduse taastamine ja sellest mandaadist tulenevalt asjade positiivses suunas arengule pööramine. 

See ei ole lihtne, ma tean seda. Selles loogikas on meie vastutus, poliitikute vastutus loomulikult selles, et me ei tohi korrata selle läbikukkunud ja valeliku poliitika põhiviga. Inimesed eeldasid ka pärast valimisi, et ellu viiakse hoopis mingid muud asjad, mingi muu poliitiline agenda kui see, mis tegelikult realiseerus. Sõnade ja tegude kokkuminemine – see tähendab, et me peame ausalt kõnelema Eesti inimestega. Usalduse taastamise elementaarne algjoonis on see, et Eesti ühiskond saab ausa pildi olukorrast meie riigis. See on elementaarne lähte-eeldus, ülevaade sellest, mis on põhivalikud: meil on rahanduse olukord ära lagastatud, meid ootab praeguses vaates ees suhteliselt kõrge inflatsiooni säilimine aastatel, kui me ei ole võimelised seda muutma, meil on demograafiline kriis. Nendes objektiivsetes tehioludes me peame tõdema, et me ei saa päevapealt esile kutsuda positiivseid muutusi. See eeldab pingutust, sest asjade laokile jätmine on olnud pikaajaline ja paraku tahtmatusest või oskamatusest tingituna ka süsteemne. Aga selle energia kokkukoondamine nende inimeste ootuse pealt, kes soovivad näha alternatiivi, on Eesti poliitikute esmane ülesanne.

Võib öelda, et on kolm asja, mis ma seaksin nii-öelda selle energia koondamise puhul praegu poliitilise välja ülesanneteks.

Ma korraks täpsustan, et meil on [kõne all] negatiivne eelarve, aga sellest pildist, mille kohta härra Põlluaas küsis, me oleme natuke kaugel. Kas on võimalik lihtsamalt seda kokku tõmmata? 

Jaa, õigustatud osundus. Härra Aller, ootaks teilt sellist vaprust ka härra Ligi mõttekäikude puhul, kes on üsnagi personaalne oma repliikides. Aga küllap ka see aeg tuleb. 

Kontsentreerides seda küsimust, kas need teemad on seotud negatiivse eelarvega, siis jah, väga lihtsalt on seotud. Kui me objektiivse olukorra tunnistamist edasi lükkame, siis see ei tee neid probleeme, mida me peame ühiselt lahendama hakkama, olematuks. Kui valitsuskoalitsioon oma häältega täna seda ettepanekut ei toeta, siis tegelikult see tähendab, et nende valikute langetamine seisab ees pärast valimisi. Aga usalduse taastamiseks on oluline, et poliitikud ei tekitaks jälle ebarealistlike lubaduste ja vekslite spiraali. 

Ma tajun siin juba, et Reformierakonnalt ilmuvad tuima näoga välja mingid rahalubamismeemid, kus hakatakse igale sektorile raha lubama, samadele inimestele, kellelt te olete seda miljardite ulatuses maksudena ära võtnud. Hakatakse looma niisugust pseudosiirupiolustikku. Ma hoiatan selle eest, mitte sellepärast, et see on kuidagi inkrimineeritav õiguslikul või muul moel, vaid see on vastutustundetu. See paraku raskendab ühiskonna väljumist teie tekitatud segadikust. 

See võib aga olla eesmärk. "Me ei jäta ju neile pärleid jagada," ütles Jürgen Ligi. "Isamaale ei jäta ma midagi," ütles Kristen Michal. Mida halvem, seda parem. Niisugune doktriin võib ka ju olla poliitika tegemise loogika, aga ma arvan, et see on vastutustundetu loogika selles tähenduses, et halvem on ju Eesti ühiskonnal, Eesti inimestel. Eks ole see ju poliitikute omavaheline loogika ja kättemaks kodanike kaudu või kodanike elukvaliteedi kaudu. 

Kuulge, see on see probleem, mille eest ma hoiatasin, öeldes, et me näeme, et sellel aastal muudetakse Eesti poliitiline juhtimine, Eesti riik Reformierakonna läbikukkunud poliitiliseks eksperimentaallaboriks. Me oleme kõik praegu siin ühiskonnana katseprojektis, kuidas panustada sellesse, et Reformierakond jääks võimule ka pärast 2027. aastat. Kõik meetmed, mis Reformierakonna käsutuses on, lähevad kasutusse. 

Kuidas ma delikaatselt ütlen? Rahvas ei taha seda. Proovitagu seda miljardite eurode ulatuses, olgu need mingid muud meetmed, mida rakendatakse, ma arvan, et see saab olema luhtunud sooritus, mille ainukene tulemus on suur segadus. Sellest väljatulek saab olema vägagi keeruline.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll on küsimus istungi juhatajale, aga küsijat ei ole. Sõnavõtt läks vist pikaks, ta pidi välja minema. (Täpsustus saalist: "Ernits on siin.") Jah, Ernits on siin, aga võtame Peetri küsimuse maha. 

Läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Sellest tuleb ülevaadet andma rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja tutvustas eelnõu väga põhjalikult. Tuletan meelde eelnõu pealkirja "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2026. aastal". Ega komisjonis sellest pikemalt ei räägitud. Me tegime konsensuslikult järgmised otsused: määrata ettekandjaks siinkõneleja ja võtta eelnõu päevakorda täna, 3. juunil. Veel pean ma ütlema, et õigus- ja analüüsiosakond ütleb, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. See on minu poolt kõik. Suur tänu!

Teile on ka mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Mul on selline küsimus. Siiamaani mäletavad väga paljud seda, mis toimus aastail 2022 ja 2023, vahetult enne Riigikogu valimisi. Reformierakond hakkas selle jaoks, et saada valimistel paremat tulemust, jagama erinevaid toetusi, tõstis palku ja nii edasi. Seejuures jättis ta rääkimata, et pärast valimisi tuleb suure tõenäosusega tõsta makse. Nagu Kaja Kallas ennast tol hetkel väljendas: sellest ei oleks olnud populaarne rääkida. 

Kuidas me saame nüüd kindlad olla, et vahetult enne valimisi ei hakka meie riigieelarvega toimuma midagi sarnast? Arusaadav, valimised on lähenemas, lisaeelarve kohta on Reformierakonnal juba populistlikud muudatusettepanekud tehtud. On valmimas uus eelarve. Kuidas saab olla kindel, et sinna ei tule midagi sarnast ega toimu midagi sarnast, mis toimus vahetult enne 2023. aasta valimisi?

2023. aastal, kui valimised aasta algul toimusid, oli eelarve vastu võetud. See võeti vastu kõikide Riigikogu liikmete poolthäältega, välja arvatud Siim Valmar Kiisler, kes hääletas vastu. Kõik Riigikogus olnud erakonnad ja fraktsioonid hääletasid selle poolt. See eelarve sisaldas eelarve defitsiiti ja see oli kõigile, kes olid eelarvega tutvunud, sellel hetkel teada. Ma ei saa teiega nõustuda, et Reformierakond midagi riigieelarve kohta kuidagi saladuses hoidis.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaasettekandja! Ma arvan, et teie olete kindlasti AI usku. Ka lisaeelarves suunatakse nii-öelda digiõppele ju päris palju raha. Sellest lähtuvalt, et te olete AI usku, ma küsisingi AI-lt, mis ta selle maksuküüru kaotamise kohta arvab. Siin ei ole emotsioone. Selles me oleme, ma arvan, samal meelel, et AI-l ei ole emotsioone, poliitilisi emotsioone ega muid emotsioone, ta lähtub puhtalt argumentidest ja ka vastab, lähtudes puhtalt argumentidest. Tema vastus minu küsimusele, kas oli vastutustundlik kaotada praeguses olukorras maksuküür või mitte, on järgmine: "Kui vaadata küsimust eelarvepoliitilise vastutustunde seisukohalt, siis on keeruline väita, et maksuküüru kaotamine oli täielikult vastutustundlik olukorras, kus riigivõlg kasvab, kui samal ajal otsitakse lisatulu maksutõusudega." Kas te usute seda vastust?

Teie aeg!

Kas te olete päri selle vastusega? Seal ei ole mitte mingisuguseid nii-öelda emotsioonilisi tundeid, see on lihtsalt argumendipõhine vastus.

Aitäh!

Ma kasutan tehisaru küll, aga mitte selleks, et endale arvamust saada. Ma kasutan seda faktide kontrollimiseks ja viidete leidmiseks. 

Aga mis puudutab seda küsimust, mille te AI-le esitasite, siis te esitasite selle ju kindlasti maksulangetuse [mõju] kohta [eelarvele]. See maksulangetus oli tõesti väga suur, töötajatele jääb ju sellel aastal kätte 600 miljonit eurot rohkem võrreldes eelmise aastaga. Kahtlemata mõjutab see 600 miljonit eelarve tasakaalu negatiivses suunas. Aga kui te oleksite küsinud, kas see 600 miljonit leevendab Eestis mediaanpalka või keskmist palka saavate töötajate majanduslikku olukorda ja toimetulekut, siis, ma arvan, te oleksite saanud teistsuguse vastuse. Rahanduses seisavad poliitikud alati selle dilemma ees, kui palju küsida inimestelt raha eelarvesse ning kui palju ja kellele jagada toetusi. See on rahanduspoliitika tuum.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, rahanduskomisjoni juht ka! Kas ma sain õigesti aru, et seda [eelnõu] komisjonis sisuliselt üldse ei arutatud? Kui ma sain õigesti aru, siis ma küsin edasi. Minult on mitmed istungite jälgijad seda küsinud ja nüüd ma küsin [seda teilt]: miks selliseid [eelnõusid] komisjonides tihtipeale üldse ei arutata? Kui [seda eelnõu] ei arutatud – tegelikult peaks ju tooma kõikide asjade plussid ja miinused välja, et populism ei leviks –, siis miks see jäi tegemata?

(Naerab.) See on väga hea küsimus. Me oleme valitsemiskulude kärpimist 300 miljoni võrra arutanud siin saalis väga palju kordi väga põhjalikult. Aga rahanduskomisjoni [menetleda] on ju veerand Riigikogus menetletavatest eelnõudest ja väga paljud nendest on neli-viis sentimeetrit paksud. Rahanduskomisjoni liikmetel on ka väga hea mälu, nad mäletavad, et nad on sarnast eelnõu juba mitu-mitu korda arutanud. Seetõttu oli kõigil kõik selge ja kõik noogutasid: saali.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua Akkermann! Rahanduskomisjonil, ma saan aru, on tähtsamat teha kui valitsemiskulude mahuga tegeleda. 

Aga mu küsimus on selles, kas rahanduskomisjon on arutanud Eesti eelarve defitsiidi perspektiivi. Majandusprognoos [näitab] väljavaate kiiret halvenemist miljardi euro mahus järgmise kolme aastaga. Kas rahanduskomisjon on käsitlenud seda, milline on lahendustee Eesti nii suure ja kiirelt [kasvava] laenukoormuse [kasvu] pidurdamiseks? Kas niisugust põhiküsimust rahanduskomisjon on kuidagi üldse puudutanud ühest või teisest aspektist? Milline on rahanduskomisjonis koorunud tähelepanek või idee? Nimetage üks rahanduskomisjoni idee, mis seda probleemi sisustab.

Ma kõigepealt, hea kolleeg, parandan teid. Ma ei öelnud mitte üheski lauses ega ka mitte nii-öelda sõnade vahel, et see eelnõu on tähtsusetu ja rahanduskomisjonis kulude kokkuhoiuga, laenukoormuse kasvuga või eelarvepositsiooniga ei tegeleta. Me tegeleme sellega kui mitte iga nädal, siis iga kuu. Te teate väga hästi, et kõigepealt esitatakse eelarve, siis me hakkame kuulama kõiki, kes eelarvest assigneeringuid saavad, kuulame kõiki ministreid, siis tulevad eelarve täitmise kuulamised, siis tuleb lisaeelarve, siis tulevad aastaaruanded ja siis tulevad majandusprognoosid. Me iga kuu arutame neid küsimusi. 

Tõepoolest, viimaste aastate kõige suurem dilemma on olnud, kas riigikaitsekulude viimine 5%-le õigustab seda, et me läheme eelarvega 4,5%-lisse defitsiiti. Teine küsimus on veel: meie majapidamiste ja inimeste, meie töötajate toimetulek. Kas maksuleevendus õigustab seda, et me läheme [eelarvega] defitsiiti? Mina ise olen täiesti veendunud, et maksuküüru kaotamine ja riigikaitsekulude kasvatamine 5%-ni õigustab seda defitsiiti. See ei tähenda, et tulevikus [ei tuleks] leida püsivat katet nendele 5% [tasemel olevatele] kaitsekuludele. See jääb järgmiste eelarvete koostajate ülesandeks.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Urmas Reinsalu, selles aruteluformaadis saab iga Riigikogu liige esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse, nii et rohkem ei ole meil võimalik küsimusi võtta. 

Avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel [kõnelema] Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ma ei hakka kordama eelnõu algset sisututvustust. Küll aga tahan tähelepanu juhtida sellele, mida ütles proua Akkermann. Need on tähelepanuväärsed sõnad, mis võtavad kokku kogu Reformierakonna poliitilise agenda. Süütu küsimuse peale, heatahtliku küsimuse peale, kui ma küsisin, kas rahanduskomisjon tegeleb ka Eesti eelarvepoliitika jätkusuutlikkusega, kinnitas proua Akkermann, et see on väga oluline teema, sellega tegeldakse kui mitte iga nädal, siis iga kuu. Hästi, võtame selle baaseelduseks, et sellega tegeldakse, see on prioriteet. Siis ma palusin tal nimetada ühe idee, milles see seisneb, see tegelemine või selle resultatiivsus. Proua Akkermann ütles – ma ei taha talle sõnu suhu panna, aga ta mõttekäik oli lühidalt öeldes selline –, et eelarve on jah keerulises ja raskes seisus. Seda proua Akkermann ei eitanud – ja seda on väga raske ju eitada, kui objektiivne olukord on tuvastatud –, ja [ütles, et] eelarve, rahanduspoliitika tuleb viia jätkusuutlikule rajale, aga see on juba järgmiste eelarvete tegijate ülesanne. 

Näete! See võtab kokku kogu Reformierakonna poliitilise filosoofia: tegeleda sellega juba pärast valimisi. Enne valimisi tegutsetakse sellisel põhimõttel, et pärast meid tulgu või veeuputus, ja need, kes tulevad pärast valimisi neid küsimusi lahendama, peavad lahendama küsimuse selles vaimus, et [enne] meid oli veeuputus. Loomulikult, sellise riigi juhtimise filosoofia või kultuuriga on see ülesandepüstitus äärmiselt keeruline, äärmiselt kompleksne. See eeldab ühiskonna ühist pingutust, et sellest segadikust välja tulla.  

Mis oli proua Akkermanni filosoofia inimeste toimetuleku puhul, millest ta kõneles? Ta seletas, et Reformierakonna maksuküür inimeste toimetulekut teatud sissetulekugruppides parandas, neil efektiivne sissetulekutase kasvas. Sellele ei saagi vastu vaielda. See on enesestmõistetav, tõepoolest, 600 miljoni euro võrra tulu vähenemine riigieelarves korrespondeeris ju loomulikult rahalise nii-öelda siirdega, arvestusliku siirdega. Kuid hämmastav, pange tähele, et niisugust empaatiat ei ole ilmutatud selles loogikas, kui viimaste aastate jooksul on läbi viidud unikaalne maksupoliitiline eksperiment, suurusjärgus sada korda maksuseadusi muutes. Sada korda nende aastate jooksul! Ei ole olemas ühtegi maksuseadust, riikliku maksu seadust, mida ei oleks ühes või teises aspektis korduvalt [muudetud]. 

Ei olnud seda empaatiat, kui kutsuti esile inflatsioonispiraal kaudsete maksude tõstmisega ja Eesti viidi kaudsete maksude efektiivse määra poolest Euroopa tšempioniks. See ei häirinud. Me hoiatasime viimase käibemaksutõusu puhul, mis sellega kaasneb. Vaatame eelmise kuu inflatsioonimäära. Inflatsioon ei ole taltunud, 4% on kuine inflatsioonimäär, see on väga kõrge inflatsioonimäär. 

Teine element oli see, mida me näeme maksude puhul. Seal tehti samamoodi: kõneldakse, et inimestele jääb tulumaksukoormuse [vähenemise] tõttu raha kätte, aga see ei takistanud tulumaksumäära tõstmist 20%-lt 22%-le ja ajutiselt, vähemalt õigusliku konstruktsioonina, 24% tasemele.  

Hämmastav ja tähelepanuväärne on selles loogikas üks asi: kõiki neid maksutõuse tehti milleks? [Vaatame] tagasi sellele retoorikale 2023., 2024. ja 2025. aastal. Retoorika oli, et [seda tehti selleks, et] korrastada riigirahandust. Milline on tulemus? Eestis on Euroopa kiireimini kasvav võlg. Näete, milline tulemus! Veel neli aastat sellist eelarve korrastamist ja võib tekkida juba maksejõuetuse probleem, ma groteskina püstitan selle niimoodi.  

Nende maksutõusudega seoses, mis on läbi viidud ja mille tulemuseks on majanduse mahu kasvu pidurdumine, tuletan ma proua Akkermannile meelde, et meie reaalvääringus SKP on 2026. aasta lõpuks eeldatavalt väiksem, kui see oli 2022. aastal. Näete, ring sulgub kogu selle tsirkulatsiooni loogikas. Maksutõuse on tehtud sellisel meetodil, mis on halvendanud majanduskasvu ja inimeste ostujõudu ning kolmandaks on see vahetult jätnud riigi ilma ka olulistest maksutuludest. 

Toome ühe näite: automaks. Sellest prognoositi 235 miljonit eurot [tulu], konsolideeritult registreerimistasu ja iga-aastane maks. Tegelikkuses on seda laekunud alla 160 miljoni euro. Aga samal ajal suudeti 2025. aastal saavutada pool miljardit eurot automüügisektori kahanemist. Unikaalne eksperiment, mis läbi viidi! Automüüjate liit ise on hinnanud, et riigile jäi seetõttu laekumata suurusjärgus 100+ miljonit eurot käibemaksutulu.  

Nii et kui kõneleda sellest, et tuleb tasakaalustatult vaadata maksupoliitilisi otsuseid, siis just nimelt selles, mida te, proua Akkermann, ütlesite, on Reformierakonna valitsus läbi kukkunud. Ei ole tegutsetud tasa ega ole tegutsetud ka kaalutletult. Majandusseisaku ajal valiti maksutõusude agenda. Nüüd on näha, et kogu see maksutõusude agenda pidi eskaleeruma Reformierakonna maksuküüruprojektiga, mis on osutunud laenuküüruprojektiks. Jah, me oleme avameelselt tunnistanud, et see sellisel kujul ja sellise võla olukorras ei olnud ühiskonnale jõukohane. Vaat seda küpsust, [et tajuda,] mis on ühiskonnale jõukohane ja mis on mõistlik, teile ei ole jagunud. Selles on ka teie otsuste läbikukkumise sügavam sisu. Aitäh!   

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli [kõnelema] palun kolleeg Annely Akkermanni. Palun!

Nii, ma pean nüüd täpsustama neid valeväiteid, neid valeväiteid maha lööma, head kolleegid. 

Ma ütlesin, et järgmiste perioodide eelarvetega tuleb eelarvepositsiooni nihutada tasakaalule lähemale. Tuletame meelde, et kui hakati käesoleva aasta eelarvet koostama, siis otsustati, et riigikaitsekulud viiakse 5% peale. Enne seda oli planeeritud riigikaitsekuludeks 3% ehk nipsust otsustati, et paneme sinna juurde 900 miljonit. See oli kõikide otsus. Kui vaadata viimase aja uuringuid, mida Eesti rahva hulgas on tehtud, siis neist on näha, et enamus Eesti inimestest kiidab selle otsuse heaks, ja ka mina kiidan selle heaks.

Kui ma ütlesin, et järgmistel aastatel tuleb leida sellele maksutulude näol kate ja seda peavad tegema inimesed, kes on järgmiste eelarvete koostamise juures, siis ma ausalt öeldes pidasin silmas ennast, sest järgmise aasta eelarve tuleb Riigikogusse septembri viimasel istungipäeval. Ma loodan seda ise menetleda ja ma teen seda täie pühendumusega. Nii et ei tasu süüdistada [mind selles], et ma ei kavatsegi järgmistel perioodidel eelarvega tegeleda. See on puhas vale ja demagoogia. 

Te sujuvalt ütlesite, et Eesti on inflatsioonispiraalis, et Eesti inflatsioon oli 4% ja et Leedus ei ole nii kõrge inflatsioon. Ka see on tegelikult puhas vale. Eelmise kuu inflatsioon oli 0,9%, aasta inflatsioon oli 3,4%, nii et te liialdasite umbes veerandiga. 

Veel rohkem eksisite te mootorsõidukimaksust rääkides, ühesõnaga, et mootorsõidukeid enam ei müüda. Ma loen ette statistika. Aprillis registreeriti Eestis 1925 uut sõidukit, 849 autot rohkem kui eelmise aasta aprillis. Võrreldes eelmise aasta sama kuuga kasvas registreerimiste arv 78,9%. Aga arvestades eelmise aasta madalamaid müüginumbreid ja keerulist turuolukorda, annab realistlikuma pildi võrdlus 2023. ja 2024. aasta aprilliga. 2023. aasta aprillis registreeriti 1933 sõiduautot ning 2024. aasta aprillis 1743 sõiduautot. Siit nähtub, et võrreldes 2023. aastaga on turg samal tasemel, kuid 2024. aastaga võrreldes ligikaudu 10% kõrgemal. Niipalju, kui ma olen lugenud automüüjate uudiseid, siis nende palve poliitikutele on: "Ärge rohkem mootorsõidukimaksu tühistamisest või mittetühistamisest rääkige, laske meil autosid müüa ja tööd teha!" Nii et tõesti, palun ärge rääkige! See 160 miljonit on ikkagi päris suur raha Eesti eelarves ja seda sealt minema pillata, ma arvan, ei ole hea mõte. 

Tõepoolest, täna me mõlemad kohtusime IMF-i delegatsiooniga. IMF ütles, et praegu laekuvad Eestis maksud hästi. Tõesti on viimastel kuudel maksud laekunud paremini, kui me julgesime eelmise aasta lõpus prognoosida. See on muide ka hea maksupoliitika ja majanduspoliitika tulemus. Koguge puhvreid, ärge kasutage neid ära! Aga millal ei kogutud puhvreid? Majandus kasvas aastatel 2016, 2017, 2018 ja 2019, majanduskasv oli üle 3%. EKREIKE valitsus oli võimul, aga oli eelarve defitsiit, –0,1, –0,5, –0,6, –0,1. 

Palun kolm [minutit] lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nendel aastatel oleks tulnud neid puhvreid koguda. Majandus kasvas, aga te lasite eelarve defitsiiti. Kõige suurem majanduslangus läbi aegade oli aastal 2020: 5,4%. Seda EKREIKE rekordit ei ole veel löödud. Siis oli defitsiit 5,4% ja majanduslangus 2,5% SKP-st. See oli see teie, ütleme, tähetund. 

Ma ei näe mitte mingites tagasivaatavates andmetes Isamaa rahandus- ja majanduspoliitilist tarkust. Te olite neli aastat võimul. Need faktid ei näita teie tarkust, kui tagantjärele hinnata. Tagantjärele hindamine pidi olema täppisteadus. 

Mis puudutab maksuküüru kaotamist, siis tarbijabaromeeter on läinud roheliseks, ütleme nii. Pered arvavad, et nende majanduslik olukord on viimase 12 kuu jooksul paranenud ja paraneb ka järgmise 12 kuu jooksul. Nad arvavad, et ka riigi majanduslik olukord eelmise aasta jooksul paranes ja paraneb ka järgmise aasta jooksul. Kindlustunde indikaator kasvab ka. Majandus kasvab ka, 2,4% on majandus[kasvu] prognoos. Eesti majandus kasvab rohkem kui Leedu majandus. Ma vaatan, et Eesti ja Läti majanduskasv on üle 2%, Leedu on ka tubli, 2%, aga see on siiski madalam. Kogu aeg räägitakse meile, et te pole Leedus käinud, seal on kõik nii hästi. Nii, ma võtan lahti aastased inflatsioonimäärad. Eesti on täpselt euroala ja Euroopa Liidu keskmise vahepeal, [inflatsioon on] veidi üle 2. Nii, kus see Leedu siin oli? Leedus [on inflatsioon] 4,23. Leedu inflatsioon on kõrgem.

Mis veel öelda? Ma tahtsin välja tuua ostujõu kasvu. Eesti keskmise brutokuupalga ostujõu kasv sellel aastal on 5,9%, inflatsioon, ennustame, on 2,4% – sellel aastal ostujõud kasvab. Seda näitab ka inimeste kindlustunne. Nad näevad oma tulevikku järgmise 12 kuu jooksul kindlamana. Seda on nende käest küsitud. Keskmine netokuupalk kasvab 10,2% ja keskmise netokuupalga ostujõud kasvab 6,1%. Üldiselt, vaata, kui palju tahad, need majanduspoliitilised otsused, mis on viimastel aastatel tehtud, kannavad vilja ja inimesed mõistavad seda. Nad toetavad ka kaitsekulude kasvu, ka seda on neilt küsitud. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, kaks minutit teile vastusõnavõtuks, palun!

Proua Akkermanni osundused olid millised? Esiteks, ma viitasin sellele, et 2025. aastal auto[müügi]sektori maht vähenes pool miljardit eurot. Teie osundasite, otsekui nõutaks praegu seda, et automaks jääks kehtima ja valitseks rahu, et automüüjad nõuavad seda. Mina pean ausalt tunnistama, et mina ei ole küll kohanud niisuguseid automüüjaid, kes ütlevad, et automaks on tore asi ja tuleks teha nõnda, nagu valitsus ette nägi, et 2028. aastast ja 2031. aastast veel registreerimistasu tõsta, nagu te olete prognoosinud. Autosid müüakse ikka inimeste jaoks ja inimeste hoiak on, et see maks tuleb tühistada. Ja me selle tühistame!

Teine küsimus, juttu oli inflatsioonist. Viimane inflatsiooninumber oli meil ju 4-line%. Vaatame kogu inflatsiooni mõju, autonoomselt sellest, milline valitsus oli või ei olnud: meil on ju tegelikult viie ja poole aasta inflatsiooniline mõju olnud sisuliselt suuruses 50%. Meie majanduse mahu kasv on rajanenud inflatsioonil ja see on meie suhtelist tootlikkust allapoole viinud. Inflatsioon on tõsine probleem. Kui te räägite, et see ei ole midagi hullu, ja võrdlete seda jooksvalt teiste Euroopa riikide või meie piirkonna riikide näitega, siis ma tuletan teile meelde, et võrrelda tuleb ka seda, milliselt hinnatasemelt need tõusud aset leiavad. See on olnud, ma kordan, 50%-line hüpe, loetud aastate jooksul. 

Kokkuvõtteks. Ärge pugege kaitsekulude taha ka sellel puhul. Kaitsekulude osas on meil olnud konsensusloogika, aga praegu me kõnelesime maksuküürust.

Teie aeg! Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats Riigikogu kõnetoolist, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Mul on selline tunne, et Annely Akkermann elab paralleelmaailmas, nii nagu ka Jürgen Ligi. Ta rääkis, kuidas palgad tõusevad, ostu[jõud] tõuseb, automüüjad on kõik õnnelikud. Peaasi on, et ärge rohkem rääkige, et kõik on halvasti, siis läheb kõik selliselt toredasti ja positiivselt edasi.

Ma arvan, et ühelgi inimesel ja ettevõttel sellest kergemaks ei läinud. Ei taheta rääkida reaalsest olukorrast ja sellest, mis on tegelikult eelarveline seis, kui halvaks on kujunenud kõikide nende Reformierakonna ja Eesti 200 otsuste tõttu kogu see eelarve. Sellest miskipärast ei taheta rääkida. 

Kogu see teema, mida me praegu arutame, kui Isamaa teeb ettepaneku negatiivses [lisa]eelarves leida see –300 000, on ju eelkõige, ma arvan, ajendatud sellest, et Reformierakond koos Eesti 200-ga võttis vastu otsuse kaotada ära maksuküür. Samal ajal võeti suures summas, ligilähedaselt 1 miljard eurot, laenu, et katta jooksvaid kulusid ja katta seda auku, mis tekkis maksuküüru kaotamisest. Need on need teemad, mida tegelikult tuleks käsitleda, ja küsimused, millele tuleks ausalt vastata.

Ma tegin siin natukene nalja. Tavaliselt ma seda ei tee, aga lihtsalt naljaviluks küsisin ka AI äpilt, mis ta arvab sellest, kui vastutustundlik oli see Reformierakonna otsus kaotada maksuküür. Vastus oli ju selge, ilma igasuguste emotsioonideta: arvestades praegust rahalist olukorda, eelarvelist olukorda ning erinevate maksude tõusu, mis on initsieeritud Reformierakonna ja Eesti 200 poolt, ei olnud maksuküüru kaotamine kõige mõistlikum otsus. 

Ma arvan, et sellega võib selle teema käsitluse ka lõpetada. Reformierakond on kogu aeg rääkinud, et nad oskavad lahendada majandusküsimusi, et nende ajal on rahaline olukord alati olnud parem, eelarve on olnud kontrolli all. See enam ei kehti ja see ei kehti juba päris tükk aega. Ei ole neil oskust ei majanduses ega rahanduspoliitikas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud, seega asume lõpphääletuse juurde. Austatud ametikaaslased, juhin tähelepanu sellele, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada negatiivne lisaeelarve seaduse eelnõu valitsemiskulude vähendamiseks 2026. aastal". Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu 884 ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja. 

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma annan ülevaate selle eelnõu menetlusest peale esimest lugemist. Kuna see on selline suur ja palju diskussiooni tekitanud eelnõu, mõnes mõttes paradigmaatiline eelnõu meie kriminaalmenetluses, siis tegime loomulikult kaasamiskohtumise, kuhu kutsusime kõik asjaomased institutsioonid, kes olid [eelnõu vastu] huvi tundnud. Kokku oli neid pea 20. Ma ei hakka kogu protokolli ette lugema, teen lühidalt [kokkuvõtte], mis seisukohad selle eelnõu osas valitsesid. Need ei ole tähtsuse järjekorras, vaid selle järgi, nagu [institutsioonide esindajad] seal [laua taga] istusid.

Kõigepealt teatas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi [esindaja], et [ministeerium] toetab eelnõu. 

Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles, et Sotsiaalministeerium on algusest peale toetanud jah-mudelit ja peab eeskätt oluliseks sellega edasi minemist. Ta tõi välja ka need põhjused, miks. Ma ei hakka neid ette lugema.

Sotsiaalkindlustusameti inimene, kes vaatas asja ohvriabi vaatest, ütles, et peamine väärtus on see, et fookus tuuakse õigesse kohta ehk kesksele küsimusele, kas on olemas vaba tahe ja vabalt väljendatud nõusolek.

Siis sai sõna Siseministeeriumi esindaja, kes ütles, et ta toetab seda eelnõu, kuna see on kooskõlas Istanbuli konventsiooniga. Samas rõhutas ta vajadust, et normid oleksid üheselt mõistetavad, ja kui [seadus] vastu võetakse, siis oleks vaja koolitusi. Sama rõhutas Politsei- ja Piirivalveameti esindaja, et koolitusi oleks vaja. 

Edasi liikusime sujuvalt Eesti Naistearstide Seltsi esindaja juurde, kes rääkis oma vaatest. Ta ütles, et arstina ta leiab, et kehtiv seadus ei kaitse ühiskonda piisavalt, aga ta ei ole jurist ega pea ennast pädevaks konkreetsete sõnastuste asjus.

Sihtasutuse Eesti Naisteühenduste Ümarlaud esindaja [ütles], et nemad ei näe vajadust KarS-i muutmiseks. Eesti Naisteühenduste Ümarlaua hinnangul katab kehtiv õigus Istanbuli konventsiooni nõuded ja pakutud jah-mudel ei pruugi sobituda Eesti kultuuriruumi. 

Sõna sai ka MTÜ Feministeeriumi esindaja. Lühidalt öeldes oli tema arvamus selline, et kehtiv KarS-i regulatsioon võib viia eksitavate järeldusteni, nõusolekuta vahekord on vägistamine, kuid praegu ei ole ainuüksi tahtevastaselt toimunud suguühe alati karistatav. Ta rääkis ka tugikeskuse kogemustest. Ma ei hakka neil siin praegu peatuma, te võite arvata, millised need olid.

President Kaljulaidi Fondi esindajad arvasid, et ainuõige valik hetkel oleks nõusolekupõhine jah-mudel. 

Lastekaitse Liidu [esindajad ütlesid], et kavandatav muudatus puudutab olulisel määral lapsi ja noori ning Lastekaitse Liit toetab nõusolekupõhist käsitlust koos jah-mudeliga. 

Eelnõu kohta saatsid – nad ei tulnud küll kohale – toetavad seisukohad Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku naistearst ja kaasprofessor Kai Part, MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus, SA Mõttekoda Praxis ning MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus. Saime need ära kuulatud. 

Siis andsime sõna Mario Truule, kes on Tartu kohtunik ja ülikooli õppejõud. Tema arvas selle esitatud eelnõu kohta, et ükskõik kuidas seda nõusolekuseadust sõnastada, ei muuda see kindlasti kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid, ja selgitas, et kehtima jääb ikkagi võistlevuse põhimõte ja süütuse presumptsioon ning prokuratuur peab endiselt tõendama, et nõusolek on puudunud. Ta ütles, et ta peab seda algatust põhimõtteliselt oluliseks, kuid samas tuleks pöörata tähelepanu ühele põhimõttelisele probleemsele kohale. Nimelt, tema hinnangul ei määratlenud eelnõu nõusolekut seaduse tekstis. Ükskõik kui põhjalikult seda seletuskirjas lahti kirjutada, tuleb ikkagi märkida, et seletuskiri ei asenda seadust. See on õige. Ta rõhutas, et oluline on õigusselgus just karistusõiguses ja nii edasi. Temale sekundeeris Laura Aiaots, kes ütles, et määratletuse põhimõte on oluline kannatanu vaatest. 

Ühesõnaga, me leidsime komisjonis koos õigusteadlaste ja praktikutega, et võib-olla oleks mõistlik seda eelnõu täiendada just selle määratletuse mõiste sisustamisega. Nii istusidki targad õigusteadlased, kohtunikud, prokurörid ja muud juristid koos ning tegid muudatusettepaneku, mis selle kitsaskoha peaks lahendama. Vaidlused olid pikad. Kui kokku sai tekst, mis kõigi arvates oli okei, kui lühidalt öelda, siis tulime uuesti komisjoni ja arutasime seda teemat, just seda teksti. Me ei pööranud enam tähelepanu sellele, kas seda on üldse vaja või ei ole. Pigem võtsime teksti aluseks selle ühe paragrahvi muudatuse. 

Ma olen siin kirja pannud olulisemad punktid. Vaba ja väljendatud nõusoleku määratlemine oli selle paragrahvi sisu. Ettepanek oligi, et tuleb teha muudatus ja sätestada seaduses, et nõusolek peab vastama neljale tingimusele. Esiteks, see peab olema antud teadlikult ja vabatahtlikult, ilma sunni või olulise mõjutamiseta. Teiseks, see peab olema väljendatud sõnaliselt või muul selgelt arusaadaval viisil. Kolmandaks, see peab olema antud enne suguühet või muud sugulise iseloomuga tegu. Neljandaks, see peab olema olemas kogu teo vältel. Tasub rõhutada, et need tingimused peavad esinema korraga, mitte valikuliselt. Härra Mario Truu arvates on selline täpsustus vajalik, sest karistusõiguses peab olema võimalikult selge, milline tegu on karistatav ja milline mitte. 

Teiseks olen ma välja toonud, et me arutasime ka õigusselguse ja põhiseaduspärasuse üle. Härra Vooglaid tundis muret, kas eelnõu on piisavalt arusaadav keskmisele inimesele. Selle peale vastas härra Truu, et kui vaba ja väljendatud nõusoleku mõiste jääks seaduses määratlemata, siis võiks tekkida probleem põhiseadusliku määratletuse põhimõttega. Karistusnormid peaksid olema selged ja ettenähtavad, et inimene mõistaks, milline käitumine on keelatud.

Arutlesime ka selle üle, mida tähendab nõusoleku olemasolu kogu teo vältel. Mitmed komisjoni liikmed seda küsisid. Arutati, kas seadusesse peaks eraldi kirjutama, et nõusolekut saab igal ajal tagasi võtta. Selle üle olid pikad vaidlused, selle üle olid pikad vaidlused ka juristkonnas. Tõele au andeks, selline mõte oli vahepealses versioonis ka sõnaselgelt kirjas, kuid see jäeti seaduse tekstist välja, sest see ei sobitunud selle seaduse loogikaga, millele ka lugupeetud õppejõud tähelepanu juhtis. Seletuskirja jääb see küll alles, et kui inimene võtab nõusoleku tagasi, siis nõusolek lõpeb ning ka tegu peab lõppema. 

Neljandaks rääkisime tõendamise problemaatikast. Härra Randpere tõstatas küsimuse, et võib-olla see on kõige nõrgem koht, kuidas tõendada, kas see nõusolek oli olemas, eriti sõna-sõna-vastu-olukordades. Kohtunik ütles, et ega see eelnõu loomulikult tõendamise probleemi ju mustvalgelt ei lahenda. Seksuaalkuriteod ongi sageli varjatud ja kohtud peavad ka edaspidi hindama kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid. Raskuskese liigub rohkem sellele, kas toimepanijale oli äratuntav, et teine osapool ei olnud nõus või oli tardunud või midagi taolist. See põhilausung oligi see, et tõendamise kese nihkub natukene teise kohta, aga tõendada on ikkagi vaja. 

Viiendaks olen ma välja kirjutanud, et arutati ka ohvri positsiooni ja ühiskondlikku sõnumit. Proua Lea Danilson-Järg viitas varasematele seisukohtadele, mille järgi võib nõusolekupõhine käsitlus viia selleni, et kannatanu ütlused muutuvad menetluses veelgi kesksemaks. Üks artikkel selle kohta ilmus mõni aasta tagasi ERR-is. Selle peale ütlesid justiitsministeeriumi esindajad, et menetlejad peavad ka edaspidi koguma kõiki tõendeid ning midagi ei muutu lihtsamaks. Samas annab nõusolekupõhine sõnastus ühiskonnale selgema sõnumi: seksuaalsuhe peab põhinema poolte eelneval kokkuleppel ja mõlemapoolsel arusaamisel. 

Me rääkisime ka võrdlustest teiste riikidega. Kolleeg Ernits küsis, et selle kohta on Tartu Ülikoolis tehtud uurimistöid ja et kas neid on loetud. Selle peale öeldi, et kõiki ei ole nad loomulikult lugenud, aga neid [uurimistöid] on tehtud palju, eelkõige on tehtud võrdlevaid uurimistöid, kuidas on meil, kuidas Rootsis ja kuidas mujal riikides.

Meil oli väga konstruktiivne koosolek, pean teile kinnitama, ja niimoodi me sellega lõpule jõudsime. Kõik said küsida ja loodetavasti said ka vastused. 

Me läksime menetluslike otsuste juurde. Tegime ka ühe muudatusettepaneku, et lükata seaduse jõustumine edasi: 1. juuli 2026 asemel jõustuks seadus 1. jaanuaril 2027. See tõukus sellest mõttest, nii nagu Politsei- ja Piirivalveameti ja ka prokuratuuri esindajad ütlesid, et seda [aega] oleks vaja eelkõige uurijate koolitamiseks, et nad saaksid uue olukorraga harjuda. 

Me tegime konsensusliku otsuse panna eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil. Nagu ma ütlesin, see oli konsensuslik otsus. Teine ettepanek oli teha ettepanek teine lugemine lõpetada, selle poolt oli 8, vastu oli 3. Kolmas otsus oli selline, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil 2026. aastal. Selle poolt oli 9, vastu oli 2. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, põhjaliku ülevaate ja ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Ettekandja! Te päris kõike ette ei lugenud. Ma lihtsalt mõtlesin, et ma ikkagi küsin veel juurde. Tõepoolest, nõusoleku neli tingimust pandi sinna sisse. Aga ikkagi võib olla olukord, kus kaks inimest on omavahel, üks [pärast] ütleb, et need neli tingimust olid täidetud, teine ütleb, et ei olnud. Kriminaalmenetluse [seadustiku] § 7 lõige 2 ja põhiseaduse § [22] lause 2 ütlevad, et keegi ei ole kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. See on süütuse presumptsioon. Aga, ütleme, süüdistaval poolel ei ole seda võimalust ja ta ei tahagi seda teha, eks ole, ta faktiliselt ei tõendagi seda, ta lihtsalt ütleb, et need [tingimused] ei olnud täidetud. Ja siis mõistetaksegi süüdistava poole ütluse alusel teine pool süüdi. Kuidas see kõik on kooskõlas põhiseadusega? Kas seda komisjonis arutati ja kas tõusetus võimalus, et kui nüüd president ka ikkagi analüüsib seda asja, siis äkki ta ei kuuluta seda [seadust] välja?

Aitäh! Ma hakkan tagantpoolt pihta. Seda, et president seda [seadust] välja ei kuuluta, me ei arutanud. Me peatusime põhiseaduslikkuse printsiibil ja enese mittesüüstamise printsiibil. Nagu ma siin ka ütlesin, lõppkokkuvõttes on ikkagi sõna sõna vastu, aga see raskuskese liigub ühest kohast teise. See oli ka õigusteadlaste arvamus. Me rääkisime ka sellest, et võib-olla peaks olema mingi konkreetne kataloog nendest arusaadavatest viisidest, aga üldiselt õigusteadlased seda ei toetanud. Konkreetseid katalooge, kas see peab olema kirjalik või suuline, kas peab olema kaks tunnistajat või neli tunnistajat – neid ei ole. Üldiselt on ka Riigikohus sugulise teo määratluse oma otsuses paika pannud. Me ei leidnud seal probleemi. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja, komisjoni esimees! Minu küsimus on ka tõendamise kohta. Ei ole vähimatki küsimust selles, et vägistamine on üks rõvedamaid kuritegusid. Praegune [tõendamise] mudel on minu meelest üsna konkreetne ja lihtne, on nagu kolm versiooni: kui on öeldud ei, on vägistamine, kui see [tegu] on toime pandud vägivallaga, on selgelt vägistamine, ja kui seda on tehtud seisundis, kus ei ole olnud võimalik ei öelda, [on see olnud vägistamine]. Ma saan aru, et selle [kolmanda versiooni puhul] on riiklikul süüdistajal tänases kontekstis olnud kõige keerulisem tõendada, kas öeldi ei või mitte, aga me räägime ju seisundist, kus seda ei olegi võimalik öelda.

Ma püüan nüüd aru saada. Te ütlesite, et see tõendamise koht muutub, aga tõendamine jääb endiselt keeruliseks. Kuidas see mudeli muutus seda sisulist probleemi lahendab? See jääb mulle endiselt veidi arusaamatuks.

Jah, see tõendamise raskuskese vähekene muutub, see läheb teise kohta. Tõendamine peab ikkagi olema. Niimoodi ei saa, et ma lähen politseisse ja ütlen, et keegi mind siin vägistas, mõistke ta süüdi. Niimoodi ei saa. Aga see mudeli muutus ja see peamine faabula on ju see, et inimesed, kes on tundnud, et neid on ära kasutatud nende tahte vastaselt, ei kardaks minna politseisse. Kui praegu peab tõendama, miks ta ei jooksnud ära või et ta tegelikult tahtis ei öelda, aga ei ütelnud, siis nüüd läheb see asi natukene teise kohta, see tõendamine. Väidetavalt, eriti just ohvri vaates – seda tõid välja ka ohvriabinaised – muutub olukord paremaks, ta ei tunne ennast seal protsessis nagu nii halvasti. Lõppkokkuvõttes, kui inimene teeb valeavalduse, siis see tuleb ikkagi välja ja siis järgneb vastutus ka.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, hea juhataja! See ohvriteema on see, millest on varasemalt palju räägitud ja mis tõenäoliselt ongi see nõrk koht. Aga minu küsimus on, kas me selle eelnõuga pigem ei liigu tegelikust tahtest vastassuunas. Mina ütlen ausalt, et kui hilisõhtul töölt koju minev pereema vägistatakse, siis mina oleks niisuguse kuriteo puhul valmis kaaluma isegi surmanuhtlust. Aga kui kaks inimest koos, ma ei tea, pidutsevad, vallatlevad, täpselt ei ole võimalik aru saada, järgmistel päevadel tekivad küsimused ja eriarvamused, mida peavad avalikkus, kohus ja politsei uurima, siis minu arust võiks olla mõistlik karistada mõlemat rahatrahviga. Praeguses kontekstis, kus me liigume sellises suunas, kas ei ole tegelikult niiviisi, et me tahame neid jäledaid kuritegusid nagu tuua üles, aga tegelikkuses, selle ühtlustamise tõttu [viime] need hoopis alla?

Seda ma ei usu, et olukord hullemaks läheb. Kui praegune süsteem ka minu hinnangul keskendub liiga palju sellele, kas kasutati füüsilist vägivalda või ähvardust, siis edaspidine süsteem, jah-süsteem, on kindlasti inimkesksem. Minu hinnangul tähendab inimese keha üle otsustamise õigus ikkagi seda, et kui sa tahad [teise] inimesega seksuaalvahekorras olla, siis see eeldab mõlema poole vabatahtlikku nõusolekut, mitte nii, et üks arvab, et teine oli nõus, teine aga arvab, et ta ikkagi ei olnud. Vaikimine tegelikult ei ole nõusolek. Seda tuleb arvestada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Me oleme sellest eelnõust komisjonis palju rääkinud ja ega mul ei ole teile öelda midagi sellist, mida ma veel öelnud ei oleks. Aga ma siiski laiema avalikkuse huvides tõstatan selle küsimuse: kas teile ei tundu, et selle seadusemuudatusega luuakse selline võltsettekujutus, justkui loodaks nüüd senisest palju paremad võimalused vägistajate kriminaalvastutusele võtmiseks? Me oleme palju rääkinud sellest eelnõust, meedias on palju räägitud, aga lõppude lõpuks taandub ju ikkagi enamik nendest olukordadest nii-öelda sõna-sõna-vastu-situatsioonile. Kui ei taganeta põhiseaduse § 22 lõikes 2 sätestatud garantiist, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama, siis ei teki ka prokuratuuril ja uurimisasutustel praegusega võrreldes sugugi paremaid võimalusi koguda tõendeid, millele tuginedes saaks kohus isiku vägistamises süüdi mõista. Ehk lühidalt: kas ei või tekkida sellist ühiskondlikku ootust, et alles nüüd saab hakata neid inimesi vastutusele võtma, kuigi reaalsed võimalused selleks ei parane?

Aitäh! Ma kinnitan, et sellel teemal on härra Vooglaiuga komisjonis palju mõttevahetusi toimunud. Mina arvan, et ei teki võltsootust. Mina arvan, et see annab pigem just kindlust nendele inimestele, kes arvavad, et nendega ei käitutud ausalt, aga nad ei ole julgenud minna politseisse, kuna on öeldud, et kui sa ei karjunud ja vastu ei hakanud, siis keissi nagunii ei ole. Nagu sa ütlesid, lõppkokkuvõttes on asi ikkagi tõendite kogumises ja raskuskese on tõendamisel, nagu ka praegu on. Aga vastus on see, et ma arvan, et ei [tekita] võltsootust, pigem vastupidi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa kahes vastuses rõhutasid, et tõendamise, ma ei tea, raskuskese nihkub teise kohta, aga ma ei saanud päris hästi aru, kuhu kohta ta siis nihkub. Kas sa saad selle selgelt välja tuua? Sellest vastusest võib välja lugeda, et see nihkub sinna kohta, et see, keda süüdistatakse, peab midagi tõendama.

Ei, sinna …

Aga räägi siis kuidagi, et nihkub teise kohta, ja siis räägi edasi, kuhu kohta.

Ei, seda see ei tähenda. Ma otsin selle koha üles. Seda see ei tähenda. Kõik need põhiseaduses sätestatud printsiibid on siin hõlmatud. Ma mõtlen nüüd, kuidas seda seletada. See oli prokuratuuri seisukoht, et kui fookus liigub nõusolekule, mitte vastuhakule, siis esiteks võib see olla ohvritele vähekene parem käsitlus või [nende] kindlustunne [võib olla suurem]. Kuskil rääkis seda, seda ta rääkis ka televiisoris, proua Arika Lepp, kuidas see tõendamine peab toimuma. Sellelt, kas sa ütlesid ei või tahtsid ära joosta, liigub see [raskuskese] sellesse kohta, kas oli mõlemapoolne nõusolek. See on see, kui sa proovid aru saada, see liigub sellesse kohta.

Varro Vooglaid, palun!

No ma siiski küsin jätkuks oma eelmisele küsimusele, mille poolest siis olukord reaalselt paraneb. Näiteks niisugune olukord. Naisterahvas läheb politseisse ja ütleb, et teate, minuga astuti seksuaalsuhtesse, aga ma ei olnud eelnevalt väljendanud oma vaba nõusolekut. Siis kutsutakse politseisse ütlusi andma ka väidetav kuriteo toimepanija, kahtlustatav sellisel juhul. Ta ütleb, et ei, aga oli küll vaba ja väljendatud nõusolek. See ei pea olema ju väljendatud suuliselt ja tingimata sõnaliselt, see võib olla ka muul viisil väljendatud. Mida siis politsei selle olukorraga saab paremat peale hakata kui enne? Enne oli nõutav lihtsalt see, et peab olema kas vastu hakatud või selgelt öeldud ei, nüüd peab olema väljendatud vaba nõusolekut. Aga veel kord: kui üks ütleb üht ja teine ütleb teist, siis mille poolest muutub nüüd vägistaja kriminaalvastutusele võtmine lihtsamaks?

See ei muutu lihtsamaks selles mõttes … Kuidas ma ütlen … Võiks ju väita, et läheb lihtsamaks, aga tegelikult peab menetleja ikkagi koguma mõlemalt poolelt tõendeid. Siis peab ta kuriteo jäljed kindlaks tegema ja nii edasi, [osalised] üle kuulama ja ütluste usaldusväärsust kontrollima. Ka praegu on võimalik, et teatud juhtumite puhul kohus hindab mõne ütluse rohkem usaldusväärseks kui teise. Aga lõppkokkuvõttes, kui on sõna sõna vastu, siis peabki koguma tõendeid. Kohus siis hindab, kas oli jah või ei olnud, mitte seda, kas öeldi ei või mitte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Iga kord, kui me siin saalis nõusolekuseadust arutame, siis see arutelu peegeldab seda, et kahtlemata on seda nõusolekuseadust vaja. Ka varasemates aruteludes toodud paralleelid ei ole olnud ju mitte sellised, mis seni [vahel] on kõlanud, [umbes nii,] et kui sult varastatakse auto või rahakott, aga sa ei jooksnud piisavalt kiiresti või ei karjunud piisavalt kõvasti, siis vaat, kahju küll, et nii läks, aga karistada seda kurjategijat ei saa. Nõusolekuseadusega me viime õigusruumi vastavusse sellega, mida me peame normaalseks seksuaalkäitumiseks. Asi ei ole mitte selles, kas keegi jookseb või karjub või kas ta on teadvusel, vaid selles, kas kaks inimest on nõus seksuaalvahekorda astuma.

Ma ei suutnud küsimust hästi tabada, aga üldiselt, jaa, me arutasime seda esimesel lugemisel, äkki seesama näide toodi seal ka, et kas on nii või kas on naa. Minu arvates on see samm kaasaegsema ühiskonna suunas. Ma arvan, et kui arvatakse – [eelnõu arutelul avaldasid sellist arvamust] just naisteorganisatsioonid –, et see aitab ohvreid kaitsta, siis me võiksime selle sammu astuda. Ma ei näe siin mingeid katastroofilisi probleeme. See on teatud paradigmamuutus, et ei asemel on jah. Kui tahetakse seksuaalvahekorda astuda, siis mõistlikud inimesed ikkagi ütlevad jah, mitte niimoodi, et ei öeldud ei.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Madis, sinu mõnest vastusest, kust ei tulnud küll välja, et instantsides oleks kallutatud jõud, selgus siiski, et uurijate ja politseinike hulgas on nagu inimesi, kes kipuvad asuma vägivallatseja poolele. Nagu sa ütlesid, öeldakse umbes nii, et sa ei karjunud piisavalt kõvasti või ei jooksnud piisavalt kiiresti. Kuidas sa ise hindad, kui see seadus saab vastu võetud, siis kas ei või juhtuda, et needsamad halvad inimesed, kes nende kuritegude [uurimisega] tegelevad – ma ei ütle, et kõik nad on sellised, aga sinu vastustest tuli välja, et selliseid on –, ütlevad ohvrile umbes midagi sellist, et võib-olla sa ikkagi ütlesid jah? Probleem ei vähene. Kui probleem on seal, et …

Ma saan su küsimusest aru.

… ohvrid ei taha uurijate poole pöörduda, sest see seltskond, kellega nad peavad suhtlema, olles niigi kannatanud, asub neid veel justkui süüstama, kui tõepoolest selline seltskond eksisteerib, siis kuidas me selle probleemi ära lahendame?

Jah, ma sain aru. Kui ma nüüd mälu järgi ütlen, siis ma vist ei öelnud, et uurijad on öelnud, et sa ei karjunud. (Täpsustus saalist.) Ütleme, sa tunned, et sind on vägistatud, tahad minna politseisse, lähed sõbranna või sõbra juurde, ja siis teoreetiliselt saab see sõbranna, sõber, naabrinaine või naabrimees öelda, et kuule, mis sa ikka [politseisse] lähed, sa ju ei karjunud ja ei öelnud ei. Ma nagu uurijate poole siin ei … Pange see kindlasti kirja, et mul ei ole kahtlust uurijate sõltumatuses ja nende heas töös. Jah!

Helle-Moonika Helme, teine küsimus, palun!

Ikkagi tuleb ju välja, et tegelikult selle muudatuse tulemusena tõendamiskohustust enam kummaltki poolt ei ole. Üks ütleb ei, teine ütleb jaa, siis ütleb jaa, siis ütleb ei. Ehk uurijad peavad hakkama tõendama. Sa ise ka ütlesid, et aasta lõpuni lükati [see jõustumine] edasi, et kogu seda süsteemi koolitada. Ma kuulen siin kogu aeg, nii riigieelarve arutamisel kui ka paljudes teisteski aruteludes, et riigil raha ei ole. Nüüd järsku on meil nii palju ressurssi: kohtutel on järsku nii palju ressurssi, uurijate [koolitamisele] on võimalik nii palju ressurssi panna. Mille kõigega nad peavad nüüd tegelema hakkama! Kui füüsilisel läbivaatusel selgub, et sinikaid ei ole, midagi tõendada ei saa, lihtsalt üks ütleb, et ta vägistas mind, teine ütleb, et ei, ma ei teinud seda, sa ise olid nõus, siis pannakse meeletu riiklik ressurss kogu selle asja peale ja pärast tuleb ikkagi välja, et tegelikult ei olnudki midagi. Kas seda teemat ka arutati? Miks seda on vaja teha ja kui palju ressurssi sinna läheb? Kas kohtute koormus suureneb või pigem mitte?

Jaa, selle tõi välja Politsei- ja Piirivalveameti [esindaja], kes ütles, et kui me läheme seda teed, mis tema arvates on õige tee, siis me peame kindlasti arvestama, et nendel on vaja rohkem ressurssi, et koolitada uurijaid paremini, või ütleme, sellest lähtuvalt. 

Ma nüüd proovin kähku otsida, kas me rahast ka rääkisime. Minu mälu järgi ei rääkinud me rahast, et mitu raha see maksma läheb. Jah, ei rääkinud, vaatasin järele, rahast me ei rääkinud. Aga kindlasti koolitusvajadus on. Isikliku arvamusena ütlen, et iga uus asi võtab natukene koolitamise aega, aga kui see on hea eesmärgi nimel, nagu minu hinnangul praegu on, siis see rahasumma ei ole kindlasti nii suur ega raisatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. (Kõneleja soovib lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Head kolleegid! No jällegi, iga seaduseelnõu juures, mida me siin arutame või mis valitsusest meie lauale tuuakse, me peame ikkagi küsima, et mis probleemi me ühiskonnas selle kõigega lahendame. Varro Vooglaid juba juhtis tähelepanu paljudele asjaoludele, aga vastaja lihtsalt ütles, et tema küll arvab, et läheb paremaks. See käiski siit igalt poolt läbi, et kõik lihtsalt arvavad, et läheb paremaks. 

Sõnades on selle eelnõu eesmärk muidugi üllas: vähendame vägivalda, seisame nõrgemate kaitsel, kannatanute kaitsel, vähendame kuritegevust. Ma isiklikult olen absoluutselt nõus, et seksuaalvägivald on raske kuritegu, mille vastu tuleb seista täie tõsidusega. Ma olen absoluutselt nõus, et vägistamine jätab kannatanule sügava jälje, ja ma olen absoluutselt nõus, et riigi kohustus on tagada, et ohvrid saaksid kaitset ja abi ning kurjategija saaks õiglase karistuse. Küsimus ei ole tegelikult üldse selles, kas seksuaalvägivalda tuleb tõkestada. Loomulikult tuleb. Aga kavandatav nõusolekuseadus ei ole selle kõige lahendus, see ei ole vägivalla lahendus, vaid see loob läbimõtlemata kujul hoopis uusi õiguslikke ja menetluslikke probleeme. 

Kõigepealt tulebki küsida, millist lünka me täpselt täidame. Väljatöötamiskavatsuses ei ole esitatud kohtupraktika analüüsi, millest nähtuks, et Eesti kohtud käsitlevad vägistamiskoosseisu liiga kitsalt, samuti ei ole välja toodud konkreetseid kaasusi, kui kriminaalmenetlus oleks jäetud alustamata või lõpetatud põhjusel, et kehtiv seadus ei võimaldanud tegu vägistamisena käsitleda, kuigi sisuliselt oleks pidanud seda tegema. See on väga oluline puudus. Karistusõigust tohib muuta vaid tõendatud vajaduse alusel. Kui väidetakse, et karistusseadustiku § 141 ei kaitse kannatanuid piisavalt, siis tuleb ära näidata, millistes olukordades see kaitse tegelikult puudub. 

Ühe peamise argumendina nõusolekuseaduse kehtestamisel on toodud Istanbuli konventsiooni. Istanbuli konventsioon on aga lihtsalt ju üks rahvusvaheline paber, millele Eesti on [alla kirjutanud]. Aga kas see paber on meil vägivalda, naiste- ja lastevastast vägivalda konkreetselt vähendanud? Ei ole ju. Ükski rahvusvaheline dokument ei muuda inimeste jaoks midagi, kui seda ei järgita. Rahvusvaheline õigus võib tõepoolest anda tõuke seaduse muutmiseks, aga enne tuleb analüüsida, kas Eesti kehtiv õigus ja kohtupraktika juba täidavad konventsiooni nõudeid. Ka seda analüüsi ei ole piisavalt tehtud. 

Sageli väidetakse, et kehtiv õigus ei paku kaitset olukorras, kus kannatanu hirmust tardub ega osuta füüsilist vastupanu. Selle kohta on see abitusseisundi termin. Eesti kohtupraktika on selliseid olukordi aga juba käsitlenud. Riigikohus on abitusseisundi mõistet tõlgendanud nii, et see hõlmab ka situatsioonipõhist abitust, sealhulgas tardumist. See tähendab, et vägistamiskoosseisu [rakendamine] ei eelda juba praegu tingimata nähtavat vägivalda või aktiivset vastupanu. Seetõttu tuleb küsida, kas probleem on tõesti olemasoleva seaduse tekstis, või hoopis menetluspraktikas, tõendite kogumises, kannatanute kohtlemises ja menetlejate väljaõppes. 

Nõusolekuseaduse pooldajad ütlevad, et nende eesmärk on muuta hoiakuid. Karistusõigus ei ole ju ühiskonna kasvatamise peamine vahend, see peaks olema ultima ratio ehk viimane abinõu ja seda tuleb kasutada siis, kui muud vahendid ei ole enam piisavad. [Sellele tuleb mõelda,] enne kui me hakkame vastu võtma järjekordset seadust, mis ei olegi niivõrd tõusetunud meie oma vajadustest, vaid see on taas kord mingi ideoloogiline seadusandlik laine, mis on tõusnud kusagilt väljastpoolt. See on millegi tegemine millegi pärast, mida teised teevad ja millega lihtsalt tuleb kaasa minna, et mitte näida tagurlik, mittehooliv, sallimatu, diskrimineeriv ja nii edasi. 

Suur osa kõigist neist ideoloogilistest eelnõudest, mida me siin oleme ka varem arutanud, ongi kantud ju näivusest, mitte millegi ärategemise [soovist]. Kui me ka tegelikult soovime midagi ära teha, siis me peame kõigepealt midagi tegema, piisavalt tegema, ja alles siis tuleks vaadata seaduste muutmise poole. Ehk kui me soovime muuta inimeste suhtumist, parandada ohvrite kohtlemist ja muuta selgemaks arusaama isikupuutumatusest, tuleb alustada haridusest, tuleb alustada menetlejate koolitamisest, tuleb alustada ohvriabist ja selgelt avalikust teavitustööst. 

Kriminaalkaristus ja kriminaalmenetlus kujutavad endast riigi väga ränka sekkumist. Need ei puuduta ainult süüdimõistetuid, vaid juba menetlus ise võib inimese elu väga tõsiselt mõjutada. Seetõttu peab iga kuriteokoosseis olema selge, täpne ja ettenähtav. Inimene peab aru saama, milline käitumine on karistatav ja milline mitte.

Siin ongi nõusolekuseaduse üks põhiprobleeme. Kui seaduses kasutatakse selliseid mõisteid nagu "nõusoleku puudumine" või "tahtevastasus", siis tuleb väga täpselt selgitada, mida need tähendavad, kas need on sünonüümid, kas nõusolek peab olema sõnaline või see peab tulenema käitumisest, kuidas olukorda hinnatakse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. 

Teistes riikides, kus seda teemat on arutatud, on igal pool tõstatunud küsimused tõendamisraskuste ja subjektiivsete hinnangute suurenemise kohta. Näiteks Hispaanias tõi jah-seadus kaasa tõsise õigusliku tagasilöögi, kui karistusmäärade ümberkujundamise tõttu hoopis vähendati sadade seksuaalkurjategijate karistusi. 

See näitab veel kord, et heade kavatsustega [algatatud], kuid halvasti läbimõeldud reform võib anda ühiskonnale hoopis vastupidise tulemuse, rääkimata segadusest, hirmust suhtlemise ees, vaba ja tavapärase inimestevahelise suhtlemise ees. See on see hirm, kas ma ikka käitun õigesti, isegi täiesti tavapärastes olukordades. See on iseloomulik totalitaarsetele ühiskondadele, kus inimesed ei teagi iial, kas nad teevad midagi õigesti või võib neid iga asja eest lõpuks tõlgendatavalt karistada. 

Enne seaduse muutmist tuleb vastata kolmele küsimusele. Millised konkreetsed juhtumid jäävad kehtiva õiguse järgi karistuseta? Kas probleem on seaduse sõnastuses või hoopis menetlejate praktikas, koolituses ja ohvrite toetamise süsteemis? Kas karistusõigus on selle probleemi lahendamiseks kõige sobivam ja proportsionaalsem vahend? Kui neile küsimustele ei ole vastatud, ei ole seaduse muutmine vastutustundlik õiguspoliitika, vaid see on ideoloogia. Seksuaalvägivalla ohvrid väärivad enamat kui ideoloogia. Nad väärivad toimivat menetlust, pädevaid menetlejaid, tugevat ohvriabi ja seadust, mis on selge, tõendatav ja õiglane. 

Sellisel kujul nõusolekuseadus probleeme ei lahenda, vaid hoopis tekitab neid juurde. Seetõttu teeb EKRE fraktsioon ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti rahvas! Seksuaalvägivalla ohvrid on kõige sagedamini naised ja just nende turvatunnet aitab see eelnõu suurendada. Praegu võib tekkida olukord, kus naine pöördub politseisse ja ütleb, et ta ei soovinud seksuaalvahekorda, kuid menetlust ei alustata, sest puudus vägivald ja ei ole võimalik tõendada abitusseisundit. See tähendab, et juhtumit ei uurita, kohtusse see ei jõua ning ohver jääb abita. Meie muudame seda. 

Edaspidi on keskne küsimus see, kas inimene andis vabatahtliku ja selgelt väljendatud nõusoleku. See on oluline samm selleks, et seadus kaitseks inimesi paremini ning vastaks ka ühiskonna õiglustundele. 

Oluliseks pean ka õiguskomisjoni toetatud muudatusettepanekut, mis täpsustab seaduses nõusoleku mõistet. See muudatus annab nii inimestele kui ka kohtutele selge arusaama, mida nõusolek tähendab. Nõusolek peab olema vabatahtlik, selgelt väljendatud ning peab olema olemas [selle teo] algusest lõpuni. Nii tekib kõigil osapooltel suurem õigusselgus. See aitab menetlejatel juhtumeid hinnata, annab kohtutele selgema aluse otsuste tegemiseks ning aitab vältida olukordi, kus inimesed tunnevad ebakindlust selles suhtes, mida seadus täpsemalt nõuab.

See muudatus saadab ühiskonnale ka väga selge sõnumi: naise tahe loeb. Kui nõusolekut ei ole, siis ei ole tegemist aktsepteeritava käitumisega. Me täidame oma rahvusvahelisi kohustusi, viime seaduse kooskõlla Istanbuli konventsiooniga ning anname naistele suurema kindlustunde, et nende õigusi kaitstakse ja nende pöördumisi võetakse tõsiselt.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et see eelnõu ei puuduta neid suhteid, kui inimesed austavad teineteist, suhtlevad omavahel ja kui nõusolek on mõlemale poolele täiesti selge. See eelnõu puudutab neid keerulisi juhtumeid, kui selgust ei ole, kui tekivad küsimused nõusoleku olemasolu kohta ning kui kaalul on inimese turvalisus ja põhiõigused. Just sellistes olukordades peab seadus andma selged vastused. Mina palun seda seaduseelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Züleyxa Izmailova, palun!

Head kolleegid!

Ma teen ühe täpsustuse. Siin on volitus võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma alustan sellest, et ma pean ütlema: mul on väga kahju, et EKRE esindaja oma hoiakuga andis taas kord ohvritele signaali, justkui nende kannatused ei ole piisavad. Aga mul on hea meel tõdeda, et käesolevat eelnõu on tänaseks täiendatud vajaliku lisasättega, mis kirjeldab täpselt, mis asi on nõusolek, ning nõusoleku mõiste on positiivselt sisustatud. Täname selle eest kõiki panustajaid, pikk tee on käidud ja finiš paistab. 

Aeg-ajalt on kuulda õigusvaldkonna esindajate argumenti, et seadusemuudatust polekski tarvis, kuna kehtiv seadus juba justkui võimaldaks nõusolekupõhisust järgida, menetlejaid tuleks lihtsalt paremini koolitada. Tõepoolest, menetlejate, eelkõige politseitöötajate, kohtunike ja prokuröride koolitamist on väga-väga vaja, aga sellest üksi ei piisa. Peame muutma seadust, sest kui vaadata viimast Riigikohtu lahendit Meelis Eskola asjas, siis on näha, et see väide, et kehtiv seadus justkui võimaldaks nõusolekupõhisust, ei pea paika. Ringkonnakohus ignoreeris oma otsustes Riigikohtu laiendatud seadusetõlgendust, mis pidi justkui kõik puudujäägid ära katma. Nüüd aga mõistis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse hukka ja saatis selle [kohtuasja] seitsmendale ringile tagasi, uuele kolleegiumile uuesti arutamiseks. Seda karistuse, mitte süü asjus. Vastuseks EKRE saadikule: see konkreetne juhtum näitabki, et ringkonnakohtus ei soovitud järgida Riigikohtu lahendit, vaid prooviti ikkagi lähtuda kitsalt olemasolevast. 

Tänane eelnõu käib aga Riigikohtu praktikaga ühte jalga. Kuid jätkuvalt leidub inimesi, kes küsivad, miks seda seadusemuudatust vaja on. Ma vastan sellele nii, et muudatust on vaja, sest kehtiv õigus keskendub vägivalla, abitusseisundi või vastupanu osutamise tõendamisele, kuid kõik need küsimused on teadlik lõks vägistamiselt kui kuriteolt tähelepanu ärajuhtimiseks ja ohvri kannatuste pisendamiseks. Tegelik küsimus on hoopis see, kas inimene osales seksuaaltegevuses vabalt ja sellega nõus olles. 

Ka ülejäänud karistusõigus lähtub paljuski samast loogikast, nagu siin saalis täna välja toodi. Keegi ei nõua, et ohver peaks osutama vastupanu, selleks et auto ärandamist, koju sissemurdmist ja vara omastamist käsitletaks kuriteona. Aga miks pole see seni samamoodi olnud vägivalla puhul inimeste kehalise puutumatuse vastu? 

Head kolleegid! Teeme nii, et ohver ei peaks enam kunagi vastama nõmedatele küsimustele, kui punaseks ta suu oli värvitud või kas seelik oli liiga lühike. Seadusemuudatuse põhimõte on lihtne: seksuaaltegevus peab põhinema vabal, teadlikul ja väljendatud nõusolekul. Sotsiaaldemokraatide nimel võtan senise menetluse kokku sõnadega: head kolleegid, kiidame selle kaua oodatud eelnõu heaks ja lõpetame ohvrite solgutamise ära! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kolleeg Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, nõusolekuseaduse üle peetav vaidlus ei käi ju tegelikult ainult selle seaduse ühe paragrahvi üle. See küsimus on palju laiem: millise sõnumi annab ühiskond inimese väärikuse, vabaduse ja vastutuse kohta? 

Aastakümneid on seksuaalvägivalla käsitlemisel keskendutud eelkõige sellele, kuidas ohver käitus, kas ta karjus, kas ta põgenes, kas ta hakkas piisavalt tugevasti vastu. Selline lähenemine eeldab, et vastutus lasub suuresti inimesel, kelle vastu vägivalda kasutati. Ometi teavad nii psühholoogid kui ka õiguseksperdid, et trauma ei väljendu alati vastupanus. Inimene võib tarduda, karta või alluda survele ilma nähtava füüsilise konfliktita. Just sellest arusaamast lähtub ka nõusolekupõhine käsitlus. Küsimus ei ole enam selles, kas inimene suutis piisavalt vastu hakata, vaid selles, kas ta soovis seksuaalvahekorras olla. 

See põhimõte on olnud aastaid ka Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni keskmes. See konventsioon lähtub arusaamast, et seksuaalsuhe peab põhinema vabatahtlikul nõusolekul ning vaikimist, hirmu või vastupanu puudumist ei saa automaatselt tõlgendada nõusolekuna. 

Seda põhimõtet on viimastel aastatel järjest enam omaks võtnud ka Euroopa riigid. Kui veel mõne aasta eest oli nõusolekupõhine käsitlus Euroopas pigem erand, siis nüüdseks on selle kasutusele võtnud enam kui pooled Euroopa Liidu liikmesriigid. Eesti ei aruta seega midagi enneolematut ega revolutsioonilist. Küsimus on selles, kas inimese kehalise autonoomia keskmesse asetamine peaks olema ka meie õigusruumi osa. 

Sageli püütakse nõusolekuseadust naeruvääristada juttudega allkirjastatud lepingutest või bürokraatlikust romantikast. Tegelikult ei tähenda nõusolekupõhine lähenemine midagi sellist. See tähendab lihtsalt austust teise inimese tahte vastu. Enamik inimesi käitubki oma suhetes juba täna selle põhimõtte järgi. Nad tunnetavad, küsivad, märkavad ja hoolivad. Nõusolekuseadus ei loo uut inimestevahelist käitumismudelit, vaid loob selgema väärtusruumi. 

Riikide kogemus näitab, et sageli pärast selliste muudatuste jõustumist seksuaalvägivallast teatamine ja menetluste arv esialgu suureneb. Seda nähti ka Rootsis pärast 2018. aastal jõustunud nõusolekupõhisusest lähtuvat reformi. Süüdimõistvate otsuste arv kasvas, kuid ametlikud analüüsid viitasid sellele, et nähtavaks tuli rohkem juhtumeid, mida varem ei peetud piisavalt tõsiseks või mille puhul inimesed ei uskunud, et õigussüsteem neid kaitseb. See ongi üks olulisemaid muutusi. Mitte vägivalda ei teki tingimata rohkem, vaid rohkem inimesi julgeb sellest rääkida. 

Seadused ei reguleeri üksnes karistusi, need kujundavad ka ühiskondlikke norme. Nii nagu perevägivalla tõsisem käsitlemine on aastatega muutnud suhtumist koduvägivalda, mõjutab nõusolekupõhine lähenemine seda, kuidas me mõistame vastutust, austust ja piire inimestevahelistes suhetes. 

Selle debati keskmes ei ole meeste ja naiste vastandamine ega ideoloogiline vastasseis. Keskmes on küsimus, millise väärikuse standardi me ühiskonnas seame, kas lähtume arusaamast, et inimene peab suutma end piisavalt kaitsta, või arusaamast, et igaühel on kohustus austada teise inimese piire. 

Ja viimaks, nõusolekuseadus ei kaota seksuaalvägivalda, kahjuks. Ükski seadus ei suuda seda teha. Kuid seadused näitavad, milliseid väärtusi ühiskond oluliseks peab. Selle arutelu kõige olulisem tähendus seisnebki selles, et vastutus nihkub sinna, kuhu see kuulub: inimesele, kes peab veenduma, et teine pool soovib osaleda. Sellest algab austus ja sellest algab ka turvalisem ühiskond. Aitäh!

Aitäh! Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Stig Rästa.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me räägime eelnõust, mis on ülitähtis, me räägime inimese kehast, tema vaimust ja nõusolekust. Kehtiva seaduse järgi on vägistamiskoosseis seotud peamiselt vägivalla, ähvarduse või abitusseisundi ärakasutamisega, aga see raamistik on tegelikult liiga kitsas. On olukordi, kus inimene ei karju, ei löö vastu ega põgene, ta tardub, ta kardab, ta ei suuda reageerida, kuid ta ei ole nõus sellega, mida temaga tehakse. 

Ma olen lugenud sotsiaalmeediast erinevate Eestis toimunud juhtumite kohta, kus on kasutatud ära inimese keha. Ma räägin ühest juhtumist, mida on sotsiaalmeedias väga palju kajastatud. Ohver kirjeldab, et ta ei saanud aru, mis temaga toimus, ta ei karjunud ega rabelenud, aga see, mis temaga toimus, ei lähtunud kahepoolsest soovist ega nõusolekust. Temalt keegi ei küsinud, kas on soov astuda vahekorda. Tuldi, võeti ja tehti. Jah, vägivalda ei kasutatud, aga nõusolekut ka polnud, oli tardumus. Seda on ausalt öeldes kohutav lugeda. Just sellise juhtumi tõttu peame me liikuma edasi maailma poole, kus inimesel oleks suurem kaitse. 

Värskelt on ilmselt meeles juhtumid meediast, kui nõusolekuseaduse kehtimise korral oleks võib-olla teisiti käitutud. Just sellepärast on vaja minna üle nõusolekupõhisele käsitlusele, sest seksuaaltegevus peab põhinema vabatahtlikul ja selgelt väljendatud nõusolekul. Nõusolek ei pea olema keerulises juriidilises vormis ja nõusolekuseadust ei tohi naeruvääristada. See tähendab lihtsat asja: mõlemad inimesed peavad tahtma osaleda ja see peab olema arusaadav. 

Eesti on ratifitseerinud Istanbuli konventsiooni ning selle järgi peab seksuaaltegevus olema karistatav, kui on puudunud nõusolek. See seadusemuudatus ei ole kellegi vastu, see on inimese väärikuse poolt. See on ohvrite kaitseks. See on ka selgema õigusemõistmise poolt, sest uurimise keskne küsimus ei peaks olema ainult see, kas oli vägivalda, vaid see, kas oli olemas vabatahtlik nõusolek. 

Me ei saa ühiskonnas noortele öelda, et ei tähendab ei, aga seaduses jätta mulje, et ilma vägivallata ei ole juhtum piisavalt tõsine. Me peame selgelt ütlema, et nõusolekuta vahekord ei ole normaalne. Nõusolekuta vahekord on vägivald. 

Lõpetuseks. Ma loodan, et juba sõnumi saatmise tõttu ühiskonnale, et nõusolekuseadus kaitseb, jääb nii mõnigi seksuaalvägivaldne tegu tegemata. Head kolleegid, see on samm turvalisema ja õiglasema ühiskonna poole. Palun seda eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, te võtsite enne sõna fraktsiooni nimel, nüüd on soov, ma saan aru, võtta sõna iseenda nimel. Teil on kõnesoovi [nupp sisse lülitatud]. (Helle-Moonika Helme vastab saalist.) Kas te tahate kohapealt sõna võtta? Kas teile sobib niimoodi, et kuna Madis Timpson tahab osaleda läbirääkimistel, siis ma [annan sõna] Madis Timpsonile ja siis [te esinete oma] vastusõnavõtuga? Siis ma annan teile kaks minutit. Madis Timpson, palun!

Suur tänu! Üks eelkõneleja ütles, et meid on tabanud ideoloogiline seadusandlik laine. Ma kinnitan, et minu ideoloogia on küll selline, mis ütleb, et seks peab põhinema üksteisemõistmisel ja vastastikusel austusel. 

Nõusolekuseaduse arutelu ei ole ju ainult juriidiline vaidlus. See puudutab palju laiemalt seda, millise sõnumi meie ühiskond oma väärtuste kohta annab. Avalikus debatis püütakse seda teemat vahel naeruvääristada väidetega, nagu hakkaksid inimesed enne intiimsuhteid allkirju koguma või "lepinguid" sõlmima. Ausalt öeldes soovitaksin ma neile inimestele võtta peegel ja sinna vaadata. 

Tegelik küsimus on ju palju lihtsam, kas seksuaalsuhe põhineb vastastikusel soovil, üksteise austamisel ja vabatahtlikkusel või mitte. Praegune Eesti regulatsioon keskendub suuresti vägivallale, ähvardustele või kannatanu abitusseisundile. Praktikas tähendab see sageli, et tähelepanu liigub sellele, kuidas ohver käitus, kas ta pani piisavalt vastu, kas ta ütles piisavalt selgelt ei, kas ta üritas põgeneda ja nii edasi. 

Tänapäevane arusaam inimsühholoogiast ja traumast ütleb aga väga selgelt, et inimene ei reageeri ohuolukorras alati aktiivse vastupanuga. Väga sage reaktsioon on kas tardumine, hirm või passiivsus. Just sellepärast ma peangi õigeks seda, et õiguse[mõistmine] liigub küsimuselt, kas inimene suutis vastu hakata, küsimusele, kas inimene oli tegelikult nõus. See on väga sisuline muutus. 

Minu jaoks peegeldab nõusolekupõhine käsitlus paremini tänapäevast arusaama seksuaalsuhetest. Intiimsus peaks põhinema ikkagi vastastikusel soovil, mitte sellel, et teine inimene lihtsalt ei suutnud olukorrast väljuda või piisavalt vastupanu osutada. See ei tähenda, et iga seksuaalakt nõuaks mingit formaalset kinnitust. Inimsuhted toimivad edasi loomulikul viisil, kuid elementaarne vastutus peaks olema see, et inimene mõistlikult veendub teise poole vabatahtlikus osalemises. 

Oluline on mõista, et tegemist ei ole ainult karistusõiguse muudatustega. Karistusõigus väljendab alati ka ühiskonna väärtushinnanguid. Seadused ei kirjelda üksnes seda, mis on karistatav, vaid ka seda, millist käitumist peetakse õigeks ja millist mitte. 

Nõusolekupõhine lähenemine annab ühiskonnale väga selge sõnumi: intiimsus peab põhinema austusel ja vabatahtlikkusel. Ma lähen nüüd veidi filosoofilisemaks ja ütlen, et inimest ei tohi kasutada üksnes vahendina. Seksuaalsuhe ilma tegeliku vabatahtliku nõusolekuta käsitleb inimest pigem objektina kui autonoomse isikuna, kelle tahe ja väärikus väärivad austust. 

Me ei liigu selle muudatusega mitte mingis erandlikus suunas. Samasugune käsitlus kehtib juba Rootsis, Soomes, Taanis ja veel mitmes Euroopa riigis. Pigem küsitakse, miks peaks kaasaegne õigusruum lähtuma endiselt arusaamast, et vägistamise [hilisemaks] tuvastamiseks peab inimene suutma aktiivselt vastu võidelda. Vähetähtis pole ka see, et see seadusemuudatus aitab ekspertide sõnul menetluskultuuri muuta ohvrit vähem koormavaks.

Lõppkokkuvõttes on ju küsimus üsna lihtne: intiimsus ilma vabatahtliku nõusolekuta ei ole normaalne ja seadus peab seda põhimõtet ka selgelt väljendama. Mina olen kindlalt selle eelnõu poolt ja kutsun ka teid seda [toetama]. Suur tänu!

Aitäh! Ma võtaksin need kõned ära, Helle-Moonika Helme, ja siis ma annaksin teile vastusõnavõtu. (Helle-Moonika Helme selgitab kohalt.) Kas tahate ära rääkida? Selge, nagunii on vastusõnavõtt kaks minutit. Hästi, Helle-Moonika Helme, ma annan teile need kaks minutit, võtke need ära. Siis ma võtan need viimased kõned ja saame minna hääletuse juurde. Aga, Helle-Moonika Helme, palun, vastusõnavõtt kaks minutit!

Aitäh sõna andmast! Siin on mind mainitud ja minu sõnavõttu võib-olla tsiteeritud, aga täiesti meelevaldselt ja vastupidi minu mõttele, minu tegelikule mõttele. Ma kategooriliselt lükkan ümber, et see, mida mina rääkisin, vähendas või pisendas kuidagi ohvrite kannatusi, või et ma oleksin öelnud, et seksuaalvägivald ei ole kuritegu või ei ole hull [kuritegu]. Ma väga selgelt ütlesin, et seksuaalvägivald on raske kuritegu, mille vastu tuleb seista täie tõsidusega. Kõik need sõnad on [stenogrammis] olemas. 

Aga ma tahan lihtsalt öelda, et siin teised tegid tõepoolest ilusaid sõnu väga-väga palju ja kõik – kõik! – üritavad ennast nagu ohvrite kannatuste paistel soojendada. Aga seksuaalvägivalla ohvrid ka päriselt väärivad tõesti paremat kui lihtsalt ühte seadust seaduse pärast. See seadus kindlasti ei ole [midagi paremat], sest sellisel kujul, nagu ma ütlesin, see nõusolekuseadus ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Õigusselguse huvides tegi meie fraktsioon ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on väga hea meel, et nõusolekuseaduse eelnõu on lõpuks jõudnud teisele lugemisele, seetõttu võtan ka lühidalt sõna. 

Me räägime palju juriidikast, aga need õigusnormid peavad ju peegeldama elu. Meil on täna pikk istung. Kui ma tahaks pitsat, võtaks Mait Klaasseni rahakotist raha ja läheks Priit Sibula autoga pitsa järele, siis see ei oleks ju aktsepteeritav. Samas, kui ma küsin Maidu käest, siis Mait võib olla täiesti nõus minuga koos pitsat ostma, ja Priit võib lubada oma autoga mul pitsa järele sõita, aga ma pean seda nõusolekut küsima. Seadus peegeldab seda. Kui mul on nende nõusolek, siis ma saan seda teha, kui mul nõusolekut ei ole, siis on tegemist varastamise ja ärandamisega. Aga millegipärast seksuaalvägivalla puhul seesama printsiip, mida on rakendatud kõigis teistes valdkondades, ei kehti. 

Tõesti, arutelud siin saalis on toimunud pika perioodi jooksul, siin on väga palju räägitud instinktidest, sugutungist, tiigritest, lõvidest ja nii edasi. Samas, ellujäämisinstinktist, mis ohvril on, ei ole nii palju juttu tulnud. Vaatamata sellele, et filmides me võime näha vägistamist relva ähvardusel ja eluohtlike vigastustega mahajäetud ohvreid, siis see ei ole ju see, mida Eestis enamasti esineb. Ei vägistata relva ähvardusel, aga ründaja on suurem ja tugevam, ta on sageli võimupositsioonil, ta kasutab ära oma autoriteeti ja ohver vaikibki, oma elu pärast kartes, ei osuta vastupanu, ta lihtsalt soovib, et see lõppeks. Seda tuleb ka arvesse võtta, kui me õigusloomet kujundame. 

Nii et see senine eil põhinev lähenemine ei vasta sellele, mida ühiskonnas peetakse, ma ei tea, normaalseks seksuaalsuhteks. Ka küsitlused näitavad, et Eestis enamik inimesi leiab, et seksuaalvahekord peab olema konsensuslik, mõlemal poolel peab olema selleks nõusolek ja seda kõike peaks peegeldama ka meie õigusruum. 

Nii et ma väga tervitan seda, et lõpuks me oleme jõudnud teise lugemiseni ja loodetavasti enne jaanipäeva on võimalik see seadus ka vastu võtta. Vaatamata sellele, et meil siin saalis on tekkinud väga palju küsimusi selle kohta, kui palju neid karistatuid juurde tuleb, näitab rahvusvaheline kogemus, et ei, meil ei õnnestu pärast selle seadusemuudatuse vastuvõtmist Tartu vanglat täita ja mingisugust valesüüdistuste laviini ei järgne, süütuse presumptsioon ei kao, ka ründaja puhul. Kui tegemist ei olnud tahtliku teoga, siis ei saa ka karistada. See põhimõtteline muutus, et me ei küsi ohvri käest, kui kõvasti ta vastu hakkas ja kas ta karjus ja nii edasi, vaid uurime, kas ja millal tema nõusolekut küsiti, see põhimõtteline muutus hoiakutes on vajalik. See on ohvrit kaitsev. Aga selleks, et see vastuvõetud seadusemuudatus saaks päriselt elus rakenduda, tuleb kahtlemata koolitada, tuleb koolitada politseinikke, prokuröre, kohtunikke. Muutus ei tule iseenesest.

Soovin jõudu kõigile, kes selle seadusemuudatuse rakendamisega peavad tegelema hakkama. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Kasutan võimalust paar sõna öelda. Algatuseks juhin ma tähelepanu sellele, olles kuulanud eelnevaid sõnavõtte, et minu meelest pole ausameelne raamistada seda eelnõu sellisel viisil, justkui siin oleksid need, kes pooldavad nõusolekupõhist seksuaalvägivalla käsitlust, ja neile vastanduvad need, kes pooldavad mingisugust teistsugust, mittenõusolekupõhist seksuaalvägivalla käsitlust. Ilmselgelt pooldame me kõik nõusolekupõhist seksuaalvägivalla käsitlust, selles ei ole ju küsimus. Küsimus on hoopis selles, millistele kriteeriumidele tuginedes me määratleme seda, kas on antud nõusolek seksuaalsuhtesse astumiseks või mitte. See on see küsimus. Nii et ärme seda võltsi vastandust siin loo. Ma olen sada protsenti kindel, et siin saalis pole mitte ühtegi inimest, kes ei oleks nõusolekupõhise käsitluse poolt.

Minule juristina teeb aga muret see – ma olen seda muret ka õiguskomisjoni istungitel korduvalt väljendanud –, et [võib teostuda] vana ütlus, mille kohaselt põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Mida ma sellele osutades spetsiifiliselt silmas pean? Mulle tundub, et selle seadusemuudatusega võiks muutuda inimeste vägistamises või muudes seksuaalse enesemääratluse vabaduse vastastes kuritegudes kriminaalvastutusele võtmine lihtsamaks juba üksnes eeldusel, et me taganeme põhiseaduse § 22 lõikes 2 sätestatud väga olulisest kriminaalmenetluslikust garantiist, mis seisneb teatavasti selles, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

Sellele probleemile on oma tagasisides tähelepanu juhtinud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond, kes – ma ei saa täpselt tsiteerida, sest mul ei ole seda tsitaati välja kirjutatud – minu mäletamist mööda osutas sellele, et kuigi eelnõu väljatöötajad eitavad püüdlust pöörata ümber tõendamiskoormist, siis kaasnevatest selgitustest justkui nähtub, et eeldatakse, et see tõendamiskoormis võiks saada ümber pööratud. Ma selgitan, mida ma selle all silmas pean, et jutt ei jääks liiga tehniliseks.

Küsimus on selles, et praktiliselt kõik sellised vägistamisjuhtumid, vähemalt valdav osa neist, toimuvad privaatses keskkonnas, nii-öelda nelja silma all – eeldusel, et kõigil asjaosalistel on silmad peas. Teisisõnu, kui keegi ütleb, et teda vägistati, siis tal ei olegi [vaja] esitada mingisuguseid muid tõendeid kui see, et ta lihtsalt ütleb seda, eriti olukorras, kus vägistamise koosseisuline tunnus ei ole see, et rakendati vägivalda. Ta ei pea minema arsti juurde, ta ei pea saama mingisugust kinnitust, et näete, siin on marrastused kinnihoidmisest või löömisest või millestki muust sellisest. Piisab sellest, et ta ütleb, et ta ei väljendanud oma vaba nõusolekut.

Mida peab selles olukorras tegema kahtlustatav? Mida ta saab teha, et tõendada oma süütust? Ta peab hakkama kuidagipidi pingutama selle nimel, et saaks öelda, et väljendati küll. Põhimõtteliselt ei olegi sellises olukorras tegemist millegi muu kui sellega, et on kannatanu ütlused ja kahtlustatava ütlused. 

Mille alusel siis isik süüdi mõista? Ainult kannatanu ütlustele tuginedes või? Sellisel juhul me ju taganemegi sellest põhimõttest, et mitte keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Põhimõtteliselt oleme sellest siis taganenud. Teine pool ütleb, et oli nii, sinu ütlused põhimõtteliselt arvatakse ebausaldusväärseks, ja lähedki vangi. Ongi kõik! Ühtegi objektiivset asjaolu ei ole. Veel kord rõhutan: ei ole mingeid marrastusi, ei ole mingeid sinikaid, mitte midagi ei ole, mingit karjumist ei olnud, keegi ei kuulnud, et oleks appi [hüütud], oleks karjutud "Ei!", mitte midagi ei ole. Lihtsalt pannakse inimene vangi.

Mind teeb selle puhul murelikuks, et niisugust regulatsiooni on kaunis lihtne kuritarvitada. Lihtsalt esitatakse emotsionaalselt veenev positsioon, politseis uurijad leiavad, et see on põhjendatum kui kahtlustatava ütlused, prokuratuuris leitakse, et see on veenvam kui kahtlustatava ütlused, ja lõpuks kohus arvab, et see on veenvam kui kahtlustatava ütlused. Ja ongi kõik.

Mina eelnõu menetluse käigus rõhutasin ka seda, et absoluutse miinimumina võiks …

Kas soovite lisaaega?

Palun ühe minuti lisaaega.

Üks minut lisaaega, palun!

… vähemalt seletuskirjas ära sätestada, et ainult kahtlustatava ütlustele tuginedes ei ole aktsepteeritav seda seadust rakendada sellisel viisil, et inimesed mõistetakse süüdi nendes kuritegudes, millest siin jutt käib. 

Ma lõpetan veelkordse kinnitusega, et mina täpselt sama palju kui kõik teised siin, eeldatavasti, olen selle poolt, et inimesed, kes panevad toime vägistamise, peavad selle kuriteo eest saama rangelt karistatud. Aga me ei tohi luua sellist õiguslikku raamistikku, mida saab kuritarvitada viisil, mis võimaldab vangi saata inimesi, kes tegelikult ei ole vägistamist ühegi mõistuspärase kriteeriumi kohaselt toime pannud või kelle suhtes puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et nad on selle toime pannud. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma teen hästi lühidalt. Tegelikult ei olnud mul plaanis siia tulla, aga kui Riina rääkis, siis ma mõtlesin, et ma paarile asjale juhin tähelepanu. Alustan sellest, millega Varro lõpetas. Absoluutselt, seksuaalkuriteod on võikad kuriteod ja neid kurjategijaid tuleb kõige rangemalt karistada. 

Aga, Riina, sina tõid selle pitsanäite. Sul ei olnud üldse püüdu midagi või kuidagi siin naeruvääristada, ja ka mul seda ei ole. Aga see pitsanäide oli selline, et sa küsid Maidult raha, ta annab, ja küsid Priidult, et anna auto ka, ja lähed pitsat tooma. Priit ja Mait mõtlevad, et Riina läks pitsat tooma, ja lähevad ise kohvikusse. Aga kui nad hommikul kohvikusse saabuvad, siis Mait vaatab rahakotti, näeb, et ei vea hommikusööki välja, ja siis ütleb, et ta ei andnud nõusolekut. Mulle tundus, Riina, sinu näite puhul, et sa seda poolt sellest käsitlusest ei olnud läbi mõelnud, et kuidas sa siis ennast kaitsed. Minu arust see ongi see koht, millele Varro oma kõnes tähelepanu juhtis, mitte pitsanäitele, vaid rääkides sellest asjast endast. Minule tundus, et sul see käsitlus lõppes seal ära, et noh, Mait ja Priit ütlesid, et okei, ja kõik on hästi. Aga see probleemkoht võib ju olla mis iganes, kas või näiteks Mait hakkab hommikul mõtlema, et ta pinginaaber, kes ta ongi meil, see sõjamees, segas ju natukene. Nagu ükskord Anti Haugas hääletas siin ühe eelnõu poolt ja siis ütles, et Riina Solman segas, ja näed, ta ei saanud aru, mille poolt ta hääletab. 

Jälle, siin ei ole üldse püüdu naeruvääristada, aga see ongi tegelikult selle eelnõu murekoht. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, aga, Riina Sikkut, te soovite sõnavõttu kohalt. Ma saan aru, et vastusõnavõtt kaks minutit. Palun!

Suur tänu, hea esimees! Tegelikult Rain Epler ju peegeldas seda olukorda, mida paljud ohvrid läbi elavad. Nad peavad tõestama ja selgitama, et neid vägistati, nad peavad korduvalt oma seksuaalseid kogemusi võõraste inimestega jagama. See ei ole midagi, mida inimesed vabatahtlikult teha tahavad. Kõik need järgmise hommiku ümbermõtlemised peegeldavad eeldust, et see on midagi sellist, mida inimestel on mugav ja lihtne teha, et see on võimalus, mida nad ootavad. Noh, nagu mina hullult tahaks Maiduga pitsaraha üle vaielda. Tegelikult ei taha. Seega, inimesed ei soovi sattuda olukorda, kus sellist vaidlust tuleb pidada, ja sellepärast on nõusolek oluline.

Tõesti, vaatamata sellele, et Varro Vooglaid väitis puldist, et kõik siin saalis toetavad nõusolekupõhist lähenemist, minu meelest see nii ei ole. Varro ise ütles – ma peast [ütlen] –, et kujutate ette, keegi ei karjunud, sinikaid ei ole, aga mõistetakse süüdi. See peegeldab seda [arvamust], et vägistamise tagajärjel peavad jääma jäljed vägivallast või peab olema kõva karjumine. Täna me räägime just sellest, et enamasti need elulised olukorrad sellised ei ole. Nii nagu me ei vaidle siin tagantjärele lõunaarvete üle, nii ka inimesed vabatahtlikult oma seksuaalelust korduvalt võõraste inimestega enamasti ei räägi, ei lähe kohtusse, et tõendada midagi sellist, mida toimunud ei ole.  

Nii et nõusolekuseadus vastab inimeste väärtustele, hoiakutele, sellele, kuidas elus päriselt käitutakse, ja ma arvan, et selle toetamine on vajalik. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, mul on väga keeruline vastusõnavõtule veel vastusõnavõttu anda, sellist korda siin ei ole. Ma seetõttu ei saa teile vastusõnavõttu enam anda. Ma pigem sulgen läbirääkimised. Aga siin on kaks kätt püsti. Mait Klaassen, ma muidugi imestan, et te ei tahtnud läbirääkimistel osaleda, kuigi teie nime on korduvalt mainitud, aga olgu peale. Ma võtan selle teie küsimuse protseduurilisena. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Tegelikult see ongi protseduuriline küsimus, mida ma tahtsin küsida. Okei, see ei puutu praegu asjasse, et ma Riinale raha ei laena.

Nii.

Aga mul on protseduuri poole pealt see küsimus, et kui me nii tõsist asja arutame, siis me ei tohiks seda küsimust alavääristada ega madaldada ja hakata arutama niisuguseid hoopis teise kategooria asju. Nii et mul on lihtsalt märkus protseduuri kohta.

Aitäh! See oli kindlasti kohane protseduuriline märkus. Istungi juhatajana võtan tulevikus selliseid asju arvesse. Aga siin saalis on väga palju inimesi, kes soovivad näitlikustada ja väga selgelt mingisuguseid mõttekäike lihtsustada. Ütleme nii, et kuna, Mait, sa oled äärmiselt vastutulelik ja hea kolleeg, siis kõik arvasid, et võib-olla just sinu näitega oleks võimalik kuidagi pitsaostmise teemat laiendada. Nii et ma loodan, et sa mõistsid, miks sind näiteks toodi. Aga ütleme niimoodi, jah, ma sain sellest protseduurilisest märkusest aru. 

Nii, Varro Vooglaid, samuti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu! Ma pean ausalt ütlema, et ma ei saa sellest reeglist hästi aru. Kui läbirääkimiste käigus – vastusõnavõtt on ka ju osa läbirääkimistest, need ei ole ju veel suletud – ikkagi mainitakse väga selgelt mitte ainult minu nime, vaid ka minu seisukohti ja neid ka vääresitatakse, siis oleks minu meelest tõesti sisuliselt põhjendatud, et ma saan vastusõnavõtu. Sõltumata sellest, mida te arvate kodu- ja töökorra seadusest, teades, et Riigikohus on öelnud, et Riigikogul on ulatuslik enesekorraldusõigus, ma arvan, et siin oleks küll see koht, kus diskussiooni huvides võiks laiendavalt tõlgendada ja öelda, et kuulge, kui teid ja teie seisukohti mainiti, siis kas või lühidalt te võiksite saada [oma vastuväite] ära markeerida. Ma ei hakka kuritarvitama seda protseduurilise küsimuse [esitamise võimalust], kuigi ma võiksin siin ju hakata ka rääkima, milles see probleem on. Ma lihtsalt põhimõtteliselt arvan, et see pole õige.

Aitäh! Ma nüüd selgitan. See oli kindlasti protseduuriline küsimus, aga ma selgitan veel kord seda protseduuri. Te osalesite läbirääkimistel, esitasite oma seisukohad ja esitasite ka kõik vastuargumendid varasematele argumentidele. Ühel hetkel me jõudsime Riina Sikkuti juurde, kes esitas väga selge vastusõnavõtu. Aga kollane raamat ütleb, et vastusõnavõtule enam vastusõnavõtuga reageerida ei saa. Te esitasite kõik oma argumendid juba siin kõnetoolis oma kõne ajal. Kui kollane raamat ütleb, et vastusõnavõtule enam vastusõnavõtuga reageerida ei saa, siis ma lähtun ikkagi sellest kollase raamatu põhimõttest. Muidugi võiks selle pildi ajada väga laiaks ja võiks lubada kõikidele vastusõnavõttudele veel uuesti vastusõnavõtuga reageerida. Aga siis oleks võimalik siin saalis alustada uskumatut pingpongi. See on tõenäoliselt ka see [põhjus], miks on selline seisukoht sinna kollasesse raamatusse kirja pandud. 

Head sõbrad, ma ei võtaks enam ühtegi protseduurilist küsimust, sest siin ei ole protseduurilist vaidlust, ma olen toiminud kollase raamatu põhiselt, seetõttu ma rohkem neid küsimusi ei võta. Me lõpetasime läbirääkimised, sulgesime läbirääkimised. Ma läheks eelnõu menetlusetappidega edasi, sest on veel päris palju päevakorrapunkte, mida me peame täna väga tõsiselt arutama. 

Ma lähen muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu 727 kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 727 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 727 teine lugemine lõpetada, aga meile on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt laekunud ettepanek, mis näeb ette Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama ja asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 727 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 727 teine lugemine on lõpetatud. (Sumin saalis.) Kas me võime, head kolleegid, edasi minna? Ma saan aru, et hääletustulemus tekitab elevust, aga me läheme edasi.

Nii, kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mu kolleeg tagumises pingis tunneb praegu kahetsust oma vale nupulevajutuse pärast, aga ma loodan, et me saame nüüd rahulikult menetleda seda eelnõu, mille menetlus on Riigikogus kestnud juba aasta otsa. Miks see nii pikalt on käinud? Ma arvan, et sellepärast, et komisjonis on toimunud ...

Üks hetk, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid! (Helistab kella.) Palun pidage arutelusid väljaspool saali, sellepärast et väga keeruline on siin ettekandjat kuulda. Tõesti, peame üksteisest lugu ja kuulame, mida ettekandjal öelda on. Maris Lauri, palun jätkake!

Komisjonis toimus selle eelnõu arutelu kaheksal istungil. Esimesel istungil, mis toimus 23. septembril, oli huvigruppide kaasamine, kus osalesid pangaliidu, FinanceEstonia, Finantsinspektsiooni, Aktiva Finance Groupi, krediidiandjate liidu ja Rahandusministeeriumi esindajad. Lisaks oli kaubandus-tööstuskoda saatnud oma seisukohad kirjalikult. 

Üldiselt väljendati rahulolu eelnõu valmimise üle, mida oli aastaid oodatud. Samuti osutasid mitmed osalised sellele, et tuleb lahendada ka info inkassodele üle antud kohustustest, ja arutati andmete ligipääsu üle. Samuti oli küsimusi tähtaegade kohta.

3. novembril toimunud rahanduskomisjoni istungil osalesid Rahandusministeeriumi esindajad ja arutati muudatusettepanekuid, millest enamik oli töötatud välja Finantsinspektsiooni ettepanekute ja krediidiandjate liidu seisukohtade alusel. Diskussioon puudutas inkassofirmasid, seda sellises võtmes, kas on võimalik ka nendelt saada andmeid, mida krediidiregistrisse tuua. Põhjus on selles, et inkassofirmade käes olevaid kohustusi ei kajastata krediidiregistris ja võib juhtuda, et muutub võimatuks inimese tegeliku krediidivõimekuse hindamine. 

Tõusetus ka maksehäireregistrite teema: kas muuta need kohustuslikuks? Kuid seal osutati sellele, et see on päris ulatuslik teema, kuna meil pole seadustikus kuskil maksehäireregistrit kui sellist defineeritud. Osutati ülevõtmisel olevale uuele tarbijakrediidi direktiivile, mis puudutab ka maksehäirete teemasid. Ja arutati laiemalt, milleks see register üldse on mõeldud. Põhimõte on selles, et enamikul inimestel ei ole laenudega probleeme, need, kellel on probleeme, on tugevas vähemuses. Tihtipeale on nad seotud liisingute, kiirlaenude, järelmaksude ja muude sääraste kohustustega. Lisaks sellele, et probleemsete klientide seas on kahjuks neid, kes ei soovi oma probleeme avada ja proovivad hoopis kohustusi peita, on ka inimesi, kes ei tea, et neil on liiga palju kohustusi. Komisjon esitas sellel istungil Rahandusministeeriumile oma soovi pakkuda välja võimalikud lahendused inkassofirmadega seotud küsimustele. 

8. novembril osalesid komisjoni istungil lisaks Rahandusministeeriumile Aktiva Finance Groupi, FinanceEstonia, Creditinfo Eesti ja pangaliidu esindajad. Seekord olid teemaks just nimelt krediidiinkassode omandatud tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded. 

Rahandusministeerium tutvustas võimalikke lahendusvariante ja neid oli kolm. Esiteks, lisada kõik krediidiinkasso andmed ja viivislaenude andmed registrisse. Seda toetasid krediidiandjad ja Finantsinspektsioon. Teine variant: krediidiandjad peavad kohustuslikus korras andmed maksehäirete registrisse lisama. Kolmandaks, uued soovitused ja praktika muutmine. Kahe viimase puhul olid toetajad maksehäireregistrid ja krediidiinkassod. 

Lisaks tõstatas Finantsinspektsioon küsimuse, et kui krediidiandja kohe peale laenu väljastamist loovutab krediidilepingu äriühingule, kellel ei ole Finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba, siis kuidas see laen jõuab registrisse. 

2. detsembril toimus rahanduskomisjoni istung, mille jooksul edastati Rahandusministeeriumile soov välja töötada seadusandlikud lahendused, mis kajastaksid krediiditeabe registris andmeid krediidiinkassode omandatud või hallatavatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustuste kohta, lisaks lahendust, mis puudutab krediidilepingute loovutamist. 

20. jaanuaril tutvustas Rahandusministeerium täpsemalt lahendusvariante, mis olid moodustunud koos aruteludes turuosalistega. Esimene variant oli, et inkassod esitaksid andmeid vähemas koosseisus ja sealjuures pikendataks nende jaoks esitamistähtaegu. Teiseks, maksehäirete registrisse esitamise kohustuslikkus, mis tähendaks uut ja keerukamat lahendust ja olulist ajakulu. Ja kolmandaks, FinanceEstonia kompromiss, kus riigiteabe register kuvab pigemalt infot, et nõue tarbija vastu on loovutatud. Peale diskussiooni leidis komisjon, et tuleb minna edasi esimese variandiga: inkassod esitaksid andmeid krediiditeabe registrisse, kuid vähendatud koosseisus võrreldes krediidiandjatega. Samuti soovis komisjon, et tehtaks sellise lahenduse põhiseaduspärasuse analüüs. 

5. mail sai komisjon Rahandusministeeriumilt ülevaate turuosalistega peetud läbirääkimistest, muudatusettepanekutest ja väljatöötamisest. Kokkuvõte oli selline, et oli jõutud seisu, et inkassod esitaksid vaid võlgnevuse suuruse, mitte detailseid andmeid. See tuleneb sellest, et kui inkassod omandavad erinevaid kohustusi, siis nad võivad inimese kohustused kokku liita, nii et jääb ainult üks summa. Seetõttu leiti, et võiks olla ainult see üks number esitatud. Arutati põhiseadusliku riive küsimust, tunnistati, et see on olemas, aga analüüsi põhjal on see riive puhul alati kaalutluskoht. Leiti, nagu ka analüüsis, et see on põhjendatud. 

19. mai komisjoni istungil arutati ja hääletati muudatusettepanekuid ning tehti menetluslikud otsused, mis kõik võeti vastu konsensuslikult. Menetluslikud otsused olid järgmised: võtta eelnõu päevakorda 3. juunil teiseks lugemiseks suures saalis, lõpetada teine lugemine ning kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil. 

1. juuni komisjoni istungil arutati ja hääletati muudatusettepanekuid, mis olid tehnilist laadi ja sõnastuslikud täpsustused. Need kõik said konsensusliku toetuse. 

Nüüd muudatusettepanekutest, neid on kokku 18. Esimene on vast kõige ulatuslikum, see puudutab krediidiinkassode hõlmamist krediiditeabe andjate hulka, ja seda piiratud mahus. Nagu ma ütlesin, krediidiinkassod peaksid esitama andmeid ainult ühe numbri kohta ja nendel on pikem aeg. Seda sellepärast, et nagu ma ütlesin, nad ostavad kokku või omandavad kohustusi hulgi ja nende korrastamine võtab aega. Samuti võtab ühe inimese erinevate kohustuste ühendamine aega ja selle tõttu nad vajavad lihtsalt rohkem aega.

Teine muudatusettepanek käsitleb olukorda, kus krediidiagendid saavad teha päringuid krediidiregistrisse üksnes krediidiandja volituse alusel konkreetse isiku krediidivõimelisuse hindamiseks. 

Kolmas muudatusettepanek: eelnõust jäetakse välja teemad, mis puudutavad hoiu-laenuühistuid, kuna sellises vormis ei saa nad alates 2021. aasta 1. jaanuarist tegutseda ja see on juba enne, kui krediidiregister käivitus täiemahuliselt 1. märtsil 2021. aastal. 

Muudatusettepanekus nr 4 on tehnilised, keelelised ja eelnõu korrastavad muudatused. Muudatusettepanekuga nr 5 täpsustatakse, millal lõpeb lepingu kohta andmete edastamine registrile krediidilepingust tulenevate nõuete kohasel täitmisel. Muudatusettepanek nr 6 on täiendus: kui registrile krediiditeabe andjal ei ole võimalik temast sõltumatutel põhjustel registrile andmeid edastada, siis peab ta seda tegema esimesel võimalusel registriteenuse taastumisel. Muudatusettepanek nr 7 vähendab aruannete koostamise kohustust, et vältida andmete kogumise dubleerimist. Muudatusettepanek nr 8 annab krediiditeabe edastamise registrile ligipääsu ka Finantsinspektsioonile, kuid üksnes selleks, et kontrollida krediiditeabe edastamise kohustust. Muudatusettepanekud nr 9 ja 10 täpsustavad registripidaja tegevuse kindlustamise kohustusega seonduvat, vajaduse korral saab minister nõuda kindlustamist ja sellisel juhul tuleb kindlustada üksnes registriteenuste osutamine. 

Muudatusettepanek nr 11 lisab nõude, et registripidajas olulise osaluse omandaja oleks finantsiliselt usaldusväärne ja suudaks tagada registri jätkusuutliku toimimise. Muudatusettepanek nr 12: registripidajas olulise osaluse omandaja ja registripidaja juhtidele antavate nõuetele vastavuse kinnituste loetelu viiakse kooskõlla neile esitatud nõuetega. Muudatusettepanekuga nr 13 täpsustatakse andmeallikate loetelu, mille alusel võib Finantsinspektsioon eelnõus sätestatud nõuete täitmist kontrollida. Muudatusettepanekuga [nr 14] lükatakse edasijõustumise tähtaegu selliselt, et teabe edastamisega seotud kohustused jõustuvad 1. juulil 2028. aastal ja registrisse päringute tegemise kohustused ehk register käivitub täiemahuliselt 1. märtsil 2029. aastal. 

Muudatusettepanek nr 15 annab krediidivahendajatele õiguse registrile juurdepääsu üksnes krediidiandja volitatud isikuna krediidivõimelisuse hindamiseks. Muudatusettepanek nr 16 on tehniline täpsustus kõigi registrile andmeid esitama kohustatud isikute hõlmamiseks ka sättes, kus asjaomane loetelu oli puudulikult esitatud. Muudatusettepanek nr 17 on krediidiandjate kohustamine edastada registrile infot ka toimiva tarbijakrediidilepingute portfelli üleandmisest isikule, kes ei ole Finantsinspektsiooni järelevalve all. Ehk siis see on lisaolukord, mida ma eelnevalt mainisin, et kui krediidiandja müüb väljaantud laenu edasi juriidilisele isikule, kes ei ole Finantsinspektsiooni järelevalve all, siis peavad ka sellised kohustused olema kuskil nähtavad. Need kohustused seatakse kokkuleppega, et krediidiandjad, kes müüvad oma kohustused edasi mitte järelevalve all olevatele ettevõtetele, peavad tagama selle informatsiooni edastamise registrile. Muudatusettepanek nr 18 parandab lünga aruandluskohustuses, kus krediidivahendajat kohustatakse andma Finantsinspektsioonile infot tarbijakrediidilepingute loovutamise kohta krediidiostjatele sarnaselt krediidiandjatega.

See on lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised.

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 10, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 11, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 12, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 14, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 15, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 18, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 652 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud tänase üheksanda päevakorrapunktini. See on Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883 teine lugemine. Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist 19. mail ja 1. juunil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 6. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. maiks muudatusettepanekuid ei laekunud. Ja 19. mail tegime otsused: võtta eelnõu päevakorda 3. juunil ehk täna, lõpetada teine lugemine ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 883 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Suur tänu väga tõhusa ettekande eest!

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824 teine lugemine. Ettekandjaks selle päevakorrapunkti juures oli algselt ette nähtud Madis Kallas, aga Madis Kallast ei ole näha. Küll on sellisel juhul alati juhtkomisjoni esimehel igal hetkel õigus asendada ja komisjoni esimees juba kenasti saabubki. Liina Kersna, palun!

Austatud kolleegid! Hea juhataja! Jõudsin väga täpselt. Ei osanud arvata, et eelmine punkt nii kiiresti läheb. Aga mul on hea meel teile rääkida sellest, mida me oleme kultuurikomisjonis teinud Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõuga esimese ja teise lugemise vahel. Kuna me selle eelnõuga tegime kultuurikomisjonis väga pika töö ära enne esimest lugemist ja muutsime seda eelnõu juba enne esimest lugemist nii põhjalikult, siis tegelikult esimese ja teise lugemise vahel kultuurikomisjonis meil enam väga palju tööd ei olnud vaja teha.

Aga me arutasime eelnõu neljapäeval, 21. mail. Kultuurikomisjoni liikmetest olid kohal Vadim Belobrovtsev, Diana Ingerainen Kadri Tali asendusliikmena, Madis Kallas, Tõnis Lukas ja Kristina Šmigun-Vähi Margit Sutropi asendusliikmena. Kultuuriministeeriumist oli kaasatud õigus- ja haldusosakonna juhataja Merle Põld. 

Kultuurikomisjon on teinud selle eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. Kuna me muutsime enne esimest lugemist eelnõu sisu, siis me peame muutma ka nüüd eelnõu pealkirja. Ja esimene muudatusettepanek ütleb, et eelnõu §-st 1 punktist 1 jäetakse välja tekst "seaduse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 
"Riigi kultuuripreemiate seadus"". Seda muudatusettepanekut toetas juhtivkomisjon konsensuslikult. 

Teine muudatusettepanek puudutab seaduse jõustumist. Algselt oli plaan, et see seaduseelnõu võiks jõustuda juba käesoleva aasta 1. juunil, aga kuna me menetlesime enne esimest lugemist seda eelnõu nii pikalt, siis arusaadavalt ei ole enam võimalik, et seadus 1. juunil jõustuks. Me tegime muudatusettepaneku, et seadus jõustuks 2026. aasta 1. augustil, seda selleks, et me jõuaksime kenasti rakendusaktid välja töötada ja eelnõu jõuaks vajalikud kooskõlastusringid läbida. 

Samal istungil tegime ka menetluslikud otsused. Kõik need otsused said tehtud konsensuslikult. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 3. juuniks, ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. juunil, mis tuleb meil väga pikk, põhjalik ja sisukas tööpäev. Lisaks tegime komisjoni selle nädala esmaspäevasel istungil igaks juhuks otsuse, et eelnõu ettekandja olen mina, mitte Madis Kallas, kes ei saanud täna istungil osaleda. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu öeldud, on neid kaks. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 824 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud 11. päevakorrapunktini. See on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik haridusinimesed, kes meid kuulavad! Minul on rõõm rääkida kultuurikomisjonis toimunud arutelust eelnõu 830 üle. Seda arutati teist lugemise ettevalmistamistamiseks 21. mail ja 1. juunil 2026. aastal. Eelnõu põhieesmärk on täpsustada gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste vastuvõtu korraldust, koolist väljaarvamise regulatsiooni ning mõjutusmeetmete rakendamist, samuti ajakohastatakse testide andmekogu puudutavaid sätteid. Eelnõuga luuakse võimalus arvestada gümnaasiumisse kandideerimisel õpilaste koolivalikute eelistusi juhul, kui vastav kord on kooli vastuvõtutingimustes ette nähtud. Kutseõppeasutustes täpsustatakse kandideerimise korda ning sätestatakse, et õpilaskandidaat saab ühes koolis kandideerida kuni kolmele õppekavale.

21. mai istungil vaatas komisjon läbi kuus muudatusettepanekut. Nende hulgas lisati eelnõusse noorsootöö seaduse muudatused, mille eesmärk on käsitleda noorte püsi- ja projektlaagreid mitteformaalse õppe teenusena. Selle muudatuse eesmärk on luua alus laagriteenuste käibemaksuvabastusele ning suurendada õigusselgust laagrite korraldamisel. Samuti muudeti eelnõu pealkirja, et kajastada noorsootöö seaduse muudatuste lisandumist. Võib-olla on huvitav teada, et 2025. aastal oli meil 80 lastelaagrite korraldajat ja nendest 27 olid käibemaksukohuslased.

Komisjon toetas ka ettepanekut täpsustada kutseõppeasutuste vastuvõttu, sätestades, et põhivastuvõtu konkursil saab õpilaskandidaat ühes koolis kandideerida kuni kolmele õppekavale. Arutelu käigus selgitas Haridus- ja Teadusministeerium, et kandideeritavate õppekavade arvu määramine jääb kooli otsustada. Lisaks lisati eelnõusse muudatused, mille kohaselt sõlmitakse nii riigi- kui ka munitsipaalkoolide direktoritega tähtajatu tööleping. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada vastuolu Vabariigi Valitsuse seaduse ja haridusvaldkonna eriseaduste vahel ning tagada kõigi koolijuhtide võrdne kohtlemine, sõltumata kooli pidajast. 

Komisjon arutas ka eksamitöödega seotud teabele juurdepääsu regulatsiooni. Otsustati jätta vastav säte eelnõusse 830, kuna selle menetlus liigub kiiremini kui samasisuliste muudatustega seotud eelnõu 740 puhul. Arutelu käigus rõhutati vajadust tagada eksamisüsteemi usaldusväärsus ja samas võimaldada õpilastel pärast tulemuste teatavaks tegemist oma eksamitöödega tutvuda. 

Samuti täpsustati seaduse jõustumissätteid. Koolist väljaarvamise regulatsiooni puudutavad muudatused jõustuvad 1. septembril 2026, et need oleksid kooskõlas uue õppeaasta algusega. Arutelul tõstatati küsimus õppetöös edasijõudmatuse tõttu koolist väljaarvamise tingimuste kohta ning lepiti kokku, et vastavad selgitused lisatakse teise lugemise seletuskirja. See on ka tehtud. 

1. juuni istungil arutas komisjon täiendavat muudatusettepanekut, millega täpsustati vastuvõtus kasutatavat terminoloogiat. Muudatuse kohaselt järjestab õpilaskandidaat oma eelistused gümnaasiumide või nende õppesuundade ning kutseõppeasutuste õppekavade lõikes. Haridus- ja Teadusministeerium selgitas, et muudatuse eesmärk on viia seaduse sõnastus kooskõlla kutsehariduse tegeliku vastuvõtupraktikaga ja vältida võimalikke vääritimõistmisi. Komisjoni liikmed toetasid konsensuslikult seda muudatust ja ka kõiki ülejäänuid.

Kultuurikomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku võtta eelnõu päevakorda 3. juunil sel aastal, lõpetada teine lugemine ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu lõpphääletus läbi 10. juunil 2026. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh teile! Vastan küsimustele hea meelega.

Tänan teid väga sisuka ja tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Haridusest rääkides kasutame sageli õigeid ja ilusaid sõnu. Me räägime võrdsusest, kaasamisest, iga lapse märkamisest, hariduslõhe vähendamisest ja sellest, et ükski laps ei tohi maha jääda. Need kõik on õiged põhimõtted. Just nii peabki üks riik oma lastest rääkima. Aga küsimus on selles, kas haridusministri teod käivad nende sõnadega kaasas.  

Täna peame ausalt küsima, kas põhikooli lõpetamise ja eksamite uus korraldus on tegelikult lapse huvides, kas see toetab noort inimest või lisab talle pinget ajal, mil pinge on niigi suur. Põhikoolilõpetaja ei ole väike täiskasvanu, ta on 15- või 16-aastane noor inimene, kelle ees seisavad väga olulised valikud. Ta peab lõpetama põhikooli, sooritama lõpueksamid, kandideerima edasi õppima, valima gümnaasiumi või kutseõppe vahel ning kohanema teadmisega, et õppimiskohustus kestab nüüd 18. eluaastani.  

Õppimiskohustuse pikendamine on põhimõtteliselt õige samm. Tänapäeva maailmas ei piisa enam ainult põhiharidusest. Aga hea eesmärk ei õigusta halvasti läbimõeldud korraldust. Põhikooli lõpueksamid toodi tänavu varasemaks, aprilli lõppu ja mai algusesse. See tähendab, et lapsed pidid valmistuma eksamiteks ajal, mil õppeaasta ei olnud veel sisuliselt lõppenud. 

Eesti Haridustöötajate Liidu juht Margit Timakov on toonud välja, et eesti keele õppekava tuli 9. klassis läbida 175 päeva asemel 141 päevaga ja matemaatika oma 150 päevaga. See aga tähendab, et jäi vähem aega õppimiseks, vähem aega kordamiseks, vähem aega konsultatsioonideks, kuid see tõi kaasa rohkem närvilisust nii lastele kui ka õpetajatele. Me ei saa rääkida laste heaolust ja samal ajal suruda neile peale tempot, mis kasvatab ärevust.  

Me ei saa rääkida iga lapse märkamisest ja samal ajal öelda, et kui eksamipäeval läks halvasti, siis nii ongi, lepi sellega. Kõige valusam koht ongi see, et põhikoolilõpetaja ei saa oma kehva eksamitulemust parandada. Päevad ei ole vennad. Laps võib olla eksamipäeval haige, ärev, leinas või lihtsalt nii suure pinge all, et ta ei suuda oma tegelikke teadmisi näidata. Ja siis ütleb riik talle: uut võimalust ei tule. See ei ole õiglane. 

Gümnaasiumi lõpus saab riigieksamid uuesti teha, täiskasvanuhariduses räägime elukestvast õppest ja uutest võimalustest, me ühiskonnas usume inimese arenguvõimesse, aga põhikoolilõpetajale, lapsele, me seda võimalust ei anna. Kui eksamitulemused ei loe, siis milleks üldse selline pinge? Aga kui need loevad – ja praktikas loevad, sest need mõjutavad edasi õppima pääsemist –, siis peab noorel inimesel olema ka võimalus eksamitulemust parandada.  

Eriti keeruline on olukord seetõttu, et edasi õppima pääsemise süsteem ei ole üle Eesti ühtne. Mõnes kohas arvestatakse rohkem lõpueksamite tulemusi, mõnes kohas tehakse eraldi katseid. Tartus näiteks on gümnaasiumidesse pääsemiseks tihe sõel ja eraldi ühiskatsed.  

Seega ei ole tõsi, et uus eksamikorraldus kaotab dubleerimise ja teeb kõigi elu lihtsamaks. Paljude jaoks tähendab see hoopis kahekordset pinget: lõpueksamid, katsed, hindelised tööd ja pooleli jäänud õppeaasta. See kõik on väikese lapse jaoks üks korralik kadalipp.  

Head kolleegid! Me räägime palju õpetajate läbipõlemisest – ja õigusega räägime –, aga õpetajate töökoormust ei suurenda mitte ainult klassi ees seismine, vaid seda suurendavad ka pidevalt muutuvad reeglid, uued korraldused, kiirustades tehtud reformid ja ülesanded, mille täitmiseks ei anta piisavalt aega ega tuge. Haridusministeerium ei saa koolidele järjest uusi kohustusi peale panna ja siis imestada, miks koolipered väsivad. Eriti muret tekitav on see …  

Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaks.  

… et laste vaimne tervis on niigi halvenenud. Ärevus, depressioon ja soorituspinge ei ole enam üksikute laste probleem, see on laiem ühiskondlik mure. Just seetõttu peaks haridussüsteem olema koht, mis aitab lapsel toime tulla, mitte ei lisa talle ebamõistlikku pinget juurde. Muidugi peab laps õppima pingutama, aga pingutus ja ülekoormamine ei ole üks ja sama asi. 

Meie ülesanne on luua süsteem, mis nõuab, aga ka toetab, mis mõõdab teadmisi, mis annab tagasisidet, aga ei sulge ust ühe ebaõnnestunud päeva põhjal. Seetõttu on Haridus- ja Teadusministeeriumil vaja ausalt vastata, miks ei anta põhikoolilõpetajale võimalust eksamitulemust parandada, kuidas hinnati nende muudatuste mõju laste vaimsele tervisele, kas õpetajate ja koolijuhtide tagasisidet kuulati sisuliselt või ainult vormiliselt ning kas riik on valmis tunnistama, et hea eesmärk ei tähenda veel head lahendust. 

Head kolleegid! Riik, mis räägib laste märkamisest, peab lapsi ka päriselt märkama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kuus muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde.  

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 6, ka selle on esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 830 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 830 teine lugemine on lõpetatud ja ka selle päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Oleme, head kolleegid, heas tempos jõudnud 12. päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 888 esimene lugemine. Meil on suur rõõm tervitada Riigikogu kõnetoolis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldot.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma tutvustan teile, nagu öeldud, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste paketti, mille eesmärk on muuta töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ajakohasemaks. Selle eelnõuga vähendame ebavajalikku halduskoormust, lihtsustame tööohutuse nõudeid seal, kus see on mõistlik, ning samal ajal tugevdame töötajate ohutust ja tõhustame Tööinspektsiooni järelevalvet. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks dubleerivaid kohustusi, et tööandjal jääks rohkem aega keskenduda sisulisele tööohutuse korraldusele ettevõttes. Samuti suunatakse järelevalve fookus sinna, kus riskid on tegelikult suuremad. Kõigi muudatuste keskmes on jätkuvalt töötaja tervise ja elu kaitse töökeskkonnas. 

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses vajasid eelkõige sisulist kaasajastamist nõuded, mis on seotud iseendale tööandjaks olemisega, tervisekontrolli korraldamisega, töötajate juhendamise ja väljaõppega, töötajate esindajate valimisega, esmaabi korraldamisega, tööõnnetuste uurimise ja joobe kontrollimisega. 

Kirjeldan natuke lähemalt eelnimetatud muudatusi. Iseendale tööandjaks olemise leevendus. Kui osaühingu osanik, juhatuse liige ja töötaja on üks ja sama isik, siis ei kohaldu sellisele ettevõttele senised töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Olukord sarnaneb sisuliselt FIE-ga ehk füüsilisest isikust ettevõtjaga. Vastutus oma tööohutuse eest jääb siiski alles. Iseendale tööandja vastutab ise enda ohutuse eest, sealhulgas tuleb tal tagada töövahendite korrashoid, vajalikud isikukaitsevahendid ja muud. Töötajate esmase tervisekontrolli aeg pikeneb seniselt neljalt kuult kuuele kuule, et kohaneda paremini töökorralduse ja töötingimustega. Väga oluline on rõhutada ja juhtida tähelepanu, et seaduses nimetatud ohutegurite puhul säilib kohustus korraldada töötajale tervisekontroll enne tööle asumist. Lisaks, edaspidi, tulevikus ei pea alla kümne töötajaga ettevõtted tellima tervikliku töötervishoiu analüüsi. Töötervishoiuarst saab tööandjatele ettepanekuid esitada tervisekontrolli otsuste alusel. 

Eelnõuga lihtsustatakse ka töötajate juhendamise regulatsiooni. Juhendamist ja väljaõpet käsitletakse tervikprotsessina. Registreerimine muutub ühekordseks, see vähendab omakorda tarbetut dubleerimist. Tehtava töö ohutusjuhendit pole vaja täiendavalt koostada. Töövahendi ohutusjuhendit ei pea koostama juhul, kui vajalik info on juba tootja kasutusjuhendis või kui tegemist on madala riskiga töövahendiga. Ehk jällegi, kaotatakse dubleerimist ja topelttööd. 

Töökeskkonnavoliniku valimine ja töökeskkonnanõukogu moodustamine muutub vabatahtlikuks. Need valitakse, kui vähemalt 10% töötajatest selleks ise soovi avaldavad. Juhul, kui ettevõttes ei ole töökeskkonnavolinikku valitud, peab tööandja tegema töötervishoiu ja tööohutuse teemadel koostööd kõikide töötajatega. 

Eelnõuga täpsustatakse ka esmaabiandjate määramise reegleid, et need oleksid ettevõtjatele arusaadavamad ja lähtuksid tegelikust töökeskkonnast. Näiteks esmaabiandjat ei pea edaspidi määrama tervishoiuteenuse osutaja. Samamoodi ei pea eraldi esmaabiandjat määrama juhtudel, kui see ei ole töökorraldusest tulenevalt mõistlik, näiteks üksinda töötamisel, samuti juhul, kui tööandjad teevad koostööd ühises töökeskkonnas, näiteks kaubanduskeskus või ühine ärihoone. Seal lepitakse kokku, et ei pea igaühel olema oma, vaid koos saab vastutust jagada. 

Olulise muudatusena sätestatakse ka tööandja õigus kontrollida töötajate joovet tööohutuse eesmärgil. Tööandjal tekib seaduses selgelt sätestatud õigus kontrollida joovet, ja ma rõhutan, põhjendatud kahtluse korral või kõrgema riskiga töö puhul. Et seda teha saaks, peab tööandja ettevõtte sisekorras kehtestama joobe kontrollimise protseduuri, andmete töötlemise ja säilitamise põhimõtted. 

Lisaks kaotatakse ära ebavajalikud teavitused. Edaspidi ei pea Tööinspektsiooni teavitama töökeskkonnaspetsialisti ega töökeskkonnavoliniku kontaktandmetest. Alla kümne töötajaga ettevõtted peavad ka edaspidi koostama töökeskkonna riskianalüüsi, kuid ei pea seda eraldi Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonda üles laadima. 

Lisaks tõhustatakse Tööinspektsiooni järelevalvet. Selleks, et töötaja ei jääks vajalikust hüvitisest õigel ajal ilma, saab edaspidi Tööinspektsioon uurida tööõnnetust ka kriminaalmenetluse ajal. See on efektiivsem ja tagab töötajale õiglase hüvitise. Tööinspektsioon saab õiguse teha järelevalvet töötamise registri ning töövõtuahela ja töötamise kestuse andmekogu töötajate registreerimise andmete üle paralleelselt koos Maksu- ja Tolliametiga. 

Halduskoormuse vähendamise eesmärgil muudetakse lisaks Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seadust. Jae- ja hulgikaubanduse ning finants- ja kindlustustegevuse tööandjatel kaob teatud juhtudel lähetusdeklaratsiooni esitamise kohustus. See omakorda aitab vähendada ettevõtjate ajakulu ja asjaajamist ning võimaldab Tööinspektsioonil keskenduda just kõrgema riskiga sektoritele.

Head Riigikogu liikmed! Eelnõu on sündinud pika ja sisulise kaasamise tulemusel. Oleme võtnud arvesse nii töötajate kui ka tööandjate tagasisidet. Lõplik eelnõu on poliitikas alati kompromiss, mis, ma julgen öelda, ühtpidi aitab parimal viisil saavutada halduskoormuse vähendamise eesmärki, mille me valitsusega oleme võtnud endale üheks prioriteediks, ja teistpidi tagab töötajate ohutuse ja kaitse töökeskkonnas. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu teile! Paar küsimust on. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt palun vabandust, et kolleegidel on palju riigiasju ajada ja nad ei austa teid kuulamisega. See on viimasel ajal muutunud siin epideemiliseks. Kui Riigikohtu esimees siin oli, siis oli saalis võib-olla paar inimest. Aga see selleks. 

Töötervise seadus on üsna põhjalik ja siin on öeldud, mis on selle eesmärk. Aga kui ma vaatan siin ettepanekuid, siis personalijuhtimise ühing ütleb niimoodi, et jah, kõik on vajalik, aga samas on ressursikulukas ja ebatõhus ja kõike muud, kujundatakse selgem ja ökonoomsem mudel ja nii edasi. Ja vastus on, selgitatakse, et esmatasandi tervishoid kuulub Sotsiaalministeeriumi pädevusse. Ja nendel on plaanis järgnevatel aastatel hakata sellega tegelema. 

No kuidas nüüd vaadata sellele? Seletuskirjas on esimene lause selle kohta, millega eelnõu tegeleb, ja nüüd siin keegi ametnik vastab, et jah, järgmistel aastatel hakkame sellega tegelema, kuna see kuulub esmatasandi [ülesannete hulka]. Mis asi see siis on? See on üsna priske seadus …

Aitäh! 

… ja pikka aega on tehtud ka.

Jaa, siin on, tundub, selles mõttes sõnademäng, kui ma sinust õigesti aru sain. PARE ehk ühing küsis ka esmatasandi tervishoiu kohta. Sisuliselt on esmatasandi tervishoid perearstikeskus, seesama kodulähedane tervisekeskus. Selles mõttes on siin tegemist sellega, et me teeme töötervishoiu – kuidas nüüd öelda, et ma tehniliselt ei eksiks? – kontrolle, aga esmatasandi tervishoid on natuke laiem. Seal on võib-olla kaks asja segamini läinud. Me räägime siin töötervishoiust, siin on muutus, et esmane tervisekontroll. Ehk nii nagu teate, kui keegi tööle läheb, siis kehtiv seadus näeb ette, et nelja kuu jooksul peab tööandja korraldama esmase tervisekontrolli töötajale. Aga kuna tihti on olnud ka nii, et töötajal on neli kuud katseaega ehk mõnikord lihtsalt otsustab töötaja ise, et ta ei soovi selles ettevõttes töötada, või tööandjale see lihtsalt ei sobi, siis sellisel juhul ei ole mõtet esmast tervisekontrolli teha, kui inimene tegelikult samal kohal tööd ei jätka. Aga te rääkisite esmatasandi tervishoiust, mis on üldse, jah, tõesti Sotsiaalministeeriumi vastutusvaldkonnas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Päris mõistlikud muudatused, selles mõttes kindlasti on see üks kompromissidest. Tõesti oli narr olukord, kus tervishoiuteenuse osutaja peab endale määrama esmaabi andja, see oli täielik nonsenss, aga seadus seda käskis. Aga ma küsin selliselt. Kui praegu selle muudatusega tekib olukord, kus töökeskkonna volinikku ja töökeskkonnanõukogu valima ei pea, aga töökeskkonna spetsialisti peab ju ühe mehe ettevõte ja ainuomanik endale ikkagi määrama. Ehk töökeskkonna spetsialisti nõue ei kao ju kuskile. Saan ma sellest õigesti aru?

Jah, selles mõttes töökeskkonna spetsialist kui selline, kui teda otseselt ei valita, siis tuleb seda rolli ise täita. Selles mõttes, et kui sa oled iseenda tööandja, siis sa ju täidad sedasama rolli. Nii nagu ma ütlesin, mis puudutab ka ohutuse tagamist, kui mul on näiteks ühemeheettevõte, näiteks tegelen, ma ei tea, ehituses, tööstuses, siis ma pean selle, et mul oleks tööohutusega seotud vastavad riided ja vahendid kõik olemas, ise endale tagama. Aga ühemeheettevõttele ei teki mingit muud täiendavat kohustust kui see, et sa pead tagama tööohutuse. (Saalist öeldakse midagi.) Samamoodi, selles mõttes, et kui sa vastavas valdkonnas tegutsed, siis sa pead endale siis, kui on suurem ettevõte, tagama töökeskkonna spetsialisti, aga sa võid juhatuse liikmena selle rolli ka endale võtta. Selles mõttes seal midagi ei muutu.

Peeter Ernits, teine küsimus, palun!

Hea juhataja! Ma ei suutnud praegu leida viidet sellele, millest te rääkisite, et alkoholikontroll tuleks ka kehtestada. Kui mul siin mõni kolleeg saabub seisus, mis viitab, et ta on tulivett pruukinud, siis mismoodi tuleks siin edasi toimetada? See puudutab ka meie saali.

Jaa. Hästi oluline on öelda, et see on pikalt diskuteeritud teema. On arvatud, et see õigus on olnud ka varem olemas. Lihtsalt selleks, et segadusi vältida, saabki nüüd selgemalt sätestatud, et tööandjal on õigus kontrollida töötaja joovet just tööohutuse eesmärgil. Kõige kurvemad näited on – loodetavasti selliseid väga [palju ette ei tule] – bussi- või rongijuhid või muud, kes teisi inimesi veavad. Siis on seaduses sätestatud, et tööandjal on õigus seda kontrollida põhjendatud kahtluse korral või kõrgema riskiga töö puhul. Riigikogus on seda väga keeruline korraldada. Aga kui tööandja seda teha tahab, siis ta ei saa seda teha nii-öelda suvaliselt, vaid tööandja peab ettevõtte sisekorras kirjalikult kehtestama joobe kontrollimise protseduurid. Ta peab kirjeldama, kuidas andmeid töödeldakse, et ei oleks isikuandmete kaitse riivet, ja samamoodi seda, kuidas neid andmeid säilitatakse. Ehk kirjalik sisekorraeeskiri, kuidas see protseduur toimib, peab tekkima. (Täpsustav küsimus saalist.)

Aitäh! Lihtsalt, hea kolleeg Erkki Keldo, ma olen aeg-ajalt ka lühikesi repliike aktsepteerinud, aga loomulikult ei ettekandjal kohustust neile vastata.

Aa, vabandust! Ma võin öelda, et ei.

Lihtsalt debati huvides.

Debati huvides: ei, see ei ole kõrgendatud risk, siin tooli peal istumine, diskussiooni arutamine. Ma loodan, et see tulevikus ka ei tekita kellelegi kõrgendatud riski.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Haakudes kolleeg Peeter Ernitsa esimese küsimusega selle kohta, mis Sotsiaalministeerium hakkab mõne aasta jooksul välja töötama või tegema, ma kuulasin teie vastust selle kohta, perearstid ja mis kõik veel seal juures oli. Aga tegelikult jätab see natuke mulje küll, et töötatakse nagu kahes kiiruses: ühed lähevad ees ja teised siis hakkavad ... Meil ka sotsiaalkomisjonis arutelus oli päris mitmeid küsimusi, kui te tutvustasite selle kohta. Minu küsimus puudutab seda. Te ütlesite, et seaduseelnõu on selline kompromiss kokkulepetest. Mind huvitab, mis jäi töötajate poolelt selliseks, milles nad väga pika hambaga pidid kompromissini jõudma. Oli ka midagi sellist, mille kohta töötajad leidsid, et see on väga halb mõte, olgu ametiühingud või töövõtjad? Kas teil on midagi sellist meeles? Ma vaatasin küll kooskõlastustabelit, aga kas teil on midagi sellist meeles? Te olete neid kohtumisi teinud, seda ma tean.

Aitäh küsimuse eest! Pean ausalt ütlema, et mul kohe peast meelde ei tule. Aga ma arvan, et üldine diskussioon sotsiaalpartnerite vahel oli selline, et oli tööandjaid või tööandjate esindajaid, kes oleksid soovinud veel rohkem vabadust ja paindlikkust ise otsustada. Nagu ma ütlesin, eks teatud määral peavad üldreeglid jääma [kehtima] ja tuleb anda võimalusi. Aga et mitte hakata valejuttu rääkima, ma peast ei julge praegu öelda, mis need konkreetsed kohad võisid olla. Jah, lihtsam on nii, et kui sa soovid, Helmen, ma saan saata vastuse kirjalikult, vaadata selle üle. Ma jään praegu vastuse võlgu.

Arvo Aller, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma jäin siin mõtlema selle üle, et kui ühemehefirma [juht] on näiteks iseendale tööandja ja ta on TÖR-is kirjas, aga juhatuses on rohkem liikmeid – näiteks on kolm juhatuse liiget, üks on töötamise registris sees ja kaks ei ole –, siis kas neid juhatuse liikmeid käsitletakse ka töötajatena. Võib-olla nad mingeid juhtimisotsuseid teatud hetkel teevad, kuid otseselt võib-olla tööprotsessiga kokku ei puutu. Kas neid käsitletakse töötajatena või neid ei käsitleta töötajatena? Töötajad on ainult need, kes on arvestatud töötamise registris, nii et selle põhjal arvestatakse, kas ta läheb mikroettevõtte alla või ta läheb siis juba üle selle. On see nii?

Jaa, aitäh! Väga spetsiifiline küsimus. Ma loodan, et ma ei eksi, aga ma lasen kolleegidel selle üle vaadata. Jah, kui ta on lihtsalt juhatuse liikme lepinguga, mitte töölepinguga töölepingu seaduse alusel, siis ta ei lähe töötajana arvesse. (Saalist räägitakse.) Ei, see oleneb … Juhatuse liikmel võib olla ka ainult juhatuse liikme leping, tal ei pea olema töölepingut töölepingu seaduse alusel. See võib olla erinev. Seal on ka see vahe, et kui näiteks juhatuse liige ei ole töölepinguga, siis ta ei pea ka töötuskindlustusmakset maksma. See tähendab, et kui osapooled peaksid laiali minema, siis tal pole pärast ka õigust seaduses määratud hüvitistele ja nii edasi. Ma igaks juhuks lasen selle üle kontrollida. Aga siin on mõeldud töötajat töölepingu seadusest lähtuvalt.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Aga nüüd on meil suurepärane võimalus kuulata, mis toimus juhtivkomisjonis. Kaasettekande teeb hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees.

Aitüma, austatud juhataja! Sotsiaalkomisjon tõepoolest arutas seda eelnõu 18. mail käesoleval aastal. Kuulasime seal ministri ettekannet, mis ei erinenud sellest, mida ta rääkis täna saalis. Tõstatati ka mõned küsimused, mis olid suhteliselt sarnased küsimustega, mida esitati täna saalis. Komisjonis uuriti samuti huvigruppide suhtumist eelnõusse ja küsiti joobekontrolli regulatsiooni kohta täpsustavaid küsimusi. Tõstatati küsimus, ega tervisekontrolli tähtaja pikendamine ei mõju kuidagi kehvasti nakkushaiguste ennetamisele. Arutati üldist tööohutuse olukorda Eestis, mille puhul ministril oli hea tõdeda, et üldiselt trend on positiivne, aga ehituses ja töötlevas tööstuses siiski mõningasi probleeme esineb. Nii et peame ennetusele ja teavitustööle veidikene rohkem tähelepanu pöörama. 

Vastused olid sedavõrd ammendavad, et sotsiaalkomisjon otsustas konsensuslikult teha järgmised ettepanekud. Esiteks, võtta eelnõu esimene lugemine tänase päeva päevakorda, teiseks, esimene lugemine lõpetada, ja kolmandaks, juhtivkomisjoni esindajaks nimetada siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu! Teilegi küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 888 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. juuni kell 17.15. Oleme sellegi punktiga kenasti ühele poole saanud. 

Ja oleme jõudnud 13. päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 896 esimene lugemine. Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 896 esimene lugemine. Selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus. 

Konsulaarseaduse muutmise seaduse eelnõu peamised eesmärgid on esiteks suunata kodanikku Eesti riigiga otse suhtlema, teiseks, muuta konsulaarteenuste osutamine tõhusamaks ja suunata välisesinduste töö fookus nende põhifunktsioonidele, ning kolmandaks, riigilõivude ajakohastamine. 

Alustan muudatustest, mis võimestavad kodanikku Eesti riigiga otse suhtlema. Välisesinduse kaudu teenuste pakkumine on alati riigi jaoks kallim kui Eestis pakutav sarnane teenus. Tihtilugu aga kulub välisesinduse kaudu tellitud tõendi või dokumendi kättesaamiseks ka rohkem aega kui otse vastava ametiasutuse poole pöördudes. Riik on loonud suurepärased e-lahendused ja e-lahenduste keskkonna ning kodanikel on võimalik e-teenuseid kasutada ilma saatkonna kaasabita. Seetõttu suuname kodanikke esmajärjekorras kasutama riigi loodud e-teenuseid või pöörduma otse teenuseosutaja poole. Lisaks lõpetatakse harva kasutatavate teenuste osutamine, kuna on olemas teised võimalused teenuste saamiseks. Näiteks ajutine liputunnistus, mida viimati väljastati saatkonnas 2017. aastal. Samuti on sellised teenused juhiloa väljastamine ja ametlikud kinnitused või teenused, mille kasutus on olnud väga harv, näiteks tõlketeenused ja pärimismenetluse algatamine. Konsulaarametnik toetab kodanikku välisriigis selliste teenuste saamisel, mille puhul saabki ainult konsul aidata. Nii jätkame täies mahus konsulaarabi andmist Eesti kodanikele, Eesti välismaalase passi kasutajatele ja Euroopa Liidu liikmesriigi esindamata kodanikele, kes on sattunud ajutisse hädaolukorda õnnetusjuhtumi, haiguse, kuriteo ohvriks langemise või muu asjaolu tõttu. Samuti vahendame vajaduse korral hädasolija suhtlust lähedastega ning välisriigi ametiasutuste, sealhulgas õiguskaitseorganitega. Jätkuvalt anname hädasolijale infot meditsiini ja õigusabi kohta ning nõustame Eestisse tagasipöördumisega seonduvates küsimustes. 

Teine grupp muudatusi on seotud konsulaarteenuste osutamise tõhusamaks muutmisega, suunates välisesinduste töö fookust nende põhifunktsioonidele. Muutunud julgeolekukeskkonnas on välispoliitika prioriteet kindlustada Eesti riigi suveräänsus ja sõltumatus rahvusvahelistes suhetes. Eelnõuga vähendatakse konsulaarametnike töökoormust eelkõige tehniliste tööde puhul, et anda diplomaadile selle arvel täiendavat aega täita välispoliitilisi ülesandeid. Konsulaarseaduse muutmisega vähendatakse konsulaarametnike tehniliste ülesannete mahtu, et nad saaksid keskenduda just nimelt sisulisele diplomaatilisele tegevusele, suhtlemisele asukohariigi ametkondade, mõttekodade ja üldsusega. Enamikus Eesti suursaatkondades on lisaks saadikule ainult üks diplomaat. Need kaks ametnikku peavadki ära tegema ja katma kõik vajalikud välispoliitika, välismajanduse, välise kultuuri  ja konsulaarvaldkonnad. Nii et ressurss tegelikult meie igas saatkonnas on väga napp, nende inimeste koormus on väga suur. 

Viimane grupp muudatusi on seotud riigilõivude ajakohastamisega. Enamik kehtivaid konsulaarteenuste riigilõive kehtestati 2017. aastal. Samas on sellest ajast saatkondade ülalpidamiskulud kasvanud keskmiselt 1,6 korda. Nende kasvanud kulude osaliseks katmiseks tõstetakse ka riigilõive. Seaduseelnõu kohaselt viime sisse ka põhimõtte, et inimene, kelle elukoht rahvastikuregistri järgi ei ole välismaal, peaks tulevikus osa saatkonnas osutatavate teenuste eest maksma rohkem. Need teenused hõlmavad näiteks passi ning ID-kaardi taotlemist ja väljastamist, elamisloakaardi väljastamist ning andmete kandmist rahvastikuregistrisse. Ühtlustamaks praktikat teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, kehtestatakse väljaspool välisesinduste ruume osutatavate teenuste eest 20-eurone tasu, mis peaks katma arvestatava osa konsulaarmissioonidel teenuse osutamisel tekkivast täiendavast kulust. Aga muutmata jäävad passi ja ID-kaardi taotlemise riigilõivud. Selle kaudu loodame suunata kodanikke senisest enam kasutama e-teenuseid.

Ma loodan, et Riigikogu konsulaarseaduse muutmist toetab, ja olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile sisuka ja tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli tutvustama arutelu juhtivkomisjonis, milleks on väliskomisjon. Sellekohase ettekande teeb meile väga hea kolleeg Luisa Värk.

Aitäh! Head kolleegid! Hea juhataja! Seda eelnõu me arutasime väliskomisjonis 18. mail käesoleval aastal. Väliskomisjon kuulas ära eelnõu algataja esindajate selgitused, arutas kavandatavate muudatuste mõju välisesinduste töökorraldusele ning Eesti kodanikele osutatavate teenuste kättesaadavusele. Komisjoni hinnangul aitavad muudatused kasutada riigi ressursse tõhusamalt ja säilitada samal ajal oluliste konsulaarteenuste kättesaadavuse. Väliskomisjon tegi oma istungil ka järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil käesoleval aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Luisa Värk. Aitäh!

Aitäh! Teile on üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma oleksin tegelikult pidanud küsima seda ministri käest, aga kuidagi see momentum läks mööda, ta läks suhteliselt ruttu siit ära. Aga ma küsin selle kohta, et siin seletuskirjas on kirjas, et kaotatakse konsulaarametniku erikutse nõue, mis seni eeldas juriidilist kõrgharidust ja võimaldas teha notaritoiminguid. Ma saan aru, et need notaritoimingud ei ole praegu enam relevantsed, aga kas siis see juriidilise kõrghariduse nõue kaob ka ära?

Ma ei mäleta, et me oleksime sellist teemat päris täpselt arutanud komisjonis, küll aga kujutan ette, et kui te teete selle arupärimise ministrile ja ministeeriumile, siis nad kindlasti annavad teile vastuse.

Ma väikse repliigi lisan, pean seda oluliseks. Esiteks, härra minister on jätkuvalt saalis, ja teiseks, ta ei läinud omal tahtel ja soovil siit kiirelt ära, vaid istungi juhataja lubas tal ära minna, kuna küsimusi ei olnud. Nii et minister ei põgenenud siit kuskile. (Saalist öeldakse midagi.) Aga sa ütlesid, et ta läks väga ruttu ära. (Saalist vastatakse.) Ei, see ei ole viga, see ei ole ka sinu viga. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on ainult üks küsimus. Mulle tundub, et viimasel ajal – natuke piinlik on – te keegi koalitsioonist ei vaevu uute seaduste esitlemisel saalis kuulama. Kas teie oleksite olnud siin saalis praegu, kui te ei oleks pidanud ise esinema?

Ma olen alati saalis, kui meil on punktid ja päevakord. Kui ma olen saalis, siis sellel põhjusel, et ma pean pulti tulema. Kui ma ei ole sel hetkel saalis, siis ma olen oma kabinetis, kust ma näen kogu istungit. Aitäh selle küsimuse eest! Aga see ei olnud arutatava seaduseelnõuga seotud.

Nii on. Suur aitäh teile, Luisa Värk! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun! Või see läks kogemata valesti? Väga hea, väga hästi. Siis sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 909 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg ... Ma igaks juhuks ütlen veel kord, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 896 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 896 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. juuni kell 17.15. Oleme 13. päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Oleme jõudnud 14. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 909 esimene lugemine. Ettekandja ei ole keegi muu kui auväärt välisminister Margus Tsahkna.

Aitäh, hea juhataja! Hea Riigikogu! Ma siin puldis asendan vastavalt Vabariigi Valitsuse asenduskorrale justiits- ja digiminister Liisa Pakostat, kes on välislähetuses tööülesandeid täitmas. 

Teie ees on Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma annan siin lühikese kokkuvõtte, milles muudatused seisnevad. Taustaks veel nii palju, et muudatused on suuresti prokuratuuri enda välja töötatud ja nendega kokku lepitud. Muudatuste eesmärk on parandada prokuratuurisisest kontrolli ja vastutust riikliku süüdistuse esitamisel, ajakohastada ja muuta paindlikumaks prokuratuuri töökorraldust, tagada riigi peaprokurörile paremad tööriistad prokuröride kvalifikatsiooni ja professionaalsuse tõstmiseks ning muuta juhtimis- ja karjäärisüsteemi läbipaistvamaks. 

Oluline on ka see, et eelnõu ei muuda prokuratuuri põhifunktsioone ega sekkumist konkreetsetesse menetlustesse, vaid korrastab juhtimist, vastutust ja personalipoliitikat. Eesmärk on tugevdada professionaalsust, läbipaistvust ja juhtimisvastutust. Muudatused lähtuvad 2024. aastal teenistusliku järelevalve tulemustest ja praktikas ilmnenud kitsaskohtadest. 

Nüüd ma lähengi edasi teemade kaupa ja räägin, mis on need plokid, mida muudetakse. Esiteks, kassatsiooniõiguse ehk edasikaebamisõiguse korrastamine. Eelnõuga piiratakse prokuröride kassatsiooni esitamise õigust ning suurendatakse juhtivprokuröri ning riigi peaprokuröri vastutust, kohustades neid hindama kassatsiooni esitamise põhjendatust ning sellele oma heakskiitu andma. Prokuröri individuaalne kassatsiooni esitamise õigus ei kao, kuid muutub kontrollitumaks, suureneb juhtide vastutus. Kassatsiooni esitamine eeldab juhtimistasandi heakskiitu. See vähendab põhjendamatuid kassatsioone ja tugevdab ka kvaliteedikontrolli. Kassatsiooni esitamise kord toetab Riigikohtu rolli õiguse ühetaolise kohaldamise ja õiguse arendajana. Prokurör on ka edaspidi kriminaalmenetluses sõltumatu ja allub ainult seadusele. 

Teine teema on menetluste kvaliteet ja ühtlus. Siin muutub prokuröri asendamine kriminaalasjas paindlikumaks, sest asendamise puhul kaob nõue mõjuva põhjuse järele. See võimaldab juhtidel tagada ühtse menetluspraktika. 

Kolmas teema on usaldusväärsus, vastutus ja personalipoliitika. Distsiplinaarmenetlus viiakse kooskõlla avaliku teenistuse seadusega. Distsiplinaarkaristuste hulka lisatakse võimalus viia prokurör ajutiselt madalamale ametikohale. See loob tõhusama vastutussüsteemi. Distsiplinaarvastutuse aegumistähtaega lühendatakse kolmelt aastalt kahele aastale, see muudab menetluse operatiivsemaks. Kaotatakse vanuse alusel teenistusest vabastamine ja luuakse uus alus teenistusest vabastamiseks, nimelt ametikohale mittevastavus, mida hindab prokuröride konkursikomisjon. See võimaldab tagada, et ametis on pädevad inimesed. 

Ida-Virumaa prokuröride palgalisa muutub kuni 20% paindlikuks ja otsustavaks peaprokuröri tasandil. See aitab motiveerida, hoida ja tuua piirkonda spetsialiste. Palgalisa tagatakse olemasolevatest vahenditest. 

Prokuröridel tekib võimalus töötada osalise koormusega, näiteks lapse kasvatamise osalise töövõime või hooldusvajaduse puhul. See aitab hoida ja motiveerida pädevaid spetsialiste ametis. Selgelt sätestatakse prokuröri ajutine teenistusest kõrvaldamine tema suhtes teostatava kriminaalmenetluse ajaks ning kompensatsioon õigeksmõistmise korral. See tugevdab usaldust ja läbipaistvust. Prokurör vabastatakse ametist süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.

Neljas alateema on juhtimis- ja karjäärisüsteemi muudatused. Prokuröridele kehtestatakse pikemad katseajad. Nimelt, prokuröri töö, eriti ringkonna- ja riigiprokuröri töö, on keeruline ja suure vastutusega ning võrreldav pigem kohtunikega, kelle katseaeg on kolm aastat. Prokuröri tööd ei peaks võrdlema teiste ametnike omaga ning selle kvaliteeti ei saa mõistlikult hinnata mõne kuuga, seetõttu on vajalik katseaja pikendamine abiprokuröridel ühe aastani ning ringkonna- ja riigiprokuröridel kahe aastani. Katseaja tulemuse põhjal saab prokuröri vabastada või viia madalamale ametikohale. Samuti võib komisjon teha ettepaneku katseaja lühendamiseks, see tagab paindliku ja sisulise hindamise. 

Abiprokuröri institutsiooni ajakohastatakse, juhendamine kestab terve katseaja jooksul, see tõstab uute prokuröride ettevalmistuse kvaliteeti. Kõikidele juhirollis olevatele prokuröridele kehtestatakse ka tähtajalised ametiajad. Kehtivas seaduses on viieaastane tähtaeg vaid peaprokuröril ning ringkonnaprokuratuure juhtivatel prokuröridel. Osakondi juhtivad vanemprokurörid ja juhtivad riigiprokurörid on juhirolli nimetatud määramata ajaks. Tähtajaline ametiaeg soodustab juhtide liikumist ja väldib juhtivate kohtade liigset kivistumist. Uus regulatsioon on kooskõlas planeeritavate avaliku teenistuse seaduse muudatustega. Samas tagatakse juhtidele prokuratuuris ametikoht pärast ametiaja lõppu. See loob stabiilsuse ja motiveerib ka tulemuslikkusele. Prokuröride konkursikomisjonile antakse pädevus kontrollida prokuröride vastavust teenistuskohale kehtivatele nõuetele, mittevastavuse korral on võimalik prokurör ametist vabastada. Konkursikomisjon sekkub siis, kui juht on tuvastanud ametikohale mittevastavuse kahtluse, andnud võimaluse puudused parandada ja seejärel esitanud ametliku taotluse vastavuse kontrolliks. 

Viies alateema on peaprokuröri ametiaeg ja sõltumatus. Selle seadusemuudatusega muudetakse riigi peaprokuröri ametiaeg seitsmeaastaseks ilma võimaluseta teda järjest teiseks ametiajaks ametisse nimetada, selleks et tagada tema poliitiline sõltumatus kogu ametiaja jooksul. Muudatus vähendab institutsionaalset survet ametiaja lõpus ja tugevdab poliitilist sõltumatust kogu ametiaja vältel. Muudatuse aluseks on võetud kohtuesimeeste ametiaja regulatsioon. 

Tööpiirkonnad, kuues ja viimane alapunkt. Ringkonnaprokuratuuride, samuti prokuröride tööpiirkondade kehtestamine muudetakse paindlikumaks ehk senise Vabariigi Valitsuse asemel valdkonna eest vastutavale ministrile volitus ringkonnaprokuratuuride asukoha ja tööpiirkonna kehtestamiseks. Ringkonnaprokuratuuride struktuur muutub paindlikumaks, peaprokurör saab luua ja ümber korraldada osakondi ning suunata prokuröre sinna, kus neid kõige rohkem vaja on. 

Nii. Andsin teile ülevaate sellest, mida see seaduseelnõu endast kujutab. Selle seaduseelnõu muudatuste siht on kaasaegne, vastutustundlik ja professionaalne prokuratuur, mis tegutseb sõltumatult ning kõrgete standardite järgi. Loodan justiits- ja digiministri ning valitsuse esindajana viljakat arutelu ja ka selle seaduse toetamist. Suur tänu!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Jah. Hea välisminister! Võiks ju küsida, kumba te pooldate, kas Taani või Iirimaa mudelit selles küsimuses, kes võib pöörduda ülemkohtusse. Aga ma ei hakka seda küsima, te niikuinii seda ei tea. Aga ma küsin, kas teil süda rõõmustab, et Rootsi parlament ratifitseeris külalisvangide saabumise augustis Tartusse. On teil süda rõõmus? 

No see küsimus ei puuduta küll selle seaduseelnõu menetlust. Minu süda on alati rõõmus, kui Eesti riik on vaba.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister justiits- ja digiministri ülesannetes! Mul on paar küsimust. Esimene küsimus puudutab prokuröri katseaja pikendamist. Abiprokuröril on üks aasta katseaeg ning ringkonna- ja riigiprokuröril kaks aastat. Ja mis puudutab riigiprokuröri, siis ametiaeg muudetakse seitsmeaastaseks, ilma võimaluseta teda järjest teiseks ametiajaks nimetada, see tagaks tema poliitilise sõltumatuse kogu ametiaja jooksul. Kas sellest, mis me seletuskirjast loeme, saab kuidagi järeldada, kuna selline lause on kirjas, et see tagaks tema poliitilise sõltumatuse kogu ametiaja jooksul, et praegune süsteem ei taga seda? 

Ja teine küsimus puudutab katseaega. Kas see on mõistlik, et kahe aasta pärast, kui miskipärast selgub …

Aitäh!

… et prokurör ei sobi, siis saab teda vallandada? Või kuidas see süsteem toimib?

Aitäh! Väga asjakohased küsimused. Ma küsisin sama asja, et saada selgust. Mulle ka eelkõige prokuratuuri esindaja selgitas, et see praegune lühikene katseaeg ei võimalda tegelikult selle katseaja jooksul adekvaatselt hinnata, kas konkreetne inimene siis sobib või ei sobi. Me räägime siin mõnedest kuudest, aga keerulisemad juhtumid tegelikult kohtutes võtavad aega ikkagi, ütleme, kuni aasta või isegi rohkem. See on see väga loogiline põhjendus, et mõne keerulisema kaasusega konkreetne abiprokurör või ka ringkonna- või riigiprokurör, kellel on kaks aastat – abiprokuröril on kuni üks aasta katseaeg –, saab tegelikult kõik need astmed läbi käia ja siis on võimalik anda adekvaatne [hinnang], kas katseaeg on edukalt läbitud või mitte. 

Teine asi, mida eraldi välja toodi, on see, et ka juhendamine kogu pikema katseaja jooksul toimub pidevalt. See on väga tähtis, et vanemad ja kogenumad kolleegid juhendavad katseajal olevat kas abiprokuröri või ringkonna- ja riigiprokuröri. See peaks tegelikult tõstma ka nende inimeste [töö]kvaliteeti, kui nad katseaja läbivad. Samamoodi on ka paindlikum see: kui on selge, et inimene tegelikult ei saa selle tööga hakkama ka sellel katseajal, siis on võimalik varem katseaeg lõpetada ja suunata ta kas madalamale kohale või kuskile, kuhu on vaja. 

Nüüd see, mis puudutab seda ühekordset ja seitsmeaastast [ametiaega]. Mina olen veendunud, et prokuratuur on ja peabki olema niikuinii sõltumatu, peaprokurör kindlasti ka. Aga peaprokuröri roll on väga tähtis. Me oleme rääkinud siin ka mõnest teisest ametist. See regulatsioon võtab lihtsalt uueks ametiajaks nimetamise surve maha, edaspidi on väga selge konkreetne seitsmeaastane ametiaeg ja see inimene, kes on nimetatud või keda nimetatakse peaprokuröriks, saab pühenduda sellele tööle, selles mõttes, et ei ole mingit sellist arusaamist, et ta saaks kohe ka järgmise ametiaja. Nii et ma loodan, et see aitab kaasa sellele, et [ei] arvataks, et peaprokuröride nimetamisel või jätkamisel oleks mingisugune poliitiline maik. Seda me tegelikult ju keegi ei soovi.

Mina isiklikult toetan seda põhimõtet ka teiste tähtsate riigiametite puhul, ehkki need ei ole küll selle eelnõu teema. Näiteks, kui me räägime presidendivalimistest, siis minu arvates võiks olla üks väga selge ametiaeg, seitse aastat, ja siis ei oleks teil ka Riigikogus selle aasta augusti lõpus peamurdmist, kas keegi jätkab või ei jätka.

Urmas Reinsalu, palun!

Ega see polegi halb mõte, Margus. Ma hakkasin mõtlema ka, et kui parlamendis oleks see põhimõte, seitse aastat ja uuesti siia tagasi ei kandideerita …

Jah!

… siis oleks see koalitsioon sellise poliitika kehtides ammu laiali olnud, eks ole. Selles on oma iva tegelikult piirsituatsioonides. Aga ma küsin praegu selle kohta, mis puudutab seda eelnõu. Sa mainisid, et prokurör tuleb muuta kontrollitavaks, sul oli näide kassatsiooni esitamise kohta. Aga minu loogika järgi ei ole küsimus mitte asutuse sõltuvuses või sõltumatuses, vaid küsimus on alati selels, et prokurör peab olema sõltumatu oma otsustes. Mis on valitsuse intentsioon, kes peaks hakkama prokuröri kontrollima? Ja mis see kontrolli puudumise probleem prokuröri kui riikliku süüdistuse esitaja üle on? Kas see siis tähendab, et kassatsiooni[menetluses] tuleks prokuröri kontrollida, kas keegi peaks seda tegema? Mis on siis selle kontrolli indikaatorid ehk mis kontrolli soovitakse kehtestada? Ja ma küsin seda, kas siis kontrollijal – kui sa mainid ka, kes see kontrollija siis on –, on õigus sundida prokuröri kassatsioonist loobuma või ka kassatsiooni esitama.

Aitäh!

Kes on see salapärane kontrollija ja mis on kontrolli point?

Jaa, kõigepealt, esimese märkuse kohta ütlen, et siis ei oleks siin Riigikogus, ma arvan, hea sõber Urmas, ka sind, kui meil oleks ühekordsed seitsmeaastased mandaadid. Sellest oleks küll väga kahju, Eesti riik oleks väga kurb selle üle. Ja kuhu siis need peaaegu 30% valijaid oma hääle annaks? 

Aga selles mõttes, mina isiklikult olen väga nõus – see ei puuduta küll seda eelnõu – sellega, et ka Riigikogu liikme mandaat võiks olla kaks aega järjest, siis võiks olla paus ja siis võiks inimene, kui ta soovib, tulla jälle päriselust tagasi siia väga vastutusrikkale töökohale. Siis oleks sellel päriselu maitse ka. Ma ise olen selle läbi teinud ja ütlen, et see mõjus väga värskendavalt. Jah. 

Mis puudutab seda kontrolli, siis see ei ole mitte kontrolli küsimus, vaid prokuröril on praegu õigus ise otsustada. Muidugi, ma usun, et kõik prokurörid annavad endast parima. Aga nüüd tuleb saada nõusolek ehk ülevaataja roll on ikkagi juhtivprokuröril ja lõpuks ka peaprokuröril. Me oleme kuulnud neid lugusid küll, et on küsitud, kas näiteks mingil ühel või teisel juhul on prokurör selle asjaga niivõrd seotud, et ta otsustab mingil põhjusel minna edasi ja edasi. Siin tekib nüüd see koht, kus juhtivprokurör vaatab selle asja üle. Ja ühiselt koos otsustades on väga selge menetluslik kaalutlus juures, kas mingi asjaga on põhjust minna edasi kassatsiooni kombel või mitte. Selles mõttes on prokurör ikkagi sõltumatu, aga juhtivprokuröril on see ülesanne olemas ja lõpuks on ka peaprokurör siin juures oma juhtimiskohustustega.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Jaa, no siit on väga head ideed läbi käinud kolleeg Reinsalu suust. No tegelikult ministrid võiks ka olla ainult ühe korra ametis, mitte nii, et üks ja sama inimene on sihuke universaalnahaal ja sobib järjest enam-vähem igasse haldusalasse ministriks. 

Aga tõsisemalt tagasi tulles selle eelnõu juurde, riigi peaprokuröri ametiaeg muudetakse seitsmeaastaseks. See on väga mõistlik. Peaprokurör võiks tõesti olla sõltumatu. Seda, mille puhul siiani nii mõnegi isiku puhul on kahtlus olnud, saab raamatust "Sündikaat" ka lugeda. 

Aga ma küsin seda. Kui see nüüd jõustub, siis kas see on tagasiulatuvalt? Kas Astrid Asi saab ka nüüd seitse aastat olla peaprokurör? Äkki peaks tegelikult tegema eelnõu selle klausliga, et kui see seadus kehtima hakkab, siis see hakkab kehtima järgmise peaprokuröri kohta?

Jah, väga hea küsimus. Ma seda asja küsisin ka, kuidas siis on praeguse peaprokuröriga. See hakkab tema suhtes kehtima, tema ametiaeg on seitse aastat, aga talle ei lisata seitset aastat, vaid tema staaž on alanud sealt. Nii et selles mõttes nõndamoodi on ettepanek tehtud. Ma loodan, et Riigikogu seda arutab. Ja kui Riigikogu leiab, et otstarbekohane niimoodi rakendada seda seadust, siis ma arvan, et see on väga aus. Vastasel juhul võiks ju praegune peaprokurör ka, kui Riigikogu teistmoodi otsustab – see on Riigikogu pädevus –, olla ametiaja lõpuni ja siis kandideerida veel järgmiseks seitsmeks aastaks. Aga täna on siin selline ettepanek.

Urmas Reinsalu, palun!

Kõigepealt ma täpsustan üle. Seal oli probleem prokuröri kontrollimisel, et ta võib olla asjaga liiga seotud. Kas on mingi konkreetne näide? Või mis asjaga prokurör süüdistuse esitajana – kassatsiooni puhul, kui on vaja kontroll kehtestada – seotud on? Ma päris täpselt ei saanud aru.   

Ja teine küsimus. Ma saan aru, et juhtivprokurör kontrollib ja ka peaprokurör kontrollib. Ma küsin üle, mis kaalutlustest lähtudes see hierarhia on üles ehitatud. Meil on prokuröri sõltumatuse loogika. Nüüd tekib, nagu ma saan aru, administratiivne skemaatilisus. Kas peaprokurör annab kõigepealt sõnumi ja siis juhtivprokurör või vastupidi? Kuidas see kollegiaalne kassatsiooni otsustamine käib? Ja ma tahtsin üle täpsustada, kas see toimub ka tagurpidi, kassatsiooni mitteesitamine või kassatsiooni esitamine. Ja kelle sõna siis peale jääb? Ja kas see hakkab siis olema kuidagi sisemiselt teenistuslikult korraldatud? Need muudatused on väga tundlikud, siin õigusriigi küsimustes on praegu olnud väga tundlik arutelu. Ma ei ole kindel, kas enne valimisi on kõige õigem praegu läbi suruda niisuguseid asju …

Aitäh! 

… mis võivad anda kahetisi signaale.

No kõigepealt, kassatsiooniotsus ei jää enam ainult üksikprokuröri otsuseks, vaid enne Riigikohtusse minekut teeb põhjendatuse kontrolli juhtimistasand riigi peaprokuröri või juhtivprokuröri näol. Ja hierarhia on selles mõttes paika pandud, et hierarhia on ringkonnas juhtivprokurör ja Riigiprokuratuuri tasemel on riigiprokurör. Ja juhi sõna jääb peale, selles mõttes, et seal ei ole ju sellist hääletust nagu siin.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea välisminister justiits- ja digiministri kohustustes! Minu arust see oli väga hea mõte, mis te andsite, et Riigikogu liikmed võiksid olla kaks ametiaega, siis võiks tulla paus ja peale seda võiks uuesti kandideerida. Kindlasti esitan järgmisel nädalal ka sellekohase seaduseelnõu ja ma loodan, et Eesti 200 fraktsiooni liikmed seda toetavad. Ma arvan, et see on mõistlik, tegelikult ka.

Nüüd, kui tohib, ma natukene kaldun kõrvale teemast. Ma arvan, et see teema, mis on käsitlusel, on väga oluline, aga Narvas toimuv on ka väga oluline. Ma arvan, et nii justiitsministrina kui ka välisministrina te jagate minu muret. Kas riik ei peaks praegu positiivses mõttes kuidagi sekkuma? Sellepärast et tegemist on ju piirilinnaga, Eesti suuruselt kolmanda linnaga. Kas riik ei peaks kuidagi tulema appi juriidilise nõuga? Sellepärast, et …

Aitäh!

… tegelikkuses on enamus rääkinud, aga enamuse sõna ei taheta kuulda võtta.

Aitäh! Tõesti, see läheb nüüd küll täitsa kõrvale sellest seadusest. Ma võiksin isegi vastata nii, et seda teemat ma siin ei esinda, on ju. Aga tegelikult on minu teada nõnda – ma olen avalikest allikatest ehk ajakirjandusest seda kuulnud –, et mõlemad osapooled selles vaidluses ongi pöördunud justiitsministeeriumi poole, et saada sealt järelevalve kohta hinnang. Ma ei oska neid detaile siin täna jooksvalt küll kommenteerida, see pole ka minu ülesanne hetkel siin. 

Aga kindlasti Justiits- ja Digiministeerium sellesse sekkub vastavalt seadusele ja annab oma hinnangu. See peab olema puhas õiguslik hinnang, millised õigused kellelgi on, need on seaduses kirjas, ega siin ju mingit omaloomingut ei ole. Ma ei taha ka siin mingisuguseid hinnanguid anda, mis puudutab konkreetselt seda juhtumit. Kõik see, kes kutsus õigesti kokku, kes mitte ja mis otsuseid tehti, on puhas juriidiline vaidlus, ning seda kõike peabki väga detailselt vaatama asjaolusid uurides.

Igal juhul – nüüd ma ütlen poliitikuna – mitte üheski omavalitsuses kindlasti ei ole hea, kui on sellised segadused, kes on linnapea ja kuidas seal elu käib. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et Narva on meie piirilinn. See on Eesti linn. Ükspuha millises teises linnas, ma arvan, tahaksid linnakodanikud väga selget arusaama, kuidasmoodi linna juhitakse, nad tahavad elada head elu ja loodavad, et linnakodanike elu läheb paremaks. Ma loodan väga, et see segadus saab seal võimalikult kiiresti selgeks. Mida kiiremini see selgeks saab, seda parem on, ma arvan, lõpuks Narva elanikele.

Peeter Ernits, palun!

Jaa. Hea juhataja! Selline mõnus diskussioon siin vabal teemal. Tulles tagasi Rootsi külalisvangide juurde, kes tulevad Tartusse, heade mõtete linna, äkki natuke valgustage seda, kas see on Tartu linnale hea kingitus augustiks, esimesed 100 mõrtsukat?

Mina olen ise Tartust pärit – muidugi see ei ole absoluutselt selle eelnõu teema–, aga ma olen ka valitsuse liige ja valitsuses on seda väga põhjalikult arutatud. Kui me vaatame Tartu inimeste muresid, siis ühtepidi on arusaadav see, kui neid hirmutatakse, et siia tulevad mingid võõra riigi vangid. 

Mina ise olin kunagi see noor poliitik, kes võitles Tartu vangla ehitamise vastu. Ma olen isegi ära mainitud kunagise väga tunnustatud peaministri, toonase Tartu linnapea Andrus Ansipi raamatus, seal on isegi pilt, kus ma seisan plakatiga ja võitlen selle vangla vastu. Tookord väitsin mina ja paljud teised ka, et kui see vangla sinna Tartusse ehitatakse, siis Tartus hakkab vohama kriminaalne maailm ja nii edasi. Aga võin tunnistada ja faktid tõendavad, et tegelikult seda ei juhtunud. Tartu vangla on tõestanud oma tegevusaja jooksul seda, et ta on väga kindel vangla ja väga selgelt läbi mõeldud tegevusega. See on üks aspekt. 

Nii et ma oma tartlastest sõpradele ja tuttavatele, keda on väga palju, ütlen täna siit valitsuse liikmena, mitte küll vastutava ministrina, et ärge muretsege üleliia, sest see on kindel vangla. Teiseks, on ka selektsioon, kes sinna saavad tulla, ehk võrgustuva taustaga tegelasi sinna tegelikult ei tule. Ja kolmandaks, et ta toob ikkagi väga korraliku tööhõive kogu regiooni. Väga suur mure on olnud Tartu inimestel. Tartu vangla oli väga suur tööandja. Ja praeguses olukorras, kus seal lihtsalt meil enda vange ei ole, tähendab see ikkagi väga paljude vanglaametnike töökohtade kadu, regioonis sissetulekute kadu ja ka selle valdkonna ekspertiisi kadu. Teiseks, Tartu vangla iseenesest andis kogu regioonile kindlasti veel kaudset positiivset majanduslikku mõju. 

Nii et poliitiliselt ma saan teist aru, see on hästi hea teema, mida kasutada nii-öelda pedaalida enne valimisi, aga ma räägin lihtsalt täiesti objektiivse isikuna. Ma saan hirmudest aru, poliitikute roll ongi hirmudel mängida, kuid tegelikult on see teema väga põhjalikult läbi mõeldud. Te küsisite enne, kas minu süda nüüd selle pärast rõõmustab. Ei, ma kindlasti ei rõõmusta selle pärast. Minu süda rõõmustab hoopis mingite muude asjade pärast. See on, ma arvan, väga praktiline ja väga asjakohane otsus. Ja kõige lõpuks, oleme ausad, rootslased on ka meie liitlased. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on meil võimalus kuulata … 

(Võtab üles maha kukkunud pastaka.) Ma kummardasin teie eest lõpuks sügavalt, kallis Riigikogu. 

Ja nüüd on meil (Naerab, sest miski kukub veel põrandale.) suurepärane võimalus kuulata arutelu õiguskomisjonis. Sellekohase ettekande teeb auväärt õiguskomisjoni esimees Madis Timpson. Palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Ma annan ülevaate õiguskomisjonis arutatust. Lugupeetud minister Tsahkna, kes siin täna esindab justiitsministrit, andis väga põhjaliku ülevaate ja üldiselt käsitlesime samu teemasid ka komisjonis. Sama info andis minister ka siin edasi. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et ma kiidan justiitsministeeriumi. Seda eelnõu on tehtud seitse aastat. Selle aasta jaanuaris, kui õiguskomisjon kohtus ministri ja peaprokuröriga, me palusime lisada asjale kiirust ja tuua see eelnõu siia meie ette, parlamenti. Ja nüüd on see teoks saanud. Suur tänu!

Ühesõnaga, ma olen ära markeerinud olulisemad arutelukohad. Ma ei hakka tervet protokolli ette lugema, et aega kokku hoida. Kas prokuröride katseajad on liiga pikad? See on sama küsimus, mis ka siin tõstatus. Seda küsis härra Randpere, kas need ühe- ja kaheaastased katseajad ei ole liiga pikad ja kas inimene ei satu liiga ebakindlasse olukorda. Vastus oli samasugune, et see on vajalik, kuna prokuröri sobivust ei saa hinnata üksnes eksami või lühikese perioodi põhjal. Vaja on näha reaalset tööd, kohtus esinemist ja menetluse juhtimist. Loomulikult saab vajadusel katseaega lühendada konkursikomisjoni otsusega. 

Siis küsiti, kas katseaeg ei kahjusta prokuröri iseseisvust. Pakuti erinevaid variante, et võiks äkki tegeleda vahepeal vahehindamistega. Minister vastas, et sellist ohtu ta ei näe, ta ei eelda seda. Ta võrdles olukorda kohtusüsteemiga, kus kohtunikel on kolmeaastane katseaeg. Samas jäi arutelus kõlama küsimus, kas äkki võiks olla siiski täiendav vahefilter. Eks me tuleme nende küsimuste juurde tagasi. Aga üldiselt tundus see [eelnõu] meile mõistlik. 

Küsiti ka seda, kas mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks pole liiga ebamäärane. Näiteks, kui ametikohale mittevastavuse korral kasutatakse eelnõus väljendit "mõistlik tähtaeg", mille jooksul prokurör peaks puudused kõrvaldama, siis äkki võiks olla selle sõnapaari "mõistlik tähtaeg" all olla mingi konkreetne ajamäärang. Selle peale nii minister kui ka peaprokurör möönsid, et konkreetset tähtaega võib ju kaaluda, kuid puudused võivad olla väga erinevad. Näiteks, kui inimene ei [oska] hästi eesti keelt, aga siis tuleb mingi uus arvutiprogramm. Pigem on see keeleküsimus [aktuaalne] Ida-Virumaal. Võib-olla selle kahe kuuga ei suudeta vene keelt piisaval tasemel ära õppida. 

Siis küsiti ka distsiplinaarsüüteo aegumistähtaja kohta. Selle küsimuse tõstatas Varro Vooglaid. Talle tundus, et kavandatud muudatus, mille kohaselt üldine distsiplinaarsüüteo aegumistähtaeg väheneks kolmelt aastalt kahele aastale ja lisanduks kuuekuuline tähtaeg rikkumise avastamisest, [ei ole kohane]. Varro hinnangul on prokuröride võim ulatuslik ning seetõttu on pikem vastutuse tähtaeg põhjendatud. Sellele küsimusele vastas minister, et eesmärk oli ühtlustada regulatsioon avaliku teenistuse seadusega.

Siis oli sama küsimus, nagu ka siin saalis kõlas, miks eelnõu piirab ainult prokuratuuri õigust esitada kassatsioon, kuid ei sea samasugust piirangut apellatsioonile. Minister selgitas, et kassatsioonipiirang on valitud seetõttu, et ringkonnakohtu otsuse järel peaks tekkima sisemine kriitilisem kaalumine, samas kui maakohtu otsuse puhul peab säilima võimalus lasta asi ringkonnakohtul üle vaadata. Meile tundus see loogiline. 

Siis küsiti ka üleüldse prokuratuuri kohta, kuidas toimub prokuröride värbamine ja kas kandidaate jätkub, kas tehakse konkursse või sihtotsingut ning kuidas see on ajas muutunud. Peaprokurör selgitas, et prokuröri abi ametikohtadele on kandidaate üldiselt rohkem, kuid kõrgematele ametikohtadele, eriti riigiprokuröri omadele, on väga raske leida sobivaid inimesi, seetõttu proovitakse kõrgemate ametikohtade puhul rohkem sihtotsingut. 

Härra Ernits viitas seletuskirjas toodud arvudele ja küsis, kas prokuröride arvu on kavas suurendada. Tõepoolest, seletuskirjas on numbrid statistika kohta, kogu prokuratuuri arv on 327, mille puhul Astrid Asi viitas, et täidetud on tegelikult 179, kohti on 200. Vahepeal on [ajutiselt] suurendatud prokurörikohtade arvu seoses Danske panga [vara tuvastamise üksusega], aga üldiselt ei ole plaanis prokuröride arvu suurendada.

Härra Randpere küsis, kuidas lahendada selline olukord, kus inimene on katseajal ja samal ajal kõrvaldatakse ta teenistusest kriminaalmenetluse tõttu. Minister vastas, et katseajal on võimalik töösuhe lõpetada, kui ilmnevad selged faktilised asjaolud. Astrid Asi lisas, et lahendus sõltuks konkreetsest juhtumist, kuid tõenäoliselt katseaeg sellisel juhul lõpetatakse. 

See oligi laias laastus sisu mõttes oluline, kõik sai teile ette kantud. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu! Teile küsimusi … Helle-Moonika Helme, kas te soovite küsida? Aa, siis läksite kogemata.

Küsimus või? Ei ole?

Üks hetk, palun! Kas teil on soov küsimuseks?

Jaa!

Väga selge. Me olime juba peaaegu lõpetamas küsimuste vooru, ilma seda alustamata. Aga siiski, Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Tõesti, mul on küsimus. Ma lihtsalt küsin, kas komisjonis arutati seda teemat või äkki on teil endal mingisugune vaatenurk. Siin on kirjas, et mittevastavuse korral antakse prokuröride konkursi komisjonile pädevus kontrollida prokuröride vastavust teenistuskohale kehtivatele nõuetele ja mittevastavuse korral on võimalik prokurör ametist vabastada. Me teame, et meil on siin vähemalt kaks prokuröri, kes on vahele jäänud ja kes on ka süüdi mõistetud menetluse käigus tõendite võltsimise ehk vassimisega, aga ometi nad töötavad edasi. Meil oli kohtumine ka peaprokuröriga, kes ütles, et temal ei ole tööriistu nende prokuröride vabastamiseks. Ehk kas see võiks olla üks selline tööriist,? Kuidas me saaksime sellistest manipuleerivatest prokuröridest lahti?

Aitäh!

Suur tänu! Mul ei tule küll meelde, et me komisjonis seda teemat sellise nurga alt üleüldse oleksime arutanud. Kogu selle eelnõu eesmärk on ikkagi minu meelest väga hea: ajakohastada prokuratuuri töökorraldust, tugevdada personali kvaliteeti ja juhtimisvastutust. Aga ma jään viisakalt selle juurde, et ma ei hakka oma isiklikku arvamust siin avaldama. Räägin üksnes seda, mida komisjonis räägiti, kokkuhoiu mõttes. Aga ma võtan selle mõtte kaasa ja siis komisjonis küsime selle üle.

Aitäh! Nüüd tõesti küsimusi teile enam ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun! Ega ei pea, Urmas, kui ... Raske ohe. (Kõneleja palub kolm minutit lisaaega.) Kaheksa.

Asetame asjad perspektiivi. Meil on praegu institutsioonide puhul väga erinevad ülevõtmiskatsed ja kontrolli alla võtmise katsed. Kõige markantsem, värskeim on Reformierakonna katse võtta rahvusringhääling ühe partei ainukontrolli alla. Eelmise aasta sügisest me mäletame katset üle võtta, ütleme, kohtusüsteemi sõltumatust. Selle vastu kohtunike ühing sisuliselt konsensuslikult protestis ja saatis kirja Euroopa Komisjonile õigusemõistmise sõltumatuse rünnaku kohta. Valitsus taganes selle surve ees ja loobus nendest kõige radikaalsematest elementidest kohtusüsteemi muudatustes.

Meil on parlamendi menetluses avaliku teenistuse seaduse ülevõtmine, katse avalikku teenistust poliitiliselt üle võtta. Ehk tegelikult Eesti avaliku teenistuse selgroog – ma räägin teatud keskastme juhtide tasemest, mis on olnud professionaalne –, tähtajatu amet tahetakse muuta tähtaegseks. Selle indikaator ülevõtmiskatsena on riigisekretäri survestamine ennetähtaegselt ametist lahkuma, ja selleks, et nimetada vastav isik ametisse – see oli poliitilise kokkuleppe küsimus –, muudeti eraldi ühe inimese järgi seadust. See on praegu institutsioonide tegelik kontekst, millesse asetub see seaduseelnõu. Usaldust selle valitsuse kavatsuste vastu, kui siin öeldakse, et nüüd tegeleme ühes osakonnas siira legitiimse eesmärgiga, aga muudes valdkondades käivad ülevõtmiskatsed, vabandust, ei ole! 

Teil on praegu süü presumptsioon, kogu lugupidamise juures, ja selle süü presumptsiooni all kõlasid siin läbi täpselt ja loogiliselt need asjad, et on kontrollitavus, katseaja pikendamine, ja paralleel kohtusüsteemiga on täiesti relevantne. Kohtusüsteemis ei tähenda see aga mitte katseaega, vaid seda, et kohtuniku eluaegsus jõustub kolm aastat pärast tema ametis olemist, mitte et kohtunikud oleks meil katseajal ametis, ametiajalt nooremad kohtunikud. Ei ole niisugust asja! Need elemendid on kuidagi siia sisse kirjutatud, ütleme, sama retoorikaga, et poliitilisest sõltuvusest või sõltumatusest organisatsiooni sees või väljas taanduda. 

Tõepoolest, vaatame asjale objektiivselt näkku. Meil oli olukord, kus vähemalt riigiprokuratuuri kõik juhtivprokurörid ütlesid, et Kalle Laanet helistas neile ja survestas mingisugustes asjades. Mäletate? See oli tegelikult avalikkuses, konsensuslikult seda tunnistati. Möödusid mõned päevad ja nagu Zeusi välgunool oli kriminaalasi Kalle Laaneti vastu. Selles kontekstis härra Timpson vist ütles ise ka, et kõiki kuulatakse pealt, või mis see oli, osundus sellele, et ei tea enam, keda tabab kättemaks või mida iganes. See on kontekst. 

Läbipaistvuse suurendamiseks me tegime ettepaneku moodustada, mäletate, parlamendi uurimiskomisjon, mis puudutas politseijuhtide kohtuasja. Seda ei peetud vajalikuks. Seda ei peetud vajalikuks! Me jätame niisuguste ühiskonnas nõutust tekitavates küsimustes punktiirjoone või koma. 

Nii et selles mõttes me suhtume, Isamaa suhtub väga skeptiliselt niisugustesse ülevõtmisaktsioonidesse. Ma ei väida, et see praegune eelnõu on niisugust tüüpi ja niimoodi arendatud. Aga seal on olemas mitmed elemendid, mille puhul, pean tunnistama, usaldust selle valitsuse kavatsuste suhtes ei ole. Ma arvan, et esimene küsimus on, et õiguskomisjon peaks tellima sõltumatu juriidilise ekspertiisi kõigile nendele ülevõtmiskatsetele, mis toimuvad siin avaliku teenistusega, ERR-iga, aga tegelikult tuleb anda ka hinnang, prokuratuuri seaduse muutmise initsiatiivile.

Mis mind eriti tähelepanelikuks teeb? Need aktsioonid, otsekui mingid elekterkonvulsioonid, on hakanud toimuma mõned kuud enne valimisi. Otsekui valmistatakse ette midagi, mingisugust aktsiooni. Mis on tegelikult see point? Korraga soovitakse mingisugust agendat kehtestada. Aastad on möödunud, see valitsus ehk Reformierakond sisuliselt ainuvõimuna on saanud oma poliitilist agendat teostada. 

Ja nüüd korraga, enne valimisi on asutud sõltumatute õigusasutuste või, ütleme, sõltumatust eeldavate teenistusvaldkondadega üliintensiivselt tegelema – loetud kuud enne valimisi. Printsiibis mõjub see, ma ütleksin, valvsaks tegevalt. Ma arvan, et praeguses olukorras ei kujune see asi välja normaalseks. Eriti ma asetan selle usalduskriisi konteksti praeguses situatsioonis, kus valitsuse üldine legitiimsus ja usaldus on ülimadal. 

Härra Tsahkna kõneles siin Tartu vangla projektist ja ma ütlen ka paar repliiki selle kohta. Avalikkus sai nüüd teada, et juba kahe kuu pärast kavatsetakse neid vange siia toimetada. Minu üleskutse valitsusele – härra Tsahkna on kuhugi tagumistesse kambritesse läinud – on korrektselt informeerida. Ma arvan, et ei ole kohane pidada paralleelseid separaatläbirääkimisi parlamentide või parlamendiliikmete vahel. Rootsi Kuningriigi valitsus konsensuslikult [toetas], aga opositsioon ei toetanud seda initsiatiivi. Seetõttu oli minu üleskutse lükata lepingu jõustumine edasi valimistejärgsesse aega. Hästi, seda ei pidanud Eesti valitsus vajalikuks.

Aga minu üleskutse Eesti valitsusele on enne valimisi loobuda selle lepingu rakendamisest, väga lihtsal põhjusel: sellel ei ole demokraatlikku legitiimsust. Loobuda selle lepingu rakendamisest, anda teada, et me oleme huvitatud elementaarsetest headest suhetest meie hea naaberriigi Rootsi Kuningriigiga. Sõnum on selline, et see leping võimaldab ülesütlemist. Ja ma olen öelnud seda, et kui tekib uus poliitiline tasakaal – see on Eesti meeste ja naiste otsustada –, siis see leping vastavalt korrektselt ette nähtud protseduurile kuulub põhimõttelisele revideerimisele ja sellele tõmmatakse kriips peale. 

Mingist turvalisuse sisendamist selles lepingus või Eesti muutmisest, Eesti brändimisest mingisuguseks vanglahankeriigiks juba käivad jutud. Me kuuleme Belgia parlamendist informatsiooni, Belgia kuningriigi ministrid ütlevad, et neile on tutvustatud juba värskeid ideid Jõhvi vanglast, et sinna dokumentideta võõrkurjategijaid toimetada. Proua Pakosta justiitsministrina nentis, et sellega tegeldakse peale valimisi – panete tähele, peale valimisi –, kui Eesti mehed ja naised annavad selleks mandaadi või ei anna mandaati. 

Lõpetame need aktsioonid ükskord ära! Millega me siin maal tegeleme? Üleskutse oli tööhõive küsimus. Vastupidi, meil on puudus haritud füüsiliste nõuetega Eesti kodanikest, meestest ja naistest, kes peaksid sisejulgeoleku valdkonnas Eesti riigi julgeoleku tagamisele keskenduma. Ettekujutus, millest siin on kõneletud, nagu see oleks rahalaev – ma tuletan meelde, mida see ametkondlikuks kasutamiseks tunnistatud Pricewaterhouse'i analüüs tegelikult ette nägi. Ta deklareeris, et see teenib kulud tasa. Mingisugune jutt sellest, et tuleb 30 miljonit ekstra teenistust – ei, see ei vasta tõele. Kulud teenib tasa – see oli Pricewaterhouse'i analüüsi formuleering selles loogikas. Ja ma tuletan meelde, et sinna vanglasse saadetakse pikaaegsed kurjategijad. Eksperdid politseivaldkonnast, psühholoogia- ja psühhiaatriavaldkonnast, siseturvalisuse valdkonnast ning vanglaametnikud on tegelikult hoiatanud selle eksperimendi eest. Nii et korrektne oleks valitsusel …

Aitäh! 

… mitte niisugust tõmblevat agendat enne valimisi viljeleda. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel sõnavõtt kohapealt, Madis Timpson, palun!

Aitäh! Ma tegelikult võtan sõna, kuna minu nime nimetati. Ma tahtsin öelda, et härra Reinsalu siin juhtis tähelepanu sellele, nagu oleks hakatud enne valimisi kiirustatult tõmblema. Nagu ma ütlesin, seda on tehtud seitse aastat, seitse aastat tagasi hakati pihta. [See seadus] oleks võinud olla juba kuus aastat tagasi vastu võetud. Igaüks võib vaadata, kes siis minister oli ja mis valimisi ta ootas. Paar piinlikku olukorda oleks kindlasti ära jäänud ja võib-olla oleks olnud prokuratuuril ka lihtsam oma elu elada.

Aga ma tegelikult panin selle sõna[võtusoovi] sellepärast, et mina pole öelnud, et kõiki kuulatakse pealt, nagu härra Reinsalu mulle sõnu suhu pani. Kui ajakirjanik minu käest selle kohta küsis, siis mina ütlesin, et inimestele siin on jäänud mulje, et neid on võimalik pealt kuulata väga lihtsasti, ja viitasin ka ühele riigiametnikule. Need ei ole minu sõnad, mina pole seda öelnud. 

Aga kuna mul siin veel aega on, siis ma vastan ka nende valetavate prokuröride kohta. Justiitsminister viis 2024. aasta kevadel läbi teenistusliku järelevalve kahe nimetatud prokuröri üle. Järelevalvekomisjon ei tuvastanud prokuratuuri juhtimises tähelepanu väärivaid kõrvalekaldeid seaduslikkuse ja otstarbekuse nõudest. Riigi peaprokurör on kontrollinud ka ühe prokuröri tegevust distsiplinaarkaebuse alusel ning jõudnud kaebaja väidete analüüsi järel seisukohale, et prokurör ei ole distsiplinaarrikkumisi toime pannud. Teise prokuröri suhtes esitati kuriteoteade, kuid kuriteo tunnuseid ei tuvastatud. Ja sama seisukohta jagas kohus. Suur tänu!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 909 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 909 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. juuni kell 16. Oleme ka 14. päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.  

Oleme jõudnud 15. punkti juurde. Keskkonnakomisjoni algatatud ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 923 esimene lugemine. Ettekandjaks on juba Riigikogu kõnetooli jõudnud hea kolleeg, keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile keskkonnakomisjoni algatatud eelnõu, mis puudutab rannakarpe ja vetikakasvatust ja selle maksustamist hoonestustasuga, õigemini sellest hoonestustasust kolmeks esimeseks aastaks vabastamist. 

See protsess algas keskkonnakomisjoni jaoks juba veebruarikuus, kui meie poole pöördus Eesti Merendusklaster, kes eelnevalt oli suhelnud ka Kliimaministeeriumiga. Meie tähelepanu alla toodi Eesti olukord, mis puudutab hoonestustasu sellistele tegevustele nagu vetika- ja karbikasvatus, mis on tegelikult keskkonnale väga meelepärased. Ehk need on ühed vähesed tegevused, mis meie toitainetest küllastunud Läänemerd puhastaks. 

Nimelt, hetkel ei ole meil mingisugust erisust nendele keskkonnategevustele ja hoonestustasu rakendatakse samamoodi nagu ükskõik millise lihtsalt majandustegevuse puhul. Tegelikult mujal Euroopas väga mitmes riigis hoonestustasu või merekasutustasu sellistele tegevustele hoopis puudub ja seal keskendutakse keskkonnaloale. Karbi- ja vetikakasvatust käsitletaksegi keskkonnateenusena ja kasvatajaid toetatakse toiteainete eemaldamise eest. 

Kliimaministeerium on ka varem analüüsinud, kas see tegevus on majanduslikult perspektiivikas ja kas sellest tegevusest tekiks piisavalt suur tulu. Esimeses faasis see kindlasti perspektiivikas ei ole, Eesti puhul on tegemist teadusprojektidega. Sellest tulenevalt me oma 18. mai istungil, kus me käsitlesime seda teemat uuesti, jõudsime järeldusele, et keskkonnakomisjoni soov on algatada eelnõu, mis esimeseks kolmeks aastaks, kui toimub karbikasvatuse ja vetikakasvatuse testperiood, vabastaks ettevõtmise hoonestustasust. 

Loomulikult on sellise tegevuse puhul vajalik ka riigiabianalüüs. Lasime õigus- ja analüüsiosakonnal analüüsida, kas sellisel lahendusel oleks riigiabi tunnused. Tõepoolest, nad leidsid, et nii on. Seetõttu jõudsime Kliimaministeeriumiga läbi rääkides järeldusele, et Riigikogu saab selle eelnõu algatada ja läbida esimese lugemise, kui suur saal nii otsustab. Seejärel asub Kliimaministeerium riigiabiluba taotlema ja siis saaks Riigikogu soovi korral sellega edasi minna.

Vastan meeleldi ka teie küsimustele. See on lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu! Peeter Ernitsal on teile küsimus.

Aitäh, hea juhataja! Ettekandja! Väga tore algatus ja see näitab, et on võimalik suhteliselt kiiresti ka tegutseda. No see jääb ikka natuke alla sellele kuldse droonimüüri eelnõule, mis liigub veel kiiremini. Ja nagu ma aru saan, on plaanis teha need kolm farmi. Aga minu küsimus on selline: oskate te öelda, mis karbid need on, mis hakkavad kasvama, ja mis vetikad seal Tagalahes on?

Aitäh! Meil oli küll väga spetsiifiline arutelu, aga millised täpselt on karbid, selle koha pealt ma jään vastuse võlgu. Küll aga tuli ühel koosolekul juttu sellest, kas karpide väärindamisel jääks Eesti konkurentsis alla soojema kliimaga riikidele, kus kasvavad suuremad karbid. Meid informeeriti, et tegelikult on karbi väiksus rafineerimise mõttes positiivne, sest väiksemate karpide liha ja kesta suhe on 50 : 50, aga suurtel karpidel on see suhe 20 : 80. Nii et selline huvitav fakt. Ma eeldan, et väikestel karpidel on õhemad nii-öelda kaaned, eks ole, ehkki ma ei tea, missugused täpselt. Aga üks väga hea spetsialist on Indrek Adler, kes kindlasti ka teiesugusele eksperdile hea meelega tutvustab neid projekte lähemalt.

Kolleeg Peeter sellega ei piirdu. Tal on teine küsimus ka.

Proovime.

Hea juhataja! Väga konkreetne küsimus. On olemas selline söödav rannakarp, keda hahad Tagalahes söövad, aga tema kasv sõltub soolsusest. Meie meri ei ole eriti soolane, selle tõttu on nad siin väikesed. Kas tegemist on selle söödava rannakarbiga, mille nimi ütleb, et ta on söödav, ja mis on valge veini juurde väga maitsev? Eriti siis, kui nad on [kasvanud] Läänemere soolases lääneosas, annab rohkem hamba alla panna. Aga kas nad täidavad praegu ainult seda süsinikujalajälje vähendamise [ülesannet] või saab neid hakata ka veini kõrvale manustama?

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Sellele, kas tegemist on söödavate karpidega, ma jällegi ei hakka parem vastama, sest ma ei ole karbikasvatuse ekspert. Küll aga on positiivne mõju eelkõige ikkagi kalakasvatuse toitainejäägi eemaldamine. See on see positiivne mõju Läänemere keskkonnale ja sellepärast on see mõistlik tegevus.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 923 esimene lugemine lõpetada. Eelnõu 923 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. juuni kell 17.15. 

Oleme, head kolleegid – tänan teid! –, tõesti liikunud heas tempos viimased kaks tundi.

Ja nüüd oleme jõudnud 16. päevakorrapunktini, mis on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu [885] esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Olen teie ees väga olulise seaduseelnõuga, mis puudutab meie igapäevase toidu hindu. Ehk siis me räägime toidu käibemaksu alandamisest. Ja käesoleva seaduse eesmärk on muuta kehtivat käibemaksuseadust, langetades põhitoiduainete käibemaksu määra seniselt 24%-lt 13%-le. 

Eestis on viimastel aastatel toiduainete hinnad märkimisväärselt kasvanud. See on avaldanud tugevat survet leibkondade ostujõule. Toidukulude osakaal Eesti leibkondade eelarves on Euroopa Liidu keskmisest oluliselt kõrgem, eriti madalama sissetulekuga elanike seas. Seetõttu on toiduainete maksustamine oluline sotsiaal- ja majanduspoliitiline küsimus. 

Seaduseelnõu lähtub vajadusest leevendada hinnasurvet, toetada elanike toimetulekut ning parandada Eesti majanduse konkurentsivõimet. Eesti Kaupmeeste Liit on samuti teinud ettepaneku langetada põhitoiduainete käibemaksu määra 24%-lt 13%-le. Ettepanek tugineb liidu koostatud põhjalikule analüüsile, milles hinnatakse meetme mõju nii riigieelarvele kui ka majandusele laiemalt. Analüüs käsitleb muu hulgas hinnamõjusid tarbimise kasvule ning võimalikke positiivseid mõjusid kodumaisele toidutootmisele ja elanike toimetulekule. 

Seaduse eesmärk. Seaduse peamised eesmärgid on vähendada põhitoiduainete hindu ja parandada elanike ostujõudu, toetada madalama ja keskmise sissetulekuga leibkondi, soodustada tervislikuma toidu kättesaadavust, suurendada kodumaise põllumajanduse ja toidutööstuse konkurentsivõimet ning pidurdada inflatsiooni ja sellega seotud eelarvelist kulusurvet. Lisaks on eesmärk pakkuda lihtsat ja universaalset meedet, mis ei tekita riigile märkimisväärset halduskoormust võrreldes sihipärase toetusega. 

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs. Eelnõu kohaselt kehtestatakse käibemaksu määr 13% järgmistele põhitoiduainetele: värske liha, värske kala, piimatooted, puu- ja köögiviljad, leib, sai ja munad. Need tootegrupid moodustavad hinnanguliselt 25–33% toidukaupade jaemüügist Eestis. 

Paljud Euroopa Liidu riigid rakendavad toiduainetele vähendatud käibemaksu määra. Eesti praegune määr 24% on Euroopa võrdluses üks kõrgeimaid. Veel kõrgem, 25% on käibemaksu määr Taanis, selles mõttes oleme kõrge käibemaksu poolest teisel kohal Euroopas. Läti näide pärineb 2018. aastast, kui puu- ja köögiviljade käibemaks langetati 21%-lt 5%-le. Uuringud näitasid, et hinnad langesid keskmiselt 11,7%, maksulangetuse ülekandumine hindadesse oli ligikaudu 88% ja tarbimine on aasta-aastalt kasvanud. Eesti turu puhul on põhjust eeldada vähemalt sama suurt või suuremat hinnamõju, kuna jaekaubanduses on tugev konkurents. Lisaks viitab majandusteooria ja praktiline kogemus sellele, et maksulangetus suurendab nõudlust, see omakorda toetab majanduskasvu ja maksulaekumisi muude maksude kaudu.

Nüüd te ilmselt küsite, mis on selle seaduse mõju. Toiduainete hinnad langevad hinnanguliselt märkimisväärselt, paraneb leibkondade ostujõud, eriti madalama sissetulekuga gruppides, ning suureneb värske ja tervisliku toidu kättesaadavus. Majanduses elavneb sisetarbimine ja ka jaekaubanduse läbimüük. See parandab kodumaise toidutööstuse ja põllumajanduse müügimahtu. Kindlasti kasvab tööhõive ja tööjõumaksude laekumine. Muudatusel on mõju ka rahvatervisele, sest inimesed saavad teha tervislikumaid toitumisvalikuid. Pikemas perspektiivis võib see vähendada tervishoiukulusid, need on meil märkimisväärselt suured. 

Nüüd te küsite, kui palju see meede riigieelarvele maksma läheb. Otsese mõju hinnangul väheneb käibemaksutulu ligikaudu 100 miljoni euro võrra aastas. Samas tuleb arvestada kaudseid mõjusid. Suurem tarbimine suurendab maksulaekumisi, näiteks tulumaks ja sotsiaalmaks. Inflatsiooni aeglustumine vähendab riigi kulusid. Majanduskasv ja tööhõive suurenemine parandab eelarvepositsiooni. Seetõttu võib negatiivne mõju riigieelarvele olla tegelikult väiksem kui otsene arvestuslik maksutulu vähenemine. 

Millal selline seadus võiks jõustuda? Arvestades, et meil on praegu juunikuu, on seadus kavandatud jõustuma 1. jaanuarist 2027 ehk järgmisest aastast. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et seaduseelnõu loob tasakaalustatud ja eesmärgipäraseid maksupoliitilisi muudatusi, millel on laiapõhjaline ja positiivne mõju nii elanike toimetulekule, majandusele kui ka rahva tervisele. Kuigi eelnõu toob kaasa otsese maksutulu vähenemise, kompenseerib seda osaliselt majanduse elavnemine, tarbimise kasv ning muud kaudsed positiivsed mõjutegurid. 

Kutsun teid, head kolleegid, seda seaduseelnõu toetama, arvestades kõiki neid asjaolusid, mis ma välja tõin. Need on väga positiivsed ja tegelikult vajalikud muudatused, mida me võiksime rakendada selle seaduseelnõu kolme lugemise ajal. Ja tõesti, see seadus võiks jõustuda juba järgmise aasta jaanuarikuus. Aitäh!

Suur tänu teile! Vaatamata hilisele õhtutunnile on see seaduseelnõu pälvinud päris mitme Riigikogu liikme tähelepanu. Küsimuste esitamist alustab … Aitäh, hea kolleeg, et te leiate igas olukorras lahenduse! Siiralt tunnustan teid selle eest. Eks me katsume järgmine kord paremini. 

Aga alustame küsimuste esitamist. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lauri, sinu põlev sõnavõtt, paistab, ei ole kuulda kuskil, ainult inimestele läbi otsesaate ilmselt. Vaevalt et nüüd see eelnõu vastu võetakse, aga nagu räägitakse, unistada tuleb suurelt ja ükskord me võidame niikuinii. 

Aga ma küsin ka konkreetse küsimuse. Kui palju sinu arvestuse järgi võidaks keskmine Eesti pere, neljaliikmeline, kui see käibemaksu langetamine ikkagi vastu võetakse?

Hea kolleeg, selles on teil õigus, et ükskord me võidame niikuinii. Ja see võit tegelikult on lähemal, kui me oskame arvata. Võit on juba käegakatsutav, see realiseerub 2027. aasta märtsikuus. Ja siis me siin koos, kui me täna seda ei otsusta, peale märtsikuiseid valimisi kindlasti langetame toidu käibemaksu. 

Ja teeme väikse arvutuse. Teie küsimus oli, kui palju hoiaks aastas raha kokku neljaliikmeline pere, kui me langetaksime toiduainete käibemaksu 24%-lt 13%-le. Peast arvutatuna, kui me võtame neljaliikmelise pere kogu aasta kulu toidule, kui me jagame selle 24%-ga ja korrutame 13%-ga, uue käibemaksumääraga, siis ma olen kindel, et võit on umbes 600 eurot aastas. 600 eurot aastas võidab neljaliikmeline pere – see on arvutus, mille ma praegu peast tegin. Ja kui ma eksin, siis ma ei eksi mitte positiivselt, vaid pigem negatiivselt. Ma arvan, et see summa võib olla isegi veel suurem kui 600 eurot. Ja see on märkimisväärne summa.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas sa oskad öelda, kui palju on üldse Euroopa Liidus alles jäänud selliseid riike, kus seesama toiduainete käibemaksu määr on sama mis kõigi teiste kaubaliikide puhul, ehk teisisõnu, nii nagu meilgi? Meil on 24% käibemaksumäär, mis puudutab põhimõtteliselt absoluutselt kõiki kaubaliike, kaasa arvatud toiduained. Kui palju sinu andmetel Euroopa Liidus selliseid riike veel on?

Õnneks neid ei ole palju. Neid on kaks: Taani ja Eesti. Aga kui me [võrdleme] taanlaste sissetulekut ja Eesti elanike sissetulekut, siis näeme, et need on nagu öö ja päev. Selge on see, et taanlaste ostujõud on palju tugevam kui meie oma. Kui vaadata ülejäänut Euroopat, siis me oleme ju tihtipeale kuulnud, kuidas eestlased tulevad kuskilt kaugelt maalt, vanast Euroopast, ka lähiriikidest, olgu Lätist, Leedust või Poolast, ja ütlevad, et neil seal on toiduainete hinnad selgelt madalamad kui meil. Ja see vastab tõele, sellepärast et kõikides teistes riikides, välja arvatud Eesti ja Taani, on toiduainete käibemaks madalam. 

Ja miks see madalam on? Sellepärast et maksusüsteem, mida on rakendatud teistes riikides, välja arvatud Eesti ja Taani, on palju õiglasem ja arusaadavam. Inimeste põhivajadused peavad olema kaetud. Inimene peab saama tervislikult süüa. Kujutage ette seda pilti, mis tõenäoliselt väga palju ikkagi meie Eesti perekondades esineb: lapsevanemad ei saagi oma lastele täisväärtuslikku toitu osta. Selle üks põhjus on kindlasti kogu see tegevus, mida Reformierakond ja tema satelliiterakond on viimase kolme-nelja aasta jooksul ellu viinud: meeletu maksutõus, see on maksupõrgu, mis on käivitatud. Ma tuletan lihtsalt meelde, et meil oli alles mõnda aega tagasi käibemaks 18%, siis oli see 20% ja praegune valitsus tõstis selle 20% pealt 24% peale. Loomulikult mõjutab see kõiki peresid, [sellest sõltub,] kas suudetakse oma lastele täisväärtuslikku toitu tagada või mitte. 

Nii et igal juhul, kui vähegi konstruktiivselt sellele küsimusele läheneda, siis me peame langetama toiduainete käibemaksu. Ja praegu on väga hea võimalus toetada meie eelnõu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Täna otsustas Keskerakond algatada ka Jürgen Ligi umbusaldamise. Muu hulgas on üks põhjus, miks tegelikult on vaja selle teemaga edasi liikuda ja miks on vaja ka teiste erakondade toetust – ma usun, et päris paljud erakonnad tulevad selle umbusaldamisega kaasa –, see jutt, mida Ligi on rääkinud sellesama initsiatiivi kohta, mis puudutab toiduainete käibemaksu alandamist. Ta on mitu korda öelnud, et see on täielikult rumal mõte, justkui kõik Euroopa riigid oleksid rumalad. Rääkimata sellest, mida ta on öelnud siin Riigikogu saalis, aga ka intervjuudes. Ühes hiljutises intervjuus küsiti samuti toiduainete käibemaksu alandamise kohta. Selle peale rahandusminister ütles, et inimesed peaksid lihtsalt tegema poes targemaid valikuid ja ostma odavamat toitu. Mis on teie hinnang rahandusministri sellisele mõttevälgatusele?

Aitäh, hea kolleeg! Kui lähtuda tema mõtetest – nendest, mis ta on avaldanud nii siin saalis kui ka internetiavarustes –, siis targemat inimest kui Jürgen Ligi tõenäoliselt Eestis ei ole olemas. Vähemalt on ta püüdnud seda tõestada siinsamas saalis. Ja kõik need otsused, mis on teinud teiste riikide valitsused, on olnud väga rumalad – see on Jürgen Ligi seisukoht. On väga rumal, et nii Leedu kui ka Läti on läinud üle astmelisele tulumaksule. On väga rumal, et nii Hispaania, Itaalia, Saksamaa kui ka teised riigid, rääkimata lähiriikidest, on energiakriisi ajal tegelenud maksude langetamisega. On väga rumal, et nii Soome, Rootsi kui ka Läti on langetanud toiduainete käibemaksu. 

Tuletan lihtsalt meelde, et nii Läti kui ka Rootsi on langetanud toiduainete käibemaksu ajutiselt, aastaks – nii kaua, kui kriisiperiood nende arvates võib kesta. Rootsis on juba ajutiselt langetatud toiduainete käibemaksu määr 6%‑le, 12% oli see enne. Kui te küsite, kas see on mõjunud ka hindadele kuidagi positiivselt ehk kas Rootsis on hinnad langenud, siis mina võin öelda, et jah. Ja ma kontrollisin selle üle ka. Mul on hea tuttav, kes töötab Rootsis juba päris pikalt, ta elab seal, ja ta on selgelt öelnud, et niipea kui see otsus jõustus, juba samal nädalal toiduainete hinnad langesid. Ehk siis mõju on olemas.

Jürgen Ligi räägib meile, et ei, mingit mõju ei ole ja seda ei tulegi, kaupmehed söövad selle raha ära ja tegelikult tarbija sellest ei võida. Aga kui teiste riikide näited on positiivsed, siis ma tahaksin küsida, mille alusel meie rahandusminister selliseid otsuseid teeb või oma arvamust kujundab. No ei ole ju praktikat, mille alusel ta võiks seda kujundada. Aga ta on meile tõestanud, et tal on ökonomistiharidus ja ta on meist targem. Ja ta ei ole targem mitte ainult meist – see oleks pool häda –, vaid ta on targem ka teiste riikide valitsustest. Loomulikult on see üks põhjus, mispärast me ei usalda teda, ja see on ka põhjus, miks me tahame teda umbusaldada. Tegelikult oleks väga viisakas, kui ta ise astuks tagasi.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tõepoolest, me näeme, et saalis ei ole väga palju inimesi. On üsna naiivne loota, et 51 tuleb ikkagi hääletama, aga ootame ära ja vaatame. Aga nagu sa ise ütlesid, peale valimisi me peame selle ära tegema. Ja selleks, et natukene selleks ette valmistada, ma küsin, mis need põhitoiduained on, lihtsalt selguse mõttes. No ilmselt liha, kartul, eks ole, ja leib. Aga kas näiteks suitsulõhe on põhitoiduaine? Või spargel või purgisupp? Küsin lihtsalt selguse mõttes, et valijad oleksid teadlikud, mida me täpsemalt pakume.

Aitäh! No ma olen ju kogu selle nimekirja ette lugenud, mis on need toiduainete kategooriad, millele hakkaks kehtima meie seaduseelnõu järgi madalam käibemaksu määr, tuletan meelde, et see on 13%. Jah, põhitoiduained on kala, liha, kanaliha ja nii edasi – nii valmistooted kui ka poolfabrikaadid. Ja see on oluline. 

Nüüd, te mainisite ära, et saal on tühi, aga kahjuks see ei ole esimene kord, kui saal on tühi. Sellel on, ma arvan, mitmeid põhjuseid. Üks põhjus võib olla see, et [saali] sellel poolel, kus me näeme selgelt tühje ridu, ei hoolita sellest teemast, mis on parasjagu on käsitlusel. 

Aga ma arvan, et on veel üks teine põhjus. Me rääkisime praegu Jürgen Ligist ja tema poliitikast. Arvestades, et käibemaksu langetamise teema on ju tegelikult tema pärusmaa ehk rahandusminister ikkagi tegeleb meil finantsküsimustega ja maksuküsimustega, tõlgendan mina seda nii, et kui koalitsiooni esindajad ei ole siin kohal, siis nad ei usalda samuti Jürgen Ligit. 

Hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart tõstatas küsimuse, miks me umbusaldame Jürgen Ligit ja kas koalitsioonis on olemas usaldus tema vastu. Ma võiksin nimeliselt välja öelda, kes koalitsioonist üldse ei usalda rahandusminister Jürgen Ligit, aga ma ei hakka seda praegu tegema. Tegelikult võiksid need inimesed olla ise julged, väljuda parteidistsipliinist ja öelda, et see, mida Jürgen Ligi siin teeb, on vale. Neid, kes nii leiavad, leidub tegelikult nii Reformierakonnas kui ka Eesti 200-s. Ma siiralt loodan, et kui me jõuame selle protsessiga nii kaugele, et me anname sisse umbusaldusavalduse, siis tulevad välja ka need, kes on koalitsiooni liikmed, ja ütlevad: "Aitab!" Aga vaatame, kas julgust tuleb.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Praegu on Tallinnas valuutafondi kuraator, härra Vincenzo Guzzo. Tema ütles Jürgen Ligile, kellest me räägime, et toiduainete käibemaksu langetamine on saatanast. Kõik need 100 000 inimest, [kes on algatanud toidukaupade alandamise nõude], oleksid nagu totud. 

Aga ma vaatasin, kuidas Itaalias lood on. Piim, leib, juurvili: 4% käibemaks, muu toit: 5%, restoranipraad: 10% ja luksuskaup: 22%. Meie tase on 24%. Kas sul on võimalus härra Guzzoga kohtuda – ta on 9. kuupäevani siin – ja küsida temalt, kuidas siis niimoodi? Ta soovitab meile, et närige muru, tähendab, ütleb, et toiduainete käibemaksu langetamine on lubamatu, aga samas on tema oma kodumaal luksuskaup 22%-lise käibemaksuga ja toit restoranis 10%-lisega. Kuidas siis nii?

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan teie pahameelest täiesti aru. Kuidas siis üks itaalia päritolu IMF-i esindaja, kelle koduriigis on toiduainete käibemaks palju madalam kui Eestis, tuleb eestlastele ütlema: "Aga teil on ju kõik hästi, ärge jumala eest langetage toiduainete käibemaksu."?

Aga mina näen siin teist probleemi. Kindlasti IMF jälgib seda, et meil oleks eelarve tasakaalus ja jätkusuutlik. Nüüd on prioriteetide küsimus. Ma olen kindel, et kui Reformierakond koos oma satelliiterakonnaga oleks teinud vahepeal õigeid otsuseid ega oleks viinud meie eelarvet meeletult tasakaalust välja, ei oleks kaotanud tulumaksuküüru, ei oleks tõstnud kõiksugu makse ning oleks tegelenud majandusega, siis oleks IMF-i esindaja öelnud, et toiduainete käibemaksu langetamine on mõistlik otsus. 

Küsimus on selles, et ta andis hinnangu kogu rahapoliitikale, finants- ja fiskaalpoliitikale. Tõenäoliselt ta lähtus sellest, et praeguses olukorras, kuhu on viidud Eesti rahaasjad, tõesti ei ole võimalik langetada toiduainete käibemaksu.

Praegu on olukord, kus me oleme maksuküüru kaotamise tõttu saavutanud väga suure miinuse ja me oleme katnud seda miinust laenuga. Kui vaadata perspektiivi ja ka Eesti Panga prognoose, siis on näha, et viie aasta pärast või isegi varem me kulutame juba ainuüksi laenu teenindamiseks 1% SKP‑st, mis praegusel hinnangul on ju 400 miljonit. 

Loodame, et SKP kasvab. Me kõik loodame, sellepärast et see on ju meie jõukus, kui SKP kasvab. Aga SKP ei ole nende kolme aasta jooksul üldse kasvanud, pigem on ta seisnud, ja see on tekitanud rahapuuduse probleemi. See [eeldus,] et meil riigis oleks raha, tähendab, et SKP peab kasvama, meie majandus peab õitsema. Aga kui majandus ei õitse, siis SKP ei kasva. Ja siis ongi rahapuudus. Siis tuleb IMF-i esindaja ja ütleb: "Vaatamata sellele, et Itaalias on madalam toiduainete käibemaksumäär, teie ärge tehke seda, sest teil on probleemid." Ja siis Jürgen Ligi teatab: "Vaadake, IMF ütles, et pole vaja [käibemaksu langetada]. See ei ole õige otsus." Mispärast see ei ole õige otsus? Algmaterjalidest ta ei räägi, aga sellepärast ei olekski see maksulangetus õige otsus, et me rahaasjad on paigast ära. 

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg! No tõde on see, et toidukorvi hind on nii kõrge, et päris tihti inimesed lihtsalt ei saa lubada endale kõike, mida nad sooviksid, ja nad isegi valivad, kas osta vorsti ja juustu või näiteks ainult vorsti. See on tõsine probleem. 

Võin eeldada, et ka seekord ei toeta valitsus meie eelnõu. Lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligi, kellest oli täna juba juttu, on väitnud, et sellest meetmest ei ole üldse kasu. Lugupeetud ettekandja, kas te kogenud Riigikogu liikmena oskate aidata meil mõista, milline on valitsuse konkreetne plaan leevendada toidu kallinemise mõju Eesti inimestele, kui põhitoiduainete käibemaksu langetamist ei peeta vajalikuks?

Aitäh, hea kolleeg! No sellist plaani ei ole. Sellist plaani ei ole! Valitsusel ei ole mingisugust plaani kuidagi oma tegevusega langetada toiduainete hinda. Mida me selgelt näeme, on see, et kõik need tegevused, mis on ette võetud, on ju tegelikult toiduhindu kasvatanud. 

Hästi kummaline on ka Jürgen Ligi arusaam. Me tulime välja ettepanekuga langetada ajutiselt fossiilsete kütuste käibemaksumäära – see oli üks meede – või siis langetada fossiilsete kütuste aktsiisimäära, selleks et mitte viia majandust veelgi alla, mitte tekitada inflatsiooni sellisel viisil, sellisel määral ja sellises suuruses, nagu see praegu on. Ja mis on viimased numbrid? Kui mu mälu nüüd mind ei peta, siis toiduainete [aastane hinnatõus] oli kas 4% või 6%, see kõik on toimunud lühikese aja jooksul, on ju. Aga see on ju selgelt [tagajärg], kütusehindade tõus on kindlasti üks aspekt, mispärast on meil jällegi tõusnud nii liha kui ka muude toiduainete hind. 

[Valitsusel] ei olegi plaani. Nii ongi. Jürgen Ligi ju ütles, et saage hakkama. See oli tema sõnum meile. Saage hakkama, ei ole lihtne, ostke allahinnatud tooteid, tema ostab ka allahinnatud tooteid, sellepärast et tal on ju ka raske. No see ei ole tõsiselt võetav jutt.

Nii et loomulikult ootame valitsuselt samme, mis leevendaksid olukorda. Aga siiamaani ei ole me ju tegelikult suutnud inflatsiooni ohjata. Ja üks päästik ja põhjus, mispärast inflatsioon jällegi ülesmänge läheb, ongi ju see, et me ei ole suutnud ohjata energiahindade kasvu, mis pole tekkinud mitte seoses meie riigi tegevusega, vaid Hormuzi väinas toimuvaga. Arusaadav, et see meist ei sõltu. Aga meist sõltub? See, et me suudame tegelikult ohjata riigisiseste energiahindade tõusu.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mis sa ise arvad, kas koalitsioonisaadikud, kes tegelikult saavad otsustada selle eelnõu saatuse üle, kui nad tuleksid siia saali ja hääletaksid selle eelnõu poolt, seda ka teevad? Me ju mäletame väga ilmekalt seda, kuidas petitsioon, mis oma sisu poolest oli hästi sarnane selle seaduseelnõuga. Inimesed allkirjastasid dokumendi, mille eesmärk oli alandada toiduainete käibemaksumäära, see dokument sai kokku peaaegu 100 000 allkirja, ja siis see dokument lihtsalt komisjonis – mitte isegi siin suures saalis, vaid komisjonis – visati prügikasti, hääletati maha just koalitsioonisaadikute häältega. Kui suur on tõenäolisus, et koalitsioon seda vajalikku eelnõu toetab?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mul ei ole usku Reformierakonna liikmetesse. Nad on kuidagi lummatud Jürgen Ligi retoorikast. Aga ma loodan – ja tegelikult ma tean –, et kõik ei mõtle nii nagu Jürgen Ligi. Sellepärast ma natukene ka usun, et kui Jürgen Ligi umbusaldusavaldus siia jõuab, siis on siin inimesed, kes hindavad seda adekvaatselt ja tulevad sellega kaasa. Aga seda juhul, kui nad murravad läbi parteidistsipliinist. Kas nendel on julgus või mitte, seda näitab aeg.  

Aga ma olen väga pettunud tegelikult Eesti 200-s ja selle liikmetes. Eesti 200 tuli välja sellise uudisega, et nemad väga populaarset presidenti Alar Karist ei toeta. Ei toeta! Lihtsalt tulid välja pressiteatega, et Eesti 200 ei toeta Eesti kõige populaarsemat presidenti Alar Karist. Ma küsisin Eesti 200 paarilt väga tuntud liikmelt: "Miks te sellise avalduse tegite? Mille jaoks oli seda vaja?"

Meil on käibemaksu teema.

Just! Ja ma jõuan sinna, käibemaksu teemani. Ja siis nad vastasid sellele, et ega hullemaks minna ju niikuinii ei saa, ükskõik mida me arvame presidendist ja presidendivalimistest. 

Aga ma kutsun teid üles: kui niikuinii hullemaks ei saa minna ja teie populaarsus on protsent või poolteist – mõni nimetab seda statistiliseks veaks –, siis võtke ennast kokku ja tehke see õige otsus ära. Sellepärast, et nii nagu teie kaks väga tuntud poliitikut ütlesid, hullemaks ju minna ei saa teie erakonnal. Aga inimestel saab paremaks minna küll. Seetõttu ma kutsungi üles Eesti 200 liikmeid, sest mul on natukene usku teisse. Kuna te olete ise väljendanud, et hullemaks minna ei saa, siis tehke see otsus ära ja tulge kaasa.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! (Naerab.) Ma väga loodan, et [sa ei kutsu üles] mitte kõiki Eesti 200 liikmeid, vaid ainult neid Riigikogu liikmeid, kes on valitud siia Eesti 200 nimekirjas. 

Aga mul on küsimus, millele sa eelmine kord täpselt ei vastanud. Sa ütlesid, et see on kompromissettepanek, käibemaksu langetamine ainult põhitoiduainetele. Kahjuks sa ei käsitlenud, mis täpsemalt on sinu arvates need põhitoiduained. No kala ja liha on. Aga näiteks forellimari, mis on justkui kala sees, kas see on põhitoiduaine või mitte?

Aitäh, hea kolleeg! No ütleme niimoodi, et kalamari ei peaks tõesti olema madalama käibemaksu määraga. 

Ma lihtsalt tuletan meelde. Ma olen juba seaduseelnõu tutvustamisel selle kõik ette lugenud, aga ma loen korra veel ette meie ettepanekud, mis puudutavad põhitoiduainete käibemaksu langetamist. Siin on kirjas värske liha, värske kala, piimatooted, puuvili, köögivili, eeltöödeldud viljad, leiva- ja saiatooted ning munad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tegelikult väga suur tähelepanu on eelkõige, eks ole, toiduainete käibemaksu langetamisel. Aga selle eelnõuga tullakse ju ka hotellidele appi, sest ka nende maksumäära alandatakse. 

Ma vaatasin just Statistikaameti uuringut, mis oli tehtud detsembris. See näitas, et eestlased reisivad aina vähem. Ja see on arusaadav, kuna inimestele jääb raha aina vähem kätte. Aga tegelikult on tekkinud palju raskusi ka Eesti-siseses turismis. Ka Eesti sees ei ole väga paljudel võimalik reisida, kas või minna Saaremaale või kuskile mujale. Inimesed ütlevad, et lihtsalt ei jätku selleks raha. Ka hotellikettidel on olnud ju pärast kõiki kriise, alates COVID-ist, sõjakriisist ja energiakriisist, väga raske hindasid allapoole tuua. Kas see eelnõu võimaldab ka siseturismi laiendada?

Aitäh, hea küsija! Turism on loomulikult väga oluline [majandus]haru, mis toob Eesti riigile raha sisse. See annab välismaalastele võimaluse tutvuda Eestiga. See on väga oluline. Ma tean, et välismaalaste kokkupuuted Eestiga on valdavalt positiivsed, seda sellepärast, et me oleme suutnud ikkagi heal tasemel teenuse tagada. Ka meie köök on mitmekesine ja väga hea kvaliteediga, aga see on kallis. 

Ma olen tagasisidet saanud. Uskuge või mitte, eelmisel aastal – ma ei tea, kas ma tohin seda öelda või mitte – oli Keskerakond Vabaduse väljakul oma telgiga väljas ja tegi kampaaniat, valgustas inimesi, millega me tegeleme. Ja loomulikult propageerisime oma ideoloogiat. Ma puutusin seal kokku ühe noortegrupiga, nad olid pärit Hispaaniast, grupis oli vist 12 noort. Noor tähendab minu jaoks täiskasvanut, kes ilmselt on alla 25 aasta vana. Need noored olid väga õnnelikud ja jagasid oma positiivseid muljeid, rääkisid, et meil on ilus linn, lahked inimesed, kohutavalt puhas ümbrus – nad ütlesid, et nad ei ole nii puhast linna juba ammu kuskil näinud. Aga mis tegi neile muret? Nad küsisid: "Aga miks teil kõik nii kallis on?" See oli nende põhimure, miks meil siin kõik nii kallis on. Nad ütlesid: "Teil on tore riik, puhas ja ilus linn, tore oli tulla siia lennukiga, otseühendus oli Barcelonast." Ma arvan, et praegu on ka. Aga kui nad tahtsid sööma minna, siis [tõdesid], et siin on kallis. Ja nad ei olnud sellega arvestanud, et siin Eestis on kallis. 

Aga kalliks teebki just käibemaks. See peletab turistid siit eemale ja annab signaali, et kõik on kallis. Noored lähevad koju ja räägivad oma tuttavatele, sugulastele, vanematele, et oli küll tore riik, aga kohutavalt kallis. Aga mis te arvate, missugune see lõplik tagasiside siis on? Oli tore küll, aga kallis. Kas see on see, mida meelitab turiste siia? No tõenäoliselt mitte. Inimesed tahavad siin süüa ju ikkagi mõistliku hinna eest, vähemalt Euroopa tasemel oleva hinna eest. 

See puudutab loomulikult ka hotellindust, näiteks hotellis pakutavat hommikusööki, mis on meie kõrgema käibemaksu tõttu samuti [kallim]. Loomulikult peame me toetama kogu seda sektorit toetama, restorane, kohvikuid ja kõiki muid. 

Isegi kohv on meil ju kohutavalt kallis. Hiljuti olin siinsamas, Riigikogust mitte kaugel [kohvikus], kohv maksis 4,90. Võtame Saksamaa, Itaalia, Hispaania – no Poolast ma ei hakka üldse rääkima –, sealt ei leiagi kohta, kus kohv maksaks rohkem kui 2 eurot, no eriti ei leia selliseid kohti, pigem [on hind] ikkagi 2 eurost allapoole. Nii et meil on ikkagi väga palju, millest õppida, ja me võime võtta vastu õiged otsused.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa muretsesid, et kas Eesti 200 liikmed julgevad parteidistsipliini murda ja hääletada selle eelnõu poolt. Aga minu tagasihoidlik küsimus on selline: kas kolleegid Arvo Aller, Helmen Kütt, Anti Allas ja Rain Epler, kes oli vahepeal ukse peal, ka julgevad parteidistsipliini murda ja seda eelnõu toetada? 

Ja teine küsimus: kui sa järgmisel aastal samal ajal oled näiteks rahaminister ja siia saabub meie kuraator härra Vincenzo Guzzo, siis mida tema sulle soovitab toiduainete käibemaksu koha pealt? Ja mis sa talle ütled sellisel juhul?

Aitäh! Noh, kui härra Vincenzo tuleb tagasi ja soovitab, et toiduainete käibemaksumäära ei tule langetada, siis ma viin ta kuskile meie söögikohta ja püüan lasta tal maksta selle lõuna arve. Küll ta siis saab aru, kui palju meil tegelikult on toit kallim kui Itaalias. Aga see on loomulikult naljaga öeldud. 

Mis puudutab sotse, siis vähemalt kaks sotsiaaldemokraati on kohal. Kaks sotsiaaldemokraati on kohal! Ma arvan, et nad ei pea murdma parteidistsipliini. Nad ei pea murdma parteidistsipliini sellepärast, et praeguseks on partei juhtkond andnud selge signaali, et sotsid on samuti toiduainete käibemaksu langetamise poolt. 

Aga mis puudutab parteidistsipliini, peab ütlema, et kui sotsid olid valitsuses, siis nemad tõstsid toiduainete käibemaksu ja allusid parteidistsipliinile. Ja siinkohal ma olen kindlasti pettunud. Ma olen sotsides pettunud, sellepärast et sotside ideoloogia ei ole kindlasti toiduainete käibemaksu tõstmine, oleme ausad. Aga siis, kui nad olid valitsuses, nad allusid juhtkonnale ja tegid need otsused ära. See oli vale. Ma arvan, et paljud sotsid, vähemalt need kaks sotsiaaldemokraati, kes praegu siin istuvad, kahetsevad seda ja on nõus meie eelnõu toetama. Nad leiavad ka, et toiduainete käibemaks peaks langema. 

Härra Epler, kes samuti siin seisab, väga oma mõtetes, mõtleb kaasa meie ettepanekule. Ta vist noogutab, nii et ka tema on nõus meie ettepanekut toetama. Aga miskipärast on ta siin EKRE-st üksi. (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust! Minu taga on veel üks EKRE liige. Ja ma loodan, et meil on EKRE-st veel vähemalt kaks häält olemas. 

Meil istub siin saalis ka proua Ingerainen Eesti 200-st. Ma näen, et ta tegelikult tahab seda eelnõu toetada, aga ma ei ole kindel, kas ta suudab parteidistsipliinile vastu hakata ja teha otsuse oma südametunnistuse järgi. Meditsiinivaldkonna töötaja ei saakski teistmoodi mõelda kui nii, nagu meil praegu arutatavas eelnõus on lahti kirjutatud. Aga [hääletustulemust] me näeme varsti. 

Mis puudutab Reformierakonda, siis nad on selgelt andnud teada – neid lihtsalt ei ole siin –, et nemad ei taha arutada teemasid, mis puudutavad toiduainete käibemaksu langetamist. See on nende ametlik seisukoht. Neid see teema ei huvita, nemad ei taha käibemaksu langetada, nad ei taha üldse selles kaasa rääkida. 

Ja sellepärast ma ütlesingi, et mul on väike lootus, et Eesti 200 võiks kanna maha lüüa ja öelda, et meile aitab, meie ei taha olla Reformierakonna puudlid, me peame tegema Eesti inimeste jaoks midagi head. Toiduainete käibemaksu langetamine on kindlasti hea otsus ja hea käik. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimasel ajal on tulnud hea uudis, et meie majandus kasvas tervelt 2,4%. Mul oleks muidugi suurem heameel olnud, kui see oleks tõusnud 24%, aga no see on utoopia. Ega me selle üle ei kurda, las ta tõuseb. Aga kahjuks ta tõuseb selle tõttu, et tarbimine kasvas nende inimeste seas, kellel on suurem palk ja kes võitsid selle maksuküüru kaotamisest. Ülejäänud Eesti elanikud ei võitnud sellega midagi ja nemad hoiavad oma raha kokku. Majandusinimesed räägivad ka, et praegu on Eesti inimene väga ettevaatlik oma raha raiskamisel. Aga paistab, et see küsimus ei ole väga oluline meie rahandusministrile, kes ütles mulle siis, kui põlevkivi maha parseldati, et see ei ole tema jaoks oluline. Aga mis asi siis võiks olla meie ministritele oluline kui mitte toiduainete käibemaksu alandamine? Äkki te oskate seda öelda?

Aitäh! Ma arvan, et kõige olulisem on meie inimeste toimetulek ja selle eest me peame seisma siin hommikust õhtuni. Ma oleksin natukene ettevaatlik majanduskasvu protsendi koha pealt. Me peame jälgima pikemat dünaamikat ja vaatama, mis järgmistes kvartalites hakkab toimuma. Loomulikult, me tunneme ainult heameelt selle üle, kui majandus hakkabki kasvama, kui see kasv kordub järgmistes kvartalites ja nii edasi, siis see on positiivne. Oled sa opositsioonis või koalitsioonis, see on igal juhul positiivne ilming.

Nüüd on küsimus selles, et nii nagu ma ka alguses ütlesin, tuleb olla ettevaatlik ja vaadata, mis on selle kasvu põhijuur, mispärast majandus hakkas tõusma. Ma pean tunnistama, et ma ei ole sinna eriti sügavale sisse vaadanud. Seetõttu ma ei saa vastata ka oma püstitatud küsimusele, mis see põhijuur on. Aga ma kindlasti [süvenen] sellesse.

Aga kui majandus tõuseb, siis tuleb vaadata ka teist poolt: mis on inflatsiooni määr? Sealt selgub inimeste toimetuleku tegelik näitaja ja reaalpalk ehk ostujõudlus. Ja kui sul ühelt poolt on majanduskasv, mis on tihtipeale inflatsiooniga käsikäes, sellepärast et majandusmudeli järgi need käivadki käsikäes, siis tuleb vaadata ka seda, kui palju on inflatsioon majanduskasvust suurem ja kas sellest majanduskasvust tuleb ka mingisugust tegelikku kasu. Minu teada ei ole meil inflatsiooni määr langenud, vaid on pigem tõusujoones.

Ma vabandan korra. Meil on käibemaksu määra kohta see eelnõu.

Nüüd, mis puudutab käibemaksu määra, siis see on igal juhul seotud kogu maksusüsteemiga. Mul on väga hea meel, et meil on istungi juhataja, kes viib meid õigele rajale. Aga ma olen kogu aeg õigel raja. Sellepärast et see, mis puudutab toiduainete käibemaksu langetamist, puudutab üleüldiselt kogu maksusüsteemi. 

Selge on see, et meie maksusüsteem ei ole õiglane. Sellest me oleme ka rääkinud. Kui üleüldiselt aidata meie inimesi, siis me peaksime üle vaatama kogu oma maksusüsteemi, sellepärast et see ei ole solidaarne. See on selgelt suurema koormusega nendele inimestele, kellel on väiksem või keskmine sissetulek. Ja toiduainete käibemaksu määra langetamine kindlasti aitab neid inimesi suuresti.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See on väga hea eelnõu. See eelnõu ei vaja 51 häält, erinevalt toimetulekutoetuse tõstmise eelnõust, mis vajas 51 häält, aga ei saanud seda. Hea ettepanek langes välja. Inimesed on raskes seisus oma toimetuleku poolest. Sotsiaaldemokraadid kahtlemata toetavad toiduainete käibemaksu määra langetamist. Ja kui see eelnõu jääks menetlusse, siis me teeksime täiendusettepaneku ja tooksime sisse ka imikutoidu teema, sest see on väga oluline, eriti just madalama sissetulekuga inimeste puhul. 

Ma küsin teie käest arvamust. Kui nüüd eelnõu jääks menetlusse ja tehakse näiteks muudatusettepanek, et see [maksulangetus] kehtikski aasta, seda vaadatakse ja analüüsitakse eelarve menetlemise ajal – sest te olete väga vastutustundlikult teinud, nii et seadus jõustuks 1. jaanuaril 2027 –, siis kas te oleksite sellise ettepanekuga nõus?

Aitäh! No ma arvan, et see on ju sama praktika. Te tõite näite, et see võiks kehtida ajutiselt, et me saaksime aru, mis on tegelik mõju ja kuidas on seda võimalik kontrollida, ning kontrollimehhanismid välja töötada. Sellin on tegelikult meie naaberriikide praktika, olgu Rootsi või ka Läti. Kindlasti me oleksime [nõus]. Kõik positiivsed edasiminekud ja mõtted – meie taha need ei jää. Kui sellised ettepanekud tulevad ja kui see eelnõu läbib esimese lugemise, siis tõenäoliselt, kui on tõsi taga ja järsku siia tuleb laine – mitte [Randjärv], vaid laine reformierakondlasi, keda siin praegu ei ole –, ja kui nad tõesti otsustavad toetada meie eelnõu, siis loomulikult on esimese ja teise lugemise ajal oodatud erinevad ettepanekud, mis teevad ju eelnõu ainult paremaks.

Selge on see, et imikutoit on samuti väga oluline. Lihtsalt, me ei ole siin esimest korda selle eelnõuga, aga me oleme saanud pidevalt tagasilööke. Me oleme muutnud tegelikult ka käibemaksumäära suurust. Tuletan lihtsalt meelde, et me oleme enne siin teie olnud 9%-lise käibemaksu määraga, nüüd me oleme siin 13%-lise käibemaksu määraga. See ettepanek on tulnud, nagu ma ütlesin, Eesti Kaupmeeste Liidult. See on nende ettepanek ja nende arvutus. Nad näevad, et ka sellise miinimumprogrammina oleks see väga positiivne sisend hindadele. 

Nii et praegu me oleme täpselt siin, me püüame leida kompromisse. Me ei ole jäigalt kinni nendes algtõdedes, algsetes seaduseelnõudes, mida me oleme siia toonud. Me püüame pidevalt tuua mingisuguseid lahendusi, mis oleks nagu kompromiss, aga ma ei näe, et siin saali teisel pool olevad koalitsiooniliikmed arvestaksid nende kompromissidega, millega meie oleme välja tulnud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu kannab ette rahanduskomisjoni liige Diana Ingerainen.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas 19. mail eelnõu, mida kolleeg [Lauri Laats] meile siin äsja tutvustas, aga meil rahanduskomisjonis oli eelnõu tutvustamas kolleeg Andrei Korobeinik. Rahanduskomisjonis sedapuhku meil külalisi ei olnud, küll aga oli meile [saadetud] Vabariigi Valitsuse seisukoht, mille nad olid võtnud 7. mail oma istungil. Valitsuse seisukoht on selline: see on halvasti sihitud meede, kui me tahaksime leevendada väikse sissetulekuga inimeste olukorda. 

Rahanduskomisjon andis Andreile võimaluse eelnõu tutvustada. Ja tehti ka kolm menetluslikku otsust. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil, see oli konsensuslik otsus. Teiseks määrati juhtivkomisjoni esindajaks mind, see oli ka konsensuslik otsus. Ja kolmas otsus: teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, siinkohal oli 5 poolthäält ja 2 vastuhäält. Poolt hääletasid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Aivar Sõerd, Mart Võrklaev, vastu olid Andrei Korobeinik ja Riina Sikkut. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Austatud eesistuja! Kuna mina sellel komisjoni istungil osaleda ei saanud, siis mul on küsimus. Muidu ma olen komisjoni istungitel, kui osalen, tähelepanelik kuulaja. Mul on lihtsalt küsimus selle kohta, et te ütlesite, et see on halvasti sihitud meede. No hästi sihitud meede, toimetulekutoetus, ei leidnud ka toetust. Kas Sotsiaalministeerium rääkis ka sellest või tutvustas midagi, mida valitsus plaanib teha, mis oleks hästi sihitud ja aitaks tegelikult raskes seisus olevaid inimesi?

Aitäh! Tõesti, toimetulekutoetus on üks paremini sihitud [meetmeid]. Ja mina leian, et meie personaalriigi või digiriigi võimekuse piires võiks olla korraldada ära toimetulekutoetuse menetlemine automaatselt nendele, kes seda tõesti vajavad. Siis peaks ka see summa olema kas just indekseeritud, aga see peaks ikkagi vastama sellele, kuidas elukallidus on tõusnud. Aga sellel komisjoni istungil Sotsiaalministeeriumi seisukohti niimoodi ei arutatud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on pigem tehniline küsimus. Huvitaval kombel siis, kui Riigikogu saalis on arutlusel Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, olete rahanduskomisjoni esindajana ettekandja teie, lugupeetud Diana. Ma ei tea, miks. (Naerab.) Aga kõigepealt soovin teid tunnustada viisaka suhtumise ja sisuliste vastuste eest. Samas tekib küsimus, kas teised koalitsioonisaadikud ei soovi meie eelnõude arutelul juures olla. Või on selleks mingi muu põhjus?

Suur aitäh heade sõnade eest! Ka mina väga tänan sellise lugupidava ja asjaliku vestluse eest. Ei, me komisjonis ei ole niipidi neid asju arutanud, kes komisjoni liikmetest milliste eelnõude puhul [ettekandja] on. Aga nii see on välja kukkunud.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te olete komisjoni istungil arutanud, kui suure augu tekitaks käibemaksu alandamine ja kuidas on plaanis seda eelarves kompenseerida?

Aitäh! Jaa, seda me oleme arutanud eraldi kõikide toiduainete kohta, kas on põhitoiduained või on kõik toiduained. Hetkel arutelu all oleva eelnõu kohaselt oleks mõju eelarvele umbes 170 miljonit eurot. Ja on olnud ka juttu, kust see kate peab tulema, aga seda ei ole selgelt välja toodud. Aga see mõju on väga suur. Näiteks terve perearstiabi on umbes 280 miljonit aastas. Lihtsalt, et [ilmestada] selle kaalu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Kas te komisjonis arutasite ka seda, miks siis peaaegu kõikides Euroopa riikides on toit madalama käibemaksuga? Kas nad siis kõik eksivad? Ja kui te seda ei arutanud, siis miks te ei arutanud?

Aitäh! Selles komisjonis me tõesti seda ei arutanud. Me oleme eelnevalt arutanud tehtud analüüse. Ja kindlasti ei saa ühtegi mudelit tõsta päris üks ühele ühest riigist teised. [Seal tulevad mängu] kultuurilised [eripärad] ja kõik need võimekused on hoopis teised.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest on kurb, et saal on nii tühi, tegemist on väga olulise teemaga. Ja nagu hea kolleeg Lauri Laats meenutas, pea 100 000 inimest on andnud allkirja petitsioonile, mis kutsub meid üles langetama toidu[ainete] käibemaksu.  

Hea kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kui suur auk eelarvesse tekib. Seda küsis Reformierakonna esindaja. Reformierakond, head sõbrad, tuletan meelde, on tekitanud poolemiljardise eelarveaugu oma rikastele tulumaksu tagastusega, ei ole vastu võtnud pankade superkasumi maksustamise seadust, millega me oleme korduvalt siin käinud ja mis oleks viimaste aastate jooksul toonud eelarvesse üle miljardi. Nüüd rääkida sellest august on ikkagi väga küüniline.  

Ma kohtusin koos teiste kolleegidega IMF-i delegatsiooniga ja nende sõnum ei olnud see, et toidu käibemaksu langetamine on vale otsus. Nende sõnum oli see, et meie eelarves on tõepoolest Reformierakonna tekitatud auk. Nad ei näe, kuidas eelarve olukord järgnevatel aastatel paraneb, ja selle tõttu nad ei soovita langetada makse. Aga nad ei olnud küll sellele vastu, et kogu meie maksusüsteem kujundataks ümber.  

Kui rääkida sellest, et toimetulekutoetus on toidu käibemaksu langetamise alternatiiv, siis ma tuletan meelde, et meil on inimesi, kes teenivad näiteks 1000 eurot kuus, ja nemad ei saa toimetulekutoetust. Aga rääkida sellest, et nemad saavad rahulikult minna poodi, osta sealt tervislikku toitu ja neil läheb hästi – no seda kindlasti ei toimu meie praeguses reaalsuses. Need inimesed kulutavad toidule väga suure osa oma sissetulekust. Ja toidu käibemaksu langetamine on üks tõhus viis, kuidas toetada just neid, kellel on kõige raskem.  

Tõepoolest, me tulime praegu välja eelnõuga, mis räägib põhitoiduainetest. Me oleme proovinud varem teha ettepanekut langetada toidu käibemaksu tervikuna. Siin tõepoolest tekkis arutelu selle üle, mis on põhitoiduained ja mis ei ole. Aga reaalsus on ju see, et ühel või teisel viisil see käik aitab neid, kellel on vähe raha.  

Hea kolleeg Lauri Laats meenutas, et tõepoolest, sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, mis ei langetanud toidu käibemaksu, nad kahjuks ei tulnud kaasa ka pankade superkasumite maksustamise ideega ja praegu me oleme sellises olukorras, nagu me oleme. Lauri teab väga hästi, kuidas üks sotsiaaldemokraat mõtleb. Ilmselt tal on õigus – nüüd on sotsiaaldemokraadid ikkagi seda usku, et see samm on vajalik. Kui me vaatame seda saali täna, vaatame reitinguid … 

Ma võtaksin veel aega juurde, iseenesest teema on oluline.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! … siis me saame ju aru, et see otsus sünnib. Kui Reformierakond oleks seesama vana hea Reformierakond nagu varem, siis nad saaksid sellest aru. Ja kui Kristen Michal oleks selline Kristen Michal, kes ta oli 10–15 aastat tagasi, siis ta võtaks selle otsuse vastu täna, praegu, sellepärast et peale valimisi tehakse seda nagunii, ja sellega ta võtaks lihtsalt trumbid ära nendelt erakondadelt, kes tulevad võimule. Aga kahjuks ei Reformierakond ega Kristen Michal pole sellised, nagu nad olid varem. Me näeme seda siin saalis, me näeme seda ka rahva toetuse numbritest. 

Paraku on reaalsus selline, et me peame ootama. Me peame ootama, terve Eesti rahvas peab ootama järgmise aastani. Valimistel saab anda hinnangu praegusele maksupoliitikale, mis on viinud Eesti ajalooliselt kõige raskemasse seisu. Eesti ei ole kunagi olnud – ka enne teist maailmasõda pole olnud – Euroopa punane latern. Me oleme viimastel aastatel mitu aastat järjest jõudnud seisu, kus me oleme majanduskasvu poolest viimased. Nüüd uhkusega väita, et majandus kasvas 2% – no tõepoolest, no kus ta pääseb? Kui ta mitu aastat järjest langeb, siis varem või hiljem ta peab kasvama. Ei ole ju võimalik, et ta langeb alla nulli. Midagi jääb alles ja sellest suurest august välja saab ikka kasvada. 

Keskerakonnal on konkreetne läbimõeldud majanduslik programm. Toiduainete käibemaksu langetamine on üks väga oluline osa sellest. Ja ma olen veendunud, et meil on poliitiline konsensus, ühiskonna ja poliitiliste jõudude enamuse konsensus, mida saab peale valimisi realiseerida. Aga võib-olla tõepoolest – ma ei ole küll nii optimistlik nagu hea kolleeg Lauri Laats, aga äkki tõesti – sünnib ime. Jõulud on küll kaugel, aga võib-olla täna tulevad saadikud siia saali ja vajutavad rohelist nuppu. Seda ootab Eesti rahvas, seda ootab Eesti majandus. Teeme ära! Võib-olla tõepoolest täna, aga kui mitte, siis järgmise aasta märtsis-aprillis. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõne siit kõnetoolist. Anti Allas, palun!

Austatud juhataja! Kõik head kolleegid, kes veel saalis on, ja kaugemalt jälgijad! Olgu siit puldist ka väga selgelt välja öeldud, et sotsiaaldemokraadid kindlalt toetavad toiduainete käibemaksu alandamist. Me mitte ainult ei toeta, vaid oleme ainus erakond, kes on selle ka sisuliselt ja väga detailselt läbi kaalunud, seda analüüsinud, ning teinud seda koos ekspertidega. Oleme selle nii toidutootjate kui ka kogu valdkonna olulisemate tegijatega läbi arutanud. Meil on seega väga selge ülevaade sellest, milline on toiduainete käibemaksu alandamise mõju ja ühtlasi sellest, kuidas oleks seda teha kõige mõistlikum – maksude laekumise mõttes ja kasu mõttes nii inimestele kui ka toidutootjatele.

Olgu siin ka selgelt välja öeldud: lisaks sellele, et toiduainete käibemaksu alandamine vähendab toidu hinda poes, on sellel väga positiivne mõju kohalikule toidutootmisele. Ja mis on samuti praegusel hetkel väga oluline, see kindlasti kasvatab ka meie riigi toiduga isevarustatuse taset. Kuna me teame, et mitmes toiduvaldkonnas on see tase kriitiliselt madal, siis praeguses geopoliitilises olukorras on see tegelikult väga suur probleem. On selge, et meil võiks olla oma toidutootmist palju rohkem. 

Ja nüüd siis ka väike kommentaar eelnõu esitajale, Keskerakonnale. Ma arvan, et sellistes kriitilistes küsimustes, mis puudutavad õiglast maksusüsteemi, ei peaks sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond mitte üksteiselt liiva jalge alt uuristama, vaid me peaksime kokku hoidma, sest muidu seda reaalselt õiglast maksusüsteemi Eestis ka peale uusi valimisi ei tule. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel on juba sõna võetud, Vadim Belobrovtsev, te ei saa enam sõna. Andrei Korobeinik oli kiirem. Aga fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski, kas teil on volitus, et fraktsiooni nimel kohapealt kõneleda? (Saalist vastatakse.) Ei, nimi võis olla, aga meil on fraktsioonide kõned praegu. Fraktsiooni nimel te ei ole kõnet pidanud siin ees. Kui on kõned ... See oli küsimus ettekandjale. Kuna meil on päeva jooksul mitu korda teineteise nimesid siit läbi käinud, siis me võiksime ju kogu aeg vastusõnavõtte teha. 

Aga sulgen läbirääkimised. Ja protseduuriliselt saate küsida muidugi. Andrei Korobeinik oli jälle kiire. Protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Ma lihtsalt ei pannud tähele, aga vist isegi hea kolleeg Toomas Kivimägi ei olnud nii karm nagu teie praegu. Kas tõepoolest vastusõnavõtuks ei olnud võimalust?

Ei, vastusõnavõtu saad siis, kui sa oled puldis pidanud oma fraktsiooni kõne ära. Ja kui sina järgmisena mainid ettekandja nime, siis saad vastusõnavõtu võimaluse. Aga vastusõnavõttu ei ole sulle anda millegi peale, kui sa ei ole fraktsiooni nimel kõnelenud. Kui sa teise lugemise ajal seda teed, siis on teine asi, aga praegu on esimene lugemine. Praegu olid fraktsioonide kõned. (Andrei Korobeinik räägib kohapealt.) Nüüd on läbi, jah. Aga nüüd tahad protseduuriliselt küsida, Andrei Korobeinik.

Ma ikkagi selguse mõttes: nüüd kõned on läbi, mina olen Maria nime maininud ja tema ei saa vastusõnavõtuks võimalust?

Vastusõnavõttu ei saa, ta saab protseduuriliselt küsida. Miks ta ei saa näiteks? (Saalis on elev sumin.) Seda ma ütlesingi ju. Nii, Maria Jufereva-Skuratovski, teie küsimus istungi juhatajale.

Mul on protseduuriline küsimus. Kuidas te suhtute sellesse, et Andrei Korobeinik sisuliselt valetas maksuküüru kaotamise kohta? Tegelikult on Reformierakond taastanud õigluse, aga Keskerakond on selle maksuküüru kehtestamisega sisuliselt karistanud töökaid inimesi.

Kas tema sõnavõtus oli juttu maksuküürust või mitte, see oli tema kui ettekandja otsustada ja lähtuvalt sellest vastusõnavõtuks ei saadudki võimalust. Nii, Andrei Korobeinik, protseduuriline küsimus.

Hea istungi juhataja! Kuidas te lubate praegu välja öelda selliseid asju, mis esiteks ei puutu asjasse ja teiseks ei ole neil reaalsusega mitte mingisugust pistmist? Kas te tõepoolest ei jälgi seda, mida üks Riigikogu liige küsis protseduurilise küsimuse raames? Ta ju lihtsalt mõtleb asju välja.

Ma kuulsin, mida ta küsis, ja see oli protseduuriliselt minule öeldud. Ja ma ütlesin, et ma ei saa seda ette öelda, mida teine inimene mõtleb või ütleb.  

Nii, aga me oleme jõudnud läbirääkimiste lõpetamise juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 885 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 885 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 40 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust, eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Oleme läbinud tänase 16. päevakorrapunkti.

Liigume edasi tänase 17. ehk viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Oleme liikunud heas tempos ja seetõttu ma hakkan veidikene kaugemalt pihta selle eelnõu sissejuhatusega. Kõigepealt mõned sellised faktid, mida ma olen siin öelnud, aga mis tasub üle korrata. 

Euroopa energiatarbest [moodustavad] fossiilkütused kolmveerand ja sellest tarbitud fossiilsest energiast ligi 90% imporditakse. Need on lihtsad numbrid, üsna ümmargused, arvutus 100% piires. Kõik peaks suutma seda meelde jätta ja seda tasub meeles pidada, eriti selles valguses, et ei ole kusagile kadunud rohepropaganda ja jutt sellest, et paneme nüüd veel mõne tuuliku- ja päikesepargi [püsti] ja siis saab asi Euroopas energia mõttes korda. Ei saa!

Mõned näited, kuhu maailm tänastes geopoliitilistes kriisides jõudnud on ja mis väga hästi ilmestavad seda, et energiapoliitika on Euroopas ja mujalgi vale olnud ning tuule- ja päikeseenergeetikaga kaugele ei purjeta. 

Värskematest uudistest. Uus-Meremaa – nemad tegid nüüd, see oli möödunud või ülemöödunud nädalal, Singapuriga niinimetatud food for fuel'i ehk toit-kütuse-vastu-kokkuleppe, sest nad on ka olnud üks optimistlik juhuenergeetika riik. Ja nende puhul on mõnes mõttes meie jaoks hea, et nad seda seal viljelenud on, kuna nemad on muust maailmast kenasti eraldatud seal keset ookeani. Kui nad midagi valesti teevad, siis mõjud hakkavad paremini välja paistma kui võib-olla näiteks Eesti-suguses väikeriigis, kus on kaableid ja naabreid ning see mõnda aega hoiab nina vee peal. 

Uus-Meremaa lasi kaduda kogu kodumaisel rafineerimisvõimekusel ning on regulatsiooni ja maksudega kõvasti töötanud selles suunas, et igasugune investeerimishuvi ja kindlus fossiilsete energiaallikate kasutamiseks oleks järjest vähenenud. Aga nüüd, kui Hormuzi väin on suletud, hakkasid nad vaatama, et vähe sellest, et igapäevane inimeste transport [kannatab], ka näiteks põllumajandustootmine ja muu energeetikast sõltuv on juba väga kõvasti pihta saanud ja pihta saamas, nüüd tuleb asuda kiiresti leidma lahendusi, kuidas fossiilide puudujääk katta. Veel on Uus-Meremaa puhul kurioosum see, et nende peaminister, kes pikalt seda poliitikat vedas, on ise Uus-Meremaalt ära kolinud, sest eks ta nägi ette, et see asi viib lõpuks katastroofini. Reformierakondlastel tasub mõtiskleda selle asjaolu üle, ma arvan. 

Tuleme kodule lähemale. Suurbritannia põhjustas pahameelt mai keskel, kui andis välja ajutise litsentsi, mis lubas importida Venemaa naftast toodetud diisli- ja lennukikütust juhul, kui need on töödeldud kolmandas riigis. Lisaks anti välja litsents, mis lubab LNG-d importida Venemaa Sahalinn II või Jamali LNG-terminalist. Suurbritannia on teatavasti eriti tuuleenergeetika arendajatele, aga laiemalt ka fossiilkütustest loobumisest jutlustajatele olnud selliseks eeskujumaaks. Vaata, kui tublid, loobuvad söeenergeetikast, ei luba gaasi Põhjamerest ammutada ja ka piiravad tõsiselt sealset naftapuurimist ja naftatootmist! Nüüd siis jõuti selleni, et fossiilkütuseid ikkagi on vaja, ja tehti erand Venemaalt pärit fossiilkütustele. 

Kui seda siduda geopoliitikaga, siis teatavasti on Suurbritannia see riik, kes juhib nii-öelda coalition of the willing'ut või tahtekoalitsiooni ja lubab Venemaad põlvili suruda ning loosungites räägib kogu aeg sellest, kuidas Venemaalt pärit fossiilkütuseid enam ei tohiks kasutada. Kurioosum on see, et kui me vaatame siin ühte lähiriiki, kes rikastub energiakriisist – see on Norra –, siis Norra ammutab nii gaasi kui naftat sealtsamast Põhjamerest, sisuliselt võib öelda, et samadest maardlatest, kust Suurbritannia ei ammuta.

Võib näiteks tuua ka Hollandi, kes kodumaist gaasi ei kasuta ja impordib LNG-d väga palju.

Tuleme Eesti juurde. Põlevkivist elektri tootmine on viimastel aastatel aina langenud. Eesti oli viimati elektrit eksportiv riik 2018. aastal ja nüüd me oleme muutunud importijaks ja soodne elekter on asendunud kalliga.

Tulen eelnõule lähemale. Eelnõu puudutab kvoodikaubandust. Vaatame numbreid. Kui me võtame sellesama 2019. aasta, kust [alates] Eesti enam ei ole elektri eksportija, siis on kvoodikaubanduse kahju selle kaudu, et inimesed ja ettevõtted on pidanud rohkem maksma elektrienergia eest – lisaks ettevõtted, kellel on kohustus kvoote osta –, kusagil 2–2,5 miljardit. Ja eksporti on jäänud tegemata kusagil 3–3,5 miljardi euro eest. Kokku 5–6 miljardit, väga [palju] raha vähem kui seitsme aasta kohta, ligi miljard aastas. Ja siin ei ole arvestatud kaudseid mõjusid, ei seda, mitu ettevõtet on oma tootmise siin käivitamata jätnud, ega ka seda, mitu on selle sulgenud, mitu töökohta on selle tõttu vähem ja nii edasi.

Ma tean, et oponendid tulevad nüüd rääkima, kui kasulik see kvoodiäri on. Riik on teeninud sadu miljoneid, hakatakse meile rääkima. See "riik on teeninud" iseenesest on selline värdväljend, ma ütleks. See on maksudena kokku korjatud raha, mida kusagil kasutatakse, mida ametnikud ja poliitikud ringi jagavad. Mida suuremaks bürokraatiamasin kasvab, seda ebaefektiivsemaks see ringijagamine muutub ja seda rohkem see ühiskonda koormab. Noh, aga ütleme, et riik on kvoodi müügi tuludena kokku korjanud poolteist miljardit eurot ja paneme selle võrdlusesse kuluga, mis on kusagil 6 miljardi kandis ja kahju ka ühiskonnale. See ei ole tuluprojekt. Aga kui me vaatame ka seda, kuhu see poolteist miljardit kulub, siis rohkem kui kolmandik, peaaegu pool sellest on kulunud Rail Balticule. Kes mäletab, kunagi oli Rail Balticul loosung, midagi sellist, et kiire kahe rööpapaariga raudteega Euroopasse. Tänaseks on siis aeglase ühe rööpapaariga raudteega, no ütleme, Pärnumaale, et mitte ebaviisakamalt väljenduda. Selle rahaga on toetatud juhuenergeetikat ja lisaks on päris palju kulunud millelegi, mida nimetatakse rahvusvaheliseks koostööks – arengumaade toetamine ja mis kõik veel. Ma arvan, et selle nii-öelda abi sees on ka väga palju MTÜ-de raha ja raha, millest ametnikkond ennast üleval peab.

Aga nüüd konkreetsemalt eelnõu juurde. Kõigepealt, klassikud on öelnud, et if you are explaining, you are losing, kui sa pead midagi liiga pikalt selgitama, siis sa ei ole heas positsioonis, siis järelikult on tegu asjaga, kus sa pead musta valgeks rääkima. See on näiteks see, kui koalitsioon tuleb siia mingeid eelnõusid tutvustama, või ka see, kui täna tuli Anti Allas pulti ja rääkis, et sotsid on tegelikult kõige rohkem tahtnud toiduainete käibemaksu alandada. Tuletame meelde, et nad olid mitu aastat koalitsioonis ja võitlesid selle vastu ega suutnud seda alandada.

Aga eelnõu puhul tegelikult ei ole vaja pikalt midagi seletada. Eelnõu ise on lühike ja eelnõu eesmärk on kaotada ettevõtete kohustus kvoodiühikuid osta ja nii-öelda kasutada. See ei ole midagi radikaalset või šokeerivat, sellepärast et kui me vaatame neid diskussioone, mis juba täna ka Euroopas käivad, siis isegi Euroopa Komisjon on hakanud rääkima, et kvoodiühikute müügi süsteem vajab tõsist reformi. Seda kuuldavasti muidugi komisjonisiseselt kuigi tõsiselt ei mõelda, nii et see võib olla Ursula von der Leyeni, ma ei oska öelda, poliitmäng püüdmaks jätta muljet, et nad tahavad Euroopa konkurentsivõime heaks midagi teha, sest siis saab jälle mõnda aega edasi lükata seda, kui talle ikkagi keegi otsa vaatab ja ütleb, et nüüd on aeg, Ursula, juhtimine kellelegi teisele üle anda. Aga ka terve rida liikmesriike on teinud erinevaid ettepanekuid. Itaalia on käinud välja, et ajutiselt võiks süsteemi peatada. Prantsusmaa räägib hinnalae seadmisest kvoodiühikutele. Ja siis on terve rida riike, kes on näiteks öelnud, et tuleks ettevõttele tasuta kvoodiühikuid rohkem anda. Ja nii edasi ja nii edasi.

Aga see kõik, ma hindan, on selline agoonia. Tegelikult maailma geopoliitiline olukord ja Euroopa konkurentsivõime kadu igapäevaselt, Euroopa tööstusliku võimekuse kadu, millest tuleneb ka sõjalise võimekuse nõrkus, viib ilmselt juba võrdlemisi lähitulevikus selleni, et see süsteem kaob, ja pole välistatud, et ka Euroopa Liit sellisel kujul lakkab olemast.

Ja nüüd siis veel sellest, et ega meie eelnõu ei ütle, et lahkume süsteemist tervikuna. Meie ütleme, et Eesti ettevõtetele kaotame kohustuse. Ja nüüd võib mõni eelnõu vastane või kriitik öelda, et nii ju ei saa, kuidas nii, et riik müüb ühikuid edasi, aga oma ettevõtetele kohustuse kaotab. Ma arvan, et saab. Ja kui keegi tuleb ütlema, et see on kuidagi rehepaplik käitumine, et enda ettevõtteid ei kohusta, aga müüki jätkame, siis ma ütleksin, et rehepaplus on sellesse süsteemi mõnes mõttes juba sisse kirjutatud, sest Eesti on kasutanud seda [võimalust], et kuna võrdlusbaas on võrdlemisi kaugel, siis Eestis need siseriiklikult vajaminevad ühikud ja see, mida riik müüa saab, niikuinii ei ole tasakaalus. Nii et kui keegi Euroopas range pilguga siiapoole vaataks, siis võib-olla märgataks teatavat rehepaplust.

Aga hiljaaegu puutusin ühe järjekordse Euroopa Liidu initsiatiivi puhul, mis Euroopa Liidu asjade komisjoniski oli, kokku sellega, et täitsa ametkondlikul tasemel rehepaplusega tegelemine on Eestis täiesti tavapärane. Nimelt, Euroopa Liit on tulnud välja ettepanekuga, mis puudutab Euroopa elektrivõrke. Euroopa Liit ütleb, et teeme nüüd edaspidi niimoodi, et tähtsate projektide jaoks annavad kõik võrguoperaatorid veerandi oma ülekoormustulust keskse otsustamise alla. Et ei ole enam nii, et Elering Eesti riigiettevõttena, mis tähendab, et Eesti riik sisuliselt, saab ise otsustada, mis me ülekoormustuluga teeme – ma ei taha öelda, et Elering siiani häid otsuseid on selles osas teinud. Ja kui ma ametnikelt küsisin selle kohta, miks seda ei ole seletuskirjas saadikutele selgitatud, et selline suur rahaline mõju on, siis meil läks see diskussioon pikemaks ja selgitus oli selline, et tegelikult see võib Eestile kasulik olla, sest rootslased mõtlevad niimoodi, et nad peaks saama oma raha ise kasutada ja selle üle otsustada, ka soomlased ja muud riigid, aga vaat, kui ikkagi toetatakse seda komisjoni ettepanekut, võetakse neilt kõigilt veerand ära, siis äkki tuleks sellest midagi ka Eestisse.

Nii et ma ütleksin, et selle rehepapluse murega ei maksaks ennast liiga vaevata. Kui te toetate seda eelnõu, siis meie ettevõtted ei pea kvoodiühikuid enam ostma, elektri tootmine läheb väga palju soodsamaks, põlevkiviõli tootmine läheb ka soodsamaks. Euroopa algatab ilmselt mingisuguse menetluse, mis võtab aega. Menetlusele järgneb mingi otsus, mida saab edasi menetleda kohtus, mis võtab aega. Ja see raha, mis me vahepeal teenime selle kaudu, et meie majandus saab tugeva positiivse tõuke, on seda väärt. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka mõned küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! No sa tegid väga hea sissejuhatuse, raamistuse, rääkisid numbritest, aga räägime lihtsalt ka. Tegelikult on eelnõu eesmärk teha Eestis elekter oluliselt odavamaks, aga mitte lihtsalt elekter oma inimestele odavamaks, vaid soodustada ka eksporti. Eesti majanduse päästmine on selle asja nimi. CO₂-kaubandus on absoluutne šarlatanlus, lihtsalt sõna otseses mõttes õhu maksustamine. Võitlus CO₂-ga on hullumeelsus, CO₂ on see, mis hoiab planeedi Maa rohelisena, ja kui me seda hakkame kokku korjama, siis elu Maal lakkab.

Aga ma tahaksin elektri hinna ja CO₂-kaubanduse seose natukene paremini välja joonistada. Teine aspekt on muidugi see, et R. F. Kennedy, praegune Ameerika terviseminister, ütles, et ühestki totalitaarsest süsteemist ei ole välja saadud kuulekusega või compliance'iga, nagu Euroopas öeldakse. Noh, ega meil siin ka ei ole vaja olla kuulekas, meil on vaja sellest välja saada.

Jaa. Kõigepealt elektri hinnast. Tõepoolest, et hoida asi lihtsana: eks see kvoodi hind kõigub, aga ma arvan, et lihtne arvutus on selline. Iga päev – taas kord selle üldiselt keskmiseltki kõrge elektri hinna tõttu – paljud Eesti inimesed kulutavad üsna palju aega elektri hinna vaatamisele ja oma tegevuste planeerimisele sellest tulenevalt. Seda võiks kunagi näiteks mõni sotsioloogia- või majandusmagister arvutada, kui palju kahju riik selle tõttu saab, et inimesed ei tegele millegi kasulikumaga. Aga energia hinna mõttes ma arvan, et inimesed võiksid jätta meelde näiteks numbri 100 eurot, sellise orientiiri selle kvoodi hinna puhul. Tõepoolest, see on vahepeal olnud ka 70 või 80 kandis. Aga võtke iga päev megavatt-tunni hinnast 100 maha ja kohe hakkab välja paistma, kui palju soodsam elekter võiks olla.

Mis puudutab kuulekust, siis tõepoolest, ega see eelnõu ei juhindu kuulekusest Euroopale või Euroopa raamistikule. Ma ise ei olnud komisjonis kohal, aga ma saan aru, et paljud inimesed seal tegid suuri silmi ja ütlesid, et issand jumal, see ju sisuliselt tähendab Euroopa Liidust lahkumist. Mina hindan, et kui Euroopa sellest süsteemist lahti ei lase, siis ei ole vaja Euroopa Liidust varsti lahkuda, sest see liit laguneb. Tõepoolest, kuulekusega seda kõigil üle pea kasvanud süsteemi ei muuda, nii et hakkame kusagilt pihta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Suurepärane ettepanek, aga võib-olla natukene liiga radikaalne. Sellest küsimus, millised Euroopa riigid ei [osale] kvoodikaubanduses. Minu mäletamist järgi Albaania, Serbia, kes tahab Euroopa Liitu, Montenegro ja Serbia kandi riigid, aga nad samas jälle tahaksid Euroopa Liitu pääseda, tähendab, et tahaksid ka seda kvoodikaubandust.

Jaa, aitäh, hea küsija! Ma arvan, et on riike, kus inimesed ei teadvusta täpselt, mida nad tahavad. Ma arvan, et võib-olla ei ole kõik aspektid läbi mõeldud, muu hulgas näiteks see, et kui nad tahavad Euroopa Liitu, siis nad tahavad kvoodikaubandust.

Aga mis puudutab su küsimuse esimest poolt, et võib-olla liiga radikaalne, siis ma ütleks, et vot Eestis ongi see probleem, et kui me meie erakonna välja jätame, siis ülejäänud erakonnad tahaks teha asju, aga tahaks nagu ka, et Euroopas keegi ei pahandaks või Delfis liiga ei sõimaks. Vaat siis meil see asi lähebki niimoodi, et kuidagi vaikselt õõtsub ja midagi paremaks ei lähe. Nii et ei ole ta radikaalne midagi, see on väga konkreetne ja põhjendatud ettepanek.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Ma loen seletuskirja. Siin on majanduslik mõju, sotsiaalne mõju, mõju riigiasutustele, keskkonnamõju, koondhinnang. Aga on ju veel üks mõju, juriidiline mõju, mille sa välja tõid. Minu jaoks tähendab see tegelikult naasmist normaalsusesse. Kui on näiteks jutt, kas Euroopa Liit on föderatsioon, siis on vahel vastuargumendiks see, et no nad ei kehtesta ju makse. Tegelikult on nad totalitaristliku maksu kehtestanud, kaaperdanud tagaukse kaudu liikmesriikide maksu kehtestamise õiguse, [kehtestanud maksu] tööstustele, autodele, toitudele, põllumajandusele – läbivalt kõikidele eluvaldkondadele. Neil ei ole kunagi sellist õigust olnud. Mitte kunagi! See ongi pettus. Me peame õiguskorra taastama. Ja kas see ei oleks lihtsalt naasmine normaalsusesse?

Just nimelt oleks see naasmine nende algpõhimõtete juurde, [mille alusel] see liit moodustati. Aga nagu me teame, see bürokraatiamasin on suur, mis seda kõike korraldab. Me räägime Euroopa Komisjonis rohkem kui 30 000 inimesest ja nemad seal kogu aeg nuputavad. Nii et kui sellele mitte pidurit panna, siis näiteks seesama, millest ma enne rääkisin elektri ülekoormustasude keskse juhtimise alla võtmisest, on sisuliselt samamoodi jälle liikmesriikide otsustusõiguse ja raha kaaperdamine. Euroopas on kasutusel termin "omavahendid" või "omatulu" või midagi sellist. Nad ei ütle "maksud", sest aluslepingutes on kirjas, et maksude kehtestamine on riikide õigus, vaid "omavahendid" – mõeldi välja mingisugune bürokraatlik termin.

Ja võtame kas või selle, et kui Euroopa Liit tahab oma eelarvet kahekordistada, siis seda müüakse üldsusele justkui niimoodi, et nüüd lihtsalt hakkab Euroopal rohkem raha seal keskel olema ja siis ta hakkab seda meile kõigile jagama ja kõik saavad õnnelikuks. See propaganda on üles ehitatud niimoodi, et lihtsal lehelugejal, kes sellesse ei süvene, tekibki tunne, et kuskilt tuleb 1 triljon juurde. Aga tegelikult see 1 triljon läheb kusagilt ära.

Nii et igal juhul on see eelnõu samm selles suunas, et läheme alguse juurde tagasi. Kõiki muid initsiatiive, kus jällegi püütakse otsustusõigust kaaperdada, tuleks tähelepanelikumalt jälgida ka siin saalis ja neile jõulisemalt pidurit tõmmata.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Rain! Ma vaatan, et komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Võib-olla oleks hea, kui sa räägiksid siin hilisel õhtutunnil lihtlausetega üle, et ka koalitsioonisaadikud saaksid aru, mida toob see, kui me selle eelnõu vastu võtaksime ja ära menetleksime, tegelikult kaasa Eesti energiasektorile, meie majandusele tervikuna ja meie ettevõtete konkurentsivõimele Euroopas. Need on ainult positiivsed nüansid, mis hakkavad pärast seda lahti rulluma. Aga äkki räägiks veel üle, et ka need hääletajad saaks aru, millest me tegelikult räägime.

Jaa, hakkame julgeolekunurgast tulema. Täna ikkagi, nagu ma ka alguses eelnõu tutvustades ütlesin, on tegelikult meie põlevkivienergeetikat järjest survestatud. Kui me nüüd vaatame Euroopa [Liidu] enda sõnastusi, mida tuleks teha kriisides, siis tuleks tagada, ütleme, liidusisestest või sisemaistest allikatest pärit [energia]. Kui me selle kvoodikulu ära võtame põlevkivist elektri tootmisel, siis ongi omamaine elekter, mida on võimalik toota soodsalt ja mille tootmiseks on oskused olemas. Vähe sellest, et meie enda inimeste ja ettevõtete sisend energia mõttes muutuks kõvasti odavamaks, konkurentsivõime kohe paraneks, meil oleks, mida eksportida sellel ajal, kui on elektrit mõtet eksportida. Ega talv jälle tulemata ei jää ja sellel ajal me saaksime regioonis pakkuda elektrienergiat ümberkaudsetele riikidele küll ja veel, kui me seda ise mõistliku hinnaga toota suudaks.

Ma ütleks, et lihtne pöördargument oleks see, et kui see kulu ühiskonnale on olnud 5–6 miljardit viimase kuue aasta jooksul, ütleme jämedalt, et kuni miljard aastas, siis keerame selle tagurpidi. Kui me selle koormise maha võtame, siis see kulu jääb kandmata, see raha jääb meile alles. See on päris suur number.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No kunagi, kui Euroopa Liit loodi, loodi see ju söe- ja teraseliiduna. Ja seni, kuni see oli söe- ja teraseliit, mis põhines vabaturumajandusel, läks Euroopal hästi, Euroopa oli rikas. Ma mäletan, kuidas sakslased andsid lagunevale Nõukogude Liidule hiigellaenusid 1980. aastatel ja nii edasi ja nii edasi. Kaitsevõime oli ka muide olemas. Nüüd on Euroopast saanud mingisugune homo- ja roheideoloogia ning direktiivimajanduse monstrum ja asjad lähevad halvasti.

Sa ütled, et Euroopa Liit laguneb, aga mu küsimus on, et mis sinu hinnang on, kumb juhtub enne: kas Eesti majandus kukub täielikku koomasse või laguneb seesama Euroopa Liit enne ära, sest liikmesriikides tuleb ikkagi terve mõistus võimule? E-valimisi enamikus riikides ei ole, Reformierakonda ka ei ole. Kumb nüüd siis selles võidujooksus kokkukukkumise suunas esikoha saab? Mis sinu hinnang on?

No see ennustamine on üks tänamatu tegevus. Ma olen Euroopas tekkinud süsteemi lagunemise suhtes palju optimistlikum kui enne seda, kui Ameerikas võim vahetus, sest tegelikult me näeme Euroopas siiamaani igasuguseid huvitavaid initsiatiive küll mingite erakondade keelamiseks, küll valimiste edasilükkamiseks või kuidagi nendega manipuleerimiseks. Aga mulle tundub, et see mäng ikkagi jookseb oma loomuliku lõpu suunas, kas või [seetõttu], kui me vaatame, mis on toimunud viimastel aegadel Saksamaal või Prantsusmaal. Need koalitsioonid, mida tehakse, et jumala eest konservatiivid võimule ei tuleks, on sellised – mis see meie peaministri väljend oli? – siga-põder. Täiesti punased, täiesti rohelised ja siis kusagil veel mingisugused keskmised teevad iga hinna eest koalitsiooni, kuigi [kõik neist] saavad aru, et nad sellega reedavad oma valijaid. Neid tsükleid ei saa liiga palju korrata. 

Aga teiselt poolt seesama Euroopa Komisjon ja ka riikide valitsused … Me Eestiski näeme, et Tallinn on täis plakateid sellest, et kaitseme vaba teadust, ajakirjandust ja kõike muud, mille tõlge on ju tegelikult see, et kaitseme seda võimu, võimuvertikaali, mis praegu on. Aga mulle tundub, et see laine, mis tuleb ja selle kõik minema pühib, on võrdlemisi suur. Kumb enne juhtub, kas enne Eesti majandus variseb lõplikult kokku või toimuvad Euroopas suured muudatused? Seal see rebimine on ajalises mõttes, ma arvan, üsna tihe.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! CO₂-kvootidest on tõesti saanud finantsinstrument. Kui me nüüd proovime seda kuidagi keskkonnaga siduda, siis näeme, et Euroopa Liidu osakaal maailma CO₂-emissioonist on ainult 6–7%. Ja kui me ka graafikuid vaatame, [siis näeme], et mida rohkem Euroopa Liit vähendab CO₂-emissiooni, seda rohkem tõuseb näiteks Hiina osakaal, juba ka India ja Aafrika heitmed suurenevad. Hiina osakaal CO₂-heitmest on juba 30%. Ehk siis tegelikult mingit kliimakasu siin ei ole. Minu meelest ongi Reformierakonna valitsuse eesmärk hoida hindu kõrgel, sest energia hind ju suurendab kõikide toodete hinda, et saada rohkem käibemaksu, saada maksulaekumisi.

Teie aeg!

Tegelikult ei olegi valitsusel eesmärki, et hinnad oleks odavad. Kas on nii?

Jaa. Kõigepealt see valitsuste jutt sellest, kui ilus ja kasulik see süsteem on. Eestiski tekitas hiljaaegu see mõningase avaliku debati, kui kõrge ametnik ütles välja, et küll on hea süsteem, riik saab sadu miljoneid. Noh, see on natuke sama [mõtteviis], et paneme käibemaksule veel kuus punkti otsa, jõuame 30 peale, ja mine tea, korraks siis, võib-olla mõni kuu, riik saab rohkem raha. Aga lõpuks see kõik vajub kokku, maksusubjektid kaovad lõpuks ära. Aga mis puudutab seda diskussiooni, siis olen nõus, et see on selles mõttes nagu valitsuste räkit, et lisaks maksudele veel millegagi ohtralt raha kokku korjata.

Mis puudutab seda, kas Eesti ja Euroopa CO₂-heide on oluline või ei ole oluline, siis ma tegelikult ise eriti nendesse diskussioonidesse isegi ei laskuks, sest siis me läheme nagu arutama sellise asja üle, kus minu seisukoht on, et selle üle pole üldse vaja arutadagi. On emissioonid, on tänapäevane ühiskonnakorraldus ja üldiselt teadus näitab, et kui inimeste elujärg on parem, siis on ka keskkonnast hoolimine suurem ja elu on ka selles võtmes parem. Nii et ma selle debatiga nagu isegi ei oska kaasa minna, kas see heide on oluline või ei ole. Aga tõesti, Euroopa tööstus ongi kolinud ju Aasiasse, praegu kolib päris palju isegi ka Ameerika Ühendriikidesse, kuna seal on ka tõsiselt ikkagi revideeritud rohepoliitikat, kliimahüsteeriat. 

Euroopas ühelegi punarohelisele ei meeldi sellest ju rääkida. Need, kes seda CO₂ kogu aeg arvutavad, arvutavad seda hästi lokaalselt. Vist oli see möödunud aasta, kui ilmus artikkel, et Eesti soojeneb kiiremini kui muu maailm, ja oli kõik see jutt, et meil on siin mingisugune oma väike mullike. Neile ei meeldi rääkida sellest, et emake maa on tervik ja kuidas temal läheb.

Ja kui sa vaatad [erinevust], kui sa teed tehase Eesti asemel Hiinasse või Saksamaa asemel Hiinasse, no siis tehas on tehas ja küll ettevõtjad on selles mõttes muidugi arukad ja tegusad, et iga ettevõtja mõtleb iga päev sellele, kuidas ta saab näiteks väiksema energiakuluga või väiksema materjalikuluga oma tooted efektiivsemalt toodetud. Nii et selles mõttes on niikuinii loomulik areng väiksema ressursikasutuse suunas.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Euroopas käib viimane kümnend või tegelikult juba kaks üks suur õhu võngutamine poliitikute poolt. Selge see, et sellised poliitikud jõuavad ühel hetkel õhu maksustamiseni. Kliima kaitsmise või atmosfääriõhu kaitsega pole siin midagi pistmist, puhas raha on ainus märksõna. Aga kui praktilisemate asjade juurde tulla, siis praegu, juunis me näeme siin üle 200-eurost elektri börsihinda, ometigi päike peaks paistma ja tuulikud pöörlema. Aga ikkagi on 200 pluss eurot. Kui palju selle eelnõu läbiminekul meil elekter odavamaks läheks? Kui vaadata ettevõtja või inimese vaatenurgast, siis mis see mõju elektri hinnale võiks numbriliselt olla? Oskad sa seda ka välja tuua, kas protsentuaalselt või mingite konkreetsete numbritega, kui palju elektri hind meil odavamaks läheks?

Nagu ma enne ütlesin, hoiame [meeles] sellist lihtsat numbrit: 100 eurot megavatt-tunni kohta. Ja loomulikult on suvel mõni päikesepaisteline päev, kui päikeseparkide toodang on nii suur, et hind on null, ja siis küsitakse, kuidas ta sealt veel allapoole saab minna. Aga kui me vaatame elektrikulu tervikuna, siis selle tõttu, mis seondub kõigi nende päikese- ja tuuleparkide, akude ja muuga, kõigi reservvõimsustega, elektriarve tegelikult ikkagi järjest kasvab mingite muude tasude kaudu.

Ma ütleksin, et põhiline mõju ei ole mitte see, et homme on 100 eurot megavatt-tunni kohta vähem arvel. Tegelikult on pikaajalisem mõju sellel, kui me selle trendi suudame tagurpidi pöörata, et me laseme oma põlevkivist energia tootmise võimsustel vaikselt hääbuda. Meil Eestis väga tunnustatud põlevkivienergeetika teadlane on tegelenud ka sellega, et uue põlevkivijaama ehituse hindasid nende seadmete tootjatelt juba päriselt küsida. Kui me jõuame selleni, et me paneme käima uued plokid, mis on palju efektiivsemad, mis on vähem saastavad ja nii edasi, siis on pikas [perspektiivis] kogutulu meie majandusele väga suur. Proovime jõuda tagasi elektrit eksportiva riigi staatusesse, sest meil on selleks ressurss olemas, ja mitte jõuda sinna nii, nagu meile räägivad minister Sutt ja teised reformierakondlased, et teeme hästi palju tuulikuid ja siis hakkame elektrit eksportima. Siis me ekspordime elektrit sellele peale makstes. See meid rikkamaks ei tee, see teeb meid vaesemaks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mis sa arvad, kas me näeme lähitulevikus ära ka selle momendi, kus pärast seda, kui Saksamaa, Prantsusmaa ja võib-olla veel keegi Euroopas on aru saanud, et see rohepöördehullus ongi üks hullus ja on vaja hakata oma majandust turgutama, siis ka Eestis Reformierakond äkki ärkab ja hakkab rääkima, et tegelikult on nad kogu aeg seda mõtet viljelenud ja seda meelt olnud? Näide on siit saalist olemas. Ma tänagi vaatasin, kuidas sotsid tuliselt rääkisid, et toiduainete käibemaksu peaks nüüd alandama. Kui see võimalus neil oli valitsuses, siis võideldi vastu. Siis, kui nad olid valitsuses, võtsid nad lastetoetusi vähemaks. Nüüd tuliselt rebivad särki ja räägivad, et peaks tegema ja küll me teeks ja tahaks teha, on lõhestavad kõned. Eesti rahvalt on viimasel ajal isegi uus termin tulnud: Ligi ajama. Ma olen aru saanud, et on selline uus mõiste folklooris, Ligi ajama. Kas me võiks näha ära selle, kuidas see muutub?

Ma olen üsna veendunud, et see juhtub. Ja väga hea näide tuleb isegi ookeani tagant Kanadast. Suur liberaalide käilakuju ja eeskuju Mark Carney, Kanada praegune peaminister, rääkis ka palju rohelisest ja millest kõigest veel. No täna Kanadas kliimanoored juba protestivad Carney vastu, sest nüüd on Kanadas ikkagi jõutud [millegi muuni]. Neil on seal mõned provintsid, näiteks Alberta ja vist Saskatchewan, keerulise nimega provints, millel puudub ookeaniga kokkupuude ehk nad on nii-öelda lukus seal Kanada keskel, ja nendel on üüratud fossiilkütuste ressursid. Täna näiteks Alberta teenib oma nafta eest vähem, sellepärast et ainus koht, kuhu nad saavad müüa, on toru kaudu USA-sse. Ja tegelikult on Kanadas need sisemaa osariigid, provintsid pikalt vaadanud keskvalitsuse poole selle pilguga, et miks me ei võiks paremini elada, miks me ei võiks elada nii, nagu elavad inimesed Dubais, kui meil on sama palju sama väärtuslikku ressurssi. Seda on takistatud, küll on seal põlisrahvaste õigused ja looduskaitse, torujuhet ei saa teha.

Mark Carney, mäletame – mis konverents see hiljuti oli? –, pidas küll ilusa kõne, kirus seal Ameerika presidenti ja kõike muud ja liberaalid siin Eestiski plaksutasid kõik käsi ja rääkisid, et küll ta on tore liberaal. Aga Mark Carney on nüüd selle pöörde ära teinud. Nüüd torujuhtmed tulevad, sest Albertas on tegelikult juba kohe-kohe tulemas referendum Kanadast eraldumise kohta. Sellel ilmselt ei lasta juhtuda, selle asemel muudetakse 180 kraadi oma poliitikat. Küll reformierakondlaste seas leidub häid õpilasi, kes ütlevad, et mul ei ole küll mingit probleemi tulla siia pulti ja öelda, et ei-ei, mitte EKRE ja teised opositsioonierakonnad ei rääkinud, et kasutame põlevkivi, vaid see oli meie idee. Nii et olgem valvsad ja ärgem laskem neidsamu inimesi uue jutuga võimule.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sellise positiivse tulevikuvaate eest! Aga praeguses olukorras on ikkagi praktikud versus teoreetikud. Teoreetikud on eriti valitsuses ja ka Euroopa Komisjonis, kus valitseb selline kahetsusväärne lapsemeelsus, et usutakse rohkem muinasjutte, selle asemel et tegeleda päris majandusega.

Praktikutest rääkides, meil oli täna fraktsioonis kohtumine energeetikutega, praktikutega, kes tegid väga konkreetselt selgeks, et kui seda teed edasi minna, siis ega siin pikka pidu ei ole. Me ikkagi ei saa minna lõputult kõikide seaduste, füüsikaseaduste vastu. Ja teine küsimus, millest sa ka rääkisid, puudutas tehaste teemat. Tõesti, vaatame – sa tõid ka välja –, kuidas ja kuhu on tehast odavam ehitada, mis need komponendid seal kõik on: Aasiasse. See on selge, eks ole, miks Euroopa alla käib. Sa olid ka seal kohal. See oli väga huvitav arutelu. Äkki sa tooksid välja mõningad sellised momendid, mis selle eelnõuga ka haakuvad?

Jaa, üks põhiline aspekt oli sisendite hinnad, sealhulgas eriti olulisena [energia hind]. Teine, mis on Euroopas suureks koormaks ettevõtetele, on loomulikult kogu halduskoormus. Ja kolmas selles mõttes tõesti huvitav aspekt, mis veel välja toodi, oli see, mida Euroopa üritab iseenda päästmiseks teha, nii-öelda süsinikupiiri maks kõigile süsinikuintensiivsetele toodetele, mida siia sisse tuuakse, olgu see näiteks teras või terasest valmistatud tooted. Nüüd tehakse Euroopas kalliks ka see, et üldse mingit uut tootmisvõimsust rajada.

Mart ennem rääkis siin söe- ja teraseliidust. Tõesti, võtame kas või Suurbritannia, kelle terasetootmine oli väga heal tasemel ja kes selleks tõepoolest sütt kasutas. Suurbritannia on selle terasetootmise praktiliselt kinni pannud. Kui sa ise terast ei tooda ja tahad sõjalaeva ehitada, siis pead ehk terast ostma sellelt, kelle vastu sa seda sõjalaeva tahad ehitada. Mul on siin täna kümneaastane poeg tööl kaasas. Ma arvan, et kui ma niimoodi strateegiamängu seletaks talle, et näed, nüüd on nii, et minu käes on teras, ja kui sa iseendal selle [tootmise] kinni paned, siis sa pead minu käest selle ostma, et sõjalaevaga mind ründama tulla. No isegi kümneaastane saaks aru, et ju ta jääb kaotaja rolli. Tore oleks, kui ka Euroopa [Liidu] juhtkonnas ja Eesti juhtkonnas ka lihtsatest asjadest aru saadaks. Aga võib-olla on soovitus see, et nad võiks ka ise lastega mõnikord asju arutada.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja Rain! Sa oled selline moodne mees oma moehuvi ja soengu ja muidu esindusliku välimusega. Ma tahan siiralt küsida, kas sa nii moodsa mehena tõesti arvad, et tulevik on kaevuri raskes töös ja tossavates korstendes. (Rain Epler naerab.) Aga ma ei küsi seda.

Okei.

Ma küsin, kas eelnõu kokku pannes te kaardistasite ka ära, kui suured on näiteks aastas need dotatsioonid, mida Eesti põlevkivienergeetika ülalpidamiseks igal aastal annab. Paneme juurde muidugi ka kõik need jaamade rajamise ja vanade jaamade käigus hoidmise kulud.

Jaa, tänan kõigepealt komplimentide eest! See jutt, mis sa praegu rääkisid, tõi mulle meelde muinasjuturaamatu. Oli see kapten Münchhausen? Oli ta kapten või oli ta mingi muu aujärguga? (Saalist hõigatakse.) Parun Münchhausen, just nimelt! Ja vaat, üks parun Münchhauseni trikk, mis ta tegi, oli niimoodi, et ta tõstis ennast ise juukseid pidi soost välja. Sinu jutt põlevkivienergeetika toetamisest on ju see. 

Eesti maksukoormus on kõvasti kasvanud, Eesti laenukoormus on kõvasti kasvanud. Me maksustame kõike, mida saab, sealhulgas maksustame oma kodanikke regressiivselt. Nende inimeste hulk, kes meil elavad absoluutses vaesuses, järjest kasvab. Koorime inimestelt seitse nahka, siis anname, nagu sa ütlesid, tohutud summad põlevkivijaamadele selle jaoks, et nad seal seisaks ja roostetaks. 

Selle asemel, Yoko, saaks teha palju lihtsamini. Saaks võtta selle kvoodiostukohustuse põlevkivijaamadelt ära. Durejko läheks üks hommik tööle ja vaataks, et ohoo, ma saan hakata turule pakkuma elektrienergiat, nii et kõik katlad võivad kogu aeg huugamas olla. Välismaalased ostavad, eestlastel, ettevõtetel ja inimestel on tore ja odav ning raha tuleb Eesti Energiasse nii, et riik saab dividendi võtta. Eesti Energia maksab kõik keskkonnatasud ära, võtab inimesi tööle juurde, tööjõumaksude laekumised kasvavad ja nii edasi. Sellel Münchhauseni meetodil me energeetikat korda ei tee.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Väga hea oli see näide Münchhauseni kohta. Aga ega Eesti ei ole ju ETS-süsteemi vastu võitlemises üksi. Teised Euroopa Liidu riigid on ju ka samamoodi hädas ja protesti on avaldanud Poola, Itaalia, Slovakkia, Ungari.

Minu küsimus ongi, et kui nüüd tegeleda natukene ennustamisega, Rain, siis kuidas sa näed seda normaalsuse saabumist, kust nurgast see hakkab ka Eesti poole tulema. Ma saan aru, et valitsuse poolt on lootusetu seda loota. Aga kust nurgast hakkab Euroopasse normaalsus tagasi tulema?

Ma arvan, et ta hakkab tulema siiski pigem keskelt. Ja kui Saksamaal veel mõni autotehas kinni pannakse, siis ühel hetkel – kui sellist nagu slängiväljendit kasutada – lööb sakslastel ikkagi kaane pealt ära ja nad tulevad tänavatele ja ütlevad, et nii enam ei saa. Samamoodi võtame Suurbritannia. Siis hakkab kivisüsi jälle kasutusse minema. Ma olen nõus, et parem on ju põletada gaasi kui kivisütt, gaas on puhtam, kõik, ja nii edasi. Suurbritannial on see valik olemas, aga nad ei kasuta isegi seda. Aga lõpuks lihtsalt inimeste eluolu läheb nii halvaks, et siis see poliitiline reaalsus jõuab kuidagi pinna peale. 

Aga muidugi, ohtlik on see, et kui Euroopa ei hakka kiiresti taastama oma tööstuslikku võimekust, millele saab tugineda sõjaline võimekus, no siis võib-olla tuleb see lahendus hoopis traagilisemal moel. Ja noh, kas seda lahenduseks nimetada? Pigem mitte. Siis, ma arvan, need täna järjest, ma ütleksin, samm-sammult eskaleeruvad maailma geopoliitilised sündmused jõuavad ikka Euroopa jaoks väga ohtlikusse kohta.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Tore oli kuulata Yoko muret, sest mure on suur, kliimamonstrum kõigub oma savijalgadel, šokilaineid tuleb igalt poolt, ennekõike see, et maailma võimsaim tööstusriik USA on lahkunud 66 rahvusvahelisest organisatsioonist, sealhulgas valitsustevahelisest kliimapaneelist, mis on ju olnud üks ajupesu ja valetamise tähtsamaid instrumente, samuti Pariisi leppest. Läheme edasi. Kui sellele šokilainele, mis on ammu juba liikunud Euroopa poole ja mis muudab konkurentsitingimusi – sa just rääkisid Saksamaast –, lisandub nüüd Hormuzi kriis, siis on peaaegu täiuslik torm olemas, hakkavad valitsused vahetuma. Ja nüüd ongi see küsimus meie eelnõus. Kes ees, see mees! Me ei tohiks järel lohiseda ju.

Jaa, täiesti nõus! Riigi konkurentsivõimet tulebki vaadata suhtes teiste riikidega. Ma olen seda ka mitu korda rõhutanud, et Eesti on mõnes mõttes haruldaselt heas positsioonis seetõttu, et meil on olemas omamaine energeetiline ressurss. Kusjuures vajadusel on võimalik põlevkivist mitte ainult õli teha, vaid rafineerida seda edasi isegi ka mootorikütusteks ja nii edasi. See ei ole optimaalne, aga [võimalik], kui me räägime energiajulgeolekust. Ja kui me vaatame end konkurentsis teiste riikidega, siis meil on siiamaani olemas ka väga hea teadmiste ja oskuste baas, kuidas põlevkivi kasutada. Mida varem me selle liigutuse teeme, seda rohkem me suhtes teiste riikidega võidame. Kusjuures selles mängus ei ole võit isegi see, et me kelleltki midagi ära võtame. Me saame isegi naabreid näiteks talvisel külmal ajal toetada, pakkudes neile elektrienergiat, ise rikkamaks saades. Nii et igal juhul ma ütleksin, et siin ei ole küsimustki, mida varem, seda parem.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kurb, et sul ei ole lätut pääs ega piipu kuskil seal nurgas, ja selle veepudeli asemel peaks sul asunik seal olema. See on nende ettekujutus, kes ei oska sisulist debatti [pidada]. Nad nagu mustavad seda: kui sa oled põlevkivienergeetika poolt, siis sa oled mingisugune maamats ega ole üldse moodne inimene. Nii et lätu ma ostan sulle ja endale ka pähe. (Rain Epler naerab.) Vaata, Anastassia, kena inimene, kuulub siis ka sinna leeri või? No ma ei saa aru, kuidas niimoodi võib eristada ja selle telje [tõmmata]: kui sa oled põlevkivi poolt, siis sa oled kurjuse poolt, või vastupidi. See ei ole mingi normaalne jutt. Aga ütle nüüd inimestele, et kui seda kvooti ei oleks, milline oleks põlevkivi hind, elektri hind praegu olnud Eesti inimestele.

Jaa. Põlevkivist elektrienergia tootmisel on seda kvoodi hinna mõju selles mõttes hea ja lihtne arvutada, et ühe megavatt-tunni tootmiseks kulub umbes üks tonn põlevkivi ja tekib CO₂-heidet ühe tonni ulatuses. Ümmargused numbrid. Auvere jaamas kulub tegelikult põlevkivi vähem ja heide on väiksem. Aga see tähendab, et kvoodi hind on üsna otse rakendatav elektri hinda. Kui sa võtad kvoodi hinna sealt välja, siis on elektri hind megavatt-tunnist selle võrra väiksem. Tegelikult on mõju isegi suurem, aga suurusjärgu mõttes sa ei eksi, kui sa võtad kvoodi hinna – suurusjärgus 80–100 eurot on see olnud viimasel ajal – megavatt-tunni hinnast maha. 

Ja Eestis, ma kujutan ette, tulevad jälle inimesed rääkima, et meil enam ei ole võimekust põlevkivist elektrit toota. See on selle poliitika tulemus, et seda on järjest suretatud. Teeme siis mõne ploki juurde. Energeetilise ressursi mõttes meil puudust lähima paarisaja aasta jooksul ei tuleks, [saaks] toota elektrit endale ja ka ümbritsevatele riikidele ja seda eksportida. Nii et ma jään selle juurde, et circa 100 eurot megavatt-tund. Aga jällegi, kui me jõuame talvise ajani ja kui me suudaks talvel ennast ise põlevkivielektriga ära varustada, siis mõju oleks selles mõttes kordades suurem, et talvised kõrged elektrihinnad tulevad sellest, et me peame importima kallist elektrit. Ma ütlen, et põlevkivielektrit me saaksime toota aasta ringi sama hinnaga, seal selles mõttes sellist suurt kõikumist ei tuleks.

Aga väga hea, sa tuletasid meelde, et mul jäigi Yoko kommentaarile vastamata selle kohta, mis sa oma küsimuse alguses ütlesid. Tänapäeval, Yoko, on olemas mikrokraadid. Sa saad minna näiteks tehnikaülikooli, seal on Alar Konist, ta räägib ära, mis kaevandamistehnoloogiaid tänapäeval on ja nii edasi. Ma täpselt ei tea, millistel erialadel sa oled õppinud, aga võta näiteks mäetööstuse mikrokraad ja põlevkivienergeetika mikrokraad. See on, ma arvan, kaks semestrit. Järgmine aasta, kui peaks juhtuma, et me siin saalis kohtume, me saame pidada hoopis kvaliteetsemat debatti. Sa saad teada, et ei ole enam nõgiste nägudega mehed, kes kühvliga käsitsi põlevkivi kuskile kühveldavad, et masinad on arenenud, kõik on arenenud. Nii et selles osas on elu edasi läinud. Tasub võib-olla võtta see vaev ja ennast kurssi viia. Ma tean, sa õpihimuline oled, nii et võta see teekond ette.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Siin on nüüd jutt, et ETS on see, mis on kõige kurja juur. Tegelikult on see loomulikult loodud selleks, et Euroopa saaks vabaks võõrriikide fossiilkütuste sõltuvusest, mille tõttu Euroopa maksab miljardi päevas – miljardi päevas! – riikidele, mis teps mitte pole kõik sõbralikud. Minu küsimus on, et kui ETS on kõiges süüdi, siis miks Ameerikas, vaatamata ka Ameerika praeguste juhtide ideoloogilisele arusaamisele energeetikast, on investeeringud taastuvenergiasse oluliselt ületanud investeeringuid fossiilsetesse [energiaallikatesse]. Miks turg on valinud odavama taastuvenergia ja investeerib sinna? Sama küsimus on Hiina puhul. Miks siis tahetakse seda odavat taastuvenergiat? Miks ei taha teised riigid [seda, mida teie]? Miks me seal Utah's ei tee põlevkivienergeetikat, kui see nii moodne on?

Väga hea küsimus, aitäh! Nüüd läheb meil natukene aega siin, sellele on natukene pikem vastus. Võtame kõigepealt Hiina. Hiina on kindlasti kahel põhjusel taastuvenergeetikat arendanud. Üks on see, et skaleerida tootmine üles, et oleks võimalik selliseid piirkondi või ühendusi nagu Euroopa Liit klaashelmestega üsna sõna otseses mõttes endast sõltuvusse viia. Teatavasti toodeti Euroopas mõni aeg tagasi Saksamaal veel päikesepaneele, aga nüüd enam mitte, sest Hiinast saab nii hästi ja odavalt. 

Mis puudutab Hiina energiatarvet, Hiina enda sisemaist energiatarvet, siis see on ülivaldavalt fossiilne, veel valdavamalt, kui on see Euroopas. Yoko, sa raputad pead. Sa võib-olla võtad andmed Hiina elektritootmisest. See, mis puudutab elektritootmist: kui sa toodad elektrit tühja, siis sa saad tootmise statistikasse selle megavatt-tundide arvu kirja, aga seda kasulikku, kasutatavat energiat sa sealt ei saa.

Teine eripära. Hiina elektrisüsteemis ei käsitleta taastuvenergiat kõige primaarsemana, Hiina elektrisüsteemis ei käsitleta päikese- ja tuuleenergiat kui seda põhilist, mida tuleb igal juhul käimas hoida ja muuga toetada. Hiina elektrisüsteemis kasutatakse seda, sisuliselt võib öelda, kütusesäästjana. Tõepoolest, heas asukohas päikesepark teatud hetkel töötab, aga selle tõttu ei muudeta võrku haavatavamaks. Seal heidetakse ületoodang kõrvale ja visatakse prügikasti kohe, kui seda enam vaja ei ole, vastupidi sellele, mida Euroopa ehitab: tuulik ja päikesepark peavad saama toota. Kui ei saa toota, tuleb maksta mingisugust kompensatsiooni, ja sellel ajal, kui toodab, tuleb maksta toetust. Me teame, kõik need taastuvenergia oksjonid ja kõik muu. Hiinas sellise – vabandust väljenduse eest – jamaga ei tegeleta.

Mis puudutab Ameerikat, siis ma ei tea, mis ajaperioodi sa võtsid, aga võib-olla see ei olegi oluline. Ameerika on föderatsioon. Viimasel ajal on väga mitmed Ameerika kommentaatorid öelnud, et Ameerika osariigid on oluliselt iseseisvamad, kui on Euroopa riigid Euroopa Liidus. Ehk see otsustustase, mis on seal üles keskvalitsusele delegeeritud, on tegelikult palju väiksem, kui on meilt ära krabanud Euroopa Komisjon.

Ja kuhu ma selle jutuga jõuda tahan: Ameerikas on jätkuvalt suuri osariike, mida juhivad, noh, ebakompetentsed inimesed, ütleme siis niimoodi. See energeetiline katastroof, mis on praegu Californias kätte jõudnud sellepärast, et Hormuzi väin on suletud – sellest räägivad juba isegi peavooluväljaanded. See ei ole midagi sellist, mille ma kusagilt nurga tagant välja uurisin. Nii et ma ütleksin, et sinu küsimus sisaldas tugevat manipulatsiooni statistika ja andmetega.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on selline laiem küsimus valitsuse tegevuse kohta, mis puudutab üldse põlevkivienergeetikat. Me ju näeme praegu, et järjest tehakse erinevaid otsuseid, et juhul, kui peaks tulema järgmine valitsus, kus Reformierakonda enam ei ole, siis nad ei saaks teha otsuseid, et arendada põlevkivienergeetikat: seesama Uus-Kiviõli kaeveõiguste edasimüük erasektorile, Narva kaevanduse sulgemine ja nii edasi. Aga mind huvitab, mis on sinu arvamus nendesamade kaeveõiguste kohta. Me oleme siin saalis Jürgen Ligiga mitu korda vaielnud, Michalilt on seda asja päritud ja kõik väidavad, et mitte keegi sellest ei teadnud. Justkui ikkagi riigiettevõte tegi selle otsuse kõigi selja taga. Ma ei tea isegi, mis on hullem, kas see, et valitsus teeb salaja selliseid otsuseid ilma debatita või et riigiettevõte teeb seljataga selliseid otsuseid.

Jaa, mitu küsimust. Kõigepealt see jutt, et minister, kes on näiteks Eesti Energia üldkoosolekuks, tuleb ja ütleb, et ta midagi ei teadnud. On kaks halba varianti: kas ta valetab või siis ei teadnudki. Ja kui nüüd kaalukausile panna, siis ega mina ka ei oska öelda, kumb variant hullem on. Kui sa oled Eesti suurima ettevõtja üldkoosolek ja tuled siia sellist juttu rääkima, et nad seal toimetavad, aga ega mina ei tea, mis nad teevad, [siis see on] ka päris ohtlik variant. Kui minister valetab, siis see on muidugi halb.

Mis puudutab kaeveõigusi, siis ma ütleksin, et positiivne on see, et VKG on väga suur ja Eesti energeetikas väga oluline ettevõte, kelle tegevuse jätkusuutlikkuse mõttes oli neil vaja mingi kindlus saavutada, sest need investeeringud ja ettevõtte toimimise pikaealisus sõltuvad ikkagi väga sellest, et perspektiiv oleks aastakümnete pikkune, et sa näeksid ette, et sa saad edasi toimetada. Nii et see on positiivne aspekt. 

Aga kõik see, mis Eesti Energiat puudutab – seesama Narva kaevanduse sulgemise plaan ja nii edasi –, näeb minule ka niimoodi välja, et Reformierakond püüab ehitada sellist situatsiooni, et peale järgmisi valimisi, ükskõik kes peaks võimul olema, oleks [valitsusel] hästi raske. Ma arvan, et Reformierakond hindab üsna õigesti tõenäosust, et nende šanss jälle valitsuses olla kuigi suur ei ole. Ja siis ongi nii – kas Jürgen Ligi või kes see ütles [seda]? –, et peale neid tulgu või veeuputus.

Aga nad ei ehita seda ju ainult põlevkivienergeetikas. Kui me vaatame riigieelarve seisu, riigi rahanduse seisu, siis seal ka ikkagi sõidetakse suure hooga vales suunas. Ja kusjuures selline tõsine valimiste-eelne periood pole veel isegi pihta hakanud. Ma ei kujuta ette, mis sügisel saama hakkab, eks ole, või järgmise aasta alguses. 

Ja kirsiks tordil tahavad nad korraldada asja nii, et inimeste info saamine oleks ka kuidagi nende mõju all ja et see info oleks vähem objektiivne. Viitan siin sellele, et nad püüavad ERR-i nõukogu nõndanimetatud ekspertidega ära mehitada, siis on neil seal … Palju Liina Kersna tahtis neid eksperte sinna panna? Et oleks rohkem kui poliitikuid? Ma ei kujuta ette, [mis saab], kui näiteks mitmed väiksemad erakonnad saavutavad ka hiilgava tulemuse ja erakondi tuleb Riigikokku juurde. Kas Liina Kersna plaanib nõukogu liikmeks panna igaks juhuks eksperte juba varuga? Sest teoreetiliselt saaks Eesti parlamendis olla 15 fraktsiooni, eks ole, 16 vist enam ei saaks. Ma ei tea, kas ta ettepanek oli panna 17 eksperti või midagi sellist. (Saalist öeldakse midagi.) Seadus tehaksegi nii, et alati oleks üks ekspert rohkem, ahah. Ma ei hakka siin pikemalt teemasse minema. Eksperdid? Vaatame.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Selle debati jätkuks [küsin]. Ma ei saa ka siiamaani aru, miks inimesed ei saa aru, isegi sellesama näite põhjal, mis Hormuzi väinas toimus ja toimub. Kui pannakse veel kaks väina kinni, mis me siis teeme? Vaat, kuidas selle peale ei tule? Tegelikult ma ei ole – ma ei saa seda öelda – päikeseenergia vastu. No las päike paistab, las energia tuleb, ega kahju pole. Aga see, et me tallame praegu meie maavara peal, miljardite peal ja veel mõnitame ka seda, et te olete siis kõik plätudega ja plärudega suus – no see on lihtsalt kummaline. Kuidas inimesed sellest aru ei saa, et see on meie energiajulgeolek? No kui juhtub, et panevad kõik väinad kinni, mis me siis teeme? Aga meil on oma energia olemas. Me praegu hanitame seda. Aga küsimus oleks selline: kas inflatsioonile ka ikkagi mõju on sellel kvoodil?

Loomulikult. Üks suuri inflatsioonitegureid on energeetiliste sisendite hind, eks ole. Nii et see kvoodi hinna mõju inflatsioonile, ma ütleksin, on selles mõttes ära kantud, et kui kusagil aastal 2019 oli kvoodi hind 5 eurot ja räägiti, et võib-olla tõuseb 10-le, ja tegelikult pikk plaan oli ka umbes 10, siis tollesama aasta lõpuks tõusis see 25-le ja ühel hetkel läks üle 100. See kõik kandus juba edasi. Nüüd on see õnneks olnud stabiilselt 100 peal, aga siis tuli seesama Hormuzi probleem, mis tõstis kütuste hinnad sõna otseses mõttes üles. 

Ja nüüd see, et Yoko räägib, et Euroopa maksab miljardi päevas ja küll on halvasti. Muidugi maksab miljardi päevas, sellepärast et norrakad ammutavad sealt, kust Suurbritannia ei ammuta, ning Hiina oma majanduse konkurentsivõime hoidmiseks põletab põlevkivi, aga Saksamaa ei põleta. Ma alguses ütlesin, kontrolli üle, et kolmveerand Euroopa energiatarbest on fossiilne. Ja kui sa [endal] fossiilse [energia] kasutuse kinni paned, nagu Eestis põlevkivi kasutamist on järjest suretatud, siis sa maksadki selle eest, sest sa pead seda kelleltki ostma. Sest, Yoko, tänapäevane ühiskonnakorraldus ei püsi üleval kõikuva ja ebastabiilse energeetika peal, peab olema stabiilselt külluslikku kvaliteetset energiat, ja mitte ainult elektrit, vaid üldse kõiki energiasisendeid.

Tõepoolest, üks geopoliitiline šokk veel ja … Mõnes mõttes, hea küsija, võibki olla niimoodi, et kusagil see valulävi ju vastu tuleb, kusagil hakkab liiga valus. Võib-olla Euroopa mured ajalises perspektiivis laheneksid kiiremini, kui korraks läheks veel valusamaks ja tulekski hakata ütlema, et on talong, saad päevas – mitte päevas, vaid nädalas – näiteks kanistri bensiini, põllumehed saavad oma toimetusi vähem teha ja nii edasi ja nii edasi. Võib-olla siis hakatakse palju kiiremini liikuma õigete lahenduste poole, sest praegu on selline pikk kannatamine ja virelemine muudkui kestab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaksin nüüd natukene veel edasi fantaseerida. Me räägime siin selle eelnõu kontekstis, kuidas elektri hinda alla saada, kuidas eksportida ja kuidas hakata raha teenima, tõesti, kuidas rahvuslikku rikkust suurendada. See peaks kõigi meie eesmärk olema, nii valitsuse kui ka parlamendi liikmete, kõigi-kõigi. 

Aga räägime ühendustest. Üks hea teenimise võimalus tegelikult – ma lihtsalt fantaseerin, kuidas veel Eestit rikkamaks teha – on ju see, et me ehitasime riigi raha eest välja suured ülekandeliinid Lätti. See tähendab tegelikult seda, et kui meil natukenegi tuleb kuskilt põhja poolt neid odavaid elektrimolekule, siis need lähevad viuh minema sinna energianäljas lõunasse. Ma olen nagu mõlgutanud seda, et kui me saaksime selles mõttes suveräänseks, et me saame suveräänselt kasutada oma põlevkivielektrit, saame elektri hinna alla, siis teeks äkki suveräänselt nii ka, et kõigile, kes tahavad meie käest odavat elektrit saada – võib-olla ka seda, mis tuleb kuskilt mujalt, ja ka seda, mida me ise toodame –, paneme liinimaksu ka veel peale. (Rain Epler naerab.) Kõik, kes tahavad seal lõuna pool [elektrit] saada – need liinid on meie käes …

Teie aeg!

… hakkavad meile seda liinimaksu maksma. Mõtle, kui hea!

Esiteks, hakkame sellest pihta, et kui me elektrit siin piisavalt toota saame, siis me saame neid liine kasutada selleks, et seda müüa ja raha teenida. Ütleme, sa mõtled umbes nii, et Soomest tuleb ja Lätti läheb ja me siin vahepeal võtame tasu. Noh, jälle, ma ütleksin, et maailmas enam-vähem valdava osa ajaloost ongi asi niimoodi käinud, et keegi võtab vahepeal mingit maksu. Ja nüüd ju, eks ole, Hormuzi väinas on ka sinnani jõutud, et hakatakse maksu võtma. Aga ma ütleksin, et teiselt poolt võib-olla väikeriigi puhul peaks veel korraks ikkagi mõtlema selle idee üle. Ma arvan, et see oleks juba päris hea, kui me põlevkivist elektritootmise hästi käima saaksime, siis me saaks seda müüa lõuna poole ja vahel ka põhja poole. Jääme praegu selle juurde.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Nüüd järgneb juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõte ja selleks palun [pulti] keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Tere hilisööd! Austatud juhataja ja head kolleegid! Tutvustan teile eelnõu menetlemist Riigikogu keskkonnakomisjonis 5. mail. Meil oli siis eelnõu tutvustamas Martin Helme. Ma tunnistan ausalt, et algatajate esindaja ja enamuse komisjoni liikmete seisukohad olid üsna vastandlikud, küll aga lõpuks Aleksandr Tšaplõgin oli siiski algatajatega nii-öelda ühes paadis, Andres Metsoja jäi erapooletuks. 

Aga nüüd arutelust. Kohal olid ka Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas ja kliimaosakonna nõunik Annika Varik. Nad tegid meile põhjaliku ülevaate ETS-süsteemist ja ka selle reformimisest. Me käsitlesime samal istungil ka ühte Riigikogu liikmete eelnõu, millest me oleme siin saalis varasemalt kuulnud ja mis oli pisut realistlikuma sisuga kui see praegune eelnõu. Me saime põhjaliku ülevaate sellest, kuhu on läinud see tulu, mida Eesti ühiskond on saanud ETS-i kaubandussüsteemist ja mis on suurem kui nende kvoodiühikute summa, mida elektrit tootvad ettevõtted on pidanud ostma. Ka ettekandja mainis siin mõningaid aspekte, aga võib-olla [tasub] Rail Balticu ja taastuvenergia võimekuste kõrval mainida veel väga paljude kodude kordategemist, avalike hoonete kordategemist – miljoneid ja miljoneid. Aga see selleks. 

Siiski oli pikk arutelu selle üle, et üleüldse on eelnõu eesmärk, vaatamata ettekandja väidetele, seletuskirja järgi selle süsteemi riikliku jõustamise lõpetamine. Seda ka Martin Helme tutvustas. Ta oli veendunud, et see ei tooks kaasa ühtegi negatiivset mõju, küll aga palju positiivset. Osa komisjoni liikmeid oli täpselt vastupidisel seisukohal. Kui jutt oli keskkonnamõjust ja mõjust tervisele, mis Ida-Virumaa piirkonnas hiljutiste uuringute järgi ka sellel vähesel põlevkivitootmisel siiski on, siis arvas Martin Helme, et tegemist on lihtsalt rahvusliku eripäraga, et mõnel lihtsalt ongi halvem tervis.

Uuriti, kas on ka teisi riike, kes soovivad süsteemist väljuda. Toodi välja, et Euroopa Liidus ei taha keegi sealt välja astuda ega süsteemist loobuda, küll aga käib tõepoolest arutelu süsteemis kvoodi hinna ettearvatavamaks muutmise üle, stabiilsuse suurendamise üle. Sel [teemal] on ju ka Riigikogu heaks kiitnud mitmeid meie riigi seisukohti ja nendega käiakse läbirääkimisi pidamas. Ükski riik tegelikult ei ole teinud ettepanekut süsteemi lõpetada, eelkõige on jutt selle kvoodi hinna stabiilsuse teemal.

Üldiselt oligi selline maailmavaateline kokkupõrge. Martin Helme arvas, et [süsteemist lahkumise järel] tulevad kõik head asjad nii majandusse kui ka inimestele. Komisjoni esimehena näiteks mina nägin suuri riske, kui me sellest süsteemist loobume. Kindlasti toob see meile kaasa probleeme nii Euroopas kui ka elektriturul. Lisaks võib tekkida elektridefitsiit ka Eestis ja nii edasi. See oli enam-vähem selle arutelu sisu. 

Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 5 liiget, vastu 1 ja erapooletuid 1. Aitäh! Vastan meeleldi küsimustele.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Martin Helme, palun!

Jaa. Ma pean muidugi ütlema, et ma käin teie komisjonis harva, teil on seal pöörane kamp täiesti eluvõõraid, deliirseid inimesi oma mingites luuludes. Väide, mis praegu siin kõlas: kui me võtame CO₂‑süsteemi oma elektritootmisest välja, siis me jääme elektrist ilma. Tegelikult on ju täpselt vastupidi, et see CO₂‑süsteem ajab praegu pankrotti meie põlevkivielektri süsteemi ja ähvardab meid viia olukorrani, kus me olemegi pimedas ja külmas. 

Aga mul on küsimus siiski ka. See [arutelu] keerles seal edasi-tagasi, et kas Euroopa Liit lubab või ei luba [sealt lahkuda] või kas Euroopa Komisjon hakkab meid kuidagi karistama või mitte. Kindlasti on olemas aluslepingutes § 122, mis ütleb, et liikmesriik saab keerulises majandusolukorras või ränkade sotsiaal-majanduslike tingimuste puhul erandeid Euroopa regulatsioonist. Küsimus on selles, kas nad annavad seda või kas me taotleme seda ja nii edasi. Aga mul on lihtne küsimus, sõltumata sellest. Kui Eesti inimeste ja ettevõtete elu läheks paremaks sellest süsteemist väljumisega, kas sinu meelest me peame siis arvestama Eesti ettevõtete ja inimeste paremat elu või seda, mida Brüssel arvab?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Komisjonis, nagu ma juba kirjeldasin, olid lihtsalt väga erinevad arusaamad sellest, mis meid hea elu poole viib. Ma arvan tegelikult – kui te küsite minu isikliku seisukoha kohta –, et nii Rain siin seistes kui ka teie seda eelnõu esitades valetasite inimestele ja petsite inimesi. Sellepärast et vaatame seda, et te ütlesite, et 100 eurot megavatt-tunni kohta on see mõju, mis ETS-i süsteemil on, 100 eurot põhimõtteliselt võtame siis hinnast ära. Kui see vastaks tõele, siis põhimõtteliselt elekter olekski tasuta, kui me selle lahutaks, sest neid päevi, kus Eestis on elektri [hind] olnud üle 100 euro megavatt-tunni kohta, on olnud umbes kuu jagu, umbes 30 päeva aastas viimastel aastatel. Need teie numbrid ei lähe lihtsalt kokku. Ma saan aru, et siin on maailmavaateline soov pöörata aeg tagasi, aga faktid võiksid olla õiged.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Yoko! Kõigepealt sissejuhatuseks: ma arvan, et kui Eesti inimesed vaatavad oma elektriarveid, siis isegi juhul, kui elektri megavatt-tunni hind on mõnikord tõesti madal olnud, ka kuu keskmisena, siis arved millegipärast järjest kasvavad. Suur osa arvete kasvust tuleb sellest, et kui sa palju juhuenergeetikat võrku paned, siis sa pead tegema palju toetavaid tegevusi. Sa ise siin mainisid küll, et riik paneb palju raha põlevkivijaamade alleshoidmisesse ja kõigesse muusse, sagedusreservidesse. Nüüd Elering räägib gaasijaamadest ja kõigest muust. Nii et me peaks rääkima elektri hinnast tervikuna. 

Aga ma küsin selle rahvusvahelise mõtte kohta. Kas komisjonis – nagu ma ütlesin, ma ise sellel arutelul ei olnud – seda Hiina asja ikkagi arutati? Ma vaatan praegu täitsa ametlikke andmeid. Hiinas on kivisütt 54%, naftat 20%, maagaasi 8,5% – see teeb siis juba üle 80%, ligi 82% –, taastuvenergiat alla 10%, tuuma- ja hüdroenergiat ka circa 10%. Kas teil need numbrid komisjonist käisid läbi …

Teie aeg!

… või ma saadan sulle? Järgmistes komisjoni aruteludes saad kasutada.

Aitäh! Austatud juhataja! Head kolleegid! Ei, Hiina numbreid ei olnud, samuti ei olnud mingisuguseid teisi mõjuanalüüsi numbreid algataja esindajal esitada. Küll aga ütlevad minu andmed, vähemasti kiire otsingu peale, et Hiina elektritootmisest 60% on taastuvatest allikatest tänaseks päevaks. Me võime pärast, kui ei ole vaja veel last koju viia, vaadata koos need andmed üle.

Mart Helme, palun!

No siis on küll tore, kui nii palju tuleb taastuvenergiast. Aga emissiooni tuleb 30% maailma emissioonist. Siis on midagi ikkagi väga viltu, eks ole.

Neid on palju, jah. Neid on palju.

Ei no mis me vaidleme siin. Kui ma vaatan nüüd teie komisjoni koosseisu, siis see koosneb inimestest, kellel puudub absoluutselt kompetentsus keskkonnaküsimustes. Nendel inimestel tegelikult keskkonnaküsimustes kompetentsust ei ole. Nii et siin rääkida sellest, et nad seal teavad nagu paremini kui Rain või Martin – no ei vasta tõele. Ja valetate teie! Teie valetate, et taastuvenergeetika on odav ja taastuvenergeetika saab kompenseerida fossiilseid kütuseid. Ei saa! Teie valetate, ja valetate sihikindlalt ja häbenemata. Hoolimata sellest, et meie energiahinnad on pöörased ja ajavad Eesti majandust pankrotti, jätkate valetamist, aga süüdistate teisi valetamises.

Teie aeg!

Ega mul ei olegi midagi küsida, lihtsalt kommentaariks kõigele sellele.

Aitäh! Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Esiteks, ma arvan, et sellised väited, nagu siit on kõlanud Martin Helme suust, kõigepealt, et Ida-Virumaa inimesed on haigemad sellepärast, et nad on venelased, või – tema järgmine väide –, et keskkonnakomisjonis töötavad debiilikud, ei ole Eesti Riigikogu liikmele kohased. Aga loomulikult, eks iga Riigikogu liige on oma väljaütlemistes vaba. Mina oma keskkonnakomisjoni liikmete [kaitseks ütlen, et] seal töötavad minu meelest väga kompetentsed inimesed, nende hulgas üldiselt ka teie fraktsiooni saadik, kui ta komisjonis on.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Küsin ikka veel, katsun püsida komisjoni arutelu juures. Kas see arutelu oli komisjonis, et mis selle põhjus võib olla, et Eesti oli pikki aastaid elektrienergiat eksportiv riik – ja nagu me teame, see eksport suuresti tugines põlevkivielektrile –, aga see on [lõppenud], kuigi sinu ja teie erakonna soositud tuule- ja päikeseenergeetikat on aastate jooksul tohutult palju lisandunud? Mis selle põhjus võis olla? Mõnes mõttes minu või meie fraktsiooni esitatud eelnõu ütleb, et põlevkivienergeetika võiks viia meid edule selles vallas. Te vaidlete vastu. Aga kas kellelgi oli mingi argumentatsioon selle kohta, et kuhu see eksport siis kadus?

Aitäh! Hea austatud juhataja! Head kolleegid! Sellel teemal tegelikult komisjonis arutelu ei olnud, aga kuna küsimus on üsna adekvaatne, siis siiski vastan. Meie naaberriik Soome, sealt edasi Rootsi ja paljud teised Euroopa riigid alustasid taastuvenergiale üleminekut oluliselt varem kui meie. Samuti tegid nad otsuse tuumaenergeetika kohta oluliselt varem. Me oleme Euroopa kõige odavama elektriga riikide naabruses, [näiteks] Soome. Eesti on, ütleme, odavuse poolest kolmandikus, meil ei ole isegi mitte keskmine hind, vaid me oleme odavamate hulgas, sest meie taastuvenergia osakaal on juba üsna kõrge. Eestis on lihtsalt võtnud taastuvenergia areng aega, kuna meil oli vaja lahendada julgeolekuga seotud küsimused, mis loomulikult ongi primaarsed.

Tegelikult kogu energeetikas see, et me hoiame põlevkivi reservis, aga läheme järk-järgult üle kütusevabadele taastuvatele energiakandjatele, arendame biogaasi tootmist, mida on tehtud just nimelt sellesama ETS-i tuluga, on kodumaine, igati ringne ja mõistlik lahendus, mis aitab katta edaspidi ka meie enda gaasivajadust. Me oleme teinud samme õiges suunas. Meie tempo ei ole olnud piisav ja me saame teha enamat. Ka tehnoloogiate hinnad on nüüd sellised, et salvestusele ei ole enam selliseid takistusi. Ma arvan, nagu näitab ka elektri hinna alanemine järjest aasta-aastalt, me liigume õiges suunas.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Jaa. No nagu komisjoni ettekandja ütles, meil on maailmavaateline, ütleme siis niimoodi, lepitamatu eriarvamus sellest, kus me oleme ja mida teha on vaja. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja erakond üldse arvavad, et me oleme täiesti pekkis oma energiapoliitikaga. Oleme poliitiliste – ja ma ei öelnud "debiilikud", ma ütlesin "deliirsed inimesed" – deliirsete ideede najal hävitanud omaenda elektritootmist, mis tegi meid veel mõni aasta tagasi üheks Euroopa kõige odavama elektriga riigiks, mis tegi meid elektrit eksportivaks riigiks, mis tõi meie riigile sadu miljoneid maksutulu ja hoidis Ida-Virumaal korralikke palkasid ja tööhõivet. Seda kõike me oleme moodsa usuhulluse tõttu ära hävitamas ja asemele tahame teha väljamõeldud asju, lihtsalt väljamõeldud asju, mis ei hakka kunagi toimima, ükskõik kui palju raha sinna uputada, ja raha on juba palju uputatud.

Keeldutakse, kõik ümberringi variseb kokku, ei tule investoreid ei maismaa- ega tuuleparkidesse. Saksamaa autotööstus sureb meie silme all, 600 000 inimest koondatakse ära. Keemiatööstus sureb meie silme all, 400 000 inimest koondatakse ära. Mis te tõesti arvate, deliirsed inimesed, et poliitiline süsteem peab sellele vastu või? Et see jätkub veel kümme aastat ja aastaks 2050 me olemegi süsinikuneutraalsed? Mis te päriselt arvate, et inimesed on nõus minema tagasi preindustriaalsesse ajastusse, kus ise tuli puulusikaid voolida kodus ja lambaid kasvatada ja nõeluda endale mingisugune särk valmis? See oligi siis elatustase. Mis te tõesti arvate, et inimesed on sellega nõus, et nad ei saa enam liigelda kuskil? Ongi 15 minuti linnakesed, nii kaugele, kui sõita saad, nii kaugele, kui jala minna saad, nii kaugele saad, kaugemale minna ei saa. No ei ole nõus!

Teid tullakse lintšima ühel hetkel, kui mitte Eestis, sest noh, Eesti inimene ju saab hakkama, siis sakslased teevad seda, inglased teevad seda, prantslased teevad seda. See lõpeb ära paari aasta pärast. Ärme hävita enda toimivat tööstust lihtsalt niisama ära enne seda. Ärme hävita oma elektritööstust ära enne seda. Ärme aja oma inimesi vaesusesse enne seda. Mitte miski sellest, mida te teete, ei toimi ju! Eelarve on kõige õudsemas miinuses, mis üldse olla saab. Inimesed on suuremas vaesuses, kui nad on olnud alates 2010. aastast, kui Ligi krokodilli mängis. Ettevõtted sulgevad uksi, ostujõud on langenud. Inimestele tulevad arved, elektri- ja küttearved, mis sunnivad neid pool aastat järelmaksusid tegema. Mitte miski teie luuludest, millest te siin räägite, ei tööta. Aga rammime edasi!

Meie eelnõu on hästi lihtne. Hea küll, me võime vaielda selle üle, kas 100 eurot on megavatt-tunni hinna sees või mitte. Aga seda me teame kindlasti, et kui me räägime põlevkivielektri [hinnast], siis CO₂-komponent on sellest üle poole. Kui sa võtad üldise elektri hinna tükkideks lahti, [vaatad], mis seal see kuluosa on, siis CO₂ kulu on üle poole sellest, mis lõpuks arvel on. Ja nii lihtne see ongi. Kui me selle sealt välja viskame, siis on elekter poole odavam. Reformierakond hääletab vastu, sest Euroopa Liit ei luba [poolt hääletada]. Absoluutselt ei huvita, mida Euroopa Liit lubab! Oma inimeste eest tuleb seista!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 839 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja peale saalikutsungit teeme seda.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 839 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme läbinud tänase viimase, 17. päevakorrapunkti. Istung on lõppenud.