Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 50 Riigikogu liiget, puudub hetkel 51. Tänagi on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Aitäh! Saame minna tänase päevakorra juurde ja ma tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. 

Esimene päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2026. Haridus ühiskonna peeglis" arutelu. Järgnevalt tutvustangi selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on kultuurikomisjoni esimehe, hea kolleegi Liina Kersna ettekanne kuni 10 minutit. Seejärel on küsimused ja vastused, samuti kuni 10 minutit. Järgnevalt on "Eesti inimarengu aruande 2026" peatoimetaja Eneli Kindsiko ettekanne kuni 25 minutit, ja tema puhul on küsimused ja vastused täpselt samamoodi kuni 25 minutit. Kolmas ettekanne on Tartu Ülikooli poliitikauuringute instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessori Mihkel Solvaku ettekanne kuni 20 minutit ja ka siin korreleerub kenasti küsimuste ja vastuste aeg [ettekande kestusega] kuni 20 minutit. Neljas ettekanne on Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku Mario Truu ettekanne kuni 20 minutit ja nagu arvata võib, on ka tema puhul küsimuste ja vastuste aeg kuni 20 minutit. 

Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Sellele järgnevad läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt võiksid esineda sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Arutelu algataja on palunud, juhul kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. On päris kindel, et me kella üheks ei lõpeta. See eeldab vahepeal istungi pikendamise hääletust. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna sisulise arutelu juurde. Mul on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurimiskomisjoni esimehe Liina Kersna. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimarengu aruande koostajad! On suur rõõm, et seekordne inimarengu aruanne on just nimelt hariduse teemal. "Haridus ühiskonna peeglis" on samuti väga ootuspärane pealkiri, sest haridus, selle kvaliteet, kättesaadavus mõjutavad otseselt ühiskonna toimimist. Sellest, kui haritud on meie inimesed, sõltub, kui targalt me ühiskonnana toimime. Näiteks toob inimarengu aruanne välja, et kõrgharidusega inimesed on kõige enam orienteeritud innovatsioonile ja saavutusele, nad on ka õpihimulisemad ja panustavad oma teadmistega aktiivselt ühiskonda. Nad on ka tervemad ning elavad kauem, rääkimata sellest, et haritumad inimesed teenivad suuremat palka. Samas toob inimarengu aruanne välja mõtlemapaneva tõsiasja, et Eestis teenib iga õpitud aastaga nii-öelda palgalisa mõned protsendid vähem kui Euroopas keskmiselt. Lisaks tõdetakse, et kuigi hariduse näitajad on meil tugevad, ei kajastu need piisavalt inimeste tervises ega majanduses. Selle üle, miks see nii on, saamegi täna arutada.

On poliitiliselt tark valik pakkuda võimalikult võrdset ligipääsu võimalikult heale haridusele. Õnneks tõdeb ka värske inimarengu aruanne, et omavalitsuste haridustulemuste keskmised erinevad [üksteisest] vaid vähesel määral ja hea hariduse võib saada igas omavalitsuses. Siiski on märgata tärkavat ebavõrdsust ja see nõuab poliitilist tähelepanu. 

Üheks haridusvaldkonna juurprobleemiks on vastutuse hajumine. Seda toob välja nii [praegune] inimarengu aruanne kui ka varasemad raportid. Nõus. Oleme poliitiliselt kokku leppinud, et alus- ja põhiharidus võiksid jääda kohaliku omavalitsuse vastutada, aga põhikoolijärgne õpe peaks olema riigi vastutada. Juba täna on riik loonud igasse maakonda tugevad riigigümnaasiumid. Enamus kutseharidust andvaid koole on riigi pidada, aga selle sammu seadusandlik ja sisuline ettevalmistamine peab käima koostöös kohalike omavalitsustega, et iga noor igast külast leiaks endale sobiva õpitee. 

Inimarengu aruande peatoimetaja toob oma sissejuhatuses välja, kuidas kool ja õpetaja uputatakse reformide alla, aga ressurssi juurde ei anta ja olemasolevat koormust ei kärbita. Muudatuste üleküllusele viitasid ka hiljuti avaldatud TALIS‑e uuringu tulemused, [mille järgi] meie õpetajad ja koolijuhid igatsevad stabiilsuse ja muutuste mõju hindamise järele. 29% Eesti õpetajatest märkis, et nad kogevad oma töös palju stressi. 2018. aastal oli see 18%. Eesti koolijuhtidest tajub palju stressi 36%. 

Valus tunnistada, aga see on ootuspärane tulemus. Haridusvaldkonnas on korraga käimas kaheksa reformi. Samal ajal on seatud eesmärgiks vähendada nelja aastaga eelarvet circa 80 miljoni euro võrra. Haridus- ja Teadusministeeriumis on kolme aastaga toimunud põhjalik verevahetus. Ka praegu otsitakse struktuurimuudatuse tulemusel kuute uut osakonnajuhatajat. Sellistes ebastabiilsetes tingimustes ongi äärmiselt keeruline edukalt reforme ellu viia. Ühelt poolt ei suuda ministeerium piisavalt põhjalikult valdkonda kaasates reforme ette valmistada ja teisalt ei suuda valdkond neid reforme vastu võtta ehk rakendada. Liiga palju muutusi korraga.

Seetõttu ei ole imestada, kui koolijuhtide ühendus kirjutab: "[---] õpikohustuse ea tõstmine on rakendunud, aga sellega kaasnevad praktilised lahendused on lõpuni läbimõtlemata. Põhikooli lõpetamise tingimused avaldati teisel jõulupühal." Koolijuhid paluvad, et kõik muudatused rakenduksid edaspidi alati alates järgmisest õppeaastast, et reeglid oleksid aegsasti kinnitatud ja selgelt kommunikeeritud enne nende rakendumist. 

Valdkonna frustratsioon on kuulda, näha ja tunda. Ja taas [tuleb öelda, et] see on ootuspärane. Muutuste juhtimise mudelist teame, et enne teeleminekut peab olema üheselt selge, miks me [konkreetse] muutuse ette võtame. Peab olema tahe seda muutust ellu viia. Veel on oluline, et oleks olemas teadmised, kuidas seda muutust ellu viia, ja ka võimekus seda teha. Kui tahet ei ole, tekib vastuseis, kui teadmisi ei ole, tekib ärevus ja hirm, ja kui võimekust ei ole, siis tekib frustratsioon. 

Ma olen veendunud, et õpetajad ja koolijuhid üldiselt mõistavad reformide vajalikkust, aga kui neil ei ole vajalikke teadmisi ja võimekust neid edukalt rakendada, siis tekibki ärevus ja frustratsioon. Klassikaline näide ebaõnnestunud reformist on kaasava hariduse rakendamine. Kõigepealt võeti vastu seadus, aga teadmisi, kuidas seda reformi rakendada, rääkimata võimekusest, ei olnud.

Inimarengu aruandes juhitakse tähelepanu haridusvaldkonna uuringute rohkusele, mis justkui jäävad valdkonna heaks kasutamata. Ma ei ole nõus, et uuringuid on liiga palju, aga ma olen nõus, et enne peaks olema tehtud uuring või uuringud, mille põhjal planeerida muutust, aga meil on liiga tihti vastupidi: enne mõtleme välja muutuse ja paremal juhul tellime pärast seda uuringu. Teaduspõhist lähenemist valdkonna arendamisel peaks olema oluliselt rohkem. 

Üks eeskujulik näide siiski ka. Selleks on koolijuhtide atesteerimise süsteemi loomine. See muudatus oli pikalt ette valmistatud, koolijuhtide ja ülikoolidega koostöös tehtud ja ma tõesti usun, et see süsteemne muutus toob kaasa ka koolijuhtimise kvaliteedi paranemise.

Aga lõpetuseks kõige tähtsamast. Inimarengu aruandes tõdetakse, et suhted on hariduse uus valuuta. Tõsi, usalduslik suhe õppija ja õpetaja vahel on õppimise alus. See ei ole midagi uut, see on alati nii olnud ja tehisaru tulekuga võimendub see veelgi. Nagu me teame, vajab usaldusliku suhte loomine aega ja seda aega vajavad nii õppijad kui ka õpetajad. Seetõttu olen väga tänulik inimarengu aruande koostajatele selge sõnumi eest: meie haridussüsteem vajab lahutustehet. Lahutustehet, et anda aega suhete ülesehitamiseks, et saaks toimuda sügavuti õppimine. 

Ühelt poolt on õppimine selgelt sotsiaalne protsess, milleks on vaja turvalist ja toetavat keskkonda ning kaaslasi, kellega koos panna end proovile ja luua uusi teadmisi. Teisalt on õppimine sügavalt individuaalne, ma ütleksin, isegi intiimne teekond, mis toimub iga õppija sees. Haridus annab võimaluse vaimseks kasvamiseks ja sügavamaks eneseteostuseks. Haridus annab meile võimaluse mõtestada ennast ja läbi selle meid ümbritsevat maailma. Enesearengu teekond on alati tähenduslik teekond, mis pakub õnnetunnet nii väikestele kui ka suurtele õppijatele. 

Kultuurikomisjoni esindajana tänan kõiki inimesi, kes on panustanud inimarengu aruande koostamisse: autoreid, toimetajaid, peegeldajaid, ja kõiki teisi, kes on kaasa mõelnud ja kaasa aidanud. Teie tehtud tööl on kindlasti mõju. Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd on aeg ja võimalus küsimusteks. Alustab Mait Klaassen. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, hea kolleeg! Väga analüütiline ja väga mõtlemapanev ettekanne oli teil, aga kui ma vaatan seda "Haridus ühiskonna peeglis" aruannet, siis mulle meenuvad paljud teised aruanded, mida siin Riigikogus on esitletud. Kas sulle ei tundu, et kui meil on nii hea aruanne, kus on välja toodud meie olulised probleemid, kas me ei peaks nõudma või paluma kõikide nende aruannete lõppu [lisada] ühte tabelit, kus on ära toodud probleem ja selle probleemi [tõttu kannataja] ja kuskohal on ära näidatud ka selle probleemi lahendamise teed? Täna seda kahjuks siin ei ole. Kas see võiks siin olla?

Aitäh küsimuse eest! Iseenesest see inimarengu aruande raport pakub erinevaid visioone, kuhu meie haridus erinevatel tingimustel võiks jõuda. Aga ma küll ei arva seda, et me peaksime ootama, et erinevate valdkondade teadlased teeksid meie eest töö ära. Meie töö on analüüsida antud informatsiooni, vaielda siin parlamendis erinevate lahendusvariantide üle ja teha lõpuks otsuseid. Neid lahendusvariante peame ikkagi meie ise oma demokraatlikus debatis leidma ja lõpuks ka otsuseid tegema.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Seda kõike kuulates, eriti seda, kui palju meil on neid uuringuid ja haridus[teemalisi] tekste ja paberimägesid, küsin, kas me ei peaks minema tagasi ülikoolis väga levinud põhimõtte juurde, et iga lause taga, näiteks seaduses või määruses, ministeeriumiametnike suunistes oleks ka viide tõenduspõhisusele? Võib-olla nii me jõuaksime ja saaksime ka kasutada kõike seda, mis meil on. See on küll väga lihtsustatud vaade, aga äkki on see üks põhimõte, mida järgida? 

Aitäh! Ma arvan, et me tõesti peaksime seda tegema ja võib-olla peaksime ka ise olema nõudlikumad ministeeriumide suhtes, et kui nad meile väiteid esitavad, siis [peaksid] nende taga oleksid tõesti viited, millele need tuginevad. Haridusvaldkond on selles mõttes keeruline valdkond, et kõik arvavad, et nad teavad sellest palju ja suudavad teha järeldusi valdkonna puudujääkide kohta. Aga tegelikult ju haridusvaldkond on ja peab olema väga teaduspõhine valdkond. Ei ole nii, et igaüks teab, kuidas see ime seal klassiruumis sünnib. See peab olema andmete ja uuringutega palistatud ja siin on määrava tähtsusega meie enda nõudlikkus, kui me räägime seadusloomest.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen Pipi-Liisiga väga-väga nõus ja minu unistus on, et otsuste tegemisel [hinnataks] ka mõju rahva tervisele. Aga minu küsimus on natuke laiem ja suurem. Ebavõrdsus hariduses ja ebavõrdsus tervishoius süvenevad. Tõenäoliselt on see 30 aastat arengut viinud väga suure kihistumiseni, mis jälle omakorda ebavõrdsust suurendab. Me näeme siit [aruandest], et põhimõtteliselt see, kellel on rohkem raha, saab rohkem haridust, ja see, kellel on rohkem raha, saab tervem olla. Mis sa näed, mis oleksid praegu need poliitilised otsused, mis aitaksid [jõuda] selle juurpõhjuseni? Need on ju sümptomid, tegelik põhjus on kuskil palju sügavamal.

Aitäh! Hariduslik ebavõrdsus sünnib meil klassiruumis. Selles aruandes ei ole välja toodud seda, et hariduslik ebavõrdsus oleks meil kuidagi regiooniti nähtav. Hariduslik ebavõrdsus sünnib [klassiruumis]: kas meil on klassi ees kvalifitseeritud õpetaja või ei ole? Hea matemaatikaõpetaja võib olla Lüllemäel ja seal saavad lapsed väga head reaalainete õpet, aga nii ei pruugi olla näiteks Tallinna kesklinnas. Kohe tekib hariduslik ebavõrdsus, sest osa lapsi on saanud näiteks neli aastat väga head õpet, aga kusagil, kus näiteks õpetajat üldse ei olegi, on tekkinud lünk. Meie saame – oleme seda ka siin Riigikogus juba teinud – toetada seda, et meil oleksid klassi ees kvalifitseeritud õpetajad. Me peame pingutama selle nimel, et õpetajate palk tõuseks, eriti nende õpetajate palk, kes on head kvalifitseeritud õpetajad, et neid oleks meil rohkem. Me näeme tegelikult seda, et aina enam tõuseb kvalifitseerimata õpetajate osakaal meie õpetajate seas. Ma väga loodan, et need põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis me oleme vastu võtnud, tõesti toetavad neid õpetajaid, kellel täna veel kvalifikatsiooni ei ole, et nad jõuaksid kvalifikatsioonini.

Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma olen nõus teie nihukese kriitilise tooniga, mis teie sissejuhataval ettekandel oli. Üks lahendus sellele on, et Isamaa fraktsiooni laual on umbusaldamise avaldamise ettepanek haridusministrile, muist probleeme saame sealtkaudu lahendada.

Aga mul on küsimus nende erinevate eksperimentide kohta, mis viimastel aastatel on toimunud. Te olite ka kriitiline praegu, eks ju. Te viitasite koolijuhtide seisukohale, mis puudutas õppimiskohustuse [ea] pikendamist ja seda, milliseid probleeme see kaasa toob. [Kui rääkida sellest,] mis puudutab koolide valikusüsteemi, mis nüüd kokku kukkus, siis milline on teie hinnangul praegu kõige suurem probleem? Nii nagu järgmine kõneleja, raporti peakoostaja, on öelnud, meil on väga palju erinevaid analüüse ja raporteid, millele ka teie viitasite, aga meil on vaja tegusid. Mis on see, mida näiteks teie kultuurikomisjoni juhina tegema hakkate?

Aitäh! Esiteks olgu hästi selge, et minu hinnangul need reformid, mis on ette võetud, on olulised reformid. Neid peabki tegema, see on täitsa selge. Kui need reformid on ühel hetkel rakendunud, siis muudavad need kindlasti meie haridussüsteemi tugevamaks. Küsimus on selles, kuidas neid reforme teha. Kuna haridusvaldkonnas on reformide mõju nii pikaajaline, siis tuleb neid teha pikalt ette vaadates, neid tuleb teha valdkonnaga läbi rääkides, sest valdkond peab hakkama neid reforme rakendama. Minu meelest on haridusvaldkond selles mõttes imeline valdkond, et meil kõigil on üks eesmärk. Kõigi – koolijuhtide, õpetajate, lapsevanemate, kohalike omavalitsuste – eesmärk on anda meie lastele võimalikult head haridust. See ühendab meid. Seetõttu on ka väga oluline, et reforme ette valmistades ja neid rakendades kaasataks neid tarku inimesi, kes selles valdkonnas on. Nii et minu vastus on, et kõik need reformid on väga olulised, aga neid ei tohiks teha kiirustades ja sellistes ebastabiilsetes tingimustes. Külli Taro avaldas hiljuti rahvusringhäälingus oma kommentaari, kus ta tõi välja selle, et üldiselt ei ole hea tava ühel ajal mitut muudatust [ühes] valdkonnas ellu viia. See tekitab liiga suurt stressi.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahaksin ka küsida selle kohta, et mida siis saaks paremini teha. See kriitika on, ma arvan, õigustatud, sest on palju ärevust. Aga kas ei ole nii, et tegelikult kogu ühiskond on nagu kiirendis? Need muutused, mis täna toimuvad, on nii kiired, ja need analüüsid, mis on tehtud, näitavad, kui katastroofiline olukord on, ja mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid tegelikult ühiskonnas tervikuna. On selge, et Haridus- ja Teadusministeerium püüab sellele olukorrale reageerida. Ma olen aastaid erinevate strateegiate koostamises osalenud, neid analüüse teinud. Küsimus on ju tegelikult selles, et ei ole ühte võluvitsa. Kui siin kolleeg Mait Klaassen ütleb, et paneme kirja, mida tehakse ja kes vastutab, siis see on tegelikult illusioon. Haridusvaldkonnas on kõik väga kompleksne.  

Minu küsimus puudutab seda. Kas ei ole nii, et tegelikult uuringute viga on see, et me ei uuri seda, kuidas teatud muutust esile kutsuda?

Aitäh! 

Me teame, mis on valesti, me teame, kuhu me jõuda tahame, aga me ei uuri, kas selle metoodika ja selle ressursiga me sinna jõuame.

Aitäh, Margit! Kõned tulevad hiljem.

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult meil on ka selliseid uuringuid, mis annavad ette võimalikud suunad, kuidas mingit muutust ellu viia. Aga tõesti, nii nagu ma ka oma sõnavõtus ütlesin, tihtipeale tellitakse uuring siis, kui on juba otsused vastu võetud, [mida muuta], ja [alles] siis me uurime seda, kuidas neid rakendatakse. Aga ma olen väga nõus sellega, et eriti haridusvaldkonnas me peame arvestama ka üldist ühiskondlikku fooni. Kui üldine ühiskondlik foon on juba ärev, siis me peame väga põhjalikult läbi mõtlema, millist ärevust me veel ise juurde toodame. See on hästi oluline ja see on meie vastutus.

Suur tänu sulle, Liina! Sulle on palju küsimusi veel, aga küsimuste esitamise ja vastamise aeg on ümber. Head kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et kuna teie küsimused olid eeldatavalt mõeldud Liina Kersnale, siis tehti ekraan uuesti puhtaks ja nii on ka [pärast järgmist esinejat]. Ehk siis on võimalus uuesti registreerida. Nüüd te olete juba palju nobedamad. 

Ja teine väike repliik on selle kohta, et eelnõu algataja on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni selle päevakorrapunkti lõpuni. Nii et tähelepanek fraktsioonijuhtidele: kuna meil on ka teine päevakorrapunkt ja kui teil on see soov, siis mul oleks palve esitada ettepanek istungi pikendamiseks kuni päevakorra ammendumiseni. Seda loomulikult juhul, kui te peate seda vajalikuks ja võimalikuks. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna teise ettekande juurde. Mul on suur rõõm ja au paluda Riigikogu kõnetooli "Eesti inimarengu aruande 2026" peatoimetaja Eneli Kindsiko.

Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad kaamerate taga! Mul on väga kahju, et lapsed siit rõdudelt lahkusid. Neid oli väga tore siin näha. Mul on väga hea meel esitleda täna inimarengu aruannet aastaks 2026, mis on ka teie laudade peal olemas ja mille pealkiri on "Haridus ühiskonna peeglis".

Aga ma alustan ühe looga. See lugu juhtus meist täpselt 275 kilomeetri kaugusel. Ühel kevadisel päeval Setomaal küsisime algkoolilastelt, mis teeb neid koolis õnnelikuks. Üks väike tüdruk vastas reipal häälel: "Mind teeb õnnelikuks matemaatika!" Täiskasvanud olid hetkeks ehmatusest kaamed, ent küsisid siiski: "Miks matemaatika?" Laps vastas: "Sest ma saan sellest aru." See vastus on hästi oluline, kui me räägime haridusest. Mis on hariduse olemus, mis on hariduse eesmärk: saada aru, mõista maailma ja mõista iseennastki. Aitäh, väike Lotte Setomaalt!

Miks on valminud Eesti inimarengu aruande pealkirjaks "Haridus ühiskonna peeglis"? Siin on kaks põhjust. Esiteks on aeg loobuda kunstlikust vastandusest, nagu oleks haridus midagi kõrgemat kui ühiskondlik toimetulek. Haridus ei ole tõepoolest [mõeldud] ainult tööturu jaoks, aga see ei saa olla ka tööturust lahus, see ei saa olla ühiskonnast lahus. See ei saa olla elulisest hakkamasaamisest lahutatud. Inimeseks kasvamine tähendab ühtaegu vaimset ja hingelist arengut ning suutlikkust tulla toime tänases, aga veel enam tulevikumaailmas. Nagu ütleb president Alar Karis inimarengu aruande eessõnas: "[---] iga eluvaldkond maksab lõivu või lõikab kasu sellest, milline on meie elanike hariduslik kapital." Teiseks läheneb aruanne haridusele süsteemselt. Eesti inimarengu aruanne peab jõudma iga ministeeriumi ja iga otsustaja lauale, sest haridus ei ole vaid lasteaia või kooli vastutus. Haridus kujuneb kogu ühiskonna koosmõjus ning [seda antakse] ka väljaspool kooli: tööelus, kogukondades, peredes. Seetõttu kaasati aruandesse väga erinevate valdkondade teadlasi ja praktikuid, alates haridusteadlastest ja psühholoogidest kuni majandusteadlaste ja kriminoloogideni ning õpetajate ja kohtunikeni. 

Inimarengu aruandes räägivad nii lapsed kui ka täiskasvanud haridusest. Mina räägin [haridusest] täna inimarengu aruande sissejuhatuse baasil ja toon välja viis põhisõnumit, mis raamistavad kogu aruannet. Eesti haridus on tõepoolest edulugu ja me kohtame seda palju ka välismaiste [väljaannete] kaantel, meedias. Me paikneme ka inimarengu aruande indeksis kõrgel kohal. Meie õpilased on olnud PISA [testide] tippsooritajad juba päris pikalt, meie alusharidus on väga paljudele riikidele eeskujuks, meie teadlased on maailmas kõrgel tasemel. See nimekiri on hästi pikk ja me peame olema uhked selle üle. Nagu viitavad inimarengu aruandes professorid Maaja Vadi ja Jüri Allik, Eesti rahval on alati olnud [suur] haridustahe, mis on aidanud riigil kasvada vaimselt ja kultuuriliselt isegi keerulistel aegadel. 

Ma arvan, et sellepärast ongi mul täna siin väga ebamugav öelda, et Eesti hariduse sees, Eesti hariduse eduloos on praod, mis ei ole enam juhuslikud. Vanemate sissetulek [määrab] üha enam laste haridustulemusi. Kusjuures sissetulekute seos kooli keskmiste matemaatikatulemustega on aastatel 2017–2021 tugevnenud, mis viitab sellele, et Eesti hariduslõhe on aja jooksul süvenenud. Tallinnas on [vanemate sissetuleku ja matemaatikatulemuste] seos kaks korda suurem kui mujal Eestis ehk siis Tallinnas on kõige suurem hariduslik kihistumine. Kui tuua välja väga valus tõde, siis Tallinnas võib juhtuda, et vaid mõne kilomeetri raadiuses saavad lapsed eluks täiesti erineva stardipositsiooni. See peaks panema meid sügavalt mõtlema. 

Me oleme harjunud omistama haridusliku ebavõrdsuse põhjusi kodule, lükates süü enda õlult maha. Samas viitab teaduskirjandus väga tugevalt ka kooli ressurssidele: kool võib hariduslikku ebavõrdsust nii süvendada kui ka leevendada. Lihtne näide. Kui koolis on süsteemselt puudu headest aineõpetajatest, siis sõltumata laste kodusest taustast ei ole kooli õpikeskkond arendav. 

Oleme harjunud arvama, et teadmised sünnivad peamiselt klassitoas, aga see ei ole alati niimoodi. Teadus kinnitab tegelikult vastupidist. Sageli sütitab püsiva huvi pigem see, mis jääb koolimajast välja. Näiteks on teadusuuringutes leidnud kinnitust, et mitteformaalsed õpikeskkonnad – olgu need muuseumid või huviringid – on kohad, kus saab noortes äratada püsivat huvi õppeainete vastu, mis koolis näivad mõnikord kaunis igavad. Mitteformaalne haridus ei toeta seejuures mitte üksnes akadeemilist edukust, vaid aitab otseselt kaasa Eesti siseturvalisusele. Sellest räägib täna lähemalt inimarengu aruande toimetaja Mario Truu. 

Paraku peame tunnistama, et hariduslõhe ei jookse mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute vahelt. Täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC kohaselt on eestimaalaste oskused kõrgemal tasemel siis, kui nad on alla 30-aastased, kuid juba varsti pärast formaalhariduse lõppu hakkab oskuste [tase] järjepidevalt langema. Kui noored täiskasvanud Eestis on oskustelt rahvusvahelises tipus, siis 55-aastaste ja vanemate oskused jäävad OECD keskmisest maha. See viitab selgele oskuste lõhele täiskasvanueas ja vajadusele täienduskoolituse järele vanemas eagrupis. Kuigi statistika poolest oleme täiskasvanuhariduses osalemise määra poolest Euroopa Liidus kõrgel kohal, on siiski, nagu näitab aruanne, kõige usinamad täiendkoolitujad kõrgharitud naised. Kõige enam vajaksid seda aga vähemharitud, vanemaealised ja mehed.

Me peame tunnistama, et lapseeas tärkav ebavõrdsus ja haridustahte kadumine ei jää lapsepõlve. See käib inimesega kaasas läbi elu. Me näeme hariduslõhe järelmeid hiljem politsei statistikas, lähisuhtevägivalla numbrites, kasvavates sotsiaal- ja tervishoiukuludes. See tähendab, et hariduslõhe hind ei jää vaid haridussüsteemi. See jõuab ka riigieelarvesse, mida teie sageli siin ruumis arutate. 

Liigume teise sõnumi juurde. Tark haridus peab looma tarka arengut üle Eesti. Inimarengu aruande baasterminiks on inimarengu indeks. See on koondnäitaja, mille alusel me võrdleme riike ja mis mõõdab keskmist saavutust inimarengu põhivaldkondades: pikk ja tervena elatud elu, teadmiste omandamine ehk haridus ning korralik elatustase. Kuigi haridusnäitajad on Eesti puhul väga kõrgel kohal, ei suuda need siiski kompenseerida mahajäämust meie [rahva] tervises ja majanduses. Kui me vaatame, kes on need tippriigid, siis [me näeme], et need on Põhjamaad ja Šveits. Tegelikult esimesel kohal on Island. 

Mis siis iseloomustab inimarengu tippriike? Nad ei ole lihtsalt rikkad või hea haridusega. Kui me vaatame nende erinevaid poliitilisi suundi, siis neid ühendab tark areng tervikuna. Haridus-, tervise- ja sotsiaalpoliitika ei tööta eraldi "silodes". Ma arvan, et Island on siin ülimalt hea näide, kus noorteseire on väga pika strateegiaga paika pandud. 

Kui me vaatame Eesti arengut läbi aastate, siis kurb on tõdeda, et Eesti on tegelikult inimarengu indeksis langema hakanud. Eestlastena me alati võrdleme ennast naabritega. Leedu on juba mitmes pügalas meis ette läinud, eriti just majanduse näitajate poolest, mis on inimarengu indeksis kõige suurem mootor. 

Tark haridus peab looma võimalusi üle Eesti. Kui me vaatame Eesti statistikat, siis [me näeme,] et Harju maakonnas elab inimene keskmiselt kaks korda väiksemas vaesusriskis kui näiteks Ida-Virumaal ja ligi kümme aastat kauem tervena kui Kagu-Eestis. Ma arvan, et rahvusvahelistest pingeridadest palju olulisem on see, mis toimub Eestis, millised on Eesti arengulõhed. On asjakohane küsida, miks Eestis haridus ei jõua piisavalt kiiresti meie tervishoidu ja majanduse arengusse. 

Ma usun, et siit on üsna hea liikuda edasi põhjuste juurde. Ka juba täna siin ruumis on mainitud meie kolmandat sõnumit: me teame palju, aga nüüd on vaja julgust vastutada ja tegutseda. Kui tuua välja statistika, siis tõepoolest, viimase kümne aastaga on Eestis üksnes hariduse kohta kirjutatud vähemalt 420 000 lehekülge analüüse ja uuringuid. Kui me need lehed välja prindiksime ja virna laoksime, siis me saaksime Pika Hermanni torni [kõrguse hunniku]. Kui me need lehed A4-paberitena maha laotaksime, tekiks 125 kilomeetrit pikk paberitee Tallinnast Pärnusse. Ma kindlasti ei tee maha uuringuid ega [heida ette] nende rohkust, vaid küsin: kui paljud uuringud on jõudnud praktikasse või tekitanud hariduses arengusuundi? See on küsimus. Meil on lugemismaterjali kaunis palju. 

Ma toon ühe väga ilmeka näite uuringute kohta. Inimarengu aruande sissejuhatuse lõpus on päris pikk list ära toodud, saate ise need 402 lehekülge pärast kodus läbi lugeda. Ilmekas näide: paljudes omavalitsustes tellitakse haridusvõrgu analüüs, ilma et keegi küsiks, kuidas need haridusvõrgud võiksid koos töötada. Samal ajal liiguvad lapsed ja noored üha enam üle omavalitsuste piiride. Ma räägin õpirändest. Tulemuseks on kümned eraldiseisvad analüüsid, mis ei kirjelda enam tegelikku haridusruumi. Aga ometigi me teeme neid uuringuid. 

Kindlasti on õige küsida, kas Eesti inimarengu aruanne on järjekordne raport. Jah, me võtame süü omaks, siin on lausa 404 lehekülge raportit. Aga ma siiski usun, et see aruanne on peegelpilt meile endale. See ei näita ainult seda, kui palju me oleme uurinud, vaid ka seda, kui palju kasutamata teadmisi meil on. Uuringute rohkus ei ole nõrkus, see on kasutamata potentsiaal, sest probleem ei ole selles, et me uurime liiga vähe, vaid probleem on selles, et me ei kasuta piisavalt seda, mida me juba teame. 

Miks me oleme sellisesse seisu jõudnud? Täna juba arutati natukene ka seda, miks me siis lahendusi ei leia või miks me lahendusi ei paku. Tegelikult kõik need raportid pakuvad väga palju lahendusi, aga tihtipeale kukuvad need eri ministeeriumide vahele. Kes võiks olla õige vastutaja? Vastutaja otsimine on päris keeruline. 

Ma toon välja teaduskirjanduse baasil, miks uuringud tihtipeale rakendusse ei jõua. Teaduskirjandus väidab, et esiteks, me oleme sattunud [uuringutulemuste] rakendamata [jätmise] lõksu: kõik uurivad, aga vähesed vastutavad [lahenduste] elluviimise eest. Veel enam: haridusmaastikku iseloomustab see, et meil on jagatud vastutus isegi kohati seadusesse sisse kirjutatud, mis praktikas muutub sageli jagatud vastutamatuseks. 

Teiseks, vahest kõige olulisem põhjus, miks uuringud ei jõua praktikasse, on see. Haridus on üks valdkond, kus on vaja pikka perspektiivi. Hariduse [kvaliteet] ei tohi kõikuda valimis[tsükliti]. OECD ja Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud, et haridus vajab poliitikatsüklitest sõltumatut järjepidevust, stabiilseid kokkuleppeid, mitte iga valimisega muutuvat kurssi. 

Ma toon välja OECD hästi tabava näite. OECD on märkinud, et meditsiinis ei jõua ükski vaktsiin, isegi mitte pandeemia ajal, inimesteni enne, kui selle mõju ja ohutus on põhjalikult tõendatud. OECD väidab, et kümnest haridusreformist üheksa isegi ei uuri oma pikaajalist mõju. Meil on puudus mõjuanalüüsidest.

Tulen eelviimase sõnumi juurde. Eesti e-riigina alarakendab oma potentsiaali hariduses. Üks asi, mille üle me Eestis kahtlemata õigusega uhked oleme, on meie e-riik. Me maksame makse minutiga, anname digiallkirju sekunditega, jälgime laste arengut e-koolis, näeme oma terviselugu digiloos, asutame ettevõtte või hääletame kodust lahkumata. See on Eesti luksus, mida me tihtipeale isegi ei oska enam nii hästi hinnata. Ometi on see kõik sündinud viimase 20–30 aasta jooksul. Jällegi on taas ebamugav öelda, et hariduses me ei kasuta e-riigi täit potentsiaali ära. Nagu näitab see inimarengu aruanne, me tugineme hariduses kõige olulisemates küsimustes, näiteks hariduslõhe puhul, endiselt aeglastele küsitlustele ja subjektiivsetele küsitlustele, samal ajal kui vajalikud andmed on meil juba päris mitu kümnendit registrites olemas. Me tegeleme pigem probleemide avastamise kui varase märkamisega. Meil puudub andmetarkus. Ilmselt on andmeskandaalid meid päris ettevaatlikuks teinud. Jah, ettevaatlikkus on vajalik, aga oht tekib siis, kui ettevaatlikkusest saab vabandus ehk igaks juhuks keelamine. Olukorras, kus avalik sektor seisab silmitsi rahanappusega hariduses, sotsiaalhoolekandes, tervishoius, on just digiriigi andmevõimekus see, mis võimaldaks teha targemaid, mitte kallimaid otsuseid. 

Siit jõuame ühe eriti valusa järelduseni. Kohati tundub, et hariduse suurim puudujääk ei olegi alati raha, hariduse suurim puudujääk on andmekorratus. Akadeemik Jaak Aaviksoo juhitud hariduskuludest ülevaate andnud raporti järeldus oli ehmatavalt selge: Eesti kulutab haridusele 6% SKT-st. See on üks OECD kõrgeimaid näitajaid, aga me ei oska öelda, kuhu see raha tegelikult läheb, sest meil valitseb andmekorratus. Eesti inimarengu aruande hariduse andmetarkuse peatüki toimetaja Mihkel Solvak avab seda teemat täna lähemalt. Õigupoolest on päris mitmed riigid juba teinud selle andmesammu, mida meie alles ette valmistame. Soome on loomas andmepõhiseid tööriistu, mis toetavad laste ja noorte heaolu. Ma arvan, et eriti kõnekas on just Island. Island on meist kolm korda väiksem riik, aga ometi rakendavad nad andmeid, et luua noortele turvaline tulevik ja märgata [probleeme võimalikult] vara. 

Tulen viimase sõnumi juurde, mida on ka täna juba siin saalis mainitud. Eesti haridus vajab tervislikku lahutamistehet. Eesti haridusest on saanud ootuste keskpunkt. Lapsevanem tahab parimat õpetajat, tööandja küsib, kuhu on kadunud insenerid, meedia räägib õpetajate palgast, õpetaja mõtleb, kumb nõuab rohkem tähelepanu, kas pärisaru või tehisaru. Selle keskel on õpilane, kes küsib kõige lihtsama ja ebamugavama küsimuse: miks ma pean siin koolis olema?

Kõik teavad, mida kool peaks veel tegema, aga väga vähesed julgevad küsida, mida kool ei peaks enam tegema. Me oleme loonud süsteemi, mis teeb korraga kõike ja seepärast ei jaksa enam midagi hästi teha. Haridussüsteem on väsinud, haridussüsteem vajab pausi. 

Tulemuseks on see, mida me näeme täna: õpilaste vähene õpirõõm, noorte kehv vaimne tervis ning õpetajate ja koolijuhtide kurnatus. OECD on korduvalt rõhutanud, et riigid oskavad hariduses uusi ülesandeid lisada, aga ei oska vanadest loobuda. Eesti haridussüsteem vajab tervislikku lahutamistehet. Kui me tahame, et [kool] oleks taas tervislik arengukeskkond, peame otsustama mitte ainult selle üle, mida juurde anda, vaid eeskätt selle üle, millest täna loobuda.

Ma toon ilmestamiseks Eesti PISA uuringust ühe huvitava tulemuse. Eesti õpilased on PISA matemaatikatulemuste poolest kõrgel tasemel, aga samal ajal oleme riikide grupis, kus on näha, et meie õpilasi iseloomustab nõrk kuuluvustunne. [Uuringus olid] küsimused, kas mul on koolis sõpru, kas ma tunnen, et ma meeldin teistele ja nii edasi – sotsiaalne liim. Teisisõnu, vähene õpirõõm ning ebatervislik sotsiaalne kliima. 

Ma pöördun hetkeks tagasi aastasse 2023, mil valmis eelmine inimarengu aruanne. Teema oli vaimne tervis. Mis siis selgus? Eesti noored on võrreldes naaberriikide [noortega] oluliselt sagedamini kurvad või masendunud. Kurbuse ja masenduse esinemine kasvab vanusega. Depressiivsust esineb oluliselt sagedamini kehvemas majanduslikus olukorras elavatel noortel. See kandub üle eluea, sest iga teine täiskasvanuea vaimse tervise probleem on saanud alguse enne 14. eluaastat – põhimõtteliselt põhikooliastmes. Õpikeskkonna tuum on suhted kaasõpilaste ja õpetajatega. 

Eesti kõige olulisem investeering on psühholoogilisse julgeolekusse panustamine. See [loob eeldused] suhete püsimiseks, perede püsimiseks, tervislikuks töökeskkonnaks, laste õpirõõmuks, õpetajate koolis püsimiseks ja veel paljuks muuks. Eesti riik, ühiskond, kultuur, pere ja inimene on täpselt nii tugev, kui tugev on ta närvikava. Siin on koolidel väga suur roll. Kodu on kahtlemata oluline, ent suure osa noore elust loovad kool ja huviharidus, kus tekivad meie sõbrad. Me ei saa sekkuda tihtipeale kodudesse, aga siiski, kolm neljandikku noort ümbritsevast on meie kujundatav kool, huviharidus ja selle raames tekkivad sõbrad. Kui see keskkond on turvaline, siis võiks kolm neljandikku keskkonnast olla turvaline, olenemata sellest, mis kodus toimub. Eesti närvikava tugevus on kujundatav ja psühholoogiline julgeolek on tegelikult meie kõige olulisem julgeolek täna. 

Jõuan kokkuvõtteni. Meil on täna rohkem teadmisi kui varem, meil on rohkem andmeid kui kunagi varem. Meil on e-riigi eelised, millest teised alles unistavad, aga seni, kuni meie mõtleme ja menetleme, nemad juba tegutsevad. 

Ma loodan siiralt, et käesolev inimarengu aruanne leiab oma koha iga ministri ja Riigikogu liikme laual, sest just teie saate otsustajatena paika panna Eesti hariduse pika sammu. Minu viimased sõnad on mõeldud eeskätt [neile, kes kujundavad] haridussüsteemi. Praeguses ärevas maailmas näib, et haridus võiks olla ja eeskätt peaks olema koht, kus inimesel on aega oma mõtteid lõpuni mõelda. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Teile on hulganisti küsimusi. Alustab Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te märkisite oma ettekandes ka alusharidust. Paljud uuringud viitavad sellele, et [lasteaias] on lapsed selgelt rõõmsamad. Võib-olla on see viide sellele, et seal on olulisel kohal mäng ja loovus. Kui minnakse kooli, siis hakkab õpirõõm kaduma. Ja me ei ole suutnud leida sellele lahendust. Kui me paneme sinna juurde õpikoormuse, päeva pikkuse ja soovi osaleda ka huvihariduses, siis tekib küsimus, kas meie lapsed on tööl rohkem kui meie. Ja siis me imestame, miks meil on vaimse tervise probleemid. Mis on see võti, et me suudaksime seda ühiskonnas tervikuna lahendada? 

Teine osa küsimusest puudutab seda, et te viitate, et 28% peredest kasutab eraõpetajaid, ja viitate justkui kooli puudujäägile. Aga kas selle uuringu sees on ka struktuurne analüüs? Kas seal on õpilased, kes tahavad osaleda olümpiaadidel, tahavad saavutada midagi enamat? Kui me vaatame kooli tervikuna, siis võib jääda mulje …

Aitäh!

… et kõik õpilased on võrdsed, aga [õpitu] omandamine on erineval tasemel. Mis seal veel sees on?

Ma alustan sellest viimasest küsimusest. Tõepoolest, sa võid kasutada eraõpetajaid väga erinevatel põhjustel. Ka kirjandus toob hästi välja selle, et ollakse juba niigi hea, aga tahetakse saada paremaks. See on üks põhjus. Ja teine [põhjus] on tõepoolest see, et sul on õpilüngad. Õpilüngad võivad tekkida sellest, et sul on keskmisest madalam võimekus ja koolis on tekkinud puudujäägid. See pilt kindlasti ei ole ühtlane. Ma kindlasti rõhutaksin ka seda, et eraõpetajate uuringust tuli väga tugevalt välja eesti-vene diferents, mis on, ma arvan, hästi oluline täna. Eesti pered kasutavad kaks korda vähem eraõpetajat kui vene pered. Tegelikult vene peredel kulub väga palju raha täna eraõpetajatele, see tuli ka sellest [uuringust] välja. 

Ma korra küsin meeldetuletuseks selle esimese küsimuse kohta. (Urmas Kruuse vastab kohalt: "Kuhu kaob õpirõõm?") Kuhu kaob õpirõõm? No me oleme kõik rõõmsad lasteaias. Tihtipeale on õpirõõmu puhul lakmuspaberiks 7., 8. või 9. klass, kus tekivad raskemad eriained: keemia, füüsika ja nii edasi. Õpe läheb intensiivsemaks. Aga mõtleme natuke ka sellele ajale. See on ju hea teismeea tipphetk. Sul läheb korraga õppimine raskemaks ja sa oled samal ajal [teismeea tipus]. Kui need kaks kokku panna, siis see ongi hästi keeruline maailm.

Aga kui me vaatame täna, mida me saaksime teha, siis [näeme, et] Eestis on väga palju koole, kus on selle peale mõeldud, et õpirõõm püsiks läbi kooliaja. Me peaksime õppima parimatelt koolidelt. Ma usun, et ka selle kohta on meil väga head andmed olemas. Haridusministeerium teeb näiteks rahuloluküsitlusi. Me peaksime neid parimaid praktikaid jagama. Kus on need koolid, kus õpirõõm ei ole kadunud näiteks teismeeas? Võtame eeskujuks, mida seal tehakse, mis on need võluvitsad seal.

Kolleegid on ikka leidlikud, mitte kaks küsimust, vaid teine osa küsimusest. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Me oleme viimased aastakümned rääkinud järjest rohkem sellest, et õpe peab olema elukestev. Rohkem kui 20 aastat tagasi, kui riigieksamite [süsteem loodi], läks ilmselgelt üldhariduse põhiraskus sellele, et süsteem hakkas orienteeruma sellele, et riigieksamites tuleb teha võimalikult head tulemused. Täna, kui me oleme pikendanud õppimise kohustust, on mingil põhjusel see raskuskese jõudnud põhikooli[astmesse]. Me ütleme, et terve elu tuleb õppida, aga kõige [raskemad] otsused ja asjad tuleb teha võimalikult noores eas. Kas on mingi teaduslik põhjus või argument, mis seda toetaks? Teiseks, millele te olete palju viidanud, on seesama teema, et meil kaob inimene kooli ära, me õpetame aineid. Mida tuleks teha, et me ainete keskelt need õpilased, lapsed üles leiaksime ja nad üldhariduse keskmesse tõstaksime?

Miks see raskuskese on põhikoolis? Haridussüsteem on kaunis lineaarselt üles ehitatud. Sa ei saa otse lasteaiast minna näiteks kutsekooli või ülikooli, sul on neid esimesi etappe seal vahepeal ikkagi vaja. Miks see põhikooliaste on niivõrd määrav? Ma toon esile hästi karmid faktid. Ma arvan, et te olete meediast lugenud, et viimastel aastatel kukub meil iga neljas õpilane matemaatikaeksamil läbi ja see teeb kokku üle 3000 õpilase. Kui nende 3000 õpilase haridustee pärast põhikooli jääb katkendlikuks, siis meil on tööturul 3000 väga madala haridusega inimest. See on Eesti mõttes väga suur kadu. Kahjuks kipub olema nii, et kui põhikooli kolmes viimases klassis ei ole sul [laotud] tugevat baasi, siis neid lünki hiljem täita on ülimalt raske. Ükskõik, kas see on kutsehariduses või üldkeskhariduses, need viimased aastad kipuvad olema ikkagi määravad. 

Kuhu see inimene seal kaob? Jällegi, ma viitan oma viimasele vastusele. Ma olen täiesti kindel, et ega see inimene ei kao igas koolis ära. Me peame ikkagi mõtlema, et meil on täna väga erinev koolisüsteem, meil on väga erinevad koolid. Ma olen ise käinud intervjuusid tegemas eri koolides, ma näen väga erinevaid lapsi, väga erinevaid õpetajaid, väga erinevat kliimat, suhtekliimat. Jällegi, sama soovitus: me võiksime õppida ikkagi nendelt parimatelt koolidelt, kus ei ole õpilased ennast katki õppinud, tulemused on head ja inimene on alles.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Suur-suur tänu selle väga huvitava ettekande eest! Ja loomulikult, suur töö on siin taga. Ma siitsamast teie mõttest läheksingi kohe edasi. Nii nagu me teame, tõesti, rahulolu-uuringuid tehakse ja need annavad meile ülevaate õpilaste ja ka lapsevanemate hinnangutest, samuti õpetajate [hinnangutest]. Küll aga ma mõtlen, et kui meil on ühtluskool, ühtsed kriteeriumid [õpi]väljunditele ja õpetamisele, kas me siis ei peaks ka sellesama valdkonna, õpirõõmu ja õpilase vaimse heaolu puhul natuke ühtsemad kriteeriumid kehtestama. Praegu on meil kõik koolid väga autonoomsed, võib-olla mõned keskenduvad headele õpitulemustele ja jätavad näiteks rahuloluküsitluste tulemused pigem [suurema] tähelepanuta. Äkki õpilase, tema vaimse tervise ja tuleviku heaolu nimel peaksime seadma ka siin mingisugused väljundid ja kriteeriumid ja tõepoolest neid tähtsustama.

Ma olen kahe käega selle poolt. Ma väga soovitan vaadata, mis toimub praegu Islandil ja Soomes. Nad teevad näidikulaudu just noorte monitoorimiseks ja mitte korra aastas, vaid jooksvalt. Nad saavad sekkuda kohe, kui olukord on halb. Sa näed laste puhul seda pingetelge aasta vältel. Ma tõepoolest soovitan sõita üle lahe või siis natuke kaugemale ja vaadata, mida nad seal teevad. Ma väidan seda, et meie andmed on palju paremad kui nende omad. Meil on potentsiaal teha täna palju paremaid asju. Lihtsalt oleks vaja teha need sammud, võtta julgus kokku.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, juhataja! Aitäh väga hea ettekande eest ja aitäh rahvusringhäälingus esinemiste eest[, mille järelevaatamine] on väga populaarseks osutunud! Aga minu küsimus puudutab aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Kui ma vaatan Tervise Arengu Instituudi andmeid, siis on väga selgelt näha, et [ATH] niisugune plahvatuslik tõus algas aastal 2021 ja eriti haaratud on [lapsed] vanuses 15–24. Muus [vanuseastmes] niisugust tõusu silma ei hakka. Kas te arutasite või kas tuli välja, mis on viimase viie aasta jooksul koolis või meie hariduses juhtunud, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire [diagnooside arv] on nii palju [suurenenud]? Võtan teie eileõhtusest esinemisest kinni: kui efektiivsed ikkagi on need 40 noorega gümnaasiumiklassid? Ma käisin just eile Põlva Gümnaasiumis, seal oli auditooriumis 40 õpilast. Ma väga hästi seal hakkama ei saanud.

Tõepoolest, Tallinna ja Tartu probleem on see, et kui sul on 38–40 õpilast klassiruumis, siis õpetajal on ülimalt raske märgata iga õpilase individuaalseid vajadusi, kuigi talle on justkui selline kohustus täna pandud. Ma kindlasti ei taha siin väljuda oma ekspertiisi [piiridest], ma ei ole tervishoiu- või meditsiinivaldkonna ekspert. Aga millega on teadusuuringute najal seda seostatud? Me elame ühiskonnas, kus aju on pidevalt üle stimuleeritud. Ma isegi ei omistaks neid põhjuseid koolisüsteemile, vaid pigem sellele. Uuringud toovad välja, et see ei ole [juhtunud] isegi mitte aastal 2021, vaid 2012 ja varemgi, ja põhjuseks on sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeedia stimuleerib inimese aju üle ja väga raske on seda keskkonnavahetust lapsel teha, sinna vaiksemasse kooliruumi minna, kui ta [aju] on muul ajal üle stimuleeritud. See on üks põhjus, mille teadusuuringud päris tugevalt välja toovad. Need toovad välja ka selle, et kuna see on siiski [kestnud] väga vähe aega, 10–20 aastat, siis me alles näeme neid mõjusid, me alles mõõdame neid mõjusid. Aga jah, esimene põhjus saab olla tegelikult see üle stimuleeritud aju sotsiaalmeedia ja inforuumi ülekülluse najal. Meie aju ei ole mõeldud selleks, et olla kogu aeg töös, aga infokülluse tõttu tal ei ole valikuid, kui ta ise ei tõmba seda juhet seinast välja.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, ka mina tänan nende heade intervjuude ja selle aruande eest. Tõesti, kõigele võib alla kirjutada, ja ma arvan, et seda oli meil väga vaja. Ennem siin vist Pipi-Liis Siemann küsis [selle kohta], mis puudutab viitamist. Ma kiidan selle eest! Teie artikleid on alati hea lugeda, kuna need on niivõrd tihedalt täis viiteid erinevatele uuringutele. Meil, poliitikakujundajatel, võiks olla oma sõnade taga rohkem viiteid, millele me tugineme, kui me midagi ütleme.

Aga küsimus on selline. Te kindlasti olete selle teemaga juba väga pikalt tegelenud ja erinevaid hariduse temaatikaid analüüsinud. Kas on olnud midagi sellist, mis teie jaoks on olnud üllatav – kuigi neid uuringuid on olnud 420 000 lehekülge –, midagi sellist, mis konkreetselt nüüd selle aruande toimetamise käigus tuli välja ja mille kohta te saate öelda, et seda te tõesti enne sellises ulatuses ei oleks uskunud?

Kes vaatas eilset saadet "Esimene stuudio", [teab, et] ma natuke kordan ennast, aga minu jaoks kõige parem fakt, ja ma arvan, et kõige positiivsem fakt, mis tuli välja, on see, et õpetajad ja õppejõud elavad kõige kauem, võrreldes teiste ametite esindajatega. Mulle meeldib see fakt, see näitab, et selles valdkonnas on midagi väga väärtuslikku, mis hoiab su aju kaua töös. See töö on ka ikkagi pigem autonoomne, sa saad oma tööd päris palju klassiruumis suunata. Kui tuua konkreetne fakt välja, siis mehed elavad [keskmiselt] üle 80 [aasta] ja naised isegi 90 ja enam. Siit tuleb ka üleskutse: tulge haridusse, see pikendab teie eluiga! Mina kavatsen seal kindlasti väga kaua püsida. See oli minu jaoks hästi positiivne fakt ja ma loodan, et see fakt jõuab täna igasse õpetajate tuppa.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Eneli Kindsiko! Minu küsimus puudutab sellist asja. Te tõite siin näite sellest, kui palju haridusvaldkonda on uuritud, kui palju tuleb igasugust infot ja kokkuvõtteid, ning ütlete ka seda, et kõik uurivad, aga vähesed vastutavad [lahenduste] elluviimise eest. Kui te paneksite praegu kõrvale oma teadlaserolli ja [nimetaksite] ühe valdkonna, mida te tahaksite kõige kiiremini ellu rakendada, siis mis see oleks?

Üks valdkond, kus ma olen tõepoolest viimastel aastatel Arenguseire Keskuses väga palju andmepõhiselt töötanud, on koolivõrk. Ma tahaksin, et Eestis ei peaks otsustama, kas maakoolid on kinni või lahti. Meil on vaja nutikaid valikuid. Me tihtipeale mõtleme, kas [panna] see kool nüüd kinni või [jätta] lahti, aga seal on palju rohkem neid halle toone vahel. Jällegi, me saaksime väga palju [ideid] laenata piirkondadest, mis on palju hõredamad ja kus looduskeskkond on palju karmim, aga kus on loodud lahendusi maakoolide päästmiseks. See tähendab seda, et me peame tunniplaane ümber organiseerima. Mitut kooli juhib üks koolidirektor, mis on Eestis juba levinud. Aga millegipärast on nii, et me teeme selle otsuse siis, kui on juba liiga hilja, viimasel hetkel. Tegelikult peaks neid otsuseid tegema siis, kui asi ei ole veel nii halvaks läinud. Sest kui me inimarengu aruandes vaatame seda demograafilist projektsiooni, siis me peame täna tegema väga paljude maakoolide päästmiseks juba otsuseid, [leidma] nutikaid lahendusi. Ma kindlasti rõhutan seda, et maakool ei saa olla juhtimise mõttes linnakooli koopia, ta vajab täiesti teistsugust juhtimisstiili, ülesehitust, tunniplaani, lähenemist. Need on otsused, mida saaks täna kohe ära teha, omavalitsuse tasandil tegelikult, kõike ei pea riiklikul tasandil enam reguleerima.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma väga tunnustan selle põhjaliku töö eest ja ka selle eest, et te kõneisikuna väga rõhutate neid asju, mis sellest uuringust välja tulevad. Ma loodan, et kogu avalikkus ja ka otsustajate ringkond, kes on siin või valitsuses, sellele tähelepanu pööravad. Ma tunnustan seda. Me võime rääkida siin hariduskorraldusest, koolikorraldusest, koolivõrgust, aga juurpõhjus, mille te olete välja toonud, on tegelikult ju majanduslik ebavõrdsus, sissetulekute ebavõrdsus, mis kahjuks Eestis suureneb. Ja kui selle kõrval hariduse kättesaadavus, ka huvihariduse kättesaadavus nii majanduslikel põhjustel kui ka korralduslikel põhjustel halveneb, siis see taastoodab ebavõrdsust ja see taastoodab tegelikult seda, et väga paljude meie ühiskonnaliikmete heaolu [kannatab]. Ma tean, et te ei taha poliitikameetmete [teemal] sõna võtta, aga mina siiski arvan, et maksupoliitikas, majanduspoliitikas ja tööturupoliitikas [peituvad] need juurpõhjused, mille kaudu saab aidata ebavõrdsust vähendada nii tervishoius, hariduses kui ka huvihariduses.

Jaa, ma kindlasti ei ole maksuekspert. Aga ma rõhutaksin siin sama väidet, mis ma enne tõin, et igasugusele maksumuudatusele peab eelnema mõjuanalüüs, kus on mitte ainult see positiivne stsenaarium, vaid ka need negatiivsed stsenaariumid avalikult välja toodud. Ma arvan, et hea poliitika etikett on teha mõjuanalüüs enne, kui otsus tehakse. Nagu ka enne Liina Kersna välja tõi, me teeme tihtipeale otsuse enne ja siis hakkame uuringut tegema. See peaks vastupidi käima.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tegelikult peaks see aruanne meie hariduspoliitikud ja haridusametnikud sellisest mugavast letargiast üles äratama. Muu hulgas saime teada, et Eestis annab iga lisanduv haridusaasta keskmiselt 6% palgalisa, mujal maailmas jääb see hinnanguliselt 8–10% vahele. Aga peale selle on ju selge, et pikemalt õpivad keskmiselt suurema kognitiivse võimekusega noored ja ka kõrgkoolidesse lähevad suurema kognitiivse võimekusega noored. Seetõttu ma küsin niimoodi: kas Eestis on tehtud uuringuid, kus võrreldakse eri haridustasemega inimesi, kellel on sama kognitiivne võimekus? Mujal on selliseid uuringuid tehtud. Kui selliseid analüüse ei ole Eestis tehtud, siis mis on teie hinnang, kui palju sellest hariduse toorest palgalisast pärast võimekuse arvessevõtmist alles võib jääda?

Võimekuse uuringute kohta Eestis mul ei ole teavet, kui palju neid on ja kas neid on. Kindlasti haridusteadlased teavad paremini. Aga ma tooksin välja siiski ühe vastuargumendi teadusuuringutest. Kuidas raha ja haridus on omavahel seotud? Need ei ole alati omavahel seotud niimoodi, et kognitiivselt võimekas inimene on lõpuks rikkam inimene. Tegelikult, kui rikkas peres on kognitiivselt vähem võimekas laps, siis see raha [tekitab] sellise kompenseeriva efekti. Ma saan seda tagasihoidlike võimetega last treenida, eelkoolis ette treenida, kooli ajal on tal lisaks eraõpetaja. Ta võib väga ilusti jõuda ülikooli tegelikult, aga tal ei ole loomupärast andekust. 

Neid uuringuid on väga palju tehtud. Näiteks USA-s tehti väga silmipimestav uuring laste andekuse kohta, kus toodi välja, et rikka perekonna lapsel on tõenäosus saada andekate programmi kuus korda suurem kui vaesest perekonnast [pärit lapsel]. Mind pani imestama just see, et kes on see filter – õpetajad. Õpetajad ise selekteerisid, milliseid lapsi nad suunavad sinna andekate programmi, mis näitab, et tegelikult koolilgi on see filtri[funktsioon]. 

Aga jah, kognitiivse võimekuse uuringuid tasuks tõepoolest Eestis teha. Siis on ilusti näha, kui palju sotsiaalne taust kognitiivne võimekuse puhul [määrab].

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, ka mina tänan väga põhjaliku, õpetliku ja hästi struktureeritud aruande eest. Mulle väga meeldib see tsitaat: "Eesti haridussüsteem vajab tublidusest pausi ja õiget haridussammu". Aruandes on rõhutatud huvihariduse olulisust ja ka seda, et selle kättesaadavus on ebaühtlane. Siit tuleb minu võib-olla väga lihtne küsimus: kuidas teile tundub, kas meie laste õppekoormus, eriti just koduste ülesannete rohkus, on ikka tasakaalus [puhkeajaga]? Lapsel peab olema aega ka huvideks ja lapsel peab olema aega ka puhkuseks. Ehk saaks [hakkama] vähemaga, aga tulemuslikumalt? Palun teie arvamust!

Ma kindlasti soovitan lugeda inimarengu aruande artiklit 7 punkt 1, kus õiguskantsler on koos kolleegiga toonud väga hästi välja selle, et tõepoolest, kodutöödega ülekoormatus on miski, mis vajab tähelepanu. Ma toon välja ühe teadusuuringu. Kui teha enne magamaminekut kaks tundi kodutöid, häirib see laste und. Ehk siis tegelikult on see füüsiliselt ja psühholoogiliselt lapsele kahjulik. 

Ja teine huvitav fakt. Me keelame täna väga usinasti lastel teatud vanuses liiga kaua tööl olla, raha teenida, aga me ei keela kodutöid teha. Lapse, alaealise kõige olulisem töökoht on tegelikult kool. Me taunime mõnes mõttes kahepalgeliselt seda, et õpetajad parandavad väljaspool tööaega õhtuti kodutöid, aga aktsepteerime väga hästi seda, et lapsed teevad väljaspool kooli kodutöid. Me peaksime looma samad tingimused ja seisma ka laste õiguste eest mitte teha [kodu]töid pärast kooli, pärast koolitunde. 

Ma olen väga nõus, et kodutööde maht on väga paljudes koolides suur ja siin on jällegi [määravad] kooli printsiibid. Ma tean Eestis väga mitmeid koole, kes ei anna näiteks kodutöid ja tänu sellele hoiavad lapsi tervemana. Jällegi, ma tunnistan, et täna on Eestis koolid väga erinevas arenguetapis. See, et meil on ühtlaselt hea koolikeskkond kõikjal, ei kehti enam. Me peaksime õppima neilt, kes on hakanud [teistest] ette jõudma vaimse tervise [vallas], kodutööde vähendamises ja hea kliima loomises. Õpime nende käest, kuidas seda head haridusruumi luua!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Siin on öeldud palju komplimente selle aruande kohta, aga ma tooksin esile ka vähemalt ühe kriitilise momendi. Minule tundub, et teie oleksite selle aruande kokkupanemise koordinaatorina pidanud seisma ennekõike selle eest, et algatuseks saaksid põhimõisted määratletud. Ma vähemalt ise mõtlen nii, et kui mina oleksin selles koordineerivas rollis, siis ma tunneksin, et minu ülesanne on seista selle eest, et kõik, mis edaspidi järgneb, toetub ühtsele arusaamale sellest, mida me põhimõistete all silmas peame. Ma ei leia aruandest sellist kohta, kus oleks määratletud näiteks sellised mõisted nagu haridus, haridussüsteem, haritus, tarkus, inimene, inimlikkus. Räägitakse sellest, et tuleb uuesti avastada inimeseks olemise kunst ja nii edasi, aga vastust küsimusele, mida tähendab olla inimene, siin justkui nagu ei ole. Esiteks, ma küsingi selle tõttu teie käest, miks on jäetud põhimõisted määratlemata. Teiseks, kuidas te ise neid põhimõisteid määratleksite, rääkides näiteks haridusest, haritusest, tarkusest ja inimeseks olemisest?

Terminid ei ole meil tõesti välja toodud, sest siin on raske panna piiri, kus me lõpetame termini defineerimise. See ei ole ka olnud inimarengu arengu eesmärk, vaid eesmärk on tõstatada küsimusi, olulisi küsimusi. Aga ma toon välja, et hariduse definitsioon on meil avatud seaduses, just sissejuhatuses – see, mis on hariduse eesmärk ja mis on selle olemus. Ma olen defineerinud väga mitmes kohas, mis on haridus, inimarengu aruande raames. Kõik need muud terminid – tarkus, haritus ja haridus – on tihtipeale kaunis subjektiivsed, sõltuvalt sellest, kes neid defineerib. Kas see on haridusteadlane, on see kriminoloog, on see Eesti Keele Instituut? Ma arvan, et siin on väga raske [sõnastada] ühtset [definitsiooni] ja sellepärast ma olen sellest ka ise taandunud. [Ma ei tea, kas] see nüüd vastab teie küsimusele, aga hariduse definitsioon, ma usun, on kindlasti sissejuhatuses juba olemas, kuidas me defineerime haridust. Seal on seda defineeritud selle kaudu, mis on hariduse eesmärk. Haridus on meie jaoks seoste loomise kunst. Aga me ei ole teadlikult defineerinud termineid, tõepoolest, seda me tunnistame.

Margit Sutrop, palun! 

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan ka natuke kriitilise mõtisklusega. Mu mõtisklus [kõlab] niimoodi. Mulle tundub, et see aruanne on väga eesrindlik selles mõttes, et see koondab kokku palju kvalitatiivseid uuringuid, mida on tehtud. Aga see tõstatab väga palju selliseid filosoofilisi küsimusi, olgu selleks inimeseks olemine või koolirõõm – niisugused asjad. Nendele küsimustele vastuste otsimisega on tegelnud ka mõtestavad teaduslikud ja teadmispõhised käsitlused, sealhulgas programmid. Ma ei leia siit ühtegi sõna näiteks haridusfoorumi või väärtusprogrammi kohta. 17 aastat on otsitud vastust küsimusele, kirjutatud 17 raamatut, erinevaid artikleid. Eestis on need [lahendused] tegelikult olemas ja ma ütleksin, et mõnes mõttes on see võib-olla solvav, kui öeldakse, et me ei ole otsinud lahendusi. Me otsime lahendusi. [Headeks] näideteks on Eesti esimene tõenduspõhine programm "Vaikuseminutid", väärtusprogramm "Kiusamisvaba kool". 

Aitäh! 

Need asjad on ju olemas. Kas ei oleks olnud mõistlik ka neile viidata, nendega tegelda? 

Aitäh! 

Ja küsimus konkreetselt – vabandust, ma küsin küsimuse ka ära – on see, kuidas nüüd need kokku viia. Sest teie tõstatate küsimusi, aga on juba proovitud ka vastuseid leida.

Aitäh! Margit, alustame järgmine kord küsimusest, siis me mahume ajaraamidesse.

Väga paljud teemad, mis oleksid pidanud siin aruandes olema, on seotud vaimse tervisega. Aga me pidime tõmbama piiri, sellepärast et eelmine inimarengu aruanne keskendus väga tugevalt vaimsele tervisele. Täpselt, "Kiusamisvaba kool", kiusuennetus ja "Vaikuseminutid" seonduvad just vaimse tervise teemaga. Eelmises inimarengu aruandes oli väga tugevalt sees noorte aspekt, õpilaste heaolu ja õpilaste vaimne tervis. Selles mõttes seal on piir. 

Miks ei ole siin kõikidele uuringutele viidatud või neid välja toodud? [Neid on kokku] 420 000 lehekülge, see lihtsalt ei ole reaalselt võimalik. Lisaks ma tunnistan ka seda, et iga aruanne on kindlasti peatoimetaja nägu. Võtan ka selle süü omaks. Kui selle oleks teinud keegi teine, siis oleks see teistsugune olnud. 

Ma arvan, et hariduse suurim tundemärk on see, et haridust iseloomustab väga palju huvigruppe. Igal huvigrupil on enda vaade, enda nägemus, mida ta tahab siin näha. See aruanne on konkreetselt minu visiooni järgi kokku pandud, [aga kaasatud] on üle saja inimese ja on väga erinevaid vaateid. Ma arvan, et kõigile ei saagi meeldida. Ausalt öeldes minu eesmärk ei olegi kõikidele osapooltele meeldida, ütlen seda hästi ausalt.

Suur tänu! Just selle koha peal me peamegi lõpetama praegu, kuna küsimustele vastamise aeg, 25 minutit, on täis saanud. Suur tänu teile! Tänan siiralt teid muu hulgas ka selle eest, et teie vastused küsimustele olid väga konkreetsed ja võimalikult lühikesed, mis võimaldas suuremal arvul Riigikogu liikmetel oma küsimusi esitada. 

Nii, aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud kolmanda ettekandeni. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Tartu Ülikooli poliitikauuringute instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessori Mihkel Solvaku.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Külalised! Suur au on siin teie ees seista. Olen tänulik, et saan sellest aruandest rääkida. Mina toimetasin seal ühe peatüki, aga ma ütleksin, et selle peatüki laiem mõte kajastub ka nendes teistes peatükkides väga põhjalikult. Nimelt see, kuidas andmeid natukene paremini, süstemaatilisemalt kasutada. 

Näitan teile siin numbreid, mida natukene on juba mainitud Eneli Kindsiko poolt tema ettekandes ja ka meediaesinemistes. Siin on kolm numbrit: 13%, 26% ja 50%. 

Esimene number on PISA testist ehk [leiti, et] matemaatika[testi] tulemuste ja lapse perekondliku, sotsiaal-majandusliku tausta vahel on seos ehk [13%] sellest tulemusest on seletatav [vanemate] taustaga. PISA uuring on väga hea. Meil on põhjust selle üle uhke olla, Eesti tulemused on väga head. [PISA] teeb hariduse kvaliteedi võrdlevat mõõtmist väga hästi. Aga mõnda asja PISA uuring tingimata väga hästi ei tee. Seda on ka eraldi uuritud ja sel teemal [tulemusi] publitseeritud. Näiteks lapse perekonna sotsiaal-majanduslikku tausta see väga hästi ei mõõda ehk seal on probleem teatud indikaatoritega. Seal küsitakse vara kohta, klasside kaupa, aga laps tihtilugu ei oska võib-olla hästi vastata. Aga need ei ole ka väga head ekvivalendid kõigi erinevate kontekstide puhul. Näiteks Eestis küsitakse, kas lapsel on mängukonsool ja õppimiseks oma laud, Soome ekvivalent sellele on, kas tal on koduvalvesüsteem ja autogaraaž. Kas need on ekvivalendid, mis mõõdavad selle pere majanduslikku heaolu? Ma nii väga kindel ei ole. Nii et mõned sihukesed mõõdikud tekitavad küsimusi ja tegelikult kohati ka [raskusi] probleemi [ulatuse], selle suuruse [mõistmisel]. 

Teine number on 26%. See on kaks korda suurem. See on meie enda registritest. See on matemaatika koolieksami keskmiste tulemuste ja lapsevanemate keskmise sissetuleku, nende kahe näitaja seos: kui suures ulatuses [mõjutab] lapsevanemate sissetulek matemaatika koolieksami tulemusi. Kaks korda suurem number! Jah, see on teistmoodi arvutatud kui PISA testi tulemus, aga ma julgen pakkuda, et meie enda registrid, mis on väga hea kvaliteediga ja otseselt eksamitulemustega seotud, näitavad seda, et kui läheksime lapse kooli, klassi tasemele, siis me näeksime seal samasugust seost. Seda on juba siin mainitud. 

Kolmas number on 50%. See on Tallinna number. Seesama näitaja, mis Eestis on 26%, on Tallinnas 50%. Ehk lapse põhikooli matemaatikaeksami tulemuste varieeruvusest 50% on seletatav kas ema või isa palgaga, olenevalt sellest see number natukene kõigub. 

Ma kujutan ette, et teiepoolne poliitikakujundus oleks väga erinev olenevalt sellest, kas probleemi suurus on 13%, 26% või 50%. [Iga järgmine näitaja on eelmisest] kaks korda [suurem]. Ehk see lähenemine sõltub sihtmärgi suurusest. Selleks et üldse aru saada, kui suur see probleem on, peaksime neid andmeid natukene põhjalikumalt ristkasutama ja ära kasutama, sest siis me oskaksime natukene selgemat poliitilist lahendust pakkuda. Nii et selline moraal. Meie enda andmed, meie enda registrid on väga head, kõrge kvaliteediga, me saame tegelikult oluliselt täpsema pildi probleemi ulatusest ja see hakkab ka natuke ette kirjutama, kui tõsiselt me seda võtame.

Teine küsimus, mis siin tekib, on see, et kus on näiteks 2024. aasta pilt või 2025. aasta pilt. [Nende andmete] saamisega oleks võib-olla ajaliselt natukene liiga kiire olnud. Need andmed selles konkreetses alapeatükis, mis vaatavad seost, lõppevad 2021. ja 2022. aastaga. [Edasisi] andmeid enam ei saanud. Seda aegrida sooviti pikendada, aga selgus, et vahepeal on andmekaitsereegleid karmimaks keeratud ja enam ei saanud. Me räägime siin aritmeetilise keskmise arvutamisest koolide kaupa. 

See analüüs, mis tehti ja kust need numbrid, näiteks 26% ja 50%, välja tulid – ma natukene utreerin, liialdan siin –, on Statistikaameti poolt kokku pandud registrid. Statistikaameti analüütikutel kulus selle peale kuskil 6 töötundi ja selle eest maksti 360 eurot. Edasi me sihukest andmestikku hetkel pikendada ei saa, sest ei ole võimalik, reeglid on natuke liiga karmid selle jaoks. Mis me siis nüüd teeme? Kas me sellesama asja teadasaamiseks peaksime tellima näiteks 30 000-eurose uuringu, pool aastat sellele otsa vaatama või aasta aega otsa vaatama ja maksma 130 000 eurot – me räägime siin 80–300 korda suuremast summast –, et sama asja teada saada, versus 360 eurot ja 6 töötundi? Meil ei ole vaja siin üldse rakendada mingeid keerulisi privaatsust kaitsvaid või säilitavaid tehnoloogiaid, sest aritmeetiline keskmine teatud tingimustel tagab selle niikuinii. Jah, mingitel erijuhtudel on võimalik hakata identifitseerima isikuid või näiteks isikute neid väärtusi, mille pealt arvutatakse, aga see on ainult teatud piirtingimuste juures, mille mitterikkumist me garanteerida saame. 

Ma ütleksin, et soov andmete kaitset maksimeerida tegelikult kahjuks minimeerib nende teisese kasutamise võimalusi ja see on niisugune väga vale vastendus, milles me elame. Teoreetiline privaatsuse riive esineb alati, aga meil on tegelikult vahendeid tagamaks, et seda tegelikult praktiliselt ei juhtuks. Nii et selleks, et üldse pildist aru saada, [aru saada,] kui suur probleem on, võiksime arvestada, mis eesmärgil me need andmed kokku paneme. [Ei ole mõistlik] andmekaitset maksimeerida olukorras, kus me tahame parandada koolisüsteemi kvaliteeti ja seda, mida need lapsed sealt saavad. Ma arvan, et praktiline kasu kaalub teoreetilise riive tugevalt üles. 

Need enne näidatud numbrid – üks on registrist ja teine on uuringust. On sihuke truism, et registrid katavad väga palju, populatsiooni tasemel katavad ära, aga need on väga infovaesed ehk seal on üksikud infokillud sees, mis on küll kogu populatsiooni kohta olemas, aga üksikuna ütlevad meile suhteliselt vähe. Ja uuringud, vastupidi, on tegelikult väga inforikkad, aga katavad vähe, sest me teeme valimi ja küsime selle spetsiifilise nähtuse kohta väga palju küsimusi, korjame väga spetsiifilist andmestikku. Seal on sihuke dilemma. 

Ma ütleksin, et tegelikult see Eestis ei kehti või vähemalt enam ei kehti, ja seda kahel põhjusel. Esiteks on meil väga head registrid. Sellessamas peatükis, mida ma toimetasin, on Statistikaameti poolt toodud rida näiteid, kuidas on võimalik registrid risti panna ja kuidas näiteks sellest olukorrast, et iga üksikregister üksikuna vaadatuna on natuke infovaene, on võimalik üle saada nii, et me lihtsalt paneme neid risti piisavalt palju. Näiteks viimases rahvaloenduses käis elukoha leidmine läbi 20 erineva registri risti panemise ja selle tulemusena on olemas suhteliselt täpne info versus see, et me peaks minema näiteks 60 000 inimese juurde koju ja küsima järele nende käest. Ehk jällegi, registrite kvaliteet ja mitmekesisus ning [võimalus] neid risti panna annab sellise tulemuse, mis on väga lähedal sellele väga spetsiifilisele, väga kalli uuringu [tulemusele]. Nii et tegelikult selle vastuolu valguses me võiksime kaaluda seda, et mitte veel rohkem uuringuid teha, vaid rohkem registreid kokku panna ja omakorda liidestada registreid uuringutega ehk panna see laia populatsiooni kattev andmestik kokku kitsa, spetsiifilise nähtuse kohta andmeid korjava uuringuga. Ehk siis teha tegelikult natukene vähem [uuringuid] ja kasutada seda, mis meil [juba olemas] on. 

Avaliku teabe seadus ütleb, et avalike ülesannete täitmiseks registrisse andmeid korjav asutus peab lähtuma ühekordse küsimise printsiibist selle loogika alusel, et kui need andmed on näiteks kodaniku käest või juriidilise isiku käest ühe korra küsitud, siis sellisel kujul ei peaks neid uuesti küsima ja teised peaksid neid ristkasutama. Uuringute puhul me tegelikult seda ei tee. Eneli Kindsiko tõi siin esile neid numbreid, et väga palju uuringuid on tehtud, väga tihti on seal hästi palju korduvaid küsimusi. Jah, need on olulised, neid on [tehtud eri aegadel], me saame mingisuguse pildi, mis ajas muutunud on, aeg-ajalt ongi vaja neid korduvalt teha. Aga ma ütleksin, et me võiksime mõelda natuke rohkem ka selles suunas, et kõige kohta, mida on võimalik sellisel spetsiifilisel kujul registritest kätte saada, me ei peaks eraldi uuringuid tellima. Vähemalt mitte niisuguses mahus, nagu me seda praegu teeme, sest see ei ole mõistlik ressursikasutus. 

Ma olen siin teie ees ikkagi Tartu Ülikooli teadustöötajana ja ma ütleksin, et need, kes neid uuringuid läbi viivad, kes on samamoodi haridusteadlased, selle väiksema mahu üle õnnetud ei oleks, sest tegelikult tahavad ka nemad registrite alusel neid uuringuid teha, sest see on oluliselt odavam ja kiirem viis. Jah, olenevalt küsimusest on see hea või halb mõte, aga teatud küsimuste puhul on see tegelikult kõige mõistlikum viis üldse probleemi lahendada. Nii et kasutaks neid natuke rohkem ja lähtuks võib-olla sellest printsiibist, et kui on võimalik mujalt andmeid leida, siis küsime need sealt, sest seal on need enam-vähem kõige kohta olemas. 

Mida siis selle andmekoguga teha, mis on registritesse korjatud, ja kõikide nende uuringutega, mida on aastate jooksul tehtud? Mulle väga meeldib Milton Friedmani tsitaat, väikese täpsustusega: ärgem hinnakem poliitikaid nende üllaste eesmärkide, vaid nende tulemuste alusel. Ehk siis poliitika, mille eesmärgid on üllad, aga tulemused on halvad, on tegelikult lõppkokkuvõttes ikkagi halb poliitika. Kullastandard igasuguse poliitika elluviimisel on põhimõtteliselt see, mis töötab. Inglise keeles öeldakse selle kohta what works. 

Me teeme mõjuhinnanguid. Ka siin seaduseelnõusid arutades näete te eelnõude mõjuhinnanguid, aga nagu siin juba kõlanud on, need kipuvad olema tehtud reeglina tugevalt otsust kinnitavas suunas. Me tahaksime loomulikult näha neid positiivseid efekte. Eelhinnangute tegemine, enne kui poliitikat on rakendatud, on loomulikult oluliselt keerulisem, see nõuab teistsugust metodoloogiat. Tagantjärele hinnata on oluliselt lihtsam. Ja tagantjärele hinnata on veel palju lihtsam, kui selle eelhinnangu juures on juba järelhindamise võimalik metoodika välja toodud ja seda ka poliitika rakendamisel otseselt arvestatud, et me tahame siin korjata mingeid indikaatoreid selleks, et hiljem [midagi] teada saada. 

Kuidas seda võiks teha või kas tulevikus oleks mõistlikum seda natuke teistmoodi teha? Hetkel on kõik need raportid – ja ma ei kritiseeri nende raportite sisu, ma arvan, et need on väga kõrge kvaliteediga –, olgem ausad, hunnik PDF-e, kus on sees, kui analoogiates mõelda, mingisugune foto minevikust. Unikaalne teadmine, sellesse on töötunde sisse pandud, aga see on staatiline raport, mis juhul, kui allolev pilt on aja jooksul muutunud, on tegelikult aegunud, kuigi omal ajal on olnud kõrge kvaliteediga. 

Aga mis oleks, kui me nende staatiliste piltide asemel teeksime dünaamilised rakendused, kus me saaksime neid pidevalt monitoorida? Mida see pilt, mida me siin joonistasime, tegelikult endast kujutab aasta pärast, kahe aasta pärast või kolme aasta pärast, eriti veel olukorras, kus näiteks andmed on tulnud registritest? See tähendab, et registrites on olemas isetekkelised andmed, sellest raportist sõltumatult. Koolisüsteem toimib, Eesti avalikke teenuseid osutatakse samamoodi, nende kohta on jäljed olemas – tegelikult me saaksime seda automatiseerida. 

Mida see tähendaks? See tähendaks seda, et alguses on kulu suur, nagu ikka igasuguse uuringu tegemisel, aga hiljem, kui mingisugused olulisemad vaated on tegelikult dünaamiliseks, isemuutuvaks raportiks tehtud, siis kulud lähevad alla, aga tulud hakkavad minema ülespoole. See on selle asja mõte, et me ei teeks ühekordseid suuri kulutusi, vaid me teeksime ühekordse kulutuse, millest saadav tulu hakkab tegelikult hiljem ajas suurenema. Dünaamiliste vaadete juhtimislaudade puhul see tegelikult sellisel kujul kehtib. Algul on suur töömaht, mis hiljem kukub, tulu võib-olla algul ei tundu nii suur, aga hiljem hakkab see ajas suurenema, monitoorimise abil. 

Nii et ma pakuksin, et selle inimarengu aruande esimene sihuke tehniline järeltegevus võiks olla see, et vaadata ka teie poolt kriitiliselt otsa nendele analüütilistele vaadetele ja piltidele, mis seal on, ja otsustada, millistest [andmetest], juhul kui need on näiteks registrite põhjal saadud, oleks mõistlik teha dünaamiline monitoorimisraport. Näiteks Haridussilm on tehniliselt juba sihuke keskkond. Mitmed selle analüütilised vaated sobiksid, ma arvan, selleks väga hästi. Neid võiks seal implementeerida, sest selle tagajärg oleks see, et jääks natukene pikem jääv väärtus ka. Ja nagu ikka, aja jooksul hakkame me asjade monitoorimisel nägema, kuidas dünaamika muutub vastavalt sellele, kuidas me sekkunud oleme. Nii et see oleks suhteliselt madalal rippuv õun, mille abil saaks tegelikult pikka [aega] analüütilist kasu. 

Üks näide selle kohta, mis võib-olla siis hakkaks juhtuma, on seesama siin juba korduvalt kõlanud haridusliku ebavõrdsuse pilt. Andmete hoiustamine ja kokku korjamine, nende hõivamine ja hoiustamine on puhas kulu, need on kaetud niikuinii. [Andmete] teisese kasutamise võlu on see, et tegelikult kulud on kaetud, edaspidi on ainult tulu. Hea küll, kasutamine toob ka mingisuguse kulu endaga kaasa, aga kõige kallim asi igasuguse uuringu puhul ja ka registri puhul on selle püsti panemine, andmehõive. Teisese kasutamise puhul on keegi teine selle kulu ära kandnud ja kannab kogu aeg. Erinevad Eesti avaliku sektori asutused või rakendusasutused, kes tegelikult registreid haldavad, korjavad neid andmeid kokku oma protsesside kaudu. Meie teisese kasutamise kaudu saaksime lihtsalt majanduslikku tulu sealt välja pigistada. 

Te näete siin sellel pildil – vabandust, see on väga väike teie ekraanil –, et selles aruandes on kaks graafikut lehekülgedel 107 ja 108. Vasakul on keskmine matemaatikaeksami tulemus, selle jaotus, mis on koolide pealt välja arvutatud, selle jaotus üle kõikide koolide. Me monitooriks seda aja jooksul. Selles aruandes on hetkel kaetud nelja-aastane periood, 2017–2021. Vabandust, ma olen unustanud [järgmise] pildi panna. Neli aastat on lühikene periood. Aga kui te vaatate seda graafikut, siis [te näete,] et omavahel on võrreldud aastaid 2017 ja 2021 ja on juhtunud niisugune asi, et see jaotus, mis on matemaatikaeksami tulemus, on nii-öelda lapikumaks vajunud. Varem oli see natukene kesksema tipuga. See tähendab, et matemaatikaeksami tulemused on natuke suurema variatsiooniga, need on veninud laiali nende madalamate ja kõrgemate tulemuste poole. Selle tagajärjel on keskmine natuke kukkunud. Aga mida te veel märkate, mida on tugevamalt näha 2021. aastal, on see, et on hakanud tekkima kaks eraldi tippu. Statistikas on sihuke naljakas ütlus, et kui pea on külmkapis ja jalad on ahjus, siis keskmiselt on hea olla. See tegelikult tähendab, et see keskmine hakkab eksitama. See jaotus hakkab muutuma kahe tipuga jaotuseks, keskmine tuleb kuhugi sinna keskele. Me vaatame, et keskmine skoor on väga hea, süsteem tegelikult toimib. See on seni olnud väga hea. Veel kord, PISA järgi on Eesti matemaatikatulemuste poolest rahvusvahelises võrdluses väga tugev. 

Aga mida me seal tegelikult hakkame nägema? See hakkab natukene polariseeruma. See tähendab, et keskmine võib püsida samas kohas, aga meil hakkavad eri tipud tekkima. Kui neid jaotusi ajas võrrelda, siis hakkab see pilt välja tulema, üllataval kombel juba nelja aasta jooksul. See on natukene kiire isegi, haridussüsteemis, nagu siin mainiti, need muutused on natukene inertsed, aeglased, nelja aasta jooksul sihukest vahet näha on natukene üllatav. 

Mida te seal paremal näete? [Need andmed] on ühe aasta kohta ja [näitlikustavad] seost matemaatikaeksami tulemuse ja emade keskmise aastase sissetuleku vahel, seal on [näha] aritmeetiline keskmine. Kui seda ajas graafida, siis hakkab seal juhtuma niisugune asi, et selle sirge, mida te seal näete, mis nii väga terava nurga all hetkel ei ole, tõusunurk hakkab ajas muutuma. Teine asi, mis sealjuures juhtub, on see, et need punktid, mis graafikul on, hakkavad tihedamalt selle joone ümber olema. Need kaks asjaolu ütlevad meile, et tegelikult see seos sissetuleku ja matemaatikaeksami tulemuse vahel tugevneb ehk see läheb ajas järjest tugevamaks. Ja nii kiire perioodi jooksul, nelja aasta jooksul – tavaliselt on see ikkagi suhteliselt pikem periood, kus me nii drastilisi muutusi näeme –, on tegelikult mingisugune probleem tulemas. 

Mis selle asja mõte on? Näiteks sellelsamal graafikul, mis on registriandmete alusel kokku pandud, me näeksime, kui me teeksime selle dünaamiliseks, kiiret ajalist muutust. Iga aasta tuleb siia vastavalt hulk andmepunkte juurde. [Need on] isetekkelised andmed. Inimesed käivad tööl, teenivad palka, Maksu- ja Tolliamet korjab selle andmestiku meie jaoks kokku. Lapsed [käivad] koolis, iga kohort teeb vastaval aastal eksameid – jälle isetekkelised andmed. Paneme need kaks asja kokku, hinnalipikuga 360 eurot, ja tegelikult näeme seda pilti juba. 

Nii et kokkuvõttes, ma ütleksin, on siin väga palju analüütilist teadmist selles aruandes. Me saame [selle põhjal] konkreetseid poliitikasoovitusi genereerida, vaadata [andmetele] otsa ja mõelda, mida see tähendaks, kui me sellist empiirilist pilti tahame tugevdada või võimendada. Üks asi, mida me kindlasti tegema peaksime, on tekitada käegakatsutav jääv väärtus, nii et need pildid jääksid meile tulevikus dünaamiliselt monitoorimiseks näha. See on suhteliselt kiire ja odav tegevus, arvestades seda, kui kallis on uuringuid teha. Aitäh! 

Suur tänu teile! On aeg küsimusteks. Taas kord on kõige kiirem Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Teie ettekandes oli minu arust üks äärmiselt oluline viide, mis puudutab olemasolevaid registreid ja andmeid, võimalust neid ka teistel või kolmandatel osapooltel kasutada selleks, et luua uut väärtust ja lisandväärtust. Aga mind tõesti üllatab [üks asi]. Me vajame tegelikult ühiskonnana teatud dünaamika analüüsi ja selle üks [eeldus] on see, et meil on olemas aegread. Kui need katkevad, siis on üsna keeruline vahel teatud otsuseid teha. Teie ettekandest võib välja lugeda ka seda, et kui me neid andmebaase võrdleme või kui eksperdid neid võrdlevad ja analüüse teevad, siis peaks neil olema ka teadmine selle kohta, mida sellel perioodil on tehtud seadustes või [millised] muudatused on ühte või teist asja mõjutanud. Ühelt poolt võib öelda, et vene perekondade suurem vajadus ümberõppeks on seotud mingite muutustega, mida me oleme ühiskonnas esile kutsunud …

Aitäh! 

… või tahtega kuhugi jõuda varem, kui ühiskond seda [võimaldaks]?

Jah, absoluutselt nõus, et lõpuks on ju [määrav] see viis, kuidas me neid andmeid tõlgendame. Aga selleks, et me saaksime sinna juurde panna sihukese asja nagu kausaalse mõju hindamine, mida me tahame tegelikult saada, tuleks sellel hetkel, kui see muudatus tehakse, mõelda selle peale, et me peaksime sealsamas registris võimaldama ära märkida seda, kas see populatsioon või seltskond, kelle kohta andmeid kogutakse, on olnud eksponeeritud sellele reformile. Ja siis on tegelikult võimalik seda teha.

Jaak Valge küsis, kas on tehtud sihukesi analüüse, kus on arvesse võetud seda, mida me akadeemilises maailmas nimetame eneseselektsiooni probleemiks. Haridusefekt on üks, mida me registrite võrdlustest välja arvutame, aga me teame juba, et järgmistesse astmetesse selekteerivad ennast alati suurema intellektuaalse võimekusega inimesed. Tekib küsimus, mida me sealt haridussüsteemi nii-öelda väljatulevast otsast pärast näeme, kas see on [üksnes] haridusefekt või on see intellektuaalse võimekuse efekt kombinatsioonis haridusega. Kui meile on see ennem teada, siis meil on võimalik [analüüse] teha, neid tehnikaid on küll ja veel. Registrite pealt on võimalik jooksutada sedasorti analüüse. Kogemuse alusel võib öelda, et neid mõjusid, mida me poliitikas näeme, enne kui eneseselektsiooni on arvesse võetud, korrigeeritakse tegelikult reeglina natukene allapoole, [neid hinnatakse] natukene väiksemaks. Aga see on võimalik ainult siis, kui sedasorti registris on olemas [vajalikud andmeväljad]. Okei, me tõlgendame niikuinii tulemuste pealt, tulenevalt sellest teadmisest, et mis tegelikult ellu viidi. Aga kui see, kes on eksponeeritud konkreetselt ja otseselt sellele muudatusele, on seal registris vähemalt niisugusel kujul kirjas, siis me teame, et selle registri andmeväli selle isiku kohta tähendab, et tema näiteks on õppinud selles koolis, kus see üleminek on toimunud, ja siis on see võimalik. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh huvitava ülevaate eest! See küsimus oleks võinud olla juba eelnevalt, aga siis ma ei olnud nii virk, nüüd ma sain jaole. Nii et saate vastata oma kogemuse põhjal.

Erli Aasamets, Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor, kirjutas hiljuti, et tema hinnangul saab kool mõjutada õpilase arengut ainult ühe viiendiku ulatuses. Eneli Kindsiko tõi välja, et kool, huvitegevus ja kooliga seotud sõbrad võivad mõjutada noore arengut kolme neljandiku ulatuses. Minu hinnangul see vahe tulebki sellest. Seda ei oska me väga täpselt hinnata, aga sotsiaalmeedia mõju hindamise kategooria on seal sees ja see on tunnetuslik. Kuidas teie arvate, kas sotsiaalmeedia [kasutust] noortele, õpilastele, just lastele, tuleks piirata, kas tuleks sellega tegeleda või tuleks lasta sel omasoodu minna?

Keeruline küsimus. Ma ei ole selle ala ekspert. Ma ütleksin, et isikliku kogemuse alusel see päris kindlasti avaldab ilmselget mõju. Kas lahendus on see ära keelata sihukesel kujul – mõni riik on juba läinud seda teed – teatud vanuses lastele? Ma tegelikult päris kindel ei ole selles. Eks neid sekkumis[võimalusi] ole erinevaid. Üks variant on seda koolikeskkonnas natukene vähendada, mis aga omakorda jällegi tähendab, et kui [sotsiaalmeedia] on koolikeskkonnas natukene rohkem piiratud, aga mujal, väljaspool seda on kasutatav, siis see efekt on suure tõenäosusega väike. Aga seda on analüüsitud ja ei ole mingit kahtlust, et sellel on päris suur mõju. Kuidas seda vähendada? Mis on need tehnikad selleks, et garanteerida, et jääks rohkem ruumi näiteks koolile seda mõju avaldada? Ma siin hetkel ei julge seda välja öelda, sest ma ei tunne seda [valdkonda] nii hästi.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Vaatan, et aruandes on välja toodud erinevaid haridusliku ebavõrdsuse ilminguid. Aga on veel üks lõhe, millest millegipärast keegi ei räägi, ja see on sooline kõrghariduslõhe. Ma vaatasin Haridussilma statistikast, et sel õppeaastal on bakalaureuse tasemel meesüliõpilasi vaid 40% kõigist, magistriõppes 34%. Langus on just magistriõppes. Seega ei saa põhjuseks olla varasem õpitee, NEET-noorte seas on poisse rohkem. See olukord on tegelikult ühiskonna seisukohast probleemne, kas või selle pärast, et erinevast soost noored on pereloomise eas erinevates kohtades. Ma küsin teilt, mis on sellise ilmselge ja kohutava poisterahvaste diskrimineerimise põhjuseks. Kas seda põhjust tuleks otsida kõrgharidusõppest?

Aitäh küsimuse eest! Ma ütleksin, et osaliselt on selles poisterahvad ise süüdi. Tegelikult teie kirjeldatu on kombinatsioon mitmest erinevast efektist. Osa sellest on näiteks seesama eneseselektsioon. Me näeme, kellele haridus toob tulevikus suurema sissetuleku, kellele mitte. Me näeme, et tegelikult on seal soolised erinevused. Meestel on kohati võib-olla ka majanduslikus mõttes selles suhtes isegi olenevalt kategooriast natuke mõistlikum varem haridussüsteemist [lahkuda ja] tööturule minna, sest tegelikult nendele haridussüsteem võib-olla lisandväärtust sellisel kujul ei anna.

Aga lõpuks on see kombinatsioon väga erinevatest asjadest: tõmme tööturu poolt, mingisugune sooline tööjaotus ühiskonnas – ma arvan, et see on kindlasti üks efekt – ja lõpuks ka teatud eneseselektsioon. Nagu ka need numbrid siin näitavad, siis täiendõpe on ju täiesti pea peale [pööratud], täiendõppega tegelevate naiste osakaal on oluliselt suurem kui meeste [osakaal]. Kas see tähendab, et see annab meestele midagi vähem juurde? Ilmselt mitte, sest tegelikult neil ei ole võib-olla tööturul olles ja niisugust palka teenides seda [täiendõpet] niisugusel määral enam vaja. Ma ütleksin, et see on võib-olla ka märk natuke vastupidisest diskrimineerimisest tööturul, kohati.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tõesti tänan ka väga selle huvitava ettekande eest! Tegelikult te kirjeldate ju valdkonnaülest muret. Nii nagu te ütlesite, see teoreetiline riive kaalub üles praktilise kasu ja neid andmeid ja seda head teadmist, mida me registripõhiselt kogume, me ei tõlgi eelarvelistesse valikutesse või õigusruumi muudatustesse.

Aga kas te oskate oma senise kogemuse põhjal anda mõned soovitused? Kui me tahame praegu olemasolevaid andmeid hariduses, tervishoius, sisejulgeolekus paremini kasutada ka siin saalis otsuste tegemiseks, siis mis oleks need paar-kolm asja, mida võiks ära muuta?

Aitäh! Jällegi keeruline küsimus. Ütlen kõva häälega välja, et võib-olla võiks neid andmekaitsereegleid natukene lõdvendada. Sest, jällegi, iga asi on kompromiss, on ju. Veel kord, meil on tehnilisi vahendeid privaatsuse riive vältimiseks, meil on metodoloogilisi viise, kuidas me seda vähendada saame. Kohati tundub, et need, kes rakendavad ja valvavad nende reeglite üle järele, ei ole tingimata alati kursis sellega, mis võimalused on. Sest lõpuks on meil viise, ka tehnilisel kujul, et saada see analüütiline väärtus kätte, kui need registri[andmed] ja tundlikud andmed, mis Statistikaametis kokku pannakse – analüütiline väljund on ju see, mida me tahame –, on meil väljatoodult siin olemas. Ma arvan, et see on üks asi. [Tuleb] ikkagi öelda, et reeglite rakendamine on kompromiss selle eesmärgi suhtes, mille jaoks meil neid andmeid vaja on.

On ka teine asi, mis minu meelest võib-olla on natukene alakasutatud, mida ma ka sissejuhatuses natukene mainisin. Tihtilugu tegelikult juhtub see, et keegi on kuskil millalgi [mingid andmed] kokku pannud, näiteks mingi uuringu jaoks. Aga uuringu jaoks tähendab see seda, et need [andmed] pannakse kokku mingiks fikseeritud ajaperioodiks. Pärast seda, ka lubadest tulenevalt, kustutatakse need ära. See tähendab, et kui järgmisel aastal tahaks keegi midagi sarnast teha, saaks ta võib-olla isegi samasuguse andmekoosseisu pealt, mis on kokku pandud, oma uuringu tehniliselt läbi viia. Aga [praegu] käib ta kogu protsessi algusest lõpuni läbi, kaasa arvatud see, et Statistikaamet tõstab need [andmed] uuesti kokku. Võib-olla saab ta tõsta need natukene kiiremini kokku, sest tal on mingisugused koodid selle jaoks minevikust olemas, aga andmekogu sihukesel kujul seal enam olemas ei ole. Ehk siis on vaja seda uuesti teha. See on ebamõistlik, sest tegelikult on ju loodud rida mingisuguseid virtuaalseid andmekogusid, mis on unikaalselt rist[kasutusse] antud. Me oleksime natukene rohkem teadlikud sellest, et hea küll, nad on seal Statistikaameti kõhus olemas teatud perioodi jooksul, juurdepääs neile peab loomulikult reguleeritud olema samamoodi läbi eetikakomitee, näiteks lubade taotlemise kaudu. Aga see järgmine ots, see tehniline kokkupanemise ots, see kulu on kantud, [andmed] on seal juba olemas, me tegelikult saaksime nendele ligipääsu natukene lihtsustatud kujul tänu sellele, et nad on meil kuskil väljatoodult olemas. Me näeme, et sihukesed virtuaalsed registrid eksisteerivad fikseeritud perioodi jooksul, me saame neile oma uurimisküsimuste või analüütiliste vaadetega [ligipääsu]. Tehniliselt väga lihtsasti tehtav asi tegelikult kogu praeguse infrastruktuuri juures, aga hetkel me seda ei rakenda sihukesel kujul.

Kolmas asi, mida saaks teha, kõlab sihukese halva soovitusena: tuleks suurendada teadlikkust. Ma olen rääkinud andmekaitse juristidega – veel kord, nad on supereksperdid oma alal, aga andmeteaduse alal võib-olla tingimata mitte. Ehk siis meil on teatud sorti tehnilist võimekust. Jah, see on õiguslik probleem, mida me sihukesel kujul lahendada ei saa, kui me õigust ümber ei tee, aga meil on metodoloogilisi viise, mis tegelikult leevendaksid seda niivõrd tugevalt, et tegelikult ei tekiks seda küsimust. 

See näide, mille ma siin tõin, on minu arust natukene banaalne. Aritmeetiline keskmine – kui ma nüüd ei eksi, siis 18. sajandist formaliseeritud kujul arvutatud, ma ei tea, eelmodernses ajas juba opereeriti sihukeste teadmistega –, vaikimisi ju kaotab ära selle privaatsuse riive, sest me arvutame kogu seltskonna pealt ühe numbri kokku, on ju. Hea küll, kui me reaalselt saame üksikuid isikute väärtusi teada, siis hakkab see vahemik nihkuma, kus me saame teiste väärtusi välja arvutada. Aga see on vahemik. See on nagu tehnika küsimus. Kas me ütleme, et vot see vahemik on nüüd liiga kitsas, see enam mitte, ja järelikult me teatud väikeste kogumite puhul neid keskmisi ei saa arvutada, ei saa kasutada? Siin nende näidete puhul tehti samamoodi tegelikult. Privaatsuse riivet sihukesel kujul ei eksisteeri, ma julgeks väita. Ehk meil on tegelikult tehnilisi vahendeid sellest ülesaamiseks. Kui see teadmine jõuaks natukene [laiemalt] kõikide otsustajateni, kaasa arvatud nende reeglite üle järelevalve [tegijateni], siis võib-olla osa probleeme [laheneks] juba. Aga noh, seda on nii keeruline teha jälle. 

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Austatav ettekandja, tänan teid! Muidugi jääb üle teiega nõustuda, et andmekaitset tuleb teisipidi reguleerida, seepärast et kui me seome endal jalad kinni, siis me jookse ei sprinti ega maratoni. Ikkagi peab saama kasutada andmeid, mida me kokku paneme.

Aga mu küsimus on hoopis selle kohta, et kui te [uurisite] hariduslikku ebavõrdsust maakonniti ja vaatasite naiste-meeste [osakaalu], siis kas te vaatasite seda ka inimarengu vaates keeleliselt, kelle emakeel ei ole eesti keel. Nüüd, kui me oleme otsustanud jõuliselt minna lõpuks ometi üle eestikeelsele haridusele, siis suunava küsimusena ma küsin: kas tunneli otsas paistab valgus?

Mina ei ole kõige õigem inimene sellele [küsimusele] vastama. Siin on tegelikult peatükke, mis käsitlevad seda. Ma hetkel jään vastuse võlgu, mis lehekülgedel selle kohta täpselt lugeda saab. Küll aga tuli välja, et näiteks keele alusel [kujunenud] hariduse erinev efekt oli vist 1990-ndate alguses, aga pärast seda tegelikult ei olnud enam, vähemalt mitte nii tugevalt. 

Mis nüüd juhtub seoses selle üleminekuga? Ma arvan, et see on väga põnev. Teadlasena ma ütleksin, et see on superpõnev, loomulik eksperiment kogu ühiskonnaga. Kõikidel käed sügelevad, tegelikult tahaks näha, mis need efektid on, neid numbreid vaadata. 

Aga mis sealt tegelikult välja tulla võib? Ma ütleksin, et siin on kaks põhiasja, mida peaks meeles pidama. Esiteks, nagu ikka, sihukeste suurte üleminekute puhul jääb algul keegi natukene hammasrataste vahele. Ma arvan, et osal läheb enne halvemaks, kui läheb paremaks. Aga see on lühiajaline efekt. Kõige halvem, mis sealt välja tuleb, on see, et alguses läheb kehvemaks, pärast läheb paremaks. Kõige parem, mis sealt välja saab tulla: kõikidel hakkab paremaks minema, kohe ja kiirelt. 

Nii et selle reformi puhul ka neid mõjuhinnanguid niikuinii tehakse, aga vaatame[, mis edasi saab]. On vaja natuke strateegilist kannatlikkust ka. See [reform] on nüüd ära tehtud lõpuks. Alguses kellegi hariduse kvaliteet ilmselt natukene saab pihta, kuna toimub üleminek veel, aga pärast seda perioodi hakkavad kõik ikkagi oluliselt rohkem kasu sellest saama. Mul ei ole mingit kahtlust, et see sihukese tulemuse annab. Me ei tea neid numbreid veel, neid me näeme tulevikus. Aga arvestades varasemaid teadmisi ja ka seda, mis siin aruandes tegelikult mineviku kohta numbrites näidatakse, ma arvan, et sellel on läbiv positiivne efekt lõpuks.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Mihkel Solvak! Juba 20 aastat tagasi öeldi, et andmed on uus nafta. See tähendab, et targalt kasutades loovad need rikkust. Näeme järjest, et see prognoos on täide läinud ja läheb veel rohkem täide. Hariduse andmetarkuses nähakse samuti võimalusi. Küsimus teile on, kui tõenäoline on, et andmeid kogutakse edaspidi ka selleks, et luua nõndanimetatud rätsepalahendusi laste ja noorte õpetamisel. Maailmas on juba riike, kes traditsiooniliste kooliprogrammide kõrvale loovad nõndanimetatud taylor-made'e ehk neid rätsepalahendusi, mis erinevad oma tempo ja mahu poolest ning arvestavad iga õpilase andeid ja huvisid. Mis te arvate?

Jah, tegelikult Eestis ka liigutakse selles suunas ja katsetatakse. Needsamad õpiteekondade projektide erinevad lähenemised. Põhimõtteliselt on tegu sellega, et meil on küll ka natuke rohkem individualiseeritud, spetsialiseeritud õpe erinevates kooliastmetes, vastavalt huvidele ja vajadustele. See tehniliselt on juba natuke selles suunas liikuv asi ja see pakub gruppidele seda individualiseeritud lähenemist. Õpiteekondade põhimõte on see, et see on sisuliselt täiesti individualiseeritud, teatud ulatuseni loomulikult, vastavalt lapse võimekusele, kooli ressurssidele ja sellele, kus [laps oma arengus] empiiriliselt on, mis teekonnal ta parajasti on. Tehniliselt on see võimalik, aga tegelikult tähendab see natukene rohkem ikkagi vastutuse panemist lapsele. Sest see tähendab veel rohkem isejuhtivat õppimist, mille puhul on vaja lapsel ise natuke rohkem otsustada ja aru saada, mis on tema spetsiifiliste vajaduste mõttes kõige parem. Nii et tegelikult sedasorti arenguid on. Kui kaugel see Eesti individuaalsete õpiteekondade projekt on, ma hetkel ei oska öelda, aga [liigutakse] küll selles suunas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Aitäh sisuka ettekande eest ja olulistele asjadele viitamise eest! Ma küsiksin konkreetselt. Meil on probleem, lahendus ja tulemus. Me teame, et näiteks Ida-Virumaal me oleme saanud [kõrgema] palgakoefitsiendi abil eesti keelt kõnelevaid õpetajaid juurde. Kuidas te seda kommenteeriksite? Näiteks kas te olete analüüsinud seda, kuidas võiks mõjuda täiendav palgakoefitsient matemaatikaõpetajatele?

Jah, seda on selles aruandes käsitletud ja välja pakutud ühe potentsiaalse lahendusena, et esiteks piirkondade kaupa diferentseerida ja võib-olla ka ainete kaupa diferentseerida. Tegelikult võiks välja tuua ju selle, et kui meil on teatud spetsiifilise spetsialiseeritusega inimesed, kelle järele muudes ametites või tööturul on suur nõudlus, siis kooli nad pigem ei pruugi minna, kui palk mujal on oluliselt suurem. Läbi sihukese diferentseerituse tekib suurem tõenäosus sedasorti inimesi klassiruumidesse saada, kuna siis on nende palk rohkem võistlev sellega, mida nad võib-olla erasektoris selles [valdkonnas] tegelemisel saaksid või oma teadmiste rakendamisel saaksid. Ja noh, lõpuks võiks eeldada, et selle tulemusena tekivad sihukesed positiivsed õpetaja ja klassi efektid. Nii et ma arvan, et see on soovitus, mida tasuks väga tugevalt kaaluda ja võib-olla eksperimentaalselt rakendada kuskil.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Andmed on tõepoolest tähtsad ja kohalikud omavalitsused teevad iga päev andmetega tööd. Meil on päris palju neid omavalitsusi, kus eelmise aasta seisuga sündis 30 last. Elanikke vallas on 8000 ja üldhariduskoole 6. Te tõite siin ühe lahendusena välja, et väljaspool suuremaid linnu tuleks rakendada põhimõtet "üks omavalitsus – üks kool", mis tegelikult on poliitikakujundamise alusena väga tugev põhimõtteline lähtekoht. Aga ometi haridusreformi läbi viies takerdutakse sageli just nimelt selle taha, et kodulähedane kool peab jääma, [samas on selgeks] rääkimata, mis see kodulähedus on ja kuidas seda täpselt sisustada. Äkki annate nõu andmete vaates, mida peaksid sellega ikkagi siin saalis olevad inimesed ette võtma ja kas peaks kiiremas korras midagi ette võtma?

Aitäh küsimuse eest! [Aruandes] on peatükk, kus vaadatakse ka seda, milline on haridusränne nii põhikooli kui ka gümnaasiumi tasemel. Me näeme, et gümnaasiumi tasemel on see oluliselt suurem, liigutakse pikemaid teekondi, et [kooli] jõuda. See põhimõtteliselt on juba [samm] selles suunas, et üks omavalitsus, üks tugev kool. Põhikooli tasemel tegelikult ju needsamad analüüsid näitavad – need on inimgeograafide tehtud või nende kaasabil tehtud –, et põhikoolide puhul see pilt tingimata päris sihuke ei ole. Kodu lähedal on väga tugevaid koole olemas ja tulemuste erinevus on seal natukene väiksem kui gümnaasiumi tasemel. 

Nii et ma ütleksin, et gümnaasiumi ja põhikooli puhul tuleb seda ilmselt erinevalt vaadata. Hetkel vähemalt need andmed ikkagi viitavad sellele, et igas omavalitsuses on tegelikult tugevaid koole. Meil on ka regionaalseid erinevusi koolide tasemes, aga igal pool on tegelikult väga tugevaid koole mingi oma spetsiifilise nišiga. Ma ütleksin, et see probleem põhikoolides on natukene väiksem. Aga jällegi, [neid teemasid valdavad] nende spetsiifiliste peatükkide autorid. Ma arvan, et nemad oskavad teile natukene täpsemalt soovitusi anda.

Suur tänu teile! Küsimustele vastamise aeg on täis saanud. Head kolleegid, enne järgmist ettekannet me teeme istungi pikendamise hääletuse. Kuivõrd ei ole laekunud ühtegi konkureerivat ettepanekut sellega, mida tegi kultuurikomisjon, siis me hääletame istungi pikendamist kuni selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen hääletusele kultuurikomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 38 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. 

Nüüd, head kolleegid, on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli järgmine ettekandja, kelleks on Tartu Ringkonnakohtu kohtunik härra Mario Truu. Ettekanne on kuni 20 minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Praeguseks on esitatud kolmele alaealisele süüdistus selle eest, et nad peksid eelmise aasta oktoobrikuus laupäeval õhtusel ajal ühe mehe võikalt surnuks. Teise väidetava juhtumi puhul peksid kaks teismeeas tüdrukut koos 16‑aastase noormehega eelmise aasta aprillis teisipäeval õhtusel ajal ohvri surnuks. Natuke rohkem kui pool aastat enne seda, augustikuu pühapäeva varahommikul, peksid kaks teismelist jõhkralt ühe mehe surnuks. 

Need on äärmuslikud ja tavatud näited, aga ometi on nende väidetavate juhtumite asjaolud kõnekad. Esiteks seepärast, et need toimusid ajal, mil noorte üle puudus järelevalve. Teiseks, nad peksid mitmekesi koos, ning kolmandaks, kahel neist juhtumitest filmisid peksjad seda, kuidas ja mida nad tegid, ja hiljem levitasid seda sotsiaalmeedias. 

Inimarengu aruanne kannab sellist sõnumit, et noorte riskikäitumine on tihedalt seotud nende päevase ajakava ja järelevalve olemasoluga ning samuti noorte kuuluvustundega. Eeskätt koolipäeva lõpp ja nädalavahetuse öötunnid on riskiaknad. Aruanne osutab ka sellele, mis ohustab noori sotsiaalmeedias kõige enam. Iga viies Eesti noor on väidetavalt kokku puutunud millegi sellisega, mida saab kõige üldistatumalt nimetada küberkiusuks või kübervägivallaks. Sotsiaalmeediasse on kolinud praeguseks suur osa noorte suhtlusest, mis samal ajal muudab koolid veelgi olulisemaks, sest kool on jäämas üheks vähestest keskkondadest, kus noored saavad eakaaslastega füüsiliselt suhelda. 

Mul on suur au olla siin teie ees ja ma räägin teile haridusega seotud probleemkohtadest, mis mõjutavad tuntavalt alaealiste riskikäitumist. Minu seisukohad põhinevad inimarengu aruande ühe peatüki järeldustel ja see peatükk kannab nime "Haridus on turvalise ühiskonna alus". 

Milliste probleemidega Eesti silmitsi seisab? Ülle Madise ja Aigi Kivioja kirjutavad inimarengu aruandes kahest Eesti koolisüsteemi põhimõttelisest kitsaskohast, millega on õiguskantsleril tulnud kokku puutuda. Need on esiteks ebavõrdsed tingimused hariduse omandamisel ja teiseks puudujäägid abi vajavate lastega tegelemisel. 

Riigil on kohustus pakkuda haridust, mis loob võrdsed võimalused arenguks ja tagab iga õpilase püsimajäämise kooliteel. Andra Reinomägi ja Ingrid Saarepuu toovad esile, kui oluline on riigi jaoks just nimelt tagada seda, et õpilased püsiksid haridussüsteemis ja et abi vajavate lasteni jõutaks võimalikult kiiresti. Andri Ahven ja Ingrid Saarepuu teevad kindlaks, et just põhiharidusest pikem haridustee vähendab oluliselt täiskasvanueas kuritegude toimepanemise riski.

Praegune regulatsioon, ehkki koolidele peab kahtlemata jääma iseseisvus, on kohati ometi liiga üldine. Sest arusaamad sellest, kuidas õigusakte kohaldada, on nii koolidel kui ka lapsevanematel märgatavalt erinevad. Näiteks puudutab see selliseid küsimusi nagu õppekoormus, see puudutab ka õppijate arvu klassis, selle suurendamist. Samuti on erinev [arusaam] järelevastamise korraldusest ja nutitelefonide kasutamisest. 

Õiguskantsleri praktika järgi on tugiteenuste pakkumine nii andekatele kui ka õppimisega hädas olevatele õpilastele puudulik. Lastekaitsetöötajad on kurtnud selle üle, et abi vajavad lapsed jõuavad nendeni liiga hilja. Laste vajadusi tuleb varakult märgata ning pakkuda abi koostöös erinevate asutuste ja perega. Selleks on aga tarvis selgeid vastutuspiire ja toimivaid tugistruktuure. 

Inimarengu aruandes tuvastasime lisaks muule, milline seos on koolikeskkonnal ja noorte riskikäitumisel. Anna Markina analüüsis mõni aasta tagasi Eesti kooliõpilaste seas läbi viidud suuremahulist uuringut ja leidis pea 6000 õpilase vastustele tuginedes järgmist. Noored, kes tunnevad kooliga tugevamat sidet ja tunnevad ennast koolis toetatuna ja turvalisena, panevad ligi kolmandiku võrra väiksema tõenäosusega toime õigusrikkumise võrreldes nende noortega, kelle sidemed kooliga on nõrgemad. Nõrka sidet kooliga kogevad peamiselt põhikooliõpilased, eriti vene keelt kõnelevad ning majanduslikes raskustes perede lapsed. Nõrk side seondub näiteks kooli korratusega, olgu selleks näiteks katkised klassiruumid, lõhutud asjad, soditud seinad ja ka teiste õpilaste sage korda rikkuv käitumine. Nõrga sideme võimalikeks põhjusteks on peetud ka kehva kvaliteediga õppetööd, personali ja õpilaste suurt voolavust ja kooli nõrka juhtimist.

Kooliõpilaste seas on levinud rikkumised poevargused ja sotsiaalmeedias kiusamine. Vargused on levinud selliste noorte seas – mõneti ootuspäraselt –, kelle peredel on majanduslikke raskusi. Alles hiljaaegu kõlas siinsamas Tartu Ülikooli teadlase Mare Ainsaare seisukoht, et üks meie põhiprobleemidest on perede toimetulek. Kehvema toimetulekuga perest pärit noore puhul on suurem tõenäosus, et tal ei lähe koolis hästi ja ta langeb välja, mis omakorda suurendab tõenäosust, et ta satub hiljem kuritegelikule teele. 

Iga viies noor Eestis on väidetavalt kokku puutunud küberkiusuga. See küsitlus puudutas vanusegruppi 13–18. See hõlmas näiteks ähvardavate või solvavate ja haavavate sõnumite saatmist, näiteks välimuse ja pere toimetuleku kohta, ning ilma nõusolekuta intiimpiltide või videote levitamist sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedias saavad pihta kõige enam põhikooliõpilased. Suurem oht ohvriks langeda on venekeelsetel noortel ning ohvriks langevad rohkem ka noored kehvema toimetulekuga peredest. Sotsiaalmeedias toimuv on meie jaoks natuke selline – isegi mitte natuke, vaid üsna suures osas – ebamäärane, teadmata. Kõik, mis seal toimub, jääb sageli täiskasvanute ja õiguskaitseasutuste vaateväljast välja. Seda ilmestab näiteks see, et politseid teavitatakse sellest, mis sotsiaalmeedias toimub, väidetavalt ainult umbes 5% juhtudest. See on väga-väga madal ja seetõttu jäävad paljud noored ohvrid abita ja tähelepanuta. Kes on tüüpiliselt kõige suurema hälbiva käitumise riskiga noor Eestis? See on kehva toimetulekuga, nõrkade perekondlike sidemetega venekeelne põhikooliealine noor. 

Edasi kõnelen sellest, millal alaealised valdavalt rikkumisi toime panevad. Inimarengu aruande jaoks saime andmed Politsei- ja Piirivalveametilt, mis olid juba kokku koondatud, 2023. ja 2024. aasta kohta. Need puudutasid seda, millises vanuses, millisel nädalapäeval ja millistel kellaaegadel toimuvad tavaliselt või kõige sagedamini alaealiste rikkumised. Nende andmete põhjal tegid järeldusi peatoimetaja Eneli Kindsiko ning toimetajad Rajar Miller ja siinkõneleja. Enamik rikkumisi toimus koolipäevadel, eriti reedeti, vähem oli neid teisipäeviti ja kolmapäeviti. See, et rikkumisi on vähem teisipäeviti ja kolmapäeviti, võib osutada sellisele tavapärasele koolirutiinile nädala keskel. 7–12-aastaste laste puhul on rikkumised selgelt koondunud koolitundide ajale, toimudes ajavahemikus 8–14. Samas, 13–17-aastaste noorte õigusrikkumised jaotuvad koolipäevadel oluliselt hajusamalt ja peamine riskiaken, millele tähelepanu osutada, mis on teil ka silme ees, on koolipäevadel ajavahemikus kell 14–20, mil pannakse toime umbes pool kõikidest koolipäeval toimuvatest rikkumistest. Just teismeliste õigusrikkumised toimuvad tihti vahetult pärast koolitunde, siis on koolitunnid äsja lõppenud, nad veedavad koos aega, nende üle puudub järelevalve. Lapsevanemad on samal ajal veel tööl. 

Rikkumiste tippaeg sõltub selle liigist. Vägivalda toimub kõige enam päeval, sõltuvusainetega seotud rikkumised jäävad õhtusele ja hilisõhtusele ajale ning vargused ja liiklusrikkumised [toimuvad] pärast kooli. Liiklusrikkumiste tipphetk on seejuures kella 13 ja 15 vahel, varavastased rikkumised aga kella 14 ja 20 vahel. Tipp on vahetult pärast kooli lõppu. Sõltuvusainetega seotud rikkumiste [aeg] erineb [muude rikkumiste ajast] oluliselt. Nagu juba öeldud, nad langevad selgelt hilisõhtule, kella 21 ja südaöö vahele, mil toimub ligi pool kõigist juhtumitest. Vägivalla sagedus on samas suurim ajavahemikus kella 11 ja 14 vahel, mis langeb lõunavaheaegadele. Mõnel juhul kattub see ka koolipäeva lõpuga, mil järelevalve võib olla nõrgem ning noortevahelised pinged kasvavad. 

Üks olulisemaid teismeliste riskikäitumise ennetamise abinõusid on huviharidus. Seda kinnitavad nii teaduskirjandus kui ka teiste riikide, näiteks Islandi kogemus. Teismeliste igapäevaelus suureneb iseseisvus, väheneb järelevalve ja aina olulisemaks saab [ühte]kuuluvustunne eakaaslastega ning samal ajal kerkivad tugevalt esile ka eksistentsiaalsed küsimused. Noori kõnetav huviharidus loob turvalise keskkonna ja järelevalve just nendelsamadel kriitilistel pärastlõunatundidel. Huviharidus toetab noorte väärtushinnangute ja sotsiaalsete oskuste arengut, loob kuuluvustunnet ja tekitab huvi uute oskuste omandamise ja arendamise vastu ning võib tagatipuks tõsta ka õpimotivatsiooni. Näiteks, kui me võrdleme siin õppimisega hädas olevaid lapsi, siis huvihariduse üks positiivne mõju on olnud ka see, et nemad saavad sellise vajaliku eduelamuse sealt. See võib lõppeks nende akadeemilist edukust tõsta. Probleem on aga selles, et huvihariduses osalevad pigem nooremad, lapsed vanuses 7–12. 

Samas on ennetamise vajadus suurim just nimelt teismeliste puhul. Teismeliste õigusrikkumised on laiemalt jaotunud, need on tihti ka tõsisemad. Samas, kui 7–12-aastaste puhul on hõivatus huvihariduses selline, et rohkem kui pooled lastest osalevad huvihariduses, siis alates 13. eluaastast hakkab see vähenema, väheneb järjepanu märgatavalt ja 16. eluaastaks on see langenud juba lausa ainult 25%-le. See on üks aspekt. 

Teine [aspekt] on see, et madalama sissetulekutasemega perede lapsed osalevad huvihariduses oluliselt vähem kui kõrgema sissetulekutasemega perede lapsed. Kohati võib see erineda kuni ligi kaks korda. Samal ajal madalama sissetulekutasemega perede lapsed langevad sagedamini koolist välja. 

Järgmine probleem on see, et meil on peaaegu 900 huvikooli ja neist umbes 90% asub Harjumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Äärealade laste ja noorte ligipääs huviharidusele on kehvem. Kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poole lastest, siis maal elavatest lastest osaleb vaid 31%. Milles see huviharidusele ligipääsu probleem seisneb? Näiteks kauguses huvikoolist, võimalikus transpordipuuduses või huviringide väheses valikus. Huvihariduses osalemist mõjutab tuntavalt mõistagi ka see, millised on lapsevanema enda võimalused toetada last, et ta saaks osaleda huvihariduses. Nii et huviharidus aitab teismeliste rikkumisi tõhusalt ennetada, senisest veelgi tõhusamalt, kui [mõni ring] on just riskiajal ehk kella 14 ja 20 vahel võimalikult paljudele noortele võimalikult lihtsasti kättesaadav. 

Viimane küsimus, millel ma peatun, on see, mida saab riik teha. Toon teile kaks tähelepanekut. Need tuginevad meie välja valitud haridusvaldkonnaga seotud tipptegijate seisukohtadele. Need on näiteks koolidirektorid, kinnise lasteasutuse teenuse juht ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht.

Esiteks on probleemkohaks hariduses ebavõrdne ligipääs tugiteenustele ja huviringidele. Puudu on tugispetsialiste ning lastega tegelevate töötajate tase ja võimekus on üle riigi ebaühtlane. Õpetajatel napib ressursse, et alaealistega just nimelt ennetavalt tegeleda. Lapsevanematel võib perede toimetulekuraskuste tõttu nappida vahendeid, et last toetada. Need on väljakutsed, mida saab lahendada nii riiklikul kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, vähemasti osalt, näiteks abinõudega, mis toetavad laste võrdsemat ligipääsu olemasolevatele teenustele. Nii et siin oleks vaja pakkuda hädavajalikku tuge, et maakonnakeskustest eemal elavad ja kehvema toimetulekuga peredest pärit lapsed pääseksid teiste eakaaslastega võrdväärselt ligi nendelesamadele huviringidele. See ei puuduta ainult hädas olevaid, abi vajavaid lapsi, vaid see puudutab ühtviisi ka andekaid lapsi, kes lihtsalt muidu jäävad märkamata. 

Teiseks on oluline pöörata tähelepanu vanematele, sest laste ja noorte riskikäitumise juurpõhjused ulatuvad koolist kaugemale, eeskätt koju. Õpetajatele ja koolidele pannakse üha rohkem kohustusi tegeleda ennetustegevuse ja kasvatustööga, aga kõike ei saa nende kanda jätta. Ennetusega peab sammu pidama ka näiteks vanemaharidus, mida saab ja tuleb edasi arendada. Võimalikult varakult tuleb saavutada tihe koostöö kodu ja kooli vahel. 

Kokkuvõtteks. Hariduse üks sihte on aidata kaasa sellele, et lapsest kujuneks õiguskuulekas ühiskonnaliige. Mida tulemuslikumalt haridus sellise eesmärgi poole püüdleb, seda enam mõjutab see noorte käitumist ja ühtlasi seda vähem ressurssi kulub ka hiljem tagajärgedega tegelemisele. Loodetavasti õnnestus mul teile edasi anda mõned mõtted, mis aitavad senisest veelgi tõhusamalt ennetada noorte riskikäitumist. Eesmärk on suurendada seeläbi muu hulgas ka Eesti turvalisust. Suur tänu!

Suur tänu! Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma kinnitan, et teil õnnestus meile edasi anda neid probleeme. Aga minu küsimus on pigem selle kohta, mida te viimati rääkisite, ehk vanemahariduse ja vanemaga seotud [teemade] kohta. Kõik see eelnev oli selle kohta, et me ühiskonnas oleme üldse hästi institutsionaalsed. Probleemid on kooliga seotud, nagu te alustasite – kooliruumid, keskkond ja suhted. Lahendused võiks huviharidusega koos käia. Seda ma kuidagi kahtluse alla ei sea, kindlasti see nii on. 

Aga pigem on küsimus see, kas igal lapsel on olemas täiskasvanu, keda ta usaldab ja keda ta saab usaldada, ja [millised on] need sotsiaalsed suhted, mis tal on. Meile, inimestele, on antud üks suu, kaks silma ja kaks kõrva sellepärast, et me märkaksime ja kuulaksime kaks korda rohkem, kui räägime. Täna siin me oleme ainult rääkinud, aga neid inimesi, kes on valmis kuulama niimoodi, et [rääkija] tunneks, et teda on kuulda võetud, on järjest vähem. Millised need lahendused võiksid olla selles kontekstis ja [milline] on see seos sellega, et nendel noortel ei ole tegelikult neid suhteid?

Loomulikult probleemi [algpõhjused] võivad olla erinevad. Kui meil on lapsed, kellel on sellised vanemad, kelleni me suudame jõuda ja kellega me suudame tagada võimalikult varajase koostöö, keda me saame suunata koostööle kooli, õpetaja ja tugispetsialistidega, siis on lihtsalt võrratult suurem võimalus, et me hoiame ära sellised tagajärjed, millega me ei taha, et see laps või noor hiljem [silmitsi seisab]. 

Praegu loomulikult vanemahariduse programmidega ju tegeldakse, neid ka pakutakse, aga kuidas teha nii, et need oleks laiahaardelisemad, kuidas jõuda selleni, et vanemad teaksid nendest rohkem ja oleksid motiveeritud nendega ise ühinema? Ei saa salata, et [juhendamist vajavad] vanemad tihtilugu ei ole neist huvitatud. Mis siis suunaks neid millestki sellisest osa võtma?

Samas, loomulikult ma teadvustan väga hästi ka seda probleemi, et mitte kõigil ei ole vanemaid. Ma pean tunnistama, et teenides igapäevaleiba kohtunikuna, on viimase paari aastaga minu lauale jõudnud mitu sellist [kohtu]asja, mille puhul peab tunnistama, et laps on ära antud üsna varases eas, ta on olnud näiteks kuskil asenduskodudes ja siis on juba löönud välja erinevad tähelepanu- ja isiksusehäired. Toimikule peale vaadates paistab, et talle ei olegi antud lootust. Mis temani päriselt jõuab? Üsna varakult jääb ta kuhugi ula peale ja ta ongi meie jaoks muutunud kättesaamatuks. Järgmine kord, kui temaga kohtutakse, on juba näiteks kriminaalmenetluses.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh mõjusa ettekande eest ja nende karmide näidete eest! Olles ka ise huviharidusega päris palju kokku puutunud ja sinna sisse vaadanud, on mul küsimus just vaimse tervise, sotsiaalmeedia ja huvihariduse võimalike seoste, võimalike käsitluste kohta. Te ka oma ettekandes seda mitmel puhul rõhutasite ja märkisite. 

Aga küsimus on selline. Kas tulid välja ka mingisugused seosed just hõivatusega huvihariduses ja võimalike vaimse tervise probleemidega ning kuidas suhestus sellega omakorda seesama sotsiaalmeedia, nutiseadme kasutamine? Sest kes on ikkagi mingi asjaga hõivatud, mingis huviringis käib, sellel on üldiselt vähem aega sotsiaalmeedias olla, tal on ka võib-olla mingid teised suhted palju tugevamad.

Neid andmeid mul ei ole, kas neid kohe niimoodi seostada sai. Ütleme, nutitelefonide taak on see. Kui füüsilises keskkonnas toimuvad rikkumised, siis toimuvad need vahetult, keegi sõimab kedagi või annab pasunasse, aga sotsiaalmeediaga on selline lugu, et isegi kui noor inimene huvi[ringi] tõttu pärastlõunastel tundidel telefoni ei kasuta, käib telefon temaga kaasas ka pärast seda, kuni selle hetkeni, kui ta paneb õhtul kodus pea padjale. Ka siis on võimalik, et talle [saadetakse näiteks] haavava [sisuga] sõnum, nagu selles uuringus seda sõna kasutati. Siin ma sellist otsest seost praegu näha ei oska. 

Aga mida huviharidus teeb lisaks muule, on seesama, mida ma ka kõnes rõhutasin, et see arendab sotsiaalseid oskusi ja kujundab ka väärtushinnanguid. Eelduslikult tahaks ju väita, et noor, kes sellega tegeleb, ei hakka seetõttu tegelema millegi sellisega, et ta saadab niisuguseid sõnumeid või ähvardab, solvab või levitab ilma nõusolekuta pilte, ka intiimpilte või intiimvideosid.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, me näeme räigeid kuritegusid, seda, et sotsiaalmeedias vägivald ja kiusamine levib palju. Aga nii nagu Eneli Kindsiko ühes oma vastuses ütles, me ei saa ju öelda, et üheski koolis ei ole lastel koolirõõmu, on ka positiivseid näiteid, ja neist tuleks õppida. 

Ma küsin teie kogemuse või töö kohta kohtunikuna. Kas lisaks sellele, et jah, me teame, et vanemaharidust tuleb paremini anda, lapsi toetada ja varakult märgata, on teil oma kogemuse põhjal veel mingisuguseid positiivseid näiteid või häid lahendusi välja tuua, mille puhul me tõepoolest näeme, et vaatamata sellele, et lapsel ei ole olnud toetav kasvukeskkond ja riskid on suured, on võimalik – on see õiguskaitseasutus, kool või hoopis kolmas osapool – jõuda selleni, et laps saab oma andeid [arendada], nii kooli kui ka huvitegevusse panustada, ilma et ta kohtusse satuks?

Ma nii väga tahaks öelda, et jah. Ma olen kriminaalkolleegiumi kohtunik ringkonnakohtus. Kõigega, mis mulle [lauale] potsatab, on niimoodi, et kuskil on juba viltu vedanud ja nüüd tuleb seda kõike lahendama hakata. Noh, selle mõne aasta jooksul, mil ma olen kohtunik olnud, pole vähemalt keegi teist korda mu lauale sattunud, võib-olla see on lootust andev, aga eks näis, mis edasi saab. 

Aga muidu kogu see suundumus õiguskaitseasutuste süsteemi puhul on ju see, et me ikkagi arvestame noorte arenguliste eripärade ja nende sotsiaalse ebaküpsusega, me hoiame neid võimalikult [kaua] kriminaalmenetlusest eemal, me tegeleme nendega. Kui on [toime pandud] mingisugune kuriteotunnustega tegu, siis on ikkagi hulganisti võimalusi. [On võimalik] jätta menetlus üldse alustamata või sellega mitte jätkata ja piirduda sellega, et selgitada talle, mis juhtunud on, või siis panna talle selliseid kohustusi nagu kahju heastamine, mingisuguse ennast arendava programmi läbimine ja nii edasi. See on kusjuures avatud loetelu. On põhimõtteliselt võimalik panna talle peale mis iganes asjakohane kohustus. 

Üks asi, mis on mulle meelde jäänud ühest hiljutisest [kohtu]asjast, on näiteks see. Meil on tekkinud ringkonnakohtu praktikas selline küsimus. Kui meil on kuriteo toime pannud laps, eriti kui ta on raske kuriteo toime pannud ja näiteks prokuratuur taotleb tema vahistamist, siis on võimalik asendada vahistamine kinnisesse lasteasutusse paigutamisega. Meil on tekkinud küsimus, kuidas me nüüd niisuguse lapse puhul peaksime otsustama. Kas peaks ta suunama kinnisesse lasteasutusse või on tema koht ikkagi vanglas, ka vahistamise korral, mis on midagi muud. See küsimus on tekkinud. Mida suudab pakkuda see kinnise lasteasutuse teenus? Kas nad tulevad selliste noortega toime? Kas nad on valmis neid vastu võtma? Meie tahame, et nad oleks võimelised sellega toime tulema, ja ootame seda neilt. 

Ma kuulsin ühelt prokurörilt, et niisuguste laste puhul, niisuguste noorte puhul, vähemalt selle prokuröri praktikas, ei taandu see ainult tema otsustusele, mida edasi teha. Tema kutsus kokku endaga ühe laua taha teisigi spetsialiste. Kui niisuguse praktika jaoks on tõesti ressursse, siis ma väga loodan, et see jätkub. Nemad otsustavad, nad räägivad selle lapsega. Ja siis on juba kaasatud palju erinevaid tugiisikuid, [näiteks] sotsiaalpedagoog ja lastekaitsetöötaja, kes iganes. Ühisel nõul, ma arvan, suudetakse murda välja sellest [nõiaringist], et tema elu [ei läheks] edasi seda paratamatut rada, kus ta jääbki vanglate vahet käima.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Tahtsin küsida, mis meid ees ootab. Te viitasite palju sotsiaalmeediale. Me oleme näinud teatud eeskujusid, kes viitavad sotsiaalmeediale kui teatrile, mitte päris elule, ehk vabadusele kõike öelda ja kõike teha. Kui sama asja tehtaks tänava peal, siis ühiskonna ja minu arust ka korrakaitseametnike reaktsioon oleks selgelt reaktiivsem. Sotsiaalmeedias tundub, et see ei peaks nii olema. Või oleme me alahinnanud seda. Ma pigem küsin, kui palju aastaid meil läheb, et sotsiaalmeediaruum muutub päris eluruumiks, ka seadusandlikus mõistes, kus häguseid piire võib-olla nii palju enam ei ole. On see lihtsalt ulmevaldkonda kuuluv tulevik?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Mulle turgatas korra pähe, kui Madis Kallase küsimuse juurde hästi kiiresti tagasi tulla, et seda on ju uuritud, milline on üleüldiselt nutitelefoni kasutamisel sotsiaalmeedia mõju noorte vaimsele tervisele. On selge, eks ole, et see ei tule kasuks niimoodi kontrollimatult.  

Aga nüüd ma tulen selle teie küsimuse juurde, Urmas Kruuse. Praegune korrakaitseseadus on selline, nagu see on, see ei pea silmas küberruumi. Avalik koht on ikkagi selline füüsiliselt piiritletud objekt. Riigikohus seda alles hiljaaegu ju ka kinnitas, et tõepoolest nii on, ja praegu vähemasti tõlgenduslikult me ei saa sinna alla asetada sotsiaalmeediat. Mina arvan ka, et tõepoolest, seda ei saa teha, aga siin tuleb natuke palli põrgatama hakata. See on seadusandja otsustada. See on mu isiklik arvamus. Ma arvan, et osa avalikus kohas käitumise üldnõuded, mis on kirjas korrakaitseseaduses, peaks kehtima ka sotsiaalmeedia puhul, mis puudutavad sotsiaalmeedias räuskamist ja nii edasi, ja seda oleks võimalik juba ka reguleerida. Aga see on poliitiline otsus ja just nimelt teie mängumaa. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Mario Truu! Jätkuks eelmisele küsimusele ma küsin seda. Sotsiaalmeedia on tõesti suhteliselt uus nähtus ja tehisintellekti tulekuga läheb olukord veel keerulisemaks. Me teame, kui tähtis on ennetamine ja kui palju olulisem on see tagajärgedega tegelemisest. Kas on mõeldud ka sellele, et tekitada sotsiaalmeedias mingid programmid, mingisugused reklaamid-värgid, mis räägivad noortele, et kuule, kui sa niimoodi teed, siis on jama, ja nii edasi? See [võimalus] on minu meelest praegu täiesti kasutamata, aga võib-olla ma eksin.

Ma arvan, et te ei eksi. Aga ühe näite ma saan tuua. Alles hiljaaegu, eelmise aasta teises pooles, avaldasid kohtud hulganisti videoklippe selge õigusemõistmise nädala raames, mis olid sellele suunatud, ja neid levitati üldhariduskoolides. Kohtunik rääkis [klippides], et vaata, ära levita ilma nõusolekuta sotsiaalmeedias kellestki paljastavat pilti, seda ka selle pärast, mida kõike see võib kaasa tuua. Need läksid täitsa levima ja said üpris populaarseks. 

See on mõnes mõttes küll selline koht, kus me saame midagi teha. Ma ei tea, kui palju siin saab koolidelt oodata, koolid ilmselt ju igapäevaselt juba tegelevad sellega, niivõrd-kuivõrd. Aga näiteks kui on olnud selline algatus, kus keegi talaaris on selgitanud kohtus noortele, et kuulge, mõelge nüüd ikka läbi, mida te sotsiaalmeedias teete, siis tundub, et see on läinud korda ja täitnud oma eesmärki. Kas neid algatusi võiks rohkem olla? Minugi poolest.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jah, me oleme rääkinud nüüd sellest, et noored panevad kuritegusid toime valdavalt ajal, kui nad on järelevalveta. Me ei ole neile pakkunud tegevust, neil ei ole tegevust. Huviharidus oleks siin üks selge väljund. Nüüd ma küsingi selle kohta. Huvihariduse sidumine õpingutejärgse ajaga on hästi oluline. Kas seda on nüüd teie poolt uuritud ka selles võtmes, mis põhjusel noored ei lähe huviharidusse? Kas [põhjus on] huvihariduse ebapiisavus või mingid muud olulised asjaolud?

Aitäh küsimuse eest! Neid põhjuseid on kohe päris mitu. Aga ütleme nii, et mulle on silma torganud, et valdavalt jääb see selle taha, milline on pere toimetulek, milliseid huviringe pakutakse, kui lähedal need kodust on. Ei saa salata, et elu on päris kalliks läinud. See ei puuduta ju ainult kehvema või madalama sissetulekutasemega peresid. Kui huviharidus läheb üha kallimaks ja kallimaks, siis ligipääs huviringidele paratamatult kahaneb. See sõltub muidugi ka sellest, kui palju riik rahastab huviharidust – kas me pigem tõstame neid summasid või pigem vähendame. [Huviharidust suuremal määral toetades] looksime me rohkem võimalusi, et rohkem noori saaks huviharidusega tegelema hakata, ja mitte mis tahes huviharidusega, vaid sellega, mis neid päriselt huvitab ja mille juurde nad ka jäävad. See on ka oluline. Eestis on niimoodi, et [tegeletakse sellega], millega parasjagu tegeleda saab. See on alati üks kaalukauss, mis mõjutab.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kohtunik, aitäh ülevaate eest! Te tõite huvihariduse kasuteguri natuke laiemalt välja, aga algul tundus, et rohkem niisuguses kellaajalises dimensioonis. Need, kes [osalevad] huvitegevuses sellel ajal, kui vanemaid veel kodus ei ole, on kaitstud pahategude eest ja neil läheb tulevikus libedamalt. Aga te nimetasite ka väärtuskasvatust huvihariduse osana. Koolide väärtuskasvatusest kuuleme me vähem. Vahepeal oli kasvatus kasvatusteadusena isegi nimetusena põlu all, aga nüüd võib siiski haridusest kasvatusteadustega üheskoos rääkida. Ma küsin väärtuskasvatuse kohta koolis. Kas kool on kasvatusasutus teie meelest?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina arvan, et osalt ta kindlasti on ja peabki olema. Aga ma arvan, et see on rohkem selline küsimus, millises ulatuses ja mida see täpselt kätkeb just sellisena. Mida peaks tegema kool, mida peaks pakkuma kool? Ma ütlen, et siin on nii palju vaidlusruumi ja see ei ole see koht, kus ma arvan, et ma olen võimeline kuidagi põhjalikumalt selle üle arutlema. Mina näen seda niimoodi, et kool on vähemasti osalt kasvatusasutus, sellele tuleb rõhku panna. Aga probleem saab alguse sellest, kui me jõuame sinna, et pea kogu kasvatuslik osa jääb kooli ja õpetajate kanda. Siis juhtub see, et me tõesti ootame kasvatustööd ja ennetustegevust koolidelt ja õpetajatelt nii palju, et see päädib sellega, et neil on lõpuks mustmiljon kohustust. Kas nendega tullakse üleüldse toime ja kas nende jaoks on piisavalt ressursse?

Kui need on sellised olukorrad, kus [esineb] juba probleemset käitumist, siis meil on tugistruktuurid, kes toetavad, on jagatud konkreetsed vastutuse piirid. Nii et minu vastus on praegu selline. 

Viimane küsimus. Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te tõite välja, et viiendik Eesti noortest on pannud toime õigusrikkumisi, ja tõite välja ka seda, et just teismeliste seas on huvihariduses osalemine madal. Siinse aruande selles peatükis ei ole erinevalt teistest peatükkidest toodud võrdlust muu Euroopaga, näiteks meie lähiriikidega. Kas te oskate öelda, kui palju on näiteks Soomes, Rootsis, Taanis noorte seas õigusrikkumisi ja milline on huvihariduses osalemine? Me teame, et Island on suurepärane näide. Aga teised riigid?

Vaat [teisi riike] me tõesti võrdluseks niimoodi ei võtnud ja neid andmeid meil ka polnud. Nii et mina siin täpset vastust kindlasti öelda ei oska. Need järeldused, mida me tegime, puudutasid tõepoolest ainult seda, mis on Eestis ja mis paistab olevat suundumus. See võimaldas viia kokku nii-öelda kriitilise pärastlõunatunni sellega, milliseid rikkumisi nimelt toime pannakse, ja et selliste olukordade [vältimiseks] on üks võimalik lahendus just nimelt huviharidus.

Aitäh! Küsimusteks ja vastusteks antud aeg on läbi saanud. Täname ettekandjaid, tänan küsijaid! Läheme nüüd läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Algatajate soov oli, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonid. Saan aru, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel [soovib sõna võtta] Madis Kallas. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head inimarengu aruande koostajad! Head kuulajad-vaatajad! Head kolleegid! Esmalt ma veel kord tänan kõiki neid, ennekõike peatoimetajat Eneli Kindsikot ja tema meeskonda, kes selle selleaastase aruande koostasid. Ma väidan, et need teemad ja fookused on täpselt see, mida ühiskond vajab ja mis aitab põimida kokku ja siis [harutada] jälle probleemide kaupa lahti hariduse, huvihariduse, regionaalpoliitika, vaimse tervise, inimeseks olemise ja mitmed teised teemad meie ümber. 

Hariduslik ebavõrdsus. Meil räägitakse sellest õnneks juba üha rohkem. Probleemid, kitsaskohad, puudujäägid ja nii edasi on uuringutega kümneid kordi kaardistatud, aga seda infot ei kajastata piisavalt või ei kasutata piisavalt, et töötada välja lahendused ja neid siis ka rakendada. Tabav on koostajate poolt [sõnastatud] haridusliku ebavõrdsuse mõju kokku võttev lause: "Ühegi ministeeriumi töökava ei pääse hariduslõhe mõjudest." Autorid on rõhutanud ka seda, et nähtamatud lapsed ei jää nähtamatuks, me leiame neid üha rohkem haiglajärjekordadest, politsei statistikast, lähisuhtevägivalla juhtumitest, toimetulekutoetuse registritest. Need on faktid ja uuringute poolt kinnitatud. Hariduslikul ebavõrdsusel on tagajärjed, mis mõjutavad meie majandust, inimeste tervist, regionaalset arengut ehk sisuliselt kõike. Seda kinnitab ka rahvusvaheline kogemus. 

Regionaalne hariduslik lõhe. Reaalsus on see, et igas piirkonnas me ei suuda tagada lasteaiast ülikoolini kvaliteetset haridust. Selleks ei olegi otsest vajadust. Kui algkool ja lasteaed peavad olema igas piirkonnas, siis põhikool ja gümnaasium nõuavad juba mõnevõrra suuremat õppijaskonda, laiemat huviringide spektrit ja [rohkem] erialaõpetajaid. Ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid [nõuavad] juba järgmist taset. Selles vaates on oluline pakkuda parimat haridust igas avatud koolis ja riigi kohustus on selleks võimalused luua, ja mis veel olulisem, seda järjepidevalt ka monitoorida. 

Lahendus ei saa olla see, et sõidutame kõiki kõikjalt igapäevaselt suurematesse keskustesse kokku. Riik peab suutma tagada lasteaia ja vähemalt esimesed kooliastmed võimalikult kodu lähedal, sest me tahame, et igas Eesti paigas saaks elada ja igas Eesti paigas oleks perspektiiv ka noorte perede jaoks. 

Oluline on märkida ka aruandes rõhutatut: suhted on hariduses uus valuuta ja mõtestatud suhete loomiseks on vaja anda õpetajale aega. Kas me saame anda seda aega kontaktide loomiseks üha suuremates koolides ja klassides või pigem väiksemates koolides ja klassides? Oluline märksõna, mis oli ja mis toodi välja, on ka kuuluvus- ja kohatunne kogukonnas ja koolis. On ilmselge, et tugeva kuuluvus- ja kohatundega koolides ei teki nähtamatuid lapsi ning märkamine selle sõna igas tähenduses saab olema palju kiirem. 

Majanduslik hariduslõhe. Oli taas kord hirmuäratav lugeda, et need koolid, kus perede sotsiaaltoetuste osakaal on suurem, annavad süstemaatiliselt nõrgema tulemuse. Eriti teravalt tuleb see välja Tallinnas. Keegi ei vaidlusta, et meil on erineva kallakuga koole vaja, et meil on kõigest sõltumata parema õppetasemega koole, aga oluline on, et me väldiks selliste põhikoolide teket, mille puhul me teame juba ette, et sealt on tõenäosus hiljem ülikooli jõuda alla 50%, võrreldes nende põhikoolidega, kus see protsent on sisuliselt 100%. Sest nende koolide lapsevanemad kas ei jõua oma lapsele palgata eraõpetajaid või märkimisväärne osa selle kooli õpetajatest ei oma vastava aine õpetamise kvalifikatsiooni. Eriti teravalt tuleb see välja matemaatika puhul. Meie kohustus on tagada, et selliste koolide tekkimisel me koheselt sekkume, ja seda ennekõike just teise ja kolmanda kooliastme puhul. 

Ma küsin, kas on võimalik lisaaega saada. Ma palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

21. sajandi maailmamõistmine ja selles elamine. Minule väga sümpatiseeris peatoimetaja sissevaade mõnevõrra laiemasse probleemi, nimelt meie õppekavade ja õppeainete vastavus või mittevastavus 21. sajandi maailma probleemidele. Kuidas kool aitab mõista seda, mis on meie ümber toimumas? Kuidas tulla toime kõige sellega, mida meile pakub virtuaalmaailm, sotsiaalmeedia ja AI? See ei saa tulla iseenesest, aga kas seda koolis piisavalt õpetatakse? Kas õpetajatel on selleks piisavalt aega ja kas õpilastel on selle õppimiseks piisavalt aega? Seetõttu on ülimalt kosutav lugeda, et me peame hakkama midagi ära jätma. Meil kõigil on päevas 24 tundi ja soove muudkui lisandub. Sotsiaalmeedias elamise õpetus või sealt väljumise õpetus, inimeseks olemise õpetus, kuidas [tulla toime] just selles ühiskonnas ja just tänaste väljakutsetega. Müra meie ümber on niivõrd palju, aga meie kohustus on ise selle sees terveks jääda ja ise seda mitte juurde toota. Eriti karjuvalt avaldub see vaimse tervise probleemide kasvus laste hulgas ja tegelikult laiemalt kogu ühiskonnas.

Huvihariduse [ebaühtlane] kättesaadavus süvendab hariduslikku ebavõrdsust. Huviharidus peab saama hariduse lahutamatuks osaks. Aga rõhutan sõna "huvi". Ilma laste ja noorte huvita konkreetse tegevuse vastu me mingit edu ei saavuta. Seega on määrava tähtsusega, et lapse õige huviringiga kokkuviimine oleks prioriteet lapsevanema, õpetaja ja kooli vaates. Siin on märksõnaks maakonnakeskused ja transpordivõimalused igast maakonnanurgast. Huvihariduse rolli on minu hinnangul tugevalt alahinnatud. Julgen väita, et sellel kümnendil omab huviharidus oluliselt suuremat rolli laste kujundamisel, kui see oli enne nutiseadmete ja sotsiaalmeedia ajastut. Oluline on ka, et huviharidus, see, mis last tõesti huvitab, on selge hariduse võimendi ja seda sõltumata õppeainest. Seda kinnitas ka aruanne ja seda kuulsime ka täna siin.

Kas iga Eesti laps saab võimaluse heaks haridusteeks, sõltumata tema kodustest oludest või elukoha aadressist? Vastus on, et ei saa. Me teame seda uuringute, koolide eksamitulemuste põhjal, aga ka tänu isiklikele kogemustele. Nii nagu ka peatoimetaja Eneli Kindsiko ütleb aruandes: "Uuringute rohkus ei ole nõrkus, vaid kasutamata potentsiaal: meil ei ole enam vaja samu probleeme uuesti uurida, vaid olemasolev teadmine otsusteks vormida." Minugi poolest, teeme kas või nagu Island, kui kohe endal head lahendust ei ole, aga ärme hakkame jälle uurima. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! "Eesti inimarengu aruanne 2026. Haridus ühiskonna peeglis" ütleb midagi väga selget: huviharidus ei ole pelgalt vaba aja küsimus, see on hariduslik, sotsiaalne ja siseturvalisuse küsimus. Aruanne ütleb ka midagi väga muret tekitavat. Politsei- ja Piirivalveameti andmed on kainestavad. Noorte jaoks kõige riskantsem aeg on koolipäeviti kella kahest kaheksani, just siis, kui vanemad on tööl ja lapsed jäävad järelevalveta. Just sel ajal panevad alaealised toime enim õigusrikkumisi. Mis on see ajavahemik? See on huvihariduse ajaaken. Aruanne ütleb otse, et kvaliteetne huviharidus vähendab noorte õigusrikkumisi, pakkudes turvalist keskkonda riskiaegadel ning toetades väärtuste ja sotsiaalsete oskuste arengut. See ei ole pehme teema, see on ennetuspoliitika. Veel enam, uuringud näitavad, et iga euro, mis on investeeritud riskinoore sporti ja huviharidusse, võib tuua ühiskonnale tagasi keskmiselt 44 eurot. Nii et kui keegi küsib, kas meil on raha huvihariduseks, siis õige küsimus on, kas meil on raha selle puudumise [korvamiseks].

Eesti andmed osutavad ühele valusale tõele: just seal, kus huviharidust on kõige rohkem vaja, on seda kõige vähem. 16–19-aastastest noortest, kes on kõige keerulisemas ja riskantsemas eas, osaleb huvihariduses vaid veerand. See tähendab, et kolm neljandikku noortest selles vanuses ei ole seotud süsteemse, arendava ja turvalise tegevusega väljaspool koolitunde. Veelgi keerulisem on olukord majanduslikult vähem kindlustatud peredest pärit noortega. Just nendel, kes huviharidusse ei jõua, katkeb haridustee liiga sageli. See ei ole juhus, vaid muster. Siinkohal on oluline meelde tuletada, et just huviharidus aitab noortel meeleolu tõsta, end osana sõpraderingist tunda ja seeläbi ka osana ühiskonnast. Meile on teada kurb tõsiasi, et kahjuks on Eesti esirinnas just noorte depressiooni ja enesetappude näitajate poolest ja me ei saa siin pead liiva alla pista. 

Aruanne rõhutab, et mitteformaalne haridus – huviringid, noortetöö ja sport – ei toeta ainult akadeemilist edukust, vaid aitab ka hoida noori süsteemi sees siis, kui kool üksi enam ei jaksa. Kui side kooli ja kogukonnaga on nõrk, suureneb õigusrikkumiste risk hüppeliselt. Kui aga kuuluvustunne on tugev, väheneb see [risk] ligi kolmandiku võrra. Seega on küsimus lihtne: kas me investeerime kuuluvustundesse või maksame hiljem kinni tagajärgi?

Inimarengu aruanne toob paralleeli Islandiga. 1990-ndatel olid Islandi noored riskikäitumise poolest Euroopa tipus, tänaseks on nad tipus ennetuses. Muutused ei ole tulnud loengutest ega kampaaniatest, vaid otsusest: igal noorel peab olema ligipääs kvaliteetsele huviharidusele, sõltumata kodusest taustast. See oli poliitiline otsus ja see muutis põlvkonna trajektoori. 

Meil Eestis on teadmised olemas. Aruanne ütleb selgelt, et probleem ei ole uuringute puudumises, vaid julguses tegutseda. Huviharidus on sama palju siseturvalisuse kui hariduspoliitika küsimus. Kui noorel ei ole pärast kooli kohta, kuhu minna, siis leiab ta koha, kus olla. Küsimus on, kas see koht on spordisaal, muusikakool, näitering või tänavanurk. Kui me jätame 16–19-aastased ilma süsteemse toeta just riskiajal kella kahest kaheksani, siis me tegelikult aktsepteerime, et osa noori libiseb kõrvale. See ei ole ainult individuaalne tragöödia, see on ka ühiskondlik kahju. 

Aruanne tuletab meelde, et haridus kujundab tõenäosusi, kuhu inimene jõuab, kui haavatav ta on ja millised võimalused talle avanevad. Huviharidus on see mehhanism, mis võib muuta tõenäosusi ja noorte elusid. Huviharidus ei tohi olla privileeg nendele, kelle vanemad saavad maksta, see ei tohi olla ainult väiksemate laste pärusmaa ja see ei tohi lõppeda siis, kui risk tegelikult kasvab. Kui me tahame vähem alaealiste õigusrikkumisi ja rohkem sidusat ühiskonda ning tugevamat siseturvalisust, siis peame suunama huvihariduse [teraviku] teadlikult just sinna, kus risk on suurim, 16–19-aastastele ja ajavahemikule kella 14-st kuni kella 20-ni. 

Huviharidus ei ole luksus, see on ennetus. Ennetus on alati odavam kui tagajärgede parandamine. See aruanne on seadnud meie ette peegli. Küsimus on nüüd selles, kas me julgeme sellesse vaadata ja otsustada. Kas me julgeme öelda, et iga noor väärib kohta, kuhu minna pärast kooli? Kas me julgeme investeerida sinna, kus mõju on suurim? Kas me tahame turvalisemat, tervemat ja tugevamat Eestit? [See muutus peab] algama pärastlõunal kell 14. See algab hetkel, mil me otsustame, et ükski noor ei jää pärast kooli üksi ilma kuuluvustunde ja võimaluseta oma annet arendada. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud arenguaruande koostajad! Sotsiaal-, sise- ja majandusminister said ükskord kokku ja hakkasid arutama, mis on nende valdkondade probleemid ja kes on nendes probleemides süüdi. Sotsiaalminister ütles, et tema probleemides on süüdi haridusminister. Siseminister mõtles ja ütles ka, et tema probleemides on süüdi haridusminister. Majandusminister kinnitas sama, et ka tema probleemides on süüdi haridusminister. Võib-olla mitte minister isiklikult, aga haridusvaldkond. See loetelu ministritest, kes niimoodi lõpuks resümeerivad mingil pressikonverentsil oma valdkonna probleeme, võib olla muidugi palju-palju pikem. Nii et kõik algab haridusvaldkonnast. Vaatad, mispidi vaatad, mõninga ülevõimendusega see ongi nii. 

Selles raportis on väide: "Haridussüsteemi kujundavad paljud hääled, mis ei ole alati kooskõlas." Räägitakse huvigruppide kakofooniast. Samas, viimasel ajal – see [kajastub] osaliselt ka siinsamas raportis – tulevad koolidele igasugused signaalid. Õppekavades peaks rõhk olema arutelul, seoste loomisel faktide vahel, mitte niivõrd faktipõhisel õppel. Seoste loomist faktide vahel on kahtlemata vaja ja see on oluline, ja kui see toimub, siis on seda väga meeldiv kuulata. Aga kui faktiteadmisi ei ole, siis on pelk arutelu lausa piinlik. Seetõttu ei saa minna ühest äärmusest teise, rääkides õppekavade koostamisel ainult aruteludest ja küsimuste püstitamise julgusest, ka teadmised ja oskused peaksid koolis olema siiski omal kohal. 

"Eesti haridus vajab tervislikku lahutamistehet." Siin võib olla mitu mõtet, kaasa arvatud see õppekavades rehitsemine, aga üks nendest on Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktori Erli Aasametsa väljatoodu, et kool ei suuda lihtsalt kõigi asjadega, mida ühiskond temalt ootab, tegeleda ja lõppvastutus ei saa olla kõigis asjades koolil. Loomulikult, koolil on oma roll kõiges selles, ühiskond tuleb kooliuksest sisse, aga tihti oodatakse sellist võtmed-kätte-kasvatusprojekti: ma panen oma lapse kooli ja võtan 11 või 12 aasta pärast sealt välja kasvatatud ja õpetatud lapse. Tegelikult see muidugi nii ei käi. Selle kohta, mismoodi see lahutamistehe teha, peaks koolile andma selgeid signaale, muidu tekitab see õpetajates ja koolijuhtides ainult segadust. 

Õppekava osa või üldse inimese humanistliku hariduse osa on muuseumid, teatrid ja avastuskeskused. Samas signaal juriidilisest lähtepunktist on, et nende külastamise eest, ka väljaspool koolitunde, kui nad on õppekavaga vähegi seotud, ei tohi raha võtta. See raha tuleb ühiskonnalt, aga asemele [midagi] ei pakuta. See tähendab tegelikult koolidele jällegi peavalu: kuidas seda välist tegevust õppetööga seostada, kui sa ei saagi sinna minna? Muuseumidest ja mõnel pool ka teatritest on kuulda, et mingeid tellimusi on juba ära öeldud. 

Anomaaliana on välja toodud vaimne heaolu kui süsteemi pingepeegel. Saan aru, mida siin mõeldud on. Ma toon esile ühe otsuse, mis tehti Riigikogus täiesti konsensuslikult 2004. aastal ja mis on minu meelest üks meie haridusvaldkonna parimatest otsustest. Me otsustasime Riigikogus panna põhikooli klassikomplektile täituvuspiiriks 24 [õpilast]. Seal on mingid erandid, aga põhimõtteliselt tähendab see psühholoogilise ja pedagoogilise vaatepunkti ja teadusliku lähenemise kajastamist konkreetselt koolikorralduses. See on oluline põhikoolis, aga tegelikult gümnaasiumiklassid on ka lihtsalt metsikult suured. Ssellega võiks [samuti] tegeleda, aga siin on pearahapõhine rahastamismudel. Kas meil hakkab hammas selle peale? Võiks tegelikult kaaluda [muudatust], et need klassid ei oleks nii suured. 

Hariduslõhe – no kust see lõhe jookseb? Poisid-tüdrukud – räägitud; regionaalselt – räägitud. On uus lõhe tekkimise moment: sotsiaalmeediasõltuvuses lapsed ja need, keda kodus ja väljaspool hoitakse, ma ei saa öelda, et loomulikus kasvukeskkonnas, aga kasvukeskkonnas, kus on nende enda loovusel ja otsustel mingi roll, kus on mingid praktilised tegevused, värske õhk – kõik niisugused asjad. On täiesti selge, et nendel lastel, kes ei ole ainult sotsiaalmeedias, on tulevikus eelis. Aga see lõhe tekib praegu meie silme all. Kas kõige sellega peaks tegelema kool? Kool saab siin uue ülesande: kasvatada vanemaid, kes peaksid seda olukorda märkama. Või peaksime seda tegema meie riigi tasemel käskude-keeldudega? Seda tuleb kaaluda. 

Haridustahe on minu meelest väga hea punkt. Eestlane on ikkagi öelnud, et õpi endale, mitte õpetajale, ja sellega tuleb jätkata. Siin on väide, et neoliberaalne ehk võistluslik ning ühetaolisust, standardiseeritust toetav haridusparadigma on kadumas. Humanistlik paradigma astub selle asemele – see on personaalne õpe, heaolutaotlus. Aga heaolutaotlus mingis keskkonnas, ka koolikeskkonnas, tähendab tegelikult kasvatust, tähendab mingeid reegleid, mis annab õpilastele koolis turvalisuse. Nii et tuleme kasvatuse juurde tagasi ja ärme häbeneme seda dimensiooni. 

Üle-eestiline haridusstandard on meil. Järelikult peavad [kõik] õpetajad olema igal pool väärikalt tasustatud. Ei saa öelda nii, et maakooliõpetajatel võib olla madalam palgatase, nemad võivad vähem palka saada, sest nad saavad oma kapsad-kaalikad ise kasvatada. Ei! Tegelikult peaks olema kõik võrdselt väärtustatud, et igale poole head õpetajad jõuaksid. 

Lõpetan, vabandust, niisuguse mõttega, et kui me tegime mõni aeg tagasi matemaatikaeksami …

Ja nüüd hakkab aeg täis saama.

… kitsa ja laia, siis praegu needsamad, kes tollal seda väga propageerisid, seda kritiseerivad. Aga siin on nimetatud väga selgelt, et koolide lõikes on selge, et matemaatika põhikoolieksami tulemused määrab ära emade lähenemine, emade keskmine sissetulek.

Aitäh!

Järelikult mingite otsuste kohta tuleb küsida enne nende langetamist hoopis emadelt.

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel on [end sõnavõtuks registreerinud] Vadim Belobrovtsev, aga teda ei ole. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid ja head aruande koostajad! Suur aitäh kõigepealt selle suure töö eest, mis on tehtud haridusvaldkonna ühiskonna peeglisse toomisel! Täna on meie ees selline mahukas aruanne, mis ütleb välja kaks asja, mida on korraga lihtne noogutades toetada, aga keeruline päriselt teoks teha. 

Ühelt poolt meil on palju uuringuid, aga [teiselt poolt] vähe võimet andmeid linkida, meie teadmine ei jõua piisavalt otsustamisse. Tegelikult selle võiks ju kokku võtta ühe lausega, et hariduse juhtimine ei ole meil täna teadmispõhine või teaduspõhine, ja selle diagnoosi vastu on päris raske vaielda. Võiks öelda, et selle juurprobleemiga peame tegelema.

Aga iseenesest ei ole see uudis. Ma ütleksin, et ma olen viimased 20 aastat erinevates haridusinimeste ringkondades strateegiaid koostanud, uusi riiklikke õppekavasid koostanud, mõelnud, kuidas väärtuskasvatust koolides parandada, ja seda ka 17 aastat praktiliselt läbi viinud sadades koolides ja lasteaedades. Ma ütleksin nii, et meil on kõigil olnud üks ühine arusaam sellest, et ühiskonna probleemid tulevad kooli ja koolilt oodatakse kõigi ühiskonna probleemide lahendamist. Need probleemid, mille ees haridus seisab, on väga komplekssed. 

Me oleme proovinud paljude strateegiate koostamisel panna näppu peale, mis on see üks juurprobleem või Ariadne lõng, mida mööda kerides võib-olla leiame lahenduse ka paljudele muudele probleemidele. Ma mäletan, et Mati Heidmets koostas Tallinna Ülikoolis haridusstrateegiat 2020, kus me sõnastasimegi viis juurprobleemi ja nendest peamine oli see, et peab muutuma õpetaja ja õpilase vaheline suhe. See õppeprotsess peab teistsugune olema, õppimine peab teistsugune olema ja me peame liikuma tuupimiskoolilt sellise koolini, kus me toetame õpilase ennastjuhtivat õppimist, tema erinevate pädevuste kujundamist. Aga küsimus on, kuidas seda teha.  

Selles mõttes ma olen nõus selle raporti põhijäreldusega, et me peame tegema vähem, aga peame tegema targemini. Samas ütleb raport, et me peame tegema kiiremini. See ütleb, et senikaua, kuni meie siin arutame ja mõtleme ja uurime, teised juba teevad. Mida me peame siis kiiremini tegema? Liina Kersna kultuurikomisjoni esimehena ütles päris kriitiliselt, et meil on liiga palju reforme korraga, seitse reformi. Neid ongi raske juhtida ja see tekitab segadust ja pinget. Ning nende reformide juhtimiseks ei ole piisavalt aega võetud. 

Olen põhimõtteliselt nõus, et neid reforme on palju. Mina ei ütleks, et liiga palju. Ma arvan, et küsimus on võib-olla selles, kuidas neid reforme üheks tervikuks siduda. Ma alustan sellest, võtame kas või ühe näite. Siinsamas Riigikogus minu viie aasta jooksul, ma arvan, kõige olulisem otsus oli üleminek eestikeelsele haridusele. Selle mõju on tegelikult kogu meie ühiskonnale äärmiselt suur. See [annab] lootust, et see lahendab ebavõrdsete võimaluste probleemi, aga ka riikliku julgeoleku küsimuse, meie püsimise, eesti keele ja kultuuri püsimise.  

Aga kuidas seda läbi viia? Selle küsimuse komplekssus ongi see, mille peale võiksime korraks suumida, nagu noored ütlevad, ja vaatama, kas me teeme seda piisavalt teadmispõhiselt. Sest kujutagem ette, et tegelikult me teadsime, et meil on probleem sellega, et kui Eesti muu kodukeelega lapsed õpivad venekeelses koolis, siis nende tulemused on PISA uuringu järgi aasta maas eesti koolide õpilastest. Nende õpetajad ei ole tasemel, sest nad ei ole saanud täienduskoolitusi, kuna paljud neist on õppinud Herzeni-nimelises pedagoogilises instituudis, on venekeelsed ja Eesti riik ei paku neile venekeelseid täiendkoolitusi. Kuidas me nüüd selle probleemi lahendame? Meil on vaja õpetajakoolitust, meil on vaja teisi õpetajaid, meil on vaja koolireformi.

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Aga meil on ka see probleem eri regioonides väga erinev. On selge, et kui ühte klassi panna juurde kolm muu emakeelega last, siis nende integreerimine sinna klassi on kindlasti erinev sellest, kui klassiruumis õpib kolm eestikeelset last ja kõik ülejäänud on vene emakeelega lapsed.

Teadlased tegid RITA uuringu, kus nad pakkusid välja neli erinevat mudelit. Küsime: kas me tegelikult täna seda reformi teeme selle uuringu tulemuste järgi või me oleme öelnud, et vaat selle uuringu me jätsime kõrvale ja me teeme seda nüüd niimoodi? Kas me uurime seda, kuidas see reform tegelikult täna juurdub? See komplekssus ei [seisne] tegelikult mitte ainult õpetajate väljavahetamises või keelevahetuses, vaid ka väärtuste vahetuses, need [seisnevad] suhetes koduga ja turvatundes klassiruumis – on erinevaid asju. Olgem ausad, see on ka teadlastele imeline uurimisvaldkond, see on täiesti unikaalne üleminek maailmas, mida me peaksime hoolega uurima. Kas me paneme sinna piisavalt ressurssi, et teadus saaks täna öelda, missugune on see mõju ja kas need metoodikad, mis meil on olnud, on õiged? 

Ma tooksingi siin võib-olla ühe võimaliku lahenduse. Uuringu juht Eneli Kindsiko ütles, et me võiksime Islandilt õppida. Mulle ka Island väga meeldib, seal on olnud väga palju niisuguseid tarku lahendusi. Aga me võime vaadata näiteks ka seda, mida soomlased on teinud. Soomlased on olnud PISA uuringutes edukad ammu enne meid. Nende kuulus tõde on olnud see, et iga reformi puhul, mida me hakkame läbi viima, peame me kõigepealt uurima, mis on see metoodika, millega me selle eesmärgi saavutame, mida me tegelikult tahame. See tähendab, et tellimus on kõigepealt ülikoolidele ja teadusele. Kõigepealt peame ütlema, mis on probleem, mida me lahendame, kuhu me välja tahame jõuda, ja küsima, millise metoodikaga me seda teha saame. Ressurss tuleb sinna panna ja selleks on tõepoolest aega vaja. Edasi tuleb küsida, kas meil on olemas materiaalne ressurss, see inimressurss, see raha, millega seda läbi viia. Edasi tuleb mõju-uuring ja pidev korrigeerimine. Kas me seda teeme? Äkki on siin mingi koht, [kus saaks] õppida? 

Ma arvan, et meil on palju teisigi selliseid reforme, mis täpselt samasugust lähenemist vajaksid, kas või näiteks kutsehariduse reform või õpiea pikendamise reform. Meil on vaja lahendada see probleem, kuidas lapsed saaksid seal koolis pikemalt õppida, kui neil on erivajadused. Meil on vaja erialaspetsialiste, tugispetsialiste, meil on vaja õpetajaid, kes matemaatikat õpetaksid. Aga võib-olla on meil vaja ka hoopis rohkem uut didaktikat, kuidas matemaatikat õpetada. Öelda ainult, et kutseharidus nüüd lahendagu see probleem ära – see ei ole lihtsalt võimalik. 

Seetõttu võtaksin siis kokku: iga suure reformi juurde peab kuuluma mõju-uuring ja õppiva juhtimise plaan algusest peale. Me vajame võimekust linkida andmeid – see on õige –, et poliitikas nähtaks inimeste ja piirkondade tegelikke teekondi, mitte ainult keskmisi näitajaid, ja erinevaid mõjusid. Reformide sidumine peab sisaldama ka ressursi sidumist. Me ei ole sellist jätkusuutlikku rahastamist nende reformide jaoks läbi mõelnud ja see on meie vastutus ka siin Riigikogus. Ma arvan, et Arenguseire Keskuse läbi viidud uuring, mida me täna näeme, annab meile palju mõtteainet. On Riigikogu ja valitsuse vastutus reageerida, kuidas hariduses olevaid probleeme, mis on omakorda ühiskonna probleemid, teadmispõhiselt lahendada. Palju jõudu meile kõigile selleks! Aitäh!

Aitäh! Nüüd Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Tervitan ka koolilapsi, kes meil on seal rõdul. Tulite väga õigel päeval, me arutamegi siin täna haridusküsimusi, nii et see puudutab teid otseselt, ma arvan.  

Esiteks ma tahaksin tänada kõiki, kes selle aruande koostamisse panustasid. See on tõepoolest suur, tänuväärne ja väga vajalik töö, mis ei kirjelda üksnes haridusvaldkonna tänast seisu, vaid toob esile ka pikema perspektiivi probleemid, millega tuleb tegeleda juba täna, sest homme võib olla juba liiga hilja.  

Eesti haridusest räägitakse sageli kui suurest eduloost. Me oleme PISA [tulemuste järgi] tipus, meie koolilapsed on rahvusvaheliselt tunnustatud, meie digiriik on aastaid olnud eeskujuks Euroopale, julgen öelda, et paljuski ka kogu maailmale. Aga kui vaadata sügavamale, siis peeglist vaatab vastu keerulisem pilt.  

Käesolev aruanne näitab selgelt: haridus on meie riigi tugevuse üks alustalasid, kuid süvenev ebavõrdsus murendab seda alust üha enam. Põhiküsimus ei ole enam selles, kas meil on hea haridus, küsimus on selles, kas see hea haridus jõuab kõigini.  

Täna mõjutab lapse haridusteed üha rohkem tema kodune taust. Vanemate sissetulek on järjest tugevamalt seotud õpitulemustega. Lausa 28% peredest kasutab eraõpetajaid ja see näitaja kasvab. Üleminek eestikeelsele haridusele on seda trendi tõenäoliselt veelgi süvendanud, sest paljud muukeelsed lapsed seisavad silmitsi tõsiste raskustega. See tähendab, et osa peresid kompenseerib süsteemi puudujääke oma rahakotiga. See ei ole pelgalt hariduspoliitiline küsimus, see on ühiskondlik mure. Hariduslõhe jõuab hiljem tervishoidu, tööturule, sotsiaalteenustesse ja isegi turvalisusse.  

Kui rääkida kõrgharidusest, siis riik ei suuda praegu ega näi suutvat ka lähitulevikus üliõpilastele selgelt lubada, et kõrgharidus jääb Eestis tasuta. Selge visioon puudub. Haridusminister ütleb, et juba järgmisel aastal on vaja 30 miljonit eurot lisaraha, et tasuta kõrgharidus säiliks, kuid kust see raha tuleb, sellele vastust ei ole. Üha sagedamini räägitakse hoopis sellest, et osa kõrgharidussüsteemist muutub tasuliseks või osaliselt tasuliseks.  

Sageli öeldakse, et hea haridus ei tähenda ilmtingimata paremat elu. On tõsi, et inimesed võivad jõuda kaugele ka madalama haridustasemega ning samas võib kõrgharidusega inimene elus raskustesse sattuda. Kuid kuiv statistika räägib väga kõnekat keelt: kõrgharidusega mees elab keskmiselt umbes 11 aastat kauem kui põhiharidusega mees. Sellest räägib seesama aruanne ja see ei ole lihtsalt hariduse küsimus, see on eluea küsimus, see on inimarengu küsimus ja lõpuks see on meie riigi tuleviku küsimus. 

Kui vaatame piirkondlikke erinevusi, näeme, et Tallinnast vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel on tervena elatud eluiga märgatavalt lühem ning suhtelises vaesuses [elavate inimeste arv] kaks korda kõrgem. Seega ei ole meie suurim väljakutse mitte koht rahvusvahelistes tabelites, vaid lõhe meie enda ühiskonnas, sealhulgas regionaalne lõhe.  

Teine oluline probleem, millest on ka siin saalis korduvalt räägitud, on õpetajate järelkasv ja olemasolevate pedagoogide töökoormus. Koolidele lisatakse üha uusi ülesandeid – õpilaste vaimne tervis, digipädevus, väärtuskasvatus, rohepööre –, kuid harva küsitakse, mida kool selle kõrval enam tegema ei peaks. Sageli tekib nõiaring, inimesed põlevad läbi ja lahkuvad koolisüsteemist, tulevased õpetajad näevad seda ning kaotavad motivatsiooni kooli tööle minna. Õpetajate nappus suurendab veelgi nende koormust, kes alles jäävad. Ja nii see jätkub.  

Veel üks põletav teema on huviharidus. Me teame, et kvaliteetne huviharidus vähendab noorte riskikäitumist ja parandab õpitulemusi. Kuid just need noored, kes seda kõige rohkem vajaksid, osalevad kõige vähem. Ning probleemi juur peitub sageli [huvihariduse] kättesaadavuses. Kui me tahame Eestis turvalisemat ja perspektiivikamat ühiskonda, peame investeerima huviharidusse sama tõsiselt, nagu investeerime julgeolekusse.  

Neljas teema on niinimetatud andmetarkus. Oleme aastaid rääkinud, et Eesti on e-riik, me maksame makse minutiga ja anname digiallkirju sekunditega. Aga kas me kasutame oma digipotentsiaali piisavalt ka hariduses? Aruanne ütleb selgelt: pigem mitte. Samal ajal kaotab meie digiriigi maine tasapisi oma sära, sest teised riigid arenevad üha kiiremini. Ma ei hakka pikalt peatuma hiljutistel ebaõnnestumistel, nagu koolide sisseastumissüsteemi SAIS3 probleemne rakendamine, mille tõttu pidid koolid taas silmitsi seisma hariduslike puudujääkidega. Sellised lood ei tee meie riigile au.  

Me toodame kümnete tuhandete lehekülgede kaupa uuringuid. Probleem ei ole teadmiste puuduses, probleem on nende rakendamises. Võtmeküsimus ei peaks olema, miks ei saa, vaid kuidas saab. Mida siis võiks muuta või siis pigem peaks muutma? 

Esiteks, haridusliku ebavõrdsuse vähendamisest peab saama riiklik prioriteet, see tähendab varajast sekkumist alushariduses, sihipärast tuge nõrgematele piirkondadele ning huvihariduse paremat kättesaadavust, eriti nendele, kes on vanusevahemikus 16–19 aastat, ja majanduslikult vähem kindlustatud perede lastele.  

Teiseks, õpetajaamet peab muutuma reaalselt prestiižikaks ja konkurentsivõimeliseks. Tuleb kaaluda nii riigi kui ka erasektori suuremat panust, eriti reaalainete õpetajate toetamist. Kui ettevõtted vajavad insenere ja IT-spetsialiste, võiksid nad panustada ka õpetajate järelkasvu. Samal ajal tuleb kiiresti vähendada õpetajate liigset töökoormust, sest sellest sõltub otseselt ka [õpetajate] järelkasv. Nagu ma rääkisin, praegune olukord demotiveerib väga palju tulevasi pedagooge.  

Kolmandaks, me vajame terviklikku andmepõhist juhtimist, selget ülevaadet olemasolevatest teadmistest ning mehhanismi, mis seob uuringud konkreetsete otsustega. Iga uuring peab lõppema vastutuse [paika panemise] ja [uuringutulemuste] rakendamisega.  

Neljandaks peame julgustama elukestvat õpet ka vanemaealiste seas. Vananevas ühiskonnas ei saa me lubada, et inimesed jäävad tööturult kõrvale üksnes seetõttu, et ümberõpe nendeni ei jõua.  

Lõpuks peame julgustama poliitilist vastutust. Haridus vajab pikaajalist vaadet, mitte lühiajalist populaarsust. Haridus ei ole ainult teadmiste edasiandmine, vaid see on inimese potentsiaali avamine. See on inimeste võimalus elada kauem, tervemalt ja väärikamalt. Kui me tahame, et Eesti oleks tugev ka kümne või kahekümne aasta pärast, peame vaatama ausalt peeglisse ja tegema otsuseid, mis ei pruugi olla lihtsad, kuid on vajalikud. Ja sellest see aruanne kindlasti räägib. Me teame palju, aga nüüd on aeg tegutseda. Aitäh!

Aitäh! Tiit Maran, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Auväärt juhataja! Auväärsed kolleegid! Esiteks peab loomulikult tänama selle suure töö tegijaid, aruande kokkupanijaid. Nagu alati, need aruanded on väga oluline lugemine ja panevad mõtlema selle üle, mis on toimunud ja kas midagi peaks teistmoodi toimuma. Paratamatult on see aruanne ka rahutuks tegev ja ma rõhutaks eriti seda osa, mis puudutab haridusliku ebavõrdsuse kiiret kasvu. Ühtlane haridus, inimeste ühtlane mõtlemisvõime ja asjadest arusaamine on vaat et kõige olulisem, mida meil on tarvis selleks, et me oma ees seisvate väljakutsetega hakkama saaksime. 

Aga, auväärsed kolleegid, ma läheksin natukene üldisemaks, läheksin ajas tagasi. Kui mõelda 18. sajandi algusele ja 17. sajandi lõpule, siis üks teadlane võis oma ajus omada praktiliselt kogu teaduslikku teadmist maailma kohta. Maal, kogukonnas elaval inimesel oli nende teadmiste hulk väiksem, mida tal oli tarvis selleks, et oma eluga hakkama saada. Sellest ajast alates on ühiskond märkimisväärselt muutunud, see on läinud kiirenevas tempos järjest keerukamaks, järjest komplitseeritumaks ja paraku järjest rohkem selliseks, et toimetulemiseks on nii ühiskonnal endal kui tema liikmetel tarvis järjest rohkem teadmisi ja teadmisi süsteemideks seadvaid mõtlemismudeleid. 

Nii et selles olukorras võiks vist öelda, et üks kõige raskem ja suurem reform, peaaegu et võimatu missioon, on viia läbi muutuseid, mis ühekorraga annaks õpetajale toimetamiseks rahu ja samal ajal [aitaks rakendada] kogu seda järjest suurenevat infobaasi, mida on lastel tarvis, ja seda viisil, et me lapsi ja muid hariduse saajaid selle käigus läbi ei põleta. 

Oma särk on alati kõige ligemal ja nii me näeme eelkõige seda, mis on meie vahetus inimühiskonnas. Aga ma tahaksin sellest natukene kaugemale minna, väljapoole oma särki, et puudutada ühte väga olulist aspekti, mida selles aruandes on vaid riivamisi puudutatud. Ma tõstatan küsimusi, vastuseid mul pole. Alustan kaugemalt ja suuremalt pildilt. Alustan biosfäärist, mis on üks äärmiselt kompleksne süsteem ääretult paljude seostega, millest me saame juba üsna palju aru, aga seda on tegelikult äärmiselt vähe. Sõltume sellest süsteemist sajaprotsendiliselt. Ja siis on meil inimühiskond, samuti äärmiselt kompleksne süsteem, mis koosneb paljudest komponentidest, väga tihedalt omavahel seotuist, ja haridus on üks osa nendest paljudest komponentidest. Sellest, mil määral me mõistame enda seoseid biosfääriga ja biosfääri enda toimimist nii lokaalsel kui ka üleilmsel tasemel, sõltub suurel määral see, kuidas me suudame hakkama saada nende mastaapsete keskkonnakriisidega, millesse me oleme praegu sisenenud. Tuleb ausalt tunnistada, et need arusaamad, mis meil on siiani olnud, mis meie ühiskondi on juhtinud, need mõttemudelid on olnud petlikud. Vastasel korral me ei oleks praegustes keerulistes situatsioonides. Loomulikult mingid muudatused on toimumas, aga kobamisi, aegamisi ja vastuoludes.

See, milliseks kujuneb meie ühiskonna tee nii siin lokaalsel tasemel kui ka rahvusvahelisel tasemel, sõltub ju sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kuidas nad saavad maailmast aru, kuidas meie ühiskonda juhivad maailmapildid, väärtused, narratiivid, millele me toetume. Haridus mõjutab ühiskonda ja ühiskond mõjutab seda, kuidas toimib haridus. See on muna ja kana [küsimus]. Kuidas jõuda sinna, et meie keskkonnateadmised ja väärtused, nende olemus jõuaks meie inimeste tavapärastesse arusaamadesse ja [suunaks] meie otsuseid? Kuidas nügida ühiskonda ja haridust selles suunas? 

Vaatamata sellele, et meie teaduse baas on fantastiline ja teadmiste massiiv on selline, et sellel pole piiri, on tegelik teadmine ühiskonnas äärmiselt tagasihoidlik. Mida meil haridusvaldkonnas tarvis on? Koolis ju jagatakse informatsiooni, õpetatakse bioloogiat ja ka ökoloogiat, jagatakse teadmisi, aga tuleb välja, et teadmistest ainuüksi ei piisa, et muuta meie ühiskonna toimimise põhilõime. Midagi veel on tarvis. On tarvis midagi taolist, mis muudaks väärtussüsteemi. Kuidas sinna jõuda? Kuidas jõuda terviklike väärtussüsteemide muutmiseni? Ma ei tea. Kuidas viia ökoloogilisi põhiarusaamu kõikide eluvaldkondade [esindajateni], olgu nendeks juristid, majandusjuhid, haldusjuhid, IT-insenerid? Jätkake ise. Ma ei tea vastust nendele küsimustele, aga ilma muutusteta pole meil võimalik hakkama saada nende väljakutsetega, mis järjest suuremal määral meie ees seisavad. Ma lõpetan paavst Franciscuse mõttega tema raamatust "Laudato si". Need probleemid, mis meil on keskkonnaga, meie elukeskkonnaga, on nende probleemide peegeldus, mis on meie mõtlemises, ehk teisisõnu hariduses selle sõna kõige laiemas määratluses. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Ma tahaksin omalt poolt kasutada ka võimalust tänada selle aruande koostajaid, inimesi, kes on sellesse ehedalt panustanud. See oli väga mitut aspekti [puudutav] sisuline vaade mitte üksnes hariduse tänasele seisule ja tuleviku riskidele ja võimalustele, vaid see oli pilt või peegel ka Eesti ühiskonnast tänasel hetkel. 

Selle aastaaruande tegijad nendivad kiretult, et meil on viimase dekaadiga 420 000 lehekülge analüütilist programmilist teksti Eestis suudetud toota haridusvaldkonnas. Nüüd on meil 400-leheküljeline uus dokument. Küsimus on, mis on see intelligentne järeldus, mida riigi poliitiline juhtkond peab tänase ja ka siit tekkinud uue analüütilise vaate pinnalt tegema. 

Esiteks, tõsine probleem, mida tuuakse välja, on haridusvaldkonna stressi[rohke] keskkond. Me näeme reaalajas üha kiirenevat administratiivset stressi. See ei ole mitte akadeemiline nending aastate perspektiivis tagasi või tulevikku vaatavalt, vaid me näeme praegu, enne valimisi, pidevaid administratiivseid muutusi, mida tänase haridusministri vedamisel esile kutsutakse ja mille raskus või erikaal ei ole vajalikkuse mõttes põhjendatud. Muutused lihtsalt muutmise pärast, organisatsioonilise ülesehitamise pärast, tekitavad rahastusskeemide puhul täiendavat tarbetut müra. Meie haridust on praegu reostatud niisuguse tarbetu müraga. Koolijuhid, haridusvaldkonna erialaorganisatsioonide juhid nendivad üha murelikumalt seda. Tõmbame joone alla sellele müra tekitamisele! 

Teiseks, oluline järeldus on seotud meie haridusliku kihistumise probleemiga. Oli väga ilus mõttekäik sellest, et meie haridus peaks olema üles ehitatud humanistlikul põhimõttel. Ma arvan, et seesama üleskutse pädeb ka meie ühiskonna ja kogu meie toimimise kohta. Me näeme, et see kvantitatiivne seos, mis on vanemate sissetuleku taseme, laste õpitulemuste ja sealt omakorda laste hilisema suutlikkuse vahel ennast ühiskonnas teostada, sealhulgas olla aineliselt kindlustatum, see korrelatsioon on väga tõsine ülesandepüstitus ühiskonnale. Ühiskonnas, kus meie lähtekoht humanistliku vaate järgi peaks olema võrdsete võimaluste pakkumine just nimelt läbi võrdsete haridusvõimaluste pakkumise, me näeme nii regionaalselt kui ka sissetulekute järgi, et need lõhed on kasvanud. Ma olen veendunud, et me [ei tohiks] selle süveneva nähtusega leppida. See tähendab, et meie ülesandepüstitus peab olema selline – see on ka perepoliitiline ülesandepüstitus, mis realiseerub nüüd ka hariduspoliitilise vägagi analüütilise mõttekäiguna ratsionaalsest investeeringust –, et laste saamine ei tohiks [suurendada] pere vaesusriski või toimetulekuriski.

See tähendab, et see on ühiskonna valikute küsimus, ka ressursi ümberjaotamise küsimus. Me näeme viimastest aastatest, miks see trend on süvenenud. Paraku perepoliitilised kindlustunnet lõhkuvad otsused, aga ka maksupoliitilised otsused on olnud seda lõhet süvendava iseloomuga. Mida ma silmas pean? Me näeme, et Eestist on kujundatud tahtliku maksupoliitilise valikuga Euroopa kõrgeimate kaudsete maksudega riik, Euroopa tšempion. Kaudsete maksude koormus lööb kõige valusamalt just suhteliselt väiksema sissetulekuga inimesi. Sealt omakorda [lööb see] kõige valusamalt neid suhteliselt väiksema sissetulekuga inimesi, kelle peres on leivateenijate arv väiksem, lastega peresid. See tähendab, et meil ei ole võimalik vaadelda hariduspoliitilist tulevikku vaatavat käsitlust ühiskonnas isoleerituna perepoliitilistest ja majanduspoliitilistest valikutest. Regionaalpoliitika, majanduspoliitika, sotsiaalpoliitika ja hariduspoliitika on riigi tasakaalustatud arengu [seisukohalt] omavahel [lahutamatult] seotud. Niisuguste mõttekäikudega me peame poliitikat meie riigis korrigeerima. 

Isamaa jaoks on see raport oluline ja kvaliteetne sisend positiivse iseloomuga muutuste esilekutsumiseks. Pean kindlasti oluliseks, et me ka oma valitsemiskava 2027 ettevalmistamisel selle raporti tegijate tiimiga kohtume ja saame ka praktilisi tähelepanekuid selle kohta, mida järgnevatel aastatel meie negatiivsete trendide puhul korrigeerida. Sest me peame lähtuma sellest, et oleme haritud rahvas nende objektiivsete karakteristikute järgi, ja see peab väljenduma ka poliitilise juhtimise kvaliteedis, mis täna paraku ei ole osutunud piisavaks, vaid on neid negatiivseid trende, muu hulgas ka haridusvaldkonna peeglist vaadates, süvendanud. Nii et see on meie ühine pingutus. Me näeme, et nendel valedel otsustel, mida me oleme teinud viimastel aastatel, on võime ajas võimenduda ja peegelduda järgmise põlvkonna võimaluste piiramises. Järelikult ei saa me väikese rahvana lubada valesid otsuseid, mille peavad kinni maksma nii sõna otseses mõttes kui ka oma võimaluste piiramise kaudu järeltulevad eestlaste põlved. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head parlamendisaadikud ja loomulikult kõik, kes panustasid inimarengu aruande tegemisse! Ma pean ütlema, et see on väga hea töö, väga hea dokument! Sotsiaaldemokraadid on rohkem kui aasta, nii palju, kui on olnud võimalik, selle teemaga kaasas käinud. Me arutasime juba umbes aasta aega tagasi erakonna volikogus neid teemasid, näiteks hariduslikku ebavõrdsust. Ma võib-olla ei läheks nii palju konkreetsetesse teemadesse, millest täna siin saalis on räägitud ja mille kohta on küsitud või mis on inimarengu aruandes kirjas. Ma prooviksin rääkida natukene laiemalt seostest ja pildist, mis sellega kaasnevad. 

Esiteks, ma tahan öelda, et vastupidiselt mõnele siin parlamendi ees välja öeldud [seisukohale ei arva ma,] et see kõik on juhtunud viimase ühe, kahe või kolme aastaga. See on palju pikem kujunemislugu. Kõigi nende probleemide ja võimaluste, mida täna kirjeldati, ajalugu on pikem. Seega lahendused, nii nagu öeldi, ei tohiks olla tehtud kiirustades ja ühest ajahetkest [lähtuvalt], vaid läbimõeldult. 

Minu jaoks koorus siit välja ka sõnum, et ühiskond või riik ei tohiks raskustes inimesi hätta jätta. Hariduses on kuulda väga palju seda sõnumit, et inimeste sotsiaal-majanduslik olukord ja tihti ka see, kus Eesti piirkonnas sa elad – mida väiksemas piirkonnas elad, seda suuremad väljakutsed võivad olla –, mõjutab väga palju laste ja noorte tulevikku. Mitte ainult laste sotsiaal-majanduslikust olukorrast, vaid tegelikult kogu pere sotsiaal-majanduslikust olukorrast, lapsevanemate sissetulekust ja võimalustest sõltub väga paljuski laste haridus ja laste tulevikutee, ka see, kas nad satuvad halvale teele, kuna neil on igav ja pole midagi teha, või mitte. 

See on minu arvates asi, mida me pole väga palju Eesti poliitikas varasemalt arvesse võtnud. Meil on ikka see lugu ja mantra Eestis olnud, mida parempoolsed erakonnad – ükstapuha, kas see on olnud Isamaa või Reformierakond või keegi teine – on alatasa rääkinud, et iga inimene on oma õnne sepp ja inimesed peavad pingutama ja ise hakkama saama. Loomulikult, inimesed peavad pingutama ja ise hakkama saama, aga me peame aru saama, et riigi huvi on see, et kõik saaks oma pingutuse juures igal pool hakkama. Kuna meie elanikkond vananeb, me oleme väike riik ja meil on vähe inimesi, siis meie jaoks on oluline, et iga laps, iga Eesti laps saaks võimalikult hea hariduse, et iga Eesti laps elaks võimalikult turvalises keskkonnas ja suudaks ennast täiskasvanuna maksimaalselt realiseerida – see võib-olla pole kõige õigem sõna –, võimalikult palju endast anda. See tähendab, et iga lapse anded tuleb välja arendada ja iga lapse täiskasvanuks kujunemise tee peab olema täis võimalusi, mitte piiranguid. 

Sest kui me mõtleme sellele, mida ütlevad majandusteadlased ja majandusinimesed, siis [on selge, et] elanikkonna vananemisest me ei saa üle võõrtööjõuga. See ei ole lahendus. Lahendus on see, et iga Eesti inimene oleks võimalikult haritud, võimalikult hea haridusega, võimalikult heade oskustega ja loomulikult terve. 

Minu arvates toob seesama inimarengu aruanne välja päris palju probleeme. Me mõnes mõttes, ka majanduse mõttes või riigi edukuse mõttes, seame ise endale piiranguid. Jah, väga kerge ja lihtne on öelda, eriti jõukamal osal – vabandust, et ma nii ütlen, ma pigem ütleksin niimoodi, et osa poliitikuid ütleb, et me võib-olla ei peaks koonduvat jõukust nii palju maksustama, kui seda on seni tehtud või kui seda võiks teha. Aga tegelikult on sellel hind. 

Lõppkokkuvõttes, kui nendestsamadest noortest inimestest, kes võiksid olla tulevikus tööturul, kes võiksid innovatsiooni eest vedada, kes võiksid tulevikus olla leiutajad või muudmoodi ühiskonnale väga kasulikud ja majandust edasi viia –, ei saa neid inimesi, kui nende haridustee kuidagi katkeb või kui nende haridustee on konarlik, siis me lõppkokkuvõttes ühiskonnana kaotame. Me ei kaota mitte ainult maapiirkondades, vaid ka suurlinnades. Lõppkokkuvõttes ei ole meil neid edukaid ettevõtjaid või ei ole neil edukatel ettevõtjatel inimesi, kes nende mõtteid aitaksid teostada. Ma arvan, et kui see sotsiaal-majanduslik probleem kandub haridusse, siis haridusest kandub see edasi majandusse. Me peame aru saama, et ühiskond on tervik.

Probleem, mida on veel kirjeldatud seoses selle suure ebavõrdsuse kasvuga ja mis on otseselt seotud inimese haridustasemega, on see, et mida suurem on ebavõrdsus, seda suurem on pettumine tänases ühiskonnakorralduses. Seda altimad on inimesed vastu võtma erinevat informatsiooni, mis lõpuks võib viia radikaliseerumiseni või populistlike poliitiliste vaadete toetamiseni. Ma arvan, et me näeme seda Eestis päris palju. Kui me lõpuks tahame hoida vabadustel, õiglusel ja õigusel põhinevat demokraatlikku ühiskonnakorda, siis me peame arvestama, et inimeste toimetulekul või inimeste hariduslikel võimalustel igas Eesti piirkonnas, igal Eesti inimesel on selles hästi oluline osa kanda. 

Sellest on tulnud ka sotsiaaldemokraatide kriitika näiteks maksuküüru kaotamise kohta. Sest kui me vaatame, kus on toimetulekuraskused või milliseid inimesi enim mõjutab elukallidus, siis need on needsamad pered, kellest siin inimarengu aruande kontekstis räägiti. Kahjuks maksuküüru kaotamine ei lahenda nende inimeste probleeme. Ta tegelikult ei aita sellestsamast hariduslikust ebavõrdsusest ülesaamist, ta tegelikult ei anna neile peredele juurde seda võimekust, et lastele paremat huviharidust võimaldada. Tegelikult lõppkokkuvõttes selline maksusüsteem, mis ei toeta ühiskonna püüdlusi hariduses ja majanduses, selle huve ei teeni. Tegelikult see ei teeni meie kõigi huve. Täna teenib see kahjuks ühe erakonna, peaministri erakonna reitingu säilitamise või tõstmise huvi, aga mitte kõigi huve. 

Nii et minu üleskutse on, et me peaksime võtma kaasa selle järelduse, et rohkem tuleb investeerida ja panustada kõigisse, mitte ainult neisse, kellel hästi läheb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Tänane esimene päevakorrapunkt on ammendunud ja läbitud. Kuna pikendamine toimus ainult esimese päevakorrapunkti osas, siis teist päevakorrapunkti me täna ei avagi. Seega on istung lõppenud!