Tere päevast, auväärt Riigikogu liikmed! Alustame täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreerida 63 Riigikogu liiget, puudub 38. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi … Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad interneti vahendusel! Täna sooviks Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Teema on hästi aktuaalne, inimeste toimetulek kõrgete elektri- ja küttekuludega. 

Arvestades praegust olukorda ja seda, mida me väljas näeme ja tunneme, ehk külma, me saame väga hästi aru, et inimeste arved nii kütte kui ka elektri puhul kujunevad väga suureks. Ma pean tunnistama, et ma olen saanud viimasel ajal väga palju kirju ja kõnesid just samal teemal, kuidas inimesed peaksid sellises olukorras hakkama saama, kus kõik hinnad on tõusnud. Ka ilmataat ei ole olnud praegu meie inimeste poolt ehk jaanuari-veebruari arved ja need, mis tulid juba eelmisel aastal, ei olnud kõige soodsamad. Üleüldiselt, vaadates ka seda, mis praegu toimub energiaturul, ka seal on hinnad ju kõrged, lausa ulatunud 400–500 euroni megavatt-tunni eest. Ja lisaks sellele on meil Auveres probleeme ja teatud jaamades veel. 

Sellest lähtuvalt me sooviksime teada, kas Vabariigi Valitsusel on mingisugune plaan ka olemas nii energeetika osas kui ka nende inimeste toimetuleku osas, kes praegu suuresti satuvad suurte arvete alla. Ikkagi toimetulekust lähtuvalt nende positsioon kindlasti nõrgeneb. Ja see mure on, nii nagu ma ütlesin, väga tõsine. Väga paljusid kõnesid ja kirju ma olen sellel teemal saanud. Aitäh!

Head kolleegid, olen vastu võtnud ühe arupärimise.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Riigikogu liikmete Marko Mihkelsoni, Urmas Reinsalu, Eerik-Niiles Krossi, Peeter Tali, Katrin Kuusemäe, Mario Kadastiku, Juku-Kalle Raidi, Andrus Seeme, Toomas Järveoja, Mait Klaasseni, Stig Rästa, Jüri Jaansoni, Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Henn Põlluaasa, Urve Tiiduse, Tanel Teini, Mart Helme, Vilja Toomasti, Kristina Šmigun-Vähi, Jaak Aabi, Ester Karuse, Diana Ingeraineni, Irja Lutsari, Helir-Valdor Seederi, Kersti Sarapuu, Helmen Küti, Luisa Rõivase, Priit Sibula, Lauri Hussari, Maido Ruusmanni, Mart Võrklaeva, Aivar Sõerdi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi, Meelis Kiili, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Madis Timpsoni, Kristo Enn Vaga, Marek Reinaasa, Timo Suslovi, Toomas Kivimägi, Signe Riisalo, Pipi-Liis Siemanni, Ando Kivibergi, Hanah Lahe, Valdo Randpere, Mati Raidma, Anti Allase, Maris Lauri, Mihkel Leesi, Anti Haugase, Kalev Stoicescu, Kalle Laaneti, Züleyxa Izmailova, Raimond Kaljulaidi, Tanel Kiige, Annely Akkermanni, Urmas Kruuse, Toomas Uibo, Aleksei Jevgrafovi, Reili Ranna, Õnne Pillaku, Heljo Pikhofi, Arvo Alleri, Riina Sikkuti ja Andre Hanimäe esitatud Riigikogu avalduse "Iraani rahva toetuseks" eelnõu (802 AE).

Tutvustan kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Meil on kaks ettekannet ja kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja komisjonidele ning selle päevakorrapunkti lõpus toimub ka lõpphääletus. Head kolleegid, palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, väliskomisjoni … Riigikogu liikme Marko Mihkelsoni, seekord sedapidi, ilma ametitiitlita.

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Hea aseesimees! Head kolleegid! "Mina olen Iraani ülikooli professor Ali Sharifi-Zarchi. Olin Iraanis jaanuari alguses ning olin otseselt tunnistajaks Iraani rahva ülestõusule. See, mis praegu toimub, on meeleheitest ja julgusest sündinud revolutsioon. Režiim on juba tapnud mu hea sõbra Paras Saffari, särava meditsiinitudengi Mašhadi ülikoolist. Kas tema oli terrorist? Tema ainus "kuritegu" oli olla noor, haritud ja iraanlane. Režiim on täitnud riigi tuhandete surnukottidega. Kas nemadki olid terroristid? Kuidas saavad relvastamata meeleavaldajad, kellest paljud on väga noored üliõpilased, olla terroristid? Miks tapavad need niinimetatud terroristid, kellest Iraani režiim räägib, ainult protestijaid, aga mitte režiimi toetajate meeleavaldustel osalejaid? Iraani mõistmine on valusalt lihtne. Iraanil on ühed maailma suurimad nafta-, gaasi- ja loodusvarud, ent Islamivabariik on viinud riigi kokkuvarisemiseni. Piirkonna üks nõrgemaid majandusi, maailma kõige vähem väärtustatud valuuta, lämmatav inflatsioon, pered, kes ei suuda endale lubada toitu ega üüri, massiline tööpuudus ning miljonid noored, kes ei saa majandusliku meeleheite tõttu abielluda ega tulevikku rajada. Rahvas on vihane – ja õigusega. Islamivabariik on muutnud Iraani ummikseisuks agressiooni, korruptsiooni, oma kodanike tapmise, kõigi vabade häälte vaigistamise ja internetiblokaadide abil, et varjata oma jõhkrust. Iraani rahvas nõuab režiimivahetust nii, nagu nõudsid inimesed Araabia kevade ajal Süürias. Kutsun üles ühinenud rahvaid, ÜRO Julgeolekunõukogu ja iga üksikut valitsust lõpetama vaikimist Islamivabariigi tapamasina ees. Režiimil, mis tapab oma kodanikke, ei ole punaseid jooni ja ta ei kõhkle tapmast ka teiste riikide kodanikke. Tegutsege nüüd, seiske Iraani protestijate kõrval, lõpetage see jõhker režiim!" 

Need ühismeediasse jagatud read kirjutas professor Zarchi vahetute muljete alusel tosina päeva eest, 16. jaanuaril. Head kolleegid! Täna on meie ees Riigikogu 68 saadiku algatatud avalduse eelnõu Iraani rahva toetuseks. See ei ole tavapärane välispoliitiline seisukohavõtt, see on moraalne ja poliitiline vastus sündmustele, mis on raputanud Iraani ühiskonda ning mille järelkajad ulatuvad kaugele väljapoole Lähis-Ida piire. 1979. aastast hirmu ja vägivalla abil võimu teostav Iraani islamistlik diktatuur on viimasel aastakümnel kogenud ulatuslikke meeleavaldusi ja rahvaülestõuse, kus tuhanded inimesed on nõudnud elementaarseid õigusi – inimväärikat elustandardit, sõnavabadust, õiglust ja tulevikku ilma hirmuta. 

Professor Zarchi kirjeldatud massimeeleavalduste laine algas läinud aasta 28. detsembril Teherani turul, kust rahva protest sotsiaalse ja majandusliku meeleheite vastu levis päevadega kümnetesse linnadesse ja maakondadesse üle kogu Iraani, muutudes kiiresti üleriigiliseks režiimivastaseks ülestõusuks. Nendele rahumeelsetele nõudmistele vastas islamirežiim internetiblokaadi varjus kuulide, piinamiste, massiliste vahistamiste ja hukkamistega. Erinevatel hinnangutel on jaanuarikuu esimeste nädalatega protestilainete käigus tapetud kümneid tuhandeid meeleavaldajaid. Ma rõhutan: kümneid tuhandeid! See on hoomamatu. 

Et jutt verreuputatud Iraani rahva ülestõusust ei kõlaks meil siin üksnes kui kurb statistika, toon teile siinkohal kolm näidet kolmest kurvast saatusest. Tahat Safari oli 15-aastane kooliõpilane, ta oli pärit Fārsi provintsist Kamifiruzi maakonnast ja elas Lorestāni provintsis Aznā linnas. Ta sai surma Aznās toimunud protestide käigus. 1. jaanuari õhtul vahistasid valitsusväed Tahati meeleavalduse ajal ja viisid ta sündmuskohalt vägivaldselt minema. 3. jaanuari hommikul teatas Khorramabadi luurebüroo perekonnale, et nende poeg on tapetud. Samal ajal, kui Tahati ära viidi, ründasid valitsusväed väidetavalt tema ema kodu. Perekonda ähvardati ja hirmutati, mitmeid sugulasi kuulati üle ja neile avaldati tugevat survet vaikida. Vigastuste raskuse tõttu oli nooruki nägu tundmatuseni moonutatud. Perekond suutis surnukeha tuvastada vaid tema jope järgi. Jätkuvate ähvarduste ja surve all nõudsid ametivõimud, et perekond kuulutaks tapmise liiklusõnnetuseks ning mataks lapse ilma tseremoonia ja avaliku teadaandeta. 

Robina Aminian oli 23-aastane tekstiileriala tudeng Teherani ülikoolist. Tema tädi kirjeldas teda kui otsustuskindlat ja loomingulist noort naist, kelle unistus oli töötada kunagi Milanos moedisainerina. 8. jaanuaril viibis Robina ülikooli stuudios koos teiste tudengitega, töötades oma kangaste kallal, kui ülikoolilinnakus puhkes režiimivastane protest. Ta liitus rahvahulgaga ülikooli äärealal. Samal õhtul sai perekond kõne Robina sõpradelt. Robina oli maha lastud, ta tapeti 8. jaanuaril. Robina ema otsis oma tütart surnukuuris sadade mustadesse kilekottidesse mähitud noorte surnukehade hulgast. Tema tädi sõnul olid kehad üksteise peale kuhjatud ja õhus oli hingemattev verelõhn. Kui ema … ära tundis, võttis ta oma tütre sülle ega suutnud teda enam lahti lasta. Politseinikud püüdsid neid korduvalt lahutada, kuid ei suutnud. Meeleheitel ema palus luba näidata surnukeha väljas ootavale perekonnale, selle asemel pani ta oma lapse autosse ja põgenes. Ta sõitis sadu kilomeetreid Kermanshahi, istudes kogu tee tagumisel istmel, hoides oma lapse surnukehas üles. Robina veri oli kõikjal – ema riietel ja kehal. Perekonna sõnul ei tahtnud ema oma riided ära võtta, sest ta tahtis hoida oma tütre verd enda peal. Kermanshahis keeldusid ametivõimud Robinat matmast, kartes, et matused kujunevad protestiks. Perekond püüdis matmispaika leida ka teistes piirkonna linnades, kuid kõikjal öeldi ära, perekonnale ei antud isegi võimalust leinata. Ükski mošee Kermanshahis ega Marivanis, mis oli perekonna kodulinnas Iraagi-Kurdistani piiri lähedal, ei saanud luba mälestusteenistuse korraldamiseks. Seejärel sattus perekond ka julgeolekuasutuste pideva jälgimise alla. Kermanshahi seisis politseinik perekonna koduukse ees ega lubanud kedagi sisse. Marivanis olid aga agendid samuti nende maja juures ja sugulastel keelati kaastunnet avaldada. Neile öeldi, et on antud käsk tulistada. Isegi lähisugulasi ei lubatud sisse. 

Ebrahim Yousefi oli 48-aastane kolme lapse isa ja Kermanshahi kurdi elanik. Mõni tund enne meeleavaldusele minekut postitas ta sotsiaalmeediasse sõnumi, mis peegeldas paljude Iraani perede meeleheidet. Tsiteerin: "Meil endil ei ole kunagi vedanud, samuti meie lastel. Me kasvasime üles sõja ja nälja ajal, meie lapsed aga sanktsioonide, elektrikatkestuste, veepuuduse ja saastuse ajal. Jumal, mis saab lõpuks meie lastest?" 8. jaanuari õhtul tapeti Ebrahim Yousefi. Tema nõbu Rasuli sõnul läks Yousefi meeleavaldusele võitlema vabadusi oma rahva õiguste eest. Tsiteerin: "Ta oli hea ja õiglane inimene, selline, keda kõik armastasid. Majandus on muutunud nii halvaks, et isegi liha ostmine on muutunud luksuseks." Nii ütles Rasuli. Kui kaks tema sugulast läksid Ebrahimi surnukeha ära tooma, ei antud neile mitte tema surnukeha, vaid mõlemad sugulased arreteeriti. Perekonnal puudub siiani igasugune teave selle kohta, mis arreteeritud pereliikmetest edasi saab. Sidevahendid on katkenud ja ametivõimud ei anna selgitusi. 

Head kolleegid! Need olid kõigest kolm lugu kümnetest tuhandetest. Tapetute kõrval on Iraani linnades kümneid tuhandeid vigastatuid ja ilma süüdistuse või kohtumenetluseta vahistatuid. See on olnud teadlik, süsteemne ja halastamatu veresaun. Tegemist ei ole üksikute liialduste ega eksimustega, vaid riikliku poliitikaga, mille eesmärk on murda ühiskonna tahe hirmu ja vägivalla kaudu. See on viimaste aastakümnete veriseim rahumeelsete meeleavalduste mahasurumine maailmas. 

Me ei saa seda vaadata kui Iraani siseasja. Kui riik kasutab massilist vägivalda omaenda rahva vastu, on see rahvusvahelise õiguse ja universaalsete inimõiguste küsimus. Kui režiim rajab oma püsimise hirmule ja terrorile, siis ei ole tegemist üksnes autoritaarse valitsemisega, vaid kuritegeliku süsteemiga. Iraani islamirežiimi olemus on algusest peale olnud repressiivne. See on ideoloogiline diktatuur, kus poliitiline võim on koondatud kitsasse ringi, vaimulike ja julgeolekustruktuuride kätte. Sõltumatud kohtud puuduvad, vaba meedia on sisuliselt keelatud, naiste õigused on süstemaatiliselt alla surutud ning vähemused – nii etnilised kui ka usulised – on pideva surve all. 

Selle režiimi peamine tugisammas ei ole mitte rahva mandaat, vaid islamirevolutsiooniline kaardivägi. See organisatsioon ei ole tavaline sõjaväeline üksus. Tegemist on riigisiseselt ja rahvusvaheliselt tegutseva võrgustikuga, mille ülesanne on kaitsta teokraatlikku režiimi ja selle ülemjuhi võimu iga hinna eest. Islamirevolutsiooniline kaardivägi kontrollib olulist osa Iraani majandusest – umbes 20–40% – nii energiasektoris, infrastruktuuris kui ka relvatööstuses. Ta juhib siserepressioone, luuretegevust ja välisoperatsioone. Just kaardiväe allüksused on olnud eesliinil meeleavalduste mahasurumisel, kasutades elavat laskemoona tsiviilelanike vastu, korraldades piinamisi ja kiirmenetlusi, mis lõpevad surmanuhtlustega. Avalikud hukkamised ja surmaotsused pärast näidisprotsesse on muutunud teadlikuks heidutusvahendiks, mille sõnum on lihtne: igaüks, kes julgeb vastu hakata, riskib oma eluga. 

Kuid kaardiväe tegevus ei piirdu Iraani piiridega. Vastupidi, tema strateegiline eesmärk on Iraani revolutsioonilise ideoloogia eksport. Selleks toetab ja juhib ta terroriorganisatsiooni ja relvarühmitusi Lähis-Idas ja kaugemalgi, nagu Liibanonis, Süürias, Iraagis, Jeemenis ja mujal. Rakettide, droonide, relvade ja väljaõppe kaudu külvatakse ebastabiilsust ja vägivalda. 

Just siin jõuamegi küsimuseni, miks islamirevolutsiooniline kaardivägi tuleb määratleda kui terroriorganisatsioon. Tema tegevus vastab kõigile terroriorganisatsiooni tunnustele: sihilik vägivald tsiviilisikute vastu, poliitiliste eesmärkide saavutamine hirmu abil, rahvusvaheliste rünnakute toetamine ja elluviimine ning koostöö teiste terrorivõrgustikega. 

Terrorism ei ole ainult see, kui plahvatab pomme Euroopa või Lähis-Ida linnas. Terrorism on ka see, kui riiklik struktuur kasutab süsteemselt vägivalda, et vaigistada rahvast ja destabiliseerida teisi riike. Islamirevolutsiooniline kaardivägi teeb mõlemat.

Iraani režiimi vastutus ei piirdu üksnes Lähis-Idaga. Juba mitmendat aastat näeme selgelt Iraani rolli Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu. Iraani droonid ja relvad on tapnud Ukraina tsiviilelanikke, purustanud taristut ja pikendanud sõda. See ei ole kaudne ega juhuslik toetus, see on teadlik panus agressioonisõtta, mis rikub ÜRO põhikirja ja rahvusvahelist õigust. 

Seega seisame silmitsi režiimiga, mis üheaegselt tapab oma rahvast, toetab rahvusvahelist terrorismi ja aitab kaasa Euroopa julgeolekut otseselt ohustavale sõjale. Sellise režiimi suhtes ei ole neutraalsus voorus, see on vaikiv nõusolek kuritegudega. Sellise režiimi puhul ei saa olla halli ala ega mugavat vaikimist. 

Meie avalduse eelnõu eesmärk on selge. Esiteks väljendame me solidaarsust Iraani rahvaga ja toetust nende õigustatud püüdlustele vabaduse ja demokraatia poole. Me ütleme selgelt: Iraani rahvas väärib vabadust ja režiim kardab oma rahvast. Teiseks mõistame me resoluutselt hukka Iraani võimude poolt toime pandud inimõiguste rikkumised, meeleavaldajate massilised tapmised, piinamised ja hukkamised. Me nõuame poliitvangide vabastamist ning sõltumatut rahvusvahelist uurimist toime pandud kuritegude kohta. Kolmandaks kutsume me oma liitlasi ja partnereid üles astuma konkreetseid samme islami revolutsioonilise kaardiväe vastu, sealhulgas selle määratlemist terroriorganisatsioonina ning sanktsioonide karmistamist. See ei ole sümboolne samm, vaid praktiline meede, mis piirab režiimi võimet rahastada vägivalda ja hirmu. Ja neljandaks rõhutame vajadust võtta vastutusele Iraani roll Venemaa agressioonis Ukraina vastu ning takistada relvade ja tehnoloogia edasist liikumist agressori kätte.

Head kolleegid! Eesti teab oma kogemusest, mida tähendab elada repressiivse režiimi all ja kui palju maksab vabadus. Me teame, et rahvusvaheline toetus ja selge väärtuspõhine hoiak võivad anda lootust neile, kes võitlevad näiliselt lootusetutes oludes. Meie tänane avaldus ei muuda Iraani režiimi üleöö, kuid iga selge ja põhimõttekindel seisukohavõtt kasvatab hinda, mida režiim peab maksma oma vägivalla eest, ning annab lootust neile iraanlastele, kes jätkavad vastupanu hoolimata vanglast, piinamisest ja surmaohust. Kuid see saadab selge sõnumi: Eesti parlament seisab inimõiguste, rahvusvahelise õiguse ja vabaduse poolel. Me ei normaliseeri terrorit ega vaata kõrvale, kui süütuid inimesi tapetakse. Iraani rahvas väärib tulevikku ilma hirmu ja vägivallata. Meie kohus on öelda see välja ja tegutseda vastavalt. Palun toetada esitatud avalduse eelnõu. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Ja veel kord täpsuse huvides, et eelnev oli eelnõu esitajate ettekanne. Teil on üks küsimus, üks hetk, Marko. Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loomulikult toetan igati seda avaldust Iraani rahva toetuseks. Ma küsin, hea Marko, kas sa saaksid palun täpsustada, mis seisus on Iraani rahva ülestõus täna. Ja kas Iraani rahvas on jätkuvalt ülejäänud maailmast ära lõigatud ja mis võib olla sinu arvates lähiaja perspektiiv? Teiseks, sa mainisid, et kümned tuhanded või mitukümmend tuhat inimest on võib-olla tapetud ainuüksi. Kas on olemas ka mingi täpsem hinnang? Ka mina olen lugenud, et umbes 20 000.

Aitäh, hea Kalev! Siin oli korraga mitu küsimust. Esiteks, kindlasti asjaolu, et tegemist on terroristliku režiimiga, kes kasutab ka täiemahulist internetiblokaadi oma kuritegude elluviimiseks, siis kõigiti kontrollitud ja adekvaatne informatsioon on heitlik, ütleme nii. Ka need numbrid – miks ma ei öelnud välja konkreetset numbrit, rääkisin ümardatult kümnetest tuhandetest –, neid arve on tõesti erinevaid. On räägitud 12 000-st, 20 000-st, 30 000-st, aga on ka kõlanud arv 50 000 hukkunust, tapetust. Need peamised tapmised pandi toime Iraani linnades 8. ja 9. jaanuaril, nendel päevadel, kui internetiblokaadi käigus katkestati igasugune side välismaailmaga. Ja muidugi arusaadavatel põhjustel selline massiline vägivald, kus on ka olemas informatsioon, et väidetavalt 300 000 inimest on nendes sündmustes saanud ühel või teisel määral vigastada ja kümneid tuhandeid on vahistatud, keda võib ohustada samal moel hukkamine. Me teame, et neid hukkamisi viiakse praegu läbi, vaatamata sellele, et justkui on lubatud, et toimub mingisugune õiglane kohtupidamine. 

Kas revolutsioon või rahva ülestõus on lõppenud sellisel kujul, nagu me nägime seda jaanuari esimesel kahel nädalal? Puhtfüüsiliselt tõenäoliselt mitte, sest režiim kasutas massilist vägivalda rahva hirmutamiseks. Aga võib olla päris kindel, et see haav, mis on Iraani ühiskonda löödud nende päevade ja nädalatega, tõenäoliselt võib saada saatuslikuks mingi ajalõikes sellele islamirežiimile, kes teostab võimu alates 1979. aastast. 

Me loomulikult loeme ka avalikest allikatest, et ka väline surve Iraani režiimile, ennekõike Ameerika Ühendriikide, Iisraeli ja teiste poolt, on praegu aktuaalne. Me teame ka, milline on regiooni, Lähis-Idasse koondatud jõudude pilt, ennekõike Ühendriikide enda võimekus. Me ei saa välistada, et need sündmused praegu on veel dünaamilises arengus. Seetõttu on ka meie tänane avaldus kindlasti väga asja- ja ajakohane.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Loomulikult on iga inimelu väärtus, aga varasemalt me ei ole olnud järjekindlad. Selliseid asju juhtub kahjuks pidevalt. Ma mäletan, et me ei võtnud vist kahe bantu rahva vahel Kongos, mis on toimunud mõni aeg tagasi, mitte ka ammu, mingit avaldust kahjuks. Kas edaspidi on plaan olla süsteemsem? Ma olen siin kirjavahetuses ühe Eesti kodanikuga, iraanlasega, kelle pere on praegu Iraanis ja kes palub oma nime mitte avaldada mõistvatel põhjustel. Ta teeb mitmeid ettepanekuid kirjalikult. Näiteks, islami revolutsioonilise kaardiväe terroristlikuks organisatsiooniks me ei saa nimetada või kusagil lisada sellele avaldusele. On veel mõningaid ettepanekuid, mida ma võin esitada ka kirjalikult, aga tema nimi peab jääma konfidentsiaalseks. On võimalik seda natukene tuunida?

Siin ka küsimuses kaks osa. Esiteks, miks me pöörame praegu Iraanis toimuvale sedavõrd suurt tähelepanu, et 68 saadikut on koostanud avalduse eelnõu? Ma arvan, et siin on mitu põhjust. Esiteks, nagu ma mainisin, see vägivald, verre uputatud rahvaülestõus on tõepoolest pretsedenditu. Kui me võrdleme kas või näiteks 1989. aastal Tian'anmeni väljakul toimunut, siis tõenäoliselt me võime öelda, et mitu korda on hukkunute arv suurem Iraanis, Iraani linnades, kui see oli 1989. aastal. 

Aga nagu, hea kolleeg, te mainisite, iga inimelu on väärt omaette. Seetõttu on see kahtlemata üks väga oluline seos, mis Iraani režiimi tegevust seostab ka meie julgeolekuga. Riigikogus on küllaltki heaks tavaks läbi aastate kujunenud see, et kui me rahvusvahelistel teemadel siin Riigikoguna, rahvaesindusena oma seisukohta kujundame, siis üks põhjus selleks on ka meid endid, meie julgeolekut puudutav seos selle teemaga. 

Ja nagu ma mainisin, Iraani puhul ikkagi on tegemist väga otseselt agressioonisõda Ukraina ja kogu Euroopa julgeolekusüsteemi hävitamiseks pidava Venemaaga, nende toetus on ju ilmselge. Shahedi droon on tõenäoliselt täna teada väga paljudele, mida see teeb ja kust ta tuleb. Lisaks sellele on Iraan tarninud Venemaale ballistilisi rakette ja muud varustust ning on toetamas selgelt Venemaa tegevust agressioonisõjas. See on üks põhjus, mis seob ka Iraani puhul meie tähelepanu ja vajaduse kujundada seisukoht siin Riigikogus. 

Mis puudutab konkreetseid ettepanekuid, siis meie tänane otsus avaldus Riigikogus vastu võtta või ajastus on hästi oluline, sest just homme toimub Euroopa Liidu välisministrite kohtumine, kus üks päevakorrapunkt on Iraani temaatika, just nimelt küsimus, kui suur on praegu see konsensus Euroopa Liidu liikmesriikide seas, et sanktsioneerida Euroopa Liidu tasandil islami revolutsiooniline kaardivägi. Viimane informatsioon, mis mul on, on see, et riigid, kes siiani on seda ettepanekut vetostanud või ei ole sellega nõustunud, on muutmas oma seisukohta just nimelt nende koleduste põhjal, mis Iraani režiim on toime pannud.

Toomas Järveoja, palun! 

Aitäh! Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa lõpus juba mainisid ka Euroopa Liidu riike. Kas on teada ka, kui palju neid riike sellise avaldusega on ühinenud või ühinemas?

Aitäh, hea Toomas! See informatsioon on meil olemas. Me ka palusime oma Euroopa Liidu esindusest vaadata järele, kuidas teistes parlamentides üle Euroopa on seda teemat käsitletud. On riike, kus on võetud sarnaseid avaldusi vastu, on võetud vastu ka komiteede tasandil, ka Euroopa Parlament on vastava resolutsiooni vastu võtnud. Ma toon lihtsalt näite riikidest, kes on juba oma sõna öelnud: Austria, Tšehhi Vabariik, Itaalia, Luksemburg, Portugal. Ja mitmes parlamendis, kus jaanuaris veel töö ei ole käivitunud, on teema kindlasti päevakorras. Aga väga oluline on ka meie positsioon ja see kindlasti aitab ka Eestil homme selgelt oma seisukohad Euroopa Liidu ministrite koosolekul välja öelda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Peab ütlema, et tegu on väga õige, olulise ja tänuväärse algatusega. Küsimus on selline. Võib-olla väliskomisjoni esimehena oskad sa sellele vastata, mis on Eesti plaan, kui selline on olemas. Võib-olla on midagi lisaks veel vaja ette võtta selle avalduse kõrval. Nagu ma ütlesin, avaldus on loomulikult väga positiivne asi, aga mida Eesti võiks veel teha selleks, et toetada Iraani rahva sellisel keerulisel ajal?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see tänane avaldus nii-öelda raamistab ära meie kui rahvaesinduse seisukoha, kuidas me suhtume sellesse, mille Iraani režiim on toime pannud. Samuti meie konkreetsed ettepanekud, pöördumine nii Vabariigi Valitsuse kui ka meie partnerriikide poole Euroopas. Sest saagem aru, et loomulikult me oleme edukamad siis, kui me suudame ühiselt Euroopa Liidu tasandil meie partneritega koostöös ka Ameerika Ühendriikidega näidata, millega me selgelt nõus ei ole ja mis on need piiravad meetmed, mis aitaksid kaasa vähemalt nende eesmärkide saavutamisele, miks need kümned tuhanded või tegelikult sajad tuhanded inimesed jaanuaris Iraani linnades tänavatele tuli.

Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetav ettekandja! See on väga targalt koostatud aja- ja otstarbekohane avaldus kindlasti. Aga ma küsin sinult kui kogenud välispoliitikult, kuidas see olukord Iraanis ja siis, kui, ütleme, tõesti see revolutsiooniline kaardivägi või kuidas iganes seda tõlkida on terroristlik kuritegelik organisatsioon, et kuidas see mõjutab julgeolekupoliitilist olukorda laiemalt. Sa rääkisid Venemaast, aga ma pean nüüd silmas peaasjalikult Lähis-Ida ja otsapidi ka Iraaki ja Iisraelit, mis kahtlemata on võtmemängijad selles piirkonnas.

Aitäh, hea Peeter! See on väga oluline küsimus. Võib-olla vastan sellele kaheosaliselt. Esiteks, kui me vaatame puhtalt ja pelgalt meie julgeolekust ja meie julgeolekuhuvidest lähtuvalt, siis vaieldamatult on meie esimene prioriteet saavutada Venemaa agressioonisõja lõpp sellisel kujul, et taastuks õiglane ja kestlik rahu. Me teame, et neid viise, kuidas selleni jõuda, on ju mitu. Üks on kindlasti lõigata Venemaad abistavate riikide või jõudude võimekus ära. Seetõttu on ka meie avalduses rõhuasetus sellel, et rahvusvaheline kogukond võiks ikkagi palju enam pingutada selle nimel, et Iraani režiim ei võimaldaks ega võimestaks Venemaad tema agressioonis. 

Aga vaieldamatult on kõik see, mis on toimunud pärast islamirevolutsiooni 1979. aastal, olulisel määral mõjutanud nii regionaalset julgeolekut laiemas Lähis-Idas kui ka maailmas. Ja arusaadavatel põhjustel, kui peaks see režiim langema, tekkima Iraanis võimalus liikuda suunas, mis vastab rahva enamuse tahtele, siis sellel on, ma ütleksin, kolossaalne mõju ja positiivne mõju regiooni julgeolekule ja ka globaalsele julgeolekule. 

Selge on see, nagu ma kirjeldasin ja on teada, režiim ei vali vahendeid oma võimu säilitamiseks ja tal on kindlasti toetajaid, ka rahvusvaheliselt väga mõjukaid toetajaid, kes tahavad näha sellise režiimi jätkumist Iraanis. Vaatame kas või ajateljel viimast kaht aastat, kui on olnud näiteks Iisraeli tegevus Iraani terrorikäsilaste organisatsioonide nagu Hezbollah'i ja mõne teise, Hamasi nii-öelda neutraliseerimisel, arvestades neid viimaseid arenguid, mis on toimunud aasta jooksul Süürias, siis on Iraani positsioon täna oluliselt nõrgem, mõju on regionaalselt oluliselt nõrgem, kui ta oli viis aastat tagasi. Jah, võib-olla kõige enam jätkuvalt Iraani režiimi mõju on oma naaberriigi, Iraagi üle, aga selge on see, et kui peaksid toimuma sisemised arengud Iraanis, siis sellel on kaugeleulatuvad mõjud. Ma usun, et see mõjutaks kindlasti ka otsustaval määral seda, mil moel on Venemaa valmis ja võimeline jätkama sõda Euroopa vastu.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, ka mina tänan selle väga hea ettekande eest ja selge põhjenduse eest, miks me täna seda avaldust siin arutame. Aga minu küsimus on seotud Iraani naabritega ja Lähis-Idaga laiemalt. Me oleme väga palju avalikkuses lugenud ja me enam-vähem kujutame ette, milline on Ameerika Ühendriikide seisukoht ja milline on Euroopa seisukoht. Milline on araabia riikide seisukoht? On saanud lugeda, et näiteks Ameerika liitlased ise on Ameerikale edastanud pigem sellise palve, et ärge sõjaliselt sekkuge. Kuid kui mitte sõjaliselt sekkuda, siis kas ja millised on araabia riikide enda mõtted ja tunded seoses Iraani režiimiga ja eriti nende viimaste sündmustega, mis on seal toimunud?

Aitäh! See on ka väga oluline küsimus, kui me proovime mõtestada ja aru saada seda loomulikult ülimalt keerulist, geopoliitilist konteksti, kus Iraan mängib vaieldamatult olulist rolli paljude Iraani naabrite jaoks, eriti Pärsia lahe piirkonnas, nagu lahe riigid: Katar, Omaan, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia ja teised. Ma arvan, et nende instinkt on loomulikult hoida ära võimalikku eskalatsiooni suureks regionaalseks sõjaks. See oht on regioonis suuresti Iraani enda tegevusest tingituna püsinud pikemat aega. Me oleme näinud sõjalist konflikti Iraani ja Iisraeli vahel. Selge on see, et seal on ka meile, kes me ju paljuski näeme ainult avaliku informatsiooni põhjal toimuvat, väga palju selliseid kaadritaguseid nüansse, mis mõjutavad selliste otsuste tegemist, mis puudutavad jõu kasutamist. 

Ja paraku me nägime ka eelmisel suvel, et kui toimus 12-päevane sõda Iisraeli ja Iraani vahel, siis vähemalt rahvusvahelise luure kogukonna hinnangul see sõjaline mõjutus, mis oli suunatud ennekõike Iraani tuumavõimekuse vastu, ei pruukinud anda lõpuni seda tulemust, mida tegelikult taheti. Ja selge on see, et üks oluline moment, mis Iraani puhul ju praegu on, on ikkagi küsimus sellest, et kuivõrd ta on säilitanud võimaluse tuumarelva luua lähimas perspektiivis ja kui palju see võib otseselt mõjutada näiteks Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide käitumist otsuses jõu kasutamiseks. 

Me teame ka, nagu me oleme lugenud, et ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on oma kommentaarides Iraani sündmuste taustal öelnud, et kui režiim peaks hakkama inimesi tapma, hukkamisi läbi viima, siis pärast neid meeleavalduste mahasurumisi annab see ka võimaluse Ühendriikidele näiteks sündmustesse sekkuda. 

Aga meie puhul, tulles tagasi meie avalduse juurde, on kõige olulisem ikkagi praegu see, et selle avalduse kaudu me näitame oma väga selget positsiooni ja selle kaudu tegelikult ka, ükskõik, kui me suhtleme nendesamade araabia riikidega kas siin diplomaatiliselt või muu suhtluse kaudu, siis meie seisukoht on selge, mis meid antud juhul kõige enam häirib ja milline peaks olema see poliitika, näiteks läbi Iraani revolutsioonilise kaardiväe sanktsioneerimise, mis piiraks režiimi võimekust vägivalda ja terrorit kasutada oma rahva vastu ja ka ohustada naabreid. Sellepärast et revolutsioonilise kaardiväe puhul, nagu on hästi teada, nende võitlusüksus Quds on just nimelt loodud selleks, et destabiliseerida olukorda regioonis, alates Jeemenist kuni Süüriani ja kaugemal.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tuletan kolleegidele meelde, et selle päevakorrapunkti juures on kummalegi ettekandjale üks küsimus ja selle, härra Stoicescu, te olete juba kasutanud. Küll aga kasutab Peeter Ernits võimalust küsida istungi juhataja käest. Palun!

Hea juhataja! Mina küsisin lugupeetud ettekandjalt konkreetse küsimuse. Praegu jälgib üks Eesti kodanik, iraanlane, kelle perekond on Iraanis ja kelle nime ei saa selle tõttu öelda. Ma esitasin konkreetse küsimuse. Mu käed on seotud ühe küsimusega, aga ettekandja ei vastanud sellele. Jutt on revolutsioonilise kaardiväe ...

Hea kolleeg, meil ei ole mõtet nüüd liigselt sisusse sügavuti minna. Teil on võimalus tõepoolest küsida ka Marko Mihkelsoni käest. Võib-olla on teatud põhjus, miks ta ei tahtnud sellele puldist siin vastata, ma ei tea seda. Aga te saate tema käest küsida, enne kui me hääletuseni jõuame, ja siis vastavalt sellele kujundada oma seisukoha, kui tema vastus teie küsimusele on seotud sellega, kuidas te arvate hääletavat. Aitäh! 

Head kolleegid, nüüd on meil võimalus kuulata arutelu ja selle rõhuasetusi juhtivkomisjonis. Selleks tuleb Riigikogu kõnetooli meie hea kolleeg, väliskomisjoni liige Luisa Rõivas. Palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Suur tänu ka, Marko, sulle selle emotsionaalse algatajatepoolse ettekande eest! Riigikogu väliskomisjon arutas 22. jaanuaril 2026. aastal erakorralisel istungil Riigikogu avalduse "Iraani rahva toetuseks" eelnõu 802 ettevalmistamist esimeseks lugemiseks. Istung toimus seoses muudatustega Riigikogu täiskogu päevakorras, mistõttu oli vajalik komisjoni kiire seisukoht, et tagada eelnõu õigeaegne menetlemine. 

Väliskomisjon tunnustas, et eelnõu on väga laia toetuse saanud Riigikogust. Sellele on allkirja andnud 68 Riigikogu liiget. See näitab selget ja laiapõhjalist poliitilist konsensust küsimuses, mis puudutab inimõiguste kaitset ja Eesti välispoliitika väärtuspõhisust. 

Selle eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 23. jaanuar ja selleks tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjon otsustas konsensusega teha Riigikogule ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda esimese päevakorrapunktina ning viia läbi lõpphääletus 28. jaanuaril 2026. aastal ning määrata eelnõu juhtivkomisjoni esindajaks minu ehk siis Luisa Rõivase. Muudes küsimustes arutelu ei tekkinud ega toimunud. 

Mul on siinkohal soov ja palve teile kõikidele siin saalis, armsad kolleegid, et tegemist on sisuliselt ja poliitiliselt väga olulise avaldusega, mis väljendab Eesti selget toetust inimõigustele, rahvusvahelisele õigusele ning demokraatlikele väärtustele. Palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Avalduse arutamisel kerkis üles ka teema, mis puudutab tulevikku, mis saab Iraanist, kui režiim võiks kukkuda, mida me väga loodame. Kas te võite kirjeldada seda arutelu, mis puudutas vabade valimiste küsimust? Mul on hea meel, et see teema on ikkagi jõudnud avaldusse, sest sellistel puhkudel on oht, et vägivaldne režiim võib asenduda ka mingisuguse vägivallatsejate seltskonnaga, kes haarab võimu. Üks tähtsamaid ülesandeid oleks ju tagada vabad valimised, et Iraani rahvas saaks tegelikult oma tahet avaldada ja valida endale demokraatlikult tulevase valitsuse.

Aitäh! Antud konkreetsel teemal komisjonis meil arutelu ei olnud, kuna eelnõu valmistati ette üldse töörühmana. Küll selles töörühmas osalesid meie erakonna poolt Marko Mihkelson ja Eerik-Niiles Kross. Nii et väljaspool Riigikogu saali saad neilt kindlasti sellele küsimusele ka vastuse.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Kümned tuhanded inimesed on hukkunud. Kümned tuhanded inimesed on praegu selle dramaatilise rahvaülestõusu järelmina vangistatud režiimi poolt. Meie sõnum Euroopa riikidele, samu väärtusi kandvatele riikidele on ühene: Iraani režiim peab tundma tugevamat sanktsioonide mõju. Sanktsioonid, mida plaanitakse nüüd lähiajal kehtestada, puudutavad ennekõike isikuid, aga loomulikult meie ülesanne ühiselt läänemaailma riikidel peab olema sanktsioonide kaudu nõrgestada režiimi toimepidevust, anda ühemõtteline minimaalne lävendisignaal, mis on võimalik väljastpoolt, hukkamõistust ja inimsuse eest seismisest selles dramaatilises vastasseisus. 

Sellel resolutsioonil on väga pikk eellugu. Eelmise aasta 22. jaanuaril ma saatsin väliskomisjonile ettepaneku tunnistada Iraani islami rahvuskaart terroristlikuks organisatsiooniks. Siis oli selle ajendiks masshukkamised, mis viidi läbi. Teatavasti Amnesty Internationali hinnangul lõviosa, üle kolmveerandi hukkamistest, mis maailmas üldse aset leiavad, kogu gloobuse peale dateeritud hukkamistest toimub Iraanis. Praegune režiimi verine kodanike protesti allasurumine on loomulikult dramaatiline ja sündmust hoopis teise konteksti asetav ka hinnangus Iraani režiimile. 

Eesti parlamendi otsus rahvuskaardi terroristlikuks organisatsiooniks kuulutamise kohta on moraalne, poliitiline hinnang, aga seda enam on oluline, et Euroopa riigid jõuaksid ühisele kokkuleppele, et Iraani rahvuskaart tunnistatakse terroristlikuks organisatsiooniks. Varem on seda tõkestatud osa liikmesriikide poolt väitega, et terroristlike organisatsioonide nimekirja kandmine eeldab ka kohtuotsust, et mingi õigusemõistmise sõltumatu asutus peab Euroopa riigi territooriumil või Euroopa asutus jõudma seisukohale. 

Nüüd on meil tegelikult üle-eelmisest aastast olemas Düsseldorfi ringkonnakohtu otsus, Bochumi sünagoogi rünnak. Selle sünagoogirünnaku puhul tuvastati just nimelt Iraani rahvuskaardi organiseerimine selles. Iraani režiim on verine oma kodanike vabaduste, õiguste ja inimeste allasurumisel, aga loomulikult on ta tuntud kui süsteemne terrori eksportija ja loomulikult ka oht rahvusvahelisele julgeolekule. Sealhulgas on ta Venemaa täiemahulise sõja ajal aktiivne toetaja relvasüsteemide tarnija ja abistajana. 

Nii et me loodame, et meie otsus on – mitmed Euroopa riigid või mitmed maailma riigid, ma viitan siin Leedule, ka vist aastatagusele otsusele, ka Kanada parlamendi sellekohasele otsusele –, et Eesti otsus on ka meie valitsuse jaoks täiendav argument, Eesti rahvaesinduse otsus, et Euroopa aruteludes selle eest seista. Praegu on kujunenud välja olukord, kus ettevaatlikkust või vastumeelsust demonstreerib Prantsusmaa diplomaatilistes läbirääkimistes selles küsimuses. Võimalik, et see on seotud ka praktiliste kaalutlustega. Osa pantvange – nimetame neid nõnda –, kes on Prantsuse kodanikud, kes on praegu Iraani režiimi poolt vabastatud, ei viibi Prantsusmaal, nad on tegelikult praegu Teheranis Prantsusmaa saatkonna territooriumil. Võimalik, et see on seotud mingite pragmaatiliste kaalutlustega oma konsulaarhuvidest lähtudes Prantsusmaa poolt. Kuid oluline on, et Euroopa riigid suudavad siin ühiselt näidata oma, esiteks, hukkamõistu režiimile, teiseks, et see ei ole mitte ainult retooriline, verbaalne sooritus, vaid see on ka praktilistes sammudes, nii palju, kui me saame toetada Iraani inimesi ja ohjeldada väljastpoolt nende riikide käsutuses olevate tööriistadega režiimi täiendavatest kuritegudest oma rahva suhtes hoiduma. 

Loomulikult on äärmiselt oluline Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide pidev dialoog ja koostöö, mis puudutab tegevust režiimi tõrjumisel. Ja kindlasti need sammud, mis on mõeldud Iraani kui regiooni julgeolekuohu ohutustamiseks, on igati asjakohased ka rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse tagamise huvides. 

Isamaa toetab täielikult seda avaldust. Meie ülesanne on oma diplomaatilises läbikäimises teiste riikidega rahvusvahelises kogukonnas katsuda ka nendele eesmärkidele, mida me selles avalduses omistame, saavutada laiemat toetust. Konkreetselt ongi sündmused praegu haripunkti saavutamas lähemate päevade jooksul. Aitäh! 

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Luisa Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Meie ees olev otsuse eelnõu ei ole pelgalt välispoliitiline seisukohavõtt. See on väärtusotsus, mis kinnitab, et Eesti seisab ka keerulistel aegadel nende põhimõtete eest, millele meie riiklus toetub: inimväärikus, vabadus ja õigus oma tulevikku ise kujundada. Selle eelnõu puhul ei räägi me ainult Iraanist, me räägime sellest, millisesse väärtusruumi Eesti kuulub ja millise maailma vastu me julgelt ning selgelt seisame. 

Iraani rahvas elab täna hirmu all. Rahumeelsed protestid, mis said alguse nõudmisest elada vabalt ja väärikalt, on saanud vastuseks äärmusliku ja ebaproportsionaalse vägivalla. Režiim on kasutanud sõjaväge omaenda kodanike vastu. Tuhanded on kaotanud elu, tuhanded on vangistatud. Naised, noored ja lapsed on maksnud ränka hinda selle eest, et nad julgesid öelda, et nad tahavad olla vabad. Protestijate vaigistamiseks kasutatakse surmanuhtlust ning kogu riigis piiratakse internetti, et summutada tõde ja isoleerida inimesi maailmast. 

See puudutab Eestit sügavamalt, kui esmapilgul paistab. Meie enda ajalugu õpetab, kui habras on vabadus ja kui kallis on rahvusvaheline toetus hetkel, mil suurriigid eelistavad vaikida. Me teame, mida tähendab elada süsteemis, kus riik ei teeni oma kodanikke, vaid kardab neid. See ei ole juhuslik jõuliialdus, see on süsteemne repressioon. See on teadlik otsus valitseda hirmu kaudu. Tänane eelnõu ei ole pelgalt sümboolne dokument, see on selge moraalne seisukohavõtt. Eesti seisab nende inimeste kõrval, kes seisavad rahumeelselt oma õiguste eest, ka siis, kui vastas on relvastatud ja halastamatu võim. 

Me ei saa vaadata Iraani olukorda eraldi laiemast autoritaarsest mustrist. Iraani režiim ei tegutse vaakumis, ta on osa teljest, kuhu kuulub ka Venemaa, riik, mis peab sõda Ukraina vastu, rikub rahvusvahelist õigust ja kasutab vägivalda oma naabrite ning omaenda kodanike vastu. Need režiimid õpivad üksteiselt, nad toetavad üksteist ja nad loodavad, et demokraatlik maailm väsib, harjub ja pöörab pilgu ära. Iraani režiim on Venemaa otsene liitlane. Iraani droonid tapavad Ukrainas inimesi ja hävitavad taristut iga päev. Need droonid lendavad ka tänu Iraani islami revolutsioonilisele kaardiväele, mis on režiimi repressiivne tugisammas nii kodus kui ka väljaspool …

Lugupeetud ettekandja, ma vabandan. Urmas Reinsalu, te järjepidevalt segate valjuhäälselt vahele. See ei ole viisakas, see ei ole tõesti viisakas. Palun kuulame ettekandjat. Kui on midagi tähtsamat rääkida, siis saab seda hetkel teha saalist väljas. Väga vabandan. Palun jätkake!

Aitäh! Nad toetavad üksteist ja loodavad, et demokraatlik maailm väsib, harjub või pöörab pilgu ära. Iraani režiim on Venemaa otsene liitlane. Iraani droonid tapavad Ukrainas inimesi ja hävitavad taristut iga päev. Need droonid lendavad ka tänu Iraani islami revolutsioonilisele kaardiväele, mis on režiimi repressiivne tugisammas nii kodus kui väljaspool Iraani piire. Nende üksused on aidanud Venemaal korraldada rünnakuid okupeeritud Krimmist. See seob Iraani režiimi otseselt Venemaa agressiooniga Ukraina vastu. 

See ei ole enam kauge inimõiguste küsimus, see on otsene julgeolekuküsimus Eestile ja Euroopale. Eesti ei saa ega tohi sellega leppida. Me taunime ühemõtteliselt Iraani võimude vägivalda oma rahva vastu. Me taunime Iraani koostööd Venemaaga, sealhulgas sõjalist ja poliitilist toetust agressioonile Ukraina vastu, ja ütleme selgelt, et need, kes rikuvad inimõigusi kodus ja rahvusvahelist õigust väljas, peavad arvestama ka tagajärgedega.

Riigikogu avaldus ei ole rünnak Iraani rahva vastu. Vastupidi, Eesti eristab selgelt režiimi ja inimesi. Meie toetus kuulub Iraani kodanikele, neile, kes riskivad oma vabaduse ja eluga, et seista parema tuleviku eest. Meie surve ja sanktsioonid peavad olema suunatud neile, kes annavad käske tulistada, vangistada ja vaigistada. Vabadus ei ole jagatav, inimõigused ei ole läbiräägitavad ja vaikimine ei ole kunagi neutraalne. 

Head kolleegid! Kui me täna häält ei tee, siis millal veel? Kui meie, kes teame omast kogemusest, mida tähendab elada autoritaarse võimu all, ei seisa nende eest, kes täna sama kogevad, siis kes seda teeb? Toetades täna otsuse eelnõu vastuvõtmist, ütleme selgelt, et Eesti seisab vabaduse poolel, Eesti seisab Iraani rahva poolel ja Eesti seisab vastu neile, olgu Teheranis või Moskvas, kes arvavad, et hirm ja vägivald võivad asendada õiguse ja inimväärikuse. Ma palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Juku-Kalle Raid, palun!

Head kolleegid! Iraani probleem ja tegelikult maailma probleem sõltuvalt või ülesehitatud Iraani poolt on kestnud ligi pool sajandit. Me räägime ju 1979. aastast, nagu siin eelnevad ettekandjad mainisid, kui enamasti noored, haritud, õppivad inimesed otsustasid, et nad kukutavad šahhi. Aga paraku see, millega nad rahul ei olnud, osutus ikkagi üsna roosaks ja imeilusaks unenäoks takkajärgi võetuna, kui me nüüd vaatame, mis siis Iraanist edasi sai. Sellest on kirjutatud üsna pakse raamatuid, miks šahhi ei asendanud demokraatia või demokraatlik riigikord, nagu needsamad noored, kes šahhi kukutasid, seda soovisid, vaid hoopistükkis selle nii-öelda revolutsiooni või pöörde kaaperdasid ära mullad. Ja seesama Venemaa strateegiline partner Iraan ja seda valitsev mullade fašistlik režiim kujutab ju siiani maailmale endast ohtu, kusjuures järjest suurenevat. 

Miks me täna kindlasti lõpuks ometi peaks ka Euroopa, aga maailma tasandil reageerima? Eesti on üks osa, me ei ela eraldi paraadnas või kusagil eraldi korteris siin maailmas. Vastus on see, et kui me võtame nüüd samm sammu haaval need aastakümned tagasi, siis kes on kursis ja neid põikeid ajalukku lugenud, nendega tutvunud, teab, et 1980-ndatel loodeti korduvalt, et Iraani režiim mingil moel lõdveneb või muutub parketikõlblikumaks? Ei midagi. 1988. aastal toimusid massimõrvad. Aga need on muidugi kogu aeg seal toimunud. Viimati, 2024. aastal, kui tuntud pistrik Raisi, kes hukkus ja keda asendanud võimuritest loodeti täiesti tõsiselt Iraani režiimi pehmenemist. Need on ju kõik absoluutselt asjatud lootused. 

Me teame, et niisugune diktatuur lihtsalt iseenesest ei pehmene. Me teame seda isegi Nõukogude Liidu näitel, et lõppkokkuvõttes, kui Stalin suri ja tuli Hruštšov, siis see ei olnud nagu mingi süsteemi väljavahetamine või mingi oluline muutus. Kõik jätkus samaviisiliselt. Kui eelmisel aastal, aasta alguses, mulle meenub, et kui ma rääkisin Iraani opositsiooni esindajatega, kes asuvad Pariisis – see on siis vastupanuliikumine –, siis mullad tähistasid seda rõõmsalt – muuseas, see tundub ka praegu ju väga selline isegi heatahtlik –, kõigest 25 inimese ülespoomisega 1. jaanuaril, eks ole. See tundub täna juba nagu selline multifilm, ehkki me teame, et kõik inimelud on samaväärsed. 

See, mida praegu Iraanis toime pannakse, ja pannakse edasi – tõesti, me ei saa nende arvude üle siin spekuleerida, sest see kõik, see infosulg on niivõrd tugev, et ilmselt, kui ka Iraani režiim langeb, ja mingil hetkel ta langeb, hoolimata mullade pingutusest, siis ilmselt võtab see veel aastakümneid, et see tõde seal kunagi jalule seada, mis seal siis tegelikult toimus ja kui verine see kõik oli. 

Eestis on tegelikult Iraani opositsiooni või vastupanuliikumise kuulamisega tegeldud ennegi. Eestit on külastanud minu meelest, 2012 oli see, Maryam Rajavi, kes on tegelikult eksiilis mõelnud välja sihukese asja, mida kutsutakse kümne punkti plaaniks, mis tegelikult nõuabki vabu valimisi, kiriku lahutamist riigist, soolist võrdõiguslikkust, vaba demokraatiat – kõike seda, mis meil on igapäevane, aga mida Iraanis me ette ei kujuta. 

Aga Iraani rahvast me peame täna toetama. Seeläbi, nii egoistlik kui see ka pole, toetame me ka iseennast. Sest toetades Iraani rahvast, seisame me vastu igasugusele agressioonile, olgu see Venemaal vastu Ukrainat või kusagil mujal. Ma loodan toetusele. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Kahtlemata on see väga oluline toetusavaldus Iraani rahvale ja mul on hea meel, et meil on selles suhtes üle saali konsensus. Aga küsimus ei ole muidugi nii lihtne, et me saaksime selle panna ainult teatud moraalsesse raamistikku ja mõista hukka vägivalla demonstrantide vastu. Küsimus on palju ulatuslikum ja seda on ka puudutatud siin küsimustes väliskomisjoni esimehele, Marko Mihkelsonile. Küsimus on geopoliitikas. Ja see geopoliitika puudutab meid otseselt. Küsimus on selles, et meil ei ole tegemist mingisuguse väikese, tähtsusetu ja vaese riigiga, vaid meil on tegemist riigiga, kus on 92,5 miljonit elanikku, kus on maailma ühed arvestatavad naftavarud ja gaasivarud, mis on geopoliitiliselt lukk Pärsia lahte ehk teatud transporditeedele. 

Kõik see avaldab palju-palju suuremat mõju kui see, missugune režiim konkreetselt selles riigis on ja kuidas ta oma rahvaga käitub. See avaldab mõju sellele, kellega see režiim on liidus. Meie seisukohast on ülioluline see, mida on siin ka mainitud, et see režiim on liidus Putini Venemaaga. Putini Venemaa on selle režiimi strateegiline partner tema tuumavõimekuse arendamisel ja on seda juba 1980. aastatest alates, Nõukogude Liidu perioodist alates. Kui Nõukogude Liit lakkas eksisteerimast, siis Venemaa pärast mõningat segadust taastas oma suhted ja oma teadlaste ja oma eesti keeles öeldes know-how jagamise Iraaniga. Sellest seisukohast vaadates me näeme ju ka seda, kuidas sealt on nii-öelda peegeldusefekti korras Venemaad aidatud tema sõjatööstuse arendamisel ja tema sõjapidamisel. Nii et see on meile kõige otsesemalt tähtis partnerlus. 

Meil on tegelikult hea meel tõdeda, et see partnerlus mõningatele proovikividele ei ole kõige paremini vastu pidanud. Sest kui me vaatame seda, mis on toimunud viimase paari aasta jooksul Süürias, siis näeme, et Süürias on Iraan saanud väga tugeva tagasilöögi, aga ühtlasi on seal saanud tagasilöögi ka Venemaa. Ja kui me nüüd vaatame seda, mis toimus hiljuti, kui pommitati Iraani tuumarajatisi, siis ka siin Venemaa sisuliselt ei sekkunud. Ehkki Venemaal ja Iraanil on omavahel sõjalise koostöö leping, Venemaa ei sekkunud, mis tähendab seda, et Venemaa tunnetab oma teatud jõuetust. Venemaa tunnetab, et seda režiimi toetades, avalikult toetades on tal oht löögi alla seada oma teisi tähtsaid geopoliitilisi initsiatiive. Seepärast Venemaa ei toetanud kõrgendatud profiiliga Iraani ja ei toeta ka praegu. Võime tuua näite ka selle kohta, kuidas Venemaa ei ole toetanud Venezuelat. Kurjad keeled kõnelevad, et Venemaa on Venezuela vahetanud Ukraina vastu. Kas see tõele vastab, seda me saame näha mingis tulevikus. Aga see on suur geopoliitika. Ja selles geopoliitikas, ma arvan, me oleme ennast positsioneerinud selle avaldusega ajaloo õigele poolele. 

Ma olen rääkinud mõnede inimestega, kes tunnevad päris hästi Donald Trumpi ja tema mõttemaailma, aga Donald Trumpi, ütleme nii, kõige tõsisemaks ohuks Ameerikale ja Ameerika tulevikule peab ta Hiinat. Aga nende ohtude nimekirjas on üpris kõrgel kohal ka Iraan. Ja sellest seisukohast, ma arvan, kuna siin ennist infotunni ajal oli teemaks ... 

Paluksin natukene lisaaega.

Kolm minutit lisaks.  

... ka see, missugused on väikeriigi Eesti valikud muutuvas geopoliitilises konstellatsioonis. Nagu on öelnud ka Mark Rutte, Euroopa praegu ei ole võimeline ennast kaitsma ja olema sõjaliselt tõsiselt võetav subjekt ilma Ameerika toetuseta. 

Ja sellest seisukohast võttes meil ei ole siin väga palju kõhelda ega kahelda. Ühelt poolt kõik need moraalsed imperatiivid, millest rääkis proua Rõivas, teiselt poolt kahtlemata kõik need geopoliitilised ja sõjalised momendid, millest rääkis Marko Mihkelson, ja kolmandat pidi loomulikult see, et ajaloo õigel poolel olemine tähendab täna seda, et me toetame Ameerika Ühendriikide poliitikat nende riikide suhtes, kes käituvad – kuidas ma nüüd ütlen? – jõhkralt oma rahva suhtes ja seavad ohtu maailma uue tasakaalumehhanismi kujunemise tervikuna. Ma arvan, et selles mõttes me oleme siin kõik enam-vähem ühel meelel ja toetame ka selle avalduse hääletamisel selle vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Sellele avalduse eelnõule … Marko oli, ei olnud. Ma nägin, sa olid, siis sa võtsid oma nime maha. Selles mõttes, hea kolleeg, ma sulgesin läbirääkimised. Ma nägin su nime, ma olin valmis andma sulle võimaluse vastusõnavõtuks, siis sinu nimi kadus ekraanilt ja seejärel ma sulgesin läbirääkimised. Anna andeks, aga ma ei saa seda tagasi pöörata. 

Sellele avaldusele eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 802 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Marko Mihkelsoni, Urmas Reinsalu, Eerik-Niiles Krossi, Peeter Tali, Katrin Kuusemäe, Mario Kadastiku, Juku-Kalle Raidi, Andrus Seeme, Toomas Järveoja, Mait Klaasseni, Stig Rästa, Jüri Jaansoni, Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Henn Põlluaasa, Urve Tiiduse, Tanel Teini, Mart Helme, Vilja Toomasti, Kristina Šmigun-Vähi, Jaak Aabi, Ester Karuse, Diana Ingeraineni, Irja Lutsari, Helir-Valdor Seederi, Kersti Sarapuu, Helmen Küti, Luisa Rõivase, Priit Sibula, Lauri Hussari, Maido Ruusmanni, Mart Võrklaeva, Aivar Sõerdi, Peeter Ernitsa, Vladimir Arhipovi, Meelis Kiili, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Madis Timpsoni, Kristo Enn Vaga, Marek Reinaasa, Timo Suslovi, Toomas Kivimägi, Signe Riisalo, Pipi-Liis Siemanni, Ando Kivibergi, Hanah Lahe, Valdo Randpere, Mati Raidma, Anti Allase, Maris Lauri, Mihkel Leesi, Anti Haugase, Kalev Stoicescu, Kalle Laaneti, Züleyxa Izmailova, Raimond Kaljulaidi, Tanel Kiige, Annely Akkermanni, Urmas Kruuse, Toomas Uibo, Aleksei Jevgrafovi, Reili Ranna, Õnne Pillaku, Heljo Pikhofi, Arvo Alleri, Riina Sikkuti ja Andre Hanimäe esitatud Riigikogu avalduse "Iraani rahva toetuseks" eelnõu 802. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Avalduse eelnõu 802 on avaldusena vastu võetud.

Saame minna teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (602 UA) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Arutame töölepingu seadust, 602 SE kolmas lugemine, mis tähendab, et täna ei arutata enam ideid ega kavatsusi, vaid otsustame, kelle poolel see parlament tegelikult seisab. Eelnõu lubab rääkida paindlikust tööajast, aga see ei ole paindlikkus töötajatele, see on paindlikkus tööandjale töötaja arvel ja töötaja riskidega. 

Selle eelnõu sisu on lihtne ja karm. Töötaja peab olema pidevalt kättesaadav, aga tööandjal ei ole kohustust pakkuda kindlat töömahtu ega sissetulekut. Kui tööd on, kutsun, kui tööd ei ole, siis lihtsalt ei kutsu. Ja nii ta ongi. See on ebakindel töösuhe, mida soovitakse seadusega legaliseerida. 

Meile on korduvalt öeldud, et see eelnõu kaitseb töötajat. Aga kus see kaitse täpselt on? Kas kaitse on selles, et inimene ei tea, kas tal on järgmisel kuul tööd? Kas kaitse on selles, et palk võib kõikuda mitmesaja euro võrra? Kas kaitse on selles, et töötaja elu sõltub ühest telefonikõnest? Kelle huve see eelnõu tegelikult teenib? 

Ametiühingud on öelnud selle eelnõu suhtes üheselt kriitiliselt. Nad on hoiatanud, et see vähendab sotsiaalset turvatunnet, suurendab ebavõrdsust ja muudab haavatavat töötajat lihtsaks surveobjektiks. Ja mida tegi valitsus? Kas kuulas? Kas arvestas? Ei. Ametiühingud seisukohti ignoreeriti, mis ei ole mingi sotsiaalne dialoog, vaid otsustati töötajate üle ilma töötajata. 

Meile räägitakse 1,2-kordsest tasust lisatundide eest, mis on tegelikult ju suitsukate. Mitte ükski lisatasu ei korva fakti, et töötajal puudub kindlus, kas tal on üldse piisavalt töötunde, et ära elada. Seaduse tulemus: arved ei saa maksta ja kodulaenu ei saa maksta. Seadus normaliseerib olukorda, kus risk on alati töötaja kanda ja paindlikkus alati tööandja kasuks. 

Head kolleegid! Parlament otsustab täna, kas Eesti tööõigus liigub edasi või tagasi, kas me kaitseme töötajat või ütleme, et tööandja mugavus on olulisem kui inimese kindlustunne. Me ei tohi unustada, et töötaja ei ole ressurss, töötaja on inimene. Ja kui me täna selle eelnõu vastu võtame, siis me ütleme inimestele, et teie ebakindlus on vastuvõetav. Keskerakond ei saa sellega nõustuda, seetõttu kutsun teid üles hääletama eelnõu 602 SE vastu. Aitäh!

Suur aitäh teile! Eelnõu täpne nimi on 602 UA, aga see ei ole suur probleem. Ja jätkuva eeldusega, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Me oleme seda eelnõu tõepoolest arutanud kordavalt, nii nagu ka nimi ütleb. Aga võib öelda niimoodi, et ei ole muutunud selle sisu, ei ole muutunud need argumendid, ei ole muutunud see fakt, et valitsus ei ole pidanud vajalikuks laiapõhjalisi muudatusi tööõiguses teha koostöös ametiühingute ja tööandjatega, vaid on seda teinud pelgalt enda tarkusest ja paremal juhul tööandjate tarkusest lähtuvalt, jättes kõrvale kõik selle kriitika, kõik need ettepanekud, mille ametiühingud on eelnõu kohta esitanud. 

Loomulikult sotsiaaldemokraadid jätkuvalt ei toeta töölepingu seaduse eelnõu vastuvõtmist, arvestades seda, et see vähendab inimeste sotsiaalseid garantiisid, nende kindlustunnet tulevikus nii pensioni saamisel kui ka tervisehüvitise saamisel. See vähendab inimeste õigusi ja võimalusi, võib-olla mitte majanduslikult headel aegadel, vaid eeskätt just raskematel aegadel väärikat töötasu teenida olukorras, kus tööandjal tekib paratamatult motivatsioon keerulistel hetkedel muutuvtunnilepingute puhul inimestele öelda, et vabandust, tööd pole rohkem pakkuda kui 0,25 või 0,3 koormust. See tähendab seda, et inimese töötasu, millega ta on arvestanud, jääb tal raskel ajal saamata ehk see majanduslik risk, mis ikka ettevõtja tegevusega kaasneb, lükatakse väga suures osas selle konkreetse seaduseelnõuga töötajate õlgadele. 

Ja loomulikult on probleem ka see, et valitsus rikub kogu selle lähenemise loogikaga, veel kord, sellist pikaajalist head tava, mis on olnud. Tööõiguse muudatusi ei tehta niimoodi, et tuleb koalitsioon, kelle toetus on summaarselt 15%, keerab need muutused pea peale ja eeldab, et ametiühingud pannakse fakti ette ja peavad sellega vaikselt leppima. Ehk sellise praktika muutmine on väga negatiivne pretsedent. Ma olen täiesti kindel, et sarnasele pretsedendile võivad hakata tulevikus toetuma ka järgmised valitsused ja enne, kui me aru saame, siis leiame end olukorrast, kus pikka aega kehtinud head tavad enam ei kehti. 

Kolmepoolsete läbirääkimiste formaat ei ole lihtsalt loodud sellepärast, et see kõlab hästi, vaid sellepärast, et siis on need otsused ka paremas tasakaalus, siis nad ei ole kaldus ühele või teisele poole. Ametiühingud toovad välja töötajate murekohad, tööandjad ettevõtjate vaatevinkli, riigi roll on leida tasakaal, mitte minna oma ettepanekutega, nagu konkreetne seadus on, ühte äärmusesse ja keerata vinti peale. 

Teades ka ise selle muutuvtunnilepingu taustalugu, siis tööandjate algne ettepanek ja algne kogu taotlus ja arutelu ei olnud selline, et laiendada neid kõigile sihtrühmadele, nagu on valitsuse eelnõu, vaid oli ikkagi debatt ja arutelu tööturu osapoolte vahel, et see võiks kehtida teatud töörühmadele – õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed, pensionärid –, kellele võiks tõesti paindlikum töökorraldus sobida. Aga nüüd on mindud laiendama võimalikku muutuvlepingu vormi kõigile töötajatele, seda tehes ilma kokkulepeteta tööturu osapooltega. 

Selle seaduseelnõu tagasisidest on põhimõtteliselt arvesse võetud kõigest mingeid pisidetaile. Sisuliselt teeme sihukest suurt eksperimenti sadade tuhandete töötajatega, vaatame, kas realiseeruvad need riskid, millest räägiti, või läheb hästi ja need ei realiseeru või ei realiseeru kohe. Aga see on tegelikult vastutustundetu poliitika, see on heade tavade rikkumine ja see on töötajate kindlustunde radikaalne vähendamine niigi majanduslikult keerulisel ajal, kus me praegu riigi ja rahvana oleme. 

Nii et sotsiaaldemokraadid loomulikult hääletavad selle eelnõu vastu ja kutsuvad kõiki vastutustundlikke koalitsioonisaadikuid sama tegema, kasutama seda võimalust, et Vabariigi President selle esimesel korral – küll teistel põhjustel, aga siiski – parlamendi tagasi saatis. Ja nüüd on võimalik teha see korrektsioon, jätta see eelnõu vastu võtmata ja minna tagasi läbirääkimiste laua taha ametiühingute ja tööandjatega, leppida kokku mõistlik kompromiss, kus on need riskid ja õigused tasakaalus, mitte esindatud pelgalt ühe osapoole nägemus, nagu antud eelnõus see paraku on. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ka mina pean samasisulist kõnet siit puldist juba vist kolmandat korda ja etteruttavalt ütlen ära, et ei minu ega ka Reformierakonna seisukoht ei ole muutunud. 

Jaa, mul on meeles hästi, et kui 2008. aastal võeti vastu uus töölepingu seadus, mul oli au olla selle kirjutamise juures. Tollal tundus see niisugune uus, julge, uuenduslik ja kaasaegne. See oli aeg, kus Eesti majandus kasvas kiiresti ja me tahtsime saada sammu võrra lähemale Põhjamaadele. Ma julgen väita, et tollel ajal see seadus oli väga uuenduslik. 

Aga olgem ausad, sellest on juba nüüd möödas ikkagi üle 15 aasta. Aga 15 aastaga muutub elus palju ja meie töövormid, tehnoloogia ja inimeste ootused on muutunud. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit konkurentsivõimelisena, siis peab ka seadusandlus ajaga kaasas käima. See, mis oli 2009 uus ja uuendusmeelne, on nüüdseks muutunud natukene ajas, ütleme, jalgu jäänuks. 

Samamoodi on ka inimeste ootused tööturule muutunud. Üha enam väärtustatakse paindlikkust ja isikliku valiku vabadust. Samas on palgasoovid endiselt kõrged ja see on täiesti mõistetav. Inimesed soovivad teha tööd, mis neile meeldib ja mis sobib nende elurütmiga, nende olukorraga, olgu nad siis tudengid, lapsevanemad või kas või pensionärid. Sellises keskkonnas peavad ka riik ja seadusandlus muutuma. 

Siit tulebki vajadus töölepingu seaduse kaasajastamise järele. Töölepingu seaduse uuendused ei ole mingi juhuslik poliitiline algatus, vaid aastatepikkuse töö tulemus. Aastatel 2021–2024 viidi läbi muutuvtunni kokkulepete pilootprojekt jaekaubanduses. Tõepoolest, see näitas seda, et paindliku tööaja kokkulepete järele on nõudlus olemas, ja päris suur nõudlus. Pea neli aastat on seda seadust ette valmistatud. Erasektoris küsitakse selle kohta, et mida te seal nii kaua tegite. 

Paindlik tööaeg tähendab seda, et tööandja ja töötaja saavad kokku leppida töökoormusvahemiku. See kokkulepe peab olema, ma rõhutan, mõlemapoolne ja kirjalik. Selline paindlikkus aitab töö- ja eraelu paremini ühildada. Samuti suurendab see osalust tööturul, ma pean silmas õppureid, hooldajaid, vähenenud töövõimega inimesi. Selline paindlikkus vähendab vajadust mustalt töötada või sõlmida ebaturvalisi käsunduslepinguid. 

Töölepingu seaduse muudatused on uue reaalsuse peegeldus, vastus muutuvatele ootustele ja muutuvale elurütmile. Ma rõhutan veel kord, et paindlik tööleping ei ole sundus. See ei ole kohustus, see on kahepoolne kokkulepe. Töötaja ja tööandja lepivad ise kokku. Kui inimene soovib töötada tavapärase täiskoormusega, saab ta seda ka edaspidi teha. 

Mina olen oma elus olnud mõnda aega tööandja rollis ja võin teile jätkuvalt kinnitada, minu seisukoht ei ole muutunud, et head töölist sa otsid tikutulega ja pärast hoiad teda kümne küünega kinni. Minu kogemus on küll selline, et head töötajat ei hoia kinni mingid reeglid, vaid pigem ikkagi usaldus. 

Kokkuvõtteks, töölepingu seaduse uuendamine on samm edasi paindlikuma, inimkeskse ja kaasaegse tööturu suunas. See loob rohkem võimalusi töötajatele, kes vajavad paindlikkust. Samuti annab see suurema kindluse tööandjatele, kes soovivad seaduslikult ja läbipaistvalt tööjõudu rakendada. Rõhutan, seaduslikult ja läbipaistvalt. Paindlik tööturg ei tähenda ebakindlust, vaid vabadust ja vastutust mõlemale poolele. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit kasvurajal, siis me peame käima kaasas kaasaegse tööturu vajadustega. 

Ja kaasamisest ka korra. Sellest on siin palju räägitud. Minu parema äranägemise järgi ei tähenda kaasamine seda, et kõikide osapoolte kõiki soove arvestatakse. Siin öeldi ka seda, et kelle huve see seadus tegelikult teenib. Ma soovitan kõigil kriitikutel hakata tööandjateks ja vaadata, kui magus see elu tegelikult on. Reformierakond toetab kindlasti selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 602 UA lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 UA. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid 0. Seaduseelnõu 602 UA on seadusena vastu võetud. 

Saame minna kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (664 UA) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Lugupeetavad ametikaaslased! Julgeolekuolukord maailmas ei lähe paremaks. Kui vaadata sõjalist riigikaitset Eestis, siis meie ees on kolm kõige suuremat väljakutset. Esiteks, uute võimete loomine, näiteks mitmekihiline õhukaitsekuppel või droonisõjavõime; teiseks, kodumaise kaitsetööstuse arendamine, sellepärast et kaitsetööstus ei ole mitte asi iseeneses, vaid peab olema ikkagi meie sõjalise riigikaitse lahutamatu osa; ja kolmandaks, muidugi personal. 

Nüüd, kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu peaeesmärk ongi reageerida muutunud julgeolekuolukorrale, sest ülekaalukat vastast on ikkagi võimalik lüüa kõrgtehnoloogiaga, nutikate ja ebastandardsete lahendustega ning metsiku kaitsetahtega. Meie riiki ja meie rahvast ja meie vabadust ei kaitse pelgalt abstraktsed protsendid SKP-st ega mürsuhunnikud, vaid kaitsevad ikkagi meie inimesed ja meie tahe. 

Tõsi küll, Eesti sõjalise kaitse kilp on esmane iseseisev kaitsevõime ja meie mõõk on NATO kollektiivkaitse. Selle seaduseelnõu eesmärk ongi tugevdada Eesti sõjalise kaitse kilpi ehk esmast iseseisvat kaitsevõimet ning leevendada kaitseväe personali puudust ja vähendada bürokraatiat. Personali valdkond on, ütleme, sõja mittekineetilises faasis kaheldamatult kõige tähtsam võtmevaldkond sõjalise riigikaitse korraldamises. Me seadusandjatena ei tohi peljata kunagi tehtud otsuste muutmist või hoopis uute lahenduste leidmist, sest, nagu ma veel kord rõhutan, julgeolekuolukord ei lähe nähtavalt paremaks,. Aga seepärast me peamegi olema leidlikud ja otsustavad. 

Kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu näeb ette vabatahtliku teenistuse loomise ja taastab ka staažitasu tegevväelastele. Eelnõu vähendab bürokraatiat ja muudab kunagisest rahuaegsest mõtlemisest kantud bürokraatliku punase joone vedamist või erinevate kastide tegemist ajateenijate, reservväelaste ja tegevväelaste vahele. Kui see eelnõu seaduseks saab, siis see ühtlustab teenistustingimusi ajateenijatele, reservväelastele, vabatahtlikele teenistujatele ja tegevväelastele. Jällegi, miks? Sest alates aastast 2027 on nad koos lahingvalves ja peavad olema iga hetk valmis lahingusse astuma. Seepärast peavad ka teenistustingimused olema võimalikult samalaadsed. Kogu lugupidamise juures tegevväelaste vastu ma julgen ikkagi rõhutada, et sõja, mida, ma loodan, mitte kunagi ei tule, võidavad igal juhul reservväelased, sest neid on lihtsalt 20 korda rohkem kui tegevväelasi. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Selles eelnõus – ma tuletan korra veel meelde, teile, head kolleegid – ei ole keelenõuet B1. Tegelikult see keelenõue B1 ajateenijatele oleks olnud samasugune, nagu samadel ametikohtadel ja auastmetes teenivatel tegevväelastel juba praegu on. Ehk siis allohvitserid ja reakoosseis – noorem allohvitserid ja reakoosseis –, neile praegu kehtib tegevväelastele kehtiv keelenõue B1. Me oleme otsustanud selle konkreetsest eelnõust välja võtta. 

Aga see probleem on jätkuvalt olemas ja seda on andnud mõista ka riigikaitse kõrgeim juht, Vabariigi President, kes ütles, et jah, eesti keelt peavad kõik oskama. Need, kes ajateenistusse tulevad, peavad olema valmis eesti keelt kasutama nõutaval tasemel, sest vastavalt keeleseadusele on see Kaitseväe ja Kaitseliidu teenistus- ja käsukeel. 

Ja hea uudis on see – kui rääkida mitte pikast plaanist, vaid keskpikast plaanist –, et riigikaitsekomisjoni esimehe kokku kutsutud töögrupp on jätkanud tööd keelenõude kallal ja me oleme üsna lähedal lahendusele. Ka riigikaitsekomisjoni esimees härra Kalev Stoicescu on öelnud, et tuleks võimalikult kiiresti panna kokku eelnõu, mis vajaliku keelenõude kehtestab, et see jõuaks ka suurde saali. Mul ei ole täna siin küll põhjust tema sõnades kahelda, et väga suure tõenäosusega see ka nii läheb. 

Aga me peame vaatama ka ettepoole, et seda personaliprobleemi leevendada ja leida lahendusi ning vajaduse korral tegema ümber otsuseid, mis on varem tehtud. Tõenäoliselt me peame tõsiselt sisse vaatama kaitseväelaste, tegevväelaste sotsiaaltagatisse. Tõsiselt tuleb hakata arutama ka tegevväelaste pensionisüsteemi võimaliku taastamise üle, aga see on juba pika plaani vaade ja see eelnõu sellega ei tegele. 

Kokkuvõtteks, see on haruldaselt vajalik eelnõu. Kahetsusväärsel kombel on selle menetlus pisut takerdunud, aga ma kutsun kõiki lugupeetavaid kolleege seda eelnõu siin suures saalis toetama. Ja Eesti 200 loomulikult toetab Eesti riigikaitse tugevdamist. Tänan väga!

Suur aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon toetab selle eelnõu vastuvõtmist, mis on Eesti riigikaitse tugevdamiseks, eriti selles osalevate inimeste vaates ülioluline. Miks see meil siin saalis tagasi on? On küsimus keelenõude kehtestamises. Meie fraktsioon on siin kindlalt seisukohal, et keelenõue ajateenistusse asujatele on oluline ja vältimatu ja mõjutab otseselt Eesti kaitsevõime arengut. Kaitseväele, sealhulgas ajateenistusele täna seatud sõjalise kaitse valmiduse ja väljaõppe eesmärgid ja sisu ei võimalda enam keeleõppeks vajalikku aega ega ressurssi. Keeleoskuse väljakutse tuleb lahendada enne ajateenistust. Samas olgu üle korratud, et keeleoskuse puudulikkus ei vabasta isikut ajateenistusest. 

Korra põhimõtetest. Meie põhiseaduses on kirjas, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras. Omakorda kaitseväeteenuste seadus sedastab selgelt, et kaitseväekohustus on Eesti kodaniku kohustus osaleda riigikaitses. Soovin üle korrata, et kaitseväekohustus ja kaitseväekohuslase staatus ei alga ajateenistusest. See algab siis, kui kodanik on saanud 17-aastaseks ja saab kutsealuseks. Ka olles kutsealune, laieneb riigikaitsekohustus meie noortele. 

Kuidas edasi? Algversioonis oli ainult ajateenistusse astuja keelenõue, keelenõude kehtestamise idee, kuid kindlasti tuleb lisada seadusesse ka mehhanism, mis võimaldab enne ajateenistust keeleoskuse taset saavutada ja vajadusel kontrollida. Selles osas me teeme tõepoolest tihedat koostööd riigikaitsekomisjonis koos eri ministeeriumidega ja on väljatöötamisel eelnõu kaitseväeteenistuse seaduse täiendamiseks ehk siis selle muutmise eelnõu, mis looks lisaks ajateenistusse astuja keelenõudele ka võimaluse ja mehhanismi selleni jõudmiseks. Jõudu meile kõigile selle eelnõu kiireks koostamiseks ja menetlemiseks! Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Meil on täna arutusel eelnõu 664 UA, millega muudetakse kaitseväeteenistuse seadust ja mitut teist sellega seotud seadust. Tegemist on sisulise sammuga, mis aitab tugevdada Eesti riigikaitset arukalt ja praktiliselt. Eelnõu mõte on lihtne – kasutada paremini neid inimesi, kes meil juba olemas on. Me ei räägi tegevväelaste arvu suurendamisest rahuajal, vaid paindlikumast lähenemisest nii reservväelastele, ajateenijatele kui ka Kaitseväe tsiviiltöötajatele. Inimestele antakse rohkem võimalusi panustada seal, kus nende oskusi päriselt vaja on. Oluline muudatus on uue teenistuse liigi loomine: vabatahtlik teenistus. See annab reservväelastele võimaluse tulla ajutiselt appi Kaitseväele ka koosseisuvälistel ametikohtadel, näiteks instruktorina väljaõppes, alalise valmiduse üksustes või rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. 

Ma tahan eraldi rõhutada ka seda, et B1 keelenõue võeti sellest eelnõust välja, kuid see teema ei ole kadunud, vaid seda menetletakse edasi eraldi seadusena, mis on aus ja läbipaistev lähenemine ning võimaldab keelenõudeid arutada rahulikult ja sisuliselt omaette seadusandlikus protsessis. 

Head kolleegid, meie julgeolekuolukord on keeruline ja nõuab paindlikke lahendusi. Kaitsevägi peab olema valmis tegutsema kiiresti ja tõhusalt. Just seda see eelnõu toetab: paremini mehitatud üksused kriisiolukorras ja mõistlik kulude juhtimine rahuajal. See seadus on panus meie inimeste kaasamisse, Kaitseväe paindlikkusse ja kogu Eesti julgeolekusse. Keskfraktsioon toetab seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 664 UA lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664 UA. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid oli 0. Seaduseelnõu 664 UA on seadusena vastu võetud.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Mario Kadastiku algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 776 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 776 lõpphääletus. Me seda teeme saalikutsungi järel. Kaks minutit.

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 0. Eelnõu 776 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Kalle Laaneti, Enn Eesmaa, Ando Kivibergi, Tanel Teini, Kadri Tali, Diana Ingeraineni, Toomas Uibo, Juku-Kalle Raidi, Lauri Läänemetsa, Reili Ranna, Irja Lutsari, Kalev Stoicescu, Anti Allase, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Riina Solmani, Jüri Jaansoni, Stig Rästa, Maido Ruusmanni, Anti Haugase, Annely Akkermanni, Kristina Šmigun-Vähi, Maria Jufereva-Skuratovski, Mait Klaasseni, Toomas Järveoja, Peeter Tali, Vilja Toomasti, Signe Kivi, Mario Kadastiku, Mati Raidma, Madis Timpsoni, Tarmo Tamme, Hanah Lahe, Riina Sikkuti, Kersti Sarapuu ja Andre Hanimäe algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 684 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, lugupeetud härra juhataja! Austatud kolleegid! Kõik head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Põhiseaduskomisjon arutas või, ütleme, viis läbi teist lugemist lausa kahel istungil. 8. detsembri istungil vaatasime läbi muudatusettepanekud, mille esitasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Riigikogu liikmed Andre Hanimägi, Ester Karuse, Jaak Aab ja Tanel Kiik ning Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekud. Kolm muudatusettepanekut tulid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja nende kolleegidelt ning üks Isamaa fraktsioonilt. Kohal oli muudatusettepanekute algatajate esindajana Riina Sikkut. Tema siis selgitas neid ettepanekuid järgmiselt. 

Esimene muudatusettepanek kaasajastab Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 22 lõiget 2 asendades viite hääleõiguslike kodanike registrile viitega rahvastikuregistrile, kuna hääleõiguslike kodanike registrit ei eksisteeri enam. Samuti täpsustatakse, et hääleõiguslikud kodanikud on vähemalt 16-aastased ja vanemad, kuna vähemalt 16-aastased kodanikud saavad osaleda kohalike omavalitsuste valimisel meil. 

Esindajate arvu muudatus valimiskogus oli teiseks muudatusettepanekuks. Muudatusega nähakse ette, et senise ühe esindaja asemel on minimaalne esindajate arv kaks. Ja järgmiselt: kuni 10 000 hääleõigusliku kodanikuga omavalitsustel oleks kaks esindajat, 10 000–50 000 hääleõigusliku kodaniku puhul oleks kolm ja 50 000–100 000 puhul viis ning üle 100 000 hääleõigusliku kodaniku korral viis esindajat iga 100 000 kodaniku kohta. Selle muudatuse tulemusel moodustatakse valimiskogu proportsioonis, kus 305 liikmest 204 oleksid kohalikest omavalitsustest ning 101 oleksid Riigikogu liikmed. See soovitav või taotletav olukord sarnaneks olukorrale enne haldusreformi. 

Teises ja kolmandas esitatud muudatusettepanekus tehakse täpsustused ka Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 22 lõikes 4¹ ja 5, kus esindajate valimine toimub volikogu istungil ühes hääletusvoorus, tagades koalitsiooni ja opositsiooni esindatuse. See viimane muudatus puudutab info edastamist valimiskomisjonile viivitamata pärast esindajate valimist ning tehnilise sõnastuse muudatusi, mis viivad sõna "esindaja" mitmuse vormi. 

Ja tulid ka küsimused muudatusettepaneku esitajale, et kas pakutud numbrid valimiskogu suuruse muutmiseks põhinevad analüüsil ning kas see lahendus oleks jätkusuutlik ka võimalikus järgmise haldusreformi olukorras või sellele järgnevas olukorras. Proua Sikkut vastas, et pakutud numbrid põhinevad arvutusel, mis tehti kohalike omavalitsuste hääleõiguslike kodanike arvu andmete põhjal enne sügisesi valimisi. Kui tulevikus peaks toimuma haldusreform, siis sõltub muudatuste vajadus reformi ulatusest, kuid praegu peetakse mõistlikuks reeglite kaasajastamist. Põhiseadus ei sätesta proportsiooni Riigikogu ja omavalitsuste esindajate vahel, mistõttu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon leiab, et enne haldusreformi kehtinud osakaal, kus omavalitsuste esindajad olid ülekaalus, on loogiline ja töötav lahendus. 

Nüüd oli veel küsimus, et kas muudatusettepaneku koostamisel arutati võimalust jätta väikesaared või alla 1000 elanikuga omavalitsused ühe esindaja peale, et kajastada proportsiooni õiglasemalt. Näide oli Mulgi valla kohta, kus näiteks on üle 7000 elaniku, aga Ruhnus mõnikümmend, nende võrdne kaal valimiskogus tunduks nagu kohatu. Proua Sikkut vastas sellele, et muudatusettepaneku esitajad ei arutanud erandi kehtestamist väikesaartele või alla 1000 elanikuga omavalitsustele. Eestis on väikesaari alati koheldud eri reeglitega nii rahastuse kui ka muudes küsimustes. Sama põhimõte kandub edasi ka valimiskogu moodustamisse. 

Nüüd, edasi kuulas komisjon Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekuid ja neid tutvustas härra Helir-Valdor Seeder. Isamaa ettepanek tõstaks omavalitsuste esindatust võrreldes sotsiaaldemokraatide ettepanekuga ning on ühtaegu proportsionaalne ja korreleeruv. See oleks järgmine. Kuni 10 000 hääleõigusliku kodanikuga omavalitsuse puhul oleks valimiskogus kolm esindajat, 10 000–50 000 valimisõigusliku kodaniku puhul oleks viis esindajat omavalitsuse kohta, 50 000–100 000 puhul oleks neid kümme – see puudutaks pelgalt Tartu linna – ning üle 100 000 hääleõigusliku kodaniku puhul võiks valijamehi olla 25. Härra Seeder rõhutas, et see ettepanek lähtub põhimõttest taastada enne haldusreformi kehtinud loogika ja rahvahääletusel 1992. aastal heaks kiidetud proportsioon, mille järgi valimiskogu oli oluliselt suurem kui Riigikogu, ja hinnanguliselt kujuneks valimiskogu suuruseks seeläbi ligikaudu 400 valijameest. Ta nentis, et kuigi väikestes omavalitsustes, näiteks Ruhnu või Kihnu, tõuseks esindajate arv kolmele ja Tallinnas 25-le, jääks omavaheline proportsioon siis sisuliselt samaks. Liiga peen jaotamine kuude või kaheksasse rühma teeks süsteemi ebastabiilseks, sest elanike ja valijate arv muutub, ja muutub igal valimisel, nagu on näidanud praktika. Samuti võib muutuda see proportsioon ühinemistega. 

Oli veel ka küsimus, et kas pakutud proportsioonid põhinevad arvutuslikul analüüsil ja kas ettepanek oleks kestlik ka tulevaste haldusreformide korral. Ehk siis sama küsimus, mis oli sotsiaaldemokraatidele. Vastus on, et ettepanek on püsiv väiksemate muutuste korral, kus elanike arv kõigub või omavalitsused liituvad, ilma et seadust tuleks muuta, kuid radikaalse maakonnapõhise haldusreformi puhul tuleks see mudel igal juhul uuesti üle vaadata. Härra Seeder ühtlasi täpsustas, et arvestuslik alus seisnes praeguse jaotuse võrdlemises ning omavalitsuste vahelise korrelatsiooni säilimises ligikaudselt samal moel, viies samas proportsiooni tagasi sellele loogikale, mis kujunes pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Nii et valimiskogu ja Riigikogu vaheline osakaal oleks ligilähedane varasemale. 

Arutelu jätkus veel, ma ei hakka teile kogu protokolli põhjalikult ette lugema. Aga nüüd tooksin ma paar mõtteavaldust välja. Riina Sikkut leidis, et sotsiaaldemokraadid lähtusid kaalutlusest, mille puhul enamikus omavalitsustes on valimiskogus üks esindaja, mis tagab koalitsiooni esindatuse. Täna on nii, eks ole. Aga edaspidi pidas fraktsioon oluliseks muutust, et seal oleksid esindatud nii koalitsioon kui ka opositsioon. See põhimõte kehtib sõltumata jõudude tasakaalust, sest opositsiooni hääle kuuldavaks tegemine on proua Sikkuti meelest õige. Ta märkis, et koalitsiooni ülekaalu suurus kas ühe või kümne häälega ei oma nii suurt tähtsust kui esindatuse põhimõte. 

Härra Seeder lisas, et nende muudatusettepanek ei ole tehtud Isamaa Erakonna huvides. Eesmärk on vältida olukorda, kus Isamaa saaks eelnõu kaudu ebaproportsionaalse eelise. Ta selgitas, et praeguses süsteemis, kus omavalitsusel on üks esindaja, võib see olla koalitsiooni esindaja, mis tugevdaks justkui Isamaa positsiooni, kui erakond on kohalikes omavalitsustes tugev. Kolme esindaja puhul kaasataks ka opositsioon, mis tema sõnul tasakaalustab olukorda ja vähendab ühe erakonna võimalikku ülekaalu. 

Sõna sai ka Justiits- ning Digiministeeriumi esindaja, kellele anti võimalus neid muudatusettepanekuid kommenteerida. Kohal oli proua Signe Teiv Justiits- ja Digiministeeriumist ja temal tekkis sama küsimus, et miks nende muudatusettepanekute kohaselt oleksid väikesed omavalitsused ebaproportsionaalselt liiga tugevalt esindatud. Aga vastused on juba kõlanud ja rohkem ei ole tal midagi lisada. See oli siis 8. detsembri istung. 

Teisel korral käsitleti muudatusettepanekuid 20. jaanuari istungil. Seal vaadati läbi ka võimalikud komisjoni ettepanekud. Aa, enne, kui muudatusettepanekuteni jõuti, kerkis küsimus esitatud eelnõus pakutud kandidaadi ettekande kestuse kohta. Aruteludes on nimetatud erinevaid võimalikke kestusi, näiteks 5 minutit, 8 või 10 või ka 15 minutit, ja küsiti, kas 10 minutit on tõepoolest optimaalne aeg kandidaatidele sõna andmiseks. Komisjoni esimees tuletas meelde, et tegelikult on seda arutelu komisjonis ühe korra peetud ja me oleme eelnõu esitajate esindajatelt kuulnud neid argumente, miks just see 10-minutiline tundus optimaalne pakkumine. Kandidaate saab registreerida erineval arvul ja juhul, kui neid on rohkesti, siis see kõik kasvatab üldist kõnede, päevakorrapunkti pikkust. Algatajate hinnangul tugineb praegu siis see pakutud 10 minutit Riigikogu senisele praktikale, mille põhjal peetakse 10 minutit sobivaks ajamääraks. Aga leiti ka, et kui on veel mingisuguseid kaalukaid argumente, miks see aeg võiks olla mingisuguse teise pikkusega, siis oldi valmis kuulama, aga neid ei esitatud. 

Siis hakati vaatama ka muudatusettepanekuid. Muudatusettepanek nr 1. Muuta eelnõu punktis 3 muudetava Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 15¹ teksti ja sõnastada järgmiselt: enne esimest ja teist hääletusvooru esineb registreeritud kandidaat kuni 10-minutilise ettekandega. Lõige 2: kandidaadid esinevad nende registreerimise järjekorras. Muudatusettepaneku üle toimus hääletus ja juhtivkomisjoni seisukoht oli arvestada täielikult. See oli konsensusega. 

Järgmine muudatusettepanek, muudatusettepanek nr 2 kõlas järgmiselt. Muuta eelnõu punkti 4 ja sõnastada see järgmiselt: § 22 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad "Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrisse kantud kodanike arvust" sõnadega "rahvastikuregistrisse kantud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõiguslike Eesti kodanike arvust". Põhiseaduskomisjon hääletas ja otsustas arvestada täielikult, konsensusega. 

Muudatusettepanek nr 3 kõlab järgmiselt. See on eelnõu punkt nr 4, § 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt. Lähtudes rahvastikuregistrisse kantud vähemalt 16 aastaste hääleõiguslike kodanike arvust kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil Vabariigi Presidendi valimiste aasta 1. jaanuaril määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate arv järgmiselt. Kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku: kaks esindajat. 10 001–50 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku: kolm esindajat. 50 001–100 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku: viis esindajat. Üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku: viis esindajat iga 100 000 hääleõigusliku elaniku kohta. 

Ja täiendada eelnõu punktiga 5, muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni ja sõnastada järgnevalt. Paragrahv 22 lõige 4¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt. Kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate valimine toimub volikogu istungil üles seatud kandidaatide seast ühes hääletusvoorus. Igal volikogu liikmel on üks hääl. Valituks osutuvad enim hääli saanud kandidaadid. Kui kandidaatidele antud häälte arvu võrdsuse tõttu ei osutu kõik volikogu esindajad valituks, heidetakse võrdselt hääli kogunud kandidaatide vahel liisku.

Kolmandaks, täiendada eelnõu punktiga 6, muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni ja sõnastada see järgnevalt. § 22 lõike 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsus kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate valimise kohta edastatakse valimiskomisjonile viivitamata. Juhtivkomisjon hääletas ja muudatusettepaneku poolt oli 5, vastu oli 5. Komisjon jättis muudatusettepaneku arvestamata. 

Edasi, muudatusettepanek nr 4. See kõlab järgmiselt. Muuta eelnõu punktis 7 muudetava Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 24¹ teksti ja sõnastada see järgmiselt. Enne esimest hääletusvooru esineb registreeritud kandidaat kuni kümneminutilise ettekandega. Ja lõige 2, kandidaadid esinevad nende registreerimise järjekorras. Põhiseaduskomisjon otsustas toetada konsensuslikult, arvestas täielikult. 

Edasi toimus lühike arutelu selle üle, kuidas järgmist muudatusettepanekut hääletusele panna. Lõpuks oli komisjoni esimees sunnitud kehtestama oma otsustusõigust ja pandi hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanek. See kõlas nõnda, järgmises sõnastuses. Vabariigi Presidendi valimise seaduse § 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt. Lähtudes Eesti hääleõiguslike kodanike riiklikku registrisse kantud kodanike arvust kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil Vabariigi Presidendi valimise aasta 1. jaanuaril määratakse kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate arv järgmiselt. Kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku: kolm esindajat. 10 001–50 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku viis esindajat. 50 001 kuni 100 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku: 10 esindajat. Üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku: 25 esindajat. Komisjon hääletas muudatusettepanekut, selle poolt oli 5 ja vastu samuti 5. Seega jättis komisjon muudatusettepaneku arvestamata. 

Ja nüüd edasi liiguti menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril 2026, see otsus oli konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Siin järgnes lühike arutelu ja toimunud hääletus lõppes sellisena, et teise lugemise lõpetamist toetasid 5 komisjoni liiget ja vastu oli 5. Ehk ettepanek teine lugemine lõpetada ei leidnud toetust. Ja kolmas ettepanek, mille tegi Helir-Valdor Seeder, ettepanek oli teine lugemine katkestada. Selle poolt oli 5, vastu samuti 5 ja see ettepanek ei leidnud toetust. Viimane menetluslik otsus komisjoni poolt kõlas, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ning viia läbi lõpphääletus kolmapäeval, 11. veebruaril. Selle poolt oli 5, vastu samuti 5 ja see ettepanek ei leidnud toetust. Nii need arutelud olid. Ehk siis komisjon ei teinud otsust.

Nii, teie aeg nüüd!

Ma saingi läbi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Iseenesest toredad kosmeetilised muudatused, aga samal ajal aitavad meid sisulise debatini paremini. Nüüd, me näeme seda, et antakse võimalus konkreetsel kandidaadil esineda kuni kümneminutilise ettekandega. See on iseenesest positiivne, tulla parlamendi ette ja tutvustada eelkõige just nimelt Eesti rahvale oma seisukohti ja mõtteid nii välispoliitiliselt kui ka sisepoliitilistel teemadel. Kas teil oli ka komisjonis arutelu all seda temaatikat, kuidas siin parlamendis peale seda kõnet võiks toimuda sisuline debatt? Kas parlamendiliikmetel võiks olla ka kandidaadile küsimuse õigus?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma muidugi täpsustan, et mitte anda võimalus, vaid lausa kohustada. See on imperatiiv siin selles muudatusettepanekus selgelt. Aga kahjuks sellist arutelu nendel istungitel, mida ma praegu kajastasin, ei olnud. Ma eeldan, et need arutelud toimusid siis, kui peeti läbirääkimisi enne vastava muudatusettepaneku saali toomist. Missugused need olid, peab küsima nendelt inimestelt, kes nendel aruteludel osalesid. Kahjuks ma ei oska sellele küsimusele vastata. Aga aitäh küsimuse eest!

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma annan teile mõned arvud ette. Ma arvan, et te aimate, mis need on – 374, 367, 345 ja 335. Need on neli korda, kus valijameeste kogu on kogunenud presidenti valima vastavalt aastal 1996, 2001, 2006 ja 2016. Igal juhul on olnud Riigikogu esindajate ja kohaliku omavalitsuse esindajate suhe Riigikogu kahjuks vähemalt üks kahele, peaaegu üks kolmele isegi, kui vaatame 1996. aastat või 2001. aastat. Vastavalt valiti Lennart Meri ja Arnold Rüütel ja ma arvan, et mõlemad olid väärikad presidendid. Küsimus on sellest tulenev. Kas tõepoolest praegune koalitsioon, sealhulgas teie komisjoni juhina, ei pea vajalikuks muuta neid proportsioone nii, et kohalike omavalitsuste osakaal oleks taas suurem, vähemasti võrreldav varasemaga, nii nagu ta on olnud nendel kordadel, kui president on valimiskogus valitud?

Nüüd ma väljendan oma isiklikku seisukohta teile vastates. Minu arvates Vabariigi Presidendi valimine ei peaks olema protsess, mis on pelgalt koalitsiooni või opositsiooni pärusmaa või ülesanne. See peaks olema midagi, milles me suudame leida üksmeele. Möönan, isiklikult ka minule tundub, et see proportsioon vajaks ajakohastamist, vajaks vastavusse viimist nende põhimõtetega, mis kehtisid siis, kui vabariigi põhiseadust rahvahääletusel esimest korda rahvas toetada sai. Aga ma ütleksin nii, et jätkame tööd. Ma olen endiselt optimistlik, et tegelikult on võimalik see kokkulepe leida. Siit ja sealt ma kuulen, see on nüüd, kuidas nüüd öelda, kulisside taga on jutt, andestust selle termini pärast, aga on ikkagi teatav võimalus lahenduseni jõuda loodetavasti veel selle koosseisu vältel. Ma olen võib-olla naiivne ja optimistlik, aga minus on see usk olemas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin on mitmeid seadusi luhta läinud, mis on Eesti 200 ja Reformierakonna liikmete poolt ette võetud. Me räägime hasartmängumaksu seadusest, kuhu on nii-öelda näpukas sisse tulnud. Tänane uudis, mis puudutab jäätmeseadust, kuhu on samuti näpukas sisse tulnud, et ohtlikud jäätmed saab nüüd kontrollimatult vedada. Kas te saate täie veendumuse juures öelda, et selle seaduse juures ühtegi näpukat siin ei ole? Et meil ei teki sellist olukorda? Praegu te läksite ju tegelikult Vabariigi Presidendi valimise seaduse kallale. Et ei teki sellist olukorda, nagu tekkis hasartmänguseadusega või seesama jäätmeseadusega. Pärast me ei saagi äkki presidenti valida!

Suur tänu selle küsimuse eest! Mul on kahju, kolleeg Lauri, et te ikkagi kuidagi proovite jätta muljet, et see oleks justkui siin täna koalitsiooni esitatud eelnõu. Ma loen terve rea esitajate seas opositsiooni kuuluvate saadikute nimesid. See, mis ma oma eelmises vastuses välja tõin, et see peaks olema, ma pean silmas Vabariigi Presidendi valimist puudutav seadusandlus, erakondadeülene küsimus ja mure. Ma loodan, et teie aitate ka kaasa, et siia kuskile ühtegi näpukat sisse ei jää. Mina küll pingutan selle nimel.

Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt, aitäh selle täpsustuse eest! Tõesti, on kohustus esineda, mitte võimalus. Aga ikkagi, põhimõte on õige ja suund on õige. Nüüd see, mida te tegelikult ka kolleeg Lauri Laatsile siin vastasite, et see peaks olema kõikide fraktsioonide või erakondade ühisküsimus. Teadupärast on praeguses parlamendikoosseisus väga palju fraktsioonituid saadikuid. Kas see on õnn või õnnetus, ei oskagi öelda, aga ometigi presidendivalimistel loeb iga hääl. Kuidas on selle eelnõu menetluses arvestatud selle situatsiooni või olukorraga, kus fraktsioonituid on päris palju, ja kuidas oleks võimalik olnud neid kaasata just nimelt vanematekogu või fraktsioonide esindajate arutelusse?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu, et ka fraktsioonitud saadikud kuuluvad meil alalistesse komisjonidesse, sealhulgas põhiseaduskomisjoni. Uskuge mind, olid ka nemad kohal ja võtsid aktiivselt sõna ja osalesid aruteludes. Nii et ma usun, et nende tähelepanu on kuuldavaks saanud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma vaatasin, et on viis nii-öelda raskekaalu komisjoni esimeest, Riigikogu esimees veel eesotsas. Kas ei tekkinud sellist mõtet, et nii lugupeetud ja raskekaaluliste tegelastega minna nii-öelda kärbest tapma, nii-öelda kosmeetilise eelnõuga välja tulla ja siis ka sisulisi ettepanekuid mitte arvestada, isegi selle kosmeetilise raskekaalu tegelaste kärbse tapmise eelnõu juures? Ei tekkinud sellist, et võiks nagu midagi suuremaga välja tulla?

Suur tänu selle kujunditest kubiseva vahva kõne või küsimuse eest! Ma sain aru teie küsimusest. Ma juhin tähelepanu, et tegelikult oma varasemates vastustes ma sellele viitasin ka, et selle eelnõu ettevalmistamise läbirääkimistes mul ei olnud au osaleda ja seetõttu ma väga täpselt ei tea, mis oli see maksimumplaan, millega algselt välja tuldi, kaasa arvatud Riigikogu esimees. Aga minu parima teadmise kohaselt oli see ambitsioon alguses märksa suurem. See, mis täna meie ees on, nii hästi kui halvasti see õnnestus, aga see on see, milles õnnestus fraktsioonide vahel kokku leppida, millega enamik fraktsioone olid päri. See on see tagajärg. See kõneleb enda eest, nii see olukord on. See kindlasti ei olnud algatajate algne tahe, kuidas öelda, nii tagasihoidliku muudatusega piirduda.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Paraku ma teie vastusest ei saanud tegelikult aru, miks lugupeetud koalitsioon pole tulnud juba enda poolt selle ettepanekuga, mida tegid nii sotsiaaldemokraadid kui ka Isamaa selle Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seadusesse, või siis ei toeta emba-kumba ettepanekut, mis annaks võimaluse selgelt neid proportsioone parandada ja muuta presidendi valimine, juhul kui ta Riigikogust peaks edasi minema, siis ikkagi laiapõhjalisemaks. Ei kõlanud nagu ühtegi argumenti, miks see oleks halb ja miks seda ei tohiks teha. Ma olen selles mõttes teiega nõus, et ka minu meelest on mõistlik, et Riigikogu esimeses järjekorras otsib võimalust ise leida see väärikas mees või naine, kes Vabariigi Presidendiks sobib ja loodetavasti valituks osutub, aga see künnis on päris kõrge, see kaks kolmandikku, ehk tõenäosus, et ta jõuab valimiskogusse, on päris suur. Seda näitavad ka need varasemad viited, mis ma välja tõin, et neljal korral on president seal valitud. Miks siis ei tohiks ikkagi seda teist varianti ehk valimiskogu proportsiooni parandada?

Ma tõin oma isikliku seisukoha esile ja ma viitasin ka korduvalt sellele, et selleks, et mingi muudatusettepanek leiaks toetust, peaksid sellega olema nõus soovitavalt kõik fraktsioonid või valdav enamus nendest. See on see tunnetus. Miks üks või teine fraktsioon ühe või teise lahendusega päri ei ole, kahjuks ei oska mina teile vastust anda.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Üleüldiselt on see seaduseelnõu kosmeetiline, oleme ausad. Kõik, mis puudutab presidendivalimisi, ega nendest poliitilistest tõmbetuultest ka järgmine protsess, mis meil siin ees on, ei jää ilma. Te ise ütlesite praegu, et see seaduseelnõu sündis poliitilise tahte tagajärjel, mis sündis Riigikogu fraktsioonide tahtel. Riigikogus on kuus fraktsiooni. Kui vaadata neid muudatusettepanekuid, mis tehti fraktsioonide poolt, siis kaks fraktsiooni, kellel on siin enamus, ehk siis koalitsioon neid ei võtnud arvesse. Ehk siis ikkagi see seaduseelnõu on sündinud kahe fraktsiooni tahtel. See on ikkagi, ma lihtsalt parandan teid, ja nende kahe fraktsiooni tahtel te oletegi praegu siin komisjoni esindajana ja tutvustate seda tegevust, mis komisjonis toimus.

Ei, vaat nüüd ma ei saanud küsimusest täpselt aru, aga ma loodan, et ma püüdsin sealt nüüd selle kinni, mida te minu käest tahate kätte saada. Oot-oot, ma juba alustasin vastamist. Ma juhin tähelepanu, et ma just lugesin ette ka komisjoni muudatusettepanekuid. Ja nendest viiest kolm olid konsensuslikud. Kõik komisjoni liikmed, kes olid kohal, olid nende muudatusettepanekutega päri. On nii? See on fakt, see nii oli. Ehk siis kõik komisjoni liikmed, kõikide erakondade esindajad olid komisjonis – ma igaks juhuks juhin tähelepanu – nende muudatusettepanekutega päri. 

Need kaks muudatusettepanekut, mis toetust ei leidnud, esitati tegelikult pärast, ma saan aru, seda eeltööd, seda kokkuleppe otsimise tööd, mida algatajad omavahel tegid. Seda ajalist horisonti tuleb ka siin jälgida. Ma arvan, et küllap see on üks neid põhjuseid, miks komisjonis ei õnnestunud komisjoni toetust nendele ettepanekutele saada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Lauri Laats juba mainis, et tegelikult on tegu kosmeetiliste muudatustega, ja ma arvan, et kõik saavad sellest aru. Aga kas komisjonis ei olnud juttu sellest, et teile endalegi ei tundu, et oleks palju parem, kui Eestis oleksid ikkagi otsesed valimised, kus Eesti rahvas saaks oma sõna sekka öelda ja ise riigipead valida? See kosmeetika ei jõua siia saali juba esimest korda. Kas see parandab midagi? Mina julgen väita, et pigem mitte.

Aitäh! Ma saan aru, et te küsisite presidendi otsevalimiste kohta. Seda eraldi teemana komisjonis tõesti ei arutatud. Aga nüüd mälu järgi ütlen – kahjuks mul ei ole siin varasemate komisjonide istungite protokolle ees –, et minu arvates Jaak Valge seda teemana ikkagi istungil mainis. Aga veel kord, eraldi komisjon seda ei arutanud tõesti.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on sarnane küsimus minu kolleeg Vadim Belobrovtsevi tööst. See eelnõu on sisuliselt midagi ei muuda. On ju tehtud ka uuringuid, kus kuskil 60–66% Eesti elanikke oleks nõus läbi viia otsesed presidendivalimised. Ja tõesti, nad peavad olema, te ise ütlesite, erakonnavälised … 

Ülesed.

… et nagu rahva tahe oleks ju väga teretulnud. Te ütlesite, et komisjonis seda ei arutatud, aga kas teie ja teie erakonna positsioon selles suhtes otsevalimistesse on ka kuskil välja öeldud või mis on teie tunnetus otsevalimiste tegemisel ja rahva tahte täitmisel?

Suur tänu! Ma pean siin praegu väljendama oma isiklikku seisukohta. Minu hinnangul on nii, et juhul kui kehtestada Eestis Vabariigi Presidendi otsevalimised, siis tegelikult tuleks riigikorda ümber teha, kohandada vastavalt. Kui me kehtiva parlamentaarse riigikorra puhul hakkaksime presidendi otsevalimisi lihtsalt kõike muud muutmata läbi viima, siis me annaksime eksliku signaali ja kütaksime üles ootusi valijate seas, mida otse valitud presidendil ei ole võimalik täita. Tal ei ole seda võimuhooba, tal ei ole neid volitusi ja pädevusi, et mingisuguseid otsustavaid muutusi ühiskonnas esile kutsuda. Minu arust nõuab see väga põhjalikku riigiõiguslikku analüüsi ja debatti selle üle, mis selle kõigega kaasneks. Ma saan aru mõtte sümpaatiast, miks see tundub sümpaatne paljudele inimestele, et presidenti otse valida, aga sellega kaasneb ju kohe ka terve rida muid mõjusid, mida tuleks arvesse võtta ja mida sellisel juhul tuleks ka vastavalt seadusandlusega sätestada. Nii et jah, minu isiklik seisukoht on, et pelgalt otsevalimiste peale kõige selle muuta, selle muu arvesse võtmata üle minna, minu arvates see ei ole kohane ega aus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kunagi on Hando Runnel öelnud, et need, kes kardavad presidendi otsevalimist, tahavad rahvast kastreerida, maakeeles munad maha lõigata. Nagu ma aru saan sinu eelmisest vastusest, sina oled ka nagu veterinaarihingega, et lõikame rahval munad maha, rääkisid, et tuleb hakata veel riiki muutma ja nii edasi. Sain ma õigesti aru, et sina oled loomult ka munade maha lõikaja?

Mulle väga kirjanduslikud kujundid meeldivad. Hea kolleeg Peeter, ma tänan selle värvikuse eest siin saalis, aga ma ei pea – kuidas te seda nimetasite? – ennast munade maha lõikajaks. Kindlasti pean ma ennast demokraadiks ja minu jaoks on oluline, et inimestele lubatakse seda, mida on võimalik täita. Ja antud juhul, kui me räägime lihtsalt pelgalt presidendi otsevalimistele üleminekust, siis see minu hinnangul, veel kord, põhjustab ootusi, mida ei ole võimalik tegelikult täita, kõike muud muutmata.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul oli suur rõõm ja võimalus osaleda teisel komisjoni istungil. Ja nii nagu sa ka ise tõdesid, see on väga tasavägine, 5 : 5, neid otsuseid ühtegi vastu ei võetud. Tegelikult ka alguses kõneledes ütlesid, et see võiks olla rohkem kaasav ja arutav. Tegelikult need muudatusettepanekud, mille on esitanud sotsiaaldemokraadid või ka Isamaa, muudaksid selle seaduse ju veel paremaks. See üks punkt, mis oli, on väga hea, et see läks sisse, see teeb olukorra paremaks. Aga me nagu kardame omavalitsuste esindajaid ega anna neile piisavalt võimalust kaasa rääkida. See on kummaline. Sa ise ütlesid, et see vajaks muutmist. Aga miks sa ise teisiti ei hääletanud?

Aitäh! Nagu öeldud, ma olen juba mitu korda selle ettekande vältel rõhutanud, et need ettepanekud ilmusid pärast läbirääkimisi, pärast seda, kui eelnõu osas parlamendifraktsioonide vahel kokku lepiti. Teisalt ütlesin ma ka seda, et ma olen valmis seda tööd edasi vedama ja jätkama, et aidata leida ühisosa ja tuua lauale lahendus, millest me võiksime koostada ühise eelnõu, mis on tõesti fraktsioonideülene. Nii et selle vastutuse ma olen valmis võtma.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, esialgses eelnõus ei olnud valimiskogu teemalisi muutusi, sest koalitsioonierakonnad ei toetanud neid. Muudatusettepanekutena esitati need just seetõttu, et esialgses kokkuleppes neid ei olnud. Samas, vajadusele valimiskogu proportsioone muuta on, ma ei tea, kümme aastat tähelepanu juhitud. Nii et ei saa kuidagi öelda, et see on ootamatu ettepanek, kaks ettepanekut sarnase sisuga või sama eesmärgiga, mis esitati. See on tegelikult vana läbileierdatud teema. Toetus selle muudatuse tegemiseks on siin saalis ka olemas. Kui sellesama eelnõu teine lugemine katkestada, saaks need muudatusettepanekud kompromissina sisse viia, ükskõik milline üks, teine või vaheversioon, siis meil on võimalik seda rakendada juba 2026. aasta presidendivalimistel. Miks te sellele aeglasemale graafikule tahate minna? Ma muidugi tunnustan algatust eraldi eelnõuga tulla, aga miks see viieaastane lõtk vahele?

Suur tänu! 

Vabandust, ettekandja! Härra Reinsalu, äkki saab kõnelda koridoris, see aeg-ajalt taustamüraks …

Suur tänu! Ma saan aru, et härra Reinsalu tahab ise siia pulti minu asemele tulla. Ma hea meelega võimaldaksin, aga küsimus oli mulle, nii et peate natuke ootama. 

Ma tänan selle küsimuse eest ka. Nüüd paar momenti. Mõlema komisjoni arutelu sisu teile edastades olen ma korduvalt rõhutanud vajadust ja heast tavast kinnipidamist, et võiks Vabariigi Presidendi valimisel katsuda leida fraktsioonide vahel ühisosa. Antud juhul seda ju ei olnud olemas. Ma veel kord rõhutan seda. Minu meelest on see natukene groteskne ja kummaline, et isegi kaks opositsioonierakonda ei suutnud vahel kokku leppida ühes muudatusettepanekus. Ülejäänutel, kes ei olnud asjasse kaasatud, oli päris keeruline võtta seisukoht, kumba toetada, sest nad teineteist ju, ma ei tea, välistavad. Need numbrid erinevad, arvestused erinevad. Nii et katsume ikkagi proovida koostöövaimu otsida. Mina küll olen selleks valmis, aga ei ole mõtet ju praegu kuidagi, kuidas öelda, kokkuleppimatuse süüd siin minu kaela püüda riputada. Ma arvan, et see ei ole lihtsalt väga aus. Ma tõesti tahan aidata kaasa ja proovime siis lahenduse leida.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu arusaam komisjoni juhi võimalustest on veidi avaram. Ka esitatud muudatusettepanekute põhjal saab komisjoni muudatusettepaneku esitada ja muudatusettepanekuid, kaks sarnase sisuga ettepanekut, sest tõepoolest ei teadnud, mis toetust võiks komisjonis leida, kui üks või teine leiaks toetuse. Mina ei ole Isamaa muudatusettepaneku vastu, Isamaa ei ole ilmselt sotside muudatusettepaneku vastu. Lihtsalt komisjoni liikmetel oligi valik ja sealjuures võimalus komisjoni esimehel kahe muudatusettepaneku põhjal koostada kolmas, et sellega edasi liikuda. Siin on mingisuguse tahtmatusega tegemist. Praegu on aken, et see muudatus ära teha ja taastada loogilisemad proportsioonid valijameeste kogus. Presidendi valimise aeg on lähedal. Tegelikult on õige hetk see ära teha. Seetõttu väljendan ma siin nördimust, et me kiiremas tempos liikuda ei suuda.

Ma tänan! Ma nüüd pean parandama teid, proua Sikkut. Ma otsin üles teie fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku. Seal oli ka märgitud kehtivusaeg, mis hetkest alates ... (Hääl saalist.) Kuidas? Ei olnud või? Jaa, õige, see 1. jaanuar puudutas valijate seisu. Vabandust! Mäletasin valesti. Aga veel kord, ei maksa tahtmatuses mulle süüdistust esitada. Mis me teeme? Meil on, nagu öeldud, ma olen korduvalt seda väljendanud, et Vabariigi Presidendi valimise seadus võiks olla seda sorti seadus, millega valdav enamus siin saalis on päri. Kui meil on keegi, kes ei ole päri, siis mis me teeme? Proovime veenda. Siiamaani ei ole õnnestunud, jätkame veenmist.

Urmas Reinsalu, palun!

Ando, elukogenud mees, asjalik mees! Ja nüüd tegelikult selline kimbatus. Probleem on ju selles – asetame asjad õigesse ka demokraatia toimimise põhimõttesse –, et enamik rahvast ei ole teiega päri. Ja küsimus ei olegi selles, et praegu leida ühisosa siin saalis, ehkki see oleks ka mõistlik. Ma vaatan jahmatusega, et Isamaa vägagi läbimõeldud ettepanekut, mis puudutas valijameeste kogu laiendamist, mitte selja pööramist ka mingisuguselegi dialoogi avardamise võimalusele kehtiva põhiseaduse raames, komisjonis jäi see kuidagi poolele teele, hääled läksid lahku risti-rästi. Ando, äkki sa kirjeldad oma mõttekäiku, mis on siis see hirm, mis on see põrkumine selle ees, et valijameeste kogu suurendada? Mis riske sa näed tegelikult? Mis ohud siin on? Kogu aeg räägitakse, et mingid ohud on, ähvardatakse segaselt, viidatakse kellelegi mingitele jõududele kuskil nurga taga. Kes need on? Räägime avameelselt. Hakkame asjadest otse rääkima, hakkame elama tões, nagu härra Carney õpetas.

Suur tänu selle küsimuse eest! Minul on väga raske sellele küsimusele vastata, sest minul neid kirjeldatud hirme ei ole. Härra Reinsalu, vastan teie küsimusele. Aitäh! Minul neid hirme, mida te kirjeldasite, ei ole. Ja sellepärast on mul ka väga raske teie esitatud küsimusele vastata, sest ma ei tea, mis need hirmud on. Tuleb küsida nende käest, kellel need hirmud teoreetiliselt või siis teie hinnangu järgi võiksid olla. Minul neid ei ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kiviberg! Kas ma saan õigesti aru, et Eesti 200 toetab ideed, mis on küll veidi erinevate tahkudega, aga oma paatoselt sarnased sotsiaaldemokraatidel ja Isamaa parlamendiliikmetel, et valijameeste kogu laiendada suures plaanis selle mõõtkavani, mis tal oli ka 1990. aastate presidendivalimistel? Ja kui mitte, siis mis kaalutlustel seda ettepanekut ei peetaks võimalikuks toetada – kui te esinete siin ka põhiseaduskomisjoni juhina, siis enda, poliitiku vaates?

Ma väljendasin oma seisukohta ja tegelikult ka meie fraktsiooni seisukohta komisjoni istungil. Tõsi küll, mitte seda sellisena võib-olla nimetades, aga siiski. Jaa, meie toetame põhimõtteliselt valijameeste kogu arvestuse või koostamise põhimõtete vastavusse viimist, ma ei tea, haldusreformijärgse olukorraga. Selles osas meilt ei ole vastuväidet muud, kui et vaatame need arvutuskäigud hästi läbi, analüüsime igakülgselt neid ja vaatame pikalt ette – meile meeldib pikk plaan, nagu te teate –, kuidas seda seadust ei oleks vaja hakata remontima näiteks jälle viie aasta pärast, ja mis näeks ette ka võimaluse, et juhul, kui peaks uuesti toimuma haldusreform, ühinemine maakonna tasandil, näiteks midagi sellist, siis meil oleks võimalikud tulevikuarengud ettenägelikult arvesse võetud. See on ainukene asi, mida me täna näeme. Ehk siis teeme natuke tööd veel ja leiame lahenduse.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et põhimõtteliselt Eesti 200 fraktsioon toetab seda muudatusettepanekut, et laiendada valijate kogu? Sel juhul me võime selle ju ära teha. Kes siis seda ei toeta? Ainuke variant, mida mina näen, on Reformierakonna fraktsioon, aga Reformierakonna fraktsioonil ei ole siin Riigikogus 51 häält. Nii et ma arvan, et kui teie fraktsioon seda toetab – ma oletan, et opositsioon toetab seda samamoodi –, siis miks mitte seda ära teha.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma võib-olla ei väljendanud küllalt täpselt. Seda põhimõtet, et vastav muudatus ette valmistada, me toetame – läbimõeldud igakülgselt, tegelikult ma just eelmises vastuses seda ka niimoodi nimetasin –, aga esitatud eelnõu sellisel kujul ei toeta.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minu küsimus tuleb nüüd eelnevatest küsimustest ja vastustest, ka sellest viimasest vastusest, mida sa kolleegidele ütlesid. Põhimõtet, et valimiskogu suurendada ja kohalike omavalitsuste esindatust suurendada, seda toetad nii sina kui ka Eesti 200 fraktsioon, aga neid konkreetseid ettepanekuid, mis olid esitatud, ei toetanud. Muidugi on alati võimalik ettepanekutega minna edasi ja teha komisjoni ettepanekuid, nii nagu siin varemgi öeldud on. Saaks niimoodi teha. Aga kui nad ei olnud küpsed, nagu sa ütlesid, siis küpsetada saab ikka nii, et teine lugemine katkestada ja siis küpsetada nad sobivaks kõikidele osapooltele. Komisjoni esimehena, ma kujutan ette, see oleks ka sinule nii-öelda tööülesandena väga meeldiv, aga ometigi sa hääletasid katkestamise vastu komisjonis. Ma küsin siis: kas sa oled vahepeal meelt muutnud või oled sa valmis täna saalis näitama tõeliselt seda, et läheme edasi ja otsime seda ühist lahendust, mis sobib ka sulle ja sinu fraktsioonile, ja toetate katkestamist?

Sain küsimusest hästi aru. Põhjus, miks mina hääletasin tookord katkestamise vastu ja kavatsen seda ka täna teha, juba ette hoiatan, on risk, et me takerdume, et meil aeg, ajasurve tuleb peale, et me ei saa väga lühikese järelejäänud aja raamis leida sellist lahendust, ei jõua leida sellist lahendust, mis töötaks igakülgselt ja ka pikas vaates. See on see põhjus, miks me arvame, et oleks mõistlik tulla välja vastava muutmise eelnõuga ja selles vaates, et see muudatus hakkaks kehtima 2031. aasta presidendivalimiste puhul. See on see argument.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Tänan!

Avan läbirääkimised. Lauri Läänemets, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendikaaslased! Tõesti, mina olen ka nende inimeste seas, kes selle eelnõu algatamise juures olid. Eks ta selline väga tagasihoidlik on selle pärast, et siis tõesti sellist konsensust ei olnud, et see, millest me siin viimasel hetkel pikemalt oleme rääkinud, sinna eelnõusse ka kuidagi saada võiks. 

Aga loomulikult, mis puudutab presidendikandidaati, presidendikandidaadi varasemalt teadasaamist, presidendikandidaadi arvamust ja isikut ennast, et avalikkus ei kuuleks temast viimasel hetkel, vaid võimalikult varakult, siis see on seotud nii nende presidendivalimistega kui ka järgmiste presidendivalimistega. Ma arvan, et siin ei ole midagi parteipoliitilist. See on kogu Eesti rahva ja elanike huvi. Ma arvan, et kõik nii tänasel hetkel kui ka tulevikus soovivad Eestile sellist presidenti, kes ei võimendaks hirme, vaid oskaks olukorda raamistada kainelt ja ausalt, ning kes ei sekkuks igapäevapoliitilistesse vaidlustesse. Ja kui ta tõesti sekkub, siis teeks ta seda, kui kaalul on väärtused või julgeolekuküsimused. President ei pea olema tegelikult kõva hääl, vaid hoopis usaldusväärne hääl. Ja loomulikult oleks selliseid asju soovides hea teada, enne kui presidenti valima hakatakse, nii inimestel kui ka parlamendisaadikutel või valimiskogu liikmetel, kes see isik on, kuidas ta mõtleb ja mida ta teha kavatseb.

Aga nüüd see arutelu sotsiaaldemokraatide ja Isamaa ettepaneku üle, mis sisuliselt on ju peaaegu samad, väike erinevus on, et suurendada presidendi valijameeste kogus liikmete arvu, on olnud päris huvitav siin praegu. Esiteks muudatusettepanekust endast. Muudatusettepaneku mõte on tõesti selles, et meil ei ole vaja valijameeste kogu, mis oleks koopia Riigikogu jõujoontest. Kui valijameeste kogu liikmete arv on läinud nõnda väikseks – see on umbes 100 inimest lisaks Riigikogu liikmetele, ligi 206 inimest võib sellel korral näiteks olla teoreetiliselt –, siis see patiseis, mis võib Riigikogus tekkida ja mille lahendamiseks on mõeldud valijameeste kogu, kanduks suure tõenäosusega valijameeste kogusse edasi. Ja meil ei ole pärast 2017. aastal toimunud haldusreformi olnud mitte ühtegi võimalust näha, kuidas see valijameeste kogu toimib. Nii et minu arvates äärmiselt vajalik – äärmiselt vajalik! – oleks see muudatus ellu viia. 

Ja nüüd on hästi huvitav olukord. Me kuuleme, et just eelmise komisjoni ettekandja, komisjoni esimees rääkis seda, et tekkinud on olukord, kus varasemalt oli Reformierakond hasartmängumaksu seaduse osas Eesti 200 pantvangis, aga nüüd on võtnud Reformierakond Eesti 200 selles küsimuses pantvangi. See on päris huvitav olukord, valitsus, mis on teineteise pantvangis. Jumal teab, kuhu kohta see valitsus Eesti ühel hetkel viia võib.

Me saime aru praegu siin, et Eesti 200 ainuke põhjus, miks ta seda iseenda soovitud lahendust ei toeta, on see, et Reformierakond ei luba. Tavaliselt ma ütlen, et koalitsioonis on võimalik öelda, et no sõbrad, siis arutame asja edasi. Aga see, et Reformierakond ei luba nüüd Eesti 200-l siin hääletada, ma arvan, võib-olla see ei ole kõige parem põhjendus ja lahendus. Tõesti, kõiki neid asju oleks saanud muuta vastavalt sellele põhimõttele. Me lõpuks räägime põhimõttest. Isamaa ja sotsiaaldemokraatide ettepanekud on ju need, mis põhimõtet ka Eesti 200 tegelikult toetada väga tahaks. 

Vabalt ma ütlen, et kui me täna katkestaks selle lugemise, siis me võiksime komisjonis kõik kolmekesi, neljakesi või viiekesi, erakonnad, kokku leppida. Kui Reformierakond ei taha kaasa tulla, ärgu tulgu, siis vähemalt Kivibergi öeldud enamus parlamendist oleks asjaga päri. Nii et see on ettepanek Eesti 200-le mõtlemiseks, et ärge siis tehke kõike nii, nagu Reformierakond soovib, vaid julgust ise ka midagi teha.

Ma saan aru, miks Reformierakond tegelikult sellele ettepanekule on vastu. Neil on see hirm, et … Tõesti, sotsiaaldemokraadid pooldavad seda, et president valitakse ära Riigikogus, sest Riigikogu on põhiseaduse järgi see koht, kus presidenti valima peaks. Aga ma mõistan, et võib juhtuda, et kui presidenti ei suudeta valida ära parlamendis, siis läheb äkki valijameeste kokku. Ja ma tean, et Urmas Reinsalu on nii head nägu teinud, justkui oleks Isamaal seal mingisugune eriline jõuhoob ja Isamaa võiks, no Reformierakond nagu langeks konkurentsist välja. Ma teile kinnitan, et ma olen vaadanud seda võimalikku koosseisu ka valijameeste kogus. Reformierakond ei pea muretsema, ei ole Isamaal sellist jõuhooba, ei ole isegi Isamaal Keskerakonnaga seda jõuhooba. Lõppkokkuvõttes on ikka juurde vaja sotsiaaldemokraate või kedagi teist, et presidenti suudaks ära valida valijameeste kogus. Nii et seda hirmu ei ole. 

Mina kutsun üles Reformierakonda vabastama Eesti 200 sellest pantvangiseisust, et me saaks taastada selle olukorra, mis tõesti põhiseadust tehes mõeldud oli. Lõpuks põhiseaduse tegemise ajal see valijameeste kogu ju läbi räägiti ja see valijameeste kogu koosseis tehti. Ma pidasin aru ka Liia Hänniga, kes kõige selle tegemise juures oli, ja ta tõesti ütles, et tähtis või oluline on see, et omavalitsuste või erinevate piirkondade esindatus oleks seal. Seal ei olnud mingit loogikat, kui suur see arv peaks olema. Aga tänane arv on ilmselgelt liiga väike. Paarikümne aasta jooksul on see suhteliselt kokku kuivanud, ütleme niimoodi, 200 inimest on vähemaks võetud erinevate haldusreformidega. Nii et selles mõttes oleks väga mõistlik seda muuta. 

Ma vaatan, et võib-olla veel mõned minutid on aega. Nii et lugupeetavad saadikud Eesti 200-st, kui te tulete ja ütlete meile, et te olete nõus kompromissi leidma, siis me tuleme kaasa, lepime kokku. Ma arvan, et me suudame selle kokku leppida, isegi siin uste taga. Palume kümme minutit vaheaega ja siis saate selle kindluse, et me võime korra katkestada ja komisjonis need muudatused ühiselt kokku leppida. Aga see ei ole hea. See ei ole hea, et Reformierakond nii palju teisi erakondi või Isamaad kardab. Ei ole mõtet. Ei ole mõtet! Isamaal ei ole seda enamust seal valijameeste kogus. Tehke need arvutused ära, vaadake. Sellepärast ei ole mõtet mõistlikke protsesse, asju pidurdada. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kümme aastat tagasi oli selline peaminister nagu Rõivas oli nimi, Taavi. Ja tema rääkis, et oleme jõudnud aega, kus on peenhäälestuse aeg. Kümme aastat on möödas, vahepeal on tormilised ajad olnud, aga me oleme jälle peenhäälestuses. Riigikogu esimees, viie strateegilise komisjoni esimehed, ühe erakonna juht, sisuliselt endine kolmikliit, on tulnud välja sellega, ja on tulnud välja kosmeetilise eelnõuga. Kosmeetilise eelnõuga! Olemasoleva sellise natukene siit, natuke sealt. Kui nüüd ettepanekud, mis tulid kolleegidelt Isamaalt ja sotsiaaldemokraatidelt, et tõesti omavalitsusreformi tulemusena valdu vähemaks jäänud, valijamehi ka vähemaks jäänud, et võiks natukenegi midagi tõsisemat teha, siis see roogiti ka välja, kastreeriti välja. 

Aga nüüd jõuan selle põhiteemani. Põhiseaduse Assamblee puhul 1992. aastal arutati seda põhjalikult. Rein Lang – ei hakka ütlema, kes ta on selline – ütles otse välja, et ekspertide ühise arvamuse kohaselt selliseid argumente pole ja lähtudes eespool toodud küsitlustest – 71% oli toona rahvast otsevalimise poolt –, mille järgi põhiseadus on ühiskondlik leping, oleme jõudnud järeldusele, et Eesti Vabariigi president tuleks valida vabadel valimistel Eesti Vabariigi kodanike poolt. Aasta oli 1992. 

Noh, ei hakka rääkima, mida Jüri Raidla rääkis, ka sama jutt oli. Aga võib-olla kõige värvikam oli lugupeetud rahvakirjanik Hando Runnel. Tsiteerin: kõikide rahvaste ja etnoste imperatiiv on valida oma karja juht ise, mitte aga see kitsam ringkond – see tähendab meie siin –, kelle instinkte – meie instinkte – võib mõõta psühhoanalüütilise meetodiga. No mina ei ole psühhoanalüütik. Ja edasi, jätkan, Runneli tsitaat: see on kastratsioonikompleks, mis tahab võtta rahvale kuuluva õiguse väga kitsa seltskonna kätte. See kitsas seltskond oleme meie siin. Kolleegide sotsiaaldemokraatide ja Isamaa nii-öelda tagasihoidlikud ettepanekud olid, et see kitsam seltskond natukenegi laiemaks läheks. Aga nagu näete, ka siin on praegune võimuseltskond või endine kolmikliit läinud nii-öelda kastreerimise teed. Pole vaja! Muidugi, see ei ole poliitkorrektne, mida armastatud luuletaja edasi ütleb: põllumajanduses on niisugune võte, et täkku tööle panna, tehakse temast pooltäkk, siis saab temaga künda ja kui kirikusse temaga sõita, siis hirnub ka. Tähendab, täidab kahte funktsiooni. See, mida valijameeste ja Riigikogu kaudu tahetakse presidendivalimistel teha, on just nimelt see toiming, kastratsioon. Rahvakirjanik räägib ka veel sellest, et rahvas tahab saada sellist suurt isast – rõhutan, see ei ole jah praegu poliitkorrektne: suurt isast. Aga ometi pole selle peale mindud. 

Muuseas, alles hiljuti, viimasena Keskerakonna noortekogu tuli välja sellega, et peaks nagu tulema välja asjaga, reaalse eelnõuga, mille taga on ka enamiku rahva poolehoid. Protsendid on erinevad, 1992 oli 72%, ja igal juhul on ta praegu plussis, positiivse poole pealt. Aga seda ei juleta teha. Ja noh, pole ka ime, kuna rahvas ei usalda seda valitud seltskonda. Ei usalda, valitsusest rääkimata. Kõik, kes võimul on – ei usaldata seda! Ja järelikult ka see lugupeetud seltskond eesotsas lahkuva Riigikogu esimehega loomulikult ei saa lubada, et tulla – vabandust, ta tuleb siiski tagasi –, ei saa lubada, et anda rahvale selline võimalus. Ja selle tulemusena ühelt poolt kastreerimine jätkub. Ando Kiviberg intellektuaalina, aga sisuliselt veterinaarina. Ainukene, mida on praeguse režiimi poolt lubatud, on natukene kohendada olemasolevat süsteemi. Aga asja naeruväärsus seisneb selles, et ei ole juletud selle kosmeetilise eelnõu puhul natukenegi kahte sellist ettepanekut, millest on siin palju räägitud, et laiendada seda valijameeste kogu, et oleks natukene rohkem rahva nägu. 

Soovite te lisaaega, teie viis minutit?

Jah, paar minutit, jah.

Kolm minutit lisaks.

Nii palju ei tahagi. See on piinlik. Aga tegelikult see näitab praeguse režiimi, ajutise valitsuse ja tema toetajate, kes ka eile hoidsid siin sisuliselt põrunud põllumajandus- ja regionaalministrit oma ettepanekuga vanakestelt ja lastelt tasuta sõiduõigus ära võtta. See ongi see reaalsus. See ongi see agoonia, kus me elame tänase päevani. Ainukene, mida me julgeme teha, on natukenegi kuidagi kohmitseda, natuke laipa, natukene kosmeetikat teha, huuled värvid ära, natukene vaadata, milliseid riided tal seljas on, kas ruuduline särk või valge. Aga see on nagu piinlik. Tegelikult seda julgust ei tule, aasta jooksul ei tule. Ja see on maksimum, mida praegune režiim suudab teha. See on väga sümboolne, selline kohitsetud riik sügavas agoonias, kes kardab isegi valijameeste kogu natukenegi laiendada, ükskõik mis sildi all see on, on see siis sotside poolt või Isamaa poolt, aga see oleks vähegi natukenegi midagi. Nii et tegelikult oleks tark Ando Kivibergil, kes on kusagil ära kadunud, see tagasi võtta ja siis arutada, mida siin enne on ka mitmed teised kolleegid öelnud. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Nii nagu siin varem on juba öeldud, see seaduseelnõu, kui me selle siin saalis vastu võtame, ju sisulisi olulisi muudatusi ei too ja uut kvaliteeti kahjuks presidendivalimisel ei loo. 

Kui me räägime sisulistest muudatustest, siis neid ei ole ju ka väga palju, mida peaks tegema. Ma ei hakka nüüd rääkima presidendi otsevalimistest ja väga suurtest põhimõttelistest muudatustest, mis eeldavad ka põhiseaduse muutmist, aga jäädes nüüd selle seaduse muutmise raamidesse, siis on ju seesama valimiskogu küsimus, millest on räägitud väga palju ja mille kohta ka menetluse ajal esitati kaks muudatusettepanekut. Ühe esitasid sotsiaaldemokraadid, teise meie. Või siis ka valimiskogus näiteks need nii-öelda tühjad sedelid, mis võimaldavad, ütleme siis nii, presidendi äravalimist valimiskogus torpedeerida. Seda on ju ka varasemalt juhtunud. 

Need on ju sisulised probleemid, mis on kerkinud presidendivalimistega üles. See, kas esimese vooru eel esitatakse need kandidaadid kaks päeva või kuus päeva või üheksa päeva või 12 päeva varem, ei ole seni olnud praktiline probleem, sest neid kandidaate on üles seatud erakondade poolt rohkem, neid on tutvustatud erakondade poolt, on tehtud erinevaid arutelusid. Ja nagu praktika näitab, kui on pingeline olukord ja on tegelikult mitmed kandidaadid, ja kui tegelikult ei teata või ei taheta teatavaks teha, kes need tegelikud kandidaadid on, siis need ju on ilmunud välja hilisemates voorudes. Need praegused presidendi seaduse muudatused hilisemate voorude ees presidendi varasemat ülesseadmist ei võimalda, sest vastasel juhul läheks see protsess väga pikaks. Nii et see suhteliselt formalistlikult lahendab kunstliku probleemi. 

See teine muudatusettepanek, mida võib vähegi öelda sisulisemaks, on see, et presidendikandidaat saab kümme minutit Riigikogu ees või valimiskogu ees kõnet pidada. Raske on sellele ju vastu olla. Aga kas see loob mingisuguse uue sisulise kvaliteedi? Ei loo. 

Seetõttu loomulikult Isamaa ei ole selle eelnõu vastu, aga me sooviksime siiski liikuda uue kvaliteedi suunas. Seetõttu me teeme katkestamisettepaneku, et anda võimalus meile siin ühiselt sisuliselt leida lahendus vähemalt sellele, mis puudutab valimiskogu suurust. Isamaa ettepanek oli järgmine. Kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – oleks kolm kohaliku omavalitsuse volikogu esindajat võimalik valimiskokku saata, 10 000 – 50 000 oleks viis esindajat, 50 000 – 100 000, see puudutab ainult Tartu linna, oleks kümme esindajat, ja üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodanikuga omavalitsustes, mis puudutab ainult Tallinna, oleks 25. 

Nüüd nendest proportsioonidest. Loomulikult ei ole ta nüüd proportsioonis hääleõiguslike kodanikega, aga see ei ole olnud algusest peale ja see on olnudki taotlus, et presidendi valimine oleks teatud mõttes ka regionaalne, arvestaks kohalikke omavalitsusi ja häälte kaal oleks erinev. Nii oli see ka juba kohe algul 1992. aastal, kui põhiseadus võeti vastu – juhin tähelepanu! – rahvahääletusel. Nii et tegelikult me võime öelda, et selle esialgse proportsiooni kujunemise taga oli Eesti rahvas, kes rahvahääletuse kaudu andis selle mandaadi. Nii et mitte ainult põhiseadus, mida on võimalik ka parlamendis kas kiirkorras muuta või läbi kahe koosseisu, vaid tegelikult see esialgne proportsioon on kaudselt kujunenud läbi rahvahääletuse. Seetõttu oleks meie puhul igati paslik see disproportsioon, mis on tekkinud eelkõige läbi erinevate haldusreformide ja kohalike omavalitsuste liitmiste, on nihkunud, see taastada nii-öelda esialgse põhiseaduse mõtte ja esialgse rahvahääletuse mõttega. 

See, et Kihnu saarel on kolm häält ja Tartul on kümme häält. Täna on üks ja neli. Nii et ega see proportsioon, mis meie ettepanekus sisaldub, ei nihku oluliselt kuhugi. Üks ja neli või siis kolm ja kümme – enam-vähem on see proportsioon ju sama. Või nagu praegu, et üks ja kümme Tallinnaga või kolm ja 25 – täpselt sama oleks, kui ta on kolm ja 30. Ma ütlen kohe, et meie oleme oma muudatusettepaneku menetlemise osas väga avatud. Me oleme valmis tegema kompromisse, olgu see sotsiaaldemokraatide eelnõu või mingi muu, kolmas ettepanek, mis oleks laiemalt parlamendile vastuvõetav. Ega need proportsioonid ei ole ka selle esialgsega võrreldes, vabandust, praegu kehtivaga võrreldes sugugi suuremas nihkes, disproportsioonis. 

Miks me tulime selle ettepanekuga, et ka väikestel võiks olla rohkem kui üks? Just see, et oleks esindatud nii opositsioon kui ka koalitsioon. Kui väikestes omavalitsustes on mitu esindajat ja jääb kehtima tingimus, et nad valitakse korraga ühel hääletusel, siis on ka opositsiooni pool kohalike omavalitsuste puhul esindatud ja see kandepind on tegelikult rohkem tasakaalus ja õiglasem, see valimiskogu esindatus. 

Nii et, head kolleegid, see on siiski läbimõeldud ettepanek, mitte kuskilt varnast lihtsalt alternatiivina esitatud ettepanek. See on sisuline ettepanek, mis võimaldaks luua meil uut kvaliteeti. Aega meil täna on, see ei ole selline valimisprotseduur, kus juba praegu valimiskandidaadid omavahel sõidavad mööda Eestit ja teevad kihutustööd. Meil on aega siin veebruaris ja märtsis seda menetleda, võtta see kevadistungjärgul ilusti vastu ja presidendivalimised, mis suve lõpul toimuvad, saavad lähtuda juba uuest vastuvõetud seadusest. Nii et aja taha ka kuidagi pugeda ei saa. 

Kui Eesti 200 esindaja ütles, et ta on igati nõus selle põhimõttega, nii tema kui ka tema fraktsioon on kogu hinges selle taga, et valimiskogu proportsioone muuta ja taastada esialgne suurus, siis katkestamine annab selle võimaluse. Nii et Isamaa saadikurühm teeb ettepaneku katkestada ja seekord mitte selle mõttega, et me eelnõu vastu oleme, vaid selle mõttega, et me saaksime neid muudatusettepanekuid arutada ja leida siin laiapõhjaline konsensus. Aitäh!

Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt sissejuhatuseks toonitan veel kord, et tegu on 37 Riigikogu liikme algatusega, kokku on Riigikogu liikmeid neljast fraktsioonist. Nad on kõik ju väga selgelt oma allkirja andnud nendele põhimõtetele, mis on Riigikogu põhiseaduskomisjoni aruteludes mitu parandust leidnud. Ma tahan siinkohal kindlasti tunnustada põhiseaduskomisjoni esimeest ja põhiseaduskomisjoni, et toetust leidnud muudatusettepanekutega on selle eelnõu tekst oluliselt paremaks muutunud. Nii et töö on olnud väga sisuline. Seejuures on see arutelu, mis on selle kõrval toimunud valimiskogu proportsioonide muutmise üle, kindlasti väga oluline, sellepärast et ka need küsimused peavad moel või teisel saama vastuse. Aga selle juurde ma tulen pisut hiljem tagasi. 

Selle eelnõu esimesel lugemisel sõna võttes tõin ma välja ka põhjused, miks me tehniliselt oleme kohustatud selle seaduse muutmist läbi viima. Ja me peame siin saalis läbi viima mitmeid tehnilisi parandusi. Nagu ma toona ütlesin, § 22 lõike 2 sissejuhatava lause muutmine on vältimatu. Selle muudatuse tegemine on mitte ainult vajalik, vaid lausa kohustuslik, et vältida võimalikke kohtuvaidlusi, mis võivad tekkida seetõttu, et valimised võivad osutuda tehnilistel põhjustel mittelegitiimseteks. Samuti me muudame rahvastikuregistri määratlust, mis oli varasemalt ekslik. Ei ole tegemist hääleõiguslike kodanike riikliku registriga, vaid tegu on ikkagi tavalise rahvastikuregistriga, mis on selle eelnõu tekstis kirjas. 

Nüüd edasi liikudes, § 15 on oluline uuendus, kuna see paneb esmakordselt rõhku sellele, et tööandja ehk Riigikogu peab vähemalt minimaalses ulatuses arvestama ka töövõtja ehk presidendikandidaadi ideede ja lubadustega. See muudatus on samm avatumate ja demokraatlikumate valimiste poole, andes ka valimiskogule suurema läbipaistvuse. Varem tuli president valimiskogus küll kohale ja istus Estonia kontserdisaali rõdul, õigemini presidendikandidaat tuli kohale ja istus seal rõdul, aga tema roll sellega piirdus. Samuti, kandidaatide ametliku registreerimise tähtaega liigutatakse varasemaks eesmärgiga tagada, et protsess on õiglasem ja vähem bürokraatlik. See annab võimaluse pidada avalikkuses ka enne valimiste algust täisväärtuslikku debatti ametlike kandidaatide vahel. Selle üle on väljendanud heameelt kõik meediaväljaanded, kes varasematel kordadel on üsna tihti kobanud pimeduses. Olukord on isegi jõudnud sellisesse absurdi, et debatt on toimunud inimeste vahel, kellest ametlikke presidendikandidaate pole mitte kunagi saanud. Ja need etteheited on meile kõlanud aastast aastasse, et midagi tuleks ka nende konkreetsete sätetega ette võtta. Mitte midagi ei ole siiamaani ette võetud, nüüd me vähemalt selle probleemi lahendame ära. 

Ajalehe Postimees juhtkiri 25. juunist eelmisel aastal nõustub eelnõu seletuskirjaga, et Eesti demokraatiale saab olla üksnes kasuks, kui presidendikandidaadid saavad ennast varem tutvustada valimisdebattides ning parlamendi ees esinedes. Paljudes parlamentaarsetes riikides ei ole niisugust presidendikandidaadi esinemist parlamendis ette nähtud, kuid Eesti peab siin positiivset eeskuju näitama. Niisiis, Riigikogu astub sammu õiges suunas. Nii ütleb ajaleht Postimehes oma juhtkirjas. 

See on minu hinnangul vastus ka kõikidele kosmeetikaekspertidele, kes räägivad kosmeetilistest muudatustest ja nii edasi. Sellel hetkel, kui see olukord on jälle käes ja me ütleme, et pagan, meil ei ole jälle ametlikku kandidaati ja meil peavad toimuma avalikud arutelud kõikide nende küsimuste ... 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Me peame jälle tegema kandidaadi kandidaatidega neid arutelusid, kellest mõni ei pruugigi saada üleüldse presidendikandidaadiks. Sellisel juhul meil ei ole nendele inimestele mitte midagi vastata. Ja avalikkusele jätab see kõik äärmiselt kummalise mulje. Nii et need parandused on hädavajalikud, et need muudatused sisse viia. 

Niisiis, Riigikogu kindlasti selle seaduseelnõu heakskiitmisega astub sammu õiges suunas. Presidendi valimine on tähtis protseduur, mis ei tohi sarnaneda kiirloosiga, nii ütleb ka Postimees veel lisaks oma juhtkirjas. Te teate ju väga hästi, et hilised kandideerimistähtajad on saanud püsivat kriitikat, ja selle probleemi me lahendame ka ära. 

Nüüd ettepanekud, mille üle toimus komisjonis enne teist lugemist elav arutelu. Need puudutavad valimiskogu koosseisu muutmist. Ma saan aru, et nende arutelude taustal olid ka küsimused, millised on arvutused nende konkreetsete muudatusettepanekutega seoses. Arvutused olid väga erinevad ja seetõttu need konkreetsed ettepanekud erinevad ka üksteisest päris palju. Ka mina olen sama meelt, mida väljendas komisjoni esimees siitsamast kõnepuldist, et kindlasti tuleks kaaluda kogu seda protsessi valimiskogu proportsioonide muutmise kohta. Võimalik, et ka see koosseis vaatab need numbrid veel üle. Aga praegu, pool aastat või pisut rohkem enne presidendivalimisi oleks meil mõistlik teha otsus nende konkreetsete oluliste muudatuste kohta, mis kindlasti suurendavad presidendivalimiste läbipaistvust. 

Kui keegi soovib arutada edasi valimiskogu proportsioonide üle, siis tuleks selle teema juurde tagasi tulla, arvestades siin kindlasti, et aritmeetikas on kõik väga suured eksperdid, siis oleks mõistlikum, kui me vaatame valimiskogu proportsioonid üle mitte järgmiste, vaid ülejärgmiste presidendivalimiste kontekstis. 

Lisaks olen ma seda meelt, et presidendi valib Riigikogu ja alles siis, kui Riigikogu ei saa sellega hakkama, koguneb valimiskogu. Nii on kirjas ka põhiseaduses. See on meie kõigi ühine ülesanne ka siin saalis. Selleks soovin teile pärast seda, kui loodetavasti pärast kolmandat lugemist see eelnõu saab Riigikogu liikmete toetuse, et me saaksime selle protsessiga pihta hakata. Siin kindlasti tuleb meil veel palju ühiseid töötunde teha, et Eesti saaks endale väärika ja kindlasti esindusliku tulevikku vaatava tugeva presidendi. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aasta Riigikogu valimisteni. Aeg on hakata tegema ka vahekokkuvõtteid, sõbrad! Kolm aastat on olnud selle parlamendi aega. 2023. aasta kevadel astus ametisse Kaja Kallase teine valitsus, kus olid Eesti 200, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Tõepoolest, ma saan aru praegu olukorrast, kus nõutuna vaatavad alles jäänud koalitsiooniliikmed sellele raportile, mida on tehtud, mida siis on korda saadetud. 

Vaatame siis, mida 2023. aasta kevadel lubati riigivalitsemise demokraatia, poliitika valdkonnas. Tsiteerin. Koalitsioon võtab eesmärgiks Riigikogu ja üldise poliitilise töökultuuri parandamise. Tsitaadi lõpp. Kuulge, milline grotesk on välja tulnud! Me oleme sattunud vabanemisjärgselt Eestis suurima poliitilise usalduskriisi keskmesse. Ja see ei ole isegi mitte ainult Eesti mastaabis, vaid see on kogu Euroopa mastaabis kriitiline olukord, kus valitsuskoalitsiooni usaldus on vähenenud absoluutse mehaanilise miinimumini. 

Kui vaadata 2023. aasta valitsuse põhilubadusi, millele lubati keskenduda … Riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamine – me oleme jõudnud riigieelarve strateegia perspektiivis Eesti lähiajaloo sügavaima ja pikima defitsiidi perioodi. Rohereformide läbiviimine – kaos ja segadus, mis sellega on kaasnenud. Piirkondliku mahajäämuse vähendamine – kahjuks me näeme, et see mahajäämus on kasvanud, ja mitte objektiivsetel, linnastumispõhjustel, vaid tegelikkuses riigi regulatiivsete sammudega, ennekõike maksupoliitiliste sammudega. Ja tõepoolest, sissetulekute ebavõrdsuse vähendamine. Ja viimase punktina personaalse riigi väljaarendamine. Millega see anekdootlik eksperiment lõppes, kui vahepeal kavatseti paarsada miljonit eurot – proua Sikkut oli toona valitsuses, mäletab – suunata mingitele IT-firmadele? Seda me teame kõik. Piinlik etüüd, millest keegi enam midagi ei räägi. Mis asi oli see personaalne riik? 

Ja nüüd on järele jäänud … Mitte midagi ei ole sõrmede vahele jäänud 2023. aasta kevadest, mis eesmärgiks seati, nagu liiv sõrmede vahelt on libisenud. Ja need põhiindikaatorid, mis üles pandi – tegelikult on olukord drakooniliselt halvenenud. Ja nüüd on jäänud viimane asi, näete, mida Eesti 200 veel saaks väita: lubasime, tegime presidendivalimiste muudatused. Ja milles see seisneb? Kolm aastat on siin saalis heausksete Eesti kodanike häältel istutud, ja näete, milline on tulemus usalduskriisi keskmes, kümme minutit tohivad presidendikandidaadid rääkida. Kümme minutit, näete, anname teile poliitilises usalduskriisis! See on meie heldus ja see on meie pärisosa. Kuulge, kas seda veidikene liiga vähe ei ole kolme aasta peale, härra Hussar? Kolm aastat, ja see on tulemus!

Kui siin kõneleti suureliselt ühisosa otsimisest presidendivalimistel, siis tuleb tunnistada, et ka seda järjekordset valestarti, mida me oleme näinud nii poliitilises dialoogis, õigemini selle puudumises, süsteemses seaduserikkumises, pretsedenditus parlamendi töökorra seaduserikkumises, mida ei ole siin varem inimpõlve jooksul olnud alates taasvabanenud Eesti parlamentaarse kultuuri loost, siis nüüd on tehtud järjekordne valestart puudutavalt presidendivalimisi. Milles see seisnes? Kõigepealt alustati ametis oleva riigipea diskrediteerimise infooperatsiooni. Jah, me teame, kust need niidid ja kust see agenda pärineb korraga, kus seati kahtluse alla presidendi võimekus välispoliitiliselt riiki esindada ja tema autoriteet. See tulenes selgelt koalitsiooni poolt, et kõrvaldada, seada kahtluse alla ühiskonna jaoks võimalik ka Alar Karise aktiva ühiskondliku autoriteedi mõttes ja ka võimalik jätkamine presidendikandidaadina. Selge, läbimõeldud, ratsionaalne, küüniline operatsioon. 

Ja nüüd jaanuarikuus – otsekui möödaminnes, panete tähele – mõnenädalase sündmuste järjekorraga teatasidki koalitsiooniparteid koalitsiooninõukogust, kus osales ka proua Pillak minu andmetel, et koalitsioon asub pidama konsultatsioone selleks, et nimetada sobiv presidendikandidaat. Näete, millisesse konteksti me oleme jõudnud, jättes praegu kõrvale need õõnsad sõnad siin koostööst, erakondadeülesest riigipea leidmisest, selleks et rahvast liita sellisel keerulisel, ühiskondliku optimismi hävitanud mõõnaperioodil. 

Ja sellesse loomulikult asetub ka Isamaa muudatusettepanek, ka sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek, mis kehtiva põhiseaduse raamistikus presidendivalimiste korra järgi näeb ette valijameeste kogu avardamist, et anda üks väikegi, pisikegi signaal, et parlament on võimeline selles usalduskriisis kuidagi pidama ühiskonnaga laiemat dialoogi. Ja selle osas ehmatati ära. Mõeldamatu, kuidas me seda teeme! 

Põhjused on väga lihtsad ja väga ratsionaalsed. Sellepärast et 2025. aasta sügisel tabas koalitsiooni hävitav ühiskonna hinnang. Need valimised, mis eelmisel sügisel toimusid, olid juba teadlike Eesti kodanike valikud, kui nad andsid hinnangu 2023. aasta kevadel ametisse astunud valitsuse suutlikkusele ja suutmatusele oma lubadusi enne valimisi täita või ka ühiskonna põhiprobleeme lahendada. See on mõistetav, et valijate hinnangu eest tuleb põgeneda, valijate kohtuotsuse eest tuleb ära hiilida. 

Me näeme seda käekirja ka praegu, 2026. aasta jaanuaris, kui me arutame võimalust, et me valimiskogu laiendaksime. Mida öeldakse sellele? Mis on see hirmu põhjus? Kes kardab Eesti rahvast? Kes kardab neid valimistulemusi rahvaesinduses siin? Kes kardab Virginia Woolfi, kui küsida kirjandusliku parafraasina? See on loomulikult koalitsiooniparteid, kui me hakkame neid muudatusettepanekuid läbi hääletama, kartes selle valimiskogu pinna laiendamist, et see peegeldaks inimeste tahet, mis on kohalike valimiste kaudu realiseerunud. Ja siis öeldakse meile, et see on väga tõsine küsimus, teate, me peame seda arutama, me arutame seda. Millal? Panete tähele: ülejärgmiste presidendivalimiste eel. Mis aasta siis on? 2031. aastal, näete, siis tohiks seda arutada, siis on lubatud seda arutada. Kes seda siis saalis siin arutavad või mitte, see on Eesti kodanike tahe 2027. aastal. Aga isegi siis järgnevad veel 2031. aasta kevadel valimised. 

Nii et loomulikult meie poliitilise usalduskriisi lahendus on Eesti kodanike tahe, mis peab andma hinnangu sellele poliitikale, mis siin saalis on osutunud ebakvaliteetseks. Ja loomulikult presidendivalimiste nii-öelda asendusoperatsioon Eesti 200 poolt, et näidata, et nad on kolme aasta jooksul ühegi asja suutnud ellu viia … 

Teie aeg!

… siis sellest ei piisa. Sellest ei piisa! Nii et minu üleskutse on toetada Isamaa muudatusettepanekut selle eelnõu hääletamisel.

Aitäh!

Ja üleskutse koalitsioonile on korrigeerida oma poliitikat. 12 kuud on teil veel jäänud.

Aitäh! Nii, aga nüüd kuulame kõned ära ja siis annan vastusõnavõttudeks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Minu üleskutse on loomulikult liituda petitsiooniga, mille ma leidsin rahvaalgatus.ee, mis selgelt räägib, et Eesti rahvas nõuab presidendi otsevalimisi. See praegune eelnõu, mis on meie ette toodud, on loomulikult kosmeetiline. Ja need põhjused, mille tõi ka Riigikogu esimees välja, miks see eelnõu siin on ja mis muutub paremaks. Tõsi ta on, et selle eelnõu kaudu soovitakse juurde anda väga väikesed õigused, aga suurt pilti see eelnõu ei muuda. Ja loomulikult kogu see protsess, jällegi võttes arvesse, et mitte ühtegi opositsiooni muudatusettepanekut ei võetud arvesse, kuigi siinsamas ettekandja, Eesti 200 esindaja ütles, et põhimõtteliselt on nende muudatustega päri, aga toetada ei saa. Ja tõenäoliselt nad ei saa toetada, kuna nende partner koalitsioonis ei toeta neid. Aga samas selles küsimuses, mis on tegelikult nii oluline, oleks võinud olla erakondlik ülene arvamus ja otsustamine. Need muudatusettepanekud, mille tegid nii Isamaa kui ka sotsiaaldemokraadid, oleksid võinud ju tegelikult hääletada sisse ja ka tänane arutelu oleks läinud sujuvamalt. Aga miskipärast otsustati jälle mitte seda teha.  

Keskerakond on alati toetanud ja ka edaspidi toetab presidendi otsevalimisi. Ja tegelikult see petitsioon, mis ma leidsin kodulehelt rahvaalgatus.ee, on initsieerinud noorte poolt. Ma tahaksin nende mõtteid teile ette lugeda, mis selles petitsioonis on, mida nõutakse ja mis on need alused. Ma võin ette öelda, et see petitsioon on juba saanud üle 1000 hääle, 1309 häält. See tähendab ka seda, et seda petitsiooni me siinsamas Riigikogus loodetavasti menetleme juba mõne aja pärast. Loen ette. Ma igaks juhuks võtaksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Petitsiooni algatajad pöörduvad Riigikogu poole nõudmisega muuta Eesti Vabariigi põhiseadust ning kehtestada Eesti Vabariigi presidendi otsesed valimised. Praegu valib Eesti presidenti Riigikogu ning konsensuse puudumisel valimiskogu. Selline süsteem eemaldab kodanikud ühe kõige olulisema riikliku otsuse tegemisest ning muudab presidendi ametikoha parlamentaarsete kokkulepete ja poliitiliste intriigide tulemuseks, mitte rahva otseseks tahteavalduseks. Samas on president riigi sümbol, kogu rahva esindaja ning põhiseaduse garant. On loogiline ja õiglane, et seda ametikohta täidab isik, kes on saanud otsese usaldusmandaadi Eesti Vabariigi kodanikelt. Avaliku arvamuse küsitluse kohaselt usaldab Eestis praegust presidenti Alar Karist ligikaudu 70% elanikest. Samal ajal on usaldus valitsuse ja Riigikogu vastu oluliselt madalam, alla 40%. Sellest hoolimata on suure tõenäosusega olukord selline, kus kõrge rahva usaldusega president ei jätka teist ametiaega. Samas, kui Riigikogu ja valitsus, mille usaldustase on märgatavalt madalam, jätkavad oma tegevust ilma kodanike otsese heakskiiduta. See loob ilmse demokraatliku paradoksi. Institutsioon, mida ühiskond kõige enam usaldab, ei sõltu tegelikkuses rahva tahtest, samal ajal kui vähem usaldatud institutsioonidel säilib otsustav mõju. Kui president valitaks rahva poolt otse, oleks Alar Karisel reaalne võimalus saada rahva toetus tagasivalituks teiseks ametiajaks. Praeguse süsteemi korral määrab presidendi lõpliku valiku aga mitte rahva usaldus, vaid poliitilised kokkulepped ja intriigid. Oluline on märkida, et otseste presidendivalimiste idee pole Eestile uus. Ka presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel on seda algatust mitmel korral avalikult toetanud. Soome riik, mille poliitiline kultuur ja demokraatlikud traditsioonid on Eestile lähedased, valib oma presidendi otsestel rahvavalimistel. See mudel ei nõrgesta parlamentaarset demokraatiat, vaid vastupidi, tugevdab presidendi legitiimsust ning muudab Riigipea kogu ühiskonda ühendavaks figuuriks. Soome kogemus näitab selgelt, et presidendi otsevalimised toimivad edukalt parlamentaarses vabariigis ning neid saab edukalt rakendada ka siinsamas Eestis. Petitsiooni algatajad nõuavad: algatada põhiseaduslik muudatus, mille eesmärk on Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiste kehtestamine, ning tagada läbipaistev, arusaadav ja demokraatlik riigipea valimise kord. 

Head Eestimaa inimesed! Kui te olete samuti nende mõtetega päri, siis ma kindlasti kutsun teid üles minema kohe kodulehele rahvaalgatus.ee ning oma allkirjaga saate toetada seda algatust. Mida rohkem on sellel algatusel allkirju, seda suurema tõenäosusega võetakse seda algatust tõsisemalt ka siinsamas Riigikogus. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! No kuulasin üleval ekraani vahendusel kõike seda, mis siin toimus. Mulle meenus minu soliidses vanuses, kuidas ma olin Nõukogude armees ja olin köögitoimkonnas. Köögitoimkonnas istus seal üks praporštšik ja tuli sisse teine praporštšik ja esimene küsib tema käest: "А чем занимаются там?" Ma ütlen vene keeles, sest nad eesti keeles ei rääkinud seal. "Millega nad seal tegelevad?" No kuskil mujal. Aga see vastu: "А хуйнёй занимаются." Ütleme, eesti keeles, et tühja-tähjaga tegelevad. Vaat see, mis siin saalis praegu toimub, see on täpselt see. 

Laiendame mingit valijameeste kogu, teeme selliseid poose ja võtame teistsuguseid poose, jätame illusiooni, et me teeme demokraatlikku parandust sellele kõigele? See on täielik jama! Tegelikult me saame ju kõik aru, president peab olema kindlalt vabamüürlane, Euroopa föderatsioonile truu, kontrollitav, juhitav. Niipea kui ta natukenegi sentimeetri võrra astub kõrvale, nagu juhtus Karisega Kasahstanis, oi ta saab, aga ta saab. Siis ta ei ole oma, siis me paneme ta paika. Ta peab teadma, et ta on meie oma ja teeb seda, mida meie talt ootame ja käseme. See on demokraatia, sõbrad. Aga noh, Euroopa Liit, mis on ammu juba demokraatiast hälbinud ja liigub totaalselt ebademokraatlikul kursil, selle puhul on see kõik ju loogiline. 

Mida siis ikkagi tahetakse? Mida tahab Eesti rahvas? Ärme siis ütleme Eesti rahvas, kui keegi on nii ksenofoobne ja arvab, et me siin jätame kõrvale vene keelt kõnelevad inimesed ja tatari keelt kõnelevad inimesed ja suahiili keelt kõnelevad inimesed. Mida ootavad Eesti alalised elanikud ja kodanikud? Nad ootavad seda, et nad saaksid demokraatia pidupäeva ehk õiguse valida presidenti. Seda nad ootavad. Nad ei oota seda, et siin üks ja teine ja kolmas tagatoakokkuleppega määravad meile presidendi. Ei taha! Kõik on tüdinud sellest. 

Me nägime Kersti Kaljulaidi, kuidas määrati meile president. Me nägime, kuidas meil on mitu korda järjest siin presidente määratud. Eesti rahvas ei taha! Keegi ei taha seda määratud presidenti, tal ei ole autoriteeti. Ta on lihtsalt keegi. Keegi! No on president, käib vahetevahel lasteaias, loeb lastejutte seal lastele ja surub kuskil kätt ja jagab vabariigi aastapäeval ordeneid natukene. Ei taha Eesti rahvas seda. Eesti rahvas tahab, et tal on keegi, kelle tema on valinud. Ja kui ta pettub selles inimeses, siis võib tõesti öelda, aga te ise valisite. 

Aga see, mis meil praegu toimub siin ja selles saalis, on demokraatia mõnitamine. See on presidendi institutsiooni mõnitamine ja see on meie parlamendi mõnitamine. Aga ma tean, et ma olen hüüd ja hääl kõrbes. Jah, Lauri, see, mida sa esmaspäeval tegid, oli ka parlamendi mõnitamine, oli demokraatia mõnitamine, oli 30 aastat vastu pidanud töö- ja kodukorra mõnitamine. Aga sul ei ole piinlik ja sa tuled jälle siia rääkima meile tühje loosungeid demokraatiast ja õigusriigist. Piinlik peaks olema.

Nii. Lauri Laats, protseduuriline küsimus istungi juhatajana.

Aitäh! Protokolli huvides ma arvan, et Mart Helme ikkagi Lauri all mõtles Lauri Hussarit, mitte teisi Laurisid, keda on ka siin veel lisaks mulle. Ehk siis ei Läänemetsa ega Laatsi.

Jah, seda täpsustust ma ei oska kommenteerida, et keda siin mõeldi. Aga nüüd, Õnne Pillak, palun!

Head kolleegid! Tunnistan ausalt, et ma ei plaaninud siia tulla, ei olnud plaanis sõna võtta. Aga see varia vorm, mis siin praegu on kõnedes olnud, kohe sütitas, peab ütlema. Sellepärast et hea kolleeg Urmas – Reinsalu ma pean silmas – nimetas mu nime. No meil on lihtsalt väga palju Urmaseid siin ka. Ja mõni selline, ilusti öeldes, mitteõige info (Hääl saalist.) – jaa, kohe, Urmas, natukene kannatust – vajab ümberlükkamist. 

Kõigepealt, koalitsiooninõukogu ei ole mitte ühtegi kandidaati arutanud, ei ole mitte ühtegi kandidaati endale hakanud otsima. Küll aga, jah, rääkisime sellest, et mõistlik on kõikide erakondade vahel algatada debatt nendest kriteeriumidest, millele peaks järgmine Eesti president vastama. Seda on minu meelest mõistlik teha ja mulle tundub, et aasta esimestel kuudel on see debatt ka käima läinud. Seda kõigepealt. 

Teiseks, jah, Reformierakond on tõesti nõus toetama kõiki neid häid kandidaate, kellel on tugev julgeoleku ja välispoliitiline taust, aga ka kellel on Eesti ühiskonnas tugev laialdane inimeste mitmekesisuse selline ühendamise võime. Ma arvan, et järgmistel aastatel on sellist inimest tegelikult Eestile väga-väga vaja. 

Kolmandaks, jah, tundub, nagu räägiks Urmasega. Ma oleksin võinud ju pärast siin ukse taga ka rääkida, aga no mis sa teed, on ju. Praegu annan nii palju võimalusi kohe vastata ka – näen, et ta juba kirjutab. Ma mõtlen seda, et kui nüüd keegi hakkab ühte inimest pisendama, isegi kui ta ütleb, et keegi teine seda teeb, aga kogu aeg ta räägib, räägib, räägib, räägib, kuidas istuv president, et kõik tahavad pisendada teda, kuidagi ei saa hakkama, mis siis, et keegi teine teeb, aga mitte keegi teine tegelikult ei räägi seda. Mina ise olen suvel öelnud, et kui istuv president ütleb, et ta soovib tagasi kandideerida, siis ta on väga tõsiseltvõetav kandidaat, kelle üle arutada, ja olen ka jaanuarikuus seda öelnud. Ma ei tea, millest need jutud. Tavaliselt, kui on sellised – noh, ei taha jälle liiga teha ega kuidagi ebaviisakas olla, aga kui inimene hakkab selliseid asju rääkima, siis tihtipeale on see kuidagi isiklik. Et ma ei tea, Urmas, kas sa soovid ise presidendiks kandideerida? Kui soovid, siis ütle seda. Arutame. 

Meil istuva presidendiga on tõesti head suhted. Kindlasti, nii nagu ma ütlesin, kui ta soovib tagasi valituks saada, kandideerida, siis seda tuleb tal ka öelda ja siis ta on täpselt sama hea kandidaat kui kõik ülejäänud tugevad kandidaadid.

Nüüd üks asi veel, kuidagi nagu selle kolli maalimine – Mart Helme ka läks ära –, justkui Reformierakond hakkab nüüd endale presidenti valima. Vaadake, sõbrad, ma arvan, et Reformierakond valitsust juhtides on ilmselt ainukene erakond, kellelt ei oodata poliitilist sammu presidendi rolli. Ja me saame sellest täiesti suurepäraselt aru, nii et ei ole mõtet hirmutada. Aga mis puudutab seda konkreetset eelnõu, siis minu arust on need küll muudatused mõistlikus suunas. Ja ma kutsun kõiki üles neid toetama nii teisel lugemisel kui ka kolmandal lugemisel. Aitäh!

Lauri Hussar, teie nime nimetati. Vastusõnavõtt, kaks minutit, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimasel ajal on siin saalis päris tihti teatriteoreetik Stanislavskit tsiteeritud. Stanislavski oli väga kriitiline ka ülemängimise suhtes. Lisaks rääkis Stanislavski ka sellest, et üks väga suur läbikukkumine on see, kui ei suudeta ümber kehastuda. Täna me kahjuks nägime seda, kuidas Saulusest ei saanud ikkagi Paulust, vaid jäädi Sauluseks. Ma võtan ette valitsuse töökava aastateks 2016–2019, punkt 3.5 ütleb seal väga selgelt, et töötame välja presidendivalimiste süsteemi muudatused. Ja üllatus-üllatus, mida siis on see valitsus teinud, ta kirjutab sinna juurde: see on täidetud, et presidendivalimiste süsteemi muudatused töötati välja analüüsi ja ettepanekute raames presidendivalimiste süsteemi muutmiseks, mille valitsus kiitis heaks 2. märtsi 2017. aasta valitsuskabineti nõupidamisel. Mis sellest edasi sai? Mis juhtus nende ettepanekutega ja kas nendest midagi sai, sellest ei tea me mitte midagi. Aga tore on see, et vähemalt valitsus, mis oli ametis 2016–2019, on välja töötanud presidendivalimiste süsteemi muudatused, mis kahjuks, head kolleegid, mitte kusagile ei jõudnud. Need puudutasid täpselt neidsamu kriitilisi aspekte, millele mina oma tänases ettekandes tähelepanu juhtisin. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et tegu on oluliste muudatustega, selleks et avalikkuse ees toimuks arusaadav ja mõistetav avalik debatt.

Aitäh! Urmas Reinsalu tahab nüüd vastusõnavõttu, aga Urmas öeldi. Äkki oli see Urmas Kruuse? Urmas Reinsalu? Siis palun, Urmas Reinsalu! Kaks minutit vastusõnavõttu.

No ma räägin ka härra Kruuse nimel siis – ma saan aru, et on ülesanne. Aga proua Pillakule. Võtame järjest nüüd need kõlanud märkused. Proua Pillak ütles, et jaanuaris tulid kokku võimuparteide esindajad ja hakkasid arutama, millistele kriteeriumidele peaks vastama presidendi isik võimaliku kandidaadina. Aga minu küsimus on selles, miks te ei aruta seda, millistele kriteeriumidele peaks teie poliitika vastama. Sellega me tegelikult ühiskonna ootuste mõttes, nüüd tegelete selle presidendi isiku kriteeriumidega.  

Teine aspekt, millele te juhtisite tähelepanu, proua Pillak, oli see, et presidendil peaks olema inimeste ühendamise võime. Väga oluline, ma arvan, mõttekäik iseenesest: inimeste ühendamise võime. Aga inimesed ongi aetud ju hoopis lahku praegu. Meil on ühisosa rahvast väga hapraks muutunud ja seda mitte ei häbeneta, vaid sellele ehitatakse üles lausa, nagu avalikkusest on lugeda, ajakirjandusest, poliitiline agenda. Eesti 200 on sõnastanud kreedona, et Eesti rahva tülli ajamine ongi poliitilise eksistentsi missioon Eesti 200-le, kui ma loen, mida kirjutas Madis Hindre artiklis detsembrikuus. See oli vägagi silmiavav ja hoiatav Eesti ühiskonnale. Nii et ärge opereerige niisuguste kujunditega, mis teile endile näkku vaatavad ja pigem vaatavad, ma ütleksin, ka nõnda karikatuurina.  

Nüüd, see osundus sellele, et presidenti ja president Karist, et teie kuidagi suhtute vägagi koostöövõimeliselt ja lugupidamisega president Karisesse, siis ma tahaksin meelde tuletada … Ja president Karise puhul jääb üle ainult väljendada tema objektiivsel, elukogenud …

Nüüd sai vastusõnavõtu aeg läbi.

… sümpaatiat väga paljudes erinevates asjades. Ja see härra Hussarile osundatud põhiseaduse muudatused 2017. aastal presidendi valimiseks tegelikult esitati parlamendile ja seal oli väga tõsine arutelu, kuid ühisosa piisavalt ei leitud. See on muidugi probleem.

Aitäh! Juba pool minutit üle. Aitäh! Õnne Pillak, vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Ei lähe nii pikalt, sest ei ole sihuke demagoogiameister nagu eelkõneleja. Aga lihtsalt jälle üks valeväide. Enda vastusõnavõtus ma ka ütlesin, et me arutasime, et debatt algatada, mitte ………, debatti kõigi erakondade vahel. Kuulame, mis me räägime, aga see on ka omamoodi oskus. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. 

Muudatusettepanek nr 1, esitaja on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajateks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning Jaak Aab, Andre Hanimägi, Tanel Kiik ja Ester Karuse, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Palun nimetatud muudatusettepanekut, mis kindlasti kaasab rohkem inimesi presidendivalimistel, hääletada.

Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ning Jaak Aab, Andre Hanimägi, Tanel Kiik ja Ester Karuse. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 18 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Liigume edasi neljanda muudatusettepaneku juurde. Selle esitajaks on põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Viies muudatus. Esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Selge. Paneme hääletusele. Alustame ettevalmistamist. Või ei olete valmis seda kohe tegema? Selge. 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5. (Saalist räägitakse.) Siin. Alustame uuesti. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille esitaja on Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Ja meile on laekunud ka üks ettepanek Isamaa fraktsioonilt. Ettepanek on eelnõu 684 katkestada ja seda me peame hakkama hääletama. Kas me oleme valmis seda kohe hääletama? Teeme siis nii. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 684 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 684 teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 716 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Õnne Pillaku.

Head kolleegid! Teie ees teisel lugemisel on üks selline vajalik ja meeldiv seadus, samas lihtne, mis on raudteeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus. Meeldetuletuseks veel, et eelnõu esimene lugemine oli 5. novembril. Komisjonis me arutasime seda eelnõu kahel korral. Kõigepealt, 20. jaanuaril, kui me vaatasime üle muudatusettepanekud ja tegime menetluslikud otsused. 26. jaanuaril me vaatasime lihtsalt ühe muudatuse redaktsioonilise sõnastuse üle ja sisu seal otseselt ei muutunud. 

Riigikogu fraktsioonidelt ei tulnud selles eelnõu kohta mitte ühtegi muudatusettepanekut, küll aga algataja ettepanekul juhtivkomisjon tegi siia kolm muudatust. 

Esimene puudutab ettevõtjate võrdset kohtlemist. Täpsemalt, muudatusega ühtlustatakse avaliku ja mitteavaliku raudtee ettevõtjatele mõeldud nõuded. Praegu on nii, et avaliku raudtee puhul ei pea ettevõtja esitama nimekirja raudteerajatistest, mis ei ole raudteeliiklusregistris, ja samasugune nõue hakkab nüüd kehtima ka mitteavaliku raudtee ettevõtjate puhul. Täitsa mõistlik, et oleks ühtemoodi ettevõtteid koheldud. 

Teine muudatusettepanek puudutab raudteeveeremi registreerimise korrastamist. Sellega viiakse raudteeveeremi registreerimine täielikult Euroopa raudteeveeremi registrisse. Seadusest eemaldatakse senised viited raudteeliiklusregistrile, korrastatakse vastavad sätted ning sätestatakse riigilõivud Euroopa registrikannete eest. Olgu öeldud, et lõivumäärad ei muutu, need on nii nagu praegugi. Kindlasti huvitab ka lugupeetud kolleege, kui suured need lõivud on. Raudteeveeremi kandmine Euroopa raudteeveeremi registrisse on 272 eurot ja raudteeveeremi registris kande muutmine on 68 eurot. 

Kolmas muudatus puudutab raudteeerajatiste andmete üleviimist ehitisregistrisse alates järgmise aasta 1. jaanuarist. Nagu ma ütlesin, raudteeerajatiste andmete pidamine viiakse raudteeliiklusregistrist ehitisregistrisse. Eesmärk on, et kaob dubleeriv andmete esitamine ja väheneb halduskoormus ettevõtjatele. 

Kui me olime need muudatusettepanekud üle vaadanud ja arutanud, siis komisjon otsustas kõiki neid kolme muudatusettepanekut toetada ja konsensuslikult tegi ka järgmised menetluslikud otsused. Kõigepealt, saata eelnõu teisele lugemisele täna täiskogusse, see on 28. jaanuaril, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele täiskogusse ettepanekuga viia läbi lõpphääletus, mis võiks toimuda 10. veebruaril käesoleval aastal. Aitäh! 

Teile on ka mõni küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Üleüldiselt tundub see seaduseelnõu väga mõistlik.

Ongi.

Ma lihtsalt vaatasin neid arvamusi, kui see eelnõu kooskõlastusringil käis. AS Eesti Raudtee esitas oma arvamuse ja juhtis tähelepanu, et kui keelenõuded rakenduvad, siis nende igapäevane töö seiskub teatud põhjusel, sellepärast et valdavalt kogu sellest kollektiivist on muukeelsed. Lisaks nad tõid ka välja, et seda raudteed kasutavad ka teised operaatorid, nii Lätist ja Leedust. Samamoodi ei ole nende eesti keele oskus kindlasti tasemel B1. Lähtuvalt sellest, tsiteerin neid: peame nimetatud eesti keele taseme nõuet ebareaalseks ning seetõttu ka välismaiste veoettevõtjate tegevust piiravaks. Kuidas seda küsimust arutati komisjonis?

Aitäh, hea küsija! Ma teadsin, et sa seda küsimust küsid. Me ei rääkinud sellest mitte ainult komisjonis, vaid ka siis, kui me neid muudatusettepanekuid ministeeriumi esindajaga omavahel läbi vaatasime. Lihtsalt see antud eelnõu selles mõttes ei puuduta, et keelenõuded on keeleseadus. Ja tegelikult ega see probleem kui selline, võtame kas või, üks on see praegune ja neid kehtivaid nõudeid kuidagi karmimaks ei tehta, tegelikult nad saavad hakkama. 

Küll aga tuleviku vaates, näiteks kui me räägime Rail Balticust ja seal samamoodi, mis on siis see ühtne keel, et iga piiri peal ei peaks vedurijuhti vahetama. See jäi üles ka selliselt ja see kindlasti on teema, millega tuleb edasi tegelema. Tõesti, see antud eelnõu ei puuduta, muidu oleks pidanud siia juurde veel panema keeleseaduse muutmine ja hakkama sellega eraldi täiesti tegelema. Aga ma arvan, et tuleviku vaates, nii nagu ma ütlesin, mitmel põhjusel tuleb sellele otsa vaadata.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kolm muudatusettepanekut, nagu ka ettekandja mainis, ja me asume neid läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjon arvestaja täielikult. Helir-Valdor Seeder. 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Selge. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. 

Võtame edasi teise muudatusettepaneku, mille esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 716 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 787 esimene lugemine. Ettekandjaks palun, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.

Aitäh! Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile nimetatud eelnõu. Eesmärk on hästi lihtne: suurendada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ja suurendada suurtarbijatest investorite motivatsiooni tuua investeeringuid Eestisse. Eelnõu järgi saaks elektrienergia suurtarbijad maksta senisest madalamat taastuvenergia tasu, mille tulemusena on võimalik säästa kuni 85% sellest tasumäärast. Eelnõu lisaeesmärk on suurendada taastuvenergia kasutust ja seeläbi taastuvenergia elektri tootmise kasvu. 

Eelnõu järgi saab madalamat taastuvenergia tasu rakendada tarbija, kes kasutab taastuvelektrit. Esimesel aastal 20% kogutarbimisest ja siis progresseeruvalt 50%-ni aastaks 2028. Eelnõu hõlmab ka muudatusi, millega võimaldada perioodil 2026–2029 elektri suurtarbijatel, kelle aastane tarbimine ületab 1 gigavatt-tundi, maksta senisest madalamat taastuvenergia tasu. Nagu juba mainitud, tasu soodustus on eelnõu järgi 75–85%, sõltuvalt tegevusalast. 

Selle tasu vähendamine ei kohaldu kõigile. Abikõlblikud sektorid on piiritletud riigiabi reeglitega ja suurimad kasusaajad on puidutööstus, paberitööstus, toiduainetööstus ja keemiatööstus ehk sektorid, kus elektri hinnal on ka suurem tähtsus. 2024. aastal oli Eestis 91 sellist juriidilist isikut, kelle elektrienergia tarbimine ületas 1 gigavatt-tundi aastas. 

Meede vähendaks 1 megavatt-tunni hinda keskmiselt 7,14 eurot aastas. Kui me võtame näiteks tarbija, kelle aasta tarbimine on 50 gigavatt-tundi, suurettevõte, võib-olla näiteks graanulitehas, süsinikuneutraalne tsemenditehas või biokütuste tehas, siis igakuine taastuvelektri tasu väheneks circa 28 333 eurot kuus. Selle meetme mõju riigieelarvele on 8,7 miljonit aastas, nelja aasta peale kokku 34,8 miljonit. Ja selleks aastaks eraldataks raha Vabariigi Valitsuse reservist. 

Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmisega jäetakse välja elektrienergia salvestamine ühe piiranguna intensiivse gaasitarbimisega ettevõtjaks kvalifitseerumisel. Sellega tõstame selliste ettevõtete konkurentsivõimet ja ekspordipotentsiaali. Ettevõtetel võimaldatakse aktsiisivabastusloa alusel tarbida soodusaktsiisimääraga maksustatavat maagaasi ka juhul, kui kõrvaltegevusena salvestatakse võrguettevõtjalt või võrguväliselt soetatud elektrienergiat ning kasutatakse seda hiljem oma tootmises. 

Kokkuvõttes aitavad need muudatused meil parandada Eestis tegutsevate ettevõtete konkurentsivõimet ja anda suurtarbijatest investoritele lisamotivatsiooni investeeringuid Eestisse tulla. Palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teie ettekannet kuulates ja eelnõuga tutvudes kõik kõlab ju esmapilgul väga hästi. Aga kui me vaatame oma elektrituru olukorda, siis juba eelmisel aastal me importisime ligi poole tarbitavast elektrienergiast. Me näeme, et meie taastuvenergeetika areng seisab planeeringute taga, vaidluste taga, meie valdkonna ettevõtted teevad oma investeerimisplaane pigem naaberriikidesse. Kuidas te kommenteerite, mis see valitsuse laiem energiapoliitiline plaan siiski päris sammudena lähiaja vaates on, mis aitaks lisaks suurtootjatele ka igal Eesti inimesel hinna alla tuua?

Aitäh! Hea küsija! See küsimus selle eelnõu kohta küll ei käi, aga ma siiski vastan. Esiteks, valitsuse energiaplaan, energiamajanduse arengukava sai just aastani 2035 selle aasta alguses kinnitatud ja eelmise aasta lõpus pidasime siin Riigikogus õige mitu arutelu. Esiteks, selle energiamajanduse arengukava või energiaplaani kolm suurt eesmärki on just nimelt sellised: esiteks, varustuskindluse tagamine, energiajulgeoleku tagamine; teiseks, konkurentsivõimeline taskukohane lõpphind – küsimus, mille kohta te küsisite –; ja kolmandaks, teha seda kõike väiksema keskkonnajalajäljega. Ehk tegemist on puhtalt konkurentsivõimet toetava energiakavaga. 

Ja eelmise aasta impordi kohta lihtsalt faktitäpsustus: Eleringi äsja avaldatud andmetel oli see import 37%, mis näitabki seda, et meil on vaja rohkem investeeringuid elektritootmisse. Kui me räägime elektrienergia lõpphinnast, siis kodutarbijate grupis oleme me lähiriikidega väga konkurentsivõimelised, odavam lõpphind isegi kui Soomes 2024. aastal. Aga suurtarbijate puhul on just see hinnavahe Eesti kahjuks. Ja seda hinnavahet aitab kompenseerida see seaduseelnõu.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma saan aru, et rohepaplus ikkagi läheb täiega edasi. Kahju! Jällegi me räägime, et me soodustame roheenergiat ehk need ettevõtted, kes kasutaksid rohkem oma toodangus – ükskõik, mida nad toodavad – roheenergiat, mis niigi maksab päris palju, ja riik hakkab neid vähesel määral doteerima. Tegelikult ega see väga palju nende konkurentsivõimet ei tõsta, kui vaadata üldist turusituatsiooni nii Eestis sees kui ka väljapool. Kas te tõesti siiralt arvate, et see meede sellisel viisil peaks leevendama või päästma seda olukorda, mis puudutab ainult 80 ettevõtet, mis läheks selle kriteeriumi alla? Miks me ikkagi järjepidevalt paneme sinna sisse rohemõõtme, kuigi me oleksime võinud ju panna, et me lihtsalt soodustame ettevõtlust ja püüame vähendada riiklike meetmete kaudu energia hinda, et nende toode oleks suurel turul konkurentsivõimeline?

Aitäh! Kõigepealt, ma arvan, et faktitäpsuse huvides: kui me vaatame, kust riigist me kõige rohkem elektrit impordime, siis see on Soome. Kui me vaatame, millest Soome elektrienergiaportfell koosneb, siis see on puhas energia. Ja puhas energia on odavam kui fossiilne. Selles mõttes ma ei näe siin mitte mingisugust vastuolu, vaid väga loogilist suunda. Jällegi, tegemist ei ole ideoloogilise valikuga, kas investeerida tuuleenergiasse, tuumajaama või fossiilset kütust kasutavasse elektritootmisjaama. See on puhas ratsionaalne majanduslik rehkendus ja selle järgi erainvestorid oma valikuid ka teevad. Ja ettevõtete arv, kes sellest meetmest saaks kasu, on viimastel andmetel 91.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No see eelnõu on täpselt ehe näide sellest hunnikust, mida me nimetame teie energiapoliitikaks, millesse te nüüd ninapidi sisse olete pistetud. Te olete täielikult tuksi keeranud igasuguse energiamajanduse. Eestis ei ole elektri hind odavam kui Soomes, see on siin mingi pöörane väide. Me kannatame kõik selle all, ettevõtted põgenevad siit. Ja selle jaoks, et seda täiesti katastrofaalset energiapoliitikat kuidagi tati ja traadiga käimas hoida, te olete toonud meile siia eelnõu, kus te võtate teiste maksumaksjate taskust või teiste tarbijate, ka eratarbijate taskust raha ja annate enda poolt väljavalitud mõnekümnele ettevõttele. Ja kui te ütlete, et 90 ettevõtet, siis ma ei taha kogu seda nimekirja saada, aga ma tahaks näiteks teada, kes on need viis või kümme kõige suuremat saajat. Sellepärast et siin on ju selge, et see on mingisugune reformierakondlik korruptsioon omade aitamiseks kõigi teiste arvel. Mis need ettevõtted on, keda te nüüd aitama lähete?

Aitäh! Veel kord faktitäpsuse huvides üle korrata, et ma rääkisin elektri lõpphinnast ehk tarbija jaoks, mis on elektri börsihind, millele lisanduvad kõik tasud ja maksud. Ja selles kategoorias oli 2024. aastal Eesti kodutarbija jaoks hind odavam kui Soomes. See on fakt, see on statistikast järele kontrollitav ja selle koha pealt on kõik selge. 

Selleks, et seda meedet üldse rakendada, on vaja saada riigiabiluba. Riigiabi loal on oma väga selged kriteeriumid ja üks nendest on see, et ettevõte peab olema sektoris, mille puhul on risk, et ta siit minema kolib. Ja just sellepärast, et meie ettevõtted oleksid konkurentsivõimelised, on see eelnõu ette valmistatud. Ma arvan, et need, kes seda eelnõu positiivses valguses ei näe või seda ei toeta, ei toeta ka Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Selle ettevõtete nimekirja saab kindlasti kuskilt välja võtta, kellel on üle 1 gigavatt-tunni aastane tarbimine. Aga need sektorid on ju enam-vähem teada, nii nagu ma ütlesin ka, kus kohas need ettevõtted on. Need on puidutööstus, paberitööstus, toiduainetööstus, keemiatööstus – kõik olulised sektorid Eesti jaoks.

Urmas Reinsalu, palun! 

Andres, ei osta ära. Ei osta ära! Vaatame 2024. aastal börsihinda Nord Poolil Eesti hinnapiirkonnas 8,73 senti kilovatt-tunni eest, Soomes 4,56 senti megavatt-tunni eest. Kõigi tasudega – palusin koostada ka eraldi tabeli – on mõnevõrra Soomes odavam. Aga see selleks. Lihtsalt, et seda korrigeerida. 

Nüüd mu küsimus. Mind hämmastab see. Andres, sina oled vana rahandusmees, kogenud mees, asjalik mees, ja nüüd on praegu tegelikult ettepanek – kas ma saan õigesti aru? – hakata järgmise nelja aasta jooksul riigi eelarvestrateegia perspektiivis maksma valitsuse reservist kümneid miljoneid eurosid konsolideeritult nelja aasta peale kokku taastuvenergiaettevõtetele. Ehk tegelikult asendada maksumaksjatele koormis, millega subsideerida taastuv- ehk juhuelektrit. Ja seda tehakse reservist. Kas see on kooskõlas üldse riigieelarve reeglitega reservi moodustamise kohta, mis peaks ju olema selline, et sealt kaetakse erakorralisi kulusid? Mis meil toimub, Andres, rahanduses?

Aitäh, hea küsija! Ma selles mõttes ikkagi pean nüüd täpsustama. Ma ei tea, mis andmed teil seal ees on, aga ma võtan nüüd prillid eest ära, et ma paremini näeks, eks ole, seda väikest tabelit. 2024. aastal oli kodutarbijate elektri hind Eestis 26,25 ja Soomes oli see 26,59. Peaaegu sama, väike vahe meie kasuks. Aga väide, et Soomes on kodutarbijate jaoks elektri hind oluliselt odavam kui Eestis, ei päde. Nii, nagu ma enne ütlesin ... (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Jaa, selge, nii, meil on ka Eurostati andmed, võime pärast kõrvutada. 

Mida ma ütlen suurtarbijate kohta? See on täpselt see grupp, kus hinnad Soomes ongi madalamad, ja täpselt seda probleemi me siin ka lahendame. Nüüd, see raha ei lähe mitte kuidagi energiatootjatele. See raha läheb otseselt energiatarbijatele, kes on suurtarbijad ja eksportöörid. Täpselt nii see on. Ja kuna see seadus tuli pärast riigieelarve vastuvõtmist, siis on ju üsna loogiline, et selleks, et seda sellel aastal rakendada, on üks võimalus valitsuse reserv. Seda hea pikaaegne Riigikogu liige kindlasti ka teab.

Reili Rand, palun!

Suur aitäh! Hea minister! Kui me räägime konkurentsivõime parandamisest, millest kogu ettekande põhieesmärk on, siis parim abimees selleks just ongi need suuremad investeeringud energiatootmisesse. Minu lai ja suur küsimus alguseks oligi selleks, et anda aru, et täna meil neid investeeringuid ju sisuliselt ei ole. Aga tulen tagasi selle konkreetse eelnõu juurde. Lisaks sellele soodustusele te ei maininud sõnagi tarbija kogupildist. Ühelt poolt me teeme soodustuse, mis on tervitatav, aga samal ajal lisanduvad ju nii saartalitluse kui ka sagedusreservi kulud, mis tegelikult söövad selle võidu suures osas ära. 

Aga minu küsimus läheb hoopis sellesse aega, kui olime koos valitsuses, olid ka sotsiaaldemokraadid valitsuses, ning meie selge nägemus oli, et lisaks suurtootjate soodustuse tegemisele peaks selle paketiga koos käima ka regionaalse tööstuspoliitika meetmed, mis toetaksidki regionaalseid piirkondlikke arenguid otseliitumiste rajamiseks ja nii edasi. Mis on sellest osast saanud?

Aitäh! Küsimus investeeringutest energeetikasse on igati kohane. Ma arvan, et ma olen siit kõnepuldist oma praeguses rollis öelnud hulk kordi, et mida me kõige enam vajame, on investeeringud eestimaisesse energiatootmisse. On selge, et odavuse ja efektiivsuse vaatest on kõige kiirem maismaatuul. Sealt edasi on juba suuremad kapitalimahukad investeeringud, kui me räägime tuumajaamast või pikaajalisest vesisalvestist või meretuulest. Samamoodi on Elering korraldanud hanke, et tuua Eestisse juhitavaid võimsusi juurde. Suurusjärgus 200 megavatti tuleb gaasijaamu, selleks et kui vanad põlevkivijaamad on vaja asendada, oleks meil juhitavad võimsused olemas. Me ei saa süsteemi üles ehitada ainult päikesele ja tuulele. Väga palju ja kiiresti tuleb juurde akutehnoloogiat. Juba järgmine nädal on Corsica Sole ja Eveconi esimese suure akupargi avamine. Eleringiga on juba liitumislepinguid 1000 megavati eest akusalvesi valdkonnas. Nii et need asjad kõik liiguvad.  

Kas meil oleks võinud olla varem rohkem investeeringuid? Kindlasti. Aga ärgem unustagem sinna vahele seda, et oli COVID, sõda ja ka praegu liiguksid investeeringud palju kiiremini edasi, kui oleks valmisolek kinnitada planeeringuid. Meil on omavalitsusi, kes on öelnud, et meie valda tuulikuid ei tule. Selge, kui otsus on niimoodi, siis me seda respekteerime. On omavalitsusi, kes ei ole seisukohta veel võtnud, ja on ka neid, kes tegelevad planeeringutega, et nende valda tuleks taastuvenergia tootmist. Ma arvan, et siin tegelikult asjad liiguvad, võiksid liikuda kindlasti kiiremini. Aga kella me tagasi keerata ei saa ja eks igaüks saab hinnata, miks varem need investeeringud ei liikunud. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on nüüd konkreetne. Kui palju võidab sellest proua Tervisekassa endine töökoht? Minu mäletamise järgi oli Kunda Cellis üle 200 gigavatt-tunni mõni aeg tagasi, kui ma viimati seal käisin. Sinu kriteerium on üks, nii et üle 200 korra rohkem. Ma ei tea, kas ta on suurim tarbija. Oskad sa nüüd öelda, kui palju sellisel mammutarbijal sinu pakutud sammu tõttu energiakulud vähenevad?

Aitäh! Ma arvan, et see võit ei lähe ju ainult elektri tarbijale või energia tarbijale, vaid see võit kandub üle ka Eesti majandusse, et need ettevõtted on siin, need ettevõtted laienevad või tulevad üldse siia, ja samamoodi töökohad, mida hoitakse. Aga ma tõin siin ühe näite. Kui aastane tarbimine on 50 gigavatt-tundi, siis see tähendaks 28 333 eurot kuus. Kui on 200 gigavatt-tundi, siis see summa on neli korda suurem. Aastasumma tuleb 12-ga korrutada. Siit igaüks saab need rehkendused teha.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! No igal juhul on tekkinud väga huvitav olukord. Ühest küljest te tõstate erinevaid makse, mis mõjutavad otseselt ettevõtete konkurentsivõimet. Kui me vaatame eelmise aasta inflatsiooni, siis erinevate maksude rakendamise kaudu oli see täiendav inflatsioon 2,6%. Need on Eesti Panga andmed. Ja nüüd teiselt poolt, kui näete, et ettevõtted ei ole rohkem konkurentsivõimelised, annate neile elektritarbimise osas soodustust. Te ikkagi panete sinna tingimusi juurde. Siin oli ka kolleegidel küsimus, mida siis kokkuvõttes selle eelnõuga tahetakse teha ja mis on need tingimused, millega saab soodustust. Ettevõte peab kasutama energia juhtimise süsteeme või auditit ning soodustus seotakse järk-järgult pikaajalise taastuvenergia otselepingute olemasoluga. Nii tagatakse, et toetus jõuab vaid nende ettevõteteni, kes parandavad süsteemselt energiatõhusust ja vähendavad heitkogust. Ehk siis kogu selle olukorra juures, mille te olete ise oma kätega, otsustega tekitanud, teades, et ettevõtted ei saagi hakkama, võtke see rohetemaatika välja, siis see oleks tunduvalt arusaadavam.

Aitäh, hea küsija! Te püüate nüüd siduda siin väga palju erinevaid asju, mis sellisel kujul kindlasti omavahel seotud ei ole. Ka teie erakond valitsuses on toetanud puhta energia tootmist ja sinna üleminekut. See ei ole kuidagi olnud ainult meie või praeguste koalitsioonipartnerite teema. Nii et ma arvan, et ei ole ju midagi halba, kui te tulete oma algsete põhimõtete juurde tagasi ja toetate ka seda poolt. 

Aga toetuse mõte on ikkagi ju hästi lihtne. Need ettevõtted, kes on energiamahukad ja kelle konkurentsi positsioon välisturgudel sõltub kolmandate riikide ettevõtete tegevusest, et nad siia jääks ja siin kasvada saaks, oleks neil võimalikult konkurentsivõimeline elektrienergia lõpphind. Ega selle toetusmeetmega üksi loomulikult kõiki probleeme ei lahenda, aga see kindlasti aitab edasi neid ettevõtteid, kes rahvusvahelisel turul konkureerivad. Ma arvan, et sellepärast on see õige asi, mida teha. See, et me soovime, et energiaefektiivsus oleks suurem, on ju ka igatepidi loogiline. Ka see on ju ettevõtete enda huvides.

Martin Helme, palun!

Jaa! No meil oli täna siin Michaliga vaidlus selle üle, kas Reformierakonna statistika on faktid või propaganda. Sa jäid jälle siin kohe valega vahele oma statistika esitlemisega. Ja enne heitsid ette, et inimesed, kes ei toeta seda eelnõu, on Eesti ettevõtete vastased. Ei ole! Eesti ettevõtlusvastased on reformierakondlased, Eesti 200-lased ja muide ka sotsid, kes on teinud meile tänase majandus- ja maksupoliitika, mis tapab ettevõtteid, kes karjuvad appi. 

Ja nüüd jälle jäid valega vahele, et ei, näe, see ei lähe energiaettevõtetele. Ikka läheb! Kuna, et antakse nendele tarbijatele. Aga kellele tarbija selle edasi annab? Kuna tarbijale on pandud kohustus, et ta peab tegema, eks ole, nende šarlatanidega, tuule- ja päikese omadega, lepinguid, siis tema annab selle edasi teie sõpradele, tuule- ja päikesemeestele. Et te võtate maksumaksja taskust raha, teiste tarbijate taskust raha, annate selle pankroti äärel olevate ettevõtete kätte, kes on kohustatud selle edasi andma roheärimeeste kätte. Ringiga jõuab raha teile tagasi. Nii kena eelnõu, eks!

Mind ei üllata muidugi mingit pidi, et me näeme seda maailma üsna erinevalt. Kui te nüüd ütlete, et need 91 ettevõtet on pankroti äärel – no ma ei tea. Minge siis vestelge nende ettevõtetega ja öelge, et te olete pankroti äärel. Seal on erinevaid ettevõtteid: väga edukaid ja võib-olla neid, kellel on olukord keerulisem. Aga see toetus läheb ju tarbijale, mitte tootjale. Ja selleks, et elekter kuskilt tuleks, peab keegi seda ju tootma. Ma majandusinimesena kogu selle jutu loogikast aru ei saanud. Poliitiliselt ma saan aru küll, et ei saa ju kuidagi nõustuda nende asjade või eelnõudega, mida valitsus toob, aga see on osa poliitikast ja siin me jäämegi sõbralikult eriarvamusele. Aitäh! Ja faktid on kindlasti korrektsed, siin ei ole ühtegi kõrvalekallet.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See eelnõu ju kinnitab seda, et Eesti energiapoliitika on muutunud kalliks ja ebastabiilseks ning seda tuleb nüüd maksumaksja ja tarbija arvel kunstlikult parandada. Aga mis mulle silma jäi, on see, et selle meetme rahastamine sõltub igal aastal sellest, kui palju eelarves üldse raha jätkub. Mulle jääb küll mulje, et tegu on sellise suvaõigusega, et üks aasta vaatame, kui palju üldse neid ettevõtteid on, kellele me 85% soodustust teeme taastuvenergia tasu pealt, ja siis vaatame, kui palju meil üldse raha selleks on. Saan ma õigesti aru?

Aitäh! Päris õigesti ei saanud sellest rehkendusest, sest see summa, mis on praegu 8,6 miljonit, mis me selle aasta valitsuse reservist eraldame, on ikkagi arvestuslik nende 91 ettevõtte põhjal, arvestades 75–85% vahel, kuidas kellelgi see toetuse määr võib olla. Ja sellise numbrini me jõuame. Kui nüüd juhtub tõesti nii, et näiteks see summa on suurem, kui selleks aastaks on eelarvestatud, siis seadus jätab ka võimaluse, et järgmisel aastal see kompenseeritakse järgi. Nii et see kindlasti ei ole suvakohane, vaid on ikkagi arvestuspõhine.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, see roheretoorika on reliktne värk praegu. Vaata, sinu eellane oli veel kliimaminister. Sinu puhul räägiti juba asjast, energia ja keskkonna, aga ministeeriumi peal ripub ikka veel see Kliimaministeerium, kuigi minister on hoopis teise nimega. 

Aga küsimus on konkreetne. Mul on siin dokumentides, mis meile on jagatud, oli veel nädala algul 80 selliseid 1-gigavatt-tunniseid abisaajaid. Nüüd äkki ma kuulsin, et nädal pole neid veel keskelgi, aga juba on neid 91. Kas siis, kui me võtame selle vastu, jõuame kolmanda lugemiseni, kui palju see arv siis tuleb, 150 või 200? Kuidas need arvud nii äkki muutuvad? Poole nädalaga 80 pealt 91 peale, kes on abikõlblikud, kui neil luba tuleb.

Aitäh, hea küsija! Kui tuleb juurde uusi fakte ja infot, siis loomulikult, me ju ajakohastame selle. See, kui palju see lõpuks kvalifitseerub … Jah, siin on kirjas, et 2024. aastal oli Eestis 91 sellist juriidilist isikut. Nii et selline number hetkel on. Kas see number võib suureneda või väheneda? Aja jooksul kindlasti võib tulla ettevõtteid, kelle tarbimine jäi selle joone alla, ja on neid, kelle tarbimine on kasvanud. Jah, vahepeal on tulnud uut infot juurde meil, eks ole. (Peeter Ernist räägib kohapealt.) Jah, no ju siis on. 

Aga see on ju joon, eks ole. Kindlasti on ettevõtteid, kes jäid allapoole 1 gigavatt-tunni aastas, ja kui neid tuleb juurde, siis on see ettevõtete nimekiri ka pikem. Ja vastupidi, kui keegi oli üle 1 gigavatt-tunni ja nüüd on kukkunud allapoole seda piiri, siis ta enam abikõlblik ei ole. 

Ja võib-olla üks tähelepanek veel. Ma saan aru, et see on nagu mugav ja põnev – ma ei tea, mis iganes omadussõnu võib sinna panna –, et kuidagi kõike siduda mingisuguse rohevärgiga, eks ole, aga tegelikult on see ikkagi puhtalt konkurentsieelise ja konkurentsivõime küsimus. Seal ei ole mitte midagi ideoloogilist. Ma tahaks selle lihtsalt üle korrata.

Urmas Reinsalu, palun!

Andres, kuidas siis tuleb välja sinu jutu järgi? Kuna meil on odavam elekter kui Soomes, siis me peame suurematele energiatarbijatest ettevõtetele hakkama maksma toetust, et nad üldse pinnale jääksid. Mu küsimus puudutab nüüd sinu dirigeerimisel vastu võetud selle aasta elektrienergia tõusu elementi. Mu palve on, palju konsolideeritult need täiendavalt koormavad tegelikult neid nimetatud ettevõtteid, kui sa oskad tuua nominaalsumma välja. Ja need on tegelikkuses see, mis puudutab elektriaktsiisi, mis jõustub 1. maist. Kas neile ka see jõustub? Teiseks see, mis puudutab 1. jaanuarist jõustunud tasakaalustusvõimsuse tasu, 1. jaanuarist jõustunud varustuskindluse tasu, 1. jaanuarist jõustunud energiakasutuse tasu ja 1. jaanuarist jõustunud elektrivõrkude rajamise lisatasu tarbijatele taastuvenergiaettevõtete projektideks. Kui sa nüüd kokku võtad need, kui palju täiendavalt neid ettevõtteid elektrienergia koormiste, maksude või tasudega sellel aastal koormatakse, võrdlusena, et reservist kavatsetakse hakata maksma ettevõtetele toetust. Tundub, et kuidagi meie majandusskeem, turumajanduslik majandusskeem on lihtsalt lõpetanud eksistentsi. Andres, mis meil toimub meie maal?

Härra Reinsalu, mulle meeldib see debatt. Ma alustan nüüd kohe fakti täpsustusega. Te ütlesite, et mina ütlesin, et Eestis on elekter odavam kui Soomes. Ma ei ole seda kordagi öelnud. Ma olen öelnud seda, et kodutarbijate jaoks on elektrienergia lõpphind – elektri hind pluss kõik tariifid, maksud ja muud tasud – Eestis madalam, kui oli Soomes aastal 2024. 2025. aasta andmeid ei ole.

Nüüd see teine pool teie küsimusest, kas selle toetusmeetme tulemusena on netomõju positiivne või negatiivne. See saldo on 4,5 eurot megavatt-tunni kohta. Selle võrra on muude tingimuste samaks jäädes elektrienergia lõpphind kallim. Aga me peame ikka seda ka arvestama, et valik olla Venemaa elektrisüsteemi osa ei ole ju päriselt valik. Ma usun, et te sellega, hea küsija, nõustute. Kui me ei ole enam Venemaa elektrisüsteemi osa, siis jah, meil on vaja hoida saartalitlusvõimekust, meil on vaja hoida tasakaalustamisvõimekust ja see kõik maksab. (Urmas Reisalu seletab midagi.)

(Helistab kella.) Head kolleegid, meil ei ole sellist debatiformaati ette nähtud. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Hea Urmas, meil ei ole sellist debatiformaati ette nähtud. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Ütlen ausalt, mulle ikkagi meenutab see seadus hasartmängumaksu seaduse põhimõtet. Korraga tullakse vastu ettevõtjatele, teatud ettevõtetele. Miks ei olnud astmelist üleminekut? Või kuidas teil tekkis see tunnetus, et 1 gigavatt-tundi tarbimist peab saama 75–85% soodustust, aga 0,99 gigavatt-tundi ei saa? Põhjendage, miks see üleminek nii järsk on ja miks on selline ebavõrdne kohtlemine ja kas oleks võinud ka selline astmeline üleminek olla.

Aitäh! Ükskõik kuhu joon tõmmata, alati jääb keegi valele poole joont. Selles mõttes on see energiamahukuse valik meil sellisena tehtud. Teine kommentaar on ka hästi lihtne. See toetusskeem peab vastama riigiabi reeglitele. Kui ta ei vasta, siis ei ole meil võimalik seda rakendada. Ka sealt tulenevaid kitsendusi me oleme arvestanud ja sellise tulemuseni jõudnud. Nii et ka see 1 gigavatt-tund aastas on olnud osa läbirääkimiste protsessist Euroopa Komisjoniga. 

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja Andres! Kuulasin huviga seda debatti, mis puudutab elektrienergia keskmist hinda eelmisel aastal kodutarbijale Eestis ja Soomes. Nii palju, kui on inimesi, nii palju on arvamusi ja keegi võtab siit ja keegi võtab sealt mingeid andmeid. See on umbes nagu oksjonil: kes pakub rohkem. Ma täiesti usun, et te, minister, kasutate usaldusväärseid kontrollitud andmeid. Aga kuidas teha nii, et ikkagi kõigil oleksid need arvud? Me ju räägime faktidest. Me ei räägi sellest, kuidas keegi vaatab ilmale, kas on ilus ilm või halb ilm, vaid me räägime konkreetsetest numbritest. Kuidas teha nii, et kõik saaksid lõpuks endale selgeks, mis need tegelikud numbrid on?

Aitäh, hea küsija! No ma arvan, et mis me siin ikka muud teha saame, kui paneme need numbrid kõik ilusti kodulehele üles, et oleks hea vaadata. (Saalist öeldakse midagi.) Veel kord, ärme palun aja segamini kahte erinevat asja. On olemas elektri börsihind, mis Eestis on kõrgem kui Soomes. Suurel osal tundidest on olnud ka hetki, kui see on olnud sama, üksikud, lühikest aega hinnapiirkonna mõttes. Ja teine, millest mina siin räägin, on elektri lõpphind tarbija jaoks, mis sisaldab elektri börsihinda koos kõikide tasude ja maksudega. Ja need olid need numbrid, millest ma rääkisin, kus 2024. aastal oli Eesti kodutarbija jaoks hind veidikene madalam kui Soomes. Ja nii nagu ma praegu siin vastates ütlesin ja olen ka varem öelnud, et kus on hinnaerinevus Eesti ettevõtete või tarbijagruppide kahjuks, on just nimelt suurtarbijad. Ja suurtarbijatele me praegu kõige suuremat leevendust pakumegi.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma lugesin just raamatut "Sotsialism kui sekulaarne religioon". Vaadake, seal oli ka niimoodi, et kõigepealt tehti inimesed vaeseks ja siis riigistati kõik mis võimalik Nõukogude Liidus. Ja siis hakati neid vaeseid kuidagi riigi rahaga üleval pidama. Kogu see riiklik süsteem logises igast otsast, vaesus levis kõikidesse eluvaldkondadesse halastamatult. Kas see kõik ei tule tuttav ette? Kõigepealt lammutame ära ja siis hakkame tilgutama toetusi. See on täpselt seesama skeem minu meelest. Vaatame Estonian Celli, eks ole, üks edukamaid Eesti ettevõtteid, üks suurema energiakuluga ettevõtteid. No seisabki, kaks kuud paneb tehase seisma, sest ei jaksa maksta. Kas see ei ole sotsialistlik tore plaan – enne vaeseks teha ja siis hakata toetusi maksma?

No vot, ma nüüd ei tea, millisest plaanist – sotsialistlikust või mittesotsialistlikust – te täpsemalt räägite või mida te silmas peate. Te küsite siin konkreetselt Estonian Celli kohta. Nende kõige suurem väljakutse on konkurendid välisturgudel, eelkõige Aasias, kes toodavad samas turusegmendis ja kelle jaoks väga paljud tootmissisendeid ongi odavamad. Sellepärast on see toetusmeede sihitud just nimelt nendele sektoritele ja ettevõtetele, kus välismaine konkurentsiolukord on karmim, et oleks võimalik neid ettevõtteid ka siin hoida. 

Selleks, et me saaksime nii elektri börsihinna Eesti hinnapiirkonnas kui ka elektri lõpphinna Eesti hinnapiirkonnas allapoole sellest tasemest, kus see on praegu, vajame me rohkem elektrienergia tootmist. Ja kui meil on rohkem tarbijaid elektrivõrgus, siis ka see aitab ühikukulu võrgutasude mõttes allapoole tuua. Aga energiajulgeolek ei tule ilma rahata, sellepärast ongi vaja maksta saartalitlustasu, on vaja maksta tasakaalustamistasu, et elektriturg Balti regioonis toimiks. Ja see kõik on vajalik selleks, et me oleksime energiasõltuv… et energiajulgeolek oleks siin tagatud. Ma arvan, et selles ei ole ju küsimust.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ega iseenesest erasektorile riigi poolt toetuse andmine ei ole ju halb mõte, seda tehakse igal pool ja igas valdkonnas peaaegu. Aga te ütlesite, et see valele poole joone taha jäävad. Kas te olete ka prognoosinud, mis nendega saab juhtuda? Ja kas on mõeldud, et paljud neist lihtsalt kaovad ära?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on ettevõtteid, kelle elukaar ühel hetkel lõpeb. See on osa turumajandusest. Me ei saa eeldada, et kõik asutatud ettevõtted jäävad igavesti toimetama. Aga selle leevendusega me kindlasti toetame neid ettevõtteid, kes ekspordivad ja kelle tootmiskuludes energial on suurem osatähtsus. Ja kui siin enne oli küsimus selle kohta, miks minu esitatud 91 erineb seletuskirjas olevast 80 – peast ei mäleta, 80 midagi oli –, siis 80, see oli 2023. aasta andmed, uuemate andmete põhjal on see number lihtsalt suurem. Ja see number muutub. Järgmine aasta on see teistsugune või on sama, eks ole. See on nii, nagu majanduse areng siin läheb. Aga kindlasti selle eelnõuga – kõik, kes seda eelnõu toetavad, toetavad ka seda, et Eesti ettevõtluse konkurentsivõime oleks parem ja me liiguksime edasi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa, et tutvustada Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Kirjeldaksin majanduskomisjonis toimunut, kus me seda eelnõu arutasime. See kõik toimus 19. jaanuaril ja arutelu oli järgmine. Hea minister võib-olla mitmeid teemasid ka oma esinemises juba kattis ära, aga eks needsamad küsimused, mis olid siin saalis küsijatel, olid ka komisjonis küsijatel. 

Esimene küsimus oligi Mart Maastikult, kes uuris, kelle arvel seda toetust maksma hakatakse. Siis seletati, et see tuleb riigieelarvest ja valitsuse reservist. Sellega jäi küsija rahule. 

Jaak Aab oli seletuskirjast välja lugenud, et kulu on plaanis katta riigieelarve kaudu CO₂ kvoodist laekuvate rahadega, aga siis sai seletuse, et kuna seal on riigiabiluba ja nende CO₂ rahadega ei saa nii vabameelselt ümber käia, siis otsustati, et selline moodus ei ole kohane. 

Rene Kokk uuris ka seda, mis on täitsa mõistlik küsimus, et milline on ministeeriumi eelhinnang, kas Euroopa Liit rahuldab riigiabi taotluse, sellepärast et seda riigiabiluba ei ole veel saadud, see on alles taotletud. Minister teadis rääkida, et Euroopa Liiduga on see teema läbi räägitud ja sealt on saadud eelhinnang, et ilmselt see riigiabiluba saadakse. 

Siis oli küsimuseks ka see, miks just taastuvenergiatasu, miks ei võiks mingit muud skeemi teha. Rein Vaks, kes oli ka seal koosolekul ja kes on ministeeriumi selle valdkonna spetsialist, ütles, et taastuvenergiatasu on selline elektri hinna komponent, kus on kõige lihtsam ja mõistlikum leida ühisnimetajat lähtuvalt riigiabiloast, mille alandamisel on võimalik toetust maksta. 

Aleksei Jevgrafov uuris, millised need 91 ettevõtet on, kas ta saaks selle nimekirja, siis vastuseks oli, et ei, sellist nimekirja nagu ei saa. 

Aga edasi arutati ka seda, kuidas täpselt see menetlemine käib, kas ettevõtjad peavad esitama taotluse. Vastus oli jah, et nad peavad esitama taotluse. 

Siis arutati ka seda, kuidas rehkendatakse seda 1 gigavatti. Vastus oli see, et viimase kolme aasta keskmised pannakse kokku ja kui kahel aastal on olnud üle 1 gigavati, siis saab seda toetust taotleda. 

Siis oli ka küsimus, et mis siis juhtub, kui keegi taotleb seda toetust, aga pärast tuleb välja, et seda 1 gigavatti kokku ei saanud. Siis tuleb sellisel ettevõtjal toetus tagasi maksta. Ühesõnaga, arutati seda protsessi, kuidas see täpselt käima hakkab. 

Siis tegime ka menetluslikud otsused. Kõigepealt, esimene otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mario Kadastik, aga nagu te olete märganud, siis mina ei ole Mario Kadastik. Mario Kadastik praegu ei viibi Eestis, siis ma tema asemel komisjoni juhina tutvustan seda komisjoni käiku. See oli konsensuslik otsus. Teine otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, ka see otsus oli konsensuslik, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli konsensuslik. Kuna tegemist on siiski riigieelarve ja rahandusküsimusega, siis küsida eelnõu kohta arvamust rahanduskomisjonilt. Arvamuse esitamise tähtajaks on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Ka see otsus oli konsensuslik. Sellega selle eelnõu menetlemine meil komisjonis lõppes. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ja teile on ka vähemalt üks küsimus. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin on minu hinnangul üks rahastamisprobleem küll, mis puudutab valitsuse reservi kasutamist. See ei ole sugugi nii sihtotstarbeline, nagu on siin plaanitud. Kas komisjonis oli ka juttu, miks just sealt ja kas see on üldse seaduslik?

Nagu ma mainisin, tõepoolest, kustkohast see raha tuleb, sellest oli juttu. Ja põhjuse härra minister seletas ka ära, et kuna selle seaduseelnõu me võtame vastu pärast riigieelarvet, siis loomulikult ei ole võimalik vähemalt selle aasta toetusteks, seal eelarves ei saagi seda rida olla, eks ole. 

Nüüd ma ütlen oma isikliku arvamuse. Kui valitsuse reservist võetakse raha ja toetatakse sellega Eesti majandust, Eesti tööstust ja tööstusettevõtteid, siis ma arvan, et see raha on läinud suhteliselt asja ette. Meil ei olnud küll komisjonis arutelu selle üle, kas see on seaduslik või mitte, aga mulle tundub, et midagi ebaseaduslikku ma seal küll näha ei oska. Järgmised aastad, muuseas, on selge, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis see summa on eeldatavasti juba riigieelarves, mille eest seda toetust makstakse.

Suur tänu, lugupeetud komisjoni esimees! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ning Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! See eelnõu on tegelikult selle läbikukkunud energiapoliitika tagajärg. Me menetlesime täna vist paar punkti tagasi eelnõu 776, elektriseaduse muutmise seaduse eelnõu – oli tegelikult jällegi üks paranduse kobar. Siin oli erinevaid meetmeid, mida praegu seoses kõigi eelnevate otsustega, mis tegelikult olid kahjulikud ja millele opositsioon juhtis ka tähelepanu, selles nii-öelda kaks punkti tagasi eelnõus me tegime siinsamas Riigikogus need parandused ära, millest opositsioon juba alguses, kui hakati muutma erinevaid seadusi, juhtisime tähelepanu. Nüüd oleme jõudnud uue eelnõu juurde. 

Ja miks ma ütlen, et see on läbikukkunud energiapoliitika tagajärg, ja mitte ainult energiapoliitika, vaid üleüldiselt majandus- ja fiskaalpoliitika tagajärg? Sellepärast et loomulikult on meil probleem selles, et meie ettevõtted on kaotanud konkurentsivõime. Meie ettevõtted on halvas olukorras. Ja üheks probleemiks on kõrged elektrihinnad, mille puhul tegelikult ei ole meetmeid tarvitusele võetud. Selge on see, et me võrreldes Soomega suudame tagada oma inimestele ja ettevõtetele kallimat elektrit. Praegu on väljas külm, me räägime siin ettevõtetest, aga inimeste arved on ka hästi suured. 

Täna ma andsin sisse vastava arupärimise, et kas valitsusel on kavatsus kuidagi mingil viisil tegelikult olukorraga tegeleda ja inimestele leevendust pakkuda. Eks ma võin eoses juba vastuse anda, et tõenäoliselt mitte, aga loodetavasti me kuuleme kas või mingisuguseid vastuseid ministrilt, kes tuleb sellele arupärimisele vastama. 

Aga siin kogu selle eelnõu juures on loomulikult see probleem, et kõikide nende maksude tõstmisega on tehtud liiga majanduskeskkonnale, on tehtud liiga inimestele, on tehtud liiga ettevõtetele. Ja nüüd on see väike leevendus, mida pakutakse. 

Ja selle leevenduse juures on ka üks aga, et kui te ikkagi investeerite, kui te lähete üle täiesti roheenergiale, siis võib-olla vastavalt sellele eelnõule 91 ettevõtet saab mingisugust leevendust, kui summa on siin kokku võetud 9 miljoni ulatuses. Aga ma küsin, mis nüüd kõikide teiste tuhandete ettevõtetega saab, miks nendele mingisugust leevendust ei pakuta. See on kindlasti see küsimus, mida me hakkame arutama juba teise ja kolmanda lugemise ajal. 

Teate, siin on nagu, nii sellel nädalal kui ka eelmistel nädalatel ja kui me võtame ka eelmist aastat, nii Mario Kadastik kui ka Andres Sutt on küsimusel, kuidas me saaksime stabiilsemat elektrit ja hinnad soodsamaks, et see võluvits on akud. No andke andeks! Jah, ma saan aru, et akuparke me siin ehitame juurde ja nii edasi, aga see ei ole ju nagu lahendus. Esiteks, akul on oma eluiga, töötsüklid ja see kõik maksab. 

Ma toon lihtsalt, et te saaksite aru ka siin, lugupeetud Riigikogu liikmed, mida tähendab akutehnoloogia ja mis kokkuvõttes see võib tarbijale maksma minna. See on hästi lihtne ja praktiline näide. Ma toon selle näite autoostu kohta. Turul on kaks võrdväärse hinnaga autot, üks on akul toimiv, teine on sisepõlemismootoriga. Mõlemal on üks hind uue ostu puhul, näiteks on see 50 000 eurot, nii sisepõlemismootor kui ka akul töötav auto. Kaheksa aasta pärast on see auto amortiseerunud ja ütleme, et mõlema auto puhul on jääk umbes 8000 eurot. 

Sooviks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Jääkväärtus on 8000 mõlema puhul. Mõlemad autod on läbinud, ütleme, 160 000 kilomeetrit, on usin sõitja, ehk nad on võrdsed. Üks aga on kogu selle asja juures. Aku eluiga on läbi. Sellepärast, et nii tootja annab akule 8-aastast garantiid kui ka läbisõidu puhul, mis on 160, on reegel, peale seda tuleb aku välja vahendada. Akuvahetus maksab umbes 20 000 – 30 000 eurot. Ja nüüd tekib küsimus, et kui järelturul on kaks sõidukit, mõlemad on ühesuguse hinnaga, siis tegelikult ühele autole tuleb 20 000 – 30 000 juurde ja nad ei ole üldse konkurentsivõimelised ega võrdväärsed järelturul. See on see probleem. 

Ja see on see, millest kogu selle rohepöörde juures kuidagi ei taheta rääkida, kogu selle akutehnoloogia juures. Kas seda pannakse autodesse või kasutatakse elektrisalvestuses, see kokkuvõttes muudab tehnoloogia selle elektri veelgi kallimaks, tunduvalt kallimaks. Nii et püüdke aru saada, meil on vaja kiireid lahendusi. 

Ja kogu see ideoloogiline mõtteviis, et me peame juurutama roheenergiat, me peame igal juhul kõik need soodustused, mis peavad ettevõtted saama või võiksid saada, need peavad lähtuma rohepoliitikast – no see ei ole edasiviiv jõud, sellepärast et seal on takistused. Hästi paljud takistused peituvad ikkagi rahas, sellepärast et needsamad ettevõtted, kes vastavalt sellele eelnõule võiksid saada väikest soodustust riigilt, peavad investeerima. Ja see kindlasti ei saa tõsta nende konkurentsivõimet. No see ei käi lihtsalt niimoodi. 

Mul on kahju, et me siin järjepidevalt kogu selle tegevusega tegeleme, mis ei vii meid edasi. Samas me võiksime praegu Euroopas kaitsta oma põlevkivi. Aga nagu me teame, vastavalt ENMAK-ile ja vastavalt minister Andres Suti väljaöeldule, siis 2035. aastal me põlevkivienergia tootmises rohkem ei näe. Ja unustame kuidagi ära, et seal taga on inimesed, seal taga on tegelikult teadus. Tagatipuks tahetakse üldse ju teaduskond kinni panna, nagu ma aru sain. Vähemalt haridusminister Eesti 200-st niimoodi juhised TalTechile andis. See on ju tegelikult kogu energiajulgeoleku küsimus, mis praegu toimub. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna [fraktsiooni] nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Reili Ranna. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutatav seaduseelnõu on valitsuse hilinenud ja poolik katse leevendada tööstusettevõtete energiakulusid. Isegi kui suund on õige, on see samm ise liiga väike. Selle mõju jääb kaugelt alla sellele, mida Eesti majandus ja meie inimesed tegelikult vajavad. Soodustus puudutab umbes 90 suurt ettevõtet, eelkõige puidu-, paberi-, toiduainete- ja keemiatööstuses. Neile tähendaks see väiksemat taastuvenergia tasu, mis langetab elektri hinda veidi, umbes 7 euro võrra ühe megavatt-tunni kohta. Paraku söövad selle võidu kohe ära teised lisanduvad kulud, nagu saartalitluse või sagedusreservi tasu. 

Me ei saa pidada õigeks poliitikat, kus ühe käega näiliselt justkui aidatakse, aga teise käega võetakse see abi tagasi. Kui tahame, et Eesti tööstus püsiks konkurentsivõimeline, peame vaatama laiemat pilti ja selle keskmes peab olema kindel taskukohane ning kodumaine energia tootmine. 

Täna on paljud Eesti tootmisettevõtted kõrgete energiahindade tõttu raskustes, eriti need, kes tegutsevad väljaspool Tallinna ja Tartut ning loovad oma piirkonnas töökohti, hoiavad kogukondi elus ja maksavad makse. Selliseid ettevõtteid tuleb toetada mitte ainult soodustusega taastuvenergia tasule, vaid ka näiteks võrgutasude õiglasema arvestusega. 

Head kolleegid! Ükski toetusmeede aga ei aita, kui kogu energiasüsteemi vundament logiseb. Vaatame tõele otsa. Kuigi valitsus on vastu võtnud energiamajanduse arengukava, mille eesmärk on Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamine ning taskukohase energia kättesaadavus, liigub Eesti tegelikkuses vastupidises suunas. Me sõltume aina rohkem importelektrist. Möödunud aastal tuli juba ligi 40% tarbitavast elektrist mujalt. Uusi elektritootmisvõimsusi ei ole lisandunud just liialt palju. Tuulepargid ei saa planeeringutega edasi, investeeringud seisavad ja ettevõtjad vaatavad üha rohkem teistele turgudele. 

Kui sõltume suurel määral importelektrist, on hind pidevalt kõikuv ja sageli kallim, mis lööb valusalt nii ettevõtjaid kui ka tavalisi peresid. See teeb Eesti ettevõtete jaoks kulud suuremaks ja pärsib otseselt Eesti majanduse konkurentsivõimet. Samas teame, et elektri tarbimine kasvab, põlevkivi tootmine väheneb ja nii ongi meist lähiaastatel saamas suurima energiadefitsiidiga Euroopa riike. 

See mõjutab eeskätt tööstust, suurtarbijaid, võimalikke investeeringuid, kuid ka väiksemaid ettevõtjaid ja kodutarbijaid. Kui elektri hind on kõrge ja ebastabiilne, ei julge keegi rajada uusi tööstusinvesteeringuid ei Läänemaale, Ida-Virumaale ega ka Võrumaale. Sellise keskkonnaga ei suuda me hoida olemasolevaid ettevõtteid, rääkimata uutest töökohtadest maapiirkondades. 

Sotsiaaldemokraatide jaoks on oluline, et energiapoliitika ei teeniks üksnes suurtootjate huve, vaid looks kestlikke ja hästi tasustatud töökohti üle Eesti. Just selle põhimõtte nimel taotlesime valitsuses ka suurtarbijatele soodustuse kõrval laiemat süsteemi, mis toetaks sihipäraselt ka regionaalset tarka tootmist. Selleks pakume taas kord välja konkreetsed ja teostatavad sammud. 

Aga kõigepealt peab valitsus viivitamata langetama otsused, mis võimaldavad tuua turule uusi elektritootmisvõimsusi. See tähendab konkreetseid samme maismaa tuuleparkide planeeringutega edasiliikumiseks, investeeringukindluse tagamiseks meretuuleparkidele ning väiksematele kiiresti juhitavatele tootmisjaamadele, näiteks hajusalt üle Eesti paiknevate gaasijaamade rajamist. Pikemas plaanis tuleb arvestada ka biogaasi tootmisvõimsuste lisandumisega. Ilma nendeta ei ole võimalik tagada ei energiajulgeolekut, stabiilset elektri hinda ega uusi töökohti väljaspool suurlinnu. 

Vajame ka sihipärast toetusmeedet, mis aitaks rajada uusi energiatootjatega otseliitumisi. Just see loob võimalusi investeeringuteks seal, kus on olemas nii looduslik ressurss kui ka kogukondlik valmisolek taastuvenergia arendamiseks. Riik peab andma omavalitsustele senisest enam tuge planeeringute ja keskkonnalubade menetlemisel, see ei tohi jääda omavalitsuste haldusvõimekuse taha. Samal ajal tuleb kohalikku tasandit ka motiveerida. Näiteks võiks omavalitsustele anda osa juriidilise isiku tulumaksust, kui nende piirkonda tekib uusi, kõrgema lisandväärtusega töökohti. 

Töökohtade loomist maapiirkondades tuleb toetada ka riiklikult. Selleks saab kasutada nii maksuleevendusi, näiteks sotsiaalmaksu osalist tagastamist uutele tööandjatele, kui ka finantsinstrumente, sealhulgas riiklikke tagatisi investeerimislaenudele. Nii loome võimalused targa ja hajusa tootmise arenguks ka seal, kus erasektor üksi ei julgeks esimesena investeerida.

Oleme täna olukorras, kus Eesti energiapoliitika puudujäägid maksavad meile igapäevaselt majanduslikku ja sotsiaalset hinda. On aeg pöörata fookus tühjadelt lubadustelt konkreetsetele tegudele. Elektri hinna leevendamine ei tohi piirduda pelgalt suurtarbijatele mõeldud soodustustega. See peab olema osa laiemast strateegiast, mis toetab töökohtade loomist, energiasõltumatust ja piirkondlikku arengut. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Eelnõu on sotsialistlik eelnõu, mida tuli meile siia tooma Reformierakond. Põhivaidlus on neil sotsidega selle üle, kas sotsialismi teha ettevõtetele või sotsialismi teha kõigile. See Reformierakond, kes on nutikad poliittehnoloogid, on nuputanud välja, et sotsialismi teha ettevõtetele, sealt tuleb raha endale ka tagasi ja on vähem inimesi, kellega tegeleda. Sotsid mõtlevad teistmoodi, et võtaks kõigepealt inimeste taskust käibemaksu tõusuga ja tulumaksu tõusuga ja aktsiisimaksu tõusuga ja automaksuga raha ära ja siis läheks selle rahaga inimestele küll ja öelda, et näe, me maksame teile toetusi liiga kalli elektri eest. Sotsialism on see kõik ikka ühtemoodi. 

Milles on kogu asja põhiiva? See seaduseelnõu, mis koosneb valedest ja korruptsioonist – tullakse tegema nägu, nagu toetataks Eestis ettevõtlust –, ei tee midagi taolist. See on lihtsalt läbi kukkunud kohutavalt halva majandus-, maksu- ja energiapoliitika tagajärje tati ja traadiga lappimine. Selle skeemi seletame inimestele uuesti lahti. See skeem on niimoodi, et kõigepealt võetakse maksumaksja taskust raha – nagu juba räägitud, kõik maksud tõusevad meil kogu aeg, kõik läheb kallimaks, inflatsioon on pöörane –, siis antakse see raha reformierakondlaste väljavalitud spetsiifilistele ettevõtetele ja öeldakse, et näe, me toetame tootjaid. Me ei toeta energiafirmasid, me toetame tootjaid, aga me toetame ainult neid tootjaid, kes viivad raha nendele rohefirmadele, kes on meie sõbrad. Tehke leping nendega, siis me anname teile raha ja siis teie saate selle raha edasi anda tuuliku- ja päikesemeestele. Ehk siis Reformierakond loob meile maksumaksjate rahaga skeemi, millega püsti hoida tuuliku- ja päikeseäri, mis, nagu me kõik Eestis teame, on kahjumlik, hoolimata lõpututest subsiidiumitest, riigi toetustest ja skeemidest. 

Üle tuleb korrata väga lihtne asi. Siin enne Sutt rääkis sellest, et me tahame ju motiveerida, et rohkem energiat tuleks turule, pakkumist peab rohkem olema, et rohkem ehitataks tuulikuid, et rohkem ehitataks päikest. Matemaatiline korrelatsioon on vääramatu. Mida rohkem on ühes riigis päikese ja tuule tootmist, seda kallim on selles riigis elekter. Ehk oma subsiidiumiga läbi ettevõtete, kelle nad on välja valinud ja kellele nad on öelnud, et see subsiidium tuleb edasi anda rohepetturitele, ajavad nad elektri hinda veel kallimaks, võttes selle jaoks meie kõigi taskust raha. Ei ole nõus! Me tegime tagasilükkamise ettepaneku.

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kriitika, mida on esindatud selle valitsuse energiapoliitika või õigemini selle kvaliteedi puudumise kohta, peegeldub ka selles eelnõus kooskõlastustabelis. Kuidas reageerib valitsus keskkonnaministri, energiaministri seisukohalt? Tööandjate keskliit ütleb, et regulatiivsete elektri hinna komponentide osa lõpphinnast kasvab kiiresti, see on aktsiis, käibemaks, taastuvenergia tasu, võrgutasud, reservide hankimisega seotud tasud. Tööandjate keskliit möönab, et üks võimalus on neid hinnakomponente, panete tähele, sotsialiseerida või kehtestada soodustusi, kuid see tähendab – nii hoiatab tööandjate keskliit –, et see tuleb teistel tarbijatel või maksumaksjatel kinni maksta. Seetõttu on oluline kõigi energiapoliitiliste valikute tegemisel arvestada mõjuga just neile hinnakomponentide maksumuse vähendamisele elektri lõpphinnale. Punkt. Ja mida ütleb selle üleskutse peale valitsus? Panete tähele? Teadmiseks võetud. Kõik. Läheme edasi. 

Tööandjate keskliit jätkab, et seda soodust, mis on see, et tegelikult ju hakatakse maksma toetust. Meile tuli siia härra minister ja teatas meile korraga, et must on valge. Soomes on elektri hind kallim kui Eestis ja seetõttu, et meil on nii odav elektri hind, tuleb hakata peale maksma toetust, sest muidu kukuvad agoonias ettevõtted kokku. Jaanuarikuu andmed – kolm korda on börsihinna vahe. Härra Sutt, millest me räägime? Kust tulevad niisugused retoorilised äraspidised hüperboolid? 

Ja kui ma vaatan praegu samamoodi tööandjate keskliidu osundust – panete nüüd tähele ideoloogilisi kliimavalikuid? –, siis tööandjate keskliit protesteerib, et soodustust saab rakendada vaid ettevõtjatele, kelle põhitegevusala kuulub kliima-, keskkonnakaitse ja energiaalase riigiabi suunistesse alates aastast 2021. Väga selge ideoloogiline määratlus. Tööandjad kutsuvad üles sellest loobuma. Mida ütleb meile meie kõigi sõber, elukogenud ja austatud härra Sutt? Mitte arvestada. 

Ja nüüd oleme sattunud täielikku hookuspookuse situatsiooni. Meile kuhjatakse peale, kõigile energiatarbijatele, kiire kasvava kaskaadina täiendavaid tasusid. Meil seisab ees elektriaktsiisi tõus, meil 1. jaanuarist jõustus seesama varustuskindluse tagamise tasu, meil on energia – mis seal oli? – talumise tasu kehtestatud 1. jaanuarist. Siis on taastuvenergia ettevõtete täiendav trasside tagamise toetus, mille peavad kõik tarbijad kinni maksma. Ja panete tähele? Ma tunnustan siin härra ministrit aususe eest. 

Ma küsisin seda, et kui ka need toetused, mida hakatakse nendele ettevõtetele konsolideeritult maksma, aga võrreldes nende aktsioonidega, hinnatõusu hübriidrünnakutega Eesti ettevõtluskeskkonna vastu, mida läbi viiakse kõikehõlmavalt, niisugusel tžingiskhaanlikul meetodil, tuleb välja, et tegelikult lisaks sellele, et makstakse mingisugust toetust – näete, jälle, toetuspõhine majandus –, jääb tasu ikkagi 4,5 eurot megavati kohta kõrgemaks. Vaadake, milline Alice'i imedemaailm on meil üles ehitatud! 

Ja selles olukorras on siis valitud milline agenda? Täiendavate tasudega, meie põhifunktsioon, baasinfrastruktuuri element, energeetika, ettevõtluse kõri kinni tõmbamine nende tasurünnakutega ja juhuelektripõhise energeetika valikuga, mida ENMAK-i puhul valitsus langetas ja mida samuti tööandjate keskliit appikarjena kutsus üles loobuma sellisel kujul, ta ei kooskõlastanud, läbikukkumine paraku, ebakvaliteetne töö. Ja siis on võetud välja, panete tähele, milline sooritus. Hakata neid toetusi selektiivsele valikule ettevõtetele maksma – kust? – valitsuse reservfondist. Kuulge, valitsuse reservfondi mõte on erakorralistele ettemääramatutele juhtudele reageerimine operatiivselt. Ja nüüd nähakse ette seadusest tuleneva toetuse maksmine reservfondist. Ja nelja aasta puhul teeb see kokku üle 30 miljoni euro. Pärast meid tulgu või veeuputus! Mis meil toimub meie maal? 

Ma vaatasin – ja ma nüüd üldistan –, meil on haigekassa nelja aasta perspektiivis, härra Sutt, eks ole, reserve süüakse ära üle poole, 350 miljoni euro ulatuses nelja aasta perspektiivis. Niisugune kiire liikumine. Ma vaatan praegu teehoiukava, mida siin hõisatakse, et ehitatakse välja põhimaanteed – täielikult katmata. Vastupidi, ta ei lahenda isegi olemasolevat teedevõrgu tänase varustatuse taseme või taastetaset, seda ta ei lahenda. Ja siis on samamoodi kirjutatud tühjusesse sajad miljonid eurod sisse järgmise nelja aasta peale. See on väga tõsine olukord. Pärast meid tulgu või veeuputus! 

Sisulised tegevused on kõik ette nähtud ühekordsetena, panete tähele, aastateks, eks ole, reservfondi. Mis see märk on? Kulutataksegi erinevaid reserve ära, või vastupidi, kirjutatakse tegevuskavasid juba teadlikult blufitult õhku. Seda olukorras, kus meil on lähiajaloo suurim ja sügavaim defitsiit ette nähtud. Panete tähele? Pärast meid tulgu või veeuputus! Ja see kohvrite otsas istuva valitsuse agenda, mis on antud, et seadusest tulenev toetus nähakse ette reservfondi – tegelikult kõik saavad aru, et see on täiesti ajutine, skemaatiline meede –, loomulikult ei ole püsivalt sellisel kujul realistlik ega kooskõlas mingisugusegi finantsloogikaga riigis. Niimoodi käitutakse juba sellisena, et 12 kuud ja siis paneme ukse kinni. Eksperimendid, eksperimenteeriv poliitika. 

Ma olen härra Sutiga avameelselt kõnelenud. Ja ma olen ka kõnelenud, eks ole, Kliimaministeeriumi ametnikega ja palunud teatud asjadest hoiduda selle aasta jooksul. Teatud asjadest. Ei ole mõtet tegeleda eksperimentidega. Tegelege jooksva mänedžmendiga, ärge tehke asju hullemaks, ärge destabiliseerige olukorda veelgi! Väga konkreetne juhtimispalve – mitte juhtimisülesanne, vaid juhtimispalve. Esimene asi, mis selles olukorras oli – meil oli tõsine dialoog, eks ole, Andres –, oli see, et palun ära võta neid lisakohustusi, mis puudutavad maismaa täiendavat oksjonit, 1 teravatt. Mis see summa on? Me ühiselt arvutasime selle välja, eks ole, me ühiselt jõudsime arusaamale, et kuni 300 miljonit eurot täiendavalt tarbijatele kulutusi. Meil oli meretuuleparkide fiasko, kus me olime sunnitud tegema selge üleskutse, et 2027. aasta valimiste järel, kui te sõlmite selle lepingu, mille kohta te ütlesite, et on alternatiivitu … Mäletate? Kus sotsid on? Miks sotsid lahkusid olulise energiapunkti ajal saalist? Ma ei tea. Et me pöörame selle tagasi. Ja nüüd te lähete maismaaparkidega võtma kohustusi valimistejärgsesse perioodi juba väga pikaks ajaks. Ma arvan, et see ei ole mõistlik, see ei ole ratsionaalne, läbimõeldud, niisugune energeetiline käekiri. 

Teiseks, mis tähendab loomulikult neid valikuid, mida nüüd ENMAK-i jõustamiseks te kavatsete teha, võtta siduvaid kohustusi, visata nii-öelda sild kohustusi valimistejärgsesse aega. See ei ole ainult energeetika, need on ka muud valdkonnad, aga samamoodi ka energeetikas te võtate praegu nelja aasta sildkohustusi. Ma arvan, et see ei ole vastutustundlik. Katsume selle demokraatliku mandaadi mõttes, ühiskondliku poliitilise usalduse mandaadi mõttes, mis teile jäänud on, teha nõnda, et te ei lukusta riigi toimimist nii pikka aega tulevikku vaadates. See on laiem probleem, see ei ole ainult üksikult selle eelnõu küsimus. 

Nii et me ei võta seda seisukohta, et me oleme. Tagasilükkamise puhul me kindlasti esitame oma ettepaneku sellele. Ma arvan, et me peame üldiselt pingutama selle nimel, et taastuvenergia tasusid alandada. Meil on ka suurepärane sahver olemas, Andres teab seda sahvrit, see on tegelikult Eleringi sajad miljonid eurod, mis pangaarvel töötavad. Me saame ühiselt pingutada sisulise kvaliteediga ettepanekule, kuidas elektrienergia täiendavaid regulatiivseid tasusid tarbijatele alandada, sealhulgas loomulikult energiaintensiivsetele ... 

Nüüd on küll teie aeg! 

Vabandust! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tarmo Tamme. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Et jääks kõlama ka midagi positiivset, siis tegelikult me arutame täna eelnõu, mis räägib Eesti majanduse konkurentsivõimest, tööstuse tulevikust ja sellest, kas Eesti on riik, kuhu tasub investeerida ka homme ja ülehomme. Eelnõu keskne eesmärk on lihtne ja mõistlik: vähendada energiaintensiivsete ettevõtete kulusid viisil, mis on õiglane, sihitud ja kooskõlas meie kliimaeesmärkidega. Me teame, et elektri hind Eestis ettevõtetele on olnud oluliselt kõrgem kui mitmetel meie lähikonkurentidel. See ei ole ideoloogiline väide, vaid see on fakt. Kui meie ettevõtja maksab sisendi eest rohkem kui Soomes, Rootsis või Lätis, siis ei ole küsimus ainult kasumis, küsimus on töökohtades, investeeringutes ja maksutulus ning lõppkokkuvõttes ka inimeste hakkamasaamises. 

Seletuskiri toob selgelt välja, et Eestis on täna üle 5 miljardi euro väärtuses potentsiaalseid välisinvesteeringuid, mille puhul on otsustav tegur just elektri hind. Need investeeringud tähendavad tuhandeid uusi töökohti, sadu miljoneid eurosid maksutulu ja lisandväärtust Eesti riigile. Kui me tahame, et need investeeringud tuleksid Eestisse, mitte ei läheks naaberriikidesse, siis peame looma konkurentsivõimelised tingimused. See eelnõu seda targalt ka teeb. 

Esiteks, ta ei anna kõigile automaatselt soodustust. Soodustus on suunatud ainult neile ettevõtetele, kes tarbivad palju elektrit, kellel on reaalne risk tootmine Eestist välja viia, kes tegutsevad sektorites, mis on rahvusvahelises konkurentsis. See on täpselt sihitud meede, mitte laialivalguv toetus. 

Teiseks – ja see on Eesti 200 jaoks eriti oluline –, see eelnõu seob majanduse ja kliima, mitte ei vastanda neid. Ettevõte saab soodustust ainult siis, kui ta suurendab taastuvelektri kasutamist, teeb energiaauditi ja rakendab selle soovitusi, investeerib reaalselt kasvuhoonegaaside heite vähenemisse. Soodustus ei ole kingitus, vaid kokkulepe. Riik aitab ettevõtjat, ettevõtja aitab Eestil liikuda puhtama ja tõhusama majanduse suunas. Just selline lähenemisviis, kus majanduslik konkurentsivõime ja kliimaeesmärgid käivad käsikäes, on Eesti 200 maailmavaate tuum. 

Kolmandaks, eelnõu lahendab ka ühe praktilise ja ajale jalgu jäänud probleemi. Täna karistab kehtiv regulatsioon ettevõtjat, kes tahab salvestada elektrit, et oma tarbimist paremini juhtida. See eelnõu eemaldab selle mõttetu piirangu ja ütleb selgelt, et energiasalvestus ei ole probleem, vaid on lahendus. See annab ettevõtjatele võimaluse kasutada odavamat elektrit ja targemalt, vähendada tipuhindade mõju, investeerida kaasaegsetesse tehnoloogiatesse. See on täpselt see suund, kuhu Euroopa tööstus liigub ja kuhu peab liikuma ka Eesti.

Tegemist on hea eelnõuga ja seepärast kutsun ma kõiki Riigikogu liikmeid seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ... Vabandust! Siiski on, härra minister, mul teile küsimus, kas te soovite ka läbirääkimistel osaleda. Juba teel siiapoole, saan aru, et soov on kindel. Palun, Andres Sutt, energeetika- ja keskkonnaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh sõna andmast! Sellise tulise debati peale soovin ma kindlasti paar sõna öelda. Kõik need, kes ütlesid, et energeetikapoliitika on läbi kukkunud, ei pakkunud ise mitte ühtegi reaalset alternatiivi koos maksumustega, mida nad teeksid teisiti. Selles valguses ma ütleksin, et see kriitika ei ole lihtsalt asjalik. Kui kaua on Eestis võimalik teha põlevkivienergeetikat? Ma ei ole kordagi öelnud, et 2035. aastal põlevkivienergeetika Eestis lõpeb. Ma olen öelnud seda, et põlevkivienergeetika keskendub (Hääled saalis.) ennekõike põlevkiviõli tootmisele ja see määratleb ära, kui kaua põlevkivienergeetikat on võimalik Eestis teha. Veel kord, kuna taas väideti, et ma olla öelnud, et elektri hind Soomes on kallim kui Eestis, (Hääled saalis.) siis ma olen rääkinud tarbija, kodu …

Üks hetk, härra minister! Üks hetk, härra minister! Urmas Reinsalu, mul on teile palve. Te olete ennast siin registreerinud nüüd vastusõnavõtuks. Teie aeg tuleb ja siis te saate oma kaks minutit. Aga praegu härra minister palus võimalust osaleda läbirääkimistel ja jätkab. Härra minister, palun!

Aitäh! Eestis oli 2024. aastal kodutarbija jaoks odavam elektri lõpphind, mitte börsi, vaid koos kõikide tariifide ja tasudega. See on see, millest ma rääkisin, nii et palun mitte segamini ajada börsihinnaga. Ja samamoodi ma ütlesin seda, et tarbijagrupp, kus on suurtarbijad, et seal on Soomes hind odavam ja seetõttu on ka seesama meede, mis aitab Eesti ettevõtjatel konkurentsiolukorras toime tulla. Valitsuse reservist rahastatakse ainult 2026. aastat. Sealt edasi, nii nagu ütles ka komisjoni esindaja, on see kõik riigieelarve teema, nii nagu see peabki olema. Kas meil tuleb turule uusi elektritootmisvõimsusi? Jah, tuleb. Elering tegi hanke juhitavateks võimsusteks, mis tulevad 2028–2029, 200 megavatti, pluss salvestid, mis tulevad nii ehk naa. 

Nii et viimane asi, mis ma siit ütlesin, kuna me käisime kõik fraktsioonid läbi tuumaenergia ja ohutuse seaduse tutvustamisega: igas fraktsioonis oli asjalik arutelu, seal olid needsamad inimesed, kes on täna siin saalis. Millegipärast fraktsiooni ruumides oli võimalik teha asjalikku arutelu ja mingil teisel põhjusel siin suures saalis seda teha ei ole võimalik. Ma ei tea, miks. Aitäh! (Hääled saalis.)

Suur tänu, lugupeetud minister! Härra minister ütles nüüd oma läbirääkimistel peetud kõnes, et need, kes kritiseerisid, ei pakkunud ise mingeid lahendusi. Ehk ta tegelikult isegi ei viidanud nendele seisukohtadele, mis teie läbirääkimiste kõnedes olid. Martin Helme ja Urmas Reinsalu, kuidas me selle olukorra nüüd lahendame? Aga me lahendame selle asja demokraatlikult. Ma annan teile vastusõnavõtuks kummalegi kaks minutit. Kõigepealt, Martin Helme, teie kaks minutit. 

Aitäh! Me oleme rääkinud lahendustest vähemalt viis aastat. 20. septembril 2020 kogunes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu ja võttis vastu volikogu avalduse, kus ta pikalt rääkis energiapoliitikast. Ma toon välja need kolm-neli suurt asja, mis me ütlesime. 

Kõigepealt peab riik andma tootjale ehk Eesti Energiale kohustuse rohkem toota ja sellega turg odava energiaga üle ujutada. Reformierakond on täpselt vastupidises suunas liikunud, aga see korraldus tuleks jätkuvalt anda, põlevkivielektrit tuleks rohkem toota. Teiseks, CO₂ komponent hinnast välja. See on maks ja see on arbitraarne maks ja see on kohutavalt suur osa meie elektri hinnast. Kolmandaks, aktsiis alla. Ja neljandaks, tänane börsikorraldus on tegelikult üks suur petuskeem. See börsisüsteem tuleb ümber teha või üldse sellest börsisüsteemist loobuda. Nii et lahendusi me oleme pakkunud ammu-ammu. 

Rõhutan üle, et igasugune edaspidine päikese- ja tuulemahtude suurendamine saab ainult elektri hinda tõsta. Akusüsteemide ülesehitamine, mis on hiigelmahukas, saab ainult elektri hinda tõsta. Kõik need lahendused, millest on rääkinud siin enne Sutt ja Reformierakond, on kõik lahendused, mis viivad järjest kallima elektri hinnani. Lahendus ei ole see, et me võtame teiste maksudega kõigilt inimestelt ja ettevõtetelt või ülejäänud tarbijatelt raha ära suures koguses ja siis jagame selle toetusmeetmetega tagasi inimestele või ettevõtetele, et see jõuaks riigieelarvest ja tarbija taskust tagasi rohešarlatanidele, keda Reformierakond toetab. Lahendus on elektri hind alla viia. Need ei ole keerulised asjad, mis teha tuleb, et elektri hinda alla viia. Palun, härra Sutt!

Aitäh! Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, Lauri! Korrektselt, nagu alati. Tähendab, mis on praegu mõned asjad, mille kohta Andres Sutt ütles, otsekui … Mis siis välja pakutakse positiivse programmina? Kus siis on teie partei elekter? Vaadake, see ongi teie põhihäda. Energeetika on parteistatud ja muudetud ideoloogiliseks mängukanniks. Majandusministeeriumi alt viisite ära selle tegelikult Kliimaministeeriumi alla ja omistasite talle hoopis poliitilise tööriista tähenduse. Ja sealt need vead ongi alguse saanud. Võtke, palun väga, kuulake eksperte! Ma olen esitanud teile tervikkava käsitluse, kuidas jõuda mõistliku riigi energiakavani. Ja ma ütlen teile ühte asja: võtke tööandjate, inimeste, kes loovad lisaväärtust, tegelik ettepanekute pakett, mis puudutab ka konkreetseid kriitilisi osundusi, ja hakakse seda realiseerima. Hakake tööle! Võtke eksperdid! Hakake tegutsema ratsionaalselt! 

Nüüd see, mis puudutas osundust tuumaenergeetikale. Jaa, meil oli ka väga huvitav dialoog selles osas. Aga mis mind tähele pani, oli see küsimus, et kui ma küsisin, kas tuumaenergeetika võimekus on valitsuse energiapoliitiline eesmärk, et seda kavatsetakse ellu viia, sinna pannakse ressursse, nõnda edasi, siis öeldi, et tegelikult, ma sain aru seda, et aga meil on ükstaspuha, kui keegi tahab tuumaenergiat, siis tehku, meie läheme edasi roheenergeetikaga, juhuelektriga, kui keegi sinna kõrvale topib ka tuumaenergeetikat, tehku, meil on seadus olemas ja saame avalikkusele öelda, et midagi oleme teinud. Jällegi, vaadake, pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-poliitiline käsitlus nii sensitiivses pikaajalise investeerimisvõimekuse vajaduses valdkonnas, nagu seda on energeetika. 

Nüüd kõneleti siin nendest lisavõimsustest. Tõepoolest, valitsus on võtnud kursi gaasielektrijaamade ehitamisele olukorras, kus see ressurss, kui me räägime, on tegelikult oma hinnatasemelt nii kallis. Vaadake, mis praegu toimub gaasihinna ümber. Gaasijaamade ehitamise nii-öelda kinnisidee on täiesti nõutuks tegev. Kust see alguse sai? Aga seda viiakse ellu, ma vaatan, ainsa pärandina lisaks sellele nii-öelda utoopilistele agendadele, mis on õhku pandud, on see asi, mis jääb 2027. aasta järel nii-öelda rohtu kasvanud külavaheteele. Ma ei tea, miks nii …

Aitäh! 

… posturaalne pilt mulle lõpuks pähe tuli. Aga igal juhul Andresele jõudu! Andresele jõudu! Tal ei ole ka kerge!

Nüüd sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 787 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek lükata eelnõu 787 esimesel lugemisel tagasi. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku lükata eelnõu 787 esimesel lugemisel tagasi. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 787 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul teile tutvustada ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nagu spiiker mainis, tegemist on riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamisega seotud sätetega, mida me soovime teile arutamiseks panna ja loodetavasti ka võimalikult kiiresti vastu võtta, sest ega julgeolekuolukord kuidagi muutunud ei ole. Kuna riigikaitse rahastamise põhimõtetes on toimunud eelmisel aastal oluline muutus ja me oleme saanud võimaluse maksumaksja vahendeid rohkem riigikaitsesse panustada, siis see on loomulikult tähendanud ka seda, et me peame ehitisi ja taristut rohkem rajama. Selleks, et sellega toime tulla, ja vaadates ka olemasolevat praktikat, peame me leidma võimalusi, kuidas olemasolevat õigusruumi kohendada, selleks et kiiremini riigikaitseks vajalikud objektid valmis ehitada. 

Püüan teile anda ülevaate, miks me siin oleme ja mida me muudame. Kui vaadata kehtivat õigust, siis kehtiva õiguse järgi on riigikaitseliste ehitiste planeerimine reeglina võimalik kas riigi eriplaneeringu kaudu või üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga või kolmanda variandina üldplaneeringu alusel detailplaneeringuga, nagu ikka planeerimismenetlus käib. Kui me vaatame hetkel kehtivaid riigi eriplaneeringuid või töös olevaid eriplaneeringuid, siis aeg varieerub väga palju. On eriplaneeringuid, mis on kestnud juba üle viie aasta, aga keskmisena on riigi eriplaneeringu menetlus kestnud siiamaani umbes kolm aastat ja veidi peale. 

Kui me vaatame üldplaneeringuid muutvaid detailplaneeringuid, siis on need samamoodi kuni kolm aastat. Ja kui on olemas üldplaneering ja sinna peale on vaja teha detailplaneering, siis on reeglina hakkama saadud kuni kahe aastaga. Aga tuleb arvestada, et planeerimisele järgneb ka ehitusega seotud loamenetlus, ja kui on vaja läbi viia ka keskkonnamõju hindamised, siis circa poolteist aastat läheb veel. Nii et see protsess on ikkagi väga-väga pikk ja kindlasti ei ole see antud julgeolekuolukorras kohane. 

Nüüd, mis on meil veel probleem? Teine probleemkoht on kindlasti see, et kogu selles protsessis, mida ma teile eelnevalt kirjeldasin, on olemas alati vaidlustamise võimalused. Vaidlustamine iseenesest ei ole kunagi probleem, aga vaidlustuste menetlemine, vaidlustuste lahendamine on. Ja kui palju ühes asjas saab vaielda? Kui me võtame nüüd keskeltläbi, kui palju on võimalik ühes protsessis vaidlusi esitada, siis me oleme vaadanud, et kui võtta planeerimismenetlus kuni ehitise kasutuselevõtuni, siis enam-vähem keskmiselt võib esitada viis kaebust, igaühe puhul esmase õiguskaitse taotluse lisaks. Ehk me räägime kümnest vaidlusest ühes menetluses. 

Kui me vaatame olemasolevaid kohtuvaidlusi, mis vähemalt Kaitseministeeriumi valitsemisalas on, siis meil on hetkel käimas kaheksa ehitistega seotud vaidlust, mis on olulised julgeolekuobjektid. Näiteks Nursipalu vaidlus on kestnud praeguseks juba üle kahe aasta. Näiteks ühe Nursipalu tee rajamisel pidi tee-ehitus valmis olema üle-eelmise aasta juulis ehk 2024. aasta juulis, aga see ei ole siiamaani vaidluste tõttu valmis. Ehitajaga on sõlmitud pikendus kuni juunini sellel aastal. Nii et jällegi, me räägime kahest aastast, kus on veninud, sellepärast et me vaidleme sisuliselt üsna lihtsa asja üle, kas tee tohib olla või ei tohi. 

Kui me võtame näiteks kaitsetööstuspargi riigi eriplaneeringu, siis see on ka vaidlustatud. Selleks, et rajada kaitsetööstuse jaoks sobiv ala, on see vaidlustatud, ja reaalsus on see, et selle vaidluse puhul me ei ole isegi jõudnud esimese astme esimesse vaidlusesse. Esimese astme esimene vaidlus on määratud selle aasta juunikuusse ehk kaheksa kuud pärast seda, kui kaebus esitati. Lisaks on meil Kaitseväe varustusladudega seotud vaidlused, kus on samamoodi erinevad kaks metsateatise vaidlust, samamoodi ehitusteatiste vaidlused. Siin me näeme ka juba, et meil hakkab see pikenemine jõudma üle poole aasta. 

Nii et kõik need vaidlused tähendavad seda, et need riigikaitseks vajalikud objektid lihtsalt ei saa valmis. Ja seetõttu me oleme nüüd analüüsinud koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Kliimaministeeriumiga, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga ning Justiits- ja Digiministeeriumiga neid kohti, kus me saame kiirendada, vähendada bürokraatiat ja otsida võimalusi selleks, et planeerimine ja ehitamine toimuks riigikaitselistel objektidel kiiremini. Need muudatused me teile ette pakume. 

Esimene muudatusettepanek eesmärk on kaotada mitmest etapist koosnev planeerimismenetlus riigikaitseliste ehitiste kavandamisel. Rõhutan üle, et ainus eesmärk peab olema riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamine, ja samuti loobuda näiteks erandlikel asjaoludel riigikaitselise ehitise ehitamiseks keskkonnamõju hindamisest. 

Teine eelnõu eesmärk on kiirendada riigikaitselise ehitise ehitamisega seotud teatiste esitamise ja lubade menetlemise protsessi. Ehk siin on ettepanekud, kus me bürokraatiat vähendame ja kiirendame samamoodi nende teatiste väljaandmist, näiteks loobume erandlikel asjaoludel metsateatise esitamise kohustusest. 

Kolmas eesmärk on vähendada ja kiirendada riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamise eesmärgil ehitatavate riigikaitseliste ehitiste ehitamiseks vaidluste lahendamist ehk kohtumenetluse sätteid. Ja nendest räägin kohe täpsemalt.

Aga tulles nüüd konkreetselt sätete juurde, siis planeerimisseadus saab endale sellised muudatused, mille kohaselt parlament annaks teatud objektide puhul juba ette otsuse, et nende ehitiste puhul on võimalik kasutada kiiremat menetlust. Neid on siin ettepaneku järgi kuus ehk need puudutavad side- ja eelhoiatust, need puudutavad sõjalist väljaõpet, riigikaitselist teed, Kaitseliidu ja Kaitseväe harjutusväli ja lasketiir, ladustamisega seotud riigikaitseline ehitus ehk moonaladu ning ka Kaitseväe ja Kaitseliidu linnakud. Nende puhul me paluksime, et parlament ütleks juba ette, et need on sellised riigikaitselised objektid, kus me võime kasutada sedasama kiiremat menetlust, nagu me ette paneme. 

Ja teine võimalus on see, kus Vabariigi Valitsus saab õiguse jätta täitmata detailplaneeringu kohustuse, kui näiteks kiireloomuliselt vajalik harjutusväli või lasketiir asub detailplaneeringu kohustusega tiheasustusalal. Samamoodi on planeeringute ülevaatamine, mis on juba KOV-ides algatatud, ja siin on loomulikult vaja KOV-i arvamus ära kuulata. 

Ja kolmas säte, mis seal on, on pigem küll tehniline, aga siiski ülioluline. See on maa sihtotstarbe määramine. Ja kui tegemist on riigikaitselise objektiga, siis siin võib määrata riigi omandis olevale katastriüksusele otse maa sihtotstarbe, riigikaitse maa. 

Üks oluline säte nende planeerimisseaduse muudatuste juures on see, et me siiski peame mõistlikuks, et seal oleks ka selline nii-öelda päikeseloojangu klausel, et need sätted kehtiksid kuus aastat jõustumisest ja natuke peale ehk 2032. aastani, et meil oleks eelduslikult võimalik selle ajaga need planeerimise ja ehitusega seotud kiired objektid valmis ehitada ja siis minna juba tavapärase elu juurde tagasi. 

Ehitusseadustikus on pigem küsimus terminite täpsustamises. Ja nüüd, kui ma võtan ette halduskohtumenetluse, siis halduskohtumenetluses oleks põhimõtteline hoiaku muutus sellega, et kui on riigikaitselise objekti ehitamiseks esitatud vaidlustus, siis see vaidlustus menetletakse ära halduskohtus nelja kuu jooksul. Me mõistame, et kohtul võib tekkida vajadus küsida täiendavaid argumente või täiendavaid põhjendusi, siis kohus saaks pikendamise võimaluse üldjuhul kuni kaks kuud. Aga põhimõtteliselt ikkagi kuue kuu jooksul peaks saama asja lahendatud. Aga mööngem siiski asjaolu, et kuna meil on kolm kohtuastet, siis see ikkagi võib tähendada maksimumvaidlustusaega kuni poolteist aastat. Aga see on see kompromiss, kuhu me kohtute ja justiitsministeeriumiga jõudsime, arvestades ka põhiseadust, et me ei läheks siin põhiseaduse vaatest piirama kohtu eneseotsustusõigust. 

Metsaseaduse puhul juba mainisin metsateatiste regulatsioonis täpsustusi-täiendusi, mis riigikaitselisi ehitusi puudutavad. Sama lugu on keskkonnatasudega, kus me ütleksime, et kui metsateatist ei esitata, siis makstakse raadamistasu loomulikult ära, aga selle maksab siis kohe otseselt valitsusasutus, kelle huvides riigikaitseline ehitus ehitatakse, reeglina Kaitseministeeriumi või ka Kaitseväe kaudu, aga korraldab seda Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. 

Mis puudutab keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seadust, siis seal on seesama erisus, mis ma teile välja tõin, et eespool loetletud tingimustel on võimalik jätta ka keskkonnamõju hindamata. Ma tahaksin veel kord siin suures saalis üle rõhutada seda, mida ma ütlesin ka komisjonis, et see ei kehti kõikidele riigikaitselistele ehitistele. See kehtib ikkagi ainult erandlikel asjaoludel, kas siis nendele, mis parlament ette ütleb, või siis, kui seal on mingisugune teistsugune riigikaitseline objekt, siis see peab olema Vabariigi Valitsuse otsus, mis tähendab, et kõikide ministeeriumide seisukoht peab olema teada. Aga kõik ministeeriumid peavad ütlema, et jah, me võime kasutada siin seda erandlikku menetlust. 

Me sooviksime, et parlament menetleks seda võimalikult kiiresti. Aa, üks oluline asi veel. Need menetlused, mis praegu juba käivad, menetletakse lõpuni kehtiva õiguse alusel, nendele need uued korrad ei rakenduks. Ja nende puhul tuleb arvestada kõikide nende piirangutega ja nende vaidlustega, mis juba kehtivas korras on. Kui vähegi võimalik ja parlament suudab hoida tempot, siis me sooviksime, et need seadusemuudatused jõustuksid juba 1. aprillil, ja nagu ma ütlesin, need kehtiksid 1932. aasta lõpuni. Nii et, head parlamendiliikmed, ootan teie konstruktiivset kaastööd selle eelnõu menetlemisel, sest see on riigikaitse huvides ja hädasti vajalik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kohtudes, viimane aeg eriti, Kaitseväe ohvitseridega, siis ikka küsid, et noh, mis teil mureks on, mis teil vaja on. Ja ikkagi arvad, et laskemoona või riietust või varustust mingisugust. Ei, sellel teemal pole mingit palvet olnud. Kõik toimib ja eriti viimane aeg hakkas tulema see, mida Kaitseväel vaja on. Aga üks murekoht on neil täitsa olemas ja see on just sellest seadusest, millest me räägime, sellest maakasutusest. Väga paljud objektid seisavad, mida oleks hädavajalikud just praegu. Aga samas me saame väga hästi aru, et see riivab ka inimeste vajadust ja inimeste harjumisi. Kuidas kogukonnad ja kohalikud omavalitsused, keda nüüd see seadus hakkab riivama, suhtuvad sellesse ja olete te nendega rääkinud? 

Aitäh! Loomulikult me oleme seda eelnõu teinud ju laiapindsena. Kõikidesse kogukondadesse mõistetavalt ei ole seda eelnõu tutvustama mindud. Aga omavalitsuste liitudega me oleme rääkinud ja seetõttu tegelikult ka algse versiooniga, mis läks esimesele kooskõlastusringile, me muutsime seda seaduseelnõu, mis jõudis siia parlamendilaudadele, kus me ütlesime, et KOV-i arvamus on vaja ära küsida. Aga me üldiselt näeme ka omavalitsuste puhul, et omavalitsustel on samasugune mure, nagu meil on. Riik vajab kaitsmist ja kui vähegi võimalik, siis omavalitsused igal pool seda ka tuliselt toetavad. Viimase näitena võib tuua Pärnu Linnavalitsuse, kes tegelikult mõistis väga vajadust, kus riigil oli vaja ühte maa-ala broneerida võimalikuks riigikaitseliseks arenduseks. Ja Pärnu Linnavalitsus tegi selle otsuse üsna kiiresti ja tegi selle otsuse ise, et maa riigile üle anda, selleks et saaks sinna riigikaitselise objekti ehitada. 

Aga kas me saame öelda, et selle eelnõu vastuvõtmisel jäävad vaidlused ära? Kindlasti mitte. Ma usun, et vaidlusi tuleb. Tuleb nii kogukondadelt kui ka omavalitsustelt. Aga siiamaani me oleme omavalitsustega püüdnud alati leida võimaliku kompromissi ja seetõttu meil on näiteks ka erinevaid kompensatsioonimeetmeid. Nursipalu puhul me kasutasime kompensatsioonimeetmeid. Minu lauale on jõudnud allakirjutamiseks selleks aastaks ette nähtud kompensatsioonimeetmed, siis kõikidele meil juba varem kokku lepitud summadele, mis on ka ligi poolteist miljonit eurot omavalitsustele. Nii et tegelikult me riigikaitsest eraldame omavalitsustele kompensatsioonimeetmeid päris palju.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Hanno! Sa ise oled öelnud ka, et Balti kaitsevööndi rajamine Eesti territooriumil lükkub edasi aasta. Siin on tõesti riigikaitse eksperdid väljendanud oma nõutust ja muret. Ütle mulle, seleta ära, kas see eelnõu nüüd kuidagi Balti kaitsevööndi rajamist kiirendab ja kui, siis miks see eelnõu ei sisalda kaitsevööndi planeerimislikke või nii-öelda rajamislikke küsimusi ei lahenda või võõrandamisküsimusi. Ja teiseks, avalikkuselt on tulnud ka see, et Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused vaidlevad omavahel, mis puudutab seda, kus asetsevad piiri lähedal kaitsekraavid. Kas selles küsimuses on saadud lõplik selgus ja kui palju aega me selle vaidluse tõttu oleme kaotanud?

Aitäh! Jah, see oli arutluse all, kas me näiteks Balti kaitsevööndi puhul saame kasutada nii-öelda tõlgendust, et ütleme, et see on riigikaitseline ehitis, või me peaksime selle eraldi kirja panema. Riigikaitsekomisjonis, kui me arutasime ükskord riigikaitsekomisjoniga seda, siis oli ka see debatt püsti, et kas selle peaks panema. Õigusselguse huvides, kui parlament näeb seda õigusselguse huvides vajalikuna, siis mina olen valmis seda toetama, et me lisame selle siia sisse. Siiamaani me oleme aru saanud, et kui on tegemist ehitisega ja kui on riigikaitseline ehitis, siis tegelikult ka kraavi kaevamine, nagu sa juristina ise tead, on tegelikult ju ehitis. Seda on võimalik tõlgendada niimoodi. Aga veel kord, kui parlament soovib õigusselguse huvides, siis me võime selle sisse panna ja siis ta kindlasti aitab. 

Nüüd, teine pool on kindlasti see, et tegelikult Balti kaitsevööndi puhul ikkagi, kui me räägime kaitsekraavist, mis on piirile võimalikult lähedal, siis seal tõepoolest on meil PPA-ga veel hetkel lõplik lahendus saavutamata. Ehk see on küsimus sellest, kui lähedale me kraaviga võime minna piirirajatisele ehk siis aiale, kas see on 10 meetrit või 10 meetrist kaugemal. Ja siin me oleme siseministriga põhimõtteliselt leidmas kompromissi. Ma ei ütle veel, et lõplik kompromiss on leitud. Siseminister on vist pärast mind kohe siia pulti tulemas, küll teise eelnõuga. Aga me kindlasti selle lahenduse leiame. 

Suurem küsimus tegelikult kaitsekraavide puhul ja ka Balti kaitsevööndisse planeeritud punkrite puhul on ikkagi eramaade omandamine või eramaaomanikega kokkulepete saavutamine. Ja see on see, mis kindlasti seda protsessi on edasi lükatud. See ei ole lihtne. Pingutame! Homme-ülehomme on Eestis ka minu Läti ja Leedu kolleeg, kus me arutame samamoodi Balti kaitsevööndi rajamist ja saame ülevaate ka teistest riikidest, kui kaugel ollakse ja millised on sealsed väljakutsed. Aga jätkuvalt jah, maade omandamine. See eelnõu ei käsitle seda, kas me võiksime jõuga kelleltki maa ära võtta. Ei, seda see eelnõu ei käsitle. See käsitleb ikkagi planeerimist ja ehitamist. Aga ma arvan, et ei ole ka õige minna ühe eelnõuga lihtsalt inimestelt maad jõuga ära võtma, vaid seal tuleb leida inimestega kompromissid. 

Ma ei tea, kui palju sa mäletad, küllap mäletad, aga selle piiritsooni puhul lihtsalt keeruliseks teeb selle asja see, et kui me hakkasime piiri ehitama 2014, siis me läksime inimeste juurde jutuga, et meil on vaja nii palju maad ja see on kõik, mida riik teilt vajab. Ja nüüd me oleme jõudnud uude etappi. Vahepeal pidi PPA veel paluma inimestelt teatud kohtades järeleandmisi ja nüüd me peaksime justkui osa omanike juurde minema kaitsekraavi vaatest kolmandat korda ja ütlema, et kuulge, meil on riigikaitseline huvi, kas te olete nõus vastu tulema. See ei ole lihtne emotsionaalselt. Ma usun, et sa mõistad seda, kui inimeste juurde minnakse riigi poolt kolmandat korda. Ja meil ei olnud võib-olla ka nii palju 1990-ndate alguses omandireformi ja maareformi tegemisel ettenägelikkust, et jätta sealt piiritsooni näiteks paarsada meetrit riigi omandisse. Oleks me selle 1990-ndate alguse ära teinud, me ei vaidleks täna nende asjade üle.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Jah, praeguses julgeolekuolukorras on see kahtlemata vajalik eelnõu. Selle raames peab muidugi kohalike omavalitsustega koostöö toimima. Ma tahtsin küsida selle eelnõu tähtajalisuse kohta. Millest see tähtajalisuse vajalikkus tuleb ja miks just see konkreetne tähtaeg, 2032. aasta?

Aitäh! Kuna see eelnõu siiski riivab põhiõigusi, siis nende põhiõiguste riive saab olla alati proportsionaalne põhiseaduse vaatest ja ei tohi olla kunagi üleliia kaua kestev. Kui vaadata teisi riike, näiteks Taanis on sarnane põhimõte – nende seadused on küll teistsugused, aga põhimõte on sarnane –, et kehtestati riigikaitseliste ehitiste valmimiseks kiirtee, aga ka seal öeldi, et see on tähtajaline. Ehk kui julgeolekuolukord läheb paremaks, siis tegelikult nii-öelda tavarahuaeg võiks võimaldada ka tavariigikaitseliste ehitiste valmimist kehtiva õiguse järgi. Ja seetõttu tegelikult just nimelt sellise proportsionaalsuse tagamiseks me näeme ette selle päikeseloomingu klausli kokkuleppel ka Justiits- ja Digiministeeriumiga, et just nimelt vaadata seda, et põhiseaduse riivet oleks võimalikult vähe. Ma julgen siiski arvata, et kui julgeolekuolukord peaks olema jätkuvalt väga halb viie aasta pärast või nelja aasta pärast, siis kindlasti need inimesed, kes siin saalis istuvad Riigikogu ülejärgmises koosseisus, peavad tulema selle juurde tagasi ja siis otsustama, kas on vaja neid sätteid pikendada või võib lasta sellel seadusel jõustuda nii, et 2032. aasta 31. detsembril need sätted lõpetavad kehtivuse.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Nagu te äsja ütlesite, see seadusemuudatus toob teatud põhiõiguste riive. Miks seda vaja on? Küllap see on enamusele siin arusaadav. Aga kas see seadusemuudatus käsitleb ka seda, et kui nende rajatavate objektidega kaasneb reaalselt tõestatav mingi mõju, siis üks ühele hiljem ajapikku vähemalt püütakse seda mõõta ja vajaduse korral ka põhjendatud juhul mingitele inimestele kompenseerida mingid reaalsed mõõdetavad mõjud? 

See on ka praegu nii. Sa ise mäletad linnapeana ju väga hästi neid vaidlusi, mis me pidasime tegelikult, et kui see mõju on omavalitsusele. Sellepärast me küsime ka omavalitsuse arvamust. Inimesed elavad omavalitsuses, eks ju. Sellepärast me küsime omavalitsuse arvamust, omavalitsus esindab kohalikke inimesi. Sealt me saame selle tagasiside, et millised need mõjud võiksid olla. Kui need mõjud on sellised, no kui me võtame näiteks moonalao, siis sellel moonalaol ei ole otsest mõju igapäevasele inimese käitumisele, seal on lihtsalt üks ladu nagu iga teine. Ja seal see mõju on oluliselt väiksem. Kui me räägime mingisugusest lasketiirust, siis lasketiiru puhul selgelt mõju on ja siis tuleb omavalitsusega läbi rääkida see, kas ja millised peavad olema või ei pea olema kompensatsioonimeetmed, sest näiteks sedasama lasketiiru ju kasutab ka kohalik kogukond, olgu jahimees või kaitseliitlane. Tegelikult seesama kogukond, kes seal elab, hakkab ka sedasama taristut kasutama. Selles mõttes iga üksikjuhtumit vaadatakse eraldi. Sellist üldist regulatsiooni, et on ruutmeetri pealt kompensatsioon või midagi sellist, me võimalusena ei näe. Aga vaadates meie senist praktikat, siis igal pool, kus on olnud mõju inimestele, me oleme ka kompensatsioonimehhanismi välja töötanud koos kohaliku omavalitsusega.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Tähendab, kirjelda mulle ära – …….. Balti kaitsevööndile –, milles siis seisneb sinu hinnangul, kus sa oled ka avalikkusele öelnud, et aasta kaitsevöönd venib. Milles see venimine tegelikult peitub? Teiseks, ole hea, kirjelda ära, et ligi pool aastat on Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi ametkonnad vaielnud selle üle, kus see piiritsoon jookseb või …. jookseb, seal kraavi ei ole. Mis siis on selle vaidluse tuum ja kus sa ütled, et me oleme lähedal – või noh, te olete lähedal, siis ….. –, milles see kokkulepe siis seisneks? Miks ei ole seda poole aasta jooksul võetud teha? Ja kas sellel on ka oma osa sellest, et aasta lükkub edasi kaitsevööndi rajamine Eesti osas? Ja kolmandaks, ütle nüüd, kas õiguslikke probleeme kaitsevööndi rajamiseks ei ole või tegelikult see seadus aitab kaitsevööndit kiiremini rajada või on vaja veel mingeid õiguslikke muudatusi selleks, et kaitsevööndit saaks tõhusamalt, mitte venitavamal moel rajada.

Aitäh! Ma alustan kõigepealt sellest PPA ja Kaitseväe murevaidlusest. Politsei- ja Piirivalveameti seisukoht on, et kaitserajatist, antud juhul konkreetsemalt kaitsekraavi ei tohiks rajada lähemale kui 10 meetrit. Teatud kohtades, kui me vaatame, kui lai on riigimaa ja kuhu me saaksime riigimaale selle kaitsekraavi tõmmata, siis ta läheb lähemale kui 10 meetrit aiale. Ja see ongi nüüd see koht, eks ju, et kas me saame teda sinna 10 meetri sisse rajada või mitte. Aga ma luban sulle, me lahendame selle ära. See on nüüd kaitsekraavi koha pealt. 

Teine küsimus: kas see kiirendab? Jah, see kiirendab nendes kohtades eelkõige, kus on riigimaa ja kuhu me paneme kas kompanii- või rühmasuuruste üksuste punkriasukohad. Ehk me saame seal näiteks metsateatisest loobuda, kus on vaja natukene maastikku ümber kujundada. Me saame loobuda, me ei pea võtma ehitusluba või, ütleme, me saame seal kiiremini ehitama hakata. Ehk jah, ta kiirendab. 

Nüüd see, mis puudutab inimeste maade omandamist. Kui me vaatame praegu kaardile märgitud võimalikke punkrite asukohti, siis umbes pool nendest asukohtadest on riigimaal ja umbes pool on eramaal. See maade täpsustamine kogu aeg käib, et kas me saame seal kiiremini või mitte. Nii et seda poolt, kuidas omanikelt maad soetada või saada kokkuleppele, see seadus ei käsitle. Ehk me ei lähe eraomandi puutumatuse kallale selle eelnõuga. 

Ja kui sa küsid, mis on siin olnud need viibimise põhjused, siis seal on olnud väga palju erinevaid. Punkt üks, ma võin ühe põhjusena välja tuua, et meie punkrite testimised, kus me testisime kolme tüüpi punkreid, me saime tagasisidet, et me peame neid tegelikult rohkem täiustama, kui meil esialgne plaan oli. Ehk me testisime kolme tüüpi. Ja üldiselt meil ei ole mõtet ehitada või panna maa sisse punkrid, mis piisavat kaitset meestele ei paku, meestele ja naistele, võitlejatele. 

Punkt kaks, seesama maade omandamine. See on oluline venimise põhjus. Ja punkt kolm, isegi esimese positsiooni rajamine, mis on mitmest punkrist koosnev. Esimese positsiooni rajamisel me saime väga väärtuslikku tagasisidet, mis ka kahjuks venis vist mõni kuu, kus me palusime ehitajatelt ehituspakkumist selle positsiooni rajamiseks, see läks selgelt üle eelarve. Ja me pidime seda konfiguratsiooni muutma selleks, et saada mõistusepärane hind sellele paigaldamisele. Nii et neid detaile on väga palju. 

Aga Balti kaitsevöönd ei ole ainult – ma rõhutan siin üle, et me saaksime kõik aru – kaitsekraav ja punkrid. Balti kaitsevöönd hõlmab endas eelpaigutatud võitlevat taristut ehk draakonihambad, lõiketraadid, tõkestus muud vahendid, konteinerid eelpaigutatuna. Nii et need on kõik juba tehtud. Meil on väga suur osa sellest tööst tehtud, mis on osa Balti kaitsevööndist. Nii et jah, see ehituslik pool ei ole läinud nii kiiresti, kui oleks soovinud, aga teatud punktides see eelnõu aitab kaasa.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Minu praegune küsimus on võib-olla pisut laiem kui ainult see eelnõu. Näiteks Rõuge valla näitel kogukond arutab, kuidas peaks kasutama või mis oleks kõige õigem viis kasutada riigilt saadud kompensatsioonivahendeid ja kuhu seda peaks kasutama. Mul on sihuke tunne, et tegelikult oleks vist vaja sellist korda või mingeid riigi üldiseid põhimõtteid, millisel juhul milliseid mõjusid hüvitatakse, et see annaks ka pikemaajalise kindluse inimestele ja toimub ka sihuke rahunemine. Kas te olete ministeeriumis sellise asja peale mõelnud, et sihukesed üldised kompenseerimise põhimõtted kuidagi paika panna?

Aitäh, Anti! Teatud olukordades on meil üldised põhimõtted paigas. Kui me räägime üldisest põhimõttest, mis puudutab harjutusaladega seonduvaid kompensatsioonimeetmeid, siis seal on selged reeglid, kui palju omavalitsus saab ja mis on see alus, mida arvestatakse. Seda sa tead. See puudutab keskpolügooni, see puudutab Sirgalat, see puudutab Nursipalu. Nüüd, kõik erikokkulepped on need, kus ma siiralt – ja ka sina endise omavalitsusjuhina – usun, et me peame usaldama kohalikke. Igas kogukonnas on need erinevad. Näiteks Pärnumaal me oleme rääkinud kohalikega teatud teede rajamisest, teatud kogukonna vajadustest, näiteks siseministriga räägime koos sellest, et sinna on vaja päästevõimekust suurendada. Need on sealsed vajadused. Rõuges on nad hoopis teistsugused. Sa tead ise väga hästi, et Lõuna-Eestis üks omavalitsus nägi, et nende elanike kõige vajalikum, pakilisem küsimus on lasteaed ja selle renoveerimine. 

Nii et ma hea meelega jätaks selle jätkuvalt nii, et me lepime omavalitsustega ise kokku, mis on nende kogukonna jaoks kõige vajalikumad tegevused. Ma ei tahaks küll jõuda sinnamaani, et riik ütleb ette, et te võite seda raha kasutada ainult näiteks teede rajamiseks. Siis me tekitame tarbetut tüli. Pigem on mõistlik see, et me lepime kokku need põhimõtted, kui palju seda kompensatsiooni riigilt tuleb, ja siis kohalik kogukond ise lepib kokku, mis selle raha eest tehakse.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nüüd ma hea meelega tutvustan teile, mis toimus esmaspäeval, 19. jaanuaril. Esmaspäeval, 19. jaanuaril toimus majanduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni ühine istung, kus me arutasimegi selle eelnõu esimesele lugemisele saatmist. Kõigepealt võib-olla seda, et ei ole tavapärane, et kaks komisjoni teevad ühisistungi sellisel teemal, aga antud juhul on tähtis mõista, et selle konkreetse eelnõuga muudetakse üheksat seadust. Need üheksa seadust kuuluvad väga erinevatesse valdkondadesse. Seal on nii keskkonnateemasid, on ka majanduskomisjoni teemasid, on kohtute haldamise teemasid ja on ju arusaadavalt ka riigikaitseteemad. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, aga neid seadusi, mida muudetakse, on keskkonnavaldkonnas näiteks mingi tükki neli vist. 

Me otsustasime, et selle eelnõu menetlejaks saab siiski majanduskomisjon, aga me teeme seda kõige siiramas ja suuremas koostöös riigikaitsekomisjoniga. Sellepärast, et selle eelnõu eesmärk on ju riigikaitseline, aga samas need protsessid, mida muudetakse, kuuluvad eelkõige planeerimise ja keskkonna teemadesse. Nii et ühesõnaga, selline väike sissejuhatus nii siin saalis kui ka tegelikult komisjonis, kui me selle komisjoni istungi avasime. 

Austatud kaitseminister tuli samuti ja tutvustas seda eelnõu ja seejärel läkski aruteluks. Võib-olla alustan sellest, et Kristina Šmigun-Vähi rääkis alguses väga kirglikult sellest, miks seda seadust ei ole juba varem vastu võetud. Ja üldsegi, kui me nüüd hirmsasti seal planeerime ja igale poole registritesse oma moonaladusid ja riigikaitselisi objekte kirjutame, siis ju vaenlane saab otse sinna pommi visata ja need ära lõhkuda ja nii edasi. Miks me seda ammu teinud ei ole? Selle peale kõik komisjoni liikmed ja ka kaitsekomisjoni liikmed noogutasid, et tõepoolest oleks võinud varem pihta hakata. Aga ühesõnaga, ma saan aru, et minister seletas ka selle asja ära, et kuna eelarvelised võimalused ministeeriumil eelkõige suurenesid eelmisel aastal, siis see tingib ka praegu selle eelnõu kiireloomulisuse. 

Teine teema, mida puudutasid nii Raimond Kaljulaid kui ka Mart Maastik, puudutas eelkõige selle eelnõu menetlust enne, kui see Riigikokku jõudis. Nii Eesti Linnade ja Valdade Liit kui ka Riigikohus on märkinud, et neile eelnõuga tutvumiseks ja kaasamiseks antud kaks tööpäeva oli liiga vähe. Aga minister kommenteeris seda sellisel moel, et – tsiteerin – rääkides kahepäevasest tagasisidestamisest, siis asutustega suheldi ka eelnevalt, kuid formaalselt jäi tähtajaks kaks päeva. Ja peamine vajadus tulenes sellest, et Kaitseministeeriumi soov oli jõuda eelnõuga valitsuse istungile 2025. aastal, ühesõnaga, et kiirendada seda protsessi. Ühesõnaga, vastus oli see, et tegelikult nii linnade ja valdade liiduga, Riigikohtuga kui ka keskkonnaorganisatsioonidega suheldi. Aga jah, formaalselt oli see kahepäevane tähtaeg. 

Enn Eesmaa küsis targasti, kas ministeeriumi poolt muudatuste tagajärjel kaovad ära viimased probleemid Nursipalu harjutusvälja teemal. Ja nagu ka siin saalis kostus, et ei, see eelnõu näeb siiski ette seda, et kõik need protsessid, mis on alanud enne selle eelnõu seaduseks muutumist, ning käimasolevad vaidlused ja menetlused jätkuvad siiski nii-öelda tavamenetluse korras. See eelnõu Nursipalut ei mõjuta. 

Siis tasub äramainimist ka see, et Anti Poolamets ütles ja tõi näiteks drooninduse, et väga lihtne on arengust maha jääda, kogu aeg need muutused on kiired ja pidevad, võib-olla kogu see seadusandlik ja menetlusprotsess kipub nagu päriselust maha jääma. Ta tõi välja selle küsimuse, et Ukrainas on näha, et paljud moonalaod ja strateegilised objektid ehitatakse üldse maa alla, võetakse kasutusse maa-alused kaevanduskäigud ja maa-alused rajatised, ja et kas see eelnõu puudutab ka seda maailma, mis maapinnast allapoole jääb. Hanno Pevkur kinnitas ja vastas, et ehitamisel üles- või allapoole nullpinda kehtivad samasugused ehitusreeglid nagu nullpinnale ehitamisel ehk meie seadus saab kehtima ka maa all, mis on hea uudis. 

Meil oli ka arutlusel seesama teema, mis siin saalis võib-olla isegi rohkem käsitlemist leidis, ehk Balti kaitsevöönd. Ma ei hakka sellel arutelul väga pikalt peatuma, aga põhimõtteliselt me otsustasime järgmist, et võib-olla oleks tõepoolest ka see Balti kaitsevöönd ära nimetada selles seaduses kui ühe võimaliku objektina, mida see seadus hakkab reguleerima. Aga me otsustasime ka selle, et põhimõtteliselt võiks selle küsimusega eelkõige tegeleda riigikaitsekomisjon ja võib-olla vastavasisulise parandusettepaneku selle eelnõu kohta teha. See küsimus leiab selles eelnõus lahendamist sedapidi, et riigikaitsekomisjon arutab ka selle Balti kaitsevööndi küsimust. 

Oli ka juttu sellestsamast eramaast, mis siin saaliski kõlas, ja vastused sellel teemal olid samad, mis siin. 

Priit Sibul uuris, kas seoses planeerimisseaduse muutmisega saab tuua mingi näite, millised on need ehitised, mis parlamendi riigikaitseliste ehitiste liikide alla ei mahu, ehk need, mida valitsus oma otsusega kuulutab riigikaitselisteks ehitisteks. Arusaadavalt toodi näiteks Eleringi teatud objektid, mis on vajalikud, et meil elekter oleks olemas, kaitsetööstus ja moonatehased. Ehk siis seda tüüpi on need objektid. 

Kalev Stoicescu küsis, et kui Kaitseministeerium alustab 1. aprillil, kui seadus jõustub, laskemoonalao ehitusega, siis mis on miinimum- ja maksimumaeg, mille jooksul see valmib, et aru saada, millistest ajalistest dimensioonidest me räägime. Ja lugupeetud kaitseminister ütles, et ideaalmaastiku puhul on kõne all viis-kuus kuud hetkest, kui saab ehitusega alustada. Ehk siis kogu selle protsessi kiirendamine annab siiski ka reaalselt võimaluse, kui vaidlusi ei teki, päris kiiresti näiteks needsamad moonalaod valmis ehitada. Teine nii-öelda ajaline kokkuhoid on see, et need muudatused lühendavad igal juhul koguvaadet ehk siis kogu selle protsessi algust võib-olla ideest kuni valmis ehitise rajamiseni kolme-nelja aasta võrra. Ehk siis tegelikult väga-väga oluline ajaline kokkuhoid. 

Jaak Aab ütles – me hakkasime juba lõpetama meie arutelu komisjonides –, et eelnõu esimese ja teise lugemise vahel tuleks korraldada kindlasti ka huvigruppide kaasamine. Võis jääda mulje, et see kahepäevane tähtaeg oli siiski probleem. Ja komisjoni esimees ütles oma suures tarkuses ja läbinägelikkuses seda, et eelnõu esimene lugemine tehakse võimalikult kiiresti ära ja seejärel tuleks kindlasti ka kaasamisele ja aruteludele aega võtta. Selline tark otsus. 

Ja seejärel tehti ka menetluslikud otsused. Esiteks, juhtivkomisjoni esindajaks otsustati, et olen mina, konsensuslikult. Teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril, mida me ka siin tegime, ja see otsus oli ka konsensuslik. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensuslik otsus. Ja oluline oli ka see otsus, et kuna eelnõu sisaldab lisaks majanduskomisjoni valdkonda kuuluvate seaduste muudatustele muudatusi ka teistes seadustes, nagu metsaseadus, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, keskkonnatasude seadus, looduskaitseseadus ja halduskohtumenetluse seadustik – siin on see nimekiri nendest üheksast seadusest –, siis küsida arvamusi eelnõus nende muudatuste kohta valdkondlikelt komisjonidelt: keskkonnakomisjonilt ja õiguskomisjonilt, ja riigikaitsekomisjoniga teeme tihedat koostööd. 

Ehk siis selline on see eelnõu, mis käsitleb väga erinevaid valdkondi. Menetleme seda targasti ja mõistlikult, nii nagu peab, aga arusaadavalt proovime seda teha võimalikult aegasäästvalt. Aitäh! 

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt soovin erakond Eesti 200 fraktsiooni nimel avaldada täielikku toetust antud eelnõule, arvestades riigikaitse tugevdamise olulisust ja kiireloomulisust. Olulisusest ei pea pikalt rääkima, sest kõigile on selge, et halvenenud julgeolekuolukord ei muutu niipea paremaks või oluliselt paremaks. Me räägime mitte lühiajalisest, vaid kahjuks pikemast perspektiivist. Kui meil on vajadus – ja meil on vajadus – riigikaitset tugevdada ja selleks on ka võimalused olemas, reaalsed võimalused, siis me ei saa ju neid võimalusi kasutamata jätta – loomulikult seaduste raames ning austades õigusriigi põhimõtteid. 

Kiireloomulisus, mis tingib antud eelnõuga esitatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmist, on samuti täiesti selge. Me ju näeme, milline on tänapäeva ja ilmselt ka lähituleviku rahvusvahelise julgeolekupoliitika dünaamika. Me võime ju loota, et lähiaastatel, näiteks kahe, kolme või isegi kuue aasta perspektiivis julgeolekuolukord ei halvene, kuid me ei saa kindlasti seda eeldada mingil juhul, kahjuks. Venemaa on ja jääb agressorriigiks, kelle jaoks on uue sõjalise avantüüri alustamine, olgu see kuitahes põhjendamatu nii rahvusvahelise õiguse mõttes kui ka Ukraina kogemusi arvestades vastava võimaluse tekkimise küsimus üksnes, olgu see üksnes näiline. Ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmine lühendab olulisel määral riigikaitse jaoks hädavajalike objektide rajamist, alustades nende planeerimisega, nagu ka võimalikele kohtuvaidlustele kuuluva aja, kuivõrd need vaidlused võetakse eelisjärjekorda ning lahendatakse kohtutes selgelt piiritletud aja jooksul. Meil on niigi terve rida näiteid hädavajalikest riigikaitseobjektidest, mille rajamine ja kasutuselevõtmine on viibinud aastaid ja aastaid, kuigi need oleks pidanud olema valmis ja kasutuses juba ammu terve riigi ja iga meie riigi elaniku huvides. 

Ja veel, kohalike omavalitsuste roll ruumiotsustes paratamatult väheneb riigimaad puudutavate riigikaitseliste ehitiste puhul, kuid siiski kohaliku omavalitsuse arvamust küsitakse loomulikult alati, nii nagu ka minister toonitas. 

Lõpuks küsimus, miks majanduskomisjon on selle eelnõu puhul juhtivkomisjon ja mitte riigikaitsekomisjon, kuigi eelnõu puudutab riigikaitselisi objekte. See on kollegiaalne kokkulepe, arvestades, et ehitusseadustiku muudatused, mis võivad puudutada erinevaid valdkondi, on siiski majanduskomisjoni pärusmaa.

Kokkuvõttes, head kolleegid, palun toetada seda eelnõu. Tänan!

Suur tänu teile ettekande ja aja tõhusa kasutamise eest! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel ja eeldatavalt volituse alusel kolleeg Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Alustan lühikese sissejuhatusega: ammu oli aeg. Me oleme näinud, et rahuaegne menetlussüsteem, bürokraatia ei ole päris sobiv selleks, kui läheduses kõmab sõda. Aga see on väga tänuväärne, väga vajalik ja väga sisuline. Ma kordan üle mõned olulisemad punktid. Lugupeetud kaitseminister rääkis väga detailselt eelnõu sisust ja ka eesmärgist, aga mõned eelnõu kaalukuse momendid on liiga tähtsad, et neid mitte uuesti üle korrata. 

Kiirendatakse riigikaitses vajalike objektide rajamisele eelnevaid menetlusprotsesse ja bürokraatlikke tegevusi. Muutused puudutavad objekte, mis on seotud kaitsetööstusega, side ja eelhoiatusega, sõjalise väljaõppega – Jutt on tiirudest ja harjutusväljadest, jutt on ladustamisobjektidest – ja samuti juhul, kui vajadus peaks tekkima, kohtuvaidlusi, kohtumenetlusi. 

Kuid oluline on mõista, et selle eelnõu peamine mõte ei ole mitte menetlustele kuluva aja lühendamine ja tegevuste vähendamine, vaid need on kõigest vahendid. Eelnõu peamine mõte on tegelikult ju see, kui me süveneme sisulises sõjalise valmisoleku tagamises, see on seotud sellega, et riik ja tema kaitsevägi oleksid vajalikul hetkel valmis kaitsma meid, kaitsma oma rahvast, kaitsma oma riiki, riigi õhuruumi, vett, maapinda. 

Kui me tõlgime selle, millest eelnõu seletuskiri räägib, sõjalisse keelde, siis väljaõppe rajatised on ju jutt Kaitseväe oskustest ja need peavad olema valmis sel hetkel, kui neid vaja peaks minema. Ladude ja kaitsetööstuse all me räägime ju tegelikult vahenditest, et nad oleksid õigel ajal meile ja Kaitseväele kättesaadavad. Eriti oluline on side ja eelhoiatus. Me peame kriitilises olukorras olema suutelised vajalikul tasemel tagama juhtimise ning side ja eelhoiatuse näol. See on ju jutt sellest, et meid, vaenlane, ei saaks üllatada. 

Selles mõttes on see eelnõu hea näide sellest, et ta räägib aspektidest, mis on väga lähedal sõja sisulisele olemusele. Sinu valmisolek peab olema vähemalt samal tasemel või eeldatavasti ja loodetavasti paremal, kui vaenlase oht sinu suhtes hakkab võtma reaalset vormi. 

Eelnõu ei ole poliitiline ja seda ei saa mingilgi tahtmisel sellisena näidata, kuigi me oleme ka selles ruumis kuulnud vihjet sellele, et kui on olukord, kus agressor on rünnanud, siis võib-olla üks viis oleks talle alla anda. Jutt on olnud Vene-Ukraina sõja näidetest. Ma loodan, et selline mõttekäik siin saalis väga tihti meil rohkem ette ei tule. Sest vaadake, shahed- või liugpomm tabades elukvartalit või tööstus- või kaubanduspinda ei küsi, millise erakondliku kuuluvusega tulevased ohvrid on. 

John Kennedy on kunagi öelnud, et kasuta oma aega kui vahendit, mitte kui diivanit. Reformierakonna fraktsioon toetab seda eelnõu ja ma palun ka teil kõigil toetada seda eelnõu. Pidagem meeles: piisav kaitse õigel ajal! Aitäh!

Suur tänu teilegi ettekande ja samuti aja tõhusa kasutamise eest! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! See on teie lähenemine. 

Palun kolm minutit juurde! 

Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Auväärt kolleegid! See eelnõu, mida me käsitleme, sisaldab muutusi üheksas seaduses ning sellest ülevaate ja selguse saamine on äärmiselt keeruline. Ma olen proovinud seda ise teha, sellepärast julgen seda ka väita. Aga kooskõlastusajaks anti pretsedenditult ainult kaks päeva. Samal ajal on sellel eelnõul kodanikuühiskonnale märkimisväärselt suur mõju. Niivõrd oluliste muudatuste tegemine meie seaduses kiirmeetodil – ma kahtlustan, et see pole õigustatud. Sest nii võime me teha midagi, mis ei ole ehk mõistlik ja mida me hiljem kahetseme. 

Auväärt kolleegid! Ärge saage minust absoluutselt valesti aru. Me arutame väga tähtsat eelnõu, mille eesmärk on kiirendada riigikaitseliste ehitiste kavandamist ja ehitamist. Selle vajadus on selge, seda ei hakka keegi vaidlustama. Loomulikult! Julgeolekuolukord lihtsalt nõuab, et taristu saaks kiiremini valmis ja vaidlusi ei tekiks vajalike otsustuste puhul. Seda peab toetama ja selle vastu ei ole keegi. Küsimus on pigem selles, kuidas me oma protsessi kiirendame, kas see kiirus sünnib koos usalduse, planeerimise ja keskkonnahoiuga või nende arvel. 

Härra minister andis väga hea ülevaate, millest need muudatused tekivad, ei hakka seda kordama. Ja tore oli see, et õnneks siiski jõuti otsusele, et eriolukord peaks olema ajalise piirita, mitte lõpmatu. Väga oluline muutus. Aga meil on palju riske ja ma arvan, et me siin Riigikogus peame sellega tugevalt töötama. Toon mõningad välja. Näiteks, kui me vaatame eelnõu, siis on väga suur risk, et see liigub vähemalt kahte Euroopa Liidu õiguse valdkonda, üks on Euroopa Liidu keskkonnaõigus, mis puudutab keskkonnamõjude hindamist ja keskkonna strateegilise mõjude hindamist, neid direktiive, ja Natura 2000 kaitsekohustusi. Me peame nende sisse veel korra vaatama, et ei tekiks sellest tõrkeid. Lisaks tekib kolmas riskivaldkond, nimelt see, mis puudutab Euroopa Liidu õigust, mis on seotud avaliku kaasamisega ja õiguskaitse tagamisega. Pean silmas Aarhusi konventsiooni ja vastavat Euroopa Liidu direktiivi. 

Tegelikult, ega Eesti ei leiuta ju jalgratast, samas suunas on liikunud Taani seadusloomega ja ka Leedu, kuigi teistmoodi. Ma olen proovinud natukene neid võrrelda. Ma tean loomulikult ka seda, et meie seadusemuudatustes on proovitud neid vaadata, aga seal on siiski märkimisväärsed erinevused. Taani puhul on selge see, et ajutiselt on kiirus lubatud, aga põhiõigused ja garantiid jäävad kehtima ning erandite kasutamine on rangelt põhjendatud. Leedu puhul on proovitud seda saavutada nii, et see ei tuleks keskkonna ja planeerimise põhiõiguste arvelt. 

Kokkuvõtvalt, mingil põhjusel teeme me seda Eestis nii, et inimõigusi ja kodanikeühiskonda piirame me märkimisväärselt. Peaksime need korra läbi vaatama, kas kõik on vajalikud ja kõikides kohtades. Toon siin mõningad punktid, mida me võiksime arutada. Näiteks, kas või see, et kui me räägime tähtajalisest kiirteest, siis kas see aeg peaks nii pikk olema? Teine on see, et äkki oleks vaja teha iga-aastast kohustuslikku vahehindamist näiteks avalike aruannetega komisjonides Taani mudeli järgi. Veel võiks kaaluda, et see erand, mida me teeme, oleks täpsemalt sihitud, et oleks täpselt aru saada, millised objektid on siin kõne all. 

Minister tõi siin ka mõningad välja, aga teise poole pealt, et oleks ka selgelt täpsed kriteeriumid, mille puhul see erand on vajalik ja proportsionaalne. Jälle, Taani erandite puhul vajaduspõhisus ja proportsionaalsus. Kui me räägime kohalikest omavalitsustest, ehk siis me ikkagi peaksime vaatama, et neil mingi miinimumkaasamine toimuks, näiteks 14 päeva avalikustamisega ja siduva kooskõlastusega nendel objektidel, kus on kohalikud põhivõrgud – teed, vesi, rohevõrgustik – lihtsalt selleks, et ruumiline terviklikkus ei laguneks nii palju kui vähegi võimalik. Ka keskkonnateemal peaks vaatama hoolikalt seda, mis puudutab Natura hindamise kokkusurumist, et see ei tekitaks meil ühel hetkel vastupidist reaktsiooni. 

Siis esmase õiguskaitse pool. Selge on see, et see tekitab päris suuri probleeme. Aga kas ei peaks vaatama natukene detailsemalt nende asjade sisse, et esialgse õiguskaitse piiramine oleks ainult nendel objektidel, mille puhul on täiesti selge julgeolekuoht, aga teistel puhkudel saaksime siiski alal hoida subjektiivsete õiguste kaitse? Ilmselt on veel palju muud taolist, mida me peame siin Riigikogus väga kiirelt läbi vaatama, sest seadus iseenesest on oluline. Aga ma arvan, et me peame seda korraldama nii, et me pärast ei peaks mõtlema, kas see kõik oli õige. 

Head kolleegid! Kiirustamine on vältimatu, kuid tasakaal on ka vältimatult vajalik. Taani näitab, et eriolukord võib olla ajutine, proportsionaalne Euroopa Liidu seaduse raames. Leedu näitab, et tempot saab tõsta ka investeeringutega, ilma planeerimissüsteemi tuumikust loobumata. Ma väga soovin, et see menetlus, mis me siin teeme, neid küsimusi võtaks väga tõsiselt, sest see seadus on väga oluline, ja et Eesti kiirkoridor töötaks ja püsiks usaldusväärne, et ta kaitseks riiki, hoiaks kogukondi ega murendaks õigusriigi ja kodanikuühiskonna alustalasid. Me kõik vajame seda, Eesti vajab seda. Aitäh!

Suur tänu teile! Riigikogu fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Küll on avaldanud soovi osaleda läbirääkimistel, ja sellega ka läbirääkimised lõppevad, kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Aitäh, hea aseesimees! Mõned kiired kommentaarid, mis siin fraktsioonidelt kuulda olid. Esiteks, ma siiralt soovitan kõigil vaadata Taani ja Leedu mudelit, palju radikaalsemad. Taani mudel on küll mõnevõrra lühem, tasub siiski sinna sisse vaadata. 

Teiseks, keskkonnamõjude puhul nii Natura hindamine jääb kui ka keskkonnamõjusid hinnatakse vajaduspõhiselt juba asukohavaliku faasis ja ehitise rajamiseks vajalike tegevuste käigus. Näiteks, kui on vaja kusagil kaevandada või kaevata, kui me räägime siin Balti kaitsevööndist, siis Keskkonnaamet on nendes protsessides kaasas. 

Oli mainitud Århusi. Århusi konventsiooni puhul ei ole meie nägemuses siin vastuolu, sest keskkonnaorganisatsioonidel kaebeõigus on. Mis puudutab subjektiivsete õiguste puhul kaebeõigust, siis ka see on selles eelnõus jätkuvalt alles. Jah, kui seda eelnõu tegema hakati, vaadatigi neid radikaalsemaid lähenemisi Leedu ja Taani puhul, aga me võtsime väga palju tagasi. Me võtsime väga-väga palju tagasi selleks, et just nimelt Eesti seadustega olla kooskõlas ja vaadata nii Århusi konventsiooni, Natura 2000 reeglistikku kui ka keskkonnamõju strateegilise hindamise reeglistikku. Ma ütleks, see on kompromisside kompromiss. Nagu ma ütlesin, isegi nende reeglite puhul, mis me teile välja pakume, on teoreetiliselt võimalik pidurdada poolteist aastat, võib-olla ka veel rohkem, kui sa lähed erinevates etappides. Nii et kui on pahatahtlus ühe objekti valmimise vastu, siis demokraatlikus õigusriigis me peame sellega arvestama, et demokraatlik õigusriik peab sellega hakkama saama. 

Me eeldame ja tahame loota, et meil kõigil Eestis on huvi ja vajadus Eesti riiki kaitsta. See on meie esimene ellujäämise tingimus. Seetõttu on need valikud tehtud väga kitsad. Esiteks, nagu ma ütlesin, me tulime parlamendi tasemele kuue punktiga. Teiste puhul on Vabariigi Valitsusel vaja neid ülikitsalt ära põhjendada ja Vabariigi Valitsus peab võtma selle riski, et selle vastu minnakse kohtusse. Ehk kui tahta väga kiiresti ehitada, siis oleks pidanud ütlema, et näiteks tulla parlamenti ja öelda, et siia tuleb kaitsetööstuspark või siia tuleb kaitseväe linnak, näiteks Narva puhul, kuhu me tahame, ja parlament teeb otsuse ja unustatakse kõik reeglid ära ja minnakse kohe ehitama. Tegelikult, kui meil oleks veel kriitilisem julgeolekuolukord, siis ma tuleksin teie ette selliste ettepanekutega, et parlament teeks need otsused ja minnakse hommepäev ehitama. Praegusel juhul on leitud kompromiss tavaplaneerimise ja ehitamise õigusruumi vahel ja kiirendatud korras ehitamise vahel. Nii et ma julgen kinnitada, et väga palju tööd on tehtud Keskkonnaametiga, keskkonnaministeeriumiga või Kliimaministeeriumiga ja erinevate organisatsioonidega, et vaadata just nimelt põhiõiguste riive minimaalseks, kaebeõigus alles ja kohtul palve menetleda neid kiiresti. Ma olin ise kontaktis Riigikohtu halduskolleegiumi esimehega, et leida neid võimalusi ja vaadata, et see seadus oleks põhiseadusega kooskõlas. 

Aga loomulikult, kui parlamendi menetluse käigus kaasatakse erinevaid organisatsioone, saadakse veel parem tulemus, siis miks mitte. Ma arvan, et see aruandekohustus ei ole üldse paha mõte. Seda aruandekohustust võiks täitsa siiralt kaaluda. Kord aastas tuleb Kaitseministeerium või Vabariigi Valitsuse esindaja, kes iganes, võib olla ka ju, nagu ma ütlesin, Eleringi puhul või mis iganes, et Vabariigi Valitsus tuleb ja annab ülevaate majanduskomisjonile , kui palju on neid sätteid kasutatud. Täiesti adekvaatne mõte. Nii et selliseid mõtteid, palun, arutame läbi, leiame sobivama lahenduse. Meie palve parlamendile on see, et me menetleksime seda ikkagi piisava kiirusega, et 1. aprillil need sätted jõustuksid.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 789 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15. Head kolleegid, oleme kaheksanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud üheksanda juurde, Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõupuudusega tegevusalade erisus) eelnõu 785 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Alustame siis faktidest, mitte loosungitest, vaid puhastest faktidest. Eestis on tööd, on tellimusi, on tehaseid ja tööstusettevõtteid, on logistikakeskuseid, aga hetkel ei ole piisavalt inimesi, kes selle töö kõik ära teeksid. OSKA raport ütleb väga selgelt, et igal aastal jääb puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat. See ei ole mingi poliitika, see on puhas matemaatika. Me oleme selle rehkenduse lahendamiseks otsinud erinevaid võimalusi – haridus, ümberõpe, automatiseerimine – ja me jätkame nende kõigiga. Aga sellest ainuüksi ei piisa mitte täna ja ilmselt mitte lähikümnendil me seda lahendust puhtalt nendest protsessidest ei saa. Meie haridussüsteem, meie kutseharidussüsteem, kus me oleme juba häid algatusi teinud selle reformimiseks, ei jõua nii kiiresti seda tühimikku täita. 

Sellepärast on see eelnõu üsna kitsas, see on kontrollitud, ajutise toimega. Me kaotame ühe süsteemi, mis ei töötanud. Lühiajalise töötamise erisus, mis varem oli teoorias mõistlik, aga praktikas oli see täiesti tulemusteta. 366 luba anti kahe aastaga ja see ei ole lahendus. Te kuulsite, mis arvudest ma enne rääkisin. Seetõttu me asendame selle tööjõupuudusega tegevusalade erisusega. Ma rõhutan siin, et mitte kõik sektorid, mitte piiramatus mahus ja mitte odava tööjõuga. Me räägime kahest põhilisest valdkonnast: töötlev tööstus, veondus ja laondus. Valitsus määrab need valdkonnad täpsemalt, vastavalt OSKA raportile, nii lisandväärtuse järgi kui ka selle järgi, kus on kõige suurem probleem. Mahud on väga selgelt paika pandud, tavatingimustes kuni 1300 luba aastas, majanduskasvu korral kuni 2600 luba, lähtudes Rahandusministeeriumi SKP reaalkasvu prognoosist. Palgatingimus vähemalt 80% Eesti keskmisest brutokuupalgast, mis tänases vääringus tähendab ligikaudu 1600 eurot kuus. See kindlasti ei ole alapakkumine, see on normaalne tööturu kaitse. 

Mis on tulemus riigile? Mitte kulu, vaid netotulu, iga-aastane lisamaksutulu hinnanguliselt 14–27 miljonit eurot. Kumulatiivselt võib maksutulu ulatuda kuni 65 miljoni euroni, samal ajal kui kulud jäävad 8 ja 17 miljoni vahele. Kõik siia tulevad töötajad läbivad tavapärased kontrollid, julgeoleku- ja lõimumisnõudeid ei leevendata. 

Nii et lõpetuseks. See eelnõu ei võta Eesti inimestelt töökohti, see hoiab ära investeeringute lahkumise Eestist. See ei ole ideoloogiline eelnõu, see on majanduslikult mõistlik, põhiseaduslikult mõõdukas ja Eesti huvides. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Evelin Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma näen, et te olete AI-d kasutanud oma teksti ettevalmistamisel ja AI-l kipub ikkagi olema vastuolusid, mõte läheb lappama. Teie ütlete ka, et ei ole odav tööjõud, aga järgmises lauses ütlete, et saavad 80% väiksemat palka keskmisest. Siin on ju vastuolu. Te ju praegu tegeletegi sellise olukorraga, kus te vahetate meie Eesti inimeste töö välja odavtööjõu vastu. Juba on kosta ka, et tulevad ukrainlased odavama palga peale. Kas te neid tagajärgi olete analüüsinud?

Aitäh! Kõigepealt teeme olulised faktilised parandused. Mitte 80% alla keskmise, vaid 80% keskmisest. 80% keskmisest on meil napilt üle mediaanpalga. Ma loodan, et kõik teavad, mis on mediaanpalk. Mediaanpalk on see, millest pooled inimesed saavad vähem palka ja pooled saavad rohkem. Ehk siis, kui me oleme napilt üle mediaanpalga, siis tegelikult valdav osa inimesi Eestis, üle poole saab vähem palka kui see number. Kui me lähtume ikkagi reaalsest olukorrast, siis nii on, me oleme sellega ülemises otsas. Me võiks rääkida odavast tööjõust, kui me räägiksime näiteks miinimumpalgast, kui meil ei oleks mitte mingisugust palgakriteeriumi. Aga see 80% on adekvaatne nendele valdkondadele töötlevas tööstuses, nendele ametikohtadele, kus inimeste tööjõupuudus on. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Kas te olete siis ka teinud natukene kodutööd selles mõttes, et selgitada välja, aga kust see tööjõud meile tuleb, missugustest riikidest ja miskeelne see tööjõud saab olema ja kuidas see mõjutab meie suhteid töövõtjate ja tööandjate vahel ja kuidas see mõjutab üldse meie demograafilist olukorda?

Aitäh! Ausalt öeldes selle eelnõu idee ei ole sündinud mitte minu peas ega mitte kusagil ministeeriumi ametnike peas, vaid see on tulnud ettevõtjatelt, tööandjatelt, kellel on raskusi praegu tööjõu saamisega, sellepärast et meie kutseharidus ei suuda lihtsalt hetkel neid pingioperaatoreid, neid olulisi töölisi tuua. Selles mõttes, kui me räägime riikidest, kust nad võiksid tulla, siis selles osas me mitte midagi ei leevenda. Ehk me võtame vastu tööjõudu nendest riikidest, mis on Eesti jaoks turvalised, täites kõiki neid julgeoleku- ja kontrollinõudeid, mis on vajalikud selleks, et Eesti julgeolek oleks tagatud.  

Kuidas see mõjutab Eesti tööandjate ja töövõtjate vahelisi suhteid? Ma usun, et kõik saavad aru, et kui meie ettevõtted ei saa areneda, sellepärast et neil ei ole piisavalt neid töötegijaid, nad ei saa teha neid investeeringuid, kui nad kiduvad, siis tegelikkuses meie olemasolevad töötajad ei võida sellest, nad kaotavad. Kui lõpuks tuleb need investeeringud teha mujal, kusagil teises riigis, siis olemasolevad töötajad samamoodi kaotavad. Kui ettevõtjad saavad kasvada, kui nad saavad teha investeeringuid, siis tegelikult ka palgad tõusevad ja meie töötajatel, kes siiani olid, läheb elu paremaks. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te just ütlesite, et te usute, et kõik saavad aru, kui väga on vaja tööjõudu ja edasi. Jah, saame aru küll, aga küsimus on selles, et Eestis on suurusjärgus 50 000 pluss töötut, meie oma inimesed. Ma ei tea, kas te kuulasite täna infotundi, aga Siim Pohlak tõi siin väga hea näite. ……. alles hiljuti vahetas välja sisuliselt kõik Eesti inimesed odavamate Ukraina inimeste vastu, kes teevad odavama raha eest tööd. Ma ei tea, kas te saate aru või ei saa aru, et tegelikult need on meie oma Eesti inimesed, keda te tahate vahetada välja odavamate inimeste vastu. Te räägite siin 1400 suurest spetsialistist, aga tegelikult tahate mediaanist maksta 80%. Te peaksite rohkem maksma, rohkem tegema ettepanekuid, kui te tahate saada häid spetsialiste siia, kes tegelikult tulevad ka siia suure palga peale ja mitte välja vahetama meie oma inimeste töökohti. Kas te saate sellest aru?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru sellest, mis on struktuurne tööpuudus. Struktuurne tööpuudus ongi seesama, et meil on olemas osa inimesi, kes on töötud, kellel ei ole tööd, aga samas neil ei ole rakendust nendes ettevõtetes, kus tööjõudu vajatakse. Järelikult neil ei ole vastavat väljaõpet, vastavat kvalifikatsiooni. Isegi kui nad sooviksid seda kvalifikatsiooni omandada – ma loodan, et osa neist soovib –, siis see võtab natukene aega. Sa võid mõnel puhul võtta ka mitu aastat aega. Sellisel juhul on oluline sellel ettevõttel ikkagi tegevust jätkata. Kui see ettevõte sulgeb uksed, siis ega nendel tööotsijatel pärast ka kuhugi asja ei ole.  

Ma kindlasti tahaks faktiliselt täpsustada. Te mainisite, et plaan on maksta 80% mediaanist. See on väike eksitus, 80% keskmisest on rohkem kui 100% mediaanist. See on oluline täpsustus. Kindlasti ei ole siin seda ohtu, et need inimesed kuidagi võtaksid töö ära. Kui me räägime, et see kvoodi leevendus või erand tuleb just nendesse valdkondadesse, kus inimesi on täna puudu. Seal on puudu inimesi! Seal ei seisa mitte keegi ukse taga nagu järjekorras, et andke meile tööd. Neid inimesi lihtsalt ei ole nende oskustega Eestis hetkel. Kui nad oleksid olemas, küll ettevõte võtaks neid tööle, sest ettevõte tahab tootmist jätkata, ettevõte tahab kasvada, tal on vaja, et toodangut tuleks. Seda kartust ei ole, et kohalike inimeste töö ära võetakse, kui igal aastal on puudu 1400 ühe taseme spetsialisti ja 700 oskustöölist lisaks. Seda ohtu sellisel juhul ei ole.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Nagu oleks Rahva Häält lugenud aastal 1986, et toodangut on vaja, viisaastakuplaani on vaja täita, aga kas Eesti rahvas vahetatakse siin maal välja, see ei huvita paljusid ettevõtjaid. Neil on vaja lihtsalt oma äri ajada ja see, kas meil oma riik alles jääb, kas siin eesti keelt räägitakse, ei huvita mõnda mitte üks raas. Õnneks on ka teistsuguseid, kes ei lähe selle afääriga kaasa. 

Aga ma nüüd küsin selle nurga alt. Vaadake, on juba palju juhtumeid, kus lihtsalt Eesti inimesed on odavama tööjõu vastu välja vahetatud, ei hakka neid siin ette tooma, näiteks Ukraina sõjapõgenike vastu, kes küsivad vähem. Kas see ei tekita Lehtme-efekti, et Eesti inimeste moraal langeb Ukraina toetamisel, kui nad kuulevad jälle, et odav tööjõud Ukrainast vahetas nad välja või Ukraina pagulased võeti odavama palgaga tööle? See ju langetab eestlaste soovi toetada Ukrainat ja see on juba väga halb.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on tõesti raske mõista, kuidas tekib see tööjõu väljavahetamise moment olukorras, kus meil on olemasolev puudus, meil on olemasolev lünk. 2100 inimest on nendes valdkondades puudu. Kuidas on seal võimalik kedagi välja vahetada? Sinna võetakse inimesi juurde. Ega me seda kvooti kindlasti ei leevenda nendele valdkondadele, kus inimesi on piisavalt palju ja kus ei ole mingisugust kvalifikatsiooni vaja. Näiteks Bolti ja Wolti kullereid meil ei ole rohkem vaja. See ei ole see valdkond, mis peaks saama kvalifitseeritud tööjõudu juurde. Need on hoopis teised valdkonnad, see on töötlev tööstus. Mina soovitan ikkagi, et suhelge rohkem ettevõtjatega, suhelge inimestega, kes päriselt loovad töökohti, kasvatavad majandust, viivad Eesti elu edasi, et te saate nendest praktilistest vajadustest ja muredest paremini aru.

Martin Helme, palun!

Vabandust, Taro, ma 1% parteimehelt ei võta soovitusi poliitikas. Kõik selles kõnes, mis sa rääkisid, oli ju vale. Vale on see, et see toob meile majanduskasvu, vale on see, et see ei tekita palkade allasurumist, vale on see, et see toob meile juurde mingisugust suurt maksulaekumist, ja vale on ka see, et meil on tööandjatel inimesi puudu. Ei ole! Meil on tööandjatel puudu soov maksta normaalset palka, mida Eesti inimesed küsivad, ja tööandjatel on suur soov saada odavtööjõudu. Ja neil on praegu suurepärane valitsus, kes seda soovi täidab, ajades meile mingit rumalat juttu.  

Muide, Bolti kohta rääkides, Lätis ja Leedus nõutakse Bolti kulleritelt kohalikku riigikeelt, meil Eestis mitte. Te tegeletegi ju Eesti venestamisega, sest nad tulevadki ju venekeelsetest riikidest ja see ongi rahvastiku väljavahetamine. Kõigepealt võtame Eesti inimestelt töö ära või surume palga alla, Eesti inimene läheb Soome tööle või Norra tööle, siis hakkavad tööandjad vinguma, et oi, meil polegi kedagi võtta, ja siis tuleb valitsus neile appi …

Aitäh! 

… ja aitab palka alandada. See ongi teie eelnõu. Ma küsin lihtsalt: miks te Eestit hävitada tahate.

Aitäh selle küsimuse eest! No kõigepealt, osa inimesi arvab, et on vale, et maa on ümmargune. On ka selliseid inimesi. Kõikidel inimestel võivad olla erinevad arusaamad majandusest ja ettevõtlusest. Mina soovitan ikkagi selleks, et ettevõtlusest midagi arvata, suhelda vähemalt ettevõtjatega, kui mitte omandada mingisugune majandusharidus. See tuleb kindlasti selles osas abiks. Me ei leevenda mitte mingisuguseid lõimumisnõudeid selle eelnõuga. Kõik keelenõuded, kõik asjad jäävad edasi kehtima. Samamoodi jäävad kehtima kõik julgeolekukontrolli ja muud Eesti turvalisust puudutavad nõuded. See on fakt, see lihtsalt nii on. Ja mis ma ikka oskan öelda? Suhelge ettevõtjatega.  

Kui te väidate, et on võimalik kuidagi teistmoodi majandust arendada, on võimalik kuidagi teistmoodi toota, siis te alati saate seda teha – registreerida ennast ettevõtjaks, panna üks tootmine püsti ja siis näidata oma eeskujuga, kuidas see võimalik on. Kuidas on võimalik näiteks maksta kaks korda suuremat palka, kui teised konkurendid kas Eestis või lähiriikides maksavad? Mismoodi siis majandusseadustest saab üle astuda? Keegi ei keela, see võimalus on kõigil olemas.

Mart Helme, palun!

No kuulge, teie Lomonossovi ülikooli haridus ilmselt ei ole ettevõtjaharidus. Ja ärge õiendage siin meie kallal! Mina olen olnud ettevõtja oma elus ja Martin on olnud ettevõtja oma elus ja Arvo Aller on olnud ettevõtja oma elus ja Rene Kokk on olnud ettevõtja oma elus. Te ei tea ju meist mitte midagi, ärge tulge meid õpetama! Teil ei ole mitte mingit moraalset ega muud intellektuaalset võimet meile siin ette laduma tulla. Me oleme suhelnud ka ettevõtjatega, ettevõtjad käivad meil muide ka fraktsioonis, nii et ärge murdke lahtisest uksest sisse. 

Minu küsimusele te ei vastanud, mis riikidest nad ikkagi tulevad. Me teame, et ehitusel on vene keel ja venekeelsed ehitajad tööl, aga eestlased, eesti ehitajad on ära läinud Soome või ei lähe sinna venekeelsesse keskkonda tööle. Ma ise olen tegelenud peaaegu 30 aastat siin ehitamisega kõikide muude asjade kõrvalt ja ma tean, et Eesti ehitajaid on küllalt, nad ei lähe sinna venelastega koos tööle. Väga lihtne, ei lähe. Ja kõik! Lähevad ära Soome. 

Aitäh! 

Nii et ärge tulge targutama siia sel teemal, et suhelge ettevõtjatega. Oleme suhelnud inimestega ja oleme olnud ise ettevõtjad. Nii et kust riikidest nad ikkagi tulevad ja kui mitmed kümned tuhanded venekeelsed inimesed siia tulevad? 

Aitäh, Mart Helme!

Aitäh, härra Helme, selle küsimuse eest! Nagu me siin diskussioonis saame teada, siis ega teie ka minust kõike ei tea. Mina ei ole ka ainult Lomonossovi ülikooli haridusega, vaid olen täiendanud ennast ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas mitme aasta jooksul. See oli väärt kogemus. 

Aga ma oskan teile öelda, et me ei pane siin kirja riikide nimekirja, kust need inimesed peaksid tulema. Selge on see, et meie julgeolekuasutustel, meie pädevatel asutustel on olemas teatud algoritmid riskiriikidest pärit inimeste väljasõelumiseks ja igasuguste turvariskide elimineerimiseks. Seda tööd tehakse nii, nagu seni tehti, nii tehakse ka siiamaani. Ka pärast tehakse seda samamoodi. Kui meil siiamaani ei ole seda muret olnud sellisel kujul, nagu te kirjeldasite, siis seda ei saa ka tulevikus olema. 

Aga ehitusvaldkond kindlasti ei ole see valdkond, millest siin rääkida, sellepärast et põhiliselt me räägime ikkagi töötlevast tööstusest, pingioperaatoritest, keda on tehastesse vaja, veondusest ja laondusest. See selgub vastavalt sellele OSKA raportile, kuhu neid inimesi vaja on. Mina ei hakka neid määrama. See valik ja otsus tehakse ikkagi vajaduspõhiselt ja vastavalt, kust riikidest on võimalik neid inimesi leida, sealt nad tulevad, välja arvatud nendest riikidest, kust me ei soovi inimesi vastu võtta. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea minister! See soovitus teile muidugi endale ka, et suhelge inimestega. Teile ka. Kui näpuga kellegi peale näitate, siis kipub kolm näppu enda poole näitama. Teid on raske tõsiselt võtta, sellepärast et siis, kui mõnda aega tagasi oli siin Wolti-Bolti kullerite keelenõuete arutelu, siis minu mäletamist mööda Eesti 200 arvas, et see ei ole oluline. See ei ole oluline, nad ei pea eesti keelt oskama. Või näiteks võtame teie oma erakonnakaaslase Kristina Kallase, kes ütles, et sariõppijad on meil ja meil on õppimishobi inimesed. Põhimõtteliselt on see jutt, et tuleb ära lõpetada igasugune täienduskoolitamine. Kogu viimase paarikümne aasta jooksul on olnud see sõnum: inimesed, täiendage ennast, õppige, elukestev õpe. Teie oma erakonnakaaslane on see, kes ütles, et ei ole vaja, ei ole vaja õppida, ei ole vaja saada enam nii palju täiendada ennast. Ehk siis nüüd on see koht, kus vaadake selle 50 000 töötu numbrit ja mõelge, et äkki peaks ikkagi siiski looma võimaluse nendel ümber õppida. See on see koht. Äkki peaks oma inimesed katsuma tööturule tagasi saada?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult tuleb sinna vaadata. Ja nagu ma ütlesingi, esimesed lahendused, mille poole vaadatakse, ongi haridus, ümberõpe, automatiseerimine, ja nendega jätkatakse. Lihtsalt need ei ole kiired lahendused. Ajutiselt on vaja teatud valdkondades inimesi juurde. Ja see ongi ajutine lahendus. Esiteks, see lahendus on selgelt sihitud ainult sinna, kus seda on vaja, ja teiseks on see ka paindlik vastavalt sellele, kui palju inimesi on vaja. Kui majandus ei kasva, siis see leevendus on kaks korda tagasihoidlikum kui siis, kui majandus kasvab ja ettevõtted arenevad. Selles mõttes on need riskid maandatud. Ja loodetavasti, kui mõne aasta pärast tõesti meie kutseharidussüsteem suudab anda nendesse valdkondadesse piisavalt inimesi, siis me ei pea selle erandiga jätkama. Ega ükski ettevõtja tegelikult ei otsi võimalust hankida endale tööjõudu kusagilt kaugelt. Nende paberite vormistamine ja kõik see on endiselt keeruline. Kogu see lõimumise protsess on ka lisapingutus. Täiesti usun seda, et ettevõtja võtab parima heameelega inimese pigem kohapealt, kellele ta ei pea keelt õpetama, kelle vormistamise ja taustakontrollide pärast ta ei pea muretsema. Kui see võimalus vähegi oleks, siis seda ka tehakse. Ma loodan, et võimalikult suur osa nendest inimestest, kes tööd otsivad, lähevad ümberõppele ja teevad selle tee läbi. Lihtsalt hetkel neil seda kvalifikatsiooni ei ole.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! No kuulake ka tööotsijaid. Tööotsijad on ka kvalifitseeritud ja tööandjad ütlevad, et sa tahad lihtsalt palju palka saada ja sellepärast me praegu jätame su ootele. Aga siin te purjetate selle seletuskirja põhjal mõju analüüsides, et mõju majandusele on keskmine. Te toote välja need miljonid ja miljonid. Aga miks te ei räägi sellest, et mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele on samamoodi keskmine? Siit keskmisest mõjust tuleb välja, et samuti võib kogukond poliitiliste või ideoloogiliste põhjuste ajendil asuda vastutegevusele Eesti riigikorra vastu. Te juba ise kinnitate siin seletuskirjas, et seal võib tekkida oht Eesti riigi julgeolekule. Ma küsin, kui palju suurendatakse selle võrra Politsei- ja Piirivalveameti isikkoosseisu, et vältida vastutegevust Eesti riigikorra vastu.

Aitäh! Ega riskide maandamise kirjeldamine ei tähenda, et kõik need riskid realiseeruvad. Riskide maandamise kirjeldamine on vajalik selleks, et neid riske ära hoida. Juhul, kui midagi ei tehta, siis jah, tõepoolest, mõni neist riskidest võib realiseeruda. Kui ma rääkisin majandusmõjudest, siis ma nimetasin nii tulupoole kui ka kulupoole, ehk see kulupool on seesama raha, mis kulub lõimumisele, keeleõppele, mis kulub ka täiendavatele taustakontrollidele meie julgeolekuasutustes. Tõesti, sinna on vaja tõenäoliselt tööjõudu juurde. Kuna ma ei ole selle rakendusasutuse juht, ma ei ütle, mitu töökohta täpselt vaja on, aga me oleme enam-vähem arvutanud selle vahemiku, kui palju sinna raha kulub. Õnneks jääb neto ikkagi olulisel määral plusspoolele, seetõttu on see mõistlik tegevus. Riskid on maandatavad. Kes ei riski, see teatavasti ka šampust ei saa juua, eks ole.

Evelin Poolamets, palun!

No anna armu! No anna armu, tõesti! Aga kuidas te nüüd põhjendate seda, et välismaalastele, nendele võõrtöölistele hakatakse 80% keskmisest maksma? Ja kuidas te ära hoiate seda, et ettevõtja, tööandja ei tee lahti Eesti töötajat, et maksta hiljem välismaalastele odavat palka? Teate ju ise, oskate arvutada, majanduse lõpetanud, et piisab juba viiest töötajast, kellele sa maksad 20% vähem palka, võit on ühe töötaja palk vahel, eks ole. Kuidas on välistatud see olukord, et meie inimeste palk ei langeks ja et tööandja ei hakkaks meie inimesi lahti tegema, et odavat tööjõudu võtta?

Aitäh! Hea meelega selgitan seda. Kvoodileevendus on mõeldud just nimelt sinna valdkondadesse, sinna kohtadesse, kus on defitsiit. Ehk siis tööjõu defitsiit on juba praegu. Kui sa oled tööjõu defitsiidi tingimustes, siis sa tegelikult ei saa töötasu alandada. Nõudluspakkumine turumajanduse tingimustes toimibki niimoodi, et kui sul on defitsiit, siis sa tegelikult pead rohkem maksma, selleks et täita seda tühimikku. Selles mõttes see niipidi ei tööta. Miks see 80% keskmisest on sellise kriteeriumina? Sellepärast, et kui varasemad erandid on olnud kõrgema palga kriteeriumiga, siis ta selles nišis, kus on tippspetsialistid ja oskustöölised, ei ole tööle hakanud, sellepärast et nende inimeste palgatase nendes valdkondades ongi umbes sellises vahemikus, kus on 80% Eesti keskmist. Ega see vähe ei ole, selles mõttes, et valdav osa inimesi Eestis tõepoolest saab mõnevõrra vähem raha. Seetõttu ma väidan, et seda probleemi, mida te kirjeldasite, ei teki, sest defitsiit töötab teistmoodi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud minister! Ma ei saanud komisjonis selle eelnõu vajadusest absoluutselt aru ja kuulanud ära teie ettekande, ma ei saa jätkuvalt selle vajadusest aru. Ma leian, et see on ülimalt kahjulik eelnõu ja toob täiendavaid pingeid ja kulutusi Eesti riigile juurde. Aga mul on üks täpsustav küsimus, et me kõik siin ühtemoodi aru saaksime. Nimelt, eelnõu tekst: tööjõupuudusega tegevusaladel töötamiseks võib anda tähtajalisi elamislube kalendriaastas, esiteks, majanduskasvu tingimustes kuni 0,2% Eesti alalisest elanikkonnast, teiseks, muudes majanduse tingimustes kuni 0,1%. Nii et kui meil praegu on 0,1%, siis kas me saame õigesti aru, et tavaolukorras lisandub veel selle erandiga 0,1% ehk 1300, ja kui on majanduskasvu periood üle 2%, siis veel 0,2%? Ehk kvoot läheb teatud juhul kahekordseks, teatud juhul kolmekordseks? 0,1%-le lisandub nii 0,1% tavaolukorras ja 0,2% siis majanduskasvu olukorras. Kas ma saan õigesti aru, et me kolmekordistame kvooti?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühesõnaga, tavakvoot, mis meil on ilma eranditeta, eelmisel aastal või eelnevatel aastatel seda kvooti ei kasutatudki ära. Lihtsalt sellepärast, et tingimused, millele peab vastama selle kvoodi täitmiseks, ei võimaldanud seda kasutada. Sellepärast me teemegi erandi peale selle tavalise kvoodi, et oleks võimalik seal valdkondades, kus on tööjõupuudus, seda puudust leevendada tänu sellele erandile – ainult nendes valdkondades, kus see puudus on. Ja siis ongi see täiendav 1300. See 0,1% rahvastikust, see on siis circa 1300 luba, on siis tavaolukorras, ja kui on majanduse reaalkasv kõrgem, siis on 2600. (Täpsustav küsimus saalist.) Lisaks sellele kvoodile, mida praegu tegelikult välja ei võeta, sellepärast et selle tingimused ei ole selleks sobilikud. Just nii! Te saite õigesti aru.

Aga kui te mainisite, et te ei saa selle eelnõu vajadusest aru, siis mina soovitan teil suhelda oma kolleegiga, kes teist eespool istub ja kes on korraldanud korduvalt kohtumisi ettevõtjatega, tööandjatega, selleks et majandus kasvaks. Kindlasti need inimesed on talle selgitanud, miks seda vaja on, mis on need põhiprobleemid majanduses. See on üks olulisi muresid, mis aitaks meil majandust paremini kasvatada ja ettevõtlust edendada. (Hääled saalis.)

Hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, te olete nüüd kenasti oma küsimuse saanud ära küsida. Aga teie paremal toolil on üks ridikül, mis teps mitte siia saali ei sobi. Kui Riigikogu liikmed on endale toitu tellinud, siis nad lähevad sinna alla vastu. Iseasi, kui te ei ole asunud toidukullerina tööle, võib-olla siis. Aga antud juhul te võtate ikkagi sellega Mart Maastiku koha ära. Mul on siiras palve see roheline kott siit saalist välja toimetada. Või viib selle välja seesama inimene, kes selle siia tõi, Lea Danilson-Järg. Ma ei tea, kumb teist sellega rohkem seotud on. Mul on siiras palve see ära viia, see ilmselgelt diskrediteerib, head kolleegid, seda saali ja kõiki Riigikogu liikmeid. See ei ole sobilik. See ei ole sobilik siia. Jaa, sõnades te saate öelda mida iganes. Aga me oleme leppinud kokku, et me ei too siia saali plakateid, me ei too siia spordivahendeid. Siin on toodud palle, plakateid, mida iganes ajaloos on tehtud, aga me oleme kokku leppinud, et me neid enam siia saali ei too. Mul on siiras palve, Helir. Jaa, kohvi ka ei tohi juua. Mina tahaks väga kohvi juua, aga mina ei saa ka kohvi juua. Või on vaja virgatsi abi, Helir? Kui sa ei saa ise saalist ära minna, äkki virgats aitab siis ära viia? Kuidas? Kas sa vajad abi, Helir? Aga, Lea Danilson-Järg, teie tõite selle. Mul on palve: palun viige see kott siit saalist ära. Teie tõite selle siia. Palun mikrofon Lea Danilson-Järgile!

Mul on küsimus juhatajale. Igasuguseid kotte võib ju siia kaasa võtta. Miks ei või näiteks sellise kujundusega kotti siia kaasa võtta? Kuidas see erand siis nüüd kehtib? Kui sinna on näiteks Versace peale kirjutatud, siis võib, aga kui on Bolt peale kirjutatud, siis ei või. See on ju tavaline kott, seal ei ole toitu sees.

Teie arusaam Riigikogu kultuuri hoidmisest on ikka täiesti arusaamatu selle küsimuse järel, kui teie arvate, et need suured rohelised kotid sobivad siia. Ja küsimus pole pelgalt kotis. See on Mart Maastiku koht. Mart Maastik istub seal ja tal ei ole võimalik seal istuda, kuna seal on üks roheline kott. Nii et palun, Lea Danilson-Järg, viige see kott ära! Teie selle koti siia tõite, viige palun see kott siit ära! (Saalist selgitatakse: "Selle koti saab ju ära tõsta, kui Mart Maastik tahab sinna istuda.") Kuhu me selle koti tõstame siis? Kuhu me tõstame selle koti siis? Helir-Valdor Seeder, mul on palve see kott viia välja siit ruumist. See ei sobi siia Riigikogusse, see diskrediteerib seda saali, mis on üle sajandi vana. Te tulete sellise kotiga siia! Ja diskrediteerib ka kõiki Riigikogu liikmeid. See ei ole aktsepteeritav. See ei ole aktsepteeritav! 

Juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g 

Juhataja vaheaeg on lõppenud, aga kuna nii Lea Danilson-Järg kui ka Isamaa fraktsioon ja Helir-Valdor Seeder arvavad, et see roheline kott sobib siia saali palju rohkem kui Mart Maastik, siis järgnevalt juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Kordan veel kord, head kolleegid, mul on siiras palve, et sarnaseid intsidente rohkem ei korduks siin. See kehtib ühtemoodi kõigile, vahet ei ole, on see koalitsioonist või opositsioonist. Ärme teeme enam nii! Ja siiras tänu Juku-Kalle Raidile, kes selle vastasseisu elegantselt lahendas. Aitäh sulle! 

Aga nüüd saame jätkata küsimustega. Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete tulnud välja sisserände suurendamise kavaga ja seda olukorras, kus Tallinnas juba napilt alla poole inimestest on eesti emakeelega. See muudatus toob kvoodi kõrvale täiendavalt, sõltuvalt majanduskasvust, nagu te olete sätestanud, umbes 2000 välismaalase Eestisse toomise pikaks ajaks, aga võib-olla ka igaveseks. Kuigi jutt on 2000 töötajast, siis tegelikult nad saavad tulla koos pereliikmetega ehk see arv võib olla veel kolm-neli korda suurem. Seda kõike olukorras, kus see demograafiline kriis, millega te seda kõike põhjendate, ei ole ju tegelikult veel tööjõuturuni jõudnudki. Miks ma seda väidan? Kui vaadata Statistikaameti andmeid, siis tegelikult aastal 2025 oli meil 700 000 inimest tööjõuturul ja kümme aastat tagasi oli seal 620 000 inimest. Nii et iseenesest tööjõudu on meil täna rohkem kui kümme aastat tagasi. Miks te näete niisugust vajadust?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab demograafilist kriisi, siis ma olen isiklikult andnud oma panuse, et see ei süveneks. Mul on neli last, soovitan kõigil järgida seda eeskuju, kellel on veel võimalik, siis võib-olla läheb paremaks. Aga see eelnõu on majanduskasvu eelnõu, see ei ole kuidagi rände suurendamise eelnõu. Eesmärk on tagada Eestile majanduskasv selle kaudu, et ettevõtted saaksid paremini tegutseda, nad saaksid laieneda, teha investeeringuid, laiendada oma tootmist ja nii edasi. See on see põhjus. Alati, kui te suhtlete ettevõtjatega, kui te teete oma seminare ettevõtjatega majanduskasvu teemal, siis palun küsige nende käest ka selle tööjõu kohta. Me tõesti leevendame seda kvooti väga valikuliselt, ainult nendes sektorites, ainult nendes valdkondades, kus vajadus on kõige suurem, ja ka sellistes sektorites, kus lisandväärtus Eesti riigile on kõige suurem. Nii et see on Eesti inimeste elu paremaks tegemise eelnõu selle kõige paremas mõttes.

Anti Poolamets, palun!

Kõigepealt tuleb muidugi meelde, kuidas lugupeetud aseesimees itsitas kaasa, kui siin pauguteid lahti lasti selles ruumis. Nii et on ikka parajat põrgut tehtud ja kõigil on väga lõbus olnud, ma vaatan. Aga veel kord, see Bolti kott tõesti sümboliseerib tänast arutelu, et teie olete need uksed lahti löönud, teie vahetate siin rahvastiku välja, teie lasete Eesti inimesed töökohtadelt lahti odavtööjõuga. Ma mäletan, et Kalle Palling oli ju üks neid, kellele omistati lausa seaduste ostmist ja lobismi Bolti maale toomisel. See kott oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Seda te siin teetegi! Ja vaadake, mis keeles nad tavaliselt räägivad. Igal juhul oskab neist väike osa eesti keelt. Nii et sinna me liigumegi. Aga ma küsin erandi ja reegli kohta. Kui reegel on sisserände piirmäär, siis erand on 10 või 20 korda suurem lõputute eranditega. Kuidas saab sisserände piirmäära üldse reegliks pidada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt ma vabandan Lea Danilson-Järgi ees! Mul läks mõte enne uitama, ma ei vastanud teie küsimuse sisulisele osale. Te küsisite keeleoskuse kohta, et mis sellest saab. Nagu ma ütlesin, lõimumisnõudeid me ei leevenda. Keeleõpet tuleb ikkagi teha ja mõjude analüüsis on see kulu juba sisse arvestatud igal juhul, nii nendele, kes tulevad tööle, kui ka kaasnevatele. 1,3 on umbes see koefitsient. Ühesõnaga, sellega on arvestatud. Kui inimesed tahaksid siia pikemalt jääda, siis neile rakenduvad veel kõrgemad keelenõuded. Sellega on niimoodi. 

Aga nüüd Anti Poolametsa küsimuse juurde, et mille poolest see erand erineb tavakvoodist, et miks me ei saa rääkida reeglist, vaid me räägime erandist. Erandist me räägime selle pärast, et see on ainult teatud valdkondadele, see on ajutise iseloomuga, see on teatud kriteeriumidega ja see on piiratud. Selle pärast me räägime ikkagi jätkuvalt erandist. See ei ole selline reegel, mis raiutakse kivisse aegade lõpuni ja ilma igasuguste piiranguteta. Tegelikult väga kindel nimekiri ettevõtlusvaldkondadest, mis on vastavalt OSKA raportile. Keegi ei mõtle seda lihtsalt iseenese tarkusest, vaid see on mõõdetud vastavalt andmetele, kus on need kohad, kuhu neid inimesi oleks kõige rohkem vaja, et Eesti majandus kõige rohkem kasvaks, et tuleks kõige rohkem lisatulu, ja kõik need piiravad meetmed sinna juurde. See on ajutine. See nimekiri tuleb üle vaadata iga viie aasta tagant ja vastavalt majanduse seisule seda erandit kas mõnevõrra suurendatakse või siis jälle vähendatakse. Seetõttu me saame rääkida ikkagi sellisest erandist, mis on ajutine, piiratud ulatusega ja selgete kriteeriumidega.

Martin Helme, palun!

Odav tööjõud ei ole mitte kusagil toonud kaasa majanduskasvu. Odav tööjõud surub kohalike inimeste palga alla, pärsib tootlikkuse kasvu, vähendab innovatiivsust, vähendab investeeringuid, vähendab majanduse konkurentsivõimet. Enne oli sul küsimus, et aga kust siis ettevõtjad saavad võime maksta kaks korda kõrgemat palka. No alustame odavamast elektrist, jätkame madalamate maksudega ja siis tegeleme vähema bürokraatiaga. Enne oli sul jutt, et struktuurne tööpuudus on meil. Aga meil on ka majanduse struktuuri probleem ja majanduse struktuuri probleem on see, et me oleme madala tootlikkusega, vähe konkurentsivõimeline, ülebürokratiseeritud, ülemaksustatud. Majandus. Ja seda struktuuri on vaja muuta. Kui see struktuur muutub, siis ongi ettevõtjatel võimalus kaks korda kõrgemat palka maksta meie inimestele, mitte võõrastele, umbkeelsetele. Teie eelnõu tagab, et mitte kunagi ei teki ettevõtjatel võimalust maksta tänasega võrreldes kaks korda kõrgemat palka. Mul on lihtne küsimus: miks te ei taha, et meie inimesed hakkaksid saama kaks korda kõrgemat palka?

Aitäh! Vastupidi, me tahame, et inimesed saaksid kaks korda kõrgemat palka. Kõik need faktid või mõtted, mis te välja tõite, on üksikult ju õiged, lihtsalt need on vales kontekstis. Siin eelnõus me ei tegele väikesepalgalise tööjõuga, me ei tegele odava tööjõuga, me tegeleme 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötaja puudumise probleemiga. Need ei ole odavad tööjõud. Tippspetsialistid ja oskustöötajad ei ole odav tööjõud. Odavas otsas, kes saavad miinimumpalka, meil on puhastusteenindajad, võib-olla kokaabid jne. Kindlasti üks äärmus oleks see, kui keegi ütleks, et üldse mingisugust kvoodi piirmäära ei ole vaja, mitte mingisuguseid kriteeriume ei ole vaja, tooge ükskõik, keda tahate, madala palgaga, miinimumpalgaga, mis on sellest määrast mitu korda väiksem. Aga siin on tegelikkuses hoopis teistsugune lähenemine. 80% keskmisest palgast on rohkem, kui valdav osa Eesti inimesi kätte saab, rohkem kui pooled. Rohkem kui pooled Eesti inimesed saavad tegelikult väiksemat palka kui see number. Nii et me kindlasti ei saa rääkida odavast tööjõust, me ei saa rääkida kvalifitseerimata tööjõust, sellepärast et tippspetsialist, oskustöötaja ei saa olla kvalifitseerimata. Nii et kõik, mis te rääkisite, eraldi mingis teises kontekstis see peab paika. Selle eelnõu puhul see paika ei pea, sellepärast et me räägime hoopis teistest asjadest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Räägime siis sellest asjast siin. Selguse huvides tahaks nüüd teada, et välismaalaste seaduses on ju ka see, et on hooajatöödele võimalik tuua teatud eranditega. See seadus on lisaks veel kõigile eelnevale, pluss selle seadusega on sul võimalik kaasa võtta ka pereliikmeid. See tähendab seda, et see suurendab, nii nagu siin kolleeg kõrval ütles, siiatulijate arvu võib-olla kaks-kolm korda. Ja sotsiaalsed tagatised tuleb veel taha tuua. Aga ma ikkagi küsin, miks te siis ikkagi lõpuks Eesti rahvastiku välja vahetate ja Eesti inimeste tööd ära võtate. Ma ei usu, et 50 000 inimese seas ei ole 2000 või 2500 eksperti või töötajat, kes töötaksid antud erialadel.

Aitäh! Ma saaks ainult retooriliselt küsida, et kui te ütlete, et te ei usu, et neid inimesi seal ei ole, selle 50 000 seas, miks nad siis ei tule tööle. Kui nad on ilma tööta, oletame, et nad on ilma sissetulekuta, ja me räägime praegu vakantsetest töökohtadest, kus see palgamäär võiks olla 80% Eesti keskmisest ehk rohkem kui üle poole Eesti rahvast palka saab, siis miks nad ei tule sinna? Kui need inimesed oleksid olemas, siis nad võiksid sinna ju tööle tulla. Kui ma olen ilma tööta ja ilma sissetulekuta, siis ma tõenäoliselt olen ajutiselt nõus ka natukene väiksema palgaga kui mul esialgne palgaootus, et hoida oma kvalifikatsiooni, võib-olla otsida midagi muud. Selles mõttes mulle tundub, et see väide, et seal nende 50 000 töötuks registreerinud inimese seas on tippspetsialistid olemas – praktika ei kinnita seda. Kui see oleks praktiliselt võimalik, siis ma usun, et see lünk oleks täidetud ja vähemalt mingi osa inimestest ka töötaks. 

Vastupidi, see eelnõu võimaldab Eesti inimestel tööd säilitada. Nagu ma juba eelnõu tutvustuses ütlesin, kui ettevõttel on kasvupidur, siis ta ei saa laiendust teha. Tal tegelikult tellimused lubaksid, välisturud lubaksid tal eksporti suurendada, aga tal on see pidur lihtsalt ees. Mis ta teeb? Ta läheb mujale. Ta läheb mujale ja siis ka kõik need inimesed, kes meil algselt ettevõttes töötasid, võivad ka töö kaotada, vähemalt selles ettevõttes. See on see, mida me sooviksime ära hoida. Me sooviksime, et need ettevõtted areneksid ja hetkel on neil see nii-öelda tööjõupuudus ajutiselt. Me aitame neil täita seda kvoodi leevendusega, mis on väga sihitud, selgete kriteeriumidega, ajutise iseloomuga. Ja siis, kui meil enda kutseõppest või mingisuguse ime läbi – ma ei tea, kuidas Eesti rahvastik kasvama panna, eks ole, mina olen kõik selleks juba teinud, ma arvan, et väga palju enam teha ei anna. Aga kui meie enda inimesi peaks rohkem tulema sealt kutseõppest või kutseharidusest, küll nad siis leiavad töö. Sellepärast et tööandjal on tõesti lihtsam võtta kohalik inimene, kui otsida sealt kusagilt kaugelt välismaalt, läbida kõik need keerulised protseduurid selle välistööjõu toomise osas, kulutada vahendeid tema lõimimiseks ja väljaõpetamiseks – ma mõtlen kohalikus mõttes, keele mõttes. Palju lihtsam on võtta kohalik inimene tööle. Ma usun, et kui need inimesed tekivad ja on olemas, siis eelistatakse neid.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Veel selline küsimus. Te räägite ajutisest tööjõupuudusest. Ajutisest tööjõupuudusest on meil räägitud vähemalt paarkümmend aastat, järelikult see ei ole ju ajutine. Nagu ma enne numbritega välja tõin, siis tööjõudu on meil täna väga-väga mitukümmend tuhat rohkem hõivatud inimest tööturul, kui oli veel kümme aastat tagasi – 620 000 ja praegu 700 000 inimest. Me ei saa rääkida puudusest. Me võime rääkida sellest, et võib-olla need töötajad ei ole selles valdkonnas, mida meil praegu tarvis on. Aga siin on ju küsimus meie ümberõppesüsteemides. Miks me neid korda ei tee? Meil on suur hulk noori, kes ei tööta ega õpi. Miks me nendega ei tegele? Me oleme nüüd öelnud, et sisseränne lähtub meie vajadusest. Miks meil siis üldse seda üldkvooti vaja on? Lõpetame siis selle ära ja ütlemegi, et võtame sama hulga inimesi, aga ainult nendesse vajalikesse valdkondadesse. Olete te seda kaalunud?

Aitäh! Eks me oleme kaalunud väga palju erinevaid võimalusi. Kogu selle eelnõu väljatöötamise käigus kaalutigi, mis on see lahendus, mis seda ettevõtete ja ettevõtjate muret kõige efektiivsemalt ja kõige paremini lahendaks. Kuna see valitsus on orienteeritud ettevõtluse edendamisele, majanduskasvule, siis me viime ju väga palju tegevusi ellu selleks, et näiteks kutseharidust reformida. Väga tubli haridusministri algatus on kutseharidusreform. 

Nüüd, mure on selles, et need väga vajalikud tegevused, ütleme, haridusvaldkonna tegevused on sellised pika plaaniga tegevused, pika plaani mõjuga tegevused, mis annavad mõju mõne aja pärast. Seda kvooti me soovime rakendada selleks, et lühikeses plaanis täita ettevõtete suurt tööjõunälga ainult kõrge lisandväärtusega valdkondades, seal, kus Eesti majandusele mõju on kõige suurem. Ja jällegi ajutiselt, kui seda vajadust enam ei ole, vaadatakse see valdkondade nimekiri üle. 

Te mainisite oma küsimuse alguses ka seda, et aastaid on räägitud, pikalt on räägitud. Ma usun, et need valdkonnad, kus see puudus on olnud, on tegelikult muutunud nende aastate jooksul. On mõned sellised töökohad. Noh, seesama palaganimoment, mis meil oli siin selle kotiga. Kümme aastat tagasi niisugustest kottidest ei teadnud üldse keegi midagi. On tulnud teised sektorid, erinevad tööstused, sellised valdkonnad, mida varem ka ei olnud. 

Selles mõttes see asi on muutumises ja ka see erand peab olema muutumises, ta peab jälgima majanduse reaalset vajadust ja teadmispõhist vajadust. Kindlasti ei tohiks seda kivisse raiuda niimoodi, et teemegi näiteks vabaks kogu selle limiidi ulatuses kõigile. See ei ole minu eesmärk. Ühtepidi see vajadus tuleb ettevõtetelt, see vajadus tuleb majandusest. 

Aga miks mina siin puldis olen? Sellepärast, et ränne on siseministri ülesanne. Siseministri ülesanne on tagada, et turvalisus ja kõik need julgeolekut puudutavad nõuded oleksid täidetud. Sellepärast me teemegi seda erandina, piiratult, selgete kriteeriumidega ja ajutiselt, selleks et mitte teha lihtsalt uksi lahti ükskõik kellele, ükskõik kuhu, ükskõik mis põhjusel, aga ainult selleks, nii palju kui vaja, et Eesti majandus kasvaks paremini. 

No üldkvoodi kaotamine oligi see, millega ma lõpetasin. Teoorias, kuigivõrd meil seda üldkvooti ikkagi kasutatakse, seda ei ole viimastel aastatel 100% välja võetud, seda on seal, ma ei tea, kas poole ulatuses või natukene rohkem kui poole ulatuses välja võetud, mingisugust funktsiooni ta täidab. Aga samas jälle üldkvoodi kaotamine tähendaks seda, et jällegi peaks hakkama mõtlema, kuidas mingisugust teist vajadust saab täita. Kas me võib-olla peame selle üldkvoodi asemel veel seitse erandit välja mõtlema? See ilmselt ei oleks otstarbekas. Las see üldkvoot seal olla, ta väga palju ei sega kedagi, kui teda täis välja ei võeta. Aga kõik leevendused, mida me teeme, me teeme väga fokuseeritult, ajutiselt ja kindlate kriteeriumidega. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister, hea Igor! RMK kavandab koondada aasta keskel 75 raietöölist, seda eelkõige kokkuhoiu eesmärgil, ning asendada see töö sisse ostetud teenusega. Kas teoreetiliselt hakkavad nendes uutes teenust pakkuvates ettevõtetes tööle ka need inimesed, keda me tahame sisse lasta?

Aitäh! Kuna te olete RMK nõukogu liige, siis ma usun, et te mõistate, et nendel otsustel, mis RMK raiemahtude kohta on tehtud, ja tööjõul on tegelikult ju otsene seos. Kui raiemahtusid vähendatakse, siis ilmselt ei ole nii palju tööjõudu ka vaja.  

Aga teine asi on see, et ega tõenäoliselt need inimesed ju kusagilt valdkonnast välja ei lähe, järelikult RMK-l hetkel seda tööjõudu sellises mahus vaja ei ole. Tõesti, muudavad ju siis mudelit. Ju siis need inimesed jätkavad oma tegevust sellessamas valdkonnas lihtsalt mingisuguses teises vormis. Aga ütleme, et see eelnõu konkreetselt ei puuduta tegelikult seda valdkonda. Me räägime ikkagi töötlevast tööstusest, me räägime veondusest ja laondusest. RMK sinna ei kuulu. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te tõesti väga kategooriliselt väitsite, et 50 000 registreeritud töötu seast ei leia nendele ametikohtadele töötajaid, küsides, et aga miks nad siis ei tule juba tööle. Tööpoliitika eest vastutav minister Erkki Keldo on seevastu siinsamas puldis nentinud, kui küsimuseks oli Tartu Vanglasse loodavate töökohtade täitmine, siis ta ütles, et aga meil ju ei ole täistööhõivet. Ütles, et meil on noorte tööpuudus väga kõrge, ja eraldi tõi välja, et meil on 20 000 noort inimest, kes ei käi enam koolis ega tööl ja nende seast võiks leida need paarsada inimest, kes saaks teha täiendõppe või ümberõppe ja suudaksid mingi aja jooksul näiteks vanglateenistusse tööle tulla. Kuidas nende noorte puhul, kes tõesti on heitunud, kes ei õpi ega tööta, on võimalik inimesi leida vanglasse tööle, aga 50 000 registreeritud töötu seast ei ole võimalik tehasesse või tootmisliini taha inimesi tööle leida? Olete te majandusministriga kooskõlastanud, milline on see profiil, keda on võimalik sealt 50 000 seast leida?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult olen ma majandusministriga kooskõlastanud. Tegelikult läbi tema see eelnõu soov meile tulnud, sellepärast et Siseministeerium ei tegele meil otseselt majandus- ja ettevõtlusprobleemidega. Mina olen siin sellepärast ainult, et kuna see puudutab rännet, siis meie ülesanne oli leida selline mudel, mis oleks rände osas Eestile võimalikult ohutu ehk kasu ületaks kahju. Aga need suurusjärgud on lihtsalt niivõrd erinevad. OSKA raport ütleb, et igal aastal jääb puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat. Seal vanglas me räägime mingist mõnesajast töötajast ehk see on kümnendik sellest aastasest vajadusest, mida OSKA raport välja toob töötlevas tööstuses ja veonduses ja laonduses, nendes valdkondades. 

Ausalt öeldes ma lihtsalt ei vastuta selle valdkonna eest, mis noorte tööpuudust või käitumist otseselt puudutab. Kui mina oleksin see noor inimene … Mina läksin tööle väga noorelt. Kui kroon tuli, siis ma olin juba tööl, just krooni tulekuga. Minu jaoks on see olnud hästi loomulik, et raha teenida ja teha tööd kogu aeg. Kunagi ei ole töötu olnud, alates 12. eluaastast. Mina nende noorte inimeste asemel ilmselt läheksin ja teeksin midagi, õpiksin. Aga ma saan aru, et eri põlvkonnad on mingisuguste erinevate väärtushinnangutega, erinevate orientatsioonidega. Võib-olla seal on mingisuguseid põhjusi, miks nad seda ei tee. Paraku see jääb minu vastutusvaldkonnast ja skoobist välja, ma ei tahaks spekuleerida, mis see on. Mulle endale tundub, et väga mõistlik oleks omandada mingisugune elukutse mõne aastaga ja minna tõesti täitma seda tühimikku, saada võib-olla kõigepealt 80% Eesti keskmisest ja töötada ennast üles edasi. Ma ei tea, mis see põhjus on. Võib-olla ma tahaks kohe 150% Eesti keskmisest saada, aga nii ei toimi, kui sul mingit kogemust ei ole, et kohe saad 150% keskmisest. Ma ei näe nende inimeste sisse ja see ei ole paraku ka minu valdkond.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma pean tunnistama, et teie eelnõu ja üldse see valitsuse ettepanek on ka sotsiaaldemokraatide vaates arusaamatu, just nimelt selle koha pealt, mis puudutab nii palgakriteeriumi kui ka ikkagi suhteliselt ühekülgset otsustusprotsessi. Nii nagu me valitsuses olles rääkisime, võiks vähemasti kaasata tööturu osapooli, ametiühinguid lisaks tööandjatele ja valitsuse ekspertiisile selliste otsuste langetamisel. Teine pool on tõesti see, et kui me räägime pidevalt, et meie eesmärk on parandada ja tõsta Eesti tootlikkust, tootlikkus on praegu umbes 75–80% vahel Euroopa Liidu keskmisest, eesmärk on justkui 110%. Kuidas me seda saavutame, kui me hakkame tooma siia siiski keskmisest madalama palgaga tööjõudu sisse, see 80% loogika keskmisest palgast? Palun kirjeldage mulle, kuidas aitab keskmisest madalama palgaga töötajate täiendav sissetoomine parandada ja tõsta Eesti riigi tootlikkust Euroopa Liidu keskmisega võrreldes!

Aitäh selle küsimuse eest! See on seesama huvitav arutelu mingil määral, mida me siin juba saali teise servaga pidasime. 80% Eesti keskmisest palgast ei tähenda ju seda, et see number on vähem, kui näiteks üle poole Eesti inimestest kätte saab. Keskmise palgaga on see huvitav nüanss, jah, matemaatiliselt on see keskmine, aga pooled inimesed saavad siiski mediaanist alla ja mediaan on meil oluliselt alla keskmise. Nii et nende inimeste kriteerium, keda me sisse lubame, on saada vähemalt 80% keskmist, mis on siiski natukene üle mediaani. Ehk siis valdav osa inimesi tegelikult saavad vähem kui see miinimum, mis me kehtestame. See on muide miinimum, see ei ole ju maksimum, me räägime miinimumkriteeriumist. 

Teine asi on see, vastuseks teie küsimustele. Te küsisite, kuidas me tagame seda, et lisandväärtus tõuseks. Me tagame seda selle kaudu, et me võimaldame seda erandit ainult nendele valdkondadele, kus lisandväärtus Eesti majandusele on kõige suurem. Me just valime needsamad valdkonnad ja aitame neid edasi selle tööjõupuuduse puhul, kus on suurem lisandväärtus. See on selle lahenduse ilu, see on selle lahenduse essents, et ta on valitud just nimelt sinna, kus on kõige suurem vajadus, ja niimoodi, et aidata just nimelt kõige kõrgema lisandväärtusega valdkondi. Just need valdkonnad valitakse selle erandi kehtestamiseks. Selles ongi kogu selle lahenduse mõte, et me aitame majandust kõrgemale pulgale, mitte ei tee mingisugust avatud uste poliitikat kõige madalamapalgalistele ja suvalistele valdkondadele ilma valikuta. Me tõesti valime vaid need, kus vajadus on kõige suurem ja ka lisandväärtus majandusele on kõige suurem. Seal on tõesti puudujääk, seal ei ole inimesi nagu ukse taga järjekorras.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt minister! See essents, millest te räägite, on teil küll pea segi ajanud. Räägime siis nüüd konkreetselt numbritest. Räägite kõrgepalgalistest ja madalapalgalistest siin suvaliselt, ilmselt tajumata tööjõuturu olukorda. Te ütlete, et eesmärk on tuua suurema lisandväärtusega sektoritesse, kus luuakse suuremat lisandväärtust. Nii, räägime siis numbritest. Eesti keskmine palk on suurusjärgus 2000 eurot, Tallinna keskmine palk on 2500, 80% Eesti keskmisest on umbes 1600 eurot. Aga nüüd Tallinnas, kus on keskmine palk 2500, tõestate te meie saalile, et tuuakse tippspetsialiste 1600-eurose palgaga, ja statistika näitab, et kõige rohkem tuuakse tööjõudu sisse Tallinna ja Harjumaale, kus on just kõrgeimad palgad. Ja minu küsimus on: kas te seda juttu, mida te suurele saalile ajate, mõtlete ikka tõsiselt?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Tõepoolest, seda juttu, mida ma teile räägin, ei ole ju mina välja mõelnud, tegelikkuses ma räägin edasi seda muret, mida ettevõtjad – need, kes tagavad Eestile majanduskasvu – on rääkinud. Me kuulame neid ettevõtjaid, me ei korralda lihtsalt seminare, et näidata, et me justkui hoolime Eesti majandusest ja siis, kui on vaja midagi ära teha, siis tuleme ja ütleme, et mitte midagi teha ei tohi. Tegelikult see on teadmistepõhine jutt, OSKA raportid, ettevõtjate tagasiside, tööandjate keskliidu tagasiside. Rääkige, suhelge, kuulake neid. Kui te neid kohtumisi korraldate, kuulake neid ka päriselt. Kui te ainult ise räägite, kui te neid ei kuula, siis te ei saagi teada, mis nende mure päriselt on. Me tuleme ja lahendame nende muret.  

Ja see 80% kriteerium ei ole seal ei ole juhuslik. See 80% miinimumkriteerium on valitud vastavalt sellele skoobile, kuhu see erand läheb. See on adekvaatne sellele palgatasemele, tippspetsialisti ja oskustöötaja palgatasemele. Nagu ma ütlesin, me oleme kaalunud erinevaid variante, oleme kaalunud ka näiteks mingeid valdkondlikke kriteeriume ja nii edasi. Miks me seda ei teinud? Sest me tegime analüüsi ja analüüsist selgus, et see oleks ropult suurendanud bürokraatiat ja asjaajamist ning nende ettevõtjate jaoks seda protseduurikat, kuidas seda tõendada, mis see palgatase peab olema. See analüüs näitas lihtsalt ära, et see oli äärmiselt ebatõhus variant menetluse mõttes. Me tegelikkuses vajasime ju lahendust, mis oleks ka võimalikult lihtne neile ettevõtjatele, mitte võimalikult raske. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Me viimasel ajal siin ainult ettevõtjate kuulamise eelnõusid menetlemegi, näiteks hasartmängumaksu langetamine, millest sai maksu kaotamine. Aga tahtsin küsida, kuidas nende töötute ja NEET-noorte kuulamisega on. Väga tore, et te 12-aastaselt tööle läksite ja teie jaoks töötamine on loomulik, sõltumata sektorist, palgast või konkreetsest ametikohast. Väljendasite mõistmatust, millised on nende inimeste väärtushinnangud, kes millegipärast ei õpi ega tööta või 50 000 registreeritud töötu seas ei leia tööd olukorras, kus oskustööjõudu otsitakse. Kui te olete analüüsinud bürokraatiat, mida teatud sektoripõhine lahendus ettevõtjatele tähendab, võib-olla peaks analüüsima, miks need inimesed siis ei lähe tööle ja kuidas toetada Eesti inimeste tööturule jõudmist, sest kui teid kuulata, siis me praegu 70 000 inimesele lööme käega ja toome asenduse välismaalt sisse?

Aitäh selle küsimuse eest! No õnneks meil ongi selline valitsus ametis, kes kuulab ettevõtjat lõpuks ja pingutab maksimaalselt selleks, et lahendada nende probleemid, luua neile hea keskkond majanduse kasvuks. See tegelikult tuleb ju kasuks meile kõigile. Kõigile Eesti kodanikele tuleb kasuks see, kui Eesti majandus kasvab. Me saame paremaid teenuseid suuremas hulgas inimestele pakkuda, võib-olla saame midagi odavamalt pakkuda, soodsamalt, võib-olla saame midagi laiendada. Kui meil riigieelarvesse midagi sisse ei tule, siis jagada ka ei ole ju midagi. 

Aga küsimus on selles, miks me töötuid inimesi ei kuula. Üldiselt me ju saadame eelnõud kooskõlastusringidele, kõik saavad oma arvamust avaldada, esindusorganisatsioonid, isegi ametiühingud said arvamust avaldada. Tõesti, mina ei oska öelda, see ei ole päris minu valdkond, aga tegelikkuses on ju võimalik ka Riigikogul teha neid täiendavaid kaasamisi. Ma mäletan, olles ise komisjoni esimees, vaatasin alati üle, mis on see kaasatute nimekiri valitsuse-eelses voorus, ja alati mõtlesin, kes sealt puudu on, äkki paneme kedagi juurde. Ma usun, et esimese ja teise lugemise vahel on võimalik kutsuda siia ka töötute esindajaid ja küsida, mis see probleem on, kas nad oleksid valmis nendesse valdkondadesse või mitu inimest oleks valmis nendesse valdkondadesse tulema. Viime siis äkki Riigikogu tasemel tööandjad ja töövõtjad kokku. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Midagi on nende aastate jooksul palju muutunud, kui me enam nii tihedalt suhelnud ei ole. Ma ei tea, kas see tuleneb sellest, et te hakkasite pika plaaniga tööle või millestki muust, aga nii vasakult kui ka paremalt, nagu te enne kirjeldasite, tuli küsimusi, kus ei saada aru, et kui me tahame saada 80% keskmisest palgast inimesi Eestis valdkondadesse, mis loovad suurimat lisandväärtust, siis see on samamoodi arusaamatu ka minule. Nii nagu vasakule ja paremale on see arusaamatu olnud. Te olete nüüd varsti rohkem, üle poole tunni kaugelt siin puldis olnud. Tegelikult see küsimus ei ole adekvaatset vastust saanud. Aga küsimus ei ole ainult selles piires. Hea oleks teada, mis need valdkonnad on, mis Eestile suurimat lisandväärtust toovad, et palk ei saa seal olla keskmine, vaid peab olema alla keskmise.

Aitäh selle küsimuse eest! Suurimat lisandväärtust toob ikkagi töötlev tööstus. Tööstus, mis midagi toodab. Tõepoolest, ka kõrgema lisandväärtusega tööstuses ei ole kõik töökohad juhtide töökohad, kõik ei pruugi olla kõige kõrgepalgalisemad töökohad. Tundub, et hetkel on selline suurem põletav tööpuudus mitte juhtide tasemel, ei ole võib-olla mitte kõrgemas palgaotsas, vaid just nimelt pingioperaatorid, veonduse ja logistika spetsialistid. Needsamad 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat ei pruugi olla kõige kõrgemas palgasegmendis selles valdkonnas, aga valdkond ise annab keskmisest suuremat lisandväärtust. 

Ma ei tea, selle aja jooksul, kui me üksteist tundnud oleme, teie olete põhiliselt parlamendis olnud, kogu aeg oletegi ainult parlamendis olnud. Mina vahepeal töötasin erasektoris erinevates valdkondades erinevatel ametikohtadel, käisin vahepeal ülikoolis veel ühe vooru, harisin ennast, laiendasin silmaringi. Selle pealt ma siin nüüd olen ja selle pealt ma siin räägin.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te rääkisite siin, et kõik see teenib majanduse ja eduka ning areneva majandusega riigi huve. No arutame seda natukene. Taani riik on maailmas majanduse konkurentsivõimelt topp-kolme riik – ametiühingud, töötajad igale poole, kõigisse protsessidesse kaasatud, mitte ei takista. Taanlased on mõistnud, et kui inimesed, töötajaid on kaasatud, siis neil ei ole vaja mitte teha proteste, pidurdada majanduse, ettevõtete tööd, vaid küsimused lahendatakse jooksvalt ära erinevates nõukogudes, kaasamisversioonides. Teie näete, et esiteks lihtne kaasamisring, ühtegi ettepanekut ametiühingutelt ei arvestatud, aga selles mudelis endas ei ole töötajate esindatust. Seletage mulle, mis selle loogika on. Kui Taani, kes on tõesti Eestile eeskujuks oma majandusega ja kuhu te tahate jõuda, mis see valitsuse eesmärk on, teeb ja saab hakkama ja mõistab seda, siis miks Eesti valitsus ei väärtusta seda, et tegelikult selles protsessis võiksid olla töötajate esindajad ka sees?

Aitäh selle küsimuse eest! Olid ju töötajate esindused protsessis, eks ole, ka ärakuulamises, kooskõlastusringis said nad oma arvamust avaldada. Tõepoolest, mõne ettepanekuga saab arvestada, kõikide ettepanekutega alati ei saa arvestada. Nii lihtsalt on, et tuleb mingisugused valikud teha, tuleb seada fookus. Hetkel selle eelnõu fookus on sellele ettevõtja probleemile, me lahendame tööandja, ettevõtja probleemi. Nii on, me peame fookust sinna seadma. Nagu ma teile ütlesin, tegelikkuses peaks selle eelnõu mõju olema ju ka töötajatele positiivne. Kui olemasolev töötaja töötab ettevõttes, mis ei saa oma investeeringu- või laienemisambitsiooni täita selle puudujäägi tingimustes ja ta kerib siin oma tegevuse kokku, läheb mingil põhjusel kusagile sinnasamasse Taani või Saksamaale, me ei anna talle siin võimalust, siis tegelikult kaotavad ka olemasolevad töötajad. Tegelikult kaotavad ka nemad. Mitte keegi sellest ei võida. Aga kui ettevõte saab areneda, me anname talle sellist ajutist leevendust. Me tegelikult loomulikult loodame seda, et meie kutseharidussüsteemist hakkaksid need inimesed tulema pikemas plaanis mõne aastaga, sinna läheb mõni aasta aega. Sellepärast me teemegi seda erandit ajutisena, mitte alalisena, mitte me ei raiu seda sellistesse Moosese kivitahvlitesse, mis kunagi muutmisele ei lähe, vaid teeme seda paindlikult, et tegelikult töötajad võidaksid.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete nüüd puldist korduvalt ja korduvalt rääkinud, et kui hea valitsus meil on, sest ta kuulab lõpuks ettevõtjaid ja teeb seda, mida ettevõtjad ootavad. Mul on nüüd teile hästi lihtne küsimus. Kas see kehtib mis tahes ettevõtlussektorist tulevate ettepanekute kohta? Kas te olete ministrina aru saanud, et Eesti riigi huvid ja mingite konkreetsete ettevõtjate huvid ei pruugi ühtida, need ei pruugi kattuda, kohati võivad olla isegi vastukäivad? Kui te räägite sellest, et te ettevõtjate ootusi täidate, siis ma arvan, et on väga palju muid ootusi ka, eks ole, maksupoliitikas ja mujal, mida kahtlemata see valitsus ei ole täitnud. Kui me räägime tööjõu sissetoomisest, siis kõik need muud probleemid ja murekohad, mis kaasnevad haridusvaldkonnas, kultuuri lõimumise küsimustes, hilisemad sotsiaalvaldkonna mured – need jäävad ju riigile. Valitsus ei saa kunagi olla lihtsalt ettevõtjate esindusorganisatsioon, selleks on oma ühendused olemas. Olete te aru saanud, et riigi huvid ja ettevõtjate huvid ei ole üks ühele kattunud?

Aitäh selle küsimuse eest! Absoluutselt olen ma aru saanud! Absoluutselt! Kui ma oleksin lähtunud ainult puhtast ettevõtjate huvist, sellest, mille osas võib-olla tööandjad lobitööd teeksid, siis oleks eelnõu selline, et ei mingit kvooti, kõik on vaba, ei ühtegi kriteeriumi, tooge ükskõik keda sisse. Tegelikult see huvi võib olla selles servas. Ja kuna me absoluutselt adume seda, mida te ütlesite, et riigi huvi või ühiskonna huvi ei pruugi selle huviga kattuda, vaid me peame vaatama ja otsima mingisugust kompromissi, siis see eelnõu ongi näide suurepärasest kompromissist. Me ei tee sellist suvalist avatud uste poliitikat, vaid me avame täpselt nii palju, kui vaja, täpselt seal, kus vaja, ja nii palju, kui meie julgeoleku, turvalisuse ja lõimumisvõime mõttes on otstarbekas. 

Me oleme tegelikult ju ka kõik need kulud, kõik need mõjud täiesti ausalt välja arvestanud. Need on seletuskirjas kirja pandud, alates keeleõppest, lasteaiakohtadest ja tervishoiuteenusest. Absoluutselt me oleme arvestanud sellega. Ei ole niimoodi, et ettevõtja tuleb uksest sisse ja küsib mida iganes. Väga oluline on see, et me ei aja siin ühegi konkreetse ettevõtte asja. Me tegelikult ajame mitme sektori asja laiemalt ehk mõju on laiem, see ei ole mingi ühe konkreetse ettevõtte huvi. Vastupidi, me olemegi seda analüüsinud, et kui palju vastu tulla niimoodi, et Eesti majandus ja Eesti ühiskond saaks kõige rohkem kasu. Sealt on see kriteeriumi disain tulnud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Juba tükk aega on siin kuulata, kuidas te sellises suhteliselt reipas ja rõõmsas tujus kannate ette seda eelnõu, vahepeal isegi nalja visates. Aga tegelikult on olukord ju tõsine. Selliste otsuste korral tuleb ka pärast vastutada ja selle valitsuse vastutus lõpeb ilmselt 2027. aastal. Mul on eriti kurb kuulata, et NEET-noored, keda meil on 20 000 ja keda Liisa-Ly Pakosta siit rääkis, kuidas on tõusnud suur töötus noorte hulgas, kõnepuldist kõneledes rääkis, miks te nad kõrvale jätate, miks te ei tegele nende oma inimestega, kes Eestis on olemas, kellel ei ole vaja keeleõpet ega midagi, ei ole vaja lõimumist, aga võib-olla on vaja veidikene aidata õppimisel, taganttõukamisel, võib-olla mingisuguste motivatsiooniplakettide loomisel? Miks me need oma inimesed jätame kõrvale?

Aitäh! Kindlasti ei jäta kedagi kõrvale. Eelnõu tutvustavas tekstis ütlesin ka, et me tegelikult ju laiemalt tegeleme igasuguste lahendustega hariduses, ümberõppes, automatiseerimisega ja nii edasi. Kutseharidusreform on väga oluline. Ka see, mida on varem tehtud, kohustusliku õppimisea tõstmine on väga oluline. Lihtsalt mõned asjad võtavad aega, need mõjud tulevad mõnevõrra hiljem. Nende ettevõtete jaoks võib see olla liiga hilja. See, kui nende jaoks on liiga hilja ja me riigina lõpuks ju kanname neid majanduslikke kahjusid, kui ettevõtted kinni lähevad, kui investeeringud lähevad mujale, ega see siis ka nendele noortele ju kasu ei too, kui me riigina ei suuda neile vajalikke teenuseid pakkuda. Mina ei saa siin detailidesse minna, mida seal täpselt tuleb teha. Ei ole selle ministri vastutusala. Aga ma kinnitan, et pikas plaanis sellega tegeldakse kindlasti. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete kogu aeg rõhutanud, et te lahendate siin tööandja probleeme, aga mina pole kordagi kuulnud, kuidas te töötajate probleeme lahendate. Mu küsimus Taani loogika kohta, inimeste, töötajate kaasamise kohta, ametiühingute kaasamise kohta ei puudutanud seda, kas neid kaasati väljatöötamisse, nii-öelda seaduse väljatöötamisse, vaid sellesse, et hiljem, kui kõiki neid inimesi siia tooma hakatakse, Eesti majandust vaadatakse, kuidas edasi läheb, kas nad on seal esindatud. Ei, nad ei ole esindatud. Tavalise inimese seisukohalt ega nende muredega, ma saan aru, te ei tegele. Seda pole kordagi öelnud, et selliselt. Nad on kuskil kõrval ja korra ütlesid midagi ära ja me ei saanud arvesse võtta. Sellega see piirdus. 

Aga küsimus teile on, vabandust, hoopis teistsugune. Nüüd need inimesed, kes tuli kõrge palgaga kvoodi alt tuua, nüüd saab tuua neid oluliselt odavamalt väljaspool kvooti. Öelge mulle, mis see hinnang on, komisjonis te ei osanud öelda, kui palju neid siis tuleb. Kas neid tuleb 500, 1700 inimest, kes tulevad kvoodi alt ära ja tulevad hoopis odavama palgaga? Ehk siis kui palju te tegelikult seda kvoodi mõjuga vähendama hakkate? Mis see prognoos on?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, siis see leevendus on ju 1300 luba mitte majanduskasvu tingimustes või väiksema majanduskasvu tingimustes ja 2600 luba suurema majanduskasvu tingimustes. See ongi see vahemik, see inimeste hulk, kes saavad tulla, mitte rohkem. Mingitel juhtudel, kui majanduse tööjõunälg on väiksem, siis on see kuni 1300 inimest aastas, ja kui nälg on suurem, siis me võimaldame kahekordset leevendust. Sealt üle see kuidagi minna ei saa, see jääb sinna vahemikku. Kui ma seda OSKA raporti numbrit vaatan, siis see jääbki täpselt juba, nii-öelda fikseeritud puudujääk on 2100. Nii et me räägime sellest suurusjärgust.

Priit Sibul, palun! 

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma tegelikult eelmisele küsimusele ei saanud vastust, et mis valdkonnad need on. Kui ma vaatan neid tähtajalise elamisloa saanud isikute arvu, siis see kõige suurem on olnud laiajaloos 2019.–2023. aastani ja 2021 oli kõige suurem, 3599 inimest. Lühiajaliste töötajate puhul on see samamoodi olnud. Siis oli see 32 881 inimest, kui eelmise aasta 11 kuuga oli lühiajalisi elamislubasid ainult 4426, ja kui tipp nende töötamise elamislubade puhul oli 3599, siis möödunud aasta 11 kuuga ainult 2045. Mis sektorid need on, kes täna selle kvoodi järgi janunevad? Kui me vaatame, siis me oleme tippudest õnneks väga kaugel, aga mingi põhjus on, miks te selle muudatusega meie ette tulete. Mis need sektorid on, kes kannatavad selle käes?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, tegu on laiemalt töötleva tööstuse valdkonnaga. Kui me läheme selle nii-öelda erandi rakendamise juurde, siis tuleb need valdkonnad täpselt paika panna OSKA raporti andmete järgi. Me võtame viimase aktuaalse info, mis OSKA raporti põhjal tuleb, kus on kõige suurem puudujääk ja millised valdkonnad on sealt kõige suurema lisandväärtusega. Ma ei oska seda ette ennustada, see saab olema ikkagi Vabariigi Valitsuse otsusega kehtestatud nimekiri, lähtuvalt sellest, kus on suurim puudus ja kõrgem lisandväärtus. Vastavalt sellele see otsus tehakse, see ei ole hetkel lukus. See on vastavalt ettevõtjate reaalsele teadmispõhisele vajadusele.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et Eestis on valitsus, kes kuulab ettevõtjaid. Suurepärane! Ja ütlesite ka teises vastuses, et Eestis on valitsus seoses selle otsusega kõik arvestused teinud, ka see, mis puudutab tervishoiuvaldkonda. Mul on väga kahju, et seesama valitsus, kes kuulab ainult ettevõtjaid, ei kuula näiteks tervishoiutöötajaid, perearste, neid, kes kurdavad kroonilist rahapuudust vaimse tervise probleemides ja väga paljudes teistes valdkondades. Kui palju siis on või kus saaks tutvuda nende andmetega, mis selle eelnõuga kaasa toovad, näiteks tervisekulud nende töötajate tulekuga Eestisse, mis kindlasti suurendavad teatud tingimustel ka tervishoiukulusid? Te ütlesite, et need on välja arvutatud. Kus selle materjaliga saaks tutvuda? Minule teeb muret just nimelt tervishoid, vaimne tervis, sotsiaalhoolekanne. Need on kompleksprobleemid ja täna meil on seal suur rahapuudus, täiendavalt tuleb juurde inimesi. Kus see arvestus on?

Aitäh selle küsimuse eest! Sellega on nii nagu ka kõikide teiste eelnõudega, mis siin menetluses on, et mõjuanalüüs sisaldub seletuskirjas. Seal on väikene tabelikene, kus on teemade või valdkondade kaupa need võimalikud kulud lahti löödud. Seal on nii alumine piir kui ka ülemine piir olemas. Seal on ministeeriumide kaupa. Minu arust ma mäletan õigesti küll, et näiteks lõimumiskulud olid Kultuuriministeeriumi all, järelikult on seal Sotsiaalministeeriumi valdkonnal see vahemik ka olemas. Ma usun, et see eelnõu ja seletuskiri on äkki isegi väljaprinditud kujul siin olemas.

Urmas Reinsalu, palun! 

Härra siseminister! Koosmõjus järgmise eelnõuga on minu küsimus selles, et kas ka selle sektori inimesed, kui nad mõlema eelnõu jõustumisel tulevad Eestisse, võivad Eestis viibida seaduslikult töötuna. Ja teiseks, kas ka nendel inimestel, kes nende sektorite järgi tulevad, on õigus tööandjat vahetada, et asuda tööle uue tööandja juures, sealhulgas ka sektoriteväliselt? See on esimene küsimus. Teine küsimus on, kui suureks te prognoosite nende isikute pererännet – arvuliselt, proportsioonis nende töötavate inimestega – ja kui palju te prognoosite, et neid isikuid jääb pärast viieaastase tähtajalise tööloa lõppemist Eestisse tööle.

Aitäh selle küsimuse eest! Ilmselgelt, kui me mingisugused regulatsioonid Eestis kehtestame, siis need kehtivadki kõik. Aga võib-olla me räägime järgmisest eelnõust järgmise päevakorrapunkti alla pikemalt. Mis puudutab pererännet, siis see arvestuslik koefitsient peaks minu arust olema 1,3, umbes ühe inimese kohta keskmiselt 1,3 pereliiget. Jah, niimoodi on need mõjud välja arvestatud. Kui palju inimesi siia jääb, jään hetkel vastuse võlgu. Ma ei ole kindel, et meil see mõju on seal kajastatud, aga kui te soovite, võime uurida hiljem ja siis kirjalikult järele saata selle vastuse.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra siseminister! Ma küsin niisugust asja. Jutt käib tuhandetest inimestest, kes tulevad välistööjõuna Eestisse, sealhulgas pereränne, nagu te ütlesite, eeldatava koefitsiendiga 1,3, see tähendab teie eelduse järgi maksimaalselt 4000 inimest aastas. Ja te ei oska öelda seda, kui palju neist inimestest jääb püsivalt. Mu küsimus on, kui palju kolme aasta jooksul on Vabariigi Valitsus arutanud Eesti demograafilist olukorda. Ja kas teil on mingisugune demograafiline projektsioon ka rahvastikupoliitiliselt näiteks inimpõlve perspektiivis, mis on selle seaduse täiemahulisel rakendumisel – ja ma eeldan, et sellel peab ju mõju olema, muidu poleks seda mõtet teha – Eesti rahvastikule?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga ütleme niimoodi, et kuna see erand on mõeldud ajutise leevendusena ettevõtlusele, mitte demograafiaprobleemi lahendamisena, siis me tegelikult ei püüa siin teha mingisugust saja-aastast perspektiivi selle eelnõu kohta. Me tõesti katsume selle ajutise erandina anda ajutist leevendust ettevõtetele, mitte lahendada pikaajalist demograafiaprobleemi. Seetõttu selle eelnõu piires neid demograafilisi graafikuid nii suure perspektiiviga ei ole tehtud. Me ei näe, et see erand peaks samasugusel moel kehtima veel aastakümneid. Sellepärast see kehtestataksegi ajutise leevendusmeetmena ja erandina.

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Härra Aller! Nüüd teie peate oma tarkuse kokku võtma, nii palju, kui õhtul meil kõigil seda vaimu virgena on. Härra minister räägib püsivalt ajutisusest selle eelnõu puhul, eks ole. Mina vaatan, et see eelnõu on tegelikult tähtajatu ehk dramaatilisemalt öeldes igavene, aga vähemalt tal ei ole lõppemise või raugemise aega ette nähtud. Kas Riigikogu juhatuse käsitlus – kui te arutasite seda –, kas see on ajutine meede, et tal on tähtaegne lõpp, et ta on ajutine, või tal lõppu määratud ei ole ehk ta tegelikult kehtib tähtajatult, juhul kui keegi ei muuda seda ära? Keegi – see … seadusandja tulevikus. Kumb valik on nüüd õige, et parlament ei satu eksitusse?

Aitäh! Protseduuriliselt ma ei saa seda kuidagi käsitleda, sest juhatus saadab need komisjonidesse. Põhiarutelu toimub komisjonides ja minister käsitleb seda nii komisjonis kui ka siin puldis. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Tegelikult ma tahtsingi jõuda sinna, kuhu härra Urmas Reinsalu jõudis. Nüüd ma saan selle kohta küsida. Minu jaoks jääb ka natuke arusaamatuks, kust see ajutine tuleb. Ja tegelikult, kui te enne vastasite, et me ei tea, kui paljud lähevad tagasi ja millal lähevad tagasi, siis see ei tundu väga ajutine. See on ju pikaajaline muutus ka rahvastikus, mille kohta siin just küsiti. Võib-olla te seletate natukene paremini, kuidas see ajutisus siis tekib, kui tegelikult need inimesed ei pruugi tagasi minna, ma saan teie vastusest aru, ka siis, kui see töökoht ühel hetkel lõpeb. Äkki te selgitate? See jääb praegu arusaamatuks.

Aitäh! See ajutisus ja paindlikkus on seotud sellega, et selle erandi mahtu tuleb kogu aeg ümber vaadata. Ajutisus väljendub selles, et me ei raiu mahtu kivisse ja me ei raiu kivisse ka seda, kuhu me leevendust anname. Ehk valdkondade nimekirja tuleb iga viie aasta tagant hiljemalt üle vaadata, et olla kindel, et fookus on suunatud õigesse kohta, kui ka tuleb alati vaadata SKP reaalkasvu. Me võtame aluseks Rahandusministeeriumi prognoosi, et määrata, kui suur on see maht. Nii et selles mõttes on jah tegu paindliku lahendusega, mingil määral saab öelda, et ka ajutisega, sellepärast et valdkondade fikseerimine on ajutine, seda tuleb ümber vaadata, ja ka see nii-öelda leevenduse maht. Tõepoolest, osa inimesi võib siia jääda, aga neile rakenduvad kõik lõimumisnõuded, neile tuleb eesti keelt õpetada. Ja kui nad tahaksid siia pikemalt jääda – nagu te teate, meie nõuded ei ole leebed. Isegi pereliikme toomisel, isegi abiellumisel mingit allahindlust ei ole. Tuleb kõik keeleeksamid teha, tuleb siin pikalt ja püsivalt elada, näiteks selleks, et kodakondsust saada. See ei ole siin kuidagi nagu leevendamise koht. 

Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Sellest annab ülevaate põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Siseminister tutvustas Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse eelnõu ja vastas eelnõu puudutavatele küsimustele üsna põhjalikult. Seetõttu piirdun mina lühiülevaatega põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelust. 

Põhiseaduskomisjonis oli see eelnõu päevakorras 19. jaanuari istungil, kus siseminister Igor Taro tutvustas komisjoni liikmetele eelnõu, millele järgnes eelnõu puudutav arutelu. Arutelu oli üsna sisukas. Ja arutelu keskmes olid sellised küsimused nagu palgakriteerium, mis käis ka siin eelnevalt läbi, OSKA raporti andmete asjakohasus ja otsustusmehhanismide läbipaistvus. Samuti arutati komisjoni koosolekul mõju lõimumisele ja avalikele teenustele. Tõstatati ka võimalikku mõju palgasurvele ja regionaalsele tasakaalule ning rõhutati vajadust hinnata mõjusid just nendelesamadele lõimumisele, keelekeskkonnale ja julgeolekule. Eraldi tõstatati küsimus, mis puudutab välismaalaste seaduse § 294, kohalike omavalitsuste kohustuste praktilisest täidetavust, ning lepiti kokku, et sõnastusi on mõistlik täpsustada. Siseministeeriumilt oodatakse täiendavaid selgitusi, mille Siseministeerium lubas komisjonile ka edastada. 

Seejärel langetas komisjon järgmised menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Hääletus kulges selliselt, et 4 komisjoni liiget olid poolt, 2 olid vastu. Ning määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole, kuid küsimusi on istungi juhatajale. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Helmen Kütt küsis väga olulise küsimuse tervisekulude kohta ja tegelikult ka sotsiaalvaldkonna kulude kohta, mis suurenenud sisserändega kaasnevad. Minister soovitas pöörduda küll seletuskirja poole, aga küsimus esitatigi seetõttu, et seletuskiri sellele ei vasta. Seletuskirjast jääb kummaline mulje, et isegi kõige optimistlikuma prognoosi puhul sotsiaalmaksu laekumise kohta, 2,35 miljonit eurot aastas, juba puhtalt tervishoiukulud ületavad 400 000 võrra optimistliku prognoosi, aga see ülemine vahemik tervishoiukulude puhul on kaks korda suurem kui laekuv sotsiaalmaks ravikindlustusele. Esiteks on siin muidugi sotsiaalmaksu laekumise puhul arvutusviga sisse tulnud, aga ka see ülejäänud loogika ei pruugi kehtida. Nii et seetõttu me ministri selgitust tegelikult soovisime. Kas on mõnda teist allikat, kus võib vaadata, et oleks lahti kirjutatud see mõju tervishoiuvaldkonnale?

Aitäh! Nüüd protseduuriliselt peame hakkama koos seletuskirja lugema. Ma loen ka, leheküljel 54 on see tabel olemas, kui hästi või halvasti, seda ma ei oska kommenteerida. See on nüüd komisjonis läbi arutatud ja võib-olla kahe lugemise vahel tuleb sinna täpsustusi. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Siin on oht meil tegelikult praegu, … ma hakkan mõtlema, sattuda saatusliku eksituse ohvriks. See puudutab seda, et härra minister rääkis kogu aeg, et ajutine, ajutine, ajutine. Seadus iseenesest on püsiv, vähemalt see eelnõu, kui ma loen seda teksti ja ka istungi juhataja ei korrigeerinud minu arusaama selles osas. Võib-olla oleme sattunud eksitusse, sealhulgas ka eelnõu ettekandja, valitsuse esindaja on sattunud eksitusse. Äkki pidas minister silmas, et valitsus on ajutine, kes selle eelnõu esitas, ja seadus on ikka püsiv. Kumb on siis ajutine, härra Aller, kas valitsus teie diagnoosi järgi politoloogilise ekspertiisina või see eelnõu, mis on määratud jõustuma püsivalt? Kumb on ajutine demokraatliku loogika järgi?

Aitäh protseduurilise küsimuse eest! Protseduurikaga, istungi läbiviimisega pole see kuidagi seotud. Me saame hinnanguid anda läbirääkimiste käigus fraktsiooni poolt ja need saate edastada fraktsiooni esindajale. Kuid protseduuriline küsimus, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, kes ka kõrvalt kuulab seda protseduurilist küsimust! Tõepoolest, see küsimus, mille praegu Riina Sikkut tõstatas, õigemini see selge viga, faktiviga, mille ta avastas, tekitab tõesti küsimuse, esiteks, kas see on ainuke viga selles eelnõus ja nendes arvutustes või see pigem on muster. Sest tõepoolest, ka mina kontrollisin ja ma usun, et meil kahe peale on siin küllalt hea arusaam nii sotsiaalvaldkonnast, tervisepoliitikast kui ka sotsiaalmaksu jaotusest. Praegu tundub, et valitsusel on see arusaam koos meie lahkumisega valitsusest ka lahkunud. See konkreetne probleem tuli välja, kuna endine minister Riina Sikkut selle avastas, aga neid arvutusvigu, sealhulgas lähtekohaks võetud eeldusi, võib veel olla selles eelnõus, mis on valed. Alles hiljuti oli meil ka üks kuulus hasartmängumaksu muudatus, kus ka selgus, et valitsus tegelikult päris hästi aru ei saa, kas ta tõstab, langetab või kaotab maksu. Nii et minul tekib tõsine mure, kuidas me saame parlamendis menetleda sellist eelnõu, mille seletuskirjas on väga elementaarsed, ma ütleksin, põhimõtteliselt ikkagi põhikooli matemaatika tasemel arvutusvead sees, ning eeldada ja loota, et neid rohkem sellist analüüsi ei ole, mida minister väga reipalt mulle tõesti ette kandis. Kuidas me saame parlamendina üldse seda menetleda, kui me alles teame, et mõne aja eest tehti suur viga? Ma rõhutan: siis koalitsioon käis igal pool rääkimas, kuidas see vastutust asub parlamendil tervikuna, ka opositsioonil. Nüüd opositsioon teeb siin oma tööd ja täidab oma rolli. Tunnustan kolleegi Riina Sikkutit, kes selle vea avastas. Kuidas me nüüd lahendame selle olukorra parlamendina?

Aitäh! Hetkeprotseduurikaga ma ei saa seda siduda, pigem on see seletuskirja osa. See on komisjonist läbi käinud ja komisjon peaks tegema oma nägemuse. Aga meil on võimalik siin läbirääkimiste käigus teha tagasilükkamine. Ma loodan, et kui on suured vead sees, siis saab neid alati täiendada. 

Nii, protseduuriline küsimus, Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma selle teemaga püüan jätkata, sest tõesti komisjonis seda läbi ei käidud, arutelu komisjonis oli, ja komisjonis jäi ka muid küsimusi õhku. Aga ma lihtsalt tahan osutada sellele, et natuke aega tagasi sellesama hasartmängumaksu seadusega tehti miljonitesse eurodesse ulatuv viga, mis tegi riigile, riigieelarvele ja kõigile teistele kahju. Ja siin me vaatame seletuskirja, seal on puhtselgelt kirjas, et tulud, mis tulevad sellest võõrtööjõust Eesti riigile, selles mõttes sotsiaalmaksuna laekuvad, võivad olla kaks korda väiksemad kui kulud. Ehk siis seal on kirjas, et Eesti inimesed hakkavad kinni maksma siia tulevate võõrtöötajate kulusid. Selles mõttes, et kui on see viga, siis see on jälle miljonites eurodes. Seda tehakse teadmatusest võib-olla, et on jälle välja arvutamata või valesti midagi tehtud. Veel hullem muidugi on see, et meil on siit puldist just äsja hoopis vastupidist juttu räägitud, et kõik on hästi, siis on ju tegemist räige valega. 

Minul on küsimus teile istungi juhatajana, kas te kaaluksite vaheaja võtmist ja tegelikult saate juhatusega arutada ja kutsuda või siis saab komisjon koguneda või, ma ei tea, koalitsioon koguneda ja arutada, et meil ei ole mõtet teha ju Eesti Vabariigi parlamenti taas kord lolliks Eesti rahva ees ja taas kord lasta selline viga sisse. Austatud istungi juhataja, see küsimus on nüüd teile ja teie vastutus mõnes mõttes. See on nüüd praegu siin teie otsustada, kas selline asi juhtub või mitte. 

Aitäh! Antud istungi protseduuriga on see tõesti nii palju seotud, et me menetleme seda eelarvet. Stenogrammis kajastub väga täpselt see, et on juhitud tähelepanu võimalikele ebatäpsustele seletuskirjas. Ja komisjoni esindaja minu arust ütles ka, et kahe lugemise vahel pidid tulema täiendused. Loodame parimat. Tanel Kiik, palun, protseduuriline küsimus!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ilmselt te mõistate meie kimbatust ja muret tulenevalt just nimelt asjaolust, et äsja sai justkui üks aasta lõpetatud sellise käkiga, ja see ilmnes alles uuel aastal, ja nüüd me teeme oluliselt laiema mõjuga muudatust, mida küll minister käsitleb ajutisena, aga aru ei saa tegelikult, milles see ajutisus seisneb. Siin peaks tõesti olema väga selge ja ühene arusaam selles, et Riigikogu liikmed nii koalitsioonist kui ka opositsioonist – nii-öelda mandaadi vaates vabad, sõltumatud ja võrdsed – peavad aru saama, mida nad otsustavad, mida nad hääletavad. Suure tõenäosusega tuleb täna, nagu te prohvetlikult ennustasite, vähemalt mõnelt fraktsioonilt tagasilükkamise ettepanek, mis tähendab seda, et me hakkame hääletama. Aga me oleme olukorras, kus arvatavasti väga paljud koalitsiooni liikmed usuvad ministri sõnavõttu, mida ta ütles puldist, kuidas need kulud tulevad oluliselt väiksemad kui tulumaksu laekumise osas, aga samal ajal ta enda ja valitsuse siia toodud seletuskiri ütleb midagi muud. Me ei tea ka seda, kas vale on see protsent või see arvutus, mis näitab tervisekindlustuse või ravikindlustuse raha laekumist, või vale on hoopiski see number, mis on võetud sotsiaalmaksu laekumise eeldusena. Nagu ma enne ütlesin, me ei saa üldse olla kindlad, et see on ainuke viga. Õigemini, kui on kuskil üks viga sees, siis tõenäoliselt on neid vigasid rohkem. Nii et kuidas ikkagi lahendada seda olukorda, et parlament hakkab hääletama eelnõu üle olukorras, kus ka koalitsioon ei tea tegelikult, kas see on ainuke viga, mitu viga seal on ja mida nad täpselt teevad nendel hilistel õhtutundidel, olukorras, kus see muudatus mõjutab ju praktiliselt kogu Eesti tööealist elanikkonda, ettevõtjaid, potentsiaalseid tööotsijaid, tervisevaldkonda ja nii edasi?

Aitäh! Selle protseduurikaga praeguse istungi kontekstis me saame ainult läbirääkimisi pidada ja kõik need puudused ära näidata oma kõnedes. See, mis te ütlesite, jääb stenogrammi, see, mis teised on öelnud, jääb stenogrammi, ja pärast usume, et kahe lugemise vahel saab asjad parandatud. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Ma vaatan, et eelnõu arutelu on läinud päris lõbusaks. Juhatuse liige Kivimägi on lausa, ma vaatan kaugelt, hommikumantliga tulnud siin heas tujus saali, pidutujus. Aga mul on küsimus, mis puudutab tõesti seda sisulist teemat. Kas see, istungi juhataja, teie hinnangul, kui te võtate välja selle lehekülje 54 ja vaatate eespool ka leheküljel 48 toodud tabelit, tõesti on võimalik, et eelarve tasakaalule negatiivne mõju selle eelnõuga on nelja aasta peale aastas 17 miljonit eurot tulevad kulud? Ja tegelikult tulude pool, mis on käsitletud, on alla hinnatud seoses sellega, et pererände osa, nagu ütles härra Taro oma ekspertiisile – ma arvan, et ei ole põhjust seda kahtluse alla seada –, on 1,3 pereliiget vastavalt töötava inimese kohta, kuid seal on hinnatud see äraspidiselt, et tegelikult ainult mõnisada inimest on märgitud abikaasadena ja mõnisada inimest lastega. Tegelikult on vägagi eraklikke inimesi, me millegipärast peame vajalikuks. Aga see on mingisugune eeldus. Need numbrid ei lähe omavahel põhimõtteliselt kokku. Tuleb välja, et tegemist on kuluprojektiga, kui me räägime puhtalt eelarvepoliitiliselt.

Aitäh! Neid tabeleid siin jälgides, arutelu ma ei saa selles mõttes avada. Praegu me läheme istungiga edasi ja saame läbirääkimiste ajal kõik need asjad fikseerida ja öelda. (Saalist öeldakse midagi.) Tuleb pingutada. Lauri Läänemets, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma nüüd pöördun teie poole ettepanekuga ja palun teil võtta pooletunnine vaheaeg. Tõesti, ma ütlen teile, et minul näiteks kõnelema tulles ei ole võimalik Martin Helme kõne jooksul teha kindlaks, suhelda ministeeriumiga, ametnikega, lugupeetud ministriga, ja teha kindlaks kaheksa minutiga, kas see on nii või mitte. Meil on selgunud, et tegemist on kuluprojektiga. See põhimõtteliselt on must valgel sinna kirja pandud. Ja te võiksite vähemalt nii palju anda võimalusi parlamendiliikmetele, et me teeme selle selgeks siin omavahel. Te võite muidugi mulle kirjeldada seda, et see soovitus või lahendus, mis te soovitasite, et proovige siin kaheksa minutiga hakkama saada. Ma ei saa aru, kust kohast või mismoodi. Nii palju istungi juhatajana te saaksite teha, selle vaheaja võtta. Ehk siis minu palve istungi juhatajale: olge hea, võtke vaheaeg, et me saaks kindlaks teha, kui palju see miinust Eesti riigile toob ja kui palju Eesti inimene peab võõrtööjõule tervisesektoris ja muudes valdkondades peale maksma. Aitäh!

Aitäh! See vaheaja võtmine ei muuda läbirääkimiste pikkust, see aeg jääb ikka samaks. Nüüd, küsimus on selles, et me saame tugineda nendele andmetele, mida ministeerium on meile toonud siin seletuskirjas, ja viidata nende puudustele. 

Aga avan läbirääkimised. Esimesena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! No vaadake, milline käkk, täielik käkk! Nagu ma ka ministrile küsimuse esitamise ajal ütlesin, kogu tema jutt, millega ta meile seda eelnõu müüb, on ju vale vale otsa. 

Ja vale on see, et tööandjatel ei ole kuskilt töötajaid võtta. Tänase päeva seisuga on 46 000 inimest Eestis tööd otsimas, on töötud. Vale on see, et need inimesed, kes meile siia tulevad, saavad mingisugust head palka. Ei saa! Nad saavad 80% keskmisest palgast ehk tegelikult väikest palka, madalamat palka. Vale on see, et see kuidagi Eesti majandust edendab. Vale on see, et see kuidagi suurendab riigieelarve laekumisi. Kõik on vale. Kõik on vale! 

Küll aga on selge muu maailma kogemusest ja ka Eesti enda kogemusest, et taoline tööjõu massiline sissevedamine viib alla kohalike inimeste palgad, teeb majanduse välisturul vähem konkurentsivõimeliseks, sest et ta võtab tööandjatelt ehk ettevõtetelt ära vajaduse pingutada innovatsiooni, tootlikkuse kasvu ja investeeringutega. See on Eesti lükkamine sellesse odava, madala tootlikkusega majanduse lõksu. Mitte kunagi ei hakka me saama paremaid palkasid, ei saa 15 rikkama hulka, kogu seda asja. Mitte kunagi, sest me kogu aeg valame peale nii-öelda odavat lahendust oma majandusele. Kannatajaks on Eesti inimesed. 

Mida toob immigratsioon, massiimmigratsioon? Võtame need numbrid ette. Ka need numbrid olid siin, meile žongleeriti valede numbritega. Aga mida toob massiimmigratsioon ühiskonnale? Toob palgalangust, seda me oleme siin korduvalt rääkinud. Toob kõikide muude kulude kasvu siinsele elanikkonnale. Üüripinnad hakkavad kallimaks minema, kinnisvara ost hakkab kallimaks minema, kuritegevus hakkab kasvama, turvalisuse tagamise kulud kasvavad riigile, sotsiaalkulud hakkavad kasvama. Ehk see senine maksupott, mida kohalikud inimesed endale avalike teenuste saamiseks jagasid, saab kiiremini tühjaks. Sinna on kas rohkem vaja peale valada või on vaja vähem sealt võtma hakata kohalikel inimestel. Seda kõike teeb massiimmigratsioon. 

Ja on üks asi veel, millest vähe räägitakse, aga mis on Eesti puhul ju ilmne. See on Eesti rahva positsiooni ja eesti keele positsiooni halvenemine meie kodumaal. Me kõik, kes me oleme natukenegi üle keskea, mäletame seda, mis toimus Nõukogude ajal, kui kogu aeg oli tööjõudu juurde vaja. Meil on tööjõudu, meil on asju, mida on vaja ehitada, meil on töökäsi puudu nii kolhoosis kui Dvigateli tehases. Tänapäeval on põhimõtteliselt sama retoorika. 

Tulemuseks oli see, et meil on terved piirkonnad Eestis, kus eestlased on vähemuses, Ida-Virumaal. Meil on pealinn Tallinn, kus eestlased … Veel mõni aasta tagasi oli meid üle poole, nüüd on alla poole. Vene keel laiutab igal pool, sest küsimus, millele minister ei vastanud, et kust need spetsialistid siis tulevad. Noh, loodame, et mitte Süüriast või Afganistanist, aga sealt tuleb neid ka. Aga tuleb ka Kõrgõzstanist, Türkmenistanist, loomulikult Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt – slaavikeelsetest riikidest. 

See on lisa nendele, kes meil siia on juba viimase kolme-nelja aasta jooksul, Ukraina sõja jooksul tulnud, kui Eestisse saabus üle 100 000 inimese. Kõik nad ei ole siia jäänud, aga tänased andmed – Siseministeerium ise kinnitab – on umbes 65 000, on lisandunud. Ja ajutine tööjõud, mis meil edasi-tagasi tiksub, mis üldse selles arvestuses sees ei ole, see omakorda oli lisandus sellele, mis meil oli varasematest aastatest ja aastakümnetest. 

Praegu toimub intensiivne massiline Eesti venestamine selle jaoks, et Eesti 200 ja Reformierakonna lobistid ja rahastajad saaksid natukene odavamalt palgata inimesi, saaksid eestlased lahti lasta, ära koondada ja asemele võtta kuskilt slaavi riikidest tulnud inimesed, kes on nõus väiksema palgaga. See on see protsess, mida meile siin tehakse. 

Ja loomulikult ei astu meile siia pulti ega hakka meile rääkima sellest, kuidas me likvideerime Eesti rahvusriiki, teeme Eesti inimesi vaesemaks selle jaoks, et mõned meie rahastajad saaksid suurema kasumi. Mis asi on odav tööjõu efekt igale ühiskonnale, kus seda tehtud on? See on rikkuse ümberjagamine ühiskonna sees. Võetakse töövõtjalt, kohapealselt töövõtjalt, Eesti inimeselt, kes on palgatöötaja, rikkust vähemaks ja jagatakse ülespoole ehk suurettevõtjale. See on tegelikult odav tööjõu mehhanism igas ühiskonnas. 

Ja mitte ükski arenenud lääneühiskond ei vaja massilist tööjõu sissevedu. Mitte ükski! Ja see on massiline tööjõu sissevedu, ükskõik, mida meile minister räägib. Ja see ei ole ajutine, ükskõik, mida meile minister siin valetab. Ja see ei too meile raha juurde, ükskõik, mida meile mingid tabelid näitavad. Nii et meie erakond teeb loomulikult ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Austatud minister! Sotsiaaldemokraatidel on väga keeruline sellist eelnõu toetada, sest see eelnõu tegelikkuses ei teeni ettevõtjate huve. Selle eelnõuga eelistatakse võõrtööjõudu oma inimestele, just neile, kes on täna töötud ja neid töökohti vajaks. See eelnõu ei tee Eesti ühiskonda sidusamaks ja tugevamaks, vaid vastupidi, see lõhub seda. Ja nagu siin parlamendis esimese lugemise menetluse käigus selgus, tekkivad kulud võivad olla suuremad kui saadavad tulud, kui lugeda seletuskirja. 

Tõesti, ma ütlen ära selle, et sotsiaaldemokraadid saavad täiesti aru sellest, et meil on teatud sektorites tööjõudu juurde vaja. Eesti senine poliitika, mida sotsiaaldemokraadid on toetanud, on seisnenud asjaolus, et me laseme Eestisse tõesti tööjõudu, kes loob suuremat lisandväärtust. Ja loomulikult on olnud see kokkulepe, et lisandväärtuse loomisega kaasneb tavaliselt suurem töötasu neile inimestele, suurem maksuraha riigieelarvesse ja Tervisekassa eelarvesse ja igale poole mujale. Sellest kokkuleppest on sotsiaaldemokraadid alati kinni pidanud ja see on ka väga mõistlik olnud, aga see valitsuse plaan lõhub selle kokkuleppe ära. Ja kui me vaatame kõigi varasemate otsustega, mida valitsus meile siia toob selle nimetuse alla, et me teeme Eesti elu kuidagi paremaks ja arendame majandust ja kuulame ainult ja ainult ettevõtjaid, mitte kedagi teist, siis tundub, et sellisest ambitsioonist olla kuidagi innovatiivsem, olla majanduse mõttes kiirema arenguga riik on samm sammu haaval tagasi astutud, ja sellest on väga kahju. See on hästi huvitav, et seda teeb Reformierakond, kes siiamaani vähemalt on teeselnud hoopis kõike muud. 

Meie jaoks on tegelikult mure selles, et selles eelnõus puudub paindlikkus. Ja kui me räägime tööandjatest ja ettevõtjatest, siis selles eelnõus puudub paindlikkus nende jaoks. Lõuna-Eestis või sektoris – me räägime sektoritest või regionaalselt, et meil on erinevad vajadused. Meil on erinevad palgad, sektoril on erinevad arengutasemed, väärtuseahelas asuvad need erinevas kohas ja kõigile sektoritele selline ümmargune lahendus ei sobi. Ja see oli ka põhjus, miks alguses tegelikult sellega üldse alustati, sest praegune kvoodisüsteem ei toeta tegelikult sektoripõhist lähenemist ja erinevaid ettevõtjaid. Nüüd tehakse täpselt sama koopia sellest probleemist ja see ei aita tegelikkuses väga paljusid ettevõtteid, väga paljusid sektoreid. 

Suurem mure on aga selles, et valitsuse käsitluses nii-öelda edukast majandusest, edukast riigist ja edukast ühiskonnast puudub üldse see osa, mis on inimeste kaasamine, töötajate kaasamine nendesse protsessidesse. Ma ei räägi sellest, et keegi sai eelnõu kohta anda oma tagasiside, nagu härra Taro siin ütles, et me arvesse ei võtnud, mida ametiühingud pakkusid. Ma räägin sellest, et sellel hetkel, kui neid otsuseid tehakse, oleks töötajad ka laua taga. Ma niisama ei küsinud Taani riigi näidet enne siin ministri käest, sest Taani tõesti on majanduslikus konkurentsivõimes maailma top 3. Taanis on igal tasandil kaasatud töötajad ja ametiühingud. Ja see on teinud selle riigi tugevamaks, mitte nõrgemaks, see on teinud selle riigi majanduse tugevamaks, mitte nõrgemaks, see on teinud selle riigi elanikud õnnelikumaks, see on sidunud seda ühiskonda. 

Aga vastupidi, meil seotakse lahti ühiskond. Meil valitsuse jaoks ongi ettevõtjad ja on tööandjad ja töötajad, aga tegelikult nad kõik on need, kes siin Eestis elavad, ja koos peaks neid asju ajama. Selles mõttes, ma arvan, on see väga vale lähenemine. Nüüd, mis puudutab Eesti enda inimesi, siis meil on umbes 20 000 NEET-noort, kes ei käi tööl, ja meil on 50 000 registreeritud töötut. Selle asemel, et pingutada, mõelda välja rohkem uusi meetmeid kui see, millega täna tegeldakse, selle asemel, et pingutada nende inimeste töölesaamisega, mis oleks meie riigile ju oluliselt suurem tulu kui võõrtööjõu siia toomine, jäetakse nad kõrvale ja tuuakse lihtsalt võõrtööjõudu. 

Jah, jätkuvalt me mõistame, et tööjõudu on vaja päris mitmes sektoris ja see ongi mõistlik, aga need valikud, mida siin tehakse, need valikud, kuidas oma inimese pärast ei pingutata, ja nagu öeldakse, ainult vaadatakse ühte osa sellest, need panevad meid kõvasti muretsema. Ja vastuseta ja analüüsimata – ei komisjonis ega seletuskirjas ei leia seda, et kui tänane kvoot on umbes tuhande inimese aastas, kus tuleb tõesti väga suurt palka maksta, poolteist korda Eesti keskmist, siis need inimesed või need ettevõtjad-tööandjad, kes selle kvoodi alusel täna tööjõudu Eestisse toovad, ei pea seda enam tegema, nad saavad seda oluliselt odavamalt tuua. Ja küsimus on siis see, kas kvoodi alt inimesed liiguvad nüüd siia selle erandi alla, kas neid inimesi on siis 500, 100 või 1000 inimest. Me ju saame aru, et nendest sektoritest, kus see liikumine toimub, kui palk ei vähene Eesti inimesel, siis see palgatõus peatub ja pidurdub. See on see sõnum tegelikult tavalisele Eestile inimesele ja töötajale. See ei tee seda ühiskond tugevamaks. 

Lõppkokkuvõttes, mis paneb sotsiaaldemokraate ka tegema ettepanekut, mis puudutab eelnõu tagasilükkamist, on asjaolu, et seletuskirjas on must-valgelt kirjas, must-valgelt, et sotsiaalmaksu laekub 2,3 miljonit eurot, aga tervishoiukulud ainuüksi riigile võivad olla 5,5 miljonit eurot. See on ju miinusprojekt, mille on toonud valitsus siia. See on läbi arvutatud, see on mitme erineva, see on Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt läbi arvutatud, kokku pandud, läbi analüüsitud, ja toodud siia selline ettepanek, et seda ei ole võimalik toetada. Lihtsalt selliseid asju, sellist praaki ja sellist suhtumist Eesti inimesesse, Eesti ettevõtjasse ei ole võimalik toetada. Seega, sotsiaaldemokraadid teevad samuti ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Selle eelnõu mõju on tegelikult väga lai ja me peame sellest endale aru andma. Loomulikult, perspektiivis on sellel väga suur negatiivne mõju Eesti majandusele ja Eesti sotsiaal-majanduslikule arengule. Ja nii nagu kolleegid siin juba on öelnud, see eelnõu ei aita kaasa struktuursetele muutustele Eesti majanduses, konkurentsivõime tõstmisele ega teaduspõhisele majandusele üleminekule. See tegelikult jätkuvalt toetab Eesti konkurentsivõime vähenemist ja toetumist madala tööjõu eelisele. Madala tööjõu eelisele ilmselgelt. Räägime siis konkreetselt eelnõu sisust ja numbritest. 

Kehtivat kvooti kolmekordistatakse selle seaduseelnõu vastuvõtmise järel. Ja seda olukorras, kus viimastel aastatel täna kehtivat kvooti ei ole täidetud, ei 2024. aastal ega ka 2025. aastal. Kvoodi alusel on toodud sisse – ma loen teile nüüd Siseministeeriumist saadud andmed. 2021. aastal 14% tähtajalistest elamislubadest, 86% tuleb juba täna ülejäänud erandite kaudu. 2022. aastal 14%, 2023. aastal 16%, 2024. aastal 19% ja 2025. aasta detsembri keskpaiga seisuga 13%. Nii et vajadus kvooti suurendada selles olukorras, kus see ei täitu, ja luua nüüd täiendavaid erandeid, kus kvoodi alusel tuuakse natuke üle 10% ja eranditega juba täna ligi 90%, nüüd me loome veel erandeid täiendava kanaliga madalapalgaliste sissetoomiseks – see on ju pöörane. Siin ei ole mitte mingisugust loogikat ega mitte mingisugust seost Eesti majanduse arendamise ja akuutse vajadusega. 

Nüüd see teema, mis siin üles kerkis ja mille sotsiaaldemokraadid tõstatasid: tervisekulud, sotsiaalmaksu laekumine. Kas siin on ka ebatäpseid arvestusi? Seda tuleb loomulikult kontrollida, aga iseenesest seletuskirjas on juba välja toodud – kes loeb seda tervikuna välja –, et see ongi kuluprojekt, härra minister. See on kuluprojekt! Lugege see eelnõu läbi, mille te Riigikogu ette tõite. Lehekülg 54. Ma räägin nüüd summaarsest kulust, mis on siia välja toodud ja mis tõenäoliselt on väiksem, kui tegelikult praktikas see kujuneb. Tabelis on välja toodud summaarselt erinevate ministeeriumide valitsemisalana iga-aastane kulu. Muudatuste rakendamisega kaasnevad prognoositavad iga-aastased kogukulud valitsemisalade lõikes. See on kokku 17,05 miljonit ja ühekordne kulu esimesel aastal on 3,66 miljonit ehk natuke üle 20 miljoni esimesel aastal. Püsivad kulud on tõusvalt 17 miljonit. Vaatame mõned leheküljed edasi nüüd tulude poolt. Mõju valitsussektori positsioonile aastatel 2026–2029 keskmiselt aastas 11–22 miljonit eurot. See on tulupool arvestuslikult. See on puhas kuluprojekt ka seletuskirja järgi. Ja minister tuleb ja räägib meile siin tõsimeeli, kui tulus see on Eesti majandusele ja Eesti riigile. 

Me ei räägi siin kõikidest muudest pingetest, mis kaasnevad lõimumisega, demograafilisele olukorrale. Nagu me kuulsime, mõju demograafilisele arengule ja perspektiivile on tegelikult eelnõus välja toomata. Seda pikaajalist mõju siin üldse analüüsitud ei ole. Ka küsimusele vastates rääkis minister sajast aastast, aga me räägime ühest põlvkonnast ainult. Me küsime ühe põlvkonna perspektiivis, milline on demograafiale mõju. Ei ole sellist analüüsi. 

Keelenõuded töötajatele puuduvad. Leedu kehtestas hiljuti täiendavad nõuded teenindussektorile. Ja me oleme siin aastaid taotlenud, et Eestis keeleseadust muuta, et teenindussektoris täidetaks elementaarseid eesti keele oskuse nõudeid tööjõule. No ei ole seda rakendatud! Valitsuskoalitsioon on sellele vastu. 

Nüüd vaatame, millised on need valdkonnad, millest minister rääkida ei tahtnud. Juhin tähelepanu, et need on kõrget lisandväärtust loovad valdkonnad potentsiaalse tööjõupuudusega tegevusaladel. Aga see on seletuskirjas olemas. Seletuskirja tekst, minister. Loeme siis, mis on need. Paberi ja paberitoodete tootmine, puidutöötlemine ja puidutoodete tootmine, elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine, kanalisatsioon, jäätmekogumine, -töötlus ja -kõrvaldus, saastekäitlus ja muud jäätmekäitlustegevused, veekogumine, -töötlus ja -varustus, maismaaveondus ja torutransport, veetransport, õhutransport, laondus, veondus, abistavad tegevused ja nii edasi. See loetelu on pikk, ma ei taha kogu oma aega sellele ära kulutada. Aga esiteks ma ütlen, et see on niivõrd lai palett, mis on siin seletuskirjas võimalikest valikutest välja toodud, nii-öelda OSKA raporti alusel, kus valitsus hakkab määratlema neid tegevusvaldkondasid. Aga need peaksid olema kõrget lisandväärtust ja oskustöölisi, nii nagu me ütlesime, suurusjärgus täna 1600 eurot Tallinna keskmise palga 2500 juures on kõrget oskustöölisi toovad valdkonnad. 

Vaatame seda riikide edetabelit, kust see tööjõud tuleb. Seda ka küsiti, aga sellele minister ka ei vastanud. Mis on need riigid, kust näiteks viimase kümne aasta jooksul on Eestisse see tööjõud tulnud valdavalt? Edetabel. Ma loen kümme esimest riiki. Siin EKRE saadikud olid väga huvitatud, ei saanud vastust, millistest riikidest. Aga palun, pingerea topp kümme! Ukraina, Moldova, Usbekistan, Valgevene, Venemaa, Gruusia, India, Tadžikistan, Kõrgõzstan, Aserbaidžaan kümnes. Vaat need on need riigid kümne aasta praktikast, kust meile tuleb innovaatilist oskustööjõudu, kes hakkab looma kõrget lisandväärtust Eesti Vabariigis, tõenäoliselt valdab eesti keelt ega too kaasa oma peret, ei ole koormaks meie sotsiaalsüsteemile ja nii edasi. Me saame aru tegelikult, et see nii ei ole. 

Ja sellest tulenevalt teeb ka Isamaa rahvasaadikurühm loomulikult ettepaneku see välismaalaste muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Minister soovib ka läbirääkimistel osaleda, nii et palun, Igor Taro!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tahan kõigepealt tänada südamest Riina Sikkutit, kes on avastanud selle vea seletuskirjas, mis tõendab esiteks seda, et need eelnõud, mis tulevad Riigikogusse, võivad väga head olla, aga nad ei ole kunagi suurepärased, sellepärast et suurepärasteks muutuvad nad alles siis, kui Riigikogu liikmed teevad nendega tööd. 

Teiseks, see valus kogemus, mis siin alles hiljuti saadi ühe veaga, on tegelikult võimaldanud meil kõigil paremaks saada. Tõepoolest, nüüd on üks oluline viga avastatud juba esimese lugemise arutelul. Aga nagu te teate, esimese lugemise ajal ei ole meil veel eelnõu lõpphääletus. Täna me ju seda eelnõu ei kehtesta, vaid parlamendil on võimalik otsustada, kas sellel eelnõul põhimõtteliselt on perspektiiv või mitte. 

Nüüd, selle tehtud vea selgituseks võiksin kindlasti ära märkida, et selle sisu on selles, et Tervisekassa tulude mõju on veas selgelt alahinnatud. Ja alahinnatud on see ligikaudu 2,5–3 korda. Sotsiaalmaksu arvestuse baas on läinud kogemata, on võetud vale number. Kas täna saab öelda selle põhjal, et eelarve läheb miinusesse, kui me arvestame seda tegelikku mõju? Ei. Kas see viga kahjustab eelnõu mõtet? Ei. Kas parandamine toob välja positiivse mõju rahalises mõttes ja tulu mõttes? Jah. Tegelikult see mõju on rahaliselt ikkagi positiivne, kui arvutusviga ära parandatakse. Tulupool on tegelikult oluliselt suurem kui selles vigases arvutuses. Nii et kõik need järeldused, mis ma enne rääkisin, peavad paika. 

Nii et esiteks, õige on see, et 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat on päriselt igal aastal puudu. Õige on see, et 80% keskmisest pole pisike palk, see pole alampalk. Õige on see, et ettevõtjate võimaluste parandamine tegelikult aitab majandust edasi, piduritega ettevõtlus ei arene, see ei suurenda tootlikkust, see ei aita meid mitte kuidagi edasi. 

Mis massiimmigratsioonist te räägite siin? Me räägime erandist, mille maht on 0,2% rahvastikust. EKRE on nii pikalt Eesti rahvast massiimmigratsiooniga hirmutanud, et ma arvan, et mitte keegi ei usu seda enam. Seda ei ole praktikas juhtunud ja seda ei juhtu ka, see lihtsalt ei ole usutav. Keelenõudeid mitte kuidagi ei lahjendata, kõik lõimumisnõuded kehtivad edasi, kõik riskiriigid, riskisihtgrupid saavad olema välistatud, et kui me võtaksime eesmärgiks suletuse, siis see suletus teeb meid tegelikult vaesemaks. Vaesus hävitab rahvusriiki, seda me lubada ei saa. 

Nii et ma olen kindlasti nõus sellega, mis siin on öeldud, et ettevõtte huvi ei pruugi olla kogu ühiskonna huvi. Kindlasti ei ole nii. Ja siit on ka see kompromisslahendus. Me ei olegi tulnud sellega kaasa, et me oleksime kõik võimalused avanud ja läinud mingisuguse sellise täiesti piiranguteta nii-öelda uste avamise teed. Ei ole läinud! Aga me ei ole Taani. Me ei ole ka Taani, me oleme Eesti ja sellepärast me teeme asju Eesti moodi. Ma arvan, et ettevõtjad jäävad ikkagi selle eelnõu kritiseerijatega viisakalt öeldes ilmselgelt eriarvamusele. Nad jäävad eriarvamusele. Ma igal juhul soovitan ettevõtjaid edaspidi rohkem kuulata, selleks et majandus kasvaks. Selleks tuleb ettevõtjaid mingis osas kuulata. Siseministri vastutus on see, et me pakuksime Eestile turvalist lahendust, ja seda me ka teeme. Aamen!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 785 esimene lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud kolm samasisulist ettepanekut Isamaa fraktsioonilt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, kes ütlevad, et nad teevad ettepaneku eelnõu 785 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulised ettepanekud: eelnõu 785 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Vabandust! Katkestan hääletuse. Siin puldi peal ei tulnud ka hääletamisnuppu. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ei, mul oli ka probleem, et ei saanud hääletada. Ma vaatasin, et hääletuspult avanes ainult koalitsioonisaadikutele. Me tahaks opositsioonis ka hääletada.

Nii, aga proovime uuesti. Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulised ettepanekud: eelnõu 785 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15. 

Läheme tänase kümnenda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (ühtne luba) eelnõu 786 esimene lugemine. Palun ettekandjaks siseminister Igor Taro!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siin ma olen taas ühe VMS-i muudatusega. Seekord on meie ees eelnõu, millel on laiem rahvusvaheline taust, aga vastutus selle mõistliku, tasakaalus ja Eesti huve kaitsva rakendamise eest on ikkagi Riigikogu kätes. Me võtame selle eelnõuga üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, niinimetatud uuendatud ühtse loa direktiivi, ja teeme seda rangelt miinimumnõuete piires. Me räägime ühtsest loast, ühest loast elada ja töötada. Mitte kahest, mitte kolmest, vaid ühest. Eesti vaates tähendab see sisuliselt töötamiseks antavat tähtajalist elamisluba. Täna on sellega seotud süsteem keeruline, aeglane, bürokratiseeritud, tööandjad kurdavad, töötajad on ka ebakindlad, riik menetleb topelt. See eelnõu teeb ühe lihtsa asja, ta toob kaasa vähem paberit, rohkem selgust, rohkem kontrolli. Me ei anna sellega kellelegi õigust tulla Eestisse niisama. Me ei lõdvenda palgakriteeriumiga selle eelnõuga, me ei kaota töötukassa rolli, me ei vähenda julgeolekukontrolle. Uue tööandja juures rakenduvad endiselt tavapärased nõuded, sealhulgas palgakriteerium ja vajadusel töötukassa luba, et vältida väärkasutust. 

Mis siis muutub? Peamisi muudatusi on neli. Esiteks, töötamiseks antud elamisloa kehtivuse ajal saab vahetada tööandjat ilma uut elamisluba taotlemata. Kui inimene vahetab tööandjat, ei alga kõik nullist, ei pea uut elamisluba taotlema, ei pea kuudepikkust pausi pidama, vaid tööandja registreerib selle muudatuse, riik kontrollib, PPA teeb töökoha vahetuse registreerimise otsuse kuni 30 päeva jooksul. 

Teiseks, töö kaotamisel ei pea inimene automaatselt kolme kuu pärast kohvrit pakkima, tal on piiratud aeg uus töö leida. Tal on aega uus töö leida mitte lõpmatuseni, vaid kolm kuni kuus kuud, erandina üheksa. See sõltub elamisloa staažist. Kui elamisluba on olnud alla kahe aasta, on töötaolek lubatud kuni kolm kuud, kui vähemalt kaks aastat, siis kuni kuus kuud. Töötaoleku aluseid laiendatakse, see ei ole enam ainult majanduslikel põhjustel koondamine, vaid võib olla ka muudel põhjustel, sealhulgas, kui välismaalane ise ütleb lepingu üles. Kui tal pole sissetulekut, peab tal olema raha. Reeglid on selles osas paigas. Kui töötaolek kestab üle kolme kuu, peab ta tõendama piisavalt vahendeid vähemalt kahekordse toimetuleku piires, see on umbes 400 eurot kuus. 

Kolmandaks, korrastame sotsiaalkaitsereegleid. Piiratud ja selgelt pikaajalise viisa alusel töötaval välismaalasel tekib ligipääs teatud sotsiaalkindlustushüvitistele (vähemalt vanemahüvitis, puuetega inimeste sotsiaaltoetus, töövõimetoetus ning töövõimetuspensioni- ja toitjakaotushüvitised). See on eeldusel, et üldtingimused on täidetud ja inimene reaalselt töötab Eestis. Oluline piir: peretoetusi selle muudatusega ei laiendata. 

Neljandaks, ühtlustame vastutuse, kui keegi rikub reegleid. Kui keegi rikub reegleid, siis trahvi ei ole enam mitte 3200 eurot, vaid kuni 100 000 eurot. See on vajalik, sest 2010. aastast pärinev ülemmäär ei ole enam heidutav. 

Nii et siin ei ole tegemist mingisuguse ideoloogilise eelnõuga, vaid see on kohustuslik direktiivi ülevõtmine, mis on mõnevõrra tehniline, aga ta on väga mõõdukas. Me ei tee kindlasti rohkem, kui direktiiv nõuab, ja me teeme seda Eesti moodi, selgelt, kontrollitult, põhiseaduspäraselt. Need muudatused vähendavad halduskoormust ettevõtetele ja ausatele töötajatele, ilma et riigi julgeoleku kontrollimehhanisme nõrgestataks. 

Eelarve mõju on hinnatud ja kaetud. Ajutise töötuse võimalus toob hinnanguliselt 88 000 – 602 000 eurot lisakulu aastas ning töötukassa eelarvele ligi 190 000 eurot aastas. Sotsiaalkindlustushüvitiste poolel prognoositakse 2026. aastal umbes 88 000, 2027. aastal 318 000 ja 2028. aastal umbes 379 000 eurot. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra siseminister! Ma küsin seda, mida ma küsisin ka eelmise eelnõu kohta. Neid eelnõusid tuleb vaadata koos kompleksina, kui need rakenduvad korraga. Kas nendel isikutel, eelmise eelnõu puhul, kes tulevad Eestisse selle töörändega, mis on ette nähtud nendes raamides, tekib õigus seaduslikult Eestis viibimiseks töötuna? Ja teiseks, kas nendel isikutel, kes selle eelmise eelnõu alusel tulevad, tekib käesoleva eelnõu jõustumisel ka õigus tööandjat erinevate sektorite vahel muuta?

Aitäh! Põhimõtteliselt see õigus tekib, loomulikult. See eelnõu kehtib ju kõigile.

Evelin Poolamets, palun!

Kui te, minister, hakkasite ette lugema neid hüvesid, mis töötule töötajale kaasnevad, siis läks teie hääl väga madalaks. Teil oli vist piinlik lugeda, milliseid hüvesid vaene Eesti riik jagama hakkab. Aga kuna tegu on jälle eurodirektiiviga, siis kas needsamad sotsiaalsed tagatised on ka teistel riikidel sama head kui Eestis? Kas see ei tekita olukorda, kus välismaalane hakkab meie sotsiaalsüsteemi ära kasutama?

Aitäh selle küsimuse eest! Ilmselt muutus minu hääl madalaks selleks, et ma loeksin ilusasti kõik need nimetused välja. Ma jäin natukene rohkem seda vaatama. Aga selle ühtse loa süsteemi mõte ongi ühtlustada eri riikide lähenemist, et ei oleks üksteise süsteemide ärakasutamist ja oleks selline universaalne lähenemine igal pool. Euroopa Liidus on meil ühtne majandusruum, ühtne turg. Mõte on selles, et jah, konkureeritaks nii-öelda ausatel alustel, aga nagu ma ütlesin, me tegelikkuses võtame üle direktiivi miinimumnõuete ulatuses. Te jälgisite seda loetelu ja huvitaval kombel need hüvitised ja hüved seonduvad põhiliselt mittetöötamisega, ühesõnaga, töövõimetusega. Tegelikkuses see tuleneb direktiivi nõuetest minimaalselt, aga tegelikkuses need inimesed, kes siia tulevad tööle, tulevad siia ju tööle. Nad ei tule siia saama piiratud töövõime toetust või toitjakaotaja toetust, tegelikult nad tulevad siia tööle. Muud alust ju neil siia saabuda ei ole. Jah, tõepoolest, need õigused neile teoreetiliselt laienevad, aga ei ole ette näha, et see sihtgrupp on niisugune, kes hakkab neid hüvesid massiliselt kasutama, sellepärast et need inimesed tulevad siia tööle. Ilma tööta saavad nad olla ainult piiratud aja ja see aeg natukene pikeneb ainult sellisel juhul, kui nad on siin pikemalt töötanud ehk nad on maksudena panustanud siia riiki. Selles mõttes ärakasutamisega ei saa siin tegu olla.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on konkreetne küsimus selle eelnõu kohta. Inimesed tulevad siia tööle ja me välismaalaste seaduse muudatusega sätestame, et nad võivad kuni kuus kuud olla siin töötuna. Selleks, et nad töötuna siin võivad olla, peavad nad tõestama oma elatusvahendite olemasolu, nii nagu te ütlesite. Mul on küsimus, kas te rääkisite lahti, mismoodi see tõestamine siis käib. Komisjonis te ütlesite, et luuakse mingisugune register ja et on selge järelevalve ja nii edasi. Minu hinnangul muidugi see suurendab kõik ka bürokraatiat iseenesest, mitte ei vähenda, millest te rääkisite. Aga kas siis tõepoolest luuakse mingisugune register, nii nagu te ütlesite, kes seda peab, mismoodi inimesi sinna registrisse kantakse ja mismoodi need inimesed siis ka tegelikult reaalses elus tõestavad oma rahaliste vahendite olemasolu töötuna siin olles?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks rakendusasutus täpselt määratleb, mismoodi ta seda tõestamist soovib saada. Ka praegu välismaalane, kui ta tuleb Eestisse, mitte tööle, vaid kui ta tuleb viisaga, isegi need, kes tulevad ilma viisata – ma olen ise lennujaamas dokumendikontrollis olnud –, teatud riikidega on meil viisavabadus, neid inimesi, hoolimata sellest, me ikkagi kontrollime väga põhjalikult. Ka seal kontrollitakse, kas need vahendid on olemas. Nii et piisavate vahendite olemasolu kontroll toimub ka praegu erinevatel põhjustel. Ma arvan, et see juhtum ei ole kuidagi eriline, see suudetakse samamoodi tagada.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus seoses sellega, et te loetlesite seal teatud hüvitised, mis on. Kuidas on töötutoetuse saamisega? Kui inimene jääb töötuks ja läheb teise tööandja juurde, aga seal ei õnnestu tal sinna tööle saada, siis on tal teatud õigus, nagu te ütlesite, olla töötu kolm kuud või enam. Kuidas on töötushüvitisega, selle maksmisega? Me ise võtsime seadusega oma gümnaasiumi lõpetanud noortelt töötutoetuse saamise võimaluse, need jäävad pere kanda. Ärge öelge, et see ei ole teie valdkond ja te ei tea. Ministrina, kes tuleb ette kandma eelnõu – see on Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu –, te peate end olema kurssi viinud. Sellepärast et eelmise eelnõu korral te väga patroneerivalt ütlesite mulle, et lugege seletuskirjast. Aitäh, et pärast tänasite, et tähelepanu juhiti ja viga avastati. Aga kuidas on töötutoetuse saamisega? Kui pikalt ja millised on õigused?

Aitäh! Ma kõigepealt vabandan, kui ma mõjusin patroneerivalt. Ma katsun ennast edaspidi jälgida. Selles loetelus, mille ma siin esitasin, just selle eelnõuga seoses töötutoetust ei ole. Siin see ei laiene seetõttu, et me ei saa rääkida siin mingisugusest vastuolust. See ei puutu siin asjasse.

Anti Poolamets, palun!

Esiteks, muidugi minister äsja kinnitas, et Eestis ei ole massiimmigratsiooni olnud viimastel aastatel. Ja kui siseminister väidab midagi sellist, siis meil on ikkagi kuri karjas, et ta ei saagi aru, mis massiimmigratsioon on. Teie vastutusalas, teie vastutusalas on teil kohustus seda teada. Pilt on olemas, andmed on olemas, ainult teie ei tea, ja siis hakkabki halvasti minema. 

Läheme siis selle töötaoleku juurde. See ju viitab, et kui kuus kuud on aega siin veel hulkuda ja endale uut töökohta leida töötuna, siis te teete järjekordse Pandora laeka lahti. Me teame, et Kesk-Aasiast tükivad kangesti siia inimesed tööle, ja mitte ainult Eestisse. Neid huvitab väga Euroopa Liitu jala ukse vahele panek ja leitakse võimalusi. Nii nagu meie haridussüsteem on muutunud migratsioonipumbaks, kolmanda maailma migratsioonipumbaks, nad leiavad võimaluse siia jääda võimalikult pikaks ja te teete kõik võimalused selleks. Miks te teete kuuekuulise tööotsinguaja?

Aitäh selle küsimuse eest! See kuuekuuline tööotsinguaeg on tõesti seotud eeldusega, et see inimene on siin töötanud juba piisavalt kaua, selleks et seda talle võimaldada. Ja teiseks on väga oluline ka see, mida me just esimese küsija puhul arutasime, et ta ei saa siin elada mitte töötutoetusest, vaid tal peab olema piisaval hulgal isiklikke vahendeid, et ta saaks Eestis edasi viibida. Muide, see lähenemine on tegelikult väga kasulik ka nende arutelude valguses, mida me pidasime siin eelmise päevakorrapunkti ajal, kui me arutasime seda, kas tekib palgasurve allapoole. See eelnõu aitab seda vältida. See eelnõu aitab vältida seda, et välismaalane on nii-öelda sunnismaine ühe tööandja juures, kes üritab tema palganõudmistele mitte vastu tulla ja sunnib teda madalama töötasuga töötama ja ütleb, et kui sa siit ära lähed, siis on finito, lähed kohe kodumaale tagasi. See survestamismehhanism kaob sellega tegelikult ära, mis on positiivse mõjuga mitte ainult nendele inimestele, keda see eelnõu, see ühtne luba, otseselt puudutab, vaid tegelikult on see positiivse mõjuga ka kõikidele teistele töötajatele. Kui ei saa sellist palgasurvet rakendada, hoides palgataset minimaalsena, ja inimesel võimaldatakse piiratud aja jooksul töökohta vahetada, leida uusi ja paremaid väljakutseid, siis tegelikkuses on see mõju ka meie teiste töötajate huvides.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma küsin nagu nõnda üle, härra minister, et saada aru ka selle eelmise eelnõu kontekstist, kuna need on nii ühemõtteliselt seotud. Kas pererändega siia tulevatel inimestel on töötamisõigus ja kas neile laienevad ka need õigused, mis on õigus töötada? Ja teiseks ma küsin üle, nende inimeste grupp, mis on tuhanded inimesed, tulevad 0,8 keskmise palgaga, sisenevad antud juhul nendesse sektoritesse – kui nad tööandjat vahetavad, kas siis jääb neil kehtima 0,8 tase või mismoodi?

Aitäh! Ma saan sellest küsimusest aru küll. Ilmselgelt, kui pererändega tulevad siia inimesed kaasa, siis ma usun, et meie ühiskonna huvides on see, et nad ei oleks töötud. Kui nad on siin juba, siis nad tegelikkuses võiksid ju endale mingisuguse rakenduse leida, mitte olla koormaks sotsiaalsüsteemile, vaid võimalikult palju vahendeid teenida enda äraelamiseks. 

Nüüd, mis puudutab seda töökohavahetust, siis ma eeldan, et kui me teeme kvoodierandi ja kvoodierandist on saadud elamisluba teatud tingimustel, siis need tingimused tuleb ka täita. Neid tingimusi tuleb ka hoida, selleks et elamisluba püsiks. See on ju antud läbi sellesama kvoodierandi. Aga kui inimene otsustab, et ta tahab töökohta vahetada, siis me ei aja teda kohe välja, sellepärast et see on teistpidi lisabürokraatia ettevõttele, kes peab siis, teisele ettevõttele, kes võiks muidu sellesama inimese palgata, et ta ei peaks uut inimest mujalt otsima ja kogu seda paberimajandust tegema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Minule jäävad segaseks need sotsiaalsed toetused, näiteks perehüvitise maksmine, puuetega inimestele sotsiaaltoetuse maksmine, toitjakaotuse toetuse maksmine. Kas need pereliikmed peavad Eestis olema või rakendub see ka töötaja, välismaalase perele, kes elab mitte Eestis?

Ilmselgelt ei saa siin hüvitisi arvestada inimesele, kes Eestis kohapeal ei viibi, või inimeste eest, kes kohapeal ei viibi. Siin on mõeldud universaalset lähenemist ikkagi nende inimeste kohta, kes on siin kohapeal. Kui sellele inimesele peaks mingitel tingimustel rakenduma need õigused, siis sellisel juhul seda ühtset lähenemist kasutatakse. Aga nagu ma ütlesin, kui te vaatate toetuste tüüpi, siis kõik need töövõimetoetused, puudega inimeste sotsiaaltoetused on tegelikult loogiliselt võttes suunatud hoopis teistele inimgruppidele, mitte nendele, kes tulevad siia tööle. Ma saan aru, et direktiivi miinimumnõuded näevad ette, et me peaks need samal kujul üle võtma, aga see loetelu on tõesti miinimumloetelu. See ei tähenda ju, et kõik need inimesed, kes Eestis on tööle tulnud, et neile need hüvitised peaksid kuidagi rakenduma. Lihtsalt teoreetiline võimalus on. Aga ma arvan, et valdavalt inimene, kes tuleb tööle, ei saa hakata töövõimetoetust või töövõimetuspensioni taotlema, sellepärast et ta tuleb siia tööle. Ilmselgelt sellist inimest, kellel on töövõime piiratud, tööandja ka endale ei valiks.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Et asi liiga negatiivne ei oleks, ma toon välja vähemalt ühe positiivse asja, mis siin on. Siin on suurendatud karistusi tööandjatele, kes ei täida etteantud reegleid. Nii et see on tõesti tore. Aga üldiselt selle eelnõuga muutub asi veel keerulisemaks, kui seda eelmist eelnõu vaadata. Siin on need sotsiaalsed tagatised ikkagi väga erinevad. Näiteks toodi eelmises eelnõus välja kuluna nagu perehüvitised. Selles eelnõus on öeldud, et tegelikult ainult ema ja isa vanemahüvitist on neil õigus saada, aga mitte lapsetoetusi. Samas on siin öeldud, et neil laieneb õigus pensionile, mida eelmises eelnõus ei olnud kuludena arvesse võetud. Me peaksime võib-olla ka seda eelmist eelnõu, mida me käsitlesime, sellest aspektist vaatama, et tõepoolest, kui meil tekib nüüd kohustus maksta pensioni nendele ajutistele töötajatele kunagi, siis ka see kulu tuleks arvesse võtta. Aga jah, siin on ebakõlasid. Ma soovitaks selle veel läbi vaadata. Ja ikkagi arusaamatu on, miks inimene peab nii pikalt olema siin töötuna, kui ta on siia tööle tulnud. Äkki saaks ta ikkagi varem tagasi saata?

Aitäh! Tõepoolest, kui ta väga pikalt siin töötanud ei ole, siis see aeg jääbki ainult kolme kuu peale. Ilmselt see ajaperiood tuleneb ikkagi praktikast, et kui tõesti inimene on kaks aastat siin juba töötanud, kaks aastat makse maksnud, siis me pikendame tema töö otsimise võimalust veel kolme kuu võrra. Ma arvan, et siin on kompromiss selle vahel, kui suur kulu ja bürokraatia kaasnevad ettevõttele ja riigile tänu sellele, et me lükkaks selle inimese nii-öelda enneaegselt välja, kui ta leiab uue rakenduse järgmises kohas. Pigem leidku rakendust seesama inimene mõnes teises ettevõttes, sellepärast et tema taust on juba korra üle kontrollitud. Kui ta on pikemalt Eestis olnud, kui ta on juba kaks aastat olnud – me ju näeme tema pikemat tausta –, kui ta on õiguskuulekas olnud, kui ta ei ole probleeme valmistanud, siis tegelikkuses ma arvan, et pigem on Eesti ühiskonna huvides, et see inimene jääks siia edasi, et ta on siin juba enam-vähem harjunud. Kahe aastaga on tegelikult võimalik päris palju integreeruda, keelt on võimalik väga hästi ära õppida. Meie ühiskonna huvides võiks pigem olla eelistatud, et see siin nii-öelda kohapeal rohkem harjunud inimene jääks, kui et me saadame ta välja ja siis hakkab teine ettevõte väljastpoolt võtma uut inimest, kellest me ei tea mitte midagi, kellel mingisugust tausta ei ole. Tuleb kõik uuesti teha. Tundub, et see eelnõu igal juhul täidab turvalisuse ja ka töötajate õiguste kaitset.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on täpsustav küsimus selle töökohavahetuse kohta. Kuidas see kehtivas seaduses reguleeritud on? Meil on nii-öelda kvoodivälised võimalused tuua tööjõudu, IT ja kõik muud, seal on terve rida erisusi sektoritele tehtud. Siis on meil nüüd potentsiaalse tööjõupuudusega tegevusvaldkonnad, kus on 80% keskmise palga kriteerium ette nähtud, ja siis meil on see tavakvoot. Kuidas nüüd töökohavahetus käib, kas kõikide nende erinevate kategooriate vahel võib ka või ainult konkreetse kategooria sees? Kui sa oled 80%-lise erandiga see nii-öelda potentsiaalse tööjõupuudusega tegevusvaldkond, siis sa ainult selles osas saad ja ei saa sa tavakvoodi alla minna ja ei saa ka kvoodiväliselt? Või ei ole? Või võid ka kvoodiväliselt tulla ja lähed siis 80% alla tõstetakse ja võid sinna minna? Kui vaba see liikumine siis on töökohavahetusel kehtiva seaduse muudatusega? 

Aitäh! Ma jään praegu selle täpse vastuse võlgu, sellepärast et konkreetselt selle eelnõu skoop seda ei käsitle, mismoodi see töökohavahetus detailselt peaks toimuma. (Hääled saalis.) See eelnõu käsitleb ikkagi seda, et see töökohavahetus on võimalik kas kolme või kuue kuu jooksul. Me võtame direktiivi sellega üle. Direktiivi ülevõtmine on meile kohustuslik. Meie valik direktiivi ülevõtmisel on see, et me võtame selle üle minimaalsete nõuetega minimaalses mahus. Muide, see on ka põhjus, miks peretoetused ei laiene. See oli selge juhis meie eelnõu koostajatele, et jätta see nimekiri nii väikeseks kui võimalik. (Hääled saalis, Helir-Valdor Seeder: "Aga see on ju põhiküsimus. Kui … on vaba, siis ju kvoot kaob ära. See on ju fundamentaalne alus. Siis kaob kvoot ära üldse!" Juhataja helistab kella.)

Anti Poolamets, palun! (Hääled saalis.) Anname Antile võimaluse küsida.

Ma jätkan sellesama küsimusega, sest see on väga tabav küsimus, mida eespool märgiti. Härra ministril on segapudru, sest neid erandeid on juba nii palju ja kvoote on nii palju, et enam ei saa sotti, mis kehtib, mis ei kehti ja kuidas nad omavahel suhestuvad. Ma küsiksin veel seda, kuidas te hoiate seda ohtu ära, et kõikvõimalikud tööjõuvahendusfirmad, tööjõurendifirmad, kes varem möllasid siin väga aktiivselt, hakkavad väga süstemaatiliselt neid kvoote kuritarvitama. Üksikisikul kuskilt Kesk-Aasiast ei pruugi silm särama lüüa, et ta siia tuleb, aga tööjõuvahendusfirmad teavad täpselt. Sisuliselt hakkab üks suur orjapidamine ja seaduste rikkumine. Kahjuks mul seda usku ei ole, seda jälle toimuma ei hakka.

Aitäh, härra Poolamets, selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Me tõesti peame eelmise päevakorrapunkti juurde korraks tagasi minema, kuna need küsimused mingil määral seovad neid ühte. Nüüd, väga oluline põhimõte on see, et renditööjõufirmad ei saa kasutada seda kvooti. Nemad siin kuidagi asjaosalised ei ole, nad ei saa selle kvoodierandi kaudu töötajaid sisse tuua, just nimelt selleks, et ei oleks kuritarvitusi. See oli samuti arutelu all, selle me välistasime. Renditööjõufirmad on välistatud. 

Nüüd, tuleb aru saada, et see eelnõu puudutab kõiki, kes on juba siin. Siia nad saavad läbi kvoodierandi ehk kõik kvoodierandi nõuded peavad kehtima, et nad Eestisse tuleksid. Kui nad liiguksid läbi mingisuguste teiste kvoodinõuete – teised kvoodinõuded on tegelikult kõrgemad kui need nõuded, mis me kehtestame –, aga nad peavad vastama nendele nõuetele, et nad tulevad nendesse valdkondadesse ja selle palgakriteeriumiga. 

Nüüd, kui keegi arvab, et ta tahab siin midagi kuritarvitada, siis sellega tegeleb seesama eelnõu ja ta tõstab kuritarvitamise vastutust ju mitte kaks korda, mitte kolm korda, vaid 3200 euro pealt 100 000 euro peale. Mina igal juhul ei soovitaks mitte kellelgi sellise, kuidas öelda, uitmõttega kaasa minna, et hakata midagi kuritarvitama ja skeemitama, sellepärast et see vastutus saab olema väga-väga ränk, palju suurem kui see võimalik kasu, mis sellest skeemitamisest võib tulla, kui seda summat vaadata.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea minister! Loen siit seletuskirjast, et isikul ei teki õigust töötuskindlustushüvitisele, kuna ta ei saa end töötuna arvele võtta. Ehk küll on võimalik nii-öelda töötu olla, aga töötuna arvele ei saa võtta, mis tähendab ühtlasi selle inimese jaoks seda, et tal katkeb ravikindlustus, kui ta ei tööta. Kuidas te seda olete näinud, et see inimene on siin, ravikindlustust tal ei ole, sest ta töötuna ennast arvele võtta ei saa? Ja kas tal võiks siis tekkida näiteks kohustus tasuliselt ise hankida endale ravikindlustus või ongi see niimoodi, et ta läheb meile EMO-sse ja saab tasuta esmaabi sealt, aga muidu on üldiselt ravikindlustuseta?

Aitäh! Jah, siin on tõepoolest tehtud teadlik valik, et see on tegelikult selle inimese jaoks mingil määral ka risk. Ja see on ka põhjus, miks me nõuame piisavate vahendite olemasolu. Aga tegelikkuses seesama tööta olemise periood, mis iganes ta on, kas kuni kolm kuud või kuni kuus kuud, ei ole meelakkumine selle inimese jaoks. Selles mõttes me oleme siin kõiki neid hüvesid niivõrd koomale tõmmanud, mida me võimaldame selle aja jooksul. Ma ei usu, et keegi väga tahab seda perioodi liiga pikaks venitada. Üldiselt meil peaks inimestel, kes siin viibivad, mingisugune ravikindlustus olema. Kas tal on tööandja kaudu, siis ta peab kuidagi tõendama, mismoodi ta hakkama saab. See on seesama, nagu siin olemise piisavate vahendite tõendamise käigus ilmselt tuleb rakendusasutusel sellega tegeleda. Sest kogu see töökoha vahetamise protseduur on ju seotud ka PPA-ga. PPA peab töökoha vahetamise registreerimise otsuse tegema kuni 30 päeva jooksul. Nii et midagi ei toimu automaatselt, tegelikult kontroll jääb. Me küll vabastame need inimesed ja need ettevõtted nagu topeltmenetlusest, aga kontroll siiski jääb alles.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh teile! Kui töötuna arvele võtta ei saa, sest inimesel peale töökoha vahetust kuu aega on tervisekindlustus, ravikindlustus. Nüüd kolm kuud on tal aega. Kas nende kahe kuu jooksul, kui temaga midagi juhtub … Te küll ütlesite, et kas tal on tööandjakindlustus. No sellist asja ei ole, kui töökohta on vahetatud ja lahkutud. Siis kas nemad on järgmised patsiendid meie erakorralise meditsiini osakonna uste taga? See tegelikult on päris suur küsimus, millega peaks ilmselt tegelema ja arutama kas või kahe lugemise vahel, sest kui inimesel puudub ravikindlustus, temaga midagi juhtub, mis siis saab?

Aitäh! Siin ongi see kompromiss, eks ole, direktiivi nõuete ülevõtmise vahel ja selle vahel, kui laialt või kui kitsalt me tahame seda üle võtta. Tegelikkuses tõepoolest me ei soovinud selle ülevõtmisega luua seda olukorda, kus välismaalt siia tööle tulnud inimesel oleks tööta olemine soodne. Just nimelt see on see, miks ma ütlesin, et me ei ole Taani. Me ei taha võtta kõiki asju Taanist üle. Põhjamaades tõepoolest vahepeal mindi ekslikult seda teed, et on olnud kasulikum olla töötu kui tööl. See on mingil määral selle inimese enda risk. Jah, erakorralist meditsiiniabi me peame talle igal juhul andma, nii nagu kõikidele teistele inimestele, sellest me ei pääse. Aga me siiski arvestame sellega, et tegu ei ole loodetavasti krooniliselt haigete või väga eakate inimeste sihtgrupiga, kes tulevad siia ajutiselt tööle või on hiljuti tööle tulnud. Ilmselge, et nad on sellised parimates aastates ja loodetavasti ka tugeva tervisega.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid, kes siia saali on jäänud kuulama, ja ka need inimesed, kes sellel tunnil meie ülekannet jaksavad jälgida! Annan teile lühikese ülevaate selle kohta, mis toimus põhiseaduskomisjoni istungil antud eelnõu arutelul 19. jaanuaril 2026. 

Niisiis, Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 786 esimese lugemise ettevalmistamine. Kõigepealt härra minister tutvustas eelnõu komisjoni liikmetele ja järgnes ka rida küsimusi. Näiteks kolleeg Timo Suslov küsis, kui suurel määral vähendaks eelnõu menetluskulu või menetluslikku bürokraatiat, ja palus selgitada, kuivõrd vähendab eelnõu praktilises töökorralduses asjaajamist mitte üksnes direktiivi ülevõtmise formaalsest vaatepunktist, vaid ka igapäevase halduskoormuse mõttes. Sellele vastas Siseministeeriumi esindaja, nõunik Killu Christine Paal, et direktiivi ülevõtmisega lihtsustatakse töövahetuse protsessi ligikaudu 700 välismaa töötaja puhul aastas. Ta selgitas, et kui praegu kulub uue tööandja juures tööle asumiseks keskmiselt kaks kuni kolm kuud, siis edaspidi oleks töövahetuse kestus maksimaalselt üks kuu ning asjaajamine oleks märkimisväärselt lihtsam. Kahe eraldiseisva menetluse asemel tekib üks menetlus, mis vähendab töökoormust nii tööandjate, välismaalastest töötajate kui ka riigi jaoks. 

Kolleeg Helir-Valdor Seeder märkis, et tal puudub küsimus, sest tegemist on direktiivist tuleneva ülevõtmisega ning on arusaadav, mida eelnõuga soovitakse saavutada. Lisas siiski, et direktiivi ülevõtmine ei ole iseenesest automaatselt tehniline protsess, sest direktiivi sisu võib olla ka selgelt ideoloogiline. Seetõttu on eelnõu kahtlemata poliitiline ja ideoloogiline. Kolleeg Seeder märkis, et Euroopa tasandil võib ühtlustamine ühelt poolt vähendada bürokraatiat, kuid teisalt võib see seda ka suurendada. 

Kolleeg Kalle Laanet küsis, kas tõepoolest on nii, et inimene võib kuni kuus kuud viibida Eestis ilma töötamata, ning kas see tähendab, et ta elab sisuliselt õhust ja armastusest. Sellele vastas minister Taro, et välismaalasel peavad selle perioodi jooksul olema sissetulek või elatusvahendid ning see on nõue, mille täitmist kontrollitakse. Töövahetuse maksimaalne kestus sõltub sellest, kui kaua inimene on Eestis töötanud. Kui Eestis töötamine on olnud lühike, on lubatud periood lühem, ning kui inimene on töötanud Eestis juba kaks aastat, on periood pikem. Samuti täpsustas ta, et kehtivad kaks varianti, kas kolm kuud või kuus kuud, sõltuvalt inimese eelnevast töötamise ajast Eestis. 

Kolleeg Laanet küsis, kui palju elatusvahendeid peab inimesel sellisel juhul olema ning kes nende olemasolu ja piisavust kontrollib. Nüüd vastas Siseministeeriumi nõunik Paal, et alates kolmandast tööta olemise perioodist võimaldab direktiiv liikmesriigil soovi korral nõuda, et välistöötaja tõendaks piisavate rahaliste vahendite olemasolu selleks, et ta ei muutuks riigi sotsiaalsüsteemile koormaks. Ta ütles, et koostöös osapooltega on see nõue Eesti puhul kehtestatud, kuigi kõik liikmesriigid seda võimalust ei kasuta. Ta lisas, et Eestis peab välistöötajal olema minimaalselt kahekordne toimetulekupiir iga Eestis viibitava kuu kohta. Seda me muidugi kuulsime ka ministri ettekandest. 

Niisiis, mindi menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril, see oli konsensuslik otsus, ja seejärel teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Kolmas menetluslik otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Ka see otsus oli konsensuslik. Ootan küsimusi.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole.

Suur tänu! Täna pääsesime kerge vaevaga.

Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Ma käsitlen koos neid kahte eelnõu, kuna need on paratamatu strateegilise mõjuga meie rändepoliitikale. Mulle meenub 2024. aasta, kui Bolti peakontoris olin mina ja olid ka teiste parteide esindajad, ka Margus Tsahkna Eesti 200-st. See oli enne Euroopa Parlamendi valimisi ja seal arutati ka Bolti vaateid. Muu hulgas tulid ka migratsiooniküsimused jutuks. Seal oli tõepoolest avameelne Margus Tsahkna, kes ütles, et kavatsetakse läbi suruda ulatuslikud töörändemuudatused, aga seni on olnud Reformierakond vastu, kuna kardab isamaad. Nüüd on jäänud 12 kuud valimisteni ja see hirm on kuidagi nende initsiatiividega hakanud lahtuma. Kaotada ei ole enam midagi, pärast meid tulgu või veeuputus.

Ja kui me vaatame praegu ühelt poolt kava tuhandete inimeste puhul töörände võimaldamise kasvatamiseks koosmõjus selle praeguse eelnõuga, mis rajaneb Euroopa Liidu direktiivile, siis mida me peame sellest mõtestama loogikaga? 

Esiteks, kogu välismaalaste õiguses leiab aset põhimõtteline muudatus ja see seisneb selles, et kõigil n-ö seaduslikult viibivatel isikutel, kes on siin tähtajaliselt, et neil on, kui varem on üles seatud eesmärk või reegel, et nad peavad siin olema ühe konkreetse tööandja juures ja tegema siin tööd, mis ongi see eesmärgipärasus nende isikute riiki lubamiseks, siis põhimõtteliselt sellest ju taganetakse. Need isikud võivad olla siin ka tööotsijad või töötud. Ja teine põhimõte, et kui meil on kehtinud ühe tööandja põhimõte, siis nüüd muutub see ära ja isikutel on võimalik liikuda ühe tööandja juurest teise tööandja juurde. Ja koosmõjus, millele ettekandja vastust ei andnud, vaid viitas, et see ei ole selle eelnõu eesmärk või selle eelnõu ülesanne. Kui me praegu räägime eelmisest eelnõust, mis näeb ette 0,8 keskmise palga taseme kehtestamise tuhandetele isikutele, kes riiki sisenevad sellel alusel, siis tegelikkuses tähendab see, et need isikud juba riigis olevatena või mingil muul alusel, sealhulgas nende tänaste ettepanekutega formaalseks muutuva kvoodi alusel riiki sisenevad. Siis tähendab see seda, et kogu kvoodisüsteem, mille pinnalt ja väga keerukate eranditena, milline hierarhia on ühe inimpõlve jooksul moodustanud Eesti migratsiooniõiguses, muutub tegelikult efektiivses mõttes mõttetuks. See tähendab seda, et isikud saavad siis juba riiki sisenemise järel erinevate tööandjate puhul neid tööandjaid valida või vastupidi, suisa olla töötud. See on nii ulatuslik muudatus! On hämmastav, et valitsuse esindaja ei olnud võimeline relevantselt selgitama, kuidas seda tehniliselt korraldatakse, vaid viitas sellele, et kõik täiendavad reeglid on mõttetud või vastupidi, et eesmärk on vähem bürokraatiat. 

Üks element on praegu rahvastikupoliitiline. Ma küsisin härra ministrilt selle kohta, kas valitsus on selle kolme aasta jooksul Eesti demograafilist kriisi arutanud, käsitlenud seda. Meil on võimatu väikese rahvusriigina ignoreerida ka laiemaid rahvastikupoliitilisi protsesse. Vastupidi, see on meie minimaalne hoolsuskohustus! Sellele tegelikult vastust tähelepanuväärselt ei tulnud. Vastupidi, härra Taro kõneles sellest, et kõik need ettepanekud tehakse ajutise iseloomuga, kuigi need on ette nähtud tähtajatult, ja teiseks, et pikaajalisi suundumusi üldse eesmärgiks ei vaadeldud ega seatudki, et vaadata siin inimpõlve või ammugi sajandi perspektiivis. 

Meil on praegu rahvastiku baasprognoosid, mida on teinud Statistikaamet. Katastroofilises sündimuse olukorras ükski prognoos tegelikult 2024. aasta alguses, kui need tehti, tegelikult enam ei pea paika. Need on osutunud oluliselt madalamaks. Rände osas, kui me vaatame nende tuhandete inimeste lisandumist ja ka potentsiaali, mis tähendab tegelikkuses kogu senise kvoodisüsteemi muutumist Eesti riigi sees niisuguseks labürintseks, kus võidakse valida ükskõik millist tööandjat, siis mida see tähendab ka meie demograafilisele olukorrale ja rahvastikuolukorrale? Sellele vastust ei ole. 

Elementaarne eeldus on nii ulatusliku mõjuga otsuste puhul ja see kõneleb aastas tuhandetest inimestest, see ei ole midagi mikroskoopilist. Täistööajaga inimeste arv moodustab juba protsendi täisealiste, täistööhõivega inimeste arvust, kes siin tegelikult kogu Eesti tööjõul tegutsevad. Üks asi on tööjõupoliitilised sammud, aga teine on rahvastikupoliitilised sammud. Millised on need tagajärjed? Pärast meid tulgu kui veeuputus! Sisulist käsitlust sellele nende eelnõude pinnalt ei ole tehtud.

Isamaa esmane elementaarne nõudmine on sellistele initsiatiividele kehtestada embargo ja viia läbi rahvastikupoliitiline hinnang nendele võimalikele mõjudele, ammugi veel sisulisele mõjule, mis puudutab ka migratsioonipoliitilisi valikuid, mida need eelnõud mõlemad tekitavad.

Teine küsimus, mis puudutab praegust olukorda, kui me kõneleme ka eelmise eelnõu puhul, mida valitsuse esindaja püüdis esile tuua, otsekui on tegemist kardinaalse tööjõukriisiga olukorras, kus kehtiv migratsiooniõigus ei võimalda seda lahendada. See on pehmelt öeldes eksitav praeguses olukorras, just ajutisuse olukorras, millele viitas härra Taro. 

Härra Taro on suurepäraselt ministrina informeeritud, et see n-ö tänane kvoot tegelikkuses ei ole kasutatud. Seda ei ole kasutatud eelmise aasta jooksul ja võib prognoosida, et ei kasutata seda täies mahus ka selle aasta jooksul. Järelikult akuutset kriisi ei eksisteeri praeguses olukorras.

Ja kui kõneleda sellest, et meil on sektorid, mida tuleb möönda, kus on ka tööandjate ettepanekud, siis ratsionaalsem lahendamisloogika sellele oleks tõepoolest ka olemasoleva kvoodi pinnalt langetada valikuid, millised sektorid on valitsuse esindaja osundusel kõrgema lisandväärtuse vajadusega. Tähtajalise elamisloa taotlused tuleks vaadata läbi eraldi sektorite pinnalt ja võimaldada nendele töötajate eelis olemasoleva kvoodi pinnalt tööloa väljastamist. Mingitel põhjustel valitsus seda loogikat ka tööandjate probleemi lahendamiseks ei pidanud otstarbekohaseks. 

Nii et kehvakene on see praegune olukord. Isamaa ettepanek on selline, et sellist eelnõu, mille puhul ka algataja ei olnud võimeline selgitama järelmeid ja tegelikku mõju, kui ta küsimuste peale ei olnud võimeline selgitama, kas eelnõu paragrahve vaadates tähendab see sisuliselt tänase tööjõu migratsiooni süsteemi täielikku lakkamist selle loogikaga, kus kõik see erandite struktuur muutub selliseks, et riigi sees inimesed võivad valida, kuidas jumal juhatab või olla üldse töötud. Sellist eelnõu ei ole võimalik sellisel kujul toetada, see ei kannata mitte mingisugust sisulist, rahvastikupoliitilist ega migratsioonipoliitilist kriitikat.  

Mõlemad eelnõud asetuvad kuidagi oma n-ö määratlematu mõju mõttes, tõusevad kuupi just nimelt nende kahe eelnõu teksti koosmõjus. Vägagi huvitava kokteili on just nimelt paralleelselt valitsus praegu esitanud. Ma esitan siin tagasilükkamise dokumendi. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Härra Reinsalu nimetas siin kokteili ja see kokteil on põlemisohtlik. Kui te siin tikkudega mängite meie sisserändeteemadel, siis see kokteil võib tõesti plahvatada ja see ei võtagi kaua aega, sellepärast et massiimmigratsioon on juba toimunud. 

Kui me neid aastaid vaatame, kus oli 5000–7000 sisserändesaldo suurem meie kahjuks, siis me võime öelda, jah, massiline sisseränne on toimunud.  Mis paneb mõtlema, on see, et alles me võtsime vastu Ukraina põgenikke. Veel enne, kui põgenikke vastu võtsime, võtsime massiliselt vastu Ukraina tööjõudu. See oli juba enne 2022. aastat märgatav, kuidas paljudes kohtades ei saanudki enam eesti keelega hakkama, aga sellist olukorda, mis siin viimastel aastatel on olnud, kus on lausa massiline, eriti pealinnas, aga ka väiksemates kohtades, siis tuleb meelde, tuleb meelde kaheksakümnendate Eesti, kus ei saanud eesti keeles asju ajada. Mis tähendab, et massiimmigratsioon on praegu väga kriitiliselt eesti keele olukorda halvendav, Eesti inimeste töökohti ära võttev ja rahvusriiki lammutav üleüldiselt, sest ma ütleks, et see pilt pealinnas on lihtsalt depressiivne, kui kogu aeg tuleb meelde kaheksakümnendate Eesti.  

Aga kuidas see annab meile õiguse oma inimestesse suhtuda üleolevalt, et teie ei ole meile prioriteet, me võtame siia asemele odavtööjõu? Me oleme siin vande andnud Eesti inimeste eest seista, rahvusriigi eest seista. Aga ei, keegi teine tõlgendab seda alati omamoodi: ei, meile on võõrad tähtsamad, ei, me tõstamegi oma inimesed töökohalt välja.  

Neid lugusid on juba praegu küllalt, kus terve kollektiiv vahetatakse odavtööjõu vastu välja, ja need on südantlõhestavad lood, eriti väiksemates kohtades, kus inimesed ei leiagi enam mingit muud tööd. Mis tunne on? Sa oleks nagu oma kodumaalt välja visatud. Ja see lõpebki sellega, et nad on välja visatud, sest nad lähevad ise välismaale hiljem tööd otsima.  

Vaatame nüüd, kui palju on islamiusuliste arv Eestis kasvanud. Kaitsepolitsei on olnud väga mures. See on kümne aastaga neljakordistunud. PPA andmetel on kõikvõimalike islamiriikidest pärit inimeste elamislubade ja viisade arv olnud veel 2022 üle 12 000. Nii et julgeolekuprobleem on meil samamoodi laual.  

Surve avalikele teenustele. Siin eelmise eelnõu puhul oli lausa nimekiri, et see kõik võib stsenaariumi nr 2 puhul võtta kõikvõimalike koolikulude ja muude kuludega seoses 17 miljonit eurot, sellesama sissetuleva tööjõu laste ja nende enda erinevad koolitused. Kus on see kasum? Kus on see kasum, kus on see kasu kogu ühiskonnale?  

Julgeolekuriskid. Tõepoolest, kaitsepolitsei on märkinud, et Eestisse on tulnud nende üle 10 000 islamiusulise hulgas ka radikaliseerunud persoone. Ja kui me vaatame, kust riikidest siis need elamisload on saadud ... 

Ma palun veel kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

... näiteks siis Kõrgõzstan, Aserbaidžaan, Nigeeria, Usbekistan. Aga tuletame meelde, mulle seondub Usbekistaniga mõningaid lugusid, kus nendest riikidest pärit asüüliotsijad panid toime jõhkraid terroritegusid, eriti kui neile lükati asüülitaotlus tagasi. Oli radikaliseerumine. Tuletame meelde, mis Soomes juhtus. Meil võiks olla mingi ajalooline mälu, et Turu linnas lõigati kõri läbi naisterahval keset tänavat, lastevankrit lükkaval naisterahval. See oli mingi moodne integreerumise juhtum või kuidas? Kui me seda ei mäleta, kuidas veoautodega inimesi alla aeti meie naaberriigis, siis meil on väga kehv mälu.

Aga praegu avatakse uksed pärani kõigile teistele eranditele lisaks. Nagu ma ütlesin, siin on erandite kaos. See seadus koosnebki eranditest. Meie sisserändekvoot on ikkagi nagu nurka aetud võrreldes nende eranditega. Meil on ju toredaid IT-spetsialiste, kes siin Bolti kottidega ringi marsivad, küll ja küll, iduettevõtte erandi all on neid sisse tulnud küll ja küll. 

Ja kui me vaatame veel seda, milliseid hüvesid neile siin pakutakse perehüvitiste seaduse muutmine eelnõus. Eesti vanemahüvitist jagatakse lahkelt siia tulijatele. Kas pole suur ahvatlus mõnele Kesk-Aasia elanikule, kelle kodumaine palk on madalam kui siinne perehüvitis? Kas pole uue migratsioonipumba sissetöötamine? Samal ajal kui meil ülikoolid on juba migratsioonipumpadeks muudetud, nüüd me muudame siis veel mitmed valdkonnad migratsioonipumpadeks. See on ebaeetiline meie enda inimeste suhtes. 

See on läbimõtlemata, kahjulik projekt, mis tuleb esimesel võimalusel lõpetada. No selleks järgmine võimalus on aasta pärast. Nii et ma hoian Eesti inimestele pöialt, et me saaksime aasta pärast selle eelnõu või selle juba ilmselt jõustunud seaduse prügikasti visata. Aitäh!

Läbirääkimistel soovib osaleda ka minister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, meil ei maksa siin midagi karta, mis me ikka kardame sellest väikesest palaganist, mis siin rohelise kotiga tehti. Natukene piinlik oli küll, aga midagi hullu ju ei juhtunud, väga elegantselt sai see lahendatud. 

Kindlasti tasub märkida selle eelnõu osas, et PPA peab töökohavahetuse registreerima, nii et mitte mingisugust sellist kontrollimatut strateegilist mõju siin ei tule. Ja mina küll ei kujuta ette, kuidas on võimalik demograafilist kriisi lahendada kiduva majanduse tingimustes. Seda ei ole võimalik teha. Majandus igal juhul peab kasvama, ta peab elavnema, seetõttu me peame majanduse elavdamisega tegelema, kui me Eesti perspektiivist, selle tulevikust ja pikast plaanist hoolime. 

Aga see eelnõu tegeleb põhiliselt riskide maandamisega. Peamine valikukoht siin meil, sellel seadusandjal, on, kas võtta direktiiv üle laialt või kitsalt. Meie teeme valiku kitsa eelnõu kasuks, et võimalikult kitsalt, et teha asju ikkagi Eesti moodi, mitte laiendada mingisuguseid muid nõudeid. Kõik muu on loosungid ja olematu toiteväärtusega sõnasalat. Me väldime selle eelnõuga palgasurve tekkimist allapoole. Sellega see eelnõu tegeleb. Me säilitame ja kehtestame kontrolli töökohavahetusele ja me suurendame vastutuse määra. Nii et, härra Poolamets, anname tuld, anname sellele eelnõule nii-öelda rohelise tule. 

Ja inimesed, kes siin puldis tihtipeale keeleolukorra pärast muret tunnevad, need on ju samad inimesed, kes aastaid on seisnud vastu sellele, et meil oleks ühtne eestikeelne kool. Seetõttu mina ütlen, et see sõnaline mure on äärmiselt, äärmiselt ebasiiras. Aga meie viime ühtsele eestikeelsele koolile ülemineku ellu, nii et me hoolitseme selle eest, et eesti keel ja kultuur oleksid kaitstud läbi aegade. Aitäh!

Urmas Reinsalu, kas teie nime … (Urmas Reinsalu vastab midagi saalist.) Ma ei kuulnud. Sinu seisukohti? Hästi, kaks minutit vastusõnavõtuks.

No härra Taro ütles, et ta ei kujuta ette, kuidas ilma nende eelnõudeta, mis majandust arendavad, on võimalik lahendada demograafilist kriisi. See oli üsnagi kõnekas ülestunnistus. Kui meil on praegu katastroofiline sündimusolukord, siis kujutatakse ette, et selle loogikaga, selle potentsiaalse n-ö välistööjõuga püütakse seda olukorda kuidagi tasakaalustada. See on olukord, mis on perede kindlustunde lõhkumine, millega on aastaid tegeletud üsnagi intensiivselt valitsuse poolt viimaste aastate jooksul ja mille kahetsusväärseid järelmeid me näeme rahvastikustatistikas. Tuleb välja, et valitsuse käsitlus on ühelt poolt võimetus ühegi positiivse algatusega tasakaalustada sündimuskatastroofi, ja on võetud allaandmisloogika. See tähendab võõrtööjõu sissetoomist.

Ma arvan, et see on vale teekond, härra Taro. Küsimus on selles, et rahvastikuprotsessidel on pikaajaline mõju – nii negatiivsetel otsustel, mida langetatakse, kui ka kahtlemata sammudel, mida langetatakse protsessi dünaamika muutmiseks. Aga mure ongi selles, et valitsuse käsitluse järgi ongi tahtlikult võetud seisukoht, et seda pikaajalist mõju, nii fundamentaalse mõjuga ettepanekutes sekundikski ei adresseerita, vastupidi, ignoreeritakse ja öeldakse, et me oleme ajutised, me tegeleme ajutiste ettepanekutega ja meid huvitab ajutine mõju. Kes siin maal siis tegeleb püsiva mõjuga, ka inimpõlvede perspektiivis?

Aitäh! Anti Poolamets, teie nime nimetati, nii et vastusõnavõtuks kaks minutit.

Jaa, kui ma seda eelnõu tõesti vaatasin mõjude osas, see oli lihtsalt jahmatav. Kuni 17 miljonit kulusid ja üks suuremaid kulusid migranttööliste laste koolitamine. See on lihtsalt uskumatu, et see alles üsna hilja välja tuleb, et see eelnõu on tegelikult kontraproduktiivne igasuguses mõttes. 

Kui te nimetasite siin ühtset Eesti kooli, siis me saame nimetamisväärse hulga migrante. Jällegi, Eesti lapsed kaotavad keskkonda, kus nad saavad omakeelses koolis õppida. Sellepärast ma arvan, et jällegi oleme tüüpilises Eesti 200 situatsioonis, kus teie enda valijad ka ei usu teie juttu. Selle eelnõu preemia saab olema arvatavasti teie toetuse langemine 0,5%-le. Ehk siis teie enda valijad annavad teile hundipassi. 

Hakake ükskord kuulama omaenda valijaid! Need kõik asjad, mida te teete, iga liigutus vähendab teie toetust, järelikult te töötate vastupidiselt oma valijate tahtele. Ehk mõelge hoolega järgi, kas see rahvusriigi lammutav tegevus on tegelikult valija tahe. Teie valija tahe see igal juhul ei ole, meie valija tahe ammugi mitte. Nii et võtke midagi ette, enne kui te nulli peale kukute. See üks meetod oleks tunnistada, et see seadus on rahvusriiki lammutav seadus. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 786 esimene lugemine lõpetada, kuid on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 786 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 786 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 39, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 786 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15. 

Läheme edasi. Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu (774 SE), see on selle esimene lugemine. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun! Üks hetk! Minister palus ka klaasi vett. On see olemas, jah? Väga hea, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on juba kolmas istungi juhataja täna! Ma pean võtma selle hetke, et võtta lonksu vett, kurk hakkas tõesti kuivama. Nii, üks hetk… Ja nüüd eelnõu juurde.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Me räägime selle päevakorrapunkti juures ühest tegelikult väga lihtsast asjast. Me räägime turvalisusest, perekonnast, lastest, ja räägime kõigepealt ka ühest numbrist, see number on 12  – 12 tundi. See on üks number, mis ei tööta, mis ei kaitse kedagi, mis ei anna inimestele päriselt aega. Selle eelnõu eesmärk on väga selge: aidata perevägivalla ohvreid, eriti lapsi, välja vägivallaringist ja anda neile turvatunne. 

Praegu saab politsei kohaldada viibimiskeeldu kuni 12 tunniks, aga päriselus teame kõik, et perevägivald ei lõpe 12 tunniga. Sageli ei lõpe see üldse, kui riik vahele ei astu. Perevägivald toimub kodus, seal, kus ohver ja vägivallatseja elavad koos, seal, kus laps kuuleb iga sõna ja näeb iga pilku. Sellises olukorras ei saa ohver lihtsalt ära minna. Ta vajab aega, ta vajab kaitset, ta vajab politsei tuge. 

Sellepärast annab see eelnõu politseile õiguse kohaldada kuni 72-tunnist viibimiskeeldu. Ja ma rõhutan, 72 tundi ei ole miinimum, see ei ole automaatne, see on ülempiir, vahemik, mida kasutatakse ainult siis, kui oht seda nõuab. 

Viibimiskeeld ei ole karistus, see on ajutine turvameede, see on mõeldud vägivalla ringi katkestamiseks. Lisaks on oluline, et edaspidi saab politsei sekkuda mitte ainult siis, kui oht on juba väga kõrge, vaid ka siis, kui on tegemist olulise ohuga, enne kui vägivald eskaleerub. See on ennetus, mitte tagantjärele reageerimine. 

Vaadakem fakte. Eestis kehtestatakse viibimiskeelde igal aastal ligi 500 korral. 2024. aastal oli seda 491 korda, 95% neist suuliselt. Just seetõttu muudame protokollimise perevägivalla juhtumite korral kohustuslikuks. Aga see ei ole lisabürokraatia, see on õiguste kaitse, see tähendab läbipaistvust, kontrollitavust ja paremat õiguskaitset kõigile osapooltele.

2024. aastal registreeriti Eestis 3373 perevägivalla kuritegu, 12% kõigist kuritegudest. 65% neist oli paarisuhtevägivald. Ja väga sageli on pealtnägijaks laps. Praegune 12 tundi ei anna ohvrile aega abi otsida, lastekaitsega suhelda, nõustajaga rääkida ega rahulikult otsustada, mis edasi saab.

Uuringud näitavad, et trauma järel ei ole inimene 12 tunni jooksul otsustusvõimeline. Süsteem ei tohi sundida ohvrit kriisi tipus elu muutvaid otsuseid tegema. Ka rahvusvaheliselt on meile öeldud, et see ei ole piisav. Euroopa Nõukogu eksperdid on selgelt välja toonud, et 12-tunnine viibimiskeeld ei vasta Istanbuli konventsiooni nõuetele. Soovitus on olnud ühemõtteline: keeluperioodi tuleb pikendada. 

Vaatame teisi riike. Lätis on võimalus kehtestada viibimiskeeld kuni 8 päeva, Leedus kuni 15 päeva, Soomes kuni aasta. Me ei tee midagi erakordset, me viime Eesti samale mõistlikule tasemele. 

Ja ma tahan ka selgelt öelda, et see eelnõu on põhiseadusega kooskõlas, see on läbinud proportsionaalsuse testi. Eesmärk on legitiimne, meede on sobiv, vajalik ja mõõdukas. See on ajutine, ruumiliselt piiratud, rakendub ainult olulise või kõrgendatud ohu korral ja allub kohtulikule kontrollile. Politseil ei ole huvi inimesi ilma põhjuseta kodust eemaldada, politseil on huvi, et keegi ei saaks viga. See eelnõu on praktiline, inimlik, vastutustundlik ja kõige olulisem, see annab ohvrile aega – aega hinnata, aega hingata, abi saada ja turvaliselt edasi minna. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Võib-olla selguse huvides on kindlasti vaja laiemalt aru saada teie vaidlusest või erimeelsusest justiitsministriga. Justiitsminister on tõdenud, et viibimiskeelu asemel peaks politsei rohkem alustama kriminaalmenetlusi. See annaks rohkem neid võimalusi, mida ka viibimiskeeld paljuski taotleb: aega, erinevaid võimalusi. Võib-olla te seletate, miks tegelikult see lähenemine, mida justiitsminister on pakkunud, praktikas ei tööta.

Aitäh! Tõepoolest, selle eelnõu idee ei ole ju sündinud minu peas, vaid see idee on tulnud praktikast, nii-öelda põllu pealt, nendelt inimestelt, kes igapäevaselt selle kohutava nähtusega silmitsi seisavad ja seda probleemi lahendavad. Tõepoolest, alati ei olegi võimalik kohe menetlust alustada. Väga paljudel juhtudel see menetlus alustatakse, aga politseil on tarvis ka sellist meedet, millega ta saab koheselt pakkuda ohvrile kaitset. Just nimelt selle meetme mõte on kaitsta ohvrit. Ja alati ei ole asjaolud ka päris lõpuni selged, et kõik muud meetmed oleksid võimalikud. Sellepärast on politsei öelnud, et neil oleks vaja seda lisameedet. Iseenesest need lähenemised ei ole kuidagi üksteisega vastuolus. Seal, kus on võimalik menetlust alustada, see alati alustatakse, aga mõnikord on vajalik ka selline lisameede nagu see viibimiskeeld. Ja tõepoolest, sellisena kaitseb ta ohvrit kõige paremini ja väga kiiresti.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu õiguskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama õiguskomisjoni liikme Anti Haugase.

Palun! Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Härra minister! Vabariigi Valitsust tänan Reformierakonna fraktsiooni poolt, et te selle eelnõu ette valmistasite ning et see meie ette on jõudnud. Riigikogu õiguskomisjon arutas seda eelnõu 13. jaanuaril 2026. Igor Taro tutvustas põhjalikult eelnõu mõtteid ja seda juttu, mida Igor just rääkis, ma enam kordama ei hakka.

Oluline on märkida, et justiitsminister Liisa-Ly Pakosta esindas justiitsministeeriumi seisukohti, mis ütlevad, et kehtiv seadus võimaldab pikendada 12-tunnist viibimiskeeldu. Aga ministeerium ning ka minister Taro selgitasid väga hästi, et see 12 tundi ei ole piisav, kuna tihtipeale võivad need lähisuhtevägivalla juhtumid jääda ka nädalavahetustele ning politseil on vaja aega asja uurimiseks ning vajaduse korral esmaspäeval nende juhtumitega tegelemiseks. 

Varro Vooglaid küsis eelnõu põhiseaduspärasuse kohta ja ka siin härra minister toonitas üle, et eelnõu on põhiseadusega kooskõlas ega riiva inimeste põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Aga seletuskirjast saate lugeda, et see põhiseaduspärasuse analüüs on küllaltki põhjalik. 

Veel tooksin välja mainimata teemadest, et Lea Danilson-Järg tõi väga õigesti esile, et loomulikult peab teemaga tegelema. Kindlasti tuleb tegeleda ka pärast viibimiskeelu kehtestamist mõlema osapoolega, ka vägivallatsejaga, kes tuleks suunata kas vägivallast loobumise koolitusele või rakendada tema suhtes selliseid abistavaid teenuseid, mis aitavad tal parem inimene olla ja tulevikus neid situatsioone vältida ja perel ühtselt edasi elada. 

Komisjon võttis vastu ka menetluslikud otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda 28. jaanuaril, see oli konsensuslik. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Heal meelel teatan, et ka see oli konsensuslik, ning otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas, ka see oli konsensuslik. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et me kõik saame aru, et lähisuhtevägivald on Eestis laialt levinud ja väga sügava mõjuga ühiskondlik probleem, mis vajab kindlasti ka konkreetseid ja tõhusaid lahendusi. Üks selline lahendus on täpselt täna siin meie ees ehk viibimiskeelu pikendamine 12 tunnilt 72-le. 

Praktikas, nii nagu ka minister siin välja tõi, on väga erinevaid põhjuseid, miks 12-tunnine viibimiskeel ei kaitse lähisuhtevägivalla ohvreid piisavalt. Näiteks ei pruugi 12 tunnist piisata, et ohver saaks ennast koguda, kas või asjad pakkida ja endale ja oma lastele uut turvalist elupaika leida, olgu või ajutine. Enne kui asjad pakitud, võib vägivallatseja tagasi olla. Rääkimata sellest, et sageli jäävad jõunumbrid nädalavahetusele või pühadeajale, mil on suletud suurem osa asutusi, kuhu ohver võib tahta juriidilise või psühholoogilise abi saamiseks pöörduda. 

Tahan siinkohal selgitada, mida viibimiskeeld tegelikult tähendab. See ei ole kellegi inimõiguse äravõtmine või karistus, see ei võta ära kellegi muid õigusi ega liikumisvabaduse õigusi. See on ajutine, sihitud meede, mis keelab tõendatud vägivallatsejal 72 tunniks mitte minna sinna kohta, kus ta just vägivallatses. Selle eesmärk ongi kaitsta ohvrit, anda aega olukorra deeskaleerimiseks ning ära hoida kordusvägivalda, mitte karistada ega ka sildistada. 

Statistikat tegelikult minister siin välja tõi ja see on tegelikult kordades kogu aeg suurem. Paljuski on statistika peidetud ja see on võib-olla ametlikult registreerimata, nagu politsei on mitmel korral välja toonud, sest ohvrid ei taha seda lihtsalt kuidagi ametlikuks tuua. Need arvud on väga suured ja kordades kogu aeg kasvavad.

Samamoodi tõi minister näiteid selle kohta, kuidas on naaberriikides. Ma toon näiteid ka Balti riikidest, kus on pikemad ajad: Lätis kuni kaheksa päeva, Leedus kuni 15 päeva. Ma arvan, et meie siht ei ole liialt karm meede, vaid adekvaatne kaitse, tagamaks ohvri turvalisust. 

Ehk, head kolleegid, viibimiskeelu pikendamine ei ole kindlasti viimane asi, mida me peaksime muutma. Siinkohal peab ametkondadevaheline koostöö saama tõhusam, vaimse ja kübervägivalla selgem reguleeritus peab saama ka meile mõistetavaks. Seetõttu on kõik sammud, mis annavad aega olukorra rahunemiseks, tagavad ohvrile turvalisuse ning suunavad ka vägivalla toimepanija vastutusele ja abi juurde, kõik on väga teretulnud. Ja ma arvan, et see on üks samm selles suunas, mida me siin täna arutame. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kolleeg Andre Hanimägi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Arutelu korrakaitseseaduse muudatuse üle ei ole maailmavaateliselt õnneks keeruline. Küsimus on täna selles, kas kehtiv õiguslik raamistik võimaldab meil perevägivalla ohvreid kaitsta parimal ja tegelikult toimival viisil. Praktika näitab, et praegune kuni 12-tunnine viibimiskeeld ei ole perevägivallajuhtumite puhul piisav. See ei anna politseile vajalikku ajavaru olukorra sisuliseks hindamiseks ega taga ohvritele tegelikku turvalisust.  

Perevägivald on oma olemuselt keerukas ja sageli pikaajaline. See ei ole üksikkonflikt, vaid olukord, kus ohver seisab silmitsi väga raskete ja isiklike otsustega. Lühikese aja jooksul eeldatakse inimeselt selgust ja otsustusvõimet küsimustes, mis puudutavad nii tema enda kui ka tema laste edasist turvalisust: kas ja kuhu minna, kelle poole abi saamiseks pöörduda, kuidas oma elu korraldada. 12 tunnist selleks ei pruugi piisata.  

12 tundi ei ole piisav ka õiguskaitseorganitele. Perevägivallajuhtumid on sageli korduvad ning leiavad aset nädalavahetusel ja öisel ajal. Sellistes olukordades ei ole alati võimalik ka hinnata ohu tegelikku ulatust, koguda vajalikku teavet ning kaasata ohvriabi ja sotsiaalteenuseid. Praktikas tähendab see sageli seda, et viibimiskeeld lõpeb enne, kui olukord on stabiliseerinud. See omakorda suurendab korduvate väljakutsete ja eskalatsiooni riski.  

Eelnõus ette nähtud 72 tundi ei ole miinimum, vaid maksimaalne võimalik kestus. Politsei ei ole kohustatud seda alati rakendama ning viibimiskeelu pikkus sõltub loomulikult konkreetse juhtumi asjaoludest ja riskihinnangust.  

Oluline on arvestada ka nädalavahetuse ja riigipühadega. Kui juhtum leiabki aset reede õhtul või öösel, ei ole lihtsalt paljud tugiteenused kohe täismahus kättesaadavad. Ka 72 tundi ei tähenda sellisel juhul pikka aega, vaid võimaldab tagada, et vajalikud hindamised ja sekkumised saaksid toimuda kas või järgmise tööpäeva jooksul.  

Oluline on ka rõhutada, et tegemist on ajutise ja ennetava ohutõrjemeetmega, mitte karistusega. Meede rakendub üksnes põhjendatud perevägivallaohu korral ning selle eesmärk on vältida olukorra edasist eskaleerumist, vähendada turvariske ja teha läbimõeldud edasisi samme.  

Eesti ei ole selle muudatusega erand. Mitmes Euroopa riigis on analoogsed meetmed oluliselt pikemad: Lätis kuni kaheksa päeva, Leedus kuni 15 päeva, Soomes teatud juhtudel veelgi pikem. 72 tundi on rahvusvahelises kontekstis pigem mõõdukas lahendus ning vastab ka Istanbuli konventsioonile, millest siin äsja saalis on väga palju arutelu olnud.  

Kriitika keskmes on olnud ka väide, et tegemist on liiga suure põhiõiguste riivega ning et viibimiskeeld võib jätta inimese justkui abitusse olukorda, näiteks talvisel ajal. Praktika seda ei kinnita. Politsei kohustus on loomulikult hinnata ka viibimiskeelu alla jääva isiku olukorda, inimest mitte külma kätte jätta, vajadusel aidata leida viibimiskoht, ja joobes ning abitus seisundis isiku puhul kaasatakse ka täiendavaid teenuseid.  

Viibimiskeeld ei tähenda ka kodu kaotamist ega omandiõiguse äravõtmist, millest on vahest juttu justkui olnud. Tegemist on ajutise ja ruumiliselt piiratud meetmega. Politsei ka ei tegutse meelevaldselt, need otsused peavad põhinema ikkagi varasematel väljakutsetel, riskihindamise metoodikal ja konkreetse juhtumi faktilistel asjaoludel. Lisaks rakendub see üksnes olulise või kõrgendatud ohu korral ning otsus protokollitakse kirjalikult ja on vaidlustatav. Olgu siinkohal muide ka märgitud, et varasemalt ei olnud kirjalik protokollimine kohustuslik. Seega, tegelikult see suurendab otsuste läbipaistvust palju enam.  

Aga mis veel olulisem, kõigile nendele kriitikutele, kes ütlevad omandiõigusest ja kõigest muust, siis riigil on veel kohustusi, näiteks kaitsta inimeste elu ja tervist. Perevägivalla puhul tähendab see ka ennetavat sekkumist. Nii Eesti kui ka Euroopa kohtupraktika on korduvalt rõhutanud, et mittesekkumine teadaoleva vägivallaohu korral võib olla see rikkumine põhiseadusvastasem kui see, mida me praegu arutame. 

Paar minutit lisa. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Head kolleegid! 72-tunnine viibimiskeeld ei ole muidugi imerohi. Ja nii nagu ka enne öeldi, loomulikult tuleb meil ka erinevaid siseriiklikke seadusi veelgi üle vaadata ja seda me oleme siin saalis korduvalt ja korduvalt rõhutanud. Kuid see on praktiline, proportsionaalne ja rahvusvaheliselt põhjendatud meede, mis parandab oluliselt ohvrite kaitset ja toetab politsei tööd. Kui me soovime, et riigi sekkumine perevägivalla olukordades oleks sisuline, mitte formaalne, siis see muudatus on kahtlemata vajalik.  

Lõpetuseks on oluline ka märkida, et ka järgmine eelnõu, mida me siin saalis käsitleme, on samasugune, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt algatatud. Me esitasime selle eelnõu seetõttu, et valitsuses ei olnud pikka aega üksmeelt, kuidas seda küsimust lahendada. Soovisime enne põhiseaduse vastu võtta ja anda ohvritele selge sõnum, et riik reageerib kiiresti ja otsustavalt. Paraku oleme täna olukorras, kus sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis on, jah, loomulikult Siseministeeriumi koostatud, on menetluses täpselt samas seisus nagu valitsuse eelnõu. Ja see ei ole olukord, millega peaksime tegelikult rahul olema. Aga siiski ma tunnustan Siseministeeriumit ja siseministrit selle eelnõu koostamise eest ja selle siia toomise eest. Sotsiaaldemokraadid loomulikult seda eelnõu toetavad. Aitäh! 

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Marek Reinaas.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Enam-vähem nädal tagasi me siinsamas saalis ju rääkisime Istanbuli konventsioonist ja sellelsamal lähisuhtevägivalla teemal. Ma tuleksin uuesti nende numbrite juurde, aga natukene teisest küljest. 

Eelmisel aastal, 2025. aastal registreeriti 9600 koduvägivalla juhtumit ja nendest 2900 olid kuriteod, mäletatavasti 18 nendest rasked: kuus inimest sai surma. Ja võib-olla, kui nüüd mõelda nende numbrite peale, siis nendel juhtudel, kui politsei tõepoolest alustab kuriteomenetlust, on politseil ka kõik võimalused ohvrit kaitsta, viia vägivallatseja plate peale ja leida kõik need lahendused, mis ohvrit kaitsevad. Aga juhul, kui kuriteomenetlust ei algatata, ja eelmisel aastal oli üle 6000 juhtumi, siis on ohver pahatihti kaitseta.  

Kui ohvritest rääkida, siis neid on erinevas vanuses, erinevatest rahvustest, nad elavad erinevates kohtades, aga kõik nad vajavad kaitset. Tuletan meelde, et noorim kannatanu oli 1-aastane, kõige vanem 95-aastane. Ehk siis tegelikult ei ole põlvkonda, ei ole rahvust, ei ole sugu, keda see probleem ei võiks kõige jõhkramal moel puudutada ja kes nendes olukordades päriselt vajavad kaitset.  

Ja jällegi, kui politsei kinnitab, et vaid osa juhtumeid registreeritakse ja väga tihti juhtub perevägivald sellisel moel, et ohver ei annagi sellest teada ja politsei ei saagi nendest juhtumitest teada, siis igasugune loogika ütleb seda, et ohver ei anna sellest lähisuhtevägivalla juhtumist teada sellepärast, et ta kardab, et ta ei saa seda kaitset. Tal ei olegi mõtet teatada sellest sündmusest, sellepärast et ta arvab, et mitte midagi ei juhtu.  

Aga just nimelt seesama lähenemiskeeld on võib-olla kõige mõistlikum meetod, kuidas reageerida lähisuhtevägivalla juhtumitele. See annab võib-olla ka nendele ohvritele veel ühe põhjuse, miks anda teada nendega juhtunust, sellepärast et nüüd on politseil reaalselt võimalik viibimiskeeldu kohaldada ja ohvrit kaitsta.  

Selle Istanbuli konventsiooni arutelul kõlas väga paljugi siin saalis see, et praegune minister – ei justiitsminister ega siseminister – justkui midagi pole teinud. Pahatihti võis nendelt erakondadelt seda kriitikat kuulata, kes ise on siseministri ametit pidanud. Nagu te kuulsite, iseenesest politsei on pikka aega arvanud, et selline viibimiskeelu pikendamine võiks olla abiks nii ohvritele kui ka tegelikult politseile nende juhtumite menetluses. Ausalt öeldes mõjub sellisel juhul kõikide endiste siseministrite ja nende erakondade kriitika õõnsalt. Ma arvan, et Igor oli tubli ja võttis selle eelnõu ja tõi meile siia selle arutada. Siin on arutatud ka selle üle ... 

Palun kolm minutit lisaks! 

Kolm minutit lisaaega, palun! ...

… kas see 72 tundi on just nagu õige number. Siin on ka räägitud sellest, et üldjuhul Euroopas on väga levinud just nimelt kahenädalane ehk 15-päevane lähenemiskeelu rakendamine. On lühemaid, on pikemaid. Nagu siin jutuks on olnud, Soomes saab viibimiskeeldu rakendada koguni aastaks. Ma arvan, et see 72 tundi on miinimum, millega siit saalist võiks see eelnõu läbi minna. 

Võib-olla ka kogu selle lähisuhtevägivalla ennetamise teemal ja mõnes mõttes ka selle menetlemise teemal. Tõepoolest, see ei ole üksnes politsei asi, see ei ole politsei rida. Politsei peab loomulikult reageerima nendele sündmustele, aga selle jaoks, et ohvrid saaksid kaitstud, ja võib-olla ka see vägivallatseja vajab abi, peab see lähisuhtevägivallale lähenemine olema süsteemne. Sinna on kaasatud Siseministeerium, politsei, kohtusüsteem, sotsiaalsüsteem, tugikeskused. Kahjuks on see ju niimoodi, et kõik need valdkonnad asuvad eri ministeeriumide all ja erinevates haldusalades. Ja me nägimegi võib-olla eelmisel aastal nendest meedias kajastust leidnud drastilistest juhtumitest, kus võib-olla see lõplik ja fataalne lõpplahendus oleks olnud võimalik ära hoida, kui ametkonnad oleksid teinud rohkem koostööd. 

Ma olem aru saanud, et siseminister Igor Taro on võtnud lähisuhtevägivalla enda südameasjaks, enda prioriteediks. Ta on lubanud alustada ja juhtida eri ametkondade ja ministeeriumide vahelist koostööd just nimelt selle jaoks, et tõhusamalt nii ennetada kui ka reageerida lähisuhtevägivalla juhtumitele, et me ei peaks rääkima 10 000 juhtumist, mida registreeritakse, ja võib-olla veel suurematest hulgast juhtumitest, mis toimuvad sellisel moel, et me võib-olla nendest mitte kunagi teada ei saa. 

Igal juhul, hea töö, Igor! Palun seda eelnõu toetada! Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 774 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane 12. päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud korrakaitseseaduse § 44 täiendamise seaduse eelnõu 771 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatide esitatud seaduseelnõu on sisus samasugune eelnõu, mille arutelu me just lõpetasime. Nii nagu Andre Hanimägi mainis, tõepoolest, lähisuhtevägivald on meil väga levinud. Kuna valitsuses ei olnud üksmeelt viibimiskeelu pikendamise osas, siis ta ootas päevakorda pääsemist valitsuses. Ja kuna iga nädalavahetusega registreeritakse rohkem kui 100 lähisuhtevägivalla teadet, siis sotsiaaldemokraadid võtsid kätte ja esitasid Siseministeeriumi väljatöötatud, avalikul kooskõlastusringil käinud ja sellesama valitsuse päevakorras seisva eelnõu, et nende kavandatavate muudatustega saaks kiiremini edasi liikuda. Seetõttu on meile mõnevõrra üllatav, et eelnõu jõuab päevakorda peale valitsuse eelnõu, kuigi meie eelnõu oli varem esitatud. 

Aga tõepoolest, seaduse eesmärk korrakaitseseaduse § 44 muutmisel annab politseile võimaluse sekkuda olulise või kõrgendatud ohu korral perevägivalla ohvri kaitseks, võimaluse kohaldada sellises olukorras viibimiskeeldu kuni 72 tunniks ja kohustuse viibimiskeeldu perevägivallajuhtumite korral protokollida. 

Nii eelkõnelejad kui ka Igor Taro valitsuse eelnõu tutvustajana tõidki esile olulised aspektid. Pikem viibimiskeeld on vajalik eelkõige kahel põhjusel. Tõepoolest, ohvri kaitsmiseks, et ta saaks vajaduse korral teha elukorralduslikke muudatusi 72 tunni jooksul, on see siis asjade pakkimine, kolimine või midagi muud. Ja teisalt, kuna paljud lähisuhtevägivalla juhtumid toimuvad nädalavahetuse jooksul – nädalavahetusel on meil küll avatud EMO ja naiste tugikeskused, aga näiteks lastekaitsetöötajad ei tööta nädalavahetusel, perearstid, ma ei tea, juristid, psühholoogid –, siis oleks võimalik abi ja tuge leida ka näiteks enne oluliste otsuste tegemist. Tõepoolest, viibimiskeelu pikendamine 72 tunni jooksul võimaldab peale nädalavahetuse möödumist abi otsida ja toetavaid teenuseid saada. 

Pean ise ka väga oluliseks sellise muudatuse tegemist ja loodan, et edasine menetlus on kiirem kui praegu arutluse all oleval eelnõul seni. Aga lisan veel juurde, et ühtlasi loodan, et see ei jää viimaseks. Vägivallaohvrit meie õigussüsteemis tegelikult tuleks paremini kaitsta ja mõistvamalt kohelda. Toon välja näiteks selle, et tsiviilasjades ei ole ohvril õigust nõuda enda ärakuulamist vägivallatsejast eraldi. Samuti avalikustatakse kohtumaterjalides vägivallatsejale ohvri kontaktandmed, näiteks uus elukoht, telefoninumber, mida ta tingimata ei taha jagada. Perekonnaasjades – hooldusõigust, suhtluskorda, elatist puudutavad küsimused – ei ole kohtul kohustust võtta arvesse lähisuhtevägivalda. Tsiviilkohtumenetluses pannakse ikkagi pooli lepitust otsima, lepitusmenetlusse, aga vägivallajuhtumi puhul on väga vähe selliseid elulisi olukordi, kus see on tegelikult õigustatud. Samuti ei ole kannatanul kriminaalmenetluses õigust taotleda eeluurimiskohtunikult enda kaitseks menetluse ajal ajutist lähenemiskeeldu. Need muudatused vajavad ohvri kaitseks ka seaduse muutmist. 

Kui lahendus on see, et sotsiaaldemokraadid esitavad eelnõu ja valitsus tuleb oma eelnõuga ja me saame selle muudatuse tehtud, siis me tõesti võime selle ka enda peale võtta. Aga ma loodan, et näiteks selle viibimiskeelu 72 tunnile viimise kogemus õpetas ka valitsust, et võiks ohvreid kaitsvaid muudatusettepanekuid nüüd kiiremini päevakorda panna ja siia saali tuua. Tõepoolest, ma tunnen, et saalis on väga tugev toetus nende muudatuste tegemiseks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere, et tutvustada õiguskomisjonis toimunud arutelu. Palun, Valdo!

Tere õhtust, hommikust, ööd, mida iganes, head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Õiguskomisjon arutas antud eelnõu 13. jaanuaril. Põhimõtteliselt ega seal eriti mingit diskussiooni ei tekkinud, kuna eelnevalt oli läbi arutatud valitsuse esitatud samasisuline eelnõu. Ja paraku Riina siin ühes punktis eksis selle eelnõu esitajate poolt esinedes, öeldes, et see oli sisult sarnane. Tegelikult oli see copy ja paste, ütleme nii, isegi ühtegi komakohta ei olnud ära muudetud. Nii ta elus on, et kuidas copy'd, nõnda paste'id. Paraku selle tõttu … No mina natuke jorisesin komisjonis selle üle just, kas nüüd maksab plagiaati teha ja ennast sellega üles tõsta, et nagu Siseministeerium on teinud sarnase või samasuguse eelnõu, nii et võib-olla ei peaks ennast sellise tõsise teema najal upitama. Aga vastutasuks ma sain õiguse komisjonis toimunud arutelu siin teile esitada. Nii et ükski heategu ja juriidiliselt terane märkus ei jää karistamata. Aga muud arutelu ei olnud. See arutelu iseenesest, esitles seda seal Andre Hanimägi. Ega ta ei taotlenudki midagi, ta ütles ka ausalt ära, et see on sama eelnõu, mis sai eelnevalt pikalt läbi arutatud.

Ja siis me võtsime vastu menetluslikud otsused, et võtta see päevakorda täna või eile tegelikult juba – kuule, kell on nii palju, jah? –, see oli konsensuslik; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, see oli ka konsensuslik, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, ka see oli konsensuslik otsus. On teil küsimusi?

Küsimusi on jah. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma olin üllatunud, et siin saalis me menetleme hiljem menetlusse võetud valitsuse eelnõu esimesena, nagu varasema päevakorrapunktina. Kas ma sain õigesti aru, et ka komisjonis menetleti eelnõusid selles järjekorras, et kõigepealt valitsuse eelnõu ja siis sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis esitati varem? Seega, see, kes kopeeris, on ikkagi ju valitsus. Menetluses esimesena oli sotsiaaldemokraatide eelnõu ja see, mida kopeerida sai, on ikka see, mida esimesena esitati.

Aitäh, hea Riina! Nüüd sa räägid küll iseendale vastu. Alles kolm minutit tagasi sa rääkisid just seda, kuidas te võtsite valitsuse kooskõlastusringil oleva eelnõu ja kopeerisite ja tegite selle enda omaks. Paraku elus nii on, et originaal käib ikka ennem koopiat ja sa ei saa koopiat ennem teha, kui originaal on olemas. Ja antud juhul originaal on ikkagi valitsuse esitatud eelnõu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea juhataja! On eelmiste valitsuste eelnõusid ja tulevaste valitsuste eelnõusid, igasuguseid huvitavaid mõtteid. Me räägime ju Riigikogu menetluses olevatest asjadest. Sotsiaaldemokraadid esitasid oma eelnõu esimesena. See on originaal. Seda teadmist ka komisjonis, millises ministeeriumis, millises sahtlis on milline eelnõu ja millise tempoga ta edasi liigub ja millal ta siia saali jõuab, meil tegelikult ei ole. Selle küsimuse puhul, selle teema puhul valitsus üllatas positiivselt. Originaal on ikkagi esimesena menetlusse tulnud eelnõu. See, mis järgneb, võib meid positiivselt üllatada, aga ei pruugi. Kui valitsus poleks siiamaani selle eelnõuga tulnud, siis me menetleksime siin loodetavasti sotsiaaldemokraatide eelnõu ehk seda originaali.

Aitäh, hea Riina! Ma ei tea, kus see küsimus nüüd oli siin. Aga jah, ma ei viitsi ausalt öelda väga pikalt siin inimesi kinni ka hoida öösel. Aga kui sa lähed ja ostad endale Gucci koopia kusagilt, siis usu mind, ennem seda oli olemas originaal, kuigi sul on võib-olla esimesena see koopia kodus.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 771 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane 13. päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 esimene lugemine. Ma palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head vaprad kolleegid! Esitlen teile jäätmereformi jätku, mida ka lubasin, kui pidasin kõne eelmise suure jäätmeseaduse kolmanda lugemise ajal vist. See teema puudutab sisetehinguid ehk seda praktikat, kus kohalik omavalitsus jäätmekäitluses, ilma et korraldada hanget, sõlmib lepingu nii-öelda oma ettevõttega. Jäätmeseaduse suure paketi menetluse ajal tegelikult tõusetus see teema. Väga paljud huvigrupid pidasid vajalikuks, et see sisetehing ka käitluses keelatakse, sest jäätmeveol me seda juba oleme teinud eelneva eelnõuga. 

Kuna juriidiliselt tuli meile justkui esimeses menetlusetapis vastuolulisi seisukohti, siis võtsime aega ja süvenesime sellesse eraldi. Nüüdseks sai meile selgeks, et tõepoolest on korrektne viis selleks, et tagada efektiivsem jäätmete ringlussevõtt ja konkurentsi suurendada, ka käitluses sisetehingu keelu rakendamine. 

Me tegelikult juba enne eelnõu algatamist pidasime päris mitu arutelu keskkonnakomisjoni liikmetega. Me saatsime selle plaani tutvustuseks kohalikele omavalitsustele, ka Konkurentsiametile ja Rahandusministeeriumile, kes vastutab riigihangete valdkonna eest. Saime sealt ka arvamusi. KOV-ide poolelt arvamusi, mis olid kriitilised, tuli loomulikult nendelt, kellel on praegu sisetehingute praktika, neid on circa kümme. Samas oleme siin juba nendega kohtunud ja ma arvan, et edasistes menetlusetappides, kui Riigikogu otsustab selle eelnõuga jätkata, suhtleme nendega ka edasi. Need probleemid või need mured, mis neil tekkisid, et kuidas nad saaksid ikkagi edasi oma rajatisi kasutada, on lahendatavad. On selge, et tegelikult konkurentsitingimuste parandamist meil tõesti selles valdkonnas väga vaja on. 

Aga räägin nüüd täpsemalt. Me otsustasime selle eelnõu algatada 15. jaanuaril keskkonnakomisjoni koosolekul. Kõik, kes kohal olid, toetasid seda ettepanekut. Puudusid – ütlen siis, et oleks ka mainitud – Rain Epler, Züleyxa Izmailova ja Andres Metsoja. Otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, määrata juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjon ja täiskogu päevakorda 8. jaanuaril. 

Arutelu käik oli selline, avan natukene seda tausta ka, kuna komisjoni liikmed on tegelikult selle teemaga juba päris hästi tuttavad. Kliimaministeeriumist oli kohal Ivo Jaanisoo, asekantsler. Käisime veel kord üle vajaduse vaba konkurentsi järele, seda, et need rajatised, kohalike omavalitsuste ettevõtted, saavad jätkata ka hanketingimuste või hangete kaudu. Tiit Maran uuris, kas see on ainult vormiline. Seda võib ju nii väita, kuna tõepoolest need ettevõtted saavad jätkata, lihtsalt need tingimused on teised. Aga ta selles mõttes ikkagi päris ainult vormiline ei ole, see on ikkagi muutus. 

Siis arutasime selle üle, et kui algne hange justkui peaks nurjuma, siis riigihangete seadus võimaldab juba praegu minna sisetehingusse ja tingimused tuleb koostada nii, et oleks võimalik ikkagi hankega toimetada. 

Me arutasime muidugi ka üleminekuaega. See on ka algusest peale selle teema juures olnud, et me tahame anda korraliku üleminekuaja, ehk rakendumine on 2031. aastast. Selleks ajaks siis enamus neid lepinguid lõpeb või vähemasti on need laenud tasutud KOV-idel, kes on arendanud välja neid võimekusi. 

Siis me võtsime veel kord läbi, kellelt me arvamust oleme küsinud. Konkurentsiamet ja Rahandusministeerium on avaldanud toetust eelnõule. Konkurentsiamet on tegelikult ka pikemalt analüüsinud, et seda vaja oleks. Toon veel ka välja, et kuna linnade ja valdade liit tõi oma kirjas esile võimalikku nii-öelda riivet kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega, siis selle kohta oleme küsinud arvamuse komisjoni poolt meie õigus- ja analüüsiosakonnalt. Nemad, vastupidi, toetudes ka Konkurentsiameti analüüsile ja ülejäänud seadusandlusele ning ka Euroopa Liidu, Euroopa Kohtu hiljutisele otsusele viidates, ütlevad, et see ei ole kuidagi vastuolus kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusega, et seda saaksime teha küll, kui me nii otsustame.

Ma vaatan, kas siin oli veel midagi. Ega ma ei taha teid ka väga pikalt siin öösel kinni hoida. Aga teenuse hinnast rääkisime veel ja sellest, et ministeerium on täiendamas neid hankejuhendeid. Jah, tegelikult need on põhiliselt need teemad, mis käisid läbi ja mis otseselt puudutasid seda konkreetset eelnõu. Aitäh! Ma olen meelsasti nõus vastama ka küsimustele.

Aitäh! Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Me äsja võtsime jäätmeseaduse vastu ja nüüd me muudame ühte aspekti sealt. Te ütlesite, et, kuidas te ütlesite, et korrektne viis oleks seda nüüd teha nii, nagu me seda praegu teeme. Minu küsimus on: kas siis see seadus, mida me äsja võtsime vastu ja mida te komisjonis, ma usun, et samamoodi väga põhjalikult kaalusite ja analüüsisite, kas see siis ei olnud korrektne seadus? Kas Riigikogu on teinud siin mingisuguse vea? Mulle jääb selgusetuks, miks nii lühikese aja jooksul selline muudatus on vajalik. 

Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Head kolleegid! Korrektne viis selleks, et suurendada konkurentsi selles valdkonnas, on läheneda nii, nagu me nüüd selle eelnõuga teeme. Loomulikult saab valida ka sellise tee, kus neid konkurentsitingimusi nii-öelda ei looda. Selles mõttes see ei ole kuidagi vastuoluline. Küll aga näiteks just nimelt see hiljutine Euroopa Kohtu lahend, mis analüüsis seda sisetehingute teemat, ta juhtis tähelepanu sellele, et ikkagi seda läbipaistvust just selliste sisetehingute puhul nii-öelda tütarettevõtete ja ettevõtete vahel, et seda on seal nagu raskem selles süsteemis tagada, kus sisetehingud on lubatud. Aga mõlemad on selles mõttes võimalikud. See pigem, ma ütleks, on nagu selline, siin me taotleme efektiivsust, me taotleme seda, et neid konkurentsitingimusi parandada, et me saaksime rohkem eraettevõtteid sellele turule tegutsema juurde.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina kohe vabandan, mina valdkonda ei tunne, aga omavalitsuste pärast muretsen, sest olen ise ühest omavalitsusest pärit. Selle tõttu küsin. Te ütlesite kenasti, et kümme omavalitsust olid kriitilised. Minu küsimus on, et kui palju üldse tagasisidet andsid ja kui palju neist siis olid toetavad, ja kriitilised need kümme, kes olid, mis see põhipõhjus oli. Kas see oli see, et tehtud investeering läheb raisku või see on neile kulu, või on seal muud sisulised asjad ka?

Ma arvan, et me kõik oleme omamoodi ikkagi spetsialistid, sest me kõik tegelikult ju peame selle teemaga tegelema. Ma arvan, et see pole üldse nii kauge. 

Aga kohalike omavalitsuste käest me saime ja saatsime, tavaliselt me suhtleme ju läbi linnade ja valdade liidu, aga seekord me otsustasime, kuna see puudutab nii otseselt kohalikke omavalitsusi, me saatsime otse kõikidele omavalitsustele selle eelnõu plaani, küsisime arvamust. Me saime 12 arvamust ja nendest siis enamus kirjutasid just sealt, kus neil on neid sisetehinguid. Nad loomulikult on murelikud, kuidas see üleminek hakkab toimuma, mis tingimustel nad saavad jätkata. See on see, milles me nagu suhtleme nendega edasi. Me peame saama selgeks, Eesti on nii väike, et tegelikult ma arvan, et siin saab nende kõigiga selle selgeks, et mil moel saab jätkata. Ja see üleminekuaeg ikkagi annab ka seda aega, et need valikud langetada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Mina ei tea, minule on jäänud küll nagu tunne, et see konkurents tegelikult jääb vähemaks. Minu jaoks on tõesti arusaamatu tegelikult peaaegu monopoolsete ettevõtjate hirm selle olematu turu osas. Kui suur siis see turuosa nendel omavalitsustel, kellest me räägime, mille osas me siis seda nii olulist seadust teeme? Kas te olete aru saanud?

Aitäh, hea juhataja ja küsija! Tõepoolest, kui me vaatame seda, et seda praktikat kasutatakse ainult kümnes omavalitsuses, siis see ju ei puuduta enamust – teil on selles õigus –, aga me kujundame seadusruumi ka tuleviku tarbeks, et oleks selge, millistel alustel me tahame tulevikus toimetada. Ja komisjon arvab, et see võiks olla ausate konkurentsitingimuste raames. See võiks seda konkurentsi tulevikus ikkagi juurde tuua.

Anti Allas.

Aitäh! Lihtsalt selgituseks, et tegelikult ju omavalitsused ei ole sellele turule tunginud. See on olnud lihtsalt tolle aja poliitika, kus oli vaja ise investeerida ja panustada sellesse süsteemi. Ja kui nüüd nad peavad sealt sellest – suure tõenäosusega see investeering ei leia hiljem kasutust sellisel kujul, mida võiks vähemalt lõpuni kasutada –, siis ma arvan, et antud aastad on selleks vähe. 

Aitäh! Ma usun, et te olete, hea küsija, mures ka Võru piirkonna pärast, kellel on oma käitluskoht. Tegelikult me arutasime seda ka ühel järgmisel koosolekul, millest ma saan teile rääkida teise lugemise ajal, kuna see lihtsalt menetluslikult ei kuulu esimese lugemise juurde. Aga ma usun, et kõikides nendes omavalitsustes – ja seda kinnitasid meile ka koosolekul viibinud praktikud, kes selles valdkonnas tegutsevad – on enamuse nende kohtade järele, mis on olemas, nende järele on vajadus. Küsimus on võib-olla lihtsalt tõesti, millele nad ennast n-ö profileerivad. Tegelikult me saame järgmistes etappides anda ka ülevaate sellest, millised on alternatiivid kohaliku omavalitsuse jaoks ja kuidas nad saavad selle oma koha ikkagi tööle panna. Ma usun, et me suudame need asjad selgeks teha.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga hea, et sai selgeks see arv, kui palju tagasisidet andsid ja mitu nendest kriitilised olid. Mul on lihtsalt üks küsimus. Kas edaspidistes aruteludes võiks tulla kõne alla ka see mõte, et nendele omavalitsustele, kui nad ei peaks seda enam saama jätkata, see kompenseeritakse? Kas sellise lahenduse sissekirjutamine kas või eelnõusse või mingitesse kordadesse võiks võib-olla neid hirme maha võtta? Järsku te seda komisjonis arutate?

Aitäh! Seda saame järgmistel kordadel arutada, jah.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Head kolleegid! Siis, kui meil oli arutelul selle eelnõu otstarbekus või mitteotstarbekus, siis tunnistan, et kuulasin, mida räägiti, ja mulle tundus see olevat otstarbekus. Paraku aga järgmisel istungil see pilt märkimisväärselt muutus. Ja ma peaks ütlema, et suuremal määral on mul tekkinud kahtlused selle eelnõu suhtes. Prooviks neid natukene lahti rääkida.

Esiteks, miks seda eelnõu tarvis on? Selleks on toodud kaks põhjendust. Vähendame ettevõtjate ärevust ja suurendame konkurentsi. Ja selleks on üks võimalus, et omavalitsustel peab kaduma sisetehingute õigus. Samal ajal kui me vaatame seda turu poolt, siis see turg, kus me peaksime konkurentsi suurendama, on oma olemuselt üsna monopoolses seisuses paari ettevõtja käes. Ja nüüd me teeme seaduse, kus vastupidi, me vähendame omavalitsuste võimekust kaasa lüüa, vähendame omavalitsuste võimalust turul toimetada. Sellega tegelikult ju vähendame konkurentsi, mitte ei suurenda. 

Teine põhjendus, mis oli huvitav, oli see, et omavalitsuste puhul võib tekkida see risk, et nad viivad hinnad ebamõistlikult kõrgemaks. Aga samal ajal kui oli meil järgmine istung, selgus komisjoni istungil, et ei, see tegelikult ei ole nii, et omavalitsuste poolt, ettevõtete poolt olevad hinnad ja need, mis on eraettevõtluses, on täpselt samad. See argument ei tööta.

Auväärt komisjoni esinaine tõi välja selle n-ö Euroopa Kohtu lahendi, mis võiks nagu öelda, et sisetehingute kaotamine on Euroopa Kohtu lahendi kontekstis oluline. Küsisin seda ka viimasel meie laiendatud istungil, kuidas see on. Niipalju kui mina loen, käib see ju ainult sisetehingutes, korporatiivsetes struktuurides ja üldsegi mitte omavalitsustes. Mulle antud vastus oli, et jah, mu arusaam on õige, aga äkki võivad omavalitsuste sisse tekkida korporatiivsed struktuurid. Ma pean väga vabandama, aga see ei ole minu jaoks väga veenev argument. 

Ja siis öeldakse veel, et omavalitsused saavad ju osaleda hangetes pärast seda ja et kui nad kaotavad selle hanke, siis saavad nad oma ettevõtte välja rentida või ka vaat et maha müüa. Aga see kõik ei vasta sellele põhiküsimusele, miks ikkagi seda eelnõu on tarvis, kui me vaatame turusituatsiooni, mis on monopoolses seisus eraettevõtjate käes. Ja siis me tahame taolist asja teha, et omavalitsustel ei ole võimalik omal tasemel asju toimetada. Nii et lõppkokkuvõttes kaoks selline omavalitsuste kohalik toimetamine ja tegelikult turg väheneks. 

Nii et ükskõik kust otsast ma olen vaadanud seda eelnõu, vastupidiselt oma esialgsele arvamusele, ma ei näe tegelikult mitte mingit vajadust selle eelnõu jaoks. Olukord muutuks monopoolsemaks, kaugemaks omavalitsustes ja selle tulemusel paratamatult ka inimestele ja kogukondadele läheks teenus lõppfaasis kallimaks. Seetõttu mulle tundub, et see seadusemuudatus ei tee tegelikult olukorda paremaks. Ja seetõttu teeb sotsiaaldemokraatide fraktsioon ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu 799 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 799 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on siia laekunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku keskkonnakomisjoni algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega, head kolleegid, on eelnõu 799 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15. 

Läheme edasi. Tänane 14. päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 758 esimene lugemine. Vaatan saalis ringi. Ettekandja peaks olema Riigikogu liige Martin Helme. Aga keda ei ole, on Martin Helme. Head kolleegid, meil on tekkinud arutelu võimatus. Seda päevakorrapunkti me avada ei saa, mistõttu on lõppenud ka tänane Riigikogu istung. Kell on 9 minutit 1 läbi, paneme istungile punkti. Rahulikku ööd kõigile!