Tere hommikust, auväärt Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu teisipäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29. 

Järgnevalt on aeg ja koht eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna olen ma teie ees 24 Riigikogu liikme nimel ning annan üle Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu Vabariigi Presidendi valimise korra muutmiseks. Jah, ma räägin presidendi otsevalimistest. 

See eelnõu lähtub Eesti rahva enamuse tahtest. Kõik avaliku arvamuse küsitlused on aastaid näidanud tugevat ja stabiilset toetust presidendi otsevalimistele. Praegune kaudne valimissüsteem on osutunud keerukaks ning sõltub poliitilistest kokkulepetest. Hiljuti saime meedia vahendusel teada, et kehtivat süsteemi püüdsid endale sobiva kandidaadi leidmiseks ära kasutada Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Sellised poliitilised sobingud [madaldavad] Vabariigi Presidendi institutsiooni mainet ning võõrandavad rahva poliitikast. Otsevalimised muudaksid protsessi selgemaks ja läbipaistvamaks ning tugevdaksid presidendi sidet rahvaga. Seda põhimõtet on toetanud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui ka Alar Karis. Otsevalimised suurendavad inimeste otsest osalust riigielus, tugevdavad presidendi demokraatlikku mandaati ning lähendavad riiki ja rahvast. 

24 Riigikogu liiget leiavad, et presidendivalimiste õigus peaks kuuluma rahvale. Ma siiralt loodan, et ka ülejäänud Riigikogu liikmed tulevad meie algatusega kaasa ja toetavad rahva tahet. Rahvas on seda oodanud juba pikki aastaid. Eelnõule on alla kirjutanud kõik Keskerakonna ja EKRE fraktsiooni liikmed ning lisaks fraktsioonitud Enn Eesmaa, Kersti Sarapuu, Tõnis Mölder, Leo Kunnas, Kalle Grünthal ja Jaak Valge. 

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud geograafilise tähise kaitse seaduse, kaubamärgiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 813 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Mul on hea meel tutvustada teile ühte tõeliselt toredat ja head eelnõu, mis aitab Eesti käsitöölisi ja Eesti piirkondi ning tõstab Eesti mainet rahvusvahelisel tasandil. Me räägime kaitstud geograafilisest tähisest, mis näeb välja selline. (Ettekandja näitab saalile paberilehte tähise kujutisega.) Protokolli võib kirjutada, et näidatakse märgist, millele on peale kirjutatud "Kaitstud geograafiline tähis" ja kus on kujutatud tärnikesi ja põllusiile. Te olete kindlasti selle tähisega tuttavad, olete märganud seda tähist kas toidu[kaupadel] või veinipudelitel. Aga nüüd on meil suurepärane võimalus laiendada selle geograafilise tähise kasutamist rahvusvaheliselt tunnustatult käsitöötoodetele ja ka tööstustoodetele või teenustele, millel on konkreetne seos mõne Eesti piirkonna või paigaga. 

Geograafilist tähist ongi võimalik taotleda sellisel juhul, kui mõnel tootel või teenusel on kindel geograafiline päritolu. See tähendab seda, et selle toote mingisugused omadused, maine või muu tunnus on olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Eestis on siiamaani registreeritud kaks geograafilist tähist kandvat, tõsi, toiduvaldkonnast pärit toodet. Need on "Estonian vodka" ja "Sõir". Aga selle eelnõuga me laiendame geograafilise tähise kasutamist ka käsitöönduslikele toodetele. Näiteks on mul praegu õlgadel piibelehemustriga Haapsalu sall. Kuna selliseid Haapsalu salle, just sellise mustriga, kootakse ainult Haapsalus ja selle lähistel, siis kahtlemata saab Haapsalu sallile lisada geograafilise tähise märgise, et olla kindel, et see toode ei ole mingi odav koopia Hiinast, vaid see on ikkagi kohalike käsitöömeistrite tehtud. 

Eestis on siiamaani olnud geograafiliste tähiste jaoks kohalik riigisisene register ja nüüd me [asendame] selle kohaliku registri Euroopa Liidu registriga. Nii et Euroopa Liidus ühiselt võimaldatakse meie inimestele laia kaitset ja võrdseid konkurentsitingimusi. Kindlasti on geograafiline tähis ka kohalikele omavalitsustele suurepärane võimalus näiteks aidata kohalikel käsitöölistel või tootjatel oma tootega maailmaturule jõuda. Samuti tekib turistidele mõeldud poodides tõenäoliselt selgem valik. Näiteks, kuna merevaigumaardlaid Eestis ei ole, siis saaks merevaigust tehtud tooteid kohaliku tootena tutvustada edaspidi vaid sellisel juhul, kui need merevaigutükid on tõesti Eesti rannast leitud. 

Oluline on tähele panna ka seda, et me oleme selle eelnõuga menetlust lihtsustanud. Eesti Patendiamet on see koht, kus nii-öelda riigisisest menetlust läbi viiakse. Patendiamet on juba jõudnud teha palju tutvustavaid üritusi, mis on olnud käsitööliste hulgas väga populaarsed. See ei puuduta mitte ainult Muhu tikandit, vaid ka näiteks Saaremaa sepiseid või Haapsalu ravimuda. Jutt käib ikkagi sellistest toodetest või teenustest, mida on konkreetselt võimalik seondada mõne kohaliku piirkonnaga.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile jääb endiselt alles järelevalve geograafilise tähise turul kasutamise üle. Kokkuvõttes saab öelda, et mingisugune väike koormus tekib seetõttu, et me sulgeme siseriikliku registri ja senised registreeringud antakse üle Euroopa kesksele registrile. Üleminekusätted on eelnõus olemas.

Aga muus mõttes toob see eelnõu ikkagi ainult rõõmu ja täiendavaid võimalusi oma tooteid müüa, mis eriti oluline on kindlasti just Eesti erinevatele piirkondadele ja nende rahvusvahelisele turundamisele. See oli lühike kokkuvõte geograafilise tähise kaitse seaduses, kaubamärgiseaduses ja riigilõivuseaduses tehtavatest muudatustest.

Tänan teid väga konkreetse ettekande eest! Nüüd on aeg küsimusteks. Aivar Kokal on parasjagu telefoni[kõne], võtame siis vahepeal Signe Kivi [küsimuse], kui Signe on päri. Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu uudishimu köitis just see, et te demonstreerisite siin ilusat piibelehemustriga Haapsalu salli. Haapsalu salli mustreid on muidugi veel, küllap te teate. Ma usun, et siin on tõesti väga suur võimalus nii meie käsitöölistele kui ka väikestele toidutootjatele. Kas te julgeksite tuua veel näiteid, millised konkreetsed tooted võiksid selle märgise saada? Alustame näiteks Kihnust: Kihnu rahvariideseelik, Kihnu kindad, Kihnu kootud mustrid, sukad. Kas oskate [midagi] lisada?

Austatud tekstiiliprofessor Signe Kivi! Tõepoolest, teie põhjalikud teadmised tekstiilivaldkonnast on igati asjakohased ja õiged. 

Ma teen väikese reklaamipausi, kui lubate. Eesti Rahva Muuseumis on praegu väljas suurepärane ajutine näitus – see on väljas vist ainult kuni sügiseni –, mis käsitleb Eesti rahva[riiete] värve ja kirjeldab seda, kuidas rahvarõivastel ja piirkondadele eriomastes mustrites on kasutatud ka piirkondadele eriomaseid värvikombinatsioone. 

Kihnust leiab kindlasti terve rea käsitöötooteid, mis on just nimelt sellele piirkonnale omased ja millele saab kaitstud geograafilise tähise märgise peale panna. See loodetavasti tõstab nende toodete, nende ilusate asjade, südamega tehtud asjade müügiedu nii Eestis kohapeal kui ka rahvusvaheliselt. 

Eks selle kaitstud geograafilise tähise, selle märgise mõte olegi ju selles, et neil inimestel, kes meile tulevad näiteks turistidena ja kes ei oma süvateadmisi Eesti käsitööst, tekiks kiire võimalus eristada, kas see on kohalik toode või on see kuskilt imporditud ja seda püütakse müüa kohaliku asja pähe. Ma arvan, et Kihnu Vallavalitsus võiks olla küll üks esimesi omavalitsusi, kes toetab kohalikke käsitöölisi selle [tähise] registreerimisel.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! See on hästi tore asi, aga äkki te selgitate, mida selle [tähise saamiseks] tegema peab. Ma tean, et Peipsi sibula [kasvatajad] on sellega tegelenud viimased 15 aastat. Piirissaare sibul peaks olema üldiselt nr 1, sellest ka Peipsi sibul tekkis. Selle [saamine] ei ole nii lihtne. Kas see on ka lahendatud, kuidas tootjad saaksid lihtsalt selle märgise [kasutamise õiguse] kätte? Mis see maksma läheb ja kuidas see lahendatud on?

Aitäh! Tõepoolest, Patendiamet on see, kes Eestis nende [tähiste] registreerimisega tegeleb. Kui te eelnõu vaatate, siis näete, et eelnõus on see protsess üsna pikalt ja põhjalikult ära kirjeldatud, alates taotlemisest, see algab eelnõu punktist 6. Siin on kirjeldatud, kes võivad seda taotleda, kuidas see taotlemine käib ja kuidas Patendiamet neid asju menetleb. Samuti kirjeldab eelnõu seda, kuidas esitada vaideid, kui keegi ei nõustu esitatud taotlusega või tehtud lahendiga. Vastuväitemenetlus on siin ka kirjeldatud. Patendiamet on teinud selle protsessi kohta ridamisi koolitusi.

Ma jään teile võlgu vastuse, mis puudutab konkreetselt Peipsi sibulat. Ma olen küll väga suur Peipsi sibula austaja … (Aivar Koka vahelehüüe.) Jah, võtame Haapsalu salli näite. Taotluses tuleb ära näidata, millisest tootest või teenusest jutt käib. Tuleb ära näidata, kuidas on just see – praegu me räägime toodetest või teenustest – toode või teenus olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Veel kord: ma ei ole põllumajanduse asjatundja, aga [võin öelda, et] sellisel kujul kootud salli puhul, jutt on sellestsamast Haapsalu sallist, on kõik oluline, alates sellest, milline täpselt on lõng, mida kasutatakse, milline on selle lõnga jämedus, milline on selle lõnga keerd, millised on vardad, mida selle salli kudumisel kasutatakse, ja milline on see mustrite struktuur, mis kõik kokku annab vähegi asjaga kokkupuutunud inimesele arusaama, et jah, erinevate mustritega küll, aga need on eripärased Haapsalu sallid, mingisugused teised sallid seda ei ole. Oluline on ka see, et vähemalt osa tootmisest oleks kohapeal. Näiteks Haapsalu salli puhul võib lõng tulla kuskilt mujalt, aga vähemalt osa kudumisest peaks ikkagi toimuma kohapeal. Võib olla ka vastupidi – jällegi, andestage minu väheseid teadmisi –, kuskil võib tulenevalt mullastiku koostisest olla paakspuul spetsiifiline võime anda lõngale teatud spetsiifilist värvi, kuid sellest lõngast tooteid [tehakse] kuskil mujal. Aga ikkagi võib see spetsiifiline, just sellele piirkonnale omane värv, värvitoon, ka olla selle [märgise kasutamise õiguse] aluseks.

Tuleb tasuda riigilõiv. Riigilõivu suurus on 160 eurot. Loomulikult saab seda iga käsitööselts või piirkond ka ise tasuda, aga see võiks olla selline tasu, mida aitab tasuda kohalik omavalitsus, sest see [tähis] ikkagi populariseerib ju kohalikus omavalitsuses elavate inimeste tööd.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See määrus on ühelt poolt positiivne, mulle tundub vähemalt. Selles määruses 2023/2411 on öeldud, et iga liikmesriik peab teatud norme kehtestama, muudes küsimustes on liikmesriigile jäetud otsustusruum. Okei, 160 eurot, keegi maksab ära. Aga mida see tähendab selle määruse juurutamisele Eesti õigusruumi?

Aitäh! Väga hea küsimus, sest see puudutabki eelnõu tuuma. Tõepoolest, Euroopa Liidu määrused on otsekohalduvad, aga selleks, et määrus saaks otsekohalduda, me antud juhul terves Euroopa Liidus kaitseme kõikide Euroopa Liidus tegutsevate piirkondlike käsitööliste ja piirkondlike toodete õigusi ühiselt ja kaitseme neid ühiselt üle terve maailma. Aga selleks, et see igas liikmesriigis toimiks, on igal liikmesriigil vaja ikkagi teha riigisisene kord, kuidas see asi täpselt käib. Ka Aivar Kokk küsis, kuidas see täpselt käib. Seda see eelnõu ka kirjeldab, kuidas neid taotlusi esitatakse, kes teeb järelevalvet ja kuidas see asi täpsemalt käib. Need on need küsimused, mida saab riigisiseselt korraldada. Näiteks ei saa me muuta seda, milline see kaitstud geograafiline tähis välja näeb. Kaitstud geograafilise tähise kujutis on üle terve Euroopa Liidu ühesugune. Aga me saame riigisiseselt vaadata, mis on see kõige mõistlikum viis, kuidas seda asja korraldada. Riigikogu saab näiteks arutada, et kui selle eelnõu § 3 alusel muudetakse riigilõivuseaduses selle riigilõivu suurust, mida tuleb maksta tähise taotlemisel, kas siis see 160 eurot on õiglane summa või võiks see summa olla näiteks väiksem või võiks see summa olla teistsugune. Seda saavad liikmesriigid loomulikult kohapeal otsustada. Riigikogu, ma usun, täie tõsidusega seda arutab ja mõtleb, kuidas kõige õigem on. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Päris põnev on see geograafiliste tähiste arutelu siin. Minu küsimus on seotud sellega, kuidas on kajastatud seda, kas see on tootepõhine geograafiline tähis või on see, ütleme, selle taotleja põhine. Kellele see geograafilise tähise [kasutamise õigus] jääb? Toome siin näiteks mulgipudru. Kas mulgipuder peab olema Mulgimaal tehtud või võin ma ka Virumaal mulgiputru teha ja kaitsta seda geograafilise tähisega? Kelle nimele jääb see nõndanimetatud geograafiline tähis?

Te ütlesite, et see liigub Patendiametist Euroopa Liitu. Minu arust liigub see Eestist veel kaugemale, Euroopa Liidus ei osata Eesti geograafilist piirkonda võib-olla nii hästi hinnata.

Aitäh! Kui lubate, siis ma alustan teie küsimuse tagumisest osast. Lubage mul siin jääda viisakalt eriarvamusele. Vastupidi, see, et me kasutame ühesugust geograafilise tähise märgist üle terve Euroopa Liidu, tegelikult võimestab meie tootjaid ja meie käsitöölisi, nad saavad olla kindlad, et kogu Euroopa siseturg teab, mis märgis see on. Nad teavad seda kujutist ja oskavad selle järgi teha vahet, milline on autentne toode, millel on vähemalt mingisuguses olulises osas konkreetne seos konkreetse piirkonnaga. Meie Eesti tarbijatena ju peame sellest lugu. Kui letil on kaks sama hinnaga toodet, näiteks kaks mingit spetsiifilist Itaalia toodet, ja kui ühel on see geograafilise tähise märgis peal, aga teisel ei ole, siis tarbija eelistab geograafilise tähise märgisega toodet. Siis saab ta kindel olla, et see konkreetne asi on ikkagi sellest Itaalia toidupiirkonnast pärit, mitte ei ole tehtud näiteks Hiinas ja lihtsalt nimetus [väidab], et see on mingisugune spetsiifilise Itaalia piirkonna toit. Ehk see, et kaitse on laiem, ei tähenda kuidagi, et see [kaitse] läheb meist eemale, vastupidi, see tugevdab seda kaitset. See, kui palju me Eestis registreerime neid geograafilise tähisega [kaitstud tooteid], sõltub ainult meist endist. Seda ei [otsusta] mitte Euroopa Liit, vaid me otsustame ikkagi ise, millistele toodetele me saame selle [märgise] panna. 

Nüüd olengi jõudnud teie küsimuse esimese osani. See kaitse on tootepõhine. Võtame teie mulgipudru näite. Näiteks sõir on kaitstud registreeritud geograafilise tähisega ja see kehtib kõigi kohta, kes sõira toodavad või sõira teevad. 

Oluline on see, et seda geograafilist tähist on õigus kasutada siis, kui mingi oluline osa sellest protsessist toimub selles geograafilises piirkonnas. Seal ei pea toimuma kogu protsess. Näiteks mulgiputru müüakse purkides ja see purk võib olla toodetud kuskil mujal. Lubage mul nüüd kiiresti mõelda, millest see [puder] koosneb. Kas ma mäletan õigesti, et seal on kartul, kruup ja liha? Jah, siis võib olla niimoodi, et näiteks liha pärineb siiski mõnest teisest Eesti piirkonnast, aga kartul ja kruup [on pärit sellest piirkonnast] või valmistamine toimub ikkagi selles piirkonnas, millele [viitab] see geograafiline tähis. Nii et seal on võimalusi päris palju. 

Aga oluline on see, et geograafiline seos ikkagi tekib mingisuguses tootmise olulises etapis ja et see toode omakorda eristub teistest toodetest, mida mujal tehakse, tal on mingi eripärane seos. See olulisel määral seotus konkreetse piirkonnaga on määrav. Toode või teenus võib olla sealt pärit või tal võib olla mingi omadus, maine või muu tunnus, mis on olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Mulgipudru puhul võib küll öelda, et juba nime poolest see seos Mulgimaaga võiks ju olla, aga siis tuleb ka tagada, et midagi seal Mulgimaal ikkagi ka selle [tootega] tehakse.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Tõepoolest, väga põnev arutelu. Kindlasti on, ma arvan, piirkondi ja võib-olla ka ettevõtteid, kellele võib sellest muudatusest päriselt kasu sündida. Aga ma küsin korra nii, et kui spetsiifiliselt piiritletud peab olema see piirkond, regioon, [kust on pärit see toode,] mille jaoks seda geograafilist tähist taotletakse. Näiteks, kui mõni ettevõte tahab öelda, et tema teeb just nimelt Mustamäe käsitööd, või ma ei tea, Nõmme keraamikat, või läheme nii-öelda väiksemaks, [räägime] asumi täpsusega, Kadriorust või Kalamajast või millestki muust taolisest, siis kas siin on ka mingid piirangud ees? Kui nii-öelda väikseks selle tähise taotlemisel on võimalik minna? See on esimene küsimus.

Ma pikin teise küsimuse 15 sekundi sisse. Kas kellelgi on võimalik ka vaidlustada selle tähise väljaandmist? Näiteks ta ütleb, et vabandust, me teeme siin kõik sarnast käsitööd või midagi muud taolist, et see tähis, mis anti näiteks konkreetsele linnaosale või ka muule asumile, ei ole adekvaatne, ja ta tahab seda vaidlustada.

Aitäh! Väga hea küsimus. Kõigepealt, tõepoolest, eelnõu punktist 30 hakkab jooksma vastuväidete esitamise kord. Vastuväiteid on selles menetluses loomulikult õigus esitada. Juba pikki aegu on Patendiameti pädevuses olevates mis tahes küsimustes olnud niimoodi, et kui keegi soovib midagi kas patenteerida või kui keegi soovib mingit geograafilist tähist määratleda, siis küllalt sageli on inimesi, kes arvavad, et see ei peaks nii mitte olema. Vastuväidetega tegelemine on üks osa Patendiameti tööst juba selle ameti või selle töövaldkonna loomisest saati. Eelnõus on vastuväidete esitamine reguleeritud ja on selgitatud, kuidas see peaks käima ja millised on osapoolte õigused.

Tulen nüüd teie küsimuse esimese osa juurde. Te väga asjakohaselt [küsisite], kuhumaani see geograafiline piirkond ulatub. Kõige lihtsam vastus on see, et kriitiline hulk inimesi peaks aru saama, et see on siiski eriline toode, mis on seotud just selle piirkonnaga. Näiteks Haapsalu muda – me eeldame, et mudal on sellest piirkonnast kogumise korral just sellele piirkonnale omased komponendid või ka omane mõju, mida ei ole võimalik saavutada, kui muda kaevandatakse näiteks, ma ei tea, Mongooliast või [mõnest] muust kohast. On võimalik näidata, et just selles geograafilises piirkonnas on tekkinud selline muda, seda muda saab kasutada nendel eesmärkidel ja täpselt samasuguse koostisega muda kuskil mujal ei ole.

Nüüd me jõuame inimese loodud asjadeni. Te tõite näiteks Nõmme keraamika. Peaks ikkagi olema üldarusaadavalt selge, et sellel keraamikal on mingisugused omadused, mida näiteks Lasnamäel tehtud keraamikal ei ole. Tõenäoliselt siin saalis ei meenu meile praegu mõni selline Nõmmel tehtud keraamikatoode, mida muudes geograafilistes piirkondades ei tehtaks. Aga võib juhtuda – veel kord: võib juhtuda –, et just nimelt Nõmmel leitakse, ma ei tea, mingi eriline liivakoostis või mingisugune muu eripärane asi, mida muudes piirkondades ei ole ja mis annab keraamikale teatud läike, värvi või tekstuuri, mille tulemusena on võimalik seda nii tähistada. Igatahes peab olema geograafiline side, kas [toode] või selle mingisugune komponent peab olema pärit just nimelt sellest geograafilisest piirkonnast või peavad [sel tootel] olema mingid [eripärased] omadused. Näiteks, kui me ütleme Muhu tikand või Lihula tikand, siis me suudame üsna kiiresti visualiseerida, milline Muhu tikand välja näeb ja milline Lihula tikand välja näeb, ja me saame kiiresti aru, et need on erinevad tikandid. Seal on see geograafiline piirkond oluline. Eks rahvarõivaste komponentide puhul olegi see oluliselt lihtsam.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, selline nii-öelda tore määrus, kus meie saame otsustada ainult täidesaatjaid ja rahakulusid. Aga ikkagi, mida see reaalselt annab, kui näiteks Haapsalu mudale või Vellavere meele [see märgis taotleda]? Ka mee puhul on ju võimalik sätestada, kas see on sealt Vellavere ümbert korjatud või mitte, aga mida see reaalselt annab? No maksad selle 160 eurot ära, aga mis tolku sellest reaalselt on? Ja kui suur see andmebaas saaks olema näiteks Eestis või kui suur see Euroopas praegu on, kõik need šampanjad ja mis seal on? Kui suur, oskate te öelda, see juba praegu on? Aga eelkõige, mis sellest reaalselt tolku on, peale selle, et on uhke [tunne], et meil on Haapsalu muda või Vellavere mesi või setu puss või mis iganes?

Eestis on siiamaani registreeritud ainult kaks geograafilise tähisega [kaitstud] toodet, need on "Estonian vodka" ja "Sõir". Rohkem Eesti neid tooteid registreeritud ei ole. Lootus on ikkagi, et neid tooteid rohkem registreeritakse, sest kasu on ilmne. Senine turupraktika näitab, et kaitstud geograafilise tähise märgisega toote müügiedu on suurem. See on suurem eeskätt turismiga seonduvalt. Meie kohalikena [saame aru], kui keegi üritab meile müüa, ma ei tea, polüesterkangale tehtud täiesti valede värvidega tikandit Muhu tikandi pähe. Me Eestis kohapeal võib-olla ikkagi saame veel aru, et see ei ole õige asi, see ei ole Muhu tikand, aga turist ei pruugi [neid asju] eristada. Turist reeglina siiski soovib soetada kohalikku toodet ja kohaliku toote eristamiseks ongi see kaitstud geograafiline tähis päris hea. See aitab eristada Hiinas või kuskil mujal tehtud koopiaid autentsetest kohapealsetest toodetest.  

Te tõite meenäite. Kuidas tarbija käitub? Mul oli võimalik osaleda ministrite nõupidamisel praeguses eesistujariigis Küprosel. Küproselt ma ostsin kaasa väikese purgi mett, kuhu oli peale pandud geograafilise tähise märgis, et see on just nimelt ikkagi Küprose mesi. Ma valisin selle paljude teiste meede hulgast, kus ei olnud seda geograafilist tähise märgist peal. Miks ma ostaksin Küproselt mingi meepurgi, mis on tegelikult [pärit] Hiinast? Ma soovin kaasa võtta ikkagi kohalikku suveniiri, ma soovin teada, kuidas just see Küprose mesi maitseb. Meil on endal ka peres mesilased ja ma olen mesindusest huvitatud. Seetõttu ma just valisingi selle märgisega meepurgi, et maitsta, kuidas see [mesi] erineb Kadrina meest. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Tegemist on kahtlemata hea eelnõuga, mis seob kohaliku käsitöö‑ või muu toote mingi kohaliku ettevõtte või piirkonnaga. Aga mul on selle märgise kohta küsimus. Nimelt, selle oluline osa, nagu ma näen, on seal ikkagi tekst. Me teame, et Euroopa Liidus on 27 riiki ja 24 [ametlikku] keelt. Ma saan aru, et see tekst on [igas riigis] vastavas riigikeeles. Teisest küljest, nagu te ise ka ütlesite, on see märgis suunatud rohkem turistidele, nii et turist peab sellest võõrast keelest [aru saama]. Ma küsingi, kas te olete plaaninud kuidagi selle märgise tutvustamist, et see tuntaks ära pildi [põhjal], sest tekst jääb ju [turistile] enamasti võõraks. 

Aitäh! Te tõite väga õigesti välja, et see pildiline kujutis, nii värvikombinatsioon kui ka kogu see kujutis, on üle Euroopa Liidu ühesugune. Selle kujutise äratundmine, eriti kui see on mõnel väiksel tootel, ongi määrava tähtsusega, sest sageli on toode väike. Ma enne tõin näite Küproselt kaasaostetud pisikese meepurgi kohta. See oli tõesti väga väike ja see märgis seal oli ka väga väike. Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis keeles seal see tekst oli, aga selle visuaali tunnevad inimesed ära. Meil kõigil on sellest võita, sest kuna see märgis on [üks] üle terve Euroopa Liidu, siis Euroopa Komisjon panustab ka selle turundamisele ja tutvustamisele. Eestis on Patendiamet, nagu ma ütlesin, alustanud tutvustavate seminaride pidamist, kohtutakse kohalike käsitöölistega. Huvi on olnud väga suur. Me tutvustame [seda märgist] jätkuvalt edasi. Loomulikult, ka kõik need, kes on selle märgise [kasutamise õiguse] saanud, seda hea meelega tutvustavad. Ma loodan, et ka ajakirjandus teeb head tööd, et see märgis oleks [kõigile] tuttav. Aga õnneks on tõesti niimoodi, et keskne üleeuroopaline tutvustus on päris hea ja intensiivne, et inimesed ikkagi tõesti seda märgist tunneksid ja ka väljaspool Euroopa Liitu seda teataks ja tuntaks.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Ma püüan nüüd aru saada. Kas see kõlab natukene patendi moodi? Nagu on šampanjaga, eks ole, me teame, et seda [nimetust] ei tohi igal pool [kasutada]. Me küll ütleme, et see on šampanja või šampus, aga see on ju vahuvein, sest šampust toodetakse ainult teatud piirkonnas ja kõik muud asjad on vahuveinid. Kas mulgipudruga on seesama lugu, et kui Virumaal Arvo teeb mulgiputru, siis see ei ole mulgipuder, vaid see on tegelikult puder kruubi ja lihaga? Ehk me ei tohi seda mulgipudruks nimetada, kui ta on ilma selle mulgi lihata või ükski mulk ei ole seda isegi korraks puutunud. Seesama on selle tikandiga, eks ole. Kui memm ei ole pärit sellest [piirkonnast, millele omast] tikandit ta teeb, kas ta siis laadal ei võigi öelda, et see on seto tikand või mis iganes? Kuidas see olema hakkab? Kas me hakkame neid memmekesi karistama, [umbes nii,] et oot-oot, ei ole küll mingit põhjust öelda, et see on selle piirkonna tikand, proua?

Te olete oma küsimusega õigel teel, aga õnneks on elu natukene parem ja lihtsam. Võtame sellesama "Estonian vodka" näite. "Estonian vodka" on registreeritud geograafilise tähisena, mis tähendab, et kui tootja, soovides müüa geograafilise tähisega kaitstud [Eesti viina], kasutab silti "Estonian vodka" ning sedasama kaitstud geograafilist tähist, siis see [jook] peab vastama nendele "Estonian vodka" tingimustele, mis on Patendiametis registreeritud. Ehk komponendid ja valmistusviis peavad vastama sellele, kuidas neid on kirjeldatud. Sellisel juhul tohib seda kaitstud geograafilist tähist kasutada. Kui keegi müüb Eestis tehtud viina ja ütleb sinna juurde "This is very good Estonian vodka" ehk tõlkes "See on väga hea Eesti viin", siis ainuüksi selle [väljendi] kasutamine, kui ei ole [kasutatud] seda geograafilist tähist, küll mingisugust karistust kaasa ei too. Oluline geograafilise tähise puhul on ikkagi see, et see tähis koos tootenimetusega [näitab] selgelt, et sellel tootel on see kohapealne side olemas. 

Kui keegi ütleb, et see on geograafilise tähisega [kaitstud] Muhu tikand, ja keegi ütleb, et see on lihtsalt Muhus tehtud tikand, [siis tuleb meeles pidada, et] on küll õigus öelda, et see on Muhus tehtud tikand, aga ei ole õigust seda geograafilist tähist kasutada, juhul kui see [tikand] ei vasta nendele Muhu tikandi tingimustele. Laadal võib memmeke ikka öelda, et ta on Muhust ja tema selle tikandi tegi, kuigi ta seda geograafilist tähist ei kasuta, aga juhul, kui Muhu tikand on [geograafilise tähisena] registreeritud, ei tohi ta kasutada Muhu tikandit koos geograafilise tähisega.

Nüüd ongi Arvo Alleri kord. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Asi läheb segasemaks. Te ütlesite, et see on tootepõhine. Tuleme tagasi kas või selle Peipsi sibula juurde. Kui me Peipsi sibulale saame geograafilise tähise, siis on küsimus, et Eestis on ju ka keegi, kes seda väljastab. Ehk tema nagu teeb tingimused ja tema jääbki nii-öelda selle patendi omanikuks. Kui ta näeb, et Peipsi sibulat müüakse Haapsalus, teadmata seda, kas see on Peipsi ääres kasvatatud ja sealt Haapsalusse transporditud, siis tekibki segadus. Kuidas Eestis hakkab see geograafilise tähise väljastamine tootepõhiselt [toimuma]? Kas Eestis, ütleme, see, kellele on antud geograafilise tähise väljaandmise õigus, hakkab käima kohapeal, seal, kus [seda toodet] müüakse, on see siis sibul, tikand või puder? Kõigile peaks see olema ühtemoodi arusaadav.

Aitäh! Võtame sellesama sõira, mis on juba geograafilise tähisega [kaitstud tootena] registreeritud. On kirjeldatud, millistele tingimustele peab vastama sõir, mille puhul saab seda geograafilist tähist kasutada, aga seda võivad kasutada erinevad tootjad, [kui nende toode vastab] nendele tingimustele, mis on registreeritud. See oli ka see põhjus, miks ma rõhutasin, et ka kohalikel omavalitsustel võiks siin olla aktiivne roll. Tegelikult võiks ideaalis olla nii, et kohalik omavalitsus näiteks kirjeldabki oma piirkonna põhise toote ära, registreerib selle ja maksab riigilõivu. Tõesti, see võib olla keeruline, kui üks memmekene, kes näiteks Haapsalu salle koob, selle 160-eurose riigilõivu ära maksab, sest võib tekkida ebaõiglustunne, kui teised tema kõrval koovad [samasuguseid salle]. Sellepärast, kui näiteks Haapsalu Linnavalitsus registreeriks Haapsalu salli ära, siis tunduks see kõigile õiglasem. Aga põhimõtteliselt on küll niimoodi võimalik, et üks memmeke registreerib selle Haapsalu salli ära, [saab] sellele geograafilise tähise [kasutamise õiguse], aga naabermemmed saavad ka seda [salli] kududa ja seda geograafilist tähist kasutada. Nii et see on ikkagi jah tootepõhine. 

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, päris huvitav on osaleda sellises debatis, mis, ma arvan, meie väikest Eestit päris palju puudutab. Minu silmis on meil neid tooteid, toiduaineid, mida võiks selle tähisega väga ausalt ja julgelt tähistada, palju-palju rohkem kui vaid "Estonian vodka" ja "Sõir". Soovikski teada saada, mida ja kuidas saab Eesti riik pärast seda, kui see eelnõu on loodetavasti vastu võetud, veel teha, et neid tooteid tutvustada. Kujutan ette, et võib-olla paari aasta pärast on meie toredates käsitööpoodides lausa eraldi osakonnad, kus on palju-palju geograafilise tähisega tooteid. 

Aga lisaküsimus: kuidas on võimalik, et geograafiline tähis on "Estonian vodka", mitte "Eesti viin"? Miks nii?

Aitäh! See teie ettekujutus, et meil võiks tulevikus poodides olla eraldi geograafilise tähisega [kaitstud kaupade] osakonnad, ma arvan, võiks olla väga innustav. See on väga hea mõte.

Miks see registreeriti "Estonian vodkana"? See oli kõige esimene geograafilise tähisega [kaitstud toode] Eestis, "Sõir" on hilisem. Tõenäoliselt tollel hetkel need, kes seda taotlesid, arvasid, et rahvusvaheline nimetus on parem, et parem on registreerida see just sellisel kujul. Nende toodete registreerimise praktika on ikkagi edasi arenenud. Peaks konkreetse taotluse välja võtma ja vaatama, miks see omal ajal sellisel kujul läbi läks. Mõneti on muidugi kummaline jah, et Eesti Vabariigis esimene geograafilise tähisega [kaitstud] toode oli just nimelt viin, aga nii oli. Tõesti, alkoholitooted on rahvusvahelisel turul ühed sellised, mida on geograafilise piirkonna [tähisega] väga laialdaselt ka teistes riikides tähistatud. Miks seda tehti just ingliskeelsena, mitte eestikeelsena, seda peab taotlusest vaatama, ma ei oska seda kommenteerida. Aga üldiselt seda kaitstud geograafilist tähist kasutatakse ikkagi müügi edendamiseks. Sellest on kindlasti kasu nii Eesti-siseselt kui ka turistidele või teistele riikidele müües.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Teatavasti on olemas ka patendid, näiteks "Saaremaa vesi" on patenteeritud ja seda vett müüakse igal pool. Kui nüüd keegi tahab Saaremaal hakata vett geograafilise tähise all müüma, ka Saaremaa veena, kas siis tekiks mingisugune konflikt? Üks on registreeritud Patendiametis ja teine geograafilise tähisena. 

Teine küsimus on, kuidas seda vahet teha. Te ütlete, et on näiteks Küprose mesi ja on Saaremaa mesi. Kas siis tõesti turgudel hakkavad ametnikud maitsmas ja kontrollimas käima? Kuidas teha seda vahet, kui sa müüd näiteks Hiina mett Küprose meena või Saaremaa meena?

Aitäh! Sellist geograafilise tähise süsteemi on Euroopa Liidus kasutatud juba pikki aastaid ja see praktika on laias laastus välja kujunenud. Tõepoolest, kui keegi on näinud vaeva ja oma toote või teenuse registreerinud, maksnud ka riigilõivu selle eest, siis loomulikult on ju õiglase konkurentsi huvides vajalik, et kvaliteedinäitajana oleks see geograafiline tähis usaldusväärne. Tarbija peab teadma, et kui see geograafilise tähise [märgis] on peal, siis on tõesti tegemist selle piirkonnaga seotud tootega. Meist keegi ei tahaks ju avastada, et me oleme ostnud, ma ei tea, geograafilise tähise [märgisega] sõira, aga tegelikult on see otsast lõpuni valmistatud kuskil kauges idas ja sel pole mingit pistmist tegeliku sõiraga. See solgiks turgu. 

Selleks, et geograafiline tähis töötaks eesmärgipäraselt, on eelnõus ette nähtud, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet saab järelevalvepädevuse geograafilise tähise turul kasutamise üle. Tal on see pädevus laias laastus olemas, aga seda nüüd täpsustatakse. Järelevalvereeglid on üle Euroopa Liidu ühetaolised. See praktika, kuidas erinevaid vastuolusid lahendatakse, on pika [aja jooksul] välja kujunenud. Üleminekuperiood puudutab Eestis peamiselt seda, et riigisisene register asendatakse üleeuroopalise registriga, aga üldiselt jäävad need põhimõtted samaks. 

Konkreetselt "Saaremaa vee" puhul ei oska ma kommenteerida, missugune on seos selle geograafilise piirkonnaga või kuidas see asi täpsemalt on. Aga kui selline taotlus Patendiametisse esitatakse, siis kindlasti vaadatakse, kas olemasolevale saab lisada ka geograafilise tähise ja kuidas selle kasutusõigusega on. Ma ei oska öelda, kas "Saaremaa vett" saab ainult ühest puurkaevust või on mitu puurkaevu ja kellele need kuuluvad, et kuidas nendega see lugu on. Seda ma ei oska kommenteerida, ma ei tea konkreetseid asjaolusid. Aga Patendiamet just selleks ongi, et kõik asjaolud välja selgitada ja vaadata, kas on ka põhjust geograafilise tähise [registreerimiseks]. Patendiamet on see koht, kus kõiki konkreetseid küsimusi arutada saab. Tema peab ka konsultatsioone ja ta on juba alustanud nende koolitusringidega üle Eesti.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Ma palun vabandust kerge segaduse pärast, aga ma igaks petteks küsin ikkagi uuesti üle. Ma toon sellesama mulgipudru näite. Me teame, et mulgiputru ei [panda] purkidesse ju Mulgimaal, see tuleb erinevatest tehastest ja jõuab meie lettidele, [kandes silti] "Mulgipuder". Kui mulgipuder peaks saama selle geograafilise tähise [märgise] ja oletame, et selles tehases, kus mulgiputru tehakse, ei ole ühtegi mulki tööl ja ka ühtegi kartulit ega kruupi ei tule Mulgimaalt, kas see siis tähendab, et [selle tehase toodang] leti peal ei saa enam olla mulgipuder, vaid näiteks mulgipudrulaadne toode, nagu on juustulaadne toode ja mis iganes? Või see tähendab seda, et seal on sõna "mulgipuder", aga ei ole lihtsalt seda geograafilist tähist?

Väga hea küsimus. See tähendab seda viimast. Eelnõu ei keela ju mitte kellelgi mulgiputru edasi müüa, isegi siis, kui see mulgipuder on täies ulatuses toodetud Saaremaal. Küll aga, kui mulgipudrule soovitakse taotleda geograafilist tähise [märgise kasutamise õigust], siis peab ära näitama, et see toode, mulgipuder, on ikkagi olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Tõsi on see, et see regulatsioon on kaunis paindlik ja kasutatakse ka mõistet "maine". Mulgipudru maine peaks olema seotud Mulgimaaga, aga seal peaks olema veel midagi, mitte ainult maine, vaid veel midagi, mis seob selle [toote] Mulgimaaga. Sellisel juhul on võimalik geograafilise tähise [märgise kasutamise õigust] taotleda. 

Võimalik on ka selline olukord – [nii nagu müügil] on, ma ei tea, Küprose mesi koos geograafilise tähisega ja Küprose mesi ilma geograafilise tähiseta –, kus on müügil mulgipuder geograafilise tähisega ja mulgipuder ilma geograafilise tähiseta. Ka selline olukord on võimalik. See sõltub sellest, mida ja kui suures ulatuses kaitstakse. Kui ma õigesti mäletan, siis väljendit "Estonian vodka" ei ole lubatud tootenimetusena kasutada muidu kui selle geograafilise tähisega kaitstud toote puhul.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Kõigepealt ütlen, et vaat kus ikka ministril on elu. Inimesed mõtlevad, kuidas paak kütust täis saada või kust soodsamalt süüa saada, aga minister valib paljude Küprose meepurkide hulgast selle, kus [märgis] on väikselt peal, ja ostab selle, et võrrelda seda selle teise meepurgiga, kus peaks olema see Saaremaa mesi. Aga ma ei tahtnud seda küsida, see oli sissejuhatuseks. 

Küsimus on see: kas te ikkagi praegu eksiteele ei [sattunud]? Näiteks, et "šampein" ei või [pudelile] kirjutada. Ei ole ju nii, et on geograafilise tähise märgikesega "šampein" ja siis on seal kõrval samasugune pudel, kus märgikest ei ole, ja on ikka "šampein". Päris nii ju ei ole. 

Ma hakkasin nüüd Andre küsimuse peale mulgipudru peale mõtlema. Kas te olete kindel, et võibki olla nii, et on mulgipuder ja mulgipuder ja ühel on see väike märk peal, et nii ongi see regulatsioon?

Aitäh! Ma õiendan selle meeasja ära. Ma pean oma perega mesilasi juba palju aastaid. Mul on sõltumata ametikohast, tulenevalt sellest, et me ise mesilasi peame ja meil on oma kodumesi, teatud huvi maitsta teiste piirkondade geograafilise tähisega [kaitstud] mett, et saada aru, kust see erinevus tuleb. See ei tulene mitte [minu] ministriametist, vaid see tuleneb meie [pere] mahepõllumajanduslikust tegevusest, mee[tootmisest] tuleneb see huvi, mitte [minu] ministriametist.

Nüüd sellest, mis on igal konkreetsel juhtumil kaitstud või ei ole kaitstud. Patendiõigusega, kaubamärgiõigusega, kaitstud geograafilise tähise õigusega teenivad leiba väga paljud juristid. Kaitse täpne ulatus sõltub alati sellest, kuidas see taotlus on tehtud, mida täpselt kaitstakse, mis piirkondades mida kaitstakse ja nii edasi. Iga [juhtumi] puhul tuleb vaadata, mida on konkreetselt kaitsma asutud ja mis piirkondades see kehtib. Mulgipuder kaubamärgina võib-olla on registreeritud, aga ta ei ole registreeritud kui geograafilise tähisega [kaitstud toode]. Seetõttu saame vaid oletuslikult pakkuda, mida oleks võimalik teha. Aga me ei saa garanteerida, et juhul, kui keegi registreerib näiteks mulgipudru geograafilise tähisena, mis siis täpselt edasi juhtub. See sõltub sellest, mis on konkreetse toote puhul konkreetselt kaitstud. Iga täiendav kaitse, näiteks nimetuse kasutamise kaitse, tähendab järgnevat lõivu ning ettevõtted ja ettevõtete juristid tegelevad sellega väga põhjalikult. Nii et vastus teie küsimusele on selline, et me saame täpseid asjaolusid hinnata juba registreeritud toodete puhul, aga kõige puhul, mis tulevikus võib juhtuda, on võimalused väga laiad ja väga mitmekesised.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te siin mainisite oma kodumettt. See oleks ka päris huvitav, kui nii huumoriga [öelda], et geograafiline tähis oleks oma kodumeel. Kuidas seda küll patenteerida? 

Aga küsimus on tõsisem. Kui see geograafiline tähis on näiteks sellelsamal meel, millest me räägime, et see on Saaremaa mesi, see on geograafiline [tähis], kas siis oleks näiteks keelatud, kui ei ole seda patenteeritud geograafilist tähist, [kasutada tootel väljendit] "Toodetud Saaremaal"? Kas see võimalus inimesele ikkagi jääb või ta eksib siis mingite reeglite vastu?

Jällegi vastan samamoodi nagu eelküsijale, et põhimõtteliselt on siin maailmas võimalik registreerida väga erinevaid kaitseulatusi. Me räägime praegu geograafilisest tähisest, millel on kindel määratletud värvikombinatsioon, see on Euroopa Liidu lipu värvides. Tõenäoliselt – ma ei ole kindel, ma lihtsalt oletan – on selle märgise enda kaitse näiteks selline, et samasuguse kujutisega märgist ei tohi kasutada teistes värvitoonides. [See on vajalik selleks,] et tagada, et see märgis on usaldusväärselt kasutatav ja et teistes värvitoonides samasugust märgist ei kasutataks eksitamiseks. Samamoodi on võimalik mis tahes toote puhul rakendada väga erinevaid kaitseastmeid kuni kirja[tüübi kaitsmiseni] välja, et teatud sõna tohib kasutada ainult selles kirja[tüübis], muudes kirja[tüüpides seda] kasutada ei tohi, selleks et inimesed saaksid aru, milline on autentne ja kaitstud toode. Nii et võib juhtuda niimoodi, et Saaremaa Vallavalitsus esitab taotluse nii Saaremaa mee geograafilise tähisega [kaitsmiseks] kui ka [taotluse] nimetuse teatud vormide [kaitsmiseks]. See on võimalik, aga see ei pruugi nii olla. Veel kord: on väga palju võimalusi. Kehtib see, mille Patendiamet on lõpuks registreerinud ja mis seal registris kehtima jääb. Võimalusi on palju. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud minister! Minu küsimus on selle kohta, et iseenesest on see tore eelnõu, aga äkki te valgustate pisut, millised organisatsioonid nii Eestis kui ka Euroopas selle teemaga tegelema hakkavad, kui palju see võiks ressurssi võtta ning kui palju igasuguseid selgitavaid dokumente ja määrusi tuleb juurde toota, et need vaidlused oleksid lõpuks piiritletud. 

Aitäh! Eelnõu kirjeldab tõesti Eesti-sisest regulatsiooni ja see puudutab kõige rohkem kahte riigiametit. Üks on Patendiamet ja teine on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Kummagi ameti jaoks midagi põhimõtteliselt uut selles teemas ei ole. Patendiamet on siiamaani selle teemaga tegelenud ja samamoodi on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil olnud samasugune ülesanne. Muutub lihtsalt see, et üksnes Eesti-sisese registri [pidamise] me lõpetame ära. Eelnõus on selleks ka üleminekusätted. Kõik geograafilised tähised registreeritakse [edaspidi] ühes keskses Euroopa Liidu registris. 

Samuti muudab eelnõu meie senist käsitöönduslike toodete ja tööstustoodete geograafiliste tähiste riigisisese kaitse õiguslikku korraldust. See viiakse kooskõlla Euroopa Liidu ühtse lähenemisega. Aga ega seal mingeid erinevusi ausalt öeldes ei ole. Eelnõu puudutab ikkagi menetluslikke muudatusi, just tulenevalt sellest, et see register muutub Euroopa-keskseks.

Mis puudutab kulusid, siis tõesti, Patendiameti ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tegevus veidi muutub, aga seda muutust on hinnatud väheoluliseks, kuna mõlemad ametkonnad sarnase asjaga juba tegelevad. 

Selle eelnõu kõige olulisem mõju on ikkagi majanduslik. Me näeme, et piirkondlikel ettevõtjatel, piirkondlikel käsitöölistel paraneb võimalus oma tooteid turundada ja müüa ning raha nende toodete müümise eest laekub just nimelt tänu geograafilisele tähisele Eesti inimestele nendes konkreetsetes piirkondades. See on selle eelnõu puhul kõige olulisem mõju, aga riigiasutuste [töö]korraldusele on need mõjud väheolulised või ebaolulised.

Tanel Kiik, palun!

Auväärt Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Alguses tundus vist jah kogu saalile, et see on selline kiire tehniline eelnõu, et menetleme ära ja läheme edasi, aga mida rohkem me seda arutelu peame, seda rohkem küsimusi tekib. Ma ei oska öelda, kas see on tunnustus või on see tegelikult saalisolijate mure [väljendus]. 

Aga kuidas te tagate selle, et kogu see geograafilise tähise kaitse taotlemine, kogu see menetlus jääks nii-öelda tervemõistuslikuks? Vaatame seda, kui palju siin saalis on küsimusi, eks ole, et mulgipuder toodetuna siin või seal, Muhu tikand, mida teeb memm, kes asub Muhumaal, versus memm, kes asub Tallinnas, või hoopis tehas Ida-Virumaal. Kuidas tagada, et heas tahtes sündinud eelnõu ei tekita tarbetut bürokraatiat, mõttetuid vaidlusi, vastandusi, kuni selleni välja, et hakkame turu peal hindama ja kontrollima, kellel on õigus see geograafiline tähis välja panna ja kellel ei ole. Ma ei tea isegi, kuidas päriselus hakatakse teostama seda järelevalvet näiteks mingite käsitöötoodete üle, et kus ja kelle tehtud need on. Valitsus on lubanud bürokraatiat vähendada. Kuidas me väldime seda, et me ei tekita seda nüüd hoopiski juurde?

Aitäh! Ma olen teie küsimusepüstitusega igati nõus. See tagatis tuleneb sellest, et patendiõigus, kaubamärgiõigus, geograafilise tähise [kaitse] õigus on pikka aega kehtinud ja need protsessid, need suured asjad on läbi vaieldud. Ma kahjuks ei vaadanud üle, kas Patendiameti kodulehel on juba üleval juhised, kuidas seda [tähist] taotlema saaks hakata, või nad ootavad juhiste ülespanekuga, kuni Riigikogu on eelnõu ära menetlenud ja selle otsuse uuel kujul seadustanud. Igatahes Patendiameti kodulehel lihtsad juhised näiteks käsitöölistele või ka kohalikele omavalitsustele saavad kindlasti olema. Patendiamet on juba läbi viinud töötubasid ja selgitavaid üritusi maakondades, need on olnud väga populaarsed. Sotsiaalmeediast saate vaadata, et päris palju inimesi tuli kohale. [Patendiamet] teeb väga head selgitustööd. Kui kellelgi on konkreetsed küsimused, siis ma soovitan väga Patendiameti poole pöörduda. 

Ühtlasi jäi mulle vahepeal silma seletuskirja leheküljel 41 toodud näide, et Boleslawieci keraamika on piirkondliku tootemärgise saanud, see on kaitstud geograafilise tähisega. Tuleks vaadata, mis on selles Boleslawieci keraamikas sedavõrd erilist, et ta on selle geograafilise tähise [kaitse] saanud. Ma tunnistan, et ma ei tea, mis see võis olla. Limoges’i portselan, üsna lähedal keraamikale, on saanud ka geograafilise tähise [kaitse], või näiteks Donegali tviid, Murano klaas ja Solingeni söögiriistad on saanud sellise geograafilise tähise [katise]. Aga jah, tegemist on maailmas pikka aega kasutusel olnud õigusega, üldiselt on need põhimõtted hästi teada ja need on juba pikalt kehtinud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Nagu te ütlesite, juristide jaoks võib see [valdkond] olla kohe eraldi töö ja leib. Ma küsin selle kohta, et kui tegu on geograafilise tähisega, siis kas see geograafia on reeglistikuga määratletud või põhimõtteliselt on see ka konkreetse ettevõtja või näiteks juristide poolt [määratav], et ei ole öeldud, et [see peab olema] näiteks mingi maakond, vaid see võib olla ka mingi mäekülg, ja see defineeritakse taotluses. Haapsalu sall on siin mõnes mõttes hea näide. Võib-olla olekski lihtsam, kui sellele sallile kaitset otsima minnes öelda, et Haapsalu sallid on näiteks kõik Eestis kootud selle ja selle mustriga [sallid]. Aga päris tõsiselt: kas ka geograafiat selle geograafilise tähise konkreetses taotluses defineeritakse?

Mingil kujul peab geograafia olema selles taotluses kindlasti piiritletud, sest kaitstud geograafilise tähise keskne tunnus ongi see, et toode või teenus peab olema olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Millised on konkreetse piirkonna piirid, seda saab ju ka kirjeldada. Kui saalis hea kolleeg Tõnis Lukas vahepeal hüüatas "Tartu vaim!", siis me saime aru, et sellega ikkagi mingi geograafiline piirkond [seotud] on. Tegemist ei ole küll toote ega teenusega, aga õiguses lähtutakse sellest, et üldarusaadaval viisil on võimalik siiski mingisuguseid piire tõmmata ja need tuleb seal taotluses välja tuua. Kui täpseks või kitsaks ühe või teise asjaga minnakse, see sõltub väga paljudest asjaoludest. Veel kord: näiteks mingisugune veekoostis võib olla ainult ühes puurkaevus, juba paar kilomeetrit eemal on see [koostis] täitsa teistsugune. See on jällegi oletuslik, aga näitlikustab seda, et see [olukord] võib olla väga erinev, ent taotluses tuleb see loomulikult ära kirjeldada.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Jah, kuna minu nime nimetati, siis ma pean ikkagi prantsuse au eest välja astuma. Riigikogu liige Epler siin rüvetas ajaloolist piirkondlikku nimetust champagne, rääkides mingist šampeinist, millest keegi ei tea tegelikult mitte midagi ja mis ei ole kindlasti korrektne. Champagne on see õige piirkondlik kaubamärk või tähistus.

Aga kuna siin Tartu vaimust juba juttu oli, siis ma küsin selle kohta, kui näiteks Tartu vaim – mida, ma loodan, iialgi ei juhtu – purki pannakse. Kas niisugused abstraktsed lahendused, ütleme, abstraktsed kaubitsemised, kui ei ole konkreetset toodet, aga räägitakse millestki üldisemalt ja püütakse seda tähistada, ka geograafilise tähise alla lähevad?

Geograafilise tähise alla on võimalik panna teenuseid. Inimesed on õnneks loovad. Minu arust on see inimkonna üks kõige vaimustavamaid omadusi, et inimesed on loovad. Kui keegi suudab defineerida teatud piirkonnaga olemuslikult seotud teenuse ja seda teenust ka Patendiametis kaitsta, et saada kaitstud geograafilise tähise [märgise kasutamise õigus], siis see võimalus selle õigusakti eelnõu järgi, mida me siin praegu vaatame, on täiesti olemas. Õnneks läheb inimeste elu paremaks tänu sellele, et kuskil on keegi, kes mõtleb välja midagi, mida enne pole olnud, ja sellest sünnib inimestele õnne ja rõõmu. Kui see miski on väga edukas, siis tekib vajadus seda geograafilise tähisega kaitsta. See võib anda turunduslikku edu. Selline võimalus on. Kuidas seda täpselt rakendada, sõltub jällegi väga paljudest asjaoludest.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kuna siin on selline sõbralik ja tore arutelu, siis ma veidi jätkan. Praktika on tõe kriteerium. Andke siis oma soovitus, kas UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kuuluv võrokeste suitsusaun ja suitsusaunakombestik võiks ka taotleda geograafilist tähist. Mis on teie arvamus ja millised riskid siin võiksid kaasneda?

Kõigepealt aitäh hea sõna eest! Ma omalt poolt väga tänan Riigikogu selle tõesti väga sisuka ja hea arutelu eest, mis on olnud täiesti asjakohane ja vastastikku toetav. Ma väga loodan, et Eesti väiketootjad ja käsitöölised saavad innustust ja julgustust, et geograafilist tähist taotleda. Ma veel kord kordan üleskutset, et ideaalne oleks, kui kohalikud omavalitsused paneksid õla alla ja aitaksid eriti oma piirkonna käsitöölisi. Need kaitstud geograafilised tähised on ju piirkonnapõhised ja laienevad teistele samasugustele toodetele, nii et võiks ikkagi aidata seda menetluskoormat ja ka riigilõivukoormat kanda. See oleks kohaliku omavalitsuse poolt kindlasti väga üllas ja see oleks sellele piirkonnale kasulik. 

Te küsite võrokeste suitsusauna ja suitsusaunakombestiku kohta. Veel kord: tegemist on eraldi õigusharuga ja seetõttu julgen ma siin [esitada] ainult stardimõtteid, mille täpsem õiguslik vormindus, kehtivus ja kõik see nõuab ikkagi juristide põhjalikku tegevust. 

Ma ei suuda nii kiiresti [täpselt] meenutada, aga Eestis laiemalt on siiski vist eri tüüpi suitsusaunu, neid ei ole mitte ainult Võrumaal. Võib-olla on tõesti võimalik, kui keegi näiteks toodab suitsusaunasid, võtta sellele tootmisele geograafilise tähise kaitse peale. Seda, kas see piirdub ainult Võrumaaga, ma ei julge öelda. Peaks vaatama, kus on ajalooliselt just seda tüüpi saunasid ehitatud. Ma ei oska peast öelda, kas seda tüüpi suitsusaunu, mida Võrumaal kasutatakse, on ka naabermaakondades varasemalt samal moel ehitatud. 

Aga kui me leiame geograafiliselt piiritletud erisused – ma mälu järgi ütlen, et erisused on selles, kas eesruum on või ei ole, seal on teatud piirkondlikud erisused ikkagi olemas –, siis on võimalik ühe või teise piirkonna suitsusaunatootmist näiteks geograafilise tähisega kaitsta. Need ettevõtjad, kes toodavad seda tüüpi saunasid, kus on täidetud teatud hulk nõudmisi, et vastata geograafilise tähise [kriteeriumidele], võivad siis seda kaitstud geograafilist tähist kasutada. 

Mis puudutab seda kombestikku ennast, siis peab jällegi vaatama, kas see on olemuslikult seotud konkreetse piirkonnaga või kui lai see piirkond on. Tõenäoline võib olla, et mingi teenuse jaoks võib selle geograafilise tähise taotlemine olla mõeldav, aga seda sellisel juhul, kui keegi osutab teenust kaubanduslikul eesmärgil.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus tekkis teie vastustest tulenevalt. Mu küsimus puudutab vett. Te viitasite, et geograafiline tähis võib erinevate, ma ei saanudki hästi aru, kas kaevude puhul olla justkui erinev või nii edasi, kuna vesi võib kaevudes olla erinev, aga ma ei suutnud aru saada, kuidas see geograafiline tähis saab erinev olla. Värska vett näiteks müüakse meil kaubandusvõrgus umbes kolme sorti. A. Le Coq toodab seda, paneb sinna mineraale ja karboniseerib seda, ta teeb seda Tartus. Värskas on kaks tootjat: AS Värska Vesi ja Värska Mineraalvee OÜ, kellel on eeldatavasti erineva sügavusega kaevud, seal on tõesti erinevad mineraalid ja erinevad veed. Aga ma ei kujuta ette, kuidas see geograafiline tähis nende puhul saaks erinev olla. Või mis see mõte on, kuidas see siis toimub?

Teie nimetatud Värska vee teema on kindlasti Eestile väga oluline. Praegu on Konkurentsiametis käimas liitumismenetlus, kui ma õigesti mäletan. Palun mitte segamini ajada kahte asja: üks on tootenimetus ja teine on kaitstud geograafiline tähis. Need on kaks erinevat asja. Kaitstud geograafilist tähist saab taotleda juhul, kui tootel on olulisel määral seos konkreetse piirkonnaga. Minul ei ole põhjalikke geoloogilisi teadmisi Värska piirkonna kaevude vee koostise kohta. Ma ei oska vastata sellele küsimusele, kui erinev on kahe naaberkaevu vesi. Juhul, kui need ei ole erinevad, siis on kohalikul omavalitsusel võimalik taotleda geograafilist tähist kõigist selle piirkonna kaevudest võetud veele, millel on ühesugused näitajad. Selline võimalus on näiteks olemas. Omaette teema on kaubamärk ja tootenimetus. Need on kõik eraldi kaitstavad. Täna me räägime ainult kaitstud geograafilisest tähisest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kui vaadata, mis käib kaasas selle geograafilise tähisega, siis [see toode] peab pärinema konkreetsest kohast, piirkonnast või riigist ja [on oluline,] mis omadused ja mis tunnused tal on. Aga ma ei näe üldse seda, kui suur halduskoormus selle kõigega kaasneb, kui palju läheb Eesti riigieelarvele maksma see, et järelevalvet teha, ja millised on sanktsioonid, kui näiteks keegi on teatud geograafilist tähist kuritarvitanud. Mis kogu see arvestus on, kui palju tuleb ametnikke juurde võtta? Kas need arvutused on ka tehtud?

Aitäh! Sellele küsimusele olen ma juba mitu korda vastanud, seetõttu vastan lühidalt. Mõju riigiasutuste [töö]korraldusele ei ole oluline, sest samasuguse tegevusega on nii Patendiamet kui ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet varasemalt tegelenud. Menetluse käik on eelnõus kirjas, see, kuidas see menetluse käik välja näeb. Kui Riigikogu oma menetluse käigus leiab, et siin saaks mingeid detaile teha lihtsamaks, siis loomulikult mõtleme me aktiivselt sellega kaasa.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata, kas arutelu juhtivkomisjonis oli sama kirglik ja sama pikk. Selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Geograafilise tähise kaitse seaduse, kaubamärgiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistus toimus majanduskomisjonis 16. märtsil. Minister Pakosta tutvustas eelnõu sisu ja vastas koos ministeeriumi intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse juhataja Kärt Nemvaltsiga küsimustele. Ministri tutvustus ülikokkuvõtlikult: seaduse muutmine on oluline, sest kasutades geograafilist tähist, on piirkondliku käsitöö ja tööstustoodete pakkujatel üks turundusargument lisaks, Eesti ettevõtjad [saavad] oma tooteid paremini müüa. 

Lühike ülevaade ka sellest, mida komisjonis küsiti. Nii pikaks [arutelu] seal ei läinud kui täna siin saalis, aga toon mõne näite küsimuste kohta. 

Toodi näide Muhu tikandi kohta ja küsiti, mida rahvarõivaste valmistajad peavad tegema, et geograafilist tähist saada ning kui palju see maksab. Kärt Nemvalts selgitas, et geograafiline tähis on intellektuaalse omandi liigina nagu kollektiivne õiguskaitse ja selle õiguskaitsega ei anta ühele konkreetsele isikule võimalust geograafiline tähis enda nimele registreerida. Tegemist on võimalusega, mida pakutakse tootjate grupile. Nemad saavad kaitsta oma toodet sellest piirkonnast pärit olevana ja ka muudele tootekirjelduses nimetatud kriteeriumidele vastava geograafilise tähisega. Taotluse geograafilise tähise kaitseks saab esitada kollektiivselt, [seda saab teha] kas näiteks tootjate ühendus, kohaliku omavalitsuse üksus, teatud linn või regioon. Selleks peab täitma taotluse, milleks on ette nähtud põhjalik regulatsioon ja ka tüüpvormid. Kärt Nemvalts täpsustas, et üks tootmise etapp peab toimuma konkreetses regioonis, siis saab seda protsessi alustada. Eestis tuleb taotlus esmalt esitada Patendiametile, nagu siin ka minister mitmel korral rääkis. 

Minister lisas komisjonis, nagu täna siingi, et kohalikel omavalitsustel on väga hea võimalus taotlus esitada ja see 160 eurot ära maksta, et selliselt oma piirkonna inimestele suuremat käivet võimaldada. 

Komisjonis toodi näide, et inimene läheb kauplusse, kus talle väidetakse, et tegemist on Haapsalu salliga, küll aga tõenäoliselt ei ole üldse tegemist sellega, mida väidetakse. [Küsija] uuris, kas eelnõuga taolist suulist valeinfo jagamist ei keelustata. Minister ütles, et müüja ei tohi toote kohta anda valeinformatsiooni. Lisaks saime teada, et eelnõuga on ette nähtud järelevalvemehhanism ja ülemäära palju ei muutu võrreldes sellega, mida kehtiv õigus juba pakub. Praeguse regulatsiooni kohaselt on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet asutus, mis turujärelevalvet teostab. Kindlasti saab ka edaspidi selliseid kontrolle teha ja vaadata, kas Haapsalu sallina reklaamitav toode reaalselt selle toote spetsifikatsioonile vastab. 

Oli veel üks praktiline küsimus. Haapsalu salle ei tee ju ainult üks ettevõtja. Kas võib juhtuda, et üks väikeettevõtja taotleb märgise [kasutamise õigust] ja teised ettevõtted ei saagi seda hiljem kasutada? Lisaks küsiti, kuidas kohalikke omavalitsusi võiks positiivselt suunata ja teemasse kaasata. Kärt Nemvalts selgitas, et määrus näeb ette väga kindlad tingimused, mille tõttu võib tõesti juhtuda, et üks tootja saab märgise [kasutamise õiguse] endale, küll aga ei saa konkreetne tootja olla see, kes ainsana märki kasutada saab, sest tegemist on kollektiivse märgiga. See tähendab, et edaspidi ka kõik teised, kelle [toode] selle geograafilise tähise toote spetsifikatsioonile täpselt vastab, saavad enda tootele selle märgi lisada. Küll aga peavad olema täidetud kindlad tingimused, kaasa arvatud see, et üks tootmise etapp on konkreetses geograafilises piirkonnas. 

Paar näidet toon veel. Küsiti, et kui näiteks Värska vald seda märgise [kasutamise õigust] taotleb, siis kas ettevõtjad saavad valla taotletud märgist kasutama hakata või iga ettevõtja peab märgise ettevõtluspõhiselt eraldi taotlema. Vastus oli, et kui [märgise kasutamise õigus] on taotletud ja vastav geograafiline tähis või mingisugune toode on sellega kaitstav, siis tootjad, kes suudavad selle toote kirjeldusele vastavat toodet toota, saavad seda märgist kasutada. 

Toodi veel üks näide: kui näiteks tootes [kasutatud] lõng on ostetud ühest riigist, kangas valmistatud teises riigis ja õmblustööd toimuvad Eestis, kuidas sellisel juhul on võimalik märgise [kasutamise õigust] taotleda? Minister vastas, et registreeritava toote puhul peab vähemalt protsessi üks etapp toimuma konkreetses piirkonnas. Olgu öeldud, et see seadusemuudatus puudutab üksnes käsitöötooteid. 

Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. aprillil ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõikide nende otsuste puhul oli komisjonis konsensus. Suur tänu!

Suur tänu minu pooltki teile väga selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 813 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 21. aprill kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud teise [päevakorrapunkti] juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud Riigikogu [ase]esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna toon teie ette eelnõu, millega täpsustame koolidesse vastuvõtu ja gümnaasiumist väljaarvamise regulatsiooni, seda nii gümnaasiumides kui ka kutsekoolides. Lisaks tahame luua õigusliku aluse selleks, et saaksime laiendada TI-Hüpet juba tänavu sügisest kutseõppeasutustesse. 

Need seadusemuudatused lähtuvad haridussüsteemi igapäevasest toimimisest ning praktikast, mis on viimastel aastatel selgelt näidanud, et kehtivad reeglid ei ole alati piisavalt selged, üheselt rakendatavad ega ka õppijasõbralikud. Eelnõu puudutab otsuseid koolides toimuva vastuvõtu, koolist väljaarvamise ja koolides toimivate mõjutusmeetmete kohta, mis on otseselt seotud õppija õiguste ja kohustustega. Kui seadus jätab liiga palju tõlgendamisruumi või võimaldab olulisi otsuseid reguleerida üksnes kooli kodukorras, tekib ebaühtlane praktika. Sellele on oma selgitustes viidanud ka õiguskantsler. See ei ole õiglane ei õppijate ega koolide vastu ja seetõttu eeldab see selget normikorraldust seadusandluse tasandil. Seadus peab andma selge raami, mille sees kool saab tegutseda kindlalt ja vastutustundlikult.

Aga nüüd eelnõust ja muudatustest täpsemalt. Eelnõuga täpsustatakse vastuvõtutingimusi, väljaarvamise ja mõjutusmeetmete ning andmete töötlemise regulatsiooni. 

Esiteks, vastuvõtutingimused. Nii gümnaasiumides kui ka kutseõppeasutustes luuakse vastuvõtul võimalus – mitte kohustus – arvestada õpilaskandidaadi koolivalikute eelistusi juhul, kui kool on selle vastuvõtutingimustes ja -korras ette näinud. Muudatuse tulemusena järjestab õpilaskandidaat hariduse infosüsteemi elektroonilises keskkonnas vastuvõtuavaldust esitades gümnaasiumid ja kutseõppeasutused või nende õppesuunad või erialad oma eelistuste järgi. Koolidel tekib võimalus – ma rõhutan: võimalus, mitte kohustus – arvestada vastuvõtul õpilaskandidaadi koolivalikute eelistusi. Kool ise otsustab, kas ja millises ulatuses eelistusi arvesse võtta ning kuidas need suhestuvad teiste vastuvõtukriteeriumidega, nagu vestlus, test ja eksamihinded. Eelistuste märkimise lubamine aitab suunata õpilasi tegema teadlikumaid ja läbimõeldumaid valikuid ning toetab nende eneseteadlikkust ja tulevikuvalikute kujundamist. Samuti annab see koolidele parema ülevaate kandidaatide eelistustest. 

Teiseks, kutseõppeasutustesse vastuvõtu eripärad. Kutseõppeasutuste puhul täpsustatakse ka põhivastuvõtukonkursile esitatavate avalduste arvu. Eelistuste kõrval pidasid kutseõppeasutused oluliseks ühte kooli, aga erinevatele erialadele esitatavate vastuvõtuavalduste arvu piiramist. Eelnõuga on kavas piirata põhivastuvõtukonkursile ühes kutseõppeasutuses esitatavate avalduste arvu: [võimalik on kandideerida] kuni kolmele õppekavale. See piirang ei puuduta seda, mitmesse kooli võib õppija kandideerida, vaid aitab vältida olukordi, kus ühe kooli sees kandideeritakse korraga väga paljudele erialadele. Praktika on näidanud, et piiramatu kandideerimine koormab nii õppijat kui ka kooli vastuvõtukomisjoni ning tekitab segadust. Praktikas on esinenud olukordi, kus õpilane on esitanud ühes koolis avalduse väga paljudele erialadele, näiteks kuni kaheksale. Arvestades, et igal erialal võivad olla eraldi vastuvõtutegevused ja ‑vestlused, ei ole selline olukord mõistlik ei õppija ega kooli seisukohast. Piirang kehtib üksnes põhivastuvõtus, täiendavas vastuvõtus vabadele kohtadele [kandideerimisel] jääb avalduste arv piiramata. 

Kolmandaks, gümnaasiumist väljaarvamine. Eelnõuga täpsustatakse täisealiste gümnaasiumiõpilaste koolist väljaarvamise aluseid ning koondatakse need selgelt seadusesse. Edaspidi ei saa koolid kehtestada kodukorras täiendavaid väljaarvamise aluseid. See ettepanek põhineb õiguskantsleri selgitusel koolist väljaarvamise tingimuste kohta. Seaduse norm õpilase väljaarvamise kohta peab olema piisavalt selge ning rakendajad ei pea norme tõlgendama ja ise sisustama. Muudatuse eesmärk on õigusselgus nii õppija kui ka kooli jaoks. Edaspidi saab koolist välja arvata täisealise õpilase, kes ei ole enam õppimiskohustuslik ja kellel on õppeaastas enam kui kahes õppeaines üle poolte kursusehinnetest negatiivsed. Gümnaasiumi lõpetamine puudulike kooliastmehinnetega ei ole siiski võimalik. Võimalik on see, et rahuldav kooliastmehinne kujuneb näiteks ühe või mõne üksiku puuduliku kursusehinde pealt, mis on saadud stuudiumi jooksul. Sellises olukorras, kus gümnaasiumiõpilase jaoks eksisteerivad nominaalse õppeaja lõpus lõpetamist takistavad asjaolud, on võimalusi kaks. Õpilane esitab ise taotluse koolist väljaarvamiseks või [kasutatakse] individuaalset õppekava ja pikendatakse õpilase õppeaega. Õpilasele, kelle puhul ei ole rakendatav koolist väljaarvamise alus, kuid kellel vaatamata gümnaasiumi pingutustele, näiteks igakülgse toe pakkumisele, eksisteerib mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, peab gümnaasium pakkuma alternatiivseid võimalusi haridustee jätkamiseks, kui laps ei ole õppimiskohustust täitnud. Haridustee jätkamine muus õppeasutuses saab olla siiski vaid õpilase enda vaba tahe.

Neljandaks, halduskoormuse vähendamine. Eelnõuga anname koolidele võimaluse pärida põhikooli lõpetamise ja lõputunnistuse andmeid otse Eesti hariduse infosüsteemist. Varasemalt on õpilaskandidaadid pidanud ise esitama koolidele selle tingimuse täitmiseks oma lõputunnistuse. Andmed on riigil tegelikult olemas ning nende korduv esitamine õppija poolt ei ole sellisel kujul põhjendatud. See muudatus vähendab kindlasti bürokraatiat, hoiab kokku aega ja ressursse ning on õppija privaatsuse suhtes proportsionaalne riive, kuna ilma nende andmeteta ei ole võimalik seda [tingimust] täita. Pärida saab üksnes vältimatult vajalikke andmeid, andmekoosseis on piiratud põhikooli lõpetamise fakti ning lõputunnistuse hinnetega. 

Viiendaks on mõjutusmeetmed. Seadusest jäetakse välja meede, mis nägi ette õpilase käitumise arutamise õppenõukogus. Mõjutusmeetmete rakendamise otsustuspädevus koondatakse koolidirektori kätte ja õppenõukogult läheb see halduskoormus ära. See mõjutusmeede tunnistatakse kehtetuks, kuna selle rakendamine eeldab väga suure hulga õpilast puudutavate isikuandmete töötlemist otsuste ettevalmistamise faasis ning seda ei ole otstarbekas teha sedavõrd suure hulga inimeste osalusel, kellest valdaval enamikul ei ole olnud ega ole ka edaspidi õpilasega kokkupuudet. Edaspidi otsustab kõigi mõjutusmeetmete rakendamise koolidirektor, olles eelnevalt [juhtumi] läbi töötanud koos tugispetsialistide ja kaasatud isikutega. 

Lõpetuseks tehisintellekti kasutamisest kutseõppes. Eelnõu loob kutseõppeasutustele selge õigusliku aluse tehisarurakenduse kasutamiseks õppetöös, et TI-Hüpet saaks rakendada ka kutseõppeasutustes. Sätestatakse tugevad kaitsemeetmed õppijate isikuandmete ja privaatsuse kaitseks ning rõhutatakse, et õppijat puudutavaid otsuseid ei tohi teha üksnes automatiseeritud järelduste alusel. Analoogne säte on loodud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse ning see jõustus 8. jaanuaril 2026. TI-Hüppe projekt on kavandatud laienema alates 2026. aasta septembrist ka kutseõppeasutustesse. 

Lõpetuseks: tegemist on eelnõuga, mis suurendab õigusselgust, toetab teadlikke haridusvalikuid, vähendab koolide halduskoormust ning loob paremad eeldused haridussüsteemi toimimiseks muutuvas ühiskonnas. Palun Riigikogul toetada eelnõu edasist menetlemist. Aitäh!

Suur tänu teilegi väga konkreetse ettekande eest! Aga on küsimusi. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Nii mõnedki kavandatud muudatused ja täiendused on juba HTM-i määrustega kehtestatud. See, et me tahame need praegu sätestada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, on positiivne märk. Aga mul on selline küsimus. 2026. aastal korraldab kool põhiharidusega õppimiskohustuslike laste vastuvõttu elektroonilises keskkonnas või paberkandjal. Kuidas praegu selle elektroonilise vastuvõtusüsteemiga on? See mõni aeg tagasi ei töötanud. Kuidas praegu sellega on?

Aitäh selle küsimuse eest! Uus elektrooniline vastuvõtusüsteem ehk SAIS3 sellel kevadel ei rakendu, see rakendub järgmisel kevadel. Loodetavasti saavad koolid hakata juba septembrist seda kasutusele võtma. Koolid kasutavad praegu neid elektroonilisi süsteeme, mida nad seni kasutanud on. Osa koole on kasutanud SAIS2, osa koole on kasutanud enda elektroonilisi süsteeme ja osa koole on kasutanud [keskkonda] sisseastumine.ee, mis on Stuudiumi [infosüsteemi osa]. Koolid kasutavad neid elektroonilisi keskkondi, mida nad seni kasutanud on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Olles haridussüsteemist üsna kaugel, aga vaadates kõrgelt, saan ma aru, et kool on tegelikult täideviija. Nüüd antakse direktorile suuremad õigused, ma ei tea, kas see on õige, õppenõukogu pole enam vaja, kui tahad kedagi välja visata. Õpilased seavad ennast järjekorda, aga nad ei pruugi teada enne eksamit, milline see tulemus on. 

Seletage mulle maakeeles lahti, kuidas see mõjub õpilaste, ka tulevaste riigijuhtide arengule. Praegu, nagu ma aru saan, lähtutakse eelkõige kooli ja koolijuhtide töö lihtsustamisest. Mis on praegu primaarne? Kas et koolidel töö …

Aitäh!

… liiguks kenasti või et õpilased saaksid võimalikult hea hariduse?

Aitäh!

Stressirohke on kool niikuinii.

Aitäh küsimuse eest! Ma püüan aru saada, kas te küsisite konkreetselt mõjutusmeetmete regulatsiooni muutmise või selle kohta, mis on Eesti hariduse eesmärk. 

Õppenõukogu koolis on see nõukogu, kus osalevad kõik õpetajad. Mõnes suures koolis on sada õpetajat. Õpilase mõjutamise meetmed ei tähenda koolist väljaarvamise otsust, sest seaduses on väga selgelt paigas, millistel alustel saab koolist välja arvata. Ei direktor ega õppenõukogu ei saa otsustada teistmoodi kui nii, nagu seaduses lubatud on. Aga mõjutusmeetmed on õpilase toetamise meetmed, et toetada õpilast õppimisprotsessis, või on tal mingid muud mured, mis õppimisprotsessi segavad. Selle arutamist õppenõukogus saja inimesega on koolid pidanud täiesti ebavajalikuks. Direktor korraldab mõjutusmeetmete arutelu, selleks reeglina kaasatakse tugispetsialistid, kooli sotsiaalpedagoog, eripedagoog, psühholoog, tehakse need arutelud ära ja lõpuks direktor haldusakti andes otsustab, milliseid mõjutusmeetmeid lapse toetamiseks koolis rakendatakse. Seda ei ole vaja teha õppenõukogus saja õpetajaga.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et üks põhimuudatus, mis tuleb, on see vastuvõtusüsteemi muutmine. Minu küsimus on, mis sellel kehtival süsteemil viga oli, et seda on vaja nagu muuta. Nüüd hakkavad õpilased koole valima, neid pingeritta panema – kolm eelistust, või ma ei tea, isegi rohkem – ja seda kõike enne seda, kui neil on eksamite tulemused olemas. Miks ei sobinud kehtiv süsteem?

Aitäh küsimuse eest! Eelistuste [kirja]panemine kehtis kuni 2024. aasta kevadeni. Paljud koolid küsisid laste käest eelistusi, lapsed neid eelistusi ka [kirja] panid, aga õiguskantsleri selgituse põhjalt hakati seda ebaseaduslikuks pidama, kuna seaduses ei ole antud koolile õigust lapselt eelistusi küsida. See on põhjus, miks seadusemuudatus siin laual on. Me seame seadusesse normi, mis annab koolidele õiguse – mitte kohustuse, aga õiguse – vastuvõtutingimustes öelda, et lisaks sellele, et [õpilane] esitab eksamitulemused, [peetakse] temaga vestlusi ja palutakse tal ka oma koolieelistused järjekorda panna. Me ei piira lapse [valitavate] koolide arvu. Eestis on 156 gümnaasiumi ja teoreetiliselt võiks üks laps esitada avalduse kõigisse 156 gümnaasiumisse, ka see on teoreetiliselt võimalik. Näiteks Soomes on [see arv] piiratud, Soomes on lubatud ainult seitsmesse kooli avaldus esitada. Meie seda ei piira. Ainuke koht, kus me [avalduste arvu] piirame, on erialavalikud ühe kutsekooli sees, see, kui mitmele erialale võib avalduse esitada. Ka kõrgkoolis on teadupärast see piirang peal, ülikoolis tohib esitada avaldusi piiratud arvule õppekavadele [õppima asumiseks], mitte nii, et kõikidele õppekavadele, mis Tartu Ülikoolis on, esitan bakalaureuseõppesse [astumiseks] avalduse. Kutsekoolis on piirang, et kolm eriala ühes kutsekoolis, aga meil on kutsekoole 25, nii et kolm korda 25, ka täpselt nii palju avaldusi võib noor inimene esitada. Lihtsalt ühe kooli sees on erialade [arv] piiratud. See oli kutsekoolide enda palve, et see nii oleks, sest nende avalduste menetlemise protsessis on vestlused, testitulemuste [arvestamine]. Kui inimene on lihtsalt igaks juhuks igale poole avalduse esitanud, siis te võite ette kujutada, kui suur koormus see koolidele on, teha tühjasid vestlusi, kuigi tegelikult on teada, et see laps sinna õppima ei plaani minna, ta esitas selle avalduse vaid igaks juhuks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kahjuks jäite te selle eelnõu esitamisega hiljaks, selle aasta kevadel tekkivaid võimalikke segadusi see lahendada ei aita. 

Aga ma küsin kutsehariduse ja nelja-aastaste õppekavade kohta. Eeldame, et juba sisseastumistingimusi täites on õpilaskandidaadil õigus teada, kuidas see õppeprotsess nelja aasta jooksul läheb, millised on tema valikud, millised on tähtajad. Ta alustab mingi õppekavaga ettevalmistavast aastast, mille jooksul on [kavas] üldained, ja teeb pärast seda aastat konkreetsema valiku konkreetse kutseoskuse [kasuks]. Paralleelselt omandab ta gümnaasiumiaineid. Kui ta ei ole valmis gümnaasiumi[haridusega] siiski lõpuni minema, siis on tal õigus valida ainult kutseõpe ja ta ei saa gümnaasiumi lõputunnistust. Aga millal ta selle valiku peab tegema, teisel või kolmandal aastal? Kuidas see välja näeb? Kuidas kool ja õpilane peaksid ennast ette valmistama?

Aitäh selle küsimuse eest! Me ei ole rangelt ette öelnud, millisel hetkel enam valikut teha ei tohi. Valiku võiks teha ka neljandal aastal, kui on tunne, et gümnaasiumi matemaatikaeksami või muu [eksami] tegemine käib ikkagi üle jõu või ei ole soovi gümnaasiumi lõpetamist ära teha. Ka siis on võimalik kutseõppesse üle minna ja [valida] kutseõppe õppekava. Me ei ole [pannud] sinna piiranguid peale.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Aitäh, lugupeetud minister! Laste vastuvõtt, sealhulgas jätkuv vastuvõtt, peab olema lõpetatud hiljemalt 31. augustil. Kui ükskõik mis põhjusel laps [jõuab kooli] hiljem, kuidas siis see vastuvõtt toimub?

Aitäh küsimuse eest! Tavapärane praktika on kogu aeg olnud, et õppeaasta lõpeb Eestis 31. augustil ja uus õppeaasta algab 1. septembril. Minu eluajal ei ole [teisiti] olnud. See tähendab, et 1. septembriks peavad olema tagatud koolikohad nendele lastele, kes on õppimiskohustuslikud. Kui laps esitab avalduse keset kooliaastat, ka siis tuleb seda avaldust menetleda. Jooksev vastuvõtt on õppimiskohustuslike õpilaste jaoks koolides kogu aeg olemas.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma jätkan kolleeg Belobrovtsevi küsimust. Ma vaatan, et õpilasesinduste liit on teinud mitmeid ettepanekuid, näiteks selle kohta, et [mõne kooli seadmine eelistuste järjekorras] esikohale muudab koolide töö lihtsamaks. Kui sa oled pannud oma eelistuste järjekorras mingi kooli esikohale, siis kutsutakse [sind vestlusele] ja räägitakse sinuga, aga kui sa ei ole osanud seda õigesti sättida, siis ... See teie mäng, et võiks panna kõik sada, või kui palju neid koole on, sinna järjekorda, on loomulikult ebarealistlik. Aga siin on öeldud, et see on teadmiseks võetud. Minu meelest peaks prioriteetsed olema õpilased, mitte see, kuidas koolil lihtsam oleks. Mis see tähendab, et on teadmiseks võetud? Kas see tähendab seda, et hea, et te rääkisite, aga mitte arvestatud?

Aitäh küsimuse eest! Oleme õpilas[esinduste] liidu seisukoha teadmiseks võtnud. Me teame, mis nende seisukoht on, aga selles protsessis näeme meie seda olukorda teistmoodi. Kui on võimalus eelistusi [kirja] panna ja koolid neid eelistusi küsivad, siis muutub vastuvõtuprotsess ka õpilase jaoks selgemaks ja kiiremaks ning õpilane saab oma vastused varem kätte. 

Mis juhtus eelmine kevad, kui me esimest korda olime olukorras, kus koolid ei tohtinud eelistusi küsida? Ühte kooli esitati tuhat avaldust ja kool pidi kõigi tuhande õpilasega vestluse läbi viima, kuigi nendest tuhandest õpilasest umbes 700 otseselt seda kooli oma esimeseks eelistuseks ei pidanud ja ei plaaninudki võib-olla sinna õppima minna, aga igaks juhuks – igaks juhuks! – käisid nad kõikidel vestlustel kõikides koolides. Kõikide õpilaste jaoks venis vastuvõtuprotsess kohutavalt pikaks, koolide jaoks oli see meeletu stressi ja koormuse allikas. 

Kui näiteks üks kool on minu jaoks prioriteet, ma tahan kindlasti sinna kooli saada, ja teine valik on mul see kool, siis vestlused nendes koolides on minu jaoks prioriteetsed ja [nendele] ma lähen. Kui üks nendest koolidest teeb mulle pakkumise, ütleb pärast vestlust, et siin on pakkumine, siis ma olen sinna vastu võetud ja kõik muud avaldused, mis mul nimekirjas järgmised on, nagu tühistuvad, mul ei ole siis enam vaja [sinna] vestlustele minna. Kui eelistuste seadmist ei ole, siis koolide vastuvõtuprotsessid on kuupikkused lihtsalt selle tõttu, et on vaja tuhande õpilasega vestlust pidada, kuigi nendest tuhandest pooled käivad neil vestlustel vaid igaks juhuks, nad ei ole plaaninudki sinna kooli õppima minna.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Veel üks põhimuudatus on seotud õpilaste väljaarvamisega koolist. See protsess muutub nüüd lihtsamaks. Põhimõtteliselt saab koolijuht oma otsusega õpilase välja arvata. Kas see ei ole liiga lihtsaks tehtud? Kas see ei too kaasa kuritarvitamisi? Isegi Eesti Õpilasesinduste Liit väljendas muret seoses selle konkreetse punktiga ja [tegi ettepaneku] mingit paragrahvi muuta. Kahjuks oli vastus eitav. Kas see on ikka õige tee?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et te olete natuke valesti aru saanud. Koolist väljaarvamise protsess ei muutu lihtsamaks. Koolist väljaarvamise protsess muutub keerulisemaks. Praegu on seaduses olemas loetelu [kriteeriumidest], mille alusel tohib õpilast koolist välja arvata. Viimane punkt ütleb, et lisaks [on see võimalik] kooli kodukorras kehtestatud tingimustel. Õiguskantsler on väga selgelt öelnud, et seda [punkti] seal olla ei tohi ehk kool ei tohi ise kehtestada täiendavaid tingimusi, mille alusel saab õpilast koolist välja arvata. 

Need koolide tingimused olid rangemad kui need, mis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjas on. Selle tõttu oleme haridusõigusest tulenevalt kohustatud õpilase väljaarvamise tingimused väga selgelt seaduses sätestama. Me ei saa anda koolile omakorda vaba voli otsustada, mis alusel on võimalik [kedagi] koolist välja arvata. 

Nii on see kutsehariduses, nii on see ka kõrghariduses. Isegi kõrghariduses on seaduse tasandil paika pandud, mis tingimustel tohib õpilast kõrgharidusõppest välja arvata. Gümnaasium oli ainuke koht, kus otsustamisõigus oli antud koolile. Selle otsustamisõiguse me võtame ära, sest õiguskantsler on väga selgelt öelnud, et seda ei tohi olla. Ainult seaduses sätestatud tingimused saavad olla need alused, mille põhjal [õpilane] koolist välja arvatakse. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Loodame tõesti, et sellel kevadel sujub koolidesse sisseastumine ladusamalt, sest see närvipinge, mis eelmine aasta oli nii koolidel, õpetajatel, lastevanematel kui ka noortel endil, oli kuidagi väga-väga suur. 

Minu küsimus on selle kohta, kui noor on valinud endale kas gümnaasiumis teatud õppesuuna või kutsehariduses teatud õppesuuna, aga ühel hetkel talle tundub, et jaa, see kool on küll õige, aga see, mis kõrval toimub, on huvitavam. Kui suur vabadus on koolidel, lastevanematel ja noortel, et lihtsalt õppe keskel või alguses või peaaegu lõpus otsustada, kas noor saab õppima asuda hoopis kõrval[erialal]? 

Aitäh küsimuse eest! Ma pean siiski ütlema, et sellel kevadel eelistuste [kirja]panemise õigust veel ei ole. Nii et koolid on olukorras, kus nad peavad väga suurt hulka lõpetajaid vestlustele kutsuma ja neid vestlusi läbi viima.

Tõnis Lukas oma küsimuses [ütles], et me oleme seadusega hiljaks jäänud. Põhjus oli selles, et kui me tegime eelmise kevade lõpus analüüsi, mis on muutunud [selle tõttu], et õiguskantsleri juhistest tulenevalt ei tohi enam eelistusi [kirja] panna, siis me jõudsime analüüsiga, koolide tagasiside [analüüsimisega] augustikuuks sellesse seisu, et [saime aru, et] me peame eelistuste [kirja]panemise õiguse seadusesse panema. Sügisel me hakkasime eelnõu ette valmistama. Aga eelistuste [kirjapanemise] õiguse tekitamine on väga tihedas seoses haridusõiguse kui põhiõigusega. Oli vaja teha põhjalik põhiõiguse riive analüüs, mille tõttu selle seaduseelnõu ettevalmistamine venis. Me ei teinud seda kiirustades, kuna õiguskantsler viitas väga tugevasti sellele, et eelistuste [kirja]panemisel võib tekkida haridusõiguse riive. Selle tõttu me tegime seda põhjalikult. Seletuskirjas on seitse lehekülge põhiseaduslikku analüüsi. 

Aga teie küsimus oli, kuidas kooli sees ühelt õppekavalt teisele või ühelt õppesuunalt teisele liikumine [käib]. See on kooli kodukorras kirjas, selle kohta meil regulatsiooni ei ole.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mind pani kõrvu kikitama teie toodud näide meie põhjanaabrite kohta. Soomes on õpilasel õigus esitada gümnaasiumisse astumise avaldus seitsmesse kooli. Kas on mõeldav, et meil ka kunagi natuke seda arvu piiratakse, või jäävad endiselt täiesti vabad käed valida mis tahes gümnaasium?

Jaa, Soomes [on lubatud esitada avaldus] isegi mitte seitsmesse gümnaasiumisse, vaid seitsmesse kooli. See sisaldab ka kutsekoole. Seitse valikut on lubatud teha, need seitse valikut tuleb järjekorda panna. Näiteks, kui kutsekool on prioriteetide seas esimene, siis on õigus kutsekooli eest ka rohkem punkte saada. Nii et soositakse teadlikku analüüsi ja otsuste tegemist. Kui noor hakkab põhikooli lõpus valikuid tegema, siis ta tõsiselt kaalub läbi, mis tema soovid ja tahtmised on. 

Olen vaadanud ka Soome sisseastumise infosüsteemi, mille me eeskujuks oleme võtnud, et oma sisseastumise infosüsteem luua. Neil on ka selline asi, et kui lõputunnistuse hinded on sisseastumise infosüsteemi tulnud ja te valite mingi x kooli, lähete selle kooli [lingi] peale, et klikata ja vaadata, mis on sellesse kooli sissesaamiseks [vajalik] lõpuhinnete keskmine versus teie hinded, siis [süsteem] mõõdab selle ära ja ütleb teile. Siis saate analüüsida, mis on tõenäosus sinna kooli sisse saada selliste hinnetega, nagu teil on. See on väga hea sisseastumise süsteem. Laps tõesti mõtleb kõik läbi, kaalub oma võimalusi. Me Eestis unistame ka sellisest süsteemist, et oleks ühtne infoportaal, kus kõik koolid on sees ja laps saab oma otsused läbi kaaluda. Niikaua, kui meil seda head süsteemi ei ole, me laste valikuid piirata ei saa. Ilmselt tuleb siin ette ka põhiseadus, mis on väga liberaalne ja mis ei luba valikuid väga palju piirata.

Priit Sibul, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on seotud sellega, mis siin saalis on juba vastu võetud: varasem kooliskäimise kohustus on asendatud õppimiskohustusega ja täiendav aasta on juures. Nüüd me reguleerime seda nii-öelda seaduse tasandil, koolid ise enam ei saa toimetada sellega, kuidas [kedagi] koolist välja arvata. 

Mu küsimus on, kuidas need kaks asja kooli tegelikku elu mõjutavad. Kui on õppimiskohustus, aga õpilane seda ei täida, kool seda õpilast kätte ei saa ja seaduses on küll toodud tingimused, mille alusel saab [õpilast] välja arvata, siis [see õpilane] ikkagi kuni nende tingimuste täitmiseni on [kooli] hingekirjas, sõltumata sellest, mis ta seal koolis teeb. Kas ma saan õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Need tingimused puudutavad täisealist inimest, kes ei ole enam õppimiskohustuslik. Õppimiskohustusliku õpilase kohta kehtivad koolist väljaarvamisel teised tingimused. Teda ei saa lihtsalt haridussüsteemist välja tõsta, kui ta ei ole kutse- või keskharidust omandanud. Kui ta on kutsehariduse kätte saanud enne 18. eluaastat, siis on ta õppimiskohustuse täitnud, aga kui ta ei ole kutse- või keskharidust omandanud, siis on tal kohustus edasi õppida. See, millest me siin räägime, puudutab 18+ vanuses õpilasi ja nende [koolist] väljaarvamise tingimusi, mis on kutseõppeasutuse seaduses ja kõrgharidusseaduses selgelt määratletud, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ei olnud need [varem] piisavalt selgelt määratletud. See oli õiguskantsleri seisukoht ja selle alusel oleme me teinud ettepaneku väljaarvamise tingimusi täpsemini selgitada või määratleda. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, lugupeetud minister! Hea eesistuja! Minu küsimus puudutab seda võrdlust Soomega. See oli huvitav arutelu, aga ma saan aru niimoodi, et Soomes [käib sisseastumine] põhikooli keskmise hinde alusel. Meil on koolidel ju ka väga palju muid kriteeriume veel peale põhikooli [keskmise] hinde. Küsimus on selle kohta, kas Soomes ongi vastuvõtt ainult põhikooli [keskmise] hinde alusel. See oleks väga informatiivne selle [hindamise] jaoks, millisesse kooli on võimalik sisse saada. Aga meil on ju väga palju erinevaid [kriteeriume] ja me ei ole otsustanud piirata seda, et koolid võivad [hinnata] nii teadmisi ja oskusi kui ka vestlust rakendada. 

Aitäh! Soomes on tõepoolest põhikoolist järgmisesse kooliastmesse sisseastumine keskselt reguleeritud. Sellist vabadust, mis on Eestis, et koolid ise oma vastuvõtutingimused kehtestavad, Soomes nii palju ei ole. Soomes on kümnepallisüsteemis hindamine ja on öeldud, et gümnaasiumis edasiõppimiseks peab keskmine hinne olema vähemalt 7. Seal ei [lähe arvesse] mitte kogu tunnistus, vaid on spetsiifilised ained, mille keskmine tuleb võtta. Igal koolil on tulenevalt kooli õppespetsiifikast lubatud mingi tegevuse või lisaõppe eest eraldi punkte anda. Näiteks kui te lähete spordikallakuga kooli, siis kool saab vastuvõtutingimustes sätestada, et kui te olete spordiklubi liige, noortekondise liige või millegi muu [sellise] liige, siis te saate veel punkte juurde. Ma vaatasin näiteks ühte spordikooli, seal ei olnud keskmine sissesaamise [punkti]summa mitte 7, mis on miinimum, vaid 12, sest nendele lastele antakse rohkem punkte selle eest, et nad sporditegevuses toimetavad. Koolid [annavad] juurde punkte selle eest, et sa oled õpilasesinduses, selle eest, et sul on mingid hobid, selle eest, et sa ühiskondlikult midagi teed. Soomes on palju rohkem tavaks hinnata sisseastumisel mitte ainult õpilase akadeemilisi hindeid, vaid kõike seda, mida ta väljaspool kooli ja lisaks õppimisele teeb. Selle eest [annavad] koolid sisseastumisel [õpilastele] täiendavaid punkte, mis, ma arvan, on suurepärane.  

Eestis võiks ka selles suunas liikuda, et akadeemiline saavutus ei ole ainuke asi, mis näitab inimese õpimotivatsiooni või tahtmist areneda. Soome mudel on meile kindlasti eeskujuks ja me võiksime liikuda sinnapoole, et testi või eksami tulemus või lõputunnistuse hinne ei ole ainuke asi, mis määrab ära lapse õpimotivatsiooni. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! [Küsin] tulenevalt kolleeg Sibula küsimusest ja teie vastusest. Mõneti haakub see [küsimus] ka meie eilse debatiga. Te Priidule vastasite, et [õpilast] ei saa [koolist] välja arvata, kui ta ei ole täisealine. Aga, ütleme, et 16-aastane [astub] gümnaasiumiastmesse, aga kohal ei käi, ühendust temaga ei saa. Kas ta on seal hingekirjas edasi ja mis juhtub siis, kui üks õppeaasta saab läbi? Kas ta [viiakse üle] kümnendast üheteistkümnendasse klassi ja nii edasi? Ühesõnaga, püüdke ikkagi vastata küsimusele, mis siis saab. Te ütlesite, et [teda] ei saa koolist välja arvata, aga milline see protsess siis on, kuidas elu edasi läheb, täitsa praktiliselt?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui kool on võtnud gümnaasiumisse õpilase, kes õppele ei ilmu, siis on muidugi jama majas, sellepärast et … (Vahelehüüe.) Jaa, üheteistkümnendasse klassi ei saa viia üle õpilast, kes kümnenda klassi õpitulemusi saavutanud ei ole. Ei ole võimalik teda üle viia. Järelikult tuleb õpilasega vesteldes leida talle teine sobilik õpitee. Tal on võimalik üle minna näiteks kutseharidusse, tal on võimalik minna gümnaasiumiharidusest üle kutseharidusse. (Täpsustus saalist.) Ei no saab ikka ühendust. Kuhu see inimene siis kadunud on? Lapsevanemal on olemas kontaktid. Õppimiskohustus kehtib ju ka 13-aastase ja 17-aastase ja 18-aastase kohta. Lapsevanema kaudu saadakse ühendust ja lapsevanem lõpuks vastutab ka lapse õppimiskohustuse täitmise eest. Lapsevanem vastutab …

Margit Sutrop, palun! Vabandust!

… nii nagu ta kogu aeg on vastutanud.

Margit Sutrop, palun! 

Suur aitäh! Mul on täiendav küsimus vastuvõtu kohta. Nagu sa kenasti ütlesid, erinevus Soomest on see, et meie keskselt seda väga ei reguleeri. Minu küsimus on see, kas sinu arvates oleks otstarbekas reguleerida seda, missugune peaks olema see hinnete tase, millega üldse gümnaasiumisse saab. Kas see ei võiks olla lahenduseks ka näiteks Tartu probleemile? Muudes piirkondades saab gümnaasiumisse madalamate hinnetega, aga Tartu lapsed oma linnas [gümnaasiumisse selliste hinnetega] sisse ei saa ja peavad teiste piirkondade koolidesse minema. Kui see lävend kehtestada, siis see võib-olla tagab selle, et ka oma linnas on võimalik gümnaasiumisse saada, ilma et peaks kuidagi elukoha järgi seda piirama. Võiks just nimelt kehtestada pigem selle nõutava lävendi ja loomulikult kõik võimalused kutsekoolis õppida oleksid edasi avatud.

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi, selle üle võiks arutada. Tartu näide on iseenesest tõesti õige. Tartus on sissesaamise lävend Tartu laste jaoks niivõrd kõrge, võrreldes paljude [teiste piirkondadega], ka Tallinnaga. Tallinnas on põhikooli lõpetanud noorel oma kodulinnas gümnaasiumisse saada suurem tõenäosus kui Tartu linna lapsel. Tartu linna lapsed võistlevad kõigi Eesti tugevate [õpitulemustega] lastega, mis teeb muidugi Tartu gümnaasiumid tugevaks ja atraktiivseks, aga Tartu laste vaates on see ikkagi ebaõiglane, sest sa pead olema kõvasti tublim kui ükskõik kes teine Eesti laps, selleks et oma kodulinnas gümnaasiumisse saada.

Eesti keskmine lõpueksamite punktisumma, millega gümnaasiumisse sisse saadakse, on 70%. 50% on lävend, aga 70% on selline keskmine. Sellest võiksid gümnaasiumid muidugi lähtuda. Lävendi kehtestamist üle Eesti ma ei poolda, sest ma arvan, et kutsekeskharidus ei ole see koht, [mis on mõeldud neile], kes alla gümnaasiumilävendi [jäävad]. Kutsekeskharidus on gümnaasiumiga samaväärne hariduse omandamise koht. Ainult gümnaasiumile lävendi kehtestamine tekitaks kaks keskhariduse kategooriat: on olemas gümnaasiumikeskharidus ja siis on kutsekeskharidus, mis oleks justkui teise järgu keskharidus. Seda ma ei poolda. Aga ka täna on koolidel õigus vastuvõtukorras lävend kehtestada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te just ütlesite, et te ei poolda seda, et on olemas kaks erinevat standardit: kutseharidus ja gümnaasiumiharidus. Aga samas olete te kehtestanud ju sisuliselt sundusliku keskhariduse: need surnud hinged tiksuvad kusagil koolides ja kõigi nende pealt arvestatakse pearaha. Samas ollakse näiteks väikestes maapiirkondades hädas väikekoolide ülalpidamisega. Kui nii hirmsasti on vaja neid ülal pidada ja hoida kuni 18-aastaseks saamiseni neid surnud hingi [koolis], siis võiks ju need hinged kanda üle maapiirkondade koolidesse. Siis saaks vähemalt raha, et neid koole ülal pidada. Ma ei tea, kas te saate sellest mõttest aru. 

Ei saa. 

Kui te mõttest aru ei saa, siis ma küsingi, et mille jaoks on vaja hoida üleval sellist süsteemi, kui on olemas need lapsed, kes ei taha õppida. Miks me peame neid vägisi õppima panema? Niikuinii ei hakka nad ju seda tegema. Samas on see pearahasüsteem, ka nende pealt [arvestatakse raha]. Kui te aru ei saanud, siis ma kordan üle.

Aitäh küsimuse eest! Ma kategooriliselt keeldun aktsepteerimast seisukohta, et on lapsed, kes ei taha õppida. Ma lihtsalt kategooriliselt keeldun seda aktsepteerimast. Selliseid lapsi, kes ei taha õppida, ei ole olemas. On olemas lapsed, kelle motivatsioon on madal, ja see on põhjustatud meie, täiskasvanute poolt. Miks neil on madal õpimotivatsioon? See on meie tegemata töö. Meie tõttu on lapsed 16-aastaselt madala õpimotivatsiooniga. Laps on sünnist saati uudishimulik, tal on soov õppida. Seda õppimissoovi peab toetama. 

Mitte kedagi ei kohustata keskharidust omandama. Härra Maastik, ma igaks juhuks ütlen: mitte kedagi ei kohustata keskharidust omandama. Keskharidus ei ole Eestis kohustuslik. Kohustuslik on kas kutse- või keskharidus ehk [inimene] ei saa enam [piirduda vaid] põhiharidusega. Pärast põhihariduse omandamist on lapsel ja noorel võimalik minna omandama kutseharidust. Kutsehariduse saab omandada aastaga, kahe aastaga, kolme aastaga või nelja aastaga, sõltuvalt sellest, kui palju võtab lapsel kutse omandamine aega. Nii et keskharidus ei ole mitte kellelegi kohustuslik. See on noore valik ja oluline on, et noor teeks teadliku valiku, et ta teeks õige valiku ja sellise valiku, mis tema õpimotivatsiooni ka edasi toetab. Aga selline suhtumine, et laps ei taha õppida – see on meie enda hoiak laste suhtes.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Võrdsete võimaluste loomine ja vabaduste tasakaalustamine hariduses on kahtlemata ülioluline. Eesti koolide ja koolikogukonna vabadust on peetud üheks oluliseks aspektiks, miks meie kool on nii hea.

Küsimus on sisseastumise kohta. See süsteem muutub digitaalseks ja ma olen aru saanud, et see muutub ka anonüümseks. [Mul on küsimus selle] kogukondliku elemendi kohta. Siin oli juttu näiteks Tartu piirkonna lastest. Osa koole eelistab ühe pere lapsi. Kas sellised eelistused on seadusvastased ja me ei taha selliseid eelistusi või on need võimalikud? Kuidas see välja hakkab nägema? 

Aitäh! Ma täpsustan, et elektroonilisele süsteemile [üleminek] ei muuda kooli õigust kehtestada vastuvõtutingimusi. Vastuvõtutingimused kehtestab kool vastuvõtukorras. Kui kool ütleb vastuvõtukorras, et nemad eelistavad Tartu piirkonna lapsi, kelle eksamitulemused on ületanud lävendiks oleva 70%, siis on koolil õigus seda niimoodi kehtestada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Mina saan teie jutust aru, et te ei poolda seda, mida te propageerite. Ma pean silmas kutseharidust ja selle mainet. Vastates kolleeg Eplerile, te ütlesite, et kui on ikkagi sellised õpilased, kes on vähe motiveeritud, ei käi koolis, keda ei saa kätte, kellega ei saa ühendust, siis see lahendus on – nii, ma panin kirja –, et nad võib üle viia kutseharidussüsteemi. See oli teie vastus. Nii et kui gümnaasiumis õppida ei saa, ei taha, ei oska, siis võib üle viia kutseharidussüsteemi. 

Minu arvates ei ole kutseharidussüsteem prügikast. Te ise hiljem rääkisite, kuidas on vaja ka kutsehariduse mainet hoida. Mis teie tegelik seisukoht siis on? Ma kõigepealt palun, et te vastaksite Eplerile vastamata jäänud küsimusele, et mis tegelikult tuleks teha, mitte abstraktselt, vaid tuleb ju leida lahendus. Kuidas seadus seda protsessi reguleerib? Mis tegelikult lahendus on?

Teiseks, teie hoiak kutseharidussüsteemi suhtes. Kas see on tõepoolest prügikast, et kui gümnaasiumis ei saa käia või ei hakka käima, siis minge kutseharidussüsteemi?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole vaja rünnata. Väga ründav stiil oli teil. Mis ma ütlesin? Kui laps on otsustanud gümnaasiumiharidust mitte omandada või ta poolel teel otsustab, et see on siiski asi, mida ta ei taha omandada, tal ei ole motivatsiooni näiteks gümnaasiumis õppida ja gümnaasiumiharidust omandada, siis alternatiiv on omandada kutseoskused. Kutseoskusi gümnaasium täna ei paku, kutseoskusi pakub kutsekool. Järelikult saab laps vahetada kooli, minna gümnaasiumist üle kutsekooli ja omandada kutseoskused ilma keskhariduse, ilma gümnaasiumihariduse [omandamiseta]. Tal on võimalik teha läbi ka ettevalmistav aasta, ta võib [valida] lisa-aasta, mille jooksul ta saab kutsevalikuid proovida ja teha siis otsuse, millist õpet ta saama hakkab.

Aga see, et laps lihtsalt kaob pildilt ära – no üksikuid selliseid juhtumeid tõenäoliselt võib olla, et laps kaob täiesti pildilt ära, aga lapsevanema kaudu käib lapse ülesleidmine ja lapse õpivalikute otsustamine, kuidas laps peaks jätkama, et ta omandaks kutseoskused. 

Ma loodan, et te nõustute minuga, et põhiharidusega inimene 21. sajandil ei ole mingi lahendus. No see ei ole lahendus, kui inimesel on ainult põhiharidus ja tal ei ole isegi kutseoskusi. Väga paljud noored lähevad kutseoskusi omandama kohe pärast põhihariduse [saamist]. Näiteks puhastusteenindaja või laotööline – need kutseoskused on tööturul väga vajalikud. Need [õppimisvõimalused] on kättesaadavad ja peaksid olema kättesaadavad kõikidele lastele. 

Ma ei räägi kutsekeskharidusest. Meil on kutseharidus ja meil on kutsekeskharidus. Kutsekeskharidus on keskharidusega samaväärne. Ükskõik, kas õpitakse gümnaasiumis või rakendusgümnaasiumis, need on samaväärsed haridusteed. Senimaani ei olnud, aga kutseharidusreformi tõttu on nad samaväärsed.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra [ase]esimees! Proua minister! Mulle tundub, et te võib-olla ignoreerite mõnda tegeliku elu fakti. Mulle ei meenu, kes meil sotsiaalminister on, aga teile kindlasti meenub, küsige temalt statistikat, kui palju on lapsi, kelle vanemad on näiteks välismaal ja kes toimetavad siin omapäi, ja nii edasi. See on üks aspekt sellest. 

Ja teie vastuse kohta. Mina küsisin, milline on tagajärg, mis siis saab, kui laps ei õpi, temaga ühendust ei saa ja nii edasi. Te ütlesite, et peab vanema kaudu ühendust saama. Aga on olemas ka tegelik elu ja ma usun, et sotsiaalminister saab teid statistikaga toetada. Minu küsimus oli selle kohta, kui vanemad ei huvitu või tõesti ongi nii, et vanemad on välismaal ja laps ei õpi. Te ütlesite abstraktselt, et tuleb leida teine õpiidee või tuleb [laps üles leida] vanemate kaudu. Aga rääkige praktilisemalt. Inimesed ootavad konkreetset vastust. Kas siis võetakse ära vanemlikud õigused ja riik saab ise eestkostjaks? Mis see tegelikkus on sellistel juhtudel?

Aitäh küsimuse eest! Püüan veel kord selgitada. Selliseid juhtumeid, kui õpilane, kes peaks põhiharidust [omandama], välja ei ilmu, Eestis on, aga need on üksikud juhtumid. Seda ei ole massiliselt, et õpilased ei ilmu õppetööle, kuigi nad on koolikohustuslikud. Üksikud sellised juhtumid on. Nende üksikute juhtumitega tegelevad lastekaitsespetsialistid, kohaliku omavalitsuse laste heaolu spetsialistid. Meil on olemas töötajad nii kooli tasandil kui ka omavalitsuse tasandil, kes nende laste kooliskäimist toetavad. 

Ka praegu on täpselt samasugune olukord. Üheksandasse klassi peab [õpilane] välja ilmuma, tal on vaja õppetöö ära lõpetada. Kui ta ei saa osaleda, tal on näiteks ärevushäire või mingi muu vaimse tervise probleem, miks ta päevases õppes kooli[töös] osaleda ei saa, siis loob kool talle individuaalse õppekava, mille alusel ta saab omandada vastavad oskused, näiteks õppides hübriidõppes individuaalse õppekava alusel. Või on tal … (Vahelehüüe.) Jaa, see rakendub gümnaasiumiosale, see rakendub kutsehariduse osale. Meil on kohalikus omavalitsuses olemas laste heaolu spetsialistid, kes tegelevad ka NEET-noortega, kes ei õpi ega tööta. Need töötajad töötavad nende noortega, otsivad nad üles, kohtuvad, arutavad, aitavad neil tööd leida, aitavad neil kooliharidust omandada. Täpselt sama süsteem toimib nii gümnaasiumi kui ka kutsehariduse tasandil.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Te ise ka minu arvates nagu ärritute. Pole vaja ärrituda. Küsimus on ikkagi väga vajalik. Te ütlete, et kui pole motivatsiooni omandada gümnaasiumiharidust, siis need lapsed peaksid minema kutset [omandama]. Aga kui neil pole ka seda motivatsiooni ja nende vanemad näiteks on alkohoolikud või ei hooli nendest, siis süsteem praegu nõuab, et igal juhul peab keegi [nende lastega] tegelema. See paneb ju topeltkoormuse omavalitsustele, kes peavad hakkama [nendega] tegelema. Nad tegelevadki. Aga see, et panna kohustuslikus korras neile see peale … 16-aastane ei ole enam nii laps, ta võiks ju minna lihtsalt tööturule. Selle jaoks, et kusagil poes käru lükata, ei ole ju vaja kutseharidust. See jääb mulle natukene arusaamatuks. Või kuidas te kommenteerite?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tunnen, et meil on teiega natuke [erinevad] maailmavaated. Ma päriselt arvan, et 16-aastasel noorel, kes [piirdub] põhiharidusega ja läheb käru lükkama, on elukaare kvaliteet selle võrra palju halvem. See on meie ülesanne, härra Mart Maastik – teie ülesanne, meie ülesanne, ühiskonna ülesanne –, seda last toetada, et ta omandaks eluks vajalikud oskused. Me ei jäta teda ukse taha. Kuidas me tõstame selle 16-aastase ukse taha ja ütleme, et nüüd pead sa ise oma eluga hakkama saama? Ta ei ole veel selles vanuses, et ta oma eluga hakkama saaks. Hea küll, 16-aastaselt ta lükkab käru, tal on füüsiline vorm olemas, ta jõuab seda käru lükata, aga mis saab siis, kui ta 50 on, kui ta minuvanune on, kui ta ei jaksa võib-olla enam seda käru lükata? [Kutse]oskusi ta omandanud ei ole, tal on ainult põhiharidus. Ta peaks sel juhul minema tagasi gümnaasiumisse või kutsekooli, aga selleks ajaks on ta õpioskused juba ammu [kaotanud]. 

Me peame lapsi toetama haridustaseme omandamisel. Selleks et 21. sajandil kvaliteetselt kogu elukaare jooksul hakkama saada, lihtsalt ei piisa põhiharidusest. See ei ole enam piisav. [Te ütlete, et] ei saa sundida. Inimest ei saa tegelikult sundida ka lugema õppima, ometigi me leiame, et lugemisoskus on fundamentaalne oskus. Ei saa last sundida korrutustabelit pähe õppima, ometigi me leiame, et on oluline, et ta seda teaks. Täpselt samamoodi on oluline, et laps omandaks kutseoskused. Kui ta on 16-aastane, siis mis ta teeb seal tööturul ainult põhiharidusega? Mis tööd tal on võimalik teha? AI võtab varsti needki tööd ära, ka postijagamisteenuse võtab robot meilt varsti ära. Ka seda tööd tal enam ei ole. Ilmselge on see, et tal on vaja natuke rohkem kui põhiharidus, selleks et ta suudaks oma elu eest ise vastutada ja kogu elukaare jooksul oleks tema elukvaliteet hea. 

Me teame väga hästi ja siin istuvad arstid ütlevad teile seda, et hea tervis algab haridusest. Kui haridus on poolik, kui haridus[tase] on madal, siis sealt tulevad terviseprobleemid, sealt tuleb madalam elukaar. Margit Sutrop teab, et iga täiendav aasta koolis lisab Eestis sissetulekule 6%. Te olete kõrgema sissetulekuga, teil on parem tervis, te elate kauem ja te olete õnnelikum inimene. Lihtsalt selle tõttu, et te oma nooruses saite võimaluse omandada hea haridus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me juhtivkomisjoni arutelu [tutvustuse] juurde läheme, ütlen, et on tulnud üks avaldus. Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni või kuni kella 14-ni. Seda ettepanekut me peame hääletama ja me teeme seda peale kutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 7. aprilli 2026. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte [kauem kui] kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid oli 0. Istung on pikendatud. 

Läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selle võtab kokku kultuurikomisjoni liige Margit Sutrop. Palun!

Vennad ja õed hariduses, kes te meid kuulete! Mul on meeldiv võimalus rääkida teile kultuurikomisjoni istungist, mis toimus 17. märtsil ja kus osalesid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali, sealt puudus Helle-Moonika Helme. Kutsutud olid haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus- ja Teadusministeeriumi kesk- ja kutsehariduse osakonna vanemnõunik Ülle Matsin, õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna vanemnõunik Riin Saadjärv, õigusosakonna õigusnõunik Marili Lehtmets ja õigusnõunik-analüütik Indrek Kilk ning selle päevakorrapunkti juures osales ka ministri nõunik Gea Kangilaski. 

Meil oli pikk arutelu. Ma ei hakka ette lugema seda, mida minister meile kultuurikomisjonis rääkis, see kattub sellega, mis siin täna jutuks on olnud. Need muudatused, mida me siin täna arutame, puudutavad teatavasti õpilaskandidaatide koolivalikueelistusi, õpilaste vastuvõtutingimusi ja ka õpilaste [koolist] väljaarvamist, samamoodi kutsekoolides tehtavat muudatust, et nad saaksid ühineda TI-Hüppe algatusega, mis on 1. septembrist 2026 jõudmas ka kutsekoolidesse. Lisaks anti koolidele õigus teha Eesti hariduse infosüsteemi kaudu päringuid õpilaskandidaadi põhikooli lõpetamise ja lõputunnistuse [andmete] kohta. 

Esimesed küsimused puudutasid koolist väljaarvamise põhjuseid, millele minister vastas samamoodi nagu siingi. 

Olulised nii-öelda täiendavad teemad tulid siis, kui Liina Kersna küsis, millisele analüüsile ja kompetentsile on tuginetud järelduse puhul, et muudatused, eelkõige eelistuste märkimine, on põhiseadusega kooskõlas. Teatavasti on kogu see segadus ja mitu aastat kestnud koolide probleemid tähtaegade nihkumisega ja õpilaste ebakindlusega tingitud sellest, millele osutas õiguskantsler, et senine eelistuste märkimise süsteem ei olnud põhiseadusega kooskõlas.

Kristina Kallas vastas, et eelnõu seletuskirjas on toodud põhjalik põhiseaduslikkuse analüüs ja selles jõutakse järeldusele, et muudatused, sealhulgas õpilaskandidaadi kohustus märkida kandideerimisel eelistusi ning kooli õigus neid eelistusi arvestada, on põhiseadusega kooskõlas. Igaks juhuks täpsustan, et see ei ole vajalik kõigile, vaid ainult siis, kui kool on selle kohustuse kehtestanud. See analüüs on edastatud ka justiitsministeeriumile ja Õiguskantsleri Kantseleile, ütles minister, ja põhjaliku analüüsi tegemine oligi üks põhjuseid, miks see [eelnõu] on nii kaua viibinud. See oleks ka vastus sellele, mida Tõnis Lukas täna saalis küsis, et miks me seda alles praegu [arutame], kas me ei ole selle aasta vastuvõtu jaoks hiljaks jäänud.

Indrek Kilk vastas täpsemalt Liina Kersna küsimusele selle kohta, millist kompetentsi üldse selle õigusliku analüüsi tegemisel kasutati. Ta vastas, et analüüs seadusemuudatuse kohta on valminud asutusesiseselt mitme õigusnõuniku koostöös, aga on toimunud ka suhtlus Õiguskantsleri Kantseleiga ning Justiits- ja Digiministeeriumiga, kust on nõu küsitud. See muudatus on põhiseaduspärane. Võimalik risk oleks siis, kui eelistuste märkimist kasutataks vastuvõtul ainsa kriteeriumina. 

Ülejäänud arutelu oligi selle üle, kui suure mahuga see kõik siis on. Põhiseaduspärasuse hinnang sõltub paljudest konkreetsetest detailidest, märkis Indrek Kilk, ja peamine küsimus on see, et kui tekib olukord, kus eelistuste märkimine on vaid üks vastuvõtukriteerium, siis see oleks probleem. Kui see on üks [kriteerium] teiste hulgas ja selle osakaal on näiteks 10–15%, siis pole probleemi. Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei sätesta koolidele konkreetseid vastuvõtutingimusi ega kohusta läbi viima katseid või võistlusi, vaid jätab vastuvõtuprotsessi kujundamise koolide otsustada. Koolid üldiselt hindavad õpilaste teadmisi ja oskusi, [peavad] vestlusi, [teevad] erinevaid asju. Nad võivad seda väga erinevalt teha. Seega ongi ootus, et seda eelistuste märkimist kasutataks eelkõige selleks, et koolid, kus on väga suur konkurss, saaksid paremini seda protsessi korraldada, kutsuda inimesi vestlustele ja nii edasi.

Tõnis Lukas küsis, milline on olnud koolide ja koolijuhtide ühenduse tagasiside täiendavate muudatuste kohta ja kuidas on tagasisidestamine toimunud. Ta soovis teavet selle protsessi enda kohta. Kristina Kallas vastas, et PGS loetleb 11 konkreetset alust, mille korral võib õpilase – see puudutab juba õpilaste väljaarvamist, vabandust – välja arvata. Seda täiendavat volitust, mida koolid saavad ise lisada, on õiguskantsler pidanud õpilase õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks. See oli teine teema, vabandust, esimene oli vastuvõtt, teine oli see teema, kuidas [õpilasi koolist] välja arvatakse. Nagu me ministrilt kuulsime, mõte on see, et koolid ei saa täiendavalt ise neid väljaarvamise kriteeriume juurde panna ja peavad [etteantuga] piirduma. Aga samas minister kinnitas, et need kriteeriumid, mis seaduses on väljaarvamise kohta kirjas, on suuresti tulnud just sellest, mida koolid seni on rakendanud. 

Täpsustati, kuidas koolijuhid sellesse suhtuvad. Minister vastas, et osa koolijuhte toetas täiendava väljaarvamise aluse eemaldamist seadusest, osa oli vastu. Ühist seisukohta ei kujunenud ja seetõttu ei esitatud ka koolijuhtide ühenduse poolt selle punkti kohta ühist arvamust. 

Tõnis Lukas proovis jällegi rohkem selle vastuseisu kohta teada saada ja minister selgitas, et see ei ole nagu vastuseis, vaid see on senine erinev praktika. Indrek Kilk lisas, et praktika on pärast 2010. aastat näidanud, et PGS-i § 28 lõike 2 sätet täiendavate väljaarvamiste aluste kohta on koolides tõlgendatud valesti. Sellepärast ongi kogu seda protsessi vaja muuta, või ütleme, keelata koolidel seda piirangut panna, nii et nad ei saaks täiendavaid kriteeriume kehtestada. Senine praktika on see, et koolid kasutavad väljaarvamist selleks, et õppetöös edasijõudmatust rangemalt hinnata. Näiteks on koole, kus koolist on välja [arvatud] ühe puuduliku kursusehinde tõttu või olukorras, kus gümnaasiumi esimese aasta lõpuks oli üks või mitu puudulikku hinnet. Kooli kodukord lubas seda teha, seda ei tehtud seaduse alusel. Seda soovitakse piirata. Koolide täiendav kohustus oleks ikkagi tagada [õpilaste] edasijõudmine, mitte lihtsalt [ühe] liigutusega inimene gümnaasiumist eemaldada. 

Küsimus on selles, mis saab edasi, kui inimene on välja arvatud. Signe Kivi küsis, et kui gümnaasiumist väljaarvamine on toimunud, siis mis saab nendest noortest edasi, millised sammud ja lahendused üldse on, isegi kui need ei kuulu kõnealuse eelnõu reguleerimisalasse. See on ilmselt kõigi, nii vanemate kui ka noorte, kes potentsiaalselt sellesse olukorda võivad sattuda, mure. Liina Kersna lisas, et haridusvaldkonnas on ju kahe ukse poliitika, et kui noor ühest uksest lahkub, siis teisest uksest peaks ta sisse astuma. 

Selle peale ütles minister Kristina Kallas, et alla 18-aastast õpilast ei saa gümnaasiumist välja arvata, ilma et tal oleks reaalne võimalus jätkata haridusteed teises õppeasutuses või teisel õppekaval. Ka 18-aastaseks saamine ei tohi automaatselt tähendada olukorda, kus noor lihtsalt gümnaasiumist välja arvatakse, alternatiivi pakkumata. Kui gümnaasiumiõpe ei osutu noorele sobivaks, on kohaliku omavalitsuse noorte heaolu spetsialistide ülesanne koostöös koolidega leida talle sobivad alternatiivsed õpiteed. Need võivad hõlmata liikumist kutsekeskharidusse või kutseharidusse. Oluline on vältida olukorda, kus noor jääb haridussüsteemist täielikult välja ilma edasise lahenduseta. Sellest siin saalis just äsja ka räägiti, aga kuna see on tõesti kõige olulisem, siis olgu see uuesti välja toodud. 

Madis Kallas küsis koolide vastuvõtu korralduse kohta, kas tulevikus on koolidel täielik otsustusvabadus ise määrata, millises proportsioonis arvestatakse vastuvõtul varasemaid õpitulemusi, sisseastumiskatseid ja õpilase koolieelistusi, ning kas puuduvad piirangud, mis takistaksid näiteks sisseastumiskatse osakaalu ebaproportsionaalselt suureks kasvatamist. 

Minister ütles, et seadus ei reguleeri vastuvõtutingimusi detailselt, ta annab selle kõik koolidele otsustada. Koolid võivad ise vaadata, milliseid kriteeriume millises vahekorras [arvestada]. Samuti ei ole koolidel kohustust arvestada õpilaste koolieelistusi. Seda tehakse vaid juhul, kui kool peab seda vajalikuks, eelkõige suurte konkursside korral, kasutades seda praktilise tööriistana, näiteks vestluste järjekorra määramiseks, mitte tingimata lõpliku vastuvõtuotsuse tegemiseks. Vastuvõtukorras peab olema selgelt kirjas, milleks ja kuidas neid eelistusi kasutatakse, ka seda ei saa nii-öelda käigu pealt teha. 

Arutati ka paljusid muid küsimusi, aga selle punkti kohta on see, ma arvan, ammendav. Liina Kersna tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. aprillil 2026, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, see otsus oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, jällegi konsensusega, ja ettepanek on esimene lugemine lõpetada, see otsus tehti samuti konsensuslikult. Aitäh! Olen nõus vastama täiendavatele küsimustele.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin gümnaasiumist väljaarvamise korra kohta, jah. Selle eelnõuga me võtame koolidelt võimaluse, et nad saaksid kehtestada omalt poolt mingeid tingimusi. Aga see debatt siin saalis näitab, et käsitletakse läbisegi kooliõpilast nii-öelda üldmõistena ja koolikohustuslikus eas olevat õpilast. Eks gümnaasiumijuhtide arvamused ilmselt lähtusid ka sellest või lahknesid seetõttu. Kas on äkki mõttekas ikkagi kaaluda vahetegemist, et õpikohustuslikus eas oleva õpilase puhul ei saaks kool kaaluda seadusest erinevaid, oma tingimusi, aga kui on tegemist täisealiste inimestega, siis juba saaks?

Aitäh! See küsimus on ilmselt pigem ministrile. Mina saan öelda ainult seda, et komisjonis me seda otse ei arutanud. 

Kui sa küsid minu arvamust, et mis ma ise arvan, siis ma ütleks selle kohta, et ma arvan, nagu sa õigesti osutasid, et siin on palju ebakindlust ja ebaselgust. Ma arvan, et õige on see, et täisealise inimese vastutus on nagu selgem ja ta peab ise vastutama. Aga ma arvan, et see küsimus ei ole niipalju selles, et kool võib teda näiteks – mõtleme sellesamale praktikale, millele Indrek Kilk osutas – halbade hinnete eest välja visata. See ei peaks tegelikult täiskasvanud inimese puhul olema selline nagu kuklas olev karistusmeede, et sul läheb ühes aines halvasti või sul on parasjagu mingisugune suur õnnetu armastus, mille tõttu sul sel veerandil on halvad hinded, ja siis kool katsub sust lahti saada. Ma arvan, et see ei ole otstarbekas. 

Aga ma ütleksin, et põhiprobleem on selles, kuidas me täidame kohustust hoida kuni 18-aastast inimest haridusteel. Ma arvan, et siin on ju muud võimalused, mis eelnevas diskussioonis otse välja ei tulnud. See on see töökohapõhine õpe. Keegi ei seo teda vägisi koolipingi külge, kui ta ei taha koolis käia. Tõepoolest, me teame, et noored tahavad väga kiiresti tööle minna. Võimalik, et selliste noorte puhul, kelle õpimotivatsioon on madal, tekikski see motivatsioon just sellest, kui ta töökohal töötades saab täiskasvanuks, tal tekib oma vastutus, tal tekib tunne, et ta tahaks raha teenida, aga ta näeb, et tal jääb nagu oskustest puudu. Ma arvan, võrreldes ka [teiste] riikidega, et võiks mõelda töökohapõhise õppe võimalustele või õppimise võiks siduda töötamisega, nii nagu näiteks Saksamaa seda on juba pikka aega teinud, kusjuures see on võimalik juba peale neljandat klassi. Nii-öelda Hauptschule tee valinud noortele antakse rohkem praktikavõimalusi, võimalusi ise raha teenida. Pered toetavad seda, et nad selles suunas liiguksid. Seal on olemas ka käsitööliste perekondade traditsioonid, isegi soovitakse, et laps ei läheks gümnaasiumisse, vaid midagi praktilisemat õppima. Ma arvan, et kogu selle lahenduse väljatöötamine [peaks toimuma] koos tööandjatega. Haridus- ja Teadusministeerium ei saa öelda, et tehke sellised õppeprogrammid ja võtke neid [noori] rohkem nendesse töökohtadesse [ametit] õppima. See on selline suur koostöine tegemine ja ma arvan, et see võtab aega. 

Ma väga julgustaks seda teed pidi edasi minema, mitte hoidma neid lapsi nii-öelda niisuguses puhtas gümnaasiumis, sest selle lõpetamise järel tekib neil ikka küsimus, mis edasi, mida nad üldse teha tahavad. Eriti neil, kelle akadeemiline motivatsioon, või nimetagem seda sooviks lihtsalt akadeemilisi aineid õppida, on madal, ei teki ju motivatsiooni ülikooli või kõrgharidusse minna, vaid [nad soovivad] pigem tööle minna. Ei peaks siis pressima, et nad seal [koolis] istuks. 

Ma kindlasti ei alavääristaks kutseharidust. Mul on ka endal kogemusi sellega, kuidas kutseharidus võib just nimelt õpimotivatsiooni tekitada tänu sellele, et seal on tugevam karjääriõpe, seal on tugevam suunamine, rohkem pannakse [õpilasele] vastutust ise leida töökohta, et [teha] neid asju, mida ta oskab hästi teha, mida ta tahab teha. Ma arvan, et selline koostöine tegemine koos kutsehariduse suundade ja töökohtadega tagab, et need noored leiavad selle, mis on [neile oluline]. Väljaviskamine peaks olema kõige viimane asi, mida [teha]. Kool on ju siis lihtsalt juba käed üles tõstnud ja ütleb, et ta ei taha. See annab inimesele väga, ütleme, negatiivse laengu ja pigem pärsib tema võimalusi üldse elus edasi jõuda. 

Kõige lõpuks ma ütleks, et juba elukestva õppe strateegiat tehes – ma arvan, et küsija ise ka mäletab, et kuni 2020 oli elukestva õppe strateegia – oli seesama küsimus, kuidas paremini õppurit nõustada, ilma selle kohustuseta, et ta õpiks midagi, millega tööturul hakkama saada. Statistika tollal oli selline, et üks kolmandik lapsi või noori läks tööturule, ilma et neil oleks üldse olnud mingit väljaõpet. See probleem võis olla ka gümnaasiumi järel. Nüüd me oleme seda [arvu] vähendanud, aga mitte nii tugevalt vähendanud, et see probleem oleks lahendatud. Ka ülikooli sisseastujate hulgas näeme neid, kes on õppinud, kes on tublid, aga nad ei tea, mida nad tahavad, nad ei tahagi midagi, nad ei saa aru, millised nende võimed ja huvid on. See on tööturu ja nende enda nii-öelda õitsengu ja hea elu [saavutamise mõttes] katastroofiline. 

Seetõttu ma ütleksin nii, et see, et me teeme need muudatused ja võtame koolidelt ära õiguse lisada täiendavaid tingimusi väljaarvamise jaoks, on tõesti piirav. Aga see ei peaks panema nagu koolidele sellist sunnimeedet peale, vaid pigem peaks see mõjuma kui üleskutse mõelda, mida teha, et [last] nõustada, et tema õige koht, kui ta seal koolis ei taha olla, on võib-olla kusagil mujal, ja üldse tegelda laste õpimotivatsiooni tõstmisega. Ka TI-Hüpe paneb gümnaasiumides suurima rõhu sellele, et kasvatada laste õpioskusi. See ongi kõige suurem asi, millega tänane haridussüsteem tegeleb. Minu meelest see on see koht, kuhu me tegelikult rõhu peaksime panema.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm lisaminutit. 

Lugupeetud Riigikogu [ase]esimees! Austatud haridusminister! Head kolleegid! Täna arutame eelnõu, mis teeb haridussüsteemis mitmeid praktilisi muudatusi. Ma tõstan siinkohal esile ühe eriti olulise muudatuse: õpilaste koolivalikueelistuste arvestamine vastuvõtul. See tähendab, et õpilane ei ole enam pelgalt süsteemi objekt, vaid tema enda valik, teadlik valik muutub üheks arvestatavaks teguriks. See aitab noortel teha läbimõeldumaid otsuseid ning suurendab tõenäosust, et nad jõuavad just neile sobivasse õpikeskkonda. Samuti muudab see vastuvõtuprotsessi selgemaks ja vähendab nii õpilaste kui ka õpetajate koormust, sest vähendab vajadust teha hulgaliselt teste ja vestlusi ilma selge sihita. 

Aga, head kolleegid, selle eelnõu valguses soovin puudutada laiemat küsimust kui üksnes vastuvõtuprotsessi korraldus. Normid, seadused, tegelik elu – kuidas noortel aidata kutset leida. Soovin rääkida sellest, kuidas me haridust mõtestame ja milline on riigi roll selles. 

Eestis on tasuta kohustuslik baasharidus ja see ka jääb, kuid tänane haridus ei ole enam sama, mis ta oli 1992. aastal, kui põhiseadusesse kirjutati põhimõte, et õppimine riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides on tasuta. Tollal oli eesmärk väga selge: tagada, et ükski laps ei jääks haridusest ilma majanduslikel põhjustel. 

Aga tänane haridussüsteem on oluliselt laiem. Lisaks riiklikule õppekavale hõlmab see digiplatvorme ja e-õppekeskkondi, rahvusvahelisi projekte ja õpilasvahetusi, valik- ja süvaõppeprogramme, klassireise ja õppekäike ning üha enam ka integreeritud huviharidust. See tähendab, et haridus ei ole enam ainult klassiruumis toimuv õppetöö, vaid terviklik arengukeskkond. 

Oluline on ausalt tunnistada, et see laiendatud osa toimib juba praegu hübriidmudelina, kus riiklik garantii ja erarahastus käivad käsikäes. Seetõttu on oluline tuua sellesse süsteemi selgust. Põhiseaduslik, mõistlik ja ajakohane tõlgendus võimaldab meil eristada kahte tasandit. Esiteks, kohustuslik baasharidus, mis peab ka edaspidi olema tasuta ja jääma kõigile kättesaadavaks, ja teiseks, laiendatud haridusruum, kus on võimalik mõistlik ja vabatahtlik kaasrahastus. 

Oluline on rõhutada, et see ei tähenda tasuta hariduse kaotamist. Vastupidi, see tähendab tasuta hariduse selgemat ja vastutustundlikumat kaitsmist. See lähenemine on juriidiliselt kaitstav, sotsiaalselt vastutustundlik ja kommunikatiivselt aus. See ei vähenda riigi rolli, vaid aitab seda paremini fokuseerida. Riigi kohustus on tagada, et ükski laps ei jääks ilma kohustuslikust haridusest ning majanduslikult haavatavatele peredele oleks olemas vajalikud toetusmehhanismid. Kuid koolikorralduslikud tegevused ja huviharidus peaks jääma alati Eesti koolisüsteemi osaks. 

Head kolleegid! See eelnõu, millest te kuulsite, on samm selguse suunas nii vastuvõtuprotsessis kui ka laiemalt hariduse mõtestamises. Palun seda eelnõu toetada! 

Teile aga soovin ilusat kevadet, head kolleegid! Soovin ilusat kevadet meie kooliperedele! Asugem nüüd kontserte, näituseid ja muuseume külastama ja väljasõitude jaoks on muru juba varsti roheline. Meenutame endale, et elu on ka väljaspool parlamendiust, väljaspool ministeeriumiust. Aidakem koolijuhtidel laste elu huvitavaks korraldada! 

Enda poolt lõpetuseks: Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdid jäävad meie õpilastele alati võimaluseks tasuta klassikalisest muusikast osa saada. Peatse kohtumiseni!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, põhikooli-, gümnaasiumi- ja kutseõppe korraldus on väga mitmetahuline. Kuna me kõik oleme kooliga kokku puutunud, oleme lapsevanemad, siis see [teema] kütab [sageli] kirgi, näiteks toon praegugi ülestõstetud õppekäikude võimalikkuse küsimuse. Ka see näitab mingil määral niisugust ametkonna reageerimise võimet või võimetust elulistes situatsioonides ja sellist [võimetust] hariduskorralduses kindlasti olla ei tohiks. 

Aga see eelnõu puudutab väga konkreetseid õigussuhteid. Arutelu läks muidugi veel laiemaks, kui siin sätestatud on. Me näiteks läksime taas teemade juurde, mis puudutavad õpikohustuslikku iga, mis on siin parlamendis juba ära otsustatud. Järelikult sai ministeerium eelnõu ette valmistada, lähtudes sellest, et kohustuslikku kooliiga on juba otsustatud tõsta kuni 18. eluaastani. Seega, see vaidlus meil siin päevakajaline ei ole, aga see näitab mingil määral suhtumist ja tegelikult kandub gümnaasiumi- ja kutseõppe [vanusesse] edasi, sest see poolitab õpilase jaoks gümnaasiumi- ja kutseõppe. Alguses ollakse sel tasemel kohustusliku õpiea jooksul, sellest lähtuvate õiguste ja kohustustega, aga pärast täisealiseks saamist pilt natukene muutub. Selle tõttu võiksime seadust tehes võib-olla lähtuda natukene erinevatest kriteeriumitest, vastavalt [õppijate vanusele].

Nüüd konkreetselt eelnõu juurde. Ma tõstsin oma küsimuses juba esile selle, jah, konkreetse sätte. Ei saa öelda, et see siin domineeriks, kuna siin on mitmed peatükid, millest me praktiliselt üldse ei rääkinudki, näiteks ei rääkinud me tehisaru rakendamisest, kui välja arvata komisjoni esindaja jutt. Aga need tehisaruga seotud teemad ja selle rakendamine koolis on kas nüüd just konsensuslikult lahendatud, aga põhimõtteliselt me otsime koos [lahendust], ja siin suuri vaidlusi pole olnud.

Samas, õpilaskandidaatide õigusega teha valikuid gümnaasiumisse sisseastumisel on juba kaks aastat segadust olnud. Ma eeldan, et ka sel kevadel see jätkub. Kui sai selgeks, et ilma seadusemuudatuseta ei olnud võimalik taastada õpilaskandidaatide õigust [esitada] oma koolieelistusi või -valikuid, siis oleks pidanud kiiremas korras toimetama. Minister tõi ära põhjendused, miks hilineti. Aga kahtlemata, lisaks sellele, et mitmed korralduslikud meetmed jäid hiljaks nii gümnaasiumi kui ka põhikooli elu korraldamisel ja sellel aastal teavitati sellest koole õppeaasta keskel, on üks punkt veel, just see eelistuste märkimise keeld, mis sellel kevadel võib koolidele lisakoormust tuua ja tõenäoliselt toobki. Ma võin omalt poolt öelda, et õpilaskandidaatidel on väga paljudel juhtudel kindlam, kui on vestlused, nad eeldavad, et vestlused on head. Tartu on otsustanud, et vestlusi ei ole, mõned teised veel, sest lihtsalt ei suudeta nii suurt [hulka] vestlusi korraldada. See tekitab õpilaskandidaatidele natukene suuremat närvipinget. 

Palun veel kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Nii et kahjuks jäädi sellega hiljaks, aga ma loodan, et see kevad õpilaskandidaatidele väga närviliseks ei kujune. Peaksime nüüd muudes seadusandlikes raamides suutma neile järgmisesse astmesse ülemineku ikkagi vähegi turvalisemaks teha.

Mis puudutab koolide õigust vastuvõtulävendit kehtestada, siis ma arvan, et see on normaalne. Siin oli debatt enne natuke laiem, sellest konkreetsest seaduseelnõust läks see laiemaks. Koolidelt ja gümnaasiumidelt me ikkagi – kuigi teatud standardiseerimine süveneb – eeldame teatud taset, omanäolisust. Ma kindlasti seda õigust lävendit ise kehtestada ära ei võtaks. 

Mis puudutab gümnaasiumidest väljaarvamise korda, siis siin, ma arvan, lagunes see tervikpilt arutelude käigus tihti koost. Ka mina küsisin selle kohta, kas võiks teha gümnaasiumides vahet, nii et kohustuslikus koolieas või õpikohustuslikus eas olevate noorte gümnaasiumist väljaarvamiseks oleks ainult standardiseeritud seadusest tulenevad lähtepunktid, aga teistel puhkudel oleks gümnaasiumidel võimalik teha seda ise kooli teatud väärtustest tulenevalt, mingitest oma lähtepunktidest lähtudes, ka siis näiteks, kui õpilane ja tema perekond ei võta vastu seda suunda ja tõesti ootab, kuni õpilane tunnistusele kolm nõrka [hinnet] saab ja see ei ole selle kooli väärtustega kooskõlas, aga täiskasvanu saaks gümnaasiumis või kutsekoolis mingit pidi jätkata ja gümnaasiumil võiks mingid võimalused olla. 

Aga siin lagunes see pilt koost. Mulle hakati pikalt rääkima kutsehariduse missioonist. Ma tean ise väga hästi, kuidas kutsehariduses tugispetsialistid peavad sellega tegelema ja kuidas nad tegelevadki, kuidas inimestele antakse valikuid ja kuidas kõiki hoitakse, et [keegi] välja ei langeks. Ja kutseharidus on oma missioonist – see [teadmine] nüüd veel süveneb nii selle kohustusliku õpiaja [pikenemise] kui ka üleüldse niinimetatud kutseharidusreformi tõttu – aru saanud. Nii et väga sütitavalt siin seda üle kõneleda ei ole alati mõtet. Aga gümnaasiumide puhul me siiski lähtume sellest, et gümnaasiumidel võiks täiskasvanud inimestega suheldes olla teatavad õigused ka oma õpikeskkonna suunamisel. 

Ma arvan, et siin niisugust pudru täiesti lõpuni läbimälumist täisealiste inimeste puhul on liiga palju, see ei pruugi maailmapildiliselt meile kõigile sobida ja sellest see diskussioon ka siin tuleb. Nii et ärgem nämmutagem kõiki asju ette. Regulatsioonidest osa on vastuvõetavad, aga diskussioon muidugi jätkub. Kahtlemata tuleb see esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib kõnet pidada? Jah, palun, minister! Kristina Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma vastan sellele küsimusele, millele peaksingi vastama mina ja millele Margit Sutrop ei saanudki tõenäoliselt vastata. See puudutab gümnaasiumist väljaarvamise tingimusi.

Seaduses ongi kaks erinevat gümnaasiumist väljaarvamise tingimuste kategooriat: õppimiskohustuslikele õpilastele ja täiskasvanutele. Õiguskantsleri otsus 2025. aastast ütleb väga selgelt, et ka mitteõppimiskohustusliku noore haridusest väljaarvamise tingimuste sätted peavad olema seaduses kirjas, sest tegemist on haridusõigusega, mis on põhiseaduslik õigus. Inimesel on haridusõigus ja sellest tulenevalt peab haridusele mitteligipääsemine olema sätestatud seaduses. Seda ei saa sätestada kool, öeldes [inimesele], et tal ei ole õigust haridusele. Neid tingimusi ei saa kool sätestada. 

See oli õiguskantsleri väga selge seisukoht tulenevalt ühest konkreetsest juhtumist ja kaebusest. See kaebus puudutas gümnaasiumiõpilast, kes ei olnud õppimiskohustuslik, kes arvati gümnaasiumist välja ja arvati välja kooli kehtestatud tingimustel. Õiguskantsleri selge seisukoht oli, et see ei ole põhiseaduspärane, sest inimesel on õigus haridusele ja ta peab teadma, mis tingimustel tal õigus haridusele on. Õigust haridusele saab piirata ainult seadusandja. Selle tõttu on see muudatus seal seaduses tehtud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 830 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 21. aprill kell 17.15. Oleme tänase teise päevakorrapunkti läbinud.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 836 esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõu eesmärk on muuta avaliku teenistuse töökorraldus selgemaks, paindlikumaks ja praktilisemaks. Jutt on 2,8%-st tööealisest elanikkonnast, kui me räägime avalikest teenistujatest. Eelnõu ei tee avalikku teenistust põhimõtteliselt ümber ega kaota ametnike ja töötajate vahet. Ametnikud eristuvad töötajatest selle poolest, et nad osalevad poliitika kujundamises ning teevad otsuseid, mis mõjutavad inimeste õigusi ja kohustusi laiemalt. Nende staatus on selline asi, mis tagab ka riigi järjepidevuse. Seetõttu jäävad nende kohta kehtima rangemad nõuded, näiteks sõltumatuse ja ametipiirangute kohta, ja säilivad ka senised tagatised, millega seda kompenseeritakse.

Eelnõuga vähendatakse ametnike ja töötajate erisusi seal, kus neil pole sisulist põhjendust. Praktikas on mitmel ametikohal töö sisu [sarnaseks muutunud], kuid reeglid on jäänud [erinevaks]. See on tekitanud ebaühtlast praktikat ja asjatuid vaidlusi. Seetõttu ühtlustab eelnõu reegleid seal, kus töö sisu on sarnane. Näiteks hakkavad ka ametiasutuste töötajate kohta kehtima muutuvpalga piirmäärad ja eetikanõuded. 

Teisalt viib eelnõu ametnike koondamise põhimõtted lähemale töölepingu seaduse loogikale. Soodustatakse liikumist ametikohtade vahel. Avalik teenistus peab suutma häid inimesi hoida ja arendada ning vajadusel neid asutuste vahel [ümber paigutades] targemini kasutada. 

Riigiasutuste keskastme juhid nimetatakse edaspidi ametisse viieks aastaks ning paindlikumaks muutuvad roteerumise võimalused. See aitab kaasa oskusteabe liikumisele ja vähendab liigset jäikust. Parandatakse värbamisvõimalusi. Praktikas tuleb ette olukordi, kus asutusel on vaja kiiresti leida asendaja ajutiselt eemal oleva teenistuja kohale. Eelnõu annab parema võimaluse selleks, et töö saaks jätkuda ka siis, kui konkurssi ei ole mõistlik või võimalik kohe läbi viia. 

Parandatakse ka motiveerimisvõimalusi ja lahendatakse praktilisi probleeme. Näiteks võimaldatakse oluliste projektide puhul edaspidi erandkorras suuremal määral muutuvpalga kasutamist, tõstes selle määra kuni 30%-ni ametniku või töötaja senisest palgast. Tekib võimalus lisaks ravikuludele hüvitada raviga seotud sõidu- ja majutuskulusid. Lisaks lihtsustatakse mitmeid töökorralduslikke nõudeid, et vähendada tarbetut asjaajamist. Lõpuks luuakse ettevõtjate ettepanekul Vabariigi Valitsusele seaduslik alus määrata tulemustasu eriti olulistes ja tulu toovates mahukates projektides [osalemise] eest. [See tasu] otsustatakse valitsuse tasandil. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on mõned küsimused seoses koondamisega ja just seoses sellega, mis puudutab lapsi ja laste kasvatamist. Kehtivas avaliku teenistuse seaduses on öeldud, et koondada ei saa alla seitsmeaastast last kasvatavat vanemat. Põhimõtteliselt on see eelisõigus. Uues seaduses teenistusse jäämise eelisõigust muudetakse: võrdsete teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavuse korral on eelisõigus alla kolmeaastast last kasvataval ametnikul. Enne, nagu ma ütlesin, [pidi see töötaja kasvatama] alla seitsmeaastast [last]. Miks see muudatus tehti, olukorras, kus lasteteema on väga üleval, alates sündimusest ja kõigest muust? See halvendab nende emade olukorda.

Aitäh! Eks emad ja lapsed ole kõik ühiskonna osa. Me ei saa avalikku teenistust ka üle kullata ja muuta [sealsed garantiid] väga erinevaks üldisest garantiide loogikast. Me oleme hinnanud, et see on liigne garanteerimine ja see ülemäära takistab tööjõu liikumist. Seitse aastat on väga-väga pikk aeg ja see on väga koormav takistus, kui on vaja tööjõus muudatusi teha.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minul on konkreetne küsimus. Ma küsisin seda ka komisjonis ja sain ühtemoodi aru. Nüüd ma vaatan protokolli ja seal on justkui teistmoodi. Aga võib-olla ma eksin. Kuidas jääb nende keskastme spetsialistide koondamisega, kelle suhtes peaksid hakkama kehtima tähtajalised, viieaastased töötamisajad või töölepinguga sõlmitud tingimused? Kui see koht varem koondatakse või tahetakse tööleping varem lõpetada, kas siis peab maksma töötasu tähtaja lõpuni välja või ei pea maksma?

Printsiibis ikkagi tähtajaline leping tähendab, et peab maksma, kui ei ole teistsugust kokkulepet või ei ole otsest viga sündinud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Ma tulen selle preemiate maksmise küsimuse juurde suuremahulise ja olulise ühiskondliku ja majandusliku mõjuga projekti puhul. Iseenesest on see erasektorist tuttav teema, kui on suur projekt ja saadakse hästi hakkama. Aga mis need täpsemad kriteeriumid saavad olema või kuidas see otsus tehakse? Ma võib-olla näitlikustan. Siin oli just haridusminister. Me teame, et olid suured probleemid koolide vastuvõtu infosüsteemiga. Sotsiaalsüsteemis on see SKAIS, seda on ei tea kui palju aastaid juba proovitud käima saada, pole saadud. Kui lõpuks see seltskond, kes on seda proovinud, võtab jalad kõhu alt välja ja teeb asja valmis, kas siis võibki oodata seda preemiat või on siin [kõne all] ainult uued projektid, mida alles algatatakse? Või kuidas see teil täpsemalt mõeldud on?

Aitäh! See ongi hästi vaieldav punkt minu jaoks ka. Ettevõtjate soovil see siia viimasel hetkel lisati. Mõeldud on üle 10 miljoni euro suurust tulu, niipalju peab see projekt riigi jaoks kokkuhoidu või tulu tooma. Tulemustasufond on pool miljonit eurot, maksimaalselt 50 000 inimese kohta. Selleks moodustatakse eraldi komisjon, aga lõppotsuse langetab valitsus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister, aitäh vastamast! Seitse aastat – selge. Nüüd küsin ma koondamist puudutavalt selle kohta, mis puudutab tunduvalt nooremat last. Uue teksti järgi öeldakse, et koondada ei ole lubatud vanemapuhkust kasutavat ametnikku. Praegu kehtib keeld koondada alla kolmeaastast last kasvatavat ametnikku. Ehk kui vanemapuhkusel olev ema naaseb näiteks pooleteise aasta järel tööle, ta on olnud kodus ja otsustab tööle tulla, tal on lapse hooldus korraldatud, siis teda nagu võiks koondada poolteist aastat varem, kui kehtiv tekst [ette näeb]. Üks [tekst] räägib kolmest aastast, see tekst, mis täna kehtib, et alla kolmeaastase lapsega vanemat ei saa koondada. Uue versiooni järgi aga vanemapuhkust kasutavat ametnikku, kui ta on tööle läinud näiteks pooleteiseaastase lapse kõrvalt, võib [koondada]. Kas saate mu küsimusest aru? Miks see sisse viidi? 

Mulle tundub selles asjas [olevat] vastuolu. Eks ma pean kontrollima, aga eelnõu mõte on ikkagi rääkida kolmest aastast. Me peame üle kontrollima, kas siin on eelnõus ebatäpsus. Ma natuke kardan, et eelnõu erinevad paragrahvid tekitavad pigem selle mulje, nende koosmõju tekitab mulje, et siin on viga. Aga ma kontrollin seda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on veidi üldisem. Ma ei suuda täpselt [muudatuse] põhjusest aru saada. Kui omal ajal Rein Lang vedas avaliku teenistuse reformi, siis eristati üsna konkreetselt ametnike õigused, kohustused ja võimalused ning töölepingu alusel töötavate inimeste tegevused. Nüüd me liigume tagasi ja muudame seda kõike sarnasemaks. Mis selle asja mõte on või mis siis vahepeal justkui valesti on läinud? Miks me liigume tagasi selles suunas?

Aitäh! Elu ise on neid sarnasemaks muutnud. Me ei saa samas asutuses inimesi erinevalt kohelda. Siin on otsitud sellist parajust kahe staatuse vahel. Ametnikud on siiski töötajatest erinevad, töötajatel on endiselt toetav funktsioon ja ametnikud on need, kes langetavad pigem otsuseid, teevad järelevalvet, kujundavad poliitikat või toetavad poliitika kujundamist, nii tuleks öelda. Aga jah, alati on see sarnasuste ja erinevuste otsimine natuke vaieldav. Töötajat erasektoris ja avalikus sektoris ei tohi liiga erinevalt kohelda, aga ei tohi olla ka samas sektoris töötaja ja avalik teenistuja.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Esimesel pilgul tundub see olevat selline tehniline [eelnõu], aga natuke süvenedes paistab, et ei ole see sugugi mitte tehniline. Ametnike korpuse, eriti tippametnike olukord muutub ebakindlamaks ja subjektiivsus, mulle tundub, suureneb. Noh, see usalduse kaotus on selline suhteliselt ujuv mõiste. Kui vaadata nii-öelda tervikuna, kõrgemalt, siis kas ametnik peaks teenima seadust või ministrit? Praegu mulle tundub, et see liigub sinna teisele poole. Võib-olla on see keerulisel ajal kasulik. Aga on see nii?

Aitäh! Ma ei tea, kust see mulje [tekkis], aga ametnik peab teenima riiki, nii nagu ka minister [peab teenima] riiki. See, et on mingid alluvussuhted, ei muuda seda asja. Mõlemad peavad teenima riiki ja sedapidi loomulikult rahvast.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma kuulasin teie vastuseid ja mul tekkis täiendav küsimus, mis puudutab just nimelt seda kabinetinõupidamise järel [langetatud] täiendavat otsust, et panna juurde see võimalus maksta avaliku teenistuse seaduse alusel suuremahulise projekti puhul ühekordset tulemustasu. Need on need nii-öelda suured projektid. See on ka meediast läbi kõlanud, ütleme, vastuoluline ettepanek. Kindlasti võib leida põhjendusi, et ka ametnikel peaks olema motivatsiooni riigi raha kokku hoida või täiendavaid tulusid teenida. Aga teisalt tekib ju küsimus, kas see ei ole ametniku töö osa ja ka valitsuse liikmete töö osa, et leida mõistlikke kokkuhoiukohti ja neidsamu projekte ellu viia. Teie vastusest jäi kõlama, et kuidagi ettevõtjate soovil see sisse pandi. Äkki te natukene täpsustate, kas valitsuskabinet otsustab ikkagi asju ise, mitte ettevõtjatest lähtuvalt, või on see poliitiline kokkulepe, et see seal sees on, tegelikult te isiklikult olete sellele vastu?

Aitäh! Ma ei eita, et valitsuses nende punktide üle vaieldakse. Mina olin skeptikute poolel, aga mitte nii tugevalt, et tugevaid pooldajaid oma häälega maha suruda. Me püüame ju otsida konsensust. Aga minu meelest on see igati tervitatav, kui Riigikogu seda arutab ja tuletab meelde, et riigi teenimine ei pea tähendama mõtet rikastumisest ja et südametunnistusega töötades on ka siiani suuri asju tehtud. Mulle ei ole ka nii mõnegi [kõneleja] retoorika sealjuures meeldinud. Selline jutt, et siis hakkab avalikus sektoris juhtuma ägedaid asju, on mulle lausa vastumeelne. Avaliku sektori eesmärk ei ole olla äge, välja arvatud mingid etendusasutused, vaid ikkagi stabiilsust ja korda loov, riske maandav. "Äge" võiks jääda kuhugi teismeliste retoorikasse. Aga tuleb mõista, et eneseületamise premeerimine avalikus sektoris võib olla ka praktiline. 

See on vastuoluline asi. Ma tervitan debatti sel teemal, lihtsalt [valasin] natuke õli tulle. See eelnõu on kompromiss mitmes punktis, ka mina [tegin siin kompromisse], aga Riigikogu lõpuks otsustab, mis [edasi] saab.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Me siin täna räägime avaliku teenistuse seaduse muutmisest ja ma mõtlesin teie käest küsida, kas te ei leia, et need muudatused peaksid olema natukene kaugemale ulatuvad ja puudutama ka seda osa seadusest, mis käsitleb ametnike varalist vastutust. Te ilmselt olete teadlik, et §-s 80 on sätestatud, et kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama. Kui see kõik [on toimunud] tahtlikult, siis täies ulatuses, kui ettevaatamatusest, siis sõltuvalt erinevatest kriteeriumitest osaliselt. Aga mina küll ei tea – võib-olla teie teate ja oskate mind parandada – viimasest, ma ei tea, kümnest või kahekümnest aastast ühtki juhtumit, kui päriselt oleks mõni ametnik pidanud varaliselt vastutama selle kahju eest, mis ta ametikohustuste süülise rikkumisega oli põhjustanud. Kuidas teile tundub, kas siin on olnud probleemiks pigem see, et ei ole olnud tahet seadust jõustada, või on probleemiks ka seaduse tekst, mida tuleks mingis osas muuta, et seda printsiipi reaalselt jõustama hakataks?

Aitäh! Minul tuleb küll pähe näiteid, kui on ametnikule või poliitikule esitatud rahalisi nõudeid. Aga ma ei julgeks mälu järgi sel teemal kaasa rääkida, mis need tulemused on olnud. 

Põhimõtteliselt ikkagi avalik teenistus erineb ärist, nagu ma ütlesin. Nii nagu siin ei ole loodud võimalusi ega seatud eesmärke rikastuda, vaid tuleb riiki teenida, ei peaks siin kehtima ka kasu ja kahju teemaline karistamise printsiip. Riik on üldiselt ikkagi üles ehitatud niimoodi demokraatlikult, et üksikinimese kahju tegemise võimalus, võib öelda, on üsna limiteeritud. 

Aga need võimalused seaduses loomulikult on ja neid hinnatakse. Inimesed jäävad oma tööst ilma, inimesed ka varaliselt vastutavad, kui on [tekkinud] otsene mõõdetav kahju. Aga jah, avaliku teenistuse printsiibid ja kultuur erinevad piisavalt äri omadest, me ei peaks neid päris samastama.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Mul on küsimus. Kas see tekst, mille üle te valitsuses vaidlesite või mida te seal arutasite, kas selle tänane sõnastus välistab, et nende suurprojektide või ägedate asjade eest, nii nagu on kirjeldatud, võib saada preemia ka minister või see puudutab ainult ametnikke? See on üks nüanss. 

Teiseks see, mis puudutab keskastme ametnikke. Ma ei saa täpselt aru, kas see [muudatus] puudutab ka talituste juhatajaid või ainult osakondade juhatajaid, kas ka [talituste juhatajad] lähevad viieaastaste tähtajaliste lepingute peale, mida on võimalik pikendada veel viieks aastaks ja kui ametnik tahab edasi töötada, siis see muutub tähtajatuks. Mis selle kõige mõte on?

Võib-olla ma ei jõudnud kõiki küsimusi fikseerida. Aga minister [selle preemia saajana] on muidugi välistatud, see puudutab ikkagi ametnike premeerimise võimalust. Mina fikseerisin oma seisukoha, et sellised suured preemiad peavad olema suur erand ja mitte rutiin. 

Mis tähtajalisusse puutub, siis see oli taas üks vaidluse koht. Inimesed tegid mulle intensiivselt selgeks – iseasi on, kui palju ma seda alla neelasin –, et see tähtajalisus on üks väga edumeelne asi, mida kasutatakse järjest rohkem. Noh, siin on omad positiivsed küljed. Ma olen näinud inimesi eri ministeeriumide vahel liikumas, [tuues kaasa] oma oskusteavet. Samas ma arvan, et ameti[kohti] võetakse vastu ja ka ettevõtteid luuakse pigem pika vaatega kui niimoodi kindlaks perioodiks. 

Siin on ka vaidlus näiteks Euroopa tööõigusest tingituna. Kui töö iseloom on püsiv, siis ei tohi tööleping olla ajutine. Sellepärast on siin see kompromiss, et kaks perioodi ja edasi see muutub, juhul kui tahetakse inimest [selles ametis] hoida, mittetähtajaliseks lepinguks. 

Aga jah, ütleme nii, et ma kohtasin kõrgemas ametnikkonnas suurt poolehoidu sellele, et ametniku [töö] muudetaks tähtajaliseks. Ise olen ma küll aegade jooksul esindanud teist agendat. Näiteks koolidirektorite [töölepingute] tähtajalisusel ei näe ma mingit mõtet. Kui põhjendus on, et muidu nad ei lähe ära, siis tegelikult on nüüd ju vastupidi, veel keerulisem on. Mina olen eelistanud koolidirektorite hindamise süsteemi ja valitsuse sekkumise võimalusi ning olen algatanud sellekohaseid eelnõusid. [Ma ei ole pooldanud] seda, et omavalitsusele kirjutatakse ette koolidirektori töölepingu vorm, lihtsalt kirjeldades [ühte näidet]. See on vaieldav asi, aga praegu on see kompromiss selline.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tean Reformierakonna suhtumist ametiühingutesse, et nendega pole mõtet rääkida ega neid kaasata, nad ei esinda kedagi, ja kõike muud, mida, ma mäletan, valitsuse laua taga ka mulle öeldi, kui ma olin mõne teema tõstatanud. See selleks, igal erakonnal on oma suhtumine. Aga ma arvan, et kui valitsuses olla, siis peaks olema see põhimõte, et kogu ühiskonnal ja olulisimatel huvirühmadel oleks võimalik kaasa rääkida. Te pole seda eelnõu saatnud riigiteenistujate ametiühingule kooskõlastamiseks ja arvamuse [saamiseks]. Ma küsin, millest see tuleb, miks te olete sellise valiku teinud, et üldse mitte kaasata. Ärakuulamine ei läheks teile mitte midagi maksma, hoolimata Reformierakonna suhtumisest ametiühingutesse.

Aitäh! See selleks. Katsuge minuga rääkides mitte rääkida parteiga. Seda eelnõu ei ole kirjutanud partei. Mina ei esinda siin parteid, vaid Vabariigi Valitsust, kui mitte öelda, et ma esindan vabariiki, ameti järgi olen ma praegu valitsuses. Ma ei allu sellisele, ütleme, parteilise vaidluse sissetoomisele kohas, kus mingit suurt ideoloogiat ei ole. 

See on üsna ametnike nägu eelnõu selles mõttes, et inimesed, kes avalikus teenistuses on pikalt olnud, on seda kujundanud, kindlasti mitte ei ole seda kujundatud erakondlikult. Kui palju on neid kooskõlastusasju, seda mina ministrina ei ole kunagi sorteerinud. Ma eeldan, et need [eelnõud] saadetakse olulistele partneritele ja nad saavad ise saata informatsiooni. Aga ma kirjavahetust, jah, nii täpselt kunagi ei jälgi, see ei ole minu töö osa.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Tegelikkuses see konkreetne seaduseelnõu, või ütleme, muudatuste pakett annab küll ühe käega jah mingisuguseid täiendavaid võimalusi suuremahuliste nii-öelda rahaliste toetuste või projektide vaates. Küll aga pigem, mulle tundub, vähendab see töötajate, teenistujate ja ametnike kindlustunnet ning mõnes mõttes ka sotsiaalseid garantiisid justkui nõrgemate vaates. 

Minu küsimus ongi konkreetselt selle kohta, mis kaalutlustel ja alustel otsustati, et kui seni oli keeld koondada alla kolmeaastast last kasvatavaid vanemaid, siis nüüd kehtib see ainult sel juhul, kui nad on vanemahüvitise saajad ehk on nii-öelda vanemapuhkusel. Tegelikkuses võib olla tegemist ka üksikvanemaga, kes kasvatab üksinda kaheaastast last, ja kui ta saab koondamisteate, siis see on päris karm. Millest selline muudatus ja milles selle vajalikkus seisneb?

Aitäh! Ma juba ühe eelmise küsimuse ajal tunnetasin, et siin on midagi kas valesti loetud või siis on mul see teadmata. Ma pean kontrollima seda asja, kuidas see kehtivas seaduses on ja mis muutunud on. Ma ei ole tööõiguse praktiseerija olnud. Võib-olla ma teen vea sisse, kui ma püüan põhjendada. Me kontrollime selle üle ja siis anname märku.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Kuidas sa ütlesidki? Sa ei esinda parteid, vaid tegelikult Eesti riiki. Kas see toode, mida sa praegu siin esitled, vastab sinu kriteeriumitele, et on tegemist hea tootega? 

Ja teine külg. Kui [projekt] teenib 10 miljonit aastas, siis võib pool miljonit jagada ametnike vahel, 50 000 näkku. Kas see võiks sobida ka hasartmängumaksu seaduse puhul, mis siin hiljuti kiiruga vastu võeti? Mõni ametnik pidi isegi oma koha kaotama, selle asemel et 50 000 saada.

Aitäh! See kindlasti ei pretendeeri sellele. Praegu on näha, et minu hinnang selle seaduse väärtusele oli asjakohane. Ma olin kriitiline. Kindlasti see ei kvalifitseeru selliseks asjaks. 

Aga vahepeal on saadetud mulle sõnumeid [nende teemade] kohta, mille puhul ma jäin küsijatele [vastates] hätta. Vabandage, ma tunnistasin, et ma tundsin ennast ebakindlalt. Aga mulle antakse kindlust juurde ja öeldakse, et alla kolmeaastast last kasvatavale vanemale jääb garantii alles, nii nagu on töölepingulistel töötajatel. Seal on mingi paragrahvide ebatäpsus, mistõttu juba teist korda teie fraktsioonilt see küsimus on laekunud. Ei taha teid kuidagi sortida, aga nii ta suuna järgi oli. 

Ja siis mulle öeldakse, et ametiühingud on ikkagi kaasatud. Ametiühingute keskliit, ma saan aru, on see, kes on olnud see partner. (Vahelehüüe.) Jah, ühesõnaga, tegelikult ei ole nii hull see asi. Ma ei tea, kas riigitöötajate ametiühing on saanud eraldi kirja, aga ametiühingud on selle eelnõu tegemisel osalenud.

Tanel Kiik, protseduuriline küsimus juhatajale, palun!

Aitäh! Kuna antud juhul see [haakub] selle aruteluga, siis äkki Riigikogu juhatus kontrollib seda dokumenti, mis on meile edastatud, sest siin on punktis 49 must valgel öeldud, et avaliku teenistuse seaduse § 100 lõike 1 punkti 5 muudetakse. Kui täna on sõnastus selline, et teenistusest vabastamise piirang kehtib ka nende kohta, kes kasvatavad alla kolmeaastast last, siis uus sõnastus on vastavalt eelnõule selline: kes kasutab vanemapuhkust. Need on kaks erinevat asja. Ma ei näe kuidagimoodi, et see [teksti] täiendaks, vaid siin on must valgel kirjas, et see muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt ehk "alla kolmeaastast last" asendatakse sõnadega "kes kasutab vanemapuhkust". Teatavasti alla kolmeaastase lapse, näiteks kaheaastase lapse kõrvalt tööl käiv inimene ei pruugi kasutada vanemapuhkust, üldjuhul ta seda ei tee. Nii et äkki vaatate üle, kas need dokumendid on valed või siiski ministrile hetke eest saadetud sõnumid ei pruukinud olla täpsed, sest siin on must valgel nii kirjas. Sellepärast me nii küsisime.

Aitäh! Istungi juhatajana ma ministri sõnumitesse küll ei hakka liikuma. Tegelikult toimub põhiarutelu juhtivkomisjonis ehk põhiseaduskomisjonis. Võib-olla järgmise ettekande ajal tulevad ka nüansid välja. Aga praegu jäi see teie protseduuriline stenogrammi ja seda saab hiljem kasutada. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Avaliku teenistuse aluspõhimõtted on avalik konkurss ja võrdsed võimalused. Paragrahvi 16 lõige 4² võimaldab aga ametikohta täita konkursita kuni 18 kuuks ja pikendada seda veel 18 kuuks. See tähendab kuni kolm aastat täidetud ametikohta, ilma et selleks oleks korraldatud avalikku konkurssi. Kuidas käib see kokku avaliku teenistuse aluspõhimõtetega ja mis sellise seadusemuudatuse tingis?

Aitäh! Tingis praktiline vajadus olla vahel paindlikum. Alati ei leita konkursiga sobivat kandidaati ja on vaja väikest puhvrit. Mina tean küll oma ministrikogemusest palju juhtumeid, kui suur lootus on olnud mõnel konkreetsel ametnikul või tema panus on olnud väga suur, teda on olnud väga raske asendada. Sellisteks juhtumiteks, kui on näha, et see väljavahetamine teeb pigem kahju, on see puhver loodud. Avaliku teenistuse jäikus iseenesest on teiselt poolt koormav, kuigi täpne regulatsioon on ka vajalik. Nii et praktiline vajadus.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Siin sissejuhatuses räägitakse avaliku sektori kulutustest päris põhjalikult. Ole hea, räägi viimasest kolmest aastast ja sektori kulutuste dünaamikast.

Vabandust, kui ma [õigesti] kuulsin, siis jutt oli kulutustest. (Jaanus Karilaid selgitab kohalt.) No kui te tahate sellist eelarvestatistikat, siis maksaks ette hoiatada. Aga meie viimaste aastate päevakord, see 2024. aasta koalitsioonileping, nägi ette haldusalade tegevuskulude kokkuhoidu 5%, 3% ja 2% aastas. Seda [raha] võis võtta ka toetuste arvelt. Ministeeriumid on üldjoontes seda kokkuhoiuprogrammi korrektselt täitnud. Rahalised olud haldusalades on väga kitsid, välja arvatud erandlikes valdkondades, mida selle [kokkuhoiusurve] eest kaitsti. Kaitsevaldkond on kogu aeg raha juurde saanud, seda te ju teate. Sisekaitse saab tegelikult samamoodi. Selle kokkuhoiuobjekti puhul, mida kirjeldas see loetelu – palgad, majanduskulud, toetused –, on kokkuhoid osutunud suuremaks, kui koalitsioonileping 2024. aastal ette nägi. 

Aga numbritega ei hakka ma improviseerima. Mul on need endal peas justkui olemas, aga ma pean olema faktitäpne, ei tohi mitte eksida. Värske hinnang ütleb, et kokkuhoid osutus suuremaks, kui planeeriti. See ei tähenda jälle, et ei ole erandeid, mingisuguseid projekte, mis näiliselt, statistiliselt näitavad asja suuremana. Teatud valdkonnad olid kaitstud, teatud projektid üldpildis jällegi kulusid suurendavad, aga sellise tavastandardi mõttes ikkagi on raha kokku hoitud päris palju.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus seoses konkreetse teemaga: koondamised tulevikus. Nimelt on ühtepidi muidugi selge, et riigile kulusid juurde ei tule, aga teistpidi võetakse ametnikelt hüvesid ära. Uus lahendus on selline, et koondamisel ei arvestata enam isiku tööstaaži avalikus teenistuses, vaid üksnes viimase tööandja juures. Samas, seletuskirjas mainitakse, et konkreetselt kokkuhoitavaid vahendeid ei ole võimalik välja tuua. Nii et ühtpidi on need vahendid, mida ei ole võimalik välja tuua, teistpidi on see avalikus teenistuses ametnikuna töötamise hüve, mis on praegu garanteeritud. Kuidas te seda vastuolu kommenteerite?

Aitäh! Seda vastuolu kindlasti ei ole, lihtsalt teatud asjad on prognoosimatud, viga [võib olla] nii suur, et meil ei ole mõtet neid numbreid [eelnõusse] kirjutada, aga intuitiivselt võttes siiski kokkuhoidu on. 

Te ilmselt räägite nendest koondamishüvitise perioodidest, mis sõltuvad staažist, ma sain nii aru. See on teadlik kaalutlus või teadlik hoiak olnud. Inimlikult on mõistetav, et inimestel, kes on pikalt samal ametikohal olnud ja keda koondatakse, on ümberorienteerumine valusam ja neile antakse natukene [pikem] – vist kolm kuud, kui ma ei eksi, oli maksimum – vallandamisest [etteteatamise aeg]. Aga need, kes on juba varem avalikus sektoris tihti ameteid vahetanud, kohanevad sellise olukorraga paremini, ja kuidas öelda, kui nad ei ole viimases ametis pikalt olnud, siis ma arvan, et ümberülitumise aega on neil vähem vaja. On mõni näide, et see kohtade vahetus viitab võimetusele [tööga hakkama saada], ja neid olukordi ei peaks me lahendama vabastamiskompensatsioonidega, vaid parema personalivalikuga, ka parema ametikoha leidmisega [sellele inimesele]. Või peab ta seda ise tegema. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh! Ma arvan, et lugupeetud minister väga korrektselt kirjeldas kehtivat olukorda. Alati ongi olnud selline lähenemine, et hoida vähemalt neid inimesi, kes on pikalt riigiteenistuses olnud. Aga seletuskirjast sain ma siiski niimoodi aru, et enam ei arvestata [kogu] tööstaaži avalikus teenistuses, vaid üksnes viimase tööandja juures. On kindlasti palju juhtumeid, kui ametnik töötab ühes ministeeriumis, teises ministeeriumis, kolmandas riigiametis. Seni see [arvestus] on akumuleerunud, aga enam mitte.

Jah, ma proovisin niimoodi vastata, et väga sage ametivahetus on vihje, et ega inimesele ametivahetamine nii valulik ei olegi ja sellepärast ei saa kompensatsiooniperiood nii pikk olla. Aga kui inimene on tõesti veerand sajandit olnud ühes ametis, siis koondamine on talle kindlasti sügavam inimlik probleem kui neile, kes on tihti ametikohti vahetanud. Jah, need aastad enam ei summeeru sellisel moel nagu varem.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks saame ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja lugupeetud minister! Põhiseaduskomisjon menetles seda eelnõu teisipäeval, 24. märtsil. Meilgi oli võimalus siis kuulda ülevaadet, nii nagu [me kuulsime ka] siin saalis, rahandusministrilt ja temaga kaasas olnud spetsialistidelt. 

Komisjonis olid põhilised küsimused, millele me keskendusime, esiteks selle kohta, mis on eelnõu eesmärk. Sellest saime kõigepealt kuulda. Seejärel uurisime, kui suur osa nendest ettepanekutest ja lahendusvariantidest pärineb ettevõtjate nõukoja algatustest ja kui suur on ministeeriumi enda sisend. Saime vastuseks, et üks ettepanek on tõesti tulnud ettevõtjate nõukojalt ja see on seesama suuremahuliste projektide tulemustasustamise regulatsioon. 

Meile selgitati mitme küsimuse tõttu veidi põhjalikumalt seda, millest tuleneb põhimõte, et töötajate ja ametnike [töö]tingimusi on vaja ühtlustada. Põhiline on siin ikkagi seesama avaliku raha kasutamise printsiip ja sellest tulenev avalik huvi. Seetõttu on tehtud kõik need palkade ja koondamiste muudatused. 

Küsimusi tekitas loomulikult muutuvpalgapool. Saimegi teada, et see tõesti nii jääb. Praegu peaks ministeeriumi vaates 30% kasutamine kalendriaasta põhipalgast olema absoluutseks ülempiiriks. 

Loomulikult tekitas küsimusi ja arutelu keskastme juhtide ametiaja viieaastane piirang. Me kuulsime ka selgitusi. Ühelt poolt on see selline tulem koalitsioonilepingust, kus soovitakse tõesti rotatsiooni suurendada ja on toodud argumente ka nende nii-öelda eluaegsete juhtide kohta. Aga arutelu ja küsimusi tekitas küll ka see, kas see ikkagi ringlust soodustab, kas see soodustab ka konkurentsi avaliku sektori töökohtade täitmisel. Kuigi see ei ole kohustuslik kohalikes omavalitsustes, siis ka ametnikud leidsid, et tõesti, võrreldes riigi tasandiga võib seal see politiseerimise risk olla mõnevõrra kõrgem ja ka sellega tuleb arvestada.

Siin saalis juba kõlanud ja arutatud küsimused tähtajaliste lepingute regulatsiooni kohta said ka komisjonis pikemalt tähelepanu. Klaarin siin ära ka ühe vastuse härra Seedrile. Komisjonis sai ta vastuse küll. Tähtajalise lepingu puhul töösuhte lõpetamise kohta kõlas selline arvamus, et tuleb maksta töötasu kuni lepingu tähtaja lõpuni, analoogselt töölepingu seaduses sätestatuga, kuid komisjonis käinud ametnik saatis pärast täpsustuse, sest nemad olid ka oma juristidega konsulteerinud. Praegu selles meie käes olevas eelnõus on ka selgitus, et juhul kui tähtajaliselt [ametis olev] juht koondatakse, siis siiski on erisus, see tähendab, et ei teki kohustust tähtaja lõpuni jäänud perioodi hüvitada, vaid siin on üldloogikaerisus ja siin seda ei kasutata. Meie protokollis oli vist korraks teisiti kirjas, aga ma tean, et kantselei seda veel korrigeerib. Ehk komisjoni istungil kõlanud seisukohad ikkagi jäävad [sel kombel protokolli] märgituks ja me lihtsalt saame siin praegu selle selgituse teadmiseks võtta.

Loomulikult kõnelesime pikemalt ka projektipõhisest tulemustasustamisest. Seda regulatsiooni planeeritakse täpsustada valiku korra ja tingimustega Vabariigi Valitsuse aktis, mis on ka rakendusaktide seas tegelikult juba lisatud. See peaks tõesti olema erand. Meil tekitas see ka arutelu, sest tõesti tundub olevat keeruline leida selliseid esmapilgul olulisi projekte. Sellele nii-öelda ligipääsemise ja sisendi andmise võimalused võib-olla vajavad ka täpsemat arutelu. Aga iseenesest on see tõesti [mõeldud] ainult erijuhtudeks ja mitte tagantjärele, vaid see on ette kokku lepitud, need on nii-öelda valitud projektid, mille puhul peavad olema kõik väljundid saavutatavad. Ehk siis kõik või mitte midagi, vastasel juhul sellist tulemustasu ei maksta. 

Ametiaja tähtajalisuse koha pealt sai veel küsitud, kas sarnast praktikat on ka meie lähiriikides või [teistes] Euroopa Liidu riikides rakendatud. Me oleme selles asjas pigem erandlikud. Samalaadset näidet teiste riikide avalikust sektorist praegu tuua ei ole. Ka komisjonis kõlas, et iseenesest on ikkagi avalikus teenistuses [toimiv] usaldussuhe ja seni kehtinud põhimõtted olnud väga teistsugused. Võib-olla see arutelu tõesti ka komisjonis jätkub. 

Komisjon tegi kõige selle järel menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. aprillil, otsus oli konsensuslik, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, jällegi konsensuslik otsus, ja määrati esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh! Minu hinnangul on see eelnõu siiski üsna ametnike nägu. Minu hinnangul on tänaseks ka Reformierakond aru saanud, et demograafiline kriis ongi päriselt olemas. Mõned aastad tagasi raiuti vastu, justkui seda ei eksisteeriks. Huvitav, et sellises üsna ametnike nägu tehtud eelnõus läheb Reformierakond jälle just nagu laste ja nende kasvatamise vastu. Ma arvan, et sa oled nõus, et iga väikegi liigutus, mis emade turvatunnet vähendab … Ma räägin sellest, et kui seni olid teatud sotsiaalsed garantiid kuni seitsmeaastast last kasvatavatel vanematel, siis nüüd tõmmati see kolme aasta peale. Oskad sa põhjendada – lisaks sellisele tehnokraatlikule põhjendusele, et siis on kahes seaduses ühtemoodi –, miks tehti järjekordne samm, et lapsi kasvatavate vanemate sotsiaalseid garantiisid vähendada?

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, vaadates selle eelnõu seletuskirja, et selgituseks on just nimelt ühtlustamise soov. Ehk ühtlustatakse avaliku teenistuse seaduses ja töölepingu seaduses olevaid … (Vahelehüüe.) Jah, kindlasti saaks. Ma saan aru, et nii nagu me kunagi siin muutsime – mitte küll minu kaasosalusel – töölepingu seadust, et see oleks paindlik tööandjale ja samal ajal ikkagi veel mõistlik, siis tõesti on see ametnike erisus nüüd siit [seadusest] välja jäetud. Küllap ka seetõttu, et just nimelt avalikus teenistuses ühtlustada suhtumist ametnikesse ja töötajatesse. Praegu on ametiasutustes nii-öelda erinev kohtlemine sõltuvalt sellest, kas sa täidad ametniku või töötaja ametipositsiooni. Ka ühe organisatsiooni sees võivad vanemate õigused olla praegu erinevalt käsitletud. Nii et siin on ühtlustus tehtud, tõesti, ja eelnõu koostajad on selle teinud selles [suunas].

Küll aga on siin sobiv hetk ära klaarida seesama koondamissituatsioon. Võib-olla tekkis siin saalis arusaam, et ka alla kolmeaastase lapse puhul saab koondada. Minu arvates see nii ei ole. Paragrahvi 100 lõike 1 punkti 5 on küll muudetud ja sinna on märgitud "kes kasutab vanemapuhkust", eelnevalt oli seal "kes kasvatab alla kolmeaastast last", aga selle lõike eelnevad punktid ütlevad ära, kellel veel on see õigus juba olemas. Need on need, kellel on õigus emapuhkusele, isapuhkusele ja lapsendajapuhkusele, ehk siis on õigus, aga ta võib-olla seda sellel hetkel isegi ei kasuta.

Ma siin seda tõlgendust nüüd sada protsenti ei julge anda, aga nii see seaduses praegu kirjas on. Viies punkt ei ütle enam, et see on alla kolmeaastast last kasvatav inimene – tal on see õigus igal juhul, kui ta alla kolmeaastast last kasvatab –, vaid see, kes kasutab vanemapuhkust. Ka see ei [võimalda] koondamist. Aga me saame komisjonis, tõepoolest, nagu märgitud, kõike seda veel täpsemalt arutada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Aitäh ka lugupeetud ettekandjale! Teie olete kindlasti õige inimene vastama teemal, mis puudutab kohalike omavalitsuste ametnikke. Seaduse § 23 täiendatakse lõikega 2¹, mille järgi kõik selles ametiasutuses sarnaseid teenistusülesandeid täitvad ametnikud oleksid ametikohale nimetatud määratud ajaks. Kas see tähendab seda, et kõik omavalitsused peavad hakkama tagantjärele töölepinguid muutma? Kui inimene on võetud tähtajatult tööle, siis see tähendab, et tal on ju ka õigustatud ootused. Kuidas teie hindate riigi sekkumist kohaliku omavalitsuse autonoomiasse, mille üks osa on ju ka personalipoliitika? 

Aitäh! Sellest me ka komisjonis põgusalt rääkisime. Siin on mitu selgitust. Esimene on see, et kohalikele omavalitsustele ja nende asutustele ei ole see nii-öelda kohustuslik, vaid seal [lauses] on sees sõna "võib". Seda võib kasutada. [Kui seda kasutatakse,] siis [tuleb seda teha] küll ühetaolisena kõigi selle omavalitsuse ametiasutuste või ka asutuste juhtide puhul, kõigi puhul, kui ühe puhul seda kasutatakse. 

Mis puudutab lepingute muutmist, siis vähemalt seaduse seletuskiri räägib küll ja rakendussätetes ilmselt on ka, et näiteks töötajate lepinguid ei pea tingimata muutma. Kui seal on erisus, siis edaspidi kohaldatakse seadusesätet. Mis puudutab ametnikke – nad ei pea olema tingimata ainult kohaliku omavalitsuse ametnikud, vaid nad võivad olla ka riigiasutuste ametnikud –, siis nende puhul, kes on tööle asunud teadmises, [et nende tööleping on tähtajatu,] ja kandideerinud kohale, mis on nii-öelda tähtajatu, kehtib pikem aeg, kuni seda [sätet] rakendama hakatakse. See toimub aastal 2031, mis tõenäoliselt annab inimesele võimaluse muutunud situatsiooni hinnata ja oma karjääriplaane teha.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eelnõu toob sisse projektipõhise tulemustasustamise, mis põhimõtteliselt on ju väga huvitav ja isegi hea. Aga ma loen komisjoni protokolle ja [näen, et] ka Jürgen Ligi oli selles suhtes skeptiline ja ka teie olite, sest raske on ette kujutada, kuidas on võimalik projektipõhist tulemustasustamist reguleerida viisil, mis tagaks võrdse ligipääsu ja asjakohased hindamiskriteeriumid. Ka selle regulatsiooni rakendatavus tekitab kahtlusi. Võib-olla te räägite natukene põhjalikumalt nendest, kuidas öelda, negatiivsetest külgedest või mitte nii headest külgedest.

Jaa, nii on iga uue asjaga. Meile avalikus sektoris tundub see tulemustasustamine sellises mahus tõesti uue ja võib-olla võõrana. Selle üle komisjonis arutelu tõesti oli. Nii nagu minister märkis siin, nii [ütles ta] ka komisjonis, et see on üks ikkagi võib-olla erasektorist, nagu ma ka alguses mainisin, tulnud algatus ja see on kavandatud üksnes erandina, ilmselt tõesti mingisuguste väga paradigmat muutvate, uuenduslike ja võib-olla pöördeliste ettevõtmiste tarbeks. See ei ole üldine põhimõte. Selliselt tunnustama kavatsetakse hakata üksikuid tõeliselt suuri ja silmapaistvaid saavutusi.

Minu komisjonis väljendatud kahtlus oligi see, et võib-olla võiks ligipääs suurele, toredale ja maailma muutvale tegevusele olla veel laiem. Ma saan aru, et on riiklikult olulised küsimused, aga samamoodi võivad pilootalgatused mõnes – jällegi, ma olen kohaliku omavalitsuse inimene – kohalikus omavalitsuses olla suunda muutvad ja teed näitavad. Nii suurt positiivset tähelepanu ja ka tulemustasu pälvivate projektide hulgas võiks olla võib-olla isegi väiksema mahuga algatusi. Mulle tundub, et võib-olla ei ole see mitte üleni halb ja rakendamatu ettepanek, vaid tuleks kaaluda, kas me ei saa seda tõmmata nii-öelda laiemaks, ja mitte selleks, et maksta kõigile tulemustasu, vaid selleks, et motiveerida avaliku sektori inimesi mõtlema nii-öelda kastist välja, tavapärasest erinevalt, ja võib-olla ka riskijulgust juurde anda, et inimesed avalikus sektoris püüaksid leida hoopis teistsuguseid lahenduskäike. Nii et kahtlused ja kõhklused tõesti komisjonis olid, aga jällegi, loodame, et eelnõu menetlemise käigus saame kõiki neid arutada ja kindlasti teha eelnõu veel paremaks.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid ja lugupeetud minister! Avaliku teenistuse seadus vajab kahtlemata edasiarendamist ja ajakohastamist. Ma arvan, et see on pidev protsess. Aga antud eelnõu puhul läheksin ma ajas veidi tagasi ja räägiksin ajast, kui avaliku teenistuse seadusega tegeles Rein Lang. Siis oli see tema vastutusala ja see oli vast eelmine suurem avaliku teenistuse seaduse muutmine. Siis oli muudatuste eesmärk ja sisu vastupidine praegusele ehk püüti ametkondades eristada ametnikke ja töölepingu seaduse alusel töötajaid, teha erisusi. Ma juba siis ei pidanud seda väga mõistlikuks, minu arvates oli see täiesti vales suunas liikumine. Minu arvates tuleks neid käsitleda ühetaoliselt. Kõik need erisused, mis on palga määramise tingimustes, garantiides, muudes aspektides ja nii edasi, on kunstlikud ja väga subjektiivsed. Siin me nüüd oleme. 

Minu arvates võtab sellesama eelnõu seletuskiri selle väga ilusti kokku ja annab väga hästi hinnangu sellele, mida enam kui kümme aastat tagasi tehti: "Probleemiks on osutunud samas ametiasutuses tööl olevate ametnike ja töötajate erinev kohtlemine. Erinevat kohtlemist tekitab nii erinev õiguslik raamistik, avaliku teenistuse põhiväärtuste ebaühtlane rakendamine ning ka teadmatus, kas ja kuidas avaliku teenistuse töötajale avaliku teenistuse põhiväärtuseid rakendada." See lõik veel jätkub. See on tegelikult selle eelmise katse kokkuvõte. 

Nüüd me oleme olukorras, kus me liigume täpselt vastupidises suunas ehk püüame ühtlustada ja neid erisusi ära kaotada. Siit kumab minu jaoks küll läbi see nii-öelda liigne ametnike [hulk]. Neil vist ei ole midagi teha ja nad tegelevad asendustegevusega: teeme nii, rakendame ära, me oleme tööl, me peame seadustega tegelema, nüüd hakkame seadusi uuesti ümber tegema. See on niisugune järjepidev protsess, mille efektiivsuses ma väga veendunud ei ole. 

Minister püüdis siin kuidagi selgitada, et jätkuvalt jäävad ju teatud erisused, miks siis ikkagi on avalikus teenistuses ametnikud ja töölepingu seaduse alusel töötavad inimesed. Ma uuesti ütlen, et minu arvates ei ole see absoluutselt vajalik, võiks olla ja lausa peaks olema ühesugused alused. Ühed mõjutavad ja töötavad välja ja kujundavad poliitikat, teised mitte – see on väga subjektiivne, selle piiri tõmbamine on väga hämar ja hägune.

Teine [põhjendus]: tagada riigi toimimise järjepidevus. Sõbrad, ühest tugipersonalitöötajast, IT-ametnikust, sõltub riigi järjepidevus, süsteemide töötamine, ametnike võimekus töötada ja nii edasi võib-olla palju rohkem kui ühest poliitikakujundajast. Järjepidevust tagab tugiteenistus võib-olla kohati palju rohkem. See määratlus on väga üldine ja subjektiivne ning selle järgi eristamine on väga kunstlik. 

Kolmandaks: keskastme juhtide lepingute muutmine tähtajaliseks. See on rohkem niisugune kunstlik tegevus, jälle väljamõeldud tegevus. 5 + 5, ja seejärel muutub see tähtajatuks. 5 + 5, ja muutub tähtajatuks! No miks me sellise mängu ja bürokraatiaga tegeleme? Sisu sellel ei ole. Ainukene, mis siin on ja mida on ette heidetud, mis tekitabki kiusatuse ette heita, on see, et siin võib ka nii-öelda poliitilist karvast kätt ja survet näha, kui seda niisugusel kujul muuta püütakse. 

No see projektipõhiste tulemustasu või boonuspreemia juurutamine on minu arvates täitsa uhhuuasi. Ma saan aru, et see on tulnud ettevõtjatelt ja viimasel hetkel, nagu minister selgitas, valitsuses [eelnõusse] sisse pandud. Ta möönis isegi, et see on väga mitmeti tõlgendatav. Ma leian, et see on ikka otsene korruptsiooniohu allikas. See on otsene korruptsiooniohu allikas! Rääkida, et me seda nii-öelda ühetaoliselt praktikas ju ei rakenda, vaid see hakkabki toimuma erandkorras, eriotsustega – vaat see on veel eriti ohtlik. [Need projektid] peaks olema ametnike ja poliitikute igapäevane ülesanne ja missioon, mis ongi nende palga sees ja mida arvestatakse ka tulemustasu [määrates], mis siin on nüüd ka reguleeritud ja mille tingimused veidi muutuvad. See peaks olema see tänu ja tasu. Aga niisugused ühekordsed boonuspreemiad, [mis eeldavad] väga subjektiivselt, väga kahtlaselt ja väga raskesti määratletavate, ma ei tea, ühekordsete tulude täiendavat teenimist või tohutu suure kokkuhoiu tekitamist ametnike otsuste või töö tulemusena – ma seda kindlasti õigeks ei pea. Siin on väga tõsine korruptsioonioht. 

Edasi, see lastevanemate sotsiaalsete garantiide vähendamine on kindlasti vale suund. See on kindlasti vale suund, nende kindlustunde vähendamine. See ei olnud üldse veenev, mida komisjoni esindaja siin rääkis, et me ühtlustame, aga ühtlustame sotsiaalsete garantiide vähendamise suunas ehk avalikus teenistuses töötavate lapsevanemate kindlustunde vähendamise suunas. Täiesti vale suund! Me peaksime liikuma vastupidises suunas. Kui me tahame ühtlustada, siis tänases olukorras ikkagi soodsamas suunas. 

Koondamised. See on põhiseaduskomisjoni kui juhtivkomisjoni probleem ka võib-olla natuke. Ma küsisin, mida see siis tähendab, kui on tähtajalised töölepingud või ametnik on tähtajaks ametisse määratud ning kui ta vahepeal koondatakse või tahetakse tööleping ennetähtaegselt lõpetada, kas siis peab tähtaja lõpuni ka koondamistasu välja maksma. Ma sain komisjonis ühese vastuse, et jah, peab. Täna minister ka siit puldist ütles, et jah, peab. Aga mina käisin vahepeal ja vaatasin protokolli. Protokollis on ametniku komisjonis antud selgitavat teksti muudetud, see on sõnastatud niimoodi, et ei pea. Ega ma nüüd päris täpselt aru ei saa. Komisjonis ma kuulsin üht ja nüüd selgub, et komisjonis anti hoopis teistsugune selgitus. Kas protokoll on valesti vormistatud, kas me oleme eelnõudest valesti aru saanud – ma ei tea. Siin me peame kindlasti selguse saama. See on väga põhimõtteline ja oluline punkt. Kuidas see siis tegelikult on ja olema saab? Aga minister igal juhul rääkis praegu teistsugust juttu, kui on põhiseaduskomisjoni arutelu protokollis ametniku selgitus. 

Mis ma selle jutu kokkuvõtteks tahan öelda? Tahan öelda veel kord, et jah, avaliku teenistuse seadust on vaja muuta, sest see Langi-aegne suund ja reform on ebaõnnestunud. Aga see on küll väga poolik ja kohati väga vastuoluline samm ja liikumine jälle vales suunas, mis puudutab neidsamu lastevanemate või avalikus teenistuses töötavate lastega inimeste garantiisid. See eelnõu on [liiga] toores, et seda arutada tõsiselt võetava eelnõuna, millest peaks kujunema seadus. Valitsus peab sellega veel töötama, et saavutada piisav kvaliteet, nii et parlament saaks seda sisuliselt arutada ja saaks vältida selliseid vigu, nagu meil hasartmängumaksu seadusega oli. 

Seega teen Isamaa fraktsiooni poolt ettepaneku eelnõu 836 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Mõnest aspektist selle eelnõu juures. Kõigepealt, see, millest eelkõneleja rääkis, on taas selgelt selline märgiline lapsi kasvatavate inimeste ja perede vastane käitumine. Sotsiaalse garantii alusel, mis täna on ametnikel töölt vabastamise puhul, peab [töölejätmisel] eelistama kuni seitsmeaastast last kasvatavat vanemat, kui [koondamisel tuleb valida kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva] ametniku vahel. See piir tõmmatakse nüüd alla kolme [aasta] peale. 

Siin on palju räägitud sellest, et on demograafiline kriis, ja on räägitud ka sellest, et ilmselt on palju erinevaid faktoreid, mis mõjutavad inimeste soovi ja julgust lapsi saada ja nii edasi. Ma ei alahindaks seda [võimalust], et mõni inimene ongi teinud valiku riigiameti kasuks, kuna seal on olnud turvalisem keskkond näiteks ka lapse kasvatamise mõttes, sa saad last kuni tema koolieani kasvatada, olles võrdlemisi kindel, et su töökoht säilib. Reformierakond koos Eesti 200-ga on näidanud muidugi kogu selle koosseisu jooksul märke, et lapsed ja lastega pered ei ole nende jaoks prioriteet.   

Aga nüüd ühest, ma ütleksin, veel huvitavamast aspektist. Minu arust on mõned kolleegid siin saanud valesti aru ja neile tundub, et see seadus teeb ametnike elu kuidagi ebaturvalisemaks, keerulisemaks ka laiemas mõttes. Ma räägin sellest tähtajaliselt ametisse määramisest. Tekivad viieaastased tähtajad, mida on võimalik kahe aasta võrra pikendada, seda kahte aastat ei loeta selle viie aasta hulka, ja siis on võimalik uus viieaastane ametiaeg.  

Siin tuleb minu arvates tähelepanu pöörata mõnele aspektile. Paragrahvi 23 lõige 2 räägib, millised ametnikud nimetatakse [ametikohale määratud ajaks]. Sinna lisatakse punkt 2¹ ja loetakse üles: riigisekretärile, ministeeriumi kantslerile, asekantslerile ja valitsusasutuse juhile ning tema asetäitjale vahetult alluv juht, kellele alluvad veel ametnikud või ametiasutuse töötajad. Tervet rida ametnikke hakatakse määrama ametisse viieaastaseks tähtajaks ja selline tähtajaks ametisse määramine tegelikult lisab turvalisust või raskendab inimese ametiaja lõpetamist.  

Kui me nüüd vaatame kuupäevi, siis näeme, et seadus[eelnõu] punkt 51 räägib sellest, et seaduse 14. peatükki lisatakse jagu 1², mis räägib jõustunud muudatuste rakendussätestest. Seal on kirjas: "Määramata ajaks teenistusse võetud käesoleva seaduse § [23] lõike 2 punktis 2¹ nimetatud juhi ja valitsusasutuse juhi asetäitja teenistustähtaja arvestamine." Ehk need, kes on käesoleva aasta 1. juuli seisuga juba määramata ajaks ametis – sinna on mõni kuu minna –, loetakse ametisse määratuks kuni 2031. aasta 30. juunini. Esmapilgul loed ja tundub, et on mingid tähtajad. Aga kui mõelda valimistsüklile, siis tähtajad on sellised, et kogu see Reformierakonna-meelne ametkond, kes selle aasta juuliks paika pannakse, peab paigas olema kuni ülejärgmiste valimisteni. Järgmised valimised on tuleva aasta kevadel ja siis neile järgnevad valimised tulevad 2031. aasta kevadel. Reformierakonna kontoris … 

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.  

… ilmselt nii palju, kuidas ma ütlen, reaalset maailmataju on, et nad suudavad kalkuleerida, et tõenäosus on suur, et nemad järgmiste valimiste järel moodustatavas koalitsioonis ja valitsuses ei osale. Ma olen ise töötanud ka valitsuse liikmena ja ministeeriumis. Tegelikult on üsna raske ellu viia valimistel mandaadi saanud lubadusi, kui terve ministeeriumi ametkond, vähemasti juhtkonnatase, neile vastu töötab, sest nemad ei näe oma rolli kui mandaadi saanud poliitilist suunist elluviivate tehniliste töötajate rolli, nemad näevad oma rolli ikkagi kui mingisuguse ideoloogia elluviijate või millegi elluviimisele vastutöötajate rolli. 

Minister rääkis oma kõnes riiklikust järjepidevusest. Kui Reformierakond ütleb "riiklik järjepidevus", siis ei mõtle ta riiklikku järjepidevust, ta mõtleb seda järjepidevust, mis püüab Reformierakonna poliitikat ellu viia isegi ajal, kui Reformierakond võimul ei ole. 

Nii et "huvitav" on pehme termin. Siia on ikkagi sisse ehitatud konstruktsioon selleks, et järgmiste valimiste järel võimule tulev ja suure tõenäosusega Reformierakonda mittesisaldav koalitsioon ei saaks teha kaadrimuudatusi. Elu näitab, et kaadrid võib-olla ei otsusta kõike, aga nad mõjutavad otsuseid väga palju. Sellist asja ei saa küll kuidagi toetada. Sellega seoses teen ma Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 836 esimene lugemine lõpetada. Kuid meile on tulnud kaks samasisulist ettepanekut. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt [on tulnud] ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 836 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame seda peale kutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 836 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 21. aprill kell 17.15. Oleme kolmanda päevakorrapunkti läbinud. 

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu 848 esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud Riigikogu! Selle eelnõuga täpsustatakse pankade ja Finantsinspektsiooni tegevust, luuakse selgemad nõuded pankade juhtimisele, riskide hindamisele ja finantsjärelevalve toimimisele, lihtsustatakse regulatsioone ning suurendatakse konkurentsivõimalusi panganduses.

Esiteks lisatakse seadusesse nõuded, mis aitavad hinnata keskkonnast tulenevaid finantsriske. Keskkonnamuutused mõjutavad nii ettevõtlust kui ka finantsturge. Mõju ulatub otseselt pankade riskipositsioonidesse, näiteks sinna, kus on sõltuvus ilmastiku- ja loodusnähtustest. Pankadel tuleb koostada vähemalt kümne aasta pikkune hinnang selle kohta, kuidas need võivad mõjutada laene ja investeeringuid.

Teiseks kehtestatakse täpsem kord juhuks, kui pangad soovivad investeerida krüptovaradesse. Need on tulusad, ent riskantsed. Seetõttu tuleb edaspidi neisse investeerimisel teavitada Finantsinspektsiooni.

Kolmandaks muudetakse pangajuhtide valimise ja ametisse määramise nõudeid. Uue ametiaja puhul ei pea sobivushindamist enam nullist alustama. 

Neljandaks lihtsustatakse komiteede moodustamise põhimõtteid, enam ei ole need seadusega ette kirjutatud. Pankadele antakse suurem voli otsustada, milliseid komiteid tegelikult vaja on ja kuidas need töötavad.

Seadusemuudatusega luuakse ka eriregulatsioon, mis võimaldab kolmandate riikide pankadel, näiteks pankadel USA-st või Ühendkuningriigist, lihtsamalt Eestis filiaali asutada. Edaspidi ei rakendu sel puhul enam täispanga tegevusloa taotlemise menetlus. 

Tehakse selgemaks ka pankade ühinemise loa menetlus. Kehtiva seaduse kohaselt on pangad pidanud ühinemiseks taotlema paralleelselt kolme luba: koondumisluba Konkurentsiametilt, välisinvesteeringute luba tarbijakaitseametilt ja ühinemisluba Finantsinspektsioonilt. Edaspidi seatakse sisse ühtne järjekord. Ühinemisloa eeldus on tarbijakaitseameti ja Konkurentsiameti luba ning lõplik otsus tehakse Finantsinspektsioonis. 

Viimaseks tugevdatakse Finantsinspektsiooni sõltumatust. Finantsinspektsiooni juhatuse liikmetele kehtestatakse maksimaalne ametiaja piirang 14 aastat. Samuti sätestatakse juhtide ja töötajate suhtes ooteaeg ehk konkurentsipiirang 12 kuud. Lisaks nähakse ette nõuded, et FI töötajad ja juhid ei või omada väärtpabereid, mille on väljastanud mõni järelevalvatav pank või muu finantsjärelevalve subjekt või samasse gruppi kuuluv ettevõtja. Vajaduse korral võib juhatus nõuda töötajatelt sellise väärtpaberi võõrandamist. Tähtsamad reeglid sisustatakse FI sise-eeskirjades. 

Kokkuvõtteks: lihtsustatakse regulatsiooni, vähendatakse halduskoormust, kus see on mõistlik, ja tugevdatakse finantsjärelevalvet. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks on minut ja minister peab ka veel vastama ning meil saab tööaeg kohe läbi. Võtan juhataja vaheaja kaks ja pool minutit ja kohtume homme. Tänaseks on istung lõppenud.

V a h e a e g