Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis end registreerida 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Nimelt, meile on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ettepanek arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 16. päevakorrapunkt, EKRE fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 871 esimene lugemine. Kuna see on fraktsiooni ainuõigus ja keegi seda vaidlustada ei saa, siis me peame seda aktsepteerima. Ja seda me teeme ka. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Isamaa fraktsiooni nimel teen ettepaneku arvata päevakorrast välja kolmapäeval 18. päevakorrapunkt, eelnõu 850, mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamine. Ja meil on ka teine ettepanek. Nimelt, homse päevakorra esimene punkt on eelnõu 668, mis on ka täna leidnud elavat vastukaja mitmetelt meediaorganisatsioonidelt. Ollakse väga kriitilised selle eelnõuga sõnavabaduse piiramise suhtes. Selles eelnõus on muidki probleeme. Meil on Isamaa fraktsiooni nimel ettepanek võtta selle eelnõu arutelu selle nädala päevakorrast välja. See vajab kindlasti veel arutamist. Aitäh!

Aitäh! Teie ettepanek on igati arusaadav. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, hea juhataja! Reformierakonna fraktsiooni nimel pean ma küll ütlema, et teisipäevane esimene päevakorrapunkt ehk 668 SE peaks siiski jääma päevakorda. Nii et meie ei ole Helir-Valdor Seederi ettepanekuga nõus.

Aitäh teile, hea kolleeg! Sellel korral on teie sõnal suurem kaal ehk see jääb päevakorda nii, nagu kavandatud. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Mul on protseduuriline küsimus. Kus härra kolleeg nii kiiresti suutis Reformierakonna nimel reageerida? Kas tal oli juba ette teada, et me selle ettepanekuga tuleme, või ta luges siin oma kolleegide silmist, et nad ei ole nõus?

Hea kolleeg, ta teadis, et terve Eesti Reformierakonna fraktsioon on selle töönädala päevakorra üksmeelselt heaks kiitnud ja arvestanud ka selle punktiga töönädala päevakorras.

Aga nüüd, head kolleegid, saalikutsung ja seejärel päevakorra hääletus.

Head kolleegid, oleme jõudnud selle töönädala päevakorra hääletamise juurde. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna soovil jääb selle töönädala päevakorrast välja kolmapäeval päevakorrapunkt nr 16, eelnõu 871, ja Isamaa fraktsiooni soovil jääb selle töönädala päevakorrast välja kolmapäeval päevakorrapunkt nr 18, eelnõu 850. Koos nende muudatustega panen selle töönädala ehk Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala päevakorra hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 1. Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala päevakord on kinnitatud.

Nüüd on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Esmalt palun siia Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esimeseks, abipolitseiniku seaduse eelnõu. Teiseks, kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Kolmandaks, kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) eelnõu. Neljandaks, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Viiendaks, kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu. Riigikogus esindab kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Ja seitsmendaks, alusharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kõik seitse seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Tanel Kiik, palun!

Ilusat lastekaitsepäeva! Või oleks sobivam öelda, et ilusat lastepäeva, nagu 36 lastekaitse ja perede valdkonna organisatsiooni pakkusid välja juba 2024. aastal. Sellest tulenevalt annavadki sotsiaaldemokraadid täna üle pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse, millega me soovime 1. juuni seadustada lastepäevana ning muuta see ühtlasi riigipühaks. See tähendab seda, et lastel ja peredel oleks päriselt võimalik veeta see päev koos, mitte nii, et saadakse kokku pärast lasteaeda või kooli ja alles õhtustel tundidel on võimalik lastekaitsepäevast ühiselt osa saada. 

Ma arvan, et iga lapse areng ja turvaline kasvukeskkond ongi meie ühine väljakutse, ühine vastutus. Ja praegusel, ausalt öeldes, enam kui keerulisel ajal – nii rahvastiku vaates, majanduslikus vaates kui ka julgeoleku vaates – on Riigikogul väga paslik ja soliidne anda edasi sõnum, et iga laps loeb. Me anname selle päeva Eesti lastele ja Eesti peredele ühiselt koos veetmiseks ja anname sellega selge sõnumi, et riik võtab tõsiselt iga lapse heaolu, iga lapse vajadust ja õigusi kasvada turvalises keskkonnas ja armastavas perekonnas. Kahtlemata peame ka riigi tasandil – nii enne kui ka pärast Riigikogu valimisi – loodetavasti silmas laste ja perede heaolu ka nende otsuste puhul, mida me siin parlamendisaalis langetame. 

Annan eelnõu üle sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ja täiendavate liikmete nimel ja loodan väga, et selle eelnõuga läheb nüüd paremini kui juba varem menetluses olevaga ning me saame selle päriselt seadusena vastu võetud. Aitäh!

Suur tänu teile! Liina Kersna, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjoni nimel on mul au anda üle otsuse eelnõu, millega kultuurikomisjon teeb ettepaneku nimetada rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets, kuna Varro Vooglaiu volitused lõppesid ennetähtaegselt. Meie ettepanek on, et suur saal võiks seda otsuse eelnõu menetleda 10. juunil ja viia läbi ka lõpphääletuse. Kõik dokumendid on esitatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Meil, peaaegu kõigil Isamaa fraktsiooni liikmetel, on Kristen Michalile üle anda arupärimine Eesti demograafilise olukorra ja süveneva rahvastikukriisi kohta. Vaatasin just üle, selle aasta esimese nelja kuu jooksul on taas sündinud vähem lapsi kui eelmisel aastal samal ajal – sel aastal on sündinud 90 last vähem kui eelmisel aastal samal perioodil.

Probleem on väga tõsine. Hiljuti avaldatud Tallinna Ülikooli demograafide tehtud rahvastikuprognoos näitab, et sajandi lõpuks võib sellise sündimuse korral Eestis elada ainult 700 000 inimest. Juhul, kui need sündimata jäänud lapsed asendada sisserändajatega, kahaneks eestlaste osakaal Eestis peagi märkimisväärselt, alla poole. 

Ilmselt ei ole meie töö siin Riigikogus mõeldud selleks, et ehitada riiki sisserändajatele. Me tahaksime ikkagi, et meil oleks oma inimesed, kellele me seda riiki ehitame. Seetõttu tahame peaministrilt küsida selle kohta, miks ei ole ellu viidud neid tegevusi, mida valitsus on oma tegevusprogrammis kokku leppinud, nimelt eluasemepoliitika ettepanekuid, mille tähtaeg oli esimeses kvartalis sellel aastal, ja ka tegevusprogrammi ülesanne anda perepoliitika tegevuskava koostades lastega perede kindlustunne. See tegevuskava pidi valmima teises kvartalis, aga see aeg saab kohe läbi. Nii et meil on mitmed küsimused selle kohta, millal see tegevuskava tekib ja mille taha on see viivitus jäänud. Soovime, et peaminister annaks selle kohta selgitusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja annab juhatajale teada, et tal on üle anda mitu arupärimist.) Siis viilu kaupa, ükshaaval. Kõigepealt arupärimine nr 1.

No aitäh julgustuse eest! Nii, lugupeetav parlament! Ma annan Isamaa saadikurühma liikmete nimel üle arupärimise, mis puudutab seda tohuvabohu, mis meil on tekkinud isikute privaatsusõiguse kaitsel seoses andmekaitsega. Esimene arupärimine on rahandusminister Jürgen Ligile, kelle valitsemisalas on Rahapesu Andmebüroo. Teatavasti on halduskohus langetanud otsuse, mis puudutab juba LHV Panga nõuet 247,5 miljoni euro suuruse leppetrahvi kohta seoses väidetavalt õigusvastase ligipääsuga klientide pangasaladusega kaitstud andmetele. Väga tõsine küsimus! Rahapesu Andmebüroo on deklareerinud, et ta jääb eriarvamusele: tema on seadust täitnud. Halduskohus asus siin hoopis teistsugusele positsioonile. 

Isamaa saadikurühma liikmed soovivad saada valitsuse käsitlust. Milline on valitsuse käsitlus: kas Eesti inimeste pangaarvetes on [vaatamata] pangasaladusele ebaseaduslikult soritud või ei ole valitsuse hinnangul seda tehtud? Millised on valitsuse järeldused valitsuse poolt vaadatuna? Seda kontekstualiseerib tegelikult ka valitsuse algatatud seaduseelnõu, mis iseenesest näeb ette ka selle olukorra seadustamise. Nii et meie ootame valitsuselt rahandusministri isikus selget käsitlust, mis seni on olnud täiesti lubamatult puudulik. 

Teine arupärimine puudutab terviseandmete vaatamise õiguspärasuse proportsionaalsust ja järelevalvet, mille kohta on viimastel päevadel avalikkuseni jõudnud informatsioon: terviseandmete infosüsteemi, mida haldab Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, on jällegi õiguslikus mõttes kaalutlusõigust mitte kasutades ja formalistlikult avalikkuseni jõudnud ajakirjandusest tulnud informatsioon, et on inimeste terviseandmeid vaadatud ja sugugi mitte kahanevas, vaid kasvavas osakaalus, kui võtta arvesse päringute arvu. Riigi esindajad on kinnitanud, et nemad midagi sisuliselt ei kaalu, kõik on puhtalt formaalne. 

Need on ülimalt delikaatsed isikuandmed. Selleks, et usaldus Eesti Vabariigi digitaalsete süsteemide vastu säiliks, on vaja saada selgust, mis on valitsuse hinnangul tegelikult aset leidnud, kas seadusi on rikutud või mitte, kas on vajalik seadusi muuta ja kas inimesed, kelle terviseandmeid on uuritud, saavad selle kohta informatsiooni. Need on meie digitaalriigi toimimise aluspõhimõtted. Praegu on järk-järgult tulnud üllatavat informatsiooni selle kohta, kui meelevaldselt on eri asutused delikaatsete isikuandmetega ümber käidud, olgu pangasaladus või praegusel juhul terviseandmed. 

Ja kolmas arupärimine on peaministrile. See on kontekstis ka meie homme arutatava kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega. Nimelt, kuna peaminister on isiklikult valitsuse esindajana selle eelnõu esitanud, on olnud siin ettekandja, siis Isamaa fraktsiooni liikmed näevad tõsist probleemi selles, et selles seaduses määratletakse Eesti õiguskorras okupeeritud alade õigusrežiim, samuti rahandusministri pädevus okupeeritud aladega Eesti eelarvevahenditega astuda tehingutesse. 

See on küsimus, mille puhul tekib väga tõsine probleem: kas okupatsioonisituatsiooni käsitlemine tavapärase haldus- ja eelarveõiguse normi tasandil tekitab normaliseeriva tõlgendusruumi Eesti riigi territooriumi osalise faktilise kontrolli puhul välisriigi poolt? Kas tegelikult on üldse rahuaja olukorras põhiseadusega kooskõlas selline norm, mille me viime sisse, kui me ütleme, et Eesti õiguskord reguleerib õigussuhteid okupeeritud alal, olukorras, kus põhiseadus räägib Eesti territooriumi jagamatusest ja sellele on üles ehitatud ka meie riigikaitse doktriin? 

Seetõttu soovime saada peaministrilt vastuseid, mis initsiatiivil niisugune formuleering seadusesse tekkis, kas seda on arutatud ka õiguskantsleri ja justiitsministeeriumiga ning mida peab silmas Vabariigi Valitsuse [juht], peaminister, kes selle eelnõu parlamendile ette kandis, kui osa Eesti okupeerimise tingimustes antakse rahandusministrile blankovolitus otsustada maksete tegemist okupeeritud territooriumidele, see on rahandusministri suveräänne õigus. Selle kohta soovime saada peaministrilt vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Eesti Keskerakonnal on arupärimine justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale. Teema on välisriikide kinnipeetavate Eestisse toomine. 

Mõned nädalad tagasi kohtusime oma fraktsioonis politseiteenistujate ametiühingu esindajatega, kes on oma seisukohtades muu seas märkinud, et välisriikide kinnipeetavate toomine Eestisse on lisaväljakutseks avaliku korra kaitsmisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel. Nende sõnul on Euroopa julgeolekuasutused korduvalt hoiatanud vanglate muutmise eest radikaliseerumise kasvulavaks ning toonud välja, et välisriikidest pärit kinnipeetavate võimalik Eestisse toomine võib tekitada täiendavaid ohte meie riigi sisejulgeolekule. Islamism, vägivaldne gängikultuur, äärmusvasakpoolsus – kõik need ideoloogiad levivad suletud süsteemides kiiresti. Kui Eestisse tuuakse kinnipeetavad, kellel on sidemed selliste liikumistega, on see väljakutseks sisejulgeoleku tagajatele. Radikaalne mõtteviis imbub ka valvurite, teiste vangide ja külastajate kaudu väljapoole. Kui kinnipeetavate lähedased ja toetajad liiguvad koos nendega siia, siis võib Eesti linnatänavatel hakata varsti liikuma inimesi, kelle väärtusruum ei ühti meie omaga ja kelle eesmärgid võivad olla ohtlikud. 

Meil puudub põhjus sisejulgeolekuekspertide hinnanguid ignoreerida, neid mitte usaldada või nende hoiatusse kergekäeliselt suhtuda. Sellega seoses küsimegi ministrilt, milliste konkreetsete analüüside ja riskihinnangute alusel on valitsus jõudnud järeldusele, et välisriikide kinnipeetavate Eestisse toomine ei kujuta endast olulist täiendavat ohtu Eesti sisejulgeolekule. Kas valitsusel on olemas hinnang või analüüs selle kohta, kui palju võib välisriikide kinnipeetavate Eestisse paigutamine suurendada radikaliseerumist organiseeritud kuritegevuse või vanglates tegutsevate rahvusvaheliste kuritegelike võrgustike mõju Eestis? Millised on selle hinnangu või analüüsi peamised järeldused? Ja siis on meil veel neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu teile! Lauri Laats, palun! (Lauri Laats täpsustab.) Siis ükshaaval, neli arupärimist kokku.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna ma soovin lastekaitsepäeva puhul üle anda Riigikogu otsuse eelnõu. See on Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja õpilaste töötamisele maksusoodustused" eelnõu.

Me teame, et noorte seas on väga kõrge tööpuudus, lausa üle 20%. Loomulikult, noored otsivad endale tööd, aga tegelikult on vähe ettevõtteid, kes mingil põhjusel soovivad noori tööle võtta, pigem kardetakse ja tahetakse tööle võtta suuremate kogemustega inimesi. 

Ja miks noored tahavad tööle minna? Ühest küljest on ju selge, et iga noor peab tulema tööturule, noored soovivad ka õppimise kõrvalt saada ka kogemust. Aga peab tunnistama, et väga paljud ikkagi hooajaliselt soovivad tööle minna selleks, et saada hakkama, ehk siis sotsiaalsetel põhjustel. Ja siin on, ma arvan, väga kohane meelde tuletada, mis on need põhjused, mispärast aina rohkem ja rohkem noori tegelikult soovib tööle minna. Need on kõik valitsuse otsused, mis vahepeal on siin ette võetud: maksutõusud, tulumaksu tõus 2%, käibemaksu tõus 4%, perehüvitiste vähendamine ja nii edasi ja nii edasi. 

Keskerakond pakub välja ka natukene leevendust. Nimelt, me teame, et kui inimene läheb tööle, siis tööandja maksab tema eest 33% sotsiaalmaksu, mis koosneb kahest komponendist ja neist on ravikindlustuse määr 13%. Aga õpilastele ja üliõpilastele on riik tegelikult ravikindlustus taganud. Seetõttu on meie ettepanek on väga lihtne. Teeme ettepaneku kuni 19-aastaste isikute töötasule kehtestada sotsiaalmaksu erimäär 20%.

Aitäh! 

Aitäh! Järgmisena soovin üle anda Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Teema on Eesti inimeste vähene tervena elatud eluiga. Statistikaameti värsked andmed näitavad, et Eesti inimeste oodatav eluiga on tõusnud kuni 79,8 aastani, kuid tervena elatud aastate arv on langenud 57,3 aastani. See tähendab, et Eesti inimesed elavad keskmiselt enam kui 22 aastat terviseprobleemidega. Eriti tekitab muret asjaolu, et tervena elatud aastate vähenemine puudutab enim nooremaid inimesi, kuni 35. eluaastani. Statistikaameti hinnangul on viimastel aastatel vähenenud nende noorte osakaal, kes hindavad oma tervise heaks või väga heaks, samal ajal on kasvanud pikaajaliste haigustega noorte arv. 

Lähtuvalt sellest me küsime lugupeetud sotsiaalministrilt kuus küsimust. Esimene küsimus: kuidas hindab Sotsiaalministeerium olukorda, kus Eesti inimeste oodatav eluiga kasvab, kuid tervena elatud aastate arv väheneb? Küsimus nr 2: millised on Sotsiaalministeeriumi hinnangul peamised põhjused, miks just noorte tervisenäitajad halvenevad. Kas ministeeriumil on olemas eraldi tegevuskava noorte füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ning milliseid konkreetseid meetmeid see sisaldab? Kolmas küsimus: kuidas kavatseb ministeerium parandada vaimse tervise teenuse, sealhulgas psühholoogilise abi ja psühhiaatrilise ravi kättesaadavust noortele? Ja järgneb veel kolm küsimust ehk kokku on kuus küsimust. 

Arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile: maksejõuetute ettevõtete kahju riigile. Maksejõuetuse teenistuse hinnangul võib ligi 40 000 esitamata majandusaasta aruande taga peituda kuni 6,4 miljardi euro ulatuses varjatud võlgu või võimalikku kahju. Samal ajal on viimaste aastate jooksul sajad ettevõtted jätnud maha kümnete ja sadade miljonite eurode ulatuses maksuvõlgu, töötasude võlgu ning kohustusi tarnijate ja teiste võlausaldajate ees, ilma et ettevõtete tegelikele juhtidele järgneks sisulist vastutust. Tekkinud olukord tekitab tõsiseid küsimusi Eesti ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse, järelevalvesüsteemi tõhususe ning riigi võimekuse kohta kaitsta ausaid ettevõtteid ja maksumaksja raha. 

Eeltoodust lähtuvalt esitavad Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed kuus küsimust. Küsimus nr 1: kui suureks hindab Rahandusministeerium riigile tekkivat otsest ja kaudset rahalist kahju seoses maksejõuetute ettevõtete tasumata maksude ja esitamata majandusaasta aruannetega? Küsimus nr 2: kas ministeerium peab praegust järelevalvesüsteemi piisavaks olukorras, kus ettevõtte tegevust ja vara on võimalik enne pankrotti teise äriühingusse üle viia ning jätkata tegevust uue ettevõtte kaudu? Küsimus nr 3: milliseid samme plaanib valitsus astuda selleks, et takistada ettevõtete sihilikku tühjakstegemist, maksuvõlgade mahajätmist ja tegevuse ümbertõstmist ühest ettevõttest teise? Lisaks nendele kolmele küsimusele on veel kolm küsimust. Loodame, et rahandusminister tuleb ja oskab ka vastata.

Arupärimine peaminister Kristen Michalile: Eesti rahva tulevik. Eestis on rahvastiku vähenemine ja sündimuse langus kujunenud üheks kõige tõsisemaks pikaajaliseks väljakutseks meie riigi kestlikkusele. Hiljuti avaldatud Põhimõtte Koja raportis "Kestlikkust otsides: Eesti rahvastikutaaste ja poliitikasoovitused" juhivad tunnustatud rahvastikuteadlased tähelepanu asjaolule, et Eesti sündimus on langenud rekordmadalale ning rahvastiku taastootmiseks vajalik piir on juba pikemat aega saavutamata. Aastal 2021 sündis Eestis 13 172 last ja summaarne sündimuskordaja oli 1,61, aga aastal 2025 langes sündide arv 9240-ni ning sündimuskordaja 1,16-ni. Teadlaste hinnangul võib Eesti rahvaarv sajandi lõpuks halvimal juhul langeda ligikaudu 670 000 inimeseni. 

Oleme Eesti Keskkonna fraktsiooniga andnud sisse erinevaid algatusi, mis toetaks laste ja perede paremat toimetulekut, kuid teie valitsus, lugupeetud peaminister, ei ole pidanud vajalikuks ühtegi nendest algatustest toetada. Eeltoodust tulenevalt palun teil vastata meie seitsmele küsimusele. Ja alustame esimesest küsimusest: milline on Vabariigi Valitsuse hinnang Eesti rahvastiku arengu praegusele olukorrale ning kui suureks riskiks peab valitsus sündimuse jätkuvat langust Eesti riigi kestlikkusele? Järgneb veel kuus küsimust. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, ma usun, et rehkendus peab paika ja olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaheksa seaduseelnõu, kaks otsuse eelnõu ja kaheksa arupärimist. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Enne päevakorra juurde asumist on veel üks väike teade. Nimelt, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis digiplatvormide reklaamimaksu toetusrühma moodustamise koosolek, mille kokkukutsuja on hea kolleeg Andre Hanimägi.

Ja nüüd tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 905 esimene lugemine. Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud Riigikogu liikmed! Eesti on maailmas tuntud kui digiriik, aga kui aus olla, siis üks meie edukamaid digitooteid, e-residentsus, töötab osaliselt ikka veel eelmise kümnendi loogika järgi. Inimene võib asutada Eestis ettevõtte paari tunniga, kuid e-residendi digi-ID kättesaamine võib võtta kuid. See pole enam normaalne, see ei ole piisavalt kiire ja see ei ole Eesti moodi. Just selle probleemi lahendab tänane eelnõu. 

E-residentsus on olnud Eesti edulugu. E-residendid on loonud üle 36 000 ettevõtte. Sisuliselt on iga viies Eestis loodud ettevõte seotud e-residentsusega. Kuid konkurents ei maga. Kui meie tahame olla maailma kõige nutikam riik, peame ka oma teenuseid pidevalt uuendama. Mida me siis teeme? Vastus on lihtne: me viime e-residentsuse täielikult digiajastusse. 

Praegu peab inimene taotlema digi-ID-d ning minema sellele füüsiliselt järele Eesti välisesindusse. Edaspidi saab ta kogu protsessi läbida mobiiltelefonis. Praegu kasutame plastikkaarti, edaspidi kasutame kaasaegset mobiilipõhist eID lahendust. Praegu kulub suur osa ajast logistika peale, edaspidi kulub aeg ettevõtluse alustamisele.

Aga ma tahan rõhutada üht väga olulist asja. Me ei tee süsteemi lihtsamaks turvalisuse arvel. Vastupidi, turvalisus muutub tugevamaks. E-residentsust saab edaspidi taotleda üksnes tunnustatud biomeetrilise reisidokumendi alusel. Kasutusele võetakse biomeetriline kaugidentimine, automaatsed kontrollid ning PPA põhjalik taustakontroll jääb täielikult alles. Praegu kontrollime inimest füüsilise kohtumise kaudu, tulevikus lisanduvad sellele moodsad biomeetrilised kontrollimehhanismid. PPA-le jääb õigus kutsuda inimene vestlusele, nõuda lisakontrolle ning vajaduse korral e-ID-vahend kehtetuks tunnistada. Seega, mugavam süsteem ei tähenda pehmemat süsteemi.

Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu mõju ei piirdu ainult e-residentidega. Muudatus aitab kasvatada Eesti majandust. Prognooside järgi võib kiirem menetlus tuua igal aastal sadu uusi ettevõtteid. Rohkem ettevõtteid tähendab rohkem investeeringuid, rohkem maksutulu ja rohkem töökohti. See on suurepärane muudatus, kus vähem bürokraatiat tähendab rohkem majanduskasvu. 

Lisaks muudame lihtsamaks ka Eesti inimeste asjaajamise. Eesti äpi kaudu tehtav isikusamasuse kontroll muutub riigiasutustes, notarite juures, kohtutäiturite juures ja pankrotihaldurite juures aktsepteeritavaks. Inimene ei pea edaspidi lootma sellele, et tal on õigel hetkel ID-kaart taskus. Digiriik peab töötama inimese jaoks, mitte inimene digiriigi jaoks. See eelnõu on samm kiirema, mugavama ja tugevama Eesti suunas: rohkem ettevõtlust, vähem bürokraatiat, tugevam turvalisus ja nüüdisaegsem riik. Palun toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahtsin küsida, kas on olemas mingisugune kvoot, kui paljudele isikutele on võimalik anda selline e-residentsus. Kui palju on äraütlemisi, kui paljudel inimestel ei ole lubatud e-residentsust [võimaldada]? Ja mis põhjustel tavaliselt juhtub nii, et inimene taotleb, aga ikkagi lõppkokkuvõttes ei saa e-residentsust?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, sellise protseduuri puhul kvooti ei ole. Ehk e-residentsust saab väljastada nii palju, kui soovitakse, juhul kui inimesed vastavad kõikidele tingimustele ja läbivad PPA taustakontrolli. Eelmisel aastal oli äraütlevaid vastuseid 11,8%. Ehk 11,8% kõikidest taotlustest lükati tagasi. Need taotlused lükatakse tagasi valdavalt julgeolekukaalutlustel. Ehk PPA teeb taustakontrolli ära ja sellisel juhul, kui leitakse, et ei ole mõistlik e-residentsust anda, seda välja ei anta.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! On laialt teada, et e-residentsusega on kaasnenud palju maksupettusi, rahapesu ja investeerimiskelmusi. Probleem ongi olnud see, et e-resident asub riigist väljaspool ja kuritegusid on keeruline uurida. Minu küsimus ongi: kas see eelnõu nüüd parandab seda olukorda ja millised on meetmed selleks, et sellist piiriülest kuritegevust vähendada? 

Aitäh! Nagu ma ennist juba mainisin, tegelikkuses kõik kontrollimehhanismid jäävad alles. Nii taustakontrolli mõttes kui ka rahapesu [tuvastamiseks] on oma kontrollmehhanismid. On võimalik ka juba välja antud e-residendi tunnistust tühistada. Ka edaspidi jääb niimoodi, et kui PPA leiab, et selleks on alus olemas, kui on mingisugused kahtlused, näiteks Rahapesu Andmebüroo analüüsi käigus või siis mõne muu institutsiooni puhul kerkivad üles mingid kahtlused, siis sellisel juhul see e-ID tühistatakse. Seda on ka tehtud. Mitte ainult taotlemisel ei ole neid tagasi lükatud soove, vaid mõnikord on neid ka tühistatud. 

Aga turvalisus tõuseb läbi selle, et edaspidi on võimalik e-residendi elektroonilist ID-d taotleda ainult tunnustatud biomeetrilise reisidokumendi alusel. Ehk siis igasuguse võltsimise või identiteedivarguse tõenäosust oluliselt vähendatakse nende elektrooniliste kontrollide kaudu. Biomeetria peab klappima reisidokumendi ja selle inimese antud andmete vahel. Nii et tõepoolest, juba eelmise eelnõuga kunagi ammu on teatud piirangud kehtestatud selles osas ja on olemas ka teatud riigid, mille kodanikele me e-residentsust ei anna üldse.

Maria Jufereva-Skuratovski, teine küsimus, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eestile heidetakse vahel ette, et meie majandussüsteem on hästi suletud ega soosi seda, et välisinvestorid või ettevõtjad alustaksid siin oma äri. Tahtsin küsida, kas selline muudatus selles seaduses võimaldab teha nii, et meie majandussüsteem on rohkem atraktiivne välisinvestoritele ja see tõepoolest soodustab majanduskasvu.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, selle eelnõu mõte ongi muuta Eestit välisinvestorile, välisettevõtjale atraktiivsemaks. Sellepärast, et kuigi e-residentsus iseenesest on olnud omal ajal väga uuenduslik meede, on tehnoloogia aja möödudes arenenud ja me oleme praegu olukorras, kus, nagu ma ka esitluskõnes ütlesin, ettevõtte asutamine käib väga-väga kiiresti, aga e-residendi tunnistuse saamine võib võtta aega mitu kuud. Tegelikkuses me nüüd vähendame sellist mõttetut ajakulu, mis seondub siiamaani sellise logistikaga, kus inimene peab kusagil füüsiliselt kohal käima, minema sellele tunnistusele järele. Me muudame seda protsessi oluliselt lihtsamaks, nii et ei pea enam välisesindusse sõitma, tuleb kasutada nutikaid tehnoloogilisi lahendusi, biomeetria tuleb saata telefoni kaudu, seda võrreldakse inimese reisidokumendi andmebaasiga. [Süsteem] peab muutuma palju konkurentsivõimelisemaks ja kogu Eesti peab muutuma oluliselt atraktiivsemaks välisettevõtjatele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Kui vaadata kodakondsuse järgi kehtivaid digi-ID-sid – Hispaania, Ukraina, Saksamaa, Türgi, Prantsusmaa ja Soome –, siis naaberriigis soomlased on ukrainlastest kaks korda väiksema huviga ja Hispaania troonib siin. Oskate te kirjeldada – see näitab ka suhtumist ja suhteid Eesti ja eri riikide vahel –, millest on tingitud see nimekiri? Hispaaniale oleme me selle digi-ID-ga üliolulised, aga Ukrainale, Soomele, Prantsusmaale, Türgile, Hiinale ja kõikgile teistele riikidele, mis tahapoole jäävad, ei ole. Mida see peegeldab? Vares ka niisama ei lenda. Aga miks ju selline järjekord?

Aitäh! Ausalt öeldes ma jään praegu faktipõhise vastuse võlgu, miks see täpselt niimoodi on. Ei ole seda uurinud. Ma võin oletada, et nendel riikidel, kus nii palju ei taotleta, ei ole probleeme siin asjaajamisega. Tõenäoliselt on soomlastel üpris lihtne siin asju ajada ka ilma selleta. Ja tõenäoliselt taotlevad need inimesed nendest riikidest, kus sellised digilahendused ei ole võib-olla levinud, ehk tegelikkuses neil ei ole ligipääsu sellistele digilahendustele, nad taotlevad meelsamini seda Eestist ja siis saavad siin selle digi-ID ja hakkavad selle kaudu asju ajama. Ka Euroopa Liidu sees ei ole digilahenduste areng või levimine ühesugune. Tõenäoliselt see sellest tuleneb. 

Võib-olla see tuleneb ka teatud riikide eripärast. Näiteks Hispaanias on ettevõtte loomine võrdlemisi keeruline – see on keerulisem kui Eestis. Ja seetõttu see toob kaasa selle, et Hispaania kodanikud taotlevad meie e-residendi tunnistust ja seetõttu on neil ettevõtluse alustamine Euroopas lihtsam. (Saalist kommenteeritakse.) Võimalik. Tõenäoliselt on seal seesama põhjus, et me oleme oma digiteenustega muutunud konkurentsivõimeliseks, aga me tahaksime ajaga kaasas käia. Kui inimesed valivad Eesti selleks ettevõtluse alustamise kohaks tänu sellele, et see on lihtsam, siis me võiks võimalikult palju mõttetuid barjääre ära kaotada. Aga nagu ma juba ütlesin, kindlasti ei käi see turvalisuse arvel.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tuletan siiski meelde, et Euroopa rahapesuraport on meile kogu aeg ette heitnud e-residentsuse programmi kaudu rahapesuriske. See Moneyvali raport, mis oli 2023. aastal avaldatud, oli 300-leheküljeline raport ja Eestit oli üsna kriitilises võtmes mainitud üle saja korra. Kas see kosmeetika ikka aitab olukorda parandada, kui meid nähakse tegelikult kui rahapesukeskust ja rahapesuriskidega riiki? Meil on juba põhi all gigantse rahapesuga. Teie koalitsioonikaaslane ei suutnud sõrme ka liigutada, kui sajad miljardid Eestist läbi liikusid. Nii et äkki see tõmbab ligi hoopis selliseid tüüpe nagu teie endine erakonnakaaslane Lehtme ja Artur Jermolajev, kes meil siin tüngatasid ja varastasid. Mida siis teha muu maailma silmis?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu teada koalitsioonikaaslane on väga hästi hakkama saanud rahapesuvõitluse rindel. Tal on siin Riigikogule mitu eelnõu sisse antud, just selleks et muuta seda kõike veel tõhusamaks. Nii et kui te tahate panustada sellesse, siis avaldage oma poolehoidu tema eelnõudele ja siis läheb kõik palju paremini ja palju tõhusamini. 

Kõik need nimed, keda te olete nimetanud seoses teatud kuritegude või kahtlustustega – need inimesed on ju vastutusele võetud, kes on juba kohtumenetluse kaudu karistuse saanud ja kelle asjad on kohtusse viidud. Selles mõttes süsteem töötab. Ei ole niimoodi, et saate tegutseda ja keegi ei pane tähele ega vastutusele ei võta. Ikkagi korrakaitseorganid meil töötavad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma jätkan siit täpselt samas võtmes. Evelin luges juba ette kõik need riskid ja need on need murekohad, mis konkreetselt ongi seotud e-residentsusega. Anti Poolamets rääkis ka, ütleme, konkreetselt rahapesust. Kõik see on juba tõestatult juhtunud, see on selle e-residentsuse halb osa. Ja on isegi väljendatud mõtet, et e-residentsuse edulugu ei ole tegelikult mingi edulugu, vaid sellega kaasneb ka väga palju sellist kaudset või otsest kahju Eesti riigile. 

Me teame, et seaduste karmistamine toob alati kaasa neist möödahiilimise. See on alati nii olnud. Ma siis küsin: olete te ikka kindlad, et Eesti riik ja need struktuurid päriselt ka suudavad neid kõverteid tõhusalt hallata? Me teame, et meie julgeolekustruktuurid suudavad küll edukalt jälitada Eesti inimesi, aga kogu maailmast võimalikult kohale lendava kurjusega ei pruugi me hakkama saada. Me teame, selle kohta on juba tõestus olemas. On teil ikkagi välja pakkuda midagi sellist raudkindlat?

Aitäh selle küsimuse eest! Eriti selle eest, et saangi seda selgitada siin. Tegelikkuses on lugu ju niimoodi, et välismaalane saab ka muul moel siin ettevõtte asutada, ilma e-residendi tunnistuseta, niimoodi et mitte keegi tema üle taustakontrolli ei tee. See tähendab, et e-residentsus kui institutsioon ei [sisalda] täiendavaid riske rahapesuks, vaid vastupidi, nendele, kes tulevad e-residendi taotlusega, tehakse põhjalik taustakontroll. Nagu ma ütlesin, ettevõtet saaks Eestis ka ilma selleta asutada, niimoodi et mitte mingisugust taustakontrolli ei tehta. Aga e-residentsus tähendab seda, et kui inimesel on mingisugune kahtlane taust, siis see tuleb pigem siin välja. Nii et see eelnõu pigem ikkagi vähendab riske, mitte ei suurenda.

Evelin Poolamets, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Neid inimesi, kes on saanud meilt e-residentsuse ehk digi-ID, on ligi 130 000 või natuke rohkem. Ja domineerib selline huvitav riik nagu Hispaania. Huvitav, mis on see põhjus, et just Hispaaniast ja näiteks ka Türgist on see huvi Eesti e-residentsuse järgi niivõrd suur. Kas te olete ka seda uurinud ja teate seda tausta, millest selline suur huvi?

Aitäh! No siin just ühe kolleegiga me diskuteerisime natukene sel teemal. Ta küsis, miks siin teatud riigid on esirinnas. Aga nii palju, kui ma aru saan, on Hispaanias ettevõtlusega alustamine keeruline. Lihtsalt juriidiliselt on seal ettevõtet alustada palju keerulisem, kui on Eestis, ja seetõttu tehakse valik Eesti kasuks. Siin käivad kõik asjad lihtsalt ja on olemas ka digilahendused ning kogu meie maksude deklareerimise ja maksmise süsteem on ju ka väga lihtne. Ma usun, et te kõik olete seda isiklikult kogenud, kui olete pidanud deklaratsioone täitma. Nüüd paar päeva tagasi oli see huvide deklaratsiooni esitamise tähtaeg – täna on see muide, loodetavasti kõigil on täidetud – ja see on ju ka äärmiselt lihtne. 

Aga paljudes riikides see ei ole nii lihtne. Paljudes riikides see tähendab ikkagi paberitega mässamist, mingi ametniku jutule minekut, järjekorras seismist ja nii edasi  – nii nagu meil oli see võib-olla 20 aastat või rohkem aastaid tagasi. Me oleme sellega nii harjunud, [et meil on digilahendused], meie jaoks on see iseenesestmõistetav ja me võib-olla ei saagi aru, mis selle väärtus on, aga teistes riikides nähakse, mis selle väärtus on.  

Tõepoolest, e-residentsus on toonud meile mitte ainult 130 000 kirjet või inimest, kes on taotluse esitanud, vaid see on toonud ikkagi sadu ettevõtteid. Sadades miljonites on see efekt meie majandusele. Ja kogu see rahapesujama, mida aeg-ajalt üles tõstetakse ja millega Eesti kahetsusväärselt puutus, toimus ju tegelikult suuremas osas kokku e-residentsuse eelsel perioodil. See oli ikkagi tükk aega tagasi, rohkem kui kümme aastat tagasi. Pigem me oleme  ikkagi väga palju riske maandanud ja muutnud kogu süsteemi palju turvalisemaks. 

Hispaanias on ettevõtte loomine ja haldamine niivõrd keeruline, et seal ettevõtte asutamine võtab kaks kuni kuus nädalat aega. Kujutate ette, kaks kuni kuus nädalat võrreldes sellega, et meil on võimalik 10–15 minutiga see äriühing äriregistris ära asutada. Seal on see väga notarikeskne, see on väga paberipõhine ja see on killustatud erinevate ametkondade vahet. See käib nii, nagu ma enne kirjeldasin, et paberitega pead järjekorras seisma, ja mitte ühes järjekorras, vaid mitmes. Meie oleme tõesti suutnud oma bürokraatiat ikkagi kõvasti vähendada ja väga palju lihtsamaks muuta, seega me oleme tõesti konkurentsivõimelised sellisele riigile nagu Hispaania. 

Anti Poolamets, palun!

Teate, see on päris jahmatav, mida te räägite. Me oleme nagu mingi Hispaania registrite osakonna allhankijad, kuna nemad peavad, mõtle, kaks nädalat seisma järjekorras. Nad ei seisa järjekorras, nad käivad ametniku juures, näitavad näo, tuvastavad, et on päris inimene, mitte mingi AI-kujutis. Siis vaadatakse nende dokumente ka läbi, et äkki nad on rahapesijad. Aga teie siin ütlete, et oh, oi, jaa, 15 minutiga. Tõmbate üle maailma pätte kokku! Euroopa Komisjon osundab sellele, et meile tehakse siia mingit rahapesuvabrikut. 

Küll te olete optimistlik, eks ole! Me olime ju tollel ajal maailma suurim rahapesuvabrik, siin liikusid maailma suurimad summad. No kuidas teie koalitsioonipartnerid sellega hakkama said? Nende käte vahel, nende nähes või nende silmade kinniolekul kõik see siin toimus. Asi oli kohutavalt halb ja mingit õigust ei ole uut akent avada. Nii et igal juhul meie hoiame pilgu peal, muidu te muutute ise rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse subjektiks, sest te soosite seda.

Aitäh! Ma ei saanud nüüd aru, kas siin mõni küsimus ka oli. Aga põhimõtteliselt, nii nagu ma selgitasin, need rahapesuprobleemid, mis Eestis on olnud, on ammu selja taga, need olid üle kümne aasta tagasi. Eesti on väga tublit tööd teinud, et seda muret välja juurida, ja e-residentsus pigem vähendab neid riske. Ma ütlesin, et meil ettevõtte asutamine võtab aega 15 minutit, aga see ei käi e-residentsuse taustakontrolli kohta. 

Juhul, kui taustakontrollis tekib PPA-l küsimusi, siis on neil, nagu ma oma esitluskõnes ka mainisin, õigus siiski kutsuda inimene vestlusele, on õigus küsida temalt täiendavaid küsimusi. Ning nagu ma enne juba ütlesin siin küsimustele vastates, eelmisel aastal ligi 12%-l juhtudest keelduti e-residendi tunnistuse väljastamisest põhiliselt julgeolekukaalutlustel. PPA muidugi ei tee kogu statistikat, mis kaalutlustel seda tehakse, seal on muid kaalutlusi, võib-olla on seal rahapesukahtlus, mis iganes, aga põhiliselt on see kaalutlus. 

Nii et ma ei tea, mis näiteid te toote. Mul ei ole selliseid näiteid, kus meil massiliselt kuidagi e-residendid oleks nende asjadega seotud, ja kõik riskid on selle eelnõu ettevalmistamise käigus ikkagi ära hinnatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ega massiliselt ei peagi siin midagi nii väga juhtuma, et selguks, kas asi on hea või halb. Teised riigid ei ole e-residentsust rakendanud just seetõttu, et nad näevad seda ikkagi rohkem riskikeskse kui tulukeskse projektina. Eesti on väike riik ja me teame, et kui programm hästi töötab nii, nagu see ideaalis on mõeldud, siis saavad sellest kasu peamiselt välisettevõtjad, aga kui tekib mingisugune skandaal, näiteks rahapesuskandaal, siis saab riigi maine väga suure, tugeva hoobi. Me oleme ju näinud, et kui see suur, 200-miljardiline rahapesu oli, siis tulu said kõik teised, aga Eesti riigi maine langes mutta. See on ikkagi olnud järjekordne ukse avamine ja on seda jätkuvalt. Miks me teeme sellist asja, mis teistele annab tulu, aga meie, Eesti riigi maine ja kõik muu seab ohtu?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et me oleme siin lihtsalt maailmavaatelises diskussioonis – kellelegi meeldivad digiteenused ja keegi peab oluliseks seda, et me võimalikult hästi tehnoloogiat ära kasutaksime, oleksime kiired ja nutikad, aga kellelegi teisele see ei meeldi. Tõenäoliselt me ei jõuagi nendes küsimustes ühisele arusaamale. Mida rohkem ettevõtteid Eestisse luuakse, mida rohkem majandussubjekte siin tegutseb, [seda parem,] sest sellest saavad lõppkokkuvõttes ju kasu kõik Eesti inimesed, sellepärast et see on alati ka panus riigieelarvesse. Kasvav majandus alati toetab, ühed ettevõtted toetavad ka teiste ettevõtete kasvu. Nii et igal juhul on kasu laiapõhjaline, kindlasti ei ole see kitsas. 

Mis puudutab seda ammust rahapesulugu, siis nagu te teate, suurpangad maksid päris korralikult trahvi ja see raha maksti ka Eestile välja. Eestis me rahastame teatud rahapesu tõkestamise tegevusi sellest Danske panga trahvirahast. Siseministeeriumi projektiridadel on siiamaani tegevused, mida me teeme Danske panga trahviraha eest. Nii see on.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjonis oli meil seesama eelnõu arutelul 18. mail. Komisjonis andis meile eelnõust ülevaate peaministri volitusel majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, kuna minister Taro oli sel hetkel lähetuses. Aga meie saime eesmärkidest teada ja samamoodi oli meil võimalus esitada küsimusi ja saada selgitusi Erkki Keldolt. Kuna aga muudatused puudutavad otseselt e-residentsuse valdkonda, mis kuulub Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse haldusalasse, siis oli meil külas ka EISA esindaja Liina Vahtras. Ka tema sai meile täpsustavalt teada anda vastuseid küsimustele.

Ma ei hakka üle kordama neid momente, millest eelnõu esitaja on siin juba kõnelenud. Küll aga keskendus meie komisjon oma küsimustes rohkem tehnilisele poolele ja sellele, mida see eelnõu tegelikult sisaldab. Ehk nii nagu komisjonis küsitud, rõhutan ka siinkohal üle, et e-residentsuse menetluse sisu ei muutu ning e-residentsuse õiguse andmise kord jääb tegelikult samaks. Muudatused puudutavad ikkagi üksnes selle õiguse tõendamise viisi. Seni on meil olnud olemas füüsiline kaart selle seisundi või õiguse tõendamiseks ja edaspidi on see digitaalne kaart, mille kättetoimetamine on vastavalt lahendatud.

Ka siin oli meil endal komisjonis küsimus, kuidas see sõrmejälgede andmine toimub, mida Eesti riik siin aktsepteerib ja kuidas see protsess välja näeb. Liina Vahtras selgitas, et kaugteel isikutuvastuse lahendus on arenduses ja selline hange on läbi viidud. Kogutakse biomeetrilised andmed ning sama rakendus loeb ja võrdleb ka biomeetrilise passi andmeid ja võimaldatakse ka mitmekordne masinloetav kontroll.

Komisjon oli sellega küll ammendava info saanud, meil küsimusi rohkem ei olnud. Konsensuslikult tehti ka kõik menetlusotsused. Need olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 1. juunil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Suur tänu! Selle päevakorrapunkti juures on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada kokku kaks küsimust. Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 905 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 15. juuni kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh! 

Ja oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri ja Varro Vooglaiu kaitseminister Hanno Pevkurile esitatud arupärimine korruptsiooniohu kohta seoses kaitsevaldkonna tippjuhtide liikumisega erasektorisse. Arupärimine kannab ilusat ümmargust numbrit 1000. Ettekandjaks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Juhatan sisse meie arupärimise, mille juures on kuus olulist küsimust. Arupärimine on korruptsiooniohu kohta seoses kaitsevaldkonna tippjuhtide liikumisega erasektorisse. Nimelt tõstatas kaitsepolitsei aastaraamat tõsise julgeoleku- ja korruptsiooniriski, mida nimetatakse pöördukse efektiks. See ei ole seotud ainult riigikaitsevaldkonnaga, vaid seda võib ette tulla paljudes avaliku sektori valdkondades. 

Aga riigikaitsevaldkond on praegu väga oluline valdkond, sinna liigutatakse väga suuri rahasummasid. Seal kasutatakse ka maksumaksja raha eraettevõtete toetamiseks, mida on juba jagatud muu hulgas Kaitseväe ja ka Kaitseministeeriumi endiste kõrgete ametnike juhtimisel ja osalusel olevatesse firmadesse. Nimetame näiteks Frankenburgi. Kui ma vaatasin selle ettevõtte omanike struktuuri, siis oli ka üllatav, et näiteks üks Linnamäe ettevõte oli registreeritud Kaimanisaartel. On ikka küll! Aeg on nagu 1990-ndad – ettevõtted on kusagil kummalistel saartel, kus justkui ei pea makse maksma. 

Igal juhul Kaitsepolitseiameti aastaraamat rõhutab, et kõrgetel ametikohtadel töötanud isikutel on ligipääs tundlikele andmetele, strateegilistele otsustele ning riigikaitselistele võimekustele, mistõttu nende siirdumine erasektorisse võib tekitada huvide konflikti. Ma juba nimetasin ühte ettevõtet, seal on hulk Kaitseväe endisi tippametnikke, Kaitseministeeriumi kantsler ja teisi mõjukaid tegelasi. Hiljuti kolis sinna ka hulk Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse tippjuhte.

Nii et ühtpidi tõmmatakse Kaitseväest personali ära, ostetakse üles inimesi, kellel on väga kõrge kompetents, väga spetsiifilised teadmised, ja siis minnakse juba väga lühikese aja tagant küsima maksumaksja raha oma ettevõtete toetamiseks. Nii on Frankenburg saanud ju vähemalt 7 miljonit. Arvestades kaitsekulude kiiret kasvu, suurt hulka maksumaksjate raha, mida juba jagatakse ja kavatsetakse jagada, kaitsetööstuse tähtsust ja ka kaitsetööstuse kõrget mainet, mida meil on vaja säilitada, et see ei oleks seotud korruptsiooniskandaalidega ja maksumaksja raha raiskamise riskidega, soovime me saada vastust nendele põletavatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Kõike seda on tähelepanelikult saalis kuulanud ja tuleb nüüd Riigikogu kõnetooli vastama auväärt kaitseminister Hanno Pevkur.

Hea Riigikogu aseesimees! Head arupärijad, Riigikogu liikmed! Püüan võimalikult kiiresti ja konstruktiivselt nendele küsimustele vastata. 

Esimene küsimus: kuidas ma hindan kaitsepolitsei aastaraamatus välja toodud korruptsiooniriske ja julgeolekuriske. Olgu siis sissejuhatuseks öeldud, nii nagu ka arupärijate esindaja kenasti siin ütles, et see teema ei ole kindlasti ainult kaitsevaldkonna küsimus, vaid pigem laiemalt riigi küsimus. Ja mul on hea meel, et ka korruptsioonivastane erikomisjon täna sellele mitu tundi pühendas. Jälgisin seda ülekannet ja sain aru, et oli sisukas vestlus.

Kui vaadata nüüd Kaitsepolitseiameti aastaraamatus väljatoodut, siis kindlasti on meie huvides, riigikaitse ja riigieelarve huvides see, et iga riigieelarvest eraldatud euro oleks suunatud võimalikult efektiivselt kaitsekuludesse. Loomulikult need riskid võivad esineda ja küsimused tekivad igal juhul. Loomulik on see, et suurenenud kaitsekulud tõstavad ka tähelepanu alla sellised liikumised. Pean siiski oluliseks rõhutada, et riskide käsitlemine aastaraamatus ei tähenda üksnes probleemide kirjeldamist, vaid aitab kaasa ennetusmeetmete tõhustamisele ning organisatsioonide teadlikkuse kasvatamisele. Ja loomulikult, Kaitseministeerium jätkab koostööd, mis meil on väga tõhus, ka Kaitsepolitseiametiga, selleks et riske hinnata ja tuvastada. 

Teine küsimus: kui palju on viimase kolme aasta jooksul juhtumeid, kus juhid on siirdunud kaitsetööstuse ettevõtetesse? Siin saab vastuseks öelda seda, et me eraldi arvestust ei pea, ja ma ei tea, et keegi riigiasutustest peaks eraldi arvestust, kuhu inimesed tööle lähevad. Aga loomulikult, nii nagu ka meedia kirjutab, on inimesi eraettevõttesse liikunud. Muidugi tasub üle rõhutada: asjaolu, et inimene liigub erasektorisse, ei ole kuidagi iseenesest korruptiivne. Korruptiivseks või ka huvide konfliktiks muutub see ikkagi siis, kui tuvastatakse konkreetne rikkumine. 

Kolmas küsimus: millised on järelevalve- ja kontrollimehhanismid? Saan kinnitada, et meil on mitmetasandiline järelevalve- ja kontrollisüsteem, mille eesmärk on ennetada ja tuvastada võimalikke korruptsiooniriske. Rõhutan siinkohal üle, et ka kehtiv õigus, näiteks avaliku teenistuse seadus, korruptsioonivastane seadus, riigihangete seadus ja asutustesisesed dokumendid kirjeldavad ära huvide konflikti vältimise nõuded. Loomulikult tuleb teenistujatel ja ametnikel taandada ennast huvide konflikti [tekkimise] võimalusega otsustusprotsessidest. 

Kui vaadata konkreetselt meie meetmeid, siis esiteks on huvide deklaratsioonide kohustus, mis on loomulikult kõikidel, kellele see kohustus on ette nähtud, ja siis on taandamiskohustus. Me oleme täiendavalt veel kehtestanud – kuigi seadusest seda ei tulene, aga Kaitseministeeriumis me oleme kehtestanud – huvide deklaratsiooni esitamise kohustuse ka kaitseinvesteeringute keskuse peadirektori asetäitjale. Peadirektoril on seadusest tulenev kohustus, aga oleme kehtestanud selle ka peadirektori asetäitjale, osakonnajuhatajatele, kategooriajuhtidele ja portfellijuhtidele. Ehk me oleme läinud üsna sügavale RKIK-isse sisse, selleks et inimesed oma huvidest teada annaksid. Teiseks – või juba kolmandaks – on olemas mitmetasandiline otsustusprotsess ja reeglina ka kollegiaalne kontroll. Neljandaks, hankemenetluse dokumenteerimine ja läbipaistvuse nõuded. Viiendaks, kõikvõimalikud korruptsiooniennetuse eetikaalased juhised ja regulaarne koolitus. Loomulikult, ülioluline on meie puhul see, et meil on mitmetasandiline järelevalve. Üks asi on asutuste sisekontroll, sellele järgneb audititegevus, siis on Riigikontroll, Rahandusministeeriumi järelevalved ja loomulikult ka parlament on ju korduvalt meie üle järelevalvet teinud. 

Neljas küsimus: millised konkreetsed piirangud ja kriteeriumid on kehtestatud või kavandamisel? Siinkohal ma nõustun sellega, mida sai täna vist arutatud ka korruptsioonivastases erikomisjonis, et see peab olema riigiülene, see ei saa olla ainult Kaitseministeeriumi kitsas piirang. Nüüd on valikuküsimus, kas riigiülene regulatsioon tekib õigusena asutustele need piirangud kehtestada ja mis on siis samamoodi leevendusmeetmed seal, või siis tuleb seadusesse kirja, kas seal on mingisugune piirang või mitte ja kuidas see inimesele vajaduse korral kompenseeritakse. Kindlasti on oluline tagada, et kaitsevaldkonna otsused lähtuvad ka avalikest huvidest ja avalikus teenistuses omandatud teabest. Ja nagu ma juba varem välja tõin, kõik mitmetasandilised kontrollimehhanismid peavad toimima. 

Viies küsimus: kas ministeerium või selle haldusala asutused on kaalunud täiendavaid piiranguid? Nagu ma ütlesin, meie hinnangul peaks see olema üleriigiline regulatsioon. Loomulikult peame lähtuma ka sellest, et riigikaitses on meil tihtipeale hangetel vaja järgida riigisaladuse nõudeid, samuti seda, et teatud hanked on juba oma loomult salajased ning seetõttu peab sisekontrolli, siseauditi ja ka Riigikontrolli järelevalve kindlastiolema selle võrra tõhusam. 

Kui vaadata veel konkreetsemalt mõnda tegevust, siis me oleme alustanud sellest aastast või saanud vaatlejaliikme staatuse sellises organisatsioonis nagu Internal Criminal Investigation Network, mis koondab endas 33 sisekontrolliüksust 28 Euroopa riigist. Ja samamoodi me oleme alustanud läbirääkimisi Poola kaitseministeeriumiga, et just nimelt korruptsiooniennetuse valdkonnas nendega koos sarnaseid meetmeid rakendada. Samuti tasub juhtida tähelepanu sellele, et ÜRO korruptsioonivastases konventsioonis on sätestatud, et riikide ülesanne on huvide konfliktide ennetamine, kohaldades vajaduse korral ka mõistlikuks ajavahemikuks piiranguid endistele asutustele. Nii et põhimõtteliselt, kui parlamendil see valmisolek on, siis seda on võimalik kasutada. 

Ja me vaatasime ka rahvusvahelist praktikat meie lähiriikidest. Näiteks Lätis on kehtestatud kaheaastane keeld tehingute tegemiseks ettevõtetega, mida endine ametnik varem kontrollis, juhtis või mille suhtes tegi hankemenetlusotsuseid. Ja Leedus on näiteks üheaastane keeld töötamiseks ettevõttes, mida ametist lahkumisele eelnenud aasta jooksul ametnik kontrollis või mille rahastamise kohta osales otsuse tegemisel. Samuti on eri riikides olemas selline regulatsioon, mille järgi ametnik peab küsima spetsiaalselt komisjonilt või eetikakomiteelt luba, kui asutakse tööle ettevõttesse samas valdkonnas. Nii et maailmas on erinevaid regulatsioone ning eks see, millise tee Eesti valib, on eelkõige parlamendi otsustada. 

Nii. Kuidas hindate, kas kehtiv õigusruum võimaldab piisavalt järelevalvet ja sanktsioone? Nagu ma ütlesin, järelevalvet iseenesest on võimalik teha, iseküsimus on, mis sa selle järelevalve tuvastatud infoga peale hakkad. Ütleme, õiguskaitseorganitel on see õigus olemas ja kui nad midagi tuvastavad, siis loomulikult nad saavad ka vastavalt käituda. Aga kas see on seotud ka näiteks mitte karistusnormiga, vaid eetiliste küsimustega? Nagu ma mainisin, osas riikides selline võimalus on. Tänan!

Aitäh teile! Teile on hulganisti küsimusi. Alustab Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus ei puuduta endisi kindraleid, vaid puudutab korruptsiooniohtu. Möödunud aastal tuvastas Riigikontroll teie ministeeriumis tõsised rahalised rikkumised. Milliseid järeldusi tehti? Kes täpsemalt vastutusele võeti? Ja kas olete isiklikult valmis võtma poliitilist vastutust?

Aitäh! Ma ei tea küll, millistest tõsistest rikkumistest te räägite. See, millele Riigikontroll tähelepanu juhtis, oli peamiselt seotud kahe teemaga. Esiteks olid ettemaksud. Seda sai juba selgitatud, mille eest need ettemaksud tehti. Ja teine küsimus oli varade arvelevõtmine. Varade arvelevõtmise koha pealt on Kaitseministeerium väga palju juba ära teinud. Vastavad tegevused jätkuvad ja me oleme Riigikontrolliga väga tihedas kontaktis.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Hanno, sa said 2022. aastal kaitseministriks Kaja Kallase teises valitsuses ja olid ka pärast valimisi edasi. Ja terve selle aja on üks skandaal ajanud teist taga – 2022. aastal Semetroni skandaal, 2023. aastal võidab Elmar Bergmanni, kes on RKIK-i ja endine töötaja, ühemehefirma suure hanke, 2024. aastal Moldova soomustransportööride skandaal, 2025. aastal Riigikontroll teeb pihuks ja põrmuks kogu teie hanke meetmed, 2026. aasta algab ARCA Defense'iga. No mõni ime! Sellepärast et sa ootasid, kuni Elmar Vaher sai paberid korda ja sai tulla sinu vana sõber Siseministeeriumi ajast hankeid tegema sinna RKIK-i. Tema on kuulsaks saanud sellega, et ta suutis 300 euro eest kõrvaklapid osta riigi raha eest. 

Mul on lihtne küsimus. Kas sa ei karda, et kui nihukesed skandaalid ajavad skandaale taga, kõik saavad aru – peale Kaitseministeeriumi ilmselt –, et see asi haiseb, siis see rikub ära sinu šansid pärast seda, kui Michal on läbi kõrbenud, saada REF-i peaministri kandidaadiks ja esimeheks, ja see asi ei hakka tööle?

Aitäh!

Aitäh, et sa tunned muret mu pärast! Küll aga kõikidel nendel juhtudel, mida sa ka siin esile tõid, ma võiksin need kõik ükshaaval läbi käia, eks ju. Aga Moldova puhul tegelikult oli hange igati korrektselt rahvusvahelisena läbi viidud. See oli lihtsalt puhas konkurentsiolukord, kus ühe riigi ettevõte ei olnud nõus sellega, et valiti teise riigi ettevõte, rahvusvahelises hankes, mida rahastas Euroopa Komisjon, mindi kohtusse vaidlema ja see vaidlus kestab siiamaani. Selles mõttes seal ei ole küll Eesti maksumaksja raha mängus ega ole ka Eestil ühtegi huvi. Puhas rahvusvaheline konkurents! 

Võiksin teised näited ka kõik läbi käia. Aga fakt on see, et kaitsehangete puhul on huvisid palju, ja fakt on ka see, et kaitsehangete puhul – nii nagu ka teiste hangete puhul, nagu ka ehitushangete puhul – on konkurents see, mis paneb ettevõtted liikuma ja pöörduma vajaduse korral hanke vaidlustamise võimaluste poole. Aga mis puudutab minu isiklikku tulevikku, siis ära selle pärast küll muretse. Küll aeg annab arutust ja elu näitab. Nii et selles mõttes mina oma elu samme küll selle järgi ei sea, kuidas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus hankeid korraldab.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ütlesite jah, et teil on siin kõik järelevalve, sisekontroll, audit ja mis kõik veel olemas. No probleem on ju, et endised kindralid asuvad tööle valdkonda või ettevõttesse, mille kohta nad veel hiljuti tegid riigiametnikena otsuseid. See on selle arupärimise sisu. Aga nüüd me oleme olukorras, kus Kaitseministeeriumi ja ka ministri alluvuses olev RKIK on sõlminud 400 miljoni eurose raamlepingu ettevõttega, millel avalike andmete põhjal puudusid lepingu sõlmimise ajal üldse töötajad, nähtav majandustegevus ja varasem tõendatud kaitsevaldkonnasuutlikkus nagunii. Ma küsingi, kas minister või Kaitseministeeriumi juhtkond andis sellele eelnevalt poliitilise, strateegilise või finantsilise heakskiidu. Ja kus siis teie arvates peitub seal võimalik korruptsioon ja omadele kätte mängimine? Mis selle asjaga siis päriselt toimub? Rääkige nüüd meile ja Eesti inimestele ka.

Aitäh! No selles mõttes, et ärge nüüd tekitage segamini putru ja kapsaid, ärge pange kõiki asju segamini. Raamhange on hange, mille kaudu valitakse välja suur hulk ettevõtteid, kes läbi kvalifikatsiooniprotsessi jõuavad … (Saalist segatakse vahele.) Äkki ma võin vastata? … raamlepingutesse. Raamleping ei anna mitte ühelegi ettevõttele eeldust, õigust ega ootust, et nende käest ilmtingimata ostetakse. Seda esiteks. Teiseks, see oli väga suur hange. Mul ei ole neid andmeid. Oleksin ma teadnud, et te selle kohta tahate küsida, ja ma oleksin võtnud need numbrid kaasa. Aga ma arvan, et avalikkusest te selle leiate, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse asejuht Asko Kivinuk on teinud avaliku vastukirja. Ma arvan, et te leiate selle Postimehest – või oli see Delfis? –, pigem vist oli Postimehest leiate selle kenasti selle üles. Seal on kõik numbrid toodud, mitu ettevõtet kvalifitseerus, mitu ettevõtet on raamlepingus ja mida see raamleping tähendab. Iga hange tehakse omakorda eraldi. Nii et ma soovitan teil Asko Kivinuki vastukirja läbi lugeda, sealt saate vastuse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud kaitseminister! Jah, nagu te mainisite, tõesti, täna oli see teema erikomisjonis arutlusel. Oli väga sisuline arutelu. Mul ongi küsimus. Erikomisjoni liikmed on mõelnud, et võiks tulla välja eraldi seaduse algatusega ja me vaatame, kuidas seda paremini vormistada. Aga kas ma saan õigesti aru, et teie, Kaitseministeerium – ma ei tea, kas valitsuse seisukohta võib küsida – põhimõtteliselt toetaksite mahajahtumise perioodi kirjutamist seaduseelnõusse või siis seda, et eraldi eetikanõukogu annab oma loa või, vastupidi, keelu? Ma saan aru, et teie toetus seadusemuudatusele on ikkagi olemas.

Jaa, aitäh! Ma olen seda avalikult varem ka väljendanud, et minu arvates mingi regulatsioon peaks olema. Iseküsimus, milline tee valida, kas valida selline variant, nagu on Lätis ja Leedus, üks aasta või kaks aastat, või tuleks valida eetikakomitee läbimine. Ka seal võib olla väga palju erinevaid nüansse, eks ju, selles mõttes, et sa ei saa näiteks öelda, et kogu kaitsetööstus [on välistatud], sellepärast et kaitsetööstuses on mitu eri valdkonda. Just nimelt, kui sa näiteks enne tegelesid relvadega, aga soovid minna tootma siin juba mainitud militaarhaiglaid, siis need on täiesti erinevad valdkonnad. Võib-olla tasub ikkagi rohkem sisse vaadata. Eesti on väike riik, mingisugune paindlikkus peab jääma.

Nii et need vestlused ja debatid võiks ära pidada ja siis võiks olla kaks [võimalust]: kas anda ametiasutustele volitusnorm enda reguleerimiseks või teine variant, ikkagi valida mingisugune tee. On selge, et kui sa sead ajalise piiri, näiteks aasta või kaks, siis sa pead ka arvestama – erasektoris on see enamasti lahendatud niimoodi, et siis sa pead selle inimesele kinni maksma –, et riigieelarvesse tekib üks kulurida juurde. Kui on tippotsustajad, siis nendele tuleb see mitte sektorisse minek ühel või teisel moel kompenseerida. Nii et jõudu tööle! Olen valmis kaasa mõtlema.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Riigikaitse on üks oluline valdkond, ja tõesti, sinna raha suunamine on väga oluline, kuid selle raha kasutamine peab olema ka läbipaistev, nagu te ütlesite, avalikest huvidest lähtuvalt. See tähendab seda, et see peab olema ka aus ja kontrollitav. 

Aga mina küsin selle kohta, et te konkreetselt ei toonud välja, milliseid tegevusi siis ministeerium selles valdkonnas tervikuna peaks [ellu viima], et tippametnikud ei liiguks erasektorisse, valdkonda, mille kohta nad enne on teinud mingeid eelnõusid, mingeid võimalikke rahataotlusi, või [loonud] kriteeriume. Te tõite näiteks Läti ja Leedu. Aga kas Eestis oleks võimalik seda tagada, on olgu seaduse alusel, või siis ka, ütleme, vabatahtlikkuse alusel?

Aitäh! Ma just enne sellele küsimusele ju vastasin sisuliselt ka. Jah, mina toetan, et regulatsioon oleks täpsem. Hetkel meil seda regulatsiooni ju ei ole. Seal on kaks valikut. Esimene valik on seaduse tasandil öelda, et on näiteks kas jahtumisaeg või teatud eetikakomitee või mingisuguse kõrvaltvaataja pilk, kes ütleb, et sinna sektorisse on korrektne minna ja sinna ei saa minna järgneva aasta jooksul. Või siis [teine valik], antakse seaduse tasandil ametiasutustele või ministritele volitusnorm, millega öeldakse, et oma valitsemisalas kehtestatakse piirangud. 

Ma ise eelistan seda, et on õigusselgus, nagu me siin rääkisime, et oleks seaduse tasandil öeldud, millised on piirangud. Nii nagu toimingupiirang on meil reguleeritud – sa ei tohi osaleda otsustes, millega sa oled ise seotud –, saab seda paljundada ka tuleviku peale. Nii et milline see tee on? Ma kuulaksin ära eksperdid nii eetika poole pealt kui ka karistusõiguse poole pealt, ja siis leiaks mõistliku lahenduse.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oma ettekandes või vastuses tõite te esile riigikaitsehanke sarnasuse ehitushankega. See puudutab ka 400 miljoni euro suurust raamlepingut. No ma ei tea, ehitushankes ei ole võimalik selline asi, et sõlmitakse leping ettevõttega, millel puuduvad lepingu sõlmimise ajal töötajad, käive ja varasem kogemus. Selles 400 miljoni euro suuruses raamlepingus on küll öeldud, et riik eeldab müüjalt professionaalsust ja võimekust lepingut täita, samas ei nähtu lepingust, millisel viisil seda võimekust kontrollitakse. Minu küsimus ongi, kui selliseid lepinguid sõlmitakse, siis kuidas see hindamine toimub, et me ei eksiks nendes valikutes.

Aitäh! Iga riigihanke puhul, ka raamhanke puhul on kvalifitseerumise tingimused. Ma ütlen, et mul ei ole neid kvalifitseerumise tingimusi kaasas siin. Aga raamlepingu puhul kvalifitseerus – veel kord: ma arvan, et te leiate Postimehest selle vastuse üles, kas oli 23 ettevõtet või kui palju neid oli. Päris suur hulk ettevõtteid. Nad kvalifitseeruvad selle järgi, mis on riigihanke ja raamlepingu tingimustes sees.

See, kui nad on kvalifitseerunud, ei tähenda veel seda, et nad hakkavad ühtegi eurot saama. See on alles raamlepingusse sisse tulek. Nüüd, kui riik hakkab konkreetset toodet ostma, saadetakse uuesti hinnapäring ja tarneaegade päring ning siis nad teevad uued pakkumised ja siis hinnatakse, kas ta suudab toota, kas ta suudab tarnida ja mis on hind. Nii et see on selles mõttes mitmeastmeline hange. Raamleping ei ole kunagi selline, et selle järgi sa hakkad kogu aeg saama. See on selle jaoks, et tulevikus, kui ka riigieelarves on ette nähtud konkreetsed vahendid, siis saaks võimalikult kiiresti minna lepingusse. See on selleks, et kui sa teed raamhanke ära ja tahad järgnevatel aastatel riigieelarve rahaeraldise olemasolul võimalikult kiiresti lepingusse jõuda, siis sul peavad olema need raamlepingud olemas, muidu sa ei jõua lihtsalt, kui sa lähed kogu hankeprotsessi uuesti tegema. Nii et see on raamlepingu mõte.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No meil käib jutt ikkagi nii-öelda pöörduksest. Natuke veider on kuulda seda, et näed, Lätis ja Leedus on niisugused asjad ja me peame nüüd valima, missuguse tee kasuks meie otsustame. See peaks olema ammu otsustatud juba. See peaks olema ammu otsustatud!

Oleks võinud!

Jah. Te olete ju neli aastat olnud nii-öelda sõjaolukorras ja tegelenud riigikaitsega, vahepeal on raha voolanud juurde nagu jõge. See peaks ammu olema otsustatud. Sest praegu me näeme ikkagi väga klassikalist korruptiivset skeemi. Ma oma tagasihoidliku kinnisvarakogemuse põhjal ütlen, kui ma tean, et sellele praegu põlluna kasutatavale alale tulevad tulevikus igasugused muud rajatised, siis ma ostan selle põllumaa teatud hinnaga ära, jagan ta kruntideks ja müün võib-olla sajakordse vaheltkasuga ära. Täpselt sama kehtib ju praegu Kaitseministeeriumi endiste töötajate puhul. Nad ju tegelesid nende hangetega, nad ju teadsid informatsiooni, nad ju teadsid, kuhu raha läheb!

Aitäh!

Aga te laiutate käsi ja ütlete, et me peame otsustama. Millal me siis otsustame?

Vaata, hea Mart, see näide, mis sa tõid, on muidugi väga tore näide. Sellepärast et sellisel juhul, kui sa sellist tehingut lähed oma mõisakese naaberkinnistul tegema, siis sa peaksid ka ... (Vahelehüüe.) No vahet pole. Ühesõnaga, kui sul on kuskil maatükk ja sa tahad seal tehinguid teha, siis sa pead olema ka kindel selles, et sa saad omavalitsusega kaubale, et nad sinu maatulundusmaa muudavad ära elamumaaks, ja siis sa saad sinna krundid teha ja nii edasi. (Vahelehüüe.) Kuulge, aga veel kord: ma olen sügavalt seda meelt, et see reeglistik peaks olema kogu riigis kõikidele sektoritele samasugune – ka energeetikas, ka põllumajanduses. Seetõttu, kuna avalikku teenistust hoiab meil Rahandusministeerium, ma ei taha küll näpuga näidata kordagi, aga ma ütlen, et see peaks olema avaliku teenistuse seaduses, ja seda Kaitseministeerium ei tee.

Anti Poolamets, palun!

Ikkagi, Frankenburgi juhtum on täpselt selline, nagu Ekspress kirjutas: rahvasteränne riigikaitse ametnikest otse ettevõtetesse. See rahvasteränne ja riigi rahakotist neile otsekohe raha leidmine näeb lihtsalt mitteusutav välja. Siin on lihtsalt nagu tavainimesenagi vaadates väga suured riskid, selleks ei pea olema hankespetsialist. Alles läks Kusti Salm Kaitseministeeriumist ära – teie ju tundsite teda –, siis läksid Herem ja Palm Kaitseväe juhtkonnast ära, siis jooksid sinna Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhid, istusid liivakasti teisele servale ja juba tuli 7 miljonit eurot maksumaksja raha. Selle kohta on vaja põhjalikke selgitusi, argumente ja põhjendusi, mitte nii, et andsime vanadele tuttavatele raha. 

Aitäh! Esiteks, mõned faktitäpsused lihtsalt, et nad protokolli ei jääks. Minule teadaolevalt RKIK-i juhid Frankenburgis ei ole, nad on ühes teises juriidilises isikus. (Saalist öeldakse midagi.) Teiseks, mis puudutab seda 7 miljonit, siis seda ei ole andnud Kaitseministeerium ega ka mitte Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Selle andis minu mäletamist mööda majandusministeeriumi valitsemisalas olev EISA. Ja kolmandaks, ma olen selles mõttes ju andnud avalikke kommentaare varem ka sel teemal. Seetõttu ma arvan, et ka Kaitsepolitseiameti aastaraamatusse kogu see teema jõudis. Ja ma arvan, et õigustatult jõudis. Ma olen seda ju öelnud, et õigustatult jõudis. Ma arvan, et korrektseid ja selgeid vastused peavadki andma need inimesed, kes sinna liikusid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma olen natuke kurb selle pärast, et sa tegelikult ei tulnud siia sõnumiga, et Kaitseministeerium tegeleb sellega, kuidas see niinimetatud jahtumise aeg tekitada, ja üle vaadata see printsiip. Ma arvan, et siin keegi pole selle vastu, et seda know-how'd ära kasutada üleüldiselt ühiskonnas, ka kaitsetööstuses. Küsimus on selles, et kas ikka on päris okei, kui keegi, kes juhib organisatsiooni, mis teeb sadu miljoneid riigihankeid, astub põhimõtteliselt mõne aja pärast kohe kuskile, kus ta hakkab ise hangetel osalema. Ja tahame või ei taha, ma arvan, et ka sina oled nõus, et teatav mõjuvõim ja autoriteet ikkagi püsib ka sellel inimesel veel mõnda aega. Sa oled täna pareerinud, et teeme seda kõike riigiüleselt, aga ma arvan, et sa võiksid küll anda mingi sõnumi, missugune oleks Kaitseministeeriumi ettepanek, milline võiks olla see jahtumise aeg. Loomulikult tuleb seda ka tasustada, see on ilmselge, sest need inimesed ei saa jääda lihtsalt koju istuma sellel ajal. Aga mis see sõnum võiks olla, seda tahaks küll täna su käest teada saada. 

Aitäh! Kui sa küsid minu isiklikku arvamust, siis minu isikliku arvamuse kohaselt võiks see olla kombinatsioon jahtumise ajast, mis võiks kesta aasta, sest aastaga üldiselt kontaktid ikkagi lahtuvad, see tuleb tasustada ja tuleb väga täpselt vaadata, kellel see on. Ja kui me räägime tippjuhtidest, siis nendele on see aastane jahtumisaeg kohane. Ma ütlesin ka, et me oleme Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses toonud huvide deklareerimise kohustuse tegelikult päris alla välja, ehkki seaduse järgi seda ei pea tegema. Nendel teistel inimestel, kes on seal allpool – neil, kes hankeid ette valmistavad ja nii edasi –, võiks olla eetikakomitee või mingisugune kontrollorgan, kes annab loa, kas võib minna või mitte minna. 

Veel kord: näiteks Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidus on tänaseks suurusjärgus 200 ettevõtet. Nii et see on päris lai valdkond. See ei tähenda seda, et absoluutselt kõigile igal ja pool on piirang, aga sellesse sektorisse, mille suhtes sa ise otsuseid tegid, sa ei peaks minema.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ühes vastuses te viitasite, et justkui pole probleemi, sest konkurents paneb kõik paika. Ma küsiks, kas teie olete minuga nõus või vähemalt jagate seda muret, et tegelikult ju ettevõtted, kuhu siis endised nii-öelda kaitsevaldkonna tipud liiguvad, saavad ebaausa konkurentsieelise, kas või sellesama info näol, teadmiste näol, mida need inimesed valdavad, ja see siiski moonutab konkurentsi turul. Kas te olete vähemalt sellega nõus?

Aitäh! Rahvusvaheliselt paratamatult inimesi ostetakse sellepärast, et nendel on mingid teadmised. Kui ma vaatan ka näiteks Ameerika Ühendriikide endiseid kõrgeid sõjaväejuhte, kes on täna kas ettevõtetes tööl või ka näiteks mõttekodades tööl, siis neid palgatakse sinna nende teadmiste pärast. Nii et see, kas keegi saab sellest konkurentsieelise või mitte – no küllap mingisugune konkurentsieelis tuleb. See, kas seda konkurentsieelist kuritarvitatakse, on hoopis teine küsimus. Kui kuritarvitatakse, siis see on see koht, kus tegelikult peab riik sekkuma. Aga kui seda ei kuritarvitata, no siis see, et inimene teab, ei peaks olema iseenesest ju karistatav.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Ma vaatan, kas siin järjekorra mõttes on ka … Kuna see on EKRE fraktsiooni arupärimine, siis kes nüüd EKRE fraktsioonist, kas Anti Poolamets või Martin? Martin Helme, palun! Algatajate nimel Martin Helme, palun! Tung on nii suur.

Aitäh! Jah, no see oli nüüd selline ehe Reformierakonna tuima panemine, näo tegemine, et probleemi ei ole. No probleem karjub taevani. Probleem on aastast aastasse ja läheb hullemaks, ei lähe paremaks. Hanno Pevkur on vilunud minister. Pikka aega oli ta siseminister, nüüd on ta olnud juba mitu aastat, alates 2022. aastast kaitseminister. Ja noh, eks Siseministeeriumist võeti need jahtunud tutvused siiski mitu aastat hiljem kaasa, oodati ära, kuni Elmar Vaher sai oma krimasja kaelast ära ja siis võeti ta RKIK-i tööle hankeid korraldama. 

Vaher sai kuulsaks sellega, et ta ostis endale kõrvaklapid 300 euro eest, siis kui euro veel midagi maksis. Aga tegelikult ei ole tal riigisaladuse luba, sellepärast et asutused ei ole enam andnud. Tal kindlasti ei ole seda, mille kohta panganduses või majanduses öeldakse, et fit and proper ehk laitmatu taust või laitmatu maine. Aga see ei sega, Pevkur võtab ta tööle miljardeid hankeid läbi viima.

Ega ei olnudki vaja väga pikalt oodata: alates sellest ajast, kui Pevkur on minister olnud, on igal aastal vähemalt üks suur skandaal, aga tegelikult on pidevalt mitu suurt skandaali. 

No muster on üsna ühene, nagu ikka: juriidiliselt on kõik korrektne. Juriidiliselt on väidetavalt kõik korrektne! Siin tuleb muidugi väga kõva kivi visata Eesti meedia kapsaaeda, kes alles nüüd ärkab. Veel mõnda aega tagasi viisakas seltskonnas riigikaitseraha kantimisest ja raiskamisest ja korruptsioonist ei räägitud. 

Aga isegi Eesti meedia jaoks on see lihtsalt nii räige hais, mis sellest valdkonnast tuleb, et ei saa lõpuni vaikida. Kõik ülemused, kes on Kaitseministeeriumis töötanud – kantslerid, asekantslerid, kõrged Kaitseväe juhatajad ja nendea asetäitjad –, liiguvad tööle riigikaitse valdkonda, loovad riiulifirmad, millel ei ole mingit majandustegevust, millel ei ole mingeid töökodasid, ei ole töötajaid, ei ole mingit oskusteavet. Üks inimene on palgal, eks ole, kes põhimõtteliselt telefoni võtab, ja võidavad kümneid miljoneid, sadu miljoneid hankeid. 

Aga minister tuleb meile seletama, et kõik on koššer, nii peabki, suured rahad ja konkurendid, näe, kraaksuvad, aga tegelikult on kõik õigesti. Ja siis tuleb Riigikontrolli raport, mis ütleb, et mitte midagi ei ole õigesti, kõik on halvasti. Hanked on läbi viidud õudselt, kõiki seadusi on rikutud, kõiki eetikanorme on rikutud, huvide konfliktid karjuvad näkku, tehingud iseendaga karjuvad näkku. Aga ei ole midagi. laseme edasi, slava! 

Me ju tahame, et Eesti oleks kindlates kätes ja kaitstud. No tahame-tahame, aga selle valitsuse juhtimisel kindlates kätes virutatakse jälle ära. Ärme unustame, et Reformierakonna DNA koosneb varastamisest. See on partei, mis sai alguse VEB Fondist ja mille esimees tegeles 10 miljoni dollari skeemidega. See on see partei! Sellel parteil teistsugust mõtteviisi või oskust ei ole. Nemad on riigimehed, selleks nad tulidki ju võimule, et saaks meie kõigi raha omadele jagada. Ja nüüd on sõjaaeg, miljardid, vaja on 5% SKP‑st. Kuhugi tuleb ju raha anda.

Mina muidugi arvan, et ühel hetkel, kui valija lõpuks on andnud mandaadi, peab prokuratuur hakkama selle kõigega tegelema. Ega seda teistmoodi ei lahenda. Siin istuvad meil vastas inimesed, kes vaatavad kivinäoga otsa ja ütlevad, et kõik on korras. Kõik on korras! Valesti saate aru! 

Mingid Türgi korruptandid tegelevad meil suurinvesteeringutega, mingid riiulifirmad saavad suuri investeeringuid. Kaitseministeerium kannab ettemaksuks 80 miljonit eurot mingisugusele suvalisele riiulifirmale ega küsi isegi raha tagasi, sest see nõuab liiga suurt pingutust. See tuleb välja Riigikontrolli raportist. Ühemehefirma, kellel pole mitte ühtegi tegelikku majandustegevust ega mitte mingisugust tegelikku võimekust seda teenust pakkuda, mille ta ostab, on pärit RKIK-ist ja järgmisel aastal võidab suure hanke hoolduse peale. Mehaanikuid ei ole, garaaže ei ole, õlinäppe ei ole, aga hooldust teeb nii et oh-oh-hoo! 

Keegi ei võta ju tõsiselt seda juttu, et meil on siin mitmekordsed ilusad sisekontrollimehhanismid ja me oleme siin vaadanud seda asja ja asi on hästi. Ei ole hästi! Mina ütlen küll, et ma ei muretse Hanno Pevkuri poliitilise karjääri pärast, aga kui tema plaanib siin Michali asemel üle võtta selle räbala, mille nimi on Reformierakond – äkki kunagi saab peaministriks –, siis sellise tohutu pagasiga, mille ta praegu endale kaasa saaks, ei võta. Ei saa!

Aitäh! Nüüd on Henn Põlluaasal tekkinud protseduuriline küsimus.

Jah, aitäh, austatud eesistuja! Tavaliselt on siin Riigikogus kogu meie taasiseseisvunud oldud aja jooksul olnud tavaks, et kui on mingid arupärimised ministrile, siis ta viibib see aeg saalis, kuulab [sõnavõtte] ja lõpus on tal võimalus [kõnet pidada]. Aga ma vaatan, et saal on täiesti tühi, minister Pevkurit, kelle kohta on siin väga tugevad süüdistused ja etteheited esile tõstetud, siin pole. Ta on lihtsalt jalga lasknud. Teda see ilmselt ei huvita. Kas te oskate seletada, kus on kaitseminister?

Kaitseminister tegi arupärimisele vastamise ära. Ja siin on ju mitmeid võimalusi. Üks võimalus on saalis olla, jah, kas ministrite koha peal või saali tagaosas. Enne minister istus seal taga selle nõndanimetatud katuse all. Aga ministritel on olemas ka eraldi ruum, kus saab televiisorist istungit jälgida. Ma loodan, et minister istungit jälgib. Ja vajaduse korral saab ta alati arupärimise läbirääkimiste lõpus sõna võtta.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! Ja pärast Helir-Valdor Seeder. Aleksandr Tšaplõgin.

Aitäh! Kui Euroopa südames käib sõda, siis on täiesti mõistetav Euroopa riikide soov mõelda oma kaitsevõimele. Sõjaline valdkond aga nagu iga teinegi vajab läbipaistvust ja rahalist distsipliini. Sellega on paraku probleeme.

Avalduse autorid on täiesti õigustatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et pärast sõjaliste kulutuste suurendamist hakkasid meie kindralid massiliselt siirduma tööle sõjatööstusettevõttesse. Mõnikord on raske vahet teha legaalsel lobitööl ja huvide konfliktil. 

Meie sõjalise sfääri läbipaistvusega on aga ka muid küsimusi. Näiteks, milliseid järeldusi tehti pärast seda, kui Riigikontroll avastas Kaitseministeeriumis suuri rahalisi rikkumisi? Kes täpsemalt selle eest vastutas ja kus on poliitiline vastutus? 

Veel üks küsimus, mis meie kodanikke huvitab. Sõda Euroopas kestab juba viiendat aastat ja ammu on selge, et tänapäeva sõja peamised relvad on ründedroonid. Miks ei ole meil pooleteise miljardi euro suuruse sõjalise eelarve juures siiani tõhusat droonitõrjesüsteemi? 

Kõik need küsimused on seni vastuseta ja see on kurb, sest õõnestab kodanike usaldust meie julgeolekupoliitika vastu. Ja seda tingimustes, kus me oleme tegelikult lahingu kokkupuute joonel. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus jätkuks kolleeg Henn Põlluaasa küsimusele. Ministrit jätkuvalt siin saalis ei ole. Te lugesite ette, mis võimalused kõik ministril on – olla siin või vaadata telekat või liikuda üldse ringi. Tegelikult ühe võimaluse jätsite ütlemata. Ega kodukord seda ju ei reguleeri, ta võib ka siit lihtsalt lahkuda. Aga meil on ikka olnud seni traditsioon, et minister viibib siin ja on saalis ka arutelu käigus, nii et me reaalselt näeme teda. 

Te oma seisukohta juhatajana ei väljendanud. Sellega me kujundame ka praegu sedasama kultuuri ja muudame neid seniseid tavasid ja protseduurilisi reegleid, mida on järgitud. Minu arvates teie juhatajana peaksite nüüd näitama üles nõudlikkust, et me neid traditsioone ikkagi järgime. Või me tõesti peame hakkama kodukorda muutma.

Aitäh! Jaa, tõepoolest, nagu te täpsustasite, et kodukord otseselt seda ei reguleeri. See on olnud hea tava, mida väga paljud ministrid [on järginud]. Aga väga mitmed ministrid on kasutanud seda teistmoodi: on arupärimisele ära vastanud ja liikunud edasi kas oma tegemiste juurde või siis asunud kuulama [saalist] väljaspoole. Aga tuleb tunnistada, et ma olen teiega nõus. Minister võiks kuulata ja peaks kuulama [pärast] arupärimistele vastamist ka kõnesid. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Jaa, tõepoolest, see, et minister on praeguseks hetkeks saalist lahkunud, näitab ju ka suhtumist. Teda ei huvita. Isegi kui ta kuulab seda arutelu oma kabinetis või seal ministrite ruumis, näitab see kokkuvõttes suhtumist: rääkige, mida tahate, mind ei huvita.

Selline suhtumine on ju ka kaitsevaldkonna ümber ja see on ka osa sellest mustrist. Me näeme, et avalikkusele vaatab vastu reaalsus, kus kaitsevaldkonna tippametnikud ja sõjaväelased liiguvad sujuvalt erasektorisse ning riik sõlmib sadade miljonite eurode väärtuses lepinguid ettevõtetega, millel tegelik võimekus puudub. See kõik on osa laiemast probleemist, kus kaitsevaldkonna otsustusprotsessid muutuvad järjest suletumaks ning avalikkusel on üha keerukam hinnata, kas maksumaksja raha kasutatakse kõige otstarbekamal viisil. 

Muret süvendab ka niinimetatud pöördukse efekt. RKIK-i endine juht [Magnus]-Valdemar Saar lahkus ametist 2025. aasta suvel ning mõni kuu hiljem teatati tema asumisest kaitsetööstusettevõttesse Wolfram Europa. Temast sai tegevjuht. Ja veel tähelepanuväärsem on asjaolu, et ettevõte registreeriti vahetult enne tema ametiaja lõppu.

Sama kõnekas näide ja osa mustrist on juhtum ettevõttega Frankenburg Technologies, kus on koondunud märkimisväärne osa Eesti kaitsevaldkonna endisest tippjuhtkonnast. Ettevõtte tegevjuhina alustas endine Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, strateegilise nõustajana liitus endine Kaitseväe juhataja Martin Herem ning ettevõttega on seotud ka erukindralmajor Veiko-Vello Palm. Kas pole jälle huvitav kokkusattumus ja osa mustrist?

Sellised [juhtumid] tekitavad aga küsimuse, kas riigiametis tehtud otsused on kantud avalikust huvist või võisid neid mõjutada nende isikute tulevased karjääriväljavaated erasektoris. 

Kaitsevaldkonna tippjuhid omavad ju ligipääsu informatsioonile, mida ei ole ühelgi teisel turuosalisel: teadmised tulevastest hangetest, kaitsevõime puudujääkidest, riigikaitselistest prioriteetidest ja ka eelarvelistest võimalustest. Kui sellise taustaga inimesed siirduvad erasektorisse, tekib küsimus, kuidas tagatakse aus konkurents ning välditakse olukorda, kus mõni ettevõte saab konkurentide ees põhjendamatu eelise.

Sama oluline on institutsionaalne usalduse küsimus. Kui praegused ametnikud peavad homme sõlmima lepinguid oma endiste ülemuste või kolleegidega, muutub erapooletuse tagamine keeruliseks isegi siis, kui kõik menetlused vastavad formaalselt seadusele. Riigikaitses ei piisa üksnes sellest, et kõik on juriidiliselt korrektne. Riigikaitse nõuab kõrgemat eetilist standardit. 

Lisaks kaasnevad selliste [tendentsidega] tõsised korruptsiooni- ja rahapesuriskid. Kaitsehanked on rahvusvaheliselt üks kõrgeima riskiga valdkondi, sest tegemist on väga suurte rahavoogude, keerukate tarneahelate ning sageli piiratud avalikkuse kontrolliga.

Palun kaks minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Mida suuremad on summad ja mida väiksem läbipaistvus, seda suurem on oht, et süsteemi püütakse kasutada mõjuvõimuga kauplemiseks, varjatud huvide edendamiseks või halvimal juhul ka rahapesuks või, ütleme, varguseks. Reformierakond ei tohi muuta riigikaitset valdkonnaks, kus saladuse sildi all jäävad vastamata küsimused huvide konfliktide, poliitiliste sidemete või maksumaksja raha kasutamise kohta. 

Eesti julgeoleku tugevdamine eeldab mitte ainult suuremaid kulutusi, vaid ka maksimaalset läbipaistvust, sõltumatut järelevalvet ja avalikkuse usaldust. Kui need põhimõtted seatakse ohtu, kannatab lõpuks mitte ainult maksumaksja rahakott, vaid ka Eesti riigi kaitsevõime. Reformierakonna juhitav valitsus ei ole võimeline tegelema riigikaitsega, viimane aeg on tagasi astuda. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti, täna arutas korruptsioonivastane erikomisjon seda küsimust, just nimelt pöördukse [efekti] küsimust. Nimelt, alles hiljuti tõi kapo oma aastaraamatus välja, et see on eraldi üks oht, korruptsiooniallikas ja korruptsioonioht. On täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik, et siiamaani ei ole see küsimus Eestis mitte kuidagi reguleeritud. 

Kui me vaatame välismaist praktikat kõikides riikides, sealhulgas Lätis ja Leedus, siis nagu kaitseminister viitas, kõik need asjad on juba ammu reguleeritud. See on ka küsimus, mida mina olen kuulnud, kuidas on võimalik, et justkui poliitilist konsensust ei ole olnud. Me räägime niivõrd olulisest valdkonnast ja tegelikult see pöördukse efekt ja see oht ei käi ju ainult kaitsevaldkonna kohta. Täpselt samasuguseid küsimusi on energeetika valdkonnas, arvestades, et varsti tulevad selles sektoris enampakkumised. Täpselt samamoodi käib lobitöö erasektori ja avaliku sektori vahel. Kui me vaatame riigikaitset, siis see on koht, kus on riigi investeeringute maht märgatavalt suurenenud ja see suureneb veelgi. 

Vaatame, kui palju on tipptegijaid viimase aasta jooksul lahkunud avalikust sektorist erasektorisse. Me räägime vähemalt 20 tipptegijast. Tegelikult siin peaks olema eraldi küsimus ja arutelu ka Kaitseministeeriumis. Kaitseminister peaks küsima asutuste käest, mis põhjusel inimesed järjest lahkuvad erasektorisse, kuidas on niimoodi juhtunud. 

Täna ma püüdsin erikomisjonis saada vastust, mida need töötajad tavaliselt ütlevad ja mis on see põhjus, miks nad lahkuvad. Meile öeldi, et meiega ei saa seda infot jagada, kuna tegemist on ju avaliku istungiga. Mulle lubati – vähemalt see on nüüd salvestuses kirjas –, et erikomisjonile saadetakse need materjalid. Nagu ma aru saan, on toimunud vestlused kõikide nende ametnikega, kõikide nende tippjuhtidega, kes on avalikust sektorist läinud erasektorisse. Kõikidega on need vestlused toimunud ja kõik on andnud ka oma vabandused või selgitused, miks nad on lahkunud. Ma loodan, et saame ka sellele teemale otsa vaadata. 

Aga põhiprobleem ongi selles, et on tekkinud olukord, kus konkreetsed riigiametnikud põhimõtteliselt teevad otsuseid riigihangete kohta, mis ulatuvad miljonitesse, isegi sadadesse miljonitesse, ja juba järgmisel päeval on nad tööl sellessamas ettevõttes, mille kohta nad otsuseid tegid. Ja siis on vastupidine efekt: need inimesed, kes on juba liikunud erasektorisse, käivad taotlevad kõiksugu toetusi, näiteks mingisuguse toote arendamiseks, ja nad taotlevad neid toetusi oma endistelt kolleegidelt. Ehk siis need on inimesed, kellel on olemas väga oluline siseinfo. Tihtipeale on need inimesed, kellel on ka riigisaladuse luba. Tavaliselt nendel ametikohtadel on kohustus taotleda riigisaladuse luba. Ehk siis neil on väga konkreetset siseinfot, neil on konkreetsed allikad ja neil on ka väga olulised kontaktid. See võib aga tekitada olukorra, kus neil ongi konkurentsieelis. Ja kui on selline konkurentsieelis, ebavõrdne kohtlemine, siis see tähendab, et meie avaliku sektori raha, riigi raha ei jagata enam ausalt ja läbipaistvalt. 

Kusjuures on väga huvitav, et tegelikult on ÜRO juba 20 aastat tagasi sõnastanud kõiki neid probleeme ja palunud liikmesriikidel seda olukorda reguleerida. Näiteks on ÜRO korruptsioonivastases erikomisjonis eraldi sätestatud – juba 20 aastat tagasi see sätestati –, et vajaduse korral tuleb mõistlikus ajavahemikus kohaldada piiranguid endistele ametiisikutele, kui nende tegevus või töötamine on otseselt seotud ametiisikute ametisoleku ajal täidetud või kontrollitud tööülesannetega. 

Ma võtaksin veel kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Eestis on täna ainult üks asi reguleeritud. Ainult üks asi on reguleeritud ja see on nimelt see, et ühe aasta jooksul ei tohi sa töötada selles asutuses, mille üle sa vahetult enne teostasid järelevalvet. Ainult selline asi on reguleeritud, aga kõik muu on täiesti hall ala. Muidugi saab igaüks ise analüüsida, kas see on olnud taotluslik, miks seda pole tehtud, või jäi see tõesti kahe silma vahele. No ma ei usu, et selline asi kogemata unustati ära ja jäeti reguleerimata. 

Võib-olla nendest mingitest näidetest ka. Tõesti, Lätis on kaheaastane keeld tehingute tegemiseks ettevõttega, millega ametnik oli varem seotud, mille kohta ta tegi näiteks mingi hankemenetluse. Leedus on üheaastane keeld töötamiseks ettevõttes, kus vahetult enne seda on tehtud mingeid rahastamisotsuseid. Prantsusmaal on lausa nii, et seal on kolmeaastane keeld, lisaks on neil eraldi eetikakomitee, kellelt peab küsima luba, kui sa soovid avalikust sektorist minna kuskile ettevõttesse samasse valdkonda. Ehk siis asutus otsustab, kas ta annab sulle selle loa või ta paneb keelu peale. Tegelikult on ju see praktika olemas, meil ei ole vaja jalgratast leiutada. Peaaegu kõikides Euroopa riikides on kogu see küsimus reguleeritud. Ja meil on ju täpselt samamoodi jahtumisperiood ministritele ja valitsuse liikmetele. Ka riigiettevõtetes on niinimetatud kuldsed käerauad, samamoodi konkurentsikeeld. 

Tulenevalt tänasest arutelust on mul plaanis valmistada ette ka vastav seaduseelnõu koos teiste korruptsioonivastase erikomisjoni liikmetega. Ma loodan, et nad toetavad. Vähemalt täna jäi mulje, et üldsus seda toetab. Ma loodan, et ka siin suures saalis me saame seda küsimust koos arutada ja koos lahenduse leida. Ma arvan, et see küsimus peaks olema kõikide erakondade ülene, ja ma loodan nii koalitsiooni kui ka opositsiooni koostööle. Ma tänan muidugi ka EKRE fraktsiooni selle tänase arupärimise eest. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud saadikud! Just mõni tund tagasi lõppes ka korruptsioonivastase erikomisjoni istung, kus laua ääres oli palju valdkonnaeksperte, ja ikka samal teemal. Tunnustan siinkohal kaitsepolitseid, et ta tegeles üle tüki aja sisulise asjaga korruptsioonivaldkonnas ehk tõi selle teema välja. Ja oli veel politsei esindajaid, kes võtsid teemat tõsiselt. Aga üldine meelsus oli selline, eriti SmartCapi esindajal, kes ise seda raha jagab kümnete ja kümnete miljonite kaupa, ning veel mõne ametniku ja paraku ka Kaitseväe esindaja suust kõlas: "Küll on tore, et inimesed liiguvad, ja küll on tore, et nad oma valdkonnateadmised edasi viivad."  

See paneb mõtlema, et see optimism meenutab sellist Lehtme-eelset perioodi, kui tema sai aasta eurooplaseks, õitses kõikides ajalehtedes ja ajakirjades. Lõpuks tabas avalikkust ränk šokk. See aasta eurooplane oli kõikidele mütsi silmadele tõmmanud, lasi ka oma partei kanalisatsioonist alla. Miskipärast nüüd – seal ligi 0% peal – nad ikkagi tahavad riiki juhtida, vaatamata sellele, et üks hakkaja aktivist tegi seda, mida ta tegi, häbistas tervet parteid ja häbistas Eesti toetust Ukrainale.  

Kust see optimism tuleb? Meie riik on nagu Šveitsi juust, ta on auklik korruptsioonist. Mina vaatan seda pilti mitmekümne aasta peale, vaatan 30 aastat. Teate, kuidas ehitati suurfirmasid Eestis? Mingi ministeeriumikantsler võttis oma kamba ja ütles, et lähme teeme ühe ettevõtte. Nad võtsid siseinfo kaasa, teistel ei olnud seda võimalust. Nüüd te tulete mulle rääkima, et küll on tore. Küll on tore! Igal juhul ausat mängu ei ole sugugi kogu aeg mängitud. Üheksakümnendaid on kindlasti kohane meenutada. Ja neid, kuidas valitsuse külje alt mindi, Laari valitsustest mindi raudteed ärastama ja erastama, siseinfoga. See kõik on teadlikumatel inimestel ikka teada. Võib-olla uus põlvkond ei tule selle peale.  

Nüüd me oleme jõudnud jälle ühte etappi, kus on mängus üüratud summad. Rohepöördesummad on üüratud. Alles kukkus läbi meretuuleparkide subsiidiumi projekt. Juttu oli ju 2 miljardist eurost! Ja kui vaadata lihtsalt kümneminutilise töö tulemust, siis välismaa suurfirmade kõrval taotles näiteks Saare tuulepargi kaudu raha ka keegi OÜ Kirsimäe, kelle aastatulu oli 739 eurot. No võiks ju anda miljardi, eks ole, äkki on seal Kirsimäel mõned toredad poisid. Vaat nii võidakse mõelda meil: sellisele firmale, kelle aastakasum on 736 eurot, tahetakse anda sadu miljoneid. Miks?

Tuletame meelde, kuidas Eesti riik lekib igalt poolt. Kui me tuletame meelde tegelikult justkui lihtsat valdkonda ehk telefonipetturite püüdmist. Kõik on auklik, meie digiriik lekib, midagi ei toimi, 700 miljonit võetakse päevapealt ära. Ja Jürgen Ligi, kes vastutas rahapesuajastul valdkonna eest, laiutab käsi: me ei saa midagi teha, meil on välkmakseid vaja.  

Mujal maailmas võetakse teemat väga tõsiselt. Erasektorisse siirduvad avaliku sektori ametnikud, neil on siseteave, võrgustikud ja maine, mis avavad palju uksi. Sellest võib tekkida ebaaus konkurentsikeskkond.  

Nii et mina tahaks teada, mille eest anti 7 miljonit Frankenburgile, Kaitseväe endiste juhatajate firmale, ja Kaitseministeeriumi kantsleri firmale, kuhu on kokku kogunenud hulk Eesti ettevõtjaid. Vaatasin, et tõepoolest, Linnamäe firma, mis lööb selles konsortsiumis kaasa, oli kuskil Kaimanisaartel registreeritud. Miks seal? Kas see tõstab kuidagi usaldust kaitsetööstuse vastu?  

Toon veel ühe näite. Kui palju maeti maksumaksja raha Milremi! Ta oli igal pool kaanepoiss. Küll nad sõitsid oma toredate sõidukitega, maksumaksja maksis, toetas firma edenemist. Lõpuks selgus, et aktsiapaki enamiku ostab ära Araabia Ühendemiraatide konsortsium, mille peakorter on Abu Dhabis. Kas me maksumaksjatena siis pidimegi toetama seda, et mingid Araabia naftašeigid saaksid sihukese mõnusa firma endale? Kui palju kasu sellest kõigest Eesti maksumaksjale oli? Mina tahaksin väga seda teada.  

Nii et ühest liivakasti servast teise istumine ja teiselt liivakasti servalt raha küsimine tekitab väga suuri küsimusi. Nii et vaatame siis, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Magnus-Valdemar Saar läks Wolfram Europa etteotsa, see on sama e-võrgustiku osa, kus on meil Frankenburg. Pärast teda läks sinna kohe järgmine Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juht, Katri Raudsepp. Kusti Salm Frankenburgis kiitleb kohe koduleheküljel, et ta on olnud väga kõrge riigiametnik, Eesti Kaitseministeeriumi kantsler 2021–2024. Sellega ka kiideldakse.  

Kõige keerulisem küsimus on muidugi see, kas maksumaksja raha läheb õigetele inimestele või kanditakse seda oma sõpradele. Välisminister Margus Tsahkna, tuletame meelde, alles ta tegeles välihaiglatega, oli kaitsetööstusfirma Semetron ekspordijuht, ja siis, ennäe, tegeles ta selle teema reklaamimisega edasi, kandis oma osakud naise nimele, elu läks edasi, jälle käis mööda maailma, jälle reklaamis välihaiglaid. Nii see käibki.  

Nii et selline avaliku võimu ja erakapitali põimumine just kaitsevaldkonnas on väga tõsine. Tsahknal oli muide viiendik sellest firmast, kus enamikosanik oli jälle suurärimees Margus Linnamäe. Nii et mõtlemisainet on. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma panen prillid pähe, et näha, kas minister istub seal katuse all. Aga see on teine minister. See on teine minister, see ei ole see minister, kellelt me tahame teada saada tema selgitusi kõikidele neile selgelt korruptiivsetele liikumistele, mis on toimunud Kaitseministeeriumi valdkonnas. Aga minister kahjuks ei vaevu meie juttu siin kuulama, vähemalt meie nähes mitte. See on selgelt selline isatsev käitumine – te võite siin ju mögiseda, kui te tahate, te ei saa mulle midagi teha.  

Vaata, Hanno, ära ole nii kindel! Me oleme näinud küllalt neid endiseid ministreid, peaministreid ja isegi presidente, kes on pärast ametist lahkumist korruptsioonisüüdistustega kohtu alla antud ja isegi vangi mõistetud. Ma loodan, et Eesti jõuab ka selle praktikaga ühel hetkel sinnamaale, et korruptiivsed tegelased lähevad trellide taha.  

Tuleme teema juurde. Me oleme kuulnud nüüd juba aastast aastasse, kuidas Eesti on panustanud 5%, isegi 5,4% kaitsevõime tõstmisse, aga reaalseid tulemusi ei ole näha. Reaalsed tulemused on esialgu näha kusagil Kagu-Eestis, kus paigaldatakse betoonist draakonihambaid – kui juba paigaldatakse, võib-olla see on ka alles jutu tasemel – ja kaevatakse mingit kraavi. No see on nüüd ikkagi väga naljakas lugu, sellepärast et olukorras, kus me näeme, et sõjas põhitegijateks on droonid ja raketid, on selliste kraavide kaevamine anakronism, see on karjuv anakronism, millele ka sõjaajalugu annab ju irooniliselt negatiivse hinnangu. 

Tuleme aastasse 1940, kui puhkes sõda Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Prantslased olid veendunud, et nende Maginot' liin on ületamatu ja sakslased purustavad oma pea selle vastu, aga sakslased oskasid sellest kenasti ümber minna sealt, kus arvati, et keegi ei ole võimeline üle minema – läbi Ardenni metsade –, ja tegid veel pettemanöövri läbi Belgia. Prantslased kukkusid lõksu. Ei läinud rohkem aega kui paarkümmend päeva, ja Prantsusmaa oli põlvili. Nii et niisuguste kraavide kaevamine on mõttetu. Aga võib-olla ei ole mõttetu, kui on jälle tegemist firmadega, kes riigihanke korras riigi raha eest selle kraavi sinna kaevavad ja pistavad raha taskusse. Ega neid ei huvita, kas sellel kraavil on mingisugune efekt või ei ole.

Kui me ajalukku vaatame, siis me võime ju näha, et sõda on alati suur äri. Meenutame siin kas või hiliskeskaega või varauusaega, kus kõige paremat äri tegid need inimesed, kes olid määratud – kuningad, valitsejad olid neid määranud – valitsejavägesid varustama küll toiduga, küll hobusemoonaga, küll laskemoonaga, küll relvadega. Parseldati kõike, mida oli võimalik kuskilt odavalt saada ja riigile kallilt maha müüa.

Ja meil toimub sama. Pange nüüd tähele: seesama Frankenburg, kuhu on maandunud kõik need siseinformatsiooni omanud ja tegelikult lepinguid ette valmistanud ja siis nende lepingute vilju maitsma läinud Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe tegelinskid, on selline ettevõte, mille taristu, tehas ja seadmed muretsetakse riigi rahaga – meie kõigi rahaga, kõige vaesemate inimeste rahaga. Ja riik hakkab siis iseenda raha eest üles ehitatud tehasest ostma droone, rakette ja mida iganes nad seal toodavad. Ühesõnaga, sisuliselt ei ole seda Frankenburgi sinna vahele vaja. See on sisuliselt jõugule, omadele jopedele tehtud kõrgepalgaliste töökohtadega koht. Mitte midagi enamat ta ei ole. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

See on näide sellest, kuidas meil kogu see 5,4% kaitseks mõeldud raha laiaks löömine käib, see Frankenburg.  

Aga see ei ole ainus. Meil tuleb neid laskemoonatehaseid ja muid kaitsetööstusparke paaris kohas Eestis veel. Need, kes valdavad informatsiooni ja teavad, kus mida tegema hakatakse – noh, lollakad on, kui nad ei loo mingisugust OÜ-d või mingisugust muud firmat, mille liikmeteks, ma ei tea, tegevdirektoriteks või juhatuse esimeesteks nad hakkavad, teades, et nad on ise eelnevalt oma senises riigiametis suunanud raha liikuma sellesama OÜ poole, või mis iganes vormis see firma asutatud on. See on korruptsioon!  

Ja kui siis ministrilt küsitakse, mida teha, et sellist korruptsiooni ei oleks, et sellist pöördust ei oleks. Need inimesed on ise endale taganud pehme maandumise – või mis pehme maandumise, nad on kuskil mäetipul džinni ja ilusate tüdrukutega villa, millelt nad siis kõrgelt vaatavad lollile ühiskonnale ülevalt alla: "Teie rügage, kallikesed! Meie joome siin džinni ja naudime elu teie kaitse heaks kulutatud raha eest, me oleme ise selle endale ju võimaldanud oma varasemas riigiteenistuses." 

Mida siis teha, et niisugust asja ei ole? Siis ta hakkab meile pidama loengut siin sellest, kuidas eri riikides on erinev praktika. Ongi erinev praktika! Aga enamikus riikides, mis on riigid – ma rõhutan: mis on riigid! –, on teatud puhverperiood, mille jooksul ei tohi need inimesed minna oma eelneva riigiametist kaasa saadud informatsiooniga endale raha teenima. 

Aga meie alles mõtleme, missuguse tee me valime. Kõik on selge, missuguse tee me valime: korruptiivse tee. Ja teemegi kindlasti jälle ka mingisugused sellised kummist seadused, mis sisuliselt ei takista riigiametist enda suunatud rahavoogusid nautima minna. Sisuliselt see ei takista! 

Ja nüüd küsimus, mis on tegelikult kriitilise tähtsusega. Aga kus on meie õiguskaitseorganid? Kus on meie prokuratuur, kes kummitas siin Kert Kingot, kes on kummitanud siin veel mõnda teistki peenraha eest, mille puhul on ikkagi äärmiselt küsitav või isegi mitte küsitav, vaid enamikul puhkudel täiesti selge, et tegelikult ei ole mingit kuritarvitust olnud ja mingit kasu ja kelmust ei ole keegi teinud?

Aga nüüd on vaikus, 400 miljonit raamlepingusse, 7 miljonit Frankenburgi krokodillidele. Siis tulevad veel mingisugused hanked, siis me rajame mingisugust kraavi ja draakonihambaid ning nuumame mingisuguseid ekskavaatorifirma omanikke. Toimingupiirangu seaduse rikkumist ei ole. Ei ole! Sellist asja keegi kuskil ei näe, sest kaitsepoliitikas on meil ju konsensus, kallid sõbrad!

Teie aeg! 

Konsensus lubab varastada. Aga mina ütlen, et selle konsensuse põhjal varastamine peab järgmise valitsuse ajal jõudma õiguskaitseorganiteni ja nende inimeste puhul tuleb algatada kriminaalasjad. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kahju tõesti, et me minister Pevkurit siin ei näe, aga olgem optimistid ja lootkem, et ta kuulab siin räägitavat. Aga võib-olla ta on näiteks mõne hotelli ees ja vaatab seal olevat pöördust, sealt käivad inimesed sisse-välja. Ta vaatab ja vaatab seda pöördust ja mõtleb, et huvitav, mis selle pöörduksega küll valesti võiks olla. Võib-olla ta proovib aru saada, millest siin saalis räägitakse ja mis metafoore kasutatakse.

Pevkur räägib meile, et juriidiliselt on kõik korrektne, ärge muretsege, tõepoolest on inimesi palju erasektorisse liikunud, aga nemad ise ei ole tegelenud teemadega, millega nüüd tegelevad kaitsevaldkonna ettevõtted. No see on ikka päris lapsik ja rumal jutt. Selles mõttes, et kui sul ministeeriumi kantsler, Kaitseväe juhataja ja kõrge kindralmajor liiguvad erasektorisse, siis tulla siia rääkima, et nemad ei ole tegelenud hangete ettevalmistamisega või mingisuguste kaitseplaanide ettevalmistamisega – seda juttu ei ole võimalik ju tõsiselt võtta. Ilmselt paberitele on alla kirjutanud tõesti mõni madalama taseme ametnik ja siis saabki öelda, et juriidiliselt on kõik justkui korrektne. Aga sisuliselt tegelikult ei ole korrektne. 

Teine asi, mida Pevkur räägib: 400-miljonilise raamlepingu hange, ega see ei ole mingi rahajagamine, see on lihtsalt raamleping. Siis räägib veel paar lauset ja jõuab ise selle jutu teises otsas sinnani, et see raamleping on lihtsalt selleks, et kui pärast on kiiresti vaja saada mingeid asju, siis saab kohe tellima hakata, pole hankeid vaja teha. Kallis Hanno! No siis ikkagi on ju see raamlepingu hange täitsa sisuline asi ja sisuliselt on ette ära otsustatud, kuhu on võimalik kiiresti hiljem raha jagada. 

Sõda käib juba viiendat aastat väga lähedal ja Pevkur räägib meile siin, kuidas ta peaks õigeks, et need asjad oleks reguleeritud, ja avaldab siin isiklikku arvamust, millised need õiged lahendused oleks, aga mitte midagi ei tee. Isegi mitte nii palju, et ta saaks siin öelda: ministeeriumis valmistatakse eelnõu ette. Aga kui ta tegelikult oleks minister, kes seal Kaitseministeeriumis midagi juhib või otsustab – anna määrus välja ministeeriumi sees, ütle, et moratoorium on nende ettevõtetega tehingute tegemisel, kuhu tippametnikud on läinud, ja nii edasi. Väga lihtsalt tehtav!

Miks Pevkur seda ei tee? Noh, üks on see ekspertide jutt. See on meil igas valdkonnas tegelikult läinud täiesti üle mõistuse. Kui tahetakse asju venitada või vett sogaseks ajada ja teha otsuseid, mis on väga küsitava väärtusega, siis öeldakse, et me peame konsulteerima ekspertidega. See kõik, mis ma siin just rääkisin, on, ütleme, suhteliselt noortele inimestele ka juba arusaadav. Nii et erilisi eksperte ei ole vaja, et tuvastada, kus probleemid on.

Aga selle kõige juurpõhjus on asi, mida ma olen siin oma kõnedes ka muudel teemadel mitu korda öelnud. Selle juurpõhjus on see, et meil puudub poliitiline juhtimine. Meil on ametnikud riigi üle võtnud ja teevad seal, mis nad tahavad. Ja nüüd on jõutud selleni, et on sobitatud meil ministriks näiteks Pevkur, istub seal juba neljandat aastat, sirge poiss, pea kammitud, napsu ka ei võta, käib valitsuse pressikonverentsidel ja siin sellist ilusat juttu rääkimas kaitsevõime tõstmise vajadusest, aga ühtegi tegu ei järgne, ühtegi sisulist tegu ei suuda ellu viia. 

Aga meil ongi terve valitsus selliseid. Järgmisena tuleb pulti Ligi, kes räägib ilmselt vastutustundlikust riigi rahandusest ja kõigest sellest, mis tema plaat on olnud eluaeg, aga riigirahanduse numbrid on täiesti katastroofilised. Me olemegi jõudnud Eestis selleni, et meil on kõigi aegade kõige nõrgem valitsus. Ja poliitiline juhtimine ei ole midagi sellist, mida peaks kartma või häbenema. Otse vastupidi, valijatelt võetakse valimistel mandaat millegi tegemiseks ja siis tulekski seda teha, mitte lihtsalt mugavalt kõnet pidada, kuskil enda klantspilti näidata, pressiteateid välja saata, aga siis, kui asja sisusse süvenetakse, [öelda,] et see kõik on lihtsalt katastroofiline.

Nii et kordan soovitust, mida siin tänagi on öeldud ja mida ma ise olen korduvalt öelnud. Ammu on käes aeg tagasi astuda. Minge ära valitsusest, Reformierakond! Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! See, et sõda on suur äri, peaks olema kõigile selge. Mäletan, kui 2021. aastal meie president Kaljulaid käis Kabulis ja vandus toonasele presidendile Ghanile truudust, et ka kui liitlasväed lahkuvad, siis Eesti jätkab Afganistani toetamist. Aga president Ghani veidi aega hiljem põgenes helikopteril, mis oli täis topitud dollareid. Osa saatjaskonda ei mahtunud ära, kuna dollarid olid olulisemad.  

Üsna hiljuti Ukraina korruptsioonitõrjeorganisatsioonid raporteerisid, et kui president Zelenskõi lähedane sõber Minditš vahetult enne tabamist lahkus Iisraeli, siis tema lennuki peal oli ligi tonn kulda. Ja härra Minditš juhtis teatavasti energiasüsteemi kaitset Venemaa rakettide ja droonide vastu. Nii et väidetavalt jätkus tal kulda terve tonni jagu ja ta lendas sellega Iisraeli.  

Ja nüüd, kui kuulata neid eelnevaid kõnesid – jah, pöördukse efekt ja kõik see on klassika, ükskõik kus riigis see on, Nigeerias, Eestis või Ukrainas. Aga kõik ei ole mustvalge.  

Ma loodan, et Margo Palloson või tema kaastöölised jälgivad ka meie istungeid siin või vähemalt loevad protokolle. Ma loodan, et Eesti kaitsepolitsei ja prokuratuur on siiski tasemel ning jälgivad lugupeetud Kusti Salmi, Martin Heremi ja kõikide lugupeetud armeejuhtide ja kaitsejuhtide tegevust. Sest ega midagi uut siin ju ei ole: hangete mõjutamine, altkäemaks, vahendustasud, huvide konfliktid, ülehinnatud lepingud. 

Noh, Ukraina sõda käib ja seal on need näited ju hästi näha. Ja kuna korruptsioonivastased jõud on seal üsna heal tasemel, siis [võib vabalt] arvetele 10–20% juurde panna. Muuseas, meie maksame ka üsna palju, Euroopa Liit ja ka Eesti on maksnud, kui rääkida Ukrainast, rahasummasid, mis on läinud korruptiivselt kellegi taskusse. Ma ei ütle, et härra Minditši ja tema kolleegide taskusse, aga ka see on võimalik.  

Nii et tegelikult sellised siseringitehingud ja kõik see on klassika, ükskõik, kus see toimub, Eestis või mõnes muus riigis. Esiteks, ma kordan uuesti, ma loodan, et Eesti kaitsepolitsei ja prokuratuur on siiski tasemel. See, kui Ukraina kelmide võrgustik suudeti purustada ja nende petetute raha, Eesti inimeste raha tagastada, on Eesti jõustruktuuride ja ka prokuratuuri väga suur saavutus. 

Aga teistpidi võib vaadata, et tegelikult see annab ju ka võimaluse – võimaluse arendada kaitsetööstust, kasutada kompetentsi, olgu või kindral Heremi, Kusti Salmi või kõikide teiste [pädevust], ja muuta selle, ütleme niimoodi, üheks Eesti majanduse mootoriks kaitsetööstuse valdkonnas. Ja sellisel juhul ei ole pilt sugugi ainult must. [Kuid on üks] aga, see aga on see, kui Margo Palloson ja tema poisid ning Astrid Asi ja tema inimesed tegutsevad vastavalt võimalustele ja kohustustele ning vaatavad teraselt härraste Kusti Salmi, Martin Heremi ja teiste tegevust. See peab olema seaduslik, et need ohud, millest siin räägiti ja mis on universaalsed üle maailma, ei realiseeruks ja kõik oleks kontrolli all. 

Ja sellisel juhul võib tegelikult siin näha ka midagi positiivset. Kasutatakse ära seda kompetentsi, mis oli algselt riigikaitse juhtimisel ja nüüd riigikaitselise tööstuse arendamisel. Sellisel juhul on see positiivne ja need summad, mis võivad ka maksudena tulla ja kõik muu selline, anda Eesti majandusele ...

Kas teil on lisaajasoov? 

Jah, paar minutit, aga mitte kolme.

Kaks minutit lisaks. 

Kaks minutit ja kümme sekundit. 

Nii et see positiivne pool on ka olemas, seda võiks ka silmas pidada, aga ainult sellisel juhul, kui Margo Palloson ja tema poisid reaalselt vaatavad. Sest Eestis ei ole korruptsioon kusagile kadunud. See ei ole kadunud, ainult ta on sügavamale vajunud, palja käega ei võta. Aga tegelikult ma siiralt loodan, et Eestis on praegu ka neid, kes suudavad mitte palja käega võtta, olgu või selles valdkonnas, millest jutt käib. Mure on tõsine, aga sellel võib olla ka positiivseid tulemeid. Ja ma loodan, et nii see tegelikult on. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetav rahvaesindus! Ma arvan, et on üsnagi kohatu see, et kaitseministrit praegu siin saalis ei viibi. Me arutame küsimusi, mis puudutavad kaitsejulgeolekut ja teemasid, mis on tõstatatud. Sellega ei pruugi nõustuda, aga kaitseminister peab olema kohal ja esitama ka vastuseid, mis kaitsevad neid inimesi, kelle kohta on esitatud väiteid võimalike riskide kohta. Kaitseministrit see ei huvita. Ja ma arvan, et see on kohatu. 

See, et [kaitseministrit] ei huvita ja tegelikult ei huvita ka meie olgu mundris või mundrita riigikaitse kõrgeimat juhtivat tiimi, kes on Ukraina sõja algusest ja seda ei ole suudetud koos hoida, on väga tõsine probleem. See on probleem, mis räägib poliitilise juhtimise puudumisest.

Hakkame võtma faktide kaupa. Laiapindse julgeoleku juhtimine tahetakse anda riigisekretäri kätte. Riigisekretär Peterkop sunniti ennetähtaegselt lahkuma, selleks et härra Michali eelistatud isik, härra Kasemets, saaks ametisse asuda. Ja selleks muudeti lausa seadust. See oli esimene pääsuke. 

Võtame Kaitseväe. Ennetähtaegselt astus tagasi Kaitseväe juhataja. Seda, et tegelikult ei olnud tegemist konfliktse olukorraga, mis puudutas põhimõttelisi valikuid riigikaitses ja selle rahastamises, ei eita keegi asjaosalistest. Ta astus tagasi veidi aega pärast seda, kui tema ametiaega oli pikendatud kaks aastat. 

Talle järgnes diviisiülem, kes lahkus kaitseväeteenistusest. Ennetähtaegselt lahkus kaitseväeteenistusest Kaitseliidu ülem. Välisluure ülem läks metsamajanduse valdkonda, jällegi ennetähtaegselt, seda sõjaaja olukorras. Kaitseministeeriumi kantsler lahkus ennetähtaegselt seoses põhimõtteliselt erinevate seisukohtadega, mis puudutasid kaitsevaldkonna rahastamist. 

Mis oli asekantslerite puhul? Selleks, et lahti saada asekantsleritest, muutis minister Kaitseministeeriumi juhtimisstruktuuri, kuulutas välja uued konkursid ja vabanes mitmest ka sõjaaegse kompetentsiga asekantslerist. See oli valik. 

Võtame Kaitseressursside Ameti: ennetähtaegselt astus tagasi pärast sõja algust Kaitseressursside Ameti direktor. Võtame Kaitseinvesteeringute Ameti: ennetähtaegselt astusid ametist tagasi Kaitseinvesteeringute Keskuse direktor ja selle juhtkonna liikmed. Ja kõiki neid, õigemini, mitte kõiki eraldivõetuna, aga siiski mitmeid neid lahkumisi on saatnud kaitseministri survestamine või pärast isikute lahkumist või olukorra tekitamist, kus isikud ei pidanud võimalikuks jätkata ametis, mitte et neile oleks olnud professionaalseid etteheiteid või kuritarvituste kahtlustusi, on kaitseminister järeleulatuvalt teinud mingeid vihjeid, mis puudutasid tegelikult ka endisi kõrgemaid reservväelasi. Ma arvan, et see on olnud kohatu. 

Sisuliselt, asetame asjad perspektiivi, ühtegi professionaalset juhti riigi tasemel – professionaalsuse all ma pean silmas senise kogemusega inimesi, kes ei ole poliitilise juhtkonna kõrgemate ametite täitjatena riigi julgeoleku valdkonnas – ei ole ametis. Nad on kas ennetähtaegselt ametist lahkunud või osa neist teenistusaja lõppemise tõttu. Nad ei ole ametis. Tähendab, oskusteabega [inimesed on ametist lahkunud] pärast täiemahulise agressiooni algust. Kõige grotesksem juhtum oli see, kui Politsei- ja Piirivalveameti direktor veeti raudus käsi minema ja ennetähtaegselt teenistusest kõrvaldati. 

See küsimus, kuidas meil praegu, kui me räägime, et juhid peavad korraldama meie riigikaitset – ja me teame, et väga paljudes põhimõttelistes küsimustes on riigikaitset üles ehitatud ka täiemahulise agressiooni ajal mitte ennekõike poliitilise juhtimise tõttu, vaid vaatamata juhtimisele. Ja siis see nii-öelda professionaalne juhtimistiim – seda on tuuseldatud ette ja taha. See on väga põhimõtteline probleem, väga põhimõtteline probleem ja professionaalses mõttes läbikukkumine.

Viimane isik kõrgemast juhtkonnast, kes on sõja alguse eelsest ajast ametisse jäänud, on vabariigi president Alar Karis. Ja tema suhtes on sama isikute ring – tuttav käekiri! – algatanud samuti infooperatsiooni tema mõjutamiseks ja meeleolu kallutamiseks, et ta ei kandideeriks uuesti presidendiks. Ma loodan, et president Karis ei lase ennast selles loogikas kõigutada.

Nii et kokku võttes ma oleksin tahtnud siin näha Eesti riigi kaitseministrit, kes julgeb võtta sõna. Tal pidanuks olema julgust kaitsta oma endisi kolleege, keda on ametist lahkuma sunnitud konfliktiga. Ma oleksin tahtnud näha, et tal oleks olnud julgust kaitsta neid inimesi. Argus, minnalaskmine ja loidus! Need on paraku sümptomid, mis iseloomustavad poliitilist juhtimist selles olukorras. 

Ja ma arvan, et eraldivõetuna üks või teine inimene, kes on pidanud ennekõike vastuolude tõttu tänase poliitilise juhtkonnaga katkestama ajutiselt või püsivalt oma professionaalse karjääri kas sõjaväelasena või tsiviilametnikuna – meil kindlasti ei ole [põhjust] eeldada nende puhul süülisust või õigusrikkumisi. Kui seda ei paindu [ütlema] kaitseministri [suu], siis ma pean kindlasti vajalikuks ise seda formuleerida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised, sest ministrit ma siin ei näe. Oleme tänase teise päevakorrapunkti läbi vaadanud ja arutanud. 

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri, Tõnis Lukase, Ants Froschi, Andres Metsoja, Aivar Koka, Priit Sibula, Jaanus Karilaidi ja Lea Danilson-Järgi poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine riigi rahanduspoliitika kohta, nr 991. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Härra Ligi midagi hõikab sealt saali taganurgast, aga ta on heas hoos ja see ei ole halb. Küsimus on selles, et rahanduse lagastamine jätkub. Arupärijatel on selle kohta põhimõtteline küsimuseasetus. Meil on võrreldes kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga kevadise majandusprognoosi vaates – kui kolme aasta vaates kirjutada välja ka defitsiidi prognoositavad miinusekasvud – suurusjärgus miljardi euro võrra väljavaated halvenenud. Selles olukorras jagub härra rahandusministril jultumust tulla parlamenti positiivse eelarvega, lisaeelarvega selles loogikas, et kohustused lükatakse tulevikku ja lisakulusid võetakse veel jooksval aastal peale. Me soovime vastust küsimusele, miks valitsus ei ole teinud negatiivset lisaeelarvet, mis oleks olnud asjakohane riigi halvenenud eelarvepositsioonide minimaalsekski parandamiseks.

Teiseks: milliseid samme kavandab valitsus selleks, et defitsiiti pidurdada? Härra Ligi vastas tegudega: eelmisel neljapäeval suutis ta defitsiiti järgmise nelja aasta perspektiivis suurendada veel 170 miljoni euro võrra. Kange mees, näete, räägib midagi eelarve tasakaalust, aga valitsusel [piisas korraks] maha istuda [ja ongi] 170 miljonit eurot defitsiiti suurendatud riigi tulude vähendamise teel. See on väga tõsine probleem, härra Ligi. 

Me soovime teada ühte väga olulist asja. Nimelt, me küsisime parlamendi riigieelarve kontrolli erikomisjonis – härra Allas mäletab – Rahandusministeeriumi ametnikelt selle kohta, et tavaliselt on koostatud ka eelarve pikaajaline rahandusliku jätkusuutlikkuse prognoos aastani 2070. Vähemalt on seda tehtud mõned viimased aastad. Aga seekord seda ei tehtud. Ametnike vastus oli – [ei tea,] kas see oli lõõpiv või tõsiseltvõetav –, et oi, see on nii kole, et seda pikaajaliseks ei julgegi venitada. Kui seda terve mõistusega ekstrapoleerida, siis sealt 4% pluss tasemelt jõuame järgmise nelja aastaga, kui see jätkub, suurusjärku – ma loodan, et härra Ligi vastab sellele –, et 2070. aastaks on meie võlakoormus 200% või alla 200%. Sooviks saada analüütilist majandusteadlase, majandusgeograafi hinnangut niisugusele probleemipüstitusele. 

Nii et olukord on naljast kaugel. Praeguses olukorras kutsub niisugune "pärast meid tulgu või veeuputus"-käekiri riigi finantsjulgeoleku vaates esile väga tõsiseid probleeme. Peaminister on lubanud, et võrreldes varasemaga kavatseb valitsus pool protsenti nominaalset defitsiiti parandada: see tähendab eelarve trajektoori puhul järgmiseks neljaks aastaks igal aastal pool protsenti. Ma loodan, et härra Ligi ka kinnitab, et see on valitsuse kavatsus, ja sellekohane ettepanek tehakse. 

Sümptomaatiline on see, et Madis Müller, kes vägagi hillitsetult on valitsuse rahanduspoliitilist tegevust kommenteerinud või on hoidunud kommenteerimast, tegi siiski oma viimastel ametinädalatel üleskutse sõlmida erakondadeülene kokkulepe, et riigirahandust vähemalt aidata parteide abil jätkusuutlikule rajale. Sellele on moel või teisel oma toetust avaldanud erinevad poliitiliste jõudude esindajad, aga valitsusparteide esindajate seas on olnud vaikus. Kuskil parlamendi infotunnis on küll oskust ja julgust bravuuritseda, aga sellel [teemal], et öelda välja seisukoht, kas seda toetatakse või mitte, valitseb selles ruumis tähelepanuväärne vaikus. 

Me tahaksime saada oma küsimustele vastuseid. Ja tahaksime, härra rahandusminister, et te kasutaksite võimalust ja ütleksite ilma eelarvestrateegiata, mis kulude tulevikku loopimine siin praegu aset leiab ja kas me võime eeldada, et see peatub, või see hakkab veel – ma viitasin 170 miljonile eurole, [mille kohta otsustati] eelmisel neljapäeval – kasvamise toonis jätkuma loetud kuude jooksul, mis teil on veel jäänud Eesti riiki valitseda. Nüüd on sõna rahandusminister Jürgen Ligil. Härra Ligi, palun andke Eesti kodanikele aru! Aitäh!

Aitäh, härra Reinsalu! Sõna annab siin istungi juhataja. Nüüd on arupärimisele vastama oodatud rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen nõus, et rahandust lagastatakse edasi, aga kõige muuga ma nõus ei ole. See lagastamise vorm on sõnasalat, mida toodab Urmas Reinsalu nii siin Riigikogus kui ka oma juhitavas komisjonis ja mis mitte kuidagi rahanduse loogikaga ei haaku, kaasa arvatud jutt, kuidas kohustused lükatakse edasi ja on tehtud positiivne lisaeelarve. Lisaeelarve siiski parandab eelarvepositsiooni ja ühtegi kohustust seal tuleviku arvel ei võeta.  

Aga lähen küsimuste kaupa edasi. Esimene küsimus või väide on, et riigi rahanduspoliitika kevadprognoosi andmetel rikub ka valitsuse enda kinnitatud, riigieelarve seaduse alusel kinnitatud, riigi eelarvestrateegiat. See asi käib siiski teistpidi. Riigi rahanduspoliitika sisaldab prognooside sõltumatust, mitte tulemust. Me [ei saa] prognoosida tulemust ja siis sellele vastavalt teha prognoosi. See oleks sõltumatuse vastand. Aga jah, rahanduspoliitika osad on sõltumatud prognoosid ja ka reeglite järgimine, ja neid reegleid me järgime. Vastavalt riigieelarve seadusele koostab valitsus sügisel eelarve ja riigi eelarvestrateegia nagu alati. See vastab nii Eesti kui ka Euroopa eelarvereeglitele.  

Teine küsimus: milliseid samme kavandate selleks, et riigi majanduse kasvavat defitsiiti pidurdada? Ma mõistagi ei informeeri sellest esimeses järjekorras mitte Riigikogu opositsiooni ja need plaanid ei ole ju ka kunagi kevadel valmis. Aga sammud, kuidas eelarve defitsiiti pidurdada, on igapäevased: iga päev [tehakse] mingisugune samm, et pidurdada kulutamist. Me oleme algatanud ka ministeeriumide valitsemisalade investeeringute ja kulude ülevaatamise, mitte [ei keskendu] ainult jooksvatele tegevustele. See algatus on selleks, et muuta planeerimist ja eelarve täitmist täpsemaks, ja selle tulemusena on kõigepealt esitatud see lisaeelarve. Seal sõeluti välja 29 miljoni euro ulatuses kokkuhoiukohti ja tulemusena paranes eelarvepositsioon 27 miljoni euro võrra. Nii et positiivsest lisaeelarvest rääkimine ei ole kohane – see on muidugi pigem kõnekeelne termin, sõnadega mängida teile meeldib –, lisaeelarve parandas eelarvepositsiooni, mitte ei halvendanud seda.  

Edasi. Miks ei ole valitsus esitanud negatiivset riigi lisaeelarvet parlamendile? Võrreldes riigi eelarvestrateegias ettenähtuga on eelarvepositsioon halvenenud ligi miljardi euro võrra. Ei, eelarvepositsioon ei ole halvenenud. Nagu ikka, te ajate segi prognoosi ja eelarvepositsiooni. Me oleme olukorras, et eelarve sai täna viis kuud vanaks. Vahepeal ei ole selgunud ühtegi asjaolu, miks me peaksime oma plaanid radikaalselt ümber tegema. Natukene vähendasime juba, ja mitte natukene. Seda, kui raskelt see tuleb, kui seda tegema hakata, võiksite te ka mäletada. Aga eelarvepositsiooni on juba parandatud. Selle asja nimi ei ole see, mida teie tahate panna, aga eelarvepositsioon on paranenud juba nii selle kui ka järgmise aasta puhul. Me oleme ka paremas seisus, kui prognoosisime, ja ikka tänu tegevusele, mitte juhusele.  

Milline on teie hinnangul sarnase rahanduspoliitika jätkumisel pikaajaline prognoos aastaks 2070 ja miks seda pole kevadprognoosi lisana avalikustatud? Valitsus lähtub sellest prognoosist. 2070. aastaks kindlasti ei tehta eelarvet ega lisaeelarveid. Pikaajaline majandusprognoos ja eelarvepoliitika pikaajalise jätkusuutlikkuse analüüs ei kuulu standardsete prognoosiväljundite hulka, ammugi mitte eelarve muutmiste ega lisaeelarvete juurde, mida te vist nõuate. Tavapäraselt oleme pikka prognoosi uuendanud kord aastas suvel, paar nädalat pärast põhiprognoosi valmimist. See on rutiin, jätke see meelde, et te järgmine kord uuesti ei küsiks, kui olete unustanud. 

Nii, mis küsimus teil veel oli?

Arupärimise küsimused on vist läbi?

Tundub jah, et mul ei ole …

Või tahate [teemat] laiendada?

… vist mõtet rohkem sellel teemal rääkida. Aitäh!

Aitäh! Küll on teile aga küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma ei saa ikkagi aru, mul ei ole akadeemilist haridust. Kuidas see on üldse võimalik? Te tõstsite kõikvõimalikke makse ja rakendasite uusi, aga raha eelarves ikka napib ja valitsus on sunnitud võtma üha uusi laene. Kas eestlased töötavad halvasti või ei oska valitsus rahaga õigesti ümber käia?

Aitäh! Ma ei usu, et teie haridus nüüd nii puudulik on, et te peate selle pärast tõde nii palju väänama. Ei, me ei ole tõstnud kõikvõimalikke makse. Ja maksukoormus tänavu järsult langeb. Selle suhe SKP-sse oli eelmine aasta [36,6%], tänavu on alla 36%. Vahepeal on seda korrigeeritud, see number peaks olema 35,7% praeguse seisuga. Ei, maksukoormus suhtena SKP-sse on langenud ja selle tõttu on väga mures ka rahvusvahelised institutsioonid. Nende soovitused sisaldavad teie jaoks ainult ebameeldivaid asju. Just nimelt nii IMF-i kui ka OECD-ga ma [peagi] kohtun ja nemad soovitavad maksutõuse. Nad ei soovita neid asju, mida soovitab Keskerakond, näiteks maksuerandit toidu käibemaksu puhul. Nad kategooriliselt hoiatavad, et see oleks väga rumal ja halvasti jaotuv soodustus.

Miks raha ei jätku? Raha ei jätku sellepärast, et eelarve tugevusvaru lõhuti ära 2016. aasta otsusega reeglid lõdvaks lasta. Edasi on olnud rasked kriisid. 2019. aastal ametisse astunud valitsus pidi muidugi üsna alguses, 2020. aastal hakkama lahendama COVID-kriisi ja 2021. aastal see tegelikult jätkus uue valitsusega. Need lõid omaette hoobi. Kahjuks oli retoorika tol ajal see, et laenata tuleb nii palju, kui jaksatakse, kuhugi see raha ikka jõuab. Tihti jõudis valesse kohta, mõni inimene ka kohtupinki selle tulemusena. 

Aga kui tulid järgmised probleemid – Putini energiasõda 2021. aastal ja selle jätkuna Ukrainasse tungimine –, siis loomulikult tekkisid riigil eelarvega seoses hoopis uued pinged. Ja kaitsekulud on tulnud haprale pinnasele: nelja aastaga lisakulu 3,3% SKP-st – mitte eelarvest, vaid SKP-st – on väga ränk. Selliste sammudega ei ole ükski valitsus, ma siiski ütleks – peale Reformierakonna, [kui oli] masu aeg –, vastakuti seisnud. Nii et me oleme rahanduse puhul võtnud haprale pinnasele suurt koormust, mis ei ole olnud meie valik.

Urmas Reinsalu, palun! 

Armas härra Ligi! Kuidas see nüüd nagu on? Valitsus põhjendas kogu maksutsunamit, mis on viimastel aastatel olnud – kümned maksutõusud –, sellega, et riigieelarve tuleb saada tasakaalu. Aga selle kõige tulemusena oleme saavutanud selle, et meil on Euroopa kõige kiiremini kasvav riigivõlg. Kui selline rahanduse korrastamine jätkub, siis on tõepoolest jutt, et IMF-iga tuleb keskpikas plaanis hakata hoopis teises loogikas vestlusi pidama. Ma loodan, et selline poliitiline agenda katkeb lähemas tulevikus. 

Aga minu küsimus teile, härra rahandusminister, on seotud sellega, et te nimetasite Reformierakonna maksuküüru [kaotamist]. Mis on selle katteallikas? Järgmise nelja aasta puhul tekitab see umbes 2,5 miljardit eurot laekumata maksutulusid ja see kaetakse, kui ma õigesti aru saan, laenurahast. Kas see, et laenurahast on võimalik katta … 

Teie aeg.

… Reformierakonna maksuküüru [kaotamise] projekti, on teie meelest jätkusuutlik rahandus? Ja te heitsite siin ette kümme aastat tagasi [tehtud otsuseid].

Aitäh! Ilmselt teile meeldib valijale valetamine, sest te kordate juba aastaid samu sõnu, mis on otseselt valed. Maksutsunami oli 2016. aasta lõpul, kui teie erakond upitas pulti Jüri Ratase ja pärast neelas ta alla. Tol ajal oli tõesti maksukobar, mis liideti suvalise seadus[eelnõu] külge teiseks lugemiseks ja mis koosnes väga erinevatest maksudest, sealhulgas oli ka maksuküür. Maksuküür ei ole kunagi olnud Reformierakonna oma, alati on see olnud Isamaa oma. See oli ka peamine põhjus, miks see valitsus kukutati. Teil ei olnud mingit lootust seda jama kehtestada koos meiega. See oli argument, retoorika loomulikult oli teine. 

Küür ei saanud maksusüsteemi igavesti jääda, see tuli ära parandada. Me lubasime, et me ei lase seda teha. Selle tulemusena ei lastud meid enam võimule, sest teil oli vaja näidata, et te ka midagi teete. Aga me jõudsime niikaugele, et koalitsioon oli nõus maksuküüru kaotama. Selles mõttes kiitus ka sotsidele, kes oma toe sellele andsid. See on ebaloomuli ja keskklassi koormav maksuerand, mis solgib maksusüsteemi. Nii et kui tsunami on solkimine ja te selle omaks võtate, siis me oleme üksmeelel. Ma täpselt ei tea, mida te veel selle pika jutuga tahtsite öelda, aga faktid on sellised.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! Kui mäluga on probleeme, siis tuleb mäluga aidata. No te tekitasite laenuküüru: oma valimislubadust ehk 700 eurot tulumaksuvabaks te praegu katate ju laenuga. Täna on riigieelarvest väga selgelt näha, et selleks läheb teil 700 miljonit eurot. Ja nüüd te [esitasite] lisaeelarve. Ma küsisin teilt selle kohta [lisaeelarve eelnõu] esimese lugemise ajal – äkki olete saanud vastuse –, et enamik raha lisaeelarvest läheb palkadeks. Ehk te tekitate veel suurema laenuküüru, sest palgad on püsikulud. Need on püsikulud. Miks te olete toonud Riigikogusse lisaeelarve, millest enamik on ametnike palkade tõus? 

Aitäh! Retooriliselt küsin: miks te valetate? Kõigepealt, ei maksnud maksuküüru kaotamine ehk maksuvaba miinimumi taastamine mitte 760 [miljonit] eurot, vaid 760 [miljonit] eurot pluss maksis kogu maksukoormuse alandamine, sealhulgas kütuseaktsiisi vähendamine. Sinna juurde kuulusid ka jõustumata seaduste [muutmised]. Maksuküüru [kaotamine] maksis suurusjärgus pool miljardit ja seda ravida oli kahtlemata väga kulukas.

Nüüd, palku selle lisaeelarvega ei tõstetud. Minu arust oleks teil aeg eelarveloogika ära õppida. Kui eelarve täpsustamise käigus tõstetakse mõni kulurida täpsele reale programmipõhiselt, siis see ei tähenda palkade tõstmist. See tähendab, et senised kulud tõsteti mitme artikli puhul detailsemaks. See on olnud ka üks poliitiline eesmärk, et eelarves oleks näha kulupõhisust. Aga ei: palgafonde endiselt kärbitakse, mitte ei suurendata.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Võiks nagu lõpetada selle, et kes valetab ja nii edasi, kogu aeg sellise süüdistuste pritsimise siin. 

Ma tahan konkreetselt küsida. Härra kuraator on siin praegu, Tšehhi ja Eesti kuraator Vincenzo Guzzo on teil külas ja te temaga suhtlete, ma saan aru. Tema on suur riigivõla haldamise spets ja ta on Kanadast, nagu ma aru saan. Kanada riigivõlg on kusagil üle 100%. Itaalias – ta on Itaalia päritoluga – on see 137%. Eestis on kusagil 24%. Te olete rääkinud härra kuraator Guzzoga. Kuidas ta vaatab Eesti riigivõla erakordselt madalat protsenti ja kuidas see sobitub tema kodumaa Kanada olukorraga või tema päritolumaa Itaalia raske riigivõlaga?

Ma kunagi ei süüdista küsijat muu kui asja pärast. Kui küsimuses ei ole mingit inetust, siis minult ei tule ka ühtegi inetust. Küsijatelt tuli ja mul on õigus vastata, kui laimatakse. 

Aga härra Guzzoga ma loomulikult kohtun väga regulaarselt – väga regulaarselt. Kui mitte sel nädalal uuesti, siis järgmisel kohtun kindlasti. Kohtusin ka eelmisel nädalal. Ma ei saanud aru, mis kodumaa te talle omistasite, kas Itaalia, Kanada või muu, aga ta on itaallane. IMF‑i peakorter ei asu Itaalias, see on probleem, aga hingelt on tegemist itaallasega. 

Kuraator, ma loodan, ei olnud kuidagi halvustavalt [mõeldud]. Ta on meie delegatsiooni, Eesti delegatsiooni juht, aga ta kindlasti ei juhi Eestit ega mind isiklikult. Tema poliitikasoovitused on, nagu ma juba korra teie kolleegile ütlesin, [mõne jaoks] hästi ebameeldivad, eriti Keskerakonnale. (Vahelehüüe.) Jaa, täpselt. Riigivõlg on mure keskpunkt, defitsiit keskpunkt, aga selle tulemus ei ole see, et me ei kärbi, nagu siit [saalist] tihti tuleb – sest me kärbime –, vaid see, et esiteks me peaksime hoopis makse tõstma ja loobuma hullumeelsetest maksusoodustustest, mida on siit pakutud. Näiteks toidu käibemaksu [vähendamine] on üks tema kriitika objekte. 

Mul jäi Urmas Reinsalule ehk ütlemata, kui ta siin viskas justkui kibedat nalja, et IMF‑iga meil mingi muu jutt tuleb, et ei, meil on IMF‑iga tihti väga kattuvad jutud. Näiteks tema kõige tugevam kriitika meie valikute kohta kuulub [teise] pensionisamba lõhkumisele, mis oli Urmas Reinsalu suur idee. Ta ütles, et väga halb asi. See tuleb taastada. Väga halb asi on toidu käibemaksu vähendamine – mis teile väga meeldib –, sest [sellest saadav kasu] jaotub täiesti valesti ja on kohutavalt kallis. Ma refereerin tema lauset, et olemas on ka kuluefektiivsed vahendid, kuidas vaeseid aidata. Aga ta jättis täpsustamata, et [toidu] hinda sellest [käibemaksu vähendamisest] tegelikult midagi lõpuks ei jää, see on ajutine hinnaillusioon. 

Nii et jah, mul on härra Guzzoga tihedad suhted nii kirjavahetuses kui ka isiklikul pinnal. Ta käib siin regulaarselt ja on ka praegu Eestis.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Siin saalis ikkagi meeldib küsijatele tihti värve juurde panna. Olgem ausad, ega teie ka vastustes selle värvimisega tagasi ei hoia. 

Aga mina tuginen Eesti Panga ökonomisti Kaspar Oja ütlusele, ta väljendas ennast "Aktuaalses kaameras" paar päeva tagasi nii. Ma tsiteerin: "Maksuküüru kaotamine ja eelarvedefitsiit tähendavad seda, et pikaajaliselt tuleb see meil kõik ikka kinni maksta. Me näeme seda riigivõla kasvus ja tulevikus kasvavates intressimaksetes." Omalt poolt lisan seda, et minu arvates on täiesti kurjast seejuures kõrgepalgalistele – ma mõtlen 3500 ja rohkem eurot kuus teenivatele inimestele – maksukingituse tegemine ja selleks laenuraha kasutamine. Siit minu küsimus: kuidas see käib kokku teie ja Reformierakonna niinimetatud väidetavalt konservatiivse eelarvepoliitika ja korras riigirahanduse jutuga?

Aitäh! Ma julgeks Kaspar Oja nimetada oma mõttekaaslaseks. See, millise lõigukese tema kommentaaridest otsustab AK eetrisse lasta, on tegelikult ettearvamatu. Ta ei saa seda ise valida, nagu minagi ei saa valida. Pikemaid kommentaare AK-s rahandusminister ei saa. Saavad need, kes räägivad näiteks rahvatantsust või millestki muust, aga rahandusministril on 17 sekundit ja tõenäoliselt samamoodi Kaspar Ojal, või on temal natukene rohkem. Aga rahandusminister saab kõige vähem seal oma tervikmõtteid avaldada või selle [võimaluse kohta] ette teada. Vaadake Kaspar Oja postitusi, vaadake ta pikemaid vaateid. Ta on näiteks sedasama maksuküüru kaotamist tegelikult alati nimetanud majanduskasvu allikaks Eestis ja öelnud, et see on tugev majanduse stiimul. Tugevat stiimulit majandus ka vajas. Aga ennekõike on defitsiidi küsimus. 

Ja minu arust on kohatu rääkida maksukingitusest maksumaksjale – et ma tegin sulle maksukingituse. See on ebaviisakas. Kui maksumaksja peab vähem maksu maksma, siis see ei ole temale tehtud kingitus, vaid see on maksuleevendus. Nagu ma ütlesin, see on majandusele tugev stiimul. Pluss need teie poolt vihatud kõrgepalgalised: tegelikult see on üsna keskmine palk, millest te räägite, kui vaadata Tallinnas ringi. Loomulikult ei pea ainult Tallinnas ringi vaatama, aga kõrge kvalifikatsiooninõudega töökohad jäävad tühjaks, kui me sellist palka maksame. Seda kõike tuleb arvestada. Mina ei arva, et peaks inimesi diskrimineerima. Maksuvabal miinimumil on lagi 700 eurot ja see kõrgepalgaline ei saa ka rohkem kui see 700 eurot. See ei ole kingitus, see on koormistest vaba tuluosa, mida normaalne maksusüsteem pakub. Kui teil oli veel mingi küsimus, siis tuletage meelde.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Suvel tavaliselt hakatakse juba vaikselt järgmise aasta riigieelarvet kokku panema. Teadupärast on meil ka valimised tulemas. Kuidas te suudate ära hoida seda – tavaliselt juhtub selline olukord –, et vahetult enne valimisi kas koalitsioonipartner või koalitsiooni liikmed soovivad mõnda oma valimiseelset lubadust või muud populaarset asja läbi suruda? See võib riigieelarvet päris negatiivselt mõjutada. Kas teie juurde on juba vaikselt nende ettepanekutega tuldud? Kuidas te suudate kõik need asjad ära hoida? Me mäletame ju aastat 2023, kui tõsteti erinevaid peretoetusi, palkasid ja nii edasi selle riigieelarvega, mis võeti vastu enne valimisi. Kuidas nüüd ära hoida seda, et midagi taolist ei hakka juhtuma praegu, vahetult enne valimisi?

Aitäh! 2023. aastal ma rahandusminister ei olnud. Võib-olla mu mälestused on natukene viltu siin, ma olen juba nii palju aastaid eelarveid teinud, aga seda aastat mul palgatõusu aastana meeles ei ole. Küll aga [mäletan] seda, et tühja koha pealt peretoetuste tõstmine oli katteta ja selline aktsioon lõhkus ühe valitsuse ära. Järgmine kahjuks pressis sama asja välja peaaegu samas mahus. Ma olen muidugi mures, aga mulle tundub, et praeguses valitsuses seda väljapressimiskultuuri ei ole. Minu vaates on muud tülid: mõnda seadust ei lasta parandada ja selle pärast ma olen väga pahane, aga see pole riigieelarve koostamise teema. 

Aga ma ei välista mitte midagi – et keegi selliste asjadega ei tule –, alati on see kahtlus. Otsustades seniste sõnumite järgi, mida ma olen tähelepanelikult kuulanud, ollakse valmis valimistele vastu minema pigem parema eelarveseisuga kui kehvemaga, ka paremaga kui prognoos näitab, või paremaga kui riigi eelarvestrateegia ette näeb – seda 4,5%-st miinust. Me pigem loodame parema tulemuse teha.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Maksuküürust on nüüd saanud laenuküür, mis nelja aasta riigieelarve perspektiivis läheb maksma üle 2 miljardi euro. Ja te olete siin paaniliselt keeldunud vastamast, mille arvelt see kaetakse. Ma küsin siis kolmandat korda: mille arvelt see laenuküür on nüüd tekkinud ja mille arvelt tuleb maksuküüru kaotamine? Mina ei küsi, kes tegi, mida tegi ja millal tegi. Ma küsin kujunenud olukorra lahendust ja seda, mille arvelt praegune valitsus selle enam kui 2 miljardit eurot katab. Mina saan aru, et see tuleb laenu arvelt, kuna me võtame laenu. 

Mul on ka teine küsimus. Te ütlesite, et riigieelarve laenukoormuse kasvu vähendamise abinõudest te opositsiooni ei teavita. Kas ma võin siit välja lugeda, et te ei toeta Eesti Panga presidendi algatust ühise lahenduse leidmiseks, mis puudutab Eesti rahanduse olukorda?

Te püüate paaniliselt sõnadega mängida. Mina ise ei ole üldse soovitanud maksuküüru sõna kasutada, sest sellest ei saada väga hästi aru. Jah, ma olen lihtsuse huvides [seda kasutanud]. Aga see on koomiline, kuidas te olete nüüd uue sõna [kasutusele] võtnud. 

Aga kust see nii-öelda laenuküür tuli? Kõigepealt see tuli ikkagi Kremlist. Ärge unustage, et meie kaitsekulud on kasvanud võrreldes teiega koalitsioonis [oldud ajaga] 2,1%-st SKP-st 5,4%-ni, mis on meie koalitsiooni [ajal] – võiks öelda, et [koalitsioonis] meil iseendaga ja Eesti 200-ga. Aga loomulikult on [laenamise põhjus] põhiliselt Kreml. Teiseks on [nii-öelda laenuküüru] allikas loomulikult Isamaa maksuküür. Seda käkki, mille te seadusesse kirjutasite, ei taha ju tegelikult keegi. Selle kaotamine oli üks osa meie eelarvepingutusest. Muidugi oleks seda pidanud varem tegema, aga meil ei õnnestunud moodustada sellist koalitsiooni enne kui peale eelmisi valimisi.

Aa, vist jäi vastamata, et kas ma toetan seda Eesti Panga algatust. Tegelikult sain mina sellest algatusest natuke varem teada, viisakuse mõttes vahetasime mõtteid selle kohta. Minu mõte – ma ei varja seda – on seesama, et ma ei usalda selliseid erakondadeüleseid [algatusi]. See on minu arust vastik väljend, sest keegi ei lenda seal, ei lasku kuskilt ülevalt erakondadele peale. Erakondadevaheline on see. 

Need on alati tehtud avalikkuse petmiseks. Nõus alla kirjutama on eriti need, kes millegi eest ei vastuta. Mina omal ajal fraktsiooni esimehena ei kirjutanud alla ka sellele teadus- ja arendustegevuse [algatusele], või oli see kõrghariduse oma, ma enam ei mäleta, just põhjendusega, et valimised on tulemas ja me ju näeme, mida [valimis]programmid teevad. Keegi ei loobu oma valimislubadustest, aga kõik on nõus sellele alla kirjutama. Ja siis hakatakse nägusid tegema. Kokkuvõttes ei suudeta seda kokkulepet või lepingut täita või valetatakse kuskil mujal. Mina arvan, et eelarvesse ei tohi kirjutada juurde jäikust, millele ei ole tagatist, ja seda tagatist ei olnud. 

Nüüd, eelarve tasakaalu kohapealt, mina ju olin see, kes rahandusministrina algatas selle eelnõu, mis kehtestas eelarvereeglid. Mina arvasin, et see ongi rahvuslik kokkulepe, et me hoiame eelarve struktuurses tasakaalus. Ja kui see läheb miinusesse, struktuursesse miinusesse, siis see hiljem kompenseeritakse ülejäägiga. 

Ma olin ka see rahandusminister – ja see ei ole minu isiklik ego siin praegu, ma lihtsalt kirjeldan, sest te küsisite, kas ma soovin –, kes esitas järjest kuus eelarvet, mis olid struktuurses ülejäägis, kuigi rasketel aegadel nominaalset ülejääki ei olnud, oli isegi miinust. Struktuurselt – see oli tollane mõõdik – olid need ülejäägis. See tähendab, et tugevusvaru eelarves oli tagatud. Mina arvasin, et see on rahvuslik või erakondadevaheline kokkulepe, aga te tulite ja tühistasite selle esimese asjana. 

Tõite [valitsusse] Jüri Ratase ja Keskerakonna, legaliseerisite nad valitsusparteina esimest korda peale Krimmi [annekteerimist] ja pronksiööd ja kõike seda, mis vahepeal oli juhtunud – küüditamise kohta [tehtud] avaldusest kõrvalejäämine ja nõnda edasi. Teie nad legaliseerisite ja koos sellega [põhjustasite] ka eelarvereeglite õhkulaskmise. 2014. aastal hakkas see kokkulepe kehtima. Teie olite esimesed, kes tõmbasid sellel valitsusel vaiba alt ära ja läksid neid reegleid solkima. 

Tuletan meelde, et teie tahtsite seda, opereerisite mõttega, et peaks eelarve tasakaalu kirjutama põhiseadusesse. Mina mõtlesin, et see on ju väga hea. See küll ei kõlba sinna tekstiliselt, aga see kõlbab sellesse eelnõusse, mis lõpuks sündis, see tähendab põhiseaduslikku riigieelarve seaduse teksti. Selle me kirjutasime valmis ja võtsime koos vastu. Ja teie tulite ja tühistasite selle. Kuidas see erakondadeülene kokkulepe siis püsis? Isegi valitsus ei pidanud vastu sellele koalitsioonisisesele kokkuleppele, mis me teiega sõlmisime.

Nüüd on tekkinud protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud juhataja, see on tõesti teile. Nagu te siin veenduda võisite, me küsisime kolm korda ühte ja sama küsimust, mis puudutab Reformierakonna maksuküüru [kaotamise] katteallikat, ja me ei saanud kordagi vastust. Kolm erinevat inimest küsisid ühte ja sama küsimust. 

Minul on nüüd teile küsimus: kas kodukorra järgi on mingisugused võimalused, kuidas me saaksime oma küsimustele mingisuguseidki vastuseid arupärimise formaadis? Ma lugesin kodukorra veel üle ja see näeb ette, et siin küsimustele vastatakse. Aga ma sain kahjuks teada, et Reformierakonna laenuküüru poliitika, mida nad ellu viivad, tuleb hoopis Kremlist. See ei ole üldse asjakohane. Seda on väga hea teada, aga see ei ole asjakohane vastus küsimusele. Kas kodukord võimaldab meil mingisugust sisulist tegevust, et saada ministrilt vastuseid?

Aitäh! Kui ma nüüd loen seda arupärimist, siis siit ma ei loe otseselt välja midagi maksuküüru ega laenuküüru kohta. Sellised uued sõnad on siin tulnud hiljem, küsimuste ja vastuste käigus. Minister siis püüdis nende kohta vastata ja teie omalt poolt püüdsite leida nendest vastustest järgmisi küsimusi. Aga kodukorra järgi on meil selleks ainus võimalus arupärimine: arupärimises on lahti kirjutatud küsimused ja nendele küsimustele minister vastab. Ja siis on igal Riigikogu liikmel võimalik [esitada] üks küsimus. Lisaks on veel ka protseduurilised küsimused, ma püüan aidata nii palju kui võimalik.

Urmas Reinsalu, samamoodi protseduuriline küsimus.

Härra istungi juhataja! Ma olen nüüd veidi nõutu. Te tegite puldis väga jõulise avalduse, et arupärimine laenuküüru kohta teemasid ei sisaldanud. Teate, ma jään eriarvamusele, võtan selle vabaduse. Me küsisime väga selgelt, milline on rahandusministri hinnangul sarnase rahanduspoliitika jätkumisel pikaajaline prognoos aastaks 2070. Kui te panite tähele, härra istungi juhataja, ega sellele me ka vastust ei saanud. Teie osundus oli, ma saan aru, leebelt, et suulises arutelus on minister otsekui vaba vastama. Laenuküüru katteallikate kohta ta ei tahtnud [vastata]. Samas, aastaks 2070 mõjutab laenuküür ju väga ulatuslikult riigi rahanduse perspektiivi. 

Ma küsin nõnda. Kas teie, lugupeetav istungi juhataja, saite vastuse sellele, mida tähendab sama, senise rahanduspoliitika jätkumine riigirahanduse ja võlakoormuse pikaajalisele perspektiivile aastaks 2070? Laenuküür on selle üks element.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Kui te nüüd selle sõnastuse ette võtate, siis näete, et tõepoolest ei ole seal kirjas midagi küürude kohta. On pikaajalise prognoosi kohta. Minister selgitas ka, miks ei ole seda prognoosi välja toodud või millal see on olnud osa riigieelarve [planeerimisest]. Kas ma sain vastuse või mitte, ma pean järele vaatama. Kust tuleb raha – jah, laen on võetud, vähendatud on ka selle tulumaksuvabastuse [muutmisega seotud tulusid], summa on 760 miljonit eurot. Minister selgitas, millest see koosneb ja mis sinna alla lähevad. Aga seda, miks ei ole antud pikaajalist prognoosi, minister selgitas oma vastuses. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) 

Henn Põlluaas, palun, küsimus ministrile.

Jah, aitäh! Loomulikult on meil kõigil hea meel kuulda, et maksukoorem Eestis langeb, aga see on sihuke 0,000% mäng. Samas kasvab laenukoormus tohutult ja see mõjutabki just [maksukoormust]. Me ju teame, et see võlg on lihtsalt edasilükatud maksukoormus, sellepärast et varem või hiljem tuleb nii need [laenud] kui ka intressid tagasi maksta. Mida suuremaks riigivõlg ja intressid kasvavad, seda enam kulub ja läheb maksuraha nende võlgade ja intresside katteks, selle asemel et panustada riigi teenustesse, haridusse, tervishoidu või kuhu iganes, kuhu peaks raha vaja olema. Kas teile ikkagi ei tundu, et sellise ülioptimistliku lähenemise asemel võiks teil olla tõsine mure, kuhu selline rahanduspoliitika meid viib?

Teie aeg.

Aitäh! Rahanduse teemal ei ole vist olnud palju murelikumat inimest poliitikas kui mina. Ma olen kuuldavalt neid muresid esitanud. Enamasti on see olnud vastuhakkamine jätkusuutmatute kulude [tegemisele] ja ebaefektiivsete soodustuste [andmisele], mida erakonnad pakuvad. Kui tahate saada vastuseid, mis teile meeldivad, siis ärge silmakirjatsege. Ma võib-olla ei jaksa kõigile ühesse minutisse pandud küsimustele alati vastata, aga ma võin siis tagantjärele proovida. 

Milline on pikaajaline rahanduspoliitika? Idee poolest moodustab ju üks valitsus nelja-aastase riigi eelarvestrateegia. Riigi eelarvestrateegia näitab defitsiidi vähendamist, nagu ma olen korduvalt öelnud. Täna ütlesin ka seda, et püüame riigi eelarvestrateegias [esitatud eesmärkidest] paremad olla ja juba praegu, tänavu oleme. Seda ma vastasin. 

Aga tõesti, me ei arvesta, et me oleme 2070. aastal valitsuses, ega looda ka teid siis siin kohata. Nii et ärge seda 2070. aastat väga palju välja tooge. Sellise [ennustuse esitamine] on olnud lihtsalt üks käeharjutus prognoosimisel, mitte reaalne tegevuse alus. 

Ja härra Põlluaasale veel muidugi meenutan, et laenude teemal oli meil alati väga terav vastasseis EKRE rahandusministri Helmega. Teie teed temaga läksid küll lahku, aga ma meenutan, mis poliitikat te ajasite. Helme ütles korduvalt selliseid lauseid, et kuhugi see raha ikka läheb, laenu tuleb võtta nii palju kui võimalik. Sellised laused lendasid. Kunagi ei olnud mingit juttu eelarve tasakaalust. Meie ka enam sellest ei räägi, sest me oleme sellest nii kaugel, aga selle poole liikumine on riigi eelarvestrateegias kirjas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teil on kombeks kritiseerida teisi ja teiste riikide otsuseid. Tihtipeale te nimetate, nii nagu ka täna nimetasite, otsuseid, mis on eelmise valitsuse tehtud, mingisugusteks käkkideks. Need on teie sõnad. Mis puudutab rumalaid otsuseid, siis teie olete öelnud nii Läti, Leedu kui ka teiste riikide kohta – kui maksusüsteemis on tehtud [teistsuguseid] otsuseid –, et need ei ole õiged otsused, need on rumalad otsused. Need on teie sõnad, kõik on stenogrammis välja toodud. 

Nüüd ma küsin, lähtudes sellest, et praegune valitsus kaotas ära maksuküüru ja läbi selle tekkis riigieelarvesse päris suur auk, eelarvepuudujääk. Kas see, et praegune valitsus võttis laenu, et [katta] see puudujääk – peaaegu 700 miljoni euro ulatuses või isegi rohkem –, versus maksuküüru alles jätmine oli õigustatud käik …

 Teie aeg.

… või see oli ka nii-öelda rumal otsus? 

Aitäh! See oli õigustatud ja põhjendatud ja praegused majandusnäitajad seda ka tõestavad. Teie olete korduvalt toonud Lätit ja Leedut – võib-olla mitte isiklikult, vaid teie erakond [on seda teinud] – kindlasti eeskujuks, aga näed, jõudsime ära oodata, millal Eesti majanduskasv on kiirem ja hinnatõus aeglasem kui neil. Nii et meil ei ole mingisugust probleemi, et majanduspoliitika on vale. On erinevaid põhjusi, miks on olud mõjunud riikidele erinevalt. Leedu on praegu tõsises majanduslanguses esimese kvartali näitajatega võrreldes, kuigi nad lõid ka teise samba laiaks ja lootsid sellest suurt buumi. Hinnatõusu nad said, see on neil tunduvalt kiirem kui meil. Kui teistel läheb paremini, siis ei maksa hakata ennast halvustama. See on rumal poliitika. 

Aga seda, mida Leedu ja Läti on valesti teinud, olen ma öelnud ka Leedu ja Läti ministritele. Ma ei ole kordagi kuulnud, et Eesti oleks midagi valesti teinud. Ma kinnitan teile, et rahandusministrid saavad meist aru. Ka Läti ja Leedu rahandusministrid, kellega ma olen rääkinud, saavad aru, kus neil tegelikult rumalusi tehakse. Aga nad tunnistavad, et selline see demokraatia on ja tohutu surve on olnud. Nii on, ma tean seda. Meil on sama häda, aga mitte nii hullusti.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Maksuküüru kaotamine on ju Reformierakonna püha lehm ja te raiute seda siiamaani, et see oli õige otsus. Aga te ju tegite sellega Eesti inimestele ainult halba, sest praegune majanduskasv 2,4% on tulnud enamasti nende inimeste tarbimise suurenemisest, kes said rohkem palka, näiteks ministrid, Riigikogu liikmed ja teised. Nemad hakkasid rohkem tarbima, rohkem ostma.  

Kas te nüüd saaksite öelda, et kui te ei oleks maksuküüru kaotanud ega tõstnud makse, kas siis oleks kõikidel inimestel olnud võrdne võimalus rohkem tarbida sellel raskel ajal? Võib-olla oleks majanduskasv hoopiski veel suurem olnud? Sellesama maksuküüru [kaotamisega] te tegite ju väga suure karuteene ka regionaalpoliitikale, sest te olite sunnitud maakonnaliine [vähendama], postkontoreid sulgema ja teisi selliseid asju …  

Teie aeg.

… mis maakondades enam kättesaadavad ei ole. 

Aitäh! Neid logisevaid väiteid oli nii palju, aga hakkan lõpust pihta. Ei, postkontorite [sulgemine] ei ole kuidagi seotud riigieelarvega, vaid sellega, et neid lihtsalt ei külastata. Lihtsalt ei külastata postkontoreid. Eesti Posti või Omniva kohus on ots otsaga kokku tulla. Olen olnud Omniva nõukogu esimees ja näinud seda. See on masendav, kui on hoitud lahti postkontorit, kus on kaks külastajat nädalas. Inimene istub seal ja teeb nägu, et ta teeb tööd, ja saab selle eest palka. See on väga alandav sellele inimesele, aga on alandav ka Eesti riigile. Postiteenus on väga palju muutunud, inimesed enam ei saada kirju ega käi ostmas ajalehti kuskilt postkontorist. 

Karuteene või mitte, aga see on üsna, ma ütleksin, perversne komme ministri palgast rääkida. Siin saalis on inimesi, kes teenivad ministrist rohkem tänu sellele, et me ministrite palgamudelit [muutsime]. See ei puutu üldse majanduskasvu, et ka ministril on maksuvaba miinimum. Jutt, et võitsid kõrgepalgalised, on ju vale, sest 700-eurone maksuvaba miinimum kehtib kõigile. On ebaaus nimetada ohvrimeelselt kõrgepalgalisi, sealhulgas iseennast – et mina ka olen pidanud välja kannatama selle. Ei, see on lihtsalt maksusüsteemi efektiivsuse küsimus. Üks osa sissetulekust on koormistest vaba. 

Ja kui tuleb teie järjekordne algatus hakata hindu kinni maksma energial, toidul ja nii edasi, sest hind läks üles, siis sellele vastame me alati, et kord läheb hind alla ja siis te olete selle unustanud – mis energiat puudutab. Toidu hinna tõus on ju ka juba minevik. 

Aga maksuvaba miinimum universaalse tarbimisruumina ei sihi konkreetset kaupa. Hinnatõus tuleneb kõigil kordadel meie majanduspoliitika ja majandusreeglite juures tegelikult defitsiidist – mitte liigsest nõudlusest, vaid ebapiisavast pakkumisest. Madalamate tulude puhul me oleme nõus stimuleerima nõudlust, aga eelkõige peab tegelema pakkumise [suurendamisega]. Kindlasti ei tohi maksuerandeid kehtestada sedapidi, et nõudlust suunata just sellele kaubale, mida puudu on. Näiteks kui energiat on ebapiisavalt, siis hakata energia hindu kompenseerima, et tarbija ei tajuks [hinnatõusu]. Tegelikult on vastupidi, hinnasignaal tuleb alles hoida, et tekiks sääst ja tekiksid investeeringud. See on see, mida eksperdid soovitavad. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindaja. Kas Aivar Kokk või Urmas Reinsalu? Kumb soovib esimesena tulla? (Saalist selgitatakse.) Arupärijate esindajana, sest Aivar Kokk on ka siin nimekirjas. Siis palun kõigepealt arupärijate esindajana siia Aivar Koka. Siis läheb nimekirja järgi.

Hea juhataja! Head kolleegid! Me kuulasime 16%-lise toetusega rahandusministrit, kes ei suutnud ühelegi küsimusele vastata. No selge, laenuküür on ikka väga tugev asi, mida tänane valitsus on teinud. Paljalt tulumaksuvabastusele [kulub] pool miljardit ja kui rääkida muudest maksu[muudatustest], siis see [tähendab] 780 miljonit eurot laenu riigieelarves. Ma rõhutan, laenu. See tähendab, et laenunumber kasvab igal järgneval aastal. Keskmist palka ju tõstab riik ise.  

Kui ma küsisin rahandusministrilt, miks enamik lisaeelarve ridu on palgatõusud, siis tuli sealt vastus, et ridu on parandatud. Aga [vaatame]: Eesti välismajanduse huvide edendamise kaitsest hoitakse kokku 855 000 eurot Välisministeeriumi realt, aga praktiliselt 100% sellest rahast jagatakse palkadeks. Vaatame järgmist, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumit. Kust raha kokku hoitakse? Raha hoitakse kokku ühelt realt: maaparanduse ja põllumajandusmaa poliitika kujundamisest. Ja kuhu raha läheb? Palkadeks. 

Kui võtame riigi lisaeelarvest ükskõik millise ministeeriumi read – kuluartikkel on see, mis on püsikulu –, siis [näeme, et] tänane valitsus on otsustanud suurendada püsikulusid nii palju, kui on võimalik, samas rääkides, et kuskil eelarves hoitakse kokku. Teate, lisaeelarves hoitakse kokku ainult ühe koha pealt: investeeringutelt, mis peaksid tehtama sellel aastal. Need lükatakse edasi järgmiseks aastaks. Järgmine aasta tuleb need investeeringud nagunii teha ja nende jaoks tuleb ka raha leida. Nii et ma arvan, et see on vähemalt viimase 15 aasta jooksul suurim petulisaeelarve, mis on siia Riigikogu ette toodud.

Pidev valetamine, vassimine, jutustamine, et kuskilt hoitakse kokku – tegelikult me näeme ju väga lihtsalt [selle läbi]. Me nägime, kuidas kaks kuud raha ei laekunud hasartmängumaksudest. Kas me näeme riigieelarves rida, kust see kaetakse? Jah, mõned ettevõtted on "sponseerinud" riigieelarvet, aga see on tühine osa. See tähendab seda, et spordil ja kultuuril jääb sel aastal hasartmängumaksudest mitu miljonit eurot raha saamata.  

Mitte keegi ei taha pöörata nägu õiges suunas. See on hullumeelsuse, laenuküüru valitsus. Hommikust õhtuni tehakse püsikulutusi. Räägiti, et mingil hetkel taheti võtta laenu ja see oli väga halb. Jah, kui Isamaa oli valitsuses, oli väga selge sõnum, et laenu tuleb võtta sõna otseses mõttes investeeringuteks, mis toovad tulu tagasi. Oleme ausad, Tallinnast Tartusse või Pärnust Tallinna oleks võinud 2 + 2 maanteed ehitada selle sajandi alguses, sest täna sama raha eest ei saa enam kümmet kilomeetritki ehitada. Need investeeringud oleks ammu [tulu] tagasi toonud.  

Me vaatame siin erinevaid [eelarve]ridu ja kuulame rahandusministrit, kes pidevalt iga asja kohta ütleb: "Vale, valetatakse, vale!" Tegelikult [tuleb] vale ainult ühe mehe, rahandusministri suust. Tema usalduskrediit on ammu kadunud. Emori viimane uuring ütleb väga selgelt, et rahandusministrit usaldab Eestis ainult 16% [inimestest], hetkel [on ta] valitsuses kõige madalamal tasemel. Kõige popima ministri vastu ei ole isegi 30% usaldust. Usaldus valitsuse enda vastu on langenud 10% juurde. 

Kas soovid lisaaega?

Jaa, palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Pidevalt püütakse siia tuua asju, mille kohta ei ole [tehtud] mitte mingisugust reaalselt mõistlikku majanduslikku analüüsi. Alles kaks nädalat tagasi võeti siin saalis jõuga vastu eelnõu, mille järgi kolmandatest riikidest tulev tööjõud ja ettevõtjad ei pea pool aastat makse maksma. Kuidas on võimalik Eesti ettevõtetel sellega konkureerida? Ja mis maksuvabastus tehti? Kui enne oli tulumaks, siis nüüd sotsiaalmaks – read, kus on Eestis juba aastaid riigieelarves puudujääk nii pensionide koha pealt kui ka Tervisekassas. 

Ja siis, ennäe imet, tulevad täna Reformierakond ja Eesti 200. Eesti 200-st ma saan veel kuidagi aru, sest nendel on ükskõik, neid [varsti enam] ei ole. Reformierakonnal, ma usun, ikka on Riigikogu saalis mõned liikmed järgmisel aastal peale valimisi. Aga mis näoga nad vaatavad oma valijate poole? [On olnud] pidev kulude tekitamine, mitte kulude kokkuhoid, pidev valitsusaparaadi kasv. Me loeme hommikust õhtuni, millised sihtasutused ja MTÜ-d meil on, kuhu jagatakse kümneid miljoneid raha, samas kui meil Eesti majandus kiratseb.

Rahandusminister ütles siin hetk tagasi, et meil ju maksud langevad, meil ei ole üldse maksutõuse olnud. Ma ei saa aru. Käibemaks on viimase kolme aasta jooksul tõusnud 20%, tulumaks on tõusnud 10%, rääkimata aktsiisidest, mis mitte ei ole paar protsenti [suurenenud], vaid näiteks elektriaktsiis on [tõusnud] üle 40%. Ja kui me lepime kokku, et võiks teha nii, et aktsiisitõusud jätame üldse ära, [surutakse] Reformierakonna ja Eesti 200 jõuga läbi otsus, et see aasta need küll ei tõuse, aga see-eest tõusevad järgmine aasta topelt. Elektriaktsiis peaks tõusma koos käibemaksuga üle 100% järgmise aasta 1. mail. Kus on reaalsus?  

Ühel hetkel tuleks ikkagi väga selgelt valitsemiskulusid kokku hoida. Väga selgelt on teada, et 24 000 inimest on täna ikkagi valgekraed, sealhulgas Riigikogu liikmed. Arutada tuleks seda, kui palju peaks siin saalis Riigikogu liikmeid istuma, kui palju peaks olema ministeeriumis ametnikke ja kui palju peaks neid [toetatavaid] MTÜ-sid olema. Uskuge mind, sellest 24 000-st …

Teie aeg.

… on Riigikogus ja ministeeriumides alla 4000. Aga kus töötavad need 20 000? 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Meie probleem täna ei ole selles, et valitsus teeb valet rahanduspoliitikat. Probleem on selles, et meil pole üldse läbimõeldud rahanduspoliitikat, on vaid äärmuslikud katsed riigieelarvet täita ja samal ajal oma poliitilisi sponsoreid mitte solvata. 

Ametliku statistika kohaselt kontrollib tänases Eestis vaid 5% peredest 95% kogu rahvuslikust rikkusest. Valitsuse kogu rahanduspoliitika on suunatud sinna, et need 5% peredest tunneksid end võimalikult mugavalt. Rikkusmakse meil ei ole, küll aga on meil palju vaesusmakse. Nendeks on nii kõrged tarbimismaksud kui ka ülemäära suured tööjõumaksud ehk töömaksud. Ausalt töötada on täna Eestis kahjumlik, sest riik võtab endale suure osa sinu sissetulekust. Need, kes veel hiljuti tundsid end majanduslikult kindlalt, libisevad täna vaesusesse. 

See on riigi rahandusele halb, sest vaene kodanik on halb tarbija. Just sel põhjusel on valitsus sunnitud võtma laenu, hoolimata pidevatest maksutõusudest. Valitsus tegutseb nagu vanas anekdoodis: et lehm annaks rohkem piima, tuleb teda vähem toita ja sagedamini lüpsta. Kõhn Eesti lehm ei suuda varsti enam meie riiki ära toita.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Kus härra Ligi on? No võtame minuti lisaaega, otsime ta üles.

Kõne jaoks lisaaega?

Ei, härra Ligile saabumise jaoks. Aga ma võtan kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Härra Ligi on siit saalist põgenenud, kuid see ei vähenda tema vastutust riigirahanduse lagastamise eest. Meie praegune olukord on selline, et mõistetavatel põhjustel – argusest – keeldus härra Ligi nimetamast Rahandusministeeriumi vaadet sellise rahanduspoliitika jätkumisel aastani 2070 – kui see jätkub samas trajektooris ehk üle 4%-lise võlakoormusega. Meid ootab ees oluliselt üle sisemajanduse koguprodukti jõudev võlakoormus. Kui me räägime nominaalrahast – meile räägitakse, kui palju on intresse, mida riigieelarvest makstakse –, siis selles loogikas, võttes arvesse ka SKP kasvu, me kõneleme 2070. aasta perspektiivis juba intressidest [suurusjärgus] 5 miljardit – miljardit – eurot, et te [saaks] aru juhtunust.

Härra Ligi endal mitte mingisugust süüd ei näe. Tegelikkuses see ei vasta tõele. Tema enda esitatud seaduseelnõu nii-öelda laenuküüru kehtestamiseks, mis toob kaasa nelja aasta perspektiivis 2,5-miljardilise täiendava võlakoormuse, on Eesti lähiajaloos unikaalne poliitiline avantüür, mille puhul kaetakse püsikulu tekitavat valimislubadust laenurahast. 2070. aasta kohta me vastust ei saanud, sest seda vastust ei julge rahandusminister avalikkusele tunnistada. Teiseks, vastust sellele, kas valitsusel on mingisugunegi relevantne käsitlus, kuidas sellist rahanduse allakäiku püüda mitte põhimõtteliselt korrigeerida, vaid vähemalt pidurdada või ajatada, me ei kuulnud. Olid niisugused repliigid, millel oli pigem süüdistav iseloom ükskõik mille suhtes, välja arvatud valitsuse rahanduspoliitilise tegevuse suhtes. 

Jah, ajakirjanikud kõnelevad, et nad juba on rääkinud inimestega, kellele Michal on teinud ettepaneku rahandusministriks asuda. Ütleme, et rahandusminister on juba nagu vigastatud tiivaga lind selles poliitilises loogikas. Näib, et tema oma peaminister ei ilmuta tema suhtes usaldust, mis puudutab rahandusministri positsiooni. See on meile täiendav risk – ma nimetan seda avameelselt nii. 

Meil on olukord, kus praegu, lähematel kuudel me näeme, et üha kiiremas tempos on valitsusel veel kiusatus "pärast meid tulgu või veeuputus"-loogikas kulutusi peale võtta. Eelmisel neljapäeval [võeti] üle 100 miljoni euro eest järgmise nelja aasta perspektiivis täiendavaid kulusid, millel ei ole mitte mingisugust seost riigi pikaajaliste, ammugi rahanduse eelarvestrateegiliste vaadetega ega puuduta vastutustundlikku [valimis]platvormi.

Nüüd, rahandusminister kõneles sellest, et Reformierakond ei tee maksukingitusi. Miks nii tagasihoidlikult, härra Ligi? Teeb küll maksukingitusi: kaks korda käibemaksu tõstmine, tulumaksu tõstmine, eluasemelaenude intresside pealt maksuvabastuse tühistamine maksukingitusena, kodualuse maa üleriigilise maksuvabastuse kaotamine maksukingitusena Reformierakonna poolt, aktsiiside korduv tõstmine Reformierakonna poolt, ajalehtede käibemaksuvabastuse, majutusasutuste käibemaksuvabastuse või -alanduse tühistamine Reformierakonna poolt, laste, ülalpeetavate pealt saadava tulumaksuvabastuse tühistamine Reformierakonna poolt. See on väga pikk rida. Ennekõike pannakse kaudsete maksude koormus nendele inimestele, kelle suhtelise sissetuleku tase on madalam: maapiirkondades elavad inimesed, lastega pered, pensionärid, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani. Ja viimane maksukingitus – last but not least – autode registreerimistasu ja automaksu kehtestamine. Näete, kui palju kinke! Nagu jõulud oleks kogu aeg! Kümned maksumuudatused, maksutõusud Reformierakonna maksukingitusena. 

Ja mis lubadus oli tegelikult enne valimisi? "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse!" Läbikukkunud, petturlik poliitika, mille puhul on kõige kahetsusväärsem, et see on toimunud ilma ühiskonna mandaadita, aga ka see, et see on sisuliselt läbi kukkunud. Majandusseisaku ajal maksude tõstmine tähendas majandususalduse [kaotamise], investeeringute väljavoolu ja sisenõudluse kahanemise tõttu seda, et ühiskond on viimase kolme aasta jooksul kaotanud üle 3 miljardi euro majanduskasvu tulu. Üle 3 miljardi! Ja see ei ole mitte suvaline laest võetud number, vaid need on Rahandusministeeriumi enda prognoosid, mis ei ole püsivalt täitunud. Seda tehti riigirahanduse korrastamise sildi all ja sellega ollakse karjuvalt läbi kukkunud, sellepärast et meil on Euroopa suurim võlakoormus ja Euroopa kiireim võlakoormuse kasv. 

Meil on olukord, kus üldine defitsiidi määr on vastupidiselt prognoositule hoopis kasvanud. Selle apoteoosiks on niinimetatud laenuküüru projekt maksumusega üle 2,5 miljardi euro järgmise nelja aasta jooksul. [Tegevusi] kaetakse laenurahaga. Kogu see kaos on [põhjustanud] majanduskeskkonna, majandususalduse ja inimeste ostujõu languse, [keerulisema] toimetuleku – selle nimel, et kehtestada see laenuküür. Asjad ei ole olnud tasakaalus, neid on tehtud majanduse väljavaadete hinnaga, inimeste ostujõu langemise hinnaga. Ettekujutus, et need on kuidagi selle Reformierakonna laenuküüru puhul tasakaalustatud, ei päde. 

Isamaa sõnumid on lihtsad. Reformierakond tegutseb "pärast meid tulgu või veeuputus"-loogika järgi. Meie, Isamaa ülesanne on 2027. aasta kevadel lähtuda sellest, et enne meid oli veeuputus. See tähendab, et me peame looma uue [riigi]eelarve baasseaduse, mis võimaldab riigi raha juhtimist kontrollida. Me peame tegema valitsemiskulusid vähendava negatiivse eelarve, millest [praegune] valitsus kategooriliselt keeldub ja teeb vastupidi hoopis positiivse eelarve, vaatamata härra Ligi häbelikule eitusele. Me peame tegelikkuses andma tasakaalu sisenõudlusele, aga mis kõige tähtsam, taastama majanduse väljavaadete suhtes usalduse investoritele ja ettevõtjatele. Selle vigastamisega on viimased aastad Reformierakonna rahandus- ja majanduspoliitika tegelenud. 

Kindlasti raamistab seda ülesandepüstitus asetada riigirahandus uuesti jätkusuutlikele rööbastele. Selles soorituses on Reformierakond läbi kukkunud. Nad on paraku osutunud ebakvaliteetseks Eesti ühiskonna juhtimisel. Need lubadused, mille inimesed heauskselt andsid 2023. aasta kevadel, on osutunud seebimullideks. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kuulajad! Säärased arupärimised riigi rahanduspoliitika kohta sünnivad ju olukorras, kus valitsus räägib vastutustundlikust rahandusest, aga inimesed näevad enda ümber hoopis muud: maksutõuse ja hinnakasvu. Valitsus kinnitab, et rahanduspoliitika on kontrolli all. Kui kõik on kontrolli all, siis miks on Eesti majandus olnud aastaid Euroopa aeglasemini [arenevate] seas? Miks väheneb inimeste ostujõud ja miks peab riik järjest rohkem laenu võtma, kuigi lubati vastupidist?

Kõige suurem probleem on aga usalduskriis. Valitsus räägib eelarvedistsipliinist, kuid samal ajal muudetakse pidevalt maksureegleid, tõstetakse makse ja saadetakse ettevõtjatele signaal, et pikaajalist kindlustunnet ei olegi. Riigirahandust ei saa juhtida nii, et iga paari kuu tagant tuleb uus maks või põhjendus, miks eelmine enam ei kehti. Kahtlusi tekitab ka see, kuidas esitatakse majandusprognoose. Kui prognoosid osutuvad järjest liiga optimistlikuks, tekib küsimus, kas probleem on prognoosides või poliitilistes otsustes, mis nendest prognoosidest [lähtudes tehakse]. Riigi eelarvestrateegia peaks põhinema realistlikel eeldustel, mitte lootusel, et olukord kuidagi ise paraneb.

Samuti jääb ebaselgeks, mis on valitsuse tegelik plaan majanduskasvu taastamiseks. Täna me sellest ei kuulnud. Maksude tõstmine on lihtne, aga raske on luua keskkond, kus ettevõtted investeerivad, inimesed tulevad tööle ja majandus kasvab. Praegu näeme rohkem maksukoormuse suurendamist kui majanduse elavdamist. 

Valitsus imetleb praegu seda üle 2,5%-list majanduskasvu kui oma poliitika edulugu, kuid lähemal vaatamisel ei ole põhjust suureks uhkuseks. Märkimisväärne osa sellest kasvust tuli tarbimise suurenemisest pärast maksuküüru kaotamist. Kõige rohkem võitsid sellest kõrgema sissetulekuga inimesed, kelle kätte jäi rohkem raha ja kelle tarbimine tõesti kasvas. Samal ajal on majandust toetanud ka laenuraha ning riigi suurenenud kulutused. Seetõttu on õigustatud küsimus, kas tegemist on jätkusuutliku majanduskasvuga või ajutise statistilise paranemisega, mille eest tuleb tulevikus maksta suurema võlakoormusega ja mida tuleb katta uute maksudega.

Eesti vajab majanduskasvu, mis põhineb investeeringutel, tootlikkuse kasvul ja ettevõtluse arengul, mitte laenurahast toetatud tarbimisel. Riigi rahanduspoliitika mõjutab iga pere eelarvet, iga ettevõtja investeerimisotsuseid ja iga omavalitsuse võimalusi. Kui valitsus tahab usaldust taastada, peab ta andma selge vastuse, kui suureks võlakoormus tegelikult kasvab, millal lõpeb pidev maksustamine ning milline on konkreetne tegevus, et taastada majanduskasv.

Praegu on küsimusi rohkem kui vastuseid. Just sellised arupärimised ongi asjakohased ja vajalikud, sest siin me loodame ka vastuse saada. Aga täna vastust ei tulnud. Nii vastuse kui ka oma hinnangu ebakompetentsusele, ma arvan, annavad Eesti inimesed juba tuleval kevadel. Tulevad uued poliitilised jõud, kes selle probleemi lahendavad. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head üksikud kolleegid! Vahepeal paljud kolleegid pahandasid, sest rahaminister ei austa meid siin ja see, mida me räägime, ei lähe talle korda. Urmas Reinsalu ja kes kõik veel olid väga pahased. Ma läksin saalist välja: meie armas rahaminister lamab aknalaual naiste vetsu ees ja mõnuleb seal. Milleks sellist jama, Riigikogu liikmete juttu, kuulata? Ta on siin olemas, aknalaual naiste vetsu ees lamab praegu. 

Aga ma tahtsin rääkida sellest, et auväärt minister, kes seal koridoris praegu lamab, rääkis, et praegu on siin IMF-i Eesti kuraator – ta on ka Tšehhi Vabariigi kuraator – Vincenzo Guzzo. 9. juunil teeb ta järjekordse kokkuvõtte, mida IMF arvab Eesti rahandusest. Kui ma siin küsisin ministrilt, mida härra Guzzo arvab Eesti asjadest, siis minister Ligi ütles, et toidu käibemaksu [vähendamine] on täiesti saatanast. Noh, needsamad 100 000 lolli Eesti inimest, kes [pöördumisele] allkirja andsid ja kelle pöördumise Riigikogu prügikasti saatis, närigu muru. Minister Ligi toetub nüüd härra Guzzole, Eesti kuraatorile IMF-ist. See on tõepoolest õige tegu.  

Okei, härra Guzzo on itaallane, kuigi Kanada kodanik. Ma vaatasin huvi pärast, kuidas on lood alandatud käibemaksuga Itaalias. Ma tegin väikese töö ja nüüd kannan teile ette. 0%-lise [käibemaksuga] on rahvusvaheline transport, 4%-ga on piim, leib, esmatarbe- ja toidukaup ja esmakordne eluase. 4% käibemaks! 5% on enamik toitu, ka lastetoit, aga ka kunst: kui tahate kunsti osta, siis Itaalias 5%-lise käibemaksuga saate. 10% käibemaksu on siis, kui te lähete restorani sööma või hotelli. 10%! Muidu, normaalne käibemaks on 22% – madalam kui meil. Mäletate, siin oli üks peaminister, kes sai kuulsaks nii, et alkohol autosse, joogid autosse. Itaalias tuleb 22% [käibemaksu] maksta jookide eest autosse. Ja 22% on see ka luksuskaubal Itaalias. Nii et härra Guzzo on küll itaallane, aga räägib sellist juttu, et Eestis näritagu muru, toiduainete käibemaksu langetada mingil juhul ei tohi. Härra Ligi hea õpilasena muidugi kuulab seda.

Või teine asi: riigivõlg. Härra Guzzo on teatavasti suur riigivõla haldamise spets IMF-is. IMF-i peakorter on Washingtonis USA-s. Ma vaatasin huvi pärast, kuidas on [riigivõlaga] härra Guzzo kodumaadel. Ta on itaallane. Itaalias on riigivõla protsent praegu 137, Kanadas – mille kodanik härra Guzzo on – on 147. Ja USA-s – Washingtonis asub IMF-i peakorter – on, ma vaatasin, praegu riigivõla protsent 121. No Eestis on see, kui te mäletate, 24%. Ja härra Guzzo räägib innukalt, kuidas see asi on saatanast. Nii et selle põhjal võiks öelda, et ärge [käituge] minu sõnade järgi, või kuidas see lugu oli. 

Härra Guzzo käib meil siin iga aasta maikuus oma missiooniga. Tema on Eesti kurator, ta käib Tšehhis ka natuke varem ja siis tuleb siia. Ka järgmise aasta maikuus tuleb siia Tallinnasse. Mai lõpus ja juuni alguses on ta siin. Mind väga huvitab, et kuna suure tõenäosusega Reformierakonna valitsust järgmise mai lõpus ja juunis ei ole, siis mida härra Guzzo hakkab rääkima Tallinna missioonil siis, kui ta kohtub tulevase rahaministriga, kes suure tõenäosusega ei ole see mees, kes praegu Riigikogu koridoris naiste vetsu ... 

Kas teil on lisaaja soovi? 

Ei ole, viimane lause. Siis suure tõenäosusega ei ole rahaminister see mees, kes praegu seal koridoris aknalaual puhkab. Aitäh!

Aitäh! (Peeter Ernits komistab kõnepuldist lahkudes tooli otsa.) Ettevaatlikult! Minister istus seal, ehk nägite, tal oli väike operatsioon olnud. 

Anti Allas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Hea minister – kui ta kuskil siin saali lähedal on – ja kõik kaugemalt jälgijad! Ma kuulasin rahandusministri vastuseid Riigikogu liikmete küsimustele. Ausalt öeldes tahaks küll ütelda, et oh jumal, mitte midagi ei ole alles Reformierakonna korras riigirahanduse retoorikast – ei sõnades ega tegudes. Ausalt öeldes on tõesti täitsa kurb kuulata, et rahandusminister keeldub vastamast Riigikogu liikmete kõige olulisemale küsimusele, et millest kaetakse pikemas perspektiivis maksuküüru [kaotamisele] kuluvad sajad miljonid eurod. Ometi me ju kuidagi peame sellest suurest riigivõlast välja saama. Kas siis soovitakse selgelt kärpida? Kui kärpida, siis mille arvelt? 

Sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole riigirahandus pelgalt numbrid eelarvetabelis. See on väärtuste ja õigluse küsimus. Täna näeme olukorda, kus valitsus räägib vastutustundlikust rahandusest, kuid samal ajal võtab laenu selleks, et teha maksukingitus kõige jõukamatele: mõtlen inimesi, kes teenivad eelkõige 3500 eurost ülespoole iga kuu. Selleks kulub, nagu me teame, [760] miljonit eurot. 

Maksuküüru kaotamine tähendab, et suurima võidu saavad need, kes teenivad juba täna kõige rohkem. Ehk siis selle arve maksavad kinni kõik Eesti inimesed kasvava riigivõla kaudu ehk pikemas perspektiivis kõrgemate maksude või haridusele, sotsiaalkaitsele ja tervishoiule väheneva juurdepääsu kaudu. See on tõesti väga kurb. 

[Võiks] küsida, kas see on õiglane, et hetkel omavalitsused võitlevad teenuste säilitamise eest, haiglad otsivad raha selleks, et teenuseid rohkem pakkuda või säilitada vähemalt seegi tase, kus pered tulevad vaevu toime kasvavate kuludega. Järgmise punktina tuleb erihoolekandega seotud murede arutelu. Erihoolekandes hoolitsetakse nende inimeste eest, kelle puhul me tahaksime, et nad oleksid selgelt valve all ja hästi hoitud: nemad ei jaksa maksta, nad ei jaksa palgata tööjõudu. Selle kõige juures on riigi prioriteet anda suurim maksukingitus kõigile nendele, kes kõige paremini toime tulevad. 

Jällegi rõhutan: Reformierakond üritab siin ütelda, et [maksuküüru kaotamine on suunatud eelkõige] keskmise palga saajatele. Keskmise palga saajatele oleks võinud lihtsalt nihutada seda [maksuvabastuse] lage, et nad oma võidu kätte saaks. Räägin ikkagi kõrgema palga saajatest. Kõrgema palga saajate pärast võtta laenu selleks, et maksta kinni nende jaoks maksuvaba miinimumi taastamine, on selgelt patt. 

Sotsiaaldemokraadid usuvad teistsugusesse Eestisse. Meie arvates tuleb laenata selleks, et investeerida haridusse, tervishoidu, taristusse, uutesse töökohtadesse, kaugemate Eesti piirkondade võimestamisse. Laen on tuleviku ehitamiseks. Siis ja ainult siis on see põhjendatud. Laen rikaste maksukingituse rahastamiseks seda kindlasti ei ole. 

Riigirahanduse eesmärk peab olema tugevam ja õiglasem Eesti, mitte kasvav ebavõrdsus. Kui valitsus leiab miljoneid jõukamate maksukoormuse vähendamiseks, peab ta suutma leida raha ka õpetajatele, päästjatele, tervishoiule, sotsiaalhoolekandele ja regionaalarengule. Riigi edu ei mõõdeta selle järgi, kui palju võidavad kõige rikkamad. Riigi edu mõõdetakse selle järgi, kuidas läheb kõige tavalisemal inimesel. Aitäh!

Aitäh! Saadikutel kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine põlevkivivarude salajase müümise kohta erafirmale, nr 1008. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõesti sai selline arupärimine sisse antud. Ma tuletan ka meelde, et esimene kord saadeti see arupärimine Lauri Hussari allkirjaga tagasi, aga siis esitasin uue arupärimise. Mul on hea meel, et täna on see meil siin täiskogu istungil arutlusel. 

Küsimus on tehingus, mis tuli täiesti kogemata avalikuks mõned kuud tagasi: Eesti Energia müüs Uus-Kiviõli kaevandusõigused maha erafirmale, Viru Keemia Grupile. Kui me räägime nende varude suurusest, siis Uus-Kiviõlis oli umbes 30 aasta ulatuses põlevkivivaru. Kui me räägime tonnidest, siis oli üle 100 miljoni tonni põlevkivi. Ehk siis tegelikult me räägime meie riigi varustuskindlusest.

Kahjuks on Eesti Energia, arutamata seda avalikkuses, [sellise otsuse teinud]. Tänaseks on jõudnud meediasse info, et sellest ei teadnud ka ministrid midagi, või nad vähemalt väidavad, et ei tea sellest midagi. Aga see tekitabki tõsiseid küsimusi, kuidas need otsustusprotsessid sünnivad. Kuidas sünnivad riigiettevõttes otsustusprotsessid, mis puudutavad meie varustuskindlust, energiajulgeolekut ja ka tulevikku? Kelle huvides selliseid otsuseid langetatakse? Põhjus, miks see küsimus on suunatud rahandusminister Jürgen Ligile, on see, et esiteks on Rahandusministeerium esindatud Eesti Energia nõukogus, samuti osaleb rahandusminister üldkoosolekutel. Sellest tulenevalt tegelikult pidi nõukogu ministrit sellest tehingust teavitama.

Vahepeal on meediasse ilmunud erinevad lood ja ka rahandusministri intervjuud, kus rahandusminister on öelnud, et teda ei teavitatud. Seda on tegelikult kinnitanud ka Eesti Energia nõukogu esimees ühes intervjuus, et tõesti ei olnud aega teavitada. Aga siin ikkagi tekib küsimus, kuidas on sellised asjad võimalikud. Selle kohta on meil eraldi küsimused esitatud. Loodame, et me saame ka vastuse, milline otsustusprotsess oli. Kas vahepeal üldse oli see valitsuses kuidagi arutlusel? Kas see on osa pikemast plaanist Eesti Energial julgeoleku kohta? Kas see on mingisugune tõeline majandusplaan? Siin ongi küsimus, et mis on hullem. Kas see, et valitsus teeb salaja selliseid otsuseid, või see, et riigiettevõte teeb täiesti salaja, seljataga otsuseid ning mitte keegi neist midagi ei tea? Isegi aastaaruandes ei olnud selle kohta mitte mingit infot.

Põhilised küsimused rahandusministrile ongi just nende otsustusprotsesside kohta, samuti selle kohta, kas ta on näinud neid dokumente ja teab, millised tingimused seal on. Erikomisjon ei ole siiamaani mitte ühtegi dokumenti näinud. Tegelikult tahaks ka rahandusministri hinnangut selle kohta, kas Riigikogu eest üldse peab selliseid tehinguid ja lepinguid varjama. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun arupärimisele vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma muidugi pean ära õiendama otsesed valeväited. Ei ole toimunud põlevkivivarude müüki ega ole sel mitte mingit pistmist varustuskindluse, energiajulgeoleku ja muude tähtsate asjadega. Ei ole mitte mingit seost.

Eesti Energia on äriseadustiku alusel tegutsev eraõiguslik äriühing ja tema juhtorganid teevad äriotsuseid seadusest, eelarvestrateegiast ja ärihuvidest lähtudes. Ma olen nõus, et see on nende ebaõnnestumine. Seda ma nendele ka ütlesin, et miks nad ei teavitanud või ei konsulteerinud üldkoosolekuga selle asjaga seoses. Aga seadus seda neilt ei nõudnud. Nad kahetsevad seda, nad on seda mulle öelnud ja ma võtan seda kuulda. Salajasest müügist ka ei saa rääkida, sest see vara on endiselt riigi omand. Aga on loomulik, et riigi maavarasid saavad kasutada ka erafirmad. See oli Nõukogude Liit, kus riik omas kõike ja tegi kõike. See on piinlik arusaamine, et eraettevõtted ei tohi maavarasid kasutada. 

Nii. Üldkoosolekuna rahandusminister üldiselt ikkagi ei sekku jooksvasse majandustegevusse ega üksikutesse äritehingutesse, välja arvatud juhud, kus seadus ja omaniku otsused seda otseselt ette näevad. Need ei näinud seda otseselt ette, et mulle öelda, et see pikaajaline kohtuvaidlus on nüüd lahendatud. Ma ei mäleta enam neid aastaid, aga see vaidlus kestis ikka väga pikki aastaid, see punnseis, mille kohta on ka kohus otsuseid teinud. Võin selle ajaloo teile uuesti välja otsida, aga küllap te teate, küllap te olete need andmed saanud. 

Põlevkivivaru ei ole Eesti riigi omandist välja müüdud. Enamgi, see kasutusõigus, mille Eesti Energia võõrandas, sisaldab ka tingimust, et Eesti Energia saab, juhul kui tal endal tuleb põlevkivist puudu, sealtsamast põlevkivi kätte. Aga põlevkivi [tähtsus] Eesti Energia jaoks küll tegelikult väheneb kogu aeg. Kaevandamisõiguse andmine, muutmine ja lõpetamine toimub riigi poolt seaduses sätestatud korras ja vastavad otsused teeb Keskkonnaamet haldusmenetluse raames. Tegemist on avaliku menetlusega, mitte salajasega, ja selle läbiviimisel lähtutakse kehtivast õigusest, keskkonnanõuetest ja avalikust huvist. 

Riigi strateegiline kontroll maavarade kasutamise üle säilib lubade, keskkonnanõuete ja riiklike regulatsioonide vormis, samuti ei anna kaevandamisõiguse võõrandamine eraettevõttele õigust kasutada maavara väljaspool riigi kehtestatud tingimusi või riiklikku järelevalvet. Nii et kõik see on paigas. Kaevandamislube väljastades ei erista riik loa taotlejaid nende omandi[vormi] järgi, see on ainult aus. 

Nüüd küsimuste juurde. Kommenteerisin praegu alles sissejuhatust. Kuidas otsus sündis? Eks seda nägid pealt juhatus ja nõukogu. Nagu ma ütlesin, mina sain sellest [hiljem] teada ja nurisesin, aga ma ei pea seda otsust valeks, vaid põhjendatuks. See koer-heintel-olukord, mis riigil oli, et ise ta seda varu ei vajanud, aga teistele ka ei andnud, ei olnud väärikas. 

Teiseks: "Te olete avalikult meedias tunnistanud, et teid ei teavitatud. Kuidas on selline asi võimalik?" Nagu ma ütlesin, seadus ega ka mingisugune ettekirjutus seda ei nõua. Aga nad oleksid võinud selle avaldada ja tagantjärele nad tunnistavad seda. Juriidiliselt, nagu ma ütlesin, kuulub see [otsus] madalama astme juhtorganite tasemele.

Edasi. "Eesti Energia nõukogus on Rahandusministeeriumi esindaja. Kas tema roll ei ole teavitada ministrit?" Ta teavitab mind enamikust asjadest. Ma kohtun regulaarselt, ka eelmine nädal, Eesti Energia nõukogu ja juhatusega. Me arutasime palju olulisemaid teemasid kui ühe kaevandusvälja kasutamise detailid, et kes täpselt. Eesti Energial on palju rohkem põlevkivi, kui ta kasutada vajab. Ja nagu ma ütlesin, ka selle kasutusõiguse võõrandamise tingimustesse jäi kokkulepe, et vajadusel saab Eesti Energia sealtsamast põlevkivi kätte. 

Ma püüan seda vastust nüüd natukene mälu järgi täiendada. Need numbrid on natukene muutunud, aga suurusjärgus 200–300 miljonit eurot on see [kulu], kui Eesti Energia oleks ise kaevanduse avanud. Nii et täiesti mõttetu oleks olnud Eesti Energial uue kaevanduse avamine, kui tal oleks [põlevkivist] puudus olnud. Küll aga säilib tal õigus sealsamas kaevandada, kui tal vajadus tekib. Aga nagu ma ütlesin, põlevkivi [tähtsus] energiajulgeolekus ja varustuskindluses kiiresti langeb ja me teeme investeeringuid selleks, et see langeks veel kiiremini. Küll aga on põlevkivi õlitööstusele seni veel kasulik tooraine. Eesti Energial ei ole võimsusi, et nii palju põlevkivi kasutada. Ja sellepärast on loomulik, et VKG saab kasutada põlevkivi enda seadmetes. Ka tema saab neid kasutada juhul, kui tal puudus tuleb, ja see puudus tal mõne aastaga on tekkimas. 

Siis oli küsimus selle kohta, et Eesti Energia nõukogus on Rahandusministeeriumi esindaja. Seda ma juba lugesin, aga ma vaatan, et vastuses on vist jäänud midagi ütlemata: konfidentsiaalsuse nõue. Ilmselt tuleb meenutada, et konfidentsiaalsus on majanduses üldine reegel, ja selleks, et mitte majanduslikku kahju saada, hoitakse seda väga kiivalt ka riigiettevõtetes. 

Edasi. Küsimus: "Meediast on läbi käinud, et Uus-Kiviõli põlevkivi kaevandamisõiguste ja ostu-müügitehingu väärtus oli 15 miljonit. Kas te olete vastavaid dokumente näinud?" Ma ei pea vajalikuks algdokumente välja nõuda, ma usaldan inimesi, kes mulle andmeid annavad. Aga mul ei ole voli kommenteerida avalikult neid ostutehinguid. Selle on tehingu teine pool avalikustanud ja see on üks põhjus, miks meie seda ei tee: et teise poolega kokkulepet mitte rikkuda. Lepingus on konfidentsiaalsus kirjas ja see on reegel, mitte erand. 

Edasi: "Riigikogu erikomisjoni liikmetele keeldutakse näitamast ametlikke dokumente, mis sisaldavad tehingu detaile ja hindu. Kas teie hinnangul on selline varjamine õigustatud?" Dokumentide avalikustamise kohta mu vastus on, et tuleb lähtuda kehtivast õigusest, sealhulgas ärisaladuse ja konkurentsitundliku teabe kaitse nõuetest. Muidugi peab olema äriühingu tegevus võimalikult läbipaistev. Eesti Energia oma on, sest ta on börsiettevõte. Parlamentaarne kontroll peab olema tagatud seaduses ettenähtud korras, aga dokumentide avalikustamise üle otsustab teabe valdaja kooskõlas kehtiva õigusega. Nagu ma ütlesin, tegemist on kahe osapoole kokkuleppega. Võin ka lisada, et Riigikogu on suutnud luua endale maine, et konfidentsiaalse infoga tuleb siin ettevaatlik olla. Seda ei väida lihtsalt eraettevõtted, vaid ka riigi kõrged esindajad omavahel. Tegelikult ei julge nad rääkida, sest see informatsioon, mis peaks olema salajane, konfidentsiaalne, lekib ja seda kasutatakse kergesti poliitilistel eesmärkidel. 

Nii. "Kas teie hinnangul on õiglane väärtus 15 miljonit eurot 30 aasta põlevkivivarule?" Nagu ma ütlesin, pole mul voli neid numbreid avalikult kommenteerida, aga võin kinnitada, et see ei ole põlevkivivaru hind. Sellest varust ei loobuta. Ja ammugi ei ole selle varu hind see, mida on siin levitatud kulude numbrina – et mis tuleks teha, et põlevkivi maa alt välja tuua. Teie ei ole seda viga korranud, aga need miljardid, mis selle varu maa alt välja toomiseks tehakse, ei ole mitte põlevkivi hind, vaid selle maa alt välja toomisele potentsiaalselt kuluv raha. 

Nii. Edasi: "Miks pole otsus ja tehing kajastatud ametlikes dokumentides, sealhulgas riigiettevõtte aastaaruandes?" Äriühingu aruandlus toimub vastavalt seadusele ja raamatupidamisstandarditele. See auditeeritakse, audiitorid on lugenud selle aruandluse õigeks ja piisavaks. Konkreetsete tehingute kajastamise ulatus sõltub nende olemusest ja olulisusest aruandluse mõttes. Eesti Energiale see tehing tegelikult kuigi palju ei tähendanud, [arvestades] tema mastaapi, ega tekitanud talle kahju, vaid tegelikult [tõi] tulu. [Vastasel juhul] oleks ta pidanud nägema vaeva, et kaevandusõigust pikendada, ja see ei olnud talle nagunii garanteeritud, et ta saab seal üldse kaevandada. Tõsiasi on ikkagi see, et ta ei vajanud [seda põlevkivi]. Tal ei ole selle toodanguga midagi asjalikku teha ja see kompromiss neil kaalutlustel sõlmiti, et 15 miljonit eurot on tulu. 

Seitsmendaks: "Kas teile teadaolevalt arutasid teised valitsuse liikmed antud tehingut ilma teid kaasamata?" Valitsus kindlasti ei ole seda arutanud. 

"Kas suunised Eesti Energiale kaevevälja müümiseks võisid tulla peaminister Kristen Michali ja riigisekretär Kasemetsa poolt?" Kindlalt ei tulnud sealt ühtegi kaevevälja müümise suunist, sest midagi ei müüdud. Kuigi kaevandamisõigus loovutati raha eest, siis vara jäi ikkagi riigi omandisse. Niimoodi see maavarade puhul on reguleeritud. Ma ei pea ka võimalikuks, et kaevandamisõiguse teemal näitavad Kristen Michal või ammugi riigisekretär aktiivsust üles. Nad on ka mulle kinnitanud, mulle on kinnitatud, et need kahtlused ei vasta tõele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ise ütlesite, et Eesti Energial ei olnud seaduslikku kohustust informeerida valitsust või näiteks teid konkreetselt sellest tehingust ja te andsite neile mõista, et nad oleksid võinud seda teha. Kas teie arvates sel juhul ei peaks ikkagi seadust muutma, et selline kohustus oleks olemas?

Aitäh! Ma seda ütlesin jah. Ja ma mitte ei andnud mõista, vaid ütlesin otse, helistasin, ja seda võiks isegi nimetada noomimiseks. Üldiselt mul ei ole kombeks alluvatega pahandada. Ma pahandan pigem horisontaalselt, see tähendab, oponentidega, kui nad kas valetavad või teadlikult eksivad, mis on sama asi, eks. 

Ma ei tea, mismoodi seadust peaks veel muutma. Kui sõnastus välja pakutakse, eks me siis saame kaaluda. Mulle tundub see siiski üsna tühine küsimus, kuigi ma saan aru, et selle profiil on väga kõrge, kuna perekond Kõlvart on võtnud selle enda suureks teemaks ega suuda sellest juba pikemat aega lahti lasta. Mina soovitan lahti lasta. 

Oli kohtuvaidlus. Selle kohtuvaidlusega olen ma pikki aastaid enam-vähem kursis olnud. Millal see täpselt lahendati, seda ma tõesti teada ei saanud, aga tagantjärele sain. Tegin oma etteheited ja tunnistati, et jah, oleks pidanud mind teavitama küll. See on see seis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Küsimus on selline: olete te kursis, kuidas ETS-i läbirääkimised toimuvad praegu? Need on põlevkivisektorile ja Eestile väga olulised. Milline lahendus võiks tulla? Otsapidi on see ka seotud VKG ja Eesti Energia vahelise diiliga. 

Aitäh! Kas te mõtlete nüüd ETS2? ETS1 kehtib. ETS2 puhul – no natukene olen [kursis]. Seal tegelikult suuri muudatusi pole ette pandud, aga samas on see veel jõustamata, nii et ei tea. Igatahes on Eesti küll teinud sellised otsused – ma mõtlen nüüd praegu otsuste formaadile, ma siin ei tohi eksida –, et põhimõtteliselt on meie strateegia ikkagi see, et Eesti riik enam põlevkivivaradesse uusi investeeringuid ei tee. Sest need ei pääse turule ega vasta ka keskkonnahoiu eesmärkidele, mille me oleme ise endale seadnud, mitte kellegi käsul. 

Põlevkivimajandus on ikkagi minevikku vajumas. Meie suund juhitava energia puhul on ikkagi üleminek gaasijaamadele, aga ka salvestustele, ülekannetele ja sellistele asjadele. Me ei näe kohta põlevkivienergeetikal. Samas on minu kõige värskem teadmine analüüsidest – sest ma ise ju ei tee neid –, et aatomijaamast meil ka regioonis pääsu ei ole, katmaks tootmisdefitsiiti, mis tarbimise kasvu tõttu ees ootab. Kas tuumaenergia on juhitav? Järjest rohkem on, idee poolest see ei ole juhitav otseselt protsessi mõttes, aga jah, energiavoog, mis kasutusele võtta, on juhitav.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete ka enne väljendanud, et te ei teadnud Eesti Energia otsusest põlevkivi kaevandamise õiguse müügi kohta. Te olete ka eelnevalt öelnud, et te pahandasite nendega. Nüüd te ütlesite, et te pahandasite ja nemad kahetsevad. Järelikult, kui nad kahetsevad, siis on aru saadud, et midagi on ju valesti tehtud. Ehk siis valesti on kas see, et otsus ei olnud õige, või see, nii nagu te ütlesite, et nad kahetsevad, kuna nad ei teavitanud teid, kui see vastab tõele. 

Nüüd küsimus. Kui ühe suure ettevõtte juhtkond on teie arust teinud midagi valesti, te olete nendega pahandanud ja nemad on kahetsenud, siis kas te ei arva, et te võiksite selle juhtkonna kohta ikkagi mingisuguseid otsuseid ka vastu võtta? Või lihtsalt möönate, et nad kahetsevad, ja läheme eluga edasi?

Aitäh! No see on ju hea, et te tsiteerite mind siin juba mitmendat korda ja täpselt need tsitaadid vastavad ka tõele. Ma ka praegu kinnitan, et ma olen sama asja öelnud, ja ütlen uuesti. Aga jah, ma lisan ikkagi teie kriitikale juurde, et need eksimused ei olnud juriidilised ega ka nii kaalukad, et ma peaksin sanktsioone rakendama. Mina usaldan Eesti Energia juhtkonda ja mul on nendega hea koostöö, kuigi on episoode, kus ma nurisen. 

Võin lisada, et üks asi on see teavitamise episood, aga teine see, et nad ei teavita ka avalikkust küllalt julgelt perspektiividest, mis põlevkivienergeetikal tegelikult puuduvad. Nende ekspertiis peaks kõlama jõulisemalt, et erakondadel ei tekiks kiusatust põlevkivipropagandat teha, sest põlevkivienergial ei ole turul perspektiivi, turule see vähegi pikemas perspektiivis ei pääse ega ole nendel jaamadel ka eluiga, millele panustada. Ja uute ehitamine on täiesti mõttetu. Seda räägitakse üksmeelselt, nii nende töökindluse pärast, kuna tegemist on ühe kõige unikaalsema tehnoloogiaga, kui ka nende hinna, toodangu omahinna ja nende keskkonnamõju tõttu. Vaata, kuidas tahad, [see on] perspektiivitu haru, mis vaikselt-vaikselt hääbub. Me ei demonteeri neid jaamu, aga me ei ehita ka uusi. 

Eelmine aasta maksis ainuüksi vanade jaamade putitamine 50 miljonit eurot. Ma kardan, et Auvere [remonti] ei olnud seal sees vist isegi arvestatud. Seisvate jaamade kohta öeldakse mulle, et [kulu] on 50 miljonit. Enamiku ajast need jaamad ju seisavad, aga neid muudkui remonditakse. Kuna need on nii unikaalsed, siis ei maksa uutelt jaamadelt töökindlust loota ka tulevikus. Põlevkivi on unikaalne kütus ja rahvusvaheline standard on siin tegelikult sisuliselt puudu. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa. Eesti Energia oma otsustes lähtub omaniku ootustest. Ka selle tehingu kohta oli Enefit Industry juht eraldi öelnud, et senisest enam lähtuti omaniku ootustest. Ja kes on omanik? Omanik on ikkagi riik, ministeerium – teie ministeerium. Teie poolt on viimati kinnitatud omanikuootused, kust muu hulgas võeti sõna "põlevkivi" välja. Nii et siin panna kogu vastutus Eesti Energiale [ja öelda], et kõik on täiesti Eesti Energia enda teha, [ei ole õige]. See ikkagi näitab, et mingid suunised ministeeriumi poolt tulid, ja võimalik, et ka sellelt inimeselt, kes on Rahandusministeeriumi esindaja Eesti Energia nõukogus. 

Huvitav on ka see, et me oleme kuulnud, et tehingu maksumus on 15 miljonit eurot, kuid samas ei ole mitte keegi dokumenti näinud. Ei ole teie näinud ja ütlete, et ka Riigikogule ei anta ligipääsu. Kuidas siis on võimalik teostada järelevalvet, kui te ütlete, et Riigikogul seda õigust ei ole, ja teie järelevalvet teha ei soovi? Aga kuidas siis selliseid olukordi lahendada? Kes siis saab järelevalvet teostada?

Aitäh! Tegevjuhtkonna üle valvab järele ju nõukogu, tema kiitis selle asja heaks. Ka üldkoosolek on nüüd informeeritud ja on andnud asjale hinnangu, et see ei olnud halb otsus. Me võime seda videolinti veel pikendada, saate kindlasti Facebooki pilte ja like'e, aga jutt sellest targemaks ei muutu. Kogu tarkus on ära öeldud. See ei ole nii kaalukas tehing, et sellele Riigikogu aega pühendada. Mina olen oma hinnangu teavitamise teema kohta andnud, aga ka selle kohta, et koer-heintel-olukord on riigile häbiväärne. Praegu on põlevkivil veel turuväärtus nendes seadmetes, mis on olemas ja millest suur osa on erasektori käes ning mille puhul Eesti Energia konkurentsivõime on väga madal, sest need on suuresti vananenud ja amortiseerunud. Nende töökindlus on kehv. Mul ei olegi rohkem lisada sellele, mis ma olen juba mitu korda öelnud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ühes vastuses te väitsite – kui vastasite küsimusele, kas te olete ka nõukoguga seda arutanud –, et palju olulisemaid teemasid on arutada kui põlevkivi müük. Põlevkivi on riigi vara, tähendab, Eesti rahva vara. Kas te leiate, et see küsimus ei ole oluline? 

Aitäh! Väga oluline küsimus on siin see, et põlevkivi ära ei müüdud. Põlevkivivaru kaevandamise õigus anti ühele erafirmale. See on täiesti tavapärane, et erafirmad Eesti majanduses on. Kui nende käsutuses on seadmed, millel on võimsust [kaevandada rohkem põlevkivi], kui on nende põlevkivivaru, siis on igati teretulnud, et nad neid kasutavad. Maksavad makse ja toodavad SKP-d, annavad inimestele tööd – kui ma ei eksi, teie valimisringkonnas. Ja oluline või mitteoluline, ma võtsin selle [otsuse] teadmiseks ja andsin oma kommentaari. Aga mul tõesti on Eesti Energiale pühendatud ajas palju kaalukamaid teemasid, palju kaalukamaid.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Arupärijate esindajaks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Vaatame pilti laiemalt, et mis tegelikult toimub. Valitsus kasutab põletatud maa taktikat, et järgmine valitsus, mis tuleb – kus enam ei ole Reformierakonda –, ei saaks energeetikas teha otsuseid, mis oleksid reaalselt rahva huvides. Me ju näeme, mis toimub. Vahetult enne valimisi müüakse rahva varad maha. Eks me varsti näeme, milliseid enampakkumisi hakatakse energeetikas välja kuulutama ehk milliseid ettevõtteid hakatakse eelistama. 

Seesama Uus-Kiviõli kaevandus: nagu ma ütlesin, 30 aasta põlevkivivaru, üle 100 miljoni tonni varu müüdi salaja maha ja mitte keegi ei julge selle eest vastutada. Käib ainult sõnade mäng: ei, teate, me ei müünud varasid maha, need on ainult kaevandusloa õigused, lihtsalt registreerisime loa ümber – haldusakt. Aga põlevkivi väärtus, vara väärtus tekib just see moment, kui seda kaevandatakse ehk kui see saadakse maa alt kätte. Siis tekib väärtus. Te väitsite, et see on lihtsalt mingi keskkonnaluba, mis registreeriti ümber. Aga miks siis selle loa, selle haldusakti pärast vaieldi 20 aastat või isegi rohkem, kui see ei olnud mitte midagi erilist? Nii palju aastaid on kohut käidud. Eesti Energia käis samamoodi kohut, kuna see oli oluline varu ja vara ka Eesti Energia kui riigiettevõtte jaoks. No me näemegi, et omaniku ootused muutusid, juhtkond muutus ja on toimunud 180-kraadine pööre. Ma toon veel välja ka teisi näiteid, kus see on toimunud. Aga põhiline on see, kuidas või miks püüti seda kõike saladuses hoida. Eesti Energia aastaaruandes ei mainitud sellest midagi, erinevatel erikomisjoni istungitel, kus olid muud teemad, ei mainitud seda mitte kordagi. Muidugi ei olnud mitte mingit arutelu ühiskonnas, arutelu Riigikogus. 

Ka see on tegelikult huvitav, kuidas Eesti Energia sõnumid ajas muutusid. Esmakordselt, kui uudis avalikuks sai, ütles Eesti Energia, et nad lähtuvad senisest enam omanike ootustest. Tänaseks on nendest sõnadest taganetud. Viimasel erikomisjoni istungil ütles Enefit Industry esimees, et tema ei ole mitte kunagi sellist asja öelnud – vaatamata sellele, et see on tema arvamuslugu, mis on siiamaani ERR-is kättesaadav. Tema väidab, et ei, midagi on valesti mõistetud. Mingi aja pärast muudeti sõnumeid. Uus sõnum oli, et see oli Eesti Energia jaoks majanduslikult vajalik tehing ja see oli vaja kindlasti ära teha. Aga mul on küsimus: miks siis vahepeal taganeti ja keda püütakse kaitsta? Kui alguses öeldi, et see oli ikkagi omaniku ootus, omaniku soov, siis mispärast püüti sellest taganeda? Keda ikkagi kaitstakse? Kust see otsus, suunis tuli? 

Ja veel üks asi. Põlevkivi justkui pole täna enam midagi väärt. [Öeldakse], et meil seda vaja ei ole, ei peaks sellest niimoodi kinni hoidma, nagu siin kõlas rahandusministri poolt. Aga Eesti Energial sai alles nüüd hiljuti valmis põlevkiviõlitehas. Näiteks Hando Sutter on öelnud, et kui peaks tekkima kriisiolukord – ja täna me peame arvestama võimalike kriisiolukordadega –, siis Eesti Energiale endale ei pruugi enam põlevkivivarusid jääda. Millega see lõpeb? Siis hakkame neid varusid tagasi sisse ostma erafirmalt. Me ei tea selle tehingu tingimusi. Kas sellised asjad on sellessesamasse tehingusse sisse kirjutatud ja mis hinnaga? Miks neid asju ei soovita meile avalikustada? Nüüd on võib-olla ka see palju arusaadavam, miks Eesti Energia hindas põlevkivitehase väärtuse 100–200 miljonit eurot väiksemaks. 

Veel üks lause. Andrus Durejko, Eesti Energia juht, [on öelnud, et] kokku on nad viimase kolme aasta jooksul põlevkivisse investeeritud varasid alla hinnanud peaaegu ligi miljardi euro ulatuses. Ehk mis toimub: põlevkivi väärtus hinnatakse täiesti minimaalseks, müüakse leivahinnaga maha ja siis me mingi aja pärast imestame, kuidas on niimoodi, et meil müüdi varustuskindlus maha. Ja nüüd me räägime sellest, et hakkame 700 miljoni euro eest ehitama gaasijaamasid. 

Ja seesama 15 miljonit! Meil ei ole siiamaani kindlust, et selle tehingu summa reaalselt on selline, sest Eesti Energia ei ole dokumente edastanud. Jürgen Ligi täna ütles, et tema ei ole dokumente küsinud, tema ei pea vajalikuks seda üle kontrollida. Riigikogu erikomisjonile neid dokumente ei edastata. Mitte kellelgi ei ole täna [õigust teha] järelevalvet, mitte keegi tegelikult ei tea, mis oli tehingu suurus ja mis olid tehingu tingimused. Pärast võib-olla tuleb välja, et üldse kingiti [kaevandusõigus] ära, lihtsalt keskkonnaluba registreeriti ümber. 

Jätkuvalt, kuidas on võimalik, et mõlemad ministeeriumid, nii Rahandusministeerium kui ka Kliimaministeerium – ma loodan, et Andres Sutt tuleb teisele arupärimisele mingi aja pärast vastama –, on end sellest distantseerinud? Mida te teete Eesti Energia nõukogus, kui teie väidate, et te ei ole selle otsusega seotud, see on kõik täiesti Eesti Energia juhtkonna tehtud otsus? Mille jaoks ja keda siis ministeeriumi ametnikud, ministeeriumi esindajad esindavad Eesti Energias? Riiki, rahvast, omanikku – reaalset omanikku te ju esindate. Võib-olla siis esindatakse Reformierakonda, kellel on omad huvid mängus. 

Väideti, et mitte keegi ei teadnud. Ministrid ei arutanud, valitsus ei arutanud. Aga vaatame sisse lobipäevikutesse: oli 17 erinevat kohtumist näiteks VKG ja Kliimaministeeriumi vahel. Eraldi oli kohtumine Andres Sutiga täpselt samal ajal, kui keskkonnaluba ümber registreeriti. Kas te tahate öelda, et mitte kordagi seda küsimust ei arutatud?

Veel kaks asja. Lisaks sellele, et sooviti maha müüa Uus-Kiviõli kaevandusõigused, soovitakse veel sulgeda ka Narva kaevandus. Alles hiljuti tahtis eelmine juhtkond Narva kaevanduse lubasid pikendada. Isegi Keskkonnaamet ei ole jõudnud veel pikendusluba teha, kui juba on tehtud 180-kraadine pööre: see soovitakse sulgeda. Kuidas on võimalik, et niivõrd lühikese aja jooksul täiesti vastupidised otsused? 

Ja veel üks aspekt: kuus aastat tagasi taotles Eesti Energia põlevkivimahtude suurendamist Uus-Kiviõli kaevanduses 4 miljonilt 10 miljonile. Keskkonnaamet tükk aega ei teinud otsust. Otsus tuli alles hiljuti: kuus aastat hiljem septembris andis Keskkonnaamet loa kaevemahtude suurendamiseks. Arvake ära, mis [pärast seda] toimus. Mõne aja pärast, kahe kuu pärast registreeriti seesama Uus-Kiviõli kaeveluba ümber VKG-le – erasektorile. Tahate öelda, et kõik see on kokkusattumus? Võib-olla on, aga mina arvan teisiti. Aitäh!

Nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Väga tähtis küsimus on täna arutamisel. See puudutab Eesti riigi vara, Eesti energiajulgeolekut ja usaldust riigi juhtimise vastu. Arupärimise keskmes on väga lihtne küsimus: kuidas on võimalik, et Eesti strateegilise tähtsusega põlevkivivarude kasutamise üle peetakse läbirääkimisi viisil, mis tekitab avalikkuses kahtluse, et otsuseid tehakse kinniste uste taga?

Põlevkivi on aastakümnete jooksul olnud Eesti energeetika alus ja oluline osa meie majandusest. Kui räägitakse põlevkivivarude kasutamisest, siis ei räägita ainult ettevõtlusest, vaid räägitakse riigi varast, mis kuulub Eesti rahvale. Just seetõttu on eriti muret tekitav, kui tekib mulje, et avalikkus saab olulisest otsusest teada alles tagantjärgi. Kui kõik on tehtud korrektselt, siis miks on nii palju küsimusi? Miks ei ole kogu protsess olnud algusest peale täielikult läbipaistev? Miks on olnud vaja selgitada ja täpsustada infot alles pärast seda, kui teema jõudis avalikkuse ette?

Head kolleegid! Usaldus ei kao ühe otsusega. Usaldus kaob siis, kui inimesed hakkavad uskuma, et riigi vara käsutatakse väikese ringi huvides, mitte avalikes huvides. Valitsus räägib pidevalt läbipaistvusest ja heast valitsemisest. Nüüd on aeg neid põhimõtteid ka praktikas näidata. Avalikkusel on õigus teada, kes algatas need läbirääkimised, millistel tingimustel neid peeti, milliseid alternatiive kaaluti ning millist kasu saab sellest Eesti riik tervikuna.

Veelgi enam, Euroopa liigub energiapoliitikas suurte muudatuste suunas, aga Eestis on energiajulgeolek väga halvas olukorras. Me ei saagi praegu rääkida, et meil on täielik energiajulgeolek, mille oleks taganud Eesti põlevkivi. Sellises olukorras peab iga otsus strateegiliste maavarade kohta olema eriti hoolikalt põhjendatud. Ei piisa vastusest, et kõik toimus seaduse järgi. Küsimus on ka selles, kas see oli Eesti riigi huvides.

Head kolleegid! Kui riigi vara puudutavate otsuste ümber tekib saladuseloor, siis ei ole probleem mitte opositsioonis, keda siin süüdistatakse üleliia küsimises. Probleem on selles, et valitsus ei ole suutnud inimesi veenda, et kõik toimub ausalt ja läbipaistvalt. Meie arupärimise eesmärk ei olnud otsida süüdlast, vaid saada vastuseid. Vastuseid sellele, kelle huve teeniti, kuidas otsuseid tehti ja miks ei peetud vajalikuks avalikkust aegsalt informeerida. Eesti rahvas on selle vara omanik ja omanikul on õigus teada, mis tema varaga toimub. Neid vastuseid täna me ministri käest loomulikult ei saanud, aga küll need vastused tulevad järgmise aasta märtsi valimiste järgselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt, Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister ja mõned üksikud kolleegid! Mida ma siin täna kuulsin? Ma kirjutasin mõned asjad üles, mida minister ütles: teeme jõupingutusi, et põlevkivi osakaal langeks veelgi, ja põlevkivi on perspektiivitu, hääbuv haru, põlevkivil kohta pole. Aga põhiküsimusele, kuidas VKG-le nende varude müümine käis, vastust ei saanud – ja polnudki lootust. Jah, minister kirjeldas, kuidas ta natuke pahandas oma Eesti Energia ülemuste peale, aga konkreetseid vastuseid, kuidas seda tehti ja miks salatseti, loomulikult ei tulnud. Ja praeguselt valitsuselt ei tulegi neid. Kui me räägime põlevkivivarude kaevandamise õiguse müügist või millestki muust, siis vastuseid ei tule. Enne kevadet ei tule vastuseid, ainult häma. 

Aga täna hommikul me arutasime VKG juhtidega neidsamu asju. Teatavasti moodustab VKG põlevkivisektorist 45% – sama palju kui Eesti Energia, mille üldkoosolek on lugupeetud rahaminister. See jutt oli sootuks teistsugune kui see, mida me täna rahaministrilt kuulsime. Rahaminister rääkis, kuidas põlevkivi on hääbuv, mõttetu haru – seesama pruun kuld. Aga VKG juhtide jutt oli hoopis teine: see on perspektiivikas ja tulevikuharu. Liiatigi, põlevkivi on [väärtuslik], ega meil ei ole palju selliseid varusid. Seesama pruuni kulla jutt: see ongi pruun kuld. Eriti praeguses geopoliitilises olukorras on need fossiilsed varud strateegilised varud. Euroopa Liidus ei ole palju riike, kellel sellised fossiilse kütuse varud on. Praeguses julgeolekuolukorras tuleks seda võimalust kindlalt kasutada.

Jah, ETS2-nimelised läbirääkimised käivad kusagil kaugel. Mida seal otsustatakse, minister ei osanud või tahtnud öelda. Aga see tulemus on eluliselt oluline mitte ainult Eesti energeetikale, vaid ka Eesti suveräänsusele ja tema julgeolekule – see, millised lahendused sealt tulevad. Tegelikult peaks andma sellise võimaluse, et vähemalt kriisi ajal nende kvootidega siin ei mängita, neid ei müüda, ei lisata juurde põlevkivimajandusele. See on täiesti reaalne. VKG juhtide seisukoht on risti vastupidine kui rahaministril. Täiesti erinevad reaalsused: üks päev, hommikul üks jutt ühelt seltskonnalt, õhtul teine jutt. Mina kaldun selle esimese jutu poole, et põlevkivil on reaalselt perspektiivi, aga loomulikult mitte sellise kvoodimajandusega, kvoodilämmatamisega. Kui ma õigesti mäletan, siis põlevkivi ühe tonni maa alt välja toomine on kusagil 100 eurot ja sellest õli väljapressimine piltlikult teine 100, need kvoodid mingi 260 eurot veel otsa. Tule taevas appi! See on palju suurem kui pingutused, et kivi maa alt välja tuua ja sealt õli välja pressida. Ja VKG juhid ütlesid, et täiesti reaalne oleks Eesti energeetikas elektri tootmine uttegaasist. Kivist saab õli, aga peale selle tekib ka uttegaas. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega. 

Ja see jutt on risti vastupidine rahaministri jutule, et perspektiivitu, mõttetu, surnud oks, millega ei ole mõtet tegelda. Keda ma pean siin uskuma? 

Üks on suuresti kindel: ega sellel seltskonnal, kes praegu surnud harust räägib, pikka pidu tõenäoliselt ei ole võimu juures. Ma olen üsna veendunud, et järgmisel kevadel puhuvad siin sootuks teistsugused tuuled, sootuks teistsugused arvamused hakkavad domineerima. See, mida me täna rahaministrilt kuulsime, on minevikujutt, selline mõtteline kuivanud haru. Võimalus on põlevkivil väga suur. Aga väga palju sõltub sellest, millisteks ETS2-läbirääkimiste tulemused kujunevad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun Riigikogu kõnetooli.

Aitäh, austatud juhataja! Siin on tükk aega tehtud nägusid, nagu ei oleks mingisugustele küsimustele vastatud. Tegelikult on ju ainult deklaratsioonid. Minu vastuseid ei kuulata. Teist küsimust järjest mängitakse küsimist ja siis korrutatakse oma joru edasi. Aga lühidalt kokku võttes ei ole küsimus ammu enam selles, miks või kuidas ei informeeritud ministrit, vaid hoopis selles, miks te valetate avalikkusele – süsteemselt valetate, terve see õhtu valetate! Ja mitte ainult see õhtu, vaid kogu selle teema kohta. Kordan siis üle: Uus-Kiviõli kaevanduses on kordi rohkem, ümmarguselt öeldes tegelikult 20 korda rohkem põlevkivi, kui Eesti Energia kokku vajab kõigis kaevandustes. Kokku vajab ta 5 miljonit aastas, kusjuures see vajadus ei ole pikaajaline, nii pikk, kui on varude hulk, sest seda kaupa müüa ei saa. 

Väide, et justkui hommikul räägitakse teist juttu kui õhtul, on jällegi vale. Põlevkivil konkurentsivõime puudub, see töötab aurude peal, investeeringud põlevkivimajandusse ei tasu ennast ära, see kaup ei pääse turule – kogu aeg on sama jutt olnud. Ka õlitehas töötab ainult selle pärast, et seda hakati ehitama oludes, kus oli juba teada, et selle eluiga ja tasuvus ei saa tõenäoliselt olla pikk, aga võib-olla olud muutuvad. Aga kindlasti ei ole põlevkivi maht selline, nagu te loodate. Ka selle õli väärtus turul on tegelikult üsna piiratud, see on madala kvaliteediga õli. 

Kui te tahate energeetikast ja Eesti Energiast rääkida, siis tegelikult ei ole ära müüdud seda, mis te väitsite. Jällegi üks vale, korduv vale! Ma olen korduvalt öelnud, et ei müüdud ära põlevkivi. See on alles, see on riigi vara. Korduvalt olen öelnud! Seda põlevkivi on suurusjärke rohkem, kui Eesti Energia vajab. Meil on hoopis elektrivõimsust vaja tagada, Eesti Energial on investeerimisvõimes probleeme. Me oleme investeeringuid tagasi tõmmanud, sest põlevkivisse ei ole mõtet neid teha ja kokku võttes me ei jaksa neid teha. Me teeme ainult väga täpselt sihitud, väga tasuvaid investeeringuid. Kindlasti põlevkivi sinna hulka ei mahu ja see ei sõltu valitsusest, ei sõltu valimistest, te avastate selle ise. Nii et ärge rääkige, nagu teid huvitaks, kuidas ikkagi need protsessid käivad, kui te samal ajal tegelikult valetate. Mitte varjamises ei ole asi, vaid valetamises, ja seda te teete. See on tõesti inetu, kuidas te võltsite mu vastuseid ja kuidas te neid ignoreerite. See on valetamine, publikule valetamine. Asi ei ole mingisuguses avalikkuse teavitamises seal kõrval. See on kõik kolmandajärguline. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Lauri Laats, ma ei kuulnud küll teie nime mainitavat selles …

(Mikrofon on välja lülitatud.) … me oleme ju ainukesed siin saalis. Kui lugupeetud rahandusminister pöördus saali poole, siis ta pöördus ikka meie poole. Vaevalt et ta selle tühja saali poole …

Hästi, Lauri Laats, me teeme niimoodi, et te saate kaks minutit vastulauseks.

Jah. Aga kas ma protseduurilise saan ka?

Ma ei näe põhjust teile protseduurilist anda, sellepärast et ma ei näe siin protseduurikat. Teil on siin toimunud üsna aus ja otsekohene debatt mõlemalt poolelt. Sellisel juhul ma peaksin härra ministrile ka protseduurilise andma. Ma ei saa protseduurilist anda. Ma annan teile kaks minutit vastulauseks. Palun!

Aitäh! Ei, ma protseduuriliselt oleks tahtnud küsida, et andke oma hinnang, millal, mis kellast hakkab õhtu. Kui me oleme terve õhtu siin valetanud, siis tahaks teada, mis kellast me oleme valetanud. See oleks olnud minu protseduuriline küsimus teile.

Aga mis puudutab valesid, siis ma saan aru, loomulikult on rahandusministril valus. Valus on tõde kuulata ja see ongi põhjus, mispärast lugupeetud rahandusminister niimoodi ärritus. See ei ole esimene kord, kui ta ärritub, ja mitte ainult selle küsimuse peale. Üldiselt ongi tõde valus kuulata, aga seda tuleb ausalt vastu võtta, mitte näidata näpuga või süüdistada kedagi, et keegi midagi valetab või valesti ütleb ja nii edasi. Kui keegi on siin Riigikogu saalis valetanud, siis see on kindlasti endine Reformierakonna esimees, endine peaminister Kaja Kallas, kes selgelt valetas inimestele, kui ütles, et maksud ei tõuse. Võib-olla seda valet Jürgen Ligi mõtleski, vot see on küll vale. Aitäh!

Aitäh! Täna loojub päike kell 22.25. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan neljanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine poliitilise sekkumise kohta majandusuuringutesse. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea rahandusminister! Tõesti, täna me käsitleme küsimust, mis puudutab majandusuuringuid, mida siiani, 30 aastat, teostas konjunktuuriinstituut. Need majandusuuringud näitasid näiteks tarbijate ja ettevõtjate kindlustunnet, investeerimiskliimat. Võib-olla paljud mäletavad, et mingi hetk, kui konjunktuuribaromeetrite

uuringute [tulemused] olid negatiivsed, ei meeldinud need arusaadavalt valitsusele. Eelkõige ei meeldinud need peaminister Kristen Michalile, aga ka rahandusminister Jürgen Ligile, kes on ka avalikult vaielnud endise konjunktuuriinstituudi peadirektoriga ja avalikult väljendanud nördimust nende uuringutulemuste üle. 

Mida siis tavaliselt Euroopa riikide valitsused teevad? Nad üldiselt püüavad parandada majanduskeskkonda, investeerimiskliimat, tarbijate ja ettevõtjate kindlustunnet. Aga mis hakkas toimuma Eestis? Eestis hakkas toimuma see, et hoopiski otsustati võtta need uuringud konjunktuuriinstituudi käest ära, et neid uuringuid hakkaks tegema muu amet, kes saaks teha sobivamaid uuringuid, mis toetaksid valitsuse sõnumeid paremini. Ja tänaseks on see juba kindel otsus, et konjunktuuriinstituut nüüd enam neid uuringuid ei teosta. Neid teostab sellest aastast Statistikaamet.

Aga võib-olla [laiemat] huvi tekitas see, kuidas kogu selline otsustusprotsess toimus. Ühel istungil siin sai juba käsitletud, kuidas näiteks rahandusministri Facebooki lehele ilmus postitus sellest, et konjunktuuriinstituut neid uuringuid enam ei teosta – kuu aega enne seda, kui tulemused olid avalikud. Arusaadav, et sellest tekkis ka küsimus, kas võis olla mingisugune mõjutamine ministeeriumi poolt. Lisaks, kui varem tegeles selle küsimusega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, siis vahepeal on see liikunud Rahandusministeeriumi alla. 

Aga mis on veel Statistikaameti puhul huvitav? Statistikaamet kui asutus pole tegelikult sedasorti uuringuid varem teinud. Nad on tegelenud analüütikaga, aga nad on tegelenud täiesti teiste analüütiliste andmete kogumisega. Statistikaamet on ka ise tunnistanud, et tegelikult neil ei ole inimesi selleks, ei ole ka vastavat metoodikat. Kusjuures metoodika osas pöörduti konjunktuuriinstituudi poole. 

Ja me ei teadnud vahepeal, kui palju kallimaks [uuringute tegemine] on läinud. Tänaseks on teada, et Statistikaameti teostatud uuringud on 100 000 eurot kallimad, osa sellest katab küll Euroopa Komisjon, aga näiteks on lisandunud üle 20 000 euro erinevate meedia[teenuste] kulusid. 

Muidugi tahaks ka siin [teada] rahandusministri seisukohta kogu selle otsustusprotsessi läbipaistvuse kohta. Vahepeal ma olen [korruptsioonivastase] erikomisjoni esimehena saanud täiendavat infot selle kohta, et oli mingeid kirju saadetud ja kuidas tegelikult suhtlus toimus. Aga ma loodan, et rahandusminister ise omalt poolt räägib need asjad ausalt läbi. 

Ja võib-olla sooviks eraldi ikkagi sellist laiemat [arutelu]. Hiljuti tuli uudis, et lisaks sellele, et need baromeetrite uuringud võeti konjunktuuriinstituudi käest ära, võeti neilt nüüd ära ka need uuringud, mis puudutasid toiduhindasid. Ka neid [uuringuid] konjunktuuriinstituut enam ei teosta. See leping lõpetati ära. Võiks olla laiem diskussioon selle üle, kas see on hea [näide] sellest, kuidas erinevate partneritega koostööd tehakse ja siis äkitselt niimoodi [leping] lõpetatakse. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Pean jälle sissejuhatuseks ümber lükkama rea valeväiteid, nagu oleks mina kunagi vaielnud Peeter Raudsepaga või nagu oleks mina kritiseerinud tema korraldatavate küsitluste tulemusi. Ei, mina olen temaga vaielnud vist ühe korra. See oli siis, kui ta tuli Riigikokku justkui Eesti ainsa majanduseksperdina Urmas Reinsalu käekõrval arutama OTRK-formaadis selle üle, mida teha Eesti majandusega ja kuidas selle olukord on. Korduvalt on Urmas Reinsalu tsiteerinud teda kui ainsat majanduse asjatundjat. Samas, majanduse asjatundjat Peeter Raudseppa ma kindlasti kunagi ei tsiteeriks. See kriitika ei lähtunud kuidagi valitsusest. See oli massiivne ekspertidepoolne rahulolematus sellega, kuidas ja millises kastmes Peeter Raudsepp andmeid presenteeris, kuidas ta tegi näo, nagu ta analüüsiks midagi põhjuste ja seoste koha pealt. Kõik ta sõnavõtud olid poliitiliselt laetud ja loomulikult poliitilise ametikoha ta Urmas Reinsalult kingituseks ka sai. See ei olnud aus. 

Kes on vähegi küsitluste ja uuringutega kokku puutunud, teab, et küsitleja, uurija peab olema neutraalne. Aga tema ei olnud sellist eesmärki seadnud, vaid ta ütles küsitlejatele tegelikult meeleolu kogu aeg ette. See oli eemaletõukav. Aga eemaletõukav oli ka see, et ta ei selgitanud, kuidas see metoodika muutus – mida tehti umbes tema ametiaja alguses – [mõjus] küsitlus[tulemuste] võrreldavusele. Ta ikkagi korrigeeris [tarbijate] kindlustunde [näitajat] sõltumatute ekspertide hinnangul umbes 10 protsendipunkti võrra allapoole, kuna küsitluse viis muutus.

Nagu ma olen öelnud, Rahandusministeeriumis on pikemaajalisi trende võrreldes tinglikult liidetud kümmekond protsendipunkti sellele kindlustunde näitajale, et metoodika muutus maha lahutada. Aga see ei ole kunagi olnud vaidluse all, et [Raudsepp] ise oleks neid andmeid kuidagi moonutanud, vaid [asi oli] selles, et ta esitas neid valelikult ja varjas tegelikult seda tendentsi, et [näitajad] olid paranemas. Tema jätkas oma esinemisi ja halvustamisi ning poliitilisi sõnavõtte. 

Rääkida sellises kontekstis poliitilisest sõltumatusest on piinlik ja häbematu. Tegelikult on vale süüdistada seejuures Statistikaametit poliitilises sõltuvuses, nagu puuduks Statistikaametil järelduste ja uuringute tegemiseks metoodika ja varasem kogemus. Ta peab küll tutvuma selle metoodikaga, mille Euroopa Komisjon ja Eurostat on ette andnud, aga see ei tähenda, et see oleks talle midagi võõrast või tundmatut tema tegevust arvestades. Juba esimene küsitlus näitas, et Statistikaamet suudab tulemusi kommenteerida neutraalselt ja ilma poliitilise positsioneeringuta. Praegune Tallinna linnapea tegi [vastupidist]. 

Vale oli muidugi ka see [väide], et konjunktuuriinstituudilt on hinnauuringud ära võetud. Ma ei tea, kas nad tegid seda kellelegi teisele, mina ei tea, kellele nad seda tegid. Statistikaamet on kogu aeg hinnavaatlusi teinud, [konjunktuuriinstituudilt] ei ole midagi ära võetud, aga ta otsustas muuta metoodikat. Aga see on olnud üks minu kahtlusi meie hinnavaatluse suhtes, et nad ei ole olnud metoodiliselt paigas. 

Me oleme seda korduvalt arutanud teise statistika eest vastutajaga, Eesti Pangaga, ja ka Statistikaametiga. Nad on tunnistanud, et riiulil oleva hinna või ka energia hinna [vaatlemine] ainult börsihindade põhjal ei anna täpset tulemust. Ja sellepärast me oleme hakanud – "me oleme hakanud" on liialdus – toiduainete hindu [teistmoodi vaatlema]. Statistikaamet on jõudnud nii kaugele, et kogub nüüd tehinguandmeid kassas, mitte ei vaatle enam riiuli[hindu]. See on täiesti teine paradigma, [andmetes] sisalduvad ka kliendisoodustused. 

Ja nüüd küsimused järjekorras. [Esimene küsimus]:"Miks on liikunud majandusuuringute küsimus majandus‑ ja kommunikatsiooniministeeriumi alt Rahandusministeeriumi alla? Millal see otsus langetati?" Seda otsust ei ole langetatud, see on alati olnud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi all. Kuid sõna "majandusuuringud" saab siinkohal kasutada ainult jutumärkides, sest küsitluse ja uuringu vahel on ikkagi tükk tühja maad. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium vastutab selle valdkonna eest ja majandusuuringud laiemalt kuuluvad tema haldusalasse. 

Teine [küsimus]: "Kas Euroopa Komisjonile on saadetud kirju, kus avaldati toetust Statistikaametile?" Statistikaametit me toetame nii rahaliselt kui ka moraalselt, aga sellisest kirjast ei tea mina küll midagi. 

Edasi, kolmas [küsimus]: "Milline on Statistikaameti pakkumuse maksumus?" Te juba nimetasite ühte numbrit. Aga tarbijauuringu osa sellest 340 460,88 eurost on 196 216[,04] ja äriettevõtete uuringu osa 144 244[,84] eurot. See on muidugi ainult küsitlus, millest jutt on. Euroopa Komisjoni rahastusmäär on 50% abikõlblikest kuludest. Nii et see ei ole lõplik hind. Lõplik [hind] sõltub tegelikest kuludest ja sellest, millised kulud Euroopa Komisjon hiljem abikõlblikuks nimetab. Aga motiiv Statistikaametil neid asju ise korraldada loomulikult oli. Ka nemad tahavad ausat ja [läbi]paistvat küsitlust, mille metoodikat nad saavad hinnata või ise kontrollida. Lisarahastus annab neile kapatsiteeti juurde. Selles sisalduvad muidugi uuringu käivitamise ja töökorralduse ülesehitamise kulud, nii et need ei ole aastati ühesugused. Ilmselt sealt tuleb ka kokkuhoid. 

Neljas [küsimus]: "Milles seisnes Konjunktuuriinstituudi ja Statistikaameti pakkumuse vahe?" Kõigepealt, muidugi oli vahe poliitilises sõltumatuses, mida Statistikaamet on korduvalt üles näidanud, [ja metoodikas], mis on reguleeritud ja kontrollitav. Konjunktuuriinstituut, nagu ma ütlesin, esitas oma tulemusi pidevalt poliitilises soustis, mis lõppes kohe, kui Peeter Raudsepp oli lahkunud. Mul ei ole küll põhjust praegusele juhtkonnale ühtegi säärast etteheidet teha. See oli silmatorkav [vahe]. 

Aga pakkumuste vahet saab selgitada Euroopa Komisjon, kes pakkumusi hindas ja võrdles. Nendes hindamisreeglites ei ole määrav tegelikult ainult hind, olulisem on hinnang metoodikale, ja metoodika osakaal selles moodustas, nagu mulle on selgitatud, 60 punkti 100-st. Maksumuse osa on vaid 20 punkti 100-st. Ja kindlasti on Statistikaamet tunduvalt professionaalsem majandusinfo koguja kui see pisike eraõiguslik ja politiseerunud asutus. Kindlasti ma sellist hinnangut ei annaks Leev Kuumi või Maire Josingu aegsele konjunktuuriinstituudile, kes esitas oma andmeid ausalt ja erapooletult. 

Need uuringud viiakse läbi nüüdsest riikliku statistika tegija tavapärase kvaliteedi ja töökorralduse alusel. Kasutatakse juhuvalimeid, mitte nii nagu tegi konjunktuuriinstituut, kellel olid oma nimekirjad. Valimisraam on registripõhine ning metoodika avalikustamine, andmete avaldamine Statistikaameti kaudu ja tulemuste edastamine Euroopa Komisjoni on kõik kontrollitud ja korrektne. Samuti on kavandatud tarbijabaromeetri [uuringu] esimestel kuudel paralleelne telefoni- ja veebiküsitluse testperiood, et hinnata kogumismeetodi mõju tulemustele ja vähendada seeläbi kvaliteediriski. 

Konjunktuuriinstituut muutis küsitluse meetodi veebipõhiseks, kui ma nüüd mälu järgi ütlen, aga ei olnud nõus seda kommenteerima ja kriitikat omaks võtma. Andmete pikaajaline võrreldavus kadus ära. Statistikaamet midagi sellist endale muidugi ei luba ega esita analüüside pähe subjektiivseid poliitilisi hinnanguid, millega oli varem tegemist konjunktuuriinstituudi puhul. 

[Viies küsimus:] "Kas teie palusite Statistikaametit kandideerida antud hankel?" Ei. Ma ei ole andnud neid korraldusi, aga igale südametunnistusega ökonomistile on selge, et konjunktuuriinstituudi küsitluste foon oli vale. Need kommentaarid, mida anti, ei olnud kuidagi ühildatavad sõltumatute autoriteetide hinnangute ja analüüsidega, mida ma ütlesin ka Peeter Raudsepale, kui ta siin ainsa valgustajana Urmas Reinsaluga kaasas käis. 

[Kuues küsimus:] "Miks te polnud rahul Konjunktuuriinstituudi uuringutega, kuigi metoodika oli paika pandud koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga?" Metoodikat meie ju paika ei pane. Rahul ei olnud me esitlusega, ei olnud ka avalikustamisega, mis puudutas metoodika muutust ja võrreldavust. Aga põhimõte on, et programmi üle otsustab Euroopa Komisjon, mitte Rahandusministeerium, valitsus ega MKM, vaid Euroopa Komisjon. Ja ta ei konsulteeri valitsustega, milline [asutus] see võiks olla, ja valitsus ei saada neile kirju. 

Seitsmes küsimus: "Kuidas olite te teadlik hanke tulemusest enne, kui Euroopa Komisjon langetas ametliku otsuse?" Ma tegin selle prognoosi terve mõistuse järgi ja kommenteerisin seda oma eraviisilisel Facebooki lehel. Kuna Peeter Raudsepp on avalikkuses väga aktiivne ja mitte sugugi piisavalt aus minu jaoks, siis ma seda ka ütlesin, et ma ei näe võimalust, et ta jätkab, ja nii ka läks. Nii et see oli minu eksperthinnang. 

[Kaheksas küsimus:] "Kas te mõjutasite rahandusministeeriumi ja Statistikaameti ametnikke ja palusite neil jätta korruptsioonivastase erikomisjoni istungile ilmumata?" Oh jah, ma oma eeskujuga küll kindlasti mõjutasin ja meil oli sellest ka juttu. Erinevad ametnikud, ka väga kõrged ametnikud kurdavad, et nad ei saa olla Riigikogu komisjonis avameelsed, sest see viiakse turule ja kasutatakse poliitilistel eesmärkidel ära, isegi kui tegemist on salajase komisjoniga. Mina mõistan seda umbusku, aga eelkõige korruptsioonikomisjoni puhul on see eripära, et see määrib, sest [komisjoni] kutsutakse suvalistel teemadel. Majandusprognoosid või eelarvejäägi [küsimus] ilmuvad järsku korruptsioonikomisjoni päevakorda. Ükski ametnik ei taha olla seostatud korruptsiooniga, mida selline kutse kohe teeb. See pori jääb külge, aga mingit seost komisjoni pädevuse ja erialase pädevusega ega ka ametialaste õigustega tegelikult nendel kutsetel reeglina ei ole, kaasa arvatud sellel kutsel. Ei ole näha kasusaajat mitte kusagilt, ei ole kuidagi ühtegi jälge, mida saaks seostada korruptsiooniga. Aga ometi te lähete ja teete pressiteateid ja kutseid. Ärge määrige inimesi nende kutsetega! Mina vaatan edaspidigi, kas [teema] on kuidagi teie pädevusega seotud või kas kutse on asjakohane. Kui ei ole, siis ma ei tule. Aitäh! 

Aitäh! Teile on küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te mainisite, et teil ei ole ühtegi etteheidet praegusele konjunktuuriinstituudi juhtkonnale. Võib-olla see tähendab, et te natuke nagu kiirustasite kogu selle teemaga, et te ikkagi utsitasite Statistikaametit osalema. Ja kõike seda nüüd muudeti, kõik see läks ikkagi Statistikaameti alla, kuigi konjunktuuriinstituudil oli pikaaegne kogemus, 30 aastat, ja sama hinnaga tehti neid uuringuid. Praegune hind on kallim. Võib-olla lisaks küsin teie hinnangut selle kohta, et uue hanke järgi kulub üle 20 000 euro eraldi kommunikatsiooniteenusele. Kas see on mõistlik, arvestades, nagu ma aru saan, et osa sellest kommunikatsioonist on muu hulgas rahandusministri ja majandusministri tutvustamine, nende uuringute tutvustamine?

Eks te hinda neid asju oma rikutuse pinnalt, aga minu isik ei puutu seal üldse asjasse. Ma kujutan ette, et … No minu arvates on iga riigiameti kohustus teavitada ja selgitada asju. Kuidas täpselt mida hangiti, ma ei sekku sellesse. Aga avalikustamine ja läbipaistvus on väga tähtsad asjad tänapäeva maailmas, eriti kui usaldus nende uuringute vastu on nii laialdaselt kadunud – ma mõtlen ökonomiste, mitte populaarsusreitinguid.

Ma usun küll, et Peeter Raudsepp kutsuti meediakanalitesse asju esitama sellepärast, et publikule meeldis, mis ta rääkis. Ta tümitas valitsust ja süüdistas, küsis inimestelt, aga ise vastas ja siis kommenteeris ka, kes on süüdi. Vaat selline meelelahutus, ma arvan, ei maksa midagi. Ta käitus nagu poliitik, keda kutsutakse saatesse poliitsõud tegema, ja ta ei pidanud selle eest ise maksma. Aga riigiametil on see palju keerulisem, ta peab andma ausat informatsiooni ja sellest tekivad ka kulud.

Aga jah, olgu vara või hilja, aga Statistikaameti erialane potentsiaal on kindlasti palju suurem. Ajaliselt asi ei klappinud. Peeter Raudsepp oli ennast nii palju tutvustanud, et see oli juba erialaringkondade kindel soov, et mõni usaldusväärne institutsioon seda vedama hakkaks. Peeter Raudsepa poliitiline karjäär algas ikkagi siis, kui usaldus juba pikalt kadunud oli ja kui Statistikaamet leidis, et ta saab seda paremini teha.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, te olete konjunktuuriinstituuti korduvalt kõvasti kritiseerinud. Aga kas teie hinnangul olid konjunktuuriinstituudi avaldatud tarbijakindluse ja majandusolukorra hinnangud ebaõiged või metoodiliselt puudulikud? Äkki te saaksite tuua mõne näite? Kas Rahandusministeerium või te ise olete viimase kahe aasta jooksul pöördunud konjunktuuriinstituudi poole ettepanekute, märkuste või soovidega seoses uuringute metoodika või tulemuste avalikustamisega, et äkki neil on midagi valesti, äkki nad teeksid midagi teistmoodi ja nii edasi? Kas oli selline lähenemine? 

Aitäh! Mina ei ole nende ülemus, nad on eraõiguslik asutus ja mina ei kritiseeri asutust, ma kritiseerin selle juhti. Ma arvan, et seal töötavad täiesti korralikud inimesed ja töötavad edasi peale Peeter Raudsepa lahkumist – [nüüdsest] ongi seal ainult korralikud inimesed. Aga just juhi isik ja see umbne poliitiline agenda, mis tal oli, hakkas juba siit Riigikogu OTRK puhul silma. Ja see häiris väga. Häiris see, nagu ma ütlesin, et ta küsitluse metoodika muutust ei olnud nõus omaks võtma ega tunnistama, et tarbijakindlus [langes] madalamale tasemele järsult peale metoodika muutust. Seda kõike oleks võinud ju kommunikeerida. Ta keeldus sellest ja erialainimesed kurtsid seda. 

Kas metoodika oli hea? Ma võin natuke eksida. Ma võin eksida, emb-kumb. Ma arvan, et [konjunktuuriinstituut] hakkas tegema veebiküsitlusi, mitte enam telefoniküsitlusi, ja neil oli kindel nimekiri, mitte juhunimekiri. See on sihuke metoodiliselt kaheldav asi, kui tulemus selle käigus järsult muutub. Aga siis tulebki seda ausalt arutada. 

Praegu on Statistikaamet andnud eksperthinnangu, et tark on teha neid asju siiski juhuvalimiga, mitte istuda oma väikse liikmeskonna otsas, keda siis ühtlasi, kuidas öelda, mõjutada lõputute kommentaaridega. Inimesed tunnevad ennast juba nagu osalisena. Mina vastasin, ja näed, mida Peeter Raudsepp nüüd valitsuse kohta ütles. See ei puutu üldse sellesse asja. Valitsuse kommenteerimine ei kuulunud selle küsitluse ülesannete hulka ja ühegi ausa küsitluse puhul, mida saab uuringu moodi asjana käsitleda, selliseid seoseid, mida ei ole uuritud, ei ole õige esitada. 

Noh, lemmikteema oli tal muidugi maksutõus. Sõltumata sellest, kas maksud tõusid või miks nad tõusid, oli lihtsalt kogu aeg see [jutt], kuidas valitsus tappis majanduse. Ja siis hakati temalt uurima – seda sai küsitud siin [Riigikogus] ka –, et miks eksperdid räägivad natuke teist juttu ja otsivad majanduse konjunktuuri põhjusi mujalt, aga siis ta ei osanud midagi selgitada. [Küsiti], miks ta ei seosta neid, miks tema tulevikuvaated on üdini pessimistlikud – kogu aeg läheb halvemini. Tegelikult ta kasutas seda ära, et inimesed arvavad, et neil ei lähe paremaks või arvavad, et neil läheb halvemaks. Inimeste üldine negativism oli tõsiasi, seda on väga palju ka avalikkuses poliitikute abiga kasvatatud. Aga konjunktuuri avalikud selgitused ei tohi olla sellised, et see ongi päriselt halvemaks minemine, kui inimesed seda arvavad. Tema esitas seda kui päriselt halvemaks minemist, millele juhiti korduvalt tähelepanu, aga ta keeldus seda omaks võtmast.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Kas ma saan aru, et endine konjunktuuriinstituudi juht Peeter Raudsepp on teie kui tõsiseltvõetava ökonomisti kõrval selline, noh, ma ei tea, asjaarmastaja, ei ole tõsiseltvõetav ökonomist, selline popularisaator lihtsalt? Või kuidas te iseloomustate tema majanduslikku kompetentsi või tema kui ökonomisti kompetentsi?

Ma ei saa seda teada. Ma ei tea tema täpset haridust, aga ma näen, et ta ei taju seda, tal puudub selline akadeemiline soliidsus. Ta ei suuda olla neutraalne, ta ei suuda tegelikke analüüse esitada, ta ei näita oma kommentaarides, mida ta tegelikult tegi, vaid omistab endale seda suurt arvamusliidri rolli, mida tal tegelikult ökonomistide seas ei ole. Mina enda iseloomustamisega ei tegele, kui välja arvata see, et ma olen ülitähelepanelik igasugu akadeemilise tõe suhtes. Ma ammutan seda kogu aeg igalt poolt, ma ei konstrueeri ise midagi, kuigi mul on see haridus olemas, sugugi mitte nii, nagu Urmas Reinsalu täna jõudis öelda, et majandusgeograafiast. [Ma ammutan seda] ikkagi majandusõpingutest eelkõige, mis majandust puudutab, aga sotsioloogiline käib ka geograafiaõpingute kohta. Ministri isik või tema alavääristamine ei peaks jälle meie debatti kuuluma. Ma saan hakkama, mul on korralik ettevalmistus, et parimatest ökonomistidest aru saada. Rahvusvaheliste tippudega kohtun ise kogu aeg, eelmine nädalgi kohtusin, järgmine nädal kohtun. Ma pean vaatama, kas homme on ka [kohtumine]. Arutame asju, ja nii on. Aga nende inimeste hulka, kellega mul on majanduses midagi arutada, ei kuulu Tallinna linnapea. Ta on ennast tutvustanud teistsuguse žanri inimesena – praeguseks kindlasti populaarse inimesena –, aga mitte hea ökonomistina.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindajana Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kui valitsusele ei sobi negatiivsed majandusnäitajad, siis mida tehakse? Muidu võiks arvata, et püütakse olukorda parandada, inimeste ja ettevõtjate kindlustunnet parandada, aga mida teeb selle asemel Reformierakonna valitsus? Mida tehakse, kui tõde ei meeldi? Hakatakse hoopis otsima võimalusi, kuidas mõjutada sõltumatuid majandusuuringuid, et uuringud näitaksid ikkagi neid tulemusi, mis toetaksid valitsuse sõnumeid. 

Tegelikult nii juhtuski selle teema puhul. 30 aastat teostas sõltumatu konjunktuuriinstituut põhimõtteliselt sama hinna eest majandusuuringuid. Tõesti, viimastel aastatel Eesti majanduse olukord halvenes ja seda need uuringud näitasid: inimestele jäi raha vähem kätte, tarbijate kindlustunne vähenes, investeerimiskliima halvenes, ettevõtjad said aina halvemini hakkama. Aga nii peaminister Michal kui ka rahandusminister Jürgen Ligi kritiseerisid väga tugevalt neid tulemusi. Rahandusminister väitis enne, et tema ei ole niimoodi Peeter Raudseppa eraldi kritiseerinud, välja arvatud üks Riigikogu etteaste. Ei, võtke lahti ükskõik mis portaal, [et veenduda], et Kristen Michal ja Jürgen Ligi kritiseerisid teravalt konjunktuuriinstituudi direktori väiteid Eesti elukalliduse kohta ning süüdistasid teda majanduse ebakindluse tekitamises. Siiamaani on kõik need artiklid alles. 

Mis siis selle tulemus oli? Need uuringud võeti konjunktuuriinstituudi käest ära ja neid teostab nüüd Statistikaamet. Meile väidetakse, et see juhtus täiesti kogemata, et juhuslikult tekkis selline olukord. Ja tükk aega ei soovitud meile avaldada infot. Meie arvasime, et need uuringud on nüüd palju kallimad. Tuligi välja, et uuringud on 100 000 eurot kallimad. Aga eks paremad uudised maksavadki rohkem. 

Miks need uuringud on läinud kallimaks? Üks asi on see, et Statistikaamet peab palkama uued inimesed. See väide, et Statistikaametil on olemas kogemus ja ressurss, ei pea paika. Lisaks läheb raha sellele, et hakatakse palkama uusi inimesi, sest ei ole neid inimesi, kes saaksid sellega hakkama. Millele veel raha läheb? Üle 20 000 euro kulub kommunikatsiooniteenustele, sest häid uudiseid majandusest peavad ikkagi kõik kuulma. 

Aga on veel üks väga huvitav aspekt. Statistikaamet ise ei hakka nüüd tegema neid analüüse. Jah, ta kogub andmeid, aga ta ei tee eraldi analüüse, neid hakkab tegema rahandusminister Jürgen Ligi koos majandusministriga eraldi [pressi]konverentsil. Ehk isegi kui numbrid peaksid negatiivsed olema, siis ministrid saavad need alati ilusamaks rääkida. Kusjuures seoses selle viimase uuringuga me oleme näinud, et mingi kommunikatsioon on juba rahandusministri Facebooki lehel olnud. On muidugi eraldi küsimus, kas maksumaksja raha eest peaks lisaks kinni maksma Jürgen Ligi etteasted. Me saame neid ka siin Riigikogus kuulata. Ma ei tea, kas nüüd on vaja veel eraldi kulutada seda raha.

Nagu juba korra mainitud, mul oli soov seda erikomisjoni istungil arutada, sest küsimus puudutas seda, kuidas ikkagi see otsustusprotsess toimus. Siiamaani on jäänud [mulje], justkui Statistikaamet ise täiesti juhuslikult tuli ja kandideeris. Mitte kunagi varem ei osalenud ta selles hankeprotsessis, aga nüüd juhuslikult [osales]. Ja too hetk hääletasid Eesti 200 koos Reformierakonnaga selle päevakorrast maha. Ma küsisin erinevate dokumentide järele. Nimelt, otsuse teeb tõesti Euroopa Komisjon, aga mind huvitas see, mis suhtlus toimus vahetult enne seda. Ja tõesti, Rahandusministeeriumi poolt mingit kirja ei olnud, aga kes suhtles? Suhtles Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Ma küsisin eraldi väljavõtte Euroopa Komisjonilt ja küsisin eraldi väljavõtte Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt. Vastused läksid vastuollu. Üks oli see, mida väitis Euroopa Komisjon, ja teine oli see, mida väitis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 

Tuli välja, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium uuris juba enne hanke väljakuulutamist aktiivselt seda küsimust ja neil toimus üks konkreetne videokõne Euroopa Komisjoniga. Selles videokõnes ministeeriumi ja Euroopa Komisjoni vahel on täiesti erinev kirjeldus. Euroopa Komisjon ütles väga otse: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium uuris, millised on Statistikaameti võimalused nendel konkurssidel osalemiseks, kuidas näiteks teistes riikides statistikaametid võidavad neid konkursse, mis on see protsess. Euroopa Komisjon selgitaski seda momenti. Nüüd, kui tuli vastus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, siis nad ei maininud mitte midagi selle kohta, et selline suhtlus toimus, et sellist asja küsiti. 

Noh, tegelikult Jürgen Ligi võib-olla ei saanudki sellest teada, sest teda ei teavitatud sellest. Aga tõesti, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium aktiivselt uuris neid küsimusi ja absoluutselt ei saagi välistada, et selle infoga mindi Statistikaameti juurde ja paluti, et nad ikkagi osaleksid sellel hankel. Kusjuures Statistikaamet ju väga ei tahtnud osaleda. See ei ole nii, et nad soovisid seda, neil on niigi ressursipuudus. Nüüd, nagu ma ütlesin, nad on pidanud uusi inimesi palkama, sest neil lihtsalt ei ole inimesi. Aga see on lihtsalt näide selle kohta, kuidas on seda protsessi poliitiliselt mõjutatud. Need otsused ei ole niisama sündinud. 

Ja lisaks sellele – ma ei tea, kas rahandusminister on kursis, aga see on ERR-i portaalis üleval –, tõesti, konjunktuuriinstituudi käest võeti eraldi ära ka majandusuuringud, mis puudutavad igakuist ülevaadet toiduhindadest Eesti poodides. Seda ei tasu nüüd segamini ajada. Tõesti, Statistikaamet teeb eraldi tarbijahinnaindeksi uuringut, seal on tõesti muudetud arvutusmetoodikat. Varem vaadeldi riiuli peal olevaid hindu, nüüd [arvestatakse] neid koos soodustustega. Aga eraldi uuringuid tegi ka konjunktuuriinstituut ja need uuringud otsustas riik lõpetada. Noh, pole ülevaadet, pole probleemi! Ei pea muretsema toiduainete hinna tõusu pärast, nagu ei pea muretsema, kui majandus langeb. Probleeme ei pea lahendama, kuna probleemid on lahendatud selle kaudu, et lihtsalt neid negatiivseid uuringuid enam ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma saan aru, et härra ministril on soov läbirääkimistel osaleda. Palun, härra rahandusminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Kuna lõppsõnadest ei paista kunagi välja, mis need vastused on olnud vahepeal, vaid küsitlejate joru jätkub ikka seal, kus ta algas, siis ma kordan üle. 

No üks hea asi, mida ma nüüd kuulsin, [on see,] et vähemalt usuvad arupärijad, et ma ei ole mõjutanud seda protsessi, selle üle otsustab Euroopa Komisjon. Nii on. Majandusministeeriumi puhul ma siiski sain aru, et nad mitte ei mõjutanud, vaid nad uurisid, kuidas asi käib. Ma kinnitan, et ökonomistide ringkonnas oli rahulolematus selle teemaga massiivne. Seda, kuidas saada neid hindu täpsemaks, arutati ka sotsiaalmeedias ja seda arutati näiteks ka Eesti Panga Nõukogus.

Aga et meeleolu näitajad käituvad Eestis ebaloogiliselt, see oli ka tõsiasi. See ei tähenda, et meeleolusid poleks ära rikutud. Te kindlasti teate, kes on süüdlane, ja te otsite seda valitsusest. Aga minu etteheide ei ole kunagi olnud mitte selles, et meeleolud on halvad konjunktuuriinstituudil, vaid sellepärast, et nad mõjutasid neid meeleolusid. Nad andsid valehinnanguid, nad jätsid valemuljeid. Sellega nad tegelesid ja tegelikult tuleks öelda, et üks inimene tegeles. 

Nüüd toiduhindade uuringu [konjunktuuriinstituudilt] äravõtmisest. Ma isegi ei tea, kes neilt seda tellis, nagu ma ütlesin, aga kindlasti ei vaja riik sellist kiviaegset meetodit, mis Statistikaameti jaoks osutus kõlbmatuks. Noh, see ei pidanud aja katsumustele vastu. See tähendab, et riiulitel olevad hinnasildid ei peaks olema lõplik tõde toiduainete tegelike hindade kohta. Nad ju ei ole seda. Just sellepärast mindi üle tehingupõhisele ja automaatsele hinnainfole ja ei ole mingit põhjust teha või riigi poolt rahastada mingit paralleelset uuringut, mis kogu aeg vaidleb sellega, et jaa-jaa, kassas maksti küll, aga tegelikult riiulil oli teised hinnad. Ma selgitasin seda kõike. 

Ma olen neid asju arutanud, ütlen veel kord, ka Eesti Pangas ja me leidsime, et see on loomulik areng, ka energiahindade puhul loomulik areng. Aga meeleolude koha pealt, jah, mitte kuidagi ei saa eelmist juhtkonda nimetada konjunktuuriinstituudis poliitiliselt sõltumatuks, küll aga saab selleks pidada Statistikaametit. Ja pidage lugu sõltumatutest institutsioonidest, sealt ei lähe keegi poliitikasse, konjunktuuriinstituudist läks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase viienda punkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Helmen Küti, Reili Ranna, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Riina Sikkuti, Andre Hanimäe, Tiit Marani, Ester Karuse ja Madis Kallase poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine erihoolekandeteenuse kättesaadavuse kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Helmen Küti.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja läbi telesilla istungi jälgijad! 11. märtsil andsid sotsiaaldemokraadid üle arupärimise erihoolekandeteenuse kättesaadavuse kohta. See arupärimine tugines suuresti 5. septembril 2025 avaldatud Riigikontrolli ülevaatele, mis tõi välja kitsaskohad ja kriisiolukorra erihoolekandeteenuse kättesaadavuses. Abivajajate arv on järjest kasvanud, teenuskohti ei ole piisavalt ning paljud inimesed ootavad järjekorras sobiva koha vabanemist. 

Riigikontrolli audit tõi välja ka selle, et erihoolekande valdkond on pikaajaliselt alarahastatud ning senine rahastus- ja korraldusloogika ei võimalda tagada enam teenuse kättesaadavust ega kvaliteeti. Välja toodud auditi põhjal oli järjekorras 2715 inimest ja Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt viibib selle aasta veebruari seisuga erihoolekandeteenuse järjekorras 2296 inimest. Ööpäevaringsetele teenustele, mis on mõeldud eriti suure toetusvajadusega inimeste jaoks, on järjekord kõige pikem ja selle aasta 6. märtsi seisuga on ööpäevaringsete erihoolekandeteenuste järjekorras kokku 1028 inimest. 

See on päris suur probleem. Sellest on rääkinud puuetega inimeste koda, kes ka 20. veebruaril käesoleval aastal saatis Sotsiaalministeeriumile, Sotsiaalkindlustusametile ja Riigikogule kümme konkreetset ettepanekut, kuidas erihoolekande valdkonnas valitsevaid probleeme lahendada. Kuna Sotsiaalministeerium on oma 2026. aasta tööplaani võtnud erihoolekandeteenuste reformi, siis sotsiaaldemokraadid esitasidki 11. märtsil ministrile üheksa küsimust. Ma väga loodan, et hea minister loeb need küsimused ette ja siis vastab neile, sest sel hetkel, kui see arupärimine esitati, ei olnud veel teada 20. aprilli Riigikohtu otsus, aga keskendume esitatud küsimustele ja võib-olla saame siis natukene rohkem selgust, mida on tulevikus oodata, [ja kuidas] olukorda parandada. Suur aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid Riigikogus! Helmen Kütt juba luges ette probleemi ja mina jätkan küsimustega ja loen vastused ette, et oleks lihtsam ja kiirem vastata. Esimene küsimus: "Miks riik ei täida seadusest tulenevat ülesannet tagada psüühikahäiretega inimestele erihoolekandeteenuste kättesaadavus ning veeretab oma kohustuse kohalike omavalitsuste õlule?" Ma ei saa nõustuda väitega, et riik ei täida oma ülesannet või veeretab selle kohalike omavalitsuste õlule. Seaduse järgi on erihoolekandeteenus riigi rahastatav teenus. Riik rahastab erihoolekannet Sotsiaalkindlustusameti kaudu. 2026. aastal on riigi erihoolekandeteenuste eelarve 57,7 miljonit eurot. Sellele lisandub inimeste omaosalus, kokku 18,7 miljonit eurot. Omaosalus katab eelkõige igapäevaseid elamiskulusid, näiteks toitu, majutust ja kommunaalkulusid.

Kokku on erihoolekande maht sel aastal riigi rahastuse ja inimeste omaosalusega umbes 77 miljonit eurot. Selle raha eest toetame iga päev tuhandeid inimesi. Mai alguse seisuga – mul on natuke uuemad andmed, annan siis need – oli erihoolekandeteenusel 6394 inimest ja kasutusel oli 7764 teenuskohta ehk mõni inimene sai ka mitut teenust. 

Kohalikel omavalitsustel on inimeste igapäevase toe, varajase märkamise ja kodulähedaste lahenduste leidmisel oluline roll, aga erihoolekandeteenuse korraldamise ja rahastamise vastutus on riigil. Samas on siin loomulikult väga oluline ka koostöö. Näiteks teeme lisaks tavapärasele riiklikule erihoolekandele koostööd kohalike omavalitsustega isikukeskse erihoolekande ehk ISTE teenuse mudeli kaudu. 

ISTE on Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest rahastatav koostöömudel. Selle mudeli mõte on, et Sotsiaalkindlustusamet ja kohalikud omavalitsused leiaksid koos paremaid viise, kuidas siduda inimesele vajalik abi tervikuks ning pakkuda tuge võimalikult kodu lähedal ja just konkreetse inimese vajadustest lähtudes. Senised tulemused näitavad, et ISTE on aidanud muuta abi paindlikumaks ja rohkem inimese vajadustele vastavaks. Sel aastal saab selle teenusmudeli kaudu tuge ligi 700 inimest. Tagasiside põhjal on osalejad kogenud paremat igapäevast toimetulekut ja suuremat kindlustunnet ning osalenud aktiivsemalt ühiskonnaelus.

Teine küsimus: "Palun andke ülevaade, kui palju inimesi viibib hetkel erihoolekandeteenuse ootejärjekorras. Kuna Sotsiaalkindlustusamet peab järjekordi nii teenuse liigi kui ka maakondade kaupa, siis palume ülevaadet teenuste ja maakondade lõikes." Mai alguse seisuga oli erihoolekandeteenuse järjekorras 2028 inimest. Kuna üks inimene võib vajada või taotleda mitut teenust, oli teenuskohtade arvestuses järjekorras 2221 teenusevajadust. Inimesi, kes on valmis kohe teenuskoha vastu võtma, on järjekorras oluliselt vähem: 1296. Ligikaudu pooled ootajatest on ööpäevaringsete teenuste järjekorras ja pooled toetavate või kogukonnateenuste järjekorras. Osa inimesi on järjekorras tulevikuvajaduse tõttu, näiteks juhuks, kui senisest kodusest toetusest või lähedaste abist enam ei piisa. Osa inimesi ootab kindlat piirkonda või konkreetset teenuseosutajat. 

Kõige suurem vajadus uute teenuskohtade järele on Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal. Teenuseliikidest on suurim vajadus ööpäevaringse erihooldusteenuse, sealhulgas ka autismispektri häirega inimeste jaoks mõeldud teenuskohtade, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning toetatud elamise teenuse järele. Ma võin saata küsijatele konkreetse tabeli. Kui ma hakkaksin seda ette lugema, siis see võtaks liiga palju aega. See tabel on aprilli seisuga, ma saadan teile. 

Kolmas küsimus: "Kuidas hindate praegust olukorda, kus äärmusliku abi- ja toetusvajadusega inimesed on neile mõeldud teenuse järjekorras keskmiselt 31 kuud ehk kaks ja pool aastat? Mis lahendusi pakub ministeerium niivõrd raskes seisus olevate inimeste ning nende lähedaste aitamiseks?" Ooteaeg on loomulikult liiga pikk. Samas peab äärmusliku abivajadusega inimesele olema tagatud sobiv ja turvaline elukeskkond. See on täiesti elementaarne.

Lisaks on vaja seal elukeskkonnas piisavat arvu väljaõppinud töötajaid ning teenuseosutajal peab olema valmisolek sellist tuge pakkuda. Seetõttu ei saa uusi kohti luua ühe otsusega ja üleöö, isegi kui meil oleks võimalik kohe eraldada kogu vajaminev raha. See võtaks aega, et need teenuskohad koos vajaliku personaliga tekiksid. Aga me liigume olukorra parandamiseks samm-sammult ja vastavalt võimalustele edasi. 

Eraldi tähelepanu pöörame kõige keerulisema ja intensiivsema abivajadusega inimeste toetamisele. Aastatel 2026–2027 loome juurde 12 uut ööpäevaringset teenuskohta autismispektri häirega täisealistele inimestele, kellel on tuvastatud pidev ja intensiivne äärmuslikult kahjustav käitumine. Ühe sellise teenuskoha maksumus on käesoleval aastal ligi 6000 eurot. See näitab, kui eripärane ja kui suure toevajadusega teenus see on, ja see on tegelikult ka kõige kallim nende teenuste hulgas.

Suure hoolduskoormusega peresid aitab ka päeva- ja nädalahoiuteenus, seda saab kasutada kuni 23 ööpäeva kuus. Aga muidugi ei asenda see ööpäevaringset teenust, vaid annab väheke hingamisaega lähedastele ja aitab perel väga keerulises olukorras veidi paremini toime tulla. Lisaks rahastame me käesoleval aastal erihoolekandes 200 täiendavat teenuskohta. 

Kaugemas vaates jätkame suuremate teenusüksuste ümberkorraldamist väiksemateks ja inimväärsemateks üksusteks, mis meenutavad perekodu. Seni on ümber korraldatud 1699 ööpäevaringset kohta ja loodud 499 uut kogukonnas elamise kohta. 2029. aasta lõpuks korraldatakse ümber veel 324 kohta väiksemateks teenuskohtadeks. 

Nii et ma ei saa öelda, et olukord on rahuldav ja kõik on perfektne, aga püüame järjepidevalt töötada, suurendame rahastust tasapisi, nii palju kui saame, loome täiendavaid kohti, muudame kohapakkumise korda paindlikumaks ja arendame teenuseid nii, et abi jõuaks kiiremini just nende inimesteni, kelle vajadus on kõige suurem. 

Neljas küsimus: "Kas kohtumäärusega erihoolekandeteenusele suunatud isikute osas on saavutatud olukord, et nad ei ole enam järjekorras ootel? Tegemist on isikutega, kelle puhul on kohus hinnanud, et nad on ohtlikud iseendale või teistele ja kes tuleb kohe teenusele suunata." Jah, kohtumäärusega erihoolekandeteenusele suunatud inimesed ei ole tavapärases järjekorras. Kui kohus on hinnanud, et inimene on ohtlik iseendale või teistele ja vajab teenust, tagatakse koht väljaspool tavalist järjekorda. 26. mai seisuga oli kohtumäärusega teenusel 99 sellist inimest ja on ka kolm vaba kohta. 

Viies küsimus: "Mida kavatsete ette võtta pikkade ootejärjekordade lühendamiseks? Kas riigil on olemas ülevaade või statistika vabanenud teenuskohtade kohta?" Jah, Sotsiaalkindlustusametil on ülevaade teenuskohtade täituvusest ja vabadest kohtadest. Teenuseosutajad peavad vabadest kohtadest teavitama. 

Järjekordade vähendamiseks oleme teinud päris mitmeid asju. Oleme näiteks muutnud teenuskoha pakkumise korda, et järjekord liiguks kiiremini. Varem oli inimesel kuu aega aega otsustada, kas ta võtab koha vastu või ei võta. Kui ta ütles ei, siis [järgmisel] järjekorras oleval [inimesel] oli jälle kuu aega, [et otsustada]. See pikendas põhjendamatult seda aega, mis kulus ühe koha täitmiseks, samal ajal oli teenuseosutaja jaoks tühjalt seisev koht kogu aeg kulu ja riigi jaoks samamoodi. Nüüd on pakkumisele vastamiseks aega kümme tööpäeva, mida saab mõjuval põhjusel loomulikult pikendada. 

Lisaks on Sotsiaalkindlustusamet võtnud ühendust kõigi järjekorras olevate inimestega, et täpsustada, milline on nende tegelik teenusevajadus ja kas nad on üldse valmis teenusele minema. On selgunud, et kõik järjekorras olevad inimesed ei soovi või ei saa kohe teenusele asuda. Osa inimesi tuleb veel kodus toime ja on järjekorras tulevase vajaduse tõttu. Osa kasutab teisi tugiteenuseid ja osa ootab kohta kindlas piirkonnas või konkreetse teenuseosutaja juures. Näiteks aprillis pakuti toetavatele kogukonnateenustele kohta 446 inimesele ja vastu võttis selle koha 135 inimest. Ööpäevaringse teenuse puhul tehti aprillis 70 pakkumist ja vastu võttis vaid 14 inimest. 

Kuues küsimus: "Kuidas on korraldatud teenusele suunamine ning vabanenud teenusekoha pakkumine?" Kõigepealt hindab Sotsiaalkindlustusamet, millist teenust inimene vajab ja milline teenus tema olukorrale kõige paremini vastab. Kui sobiv teenusekoht vabaneb, teeb Sotsiaalkindlustusamet pakkumise inimesele või tema seaduslikule esindajale. Pakkumisel võetakse arvesse inimese vajadusi ja võimaluse korral ka tema eelistusi, näiteks seda, millises piirkonnas ja millise teenuseosutaja juures ta teenust saada soovib. Pakkumisele vastamiseks on, nagu ma juba mainisin, aega kümme tööpäeva. Ja kui ta tõesti mingil põhjusel ei saa selle aja jooksul vastata, saab seda kokkuleppel pikendada. 

Aprilli andmed näitavad, et pakkumistele vastatakse üldiselt päris kiiresti, keskmiselt kahe kuni nelja tööpäeva jooksul. Kui siin selle seadusemuudatuse ajal oli arutelu, kas see lühendamise aeg ei ole liiga pikk, siis ma praegu nende andmete põhjal ütleksin isegi, et see meie esialgu pakutud seitse päeva võiks olla täiesti adekvaatne, aga hetkel on kümme ja see on ka juba olukorda päris hästi parandanud. 

Seitsmes küsimus: "Mis saab juhul, kui inimene ei soovi vaba kohta vastu võtta teisest Eestimaa otsast? Kas inimene jääb järjekorras samale kohale või langeb järjekorra lõppu?" Kui inimene soovib kohta kindlas piirkonnas või konkreetse teenuseosutaja juures, siis Sotsiaalkindlustusamet loomulikult arvestab sellega. See võib tähendada pikemat ooteaega, aga inimene ei lange järjekorra lõppu.

Kaheksas küsimus: "Kas olete kaalunud regulatsiooni loomist, kus kohalikud omavalitsused saaksid oma piirkonna inimestele teenuskohti luues kindlustunde ja teadmise, et riik tagab omapoolse rahastuse ega suuna teenuskohtadele üldjärjekorras olevaid inimesi, vaid teenuskohad oleksid tagatud oma piirkonna inimestele? Samuti peaks sama põhimõte kehtima juhul, kui luuakse kohti erarahastusel, näiteks lapsevanemate eestvedamisel." Täna allkirjastasin ma selle eelnõu ja loodan teie toetusele väga. Ehk praegu on loodud selline reegel, et kui kohalik omavalitsus on ise loonud teenuskohad, siis 70% nendest kohtadest jääb kohaliku omavalitsuse kasutada ja 30% selleks, et säiliks võrdsus teiste piirkondadega, jääb ikkagi üle-eestiliseks kasutamiseks. Me loodame, et see saab siin majas vastu võetud ja kehtima peaks hakkama uuest aastast. Ja sama põhimõtet tuleb arutada ka nende kohtade puhul, mis luuakse erarahastuse või näiteks lapsevanemate eestvedamisel. On arusaadav, et kui pere või kogukond panustab teenuskohtade loomisse, siis peab olema selge, kuidas nad aitavad just oma piirkonna inimesi ja kuidas riik oma rahastusega sellesse panustab. Samas peab lahendus olema õiglane ikkagi kogu Eesti vaates, nii nagu ma juba ütlesin. 

Viimane küsimus: "Kas peate õigus- ja sotsiaalriigile kohaseks olukorda, kus erihoolekandeteenusele mittepääsemise tõttu peab inimene viibima haiglaravil, hoolekandeteenusel või muudel ajutistel teenustel (nt varjupaigateenusel)? Need lahendused ei vasta inimese tegelikule abivajadusele ning võivad ohtu seada inimese enda, teiste teenusel viibijate ja ka teenuseosutajate elu ja tervise. Ja seda põhjusel, kuna riik ei suuda täita talle seadusega pandud kohustusi." Loomulikult ei pea ma seda olukorda õigeks. Kui inimese hinnatud vajadus on erihoolekanne, siis kindlasti ei ole haigla, üldhooldekodu, varjupaik või mõni muu ajutine koht tema hoidmiseks adekvaatne. Inimene peab saama teenusele, mis vastab tema tegelikule abivajadusele. 

Sellessamas eelmainitud eelnõus luuakse võimalus arvestada teenusele suunamisel ka abivajaduse kiireloomulisust. See tähendab, et inimese puhul hinnatakse, kui kriitiline on tema olukord ja kas ootamine võib ohustada tema toimetulekut, tervist või turvalisust. Kui viivitus võib seda oluliselt halvendada, peab olema võimalik suunata ta teenusele ikkagi eelisjärjekorras. Kiireloomulisuse hindamise alused ja arvestamise tingimused kehtestame määrusega. 

Aga minu poolt on kõik ja jään ootama küsimusi. Aitäh kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on tõepoolest küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Esiteks, suur-suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister, põhjalike vastuste eest! Jääme ootama seda tabelit. 

Te ütlesite, et te ei nõustu sellega, et riik veeretab kohustused kohalikele omavalitsustele. Aga just Riigikohtu 20. aprillil 2026 tehtud otsus – see oli pärast seda, kui me arupärimise esitasime –, [näitab, et probleem on olemas]. Sellega seoses oli just Tartu Linnavalitsus [2024. aastal] kohtusse pöördunud. See oli väga selge näide, kuidas inimene, kes [erihoolekande]teenust tegelikult vajas, oli neli aastat teenustel, mis ei vastanud tema vajadustele. Ja viimane [juhtum] oli see, kui [hoolekande]teenuselt lahkunud [inimene] külmus surnuks. Riigikohus ütleb väga selgelt, et abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele ja kohanappusele. Sellest tulenevalt on mul küsimus – kuna meil on siin [arutelu all] ka riigieelarve lisaeelarve –, kas te esitasite taotluse täiendavate rahaliste vahendite saamiseks erihoolekandeprobleemide lahendamisel.

Aitäh! No ma ütleksin, et see väljend, et riik veeretab midagi kohaliku omavalitsuse kaela, näitab pahatahtlust või tahtmatust probleemiga tegeleda. Ma ei saa olla nõus sellega. Ma arvan, et riik – nii enne mind kui ka minu ajal – on ikkagi päriselt püüdnud seda olukorda lahendada. Lihtsalt võimalused ei vasta ootustele ega vajadustele. Siin ei ole nüüd midagi teha. Rahapuudus ei tohiks olla ettekäändeks, aga paraku on see põhjus. 

Lisaeelarvest rääkides ma konkreetselt sellel korral ei esitanud taotlust, sest meil ei ole erihoolekandes hetkel kõik läbi analüüsitud, kuhu tahaks täpselt panustada. Aga ma loodan ikkagi, et kui me nüüd teeme uue aasta eelarvet, jõuame me valitsuses erihoolekandeteenuse osalises [lisarahastuses] vähemalt kokkuleppele. Aga need arutelud jätkuvad meil valitsuses.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jätkuks eelkõneleja küsimusele [küsin] just kohalike omavalitsuste vaatest. Me teame, et viimase kümnendi või isegi mõnevõrra pikema aja jooksul on päris palju investeeringuid tehtud, riik on päris palju erihoolekandesse panustanud, aga me näeme, et kõiki muresid ei ole siiski lahendatud. Mul on küsimus, kas riik on planeerinud konkreetselt mingisuguseid meetmeid või tegevusi, mida näiteks kohalikud omavalitsused saavad selles vaates teha. Me teame küll, et see on riigi ülesanne, aga kas on midagi sellist, kus kohalikud omavalitsused saaksid võib-olla õla alla panna või ühel või teisel moel riigiga koostööd teha?

Aitäh! No üks [näide] on, nagu ma just mainisin, see eelnõu, mille ma just täna allkirjastasin. Kohalikud omavalitsused on tegelikult näidanud üles huvi, et nad soovivad oma inimeste eest hoolitseda, nad soovivad ise ehitada erihooldekodusid, aga seni ongi väga suureks takistuseks olnud see, et nad tegelikult ei saa oma inimeste aitamiseks neid [teenus]kohti suunata, vaid need kohad lähevad üldjärjekorda. Minu jaoks oli tegelikult üllatus, et selline karm reegel on. Minu meelest kohalikul omavalitsusel peab olema võimalus, et kui ta investeerib, siis ta ikkagi mõtleb oma inimeste peale. On arusaadav, et meil kõik omavalitsused ei ole võimekad, ei suuda võib-olla nii uhket või head ja kallist hoonet rajada. Siis on tõesti olemas kohad nende teiste jaoks. Aga ma arvan, et see on üks suur meede. 

Tulevikus – aga ka olevikus, mitte ainult tulevikus – võiks erihoolekande puhul kindlasti kohalik omavalitsus olla see, kes märkab [abi vajavat] inimest ja annab sellest inimesest teada. Võib-olla tulevikus tuleks tõesti hakata mõtlema, et osa teenuste [korraldamine] peakski olema kohaliku omavalitsuse ülesanne, sest Sotsiaalkindlustusamet on nii-öelda keskasutus, tsentraliseeritud asutus, aga kohalik omavalitsus võib neid vajadusi ja võimalusi seal kohapeal tegelikult hoopis paremini tajuda. [Osa] sotsiaalteenuseid on juba üle viidud ja minu meelest võiks küll vähemalt osa nendest erihoolekandeteenustest kohaliku omavalitsuse juures olla. Loomulikult [peab selleks olema] ka rahastus ja igasugune tugi, IT-tugi ja muu tugi. Seda peab siis arutama kunagi tulevikus. Neid kavasid ei ole meil praegu tehtud, kuidas seda kõike reformida, aga ma arvan, et siin võiks tõesti kohalikul omavalitsusel olla suurem roll, ja muidugi mitte ilma ressurssideta.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mina küsin teilt mõned nädalad tagasi "Pealtnägijas" olnud loo kohta. ALS-i põdev Katrin Kaalep tahab olla oma kodus ja vajab hoolt, aga talle ei võimaldata seda. Sellest tulenevalt ma küsingi konkreetse juhtumi kohta: kas seal on praegu mingi lahendus leitud? Kas te teate sellest? Ja kui palju üldse on teile teadaolevalt selliseid juhtumeid Eestis, kus inimene tegelikult saaks kodus olla, kui tal oleks see vajalik hool seal?

Aitäh! See küsimus on väga asjakohane. Ma kahjuks ei vaata praktiliselt üldse televiisorit, mul ei olegi kodust telerit, ma ei ole seda saadet näinud. Aga jah, nendest juhtumitest ma olen teadlik, ka minu poole on pöördutud. Ma ei ole küll üksikjuhtumitega päris ise tegelenud, olen suunanud need kõik edasi Sotsiaalkindlustusametisse. 

Eks ongi nüüd see küsimus, kes vastutab, kas kohalik omavalitsus või riik. Tegelikult erihoolekandeteenused on riigi teenused, aga ma saan aru, et ALS-i [põdev] inimene ei vasta erihoolekandeteenuse profiilile. See on siis amüotroofne lateraalskleroos, mis halvab inimese lihased, aga ei mõjuta intellekti või vaimset tervist, vähemalt mitte otseselt, eks tulemusena muidugi võib mõjutada. Erihoolekanne on tegelikult suunatud vaimse erivajadusega inimeste aitamiseks. Siin on pigem küsimus kohaliku omavalitsuse rollis. 

Ja eks on ka arusaadav, et kui hooldusvajadus on väga-väga suur, siis võib-olla – ma ei ole konkreetset juhtumit uurinud – kohalikul omavalitsusel lihtsalt ei ole võimalik sellist teenust pakkuda. See kas ei ole rahaliselt võimalik või [on põhjus muus], ma ei tea täpselt. Aga sellel inimesel tasub kindlasti Sotsiaalkindlustusametiga suhelda, seal on see keskne teadmine.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina jätkaksin Helmen Küti küsimusega ja tõesti meenutaksin seda aegrida. 11. märtsil andsid sotsiaaldemokraadid üle arupärimise, millele te täna vastate. 20. aprillil avalikustas Riigikohus oma otsuse, kus ta ütles tõesti väga konkreetselt, et riik ei saa põhiõiguste tagamata jätmist õigustada kohtade vähesuse või rahapuudusega. Tõesti, puudega inimesed on põhiseaduse kaitse all. Põhiseaduse § 28 lõiked 2 ja 4 nõuavad vajadusele vastava teenuse osutamist. Riigikohus nõustus alama kohtuastme hinnanguga, et maksimaalne [ooteaja] pikkus [koha saamisel] võib olla kolm kuud. 

Sellest tulenevalt andis valitsus 11. mail üle Riigikogule [lisa]eelarve, kus erihoolekande lisarahastust sees ei ole. 21. mail tegid sotsiaaldemokraadid muudatusettepaneku, arvestades infot, mille Sotsiaalministeerium on avalikult välja öelnud. Aga millised on järgmised sammud, kuidas võiks selle kolme kuu tähtaja poole liikuda, ja mis ajaraamis seda võiks teha?

Aitäh! Esiteks, ma arvan, et riik ei ole õigustanud teenuse osutamata jätmist rahapuudusega, vaid on sellega pigem põhjendanud. Need on kaks väga erineva tähendusvarjundiga sõna. Õigustamine jätab mulje, nagu see peakski nii olema. Loomulikult mina ministrina ütlen, et see ei pea nii olema. Ma arvan, et mitte ükski inimene ei saa öelda, et ta ei nõustu minuga selles osas. Ma arvan, et Riigikohus ei saanudki teistsugust otsust teha, sest see on ainuõige otsus, see on seaduspõhine, põhiseadusest lähtuv ja nii edasi. 

Aga mida me oleme teinud järjekordade lühendamiseks? Kui ma ministriks sain, siis ma võtsin erihoolekande üheks oma prioriteediks, sest ma teadsin, kui suur mure see on Eesti inimestele ja ka meile siin saalis, kuigi väidetakse, et me siin ei hooli inimestest. Ma arvan, et on vastupidi, tegelikult me kõik siin väga hoolime. 

Tegelikult on päris mitmeid asju, mida saab ilma seadust muutmata teha. Näiteks kas või seesama [viis], kuidas järjekordi ümber korraldatakse või vaadatakse. Sotsiaalkindlustusamet tegi näiteks sellise katse või testi, et ta helistas esmajärjekorras inimestele, kellel oli just tekkinud teenusevajadus. Enne seda olid nad väga pikalt helistanud nendele inimestele, kes olid kaua järjekorras olnud. Need inimesed, kes olid kaua järjekorras olnud, ei võtnud teenust vastu. Nad olid [oma olukorraga] kas ära harjunud või olid neil mingisugused ootused või neil ei olnudki see reaalne vajadus nii suur. Nemad ei võtnud [teenust vastu]. Aga need, kellel oli äsja see vajadus hinnatud, võtsid väga hea meelega selle vastu. Eks siis hakataksegi kujundama, milline teenus neile paremini sobib. Võib-olla ühte või teist teenust nad ei vaja ja võib-olla on vaja hoopis midagi muud. 

See pikaajaline ootamine, ma arvan, kuidagi fikseerib selle inimese ja tema lähedased, nad harjuvad selle olukorraga ära, nad hakkavad seda lõpuks normaalseks pidama ja nad tulevad kuidagi toime, aga kõrvalt vaadates see ei ole ju normaalne olukord, eks ju. Seetõttu on tekkinud probleemiga tõesti vaja tegeleda võimalikult ruttu, see on selle proovi järeldus. 

Aga teine asi, mida ma juba rääkisin, on see, et [tuleks] need ooteajad lühemaks teha. Meil on tegelikult paradoksaalsel moel päris palju tühjalt seisvaid teenuskohti nii ööpäevaringsetes kui ka muudes kogukonna- ja toetatud elamise teenustes. Ehk kui me anname inimesele natuke vähem aega mõelda – enamasti on neil [asjaolud] ikkagi üsna kiiresti teada –, siis tulevad otsused kiiremini ja teenuskohad seisavad vähem tühjana. Niimoodi saavad teised inimesed, kes päriselt seda tahavad ja on valmis tulema teenusele, kiiremini teenusele. 

Kolmas on võib-olla selline lihtsam meede, mida me oleme tegemas. Kui nüüd inimene teatab oma vajadusest või on hinnatud, et ta vajab teenust, siis küsitakse kohe ära, kus piirkonnas, millises asutuses või millistes asutustes ta sooviks teenust saada. Seni seda ei küsitud. Jällegi, tundub imelik, eks ole? Näiteks kui, ma ei tea, Narvas elavale inimesele pakutakse kuskil Pärnumaal või Saaremaal hooldekodu, siis ei ole väga lihtne minna sinna – lähedased ju tahavad näha oma pereliiget.

Muu hulgas me ilmselt peame hakkama vaatama, millistes piirkondades on sellised kohad, kuhu ei tahetagi minna, ja seal need kinni panema ja hoopis avama kohad näiteks Tallinnas või Harjumaal või Tartumaal, kus on suurem vajadus. Tegelikult on selliseid muudatusi võimalik teha ilma seadust muutmata. Seadusemuudatuse kohta ma juba kirjeldasin, eks ju. Aasta lõpuks valmib meil terviklik analüüs, meil tulevad konkreetsed ettepanekud, mida saab veel lisaks juba mainitule teha.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud minister! Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit pöördus möödunud nädalal kõigi Riigikogu fraktsioonide poole ja soovib kohtumist, kuna näeb valdkonnas mitmeid kiireloomulisi väljakutseid. Olles nende ja mõnede teenusepakkujatega kohtunud, tõlgin. Kohati on olukord väga-väga kriitiline, eriti väiksemate teenuskohtadega teenusepakkujatel. Nad lihtsalt ei tule rahaliselt välja ja soovivad juba tegelikult teenuse pakkumise ära lõpetada, sest vaid projektidega soetatud uued majad ja nendega seotud kohustused sunnivad seda teenust elus hoidma. Minul ongi sihuke konkreetne küsimus, miks ometi võtab abivajaduse hindamine nii palju ministeeriumil aega. See peaks ju olema kuidagi kiiremini arvutatav, et saaks pöörduda valitsuse poole täiendava rahataotlusega. Ja nad soovivad ikkagi väga konkreetselt teada, millal on lootust leevendusele ja mis mahus.

Ma selliseid lubadusi ei hakkaks ikkagi andma. Ma ei ütle, mis mahus ja millal, kui me räägime rahast. Seda me saame ikkagi koos valitsusega arutada. 

Teenusepakkujate üks suurimaid muresid on ikkagi personal. Personalile on vaja maksta raha. Sageli need summad, mida on võimalik maksta, ei vasta inimeste ootustele. Haiglas või üldhooldekodus sarnast tööd või isegi kergemat tööd tegev inimene saab rohkem raha. Ja see on kõige suurem mure. 

Nii et tegelikult valitsus on sellele juba tähelepanu pööranud ehk käesolevast aastast alates on natuke üle 4 miljoni euro suunatud teenuseosutajatele, et nad saaksid just nimelt palkasid tõsta. Aga loomulikult oli see nii-öelda pearaha tõstmine. See raha ei läinud ainult palkadeks, eks neil oli muid vajadusi ka. See on teenuseosutaja enda valik, kuhu ta selle raha investeerib. Arusaadavalt on väiksematel teenuseosutajatel keerulisem. Need mudelid on läbivaatamisel. 

Miks see nii kaua aega võtab? Sellepärast et neid teenuseosutajaid on palju. Erinevatelt teenuseosutajatelt küsitakse nendelt sisendi kohta, missugusele kulureale miski läheb ja kui palju kellelgi kulub, ja siis hakatakse neid võrdlema ja püütakse leida mõistlik teenuse hind. Aga see nüüd võtab tõesti aega. Sellised asjad võtavad kahjuks riigis aega.

Ühesõnaga, see on võib-olla üks demokraatliku riigi aluspõhimõtteid, et kõikide osapooltega tuleb rääkida ja suhelda. Teades inimesi, kes praegu selle teemaga tegelevad, ma arvan, et meil tuleb aasta lõpuks selline hea sisend kokku. Aga nagu ma ütlesin, ma tahaksin kindlasti valitsusega arutada seda ka järgmise riigieelarve kontekstis.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Ma tulen ikka jälle selle Riigikohtu otsuse juurde, sest lõppude lõpuks Riigikohus on see instants, kes annab peaaegu et lõplikke hinnanguid, mis on peaaegu nagu seadused, mida tuleb täita.

Ma ei ütle, et rahapuudus on õigustus või põhjendus, see on sõnademäng, aga riigil pole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui põhiseadusest, seadustest ja Sotsiaalkindlustusameti õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks vaja on. Te ütlesite küll jälle, et põhjalikum analüüs on valmimas. No neid analüüsijutte erinevates valdkondades me kuuleme kogu aeg, aga ometi teil peaks ju siiski olema mingi esialgne pilt selge. Varsti on eelarveläbirääkimised. Palju siis peab planeerima lisaraha, et täita see Riigikohtu otsuse sisu?

Noh, mõnisada miljonit võiks ju ikka olla, eks ju. Ma muud ei oskagi öelda. Aga kas see on ka realistlik ja kust see tuleb, see on hoopis teine küsimus. Eks me peamegi valitsuses seda arutama. Nagu ma juba ütlesin, valitsus on vähemalt juba käesolevast aastast alates lisaraha ette näinud. See ei ole küll suur summa, aga midagi ikka. Ja eks me siis vaatame, kuidas edasi läheb. Ja ma arvan, et analüüsima ikka peab. Mitte küll liiga palju, aga ilma analüüsimata ju ka ei tahaks otsuseid teha. Mina küll ei taha! Mina kindlasti vajan seda täpsemat arusaama, kuhu ma peaksin siis investeerima selle raha.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma ei ole üldse rahul sellega, kuidas te siin vastate. Ma korra tsiteerin Riigikohtu otsust: "Abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele ja kohanappusele." Aga te olete siin terve selle arupärimise aja ainult teinud seda, mida, nagu Riigikohus ütles, tegelikult teha ei tohi. See on ülekohtune nende inimeste suhtes, kes seda teenust vajavad, ja see on ülekohtune nende inimeste suhtes, kes tegelikult nendele inimestele nendes asutustes abiks on selle väikese palgaga. Ehk siis see jutt, et me analüüsime, uurime, vaatame, teeme, küll hiljem selgub. Nagu me teame, hiljem ei selgu, Reformierakonnal pole tüüpiliselt tihti asjad selgunud, mis puudutavad inimeste aitamist. 

12,5 miljonit eurot on võimalik võtta valitsuse reservist lisaeelarve jaoks. Selles ei ole mitte mingit probleemi, sotsiaaldemokraadid on selle ettepaneku ka teinud. Öelge mulle, kas teie ministrina toetate seda, et valitsuse reservi vähendada ja see probleem kohe ära lahendada.

Aitäh! 12,5 miljonit eurot ei ole paraku piisav, et see probleem kohe ära lahendada, seda esiteks. Teiseks, kohe ei lahenda seda probleemi ka see minu mainitud mõnisada miljonit. Ja kolmandaks, mul on kahju, et te rahul ei ole. Ma võin ka öelda, et mina ei ole rahul selle küsimuse ebasõbraliku tooniga, aga las ta olla. Lihtsalt, mida ma pean tegema siis, valetama teile või? Kas teile meeldiks see rohkem? Mulle meeldib ausus, mulle meeldib otsekohesus ja ma räägin sisulisi asju. Ma olen harjunud ka sotsidelt kuulma sisulisi küsimusi.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kuulasin huviga teie vastuseid ja selgitusi ja nagu ikka, kohati saab nõustuda, kohati mitte. Üks koht, kus ma kahtlemata nõustuda ei saa, on teie viide sellele, et te ei küsinud lisaeelarvest raha, kuna pole selgust ja täpset teadmist, kuhu seda raha suunata, peate seda veel analüüsima. 

Mina tean, et Sotsiaalministeerium taotles 2026. aasta eelarveprotsessis nelja aasta peale kokku 195 miljonit eurot lisaraha, käesolevaks aastaks konkreetselt 28,3 miljonit. Siin on erinevad kulud sees: palgakomponendid, toetavate teenuste sihtrühma üleandmine kohalikele omavalitsustele, teatud teenuse järjekorras olevatele inimestele teenuskoha tagamine ehk nii investeeringud kui ka reorganiseerimine ja palgakulu. Aga kokkuvõttes saadi minu teada 4,2 miljonit selleks aastaks, parandage mind, [kui ma eksin]. Ehk 24 miljonit oli ju vähem: 24 miljonit jäi saamata selleks, milleks te tegelikult taotlesite sügisel. Kuidas see nüüd võimalik on, et lisaeelarve protsessis te ütlete, et teil ei ole tegelikult plaani või selgust, kuhu see raha panna, aga alles sügisel ehk pool aastat varem oli see plaan ja selgus olemas, et [kavatsete] 195 miljonit kokku nelja aasta peale taotleda. 

Aitäh! Lisaeelarvest ma taotlesin raha üksikvanemaga laste toetuseks. Ma arvan, et see esialgu oli täitsa piisav lisaeelarvest [raha] küsimiseks, sellepärast et meil on ka käesoleva aasta eelarve ülimalt pingeline. Ja ma küsisin seda ühe teise äärmiselt hapra inimrühma jaoks.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Helmen Kütt, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit – otse loomulikult, me sellega arvestasime.

Suur aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased ja läbi telesilla istungi jälgijad! Arupärimises, mille 11. märtsil sotsiaaldemokraadid esitasid, olnud üheksa küsimust leidsid küll vastuse, aga [ütlen] päris ausalt, me ei saa nendega rahul olla, sest probleemi need ei lahenda.

Kui me 11. märtsil esitasime selle arupärimise, siis ei olnud veel teada 20. aprillil langetatud Riigikohtu otsus. Siin on väga selgelt kirjas, et riik peab erihooldekodu koha tagama: kui inimene vajab erihooldekodu kohta, peab riik selle talle kindlustama, abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele ja kohanappusele. 

Näiteks, mis puudutas Tartu linna, kes läks kohtusse ja tegelikult sai õiguse, siis kõik kolm kohtuastet pidasid kaebust põhjendatuks. Riigil pole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on tarvis põhiseadusest, seadustest ja Sotsiaalkindlustusameti õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Abivajaja peab erihooldekodusse pääsema mõistliku ajaga, mille pikkus sõltub tema olukorrast, ja ooteaeg ei või kahjustada inimväärikust, halvendada terviseseisundit või süvendada abivajadust. 

Kõik need on õiged ja vajalikud laused nii kohtuotsuses kui ka puuetega inimeste koja pöördumises, erihoolekandeteenuse pakkujate kirjas ja pöördumises. Aga millegipärast on olukord ikka selline, nii nagu Riigikontrolli [audit] perioodi 2018–2024 kohta [näitas], et erihoolekande valdkond on olnud pikaajaliselt alarahastatud ja senine rahastus- ja korraldusloogika ei võimalda tagada enam teenuse kättesaadavust ega kvaliteeti. 

Arupärijad on sellest ju teadlikud, et eelnev periood on erihoolekandes palju muutusi ellu toonud. Koledad, tehast meenutavad asutused on muudetud väikesteks kodu tüüpi asutusteks või siis vähemalt heas korras olevateks ja inimväärikat teenust pakkuvateks [asutusteks]. 

Aga tegemist on olukorraga, kus suur hulk inimesi, omastehooldajaid, ei saa asuda tööle [ning seetõttu kannatab] nende elu ja haridus, mille nad on omandanud, sest nad ei saa teostada oma elu ja oma unistusi ja maksta riigile makse. Me teame, et maksumaksjate arv on väike ja languses, abivajajate hulk ja eakate hulk on suur. Seda enam peaks riik panustama sellesse, et need inimesed, kes täna on kodus selle tõttu, et riik ei ole suuteline täitma oma kohustust, saaksid tööle.

Jutt, mida minister rääkis, et kohalikud omavalitsused ei ole selleks kohustatud või et riik ei ole neile seda kohustust pannud. Tegelikult omavalitsused on selle tõttu väga mures, et inimesed pöörduvad [nende poole], sest nad on hädas, [sageli] kasutatakse üldhooldusteenust ja haiglaravi, mis ei ole õige ja mis on selles osas vale rahakasutus ka riigi mõistes, sest me teame, et Tervisekassa on tugevas miinuses. Ja kui seda raha ei kasutata sihtotstarbeliselt, siis seda keerulisem on neil, kes vajaksid Tervisekassa kaudu saadavat teenust. 

ISTE projekt on kahtlemata hea, aga me kõik teame seda, et ISTE projekti korral on kogu aeg õhus kirves, et ühel hetkel võib see rahastamine lõppeda. See on aastani 2027. Mis edasi saab, seda ei tea keegi. Omavalitsuses on võetud tööle inimesed, kes seda teenust pakuvad inimestele, kes seda teenust vajavad, aga kui ühel hetkel lõpeb riigipoolne rahastus, siis on omavalitsused olukorras, kus nad peavad suutma pakkuda ja rahastada seda ise edasi või peavad ütlema, et nüüd ei ole ka seda võimalust enam. 

Tegelikult me tõesti ootasime lisaeelarve korral, et kui ikkagi Riigikohus on otsuse langetanud, siis kohtuotsused on täitmiseks. Ükski inimene ei saa öelda, et ma ei hakka kohtuotsust hetkel täitma, ma vaatan siis, kui mul tekivad selleks võimalused. Riik peaks siin olema see, kes näitab eeskuju. 

Perioodil, mis oli sellele arupärimisele vastamise vahel, on tõepoolest Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit esitanud mitmed murekohad, mis puudutavad palka, mis puudutavad koha tegeliku maksumuse ja täna rahastatava suurt vahet. Suur analüüs või ülevaade, mis selle annab, tekitab küll küsimuse, et neid ülevaateid ja analüüse on tõesti tornide kaupa, ja tulemas on veel üldhooldusteenuse ülevaade. Tahaks küll väga-väga loota, et aastal 2027 vähemalt on eelarves arvestatud nende vajadustega, aga tänases seisus on erihoolekandeteenust vajavad inimesed järjekorras ja järjekord on pikem kui kolm kuud. Aga mis me siin räägime kolmest kuust, järjekorra pikkus on mõnikord 30 kuud ja veel pikemgi. 

Lõpuks võiks siiski vaadata seda olukorda, et eelmine Tallinna Linnavalitsus oli valmis riigile appi tulema ja uusi teenuskohti juurde looma, aga tegelikult puudus siis kindlus, kas riik neid teenuseid rahastab. Samuti soovis Tallinn, et need uued loodavad kohad oleksid vähemalt osaliselt tallinlastele reserveeritud. Nüüd me kuulsime, et 70 : 30, see on kindlasti parem kui mitte midagi. Pealinn oli valmis panustama teenuskohtade ehitamisse või rekonstrueerimisse 16 miljonit, aga ta tahaks olla väga kindel, et riik tagab teenuse rahastuse. Nimelt peab teenuse kulu ehk personali palgad, toidukulud, kommunaalkulud ja teised [kulud] maksma riik. 

Täname ministrit nende vastuste eest, aga me oleme tegelikult jätkuvalt väga mures ja jagame seda muret, mida on edastanud meile nii Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit kui ka puuetega inimeste koda ja millest järjest-järjest kirjutavad ka kohalikud omavalitsused, kes on siiski sunnitud kasutama neid teenuseid ja nende eest [tasuma] omavalitsuse rahast, mida tegelikult peaks tagama riik. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud seitsmenda [päevakorrapunkti] juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine erihoolekande kriisi ja sotsiaalministri vastutuse kohta. Arupärimine kannab numbrit 996. Seekord on ettekandjaks Riigikogu liige, hea kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tegelikult teema on ju sama, mida käsitleti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna arupärimises, aga meie arupärimine oli esitatud 20. aprillil erihoolekande kriisi ja sotsiaalministri vastutuse kohta sellel teemal. Ma loen selle arupärimise ette. Me oleme esitanud siin seitse küsimust ja kui lugupeetud sotsiaaldemokraadid ei saanud ministrilt neid õigeid vastuseid, siis me nüüd loodame, et meie saame oma [küsimustele], mida on siin seitse – võib-olla nad on paremini esitatud –, head ja õiged vastused. 

Riigikohus on oma hiljutises otsuses üheselt rõhutanud, et riigil lasub kohustus tagada erihooldekodu koht kõigile abivajajatele ning rahanappus ega teenusepakkujate vähesus ei vabanda selle kohustuse täitmata jätmist. Kohus tuvastas, et Sotsiaalkindlustusameti tegevus on olnud õigusvastane. Samas näitavad nii kohtulahendid kui ka Riigikontrolli hinnangud, et erihoolekande järjekord on kasvanud, teenuskohtade arv ei vasta vajadusele ning inimesed ootavad abi aastaid, mis riivab nende põhiõigusi ja inimväärikust. 

Te olete ametisse asumisel ja sellele järgnenud avalikes sõnavõttudes rõhutanud eelkõige tervishoiusüsteemi kriitilisi probleeme, sealhulgas ebavõrdsust tervishoius, süsteemi rahastamise kitsaskohti ning vajadust keskenduda tervishoiukriisi lahendamisele. Samuti olete toonud esile, et kõigi probleemidega ei ole võimalik korraga tegeleda ning tuleb teha valikuid prioriteetide seadmisel. 

Selline rõhuasetus tekitab küsimuse, kas sotsiaalhoolekanne, sealhulgas erihoolekande süsteemsed probleemid, on jäänud teie juhtimisel tagaplaanile. Lähtuvalt sellest esitasime me teile 20. aprillil seitse küsimust. Aitäh!

Suur tänu teile! Taas kord on hea võimalus paluda Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri. Ootused on seatud kõrgele, kuigi ma arvan, et ministri [seisukohad] on samad. Seisukohad ei pruugi väga palju erineda eelmistest ministri seisukohtadest.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kui oli küsimus, kas ma annan paremaid vastuseid, siis ma ei tea, mis on hea või halb vastus. Eks inimestele ikka meeldib kuulata ühte ja teist. On erakondi või pigem on poliitikuid, kes armastavadki rääkida peamiselt seda, mida inimesed tahavad kuulda, ja on neid poliitikuid, kes räägivad seda, kuidas asi päriselt on, ja tunnistavad, et oleme teinekord keerulises olukorras. Minu eesmärk on olla kindlasti see teine poliitik ja ma ei saa anda lubadusi, mida ma ei suuda täita. See ei ole minu loomuses.

Aga ma alustan prioriteetidest. Sotsiaalministri prioriteet on loomulikult sotsiaalhoolekanne ja eriline prioriteet on olnud erihoolekanne. Mul on väga hea meel, et me täna sellest rääkida saame. Aga ma alustan küsimuste ettelugemisest ja vastustega on samamoodi. 

Esimene küsimus: "Riigikohtu hinnangul on sotsiaalkindlustusameti tegevus olnud õigusvastane. Kuidas te hindate tekkinud olukorda, kus riik on jätnud täitmata oma põhiseadusliku kohustuse tagada erihooldekodu koht abivajajatele?" Riigikohtu otsus loomulikult on väga kaalukas otsus ja nagu ma juba enne ütlesin, minu hinnangul Riigikohus ei olekski saanud teha teistsugust otsust. Sellesse otsusesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. 

Kui inimese erihoolekandeteenuse vajadus on juba hinnatud, siis ta peab jõudma sobivale teenusele – nii ütleb ka Riigikohtu otsus – mõistliku aja jooksul. See ei tähenda, et kõik peavad [saama teenusele] kohe või kolme kuuga, eks ole. Konkreetsel juhul oli arvestatud, et see on kolm kuud, aga see peab [toimuma] mõistliku aja jooksul, ilma inimese toimetulekut ja tema tervist kahjustamata. Selles konkreetses kohtuasjas, nagu ma ütlesin, kaaluti asjaolusid ja leiti, et see aeg on kolm kuud. 

Probleem pikkade järjekordadega ei ole tekkinud üleöö. Teenusevajadus on kasvanud kiiremini kui teenuskohtade arv, rahastus ja teenuseosutajate võimekus. Ma eelmisele arupärimisele vastates juba rääkisin ära enamiku sellest, mida me järjekordade lühendamiseks oleme teinud ja kuidas me oleme pingutanud. Seda tegi ka minule eelnenud minister ja ma olen täiesti veendunud, et ka temale eelnevad ministrid, kes on muide olnud ka Keskerakonna ministrid. 

Nagu ma mainisin, sellest aastast alates [eraldatakse järgmised] neli aastat riigieelarvest 4,2 miljonit [aastas]. Võiks loomulikult olla rohkem, aga nii palju raha on leitud. Me olemegi Sotsiaalministeeriumis teinud kõvasti tööd, et mõistlik aeg oleks arusaadav ja üheselt mõistetav. Seda, kuidas me oleme järjekordades liikumist reguleerinud ja mida teinud selleks, et järjekorrad lüheneks, ma juba kirjeldasin. 

Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul on Teie ametiajal pööratud piisavat tähelepanu sotsiaalhoolekandele võrreldes tervishoiuvaldkonnaga?" Alustuseks ma ütlen seda, et sotsiaalhoolekannet või üldse sotsiaalvaldkonda ei tohiks vastandada tervishoiu valdkonnaga. Inimene on üks tervik, ta koosneb nii sotsiaalsest kui ka tervislikust poolest. Isegi WHO 1948. aastal vastu võetud tervise definitsioon ütleb, et inimese tervis on mitte haiguse puudumine, vaid täieliku vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu seisund. 

Ma olen tõesti päris palju külastanud muu hulgas erinevaid erihooldekodusid, ka üldhooldeasutusi, tutvunud erinevate teenusepakkujatega sotsiaalvaldkonnas. Ma ütleksin, et olen haiglaid ja kliinikuid isegi vähem külastanud. Mulle väga meeldib suhelda nende inimestega, kes on erihooldekodudes, ja nende inimestega, kes töötavad seal. Nad on väga erilised inimesed selle sõna kõige paremas tähenduses. 

Loomulikult, külastades näed igapäevaseid probleeme, kuuled, mida räägitakse. Muu hulgas olen ma sellest lähtuvalt tegutsenud. Ja nagu ma juba mainisin, täna just sai sotsiaalhoolekande uus seaduseelnõu minu allkirja, see jõuab mõne aja pärast Riigikokku. Ma loodan, et nii sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond seda toetavad, sest see tõepoolest muudab sotsiaalhoolekande paindlikumaks. 

Kolmas küsimus: "Kuidas selgitate vastuolu Teie poolt rõhutatud prioriteetide ja tegeliku olukorra vahel, kus erihoolekandes on kujunenud süsteemne kriis?" Ma saan aru, et te viitate ühele minu ebaõnnestunud väljaütlemisele, kus ma ütlesin seda, et kuna ma olen arst, siis mul on lihtsam tegeleda tervisevaldkonnaga ja ma kasutan ekspertide abi sotsiaalvaldkonnaga tegelemisel. Ma ei mõelnud seda, et ma tegelen ainult tervishoiu valdkonnaga ja ei tegele sotsiaalvaldkonnaga. Ma arvan, et ma oma tegevuses olen tõestanud seda, et see pole nii. Ma vajan kindlasti rohkem ekspertide abi sotsiaalvaldkonnas, aga see ei tähenda, et ma ei kasutaks ekspertide abi ka tervishoiu valdkonnas. 

Nagu ma mainisin, eelmise aasta eelarveläbirääkimistel võitlesin ma erihoolekandele raha juurde. Aga tegelikult erihoolekanne ei vaja ainult raha, vaid vajab ka inimesi, vajab teenuskohti, vajab kõike seda, mida raha eest üleöö ei saa. Nii et me peame ka siin vaatama, kuidas me saame edasi minna.

Neljas küsimus: "Kas erihoolekande probleemid on jäänud nende teemade hulka, millega Te ei ole jõudnud piisavalt tegeleda? Kui jah, siis miks?" Ma arvan, et ma juba vastasin sellele küsimusele. 

[Viies küsimus:] "Millist poliitilist vastutust Te kannate olukorra eest, kus abivajajad ootavad teenust aastaid ning riigi tegevus on tunnistatud õigusvastaseks?" Alustame siis sellest, mida tegelikult tähendab poliitiline vastutus. Tihtipeale nimetatakse poliitiliseks vastutuseks seda, kui minister näiteks astub tagasi. Aga mul on see komme, et ma tahaksin astuda edasi ja probleemidega tegeleda ja püüda neid lahendada. See on poliitiline vastutus. Mina olen valinud selle viisi. Ma ei oleks seda ametikohta vastu võtnud, kui mul ei oleks sisemist väga suurt motivatsiooni teha midagi, mis inimesi päriselt aitaks. Ja see nõuab päris palju tööd, nagu te isegi olete näinud ja kogenud. 

Kuues küsimus: "Milliseid konkreetseid samme olete juba astunud erihoolekande järjekordade vähendamiseks ning millal on oodata reaalseid tulemusi?" Enne just lugesin sammud üle, osa puhul on juba tulemusteni jõutud. Aga ma lühidalt mainin, et muudetud on vabanenud teenusepakkumiste korda. Ja see on nüüd üks nendest [sammudest], kus on tulemus juba käes, inimesed on saanud kiiremini teenusele. Sotsiaalkindlustusamet on sellel talvel-kevadel läbi helistanud kõik teenuse järjekorras olnud inimesed ja analüüsinud, kui kiiresti inimesed on valmis ja kuhu nad on valmis teenusele minema. Osa inimesi teatavasti on järjekorras igaks juhuks, sellepärast, et nad arvavad, et tulevikus võib teenust vaja minna, mis on täiesti adekvaatne põhjus olla järjekorras. Nagu mainisin, suurendasime rahastust. Jällegi väike, aga saavutatud tulemus: 4,2 miljonit aastas, mis on suunatud teenuseosutajatele nii-öelda pearaha tõstmiseks, mida võiks kasutada palga tõstmiseks, aga teenuseosutaja saab otsustada ka muud väga hädavajalikud kulutused sellega katta, teatud kulutused. 

Siis loome uusi teenuskohti. Käesoleval aastal on 12 uut kohta kõige keerulisemate teenusevajadustega inimeste jaoks ehk autismispektri häirega inimestele, kes on väga-väga suure igapäevase abivajadusega. See on kõige kallim teenus, umbes 6000 eurot, ja tegelikult võiks see olla isegi veel kallim.

Lisaks rahastame sellel aastal 200 uut teenuskohta. Tuletan meelde, et teenuskoht ei tähenda tingimata seda, et inimene on ööpäevaringsel teenusel, vaid sinna hulka kuuluvad ka kogukonnateenused ja toetatud elamise teenused. Inimene saab olla oma kodus ja teda aidatakse [seal]. 

Jätkub ISTE projekt, mida juba sai mainitud. ISTE projekti rahastus peaks kindlasti tulevikus jätkuma, seda ma tahaksin ka rõhutada. See on juba näidanud seda, et esiteks, kui siin oli enne küsimus kohaliku omavalitsuse rolli kohta, siis ma rääkisin seda, et meie plaan on ikkagi suurendada kohaliku omavalitsuse rolli, kuna seal on parem teadmine inimeste vajadustest, seal ollakse inimesele lähemal. Ja ISTE projekt on üheks väga heaks näiteks, kuidas kohaliku omavalitsusega koostöös need inimesed saavad väga personaliseeritud teenuseid. Muidu see üldine mudel on pigem selline, kuhu inimene peab ise sobituma, aga ISTE projekti raames teenused sobitakse inimesega. See on oluliselt inimkesksem ja see on näidanud positiivseid tulemusi. 

Juba on mainitud erihoolekandeteenuste reformi. Mainisin ka analüüsi. Helmen Kütt väljendas siin hirmu, et kogu aeg analüüsitakse. Aga tegelikult, kui me oleme saanud midagi uut teada, siis me oleme rakendanud seda paralleelselt ka ellu. Ei ole nii, et me ainult lihtsalt analüüsime ja tekib dokument, aga selle dokumendiga midagi ei tehta. 

Igatahes, reformi käigus vaadatakse koos partneritega üle kõik: teenuse sihtrühm, sisu, taotlemine, hindamine, kuidas teenusele liigutakse, milline peaks olema kvaliteet, millised peaksid olema kulumudelid, investeeringuvajadused ja nii edasi ja nii edasi. Riik, kohalikud omavalitsused ja teenuseosutajad on need partnerid ja loomulikult ka sihtgrupp ise ja nende lähedased. 

Viimane, seitsmes küsimus: "Kuidas tagate, et edaspidi ei jää olulised sotsiaalvaldkonna probleemid lahendamata põhjendusega, et "kõigega ei jõuta tegeleda"?" Ausalt öeldes, nagu ma ütlesin, ma arvan, et ma olen oma tegutsemisega tõestanud, et ma jõuan kõige olulisemate probleemidega tegeleda, aga töö sotsiaalvaldkonnas ei lõpe küll mitte kunagi, seda ma võin teile lubada. See on selline valdkond, kus alati on võimalik muuta teenuseid paremaks, alati on võimalik muuta abi kiiremaks. Raha on alati puudu, need probleemid jäävad alatiseks, sõltumata sellest, millise erakonna minister parasjagu nende teenustega tegeleb. 

Ma arvan, et kõige tähtsam on see, et me kõik mõtleksime, et meie suund oleks inimeste aitamine ja toetamine. Mina saan kinnitada, et ma olen praegu selle suuna küll võtnud. Aga aitäh teile nende küsimuste eest ja olen valmis vastama lisaküsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Ka Riigikogu liikmete küsimused ei lõpe kunagi. Alustab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Sa tegelikult nii meie arupärimisele kui ka praegu vastates viitasid nendele plaanidele, mis puudutavad täiendusi ja seadusemuudatusi, et kohalikud omavalitsused ja teatud juhtudel võib-olla ka kogukonnaliikmed saaksid luua erihoolekandekohti, mida on võimalik nende elanikele pakkuda riigi poolt rahastatuna. Aga nagu sa ise tead, omavalitsused ei ole kunagi võrdsed ja paratamatult on võimalused väga erinevad. Ma arvan, et see on printsiibis õige suund, aga kas ja kuidas selliste muudatuste puhul maandab riik ja ministeerium neid riske, et meil ei hakkaks tekkima, otse öeldes, väga suur ebavõrdsus sõltuvalt sellest, kus piirkonnas ma elan? Kui ma satun olema jõukama omavalitsuse hingekirjas, siis mulle tehakse kenamad ja viisakamad ja kiiremini kättesaadavad erihoolekandekohad. Aga kui ma satun olema mõne väiksema, vaesema või sellise omavalitsuse hingekirjas, kus lihtsalt prioriteedid on mujal, siis ma jäängi neid teenuskohti ootama, kuna riigi tasandil järjekord on endiselt pikk. Kuidas ebavõrdsuse võimalikku kujunemist või süvenemist vältida?

Aitäh! Sellessamas sotsiaalhoolekande seaduseelnõus, mille ma allkirjastasin, on kaks väga olulist muudatust. Üks on tõepoolest see, et kohalikul omavalitsusel ja ka eraalgatusel võimaldatakse luua teenuseid, aga 70% loodud kohtadest jääb selle looja sihtgrupile ja 30% jääb nendele, kes on üle-eestilises järjekorras. See on see, mis aitab natuke seda ebavõrdsust vähendada. Siin oli arutelu, kas see peaks olema 30/70, 50/50, käis läbi isegi 90/10. See on loomulikult selline, ma ei tea, ma ütleksin, kuldne kesktee, et kohalikul omavalitsusel ja erategijal jätkuks motivatsiooni teha, ehitada, panustada, investeerida. Ja see 30% on neile, kes on üle-eestilises järjekorras, võib-olla sotsiaalvaldkonda vähem prioriseerivast omavalitsusest või vähem jõukast omavalitsusest. 

Ja teine on see, kui me räägime kiirusest. Kui seni olid kõik inimesed sarnaselt järjekorras, siis nüüd see uus seaduseelnõu võimaldab inimestel, kellel on kiirem abivajadus, saada kiiremini teenusele, nad tulevad järjekorras ettepoole. Sa küll täpselt seda ei maininud, aga lihtsalt ma toon välja selle, et seda on tehtud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Me kõik saame aru ja te ise mainisite seda oma vastuses, et põhiprobleem on nagu ikka raha. Varsti on suvi. Kui suvi on läbi, siis tuleb sügis ja valitsus hakkab järgmise aasta eelarvet kokku panema. Kas te saate öelda, kas erihoolekanne ja vastavad teenused on teil prioriteediks nendel läbirääkimistel? Kas te lähete sinna mingisuguse konkreetse ettepanekuga seda rahalist katet suurendada? Võib-olla on teil mingi arusaam ka sellest, mis võiks olla see summa, mis lahendaks selle olukorra, kui mitte lõplikult, siis vähemalt järgmiseks aastaks niimoodi, et see oleks parem, kui siiamaani on olnud.

Aitäh! Minu kadunud tädimees ütles alati, et kõik, mida me saame raha eest, on odavalt saadud. Tegelikult põhiprobleem ei ole raha. Raha on kindlasti väga oluline probleem, aga meil on ka mure, kas meil on [piisavalt] personali, neid inimesi. Raha kindlasti aitab praeguses seisukorras motiveerida personali. Needsamad inimesed saaksid oluliselt tasuvamat tööd näiteks haiglas või üldhooldekodus. Seetõttu on tõesti raha oluline, aga see ei ole ainuke [mure]. Siin on vaja ka muud, näiteks taristut ja nii edasi. Me oleme hooldekodusid ümber ehitanud ikka mitukümmend aastat, seda ei ole saanud teha lihtsalt ühe hetkega.

Kui rääkida RES-ist, siis jah, erihoolekanne on minu prioriteet. Ma lähen konkreetse ettepanekuga küsima teatud summat, aga kõik see selgub aruteludes, valitsusega läbirääkimistes. Mulle meeldib rääkida ikkagi siis, kui muna on munetud. Siis ma räägin täpsemalt.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mind natukene häirib see "teenusele minek". Noh, see on selline bürokraatlik [väljend], eesti keeles võiks öelda, et lähed erihooldekodusse. Kas siis lähed laulukooriteenusele või kunstiringiteenusele? Aga see selleks. 

Tänase lastekaitsepäeva puhul jäi kõrva uudis, et Eesti laste olukord on üsna vilets, 36 Euroopa riigi võrdluses olime me vist 33. kohal vaimse tervise probleemide poolest. Võib-olla see küsimus on kohatu, aga ma siiski [küsin]. Kas see tähendab seda, et erihoolekande nii-öelda teenusele minev seltskond võib suureneda? Või on tegemist sellega, et ühed on need, kellel on otseselt vaimsed hädad, ja teised on lihtsalt vaimselt ebastabiilsed ja häda ei olegi?

Aitäh! Ma näen, et ka teie ei suutnud mõelda välja paremat terminit kui teenusele minek või teenuse saamine. Teenuse alla ei [kuulu] tegelikult ainult erihooldekodu. Selle alla [kuuluvad] ka sellised teenused, mille puhul inimene käib kohapeal või teatud teenuse puhul käiakse inimese juures. See ei ole jah ainult erihooldekodu, kus on ööpäevaringne hoolekanne.  

Rääkides laste analüüsist, siis see analüüs näitas seda, et eelkõige on mure lastega, kelle vanematel ei ole nende jaoks aega. Ja tõepoolest, see põhjustabki vaimse tervise muresid. See ei tähenda tingimata seda, et just seetõttu oleks meil tulevikus erihooldekodu või erihoolekandeteenuste vajadus suurenenud, aga ajas on see vajadus suurenenud. 

Mis see põhjus võib olla? Seal on erinevad põhjused. Näiteks ühe sellise spetsiifilise teenuse kohta ma just mainisin, on [loodud] 12 [teenus]kohta autistidele. Seda diagnoosi ei osatud veel 30 aastat tagasi õieti pannagi, need inimesed olid hooldekodudes. Erihoolekandeteenus on täiskasvanutele suunatud teenus. Erihoolekande eesmärk on parandada inimese toimetulekut ja tema igapäevases elus osalemist, samas kui näiteks üldhooldekodu eesmärk on lihtsalt tagada hooldust. Seal ei ole midagi sellist arendavat. Seetõttu jah, mida rohkem ja rutem me jõuame sekkuda näiteks kas või … Okei, kui on väga suure abivajadusega autist, siis temal kindlasti see abivajadus võib ka täiskasvanuna olla väga suur, aga kui ta on kergema neuroeripäraga inimene, siis tema abivajadus on kindlasti väiksem, kui tema vanemad saavad piisavat koolitust ja ta saab piisavat tuge. Nii et jah, see teenusevajadus suureneb, aga ma arvan, et see ei ole otseselt seotud sellesama laste [vaimse tervise] praeguse olukorraga, mis ei tähenda, et laste olukorrale ei peaks tähelepanu pöörama.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Siin me nüüd siis oleme. Nii teile kui ka minule ja kõigile 101 Riigikogu liikmele siin ja väga paljudele Eestis, kes teenivad üle 3500 euro, jagab riik sellel aastal välja 160 miljonit. Nagu me kuulsime, oli plaani järgi sellesse valdkonda hädavajaduse katteks vaja 30 miljonit. Mängiks sellist mängu siin: kui teie erakonnakaaslased siin saalis oleksid nõus, kas te teeksite näiteks sellise taotluse, et kaotame maksuvaba miinimumi kõrgepalgalistele – meile ja teistele 3500 ja rohkem teenivatele inimestele – ja teeme Eestis need probleemid korda ja ühtlasi saate ka oma erakonna reitingu korda?

Väga huvitav küsimus. Aitäh! Tegelikult tulumaks vähenes nendel inimestel, kes said palka alates 1200 eurost. Olgu, see oli väike summa, aga oli ikkagi [teatud] summa. Kõige suuremat [kasu] tulumaksu vähenemisest – seda nimetati maksuküüruks, inimesed mingil põhjusel ei saa aru, et see tegelikult on maksulangetus, nagu te ka viitasite – saavad tegelikult umbes 2000 eurot või 1900 eurot palka teenivad inimesed. Ma ei ütleks, et need on kõrgepalgalised inimesed. Need on õpetajad, politseinikud ja päästjad. Ma arvan, et need ei ole kõrgepalgalised inimesed. 

Ja ma arvan, et seda küsimust ei pea [esitama] Reformierakonnale. See ei ole see küsimus. Selle eesmärk ei olnud meie reitingu tõstmine, me ei tee asju reitingu pärast. Eesmärk oli see, et inimestele jääks rohkem raha kätte, et majandus elavneks. Majandus on elavnenud, näitavad viimased hinnangud, ja on elavnenud just tänu sellele, et inimestele on jäänud rohkem raha kätte ehk suurenenud on eratarbimine. See on see, mida mina uudistest lugesin, Statistikaameti uudistest. Küsimust ei peaks esitama mitte Reformierakonnale, vaid võib-olla nendele inimestele, kelle jaoks see maksuküür kaotati. Esitage see nendele. Küsige, mida nemad arvavad, kas see tuleks tagasi keerata.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Lihtsalt kommentaariks, et minu pinginaaber küsis selle kohta, mis puudutab inimesi, kes teenivad 3500 ja rohkem, mitte neid tublisid politseinikke ja õpetajaid, aga see selleks.

Minu küsimus puudutab erihoolekande mõistes seda, mida ma eelmise küsimuse puhul oma kõnes puudutasin: omastehooldajaid. Ma ütlen jätkuvalt, et ma väga muretsen selle pärast, et see töö hulk, mis on teie ees, on väga suur. Ma arvan, et selles valdkonnas peaks olema kaks ministrit, aga täna on olukord, kus te peate üksi kõike seda tegema, alates tervishoiureformist, lõpetades hooldereformi ja kõige muuga. Kuidas ma siis ütlen? Ega inimese kompetents ei saa olla piirist piirini. See valdkond, mis tervishoidu puudutab, on kahtlemata hästi tagatud, aga sotsiaalvaldkonnas tuleb ilmselt loota tublidele ametnikele ja uskuda neisse. Aga omastehoolduse teema – kui kaugel sellega ollakse? See on otseselt seotud erihoolekandega.

Aitäh! Eestis on ennegi olnud sotsiaalministreid, kes vastutavad nii tervise- kui ka sotsiaalvaldkonna eest. Üks neist oli Tanel Kiik, keda hetkel küll siin saalis ei ole. Ma arvan, et ta sai suurepäraselt hakkama. Ma ei oska hinnata sotsiaalvaldkonna poole pealt, aga tervishoiuvaldkonnas sai ta tõesti suurepäraselt hakkama, ütlen ma eksperdina. Ma usun, et te nõustute [selle hinnanguga] ka sotsiaalvaldkonna poole pealt. Ma loodan, et ma olen vähemalt sama võimekas kui kolleeg Kiik. Ja tegelikult on olnud ka teisi selliseid ministreid. 

Kui rääkida omastehooldusest, siis loomulikult on muresid, aga lühike vastus on see, et kõikide nende reformidega, alates hoolekandereformist, üldhooldekodude reformist ja lõpetades erihoolekande reformiga, ma loodan, me vähendame lähedaste koormust ja võimaldame inimestel minna tööle, kas või [osalise] koormusega. Me teame, et omastehooldus tähendab ka seda, et teinekord lähedane jääbki töölt koju. 

Mina olen ka seda väga palju rääkinud, et sotsiaalvaldkond peab tegelikult olema investeering inimese heaolusse, toimetulekusse. Näiteks sellel aastal, just nüüd kevadel, oli meil selline suurem taotlusvoor, kus heaolutehnoloogiate pakkujad võisid tulla oma lahendustega, mida saab tulevikus tõenäoliselt [kasutada] üle Eesti ja mis aitavad näiteks lähedast jälgida, tema kukkumist tuvastada. Ühesõnaga, need lahendused on juba olemas ja neid on väga erinevaid. Ma arvan, et kogu see töö vähendab ka omastehooldust. 

Kui me räägime rahalisest toetusest, siis kindlasti see on liiga väike. Selle toetuse tõstmist me ei ole hetkel arutanud. Aga ma arvan, et me peame pigem silmas pidama selle inimese, selle lähedase heaolu, kes peab olema kodus ja hooldama. Kõige parem on, kui ta saaks kodust väljas käia, kas või osalise koormusega tööl käia. See on olnud see põhiline.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kirjeldasite olukorda, kus järjekorras olevad inimesed ongi nagu leppinud sellega, et nad on järjekorras, nad on kuidagi kohanenud. Mulle tundub hoopis vastupidi, et riik on kohanenud. Nii SKA, Sotsiaalministeerium kui ka valitsus peavad järjekordi normaalseks. 

Ma tulen tagasi selle Riigikohtu otsuse juurde, mille puhul Sotsiaalkindlustusamet väitis Riigikohtule, et isegi kui nad on tuvastanud inimese vajaduse erihoolekandeteenuse saamiseks, siis see sõltub sellest, kas eelarves on raha ja kas teenuseosutajal on kohti pakkuda. Sotsiaalministeerium nõustus seisukohtadega ja ütleski, et järjekorrasüsteem on loodud teenuse pakkumiseks piiratud ressursside tingimustes. Ehk siis riik on käsitlenud seda kui igasugust teist teenust. Riigikohus ütles nüüd, et see on inimese põhiõiguste tagamine. Põhiseaduse järgi on puudega inimestel seda tüüpi teenustele õigus, kui vajadus on hinnatud. Kas see ei tähenda, et oleks vaja ikkagi käiguvahetust? Me ei räägi analüüsist ja mõnest miljonist eelarves.

Me ei räägi mõnest miljonist eelarves. Me räägime mõnesajast miljonist eelarves, kui me räägime eelarvest. Aga ma arvan ka, et järjekord on normaalne. Riigikohus ju arvas ka, et järjekord on normaalne. Ta ütles, et see peab olema lihtsalt mõistlik, ja ma olengi väga nõus sellega. Toon paralleeli tervishoiusüsteemiga, ka seal on järjekord normaalne. Me ei saa eeldada, et kui täna hinnatakse abivajadust, siis homme saab inimene teenusele. See on vajalik teatud juhtudel, nii nagu ma kirjeldasin, ja uus seadusemuudatus seda ka võimaldab. Kui inimene on väga suure abivajadusega, siis ta peab saama kiiremini teenusele. On neid inimesi, kes ongi aastaid omal valikul järjekorras, sest nad on seal igaks juhuks, nad on selle ise välja öelnud ja mõned on ennast isegi järjekorrast maha võtnud, sest nad tunnevad, et nad tegelikult saavad hakkama, ja kui on vaja, siis nad saavad uuesti taotleda. 

Jah, järjekord on normaalne, aga mure on see, et [teenuskohta] ei ole seni kõikidel juhtudel [saadud] mõistliku [aja jooksul]. Ma ikkagi arvan, et kahjuks inimesed on ära harjunud, nad võib-olla ei taju isegi iseenda abivajadust nii hästi kui kõrvalt vaatav inimene teinekord. Kuidas sa küll hakkama saad? Ma tahaks, et see olukord muutuks. Kui me oleme nüüd uued järjekorra põhimõtted kehtestanud – uus seadus tuleb –, siis me vähemalt suundume sinnapoole, et keegi ei peaks ootama liiga kaua, nii et see tema igapäevast toimetulekut tõsiselt häirib.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Enne, paar küsimust tagasi, küsiti selles vaates, kas erihoolekandeteenust vajavate inimeste hulk ühiskonnas kasvab. Teie arstina oskate kindlasti seda vaadata.

Aga ma küsin võib-olla veel laiemalt. Ma olen ise kasvanud üles päris Sõmera hooldekodu lähedal, mis oli kunagi Saaremaal. Kuidas siis oli, kas tol ajal olid ka pikad järjekorrad, 1990-ndatel ja 1980-ndatel või pigem just 1990-ndatel Eesti ajast alates? Ja kuidas see on võrreldav tänase ajaga protsentuaalselt, ühiskonna läbilõikena?

Aitäh! Üheksakümnendatel olin mina arstitudeng ja ma käisin arstitudengina mõnes sellises hooldekodus. Ma mäletan, et see oli päris kurb vaatepilt. Täna ma kirjeldasin, et erihooldekodu eesmärk on siiski see, et inimese toimetulek paraneks. Toonastest hooldekodudest oli seesama mainitud Sõmera vist üks suuremaid Eestis, kui ma õigesti mäletan, ja on veel mõned, isegi praegu on veel olemas mõned suured hooldekodud, aga sellist Sõmera-laadset vist ei olegi enam. Sinna koondati kõik inimesed, kes ei saanud igapäevaelus hakkama, sõltumata sellest, kas neil oli vaimne puue või füüsiline puue. Sageli olid hooldekodudes ka lapsed. Ma ei teagi, kas nad olid koos täiskasvanutega samades hooldekodudes, võib-olla nad olid erinevates osakondades. Mõned saadeti juba väikelapseeas sinna. Nende eest lihtsalt hoolitseti, anti süüa ja, ma ei tea, vahetati mähkmeid, kui jõuti. Nendega otseselt väga palju ei tegeletud, vähemalt mitte süsteemselt. 

Toona olid puudega inimesed sageli peidus. Ei peetud normaalseks, et linnapildis me nägime näiteks Downi sündroomiga inimest või, ma ei tea, liikumispuudega inimest. Minu lapsepõlves kaheksakümnendatel olid ka sõjainvaliidid, nemad olid lugupeetud, aga need teised olid kõrvale tõrjutud.

Ma arvan, et tänane ühiskond on oluliselt parem ja leebem. See, kuhu Eesti oma 35 aasta jooksul on jõudnud, on imetlusväärne. Tegelikult on see meie riigi edulugu ja see ei sõltu ühest kindlast erakonnast, see on kogu riigi edulugu. Kas neid inimesi tuleb juurde? Neid on tulnud juurde eelkõige sellepärast, et paranenud on inimeste endi teadlikkus ning ka arstide, hooldajate ja sotsiaalvaldkonna [inimeste] teadlikkus. On õpitud teenusevajadust täpsemalt hindama. Näiteks kui siiamaani olid needsamad autistid, aga vahel ka dementsed inimesed erihooldekodus koos kõikide teistega, siis nüüd luuakse neile eraldi teenused. See valdkond on pidevas muutumises. Nii nagu areneb teadus, nii areneb valdkond. Loodan, et Eesti suudab teadusega sammu pidada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite Riigikohtu otsuse kohta, et jah, tõesti, sellesse otsusesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Aga mul on selline tunne, et te teadvustate küll probleemi, aga ei saa aru asja tõsidusest. Ma lihtsalt lähen selle asja sisse ja avan teise mõõtme. See inimene, kelle baasil Riigikohus tegi otsuse, päris tükk aega vaevles, nõudis ja oli sunnitud läbi kohaliku omavalitsuse andma riigi kohtusse, et riik saaks aru, et midagi tehakse valesti. Minu arust seda teemat ei ole üldse arutatud siin Riigikogu saalis. Riigikohus ütles, et nendel inimestel on õigus [teenuskohale] saada ja päris kiiresti on õigus saada. Nüüd on mul küsimus, et kui te olete suhtunud sellesse asja täie tõsidusega, siis mis on vahepeal tehtud selleks, et need inimesed, kes on järjekorras, saaksid neid kohti mõistliku aja jooksul, nagu te ütlesite …

Aitäh!

… kolme kuu jooksul? Kas on midagi muutunud? 

Aitäh! Te ütlesite, et teil on tunne, et ma ei mõista. Ma ütlen, et teie tunne petab teid. Ma mõistan. Seda, mida on juba tehtud, et järjekord lühem oleks, ma siin kirjeldasin päris mitu korda, aga ma väga hea meelega kirjeldan seda uuesti. Alustuseks olgu ka seda öeldud, et Riigikohus ei öelnud, et mõistlik aeg on kolm kuud, vaid ütles, et selle konkreetse inimese puhul oleks olnud mõistlik aeg kolm kuud, kui me vaatame seda otsust. Mõne inimese puhul võib olla mõistlik aeg pikem, mõne puhul oluliselt lühem, näiteks kaks päeva, võib-olla üks päev. Siin tuleb vaadata ka seda, mida on täpselt öeldud, mitte võtta ühte lauset kontekstist välja ja laiendada kogu probleemile. 

Järjekordade lühendamiseks on tehtud päris palju, alustades sellest, et kui enne oli inimestel ooteaeg kuu aega, mille jooksul nad võisid öelda, kas nad soovivad hooldekodukohta või mitte, siis nüüd me oleme vähendanud seda kümnele päevale. See tähendab seda, et kui inimesele pakutakse kas hooldekodu- või mingit muud teenust, mis ei pruugi olla hooldekodu[teenus], vaid võib olla koduhooldusteenus, toetatud elamise teenus, kogukonnateenus, siis tal on võimalus öelda ei. Seni oli tal [aega] 30 päeva, nüüd on kümme tööpäeva. See tähendas [varem] seda, et kui inimene ütles näiteks kuu aja pärast, et talle ei sobi see koht, siis algas kogu protsess otsast peale ja see koht seisis kogu aeg tühjana. Paradoksaalselt oli meil järjekord, aga oli ka päris palju tühjasid kohti. Kuna me nüüd lühendasime seda aega, siis inimesed on saanud kiiremini teenusele. Seejuures praktikas vastavad inimesed reeglina kahe kuni nelja päeva jooksul. See on üks asi, mida on tehtud.

Teine asi. Inimesed olid [seni] kogu aeg üldises järjekorras. Kui oli järjekord, näiteks 1–1000, ja inimesed olid järjekorras, siis sõltumata sellest, millist teenust nad vajasid või kui kiiresti nad teenust vajasid, pakuti neile alati kohta samas järjekorras. Nüüd on viidud läbi see muudatus, et on ära kaardistatud kõikide inimeste teenusevajadus. Esiteks [kaardistati], kui ruttu [inimene] tahaks teenusele saada, millisesse asutusse ja kuhu piirkonda. Näiteks see on kaardistatud. Ehk et Narvas elavale inimesele ei pakuta Pärnumaal või Saaremaal asuvat teenuskohta, kui on teada, et see inimene ei soovi seda kohta selles piirkonnas. Lisaks on nüüd uue seaduseelnõuga, mis sai just allkirja – ja ma väga loodan, et te seda siin Riigikogu saalis ka tulevikus toetate –, võimalus, et me võtame sealt järjekorrast välja need inimesed, kes vajavad kõige kiiremini abi, ja pakume neile kõige esimesena teenust. Ja nendele, kellel on võimalik kauem oodata, ei paku nii kiiresti. 

Mida SKA läbihelistamiste käigus tegi? Nad hakkasid helistama, võtsid järjekorras ette need inimesed, kellele oli äsja määratud teenus, ja selgus, et need inimesed, kellel oli teenusevajadus äsja hinnatud, olid palju altimad vastu võtma teenuskohti. Ma tõin siin enne statistikat ka, et sadu kordi helistati, paarkümmend kohta võeti vastu. Ehk kui me ei lase inimesel nii kaua vinduda ja oodata, kuni ta lõpuks lepib ja ei hakkagi enam püüdma paremuse poole, siis meil on ka suurem tõenäosus pakkuda inimesele abi ja võimaldada seda abi. Need on need asjad, mida on tehtud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme seitsmenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Suur tänu kõigile, kes on panustanud!

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, mis kannab numbrit kaheksa: Riigikogu liikmete Madis Kallase, Helmen Küti, Tanel Kiige, Anti Allase, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova ja Lauri Läänemetsa sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine "Sotsiaalmeedia ohtude kohta lastele ja valitsuse plaanidest". Arupärimine kannab numbrit 1001. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Madis Kallase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad ja vaatajad! Meie jaoks on see sümboolne, et just lastekaitsepäeval, 1. juunil saame me kuulata ülevaadet laste sotsiaalmeedia [kasutamise] ohtude kohta ja sellest vaatest just, millised on siis valitsuse plaanid. Ja miks see on oluline, on seetõttu, et meie hinnangul tänasel ajastul, nendel aastakümnetel ei ole  laste tervisele olnud suuremat ohtu kui sotsiaalmeedia ja nutiseadmed, mis vähendavad laste liikumist, mis tekitavad lastes sõltuvust ning viivad neilt une ära. Seda loetelu võiks pikemalt jätkata. 

Andsime 2025. aasta detsembris vastava otsuse eelnõu siinsamas üle siiras usus, et lähimate kuude jooksul me saame seda menetleda ja lähimate kuude jooksul tulevad selle kohta selged plaanid valitsuselt. 66 Riigikogu liiget kiitsid veebruari teises pooles siin saalis selle otsuse eelnõu heaks. Sellest hetkest on mööda läinud juba mitu kuud. Ja tegelikult me ei ole saanud ülevaateid selle kohta, mida on vahepeal valitsus teinud, kas on astutud mingeid samme, kas on toimunud mingisuguseid kohtumisi ja kas ministeeriumid on planeerinud erinevaid [samme], mida mitmed Euroopa riigid ja ka [teised] riigid maailmas on astunud. Me teame kõik Austraalia [otsust], mis jõustus eelmise aasta detsembrist, me teame, et Hispaania, Prantsusmaa ja mitmed-mitmed teised riigid on astunud erinevaid samme just sellest vaatest, kuidas kaitsta lapsi sotsiaalmeedia ohtude eest ja kuidas tagada neile parem ja turvalisem lapsepõlv. 

Me oleme esitanud kuus küsimust, mis kõik on ühel või teisel moel seotud meie lastega ja just sotsiaalmeedia vaatevinklist lähtuvalt. Palume siis ministril nendele võimalikult täpselt vastata ja vajadusel saame suunavate küsimustega veel midagi üle täpsustada. Aitäh!

Suur tänu teile sisuka ja tõhusa ettekande eest! Ja taas kord palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, head kolleegid! Veel kord, hea istungi juhataja! Loen ette küsimused ja siis vastan. 

[Esimene küsimus:] "Miks ei ole Vabariigi Valitsuselt tulnud konkreetseid samme sotsiaalmeedia kahjulike mõjude lahendamiseks, kuigi juba kümned riigid on seda teinud ning konkreetseid otsuseid langetanud?" Vabariigi Valitsus ja mitmed ministeeriumid on tegelikult igapäevaselt erinevate tegevuste kaudu seotud sotsiaalmeedia kahjulike mõjude [hindamisega], aga ka laiemalt nii laste kui ka lapsevanemate digiharjumuste, digiteadlikkuse ja digiturvalisuse valdkondadega. 

Piiranguid ei ole mõtet seada piirangute pärast. Kui neid seada, siis peavad need olema ka päriselt jõustatavad ja nende mõju peab olema hinnatud. Kui keeldudest on lihtne mööda minna või kui need loovad uusi privaatsusriske, siis ei liigu me laste kaitsmisel mitte edasi, vaid pigem sammu tagasi. 

Lisaks tuleb arvestada, et sotsiaalmeedia ei ole kõigi noorte jaoks ühesuguselt negatiivse mõjuga. Osale lastest ja noortest on see ainuke suhtlemise, kuuluvuse ja toe leidmise kanal. Seetõttu peab lahendus olema tasakaalustatud, mitte ainult keelav. Ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni üldkommentaari nr 25 kohaselt peavad riigid kaitsma lapsi digikeskkonna kahjulike mõjude eest, aga tagama samal ajal laste õigused osalusele, infole, privaatsusele ja arengule. Just seetõttu ei ole ma pidanud otstarbekaks kiirustades otsuste tegemist. 

Vaatame, kuidas läheb teistel riikidel, ja õpime nende kogemustest. Näiteks Austraalia, kes kehtestas üleriiklikult sotsiaalmeedia piirangud kuni 16-aastastele noortele eelmise aasta detsembris, on teinud esimese mõju-uuringu ja leidnud, et väga suur osa noortest hiilib piirangutest kõrvale – nad vahetavad lihtsalt platvorme. Nende noorte hinnangul oli piirangutest väga lihtne mööda hiilida. Teine küsimus. Ahaa, siin on veel [öeldud], et üle poole ehk 51% lastest, kes kasutasid piiratud platvorme enne keelu jõustumist, ei tunne, et keeld oleks parandanud nende turvatunnet veebis. Iga seitsmes laps ehk 14% [lastest] tunneb ennast nüüd vähem turvaliselt. See on huvitav tulemus. 

Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on laste sotsiaalmeedia kasutamisest tingitud kahjulike mõjude leevendamise teemat vähemalt arutanud ning milliseid suuniseid on antud Sotsiaalministeeriumile?" Loomulikult on see teema olnud tähelepanu all nii valitsuses kui ka Sotsiaalministeeriumis. See ei ole uus ega alles nüüd lauale tulnud küsimus.

Mai keskel oli valitsuskabinetis vaimse tervise teemal arutelu, kus ühe teemana puudutasime sotsiaalmeedia riske. Eestis on Tervise Arengu Instituut juba välja töötanud soovitused nutiseadmete kasutamiseks lapsevanematele, noortele ja tegelikult ka haridusasutustele. Ma tean, et väga paljud koolid on ise otsustanud, et näiteks koolis ei tohi nutiseadet kasutada, ja seda jõustatakse üsna rangelt. Isegi vahetunnis ei ole lubatud seda kasutada. 

Loomulikult on siit võimalik veel edasi minna, aga ma arvan, et eesmärk ei ole teha näilist või deklaratiivset otsust. Me peame ikkagi vaatama sisu ja hästi oluline on see, et lapsed oleksid päriselt kaitstud. Me ei saa rääkida ainult sellest, et me piirame ja keelame lapsi, vaid me peame rääkima ka platvormide vastutusest ja sellest, kuidas platvormid oma algoritme loovad ja nii edasi. Seda tehakse ka Euroopa Liidu tasandil. 

Kolmas küsimus: "Kas viimase kahe kuu jooksul on toimunud sellel teemal arutelusid just Riigikogu otsuse eelnõu sisust lähtuvalt ja kui on, siis millised sammud probleemiga tegelemiseks on kokku lepitud?" Loomulikult on olnud arutelusid. Me koondame ettepanekuid koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga, Justiits- ja Digiministeeriumiga, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, sest laste sotsiaalmeedia kasutamise kahjulike mõjude leevendamine ei ole ainult tervise- ja sotsiaalvaldkonna küsimus. 

Ministeeriumideülene töörühm, mis on kokku kutsutud, sai viimati kokku 18. mail. Praeguseks on kokku lepitud teemade ring, mida peaks käsitlema, ja nende eest vastutavad erinevad ministeeriumid. Esmase ülevaate ettepanekutest saame anda juunis ja siis oleme me edasi valmis täiendama, mida vaja. 

Neljas küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium on viimase kahe kuu jooksul osalenud selle teemaga seonduvatel rahvusvahelistel aruteludel või uurinud teiste riikide plaane ja parimaid praktikaid selle probleemiga tegelemiseks?" Loomulikult on seda vaadatud, ka esmane ülevaade on juba koondatud. Infot on kogutud riikide ametlikest kanalitest, aga ka rahvusvahelistest allikatest. On vaadatud näiteks Soome, Norra ja Austraalia kogemust ning [jälgitud] Kreeka, Hispaania, Portugali ja Prantsusmaa arutelusid. Lisaks me jälgime Euroopa tasandi arutelusid. 

Nagu ma juba mainisin, siis on olemas DSA ehk Digital Services Act, millega tegeldakse Euroopa Liidu tasandil. Huvitav allikas Euroopa tasandil on Better Internet for Kids, kuhu on koondatud info liikmesriikide erinevate poliitikameetmete kohta. Lisaks on laste digiturvalisuse teemal eksperdipaneel Euroopa Komisjoni presidendi juures. Nii hoitakse Eestit kursis nii Euroopa Liidu liikmesriikides kui ka mujal toimuvate arengutega. 

Viies küsimus on: "Kas Sotsiaalministeerium on kaalunud näiteks Hispaania eeskujul vanemate nõusolekut või vanusekontrolli rakendamist sotsiaalmeedia kasutamisel, et saada ülevaade võimalikest meetme positiivsetest ja negatiivsetest mõjudest?" See on kindlasti üks osa arutelust. Vanematel on kahtlemata selles temaatikas väga oluline roll ja nende ülesanne on suunata ja vajaduse korral ka survestada neid, kes pakuvad lastele ebaturvalisi digikeskkondi. 

Ma juba mainisin neid Euroopa Liidu üleseid akte, mis eeldavad, et platvormid töötaksid välja lastele turvalise keskkonna ja vähendaksid näiteks ka – ma küll ei tea, kas see õnnestub, aga vähemalt üks mõte on käidud välja – sõltuvust tekitavaid algoritme, et neid ei rakendataks nii palju.

Vanusekontrolli puhul on tegelikult selge, et ühelt poolt võib see aidata vähendada ebaturvalise sisuga kokkupuutumist ja kahjulikke kontakte, neidsamu sõltuvust tekitavaid kokkupuuteid teatavate algoritmidega. Teiselt poolt aga tuleb ikkagi vaadata, kuidas päriselt lapsi kaitsta, nende andmeid kaitsta, perede turvalisust tagada. Tuleb vaadata ka seda, et ükski meede ei looks uusi privaatsusriske. 

Kas vanusekontroll on praktikas jõustatav ega vii olukorrani, kus lapsed kasutavad teenuseid varjatult vanemate kontode kaudu, mis on muide väga levinud, või viisil, mis vähendab täiskasvanute võimalusi neid tegelikult kaitsta? Selline usalduslik suhe vanemate ja laste vahel on tegelikult oluline. Erinevate sotsiaalmeedias vanuse tuvastamise mehhanismide kohta on ilmunud Euroopa Komisjoni väga põhjalik raport. Inglise keeles on see "Mapping Age Assurance Typologies and Requirements". Praegune ajaraam ei luba hakata sellest kokkuvõtet tegema, aga ma võin saata lingi. Põhimõtteliselt selle otsingusõnaga leiab ka üles. 

Viimane küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium on kaalunud näiteks Hispaania eeskujul noortele sotsiaalmeedias rangemaid privaatsusseadeid, andmete kogumist, reklaamide piiramist, et vältida seeläbi vaimse tervise probleemide süvenemist?" Jah, see on väga oluline suund. Laste kaitsmine sotsiaalmeedias või üldse digimaailmas ei tähenda ainult vanusepiiri või keeldu. Sama oluline on tõesti see, millised vaikeseaded on näiteks platvormil, kuhu laps siseneb, milliseid andmeid tema kohta kogutakse, millist reklaami näidatakse ja kuidas juba mainitud sõltuvust tekitavad algoritmid tema käitumist mõjutavad. Ei tohiks olla nii palju just sõltuvust [tekitavaid] ja mõttemaailma kujundavaid [algoritme]. 

Tervise Arengu Instituudi hinnangul ei piisa üksnes teavitamisest ega kogu vastutuse panemisest lastele ja lapsevanematele. Üha enam rõhutakse ka rahvusvahelises teaduskirjanduses ja raportites, et vastutus peab olema mitmepoolne. Ühelt poolt tuleb kindlasti harida lapsi ja vanemaid, õpetada digikeskkonnas käituma, infot otsima ja sotsiaalmeedias toime tulema, aga teisalt tuleb neidsamu platvorme reguleerida. 

Väga oluline on selle kõige foonil ka laste vaimne tervis, mis on täiesti eraldi teema, aga mis on sellega seotud, sest vaimse tervise mured viivad lapse ohtlikuma käitumiseni ka digikeskkonnas, mitte ainult mujal.

Ma leidsin muide siitsamast aknalaualt Arenguseire Keskuse väikese kokkuvõtte "Noortega seotud riskid ja kaitse sotsiaalmeedias". Siin on väga ilusti sõnastatud, millised on Eesti valikud. Arenguseire Keskus on koos ekspertidega teinud teaduspõhise analüüsi. [Tsitaadi algus:] "Kuigi sotsiaalmeedia puhul rõhutatakse sageli kahjulikke mõjusid, pakub see noortele ka väärtust – toetab eneseväljendust, sotsiaalset sidusust, õppimist ja osalust. Seetõttu peaks fookus olema sellel, kuidas minimeerida kahjulikke mõjusid ja maksimeerida kasulikke. 

Teadlased on üldiselt kõhklevad sotsiaalmeedia vanusepiirangute tõhususe osas, viidates nende pigem lühiajalisele mõjule, kuna noored leiavad uusi platvorme ja viise, kuidas vanusekontrollist mööda hiilida. Lisaks ei tegele eapiiride seadmine otseselt kahju juurpõhjusega – sotsiaalmeedias leviva sisu ja selle kujundamise loogikaga. 

Eesti edasised valikud noorte kaitsel digikeskkonnas kujunevad tõenäoliselt Euroopa Liidu suundumuste mõjul, kus kasvab platvormide vastutus alaealiste turvalisuse eest ja riigid peavad suutma neid kohustusi efektiivselt jõustada. 

Eesti väiksus võib ühelt poolt piirata iseseisva regulatsiooni mõju, kuid samas loob võimaluse katsetada paindlikke lahendusi, kus fookuses on noorte digiteadlikkuse ja tervisliku digitarbimise arendamine. See võib tähendada digipädevuste lõimimist õppetöösse, varajast tuge riskidega toimetulekuks ning noorte kaasamist digikeskkonna kujundamisse. Oluline on teadvustada, et noorte võimestamine digikeskkonnas algab juba enne kooliiga ning kujuneb järk-järgult koos lapse arenguga – seega Eesti peaks võtma digiteadlikkuse teema fookusesse juba lasteaias." [Tsitaadi lõpp.]

Minu meelest on paljud lasteaiad seda juba teinud ja see on väga hea kokkuvõte. Pikemalt on siin analüüsitud, millised on sotsiaalmeediaga kaasnevad riskid lastele. Ma arvan, et ma ei oskakski seda paremini väljendada. Lihtsalt keelata tundub olevat lihtne, aga ma kardan, et nii nagu väga paljudes muudes valdkondades ei ole millegi keelamine alati lahendus. Aitäh!

On aeg küsimusteks. Alustab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma pean tunnistama, et valitsuse tegevus, just nimelt sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamisel, aga ka muude ohtude eest [kaitsmisel] kipub jääma kuidagi väga ettevaatlikuks ja vaoshoituks. Väga palju räägitakse alati teavitamisest ja kõigest muust, mis on kahtlemata oluline. Aga olukorras, kus me oleme teadlikud nendest ohtudest ja [meil on olemas] uuringud, mis on nende ohtude ilmset mõju näidanud, ootaks valitsuselt mõnevõrra tõsisemat tegutsemist, sealhulgas võib-olla ka seadusemuudatusi. Ehk Riigikogu otsusest on ju tegelikult nüüd juba pool aastat möödas ja varsti läheb Riigikogu suvepausile, paraku. 

Ma vaatan valitsuselt tulevaid algatusi, mille kohta tahakski teie hinnangut teada. Näiteks me täna arutasime töölepingu seaduse muudatusi, kus võimaldatakse alaealistele lihtsamat ligipääsu alkohoolsete jookide käitlemisele, valmistamisele ja pakkumisele erinevates baarides ja muudes sellistes asutustes. Kuidas see läheb kokku sellise põhimõttega, et me võime noorte ja alaealiste heaolu kaitsta, sealhulgas nende vaimset tervist toetada, aga paralleelselt me võimendame ja võimestame …

Aitäh!

… nende ligipääsu alkohoolsetele jookidele? Kas te peate seda õigeks?

Aitäh! Seda viimast ma sotsiaalministrina kindlasti ei pea õigeks, arstina ka mitte, inimesena ja emana ka mitte. Aga kui rääkida sellest, kas valitsus on vaoshoitud ja kas ta peaks tegutsema, siis ma saan aru, et see tegutsemine tähendab, et tuleks kohe kogu sotsiaalmeedia ära keelata ja piirata.

Ma arvan, et Eestis on aastate jooksul seoses sellega, et me oleme digiriik, lapsi päris palju koolitatud. Minu lapsed õppisid juba 15 aastat tagasi – okei, 14 või 13 aastat tagasi – robootikat näiteks lasteaias. Ma arvan, et selliseid lasteaedasid, kus digiteemadest räägitakse, on veelgi, rääkimata koolidest, rääkimata erinevatest programmidest. Ka täiskasvanutele ja noortele räägitakse sellest väga palju. Ja niipalju, kui ma olen aru saanud, on lapsed sageli isegi digiteadlikumad kui täiskasvanud ja tunnevad paremini ära petukõned, skämmid, õngitsuskatsed ja nii edasi. Siin on võib-olla isegi vaja meil täiskasvanutel lastelt õppida.

Ma ei arva, et valitsus on tegutsenud vaoshoitult, vaid pigem mõistlikult. Ma ei kujuta ette, et lihtsalt keelata midagi ära. Mida me veel teha saaksime? Digiteenustes Euroopa Liidu tasemel oleme me andnud oma seisukohad, me väga toetame platvormide reguleerimist ja neid nõudeid, aga lihtsalt sotsiaalmeedia ärakeelamist mina isiklikult küll ei poolda. Ma kuulan siinkohal pigem teadlasi, kes ütlevad, et on vaja teistmoodi läheneda. Ma ei saanud võib-olla küsimusest täpselt aru, mis see tegutsemine täpselt on, aga te saate seda täpsustada, mida te mõtlete tegutsemise all. Teil on siin mõttekaaslasi küll.

No teeme täna ühe erandi. Riina Sikkut, küsimus istungi juhatajale.

Tänan, istungi juhataja! Tõepoolest, mingi segadus on tekkinud. See arupärimine, mida me praegu arutame, ei maini mitte kordagi sotsiaalmeedia või nutiseadmete keelamist, isegi mitte piiramist. Me räägime sellest, et on teaduslikult tõendatud liigse seadmete kasutamise mõju laste vaimsele tervisele. Mis on need sammud, mida astuda? Võib-olla me peame vaimse tervise teenuseid paremini rakendama.

Aitäh, hea Riina!

Aga kas teie olete sama meelt, et me ikkagi räägime sammudest, mida valitsus saaks astuda ükskõik millises valdkonnas? Me ei räägi keelamisest või piiramisest.

Aitäh, hea kolleeg! See ei olnud kindlasti protseduuriline küsimus, aga sisuliselt igati asjakohane, sellepärast et keelamine sai tõesti päris palju tähelepanu, mida mina, muide, istungi juhatajana toetan, aga see ei puutu üldse asjasse. 

Aga nüüd läheme küsimustega edasi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Olgu see siis öeldud küsimuse vormis või kommentaarina, et sotsiaaldemokraadid ei arupärimises ega ka Vabariigi Valitsusele suunatud otsuses ei ütle tõepoolest ühtegi sõna keelamise kohta. Pigem on vastupidi, meie mure on selles, kuidas tagada laste heaolu. 

Minu küsimus puudutab seda, et kui te arutate valitsuses neid samme ja meetmeid, siis võiksid kindlasti olla kaasatud ka erinevate valdkondade ministrid, alates haridus- ja teadusministrist. [Asjaolu, et] huviringideks ja vaba aja teadlikult korraldatud tegevusteks on rahalised vahendid praegu tegelikult piiratud ja neid on kärbitud, pigem suurendab küberkiusamist ja vaimse tervise probleemide tekkimist. Kas te olete plaaninud kutsuda kokku mingi ümarlaua, et selle teemaga siis edasi liikuda?

Aitäh! Rääkides keelamisest, siis te küll ei maininud sõna "keelamine", aga te tõite eeskujuks väga mitmeid riike, kus on väga oluliselt piiratud laste sotsiaalmeedia kasutamist. Ehk näiteks Austraalias on keelatud alla 16-aastastel sotsiaalmeediat kasutada. Ehk te ei öelnud seda sõna otse välja, aga selles arupärimises on küsimusi – näiteks esimene küsimus –, kus te mainite, et kümned riigid on seda teinud ja konkreetseid otsuseid langetanud. Mul oleks väga hea meel kuulda siin saalis ka teie seisukohti. Mulle tundub, et võib-olla te olete täiesti ühel meelel minuga. 

Kui rääkida seda, et [kaasatud] on eri valdkonnad, siis jah, on olnud kohtumisi – viimati 18. mail, nagu ma mainisin – Haridus ja -Teadusministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi vahel, kus on sedasama konkreetset teemat arutatud. 

Kui rääkida laste vaimsest tervisest, siis see on ka üks meie prioriteete, millega me tegeleme.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! UNICEF koostas erinevatest uuringutest kombineeritud raporti, mis näitas, et Eesti laste vaimse [tervise] olukord on Euroopa riikidest kõige-kõige halvem. Noorte suitsiidsus on Eestis tohutu. Eestist rohkem noorte suitsiide on veel vaid Uus-Meremaal ja see pole lihtsalt kurb statistika, vaid minu arust on see lausa totaalne kriis. Laste heaolu parandamiseks ja surmade vähendamiseks soovitatakse raportis muu hulgas alandada piirkiirusi linnalistel aladel, piirata sotsiaalmeedia kasutust ja kiusamist, mis on samuti seotud madalama rahuloluga. Eesti ja Belgia on Euroopas pea ainsad riigid, kes on laste sotsiaalmeedia piirangutele täielikult vastu. Lisaks on pakutud suhkrustatud jookide maksustamist ja nii edasi. Seal on veel mitmeid valitsuse võimuses olevaid meetmeid, mis on riigieelarvele isegi positiivse mõjuga, aga vajavad poliitilist tahet. Milliseid neist meetmetest olete kaalumas meie laste päästmiseks?

Aitäh! UNICEF ei pühendu raportis ainult Eesti lastele ja need soovitused ei ole universaalsed ainult Eesti laste puhul. Tegelikult see raport näitas seda, et Eesti laste kehv olukord on tõepoolest tingitud sellest, et neil on füüsilisi muresid ülekaalulisuse näol. Teiseks on neil vaimse tervise mured ja seal toodi peamiseks põhjuseks see, et vanematel ei ole laste jaoks aega. Me kindlasti ei saa sundida vanemaid veetma lastega rohkem aega, küll aga saame teadlikkust tõsta. Muu hulgas tõepoolest, kui lapsel ei ole motivatsiooni tegutseda, siis väga tihti leitakse lohutust sotsiaalmeediast või ekraani ees muul moel. Ma olen nõus.

Eesti laste päästmiseks, ma arvan, et kui ma siin just mainisin laste vaimse tervise muresid ja nendega tegelemise prioriseerimist, on kindlasti üks koht, kus me saame aidata lapsi ja ka vanemaid, juba väikelapse east alates. Näiteks on erinevad pereprogrammid, Perepesa, suuremate laste vanematele on samuti olemas erinevad nõustamisteenused. Ei ole olemas sellist ühte asja, mida tuleb teha selleks, et see suitsiidne laps päästa. Siin on vaja väga palju erinevaid tegevusi. Vaimse tervise puhul on olemas näiteks väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised, need programmid. Peaasi.ee on olnud esil nende teemadega, just lastele ja noortele suunatud teenustega, eelkõige noortele. See vajab terviklikku poliitikat ja see ei hõlma ainult sotsiaalvaldkonda, vaid hõlmab ka haridust. Laps veedab [suure osa] oma ajast koolis, teinekord kaheksa tundi päevas, võib-olla isegi rohkem. Ja kui seal on seesama mainitud kiusamine või kui laps ei tunne ennast turvaliselt või kui õpetajad ei mõista, siis on ka seal vaja tegutsemist. Ühesõnaga, [loeb] kõik. 

Kui vanematest rääkida, siis kui vanematel on tugevam majanduslik [olukord], kui vanematel on turvalisem tunne, siis nad võib-olla leiavad rohkem aega laste jaoks, ütleme niimoodi, kui seda teistpidi vaadata. Aga ma usun, et iga lapsevanem, kes tahab, et tema lapsega oleks kõik hästi, peab leidma iga päev see 10–15 minutit, et vähemalt silma vaadata lapsele ja rääkida, kuidas tänane päev läks. [See ei peaks olema nii, et] vaatan kella ja mõtlen, et ma täna ei jõua.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma mäletan, et kui meil Tervisekassa juhatuse liige paar kuud tagasi siin Riigikogus tutvustas erinevaid numbreid, siis Tervisekassa kulud lastele olid viimase kümne aasta jooksul tõusnud 247%. Suur osa nendest [kuludest] on [seotud] vaimse tervisega ja kõik spetsialistid ütlevad, et sotsiaalmeedial on vaimsele tervisele väga negatiivne mõju. Ja minu teada kõik spetsialistid, keda ma olen siiamaani kuulanud, ütlevad, et sõnadega ei ole võimalik lapsele selgeks teha, kuidas pääseda sellest algoritmist. Kuna te ei tea peale Austraalia keelamise näiteid, siis ma küsin teie käest nii. Hispaania näiteks kriminaliseeris sotsiaalmeedia sellised manipuleerivad algoritmid. Kui sotsiaalmeedia platvormid neid kasutavad, siis saab ettevõte trahvi. Ja seda on võimalik teha, see ei ole keelamine, see on ettevõtte nügimine mõistliku tegevuse suunas. Kas selliste asjadega te tegelete?

Me tegeleme sellega Euroopa tasandil. Ma ei kujuta ette, kuidas on Eestil võimalik trahvida. Võib-olla isegi on võimalik trahvida, aga kas see trahv ka reaalselt kätte saadakse ja kas sealt tuleb ka mingi muutus selle platvormi käitumises? Ma ei ole selles kindel. Selleks on vaja ikkagi mitmete riikide koostööd. 

Kui me rääkisime vaimse tervise kulude kasvust, siis see ei ole tingitud ainult sotsiaalmeediast. Eestis on lastel ikkagi ka muid muresid kui sotsiaalmeedia. Muu hulgas üks [põhjus], miks kulud on kasvanud, on üks vaimse tervise mure, mida lastel järjest rohkem diagnoositakse – ja mitte sellepärast, et neid esineb rohkem, vaid pigem sellepärast, et see tuleb esile tänapäeva infoühiskonnas ja seda osatakse märgata ja seda osatakse ka diagnoosida –, aktiivsus- ja tähelepanuhäirest. Teine on autismispektri diagnoos. Nendega seotud psühhoteraapiad ja osaliselt ka laste ravimid on päris kallid, mistõttu on kulud tõusnud. Selle üle on mul tegelikult selles mõttes hea meel, et see näitab, et üha enam lapsi saab abi. Üha enam lapsevanemaid oskab nende lastega käituda ja neid toetada, mis on väga teretulnud. Aga muidugi, infoühiskonna ja sotsiaalmeedia levik on kindlasti mõjutanud. See mõjutab rohkem tüdrukuid kui poisse, just kehakuvandi mõttes. Loomulikult on see probleem. Aga ma kardan, et meie siin ei suuda panna kõiki neid erinevaid platvorme trahvi maksma ja seda tegevust kriminaliseerida. Siin on vaja natuke suuremat jõudu kui üks väike Eesti.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tegelikult see otsuse eelnõu, mis sotsiaaldemokraatide algatusel siin vastu võeti, teeb ettepaneku või palub otse valitsuselt, et sellised konkreetsed meetmed siiski välja töötataks. Jah, ma saan aru, te kirjeldasite selliseid võib-olla ennetavaid, harivaid ja igasuguseid teistsuguseid meetmeid – seda kindlasti on vaja, aga teatud juhtudel peab võib-olla ka radikaalsemalt sekkuma. 

Seesama digimäärus, millest siin juttu on olnud, ütleb ju selgelt välja, et saab nõuda digiplatvormidelt turvalisemaid vaikeseadeid, lihtsamat blokeerimist ja raporteerimist, kahjuliku sisu kiiremat eemaldamist ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei tea. Tõesti, ma võin ka küsida, miks komisjon sellega niimoodi tähelepanelikult ei tegele, ma ei tea, võib-olla tegeleb. Aga iga liikmesriik saab tegelikult selle digimääruse valguses platvormidelt ikkagi üht-teist nõuda. Kas me ei peaks ka siiski selliseid meetmeid rakendama?

Aitäh! Nõuda saab igasuguseid asju, eks ju. Seda tuleb teha Euroopa Liidu tasandil ja siis on võib-olla sellel nõudmisel ka natuke jõudu. Seda on praktika ka näidanud, Eestis on näiteks näidanud. Muidugi, Facebook ja Twitter, millest sai X, on ka oma käitumist oluliselt muutnud pärast seda, kui neile anti oluliselt suurem vabadus USA poolt. Kui varasemalt USA riiklikult nõudis, üritas piirata, siis need piirangud võeti täielikult maha. Pärast seda on olnud oluliselt raskem neid platvorme mõjutada. See on tegelikult küsimus, mille te peaksite esitama digi- ja justiitsministrile. Mina tean seda lihtsalt sellepärast, et ma olen aastaid tegelenud väärinfovastase võitlusega ja ma tean väga hästi, kuidas platvormidega suhtlus käib. Ma saan kahjuks öelda, et see on läinud viimaste aastate jooksul halvemaks, sest [platvormidel] on jõudu rohkem kui varem ja nad on karistamatumad.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Üks küsimus läks korra meelest ära, aga teine tuli kohe meelde. Küsimus on seotud sellega, et te mainisite, et Eesti üksi ei saa midagi teha. Me teame, nähes erinevaid analüüse, et Eesti on väga sageli – keegi mainiski juba – koos Belgia ja mingite teiste riikidega [teatud piirangute] vastu, aga üldjuhul me oleme pigem nende poolt, kes ütlevad, et digihügieeni peab suurendama ja nii edasi ja nii edasi. Aga nii nagu me teame, olete teie väga suur vaktsineerimise eestkõneleja, alkoholi kahjulike mõjude eestkõneleja. Mina väga kiidan ja olen sama meelt. Miks me sotsiaalmeedia puhul neid ohte hindame teistmoodi, kui me samamoodi teame neist? Ma olen rääkinud väga paljude psühhiaatrite ja psühholoogidega, kes ütlevad, et selles ei ole [midagi head], selles nii-öelda lõputus kerimises, nende algoritmide abil lapse pantvangis hoidmises. Miks me selles [vallas] ei võiks siis olla Euroopa Liidus pigem see eestkõneleja ja öelda, et võtame need platvormid vastutusele? Nemad peavad vastutama, et see sisu, mis seal on, oleks lastele kasulik ja hea.

Me oleme aastaid, aastaid olnud eestkõnelejad, vastu oleme me keelamisele. Aga me oleme selle toetajad olnud kogu aeg, et platvormid peavad vastutama, peavad ise reguleerima seda sisu, mis tuleb, peavad väärinfot kõrvaldama. Seda on aastaid tehtud, siin ei ole midagi rääkida. 

Kui rääkida platvormidest, siis üks asi on digihügieen. [Oluline] on tõesti ka kogu see haridus ja nii edasi. Mina olen väärinfovastase võitlusega tegelenud umbes 20 aastat. Ma olen olnud asutajaliige ühes MTÜ-s, mis tegeleb väärinfovastase võitlusega. Nagu ma mainisin, see on ka põhjus, miks ma üldse tean midagi platvormidega suhtlemisest. Ma tean seda, et Eesti teadlased ja ka Eesti ametnikud on väga selgelt Euroopa Liidus andnud edasi meie seisukoha, et me ei ole valmis kõike keelustama, aga me oleme valmis reguleerima ja turvaliseks [muutma]. Me ei saa eeldada seda, et meie noorsugu kuidagi nagu … Ta peab ka õppima sotsiaalmeediat kasutama. Kui ta ei ole seda kunagi kasutanud ja saab ühel päeval kasutada, siis võib-olla see šokk on isegi liiga suur, eks ju. Ma ei oska öelda. 

Hiljuti rääkisin ühe digimaailma teadlasega, kes uurib inimeste käitumist sotsiaalmeedias ja üldse meedias ja teeb teadustöid sel teemal. Tema ja tegelikult kogu Eesti teadlaskond on seda meelt, et me peame õpetama lapsi, noori ja täiskasvanuid [sotsiaalmeediat] kasutama ja teiselt poolt ikkagi mõjutama platvorme, ja seda me saame teha Euroopa Liidu kaudu, see on see põhiline. Aga selline lauskeelamine ei ole okei.

Kolleeg Anti Allas, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud minister! Kuulan seda diskussiooni ja arutelu siin. Mis praegu takistab valitsusel ütelda, et see ongi pikk teekond? Tegelikult aitab peresid see, kui keegi autoriteet ütleb selgelt välja, et see on halb asi ja see hakkab ühiskonnas levima. Me peame kõik koos selleks tegutsema, kas või lausa hakkama seda pikka plaani koostama, kui korraga kõiki neid asju ei saa teha. Aga tegelikult me ootaksime kiiremat reageerimist sellele. See on kindlasti pikk teekond. Palun kommenteerige seda.

Ma pean ütlema … (Anti Allas jätkab kohalt.) Ma ei tea, miks peaks valitsus ütlema perekonnale, et ei tohi, et see on ohtlik. Ma arvan, et inimesed Eestis ikkagi juba ... (Anti Allas jätkab.) Mina isiklikult olen seda sõnumit levitanud umbes 20 aastat ja ma olen ka üks osa valitsusest. Ma olen digihügieenist ja kõigest sellest, kuidas ära tunda väärinfot, kuidas käituda sotsiaalmeedias ja meedias, isiklikult väga palju rääkinud, ka ministrina. 

Olen toonud näiteid ka oma praktikast, kuidas väärinfo on mõjutanud inimeste toimetulekut, kuidas see on kahjustanud inimesi ja nii edasi. Ka siin puldis olen ma tegelikult sellest rääkinud. 

Ma arvan, et Eesti on võib-olla üks digiteadlikumaid ühiskondi maailmas, seda on isegi uuringud näidanud. Eesti inimeste, näiteks eakate arvuti- ja internetikasutus[protsent] on üks maailma kõrgeimaid. Teadlikkus on olemas, aga küsimus ongi, mida see valitsus täpselt veel teha saab. See on see, mida ma olengi öelnud, et kõik need programmid, mis on koolides ja mujal, [suurendavad] veelgi digiteadlikkust. Teiseks, vaimse tervise programmid, mida mina isiklikult nüüd eest vean, ja Euroopa Liidu tasandil platvormide reguleerimine – need on põhilised, mida me teha saame. Ja seda me oleme aastaid teinud.

Ja küsimuste vooru lõpetamise au saab seekord Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen sama meelt, et ei ole mõtet vastu võtta reegleid, mida me ei suuda jõustada. Samas, teie vastused peegeldavad seda, et te räägite tehnoloogiast, arvutitest, digimaailmast tervikuna ega ole saanud aru küsimuse tuumast. Sest seda, et lapsed õpivad robootikat, teevad TI-hüpet ja kasutavad Google Mapsi ja eKooli, programmeerivad – see on kasulik, seda tuleb õpetada. Tuleb tõsta ka teadlikkust ohtudest, mida teie olete teinud – see kõik on õige. 

Aga me praegu räägime olukorrast, mida ei olnud 20 aastat tagasi: algoritmid söödavad lastele AI-sisu, mida tuleb lõputult. Lastel esineb päriselt nutisõltuvust. Meil on lapsi, kelle keskendumisvõime on vähenenud, kelle akadeemilised tulemused kannatavad. Muidugi tuleb tõsta vanemate, laste ja õpetajate teadlikkust, aga see on probleem, mille adresseerimist 66 Riigikogu liiget tegelikult valitsuselt ootab. Me ei ütle meetmeid ette, aga me tahaks teada, mis on järgmised sammud. 

Aitäh! Sa just tõid välja selle, et lapsi haritakse tehisintellekti [teemal]. Me ei saa ju siis ette heita lastele tehisintellekti loodud sisu vaatamist, kui see haridus on vajalik, eks ju. Jah, ma saan aru, et etteheide on selle kohta, et ma ei räägi ainult sotsiaalmeediast. Aga mina väidan, et ekraanid on üldse omamoodi, need ei ole ka alati tervislikud, alates sellest, et silmade tervis kannatab, inimese 3D-mõtlemine võib kannatada, aga võib-olla hoopis areneb. Me ei saa öelda, et ainult sotsiaalmeedia on halb. Ka seesama robootika võib olla halb, kui laps sukeldub sellesse ja sealt üldse välja ei tule, 12 tundi istub ja programmeerib arvuti taga. Mul on omal kodus üks selline laps, kes oleks suuteline seda tegema. Ehk et me ei saa rääkida ainult sotsiaalmeediast.

Aga kui me räägime ainult sotsiaalmeediast, siis seal on ka kasulikke asju. See on, nagu ma mainisin, väga paljudele lastele ja noortele ainus koht, kus saab omavahel turvaliselt suhelda. Kui on sellised oma grupid, on oma klassigrupid, siis see on suhtlemiskoht lastele tänapäeval ja me ei saa seda täielikult ära võtta. Lisaks, kui me kuidagipidi seda piirame või keelame … Nii, ma jälle lähen mööda sinu arvates. Vot ongi, aga siis palun sõnastadagi täpsemalt, mida te ootate. Te räägite, et me peame tegelema kahjuliku sotsiaalmeediaga. Ma räägin, kuidas me tegeleme sellega: vaimse tervise, platvormide regulatsiooniga ja lisaks vanemate ja laste harimisega, mida me oleme aastaid teinud ja millega me jätkame, millega ka mina jätkan. Me pidasime mais nõu. Ma räägin sellest, mida me juba teeme, ma ei saa aru, mida ma veel pean tegema. Võib-olla siis täpsustate seda küsimust.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Seekord ma ei tee erandit, aga sarnaselt sellega, mida ma varem olen ... Okei. Nii-öelda küsimustevooru lõpus ma olen ikkagi protseduurilise andnud. See ei ole erand, ma tahtsin seda öelda. Kui üks plokk on läbi, siis ma ikkagi võtan need protseduurilised. Nii et, Riina Sikkut, protseduuriline küsimus.

Aitäh, hea esimees! Ma tõesti sain nüüd ministrist aru, et meil oleks vaja jätkuarupärimine esitada, et täpsemalt selgitada seda, mida rahvusvahelises teaduskirjanduses on kirjeldatud. Sotsiaalmeedia on muutunud ja seda lõputut skrollimist 20 aastat tagasi ei olnud. Need on mehhanismid, mis on praegu juurde ehitatud ja mida laste puhul ei tasuks rakendada. Ja Euroopa Liidu ...

Aitäh, hea Riina! See ei olnud protseduuriline küsimus, see oli väga sisukas, aga teps mitte protseduuriline küsimus. Aga nüüd avan läbirääkimised ja nüüd on ruumi rohkem. Palun algatajate nimel, arupärijate nimel, hea kolleeg Madis Kallas! Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head kuulajad-vaatajad! Esmalt täname fraktsiooni nimel ministrit, kes hetkel küll räägib. Ma korra räägin ära, siis saate kohe edasi rääkida. Me täname fraktsiooni nimel ministrit, et ta vastas nendele küsimustele. Oli vähemalt tunda, et probleemi mõistetakse ja probleemiga tegeldakse, aga siiski on meil mitmeid tähelepanekuid. 

Kõigepealt, vähemalt minule jäi mulje, et me ootame mingisugust ideaalset lahendust. Ma arvan, et seda me jäämegi ootama. Lahendust sotsiaalmeedia või sinise ekraani põhjustatud probleemidele ei ole olemas. Me peame tegema mingeid otsuseid. Täpselt samad arutelud on olnud kümnetes riikides üle maailma, mis on meist kümneid kordi suuremad, kus on meist kümneid kordi rohkem teadlasi, ja nad on teinud lõpuks need otsused ära, on astutud resoluutseid samme. 

Digiteadlikkus. Me jääme alati digiteadlikkuses kaotajaks suurte korporatsioonide vastu, kes meil vastas on. Nende eesmärk on üks: hoida igat last üha rohkem sekundeid selles keskkonnas kinni. Ja ükskõik kui palju me Eesti lapsevanemaid koolitame, ükskõik kui palju me meie õpetajaid koolitame, me ei saa kunagi nii tugevateks, kui on need suured korporatsioonid sadade miljardite käivetega, kümnete tuhandete töötajatega. See on ebavõrdne võitlus ja me peame riigina minema appi nii lastevanematele, õpetajatele kui ka kõigile teistele osapooltele. 

Väga paljuski jäi kõlama see, et sotsiaalmeedia ei ole ainult kahjulik. Seda [argumenti] kasutatakse väga sageli just nendes aruteludes, kus soovitakse midagi eitada. Ma arvan, et minister seda nii ei mõelnud ja meie ka ei ütle, et sotsiaalmeedia on sada protsenti kahjulik. Täna toodi siin väga palju näiteid, mida kõike on võimalik selle kaudu teha – lugeda, õppida, arendada ja suhelda –, aga meile teeb muret just see ülejäänud osa, mis on lõputu kerimine, mis on ebasünnis sisu, mis on mitteeakohane sisu, mis on oma isikuandmete liiga kergekäeline laialijagamine ja muud sarnased näited. 

Austraalia lapsed hiilivad tõesti piirangutest mööda. Ja tegelikult see kinnitab veel enam, kui väga neid piiranguid oleks ka Eestis vaja. Aga veel kord, meie ei rääkinud piirangutest, me räägime võimalikest lahendustest. 

Miks lapsed nendest mööda hiilivad? Väga lihtsal põhjusel. Neil on tekkinud väga tugev sõltuvus, nad peavad pääsema sellele ligi, nad peavad saama selle info kätte. Just seda need sotsiaalmeedia platvormid ka teavad, sest nagu ma enne juba ütlesin, iga sekund on nende jaoks euro, 100 eurot või veel rohkem. 

See, et me peame rääkima platvormide vastutusest, on väga õige. Tegelikult siinkohal ma ei ole ministriga nõus. Me oleme Eestis näinud või vähemalt on siin kõlama jäänud, et Euroopa Liidus me ei ole [platvorme] tugevalt surunud, erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Ma loodan, et sotsiaalminister tõstatab valitsuses selle teema uuesti, et me peaksime olema seal aktiivsemad, rohkem oma õiguste eest seisma ja rohkem nõudma platvormidelt, et nad pakuksid sotsiaalmeedias eakohast sisu, et nad vastutaksid selle eest, mis seal on, et turvalisus meie lastele oleks tagatud. 

Kokkuvõttes ma arvan, et kõik need teemad, mis puudutavad mingite asjade eest seismist või mingite asjade kaitsmist, on juba ajaloos läbi proovitud ühel või teisel viisil ja lõpuks me oleme ikka jõudnud sinna, mida me oleme näiteks näinud alkoholipoliitika puhul. Me teame, et alkoholipoliitika kohta räägiti ka, et me peame lastele rääkima, et see on kahjulik, aga me ei pea reklaame piirama, me ei pea poodides neid silma alt ära panema, me peame lihtsalt selgitama, et alkohol on kahjulik. Aga ma arvan, et need piirangud, mis on alkoholi puhul tehtud, on õiged olnud, mis sest, et keskmine Eesti laps maitseb esimest korda alkoholi 12-aastaselt ja jääb esimest korda alkoholijoobesse juba 14-aastaselt. See on siis statistiline keskmine. 

Ma arvan, et me peame tegelema oluliselt aktiivsemalt sotsiaalmeedia ja nutiseadmete tekitatud probleemide teemaga. Seda ei saa kuidagi eitada, eriti lastekaitsepäeval. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ja samas sisuka ettekande eest! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki, kes osalesid! 

Oleme jõudnud tänase viimase punktini, milleks on vaba mikrofon. Peale haamrilööki on võimalus registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! On 1. juuni viimased 70 minutit ja on veel paslik ilusat lastekaitsepäeva kõigile soovida. Ja küll loodaks, et juba järgmisel aastal saame öelda ilusat lastepäeva! Sotsiaaldemokraadid tegid täna Riigikogu istungil ettepaneku nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta see riigipühaks. Selleks viisime pühade ja tähtpäevade seadusesse sisse muudatusettepanekud, et tähistada lastepäeva riigipühana. Sellise muudatusega pööratakse suuremat tähelepanu laste heaolule ning vaba päev annab peredele võimaluse üheskoos aega veeta.

Täna saabus ka Eesti Lastekaitse Liidu pöördumine pealkirjaga "Miks lapsed ei vääri oma päeva". Ma nüüd tsiteerin sellest kirjast mõned olulised lõigud. Tsitaadi algus. "29. aprillil 2024 esitasid 36 laste õiguste ja heaolu eest seisvat organisatsiooni Lastekaitse Liidu eestvedamisel Riigikogule ühise pöördumise ettepanekuga nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta see riiklikuks pühaks. Möödas on enam kui kaks aastat ja selle aja jooksul on eelnõu läbinud vaid esimese lugemise. Samal ajal on algatatud üle 300 uue eelnõu ning mitmed neist juba ammu lõpuni menetletud. 

Ometi kuuleme pidevalt, kuidas lapsed ja pere on meie ühiskonna kõige suurem väärtus, aga väärtused ei väljendu ainult sõnades, vaid tegudes, otsustes ja prioriteetides. Kui lapsi puudutav algatus kogub kaks aastat riiulil tolmu, siis kui oluline see teema meie rahvaasemikele tegelikult on?" /---/

"Nimetus lastepäev on tänapäeval paremas kooskõlas nii päeva sisuliste eesmärkide kui ka ÜRO põhimõtetega – tähistada iga last ja tema õigusi. Lastepäeva keskmes on lapsed, samas kui "lastekaitsepäev" jätab nad pigem kõrvalisse ja passiivsesse rolli. See on soojem, kaasavam ja kõigile arusaadavam nimetus, mis toob paremini esile laste tähtsuse ühiskonnas. 

Kuna laste vaimset tervist mõjutavad suurel määral peresuhted ja usalduslik kontakt oma vanemate ja teiste oluliste täiskasvanutega, peame oluliseks muuta 1. juuni vabaks päevaks." Tsitaadi lõpp. Kiri on tegelikult pikem. 

Ma väga-väga loodan, et täna sotsiaaldemokraatide poolt üle antud seaduseelnõu leiab siin saalis selle Riigikogu koosseisu ajal vastuvõtmise ja juba järgmisel aastal 1. juunil saame nimetada seda lastepäevaks ja tähistada seda vaba päevana ja pühendada oma lastele või lastelastele rohkem aega. Aitäh!

Aitäh teile, proua Helmen Kütt! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Suur tänu teile!