Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Ja nagu tavapäraselt, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on au üle anda Keskerakonna, Isamaa ja EKRE fraktsiooni (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.) ning lisaks mitme fraktsioonitu saadiku …

Head kolleegid, palun vaikust!

Kas ma võin uuesti alustada?  

Jaa, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid!

See ei käinud teie kohta, nii et palun vaikust. (Naer saalis.) Palun, Anastassia!

Mul on au anda üle Keskerakonna, Isamaa ja EKRE fraktsiooni ning fraktsioonitute saadikute nimel algatatud seaduseelnõu, mis annab võimaluse, et kaebused valimiste kohta vaadataks sisuliselt läbi ega saadetaks neid tagasi ja et häälte võltsimise korral oleks valimisvaatlejatel võimalus esitada kaebus. See võib tunduda uskumatu, aga praegu selline võimalus Eestis puudub. 

See tuleneb sellest, et kui kaebus esitatakse, siis tuleb ära tõendada, kuidas kellegi isiklikke õigusi on rikutud. Ehk kui vaatlejad näiteks tuvastavad, et hääl on võltsitud või on mingid muud rikkumised toimunud, siis kohus saadab selle [kaebuse] tagasi, [küsides], kuidas on tema isiklikke õigusi seejuures riivatud. Selliseid olukordi tuleb pidevalt ette, need olukorrad olid ka pärast viimaseid Riigikogu valimisi. 

Näiteks oli üks kohtuasi, kus kaebaja näitas ära eksperimendiga, et e-häält on võimalik nakatada viirusega, mis muutis häält märkamatult, aga kuna sellega ei rikutud kaebaja enda õigusi, kuna ta nakatas selle hääle viirusega ise, siis Riigikohus isegi ei vaadanud seda kohtuasja läbi. Aga asjaolu, et selline võimalus iseenesest üldse eksisteerib, jäeti tähelepanuta. Vandeadvokaat Paul Keres on päris tabavalt öelnud, et Riigikohtu seisukoht on, et see, kui naabri häält on võltsitud, on see ainult naabri mure, olgugi et hääletustulemused ja minu hääl on sellest otse mõjutatud. 

Tegelikult see eelnõu ei tule mitte kuskilt niisama, vaid tugineb OSCE ODIHR-i eelmisel aastal avaldatud raporti soovitustele. Justiitsministeerium on lubanud tulla välja vastava eelnõuga, aga siiamaani pole seda tehtud ja seetõttu me täna eelnõu Riigikogule üle anname koos väga sisulise seletuskirjaga. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu.  

Paar täpsustust tänase päevakorra kohta. Meil oli siin vaidlus, kas see on päevakorra 14. või 13. punkt. Selle kollase lehe järgi on see 13. punkt, aga täna on see käsitletav 14. [punktina]. Nimelt, Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 835 esimesel lugemisel teeb komisjoni ettekande majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. See on erinev sellest, mis me esmaspäeval kinnitasime. 

Ja nüüd, head kolleegid, jätkame sealt, kus me eile pooleli jäime. Nimelt, eilsel istungil jäi pooleli justiits- ja digiministri 2026. aasta ettekande "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest läbirääkimiste [voor]. Kõne on juba pidanud kolleeg Madis Timpson, kõne järjekorras on eilsest Tiit Maran Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja Varro Vooglaid EKRE nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma alustan lihtsa küsimusega: miks on vaja eelnõusid kooskõlastada ja selle kohta arvamust küsida, kui otsuseid tehakse ainult väga väikses kitsas ringkonnas? Miks on vaja hea seadusloome tava, kui valitsus seda ei järgi? Kui see küsimus tundub teile ebamugav olevat, siis on see just see, millega me peame tegelema. 

Mu daamid ja härrad! William Shakespeare'i "Hamletis" kõlab valvur Marcelluse suust kuulus lause "Midagi on mäda Taani riigis". Seda öeldakse siis, kui miski on sügavalt valesti, aga püütakse jätta muljet, et kõik on korras. Mõnikord, kui probleem ei ole nähtav, kuid on olemas, olgu siis moraalse või poliitilise korrastatusega, hakkab see lõpuks murendama usaldust. Järjest enam tundub, et me oleme just sellisesse olukorda minemas. 

Eile ja täna on arutelu keskel olnud seadusloome põhimõtted. See ei ole tehniline vaidlus juristide vahel. See on küsimus sellest, kuidas me siin riigis loome reegleid, kelle häält me kuulame ja kelle oma eirame. Ma ütlen ette, et "Hamleti" mõte on siinkohal vägagi asjakohane. 

Head kolleegid! Õigusloome tähendab reeglite loomist – selliste reeglite loomist, mille järgi toimib ühiskond, majandus ja riik. Reeglid ise ei ole ju tegelikult mitte midagi uut, tavaõigusest kuni kirjalike seadusteni on neid [loodud]. Juba 4000 aastat tagasi Mesopotaamias loodi esimesed seaduskogud ja selle järgi reguleeriti ühiskondade toimimist. Reegleid loovad nii impeeriumid, despootiad kui ka demokraatiad. Küsimus on selles, kuidas neid reegleid luuakse. 

Demokraatias ei määra seaduse kvaliteeti ainult see, mis lõpptulemus paberile kirjutatakse, vaid ka see, milline on teekond selle tulemuseni: kas kaasati huvirühmi, kas kuulati teadust ja hinnati mõjusid. Lõppkokkuvõttes oleme me siin loomas inimestele reegleid – reegleid, mille järgi nemad peavad olema ja elama. 

Aeg-ajalt kuuldav retoorika, et kõike saab ju Riigikogus arutada, on oma olemuslikult vale. Kui nii, siis tekib küsimus, miks meil üldse on vaja avalikustamist ja inimeste kaasamist. Äkki polegi vaja, sest aitab ju ainult väikse kliki huvidest, [millele vastavaid seadusi] saab siin Riigikogus häälteenamustega läbi suruda. Äkki aitab sellestki? Ma ei arva nii. 

Paraku on üha rohkem näha suhtumist, justkui kodanikuühiskond ongi ainult üks väike grupp tüütuid inimesi, kes segavad päris otsustuste tegemist. Otsuseid eelistatakse teha väikses ringkonnas ja kui kellelgi tekib küsimusi või vastuväiteid, siis nähakse seda takistusena, mitte demokraatliku protsessi loomuliku osana. Head kolleegid, see on vale ja nii lihtsalt ei tohi. 

Ma toon teile ühe konkreetse näite: Kliimaministeeriumis menetluses olev metsaseadus. Mäletame, et metsaseaduse muutmise mõte tulenes eelmisest poliitilisest kokkuleppest: raiemaht ei tohi ületada juurdekasvu. Eesmärk oli lihtne ja mõistetav: metsandus peab olema kestlik. Paraku on praeguse koalitsiooni valikute tulemusena muutunud suund hoopis vastupidiseks. Sisuliselt püütakse tagada jätkusuutmatu majandamine enam kui kahel kolmandikul metsamaast. Oluline on rõhutada, et nii suure sisulise pöörde puhul ei räägi me enam detailidest, vaid strateegilisest kursimuutusest. 

Murelikuks teeb menetlemise viis – sisulisi muudatusi tehakse ilma väljatöötamiskavatsuseta, ei ole olnud mõjude hindamist, ei ole olnud teadlaste sisulist kaasamist. Jääb mulje, et kusagil tehakse [otsused] ära ja avalikkus peab hiljem nendega kohanema. Veelgi enam, eelnõu tegelikult avalikustatakse ja seejärel tehakse muudatusi – tõenäoliselt olulisi –, kuid neid muudatusi ei taheta enam avalikkusele näidata. Siis järsku tutvustatakse neid väikesele ringile, kuid ilma selge ja õige ligipääsuta materjalidele. Nii ei saa tekkida sisulist arutelu. Nii ei saa kodanikuühiskond protsessis osaleda. Muuseas, just praegu on see nii-öelda tutvustamise ring, kus materjalid anti üks päeva ette, RMK-s lõppemas. 

Head kolleegid! See ei ole hea õigusloome tava, see ei ole seaduste tegemine inimeste jaoks, see ei ole läbipaistvus, see ei ole päris kaasamine, see on lihtsalt vale. Ja seda ei saa vaikides taluda. Selline praktika lammutab kodanikuühiskonda, lõhestab ühiskonda, [soodustab] inimeste võõrandumist oma riigist. Kui me tahame, et inimesed usaldaksid seadusi, mille järgi nad peavad elama, siis peavad nad ka nägema, et neid tehakse ausalt, avatult ja argumentidele toetudes. 

Midagi on mäda Taani riigis. Ja kui me ei paranda oma õiguse loomise kombeid, siis üsna pea peame me täpselt sama nentima ka Eesti kohta. Sellega ei saa leppida. See on kiire eemaldumine kodanikuühiskonnast. Ma kutsun üles taastama hea õigusloome põhimõtted: päris kooskõlastamine, päris avalikustamine, päris mõjude hindamine, päris kaasamine. Aitäh teile!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma palun kohe algatuseks lisaaega kolm minutit.

Jah.

Aitäh! Selles õiguspoliitika põhialuste [järgimise] ülevaates 2025. aasta kohta on ka ministeerium ise öelnud, et keskenduti peamiselt kahele punktile: esiteks, õigusaktidega tekitatava koormuse vähendamine, ja teiseks, õigusaktide põhiseaduspärasuse tagamine. Mina tahaksin oma sõnavõtus keskenduda neist teisele ehk õigusaktide põhiseaduspärasuse tagamisele ja sellele, kuidas olukord antud lõikes on. 

Olgu kohe algatuseks öeldud, et põhiseaduslikkuse analüüsidega eelnõu seletuskirjades on endiselt tõsine probleem. Teatavasti sätestab Vabariigi Valitsuse määrus pealkirjaga "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" §-s 43, et eelnõude seletuskirjades peab sisalduma põhiseaduspärasuse analüüs ehk analüüs selle kohta, kas kavandatav seadusemuudatus või uus seadus on kooskõlas põhiseadusega. Lisaks sellele ministeerium ise tunnistab leheküljel 12, et eelnõude põhiseaduspärasuse küsimus on õigusloome kvaliteedi üks kõige olulisemaid näitajaid. See ei ole lihtsalt vormitäide, vaid sisuline kontrollimehhanism, mis aitab ettevaatavalt hinnata kavandatavate lahenduste proportsionaalsust. 

See kõik on ju arusaadav, sellepärast et põhiseadus sätestab §-s 3, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selleks et tagada, et kehtestatud seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas, tulebki nende ettevalmistavas faasis viia läbi analüüs selle kohta, kas nad siis seda ka päriselt on. 

Ja kui me nüüd võtame selle ülevaate lahti ja vaatame, kuidas reaalselt on olnud põhiseaduslikkuse analüüsidega – kui teil on see analüüs käepärast, vaadake lehekülge 12 ja 13, eriti lehekülje 13 alguses olevat graafikut või sellist, kuidas öelda, sõõrikukujulist ülevaadet, visuaalset ülevaadet –, siis mida me näeme? Justiitsministeerium toob esile, et 2025. aastal esitati neile teiste ministeeriumide poolt kooskõlastamiseks 97 seaduseelnõu. Justiitsministeeriumi enda hinnangul võiks maha võtta sellest 97-st 31, sellepärast et need olid sellised eelnõud, mille puhul ministeeriumi hinnangul polnudki vaja põhiseaduslikkuse analüüsi koostada. Noh, tehnilist laadi eelnõud. Minu hinnangul seejuures peaks alati säilima kohustus põhjendada, miks konkreetne ministeerium, kes on eelnõu välja töötanud, arvab ja leiab, et ei ole olnud kohustuslik seda analüüsi läbi viia. See peaks igal juhul sisalduma. 

Aga hästi, võtame nüüd need 31 maha. Alles jääb 66 eelnõu. Nüüd, nagu ministeerium isegi esile toob, nendest 66 eelnõust ja nende seletuskirjast oli põhiseaduslikkuse analüüs koostatud piisavas mahus ainult 22 puhul. 66-st 22 puhul, mis on siis 33,3%. Ebapiisavalt oli see koostatud 27 puhul 66-st, mis on 40,9%, ja sootuks puudus 17 puhul, mis on 25,8%. Ehk ebapiisav oli põhiseaduslikkuse analüüs või puudus kokku 44 juhul 66-st, mis teeb siis 66,6%. Piisav oli vaid 33%-l juhtudest. 

Nüüd, kui me keerame lehte, siis me saame lugeda leheküljelt 13, et Justiits- ja Digiministeerium jättis 2025. aastal kooskõlastamata üksnes kuus kooskõlastamiseks esitatud eelnõu, mille puhul põhiseaduspärasus oli probleemne. Tuletan meelde, et neid eelnõusid, kus analüüs üldse puudus või see oli probleemne, oli kokku 44. 44-st vaid kuus jäeti kooskõlastamata. Tekib küsimus, miks ainult kuus. Mina ei ole sellele küsimusele kuulnud selget vastust, isegi eile, kui ma selle kohta käiva küsimusega ka spetsiifiliselt justiitsministri poole pöördusin. Jääb mulje, et tegelikult määrusest tulenevat kohustust, et peab selle analüüsi koostama, ei võeta siiani tõsiselt. 

Selle kohta on öeldud ka eksperdiarvamuses, mille on koostanud Rait Maruste ja Jüri Raidla, tsiteerin: "Vaatamata varasemalt esitatud ja poliitilisel tasandil verbaalse poolehoiuga vastu võetud õigusloome põhiseaduspärasuse analüüside tähtsuse rõhutamisele, ei ole märkimisväärset edasiminekut siiski veel saavutatud. Enesestmõistetavalt on tegu olnud soovitustega, kuid oleks asjakohane, kui järelduste ja ettepanekute ignoreerimise korral selgitataks avalikkusele selle põhjuseid." Ministeerium ka ise tunnistab, et selles osas on probleemid. Ma ei hakka seda siin pikemalt ette lugema. Kes tahab, saab seda lugeda ise leheküljelt 16. 

Nüüd võiksime küsida, miks siis olukord ei parane, kui aastast aastasse räägime siin samadest probleemidest. Mina ise olen sellele samale probleemile tähelepanu juhtides kõnet pidanud siin juba kolmandat aastat järjest. Miks on nii, et iga kord minister tuleb ja ütleb, et jah, probleem on, eksperdid osutavad sellele, et probleem on, aga olukord märkimisväärselt ei parane ja järgmisel aastal oleme ikkagi põhimõtteliselt samas olukorras? Seda enam, et nagu me sellest ülevaatest võime lugeda, on Justiitsministeerium ise ka teinud märkimisväärseid pingutusi, et olukord justkui võiks paraneda. 

Siin on kirjutatud, et näete, kooskõlas Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga korraldatakse õigusloomeprotsessis osalevatele põhiseaduslike institutsioonide õigusloomejuristidele igal aastal kaks põhiseaduspärasuse analüüsi koostamise praktilist koolitust. Samuti on koostatud kirjalik juhis, millest juristid, kes töötavad ministeeriumides, saaksid juhinduda, et koostada korrektseid põhiseaduslikkuse analüüse. Miks siis olukord ei parane? Noh, mulle tundub, et probleemi ei suhtuta siiski piisavalt tõsiselt, sellepärast et saaks küll astuda samme, mille tõttu võiks loota olukorra paranemisele. 

Ma omalt poolt teeksingi siinkohal viis ettepanekut, mille kaudu olukorda üsna kiiresti paremuse poole liigutada. Esimene samm oleks see, et valitsuses leppida selgesõnaliselt kokku, et ükski ministeerium ei saada kooskõlastamisringile eelnõusid, kust puudub kohaselt koostatud põhiseaduspärasuse analüüs. Punkt. Selge kokkulepe valitsuse tasandil. 

Teiseks, kui ikkagi saadetakse sellised eelnõud ja seletuskirjad laiali, siis tuleks rakendada nende ametnike suhtes, kes pidid vastutama selle eest, et põhiseaduspärasuse analüüsid oleksid korrektselt tehtud, distsiplinaarsanktsioone. See on avaliku teenistuse seaduses selgelt ette nähtud võimalus, et distsiplinaarsüüteo korral saab rakendada sanktsioone kas põhipalga vähendamise näol, noomituse näol või ka teenistusest vabastamise näol. 

Kolmandaks, kui sellised eelnõud tulevad teistest ministeeriumidest Justiitsministeeriumisse kooskõlastamisele, siis Justiitsministeerium neid lihtsalt ei kooskõlasta. Juba ette ära öelda, et kui te saadate sellised eelnõud, kus ei ole tehtud seda analüüsi, siis me ei kooskõlasta – võtke teadmiseks! –, ja nii ka siis päriselt toimida. 

Edasi, kui need siiski kooskõlastatakse ka Justiitsministeeriumi poolt ja sellised eelnõud tulevad parlamenti, siis saaks juhtivkomisjonid mitte teha ettepaneku panna sellised eelnõud täiskogu päevakorda. Aga kui ka komisjonist tehakse vastav ettepanek, siis viimases instantsis saab juhatus otsustada, et me ei pane selliseid eelnõusid täiskogu päevakorda, mille seletuskirjas ei sisaldu korrektset põhiseaduspärasuse analüüsi. 

Mõned asjad jäid mul nüüd rääkimata, kuna aeg sai otsa. Mainin lihtsalt ära, et kindlasti oleks mõistlik, et põhiseaduspärasuse analüüs oleks eraldi jaotises, kindlasti on õige ekspertide märkus, et seletuskirjade maht ei tohi paisuda ebamõistlikult suureks, ja kindlasti on õige ka see, et eelnõude koostamine ei tohi kujuneda anonüümseks. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Iga uue seaduse väljatöötamisel peaksime oskama vastata küsimusele, mis probleemi me sellega lahendame või mis kasu me sellega ühiskonnale toome. Aga aina tihemini me oleme hoopiski olukorras, kus uue seaduse vastuvõtmisega tekitame segadust, tekitame pingeid, tekitame probleeme ühiskonnas, tekitame lisabürokraatiat. Aga tugevas õigusriigis ei peaks looma erinevate seaduste kogumina suuremat kontrolli ühiskonna üle. Vastupidi, peaks andma inimestele rohkem õigusi ja vabadusi. Seetõttu peaks iga seadus, mida me siin arutame ja menetleme ja mis vastu võetakse, olema väga hoolikalt läbi kaalutud. [Samuti peaks] vastama küsimusele, kas see on tõesti see koht, kus riigi ja seadusandja sekkumine on vajalik. 

Ja see on tegelikult see küsimus, millele viitavad ka eksperdid oma analüüsis. Üks oluline tendents, mille eksperdid välja toovad ja mida ma varasemates analüüsides ei ole näinud – nimelt, seal tuuakse välja, et Eesti õigusloome ja poliitika on parlamendi käest liikunud hoopiski valitsuse kätte ja et trend, mis praegu toimub, ei ole kooskõlas meie põhiseadusega, see ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatud parlamentaarse riigi korraldusega. Mida tegelikult eksperdid ütlevad ridade vahelt? Nad ütlevad, et Riigikogust on saamas kummitempel või on juba saanud kummitempel. Valitsuselt tuleb poliitika, valitsuselt tulevad suunised, eelnõud ja seadused ning Riigikogu lihtsalt koputab need ära. Aga rahvas ju pole meid selle jaoks siia valinud. 

Ja mida siis veel tuuakse välja selles analüüsis? Erinevate seaduste mõjuanalüüsid, mis [sisaldavad] kulusid ja mõjusid, tekivad alles siis, kui seaduseelnõu on valmis. Tegelikult peaksid need küsimused olema enne läbi analüüsitud. Enne peaks mõtlema, millised on võimalikud mõjud, millised on võimalikud kulud. [Detailid] peaks olema välja töötatud ja läbi mõeldud väljatöötamiskavatsuses ja alles siis tuleks teha otsus, kas me üldse liigume seaduseelnõu juurde. Aga meil on täpselt vastupidi. 

Seda oli näha meie kõigi maksumuudatuste puhul, kuidas kõik need vastu võeti. Mitte mingit mõjuanalüüsi ei olnud, rääkimata sellest, et ei olnud mõjuanalüüsi selle kohta, kuidas kõik need maksud kokku meid mõjutavad. Pooled muudatused suruti veel usaldushääletusega läbi. Ja pärast seda, kui need muudatused vastu võeti, ma mäletan, et riik, ministeerium tellis maksumaksja raha eest eraldi mõjuanalüüsi teadlastelt, kuigi see oleks pidanud olema tehtud enne, kui need eelnõud üldse Riigikokku jõudsid. 

Või see, mis toimus automaksuga, millest me siiamaani iga päev loeme. Korralik kobarkäkk! Mitu erinevat seaduseelnõu võtsime me siin vastu, mitu erinevat versiooni – kõik nad olid põhiseadusega vastuolus. Ja siis tehti 18 miljonit eurot maksev vigade parandus. Samamoodi mitte mingit mõjuanalüüsi ei olnud. Kuidas see mõjutab meie autoturgu, kuidas makse laekub prognoositust kaks korda vähem – mitte mingit analüüsi ei olnud. 

Hasartmängumaks. Esiteks see, kust see seadus tuli. Kiireloomuliselt jälle tehti, võeti vastu, vaatamata sellele, et mõjuanalüüsid olid täiesti vasturääkivad. Rahandusministeerium rääkis ühte, Riigikogust tuli teine jutt. Siis tunnistati, et võeti kiirkorras vastu, tuli kogemata sisse viga – miljonid eurod kahju. Ja see kahju veel tuleb, sest suure tõenäosusega hakkab makse laekuma oodatust vähem. 

Mida veel saab sellisest halvast õigusloomest välja tuua? Üks suurimaid näiteid, mis on minu arvates ikkagi ennekuulmatu, on see, kuidas ühe inimese pärast muudeti tervet seadust. Ma räägin riigisekretäri küsimusest. Kuna peaminister Michalil oli vaja panna konkreetne inimene [ametisse], siis pidid 101 Riigikogu liiget arutama, kuidas me peaksime riigisekretäri kõrghariduse nõude ära kaotama. Ma ei tea, kas see on hea õigusloome tava. Ma arvan, et paljud nõustuvad, et ei ole. 

Eraldi on veel üks aspekt, mida ka eksperdid toovad välja igas analüüsis – Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmine. Need võetakse üle ilma vastava analüüsita selle kohta, kuidas need sobituvad meie õigusruumiga. Seda analüüsi, kuidas need reaalselt hakkavad tööle, meil siin Eestis ametnikud tihtipeale ei tee. Vähemalt see on hea, et viimaseid direktiive püütakse vastu võtta minimaalsel moel. Aga ikkagi jätkuvalt on nii, et me juba Euroopa tasemel peaksime palju rangemini seisma omaenda õiguste, omaenda õigusriigi eest. Mitte siin parlamendis ei peaks see debatt olema, vaid see debatt peaks olema tegelikult juba Euroopa tasemel. 

Ma muidugi nõustun siin eelkõnelejaga, et justiitsministri portfell on tegelikult üks tugevamaid portfelle selles mõttes, et justiitsminister võib iga hetk ükskõik mis eelnõule pidurit tõmmata. Täpselt samamoodi saab seda teha rahandusminister, kui [eelnõu] on vastuolus riigieelarvega. Justiitsminister saab [teha] täpselt sama, kui ta näeb, et [eelnõu] on vastuolus põhiseadusega, ei ole korrektselt vormistatud või ei ole väljatöötamiskavatsust. Justiitsminister peabki siin olema väga range ja mitte kooskõlastama seda, kui need konkreetsed [tingimused] ei ole täidetud. 

Mulle meeldib hea õigusloome juures tuletada meelde austatud presidenti Lennart Meri, kes kunagi oli üks presidentidest, kes kõige rohkem jättis seadusi välja kuulutamata: esimesel ametiajal 25 korda, teisel ametiajal 16 korda. No saab öelda, et eks ole, riik oli noor, võeti palju seadusi vastu, aga tema sai juba siis aru, et ükskõik mis seadus, mis vastu võetakse, omab väga olulist ja pikaajalist mõju ühiskonnale. Ta oli alati valmis minema ka Riigikohtuni välja ja Riigikohtus debateerima erinevate seaduste üle ja selle üle, kuidas need mõjuvad ühiskonnale. 

Ma arvan, et seda eeskuju peab siiamaani järgima. Peame samuti olema valmis lõpuni debateerima, seadusi paremaks kirjutama, otsima vajadusel vastuseid riigikohtunikelt. Täpselt samamoodi, nagu Lennart Meri suhtus kriitiliselt õigusloomesse siis, kui meie riik oli alles noor, peame me suhtuma kriitiliselt õigusloomesse täna. Seetõttu ma uuesti palun Riigikogu, aga palun muidugi ka justiitsministrit, et kaalume hoolikalt iga uut seadusalgatust ja esitame iseendale küsimuse, kas see seadus muudab Eesti elu paremaks. Aitäh!

Aitäh teile! Isamaa fraktsiooni nimel Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! No õigusloomepoliitika on tõesti väga oluline riigi toimimise seisukohast, sest kõik otsused, mis me vastu võtame, ju tegelikult kajastuvad kuskil seadustes. Nii et see on kahtlemata oluline teema. Siin on nii minister kui ka varasemad kõnelejad juba väga olulisi teemasid välja toonud. 

Kõigel ei hakkagi peatuma. Aga mida tahaksin eraldi rõhutada? No kahtlemata peavad seadused olema selged ja arusaadavad ning vastama kõigile nõuetele, mis meil õigusloomele on seatud. Hea õigusloome on see, mis tagab inimeste suurema usalduse riigi vastu. Nii et ei saa eeldada, et inimesed täidavad seadusi, kui need seadused ei ole neile arusaadavad. 

Väga head niisugused näited selle kohta, kui selged meie seadused on, on olnud ju viimati selle kohta, et isegi prokuratuur ei suuda seadusi tõlgendada piisavalt hästi. Seda näitavad väga mitmed kohtukaotused, kus prokuratuur on tõlgendanud seadust ühtemoodi, aga kohus hoopis teistmoodi. Nii et ilmselt on arusaadavuse osas päris palju veel paranemisruumi.

Kindlasti tahan ära märkida tendentsi, mis siin peale valimisi nende valitsuste jooksul on olnud: seadusi lihtsalt surutakse teerulliga läbi. Räägime nendest maksumuudatustest, mis on olnud ja mille puhul ei ole arvestatud ka tagasisidet, mis on tulnud. Näiteks seesama automaksu eelnõu, mis läbi suruti. Kogu selle protsessi vältel räägiti sellest, et see paneb lastega pered halvemasse olukorda. Seda tagasisidet kuulda ei võetud. Lõpuks oli valitsus ikkagi sellises olukorras, et ta pidi seda seadust muutma hakkama. Lastega peredele tuli ikkagi teha soodustus. Väga palju oli ühiskonnas pahameelt ja konflikti selle tõttu. Kui oleks kuulatud tagasisidet, oleks see kõik olnud olemata. 

Või räägime hasartmängumaksust. Hasartmängumaksuga oli väga kiire, selle tõttu tuli sisse viga ja riik kannatas kahju. Üks inimene on oma töökoha kaotuse tõttu isegi riigiga kohut käimas. Selline läbisurumise, mittekuulamise ja kiirustamise stiil kindlasti ei sobi ja ei lähe hea õigusloomepoliitika põhimõtetega kokku.

Kindlasti on oluline teema ebapiisav mõjude analüüs. Mul on hea meel, et tegelikult minister ise ka seda välja tõi just põhiseaduspärasuse analüüsi osas. Kui meil oleks põhiseaduspärasuse analüüsid paremini tehtud, siis võib-olla paljusid probleeme ei tekiks ja ei tuleks need eelnõud nii kergesti presidendi juurest tagasi. Neid juhtumeid on olnud viimasel ajal kahjuks väga palju, kui president ei ole seadust välja kuulutanud, sellepärast et ta leiab, et see on põhiseadusega vastuolus. Ka neid olukordi saaks ennetada, kui põhiseaduspärasuse analüüs oleks piisavalt hästi tehtud. Nii et ma tunnustan, et minister on selle teema tõstatanud, see on kindlasti oluline.

Aga kindlasti on oluline ka demograafiliste mõjude analüüs. Ma jätkuvalt ei näe, et seda piisavalt hästi tehakse. Siin on kas prioriteetide küsimus või lihtsalt ei ole ministeeriumides pädevust, et hinnata nende eelnõude mõju Eesti demograafilisele olukorrale, sündimusele. Aga kindlasti on samaväärselt oluline ka regionaalne mõju ja selle hindamine, sest need asjad on omavahel tihedalt seotud. Teatavasti sünnib meil linnades vähe lapsi ja regioonides on rohkem lapsi ja pered suuremad.

Ma paluksin lisaaega.

Jaa. Kolm minutit lisaks.

Ja mida ma veel kindlasti tahaksin välja tuua, on see, et kui minister rääkis põhiseaduspärasuse analüüsist, siis selle teine pool on kindlasti see, et inimestel oleks võimalik kergemini pöörduda sätete põhiseaduspärasuse kontrolliks Riigikohtu poole. Täna on meil see kahjuks vägagi takistatud. Kui mina olin justiitsminister, siis ma [lõin] ministeeriumis niisuguse töörühma, kes tegeles sellega, et meil tekiks individuaalkaebuse õigus. On hea, kui minister saaks siin lõpus tagasisidestada, kuhu see töö on siis [jõudnud], kas see on kuskile seisma jäänud või see jätkub, kas seal on mingeid edasiminekuid. Sest täna on meil selline olukord, et meil on põhiseaduspärasuse kontrollil ees kas õiguskantsler või kohtud ise ja inimesel on väga raske vaidlustada sätteid, mille puhul ta näeb enda positsioonilt vaadates, et need kindlasti ei saa vastata põhiseadusele. 

Põhiseaduspärasuse kontroll on nii raskeks tehtud, et see ei ole põhjendatud. Ja ka see töörühm, nii palju kui ta jõudis koos käia, väga selgelt leidis, et see on Eestis probleem. Ka see aitaks meil seadustest välja võtta selle praagi, mis kahjuks sisse on tulnud, et mõned sätted on põhiseadusega vastuolus. Mõnikord need tulevad kohtuvaidlustes välja, mõnikord ei tule, aga inimestel peaks olema see võimalus, et otse pöörduda Riigikohtusse. 

Nii et tööd on õigusloomepoliitika valdkonnas veel omajagu. Nagu me näeme, probleeme jagub ja seda tööd tuleb jätkata. Nii et soovin ministrile selles edu ja katsume siin Riigikogus ise ka tublimad olla. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonid on oma seisukohad öelnud. Ministril kahjuks praegu ei ole võimalik sõna võtta. Läbirääkimised on lõppenud, head kolleegid, ja koos sellega ka esimese päevakorrapunkti menetlemine. 

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 585 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! No kui on üks seadus, mis karjub näkku, et see on põhiseadusega vastuolus olev seadus[eelnõu], siis see on meie käesolev erakonnaseaduse muutmise seaduse [eelnõu], mis läheb oma pöörasuses mustrisse sellega, mida me viimastel nädalatel, kuudel ja aastatel Eestis oleme näinud. See on kontrolli alt väljunud püsiriik ja süvariik, kus kodanik, aga ka kodanikuühendus ehk partei eksisteerib riigi ja peamiselt ametnike armust. Me kõik oleme aruandekohuslased kellegi ees ja vaat kui valesti aru anname või piisavalt aru ei anna, siis võib meid ka vangi panna, kiiresti ja kergesti. 

Millega siis tegeldakse selles eelnõus? ERJK teatavasti on hiilanud oma olemasolu jooksul sellega, et ta ületab oma võimu piire ja volitusi kogu aeg ja nõuab asju, mida seadus talle ette ei ole näinud, et ta nõuda võiks, ja põhimõtteliselt kurnab nii-öelda järelevalvatavaid kõikvõimaliku halduskiusuga. Aga mis teeb asja veel eriti kurioosseks, [on see], et ta ei tegele mitte erakondade järelevalvega, nagu nimi ütleb, vaid teeb järelevalvet ka suvalistele MTÜ-dele, mis nende arvates võiksid olla nende järelevalve all. Ja kuna nad on kohtus peksa saanud, siis nüüd on tuldud lagedale seadusemuudatusega, mis annabki need volitused neile. 

Mis siin see põhiseaduse riive on? Põhiseaduse riive on laiendatud järelevalve, mille kohaselt võivad nad hakata nõudma suvalistelt MTÜ-delt – aga mitte ainult MTÜ-delt, vaid ka suvalistelt kodanikelt – suvalisi dokumente, ja kui nad tahavad, kutsuda neid ülekuulamisele. No mis asi on suvaline dokument? Näiteks pangaväljavõte. 

Ma toon teile hea näite, mis me siin ikka ümber palava pudru räägime. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on üks väheseid, peaaegu ainus konservatiivne kodanikualgatus, mittetulundusühing Eestis. Ei ole parteiliselt seotud, pole kunagi olnud, aga on teinud Riigikogu valimiste eel korduvalt üleskutseid ühe või teise partei või poliitiku, kandidaadi poolt olla või ühe või teise kandidaadi vastu olla. See on põhiseaduslik õigus. See on põhiseaduses mitmes paragrahvis kirja pandud õigus. Kodanikel on nii üksikisikutena kui ka organiseerituna õigus sekkuda ühiskondlikusse ellu, kutsuda üles kedagi toetama või kellegi vastu olema. 

Aga ERJK on leidnud, et sellega on toetatud ühte või teist parteid ja selle tõttu tuleb neilt välja nõuda rahalised aruanded, näiteks selle, kes neile annetanud on. Sellist õigust neil ei ole. Aga nüüd, kui me selle seaduse vastu võtame, võib need dokumendid välja nõudab ja võib ülekuulamisele kutsuda. Ja pange tähele, see ei ole lihtsalt niimoodi, et on haldusmenetlus, vaid see [seotakse] kriminaalmenetlusega. Kui sa ei tee seda, kui sa ei ole nõus sellega, siis sinu vastu saab algatada kriminaalasja. 

Aga toome teise näite, kes on Eesti [meediast] küllaltki läbi käinud seoses poliitiliste rahastamistega. SALK ehk SA Liberaalne Kodanik tegeles enda initsiatiivil – ükski partei ei käinud seda küsimas ega palumas ega kooskõlastanud seda, [seda tehti] enda initsiatiivil – enne eelmisi Riigikogu valimisi uuringute tegemisega, andmete kogumisega ja kampaania tegemisega. Ja siis seesama ERJK otsustas laest võtta – mitte mingisuguseid arvutusi tehes nende majandusaasta aruande põhjal või nende palga või kulude põhjal, sest [sellele infole] nad ligipääsu ei saanud, vaatasid lakke ja ütlesid –, et umbes sellised kulud neil võisid olla. Kuna nad aitasid neid ja neid parteisid, siis me jagame need kulud ära nende parteide vahel. See on näide sellest, kuidas ERJK täiesti tuimalt rikub seadust, ületab võimuvolitusi ja võtab endale õiguse hakata korraga nii maksuametiks, prokuratuuriks kui ka mingisuguseks ombudsmaniks. 

Nüüd antakse selle seadusega neile õigus ükskõik kellega seda teha. See ei ole enam lihtsalt SAPTK või SALK, see võib olla ka korteriühistu, see võib olla mõne poliitiku, ma ei tea, nõbu, keda [kahtlustatakse], et kahtlane värk, kuskil külaplatsil rääkis meestega poliitikast, tegi agitatsiooni. Vaadake-vaadake, tegi agitatsiooni, sellele agitatsioonile saab kulu juurde mõelda ja selle parteilt välja nõuda. Täpselt seda see võimaldab meil teha. See võimaldab erinevatelt organisatsioonidelt ja eraisikutelt kõike välja nõuda. Võimaldab minu abikaasa pangaväljavõtet välja nõuda, sest ta on ikkagi seotud isik. Päriselt, seotud isik! Kuidas ta siis ei ole? Loomulikult on ta seotud isik. Tema pangaväljavõtet, [et näha], kust ta mida süüa ostis ja missugustel välisreisidel käis ja üldse kus puhkust veetis, võimaldab [nõuda] see seadus. Ja kui ta ei ole nõus, siis saab minna kirve, kangi ja leegiheitjaga kallale. See kõik on absoluutses räiges vastuolus põhiseadusega. 

Nii et ei ole võimalik, et see seadus kuulutatakse Kadriorus välja ilma, et nad teadlikult ja tahtlikult läheksid kaasa põhiseadusvastase seaduse [rakendamisega]. Mina tahaks kohe näha, kuidas kandidaat Karis käitub siin enne valimisi sellises pikantsetes olukordades. Eks me saame seda teada üsna varsti. 

Aga see seadus [viib] meid sisuliselt veel ühe pika sammu võrra [lähemale] politseiriigile. Meil niikuinii on politseiriik. Äkki keegi on jälginud viimaste nädalate uudiseid seoses Kersti Krachti kriminaalkaasusega. Nagu ma ka eilsel pressikonverentsil ütlesin, veel enne, kui asi algatati, kuulati juba rahandusministrit pealt. Kust ma tean? Sellepärast, et kohtu käigus pani prokuratuur kausta vahele tõendusmaterjali, mille kuupäevad seda kinnitasid. 

Aga anname muudkui seadusega õigusi juurde mingisugustele, nagu inglise keeles öeldakse, kängurukohtutele. Tüübid tulevad kokku ja hakkavad meie kõigi üle otsustama, ka selle üle, mida me tohime rääkida, millal me tohime rääkida ja milliseid arveid kellele me esitame selle eest, mida on räägitud, isegi kui me ei ole teenust küsinud või pakkunud. See on selle seaduse kogu mõte. 

Noh, nüüd vahetati välja ERJK-s kogu koosseis, aga pöörased sotsialistid jäid ju edasi sinna nõukogusse ja ega siis nemad oma tegevust ei vähenda või kuidagi tagasi ei hoia ennast selles küsimuses. 

Aga ega ma ainult kriitikaga ei tegele. Ma ütlen ka, mis on lahendus. Lahendus on selline asi: ERJK üldse ära kaotada. Aruanne tuleb jätta, lihtne aruanne jätta, ja seda kontrollib riigikontrolör. Riigikontrolöril on olemas pädevus, on olemas inimesed, on olemas ressursid ja on olemas ka poliitiline autoriteet. 

Aga sellise seadusemuudatusega me kõik muudame ennast vangipandavateks, ja mitte ainult ennast. Jumal temaga, kellel on kahju, kui poliitikuid vangi pannakse Eestis, eks ole. Aga me muudame kõik suvalised inimesed tänavalt, kellel pole mitte mingit kokkupuudet poliitikaga, ka ERJK poolt läbiotsitavaks – läbiotsitavaks, muide, ülekuulatavaks – ja [neilt saab ka] dokumente välja nõuda. See on ju täiesti pöörane! Vastu tuleb hääletada.

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No erakonnaseadus tegelikult ju reguleerib kõikide erakondade elu ja tegevust. Vaatame, kuidas on seda seadust menetletud. Kas me oleksime võinud jõuda ühisele arusaamale selle seaduse muutmise osas? Jah, me oleksime võinud jõuda, aga ei jõudnud. Vaatamata sellele, et meil ei ole konsensust, tahab praegune valitsuskoalitsioon selle seaduse julmalt läbi suruda. 

Ma olen mitu korda, kui me seda komisjonis arutasime, ka väljaspool komisjoni, teinud ettepanekuid nii Eesti 200 kui ka Reformierakonna esindajatele, et istume koos, arutame selle läbi, püüame leida ühist keelt ja kui meil on ühine keel leitud, siis tuleme uuesti saali ja hakkame uuesti selle seaduse [menetlemisega] pihta. Aga ei, nui pooleks öeldi, et mitte mingil juhul, meie tahame oma tahtmist ja sellisel viisil see ka saali tuleb. 

Lisaks tuletan meelde, et meil toimus selle seaduse esimene lugemine ju aasta aega tagasi, isegi rohkem. Vahepeal pandi ta kalevi alla ja siis järsku enne saabuvaid valimisi – ma räägin järgmise aasta valimistest, märtsikuu valimistest – miskipärast toodi seadus uuesti kalevi alt välja. Kokkuleppimine ühistes arusaamades oli kogu selle protsessi jooksul välistatud. Kahju! 

Nüüd sisust ka. Väga palju halli ala jääb ikkagi erakonnaseadusesse sisse. Kui me küsime, kas see seadus on muutunud paremaks, arusaadavamaks ja kas nüüd on järelevalveinstitutsioonil või -komisjonil lihtsam tööd teha, siis [vastus on, et] ei, sugugi mitte. Ja nendele puudustele me juhtisime ka komisjonis tähelepanu. Seda, et [eelnõu] meie igapäevategevust ei muuda arusaadavamaks, et oleks vähem järelevalve poolt, et oleks vähem ERJK-l menetlusi, ei tahetud üldse arutada. Vastupidi, karmistati [eelnõu] ja anti juurde seesama õigus, millest ka eelkõneleja rääkis, kutsuda välja kolmandaid isikuid, kes on osutanud kas kandidaatidele või erakondadele teenust, õigus kutsuda neid ülekuulamisele. See on ju ennekuulmatu! 

Ja sealt loomulikult tekib küsimus, kui palju üldse jääb neid ettevõtteid, kes sooviks erakondadele erinevaid teenuseid osutada. No ma räägin enamasti ikkagi juriidilisest teenusest, reklaamindusest ja [muudest teenustest]. Mu sisetunne ütleb, et neid ettevõtteid väga palju tulevikus ei ole, vähemalt nende arv ei suurene, sest nad kogu aeg teavad, et neil on mingisugune kirves pea kohal – mine tea, äkki peab minema ERJK komisjoni ette aru andma, kas oli ikkagi õigus teenust osutada ja mis alusel ja mis hinnaga. Praegugi on kõikides aruannetes selgelt kõik teenuseosutajad, summad, teenused liigiti välja toodud, see on juba praegu tehtud kohustuslikuks. Miks veel kaasata kolmandaid isikuid ülekuulamisele? See tekitab kindlasti hämmingut. 

Ei soovitud isegi arutada teemat, kas ERJK komisjon on jätkusuutlik. Äkki oleks vaja kogu seda süsteemi muuta, viia kogu see järelevalve pool õiguskantsleri alla, riigikontrolöri alla? No sellest üldse ei tahetud rääkida. Ma saan aru, et siin on erakonnad, kes jagavad seda arvamust, et sellist komisjoni ei peaks üldse olema, vaid selle järelevalveõiguse peaks andma teistele institutsioonidele, mis tõenäoliselt viiks järelevalvemenetluse läbi tunduvalt erapooletumalt, sellepärast et seal komisjonis ei oleks poliitikuid. Tuletan meelde, et pooled erakondade järelevalve komisjoni liikmed on poliitikud. Tahes-tahtmata, nii nagu ikka on, vähemalt praktikas on nii välja kujunenud, on soov üksteisele ära panna. See on vale. Ma arvan, et järelevalve peab olema täiesti neutraalne, väljaspool erakondi. Õiguskantsler ja riigikontrolör oleksid selleks õiged institutsioonid. 

Paluksin veel paar minutit juurde. 

Kaks minutit lisaks.

Kogu selles protsessis seda poolt – nagu ma alguses rääkisin hallist alast – ei tahetud ära reguleerida, ei tahetud välja kirjutada konkreetselt, mis tegevused on ühele kohaliku omavalitsuse poliitikule, Riigikogu liikmele, valitsuse liikmele lubatud ja mis tegevused ei ole lubatud. Ehk siis üldse ei konkretiseeritud seda valdkonda. ERJK praegu mõnel juhul, kui ta asju menetleb ja teeb järelevalvet, teeb mingisuguseid järeldusi, [mille vormistab] lihtsalt komisjoni otsusena. Need järeldused esitatakse vastavatele isikutele, kelle üle on tehtud järelevalvet, ja kui see isik ei nõustu selle otsusega, siis järgmine instants on kohtu, kelle poole pöörduda. Ma arvan, et praeguses õigusriigis ei ole kohane sellise praktikaga jätkamine, aga seda [probleemi] ei soovitud lahendada. 

Aga mis tegelikult lahendati suuresti ära – ma arvan, et see on nii-öelda sisse antud poliittellimus –, on see, kuidas edaspidi Euroopa Parlamendi liikmed saaksid seadusest tulenevalt kasutada poliittegevuseks europarlamendi rahasid ja ka europarlamendi fraktsioonide rahasid. Jah, siin selles seaduses kirjutatakse see ilusti lahti, reguleeritakse ära, et selline võimalus tekib. 

Nüüd, kui taheti ainult see ära reguleerida, siis oleks võinud seda lihtsalt öelda, mitte mängida nii-öelda suuremat mängu, et me läheme nüüd muutma erakonnaseadust, teeme ta paremaks, lisame sinna erinevaid punkte, mis peaks selgemaks tegema meie igapäevast poliittegevust. No selgust siin ei ole, halli ala on palju. Aga mis ära tehti? Oli selge poliittellimus selleks, et europarlamendi liikmed, mis on ka minu arvates õige, saaksid ilusti seaduslikult kasutada raha selleks, et propageerida oma ideoloogiat. 

Aitäh! Nii et meie sellisel viisil [koostatud] seaduse poolt, ilma konsensust [saavutamata], ei hääleta.

Aitäh! Suur tänu teile! Lihtsalt selgituseks: tolereerisin [ajast] üleminekut, kuna üks minut oli veel varuks. Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil just lõppes arutelu selle üle, kuidas tuleks õigusloomet teha ja kuidas me loodame ja soovime, et Eesti ühiskond oleks õiguskuulekas. Läheb hetk mööda ja hakkame uuesti kräppi tootma, nagu selle eelnõuga teha tahetakse. 

Mõned aspektid, millele ma tähelepanu tahan juhtida ja millele head kolleegid on tegelikult juba viidanud. Esiteks, § 1 punkt 10 räägib sellest, et poliitreklaam märgistatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele – siis on määruse number – poliitreklaami läbipaistvuse ja suunamise kohta. Me võtame endale kohustuse ja siis paneme tehnilise järelevalve ametile ka [ülesande] seda kontrollida. 

Ma teisel lugemisel küsisin, kas komisjonis on arutatud, et vahepeal on eri Euroopa riikides toimunud mitmed valimised – Taanis kahed, Ungaris, Sloveenias ja nii edasi –, kus tegelikult seda märgistust ei olnud, kuigi see on riikidele üle Euroopa kehtiv. Küsisin, kuhu me tormame, miks me seda reguleerime, tõmbame ennast jälle kuhugi ja siis pärast püüame aru saada, mida me teinud oleme. Sellest pole kellelegi kasu. Ja teine asi on see, et loomulikult, me peame kokku leppima, mil viisil ja kuidas [see toimub], aga see, millisel kujul see olema saab – no mulle tundub, et ega meist täna kellelgi väga head ülevaadet sellest veel ei ole. 

Üks hea asi ka, mis nende muudatustega saabub, on see, et keelatakse välismaalaste annetused, välja arvatud Eestis püsivalt elavate Euroopa Liidu kodanike annetused. See on siis ainumas ettepanek, mille Isamaa esitas ja mida suur saal möödunud nädalal toetas. Aga sellega, ausalt öeldes, head sõnad selle eelnõu kohta lõpevad. 

Nüüd teema, millele kolleegid vähe tähelepanu pöörasid. Ma tsiteerin punkti nr 28: "(1¹) Sõltumata asutajast ja liikmelisusest on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule erakonna sidusorganisatsioon käesoleva seaduse tähenduses ka erakonnaga seotud järgmine juriidiline isik:
1) erakonna piirkondlik või üleriigiline liikmeühendus; 
2) erakonna poolt sidusorganisatsioonina tunnustatud muu juriidiline isik."
Ehk erakond võib tunnistada suvalise MTÜ sidusorganisatsiooniks. 

Mäletan, et mõni aeg tagasi andis SA Liberaalne Kodanik suure ülevaate Isamaa annetajatest ja toetajatest ja sellest kui palju [nad on annetanud], olid suured mullid joonistatud. Mul õnnestus arvamusfestivalil näha Tarmo Jüristot ja ma küsisin, kas ta saaks SALK-i kohta teha samasugused mullid. Lubas teha. No poolteist aastat on mööda läinud, aga ju tal on kiire olnud, ta ei ole [seda teha] jõudnud, kuigi ta mulle seda lubas ja ütles, et keeruline pole, pärast majandusaasta aruannet teeb ära. 

Aga mina saan sellest eelnõust aru nii, et Isamaal või EKRE-l või Reformierakonnal või kellelgi pole mitte mingit probleemi lihtsalt teha üks otsus, et SA Liberaalne Kodanik on nende erakonna sidusorganisatsioon. Ja pärast seda ma saan selle tahtmise, et Jüristo peab hakkama ERJK-le aruandeid esitama, nii nagu erakonnad peavad seda tegema, ja ka selle, mille ta mulle lubas teha, aga mida ta kahjuks pooleteise aasta jooksul ei ole veel jõudnud teha. 

Minu meelest, kui me räägime sellest, et tahaks loogika teha korda, siis mis printsiip see on, et erakonnad saavad nii-öelda … Ma ütlen, et hea meel on selle üle, et kolleegidel ei tulnud mõtet, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon võiks hakata määrama, kes võib olla ühe erakonna sidusorganisatsioon. Taevale tänu selle eest, et niigi palju mõistust jagus! Tunnustus selle eest põhiseaduskomisjonile! Aga see, et ühepoolselt võiks erakond endale sidusorganisatsiooni hakata tegema, tundub ikkagi väga uudne ja huvitav lähenemine. Ma arvan, et nendel inimestel, kes plaanivad seda eelnõu toetada, ei ole mõtet tulevikus imestada.

Ja nüüd võib-olla isegi kõige keerulisem küsimus puudutab seda, mida eelkõnelejad siin ka mainisid – see kolmandate isikute teema. Me teeme Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni [kõrvale] täiendava uurimisorgani. Mina olen nihukese … 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit.  

… noore aktiivse inimesena töötanud maksuametis. Ja oli tõesti põnev aeg, sai igasuguseid asju tehtud ja uuritud, käidud natukene hallil alal ja toimetatud. 

Meil tavaliselt seadusega määratakse ära, kes mida teha saab. Siin me jätame kõik avatuks. Me ei määra kolmandate isikute ringi ja seda, kes kui kaugele võib minna. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon tuleb kokku ja hakkab otsustama, kes võiksid olla need huvitatud kolmandad isikud, nii füüsilised kui ka juriidilised isikud, keda me tahame näha. 

Kui on probleeme, siis minu meelest oleks mõistlik, et pöördutakse ikkagi uurimisorganite poole, tegeldakse asjadega [ja sellega], millele üks kolleeg enne viitas, et kes üldse teenuseid hakkab pakkuma ja nii edasi. Seal võivad olla ärisaladused, mida kohtumenetluses on võimalik avada, aga lihtsalt nii-öelda avatult oma andmeid esitada mingile organile, mille parlament on loonud ja mille õigused ja kohustused on arusaamatud, on täiesti jabur. 

Martin kirjeldas siin enne, et küll abikaasa ja nii edasi. Mina mäletan, et kui ma läbisin julgeolekukontrolli, siis küsiti kõigi minuga seotud juriidiliste isikute pangakontode väljavõtteid. Ma ei tea täpselt, mida nendega tehti. Vaadati, milline maksukäitumine on korteriühistul, mida ma juhin? Ma ei tea, miks ühel julgeolekuasutusel seda vaja on. Minu arust me peame ikkagi väga täpselt mõtlema. Ja siin me läheme selgelt üle piiri. Me ei mõtle, kes, mis ulatuses dokumente võib pärida. See on nagu lõputu auk ja fantaasia, milleni see jõuab. Nii et minu meelest on tegemist üsna kahetsusväärse eelnõu ja muudatustega. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid toetavad selle seadusemuudatuse vastuvõtmist ja hääletavad täna selle poolt. Kahtlemata on seal ka puudusi. Kuna maailmavaated on erinevad, arvavad ka sotsiaaldemokraadid, et oleks võinud teha mitu sammu edasi, küll mitte selles, et ERJK õigusi vähendada. 

Seaduses on nüüd hästi see, et ERJK on omaaegsele skepsisele ja raskele algusele vaatamata tegelikult tööle hakanud. Mina ei jaga seda muret, et erakonnad [teevad] iseenda üle järelevalvet. Seda, kuidas poliitika käib, kuidas ja mida rahastatakse, mis peaks olema lubatud ja mis mitte, me teame ise kõige paremini. 

Senine praktika on näidanud, et komisjon töötab hästi, suudab otsustada, võidab kohtuvaidlused otsustes, mida on vaidlustatud. [Komisjonis] on menetletud vist küll kõiki erakondi, otsuseid on tehtud kõigi suhtes, raha on välja mõistetud. Eks rahulolematust ole kõigil erakondadel, aga tegelikult on ERJK rakendunud üle ootuste hästi. Kahtlemata on erakondade rahastamise läbipaistvus paranenud ja ühiskonnal on parem ülevaade sellest, mis meil siin poliitikas toimub, kes ületab piire, millisel viisil kokkuleppeid saavutatakse ja kuidas edasi reguleerida või läbipaistvust parandada, asju muuta. 

Lisaks sellele, et ERJK saab õigusi juurde, mis printsiibis on õige ja hea, ma tegelikult huviga ootan, kuidas sidusorganisatsioonide esialgse defineerimise katse, mis eelnõus on, tööle läheb. Ma tunnistan, et oleks võimalik seda arutelu pidada ja definitsiooni selgemaks [teha], aga kuna meil seda vastust kellelgi valmis ei ole, siis ma laseks praktikas sellel täna loodetavasti vastuvõetaval seadusel toimetada ja kui vaja, siis läheks seda muutma. 

Nüüd, sotsiaaldemokraadid tegid mitu muudatusettepanekut. Aga räägiksin sellest, mida me oleme tajunud justkui normaalsena või iseenesestmõistetavana, ehk sellest, et meil võivad erakondadel olla suurannetajad ning annetustel ja ka kampaaniatel ülempiiri ei ole. See tundub meile ainuvõimalik viis toimetamiseks. 

Ka minu jaoks oli üllatus, kui ma lugesin Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna ülevaadet erakondade rahastamise reeglitest mujal Euroopas. Praktiliselt igal pool on annetustel ülempiir. Ja me ei räägi siin sotsiaaldemokraatide pakutud 100 000 eurost, me räägime ülempiiridest nagu kaks ja pool tuhat eurot, 10 000 eurot, 25 000 eurot. Ka suurtes riikides, ma ei tea, Prantsusmaal, kus see piir jäi alla 10 000 euro, on leitud, et ei ole hea, kui inimesed, kellel niikuinii on võimalik esindusorganisatsioonide kaudu avaliku nähtavuse tõttu meedias oma eelistusi avaldada, oma seisukohti esindada ja poliitilisi otsuseid mõjutada, saavad otse erakondade rahastamise kaudu suurte rahadega seda teha. Seda ei ole teised riigid pidanud mõistlikuks. 

Meie kahjuks ei suutnud kokku leppida annetustele ülempiiri seadmises, ka mitte nii kõrge ülempiiri seadmises, nagu on 100 000 eurot. Me peame leppima sellega, et see raha mõjutab erakondi selles osas, kes on juhtorganites, milliseid poliitikaid prioritiseeritakse koalitsiooniläbirääkimistel, millised asjad pääsevad valimisprogrammi ja kuidas moodustatakse valimisnimekirju. See ei ole tegelikult õige. Poliitikas peaks olema ideede konkurents, mitte selline konkurents, et kes suudab rahaga rohkem oma punkte kuhugi sisse saada. 

Palun kolm lisaminutit! 

Jaa, kolm minutit. 

Eraldi räägiksin ka kampaaniakuludele ülempiiri seadmisest. Teistes riikides on praktika, et lepitakse kokku mingisuguses [reklaam]pinna suuruses või ühikute või tükkide arvus. See, et reklaam mõjutab inimesi, on selge, muidu me seda reklaami nii palju igal pool ei näeks. Ma olen veendunud, et ka valijad ei soovi, et kõik linnad, tele- ja raadioeetrid, rääkimata sotsiaalmeediast või veebireklaamidest, muutuvad massiliselt poliitiliseks paar kuud enne valimisi. Suhteliselt tüütu on seda kõike vaadata. Aga kuna meil ei ole ülempiiri – ja me kõik teame, et reklaam mõjub –, käib valimistulemuse maksimeerimiseks selline ületrumpamine. Me näeme rohkem kui miljonieuroseid valimiskampaaniaid. Kelle ressursi mõistlik kasutamine see on? Tegelikult see ei ole mitte kellegi ressursi mõistlik kasutamine. 

Nii et kampaaniakulude mingi suurusjärgu kokkuleppimine, ülempiiri kokkuleppimine, reeglite kokkuleppimine, ma arvan, lõpuks oleks meile kõigile kasulik. Siis saaksidki võistelda ideed, mitte [ei määraks] kampaania rahastajate rahakoti suurus, ja oleks lihtsam ka uutel tulijatel. Vaatamata sellele, et meile võib see siin saalis [mitte] meeldida, on demokraatiale ikka kasulik, kui konkurents püsib ja uutel erakondadel on võimalik poliitikasse tulla. Kui rahastamise lävend on ees nii kõrge, siis uutel on seda raske teha. 

Nii et mina, vastupidi eelkõnelenutele, loodan, et erakonnaseaduse muutmisega me läheme edasi ja suudame nii kampaaniakulusid kui annetusi tulevikus paremini, ma ei tea, kokkuleppeliselt reguleerida, et meil üksikute rahastajate mõjuvõim ei kasvaks, läbipaistvus poliitilise rahastamise üle oleks olemas ja kampaania käigus linnade ülekleepimist jääks järjest vähemaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida teie kui istungi juhataja käest, kuidas teie suhtute juhatuse esindajana sellisesse olukorda. Me siin just eelneva päevakorrapunkti menetlemise käigus rääkisime sellest, kui probleemne see on, et eelnõude seletuskirjades ei ole põhiseaduspärasuse analüüsi. Justiitsminister käis rääkimas, et objektiivsuse huvides me hindasime teiste ministeeriumide poolt Justiitsministeeriumile esitatud eelnõusid ja vaatasime neid.

Aga antud juhul on meie ees Justiits- ja Digiministeeriumi koostatud eelnõu, kus pole mitte mingisugust põhiseaduspärasuse analüüsi. Mina mõtlen küll, et on ju täiesti selge, et sellel eelnõul on väga ulatuslik põhiõiguste riive dimensioon, näiteks ERJK-le õiguse andmine nõuda kolmandatelt isikutelt dokumente, piiramata ära, milliseid dokumente võib nõuda, millistel tingimustel võib dokumente nõuda, kelle käest võib dokumente nõuda. See on väga ulatuslik sekkumine põhiseadusega tagatud eraelu puutumatusse, näiteks poliitikute perekonnaliikmete puhul. Siin peaks väga selgelt hindama, kas selline riive on proportsionaalne või ei ole. Ma võtsin praegu eraldi ette selle eelnõu seletuskirja, töötasin selle läbi nii palju, kui jõudsin nii otsingu kui ka oma pilguga, ja mitte mingisugust analüüsi selle kohta ei ole.

Mu küsimus lõpuks seisnebki selles, et kas te leiate, et ka Riigikogu juhatus võiks siin näha selles mõttes probleemi, et öelda valitsusele, et teate, kui te tõesti jätate selle kohustuse täitmata koostada põhiseaduspärasuse analüüs, siis me edaspidi lihtsalt ei pane seda päevakorda, ongi kõik, tulete tagasi eelnõuga siis, kui on tehtud see analüüs nõuetekohaselt, ja siis vaatame edasi.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu te aru saate, antud eelnõu puhul puudub mul igasugune formaalne voli ja ka sisuline võimalus anda hinnangut, kas see on vajalik antud juhul või mitte. Aga veel kord, eelmise päevakorrapunkti juures, tõepoolest, teie ettekanne oli väga selge, väga konkreetne, väga arusaadav. Nii et ma arvan, et see sõnum on edasi antud. Vaatamata sellele, et justiitsminister sõna ei võtnud selle peale, ma kindlasti arvan, et nad väga tõsiselt hindavad neid seisukohti, mida te oma ettekandes välja tõite. 

Aga nüüd, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 585 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 585. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid on 0. Eelnõu 585 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 772 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistus teiseks lugemiseks toimus majanduskomisjonis 14. aprillil ja jätkus 21. aprillil. Ma meenutan väga lühidalt, et selle seaduse muutmisega soovitakse teha riigi osalusega äriühingutes ja sihtasutustes mõned regulatsioonid paindlikumaks ja selgemaks, samuti tahetakse parandada riigiettevõtete juhtimise läbipaistvust ja järelevalvevõimalusi, lisaks soovitakse tõsta siseauditi kohustuse rakendumise lävendeid. 

Muudatusettepanekute tähtaeg oli 10. veebruar. Isamaa fraktsioon esitas ühe muudatusettepaneku. See puudutas nõukogu koosoleku päevakorra ja materjalide kättetoimetamise korda. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon koos Tanel Kiige ja Züleyxa Izmailovaga tegid muudatusettepaneku, et äriühingutes ja sihtasutuste nõukogudes paraneks sooline tasakaal. 

Riigikontroll rõhutas oma arvamuses komisjonile eelnõu kohta vajadust täpsustada, esiteks, siseauditi funktsiooni, ja teiseks, sihtasutuse nõukogu koosoleku materjalidega tutvumise korda. Rahandusministeerium esitas omakorda seisukohad nii laekunud kahele muudatusettepanekule kui ka Riigikontrolli arvamusele, aga ka veel mõned täiendused eelnõule. 

Kõigi ettepanekute ja arvamuste põhjal sündis muudatusettepanekute loetelu. Kokku sai neid muudatusettepanekuid üheksa, nendest seitse on majanduskomisjoni muudatusettepanekud ja kaks, nagu ma ütlesin, fraktsioonidelt. 

Muudatusettepanekute esimene arutelu toimus komisjonis 14. aprillil. Esimese muudatusettepaneku arutelu otsustati jätkata veel järgmisel istungil ja et mitte korrata, peatun sellel muudatusettepanekul pikemalt pärastpoole. Muudatusettepanekuid nr 2 ja 3 toetati komisjoni poolt konsensuslikult.

Muudatusettepanek nr 4 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Kiige ja Izmailova [esitatud]. See otsustati jätta arvestamata. Rahandusministeeriumi selgitus on siin abiks, [aru saamaks], miks nii otsustati. Nimelt, 2025. aasta veebruaris uuendatud riigi osaluspoliitika põhimõtetes sätestatud soolise tasakaalu eesmärk omab juba reaalset mõju ja protokollist saab lugeda üsna head statistikat selle kohta. 

Muudatusettepanek nr 5 otsustati jätta arvestamata. Selle muudatusettepaneku poolt oli 2, vastu 2, erapooletuid 1 ja 1 ei hääletanud. Selle arutelu käivitas selle muudatusettepaneku esitaja, Isamaa fraktsiooni esindaja väide, justkui nõukogu liikmeteni ei jõua enam koosoleku materjalid ja nad ei saa päevakorrast teada enne koosoleku algust. Rahandusministeeriumi valdkonnajuht Kaupo Raag oli kohal ja selgitas, et nõukogu liikmetele edastatakse materjalid ka edaspidi nagu seni vastavalt nõukogus kehtestatud töökorrale. Võetakse ära päevakordade ja materjalide esitamise kohustuse lisamine põhikirja, aga võimalus sätestada esitamise kohustus põhikirjas jääb osaluse valitsejale ja asutajale alles. 

Muudatusettepanekut nr 6 arvestasime täielikult, see on siseauditi funktsiooni sõltumatuse tagamise täpsem sõnastus. Konsensus oli ka muudatusettepaneku nr 7 juures. Ja muudatusettepanek nr 8 on seaduse jõustumise tähtaja kohta, mis on nimelt 10. juuni, et riigi osalusega äriühingute ja riigi asutatud sihtasutuste põhikirja jõuaks viia uue redaktsiooniga vastavusse hiljemalt selle aasta 31. augustiks. 

Muudatusettepaneku nr 9 puhul oli samuti konsensus. Võib-olla lühidalt [selgituseks]: kehtiv seadus lubab Ukraina abistamiseks lihtsustatud korras annetada vaid riigi äriühingutel, aga mitte nende tütarettevõtetel. Bürokraatia vähendamiseks laiendatakse võimalust ka riigi äriühingu tütarettevõtetele ja pikendatakse erandi kehtivuse tähtaega kolme aasta võrra. 

Ja nüüd siis mõne sõnaga muudatusettepaneku nr 1 arutelust, mis esimesel korral pooleli jäi ja 21. aprilli istungil jätkus. Nimelt on vaja üheselt ja terminoloogiliselt korrektselt kirjeldada selle Vabariigi Valitsuse volitusnormi ulatust, mis puudutab kinnisasja riigi maareservi arvamist või sealt väljaarvamist, sealhulgas loetelu loomist nende kinnisasjade liikidest, mida tuleb riigi maareservis säilitada, ning ka praktilise tööriista loomist andmete parema kättesaadavuse jaoks. See kiirendaks otsustusprotsessi. Kohal olnud MKM‑i maa‑ ja ruumipoliitika osakonna maapoliitika valdkonna juhi Vello Kima täiendav selgitus komisjoni liikmetele oli piisav. Protokollist võib seda täpsemalt lugeda. Komisjon toetas muudatusettepanekut nr 1 konsensuslikult. 

21. aprillil tehti ka menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu 772 täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 13. mail. Kõikide otsuste puhul oli konsensus. Ja komisjoni liikmete nimed ka: Jaak Aab, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Andrus Seeme ja Urve Tiidus. Tänan kuulamast!

Suur tänu suurepärase ettekande eest! Teile on üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Selle eelnõu eesmärk on tõhustada nõukogude rolli, nende järelevalvet riigiettevõtete üle. Aga kas sellel istungil, mille kohta te [protokolli] ette kandsite, või enne seda on arutletud selle üle, mida on riigikontrolör välja toonud? Tegelikult on riigiettevõtetes suhtlus nõukogu ja juhatuse vahel olnud päris halb. Näiteks on valminud raport selle kohta, et transpordivaldkonnas riigiettevõtete nõukogud tihtipeale üldse ei tea, millega juhatus tegeleb. Nordica on selle kohta väga hea näide. Kui palju üldse seda teemat puudutati? Tegelikult on järelevalve olnud päris puudulik.

Tänan küsimast! Sellises sõnastuses küsimust ei püstitatud, kuid nagu ma siin ütlesin, kogu selle riigivaraseaduse muutmise eesmärk on, et need asjad oleksid selgemad ja läbipaistvamad, ning need on siin sõnastatud.

Suur tänu teile! Teile on veel üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teine küsimus, palun!

Aitäh! Erikomisjonis olid hiljuti prokuratuuri esindajad. Täna on see protokoll ka avalik. Ühes infotunnis [lugesin ette] need murekohad, mille prokuratuur komisjonile edastas, et riik on tegelikult halb peremees olnud. Ma tean, et komisjoni esimesel istungil osales ka Jürgen Ligi. Kas minister on nüüd tunnistanud, et tegelikult on riik tõesti olnud halb peremees riigiettevõtetele? Tihtipeale on omaniku ootused segased, nõukogu ei tea või ei saa võib-olla ka aru omaniku ootustest ja need inimesed, kelle ministeerium saadab nõukogusse, ei esinda seal riigi kui omaniku huve.

Aitäh, lugupeetud küsija! Jällegi, ma ütlen, et sellises sõnastuses või sellises kujus, nagu te seda praegu rääkisite, meil arutelu ei ole olnud. Aga ma saan vastata teie küsimusele ühe sellise tarkuseteraga, mille ütles Albert Einstein. Kõik üldistused on valed, kaasa arvatud see, mis ma praegu ütlesin. Nii et jätkake oma tööd ja küllap need asjad lähevad paremaks. See eelnõu aitab ka kaasa.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Noh, iseenesest on ju eelnõu eesmärk päris hea. Soovitakse parandada nõukogu tööd, soovitakse parandada järelevalvet. Aga vaatame korraks tausta, et mis meil toimub nende riigiettevõtetega. 

Alustame sellest, et meil on viimase kümne aasta jooksul kaks riiklikku lennufirmat läinud pankrotti. Ja inimene, minister, kelle vastutusalas olid mõlemad lennufirmad, on meil nüüd riigi peaminister. Kaks lennufirmat on pankrotis. Ma ei tea, kas on mõni teine riik, kes saab sarnaseid saavutusi ette näidata. Eesti Energia tütarettevõtete kohta on parasjagu käimas kaks kriminaalmenetlust. 30 aasta põlevkivivarud müüakse salaja erafirmale maha – mitte keegi ei tea. Riigi postiettevõte Omniva. Sellega on tänaseks jõutud nii kaugele, et seal on nii hästi arendatud postiteenust ja pakiteenust, et nüüd siis see erastatakse. Igal pool on üks ja sama muster. Nõukogu ei teosta järelevalvet selle üle, mis toimub ettevõttes ja mis otsuseid juhatus langetab. Põhimõtteliselt need otsused koputatakse ära. 

Riik on tõesti olnud halb peremees ja tihtipeale on täielik arusaamatus omaniku ootustes. Riik ei saa aru, mille jaoks tal need ettevõtted on ja mis ta ootustesse kirja paneb. Nõukogus olevad inimesed samuti ei saa aru, mis huve või mida ja keda nad peavad seal esindama. Ja nagu ma ütlesin, Riigikontroll on seda tunnistanud ja prokuratuuri esindajad korruptsioonivastases erikomisjonis on tunnistanud väga otse, et riik on halb peremees ja nõukogu väga tihti ei tea ja ei huvitu sellest, mis otsuseid juhatus langetab. Ja nüüd siis tullakse selle kosmeetilise muudatusega välja, justkui nõukogu töö läheb paremaks, aga tegelikult see olukorda suures pildis ei muuda, sest jätkuvalt ei saa riik aru, mille jaoks tal need pooled riigiettevõtted üldse on ja millega nad peaksid tegelema. 

Alustame Nordicast. Viimased aastad ei teinud Nordica mitte ühtegi lendu Tallinnast, vaid ajas hoopiski mingit rahvusvahelist äri. Kuidas on üleüldse võimalik, et meil on riiklik lennuettevõte, mis Eestist põhimõtteliselt ei lenda, ja see ikka läks pankrotti? Mida tõi välja erikontroll? Juhatus ajas täiesti oma asja, nõukogu ei olnud sellest teadlik, nõukogu tihtipeale dokumente ei küsinud või isegi kui küsis, dokumente ei edastatud. Ja nõukogu lubas võtta riske, mis muidugi ei tasunud ennast ära. Nõukogu nägi probleeme, aga lubas sellel kõigel juhtuda aastaid ja aastaid. Nii ettevõte toimis kuni pankrotini välja. 

Omniva – korduv kaasus, nagu Nordicaga [juhtunu]. Esiteks, omanike ootustesse on minister pannud, et esmane eesmärk on tulu teenimine. No ja mida tehakse? Minnaksegi ärivõimalusi otsima. Ainult jällegi, täpselt nagu Nordicaga, riske ei arvestata ja tekitatakse 3 miljonit eurot kahju. Sellest valmis aastal 2021 salajane erikontroll. Andres Suti juhtimisel see peideti sahtlisse ära, õiguskaitseorganeid ei teavitatud ja siiamaani – siiamaani! – on see salastatud. Isegi erikomisjon ei saa selle tervet versiooni kätte. Ja nüüd siis Omniva erastatakse. 

Eesti Energial on kaks kriminaalasja korraga käimas. Eraldi peatume Enefit Greenil ehk tütarettevõttel, mis tegeleb taastuvenergiaga. Mis siis sellega toimus? Jälle, kuidas on riik omanikuna käitunud? Viis aastat tagasi tegi Reformierakonna rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus otsuse, et tuleks erastada üks osa Eesti Energiast, seesama Enefit Green. See viidi börsile. Siis tuli järgmine Reformierakonna minister, Mart Võrklaev, ja ütles, et aga teate, tegelikult rohkem Eesti Energiast võiks erastada, viia börsile. Aga siis tuli kolmas Reformierakonna rahandusminister, Jürgen Ligi, kes ütles, et teate, me peame selle hoopiski tagasi ostma. Ja siis ostetigi börsilt see Enefit Green tagasi. Kogu see edasi-tagasi ost-müük läks maksumaksjale maksma 68 miljonit eurot. 

Aga ka see pole kõik. Tänaseks on välja tulnud asjaolu, mille kohta ma esitasin kohe ka oma kahtlused ja mida käsitlesin ka erikomisjonis, et olid konkreetsed inimesed, kes kasutasid ära siseinfot, inimesed, kes teadsid, et riik plaanib suurema hinna eest Enefit Greeni tagasi osta, ja siis vahetult enne seda ostsid suuremas koguses aktsiaid kokku ja rikastusid ebaseaduslikult. Ja huvitav fakt on see, et üks inimene, kellele on esitatud täna kahtlustus, on endine Enefit Greeni juht Aavo Kärmas. Aga arvake ära, kus ta enne seda oli. Enne seda oli ta Omniva juht, siis, kui tekitati seesama 3 miljonit eurot kahju ja valmis erikontroll, mis on tänaseni pooleldi salastatud. Kokkusattumus? Võib-olla. 

Liigume edasi. Viimane uudis on see, et 30 aasta põlevkivivaru erastati ilma avaliku aruteluta. Eesti Energia lihtsalt müüs eraettevõttele maha kaeveõigused, mis puudutasid üle 100 miljoni tonni põlevkivivarusid. Jürgen Ligi ütleb, et ta ei tea sellest midagi. Minister Andres Sutt ütleb, et ta ei tea sellest midagi. Kliimaministeeriumi ametnikud jätavad tulemata erikomisjoni ja ütlevad, et ministeerium ei ole mitte kuidagi seotud. Aga teil on esindajad määratud Eesti Energia nõukogusse! Keda esindavad need nõukogu liikmed, kui teie väidate, et ministeerium ei ole sellega seotud? Kes on siis Eesti Energia omanik? Mida need inimesed nõukogus teevad? See on väga mugav taktika – mitte keegi ei vastuta, omanikku ei ole. Tuleme uue seadusega välja, mõtleme, kuidas me hakkame paremini nimetama inimesi nõukogudesse. Aga milleks? Mitte keegi tegelikult ju ei vastuta. 

Seesama põlevkivivaru küsimus. Me ju saame aru, et selle taga on konkreetsed huvid ja on konkreetne põhjus, miks ministrid end täna peidavad. Eksperdid on hinnanud, et selle põlevkivivaru väärtus võib ulatuda üle miljardi euroni. See müüdi maha 15 miljoniga. Ja meil ei ole isegi kindlust, kas see 15 miljonit on reaalne number, sest Eesti Energia keeldub andmast infot ja näitamast neid dokumente erikomisjoni liikmetele. Seetõttu on mul väga hea meel, et Janar Holm ütles esmaspäeval istungil, et nemad hakkavad omalt poolt seda küsimust uurima. 

Ma tõin siin välja ainult väikese osa sellest, mis meil riigiettevõtetega on toimunud. See on palju laiem probleem, palju sügavam probleem. Riik, valitsus tegelikult ei tea, millega riigiettevõtted peavad tegelema ja mis seal toimub. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid tegid riigivaraseaduse kohta ühe muudatusettepaneku, et ka riigiettevõtete juhtorganite puhul astutaks samme soolise tasakaalu parandamiseks. 

Me panime börsiettevõtjate direktiivi ülevõtmisel selle kohustuse börsiettevõtetele. Ka tol ajal oli arutelu, kuidas me kehtestame erasektorile nõudeid, mida seaduse tasandil avalikule sektorile või riigiettevõtetele kehtestatud ei ole. Toona ei leidnud see otsus toetust. 

Soovisime kolleegidega jõuda üksmeelele, et nüüd oleks ikkagi aeg kehtestada samaväärsed reeglid, nagu on börsiettevõtetele kehtestatud, ka riigiettevõtetele. Ma pean tunnistama, et kahjuks ei leidnud muudatusettepanek toetust, kuigi sisuliselt ta kordab üle seda, mis riigi osaluspoliitika põhimõtetesse on kirja pandud, et nimetamiskomitee oma tööd tehes arvestab ka soolise tasakaalu aspekti ja liigub sinnapoole, et nõukogu koosseisus vähemalt oleks 40% mõlema soo esindajaid.

Me näeme, et Eestis nii-öelda loomulikult või iseenesest sooline tasakaal ei parane, ükskõik kas see on Riigikogu saalis, omavalitsuse tasandil volikogudes, börsiettevõtete juhtkondades või riigiettevõtete juhtkondades. Me ei ole 30%-ni jõudnud. Me oleme jäänud 27–29% peale seisma ja see seisak on toimunud 10–15 aastat, edasiminekut ei toimu. 

Samas, nimetamisnõukogu, kellel on osaluspoliitika põhimõtetes see sihina kirja pandud, on näidanud viimase, ma ütleksin, umbes kahe aasta jooksul, et see muutus on võimalik saavutada. Ma peast viimaseid andmeid ei tea, aga minu meelest on jõutud 40% tasemele. Ehk sihipäraselt tegutsedes on soolise tasakaalu sammsammuline parandamine võimalik ka Eestis. Meil on olemas pädevad naised iga ettevõtte nõukogusse, juhatusse või ükskõik millisesse juhtorganisse. 

Sellise minimaalse kohustuse panemine avaliku sektori kollegiaalsetele kogudele – antud juhul arutame seda riigiettevõtete puhul – oleks vajalik samm. Ma arvan, et me peaksime avalikus sektoris eeskuju näitama. Selle asemel, et kehtestada erasektorile rangemaid nõudeid, me võiks avalikus sektoris ennast kokku võtta, tegelikult siin selle muudatuse ära teha ning palju jõulisemalt soolist tasakaalu parandada ja mitte loksuda naiste osaluse mõttes 30% all. Ei ole näha, et edasiminekut toimuks ilma sihipärase tegevuseta. 

Nii et sotsiaaldemokraadid toetavad küll seadust, aga kinnitan, et teeme ka järgmisi katseid avaliku sektori asutustele ja riigiettevõtetele panna siduvaid kohustusi soolise tasakaalu parandamiseks. Aitäh!

Aitäh teile! Urve Tiidus, sõnavõtt kohapealt.

Lugupeetud juhataja! Jätkuks Riina Sikkuti kõnele toon ma mõned faktilised näited. Olukord ei ole üldsegi lootusetu. Nagu ma siin puldis enne ütlesin, Rahandusministeerium ütleb, et 2025. aasta veebruaris uuendatud riigi osaluspoliitika põhimõtetes sätestatud soolise tasakaalu eesmärk omab juba faktilist mõju ka ilma seaduse jõuta. 

Siin paar näidet. Selle aasta 10. veebruari seisuga oli riigi osalusega äriühingute nõukogus – neid on 26 – kokku 107 liiget, kellest 44, see tähendab 41,1%, olid naised. Soolise tasakaalu eesmärk on täidetud 20 äriühingus. Nii et olukord ei ole üldsegi halb, vaid vastupidi, üsna lootustandev. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta, nagu eespool öeldud, on esitatud üheksa muudatusettepanekut. Läheme nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiik, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun! 

Suur aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

See on teie õigus. Aitäh! Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et oleme seaduseelnõu 772 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiik, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 7, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 8, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Ja muudatusettepanek nr 9, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult.  

Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 772 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemine [on läbi].

Oleme jõudnud neljanda juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 796 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eesti rahvas! Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine toimus kahel õiguskomisjoni istungil. Esimene selleteemaline istung toimus 14. aprillil. Kutsutud olid Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja jurist Ireen Tarto, Eesti Kindlustusseltside Liidu esindaja If P&C Insurance juhatuse liige ja juriidilise üksuse juht Heinar Olak, Eesti Krediidiandjate Liidu juhatuse liikmed Siim Juks ja Jevgeni Belavin.

Madis Timpson sõnas, et eelnõu kohta Riigikogus muudatusettepanekuid esitatud ei ole, kuid komisjonile on arvamuse edastanud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kindlustusseltside Liit ja Eesti Krediidiandjate Liit. Eesmärk oli kuulata esmalt pöördumiste esindajate seisukohti, misjärel Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja saaks neid kommenteerida. Esimees andis esmalt sõna Eesti Krediidiandjate Liidu esindajale.

Siim Juks tutvustas Eesti Krediidiandjate Liidu arvamust. Peamine mure oli see, et direktiivi ülevõtmise käigus kaotatakse käesoleva eelnõuga muu hulgas finantsteenuste puhul võimalus sõlmida lepinguid telefoni teel. Siim Juks selgitas, et tänase praktika kohaselt alustab klient laenutaotlust krediidiandja kodulehel, kuid sageli jäetakse see mingil põhjusel pooleli või tuleb teade, et tausta paremaks kontrollimiseks tuleb [kliendiga] ühendust võtta. Kui ettevõtte klienditeenindaja kliendile helistab, toimub just kõne käigus finantsnõustamine. Täpsustatakse üle, miks laenu taotletakse, kas on võimalik edastada pangakonto väljavõtteid ja nii edasi. Ja kui asjaolud saavad selgeks, sealhulgas klient saab aru lepingutingimustest, ja ettevõtte hinnangul on laenu andmine põhjendatud, siis on telefoni kõne salvestamise kaudu kliendi nõusolek fikseeritud ning peale kõne lõppu edastatakse kliendi e-postile juba leping kõikide tingimustega. 

Lõpetuseks sõnas Siim Juks, et Eesti Krediidiandjate Liidu ettepanek on finantsteenuste lepingute telefonitsi sõlmimise erand alles hoida, arvestades, et selle praktika kohta ei ole Finantsinspektsioonilt ega klientidelt tulnud ühtegi etteheidet. Näiteks on ka Lätis selline erand olemas. 

Komisjonis toimus meil päris pikk arutelu sellel teemal, kuna peaaegu kõikide õiguskomisjoni liikmete jaoks oli see üllatus, et niinimetatud kiirelaenude puhul ei ole vaja panna lepingule digiallkirja. Sisuliselt see leping sõlmitakse puhtalt telefoni teel. Ja jõuti järelduseni, et sellist praktikat Eestis ei tohi ikkagi jätkata, ja ei nõustutud Eesti Krediidiandjate Liidu esindaja arvamusega. 

Seejärel anti sõna Eesti Kindlustusseltside Liidu esindajale. Heinar [Olak] tutvustas liidu arvamust. Murekoht seondus peamiselt eelnõus esineva mõningase ebaselgusega valdkondlike erinormide ja üldregulatsiooni omavahelise suhte osas. Siin jõuti seisukohani, et piisab sellest, kui selguse huvides täiendatakse seletuskirja. Muudatusettepanekuid antud juhul teha ei ole vaja. 

Kolmandaks anti sõna Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajale. Nende põhimure oli seotud taganemisnupuga. Seesama arutelu toimus ka õiguskomisjoni päris esimesel istungil. Arutlesime selle üle, et kui kauplemine toimub sõnumirakenduse kaudu, näiteks WhatsAppi teel, või telefoni, e-posti teel midagi müüakse, kas sel juhul peab selline taganemisnupp olema. Jõuti jälle seisukohani, et antud juhtudel ei pea taganemisnuppu looma. Taganemisnupp peab olema ainult sel juhul, kui kauplemine toimub veebileheküljel ehk kui teatud sait on selleks loodud. Nii. Ja siis tehti menetluslikud otsused, et jätkata sellist arutelu komisjonis. 

Ja teine istung toimus õiguskomisjonis 21. aprillil. Tegelikult me jätkasime nende teemadega, mida käsitleti eelmisel koosolekul. Madis Timpson sõnas, et eelmise eelnõu arutelu tulemusel leiti, et eelnõu teise lugemise seletuskirja võiks Eesti Kindlustusseltside Liidu murekohast lähtuvalt veel täiendada. Justiits- ja Digiministeerium on täiendatud eelnõu seletuskirja sõnastuse kooskõlastanud. 

Veel arutasime seda, et Eesti Krediidiandjate Liit saatis õiguskomisjoni liikmetele kirja, milles oli palve lükata seaduse jõustumise aega edasi, et tagada piisav üleminekuperiood. Madis Timpson märkis, et Eesti Krediidiandjate Liidu palve oli lükata jõustumise aeg edasi, et oleks aega teha infosüsteemidesse vastavad muudatused, arvestades seda, et eelnõu läheb selles osas nende jaoks karmimaks, kui direktiiv nõuab – ta loobub erandist, mis lubab finantsteenuste lepinguid sõlmida üksnes telefoni teel. 

Komisjonis tekkis arutelu seaduse uue jõustumisaja üle. Esmalt tehti ettepanek muuta seaduse jõustumise ajaks 2026. aasta 1. november, et oleks kuus kuud üleminekuaeg. Poolt oli kolm inimest: Lea Danilson-Järg, Maria Jufereva-Skuratovski ja Madis Timpson. Seejärel pani esimees hääletusele ettepaneku muuta seaduse jõustumise ajaks 2026. aasta 1. september, et üleminekuks oleks neli kuud. Selle ettepaneku poolt hääletas neli inimest: Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Just see ettepanek leidis toetust. 

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail, konsensus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka konsensus, ja siis, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 13. mail. Selline oli meie arutelu. Aitäh! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Suur aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Läheme selle läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Oleme koos sellega vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Nagu öeldud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 796 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka neljanda päevakorrapunkti menetlemine. 

Oleme jõudnud viienda [punkti] juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 882 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tutvustan muudatusi, mida pakume välja väärtpaberituru seaduses ja teistes seadustes sellega seoses. Need muudatused põhinevad valdavalt Euroopa Liidu õigusel ja on osa laiemast Euroopa Liidu kapitaliturgude liidu projektist. Euroopa mure, miks see projekt on ellu toodud, on see, et ettevõtluse rahastamine on Euroopas väga panganduskeskne, kuid kapitaliturgudelt raha hankimine on päris tülikas. Nii et Euroopa raha liigub väga palju USA majandusse. Ja siin see võrdlus USA-ga on, rahandusministrid teavad kinnitada, just nimelt selles, et me oleme väga killustunud, väga reguleeritud ja raha voolab USA kapitaliturgudele. Euroopa suur eesmärk on tekitada ettevõtjatele rohkem juurdepääsu pangandusvälisele rahastusele. 

Eelnõu saab laias laastus jagada kolmeks: kõigepealt börsiga seotud, siis investeerimisanalüüsi puudutavad ja kolmandaks väärtpaberite registriga seotud muudatused. Alustan börsist. See sõna eelnõuga paraku kaotatakse, sest lõpetatakse börsi ja reguleeritud väärtpaberituru eristamine. Edaspidi on kõik reguleeritud väärtpaberiturg. Kehtivas õiguses eristatakse börsi ja üldist väärtpaberiturgu nii sisult kui ka terminoloogiliselt, aga tegelikult on tegemist ühe ja sama kauplemiskohaga, kus teatud väärtpaberid on lihtsalt eraldi nimekirja koondatud. Nüüd eristamisest loobutakse, selleks ei ole sisulist vajadust, pigem loob see kauplemisele ühe bürokraatliku seina vahele. Nende seinte lõhkumine on selle eelnõu ja kapitaliturgude liidu üks suur eesmärk, kõik need sammukesed on tehnilised ja puudutavad bürokraatiat. 

Teiseks leevendatakse aktsiate ja võlakirjade kauplemisele võtmise nõudeid. Osa seniseid piiranguid kaob, näiteks nõue, et kauplemisele võetavate võlakirjade nimiväärtuse summa peab olema vähemalt 200 000 eurot. Samuti vähendatakse avalikkusele kuuluvate aktsiate minimaalset osakaalu. Praegu kehtib nõue, et kauplemisele võtmiseks peab avalikkusele kuuluma üldjuhul vähemalt 25% aktsiatest. Edaspidi on see miinimumosa 10%, mis võimaldab ettevõtetel tulla väiksemate tükkidega ja, nagu eelpool öeldud, ka investoril väiksema summaga väärtpaberiturule kapitali kaasama. Selle nõude täitmist kontrollib turukorraldaja, kelle üle teeb järelevalvet Finantsinspektsioon. 

Kolmandaks nähakse ette väiksematele ettevõtetele paindlikumad võimalused kapitali kaasamiseks – väiksematest osadest on jutt. Muudatustega võimaldatakse alternatiivturu juurde luua väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks eraldi turusegment, mida nimetatakse kasvuturuks. Eestis tegutseb alternatiivturg First North, kuid seda ei ole seni kasvuturuna registreeritud. 

Edasi, investeerimisanalüüsi puudutavad muudatused. Eelnõuga lihtsustatakse investeerimisanalüüside eest maksmist. Praegu peavad pangad ja investeerimisühingud maksma teenusepakkujale investeerimisanalüüsi ja väärtpaberikorralduste täitmise eest eraldi maksetega, kui analüüsi koostatakse üle 1 miljardi eurose turuväärtusega emitendi kohta. See nõue kaotatakse kui ülearune. Edaspidi saab teenusepakkujale maksta mõlema teenuse eest ühe maksega, olenemata sellest, kui suure turuväärtusega emitenti analüüs puudutab. Säilib kohustus nendest maksetest oma klienti teavitada. 

Lisaks kehtestatakse teatud nõuded emitendi rahastatud analüüsidele. Kui emitent tellib ja maksab analüüsi eest, peab see olema selgelt märgistatud kui emitendi rahastatud analüüs. Nähakse ette ka nõue, et see peab olema koostatud sõltumatult ja objektiivselt. Järgida tuleb ka huvide konfliktide tuvastamise ja avalikustamise nõudeid. Eesmärk on suurendada selliste analüüside usaldusväärsust ja kasutamist, mõistagi, ja vältida huvide konflikte. Lisaks saab aastaks 2030 selliseid emitentide rahastatud analüüse avalikustada Euroopa ühtses elektroonilises keskkonnas, mis suurendab ja lihtsustab nende kättesaadavust. 

[Samuti] tehakse eelnõuga muudatusi aktsiate, võlakirjade ja muude väärtpaberite registreerimises ja nendega seoses tehtavates kannetes. Muudatused puudutavad eelkõige registrisse kantavaid andmeid. Näiteks tekib investoril võimalus registris näha väärtpaberite emitendilt omandamise hinda. Samuti lisandub võimalus teha registri kaudu investoritele viivismakseid, kui emitent hilineb väärtpaberist tulenevate väljamaksetega, näiteks intressimaksetega. Lisaks antakse emitentidele võimalus kasutada kõikide registritoimikute puhul oma kodupanka. See muudatus võimaldab väärtpaberitega seotud teenused koondada ühe partneri juurde. 

Eelnõu muudatuse aluseks oleva direktiivi ülevõtmise tähtaeg on 5. juuni tänavu aasta, nii et vähem kui kuu on aega. Eelnõu loob kokkuvõttes võimalusi kapitali lihtsamaks kaasamiseks. Praegu on Eestil börsil ja alternatiivturul veidi üle 50 emitendi. Eeldatavasti võiks nende arv muudatuste tulemusel suureneda, mis tekitaks Eesti investorite jaoks uusi investeerimisvõimalusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Kaasettekandeks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi, kes tutvustab arutelu rahanduskomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks oma 21. aprilli istungil. Sellel istungil tegid eelnõust ülevaate rahandusminister Jürgen Ligi ja Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt ja sama osakonna nõunik Elise Kõiv. 

Komisjon langetas otsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail käesoleval aastal. See oli meil konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See oli samuti konsensuslik otsus. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See oli samuti konsensuslik otsus. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on vastavalt kehtivale seadusele kümme tööpäeva, see tähendab, et [tähtpäev on] 20. mai kell 17.15. 

Ma annan ülevaate komisjonis toimunud arutelust. Me saime komisjonis sama hea ülevaate nagu täna siin saalis, kui minister [eelnõu] esitles. Ministrit komisjonis täiendas Thomas Auväärt. Komisjoni liikmetel olid ka mõned küsimused. 

Kolleeg Aivar Kokk küsis, kas see ei loo riski, kui ettevõte kaasab börsi kaudu kapitali väga piiratud osaluse müügiks, ilma et investoritel oleks sisulist otsustusõigust. Teisisõnu, miks peetakse põhjendatuks üleminekut 25% kaubeldavate aktsiate nõudelt 10%-le. Sellele küsimusele oli vastus, et 10%-line vabalt kaubeldavate aktsiate nõue on Euroopa Liidus ühtne võimalus, riskid ei muutu, börsireeglid ning läbipaistvuse ja rahapesu tõkestamise nõuded jäävad samaks. See muudatus annab ettevõtetele senise 25% kohustuse asemel paindlikuma võimaluse minna börsile nii, et jaeinvestorite kaitsemehhanismid ja riskitase jäävad samaks. 

Ma ise komisjoni istungil kõigepealt kommenteerisin eelnõu, et kavandatav muudatus on sisuliselt arusaadav ja eesmärk on selge. Aktsiate börsile viimise lihtsustamine on õige suund, aga on küsimus, kas see nõutav 10% peab olema püsivalt börsil kaubeldav või ei jälgita selle täitmist enam hiljem. Vastus minu küsimusele oli, et eeldus on, et vähemalt 10% aktsiatest peab olema püsivalt vabalt kaubeldav, et uutel investoritel oleks võimalik selles ulatuses tehinguid teha. Selle miinimumnõude täitmist jälgib börsikorraldaja. Aktsiate hinnastamine on ühtne kogu aktsiakapitali lõikes, mistõttu ei teki praktikas olukorda, kus vabalt kaubeldav osalus langeks alla miinimumnõude. 

Kolleeg Aivar Kokk väljendas kahtlust, kas sellist olukorda tegelikult kontrollitakse. Näiteks võivad tänased omanikud panna 10% aktsiatest börsile, määrata neile hinna, millega nad tegelikult müüa ei soovi, ja seeläbi tekitada ettevõttele kunstlikult justkui turuväärtus. Teoreetiliselt piisab isegi väikese osa aktsiate müügist, et firma väärtus näeks välja kordades suurem. Samuti ei saa keelata, et omanikud ostavad need vabalt kaubeldavad aktsiad ise mingil määral tagasi. 

Aga sellele kahtlusele ja küsimusele oli vastus, et üldjuhul jäävad tuumikomanikud samaks, kontrollpakk püsib nende käes, börsile viiakse vaid väiksem osa aktsiatest eesmärgiga kaasata lisakapitali, loovutamata kontrolli ettevõtte üle. Praegu on see piiratud nõudega pakkuda vähemalt 25% aktsiatest, tulevikus võib osakaal olla väiksem. Aga samal ajal – oluline! – kehtib edasi senine turumanipulatsiooni keelav regulatsioon ja järelevalvet teeb Finantsinspektsioon, kelle ülesanne on tagada, et aktsia hinda ei kujundataks kunstlikult.

Ja sellega meie arutelu komisjonis ka piirdus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile väga tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 882 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kuuenda [punkti] juurde, [liigume] heas tempos. Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883 esimene lugemine. Ja taas palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõuga muudetakse perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seadust ning tunnistatakse kehtetuks perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadus. Tegemist on korrastava ja tehnilise eelnõuga, mis ei muuda Euroopa Liidu toetuste kasutamise eesmärke, sisu ega rahastamise põhimõtteid. Eelnõu eesmärk on parendada õigusselgust ja viia seadus kooskõlla tegeliku praktikaga.

Esiteks, eelnõuga tunnistatakse kehtetuks perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadus. Kõik selle seaduse alusel tehtud projektid on lõpetatud, kohustused täidetud ning andmete säilitamise tähtaeg möödunud. Sel seadusel ei ole enam praktilist funktsiooni ning selle kehtetuks tunnistamine puhastab õigusruumi prügist. 

Teiseks, eelnõu täpsustab toetuste haldamise registri kasutusala. Seaduses tuuakse välja, et registrit kasutatakse ka mõne muu seaduse alusel antavate toetuste haldamisel, näiteks kliimameetmete puhul, mida rahastatakse kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemisest saadavast tulust. Siin ei ole tegemist uue praktikaga, vaid senise praktika seadusliku aluse täpsustamisega. 

Kolmandaks, seaduses korrastatakse isikuandmete töötlemise reegleid. Eelnõuga ei laiendata isikuandmete kogumist, vaid sätestatakse selgemini, milliseid isikuandmeid töödeldakse, millisel eesmärgil ja kui kaua. Isikuandmed muudetakse anonüümseks pärast esmast säilitamistähtaega, mis on viis aastat. Seejärel hoitakse andmeid veel viis aastat statistilisel eesmärgil ning seejärel kustutatakse need lõplikult. Isikuandmete töötlemise selge regulatsioon aitab inimeste andmeid paremini kaitsta ning tõstab toetusesaajate usaldust. 

Neljandaks sätestatakse Euroopa territoriaalse koostöö Interregi programmide puhul menetluskeelena inglise keel. Interregi programmid on kogu Euroopas olemuslikult piiriülesed ja rahvusvahelised ning inglise keel on seal alati töö- ja menetluskeel olnud. Muudatus viib seaduse vastavusse praktikaga. See ei mõjuta eesti keele kasutamist Eesti-sisestes toetusskeemides. Interregi programme on kokku 86, Eesti osaleb seitsmes. 

Lõpuks välistatakse eelnõuga võimalus nõuda riigilt intressi olukorras, kus toetuse tagasinõude otsus hiljem kohtus tühistatakse. Samas jääb alles toetuse saaja õigus nõuda tegelikult tekkinud kahju hüvitamist. Muudatuse eesmärk on vältida ebaproportsionaalseid vaidlusi ja põhjendamatuid kulusid olukorras, kus riik ei ole raha kasutanud ega sellest kasu saanud. Toetuse saaja saab praegu nõuda riigilt intressi ka siis, kui tal selle aja jooksul tegelikku rahalist kahju ei tekkinud. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks 21. aprillil käesoleval aastal ja eelnõu tutvustas rahandusminister Jürgen Ligi sama põhjalikult kui praegu. Lisaks olid komisjonis Triin Tomingas ja Anu Jaanson, kes jagasid täiendavaid selgitusi. 

Minister mainis ka praegu oma ettekandes, et muu hulgas sätestatakse eelnõuga Interregi programmide menetluskeelena inglise keel. Komisjoni liige Aivar Kokk uuris, kas inglise keele sätestamine Interregi programmide töökeelena võib tähendada, et ka Eesti-sisesed koolitused ja arutelud peaksid edaspidi toimuma inglise keeles. Seni on need olnud eesti keeles. Anu Jaanson vastas, et inglise keele kasutamise vajadus Interregi programmides tulenes ringkonnakohtu seisukohast, mille kohaselt senine praktika ei olnud keeleseadusega kooskõlas. Seetõttu on vaja sätestada vastav erisus ÜSS-is ehk ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduses. Interregi programmid on oma olemuselt piiriülesed ning eeldavad eri liikmesriikide ja partnerite osalemist, mistõttu on töökeelena inglise keele kasutamine vältimatu. Samuti on menetluses kasutatavad dokumendid ingliskeelsed. Oluline on see selgelt ära reguleerida. Kui Eestis on tegevused või koolitused suunatud üksnes eesti keelt kõnelevatele osalejatele, võib seda jätkuvalt läbi viia eesti keeles. 

Me langetasime menetluslikud otsused. Määrata komisjoni ettekandjaks mind, võtta eelnõu päevakorda 6. mail ja esimene lugemine lõpetada. Ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, see tähendab, et [aega on] kuni 20. mai kella 17.15-ni. Aitäh!

Aitäh! Teile samuti küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Minister ka ei soovi [läbirääkimistel] osaleda. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 883 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme edukalt läbinud kuuenda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi. Nii, Urmas Kruuse, kas protseduuriline küsimus? Jah, protseduuriline küsimus. Pane siis protseduuriline.

Vabandust! Ma tahtsin võtta kümme minutit vaheaega.

Ma arvan, et Riigikogu liige ei saa saalist võtta praegu vaheaega, aga võtan juhataja vaheaja viis minutit. 

V a h e a e g

Head Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg on läbi, minister jõudis pulti. See on juba teinekordne hilinemine, peab ütlema. Aga läheme edasi. Seitsmes päevakorrapunkt täna on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 881 esimene lugemine. Ettekandja on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis koostatud alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. 

Eelnõu eesmärk on vähendada alkoholikäitlejate halduskoormust ja lõpetada alates 1. novembrist 2026 riikliku alkoholiregistri tegevus. Kehtiva seaduse järgi peavad ettevõtjad enne alkoholitoote turuleviimist registreerima selle riiklikus alkoholiregistris. Selleks tuleb tasuda riigilõiv ning esitada koos taotlusega laborikatseprotokoll, etiketi näidis, tollideklaratsioon ja muud vajalikud dokumendid. 

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks alkoholiregistri toimimisega seotud sätted. Edaspidi ei pea alkoholikäitlejad tooteid alkoholiregistris registreerima. Nad võivad tooteid turule viia siis, kui on veendunud, et need on inimese tervisele ohutud ja vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele. Rõhutan, et nõuded ise ei kao ära. Vastutus toote ohutuse ja nõuetele vastavuse eest jääb alkoholikäitlejale. Riigi ülesanne on teha valdkonnas riskipõhist ja korrapärast järelevalvet. 

Alkoholiregistri kaotamise tõttu puudub vajadus säilitada senisel kujul ka volitatud laborite süsteemi. Volitatud laborid väljastasid seni katseprotokolle, mis tuli esitada koos muude andmetega alkoholiregistri kande tegemiseks. Edaspidi saavad alkoholikäitlejad valida enesekontrolli käigus valitud proovide analüüsimiseks endale sobiva teenusepakkuja. 

Alkoholiregistri kaotamine annab ettevõtjatele nii ajalise kui ka rahalise kokkuhoiu. Uusi tooteid saab turule viia kiiremini ja väiksemate kuludega. Registrikandega seotud kulud võisid ettevõtjale olla arvestuslikult 3400 – 15 000 eurot aastas. Samas tuleb üle korrata, et alkoholitootja peab oma toodete ohutuse tagama ka pärast alkoholiregistri kaotamist. Ettevõtja peab tegema enesekontrolli plaani järgi laborite analüüse toodete nõuetekohasuse tagamiseks. See ei ole uus kohustus, vaid senise vastutuse jätkumine. 

Avalikus sektoris väheneb Põllumajandus- ja Toiduameti töökoormus. Amet ei pea enam alkoholiregistrit pidama ega sellega seotud registritoiminguid tegema. Seoses registri sulgemisega arendab Maksu- ja Tolliamet maksumärkide infosüsteemi ehk MAIS-i. Selle kaudu saab edaspidi kontrollida toote nime, alkoholisisaldust ja mahtu. Varem kasutati neid andmeid aktsiisi kogumiseks alkoholiregistri kaudu. 

Seaduse jõustumine on kavandatud 1. novembriks 2026. Selle tähtaja määramisel on arvestatud sellega, et enne seda jõuaksid [tehtud] vajalikud MAIS-i arendustööd, pardavarude korra muutmisega seotud arendused ning ettevalmistused alkoholiregistri tegevuse lõpetamiseks. Palun Riigikogul eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma vaatasin eelnõu seletuskirja, sealhulgas kooskõlastusringi loogikat. [Eelnõu] saadeti väga paljudele ettevõtlusorganisatsioonidele, see saadeti ka nendele, kes on selle ettepaneku esitajate hulgas, aga arusaamatuks jäi, kas ja mil määral on kaasatud alkoholi- ja tubakakahjudega tegelevate ühenduste liikmeid ja nende tagasisidet. Paratamatult võivad igal sellisel sammul olla ka mingid negatiivsed kõrvalmõjud või tagajärjed. Ma loodan, et Eestis on meie ühine eesmärk ikkagi see, et alkoholi tarvitatakse võimalikult vähe ja see alkohol, mis siin on, on selgelt kontrollitav, järelevalvatav ja hiljem ka tuvastatav, kui mis tahes probleemid peaksid selle kvaliteedis ilmnema. Mil määral te olete kooskõlastusringil kaasanud mitte ainult ettevõtlusorganisatsioone, vaid ka neid, kes tegelevad alkoholikahjude vähendamise ja ennetamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma täpselt ei oska nimetada, kes kõik kooskõlastusringil [eelnõuga] tutvuda said. Küll on [registri] kaotamine olnud päevakorras [mõnda aega] ja me pole selle kohta saanud ühtegi negatiivset tagasisidet. Tegelikult ei muutu alkoholipoliitikas väga palju. Jätkuvalt on tootjal kohustus, kõik nõuded neile kehtivad, kuidas [tooteid] reklaamida, [mida need võivad] sisaldada. Selles mitte midagi ei muutu. Ühesõnaga, alkoholiregister on aegunud nähtus, see on oma mõtte kaotanud, kuna järelevalvet teostatakse juba praegu teistmoodi. Põllumajandus- ja Toiduamet jätkuvalt kontrollib seda ja kõik tootjad võtavad kohustuse tagada, et alkohol oleks turvaline, et jälgitaks kõiki etiketireegleid ja kõiki reklaamireegleid. Seda ohtu, et see peaks väga negatiivselt mõjuma, me küll ei ole osanud ette näha ja keegi pole pöördunud [meie poole] mõne ohuhinnanguga, mis [näitab, et mõju] võib olla negatiivne.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Seletage natuke selle eelnõu kiireloomulisust. Miks tuleb seda nii-öelda kiirkorras menetleda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole küll palunud seda kiirkorras menetleda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud minister! Ma jään teiega natuke ikkagi eriarvamusele. Ma arvan, et igal sellisel muudatusel, isegi siis, kui ta on tehniline või oma olemuselt bürokraatiat vähendav, on alati nii-öelda kahetine mõju. Üks on sisuline ja teine on märgiline. Kui tehakse alkoholipoliitikas muudatusi, siis ma arvan, et märgiliselt on alati oluline kaasata ka neid organisatsioone, kes alkoholikahjude vähendamise ja ennetamisega tegelevad. Mul on palve teile ja ministeeriumile, et tulevikus selliste muudatuste puhul kaasataks ka neid kooskõlastusringi. Paratamatult, kui kooskõlastajate hulgas on ainult ettevõtjad, kelle jaoks see tähendab halduskoormuse vähenemist, siis on väga võimalik, et neil ei ole mingit huvi võimalikke riske või murekohti välja tuua, sest see muudatus on nende jaoks ju positiivne. Aga seal võib olla selliseid asju, mis jäävad kahe silma vahele nii teil kui ka teie tublidel ametnikel. Julgustan edaspidi seda tegema. Ma arvan, et tegelikult laiemalt ka mina ei näe selles ühtegi kahju. Nii et ma küsingi niipidi, et mis see probleem on, miks ei peaks kooskõlastusringil [alkoholikahjudega tegelevatele ühendustele eelnõu] saatma, isegi siis, kui teie otseselt ei näe seal murekohta.

Aitäh selle tähelepaneku eest! See mittesaatmine ei olnud kuidagi tahtlik, lihtsalt me ei tulnud selle peale. Aitäh selle soovituse eest! Võimalus on kindlasti neid ka eelnõu menetlemisel komisjonis kaasata, kui on see soov olemas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsisin, miks see on kiireloomuline. Te ütlesite, et ei ole. Aga seletuskirjas on eesti keeles öeldud, et eelnõu menetlus on kiireloomuline, arvestades Vabariigi Valitsuse tegevust. Seda ma palusin selgitada.

Aitäh! Selles suhtes, tähtaeg, mis meil ees on, kui selle registri võiks kaotada, on novembrikuus käesoleval aastal. See tähtaeg sai paika pandud nii, et saaks MAIS-i arendused tehtud ja Maksu- ja Tolliamet saaks enda protseduuri tehtud. Minu meelest on mõistlik, et need asjad käivad käsikäes. Kui arendused on valmis, siis register kaotatakse ja liigutakse üle uutele meetoditele.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja palun ettekandjaks maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse.

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Maaelukomisjon arutas seda eelnõu 20. aprillil käesoleval aastal. Minister rääkis eelnõu põhifookuse ära. See puudutab bürokraatia vähendamist, teatud teemade aktuaalsuse [kadumist] ja ka Maksu- ja Tolliameti uut lähenemist uue infosüsteemi näol. See tähendab seda, et paralleelsüsteeme oma olemuselt ei ole mõtet üleval hoida. Mitmed komisjoni liikmed küsisid tervise ja ohutuse kohta toidu, täpsemalt alkoholi turule toomisel ja said kinnituse, et selles osas midagi ei muutu. Komisjon otsustas selle eelnõu võtta täiskogu päevakorda 6. mail, otsus oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. See tähendab seda, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on nagu üldises korras kümme päeva. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele ja ka minister võib läbirääkimistel osaleda. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 881 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Me oleme läbinud edukalt seitsmenda päevakorrapunkti. 

Alustame nüüd kaheksanda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 887 esimene lugemine. Ettekandjaks palun regionaal- ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis koostatud eelnõu, millega muudetakse kalapüügiseadust, karistusregistri seadust, kalandusturu korraldamise seadust ja riigilõivuseadust. Eelnõu eesmärk on rakendada Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika kontrollsüsteemi uuendusi. Eesti peab need muudatused üle võtma. 

Sisu on lühidalt järgmine. Kalapüügiandmete esitamine muutub põhjalikumaks. Kala päritolu peab olema digitaalselt jälgitav kogu tarneahela ulatuses. Kalalaevad varustatakse järk-järgult asukoha jälgimise seadmetega ja järelevalvevõimalusi tugevdatakse. Tõsiste rikkumiste korral [määratavaid] karistusi karmistatakse, arvestades ka rikkumisega seotud kala väärtust. Eesmärk on selge: aus konkurents, parem järelevalve, loodusressursi kaitse ja Eesti kalandussektori vastavus Euroopa Liidu nõuetele. 

Kontrollimääruse sätted jõustuvad järk-järgult aastatel 2026–2030. Eelnõu rakendab Euroopa Liidu nõudeid vajalikus ulatuses. Me ei ole kavandanud täiendavat siseriiklikku bürokraatiat. Muudatused puudutavad ennekõike merekalapüüki, sest see on Euroopa Liidu ainupädevuses. Sisevete kalandust puudutavad peamiselt turukorralduse meetmed.

Peatun peamistel muudatustel. Esiteks, kalalaeva asukoha ja mootorivõimsuse jälgimine. Eelnõu sätestab üldise kalalaeva asukoha jälgimise kohustuse. 9–12 meetri pikkused kalalaevad peavad olema jälgitavad alates 2028. aastast ja alla 9 meetri pikkused kalalaevad alates 2030. aastast. Samuti antakse Keskkonnaametile pädevus kohustada kalalaeva omanikku paigaldama mootorivõimsuse mõõtmise süsteem, juhul kui on kõrge risk, et kalalaevaga pannakse toime tõsine rikkumine ning laeva mootori võimsus ületab 221 kilovatti. See puudutab peaasjalikult traalpüügi laevu ja neid laevu, mis on varasemalt sellesama sätte vastu eksinud.

Teiseks, päritolu tõendamine ja andmete esitamine. Eelnõu muudab merel esmakokkuostu vormistamata kala tarbijale müümise piirmäära. Edaspidi on see 10 kilogrammi tarbija kohta ühes päevas. Üle 10 kilogrammi koguste puhul tuleb koostada kalapüügi- ja vesiviljelustoote partii. Samuti täpsustatakse harrastuspüügi andmete esitamise kohustust ning kutselistel kalapüügil imetajate ja lindude kaaspüükide deklareerimist. 

Kolmandaks, tõsised rikkumised ja karistusnormid. Eelnõu ajakohastab tõsiste rikkumiste loetelu. Selgemalt eristatakse Euroopa Liidu tõsised rikkumised ja muud tõsised rikkumised. Samuti nähakse ette Euroopa Liidu tõsiste rikkumiste punktisüsteem kaptenile ja kalurile. Eelnõu loob eraldi karistusnormi Euroopa Liidu tõsise rikkumise toimepanemise eest ning seob karistuse rikkumisega seotud kala väärtusega. Lisaks koostatakse väärteokoosseise, et oleks ühtselt arusaadav, mille alusel isikut karistatakse. Eesmärk on eristada tavalised väärteod Euroopa Liidu tõsistest rikkumistest. 

Neljandaks, korrakaitsemeetmed. Eelnõu täiendab lubatud korrakaitsemeetmete loetelu. Lisandub õigus kehtestada viibimiskeeld, suunata kalalaev sadamasse ning teha kontrolltehinguid elektripüügivahendi ja kalamüügi nõuete täitmise kontrollimiseks. 

Viiendaks, kalalaevatunnistus ja kalapüügiluba. Eelnõu täpsustab kalalaevatunnistuse ja kalapüügiloa kehtetuks tunnistamise ning peatamise aluseid. Muudatused on seotud Euroopa Liidu tõsiste rikkumiste eest määratavate punktidega. Samuti lisatakse nõue, et kaluri kalapüügiloa alusel tohib kasutada üle 10 meetri pikkust laeva ainult siis, kui see laev on loale kantud. 

Eelnõus on hulk lihtsustusi ja erandeid. Kalapüügiloa muutmise menetlustähtaeg lüheneb kahelt nädalalt viiele tööpäevale. Kaob kohustus tagastada kehtivuse kaotanud kalalaevatunnistus. Kalapüügiluba saab anda kõrvaltingimusega, et vältida olukorda, et kalalaevatunnistuse neljakuuline peatamine välistab loa väljastamise terveks aastaks. 

Jälgitavuse nõude puhul rakendatakse 10 kilogrammi erandit. Kuni 10-kilogrammiste koguste puhul partii koostamise nõuet ei kohaldata. Transpordidokumendi esitamise nõuetest vabastatakse käitaja, kes transpordib kalapüügitooteid kuni 25 kilomeetri kaugusele sadamast. 

Eelnõu lubab ka kala kaalumise erandeid. See võimaldab kaalumata kala transportimist ja kala osalist kaalumist sadamas. Kala võivad kaaluda ka teised isikud peale kaluri, kapteni ja loaomaniku. 

Alla 9 meetri pikkustele kalalaevadele rakendatakse erandit, need ei pea olema jälgitavad kuni 2029. aasta lõpuni. Samuti saab kasutada kulutõhusaid jälgimislahendusi. Näiteks võib satelliitsüsteemi asemel lubada mobiilsidel põhinevat seadet. 

See seaduseelnõu ei muuda kindlasti Eesti kalandust üleöö, vaid paneb paika raamid, mille järgi muutub kalapüük paremini jälgitavaks, andmed täpsemaks ja tõsiste rikkumiste käsitlemine selgemaks. Aus kalur ei pea kindlasti kartma korda, küll aga peab süsteem suutma vahet teha ausal tegevusel, eksimusel ja sihilikul reeglite rikkumisel. Selle eelnõu mõte ongi teha vahe selgemaks. Palun seda eelnõu esimesel lugemisel toetada. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Jaa, ega aus kalur ei kardagi kindlasti jälgimist. Aus kalur on aus. Aga praegusel juhul tundub, et me eeldame, et kalurid ei ole ausad. 

Ja nüüd palun avage seda poolt, kui suured kulud sealt sektorile peale tulevad, sest on selge, et igasugused muudatused toovad kaasa ka kulud. Kas on nähtud ette ka mingisugused rahalised vahendid selleks, et siis vastavalt nende uute seadmete [ostmist], mida nõutakse, kuidagi toetada? See sektor on nagunii hädas. Oleme üritanud tulla appi sektorile ja kormoranide probleemi natukenegi lahendada. Tuge pole nad saanud koalitsiooni poolt. Me teame, et tegelikult suur kalavarude hävitajad ongi just kormoranid ja ka mõned muud liigid. Nüüd me läheme jälle kalameeste tegevust piirama. Mis on need meetodid, millega te toetate neid, ja missugused on kulud, mida te selle seaduse jõustumisel ette näete kalandussektorile?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, tegemist on Euroopa Liidu seadusandlusega, mille [järgimine] on tingimus selleks, et me saaksime Euroopa Liidu kalandusfondist vahendeid. Ehk kui me sellele ei vasta, siis me vahendeid ei saa. See oleks sektorile kindlasti kõvasti suurem [kaotus].  

Teiseks, selle seadusemuudatusega võivad tulla mingid kulud. Ma ei ole päris kindel, mida te mõtlete. Kui te mõtlete jälgitavust, siis praegu räägitakse seda sektoriga läbi. Hetkel on ettepanek teha kalapüügirakendus, mille saab kalale minnes sisse lülitada ja siis pärast välja lülitada ehk mobiiltelefoni äpi kaudu saab seda lahendada. Sellega otsest lisakulu ei tule. Ehk siis sektoriga räägitakse seda läbi. Ma ei ole kuulnud väga määravat ja laiapõhjalist kriitikat selle eelnõu kohta tervikuna.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! See eelnõu ilmselgelt suurendab bürokraatiat ja teeb ka harrastuskalurite elu oluliselt keerulisemaks. Palun öelge siis otse välja, et edaspidi, kui harrastuskalur läheb [kala] püüdma ja saab ootamatult suure saagi, siis ta ei tohi enam ei oma naabritädile ega kellelegi teisele seda maha müüa ja võib saada hoopis karistada selle eest, kui ta harrastuskalurina püütud kala peaks müüma, kas või ämbritäie naabrikassi jaoks. On see nii?

Ma kindlasti ei saa kinnitada, et see niimoodi peaks olema. Kui te mõtlete seda kümnekilost müügipiirangut, siis me Euroopa Liidu tasemel olime sellele vastu. Väga olulist sisulist muudatust, ma arvan, see ei too kaasa. Mul on raske ette kujutada, et inimesed söövad kümme kilo kala päevas igapäevaselt, see on üsna keeruline. Ma ei usu, et see eriti suurt probleemi tekitab. Ega praegu ka ei ole see mingi eriline piirang. Praegu on 30 kilo see [piir] ja ma ei ole kuulnud, et see oleks suur takistus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Tulen tagasi kormoranide teema juurde. Ei ole otseselt küll selle eelnõu teema, aga otsapidi kindlasti seotud kalandusega. Kas ministeeriumil on praegu tegevuses ka mingi tegevuskava või mis teil plaanid on? See probleem on tõsine. Siin on räägitud aastaid ja aastaid, et midagi tuleb ette võtta. Me reguleerime kogu aeg kõiki asju inimeste [kahjuks], inimene on kõige viimane. Kõiki muid asju me jälgime. Kas kormoranidega seoses ka mingid plaanid on, kuidas neid ohjeldada, et kala ärasöömine ei oleks nii massiline, nagu täna on?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga asjakohane [kommentaar], et kormoranid on absoluutselt kõige suuremad [kalavarude vähendajad], hülged ka. Hüljeste osas on raske midagi ette võtta. Kormoran sööb hinnanguliselt kolmandiku kala[varust] ära. 

Meil on tegevusi mitmel rinnal. Esiteks on õlitamine. Meil igal aastal õlitamise lubade arv suureneb, mõnda kohta on füüsiliselt keeruline õlitada. Ka seal otsime lahendusi, hetkel me katsetame droonidega pesade õlitamist. Neid, mis on maa peal, on lihtsam õlitada, seda ka tehakse. Eelmisel aastal, kui ma ei eksi, õlitati juba – täpset numbrit ei oska öelda – 15 000 kanti mune. See aasta üritati veel ambitsioonikamalt sellele läheneda. Tegelikult see õlitamine pikas perspektiivis kormoranide mure lahendab. Umbes 20 aasta pärast, kui me väga aktiivselt õlitame, peaks kormoranide mure laabuma. See on tagavaraplaan, aga see aitab ka populatsiooni ohjata. 

Seda ohjaks tegelikult ka see, kui me saaksime neid lasta sel perioodil, kui neid on kergem kätte saada. Praegusel perioodil, kui me tohime neid lasta, on neid suhteliselt raske tabada. Selle üle me oleme arutanud Soome ja Rootsi kolleegidega, kes on pikendanud nende jahi eeskirja. Aga probleem on see, et Euroopa Liit keelab neid lasta teatud aegadel. Me oleme algatanud koos Rootsi ministriga kirja, mis [sisaldab] ka keskkonnaministrite arvamust. Üldiselt on muidu vastasseis keskkonnaministrite ja kalanduse eest vastutavate ministrite vahel, aga kormoranide probleemist Läänemerel saavad aru ka enamik keskkonna eest vastutavaid ministreid. Ühine pöördumine Euroopa Komisjoni poole. Hetkel on ka keskkonnavolinik rootslane – rootsanna, tähendab –, kes selle probleemi olemust mõistab. Ausalt öeldes kardetakse seda, et kui linnudirektiiv avatakse, siis tulevad sinna teised linnud juurde ja mõned linnud lähevad välja ning kogu asi läheb rappa. 

Ehk siis praeguses olukorras me teeme seda, mis on meie võimuses, maksimaalselt. Ma olen väga uhke selle üle, kui palju on [mune] õlitatud, kui paljud inimesed on vaeva näinud selle nimel. See on suhteliselt määrav. Ja Euroopa Liidu tasemel on see teema peaaegu igas nõukogus. Selle nimel tehakse tööd, et teha selgeks, et kormorane on meeletutes kogustes ja nad söövad kala ära. Tõepoolest, ka see on õige, et me saame reguleerida kalurit, aga kui me hülge ja kormoraniga midagi ei tee, siis on see tegelikult ebaõiglane.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Iseenesest arukas eelnõu, paljuski tehniline. Aga seesama merel kalapüügi puhul see 30 kilo asemel 10 kilo ja siis veel see – mulle tundub, et AI-d on siin kasutatud, sest sõnastus on väga naljakas – kaks isendit lõhe päevas. Selgelt see ei ole eesti keel. Aga miks sellises kontrollimääruses just sellist asja on oluliseks peetud? Kormorane ja neid teisi pole nagu oluliseks peetud, aga miks see, et kuni kaks isendit lõhe päevas, nii oluline on?

Aitäh! Eks lõhe on väga suures hinnas kala ja see [reegel] on peaasjalikult selleks, et ebaseadusliku püügiga või harrastuspüügiga kogu lõhe kaubanduse eesmärgil välja ei püütaks. Kutselised kalurid on need, kes tegelevad kala püüdmise ja müügiga, harrastuskalurid tegelevad harrastusega, hobiga. Üleeuroopaliselt on see asi ette nähtud, et takistada lihtsalt seda, et toimub suur või meeletu kalakaubandus, kus tegelikult ei ole mingit jälgitavust või mis paneb ebaausasse konkurentsi kutselised kalurid.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No kaks kala ei ole mingisugune äri ja kormoranid söövad sama palju kala, kui kõik meie kutselised kalurid kokku püüavad. Nii et võime täiesti ära kaotada kutselise püügi, olukord ei lähe mitte üks gramm paremaks, sest kormorane tuleb juurde. 

Aga siin on öeldud, et harrastuspüügi puhul tuleb esitada aruanne. Nagunii need, kes võrguga püüavad, peavad seda ju tegema, kala sordi, kaalu järgi ja koguse järgi ja nii edasi. Kas see läheb nüüd edaspidi keerulisemaks? Kas see puudutab ka õnge ja spinninguga püüdjaid, kas nad peavad hakkama samasugust aruannet esitama ja kas ka need kalaload lähevad harrastajatele kallimaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Lubade hinda me selle seaduseelnõuga otseselt ei reguleeri. See nõue ongi selle jaoks, et oleks parem ülevaade sellest, mis merel tehakse ja kui palju kala püütakse. Seda registreeritakse. Registreerimine on nutiseadmega, ma ütleksin, suhteliselt lihtne. [Seda on vaja selleks], et meil oleks ülevaade, mis seisus kalavarud on. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Palun ettekandjaks maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Maaelukomisjon arutas seda teemat kahel istungil. Protokolli huvides olgu öeldud, et 20. aprillil võttis maaelukomisjon vastu otsuse suunata see eelnõu saali esimesele lugemisele ja määrata ettekandjaks siinkõneleja Urmas Kruuse. 4. mail arutas komisjon seda eelnõu sisuliselt. 

Minister rääkis oma ülevaates tegelikult suure osa võtmeasjadest ära. Nagu te aru saite, on need muudatused, mis selles eelnõus on, jaotatud erinevatesse plokkidesse. Need on kalalaevatunnistus ja kalapüügiluba, päritolu tõendamine, andmete esitamine, kalalaeva mootorivõimsuse ja asukoha jälgimine, tõsised rikkumised ja karistusnormid, korrakaitsemeetmed, normitehnilised parandused ja seaduse rakendamine. Loomulikult kõlas ka komisjonis neid küsimusi, mida auväärt saadikud siin saalis esitasid, ja me saime nendele küsimustele üsna ammendavad vastused. 

Seetõttu tegi komisjon arutelu lõpus ka menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see otsus oli konsensuslik, ja nii nagu kodu- ja töökord ette näeb, [määrata] muudatusettepanekute tähtajaks kümne päeva. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Ka minister saab läbirääkimiste käigus pärast sõna võtta. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Siim Pohlak, palun!

Lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Selle eelnõu eesmärk oleks justkui korrastada kalandussektorit ja eelkõige viia meie õigus kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega. Aga kui eelnõusse süveneda, siis näeme, kuidas riik muutub omaenda inimeste, antud juhul eelkõige kalameeste suhtes ülereguleerivaks ja järjest umbusklikumaks. 

Alustame kõige lihtsamast. Jätkub ebamõistlik olukord, kus harrastuskalur – inimene, kes läheb nädalavahetusel järvele või mere äärde – on potentsiaalne õigusrikkuja, kui ta julgeb oma püütud kala müüa. 

Teiseks, järelevalve. Keskkonnaametile antakse juurde uusi õigusi, sealhulgas võimalus teha oma identiteeti varjates kalaostu kontrolltehinguid. See tähendab sisuliselt juba varjatud jälitustegevust. Ehk siis liigume väga selgelt selles suunas, et riik hakkab kasutama järjest peenemaid ja varjatumaid meetodeid oma kodanike kontrollimiseks ja jälgimiseks.

Ja küsimus ei ole ainult selles, mida lubatakse täna, vaid selles, millised pretsedendid tegelikult sellega luuakse ka teiste eluvaldkondade jaoks. Kusjuures nimetatud kontrolltehingud ei tulene tegelikult Euroopa Liidu määrusest, vaid on siseriiklikult kehtestatav kontrollivahend. 

Kolmandaks, bürokraatia. See eelnõu tähendab rohkem andmete esitamist, rohkem andmete kogumist, rohkem digitaalseid süsteeme, rohkem aruandlust. Suured ettevõtjad saavad sellega ilmselt hakkama, aga väiksematele tegijatele, rannakaluritele tähendab see reaalset koormust ja uusi kulusid, mille hüvitamise osas pole praegu kindlust, nii et osa lihtsalt loobub. Lisaks vajab ju iga regulatsioon ka uusi kontrollijaid, mis tegelikult kasvatab riigi kulusid.

Ja kõige suurem probleem – see kõik tuleb meile väljastpoolt. Öeldakse, et see on vajalik Euroopa Liidu nõuete täitmiseks. Nii see on. Aga siin on ka siseriiklikke regulatsioone, mis tegelikult ületavad Euroopa Liidu määrust. Küsimus on, kas me peame alati minema kõige rangemat teed, täitma Brüsseli määrusi Saksa täpsusega ja keerama neile veel vinti peale. 

Head Riigikogu liikmed! See eelnõu ei loo ainult korda, vaid suurendab kalurite seas hirmu eksida. Ja see ei tugevda ainult järelevalvet, vaid vähendab ka usaldust riigi ja kalurite vahel. 

EKRE fraktsioon on suhelnud selles küsimuses kaluritega. Meie vaatenurgast on selge, et me ei saa toetada lahendusi, mis suurendavad bürokraatiat ja annavad riigile ebaproportsionaalselt suured kontrolli- ja järelevalvemehhanismid. Lisaks on jäetud arvestamata mitmete kalandusega tegelevate ettevõtete ja nende esindusorganisatsioonide täiesti mõistlikud ettepanekud. Sellest tulenevalt teeb EKRE fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Minister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun!

Jah, paar täpsustust härra Põlluaasa küsimuse kohta. Kõigepealt, see kaks isendit lõhe ei ole kilogrammidena määratletud, kuna lõhe on suur. Leiti, et kümme kilo ei ole piisav määr ja mõistlikum [määr] on kaks lõhe. Lõhe ja tursa kohta peab andmeid esitama ka harrastuspüügi puhul, teiste puhul ei pea. 

Mis puudutab härra Pohlaku etteastet, siis selle eelnõuga ei võta me ühtegi direktiivi osa üle liigselt, me võtame selle direktiivi üle miinimumnõuetega. Juhul kui me seda üle ei võta, siis jääb kalandussektor ilma Euroopa Liidu rahastusest. Ma arvan, et see ei ole tegelikult asi, mida sektor soovib. Mul on seda väga raske uskuda. Aitäh!

Jah, Siim Pohlak, teie nime mainiti. Aga kõigepealt Urmas Kruuse Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Ma pean head kolleegi Siimu ilmselt natukene rahustama, [olles kuulnud] tema sõnavõttu, mis ta siin puldis tegi. 

Nii nagu minister üle rõhutas, me ei keera vinti peale siseriiklikule regulatsioonile. Need asjad kehtivad ka juba täna. Harrastuspüük on olnud defineeritud väga pikalt ja need reeglid, mis seal kehtivad, on harrastuspüüdjatele kõik teada. Keegi harrastuspüüdjatest, vähemalt siiamaani, ka nende esindusorganisatsioonidest, ei ole nõudnud endale kalamüügiõigust sellisel kombel, nagu Siim Pohlak siit puldist üritas muljet jätta. See küsimus oli meil ka komisjonis. Me küsisime eraldi selle kohta, miks nad ei võiks müüa. See on põhimõtteline väärtusküsimus. Kui sa tegeled hobiga, siis ei saa selle eesmärk olla müük. Need on need aspektid. 

Kui me vaatame üleminekuaegu, mis on kehtestatud vastavalt paadi pikkusele, siis need kõik annavad võimaluse tegelikult pehmelt ja mõistlikult üle minna [uuele süsteemile], kuni selleni välja, et leevendatakse nõudeid ka jälgimise kohta, mis puudutab satelliidi kasutamist või selle asendamist GPS-iga. Ka minister viitas võimalikele äppidele. Tehnoloogia tungib sisse igasse sektorisse. 

Aga tõsi on kindlasti see, et praegu jääb mulje, et EKRE tahab lihtsalt Eesti kalurit 35 miljonist ilma jätta, ja seda minu arvates see saal endale lubada ei saa. Nii et ma kutsun üles kõiki Riigikogu liikmeid selle seaduseelnõu esimest lugemist lõpetama. Aitäh teile!

Aitäh! Siim Pohlak, teie nime nimetati ka käesolevas kõnes, nii et kaks minutit vastusõnavõtt. 

Aitäh! Kas see tähendab, et mul on kokku neli minutit, kuna mõlemad ettekandjad nimetasid mind? Hästi! 

Kõigepealt, EKRE ei taha kindlasti jätta kalureid ja kalandussektorit mingist rahast ilma. Kooskõlastusringil on tehtud mõistlikke ettepanekuid, mis on jäetud suuresti tähelepanuta. Seda asja saaks paremini teha. 

Mis puudutab harrastuskalapüüki, siis ma jään endiselt oma seisukohale, ja seda on ka mitmed kalamehed väljendanud, et tegelikult on see ebamõistlik, et kui sa [saad] mingit kala kas või natukene rohkem ja sa võiksid selle müüa oma naabrinaisele kassi jaoks, siis selle eest sa võid tegelikult saada karistada. See ei ole mõistlik. 

Ja teiselt poolt, mis puudutab regulatsioone ja järelevalvet, siis seda öeldi komisjonis väga selgelt, et varjatud kontrollostud on meie siseriiklik valik, meede, mis ei tulene määrusest. Nii et ma pidasin konkreetselt seda silmas, [kui ma ütlesin], et me keerame vinti peale. Nii et selles osas ma ei nõustu ettekandjate etteheidetega. Jään eri seisukohale, et seda asja oleks saanud paremini teha. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 887 esimene lugemine lõpetada, kuid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt on tulnud ettepanek eelnõu 887 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 887 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 6 Riigikogu liiget, vastu 39. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme edukalt läbinud kaheksanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud haldusmenetluse seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu 866 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Mul on väga hea meel teile tutvustada eelnõu, mis tõesti vastab Eesti kui maailma ühe parima digiriigi südametunnistusele ja ideaalidele. Me seadustame automaatsed haldusotsused. 

Eelnõuga saavad umbes 2300 avaliku sektori asutust võimaluse pakkuda inimestele vajalikke teenuseid oluliselt kiiremini ja oluliselt väiksema ajakuluga mõlemale osapoolele. Eelnõu võimaldab kõigi haldusaktide või muude dokumentide andmisel või menetlustoimingute tegemisel kasutada automaatseid süsteeme, mis ei eelda inimese füüsilist juuresolekut. Samal ajal on tagatud kõikidele inimestele see, et soovi korral saab inimene taotleda ka vahetut suhtlust ametnikkonnaga ja loomulikult jääb alles võimalus esitada vaie või [väljendada] rahulolematust saabunud otsuse suhtes. 

Kirjeldan veidi detailsemalt, mida eelnõu sisaldab. Kõigepealt, automatiseerimine võimaldab kasutusele võtta proaktiivseid teenuseid, ent igal juhul peab haldusorgan enne rakendamist läbi kaaluma, kas ühte või teist asja tehes on automaatselt olemas korrektsed andmed selle otsuse tegemiseks; kas menetlus on asjakohane, võttes näiteks arvesse menetlusosalise vanust; kas asja saab korraldada piisavalt läbipaistvalt; kas inimesele ärakuulamisõiguse tagamine on vajalik ja kas see tuleb tagada; kas infotehnoloogiline süsteem on piisavalt hästi arendatud, kas see on piisavalt turvaline, kas see on piisavalt hästi läbi testitud; kas algoritm või tehisarulahendus, mida kasutatakse, tagab andmete turvalise hoidmise ja lahenduse veatu toimimise; kas vastutus on täiesti selge – igaks juhuks ütlen kohe ära, et alati jääb vastutus mitte algoritmile, vaid ikkagi ametnikkonnale –; kas inimesi on piisavalt hästi ja selgelt teavitatud, et see menetlus on olnud automaatne. Igal juhul tuleb juurde märkida see, milliseid andmekogusid on kasutatud selle otsuse tegemisel. 

Algoritmide või tehisaru valikul tuleb tagada, et kui inimene või ettevõte näiteks küsib, kuidas masin sellise tulemuseni jõudis, siis on võimalik seda selgesti näidata. Loomulikult peavad kõik ametiasutused jälgima, kuidas automaatne haldusmenetlus praktikas ikkagi [toimib], kas inimeste õigused ja vabadused on kaitstud ja kas on vaja midagi uuendada või parandada. 

Nii et me ei räägi siin mitte ainult sellest, et Eesti avalik sektor tehnilisi lahendusi kasutab, vaid me räägime ka sellest, et Eesti avalik sektor peab tegelikult põhjalikult läbi mõtlema tehnilisi lahendusi kasutades, kuidas need päriselt välja näevad, milline on nende mõju inimesele, kuidas on arusaadavus tagatud ja loomulikult, kas see asi, mida automatiseeritakse, on üleüldse vajalik või kas saaks sama asja lahendada oluliselt lihtsamini. 

Oluline on ka see, et andmete kvaliteet muutub oluliselt tähtsamaks. Kui inimene on otsuse kätte saanud ja talle tundub see vale, siis saab üle vaadata, kas nendes andmebaasides, mida selle otsuse tegemisel on kasutatud, on andmed õiged selle inimese, ettevõtte või organisatsiooni kohta või kas [andmed] vajavad parandamist või [otsus] vaidlustamist. 

Küll aga on oluline rõhutada, et see kiirus, millega Eesti inimesed on harjunud avalikult sektorilt teenuseid saama, [suureneb] nüüd oluliselt, [teenused lähevad] veel kiiremaks. Teisalt peaks ametnikel jääma aega uute teenuste väljatöötamiseks või inimeste aitamiseks mõnel muul moel, juhul kui masin teeb suure osa tööst ära. 

Teine oluline muudatus on see, et otsuste automatiseerimisel, kiiremate vastuste saamisel riigilt jääb ikkagi alles – ma rõhutan – inimese õigus ametnikuga suhelda. Inimese õigus ametnikuga suhelda kehtib juhul, kui inimene ei saa aru või kui talle see lahendus ei sobi või kui ta on soovinud algusest peale, et tema asja vaataks läbi just nimelt inimene. Ametnikkond peab loomulikult vaatama, kas [menetlejapoolse] ärakuulamise õigus on ühe või teise teenuse vahetu ja vältimatu osa. Sellisel juhul tehakse otsus loomulikult tavamenetluses ametniku poolt nii nagu senini. 

Tuletan meelde, et meil on tegelikult terve rida juba automatiseeritud haldusotsuseid. Ilmselt on paljud kokku puutunud näiteks tulumaksutagastusega, mida Maksu- ja Tolliameti süsteem deklaratsiooni andmete põhjal automaatse haldusotsusena genereerib. Loodetavasti on paljudel olnud võimalus nautida lastetoetusi, mida infosüsteemis määratakse lapse vanuse ja elukoha alusel ilma ametniku vahetu sekkumiseta. 

Selle eelnõu mõte on anda selged raamid ja piirid järgmiste automaatsete haldusotsuste tegemiseks ja tagada, et Eesti digiriigis oleks inimeste õigused ja vabadused selgelt kaitstud ning et automaatsele haldusmenetlusele oleks loodud läbipaistev raamistik. Seega palun eelnõu mitteautomaatselt toetada!

Teile on vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite oma esitluses, et me peame vaatama, kuidas see kõik läheb, kuidas see inimesele mõjub ja milline on lõpptulemus. Ma küsingi, kas sellele seaduseelnõule – see on ikkagi väga-väga, kuidas ma ütlen, tulevikku vaatav otsus – on mõjuanalüüs tehtud või me läheme selle eelnõuga ikkagi pea ees hüppesse ja vaatame käigupealt, kuhu ja kuidas me välja jõuame. Kes vastutab, kui tulemus ei olegi lõpuks inimkeskne ja see õigus inimesega suhelda ikkagi ei [ole tagatud] sellisena, nagu meie arvame või nii, nagu inimesed arvavad? Nagu te ütlesite – mulle tundus nii, ma tõmban paralleele –, et siin hakkavad mingid ametnikud otsustama, kes pääseb inimese juurde ja kes ei pääse. Kas siin hakatakse rakendama lõpuks triaaži nagu meditsiinis, et sul kas on õigus inimesega suhelda või sa jääd masina meelevalda? Lõpuks me nagu automatiseerime kõik ära, automatiseerime inimesed ka ära …

Teie aeg!

Ma arvan, et inimesed päris sellist maailma ikkagi ei taha.

Kõigepealt ma rõhutan üle selle, mida ma oma ettekandes mitu korda rõhutasin, et selle eelnõu üks väärtusi on see, et see tagab, et mis tahes menetluse puhul, mis tahes automaatse haldusmenetluse puhul on inimesele tagatud isiklik suhtlus ametnikuga, kui ta seda soovib. See on üks muudatus, mille see eelnõu sisse toob. Ja siin ei ole ametkonnal mingisugust valikut. Vastupidi, eelnõu garanteerib selle, et inimesel on õigus isiklikule suhtlusele, juhul kui ta seda soovib. Kui te olete kasutanud näiteks automaatse tulumaksutagastuse haldusotsuse võimalust, siis te tegelikult näete ka täna, et Maksu- ja Tolliameti kodulehel on olemas telefoninumber ja e-posti aadress. Telefoni kaudu saab iga inimene helistada ja küsida selle automaatse haldusotsuse kohta, mida Maksu- ja Tolliamet täna teeb. 

Nüüd, mis puudutab mõjusid, siis nagu ma ütlesin, meil on tegelikult päris palju automaatset haldusmenetlust juba Eestis olemas. Inimeste rahulolu sellega on väga suur, inimeste tagasiside on väga positiivne, inimesed on sellega väga rahul. Selle eelnõu väärtus seisneb selles, et tehisaruajastul on need võimalused laiemad ja üha rohkem võtab avalik sektor seda automaatset haldusmenetlust kasutusele selleks, et inimeste õigusi ja vabadusi kaitsta ja luua selged reeglid, kuidas seda tuleb teha. Näiteks muu hulgas on selge reegel, et inimesel peab alati olema õigus saada teada nende andmekogude nimed, milles sisalduvaid andmeid on haldusakti andmisel kasutatud. Samuti tuleb juurde märkida, kui see on automaatne otsus, et inimene teaks. Haldusorgan peab tagama, et menetlusosalist või taotlejat teavitatakse võimalusest isiklikuks kontaktiks, see [võimalus] peab alati olemas olema. Nii et need on sellised üldised reeglid, mida me haldusmenetluse seadusesse paneme. Haldusmenetluse seaduses ei ole automaatset haldusmenetlust tegelikult täna ju käsitletud, me loome nüüd selged reeglid. Mõjuanalüüs on seletuskirjas olemas.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelude juurde. Ma palun siia ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe.

Hea aseesimees! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu ning valmistas selle esimeseks lugemiseks ette 21. aprilli istungil. Komisjonis tutvustas minister eelnõu, mille muudatuste keskne eesmärk on luua selge õiguslik raamistik automaatse haldusmenetluse läbiviimiseks. Komisjoni arutelus rõhutati, et automatiseerida ei tohi vaidemenetlust ega haldusmenetluse uuendamist, need peavad alati toimuma inimese osalusel. Samuti jääb vastutus menetluse õiguspärasuse eest täielikult haldusorganile, sõltumata sellest, kas otsus tehakse inimese või infosüsteemi abil. 

Arutelus käsitleti ka tehisintellekti rolli. Samuti selgitati, et automaatne haldusmenetlus ei tähenda tingimata tehisintellekti kasutamist, sageli on tegemist lihtsamate algoritmiliste lahendustega. Samas kehtivad läbipaistvuse ja kontrollitavuse nõuded kõigi tehniliste lahenduste puhul ühtemoodi. Põhiseaduskomisjon otsustas 21. aprilli istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 6. mail, teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ehk Katrin Kuusemäe. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid ja istungi juhataja! Valitsus on toonud Riigikokku eelnõu, mis lubab tulevikus teha haldusotsuseid automaatselt infosüsteemi kaudu, ilma ametniku vahetu osaluseta. Jälle kuuleme ilusaid sõnu digiriigi arendusest, aga jõuame olukorda, kus keegi ei vastuta, kuigi meile lubatakse kiiremat asjaajamist, efektiivsust ja vähem bürokraatiat. Tegelikult see puudutab ju palju enamat kui tehnoloogiat. Nende otsuste kaudu teostatakse avalikku võimu ja tekibki küsimus, kes siis teostab, kas inimene või algoritm. 

Eesti põhiseadus lähtub ju arusaamast, et avalikku võimu teostab inimene, kes vastutab oma otsuste eest. Aga nüüd siis anname selle tehisintellektile ja ütleme viisakalt, et vastus antakse automatiseeritult, kuid inimene ju ei tea, [kellelt ta vastuse saab]. Eelnõu näeb küll ette, et inimene saab valida, kuid tal puudub ju teave, kes talle selle vastuse annab.

Edasi, kõlab küll hästi, et see on automatiseeritud, aga kas selle vastuse annab meile selle süsteemi algoritm, IT-arendaja? Miks me peaksime seda tehnoloogiat selliselt usaldama? Ma näen, et see viib otsused inimestest kaugemale. Kaalutlusõigus on ju õigusriigi üks keskseid põhimõtteid, aga kui me anname selle algoritmile, mis täidab etteantud reegleid, jõuame me matemaatilise valemini, ebainimlikkuseni. Ja kui inimene enam ei tunneta seda, et teda koheldakse füüsilise isikuna, vaid ta on nagu mingi automaatika osa, siis me kaotame selle kontakti ju täiesti ära. 

EKRE fraktsioon ei saa nõustuda sellega, et õigusriik püsib mingitel algoritmidel. Õigusriik püsib vastutusel, inimlikul kaalutlusel, usaldusel, et inimese üle ei otsusta mingi anonüümne süsteem, vaid inimene, teine inimene, kes vastutab oma otsuste eest. Seetõttu ei saa me seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib [sõna]? Jah, minister, palun, teie kõne!

Aitäh! Vabandust, aga nüüd oli siin nii palju valeväiteid, et ma pean need ümber lükkama. Kõigepealt, nagu ma oma ettekandes rõhutasin, vastutus [ametkonnale] jääb ju selgelt alles. Ametiasutus vastutab täies ulatuses tehtud haldusotsuste eest, vastutuse osas mitte mingisugust muudatust ei toimu. 

Teiseks ei vastanud tõele ka see, et inimene on teadmatuses ja tehnoloogia on anonüümne. Vastupidi, see eelnõu parandab oluliselt inimeste teavitamist, tuues selgelt välja, mida juba tehtavad automaatsed haldusotsused peavad sisaldama ja mida nad täna ei sisalda. Esiteks, nad peavad sisaldama märget, et tegemist on automaatse otsusega. Teiseks, nad peavad sisaldama infot selle kohta, milliseid andmekogusid üleüldse kasutati. Kolmandaks, nad peavad sisaldama selget infot selle kohta, kuidas saab inimene soovi korral teise inimesega suhelda.

Kasutan sedasama Maksu- ja Tolliameti tulumaksutagastuse näidet. Kõik inimesed ei soovi teise inimesega suhelda, [osa] soovib lihtsalt oma raha kätte saada, mida nad tulumaksutagastusega saavad. Nendele inimestele, kes soovivad suhelda, on see informatsioon täna seal üleval ja edaspidi on see kõikide automaatsete otsuste puhul olemas. 

Ei saa ka öelda, et tehnoloogia hakkab midagi ise tegema. Selle tehnoloogia paneb ikkagi kokku inimene, seda tehakse inimese kontrolli all. Ja seda ma ka oma ettekandes rõhutasin, et inimene peab ametiasutuses kontrollima ja tagama, et see tehnoloogia töötab õigesti, ta peab seda kogu aeg jälgima. 

Mis puudutab kaalutlusõigust, siis kaalutlusõigust saab kasutada automaatsetes haldusotsustes, nii nagu eelnõu ette näeb, üksnes eriseadustes toodud tingimuste alusel. Ehk järelikult rahvaesindajatena, Riigikogu [liikmetena] peate teie eelnevalt selles kokku leppima ja nõustuma sellega, kuidas see käib. Ainult siis saab kaalutlusõigust automatiseerida. Nii et selles mõttes õnneks ei vastanud need etteheited tõele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 866 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. 

Liigume edasi tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigi Teataja seaduse muutmise seaduse eelnõu 879 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Mul on teist korda väga hea meel esitleda eelnõu, mis on maailmas sellisel kujul esimene. Nüüd me räägime uuest eestikeelsest sõnast "sätla". See on termin, mille keeleteadlased lõid, tähistamaks infosüsteemi, milles toimub seadusesätete seadmine või seadusesätete sättimine, sellest ka see nimi, Sätla. 

Kooskõlastusringis paluti meil leida hea lühike nimetus, kuna nimi on väga oluline. Sätla üks kõige peamisemaid eeliseid on see, et tekib infosüsteem, kus inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid saavad eelnõude väljatöötamisel olla kaasatud senisest palju lihtsamini, senisest palju ulatuslikumalt ja on senisest palju paremini informeeritud. 

Meil on praegu olemas eelnõude infosüsteem, tuntud lühendina EIS, mis ei ole enam jätkusuutlik. Kõik, kes seda kasutanud on, teavad, kui tüütu ja raske see on ja kui keeruline on seda kasutada. Samuti teavad kõik, kuidas eelnõude menetlus siiamaani on käinud – saadetakse omavahel faile ja kirju, ning lõpuks on selles massiivis päris raske orienteeruda. 

Ka eile siin õigusloomepoliitika alustest rääkides oli jutuks see, et väga raske on olla kaasatud eelnõude aruteludesse, kui eelnõu tekst on kirjutatud niimoodi, et selle mõttest on raske aru saada. Ma tõin näite, et kui kuskil on kirjas, et § 27 lõikes 3 viimases lauses tuleb asendada sõna "ja" sõnaga "või", siis on selle muudatuse tegeliku mõte inimese jaoks ju arusaamatu, ta peab kõigepealt minema otsima selle teksti kuskilt üles ja siis otsima selle seletuskirja veel eraldi üles. See võtab väga palju aega. Sätla lahendab kõik need mured. 

Uues infosüsteemis on eelnõu esitatud seaduse terviktekstina, kus on näha tehtavad muudatused, ja tehisaru vormistab teksti tehtavate muudatuste põhjal automaatselt eelnõu kujule, millega Riigikogu liikmed on harjunud. Ent samal ajal saab loomulikult palju lihtsamini vaadata seda, mis olemasolevast seaduse tekstist ära võetakse ja mis sinna juurde pannakse ning kohe kõrval on näha ka erinevad arvamused ja selgitused selle muudatuse kohta. 

Nii et seadusemuudatustest arusaamine peaks muutuma oluliselt paremaks. Aga see on ainult üks osa võidust. Kõige olulisem on see, et organisatsioonide ja inimeste kaasamine, kes soovivad kaasa rääkida seaduseelnõude tegemisel ja esindada oma huve, oma arvamusi, oma tarkust, muutub oluliselt lihtsamaks. Kuna kaob ära see kirjade vahetamine – tegemist on ühe terviktekstiga –, on võimalik olla kaasatud alates [hetkest], mil ministeeriumil tekib mõte, et tahaks sellist eelnõu tegema hakata, saata oma seisukohti ja arvamusi ning näha, kuhu ollakse vahepeal jõutud, tellida endale teavitused ennast huvitavates valdkondades. Sätlat on väga jõuliselt toetanud nii ettevõtjate esindusorganisatsioonid kui ka vabakonna esindajad. 

Me tõesti loodame, et Sätla käivitumisel paraneb oluliselt inimeste [võimalus] mugavamalt kaasa rääkida ning sellega paraneb ka eelnõude ja seadusloome kvaliteet laiemalt, sest tegelikult on väga väärtuslik see, kui inimesed päriselt teavad, kuidas see asi päriselus on, ja oma mõtted ütlevad, mis on õige, mis on vale ja kuidas see asi tegelikult tehtud olema peaks. 

Tehnilise töö, mis praegu võtab väga palju aega, saab tõesti asendada juba esimeses etapis tehisaruga. Me vaatasime, et ainuüksi meie ministeeriumis hoiab see kõige esimene tehisarulahendus aastas kokku vähemalt 1800 töötundi, mida on tegelikult üsna palju. 

Sätlat arendatakse on etapiviisiliselt. Kõige esimeses etapis tehakse muudatused otse tervikteksti, mille põhjal süsteem automaatselt koostab [seaduse] muutmise [seaduse] eelnõu. See käivitub loodetavasti juba 1. oktoobril, juhul kui Riigikogu neid muudatusi toetab. Järgmine etapp oleks Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu algatuste kohta, kuni me jõuame lõpuks õigusloomeni. 

Kui võtta kokku, siis kõige-kõige olulisem on, et väheneb nii-öelda lolli töö tegemine ja rohkem saab tähelepanu pöörata sisuliste küsimuste lahendamisele. Tehnilise töö mahu vähenemisega väheneb tegelikult ka igasuguste tehniliste vigade arv. Ma ei taha hakata siin meenutama, missuguseid naljakaid tehnilisi vigasid meil on siin olnud ja mittenaljakaid tehnilisi vigasid. Aga kõige-kõige olulisem on ikkagi see, et poliitika kujundamisse kaasamine muutub oluliselt lihtsamaks ja oluliselt paremaks. 

Nüüd, ühte asja ma paneksin Riigikogule südamele. Kui te vaatate seda eelnõu, siis näete, et see katab ära kogu eelnõude menetlemise tsükli kuni presidendi kantseleini välja, aga siit on praegu välja jäänud Riigikogu ise. Nii nagu ma ka komisjonis ütlesin, ma loodan, et Riigikogu põhiseadusliku institutsioonina leiab võimaluse siiski kogu sellesse protsessi sisse tulla. Ma saan aru, et siin on olnud mure, kas Riigikogul on enda arenduste jaoks raha ja kuidas seda täpselt teha. Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil selle raha taotlemine kindlasti oleks prioriteetne, sellepärast et justiitssüsteemide digiteerimine on terve Euroopa Liidu üks prioriteete. Eesti on siin väga eesrindlik. 

Igaks juhuks nimetan ka, et Sätla loomine just kaasamise lihtsustamiseks on lausa [Euroopa Komisjoni] iga-aastases õigusriigi raportis välja toodud kui väga positiivne algatus, kuna see suurendab oluliselt avatud valitsemist. Nii nagu ma alguses ütlesin, meile teadaolevalt ei ole üheski teises riigis suudetud luua täisdigitaalset ühtset õigusloomekeskkonda, mis kasutab tehisaru võimalusi. Eesti on siin esimene, aga algfaasis on samasugune protsess ka näiteks Leedus, Norras ja Islandil. Suur tänu! Loodan, et see eelnõu leiab toetust ja saab ka Riigikogu enda osa siia menetluse käigus lisatud.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Suurepärane algatus, aga minu meelest te esitlete seda kuidagi pea alaspidi. Eilses kõnes te mainisite õigesti ära, et õigusloome on suuresti koondunud valitsuse ja tema allüksuste kätte ja meie oleme siin nagu kummitempel, kes peab võtma või jätma vastavalt poliitilisele otsusele. Tegelikult peaks selle Sätla metoodikat kasutama eelkõige meie siin ja see annaks ju võimaluse ka opositsioonile suhteliselt kiiresti, nagu te siin kirjeldasite, luua selliseid eelnõusid, mida praegustes tingimustes on suhteliselt keeruline luua. Valitsusel on see prioriteet oma allasutustega. Ja küsimus on see, kas te olete minuga ühte meelt.

Aitäh! Teie aeg!

Aitäh! Kõigepealt ma igaks juhuks täpsustan, et ma kindlasti eile ei öelnud ühelgi korral ega ühelgi moel, et Riigikogu on nagu kummitempel. Vastupidi, ma rõhutasin eile õigusloomepoliitika arutelul mitu korda, et on äärmiselt oluline, et Riigikogu vaatab sisuliselt eelnõusid läbi ja teeb sisulist tööd, teeb ka vajalikud muudatused ja peab arutelusid. 

Tõin näite põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse aruteludest Riigikogu kultuurikomisjonis, kus oli 68 istungit ühe eelnõu kohta, kus tehti väga olulisel määral muudatusi, ja pidasin seda väga positiivseks. Ma olen teiega nõus ja sellepärast ma ka praeguses ettekandes mitu korda rõhutasin, et ma pean väga oluliseks seda, et Riigikogu lisanduks Sätla kasutajate hulka. Lihtsalt seda otsust ei saa täitevvõim Riigikogu eest teha. Riigikogu Kantselei on siiamaani olnud sellega liitumisega pehmelt öeldes mitte liiga nõus. Riigikogu liikmed, ma väga loodan, teevad teistsuguse otsuse.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult kaasneb Sätlaga Riigikogu seadusloome menetluskeskkonna muutumine? Ehk siis see peaks ju kaasa tooma Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise. Kas see eelnõu vajab koosseisu häälteenamust sellisel juhul?

Aitäh! Praeguse eelnõu versioonis ei ole Riigikogu hõlmatud. Minu hinnangul see ei peaks kaasa tooma Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmist, kuna Sätla on üles ehitatud niimoodi, et selle põhitöökeskkond on ikkagi seaduse terviktekst, kus on muudatused näha, kus punasega on näidatud see, mis välja läheb, ja rohelisega see, mis lisandub, ja kohe on näha ka selgitused ja arvamused. 

Küll aga [on näha] iga muudatus ja nagu hea kolleeg enne väga õigesti välja tõi, opositsioonile või ükskõik millisele Riigikogu liikmele oleks Sätlas väga lihtne eelnõusid vormistada ja teha, sest sa teed seaduse täisteksti muudatused, mida sa tahad teha, ja automaatselt tehisaru abil genereeritakse eelnõu sellisel kujul, nagu te täna harjunud olete. Eelnõu enda genereerimine on täna olnud pikk ja vaevarikas tehniline töö, mis on jõukohane, ütleme, hästi harjutanud juristidele. Aga tegelikult võimaldab tehisaru selle eelnõu sellisel kujul, nagu te harjunud olete ja nii nagu Riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda ette näeb, genereerida automaatselt. Eelnõu nii-öelda klassikaline vorm, mis jääb menetluse aluseks, lihtsalt genereeritakse automaatselt, see ei kao kuskile. Sinna juurde tuleb seaduse tervikteksti vaade. 

Senine failipõhine andmevahetus, kus saadetakse kirju, esitatakse arvamusi, muutub andmepõhiseks. Näiteks muudetakse mingit konkreetset paragrahvi mingisuguses konkreetses seaduses. Antud juhul me Riigi Teataja seaduses lisame sinna § 12¹, mis Sätlat käsitleb, ja täiendame § 14. See oleks näha Riigi Teataja seaduse terviktekstis ja eelnõu genereeritakse sellisel kujul, nagu see täna teie ees on, terviktekstis tehtud muudatuste alusel.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma väga tervitan seda seadusemuudatust ja just sellest seisukohast, et olles aastaid perearstide seltsiga seotud, on väga raske teinekord orienteeruda. 

Aga minu küsimus on see. Nii nagu arstid kipuvad omavahel kasutama arstide keelt, kipuvad juristid kasutama väga keerulist juriidilist keelt. Kas Sätla annab võimaluse saada selgitusi, millest oleks võimalik nii-öelda mittejuriidilistel isikutel aru saada?

Aitäh, väga hea küsimus! Esiteks sooviksin muidugi, et ikkagi juriidiline keel oleks selge eesti keel, millest kõik inimesed aru saavad. Ma väga loodan, et inimeste kaasamine eelnõude ettevalmistusse läheb hoogsamaks ja paremaks tänu sellele, et see läheb lihtsamaks. Tegelikult võiks inimesed anda märku, et kuulge, sellest sõnastusest ei saa ma mitte midagi aru, olge kenad, katsuge see selgemalt kirja panna. See on väga väärtuslik tagasiside. Tõesti, väga heale juristile, kes on aastakümneid selle teemaga tegelenud, on kõik need mõisted selged ja arusaadavad, aga kui see ei ole arusaadav valdkonnas tegutsevale inimesele, siis on midagi valesti ja sellest märku andmine muutub ju tegelikult oluliselt lihtsamaks. 

Teine oluline väärtus on see, et lisaks sellele, et saab hakata varem kaasama ja kogu info on ühes kohas, on tõesti palju lihtsam näha mitte ainult seda, kuidas [uus tekst] seaduse terviktekstis välja näeb, vaid ka kohe näha kõrval seletust, mis praegu on seletuskirjas omaette peatükina. Samal ajal kordan üle, mida ma eelmisele küsijale vastasin, et klassikaline eelnõu ja seletuskiri genereeritakse ikkagi ka. Selle muutmine, mis tõesti eeldaks Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmist, jääb mõne järgmise Riigikogu [koosseisu] teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, vabandan, neid sõnu sa tõesti ei kasutanud. See on minu sõnastus, aga sisu jääb samaks, et valitsus toob meie ette [eelnõu] ja meie peame võtma või jätma. Aga see on üks väheseid eelnõusid, millest ma olen väga tugevalt vaimustuses. Ja see ongi selline "valgus tarre" põhimõte. Meil on eelarve, millest saab aru kolleeg Aivar Sõerd, võib-olla mõni veel, teised ei saa, aga teevad näo[, et saavad]. Püüdes lugeda neid eelnõusid, mis tulevad, siis kohati on nii, et siga ka ei söö, rääkimata nendest võrdlustest varasematega. See on tõeline "valgus tarre" eelnõu. Seda peaks väga tõsiselt menetlema siin ja eelkõige selle Riigikogu-poolset osa. Ma ei saa aru, miks Riigikogu Kantselei sellesse tõrksalt suhtub. See on ülioluline asi, vähemalt mina olen praegu sellest vaimustuses. 

Aitäh! Kui lubate, siis nõustun täies ulatuses.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu! Mul ei olnud plaanis küsida, aga, lugupeetud minister, kuivõrd teie ettekandest jäi mulje, et Riigikogu Kantselei on tõrges ja ei taha liituda, siis üldsuse tarvis ja selguse huvides ma küsiksin ikkagi üle. Kas ei ole mitte asi siiski selles, et Riigikogu Kantselei muretseb, et on vaja arendada oma infosüsteemi, aga selleks ei ole vahendeid ja see on vastuolemise põhjus?

Riigikogu Kantselei on teinud tõesti märkuse, et eelnõu ei kajastaks mitte tervikprojekti, vaid ainult seda osa, mis ei sisalda volitusnormi Riigikogule. Mina leian, et tuleks ikkagi leida Riigikogu menetluse käigus mõistlik tasakaal, et volitusnorm vähemalt oleks olemas, et ei peaks Riigikogu liitumisel hakkama uuesti eelnõu tegema. Juba see oleks mõistlik. On mõistlik see säte teha kas või siis sellisena, et kuupäevaliselt ei ole seal kirjas, millal Riigikogu kaasub, vaid Riigikogu saab ise loomulikult iseseisva põhiseadusliku institutsioonina valida seda aega, millal ta on valmis seda keskkonda kasutusele võtma. Aga praegu on eelnõust Riigikogu täiesti väljas, kuigi ettenähtavuse ja õigusselguse huvides vähemasti minu meelest peaks see Riigikogu osa seal sisalduma. 

Ja õige on tõesti see, nii nagu ma nimetasin, et rahamure on Riigikogul olnud. Rahamure on meil kõigil kogu aeg kõikide IT-lahendustega. Mis ei saa valmis varem, saab valmis natukene hiljem. Aga õiguslik alus peab ikkagi enne olemas olema, alles siis saab hakata tegema IT-lahendust, mitte vastupidi. See on üks kõige suuremaid muudatusi, mida Justiits- ja Digiministeeriumi liitumine uue ministeeriumina on üleüldse kaasa toonud. Me mõnes asjas seadustame osalt ka tagantjärele asju, nagu [sai räägitud] eelmises päevakorrapunktis, ja osades asjades tulebki seda kogu aeg meelde tuletada, et kõigepealt tuleb ikkagi õiguslikud alused rahva tahte väljendusena [paika panna] ja alles siis hakata arendusi tegema. See on tegelikult õige järjekord.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea minister, selgitage veel, kuidas toimub see valik, et osa andmeid säilitatakse ja teine osa kustutatakse. Mille alusel see selektsioon toimub? Inimene ju kokkuvõttes lõpuks näeb ainult seaduse lõppteksti.

Kas ma sain õigesti aru teie küsimusest, et te peate silmas neid kommentaare, mida näiteks kaasatud osapooled on öelnud seaduse menetluse käigus? (Saalist vastatakse.) Jah. Ei, need jäävad ikkagi endiselt ju kõik näha, nii nagu on olnud siiamaani. Ka praegu on eelnõu juures kooskõlastustabel, kus on kirjas, mida keegi on arvanud ja mida selle kohta omakorda on arvatud. See jääb alles. Kui te vaatate praegust eelnõude infosüsteemi, siis näete, et seal on tegelikult kuskil allosas ka rubriik [selle kohta]. Need inimesed, kes ei ole ametlikult kutsutud kaasamisringi, võivad sinna iseseisvalt minna ja oma arvamuse esitada. Sellisel juhul need arvamused jõuavad selles eelnõu kogupaketis ikkagi Riigikogu liikmete lauale. 

Konkreetselt see Riigi Teataja seaduse muutmise seadus reguleerib seda, kuidas isikute üldandmeid [töödeldakse], kuna nimed ja teave selle kohta, keda nad esindavad, [sisaldavad] ikkagi isikuandmeid. See on vaja seaduse tasemel välja tuua, aga akti eelnõus avalikustatakse, et Riigi Teataja seadusesse lisatakse uus paragrahv, § 12¹. Paragrahvi 12¹ lõike 5 punktis 2 on välja toodud, et eelnõude juures tuuakse välja ka kõikide arvamuse esitajate ees- ja perekonnanimi koos teabega, keda nad esindavad, ja muus jääb see samasuguseks, nagu on praegu. Arvamuse avaldajate hulk loodetavasti kasvab.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Tänan, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad seda ülekannet! Annan teile ülevaate põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelust esimese lugemise ettevalmistamise käigus. 

See istung toimus 21. aprillil 2026. Meile olid kutsutud eelnõu tutvustama justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Illimar Pärnamägi ja nõunik Eleri Kästik, õiguspoliitika osakonna riigi koosloome keskkonna nõunik Karmen Vilms ja Riigikantselei õigusosakonna koosloome keskkonna projektijuht Kristina Liik.

Kõigepealt tutvustas minister meile eelnõu ja järgnesid küsimused, millest mõned olulisemad ma toon teile välja. Kõigepealt oli küsimus selle kohta, kas Justiits- ja Digiministeeriumis on Sätlal juba olemas ka prototüüp toimiva mudelina. Kas selle põhjal on tekkinud ka esmane kasutajakogemus? Milliseid riske nähakse Sätla rakendamisel, millised probleemid võivad ilmneda ning millised on peamised aspektid, mis võivad süsteemi rakendamisel minna valesti? Vastus. Sätla kasutajakogemus ei piirdu üksnes Justiits- ja Digiministeeriumiga, vaid keskkonda kasutavad juba ka teised ministeeriumid. Senine tagasiside kasutajatelt on olnud positiivne, kuna eelnõude koostajatel on võimalik näha muudatuste tegemisel kogu konteksti ning väheneb käsitöö osakaal muudatuste vormistamisel. Märgiti, et see võimaldab märkimisväärset ajavõitu ning parandab õigusloome kvaliteeti, kuna sarnaseid tegevusi tehakse ühtsemal moel. 

Toodi välja, et riskid on üldjoontes sarnased teiste infosüsteemide [riskidega]. Näiteks on risk, et süsteem ei pea koormusele vastu. Selle maandamiseks on kavandatud koormus- ja turvatestid enne laiemat kasutuselevõttu. Samuti viidati riskile, mis võib tekkida olukorras, kus puudub elektri- või andmeühendus. See risk eksisteerib tegelikult ka kehtivates töökorraldustes. 

Järgmine küsimus johtus varasemale kogemusele tuginedes näiteks Google Docsi keskkonnas toimetamisest, kus parandused, kommentaarid ja täiendused võivad kuhjuda ning arutelu muutuda ebaselgeks ja vastuoluliseks. Sellises olukorras võib tekkida segadust ja vaidlusi ning lõpptulemus ei pruugi alati olla sisuliselt viljakas. Tekkinud on kõhklus, kas kõikvõimalikud probleemid ja riskid on Sätla rakendamisel piisavalt põhjalikult läbi mõeldud. Meile vastati, et juhul kui eelnõu koostamisse kaasavate isikute ring muutub väga suureks, võib tekkida raskusi protsessi haldamisel. Rõhutati aga, et Sätla kasutusloogika kohaselt otsustab eelnõu koostaja ise, millisel ajahetkel ja millises mahus teisi isikuid koostamisse kaasatakse ning milline roll neile antakse. 

Minister täiendas, et keskkond võimaldab edaspidi selgemat ja kiiremat teavitamist selle kohta, millisesse menetlusetappi eelnõu on jõudnud ning kas esitatud arvamusi on arvesse võetud või mitte. See muudab menetlusprotsessi varasemast märksa kiiremaks. Samas juhiti tähelepanu sellele, et arvutikeskkond ise ei loo uusi inimlikke omadusi, vaid võib kiirendada nii erimeelsuste tekkimist kui ka kokkulepete saavutamist. Sätla võimaldab olemasolevaid protsesse läbi viia oluliselt kiiremini, kuid inimeste käitumist ja suhtluse kvaliteeti see iseenesest ei muuda. 

Veel oli küsimus, milline on Sätla rakendamise ajagraafik ja millal peaks keskkond ideaalis täismahus tööle hakkama. Millal lõpetatakse senise eelnõude kooskõlastussüsteemi kasutamine ning kas Riigikantselei on kavandatud lahendusega ühinemas? Vastus oli, et Riigikantselei on Sätlaga juba ühinenud ning sama kehtib ka presidendi kantselei kohta. Aga Riigikogu on praegu ainus asutus, kes keskkonnaga veel liitunud ei ole. Kirjeldatud infosüsteemide probleemide lahendamine on kavandatud uue digiühiskonna arengukava kaudu, mille eesmärk on põhimõtteliselt muuta IT-juhtimist ja vältida edaspidi sarnaseid kitsaskohti. Aga see olevat vastaja sõnul eraldi teema. 

Juhiti veel tähelepanu asjaolule, et eelnõude väljatöötamisel on suurel määral kasutusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud materjalid. Küsiti, kuidas on süsteemis tagatud selliste dokumentide rangelt piiratud ja reguleeritud juurdepääs. Sooviti selgust, kas ja kuidas on võimalik keskkonnas täpselt määratleda, kellel on ligipääs AK-tasemel teabele. Ametnik selgitas, et AK-s mõeldud teabe käsitlemisel jääb õiguslik raamistik samaks nagu seni ning lähtutakse avaliku teabe seadusest. AK-märke lisamine toimub Sätla keskkonnas vastavalt kehtivatele normidele ning eelnõu koostamise järgus olevad dokumendid ei muutu automaatselt avalikuks. Vajaduse korral on koostamisrahu huvides võimalik dokument või selle osa tunnistada AK-ks ning sellisel juhul ei kuvata vastavat teavet avalikkusele. 

Oli veel küsimus selle kohta, kas Riigikogu liitumise võimalus on juba eelnõus ette nähtud ja millises ajaraamis see võiks teostuda. Kuigi kõigile oli arusaadav, et see sõltub Riigikogu enda otsusest, eelarvelistest võimalustest ja muudest tingimustest, väljendati ootust, et valitsuse, Euroopa Liidu algatuse ning Riigikogu menetluste etappide loogiline järjestus võiks viia selleni, et Riigikogu kaasamine Sätla keskkonda oleks lähiaastatel realistlik perspektiiv. Minister vastas, et täitevvõimu pädevus piirdub vastava regulatsiooni sätestamisega eelnõus ning eelnõu § 1 punktis 2 täiendatakse Riigikogu Teataja seaduse § 14 lõikega 7. Minister märkis, et selle sätte kohaselt võtab Riigikogu Sätla kasutusele Riigikogu juhatuse otsuse alusel, milles sätestatakse nii kasutuselevõtu ulatus, üleminekuaeg kui ka kord. 

Tehti ka menetlusotsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail 2026, see oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, see oli samuti konsensuslik otsus. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Järjekordne teema, mille puhul kuuleme neid kiidulaule, et küll on tore, küll on mugav. Ma ei võrrelnud küll seda protsessi e-valimistega. Ma kujutan ette, et aastaid tagasi räägiti siin puldis samamoodi, et näete, küll need e-valimised on toredad, kodust välja ei pea minema, midagi ei pea tegema, vajutad nupule ja hääl jõuab sinna, kuhu vaja. Aga mis selle protsessi taga tegelikult saab olema, seda me ju ei tea siiani, mis toimub mustas kastis. 

Nüüd, kui me vaatame seda niinimetatud Sätla süsteemi, siis jälle tuuakse kaasaegne digiriik ja kõik muud head asjad eesmärgina välja seda sisse viia. Aga mis selle taga tegelikult on? Me näeme tulevikus olukorda, kus tõesti kõik eelnõud on ühes keskkonnas. Jälle loeme, et avalikkust kaasatakse, ligipääs infole [on olemas] – nagu siiani ei oleks seda olemas. Aga tegelikult on see ju uus IT-lahendus. See on väga oluline muudatus selles suunas, kuidas Eestis seadusi tehakse ja kes seda protsessi kontrollib. 

Ma olen nõus, et jah, praegune toimiv süsteem ei ole täiuslik, alati võib parem olla, aga üks selle tugevusi on paindlikkus. Ma arvan, et vigu ei oleks ka seadusloomes olnud – toome kas või hasartmängumaksu seaduse –, kui protsessi oleks tehtud korralikult, mitte liigselt kiirustades ja hoopis teisi eesmärke silmas pidades. Me oleme ammu hea õigusloome tava prügikasti visanud. 

Õigusloome toimib praegu ministeeriumide, töögruppide, komisjonide ja kooskõlastusringide ning erinevate infosüsteemide kaudu. Menetlus ei ole täielikult tsentraliseeritud ja erinevatel institutsioonidel on oma töökorralduslik autonoomia. See võimaldab sisulisi arutelusid, mitteametlikke ekspertkohtumisi ja üldse paindlikku probleemilahendust. Ka vaidluste käigus sünnib aeg-ajalt tõde ja see kõik teeb seaduse loomise paremaks ja efektiivsemaks.

Aga Sätla muudab seda loogikat. Eelnõud hakkavad liikuma läbi ühtse standardiseeritud süsteemi, kus menetlusetapid, avalikustamine ja dokumentide liikumine allutatakse kesksele digitaalsele raamistikule. Tahad midagi lisaks küsida, öeldakse, et ei, standard ei luba. See tähendab, et ka õigusloome muutub senisest jäigemaks ja süsteemikesksemaks. Kõiki halbu asju müüakse meil alati läbipaistvuse ja kasutajasõbralikkuse sildi all, aga need jäävadki tihtipeale loosungiks. Selle eelnõu järgi säilitatakse küll ametlikud eelnõud ja menetlusdokumendid, kuid ettevalmistavaid tööversioone, abimaterjale ja muud menetluse kujunemist kajastavat infot pärast menetluse lõppu ei säilitata. See tähendab, et avalikkus võib näha küll lõpptulemust, kuid mitte tegelikku otsusprotsessi, kuidas see tegelikult toimus ja milline oli ametkondade vaidlus, see kõik peidetakse kuhugi kalevi alla. See tegelikult ei tee õigusloome protsessi läbipaistvamaks. 

Samuti tekib küsimus võimu koondumisest täitevvõimu kätte. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Kui Sätla hakkab mõjutama kogu seadusloomet, sealhulgas Riigikogu tööd, annab seadus Vabariigi Valitsusele õiguse määrata süsteemi ülesehitus, menetlusetapid, andmete koosseis ja muud korralduslikud küsimused. Sisuliselt tähendab see, et täitevvõim hakkab kujundama ka seadusandliku võimu töö tehnilist raamistikku. Siin tekibki küsimus, kus on võimude lahusus. 

Problemaatiline on ka andmekaitse pool. Süsteem hakkab koguma ja säilitama menetluses osalejate nimesid, nii nagu minister ütles, arvamuse esitajaid ja kasutajaandmeid. Ma ei tea, kas me suudame neid hoida nii, et ei saaks neid häkkida. Samas aga jääb eelnõus ebamääraseks, milliseid andmeid täpselt kogutakse, kuidas neid kasutatakse ja kui kaua neid säilitatakse. 

Lisaks muudab Sätla kaasamise olemust. Praegu toimub suhtlus sageli töökohtumiste, komisjonide ja kirjavahetuste ning otseste arutelude kaudu. Uues süsteemis võib kaasamine taanduda tehniliseks kommentaariumiks. Kodanik võib küll arvamust avaldada, aga seda, kas seda ka arvestatakse, ei tea. 

Ka praegu võime ju mõelda, et praegu hajutatud mudel tähendab, et ühe süsteemi tõrge ei halva kogu õigusloomet. Sätla puhul puudub keskne keskkonna töökindlus kriitilises küsimuses. Eelnõu ise ka tunnistab seda, lubades erandkorras menetleda eelnõusid süsteemist väljaspool. 

See kõik näitab, et Sätla ei ole lihtsalt mugav digitaalne tööriist. Tegemist on sisuliselt uue õigusloome juhtimismudeliga, kus suurem osa protsessist viiakse keskse kontrolli alla. Läbipaistvus [piirdub] siinkohal nähtavasti ilusa kasutajaliidesega ehk võid ainult kommentaare kirjutada, aga kas neid ka arvestatakse, jääb küsitavaks. Samas ei saa avalikkus aru, kuidas need otsused tegelikult sündisid, kes neid mõjutas ja miks osa seisukohti kõrvale jäeti. See kõik jääb selles nii-öelda standardiseeritud digitaalses süsteemis kajastamata. Seetõttu ei toeta EKRE fraktsioon seda eelnõu. Aitäh! 

Aitäh! Kas soovib minister? Jah, palun, ministril tulla läbirääkimistele.

Aitäh! Meil on tekkinud siin huvitav arutelu, kus ühelt poolt on ilmselt soov tagasi pöörduda ruuduliste kaustikute ja postkontorite juurde. Ma siiski olen sunnitud parandama mõned [faktivead]. Ka täna on kogu eelnõude menetlus digitaalne. Ka seisukohad, mis tulevad Riigikokku, tulevad siia digitaalselt. Jah, tõsi, need trükitakse Riigikogu istungi läbiviimiseks või komisjoni koosoleku jaoks välja, aga seda võimaldab ka Sätla teha. 

Kui küsimus on selles, kes kontrollib protsessi, siis selles ei muutu mitte midagi, ikka ainult inimene kontrollib, vastutab ja otsustab. Eelnõu enda tegemisel on oluliselt lihtsam palju rohkematel inimestel juurde tulla ja oma arvamust avaldada. 

Parandan ka selle vea, et justkui see eelnõu standardiseeriks midagi enneolematut eelnõu [seaduseks saamise] teekonnal. Vastupidi, eelnõu teekond on ka täna täiesti standardiseeritud ja seaduste ja määrustega kenasti paika pandud. 

Menetluste infot täies ulatuses ka täna ei säilitata. Kui mina arutan mõne toreda eelnõu asjus midagi koridori peal hea kolleegi Juku-Kalle Raidiga, siis sellised arutelud olid, on ja jäävad. Kindlasti annavad need väga viljakaid tulemusi, aga kuskile digitaalsesse keskkonda ilmuvad need ainult siis, kui tegemist on mingisuguse muudatusettepanekuga või millegagi, mida tõesti on eelnõu menetluses asjakohane kirja panna. See jutt sellest, et menetluse [info] läheb ainult arvutisse, ei ole kindlasti õige. 

Oluline rõhutuasetus on ka sellel, et ka täna – kuna täna on kogu eelnõude menetlus digitaalne – on digitaalne menetlus niivõrd kohmakas ja laiali igal pool. Nüüd tekib üks ühtne süsteem. Ja kui [peaks olema] pikaajaline elektrikatkestus, siis nii siin saalis, ministeeriumides kui ka mujal saab paberi ja pliiatsiga eelnõusid teha. Selle võimaluse näeb lihtsalt ka see eelnõu ette. Nii et ma tõesti ei saa nõustuda sellega, et tegemist on nüüd inimesest kaugenemisega. Vastupidi, inimestele jääb rohkem aega üksteisega sisust rääkida ja väheneb lolli tehnilise töö tegemine. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Küll on vahepeal [tekkinud] protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! See debatt on meil siin nii ühelt kui ka teiselt poolt suhteliselt värvikas, tõepoolest, sest minister armastab palju rääkida ja tema sõnakasutus on teinekord väga ülevoolav. 

Aga ma küsin, kas on ikkagi õigustatud ministri selline äärmuslik hoiak, et kõik, mida tema siin esindab, on uudne, hea ja positiivne, aga kui debatis osaleja, Riigikogu liige on mõnes asjas teisel arvamusel, siis on ta järsku kohe tagurlane, tahab minna, ma ei tea, ruudulise kaustiku, paberi ja pliiatsi juurde tagasi. Meie esindaja ei halvustanud ministrit ja tema arvamust kuskilt otsast. Ta kritiseeris lihtsalt mingisuguseid punkte või asju, mis tema meelest võib-olla ei täida seda eesmärki, aga minister tuleb siia pulti ja hakkab kohe paigutama Riigikogu liiget, debateerijat, kusagile, ma ei tea, tagurlikku sahtlisse. Kas ministri selline värvikas hoiak on õigustatud?

Minister ise väljendab siin oma hoiakuid. Eelnevad juhatajad on ka öelnud, et kritiseerige seisukohti, aga mitte inimest. Selles suhtes on mõlemad sõnavõtud välja öeldud ja kõik jääb protokolli kirja. Aga liigume edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 879 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. Oleme läbinud kümnenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 878 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Hea Riigikogu! Me jätkame nüüd mitte nii helgel, aga ühiskonnakorralduses ikkagi vajalikul teemal. Selle eelnõu eesmärk on vähendada ühiskonnas veelgi korduvkuritegevust. Me mõistame korduvkuritegevuse all seda, et kui inimene on kohtu poolt juba ühe korra süüdi mõistetud ja karistuseks vangi pandud, siis mida me saame teha selleks, et seesama inimene uuesti kuritegelikku teed ette ei võtaks. See eelnõu pakub siin mitmeid lahendusi selleks. 

Esimene lahendus puudutab seda. Me teame päris kindlalt mitu aastat järjest tehtud uuringutest, andmepõhiselt, et kui inimene on kandnud vanglakaristust ja tema vanglakaristuse hetk lõpeb, ta paneb endal selja taga vanglaukse kinni ja astub vabadusse, siis tal on äärmiselt keeruline ühiskonnas toime tulla. Tal on kadunud ära sotsiaalne võrgustik, tal ei ole tööd, tal reeglina ei ole ka elukohta. Sellises olukorras on inimene kaunis aldis uusi kuritegusid sooritama. Samal ajal kui kinnipeetav, vangistatu vabaneb vanglast läbi kriminaalhoolduse, siis see tähendab seda, et tal on piltlikult öeldes käekõrval kriminaalhooldaja, kes aitab tal leida lahendusi kõikidele olmelistele ja tööalastele muredele, nii et inimene saab õiguskuulekalt jätkata ja ühiskonda teenida. 

Kriminaalhoolduse kaudu vabanenud inimeste korduvkuritegevuse määr ja otse vanglast, ilma kriminaalhoolduseta vabanenute [korduvkuritegevuse määr erineb] rohkem kui kaks korda. Näiteks 2022. aastal oli otse vanglast vabanenute puhul kahe aasta jooksul retsidiivsusmäär ehk uue kuriteo sooritamise määr tervelt 39%, aga neil, kes vabanesid kriminaalhoolduse kaudu, oli see 16%. Igaks juhuks ütlen, et päris nulli ei ole seda kusagil maailmas saadud. 

Muudatusega nähakse ette, et juhul, kui inimene on vanglas ikkagi üles näidanud, et ta on huvitatud taas ühiskonnas õiguskuulekalt käituma, siis me lihtsustame seda, kuidas inimene lühikest aega enne vabanemist saab käitumiskontrollile allutatud. Tänu käitumiskontrollile saavutame me selle, et tõenduspõhiselt sooritavad kriminaalhoolduse kaudu vabanenud inimesed ühiskonnas vähem uusi kuritegusid. See muudatus ei puuduta riigivastase süüteo toime pannud isikuid. Samal ajal muudame noorte kinnipeetavate regulatsiooni samasuguseks nagu täiskasvanutel ehk juhul, kui kohus ei ole keelanud kinnipeetava käitumiskontrollile allutamist, siis ei pea kohus selleks karistuse [kandmise hilisemas faasis] enam täiendavalt eraldi luba andma. 

Samal ajal me tõhustame ka seda, kuidas kriminaalhoolduse ametnikud saavad käitumiskontrolli korraldada, juhul kui näiteks inimene on rikkunud katseaja kohustust. Sageli on katseaja kohustuseks näiteks hoiduda täielikult alkoholist, aga inimene on ikkagi libastunud. Praegu on niimoodi, et uute meetmete kasutusele võtmiseks peaks kriminaalhooldaja pöörduma iga kord kohtu poole ja kohus menetleb seda. Tegelikult me näeme praktikas, et üle 90% juhtudest nõustub kohus kriminaalhoolduse ettepanekuga, tegemist on seetõttu mitte nii väga mõistliku protsessiga. Eelnõu pakub välja sellise lahenduse, et juhul kui hooldusalune on lisatavate kohustustega ise nõus, siis uute kohustuste panemine kriminaalhooldusalusele ei vaja enam kohtu nõusolekut. Rõhutan siin üle, et [see kehtib juhul], kui kriminaalhooldusalune on sellega ise nõus. Juhul kui kriminaalhooldusalune ei ole uute lisanduvate kohustustega nõus, siis jätkub samasugune kord, nagu on praegu, et kohus teeb selle otsuse. Praegu on otsuse saamiseks alati tulnud kohtu poole pöörduda. Me vähendame sellega kohtute töökoormust. 

Meil olemas üks selline kriminaalmenetluse lõpetamise viis, mille nimi on oportuniteet. Oportuniteeti kasutatakse kriminaalmenetluse lõpetamiseks sellistel juhtudel, kui puudub avalik menetlushuvi ja teo toimepanija süü ei ole suur. Oportuniteedi korral saab inimesele ette näha mitmesuguseid kohustusi, mida ta täitma peab. Praegu teeb nende kohustuste täitmise üle järelevalvet prokuratuur. See ei ole lihtsalt mõistlik ja õige koht, kuna üldiselt teeb seda tüüpi järelevalvet kriminaalhooldus. Eelnõu [algatajad] teevad ettepaneku viia see ülesanne üle prokuratuurilt kriminaalhooldajatele. Kriminaalhooldajad ongi sellise ülesande täitmiseks, sellega nad igapäevaselt tegelevad, nad on hästi ette valmistatud. Vabastame prokuratuuri ressurssi selleks, et tegeleda raskete kuritegude kiirema uurimisega. 

On ka mitmesuguseid tehnilisemat laadi muudatusi või selliseid muudatusi, mis puudutavad kitsalt vanglateenistuses ja kriminaalhoolduses töötavaid inimesi. Näiteks kaob ära üks andmekogu ehk K-Raha andmekogu liidetakse vangiregistriga. Selle tulemusel jääb ära dubleeriv infovahetus ja tohutu hulk senist käsitööd, mida praegu tehakse näiteks [kohtu]täiturite aktide sisestamisega süsteemi. Seeläbi väheneb halduskoormus ja nõuete haldus muutub lihtsamaks. Vanglateenistuse töökorraldus ajakohastatakse ja kriminaalhooldus integreeritakse vanglateenistusse. Samuti täpsustatakse ametnike teenistustingimusi, et oleks selge ja ühtne regulatsioon, ja loobutakse mõnest senisest regulatsioonist, näiteks kriminaalhooldusühingutest, mis lihtsalt praktikas ei ole siiamaani kasutust leidnud. Kokkuvõttes muutub ka vanglateenistuse enda töökorraldus efektiivsemaks, halduskoormus läheb väiksemaks ja karistuste täideviimise süsteem muutub ühtseks tervikuks. Inimestel on rohkem aega tegeleda kriminaalhooldusalustega ja väheneb tehniliste tööde osa ja halduskoormus.

Need muudatused on ikkagi tervikuna suunatud sellele. Me oleme 20 aastat harjutanud ja kasutanud kriminaalhooldust ja seda tüüpi alternatiiv- ja asenduskaristusi, mis on tõestanud, et need vähendavad korduvkuritegevust. Seega on eelnõu peamine eesmärk vähendada ühiskonnas kuritegude hulka. Kui on Riigikogu toetus sellele, siis võiks see jõustuda juba selle istungjärgu lõpu järel. Aga rõhutan siin ka seda, et täiendavat eelarvet selle eelnõu rakendamine ei vajaks, vaid uued kohustused kaetaks ümbertõstetega süsteemi sees. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Ütleme niimoodi, et me tegeleme siin üsna intensiivselt teie juhtimisel suhteliselt väikese seltskonnaga, vangide, jõustruktuuride ja nende reformimisega. Praegu on 135 kriminaalhooldajat ja võib-olla mõnisada vangi, kes vabaneb, eks ju. Aga selle asemel et tegelda inimeste toimetulekuga, eriti veel regionaalselt, kulutame me siin sellele palju aega. 

Aga minu küsimus on nüüd selles. Eile me arutasime, kuidas vangidele nuusktubakat lubada, [see arutelu] tuleb varsti siia saali ka. Kas see [tuleneb] sellest, et te olete nii aktiivne minister, et aina toote meile uusi ja uusi eelnõusid, ja teised on natuke lorumad, mis puudutab nii-öelda laiemaid ühiskonnakihte ja nende probleemide lahendamist, või on see millestki muust tulenev?

Aitäh! Ma ei oska teid nüüd statistikaga aidata, aga ma kindlasti rõhutan, et kuritegevuse vähendamine on ikkagi oluline ka regionaalpoliitiliselt või toimetuleku vaatest. Kui me eile vaatasime, et näiteks pettused on keskmiselt ühe ohvri kohta ära viinud 7000 eurot, siis see on ikkagi niivõrd suur summa, et see mõjutab kindlasti toimetulekut. Nii et kuritegevuse vähendamine on ikkagi väga oluline ka toimetuleku parandamisel.

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Hea minister! Kas võib siis sisuliselt öelda seda, et kriminaalhooldusel hakkab meil olema pärast selle seaduse vastuvõtmist rohkem inimesi ehk need, kes oleks enne seaduse vastuvõtmist olnud tõenäoliselt äkki vangis, on pärast selle seaduse vastuvõtmist kriminaalhoolduse all? Kas meil on piisavalt kriminaalhooldajaid selleks? Te tõite välja selle oportuniteedi küsimuse, et ka seal läheb järelevalve kriminaalhooldus kätte. Kuidas neil täna on see seis? Kas nad saavad oma tööga hakkama? Te ütlesite ka, et te teete seal ümbertõsteid. Mis on see nägemus, kui palju siis neid kriminaalhooldajaid tuleb juurde? Tõepoolest, kui me [suuname] need inimesed kriminaalhooldusele, peaksid nad olema tõepoolest ka sisulise jälgimise all.

Aitäh! Meil on riigis tõenduspõhine kriminaalpoliitika olnud ikkagi üldiselt edukas ja see on tähendanud muu hulgas seda, et on vähenenud nii vangide arv kui ka kriminaalhooldusaluste arv. 

Toon näite. 2020. aastal oli 490 kriminaalhooldusalust ja 8. aprilli seisuga oli 66 kriminaalhooldusalust tänavu. Ehk see [arv] vähenes 490-lt 66-le. See tähendab seda, et meil tegelikult on ressurssi, et nendel inimestel on rohkem töökoormust, kui neil siiamaani on olnud. Seal on küll neid ülesandeid natukene optimeeritud, aga ikkagi ressurssi on. Seda just tulenevalt sellest, et ka kinnipeetavate arv on vähenenud: kui 2020. aastal oli 1984 süüdimõistetut, siis 2026 1. jaanuari seisuga 1231. Nii et ka seal on see kukkumine olnud kaunis suur. 

Vastus teie teisele küsimusele, või õigemini esimesele, on see, et jah, tõenäoliselt kriminaalhooldusaluste hulk kasvab. Aga see sõltub ikkagi kõigepealt sellest, milline on kohtuotsus, kas kohus on kriminaalhoolduse keelanud, kas käitumiskontrollile allutamiseks on nõuded täidetud, kas inimene ise on valmis neid kohustusi täitma – näiteks juba toodud alkoholi tarvitamise keeld ja teatud programmides osalemine. Aga me peame tõenäoliseks, et see kasvab. See oleks väga positiivne, kui see kasvaks, sest nii nagu kõik uuringud mitu aastat järjest Eestis näitavad, see vähendab korduvkuritegevust. See on ju meie eesmärk, et [edasisi] kuritegusid ära hoida, et kuritegusid ei oleks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Taas kord, no nii ilus jutt sellest, kuidas me laseme kõik kriminaalhooldusele, sest nad ei tarbi enam alkoholi ega pane uusi kuritegusid toime. No mina tean ühte kriminaalhooldajat, kes näeb nendega kurja vaeva, nad joovad alkoholi ja teevad pisipättusi ja kohtunik neid ikka vangi ei saada. Me ju näeme, et ka selle eelnõu üks eesmärke on tegelikult lihtsustada vangide vabastamist ja kriminaalhooldusele [suunamist]. 

Kas see tähendab, et eesmärk on teha vanglad tühjaks ja [lasta] kurjategijad rahva hulka? Ja kas see on jälle üks eelnõu, mis annab võimaluse rääkida, et riigil on, näete, tühjad vanglad, rendime need välja, vanglad lähevad kulupoolelt tulupoolele, mis jälle toetab teie agendat, et vanglad on nii tühjad, ja et seal kulusid kokku hoida, rendime nad välja? Loomulikult, meie oma vangide hoidmine vanglas on suur kulu. Me teame, mis vangi ülalpidamine vanglas maksab, aga laseme nad kriminaalhooldusele, no jalutavad kurjategijad rahva hulgas ringi, see ei ole mingi probleem, aga vot, hakkame siis hoopis raha teenima nende tühjade vanglatega. 

Teie aeg! 

Mina küll näen, et järjest enam tulete siia oma eelnõudega, mis toetavad seda agendat, et vanglad välja rentida.

Aitäh! Proua minister, palun!

Ma kuidagi ei saa nõustuda teie küsimuses toodud eeldustega. Kõigepealt, ma arvan, et iga kurjategija on probleem, see on päris selge. Ja eesmärk on selgelt väiksem kuritegude arv Eesti ühiskonnas, mis tähendab omakorda seda, et eesmärk on see, et vähem Eesti inimesi kannataks kuritegevuse käes, et kuritegusid sooritataks vähem. See on eesmärk. 

Kui teie tunnete nüüd kriminaalhooldajat, kes on hädas, et tema hooldusalune joob ja kohus midagi ei otsusta, siis statistiliselt me näeme seda, et üle 90% juhtudest kohus kinnitab need meetmed, mida kriminaalhooldaja on kohtule ette pannud. Kohus kinnitab valdavas osas kriminaalhooldaja ettepanekud nendest meetmete kohta, mida tuleb kriminaalhooldusalusele rakendada. Juhul, kui teie tuttav on teinud ettepanekuid, aga kohus ei ole neid kinnitanud, siis see moodustab küll üliväikese osa [juhtudest]. Ja võib-olla peaks siis kollektiivis vaatama, mis on see põhjus, miks just teie tuttava ettepanekuid kohus ei ole arvesse võtnud, kuna statistiliselt on see väga-väga väike hulk, mida kohus tagasi lükkab. Selles mõttes ma ei oska kuidagi konkreetset näidet [kommenteerida]. Aga statistiliselt jah, üle 90% kriminaalhooldusametnike esitatud taotlustest kohtule on kohus siiamaani heaks kiitnud täies ulatuses.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Jah, vangide suhtarv oli viimati [118] vangi [100 elaniku kohta] ja ilmselt selle tõttu langeb see veelgi. 

Aga küsimus on selline mitte päris teoreetiline, aga võib-olla eluline. Mida teie arvate sellest, et esimese astme kurjategijatele kohaldatakse oportuniteeti? Selle üle on ka arutatud kinniste uste taga. Tuleb see kõne alla, kas võiks tulla mõnel puhul?

Lühike vastus oleks see, et ma praegu ei teeks oportuniteedis mingeid muudatusi. Ja kui seal muudatusi teha, siis see eeldaks suuremaid ühiskondlikke arutelusid, milleks on praeguse Riigikogu koosseisu lõpuni jäänud ilmselgelt liiga vähe aega. Küll aga olen ma öelnud prokuratuurile seda, et kui oportuniteedi peale minnakse, siis palun selgitage seda ohvrile palju lihtsamini ja palju selgemini. See kogemus on mul tulnud lihtsalt nendest pöördumistest, mis on olnud seoses selle niinimetatud Malluka registriga. Ohvreid, kes on olnud nõus oportuniteediga, on nüüd tabanud ehmatus, et ta ei leiagi seda inimest karistusregistrist, ja ta ei ole päris täpselt aru saanud, millega ta nõustunud on. Ma olen palunud teha infolehe inimestele hästi lihtsas keeles ja see kaasa anda, et inimesed saaksid täpselt aru, juhul kui nad millegagi menetluses nõustuvad, et mis see on, millega nad nõustuvad ja mis selle tagajärjed on.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Äkki toome selguse huvides veel näiteid, et kui on esimese astme kuritegu ja selle kahe kolmandiku puhul öeldakse, et sul on vara veel siit välja minna. Ma saan aru, et see roll on kohtul, kes ütleb, et nüüd, kui [kinnipeetu] teeb neid ja neid asju ja on vanglas tubli, siis ta kolme neljandiku pealt iseenesest võiks automaatselt välja saada, kui ei ole vanglast või prokuratuurist vastuväiteid. Aga kes selle käitumiskontrolli ja kõik need nõuded paika paneb, kas kriminaalhooldaja või ütleb seda kohus või prokuratuur? Kuidas on nende nõuetega, näiteks sellesama alkoholi tarbimise puhul? Kellelt need [nõuded] siis täpselt tulevad? Kas need tulevad ainult kriminaalhooldajalt pärast seda, kui ta on juba näinud, et tegemist on inimesega, kellel on alkoholiga probleeme, või need tulevad kuskilt varem?

Aitäh! Jaa, teie küsimuseasetus või kirjeldus sellest protsessist oli igati õige. Ikkagi kohus on see, kes need nõuded määratleb. Mis nüüd selle eelnõuga muutub, on see, et juhul kui ette pandud nõudeid ei täideta, tegemist ei ole mitte karistuse lõpetamisega, vaid karistust muudetakse kõige viimases otsas niimoodi, et inimene allutatakse käitumiskontrollile ehk kriminaalhooldaja jälgib seda, kuidas see käitumiskontroll läheb. Need kontrollnõuded on tõepoolest koos kohustustega inimesel kaasas. Ja kui ta neid rikub, siis selles eelnõus on muudatus, et rikkumise korral, kui kriminaalhooldusalune on ise nõus täiendava kohustusega, peab olema mingi tagajärg. Ei saa aktsepteerida seda, et inimene rikub talle pandud kohustust ja kõik jätkub samamoodi. See ei ole asja mõte. Asja mõte on see, et inimene käitub ikkagi käitumiskontrollile allutatult, teeb kõik need pingutused ja püüdlused, et saada paremaks inimeseks ja olla ühiskonnas õiguskuulekas, ühiskonda panustav liige. Kui ta nüüd midagi rikub, siis on kriminaalhooldusametnikul õigus pakkuda täiendavat meedet, millele kriminaalhooldusalune allutatakse, ja juhul, kui kriminaalhooldusalune on ise sellega nõus, siis ei pea enam kohtusse minema. Sellisel juhul saab selle uue nõude rakendada nii, nagu seda oleks kohus määranud. Aga juhul, kui kriminaalhooldusalune ei ole väljapakutud uue täiendava meetmega nõus, siis minnakse kohtusse, [nagu on tehtud seni].

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Meie õiguskomisjoni istung toimus esmaspäeval, 20. aprillil sellel aastal. Komisjoni liikmetest võtsid osa Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Kutsutud oli loomulikult ka justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, kes andis ülevaate sellest eelnõust. Lisaks olid kohal kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Anne Kruusement, vanglate osakonna õigustalituse juhataja Laura Glaase ja taasühiskonnastamise talituse nõunik Mariel Männiste. 

Liisa-Ly Pakosta andis ülevaate, mida ma kordama ei hakka. Mina tõin välja, et kriminaalhooldus uuringute järgi tõepoolest toimub, aga [küsisin,] kas on kaalutud ka hoopis vastupidist lahendust sellisel viisil, et karistus kantakse vanglas ikkagi ära ja kriminaalhoolduse järelkontroll toimub hiljem. Mõte oli tõepoolest see, et kui sa astud vangla uksest välja ilma igasuguse toe ja abita ja tegelikult ka ilma kontrollita, siis see on probleem. Võib-olla me peaksime kriminaalhooldust ka pärast trelle kasutama. Minister tõi välja, et õigusriigis on ikkagi pärast karistuse ärakandmist karistus ära kantud ja igaks juhuks järelevalvet teha ei saa ega peakski tegema ega tohikski teha. 

Aga Mariel Männiste tõi välja, et KarS-is on teatud juhtudel ette nähtud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. Tõsi, see on natuke teistmoodi, natukene lühem, aga põhimõtteliselt on see võimalik. Samas tuli välja, et seda ei rakendata väga palju. Aga põhimõtteliselt on kohtul võimalus seda tõepoolest otsustada. 

Varro Vooglaid nõustus sellega, et ratsionaalselt järjepidev lähenemine oleks see, kui kohus määrab karistuse ja see viiakse ellu nii, nagu see määrati. Siis me arutasime pikemalt sedasama ühe kolmandiku, kahe kolmandiku, kolme neljandiku küsimust ehk seda, millal ja kuidas ja mis etapis võib [käitumis]kontrolli [rakendada]. Varro Vooglaid palus täpsustada, kas kirjeldatud kolmandas etapis, kui inimene on ära kandnud kolm neljandikku karistusest, võib siiski juhtuda, et kohtu määratud vangistuse osa asendatakse käitumiskontrollile kohtu kinnituseta, tuginedes lihtsalt varasemale keelamata jätmisele või millelegi muule. 

Minister selgitas, et seni on selline kohustuslik käitumiskontrollile allutamine ette nähtud alaealiste puhul, et karistuse lõpuosas allutatakse alaealine käitumiskontrollile, välja arvatud juhul, kui kohus on selle ettepaneku tagasi lükanud või näiteks määranud hilisema tähtaja. Minister rõhutas, et kohus on seega protsessi ikkagi hõlmatud. Kui küsiti, kas siis ikkagi kohus vaatab need asjad üle, kas kohus on see, kes ütleb jah või ei, siis saime kinnituse, et kohus see ikkagi on, lihtsalt ta saab selle kinnituse ka varem öelda seal kahe kolmandiku etapis. Kui ei ole rikkumist olnud ja kui prokuratuur ja vangla ei ole vastu, siis võib käitumiskontrolli rakendada. 

Siis rääkisime ka laiemalt. Peeter Ernits küsis, kas see on tõene, et enamik kriminaalhooldusele suunatud lõpetab selle programmi edukalt. Tõepoolest, minister ja ametnikud tõid välja, et positiivselt lõppenud kriminaalhoolduste osakaal on hetkel tõesti 80% ja seda saab avalikust andmelauast vaadata. 

Lisaks oli seal juttu, et hiljuti oli murekoht seoses sellega, et kriminaalhooldajal ei ole ligipääsu näiteks terviseandmetele. Peeter Ernits küsis, mis siis sellega saab. Ma arvan, et see on väga asjakohane, arvestades, et kui tõepoolest on mingisugused keelud ja kriminaalhooldajal ei ole ligipääsu, siis see on probleem. Minister kinnitas – mitte küll seoses selle eelnõuga –, et [vastav] eelnõu pidi olema töös, et see küsimus ikkagi lahendada. 

Siis läks jutt pedofiilia temaatikale selles narratiivis. Valdo Randpere tõi välja, et kunagi loodi selline võimalus, et seksuaalkuritegude karistust vähendada tingimusel, et nad alluvad vabatahtlikult keemilisele kastreerimisele. Seda arutati seal pikemalt, aga kuna see ei ole antud eelnõus küll kuidagi sees – see oli selline laiem arutelu –, siis ma siin pikemalt ei peatu. Küll aga nägime seal murekohta, mis vajaks tegelikult parandamist, sellepärast et vabatahtlik keemiline kastreerimine ei ole millegipärast väga populaarne teenus, tuli välja. 

Siis oligi sisuliselt kokkuvõtete aeg. Mina tõdesin omalt poolt, et meil on ikkagi tänases olukorras murekoht, et pigem tunnevad inimesed, et vangid või karistatud saavad vähevõitu vanglakaristust. Tundub, et kõik pääsevad siin natukene liiga lihtsalt vanglast välja, vaatamata sellele, et [nad määratakse] tõepoolest kriminaalhooldusele. Raskete ja korduvalt karistatud ehk retsidiivsete kurjategijate puhul peaks see kriminaalhoolduse loogika siiski olema teistpidine või palju karmim. Selle peale tõdeti, et kõiki probleeme ühiskonnas sellega ei lahenda, et hoiame inimesi võimalikult kaua vanglas. Minister ütles, et eelnõuga ei liberaliseerita kriminaalhoolduse regulatsiooni, vaid eesmärk on tõenduspõhine kuritegevuse vähendamine ehk vältida seda, et inimene paneks vanglast vabanemisel toime uusi kuritegusid. 

Varro Vooglaid lõpetas selle tõdemusega, et tema hinnangul tasuks üks hetk süsteemselt üle vaadata, võib-olla on selles valdkonnas vaja hoopis põhimõttelisemaid seadusemuudatusi. On näiteks mõistetamatu, kuidas saab pedofiil üldse avavanglas olla ning sealt põgeneda, nagu oli siin ka hiljutine juhtum, millest me ka komisjonis rääkisime. 

Seejärel võtsime vastu otsused. Tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail, see tehti konsensuslikult. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, see tehti konsensuslikult. Määrati mind, Andre Hanimägi, juhtivkomisjoni esindajaks ja see tehti ka konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 878 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu 880. See on selle esimene lugemine. Ettekandjana palun siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Teie ees on üks suhteliselt napp ja Eesti olusid arvestades ka loodetavasti väga napi mõjuga eelnõu, mis tuleneb inimkaubanduse direktiivi 2024. aasta muudatuste ülevõtmisest Eesti õigusesse. 

Euroopa Liidu uuendatud inimkaubandusevastane direktiiv parandab inimkaubanduse ohvrite kaitset ja ajakohastab kuriteokoosseise. Sedasama teeme meie ka selle eelnõuga. 

Peamised muudatused puudutavad kõigepealt karistusseadustikku, kuhu lisatakse uued [teise inimese] ärakasutamise vormid inimkaubanduse liikide juurde. Need on [teise inimese] ärakasutamine asendusemaduse eesmärgil, ärakasutamine ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil ja digivahendite abil näiteks ähvarduste või kontrollivahenditega seksuaalse sisuga materjali [levitamist] arvestatakse raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemisel. 

Lisandub ka inimkaubanduse suhtes nõudlust vähendav säte, et inimkaubandust alal ei hoitaks. Nimelt tekib vastutus teadliku käitumise korral, juhul kui inimene kasutab teadlikult inimkaubanduse ohvri osutatavaid teenuseid, näiteks kui inimene teab, et küünetehnik või massöör on inimkaubanduse ohver ja kasutab neid teenuseid, siis sellisel juhul muutub selline tegevus karistatavaks. Aga karistatavaks ei muutu heauskne teenuse kasutamine ja mitte inimkaubanduse ohvrite toodetud kaupade ostmine, seda ei kriminaliseerita. 

Lisaks muudetakse ohvriabi seadust. Seal antakse volitusnorm Vabariigi Valitsusele kehtestada määrusega direktiivis nõutavate inimkaubanduse ohvrite riikliku suunamise mehhanismid. Täpsustatakse selle määrusega, kuidas võimalikke ohvreid tuvastatakse, kuidas ja millal nad suunatakse abiteenustele, millised asutused milliste etappide eest vastutavad ja kuidas täpsemalt toimub koostöö erinevate ametkondade vahel. Sotsiaalkindlustusametist saab kontaktpunkt piiriüleseks koostööks. See oli lühidalt selle eelnõu kirjeldus. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti. Palun!

Suur tänu, härra esimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda lühikest, aga pika nimega seaduseelnõu, Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu numbriga 880 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist 20. aprilli istungil. Nagu ka siin praegu, tegi eelnõust ettekande justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Seda ma enam kordama ei hakka, lähen kohe Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talitluse nõuniku Anne Kruusemendi täienduse juurde. 

Ta lisas, et juba 2011. aasta esimese direktiivi ülevõtmise raames muudeti karistusseadustikku ning suurem osa uuendatud direktiivi loetelust on seega juba meil kehtivas õiguses olemas. Ta rõhutas, et uuena lisanduvadki üksnes asendusemadus ja ebaseaduslik lapsendamine ning eraldi tuuakse esile digivahendite kasutamine inimkaubanduse kontekstis ja ka selliste teenuste teadlik kasutamine. Seega ei ole kogu loetelu uus, vaid normitehniliselt ja selguse huvides on see lõige sõnastatud uuesti. 

Pärast seda olid komisjoni liikmetel mõningad küsimused. Mina küsisin kõigepealt selle direktiivi mõju kohta riikides, kus asendusemadus on praegu lubatud, näiteks Kreekas, Hollandis ja Suurbritannias. Täpsemalt, kas edaspidi eristatakse kommertslikku ja altruistlikku asendusemadust? Ma palusin veel selgitada, millisel kujul praegu asendusemadus Kreekas ja Hollandis praktikas toimub ning kas seal on seni olnud lubatud ainult kas kommertslik asendusemadus või ainult altruistlik asendusemadus. Teatavasti Eestis praegu ei ole neist kumbki lubatud, ei altruistlik ega kommertslik asendusemadus. Altruistlik asendusemadus on tegelikult Eesti põhiseadusega vastuolus, kuna reproduktiivõigus on üks inimese põhiõigustest. 

Anne Kruusement selgitas selle peale, et kui asendusemadus on osas riikides praegu lubatud, siis edaspidi ei ole selline tegevus just inimkaubanduse kontekstis lubatud. Ta märkis küll, et ta ei tea täpselt, millisel kujul altruistlik või kommertslik asendusemadus täna Kreekas ja Hollandis lubatud on, kuid lubas sellest informeerida edaspidi komisjoni. Anne Kruusement jätkas eelnõu lahtiseletamist, et [§133 lõike 1] uue sõnastusega otsustati mitte muuta selle loogikat, vaid säilitati senine struktuur ning lisati lihtsalt uued nõuded. Ta rõhutas, et paragrahv algab sõnadega: "Inimese värbamise, vedamise, üleandmise, saatmise, vastuvõtmise, varjamise, majutamise […]", mis on juba olulised komponendid inimkaubanduse kontekstis ning neile lisandub sunniviisiline komponent, näiteks inimese seisundi ärakasutamine ja nii edasi. Seega, kui asendusemadus on riigis seaduslik ja toimub vabatahtlikult, siis ei ole neid komponente, mille alusel saaks teo kvalifitseerida inimkaubanduseks. 

Varro Vooglaid küsis vastupidise suunitlusega küsimuse: kas kommertslik asendusemadus ei peaks olema käsitletav inimkaubandusena ka siis, kui puudub sundimine või muu tahtevastasuse element? Tema hinnangul selline olukord, kus tellitakse raha eest laps ja lapse sünnitajale antakse selle eest tasu, on igal juhul inimkaubandus, sõltumata sellest, kas inimest selleks sunniti või mitte. Ta küsis, kas Justiits- ja Digiministeerium on sellist lähenemist kaalunud. Minister vastas, et see on tegelikult moraalne küsimus ja väljub konkreetse eelnõu raamidest. Ta märkis, et Kreeka küsimust on Euroopa Komisjon eraldi selgitanud ning selle kohta on selgelt välja toodud, et kuna Kreeka regulatsioon näeb ette üksnes altruistliku ja kohtu kontrolli all oleva gestatsioonilise asendusemaduse, siis Kreekas kehtivat regulatsiooni ei muudeta. 

Peeter Ernits küsis, kas direktiivi ülevõtmine muudaks tänast olukorda, kus on võimalik näiteks Ukrainast nõndanimetatud paketina sellist teenust tellida ligi 50 000 euro eest, või ei muutuks selles osas midagi. Minister rõhutas, et direktiiv reguleerib inimkaubandust ning käesoleva eelnõuga tehtav karistusseadustiku § 133 lõike 1 täiendus asendusemaduse ja ebaseadusliku lapsendamise kohta eeldab muu hulgas seda, et tegu oleks toime pandud vabaduse võtmise, jõu- või muude sunnimeetmete, vägivalla, pettuse, kelmuse, ähvardamise, võimu kuritarvitamise, teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmise või andmise, teisest isikust sõltuvuse, abitusseisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega. Minister rõhutas, et direktiiv ja käesolev eelnõu seisab just nimelt selle eest, et naisi ei kasutataks ära nende tahte vastaselt. Kuigi seda võib olla raske mõista, võib päriselt olla naisterahvaid, kelle jaoks uue elu loomine on väga üllas tegu ning kelle jaoks omandisuhe lapse suhtes ei ole primaarne. 

Peeter Ernits täpsustas, et kirjeldatud paketina tellimise korral ei ole tellija ise üldse seotud kellegi sundimisega, vaid tegemist on automaatse teenusega. Ta küsis, kuidas sellist olukorda käsitletakse, kui sundimise elementi tellija poolt ei ilmnegi. Minister vastas, et tal puudub teave selliste pakettide tellimise kohta. 

Siis me jõudsime poliitiliste või ilmavaateliste erimeelsuste juurde. Varro Vooglaid nentis, et kui minister väljendas seisukohta, et see on üks väga ilus asi, kui naine sünnitab teadlikult lapse eesmärgiga see laps raha eest ära anda, siis tema seisukohalt on see, vastupidi, üks väga kole asi. 

Vooglaid jätkas, öeldes, et karistusseadustiku § 133 lõike 1 ehk inimkaubanduse koosseisu all on sõnastatud ka inimese sundimine töötama tavapäratutel töötingimustel ning on laialdaselt teada, et näiteks Ukrainas osutavad üldiselt asendusemaduse teenust just naised, kes on selle määratluse kohaselt juba inimkaubanduse ohvrid. Ta küsis, kas vastutuseks peab teenuse tellija teadma konkreetse naise kohta või piisab üldisest teadmisest, millises kontekstis seda teenust tellitakse, kuna väidetav ignorantsus ei saa olla õigustus. 

Minister Liisa-Ly Pakosta rõhutas esmalt eksituste vältimiseks, et naise vabatahtlik otsus anda uuele inimesele elu ja saada selle käigus tekkinud kulude eest hüvitust ei ole kommertstegevus, kuna sellest ei teenita. Riikides, kus asendusemadus on lubatud, peetakse kulude hüvitamise ajal silmas objektiivselt hinnatavaid, otseselt kaasuvaid kulusid, näiteks raseduse tõttu saamata jäänud palk ja arstikulud. Minister lisas veel, et tal puudub teave selle kohta, mis on Ukrainas selles osas laialdaselt teada või mitte. Kui laps lapsendatakse riigist, kus asendusemadus on mis tahes kujul keelatud, saab eeldada, et inimene võib olla inimkaubanduse ohver. 

Andre Hanimägi küsis, kuidas praktikas eelnevalt kirjeldatud olukordades neid tingimusi ja lapse tegelikku päritolu kontrollitakse. [Ta küsis] täpsustuseks, kas Eestis toimub sisuline kontroll rahvastikuregistri, Politsei- ja Piirivalveameti või mõne muu asutuse kaudu või piirdub see pigem formaalse templi löömisega. Minister Pakosta vastas, et inimesel ei ole võimalik tuua välismaalt sellisel viisil Eestisse lihtsalt suvalist last ja väita, et hakkab teda siin, kohapeal lapsendama. Tegemist peab siiski olema täielikult reguleeritud protsessiga algusest lõpuni. 

Lõpupoole jõudes kommenteerisin mina veel, et Eestis tuleks vastu võtta asendusemadusseadus, mis põhineks altruistlikul, mitte kommertslikul asendusemadusel. Sellisel juhul saaks kõik täpsemad küsimused konkreetse seadusega paika panna ja vältida olukorda, kus kujunevad sellised ärakasutamisel põhinevad praktikad. 

Siis jõudsimegi komisjoni ettepanekuteni. Esimene ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail käesoleval aastal. See otsus tehti konsensusega. Aga juhatus, nagu me näeme, on otsustanud selle lülitada tänasesse päevakorda ehk 6. maisse. Teine otsus oli teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Kõik need otsused tegime me konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Ma arvan, et meil ei ole erimeelsust seonduvalt sellega, et naiste ärakasutamine asendusemaduse eesmärgil tuleb loomulikult määratleda inimkaubandusena. Aga meil ilmnes komisjoni aruteludes erimeelsus, mida ma tahan ka siin esile tuua, seonduvalt selle kontseptuaalse probleemiga, et inimkaubandus on tegelikult mitte ainult naiste ärakasutamine asendusemaduseks, vaid asendusemadus kui selline, kui see seisneb laste ostmises-müümises. Selle tõttu minu meelest see määratlus, mis oleks ka eelnõu kohaselt muudetuna kirjutatud karistusseadustiku § 133, ei ole rahuldav. Sinna tuleks inimkaubandusena kirjutada sisse ka see, et laste ostmine-müümine asendusemaduseks nimetatud praktika kaudu ei ole vastuvõetav ja peab olema samamoodi käsitletud inimkaubandusena ja karistatud inimkaubandusena. 

Ma unustasin paraku oma laua peale märkmed, kuhu ma kirjutasin välja, milline karistus on ette nähtud ebaseadusliku asendusemaduse eest. See oli vist karistusseadustiku § 132, mis eelneb sellele, kus on öeldud, et kogu karistus saab piirduda rahalise karistusega. Samas, kui me vaatame inimkaubanduse paragrahvi, siis siin on kirjutatud, et karistatakse ühe- kuni seitsmeaastase vangistuseta ilma rahalise karistuse võimaluseta. See näitab seda, kui erinevalt neid asju praegu käsitletakse, olgugi et tegelikult on see ju fakt, et kui keegi sünnitab lapse selleks, et müüa see mingisugustele inimestele, kes on huvitatud selle lapse äraostmisest, siis mis see muu on kui inimkaubandus. 

Ehk siis oma väikeses sõnavõtus ei tahagi ma markeerida midagi muud kui seda, et me ka seadusandjana ja tegelikult laiemalt ühiskonnana ei tohi selles suhtes silmi kinni pigistada, kui meil on mingisugused ilmselged inimkaubanduse vormid, mida me lihtsalt keeldume inimkaubandusena tunnistamast. See ei ole ausameelne lähenemine. Ja kui me räägime ühistest väärtustest, mis seovad meid rahvana, ühiskonnana kokku, siis see võiks ju küll olla ühine väärtus: laste ostmine-müümine ei ole aktsepteeritav. 

Meil komisjonis oli ka proua ministriga väikene mõttevahetus sellel teemal ja tema ütles, et mittekommertsiaalne ehk nii-öelda altruistlik asendusemadus on tema vaates väga ilus ja õilis asi. Ma jäin lugupidavalt eriarvamusele. Ma arvan, et lapsi ei peaks sünnitama selleks, et loovutada nad kellelegi teisele, kas tasu eest või tasuta. Aga kus meil võiks olla ühisosa, on see, et kui seda tehakse tasu eest ehk siis sõna otseses mõttes tegelikult müüakse, siis ei ole vahet selles, kas naisi selleks sunnitakse või ei sunnita. Loomulikult, kui sunnitakse, on asi veelgi hullem, aga inimkaubandusega on meil tegemist igal juhul, sest laps ei saa olla koheldud ja käsitletud selliste ostu-müügi tehingute objektina. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 880 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 esimene lugemine. Ettekandjaks palun siia kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Aitäh! Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Head Eesti inimesed! Nagu juba mainitud, esitlen teile seaduseelnõu, mille nimi on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu. Tegemist on tervikseadusega, mis asendab senise, juba üle 20 aasta vanuse seaduse ja mille kohta näitas COVID-i aeg, et see on vägagi aegunud. Kehtiv seadus, see vana seadus, on vastu võetud ajal, mil nakkushaigusi mõisteti teistmoodi, ravi oli teistsugune, isegi teatud karantiini- ja isolatsioonimeetmed olid teistsugused. Tänapäeval on tervishoiuvõimalused [toonastest] täiesti erinevad ja ka kriisivalmidus on täiesti erinev.

Miks täpsemalt seda seadusemuudatust teha? Meil on oluline tagada, et Eestis nakkushaiguste ennetamine, seire, tõrje ja kriisivalmidus oleksid tänapäevased, tänapäevastel teaduslikel alustel, et need meetmed oleksid selged ja ka proportsionaalsed. Me kõik teame, et nakkushaigused ei ole kadunud. Viimastel aastatel – seda küll seostatakse palju pandeemiaga, aga tegelikult see toimus juba väga palju varem – on langenud inimeste vaktsineeritus, eriti laste vaktsineeritus teatud niinimetatud traditsiooniliste haiguste vastu, mille vastu on aastakümneid vaktsineeritud. Tänu vaktsineerimisele on osa haigusi kas siis maailmast täiesti kõrvaldatud või hoitud vähemalt kontrolli all, aga praegu me enam ei saa seda kahjuks öelda. 

Lisaks, isegi kui me vaktsineerime ära kõik inimesed, keda peaks vaktsineerima, on olemas teatud inimrühmad, keda vaktsiin ei kaitse. Näiteks inimestel, kellel on immuunpuudulikkus, ei kujune vaktsiinikaitse välja. See võib olla täiesti isoleeritud, ühe kindla antikeha või antigeeni suhtes, aga võib olla ka üleüldine. Inimesed, kes võtavad ravimeid, mis suruvad immuunsüsteemi alla, näiteks vähiravi [käigus], eriti vähihaiged lapsed, või inimesed, kellele on tehtud luuüdi siirdamine, eriti vahetult pärast luuüdi siirdamist, on samuti väga-väga suures riskis. Maailma Terviseorganisatsioon on soovitanud vaktsineerida ära 95% ohustatud populatsioonist, selleks et saavutada turvaline keskkond ka nendele inimestele, kellel kas vaktsiin ei toimi või keda ei saa mingil põhjusel vaktsineerida. 

Aga kahjuks on, nagu ma juba mainisin, vaktsineerimisega hõlmatus langenud väga palju. Näiteks kaheaastaste hõlmatus väga mitmete oluliste vaktsiinidega aastal 2024 oli 83%. Tuletan meelde, et soovitus on 95%. Koolinoorte puhul samamoodi – näiteks leetrid, mumps, punetised – on vaktsiiniga hõlmatus 77%. Samas, just täna tuli Terviseametist jälle hoiatus, et Lätis levivad leetrid isegi rohkem kui meil. Aga ka meil oli eelmisel aastal näiteks 11 juhtu ja toimus ka riigisisene levik, mida loetakse nakkushaiguste leviku järgmiseks etapiks. Esimene etapp on see, kui see riiki sisse tuuakse, aga teine etapp on see, kui riigis hakkab haigus levima. 

Ma rõhutan seda, et kuigi me puudutame siin eelnõus ka vaktsineerimist, siis see eelnõu kindlasti ei ole niinimetatud vaktsineerimise eelnõu. See puudutab ka väga paljusid teisi olulisi aspekte, mida ma kohe tutvustan. Aga tahan rõhutada seda, et vaktsineerimine on vabatahtlik ja peab jääma vabatahtlikuks. Ka minul arstina ei ole mitte mingisuguseid muid mõtteid. 

Aga mida või keda need muudatused veel puudutavad? Need puudutavad tervishoiuasutusi ja tervishoiutöötajaid – nende rolli nakkushaiguste tõrjes see eelnõu täpsustab –, hooldekodusid, erihooldekodusid ja teisi ööpäevaringseid hoolekandeasutusi. Ühesõnaga, tavaliselt on hooldekodudes inimesed, kellel on tervisehäired, ja nende seas nakkushaiguste leviku risk on suurem. Seetõttu on seal oluline vaktsineerida inimesi, kellel on riskifaktorid olemas, näiteks gripi vastu, aga ka COVID-i vastu.

Muu hulgas kirjeldab seadus näiteks seda, et tuleb rakendada infektsioonikontrolli nõudeid. See tähendab seda, et jälgitakse, kuidas nakkused levivad. Kui on mingid sümptomid, siis inimene isoleeritakse või vähemalt mingil muul moel [pidurdatakse haiguse levikut]. See oleneb ka nakkushaiguse ülekande teest, alati ei pea isoleerima, ehk leitakse mingid muud [meetodid], kuidas nakkushaiguse levikut pidurdada. 

Väga olulisel määral mõjutab eelnõu, kui see saab seaduseks, ka tööandjaid ja töötajaid näiteks toitlustusasutustes, kus praegu on nõutud teatud tervisetõendid, millega justkui välistatakse nakkushaiguste levik. Praktilise arstina ma saan öelda, et ükski tõend nakkushaigust otseselt ei pidurda. See küll annab meile infot nakkuse puudumise kohta inimesel teatud ajaperioodil, aga hetkel see tõend ei ole relevantne, sest inimesed toitlustusasutustes tagavad nakkuste [leviku] ennetamise hoopis muude meetoditega, näiteks kasutades kindaid, mütsi, põllesid ja võib-olla ka maske. 

Lisaks puudutab eelnõu lapsi, lapsevanemaid ja kooli tervishoiutöötajaid. Ma rääkisin vaktsineerimisest ja selle hõlmatuse langusest. Ma tahan rõhutada seda, et eriti kooliealistel lastel jääb vaktsiin sageli saamata sellepärast, et bürokraatia, mis on seotud nõusoleku andmisega, on vanemate jaoks liiga koormav. Inimesed ei ole isegi laste vaktsineerimise vastu, aga kooliõed näevad väga palju vaeva selleks, et saada kätte nõusolek. Seetõttu eelnõu kohaselt nende inimeste jaoks, kes on vaktsineerimisega nõus, muutub see, et nad ei pea nõusolekut andma, aga nende inimeste jaoks, kes keelduvad oma laste vaktsineerimisest, ei muutu midagi, kord jääb samaks. Sealjuures näeb eelnõu ette ka selle, et vahetult enne vaktsineerimist – ütleme, umbes nädal aega enne ja soovituslikult ka varem – tehakse korduvad teavitused, et last plaanitakse vaktsineerida. Siis saab ka lapsevanem reageerida. 

See puudutab ka Terviseametit, Tervisekassat, Sotsiaalministeeriumi ja Vabariigi Valitsust. Eelnõu puudutab eelkõige piiranguid, aga ka erinevaid rolle. Me mäletame kõik, et kui tuli pandeemia, siis väga palju segadust tekitasidki erinevad rollid – kes mida peaks tegema –, ja teiselt poolt ikkagi piirangud, mis kohati olid ka õiguskantsleri ja Riigikontrolli hinnangul ülemäärased ja põhjendamatud. Nüüd on kohustus, et kui näiteks Tervisekassa seab mingisugused piirangud kas asutusele või piirkonnale või kas või kogu Eestile, siis tuleb need vaadata üle. Esiteks, teatud piiranguid saab teha ainult Vabariigi Valitsus, ja teiseks tuleb need piirangud iga 30 päeva tagant üle vaadata. Ja ainult tõenduspõhisest infost lähtuvalt saab piiranguid kas leevendada või, vastupidi, hoopis jätkata. See peab olema tõenduspõhine. 

Täpsustatud on ka seda, mis asi on eriti ohtlik nakkushaigus. Praegu on meil seaduses mainitud kindlaid haiguseid, aga praktikas COVID näitas, et see justkui ei olnudki eriti ohtlik meie seadusruumi mõistes. Meil oli väga keeruline kirjeldada, mida COVID siis endast kujutab. Teades seda, milline on praegu maailmas üldse nakkushaiguste olukord ning et erinevatel viirustel ja ka bakteritel tekib näiteks resistentseid tüvesid, mille vastu enam ükski ravim ei aita, siis loetakse ka neid eriti ohtlikeks nakkushaigusteks teatud tingimustel. See seadus enam ei nimeta haigusi nimeliselt, vaid kirjeldab, millistele tingimustele peab eriti ohtlik nakkushaigus vastama, et kõik oleks ühene ja selge ega oleks mingit segadust. Ma vaatan kohe täpsemalt, ma vist olen enamuse juba ära rääkinud.

Aga räägin lühidalt ka mõjust ja eelarvest. Eelkõige on mõju korralduslik, sest tegelikult on juba COVID-i aegne praktika aidanud teatud muudatused ellu viia. Inimeste jaoks tähendab selle mõju seda, et keskkond ümberringi peaks olema nakkushaiguste mõttes turvalisem. Ja tervishoiusüsteemi jaoks tähendab see seda, et tervishoiusüsteem on paremini valmis, rollijaotus on selgem ja haigestumisi – me saame neid vältida – on vähem. Kui me suudame nakkusi paremini ennetada, siis väheneb ka surve arstidele, õdedele, haiglatele ja erakorralise abi [osutajatele]. 

Kui me räägime eelarvest, siis me vajame kindlasti investeeringuid Terviseameti laborite võimekusse, et labor oleks suuteline tänapäevaste meetoditega olukorda analüüsima ja seirama. Eelnõu kirjeldab ka seda, millised peavad laborid olema, millistele nõuetele labor peaks vastama.

Eelnõu jõustub kahes etapis. Kui me räägime vaktsineerimise korraldust puudutavast [osast], siis selle jõustumise aeg on 1. juulil 2027. Seda just seetõttu, et kuna see puudutab muu hulgas koolides vaktsineerimist, siis oleks võimalik tervishoiuasutustel, kes pakuvad koolitervishoiuteenust, viia oma praktika seadusega vastavusse uueks õppeaastaks. Ülejäänud sätted hakkavad kehtima 1. jaanuaril 2028. Selleks ajaks me valmistame ette ka seaduse rakendamiseks vajalikud määrused. Minu poolt on praegu kõik. See oli väga lühike kokkuvõte eelnõust. Ma usun, et teil on palju küsimusi, ja ma olen valmis neile vastama. Jah, ootan küsimusi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Selle väljatöötatud eelnõuga seonduvalt on ilmselt kõige rohkem poleemikat tekitanud just nimelt temaatika, mis puudutab laste vaktsineerimist koolis. Kui siiani on olnud korraldus selline, et vanemad peavad olema andnud selgesõnalise nõusoleku, siis eelnõukohase regulatsiooni järgi piisab sellest, kui nad ei ole seda otseselt keelanud. On nii? Minu küsimus seondub aga sellega, et kes vastutab selle eest, kui lapsele manustatakse koolis vaktsiini ja ilmnevad tüsistused, vaktsiinikahjustused. Üldiselt lähtutakse õiguslikus keskkonnas sellisest eeldusest, et kes langetab otsuse, see peab ka otsuse tagajärgede eest vastutama. Saan ma õigesti aru, et kui selle otsuse langetab kooliõde, siis võimalikud kahjustused, mis lapsele võivad kaasneda, jäävad selle kooliõe vastutada, tema korvata ja ta peab hüvitama perekonnale sellest tekkinud kahju?

Aitäh küsimuse eest! Alustame algusest. Vaktsiiniga seonduvad tüsistused ja kahjustused. Eestis esitati eelmise aasta jooksul 47 teatist vaktsiinidega seotud tüsistuste kohta, siin on mõeldud just ohtlikke tüsistusi. Vaktsiinidel esineb erinevaid kõrvaltoimeid nii nagu kõikidel ravimitel, aga ohtlikuks me loeme sellised tüsistused või kahjustused, mis võivad mõjutada tervist ja millele tuleb kiiresti reageerida. Vaktsineerimisega seotud kõrvaltoimed ilmnevad maksimaalselt kolme ööpäeva jooksul ja ohtlikud kõrvaltoimed reeglina esimestel minutitel, tavaliselt esimese 15 minuti jooksul, väga harva esimese 24 tunni jooksul. Need on üldiselt kõik täielikult ravitavad ning vahendid selleks on igal tervishoiutöötajal alati olemas ja nad on koolitatud neid kasutama. Nendest 47 teatisest kirjeldati ohtlikku reaktsiooni, mis kõige tavalisemalt on tugev allergia, kümnel juhul. Teised ei olnud ohtlikud tüsistused, teised olid muud kõrvalekalded, mis möödusid ise. Seda esiteks. 

[Paneme] selle protsentidesse. Eelmisel aastal vaktsineeriti umbes 800 000 inimest erinevate vaktsiinidega või tehti 800 000 süsti, osa vaktsiine on manustatud ka suu või nina kaudu. See teeb [kõrvaltoimete] sageduseks umbes 0,01%. See on hästi väike sagedus. Meil on väga palju ka käsimüügiravimeid, millel on ohtlike kõrvaltoimete sagedus palju suurem. Alustame sellest.

Aga kui rääkida vastutusest, siis meil on olemas selline asi nagu niinimetatud patsiendikindlustuse seadus. Kõikidel tervishoiuasutustel on kohustus omada lepingut ja on olemas vastutuskindlustus. Miks see hea on? Sellepärast, et kui tõesti on tekkinud tervisemure, on see siis pärast vaktsineerimist või mingil muul juhul, siis ei pea inimene ise minema palkama endale advokaati ja kulutama suurt hulka raha, vaid ta saab tasuta abi ja esmase hinnangu saab ta ilma rahata. Varem oli vaja kindlasti palgata advokaat. Muidugi, seda võib ka praegu [teha], keegi ei keela seda, aga inimesele on loodud lihtsam võimalus. Ja sellest vastutuskindlustuse lepingust oleneb, milline on omavastutus, kuidas õde või see, kes iganes vaktsineerib, täpselt vastutab. 

Siin peab ka ütlema seda. Ma ütlesin, milline on ohtlike tühistuste või kõrvaltoimete tekkimise tõenäosus. Kui õde on läbinud vastavad koolitused ja on vaktsineerinud nõuetekohaselt, muu hulgas selle ka dokumenteerinud nõuetekohaselt, siis on teatud olukorrad, kus me ei saa öelda, et see õde on [tüsistuses] süüdi. Nii-öelda süü peab leidma ka varasemas, praeguses õigusruumis. Kui me hakkame rääkima rahalisest kompensatsioonist, siis muidugi võib alati seda küsida, aga me ei saa süüdistada õde milleski, milles ta ei saa süüdi olla, kuna inimese organism võib olla väga harvadel juhtudel [teistsugune].

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! No teie jutt on enamasti arusaadav, aga see [olukord] kahjuks ei ole nii ilus, nagu te kirjeldate, ka see, millest te viimati rääkisite. Vaktsiinikahjude fond ju ka selles mõttes mõistlikul kujul ei toimi. Loomulikult on neid juhtumeid vähe, aga need inimesed, kes sinna hammasrataste vahele jäävad, käivad läbi mitmeid kohtuasteid, et enda eest võidelda, sest need, kes nii vaktsiine kui ka ravimeid maale lasevad, lõpuks hindavad ja toimetavad. Meil on seal süsteemis hulk vigu.

Aga minu küsimus on pigem samast valdkonnast, nagu Varro küsis. Te viitasite oma sissejuhatavas sõnavõtus ainult ühele aspektile, miks on vaja muuta lastevanemate otsustust: medõdedel on liiga suur koormus ja bürokraatiat on liiga palju. Mulle tundub see ikkagi täiesti ebamõistlik ja ebaproportsionaalne, et me võtame peredelt ja lastevanematelt selle õiguse ja vastutuse ära, sellepärast et justkui on suur bürokraatia. See on väga isiklik eraeluline otsus, milleks perel on selgelt kõige rohkem infot.

Ei, vastutus jääb ikka täpselt samasuguseks ja tegelikult ju sisu poolest ei muutu miski. Räägime vaktsiinikahjustustest, mille te enne siin enne välja tõite, sellest nii-öelda fondist. Mina üldse ei eristaks [vaktsineerimist] teistest tervishoiuteenustest ja vaktsiini teistest ravimitest. Näiteks, kui te lähete pimesooleoperatsioonile, siis te samamoodi teate, et võivad olla tüsistused, või kui lähete tegema ilusüste, et ka siis võivad olla tüsistused, või kui tehakse kopsuröntgen, et ka siis võivad olla teatud kahjustused. Meditsiini alusprintsiip on see, et absoluutselt iga sekkumine võib tuua kaasa kahju, sellepärast on ka meditsiini teine alusprintsiip primum non nocere ehk "esmalt ära kahjusta". 

Arstid on vägagi teadlikud sellest, et tervishoiuteenused, ravimid ja ravimeetodid võivad inimesi kahjustada. Ja kui me räägime pimesooleoperatsioonist, siis kõhtu ei lõigata lõhki ju niisama, vaid inimese elu päästmiseks. Sealgi tekitatakse kahju inimese kehale, aga selleks, et saabuks parem tulemus. 

Ehk ma ei võtaks siin vaktsiine eraldi ette. Vaktsiin ei ole ohtlikum ravim kui näiteks ibuprofeen või kas või vähiravim, mida ma juba enne mainisin. Neil on lihtsalt erinevad profiilid, erinevad kõrvaltoimed. Kui ükskõik mis tervishoiutöötaja määrab ravimit, ükskõik millist ravimit, siis ta peab alati esiteks inimest teavitama vähemalt sagedamini esinevatest kõrvaltoimetest, eriti nendest kõrvaltoimetest, mis võivad just seda inimest tabada. Ma tõin näiteks ibuprofeeni, sellel on verd vedeldav või mao limaskesta kahjustav toime. Kui inimene juba võtab verevedeldajaid, siis tal võib olla selle kõrvaltoime esinemise [tõenäosus] tugevam. See on lihtsalt üks näide. Kui lapsel on esinenud vaktsiinile tugev allergiline reaktsioon, siis seda vaktsiini [rohkem] näiteks ei tehta. Need on alati hästi personaalsed otsused. 

Ja kui me räägime vastutusest, siis lapsevanem vastutab samamoodi nagu enne. Ka siis, kui perearsti juures see vaktsiin tehakse, on lapsevanema vastutus sama suur või sama väike. Samamoodi jääb tervishoiutöötaja kohustuseks veenduda, et ohtude ja riski puhul on proportsionaalselt [suurem] kasu ning et inimest on teavitatud ja dokumenteerimine on korrektne. Selles mõttes tegelikult ei muutu mitte miski.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Mul on nii hea meel, et see seadusemuudatus on siia jõudnud, seda on arstkond väga pikalt oodanud. [Seaduses] on mitmed punktid, mis on tõesti ajale jalgu jäänud. Minu küsimus puudutab tõendeid. Praegu, tõesti, isegi kui noored inimesed saavad ajutist tööd hamburgerimüüjana või kus iganes, peavad nad kulutama väga suure raha, et selleks tõend saada, kõik need nõndanimetatud pulga- ja muud proovid ära teha. Mis ajast oleks loota, kui me saame need asjad siin kenasti ära menetletud, et me nendest tõenditest lahti saame?

Jah, me oleme ametikaaslased varasemast elust. Tõepoolest, ka perearstina oli mul tõeliselt kahju nendest noortest, kes läksid suvel paariks kuuks tööle kas kohvikusse või jäätiseleti äärde jäätist müüma. Nad kulutasid minimaalselt 60 eurot, aga kuni 200 eurot tõendi peale, mis tegelikult ei andnud meile mitte mingit turvatunnet. Mul on ka väga hea meel, et nüüd on seaduses see, et selle me võtame välja. Neid noori või ükskõik mis vanuses inimesi, kes töötavad toiduainetega, alati enne koolitatakse, juhendatakse, kuidas saab turvaliselt inimesele toitu pakkuda: kindad või desinfitseerimine õigetes kohtades, [õige] temperatuur, toidu säilitamine ja nii edasi. See seaduse osa, mis [kaotab] need tõendid, peaks jõustuma 2028. aasta 1. jaanuaril.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ausalt öelda ma ei ole siin saalis sellist fašistlikku eelnõu veel enne näinud, isegi Hitler ei saanud sellega hakkama, mis tuleneb selle NETS-i §-st 32, mille järgi on võimalik Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestada liikumisvabaduse piirangud, [keelata] kokkusaamised, avalikud koosolekud, absoluutselt kõik inimesed võidakse sulgeda oma kodudesse. Te ilmselgelt tutvustate praegu siin WHO saadikuna seda eelnõu meile. Aga ilmselt te ei tea, et patogeenide arendamise ja jagamise ehk siis [artikli] 12 annex'i üle pidi hääletus olema selle aasta mais, paljude riikide vastuolude tõttu lükati see aga järgmisele aastale edasi, sest see on lihtsalt väga ohtlik asi. Minu küsimus on lihtne. Kas te olete teadlik, et selle pandeemialeppe ühe osa – patogeenide arendamise ja jagamine – hääletus lükati edasi?

Ma olen siin, et tutvustada nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust. Need küsimused tuleb esitada kuhugi mujale. Võib ka meie ministeeriumisse saata selle küsimuse, meie Euroopa Liidu õigusega tegelevad ametnikud annavad vastuse. Mis puutub sellesse … (Saalis räägitakse.) Palun mind mitte segada! (Juhataja helistab kella.) Mis puutub sellesse, et ma olen WHO saadik, siis WHO saadik on Eestis tegelikult hoopis keegi teine. Meil on olemas WHO esindus ja sealtkaudu on meil [õige info] WHO kohta. (Saalis räägitakse.)

Aitäh! Irja Lutsar, palun!

Aitäh, minister! Hea juhataja! Sa ilmselt, Karmen, oled kursis, et praegu on ühel kruiisilaeval hantaviiruse puhang. Haigus on väga tõsine ja asi on kiskunud poliitiliseks. Sellel laeval ei lasta randuda ei siia ega sinna, nüüd vist on küll Tenerifega siiski kokkuleppele saadud. Minu küsimus on see. Meie oleme ka mereriik ja, ütleme, hantaviirus – Saaremaa viirus on ju hantaviirus – on meil ka siin lähedal ja niisuguseid kruiisilaevapuhanguid, noroviiruse puhanguid, on olnud ka meil. Kas see seadus ka niisuguseid olukordi lahendab? Kui Eesti ütleb ka, et me ei lase sellel randuda, ja inimesed on üliraskes seisundis laeval, surevad ära ka, siis kas see seadus meil selliseid olukordi lahendab või mitte? Ma olen seaduse läbi lugenud ja ma olen ise mõelnud, et ma ei oska sellele küsimusele vastata. Mis sa arvad?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, hantaviirus on päris jube viirus. Meil on ka Eestis olnud inimesi, kes on kahjuks lahkunud selle tõttu. Nad olid saanud viiruse enamasti siiski mujalt. Aga ka Eestist [saadud] hantaviiruse [juhtumeid on olnud], siin on vist küll vähem ohtlikud tüved varasemalt levinud. 

Üldiselt, kui laev liigub rahvusvahelistes vetes, siis ta allub selle riigi jurisdiktsioonile, kelle lipu all ta sõidab. See tähendab seda, et tuleks teha eraldi lepped, kahe riigi vahel peaksid olema eraldi lepped. Kui ma mõtlen ka muudele olukordadele nakkushaiguste või ükskõik mis haiguste või meditsiiniabi puhul, siis meil on kombeks teha eraldi lepped. Reeglina need [laevad] ei sõida Euroopa Liidu [riigi] lipu all, mis teeb tõesti olukorra keeruliseks.

Mida see seadus ütleb? See ütleb seda, et kui on väga suur oht, et Eestis näiteks hakkab [haigus] levima, siis on luba inimene piirilt tagasi saata. Kuigi inimlikult ma arvan, et me üldiselt ikkagi kasutame iga võimalust, et inimesi aidata. Vähemalt meil siin Eestis, ja me arstidena teame seda, ka välismaalast, kes näiteks EMO-sse pöördub, ei jäeta abita, eks ole. Põhimõtteliselt see seadus annab õiguse [inimene ära saata], aga see ei ole loomulikult kohustus. Eks siis vaadatakse iga olukorda [eraldi]. Ja mida Eesti kindlasti teeb: pakutakse abi kas või niimoodi, et meeskond läheb laevale, selleks on meil ka eraldi üksused ju olemas. See on väga erandlik. Tõesti, ma loodan, et meil päris nii hullu olukorda Eestis ei tule, aga küsimus oli väga asjakohane.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! No te olete kuulus selle poolest, et te omal ajal ütlesite, et me need lapsed vaktsineerime ära niikuinii. Seda asja te olete ajanud läbivalt ja nüüd tulnud siia seadusega, et need lapsed vaktsineerime ära niikuinii. Ja kui te tulete ja ütlete meile, et midagi ei muutu, mitte miski ei muutu, siis see on meile näkku valetamine. Näkku valetamine, Riigikogule näkku valetamine! Muutub küll! Pööratakse pea peale tänane olukord. 

Kui enne tuli luba küsida, siis nüüd tuleb keeldumist kirjalikult kinnitada. Ehk kui enne küsis arst või õde, kas me tohime teie last vaktsineerida, seejärel vanem ütles, et jah, tohite, või ütles, et ei tohi, ning enne, kui see vastus tuli, ei tohtinud midagi teha, siis nüüd muutub see vastupidiseks, eks ole. Nüüd peab lapsevanem ise eelnevalt teavitama, et mingil juhul ei tohi. Ja siis on seaduses veel terve rida olukordi, kus sellest võib üle sõita. On ju nii? Ja te tulete meile ütlema, et mitte miski ei muutu. Kui mitte miski ei muutu, siis miks te meile selle seaduse tõite? Mis te raiskate meie aega siin mingi seadusega, mis mitte midagi ei muuda? Ärge valetage meile! Ja ma küsin, kuidas see põhiseadusega kooskõlas on.

Aitäh! Esiteks, ma tuletan meelde selle minu lause, mille EKRE on teinud nii kuulsaks selle tõttu, et ta on selle kontekstist välja rebinud. Ma tuletan meelde konteksti. Meil oli vestlus koolinoortega, kui täpne olla, siis gümnaasiuminoortega, kellel oli küsimusi vaktsineerimise kohta ja ka vaktsineerimise õiguse kohta. Neil oli küsimus, et kui vanemad on vastu, aga ma ikkagi tahan [vaktsineerida], mis siis saab. Ja ma tõin välja selle, et perearsti juurde on ka praegu, ilma selle uue seaduseta, täiesti õigus noorel minna ja öelda, et ma soovin seda vaktsiini, ja perearst võib selle teha, ka pereõde võib selle teha. [Selles aspektis] ei ole ühtegi uut asja selles seaduses. See oli niimoodi aastal 2019 või 2020, kui ma seda ütlesin, ja see jääb ka praegu nii. Siin me ei muuda mitte midagi. 

Mis nüüd muutub, ongi see, et kui laps tuleb ilma lapsevanemata perearsti või pereõe juurde, siis meil on kaalutlusvõime hindamise järel õigus otsustada, et jah, laps soovib vaktsineerimist. Aga see õigus on ka vastupidi. Kui näiteks lapsevanemad on öelnud, et nad soovivad lapse vaktsineerimist, ja laps ütleb, et ta ei soovi seda, siis me jõustame ka siin lapse tahet ehk me ei vaktsineeri seda last, kui tema seda ei soovi. Keegi ei hakka sunniviisiliselt kedagi vaktsineerima, eks ole, see on täiesti elementaarne. Ehk seda osa see seadus ei muuda.

Ja see ei muuda mitte midagi ka nende lapsevanemate jaoks, kes soovivad keelduda oma lapse vaktsineerimisest. See on õige, et siiamaani pidi kooliõde küsima kirjaliku nõusoleku ja väga paljud lapsevanemad ei jõudnud seda nõusolekut anda, sellepärast et see lihtsalt käis neile üle jõu või see ei jõudnudki nendeni. Näiteks, varasemalt oli see sageli paberil, veel üle-eelmisel aastal minu laste koolides oli see nõusolek paberil, ja see ununes lapsel. Isegi kui minu allkiri oli all, siis sageli see ununes lapsel üle andmata ja nii edasi. Ehk meil on tegelikult väga palju neid lapsevanemaid, kes on valmis oma last vaktsineerima, aga last ei vaktsineerita sellepärast, et see nõusolek ei jõua kooliõeni, ja see laps on ohus. 

Need lapsevanemad, kes ei soovi oma lapse vaktsineerimist, saavad täpselt nii nagu praegu ka tulevikus oma soovist teada anda ja sellega arvestatakse. Tõepoolest, kui laps ikkagi soovib, siis jällegi, kohustus on hinnata kaalutlusvõimet, mille kohta õiguskantsler on andnud ka soovitused, ja seda mitte alles nüüd. Need koolitused arstidele on käinud juba vähemalt seitse-kaheksa aastat ja soovitused, kuidas seda hinnata, on õiguskantsleri kodulehel üleval. Kui laps on kaalutlusvõimeline, siis tuleb kuulata last.

[Te] küsisite, kas see on vastuolus põhiseadusega. Ei ole. Riigil on kohustus – põhiseaduse § 28 – kaitsta oma inimeste tervist. Ja see ongi põhimõtteliselt see. Loomulikult, iga inimene on isiksus, tal on õigus öelda, mida tema kehaga tohib teha ja mida ei tohi teha. Sunniviisiliselt me ei tee midagi ja see samamoodi tuleneb põhiseadusest. Põhiseadusega see vastuolus ei ole, seda on eraldi hinnatud. Ja siin oleme ka õiguskantsleri nõu küsinud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No siin sa ikka väga keerutad kõikides vastustes. Sa ise ei pane tähelegi, kuidas sa räägid ühte ja siis pärast räägid endale vastu ja siis ütled veel kolmandat korda ja neljandat korda. See on segamini kui pudru ja kapsad. 

Varro küsis vastutuse kohta ja selle küsimuse tuum oli tegelikult see olukord, kus vanem on kirjalikult väljendanud oma mittenõusolekut, aga see eelnõu uudsel kombel sätestab alaealise otsustusõiguse ülimuslikkuse oma vanema otsuse üle. Kui kooliõde on teinud selle kaalutlusotsuse, saanud lapse nõusse ja teeb lapsele vaktsiini ära, aga siis ilmnevadki need kõrvalnähud, millest Varro rääkis, mis iganes need siis on, sa ütlesid, et siis võib pöörduda ju patsiendikindlustuse poole. Aga kes siis pöördub? Kas alaealine, kes tegi selle otsuse ilma vanema teadmata ja kes alaealisena ei ole pädev seda pöördumist tegema ja seda kadalippu läbima? Või siis ikkagi peab hakkama neid asju ajama lapsevanem, kellelt see otsustusõigus on ära võetud ja kes on öelnud, et seda vaktsiini ei tehtaks, kes tunneb oma last, aga kellelt, nagu ma ütlesin, see otsustusõigus on ära võetud? Tema peab ikka selle kindlustusega asju ajama. Ja lõpuks selline hajutatud vastutuse printsiip viib meid selleni, et laps on haige, kas allergiad või immuunprobleemid või mis iganes võivad tekkida …

Teie aeg!

… ning seda koormat kannab laps oma elu jooksul ja vanem neid asju ajades. Aga teie siin ei vastuta mitte millegi eest, toote ainult meile selle seaduse siia.

Aitäh! Proua minister, palun! 

Aitäh! Esiteks, alustame sellest, et vaktsineerimine ei tee mitte inimesi haigeks ega põhjusta immuunprobleeme, vaid vaktsineerimine teeb inimesi tervemaks. Muu hulgas on teadusuuringud näidanud isegi seda, et teatud kroonilisi haigusi esineb vaktsineeritud inimestel vähem, sellepärast et nakkushaiguste põdemine väga olulisel määral kahjustab immuunsüsteemi ja selle tulemusena võib teatud nakkushaiguste järel esineda rohkem teatud kroonilisi haigusi. Üks nendest on näiteks esimest tüüpi diabeet, mida on seostatud raskete nakkushaiguste põdemisega. Seda siis esiteks.

Teiseks, ma ei keeruta, mul ei ole siin midagi keerutada, kõik on siin ju must valgel kirjas. Te olete ise seda eelnõu lugenud, ma loodan. Ma väga loodan, et te olete lugenud. Seda muidugi on palju, üle 200 lehekülje. See on väga põhjalik, on tehtud ära väga suur töö. Ma loodan, et te vaatasite ka tagasisidet meedikutelt ja kõikidelt teistelt osapooltelt. Te olete näinud, kui palju professionaalseid inimesi on andnud oma hinnangu ja soovitused selle eelnõu valmimisel. Ma väga soovitan ikkagi eksperte kuulata. Aga seda loomulikult, kas neid kuulata või ei, otsustab kindlasti igaüks ise. Siin ma ei hakka midagi ütlema.

Aga rääkides alaealise vastutusest, siis nagu ma ütlesin, ükskõik kas lapsevanem on kõrval või ei ole kõrval, vastutus on ikkagi sellel, kes vaktsineerib – kas ta vaktsineerimisel lähtub selle inimese personaalsest tervisest. Muu hulgas tuleb tutvuda digilooga ja veenduda, et sellel inimesel ei ole vaktsineerimise vastunäidustusi, millest üheks on näiteks vähiravi. Meil on tänapäeval ka lapsi, kes saavad vähiravi. See on suhteline vastunäidustus enamasti, aga mitte alati.

Teiseks, mida vaktsineerija peab tegema? Ta peab informeerima, ta peab inimesele arusaadavalt selgitama, millised on vaktsineerimise plussid ja millised võivad olla vaktsineerimisega kaasnevad soovimatud toimed. Selle käigus, on see [patsient] siis täiskasvanu või alaealine või erivajadusega, peab tervishoiutöötaja, kes vaktsineerib, veenduma, et see inimene saab aru [jutu] sisust ja et teda ei ole näiteks manipuleeritud kas vaktsiini saama või mitte saama, et ta ei ole näiteks kellegi hirmu või sunni all. Selliseid asju ka aeg-ajalt esineb. 

Üldiselt on vastutus ikka sellel, kes vaktsineerib. Kui ta teeb kõike korrektselt, siis nii on. Neid otsuseid tehakse alati ikkagi lähtuvalt inimesest. Nii. Midagi oli veel, mida ma tahtsin öelda, aga eks ma ütlen hiljem.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas me tahame sellest aru saada või lugeda, et ainult eksperte või neid suure töö tegijaid kiita – milleks siis seadus siia tuua? Siis võiks ju öelda, et ei ole mõtet midagi ka küsida. Tegelikult tulevad nende küsimuste kaudu välja mõned kitsaskohad, mida tasub kahe lugemise vahel parandada. Nii et ei tasu sellepärast kohe hurjutama hakata.

Aga ma küsin selles kontekstis, nagu Varro [küsis], et kui kooli medõde vaktsineerib, kellele jääb vastutus. Oli juttu patsiendikindlustusest. Aga mina ei ole aru saanud, et kooli medõe ruumid oleksid kaetud patsiendikindlustusega. Koolid ei ole ju selle vastutuskindlustusega liitunud, minu arust on ainult tervishoiuasutused. Tervishoiuasutus tagab selle, et nemad siis võtavad teadliku vastutuse. Kas nüüd on midagi muutunud ja selle seadusega tehakse ka koolide medõdede kabinettidele patsiendikindlustus kohustuslikuks?

Aitäh küsimuse eest! Koolides pakuvad tervishoiuteenuseid tervishoiuteenuste osutajad, näiteks koolitervishoiu sihtasutus on üks selline, mis seda pakub, aga ka päris mitu perearstikeskust. Need, kes teenust pakuvad, on tervishoiuteenuse osutajad, mitte kooli palgal. Nad ei ole kooli palgal. Ruum, kus seda tervishoiuteenust osutatakse, peab vastama tervishoiuteenuse osutamise koha nõuetele. Seal on kindlad nõuded valgustusele, sisustusele, varustusele, kõigile asjadele. Põhimõtteliselt see ruum, kus koolitervishoiu[teenuse] osutaja ehk õde asub, ongi tervishoiuasutuse oma, ütleme, juriidilises mõttes. See on antud kasutada koolitervishoiu[teenust osutavale] asutusele. See on lühike vastus.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa. Kehtiva NETS-i § 46² sätestab, et nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamise nõuete rikkumise eest võib juriidilist isikut karistada kuni 13 000-eurose rahatrahviga. Eelnõu paragrahv, mis reguleerib sama küsimust, see on § 39, sätestab, et karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Te olete trahvimäära tõstnud 30 korda. Ja kas ma saan õigesti aru, et kui me vaatame eelnõu § 32 lõike 5 punkti 5, mis ütleb, et ühe meetmena nakkushaiguste leviku tõkestamiseks võib Vabariigi Valitsus kehtestada näiteks kohvikutele kohustuse kontrollida koroonapassi, ning kui nüüd seda kohustust rikutakse ja leiab kinnitust, et mõnelt inimeselt ei küsitud koroonapassi, siis teda saab eelnõuga muudetud seaduse kohaselt karistada kuni 400 000-eurose rahatrahviga? Kas teile ei tundu, et see on drakooniline, sest paljudele kohvikutele paneks see kohe ju kabelimatsu? Ega seal enam mingit juttu pikka ei olekski.

Aitäh! Jah, tõesti, need summad on suured. Aga eelnõu rõhutab ka seda, et need on maksimummäärad ja neid kasutatakse ainult sellises olukorras, kus mingisugune muu meede ei aita. Mõeldud on see summa just selleks, et ka suurtes asutustes, kus, ma ei tea, midagi rikutakse, oleks ikkagi motivatsioon järgida Terviseameti ettekirjutusi või soovitusi. See on see põhiline mõte. Senised trahvimäärad olid liiga madalad, ma usun, et sellega me kõik nõustume. 13 000 eurot ei ole väga suurele asutusele tegelikult üldse väga mõjuv. Lisaks, see on maksimaalne summa, mida saab rakendada, aga selline olukord, ma arvan, on tõesti pigem äärmise vajaduse korral. Tõesti, 400 000 eurot on suur [summa]. Eelkõige eelnõu ja ka seletuskiri kirjeldavad seda, et tehakse ettekirjutused ja soovitused, alustatakse ikkagi pehmematest meetmetest. Ei ole niimoodi, et kohe lajatatakse maksimumsummaga. Selleks, et see maksimaalne summa rakenduks, peab olema ikkagi pahatahtlik käitumine, tõesti pahatahtlik ja teisi inimesi tõestatult ohustav käitumine, mitte midagi lihtsalt umbmäärast. See peab olema tõestatult ohustav.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see MEM Cafe, mis siin koroonaajal politsei poolt rajalt maha võeti, ohustas ju kohutavalt kogu ühiskonda. Metsikud surmad olid, inimesed kukkusid kohviku ukse peal surnult maha. No mis te ajate pläma siin! Ausõna, see jutt lihtsalt ei kannata kriitikat ka. See jutt ei kannata kriitikat ka! Ja kui te räägite teadusest, siis tänapäeval on rahvusvaheliselt teaduslikult tõestatud, et koroonavaktsiinid tekitasid väga palju tervisekahjustusi, põhjustasid turbovähki, põhjustasid südame-veresoonkonna haigusi ja nende kiirenemist. Ka teised teadlased on olemas peale nende, kes on kinni makstud, ma ei tea, WHO või kellegi [teise] poolt. Mul on muide väga suur hulk häid sõpru, kes on surnud pärast seda, kui nad lasid endale vaktsiini süstida. Ja praegu on haiglas üks hea sõber, kes haigestus turbovähki pärast seda, kui ta lasi vaktsiine teha.

Aga teie küsimus?

Ja minu küsimus on, miks te arvate, et mingi kooliõde, kes süstib ära kümneid, sadu, võib-olla ka tuhandeid lapsi, teab paremini neid lapsi ja vastutab rohkem nende laste eest kui nende oma vanemad.

Teie aeg!

Kust te võtate õiguse seesuguse otsuse langetamiseks? Kooliõde, kes ei tunne neid inimesi isiklikult nii lähedalt, ei tea nende terviseprobleeme, nende vaimseid probleeme, võtab endale selle kohustuse ja kohustusega koos vastutuse nende laste vanemate asemel.

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Ma ei ole veel kuulnud sellist diagnoosi nagu turbovähk, aga eeldan, et te peate silmas mõnda vähivormi, mis areneb eriliselt kiiresti. Tuletan meelde, et vähk ei ole üks haigus. Vähk ei ole näiteks, ma ei tea, gripp, mida me nimetame turbokulu korral, kui see kulgeb väga kiiresti, fulminantseks gripiks. Tervishoius ei vaadata haiguseid kuidagi pinnapealselt, vaid vaadatakse [laiemalt]. Ka vähk on väga-väga mitmekesine haigus. See võib esiteks lähtuda väga erinevatest kudedest. Vähi kulg sõltub sellest, millises paljunemise arenguastmes on need rakud, millega vähk levib. Samuti sõltub see sellest, kus vähk paikneb, sõltub sellest, kuidas on inimene elanud, kas on olnud mingisuguseid vähki tekitavaid faktoreid, näiteks suitsetamine või rasvumus ja nii edasi. Nii-öelda turbovähki ei ole olemas ja ei ole olemas ühte asja, mis seda põhjustaks, nii nagu ka ei ole olemas ühte asja, mis seda raviks. See on võib-olla üldine meditsiiniline teadmine.

See ei ole üldse mitte uus teadmine, see teadmine on ikkagi juba umbes sada aastat vana, et vähid on erinevad, tulevad erinevates kohtades, on erineva riskifaktoriga ja nii edasi. Seetõttu on väga ebaloogiline väita, et üks molekul või molekulide rühm suudab põhjustada kõiki erinevaid kiire kuluga vähke. Vähkide esinemise sagedus COVID-i vastu vaktsineerimisega seotult ei ole tõusnud.

Mis puutub südame-veresoonkonna haigustesse, siis on teadusuuringud, mida on teinud sõltumatud teadlased. Seda on muideks alati võimalik kontrollida, kas teadlane on kellestki sõltuv, nii-öelda kinni makstud, või mittesõltuv. Need uuringud on näidanud, et tegelikult COVID-i vaktsiin kaitses inimesi südame-veresoonkonna haiguste eest, sellepärast et COVID ise põhjustab näiteks erinevaid trombiga kulgevaid haigusi.

Jällegi, igaüks otsustab ise, milliseid teadlasi või milliseid meedikuid kuulatakse. Ma tunnistan, et on olemas kinni makstud teadlased, kellel on huvi näiteks levitada väärinfot selleks, et kas või sedasama vaktsineerimist kahjustada. Nad müüvad iseennast maha, aga see on vähemus. Maailmas on kümneid miljoneid teadlasi ja isegi kui me leiame tuhat teadlast, kes räägivad teistsugust juttu, siis see on väga väike osa nendest kümnetest miljonitest teadlastest, kes lähtuvad teaduslikest põhimõtetest. 

Mul on muidugi väga kahju sellest sõbrast, kellel on raske haigus. Ma väga loodan, et ta ikkagi saab tõenduspõhist ravi nii palju, kui on võimalik. 

Mis puudutab seda "mingit kooliõde", siis ma kuulsin siin sellist halvustavat suhtumist. Ma ütleksin, et kooliõed on väga head spetsialistid, nad on väga haritud ja näevad väga paljusid lapsi igapäevaselt, kui nad teevad oma tööd. Lapsed tulevad nende juurde oma muredega, küsivad vahel valuvaigistit, vahel mõni vajab plaastrit, mõnikord on vaja ka mõni haav kokku õmmelda ja nii edasi. Tegelikult on kooliõed väga targad, väga iseseisvad, väga head spetsialistid, kes suudavad näiteks lapse arengut hinnata, suudavad anda esmaabi ja nii edasi. See ei ole lihtsalt "mingi kooliõde".

Õnneks on Eestis olemas selline asi nagu digilugu, kuhu üldiselt kõik tervishoiutöötajad kannavad kõik oma hinnangud, arvamused, kõik mõtted. Kooliõde saab neid sealt vaadata. Lisaks, kui lapsel on terviseprobleem, siis ma väga soovitan igal lapsevanemal anda sellest teada kooliõele ja juhtida ta tähelepanu sellele, kui laps vajab näiteks mingit eritoitu, või kas või sellele, kui lapsel on esinenud tugev, eluohtlik allergiline reaktsioon mõnele vaktsiinile. See on siis kindlasti digiloos olemas, aga pole ka halb mõte seda eraldi kooliõele teatada.

Need võimalused on olemas ja ma arvan, et hästi oluline on ka lapsevanematel kasvatada laste usaldust kooliõdede suhtes. Kelle poole ikka laps pöördub, kui ta on koolis, tal tekib mure ja ta ei saa võib-olla oma vanemaga ühendust? Siis ta läheb ikkagi kooliõe juurde ja räägib oma murest. Vahel on see hoopis näiteks vaimse tervise mure. Kooliõed on hindamatu ressurss. Mina väga hindan kooliõdesid.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! No te teate, et üks tilk tõrva rikub ära terve hea meepoti. Minu meelest oleks mõistlik, kui me siit eelnõust selle laste ülimusliku õiguse teema välja võtaksime, siis saaks seda eelnõu hoopis mõistlikumalt ja rahulikult [menetleda].

Ma tulen tagasi oma esimese küsimuse juurde. See oli seotud sellesama bürokraatia teemaga. Te ütlesite, et medtöötajatele ja lastevanematele käib üle jõu see [nõusoleku] andmine. Nüüd te räägite, et kooliõed kontrollivad digiloost kõigi laste [tausta] enne, kui nad süstivad, sest vastutus on nendel. See ei ole kuidagi bürokraatlik ja seda nad jõuavad teha, aga ühte kooskõlastust ei suuda saada – tundub ikka täiesti müstiline.

Nüüd veel sellestsamast vastuolust, mis puudutab kaalutlusvõime hindamist. Siin seletuskirja 34. leheküljel kirjutatakse järgmist. Kõigepealt räägitakse hindamisest ja siis on lause: "Kaalutlusvõime olemasolu saab kinnitada siis, kui laps mõistab oma haiguse olemust, talle avanevaid valikuid ja nende võimalikke tagajärgi ning on võimeline langetama otsuse, mis on kooskõlas üldlevinud väärtusarusaamadega." Me räägime vaktsineerimisest. Mis haigusest siin juttu on, kui laps peab tegema üldlevinud väärtushinnangutega kooskõlas oleva [otsuse]? Räägime vaktsineerimisest ja korraga tekib kaalutlusvõime kinnitamisel mingi haigus kusagilt.

Aitäh! Lapse kaalutlusvõime hindamise juhend ei puuduta ainult vaktsineerimist, vaid puudutab absoluutselt kõiki tervishoiuteenuseid, muu hulgas neid teenuseid, kui laps on pöördunud kas kooliõe või arsti poole või ükskõik kelle poole haiguse korral, on tal köha, nohu või mis iganes, võib-olla mõni muu haigus. Siin lõigus on kirjeldatud, mis üldse on kaalutlusvõime hindamine.

Ja rääkides sellest laste ülimuslikust õigusest vanemate suhtes, ma toonitan veel kord, et siin ei muuda see eelnõu mitte midagi, see on olnud kogu aeg nii. Last tuleb kuulata ja lapse arvamust tuleb kuulata. Ma arvan, et iga lapsevanem soovib, et kui ta arsti juurde läheb oma lapsega, siis ka last kaasatakse terviseotsuste tegemisse, et arst või õde ei suhtleks ainult lapsevanemaga. Mina arstina pean seda väga oluliseks. Näiteks, kui tuleb perekond sisse ja laps on patsient, siis ma ikkagi alustan lapsega suhtlemisest ja järgmisena suhtlen loomulikult ka temaga kaasas olevate täiskasvanutega. Selles ei muutu mitte miski. Me peame lapsega rääkima talle arusaadavas keeles. Seda ütleb muide ka laste õiguste harta, et last tuleb kaasata terviseotsuste tegemisse. See on seesama asi, siin ei muutu mitte miski. 

Kui rääkida bürokraatiast, siis digiloos on loodud lahendused – ise olen olnud nende loomise juures aastaid tagasi –, et me põhimõtteliselt ühe hiireklõpsuga saame ülevaate inimese tervisest. Vajaduse korral saame laiendada neid kirjeid ja vaadata, mis täpsemalt seal taga on. See käib umbes kolme-nelja minutiga, see ei ole väga suur bürokraatia. Ja see on miski, mida näiteks ka perearstid ja perearstikeskused teevad regulaarselt. Hinnatakse näiteks, kas inimesel on tehtud vajalikud vereanalüüsid, kas ta on saanud vajalikke ravimeid ja nii edasi. See on täiesti tavaline tervishoiutöö. Aga palju keerulisem – ja seda on muide ka kooliõed ise öelnud –, väga keeruline on helistada ja saata meile korduvalt ja korduvalt ja korduvalt, kui nad vastust ei saa. Seda on nad isegi avalikkuses öelnud erinevates intervjuudes. See on kooliõdede soov. 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

EKRE saadikute saadetud kiri WHO-le, kus nad teatasid, et Eesti ei nõustu pandeemialeppega, avas tegelikult ka teiste riikide silmad. Praeguseks on olukord hoopis teine. See pandeemialepe, mis pidi olema kinnitatud juba ammu, jäi ratifitseerimata. Nüüd on mindud uuele katsele, kuid riikide silmad on juba avanenud. Aga sellesama pandeemialeppe ühe alustala, patogeenide arendamise ja jagamise hääletus, lükkub nüüd edasi järgmisesse aastasse ehk pandeemialepe veel ei hakka toimima. Paralleelselt toimub pandeemialeppe ja siis meie poolt Eestis, teie poolt – just teie poolt! – esitatud NETS-i [menetlus]. Minu küsimus on aga see: palun selgitage, mida tähendab patogeenide arendamine ja jagamine.

Tuletan meelde, et me arutame nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust. (Kalle Grünthal räägib saalist.)

Aitäh!

Oskan vastata, aga praegu me arutame teist küsimust.

Aitäh! Head kolleegid, me läheme küsimustega edasi. Peeter Ernits, palun! Aga Peeter Ernitsat ei ole saalis, nii et liigume edasi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No selle jutu peale, et ärge suhtuge halvustavalt kooliõdedesse, [ütlen, et] ega ei suhtugi, aga kaks kuud tagasi, märtsis tuli uudis ühest Tallinna koolist, kus lapsel jäi ukse vahele sõrm, nii et sõrm tuli otsast ära, ja kool ega kooliõde ei olnud talle nõus isegi valuvaigistit andma ega kiirabi kutsuma. Nii et on igasuguseid. Te saate aru, et see ongi lapsevanemate asi siis seista oma laste eest.

Nüüd ma küsin seda, et kui siin see seadus mitte midagi ei muuda ja kõik jääb nii, nagu on, siis miks meil seda seadust üldse vaja on. Aga te räägite, et meil tegelikult nüüd kaob ära ohtlike nakkushaiguste loetelu, tuleb uus definitsioon või siis nii-öelda mõõdikupõhine [määratlus]: kui on kõrge suremus, kui on kiire levik, kui on uus, kui WHO kuulutab välja hädaolukorra. Need on koroona põhjal võetud, eks ole, koroona levis kiiresti ja oli uus ja WHO kuulutas välja hädaolukorra. Aga suremus oli väike, väga väike. Ja nüüd meil antakse selle tõttu Terviseametile ja ministrile väga suur, väga ulatuslik õigus teha väga suuri piiranguid ja väga karme karistusi, põhimõtteliselt suvaõigus. See on erinevate põhiseaduslike õiguste riive. Te enne ütlesite siin, et igaüks otsustab ise, mida ta kuulab või ei kuula …

Teie aeg!

… aga tegelikult ei ole nii. Valitsus ja Terviseamet võtavad selle otsuse meilt ära, võtavad lastevanematelt ka selle otsuse ära. Ja te muudkui räägite meile, et midagi ei muutu. Mis te ajate meile sellist lolli juttu, see on ärritav!

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Miks neid piiranguid vaja on – [see oli küsimus], ma saan aru. (Martin Helme saalist: "Ma ei küsinud seda!") Mis see põhiküsimuse sisu oli? See jutt … (Martin Helme saalist: "Te valetate kogu aeg!") Aga ma ei valeta. Kui see on küsimus, siis ma saan ainult öelda, et ei, ma ei valeta. (Mart Helme saalist: "No siis vassite. Kasutame teist sõna, vassite.")

Liigume edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma pean ka ütlema, et ma olen ühemõtteliselt selle vastu, et te tahate teha nii, et vaikivalt vanemad laste vaktsineerimist toetavad, eeldusel, et vastupidist kirja pole tulnud. See lihtsalt ei saa niimoodi olla, see ei ole normaalne. Normaalne lähenemine oleks see, et ikkagi vanem annab teada sellest, kui ta soovib last vaktsineerida. Aga küsimus on selles, mis saab siis, kui pereõde ei saanud mingil põhjusel seda kirja kätte, meil oli maas, [kiri] läks prügikasti või kuskile mujale. Ma ei tea, äkki ta ei tahtnudki seda näha. Kõik inimesed võib-olla ei ole ilusad ja head. On selline inimene, kes tegelikult eiras seda ja ütleb pärast, et ei näinud seda. Mis siis pihta hakkab? See on ikka käsitlematu, sest me tekitame minu arust sellise probleemi, mis hakkab olema päris suur. Mis käitumine siis pihta hakkab?

Aitäh! Esiteks, neid teavitusi tuleb päris mitu. See sõltub tõenäoliselt ka koolist, kuidas koolid lapsevanemaid informeerivad. Näiteks minu laste koolis antakse eKooli kaudu ka teada, et sellel aastal on plaanis teie laste vaktsineerimine. Täpsustav kiri tuleb siis jah meilile. Üldiselt lapsevanemad, eriti need lapsevanemad, kes ei soovi oma laste vaktsineerimist, annavad alati ise teada. Siin seda hirmu nüüd küll ei ole, et need, kes ei soovi vaktsineerimist, ei annaks teada. Ma olen täiesti veendunud, et need inimesed on väga hoolikad, sest nende jaoks on see küsimus oluline.

Kuidas on põhjendatud see, et me vaikimisi eeldame, et jah, on nõus? See on just sellepärast, et enamik lapsi ja lapsevanemaid ongi vaktsineerimisega nõus. Me näeme seda ju statistikast, isegi praegu, kui vaktsineeritus on langenud. Varem oli see 95%, mõne haiguse puhul 98%. Praegu on kõige minimaalsem meil HPV [vastu vaktsineeritus], mis on suhteliselt uus vaktsineerimiskalendris, see on 55%, ja tegelikult enamiku vaktsiinide puhul on 80–90% vahel. Enamik inimesi ikkagi soovib oma laste vaktsineerimist ja ma olen täiesti kindel, et need, kes ei soovi, seda selgesõnaliselt ka ütlevad.

Ma usun ka seda, et vanemate ja laste vahel on vähemalt enamasti usaldussuhe. Ka teie toetate usaldussuhet, ma oletan. Ma isegi ei oleta, ma tean, et te teete seda. Ka need lapsevanemad, kes ei soovi oma laste vaktsineerimist, on selgitanud lastele, miks nad seda ei soovi, ja seda ka eakohaselt põhjendanud. Mina selle pärast ei muretse, ma olen ise ka aastaid tegelenud laste vaktsineerimise ja nõustamisega. Kindlasti on enamik neist vägagi toetavad ja neid, kes ei ole, me lihtsalt ei vaktsineeri, see on okei.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle seadusega me paneme nüüd sellise asja paika, et vaikimine on nõusolek. Ühe teise seadusega oli meil nii, et kindel jaa on jaa ja ei on ei. Siin me võtame lastelt vaikimise [põhjal] kohe nõusoleku.

Aga minule jääb see täiesti segaseks praegu, kui te ütlete, et kool informeerib. Enne te rääkisite, et teenust pakub tervishoiuteenuse osutaja. Kuidas siis lõppkokkuvõttes ikkagi see informeerimine käib? Kes siis keda informeerib, on see kool, on see tervishoiuteenuse osutaja? Siit edasi veel küsimuse laiendus. Minister kehtestab selle eriti ohtlike nakkushaiguste loetelu. Kui pikaks ajaks ta selle kehtestab? Kriteeriumid küll, aga see aeg? Ja kas sinna võib siis minister oma suva järgi need ohtlikud nakkushaigused kirja panna?

Aitäh! Seda, kuidas täpsemalt kool või tervishoiuteenuse osutaja korraldab teavitamise, saavad nad muidugi otsustada ka ise. Alati on parem informeerimine [eelistatud]. Ka sellesama eelnõu seletuskirja kohaselt me soovitame ikkagi rohkem teavitada kui vähem. Aga minimaalne on see, et nädal enne vaktsineerimist peab tervishoiuteenuse osutaja lapsevanemaid teavitama. See on minimaalne. Aga ma eeldan, et enamikule koolidele ja tervishoiuteenuse osutajatele on ka oluline hea ja koostöine suhe lapsevanematega. Nad kindlasti teevad kõik selle heaks, et lapsevanemad saaksid selle info kätte. See ei ole ainuke info, mida kool peab saatma, ja samamoodi ei ole see ainuke info, mida tervishoiuteenuse osutaja peab saatma. Muu hulgas nad saadavad infot näiteks selle kohta, kui on vaja hakata lapsi mõõtma, kaaluma, arengut hindama. Ka selle kohta saadetakse info. Ja see ei ole alati sama[sugune] nagu vaktsineerimise visiit, need on erinevad.

Kool ju ka teavitab, kui on spordipäev või mingisugune korralduslik küsimus. Siis kool samamoodi teavitab. Need on sellised korralduslikud küsimused. Mõnes koolis on see parem, mõnes on halvem. Aga ma väga usun, et eesmärk on ikkagi adekvaatne informeerimine. Seda eeldab ka seadus.

Mis puudutab seda, kas minister saab suva järgi haigusi ohtlikuks nimetada, siis see ei ole ju nii. Tegelikult on seaduses väga kindlad kriteeriumid määratletud ja ei ole nii, et minister oma suva järgi neid [haigusi] kinnitab. Ma vaatan, kas ma kiiresti leian need kriteeriumid üles. Ühesõnaga, ma ei hakka kohe otsima, ma saan aru, et te olete tegelikult seda hästi lugenud. Te isegi mainisite, jah, et on kiiresti leviv, võib olla tundmatu ja nii edasi. Peab olema mitu kriteeriumi korraga täidetud, mitte kõik tingimata. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, enamasti on täidetud mitu kriteeriumi.

Eriti ohtlikud nakkushaigused olid siiamaani minu mäletamist mööda kollapalavik, Siberi katk, ühesõnaga, seal [seaduses] on väga konkreetsed haigused. Tegelikult on meil maailm 20 aastaga ikkagi väga-väga palju muutunud. Kas või tuberkuloosi puhul, mida me loeme ohtlikuks nakkushaiguseks, me rakendame erimeetmeid. Samamoodi HIV ja veel mõned. Ütleme niimoodi, et nende haiguste ohtlikkusel on ka erinevad tasemed.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh uuesti sõna andmast! Vaata, kooliõed tõepoolest ongi võib-olla head spetsialistid ja keegi ei ole neid ju siin halvustanud. Aga vaata, sina, Karmen, oled see, kes siin kõike tahab ära rikkuda, seda usaldust lõhkuda ja lõhestada. Sa ütlesid, et kooliõed võtavad vanematega alati ühendust, kui lapsel on terviserike. Tõesti, vastab tõele, isegi paratsetamooli andmiseks peab vanema käest luba küsima, sest see on ravim, siin lapse kaalutlusõigus ei päde. Aga vaktsiin, muide, on samamoodi ravimi kategoorias. Miks siis selle puhul edaspidi ei helistata vanemale, et te olete küll keelanud oma last vaktsineerida, aga me siin hakkame nüüd seda tegema, hakkame manustama seda ravimit, kas te ikka lubate, nagu paratsetamooli puhul? Ma olen kindel, mis vastus sealt tuleb, aga vaat selles ju tegelikult asi ongi, et vaktsiini puhul te seda vastust saada ei taha. Selleks tuligi siia seadusesse kirjutada, et saaks selle vaktsiini ära teha, tühja sest paratsetamoolist. On ju nii?

Aitäh! Tegelikult see näide on väga hea vastus just eelmisele härra Alleri küsimusele, see teavitamise [näide]. Hetkel kehtiv määrus nõuab teavitamist ainult vaktsineerimise puhul, ei nõua teavitamist paratsetamooli andmise puhul, ei nõua teavitamist mõõtmise, kaalumise puhul ja nii edasi. See näitab seda, et tegelikult kooliõdede jaoks on väga oluline kontakt lapsevanemaga ja hoida lapsevanemat informeerituna lapse tervisest. Endiselt, mul on väga hea meel, et ka teie tunnustate kooliõdesid kui häid spetsialiste. Loomulikult võib olla ka erandeid, nagu härra Helme tõi siin ühe näite, mis oligi väga kahetsusväärne – ka mina lugesin seda šokeeritult –, aga üldiselt on nad ikkagi väga head spetsialistid. Nagu te ise ka näite tõite, nad tegelikult ületavad neid nõudeid, nad informeerivad ikkagi rohkem kui vähem.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma jätkan oma eelmise küsimuse teemal. Jätkuvalt, ma ei saa kuidagi nõus olla, et vaikivalt on laste vaktsineerimine lubatud ja peab [keeldumisest teavitama]. Lapsevanemad on ju mõtlevad inimesed. Ja kui me näeme seda, et meie vaktsineerituse protsent, nagu te ise ütlesite, on 80–90% vahel, siis tuleb teha teavitustööd. Ei saa süüdistada vanemaid selles, et vanemad ei saa aru või ei taha [aru saada]. See ei tule ju tühja koha pealt. Me mäletame seda, kui palju narkolepsia juhtumeid oli Soomes ja mis on ära tõestatud. Lapsevanemad ju ka loevad ja vaatavad internetist ja info levib. See ei ole kuskilt tühja koha pealt tulnud, et lapsevanemad lihtsalt on põhimõtteliselt vastu. Ma arvan, et see ongi praegu natuke kaldu läinud. Vaktsiinid on erinevad ja lastevanemate taju, oma laste tundmine on ka erinev. See ei ole vastuvõetav, et te lihtsalt panete vaikimisi nii, et kõik vaktsineeritakse. See on umbes sama hea, kui valitsus otsustaks, et juhiload saadetakse mulle vaikimisi ära, kui näiteks tervisetõend veel kehtib, või teeb passi mulle vaikimisi juba ette ära. Miks ma peaksin neid asju siis tellima hakkama? Tehke vaikimisi mulle ära ja kui ma ei taha, siis ma keeldun. See on printsiibis täiesti vale, mida te praegu teete.

Aitäh! Ma aktsepteerin teie eriarvamust.

Signe Kivi, palun! 

Suur tänu! Aitäh juhatajale ja aitäh ettekandjale! Ma olen jälginud seda debatti – nagu me kõik siin Riigikogu saalis teame, seda saab teha ka oma toas. Tihti meil siin kolleegid viibutavad näppu, et meid ei ole saalis. Aga ma tulin saali, et küsida, sest ma tahaksin selle küsimuse pöörata teistpidi. Seadus küll kehtestab uue lähenemise vanemate nõusoleku või mittenõusoleku puhul, aga kas on nii, et oma jahhi või ei, juhul kui lapsevanem seda soovib, saab ju ikkagi kirjalikult alati kooliõele või koolile [edastada]. Juhul, kui vanem tahab. Ma arvan, et neid [vanemaid] võib olla, ja seda ju seadus ei keela. On mu mõte õige?

Absoluutselt! Ma ise ka mõtlesin, et ma ütlen selle niipidi välja. Nagu siin on juba varasemalt [räägitud] – ka proua Helme tõi väga häid näiteid selle kohta –, kooliõed suhtlevad aktiivselt lapsevanematega ja seda suhtlust me ainult tervitame. Ka mina arstina pean väga oluliseks, et kool ja lapsevanemad omavahel suhtlevad. Ja ükskõik, mispidi see siis on, kas nii, et lapsevanem teatab koolile oma eelistustest, või siis kool teavitab, informeerib, olgu see vaktsineerimise teema, mingid mõõtmised‑kaalumised, üldse tervislik toitumine või mingid muud soovitused.

Mart Helme, palun! 

Aitäh! Ma tahan ühe asja selgeks teha. Meil räägitakse siin vaktsiinist ja vaktsineerimisest. Tegelikult on siin tegemist vanade äraproovitud vaktsiinidega. Tõsi küll, tänapäeval räägitakse, et vaktsineerimise tulemusena, ka nende vanade äraproovitud vaktsiinide tulemusena on plahvatuslikult kasvanud autism ja mitmesugused muud [tervisemured], võib-olla allergia ja mõned muud asjad. No ma ei tea, ma ei ole meedik, ma ei ole bioloog, ma ei oska seda kommenteerida, aga sellised spekulatsioonid liiguvad. Nende vastu tegelikult ei räägita, mind ka vaktsineeriti lapsena. Ehkki ma põdesin ka mumpsi ja sarlakeid ja mitmesuguseid [muid] asju, mu immuunsüsteem ei ole sellest mingit erilist matsu saanud. Nii et me räägime vanadest äraproovitud vaktsiinidest.

Aga see, mis praegu tekitab vastuseisu ja mis on ühiskonna lõhestanud, on see sundvaktsineerimine, mis toimus koroonaajal. See ongi see kurja juur ja sellepärast on sobimatu, et te tulete selle eelnõuga praegu siia ja jällegi hakkate sundima ühiskonnale peale …

Teie aeg!

… igasuguste keerdkäikude kaudu just nimelt laste vaktsineerimist.

Aitäh! 

See on suurele osale ühiskonnast vastuvõetamatu. Oleks väga hea, kui te sellest aru saaksite, teeksite oma järeldused …

Aitäh, Mart Helme!

… ja samuti parandused eelnõusse.

Proua minister, palun! 

COVID-i vaktsiini koolis ei tehta, tuletan lihtsalt seda meelde. 

Rääkides autismist: kui vaktsineerimine põhjustaks autismi, siis oleks meist vist väga paljud autistid. Ma arvan, et siin saalis oleks juba väga palju autiste. See on üks asi. Teine asi, mis üldse on autism? Kas see on haigus või äkki see on hoopis neuroloogiline eripära, mis võib avalduda niisugustes vormides, et seda võrreldakse vikerkaarega, valguse kõikide spektritega? Ärme tekitame siin ebateaduslikke mõtteid. (Saalis räägitakse.)

Jah, aga mina tean, ma vastangi küsimusele. Mina olen arst, ma olen haritud, ma olen tegelikult spetsiaalselt seda teemat uurinud, nii autismi kui ka allergiate koha pealt. Vaktsineerimine ei tõsta allergiate esinemist, vaktsineerimine ei tõsta autismi esinemist ega [soodusta] väga paljusid muid asju, näiteks niinimetatud turbovähki ja nii edasi. Tegelikult on miljonitel inimestel sedasama autismiteemat uuritud, ma arvan, et 20 aastat kindlasti. Ärme seda infot [levita]. Nüüd te juba teate ja ma loodan, et seda väärinfot te enam ei levita. 

Muide, sarlakite vastu ei ole vaktsiini. Mumpsi vastu teie sünnikohordi ajal ka ei olnud veel vaktsiini. Mumpsivaktsiin ilmus 1990-ndatel, selline kvaliteetne vaktsiin. Neid tehti ka varem, aga need ei olnud nii head. 

Kindlasti kedagi ei sunnita [vaktsineerima], mitte kedagi, ei sunnita lapsi ega täiskasvanuid. Mitte kedagi! Vaktsineerimine on vabatahtlik, see jääb vabatahtlikuks. See on praegu nii ja see on tulevikus nii. Kindlasti me austame väga seda, kuidas lapsed ise ennast hindavad ja kuidas lapsed oma tervist tahavad hoida.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister, tänan teid, et olete tulnud siia seaduse terviktekstiga, mis peegeldab koroonakriisi kogemusi. Terviktekste tuuakse siia saali harva. See on suur samm. Teiseks tänan eraldi tasakaaluka vastamise eest. Minu meelest see võrdlus igasuguste teiste ravimitega on just see, mida meil ühiskonnas vaja on. Põhimõtteliselt tõesti, kooliõed annavad lapsele paratsetamooli, meie küsime kolleegi käest ibuprofeeni, kõik inimesed, mitte midagi küsimata, võtavad tableti, uskudes, et see teeb head, võtab valu ära, [toob] palaviku alla. Me tegelikult selles ei kahtle, ei süvene kõrvalnähtudesse, sest usaldus on olemas.

Vaktsiinid, selle asemel et võtta mõneks tunniks valu või palavik ära, annavad sageli eluaegse kaitse ohtlike haiguste eest, aga mingil põhjusel usaldust ei ole. Kas te ühelt poolt veidi avaksite, mis seda usaldust on õõnestanud? Ja teiseks, et ei jääks arusaam, et kooli minevaid seitsmeaastaseid lapsi hakatakse massiliselt vanemate teadmata vaktsineerima, [siis ütlen], et immuniseerimiskava järgi me räägime ikkagi oluliselt vanematest lastest, sealhulgas 13- ja 17-aastastest.

Aitäh! Mina ka omalt poolt tänan, et te tõite välja selle vaktsineerimise skoobi ja miks me seda teeme. Ma rõhutan veel kord: see on selleks, et päästa elusid. Ja [muudatus on selleks], et vaktsiini saaksid ka need lapsed, kelle vanemad tegelikult on nõus, aga kellel lihtsalt on väga keeruline seda nõusolekut anda, kes ehk unustavad, sest on tihe tööaeg või mis iganes. Me teame, et tänapäeval tuleb infot igast küljest. Tõesti, see võib ununeda. Aga inimese jaoks oluline info [on meeles] ehk kui tema jaoks on mittevaktsineerimine oluline, siis ta kindlasti ka annab selle info edasi.

Tõepoolest, kõige nooremad lapsed, keda koolis vaktsineeritakse, on 12-aastased. See on HPV-vaktsiin, mis nüüd – hea uudis! – on olemas ka noormeestele. Tõesti, järgmine vaktsineerimine on [vanuses] 13 ja siis 17. Need on need vanusegrupid. Aitäh selle väljatoomise eest! 

Ja endiselt toon välja veel ühe [aspekti]: see ei ole vaktsineerimise eelnõu. See tegelikult lahendab väga palju neid erinevaid muresid, mida on erinevate erakondade inimesed tõstatanud. Kõik erakonnad, kes siin on, on olnud häiritud näiteks liigsetest piirangutest, põhjendamatutest reaktsioonidest, halvast koostööst riigiasutuste vahel. See eelnõu, kui see saab seaduseks, võiks need lahendada. Ma usun, et see eelnõu on tegelikult siiski ideoloogiatest vaba.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, ka siin saalis küsitakse palju vaktsiini kõrvalnähtude või tüsistuste kohta. Aga näiteks mina COVID-i ajal suure üllatusega lugesin professor Andres Meritsa intervjuust, et näiteks tuulerõugete vaktsiin kaitseb ka vöötohatise vastu. Kõik inimesed, kes on vöötohatist põdenud, ilmselt tagantjärele mõtlevad, et issand, oleks ma seda teadnud, oleks tuulerõugevaktsiini endale ära teinud. Ja mina ka lapsevanemana kinnitan, et mitme koolis käiva lapse puhul nende paberil nõusolekute andmine ja meelespidamine on tüütu. Ma olen kohusetundlikult selle ära teinud ja lapsed vaktsineerinud. Ka tollal ei olnud rotaviirust ja pneumokokki vaktsineerimiskavas. Ja kõige noorema [vaktsineerisin] ka tuulerõugete vastu. Nii et ma tõesti tänan, et selline muudatus tehakse.

Aitäh! Vöötohatise eelduseks on tõesti tuulerõugete põdemine. Ja kui inimene ei põe tuulerõugeid, siis loodetavasti ta pääseb ka veel hullemast ehk vöötohatisest. Aga jah, ausalt öeldes on mul nii lapsevanema kui ka arstina, tegelikult ka ministrina ja endise Riigikogu liikmena väga hea meel, et selline olukorda selgitav ja läbipaistvamaks muutev seadus on siin saalis ja me saame selle üle arutada. Tegelikult on arutelu olnud konstruktiivne. Ma tänan kõiki, kes on esitanud küsimusi.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma muidugi kuulun ka nende hulka, kes tunnevad heameelt selle üle, et me saame seda eelnõu siin saalis arutada ja et see olukord igasuguse nakkushaiguste ennetuse seisukohalt paremaks läheb. Aga kas vastab tõele, et kui ma saadan oma lapse kooliaasta alguses kooli, siis ma võin temaga piltlikult öeldes kohe kaasa saata kirja, et ei mitte mingisuguseid vaktsiine, ja kool saadab mulle, sõltumata sellest kirjast, kus ma juba olen oma avaldusega seisukoha andnud, teavituse, et kui laps kooli läheb, siis seadus on nii- ja niisugune, kui te ei soovi [vaktsineerimist], siis palun andke sellest teada. Ja siis, kui tuleb see vaktsineerimise hetk koolis, siis saadetakse uuesti kiri ja tuletatakse meelde, et kui te ei soovi, siis andke sellest teada. Kas see vastab tõele?

Jaa. No tuleb läbi mõelda, kui kaua see kehtib. Nii palju, kui ma aru saan, meil ei ole tegelikult kehtivust kokku lepitud ja seda me saame teha. Ma arvan, et siin Riigikogus tuleks seda teha. Kui kaua see keeldumine kehtib? See ei kehti kogu elu. Näiteks peremeditsiinis me arvestame üldiselt kehtivusega kuni üks aasta.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me läheme edasi, on küsimused istungi läbiviimise protseduuri kohta. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mul on jah just protseduuri kohta küsimus. Te ütlesite, et küsimusi ei ole, aga ma vaatan, et Peeter Ernitsa küsimus on üleval. Kuna hea kolleeg Peeter Ernits alati muretseb selle pärast, miks saalis on vähe rahvast ja tema üksinda tööd teeb ja nii edasi, siis kas oleks võimalik äkki võtta kümme minutit pausi ja anda Peeter Ernitsale võimalus siiski tulla ja küsida, et ta saaks selle ära teha? (Juhataja naerab.) Sest kahju oleks ka.

Hea kolleeg, väga terane tähelepanek. Väga terane tähelepanek, tõepoolest, et Peeter Ernits muretseb alati selle pärast, kus inimesed on. Aga kuna see küsimus on nüüd väga pikalt siin üleval olnud ja me oleme ka juhtinud sellele tähelepanu, siis mul ei ole praegu küll mingisugust alust arvata, et kümneminutiline paus midagi muudaks, nii et ma seda kümneminutilist pausi ei võta. Aga kindlasti oli küsimus protseduuriline.

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tahan protestida. Ministri vastustes minister inkrimineeris mulle, nagu mina levitaksin mingisugust väärinfot ja vandeteooriaid. Ma, vastupidi, rõhutasin, et ma ei ole bioloog, ma ei ole mingisugune epidemioloog, aga avalikkuses liiguvad seesugused jutud, nagu põhjustaks vaktsineerimine seda, teist ja kolmandat. Aga tema omistas selle mulle, süüdistas, nagu mina levitaksin seda väärinfot. Mina ei levitanud seda väärinfot. Mina soovisin vastust, mida ma ei saanud, [küsimusele], mida kavatsetakse teha, et kõrvaldada see avalikkuses vastupanu tekitav osa sellest eelnõust, mis puudutab laste vaktsineerimist sellisel kujul, nagu see praegu on seal kirja pandud. Seda vastust ma ei saanud.

Aitäh, Mart Helme! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Te kasutasite seda praegu vastulause võimalusena, see ei olnud protseduuriline küsimus.

Head kolleegid, aga me liigume nüüd selle eelnõu menetlusega edasi. Kutsun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari, kes annab meile ülevaate Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Palun, Irja Lutsar!

Hea juhataja! Kolleegid! Mina annan teile ülevaate, mis toimus selle seaduseelnõu arutusel sotsiaalkomisjonis. See toimus käesoleva aasta 20. aprillil ja arutelus osalesid sotsiaalkomisjoni liikmed Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja Lutsar ja Eero Merilind. Lisaks olid kutsutud sotsiaalminister Karmen Joller, Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste ennetamise poliitika juht Kerli Reintamm-Gutan ja rahvatervishoiu osakonna nõunik Maia-Triin Kanarbik.

Esmalt märkis sotsiaalkomisjoni juht Signe Riisalo, et tegemist on väga olulise seadusemuudatusega, mille eesmärk on vältida olukordi nagu COVID-i kriisi ajal, mil valitsus oli sunnitud piiravate otsustega kogu ühiskonnaelu korraldama. Ta avaldas lootust, et eelnõu menetlemise tulemusena kujuneb selge regulatiivne keskkond.

Eelnõu tutvustas sotsiaalkomisjonile esmalt minister ja detailse ülevaate andis Kerli Reintamm-Gutan. Tema ettekannet ma siin kordama ei hakka, aga Kerli slaidid on saadaval kõigile, kes soovivad neid vaadata.

Sellele järgnesid sotsiaalkomisjoni liikmete küsimused. Need puudutasid valdavalt vaktsineerimist, nii nagu me tänagi saalis kuulsime, aga mitte ainult. Kõige esimesena tundis Signe Riisalo huvi, kuidas tervisevaldkonna kriisilahenduseks mõeldud eelnõu seostub menetluses oleva tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse ehk TsiRkS-iga. Kerli Reintamm-Gutan vastas, et TsiRkS-i regulatsiooniga on arvestatud vaatamata sellele, et see pole veel jõustunud. See seaduseelnõu reguleerib nakkushaiguste tõrjet ja ennetamist nii tsiviilkriisi kui ka riigikaitseliste kriiside korral. Hiljem lisas ta veel, et TsiRkS-i mõistes juhib nakkushaigusest tingitud tsiviilkriisi [lahendamist] Terviseamet, kui aga on vajadus kehtestada väga invasiivseid meetmeid pikemaks ajaks kui üheks kuuks, siis antakse juhtimine üle Vabariigi Valitsusele.

Järgnevalt tundis Jaanus Karilaid esiteks huvi, kas vaktsineerimise üle otsustamisel jääb nii lapsele kui ka vanemale alles autonoomia ja kedagi ei jäeta otsustusõigusest ilma. Ta soovis kinnitust, et neilt, kes on vaktsineerimisega nõus, ei eeldata korduvat nõusoleku kinnitamist. Teiseks soovis ta teada, miks on Eestis vaktsineerituse tase langenud Bulgaaria ja Rumeenia tasemele. Ja kolmandaks tundis ta huvi, kui ulatuslikult saab Terviseamet piiranguid kehtestada. 

(Vaatab segaduses ringi, saalist kostab mingi heli. Naerab.) Ma mõtlesin, et kas televiisor on tööle hakanud. Mul kodus sageli televiisor mängib, aga ei, ma ei ole kodus.

Esmalt kommenteeris Signe Riisalo, et vaktsineerimise keeldumise põhjuseid arutas sotsiaalkomisjon põhjalikult eelmisel nädalal. Edasi vastas Karmen Joller, et vaktsineerimisest keeldumise või selle edasilükkamise põhjuseid on mitmeid ja nende lahendamiseks on ka erinevaid võimalusi. Minister ütles, et vaktsineerimisest keeldumise saab endiselt lihtsalt kirja panna, seevastu nõustujate jaoks muutub protsess lihtsamaks, sest nende nõusoleku kohta korduvat kinnitust enam ei nõuta.

Signe Riisalo soovis selgitust, kas lapse vaktsineerimise puhul on vaja esmakordselt nõusolek eraldi anda või eeldatakse vaikimisi nõusolekut, juhul kui keeldumist ei ole selgelt väljendatud. Minister selgitas, et esmakordsel vaktsineerimisel ei ole vaja nõusolekut eraldi anda. Vaktsineerimine on üks paljudest tervishoiuteenustest, mida koolis osutatakse, kuid praegu küsitakse nõusolekut ainult vaktsineerimise jaoks. Sama põhimõte võiks kehtida ka perearstiabis ning kehtib ka muude tervishoiuteenuste puhul. Selline lähenemine aitab vähendada bürokraatiat vaktsineerimisega nõustujate jaoks, samas keeldujate jaoks protsess ei muutu. 

Järgnevalt küsis Mihkel Lees, ta palus täpsustada nõusoleku küsimust. Ta tõi sellise näite, et kui näiteks HPV-vastase vaktsiini puhul lapsevanem esitab kirjaliku keeldumise, kuid laps soovib vaktsiini ning on põhjalikult kaalunud selle plusse ja miinuseid, siis kumma arvamust arvestatakse. Karmen Joller vastas talle, et sellises olukorras hindab tervishoiutöötaja lapse kaalutlusvõimet ehk seda, kas otsus on tehtud teadlikult ja läbimõeldult. Kaalutlusvõimeline otsus tähendab, et laps on põhjalikult informeeritud vaktsineerimise kõrvaltoimetest, põhjustest, vajalikkusest ja teenuse sisust. Minister lisas, et lapse otsusega arvestatakse ka juhul, kui vanemad soovivad vaktsineerimist, kuid laps seda ise ei soovi. Vaktsineerimine on alati vabatahtlik ja see põhimõte tuleb säilitada. Ministri sõnul esineb praktikas väga harva selliseid olukordi, üldiselt suhtlevad lapsevanemad ja lapsed omavahel ning tervishoiutöötajad austavad mõlema poole seisukohti. 

Seejärel küsis Eero Merilind, kas lisaks kaalutlusõigusele arvestatakse ka otsustusõigust. Selle kohta Maia-Triin Kanarbik selgitas, et kaalutlusõigus tuleb võlaõigusseadusest ja tähendab, et inimesel peab olema võime hinnata poolt- ja vastuargumente. 

Tanel Kiik nentis, et COVID-i pandeemia ajal olid suureks väljakutseks erinevad õiguslikud seisukohad. Ta soovis teada, kas kõik õiguskantsleri, Andmekaitse Inspektsiooni ning Justiits- ja Digiministeeriumi tookord välja toodud vastuolud ja vaidluskohad on lahendatud. Ja Tanelile vastas Kerli Reintamm-Gutan nii, et õiguskantsleriga on konsulteeritud nii kaalutlusvõime kui ka piirangute teemal. Samuti on arvestatud Justiits- ja Digiministeeriumi tagasisidet. Andmekaitsega jõuti kompromissini, täpsustades andmekoosseise, mida Terviseametil on õigus küsida. Seaduses on selgelt määratletud, milliseid andmeid tuleb edastada, kui tuvastatakse eriti ohtlik nakkushaigus.

Seejärel küsis Mihkel Lees, kas vaktsiinivastaste väited, et vaktsiinid on kahjulikud ja neil on palju kõrvaltoimeid, vastavad tõele. Temale vastas Maia-Triin Kanarbik, et 2025. aastal laekus Ravimiametile 49 teatist võimalike vaktsiini kõrvaltoimete kohta, millest 12 olid tõsised. Minister lisas, et COVID-i vaktsiini kohta esitati algselt palju taotlusi ja pöördumisi, kuid praeguseks on nende arv märgatavalt vähenenud.

Järgnevalt küsis Tanel Kiik, millised on olulisemad muudatused või ettepanekud, mida Terviseamet või Sotsiaalministeerium pidasid võimalike kriisiaegsete meetmete puhul vajalikuks, aga mis jäid eelnõust välja, ja kas mõni tervisevaldkonna ettepanek jäi tagasiside tõttu arvestamata või said kõik olulised soovid rahuldava lahenduse. Kerli Reintamm-Gutan vastas, et erinevate avalike kooskõlastusringide käigus sai arvestada kogu saadud tagasisidet. Eelnõu töötati välja tihedas koostöös Terviseametiga. Ta tõi välja, et mõistet "isolatsioon" ei ole seaduses defineeritud, sest see tuuakse määruse tasandile. Karantiini mõistet on täpsustatud nii nakkushaiguste kui ka nakkusohtliku ja nakkuskahtlusega isiku osas, et terminoloogia oleks selge. Suurem osa tagasisidest toetas eelnõu ning tänu sellele sai teha mitmeid vajalikke täpsustusi. 

Tanel Kiik uuris, kas järgmise pandeemia või kriisi ajal leiame me end taas olukorras, kus vajame seaduse täiendamist, või on COVID-i kriisi õppetundide järel murekohad nüüd rahuldavalt lahendatud. Sellele vastas Kerli Reintamm-Gutan, et Tervisekassa ja Terviseameti rollid ravimihangete ja kriisijuhtimise korral on nüüd selgemalt määratletud. Koosloomeprotsessi käigus toimusid temaatilised arutelud ja töötoad, kus erinevate erialade ja haldusalade eksperdid said oma sisendi anda, mistõttu olulised aspektid on arvesse võetud. Mõned normitehnilised täpsustused on veel plaanis, kuid põhimõttelised [seisukohad] kriisipuhangute juhtimise kohta on nüüd arvesse võetud. 

Ja siis sain sõna mina, Irja Lutsar. Mul oli seaduse kohta päris palju kommentaare. Esmalt mainisin, et pandeemia ajal tehti vigu, sest seadus oli puudulik ning mitmeti tõlgendatav. See oli ka üks põhjusi, miks pandeemia piirangud jäid liiga kauaks kehtima. Soovitasin korrigeerida mitmeid mõisteid. Samuti rõhutasin, et kõne all oleva seaduseelnõu korral pole tegemist pelgalt vaktsineerimise eelnõuga, vaid see on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Vaktsineerimine on vaid üks osa, kuid palju olulisem roll nakkushaigustega tegelemisel on isolatsioonil, karantiinil, kontaktide jälgimisel ja nendega oskuslikul tegutsemisel. 

Vastasin ka Tanel Kiige eelnevalt esitatud küsimusele, et minu arusaamist mööda nakkushaiguste arstid seadusega täielikult rahul pole, kuna mitmeid nende kommentaare arvestatud ei ole. Ma lisasin ka, et olen seadust arutanud nii Sotsiaalministeeriumi ametnike kui ka ministriga ja seadust rida-realt kommenteerinud. Praegusel momendil pole selge, milline minu kommentaaridest on arvesse võetud. Seepeale Signe Riisalo lisas, et tegelikult läks valitsusse see versioon, mida ma kommenteerisin. 

Nentisin, et vaktsineerimise osas puudutab seadusemuudatus ennekõike koolis tehtavaid vaktsiine ning kontakte kooliõe ja lapsevanema vahel. Minu sõnul on üks olulisemaid arutlusteemasid selle seaduse kontekstis vastutuse ja tööjaotuse selgus nii ennetamise kui ka kokkupuuteprofülaktika puhul: kes täpselt vastutab, kes viib läbi konkreetseid tegevusi. 

Üheks vaidlusaluseks punktiks jäi tuberkuloosi suhtes testimine tööleasumisel. See ilmselt vajab veel edasist arutelu nii tuberkuloosi kui ka nakkushaiguste ekspertidega. Tuberkuloosi haigestumine, nagu me teame, on praeguseks ajaks väga madalaks muutunud ja seetõttu ilmselt sedasama reeglit, mida kasutati sellel ajal, kui tuberkuloosi haigestumine oli 40 korda suurem, praegu ei ole mõistlik kasutada. Ma tõin veel kord välja, et seaduses peaks selgelt lahti kirjutama isolatsiooni mõiste, praegu on [määratletud] vaid karantiin. 

Mainisin ka, et oluline on jälgida ka ilma nõusolekuta kogutavate andmete mahtu. On oht, et kui arstid ei jõua koguda nii palju andmeid, nagu eelnõus ette nähtud, siis nad jätavad selle üldse tegemata. HIV-infektsioon on väga hea näide, Terviseameti andmetel oli 2025. aastal väga suur osa juhtudest, 71%, teadmata päritolu.

Ma rõhutasin, et on oluline üle vaadata, milliseid andmeid on tegelikult vaja nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks. Neid andmeid tuleb siis ka väga korralikult koguda. Kas sellised näitajad nagu sünnikoht, haridus, rahvus, sotsiaal-majanduslik seisund, saadud ravi on ikkagi antud kontekstis vajalikud? Küsitavusi tekitab minu jaoks ka tervetest inimestest koosneva kontrollgrupi vajadus. 

Signe Riisalo nõustus, et ühiskonda lõhestavad ja väärsuskonfliktil põhinevad avaliku sektori sekkumised inimese kehasse ja eraellu on keeruline valdkond. Ta kinnitas, et tegemist on väga keerulise ja spetsiifilise seadusega, mistõttu edasised muutused tuleb teha koostöös Sotsiaalministeeriumiga. 

Seejärel tehti menetluslikud otsused, need kõik olid konsensuslikud: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail 2026 ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mina tänan teid kuulamast.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. On küll registreerunud üks inimene, aga teda ei ole saalis. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid, kes te siin saalis olete! Minister! Ja kõik, kes selle teema käsitlemist ekraanilt jälgivad! Ka selle eelnõu juures me peame küsima, nagu siin saalis on nii mitmelgi korral juba eelnevalt küsitud, mis on selle eelnõu eesmärk ja mis probleemi me sellega lahendame. No siit arutelust muidugi koorus üht-teist välja ja tegelikult see pilt pole üldse ilus.

Minister Jolleri haldusalas on tohutult kuhjunud kõikvõimalikke probleeme, mida meie inimesed tunnevad igapäevaselt omal nahal ja millega ta peaks palehigis tegelema, et oma palk välja teenida ja positsiooni õigustada, aga ei, vaat nendega ta ei tegele. Eelkõige räägime siin muidugi tervishoiuteenuste kättesaamatusest. Inimlikus keeles on küsimus selles, kas meie inimesed saavad oma tervisemuredega arsti juurde või ei saa ja kas nad üldse saavad sel juhul abi või ei saa. 

Sotsiaalmeedias kurdetakse igapäevaselt, kuidas häda ja mure on nii suur, aga arsti juurde ei pääse. Isegi perearsti vastuvõtule ei saa ja kui saad, siis sealt edasi on tihti sein ees. Eriarsti [vastuvõttu] oota kuude kaupa ja jumal hoidku, kui peaks veel vaja minema elukvaliteeti parandavat operatsiooni, siis istu aasta invaliidina kodus, enne kui sind ette võetakse. Tegemist on sellisel juhul isegi korralike maksumaksjatega, kes kiire abi korral ammu paraneks, suunduks tagasi tööturule ja makse maksma. Selle asemel nad aga piinlevad valude käes kodus või lähevad suures hädas ja valude küüsis erakliinikusse ning teevad näiteks puusaoperatsiooni 7800 euro eest ära, mille tulemusena nad on juba tõesti kolme nädala pärast paranenud ja saavad plaanida näiteks isegi tööreise. Aga miks riik ei võiks kõiki nii aidata? Miks peavad inimesed piinlema kodus, üksi invaliidistuma ja maksude maksmise asemel haiguslehel olema? Vaat mina ei tea, öelge teie.

Aga vaat sellega meie minister Joller ei tegele. Pigem üritab ta veelgi piirata inimeste arsti juurde pääsemist. Kiirabi ei tohi kutsuda, EMO-sse ei tohi minna. See on viinud juba nii kaugele, et inimesed ei julge enam üldse [EMO-sse] pöörduda, sest Joller olla ju kõik ära keelanud ja hädalisi ette häbimärgistanud. No uudistes ju sellest kogu aeg räägitakse, sest vaat meedias meeldib minister Jolleril väga olla. Just oli juhtum, kus keegi leidis oma tuttava vanaproua kodust, kus ta oli saanud insuldi, aga ei julgenud kiirabi kutsuda, sest minister olla selle ära keelanud. Vaat nii kaugele me oleme jõudnud!

Mis veel? Tervisekassa raiskab raha igale poole, aga inimesed jäävad rahapuuduses abita. Sellega ka pole minister eriti tegelenud, või noh, [on tegelenud] jälle äraspidiselt: et raha kokku hoida, siunab inimesi, miks need nohu ja punniga arsti juurde pöörduvad ja niigi vähest raha raiskavad.

Aga vaat üks asi on tal algusest peale südameasjaks võetud. Me teame seda juba sellest ajast, kui ta veel minister ei olnud, aga aktivistina mööda maad ringi sõitis, meedias staarperearstina esines, kõiki vaktsineerima ajas ja neid, kes sellesse kahtlustavalt suhtusid, uhhuudeks sõimas, võttes selle kõige juures enda isiklikuks ristiteeks just laste süstimise ja erilise vaenamise [sihtmärgiks] just lapsevanemad, kes ei soovinud tihti lapse tervise huvides lasta tundmatuid aineid oma lapsele süstida. Selle asemel, et inimlikult ja empaatiliselt nende muret jagada, sest iga normaalne lapsevanem ju muretseb oma lapse pärast, selle asemel et ehk ka selgitada ja arutada tegelikult nii tähtsal ja olulisel teemal, lennati jõuliselt ja üleolevalt peale. Oli lihtsalt suhtumine, et olge vait ja tehke, mis teile öeldakse, me vaktsineerime need lapsed ära niikuinii, isegi kui lapsevanem on täiesti vastu. Me teame seda kuulsat lauset koroonaajast. See olla kontekstist välja rebitud. Olgu siis nii või mitte, aga täna sai selgeks, et just see ongi selle eelnõu põhisisu. 

Praeguseks on terves maailmas olemas tõestatud info, et neil vaktsiinidel olid tugevad kõrvalmõjud, need ei andnud kaitset nakatumise eest, ei tekitanud karjaimmuunsust ning lastele polnud neid üldse vaja teha. Aga see ei takista siiamaani minister Jolleril oma kinnisideed edasi [surumast], mille tulemusena me olemegi olukorras, kus ainukene eelnõu, millega ta on ministriks olles tegelenud …

Ma palun lisaaega. 

Jah, kolm minutit.

… ja mille valmis saanud, on just selle sisuga, et me vaktsineerime need lapsed ära, isegi kui lapsevanem on täiesti vastu.

See eelnõu, mida me siin täna arutame, on juba saanud avalikkuses väga tugeva vastuseisu osaliseks, ja täiesti põhjendatult. Nimelt on minister Jolleri eelneva ja praeguse tegevuse tõttu vähenenud inimeste usaldus nii riigi kui ka kogu tema haldusalas toimuva vastu. Ja seetõttu paraku minister võib rääkida või üritada selgitada asju ükskõik kuidas, kõik vaatavad talle ja tema tegevusele juba a priori kõõrdi ja kahtlustavalt, ning mis sellesse eelnõusse puutub, siis ka täiesti õigustatult. 

Minister võib siin ükskõik mis asendis hämada, et keegi vanematelt õigust oma lapse vaktsineerimise üle otsustada ära ei võta, see jääb ju alles, sest vanem võib nüüdsest alates väljendada oma mittenõusolekut ja see tagab, et tema otsustusõigus ja tema lapse kehaline puutumatus jääb alles, aga me tegelikult saame kõik aru, et see ei ole nii. Sest nagu me teame, selle seaduseelnõuga muudetakse võlaõigusseadust nii, et kooliõde saab selle vaktsiini lapsele ikkagi ära teha, kui ta räägib ilusti ja kenasti lapsega, ütleb, et tema emal või isal pole õigus ja et vaktsiin tuleb ära teha, sest see on ju tema tervise ja kõigi tema sõprade ja sõbrannade ja vanaema ja vanaisa tervise huvides, ja üleüldse ei ole tema vanemad selles pädevad, ta ei pea neid kuulama, võib ise otsustada, kas ta tahab seda vaktsiini teha või mitte. Vaat see muudatus on tegelikult ennekuulmatu ja pöörab senise õiguse pea peale. 

Minister Jolleri plaan võimaldada koolis vaktsineerida lapsi ilma lapsevanema nõusolekuta tekitab tõsiseid juriidilisi ja eetilisi probleeme. Otsustusõiguse andmine alaealisele, samal ajal kui vastutus võimalike tervisekahjude eest jääb faktiliselt ja õiguslikult vanemale, on vastuoluline ja rikub otsustusõiguse ja vastutuse lahutamatu seose. Kas kooliõde, kes saab lapselt nõusoleku ja vaktsineerib lapse ära, vastutab pärast kõigi tervisekahjude ja tagajärgede eest, mida see kaasa tuua võib? Ilmselgelt ju mitte. Ikka lapsevanem on see, kes peab välja selgitama, mis lapsel viga on, jooksma temaga mööda arste, otsima diagnoose, sest ei saa ju eitada, et vaktsiinidel on kõrvaltoimed, allergiatest kuni tõsisemate tervisehädadeni, ja nendega peab elama see laps, keda vaktsineeriti, ja ka see lapsevanem, keda ei teavitatudki, et tema laps on vaktsiini saanud, sest vanem on enda teada ju mittenõusoleku andnud. Ilmselt paljudel juhtudel laps ei julgegi emale-isale öelda, et ta siiski lasi end vaktsineerida, ja vaat sealt võivadki alguse saada suured probleemid.

Kui juriidilised hämarnurgad siinkohal kõrvale jätta, siis on kõige kurvem asjaolu selle minister Jolleri tahte läbisurumisel valminud eelnõu juures see, et reaalses elus me jõuame järjekordselt perekondlike sidemete ning vanemate ja lapse vahelise usalduse lõhkumiseni. Rääkimata sellest, et inimeste usaldus ka oma riigi vastu saab järjekordse hoobi, sest see ei ole head tegev ja hooliv eelnõu. Ei, see on külma ja kalgi riigi hingus su kuklas, riigi, kelle jaoks sa oled ainult mutrike ja nupuke, ühik, keda tõstetakse nii, nagu tarvis, paigutatakse sinna aedikusse, kuhu vaja, kes peab vastuvaidlematult alluma ja tegema kõike, mida riik sulle ette ütleb ja määrab. 

Tuleme tagasi selle küsimuse juurde, mille esitasin oma ettekande alguses: mis eesmärki see eelnõu kannab ja mis probleemi me lahendame? Eesmärk ongi ilmselgelt minister Jolleri enda isikliku kinnisidee läbisurumine, mille sisuks on puhas kurjus. Seega teen EKRE fraktsiooni nimel ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 tagasi lükata. Aitäh! 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Eelkõneleja Helle-Moonika Helme alustas oma kõnet Eesti tervishoiusüsteemi halvustamisega. (Mart Helme räägib saalist.) Alles mõned päevad tagasi ilmus tervishoiusüsteemide … (Juhataja helistab kella. Mart Helme jätkab.)

Hea kolleeg Mart Helme! Hea kolleeg Mart Helme! See ei ole siin "Esimene stuudio" praegu. Lubame kolleegil rääkida.

Aitüma! Alles mõned päevad tagasi ilmus tervishoiusüsteemide pingerida, kus oli üles loetud 60 maailma riiki. Selles võrdluses asub Eesti 16. kohal, Läti näiteks 52. kohal, USA 40. kohal ja Rootsi 36. kohal. Nii et jah, arenguruumi on, 16. koht ei ole päris esimene, aga et meil oleks kõik nii kohutavalt halvasti, no seda me küll kohe kindlasti öelda ei saa. 

Eelkõneleja küsis ka selle kohta, mis on eelnõu eesmärk. Minu hinnangul on selle eelnõu eesmärk väga selge ja väga praktiline: teha nakkushaiguste tõrje Eestis selgemaks, ajakohasemaks, paremini juhituks. Ju ma siis peangi alustama sellest kõige enam kõlapinda saanud probleemist ehk vaktsineerimistemaatikast. Meil on tõsine mure. Vaktsineerimise hõlmatus Eestis on langenud alla kriitilise taseme. See ei ole hinnang, see on fakt, ja sellel on otsene tagajärg: kasvab haiguspuhangute risk ja suureneb surve tervishoiusüsteemile. See puudutab eelkõige lapsi, aga tegelikult ju kogu ühiskonda. 

Tasub tähele panna, et ega see eelnõu ei käsitle ju ainult vaktsineerimist. Selle keskne väärtus on süsteemi terviklikumaks muutmine. Nakkushaiguste tõrje pole ainult tervishoiuküsimus. Eelnõu toob väga selgelt sisse ka teised valdkonnad – hariduse, hoolekande, erinevad teenuseosutajad – ja kõigil neil on oma roll nakkusohutuse tagamisel. Ja on väga oluline näha süsteemi nii, sest ega nakkused ei levi ju ainult haiglates.

Teiseks, reeglid muutuvad ühtlasemaks. Kui praegu on regulatsioonid killustunud, mõnes olukorras ebaselged, siis eelnõu paneb paika erinevad olulised põhimõtted ja ranged piirangud, näiteks karantiini. Asutuste sulgemist saab rakendada ainult siis, kui tegemist on tõepoolest ohtliku nakkushaigusega. Meetmed peavad olema proportsionaalsed, see tähendab mitte liiga leebed, aga samas ka mitte liialt ranged, põhjendamatud. 

Ja kolmandaks, mis on eriti oluline: juhtimismudel saab selgemaks. Terviseamet, Vabariigi Valitsus ja Tervisekassa – igaühel on oma roll, igaühel on oma vastutus. Nii me välistame olukorra, kus epidemioloogilise kriisi ajal tekib segadus, kes siis mida teeb. Me teame täpselt, kes mille eest vastutab. 

Kui te lubate, siis tulen siiski selle vaktsineerimisteema juurde veel tagasi, sest avalikus arutelus on see tekitanud kõige rohkem müra. Sarnaselt minister Jolleriga võtsin ka mina ette Ravimiameti andmed ja ma kordan üle selle, mida minister enne siit kõnepuldist ütles. Eelmisel aastal manustati Eestis üle 500 000 vaktsiinidoosi. Üle 500 000 vaktsiinidoosi! Kõrvaltoimetest teatati vähem kui 50 korral, ja see on tõepoolest alla 0,01% juhtudest, tõsistest reaktsioonidest kümnel korral, mis on alla 0,002% juhtudest. Head sõbrad, need on faktid, see ei ole arvamus. See on faktipõhine hinnang vaktsiinide ohutusele ja see puudutab eriti lapsi, kellest on täna väga palju juttu olnud. Kui hõlmatus langeb, kannatavad esimesena need lapsed, kes ennast ise kaitsta ei saa: lapsed, kes saavad näiteks vähiravi, ja lapsed, kes on vaktsineerimiseks liiga väikesed, sest just nemad on see sihtgrupp, keda karjaimmuunsus kaitseb. Ma tuletan meelde, et alles märtsis hoiatas Terviseamet Leetu reisijaid sealse leetrite puhangu eest. See on täiesti praktiline, see ei ole teoreetiline mure.

Selle eelnõu kohta liigub veel mitmeid väärinfoga narratiive, mida ka minister üritas siit puldist ümber lükata ja minu arust täitsa edukalt. Näiteks, et see eelnõu toob kaasa sundvaktsineerimise. See on vale! See eelnõu ei too kaasa sundvaktsineerimist. Vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik ja selleks ta jääb. See vabatahtlikkus laieneb ka noortele, kellel on lähtuvalt ÜRO laste õiguste konventsioonist … 

Palun kaks minutit juurde.

Jah, kolm minutit lisaks.

… ja Eesti võlaõigusseadusest õigus teha oma terviseotsuseid, see kehtib ka vaktsineerimise kohta. Loomulikult peab see [otsus] olema läbi arutatud meditsiinitöötajaga ja tuginema teaduspõhisele infole.

Kui lubate, ma siiski toon sisse ka poliitilise kultuuri küsimuse. Terviseteemadel ei saa me teha poliitilisi valikuid hirmu ja hirmutamise pealt. Valijate hirmutamine vaktsiinide ja kehva tervishoiuga ei ole vastutustundlik. See pole vastutustundlik siin saalis, see pole vastutustundlik sotsiaalmeedias. See õõnestab usaldust ja see võib lõpuks viia nii siin saalis kui ka inimesed individuaalselt selliste otsusteni, mis inimeste tervist tõsiselt kahjustavad. Palun ärme seda tee! Ka vaktsineerimisest räägime ikkagi faktipõhiselt, mitte nii, et keegi on kusagilt kuulnud, et kellelgi olevat midagi juhtunud.

See eelnõu pole ideoloogiline, see on praktiline eelnõu. See korrastab süsteemi, täpsustab vastutust ja loob selged reeglid. Nii et Reformierakonna fraktsioon küll loodab, et me läheme siit esimeselt lugemiselt selle eelnõuga kenasti edasi. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka minul on väga hea meel, et see seadus on jõudnud suurde saali ja me saame seda arutada. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus reguleerib, nii nagu nimigi ütleb, nakkushaiguste ennetamist ja tõrjet. Tegemist pole vaktsineerimis- ega ka pandeemiaseadusega, vaatamata sellele, et mõlemad olukorrad on seaduses kajastatud. 

Seda seadust vajab iga Eesti inimene, kuna nakkushaigustega puutub meist igaüks elu jooksul kokku korduvalt. Meie, inimesed tulime mikroobide maailma ja oleme nakkushaigustega kokku puutunud oma eksistentsi [algusest] alates. Nakkushaiguste ärakaotamine võimalik pole, kuid oleme piisavalt arukad ja kogenud, et nakkustekitajatega koos elada. Tänu sajandeid kestnud teadustööle suudame nakkushaiguste levikut piirata, nende tekitajaid hävitada, aga ka haigussümptomeid leevendada. Samas ei tohi me unustada, et ka mikroobid on arenemisvõimelised. On tekkinud uued variandid, mikroobid on leidnud võimalusi immuunsust vältida ja muutunud ravimite suhtes resistentseks. Seetõttu vajavad meie tegutsemisreeglid ehk seadused ka pidevat kaasajastamist. 

Koordineeritud inimtegevusega on võimalik nakkushaigusi kontrollida. Pandeemia ajal ilmnes eriti selgelt, et seadus on ajale jalgu jäänud. Polnud ju keegi meist tõelist pandeemiat kogenud. Mitmeti mõistetavad terminid ja reeglid tekitasid segadust ja raskendasid pandeemiaga hakkamasaamist. Samuti sai selgeks, et järgmiseks kriisiks peab seadus valmis olema, enne kui kriis meieni jõuab. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatused olid Riigikogus arutusel ka eelmise koosseisu ajal, kuid siis langes see menetlusest välja. Loodan väga, et seekord nii ei lähe. 

Praegune seaduse versioon on läbinud olulise värskenduskuuri ja arvesse on võetud nii COVID-i pandeemia õppetunde kui ka nakkushaiguste muutunud epidemioloogiat ning kaasaegseid epideemiatõrje meetmeid. Seadusemuudatustega on tegelenud riigiametid, [kaasatud] on Eesti parimad eksperdid nii nakkushaiguste kui ka epidemioloogia valdkonnast, aga ka rohkelt praktikuid. Siiski on ka praeguses seaduse versioonis mitmeid lahtisi otsi, mis eelnõu menetlemise protsessis parandamist ja täiendamist vajavad. Kajastan vaid mõningaid vajakajäämisi.

Esiteks pole mõisted üheselt arusaadavad ning fokuseeritud. Näiteks on "nakkustekitaja" definitsioon pikk ja lohisev, selle asemel et öelda, et nakkustekitaja on bioloogiline tegur, kas bakter, viirus, mikroskoopiline seen või parasiit, ja punkt. Mitmeti mõistetav on ka termin "nakkuskandlus", õigem oleks öelda nakkustekitaja kandlus. Samuti on nakkushaigusega inimene defineeritud kui isik, kellel on arstiteaduse tunnustatud meetoditega diagnoositud nakkushaigus. See on eksitav, kuna nendib ilmselget, et nakkushaigusega inimene on see, kellel on nakkushaigus. Usun, et seaduse menetluse käigus saavad mõisted täpsustatud ja korrastatud.

Nakkushaiguste tõrjumisel on tundlike andmete kogumine hädavajalik ning nõusolekut nende kogumiseks võtta pole võimalik. Laialdase ühiskondliku huvi tõttu on see täielikult põhiseadusega kooskõlas. Siiski tuleb koguda vaid neid andmeid, mis on hädavajalikud konkreetse haiguse tõrjumiseks ja selle edasise leviku takistamiseks. Praegusest seadusest jääb mulje, et igaks juhuks on kirja pandud kõik potentsiaalselt saadaolevad andmed. Igaks juhuks andmete kogumine läheb vastuollu andmekaitseseadusega ja on samas tervishoiutöötajale liigselt koormav ja aeganõudev. On oht, et sellises olukorras jäävad ka hädavajalikud andmed kogumata, nagu näeme HIV‑infektsiooni korral. Me peame koguma ainult andmeid, [mida on vaja], et ennetada haigusi.

Kokkupuude nakkushaigega pole harv. Seaduses on küll kirjeldatud, kuidas toimub kontaktsete diagnostika, aga pole juttu ennetavast ravist. Kiire ja adekvaatne tegutsemine kontaktsetega aga päästab elusid. Seda saime vaid mõned kuud tagasi jälgida Ühendkuningriigis, kus terviseametnike kiire ja professionaalne tegutsemine võimaldas meningokokilise nakkuse puhangu likvideerida mõne nädalaga. Väheoluline polnud selle puhangu puhul olukord, kus kõik teadsid, mida, millal ja kuidas teha. Ja väheoluline pole seejuures ka märkida, et kahjuks oli selles puhangus kaks surmajuhtumit, aga siiski, need olid puhangu alul ja hiljem enam surmajuhtumeid ei esinenud.

Isolatsioon või pandeemia ajal laialt levinud eneseisolatsioon pole vist kellelegi võõras. Usun, et siin saalis pole kedagi, kes poleks kordagi isolatsioonis olnud. Kardan, et isolatsiooni tuleb kasutada ka järgmistes epideemiates või pandeemiates. Kõne all olevas seaduses on küll juttu karantiinist, aga mitte isolatsioonist. Seega pole selge, kuidas, millal ja kes selle kehtestab. Seaduse menetlemise käigus peame selle veel kord lauale tõstma.

Tuberkuloos, mis ajalooliselt on meie piirkonnas olnud väga laastav nakkushaigus, on lõpuks kontrolli alla saadud. Eestis on haigestumine väga madal ehk 5 [juhtumit] 100 000 elaniku kohta. Kõne all oleva seaduse alusel on tuberkuloosialane tervisekontroll aga täpselt sama ajal, mil haigestumine oli 200 [juhtumit] 100 000 [elaniku] kohta ehk 40 korda kõrgem. Nakkushaiguste arstid soovitavad asendada lauskontrolli riskipõhise lähenemisega, kuna tuberkuloosi riskigrupid on hästi teada.

Mis puudutab vaktsineerimist, siis seadus nendib, et perearst tagab nimistusse kantud inimestele immuniseerimise kättesaadavuse või suunab nad vajaduse korral immuniseerimiseks teisele tervishoiuteenusele, näiteks koolitervishoidu, kus toimub suurem osa koolilaste vaktsineerimisest ja kus tõenäoliselt toimub ka valdav osa otsustusvõime hindamisest. Koolitervishoidu see seadus aga ei nimeta, kuid koolitervishoiu roll peaks seaduses mainitud olema.

Lõpetuseks leian, et tegemist on üliolulise seadusega, mis ei kannata edasilükkamist ja vajab menetlemist veel selles Riigikogus. Seega kutsun teid, head kolleegid, seadust avatud meelega lugema ja seda oma vaatenurgast kommenteerima. Eriti käib see saadikute kohta, kellel on COVID-19 pandeemia kogemused veel värskelt meeles ja kes siis mõtlesid, et nii küll asjad olema ei peaks. Ainult ühiste pingutustega saame nakkushaigustega koos elada ja neid kontrolli all hoida. Mina tänan!

Aitäh teile! Eelduslikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Tanel Kiik, palun!

Palun kolm minutit juurde ka igaks juhuks.

Kaheksa minutit. 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad! Hea minister! No siin me nüüd oleme. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust hakati ajakohastama ja korrastama juba pandeemia ajal, aastaid tagasi, sest üsna kiiresti COVID-19 kriisi saabudes sai selgeks, et paljuski 2003. aastast pärineva seaduse tekst ja lahendused olid ajale jalgu jäänud. Ja väga palju erinevaid meetmeid, erinevaid otsuseid, mis toona vastu võeti kas valitsuse, ministeeriumi või Terviseameti tasandil, tuli teha läbi tõsiste õiguslike vaidluste, selgituse ja ka ühise arusaama kujundamise, kas ja kuidas täpselt on võimalik riigil pandeemiale reageerida ja milliseid otsuseid teha. 

Aga sellest hoolimata ma kuulun ikkagi sinna koolkonda, kes arvab, et Eesti riik sai COVID-19 pandeemiaga vähemalt rahuldavalt hakkama. Jah, me ei saa öelda, et kõik oli täiuslik, me ei saa kindlasti öelda, et olime selleks pandeemiaks valmis. Sarnaselt muule maailmale ja Euroopale tuli see meie jaoks ootamatult, ilmnesid väga paljud murekohad. Aga paljuski just nimelt tänu ühiskonna ühisele pingutusele, ühisele mõistmisele, et see kriis on meie ühine väljakutse, pandeemia on ühine väljakutse ja ka teadlaste, ettevõtjate ning loomulikult tervishoiuasutuste ja tervishoiutöötajate toel tulime sellest läbi. 

Kindlasti tahan eraldi tänada COVID-19 teadusnõukoda, selle esimest juhti Irja Lutsarit, teist juhti Toivo Maimetsa ja kõiki liikmeid, kes teadusnõukoja töösse panustasid, erinevaid erakondi, kes andsid oma panuse. Valitsuses olid toona Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa Erakond, hiljem juba Reformierakond ja ka opositsioonist alati aktiivselt toetav Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes on ikka selliseid tervemõistlikke lahendusi õigeks pidanud. 

Nii et tegelikult kõik erakonnad toimetasid, pingutasid, andsid endast parima, ja pandeemiast me ühiselt välja tulime. Loomulikult võib küsida, kas mitmed otsused, mis tehti esimeses valitsuses, kuhu ka EKRE kuulus, olid liiga järsud, võib-olla mõned piirangud liiga karmid. Tagantjärele hinnates on lihtne nii öelda, aga tol hetkel, ma arvan, olid need selles ajas valdavalt õiged. Seda on hiljem ka ju kohtusüsteem, õigussüsteem Eestis kinnitanud. Nii palju kui mina tean, siis üldjuhul on need vaidlused [lõppenud] riigi kasuks ehk erinevates õiguslikes debattides, mis toona peeti ja mis põhjendatult läksid kohtusüsteemi edasi, andis kohtusüsteem ju hinnangu, et riik ei reageerinud üle.

Kui võrrelda ka Euroopa Liidu [riikide] ja teiste riikide toonaseid meetmeid, siis ma arvan, et meie omad jäid ikkagi tervemõistuslikkuse piiri peale. Kindlasti on kohti, kus ka ma isiklikult olin teist meelt kui valitsuse enamus, kord ühtpidi, kord teistpidi, muideks, kord rangemaid meetmeid soovides, kord vastupidi, eriti mis puudutab lapsi, aga ma arvan, et väga hea oli see, et me suutsime lausjaburusi vältida. Ma tean, et oli küll ja veel riike, kus oli õhtuti jalutamine keelatud, kus poodides ühel päeval ei saanud ühte asja osta, teisel päeval teist asja. Me suutsime igasuguseid selliseid komandanditunnilaadseid asju vältida. Ma arvan tagantjärele vaadates, et see oli ka väga õige ja väga hea. Ma arvan, et nii teadlaste roll kui ka ühiskonna [võime] ise adekvaatselt toimida oli väga tähtis.

Vabandan selle ajaloolise sissevaate eest, nüüd tulen selle seaduse juurde. Loomulikult, iga seadus vajab kohandamist. Ka praegu on tegelikult läbitud väga pikk ja põhjalik ettevalmistusprotsess. Seda, võib öelda, on tegelikult tehtud – ma arvan, et ma ei eksi, kui ma nii ütlen – nelja ministri ajal: alustati minu ajal, jätkati siis, kui ministriks sai Peep Peterson, pärast teda Riina Sikkut ja nüüd siis Karmen Joller. Tegelikult selles protsessis on seadust timmitud, on peetud õiguslikke vaidlusi justiitsministeeriumi, Õiguskantsleri Kantselei ja ka tervishoiuasutuste enda vahel.

Ma arvan, et see, mis välja tuli, on päris mõistlik kokkulepe nii terminite uuendamise, õigusselguse saavutamise kui ka just selle tasakaalupunkti leidmise mõttes, milliseid meetmeid rakendada, millal rakendada ja mida mitte teha. Ka see on alati iga pandeemia õppetund, milliseid samme, milliseid otsuseid võib-olla pole vaja teha ja millist pädevust pole ka põhjust ühele või teisele asutusele anda. Ka seda on tegelikult praegune nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatuste pakett edukalt arvesse võtnud. 

Mis puudutab väga palju täna siin saalis räägitud vaktsineerimist, siis mul küll tekkis ausalt öeldes seda debatti jälgides kohati küsimus, kas me vaidleme ja võitleme nüüd kõigi vaktsiinide vastu ainult sellepärast, et olla valitsuse vastu. Kui COVID-19 pandeemia ajal toodi välja, et need vaktsiinid on uued, siis see oli faktiliselt õige. Need ei olnud läbinud kõiki tavapäraselt vaktsiini väljatöötamisega kaasnevaid uuringuid, sest aeg oli lihtsalt piiratud, kriis [kestis] ja nõudlus vaktsiinide järele oli ülikõrge. Toona ma sain selles mõttes isegi kriitikast ja murest aru, sellest, et oli kõhklus, kuigi tõhusad uuringud üsna kiiresti näitasid, et kõik need vaktsineerimised aitasid vähendada suremust, tõsist haigestumist ja vähemal määral, aga siiski ka haiguse üldist edasikandumist. Igal juhul oli see kasu-kahju-[vahekord] kasu poole [kaldu].

Kui me räägime laste vaktsineerimisest koolides või üldse laste vaktsineerimisest, siis me ei räägi enam ju COVID-19 vaktsiinidest. Me ei räägi siin täna uutest vaktsiinidest, me räägime aastakümneid välja töötatud, uuritud, rakendatud, ennast elus tõestanud riikliku immuniseerimiskava alusel tehtavatest vaktsiinidest. Nüüd on äkki kuidagimoodi ka nende suhtes tekkinud mingi umbusk ja küsimused. Minu jaoks on see ausalt öeldes natuke kummastav. Kriitika saab olla see, et miski on uus ja kontrollimata, sellest ma saan veel aru. Aga kui me ütleme seda, et me hakkame kahtlema, kas, ma ei tea, gripivaktsiin on õige, kas lastele ja beebidele tehtavad ja samamoodi koolides tehtavad vaktsiinid on ikka vajalikud olukorras, kus kogu maailma praktika ütleb, et on, siis minu jaoks tekitab see küsimuse, kas me hakkame siin valitsuse vastu olemise pärast vastustama kõike, mida tervishoid ja meditsiin pakuvad ja õigeks peavad.

Kas järgmine hetk, kui näiteks tuleb Karmen Joller siia ministrina ja toob meile laiema tervishoiukorralduse seaduse, hakkame selle üle debatti pidama, mida täpselt üks kirurg teha tohib või ei tohi või mida täpselt peaks perearst oma patsientidele soovitama või mitte soovitama ja milliseid ravimeid talle välja kirjutama? Ausalt öeldes, kogu austuses, seda pädevust enamikul parlamendi liikmetel ei ole, sealhulgas ka minul ei ole. Mina ei tule ütlema, milline vaktsiin peaks olema riiklikus immuniseerimiskavas. Selleks on immunoprofülaktika ekspertkomisjon ja sinna kuulub minu teada või on kuulunud siit saalist vist ainult üks inimene, professor Irja Lutsar. Parandage mind, kui ma eksin. 

Me ei saa kuidagimoodi [hakata] parlamendis poliitiliselt debateerima selle üle, milline vaktsiin toimib või ei toimi, sest seda pädevust siin saalis lihtsalt ei ole. Me saame uskuda või mitte uskuda immunoloogide, viroloogide, ekspertide ja teadusasutuste uuringuid, mis väga selgelt ju näitavad, et meil on tegelikult Eestis probleeme, laste vaktsineerimise hõlmatuse numbrid on languses ja varem või hiljem see tegelikult maksab kätte, mitte siin parlamendis debateerivatele poliitikutele, vaid tihtipeale lastele, kõige nõrgematele ühiskonnaliikmetele, kes seda kaitset vajavad, sealhulgas neile lastele, keda võib-olla meditsiinilistel põhjustel pole võimalik vaktsineerida. Palun mõtleme ka selle peale, enne kui me läheme siin poliitilise malakaga võitlusse kõige vastu, mida valitsus siia ette toob. 

Tegelikkuses see eelnõu loob õigusselgust, see eelnõu aitab järgmisteks kriisideks paremini valmis olla ja tegelikult see kaitseb ka lapsi ning laiemalt kogu meie ühiskonda erinevate nakkushaiguste eest, mis on ennetatavad. Aitäh!

Suur tänu teile! Kõik kõned on peetud, aga ma eeldan, et Helle-Moonika Helmel on EKRE fraktsiooni nimel vastusõnavõtu soov. See peaks küll olema vähekene [teisiti väljendatud], aga antud juhul vastusõnavõtu õigust eitada pole küll võimalik, kuulnud ühe kolleegi kõnet. Nii et vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja, mulle sõna andmast! Tõesti, kõigepealt siis vastus Mihkel Leesile. Esiteks, ma ei kritiseerinud tervishoiusüsteemi, vaid kritiseerisin ministri tegevust, ja seda väga selgelt.

Mis puudutab usaldust, siis mina ei õõnesta usaldust. Ma tõin ise ka väga selgelt välja usalduse printsiibi ja vaatasin siin just ministri otsa. Mida minister siis teeb? Just nimelt selle eelnõuga ta lõhub usaldust riigi ja kodaniku vahel ning usaldust ka tervishoiusüsteemi ja kodaniku vahel. Kui tõesti eesmärk on saavutada vaktsineerimisega hõlmatus, millest mina täiesti aru saan, siis ministri tegevuse tõttu, paradoksaalselt, [tegelikkus] liigubki sellest just järjest kaugemale. Siin see usalduse printsiip hakkab väga selgelt mängima.

Tanel Kiigele ma ütleksin ka ikkagi vastu, et ei ole vaja siin demagoogiat ajada. Valitsust ei ole siin keegi maininud. Ma ise ka imestan, et ma ei maininud oma kõnes seekord valitsust. Me ei võitle vaktsiinide vastu, vaid selle printsiibi vastu, mis on siia sisse kirjutatud. Kordan üle. See, et vanem annab oma mittenõusoleku, ei tähenda ju enam midagi, sest siia on sisse toodud see lapse kaalutlusõiguse printsiip, mis tähendabki seda, mida ma oma kõnes mitu korda rõhutasin: me vaktsineerime need lapsed ära niikuinii, isegi kui lapsevanem on täiesti vastu. Vaat selle vastu me kogu selle NETS-i muudatuse puhul oleme ja seda printsiipi me toetada ei saa, sest sellist kodanike põhiõigusi ja vabadusi rikkuvat ja põhiseadust teadlikult ja tahtlikult [riivavat] eelnõu ei tohiks tegelikult selles osas just nimelt ükski vastutustundlik ning riigi ja kodaniku vahelist usaldussuhet hindav Riigikogu liige toetada. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 889 esimene lugemine lõpetada, ent meile on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 889 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja saalikutsungi järel me seda teeme.

Väga lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 889 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. 

Head kolleegid, olemegi jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini. See on kui kirss tordil, ma arvan, et tähtsuselt võib-olla teine eelnõu tänases päevakorras. Igaüks saab mõelda, mis oli see esimene. Aga nüüd Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 835 esimene lugemine. Kannatamatult ootab juba pääsemist Riigikogu kõnepulti hea kolleeg, Riigikogu liige Valdo Randpere. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea publik, kes te olete saalis! Sissejuhatuseks märgin, et muidugi Riigikogu aseesimees tegi tohutu allahindluse, kui ütles, et see on tänase päeva paremuselt teine eelnõu. Ma arvan, et see on selle koosseisu kõige parem eelnõu nelja aasta jooksul. Ma ei mõtle ainult tänast päeva. Ja kuigi kell on, näed, vaevalt üheksa, me oleme tempokalt liikunud, tundub, nagu oleks juba päris pikalt arutanud siin asju. Aga kui ikka ootad midagi toredat, siis aeg lendab, ütleme nii. Ja see seitse tundi on tõesti möödunud lennates, eriti kui mõelda, et tegelikult me oleme seda eelnõu oodanud seitse aastat. 

Kui alustada algusest, siis aastal 2018, aastavahetusel enne 2019. aastat, Riigikogu seadustas mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise Eestis. Kogu selle menetluse käigus, alates komisjoni istungist, esimesest lugemisest saalis, komisjonis teise lugemise ettevalmistamise istungil ja ka teisel lugemisel saalis oli põhiküsimus pidevalt, kas mobiilse kiiruskaamera kasutamisel peab sellele eelnema hoiatusmärk või osutusmärk, kuidas seda nüüd nimetada. Kogu aeg oli vastus ja kinnitus Siseministeeriumi ning PPA inimeste poolt, et jah, selline märk peab seal olema, see ei ole mingi vabatahtlik asi, tegu ei ole mingi politseinike suvaga, see lihtsalt peab seal olema. 

Mul on siin välja kirjutatud kõigist nendest stenogrammidest lõigud nii komisjoni istungitest kui ka saali aruteludest, aga ma ei hakka teid tüütama hilisel õhtutunnil selliste väikeste detailidega. Võtke minu sõnu tõe pähe, sest need on tõesed. 

Aga huvitav asi juhtus siis, kui see eelnõu oli seadusena vastu võetud. Muide, see võeti vastu üle-eelmise Riigikogu koosseisu eelviimasel tööpäeval, mis oli kolmapäevane päev. Neljapäeval oli veel istung, siis tuli vaba nädal ja siis tulid valimised 2019. Nii et see võeti vastu väga-väga koosseisu lõpus. Aga juba kusagil suvel algas ajakirjanduse vahendusel debatt, kas ikka on kohustuslik see osutus- või hoiatusmärk või ei ole. 

Juristid hakkasid selle üle diskuteerima ja debateerima ning augustikuuks jõuti mingil hetkel järeldusele, et jah, nii ja naa. Üldine seisukoht või järeldus oli, et las kohtupraktika näitab, kas on [kohustuslik] või ei ole. Kohtupraktikat selle kohta ausalt öeldes eriti ei ole. Üldine arvamus ja seisukoht tänapäeval on ikkagi see, et seda hoiatussilti kohustuslikus korras panema ei pea. Politsei- ja Piirivalveamet kasutas seda küll mitu-mitu aastat vabatahtlikult ja väga viisakalt ja korralikult, ja kõik toimis: pandi hoiatussilt, mõõdeti kiirust. Kes hoiatussildile vaatamata ei rahunenud maha, sõitis kiiruskaamera eest läbi ja tema pilt sai üles võetud. Kõik oli tore, kõik olid rahul on võib-olla palju öeldud, aga keegi ei vingunud eriti. 

2024. aastal järsku seisukoht muutus. Kui Tallinnas hakati kiirustega eksperimenteerima, erinevatel tänavatel kehtestati erinevad kiiruspiirangud, siis avastas PPA järsku, et oi kui tore … (Saalist öeldakse midagi.) Täpselt! Saalist öeldi mulle ette, et nüüd leiutati rahamasin. Ja selleks ta muutus natuke: trahvi- ja rahamasinaks. Ja mingil hetkel PPA päris ausalt ja otse ka deklareeris, et enam me ei kasuta hoiatusmärke, ka mitte vabatahtlikult, vaid me ei kasutagi neid enam. 

Ja vaat selle peale tärkas Madis Timpsonil, Marek Reinaasal ja minul mõte, et mis oleks, kui me taastaksime õigluse, kui tegelikult saaks täidetud see lubadus, mis meile seitse aastat tagasi anti, ja kui me ükskord katsuksime välja ronida sellest ... Noh, alustame teisest otsast. Meil on palju räägitud sellest, et kas meil on tekkimas selline nagu järelevalveühiskond või jälgimisühiskond, et äkki on süvariik kuidagi arenenud. Ma ei kuulu inimeste hulka, kes arvavad, et meil on selle mõttes mingi tohutu areng halvemuse poole toimunud. Ma pigem näen seda – see oli see, mida ma eelmise lause lõppu tahtsin öelda – nagu nõukaaja jäänusena. See oli nõukaaja komme käia ja mõõta põõsastes kiirust ja teha trahvi. Enamasti see trahv läks sel ajal veel miilitsate enda tasku. Sellest me oleme üle saanud. Aga mitte mõtteviisist, et kasutame [teatud] olukordi ära. 

Võtame näiteks Tallinnas Pirita tee. Praegune linnavalitsus diskuteerib tõsimeeli, et seal peaks kiirusepiirangu tõstma taas 70 kilomeetrini tunnis. Ja ma arvan, et see on õige mõte. Aga praegu, kui seal on 50 kilomeetrit tunnis, on seal pidevalt kiiruse mõõtmine. Ja eesmärk ei ole liiklusjärelevalve või liikluse rahustamine, vaid [selle ärakasutamine], et autojuhid, kes sõidavad seal Pirita teel, ei tunneta tegelikult, et see on 50 piirangu tee. Seda ei tunneta ka Tallinna praegune linnavalitsus, aga nemad ei julge veel midagi ette võtta, nagu alati nad räägivad rohkem, kui nad teevad. 

Aga meie käes on praegu võimalus muuta liiklusseadust nii, et edaspidi oleks mobiilsete kaamerate ette asulates vaja panna 150–300 meetrit enne kaamerat hoiatusmärk ja väljaspool asulat 300–500 meetrit enne. Me panime Mareki ja Madis Timpsoniga need meetrid ka siia sisse just selle pärast, et vaadates seda trikitamist, mis eelmise seadusega on toimunud, meil natukene kadus usk ja tekkis kahtlus – kuna meile korra juba oli valetatud –, et kui me lihtsalt kirjutame, et hoiatusmärk peab olema, siis pannakse hoiatusmärk Hiiumaa läänepoolsesse tippu ja öeldakse, et see kehtib kogu Eestis. On ju märk!? Nii et paneme meetrid paika ja kui märk on olemas, siis tehtud trahv kehtib, kui märki ei ole, siis tehtud trahv ei kehti. 

Kusjuures ka see ei ole meie oma väljamõeldis. Madis Timpson, Marek Reinaas ja mina, me võtsime lihtsalt eelmise korra stenogrammid – siis, kui seda arutati – ja vaatasime, mida arvas valitsus sellest eelnõust toona, kui ka Justiitsministeeriumile räägiti, et tulevad hoiatusmärgid. Justiitsministeerium arvaski täpselt nii, et mobiilsete kiiruskaamerate ette tuleb asetada hoiatusmärk ja kui seda ei ole, siis ei ole kiiruse mõõtmine ja selle trahvi määramine seaduslik. Täpselt sinna me tahame jõuda nüüd, meile kunagi seda ju lubati. 

See olekski lühidalt kõik minu poolt. Kui teil on mingeid küsimusi, küsige, vastan hea meelega. Kui küsimusi ei ole, siis tuleb siia ettekandeks komisjonipoolne ettekandja, üks eelnõu algatajaid Marek Reinaas. Aitäh! 

Ma saan aru, et te võtsite ka juhatamise siin juba üle. Aga teile on enne mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te alustasite oma kõnet sellega ja ajasite nina püsti, et see on selle koosseisu kõige parem eelnõu, mis on esitatud. Tead, Valdo, ma olen sinuga nõus, see on tõesti Reformierakonna kõige parem eelnõu, mis üldse on esitatud.

Ära unusta Eesti 200-t.

Oota nüüd! Mida?

Ära unusta Eesti 200 ja Marek Reinaasa.

No nõus, nõus. See on ainukene hea asi, mis te olete siin Riigikogus teinud. Aga küsimus on selles, et te päris esmaavastajad ei ole. Mina olen nende kiiruskaameratega tegelenud siin kuskil septembrikuust saadik ja olen otsaga jõudnud praegu kohtusse, kuna ma leian, et ka praegune seadus tegelikult kohstab seda märki kasutama. Aga selles mõttes, et te sätestate selle nii-öelda 1[5]0- ja 300-meetrise piirangu, [kui kaugel] peab märk ees olema, te olete väga õigel teel.  

Aga ma küsin küsimuse ka nüüd ära, sest vahepeal sa hakkasid vahele rääkima. Korrakaitseseaduse …

Kümme sekundit!

… § 34 lõige 1 ütleb, et jälgimisseadmestiku kasutamisel peab korrakaitseorgan [üles panema] märgi "VIDEOVALVE". Kas meil on vaidlus selle üle, et …

Aitäh!

… mobiilne kiiruskaamera on jälgimisseade?

Aitäh, Kalle! Aitäh kõigi nende heade sõnade eest! Küll mitte selle eest, et sa arvad, et see on ainuke hea tegu, mille me siin teinud oleme. Me oleme täna ka terve päev siin häid asju teinud. 

Aga su küsimus, Kalle, ei ole üldse rumal. Selle üle käib natuke vaidlus, käis ka komisjonis. Muide, ma ei mäleta, kes väitis ühte ja kes teist. Kas oli Justiitsministeerium, kes väitis, et korrakaitseseaduse … Seal sa küll eksisid, korrakaitseseaduse § 34 lõige 3 on see. (Kalle Grünthal ütleb midagi kohalt.) Sa viitasid lõikele 1. Küsimus oli, kas see lõige 3 iseenesest kohustab juba praegu kiiruskaamerate ette hoiatusmärki panema. Ja siis Siseministeerium vaidles vastu. Või oli vastupidi, et Siseministeerium väitis ja Justiitsministeerium vaidles vastu, et nii see paraku ei ole. 

Mina olen tegelikult nõus nendega, kes ütlevad, et korrakaitseseadus … Selles suhtes on sul ka õigus, ma tean, et sa mõtled seda rada pidi, et korrakaitseseadus on üldseadus, liiklusseadus on eriseadus. Kui eriseadus midagi reguleerib, siis kehtib eriseadus, kui eriseadus midagi ei reguleeri, siis kehtib üldseadus. 

Paraku on siin minu arvates olukord, kus ei eriseadus ega üldseadus ei reguleeri mobiilse kiiruskaamera ees hoiatussildi kasutamist. Korrakaitseseadus reguleerib valvekaamerate kasutamist. Need valvekaamerad registreerivad kõike, mis toimub. Kes on vähegi soe ja liigutab, see sinna kaamerasse jääb. Liikluskaamera registreerib ainult rikkujaid. See on see vahe. Need ei ole samastatavad. Korrakaitseseadus reguleerib just seda valvekaamerat ja ütleb, et siin peab olema silt üleval – ära räägi, Kalle, vahele! –, peab olema silt üleval "VIDEOVALVE". Ja sellega tegelikult ongi jäetud auk seadusandlusesse: kuna liiklusseadus üldse ei ütle midagi selle kohta, kas peab olema hoiatussilt või ei pea, siis saabki niimoodi seda tõlgendada, ja täiesti seaduslikult tõlgendada, et seda ei ole vaja. 

Selleks, et vältida tulevikus ka sinu küsimusi ja peamurdmist ja kohtus käimist ja ka meie omavahelisi juristide kretiinseid vaidlusi, teemegi selle seadusemuudatuse ja kirjutame sõnaselgelt sisse: mobiilsete kiiruskaamerate ette tuleb panna osutusmärk.

Andre Hanimägi, palun! 

Hea aseesimees! Hea Valdo! Ma tegelikult saan su frustratsioonist aru. Sõidad, sirge tee, kõik on ilus, ja viuh, käib sähvatus. Muidugi oled šokis, nõme, päev on rikutud, emotsioon on halb. Mina lähen kirun naisele, sina lähed selle emotsiooniga, teed eelnõu ja tuled siia. Selles mõttes respekt, sa panid selle emotsiooni enda heaks tööle ja tulid selle eelnõuga. Aga ma vaatasin seda komisjoni arutelu ja statistikat, mis meil liiklusohutuse kohta on, ja ega ma ei saa hästi aru, mis probleemi sa peale selle solvumise, mis teil oli siin aastaid tagasi, lahendad. Kuidas see eelnõu ikkagi liiklusohutust tõstab?

Aitäh, Andre! Esiteks, ma pean sind parandama, et ma ei pannud seda emotsiooni ainult enda jaoks tööle, vaid ka sinu jaoks, kõigi liiklejate jaoks. 

Küsimus on siin praegu selles, kas mobiilsed kiiruskaamerad, kas liiklusjärelevalve sellisel moel, nagu ta toimib, peaks olema eelkõige suunatud sellele, et rahustada liiklust, saavutada ohutum liiklus, või sellele, et trahvida, karistada ja kott pähe tõmmata sellega, et me muutsime kiiruspiirangut ja peitsime sildi kusagile ära. 

Viimane näide, eelmisel teisipäeval, 28. aprillil. Ma tean seda päeva selle pärast, et see oli mu naise sünnipäev või tegelikult on endiselt. Sõpruse puiesteel oli mobiilne kiiruskaamera, mis mõõdab tagant juba eemalduvaid autosid. See võeti kasutusele, muide, ka huvitava ettekäändega, et on vaja mootorrattureid taltsutada. Seda kasutatakse nüüd väga usinalt ka autode puhul, sest seda on veel parem varjata, kuna kui sa tahavaatepeeglist näed seda sähvatust, siis on juba täitsa hilja. Selle kaamera ette seda silti ei olnud pandud ja see kaamera oli pandud suure pingi taha. Ja pingil – seda ma ei tea, kas Politsei- ja Piirivalveamet oli ta sinna pannud, oli see juhuslikult sinna sattunud või oli see sinna palutud inimene – istus üks vanainimene. Vanatädi oli pandud sinna istuma, nii et jumala pärast see kaamera kuidagi näha ei oleks. Ja Sõpruse puiesteel mõõdetakse jumala sirgel teel neid, kes sõidavad kiirusega 53 kilomeetrit tunnis või enam. 

Kas see on liikluse ohutuse seisukohalt meie esmane ülesanne ja mingeid tagajärgi andev asi? Ei ole! Me räägime liiklussurmadest. Samal ajal oli tükk aega siin Kaarli puiesteel 30 kilomeetrit tunnis piirangu märk. Kõik jalakäijad on viidud maa alla, ülejäänud jalakäijad lähevad valgusfoori alt läbi, aga oli liikluspiirang 30 kilomeetrit ja väike kaamera sinna juurde. Nagu ütleb piiks-piiks, raha tuleb. Ma leian, et see on nõukaaegne mõtlemine. Seda ei peaks enam olema! 

Ma elasin 15 aastat Rootsis, sõitsin seal kogu aeg autoga, nii kui esimese auto suutsin osta. Ma ei näinud mitte kordagi selle aja jooksul politseid kiirust mõõtmas. Mitte kordagi! Ja ometi ma vannun teile, et seal on liiklusdistsipliin palju mõistlikum kui Eestis. Sellist liiklusraevu nagu siin sa ei näe seal. Võib-olla on selle põhjuseks just see, et inimesi usaldatakse, lastakse neil sõita ka 53 kilomeetrit tunnis, kui kogu liiklusvoog on selle kiirusega. Ei ole mõtet panna mobiilset kaamerat tööle säritusajaga mingi kolm pilti sekundis. Ma loodan, et ma vastasin su küsimusele.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mulle tundub ka, et meil on natuke liiga varajane õhtutund sellise eelnõu arutamiseks, aga püüame siis seda jõudumööda teha. 

Mul ka, olles Tallinnas vastutanud transpordivaldkonna abilinnapeana, on selline arusaam, et üldiselt, kui me tahame liiklusohutust parandada, tuleb ikkagi kiiruseid alla tuua. Jah, loomulikult, [ohutust] saab paljuski [parandada] ka teesid ehitades, konstrueerides, mõistlikult liiklusvoogusid suunates. Aga paratamatult tuleb seda teha ka järelevalve abil, sest alati on mingi seltskond, mingi osa inimesi, kes ei kipu reeglitest kinni pidama. 

Kui seda eelnõus toodud mõtet rakendada ehk igale poole, kogu Tallinna linn toppida täis neid märke, et iga nurga peal võidakse mõõta või mõõdetakse, siis ma küll ei näe, kuidas see aitaks tegelikult [põhi]eesmärgile kaasa. Ma küll saan su murest aru. Nagu Andre viitas, kellele ikka meeldib liikluses trahve saada, aga praegu [on tegu] asjaoluga, et kiiruseületaja saab trahvi vastavalt kehtivale seadusele ja siis me [hakkame] seda seaduseelnõuga muutma. Võib-olla see päris õige suund ei ole. Aita mind siin!

Ma aitan sind hea meelega, Tanel. Ma olen valmis sind üle tänava ka aitama, kui sa peaksid seda abi vajama. Aga põhimõtteliselt, Tanel, see seaduseelnõu ei õigusta [rikkumist] kuidagi, see ei anna sulle mingit moodi [õigust] selleks, et rikkuda liikluseeskirju, näiteks ületada kiirust. Küll aga, juhul kui on kiiruspiirangud, tehkem need mõistlikud ja tehkem need inimestele arusaadavaks. Kasvatustöö, usaldus, liiklusohutus – need võiksid olla meie ühiskonna märksõnad, mitte salajane nuhkimine kusagil, pildistamine, arvete saatmine, Andre Hanimägi närvi ajamine, nii et ta peab koju naisele kaeblema minema. See ei saa olla meie eesmärk. Ma arvan, et ma aitasin su praegu hädast välja, Tanel. Sa said oma vastuse.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan väga selge selgituse eest, miks seda seaduseelnõu vaja on. Aga kõigepealt sellest liikluse rahustamisest. Kord ma pidasin kinni ühe nihukese kaamera juures ja pidasin maha väikese vestluse selle inimesega, kes seal juures oli. Kahe tunni jooksul 90 sähvatust, märki ees ei olnud. 

Juhin aga tähelepanu hoopis ühele teisele asjale. Kui on linnas suubuvaid teid mitu, siis kas seadus näeb täna ette või mida te välja pakute, kas iga suubuva tee ette panna ka märk? Kas või Kaarli puiestee …

Sa mõtled silti, mitte kaamerat?

Jah, silti, mitte kaamerat.

Aitäh! Ausalt öeldes see küsimus kerkis ka komisjonis. Mul ei ole sellele päris head vastust, välja arvatud see, et seitse aastat tagasi justiitsministeerium tegi sellise ettepaneku, et mobiilsete kiiruskaamerate ees peab olema osutusmärk, ja kui seda ei ole, siis trahv on kehtetu.

Riigikogu võttis selle seaduse vastu ning Politsei- ja Piirivalveamet kiitis seda seadust taevani ja nad suutsid selle sellisena ellu viia, nagu see sel hetkel meile maha müüdi. Ja küllap nad suudavad selle ellu viia ka sel moel, nagu me selle praegu vastu võtame. Kui neil on mingeid muudatusettepanekuid, siis mingi piirini olen isegi mina valmis arutlema mingite muudatus- või täpsustusettepanekute üle. Aga ausalt öeldes mitte väga, sest need argumendid, mis on siiamaani kõlanud … Kõige ägedam argument oli see, et see eelnõu on meie, Madis Timpsoni, Marek Reinaasa ja minu poolt tehtud mingi psüühilise, emotsionaalse aje tulemusel – midagi sellist. 

Teine argument oli, et kui me paneme sellise nõude, et peab olema osutusmärk, mis saab siis, kui tuul puhub märgi ära. Seitse aastat tagasi puhus ka Eestis tuul, ometi meile müüdi see eelnõu maha. Ja me tegelikult teemegi paljuski praegu seda. Me ei pea minema niipalju liikluse detailidesse. Me heastame ühe vana võla või vana väikese petukauba, mis meile maha müüdi. Mina olin, muide, nende inimeste hulgas, kes Riigikogus sel ajal olid. 65 inimest hääletas selle eelnõu poolt 2019. aasta veebruaris kolmandal lugemisel. Mina nende hulka ei kuulunud. Mul oli juba siis väike kahtlus, kas see ikka on päris õige asi siin kotis. Aga 65 inimest hääletas selle eelnõu poolt ja neile tegelikult müüdi see eelnõu maha sellisel kujul, nagu meie tahame seda [seadust] teha nüüd, seitse aastat hiljem.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Lõpuni hädast välja sa mind ei aidanud. Ega ma nüüdki aru ei saanud, kuidas see aitab liiklusohutust parandada. Et see kuidagimoodi läbipaistvust suurendab, sellega olen nõus. Noh, selle loogika järgi peaks siis äkki arutama ja võib-olla te ka arutasite komisjonis, et ehk peaks ka iga viimasegi politseisõiduki ette panema sellise märgi. Või nii nagu kunagi vanasti oli, kui auto tuli, siis seal ees pidi kõndima lipuga lehvitades keegi inimene, et rahvas teaks, et auto läheneb, eks ole. Politseil on ka erinevaid autosid, on äratuntavamad ja on sellised nagu varjatumad. Mine tea, võib-olla mõni samasugune tädike, kes istus sul seal vales kohas, [käsutab] terve bussi või kaubiku politseiauto ette ja siis ei näe, et sealt mõõdetakse. 

Kas te seda ka arutasite, et äkki peaks ikkagi ka iga viimasegi politseiauto ette paigaldama märgi, et siin on pargitud politseiauto, mis võib-olla teostab liiklusjärelevalvet või muud ohutusjärelevalvet?

Aitäh, Tanel! Noh, küll sinul fantaasia ikka lendab, seda on kohe tore kuulda. Ei, me päris selliseid küsimusi nüüd ei arutanud. Aga see põhimõtteline arutelu komisjonis, ka pärast seda, kui Politsei- ja Piirivalveamet on natukene rahunenud ja enam ei süüdista meid põhiseadusvastase eelnõu esitamises, on olnud ikkagi teemal, et nemad toovad näiteid, et vaat näete, Eestis on liiklusohutus selline ja liiklussurmade arv on vähenenud siin ja seal ja sellepärast oleks vaja mobiilseid kiiruskaameraid. Aga need võrdlused omavahel on täiesti ebaadekvaatsed selles mõttes, et ei mõõdeta kiirust, ei rahustata kiirust nendes kohtades, mis on eluohtlikud, vaid kiirust mõõdetakse peamiselt seal, kus saaks palju trahvi inimeste käest nõuda. On sellised eraldi maasikavälud ka Tallinna ümbruses. 

Aga vastan sinu küsimusele, kas peaks ka politseiauto kuidagi ära märgistama – see oli hea küsimus, Tanel. Põhimõtteliselt me ei pea ju kõike seaduse tasemel reguleerima, mõni asi võib jääda ka näiteks ministri määruse tasemele või ministri hea sõna tasemele. 

Kadunud Robert Lepikson, kes oli kunagi siseminister, lubas siseministriks saades, et politseinikud enam põõsastes kiirust ei mõõda, ja viis selle läbi. Mina leian, et see võikski olla. Kui siseminister meid praegu juhuslikult kuulab – tere, Igor! –, siis ma [ütlen talle], et see oleks täiesti mõistlik, kui ka tema annaks oma kaadrile ülesande rahustada liiklust sellega, et nad on nähtaval, mitte sellega, et nad põõsastest püüavad Andret või Tanelit või Valdot, kes kogemata sõidab mõned kilomeetrid üle kiirusepiirangu. 

Aga olgu veel kord öeldud, see eelnõu ei seadusta, ei anna kuidagi õigustust kihutamiseks ja kiirustamiseks. Ka täna, kui te siit ära lähete, sõitke normide piires.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas need inimesed, keda on juba salaja mõõdetud või kes on need kaameratega mõõdetud kiiruseületajad, on siis olnud rumalad, kui nad on need trahvid ära maksnud? Kas ma saan õigesti aru? Kuna hirm on suur, siis nad on need ära maksnud. Kas nad tegelikult ei peaks seda tegema või? 

Aitäh! Nüüd ma pean küll ütlema seda, et iseenesest on hea, et sa seda küsisid. Kui kellelgi tekkis tõesti seda juttu kuulates mulje, et nüüd on makstud trahviraha õige aeg tagasi küsida, siis nii see ei ole. Praegu on Politsei- ja Piirivalveamet talitanud täiesti seaduse piirides. Nad ei ole rikkunud seadust, see seadus ei ole nõudnud seda osutusmärki. Meile räägiti seitse aastat tagasi, et see nõue on olemas, viidati isegi mingile majandusministeeriumi määrusele, kus selle märgi disainielemendid olid kirjas, aga tegelikult seda nõuet seaduses ei olnud. Seda võib muidugi nimetada ka Riigikogu enda praagiks, et seitse aastat tagasi läks 65 inimest liimile. Aga no kes meist ei tahaks usaldada Politsei- ja Piirivalveametit ja nende ametnikke? Kõik me tahaksime, kuigi see usaldus sai väikse tõnksu sellega, mis meiega tehti.

Andre Hanimägi, teine küsimus, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea Valdo! Ma läheksin selle tädikesega edasi. Sa tõid välja, et seal oli üks tädi, kes takistas sinu vaatevälja, sa ei näinud seda kaamerat õigel hetkel. Aga võtame nüüd selle eelnõu konteksti. Kui nüüd selle märgi ees saab olema üks tädi kas tahtmatult või tahtlikult, võib-olla on ta isegi PPA enda pandud sinna ette ja sa ei märka seda silti, no keegi oli ees, mis siis saab?

See on tõesti hea küsimus. Kõigepealt ma pean täpsustama, et mitte ei jääks vale muljet, nagu ma selle pingi ja tädi tõttu ületasin kiirust. Ma ei teinud seda, mina liiklesin väga korralikult, ma lihtsalt panin tähele, et selline pilt ausalt öelda PPA-le au ei tee. 

Aga mis puudutab neid üksikjuhtumeid ja seda, mis saab siis, kui tuul puhub, mis saab siis, kui lumi on või tädi või jõuluvana läheb märgi ette – eks need lahenevad töö käigus. Ma arvan, et kui nüüd hakkab tekkima vaidlusi selle üle, et seitse aastat tagasi valitsus leidis, et asi võiks olla lahendatud nii, et kui märke ei ole, siis trahv ei kehti – no ma arvan, et seitsme aastaga ei ole Politsei- ja Piirivalveameti võimekus vähenenud ja [ta suudab] tõestada taasesitataval viisil ka kohtus, juhul kui läheb kohtuvaidluseks, et see märk oli olemas. Pange sinna teine kaamera või mingi GPS-seade peale, mis registreerib märgi asukoha, kellaaja ja kõik muu. Neid võimalusi on küll. 

Ma põhimõtteliselt ei protesteeri siin mitte ainult selle vastu, et seda märki ei ole, vaid selle vastu, et me ei peaks kasutama tehnoloogilisi arendusi ja uuendusi ainult sellepärast, et meil on need võimekused nüüd olemas. Meil on võimekus droone ringi lennutada. Hakkame äkki droonide pealt kiirust mõõtma? See ei peaks nii olema. Kunagi, ma mäletan, oli plaan hakata helikopteritelt Eestis kiirusi mõõtma. Joonistati isegi maanteedele 100 meetri järel või mingi muu vahemaa järel sellised valged triibud, et oleks helikopteri pealt näha ja saaks stopperiga mõõta, kui kiiresti auto selle kahe triibu vahelise vahemaa läbis, ja siis saaks öelda, et näed, rikkus kiiruspiirangut. Need plaanid jäid õnneks sinna mahajoonimise tasemele. 

Aga me ei peaks ehitama üles tõesti mingit jälgimis- ja karistamisühiskonda. Lepime selles kokku. Ma arvan, et seda saaksid isegi sotsid toetada.

Kristina Šmigun-Vähi, teine küsimus, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsimus selline. Need autod, mis on küll politseiautod, aga millel ei ole politsei [tunnusmärke peal] ja mis mõõdavad tegelikult kiirust, kas nende puhul on ka nüüd kohustus kuidagi [märgistada], et need on ka mõõtjad?

Aitäh! See eelnõu seda kohustust kellelegi ei pane, nii et see võimalus jääb politseile endiselt alles. Ma iseenesest loodan, et nad tulevikus pööravad ka [muule tähelepanu]. Tavalise lihtsa autojuhina, ma ütlen ausalt, mulle käib liikluses sellest, et mõni sõidab kolm kilomeetrit [lubatust] kiiremini, rohkem närvidele see, et mõni sõidab 15 kilomeetrit aeglasemalt ja siis, kui sa tast mööda lähed, sa näed, et ta näpib oma telefoni. Selliste inimestega võiks rohkem tegeleda. Nemad teevad liikluse ohtlikumaks, mitte need, kes on fokuseerunud sellele, et sõita 53 kilomeetrit tunnis koju. 

Nii et see ei piira nende [politsei]autode kasutamise võimalust. Aga ma ootan iseenesest, et tuleks mõni siseminister või näiteks Igor ütleks oma inimestele, et olge rohkem nähtaval, olge rohkem avalikud, rahustagem liiklust, ärgem ainult karistagem.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul tekkis seda küllaltki meeleolukat ettekannet kuulates mõte, et kas te arvestasite või tegite mingi kalkulatsiooni, kui palju see eelnõu võib mõjutada liikluskultuuri üldisemalt heas suunas. 

Aitäh! Hea küsimus. Aga iseenesest on täiesti võimatu sellele vastata. Ma arvan, et sellist mõõtmist ei saa teha, sellist hinnangut [ei saa anda]. Võib-olla alles pikkade aastate pärast võib tagantjärele midagi nentida. (Ohkab.) No mõelgem ise! Need ajad, mida ma enne nimetasin – kunagi oli Eestis aeg, kus olid miilitsad ja tegid trahvi ja enamasti trahv läks nende oma tasku. Siis tuli Eesti Vabariik ja meil oli politsei, kes tegi trahvi, ja ka see trahv läks tihti nende oma tasku. Aga me oleme sellest üle saanud igasuguste meetoditega, küll kehakaamerate ja muude asjadega. Tänapäeval on politsei inimeste silmis oluliselt usaldusväärsem, kui ta oli 30 aastat tagasi, ja veel palju usaldusväärsem, kui miilits kunagi üldse oli, eks ole. Nii et need asjad lähevad paremuse poole. 

Ja [ehk] Eestis elu läheb edasi nii, et politsei roll saab rohkem olema ikkagi aitav, nagu siin meile pakuti, kui valvekaameraid propageeriti. Et kui igal pool on kaamerad, siis nad näevad, kui mõni vanainimene kukub kusagil, ja nad sõidavad kohe välja ja aitavad ta püsti. No see kõlab natukene ka liiga hullusti, et olla tõsi, aga pigem [võiks olla] selline toetus, et sa tõesti toetad ja aitad. 

Kui veel Rootsist rääkida, siis inimesed, kes vanasti tulid Eestist Rootsisse külla peale seda, kui Eesti oli vabanenud, siis nende peaaegu esimene mulje oli see, et issand, kui sõbralikud politseinikud teil siin on. Ja ma tahaks, et me jõuaksime ka sinna. 

Aitäh, härra Randpere! Teie kurvastuseks rohkem teile küsimusi ei ole.

Vaat kus lops!

Aga nüüd on meil suurepärane võimalus kuulata, mida selle kohta arvati juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meile majanduskomisjoni esimees, kes on juhtumisi ka selle eelnõu algataja. Härra Marek Reinaas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, see kirss tordil oli meil ka arutusel ja maiustamiseks komisjonis 21. aprillil. Ja arutelu oli kirglik, nagu alati erinevad liiklusteemalised arutelud on. Eelnõu kohaselt kehtestatakse kohustuslik osutusmärk automaatse liiklusjärelevalvesüsteemi kasutamise ala ees. 

Ja nüüd ma kirjeldan, mis komisjonis toimus. Nii mõnedki küsimused, millele Valdo ei andnud siin väga konkreetset vastust, olid ka komisjonis ja ma proovin need üle käia, et vähe konkreetsemalt neile vastata. Ütlen ka ära, kes olid kutsutud, siis saab aru, kes mida rääkis. Kutsutud oli Valdo, kes tutvustas eelnõu, samuti Kliimaministeeriumi liikuvuse asekantsler Sander Salmu, teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklusvaldkonna juht Margus Tähepõld, Siseministeeriumi korrakaitse ja süüteomenetluse osakonna juhataja Indrek Link, Justiits- ja Digiministeeriumi andmekaitseõiguse talituse nõunik Kristel Niidas ning karistusõiguse menetluse talituse nõunik Anna Leena Neering, samuti Politsei- ja Piirivalveameti arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo esmareageerimise grupi teenuse omanik Taavi Kirss. 

Algatuseks tegi Valdo Randpere selle eelnõu tutvustuse täpselt samasuguse kire ja põhjalikkusega, nagu me seda täna siin nautida saime. Seda ma ei hakka teile ümber jutustama. Seejärel said komisjonis kõik need külalised riburada pidi sõna, [et öelda], mida nemad sellest eelnõust arvavad. Ma teen lühikese kokkuvõtte, siis saalis olevad Riigikogu liikmed saavad aru, mis ametkonnad mis seisukohal olid. 

Kõigepealt Sander Salmu Kliimaministeeriumist ütles, et Kliimaministeeriumil ei ole valitsuse seisukohtadest erinevat lähenemist. Valitsus toetas ettepanekut, kuid pidas vajalikuks, et Riigikogu majanduskomisjonis debatt jätkuks, mida me siin praegu suure hoo ja mõnuga teemegi. Märgil on kindlasti positiivne mõju liiklusohutusele. Kliimaministeerium arvab, et märk on tegelikult kasuks liiklusohutusele, mitte lihtsalt ei ole nagu nalja pärast sinna tee peale pandud. 

Valitsuse seisukohtades toodi välja, et näiteks üks katsemõõtmine Pirita teel 2015. aastal vähendas väga oluliselt rikkujate arvu, kui märk väljas oli. Ehk siis, kui märk oli väljas, siis kiirustajate arv vähenes, kaamerast [üksi ei piisanud]. Rahvusvaheline praktika näitab, et ainuüksi lokaalne liikluse rahustamine ei ole kiiruse järelevalve põhiline eesmärk. Üks oluline eesmärk on ka üldine taju, et liiklusjärelevalve toimib ja liikleja võib kogu teedevõrgus vahele jääda. Kliimaministeeriumi [esindaja] ütles väga selgelt, et see märk iseenesest, kui ta on kaamera juures, on liiklusohutusele väga hea. Kaamera ja märgi koosmõju rahustab liiklust veel rohkem ja see parandab liiklusohutust. 

Nüüd tsiteerin Siseministeeriumi esindajat Indrek Linki. Märk on kahetoimeline, sellel on positiivne ja ennetav mõju. See aitab piirkiirust paremini jälgida sõltuvalt sellest, kui kaugele see panna. Sellega saab kaamera mõjuala suurendada. Ehk siis, kui on ainult kaamera, siis on väike mõjuala. Kui paned selle märgi välja, on suurem mõjuala, sest siis inimesed sõidavad hoopis pikema maa rahulikumalt ja neil on aega seal pidurdada ja teha kõike muud, mida liiklusohutuse seisukohalt vaja on. Enne seda, kui Politsei‑ ja Piirivalveamet need märgid ära võttis, oli ka seisukoht, et see märk tegelikult aitab kaamera mõjuala suurendada. 

Seega Siseministeeriumi inimene kordas üle, et niimoodi on. Siseministeerium ei ole vastu, kui Riigikogu liikmetel on soov märgi panemine seadustada. Siseministeerium ütleb, et väga hea plaan, hea Riigikogu. Samas on küsimus selles, et ei saa olla otsest seost selle vahel, et kui juht märki ei märganud või märk oli mingil põhjusel, kellegi pahatahtlikkuse tõttu näiteks, ümber lükatud või oli sinna ette paigutatud vanamutt, siis automaatselt muutub karistus kehtetuks. Saaks toimetada selliselt, et kui kaamera ja märk üles pannakse, siis see protokollitakse. Ehk siis nende mõte oli väga selge: kui see märk üles pannakse, siis tõepoolest tuleb siiski olla veendunud, et see märk seal on olemas, seda nähakse ja seda ei ole ümber puhutud, seda ei varjata, ja see protokollitakse. Siseministeeriumi esindaja ütles, et põhimõtteliselt neil on võimekus sellega hakkama saada. Kui on vaja märk püsti panna, siis küll see pärast kuidagi teada on, oli seal märk või ei olnud. 

Kui rääkima hakkas Politsei- ja Piirivalveameti esindaja Taavi Kirss, läks nagu natuke huvitavamaks. Ta väga pikalt rääkis tegelikult täiesti õiget juttu, et Eestis on liiklusohutus läinud paremaks, liiklussurmasid on vähem ja liiklus on aja jooksul üldse kõvasti paremaks muutunud. Ta ütles, et eks need mobiilsed kiiruskaamerad kindlasti mängivad selles ka oma rolli, ja sellele ju ei saa vastu vaielda. 

Aga kõneleja oli lugenud Maailma Terviseorganisatsiooni [materjali] väljatrükki, kus soovitatakse liiklusjärelevalvet teostada nii varjatult kui ka avalikult. Terviseorganisatsioon on võtnud ette arutada, kuidas liiklust jälgima peab. Nende arust tuleb seda teha nii avalikult kui ka varjatult, et tagada suurem heidutus liiklejate seas ja ohutus teistele. [Taavi Kirss] rääkis traagilistest juhtumitest Eestis ja põhjendas seda märkide panemata jätmist eelkõige selles terviseorganisatsiooni [materjalis] öelduga. Seal on öeldud, et nii on parem ja palun nii tehtagu.

Maailma Terviseorganisatsioon soovitab politsei tegevuses liiklusohutuse vallas [arvestada], et hoiatusmärk töötab ainult 500 meetri ulatuses konkreetsest kaamerast. See läheb neil natuke nagu iseendaga vastuollu, aga põhimõtteliselt on terviseorganisatsioon öelnud, et kui see märk pannakse, siis 500 meetri võrra [kaamera] mõju suureneb. 

Aga [Taavi Kirss] avaldas ka muret, et see märkide panemine on ikka keeruline: kuidas täpselt need paika pannakse, kui kaugele. Siis tekkis arutelu selle üle, mis siingi oli jutuks, et kui nüüd selle märgi ja kaamera vahele jääb külgnev tee, mis siis pärast sealt sisse sõitmist toimuma hakkab. Aga ma arvan, et need ajutised märgid pannakse ka sinna. Küllap Politsei- ja Piirivalveamet oskab neid täpselt niimoodi panna, et kõik, kes seal tee peal sõidavad, saavad aru, mis seal toimub. Ega siis kiiruskaamerate märk ei ole ainuke märk, mida inimene sissesõiduteelt välja keerates kindlasti märkama peab. 

Nii, aga mida tegi Justiits- ja Digiministeeriumi [esindaja]? Ta ütles, et nad toetavad eelnõu eesmärki, milleks on liiklusjärelevalve läbipaistvuse suurendamine. Ta selgitas ka seda, et kui on kiiruskaamera jäänud märgistamata, siis ei ole mõõtmistulemus kasutatav tõendina hoiatustrahvi määramisel. Ta ütles sedasama, mida öeldi ka seitse aastat tagasi: kui märki ei ole, siis trahvi ei saa. Aga muidu ta kiitis [eelnõu] heaks ja ütles, et väga hea plaan. 

Justiits- ja Digiministeeriumi esindaja Kristel Niidas, kes tegeleb rohkem andmekaitsega, tõi välja selle, mida me siin arutasime, et tegelikult ju kehtib kohustus see silt ette panna praegugi. Võib-olla see eelnõu, mille meie esitasime, ei olegi vajalik. 

Ma küsisin selle peale kommentaari, et head Siseministeeriumi inimesed, mis teie sellest arvate, kas siis praegu on see nõue kehtiv või ei ole. Siseministeeriumi esindaja ütles kindlalt, et tema jääb Justiits‑ ja Digiministeeriumiga eriarvamusele. Liiklusseaduse § 196^[1] näeb ette korrakaitselised erimeetmed, mille kohta kehtib tõesti KorS § 34. Ühesõnaga, kogu seesama jutt. Nemad ütlevad kindlalt, et praegu ei kehti nõue, et peaks neid silte sinna panema. 

Siis eelnõu algataja Valdo Randpere kirjeldas [asjaomaseid stenogramme] natuke põhjalikumalt kui siin saalis, et mis siis seitse aastat tagasi täpselt juhtus. Oli arusaadav, et tõepoolest tol ajal Riigikogule tõmmati kott kogu selle teemaga pähe. Ta küsis Politsei‑ ja Piirivalveameti esindajalt selle kohta, et kui kõnealune eelnõu koostati, siis Politsei‑ ja Piirivalveamet andis selle kohta oma arvamuse. See ilmus ERR‑is ja seal kirjutati, et eelnõu on tehtud pealiskaudse emotsiooni najal ja on põhiseadusega vastuolus. Need olid täpselt need sõnad. Tolle pealiskaudse emotsiooni najal me siis kolmekesi võtsime ette, tegime selle eelnõu ja see on veel põhiseadusega vastuolus ka! Aga oleme ausad, me teame väga hästi, et me ei teinud seda pealiskaudse emotsiooni najal, ja põhiseadusega see on täiesti kooskõlas. Iseenesest PPA esindajal selle peale suurt väga midagi öelda ei olnud. 

Oli arutelu ka selle üle, kui kaugel täpselt see märk peaks olema, siin [kõlasid need] 150 meetrit ja 500 meetrit. Nenditi, et iseenesest on väga õige, et see meetrite arv ära märgitakse. Nagu Valdo võib-olla märkis, pärast on võimalik, et need märgid asuvad tont teab kus ja väga kaugel kaamerast. 

Siis sai sõna Tõnis Mölder. Kahjuks ta ei saanud täna tulla seda eelnõu tutvustama, mina pean tema asemel olema. Ta oli kiitis ja ütles, et käimasolev arutelu on väga oluline. Ta juhtis ka tähelepanu just nimelt sellele, et kui Politsei‑ ja Piirivalveamet otsustas neid märke mitte kasutada, oleks ta tegelikult pidanud mitte tegema nii, et lihtsalt ei kasuta neid ja mõnes mõttes tüssab Riigikogu. Oleks pidanud tulema ja rahulikult andma siia menetlusse seaduseelnõu, mille kohaselt tehtaks nii, nagu nemad seda teha soovivad. Me oleksime seda arutanud ja selle võib-olla kehtestanud ja oleks isegi nii läinud. Niisugune salakaval tüssamine võib-olla ei ole kõige parem meetod. Ühtlasi lausus Tõnis Mölder, et märgi olemasolu ja selle hilisem tõestamine on olnud juba eelneval perioodil kõige hägusem ala kõnealusel teemal. 150 meetrit, 300 meetrit – keeruline tõlgendada, vaidluskohti on mitmeid. Ühesõnaga, jutt veeres nagu enam-vähem samal teemal. 

Valdo ütles, et kui pannakse see osutus- või hoiatusmärk üles, siis see on nagu sama olukord kui ajutise liiklusmärgi korral. See ei ole mingi raketiteadus. Liikluspolitsei paneb neid märke üles päevas ilmselt kümneid või sadu. Ja kuidas siis niimoodi, et ühtesid märke suudame üles panna ja teisi märke kuidagi ei suuda, see pole nagu õige jutt. 

Rene Kokk toetas Tõnis Möldrit ja ütles, et väga hea seaduseelnõu ja sellega tuleb igal juhul edasi liikuda. Marek Reinaas kõige lõpuks ütles ka, et Politsei‑ ja Piirivalveamet on väga tubli organisatsioon. Nad on väga võimekad, nad püüavad kinni kõik kriminaalid, pätid ja rikkujad, ka näiteks piiririkkujad. Ühe märgi paigaldamine ei tohiks neile küll mingil juhul probleemiks olla, nii et hakaku aga nüüd valmistama neid märke ja võtku see teekond ette. 

Selline see vestlus seal oli. Te saite ilmselt aimu, kes mida küsis, rääkis ja ütles, ja millised olid erinevate ametkondade seisukohad. 

Aga lõpuks tehti ka [menetluslikud] otsused. Esiteks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tõnis Mölder – nagu ma ütlesin, ma asendan teda praegu –, see oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail sel aastal, ka konsensuslik otsus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus. Selline oli kirss tordil meil komisjonis.

Suur tänu ettekandjale! Enne kui tuleb üks küsimus, ma repliigina ütlen, et ma igati nõustun ettekandjaga, et eelnõu algatajate süüdistamine pealiskaudsuses on küll täiesti kohatu. Seda teile kindlasti ette heita ei saa, emotsioonide koha pealt ma nii väga kindel ei ole. Aga nüüd küsimus, Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Ma kõigepealt ütleksin ühe hästi kiire repliigi liiklusohutuse kohta. Kui on eesmärk 70 kilomeetrit tunnis ja videovalve silti ei ole ja kaamera on kuskil 400 meetri kaugusel, siis 400 meetri ulatuses tekitatakse tegelikult liiklusohtlikku olukorda. Kui videovalve silt on selle 70-märgi juures, siis see tähendab tegelikult seda, et jälgitakse ja liiklusohutus paraneb, muidugi kui eesmärk ei ole lihtsalt rahvalt raha sissekasseerimine. Aga nagu ma aru olen saanud, politsei soovib siiski liiklusohutust parandada. Nii et ma arvan, et see on selles mõttes äärmiselt positiivne eelnõu. 

Aga küsimus ettekandjale. Siin on väga palju räägitud ka üldnormist ja erinormist. Ole hea, palun seleta juriidiliselt lahti erinormi ja üldnormi vahekord, millised mõjusfäärid neil on.

Hea Kalle! Ma tunnen ennast nagu 25 aastat tagasi Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna esimesel kursusel. Sa küsid mu käest sellise küsimuse! Ja selliseid küsimusi me kahjuks komisjonis nii abstraktselt küll ei arutanud. Ma kirjeldasin, et meil tõepoolest oli see vestlus sellel teemal, et üks ministeerium arvas, et justkui kehtib see norm, ja teine ministeerium ütles, et see ei kehti. Selle saatel oli ka miskit laadi paragrahvidega viibutamine, aga ma arvan, et see ei ole see teema, mida me siin saalis peaksime arutama. Pealegi, ma tean väga hästi, Kalle, et sul on väga täpselt endale selgeks tehtud, kuidas need normid omavahel [suhestuvad]. (Naeravad mõlemad.) Ma ei pea sulle seda siin seletama hakkama.

Eelnõu algataja Madis Timpson, palun!

Minu küsimus tegelikult tõukub PPA seisukohast, mida ta ka väljendas, et meie ettepanek põhineb pealiskaudsel emotsioonil ja võib olla vastuolus põhiseadusega. Ma ei kujuta ette, kuidas nad kontrollisid, millised meie emotsioonid olid, seda on keeruline teha, aga põhiseaduslikkust on natuke lihtsam kontrollida. Ma soovingi küsida, kas komisjonis seda teemat käsitleti. Millised olid siis PPA argumendid põhiseadusvastasuses osas ja mida selle kohta arvasid teised kohal olnud juristid? Mul on professionaalne huvi, et kas ma siis tõesti põhiseadust ei tunne.

Seda konkreetset põhiseadusvastasust sellel komisjoni istungil sisuliselt ei arutatud. Pigem nenditi tõepoolest, et meedias – ERR-is, rahvusringhäälingu kanalites – on Politsei- ja Piirivalveamet sellise asja välja öelnud, ilma ausalt öeldes väga põhjendamata, milles see nüüd seisneb. Ka Politsei- ja Piirivalveameti [esindaja] sealsamas komisjoni istungil ei seletanud juriidiliselt lahti, milles nad põhiseadusvastasust näevad. Mulle endale tundub, et see pigem oligi kasutuses sellises meedia kontekstis, ilmselt oli Politsei- ja Piirivalveametil soov näidata, et see eelnõu ei ole kuigi hea. 

Aga ma arvan, et kõik, kes on jõudnud enam-vähem sinnamaale, kuidas ma ennast tundsin siin hetk tagasi, ehk õigusteaduse esimesele kursusele, saavad väga hästi aru, et seal ei ole mitte midagi sellel teemal isegi arutada.

Suur tänu teile väga hea sõnakasutuse ja ettekande eest! Aga nüüd avan läbirääkimised. Ja ma loodan, et ka volituse alusel, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meeleolukas, väga meeleolukas oli täna! Tõepoolest, aitäh eelnõu esitajatele, aga ma jätkuvalt jään küsimuse juurde, mis probleemi me ikkagi lahendame. Kui ma vaatan majanduskomisjoni protokolli, siis jääb mulje, et kõige suurem probleem ja [eelnõu] ajend ei ole mitte liiklusohutus, vaid see, et Riigikogule tõmmati aastaid tagasi kott pähe, nagu ütles Marek Reinaas. Ehk siis räägiti ühte ja nüüd tuleb välja, et tegelikult päris nii ei olegi, nagu räägiti ja toona seadus vastu võeti. Ja see on vale. Sellega ma olen absoluutselt nõus, et juhul, kui oli tõesti nii, et Riigikogu toonasele koosseisule lausa valetati, siis see muidugi hea ei ole. 

Aga vana auvõla likvideerimiseks, ma arvan, see eelnõu ei sobi. Muidugi, Riigikogu tahe peab olema selge ja ametkonnad peavad seda austama. Aga solvumine ei ole hea liiklusohutuspoliitika. Kui [asi] on selles, et seadus on ebaselge või on veel mingid probleemid, siis teeme selgemaks. Aga ma ei näe küll põhjust luua reeglit, mis võib muuta liiklusjärelevalve vähem mõjusaks ja tekitada hulga uusi vaidlusi. Kui eelnõu järgi peab märk olema [kaamerast] 150–300 meetri kaugusel asulas ja väljaspool asulat kuni 500 meetri kaugusel, siis jõuame selleni, tõepoolest, et tekib väga palju vaidluskohti, kas märk oli õiges kohas, kas see oli nähtav, kas see oli lume[valli] taga, kas see oli tuulega ümber kukkunud, kas kõrvalteelt tulija seda nägi ja nii edasi. Kas see tegelikult muudab liikluse ohutumaks? Ei usu. Küll aga muudab see politsei töö keerulisemaks ja annab rikkumistele uue tehnilise pääsetee.

Protokollis ütleb Siseministeeriumi esindaja väga selgelt, et kui märgi puudumine või märgi vaidlustamine muudab karistuse automaatselt kehtetuks, võib põhimõtteliselt mobiilsete kiiruskaamerate kasutamine praktikas võimatuks muutuda. Kui me vaatame liiklusohutuse argumenti, siis tõepoolest, komisjonis oli juttu ka sellest, mis need statistilised näitajad on. 2025. aasta oli vaba Eesti kõige ohutum liiklusaasta, Euroopa vaates on Eesti riik, kus hukkunute arv vähenes lausa 38%. 

Tallinna kesklinnas, millest siin oli väga palju juttu, vähendas kiiruse alandamine 2024. aasta lõpuks jalakäijatega toimunud liiklusõnnetuste hulka 50%. Samuti märgiti, et väiksem piirkiirus Tallinnas vähendas inimkannatanutega liiklusõnnetusi – rasked vigastused ja muud õnnetused vähenesid. Ehk tegelikult justkui liiklusohutuse probleemi meil selles vaates ei ole, et meil tuleks selle [muudatusega] midagi paremaks teha. Pigem tundub, et me lahendame mingit ebamugavus[tunnet], mis aastaid tagasi poliitikutele tekitati ja millele nüüd on mingisugune emotsioon juurde tekkinud. 

Liiklusseaduse mõte ei saa ju olla selles, et inimene järgib piirkiirust ainult siis, kui ta teab, et teda jälgitakse, kui ta näeb politseiautot või kaamerat või silti. Piirkiirus kehtib ka siis, kui märki, et siin mõõdetakse, ei ole. Ja me ju rääkisime ka sellest, et praktikas on näiteid, et märk ja kiiruse mõõtmine mõlemad kokku on väga efektiivsed. Mulle tundub, et sel juhul võiksite minna siseminister Taro juurde ja öelda talle, et kasutage seda praktikat rohkem, pange neid märke. Ega selle märgi panek ei ole ju keelatud. Väga võimalik, et probleemi saabki lahendada praktikaga, mitte seaduse [muutmisega]. 

Ma ei väida siin üleüldse, et PPA tegevus ei pea olema läbipaistev või et seaduses ei peaks olema väga arusaadav, kuidas automaatne liiklusjärelevalve toimib. Peab küll! Ja see segadus, mis oli, ei ole ka normaalne. Aga ma arvan, et selle segaduse lahendamine selle eelnõuga ei ole mõistlik. PPA-l ei ole liiga vähe tööd, et hakata vaatama, kes mõne sildi ees istus või kas silt oli maha kukkunud või kas see silt oli 145 meetri või 155 meetri kaugusel või kas see vahemaa oli linnulennult või mööda maanteed mõõdetud. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. 

Me ei peaks tegema seadust, mille peamine praktiline mõju võib olla see, et ohtlik kiiruse ületamine võib jääda karistamata selle pärast, et märk oli vales kohas või tekib vaidlus selle olemasolu üle üldse. [Kui öeldakse, et] sellisel kujul eelnõu eesmärk on läbipaistvus, ennetus ja õiguspärasus, siis see ei veena mind ja see ei veena ka teisi sotsiaaldemokraate. 

Ma küll praegu ei tee tagasilükkamise ettepanekut. Ma ei tea, äkki juhtub siin mingi ime ja see eelnõu muutub kuidagi väga heaks ja lahendab mingisuguseid õiguslikke probleeme, eks siis näis. Aga praegu ma pean küll ütlema, et ärme teeme seadust selleks, et parandada Riigikogu haavatud enese[teadvust], kui see tõesti sai haavatud. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! No Andre Hanimägi, kui aus [olla], siis ma ei oskagi öelda, kuidagi lasi lati väga madalale. Ma vaatasin pingis istudes veel kord läbi need protokollid seitse aastat tagasi. Kõigil komisjoni istungitel, kõigil saali istungitel olid [need sildid] põhiküsimus inimestel, muide, kaasa arvatud praegusel aseesimehel. Toomas Kivimägi küsis majanduskomisjonis selle komisjoni toonase liikmena, kas hoiatussildid pannakse. Kusjuures ta pooldas seda, et need pannakse. Kõigil nendel juhtudel lubati, et jah, see on nii. PPA esindaja oli sel ajal siin Veiko Kommusaar, võib-olla oli ta isegi Siseministeeriumi esindaja. Ja seda küsisid tema käest nii Erki Savisaar kui ka Sven Sester, samuti Peeter Ernits ja nii edasi. Põhimõtteliselt kõik komisjoni liikmed küsisid ja kõigile vastati sirge näoga: jah, hoiatussilt saab olema kohustuslik. 

Ma arvan, et see on Riigikogu alavääristamine, kui me praegu ütleme, et ah, tühja kah, seitse aastat tagasi meile valetati, läheme nüüd sõbralikult edasi. Ei ole nii! See on üks vilets õppetund, mis meile anti seitse aastat tagasi, ja see saab olema praegu parem õppetund sellest, et Riigikogule, seadusandjale ei valetata, seadusandja käest ei meelitata seadusi vale abil välja. 

Mis puudutab liiklusohutust, siis ajal, kui see hoiatussiltide kasutamine vabatahtlikult täiesti ära lõpetati, oli olukord selline, nagu ma enne rääkisin, et Tallinnas hakati eksperimenteerima erinevatel tänavatel erinevate kiirusepiirangutega. Ja uhkusega raporteeriti, et Liivalaia tänaval tuvastati novembrikuus – vist 2023. aastal – 51 kiiruse ületamist ja jaanuaris, kui enam silti ei kasutatud, oli neid ületamisi 245. Kas novembris või detsembris või jaanuaris toimus seal mingi liiklusõnnetus, sellest keegi ei rääkinud. Räägiti suurest saavutusest: me saime teha viis korda rohkem trahve. Ja see ei saa olla Eestis Politsei- ja Piirivalveameti liiklusjärelevalve osakonna peamine ülesanne. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! No minu arust härra Randpere tõestas täpselt seda, mida ma puldist ütlesin, et [asi on] haavumises. Ma saan sellest aru ja see oli vale, kui see nii oli. Ma kahjuks ei olnud siis Riigikogu liige ja tõenäoliselt ei olnud ka poliitikas. Sa oled siin väga pikalt olnud ja sinu kogemus, Valdo, on kahtlemata väärt ja ma kuulan alati heal meelel neid jutte, mida sa räägid. Aga selle haavumise pealt teha liiklusseaduse muudatusi, mille puhul ma ei näe, et sel oleks praktiliselt liiklusohutuse mõttes head tagajärjed – ma arvan, et see on vale tee. 

Kui te soovite praktikas midagi muuta ja ütlete, et tegelikult selle sildi kasutamine suuremas ulatuses parandab liiklusohutust ja liiklusvoolu, siis on võimalik siseministril, ma usun, väga lihtne öelda, et teate, sõbrad, muudame praktikat natukene ja paneme selle märgi siiski ette. Ma usun siinkohal praktikuid, PPA-d, kes ütleb, et selle seadusega [oleks] mure. Ja [arvestades] ka sinu esinemist, seda, mis sa ütlesid, ma arvan, et sellega saakski olema rohkem muresid, kui asi seda väärt on. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Siin saalis jätkus suuremeelsust, eriti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Nimelt, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 835 esimene lugemine lõpetada. Tagasilükkamise ettepanekuid ei tehtud, esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. mai kell 17.15. 

Ärge siis jalgpalli unustage! Viie minuti pärast algab jalgpall. Istung on lõppenud.