Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame 14. jaanuari ja ühtlasi ka selle aasta esimest infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil on tavaks, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 15 Riigikogu liiget, puudub 86. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kaitseminister Hanno Pevkur ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Üks Riigikogu liige saab registreeritud küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse, lisaks saab küsimuse [registreerinud] Riigikogu liige võimaluse esitada täpsustava küsimuse. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Kõige esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on valikud maksurahadega. Martin Helme, palun!

Aitäh! Head uut aastat kõigile, või vähemalt istungjärgu algust! Mul on mitu erinevat maksuteemalist küsimust. 

Ma alustaksin Reformierakonna tunnustamisest, et ükskord elus te ei valetanudki, kui te ütlesite, et uus aasta toob kaasa metsiku maksulangetuse. Juhtus niimoodi, et välismaised veebikasiinod said sellise maksulangetuse, et ei peagi maksu maksma. Ma saan aru, et teil on suur kampaania käimas, et see on suur võit. Nüüd jääb rohkem raha kätte! Vähemalt välismaistele veebikasiinodele. See on see lihtne ja kindel majandus. Sedasi me lähemegi võidule, eks ole, lihtsad reeglid ja rohkem vabadust. Mis võib olla parem vabadus kui vabadus maksust, eks ju! 

Mul on küsimus, et kas keegi vastutab ka. Teil on Annely Akkermann komisjoni esimees ja Jürgen Ligi on rahandusminister. See eelnõu siiski käis läbi nii komisjoni ametnike kui ministeeriumi ametnike laualt ja seal oli poliitiline silm ka peal. 

Eelmisel aastal laekus 22 miljonit riigieelarvesse. Nüüd mõeldi, tegelikult lihtsalt otsustati, et maksulangetusega tuleb maksulaekumist juurde ja sel aastal hakkab umbes 27 miljonit eurot laekuma. Ja kui ei laeku, siis makstakse see puudujääv summa valitsuse reservist kultuuri[valdkonda] ikkagi ära. Aga nüüd tuleb välja, et kõik see 27 miljonit jääb laekumata. Valitsuse reservi puhul olete arvestanud sellega, ma oletan. Või mis te selle valitsuse reserviga peale hakkate? 

Ja ma küsin selle vastutuse kohta. Kas te olete arutanud näiteks seda, et kõik koalitsioonisaadikud panevad nüüd rahakoti laua peale ja maksavad riigile selle summa ära?

Aitäh! Hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Kena hooaja algust teilegi! 

Kõigepealt, see on väga kena teist, et te juhite tähelepanu Reformierakonna reklaamidele ja sõnumitele. Järelikult need kuskil levivad, inimesed neid vaatavad ja need on aktuaalsed. Suur tänu selle eest! Teeme siis kohe siin infotunni alguses ka reklaami. Maksuküüru kaotamine on tõepoolest Eesti ajaloo suurim maksulangetus koos tulumaksu tõusu ärajäämise ja kõige muuga. See summa kokku on 780 miljonit. See on väga suur summa, see ei ole päris 3.50. Keskmise palgaga töötavale inimesele tähendab see umbes ühte kuupalka aastas lisaks. Nii et seetõttu ma vastan, millele see reklaam osutas, kui te küsisite ja mainisite seda. See on esimene vastus. 

Teiseks, mis puudutab seda apsakat või viga hasartmängumaksu seaduses, siis ma ütleksin nii, et kristliku kultuuri osa on see, kui keegi vabandab siiralt, siis see vabandus võetakse vastu. Rahandusministeeriumi ametnike nimel, kes selle vea tegid, Evelyn Liivamägi eile selle vabanduse laiali saatis, ja see vabandus tuleb ka vastu võtta. See viga on tehtud ja nüüd on Riigikogu ja poliitilise süsteemi ülesanne see viga ka ära parandada. 

Ma vaatasin ka täna hommikul, kuidas neli vahvat meest asusid kõik neljakesi ühe naise kallale, et justkui neljal mehel tuleks Annely Akkermann maha võtta. No see oli ka üsna pentsik pilt. Oleme siiski ausad, viga tekkis eelnõu parandades, see sõna tuli Rahandusministeeriumist, ja Rahandusministeeriumi ametnikud on selle eest vabandanud. See on oluline. 

Nüüd, mis edasi? Kultuur ja sport kindlasti ei pea kannatama. Seda ma olen öelnud, et kui laekub raha vähem ja raha jääb puudu, tuleb riigil sinna leida raha asemele, et kultuur ja sport selle vea tõttu ei kannataks. 

Nüüd, mida sellest õppida on ja kuidas edasi? Täna hommikul ma nägin, et Luukas Ilves [käis välja] ühe mõtte, millega ma soovitan ka kõigil [tutvuda], sest eks see maailm selles suunas liigub. Kui Riigikogu seadusloomes ja laiemalt õigusloomes kasutada tehisaru võimalusi, siis on võimalik selliseid apsakaid vältida. Ja kui nüüd minna veel veidi edasi, siis väga tihti me maksame miljoneid ja miljoneid selleks, et käitumist muuta. Me võiksime kasutada sedasama tehisintellekti, tehisaru pakutavaid võimalusi just selleks, et tulevikus oleks seadusandlus lihtsam, selgem ja vigadeta. Nii et see on võib-olla esimese punkti vastus. Eks te saate juurde küsida ja ma vastan.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No igaks juhuks soovitan liberaalidel kristlikest printsiipidest mitte liiga palju rääkida, te nagunii nendest aru ei saa. Jah, vabandamine ja andeksand on tõesti kristliku kultuuri osa, aga selle vabandamise ja andeksanni vahepeale jääb ka vabandaja enese parandamine. Ja see oligi minu küsimus, et kes vastutab ja kuidas. Sellele ma vastust ei saanud. Jah, need vaesed küürus välismaised veebikasiinod saavad nüüd küll küüru sirgu ajada, ma arvan. See küüruasi on nüüd lahendatud neil ka.

Aga ma küsin teisel teemal, see puudutab ka Eesti maksuvalikuid. Me oleme siin tuututanud ja väga uhkelt rääkinud sellest, kuidas nüüd saavad eestlased rongiga Lätti sõita. Eesti riik maksab Läti siseriiklikku transporti ehk rongiliiklust oma maksurahaga kinni, doteerib sisuliselt Lätis rongiliiklust, ja seda raha meil jätkub. Me võime ju arutada, kas see on mõistlik või mittemõistlik, aga paneme sinna kõrvale uudise, mis tuli – valitsuse otsus on see tegelikult, selle te otsustasite kõik koos ära, seda ei ole kuskil ametnikud otsustanud –, et edaspidi hakatakse Eestis siseriiklikul transpordil lastelt ja vanuritelt piletiraha küsima, sest näe, no raha põle. Raha põle, noh! Kes annab Kuuba kommunistidele IT‑arendusteks ja kes annab Läti rongiliikluseks, raha läheb igale poole, veebikasiinodele ka. Siis ju tuleb seda kusagilt võtta. Kust ikka Reformierakond võtab – kõige vaesemate Eesti inimeste taskust, pensionäridelt ja õpilastelt. Ma küsin, kas teil seal laua ääres seda arutelu ei olnud, et äkki teeks teistpidi: ei võtaks eestlaste taskust seda raha, võtaks välismaiste veebikasiinode taskust ja lätlased las maksavad ise ja kuubakad ka las maksavad ise oma kuradi arveid.

Aitäh, hea küsija! Mitu asja. Esiteks, mis puudutab veebikasiinosid, siis minu meelest on väga positiivne, et hasartmängude liit, ettevõtjad ise, ka teatasid kohe, et seda ametnike apsakat nemad ära kasutama ei asu ja tasuvad makse, nagu see oli ka seadusandja mõte. 

Kui te küsite, kelle süü see oli, siis seda ma juba kirjeldasin. Minu ülesanne või soov ei ole näpuga osutada, eriti pärast seda, kui inimesed on vabandanud. See vabandus tuleb vastu võtta ja nüüd tuleb see asi korda teha. Vastutus kordategemise eest on loomulikult seadusandjal ehk parlamendil. Nagu ka Allar Jõks hommikul ütles – vaatasin ERR‑ist, ta ütles minu meelest päris kenasti selle kohta –, ega vastutus ei puudu ka opositsioonil. Opositsiooni roll on kontrollida ja leida need vead üles. Nii et, kuidas ilusti öelda – öövahina teie magasite selle oma vahetuse ajal maha. Oleksite [vea] leidnud, oleks probleem lahendatud. Hea uudis on see, et turuosalised ise andsid sellest aasta alguses teada ja see viga leitakse üles ja parandatakse võimalikult kiiresti ära. Nii et selles, ma loodan, kõik on [ühte meelt]. 

Nüüd teised küsimused. Tartule ühendusi kindlasti on vaja. Mina olen selle eest pikalt seisnud, olen Tartut toetanud. Kvaliteetset lennuühendust on kindlasti vaja, samamoodi on vaja bussi- ja rongiühendust, sest see on ülikoolilinn. Kui me vaatame Eesti geograafilist asukohta, siis Lõuna-Eesti väärib ja vajab korralikke ühendusi. Neid tuleb hoida. Ma kindlasti ei mõista neid, kes teevad maha ühenduste hoidmist. Jah, ühendustel on hind, tihtipeale ka reisirongiliiklusele tuleb peale maksta, see on paratamatu, selline see olukord on. Aga ühendusi tuleb hoida. Ja kui Tartul on kvaliteetseid ühendusi, siis võidab sellest terve Eesti, ja Lõuna-Eesti kindlasti. 

Mis puudutab siseriiklikke pileteid, siis seda ilmselt jõuame infotunni käigus veel pikemalt arutada. Sellist otsust ja kokkulepet sooduspiletite kehtestamiseks lastele või pensionäridele ei ole, nagu avalikkuses on öeldud. Minister, kes vastutab ühistranspordireformi eest – ja see on aastatepikkune ülesanne, mis tuleb ära teha, see reform kindlasti kestab kaua –, on ka hiljem öelnud, et pilet võib olla nulleurone, see võib olla ühe-eurone kuupilet. Eesmärk on saada ülevaade sellest, kus millised vanuserühmad liiguvad ja milliseks liinivõrku korraldada. Eesmärk ei ole sellega lappida ühistranspordi auku, mis on nii või teisiti suur. Nii et hea, et ma saan selle väite ka ära korrigeerida. Te ei pea edaspidi elama selles mures, et nii läheb. 

Nüüd, mis puudutab viidatud Kuuba IT‑arendust, siis te viitasite E‑riigi Akadeemiale. Olgu öeldud, et tegemist ei ole Eesti riigi asutusega ega Eesti riigi otsustusõigusega asutusega. Tegemist on europrojektiga, mille osas nad ise peavad selgitama oma vaateid ja mõtteid. Välisministeerium on selle kohta andnud ka ülevaate ja öelnud, et tegemist ei ole Eesti riigi valikuga, Eesti riigi sammudega ega ka rahaga.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! See kõik on ju vassimine – vabandus on esitatud ja vabandus on vastu võetud –, mis puudutab seda kasiinode seadust. Mis see vabandus maksab? See vabandus maksab 27 miljonit. Riigikogu peab selle korda tegema. Meie hääletasime selle eelnõu vastu ja ütlesime kohe, et see viib raha eelarvest välja, mitte ei too raha eelarvesse juurde, et see on lobitöö tulemusena esitatud eelnõu, mis töötab teatud ringkondade kasuks. Ja need teatud ringkonnad on veel kõigele lisaks sellised kahtlased, kus liigub narkoraha ja kus toimuvad rahapesuoperatsioonid ja muu seesugune, millega tegelikult peaks kogu aeg tegelema kriminaalpolitsei, kes Eesti Vabariigis millegipärast sellega ei tegele. 

Siit ma teen lihtsalt ühe väga väikese järelduse. Kui te räägite mingist näpukast, siis ma ütlen, et kogu teie valitsus on üks suur näpukas. Me saame pidevalt selle näpuka kohta tõestusi, alates sellestsamast Kuubast, mis ei puutu üldse valitsusse. Kujutad sa ette, see ei ole Eesti raha, see on euroraha! Aga euroraha on ka Eesti raha, me ju maksame sinna. Me ju maksame sinna! Ja me ju ei toeta repressiivrežiime. Aga nüüd tuleb välja, et toetame sedasama repressiivrežiimi, mis on tegelenud Venezuelas totalitaarse süsteemi nii-öelda valvekoerana, ja nii edasi. Ärme hakkame siin pikalt sellest asjast rääkima. 

Nüüd, tulen ikkagi tagasi sellesama kasiinode teema juurde. Siin ei ole mingit näpukat ja siin ei ole üldse absoluutselt midagi pistmist sellega, et Riigikogu kollektiivselt on nagu süüdi selles näpukas. Teise lugemise ajal oli [sõna] "osavusmängu" sealt eelnõust välja võetud ja ta ilmus müstilisel kombel kolmanda lugemise [teksti], kui seda nagu keegi ei osanud enam oodata, et see võiks seal olla. See on kõige puhtamal kujul rahanduskomisjoni esimehe ja koalitsiooni, ma arvan, tahtlik sogamine, et võtta ära …

Teie aeg!

Jah, lõpetan.

… võtta ära just nagu opositsioonilt ründamise võimalus. Ja kui öeldakse, et opositsioon oleks võinud parandusettepanekuid teha, siis ma küsin: missugused …

Aitäh!

… opositsiooni parandusettepanekud on kunagi läbi läinud? Äkki tsiteerite, äkki loetlete mõned? Mulle ei meenu.

Aitäh! Mart Helme, lihtsalt täpsustus, et ka käesoleval aastal on küsimuse esitamiseks ette nähtud kaks minutit. Aga palun, härra peaminister, teil on võimalik vastata.

Suur tänu, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kena aasta algust teilegi! Seda esiteks. 

Teiseks, jah, see E‑riigi Akadeemia ei kasuta kuidagi Eesti riigi maksumaksja raha, tegemist on europrojektiga. Veel kord, seda on Välisministeerium selgitanud. Kui tahate, võite neid selgitusi lugeda. Margus Tsahkna kindlasti jagaks neid hea meelega, aga kui ma vaatan seda küsijate nimekirja, siis millegipärast välisministrile pole ühtegi küsimust. Ju siis pole teema aktuaalne. Seda nüüd teiseks. 

Ja kolmandaks, kui teil oleks olnud ettepanek, oleksite näiteks kasutanud seda Luukas Ilvese Apsakaleidjat, mille ta nüüd välja [pakkus], siis oleksite [vea] üles leidnud ja keegi teine poleks teid toetanud. Mina oleksin kindlasti soovitanud selle ära parandada. Aga ma olen kindel, et ka ülejäänud oleksid selle ära parandanud. Häda on lihtsalt selles, et ametnikud tegid vea ja parlamendil tuleb see ära parandada. Nii lihtne see on. Ja selle eest on Rahandusministeeriumi asekantsler ka avalikult vabandust palunud. Ja nagu ma ütlesin, kristliku kultuuri osa on see, et kui keegi vabandab, tuleb vabandus vastu võtta.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Teine küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on julgeoleku küsimused. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Eelmise teema jätkuks lihtsalt: ma arvan, et see arvamus, et kogu Riigikogu ja opositsioon on süüdi selles, mis toimus hasartmänguseaduse menetluse ja otsustamise juures, on loomulikult eksitav arvamus ja minu arust väga kahepalgeline. Keskerakond ja, ma saan aru, kogu opositsioon kohe algusest saati ütles, et selle seaduse sellisel viisil muutmine ei ole sobilik ja meie oleme lõpuni selle vastu, nii esimesel, teisel kui ka kolmandal lugemisel. Nii et ikkagi vastutavad need 51 saadikut, kes hääletasid selle seaduse poolt. Ja nagu me teame, võeti valitsus hasartmänguseaduse menetlemise ajal pantvangi ja tegelikult ähvardati, et kui see seadus Riigikogus läbi ei lähe, siis ei toetata ka eelarvet. Nii et olgem faktides täpsed.

Aga mis puudutab julgeolekut, siis ma hea meelega ikkagi kaitseministrilt küsin lasketiiru ja laskevõimekuse kohta. Nii nagu ka me ajakirjandusest saime teada, siis tegelikult lasketiire Eestis ei jagu. Olemasolevad ei ole kõige paremas seisukorras ja ma saan aru, et ei ole ka suuremat plaani neid lasketiire juurde tekitada ehk seeläbi ka laskevõimekust arendada. Selle üle on väljendanud muret nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu juhid, loomulikult Politsei- ja Piirivalveamet ja nii edasi, ka reservväelased. Ehk siis tegelikult see on ju ka päris suur julgeolekuoht. Ühest küljest suuname me hästi palju raha julgeolekusse, aga teisest küljest me näeme seda, et isegi kui meil tööriistad on püssi ja kuuli näol olemas, siis meil ei ole [piisavalt võimalusi] arendada meie laskevõimet. Nii et mis on need lahendused?

Aitäh küsimuse eest! Hea meelega arutame Eesti julgeoleku üle, sealhulgas ka lasketiirude üle. Ma võtsin välja [ülevaate, kus on kirjas,] kui palju erinevates Eesti paikades Kaitseliidu ja Kaitseväe kasutada erinevaid tiire on. Igas maakonnas on ikkagi olemas kaks-kolm sõjaliseks väljaõppeks vajalikku tiiru, mõnes on isegi neli. Siia juurde käivad kindlasti ka laskepaigad. Laskepaikade küsimus ei ole küll peamiselt Kaitseministeeriumi valitsemisala, vaid on pigem Siseministeeriumi valitsemisala ja [Siseministeerium teab täpsemalt,] millised on nõuded nendele tiirudele ja kuidas neid kasutada saab. 

Aga enne, kui ma nende nõuete juurde lähen – ja ma loodan, et teil on ka jätkuküsimus, saame pikemalt natuke vestelda sel teemal –, räägin natukene rahast. Raha loomulikult on oluline ja mul on väga hea meel, et istuv valitsus on leidnud võimaluse riigi eelarvestrateegia ja ka Kaitseministeeriumi arengukava silmas pidades vähemalt 5%‑lise kaitsekulu tagada. Sellel aastal on see circa 5,1%, koos välisvahenditega isegi 5,3–5,4% ja lähiaastatel tõuseb see umbes 5,6%–5,7% peale. See on ülioluline selleks, et me saaksime muu hulgas lasketiire arendada. 

Aga eelkõige me lähtume NATO väevõime-eesmärkidest ja sellest, et meil oleks Eesti riigi kaitses kõik vajalik olemas. Ja suur tänu! Esmased numbrid on tulnud ka eelmise aasta [raha]kasutuse kohta ja riigieelarve [raha]kasutus paistab olevat kaitsevaldkonnas päris hea. Oleme suutnud kasvava eelarvega kenasti toime tulla ja ma loodan, et suudame ka sellel aastal. See on kindlasti oluline. 

Nüüd lasketiirude koha pealt. Me kirjutame praegu riigikaitse arengukava ja siia Riigikogu suurde saali on tulemas ka julgeolekupoliitika alused, kuhu Riigikogu liikmed saavad oma panuse anda. Riigikaitse arengukava on kümneks aastaks planeeritud ja seal me näeme ette üle 130 miljoni lasketiirude ja väljaõppealade rahastamiseks, ja see on päris suur summa. Meie Kaitseministeeriumi valitsemisalas kindlasti jätkame sellega, et kõik laskevõimalused oleksid olemas. Ja ma loodan, et kõik vajaminev saab ka parlamendi toetuse eile või üleeile üle antud seadusemuudatuste [kujul], mis võimaldaksid riigikaitseliselt üliolulisi objekte ehitada kiiremini, kui tavaplaneerimismenetlus ette näeb. Nii et ma loodan, et ka keskfraktsioon seda toetab, sellepärast et see on ülioluline, et just nimelt lasketiirud, väljaõppealad ja muud riigikaitselised objektid, näiteks moonahoidlad, mida julgeolekuohust tulenevalt on [vaja], saaksid võimalikult kiiresti valmis ehitatud. Nii et neid võimalusi on küll ja raha on ka. Saame hakkama!

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea minister! Tõesti, mis puudutab lasketiirude väljaehitust, siis on seal päris ranged nõuded. See vastab tõele. Aga see ju ei välista asjaolu, mida on kinnitanud, vähemalt meedia vahendusel, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, kust tuli info, et lähiaastatel välilasketiirude väljaehitust ei plaanita. Ma ei tea, mispärast selline info on välja tulnud, aga kui Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on selle meedias välja käinud, siis ju see vastab ka tõele. Sellest lähtuvalt ma ikkagi küsin: miks, olenemata sellest, et on olemas omad nõuded igale lasketiirule – nõuded on selleks, et neid täita, ja tegelikult neid kõiki on võimalik täita –, ikkagi ei võeta lähiajal lasketiirude väljaehitust plaani? Või see on eksitav info? 

Ja teine küsimus: mis on teie nägemus kogu selle lasketiirude võrgustiku väljaehitusest? Kui palju neid on Eestis vaja ehk mis on tegelik vajadus? Ja kuidas on võimalik kas või lähiaastatel – on see kaks aastat või viis aastat, võib-olla natuke pikem periood – saavutada need eesmärgid, mida te tõenäoliselt soovite ikkagi püstitada?

Aitäh! No läheme natukene detailsemaks. Nagu ma ütlesin, suured numbrid [näitavad,] et väljaõppealadesse ja lasketiirudesse me kümne aasta jooksul üle 130 miljoni investeerime. See on ka fakt. Kui ma vaatan seda, mis on viimastel aastatel tehtud, siis tegelikult neid erinevaid väljaõppealasid koos lasketiirudega ja laskealadega on päris palju tehtud – me oleme neid teinud ja arendanud Piirsalu, keskpolügooni, Kapasto, Metsniku, Eivere ja Muru [piirkondades]. 

Ise käisin eelmisel aastal vaatamas Hiiumaal Kaitseliidu uut tiiru, mis on multifunktsionaalne sõjalise väljaõppe mõttes, et saab tiiru kasutada nii sise[ruumis] pika vahemaa pealt [laskmiseks] kui ka väljas, metsast lähenedes. Väljaõppe vaates on see oluline. Täpselt samamoodi me vist poolteist aastat tagasi saime valmis Eesti pikima [distantsiga] laskepaiga Rutjas, kus on võimalik snaiprite koolitus teha mitmel [distantsil,] ka kilomeetrisel [alal]. Nii et selles mõttes neid arendusi on tehtud ja tehakse kindlasti ka edasi. 

Nüüd, kui me räägime sellest, millest on avalikkuses pikemalt juttu olnud, siis selleks on eelkõige Aku Soraise initsiatiivil relvaseaduse muudatustest tulenevad laskepaigad. Ja siin ma olen küll Aku Soraineniga päris ühte meelt, et need regulatsioonid võiksid olla oluliselt lihtsamad, et ka näiteks kusagil karjääris või talumaal oleks võimalik laskeharjutusi inimestel endil läbi viia palju lihtsamalt ja kontrollitud keskkonnas. Nii et seetõttu ma loodan, et Siseministeerium relvaseadust ette valmistades annab ka parlamendis piisavad selgitused, kuidas seda tavainimesele kättesaadavat laskepaika oleks võimalik lihtsamalt rajada. 

Mis puudutab sõjalist väljaõpet, siis, nagu ma ütlesin, seda me arendame jätkuvalt edasi ja need vajadused me katame. Aga veel kord, ei ole ju tavainimesel võimalik tulla näiteks Nursipalu harjutusalale lihtsalt lasketiiru laskma, need on kindlasti hoopis teistsugused tiirud. Nii et ma lahutaks ära selle sõjalise poole ja mittesõjalise poole ning kindlasti otsiks omalt poolt ka hea nõu ja jõuga tuge sellele, kuidas meil oleks võimalik laskepaikasid palju lihtsamalt teha, et inimestel, kes soovivad tõesti laskeharjutusi teha või näiteks laskespordiga tegeleda, oleks selleks lihtsamad võimalused. Nii et ma arvan, et siin suur saal peab ütlema oma sõna sekka koos Siseministeeriumiga, et kuidas see tasakaal leida. Aga jah, seda ma kindlasti toetan.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätkame siis lasketiirudega, aga väiksemas mahus. Meie enne-kroonu-noortel ei ole ju korralikku füüsilist ettevalmistust ja paljud neist ei tea, kui nad ei ole just noored kotkad või mõnes teises sarnases organisatsioonis, kumbalt poolt püssi juurde astuda. Aga neid saaks välja õpetada riigikaitseõpetuse tundides. Kuidas te suhtute sellesse ideesse, et igas omavalitsuses, kui mitte igas koolis, võiks olla väiksem lasketiir, kus kasutatakse õhupüssi ehk pneumorelva? Selle jaoks ei ole väga suuri tingimusi ega väga suuri kulutusi vaja teha, aga vähemalt meie õpilased saavad teada, mis see püss on. Kuidas te suhtute sellesse ideesse, et igas omavalitsuses või vähemalt ühes omavalitsuses oleks ühes koolis või ühes kohas selline lasketiir?

Aitäh! Jällegi, natukene läheb Siseministeeriumi valitsemisalasse rohkem see, kuidas neid laskepaikasid oleks võimalik kasutada, aga kindlasti on see mõte, mida omavalitsused võiksid ka ise teoks teha. Selliste laskepaikade tegemine ei ole kallis, eriti kui te räägite õhkrelvadest. Seal on ka võimalik ju eristada, kas kasutatakse õhkrelva ikkagi nii-öelda tinamoonaga või kasutatakse airsoft-tüüpi plastikmoonaga relva, mis tegelikult relvatunnetuse mõttes on väga sarnased tegeliku tulirelvaga. Nii et selliseid lahendusi on võimalik kasutada. Ma tean, et osa riigikaitseõpetajaid ka selliseid võimalusi kasutavad. 

Aga on ka õnneks koole, kus on lasketiirud jätkuvalt alles ja kus on laskesport väga aktiivselt au sees. Ühe näitena võin tuua minu enda kunagise kooli, Iisaku Gümnaasiumi, kus ma haridusteed alustasin ja kus lasketiir on jätkuvalt olemas. Aktiivne kaitseliitlane – ma loodan, et ta on ikka veel täie tervise juures – Kalvi Kivimäe on seda eest vedanud ja on laskesporti seal ka arendanud. Nii et selliseid koole Eestis on. Aga kui te küsite, kas riigikaitseõpetajad võiksid lihtsamini [saada] võimaluse tutvustada gümnaasiumiastme [õpilastele], mis asi relv on, kas või õhkrelva [näitel,] siis kindlasti ma seda toetan.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on ühistranspordis soodustuste kaotamine. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Olen oma küsimuse teema formuleerinud võimalikult täpselt ja seetõttu ma loodan ja ootan ka teilt võimalikult täpseid vastuseid. Valitsust saab ja võib võrrelda meeskonnaga ja teie olete selle meeskonna kapten, hetkel siis valitsuses peaminister. Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras on valitsusele tutvustanud ühistranspordi muutmise plaani ja seega olete saanud ülevaate otse allikast. Te olete ise ka pressikonverentsil sellel teemal rääkinud, meedias küsimustele vastanud. 

Minu küsimus puudutabki seda muret, mis on üles kerkinud. Esmaspäeval ütles haridus- ja teadusminister arupärimistele vastates, et temal küll ei ole olnud võimalust ega aega [selle plaaniga tutvuda,] aga ta peab väga vajalikuks analüüsida, mida tähendab selline muudatus näiteks laste huviharidusele. Muusika-, spordi- ja kunstikoolid on [ennekõike] keskustes, kuhu lapsed peavad sõitma. Me ei räägi koolitranspordist, mida omavalitsus korraldab. Täpselt sama muret on avaldanud ka kohalikud omavalitsused. 

Mul on ainult palve, et kui te mulle vastama hakkate, siis ärge seda maksuküüru välja tooge, sest pensionäre see ei puuduta, nemad sellest ei võitnud mitte midagi, vähemalt mitte töötavad pensionärid. 

Küsimus on selles, et kui seda plaani tutvustati ja toodi välja erinevad numbrid, mis võiks kuupilet maksta – te praegu ütlesite, et see võib olla ka üks euro –, siis kuidas eelnevalt ei olnud kaasatud huvirühmi. Olgu need siis kohalikud omavalitsused või teiste valdkondade ministrid, kes oleksid oma valdkonnast [lähtuvalt] öelnud, et see plaan ei lähe mitte. Sellepärast et pensionäril täna on elukallidus ja hirm järgmise kulu ees.

Aitäh, hea küsija! Jah, ma ei plaaninudki maksuküürust rääkida, aga mõne lause ikka võin öelda, kui soovite. Kindlasti maksuküüru kaotamine toob majanduskasvu. Kui majanduses on rohkem raha ja ettevõtlusel läheb paremini, siis ka pensionid kasvavad. Nii et sellest ikka võidavad väga paljud. 

Nüüd tulen selle ühistranspordireformi debati juurde. Siin on siiski mitu erinevat aspekti. Kui ma õigesti aru saan sellest küsimuse mõttest, siis, jah, selle mure saame maha võtta – regionaal- ja põllumajandusminister Terrasega ma olen ka vestelnud, ka pärast seda avalikku debatti, ja ta on ka näiteks Äripäevale juba öelnud –, et eesmärk ei ole ühistranspordi kulusid ja seda vajakut lappida – seal on palju raha vaja – pensionäride ja laste arvelt. Neil võib ka nulleurone pilet olla, võib ühe-eurone kuupilet olla. Tallinnas võib kolme euroga saada aastaks plastikkaardi kätte. Lihtsalt oluline on saada ülevaade, kes kus liigub – see on selle asja mõte, saan mina aru. Seda on ta ise kindlasti avalikkuses selgitanud ja selgitab veel. 

Ega ühistranspordireform ei ole midagi sellist, mis nüüd ootamatult kuskilt kabinetivaikusest muutus aktuaalseks. Sellega on minu valitsuses tegelenud ka teie kolleeg Piret Hartman, sellega on paljud teised tegelenud. See on kestev tegevus. Miks? Võib-olla lihtsustatult öeldes sellepärast, et inimeste paiknemine muutub, muutuvad transpordiliigid, muutuvad summad kallimaks, maksumaksja jaoks [kulud] pidevalt kasvavad, aga see peab olema võimalikult ökonoomne, et me kõik suudaks seda [kulu] kanda. Ja selleks on vaja seda reformi teha. 

Ütleme nii, et debatt läks ühele [aspektile,] et mis on ühe pileti maksumus, kas see pilet tuleb ja nii edasi, aga selle reformi debatt peaks [keskenduma] sellele, kuidas me saame kaasaegse liinivõrgu nii, et me jaksame seda maksumaksjatena kanda. Lihtsustatult öeldes, aastate vältel on sellest palju räägitud, et oleks korralik rongiliiklus, ka bussiliiklus, mis sellega kokku käib, et oleks võimalik erinevaid transpordiliike vahetada. Eesmärk ei ole mitte tsirkuleeriv bussikilomeeter, vaid ikkagi see, et inimene saab ühest kohast teise ehk sinna, kuhu ta tahab, mitte et buss sõidab pidevalt tasuta ja ei kuhugi. See ei saa olla asjade käik, sest see omakorda viiks selleni, mida me ju ometi ühistranspordi puhul ei taha: liinid hakkavad kaduma, sest me ei jaksa neid maksta. 

Nii et selle tõttu, jah, esimesele küsimusele vastates ma võtan selle pigem nii kokku, et Hendrik Terras teeb õiget asja. Vaja on ühistranspordireform jalgadele seada. Ta toimetab, ta suhtleb kõikide osapooltega, aga see on väga pikk ettevõtmine. Osapooltega tuleb suhelda, nii omavalitsuste, ettevõtjatega kui ka poliitiliselt kindlasti seisab ees mitu debatti valitsuses, kindlasti parlamendis ja komisjonis. Nii et seda debatti, mismoodi see kõik kujuneb, saab arutada küll ja veel. Ja oleme ausad, tema ajal on siiski toimunud ka oluline muudatus.

Teie aeg!

Varem oli [selleks mõeldud] raha reservis, nüüd on see pandud põhieelarvesse. See on kindlasti päris põhimõtteline [muudatus].

Aitäh! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh teile vastuse eest! Võib-olla ainult täpsustuseks nii palju, et ei Piret Hartman ega Madis Kallas ei ole kunagi reformi teemadel teie juhitavas valitsus ja eelmise peaministri juhitavas valitsuses olles planeerinud laste ja pensionäride sõidupiletite maksustamist. 

Aga mul on üks küsimus ja sellele võib ka lühidalt vastata. Kohalikud omavalitsused ja Eesti Valdade ja Linnade Liit on välja toonud ka mõju, [mis kaasneb, kui] ühistransporti vaadatakse kuidagi eraldiseisvana omavalitsuste koolitranspordist. See tähendab seda, et kui riigi maakonnaliinid lähevad tasuliseks, siis see [hakkab kohe mõjutama] omavalitsuste eelarveid, näiteks sotsiaaltranspordi, aga ka õpilaste transpordi osas. Kui nüüd see plaan peaks saama reaalseks, siis millal on plaan see jõustada või millal see hakkaks kehtima? Ükskõik milliseks see piletihind siis kujuneb. Nagu te ütlesite, et on keskendutud nendele numbritele, 15 ja 20, ja et tehakse õiget asja. Millal on plaan esiteks see jõustada? 

Ja teiseks, võib-olla te saate natukene meid valgustada [arvude asjus]. Meediast olen lugenud, et [kokkuhoid] on umbes 3 miljonit, millest praegu räägitakse. See [arvestataks] sellele 72 miljonile juurde, mis 2024. aastal kulus ühistranspordile. Mida tahetakse seeläbi paremaks muuta? Kas [bussid hakkavad käima] sagedamini või tulevad uued bussiliinid või see on lihtsalt olemasoleva liini katmine?

Jah, siin oli nüüd palju asju läbisegi. Kõigepealt kõige olulisemast. Ma arvan, et meil ei ole mõtet rääkida sellest 15–20‑eurosest piletihinnast, sest sellist kokkulepet ei ole. Et oleks klaar kõigile ja inimesed saaksid selle info kätte. Ma olen seda tõesti öelnud ka, just käisin Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister", kus ma seda pikemalt kirjeldasin. Seda on avalikult öelnud ka Hendrik Terras ja selgitanud, et see võib olla näiteks ühe-eurone kuupilet, mis kindlasti ei käi kellelegi üle jõu, et saada ülevaade kes kus sõidab. See on esimene asi. 

Teiseks, jah, sellest saadav tulu parimal juhul [annaks] ainult liinivõrgust ülevaate või kataks selle plastikkaardi enda hinna. Nagu Tallinnas, ostad selle plastikkaardi, mis on kolm eurot, ja sellega piiksutad. Eks ta selle süsteemi kulu katab, ei midagi muud. Ühistranspordi vajakajäämist see ei kata. Ma arvan, et selle 1, 2, 3 miljoni abil seda kindlasti ei kata. 

Liinivõrgu ülevaatamine peab igal juhul olema ühistranspordireformi üks osa. Selle eesmärk peab olema kujundada kaasaegne liinivõrk ja selline piletisüsteem, et sa ostad pileti, mida sa saad [kasutada mitme] transpordiliigi jaoks, et liikuda ühest kohast teise. See peaks ju tegelikult olema asjade käik ja eesmärk. Täiendavalt tuleb hinnata, millised investeeringud on meil taristusse vajalikud, mida me täpselt teeme, sest sellel aastal juba kõige suurem investeering Eestis on tsiviilvaldkonnas näiteks Rail Baltic. See on üks asi. Teiseks, teede investeeringud kasvavad päris massiivselt. Järgneva kolme-nelja aastaga läheb ligi 300 miljonit ehk kogu automaksu aastamaksu osa läheb teedesse. Pärnu maanteele tuleb ligi 50 kilomeetrit neljarajalist teed juurde ja Tartu maanteel umbes 20 kilomeetrit, kindlasti ehitatakse ka kohalikke teid ringi. Ühistranspordireformi osa peab kindlasti olema hinnata, millist taristut ehk kuhu ja mida on vaja, ja seda tuleb kindlasti hinnata ka kõikide nendesamade planeerimiste ja ehituste ajal. 

Ja üldse [on oluline] laiem liikuvuse planeerimine ehk see, kuidas ikkagi andmepõhiselt on võimalik see liikuvus ära planeerida, kes kuhu liigub. Sest ütleme nii, et ma ei ole küll ise osaline selles olnud, aga ma mäletan, et Tartus kirjeldati seda, kuidas tartlased korraldasid oma liinivõrgu niimoodi ringi, et nad kasutasid ka muu hulgas näiteks mobiilpositsioneerimise andmeid. Selle tulemusena kasvas ühistranspordi kasutamine ja ka reisijate rahulolu. Tegelikult need bussi- ja ühistranspordiühendused said nende jaoks paremaks. 

Nii et kõik see on selle reformi osa. Ja kui te küsite tähtaega, siis enne, kui need arutelud on ära peetud, on ju võimatu öelda, millal täpselt midagi jõustub. Arutelud tuleb ikka kõigepealt ära pidada ja sellega praegu Hendrik Terras tegeleb. Minu arvates peabki regionaal- ja põllumajandusminister just sellega tegelema kõikide muude murede kõrval. Vahepeal tuleb sigade Aafrika katk, vahepeal tulevad tema [valdkonnas] mingid muud mured, aga see kindlasti on üks suur reform, mis tal tuleb teha. Ma arvan, et teda tuleb selles toetada.

Suur tänu! Ja … Urmas Reinsalu, teie kord veel tuleb. (Saalist vastatakse.) Aga lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud peaminister! Ma tuleks teile pisut appi. Mulle tundub, et minister härra Terras ajab teile puru silma. Ehk siis, mõned faktid. 

Kõigepealt siis sellest, et eile oli see teema maaelukomisjonis ja valdkonnaspetsialistid ütlesid seal väga selgelt, et sõitjate [liikumisest] ülevaate saamiseks ei ole vaja piletit kehtestada. Tegelikult on selleks olemas teised meetodid ja tööriistad ning enamus seda infot on tegelikult käes. Ehk et minister tuli ikkagi valitsusse selle teemaga seetõttu, et saada vahendeid valdkonda juurde. 

Teiseks, te [tõstatasite enne küsimuse,] et kas me jaksame riigina seda ühistransporti sellisel kujul, nagu ta meil on – suhteliselt vilets, muide – üleval pidada. Ja siis oli [jutuks] see, et näiteks maksuküüru kaotamine 3500 eurot ja rohkem teenivatele [inimestele] maksab muide kaks korda rohkem kui kogu bussitranspordi doteerimine kokku. Kaks korda rohkem maksab see. Rääkimata sellest, et see maksab 50 korda rohkem kui pensionäride ja õpilaste sõidusoodustus, tänu millele nad saavad tasuta sõita. 

Nii et ma annan teile võimaluse. Ütelge siin Eesti rahva ees selgelt välja, et see on väga halb plaan ja te seda valitsuses ei toeta, et õpilased ja pensionärid peaksid hakkama ühistranspordis ehk bussides maakonnaliinidel sõitmise [eest maksma].

Aitäh! No ma juba kaks korda teie kolleeg Helmen Kütile vastates samale küsimusele tegelikult vastasin, nii et ma ei hakka seda isegi suurt kordama. 

Selle ma võin muidugi üle korrata, kui see teid rõõmsamaks teeb, et kokkulepet lastele ja pensionäridele pileti kehtestamiseks ei ole. Aga [põhjus], miks regionaal- ja põllumajandusminister ja tema ametnikud nägid selles, näiteks ühe-eurose kuupileti kehtestamises, vajadust, oli see, et saada adekvaatne ülevaade reisijatest. Kui see ülevaade on võimalik teiste viisidega saada, siis ma usun kindlasti, et nad kasutavad neid teisi viise. Aga veel kord, see reform on alles arutusel. 

Nüüd, mis puudutab vahendite juurde saamist, siis mulle tundub ka siin, et te vist murrate veidi lahtisest uksest sisse. Nagu ma juba möödaminnes mainisin, Hendrik Terrase regionaal- ja põllumajandusministriks oleku ajal me panime selle raha, mis varem tuli ühistranspordi reservist ja mida otsiti juurde, tegelikult eelarve põhibaasi. Nii et see kindlasti on tema saavutus, ja on päris põhimõtteline saavutus. Ma vaatasin selle summa järgi, see on ligi 55 miljonit, mis tema ajal sinna juurde läks. See ei ole üldse vähe. Vahendeid on ta juurde saanud ja vaevalt et selle kolme miljoni pärast ta peab nüüd midagi välja mõtlema. 

Nii et ma arvan, et te võib-olla peate asjadega ka ise rohkem tutvuma.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on maksud. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Teile ja valitsusele ka töist 2026. aastat! Nüüd, sellest inetust juhtumist, mis on seotud netikasiinode maksualanduse seadusega, mis teie võimul püsimise hinnaga pressiti valitsuselt välja. Nagu on kinnitanud – kuigi te olete seda eitanud – teie fraktsiooni liikmed proua Skuratovski Äripäevale ja Mart Võrklaev, teie valitsuse võimul püsimise hind oli netikasiinode maksusoodustuse seadus. Ja ilmselt oli ka see põhjus, miks te jätsite täies sisulises mahus arvestamata Rahapesu Andmebüroo eelmise aasta 4. novembril [esitatud] nõudmise, mille järgi toob [seadus] kaasa täiendavad rahapesuriskid Eestile. 

Minu küsimus puudutab seda, et te olete eitanud, et kaughasartmängumaksu läbirääkimistel osales netikasiinofirmade lobist ja maakler Madis Haug. Ajakirjandus on esitanud väiteid, et ta siiski kohtumistel osales, ka koalitsiooniläbirääkimistel. Teie olete seda oktoobrikuus Äripäevale eitanud. Ajakirjanduses, täpsemalt Eesti Ekspressis Madis Hindre artiklis on esitatud ka väide, et 2025. aasta kevadel te kohtusite Stenbocki majas Madis Haugiga. Tõepoolest, lobiregister, kus tuleb huvitatud isikutega kohtumised registreerida, seda ei kajasta, et te oleksite Madis Haugiga kohtunud. 

Minu küsimus teile, härra peaminister, on: kas vastab tõele see Madis Hindre artiklis esitatud väide, et te kohtusite Madis Haugiga enne, kui seda seadust asuti väljapressival meetodil välja töötama? Ja kui vastab, miks seda ei ole siis vastavas Riigikantselei registris [kirjas] ja mida sellel kohtumisel kõneleti, härra peaminister? Palun konkreetset ja selget vastust.

Aitäh, hea küsija! Ilusat aasta algust ka teile! Me just nentisime välisministriga siin ühiselt, et infotunnis saab kogu aeg uut infot. [Näiteks saime teada, et] valitsus püsib tänu sellele seaduseelnõule. Meil sellist infot ei ole, aga küllap teie teate paremini, kuidas see valitsus püsib ja millised on omavahelised kokkulepped. 

Koalitsiooniläbirääkimised, mis Stenbocki majas toimusid – ma arvan, et ma ei eksi, välisminister võib kinnitada, tema oli seal osaline –, et sinna ühtegi välisosalejat ei saabunud. (Pöördub kinnituse saamiseks välisministri poole.) Oli nii? Aga erinevate ettevõtjatega oleme kohtunud kindlasti erinevas formaadis. Muu hulgas on, ma arvan, Tanel Tein käinud Riigikogus ja erinevates fraktsioonides erinevate ettevõtjatega. Nii et ma väga ei imestaks, kui ta on ka siin majas ringi käinud. See ongi tema tööülesanne tutvustada oma projekti. Aga seda küsige tema käest. Koalitsiooniläbirääkimistel, vähemalt meie formaadis, väliseid osalisi ei olnud. Aga aitäh küsimuse eest!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Härra Michal, ma ei tunne teid ära. Kuidagi sõnaahtraks olete muutunud, kuidagi häbelikuks olete muutunud. Katsume ikka selle asja detailsemaks muuta. 

Te ütlesite, et tema ülesanne ongi ringi käia ja tutvustada. Ma päris täpselt aru ei saanud, kes see tema on. Ma küsisin konkreetse asja kohta. Lobiregistris, kus valitsuse liikmed, sealhulgas ka peaminister, peavad [sellised kohtumised] registreerima, [ei ole kirjas] teie kohtumist härra Madis Haugiga. Minu küsimus oli: kas vastab tõele siis Eesti Ekspressis esitatud väide, et te olete selle härra Madis Haugiga kohtunud? Kui olete, siis miks seda ei ole registris ja mida te temaga arutasite, mis teemadel? Ma arvan, et praeguse piinliku juhtumi kohta, mida nimetab väga räpaseks looks oma juhtkirjas ka Äripäev, on avalikkusel õigus asju teada. 

Kui vaadata seda niisugust väljapressitud seaduste vastuvõtmise kultuuri, siis teate, ma arvan, et praegu ühiskonna prognoositavuse, õigusselguse ja seaduste objektiivse menetlemise huvides ma pean siin kohaseks ka öelda, et, jah, üks võimalus on riiki [sel viisil] juhtida, aga see ei vabanda välja niisuguse pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-meetodi [kasutamist]. Ja see ei tähenda, et vastutus kuhugi ära hajuks. Saabub aeg, kui ka teie valitsuse aeg lõppeb ja need asjad selgitatakse väga põhjalikult välja, kuidas selle seaduse dünaamika on olnud ja mis huvidest tingituna see esile kerkis. Ja teiseks, see seadus vaadatakse üle. Väljapressitud seadustel ei saa Eesti Vabariigi õiguskorras olla kohta. Niisugused ajad saavad läbi.

Ja mu konkreetne küsimus on teile, härra Michal: kas teil oli eelmise aasta kevadel Madis Haugiga kohtumine, millest seal kõneleti ja miks seda ei ole vastavas huvitatud isikutega [kohtumise] registris kirjas? Või ajakirjandus esitab valeväite?

Ma juba vastasin tegelikult teie küsimusele. Koalitsiooniläbirääkimiste formaadis, nagu te soovisite teada, ei ole meil selliseid kohtumisi toimunud. Koalitsiooniläbirääkimistel väliseid osalisi ei osalenud. 

Toomas Tein käis erinevate valdkonnaettevõtjatega Riigikogus. Vabandust – mitte Toomas. Palun vabandust! Jah, Tanel Tein käis erinevate ettevõtjatega Riigikogus. Ma ei välista, et seal võis olla erinevaid turuosalisi, muu hulgas teie nimetatud inimene, aga mul ei ole selle kohta küll mingit märget ega mälestust. Võite tema käest üle küsida.

Nüüd, tuleme selle konkreetse seaduse juurde. Mulle tundub, et te ei kuulanud varasemat infotundi. Ma siiski ütleks, et tasub tähele panna, kust see viga tekkis. Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi on ka vabandanud selle eest. (Hääled saalis.)

Ja vaadake, eks see veidi on ka koalitsiooni ja opositsiooni ühisosa – kumbki ei märganud seda viga ja nüüd tuleb parlamendil see ära parandada. Kui viga on tekkinud Rahandusministeeriumis, kuhu eelnõu saadeti parandamisele, on see iseäranis pentsik, sest, naljaga pooleks: minu meelest see on ajaloos küll esimest korda, vähemalt nii kaua kui mina parlamendi tööd mäletan, kus Rahandusministeerium teeb enda kahjuks vea. Tavaliselt ikka tehakse teistpidi. Seekord siis tehti sedapidi ja on hea, kui see ära parandatakse. 

Nii et kõik muu sõnavaht selle juures – jah, ma arvan, et kui te tahate ütlusi anda, andke Isamaa kriminaalasjas, eks.

Lisaküsimuse esitab Aivar Kokk. Palun! 

Hea juhataja! Austatud peaminister! Ma lihtsalt täpsustan, et mu küsimus ei tule hasartmängumaksu kohta, aga jutt, et keegi kuskil ministeeriumis vea tegi, on ju päris jama. Selle eelnõu esitasid 16 Riigikogu liiget. Eelnõu algtekstis oli pandud sõna juurde, mida ei olnud 17 aastat selles seaduses olnud. Üks algataja ütleb, et 4. novembril ta sai juristide käest teada, et mingi viga on, aga seda [infot] ta rahanduskomisjoni liikmetele ega kantseleile edasi ei andnud. Komisjoni esinaine ütleb, et tema teadis küll, et alguses oli [eelnõus] ühtepidi, pärast teistpidi, aga ta ei pööranud ka sellele tähelepanu, kuigi ta ise seda menetles. 

Aga mul on küsimus hoopis teise asja, ühistranspordi kohta. [Kas] te tõesti ei tea sellest? See, et regionaal- ja põllumajandusminister ei tea maaelust suurt midagi, [pole uudis,] aga te võiksite ikka teada, et tänasel hetkel, kui ühistranspordiga sõitma minna, siis on olemas kaart, mida valideeritakse, ja kui kaarti ei ole, siis bussijuht annab nullpileti pensionäridele ja lastele. Nii registreerivad end kõik, kes bussiga sõidavad. 

Veel kord, mul on küsimus: kas see, et 600 miljonit Tartu-Riia rongi[liini peale] pannakse ja iga aasta kulutatakse miljon eurot ainuüksi selleks, et lätlased sellel liinil sõita saaksid, on see kulu, [mille tõttu lapsed ja pensionärid peavad maksma]? Või on asi selles, et raudtee ei ole valmis, rongid ei sõida ja on vaja rongide amortiseerimisega [kaasnevad] kulud katta, mistõttu peaksid lapsed ja pensionärid hakkama ühistranspordi eest maksma?

Aitäh! Teie jutus oli kõik mõnusalt segamini. Parandame siis mõned asjad ära. Kõigepealt, viga tekkis Rahandusministeeriumis. Selle eest on asekantsler Evelyn Liivamägi ka vabandust palunud enda ja teiste ametnike nimel. Avastas selle turuosalise advokaat – nagu ma loen ajakirjandusest, arvan, et see on ka täpne – ja andis komisjonile teada. Hea, et see aasta alguses avastati, selle saab nüüd ära parandada. Ja minu meelest on [asjakohane] Luukas Ilvese välja toodud soovitus, mis on nüüd ka meedias [avaldatud], et Riigikogu liikmed nii koalitsioonis kui ka opositsioonis peaksid kasutama kaasaegseid töövahendeid selliste seaduste kontrollimisel, et viga ei oleks. 

Nii et mul oli täna hommikul vaadata üsna pentsik, kuidas neli meest kargasid ühe naise kallale, öeldes, et rahanduskomisjoni esimees vastutab kõige eest. Ei, sõbrad, seadusandluse puhul on ka opositsioonil oma roll. Seda oleksite pidanud ka teie märkama ja sellele veale tähelepanu juhtima, kui see viga oli teada. Sellest veast keegi ei teadnud. Ja see sündis Rahandusministeeriumis kahjuks. 

Nüüd, mis puudutab piletit, siis sellest me rääkisime juba Helmen Kütiga. Minu sõnum on see, et praegu ei ole ühistranspordireformi arutelu käigus kokku lepitud uute piletite kehtestamist. Hendrik Terras on arutelu käigus rääkinud sellest, et [eesmärk on] ülevaade saada, kes kus liinidel sõidab, selle jaoks võib nulleurose pileti [kehtestada] või see võib ühe-eurone kuupilet olla. Kõik need võimalused on arutelul, seda saab arutada. Selle rahaga, mille saaks laste ja pensionäride piletite pealt, kindlasti ühistranspordi täiendavat vajakut ei kata. Ma meenutan, et Hendrik Terrase [ministriks oleku] ajal me tõstsime eelmisel aastal täiendavalt 55 miljonit põhieelarvesse ühistranspordile. See kindlasti on tema saavutus ja selle reformiga tuleb edasi tegeleda. See kindlasti on pikk-pikk reform.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui läheme viienda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Urmas Reinsalul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Ma soovin ka teile ilusat alanud tööaastat! Aga vaadake, ma olen murelik ja nõutu nüüd seetõttu, et selle juhtumi kohta, mis ühiskonnas on kvalifitseeritud nii-öelda väljapressitud seaduseks, meil ei ole piisavalt informatsiooni. Ma praegu peaministrilt küsisin selle kohta, aga peaminister muutus väga kidakeelseks ja hiilis siin mööda saali servasid sellest küsimusest mööda. 

Teie olete olnud ka parlamendiliikmena nende sündmuste epitsentris. Öelge nüüd teie, härra Riigikogu esimees, Eesti 200 esindajana avalikkusele selgelt, kas koalitsioonisaadikute Skuratovski ja Võrklaeva väited, et see seadus pressiti välja netikasiino ärimeeste huvides, vastasel juhul oleks koalitsioon kukkunud, vastavad tõele. Ja kas tegelikkuses see netikasiinode lobist käis seda lobi tegemas ja mis siis oli tema surveavaldus, et sellele Eesti 200 allus? Andke siis avalikku informatsiooni.

Aitäh, Urmas Reinsalu!

Avame tõe. Hakkame ükskord asjadest [vähemasti] selgelt rääkima.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Ma kõigepealt tänan teid heade soovide eest ja soovin teile samuti tegusat ja töist aastat. Ühtlasi pean märkima kohe alguses, et protseduuriline küsimus on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te esitasite mulle väga sisulise küsimuse. Aga ma vastan teie küsimusele: teie väited ei vasta tõele. Ja ma lähen meie tänase päevakorraga edasi, sest meil on 13 küsimust ja me peame väga tõhusalt töötama selleks, et ka Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kes on 13‑ndana ennast registreerinud, saaks küsimuse peaminister Kristen Michalile esitada.

Viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Enne kui te hakkate mulle ette heitma, et mind ei olnud vahepeal saalis, siis tõepoolest, me kohtusime üleval fraktsioonis kohtunikega, kellel on tegelikult väga suured etteheited teie valitsuse justiitsministrile Liisa Pakostale. Kohtunike sõnul üritab ta kehtestada nagu mingit diktatuuri ja lõhub kohtute sõltumatust, kasutades kohtureformi eelnõu, mis on kohtunike hinnangul sügavalt põhiseadusvastane. Läbisurumiseks [kasutatakse] samasugust blackmailing'ut või väljapressimistaktikat, millest on siin juba varem juttu olnud. Nimelt, ta ei nimeta enne ametisse 13 kohtunikku, kellest on teatavasti väga suur puudus, kuni kohtunikkond selle kohtureformiga nõustub. Sellist asja me praegu kuulsime. 

Aga miks ma sellest räägin? Sest see läheb väga sobivasti sellesse võtmesse, kuhu ma tahan oma küsimustega jõuda. Nimelt, praeguse valitsuse – kelle toetus ükskõik mille tegemisel ja riigielu korraldamisel on ju olematu, seegi on Eesti ajaloos pretsedenditu – käpardlikkuse, korruptiivsuse, rumala ja küündimatu tegevuse juurde. Ma ikkagi ei saa sellest üle ega ümber ja ma ei saa aru, et samal ajal, kui umbes 3 miljonit hoitakse riigieelarvest kokku sellega, et võetakse ära lastelt ja vanuritelt tasuta bussisõidu õigus maaliinidel, jääb hasartmängumaksu läbisurumise tõttu riigieelarvesse laekumata eri hinnangute järgi 22–27 miljonit. 

Kui me räägime poliitilisest vastutusest, siis kuidas te saate olla koalitsioonis edasi erakonnaga, kes on siia Riigikokku saanud Ukrainale korjatud annetuste vargusega vahele jäänud Johanna-Maria Lehtme häältega? Kuidas te saate olla koalitsioonis erakonnaga, kes tõepoolest, nagu siin on ka juttu olnud, šantaažiga pressis aasta lõpus Reformierakonnalt välja toetuse hasartmängumaksu seadusele? Ei ole mingit kahtlust, et see oli, on ja jääb lobiseaduseks. Kuidas te saate olla koalitsioonis erakonnaga, kelle tegevus on riigile põhjustanud sellise märkimisväärse kahju, nii materiaalse kui ka moraalse?

See kõik kokku [kõlab] küll väga pentsikult, et kõikides maailma hädades on Eesti 200 süüdi. Ma sellega ei nõustu. Hasartmängumaksu seaduse puhul on küll teada, jah, et Eesti 200 saadikud on olnud selle vedajad. Tanel Tein on selle vedaja olnud, ta kindlasti on Arenguseire [Keskuse] raportit koos erinevate ettevõtjatega, muu hulgas mainitud ettevõtjaga, tutvustanud erinevates foorumites ja mulle samamoodi. Minu meelest see on normaalne. Aga koalitsiooniläbirääkimistel ei ole ta üheski formaadis osalenud, nii et selles mõttes Urmas Reinsalu ilmselt loob ise mingisuguseid müüte. Aga see selleks. 

Mis puudutab laiemat küsimust, et kuidas me saame olla koalitsioonis, siis vaadake, kuidas me saame olla koalitsioonis erakonnaga, kellega koos me seisame väärtuspõhise julgeoleku- ja välispoliitika eest. Saame küll olla, [sest näiteks] üks meie esimesi kokkuleppeid oli tõsta kaitsekulud üle 5% ja aidata Ukrainat. Ma kahtlustan, et teiega me sellepärast ei saa koalitsioonis olla, teiega meil ei õnnestuks seda kuidagi teha. 

Kuidas me saame selles koalitsioonis olla? Me saaks koalitsioonis olla ka erakonnaga, kellega koos [otsustatakse] minna üle eestikeelsele haridusele, mis on üks suurimaid reforme hariduses. Eesti 200‑ga me saame seda teha. Teiega? Ma ei tea, kuidas see välja tuleks. Ma võin seda loetelu veel pikalt jätkata. Näiteks maksude alandamine. Kuidas me saaksime olla teiega koalitsioonis? Ma ei tea, kas te seda toetate. Te olete ju maksuküüru eest siin retoorikas pigem seisnud, teisedki on seisnud, selle autorid on selle eest seisnud. 

Nii et ma ei tea, võib-olla te peate oma küsimuse paremini formuleerima. Ma ei oska muud vastata. Poliitika eesmärgid on need, mida me koos ellu viime. Ma arvan, et Eesti on kindlalt kaitstud, majandus hakkab kasvama ja väärtusruum on ka kaitstud.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, armastate loomulikult rääkida väärtustest ja sellest, kellega te jagate mingit väärtusruumi ja kellega mitte. Te panite nüüd kõik need asjad ühte potti: hasartmängumaksu seaduse, väärtuspõhisuse, julgeoleku ja ka keelepoliitika. Aga see, kui te koos oma koalitsioonipartneriga kolistate selliseid ämbreid [küll ühe küll] teise jalaga, nõrgestab ju tegelikult ka seda positsiooni, mida te tahate evida meie julgeolekus või meie keelepoliitikas. 

Aga ma küsin, kuna me väärtusruumist rääkisime, et kuidas siis teie ja teie erakonna väärtusruumi ikkagi jätkuvalt mahub see erakond, kes selgelt kuritahtlikult ja pahatahtlikult surus selle seaduse läbi koalitsiooni häältega. Ma tuletan meelde, et mitte meie häältega. Meie pidasime siin sel teemal kõnesid ja argumenteerisime väga jõuliselt, miks see seadus on halb seadus. Ja muudatusettepanekuid me ei teinud sellepärast, et viimasel ajal on ju "heaks tavaks", et opositsiooni ettepanekuid, ükskõik kui head need on, ei võeta arvesse, vaid minnakse jonnakalt seadustega edasi, ükskõik kui halvad need lõppkokkuvõttes on, nagu selle hasartmängumaksu seaduse puhul me ka nägime. On ju räägitud, et selle tulemusel jääb riigil selle seaduse tõttu laekumata kümneid miljoneid eurosid, ja see on fakt. 

Ja siin on muide veel üks pikantne nüanss. Enne selle seaduse vastuvõtmist te ütlesite ise ühes intervjuus, et juhul kui seda raha ei laeku nii palju, kui on prognoositud, siis kultuuriinimesed oma rahast ilma ei jää, et valitsus leiab selle kusagilt mujalt, kui on vaja. Ja Eesti 200 muuseas [toonitas seaduseelnõu] presenteerides ju väga tugevalt, et seda ongi vaja just nimelt kultuuriinimestele lisaraha leidmiseks. 

Ma küsingi, mis on nüüd valitsuse plaan, kui on selgunud, et seda raha üldse ei laeku. Mille arvelt siis kompenseeritakse kultuuriinimestele see laekumata maksuraha vajaminevas summas? Ja mis tegelikult huvitab Eesti rahvast selle skandaali juures ikkagi kõige rohkem: kas keegi vastutab ka?

Jah, aitäh, hea küsija! Nüüd, kirjeldan mitut asja. Kõigepealt, ma olen seda infotunni käigus juba kirjeldanud, aga ei võta minult tükki küljest selle kordamine: viga tekkis ametnike apsakal. Eeldan, et see oli inimlik viga. Evelyn Liivamägi Rahandusministeeriumist on selle pärast ka vabandanud. Nagu ma olen öelnud, on meie kristliku kultuuriruumi osa see, et kui keegi vabandab siiralt, siis see vabandus võetakse vastu, ja see tuleb vastu võtta. Ära tuleb see viga parandada. 

Nüüd, kui küsida, kas kultuur ja sport selle apsaka tõttu peavad ilma rahata jääma, siis vastus on ei. Ma olen seda ka varem öelnud, et kui selle tõttu laekub vähem, kultuuril ja spordil on kitsam, siis me peame leidma täiendavad rahalised vahendid, kuskilt mujalt koomale tõmbama, midagi tegema kasinamalt, et kultuur ja sport selle rahastuse saaks. Ja me leiame need vahendid. Kindlasti saab valitsus sellega hakkama. 

Kas sellest sünnib vähem laekumist? Ma saan praegu toetuda ainult avalikele allikatele. Hasartmängude liit ja suuremad operaatorid ise on avalikult teada andnud, et ametnike apsakat nemad ära kasutama ei hakka. Kuna tegemist ei olnud seadusandja tahtega, vaid veaga, siis nemad tasuvad neid makse ka jaanuari eest ja seni, kuni seadusandja vea ära parandab. Kui mingil põhjusel see ei õnnestu, siis nad suunavad selle raha kultuuri ja sporti. Noh, meest sõnast, härga sarvest, nagu öeldakse. Ilmselt see nii läheb. Küllap nad oma vastutust ka tunnevad ja minu meelest see on väga positiivne.

Tulen nüüd selle õppetunni juurde. Mina ütleksin, et see võiks olla meile õppetunniks, kui me suudame sellest midagi kaasa võtta. Paha asi on juhtunud ja meil ei ole mõtet pead liiva alla peita. Viga on tehtud ja viga tuleb ära parandada, selles pole kahtlust. Ja seda, kes on süüdi, jõuame arutada veel elu lõpuni. Vastutus on ka võetud, vabandus on esitatud. Igaüks ise otsustab, kas ta võtab selle vastu. 

Mida sellest õppida on? Ka keerulisema seaduse, juriidilise teksti [analüüsimiseks arendas] Luukas Ilves [tööriista] Apsakaleidja. Ma jagasin seda sotsiaalmeedias ja rahvusringhäälingus on see ka üleval. Justiits- ja digiminister, endine õiguskantsler Allar Jõks ja paljud teised – ma arvan, et Eesti tugev IT‑kogukond suudab ka [sel teemal] kindlasti kaasa rääkida – on samamoodi soovitanud kasutada tehisintellekti võimalusi selleks, et leida keerulisemates tekstides üles võimalikud vastuolud ja vead. See poleks üldse paha mõte. 

[Võime] ette kujutada, et Eestis ja ka teistes maailma riikides on tihtipeale nii, et makstakse miljoneid erinevate süsteemide muutmise eest ja [ollakse sellega] harjutud. Kui me aga jätame selle vea tegemise meelde – ja ma arvan, et Eestis on kombeks vigu väga pikalt meenutada, see ei unune niipea, 10–20 aastat saame me seda üksteisele meenutada, ja hea on –, siis äkki me õpime sellest midagi ja kasutame edaspidi uusi tööriistu, et asjad paremini [tehtud] saaks. Siis oleks selle vea eest ka kooliraha vääriliselt makstud. Ja noh, kas kahju sünnib, näitab aeg. Mida kiiremini parlament asja ära parandab, seda parem.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun! 

Aitäh! Teadmiseks teile, et meie fraktsioon kasutab tehisintellekti juba pikemat aega, mitu aastat.

Tulen selle konkreetse hasartmänguteemalise eelnõu juurde. See ei ole nii keeruline eelnõu. Milles on probleem? Probleem on see, et see ongi lobistide tellitud eelnõu, kuhu kirjutati pahatahtlikult sisse sõna "osavusmängu", mis pärast selle avastamist kõrvaldati sealt, aga see ilmus sinna uuesti kolmandaks lugemiseks tagasi. Sellele on muide ka Allar Jõks tähelepanu juhtinud ja soovitanud välja selgitada, kes konkreetselt kirjutas selle sõna uuesti eelnõusse. See tuleb välja selgitada, kes konkreetselt kirjutas selle sinna sisse, sest see inimene ongi konkreetselt süüdi. Väga lihtne! 

Aga teie hiilite praegu vastutusest kõrvale ja ütlete, et parandame ära ja saame korda. Mille me korda saame? Lobistidele kasuliku eelnõu saame korda. Lobistid tunnistavad ju praegu, et nad on nõus vabatahtlikult maksma ära need maksud, mis näitabki seda, et see on neile vajalik ja kasulik eelnõu. Kõik on väga selge! Nii lihtsast asjast ei saa aru või? Mina küll saan aru.

Mis puutub nüüd sellesse, et keegi maksab vabatahtlikult makse – võib-olla me teeme siis tervele meie rahvale, Eesti rahvale ja kõikidele firmadele vabatahtliku maksumaksmise. Las maksavad vabatahtlikult! Miks nad peavad siis sunniviisiliselt maksma automaksu, auto registreerimistasu, tulumaksu ja sotsiaalmaksu? Ma maksan vabatahtlikult. Aga seda me ju ei tee! Aga vaat ühe grupi [huvides] me pigistame silma kinni. Te ju ise saate aru, et te räägite ennast praegu sisse. See ongi lobistide tellimusel tehtud eelnõu, mis toob neile väga suurt kasumit. Rohkem ei ole siin rääkida midagi.

Ja lõpetuseks ütlen, et te ilmselt ei saa aru, vaadates teie ülbeid ja … 

Teie aeg!

… irvitavaid nägusid seal, et teie juhtimisel …

Aitäh!

… Eesti kihutab praegu katastroofi suunas. 7049 inimese võrra jäi aasta jooksul …

Aitäh, Mart Helme!

… Eesti elanikkond väiksemaks ja 500 millegi võrra oli sünde vähem, …

Aitäh, Mart Helme!

… rääkimata majanduse kollapsist. Te võite ju rääkida, et juba paraneb. Ei parane! Nii et …

Aitäh, Mart Helme! Te olete 40 sekundit üle läinud. Ma ei saa, ma ei saa teile rohkem anda seda aega. (Mart Helme räägib edasi.) Mart Helme, aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Tegemist on maksulangetusega sektorile, mille eesmärk on kultuuri ja sporti raha juurde luua. Eesmärk on ju arusaadav ja sellest on siin pikalt ka debateeritud, arvamusi on erinevaid. Kas maksulangetus toob kultuuri ja sporti raha juurde, seda näitab aeg. Mina olen peaministrina öelnud, et valitsuse poolt vaadates [on oluline, et] selle eelnõu puhul oleks tasakaalu [saavutamiseks tagatud] ka maksuameti võimete kasv ja Rahapesu Andmebüroo võimete kasv ning et meil oleks ülevaade sellest, et siia saavad tulla ikkagi ainult nende ettevõtete raamatupidamised, milles asjaajamised on korras. Seda oleme me algusest peale öelnud.

Kui rääkida ametnike apsakast, siis ma ei saa sellest teie kirest väga aru. Mis me siis teeme? Leiame üles selle ametniku, kes istub laua taga, aga mis me siis teeme? Paneme tema nime lehe esikaanele ja siis kõik narrime teda siin järgmised 20 aastat või? Mina ise arvan, et, nagu Evelyn Liivamägi Rahandusministeeriumist ka kirjeldas, tegemist oli inimliku veaga. Loomulikult nad peavad ise [omakeskis] selgeks tegema, kuidas selline viga [tekkis], et sellist viga enam ei tekiks. See on selge. Mida kiiremini see ära parandatakse, seda parem, seda väiksem võimalik kahju on. Hästi on, kui see kahju on minimaalne. Aga kultuur ja sport kindlasti ei kannata selle all, seda ma olen juba öelnud. 

Kogu selle asja eesmärk on ikkagi see, et [kaughasartmängude korraldajad] eri piirkondadest konkureeriksid, maksukonkurents on täiesti reaalne. Kui me tahame kultuuri ja sporti raha juurde saada – ja me tahame –, [siis peame selliseid otsuseid tegema.] Sest kui me vaatame Eesti riigi rahanduslikku pilti, siis näeme, et me paneme väga palju, maksimaalselt oma võimetele kaitsesse raha, meil läheb väga palju pensionidesse, meil läheb sotsiaalkuludesse ja igasugustesse muudesse valdkondadesse. Ühistranspordist rääkisime pikalt, kuidas on vaja sinna raha juurde panna. Kõik need valdkonnad tahavad raha juurde. Kui me tahame, et kultuuri ja sporti raha juurde tuleks, et eraraha [hasartmänguvaldkonda] juurde tuleks, siis ongi mõistlik selliseid samme proovida. See tegelikult tähendab seda, et kui kontrollimehhanismid on paigas, me suudame ülevaadet omada, kes siia toob oma raamatupidamise – mitte [kasiinod,] vaid raamatupidamise –, siis kultuur ja sport saavad raha juurde. Meie oma kultuur ja sport saavad selle raha juurde.

Kas pahedest heade valdkondade rahastamine on eetiline? Noh, see on hoopis teine debatt. Alkoholi- ja tubakaaktsiisist me muuseas rahastame ka kultuuri ja sporti. Ma ei ole näinud siin neid võitlusi, kus keegi ütleb, et ärme rahastame enam alkoholist ja tubakast. Mõlemad on ju pahed. Kus see võitlus siin on?

Aitäh! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on energiaohutus riigis. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt on öelnud, et aastal 2035 ei ole Eestis enam ühtegi tossavat põlevkivijaama. Samas annab põlevkivienergeetika tööd ja leiba tuhandetele Ida-Virumaa inimestele, [põlevkivi] on olnud aastakümneid Eesti kindel ja juhtiv energiaallikas ning taganud varustuskindluse ka kriisiolukordades. Tuumaenergiast ei jõuta ministri sõnul aastaks 2035 veel elektrit tootma [hakata] ning juhitavad võimsused on alles rajamisel. Küsimus: kuidas tagab valitsus energiajulgeoleku ja mõistliku elektri hinna olukorras, kus põlevkivijaamad suletakse enne, kui uued juhitavad võimsused on kindlalt olemas?

Aitäh, hea küsija! Ma veidi pean parandama seda küsimust. Ma arvan, et energeetika- ja keskkonnaminister on ka seda öelnud, et põlevkivijaamad on meil seni reservis, kuni meil on uued juhitavad võimsused. Nii et vastus ongi tegelikult väga lihtne. Kui on uued võimsused olemas, siis meil ei ole enam vanu võimsusi vaja. Seni, kuni meil uusi võimsusi ei ole, kasutame vanu, mis on reservis. Siin ei ole isegi tegelikult vastuolu. Me ju käitume täiesti tervemõistuslikult.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg … Vladimir Arhipov, te jõudsite reageerida, ma annan teile kõigepealt täpsustava küsimuse. Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Samas sama minister ütles, et nendest energiaallikatest ei [jõuta] selleks ajaks veel [elektrit tootma hakata]. Kas see on siis kivisse raiutud, et aastal 2035 peavad põlevkivijaamad ära kaduma? Ja kuidas te kavatsete lahendada selle sotsiaalse probleemi, mis tekib Ida-Virumaal, kus tuhanded inimesed kaotavad oma töö ja leiva? Mis sellest olukorrast saab? See piirkond jookseb tühjaks. Vaatame ka oma iivet ja elanikkonna kahanemist. Kas üldse mingi äri tuleb [sinna asemele,] kas hakatakse sinna investeerima? Kui kuskil Euroopas on [energiaettevõtete] rajamise hinnad odavamad kui Eestis, siis nad lähevadki Eestist välja ja hakkavad Euroopas energiaallikatest [elektrit] tootma. Kas te olete sotsiaalsete tagatiste ja tagajärgede peale mõelnud?

Aitäh, hea küsija! Muidugi olen mõelnud ja mitte kindlasti ainult mina. Väga paljud inimesed Eestis nii erasektoris kui ka avalikus sektoris mõtlevad selle peale väga palju, Euroopas ka muuseas. Näiteks kui ma olin 2015–2016 majandus- ja taristuminister, siis läks suur osa minu ajast ja energiast sellele, et Ida-Virumaal erinevaid tööstusi püsti hoida, kui meil olid erinevad naftaturukriisid. Meil õnnestus see, inimesed säilitasid töökohad ja ettevõtted töötasid. Me oleme astunud selleks aastate vältel väga palju samme, mina isiklikult samamoodi. 

Eile õhtul näiteks olin Virumaal, rääkisin Virumaa inimestega erinevatest valikutest. Ja ütleme nii, et eks see lahendus [Ida-]Virumaal on uute moodsate tööstuste kerkimine ja uute investeeringute tegemine. Näitena [võib tuua] NEO tehase, mille esimene etapp on nüüd valmis saanud, loodetavasti tulevastel aastatel võtab see ette laienemise. Tean, et samamoodi otsivad endale kohta laienemiseks näiteks erinevad metallitööstusettevõtted, ja neid ettevõtteid on veel ja veel. Ma julgeksin öelda, et [Ida-]Virumaa tulevik on selles mõttes isegi helgem. Seal on päris mitmeid uusi võimalusi ja seal on kindlasti ka tööstust võimalik kergemini rajada kui paljudes muudes kohtades. Sest tänapäeval on ju nii, et kui keegi tahab mida iganes kuskile rajada, siis kindlasti leidub keegi, kes ütleb, et see talle millegipärast ei meeldi, mõtlemata sellele, mis on laiem ühiskondlik kasu. Ma kuidagi ei naeruväärista kellegi legitiimset muret müra, tolmu või saaste pärast – kõik need on minu meelest arusaadavad mured, aga siiski võiks vaadata ka laiemat [pilti] ühiskonnas. Meil on vaja uusi moodsaid tööstusi ja selle alla käivad võimalikud kaitsetööstuspargid, energiarajatised ja biotehnoloogia rajatised. 

Ma ei tea, mis sellest lõpuks saab, aga VKG plaanib biorafineerimistehast sinna. Riik on otsinud VKG‑ga koos krundi ja RMK‑st on võimalik tooret saada, tooret tuleb kindlasti ka turult saada. Oma äriplaani peavad nad lõppude lõpuks ise tegema, see on väga suur investeering. Võib-olla see õnnestub, võib-olla mitte. Sellised valikud on ettevõtjate teha. Aga [Ida-]Virumaal on kindlasti selleks suured võimalused olemas, nii et sellega tegeldakse.

Ma ei pea isegi ilmselt pikalt sellel [peatuma,] aga mälu järgi ütlen, et aastatel 2014–2020 läks umbes poole miljardi ulatuses erinevaid investeeringuid avalikest vahenditest Ida-Viru maakonda just sellepärast, et õiglane üleminek väärikalt ära korraldada ja et inimestel oleks uued võimalused. Selleks see raha ongi. Neid samme astutakse päris palju ja see tähelepanu on pidev. Ja kui ma vaatan ka laiemalt, siis Narvas, hoolimata sellest segadusest, mis seal toimub, suureneb Euroopa piirivalveagentuuri [kohalolu], sinna tuleb Kaitsevägi juurde. Nii et [Ida-Virumaal] käib päris korralik toimetamine.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab nüüd Aleksei Jevgrafov. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Härra peaminister! Põlevkivielektrijaamade kavandatav sulgemine mõjutab otseselt Narva linna elanikke ning suurendab juba praegu nende igakuiseid kulusid olukorras, kus inimeste sissetulekud on niigi märksa madalamad kui paljudes teistes Eesti piirkondades. 

Narva praegune kaugküttelahendus on tarbijatele koormavalt kallis. Eesti suuruselt kolmandat linna köetakse peamiselt maagaasiga, kuna rohepöördepoliitika tõttu on põlevkivijaama soojuse kasutamine järjest piiratum ja väheneb. Narva kaugküttevõrk kuulub riiklikule energiakontsernile Eesti Energia, mille tütarettevõte Narva Soojusvõrk korraldas konkursi uue ja soodsama küttelahenduse leidmiseks. Konkursi eesmärk oli vähendada kaugkütte hinda ning leida Narvale jätkusuutlikum ja taskukohasem soojusallikas. Narva Soojusvõrgu juhatuse liikme sõnul on konkursi ehitusperiood kolm aastat. Hoolimata sellest, et pakkumised pidid laekuma eelmise aasta novembri lõpuks, otsustas võrguettevõte detsembri alguses pikendada pakkumiste esitamise tähtaega kahe kuu võrra. See tähendab sisuliselt, et Narva elanikele lubatud lahendus lükkub edasi, kõrged küttearved jäävad kehtima ning ebakindlus tuleviku suhtes suureneb. 

Kas valitsus on valmis võtma poliitilise vastutuse olukorras, kus riigi energiapoliitilised otsused toovad Narva elanikele püsivalt kõrgema küttehinna ning süvendavad energiavaesust? Ja kas valitsusel on valmisolek kaaluda ajutise riikliku toetuse või hüvitise kehtestamist Narva kaugkütte [kõrge hinna tõttu] vähemalt haavatavatele sihtrühmadele – töötutele, pensionäridele ja paljulapselistele peredele – kuni [hakatakse kasutama] püsivat ja taskukohasemat soojusallikat?

Aitäh, hea küsija! [Pean] ütlema, et konkursi viimaste detailidega ma kursis ei ole. Ma kindlasti uurin pärast infotundi järele ja täpsustan, mis seal toimub. Olen varem sellega muudes rollides kokku puutunud ja võin kinnitada, et Narvas oli tegelikult ju aastaid väga soodne [elektri] hind. Nüüd on seal plaanid uute investeeringute tegemiseks. Need uued investeeringud peavadki sinna tooma jätkusuutliku ja mõistliku hinnaga soojavarustuse. Me oleme teinud ka erinevaid otsuseid üleminekuga [kaasnevate probleemide] leevendamiseks, muu hulgas näiteks hoiame jaamad töös. Aga ma täpsustan üle, mis selle konkursiga on, sest tõepoolest, ma ei ole konkursi detailidega praegu kursis. (Aleksei Jevgrafov ütleb midagi kohapealt.)

Suur tänu! Me lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teema on sotsiaalmeedia mõjude kohta lastele. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teadusuuringud ja praktika näitavad, et laste sotsiaalmeediakasutusega kaasneb palju riske: kokkupuuteid vägivaldse, seksualiseeritud või äärmusliku sisuga ja riskantseid käitumis[mustreid] propageerivate trendidega. Lisanduvad ka privaatsusriskid, sest lapsed ei [mõtle] oma digijälje püsivusele ning nende isikuandmeid kasutatakse sihitud mõjutamiseks. Märgatav on ka mõju laste õpiedukusele, tähelepanuvõimele, suhtlemisoskusele ja kehapildi kujunemisele. 

Kuigi Euroopa Liidus kehtiv digiteenuste määrus kohustab veebiplatvormide [omanikke], kes meie lapsi tulu teenimise eesmärgil kahjustavad, neid riske vähendama, on kahjuks nii, et Eestis on selle määruse rakendamine ja järelevalve täiesti puudulikud. Minu küsimus ongi, et kas ja millal on valitsus valmis esitama konkreetse meetmepaketi määruse täiemahuliseks täitmiseks ja ajakava selle kohta, kuidas laste kahjustamist vähendada. Ning milliseid kohustusi või piiranguid plaanitakse kehtestada nendele platvormidele laste kaitseks?

Aitäh! Teema laiemalt on aktuaalne. Ma ütleksin pigem nii, et laiemas vaates mina võtaksin sellise hoiaku – ja ma kindlasti olen avatud kõigile teistele mõtetele ja aruteludele, sest eks see valik on ajas kindlasti enam aktuaalseks muutumas, tehiskeskkond ju areneb väga kiiresti –, et oskused selles keskkonnas märgata võimalikke riske, selles keskkonnas toime tulla, saada vajalikud teadmised ja vältida lõkse, tuleks anda kõigile Eesti inimestele. Mida kiiremini ja kaasaegsemalt me seda teha suudame, seda parem. See tähendab seda, et vanemad peavad suutma eristada olulist ja vajalikku ohtlikkust ja mittevajalikkust, oskama ise käituda vastavalt ja anda oma lastele juhiseid. Lapsed peavad ka need teadmised saama. 

Seetõttu ma arvan, et näiteks koolides toimuv ja laiemalt ka areng, tehisintellekti kasutusele võtmine ja TI‑hüpe, millesse Eesti riik koos ettevõtjatega [panustamas] on, on väga hea baas selleks. See annab võimaluse mõista, mismoodi tehiskeskkond areneb, ja võtta see enda jaoks kasutusele, mitte jääda rumalaks kasutajaks, vaid olla oskuslik kasutaja, võita sellest ja mõista ka selle ohte, omades kriitilist mõtlemist. 

Mis puudutab keskkondade piiranguid, siis selleks on Euroopas erinevad digiteenuste reeglid olemas. Näiteks, me oleme komisjonile öelnud, et meie soov on, et digiteenuste määruse rakendamise üle [tehtaks] jõulisemalt järelevalvet, näiteks võiks nõuda nendeltsamadelt suurplatvormidelt sisulist aruannet, kuidas noori kaitstakse erinevate ohtude eest. 

Ja me oleme ka erinevatel kohtumistel maininud – Euroopa Komisjoni esindajad on Euroopas erinevatel kohtumistel seda samuti maininud –, et on ka keskkondi, mis on varjamatult kontrollimatud, kus levib väärinformatsioon ja mis ei astu samme selleks, et käia ühte jalga sellega, kuidas me kujutame Euroopas ette digitaalkeskkonna ohutust ja arusaadavust. 

Nii et lühidalt kokku võttes ma arvan, et kõige parem on inimestele endile anda kvaliteetsed oskused, et tunda ära seda ohtu, noori harida. Meie noored tuleb viia sellele tasemele, et nad mõistavad eristada olulist ebaolulisest, kasutada kõiki neid tööriistu enda kasuks ja tõrjuda ohte. Sest ettekujutus – mul on kolm last, eks –, et kui sa keelad midagi ära, siis nad kindlasti seda järgi ei proovi või ei vaata, on veidi iganenud. Küll nad ikka järgi proovivad, vaatavad ja uurivad ka.

Suur tänu! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Peaminister, ma pean teid võib-olla natukene uudistega kurssi viima. Tegelikult uuringud näitavad, et neil lastel, kes on hiljuti sündinud, ei ole neidsamu kontrollmehhanisme välja arenenud [võrreldes] nende lastega, kes on juba vanemad. See on lihtsalt aju ülesehituse küsimus, seega ei saa panna vastutust lastele. 

Oktoobris saime me meediast lugeda, et Euroopa Liidu tasandil otsitakse viise, kuidas kehtestada sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiirangut, ja juhtroll on Euroopa Komisjoni käes. Seal valitseb üsna selge arusaam, et laste turvalisuse kaitseks internetis saab rohkem teha ja seda tulebki teha, aga ainsate liikmesriikidena polnud nimetatud algatusega valmis kaasa minema Belgia ja Eesti. See natukene räägib vastu teie vastuses öeldule. 

Aga milliseid konkreetseid otsuseid kavatseb siis Vabariigi Valitsus käesoleval aastal vastu võtta, tagamaks digiteenuste määruse tõhusat rakendamist laste kaitseks? Kas ja kui palju tugevdatakse näiteks TTJA ressursse raha, inimeste, pädevuse ja muu näol? Ja millal me näeme esimesi tulemusi, näiteks kontrollmenetlusi, ettekirjutusi, sanktsioone või kas või paremat koostööd nendesamade platvormidega?

Aitäh küsimuse eest! Mulle jäi veidi segaseks, kus te selle vastuolu leidsite. Ma ütleks nii, et vanematele ja lastele erinevate oskuste andmine ja selle äratundmine, mis on oluline ja vajalik, mis on ohtlik ja mis on ohutu, ei ole kuidagi vastuolus sellega, et suured platvormid peavad täitma oma kohustusi. Need kaks asja käivad koos. Kui sa tead, kuidas selles keskkonnas käituda, ja sul on need oskused olemas, sa oled tark kasutaja, siis kindlasti saad sa ise [selle abil] kaugemale [jõuda]. 

Ma ütlen ausalt, et mina veidi kahtlen sellises kontseptsioonis keelata uute tehnoloogiate kasutamine või rakendamine lootuses, et see üksiti töötab. Ei pruugi töötada, kasutajad peavad ise ka nutikad olema ja oskama neid enda jaoks ära kasutada. 

Ma ennustan, et tehisintellektiga me näeme väga palju erinevaid probleeme. Me praegugi näeme juba, kuidas tehakse deepfake, mis on levimas. On riike, kus tegelikult seda tehakse üsna jõuliselt, kus luuakse kujundeid [olukordadest,] mida tegelikult ei ole varem olnud, ja nii edasi. Kindlasti on palju asju, millest ma praegu ei teagi ja millest asjatundjad teavad rohkem. Pigem tuleb osata neid [keskkondi] kasutada ja ise ka mõista, milline see keskkond on. 

Nüüd, mis puudutab Eesti mitteliitumist [selle algatusega], siis Eesti jaoks oli pigem küsimus infoühiskonna piiramises ehk selles, kas digiühiskond säilib vabana. Eesti tugines varasematele Digital Service Acti ehk DSA kohta koostatud seisukohtadele, mille MKM oli [kokku pannud]. Nii et sellest see [algatusega mitteliitumine] tulenes. 

Veel kord, see kõik, et kasutajad on oskuslikumad ja meie teadmised on paremad, ei ole kindlasti vastuolus sellega, et suured platvormid peavad kandma vastutust, eriti noorte ees. Ja meie meenutame Euroopa Komisjoni kaudu, kes sellega tegeleb, et vastutus peab seal olema reaalne, ja astume samme ka oma järelevalve [tugevdamiseks]. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Teised ministrid! Eelmisel reedel toimus Riigikogu konverentsisaalis üks konverents, kus samal teemal räägiti ja arutleti päris põhjalikult teadlaste sõnumite üle, mis ütlevad üheselt ja selgelt, et just laste tervisele on sotsiaalmeedia kasutamine kahjulik, ja nad ei suuda seda lõpmatut kerimist ega nendele ette söödetud sisu sageli õiglaselt hinnata. Ma sain teie vastustest aru, et te kuidagi eitate, et see on murekoht, see on probleemkoht.

Aga [soovin teada] teise asja kohta, mida te ütlesite, et suured korporatsioonid ja platvormid peavad ise võtma rohkem vastutust ja me peame nendelt rohkem nõudma. Siinkohal ongi küsimus – kui võtta eeskuju just Prantsusmaast ja Taanist, kes on meie head sõbrad ja liitlased pea kõigis tegemistes ja asunud jõulisemalt selle teemaga tegelema –, kas te olete näiteks arutanud ka valitsusjuhtide tasandil seda teemat. Sest see, mis toimub virtuaalmaailmas ja missugused ohud seal ennekõike lapsi ohustavad, on tõesti suurem kui see maailm, kus me iga päev oleme ja mida me näeme. Kas te olete seda arutanud ja kas see on olnud ka valitsusjuhtide tasandil teemaks? Nendes riikides on seda teemat kommenteerinud just nimelt valitsusjuhid. Näiteks Prantsusmaa president on väga jõuliselt öelnud, et oma lapsi me tahame kaitsta ja oma laste tervise nimel me oleme valmis astuma jõulisi samme.

Aitäh! Ei, valitsusjuhtide tasandil mulle küll ei meenu, et me oleksime ülemkogul seda arutanud. Ma ei tea, võib-olla kuskil on sellest serva[pidi] juttu olnud, aga sellist ametlikku arutelu veel ei ole olnud. Ei saa välistada, et see kunagi tuleb. 

Aga ma ütleksin nii, et meil on ikkagi [rõhk] digipädevuste andmisel ja lahendustel ning kvaliteetsel haridusel – need digipädevused ja oskused on hariduse osa –, et selles keskkonnas toime tulla, muu hulgas tulla toime ka intensiivse keskkonna arenguga ja sellega, mis nende võimalustega [kaasneb]. See on õppekava üks osa, kuidas inimesed tulevad toime erinevate digikeskkonna väljakutsetega. Ma seetõttu ütlen, et digiohud nagu kõik muud ohud, kõik muud riskid, mis sellest tulenevad, peavad ju inimestele arusaadavad olema. Sest vähemalt minu enda veendumuse kohaselt – ja veel kord, sellel ei ole vastuolu sellega, et suuri platvorme tuleb raamides hoida –, mitte miski ei ole efektiivsem kui inimese isiklik teadmine ja hügieen, kuidas ta mingeid asju teeb.

Ma ei usu sellesse, et on võimalik inimesele öelda, et ta peab täpselt nii mitu sammu päevas tegema, nii palju trenni tegema. Kui ta näeb selles ise kasu ja mõistab, miks see hea on, või valib targalt toituda, siis ta kindlasti teeb seda. Samasugune on digikeskkond tegelikult: sa pead teadma seda hügieeni, sa pead sellega hakkama saama. Väga hea on, kui vanemad ja lapsed selle koos läbi arutavad ja saavad aru, milline see hügieen peab olema. Vahel katsetatakse, vahel eksitakse, vahel läheb midagi nässu – nii see elu on. 

Ja laiemalt öeldes see ei ole kuidagi vastuolus sellega, et suurtel platvormidel peab eriti nooremate kasutajate puhul olema reeglistik paigas. Kõik, mis puudutab sisu, juurdepääsu ja kõike muud, peab olema paigas. Sellega ja digiteenustega me Euroopa Komisjoni [tasandil] tegeleme, ise oma sõnumid sinna ka anname, ja sellega me tegeleme kindlasti ka kohapeal. Nii et need kaks asja ei ole vastuolus. Aga jah, ma isiklikult liberaalina pigem arvan, et inimeste enda haritus, tark käitumine, valikud elus loevad tihtipeale palju enam kui lihtsad keelud ja käsud. Seetõttu alustaksin mina haridusest ja oskustest.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on lasketiirud ja laskealad. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Reservohvitserina ja kaitseliitlasena, kes on ka viimasel ajal käinud lasketiirus, pean ma väga tänuväärseks seda teemat, mis on tõstatatud lasketiirude ja laskealade, aga ka laiemalt võib-olla harjutusväljakute osas, mida ei tahaks täna puudutada. See on veel eraldi suur teema. Üksustega manöövreid läbi viia ja raskerelvadest lasta saab tõesti üksikutes kohtades ja üksusega sinna sõita, eriti kui enamik on kaitseliitlased, on päris suur ettevõtmine. 

Aga jään nüüd käsitulirelvade teema juurde. Nendes piirkondades, kus on suurenenud maleva koosseisud viimastel aastatel, kui on palju uusi liikmeid, [tekitab] tegelikult see järjekord ja registreerimine päris palju pingeid. Igale kaitseliitlasele, eriti uuele, on see enesekindluse küsimus, ta tunneb, et ta vormistab oma kaitsetahte ka teatud oskusteks ja kaitsevõimeks. Sellest võib sõltuda, kas keegi jääb selle suhtes leigeks ja jääb eemale või on aktiivne ka tulevikus. Selle tõttu ma küsingi, kuigi see teema oli siin enne ka üleval olnud. Sellistel puhkudel sõitmine kaugele Hiiumaale, kus on vabu kohti, ei ole ju lahendus tartlasele. Kuidas ehk mis tempoga ja mis rahaga – saate kas või üle rääkida järgmise küsimuse eel – on praegu plaanitud nii sise- kui ka välilasketiire – paljud neist on küll ka Siseministeeriumi käsutuses – vajaminevatesse piirkondadesse rajada?

Aitäh! Me selle eelmise küsimuse juures natukene seda juba käsitlesime. Ma loodan, et sa kuulasid seda oma toast. Ehk siis kordan selle suure numbri üle: järgmise kümne aasta riigikaitse arengukavas, mida me praegu kirjutamas oleme ja valitsusse kohe saatmas, me planeerime üle 130 miljoni euro lasketiirude ja väljaõppealade tegemiseks. Päris suur summa. 

Kui tulla sealt natukene kitsamalt sinu küsimuse juurde ja Kaitseliidu võimaluste juurde laskeharjutusi teha, siis [võib öelda, et] Kaitseliidule on praegu eraldatud täiendavaid vahendeid. Järgmise nelja aasta jooksul plaanib Kaitseliit renoveerida üheksa välilasketiiru ja kaks sisetiiru. [Et öelda,] millised need täpselt on, siis ma peaksin selle nimekirja ette võtma, aga [igal juhul] praegu selline plaan on. Ja Pärnumaal Eametsas on planeeritud ka täiesti uus tiir koostöös PPA‑ga. Me püüame koostööd PPA‑ga kogu aeg suurendada, et kõikidel turvalisuse ja julgeoleku eest vastutavatel inimestel oleks võimalik neid tiire kasutada. 

Aga jah, väljaõppealadel on neid tiire veel, kus kaitseliitlased saavad ka lasta. Ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin ja rõhutan ka sulle üle, et siin on kindlasti abiks see, kui parlament võtab võimalikult kiiresti vastu sel nädalal üle antud seadusemuudatused riigikaitseliste objektide kiiremaks valmimiseks. Nii et kui see seadus vastu võtta, siis kindlasti see kiirendab protsesse. 

Kolmanda elemendina ma tooksin ikkagi sisse selle, et parlamenti on jõudmas ka Siseministeeriumis [ette valmistatud] relvaseaduse [muudatused]. [Seaduses] tasub üle vaadata nõuded tiirudele ja laskepaikadele, need on minu hinnangul hetkel liiga jäigad. Aku Soraise eestvedamisel on päris palju seda analüüsitud, Aku on toonud näiteks ka Soome vastavad regulatsioonid. Parlamendi liikmetel on samuti kindlasti võimalus ja õigus vastavaid muudatusettepanekuid eelnõusse teha, koos Siseministeeriumiga need läbi arutada ja leida sobivaimad lahendused Eesti oludesse. Aga kindlasti ma toetan seda, et laskepaikade regulatsioonid oleksid mõistlikumad ja neid oleks võimalik lihtsamini teha.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Laskekogemuse omandamine on ka isamaalises kasvatuses oluline, [kuid hoolimata] riigikaitseõpetusega kaasnevast vaimustusest ei ole õppekava sisu järgi väga palju laskmisvõimalusi, aga põhimõtteliselt sellega kaasneb huvi. Lasketiirudes võiks kergemate relvade [käsitsemine] noortele isamaalise kasvatuse raames huvi pakkuda. 

Väga hea oli kuulda, et relvaseaduses on [Sise]ministeeriumi algatusel veel plaanis süvendada seda suunda, et nõudeid leevendada. Sest juriidiline kadalipp ja nõuded selliste tiirude loomiseks teevad need väga kalliks ja hoiavad tagasi ka eraalgatusi, mis panustaks natukene rahaliselt näiteks väiksemate lasketiirude [rajamisse]. 

Soomes on praegu sama tendents, liitumine ja huvi laskeharjutuse ja omaenda vormis hoidmise vastu on suurenenud ning minu teada rajatakse ka kiirendatud korras väliharjutusalasid ja tiire. Tõepoolest, minu ettepanek on samamoodi nõudeid tiirudele vähendada või muuta neid paindlikumaks ja vähendada selles tähenduses, et nad ei oleks nii bürokraatlikud. Turvalisuse eest lõivu maksta muidugi ei saa, aga tuleks üle vaadata, et neid oleks lihtsam luua. 

Ja küsingi siia juurde, kas te olete kaalunud koostööd erakapitaliga. [Pean silmas] selliste [koostöö]vormide loomist, kus erakapitali ja võib-olla ka munitsipaalraha ja riigi raha kokku saaks, et kiirendatud korras selliseid alasid luua.

Aitäh! See seni on ju käinud pigem teistpidi, need kogukonna algatused või eraalgatused on küsinud riigilt mingisuguste kindlate projektide jaoks toetust. Aga põhimõtteliselt jah, see tasakaal tuleb kindlasti leida. 

Enne kui ma erakapitali juurde lähen, ma tulen korraks veel kord laskepaikade rajamise juurde. See tasakaal tuleb leida just nimelt turvalisuse ja ohutuse ning võimaluse vahel tulirelva või ka õhkrelva kasutada. Me siin eelmise debati ajal arutasime õhkrelvade küsimust. Kindlasti, kui peaks ühiskonnas olema mingisugune õnnetus tulirelvaga või õhkrelvaga näiteks laskeharjutuse käigus – hoidkem küll selle eest, et seda ei juhtuks –, siis kindlasti tõuseb kohe debatt, kas me peaksime karmistama neid nõudeid. Seetõttu on debati hoidmine mõistlik. Ma arvan, et Politsei- ja Piirivalveameti pädevus ka laskepaikade koha pealt on igati kohane. 

Aga kindlasti tasub vaadata ka Soome nõudeid, mis on leebemad, ja sealt natukene šnitti võtta. Kui kellelgi on näiteks karjäär, siis ajutise laskepaiga tegemine peaks olema väga-väga lihtne. Karjääri puhul, mis on näiteks suletud ala ja ühe sissepääsuga, ei ole vaja mingeid muid nõudeid. Sa lased põhimõtteliselt liiva- või kruusapinnasesse, kust rikošetti ei tule. Kui selle [paiga otstarvet] on vaja piirata, näiteks [lubada seal harjutada üksnes] õhkrelvaga, siis on võimalik seda teha, või võib ka tulirelva [kasutamist kaaluda]. Kui tõesti rikošetivõimalus on minimaalne ja kusagile kuul rändama ei lähe, ühegi seenelise pihta ei saa lasta, siis kindlasti nõuded võiksid olla diferentseeritud. Kui on olemas kindel koht, siis saad seda lihtsalt teha, kas või ajutiselt sulged karjääri ja kasutad seda laskekohana. 

Nii et neid võimalusi tuleb luua paindlikumana. Seda ma kindlasti toetan ja ma olen sada protsenti päri, et see aitab ja toetab kaitsetahet. Kui inimestel on olemas relva kasutamise oskus – nendel, kes soovivad –, siis see annab kindlasti kaitsetahtele oluliselt juurde. Seetõttu ma ootan väga siin parlamendis relvaseaduse debatti ja kõike seda, kuhu me selle joone tõmbame, et inimestel oleks võimalik legaalselt ja turvaliselt relva kasutada ja õppida relva kasutamist.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Rene Kokk. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mulle jäi enne kõrva toas kuulates teie vastust ühele varasemale küsimusele, et Eesti igas maakonnas on olemas sisuliselt kas Kaitseväe või Kaitseliidu lasketiir või laskepaik.

Ma nüüd tahaks konkreetselt rääkida Rapla maakonnast. Äkki te oskate värskendada mälu, et millised Kaitseliidu või Kaitseväe alad on Rapla maakonnas, kus saaks lasta käsitulirelvadest – ma mõtlen näiteks automaadist ehk [R20] Rahest. Mõned sisetiirud küll Kaitseliidul on, aga seal ei ole võimalik väljaõppega sellel määral tegeleda, nagu vaja on. See tähendab tegelikult seda, et näiteks Rapla maleva üksused peavad broneerima keskpolügoonile aegasid. Jah, seda tehakse, aga keskpolügoon on niigi väga kinni, mis omakorda tähendab seda, et kogu väljaõpe on väga keeruline, sellepärast et tunnimehed ja [teised] peavad minema välja juba eelmisel õhtul või öösel. 

Rapla maleval tegelikult on koht olemas aastaid juba ja tahaks selle välja ehitada, aga lihtsalt vahendeid ei ole. Tegelikult koht on olemas. See on väga suur probleem meil, et me ei saa tegelikult seda väljaõpet nii läbi viia. Tahaksin mingit selget sõnumit, et millal siis Rapla malev saab need vahendid, et olemasolevasse kohta, mis on riigikaitse otstarbega maa – ohutu koht on olemas –, võiks hakata [laskepaika] ehitama. Lihtsalt ei ole vahendeid. Ja vajadus on väga suur. Millal me seda saame tegema hakata?

Aitäh! Ühesõnaga, mul on kaasas üks kaart. Kaart on küll selle A4 väljaprindi peal natuke liiga väike, et seda täpset asukohta öelda. Aga siin on Kaitseliidul tõesti kaks laskepaika punasega kenasti märgitud. Ma tean ka seda, jah, et seal on vaja seda renoveerida. Mul ei ole hetkel [täpsemaid andmeid] kaasas. Nagu ma ütlesin, järgmise nelja aasta jooksul on Kaitseliidule eraldatud vahendid üheksa välilasketiiru ja kahe sisetiiru pluss uue Eametsa tiiru tegemiseks. 

Kas seal üheksa hulgas on ka Rapla? Täpsustan üle, annan sulle teada, aga kindlasti ka Rapla maleval peab olema laskevõimalus olemas. Nii et vaatame selle üle. Kui on võimalik kiiremalt midagi ära teha ja kui ei ole vaja väga suuri investeeringuid selleks teha, siis ma võtan selle mõtte kaasa. Kui ma seda tabelit vaatan või seda kaarti vaatan, siis [sealt on näha], et igas maakonnas on üks kuni neli tiiru või laskepaika, aga kontrollime selle Rapla üle. Selle järgi on Kaitseliidul seal kaks tükki neid. Iseküsimus on, jah, milline kasutusvõimalus nendel praegu on, aga teeme selle omavahel selgeks.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on samuti kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on SmartCapi kaitsefondi rahakasutus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teatavasti möödunud aasta alguses asutati valitsuse otsusega SmartCapi fondi all kaitsefond ja võeti vastu otsus, et selle kaudu eraldatakse 100 miljonit eurot erinevateks investeeringuteks mitmesugustesse fondidesse ja nende kaudu ka erinevatesse ettevõtetesse selleks, et panustada kaitse- ja kahese kasutusega tehnoloogiatesse ja kaitsetööstusettevõtete arengusse, ennekõike Eestis. 

On öeldud, et SmartCap plaanib investeerida kuni nelja juba tegutsevasse või loodavasse fondi tüüpiliselt 5–20 miljonit eurot fondi kohta. Eriti tähelepanuväärne on sealjuures see, et need fondid omakorda investeerivad sõjalise või kahese kasutusega ettevõtetesse Eestis või NATO liikmesriikides. Esimene küsimus mul teile olekski see: miks on võetud vastu selline otsus, et justkui Eesti kaitsevõime ja kaitsetööstuse arengu eelduste loomise loosungi all on loodud mehhanism, mille kaudu on tegelikult võimalik Eesti maksumaksjate raha suunata mitte Eesti ettevõtetele, vaid ka väga paljudele välismaistele ettevõtetele? Seda esiteks. Teiseks, kas on mingisuguseid kriteeriume ka paika pandud, kui suur osa sellest rahast suunatakse päriselt Eesti kaitsetööstusesse, Eesti ettevõtetele ja kui palju ollakse valmis suunama välismaistele ettevõtetele? 

Ja mis on põhiküsimus? Põhiküsimus on see, et kuidas on üleüldse tagatud, et see 100 miljonit eurot pööratakse ka reaalselt päris kaitsevõime arenguks Eestis. Teatavasti Riigikontroll juba septembrikuus tuli välja oma raportiga, kus ta ütles, et on olnud suuri raskusi riigikaitsesektorisse suunatavate hiiglaslike summade pööramisega päris kaitsevõimeks. Saate te meile natuke selgitada, milliseid mehhanismi on plaanitud rakendada või juba rakendatud, et SmartCapi kaudu lihtsalt raha tuulde ei läheks, ilma et kaitsevõime päriselt paraneks?

Aitäh! Olgu sissejuhatuseks öeldud, et SmartCap on majandusministeeriumi valitsemis[alas]. SmartCapi fondi otsus, jah, on meiega koos tehtud, aga fondi haldamine ja SmartCapi igapäevane toimetamine on Erkki Keldo vastutusalas. Aga loomulikult ma kuidagi ei plaaninud ainult selle vastusega piirduda. Ma ikkagi püüdsin natukene teha tausta selgeks, küll teadmata, mis detaile te küsite, aga rääkisin täna hommikul ka SmartCapi juhiga ja tema käest saadud tagasiside ütleb praegu, et jah, esimene investeering on 10 miljoni eest tehtud, investeerimisotsuseid täiendavalt on tehtud 25 miljoni eest ja hetkel on protsessis veel 30 miljoni eest otsuseid. Praegu tehtud otsuste ja tegemisel olevate otsuste pealt on teadmine, et umbes iga euro pealt, mida SmartCap investeerib, vähemalt sama palju investeerib ka erakapital, ehk see duubeldatakse. 

Kui vaadata seda, kui paljudega on suheldud ja kui paljud nendest on Eesti ettevõtted, siis SmartCap on praeguseks suhelnud umbes 200 ettevõttega, kes kaitsetööstuses toimetavad ja kellest ligi 100 on Eesti ettevõtted – on ta seal 97 või midagi sellist, aga ligi 100 on Eesti ettevõtted. SmartCapil on mõlemad võimalused, on võimalik fondi investeerida ja otse ettevõttesse investeerida. Samamoodi on analüüsitud 67 erinevat fondi, kellest 22 on otseselt seotud meie piirkonnaga, täpsemalt Eestiga. Sealt need tehinguotsused tulevad. 

Aga see, kuidas need jõuaks maksimaalselt Eesti tööstusesse, siis selleks on SmartCap kaasanud ka Eesti kaitsetööstuse liidu, Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidu, et olla täpsem. Jah, põhimõte on selles, et investeeringud peavad tulema ka Eesti kaitsetööstusesse, aga mitte ainult. See ei saa lõpuni piiranguga olla, sest väga paljud ettevõtted teevad rahvusvahelist koostööd, teevad ühisprojekte ja see peab olema võimalik, et just nimelt maksimeerida kasumit. Näiteks teatud riikide puhul on samamoodi nõue, et kui sa soovid saada näiteks Saksamaalt või Hollandist lisarahastust, siis see tootmine või vähemalt toodang peab moel või teisel tulema näiteks Hollandist või Saksamaalt. Seetõttu on ühistegutsemine mõistlik, selleks et tulemit maksimeerida, aga teisest küljest loomulikult meie põhihuvi on see, et see jõuaks Eesti kaitsetööstusesse. Ja kui erakapital sinna teise poole juurde paneb – ahah, aeg sa täis, või saab kohe –, siis kindlasti on see mõistlik, et saaks ka Eestisse seda raha juurde.

(Juhataja annab Varro Vooglaiule sõna täpsustava küsimuse esitamiseks.) Täpsustav küsimus, tõepoolest, täpsustakski eelnevalt esitatud küsimust, tuginedes nendele vastustele, mida me hetk tagasi kuulsime. Kui ma õigesti üles märkisin, te mainisite, et ligi 200 ettevõttega on astutud konsultatsioonidesse ja neist vaid 100 on Eesti ettevõtted. Fondide puhul on asutud konsultatsioonidesse 67 fondiga ja neist ainult 22 on kodumaised fondid. Nendest numbritest järeldub minule ikkagi see, et suurem osa sellest rahast kipub liikuma Eestist välja – mitte Eesti ettevõtetele, vaid välismaistele ettevõtetele. Ja see tekitab minus küll väga tõsise küsimuse. Kui me räägime 100 miljonist eurost, mis on plaanitud selle kaitsefondi kaudu laiali jagada, siis pidades silmas olukorda, kus me peame niigi võtma hiiglaslikke laene selleks, et riigikaitsekulutusi katta, siis kas see on ikkagi kõige mõistlikum rahakasutus? 

Ausalt öeldes tundub, vähemalt pealiskaudsel vaatlusel, [olukord selline.] Tahaks näha, et kogu see raha, mida kasutatakse, läheks ikkagi Eesti kaitsetööstusesse ja Eesti kaitsevõime reaalsesse edendamisse. Nii et ma ei näe ka teie vastusest nähtuvalt, et need kaks aspekti oleks tegelikult tagatud: esiteks, see, et need suunatakse Eesti ettevõtetele, ja teiseks, et see ka päriselt tõstaks Eesti kaitsevõimekust. Kas te saaksite seda veel lähemalt kommenteerida? Nii nagu mina aru saan meie julgeolekuolukorrast ja kõigest seonduvast, peaks ikkagi ennekõike kulutama raha nendele asjadele, mis vahetult tõstavad meie kaitsevõimekust, nagu relvastus, moon ja nii edasi, mitte suunama seda raha välismaistele fondidele ja ettevõtetele.

Aitäh! Täpsustame siis natukene veel. See, et 200 ettevõttega on suheldud, ei tähenda seda, et need 200 ettevõtet või need 100 välisettevõtet ka kõik [fondist raha] saavad. On väga palju ettevõtteid, kes kuulsid sellest algatusest rahvusvaheliselt, kuna selles maailmas tegelikult info liigub väga kiiresti. Kui kuskil mingi investeerimisfond avatakse, siis tegelikult nii fondid kui ettevõtted hakkavad kohe uurima. Väga paljud ettevõtted on pöördunud ka minu poole, ma olen suunanud nad SmartCapi, [mõned] on otse SmartCapi poole pöördunud. 

On näha, et sellesama monitoorimise käigus, millest ma rääkisin – umbes üle 30 miljoni [euro] on praegu monitooringus –, [selgitatakse välja,] kas [ettevõttel] on potentsiaali või ei ole, millised on tema finantsnäitajad ja kui palju investeeritakse Eesti ettevõttesse. Seal võib olla näiteks selline juhtum, et on välisfond. See välisfond kaasab SmartCapi raha ja kaasab muud kapitali ja selle muu kapitali ta suunab kuskile mujale, aga selleks, et saada ka SmartCapist raha, ta investeeribki selle raha Eestisse. Ehk fond võib samamoodi investeerida Eesti ettevõtetesse. Nii et jah, seda SmartCap monitoorib, kuhu see raha investeeritakse, ja suunis on antud, et jah, maksimaalselt see peab olema Eesti ettevõtetesse investeeritud. Need suunised poliitiliselt on kõik antud, selles ei ole küsimust. 

Nüüd ongi küsimus, kuidas need fondijuhid ja SmartCap oma otsustusmehhanismis suudavad ka selle tagada. Aga veel kord, nagu ma ütlesin, tihtipeale ka tootmise koha pealt ettevõtetel on vajadus teha rahvusvahelist koostööd. Seetõttu tegelikult see maailm on palju kirjum. Aga kui ma näiteks ühe ettevõtte võib-olla – ei taha kõikidele reklaami teha –, aga üks investeering, mille SmartCap on teinud, on Darkstari. Darkstari kõik omanikud on ju eestlased. Ragnar Sassi eestvedamisel seda tehnoloogiat nad arendavad, see on puhtalt Eesti kapital, Eesti juured. Nemad on täpselt samamoodi sellele 10 miljonile omakapitali juurde pannud. Nii et seal on tegelikult juba Eesti kapital, mida on Eesti maksumaksja vahenditega kahekordistatud. 

Nii et selles mõttes mina olen küll veendunud, et SmartCapi kaitsefondi algatus on väga õige ja vajalik, sest me näeme seda, et kui me võtame praegu selle niinimetatud kiirendi algatuse, mille me tegime päris alustavatele [ettevõtetele], ja võtame SmartCapi, mis peakski olema eelkõige scale-up'idele, selleks et võimekust anda juurde nendele, kes on sealt garaažist välja kasvanud. See tühimik oli täpselt see, mis meil tegelikult ju turul puudu oli. Eks mõne aja pärast saab hakata tibusid lugema, vaatama, kui palju sellest investeeringust tegelikult tagasi on hakanud tulema ja kui suur see tootlus on. Nii et hetkel võib-olla on meil natukene vara, et tootluse numbrit teile ette öelda.

Suur tänu! Mart Helme, juhul kui te küsite nüüd lühidalt, siis ma saan teile selle küsimuse anda, aga 2 minutit ja 30 sekundit ma teile anda ei saa, nagu te olete siin korduvalt ajast üle minnes saanud. Mart Helme, lühidalt, lühike küsimus!

Aitäh! Jaa, mul on väga lühike küsimus kaitseministrile. Teatavasti Tõstamaa kanti planeeritakse kaitsetööstuskeskust ja mul on sellega seoses küsimus. Kas nende eelkalkulatsioonide ja planeerimiste ja kõige muuga seoses on kavas välja ehitada seal ka teedevõrgustik? Sest praegune teedevõrgustik ilmselgelt ei kannataks välja kogu seda logistilist koormust, mis sellel puhul neile langeb. 

Aitäh! Kiire vastus: osad teed on selle käigus väljaehitamisel, osad renoveerimisel. Täpset loetelu hetkel ei oska öelda, aga kui ma vaatan ka praeguseid [andmeid, siis on näha, et] kaks lepingut on ettevõtetega sõlmitud, kes sinna tulevad, ja kahega peetakse veel läbirääkimisi, mis Pärnut puudutavad. Ja me oleme omavalitsusega seal samamoodi kontaktis, nad on andnud meile sisendi, et millised teed vajaksid renoveerimist. Aga selle [kaitsetööstus]pargi sisesed teed tulevad igal juhul täitsa uued.

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja Riigikogu liikmeid aktiivse ja väga sisuka osaluse eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.