Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 6. mai infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil tavaks, kõigepealt peame tegema kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, taristuminister Kuldar Leis ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed!

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka kõikidel varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige selle küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Kõige esimene [küsimus] on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes! Ma teen teie elu natuke lihtsamaks ja küsin vähemalt esimese küsimuse teie enda valdkonna kohta. 

Ma [refereerin] magistrikraadiga ja enam kui 30[-aastase] staažiga õpetaja kirja. Ta kirjutab nii. Üks noormees otsustas, et minu keemiatund on parim koht, kus demonstreerida gravitatsiooniseadust tooliga, seda trajektoorile saates. Teine neiu esitas samal ajal soolo, mis koosnes peamiselt sõnadest, mida viimati kuulsin sadamakaid remontivate meeste suust. Ja mida siis bürokraatlik karjäärimudel ette näeb? Mina peaksin tegema "innovatiivse deeskaleeriva sekkumise" ja täitma pärast seda eneseanalüüsi portfoolio. Aga praktikas on väheke teisiti. Me jääme jänni, sest meile on sisse söödetud see vale, et õpetaja peab olema korraga sotsiaaltöötaja, politseinik ja psühhiaater ning vahel ka ainet õpetama. Aga kui su suunas lendab tool või roppus, siis sa oled vaid inimene, sa ei ole teflon, millele miski külge ei hakka. Sellel hetkel on su suurim hirm need 20 ülejäänud last, kes vaatavad sind, kas sa päästad nad ära või jäädaksegi selle olukorra pantvangiks. Mujal maailmas öeldakse, et sellise lapse käitumine rikub 24 teise lapse õigust haridusele. Õpetajal peaks olema õigus eemaldada õppetööd püsivalt häiriv isik klassist ilma pika bürokraatliku protsessita, sest õpirahu on kollektiivne inimõigus. Lahendus ei ole õpetaja täienduskoolitus teemal "Kuidas naeratada, kui sind sõimatakse", sest ükski õpetaja ei pea olema märter. Siin on [kirja] lõpp.

See kiri ei ole ainuke. Õpetajad üle Eesti räägivad rohkem või vähem anonüümselt, mida nad igapäevaselt peavad läbi elama. Nad põlevad läbi, nad lahkuvad koolist, aga HTM keeldub tunnistamast, et koolis ei ole enam kellelgi turvaline, ei õpetajatel ega õpilastel. Te olete sisse seadnud õpikohustuse 18. eluaastani. Mida kavatsete veel oma lühikese ministriks oleku aja jooksul ette võtta, et au sisse tõuseks taas õpetaja, koolis oleks kord ja õppimine oleks kõigile auasi?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult ka tänan teid selle küsimuse eest, sest mina arvan ka, et me peaksime ühiskonnas korra läbi debateerima selle tasakaalu küsimuse, mis on tänaseks paigast ära läinud: mis hetkel algab ja mis hetkel lõpeb õpetaja vastutus lapse arengu, kasvamise ja eriti käitumuslike oskuste eest.

Ma julgen tõesti teiega selle koha pealt nõustuda, et meil on tasakaal paigast ära. Kogu vastutus tundub täna lasuvat koolil. Ja iga kord, kui me näeme ühiskonnas probleemi, me asume seda probleemi lahendama nii, et me arvame, et kooli [õppetöö korraldusse] tuleks mingi protsess sisse kirjutada. Kool peaks mobiiltelefone reguleerima, kool peaks vaatama, et lapsed sotsiaalmeedias liiga kaua ei oleks, kool peaks jälgima, et lastel unerütm õige oleks, kool peaks vaatama, et lapsed tervislikult toituksid, et nad liiguksid, et nad sporti teeksid, et neil oleks sotsiaal-emotsionaalsed oskused, eneseregulatsiooni oskused, [hea] finantskäitumine, nad oskaksid rahaga ümber käia, [omandaksid] digipädevusi. Ma võin seda loetelu lõputult ette lugema [jääda]. Kõiki neid asju peab väidetavalt tegema õpetaja ja peab tegema kool. Ma ei tea, mis selle nimekirja kõrval lapsevanematele jäi peale selle, et peaks olema kodu köetud ja lapsel oleks uksevõti, et ta saaks koju tulla. Aga ma tõesti olen sellega nõus, minu arust meil ei ole paigas see regulatsioon, see tasakaal.

Kui me rääkisime hariduslepet läbi kohalike omavalitsustega, siis üks punkt, milles me püüdsime kokku leppida – ja ma loodan, et omavalitsused selles suunas ka liiguvad –, oli regulatsioon, et õpetajal on õiguse mitte olla vastutav lapse kogu elu eest kõigi 24 tunni jooksul [päevas]. Ehk siis õpetajal on õigus näiteks pärast kella nelja telefon välja lülitada, mitte vastata lapsevanema kõnedele, meilidele, sõnumitele, sest õpetajal lõpeb tööpäev ja tal on õigus olla sellest välja lülitatud. Mina olen väga seda meelt, et meil on tasakaal paigast ära.

Iga kord, kui [hakatakse] ühiskondlikku probleemi lahendama, [tahetakse panna vastutama kool]. Noh, me tegeleme sotsiaalmeedia muredega. Sotsiaalmeedia tarbimise mure keskmes on kes? Jälle kool. Kas õpetaja ja kool peaksid tegelema sellega, et lapsed veedavad liiga palju aega sotsiaalmeedias? Kõige vähem aega sotsiaalmeedias veedavad nad ju koolis, kõige rohkem aega sotsiaalmeedias veedavad nad kodus ja [mujal] väljaspool kooli. Nii et ma arvan, et selle probleemi lahenduse kese ei ole kindlasti koolis.

Mis puudutab laste käitumist, siis õpetajal ja koolil on tegelikult õigus distsiplinaarseid meetmeid rakendada, kui laps segab tundi. On ka õigus ta tunnist eemaldada, on õigus lapsevanemaga teha kokkulepe, mismoodi laps tegelikult kooli naaseb ja kuidas last toetada selles, et ta käitumuslikud probleemid saaks lahendatud. Nii et ei saa päris öelda, et õpetajal ei ole õigust distsiplinaarseid meetmeid tunnis rakendada. Eestis on tal õigus distsiplinaarseid meetmeid tunnis rakendada.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Jaa, te siin lugesite ette kõik ülesanded, mis koolile on antud. Noh, lapsevanemale polegi nagu midagi jäänud peale sooja toa ja toidulaua [tagamise]. Aga lapsevanemalt tahetakse nüüd ju veel õigusi ära võtta, tahetakse ära võtta ka õigus vaktsineerimise otsustamise üle, tahetakse anda see kooliõe kätte. Järjekordne asi, eks ole.

Aga teine küsimus on mul natukene teisest vallast. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Nooremarstide Ühendus, Eesti Arstide Liit ja [Eesti] Õdede Liit avaldavad värskes avalikus seisukohas muret selle pärast, et vene keel tungib Eesti meditsiini. Eesti Vabariigi riigikeel on eesti keel ja selle kasutamine ametiasutustes ja tööalases suhtluses tuleneb seadusest ja peaks olema loomulik ja iseenesestmõistetav. Tervishoid on valdkond, kus selge ja üheselt mõistetav kommunikatsioon on patsiendiohutuse ja ravi kvaliteedi seisukohalt kriitilise tähtsusega. Viimaste aastate jooksul on tervishoiuasutustes aga kerkinud esile keelebarjääri probleem, mille korral kasutatakse töökeskkonnas tööülesannete täitmisel vene keelt. Tervishoius toimub suur osa kriitilisest infovahetusest suuliselt ja kui see suhtlus toimub keeles, mida kõik osapooled ei valda, võib oluline info jääda edastamata või valesti mõistetuks. Sellest tulenevalt suureneb ravivigade ja arusaamatuste risk, mis võib ohustada patsientide turvalisust, seisab pöördumises. Tekkinud on olukord, kus osa töötajatest jääb keele tõttu kollektiivsest suhtlusest kõrvale, ja me räägime siin eestikeelsetest töötajatest meie meditsiinisüsteemis.

Minu küsimus on: kui olukorras, kus Eestis omandatakse tervishoiualast kõrgharidust eesti keeles ning keeleseadus kehtestab tervishoiutöötajate eesti keele oskuse nõude, siis kuidas on võimalik, et reaalses elus prevaleerib meie haiglates ja meditsiiniasutustes nüüd jõuliselt vene keel? Suur hulk meditsiinitöötajate esindusorganisatsioone on teinud avaliku kirja, sellise pöördumise appikarje vormis. Me teame, et valitsus on viimastel aastatel siia toonud ja lubanud riiki lisaks varasemale venekeelsele elanikkonnale veel tohutu seltskonna uusvenekeelseid, kelle arv on tõusnud juba 2,5%-ni rahvastikust, ehk siis jõuliselt sõna otseses mõttes venestanud eestlaste rahvusriiki.

See ei põhjusta appikarjeid mitte ainult meditsiinisüsteemis. Appi karjuvad ka needsamad õpetajad, kellest ma eelmises küsimuses rääkisin, appi karjuvad meie tänavad ja avalik ruum, mis rõkkab venekeelselt. Rahvastikuteadlane Mark Goldfelder on ennustanud, et selliste rahvastikuprotsesside … 

Teie aeg!

… jätkumisel jäävad eestlased oma kodumaal vähemusse. Missugune on selle valitsuse plaan selle perspektiivi vältimiseks, selle olukorra muutmiseks ja parandamiseks?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Lugesin ka mina arstide pöördumist. Aga ma igaks juhuks teistele kuulajatele täpsustan, [kes on] uusvenekeelsed – te vist nimetasite neid niimoodi, aga ma täpsustan, et te siiski räägite, ma saan aru, Ukraina sõjapõgenikest. Te nimetate neid venelasteks. (Helle-Moonika Helme saalist: "Uusvenekeelseteks!") Uusvenekeelseteks? Hästi, nimetate neid uusvenekeelseteks. Tegemist on ukrainlastega, Ukraina sõjapõgenikega, kes võivad rääkida vene keelt omavahelises vestluses, aga kes tõenäoliselt valdavad ka ukraina keelt ja identifitseerivad ennast siiski ukrainlastena. Tegemist on Eestis elavate ukrainlastega.

Ja tõepoolest, Eestisse tulnud sõjapõgenikest osa on tõenäoliselt leidnud rakendust hooldustöötajatena, sealhulgas meditsiiniasutustes, kus võib olla tõesti selliseid olukordi, et nad eesti keelt ei valda. See ei ole iseenesest aktsepteeritav. Ma arvan, et siin on tõenäoliselt vaja tööandjatega ehk haiglate ja teiste tervishoiuasutustega konkreetset kokkulepet, milliste meetmetega nendele inimestele eesti keele oskuse nõuet esitatakse, et nad eesti keele ka omandaksid. Tänaseks on ikkagi juba päris mitu aastat möödas sellest hetkest, kui nad Eestisse tulid, ja enam ei ole põhjust ega vabandust, miks nad eesti keelt ei peaks oskama. 

Valitsus on saatnud Riigikogu menetlusse keeleseaduse muudatused, millega suurendatakse väga märkimisväärselt trahve nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele, kui nad ei valda keelt ega vasta keelenõuetele. Aga kõige olulisem meede, mis seda olukorda peaks muutma hakkama, on ikkagi eestikeelsele õppele üleminek, sealhulgas kutsehariduses, kus muuseas ka hooldustöötajad hariduse saavad. Nii et see, et me suurendame eestikeelse õppe osakaalu haridusasutustes, on ülioluline. See on see protsess – te rääkisite pikast vaatest –, mis pikas vaates peab viima selleni, et meil tõesti ei ole tervishoiusüsteemis sellist olukorda, kus arstid, hooldajad ja medõed ei saa omavahel räägitud, sellepärast et inimesed ei valda eesti keelt. See tõesti ei ole lihtsalt aktsepteeritav, et inimene töötab, aga ei valda keelt, mis on selle asutuse töökeel, eriti sellistes kriitilistes olukordades, kus küsimus on inimese tervises.

Panen siin kõigile tööandjatele südamele, et see on ka teie vastutus, et inimesed, kelle te tööle võtate, kellele on kehtestatud keelenõuded ja kes peavad seda keelt valdama, päriselt ka seda keelt valdaksid. Ja kui nad seda ei valda, siis tööandja koostöös riigiga tagab selle, et nad käivad kursustel ja keeleoskuse [omandavad]. Minu arvates ei ole see aktsepteeritav, et tervishoiuasutuses töötav inimene eesti keelt ei valda.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Arvo Aller. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaministri [ülesannetes] olev haridus- ja teadusminister! Aga nüüd keelest, see on teile südamelähedane ja eesti keel on meie jaoks hästi oluline. Oli meditsiinist juttu, aga tegelikult meil on ju muresid keelega veel. Nädalavahetusel eksis jälle üks droon meile siia ära – või droonid, me ei teagi täpselt – ja siis tulid nii võrumaalastele kui ka Ida-Viru [inimestele] SMS-id ja äpi kaudu teavitused. Ma ei tea, kas te sinna äppi olete sisse vaadanud. Eelmine kord peaminister ei suutnud mulle ka selgitada, miks seal on õ asemel ö-tähed, [äpis], mis on meie riigi enda tehtud. Teie erakonnast on siseminister, kes peaks sellele tähelepanu juhtima, et need ö-d võiks õ-dega asendada. Kui te ei usu, siis vaadake üle, peaminister samamoodi vaatas eelmine kord. 

Aga ma lähen keele[teemal] edasi. Meil ei ole nii ainult meditsiini[süsteemis], vaid kindlasti on ka palju kohalikke omavalitsusi, kus volikogudes on inimesed, kes ei valda eesti keelt. Minu küsimus sellest tulenevalt on, millal siis ikkagi Eesti jõuab hakata jõuliselt rakendama eesti keelt kui riigikeelt nii meditsiinis kui ka kohalikus omavalitsuses ja lõpuks ka selles riigiäpis. Leidsite üles või? (Minister vastab.) Ei leidnud. No selge, vaadake pärast uuesti.

Aitäh! Ma ei tea, võib-olla on see saarlaste nali eestlaste suunal. Aga kohalike omavalitsuste keelekasutusest. Riigikogus on menetluses ja peaaegu vastuvõtmiseks valmis keeleseadus, mis täpsustab kohalike omavalitsuste kohustust töökeelena kasutada eesti keelt. Kui seni oli see seadusesäte selles mõttes laiem, et töökeelt defineeriti üksnes vormistatud ametliku keelena, siis keeleseaduse muudatus defineerib töökeelena ka näiteks komisjonide istungitel ja volikogu istungitel räägitava keele. Ka see on kohaliku omavalitsuse tasandil töökeel, mille tõttu seal peab olema eesti keel. Selle kaudu peaks see toimima. Ma loodan, et see keeleseadus saab peagi vastu võetud. 

Keeleseaduse praegune aruteluring seisneb lõunaeesti keele staatuse, definitsiooni kokkuleppimises. Minu arvates on see ka väga oluline, et me selles kokku lepiksime. Muus osas on minu arust Riigikogus keeleseaduse muudatuste kohta juba kokkulepe olemas ja ma väga loodan, et ka lõunaeesti keele puhul me kokkuleppe saavutame. Nii et volikogude töökeele definitsioon läheb selgemaks ja täpsemaks ning eesti keele kasutamise kohustus kohalike volikogude töös laieneb.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on 30 aasta põlevkivivarude müük. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teadaolevalt on see teema nüüd olnud tükk aega meedias, et Eesti Energia müüs kaevandamisõigused maha erafirmale, VKG-le. Me siin räägime kaevandamisõigusest, mis puudutas üle 100 miljoni tonni põlevkivi, mida jätkuks Eestis 30 aastaks. 

Ja nüüd on tekkinud huvitav olukord: kõik väidavad, et ei tea sellest tehingust mitte midagi. Kliimaministeeriumilt on näiteks tulnud vastus, et nemad pole tehinguga seotud, olgugi et energeetika ja varustuskindlus on nende pädevuses, ka maavarad. Vaatame lobipäevikut: 17 lobikohtumist VKG-ga viimase kahe aasta jooksul. Minister Sutt väidab, et tema ei tea sellest tehingust midagi, vaatamata sellele, et tal oli kohtumine VKG-ga põhimõtteliselt vahetult pärast seda, kui need kaevandamisload ümber kirjutati. Rahandusministeerium ka väidab, et ei tea tehingust midagi. Jürgen Ligi on öelnud välja, et teda isegi ei teavitatud, vaatamata sellele, et me teame, et Eesti Energia nõukogus on nii Kliimaministeeriumi kui ka Rahandusministeeriumi esindajad. Ja samal ajal Eesti Energia väidab, et lähtus omaniku ootustest. Vähe sellest, et omaniku ootustes pole mitte kuskil kirjas, et tuleks müüa põlevkivivarusid, täna on välja tulnud, et omanik isegi ei teadnud ja omanikku isegi ei teavitatud, et selline otsus tehakse. 

Sooviks teie kui valitsuse esindaja ja koalitsioonipartneri juhi kommentaari, kas te peate normaalseks, et meil riigiettevõte teeb selliseid tehinguid – müüb põlevkivivarud, millest jätkuks 30 aastaks, Eesti Energiale maha – ja omanik sellest mitte midagi ei tea.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd siiski täpsustan, et põlevkivivarusid mitte keegi ei müünud. Te ilmselt saate sellest ka ise aru, et tegemist ei ole mitte põlevkivivarude müügiga, vaid kaevandamisõiguse ja -loa müügiga. Need on natuke erinevad asjad. Põlevkivivaru on jätkuvalt Eesti rahva oma. Küsimus on pigem selles, kellel on õigus seda kaevandada ja millises mahus ning mida sellega tehakse. 

Eesti Energia otsus oma kaevandamisluba maha müüa tulenes omaniku ootustest. Omaniku ootused ei sätesta seda, et see kaevandamisluba ja -õigus peab jääma [neile], vaid omaniku ootused sätestavad, milline on elektrienergia tootmisel varustuskindlus. Ja minu arust on ettevõte sellest tulenevalt teinud väga mõistliku otsuse.

Ma ei oska kommenteerida, kes teadis ja kes ei teadnud, et Eesti Energia sellist tehingut ja kokkulepet teeb. Aga veel kord rõhutan üle – ja see on ka minu kui koalitsioonierakonna esimehe seisukoht –, et põlevkivivara ei ole keegi müünud. Seda keegi sellisel kujul väga müüa ei saa. Müüdud on kaevandamisõigus ja -luba, mis on läinud ühe ettevõtte käest teise ettevõtte kätte, ja see oli tehing kahe ettevõtte vahel.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult see kaevandamisluba ja kaevandamisõigus ongi see, mis annavad põlevkivivarule väärtuse. Ega seda põlevkivivaru ei ole võimalik kasutada, kui kaevandamisluba ei ole. Ja see on ka põhjus, miks 20 aastat kohtutes vaieldi selle kaevandamisloa pärast.

Ja siin on see suurem küsimus, millele nagu ei tule vastust: kas siis ongi niimoodi, et meil riigiettevõte teeb selliseid suuremahulisi tehinguid ilma valitsuse liikmeid teavitamata, ilma omanikku teavitamata? See on minu hinnangul palju laiem probleem. Või siis ikkagi ministrid teadsid sellest tehingust, andsid selle suunise ja seda nüüd varjatakse. Ja põhjus, miks ministeeriumid ja valitsuse liikmed on end sellest niimoodi distantseerinud, ongi see, et siis keegi ei vastuta selle eest. Jällegi, vastutus on hajutatud, nagu me näeme.

Liigume selle loogikaga edasi, mis te mainisite, et see on täiesti tavapärane ettevõtetevaheline otsus. Vaatame, kuidas see otsus ikkagi sündis. See sündis salaja tagatoas, seda ei olnud aastaaruandes mitte kuskil. Aga veel üks huvitav fakt tuli välja erikomisjonis: Eesti Energia ei teavitanud sellest isegi Eleringi. Ja Elering on see ettevõte, mis vastutab varustuskindluse eest. Ehk siis meil riigiettevõte teeb sellise suuremahulise otsuse, ei teavita ministeeriumi, ministreid, ei teavita isegi teist riigiettevõtet, Eleringi, mis vastutab varustuskindluse eest. Nüüd me siis peame uskuma, et meil riigiettevõte tõesti käitubki niimoodi, et parlament ega mitte keegi [teine] ei tea, mis tegelikult riigiettevõttes toimub, ja see tuleb niimoodi kogemata meedias välja. 

Võib-olla te ikkagi saate kommenteerida, kuidas see on põhimõtteliselt võimalik, et otsused sünnivad niimoodi salaja. Kas te peate seda õigeks? Või on teil ikkagi infot, et see sündis kuskil poliitkontori tagatoas? Võib-olla teid sellest ei teavitatud.

Ma saan aru, et teid huvitab see, et saaks kuidagi mingi intriigi püsti ajada, sellepärast et sellega on võimalik tähelepanu saada. Ei ole mingit intriigi sellel teemal. Mitte mingisugust intriigi ei ole!

Kordan siis igaks juhuks üle, et tegemist ei ole põlevkivivaru müügiga, mille tõttu ei ole ka varustuskindlusele tegelikult ohtu. Tegemist on kaevandamisloa võõrandamisega. Põlevkivi kuulub jätkuvalt riigile, riik müüb selle kaevandajale alles kaevandamise hetkel ja kaevandamisõiguse tasu alusel. Antud tehing oli äritehing, mille Eesti Energia tegi selle tõttu, et põlevkivi kasutus elektri tootmisel on nii märkimisväärselt vähenenud, et selle varu või vara hoidmine passiivselt ei ole lihtsalt ettevõttele äri mõttes kasulik tegevus. Järelikult ei ole mõtet seda hoida. Äriliselt on see tehing Eesti Energiale väga … (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust, kas ma saan vastata? Ma kuulasin teid viis minutit. Palun laske küsimusele vastata, oleks viisakas. Aitäh! Kaevandamisõiguse võõrandamine toimub poolte kokkuleppel ja selle alusel Keskkonnaamet registreerib loa ümber.

Kogu teie küsimuse püstitus oli selline, nagu te tahaksite öelda, et kuskil [tehti] mingi kohutavalt korruptiivne tagatoatehing ja keegi poliitikutest on saanud mingit kasu sellest, et selline asi tehti. Teate, ma saan aru, et võib-olla mingis maailmas, mingis kultuuriruumis tuleb alati arvata, et poliitikud on räpased ja mustad. Aga antud juhul on tegemist kahe äriettevõtte vahel tehtud väga mõistliku ärilise [tehinguga], millest ei ole ei Eesti rahvale ega Eesti riigile kahju tulnud. Pigem on tegemist kasumliku tehinguga, sellepärast et lõpuks läheb see varu võib-olla mõistlikult kasutusse.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Proua Kallas, te olete pinges. Teie riigijuhtimine need viimased kuud, mis on jäänud, ongi tegelikult intriig. See on niisugune objektiivne diagnoos olukorrale.

Kuid tulles tagasi [teema] juurde, ma küsin üle, kas Vabariigi Valitsus oli informeeritud sellest põlevkivi kaevandamise loa võõrandamisest riigi äriühingu poolt või mitte. Kas valitsus arutas seda? Mul on kaks jätkuküsimust veel, mis puudutavad seda intriigi energeetika ümber. Kas Vabariigi Valitsus arutas seda ja kujundas seisukoha, mis puudutab 1,5 miljardi eurost doteerimisplaani 900 megavati [jagu] gaasijaamade ehitamiseks, millega Elering on viimastel päevadel avalikkust üllatanud? Ja kolmandaks, kas Vabariigi Valitsus on seda arutanud ja milline on tema seisukoht nii olulises asjas, nagu seda on forward transmission right, selle mahu vähendamine Eleringi poolt poole võrra, mis energiamüüjate hinnangul tõstab oluliselt fikseeritud elektrienergiapakettide hinda?

Näete, ei olegi mingit intriigi. Me tahame tegelikkuses aru saada, kas valitsus selles suures segadikus üldse kontrollib praegu mingisuguseid otsuseid, millel on väga suur mõju energeetika tulevikule, [elektri] hinna kujundusele, aga loomulikult ka energiajulgeolekule. Minu küsimus teile, proua minister, on see, kas valitsus arutas põlevkivi kaevandamise õiguse tehingut. Teiseks, kas valitsus arutas nii ulatusliku gaasijaamade projekti kavandamist ja realiseerimist? Kolmandaks, kas seda forward transmission right'i küsimust on ka Vabariigi Valitsus oma istungil arutanud? Palun vastustes konkreetseid osundusi, proua Kallas peaministri ülesannetes. Sõna on proua Kallasel.

Aitäh! Proua minister, palun!

Härra Reinsalu! Ma saan aru, et algas üks sihuke teatrietendus, kus teie [jagate] kõikidele rolle. Vastan hästi lühidalt. Põlevkivi kaevandamise õiguse müüki valitsus ei arutanud. Ja kahele teisele küsimusele ma vastan kirjalikult, sellepärast et ma ei saa nendele nii täpselt teile siin praegu vastata. Ma ei taha eksida, järelikult vastan kirjalikult.

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitikavalikud. Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! Ma tulen ikkagi [sama teema] juurde tagasi. Te viitasite, et te olete valitsuspartei juht valitsuses ja et te vastate kirjalikult. Aga katsume seda asja ikkagi nüüd avalikkusele avada. Möödunud aasta kevadel te koos härra Michaliga ja valitsusest lahkunud või lahutatud härra Läänemetsaga sõlmisite energeetikadiili, mis nägi ette miljardite eurode ulatuses meretuuleparkide doteerimise kava. Te olite vist Londonis metroos ja seal telefoni teel selle diili sõlmisite, nagu hiljem on kommenteeritud. Ma tulen nüüd selle juurde ikkagi tagasi. Milline on siis Vabariigi Valitsuse hinnang – te olete praegu peaministri kohustustes, eks ole, siin selles rollis – sellele kavatsusele asetada poolteise miljardi eurone koormis Eesti elektritarbijatele nii mahuka investeeringu näol gaasijaamadesse, arvesse võttes, et neid gaasijaamu tegelikkuses ei planeeritagi funktsionaalselt elektrienergiat tootma, vaid nad teevad seda, nagu Elering on viidanud, mõnisada tundi aastas. Milline on valitsuse hinnang? Miks energiamajanduse arengukava niisugust kavatsust sisuliselt ei ava? Te ütlesite, et te vastate kirjalikult. Ma tahaksin siiski saada Vabariigi Valitsuse positsiooni selle novembrikuus, loetud kuud enne valimisi kavandatava tegevuse kohta. 

Ja teiseks, minu küsimus puudutab valitsuse otsust avada selle aasta IV kvartalis suurenergeetikaprojektide garantiimeede. Kas sellesse meetmesse planeeritakse lülitada ka meretuuleparke, jällegi loetud kuud enne valimisi? Teil on kuud jäänud, teil on minimaalne hoolsuskohustus avalikkust teavitada. Palun, sõna on proua minister Kallasel!

Aitäh! Proua minister, palun, sõna on teil!

Mõistlik oleks vist, et sõna annab ja võtab istungi juhataja. Aga ma siis ütlen, et gaasijaamade kohta on energiamajanduse arengukavas väga selgelt kirjas gaasijaamade hange. Seda hanget on Elering läbi viimas. Mis puudutab teie [küsimust] dotatsiooni kohta, siis ma veel kord ütlen, et ma vastan sellele kirjalikult, sest mul lihtsalt ei ole selle kohta infot. Ma ei ole selleks täna valmistunud ja mul ei ole nii detailset vastust teile võimalik anda. Selle kohta annan teile vastuse kirjalikult.

Mis puudutab suuremahuliste energiaprojektide garantiimeedet, siis seda garantiimeedet me alles töötame välja. See garantiimeede puudutab kõiki suuremahulisi energiavõimsusi, selle hulgas on meretuulepargid, vesiniku suuremahuline salvestus, vesisalvesti ja selle sees on potentsiaalselt ka tuumajaam. Need on erinevat tüüpi garantiimeetmed, sellepärast et erinevat tüüpi energiavõimsused vajavad erinevat tüüpi garantiimeetmeid.

Erkki Raasukese tehtud analüüs andis meile teadupärast tagasisidet, et garantiimeetmed ei ole suurinvestoritele piisav garantii, selleks et nad oleksid valmis investeerima Eestis suuremahulistesse energia[tootmistesse], olgu see siis tuumajaam, vesisalvesti või meretuulepargid. Sõnum oli see, et välisinvestorid on valmis Eestisse suuremahulistesse energiavõimsustesse investeerima ainult juhul, kui ei ole mitte garantiimeetmed, vaid riigi tagatud sisuliselt põrand-lagi-süsteem, nii et riik tagab mingi hinnaskaala, mille alusel nad on võimelised investeeringut tegema. Valitsus seda teed, et tarbija hakkab kinni maksma suuremahulisi energiainvesteeringuid, tõenäoliselt ei lähe. Sõnum on tegelikult see, et seda me ei tee, küll aga oleme valmis tegema garantiimeetme, et jälgida, kas turul on valmisolek investeerida Eestis suuremahulistesse energia[võimsustesse]. Garantiimeede oma olemuselt valmib selle aasta neljandaks kvartaliks ja siis saame ühiskondlikult arutada, kas see garantiimeede on piisav selleks, et Eestisse tuleksid suuremahulised energiavõimsused, olgu selleks kas meretuulepargid, vesisalvesti või tuumaelektrijaam.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Proua Kallas! Tähendab, need viimastel loetud kuudel kavandatavad sammud, mis puudutavad sellesama 1,5 miljardi eurose kohustuse võtmist Eesti elektritarbijatele tegelikkuses mittetöötavate gaasijaamade projekti puhul, aga ka meretuuleparkide garantiimeedet, mille te kavatsete välja kuulutada 2026. aasta IV kvartalis ehk mõned kuud enne valimisi – [nende kohta] on mul valitsusele ühemõtteline sõnum. Proua Kallas, palun andke see edasi ka härra Michalile, ja ma olen sellest informeerinud vastavaid agentasutusi, nii-öelda äriühinguid. [Ärge] võtke selles tohuvabohus riigile siduvaid kohustusi enne Riigikogu valimisi. See on konkreetne ettepanek. Ma palun teilt vastust, kas valitsus on selleks võimeline.

Teine küsimus puudutab tööandjate ettepanekuid, mis on seotud Hormuzi väina kriisiga. Meie majandus on tegelikult languses. See reaalmajanduskasvu number, mis dokumentides on, põhineb lihtsalt riigieelarve miinusega [võrreldes] valitsemissektori kulude suuremal kasvatamisel. Kahjuks ka see ei jõua reaalmajandusse. Me näeme, et võrreldes defitsiidiga on kaks korda väiksem majanduskasvu prognoos. Aga meie töötleva tööstuse maht on juba langemas, meie majandususaldus on langemas. Ja ettevõtlusorganisatsioonid küsivad, kas valitsusel on mingeid tegevusi – nad on esitanud ka konkreetse [nimekirja] ettepanekutega –, kuidas leevendada juba meieni jõudnud Iraani kriisiga seotud mõjusid. Kirjeldage palun, millised on valitsuse tegevused ja milline on valitsuse hoiak tööandjate keskliidu ettepanekute paketi suhtes.

(Urmas Reinsalu kohalt: "Sõna on proua ministril.") Aitäh! Riigikogus on kombeks, et sõna annab istungi juhataja. Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Tulen uuesti selle suuremahuliste energiavõimsuste garantiimeetme juurde. Valitsuse mandaat kestab märtsini 2027 ja selle mandaadi raames teeb valitsus otsuseid. November 2026 on jätkuvalt see periood, kui sellel valitsusel on olemas valijate mandaat otsuseid teha. Ei näe mingit põhjust otsuseid mitte teha – istuda, kulgeda, võtta palka välja, aga mitte teha otsuseid. Ei näe põhjust! Näen põhjust, et valitsus [kasutaks] seda mandaati, mis on valijatelt saadud. Valijate mandaat on selleks, et Eesti peab suurendama oma energiavarustuskindlust, tooma alla energia hinna ja [liikuma] rohelisema energia tootmise suunas. Täpselt selles suunas astumiseks valitsus neid samme ka teeb, sealhulgas suuremahuliste energiavõimsuste garantiimeetme väljatöötamine, mis tooks Eestisse kas tuumajaama, meretuulepargid või vesisalvesti.

Nüüd küsimuse teine pool. No järjekordne – vabandust, et ma niimoodi ütlen – teatrietendus. Eesti majandus ei ole languses. Eesti majanduskindlus ei ole languses, härra Reinsalu. Mõlemad on tõusnud. Üllatavalt on Eesti majanduskindlus tõusnud pärast seda, kui Isamaa on saadud eemale sellest, et ta otsustab selle üle, milline on Eesti inimeste kindlustunne ja majanduskasv. Eesti majandus on tõusu[teel], I kvartali majanduskasvu prognoos on 1,3% SKP-st, mis on väga tervitatav. Majandus kasvab ka võrreldes eelmise kvartali sama perioodiga. Kui samas tempos majanduskasv jätkub, siis meil tegelikult selle aasta majanduskasvu prognoosiks tuleb 2,5% SKP-st. Täpselt samamoodi on kasvanud inimeste kindlustunne. Nii et ma ei näe mingit põhjust [väita vastupidist].

Valitsus on astunud väga konkreetseid samme selleks, et majandus kasvaks. See ei ole tulnud iseenesest. Teadupärast on selle valitsuse üks suuremaid otsuseid olnud maksulangetus, mis on aidanud kaasa sellele, et on kasvanud inimeste kindlustunne, on kasvanud inimeste ostujõud ja inimesed on suunanud raha ka tarbimisse. Nii et kõigepealt, enne kui üldse arutada majanduse teemadel, paneks faktid õigesti paika.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Rõõm on kuulda, et teil on tugev mandaat 1,5%-lise [toetusega]. Aga minu küsimus poliitikavalikute kohta. Eile õiguskomisjonis me tegime sellise otsuse, et Rootsi külalisvangide rõõmustamiseks antakse neile võimalus hakata nikotiinipatju kasutama erinevalt meie kohalikest vangidest. See on nagu punane joon, see on tingimus, et nende esimesed lennukid augustis Tartus maanduksid. Kas te olete kursis sellise suunisega meie kallite külalisvangide meele rõõmsamaks tegemiseks?

(Naerab.) Üldiselt ma arvan, et oleks kõigi inimeste tervisele kasulik, kui nad ei suitsetaks ja kui nad nikotiinipatju ei kasutaks. Mis ma rohkem selle peale kosta oskan? Kui vangid tahavad neid kasutada, võib-olla võiks neile kätte anda terviseteadlikkuse infolehe, et ei ole kasulik seda teha, ei ole kasulik suitsetada, ei ole kasulik nikotiinipatju tarbida. Ega ma rohkem ei oskagi teile selle peale midagi kosta.

Aitäh! Me lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Enne, kui me edasi läheme, on käsi püsti Urmas Reinsalul. Riigikogus on kombeks, et sõna annab istungi juhataja, ja kui on tegu küsimusega istungi protseduuri läbiviimise kohta, siis ma siiralt loodan, Urmas Reinsalu, et see küsimus on istungi läbiviimise protseduuri kohta, mitte sisuline vastulause proua Kallasele. Urmas Reinsalu, palun!

Teate, härra istungi juhataja, proua Kallas on siin peaministri ülesannetes, eks ole, haridusminister peaministri ülesannetes, ja ta esindab valitsust. Mul oli kohtumine ühe valitsuse esindajaga ka täna hommikul, Rahandusministeeriumi esindajaga, ja tema seisukohad – teate, härra Riigikogu esimees, see võib teid üllatada – olid kardinaalselt erinevad. Proua Kallas ütles, et majandususaldus kasvab, aga Rahandusministeeriumi makromajandusanalüütikud [rääkisid] meile tegelikult seda, et kahetsusväärselt on majandususaldus langemas, loomulikult ka välisest majanduskeskkonnast tingitult. Minu küsimus on, kumb sõna nüüd peale jääb. Kas me usaldame Kristina Kallast – ma mõistan teie ülesande keerukust, kuna te olete proua Kallase erakonnakaaslane, aga ma olen kindel, et te suudate ennast taandada objektiivsesse [rolli] – või Rahandusministeeriumi vastavate kvalifitseeritud ekspertide hinnangut, mis põhineb turuhinnangutel või turuosaliste hoiakute analüütilisel käsitlemisel. Kumb sõna on kaalukam, kas peaministri kohusetäitja sõna või Rahandusministeeriumi [eksperdi] sõna?

Aitäh, härra Reinsalu! Teate, härra Reinsalu, ma olen siin teiega kardinaalselt eri arvamusel, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mul on väga kahju teile öelda, aga see küsimus ei kvalifitseeru küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te olete jurist, te teate, mis asi on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, ja ma loodan, et te peate sellest tulevikus ka kinni.

Nii, head kolleegid, läheme edasi neljanda küsimuse juurde. Neljas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on Kagu-Eesti tegevuskava. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes! Riigikontroll on teinud väga tänuväärset tööd ja minutaolistele maakatele – minule, võib-olla Igor Tarole, võib-olla isegi Kuldar Leisile ja teistele –, ühesõnaga, kõigile Eesti kagunurga inimestele appi tulnud ning avaldanud aprilli lõpus auditi "Regionaalarengu juhtimine Kagu-Eesti näitel". Kokkuvõtlikult see ütleb, et riigi lubatud eritähelepanu Kagu-Eesti arengule eksisteerib sisuliselt vaid paberil, tegevuskava ei ole valitsusele siduv, ei mõjuta ministeeriumide otsuseid ega vii tegelikult lahendusteni, kuigi probleemid on aastaid teada olnud ja samal ajal on piirkonna mahajäämus süvenenud.

Ühtlasi selle piirkonna elanikuna selgelt kinnitan, et mahajäetus ja süvenenud toimetulekuraskused tingivad pingeid piirkonnas. Piiriäärsete maakondade pettumus loob omakorda soodsa pinnase radikaliseerumiseks ja on pikemas vaates ka selge julgeolekuoht.

Siit minu küsimus. Austatud minister, palun selgitage, kas teie isiklikult Riigikontrolli kirjeldatud probleemi tunnistate. Ja kui jah, siis kas ning [kui, siis] mida on Vabariigi Valitsusel plaanis sellega seoses ette võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et ma Riigikontrolli auditiga tutvunud ei ole, kuna see ei ole otseselt minu vastutusvaldkonnas. Aga ma saan aru, et Riigikontroll teeb etteheiteid pigem selle kohta, et need meetmed, mis Kagu-Eesti arengukavas on ette nähtud, ja see rahaline maht iseenesest peale nügimise otseselt mingit efekti ega mõju ei oma. Pluss siis see, et meil on väga palju erinevaid regionaalseid arengukavasid, mis kõik kokku annavad väga keerulise kompoti, aga otsene mõju on olnud väga väike.

Ma olen teiega tegelikult selle – kuidas ma nüüd ütlen – probleemi defineerimisel nõus. Kagu-Eesti on täna, ma arvan, Eestis selline piirkond, kus inimeste heaolu, areng, ostuvõime ja tulevikuperspektiivid on võib-olla kõige negatiivsemates toonides ning inimeste ärevus- ja ebakindlustunne tuleviku suhtes on kõrgem, kohati tõenäoliselt isegi kõrgem kui Ida-Virumaal, mis meil muidu on alati olnud keeruline piirkond. [Olukord on muutunud] puhtalt selle tõttu, et Ida-Virumaa on viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul siiski näinud väga palju investeeringuid.

Minu isiklik seisukoht on, ja ma loodan, et me saame sellega ka edasi liikuda, et uues riigi plaanis, mida me Euroopa Liiduga praegu läbi räägime – see puudutab siis struktuurivahendite kasutamist –, me saame võtta Kagu-Eesti eritähelepanu alla. Ma selles mõttes olen teiega täiesti nõus, et see vajab tõesti eritähelepanu. See on julgeolekuoht, kui inimeste pettumus ja radikaliseerumine tekitavad seal piirkonnas sellised meeleolud, mis on Eesti jaoks probleemsed. Haridusvaldkonnas ma näen seda väga tugevasti. Ühelt poolt tekitab koolivõrgu väga kiire kokkutõmbumine Kagu-Eestis pingeid, aga teiselt poolt on meil ka kvaliteetse hariduse kättesaadavuse [pärast mure]. Räägin näiteks Valgast, kus me praegu ministeeriumiga sõna otseses mõttes veame eest ühte eriprojekti Valga Põhikooli teemal.

Aga probleemi sõnastus on minu arust teil õige. Ja ma loodan, et riigi plaan eri valdkondades – haridusvaldkonna riigi plaan tulevikuks, sotsiaalvaldkonnas vastuvõetav riigi plaan, ministri tehtav riigi plaan ettevõtlusele – sisaldab eritähelepanu Kagu-Eestile ja eriinvesteeringuid Kagu-Eestisse nii inimeste heaolu ja taristu ning teenuste kättesaadavuse jaoks kui ka tegelikult oma kultuurilise identiteedi tugevdamiseks, sest see on Kagu-Eestis ka üks olulisi teemasid.

Aitäh! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud minister, aitäh vastuse eest! Võib-olla tõesti on lõpuks tunneli lõpus valgus paista. Kui kasutada härra Reinsalu žargooni, siis mina küll soovitan teile julgelt, et võtke julgelt kohustusi veel enne selle valimisperioodi lõppu, et Kagu-Eesti tegevuskava saaks reaalsete vahendite ja ka tegevustega täidetud ning nendel oleks ka mõju. Probleem ongi selles, et neid vahendeid on sinna nii näpuotsaga [antud], et ei olegi võimalik, et mingi mõju tekib. Pisut ikkagi on abiks, aga suurt mõju sealt kindlasti ei tule, muutust sealt ei tule.

Aga ma tahtsin tuua näited elust enesest. Kes ei mäleta ajalugu, elab ilma tulevikuta. 2023. aastal olime koos valitsuses. Koalitsioonilepingu koostamise käigus nõudsid sotsiaaldemokraadid leevendust kaugematele Eesti piirkondadele, sealhulgas Kagu-Eestile, tasandusfondi suurendamise kaudu. See aitaks omavalitsuste tulubaasi kasvatada ja piirkonda arendavaid projekte käivitada, ühtlasi Kagu-Eesti tegevuskava eesmärke ellu viia. Rääkisime umbes 30–50 miljonist eurost, aga siis seda raha ei leitud. Üteldi, et ei ole seda kuskilt võtta, mitte kuskilt ei ole võtta. Suure surmaga õnnestus see Robin Hoodi meede lõpuks käivitada. Igal juhul Eesti 200-le aitäh selle eest, et nad vähemalt selle vastu ei olnud. Meie Reformierakonna partnerid tegid meile seal valitsuses korralikku kummituba, aga asi sai siiski vähemalt minimaalselt tehtud. Kui 2026. aastal meid, sotsiaaldemokraate, enam valitsuses ei olnud, siis, oh imet, oli olemas 160 miljonit eurot 3500 eurot ja rohkem teenivatele inimestele maksukingituse [tegemiseks]. Enne ei olnud 50 miljonit, aga 160 miljonit igal aastal on võtta küll.

Siit mu küsimus. Ütelge, mis te arvate, kas Eesti kõige kõrgema palgalised vajavad seda maksukingitust või on neile tähtis, et Eestis elu kõikjal säiliks.

Aitäh! Tegelikult on maksuküüru kaotamisest Eestis võitnud ikkagi absoluutselt kõik. Ma tean, et on tahe öelda, et suurema palgaga inimesed võitsid proportsionaalselt rohkem, aga majandusse toob see tulu niikuinii ja majandustulu on see, mis lõpuks ümber suunatakse. 

Nüüd tasandusfondi teema. Saan aru, et te viitate mitte tasandusfondi ümbertegemisele, vaid tasandusfondi 50 miljoni ulatuses lisaraha suunamisele. Te teate ise riigieelarve seisu väga hästi. Lisaraha saamine majanduslanguse perioodil oli väga pikalt praktiliselt võimatu. Samal ajal oli valik piltlikult öeldes kahurite, pensionäride ja kõige muu vahel. Ja te teate, et kõik muu peab selles olukorras ootele jääma ega ole ilmselt prioriteetne, kui meil on sellised valikud. Selle otsuse [põhjus] oli tol hetkel ja on ka praegu jätkuvalt, et meil ei ole rahalisi vahendeid selleks, et tasandusfondi mahtu suurendada just nimelt Kagu-Eesti jaoks. Täna meil vahendeid ei ole.

Ja sellepärast ma räägin teile riigi plaanist, et selle lisanduva raha või investeeringute raha sees, mis järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil Eestisse tuleb, on hästi oluline prioriteetide seadmine, sealhulgas regionaalpoliitiliselt. Ma pean väga oluliseks, et Kagu-Eesti regionaalpoliitiline prioriteetsus oleks selles riigi plaanis väga selgelt sõnastatud. Tegemist on järgmise kaheksa aasta investeeringute plaaniga ja igas valdkonnas – hariduses, sotsiaalvaldkonnas, taristuvaldkonnas, ettevõtlusvaldkonnas – peaks Kagu-Eesti prioriteetsus sealt regionaalpoliitiliselt läbi käima, sest meeleolud, käegalöömine ja riigi vastu usalduse märkimisväärne kadu Kagu-Eestis on ikkagi päris tõsine probleem. Tänaseks on kujunenud olukord, kus käegalöömine ja usaldamatus riigi vastu ei pruugi erineda enam Ida-Virumaast, mis meil on alati olnud murekoht. Kagu-Eestis on ilmajäetuse tunne tõesti väga märkimisväärselt kasvanud ja me peaksime riigina sellele tähelepanu suunama.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Ester Karuse. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Jutt käib Kagu-Eestist. Iseenesest on hästi tore, et me räägime just Kagu-Eestist, aga teiselt poolt ei ole ju olukord nii tore midagi. Me teame, et riigikontrolör on väga tabavalt öelnud, et Kagu-Eesti arengukava mõjub nagu oopium rahvale ehk lubadus, mis uinutab, kuid ei ravi. Kahjuks on seda arengukava täidetud pigem sõnades kui tegudes. Mul on loomulikult kahju seda öelda, aga reaalsus on siiski see, et Kagu-Eestis, eriti Valgamaal, on püsivalt suur tööpuudus, madalamad sissetulekud, kehvem ligipääs teenustele ja kahjuks ka süvenevad sotsiaalsed probleemid. Siiralt, minu arvates see ei ole ainult regionaalpoliitika [probleem], vaid lõpuks ikkagi on küsimus selles, kas riik kohtleb oma inimesi võrdselt, sõltumata nende elukohast. Ja ma ei saa ikka üle ega ümber Ida-Virumaast. Tõepoolest, ma näen, et seal riik ikkagi on suutnud sihitud investeeringuid teha ja arendusprojekte ellu viia. Meie Võrus, Valgas ja Põlvas ootame ja soovime täpselt sama.

Ma tean, hea minister, et te olete tõepoolest kursis Valga hariduseluga, olete ise ka sellesse panustanud, te tõite selle välja. Selle eest loomulikult suured tänud, sellega ma olen kursis. Aga kuna te olete täna peaministri ülesannetes, siis … Te tegelikult juba vastasite veidi sellele küsimusele, aga võib-olla veel kord: millised võiksid olla ikkagi need jõulised meetmed, et Kagu-Eesti inimestel oleks põhjust uskuda, et nende piirkonnal on Eesti riigis päriselt ka helgem tulevik võrreldes praegusega?

Aitäh! Ma selles mõttes juba mainisin, eks ole, Eesti riigi plaanis Kagu-Eesti eritähelepanu alla võtmist. Aga näiteks haridusvaldkonnas, hariduspoliitikas, ma tõesti arvan, me peame Kagu-Eesti erandina ette võtma. Seal on ühelt poolt kvaliteetse hariduse kättesaadavuse probleem, aga teiselt poolt see, et Kagu-Eestis toimub väga jõuline hariduse väljaränne. Juba gümnaasiumisse minnakse õppima mujale, vaatamata sellele, et riik on investeerinud riigigümnaasiumidesse eesmärgiga tagada kohapeal ju kvaliteetse hariduse kättesaadavus. Ometigi toimib Tartu tõmbekeskusena lihtsalt nii jõuliselt, et Kagu-Eesti riigigümnaasiumid on väga mures oma täituvuse pärast, sest kohad on jäämas tühjaks. Nii et haridusvaldkonnas on põhikoolide, kvaliteetse põhihariduse kättesaadavus ja ka väikeste maakoolide säilimine Kagu-Eestis minu arust hästi oluline. Sinna võiks investeerida ja riigi plaanis peaks seda ka silmas pidama. Kui praeguse Euroopa Liidu [eelarve]perioodi jooksul me investeerime viide uude põhikooli Ida-Virumaal ja Ida-Virumaa on nüüd ainuke Eesti piirkond, kus koolivõrk saab täiesti ära uuendatud, praktiliselt on tuttuus koolivõrk, siis Kagu-Eesti peaks olema minu hinnangul järgmine piirkond, kus me võtame selle ette. Ma lisan sinna ka Jõgevamaa. See on see Ida-Eesti piirkond, kus oleks vaja näiteks haridusvaldkonnale tähelepanu pöörata.

Aga üks asi [veel], kui tohib. Ida-Virumaal on arengu puhul võib-olla üks eelis: sealsed inimesed tegelikult ootavad tootmist ja tööstust. Ja vaat see on Kagu-Eestiga mure, et me peame päriselt tootmist ja tööstust ehitama, kui me tahame, et heaolu paraneks. [Aga on] vastusõdimine igasugusele tootmis- ja tööstusprotsessile. Ma ei räägi kusjuures Valgast, see isegi ei puuduta praegu Valgat, vaid see on teine Kagu-Eesti nurk. See töö – ka teil, lugupeetud Riigikogu saadikud – [on teha selgeks], et tööstus ja tootmine on need, mis tootlikkust kasvatavad ning ka selle piirkonna majandusse lisandväärtust toovad. See meeleolude muutmine, et oldaks tööstusele ja tootmisele avatud, on kindlasti Kagu-Eestile kasulik. Ida-Virumaal see täna kasu toob, et seal ollakse avasüli valmis vastu võtma igasugused tootmisettevõtted, kes on valmis sinna investeeringuid tooma.

Aitäh! Lõpetame meie neljanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me edasi läheme, on käsi püsti kolleeg Peeter Ernitsal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Minu küsimus on lihtne ja puhtalt protseduuriline. Kui kolleeg Allas esitas küsimuse, siis tablool olin esimese küsijana [kirjas] mina, ja ühel hetkel oli seal kolleeg Karuse. Küsimus ei ole mitte selles, et Kagu-Eestiga on tema rohkem seotud kui mina. Aga kas on olemas mingisugune selline kord, et küsimuse esitaja ja [lisa]küsimuse esitaja peavad olema samast erakonnast? See pilt oli. Seda võib nimetada loomkatseks praegu. Kuidas see tegelikult nii sattus?

Aitäh! Ma kindlasti ei oska kommenteerida, kuidas need nimed sinna ekraanile tekkisid. Meie küsimuste registreerimise süsteem on automaatne, see käib nobedate näppude järgi. 

Kindlasti ei ole meil siin saalis mitte mingisuguseid reegleid selle kohta, et kui registreerunud küsimuse esitaja kuulub ühte erakonda, siis ka lisaküsimuse esitaja [peab] kuuluma samasse fraktsiooni. Ei, sellist korda meil ei ole. Meil on üsna tihti olnud ka teistpidi, et juhul, kui nobedate näppude voorus on küsija mõnest teisest erakonnast olnud [kiirem], siis on see küsija esitanud lisaküsimuse. See, et sama fraktsiooni esindaja lepib kokku selles, et küsija teisest fraktsioonist võtab oma küsimuse maha, on ka olnud meie saali praktika. Aga kindlasti ei ole meil mitte mingisugust reeglit, mis ütleb, et registreerunud küsija ja lisaküsimuse esitaja peavad olema ühest fraktsioonist. Sellist reeglit meil ei ole ja seda ka meie infosüsteem ei võimalda. See käib ikkagi sellel hetkel, kui minnakse üle järgmise küsimuse arutelule, nobedate näppude järgi: kes on esimesena suutnud küsimise soovi üles panna, see ka küsimuse esitada saab. Ma loodan, et see oli nüüd piisavalt põhjalik vastus sellele küsimusele. Te ütlete, et ei olnud. 

Anti Allas, teil on ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, hea esimees! Tulen teile pisut appi. Tegelikult siin saalis võiks ka mõni ilus traditsioon säilida. Ma ei olnud veel isegi oma küsimust lõpetanud, kui tõenäoliselt see pult avati. Tõesti, mul ei olnud tähelepanu veel puldil, ma ei jõudnud lihtsalt veel [küsimise soovi sisse] panna. Tegelikult me võiksime üksteisest lugu pidada ja mingitest kokkulepetest kinni pidada.

Aitäh, hea kolleeg! Ma veel täpsustan, et registreerunud küsija on alati esimene, tema saab esitada oma küsimuse ära. Ja kui ta jõuab enne teisi vajutada veel teist korda [nuppu], väljendada küsimuse esitamise soovi hääletuspuldi kaudu, siis ta saab kohe järgnevalt ka täpsustava küsimuse esitada. See on olnud tava, mille järgi me oleme siin saalis toimetanud.

Peeter Ernits, teile jäi veel mõni asi segaseks. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Hea juhataja! Küsimus ei ole üldse mitte kolleegide või mingi sotsiaaldemokraatide alavääristamise kohta. Tablool oli kolleeg Allase järel minu nimi, see on ka fikseeritud, ja sellest küsimus: kuidas on siis võimalik, et juhtus nii, et küsimuse esitas teine sotsiaaldemokraat? Tuletan meelde, et taolisi küsimusi on muuseas ka teised kolleegid [küsinud], on tuldud rääkima, et tegelikult see on meie erakonna küsimus ja keegi teine nagu ei tohi [küsimust] esitada. See on laiem probleem.

Minu küsimus oli – ja ma tahtsin vastust saada –, kuidas on võimalik, et tablool on hoopis teised nimed ja kui on küsimuse esitamise [aeg], siis on hoopis muu asi. Kuidas see võimalik on?

Vastus on teile väga lihtne: nii ei olegi võimalik. Sellel hetkel, kui avatakse järgmine küsimus, jõuavad vastavalt registreerunute järjekorrale küsimuste esitajate [nimed] siia tabloole. See on puhtalt mehaaniline, meil ei ole siin mitte mingisugust teistsugust lahendust. Ja meie kodukord ütleb ju väga selgelt, et küsimusi esitatakse vastavalt registreerimise järjekorrale.

Aga nüüd ma võtan tõesti viimase protseduurilise küsimuse. Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mina jään selles suhtes eriarvamusele. Mina ka ju vaatasin [tablood], kui ma panin küsimuse sisse. Eks me saame selle tagantjärele järele vaadata. Mulle tundus, et me härra Ernitsaga suhteliselt samal ajal [vajutasime nuppu], aga näete, mina jõudsin ette. Seega, minu küsimus on, et tegemist on ju nobedate näppude vooruga. On see nii?

Aitäh! Te olete täiesti õigesti aru saanud, tegemist on nobedate näppude vooruga. Kui küsimus avatakse, siis esimesena registreerunud kuvatakse ekraanil esimesena ja see on ka küsimuste esitamise järjekord. Ma loodan, et see on nüüd siin saalis üheselt selgeks räägitud.

Aga meil on niivõrd palju küsimusi, et nüüd me liigume tõesti edasi viienda küsimuse juurde. See on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on teede ehitus. Mart Helme, palun!

Aitäh! Jaa, ma küsin täpsemalt. Mul on Pärnu poisina hea meel, et Via Baltica ehitamine on nüüd ükskord ometi praktikasse jõudnud, et ei ole enam üks lõputu targutamine, et see on tähtis ja me peame tegema ja kohe teeme. Ja mul on muidugi hea meel, et meie osalusega valitsuse ajal olid vähemalt osaliselt need projektid ja kõik olemas. On muidugi kahetsusväärne, et nii palju aega on läinud, enne kui need on töösse läinud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Nii et väga hea, et Via Baltica ehitus on lahti läinud, ehkki mitte täies ulatuses. Aga kes ei täna vähese eest, ei täna ka palju eest.

Mul on aga meeles, et meil on veel üks teine strateegiliselt oluline suund, mille projekteerimine oli kas valmis või lõppjärgus, ja see on Paldiski-Keila maantee, täpsemalt siis Tallinna ja Keila vaheline maanteeosa, mis samuti on plaanis ehitada neljarealiseks. Minu arvates on see väga oluline teelõik, sest sealt edasi läheb tee Ämarisse ja Paldiskisse, mis on meile ka sõjaliselt, riigikaitseliselt väga oluline piirkond. [See tähendab] seda, et teatud kriisioludes võib sellel teel olla väga tihe militaarliiklus, mis omakorda ei peaks segama tsiviilliiklust, ja vastupidi. 

Minu küsimus ongi seotud sellesama teelõiguga. Kas te võite mulle öelda, kas on mingi plaan lõpule viia projekteerimised, maade omandamised ja kõik muud protseduurid, mis selle Tallinna ja Keila vahelise teega seotud on, et hakata ühel hetkel ka seda teed välja ehitama?

Aitäh! Jah, alustan sellest Pärnu lõigust. Tõesti on niimoodi, et kui eelmise aasta märtsi lõpus ma valitsuse liikmeks sain, siis esialgu kujundlikult ei olnud mitte midagi, aga nüüd nagu on, ja päris palju on. Ja esimene sõnum siis, kui veel mitte midagi ei olnud, märtsis ja aprillis, oli mul Transpordiametile see, et teeme vähemalt projektid valmis, ja mitte ainult Transpordiametile, vaid ka kohalikele omavalitsustele [oli sõnum], et nende lõikude puhul, mida te näete prioriteedina, teeme projektid valmis. [Seda selleks,] et siis, kui on võimalik kuskilt rahastust saada, ei läheks enam aega projekteerimisele, vaid saaks kohe ehitusse minna. Ja Pärnu-Tallinna 2 + 2 [tee] ehitusega täpselt nii ongi läinud. Seda on lausa korduvalt ka mulle tagasisidena öeldud, et seda ei usutud, et ehitus juba käib. Aga tõesti, Pärnu suunal kogu 45 kilomeetri ulatuses, mis plaanis on, ehitus käib, et see 2027.–2028. aastaks valmis oleks.

Keila suuna kohta on otsus tehtud. Järgmine aasta hakkab ehitus Keila lõunapoolsel ümbersõidul, mis viib sinna tööstusala juurde. Selleks on rahastus olemas ja ehitus on siis järgmine ja ülejärgmine aasta.

Aga kogu Tallinna-Keila [maantee] ulatuses, mille kohta te küsisite, otsust ei ole. Ja ma pean selle täpsemalt järgi vaatama, kas seal projekteerimine on algatatud või mitte, aga ehitusfinantseerimise all seda praegu kirjas ei ole teehoiukavas, mis kehtib neli aastat, 2026–2029, ja seda sel põhjusel, et meil on praegu suurte 2 + 2 [teede] ehitusest prioriteedid Tallinna-Pärnu [maantee] ja Tallinna-Tartu 20 kilomeetrit. Peale seda on Tallinna-Narva suund, sealhulgas ka juba teised lõigud. Nii et just need Euroopa TNT põhivõrku kuuluvad teed – Tallinna-Pärnu, Tallinna-Tartu – on prioriteedina kirjas, [nende jaoks] saab ka Euroopa rahastust küsida.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa. Ma nüüd päris täpselt ei saanud aru. 2027–2028 on plaanis hakata Keila suunas ehitama, aga finantsi veel ei ole või? Mulle jäi see natuke segaseks, võib-olla te täpsustate. 

Mu teine küsimus puudutab natukene seda, mida me rääkisime siin Kagu-Eestist, aga puudutab [teid] ka laiemalt. Nimelt, kui meil nüüd prioriteet on suurte põhimaanteede väljaehitamine, siis kuidas on tugimaanteedega ja kas meil jätkub ka tolmuvabade teede programm kuidagimoodi? See puudutab eriti Kagu-Eestit ja Lõuna-Eestit, kus on ikkagi veel päris palju tolmavaid kruusateid. Missugused finantsid ja missugused võimalused on tugimaanteede ja tolmuvabade teedega seoses?

Aitäh! Ma täpsustan Keila kohta üle. Meil [valmib] seal 2027.–2028. aastaks 2,2 kilomeetrit, Keila lõunapoolne ümbersõit, mis viib tööstusalani. See on teehoiukavas kirjas, selleks on rahastus olemas ja see teostatakse 2027–2028. Nii et vähemalt üks osa, mis selles suunas on, on selgelt töös. Sel on ka põhjus. Tõesti, Keila kui tööstuspiirkond areneb väga kiiresti ja see tee on vajalik, et teenindada suuremat transporti, just tööstuste jaoks.

Mis puudutab Kagu-Eestit ja kruusateid, siis on samamoodi, nagu ma rääkisin ka 2 + 2 teede kohta, et 2024. aastal oli kogu Eestis kruusateede viimiseks mustkatte alla finantsi täpselt null eurot ehk ühtegi kilomeetrit ei ehitatud. 2025. aastal oli selleks 1 miljon eurot ja alates sellest aastast on aastas keskmiselt 10–12 miljonit eurot üle Eesti kruusateede viimiseks mustkatte alla, mis tähendab tänaste hindade puhul kuskil 120–130 kilomeetrit aastas. Väga suur osa sellest läheb just Kagu-Eestile ja seda sel põhjusel, et Kagu-Eestis on kruusateede osakaal kõige suurem. Näiteks Lääne-Virumaal ei ole terves maakonnas enam ühtegi kruusateelõiku, mis riigile kuuluks, aga Kagu-Eesti on kõige suurema vaeslapse osas ja selle tõttu läheb Põlva, Võru ja Valga maakonda kõige suurem osa [sellest rahast], et [teed] mustkatte alla viia. See on kõigi nelja aasta jooksul samamoodi.

Selleks, et need lõigud välja valida, on Transpordiametil väga selge metoodika. Esiteks, seal peab liikuma üle 50 auto ööpäevas, ja teiseks, seal [võiks olla] mingi tööstuspiirkond, ühistranspordi liikumine ja nii edasi. See on väga selge metoodika. Aga ma kordan veel, et just kruusateede viimine mustkatte alla on Kagu-Eestis järgmistel aastatel selge prioriteet.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Siim Pohlak. Palun!

Aitäh! Ma lähen siit veel edasi kohalike teede juurde, eelkõige just kohalikele omavalitsustele kuuluvate teede juurde. Viimaste aastate energiakriis, hinnatõus ja ka praegune kallis kütuse hind on löönud väga valusalt ka kohalike omavalitsuste eelarveid. Järjest vähem suudetakse remontida kohalikele omavalitsustele kuuluvaid teid, järjest vähem kilomeetreid saab teha. Raha on järjest vähem, et remondi eest maksta ja töid tellida. Ja sel aastal lisandub veel kallis nafta hind, mis hakkab varem või hiljem – paljudes riikides on see juba [juhtunud] – bituumeni ja naftast valmistatavate saaduste hinda kergitama. Teeremondi hinnad on tõusmas ja kohalikel omavalitsustel on tegelikult ka vähem raha ehk olukord on päris keeruline. 

Minu soovitus asjaga kursis olles oleks, et te kindlasti otsiksite lisaeelarvega raha juurde ka kohalikele omavalitsustele, just nimelt teede remonti suunamiseks. Kas teil on plaan sellise ettepanekuga valitsusse minna või kui nüüd lisaeelarveid tegema hakatakse, siis ikkagi tõsiselt vaadata seda, kuidas kohalikke omavalitsusi aidata? Kui sõita ringi, siis [näeb, et] kohalikud teed ka Harju- ja Raplamaal, rääkimata kaugematest maavaldadest, on väga katastroofilises seisus ja vajaks kiiresti sekkumist.

Aitäh! Jah, tõesti on niimoodi, et riigiteed on taristuministri finantseerida või meie hallata ja [nende puhul on] Transpordiameti korraldada, kus ja kui palju saab remonti või uut ehitust teha. Kohalike omavalitsuste teede lisafinantseerimine on Rahandusministeeriumi haldusalas. Te tõite õige võrdluse, et kui riigiteede ehitusse on rahastust juurde tulnud, siis kohalikele omavalitsustele on riigilt läbi Rahandusministeeriumi need summad jäänud samaks, mis tähendabki seda, et kui hinnad kõiguvad, siis saab teha kas rohkem või vähem. Aga loomulikult panustavad kohalikud omavalitsused ise ka lisaks riigi rahale.

Lisaeelarvega on lugu nii, et sellist lisaeelarvet praegu ei ole, et riigieelarve suureneks sel aastal uute objektide võrra. Aga kui me läheme järgmise aasta eelarvet tegema, siis saame selle teema tõstatada. Aga see on Rahandusministeeriumi finantseerida, nii et seda tulebki käsitleda eraldi. Teema on õige ja ma tean seda väga hästi, suhtlen piisavalt palju kohalike omavalitsuste juhtidega.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teema on Ukraina telefonipetturite kuritegeliku ühenduse juhi Artur Jermolajevi väljasaatmine. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Eesti politsei ja prokuratuur on väga head tööd teinud, on püüdnud kinni Ukraina mõjuka kelmivabrikute juhi, kes on Eesti inimestelt röövinud üle 5 miljoni euro, ja ta saadeti kiirkorras Eesti Vabariigist välja. Aga minu küsimus on, hea minister, kas te olete oma Ukraina kolleegile rääkinud sel teemal, et vaadake, me oleme teid nii palju aidanud, rohkem kui paljud teised riigid, ja nüüd teie kodanikud siin röövivad meie elanikelt miljoneid. Olete sel teemal kolleegiga rääkinud, et nii ei ole nagu ilus [teha]?

Hea küsija! Tõepoolest, üks edulugu, mis puudutab meie õiguskaitseorganite tööd ja ka koostööd Eesti ja Ukraina vahel, sai ühe vaheotsuse Eesti kahjukannatajate [kasuks]: kokkuvõttes oli tuvastatud 5,4 miljoni euro väärtuses [kahju], mis need telefonipetturid olid seal Ukraina keskustes välja petnud, ja need inimesed saavad oma raha tagasi. Sõlmiti kokkuleppemenetlus kogusummas 8,5 miljonit eurot.

Nüüd konkreetse kohtuotsuse või kokkuleppe kohta. Ma arvan, hea küsija, et täpsemalt võiks küsida nende käest, kes selle kokkuleppe tegid. Tavaliselt on seal neli osapoolt: kohus, prokuratuur, kannatajate esindaja ja ka see, keda süüdistatakse. Aga võib öelda, et positiivne on esiteks see, et see võrk on vähemalt nii suures osas, kui on avalikult minule teada, paljastatud, teiseks see, et meie inimesed saavad tagasi oma raha – ma loodan, et see protsess läheb kiiresti –, mida on kokkuvõttes väga palju. Negatiivne on see, et tegelikult seesama seltskond selle persooni juhtimisel pettis üle kogu Euroopa, üle maailma välja, me räägime, üle 100 miljoni euro. Seda see kokkulepe ei käsitle, ma ei oska seda kommenteerida.

Nüüd tulen küsimuse juurde, kas ma olen oma kolleegiga rääkinud Ukrainast organiseeritud telefonipettuste teemal. Tõepoolest, Eesti riik on nendel teemadel Ukraina esindajatega varem suhelnud ja me ei ole ainukesed, sellepärast et see informatsioon on õiguskaitseorganite vahel Euroopas levinud. Ma tean, et vähemalt nii mõnigi teine Euroopa riik on täpselt samade probleemidega Ukraina poole pöördunud.

Ja kui me vaatame seda konkreetset kaasust – ma arvan, et detaile võiksid ikkagi kommenteerida asjaosalised, mitte välisminister, kuna ma ei ole selle detailidega kursis ja kohtud on ikkagi eraldiseisvad, iseseisvad institutsioonid –, siis vähemalt on see koostöö meie õiguskaitseorganitega viinud nii kaugele, et see isik on Eestis selle kokkuleppe käigus nii palju raha üle kandnud – varastatud raha, ütleme siis konkreetselt –, et meie inimesed saavad selle raha tagasi. Igal juhul on see teema aktiivne ja ma olen kindel, et ka päris mitmed teised riigid Ukrainaga sel teemal suhtlevad. Väga õigustatud küsimus ja väga pakiline probleem.

Aitäh! Peeter Ernits, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Tegelikult Johanna-Maria Lehtme asi – ta on ka petnud meie inimestelt välja palju raha – ei idane ega mädane. Aga teiselt poolt teatavasti karistada ühe asja eest mitu korda ei tohiks. Eesti jõustruktuurid on saanud meie petetutele selle kompensatsiooni kätte, ja rohkemgi, aga see on ainult väikene osa nagu sääse seesamune asi Suures väinas. 100 miljonit peteti Saksa, Soome, Läti, Leedu ja paljude teiste riikide kodanikelt välja. Me oleme isekalt käitunud, nemad jäävad nagu nüüd ilma sellest, aga meie omad saavad kompensatsiooni. 

Aga küsimus on praegu selles, et inimestele on see kõvasti vastukarva käinud. Kas nüüd ongi nii, et jõukad kurjategijad võivad ennast vabaks osta ja siis lennata kas Tel Avivi või kusagile mujale? Ja pragmaatiline lähenemine … Kas valitsuses on arutatud seda, et parem papp kätte saada kui istuda vangitornis, ja et kui sa oled jõukas kurjategija, siis osta ennast vabaks?

Aitäh, hea küsija! Ma ei saa aru, mis teie mure on. Meie õiguskaitseorganite ja laiemalt ka valitsuse tegevuse eesmärk on oma [riigi] isikute, oma inimeste ja oma kodanike huvide kaitsmine. Ja nüüd on näidata ette väga keerulises [juhtumis] väga osavalt läbi viidud jälitustegevuste reaalne tulemus meie inimestele: nende käest välja petetud raha on võimalik tagastada. Seda, mille pärast, kuidas ja mis asjaoludel sõlmiti kokkulepe, valitsus tõesti ei aruta ja minister, eriti välisminister, ei aruta, sellepärast et meil on selleks põhiseaduses ette nähtud institutsioonid, kes selle tööga tegelevad. Nad oskavad teile ka põhjendada, mispärast erinevaid kokkuleppeid kohtumenetluses tehakse. 

Seal taga võis olla näiteks see, et kui tõesti nii rikkad inimesed lähevad lõpuks kohtuteeni välja ja kõik astmed läbi käivad, siis võib-olla asjaosalised prokuratuurist või kes iganes seal riigi esindajatena tööd teevad, hindasid, et siis ehk ei oleks saanud meie inimesed mitte ühtegi senti, rääkimata sakslastest või kellest iganes teisest. Praegu ikkagi tuleb minu arvates tunnustada meie õiguskaitseorganite tööd, sest väga keeruliste protsesside ja rahvusvahelise koostöö kaudu [suudeti] tuua Ukrainast, väljaspool Euroopa Liitu olevast riigist, petuskeemiga välja petetud tagasi raha meie kodanikele, [kahju] hüvitada. Kui vaadata seda summat, siis tegelikult rohkemgi veel. Ma arvan, et siin ei ole küll isegi nurgakest, kus mingit vingu ja käunumist üles kerida. 

Seda, mis puudutab teiste riikide menetlusi, peavad kommenteerima teised riigid. Ma ei oska seda tõesti teile öelda. Ma igatahes väga tunnustan neid inimesi, kes on seda tööd teinud. Kes soovib lähemalt lugeda – ka mina lugesin avalikest allikatest –, siis täna on Eesti Ekspressis kirjas, kuidas neid jälitustegevusi [tehti] ja kui keeruline see tegelikult oli. See ei ole iseenesestmõistetav, et sellised petturid ja skeemitajad üldse kätte saab, kes küberkuritegusid telefoni kaudu, nende keskuste kaudu [toime panevad]. Ja lõpuks me oleme toonud Eesti inimestele tagasi nende käest välja petetud raha. Nii et hea küsija, ma ootan teilt ikkagi pigem tunnustust Eesti riigi vastavatele institutsioonidele.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Jah, aitäh! No minu jaoks ei ole küsimus mitte selles, et ma mingit klassiviha siin tahaks õhutada või, ma ei tea, mingit klassiviha reflekse põeksin. Küsimus on mul konkreetselt välisministrile see, kas meil on Ukrainaga ka nüüd läbirääkimised ja konsultatsioonid ja muud diplomaatilised initsiatiivid, selleks et telefonipettused, mille taga on Ukraina kodanikud ja võib-olla ka Ukrainas asuvad mingisugused trollivabrikud, lõppeksid; et Ukraina pool pingutaks ja teeks kõik, mis on nende õiguskaitseorganitel võimalik, et need lõppeksid; et Eestiga oleks pidev kahepoolne infovahetus ja meil rohkem enam ei oleks vaja tegeleda sellega, et me pressime kurjategijalt meie petetud inimeste jaoks kahjuraha välja. Mul on see küsimus välisministrile: kas te näete, et see on väga vajalik, ja kas meie Välisministeerium tegeleb sellega?

Aitäh! Jaa, see on muidugi vajalik ja see tegevus ka toimub, aga mitte niivõrd palju Välisministeeriumi juhtimisel. Meie vastavad asutused ja ka ministeeriumid omavahel suhtlevad ja see toimub mõlemat pidi. Ukraina ja Eesti õiguskaitseorganid vahetavad informatsiooni, teevad koostööd, ja mitte ainult nende petuskeemide teemadel, vaid tegelikult on need teemad palju laiemad, aga neid ma siin kommenteerida kahjuks ei saa. Kindlasti saab see olla parem. Ja ma võin teile kinnitada, hea küsija, et ka Välisministeeriumi välissuhtluse koordineerijana ma kindlasti ei viska kuidagi lusikat nurka – selle konkreetse positiivse sammu suutsid meie õiguskaitseorganid [teha] ja meie inimesed saavad nende käest välja petetud raha tagasi –, vaid pigem, vastupidi, see teema läheb järjest rohkem edasi.

Ma toon ühe näite, mis puudutab kogu Euroopat ja mis on olnud Eesti initsiatiiv, eelkõige koostöös Siseministeeriumiga: olukord, mis võib suure tõenäosusega juhtuda peale seda, kui näiteks peaks tulema rahu Venemaa ja Ukraina vahel. Me räägime eriti Venemaalt, aga miks mitte ka Ukraina kaudu [tulevatest] väga suurtest kogustest inimestest, kellel on väga halb taust. Me räägime näiteks Vene tänastest võitlejatest või kombatantidest, kes osalevad otseselt agressioonis, ja me näeme ette seda, et Putin üritab neid sadade tuhandete kaupa suruda Euroopasse, ja väga halbade kavatsustega. Nendest on valdav enamus kriminaalse taustaga, need inimesed on tapjad, vägistajad. Just nimelt selle initsiatiivi oleme me [teinud] Euroopa Liidu ja Schengeni tasemel, et need inimesed pandaks juba täna sadade tuhandete kaupa viisakeelunimekirjadesse, et nad ei saaks mitte kunagi hakata sisenema Euroopasse ja siin ellu viima kas siis otseselt põhiseadusvastaseid toiminguid või vähemalt tegelema kuritegevusega. Ja see on saanud ikkagi väga suurt tähelepanu, ka Euroopa Komisjon seda tööd Euroopa Liidu tasemel koordineerib.

Ja ma võin lihtsalt välja tuua, et just meie ja Ukraina õiguskaitseorganite ja ka valitsuste vaheline koostöö on selle lahenduseni viinud. Kui me räägime sellest, et need on personaalsed viisakeelud, siis see tähendab seda, et me teame nimeliselt sadu ja sadu tuhandeid Venemaa poolel võitlevaid kurjategijaid.

Suur tänu! Lõpetame meie kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on koolireformid. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Austatud Helgi Lääts Tartust, kes kirja saatis, ja ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallas! Eelmisel aastal võeti teie initsiatiivil vastu määrus "Nõuded statsionaarse õppega üldhariduskooli õppekeskkonnale […]", milles on kirjas, et õppetöö algus peab olema üldjuhul kell üheksa või hiljem, erandina võib alustada varem, aga mitte enne kella kaheksat. Varasem algus peab olema põhjendatud ja kokku lepitud, näiteks hoolekogu tasandil. 

Toon näite Saaremaalt. Lapsevanemad lähevad Kuressaarde tööle kella kaheksaks, elavad 40 kilomeetri kaugusel, viivad lapse kooli, ütleme, kolmveerand kaheksaks. Nüüd ta peab ootama seal üle tunni aja, kella üheksani. Siis ta tahab minna [peale kooli] Kuressaarde näiteks trenni. Bussiliiklus on kokkulepitult teatud kellaajal. Nüüd, kui ta tund aega hiljem kooli läheb, jääb ta bussist maha. Bussiliikluse ümbertegemine on äärmiselt kallis, näiteks Saaremaal maksab see mitusada tuhat. Ka hobid, huviharidusringid tuleb kõik ümber mängida terves maakonnas. See tähendab, et laps jõuab tund aega hiljem koju, ta ei jõua õppida, sellepärast et ta jõuab liiga hilja ja on väsinud. Samas, ega ta ju kauem magada ei saa, sellepärast et järgmisel hommikul hakkab täpselt samamoodi kõik otsast pihta. Jälle vanemad lähevad tööle ja viivad lapse kooli enne kaheksat ja ta istub siis tund aega, tukub seal. 

Kui enne oli meil kooli algus kell kaheksa, aga võis olla ka hiljem, siis nüüd te olete millegipärast muutnud selle üheksaks, aga võib ka varem. Samas on veel tohutu bürokraatia, et kui sa tahad seda muuta, siis peab igal juhul hoolekogu vastava pöördumise tegema ministeeriumile ja ministeeriumis tehakse [otsus] erandkorras, kui on gümnaasiumiga tegu. Kui ei ole, siis saab kohalikult [seda muuta]. Milleks seda kõike vaja on?

Aitäh! Ei ole mingit pöördumist ega avaldust haridusministeeriumile mitte keegi kohustatud esitama. Koolid on meil koolipidaja pidada ja koolipidaja koos hoolekoguga selle otsuse teeb. Hoolekogu ettepanekul teeb otsuse koolipidaja. Kui on riigigümnaasium – riigikooli pidaja on Haridus- ja Teadusministeerium –, ka siis teeb otsuse koolipidaja.

Me oleme alati öelnud – ja ma arvan, et te nõustute minuga –, et Eesti riigis peaks poliitilisi otsuseid tegema teaduspõhiselt. Nõustute minuga, et see peaks olema teaduspõhine? Teadlased meditsiinivaldkonnas, vaimse tervise valdkonnas ja üldse tervisevaldkonnas on juba kümme aastat rääkinud, et teadusuuringud on väga selgelt näidanud, et varateismelistel ja teismelistel on meie ajavööndis unerežiim selline, mis [eeldab] pigem seda, et koolipäev ehk aktiivne tegevus peaks algama kell üheksa. Kui unerežiim katkestada varem, siis tegelikult on varateismeline või teismeline koolipäeva jooksul väsinud, ta ei ole oma und lõpuni maganud, tema keskendumisvõime on vähene, tihti ei ole ta ka hommikusööki selleks ajaks söönud. Ehk siis tervisemuredest tingituna on kõige optimaalsem ja kõige õigem koolipäeva algus meie ajavööndis kell üheksa. Koolipäev on alanud Soomes kell üheksa juba aastakümneid. Muuseas, nõukogude ajal käisin mingil põhjusel ka mina kooli kella üheksaks, ei käinud kella kaheksaks. Aga seda on kõik teadlased ammu kinnitanud.

Me oleme kümme aastat Eestis seda debatti pidanud ja nüüd sotsiaalministri ettepanekul – tegemist on sotsiaalministri koostatud määrusega – see kellaüheksane koolipäeva algus kirja sai. Erandid, et võiks [mingi aja] võrra varem alustada, on ka arusaadavad. Varasema kooliastme puhul – räägime algkoolidest – on kindlasti argumendid olemas, aga eelkõige puudutavad need argumendid seda, kui on tegemist kooliga, [kus õpe] käib kahes vahetuses ja on vaja koolipäeva reguleerida selle järgi, et teine vahetus tuleb peale: muidu ei mahu ära, alustame varem.

Mis puudutab trenne ja koolipäeva nihkumist, siis hilisem koolipäeva algus ei tähenda koolipäeva pikenemist. See ei pea tähendama koolipäeva pikenemist. Koolipäeva kujundamisel on koolil ja koolipidajal väga suur otsustusõigus. Koolipäeva on võimalik kujundada väga paindlikult ja väga erinevalt. Minu laste kool Tartus alustas kell üheksa juba kaks aastat tagasi, aga koolipäev ei ole pikenenud. Koolipäev on teistmoodi korraldatud ja koolipäev lõpeb ikka endiselt samal ajal, nagu ta alati lõppenud on. Lastel on samal ajal oluliselt kergemad hommikud. Nad on palju ärksamad, nad tõusevad palju suurema, parema energiaga üles ja ka õpetajad on kinnitanud, et koolipäev kulgeb oluliselt paremini, kui koolipäev algab kell üheksa. Samal ajal saavad kella kaheksaks tulla tõesti need lapsed, kellel mitte mingisugust muud varianti ei ole, ja kella 8.15-st käiakse näiteks järelvastamisi ja individuaalseid konsultatsioone tegemas …

Teie aeg.

… mis on erandkorras võimalus, et lapsi individuaalselt toetada.

Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Suur tänu! No proua minister, tundub, et te ikka üldse ei kuulanud, mida ma rääkisin. Teil on oma kogemused Tartu linnast. Ja tõesti, linnas võib see asi suhteliselt lihtsam olla, sest linnas ei ole trennid ja muusikakoolid niivõrd kaugel ja [sinna minek] ei võta nii palju aega. See ei sõltu sellisest bussiliiklusest, kus buss käib tegelikult kaks või kolm korda päevas. Küll aga on väga paljud Eesti piirkonnad sellega mures. Ma ei saa teist lihtsalt aru. Teil on võib-olla isiklik huvi, et teie lapsed [koolis sel ajal] käiksid. Aga miks peab ministeerium koolide algusaega ette kirjutama? Miks ei võiks teha niimoodi, et las iga kool koos hoolekoguga otsustab oma kooli alguse aja ise, ja nii ongi? Ilmselgelt on seda parem teha koos koolipidajaga. Igas vallas, näiteks Saaremaal, tuleb ju kogu transport vastavalt sellele sättida. Nagu ma ütlesin, huvihariduse tunnid algavad teatud kellaaegadel.

Te ütlete, et see kuidagi ei mõju kooliaja lõpule. Kuidas ta ei mõju siis? Bussiliiklus tuleb ju ka ümber mängida. Need inimesed, kes lähevad bussiga hommikul tööle, näiteks 40 kilomeetri kauguselt linna – sellesama bussiga lähevad õpilased ju ka kooli. Me peame siis kaks bussi käima panema või? Samas on nii, et kui nüüd lükatakse [tundide algus] hilisemaks ja õpilane tuleb huviharidusringist tund aega hiljem, siis need, kes töölt tulevad, peavad ka tund aega kauem ootama. Ta jõuab ju tund aega hiljem koju ka. Te peate aru saama sellest, et kõik ei ole ainult linnakeskne ja lõppude lõpuks ei võta see mitte midagi ära, kui lasta igal koolipidajal ise otsustada. Nii ongi kõige lihtsam, las nad otsustavad ise, kas nad [alustavad] kell kaheksa, kell üheksa, pool kümme või pool üheksa, ja ongi kõik. Ma tahaks nüüd teie käest teada, kui palju on praegu neid erisusi taotletud. Kas teil on ülevaade selle kohta?

Aitäh! No tundub, et teie ka mind ei kuulanud. Ma ütlesin minu arust väga selgelt, et koolipäeva hilisemaks lükkamine ei tähenda koolipäeva pikenemist. Kui te räägite huviringide aja muutmisest, siis see ei ole ilmtingimata tingitud koolipäeva alguse muutmisest. Täpselt seda ma teile vastasin ja te ütlesite mulle jätkuvalt, et huviringid tuleb ümber muuta. Ma ütlesin, et ei, see ei tähenda seda, see ei ole nii, härra Maastik. See ei ole nii! Koolipäeva pikkus ei ole reguleeritud, see, mis kell ta lõppema peab. Reguleeritud on see, kui [suur] võib olla tundide mõttes õppetöö maht koolis erinevatel vanuseastmetel, aga ei ole reguleeritud, mis kell see ilmtingimata lõppema peab. Ei ole öeldud, et kui kell üheksa algab, siis mitte varem kui kell kolm ei tohi kool ära lõppeda. Koolipäeva lõpp ei ole mitte kuidagi haridusministeeriumi ega mitte kellegi [teise] poolt reguleeritud ja koolipäeva alguse edasilükkamine ei tähenda ilmtingimata koolipäeva lõpu edasinihkumist. Need ei ole omavahel seotud ja neid näiteid on võib-olla väga palju võimalik tuua.

Nüüd teie küsimus bussiliikluse ja selle kohta, et iga omavalitsus või iga koolipidaja peaks ise otsustama, millal kool algab. Teate, see looks veel segasema olukorra. Meil võib olla ühe omavalitsuse piires kolm koolipidajat: riik on koolipidaja, erakool on koolipidaja, omavalitsus on koolipidaja. Meil on juba mitu aastat olnud tõepoolest selline olukord, kus erinevatel pidajatel algab kool eri ajal, ja see on toonud lastele veel suurema segaduse. Ühe pere lapsed, kes käivad põhikoolis ja riigigümnaasiumis, lähevad kooli eri aegadel ja see teeb bussigraafiku mõttes veel suurema segaduse. Ehk siis ühine kokkulepe ühiskonnas, mis kell kool algab, on just nimelt logistiliste põhimõtete küsimus. Teie ettepanekul selle vabakslaskmine tähendaks totaalset kaost nii ühistranspordikorralduses kui ka tegelikult perede jaoks logistikakorralduses, kui [kõik koolid] läheks üle täiesti eri aegadele. Üks kool algab kell 8, teine algab 8.30, kolmas algab 9.15 ja selles olukorras võivad [neis koolides] olla ühe valla lapsed ja ühe pere lapsed. Proovige siis bussiliiklust ja asju korraldada.

Nii et lõpuks ma jõuan ikkagi tagasi selle juurde, et me oleme alati soovinud teaduspõhist otsuste tegemist. Teadlased ütlevad ja teadus ütleb teile, et kella kaheksane koolipäeva algus ei ole lapse tervisele hea, lapse tervise huvidest lähtuvalt peaks koolipäev algama kell üheksa. Nii sotsiaal- ja tervishoiuminister kui ka haridusminister on teadusest tulenevalt otsuse ka teinud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eks infotunni mõte ongi selles, et valitsuse liikmed saaksid informatsiooni ja Riigikogu liikmed jagaksid neile informatsiooni erinevate asjaolude kohta. Kahtlemata on koolipäeva pikkus seotud ka selle mahuga, mida õppekava ette näeb, ja seda iga kool väga suvaliselt lühendada ei saa. Kui [kool] hiljem hakkab, siis tihti see hiljem ka lõpeb, sest on veel üks muutuja, mis meil on siiski fikseeritud ja väga muutuda ei saa: see on aastas olevate koolipäevade ja vabade päevade vahekord. Kooliaastat pikendada, et kõik vajalik õppekava materjal ära mahuks, ja selle võrra vaheaegadelt aega ära võtta ei ole koolidel endal alati võimalik. Ma arvan, et seda teaduspõhist lähenemist saavad omavalitsused [ise rakendada], eriti Tartu, kus koolid ja gümnaasiumid ei hakka muide koolipäeva algust vastavalt sellele määrusele väga muutma, vaid püüavad jääda ikkagi nende aegade juurde, mis on välja kujunenud, et omavalitsused ja koolid saaksid neid otsuseid ise langetada.

Ma küsin kutsehariduse kohta. Kutseharidusreformist on palju räägitud ja mul on mõningane mure, et need raamõppekavad, mis riik on koolidele andnud, on kaunis elukauged ja peletavad isegi tugevaimad õpilased ära, sest valdkondade esimene sissejuhatav aasta ei ole väga erialakeskne ja tundub ajaraisuna. Te olete palju rääkinud sellest, et ülikoolidele tuleb raha juurde anda, kuna tulevad suured aastakäigud. Kas kutseharidus võib ka arvestada sellega, et kuna on suuremad aastakäigud ja nende ülesanne on ikkagi päris palju õpilasi ära õpetada, siis nad võivad sellesama kampaania raames lisaraha oodata?

Aitäh küsimuse eest! Sama kampaania raames kutseharidusele lisaraha ei tule, sellepärast et see puudutab konkreetselt kõrgharidust. Täiesti eraldi teema on kutsehariduse rahastamine järgnevatel aastatel, kui lisaraha vajadus on suurusjärgus 10–11 miljonit, selleks et vastu võtta kõik need õppimiskohustusega õppurid, kes tõenäoliselt kutseõppesse suunduvad. Kutseõppe aja potentsiaalsest pikenemisest tulenev lisaraha vajadus kutsehariduses on teada ja selle lisaraha vajaduse taotluse üle me ka riigieelarve läbirääkimistel arutelusid pidama hakkame. 

Ma siiski tulen korra tagasi kutsehariduse õppekavade juurde. Õppekavasid teadupärast ei loo haridusministeeriumi ametnikud. Õppekavasid loovad töörühmad, kuhu on kaasatud kutseõppeasutuste inimesed ise koos tööandjatega, kes on [teatud] valdkonnas kutse reguleerijad ja seda kutset tööturul vajavad. Nii et tegemist on ikkagi kokkuleppega kutseandjate, tööandjate ja kutsekoolide vahel. 

Aga hariduspoliitiline otsus kutseõppekavade puhul on see, kui suur on üldõppe maht kutseõppekavades. Võib-olla on meil teiega siin tõesti erinev lähenemine ja nägemus sellest. Senine kutsekeskharidus oli väga tugevasti suunatud kohe inimese koolitamisele otse tööturule [minekuks]: siseneb kutseharidusse põhikoolist, saab kutseoskused ja suunatakse tööturule. Selline süsteem on kehtinud kümme aastat ja me teame selle mõjuanalüüsist, et tegemist on olukorraga, kus inimeste kutseoskused vananevad väga kiiresti, aga samas on üldoskuste puudus väga suur. Selle tõttu on ümberõpe, täiendõpe ja ka elukestev õpe nende õppurite puhul probleemiks. Ka tööandjad on tagasisidena öelnud, et vajalik on oluliselt suurem üld[ainete] teadmine ja tundmine ning ka üldine valdkonnast arusaamine, mitte kitsalt ühe valdkonna sees teatud kutseoskuste omandamine. Sellest tulenevalt oleme me tegelikult kutseõppekavasid muutnud. Me rakendame neid kutsekeskhariduse õppekavasid alles teist aastat ja me oleme tõepoolest kokku leppinud, et nelja aasta möödudes me saame teha omakorda mõjuanalüüsid, kas sellisel moel kutsekeskhariduse õppekavad toimivad või me peaksime neis õppekavades [uuesti] muudatusi tegema. 

Kutsekeskhariduse puhul on tegemist väga tihedalt tööturuga seotud õppekavadega, mille tõttu paindlikkus ja valmisolek kogu aeg muutusi ja mugandusi teha peab olema sinna sisse kirjutatud. Need õppekavad ei saa olla kivisse raiutud, need peavad olema paindlikud. Ja ma näen, et kutsekeskhariduse õppekavade kõige suurem paindlikkus peaks olema see, et õppur saab õppekava sees oma õpirajal valikuid teha. Kui ta lõpuks otsustab siiski keskhariduse või üldhariduse osa mitte sellises mahus omandada, väljub ta kutsekeskharidus[õppest] …

Teie aeg!

… ikkagi kutseoskuste demonstratsiooni järel ehk omandab need kutseoskused, mis tööturul vajalikud on.

Aitäh! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Ja enne, kui me edasi läheme, on käsi püsti kolleeg Mart Maastikul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Te ilmselt istute sama kaugel minust kui proua minister ja ma tahan teie käest küsida, kas minu küsimused on arusaadavad ja kostavad hästi. Ma küsisin konkreetselt, kui palju on kooliaja algus[aja] erandeid tänaseks registreeritud, aga ma vastust ei saanud. Kas te oskate öelda, kas mu küsimus on hästi arusaadav?

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan teile protseduuriliselt vastata, et jah, ma istun peaaegu sama kaugel proua ministrist kui teie.

Aga liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teemaks on metsaseadus. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Lugupeetud minister! Meil kohe kuidagi ei vea. Satub kuidagi nii, et siis, kui ma tahan metsaküsimuse esitada, olete teie siin. Ma muutsin oma küsimuse sisu, et teid natukene säästa.

Just praegu toimub RMK majas metsaseaduse eelnõu viimase versiooni tutvustamine väga valitud ringkonnale. See eelnõu on küll läbinud avalikustamise ja ministeeriumide kooskõlastusringi, kuid selle sisu on seejärel asekantsler Antti Toominga eestvedamisel oluliselt muudetud. Need muudatused on väga sisulised ja puudutavad paljusid otseselt: nii omavalitsuste võimalusi planeeringute kehtestamisel kui ka kogukondade võimalusi kogukonnametsades lageraiet vältida. Ja sellest hoolimata tehakse need muudatused kättesaadavaks vaid väiksele ringile, huvirühmadele, ja seda väga piiratud ajaga – sisuliselt on tutvumiseks ainult üks päev aega. Te teate, kui aeganõudev on seaduseid analüüsida. See, mis toimub, on näiline, mitte sisuline [kaasamine].

Seadusloome hea tava eeldab avatust ja piisavat aega sisuliste ettepanekute [tegemiseks]. Praegu toimuv on paraku kaugel sellest. Ja siit ka minu küsimus: kas teie hinnangul vastab selline menetlus hea õigusloome tavale ja kui ei vasta, siis miks selline praktika on valitud ja kas see on õigustatud?

Aitäh küsimuse eest! Aga ausalt öeldes need etteheited jäävad mulle arusaamatuks. Metsaseadus on Riigikogus menetluses. Millisest metsaseadusest te sel juhul räägite, millistest metsaseaduse muudatustest? Tegemist on ju Riigikogus menetluses oleva seadusega, mille üle me tegelikult peame ühiskondlikku arutelu. Nii kaua, kui ühiskondlikku kokkulepet ei ole, me ju kuhugi otsustega ei kiirusta. Nii nagu demokraatlikus protsessis kohane on, asju arutatakse ühtedes gruppides, teistes gruppides, laiemates gruppides, kitsamates gruppides. See protsess on väga mitmetahuline. Te tõite praegu näite ühe grupi arutelust, aga te ei saa ju väita, et see on ainuke arutelu, mis üldse sellel teemal toimub. Arutelusid toimub väga erinevates kohtades, see on täiesti tavapärane seaduse menetlemise viis. Kus see ühiskondlik arutelu meil ikka toimuda saab, kui mitte gruppides? Me ei too kogu Eesti rahvast ühte kohta kokku, kus me ühist arutelu peame. Minu arust on täiesti tavapärane, et arutelu toimub erinevates gruppides. Ja niikaua, kui ei ole langenud haamer ja öeldud, et seadus on vastu võetud, niikaua arutelu tegelikult kestab.

Me oleme öelnud valitsuse poolt, et kui ühiskondlikud grupid ei ole omavahel kokku leppinud, siis me ei saa tegelikult selle protsessiga kiirustades kuhugi edasi liikuda. Nii et me peame nendes küsimustes ühiskondliku kokkuleppe saavutama.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Tegelikult need muudatused, mida nüüd plaanitakse ja mille ministeerium on pannud ühte paketti, on käinud kooskõlastusringil, mitte ei ole need praegu veel siin, ega ole veel valitsust läbinud. Täna on üks üritus, kuhu ministeerium kutsus kokku – ma ei tea, mis nimekirja alusel – huvigrupid, piiratud arvu osalejatega. Enne seda saadeti need muudatused tutvumiseks. Neil on küllaltki [suur] mõju ja keeruline sisu. Mina olen vestelnud linnade ja valdade liiduga, kes seda muudetud [eelnõu], niisugust muudatuste paketti näinud ei ole. Selles on selgelt sees ka üks kohustus omavalitsustele. Näiteks, kui omavalitsus kehtestab täiendavalt kõrgendatud avaliku huviga ala, olgu see siis eraomandi või riigiomandi peal, siis ta peab selle välja ostma. Kohustus on see välja osta, muidugi juhul, kui selle omanik nõus on. Aga igal juhul kohustus on. Kui omanik soovib, siis omavalitsus peab selle välja ostma. Sellist nõuet varem pole olnud. Seega tulevad omavalitsusele teatud kohustused, [võib-olla] siis selliseid alasid üldse ei tehta enam, sest omavalitsus ei jaksa neid välja osta.

Ma kirjeldasin ühte muudatust, mis seal paketis on ja mida linnade ja valdade liit siiamaani näinud ei ole. Täna tõenäoliselt näeb, eile saadeti see vist välja. Tegelikult on olnud õhus teadmine, et juba homme valitsus soovib need muudatused ära kinnitada ja saata Riigikogu poole teele. Kas see vastab tõele või mitte?

Aitäh! Nüüd ma sain aru, mis muudatusettepanekutest jutt käib. Ei ole homme valitsuse istungil metsaseaduse muudatusettepanekuid, vaid käib kaasamise ja arutelude protsess. Me oleme öelnud, et me teeme seda nii kaua, kui me jõuame kõikide osapooltega sellise kokkuleppeni, mis võimaldab seda seadust Riigikogusse edasi saata. Tuletan meelde, et see debatt jätkub siin Riigikogus. Valitsus saadab lihtsalt oma ettepaneku Riigikogule, mille üle siin debatt jätkub. Ma hetkel ei näe põhjust muretsemiseks selle pärast, et keegi kuskil kiirustab tagant ja teeb teerullimeetodil seaduseelnõude läbisurumist. Tegemist on Eesti ühiskonna jaoks ja tuleviku vaatest ikkagi äärmiselt kaaluka seadusemuudatusega, mis vajab kokkulepet erinevate huvigruppidega. Kui lõpuks on selline seaduseelnõu, millega mitte keegi nõus ei ole, siis ei ole ju tegemist mõistliku ettepanekuga. Nii et ma arvan, et Riigikogusse jõuab teile siia aruteluks ikkagi selline seadusemuudatuste pakett, mille kohta meil on ühiskondlik kokkulepe.

Ma igaks juhuks kordan üle eesmärgi: nende seadusemuudatuste eesmärk on tagada Eesti looduse kaitse ja Eesti metsavaru säilimine väga-väga pikaks ajaks. See on eesmärk – igaks juhuks, et oleks meile kõigile ühtmoodi arusaadav, mis eesmärki me täidame. Nii et ma loodan, et me jõuame ka ühiskondliku kokkuleppeni. Loodetavasti tuleb valitsuselt Riigikogule ettepanek, millisel kujul peaks looduse ja metsa kaitsmine Eestis reguleeritud olema.

Murekoht on täna ju see, et see ühiskondlik vaidlus on nii kaua kestnud. Kui ma ei eksi, siis juba kümmekond aastat me ei ole suutnud ühegi valitsuse juhtimisel seda kokkulepet saavutada. See on olnud kahjulik nii nendele, kes metsa majandavad, ja Eesti majandusele, kui ka nendele, kes metsa ja loodust kaitsevad. [Suutmatus] kokku leppida ja otsustamatus antud olukorras on tegelikult olnud kõige halvem variant kõikidele osapooltele, kes selles debatis on. 

Praegune valitsus on võtnud eesmärgi, et me liiguksime kokkuleppe suunas. Me teeme selle nimel ka tööd. Eks energeetikaminister saab teile täpsemalt vastata. Soovitan kirjalikult tema poole pöörduda, teda täna siin ei ole.

Aitäh! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma väga vabandan, ma panin teid jälle piinlikusse olukorda. Aga teie eelmisest sõnavõtust ma sain aru, et te väitsite kindlalt, et seadust ei tohi saata enne Riigikogusse, kui see on põhjalikult läbi arutatud, seega siis uuesti avalikustatud. Aitäh selle eest! Mainin veel nii palju, et see küsimus, mis puudutab seda seadust, ei ole mingis 30%-s ja 70%-s, vaid metsade jätkusuutlikus majandamises, mida antud seaduseelnõu ei tee. 

Aga ma tulen nüüd järgmise küsimuse juurde ja lähen rohkem teie erialasse, nii et vast on lihtsam vastata. 1. märtsil ilmus Maalehes metsatööstuse lobitegevust käsitleva artiklisarja teises osas ülevaade sellest, kuidas metsatööstus tunneb muret õpikutes antava ökoloogilise hariduse pärast ja otsib võimalusi, kuidas õpikute kaudu mõjutada laste arusaamisi enda huvides. Selline lähenemine tekitab tõsiseid küsimusi hariduse sõltumatuse ja teaduspõhisuse kohta. Haridussüsteemi eesmärk peaks olema ju anda õpilastele objektiivne ja teaduslikule teadmisele tuginev arusaam loodusest ja ökosüsteemide toimimisest, mitte aga vahendada ühe majandusharu kitsaid ärihuvisid. 

Nüüd siit teile küsimus: kas teie hinnangul peavad kooliõpikud lähtuma selgelt teaduspõhisusest ja kas te peate aktsepteeritavaks, et tööstus püüab õppekirjanduse sisu oma huvidele vastavalt suunata? Ja kui ei, siis milliseid samme te kavatsete astuda, et sellist sekkumist vältida?

Aitäh! Teadlasena ei saa ma mitte kuidagi teistmoodi sellele vastata, kui et Eesti hariduses õpetatav peab lähtuma teadusest ja teaduses kokkulepitust. Te lugesite Maalehe artiklit, aga ma ei ole seda ise lugenud, nii et ma kuulen praegu teie käest esimest korda, et selline lobitöö käib. Selle tõttu ma selle lobitöö detaile ei tea. Aga võib-olla on siinkohal mõistlik üle korrata, et Eesti haridussüsteem ei lähtu ühest või teisest õpikust, vaid lähtub õppekavast ja õppekavas sätestatud põhimõtetest, haridusseaduses sätestatud põhimõtetest ja õppekavas sätestatud õpiväljunditest, mida ühes või teises vanuseastmes laps peab ühes või teises aines teadmiste ja oskuste ja väärtuste puhul omandama. Need õppekavad on õpetajate ja teadlastega koostöös tehtud ja neid ei ole kellelgi kavas muuta. Meie loodusõpetuse, bioloogia ja muude ainete puhul ei näe ma mingit põhjust [hakata] midagi muutma, lähtuvalt sellest, mis varem kokku lepitud on.

See, et õpik peab vastama õppekavale, on ka seaduses kirjas. Väljaantav ja koolis kasutatav õpik, kui õpetaja otsustab seda õpikut kasutada, peab vastama õppekavas seatud väärtustele, hariduse eesmärgile ja õpiväljunditele. Ja haridusministeerium sekkub kindlasti nendel juhtudel, kui õpikud ei vasta meie õppekavale, hariduses seatud eesmärkidele ja väärtustele, kui õpik ei ole teaduspõhine ning kui õpik ei lähtu Eesti ühiskonna väärtushoiakutest. Need on väga kindlad põhimõtted, mille põhjal me oleme sekkunud, kui õpetajad on kasutanud koolis õpikuid näiteks teistest riikidest, nagu Vene föderatsioonist pärit õpikuid, või kasutanud õppematerjale, mis ei ole teaduspõhised. Need on väga kindlad põhimõtted ja nendest me kindlasti ei kavatse loobuda. Nii et hoiame kõik nendest hoolsalt kinni.

Suur tänu! Sulgen tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Küsija on Aleksandr Tšaplõgin, küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes ja teema on Eesti õhuruumi kaitse. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Hiljuti külastasid meid jälle Ukraina droonid. Kaitsevägi väidab, et neid oli üks, mis ületas piiri, pealtnägijad väidavad, et rohkem. Aga igal juhul tundub meie sõjaväe kommunikatsioon seoses Ukraina droonide uuesti ilmumisega üsna abitu. Valitsuse kommunikatsiooni sel juhul üldse ei olnud. Vastuseta jääb vähemalt kaks küsimust. Esiteks, kaks kuud tagasi pöördus Eesti Ukraina poole palvega valida oma droonidele sellised marsruudid, mis välistavad nende ilmumise meie õhuruumi. Kas vastus saadi ja kui jah, siis milline?

Aitäh selle küsimuse eest! Teate, kui tohib, ma vastan ühe lausega. Kõige kindlam viis lõpetada droonide sattumine Eesti õhuruumi on see, kui Venemaa lõpetab agressioonisõja Ukraina vastu. See on kõige kindlam viis tagada, et Eestis on ohutu, Eesti inimestel on [turvaline], ja mitte ükski droon Eesti õhuruumi sel juhul ei satu.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Noh, Soome valitsus ajab teist juttu. Just täna Soome kaitseminister väga rangelt palus Ukrainat, et nende droonid ei siseneks Soome õhuruumi. Aga nojah, nendel on teine valitsus.

Aga mul on veel üks küsimus. Tõhus droonisüsteem maksab umbes 500 miljonit eurot. Meie sõjaeelarve on 1,5 miljardit aastas. Sõda Ukrainas kestab juba viiendat aastat ja ammu on selge, et see on eelkõige droonisõda. Kogu selle aja on olnud võimul Reformierakond. Teie erakond on olnud võimul kolm aastat. Miks pole meie õhuruum siiani nõuetekohaselt kaitstud?

Aitäh selle küsimuse eest! Soome minister ei ole kuidagi teistsugusel arvamusel. Ma arvan, et Soome minister nõustub ja on ka kinnitanud, et ainuke ja kõige tõhusam viis droonisõda lõpetada on see, kui Venemaa lõpetab agressiooni Ukraina vastu. Selleks, et teha droonitõrjet, on see valitsus astunud tegelikult väga palju samme. Kuna need sammud on varasemalt olnud astumata, siis tuleb teha ka seadusmuudatusi. Ei saa minna kaitsma olukorras, kus seadus õiguslikult kaitsesüsteemide paigaldamist ei võimalda. 

Ma tuletan teile täna siin meelde, mida valitsus on teinud, et droonitõrjesüsteemid Eestis tekiksid. Valitsus on heaks kiitnud eelnõu, mis on ka teile Riigikokku tulnud. Sellega laiendatakse mehitamata õhusõidukite seire ja tõrje võimalusi rahuajal, kõrvaldades näiteks senised takistused riigikaitseobjektide või elutähtsa teenuse osutajate taristu kaitsmisel. Kinnitan veel kord, et tegemist on rahuajal droonitõrjega, mille puhul meil tegelikult õiguslik raam ei olnud pikka aega paigas. See eelnõu on oluline samm mitmekihilise õhukaitse väljaehitamise suunas, millega laiendatakse droonide seire ja tõrje võimalusi rahuajal ning täpsustatakse eri ametkondade vastutust. 

Siin eelnõus on ka olulised taristu ja inimeste kaitse aspektid. PPA-l tekib õigus Eestis mehitamata õhusõidukeid tõrjuda, sõltumata asukohast, ja PPA-sse tekib nii-öelda droonipolitsei. Kaitsevägi vastutab kogu Eesti õhuruumi seire eest ja tõrjub sõjaväelise otstarbega droone, sõltumata nende õhkutõusmise asukohast. Tsiviilotstarbeliste droonide tõrjesse sekkub Kaitsevägi siis, kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa ohtu ise piisavalt kiiresti tõrjuda. Kaitseliidu ja Kaitseväe kaasamine on ka eelarves ette nähtud, neid on võimalik kaasata droonitõrjesse näiteks suurüritustel, nagu laulupidu. Kapo ja Välisluureamet saavad õiguse droone oma territooriumil tõrjuda, vajadusel ka raadiosidet piirata. Ka turvaettevõtted ja riigikaitseobjektide turvajad saavad lähiajal õiguse ise oma taristu kaitseks droone tõrjuda ja sealhulgas raadiosidet piirata. See õigus on piiratud konkreetse objektiga. Ma võin siin seda seaduseelnõu, muudatust veel pikalt ette lugeda. 

Ma igal juhul kinnitan, et rahuajal peab õigusriigis olema õiguskaitse korraldatud nõnda, et on õigus droonitõrjega tegeleda, ja valitsus on selles suunas ka samme astunud. Täpselt samamoodi on valitsus samme astunud droonitõrje võimekuse hankeks, [nende süsteemide] ostmiseks ja püstipanemiseks. Kahjuks ei ole mitte kõik need võimalused meie kontrolli all. Tehnoloogiahange toimub ikkagi rahvusvahelisel turul ja nagu te ilmselt ise ka tajute, neid soovijaid on täna väga palju.

Suur tänu! Enamateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam aega ei jätku. Ma tänan valitsuse liikmeid ja ma tänan kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.