Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 68 Riigikogu liiget, puudub 33. 

Nüüd on aeg ja võimalus eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan EKRE fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise peaminister Kristen Michalile seoses riigieelarve puudujäägi suurenemise ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusega. 

Rahandusministeeriumi 2026. aasta kevadise majandusprognoosi põhjal on Eesti riigi rahanduse seis lähiaastatel selgelt pingeline. Prognoosi kohaselt ulatub tänavune eelarvepuudujääk ligikaudu 4,3%‑ni SKP‑st, mis on juba eelarvereeglite piiri peal. Järgmistel aastatel on reaalne oht ületada 4,5% piir, kuna valitsussektori investeeringud püsivad väga kõrgel tasemel. Samuti näeb prognoos ette, et riigivõlg kasvab ligikaudu 24%‑lt SKP‑st kuni 40%‑ni aastaks 2030. Selline areng tähendab olukorda, kus riigi kulud kasvavad, tulubaas väheneb ning võlakoormus suureneb, mis seab kahtluse alla eelarvepoliitika jätkusuutlikkuse ning ka riigi võime reageerida võimalikele kriisidele. 

Sellest tulenevalt ongi meil peaministrile rida küsimusi, et saada teada, milline on valitsuse järgnev poliitika, mis hetkel on selgelt pankrotikursil. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Viimasel ajal on avalikkust raputanud räiged pedofiiliajuhtumid ja järjest tuleb juurde õõvastavaid uudiseid nendest juhtumitest, kus pedofiilid tegutsevad oma nii-öelda unistuste top'is, lasteasutustes ja isegi lastega. Me oleme tegelikult sügavas väärtuskriisis, valitsus keskendub meil mitmekesisusele ja sooideoloogiale, aga päris lastekaitse on jäetud unarusse. Ma tuletan meelde, et mingi aeg tagasi suruti läbi just nimelt lastekaitseseaduse teatud paragrahvid, mille abil nii-öelda peideti ära karistuse kandnud pedofiilide register, see ei ole enam nii avalik. Sotsiaaltöötaja nõusolekul võivad nad isegi minna lasteasutustesse tööle. 

Seoses sellega ma annan EKRE fraktsiooni nimel üle lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga tehakse muudatusi lastekaitseseaduses ja karistusregistri seaduses ning täpsustatakse sõnastust lapse kohtlemise põhimõtetes seoses lapse huvide väljaselgitamisega ning suurendatakse laste kaitset isikute eest, kellele on kehtestatud lastega töötamise keeld nende eelneva pedofiilse tegevuse tõttu. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. 

Järgnevalt kaks päevakorra täpsustust. Nimelt, eelnõu algataja Vabariigi Valitsus on võtnud Riigikogu menetlusest tagasi seaduseelnõu 442, mis oli kavandatud tänase teise päevakorrapunktina. Eelneval põhjusel jääb see tänasest päevakorrast välja. Ja teine: tänasel istungil me jätkame eilsel istungil pooleli jäänud eelnõu 848 esimest lugemist. 

Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Küsimuste esitamiseks oli registreerunud Rain Epler. Ma vabandan, et te pidite küsimisega nii kaua ootama, aga nüüd on teie võimalus.

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! No pidi minister vastamisegagi ootama, nii et selles mõttes saame kõik hakkama. 

Te oma eelnõu tutvustades ütlesite, et eelnõu vähendab bürokraatiat. Kui eelnõu lugeda, siis ka seletuskiri ütleb, et kasvab krediidiasutuste ja investeerimisühingute halduskoormus, sest nad peavad üle vaatama komiteed, juhtimiskorra ja liikmete koosseisu, arvestama ESG riske, krüptovara riskipositsioone ning täitma uusi juhtide ja võtmeisikute vastavuskontrolli nõudeid. Lisaks tuleb jälgida, et kõik nende kavad oleksid Euroopa kliimaeesmärkidega kooskõlas, ja neid saab Finantsinspektsioon kontrollida koos Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti ja muude asutustega. Millest tuleb teie väide tutvustuses, et eelnõu vähendab bürokraatiat, kui selgelt ilmneb, et see suurendab bürokraatiat?

Aitäh! On uued regulatsioonid, mida meil on vaja üle võtta, aga on ka regulatsioonide vähendamist. Seda kõike ma ka oma kõnes nimetasin. Ma võin öelda, et näiteks komiteede moodustamise ettekirjutus kaob ära, ei pea enam täpselt neid kordi ja komiteesid seaduse järgi tegema. On lihtsustatud näiteks kolmandate riikide filiaalide asutamist Eestis, see on kindlasti oluline bürokraatia leevendamisel. Enam ei pea uusi vastavuskontrolle tegema, kui pangajuht jätkab teisel ametiajal, [vähemalt] täisulatuses ei pea seda tegema. Ma vaatan, kas mulle veel miski meenub. Aga rohkem ma praegu ei tõlgendaks seda, mis suunas iga üksik [regulatsioon meid viib]. Neid on loomulikult alati mõlemasuunalisi ja nii ma ka olen seda esitanud.

Head kolleegid seal tagumises nurgas, meil on siin Riigikogu istung alanud, nii et kui teil on mõned muud jutud, siis te saate neid äkki mujal pidada. Aga järgnevalt Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleks selle ESG juurde tagasi, [küsimus puudutab] ESG integreerimist krediidiasutuste juhtimis- ja tegutsemisnõuetesse. Kas see ei loo sellist teistmoodi lähenemist, et ka sealtkaudu hakkavad krediidiasutused survestama ettevõtjaid, kes soovivad saada finantsvahendeid oma tegevuste jätkamiseks ja investeeringuteks? Kui ESG on pandud sinna krediidiasutuste [nõuete] nimekirja, siis see kandub otse edasi ka ettevõtjatele. Kas sealt ei teki sellist bürokraatlikku ohtu, et see jälle suurendab laenude kättesaadavust ja investeerimisvõimalusi? 

Aitäh! Te tahtsite öelda, kas vähendab. Jah, aga see on olnud ka pankade pikaajaline poliitika. Nad on pidanud neid keskkonnariske ikkagi oma ärides hindama kogu aeg. Vastavalt direktiivile kirjutatakse see nüüd regulatsioonina sisse. See ongi elu ise. Kliimamuutused on midagi, mis muudavad oluliselt majandust ja krediidiriski. Seda näeb ette ka see seadus, sellega peab arvestama.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma võtaksin sellest "kliimamuutuste" sõna sabast kinni. Need teatavasti ikkagi ei ole sellised asjad, mis on igavikku raiutud. Need on viimase aja suured ideoloogilised ettevõtmised. Ma lähen Arvo Alleri küsimusest edasi ja küsin ka: kuidas me ikkagi tagame, et keskkonna- ja sotsiaalsete riskide hindamine ei too kaasa teatud majandusharude, mis on Eesti majandusele väga olulised, diskrimineerimist laenutingimuste abil? Ja kas rahandusministeerium on analüüsinud, milline on ESG nõuete tegelik mõju laenuintressidele ja väiksemate ettevõtete laenu kättesaadavusele Eestis? Lihtsalt mingisugustest kliimamuutustest siia rääkima tulla – teate, me ei ole lasteaed. Eesti ettevõtjad ka ei ole lasteaed.

Aitäh! Ideoloogiline on kahtlemata kliimamuutuste puhul inimmõju eitamine, mitte need muutused ise. Loomulikult lasteaias ei taibata sellist rumalust teha, et eitatakse inimmõju kliimale. Aga praegu me ei aruta teadust, kuigi ma soovitan tutvuda keskkonnateadustega. Mul endal on see teadmine pärit koolipingist, juba ammusest ajast. Aga praegu on jutt ikkagi majanduskeskkonnast ehk sellest, mis juhtub siis, kui pangad võtavad riske, mis realiseeruvad kliimamuutuste tõttu. See on tavaline finantsriskide maandamise meede ja rahvusvaheliselt tunnustatud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Sellise tähelepanuväärse nimega mees nagu Sam Bankman-Fried – kellel on huvi, [võib] selle eesti keelde tõlkida, see nimi on tähenduslik – korraldas oma tegevuse käigus ühe maailma, ma ütleksin, suurima finantsskeemi. Oli selline krüptobörs nagu FDX ja seal paljud inimesed kaotasid palju raha. Üks suur kattevari, mille varjus ta seda raha kokku ajas, oli just nimelt kogu see ESG temaatika. Tema suutis väga hästi esitada regulaatoritele kirjeldusi sellest, kui hästi ta kõiki neid regulatsioone täidab ja vaat et mõtleb ise neid veel juurdegi, et ta oleks veel tublim maailmapäästja, võrdsuse edendaja ja nii edasi. Kas sa oled veendunud, et kõik sellised regulatsioonid on päriselt täidetavad ja see täitmine on ka kontrollitav, mida see eelnõu tegelikult praegu ette näeb?

Aitäh! Ma võin öelda, et kattevarjuna kasutatakse ka beebitekke teinekord, näiteks sigatsejad võivad neid kasutada. See ei tähenda, et tekk ise on halb asi. Aga loomulikult, need regulatsioonid on uus asi, neid vaadatakse praegu [sellise pilguga] üle, kas mingil hetkel ei ole mindud liiale, ja te kindlasti olete sellega ka kursis. 

Aga pikaajaline inimkonna probleem kahtlemata kliimamuutus on. Juhin teie kui rahvuskonservatiivi tähelepanu sellele, et sealt lähtuvad ka kõige suuremad ohud rahvusele kui sellisele. Inimeste elupaikade kadumine, millele eelneb muidugi muude liikide elupaikade kadumine, on otsene oht Eestile, kui soovite [sellist põhjendust].

Helle-Moonika Helme, palun!

Nojah, koolipingis õpetatakse meil energiajäävuse seadust ja termodünaamika seadusi. Koolilapsed oskavad ka varsti kliimapettust ja kliimanarratiivi paremini analüüsida kui minister siin praegu. See kõik on minemas ajaloo prügikasti ja on selge, et maailm jookseb meil juba eest ära selles osas. Ma ikkagi küsin, kas meie ministeerium ei peaks olema selles asjas ikkagi pigem esirinnas, et kaitsta tulevikus meie majandust ja seda uutel alustel üles ehitada. Mujal maailmas on need protsessid juba pihta hakanud. Kas me ikka peame seda eilse või isegi juba varsti üleeilse päeva mingit kliimanarratiivi siin Riigikogu puldis niimoodi kehtestama?

Aitäh! Minu kogemused prügikastidega on kindlasti väiksemad kui teie omad, aga ma olen käinud ülikoolis ja [selles vallas] on ka minu kogemused suuremad. Nii et ma ei viidanud siin algkoolile, vaid ülikoolile, kus õpetati kliimariske juba Vene ajal. Ja kirjandus on olnud piisavalt kättesaadav juba aastakümneid. Nii et ma soovitan võtta asja tõsiselt ja mitte otsida mingeid uhhuuallikaid enda ideoloogia õigustamiseks.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Võib-olla sa mõne sõnaga täpsustad, mis muutub selle seaduse vastuvõtmisel paremaks meie majanduskliimas ja meie inimeste jaoks?

Aitäh! Krediidiasutuste seadus tavaliselt maandab finantsriske. See on põhiline ja see oleks üldnimetus sellele eelnõule. Aga ta loomulikult harmoneerib ka rahvusvahelisi regulatsioone, muudab tingimusi ühesuguseks, nii nagu finantsmaailmas on kombeks.

Mart Helme, palun!

Jaa, no ma ei saa jätta reageerimata sellele, kui siin hakatakse jälle isiklikult solvama, et teie kogemused prügikastidega on suuremad kui minul. Ma ei tea, olete mõõtnud, on teil mingi kindel mõõdik, kelle prügikastikogemus siin saalis on suurem kui teil? Äkki on teil see mõõdik olemas ja äkki see mõõdik on seotud ka sellesama ESG‑ga? Selline ülbitsemine seal puldis lihtsalt on sobimatu. 

Aga mulle jäi kõrva see, et te ennustasite, et Eestis hakkavad mingid liigid välja surema. Ma ei saanud aru, mis liigid, kas taimeliigid, loomaliigid. Äkki täpsustate, missugused liigid on Eestis väljasuremisohus ja kuidas see mõjutab meie finantskäitumist ja meie finantsvõimalusi? 

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et teie naaber – kindlasti tunnete teda isiklikult – püüdis solvata mind ja minu teadmisi, kuigi need on akadeemiliste paberitega tõestatud, ja väitis, et need teadmised kuuluvad prügikasti. Sealt tuli see sõna. Ma poleks ise iialgi sellist kujundit kasutanud. Vale meest torgite! Mul on loodusteaduslik haridus ja majandusteaduslik haridus mõlemad olemas.

Kuid liikide loetelu ma kindlasti ei too. Ma arvan, et parteiajakirjandus sellest ei kirjuta, aga liikide kadumine on elementaarne tõsiasi. Mina ei rääkinudki liikidest, vaid ma rääkisin elupaikadest. Elupaikade kadumine on ka rahvasterände põhiline liikumapanev jõud. Ajaloolasena te peaksite seda teadma. 

Mart Helme, teine küsimus, palun!

No ei saa seal puldis ikka viisakalt käituda. Ma arvan, et paberitega tõendatud haritud inimesi on siin saalis päris palju. Ei ole Jürgen Ligi siin ainukene, kellel on paberitega tõestatud haridustase. 

Ja kui te rääkisite siin sellest, et parteilises ajakirjanduses sellest ei kirjutata, siis missuguses parteilises ajakirjanduses? Mina komparteisse erinevalt teist kuulunud ei ole, seetõttu mina ei tea, missugusest parteilisest ajakirjandusest teie räägite. Meil ei ole ka sellist parteilist ajakirjandust peale Uute Uudiste, mis kajastab põhimõtteliselt muid allikaid refereeritud kombel, pluss meie erakonna erinevaid sündmusi. Ma lihtsalt arvan, et see ei puutu üldse ka tänasesse teemasse. Katsuge [vastata] ikka alati inimesi solvamata ja püsida selle eelnõu raames, mida te olete tulnud siia esitlema. Nii et mu küsimus on, missugusest parteilisest ajakirjandusest teie lähtute. 

Aitäh! Mina viitasin teie partei ajakirjandusele, kes toodab uhhuud. Erinevalt teist ei ole mina töötanud kommunistlikus süsteemis, ma ei ole olnud pioneer, komnoor ega komparteilane, nii et ärge tulge mind solvama. Ma ei ole olnud ükski neist ja ma ei ole ka kompartei kirjastuses olnud toimetaja nagu teie. Ma ei ole toimetanud "Kommunistliku partei manifesti" nagu teie, kui te tahate sellest rääkida. Aga ärge alavääristage minu haridusdokumente! Ma tean, et ma räägin loodusest või majandusest selle põhjal, mida ma olen õppinud ülikoolides. Sellest ma räägin. Te mõlemad seal pingis tulite minu [teadmisi] kahtluse alla seadma, aga need on loodusteaduslikud tõsiasjad. Ärge tulge mulle seda rääkima!

Head kolleegid, ma kordan veel kord ühte oma põhimõtet, mis mulle väga meeldib: rünnake seisukohti, aga mitte inimest. See on minu sõnum ja palve kõigile. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Vaadake, härra Jürgen Ligi, te olete praegu seisukohal, et maksutõusud on head ja selle võrra läheb rahval paremini. Aga kümmekond aastat tagasi oli teie kreedo ju see, et maksude alandamine annab riigile rahanduses hoopis suurema [kasu]. Need on kaks täiesti vastandlikku seisukohta. Kummas rollis [olete praegu], kas varasemas nooruses olite uhhuu või olete praegu uhhuu?

Aitäh! Kumbki väide ei ole tõsi, mida te mulle omistate. Ma ei ole kumbagi asja öelnud ja kumbki teema ei puutu sellesse eelnõusse. Nii et ärge laimake!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Siin on kaks asja. Ma ei küsi teilt midagi, minu meelest on see eelnõu päris korralik, aga teie käitumine ei ole küll korralik. See on selline ülbe ja arrogantne. Te [viitate] oma haridusele, korduvalt kordate, nagu sklerootik, et mul on need [ülikooli]paberid. Ma ei tea, võib-olla on mingid muud paberid ka teil, millest me ei tea. Aga siia saali ei kõlba selline ülbitsemine, et minul on paberid, olen [ülikooli] lõpetanud loodusteadlane. Mina olen ka! Sellist labast ülbitsemist lubavad [endale] siin vähesed ministrid – teie olete üks põhiline –, nii et see on hea. Aga seadus on normaalne. Rohkem ei räägi.

Aitäh! Näete, ma olen teiega nõus. Meie haridusdokumendid on erinevad ja mina ei ole dokumente muul põhjusel nimetanud, kui seetõttu, et minu teadmisi rünnati. Minu teadmisi rünnati, mina ei algatanud seda. Ma esitlen eelnõuga seoses rahvusvahelisi tavasid ja regulatsioone. Põhjused, miks need regulatsioonid rahvusvaheliselt kehtivad, seati kahtluse alla. Ma pean selle ümber lükkama, midagi ei ole teha. Kui inimene tuleb ütlema, et minu teadmised ja rahvusvaheline teadmine sellest, miks neid regulatsioone vaja on, kuulub prügikasti, siis ma pean vastu vaidlema, midagi ei ole teha. Ja väga ülbe on tulla iseloomustama vaidlejat selliste sõnadega, nagu sa tegid. Nagu te tegite, vabandust!

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll on kaks küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta. Alustab Varro Vooglaid. Palun!

Jaa. Esiteks üks tähelepanek. Te ütlesite siin just, et teile meeldib, kui rünnatakse seisukohti, mitte inimesi. Te peaksite selles ikkagi järjepidev olema. Mõned päevad tagasi alles käis kolleeg Izmailova siin puldis ja hakkas meie ja meie laste kohta üsna isiklikke märkusi tegema. Ma ei mäleta, et te oleksite selle peale ütelnud, et ärge rünnake inimesi, vaid rünnake seisukohti.

Aga mu küsimus tegelikult seisneb selles, et kas see päevakord, mis meile siin on antud, peaks kajastama reaalsust või see võibki [jääda] selliseks, nagu see paberile trükituna [algselt oli] ehk see ei muutu. Ma saan aru, et istungi alguses te ütlesite, et on tagasi võetud korruptsioonivastase seaduse ja muude seaduste muutmise seaduse eelnõu 442. Aga kui ma [veebis] avan päevakorra, siis näen, et see on ikka siin kirjas. Kas elektroonilisel [kujul päevakord] on praegu jäänud muutmata või tulebki edaspidi arvestada sellega, et see võib sisaldada punkte, mis tegelikult enam ei vasta tegelikkusele?

Hea kolleeg! Ma arvan, et [asi] on selles, et me oleme tegelikult ju päevakorra kinnitanud esmaspäeval täpselt sellisena, nagu see, ma arvan, seal elektroonilises süsteemis ka hetkel on olemas. Lihtsalt aeg-ajalt asjad muutuvad, nii nagu me pidime eile menetlema seda eelnõu, millega me täna jätkame, see tuli tänasesse päevakorda üle. Täpselt samamoodi on, ma arvan, [kõnealune juhtum] igati põhjendatud. Me ei ole päevakorda kui sellist ju muutnud, me kinnitasime selle ja selle päevakorra kinnitamise ajal oli sees ka seaduseelnõu 442. Aga eile või täna võttis Vabariigi Valitsus selle eelnõu tagasi ja selles mõttes me seda päevakorrapunkti ei ava. Ta on kirjas, aga me ei ava seda. 

Andrei Korobeinik, palun! Kas teil on ka päevakorra kohta [küsimus]?

Aitäh, hea istungi juhataja! Jaa, teile on küsimus. Ma tulin siia selleks, et eelnõust rohkem teada saada ja vajadusel debatil osaleda, aga selle asemel ma pean süvenema sellesse, mis on Jürgen Ligi hariduskäik ja tema hiilgav karjäär kommunistlikus erakonnas. Miks? Kas te ei pea istungi juhatajana vajalikuks sekkuda ja suunata arutelu tagasi eelnõu rajale?

Aitäh, hea kolleeg! Eks vastused korreleeruvad üsna tihti ka küsimustega. Haridust ei pea häbenema ja te ei pea muretsema, debatt on alles ees, läbirääkimised alles algavad. Meil on võimalus kuulata suurepäraselt endiselt rahandusministrilt Aivar Sõerdilt arutelu kohta rahanduskomisjonis. Läbirääkimised tulevad, tegemist on alles esimese lugemisega, siis tuleb teine lugemine, saate sealgi läbi rääkida ja nii edasi. Nii et te ei ole millestki ilma jäänud, hea kolleeg. 

Ja viimane küsimus istungi juhatajale, Rain Epler.

Viimane [küsimus] on puhtalt protseduurikaga ja teie viimase sõnavõtuga seotud. Minu kõne oli juba sees ja te ütlesite Korobeinikule, et on võimalik Sõerdi suurepärast kõnet või suurepärast Sõerdi kuulata, aga te ei öelnud, et Epleri suurepärast kõnet on võimalik kuulata. Kas te ei peaks erakondlikus mõttes neutraalselt käituma seal juhatajana?

Tol hetkel, kui ma seda ütlesin, ei saanud ma olla kindel, et just härra Epler peab fraktsiooni nimel kõne. (Saalist vastatakse.) No ma ei suutnud seda jälgida. Oleksin ma seda teadnud, ma oleksin seda loomulikult maininud. Mul puudus see teadmine, kes EKRE fraktsiooni nimel kõnet peab. Aga mul on võimalus veel seda öelda.

Nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahanduskomisjoni esindaja härra Aivar Sõerdi, kes tutvustab arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh! Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu oma 23. märtsi istungil. Meile oli tehtud ka slaidiprogramm ning eelnõu tutvustas ja komisjoni liikmete küsimustele vastas Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Anastasia Nõmmik. 

Küsimused ja arutelud komisjonis puudutasid peamiselt Finantsinspektsiooni ja finantsasutuste juhtidele ja töötajatele sätestatavaid nõudeid. Samuti tunti huvi, kas Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel on piirdutud miinimumnõuetega ja on püütud hoida halduskoormus võimalikult madalana. Komisjoni konsensuslik ettepanek oli eelnõu esimene lugemine lõpetada. 

Nüüd ma tuleksin täpsemalt istungil olnud arutelu juurde. Meile tehti [eelnõu] tutvustus ja arutelu oli ka. Kõigepealt tundsid komisjoni liikmed huvi Finantsinspektsiooni juhi ametiaja nõuete vastu, küsimus oli selle 14 aasta [pikkuse ameti]aja piirangu kohta. Komisjoni liikmete hoiak oli, et iseenesest idee ei ole halb, aga taheti paremini aru saada sellest regulatsiooni muudatusest. Vastus oli, et need muudatused tulenevad direktiivist. 

Üks seisukoht oli, et tavaliselt on niimoodi, et kui juhatuse liige ametisse asub, kulub tal mingi aeg õppimisele ja end asjadega kurssi viimisele ja sisulise tööga alustab ta alles võib-olla paari aasta pärast. Eelnõu algataja esindaja selgitas, et kindlasti pole mõeldud niimoodi, et juhatuse liige esimese aasta sisustab õppimisega. Pigem on nende tähtaegade muudatuse põhjuseks see, et Finantsinspektsiooni juhatuse liikmetel oleks parem menetlused lõpule viia enne uue juhatuse ametisse asumist ja et juhatuse liikmel tekiks julgus ette võtta suuremaid ja keerukamaid menetlusi. Kuna finantssektor areneb pidevalt, siis eesmärk peaks olema, et juhatus jõuaks menetlused läbi viia ja need oleksid tõhusad.

Siis oli küsimus ka panga võtmeisikute hindamise karmistamise kohta. Vastus oli, et võtmeisikute puhul on olukord selline, et hetkel otsustavad pangad ise, keda vastavuskontrolli juhiks määrata. Finantsinspektsioon kontrollib, kas isiku taust vastab nõuetele, sealhulgas seda, kas tal puuduvad majandusalased kuriteod. Pank peab arvestama, et Finantsinspektsioonil on õigus isiku sobivust hinnata ja vajaduse korral ta juhi ametikohalt tagasi kutsuda, kui selgub, et ta ei vasta sellele positsioonile esitatud nõuetele. 

Ma ise küsisin komisjonis selle kohta, et mis suunas me direktiivi [üle võttes] liigume, kas me liigume rangema regulatsiooni või lihtsustamise suunas, ja mis on need teemad ja nõuded, mis direktiiviga lisanduvad. Vastus oli, et direktiivi ülevõtmisel on piirdutud miinimumnõuetega ja püütud hoida halduskoormus võimalikult madalana. Lihtsustamise üks näide on see, et komiteede korda muudetakse, seal vähendatakse ülesandeid ja kaotatakse üks kohustuslik komitee. Kuigi tuleb öelda, et see Baseli pakett, mis üle võetakse, on mahukas, oleme selle ülevõtmisel pigem olnud konservatiivsed. Eesmärk on tõepoolest olnud see, et regulatsioon oleks pankade jaoks selgem ja koormus mõistlik. 

Siis oli veel üks kommentaar komisjonis selle kohta, et enamikul [juhtivatel ametikohtadel] võiks avalikus sektoris laiemalt olla viieaastane ametiaeg ja maksimaalselt kaks järjestikust ametiaega. 

Üldiselt sellega komisjonis arutelu piirdus. Me saime vastused, ja otsused, mis me tegime, olid konsensuslikud. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 7. aprillil – see tuli tänasesse päeva edasi –, see oli konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, selles oli meil samuti konsensus. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, ka siin oli komisjoni liikmete seas konsensus. Siinkohal ma tänan tähelepanu eest ja vastan küsimustele.

Siinkohal minagi tänan teid, aga teile on üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt ettekandja! Rahaminister rääkis siin enne liikide kadumisest ja elupaikade kadumisest selle direktiivi kontekstis. Minu küsimus on, kas te komisjonis arutasite neid küsimusi. Kilvar Kessler tunneb väga hästi linde. Ega seal ei olnud ometi seda juttu, et Finantsinspektsiooni uus juht või juhatuse liikmed peavad sama hästi linde tundma ja hommikuti käima neid pildistamas? Või kust üldse rahandusministril selline [jutt] tuli? Ta hakkas rääkima, kui hea loodusteaduslik haridus tal on, ja liikide väljasuremisest. Kas arutati neid küsimusi kuidagi?

See kliimaarutelu ja kliimakäsitlus oli meil siin saalis. Komisjonis me kliimateemalist arutelu selle eelnõu kontekstis üldse ei pidanudki. Aga kuna see teema siin täna tõstatus, siis ma vaatasin [ühe asja järele.] See eelnõu saadeti kooskõlastusringil väga paljudele asjaosalistele – Finantsinspektsioon, pangaliit, finantsfondide esindajad, Admiral Markets ja kes kõik seal olid, tohutu pikk loetelu, audiitorkogu. Ma vaatasin, et kooskõlastustabel on siin taga, (Osutab seletuskirja lisale.) see on hästi mahukas. Vaadake seda! Ma kiiruga vaatasin, et [asjaosalistel] oli vist kolm märkust ESG regulatsioonide kohta, aga küsimused olid pigem täpsustavat laadi. Suures osas on nendele vastused ka kooskõlastustabelis antud. Asjaosalistele, keda eelnõu puudutab, oli ESG selline kõrvalteema, aga natukene on seda seal käsitletud. Vaadake seda kooskõlastustabelit, siis on teil parem arusaamine.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Aivar, nagu alati asjaliku ülevaate eest! Krediidiasutused on tegelikult ju riigi rahanduse vereringe, eks ole. Ja korras rahandus on eeldus ka korras majandusele, toimivale majandusele. Mind huvitaks väga sinu käsitlus. Härra Ligi teatas eile, et meil on rahandus korras. Ta tuli niisuguse avaldusega lagedale meedias, rahvusringhäälingus. Sina vägagi eluküpselt ütlesid, et me siiski vajaksime negatiivset lisaeelarvet. Kas negatiivse lisaeelarve küsimust on ka rahanduskomisjonis arutatud rahanduse korrastamise seisukohast? Ja mis on sinu isiklik vaade sellele, millises mahus see võiks olla ja millal tuleks see menetlusse võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga selle eelnõu puutumus rahanduse olukorraga laiemalt ja negatiivse lisaeelarvega kitsamalt on nüüd väga kaudne, see puutumus on vähene. Aga eelnõu mõju riigi rahandusele on võib-olla selles mõttes oluline, et ta ühtlustab ja harmoniseerib regulatsioone finantssektoris ja, mis on veel olulisem, aitab maandada finantsriske finantssektoris. Tänapäeval on see päris oluline.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tänan, Aivar, väga sisukas ettekanne! Sellel eelnõul on minu arvates üks probleem, mida me küll komisjonis väga tõsiselt ei arutanud. Selle eelnõu tulemusena pankadel kulu kasvab ja see lõpuks jõuab ju tarbijani. Kui keegi tahab midagi hoiustada või laenu võtta, siis pank ju tahab selle raha ikka kätte saada.

Aga teine pool on see, mis minule kõige rohkem muret tekitab: see võib panna väga tugeva põntsu tööstusele. Eesti riik peaks olema tööstusriik, meil on ikkagi põlevkivi, metsandus, põllumajandus. Aga nüüd me räägime ainult rohepöördest. Räägitakse, et lehmade ja kõige [muu] tõttu tekib hirmus palju CO₂. Kas selle eelnõu vastuvõtmisega me ei tee oma majanduses tagurpidikäiku? Soovime majandust elavdada, aga tegelikult on meil neid uhhuu-ettevõtteid …

Aitäh! 

… küll ja küll. Ka Kaitseväes ühtegi asja ei ole, aga kõik midagi lubavad teha.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan ikkagi, et finantsriskide maandamine ja finantssektoris regulatsioonide harmoniseerimine – me oleme siin Euroopa Liidus ühtsel turul – on laiemalt majanduse arengu huvides. Mis puudutab halduskoormuse lisandumist või vähenemist, siis selle direktiivi ülevõtmisel on mõjud mitmesuunalised. On mitmeid aspekte, kus halduskoormus väheneb, kas või see komiteede lihtsustamine. Aga jah, on ka kohti, kus pankadele tuleb koormust juurde, kuid see on ikkagi finantsriskide maandamise ja regulatsioonide harmoneerimise huvides.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Kavandatav muudatus toob ju kaasa olukorra, kus vaidlustes lähtutakse Euroopa pangandusjärelevalve asutuste otsustest. Kas sellega me ei vähenda enda riikliku finantsjärelevalve mõju? Siis me ise enam ju ei kontrolli kõike, või ei ole nii?

Aitäh selle küsimuse eest! Teie erakonna liikmed võivad teiseks lugemiseks ettevalmistamisel selle küsimuse tõstatada. See on laiem küsimus, siin puldis on lühidalt keeruline sellele vastata. Aga me võime selle [küsimuse] enne teist lugemist veel komisjonis päevakorda võtta, mis puudutab vastutuse ja järelevalve funktsioonide ja rollide jagunemist. Seda võime komisjonis käsitleda, kui teie erakonna liikmed selle tõstatavad, miks mitte. Kas või selleks, et siin suuremat selgust luua. Aga esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel me seda teemat komisjonis ei avanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Aivar! Alati head vastused! Asi on nüüd selles, et meil on rahanduses kaos: nelja aasta perspektiivis [kasvab] võlakoorem [iga aastaga] keskmiselt 4,35%. Sellisel trajektooril jätkates, senise valitsuse poliitikaga jätkates jõuab meie võlakoormus kaheksa aastaga 60%‑ni, juba sinna Maastrichti piirini. Sa, Aivar, osundasid, et seda rahanduskomisjonis ei ole arutatud. Aga kas rahanduskomisjon on praeguses olukorras, kui on välja tulnud ka see kevadine baasprognoos – kuigi me teame, et tegelikult see [jääb] juba riskiprognoosi ja baasprognoosi vahele, nagu on ka Rahandusministeeriumi eksperdid tunnistanud –, arutanud meie rahanduse väljavaateid, et mida sellises olukorras teha? Ja kas komisjon on esitanud nõudliku käsitluse valitsusele, rahandusministrile? Ma tunnistan, et see küll väljub nüüd selle eelnõu raamest, aga muidu jääb mulje … Me peame arutama ikkagi põhiküsimusi parlamendisaalis. Kas rahanduskomisjon on sisuliselt olnud proua Akkermanni juhtimisel võimeline seda probleemi …

Aitäh! 

…adresseerima või on vaikitud? On see maha vaikitud?

Need on väga olulised teemad, mida rahanduskomisjon peab käsitlema. Me teeme seda professionaalse komisjoni tasemel. Võib-olla see arutelu prognoosi üle jäi meil natukene lühikeseks, me saame seda jätkata. See oli meil esmaspäeval. 

Aga millega me praegu põhjalikult tegeleme, on tänavusse aastasse üle kantud vahendid, mis eelmisel aastal kasutamata jäid. Eile näiteks me käsitlesime Justiitsministeeriumi ülekantavaid vahendeid. Kõik ministrid ja ministeeriumi esindajad tulevad eraldi komisjoni ja tutvustavad meile oma [eelarve] seisu, [sealhulgas] ülekantavaid vahendeid. See on ka riigi rahanduse kontekstis ja rahanduse korrastamise mõttes väga oluline tööprotsess. Praegu on meil see laual ja me tegeleme sellega päris põhjalikult. (Saalis öeldakse midagi.)

Aitäh! Rohkem teile küsimusi kollase raamatu järgi olla ei saa. Üks kolleeg tahaks küll küsida, aga kuna see oleks kolmas küsimus, siis seda võimalust ei ole. Aitäh, Aivar Sõerd! Ei läinud liimile, ainult natukene. Aga nüüd on suurepärane võimalus avada läbirääkimised. Esmalt EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

(Naerab.) Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! No ei tulnud sul hästi välja, nüüd sa avasid suurepärased läbirääkimised, aga ikka keel ei paindunud konkurenti tunnustamast. Aga ei, ma saan hakkama sellega. Pole viga.

See võimalus on alles.

See võimalus on sul jätkuvalt siin edaspidi.

Kõigepealt [räägin] võib-olla pisut laiemalt ja siis lähen konkreetse eelnõu juurde. Meil käis siin rahandusminister tutvustamas eelnõu ja tuli juttu siin ka seonduvatest teemadest. Ja ma ütleksin, et me saime kinnitust, et meil on tegemist … Mis see woke tõlge eesti keeles on? Ärklev. "Ärganud" oleks võib-olla halb tõlge, jah. Ärklevalt vooruspoosetav rahandusminister käis puldis ja rääkis meile sellest, kuidas kliima vajab päästmist, inimtegevus on sellele halb, liigid võivad kaduda ja nii edasi. Muu hulgas aitab liike päästa see, kui pankade regulatsioone suurendada. 

Miks ma nimetan teda vooruspoosetajaks? Ta on hiljaaegu rääkinud ja pilte üles pannud – Facebookis on ta üldse aktiivsemaks muutunud –, kuidas ta Kagu-Eestis järve ääres on uue maja valmis saanud. Selle platsi pealt on kõvasti liike [vähemaks jäänud], ma võin teile öelda. Ma olen näinud, kui ehitatakse maja mingisse kohta, siis liigid kaovad. Lisaks see, kui diiselmersuga vurada edasi-tagasi Tallinna ja selle maja vahel, siis see ka hävitab, vähemalt Jürgen Ligi enda käsitluse järgi, liike. 

Ja vooruspoosetamine seisneb selles, et tema on see klassikaline ärklev liberaal, kes seletab meile kõigile, kuidas on vaja elada, kuidas on vaja kokku hoida. Noh, mõned tsitaadid: ostke pesemata kartulit, saab korraliku suutäie, piisab pesemisest, isegi koorima ei pea. Või siis selline näide: mina söön konserve, hoian pool raha kokku. Või siis nüüd viimaste aegade kütusekriisi valguses on ta näiteks öelnud, et ma pool elu sõitsin jalgrattaga ja ei olnud häda midagi, või umbes nii oli see tsitaat. Ma ütleksin, et konteksti absoluutselt sobimatud tsitaadid, aga küll on mõnus inimestele selgitada, kuidas nad peaksid elama, nii nagu Jürgen Ligi oma pool elu on elanud. Ja täna minu arust jäi natuke lahtiseks, kuivõrd kommunistlik see elu siis noorena oli või ei olnud. Selles osas oleme ka neid vaidlusi siin pikalt pidanud. 

Nüüd eelnõu juurde. Minister tutvustab eelnõu, öeldes, et me vähendame bürokraatiat ja lihtsustame regulatsioone. Ma täna küsisin temalt üle, et kuidas see saab nii olla, kui isegi seletuskiri ütleb, et halduskoormus kasvab ja uusi regulatsioone tuleb juurde. Jürgen Ligi vastus oli umbes midagi sellist, et nojah, uusi regulatsioone tuleb juurde, aga ikkagi mõndasid regulatsioone me lihtsustame. 

Ma siis püüan nüüd illustreerida seda, mis juurde tuleb. Seadust täiendatakse §‑dega 82⁵ ja 82⁶ järgmises sõnastuses: keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide maandamine. Krediidiasutus peab oma juhtimiskorralduse osana, muu hulgas lähtudes käesoleva seaduse muudest paragrahvidest, kehtestama usaldusväärsed strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide tuvastamiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis. Krediidiasutus peab testima kindlas ajavahemikus oma vastupanuvõimet keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisriskidest tingitud pikaajalistele kahjulikele mõjudele. Tuleb koostada kava kõige selle riskimajanduse juhtimiseks. Ja siis loomulikult peab Finantsinspektsioon hindama ja jälgima krediidiasutuste praktika arengut seoses nende asutuste keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisstrateegiatega ning strateegiatele vastavat riskijuhtimist, sealhulgas käesoleva seaduse paragrahvi alusel koostatavaid kavu. Eelnimetatud hindamise käigus võetakse arvesse krediidiasutuste kestlikkusega seotud teenuste ja toodete pakkumisi ja nii edasi, ja nii edasi. Räägitakse sellest, kuidas Euroopa kliimaeesmärkidega tuleb kogu see asi kooskõlla viia. See on nüüd see, mille kohta minister ütles: nojah, mõned regulatsioonid tulevad juurde. 

Ja nüüd sellest, mille kohta ta ütles, et regulatsioonid vähenevad. Kaob ära – ja [tore] on, et ära kaob! – täiesti selline idiootlik nõue, mis varasemalt oli, et kui pangajuht on juba kogu taustauuringu sõelast läbi käinud ja juhiks kinnitatud, siis [olgugi et] Finantsinspektsioon kogu aeg seda panka ja juhti kontrollib, tuleb talle viie aasta pärast, mil tal juhatuse liikme leping lõpeb, uuesti see taustakontroll teha. Seda enam teha ei tule. 

Aga noh, proovige, inimesed, oma mõttes see asi nüüd kaalukaussidele panna [ja hinnata], kas me ikkagi vähendame bürokraatiat või suurendame. Ja kui te jõuate vastuseni, et vist nii Eestis kui ka mujal Euroopas ikkagi suurendame bürokraatiat, siis [järgmisena] küsige endalt, miks Euroopa konkurentsivõime kogu aeg langeb. 

Meie anname oma fraktsiooni nimel üle ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Tänan siiralt ettekandjat aja säästliku kasutamise eest! Järgnevalt Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Millest nüüd alustadagi? Basel III protseduuriline osa, mis üle võetakse, on nii-öelda pankade tegevuse ja krediidiasutuste tegevuse harmoniseerimiseks. Sellega rahvusvaheliselt töö käib ja see on mõistetav ja erialavaldkonna tegevuse usaldusväärsuse tagamise tarvilik element.

Nüüd, mis puudutab aga paragrahvide kaupa sisse kirjutatud poliitilisi, ideelisi [juhiseid], siis need mõjuvad rahvaesindusele tõtt-öelda nõutuks tegevalt. Tuleb välja, et vajalik on kehtestada – ja vaadake, millised Prantsuse halduskultuuri stiilis, kommunikee vormis määratlused need on – usaldusväärsed strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid kliimaneutraalsuse küsimuse realiseerimiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele. Ja tegelikkuses tuleb välja, et paragrahvi 82⁶ järgi krediidiasutuste eesmärk ei olegi kasumi teenimine, ütleme siis, rahanduse vereringe loomine, vaid selgub, et krediidi- ja rahandustegevuses on eesmärgiks võetud hoopis kliimaneutraalsus. 

Loomulikult võib öelda siin vabanduseks, et pangad juba praegu praktiseerivad seda, kuigi, tõsi küll, väga erinevalt. Ühe ressursipõhise Eesti mõjuka ettevõtte esindaja kõneles mulle, et nendesamade ESG reeglite tõttu ta ei saanud Eesti pangast laenu – talle öeldi: näete, me ei anna, kuna [ettevõtte tegevus] on vastuolus kliimaneutraalsuse reeglitega – ja ta läks Stockholmi panga emapanka, kust talle anti see raha välja. Näete, missugune paradoks! Me praegu tegeleme niisuguse iseenda desarmeerimisega olukorras, kus Euroopa deindustrialiseerub ja Euroopa globaalne konkurentsivõime ei ole ammu enam Euroopa – olgu liidu või kogu kontinendi – geopoliitiliste ambitsioonidega kooskõlas. See on väga tõsine ja häiriv probleem. Seetõttu suhtub Isamaa tõsise umbusuga niisugusesse mõttekäiku, mille toel püütakse erinevaid majandustegevuse sektoreid, sealhulgas ka finantssektorit, ideologiseerida. 

Meil valitseb paigalmarss, kui me räägime Eesti majanduse väljavaadetest. See on kindlasti üks selle sümptomaatiline peegeldus olukorras, kus Leedu on Euroopa finantsteenuste sädelev, tõusev värav. Kuidas Leedu ennast reklaamib? [Pakkudes] kõige lihtsamat ja ökonoomsemat ust Euroopa Liidu turgudele, sealhulgas finantsteenuste valdkonnas. Tegutsetakse inspireerivalt, välisinvestorites optimismi tekitavalt, samas kui meil, vastupidi, investorid lahkuvad riigist ja tegelikkuses majanduses valitseb langus, kui me anname objektiivse hinnangu majandusolukorrale. 

Mult võidakse tõepoolest küsida, miks ma räägin langusest, kui ka neljapäeval [avaldatud] Rahandusministeeriumi kevadise baasprognoosi kohaselt [on oodata] 2,3%‑list majanduse reaalkasvu. Aga vaadake, millel see statistiline number põhineb. Nimelt arvestatakse sisuliselt avaliku sektori tehtavad kulutused majanduskasvu numbri sisse ja tegelikkuses, kui me need valitsemiskulud või avaliku sektori kulud, mida praegu laenurahaga tehakse, välja võtame ja tekitame nii-öelda puhta majanduse perspektiivi, mis on vaba tulevikus laenatud ressursist, siis on meil majandus praegu langusolukorras. Me peame sellele tõsiselt otsa vaatama. Need on majanduse väljavaated. 

Ja nüüd, seda raamistab või õigemini loob sellele konteksti meie rahanduse katastroofiline olukord. Rahandusminister toimetati siit hoonest minema või vähemalt siit saalist minema, kuigi ta peaks eelnõu arutelul osalema. Aga võib-olla tal olekski ebamugav minu järgnevat mõttekäiku kuulata. Tema avaldas eile arvamust, et meie rahandus on korda tehtud. Näete, rahandus on korras! Nagu ma tõin siin välja, rahanduse väljavaadete prognoosi järgi, mille on koostanud samuti Rahandusministeerium, [kasvab] järgmise nelja aasta perspektiivis [iga aastaga] 4,35% ainuüksi, ma juhin tähelepanu, praegu planeeritud kulutuste mahus [võlakoormus]. Sellise aegreaga jätkamine – Aivar, sa tead ju tegelikult seda – tähendab meile kaheksa aasta perspektiivis, ja seda ju ekstrapoleerida on väga lihtne, juba 60%‑le jõudmist.

Ja tõepoolest on märkimisväärne, et Rahandusministeerium ei julenud [avaldada] oma rahanduse väljavaadete pikaajalist prognoosi aastani 2070, mida tal viimastel aastatel on tavaks olnud teha. Seekord öeldi, et see on nii kohutav, et seda me ei panegi juurde. Sellise perspektiivi jätkumine tähendab 2070. aastaks milleni jõudmist? Jah, sellise agenda jätkumisel 200% SKP‑st. Näete, Kreeka omandab väga konservatiivse perspektiivi oma praegu 150%‑lise võlatasemega SKP‑st. 

See olukord ei ole jätkusuutlik. See eeldab kõigepealt sisulist olukorra möönmist ja ka reaalsete, tasakaalustavate sammude astumist. Ega ettekujutus, et kui me ignoreerime probleemi, teeme näo, et seda ei eksisteeri, nagu on võetud rahvastikupoliitikas käsitlus, seda kuidagi olematuks [ei tee]. Vastupidi, see tähendab, et probleemist väljatulemine on seda valusam ja seda vältimatum. Me ju saame sellest aru. 

Kangelaslikult on tegeletud viimastel aastatel millega, härra Kivimägi? Rahanduse korrastamisega! Korras riigi rahandus, mida lubas meile härra Michal, kui ta esines siin 2024. aasta, vist juulikuu keskpaigas, mandaati parlamendis taotledes. 2024. aasta riigi eelarvestrateegia ütles meile mida 2027. aasta prognoositava riigi defitsiidi kohta? –1,2%. Näete, härra Michali kangelaslikul ennastsalgaval juhtimisel oleme kahe aastaga jõudnud selleni, et –1,2%‑st on saanud –4,9%. Ja kogu lugupidamise juures, ma ei taha põrmugi asjalike, kompetentsete ja usaldusväärsete Rahandusministeeriumi analüütikute arvamust kahtluse alla seada, aga tuleb tunnistada, et ka see on tegelikkuses poliitikasisendite eeldustega üleblufitud. 

Võtta eelduseks see olukord, kus ekstrapoleeriti dividendipaanikat, mis meil siin tekkis, vabandust, ettevõtte tulumaksu ja muude asjade kehtestamise hirmus, ning [selle põhjal] tõsta [tulureale] 400 miljoni euro suurune täiendav – täiendav, panete tähele – juriidilise isiku tulumaksu laekumine. Nalja teeme või? Blufitud dokument! Tegelikult on defitsiidi numbrid ilmselt tõsisemad. Nii et praeguses olukorras ma ei näe [muud] võimalust, kui et – härra Ligi tunnistab ka avalikult, et aga teda valitsus ei kuula, ta ei saa midagi teha – härra Ligil ei ole võimalik enam rahandusministri ametis olla, ta on muutunud Eesti rahanduse julgeolekuriskiks.

Aitäh!

Ta on julgeolekurisk puhtobjektiivselt nende töötulemustega ja …

Aitäh!

… selle poliitilise hinnanguga, mis on kujundatud. See on ebamugav kuulda, ma tean, Toomas, aga keegi peab selle siin välja ütlema.

Jah, aitäh! Teie kaheksa minutit on kasutatud, eks järgmine kord jätkate.

Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 848 esimene lugemine lõpetada, ent nagu te olete pannud tähele, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 848 esimesel lugemisel tagasi lükata. Saalikutsungi järel me seda ettepanekut hääletame. 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu 848 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 848 esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. aprill kell 17.15.

Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud teise juurde. Nagu, head kolleegid, eelpool vihjasin, kuna eelnõu 442 on algataja poolt tagasi võetud, siis selle päevakorrapunkti menetlemist me ei ava.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu 780 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 780 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu 780. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 780 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kui me seda eelnõu loeme, siis idee on ju väga hea. Aastate jooksul on räägitud, et meie ettevõtlust, tööstust ja suurelektritarbijaid peaks toetama, et nende energiakulud ei oleks nii suured. Aga kui aus olla ja vaadata siia sisse, siis siin ei ole ju mitte midagi. Siin on populistlik lugu, mida enne valimisi rääkida, et võtame valitsuse reservist 25 miljonit ja jagame selle Eleringi kaudu ettevõtetele. 

Aga mis edasi saab? Tegelikkuses ei ole sellele mitte mingit katet, ei ole ühtegi konkreetset numbrit, [mis näitaks,] kui palju peaksid ettevõtjad järgnevatel aastatel soodustust saama või mis hinnaga elektrit ostma. See on väga keeruline küsimus. Kui 2020. aastal otsustati ühel hetkel, et valitsuse reservi tõstetakse kümme korda, siis selle põhjus oli koroona ja tõesti ei teatud, mis võib juhtuda. Seda reservi oli vaja. 

Praegu kasutatakse seda reservi poliitilistel eesmärkidel. Elering teenib tegelikkuses sadu miljoneid sellega, et vahendab Soome odavat elektrit ja müüb seda kas Eestis või Lätti, Leetu. Selle eest [saadakse] piisavalt raha. Tulekski kokkulepe teha, millise summa ulatuses toetatakse meil suurettevõtteid. Müts maha algatajate ees, et selle ideega tullakse välja, aga tegelikkuses valitsus ei võta mitte mingeid kohustusi. 

Esmaspäeval [eelnõu] teisel lugemisel öeldi, et RES‑is on see sees – RES‑is ei ole midagi sees. RES‑i veel ei olegi, seda hakatakse sügisel tegema. Keegi [võtab riigile juba] mingeid kohustusi järgmiseks neljaks aastaks. Aga nagu te teate, RES ei ole seadus. Kui vastu võetakse eelarve, milles on selle kohta kindel rida, siis selle rea alusel toetatakse ettevõtlust. 

Isamaa fraktsioon väga selgelt toetab seda, et ettevõtlust tuleks toetada ja energiahinnad tuleks nii suurettevõtjatel kui ka kõigil tarbijatel viia mõistlikule tasemele, et see ei oleks selline, nagu see on praegu: CO₂ kvoot on põlevkivielektri [hinnast] kaks kolmandikku ja üks kolmandik on tootmishind. 

Aga kui kirjutame siia, et sel aastal anname valitsuse reservist 25 miljonit jagamiseks, et valimiste eel saaks öelda, et näed, teie, väike kogus ettevõtjad, saite ju nutsu, siis ma ütleksin, et see ei ole aus. 

Ja me ei tea, mis toimub järgmisel, ülejärgmisel ja üleülejärgmisel aastal. See seadus ei kohusta mitte kedagi mitte millekski, vaid seal on [lihtsalt] kirjas ilusad asjad. Nii nagu ütleb Ameerika president, see on paberist tiiger. Meil on see tiiger siin olnud ka IT‑lahenduste puhul, mis on tänaseks peaaegu kokku kukkunud. Me räägime e‑riigist, aga ei suuda ühtegi programmi lõpuni paika panna ega lahendusi leida. 

Nii et kahjuks on see olukord selline, et seda eelnõu ei saa sellisena toetada, kui ei ole selgust, kust tuleb raha, kelle arvelt tuleb raha. Kas me maksame selle kinni kodutarbijate arvelt? Kas me maksame selle kinni väikeettevõtjate arvelt? Või me näeme, et jaotatakse ümber see raha, mis läheb igal aastal Eleringi kasumiks ja mis võetakse meie taskutest nagunii ära? Selget sõnumit selles eelnõus ei ole. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Tahtsin selle konkreetse osa, mille Aivar välja tõi, siiski nagu ümber lükata. Väga selgelt majanduskomisjonis küsiti see küsimus (Vahelehüüe.) – see on protokollis olemas – ja väga selgelt öeldi, et see on praegu selle pärast riigieelarve reservis, et see seadus ei ole veel vastu võetud ehk seda alust eelarves ei ole. Kui me selle seaduse nüüd täna vastu võtame ja see jõustub, on võimalik see kirjutada edaspidi sisse eelarvesse otse. See on põhjus. 

Ja mis puudutab ülekoormustasu ehk riikidevahelise hinnaerinevuse osa, siis Euroopa [Liit] on ette näinud väga konkreetsed reeglid, milleks seda raha tohib kasutada. See raha on mõeldud selleks, et tekkinud pudelikaelu uuesti eemaldada ehk uute ühenduste või uute meetoditega likvideerida see [probleem], kui niinimetatud toru saab täis. See on ainult selle jaoks ette nähtud raha. Me ei saa seda kasutada lihtsalt suvaliselt millegi kompenseerimiseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nii nagu eelkõnelejad, pean ma ka tunnistama, et on väga tore, et energiaintensiivsed tootjad saavad leevendust taastuvenergia tasu tasumisel. Põhjus on loogiline. Seletuskirjas öeldakse otse välja, et meil on energiaintensiivsete ettevõtete taastuvenergia tasud keskmiselt rohkem kui poolteist korda kõrgemad kui Euroopa Liidus. Seega, meie suurtarbijad on nõrgemas konkurentsipositsioonis, see pidurdab investeeringuid ja oleks vaja teha muudatus nendes tasudes – nende struktuuris –, mida me elektri hinnale lisame. 

Aga vaatame seda eelnõu, et mis kogu valitsuse plaan on. Kogu plaan on teha väike parandus, mis võimaldab teatud suurtarbijatel maksta alates 2026. aastast madalamat taastuvenergia tasu ja [teeb] mõistlikumaks gaasiaktsiisi soodustuse reegleid, et energia salvestamine ei oleks enam karistatud, mis on õige samm. Aga kui me vaatame, kas see samm on nüüd pikk või lühike, siis seletuskirja põhjal me näeme, et perioodil 2026–2029 on selle otsuse mõju ligi 35 miljonit eurot ehk 8,7 miljonit eurot aastas. Seletuskirjas mööndakse ka, et see on umbes 0,1% ettevõtete elektrikuludest. Kui me vaatame [mitu protsenti on see] kogu taastuvenergia tasust, mida tarbijad maksavad, siis see on umbes 13% taastuvenergia kogutasust. Kuna käesoleval aastal on taastuvenergia tasu 0,85 eurot kilovatt-tunni kohta, siis aastane kulu taastuvenergia tasu näol on 66 miljonit eurot. See on summa, millega me aasta jooksul investeeringuid taastuvenergiasse toetame. 

Siit tulebki see probleem. Taastuvenergia tasu, me leiame, koormab suuri ettevõtteid liiga palju. Aga selle asemel, et lahendada probleem sisuliselt ja see 66 miljonit CO₂ kvoodi müügi rahadest katta, tehakse väike parandav liigutus ainult osale tarbijatest. Me teame, et elektrihinnad nii kodutarbijate jaoks kui ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks ei muutu, aga nii [hindade] kõrge tase kui ka viimastel aastatel lisandunud tasud on olnud problemaatilised. 

Elektriarvetel on taastuvenergia tasu võimalik teistmoodi katta ja sotsiaaldemokraadid on seda pikalt rääkinud. Ka seletuskirjas on öeldud, et 8,7 miljoni eurost kulu kaetakse heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest. Nii et see põhimõte on valitsusel omaks võetud ja seda on võimalik teha. Nüüd küsimus ongi, miks ainult 8,7 miljonit eurot aastas ja miks mitte rohkem. Kuna kvoodikaubanduse tulu viimastel aastatel on olnud mitusada miljonit eurot aastas, siis see 66 miljonit taastuvenergia tasuna kahtlemata mahub saadud tulu sisse ka nende investeeringute kõrvale, mida me kvoodikaubanduse tuludest oleme juba otsustanud teha. Nii et ka Euroopa mõttes see ei ole kuidagi erandlik samm või keelatud samm. Euroopa Liidu raamistik lubab kvooditulusid kasutada kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks. Läti on toetanud aastaid taastuvenergia tasu vähendamist riigieelarvest. Saksamaal on kaotatud taastuvenergia tasu ka elektriarvetelt, ta ei pea jääma tingimata tarbija tasuda. Nii et küsimus ei ole selle võimalikkuses ja CO₂ kvoodi raha kasutamise lubatavuses, vaid tahtes. 

Nii et toetame seda väikest sammu, aga samas tulekski ausalt öelda, et see on üks väike samm, millest ei piisa. Praeguses olukorras oleks õige taastuvenergia tasude katmine kvoodituludest, eriti kui me vaatame tulevikku. Meil on taastuvenergia tootmisvõimsusi juurde vaja. Taastuvenergia tasu ei ole tervikuna Eesti jaoks liiga koormav ja seda oleks vaja kvoodituludest ka tulevikus katta, et neid investeeringuid taastuvenergiasse soodustada. Kodutarbija, avalikkuse veenmine on seni olnud juba niigi problemaatiline. Kvoodituludest taastuvenergia tasu katmine, ma arvan, oleks hea samm, mõistlik viis nende taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamiseks järgnevatel aastatel. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi tänan kõiki läbirääkijaid aja tõhusa kasutamise eest. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 787 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787. Head kolleegid, palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 1. Eelnõu 787 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 798 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks 23. märtsi istungil. Eelnõu esimene lugemine toimus 18. veebruaril ja muudatusettepanekute tähtajaks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Küsiti ka arvamusi erinevatelt huvigruppidelt, [arvamust avaldas] vaid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kes eelnõu toetas. Sellel istungil oli meil arutelu all vaid üks [eelnõu] punkt, rakendamise kuupäev. Algselt plaaniti [seadus rakendada] 1. aprillil, mis aga ei olnud enam realistlik, seetõttu otsustati seda teha 1. juunil. Seda muudatusettepanekut [toetati] komisjonis konsensuslikult.

Menetluslikult tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda 8. aprillil ehk täna, tehti ettepanek teine lugemine lõpetada ning juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu lõpphääletuseks päevakorda 15. aprillil. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. 

Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on tervelt üks ja selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud ja nagu ettekandja äsja viitas, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 798 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, mis on sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 838 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni liikme Mihkel Leesi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma tuletan teile lihtsalt meelde, et selle eelnõu kohaselt võetakse edaspidi vanemahüvitise määra arvutamise aluseks eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud töötasu alammäär ja samuti arvutatakse vanemahüvitis töötasu alammäära muutmisel ümber, sõltumata alammäära muutmise kuupäevast. 

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas eelnõu pärast esimese lugemise lõpetamist kahel istungil, 24. märtsil ja 6. aprillil. Muudatusettepanekuid Riigikogu liikmed ja fraktsioonid eelnõu kohta ei esitatud. Valitsus leiab, et seadusemuudatus on vajalik, et töötasu alammäära muutmisest tulenev mõju saaks vanemahüvitise suuruses kiiremini kajastatud. Teie ees on ka üks muudatusettepanek, mis täpsustab rakendus[sätet:] 1. aprillist kehtima hakkav [muudatus] töötasu alammäära kohta võetakse arvesse juba aprillikuu eest makstava vanemahüvitise arvutamisel. 

Sotsiaalkomisjon tegi käesoleva aasta 24. märtsi istungil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 8. aprillil. Samuti tegi komisjon ettepaneku teine lugemine lõpetada ja juhul kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 15. aprillil ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Ma loodan, et ka teie sama konsensuslikult leiate, et me võime edasi minna. Aitäh!

Suur tänu teile väga selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised.

Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Ka selle eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Selle on teinud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 838 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 814 esimene lugemine. Hetkel ma ei näe ettekandjat saalis. Kas mõnel kolleegil on informatsiooni, et ettekandja on majas? (Saalist öeldakse midagi.) Kui te lubate, siis ma ei võta juhataja vaheaega hetkel, säästmaks kutsungist ja kahest minutist, kui minuti-paari jooksul saame sellise mõttepausi teha. Müdinat on kuulda. Ja head kolleegid, on suur hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Head kolleegid, vabandan väikese viivituse pärast! Kohe teen arvuti lahti ja olen valmis teile ette kandma meediateenuste seaduse muutmise seaduse esimese lugemise materjale.

Kõigepealt alustuseks, et meediateenuste seadust on muudetud Eestis juba paaril korral, viimati paar aastat tagasi, ja nüüd soovitakse selle uue seadusemuudatusega sisse viia muudatusi, mis koosnevad kahest erinevast allikast: esiteks, Euroopa meediavabaduse määrusega seonduvast, ja teiseks, asjaoludest, mis puudutavad kohalikku meediaturgu. 

Viimati arutati, nii nagu ütlesin, meediateenuste valdkonnaga seonduvat siin Riigikogus aastatel 2021–2022. Selle aja jooksul menetleti meediateenuste seaduse muudatusi, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi muudatused. Lisaks sellele on kultuurikomisjonis aastal 2023 arutatud Eesti seisukohti Euroopa meediavabaduse määruse eelnõu kohta. 

Euroopa meediavabaduse määrus, mis on antud muudatuse aluseks, võeti vastu 7. mail aastal 2024 ja enamikku selle sätetest hakati kohaldama augustist aastal 2025. Tegemist on otsekohalduva määrusega, mis ei vaja Eesti õigusesse ümberkirjutamist, aga samas on siin sätteid, mille rakendamiseks tuleb Eesti õigusesse lisada ka rakenduslik mehhanism. 

Selle eelnõu väljatöötaja on olnud Kultuuriministeerium koostöös erinevate huvikaitseorganisatsioonidega. Kokkuvõttes võib öelda, et meediateenuste seadus on õige ja kohane õigusakt, kuhu sisse viia ka Euroopa meediavabaduse määrusest tulenevate nõuete rakendamine. 

Praegu on meediateenuste seadus nii-öelda klassikalise meediateenuse ehk audiovisuaalmeedia- ja raadiokeskne, aga loogilise sammuna koondub nüüd meediaregulatsioon tervikuna ühte õigusakti. See eelnõu keskendubki Euroopa meediavabaduse määruse rakendamiseks vajalikele normidele. Aga lisaks on siin ka teisi teemasid, mille muutmise vajadust on rõhutanud meediaregulaator TTJA või on ettepanek muutmiseks tulnud valdkonna enda seest. Neid muudatusi on menetletud juba aastast 2023. 

Ma alustan siinkohal meediavabaduse määruse rakendamiseks vajalike normide tutvustamist. Rõhutan, et need muudatused on koostatud põhimõttel, et need tekitaksid ettevõtjatele ja avaliku sektori asutustele minimaalset haldus- ja töökoormust. 

Kõigepealt, Euroopa meediavabaduse määrus defineerib meediateenuse mõiste laiemalt kui meediateenuste seaduse regulatsiooni alla seni kuuluvad nii-öelda klassikalised meediateenused, mis on audiovisuaalmeediateenused ning raadioteenus. Euroopa meediavabaduse määruse kohaselt peaks meediateenuse määratlus hõlmama nüüd eelkõige tele- ja raadiosaateid, tellitavaid audiovisuaalmeediateenuseid, taskuhäälingut ning ajakirjandusväljaandeid. 

Selles eelnõus on muudetud läbivalt meediateenuste mõistet, et oleks arusaadav, millised normid kellele rakenduvad. Seega on eelnõus meediateenuse mõiste lahti kirjutatud, et oleks arusaadav, millised kohustused kehtivad üksnes audiovisuaal[meediateenustele] ning nende osutajatele, millised normid raadioteenustele ja millised normid teistele Euroopa meediavabaduse määruses toodud meediateenustele ja nende osutajatele. Uute meediateenuste ja nende osutajate puhul on siin eelnõus täpsustatud, et seadus kohaldub neile üksnes siis, kui see on konkreetsete sätete juures välja toodud. 

Teiseks, meediateenuse osutaja peab avalikustama andmed omanike, struktuuri ja tegelike kasusaajate kohta, näiteks veebilehe kaudu. Seni on see kohustus olnud vaid audiovisuaalmeediateenuse osutajal. Nüüd laieneb see kohustus ka teiste meediateenuste osutajatele. 

Lisaks eeltoodule peab meediateenuse osutaja kajastama talle riiklikuks reklaamiks eraldatud aastast kogusummat ja kolmandate riikide ametiasutustelt või üksustelt saadud reklaamitulude aastast kogusummat. Me sätestame siin eelnõus, et vastav summa esitatakse kord aastas majandusaasta aruande esitamisel ja avalikustatakse äriregistri avalikus toimikus. Selle kohustuse võrra võib meediateenuse osutajate halduskoormus küll mõnevõrra suureneda, aga kuna see käib EMTAK‑i koodide kaudu, siis suureneb see minimaalselt. 

Eesti rakendabki Euroopa meediavabaduse määrust nii, et iga meediaomandi andmebaasi eraldi ei asutata, vaid kasutatakse olemasolevat registrit, äriregistrit. Meediateenuse osutaja märgitakse EMTAK‑i koodide alusel, nagu ütlesin. 

Kolmandaks, Euroopa meediavabaduse määruses on sätestatud ka avaliku sektori asutuste kohustus teha igal aastal elektroonilisel ja kasutajasõbralikul viisil avalikult kättesaadavaks teave riikliku reklaami kulude kohta. Seega on teabe andmise kohustus lisaks ettevõtetele ka avaliku sektori asutustel. Eelnõu ettevalmistaja soovib seda kohustust rakendada olemasoleva saldoandmike infosüsteemi põhjal, uusi andmebaase selleks ei looda. 

Neljandaks, eelnõuga luuakse meediaturu kontsentratsiooni hindamise regulatsioon. See tähendab, et kui koondumise osaline on meediateenuse osutaja, siis esitab ta Konkurentsiametile hinnangu koondumise eeldatava mõju kohta meedia mitmekesisusele ja toimetuse sõltumatusele. 

Siin on üks oluline osa ka allikakaitse. Selle regulatsiooni väljatöötamisel on abistav panus tulnud Siseministeeriumilt ning Justiits- ja Digiministeeriumilt. Kehtivas meediateenuste seaduses on allikakaitse §‑s 15 küll reguleeritud, aga antud eelnõu kohaselt laieneb informatsiooniallika kaitse ka isikule, kes puutub ametialaselt kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooniallika. 

Euroopa meediavabaduse määrus laiendab kaitstavate isikute ringi. Lisaks ametialasele kokkupuutele laieneb kaitse ka ajakirjanike lähedastele isikutele. Selle eesmärk on tugevdada ajakirjanike, nende allikate ja lähedaste isikute kaitset jälitamise ja surve eest. Selliseid kaasusi on kahjuks mõnes Euroopa riigis tuvastatud. 

See on lühidalt kõik. Ma olen valmis vastama küsimustele ja loodan, et Riigikogu suur saal kiidab esimesel lugemisel meediateenuste seaduse muudatuse heaks. 

Suur tänu teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Heidy! Päris nii täpselt ma komisjonis küsida ei saanud, aga ma küsin siin. Eelnõuga antakse teatavasti TTJA‑le täiendavad õiguslikud võimalused teha väljastpoolt Euroopa Liitu pärit audiovisuaalmeediateenuse taasedastajale taasedastamise lõpetamise ettekirjutus ja seda sellistel tingimustel, kui, ühesõnaga, teenuse osutamine võib kahjustada ühiskonna turvalisust, sealhulgas riigi julgeoleku ja riigikaitse tagamist, või kujutada endast olulist ohtu ühiskonna turvalisusele. Aga eelnõu seletuskirjas ei ole [toodud] üksikasjalikku põhiseadusele vastavuse analüüsi uute julgeolekupõhiste [taasedastamisest] keeldumise ja ettekirjutuste kohta. Ehk siis muudatused on seaduse tasandil sätestatud, aga mõisted "võib kahjustada" ja "olulist ohtu" jäävad ikkagi avatuks ja hindamiskriteeriumid ei ole piisavalt täpsed. Kui me võtame selle seaduse vastu, siis kuidas me pärast ikkagi tagame, et …

Aitäh! 

… selle seaduse rakendamisel [ei tekiks] mingit ebaproportsionaalset ja, ütleme, …

Aitäh!

… ka suvalist hindamisõigust kellelgi, antud juhul TTJA‑l?

No ma saan aru, et te viitate sellele kui riigi uuele loodavale tsensuurivahendile. Just. See eelnõu ei räägi tavapärasest vaidlusest sisu üle. Ta räägib olukordadest, kus teenuse osutaja või tema juhtorgani liige või tegelik kasusaaja võib kujutada endast olulist ohtu ühiskonna turvalisusele. See on suunatud kõrge riskiga juhtumitele. Me arutasime seda ka kultuurikomisjonis alles hiljuti. See nii-öelda võimalus tegeleda selle osaga, mis [kujutab] ohtu Eesti riigile, käib ministeeriumide ja jõuorganisatsioonide kaudu, kelle pädevuses see on. Seda lahendab nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kui ka julgeolekuasutused.

Suur tänu! Teine küsimus Helle-Moonika Helmelt, palun!

Aitäh selle vastuse eest! Aga ikkagi ma tulen nende riskide ja ohtude juurde tagasi, mida [tahetakse] seadusesse [kirjutada]. Kuna need kriteeriumid on selles seaduses jäänud avatuks, siis ka julgeolekuohu hindamine võib muutuda subjektiivseks. TTJA otsus ei pruugi isegi pärast julgeolekuasutustega konsulteerimist anda õiglast tulemust, mida me tegelikult selle seadusega ju tahame. Saame aru, miks see on praegu meie õigusruumi nii-öelda kutsutud. Ma tahan lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et ei mindaks nii-öelda laia labidaga [lööma] või kirvega kurge püüdma. Tegelikult kahjustatakse ikkagi väga tugevalt meie põhiseaduses sätestatud sõnavabaduse paragrahvi ja mõisteid.

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Ma mõistan selle pöördumise või teie küsimuse asetuse fookust. Kuna tegemist on praegu esimese lugemisega ja teil tuleb kultuurikomisjonis kindlasti kaasamisring, siis saab sellele asjaolule seal süvitsi ka tähelepanu pöörata.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonis ja selleks palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Kadri Tali.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Head kolleegid! 16. märtsil 2026 toimus kultuurikomisjonis Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 814 esimese lugemise ettevalmistamine. Osa võtsid Liina Kersna, Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Kutsutud olid kultuuriminister Heidy Purga, Kultuuriministeeriumi loominguosakonna meedianõunik Andres Jõesaar ning õigus- ja haldusosakonna õigusnõunik Siiri Pelisaar. 

Heidy Purga andis ülevaate meediateenuste seaduse kavandatavatest muudatustest, millel on kaks peamist eesmärki: viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa meediavabaduse määrusega ning lahendada praktikas esile kerkinud probleeme, mis puudutavad eelkõige Eesti autorite muusika osakaalu küsimust raadioeetris. Heidy Purga selgitas meediaomandi andmebaaside loomist, riikliku reklaami kulude suuremat läbipaistvust, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti rolli tugevdamist järelevalves ja võimalusi piirata ühiskonna turvalisust ohustavate välismaiste meediateenuste levitamist. 

Andres Jõesaar lisas, et Euroopa meediavabaduse määruse rakendamisel ei looda Eestis uusi andmebaase ega IT‑lahendusi, vaid kasutatakse olemasolevaid süsteeme nagu äriregister, majandusaasta aruanded ja saldoteatmikud. Riikliku reklaami läbipaistvuse suurendamiseks lisandub vastav märge raamatupidamises ning TTJA ülesanne on kord aastas kontrollida andmete üldist kooskõla ilma karistusmehhanismideta. 

Toimus ka küsimustering. Liina Kersna palus selgitada riikliku reklaami määratlust [ja küsis,] kas riiklikuks reklaamiks peetakse ka kultuurkapitali toetatud kultuurisisu ETV‑s või ministeeriumi tellitud, sealhulgas Euroopa Liidu rahastatusega [tehtud], temaatilisi saateid. Vastuseks saime Andres Jõesaarelt, et riiklikuks reklaamiks ei loeta sisu, mida tehakse toimetuses sõltumatult ning mis ei täida ministeeriumi konkreetset tellimust. 

Helle-Moonika Helme küsis riikliku rahastuse ja võimaliku sisulise mõjutamise seose kohta, kas ja mil määral saab riik raha andes midagi vastu nõuda ja millal muutub see reklaamiks. Helme küsis, millistes Euroopa riikides on esinenud probleeme olukordadega, kus riik sekkub meedia sisusse, ning palus need riigid nimetada. Andres Jõesaar vastas, et näited riikidest, kus meediavabadusega on probleeme, on detailselt kirjeldatud Euroopa meediavabaduse määruse analüüsis ning ka Piirideta Reporterite iga-aastases meediavabaduse edetabelis. Euroopa Komisjoni uuringute kohaselt on varasemalt esinenud tõsiseid probleeme Poolas. Praegu on erilise tähelepanu all Ungari ja hoiatava juhtumina on märgitud Slovakkia. 

Margit Sutrop küsis TTJA volituste, eelkõige tegevusloa andmisest keeldumise ja muude sekkumismeetmete kasutamise kohta. Heidy Purga viitas varasematele kultuurikomisjoni aruteludele, kus on käsitletud TTJA rolli ja vajadust täiendava toe järele seire, hindamise ja järelevalve korraldamisel. Andreas Jõesaar lisas, et TTJA volitused ja otsustusraamistik tulenevad Euroopa tasandi otsustest ning edaspidi ei langeta TTJA selliseid otsuseid üksinda, vaid teeb koostööd julgeolekuasutustega. Margit Sutrop küsis veel, kas selliseks hindamiseks, näiteks rahapesuriski korral, on olemas selge ja läbipaistev kriteeriumide loetelu. Jõesaar vastas, et ta ei oska hinnata julgeolekuasutuste pädevust ega konsultatsioonide täpset toimimist. Raadiolubade hindamine on ja jääb TTJA pädevusse, kuid kuna raadio kui majandussektor on väike, ei ole seda peetud oluliseks julgeolekuriskiks. 

Madis Kallas küsis, kas TTJA‑l on piisav võimekus ja ressursid uue meediateenuste seaduse rakendamiseks, arvestades, et neil on juba praegu raskusi näiteks sotsiaalmeedia platvormide järelevalvega nende mahu kasvu tõttu. Jõesaar möönis, et TTJA ressursipuudus on õigustatud mure. Täiendavad ressursid ja kompetentsid oleksid kasulikud, eriti keeruliste küsimuste puhul, nagu meediakonsultatsiooni hindamine, mille korral tuleb tasakaalustada majanduslikku elujõulisust ja meediamaastiku sisulist mitmekesisust. 

Helle-Moonika Helme oli mures ERR‑i praktika pärast lasta eetrisse filme, mis väidetavalt ülistavad Venemaa ajalugu ja imperialismi, [ta tõi] näiteks ETV+ varasemad saated. Jõesaar vastas, et ministeerium ei teosta ERR‑i sisu üle järelevalvet ega tsenseeri seda ehk ei sekku sellesse, milliseid saateid eetrisse lastakse.

Kadri Tali rõhutas, et Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmisel ei tohiks tulevikus kitsendada ERR‑i võimalusi kultuurikandjana. Ta tõi eeskujuks suurte riikide ringhäälingud, mille all tegutsevad orkestrid, koorid ja suured konkursid. Eestis on sellised võimalused ajas kadunud ja Tali kutsus üles säilitama ja avardama ERR‑i perspektiivi kultuurivaldkonnas. Heidy Purga vastas, et toodud rahvusvahelised näited näitavad, kuidas demokraatlikes riikides saavad tugevad ringhäälingud tegutseda meediavabaduse määruse ja tõhusa järelevalve [tingimustes]. Eesti ei erine selles osas teistest ning kavandatavad regulatsioonid ei takista ERR‑il tulevikus kultuurivaldkonnas areneda ega oma rolli täita. 

Koosseisus Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali otsustati konsensuslikult teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. aprillil, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kadri Tali ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Aitäh teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 814 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. aprill kell 17.15.

Oleme jõudnud kenasti juba kaheksanda päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse eelnõu 856 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse eelnõu. Ma arvan, et see on XV koosseisu üks kaalukaimaid seaduseelnõusid ja kindlasti kõige kaalukam energeetika valdkonnas. Mul on väga hea meel, et me oleme nii kaugele jõudnud. 

Tuumaenergia kasutuselevõtu võimaluste analüüsimisega on tuumaenergia töörühm tegelenud juba aastast 2021, kaasates eksperte erinevatest valdkondadest ning lähtudes nii rahvusvahelistest nõuetest kui ka Eesti vajadustest. Samuti on kohane meenutada, et Riigikogu kiitis 2024. aasta juunis heaks otsuse toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. Selle eelnõuga loome Eestis esimest korda tervikliku õigusraamistiku tuumaenergia rahumeelseks kasutamiseks ning tuuma- ja kiirgusohutuse tagamiseks kogu tuumkütusetsükli ulatuses. Eelnõu annab seega võimaluse tuumajaama arendamiseks. 

Tuumaenergia, nagu te tõenäoliselt teate, ei ole maailmas ei uus ega katsetamata tehnoloogia. Vastupidi, see on end aastakümnete jooksul tõestanud usaldusväärse ja stabiilse baaskoormuse pakkujana. Praeguste energiakriiside ja kliimaeesmärkide kontekstis näeme maailmas selgelt tuumaenergeetika taassündi: paljud riigid kas laiendavad või siis taastavad oma tuumaenergiaprogramme. Ka Euroopa Liidus nähakse tuumaenergial, sealhulgas sellistel uutel tehnoloogiatel nagu väikereaktorid, olulist rolli puhta ja kindla energiavarustuse tagamisel ning meie energiajulgeoleku tugevdamisel. Näiteks rajab Poola kaks uut tuumajaama ning sealne erakapital üle paarikümne väikereaktori, Rootsi arendab väikereaktoreid, millest esimene peaks hakkama energiat tootma 2030-ndate alguses, Taani on pärast aastakümneid kestnud pausi alustanud tuumaenergia [kasutuselevõtu] võimaluste analüüsimist, ka Saksamaal arutatakse senise vastuseisu ümberhindamist ning Leedu on, ma julgeksin öelda, taaskäivitanud oma tuumaenergiaprogrammi. Kõik need sammud näitavad, et riigid ei loobu taastuvenergiast, vaid täiendavad seda tuumaenergiaga, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest, mida on eriti teravalt näidanud sõda Iraanis ja Hormuzi väina sulgemine, aga ka selleks, et tagada stabiilne baaskoormus. 

Käesoleva eelnõuga anname Eestile võimaluse selles arengus osaleda ja loome eeldused tuumaenergia kasutuselevõtuks. Samas on väga oluline rõhutada, et käesolev seadus ei otsusta tuumajaama ehitamist ega riigi võimalikku osalust selle rajamises. Need on eraldiseisvad poliitilised valikud ja majanduslikud otsused, mida tuleb teha tulevikus eraldi menetlustes ja põhjalike analüüside alusel. 

Eestis puudub [seni eraldi] seadus, mis käsitleks tuumakäitise kogu elukaart, alates planeerimisest ja ehitamisest kuni käitamise, dekomissioneerimise ja tuumajäätmete lõppladestamiseni, hõlmates samas ka tuumajulgeoleku [tagamise], tuumakontrollimeetmete [rakendamise] ning tuumakahjustuste [eest vastutamise] põhimõtteid. Eelnõu keskne põhimõte on selge: ohutus on kõigis menetlustes kõrgeim kaalutlus ning tuumaenergiat ja tuumamaterjali tohib kasutada ainult rahumeelsetel eesmärkidel. 

Selle eelnõuga määratakse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädevaks asutuseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Sinna koondatakse ka senine kiirgusohutuse pädevus. TTJA ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet väljastab kõik tuumaohutusload, teostab riiklikku järelevalvet ning täidab rahvusvaheliste kohustustega seotud ülesandeid. Uut valitsusasutust ei looda, aga samas on TTJA-l võimalik kaasata oma ülesannete täitmiseks sõltumatuid eksperte ja tehnilisi tugiorganisatsioone nii Eestist kui ka välismaalt. Selline lähenemine on oluline, et pädev asutus oleks eraldatud energeetikapoliitikat kujundavast Kliimaministeeriumist. 

Seadus sätestab ka selge ja etapiviisilise otsustusahela tuumaenergia arendamiseks. Tuumajaama võimaliku asukoha valik toimub riigi eriplaneeringu menetluses vastavalt planeerimisseadusele. Käesoleva eelnõuga täiendatakse seda menetlust tuumavaldkonna eripäradega, andes pädevale asutusele õiguse ja kohustuse hinnata asukohavalikul tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning muude tuumakäitiste spetsiifiliste riskide ja tingimuste vastavust nõuetele. Eelhinnangu menetluses hinnatakse, kas tulevane käitaja sobib tuumakäitist kavandama ja käitama. See hõlmab organisatsioonilist, tehnoloogilist, finantsilist ja julgeolekualast sobivust ja võimekust. Ainult positiivse eelhinnangu korral, milles on oluline roll ka Vabariigi Valitsuse seisukohal, saab liikuda edasi ehitusloa menetlusse. Pärast ehitusetappi järgnevad katsetamisluba, käitamisluba ning dekomissioneerimisluba. See tähendab, et ükski kõrge riskiga tegevus ei toimu ilma sellele etapile vastava sõltumatu hinnangu ja loata. 

Samuti sätestab eelnõu, et Eestis tohib kasutada [üksnes] sellist [tüüpi] tehnoloogiat, mille kasutamise kogemus on tõendatud, ning tuumareaktori kavandit, mille on teise riigi pädev asutus heaks kiitnud. Nii välistame olukorra, kus Eesti oleks esmakordse tehnoloogia katsejänes. 

Eelnõu reguleerib ka tuumajäätmete käitlemist, dekomissioneerimis- ja lõppladustusreservi loomist, vastutust tuumakahjustuse eest, hädaolukordadeks valmisolekut ning kohaliku kasu mehhanismi. Ehituse algusest kuni dekomissioneerimise lõpuni kannab käitaja vastutust nii ohutuse kui ka pikaajaliste finantskohustuste eest. Kohalikule omavalitsusele makstavast kohaliku kasu tasust suunatakse 50% otse kohalikele elanikele vastavalt eelnõus sätestatud tingimustele. 

Oluline on rõhutada, et see eelnõu ei tähenda automaatselt tuumajaama ehitamist. See eelnõu loob õigusliku raamistiku, milleta ei ole võimalik ühtegi tuumaenergia kasutamisega seotud projekti ellu viia ega juhtida viisil, mis tagab inimeste tervise ja keskkonna kaitse ning riigi julgeoleku. 

Kokkuvõttes on tegemist eelnõuga, mis koondab ohutuse, julgeoleku, järelevalve, vastutuse ja pikaajalise rahastamisega [seotud teemad]. See on vältimatu eeltingimus, et Eesti saaks tuumaenergia küsimust käsitleda õiguspäraselt, läbipaistvalt ja rahvusvahelistele standarditele vastavalt. Ma loodan konstruktiivsetele aruteludele ja palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on rida küsimusi. Alustab Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh! Tuumaenergia on juhitava energiana tõesti väga efektiivne ja tõhus. Kahju, et Euroopa oma rohehulluses paljud tuumajaamad sulges, nüüd alustatakse taas viis sammu tagantpoolt ja kulutatakse selleks lisaressurssi. Meil pole tuumajaama kunagi olnud, aga see rumal samm Euroopas on toonud kaasa selle, et Eestis liigutakse suure hurraaga põlevkivijaamade sulgemise poole. Eks pärast peame jälle mõttetult raha kulutama, kui mõistus koju tuleb. Tuumaenergia arendamine on ilmselgelt veelgi kallim ja sellist ohutut jaama pole ju veel olemaski, millest me Eesti kontekstis rääkida saaksime.

Mina olen käinud Soomes Olkiluoto jaamas. Ma ei tea, kas teie olete seal käinud, ma loodan, et te olete. Te rääkisite siin ohutusest ja kõigest muust, mida siin paberitesse kirja pannakse. Aga kuidas me saame reaalses elus tagada sellise ohutuse, nagu näiteks soomlased oma Olkiluoto tuumajaamas, kus graniidi sisse [on rajatud kilomeetrite viisi tunneleid ja] kõik tuumajäätmed viiakse sinna alla? Neil on hoopis teistsugune pinnas, teistsugused looduslikud tingimused, kõik, kõik, kõik.

Aitäh!

Kuidas meie kujutame ette, et me hakkame tegema midagi samaväärset?

Aitäh, hea küsija! Tuumaenergia ohutuse tagavadki esmajoones selged regulatsioonid, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud, standardiseerimine ja järelevalve. Kõikide nende regulatsioonide puhul võib tõdeda, et nende väga väheste suuremate tuumaintsidentide või -õnnetuste tõttu, mis on toimunud, on kõiki nõudeid karmistatud. 

Seda, kas Eestis on võimalik tuumajäätmeid lõppladustada, on põhjalikult uuritud. Geoloogiliselt on meie pinnas samamoodi sobiv, nii et selle koha pealt ei ole meil ühtegi takistust. Aga lõpliku otsuseni, kuhu tuleb lõppladustuse asukoht, on veel päris palju aega. Esimesed valikud tuleb teha 2030-ndate alguses, aga tuumkütuse lõppladustamine jääb ikkagi enam kui 60 aasta kaugusesse [tulevikku].

Ma arvan, et oluline on rõhutada ka seda, et seni kehtib rahvusvaheline kokkulepe, et lõppladustus toimub selles riigis, kus tuumkütust kasutatakse. Kui neid väikeseid modulaarseid reaktoreid tuleb juurde, siis on varem või hiljem [mõistlik] arutada, kas on võimalik teha midagi ühiselt. Aga need kõik on tulevikuteemad. Nii nagu ma ütlesin, kogu tuumaenergeetika kandev ja kõige olulisem põhimõte on ohutus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma väga tunnustan teid selle käigu eest, et te olete selle eelnõuga siia Riigikogu saali tulnud. See on märk sellest, et terve mõistus hakkab koju tulema. Ma toon näite: kui 1990. aastal toodeti Euroopas ligi kolmandik [elektri]energiast tuumaenergiana, siis nüüdseks on see [osakaal] kahanenud 15%-ni. Isegi teie suur juht ja õpetaja Ursula von der Leyen on leidnud, et tuumaenergiale selja pööramine oli viga. Aga minu küsimus on selline. Mida te siis nende tuulikutega teete, kui meile tuumaenergia tuleb? Kuidas need mõlemad tootmisviisid siia ära mahuvad ja üheskoos tegutseda saavad?

Aitäh, hea küsimus! Ja aitäh tunnustamast! Need põhjused, miks Euroopas, aga mitte ainult, ka näiteks Jaapanis tuumaenergiale vahepeal selg pöörati, olid, ma ütleksin, poliitilised ja mõnes mõttes ka emotsionaalsed. Praeguseks on need hinnangud muutunud. Enne oli siin juttu sellest, kas tuumaenergia on kallis. Kui me vaatame näiteks, kui palju maksab elekter Prantsusmaal, siis selle keskmine hind jääb kuskil 60 euro kanti megavatt-tunni eest. Selles mõttes on kõik väga hästi. 

Te küsisite, kuidas mahuvad turule korraga taastuvenergia ja tuumaenergia. Mahuvad suurepäraselt, sest nad täiendavad üksteist. Nagu me oleme siin energiavaldkonna debattides korduvalt tõdenud, oleme jätkuvalt energiadefitsiidis ehk me impordime suurusjärgus 40% oma elektrist. Kasulik on seda pigem ise toota. Mida mitmekesisem on elektrienergiaportfell, seda parem ja konkurentsivõimelisem on [elektri] hind. Konkurentsivõimelise hinna eeldus on muidugi ka see, et me valime alternatiivsete [tootmisviiside] seast kõige efektiivsemad. Investeeringud põlevkivielektri tootmisse ei ole kindlasti kõige efektiivsemad, vastupidi, need on kõige kallimad.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No ma ei ole põhimõtteliselt tuumaenergia vastu, aga mulle torkab silma üks asi. Eestis on firma nimega Fermi Energia, mis tegutseb nii, nagu oleks ta juba kõik riigihanked võitnud. Ta investeerib sealhulgas lobitöösse, ta valib endale maatükid, kuhu ta hakkab tuumajaama ehitama. Mul tekib küsimus, kas äkki on juba olemas mingid kokkulepped, millest me midagi ei tea. 

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, mis kokkulepetest te räägite, mina ei tea ühestki kokkuleppest. Fermi Energia on palunud riigil algatada eriplaneeringu. See eriplaneering on algatatud. Selleks, et Eestis oleks võimalik tuumaenergiat üldse arendada, tuleb kõigepealt vastu võtta see seadus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sa rõhutasid siin mitmel korral, et antud eelnõuga ei tehta veel otsust tuumajaama rajamiseks. Seetõttu küsingi. Kas sa saad siin Eesti rahvale kinnitada, et enne selle otsuse tegemist me [korraldame] rahvahääletuse ja küsime Eesti rahva [arvamust, et selgust saada], kas valdav enamus või vähemalt üle poole neist ikka soovib [tuumajaama]?

Aitäh, hea küsija! Selle seadusega või selle seaduseelnõuga rahvahääletuse [korraldamise] kohustust ei panda. Küll aga näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et tuumaenergeetikat toetab Eestis [veidi] üle 60% [elanikest]. Selles seaduses on selgelt reglementeeritud [kogu] protsess, kuidas tagada ohutus, alates planeeringutest kuni dekomissioneerimiseni, kuidas tagada järelevalve ja järelevalve sõltumatus. See poliitiline otsustustasand, mis on siin eelnõus pakutud, on valitsuse tasandil: [valitsus kujundab oma seisukoha] eelhinnangu andmise faasis. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Tõepoolest, sa oled siin täna öelnud palju asjalikke mõtteid, aga kuna küsimuse esitamise aeg on lühike, ei saa ma kiitmisele väga pikalt pühenduda. Aga ma küsin ühe teema kohta, mida sa mainisid, ma ütleks, lausa uhkusenoodiga hääles: näed, kui hea seadus see on, siin on [kirjas] kogu elutsükkel, sealhulgas dekomissioneerimine, jäätmetega tegelemine ja nii edasi. Kui sa aga käid siin tuuleprojekte soodustavaid eelnõusid müümas, on see [tagumine] ots sealt alati puudu. Ma usun, et sa oled minuga majanduslikus mõttes nõus, et kui me ühes kohas esitame nõudmised elutsükli lõpuni, aga teises kohas ütleme, et me maksame teile alguses toetust, küll pärast vaatame, mis edasi saab, siis me soodustame juhuenergeetikat ning kehvemate, rangemate tingimuste loomisega kahjustame tuumaenergeetikat. Kas sa oled valmis ka juhuenergeetika puhul tulema siia uhkelt rääkima, kuidas sa eelnõu täiendasid ja need tagumise otsa nõuded sisse panid?

Aitäh, hea küsija! Kiituse eest ikka tänan, kuigi see oli lühike. No mis seal ikka. (Saalis naerdakse.) Põhjus, miks kasutatud tuumkütuse [käitlemine ja lõppladustamine] ning oma eluea lõppu jõudnud tuumajaama dekomissioneerimine või lammutamine on selles seaduseelnõus või tuumaenergeetika valdkonnas nii põhjalikult reguleeritud, [seisneb] radioaktiivse [kiirguse] ohus ja selles, et me ei tekitaks riske ümbritsevale keskkonnale, inimestele ja nii edasi. 

Mis puudutab tuulikuid, siis need on ju samamoodi vaja ühel hetkel … (Saalist öeldakse midagi.) Ka asendada. See on ju tavapärane tegevus, et oma eluea lõppu jõudnud seadmed asendatakse uutega. Igasuguste jäätmete käitlus on meil reglementeeritud, sinna alla käivad ka tuulikujäätmed, päikesepaneelid, akud ja mis iganes muu.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister Sutt, te olete pikaaegne poliitik ning oskate sõnu igatepidi seada ja seda on väga hea kuulda. Arvestades seda ettekannet, mille te praegu tegite, olete te kindlasti võimeline hästi-hästi lühidalt lahti seletama, mis on tuumaenergia tuum selles eelnõus. Palun tehke seda viie lausega, et ka lihtrahvas sellest aru saaks.

Aitäh, hea küsija! Tuumaenergia on kõige parem ja stabiilsem baaskoormuse andja.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ka minul isiklikult ei ole mitte midagi tuumaenergeetika vastu, minu arust on selle juures ka väga palju positiivset. [Sellegipoolest] on mõned küsimused, mis vajaksid enne lõplikku otsustamist vastust. Sellist olulist otsust vastu võttes olete te kindlasti nii isiklikult kui ka koos ministeeriumiga arvutanud või teil on olemas arvutused, kui palju vajab tuumajaama rajamine riigi toetust ja kui palju see vajab [hinna]põranda ja -lae süsteemi [kehtestamise korral] kaudset garantiid maksumaksja [taskust ehk] pealemaksmist, mis meretuuleenergia puhul sai eelmisel korral saatuslikuks.

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Sellele küsimusele saab vastuse anda selles faasis, kui on teada, milline tehnoloogia on välja valitud, kes on see investorite konsortsium, kes tuumajaama rajada soovib, millistel tingimustel on pangad valmis seda rahastama ja millist finantstuge on riigi poolt vaja. Neid küsimusi on kohane otsustada siis, kui on olemas arendaja, arendajate konsortsium ja kokku pandud tingimuste pakett, siis saab kõikidele nendele küsimustele vastused leida. Hetkel on igasugune summa või finantsstruktuur spekulatiivne.

Aga nagu ma olen siin ka varem öelnud, koostöös Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusega me töötame finantsmeetmete kallal, mis [aitaksid] just selliste pikaajaliste kapitalimahukate projektide puhul, nagu tuumajaam, meretuulepark või pikaajaline vesisalvesti, rahastamistõrkeid [vältida]. Aga need finantsmeetmed ei ole klassikalise hinnalae ja hinnapõranda põhimõttel.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Osava poliitikuna te ei vastanud minu küsimusele, vaid kordasite seda, mida ma ütlesin oma sissejuhatuses, et see eelnõu tõesti ei otsusta tuumajaama rajamist. Ma ei küsinud, kui suur on praegu ühiskonna toetus – see on jah 60–70% kandis –, vaid seda, et kui me hakkame otsustama, kas tuumajaama rajada, siis kas te toetate seda ja saate kinnitada, et küsitakse ka Eesti rahva [arvamust]: viiakse läbi rahvahääletus või rahvaküsitlus selleks, [et uurida], kas Eestisse peaks rajama tuumajaama. Sellele küsimusele te enne ei vastanud.

Aitäh! Ma oma arust vastasin, aga võib-olla ma siis ei vastanud piisavalt selgelt. Ma ütlesin, et see eelnõu ei näe ette rahvahääletuse korraldamist. Kui Riigikogu soovib seda eelnõu muuta ja lisada sinna mõne muu otsustusvormi, siis seda saab Riigikogu alati teha. See, mis on välja pakutud, on minu meelest mõistlik ja aitab meid ilusti edasi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Pean nõustuma Renega, et osavus poliitikuna kasvab, aga see toob muidugi kaasa selle, et erialane osavus või osavus majandusinimesena kahaneb. Eks see risk on meil kõigil, kui pikemalt selle asjaga tegelema jääda.

Sa ütlesid, et tuumajaama puhul tuleb ette näha ka lammutamine ja jäätmetega tegelemine, sellepärast et [sellega kaasneb] radioaktiivse [saaste oht]. See oli selline poliitiliselt osav käik, tuua see radiatsioon sisse. Aga tegelikult, olgu jäätmed ükskõik millised, kas või radioaktiivsed – kõik taandub lõpuks majanduslikele [näitajatele]. Neid tuulikuid tuleb tuumajaama eluea jooksul viis, võib-olla kuus korda lammutada ja asendada. Seda kindlasti ei juhtu, sest nii kaua ei jaksa keegi neid tuulikuid maailmas uuesti [ehitada]. Kas sa oled valmis kaaluma [varianti], et ka tuuleenergia arendamise juures öelda konkreetselt, et tuleb juba ette raha kõrvale panna lammutamiseks, ümbertöötlemiseks ja nii edasi? Muidu on meil pärast nii nagu nende Ida-Viru tühjade hoonetega, mis on omavalitsuse [kaelas] ja keegi nagu ei vastuta. Jäätmeseadus on, aga …

Teie aeg!

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks mind osavuse eest kiidetakse. Kui kiidetakse, eks ma pean siis selle kuidagi vastu võtma, tagasi lükata ka päris ei saa. 

Liberaalina ei näe ma küll mingit vajadust, et me peaksime olemasolevaid jäätmekäitluse regulatsioone hakkama spetsiaalselt tuulikute pärast täiendama. Aitäh! (Rain Epler täpsustab kohapealt.) Tuumajaama puhul on selleks väga lihtne põhjus: see on rahvusvaheliselt ülitäpselt reguleeritud valdkond. Ilma lõpliku jäätmekäitluseta ei ole võimalik tuumajaama rajada. See on hästi lihtne: see ei ole lihtsalt oma suva kohane otsus, vaid rahvusvaheline kokkulepe.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma pean ka kiitma, et te olete väga osav. Ma küsisin teie käest, mis on selle tänase eelnõu, tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu tuum, ja palusin teil [kirjeldada] seda viie lausega, et ka tavakodanik sellest aru saaks. Aga osava poliitikuna te võtsite üle Jürgen Ligi maneerid ja ütlesite ainult ühe lause, et see on kõige stabiilsem. Oli vist nii? Kas te ohutusest ka rääkisite või ei rääkinud, seda ma ei mäleta. Ei rääkinud. Nüüd on olukord selline, et ausalt öelda ei peaks me siin Riigikogus kiitma teid selle eest, kui osav te olete vastamises, kui te tegelikult hiilite vastamisest kõrvale. Kui on tuumaohutuse eelnõu, siis miks te ei räägi selles nii-öelda viielauselises kontseptsioonis ohutusest? Meil on ju Tšornobõl meeles, samuti Fukushima ja nii edasi. Neid näiteid on küll ja küll. Vastake ikkagi konkreetselt küsimusele! (Vahelehüüe.) Kadastik, ära sega! Ma küsin ministri käest, kes on väga osav. 

Aitäh, hea küsija! Ohutust ma mainisin oma kõnes korduvalt. Kordan siis üle, et ohutus on selles eelnõus keskne kriteerium. Tegemist ei ole Eesti [eripäraga], vaid vajadusega täita rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevaid kohustusi, mis hõlmavad tuumaohutust, tuumajulgeolekut ja tuumakontrollimeetmeid ehk terviklikku vaadet. Selles mõttes on eelnõu minu arvates lihtne ja selge. Eelnõus on väga selgelt välja toodud, et ohutus on kõigis menetlusetappides kõige kõrgem kaalutlus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Lähen oma küsimusega edasi. Mõned päevad tagasi kohtusime Fermi Energia esindajatega ja peab ausalt tunnistama, et erinevalt teist rääkisid nemad veidike selgemat ja ausamat juttu. Nad ütlesid selgelt välja, et on vaja nii garantiid kui ka [hinna]põranda ja -lae süsteemi.  

Aga ma lähen nüüd oma küsimusega edasi. Kindlasti olete te valitsuses ja ministeeriumis välja arvutanud, kus on see punane joon: kui palju võiks selle põrand-lagi-süsteemi korral maksumaksja juurde maksta? Kindlasti tuleb kuskil see punane joon vastu, mingis kohas on see minu arvates kindlasti mõistlik. Kus see punane joon on?  

Ja teiselt poolt, palun öelge mõni sõna ka ohutuse kohta. Praegused [võimalikud] asukohad on ikka äärmiselt lähedal ühe meie naaberriigi piirile. Kas te olete erinevate jõustruktuuridega [võimalikke riske] arutanud? Kas mingis halvas olukorras ei või tekkida ohtu [julgeolekule] või väljapressimise võimalust, kui nad on …

Teie aeg!

… lähedal? 

Aitäh! Selle eelnõuga, nii nagu ma ütlesin, ei otsustata ühe või mitme konkreetse tuumajaama ehitamist. See, kas konkreetne tuumajaam tuleb või ei tule, sõltub sellest, kas on võimalik kokku panna selline finantseerimispakett, mille puhul investorid leiavad, et see investeering on mõistlik. Kui te soovite finantseerimise väljakutseid põhjalikumalt arutada, siis seda me saame kahtlemata teha. 

Seal on mitu aspekti. Üks aspekt, mis teeb energeetikainvesteeringud praegu üldse keeruliseks, on see, et kõik oskavad enam-vähem öelda, kui palju me toodame, aga keegi ei tea, mis hinnaga õnnestub seda [toodangut] müüa, välja arvatud siis, kui meil oleks pikaajaliste ostu-müügilepingute turg, mida meil hetkel ei ole. Noh, selle peale tõstavad pangad ja investorid käed üles ja ütlevad, et nii suuremahulist, pika elueaga ja kapitalimahukat elektrienergia tootmise investeeringut nad rahastada ei saa. See on asja üks pool.

Teine pool on seotud sellega, mille kohta te ka küsisite, et kas riik peaks seda mingitpidi toetama või kas ta võiks seal olla üks finantsinvestoritest. Ma olen seda varem öelnud ja ütlen ka siin: minu meelest on mõistlik, et riigil säilib [võimalus] olla üks kaasinvestoritest, aga riik ei hakka kindlasti olema juhtinvestor. Seda, kas ja kui, siis millises ulatuses võiks riik olla investor, saab otsustada ikkagi siis, kui meil on olemas konkreetne arendaja, konkreetsed finantsinvestorid, konkreetne tingimuste nimekiri. Selle põhjal saab riik seda otsustada. 

See, mida riik saab teha ja mida me ka teeme, on finants- või investeerimiskindluse [loomine]. Analüüsime praegu koos Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ning arendajatega erinevaid lähenemisviise, mis on tehnoloogianeutraalsed. See ei puuduta ainult tuumaenergeetikat, vaid ka meretuuleparke ja pikaajalist salvestust. [Eesmärk] on teha seda mitte toetuste kaudu, vaid pigem [riigipoolse] osaluse või muude meetmete kaudu. Nii et kui me jõuame punkti, kus meil on olemas konkreetne projekt, mida hinnata, siis saame ka vastavad otsused langetada.

Küsimuse teine pool oli asukoha kohta. Nii tuumaenergeetika töörühma töösse kui ka eelnõu koostamisse on olnud kaasatud Siseministeerium, Siseministeeriumi haldusalas olevad ametid ja julgeolekuasutused. Kõik julgeolekuga seotud teemad kaalutakse läbi juba riikliku eriplaneeringu faasis. Ma tean, et majanduskomisjonis on kokku lepitud eraldi kohtumine Kaitsepolitseiametiga. Nii et ka need julgeolekuaspektid on käsitletud. Mis puudutab kasutatava tehnoloogia, investorite ja nende finantsvõimekuse ning tarneahelate hindamist – see kõik on osa julgeolekukontrollist. Kindlasti ei plaani keegi teha siin mingit hinnaalandust. Ja füüsilise kaitse nõuded samamoodi, mis võivad [küll] ajas muutuda sõltuvalt asukohast.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister, hea Andres! Isamaa toetab kõiki energialiike, mis on turutingimustes konkurentsivõimelise hinnaga. Sa ütlesid, et tänane eelnõu ei otsusta, kas tuleb üks või kaks tuumajaama ja kas tuumajaam rajatakse või mitte, aga samas näeb ajakava ette, et juba sel aastal tuleb hakata looma regulaatorit. Regulaatori loomisega asub ilmselt juba sellest aastast tööle – ma võin küll eksida – kuus kuni kaheksa inimest. See tähendab, et meil [tekivad] juba otsesed kulud. Samas pole absoluutselt teada, kas tuumajaam end ära tasub. Praegu on öeldud, et [tuumaelektri hinnaks kujuneb] minimaalselt 90 eurot megavatt-tunni eest. Keskmine [elektri börsihind] oli meil eelmisel aastal 80 eurot megavatt-tunni eest. Minu küsimus ongi: kas poleks mõistlik teha kõigepealt selgeks tasuvus, kas seda tasub teha, enne kui hakata kulutusi tegema?

Aitäh, hea küsija! Siin on mitu dimensiooni. Selleks et selle eriplaneeringuga saaks edasi liikuda, on juba järgmisel aastal vaja hinnata eriplaneeringu valikute sobivust ja vastavust sellesama seaduse nõuetele. [Seega] peab meil selleks ajaks tuumaregulaatori juures vajalik miinimumvõimekus olemas olema. Sellel aastal on TTJA-s tööl kolm tuumavaldkonna inimest, Keskkonnaametis on neid kaks, nendest üks on regulaatori projektijuht, kes liigub järgmisest aastast TTJA-sse. Nii et meil on vaja juba praegu pädevat regulaatorit, et hinnata nendele nõuetele vastavust eriplaneeringu faasis. 

Teine küsimus oli, kas me peaksime enne seaduseelnõu arutamist selgeks tegema, mis on tuumaelektrijaama toodetud elektrienergia hind. Ma vastan sellele niimoodi: sellisel juhul me ei jõua tõenäoliselt mitte kunagi tuumajaama ehitamiseni. Selle seaduseelnõu eesmärk on ikkagi ennekõike luua raamistik. Ka arendaja on öelnud, et kõige varasem aeg, millal tuumajaam võiks hakata elektrit tootma, on aasta 2035. Me ei saa nii kaua oodata. 

Mina näen seda kui [võimaluse] loomist ja alati on parem [võimalust] omada kui mitte omada. Näiteks tuumajaama puhul on võimalik, et kui meil tekib suuremahulisi elektritarbijaid, siis saab osa elektrimüügist katta pikaajaliste elektri ostu-müügilepingutega. See kõik sõltub [asjaoludest]. Võib-olla soovib keegi kasutada sarnast mudelit, nagu on Soome Mankala mudel, kus suurtarbijad on ka ise tuumajaama või elektrijaama omanikud.

Ma arvan, et kõige olulisem on luua Eestis maksimaalsed võimalused energeetika arendamiseks. See on see, mida me tegelikult vajame. Mida mitmekesisem on meie energiatootmisportfell ja mida tugevamad on meie ühendused, seda paremini me tagame oma energiajulgeoleku ja seda konkurentsivõimelisem on meie elektri hind. Ja seepärast on see seadus minu arvates hädavajalik.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! See, mida te viimati ütlesite, oli küll üks ilus mull, sest miks on sel juhul vaja teha planeeringuid tuhandele tuulikule ja veel rohkematelegi ja neid jõuga peale pressida. Nii et mitmekesisusest rääkida on mõttetu, sest te ühest otsast ei tea, mida tuleks teha, ja siis arutate, kuhu seda hajaelektrit müüa. 

Aga ma tahaksin täpsemalt teada, millised on [teie] mõtted tuumajaama teemal. Üks suurimaid probleeme on tõesti finantseerimine. Kas koalitsioonis või muudes formaatides on arutatud, kuidas seda rahastada? Kas [plaanitakse] riigikapitalil [põhinevat], riigi enamusosalusega või [täielikult] erakapitalil [rajanevat lahendust]? Milline pilt praeguseks on kujunenud?

Aitäh! Kõigepealt tuhandest tuulikust. Selleks, et jõuda optimaalse taastuvenergia tasemeni kogutarbimisest, on meil vaja juurde suurusjärgus 100–110 tuulikut. Praegu on meil umbes 240 tuulikut või sinna kanti. Nii et see on üsna väike arv. 

Kuidas tuumajaama ehitamist rahastada, kes on investorid? Sel teemal ma korra juba vastasin – või õigemini, selle nurga alt oli mitu küsimust. Ma arvan, et kõige olulisem on tagada valmisolek [tuumaenergia kasutuselevõtuks], sealhulgas valmisolek, et riik võib vajaduse korral olla tuumaelektrijaama osanik või aktsionär. Sellest, millises ulatuses [riik osaleks] ja milline on investeerimistingimuste pakett, saab rääkida ikkagi alles siis, kui on selge, milline tehnoloogia on valitud, kes on investorite konsortsium ning millised pangad ja millistel tingimustel on valmis seda investeeringut rahastama. [Alles siis saab täpsemalt määratleda] riigi rolli. Kindlasti ei ole eesmärk luua heldet toetusskeemi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui teid kuulata – te räägite regulaatori projektijuhi tegemistest, eriplaneeringu vastavusest seadusele, tehnoloogia valikust, investorite konsortsiumist –, siis jääb mulje, nagu Eestisse juba rajataks tuumajaama. Kes ja millal on teinud otsuse Eestisse tuumajaam rajada? Kui te ütlete, et sellist otsust ei ole tehtud, siis kes ja millal sellise otsuse teeb? Kas selle teeb eraettevõtja, kes võib kopa maasse lüüa [kohe], kui ta on investeeringuraha kokku saanud? Kas otsuse tegemine käib nii? Või otsustab selle rahvas rahvahääletusel või valitsus, kes küsib selleks mandaadi näiteks järgmistel valimistel? Nii et kas Eestisse tuumajaama rajamine juba käib ja kes sellise otsuse tegi? Kui sellist otsust tehtud ei ole, siis kes ja millal seda otsustab?

Aitäh! Riigikogu otsustas 2024. aasta juunis liikuda edasi tuumaenergia kasutuselevõttu võimaldava õigusruumi loomisega. Selle ülesandega oleme ministeeriumis jõudnud nüüd nii kaugele, et täna on siin suures saalis eelnõu esimene lugemine. Nii nagu ma oma kõnes ja vähemalt ühele küsimusele vastates ütlesin, selle seadusega ei otsustata tuumajaama ehitamist. Selle seadusega luuakse [õiguslik] raamistik [ja sätestatakse], mida peab tegema selleks, et tuumajaama rajamine oleks võimalik. 

Ma kordan veel kord üle, et selles seaduseelnõus ei ole ette nähtud rahvahääletust tuumaelektrijaama rajamiseks. See eelnõu näeb ette poliitilise tasandi otsuse eelhinnangu [etapis], kus valitsus peab andma kas jaatava või eitava vastuse. Kõik need kriteeriumid, millele peab tuumajaam või potentsiaalne tuumajaam vastama, on seaduses ilusti lahti kirjutatud. See on ülidetailselt reglementeeritud ja reguleeritud tegevus. 

Sellel, miks meil on juba praegu vaja tuumaregulaatorit mehitada, on väga lihtne põhjus: meil on olemas üks huviline arendaja. Seda, kas see huviline arendaja jõuab kunagi tuumajaama rajamiseni, ei oska mina praegu öelda. Aga kuna see arendaja on palunud valitsusel algatada riikliku eriplaneeringu, näeb seesama seaduseelnõu ette, et eriplaneeringu raames tuleb hinnata selle vastavust ka tuumaenergia ja -ohutuse seaduse nõuetele.

Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Veel lugupeetum minister! Koos oma lahingupaarilise härra Kadastikuga liigute te vääramatult ja kindlameelselt tuumaenergia kasutuselevõtu suunas, mis on ju iseenesest täitsa kena. Aga minu küsimus on lihtne. Millist kõige suuremat riski te näete tuumaenergia kasutuselevõtus Eestis ja kuidas seda riski maandada?

Aitäh, hea küsija! Selle otsuse, kas tuumajaama on Eestisse võimalik rajada või mitte, teeb esimeses [järjekorras] ikkagi Riigikogu. Kui seda seadust siin vastu ei võeta, on meie arutelu olnud küll huvitav ja võib-olla ka kasulik, kuid jääb lõpuks siiski teoreetiliseks. Nii et kõige suurem risk on minu arvates see, kui me ei loo võimalust tuumaenergia kasutuselevõtuks. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Oma sõnavõtu alguses te ütlesite, et riik hakkab uurima, kuhu see tuumajaam peaks tulema. Samas on ju teada, et Fermi Energia on [esitanud taotluse] eriplaneeringu algatamiseks ja seal on juba mingid kohad välja valitud. Kes siis lõpuks selle otsuse teeb? Kas selle teeb planeerija, kes on kohad juba välja valinud ja kelle taotluse alusel riik siis otsustab? Või valib riik kõigepealt ise välja Eesti riigi jaoks olulised asukohad, kus on üle vaadatud ka näiteks riigikaitselised ja muud [piirangud]?

Aitäh! Riikliku eriplaneeringu kinnitab ikkagi valitsus ja potentsiaalsed asukohad, mis võiksid sobida tuumajaama rajamiseks Eestis, kaardistati juba tuumaenergia töörühma töö käigus. Seega, ka praegused asukohavalikud ei ole tekkinud juhuslikult, nendele on eelnenud põhjalik analüüs ning samamoodi on [läbi kaalutud] kõik julgeolekuga seotud küsimused. Kuna meie julgeolekuolukord on teatavasti dünaamiline, siis need nõuded ajas kindlasti muutuvad. Neid [otsuseid ei tehta] kergekäeliselt, vastupidi, kõik [asjaolud] kaalutakse [põhjalikult] läbi. Ka seaduses on reglementeeritud ja ette kirjutatud, et TTJA ei tee neid valikuid üksi, vaid kaasab vajalikke ameteid ja ministeeriume, et kõik riskid läbi kaaluda. 

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma mõtlesin, et kuna siin kõik räägivad sellest ühest konkreetsest projektist, siis ma igaks juhuks täpsustan üle. See eelnõu [käsitleb] ikkagi tuumaenergiarajatiste üldist [raamistikku]: olgu tegemist elektrijaamaga, keskküttesoojusjaamaga, uurimisreaktoriga või, ma ei tea, mõne ettevõtte puhul mikroreaktoriga, kui need peaksid kunagi rahaliselt [mõistlikuks] muutuma. Me ei pane siin eelnõus paika ei [rajatise] suurust, asukohta ega selle kasutajat – see on ikkagi [puhtalt üldine terviklik] raamistik. 

Aitäh! Jaa, see kommentaar on väga kohane, olen sellega sada protsenti päri. Seda seadust kirjutades lähtuti tõesti sellest, et me ei räägi tuumaenergia [kasutamisest] mitte ainult elektri tootmiseks, vaid selleks võib olla ka, nii nagu kolleeg Mario Kadastik ütles, näiteks kaugkütte[lahendus], mida siinsamas üle lahe Helsingis kaalutakse. Need ei ole teoreetilised arutelud. Tegemist on väga praktilise ja Eestile kasuliku [võimalusega], mida luua. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul tekkis seda debatti kuulates küsimus. Euroopas on teatavasti, kui Suurbritannia kaasa arvata, käigus üle 100 tuumareaktori. Kui palju teeb Eesti siin koostööd teiste riikidega, kellel on vastav kogemus ja praktika ning puudub selline skepsis või negatiivne kogemus?

Aitäh! Koostööd on tehtud päris mitme riigiga, muidugi ka rahvusvaheliste organisatsioonidega, ennekõike Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga. Aga riikidest on Ameerika Ühendriigid olnud päris palju kaasatud ja meid nõustanud. Me oleme seal osalised erinevates algatustes. Soome on olnud väga hea ja meile lähim partner, kes on aidanud meid eelkõige just regulaatori [loomisel]. Prantsusmaa on olnud päris aktiivne. Oleme korraldanud mitmeid külastusi, sealhulgas kasutatud tuumajäätmete käitlemise [teemadel], millest on osa võtnud ka Riigikogu liikmed. Ma arvan, et see on enam-vähem [kogu] riikide loetelu. 

Kui me räägime väikestest modulaarsetest reaktoritest, siis on selge, et kuna Poola on sel alal väga aktiivne, siis kindlasti tekib meil nendega koostöökohti. On olemas ka energeetikaministrite [koostööformaat] Tuuma[liit], mille täisliige Eesti on. Koostöökohti on päris palju. Ma arvan, et sellesse nimekirja saab lisada ka Rootsi, kes on samamoodi meie naabruskonnas kiiresti toimetamas.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! [Kasutusvalmis] tehnoloogiat meil veel ei ole, tuumaenergia hind on – nende väikeste moodulreaktorite puhul – praeguste teadmiste kohaselt ikkagi kõrge, see meil elektri hinda alla ei too, riigi kohustused ja riskid on pikaajalised. Te ütlete, et see on valitsuse otsus. Valitsus seda otsust teinud ei ole. Valitsus otsustab, kas erasektor võib rajada tuumajaama. Kas meil on veel selliseid ettevõtteid või tegevusvaldkondi, kus riik on otsustanud aastaid püsikulusid katta, tuhandeid töötunde sisse panna ja avaliku sektori asutusi koormata selleks, et luua erasektorile võimalusi? Kas me hakkame [paigaldama] kaableid andmekeskuste või mingisuguste muude lahenduste jaoks lootuses, et erasektori ettevõte tuleb? See on tegelikult täiesti tavapäratus mahus avaliku sektori koormamine ja püsikulude [tekitamine], et luua ühele ettevõttele võimalusi. Kas see on valitsuse uus lähenemine ja kas me samasuguseid soodustusi teeme ka teistes valdkondades teistele ettevõtetele?

Aitäh, hea küsija! Ma olen nüüd natukene üllatunud. Kuidas te kujutate ette, mismoodi on võimalik arendada ja kujundada regulatiivset õigusruumi ükskõik millises valdkonnas ilma selleta, et sinna pandaks sisse inimeste töötunde? Ükskõik, kas me võtame tervishoiu, kaitsevaldkonna, hariduse, lennunduse – igal pool pannakse töötunde sisse. Ma ei tea, miks see nii on, et niipea kui me hakkame energeetikast rääkima, saab investeeringust hoobilt kulu. Keegi ei [küsi] näiteks toidutootmises, puitmajade ehituses, mööblitööstuses või panganduses tehtud investeeringu puhul, miks me niisuguse investeeringu teeme – see on ju kulu, sealt ei tule midagi tagasi. Ma ei ole näinud ühtegi tehast, mis toodaks, aga mida pole veel ehitatud.

Riina Sikkut, küsimus istungi juhatajale, palun!

Vabandust, istungi juhataja! Kuna meil on tõesti tegemist kliimaministriga, siis võib-olla oleks tal vaja teiste valdkondade puhul täiendavat infot, et meil käivad iga päev inimesed arsti juures, lennukid tõusevad õhku ja maanduvad, bussid sõidavad – me ei räägi regulatsioonist valdkonnas, kus tegevust ei toimu.

Protseduurilist [küsimust] ma siit välja ei lugenud, ma ei oska teile kuidagi vastata. Minister võttis selle teadmiseks. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on lihtne. See on vist juba teine kord, kui teeme Riigikogus tuumaregulatsiooni puudutava otsuse. Millal võiks seadusloome valmis saada, et arendajad saaksid hakata Eestisse tuumajaama rajama?

Aitäh! Kui nüüd läheb nii – ma väga loodan, et läheb –, et Riigikogu peab siin põhjalikud arutelud, eelnõu läbib kaks lugemist ja saab kolmandal [lugemisel] enamuse toetuse, siis on eeldused loodud, et Eestisse oleks võimalik tuumajaama rajada. Ma isiklikult arvan, et on väga mõistlik, et huviline arendaja liigub praegu paralleelselt, sest muidu me oleksime lihtsalt mõne aasta võrra maas. Iga aasta, mis me viivitame, [pikendab] meie sõltuvust imporditud energiast, sealhulgas fossiilsetest kütustest.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teilt küsiti rahvusvahelise tuumaalase koostöö kohta ja te nimetasite mõningaid riike. Ma lihtsalt soovin täiendada seda nimekirja. Kaht riiki te ei maininud: Kanadat ja Jaapanit. Me oleme tuumaenergia toetusgrupiga neid riike ka külastanud. Kanada on eriti oluline, kuivõrd see on just see riik, kus ehitatakse esimest SMR-i, väikest tuumareaktorit.

Aitäh, hea küsija! See vist küsimus ei olnud, aga ma olen nõus, et need kaks riiki on ka olulised. Jaapanis olen ka isiklikult käinud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selleks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist 24. märtsil. Minister Sutt rõhutas sissejuhatuseks, et selle seaduseelnõu eesmärk on luua Eestis terviklik õigusraamistik[, mis käsitleks tuumakäitise] kogu elukaart, alates asukohavalikust ja loamenetlusest kuni jaama sulgemise ja lammutamiseni. Toodi välja ka põhilised elemendid ehk fookus on ohutusel. Regulaatori funktsiooni [täitjana] nähakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit. 

Üks esimesi suuremaid aruteluteemasid puudutas jaama võimalikku mahtu ja seda, kas me räägime ehk liiga väikesest [võimsusest]. Ehk siis Aleksei Jevgrafov [nentis], et me räägime kahest 300-megavatisest reaktorist, mille [koguvõimsus] on umbes 600 megavatti, aga meie energeetikute sõnul on vaja 1500 megavatti juhitavaid võimsusi, ja tõstatas küsimuse, miks me ei planeeri kohe suuremalt. Sellele tuli selge vastus, et kuna tegemist on ka erasektori algatusega ja erasektor peaks selle lõpuks ehitama, siis nemad on läinud 600 megavati teed. Asukohavalikute [kaalumisel] uuriti tegelikult ka 1200-megavatise võimsuse võimalust. Seadus ei kirjuta ette reaktorite arvu, asukohta ega arendajat, mistõttu on tulevikus võimalik neid juurde rajada. 

Samas teemaderingis esitati küsimus ka selle kohta, kas see seadus on tehtud ühe konkreetse arendaja [huvides]. Mart Maastik tundis huvi, miks me lähtume sellest kahe 300-megavatise [reaktori] lahendusest. Minister seletas, et eelnõusse ei ole sisse kirjutatud [reaktorite võimsust]. [Tema] ettekandes oli see [lahendus] lihtsalt toodud näitena, kuna see on parasjagu eriplaneeringu menetluses. Kogu eelnõu on selgelt tehnoloogia- ja kasutusneutraalne, välja arvatud see [aspekt], et tegemist peab olema [tuumaenergia] rahumeelse kasutamisega. 

Arutelu käis ka riikliku eriplaneeringu ja võimalike tulevaste arendajate üle. Jaak Aab tundis huvi, et kui eriplaneering on praegu algatatud ühe arendaja ettepanekul ja [hõlmab] üht konkreetset asukohta, siis kas hiljem, kui tulevad teised arendajad, saaksid ka nemad protsessiga liituda. Ministeeriumi [esindaja] Birgit Parmas selgitas, et sama riikliku eriplaneeringu raames on võimalik sama tehnoloogia puhul seda kasutada ka teistel arendajatel. Ehk siis see ei ole jäigalt seotud ühe konkreetse arendajaga, küll aga on eriplaneering seotud konkreetse tehnoloogiaga. Kui keegi tahaks teist [tüüpi] tehnoloogiat … (Hääl saalist: "Asukoht.") Selles konkreetses asukohas, jah. Selle eriplaneeringuga [hinnatakse] eeldusi [tuumajaama rajamiseks] ühte konkreetsesse asukohta. Kui keegi soovib rajada kuskile mujale – uuringu käigus toodi välja 13 võimalikku asukohta –, kui keegi tahab rajada mõnda teise asukohta, siis selle jaoks on vaja algatada uus eriplaneering. 

Olulise aspektina toodi välja ka see, et niikuinii lubab TEOS rajada vaid selliseid tuumakäitiseid, mida on maailmas juba varasemalt rajatud. Ehk siis Eesti ei saa anda ehitusluba reaktorile, mida ei ole maailmas varasemalt rajatud. Seega, esmaehitust ehk first of a kind, nagu öeldakse, ei ole Eestis võimalik teha. See on väga selge valik, et esmase hindamise ja loastamise peab keegi teine ära tegema. 

Teine suur teemaplokk puudutas rahastamist ja investorite motivatsiooni. Urve Tiidus tundis huvi, miks peaks mõni investor üldse tahtma Eestisse investeerida, eriti energeetikasse. Minister vastas, et investori [peamine] motivatsioon on üldjuhul kasumlikkus. Elektritarbimise kasvul on majanduses väga selge roll ja projektid on põhimõtteliselt atraktiivsed, lihtsalt küsimus on väga tihti aastatevahelises hinna [kõikumises], mis [muudab] tuluprognoosi ebakindlaks. 

Nagu minister ka täna markeeris, oskavad kõik enam-vähem öelda, kui palju nende jaamad toodaksid, aga vähesed oskavad öelda, mis hinnaga on seda võimalik maha müüa. Seetõttu võivad [osutuda] vajalikuks mingisugused pikaajalised stabiliseerimismehhanismid või näiteks suurtarbijad – näitena toodi võimalikke andmekeskusi –, kes oleksid ideaalsed pikaajalised partnerid, kuna vajavad elektrit kogu aeg ja suures mahus.

Mart Maastik tundis huvi võimalike tuumainvesteeringute vastu, kas need tuleksid Eestisse turutingimustel, ilma riiklike garantiideta. Minister ütles, et ausalt öelda pole maailmas teada ühtegi sama mahukat investeeringut, mis oleks tehtud puhtalt turutingimustel. Näiteks Rootsis ja Poolas on vastavad load ja protsessid väljatöötamisel või välja töötatud riiklike finantsinstrumentidena. Aga jutt ei ole otsestest toetustest, vaid pigem on küsimus rahastusmudelites, mis võimaldaksid sellise pika elukaarega projekte rahastada, milleks pangad ei pruugi nii pikaks perioodiks raha anda. Jaak Aab võttis selle kokku [ja ütles], et seadus ei näe ette ühtegi toetusskeemi, see on hilisemate etappide ehk ehitusloa faasi küsimus. 

Kolmas suur arutelu[teema] puudutas vastutust, kindlustust ja võimaliku tuumaõnnetuse kulude katmist. Aleksei Jevgrafov tõi [näite] Tšornobõli ja Fukushima kohta ning küsis, kuidas saab 350 miljoni euro suurune vastutuskindlustus olla piisav, kui tegelikud kahjud võivad ulatuda sadadesse miljarditesse. Minister rõhutas, et suurõnnetusi on olnud väga harva. Tõesti, neid on maailmas kokku olnud kaks, kolmas ei olnud suurõnnetus. Tegemist on üldiselt üliharvade sündmustega, aga nende mõju on suur. Seetõttu on maailmas niinimetatud globaalse ühisvastutuse [põhimõte]: kõik tuumariigid, kes kasutavad tuuma[energiat] tsiviilotstarbel, panustavad mis tahes õnnetuste korral proportsionaalselt oma [jaamade] võimsusega. 

Eesti puhul tuleb lisaks käitaja vastutusele arvestada ka rahvusvaheliste konventsioonidega, sealhulgas vajadusega liituda näiteks CSC-konventsiooniga, kui kasutada Ameerika tehnoloogiat. Ehk see 350 miljonit eurot on Eesti käitleja vastutus ühe intsidendi kohta, samal ajal kui riikidevaheline kollektiivse vastutuse mehhanism tähendab, et kui on mingi intsident, siis kõik riigid panustavad. Sealt tuleb see üldine kate. 

Mart Maastik tundis huvi, kas riik peab hakkama kuhugi regulaarselt panustama. Vastus oli, et ei, tegemist on lihtsalt kohustusega, mis eksisteerib ja mis [rakendub] juhul, kui kuskil maailmas [leiab aset] intsident. Aga meie [osa], kui me rajame kaks 300-megavatist jaama, on globaalses [mastaabis] ikkagi väga tilluke. 

Neljanda olulise teemana [käsitleti] seda, miks luuakse regulaator TTJA juurde, kui Eestis ei ole veel lõplikku investeerimisotsust tehtud. Selle kohta küsis täna siin ka Riina Sikkut. Mart Maastik küsis samuti, kui suur see üksus oleks ja miks nähakse sellele juba sel ja järgmisel aastal ette rahastus. Vastus oli, et eelnõu kohaselt on vajalik, et regulaator töötaks alates 1. jaanuarist 2027, sest see on vajalik riikliku eriplaneeringu hindamiseks. Tehnilises faasis ehk teises faasis on vaja hinnata konkreetset tehnoloogiat ja selle hindamiseks on vaja pädevat regulaatorit. Seejuures ei ole regulaatori ülesehitamine nullist [alustamine], vaid sinna liigub töötajaid praegusest kiirgusosakonnast, seetõttu ei ole lisatöötajaid vaja sellises mahus, nagu eelarve ette näeb. Kui alustada regulaatori ülesehitamist alles pärast seaduse vastuvõtmist, kaotaks riik asjatult aega. 

Rõhutati, et kuna ei saa olla kindel, mis hetkel investeerimisotsus tuleb, siis ei ole mõtet regulaatorit kohe sajaprotsendiliselt mehitada. Regulaatori mehitamine käib [käsikäes] sellega, kuidas kogu protsess areneb: reaalselt on regulaatori juurde vaja rohkem inimesi siis, kui algab ehitusloa menetlemine.

Selle teemaga haakus ka Rene Koka tõstatatud küsimus, kas pikemas perspektiivis ei võiks regulaator [tegutseda] eraldi asutusena. Mujal maailmas see nii on. Minister [möönis], et Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal on regulaatorid tõepoolest eraldi. Üldjuhul on see seotud mahuga: kui jaamasid on juba [palju], on ilmselgelt ka regulaatoril oluliselt rohkem tööd ja seda on kulupõhiselt mõistlik pidada eraldiseisva asutusena. Selles faasis, kus me praegu oleme, ja tõenäoliselt ka lähima viie aasta perspektiivis ei ole Eestis eraldi asutuse rajamine proportsionaalselt ratsionaalne. Siiski võib see tulevikus vajalikuks osutuda ja siis on võimalik see osakond eraldi asutusse ümber kolida. 

Järgmine [teema]plokk puudutas kohaliku kasu meetmeid, jäätmeid, lammutusfondi ja pikaajalisi kohustusi. Aleksei Jevgrafov küsis kohaliku kasu kohta, kas väljapakutud summad jõuavad inimesteni täies mahus või kuuluvad need maksustamisele. Minister vastas, et tegemist on maksustatava tuluga, nagu ka tuulikute puhul, ja tasu maksab operaator. 

Mart Maastik küsis dekomissioneerimisreservi kohta, kuhu raha koguneb ja kas selle väärtuse säilitamisel arvestatakse ka inflatsiooni või investeerimisriskiga. Minister vastas, et jah, see raha koguneb eraldi riigi hallatavasse fondi, mille investeerimismandaat [kinnitatakse] valitsuse määrusega. Ehk siis pikaajalisel investeerimisel peab arvestama tootlusega, mis suudab inflatsiooni katta. 

Asukohavaliku ja kohalike omavalitsuste hoiaku vastu tundis huvi Kristina Šmigun-Vähi. Ta tundis huvi, kas mõni vald on juba nõusoleku andnud ja kas on ka neid, kes on selgelt vastu. Selle kohta anti infot, et selles osalevad juba aktiivsemalt Lüganuse ja Viru-Nigula vald, kes mõlemad on teinud positiivse otsuse vallavolikogu tasemel ja kus on olemas ka arvestatav toetus. Samuti selgitati, et riiklik eriplaneering, mis peaks 2027. aasta lõpuks või 2028. aasta alguseks valmima, on asukoha mõttes oluliselt laiem, sest see [hõlmab] ka juurdepääsuteid ja muid [kaasnevaid rajatisi]. 

Julgeoleku ja tarneahela kohta tõstatas küsimusi Reili Rand. Ta küsis, mis saab siis, kui tulevikus on taastuv[energia] võimsusi liiga palju ja tuumajaama baaskoormuse seaks turg, ning [tundis huvi ka] tuumkütuse tarne[ahela] ja agressorite võimaliku seotuse vastu. Ta [pakkus välja], et komisjon võiks ära kuulata Kaitsepolitseiameti [seisukoha], millega komisjon oli vägagi nõus, [leides,] et see on igati mõistlik [mõte]. Ma usun, et selle võimaliku kohtumise puhul ei piirdu me ainult majanduskomisjoniga, vaid see on mõeldud kõigile Riigikogu liikmetele. 

Minister vastas, et Eesti liigub mitmekesise energiaportfelli suunas. Eelmisel aastal imporditi üle 40% elektrist ja regioon tervikuna on siiski vastamisi defitsiitse turuga, nii et ta ei näinud ohtu, et toodetud elekter ei leia kasutust. Tarneahelat, nagu juba markeeritud, on julgeolekuasutused väga [põhjalikult] uurinud. Siseministeerium on olnud algusest peale protsessi kaasatud. Mina ise leidsin arutelu käigus, et idanaabril ei ole uraani tarneahelas olnud juba pikka aega määravat rolli. Kuna rikastamisvõimalusi on ka mujal maailmas juurde tekkinud, ei saa sellist sõltuvust kuidagi tekkida. 

Peeter Tali küsis riigikaitsekomisjoni kaasamise kohta. Ka komisjoni nõunik Mari Tänav [leidis], et see on põhjendatud, kuna eelnõu haakub tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse [eelnõuga]. Nende puhul tuleb jälgida koosmõju ja rakendamise [järjekorda], et tagada [mõlema õigusakti] korrektne [toimimine], kui mõlemad peaksid jõustuma. Peeter Tali markeeris, et tema hinnangul on see eelkõige seotud sisejulgeolekuga. Marily Jaska väitis, et Kaitseministeerium ja kõik julgeolekuasutused on sellesse protsessi olnud algusest peale kaasatud, küll aga on riigikaitsekomisjoni kaasamine põhjendatud. Selle kohta tehti hiljem ka menetluslik otsus. 

Tõstatus ka küsimus tuum[kütuse]tsükli kohta. Jaak Aab küsis, kas selle raames hakatakse ka uraani kaevandama või rikastama. Minister vastas selge [sõnaga], et Eestil ei ole seda plaanis. 

Puudutati ka Kanada reaktori [teemat]. Väideti, et [projekt] on läinud üle eelarve. Ma korrigeerisin seda väidet: kuna suhtlesin hiljuti otse ehitajaga, siis [saan kinnitada, et] see projekt on endiselt ilusasti eelarvegraafikus. Kuna tegemist on esmaehitusega, siis on paika pandud niinimetatud koridor, mille [ulatuses] on lubatud hinnal kõikuda, arvestades [võimalikke] määramatusi. Selle piires on kõik ilusti toiminud.

Lõpuks puudutati ka järelevalvetasu loogikat. Jaak Aab küsis, kas järelevalveametnikud asuvad regulaatori juures ning kuidas täpselt järelevalvetasu toimib. Selle kohta selgitati, et tegemist on regulaatori järelevalvega. On rahvusvaheline tava, et seda süsteemi kaetakse osaliselt loamenetlustasudest. Järelevalve ei ole mitte üksnes lauakontroll, vaid tähendab näiteks ehitusfaasis pidevalt kohapeal [viibimist] ehk ehitusjärelevalvet.

Seejärel võeti vastu menetluslikud otsused. Komisjon tegi viis otsust. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. aprillil. Kolmandaks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Neljandaks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. aprill, mis on tavapärasest pikem aeg, et anda võimalus eelnõuga korralikult tutvuda. Ja viiendaks otsustati küsida eelnõu kohta arvamust ka keskkonnakomisjonilt ja riigikaitsekomisjonilt, samuti tähtajaga 30. aprill. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! See on minu meelest vajalik seadus, kuigi mõnusalt paksukene. Tegelikult käsitleb see ju lapsukest, keda pole veel olemaski, ja me laskume juba detailidesse, nagu sinu jutust [järeldada võib] – suhtled juba ehitajatega. See kõik lõhnab selle järele, et läheb nagu ühte väravasse: enne tehakse häll valmis, kuigi laps on veel sündimata, ja juba jagame lapsenahka või õigemini, [otsustame], mis tast tuleb ja kui palju on teda vaja koolitada. Aga küsimus on, kui palju võiks riigil tegelikult [raha] kuluda selleks – ma saan aru, et sellele küsimusele on raske vastata –, et temast mingil hetkel ka asja saaks, kui ta nüüd sünnib ja riigil tuleb oma õlg alla panna. Milline see suurusjärk võiks olla? Ma arvan, et vastus on sama mis Rail Balticu puhul, aga [küsin] ikkagi. 

Aitäh! Esiteks, ma natukene täpsustan. See, kui ma ütlesin, et ma suhtlesin ehitajaga, puudutas Kanada reaktori hinna ülejooksmist, mille kohta Jaak Aab küsis. Kuna ma olen ise Kanadas käinud ja selle ehitajaga suhelnud, siis oli mul temaga otsekontakt olemas ja ma olin seda infot eelnevalt küsinud. Ma ei rääkinud Eesti ehitajaga. Eestis ei ole keegi ehitajat välja valinud, kuna mitte mingeid lubasid, projekte ja eriplaneeringutki ju veel ei ole. Selles mõttes pole siin [tegu] ühte väravasse mängimisega, vaid komisjoni arutelu käigus tekkis ilmselgelt küsimusi ka maailmas praegu ehitatavate jaamade kohta. 

Mis puudutab võimalikke kulusid, siis igas menetlusetapis on arvestatav osa, mille arendaja ise maksab: eriplaneeringu käigus erinevad uuringud ja tasud, loamenetluses, ma praegu peast täpselt ei mäleta, aga kas äkki oli ehitusloa taotlus 2 miljonit või oli eelotsuse taotlus 2 miljonit eurot, ja nii edasi. Ühesõnaga, tegelikult finantseerib võimalik arendaja väga suure osa sellest ise nende loatasude kaudu. 

Tõsi, kui ma meenutan tagantjärele 2023. aasta uurimisraportit, siis seal oli toodud hinnagraafik ja selles oli nii kulude kui ka tulude pool, sest protsessi [edenedes] hakkavad laekuma ka maksud. Ehitusfaasi esimesel või teisel aastal oli riik juba netopositiivne ehk selleks ajaks olid kõik varasemad kulud kaetud, pluss juba laekumised suuremad. Nii et jaam ei pea isegi valmis saama, et riik oleks omadega plussis – maksulaekumised versus riigipoolsed kulutused regulaatorile, kaitsele ja kõigele muule. 

Aga mis need täpsed numbrid on? Ma võin öelda, et mul oleksid need kirjas, kui me oleksime seda komisjonis arutanud, aga me ei arutanud. Nii et mul ei ole neid käepärast võtta. Ma arvan, et te võite seda kindlasti kas või ministrilt tagantjärele küsida. Täna mul neid numbreid ei ole.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud Mario! Kui antud eelnõu võetakse seadusena vastu, siis võib juhtuda niimoodi, et paari aasta pärast me peame otsustama – no mitte meie, vaid regulaator ja valitsus peavad otsustama –, kes tuleb ehitama. Praegu me teame, et Fermi Energia on valmis, peaaegu valmis, aga kui keegi teine soovib selle protsessiga kaasa minna, siis kuidas teeb valitsus või regulaator valiku. Mis on see kriteerium, mille alusel ehitaja või arendaja valitakse?

See puudutab siin seaduses eelotsuse protsessi. Eelotsuse või eelhindamise faasis peab võimalik arendaja, kes soovib saada luba ehitusloa taotlemiseks, esitama väga põhjaliku andmepaketi, sealhulgas [info selle kohta], mis kujul, kelle rahadega ja mil moel [projekti] rahastatakse ning kes on ehitaja. Kogu tarneahel ja kogu see protsess tuleb esitada eelhindamiseks. Seda hindab regulaator, samuti valitsus. Seda hindavad loomulikult ka [julgeolekuasutused] ja muud [asjassepuutuvad asutused]. Ehk siis tehakse eelotsus, kas selline taotlus on üldse aktsepteeritav selle seaduse kontekstis. 

Selle üheks osaks on ka investorid ja kõik muu. Ehk siis see, kui keegi on teinud siin eeluuringuid ja taotlenud riiklikku eriplaneeringut, [ei pruugi tähendada, et nemad ka lõpuks ehitusluba taotlevad]. Kui nad näiteks ei saa oma investeerimispaketti kokku, siis ei pruugi nemad seda taotleda. Keegi teine saab investeerimispaketi kokku ja läheb ise [ehitusluba] taotlema. Siin on ikkagi nii, et vastavalt planeeringule vaadatakse läbi investeerimisotsuse pakett, mille alusel soovitakse minna ehitusluba taotlema. See on see faas, kus tehakse lõplik otsus. Kui tuleb mitu taotlust, siis esmalt on küsimus, et kuskil peab olema planeering [juba tehtud], et nad üldse saaksid taotlust esitada. Samuti peab seal olema eelvalitud tehnoloogia, mille regulaator on juba ära kinnitanud, ja nii edasi. 

Eelhindamise protsess on see, kus tehakse otsus. Pärast seda [järgnevad] juba formaalsed loamenetlused: ehitusloa, kasutuselevõtuloa, kütuse laadimise loa, käitamisloa ja muude lubade taotlemiseks. Kuid otsus selle kohta, kes ehitab, tehakse just eelhindamise faasis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kordan, et tegemist on sellise [olukorraga], kus titte ei olegi veel, aga me juba arutame detaile, mis soost ta on ja kas ta hakkab kandma kõrgeid kontsi või madalaid ja mis värvi kleiti ta kannab. Eelkõige on see praegu sünnitusteede avamine. Selle koha pealt on see minu arust positiivne. Aga kuidas teil komisjonis oli? Kas kõik arvasid samamoodi nagu mina või oli keegi ka vastu, et seda seadust ei peaks tegema, kuna see on saatanast?

Aitäh! Ma ei saa selle küsimuse eest tänada, sest ausalt öelda oli see võrdlus natuke sürr. Aga mis puudutab komisjoni arutelu ja seda, kas keegi oli vastu, siis nagu ma ütlesin, kõik komisjoni otsused olid konsensuslikud. Toimus arutelu, mille käigus oli erinevaid arvamusi, küsimusi, infosoove, [ning lepiti kokku], et me teeme veel lisakuulamisi ja muid asju. Aga seda, et keegi oleks öelnud, et ta on selle vastu … Tänagi on ju siin sõnavõttudes mitmed inimesed öelnud, et nad ei ole tuumaenergia vastu, neil on lihtsalt küsimusi, mis selles faasis ongi väga normaalne. Nagu ma ütlesin, kõik otsused olid konsensuslikud, keegi ei hääletanud vastu, ei sellele, et esimene lugemine lõpetada, ega sellele, et see eelnõu päevakorda võtta. Nii et võib öelda, et ei oldud vastu.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Hea Mario! Ma küsin riigi osaluse kohta. Praegu me sellest ei räägi. Minister vastas meile, et see otsus tehakse võib-olla tulevikus. Kuid mis on sinu isiklik arvamus: kas riik peaks selles ehituses osalema ja kui, siis mis viisil – kas toetusmeetmena või, ma ei tea, kuidagi rahaliselt? Milline on sinu [nägemus]?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et seni on maailmas enamus projekte olnud suure riigiosalusega. Näiteks Poolas on paralleelselt töös kaks projekti, üks on täielikult riigi osalusega, teist [teevad] era- ja riigi[sektor] kahasse. Sarnaselt ministriga ei näe ka mina, et Eesti riik saaks olla juhtinvestor ehk põhiline investor. Meil puudub [vajalik] ehitus- ja opereerimiskompetents. Kas meil võiks olla mingisugunegi osalus? See oleks minu arvates ratsionaalne [samm], kas või juba sellepärast, et olla selles protsessis info mõttes korralikult sees. Aga kas see [osalus] peaks olema 1%, 5% või 10%, on minu arvates maitseküsimus. Samas on küsimus: mis on see, mida võimalik investorite konsortsium omapoolse garantiina näeb – kas riik peaks olema kaasatud, et pikaajalist suhet riigiga hoida? 

Kõik tuumajaamaprojektid on generatsioonideülesed: planeerimisest kuni dekomissioneerimise lõpuni kulub vähemalt sajand. Ehk siis see on igal juhul kogukonda ja ühiskonda kaasav. Seetõttu on minu arvates ratsionaalne, et seal mingisugune osalus oleks, kas või selleks, et olla korralikult kaasatud. Kuid milline see osalus on, [selgub] tõepoolest sellesama eelotsuse faasis. Enne seda pole ju teada, kes on investorid, millised on investeerimistingimused ja kui palju nad üldse tahaksid, et riik oleks sellesse [kaasatud] – ma arvan, et seda ei saa täna ette öelda ega kinnitada mitte keegi.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Regulaatori loomisest meil pääsu pole. Kas teil oli sellest juttu või oskad sa öelda, kas meil on [vajalik] kompetents olemas ja kui kiiresti me selle seaduse alusel regulaatori looma peaksime? Kui suureks see ametnike [arvu] ja eelarve mõttes [kujuneb]? Milliseks kujunevad selle loomise ja hilisemad iga-aastased ülalpidamise [kulud]? Sa viitasid, et teisel aastal on riigi jaoks kõik kulud juba kaetud. Kui jaama ei tule, siis kes seda regulaatorit üleval peab? Kas regulaatorit saab hiljem ülal pidada ka tuumajaama omanik või kuidas selle regulaatoriga on: on see riigieelarveline [asutus] või saab [selle kulusid katta] ka kuskilt mujalt?

Aitäh! Esiteks, ma juhin tähelepanu, et me oleme juba praegu riik, kes vajab efektiivset regulaatorit. Meil on ju Paldiskis endine tuumareaktori asukoht, me tegeleme juba praegu dekomissioneerimisega. Praegu teeb seda kiirgusosakond Keskkonnaametis, kui ma õigesti mäletan. Ehk siis meil on olemas inimesed, kellel on kompetents kiirguskeskkonna, kiirgusmaterjalide ja -jäätmetega tegelemisel. Aktsiaselts Alara tegeleb dekomissioneerimisega. See on niikuinii sajandi projekt, me peame seda kõike tegema. Seega me peame selle negatiivse poole ehk tuumajäätmetega Eestis juba [praegu tegelema] ja meil peab olema selleks [toimiv] regulatsioon.

Rahvusvaheline õigus näeb ette, et meil peaksid – kuna me oleme erinevate konventsioonidega liitunud ja meie ümber on tuumajaamu – kõik need kaitse-, pääste- ja muud küsimused olema juba ammu lahendatud. Me lihtsalt ei ole paljude lisakonventsioonidega liitunud. Kui me tahame ise hakata jaama [rajama], siis me lihtsalt toome selle formaalselt kõik ühte kohta kokku. Ehk osa sellest kompetentsist on Eestis juba päris pikka aega olemas olnud. 

Jaama rajamise kontekstis on sinna kindlasti vaja lisakompetentsi. Regulaator ei pea töötama vaakumis: kõik regulaatorid [suhtlevad] omavahel ja vahetavad aktiivselt infot, [mis tähendab, et] välisekspertiisi kaasatakse kindlasti erinevates faasides. Seetõttu [alustatakse] esialgu väiksema koosseisuga. Praktiliselt [kogu] olemasolev kiirguskompetents [liigub loodava] regulaatori alla, pluss – ma praegu ei oska peast öelda, mis see arv on – üks-kaks lisainimest, kes hakkavad tegelema konkreetse eriplaneeringu küsimustega. Alles siis, kui me hakkame jõudma ehitusloa menetlemise ja eelhindamise faasi, on meil kompetentsi juurde vaja. Kindlasti on meil nii ehitusfaasis kui ka [eelnevas] faasis võimalik [kaasata] lisakompetentsi väljastpoolt, seda nii sõltumatu eksperthindamise kui ka kõige muu näol. Ma ei usu, et meil selles osas ekspertide kriis [tekiks] või et me regulaatori üle [mehitaks]. Regulaatori [tegevus käib] käsikäes sellega, kui meil tuleb mõni reaalne projekt, mis liigub lähemale ehitusfaasile.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Teema on väga [oluline]. Räägime nüüd sellest eelnõust natukene lähemalt. Loomulikult on Isamaa Erakond iseenesest nõus kõiksuguste energiatootmis[viisidega], mis [toimivad] turutingimustel ja suudavad tagada konkurentsivõimelise energiahinna. See on [esmatähtis]. 

Kolleeg Riina Sikkut [väitis] – kui ta siin eelkõnelejate käest küsis –, justkui oleks avaliku sektori koormamine ja kulude tekitamine täiesti uus asi, mida enne pole olnud. Riina, juhin sinu tähelepanu sellele, et sotsiaaldemokraatide suurele lipulaevale – meretuuleparkidele – on kulutatud juba päris palju raha, aga kuhugi pole jõutud, täpselt samamoodi. Siiamaani käib Saaremaa kaudu [kulgeva Eesti ja] Läti [vahelise] neljanda ühenduse planeerimine, mis läheb maksma sadu tuhandeid eurosid. Seda [protsessi] pole siiamaani seisma pandud, vaatamata sellele, et juba praegu on aru saadud, et meretuuleparkide [rajamine] on ülikallis. Sellest on aru saadud ka Euroopa Liidus. Mitmetes riikides on meretuuleparkide [arendajad] juba pankrotti läinud, kuid kulud ei ole kuhugi kadunud, nende [kandmine] jätkub. 

Kõige halvem selle asja juures ongi see, et meil puudub ühtne ja läbimõeldud energiapoliitika. Vaataks üle, kui palju meil energiat vaja on ja millise otsuse me lõpuks teeme, aga me teeme kõike. Me arendame meretuuleparke, [planeerime] sadat lisatuulikut. Siis teeme [veel] vesisalvesti ja gaasijaamad, sest loomulikult on meil ju vahepeal vaja ka juhitavat energiat. Me planeerime kõike! Ja kui see kõik lõpuks valmis saab … Seesama tuumajaam, [olgu selle võimsus] kas või kaks korda 300-megavatti, peaks katma juba üle poole Eesti energiavajadusest. 

Kujutage ette [olukorda], kus tuul puhub ja päike paistab ja siis see tuumajaam ka uhab kogu aeg, sest see on ju püsienergia, [tuumajaam] töötab kogu aeg. Kuhu me selle kõik paneme? Juba praegu on seis selline, et kui meil tuul puhub ja päike paistab, siis lähevad energiahinnad nulli, mis on iseenesest arendaja surm. Väga paljud arendajad ongi täna sisuliselt pankrotis. Ma tean isegi üht sõpra, Riigikogu liiget, kes ütles, et täielik jama. Jaa, tõsiselt! Ma ei hakka nime nimetama. Aga see on tõsine probleem. Meil on torul teatud läbimõõt – kui vee[toruga] võrrelda – ja sealt ikkagi ei pressi rohkem läbi, kui läbimõõt [lubab], läbi läheb teatud kogus liitreid. Samamoodi läheb olemasolevatest [elektri]võrkudest läbi teatud võimsus ja rohkem lihtsalt ei [mahu]. 

Nüüd, kui me need võimsused üle dimensioneerime, siis maksame selle kõik lõpuks kinni: meie maksumaksja maksab selle kinni. Selle tuumajaama puhul on öeldud, et reaalselt hakkab [tuumaelekter] maksma umbes 100 eurot megavatt-tunni kohta. See on miinimum, mis see maksma hakkab. Nojah, nüüd sa raputad pead, aga umbes nii ta on. Minister Sutt ütles, et Prantsusmaal on hind 60 eurot megavatt-tunni kohta, aga see on sellepärast, et seal on tegemist väga pikka aega töötanud tuumajaamaga ja kulud on juba ära kantud, kasvuraskused [üle elatud]. On ju nii? Aga meil tuleb see kõik [alles] teha. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? (Rain Epler saalist: "Mõtle meie lastele.") Jaa, ma mõtlen küll. Ega ma ei ole sellele vastu. 

Minu arvates peaks riik – või meie, kes me siin [rahvast] esindame – tegema targa otsuse. Otsustame siis ära, mida me tegelikult tahame. Ärme teeme kõike! Ei ole mõtet teha kõike! Kui me otsustame, et me teeme tuumajaama, siis ärme mängime siin sellist pimesikumängu, et me tegelikult ei tea, et see Fermi Energia … No aktsepteerime siis, et seda arendab eraettevõte. No las ta saab mingi väikese vahendus[tasu], sest niikuinii ta seda [jaama] siia ise ei ehita. 

Ma paluksin lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Tal endal seda 5 miljardit vaevalt võtta on, ilmselgelt leitakse see raha kuskilt mujalt või müüakse projekt kellelegi edasi. Mõistlikum oleks, kui Eesti riik teeks selle ise omaenda raha eest. Kui me soovime jõuda Prantsusmaa [tasemele], kus on hind 60 eurot megavatt-tunni kohta, ja jätta selle vahepealse etapi vahele, siis teoreetiliselt on olemas selline variant: hea küll, paneme selle 4–5 miljardit sinna sisse, sisuliselt kanname selle kohe maha ja siis saame hästi odava energia. 

Mida me täna teeme? Kui me peaksime tõesti meretuuleparke [rajama] hakkama, siis tuleb see raha niikuinii maha kanda, ja me ei saa odavat energiat ka, mis meil kogu aeg tiksub. Nii et, härra Sutt, minu ettepanek on, et teeme hästi läbimõeldud energiapoliitikat, ärme topi [ennast] igale poole ja oleme ausad. See on kõige olulisem. Aitäh!

Aitäh! Ja enne järgmist esinejat, palun tähelepanu, lugupeetud Riigikogu liikmed! On suur rõõm ja au tervitada siin Riigikogu saalis Saksa parlamendi alamkoja esimeest proua Julia Klöcknerit. Eesti ja Saksamaa kahepoolsed suhted on tugevamad kui kunagi varem ja loodame, et nii see jätkub ka tulevikus. Tere tulemast! Herzlich willkommen! (Aplaus.) 

Aga läheme läbirääkimistega edasi. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tuumaenergia on süsinikuheitevaba. See on suurepärane tsivilisatsiooni saavutus, et me suudame raskete tuumade lõhustumist kontrollida ja [sellest vabanevat] energiat kasutada. Elasime kaasa Olkiluoto rajamisele ja käivitamisele Soomes, nüüd jälgime Kanada edusamme väikeste moodulreaktorite [arendamisel]. Me tegelikult ei aruta ju seda, kas me oleme tuumaenergia poolt või vastu. Mario Kadastik – ilmselt oli see tal keelevääratus – ütles, et ei-ei, keegi ei olnud komisjonis tuumaenergia vastu. Me ei ole ju suve vastu või gravitatsiooni vastu, tuumaenergia vastu samuti ei ole. Aga täna arutame me siin Eestisse tuumajaama rajamist ja see on hoopis teist tüüpi küsimus kui suhtumine tuumaenergiasse. 

Nii nagu Mart Maastik mainis, on esmatähtis elektri hind. See on see, millest [tulebki] suuresti lähtuda. Jaa, varustuskindlus on ka [oluline], keskkonnamõju samuti, aga [kõige olulisem on] elektri hind. Täiendavad investeeringud peaksid meil aasta keskmist elektrihinda alla tooma või vähemasti mitte oluliselt tõstma. Teiseks [tuleb arvestada] sobivust meie energiasüsteemi, pikaajalisi riske ning meie eeldusi ja teadmisi mingisuguse tehnoloogilise võimekuse rajamiseks Eestis. Kui vaadata kas või neid nelja aspekti, mida ma loetlesin, siis pole tuumajaama rajamine Eestisse neist ühegi puhul tegelikult mõistlik. Praeguste teadmiste kohaselt saaksime kõrgema elektri hinna, kui meil seni on olnud. 

Samas, kui kuulata ministrit ja komisjoni esindajat, siis jääb mulje, nagu me juba rajaksime seda jaama. Meil on siin projektijuhid, kes [juba] tegutsevad, investorite konsortsiumid ja eriplaneeringud, millega juba toimetatakse. Samas, kui küsida, kes ja millal otsustas Eestisse tuumajaama rajamise, on vastus, et seda otsust ei ole veel tehtud, seda otsustab valitsus. Valitsus otsustab, kas eraettevõte saab Eestisse tuumajaama rajada. 

Noh olgu! Mulle see vastus tegelikult ei sobi, arvestades, kui kaalukas, riskantne ja põlvkonnaülese mõjuga on tuumajaama rajamine Eestisse: investeeringukulu, jäätmetega tegelemine, riskid, mida me võtame, enda sidumine ühe tehnoloogia külge. Enamik riike on [otsustanud] tuumaenergia kasutuselevõtu või sellest loobumise ikkagi rahvahääletusel. Meil on võib-olla võimalik seda teistmoodi teha, näiteks kahekolmandikulise [häälte]enamusega siin Riigikogus, aga avalik arutelu, korralik mõjuanalüüs ja selge otsustuskoht [on möödapääsmatud]. Nii olulise mõjuga otsuse puhul peame [teadma], kes ja millal otsustab tuumajaama rajamise Eestisse. Praegune segadus ei teeni minu meelest kellegi huve.

Eesti küsitlusuuringud [näitavad], et jah, paljud inimesed toetavad selliste väikeste moodulreaktorite rajamist Eestisse. Enne kohalikke valimisi oli Vikerraadios huvitav debatt Viru-Nigula vallavanema kandidaatidega. Tõesti, kõik vallavanema kandidaadid toetasid Eestisse, ka Viru-Nigulasse, tuumajaama rajamist. Kui aga saatejuht küsis järgmine küsimuse, siis [selgus, et] kõik nad [soovivad], et riik rajaks tuumajaama. See on oluline ja suur investeering, mis on seotud riskidega. Nad ei taha, et see jääks suvalise ettevõtte otsustada, kes ja [mida ehitab], milline tehnoloogia [valitakse] ja nii edasi. See peaks olema riigi jaam. Need aspektid, kas ja kui, siis milline on riigi osalus, peaksid olema enne otsuse tegemist ka avalikult läbi arutatud, et [meil tekiks] ühine arusaam. 

Eraldi [tõstaksin esile] tehnoloogiliselt keerukate ja tõesti kulukate investeeringute tegemist. Auvere üle teeme siin kõik nalja, nüüd mässame Rail Balticuga. Ega tuumajaama rajamine, arvestades, et meil puuduvad teadmised ja tehnoloogia ning kõik see tuleb väljast tuua, ei ole kuidagi lihtsam protsess.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks.

Peaksime väga tõsiselt kaaluma, kas meie ühiskonna väiksust arvestades on nii kompleksse tehnoloogilise lahenduse kasutuselevõtt mõistlik. Ma räägin alternatiivkulust. Praegu on meil Kliimaministeeriumis [ootel] metsaseadus, looduskaitseseadus ja kliimaseadus, mis ei edene ega idane kuidagi. Needsamad inimesed, kes tegelevad tuumaregulaatori nõuete paikapanemisega ja end uute teemadega kurssi viimisega, võiksid tegeleda asjadega, mida on Eestis vaja otsustada täna, homme ja aasta jooksul. See, kuidas me avaliku [sektori] ressursse raiskame, tegeledes teemadega, kus lähiajal potentsiaali ei ole, teeb tegelikult kurvaks.

Ma ütleksin veel konkreetsemalt: kui riik leiab, et tuumajaam on Eestis vajalik – olgu selle põhjuseks hind, varustuskindluse tagamine või ükskõik milline muu [asjaolu], võib-olla tahame lihtsalt olla esimene moodulreaktori rajaja Euroopas –, kummaline see on ja mina seda ei toeta, aga kui riik otsustab, et me seda [vajame], siis peab riik selle jaama rajama. Kui seda jaama pole Eestis vaja, see ei sobi energiasüsteemi või ei too elektri hinda alla, siis ärme sellega tegeleme! Miks me tegeleme piiratud ressursside tingimustes asjadega, millel pole Eestis tegelikult potentsiaali? 

Nii et teeme hästi läbimõeldud otsuseid – täpselt nagu Mart Maastik ütles. Selliseid, mis on avalikkusega läbi räägitud ja meile jõukohased, arvestades eelarve seisu, investeeringu suurust ja pikaajalisi riske. Aga otsus – ükskõik, [kumbapidi] me otsustame – peab olema selge ja valitsus [peab suutma] seda avalikkusele selgitada. Sedasi pimesi torru jooksmist, aru saamata, milliseid kohustusi ja pikaajalisi kulutusi me võtame, ei saa Eesti endale lubada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksei Jevgrafov, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meid televisiooni või interneti vahendusel! Tõsi on see, et ilma selle tuumaenergia ja -ohutuse seaduseta ei ole Eestis võimalik tuumaenergeetikaga [edasi liikuda], sest praegu puudub meil tuumakäitiste tegevust reguleeriv terviklik õigusraamistik. Meie kolleeg Mario Kadastik on nimetanud seda eelnõu Riigikogu praeguse koosseisu üheks tähtsaimaks seaduseelnõuks. 

Aga tegelikult ei aruta me ainult ühte seadust ja ühte tehnoloogiat. Me arutame palju suuremat küsimust: milline peaks olema Eesti energiapoliitika ja meie elektrisüsteemi tulevik. 

Kui rääkida juhitavatest elektrienergia allikatest Eestis, siis on realistlikud variandid tuumaenergia, gaas ja põlevkivi. [Nende puhul] tuleb esitada kolm põhiküsimust: milline lahendus tagab stabiilse juhitava elektritootmise, kas selle tulemusel on elektri hind tarbijale mõistlik ja kas see lahendus vähendab või suurendab meie sõltuvust imporditavast kütusest? 

Tuumaenergia puhul räägitakse praegu kahest reaktorist koguvõimsusega 600 megavatti. Fermi Energia hinnangul oleks sellise tuumajaama maksumus umbes 3,3–3,4 miljardit eurot, kuid tingimuste [muutudes] võib arutelu all olla ka 4–4,5 miljardi euro suurune summa. See on väga suur investeering. Samal ajal puudub tänaseni selge vastus kõige olulisemale küsimusele: milliseks kujuneb elektri lõpphind Eesti tarbijale? Eesti energiasüsteemi tulevikust rääkides peab ka hinnapilt selge olema. 

Teine variant on gaas. Näiteks Narvas ehitatakse praegu uut gaasijaama. Hanke maksumus on 100 miljonit eurot ja elektrijaam on võimeline tarnima elektrivõrku 100 megavatti elektrienergiat. Samast loogikast [lähtudes] tähendaks 600-megavatise juhitava tootmis[võimsuse] rajamine umbes 600-miljonilist investeeringut, mis on oluliselt väiksem investeering kui tuumajaama puhul. Kuid ka siin on [üks] oluline probleem: gaas tuleb importida. See tähendab, et me sõltuksime [imporditavast] kütusest ja selle hinnast.

Ja nüüd jõuame põlevkivini. Sageli püütakse jätta muljet, et põlevkivienergeetika on midagi täiesti lootusetut ja majanduslikult mõttetut. Reaalsed hinnangud investeeringute [suuruse] kohta näitavad aga hoopis teistsugust pilti. Elektrijaamade ehitusega tegelevate ettevõtjate hinnangul võib kaasaegse, CFB-tehnoloogial põhineva 300-megavatise ploki maksumus olla umbes 280 miljonit eurot. See tähendab, et 600-megavatise juhitava tootmisvõimsuse rajamine võiks maksta umbes 560 miljonit eurot. See summa on märkimisväärselt väiksem kui need numbrid, mida Eesti avalikkuses sageli välja tuuakse. Seejuures on põlevkivi Eesti oma loodusvara, mis tähendab energiajulgeolekut ja sõltumatust imporditavast kütusest.  

Energeetikaminister Andres Sutt on korduvalt [rõhutanud], et selline investeering oleks liiga kallis ja mitteotstarbekas. Samas on Eesti avalikkuses räägitud viimastel aastatel väga suurtest toetustest meretuuleparkidele. Kuidas on võimalik, et Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 on valmis kulutama 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide toetusteks, kuid samal ajal väidavad, et 550 miljoni euro investeerimine juhitavasse kodumaisesse elektritootmisse pole võimalik? See ei ole loogiline. 

Eesti energiasüsteem vajab ligikaudu 1200 megavatti juhitavat tootmisvõimsust, mis suudaks igal hetkel tagada riigi elektrivarustuse. Kümne aasta pärast võib see kasvada juba 1500 megavatini. Seetõttu peame valima kõige mõistlikuma lahenduse, mis tagab stabiilse juhitava tootmise, mõistliku elektri hinna tarbijale ja võimalikult väikese sõltuvuse imporditavast kütusest. Kui neid kolme kriteeriumi ausalt vaadata, siis ei saa põlevkivienergeetikat lihtsalt kõrvale lükata. Vastupidi, tuleb väga tõsiselt kaaluda, kuidas kasutada meie enda loodusvara, olemasolevat infrastruktuuri ja tehnoloogiat, et Eesti energiasüsteem oleks tugev, stabiilne ja taskukohase [hinnaga]. 

Lõpetuseks tahan öelda, et tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu on muidugi väga tähtis eelnõu, millega tuleb tegeleda läbimõeldult ja kaalutletult, kaasates nii huvirühmi kui ka [kõiki] Eesti inimesi. See seadus ei tähenda automaatselt, et Eestisse ehitatakse tuumaelektrijaam, kuid see loob eeldused, et Eesti valikud juhitava energia tootmise tehnoloogiate suhtes laienevad, ja siis tuleb teha õige valik. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma vaatan, Riina, sinu poole. Sa jooksed sündmustest natukene ette, kui räägid siin hindadest. See tegelikult ei ole veel selge. 

Aga täna me tegeleme tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu esimese lugemisega. [See eelnõu] loob raamistiku tuumaenergia tootmiseks Eestis. Tegelikult on see epohhiloov hetk: me astume seadusloomes sammu, mis avab ukse tehnoloogiale, mis teeb maailmas uut tõusu. 

Viimastel aastatel on palju räägitud tuumaenergia renessansist globaalses mõttes. Riigid üle maailma otsivad lahendusi, kuidas tagada kindel, puhas ja taskukohane energiavarustus. Euroopa riigid, Ameerika Ühendriigid, Kanada ja ka mitmed Aasia riigid on jõudnud järeldusele, et kliimaneutraalsuse eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma stabiilse ja juhitava energiatootmiseta. 

Taastuvenergia roll on väga oluline ning päike ja tuul moodustavad kindlasti ka tulevikus olulise osa Eesti energiaportfellist. Kuid me peame ausalt tunnistama, et need ei paku sellist juhitavust ja stabiilsust, mida tänapäevane majandus ja ühiskond vajavad. Päike ei paista alati ja tuul ka alati ei puhu. Elektrisüsteem vajab aga pidevat tasakaalu – igal sekundil. 

Tuumaenergia pakub võimalust toota suures koguses elektrit stabiilselt, süsinikuheite[vabalt] ja väikesel maa-alal. Eesti kontekstis räägime väiksematest moodulreaktoritest ehk SMR-tehnoloogiast, mille puhul on sageli kõne all kaks 300-megavatist reaktorit. Tegemist ei ole hiiglaslike jaamadega, mida näete tihti Eesti meediaväljaannete fotodel. Selline megajaam Eestisse ei sobikski oma koledate jahutustornidega. Me räägime siiski tänapäevase insenerimõtte tipust, mille projekteerimisel on ohutus [olnud] keskne lähtekoht algusest peale. 

Oluline on rõhutada, et seadus ei reguleeri üksnes tuumajaama käitamist. Tuumatehnoloogia kasutusvaldkond on palju laiem. Tuumatehnoloogiat kasutatakse meditsiinis diagnostikas ja ka vähiravis. Seda kasutatakse tööstuses materjalide kontrolliks, teaduses uute lahenduste arendamiseks ning ka energiasüsteemide varustuskindluse tugevdamiseks. Käesolev seadus loob raamistiku, mis võimaldab neid valdkondi Eestis arendada vastavalt rahvusvahelistele ohutusstandarditele. Seega on sellel seadusel äärmiselt positiivne mõju ka meie teaduse arengule. 

Tuumajäätmete ohutu käitlemine on selle teema juures keskse tähtsusega. Just siin peame olema kõige nõudlikumad ja kõige põhjalikumad. Ohutus peab olema kogu selle valdkonna keskmes, mitte ainult tehnoloogiliselt, vaid ka regulatiivselt ja institutsionaalselt. 

Eesti inimesed mäletavad Tšornobõli katastroofi ning see mõjutab arusaadavalt hoiakuid tänaseni. See oli tragöödia, mille juured olid 1950. aastate tehnoloogias, puudulikus ohutuskultuuris ja läbipaistvuse puudumises. Tänapäevased reaktorid ei ole sellega kuidagigi võrreldavad. Ohutusnõuded, järelevalvemehhanismid ja tehnoloogilised lahendused on täiesti teisel tasemel. Rahvusvahelised standardid on väga ranged ning riigid, kes tuumaenergiat kasutavad, teevad selles valdkonnas tihedalt koostööd. 

Minu jaoks on selle teema juures aga väga oluline ka avatud dialoog kohalike kogukondadega. Ükski selline projekt ei saa sündida ilma usalduseta. Läbipaistvus, kaasatus ja aus suhtlus peavad olema enesestmõistetavad. Inimesed, kes elavad võimaliku tuumajaama mõjupiirkonnas, peavad teadma, mida see nende jaoks tähendab, millised on riskid, millised on ohutusmeetmed ning milline on otsene kasu kohalikule kogukonnale. See võib tähendada paremat taristut, uusi töökohti, investeeringuid piirkonna arengusse ning pikaajalist majanduslikku stabiilsust. 

Kui me vaatame Eesti energiaportfelli tervikuna, siis on selge, et tulevik peab põhinema mitmekesisusel. Tuul, päike, energiasalvestus, ühendused naaberriikidega – kõik need on tegelikult väga vajalikud. Kuid süsteem vajab ka baastootmist, mis ei sõltuks ilmast. Tuumaenergia võib olla üks osa sellest lahendusest ja kui ühiskond leiab, et see on vajalik ja sobiv tee, siis seda loodetavasti ka tehakse. 

Nagu eelnevad kõnelejad on juba kordi maininud, siis tõepoolest, tuumaenergia ja -ohutuse seadus ei sunni Eestit tuumajaama ehitama. See seadus annab meile võimaluse teha tulevikus kaalutletud otsus, tuginedes teadmistele, ka uutele teadmistele, faktidele ja ühiskondlikule arutelule. See loob selge regulatiivse raamistiku, mis seab ohutuse, vastutuse ja läbipaistvuse kõige olulisemaks prioriteediks. 

Head kolleegid, energiajulgeolek on riigi julgeoleku osa. Küsimus ei ole ainult tehnoloogias, vaid ka strateegilises valikus, millist energiasüsteemi me soovime järgmistele põlvkondadele jätta. Käesolev eelnõu aitab meil selleks valmistuda. Nii et ma palun kõigil, kelle jaoks on oluline nii energiaportfell kui ka teadus- ja arendustöö Eestis, seda eelnõu kindlasti toetada. Suur tänu!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Nagu Aleksei juba markeeris, tõin ma juba komisjoni istungil välja, et selle eelnõu vastuvõtmine – arvestades selle tähtsust ja pikaajalisust – on tõenäoliselt antud koosseisu üks kõige sisukamaid ja olulisemaid otsuseid.

Eesti energeetika tulevikku [silmas pidades] on meil vaja [mitmekesist] ja hajutatud portfelli, et hajutada oma riske. See, mis toimub praegu Hormuzi väinas, fossiil[kütuste] turul, gaasitarnetes ja nii edasi, näitab [selgelt, et me ei tohiks ühest kindlast allikast liialt] sõltuda. Isegi meie kohaliku biogaasi [hind] on koos maailmaturuhindadega eest ära jooksnud, nii et ka see ei [paku] meile odavat alternatiivi. 

Me peame arvestama ka sellega, et meie praegune energiaportfell Eestis – me millegipärast räägime siin kogu aeg ainult elektrist – on umbes 30 teravatt-tundi aastas. Elektri osa moodustab sellest ainult 8–9 teravatt-tundi. Igal juhul liigume me järjest rohkem elektrifitseerimise suunas. Isegi kui see 30 [teravatt-tundi] ajas mingil põhjusel efektiivsuse kasvades väheneb, siis elektrienergia tarbimine selgelt [suureneb].

Ja mis [puudutab] soojust, siis nagu ma oma küsimuses markeerisin, Soomes planeeritakse praegu keskkütte jaoks tuumajaamu, mis ei tooda elektrit, vaid lihtsalt soojust, ja mida on suhteliselt soodne ja odav rajada, sest nad on hästi lihtsad. Põhimõtteliselt on see [üks] meetod, kuidas ajada vesi keema. Seda tuumajaam laias laastus ongi – vee keema ajamise meetod. See on nagu väike elektriboiler, lihtsalt hästi efektiivne, hästi pikaajaline ja hästi energiamahukas. 

Me peame arvestama, et tuumajaam on väga pikaajaline investeering – me räägime 60 pluss aastast. Seda on tänaseks arendatud juba üle 60 aasta. Reaktorite tehnoloogia on kõvasti edasi arenenud. Need mured, mis olid alguses, ei ole tänapäeval enam kuidagiviisi võrreldavad.

Väiksemaid moodulreaktoreid on [arendatud] mitmel eesmärgil: mitte ainult paindlikuma paigalduse, vaid ka turvastandardite tõstmise [eesmärgil]. Kütuse suhe veesse on oluliselt muutunud, mis tähendab, et need on ka täispassiivolekus võimelised ennast ise maha jahutama, isegi ilma inimese sekkumiseta. Kui reaktori töö ükskõik mis põhjusel peatub, siis reaktor jahtub maha. Ehk siis sedasorti tuumaõnnetused, nagu olid Fukushimas või Tšornobõlis, pole väikeste moodulreaktorite puhul juba disaini poolest võimalikud. Need ongi printsipiaalselt selle peale üles ehitatud.

Ka paljud tuumavastased, kui ma olen neid kuulamas käinud, on väga selgelt markeerinud, et kõik nende riskihinnangud puudutavad suuri reaktoreid, mitte väikeseid. See on väga oluline [nüanss]. Teine suurim vastuargument on hind ja aja[kavast] üle läinud projektid. Selle imeliseks näiteks on Olkiluoto Soomes. Aga Olkiluoto oli seda tüüpi reaktori esmadisain pärast aastakümnete pikkust [pausi], mil selliseid reaktoreid üldse ei ehitatudki. Nii et asja venimine ja kallinemine oli sellega seotud. 

Väikesed moodulreaktorid ongi loodud selle probleemi lahendamiseks. Riikide regulatiivsed [keskkonnad] on erinevad ning mitmed arendajad on välja toonud, et iga suure reaktori [rajamine] uude riiki [tähendab] praktiliselt uut disaini. Seetõttu on alati suured riskid. Kui õnnestub ehitada standardiseeritud disainiga [reaktor] standardiseeritud nii-öelda alasse, siis üldjuhul lähevad projektid kiirelt ja soodsalt. [Hea] näide on Samsungi ehitatud [reaktor] Araabia Ühendemiraatides, mis [valmis plaanitust] aasta võrra varem. Neil polnud personaligi veel välja koolitatud, [jaam] seisis aasta aega, sest see tuli kõigile üllatusena. Ja seetõttu jäi see ka alla eelarve. Nii et see on võimalik! Väikeste moodulreaktorite [põhimõte] ongi rajatud sellele, et neid saaks ehitada standardiseeritult, kui [vastav keskkond] ja [asu]koht on olemas. 

Nüüd, tulevikuperspektiiv on see, et meil on vaja stabiilset energialiiki. Meil on vaja põlevkivi välja vahetada. Gaas ei ole hea alternatiiv. Gaas ei too kindlasti hinda alla. Ja kui siin on korduvalt küsitud, milline saab olema elektri hind tuumajaama korral, siis ... 

Ma küsin lisaminutid kohe ära. 

Kolm minutit lisaks.

… tuumajaama opereerimiskulu, millega ta turule pakub ja mis määrab otseselt lõpptarbija hinna, on üldjuhul suurusjärgus 25–30 eurot megavatt-tunni kohta. Tuumajaama kapitalikulude katmisel tuleb arvestada sellega, et [kuigi] tuumajaama eluiga on 60–80 aastat, tahavad laenupakkujad [oma raha] üldjuhul kätte saada 20 aastaga. Kui [kogu see kulu] sedasi ära pakkida, siis võib [elektri hinnaks] kujuneda tõesti 80–100 eurot megavatt-tunni kohta. Kui selle [kulu] saab jaotada pikema perioodi peale, läheb ka hind alla. 

Isegi kui me teeksime analoogse mehhanismi ja otsustaksime, et riik selle tõesti täies mahus katab, nagu me oleme taastuvenergia puhul teinud, et 30 tuleb turult ja 90 oleks vaja, siis nii nagu paljud on öelnud, [kataks] see 600 [megavatti] pool aastasest tarbimisest. See tähendab, et ülejäänud toetus jaguneks samuti pooleks ehk me räägiksime 60 eurost megavatt-tunni kohta – [eeldusel, et tegemist oleks] täies mahus kompenseerimisega, mis minu hinnangul pole reaalsuses absoluutselt vajalik. Eelmisel aastal oli elektri hind keskmiselt 84 eurot megavatt-tunni kohta. Tuumajaam töötab 24/7, mis tähendab, et ta saabki selle keskmise hinna. Nii et seal ei oleks toetust praktiliselt olnudki vaja. Nii et igal juhul see toob meie hinda alla. 

[Siinjuures tuleb arvestada asjaolu], et koos elektrifitseerimisega tuleb meile tõenäoliselt juurde ka tööstust. Energia üleküllus ei ole kunagi ühelegi riigile probleemiks olnud. See tähendab, et meil on võimekust rajada lisatootmist. Päris palju on esitatud statistikat selle kohta, et energiatootmise võimekus korreleerub SKP kasvuga. See tähendab, et mida rohkem me toodame energiat, seda rohkem kasvab ka meie majandus. Nii et ma arvan, et see ei ole meie jaoks reaalselt probleem. 

Üritan siin viimastel minutitel vastata ka mõnele tõstatatud küsimusele. Mart Maastik [märkis], et tema tahab näha kõiki elektritootmisjaamu [tegutsemas turutingimustel], ilma ühegi toetuseta. Ma tahaksin päriselt näha seda põlevkiviinvesteeringut, mis on tehtav [turutingimustel], ilma ühegi toetuseta. 

Jäätmete puhul on jah tegemist sajanditepikkuse küsimusega, kuid kogu see sektor areneb. Näiteks neljanda või viienda põlvkonna jaamad kasutavad praegu tuumajäätmeid enda kütusena. Seetõttu väita, et me paneme endal sajanditeks kõik lukku, on väga lühinägelik ega võta arvesse viimase 50 aasta jooksul toimunut. Loomulikult peab meil olema mingi lahendus olemas ja geoloogilised uuringud [kinnitavad], et see lahendus on võimalik, aga see ei tähenda, et see oleks absoluutne või ainuke lahendus. 

Me ei oleks kindlasti ka esimesed Euroopas. Poola on selles protsessis [jõudnud] juba väga kaugele, just seda tüüpi [reaktoriga], mida Fermi tahaks siia ehitada. Nende jaam peaks valmima aastatel 2031–2032. Meie oleksime sel ajal alles ehitusloa väljastamise faasis. Me ei tuleks kindlasti Euroopas esimeseks. Kanadas valmistatakse ette juba nelja [reaktorit]. Selleks hetkeks, kui meil ehitama hakatakse, on maailmas valmis juba viis kuni kümme [sellist jaama]. Me ei räägi seega sugugi esimestest [jaamadest].

Ma ei peatugi siin pikemalt, olen seda teemat eri [kontekstides] juba hästi palju käsitlenud. Tuumaenergeetika on üks energiatihedamaid ja stabiilsemaid [energeetikaharusid], see on fossiili- ja emissioonivaba ning kogu maailmas tunnustatud. Ka Ursula von der Leyen ütles hiljuti väga selgelt, et tuuma[energia] põlu alla panek on üks suurimaid vigu, mis Euroopas on tehtud. Euroopal on kaks oma tehnoloogiat: tuulegeneraatorid ja tuumajaamad. Arvestades praegust geopoliitilist olukorda, on meil vaja enda ressurssi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rene Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Lisaaeg kolm minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! Tuleb tunnistada, et see oli 2020. aasta juunikuus – mil [võimul] oli EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus –, kui valitsuskabineti istungile viidi esimest korda memorandum, mille pealkiri oli "Tuumaenergia kasutuselevõtu võimalustest Eestis". Mul on ütlemata hea meel, et me oleme jõudnud selleni – küll nii palju aastaid hiljem –, et me seda eelnõu siin täna arutame. Eesti energiajulgeoleku vaates on see väga oluline [samm]. 

Kui minna ajas tagasi, siis ma mäletan väga hästi, et enne kui valitsuskabinet jõudis seda memot arutada, lekkis see kummalisel [kombel] ajakirjandusse, kes püüdis EKRE ministreid näidata [negatiivses] valguses, et jälle tulevad ühe asjaga, mis ei ole üldse hea, ja tahavad hakata siia Tšornobõli-taolist tuumajaama rajama, ja nii edasi. Kuna mul oli selle protsessiga vahetu kokkupuude, siis pidin selle ära mainima. 

Aga mul on hea meel, et täna on siin saalis palju suurem konsensus kui toona, et me peame selle teemaga edasi minema. Muidugi, müts maha sotside ees, kes on sellele vastu olnud algusest peale – vähemasti on nad endale kindlaks jäänud. Osa siin saalis viibivaid erakondi hurjutasid mind toona, et selle teemaga lähete te veel ajalukku ja sinul pole enam mõtet üldse kandideerida, sellepärast et tuumaenergia ja tuumajaam on teemad, mille puhul Eesti rahvas lööb su risti, ära rohkem sellest üldse räägigi, pärast seda, kui memorandum on valitsusest [läbi käinud]. 

Aga peab ütlema, et kahjuks on Eesti energiapoliitika olnud liiga kaua kinni roheideoloogias ja tuulikute teemas. Ammu oleks pidanud arutama seda eelnõu, mis siin täna on. Täna on siin arutatud ja välja toodud palju erinevaid lahendusi. Tõsi, ega see munade ühte korvi panemine polegi hea ja ongi vaja tekitada erinevaid lahendusi. Aga praegune olukord, kus me sõltume puhtalt naabrite elektrienergiast ja juhitamatutest energiaallikatest, ei ole hea. Iga endast lugu pidav riik peab mõtlema selle peale, et tema julgeolek, elektrijulgeolek ja energiajulgeolek oleksid tagatud. 

Ma pean jätkuvalt [rõhutama], et talupojamõistus ütleb meile, et põlevkivist elektri tootmise võimekus tuleks elus hoida ja vajaduse korral [jaamu] renoveerida. See ei tähenda, et me ei kasutaks puhtamaid energiatootmise võimalusi, kui need tekivad, loomulikult kasutaksime, kuid meil oleks ressurss, mille abil oma riiki ja majandust [kriisiolukorras] üleval hoida. Tark inimene sellise võimekuse looks. 

Siin on olnud juttu ka sellest, et põlevkivienergia puhul on tegu vananenud tehnoloogiaga, mis ei ole mõttekas ja nii edasi. See ei ole selles mõttes õige [lähenemine], et kui meil ühel päeval mingi halva kokkusattumuse tõttu üldse elektrit pole, siis on hilja mõelda sellele, et peaksime ka alternatiive omama.

Sotsid [esitasid siin küsimusi], miks me sellega tegeleme ja miks me täna neid otsuseid teeme, kui see on nii kauge tulevik. Me teeme neid otsuseid sellepärast, et me vaatame 10–15 aastat ette. Juba 2020. aastal, kui esimene memo sai valitsusse viidud, oli selge, et 2035 saab olla üldse kõige [varasem] tärmin, millest rääkida. Ma [kaldun] arvama, et juhul, kui me liigume edasi selles tempos, mille minister on meie [ette toonud], siis jääb esimese tuumaenergia tootmisvõimsuse loomine 2035., pigem 2040. aasta kanti. See ongi väga pikk protsess ja seda tuleb hakata planeerima juba varakult. 

Kui me komisjonis seda arutasime, siis [selgus], et jah, praeguses eelnõus on sees, et TTJA-st saab see asutus, kes hakkab regulaatori rolli täitma. Jah, ma olen nõus, et protsessi algfaasis pole mõtet kohe uut eraldi institutsiooni luua – seda enam, et [vajalik] know-how ja teadmine on Kliimaministeeriumis ja ka majandusministeeriumis olemas. Aga ma ei näe kindlasti võimalust, et see tulevikus TTJA haldusalasse jääks, juba ainuüksi seetõttu, et me laome TTJA-le eri seadustega [pidevalt] ülesandeid juurde. Ausalt öelda tundub mulle juba mõnda aega, et me teeme üht suurt asutust, mida me hakkame ühel hetkel tükkideks lammutama. Majanduskomisjonis me näeme praktiliselt iga teise seadusega ette lisa[kohustusi] TTJA-le ja ma [kardan], et see käib sellele asutusele ühel hetkel üle jõu. 

Ma küsisin ministrilt mitmel korral, milline hakkab välja nägema otsustusprotsess, kui me hakkame otsustama, kas rajame [jaama] või mitte. Osavalt [jättis] ta sellele küsimusele lõpuks siiski vastamata. Jaa, selle eelnõuga me tõesti ei otsusta, kas me hakkame jaama rajama või mitte, aga ühel hetkel tuleb see otsus teha. Nagu 2020. aastal, olen ka täna samal seisukohal, et tegelikult on see Eesti rahva otsustada ja siin tuleks läbi viia rahvahääletus. [Arvestades] ühiskonna praegust toetust tuumaenergiale, ei tohiks see probleem olla – Eesti rahvas ilmselt ka annab selle toetuse. 

Siinkohal peab ütlema, et EKRE on olnud ajast ees. Kui me omal ajal sellega tegelema hakkasime, saime – nagu ma varem [viitasin] – päris [kõvasti] nahutada. Me toetame seda eelnõu. 

Lõpetuseks soovin ühe väikese asja ära klattida. Minister väitis siin ühele küsimusele vastates, et tuumaenergia on stabiilne baaskoormus. Ma arvan, et see oli sõnavääratus. Ma vaatasin ka stenogrammist üle. Ilmselt sa tahtsid öelda, et tuumaenergia on üks stabiilsemaid baasvõimsusi. [Tuumaenergia] ei ole baaskoormus, vaid baasvõimsus. See on siis ka klatitud. Aga aitäh!

Aitäh! Enne kui minister saab [sõna], on vastusõnavõtt. Riina Sikkut, teid nimetati mitu korda, nii et kaks minutit teile.

Aitäh, hea juhataja! Korduvalt tulid jutuks ka meretuulepargid. Ma olen Mart Maastikuga nõus, et Eesti peaks vaatama oma energy mix'i tervikuna ja tegema mõistliku otsuse hinna ja varustuskindluse seisukohalt. Seda tüüpi info ja analüüsid peaksid olema meile kui otsustajatele kättesaadavad. 

See meretuuleparkide ja tuumajaama võrdlus on minule arusaamatu, sest ühel juhul on tehnoloogia juba olemas ja saaks [kohe ehitama] hakata: see ei nõua tehnoloogilise kompetentsi arendamist, mida meil praegu veel ei ole, ja mahuka seadusandluse loomist. 

Teisalt, see 2,6 miljardit – ma saan aru, et poliitika ja pealkirjad, aga ma pole kindel, kas kõik siin saalis viibijad saavad aru. Tõepoolest, paari aasta taguses analüüsis tõi Kliimaministeerium maksimaalse toetusena välja 2,6 miljardit eurot, mis makstaks välja 20 aasta jooksul, ehk taastuvenergia tasu oleks 130 miljonit eurot aastas. Käesoleval aastal on [taastuvenergia tasu] 66 miljonit eurot. [Toetuse korral] oleks see [tasu] kahekordne – olukorras, kus elektri hind on null. Ehk 2,6-miljardiline toetus tooks meile 20 aastaks nullhinnaga elektri. Võrdlus tuumajaamaga on arusaamatu, sest investeering on kaks korda suurem ja elektri hind võrreldes praegusega mitte ei kuku nulli, vaid kasvab. Nii et ma ei saa aru, millest selline võrdlus, aga need arvutused võiks endale selgeks teha. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, ma teie nime ei kuulnud läbirääkimiste käigus. (Mario Kadastik kohapealt: "Nii Aleksei kui ka Riina oma [kõne] alguses mainisid.") No selge. Mario Kadastik, vastusõnavõtt kaks minutit.

Jaa. Ma kahte minutit isegi ei kasuta. Siin näitab küll üks [minut], aga okei. Ma tahan tänada Riinat. See, mida ma komisjoni [arutelu kohta] ütlesin, et keegi ei olnud sellele vastu, [ei käinud] mitte tuumaenergia, vaid tuumaenergia seaduse eelnõu kohta. See on see, mille tõttu ma selle vastulause võtsin.

Aga kui ma siin juba räägin, siis markeerin ära, mis seos on meretuule- ja tuuma[energia] vahel. Esiteks on neil võrreldavad aastased tootmismahud ja võrreldavad investeeringud. Mõlema puhul [me räägime] 4–5 miljardist eurost – ka meretuule[park] oli sarnases suurusjärgus, ma olen näinud neid arvutusi. 

Mis puudutab võimalikku toetust, siis see oleks realiseerunud sajaprotsendiliselt, sest maksimaalne toetus oli kuni 60 eurot megavatt-tunni kohta, aga kõik ümbruskonna pakkumised on jäänud 100–150 euro kanti megavatt-tunni kohta. Seega oleks [toetus] olnud igal juhul kogu aeg maksimaalne, kui tuul puhub. Meretuule[energia] puhul oleks hind olnud kuskil 30–40 eurot megavatt-tunni kohta, aga kõik pakkumised oleksid tulnud üle 90 euro. Nii et [toetus] oleks realiseerunud igal aastal sajaprotsendiliselt, mitte [jäänud vaid teoreetiliseks] maksimumiks. See oli asi, mille ma tahtsin ära markeerida, et see oleks selge. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd läbirääkimiste lõpetuseks annan sõna ministrile. Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed, ma tänan selle hea debati eest! Kaks asja tahtsin öelda veel kokkuvõtteks. 

Esiteks, siin kõlasid väited, et meil ei ole energeetikast terviklikku pilti. [Kinnitan], et see terviklik pilt on meil olemas ja sõnastatud energiamajanduse arengukavas. Nagu ma siin küsimustele vastates ja ka ettekandes ütlesin: mida mitmekesisem on meie energiaportfell, seda paremini on kindlustatud meie energiajulgeolek, ja mida rohkem me kasutame kohalikku tootmist, seda parem on see ka energiajulgeoleku vaatest. 

Teine tähelepanek puudutab selle seaduseelnõu või kogu tuumaenergeetikaprogrammi tempot. Nagu Rene Kokk mainis, sai see alguse aastal 2020. 2023. aasta lõpuks valmis tuumaenergeetika töörühma aruanne. 2024. aasta suvel andis Riigikogu mandaadi seaduse väljatöötamiseks ja 2026. aasta kevadel [arutame] seda siin saalis. Nii kaaluka eelnõu puhul on see minu arvates päris hea tempo. 

Tänan ka selle väikese täpsustuse eest, mis tõesti on õige: tuumaenergia puhul on jutt baasvõimsusest. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 856 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. aprill kell 14.15.

Liigume tänase üheksanda päevakorrapunkti juurde. Maaelukomisjoni algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu 859 esimene lugemine. Ettekandjaks palun maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse.

Austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid saalis ja ekraanide taga! Tõepoolest, maaelukomisjon on algatanud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Võiks küsida, miks selline algatus on tehtud. Püüan [selgitada] hästi lühidalt. 

Alates 2023. aastast kehtib Peipsi järvel, sealhulgas Lämmi- ja Pihkva järvel, individuaalkvootide süsteem, mille rakendamise üks põhilisi ja peamisi eesmärke oli anda loaomanikule võimalus ise otsustada, millal ja kus ta kala püüab, ilma et ta peaks muretsema üldkvoodi täitumise pärast ja selle hirmus minema püügile ka siis, kui näiteks turul nõudlus puudub või hinnad on madalad. Samas lepitakse kalapüügikvoodid – koha, latika, ahvena ja rääbise [püügiks] – igal aastal kokku Venemaa Föderatsiooniga peetavatel läbirääkimistel. Nende läbirääkimiste käigus lepitakse kokku lisaks kvootidele ka mutnikupüügi ehk põhjanoodapüügi puhul sadamast väljumiste arv [aastas]. Kehtivas kalapüügiseaduses puudub Vabariigi Valitsuse volitusnorm jagada sadamast väljumiste arvu kalurite vahel. Selle tulemusel on tekkinud olukord, kus kvoot on individuaalne, kuid sadamast väljumiste puhul toimub justkui olümpiapüük. Probleemi saab lahendada, kui anda Vabariigi Valitsusele vastav volitusnorm. Seadusandja ei tahtnud ju selle individuaalkvoodi kehtestamisega – mis tegelikult on oluline ja nii see peab ka toimima – [tekitada] nõndanimetatud olümpiapüüki. Kõik teavad ju, et olümpial antakse ühine stardipauk ja kes esimesena finišisse jõuab, see on võitja. Seda ei ole selles seaduses mõttekas rakendada. Ja selle tõttu ma palun auväärsel Riigikogul [vastav volitusnorm valitsusele] anda. 

Sellelsamal komisjoni istungil tehti ka menetluslikud otsused: algatada kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, määrata eelnõu algataja esindajaks maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse, juhul kui Riigikogu juhatus määrab eelnõu juhtivkomisjoniks maaelukomisjoni, siis saata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda esimeseks lugemiseks 7. aprilliks – [Riigikogu] juhatus tegi ettepaneku, et me võiksime seda käsitleda täna – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik otsused olid konsensuslikud, nii et palun auväärsel Riigikogul [eelnõu] esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas sa võiksid paari sõnaga veel kord selgitada laeva püügile mineku kordade piiramist? Kas see [kehtib] ainult mutnikupüügil, et piirata mutniku kasutamise kordade arvu, või see puudutab ka kastmõrdasid ja muid püügivahendeid?

Põhiuba on siin selles, et Venemaa Föderatsiooniga läbi rääkides määratakse kindlaks sadamast väljumiste [arv], mis on 600, ja sellest vähemalt pool peab olema peenvõrguga. See tähendab, et kui valitsus ei saa [väljumiste arvu] kehtestada, siis lähevad kõik püüdma olümpiapüügi [põhimõttel], ja see ei ole asja eesmärk. [Muudatuse jõustudes] saab ministeerium valitsuse volitusnormi alusel [piirata sadamast] väljumiste arvu, [lähtudes iga] omaniku püügikvoodist, et [püügivõimalusi] mõistlikult jagada, sest – kuidas ma ütlen? – vabatahtlikkusele lootmine ei ole [soovitud tulemust andnud]. Miks meie seda täna menetleme – meil on vaja sügishooajaks asjad korda saada. Meil on hea võimalus siin Riigikogus see asi ära lahendada nii, et me ei avaldaks survet kalavarudele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma sain [oma küsimusele] vastuse juba sellest viimasest osast, kus sa ütlesid, et see on sügiseks vaja [ära teha], ja sellest tulenevalt on ka tähtajad.

Jah, see vastab tõele. See oli ka põhipõhjus, miks komisjon selle eelnõu algatas: see oli kiireim [viis see probleem] lahendada. Ka sektor [toetab seda]. Me oleme seda teemat maaelukomisjonis ka varem arutanud, kuid lahenduseni ei ole jõudnud. On mõistlik see juriidiline kord luua.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 859 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. aprillil kell 17.15. Oleme läbinud üheksanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi tänase viimase, kümnenda päevakorrapunkti juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Tanel Kiige ja Züleyxa Izmailova algatatud soolilise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 807 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on tõesti esitanud eelnõu, millega muudetakse soolise võrdõiguslikkuse seadust tegelikult väga minimalistlikult, aga põhimõtteliselt. Praegu ütleb soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 9 lõige 4, et võimaluse korral peavad riigi ja kohaliku omavalitsuse moodustatud komisjonides, nõukogudes ja teistes kollegiaalsetes kogudes olema esindatud mõlemad sugupooled. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on võtta välja tekstiosa "võimaluse korral", mis sätestaks seaduses kohustuse, et kollegiaalsetes kogudes peavad olema esindatud mõlemad sugupooled. Tegemist ei ole 40 : 60 reegliga või pariteediga, oluline on, et kogu ei koosneks ainult ühe soo esindajatest.

[Nõue], et "võimaluse korral" peaksid olema esindatud mõlemad sood, on meil kehtinud [juba pikka aega]: 7. aprillil ehk eile täitus 22 aastat selle [nõude] seadmisest. Aga kui vaadata nende kogude koosseisu, siis näeme, et see 22 aastat kehtinud seaduses sätestatud pehme kohustus ei ole andnud tulemust, et ainult meestest koosnevad nõukogud ja muud kogud oleksid jäänud minevikku. 

Võrdne kohtlemine ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus on põhilised inimõigused ja üldised hüved kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Mõlema soo esindatus [kohaliku] omavalitsuse moodustatud kogudes aitab tagada otsuste mitmekesisuse, tasakaalustatuse ja parema vastavuse kogu ühiskonna vajadustele. Kuna meil ei ole omavalitsusi, kus elavad ainult mehed, siis ei peaks omavalitsuses ka otsuseid tegema ainult mehed. Eri soost esindajad toovad otsustusprotsessi erinevaid kogemusi, vaatenurki ja teadmisi, mis vähendab kallutatuse riski ja suurendab kogu avaliku võimu legitiimsust ja usaldusväärsust. Nii et tasakaalustatud sooline esindatus toetab demokraatlikke põhimõtteid ja aitab vältida olukorda, kus ühe soo huvid ja vajadused jäävad süsteemselt tähelepanuta. 

Me oleme selles koosseisus üle võtnud Euroopa Liidu börsiettevõtete direktiivi, millega kehtestati börsiettevõtete juhtkonnale, nõukogule ja juhatusele rangem kohustus ehk 40% ja 60% reegel. Riigiettevõtete, riigi nõukogude, erinevate kollegiaalsete kogude ja omavalitsuste kogude puhul me aga sellist nõuet kehtestanud ei ole. On ainult see pehme [nõue], et võimaluse korral tuleks seda teha, kuid see ei ole tulemust andnud. 

Sotsiaaldemokraatide tehtud muudatusega saab see nõue selgemaks ja siduvamaks ning seda ei saa enam tõlgendada vabatahtliku või tingimuslikuna. Sellega me rõhutaksime, et kohustust [tagada] mõlema soo esindatus riigi ja omavalitsuste kollegiaalsetes kogudes tuleb täita järjepidevalt ja süsteemselt, mitte ainult siis, kui see juhtub iseenesest või kui see on kuidagi mugav ja lihtne. 

Tegemist on minimaalse nõudega ja seetõttu ma ootaksin siin saalis laia toetust. Me ei räägi pariteedist, me ei räägi sellest, et vähemalt 40% peab olema ühe soo esindajaid. Tegemist on tõesti minimaalse ühisnimetajaga. Me juhime tähelepanu sellele, et sooaspektiga tuleb arvestada. Meil on seaduses juba 22 aastat selline pehme nõue olnud, nüüd võiks astuda sammu edasi ning võtta fraasi "võimaluse korral" seadusest välja. 

Börsiettevõtetele kehtestatud nõudest oli juba juttu. See näeb ette, et kummagi soo esindatus peab olema vähemalt 40% nõukogust või vähemalt 33% juhtkonnast. See kohustus on üleeuroopaline. Riigi [osalusega] äriühingute puhul on osaluspoliitika põhimõtetes nimetamiskomiteele ette nähtud börsiettevõtetega sarnase kohustuse täitmine: "Riigi äriühingute nõukogu liikmete valimise ettepanekute tegemisel arvestab nimetamiskomitee soolise tasakaalu eesmärki, mille kohaselt peavad kolme liikmega nõukogudes olema esindatud mõlemast soost liikmed ning nelja ja enama liikmega nõukogudes peaks kummastki soost liikmeid olema vähemalt kaks viiendikku." 

Kui vaadata viimase kümne aasta jooksul toimunud muutusi, siis näeme, et suur osa sellest perioodist on naiste osakaal näiteks riigi osalusega äriühingute nõukogudes, mille kohta on ülevaated paremini kättesaadavad, [jäänud alla] 30%. Kuidagi ei jõuta selle 30%-ni. Nii nagu siin Riigikogu saaliski – me räägime küll soolisest võrdõiguslikkusest, aga seda 30% kätte ei saa. Meil on siin, ma ei tea, 27 naist või 29 naist. Äriühingute nõukogudes on samamoodi: võtame [andmed] lahti ja [näeme, et] olenevalt aastast on naisi 24% või 26%. 

Aga ma pean nentima, et viimase paari aasta jooksul on nimetamiskomitee sooaspekti arvesse võtnud. Esmatähtis on pädevus ja kui pädevad kandidaadid on olemas, esitatakse nõukogusse määramiseks võimaluse korral alaesindatud soo [esindaja]. On toimunud hüpe ja me oleme ületanud 40% piiri. See ei ole tulnud iseenesest ega möödaminnes, vaid tänu sellele, et teemaga tegeletakse teadlikult. Pädevad naised on Eestis olemas igasuguse rolli täitmiseks – nii kohaliku omavalitsuse tasandil kui ka riigi tasandil. Seega annaks kõnealune seadusemuudatus õige signaali ja suuna, et sooaspekti tuleks otsuste tegemisel arvesse võtta igal tasandil. 

Nüüd valitsuse seisukohtadest. Nad küll pidasid oluliseks eelnõu eesmärki parandada soolist tasakaalu, kuid ettepanekut nad ei toetanud. Minule mõnevõrra üllatuslikult oli põhjenduseks, et valitud lahendus – võtta välja sõnapaar "võimaluse korral" – muudab senise põhimõtte ebaproportsionaalselt jäigaks. See, et kollegiaalses kogus oleks [vähemalt] üks naine, on ebaproportsionaalselt jäik [nõue]?! Valitsus peab tänapäeva ühiskonnas rakendamatuks seda, et me ei suuda leida kümne mehe kõrvale ühtainust naist. Mina ei ole sellega nõus. Tegemist on minimaalse ja vajaliku sammuga, mis ei ole ebaproportsionaalselt jäik ega koormav mitte ühegi kogu suhtes. Seetõttu ma väga loodan, et see eelnõu leiab siin saalis toetust. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Konkreetne küsimus: mitu kvoodikohta vabaneks? Mul ei ole ülevaadet, kui palju neid kollegiaalseid kogusid on. Kui kollegiaalsete kogude arv on teada, siis mitu kohta peaks sealt vabanema? Ja teine küsimus on ka. Kuidas need siis vabanevad?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Nõukogust ei saa kedagi soo tõttu välja arvata – ka see oleks diskrimineerimine. Seadusest väljavõetav sõnapaar "võimaluse korral" ja sellise kohustuse tekkimine tähendab seda, et need otsused tehakse siis, kui [näiteks] nõukogu liikmetel saab lepingu tähtaeg läbi, luuakse uus otsustuskogu, keegi läheb pensionile või lahkub. Ühestki kogust mehi eemaldama ei hakata, sest soo alusel sellise otsuse tegemine oleks samuti diskrimineeriv. Kõikides otsustuskogudes tehakse muudatusi [koosseisus] samm-sammult ja iga järgmise otsuse tegemisel tuleks arvesse võtta ka sooaspekti. Nii et seaduse [jõustumine] ei muuda olukorda 1. juulist 2026 või 1. jaanuarist 2027, vaid iga järgmise liikmete nimetamise otsusega saab teha sammu selles suunas, et sooline tasakaal oleks parem.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimastest nädalatest [võib tuua] – mitte küll otseselt nõukogude tasandil – päris karme näiteid, kus seda [põhimõtet] pole suudetud absoluutselt järgida. Võtame kas või Riigikogu juhatuse valimised või eile toimunud Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse valimised. Seda loetelu võiks tegelikult jätkata, kus mingil põhjusel üks sugu – ma ei nimeta, kumb – on oluliselt alaesindatud. 

Aga ma küsin pigem nii. Kas sa oskad tuua näiteid, kuidas seda varasemas praktikas on kirjeldatud, kui mingist asjaolust lähtuvalt ei ole tekkinud võimalust meest või naist nõukogu liikmeks nimetada? Kas on mõni hea näide tuua?

Aitäh küsimuse eest! Ma jäin Peeter Ernitsale kogude arvu [võlgu]. Riigiettevõtteid on iseenesest 21 ja [nende juhatuste ja nõukogude] liikmeid üle saja – selle üle me peame arvet ja need [andmed] leiab internetist. 

Aga soolise võrdõiguslikkuse seadus puudutab tõepoolest kõiki, olgu selleks linnade ja valdade liit, omavalitsuse nõuandev kogu või muud organid – nende kohta meil riiklikku andmebaasi pole. Me räägime põhimõttest ja räägime ilmselt sadadest kogudest, sest igas omavalitsuses on ju mõni [kogu]. 

Tõesti, see eilne linnade ja valdade liidu juhatuse valimine: 12 valitavast kohast ühe sai naine. Meil on ju naissoost omavalitsusjuhte rohkem – selles mõttes, et osakaaluna ei ole see suhe kindlasti 1 : 11. Naised sobivad millegipärast valdu juhtima ja linnu valitsema, aga LVL-i juhatusse ei sobi. See tegelikult ei ole õige.

Seadusemuudatus [tookski kaasa] vajaduse sooaspekti kaalutleda. Ma arvan, et meil ei ole Eestis väga palju pahatahtlikult diskrimineerivaid inimesi, [pigem] on enamasti tegemist vähese teadlikkusega. Lihtsalt ei kaaluta asja ega ei tulda selle peale, et oot-oot, meil on siin 12 meest või 10 meest või 8 meest – kas me ei tahaks kuulda ka teistsugust perspektiivi? Lihtsalt iga kord, kui otsuseid tehakse, tuleks kaaluda, kas meil on väärikas alaesindatud soost kandidaat, kelle võiks ametisse nimetada või valida. 

Need juhtumid, mis avalikkusesse jõuavad, on tavaliselt mingi skandaali tuules, kuid seda, et meil poleks mõnele ametikohale ühtegi pädevat naist – mina ei tea, et selline olukord oleks Eestis ette tulnud. Jah, vahel on vaja naiskandidaati rohkem veenda, vahel tulebki sihtotsingut teha, aga sellega, et [pädevaid] naisi ei ole, ma nõus ei ole. 

Samas, kui küsida teistpidi, kas [võib juhtuda], et sooaspekti värbamisprotsessis või nimetamisprotsessis teadlikult kaalutledes ei jõuta sooliselt parema tulemuseni, siis [vastus on] ei, sellist varianti ei ole. Niipea kui nimetamiskomitee või mõni teine osapool sellega süsteemselt tegelema hakkab, tulemused paranevad. See on ainus viis tulemusi parandada, sest iseenesest ei muutu midagi. Nii et tänan küsimuse eest! Tõesti, ma arvan, et kui sellega teadlikult tegeleda, siis [olukord] paraneb.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, esmalt aitäh selle väga selge ülevaate eest! Praegu, aastal 2026 ei tohiks see seaduseelnõu üldse teemaks olla, aga ometi on. Seda enam olen ma tegelikult hämmingus nii valitsuse seisukoha kui ka põhiseaduskomisjoni hääletustulemuse üle. See, et konservatiivsed opositsioonijõud meie ettepanekut ei toeta, mind ei üllata. Küll aga on äärmiselt kahetsusväärne ja valmistab väga suurt pettumust ennast justkui liberaalseteks erakondadeks nimetavate Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute hääletamine ja käitumine selle eelnõu puhul. Kas sa oled valmis kommenteerima või on sul lisainfot, [milles on asi]: kas soolist tasakaalu toetataksegi ainult sõnades või oli lihtsalt eelnõu esitaja vale? Mis põhjusel meie eelnõu komisjonis toetust ei leidnud?

Tänan küsimuse eest! See on minu jaoks ka üllatav. Kui tegemist oleks range kvoodiga, siis jah, selle rakendamine võib olla keeruline, nõuda võib-olla täiendavaid ressursse ja nii edasi, et tegeleda mingisuguse sihtotsinguga, aga me ei räägi ju olukorrast, kus me maailma esirinnas nõuaksime, et kahe nädala pärast – poolitage kas või inimesi – tuleb sooline tasakaal saavutada. 

Minu maitse kohaselt on see eelnõu tegelikult lahja ja tagasihoidlik. Aga kuna siin saalis on väga erineva maailmavaatega erakondi, siis ma mõistan, et kõigile ei ole vastuvõetav näiteks pariteetsuse või 40 : 60 printsiibi rakendamine või selliste teemade jõuline ja kiire elluviimine. Seega on väljapakutud samm tagasihoidlik – see on miinimum, mis tooks kaasa järkjärgulise ja ilmselt tagasihoidliku muutuse. Seetõttu oleks koalitsioonierakondadel väärtuseliselt ja maailmavaateliselt loogiline seda toetada. 

Ma saaksin aru opositsiooni eelnõu mittetoetamisest olukorras, kus valitsusel endal on midagi samalaadset töös. Meil on siin olnud selliseid olukordi. [Näiteks] Isamaa [algatatud] diisliaktsiisi tõusu ärajätmise eelnõu – tuleb samasisuline eelnõu, valitsus ütleb, et nende oma on kooskõlastusringidel käinud, paremini läbi mõeldud, seletuskiri on põhjalikum ja on väikesed sõnastuslikud erisused. 

Aga me võtame välja sõnapaari "võimaluse korral"! No mitmel seitsmel erineval viisil on võimalik seda vormistada? No ei ole väga paljudel erinevatel viisidel võimalik seda vormistada! Jah, ka mulle on arusaamatu, miks sellise väikse sammu astumine toetust ei leia.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma valisin küll sind [Riigikogu] juhatajaks, aga ei õnnestunud. Aga kas näiteks Naiskogu Kadri või KENA puhul peaks kellelgi, näiteks Madisel, olema lootust sinna kandideerida? Või võiksin mina saada naiskogusse KENA? Mis juhtub näiteks, kui on selline diskrimineerimine, et noored mehed on töötud ja neil on mingi ühendus – kas sinna oleks siis vaja kellegi naine panna? Kuidas see värk käib?

Jaa. On need siis katoliku kiriku preestrid või noored mehed või naiskogud – need on tavaliselt ikkagi eraalgatused. Mina räägin riigi ja kohaliku omavalitsuse nimetatavatest või valitavatest kogudest. Nad kasutavad avalikku raha, neil on suurem nähtavus ja suurem sümboolne [tähendus]. Naiskogul Kadri on minu meelest olnud meessoost toetajaliikmeid. Iga selline eraõiguslik organisatsioon saab ise otsustada. Nii nagu Eesti meeste ujumiskoondise puhul ei saa nõuda, et seal peab olema 40% naisi, nii on see ka hobitegevuse või klassiõdede seltsingute puhul. Praegu on draamateatris väga hea etendus "500 aastat sõprust" – ei saa nõuda, et Ita Everi sõpruskonnas oleks vähemalt 40% mehi. Ei pea olema! Aga avaliku sektori asutused ning riigi ja kohaliku omavalitsuse kogud võiksid eeskuju näidata ning avalikku raha kasutades tagada, et nende arutelud on mitmekesised ja otsused arvestavad võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huve.

Nad kasutavad avalikku raha, neil on suurem nähtavus ja suurem sümboolne tähendus.

Diana Ingerainen, palun! 

Aitäh! Hea Riina! Ma arvan, et on õige otsida tasakaalu. See on otseselt seotud ühiskonna väärtustega ja sellega, kuidas me neid ise natukene suuname ja kujundame. Aga ma küsin sinu käest: oled sa mõelnud, kui suur selle muudatuse mõju on? Kui täna [otsustatakse] selle muudatusega edasi minna, seda arutada ja võib-olla paremaks teha, siis kui suur selle mõju võiks olla?

Aitäh! Me räägime ilmselt mitmesajast naisest, kes saavad võimaluse kohaliku omavalitsuse või riigi kogudes kaasa rääkida. Kui see otsus läbi läheb, siis eks tempo sõltub tõepoolest sellest, kuidas me seda kommunikeerime ja selgitame ning kuivõrd teadlikkus paraneb. Aga edasiminek sama tüüpi otsuste puhul on juba toimunud. Iga teadlik soolise aspektiga arvestamine toob kaasa selle, et naisi on rohkem. Eks need kaudsed efektid on suuremad. Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas on juba, ma ei tea, 15 aastat tagasi kokku lepitud põhimõte, et meil on triibulised valimisnimekirjad. Ja me näeme, et [see toimib]: Riigikogu valimistel me saamegi 50% mehi ja 50% naisi. Triibuliste nimekirjadega saabki sellise tulemuse. 

Jah, tublidel naistel ei ole võimatu pääseda Riigikokku ka ilma triibuliste nimekirjadeta. Aga [rolli mängib] rajasõltuvus: kui sa oled nimekirja tipus, siis on sul suurem šanss valituks osutuda, esinumbrina võtad sa erakonna hääled, ja kui sul on selle saali kogemus, siis sa tundudki pädevam ja sul on suurem tõenäosus [tagasi valituks osutuda].

Sama kehtib kohaliku omavalitsuse ja riigi kogudes. Oi, sa olid juba eelmises koosseisus ja vaat, väga tublisti arutasid ja rääkisid kaasa, tekib mingi kogemus! Aga tuleb anda võimalus ka uutele inimestele. See ei tähenda, et nad on vähem pädevad või vähem võimekad. Selline rajasõltuvus, kus otsuseid teevad kogu aeg samad mehed, ei teeni tegelikult ühiskonna huve.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu sulle väga põhjaliku ja tasakaalustatud esitluse eest! Mul on eriti hea meel selle üle, et sa selgitasid, mida see praktikas hakkab tähendama. Ei juhtu seda, et ühel hetkel kutsutakse keegi tagasi ja nimetatakse uus [liige], vaid see toimub järk-järgult vastavalt sellele, keda on vaja rohkem esindada. Ja kui nõukogusse on esitatud ainult naistest [koosnev] kollektiiv, siis saab järgmisele vabanevale kohale mees. See ei ole [alati] nii, aga praktika näitab, et tegelikult on just naised alaesindatud [sugu]. Ma väga tänan ka selle eest, et sa tõid triibuliste valimisnimekirjade näite. 

Küsimus on lihtne. Kas sa oled aru saanud, mis hirm see siis on? Muidu räägitakse, et naisi tuleb hoida. Kas on tegemist hirmuga, et naistele tuleb palju tööd, või [kardetakse], et naised hakkavad midagi otsustama? Mis hirm see siis on?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Ilmselt mingi abstraktne hirm siin taga on, aga mina ka ei mõista seda. Aga sa, Helmen, tõid välja väga olulise aspekti. Tõepoolest me näeme koondnumbrites, et naisi on otsustavates rollides vähem. Arvestades, et Eestis on Euroopa Liidu kõige segregeerunum tööturg – ka valdkonniti, mida noored õpivad ja kuhu nad tööle lähevad –, siis tegelikult on meil terve rida valdkondi, kus naisi on rohkem. Ükskõik, kas me peame arutelusid sotsiaalvaldkonnas või haridusvaldkonnas, ka mehed peavad tegelikult laua ääres olema. See muudatus ei [tähenda], et laseme nüüd mehed lahti ja asendame nad naistega, vaid see teenib meie kõigi huve, sest sooliselt segregeerunud haridusruum ja tööturg ei ole mõistlikud. Valdkondlikud arutelud võiksid hõlmata mõlema soo esindajaid. Olenemata sellest, kas praegu on nendes kogudes ainult mehed või ainult naised, on vaja tasakaalu otsida.

Kuna Eesti tööturg on Euroopa Liidu üks segregeeritumaid – seda ka noorte õpitud erialade ja karjäärivalikute lõikes –, on meil tegelikult terve rida valdkondi, kus domineerivad naised.“

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaadates praegu siin saalis olevate Riigikogu liikmete soolist tasakaalu, siis pilt on päris hea: mulle tundub, et naisi on rohkem. 

On veel üks valdkond, kus see on päris hästi õnnestunud: spordivaldkonnas just rahvusvahelisel tasandil. See on aastakümnete pikkuse töö tulemus. Ma mäletan, et 20 aastat tagasi olid näiteks preemiarahad erinevad, mehed said oluliselt rohkem kui naised. Nüüd on need võrdsustatud. Me teame, et rahvusvahelistes organisatsioonides on päris palju erinevaid nõukogusid ja tööorganeid, kus on väga selge nõue: vähemalt 40% mehi või 40% naisi. 

Aga mul on sulle selline küsimus. Sa oled selles valdkonnas väga pikalt tegutsenud ja tunned seda hästi. Kust võiks leida veel selliseid häid näiteid, kus asjad on liikunud samas suunas nagu minu toodud spordinäites?

Aitäh! Tõesti, spordinäide on hea. Lisaksin, et minu arvates [on muutus toimunud] ka kohtunike seas. Varem oli justkui norm, et kohtunikud on kõik meessoost, aga spordikohtuniku amet ei ole kuidagi soospetsiifiline. On täiesti võimalik soolist tasakaalu erinevates aspektides saavutada. 

Teise [näitena] tooksin välja suured ettevõtted, olgu need siis Põhjamaades, Rootsis või [mõnes teises riigis], kus sooline tasakaal on ühiskonnas tavapäraseks saanud, see on norm ja tööturg ei ole segregeerunud. Kui need ettevõtted investeerivad Eestisse ja teevad siin oma juhtimisotsuseid, siis nad lähtuvad väärtustest, mis on nende emafirmas või kuskil mujal, ja need [väärtused] kanduvad siia üle. On näha, et sellisel viisil on muutust saavutatud ka Eestis. Põhjamaades toimus see muutus juba aastakümneid tagasi. Ma kujutan ette, et seal võisid olla sarnased arutelud, aga lõpuks, ma ei tea, võitis terve mõistus ja saadi aru, et kõigile sobivat ühiskonda saab ehitada vaid siis, kui kõik on otsuste tegemisse kaasatud. Sealne muutus paistab tõepoolest silma ka maailmas. 

Nii et ma tooks välja Põhjamaad ja tõesti suurte ettevõtete juhtimisstruktuurid või nõukogud, kus nende aspektidega – ilma direktiivi nõudeta, ilma riiklike kohustusteta – on juba aastaid arvestatud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma läheksin siit kohe edasi. Mulle meenub, et kui mina astusin ülikooli õigusteaduskonda, siis ütles meile suures saalis üks õppejõud, et eelistatakse mehi. Õnneks see tänapäeval enam nii ei ole. 

Aga minu küsimus on selline. Kas mõlema soo parem esindatus riigi ja kohaliku omavalitsuse kogudes aitab parandada otsuste kvaliteeti ning vähendada ühetaolise otsustamise riski? Sa küll rääkisid sellest, aga võib-olla kordad selle siin saalis üle.

Aitäh! Selle kohta on tõesti ka rahvusvahelisi uuringuid. Eesti konteksti silmas pidades [piisab] tervest mõistusest [mõistmaks], et kohalikul tasandil – kuna seal elavad pered, seal elavad lapsed ja naised – on oluliseks teemaks näiteks lapsehoiu korraldamine. Kuidas on võimalik, et me [näiteks] sotsiaalhoolekande teenuste puhul, kus vastutus lasub kohalikul omavalitsusel, ütleme, et teenuste rahastamine ja kujundamine on puhtalt meeste teha? [Sama on] lastehoiuga. Tekib küsimus, kas neil on mingi eripärane pädevus nende otsuste tegemiseks, et me naisi nende otsuste tegemise juurest peaksime eemal hoidma. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil sa kaalud läbi rohkem aspekte ja teed lõpuks terviklikuma otsuse. 

Äriettevõtete puhul on samamoodi. Nad on leidnud, et see on äriliselt kasulik. Olgu selleks uued tooted, riskid, kliendi tundmine, disain, kõik sellised teemad – sa pead ikka päris klientide peal testima ja arvestama päris kasutajatega. Nii et rahvusvaheline tõendus selle kohta, et mitmekesisus otsustajate ringis toob majandusliku kasu, on olemas.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me oleme tõesti kummalises olukorras. Naised moodustavad ju tegelikult üle poole meie ühiskonnast, kuid meil on riigis päris palju muresid, mis [tulenevad just] sellest, et naised on oluliste otsuste [tegemise] juures alaesindatud. Ma pean tunnistama, et olen minagi pettunud selles, et Reformierakond ja Eesti 200 seda eelnõu ei toetanud. Aga järgmisel nädalal tuleb Riigikokku veel üks meie algatatud eelnõu – ERR-i nõukogu puudutav eelnõu, mis erinevalt sellest eelnõust leidis kultuurikomisjonis [mõistvat suhtumist]. See tuleb siia saali ja kultuurikomisjon ei öelnud, et ta seda ei toeta. Mida sina arvad, miks on nii erinev suhtumine? Muidugi, minister Purga ise ei toeta ERR-i [nõukogus] sookvootide [kehtestamist]. Kas sa saaksid seda natuke kommenteerida?

Aitäh! Minu arvates on koalitsioon olnud vähemasti järjepidev. Nad ei ole toetanud soolise tasakaalu parandamist või vastava reegli kehtestamist ERR-i nõukogus ega ei toeta seda ka riigi ja kohaliku omavalitsuse komisjonides ja kogudes. Ka börsiettevõtete direktiivi puhul – kuna tegemist oli direktiivi ülevõtmisega, siis oli see justkui kohustus. Minu arust oli see rahandusminister, kes siit puldist ütles, et see on kohustuslikus korras otsustamine ja selle elluviimine on praktikas äärmiselt keeruline. Samas me räägime tõesti üksikutest ettevõtetest valdkondades, kus klientideks on ka naised, ettevõtetes töötab tuhandete kaupa naisi. Kuidas on võimalik, et nõukogu või juhatuse tasandile ei ole võimalik naisi leida? See tegelikult ei [vasta tõele.] Küsimus on teadlikkuses ning värbamis- ja tasustamispraktikas. Teadliku otsustamise korral on seda võimalik teha. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rohkem teile ei olnud. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma arvan, et praegusel juhul te minu oraatorivõimeid eriti nautida ei soovi, seetõttu katsun teha hästi lühidalt. 

Põhiseaduskomisjoni koosoleku arutelus keskendus vaidlus peamiselt sellele, kas soolise esindatuse nõue peaks olema õiguslikult siduv, mida see praktikas tähendaks ja – mis kõige põhilisem – kas see parandaks otsustuskogude kvaliteeti või looks hoopis õiguslikku ebamäärasust. 

Lauri Läänemets kaitses eelnõu loogikat, rõhutades, et eesmärk ei ole kehtestada kvoote ega konkreetseid proportsioone, vaid luua selge põhimõte, et otsustuskogudes peavad esindatud olema nii mehed kui ka naised. Tema hinnangul aitab see parandada otsuste kvaliteeti ja vähendada ühetaolise vaatenurga riski. Samuti rõhutas ta, et Eestis ei saa tõsiselt väita, nagu puuduksid pädevad naiskandidaadid, ning pidas tõenäoliseks, et nõude kehtestamisel leitaks ka tegelikult lahendused.  

MKM-i võrdsuspoliitika osakonna soolise võrdsuse [poliitika] juht Eva Liina Kliiman esitas Vabariigi Valitsuse arvamuse, mis ei olnud üllatuslik mitte ainult sotsiaaldemokraatidest saadikutele, vaid oli, ütleme niimoodi, üllatuslikult kriitiline ka siinkõneleja jaoks. Kuigi valitsus nõustus, et sooline mitmekesisus otsustuskogudes on iseenesest oluline eesmärk, ei peetud seda eelnõu õigeks vahendiks. Kliimani sõnul tuleks parema tulemuse saavutamiseks keskenduda pigem läbipaistvale valikuprotsessile, kandidaatide eelkaardistamisele ja heale juhtimiskultuurile. Ta tõi näite, et riigi osalusega äriühingute nõukogudes on sooline tasakaal paranenud ka ilma seadusliku kohustuseta. 

Edasi olidki pigem kriitilised sõnavõtud, mis keskendusid õiguslikule selgusele, pädevuse põhimõttele ja praktilisele rakendatavusele. Mina küsisin, kas võrdsust ei peaks tagama eelkõige võimaluste võrdsuse, mitte kohustusliku tulemuse kaudu, ja ütlesin, et minu hinnangul tekitab probleeme ka see, et eelnõus puuduvad konkreetsed proportsioonid ja sanktsioonid, mis võib nagu jätta mulje, et ei teagi, mida see täitmine täpselt tähendab.  

Kalle Laanet toetas samuti seda mõtet, et otsustuskogude koosseis peaks kujunema eelkõige teadmiste ja kogemuste alusel. Ta tõi näite sellest ajast, kui ta oli politseiülem. 1995. aastal, kui politseisüsteem oli ülitugevalt maskuliinne ja naised politseisüsteemis pigem erand, eelistas tema naiskandidaati – just seetõttu, et ta oli pädevam, mitte selle tõttu, et ta oli naine.  

Helir-Valdor Seeder pidas seevastu küsitavaks, kas nõue, mille täitmiseks piisab vaid ühest vastassoo esindajast, ei ole liiga tagasihoidlik. Ma arvan, et selles arvamuses oli irooniat, aga ma ei ole päris kindel. Igatahes tõstatas ta küsimuse, mis juhtub siis, kui mõni kogu moodustatakse seadusega vastuolus.  

Ando Kiviberg püüdis esile tuua praktilisi kitsaskohti ja küsis, mida teha olukorras, kui kohustus küll eksisteerib, aga sobivat teise soo kandidaati ei ole. Samuti tõstatas ta küsimuse, kas sanktsioneerida ei tuleks hoopis juhtumeid, kus võimalus mõlema soo kaasamiseks oli olemas, kuid seda ei kasutatud. Lauri Läänemets vastas, et just selliste olukordade tõendamine oleks väga keeruline ja seetõttu ei pea ta sanktsioonide lisamist realistlikuks ega vajalikuks. Tema hinnangul on eelnõu mõte eelkõige muuta otsustajate käitumist ja sundida neid oma valikuid teadlikumalt põhjendama.  

Kokkuvõttes võib öelda, et arutelust joonistus välja teatav vastasseis. Ühelt poolt valitses arusaam, et õiguslikult siduv miinimumnõue on vajalik, sest senine pehme regulatsioon ei ole tulemusi andnud. Teiselt poolt leiti, et kuigi eesmärk on legitiimne, võib selline muudatus jääda liiga ebamääraseks ja raskesti rakendatavaks ning minna vastuollu pädevuspõhise valiku ideaaliga.  

Arutelu tulemusena otsustas komisjon teha ettepaneku eelnõu täiskogus tagasi lükata. Otsused olid sellised: eelnõu päevakorda võtmist toetati konsensuslikult, tagasilükkamise poolt oli 9 – Ants Frosch, Maria Jufereva-Skuratovski, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Timo Suslov, Jaak Valge – ja vastu 1 – Lauri Läänemets. Erapooletuid ei olnud. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati mind. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu põhjaliku ettekande eest! Saime kõik teada, mis komisjonis toimus. Aga minu küsimus teile on selline. Mis te arvate, kas see eelnõu aitaks laiendada kandidaatide ringi ja kaasata otsustusprotsessidesse rohkem seni alaesindatud kompetentsi ja kogemusi? Kas te peate seda oluliseks? Mulle hakkas kõrva väljend "võimaluste võrdsus". Võimaluste võrdsus tähendab ikkagi seda, et ka naistele antakse võimalus. Mida te arvate nendest alaesindatud kompetentsidest ja kogemustest?

Aitäh! Tänan, et te peate minu arvamust väärtuslikuks, aga ma arvan, et sellel ei ole praeguses kontekstis erilist väärtust, sest ma olen nii-öelda kroonik – komisjoni arutelu [kajastaja]. Aga kui ma pean ilmtingimata midagi ütlema, siis ma pigem nõustun teie väitega, et see võib kaasa tuua teatavat mitmekesisust. Teisalt on sellel kindlasti ka negatiivne pool selle teatava mitmekesisuse – noh, kuidas öelda – vaikimisi omaksvõtmise kõrval.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kõigile meeldivad targad ja kompetentsed juhid, aga "tarkus" ja "mees" ei ole sünonüümid. Kindlasti on ka väga palju tarku naisi. Ma usun, et nii ühiskond kui ka otsustuskogud on palju tugevamad siis, kui esindatud on mõlemad sood, sest teadupärast mõtlevad inimesed mõnedes küsimustes erinevalt ning just nendest aruteludest võivad sündida parimad otsused. 

Sama küsimuse, mille ma esitasin Riina Sikkutile, küsin ka teie käest komisjoni arutelu kohta. Kas te tunnetasite komisjoni istungil, mis hirm see siis on, [miks kardetakse] anda võimalust, et nendes nõukogudes oleksid esindatud mõlemad sood? Mis see põhjus oli? Te kandsite väga hästi ette küsimused, mis komisjonis tekkisid, ja need on täiesti mõistetavad. Mida siis teha, kui [sobivat kandidaati] ei ole? Ilmselt otsiti või otsitakse vähe. See on ju tegelikult tulevikku vaatav [eelnõu]. Aga mis võiks olla selle hirmu taga?

Aitäh! Ma pean ennast suhteliselt empaatiliseks inimeseks, aga võib-olla mitte nii empaatiliseks, et ma oleksin suutnud komisjonis hirmu tunnetada. Ma arvan, et seda hirmu ei olegi. Kellelgi ei ole midagi selle vastu, et otsustuskogudes on rohkem naisterahvaid, kui nende pädevus selleks eelduse annab. Ma arvan, et keegi ei karda naisi, vastupidi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Muinasjutud õpetavad meid. Mulle tuleb selle aruteluga seoses meelde Naksitrallide film, kus kõigepealt oli palju kasse ja pärast palju rotte. Tegelikult on tasakaal ikkagi väga [oluline]. 

Kuidas teile tundub, eriti praegust haridusstatistikat vaadates, kus kõrgelt haritud naiste hulk on kahjuks tunduvalt suurem kui meeste oma – jällegi, ühiskonnas võiks rohkem võrdsust olla –, kas tulevikus võiks see seadus olla just meeste kaitseks, et otsustavates kogudes oleks mehi ja naisi võrdselt?

Siin on jälle selline väärtusküsimus, mille üle oleks hea debateerida, aga ma ei ole praegu selles rollis, et seda teha. Mis puudutab üliõpilaste proportsiooni kõrgkoolides, siis minu isikliku arvamuse kohaselt viitab see sellele, et kõrgkooliõpe ei vasta väga hästi Eesti ühiskonna vajadustele.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te rõhutasite oma ettekandes, komisjoni arutelu kokkuvõttes, mitu korda vastuolu pädevusega. Eriti ilus sõnaühend või fraas oli – põhjus, miks seda eelnõu ei toetatud – "vastuolu pädevuspõhise ideaaliga". Ma teen väikese järeleaitamistunni. Soolise võrdõiguslikkuse eestkõnelejad, sealhulgas meie, räägivad alati sellest, et pädevus on igal juhul esimene [kriteerium]. Pädevus ja sugu ei ole üksteist välistavad asjaolud. Ehk kõigepealt on pädevus ja seejärel sugu. Ka see eelnõu seisab jätkuvalt selle eest.

Minu küsimus on selline. Kas komisjoni arutelu põhjal saab järeldada, et EKRE, Keskerakonna, Isamaa ning üllatuslikult ka Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute vastumeelsus sellele muudatusele tuleneb võhiklikkusest, tuues pädevust argumendiks, või tuleneb see silmakirjalikkusest?

Teie aeg! Aitäh!

Ka selliselt püstitatud küsimusele ma ei oska täpselt vastata. Kõigepealt, minu arvates EKRE esindajat seal ei olnudki. Küll aga võiks arvata, et komisjoni liikmed eeldavad, et kui pädevuse ideaal on täidetud, siis on iseenesest ka sugude võrdsus [tagatud]. Oli küll juttu sellest, et me ju keegi ei välista, et on valdkondi, mis on rohkem omased meesterahvastele, ja teised, kus on naisterahvad tugevamad. Kas seda on mõtet nagu eraldi seadusega nõuda? See, ma usun, jäi vastu hääletanud komisjoni liikmetele võib-olla kahtlaseks. Ja võib-olla osa komisjoni liikmeid – koalitsiooni esindajad – hääletas vastu nendel põhjustel, mida teie rühma inimesed siin kõnedes juba välja tõid.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma olen selles mõttes ikkagi üllatunud, et Reformierakond ja Eesti 200 on otsustanud naistevaenuliku ja tagurliku konservatiivse tiivaga ühineda. Aga ma küsin teilt hoopis seda, miks teile meeldivad homogeensed seltskonnad. Miks teile meeldib, kui laua taga on ainult mehed?

See on see konjakijoomise küsimus. Mulle meeldivad naised väga – igal pool, laua taga ja mujal ka. Ma ei tea, kas konservatiivsust saab alati tagurlikkusega seostada. Ma ise mõtlen pigem niimoodi, et küllab peaks [valitsema] teatav proportsioon selle kogemuse vahel, mis meil varasemast on, ja nii-öelda uue maailma omaksvõtmise vahel. Ma arvan, et antud juhul seisneb konservatiivsuse ja vasakpoolsuse põhivaidlus eelkõige selles, et konservatiivid eelistavad toetuda eelkõige nendele põhimõtetele, mis on ajaloos end juba õigustanud, välistamata seejuures ka mingeid uusi põhimõtteid, ja võib-olla vasakpoolsemate poliitikas on uuemate põhimõtete proportsioon suurem.

Andre Hanimägi, palun! 

Lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Nagu te välja tõite ja ma protokollist lugesin, pani Isamaa esindaja härra Seeder pahaks, et eelnõul on liiga vähe ambitsiooni. Võib-olla tõesti on tal isegi õigus, ma ei oska ka öelda. Aga selle jaoks ongi ju tavaliselt kolm lugemist ning esimese ja teise lugemise vahel saab teha muudatusettepanekuid. Kas Isamaa ei pakkunud välja [lahendust], et teate, sõbrad, teeme selle esimese lugemise ära ja me tuleme muudatusettepanekuga, mis tõstab ambitsioonitaset veelgi? Kas oli sellist arutelu? 

Ma saan sellele küsimusele vastata väga lühidalt. Sellist arutelu ei olnud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 807 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 807 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu oli 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja. 

Oleme läbinud tänase kümnenda päevakorrapunkti ning kogu päevakorra. Istung on lõppenud.