Tere päevast, austatud ametikaaslased! Rõõm kohtuda teie kõigiga uuel aastal! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala esmaspäevast istungit. Nii nagu ikka, head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Järgnevalt on päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Väliskomisjon on teinud ettepaneku muuta kolmapäevase istungi päevakorrapunktide järjekorda ja arutada Vabariigi Valitsuse algatatud Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo eritribunali halduskomitee asutamise Euroopa Nõukogu laiendatud osalise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu seitsmenda punktina. Ma ei näe rohkem ettepanekuid päevakorra kohta. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Väliskomisjon on teinud ettepaneku muuta kolmapäevase istungi päevakorrapunktide järjekorda, nii et eelnõu 760 esimene lugemine on seitsmes päevakorrapunkt. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 77 Riigikogu liiget, vastu 2 ja erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Teiseks, ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. Nii nagu alati, mõlemad eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid! Ma saan aru, et te ei ole pikka aega üksteist näinud, aga saalis on lärm ja me ei kuule ettekandjaid. Aga meil on täna arvukalt eelnõude ja arupärimiste üleandjaid. Nii et, head kolleegid, kui teil on pikemad jutud, siis palun pidage neid saalist väljaspool, sest vastasel juhul siin saalis tekib niivõrd palju müra, et me ei kuule ettekandjaid. Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid, kõigepealt toredat ja toimekat alanud aastat teile kõigile! 

Kahjuks ma arupärimist [tutvustades ja üle andes] nii ilusates toonides jätkata ei saa. Aasta alguses on regionaal- ja põllumajandusminister tulnud välja plaaniga kaotada eakate, pensionäride ja laste tasuta sõidu õigus maakonnaliinidel. Sellest lähtuvalt olemegi mitme meie fraktsiooni liikmega esitanud arupärimise peaministrile. 

Plaan kaotada pensionäride ja laste tasuta sõidu õigus tundub eriti kummaline olukorras, kus maksuküüru kaotamisega tehti just eelkõige rikkamale ja paremini teenivale osale, 3500 eurot ja rohkem teenivatele inimestele üle 150 miljoni eest maksukingitus, aga nüüd soovitakse tasandada eelarvekulusid 3 miljoni ulatuses, kärpides raha kõige haavatavamatelt sihtgruppidelt ja võttes neilt tasuta sõidu õiguse. 

Sellest lähtuvalt soovimegi peaministrilt küsida, kuidas ta kommenteerib seda olukorda, mida minister põhjendab sellega, et on vaja teada saada, kui palju keegi sõidab, kuigi see on kõigile teada. Soovime teada, kas sellise korralduse andis ministrile Vabariigi Valitsus. Samuti soovime aru saada, kuidas see mõjutab regionaalpoliitikat. Ja siin on veel hulk asjassepuutuvaid küsimusi, kõigile neile soovimegi peaministrilt saada sisulist ja asjalikku vastust. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh, head kolleegid! Läks vaiksemaks. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head rahva teenrid! Uut aastat on valitsus alustanud taas maksuralliga. Seekord küll ei tõsteta otseselt makse, aga aetakse jätkuvalt käsi Eesti rahva rahakotti, eelkõige pensionäride ja lastega perede rahakotti. Seetõttu on meil peaminister Kristen Michalile arupärimine kavatsuse kohta kehtestada ühistranspordile maakonnaliinidel kuukaarditasu pensionäridele ja lastele. 

Maapiirkonnas ei ole ühistransport mugavusteenus, vaid sageli ainus liikumisvõimalus. Praeguse valitsuse kavandatav muudatus tähendab pensionäridele ja lastega peredele püsivat lisakulu ning koormab ühiskonnagruppe, kes sageli on sotsiaal-majanduslikult niigi haavatavamas olukorras. Eriti problemaatiline on see kavatsus olukorras, kus valitsus on sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja Eesti 200 kätega kehtestanud automaksu, mis kõige valusamalt tabab just maapiirkondade elanikke. Maapiirkondades ei ole isiklik sõiduk luksus, vaid vältimatu vajadus. Nii kujuneb nüüd Hendrik Johannes Terrase ettepanekute põhjal olukord, kus maapiirkondade inimeste liikumist maksustatakse kahel viisil: nii auto omamise kui ka ühistranspordi kasutamise kaudu. Selline lähenemine ei toeta mitte kuidagi regionaalset arengut, vaid süvendab ääremaastumist. 

Samuti on teatatud kavatsusest panustada samas suurusjärgus vahendeid aastas Tartu–Riia rongiliini käigus hoidmisse. See tekitab põhjendatud küsimuse riiklike prioriteetide kohta olukorras, kus Eesti-sisese ühistranspordi rahastamisel nähakse lahendusena eelkõige maapiirkondade elanike kulude suurendamist. Selline valik süvendab ebavõrdsust ka linna- ja maapiirkondade elanike vahel ega toeta tasakaalustatud regionaalpoliitikat. 

Seetõttu soovimegi peaministrilt küsida viis küsimust, et saada teada, millistele analüüsidele tuginetakse ning kuidas mõjutab see valitsuse hinnangul maal elavate inimeste, eelkõige pensionäride ja lastega perede toimetulekut. Lisaks, Eesti põhiseaduses sätestatakse, et lastega pered on riigi erilise hoole all. Kuidas see kõik suhestub põhiseaduse selle punktiga? Meil on veel kolm küsimust ja arupärimise esitajad on kõik Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Mina annan üle arupärimise justiits- ja digiminister Liisa Pakostale. Nimelt plaanivad Justiits- ja Digiministeerium ja Riigi Kinnisvara AS lõpetada Eesti vanima, esinduslikema ning sealjuures nõuetekohaselt toimiva ja väga hästi ligipääsetava kohtumaja kohtuna kasutamise. See asub Tallinnas aadressil Pärnu maantee 7 ja on hästi tuntud õigusemõistmise hoone juba 1800. aastate lõpust. 

Alles see oli, kui taheti kinni panna Jõhvi kohtumaja ja päris paljud kohtunikud olid selle pärast nördinud. Lõpuks lõpetati – ma loodan, et pikemaks ajaks – see rumal plaan ära, sest Jõhvi kohtumajale oli riik väga palju kulutanud. See oli ka regionaalpoliitiliselt äärmiselt vale samm. Nüüd aga minnakse ühe kõige väärikama kohtumaja kallale. Sealjuures rõhutan seda, et äsja said Riigikogu liikmed 101 kohtutöötaja pöördumise, mis kajastab sedasama muret. Üldsegi on see üks väga mõistatuslik lugu, miks tahetakse neid kohtumajasid, mis on meil kõige paremas korras ja kõige väärtuslikemate asukohtadega, nagu hoogtöö korras kinni panna. Mis hoog see justiitsministeeriumil on? Ma ei saa aru. Ma loodan, et minister annab meile vastuse, mis hoog neil on kõige kvaliteetsemaid kohtumaju kinni panna. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt kolleeg Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Mul on hea meel anda regionaal- ja põllumajandusministrile üle arupärimine regionaalsete lennuühenduste jätkusuutlikkuse, piletihindade mõju ning reisijate arvu languse kohta. Viimane aasta on toonud kaasa regionaalsete lennuühenduste, nii Hiiumaa kui ka Saaremaa lendude kasutamise murettekitava [vähenemise]. Kärdla lennujaama läbis möödunud aastal ligi 12 000 reisijat, seda on ligikaudu 3400 reisijat vähem kui aasta varem. Ka Kuressaare lennuliinil on täheldatud märkimisväärset, vähemalt viiendiku võrra väiksemat reisijate arvu. 

Nii Saaremaa kui ka Hiiumaa puhul tuuakse peamise põhjusena välja lennupileti hinnatõus. Piletihinna muutus on toonud kaasa lennuühenduse paljudele inimestele liigse kulukuse nii peredele, eakatele kui ka regulaarsete töö- ja ravisõitude tegijatele. See on otseses vastuolus regionaalpoliitika eesmärgiga hoida saared mandriga ühendatuna. Hinnamuudatuse kehtestamisel anti kohalikele kogukondadele selge lubadus, et kolme kuu möödudes hinnatakse piletihinna tõusu mõju ning vajaduse korral vaadatakse otsus üle. Seda on kinnitanud ka ametis olev minister siinsamas Riigikogu ees. Numbrid aga näitavad, et mõju on olnud selgelt negatiivne, reisijate arv on langenud, ühendus on muutunud vähem kasutatavaks ning selle tagajärjel on ka riik ise kaotanud, sest piletitulu laekub riigile ning väiksem reisijate arv tähendab otseselt väiksemaid tulusid. 

Sellest tulenevalt olemegi kolleegidega sõnastanud viis küsimust ja esitame need ministrile. Miks ei ole kinni peetud lubadusest hinnamõju analüüsida ja missugused on ministeeriumi jätkusammud? Aitäh! 

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Mina soovin üle anda iseenda ja terve hulga fraktsioonikaaslaste nimel arupärimise peaminister Kristen Michalile seoses asjaoluga, et teatavasti juba mullu juunikuus tegi OSCE/ODIHR avalikuks oma raporti, milles tuvastati terve hulk probleeme Eestis kasutatava e-hääletuse süsteemiga, aga siiani, olgugi et möödas on juba rohkem kui kuus kuud, ei ole ühtegi märki sellest, et valitsus oleks asunud välja töötama seadusemuudatusi, mis lähtuksid eesmärgist neid puudusi ületada. 

Soovimegi teada, kas Vabariigi Valitsus on alustanud vastavasisulise eelnõu väljatöötamist. Kui selle tegevusega on alustatud, siis millal võiks loota, et see eelnõu jõuab parlamenti, pidades silmas, et järgmised Riigikogu valimised toimuvad juba aasta ja kahe kuu pärast? Kui ei ole alustatud vastavasisulise seaduseelnõu väljatöötamist, siis mis põhjusel? Kas arvatakse, et OSCE/ODIHR-i välja toodud puudused ei vääri tähelepanu ehk pole sisuliselt põhjendatud? Nii et jääme huviga ootama peaministri selgitusi ja vastuseid nendele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan Erkki Keldole, majandus- ja tööstusministrile, arupärimise Põhjamaade-Balti vesinikutaristu riigi eriplaneeringu kohta. Elering AS on esitanud 1. detsembril 2025 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile taotluse algatada Põhjamaade-Balti vesinikutaristu Eesti osa riigi eriplaneering ning keskkonnamõju strateegiline hindamine. Tegemist on suure ruumilise mõjuga piiriülese taristuprojektiga, mille võimalikud trassid läbivad Lääneranna, Põhja-Pärnumaa, Tori ja Saarde valda ning Pärnu linna, Kuusalu, Jõelähtme, Raasiku, Saue ja Rapla valda, ühtekokku 24 omavalitsust. Riigi eriplaneeringu koostamise eelduseks on suur riiklik huvi, aga paraku ei saa me aru, millist riiklikku huvi kannab gaasitoru, mille puhul on tootmine Soomes ja tarbimine Eestis. Milliseid kulusid toob see kaasa meie maksumaksjale ja millist riiklikku kasu see teenib Eesti riigile? Kuna see läbib mitmeid omavalitsusi, on meil suur huvi teada saada, kuidas on kaitstud kohalike omavalitsuste ja maaomanike huvid ning kompensatsioonipõhimõtted. Oleme harjunud, et riiklikud eriplaneeringud kipuvad kohalike inimeste õigustest üle sõitma. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lea Danilson-Järgi. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan peaministrile üle Isamaa liikmete arupärimise selle kohta, et eelmisel nädalal teatas Statistikaamet, et meil oli neljandat aastat järjest rekordväike sündide arv. Möödunud aastal registreeriti Eestis 9092 lapse sünd, samal perioodil andis Siseministeerium teada, et Eestis registreeriti eelmisel aastal 15 427 surmajuhtumit. [Nende andmete põhjal] saab kergesti välja arvutada, et Eesti rahvaarv vähenes mullu 6335 inimese võrra. Kui negatiivne iive kokku arvestada alates 2000. aasta algusest ehk sellel sajandil, siis selgub, et negatiivse iibe tõttu on meie inimeste arv seni vähenenud 77 000 võrra. Aga kui nüüd vaadata ettepoole ja arvestada, et sündide arv jääbki nii väikeseks nagu eelmisel aastal – 9000 ja selle ringis –, ning võtta arvesse ka prognoositud surmade arv, siis selgub, et järgnevatel aastakümnetel võib Eesti rahvaarv väheneda negatiivse iibe tõttu lausa 200 000 inimese võrra. Seetõttu, [parafraseerides] iseseisvusmanifesti sõnu "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel", võib öelda, et demograafiline olukord näeb välja väga muret tekitav, sest me seisame tõsise rahvusliku kriisi lävel. 

Me soovimegi peaministrilt teada saada, kuidas tema seda olukorda näeb. Kas ta näeb sündide väikest arvu Eestile kui ohtu? Kas valitsus on plaaninud astuda samme sündimuse toetamiseks? Millised sammud on plaanis? Kas on plaanis peresid toetavaid meetmeid ellu rakendada? Kas on plaanis tagasi pöörata neid otsuseid, mis on peredele negatiivselt mõjunud, näiteks tuluvabastuse kaotamine ja muud sellised algatused? Nii et annan [üle]. Aitäh!

Aitäh! Nii. Järgnevalt Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda Isamaa Erakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel üle arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Sel ajal, kui Eestil jagub raha Putini liikmesriigi, kommunistliku Kuuba toetamiseks ligi pool miljonit eurot, on regionaalminister Hendrik Johannes Terras teatanud plaanist kaotada pensionäride ja laste tasuta sõidu õigus maakondlikus ühistranspordis. Sellega halvendatakse veelgi eakate ja lastega perede majanduslikku olukorda ning toimetulekut. 

Koos automaksu kehtestamisega lubas valitsusliit rahvale paremaid võimalusi ühistranspordis. Kuigi Erakond Eesti 200 on lubanud teha ettepaneku automaksu tühistamiseks, ei ole seda tehtud. Tagatipuks on minister Terras asunud hoopis laste ja pensionäride tasuta sõidu õigust maakondlikus ühistranspordis tühistama. Põhjenduseks on Terras toonud vajaduse koguda ühistranspordi kasutamise kohta paremini andmeid, et ühistransporti reformida. Ei ole raske aru saada, et selline reform tähendab peaasjalikult ühistranspordivõrgu kärpimist ja inimeste liikumisvõimaluste piiramist. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 139, oleme esitanud ministrile üheksa küsimust, alustades sellest, millised on sisulised põhjendused laste ja pensionäride maakondlikus ühistranspordis tasuta sõidu õiguse kaotamise kohta, ja nii edasi. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Annan 21 Riigikogu liikme nimel – eri fraktsioonidest ja fraktsioonitute parlamendiliikmete nimel – üle Riigikogu otsuse eelnõu Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamise kohta politseijuhtide kriminaalmenetluse ja sellele eelnenud Kaitsepolitseiameti tegevuse õigusriigi põhimõtete vastavuse uurimiseks. 

Selle eelnõu puhul ma tahan rõhutada, et loomulikult, me lähtume õigusriigi põhimõttest, et parlamentaarses järelevalves me ei anna hinnanguid kohtumenetlusele kolmes etapis, ometi ei saa parlament praeguses õigussüsteemi usalduskriisis kõrvale jääda. Meil on selline kaasus: endine keskkriminaalpolitsei direktor, endine Kaitsepolitsei[ameti] direktori asetäitja, endine Politsei- ja Piirivalveameti direktor ja endine Eesti riigi tollijuht on esitanud väite, et nende suhtes on riigi süüstavat võimu rakendatud isiklikel või mitte seadusest tulenevatel objektiivsetel motiividel. See on tegelik reaalsus, kus me praegu asetseme. Sellise õiguskogemuse ja õigusautoriteediga inimesed on avalikkusele esitanud sellekohaseid väiteid. 

Komisjoni otsuse eelnõu esitanud parlamendiliikmed leiavad, et usalduse taastamiseks on minimaalne, mida rahvaesindus saab teha, vastava uurimiskomisjoni moodustamine, et kuulata ära selles asjas teist puutumust omavate isikute seisukohad, teha järeldused ja formuleerida need nii kõnealuse kaasuse pinnalt kui ka tulevikuks õiguskaitse menetlusteks. Seadusandjal lasub vastutus selle eest, et taastuks usaldus [õigusriigi] vastu. Ja seda me selle eelnõuga soovimegi saavutada. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan kolleeg Jaak Valge ja enda nimel justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale arupärimise õigusloome kohta. Meie arupärimine puudutab e-valimiste usaldusväärsust ja valimiskaebuste korra täiendamist. Jätan sissejuhatava jutu kõrvale. Kokkuvõtteks: mis ei ole sõltumatult kontrollitav, see ei ole ka usaldusväärne. Seetõttu oleme formuleerinud kaks põhimõttelist küsimust proua justiits- ja digiministrile. Esiteks, kas Justiits- ja Digiministeerium kavatseb algatada eelnõu põhiseadusest tulenevate nõuate kohaselt Eesti valimiste usaldusväärsuse parandamiseks elektroonilise hääletuse vaadeldavuse täpsema reguleerimise kaudu või muul viisil? Kui ei kavatse, siis miks? Ja teiseks, kas Justiits- ja Digiministeerium on asunud koostama eelnõu eesmärgiga anda valimisvaatlejatele Eestis avalikes huvides kaebuste esitamise võimalus, nagu on Eestile soovitanud OSCE 2025. aasta hinnang? Kui ei ole, siis miks on OSCE soovitust eiratud? Arupärimine on esitatud digitaalselt. 

Aitäh! Lauri Laats, palun! (Kõneleja ütleb, et annab üle kaks eelnõu.) Kaks eelnõu.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda seaduseelnõu, mis puudutab Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmist. Ma olen selle eelnõuga siin olnud mitmeid kordi, aga Riigikogu liikmed koalitsioonist on järjepidevalt selle maha hääletanud.  

Kui täna, kui Riigikogu istung algas ja oli [kohaloleku kontroll], siis selgus, et 22 Riigikogu liiget puudub. Meie 101 liikmest 22 puudub! Aga kas nad olid kohal või mitte, palka nad saavad ikkagi. Meie eelnõu ütleks selgelt: need Riigikogu liikmed, kes ei osale Riigikogu istungitel, ei pea saama palka sellisel määral, nagu on ette nähtud.  

Ehk siis, head Riigikogu liikmed, see eelnõu, millega ma olen siin juba kolmandat korda, kindlasti tagaks inimeste õigustunde. Ja see tagaks korra nii siin Riigikogu saalis kui ka komisjonides. Sel juhul teeksid Riigikogu liikmed tööd südametunnistuse järgi ja nii, nagu rahvas on soovinud, kui meid on siia valitud – selleks, et me toimetaksime siin ja oleksime iga kord kohal. Täna on minu arust väga hea näide: selle aasta esimene istung, 22 Riigikogu liiget puudub, aga palka saadakse ikka. Ehk siis meie eelnõu kindlasti korrastaks seda olukorda. Nii et hakkame seda menetlema ja teeme siin asjad korda. See on esimene [eelnõu]. Aitäh!

Aitäh! 

Nii, ja teine dokument, mille ma tahan üle anda, on arupärimine. Arupärimine on mõeldud siseminister Igor Tarole. Teema on lasketiirud, nende vähesus, samuti laskekohtade vähesus. Meedias on see teema leidnud päris suuresti kajastust nii täna kui ka eelmisel nädalal. Selle kohta on meil ridamisi küsimusi. Aga [peamine] küsimus on ju tegelikult julgeolekus. Siinsamas Riigikogu saalis me arutame, otsustame, eraldame väga palju raha selleks, et meie julgeolek oleks tagatud. Väga suured summad eelarvest lähevad sinna. 

Aga mida räägivad spetsialistid? Kui meil on püss olemas ja kuulid ka, aga püssimehi ei ole, siis mis julgeolekust me räägime? Igal juhul peab meil olema plaan, kuidas tagada see, et meie inimestel tekiks laskevõimekus ja oskused. Kui Kaitseliit ja Kaitsevägi ütlevad, et võimekuse tekkeks on meil vaja lasketiire, aga riigil ja valitsusel mingit plaani ei ole, siis see ei ole jätkusuutlik. Ja sellepärast meie fraktsiooni liikmed soovivadki lugupeetud ministrilt saada arupärimisele konkreetseid vastuseid. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Esitan siseminister Igor Tarole Keskerakonna fraktsiooni liikmete allkirjastatud arupärimise narkootikumide leviku kohta. Õiguskaitseasutuste ja avalikkuse antud hinnangu kohaselt on narkootilised ained Eestis muutunud senisest kättesaadavamaks. Kuigi olukord avalikus ruumis võib näida suhteliselt rahulik, toimub märkimisväärne osa narkokaubandusest digikeskkonnas. See muudab selle raskemini avastatavaks ja tõkestatavaks. Esitame härra ministrile kaheksa küsimust, millele jääme ootama vastust siin Riigikogus kogu Eesti rahvale. Aitäh! 

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja 11 arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Aga asume tänase päevakorra juurde. Täna on meil üks arupärimine, Riigikogu liikmete Reili Ranna, Helmen Küti, Tanel Kiige, Riina Sikkuti, Madis Kallase, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine huvihariduse ja noorsootöö rahastamise kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama kolleeg Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Hea kolleegid! Tegelikult oleme me ju sellest teemast siin mõne aja eest, alles hiljuti rääkinud. Kuid põhjuse, miks sotsiaaldemokraadid taas arupärimise noorsootöö ja huvihariduse kättesaadavuse kohta esitasid, annavad kaks asjaolu. Esiteks on vahepeal selgeks saanud, et absoluutses vaesuses olevate laste arv on hüppeliselt kasvanud, see on kahekordistunud. Teiseks on nüüdseks saanud selgemaks valitsuse käesoleva aasta prioriteedid riigieelarve vaates. Aga sellest veidi hiljem. 

Noorte arengut toetav huviharidus ja noorsootöö on Eestis haridussüsteemi lahutamatu osa. Need valdkonnad ei täienda üksnes formaalharidust, vaid loovad keskkonna, kus noor saab katsetada, avastada oma tugevusi ja kujundada enesekindlust. Huvitegevuse ja noorsootöö kaudu omandatud oskused – alates meeskonnatööst kuni probleemide lahendamise ja oma tunnete juhtimiseni – on olulised kogu eluks, need aitavad kujundada tugevat kuuluvustunnet ja võimet luua toetavaid suhteid. 

Huvihariduse õpetajate ja noorsootöötajate palk jääb märkimisväärselt maha nii üldhariduskoolide õpetajate kui ka teiste sarnase vastutuse ja haridusnõuetega ameti pidajate keskmisest tasemest. Kuigi huvihariduse ja noorsootöö korraldamine on kohalike omavalitsuste ülesanne, ei taga praegune rahastusmudel noortele üle Eesti ühtlast taset ega võrdselt head ligipääsu. Mitmed omavalitsused on olnud sunnitud vähendama huvitegevuse võimalusi või kärpima noortele suunatud tegevusi just rahaliste vahendite nappuse tõttu. Kusjuures jätkusuutlikkust õõnestab ka liigne projektipõhisus, mis eelistab pigem piirkondi, kus on suurem suutlikkus projekte kirjutada, mitte tingimata suurem vajadus. 

Noorsootöö kvaliteedinõuete ja kutsestandardite väljatöötamisega tuleb otsustavalt edasi liikuda, kuid sellega peab kaasnema ka konkurentsivõimeline palgatase, et valdkonnas jätkuks pädevaid ja motiveeritud spetsialiste ning et noored ei satuks elukohast sõltuvalt ebavõrdsesse olukorda. Kui õpetajad ja noorsootöötajad ei saa oma tööd teha kindlustunde ja väärika tasu eest, kannatab paratamatult noorte võimalus saada tuge, mis aitab ennetada sotsiaalseid, käitumuslikke ja vaimse tervise probleeme. 

Uuringud näitavad, et noortevaldkonna töötajate väike palk, ebastabiilne rahastus ja suur töökoormus mõjutavad otseselt töömotivatsiooni, püsivust valdkonnas ning võimekust pakkuda järjepidevat tuge noortele. Samuti on rahvusvaheliselt tõdetud, et vaimse tervise murede korral pöörduvad noored sageli esimesena just noorsootöötajate poole, nähes neid ligipääsetavate ja usaldusväärsete täiskasvanutena. See kinnitab veelgi, kui oluline on tagada neile spetsialistidele vajalik stabiilsus ja väärikad töötingimused, et nad saaksid oma rolli täita kogu ühiskonna hüvanguks. 

Ma siinkohal kõiki küsimusi, mis me ministrile esitasime, ükshaaval ette ei loe. Ma usun, et minister neile vastates ise seda teeb, siis on lihtsam jälgida. Igal juhul ma loodan, et me sel korral kuuleme juba konkreetsemaid vastuseid ning minister ei piirdu seisukohaga, et noorsootöö on kohalike omavalitsuste vastutus. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastama palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärija! Kohe alustuseks pean teid kurvastama. Ma olen jätkuvalt maailmavaatelt seda meelt, et riik ja kohalik omavalitsus peavad oma vastutusalas väga selgelt piire seadma. Nii huviharidus kui ka noorsootöö on kohaliku omavalitsuse vastutada. Mul puudub igasugune alus väita, et kohalik omavalitsus sellega hakkama ei saa. Ma ei toeta seda, et riik hakkab reguleerima, piiranguid seadma või kuidagi ülevalt poolt ettekirjutusi tegema sellele, kui palju keegi peab oma töötajatele palka maksma. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et see on kohaliku omavalitsuse vastutusala, ja nii see peaks ka jääma. Meil on teisi valdkondi, kus vastutus on segane, kus see on riigi ja omavalitsuse vahel hajutatud, nii et lõpuks ei taha mitte keegi vastutada, aga see on veel palju hullem olukord kui see, et on selge, kes tegelikult peaks vastutama.

Aga püüan vastata teie küsimustele ühekaupa. Esimene küsimus: "Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et noortele suunatud huvihariduse ja noorsootöö kättesaadavus ning kvaliteet ei sõltuks ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse rahalisest võimekusest ja juhtimisotsustest? Milliseid lahendusi nähakse, et vähendada piirkondlikku ebavõrdsust ja vältida olukorda, kus teenuse kvaliteet sõltub eeskätt omavalitsuse eelarvelisest seisust, mitte noorte vajadusest?" 

Eestis ei sõltu huvihariduse kättesaadavus ja noorsootöö kvaliteet mitte sellest, kui suur on omavalitsuse rahakott, vaid sõltub väga tugevasti sellest, kui oluliseks mingi konkreetne omavalitsus seda valdkonda enda jaoks peab. Meil on ka suhteliselt rikkaid omavalitsusi, kes investeerivad sellesse valdkonda vähem kui need omavalitsused, kes võib-olla eelarveliselt nii võimekad ei ole, aga investeerivad tunduvalt rohkem. Nii et see ei ole otseselt seotud eelarvega, vaid on väga tugevasti seotud valdkonna prioriteetidega ehk sellega, kas see valdkond on omavalitsuse jaoks prioriteet või ei ole. 

Alates 2017. aastast on meil olemas avalikud andmed selle kohta, kui palju omavalitsused investeerivad noorte huvitegevusse, noorsootöösse ja spordi rahastamisse – sport on ka huvitegevus –, ning on näha, et need numbrid on märkimisväärselt kasvanud alates aastast 2017. Aastal 2017 investeerisid omavalitsused huvitegevusse ja noorsootöösse, sealhulgas sporti, umbes 102 miljonit eurot, aga aastal 2024 juba 166 miljonit eurot. Nii et omavalitsuste panus noorsootöösse, huvitegevusse ja sporti on tuntavalt kasvanud. Jah, seal hulgas on ka väga palju taristuinvesteeringuid, aga me saame ju aru, et näiteks spordi huvitegevus sõltub väga tugevasti sellest, kui kättesaadav on mingis valdkonnas taristu. 

Küll aga olen ma nõus selle argumendiga, et noorsootöö ja huvihariduse kvaliteedi koha pealt peaks kehtima üle riigi sarnane standard ja kõik omavalitsused, kes selle tegevuse eest vastutavad, peaksid ka selle standardi poole püüdlema. Praegu on meil ühtselt kehtestatud standard noorsootöö puhul küll olemas, aga meil on puudu noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuded ehk [me ei tea,] milliste pädevuste ja oskustega peab olema inimene, kes aitab selle standardi [kohaselt tulemusi] saavutada. Selles ma näen küll riigil väga olulist rolli. 

Meil tuleb üle riigi kokku leppida standard ja kvaliteeditasand ehk see, mida tähendab kvaliteetne, noortele kättesaadav ja nende vajadustest lähtuv noorsootöö. Sellise standardi ja noorsootöötajate kvaliteedinõuete väljatöötamisega me praegu ministeeriumis tegeleme. Töörühm andis oma töö meile üle maikuus. Neil oli ettepanek kehtestada kutsenõuded noorsootöötajatele. Lähiajal tuleb välja noorsootöö ja huvihariduse ühendseaduse väljatöötamiskavatsus. Me kanname väga selgelt teile ette riigi planeeritavad sammud, mis me astume selleks, et tagada noorsootöö ja huvitegevuse kvaliteet. 

Teine samm on selleks, et anda omavalitsustele finantsilist võimekust ja otsustuspädevust noorsootöö ja huvihariduse rahastamiseks. Me oleme algatanud väljatöötamiskavatsuse, mis tuleb peagi juba kooskõlastusringilt tagasi. Toetused tõstetakse ümber KOV-i tulubaasi ja eeldatavasti hakkavad need suurenema, sest ka maksud tõusevad ja elukallidus kasvab. 

Teine küsimus: "Milliseid samme plaanib ministeerium omavalitsuste toetamiseks astuda, et tagada neile suurem suutlikkus ja motivatsioon panustada huviharidusse ja noorsootöösse? Kas on kavas pakkuda juhiseid, koolitusi või ühtseid kvaliteediraamistikke, mis aitaksid vähendada erinevusi omavalitsuste vahel?" Nagu ma juba esimese küsimuse vastuses selgitasin, uue valdkondliku seadusega, mis ühendab endas huvihariduse ja noorsootöö valdkonna, luuakse ühtne kvaliteediraamistik ja kvaliteedimudelid, millega toetatakse kohalikke omavalitsusi ja ka teisi teenusepakkujaid, et ühtlustada ja tõsta teenuste kvaliteeti. Riigil on soov kvalifikatsiooninõuetele ülemineku toetamiseks toetada esmakordse kutse taotlejaid ehk noorsootöötaja kutse ning õpetaja ja teiste kutse- ja huvihariduse õpetajate kutse taotlejaid. See kutse tõendab ka pedagoogiliste kompetentside olemasolu. Enne kutse taotlemist pakutakse ka ESF-i vahenditest – selle rahastuse lõppemisel ka riigieelarvest – pedagoogiliste pädevuste tõstmise koolitusi. 

Noortevaldkonna kvalifikatsiooninõuete töörühma ettepanek on tagada 64 akadeemilise tunni mahus pedagoogiliste baasteadmiste ja -oskuste omandamist. Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuringu põhjal on hinnatud, et koolitust tuleb pakkuda umbes 3000 huvihariduse õpetajale, noorsootöötajale ning huvitegevuse juhendajale, kellel puudub erialane haridus või kutse. 

Meil on mitmeid tegevusi, mida valdavalt rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist ja mis on mõeldud noortevaldkonna kvaliteedi juhtimise tõstmiseks. Ma neid kõiki ette lugema ei hakka, me saame pärast kirjalikus vormis teile üle anda ka selle informatsiooni, kui palju me praegu ESF-i vahendeid noorsootöö valdkonna kvaliteedi tõstmiseks ja koolituste [korraldamiseks kasutame]. 

Oleme ajakohastanud ka 2013. aastast kasutusel olnud noortevaldkonna korraldamise kvaliteedi hindamise mudelit ning alates 2024. aastast saavad omavalitsused nimetatud mudeli põhjal kvaliteedi hindamist läbi viia veebikeskkonnas Haridussilm, kus omavalitsustele kuvatakse eeltäidetud vormina hindamisel kasutatavaid üle riigi kogutud andmeid ja uuringute tulemusi. 

Teie kolmas küsimus: "Milliseid võimalusi näeb ministeerium selleks, et tugevdada huvihariduse ja noorsootöö sidet formaalharidusega, et noore arengut toetaks ühtne tervik, mitte killustatud süsteem?" Ma pean väga oluliseks seda, et formaalhariduse omandamisel arvestatakse ka noore tegevust mitteformaalõppes ehk huvihariduses. Aga ka see, kui noor tegutseb aktiivselt noorsoovaldkonnas, peaks olema arvestatud formaalõppe osaks. Teadupärast on põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muudetud, nii et mitteformaal- ja informaalõppe tegevusi saab kool arvestada formaalõppe osana. 

Võib-olla on takistuseks kahe valdkonna – formaalhariduse ja mitteformaalhariduse – vastastikune usaldus. Eelkõige puudutab see õpetajate ja koolide usaldust huvihariduse kvaliteedi ja noorsootöö kvaliteedi suhtes. Ma arvan, et need kvaliteedi- ja kvalifikatsiooninõuded, mida me ühendseadusega kehtestame, aitavad usaldust kasvatada. Aga mitte ainult. Ka omavalitsuste tasandil ühise töörütmi saavutamine omaenda kooli ning noorsootöö ja huvihariduse valdkonna vahel on väga oluline. Võib-olla tuleks omavalitsustele anda juhiseid ja juhendeid, kuidas sellist ühist töörütmi välja töötada. Sest tihti on nii, et kui laps lahkub koolist ja läheb kas huvikooli või huviringi, siis ta toimetab ühe ja sama omavalitsuse piires. Ta ei liigu ju omavalitsusest välja. Ta käib sellesama omavalitsuse spordiklubis, sellesama omavalitsuse muusikakoolis või sellesama omavalitsuse põhikoolis – nad kõik on ühe omaniku juhitavad haridusasutused. Riigi suund on praegu selline, et neid tegevusi, mida noor nendes haridusasutustes teeb, arvestatakse lapse hariduse osana – ta omandab haridust tegelikult ka muusikakoolis, ta omandab haridust ka spordikoolis, samuti kunstiringis ja huvitegevuses, nii et formaalharidusasutus ehk kool arvestab seda tegevust oma põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas. Aga see eeldab nende osapoolte väga tihedat omavahelist koostööd, ka usalduse tekitamiseks, sest peamine takistus on praegu vastastikuse usalduse puudumine.

Neljas küsimus: "Mis seisus on noorsootöötaja kutsestandardi ja kvalifikatsiooninõuete väljatöötamine ning milline on ministeeriumi edasine ajakava?" Noorsootöötaja esimene kutsestandard kehtis alates 1. märtsist 2006. Kutsestandardeid uuendatakse iga viie aasta tagant ja viimati uuendati seda põhjalikult 2023. aastal. Noorsootöötaja ja noorsootööjuhi kutsestandardid tase 5, 6 ja 7 kehtivad kuni 2028. aastani. Enne kehtivuse lõppu toimub kutsestandardite uuendamine ja uute kinnitamine, aga seda ainult vajaduse korral. 

Noortevaldkonna töötajate kvalifikatsiooninõuete väljatöötamise töörühm jõudis oma ettepanekuni juulis 2025. Selles ettepanekus on kaheksa profiili, sealhulgas noorsootöötaja oma. Koostatud ettepanek on uue noortevaldkonna seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamise alus. Selle osa on ka noorsootöötajatele, huvihariduse õpetajatele, treeneritele ja projektipõhistele noorsootöötajatele kvalifikatsiooninõuete seadmine. Ajakava näeb välja selline, et 2026. aasta jooksul töötatakse välja ühendseadus. Kõigepealt tuleb väljatöötamiskavatsus avalikule konsultatsiooniringile, sellele järgneb seaduse väljatöötamine ja loodetavasti selle aastanumbri sees või järgmise aasta alguses on seaduseelnõu välja töötatud. 

Nii. Lähen edasi, sest meil hakkab aeg läbi saama. [Viies küsimus:] "Kuidas tagab ministeerium, et koos kvaliteedinõuete kehtestamisega tuleb ka vastav palgatoetuse või rahastusmudeli muutus, mis võimaldaks omavalitsustel kvalifikatsiooninõudeid täita ilma teenuste vähenemise või töötajate lahkumise riskita?" Nagu ma ütlesin, omavalitsuste vastutus on kohaliku omavalitsuse tasandil noorsootöö ja huvihariduse korraldus. Üleriiklike ühtsete standardite ja kvalifikatsiooninõuete kehtestamine kindlasti aitab kaasa teenuse kvaliteedi tõstmisele, aga ma arvan, et see on kohaliku kogukonna nõudlikkuse küsimus, mis on selle kogukonna ja kohaliku omavalitsuse jaoks prioriteedid. 

Mina isiklikult ei pea õigeks ega vajalikuks riiklikku sekkumist ei palga reguleerimisel ega palganõudmiste esitamisel kohalikule omavalitsusele. Me teame, et need toetusmeetmed, mida on seni ühekordselt rakendatud, tegelikult toimivad. Ja ühekordseid toetusmeetmeid omavalitsustele on ka võimalik välja töötada, aga pikaaegne vastutus noorsootöö ja huvihariduse rahastamise eest peab ikkagi jääma kohalikele omavalitsustele. Ühekordsed toetusmeetmed kvaliteedi ja võimekuse tõstmiseks tulevad meile valdavalt Euroopa Sotsiaalfondist, kust me rahastame noorsootöö kvaliteedinõuete sisseviimist, juhendeid, koolitusi ja omavalitsuste võimekuse kasvatamist selleks, et meil oleks kvaliteetne noorsootöö, ning et igale noorele, kes vajab abi, tuge ja võimalusi oma võimekuse arendamiseks, oleks see kõik noorsootöötajate huvihariduse ja huvitegevuse raames tagatud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu [istungi] juhataja! Hea minister! Kuidas te kommenteerite oma erakonnakaaslase minister Terrase soovi hakata lastelt maakonnaliinidel sõitmise eest tasu küsima, seda olukorras, kus on teada, et lapsed kasutavad huviharidusasutusse jõudmiseks kõige enam just ühistransporti? Kas teie hinnangul ei hakka see piirama kaugematest piirkondadest pärit laste ligipääsu huviharidusele? Ja kas te üldse olete seda analüüsinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma jätaksin viisakalt ja lugupidavalt sellele küsimusele vastamata, puhtalt sel põhjusel, et mul puudub igasugune andmestik, et ma saaksin üldse midagi väita. Ehk tegelikult ma ei tea, kui palju lapsi maakondlikku tasuta ühistransporti kasutab huvi[ringi minemiseks], küll aga tean, et seda kasutatakse kooli jõudmiseks ja koolis käimiseks. Maakondlik ühistransport asendab päris paljude laste jaoks koolibussi, aga see jääb ka tulevikus nii. Seaduse järgi peab laps saama kooli sõita tasuta, seal mingeid erisusi olla ei saa, seda seadust keegi muutma ei hakka. 

Küll aga on mingid muud sõidud. Aga ma ei oska teile öelda, mis on need muud sõidud, mida lapsed maakondliku ühistranspordiga teevad, ja kas maakondliku ühistranspordi graafik üldse võimaldab lastel [bussiga] näiteks huviringis käia või kuidas lapsed liiguvad. Kahjuks ma ei tea, kuidas sellega on, seega ei hakka igaks juhuks spekuleerima. Aga see on oluline teema. Ma arvan, et enne, kui otsuseid tehakse, tuleks seda kõike analüüsida. Ma igaks juhuks ütlen, et minister Terras esitas kabinetis ainult ühistranspordi reformi kava esialgse raamistiku. Veel ei ole ühtegi eelnõu esitatud, nii et valitsus on alles selle teema arutelufaasis.

Suur tänu! Züleyxa Izmailova, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah. Mul on palve: teha ministrile ettepanek vastata sellele küsimusele kirjalikult.

Aga selle kohta vastab teile regionaal- ja põllumajandusminister, sest minul vastavaid andmeid ei ole, mina peaksin neid niikuinii temalt küsima.

Suur tänu! Ma loodan, et see oli teile hea näpunäide, kuidas toimetada. Kui te saadate kirjaliku küsimuse mulle, saan ma saan selle kohe edasi saata ja siis saab minister Terras sellele vastata. Aga järgnevalt Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke laiem, see on seotud alaealiste kuritegevusega. Alaealiste kuritegevuse puhul me räägime väga tihti ja väga palju ennetamisest, rõhutame riigi varajast sekkumist. Loomulikult on väga suur roll ka huvitegevuse ja noorsootöö kättesaadavusel. Me teame, et eriti väiksemates maapiirkondades on see tegelikult problemaatiline. Me näeme ka seda, et mitmed juhtumid, mis on ka meedialäve ületanud, on aset leidnud just väiksemates piirkondades, kus tõenäoliselt, võib eeldada, on need teenused vähem kättesaadavad. Minu küsimus on see: kas te olete ministeeriumis sellise fookusega seda teemat arutanud, näiteks koostöös siseministriga? Milliseid võimalusi võiks just sellest lähtuvalt pakkuda noorsootöös ja ennetustegevuses laiemalt?

Jaa, aitäh! Suur tänu selle teema tõstatamise eest! Ma tõmbaksin selle natuke laiemaks. Muret tekitab noorte alaealiste kuritegevuse ja ränkade kuritegude tagasitulek – selles mõttes, et me olime juba saavutanud olukorra, kus meil ei olnud alaealisi, kes kandsid vanglakaristust eriti ränkade kuritegude eest. Aga nüüd me oleme uuesti tagasi sellises olukorras, kus alaealised on sooritanud väga ränkasid kuritegusid. 

Teine mure on mingi hulga – mitte küll väga suure hulga – noorte radikaliseerumine. Ehk meie polariseeruvas maailmas kujundatakse väga radikaalseid seisukohti juba noores eas ning see võib viia kohati agressiivse kuritegeliku käitumiseni. Sellist radikaliseerumist toidab muidugi väga tugevasti sotsiaalmeedia, mis on mullistunud, nii et noored oma väikeses mullis kujundavad väärtushoiakuid, mis on ühiskonnas kaasalöömiseks üsna destruktiivsed. Kuigi me Eestis veel ülisuurt ja massilist radikaliseerumist ei ole täheldanud, on trend ometi sinnapoole, et noorte seas on märgata väärtuselisi lõhesid. On kujunemas grupp noori, kelle väärtused ei ole demokraatliku süsteemi ega ühiskonna sidusa toimimise mõttes positiivsed. Ja selliseid trende võib ka Eestis märgata. 

Detsembris kutsusin kokku haridusministeeriumi noortenõukogu, kus osalevad noorsootöötajate, noorteorganisatsioonide ja üliõpilaste esindajad. Arutasime just nimelt neid kahte teemat: üks teema oli noorte ränkade kuritegude arvu kasv ja mis seda põhjustab ning teine teema oli noorte radikaliseerumine. Radikaliseerumise kohta on meil andmeid vähe, aga kõige rohkem teeb muret andmestik, mis tuleneb üleeuroopalisest kodanikuväärtuste uuringust. Sellest selgus, et poiste ja tüdrukute vaheline väärtuslõhe aina kasvab, ja seda väga radikaalselt. Ehk hoiakud soolise võrdõiguslikkuse suhtes, vähemuste suhtes, üleüldiselt võrdsete võimaluste suhtes on ühiskonnas teatud grupi noorte poiste seas radikaliseerumas. 

Me arutasime seda noorteorganisatsioonidega. Üks ülesanne, mille me seadsime nii haridusministeeriumi noortevaldkonna [ja noortepoliitika kujundajatele] kui ka noorteorganisatsioonidele, oli see, et me suudaksime nüüd 2026. aasta esimese poole jooksul sõnastada teatud tegevused mitte ainult ministeeriumile, vaid ka noorsootöövaldkonna esindajatele ja noorteorganisatsioonidele – nendele, kes tegelikult noortega töötavad. Seni oleme väga suurt tähelepanu pööranud noorte osaluse suurendamisele, aktiivsete noorte mobiliseerimisele, aga nüüd me peame hakkama rohkem tähelepanu pöörama sellistele noortele, kes ei ole ühiskonnas aktiivsed, aga toimetavad kuskil äärealadel, kus me neid ei märka. Need noored on aktiivsed, aga me ei märka neid, sest nad on oma väärtusmullis ja inforuumis, mis on meile nähtamatu. Aeg-ajalt tekivad ühiskonnas konfliktid just nimelt väärtushinnangute põhjal ja need noored on seal osalised. 

Nii et tunnistan, et probleem on olemas. Eestil on praegu veel võrreldes väga paljude teiste Euroopa riikidega unikaalne võimalus seda radikaliseerumise aina kasvavat trendi pidurdada. Me ei ole veel eksponentsiaalses kasvutrendis, aga meil on juba märke sellest, et noorte seas väärtuslõhe aina kasvab.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Kõigepealt tahan teid tänada selle eest, et kolleeg Züleyxa Izmailova küsimusele vastuseks te ütlesite, et kindlasti tuleb teha uuring noorte transpordi kohta huvitegevuse juurde. 2017. aastal jõustunud huvitegevustoetus, mida, tõsi, nüüd on vähendatud ja mis on väiksemaks jäänud, oli mõeldud just haavatavatele [sihtrühmadele], näiteks erivajadustega noorte transpordi korraldamiseks, samuti huvitegevuse loomiseks. See oli just see toetus, mis regionaalpoliitiliselt toetas kõige nõrgemaid. 

Mõistlik ei ole kõike teha omavalitsuses, nii et igaüks teeb enda omas. Näiteks Viljandi maakonnas on nii, et Viljandi linn pakub spordikooli, huvikooli, muusikakooli, kunstikooli. Ja väga paljud lapsed kasutavad maakondlikku [ühistransporti] just nimelt [huviringides käimiseks], mitte kooli minekuks. Ma väga loodan, et kui sellekohane uuring saab tehtud, siis te annate sellest meile ka tagasisidet. 

Aitäh! Ma arvan, et mõjuanalüüs, vajaduspõhisuse analüüs on vaja ära teha. Eesti on küll väike, aga piirkonniti väga eriilmeline, ka geograafiliselt väga eriilmeline. On piirkondi, kus transpordiühendused on piisavalt head ja lapsed saavad päris hästi ühistranspordiga huviringides käia. Aga on ka piirkondi, kus selleks on vaja eritransporti, sest lihtsalt geograafiline eripära ja asustustihedus tingivad selle, et ligipääs huviharidusele on palju piiratum.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Nii või teisiti on riigi roll hoida regionaalset tasakaalu, et noortel ja lastel oleks igas omavalitsuses võimalus pääseda huvitegevuse ja -hariduse juurde ning saada ka kvaliteetset juhendamist. Väga hea, et kvaliteeti tagab riik oma seadusega. Aga laiemalt on mitmel juhul sekkumine kokku lepitud. Kui me vaatame treenereid, kui me vaatame laulu- ja tantsupeoga seotud ringijuhte, siis näeme, et nendel on olemas palgatoetuste süsteem. Septembris 2024 käisid meil Riigikogu kultuurikomisjonis ametnikud Riin Tamm ja Tormi Kotkas. Riin Tamm ütles, et palgatoetuse süsteemi koostamisega tegeleti eelmise valitsuse ajal, ja ta lootis, et see võetakse jälle päevakorda praeguse valitsuse ajal. Tormi Kotkas, ministeeriumi ametnik, lisas, et palgamudel nägi ette noorsootöötajate ja huvi[kooli õpetajate] palga tõusu kuni õpetajate keskmise palga tasemeni. Seega oleks treenerite kontekstis vaja lisaraha 12,3 miljonit ning huvihariduse puhul 40,4 miljonit. Minu küsimus ongi see: kas on plaanis sellega edasi minna?

Aitäh küsimuse eest! Te ise lugesite kokku, üle poolesaja miljoni on vaja palgatoetuse raha, et viia [noorsootöötajate ja huvikooli õpetajate palk] õpetajate keskmise palgani. Meil ei ole plaanis selle palgatoetusega edasi minna. Treenerite palgatoetuse skeem on meil olemas, küsimus on sellesse raha investeerimises. Meil ei ole vaja mitte uut skeemi, vaid on vaja olemasoleva skeemi mahtu hoida või seda tõsta. Ma ei näe vajadust veel paralleelse treenerite palgatoetuse skeemi järele. Aga üldiselt olen ma seda meelt – ja leian, et nii on ka hariduse teistes valdkondades –, et palga ja muu vastutuse jagamine poolenisti ühe ja teise vahel viib selleni, et lõpuks palk tegelikult kannatab. Kannatab vastutus, kannatab see kvaliteet, sest traditsiooniks hakkab kujunema näpuga üksteise peale näitamine, kes peaks tegelikult palka maksma, kelle ülesanne see on. Seda me oleme näinud õpetajate puhul. Ja ma arvan, et see ei ole lihtsalt see suund, mis noorsootöötajate töökvaliteeti tõstaks. Nõudlikkus – see, kui valija on enda omavalitsuse teenuste suhtes nõudlik – on peamine, mis demokraatias toimib.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te põgusalt mainisite sotsiaalmeediat ja sealt tulevaid mõjusid. Ma ei oska küll viidata ühelegi uuringule, aga eelmisel reedel toimus siin Riigikogus arutelu ja ma kuulsin, siis öeldi ka mitu korda, et väga paljud lapsed veedavad suure osa ajast sotsiaalmeedias. Seda ei saa kuidagi pidada mitteformaalseks hariduseks või huvihariduseks, see on sootuks midagi muud. Aga mul on siit tulenevalt küsimus: kas teil on olnud arutelu all ka see, et  üks huviring võiks olla igale Eesti lapsele kohustuslik ja tasuta, olgu see huvihariduse ükskõik mis valdkonnas. Kas see [idee] on üldse kuskilt läbi käinud? Kas see võiks olla arutelu [teema]?

Aitäh! Minu teada enamik omavalitsusi praegu seda põhimõtet rakendab. Sellega on ainult see probleem, et see üks huviring, mida lapsele tasuta pakutakse, ei pruugi olla see, mida laps tahab. Ehk siis see ei garanteeri lapsele huviharidust selles ulatuses, nagu ta võib-olla tahaks. Kui me mõtleme lihtsalt, et tal võiks olla mingi huvitegevus, siis tõenäoliselt ta saaks seal ringis käia, kui see on tasuta. Aga kui mõelda selle peale, et hariduse mõttes peaks laps arendama ühte, teist või kolmandat võimekust, siis see tasuta huviring ei pruugi olla tema jaoks täpselt see õige, kus tema andekus lõpuks [kõige paremini avalduks]. 

Aga minu teada kehtib juba praegu enamikus omavalitsustes see printsiip, et vähemalt ühte huviringi on lapsel võimalik minna tasuta. Tihti pakub kool seda huviringi, olgu see mudilaskool, rahvatantsurühm, mingi pallimängu rühm või midagi muud. Sellised ringid on koolides olemas, kõigil lastel on võimalik neis osaleda. See, mida Eestis praegu piisavalt ei ole, on selline haridus, mida laps saaks valida lähtuvalt oma huvist või pigem andekusest. Kui meil on ikkagi kas spordis, muusikas või kunstis väga andekad lapsed, siis igaühel neist igas Eesti nurgas ei ole võimalik oma annet rakendada ja ennast arendada. See pigem takistab andekuse toetamist. Ja sportimisvõimalused jäävad ahtamaks. Taristusse küll väga palju investeeritakse, aga tihti kipub spordikoolis käimine olema mingist hetkest alates päris kallis. 

Kui tohib, teen siinkohal ühe kõrvalepõike. Huvihariduse kättesaadavuse puhul ei ole sellist dihhotoomiat, et maal ei saa ja linnas saab. Tegelikult on huviharidus linnalapse jaoks tihti oluliselt kallim kui see, mida maalaps saab oma lähedal asuvast koolist kas või spordiringi näol. Linnakoolis on lapsevanema kulud tihti tunduvalt suuremad. Nagu me oleme teiega siin varemgi korduvalt rääkinud, ei ole sotsiaal-majanduslik vaesus ainult maainimeste probleem. Ka linnas on lapsevanemate sissetulekud väga erinevad. Ja neid lapsi, kes ei saa näiteks spordiringis käia selle tõttu, et hind on nii kallis, on väga palju just nimelt linnas, mitte maal.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Üle 13 000 kuni 16-aastase lapse ei saa piisavalt toitu ja neil puuduvad korralikud riided. Nende osalemine mingisugustes tasulistes vaba aja veetmise kohtades ei tule kõne allagi. Huvihariduse toetus on aastatega kahanenud umbes kaks korda. Ja põhirõhk langeb muidugi omavalitsustele. Kas selline tendents jätkub, et huvihariduse raha eraldatakse omavalitsustele vähem? Või äkki on mingi hea plaan, mille peale omavalitsused võivad loota, ja huvihariduse toetus suureneb?

Ma nüüd täpsustan, et see huvihariduse toetus, mida riik maksab, 9 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele toetustena, on olematu pisku võrreldes sellega, kui palju omavalitsused huviharidusse, noorsootöösse ja sporditoetusse tegelikult investeerivad. Muidugi, kui seda summat suurendada, kahekordistada, siis see loomulikult mõjutab [huviringide] kättesaadavust, sellepärast et siis saab teatud sihtgruppidele eraldi huvihariduses osalemise toetust maksta. Aga omavalitsused investeerivad huviharidusse peaaegu 200 miljonit 2024. aastal, see on huvihariduse ja noorsootöö rahastuse maht. Nii et see 9 miljonit, mida riik toetusena juurde paneb, on ikkagi kaduvväike osa rahast, mis huviharidusse läheb. Meil ei ole kavas seda rahasummat vähendada. Meil on kavas see raha omavalitsuste tulubaasi üle kanda ehk anda omavalitsuste kätte, nii et nad ei pea igal aastal riigilt seda raha taotlema, vaid saavad selle raha endale kasutada, oma tulubaasi.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, pillimäng, sporditrenn, male, maalimine või laulmine on üks asi – laps omandab selle oskuse ja meeldiv on olla. Aga uuringud näitavad, et tegelikult hobi- või huvitegevus parandab mälu, keskendumisvõimet, loovust, visadust, see leevendab stressi ja parandab enesedistsipliini. See on tegelikult palju olulisem kui see, kas sa oskad laulda või malet mängida. Selle koha pealt peaks eriti tõsiselt mõtlema nende võimaluste peale. Sest laste arv meil niikuinii väheneb, umbes 9000 [last aastas] sünnib. On teil mingisuguseid rehkendusi, kui palju tegelikult peaks kulutama noorte huviharidusele, et neist saaksid ka tegusad ja enesekindlad, mitte tõmblevad Eesti Vabariigi kodanikud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma väidan, et sellist rehkendust ei ole võimalik teha, sellepärast et see sõltub kõikide soovidest. See on natuke nagu küsimus, kui palju peaks ühel inimesel raha olema, et ta saaks endale ilusa elamise osta. Kõik sõltub ju sellest, millised on kellegi soovid ja mida selle ilusa elamise all silmas peetakse. Huviharidus on nii lai valdkond, et see soovide puu võib kasvada ülisuureks. Tegelikult meil ei ole ühiskondlikult kokku lepitud, mis on miinimumstandard, mis peaks huvihariduse mõttes iga lapse jaoks kättesaadav olema, et me saaksime välja rehkendada, mis on selle miinimumstandardi hind. 

Me oleme hariduse õppekava välja töötanud ja välja arvutanud, kui palju selle õppekava ellurakendamine maksab. Huvihariduses meil sellist asja ei ole, sellepärast et see palett on hästi suur ja see sõltub paljuski lapse soovidest – sellest, kui palju sporti ta tahab teha ja mis tasemel, mida ta muusikaringis tahab saavutada või kas ta tahab sporti, muusikat ja kunsti korraga teha või piisab talle ühest. See on kõik väga erinev. 

Nii et ma väidan, et seda välja arvutada ei ole võimalik. Küll aga on võimalik võrrelda, kui palju Eesti investeerib huviharidusse võrreldes näiteks põhjanaabritega, sellega, kui palju soomlased investeerivad lapse kohta huviharidusse. Kas need andmed on võrreldavad? Ma kahtlen. Ma arvan, et meil ei ole sellist ühtset standardit, mis ütleks, mis asi see huviharidus on ja mille alusel me saaksime võrrelda Eesti ja Soome investeeringuid huviharidusse. Nii et see on igas mõttes keeruline andmestik. Meil ei ole andmeid, mille pealt saaks midagi väita. Seetõttu me saame võrrelda tänast iseennast eilsega – seda, kas me oleme suurendanud investeeringuid huviharidusse ja kas huviharidus on rohkematele lastele kättesaadav. See on ainuke andmestik, mille alusel me saame midagi mõõta.

Meil ei ole mingi kindlat väidet, mida öelda. Me ei saa öelda, et huviharidus on muutunud vähem kättesaadavaks. Aga me ei ole tegelikult ka väga palju edasi liikunud selles mõttes, et meil tegeleks rohkem lapsi iga päev spordi ja liikumisega. Jätkuvalt teeb alla poole 12-aastastest sporti ja liigub, nii oli see ka kümmekond aastat tagasi või 15 aastat tagasi. Selles mõttes oleme me Põhjamaadest väga kaugele maha jäänud. Põhjamaades on üsna tavaline, et 12-aastastest 80% tegeleb mingi spordiala või liikumisega, meil teeb seda selles vanuses alla poole lastest, vähem kui 50%. Nii et meil on ikka veel minna küll, eriti mis puudutab liikumist ja spordiga tegelemist. Aga see kõik mõjutab paratamatult lapse tervisekäitumist ja tema terviseteadlikkust kogu elukaare jooksul. Kui ikka juba noores eas liikumisharjumust ei teki, siis vanemas eas seda [hoopiski] ei tule.

Aitäh! Enne kui ma annan sõna järgmisele küsimuse esitajale, on mul hea meel õnnitleda teid, Riina Sikkut, tänase sünnipäeva puhul. Palju õnne! Aga Riina Sikkut, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Küsin tingituna eelmise nädala huvitavast sotsiaalmeediateemalisest arutelust. Me teame, et noored veedavad väga palju aega sotsiaalmeedias ja algoritmid juhivad neid sageli mitte eakohase sisuni, vägivaldse või AI loodud sisuni. Ega meil häid lahendusi nende suurkorporatsioonidega tegelemiseks ei ole. On isegi keeruline kindlustada, et Euroopa Liidu tasandi direktiive päriselt rakendatakse. Ja Eestil selleks hoovad puuduvad.  

Samas, spetsialistid on minu arust suhteliselt üksmeelsed selles, et tulebki leida noortele tervislikku ja head rakendust virtuaalmaailmast väljaspool. Seega, vaatamata sellele, et me nendime, et hoolekandeteenused on kohaliku omavalitsuse vastutada ja ka noorsootöö on kohaliku omavalitsuse vastutada, on praegu võib-olla tähtsam luua arusaam sellest, milline on huvihariduse kättesaadavus või noorsootöö kvaliteet üle riigi. See arusaam võib olla praegu palju tähtsam, kui see oli varem. Seetõttu ma küsingi, mida teie arvates võiks selle või järgmise aasta jooksul ära teha. Näiteks, kas strateegiline partnerlus noorsootööga tegelevate osapooltega jätkub? Kas kvaliteediraamistik lepitakse kokku ja kas seda rakendatakse? Mis on need sammud, mida me võiksime oodata järgmise paari aasta jooksul, et me saaksime öelda: huvitegevus on noortele paremini kättesaadav, noorsootöö on aktiivsem ning me saavutame tulemusi ja [suudame] võidelda … 

Teie aeg!

… selle vastu, et [noored] ei veedaks sotsiaalmeedias liiga palju aega?

Mulle tundub, et see on võitlus ebavõrdsete jõudude vahel. Ehk kui panna omavalitsuse X noorsootöötaja, muusikakooli õpetaja või spordiklubi treener võitlema noore hinge eest ja olema suurte korporatsioonide vastu, siis see on gigantidevastane võitlus, üks väike inimene [ei saa niikuinii sellise suure jõu vastu]. Ma väidan, et seda võitlust võib ju pidada, aga sel juhul on treeneri või muusikakooliõpetaja suhteliselt kiire läbipõlemine garanteeritud. Ta jääb alla sellele võitlusele, kui just ei tule kaasa ülejäänud seltskond, eelkõige lapsevanemad ise. 

Ja väga palju mängib lapsevanema joaks rolli see, kas tema laps käib muusikakoolis või mingis trennis, kas ta liigub, kas tal on mingi huvi[tegevus]. See on väga tugevasti seotud lapsevanemate suunamisega, sest võimalusi on. Nagu ma ütlesin, igale lapsele tasuta huviring tõenäoliselt on olemas. Aga kui treener peab üksi pidama sellist võitlust, et lapsed tema trenni tuleksid, mitte ei istuks kodus ega mängiks arvutimänge, siis ta tihtipeale kaotab. Nii on. 

Järelikult on hästi oluline, et kool ja lapsevanemad koostöös võiksid kokku leppida näiteks koolis mobiiltelefonide kasutamise reeglid. Umbes 80% koolides on need reeglid kokku lepitud, 20% koole vajavad abi ja tuge, et see kokkulepe saavutada. Sealt tekib lapsel juba esimene nii-öelda reeglistik, raamistik, ja harjumused. Ta teab, mis on mobiiltelefon, kus seda kasutada, millistel eesmärkidel ja kuidas. 

Teine asi on ikkagi kokkulepe. Ma ei tea, kas meil on noorsootöötajatega kõik strateegilised partnerlused on olemas. Kvaliteediraamistikud me lepime kokku sellel aastal, kui tuleb välja seaduseelnõu, kus on kõik kvaliteedinõuded ja standardid kirjas. Aga tähtis on kogukonna enda ühine tegevus selle nimel, et saada lapsed sotsiaalmeediast eemale trenni, muusikakooli, laulukoori ja tantsuringi. Iga lapse kasvatamiseks on vaja küla. Üks inimene ei suuda imet teha. 

Ma olen väga nõus sellega, et igas koolis peaks olema õpilaste mobiiltelefonide kasutamine reguleeritud. Selleks, et laps käiks huviringis, peaksid kool ja kodu tegema koostööd. Võib-olla ma olen sellega liiga isiklikult seotud, aga ütlen, et eriti puudutab see laste liikumist. Ehk siis sport, liikumine, pallimängud ja trennid lihtsalt selleks, et käia, joosta, suhelda ja mängida meeskonnamänge – see kõik on palju olulisem kui sotsiaalmeedia. Ja tihti ei ole küsimus mitte ainult sotsiaalmeedias, vaid ka arvutimängudes. Sõltuvus tekib ju kahest asjast: mängurlusest ja sotsiaalmeedias olemisest.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud minister! Valdkonna areng sõltub tihti sellest, kuidas selle eestvedaja ehk valdkonna eest vastutav minister seda näeb, eriti kui ta saab olla pikemalt ametis. Sellest tulenebki minu küsimus. Milliseks te hindate laste ja noorte osalemist huvihariduses? Ja kui te näete seal probleeme, siis mis on teie arvates kolm kõige suuremat takistust huvihariduse kättesaadavuse juures?

Ma hindan Eesti laste huvitegevuses osalemist, ma ütleksin, keskmiseks. Ehk ma ei saa öelda, et väga vähesed lapsed osalevad. Mul on küll spordi kohta rohkem andmeid, muusika ja kunstivaldkonna kohta mul ei ole nii palju võrreldavaid andmeid, aga just nimelt spordis me jääme Põhjamaadele ikka väga kõvasti alla. Nagu ma ütlesin, Põhjamaades, näiteks Norras, mis on meile tõenäoliselt eeskujuriik nii inimeste pikaealisuse, hea tervise kui ka elukaare jooksul tervena elatud aastate mõttes, tegeleb 12‑aastaste laste hulgast 82–85% iga päev või vähemalt iga nädal mingi spordialaga. See ei tähenda seda, et nad käiksid kogu aeg võistlustel, osaleksid meistrivõistlustel, aga nad käivad trennis, nad liiguvad. Meil on [kuni] 12-aastasi sportijaid 48%. Ehk Norraga võrreldes on meil üle 30% [rohkem] selliseid [alla] 12-aastasi, kes ennast ei liiguta, ei tee sporti, ei mängi, ei jookse, ei hüppa ega karga. Ma arvan, et seal on meil veel [pikk] tee minna. Selle olukorraga kindlasti rahul olla ei saa. Meil võiks olla oluliselt suurem hulk neid 12-aastasi, kes spordiga tegelevad. 

Peamine takistus ei ole mitte see, et raha ei ole, vaid on see, et meil on treenerite puudus väga suur. Põhjamaades on üsna tavapärane, et lapsevanemad on ise treenerid. Lapsevanemad teevad oma lastega õhtuti trenni ehk võtavad lapsed kokku, korraldavad treeningrühma ja teevad trenni. Ma ütlen, et nendest lastest ei pea tulema maailma tippkergejõustiklasi, küll aga nad võiksid joosta, harjutada kaugushüppeid, kõrgushüppeid ja pallimänge ning teha trenni. Põhjamaades teevad väga paljud lapsevanemad oma lastega trenni. Rääkisin just oma kolleegi, Norra käsipalliliidu presidendiga. Ta tegi üheksa aastat emana ise oma lastele trenni. Ta oli käsipallitreener, tegi lihtsalt õhtuti kooli spordisaalis oma lastega trenni. 

Aga selleks on vajalik veel üks teine eeldus. See on meie töö- ja pereelu ühildamise kultuur. Mitmel töökohal töötamiseks – selleks, et jõuaks kõik arved ära maksta – on Eestis ikkagi tunduvalt suurem vajadus kui Põhjamaades, kus inimestel on võimalik olla ühiskondlikult aktiivne ja tegeleda näiteks oma laste treenimisega. Seal piisab ühest palgatööst, et oma arved ära maksta. Eestis kipub olema niimoodi, et sellest ei piisa, on vaja võtta veel lisakoormust, ja seetõttu ei saa keegi teha enam ühiskondlikku tööd, mida Põhjamaades väga palju tehakse. Nii et see on natuke selline probleemi otsast lahti harutamine. Palgavaesus viib Eestis tihti selleni, et alguse saavad veel väga paljud ühiskondlikud mured. 

Kui inimestel oleks aega teha ühiskondlikku tööd, [siis oleks palju asju teisiti]. Muuseas, riigi [elanike] õnnelikkuse indeksi üks kriteeriumidest on see, kui palju on viimase aasta jooksul panustatud ühiskondlikku tegevusse. Eestis on see [õnnelikkuse näitaja] hästi madal, sellepärast et Eesti inimestel ei ole [ühiskondlikuks tegevuseks] aega, nad peavad käima [palju] tööl, et arveid maksta, eks ole. Paljudes Põhjamaa riikides on teistmoodi. Miks on Taani ja Soome seal [õnnelikkuse tabelis] väga eesotsas? Sellepärast, et seal on täiskasvanutel aega ühiskondlikku tegevusse panustamiseks oluliselt rohkem. 

Nii et pika jutu kokkuvõte on see, et meil on Põhjamaadega võrreldes ikkagi veel suhteliselt vaene riik. Need näidikud, millest ma rääkisin, tulenevad tegelikult meie suhtelisest vaesusest – mitte absoluutsest vaesusest, vaid suhtelisest vaesusest – võrreldes põhjanaabritega. Me peaksime pürgima ikkagi selle poole, et meie palgavaesus väheneks. See vabastaks täiskasvanud inimestele väga palju ressurssi oma perega tegelemiseks, oma tervisega tegelemiseks, laste treenimiseks ja laste huviringide juhendamiseks. Põhjamaades on täiesti tavaline, et emad-isad juhendavad pärast tööpäeva oma laste huviringe.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Rääkisite just sotsiaalmeedia gigantidega võitlusest. Meil on ka huviharidus kohati kindlasti see meetod, millega saab võidelda nõukogude stiilis Vene propaganda gigantide vastu. Ma nägin alles hiljuti, mõned aastad tagasi, kuidas spordirühmad, näiteks jalgpalliklubi tegi Narvas 9. mai üritusel, kus olid lapsed ja nende vanemad, oma programmiga padupunast propagandat. Kuuldavasti tehakse selliseid propagandavideoid siiamaani. 

Ma küsin teilt. Me pidime alustama sellest, et koolides, vähemalt kohalikes koolides, venekeelse [õpilas]konnaga koolides on huviharidus – see, mis koolis toimub – eesti keeles, siis juba treeningu- ja huvirühmad ning sealt veel edasi noortelaagrid, mida saavad korraldada ainult eesti keelt valdavad pedagoogid. Kuidas selles vallas keeleoskuse nõuete kehtestamine käib?

Aitäh selle küsimuse eest! Keeleoskuse nõuete kehtestamisega oleme me praegu liikunud esialgu präänikumeetodil ehk üleminekukoolid – kõik, kes peavad üle minema eestikeelsele õppele – on esitanud meile oma tegevuskavad, [kus on kirjeldatud,] kuidas nad eestikeelsele õppele üle lähevad. Me oleme palunud panna tegevuskavasse kirja ka selle, milline on muu eestikeelne tegevus väljaspool õppetundi ja mida teeb kool veel eesti keeles. Kõik koolid on meile oma kava esitanud ja sinna kirja pannud, millist huvitegevust nad pakuvad eesti keeles nendele lastele, kes päeval tunnis eesti keeles õpivad. On tõesti veel väga palju koole, kes väidavad, et nad ei suuda eestikeelset huviharidust pakkuda.  

Meie järgmine samm: algab koolijuhtide atesteerimine. Me võtame eestikeelse huvihariduse lähtuvalt sellest tegevuskavast, mis nad meile esitasid – kuna nad lubasid, et nad eestikeelset huviharidust pakuvad –, ja atesteerime koolijuhte selle põhjal, kas eestikeelne huviharidus on lastele koolis kättesaadav, kas see on pikapäevarühma vormis või mingis muus vormis ja kas laps [kuuleb] eesti keelt veel, lisaks päeva jooksul tunnis [õpitule]. Sest ega eesti keelt selgeks ei saa, kui [õppida] seda esimeses klassis neli tundi ja 45 minutit. Me teame, et sel juhul keelt selgeks ei saa.  

Seni oleme läinud meelitamise ja nõudlikkuse [teed] ilma rangete reeglite kehtestamiseta. Meie mure on see, et kui kehtestada ka huvihariduse vallas väga ranged reeglid, siis võib huviharidus täiesti kättesaamatuks muutuda, selles mõttes, et sellisel juhul Narvas enam üldse spordiklubi ei oleks. Aga ma olen nõus sellega, et Eesti ajaloos on 30 aasta jooksul nähtud küll ja küll seda, mis juhtub siis, kui prääniku[meetod] ei toimi. Nii et kui see ei ole ikkagi toimima hakanud, siis on tõenäoliselt vaja kehtestada karmimad reeglid.

Anti Poolamets, palun!

Ja laagrid ka, sama teema.

Lugupeetud minister! Te märkisite jah, et huviharidus võib kasvada nagu puu igas suunas ja kõiki vajadusi rahuldada ei saa. Küll aga tuleb tõepoolest seada prioriteete. Mind paneb muretsema see, et meie ühe rahvusliku alustala, rahvatantsu ja rahvamuusika [viljelejate], samuti dirigentide järelkasv on kehvakene, neid kõiki on palju vähem kui vaja. Samas on noortel suur huvi osaleda, kuid napib juhendajaid, koorijuhte ja rahvatantsujuhte. Ka rahvatantsu ja rahvamuusika selts on väga terava probleemina eraldi välja toonud, et tulevastel laulupidudel ei ole järelkasvu. Kuidas seda lahendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, olen kohtunud ka Eesti koorijuhtide ühenduse esindusega, et seda murekohta arutada. Meil on teadupärast kaks kooli, kus koorijuhte koolitatakse, üks on kutsekool ja teine on kõrgkool. Üks on riigikool, teine, ülikool on autonoomne. Meil käivad praegu ülikoolidega halduslepingute üle läbirääkimised, oleme tõstatanud ka koorijuhtide järelkasvu mure. Oleme leidnud, et eritähelepanu tuleks pöörata koorijuhtimise eriala vastuvõtule, et meil oleks võimalik sinna rohkem noori vastu võtta. Aga nende põhiline selgitus, mis ülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, esitab, on see, et allpool ei ole piisavat ettevalmistust, ei ole neid, keda koorijuhtimise erialale vastu võtta. Kandepind on muutunud tunduvalt ahtamaks, kui see vanasti oli, ja seetõttu on valikut, keda sinna erialale vastu võtta, oluliselt vähem. Aga ma kinnitan, et me nii põhikooli, keskkooli, kutsekooli kui ka kõrghariduse vallas me praegu koorijuhtide [pealekasvu] murega tegeleme.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin ikka korraks noorsootöötajate palkade juurde tagasi. Kvalifikatsiooninõuded ja kogu see pool – ma mõistan, et seal on kohaliku omavalitsuse vastutus, nagu te ütlesite. Aga meil on jätkuvalt probleem, sest tegelikult need inimesed ei saa normaalset palka, kuigi neil on magistritasemel haridus. Ühesõnaga, väga paljud noorsootöötajad üle Eesti leiavad, et seda tööd pole mõtet teha. Aga meie noored kannatavad. Kui see on probleem ja kohalikud omavalitsused midagi ei tee, siis mu küsimus teile on: mis on riigi plaan, kas lihtsalt pealt vaadata? Või on meil ikkagi võimalik midagi teha?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski täpsustan, et noorsootöötaja kvalifikatsiooninõue on keskharidus, mitte magistrikraad. Kvalifikatsiooninõue on keskharidus ehk neilt ei nõuta magistrikraadi. Aga kas te oskate mulle nimetada ühte avaliku sektori palga saajat, kes on oma palgaga rahul – peale Riigikogu liikmete? Kas on keegi, kes saab avaliku sektori töötajana palka ja kellel on tunne, et tema palk on õiglane ja vastab tema kvalifikatsiooninõuetele? Kas need on õed, kas need on hooldajad, kas need on noorsootöötajad, päästjad, politseinikud, kalmistuvahid, lasteaiaõpetajad, lastehoidjad, kultuuritöötajad, muuseumitöötajad või arhiivitöötajad? Avalikus sektoris ei ole valdkonda, kus keegi ütleks, et tema palk vastab ta kvalifikatsioonile. Ehk tööturul on nii, et erasektoris on võimalik sama kvalifikatsiooniga oluliselt kõrgemat palka saada. See on igal pool niimoodi. Järelikult on kõik need valdkonnad prioriteetsed. Kõik need on nii riigieelarve kui ka kohaliku omavalitsuse eelarve vaates prioriteedid. Meie siin toome ühe valdkonna välja, aga tegelikult on see kõikide jaoks ühetaoline probleem. 

Selle lahendamiseks on teadupärast kaks varianti. Üks variant on Eesti üldise maksukoormuse tõstmine, et oleks võimalik maksta avaliku sektori töötajatele kõrgemat palka, ükskõik, kas tõsta maksukoormust kohalikul või riigi tasandil. See on üks lahendus. Teine lahendus oleks anda asjad rohkem erasektorile üle, nii et erasektor pakub [teenuseid] ja inimeste omaosalus aina kasvab, eks ole. Nii oleks võimalik maksta kõrgemat palka. Need kaks lahendust on, mina muid ei näe. Kui teil on paremaid lahendusi, [siis andke teada]. Sest kui öelda, et omavalitsus ei suuda maksta, aga riik suudab maksta, siis see on tegelikult petlik, kuna riigi maksukoormus ja maksubaas on täpselt samasuguse surve all, nagu on omavalitsuse oma. Ei ole nii, et Eesti riik on rikas ja omavalitsus on vaene. Riik ja omavalitsused on võrdselt rikkad või võrdselt vaesed. Nii et siin on kaks varianti. Need on maailmavaatelised küsimused, mida minu arust tuleks arutada. Kumb siis on lahendus, kas inimeste omaosaluse kasvatamine ja sealt raha sissetoomine või maksubaasi suurendamine?

Reili Rand, palun!

Aitäh! Hea minister! Kuulates teie tänaseid vastuseid, on ühtepidi nagu rõõm selle üle, et te tõesti sisuliselt väärtustate noorsootööd ja soovite, et noortel oleks ligipääs noorsootööle, samuti vajalik tugi ja tegevused. Arusaamiste erinevusest hakkan ma kohe oma kõnes rääkima, aga praegu küsin väga konkreetselt jätkuks Lauri küsimusele: kas te teate, mis on praegu Eesti noorsootöötajate keskmine palk? Ja kuidas me päriselt sellele kaasa aitame? Tõsi, enamikul ei ole magistrikraadi, aga meil on üha rohkem kõrgharidusega noorsootöötajaid. Ja tüüpiline redel on selline, et haridust omandades liigutakse edasi formaalharidusse ehk sinna, kus on haridusega rohkem kooskõlas olev palk. Kuidas me siis jõuame selleni, et meil oleks noorsootöö valdkonnas rohkem spetsialiste?

Aitäh küsimuse eest! Vaadake, te tahate kõikide oma küsimustega tüürida sinna, et riik peaks maksma kohalikule omavalitsusele palgatoetust noorsootöötajatele palga maksmiseks. See kõik tüürib sinnapoole. Selle eeldus, mida te esitate, on selline, et riigil on hästi palju raha, mida ta lihtsalt ei taha maksta, ja omavalitsustel ei ole raha. Ma nägin ka teie küsimustest, et omavalitsused on [teie arvates] vaesed, neil raha ei ole, sest omavalitsused peavad kulutama ka mujale, aga riigil on justkui kuskil mingi raha, mida riik lihtsalt ei taha maksta omavalitsustele palgatoetuseks. Täpselt samasuguses prioriteetide võitluses on avaliku sektori töötajad riigi tasandil, nagu nad on kohaliku omavalitsuse tasandil. See on täpselt samasugune võitlus prioriteetide nimel.

Mina valdkonnaministrina pean loomulikult ülioluliseks noorsootöötajate ja huvihariduse õpetajate palkade konkurentsivõimelisemaks muutmist, sellepärast et kui keskmine palk on natukene üle 1000 euro, umbes 1200 eurot, siis ei saa keegi sellega mitte kuidagi ära elada. Huvihariduse õpetajate palk on veelgi madalam kui noorsootöötajate oma. 

Aga täpselt samuti pean ma ülioluliseks seda, mis puudutab kohaliku omavalitsuse kultuuritöötajaid ja nende palka. Ehk muuseumitöötajate ja raamatukogutöötajate palk on [väga väike]. Seal nõutakse paljudelt ka kõrgharidust, näiteks teadustööd tegevatel muuseumitöötajatel on kohaliku omavalitsuse tasandil kõrghariduse nõue, aga palk on selles valdkonnas äärmiselt niru. Ka see võitlus on minu jaoks väga oluline, raamatukoguhoidjad, raamatukogutöötajad ja muuseumitöötajad [peavad saama väärilist palka].

Nüüd me jõuame politseinike ja päästjateni, lasteaiaõpetajateni, lasteaias ja lastehoius töötavate inimesteni. Me jõuame tegelikult selliste ametiteni nagu spordikorraldajad – nad ei ole isegi mitte treenerid, vaid on spordikorraldajad kohalikus omavalitsuses –, neil on väga niru palk. Nii et valdkondi, kus palk on väga madal, on äärmiselt palju. 

Ma jõuan nüüd oma pika vastusega samasse kohta välja. Meil on vaja siin palju fundamentaalsemaid otsuseid kui see: "Riik, palun andke meile palgatoetust, siis me probleem laheneb." Riigil ei ole palgatoetuse raha anda. Meil on riigina kaks valikut, mida me peaksime tegema. Meil on ootus, et avalikud teenused oleksid ühtlaselt, igal pool üle Eesti kättesaadavad ja kõrge kvaliteediga, aga praegune maksubaas seda ei võimalda. Meil on 10% võrra madalam maksukoormus kui Soomes, aga me tahame, et meie riik toimiks nagu Soome. Aga see ei saa toimida, kui meil on 10% võrra väiksem eelarve. Siis ei saa teha kõike täpselt samamoodi. Või teine variant see, et seda puudujääki katavad Eesti kodanikud ise, omast taskust, ja ka mingeid avalikke teenuseid rahastab inimene omast taskust. Sellised on meie valikud. Aga praeguse maksubaasi pealt maksta noorsootöötajate palga toetust ei ole reaalne, seda [võimekust] pole ei riigil ega ka kohalikel omavalitsustel.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Reili Ranna. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Haridus- ja teadusminister! Head kolleegid ning kõik noorsootöötajad ja lapsevanemad, kes seda arutelu jälgivad! Kui me täna räägime huviharidusest ja noorsootööst, ei räägi me lihtsalt ringidest, projektidest või eelarveridadest. Me räägime sellest, kuidas meie lapsed ennast tunnevad. Kas nad tunnevad end hoituna, kas neil on koht, kuhu minna, kas keegi päriselt märkab neid? Üha rohkem lapsevanemaid ütleb ausalt, et nad on mures oma lapse pärast – mures ärevuse, üksinduse ja motivatsioonilanguse pärast, mures selle pärast, et telefoniekraan on saanud lapse jaoks tähtsamaks kui sõbrad, liikumine ja päris kogemused. 

Noorsootöötajad näevad seda iga päev – noori, kes veedavad tunde sotsiaalmeedias, aga tunnevad end ometi üksi; noori, kelle enesehinnang sõltub laikidest või kelle maailmapilt oleneb algoritmide pakutavast; noori, kes ei julge enam silma vaadata, rääkimata uute tutvuste loomisest, aga oskavad vaikides lõputult ekraani kerida. 

Huvikool, noortekeskus, spordisaal, kunstiring või robootikaring ei ole lihtsalt vaba aja veetmise kohad. Need on kohad, kus laps saab päriselt [kuhugi] kuuluda, kus ta saab olla keegi muu kui profiilipilt, kus ta saab eksida, proovida, naerda, pettuda ja uuesti alustada – päris inimeste keskel. See on vaimse tervise ennetus kõige otsesemas mõttes. See on turvavõrk, mis püüab kinni enne, kui muredest saavad kriisid. 

Aga need võimalused ei ole kõigile lastele võrdselt kättesaadavad. On peresid, kelle jaoks huviring tähendab tõsist rahalist pingutust. On piirkondi, kus valik on väga väike või sõltub mõne üksiku entusiasti jõust. On maakohti, kus laps peab huviringi jõudmiseks sõitma kümneid kilomeetreid, kui üldse on, kuhu minna. Ja kui huviringi ei ole, kui noortekeskus on kinni, kui juhendaja lahkub, sest palk ei võimalda ära elada, siis jääbki laps üksi – koju ekraani ette. 

See kõlab täna eriti valusalt, sest vahepeal on selgunud, et absoluutses vaesuses elavate laste arv on Eestis kahekordistunud. See tähendab, et üha rohkem lapsi kasvab peredes, kus ka elementaarsed võimalused on löögi all, rääkimata huvitegevusest, osalustasudest, varustusest või isegi bussisõiduraha leidmisest. 

Samas on üha selgemaks saanud valitsuse eelarveprioriteedid ning suund, kus järjest enam rõhutatakse eraraha, omaosalust ja teenuste kallinemist. See joonistab kokku väga selge pildi: perede koormus kasvab, avalik vastutus taandub ja risk jääda kõrvale suureneb just neil lastel, kes tuge kõige enam vajavad. 

Me esitasime selle arupärimise, sest tahame, et riik näeks noorsootööd ja huviharidust päriselt osana laste heaolust ja vaimsest tervisest, mitte millegi kõrvalise ja vabatahtlikuna, mida tehakse siis, kui raha üle jääb. Minister rõhutas oma vastustes taas kohalike omavalitsuste vastutust. Jah, noorsootöö korraldus on omavalitsuste ülesanne. Aga kas riigi vastutus lõpebki seal? Kas me peame leppima, et lapse heaolu sõltub tema vanemate rahakotist ja valla eelarve seisust või kohaliku noorsootöötaja projektikirjutamise oskusest? Või peaksime me riigina andma igale lapsele turvalise ja toetatud stardi ellu? Kas me valime ühiskonna, kus lapsel on päris võimalused, või ühiskonna, kus me tagantjärele imestame, miks ärevust, üksindust ja katkiseid noori aina juurde tekib? Kas me tegeleme tagajärgedega siis, kui on hilja, sunniviisiliselt? 

Ma usun, et Eesti on tugev siis, kui meie lapsed on hoitud. Ja hoitud lapsed kasvavad kohtades, kus neid päriselt oodatakse. Selle nimel tuleb huviharidusse ja noorsootöösse panustada rohkem, teadlikumalt ja julgelt. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Aitäh selle olulise teema püstitamise eest! Ma vaatlen siit ühte aspekti. Me oleme ühtepidi hüüdnud, et järeltulev põlv, praegused noored mehed massiliselt ei ole kaitseväekõlblikud, sest neil ei ole head füüsilist ettevalmistust. Naised, kes vabatahtlikena seda teed lähevad, on rohkem motiveeritud. Siis on meil üks hulk igal pool treeningrühmades käivaid noori mehi, kes ei ole kaitseväekõlblikud sellepärast, et nad ei oska eesti keelt. Kui neid kahte asja[olu kõrvutada], siis tekib küsimus, miks me ei valmista neid noori ette igas aspektis: nii moraalselt, vaimselt kui ka füüsiliselt. 

Nüüd ma lähen natuke laiema [teema juurde]. Ma ei taha rääkida ainult kaitseväeteenistusest, vaid kogu sellest meelsusest, mis [kaasneb] keeleoskuse ja Eesti ühiskonda kuulumisega. Treeningrühmade ja huvikoolide pedagoogid on suure mõjuga – mitte ainult akadeemilise mõjuga, vaid ka noortele eeskujuks olemisega. Ja kui see mõju ei lange kokku ühiskonna üldiste hoiakute ja väärtustega, siis ei edene ühiskonna sajaprotsendiline kooskõla, siis on meil neid, kes langevad välja, keda me ei saa kasutada või keda me ei saa isegi usaldada. Nemad ei hakka ka meie ühiskonda usaldama. 

Ja eesti keele oskus on see, millest mina tooksin esile mitmed motiivid ja põhjused, miks seda vaja on. Selleks, et Eesti üldse jääks Eestiks, et meie avalik ruum oleks eestikeelne, on meil vaja, et kõik siin olevad inimesed valdaksid eesti keelt ja oleksid siin inforuumis. Meil ei ole tegelikult kakskeelse haridussüsteemi hoidmiseks vahendeid, see on väga kallis, kaasa arvatud huviharidussüsteem, kus on oma metoodika ja tuleb ka koolitusi teha kahes keeles – Eesti riik ei ole neid kaua teinud, see on kallim kui ühes keeles seda teha. Paneme sinna juurde väga palju toonitatud üksikisiku võime ühiskonnas läbi lüüa. Kui inimesel on keeleoskus, siis ta saab tulevikus karjääriredelit pidi üles ronida, ta on tööjõuturul ja ühiskonnas aktsepteeritum. 

Selles mõttes on täitsa selge, et haridussüsteem on tervik. Me ei räägi ju ainult sellest, et teeme kooli õppekava järgi mõned tunnid siuh-säuh ära ja ongi meil eestikeelne haridussüsteem. Nagu ma ministrile küsimust [esitades ütlesin], on huviharidus üks abimotivaator, mis annab võimaluse eesti keelt omandada, et tulevikus paremini hakkama saada. On täiesti selge, et koolides, nendessamades õppeasutustes, mis lähevad eesti õppekeelele üle, peab ka huviharidus olema eestikeelne. 

Kust võtta pedagooge? Siin me jõuame sellesama sotside esitatud teema juurde, kus keskenduti peamiselt pedagoogide palgale, finantseerimisele. Need asjad on selles mõttes ühendatud, et kui meil jääb täielikult eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava rakendamisest osa vahendeid üle, sest neid on tõstetud aastast aastasse edasi … 

Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaaega, palun!

… siis on täiesti selge, et tegevuskava tehes ei ole suudetud kõiki rubriike täpselt eelarvestada. On mingeid toetuste liike, ka korteritoetusi, mida ei ole [antud], ka mitte Ida-Virumaal, ja raha on üle jäänud. Mingitest asjadest on veel raha üle ja haridusministeerium tõstab selle edasi järgmistesse aastatesse. 

Tegelikult on huvihariduse töötajate motivaator samamoodi [suurem] palk, sest pooleteisekordse palgaga me saime ju Ida-Virumaale eesti keelt valdavaid õpetajaid juurde. Ainult selle pärast me saamegi rääkida sealsest eestikeelsele õppele ülemineku edust. Samamoodi võiks palga [tõstmiseks] ja motivaatoriks võtta raha [õiglase] ülemineku fondist ning rakendada seda ka huvihariduse puhul rohkem ja aktiivsemalt. Kui maksta [suuremat] palka, siis lähevad nendesse piirkondadesse ka treenerid ja huvikoolide pedagoogid, samuti tulevad karjääripöörajad muudest valdkondadest ja edendavad huviharidust. 

Ma ei räägi sellest, et kõigis rühmades peaks lastega suhtlema ainult eesti keeles. Kui selleks ei olda võimelised[, siis ei saa seda nõuda]. Aga meil on täiesti selgelt piirkonniti ju spordirühmi – võtame hoki, jalgpalli või mõne teise [ala] –, kus ongi segregatsioon selle pärast, et treener oskabki ainult ühte keelt, näiteks vene keelt, nii et kohalikud eestlased sinna ei lähe. Ja kui juba on ükskeelne treener, siis on täiesti selge, et ta ei saa teises keeles hakkama ei võistluste korraldamisel ega teiste treeneritega või kohtunikega suhtlemisel. Aga ka ideoloogiline pool on tegelikult päris tõsine asi, sest teatud piirkondades on treeningrühm ikka veel vene šovinismi keskus. See on tõestatud ja seda on materjalidest väga selgelt näha. Sellega tehakse teise riigi propagandat. 

Kuidas me saame [nendest probleemidest jagu]? Saame nii, et haridusministeerium haarab ohjad huvihariduse korraldamisel keelenõuetes, motiveerides ka vahenditega, suurema palgaga, et rohkem inimesi läheks huvihariduse pedagoogideks ja treeneriteks. See toetab. Ainult riiklik õppekava ei vii ju eestikeelset õpet edasi. Ka toetavad tegevused – ja toetav tegevus on huviharidus – peavad olema eestikeelsele õppele suunatud. Siin on haridusministeeriumil veel tükk tööd ära teha.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi lõpetame meie tänase esimese ja ainsa päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga see ei ole veel kõik, sellepärast et kohe pärast haamrilööki on teil, head kolleegid, võimalik registreerida end kõnelejaks Riigikogu vabas mikrofonis. Kõnesoove tõepoolest on. Kõige esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kõik head kolleegid, kes on veel siia saali jäänud! Tahaksin veel kord rääkida sellest murest, millest ma rääkisin siis, kui ma täna andsin üle arupärimise peaministrile. 

Aasta on alanud sellega, et regionaal- ja põllumajandusminister on käinud välja plaani, kuidas riigi kulusid kokku hoida – ta rõhutab, et eriti ühistranspordi kulusid tuleb kokku hoida –, ja tema arvates on väga tark tegu võtta õpilastelt ja pensionäridelt tasuta sõidu õigus. Seda tehakse olukorras, kus sündimus on Eestis, nagu me teame, rekordmadal, Eesti pensionäride sissetulek on Euroopa üks väiksemaid, ühiskonnas on pingeid rohkem kui küllalt ja probleeme on ka regionaalpoliitikaga. 

Minu poole on pöördunud kodupiirkonna inimesed – neid on tõesti väga palju –, kes on siiralt öelnud, et jah, sotsiaaldemokraadid on küll praegu opositsioonis, aga palun tehke kõik selleks, et selline tõeliselt halb plaan läbi ei läheks. Meie võimalus on sellest rääkida ja selgitada, miks on see plaan nõnda halb. 

Esiteks on inimestele äärmiselt arusaamatu, miks surus koalitsioon eelmise aasta lõpus läbi maksuküüru kaotamise sellisel kujul, et ka Eesti kõige paremini hakkama saavatele inimestele, 3500 ja rohkem eurot kuus teenivatele inimestele tehti maksukingitus, kokku üle 150 miljoni euro eest. Oleks saanud teha ka teistmoodi – nii, et ülemine ots ei oleks saanud midagi, aga need inimesed, kes saavad praegu keskmist palka, oleksid saanud maksukergenduse. Aga nii ei tehtud. 

Miks ma sellest räägin? Räägin sellepärast, et see kulu, mis kaasneb sellega, kui pensionärid ja õpilased saavad [ühissõidukis] tasuta sõita, on 3 miljonit eurot. Aga kõige paremini hakkama saavatele inimestele maksukingituse tegemisele kulub raha 50 korda rohkem. Vaat see on valikute koht. Kui selliseid valikuid ei tehta, aga inimeste tehakse elu raskemaks, siis on see tõesti kurjast. 

Ma toon esile ka bürokraatia kasvu. Kui nüüd tehakse [bussisõit kõigile] tasuliseks, siis sisuliselt hakkab pihta see, mida Eestis on ennegi nähtud – omavalitsused hakkavad pileteid kompenseerima. Väga paljud avaliku sektori töötajad peavad nägema vaeva ja kulutama riigi raha, et kompensatsioone välja arvutada ja maksta. Inimesed teevad taotlusi. Ma arvan, et vähemalt kolmandik või isegi pool sellest rahast kulub ikkagi ära. See on maksumaksja raha. Rääkimata regionaalpoliitilisest aspektist – kõige suurema löögi saavad järjekordselt Eesti kõige vaesemad piirkonnad, sest kaugematest piirkondadest tuleb inimestel sõita ühistranspordiga keskustesse, kooli, huviringidesse, arsti juurde või poodi. Järjekordselt on nii, et nendel, kelle kulutused on niigi suured, suurenevad need veelgi. 

Täiesti arusaamatu on see, et kogu aeg öeldakse – tegelikult on seda juttu kostnud ka Reformierakonna ridadest –, et ühistranspordi [valdkonnas] ei tohi kulud kasvada. Kõikides muudes eluvaldkondades tohivad kulud kasvada, kusjuures kasvavadki pidevalt. Kui ma vaatan kulude kasvu, siis näen, et midagi ülemäärast seal ei ole, kuigi peab ütlema, et sinna on ära peidetud ka selliseid kulusid, millel ei ole mitte mingit seost ühistranspordiga. Näiteks kaubaronge meil Ukraina sõja tõttu ja muudel põhjustel enam ei sõida, aga nüüd on taristutasud vaikselt nihutatud ühistranspordikuludeks. Ja siis öeldakse, et näete, meil ühistranspordikulud kasvavad. Need kulud tuleb lahutada. Kui need kulud lahutada, siis on selge, et bussijuhid tahavad saada paremat palka, kütusehinnad tõusevad, aktsiisid ja maksud tõusevad ning seetõttu kasvavad ka ühistranspordikulud, selles ei ole midagi eriskummalist. 

Ja lõpetuseks. Täiesti absurdne on see plaan selles vaates – see näitab ka ministri sügavat ebapädevust –, et ministri sõnul tuleb [bussisõit] õpilastele ja pensionäridele tasuliseks teha ainult ühel põhjusel: et saada teada, kui palju sõitjaid on. Tegelikult on need numbrid kõik täpselt teada ja niimoodi seda põhjendada on täiesti absurdne. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma tahan siin kõnetoolis väljendada oma muret selle üle, et Eesti Vabariik käitub silmakirjalikult. [Riik] käitub silmakirjalikult kommunismiorjuses vaevleva Kuuba rahva suhtes, aga ka oma rahva suhtes, arvestades seda ehmatavat uudist, mille me äsja saime. Nimelt, Eesti riigi osalusel asutatud E-riigi Akadeemia on kuulutanud hiljuti välja 441 000 euro suuruse hanke, mille eesmärk on arendada Kuuba digiriiki. E-riigi Akadeemia selgituste kohaselt on projekti eesmärk Kuuba maksuameti, riiklike registrite, statistikasüsteemide ning avalike digiteenuste arendamine. Arvestades Kuuba riigikorraldust ja julgeolekuasutuste keskset rolli, on põhjendatud kahtlus, et selline tehniline ja digitaalne abi võimendab repressiivse režiimi kontrolli- ja jälgimisvõimekust, mitte ei täida demokraatia ega inimõiguste edendamise eesmärke. 

Kuuba on üheparteisüsteemiga kommunistlik diktatuur, üks viimaseid, mis on sellest mõrvarlikust kommunistlikust süsteemist püsti jäänud ja mida juhib kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär. Kuuba režiim on tuntud inimõiguste süstemaatilise ja ulatusliku rikkumise poolest. Hulk poliitvange on siiamaani Kuubal. Muidugi on Kuuba üks Venemaa ustavamaid toetajaid Ukraina-vastases agressioonis. Kuubast on läinud ka väga suur hulk palgasõdureid võitlema Putini režiimi poolele. Seega on mõistatuslik, et meie ametnikud ei ole märganud sellist ränka vastuolu. 

Aga siiski on praegugi võimalik panna sellistele protsessidele pidur peale. See on küll Euroopa Liidu projekt, aga meie oleme ka Euroopa Liidu osa ja me ei pea kiitma kaasa projektidele, mis toetavad Põhja-Koread või, ma ei tea, seltsimees Xi jälgimisvõimekuse arendamist Hiinas, praegusel juhul Kuuba kommunistlikku režiimi. 

Vaatame, mida siis toetatakse. Kuuba maksuameti paremat toimimist! Kas selleks, et Kuuba julgeolekuaparaat saaks kodanikelt paremini raha kätte või et Kuuba armee saaks paremini raha kätte? Küll on ikka kummalised tegemised. See viitab ka laiemalt meie arenguabi viltuminekule, sest on ka teisi selliseid riike, näiteks Aafrikas, kuhu kanditakse Eesti maksumaksja ressursse, mis lähevad sõna otseses mõttes üdini korruptiivsete režiimide nuumamiseks. Aga selle raha, mille meie neile anname, hoiavad need [režiimid] kokku näiteks oma julgeolekuaparaadi või sõjaväe tööshoidmiseks või enda korruptiivse eliidi villade ülevalpidamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Meid on taas petetud. Valitsus, mis tuli võimule valede abil, jätkab oma rahva mõnitamist. Mida lubasid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid automaksu kehtestamisel? Meile lubati, et autod asendatakse kvaliteetse ja taskukohase ühistranspordiga. 

Mida me tegelikult saime? Kõigepealt kaotas valitsus tasuta ühistranspordi maakondades. Tasuta sõiduõigus jäeti alles vaid kooliõpilastele ja pensionäridele. Nüüd on aga selgunud, et sellestki ei piisa. Valitsus on teatanud kavatsusest kaotada ka pensionäride ja laste tasuta sõidu [õigus]. Automaks ei ole kuhugi kadunud, kuid taskukohast ühistransporti samuti ei ole. 

Mina isiklikult ei ole üllatunud. Reformierakond ja tema sülekoer Eesti 200 tulid võimule lubadusega makse mitte tõsta. Tulemuseks on aga nimekiri 26 punktist, kus makse ja muid tasusid on tõstetud. Seda lõputut pettust ei ole võimalik taluda. Riik vajab erakorralisi valimisi. Valetajad, kelle toetus jääb statistilise vea piiridesse, ei saa riiki juhtida.

Lugupeetud kolleegid! Viimasel ajal on Eesti nagu kogu Euroopa Liit hakanud kiiresti oma suveräänsust kaotama. Kõik algas meie jaoks alandava kaubanduslepinguga Washingtonist: tollimaksud Euroopa kaupadele, kohustus osta Ameerika naftat ja gaasi ning investeerida USA majandusse. See ei ole kokkulepe, vaid kapituleerumine. Euroopa muutub USA majanduslikuks lisandiks. 

Nüüd on järg Gröönimaa käes. USA on esitanud pretensioonid territooriumile, mis ajalooliselt kuulub Taanile, Euroopa Liidu liikmesriigile. Mida me kuuleme Eesti valitsuselt ja Brüsselist? Häbelikke üleskutseid vähemalt pisutki rahvusvahelist õigust austada. Kas see peatab Trumpi? Meid alandatakse ja meid kasutatakse ära. Seejuures teeb USA seda üha avalikumalt. Aga meie talume kõiki neid alandusi kuulekalt, püüdes säilitada häid suhteid hegemooniga, kuigi tema tegelik eesmärk ei ole meid aidata, vaid edendada omaenda huve. Küsimus on vaid selles, millal USA rahvuslikud huvid lakkavad lõplikult kattumast meie rahvuslike huvidega. Aitäh!

Suur tänu! Kõnejärjekorras järgmine on kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Täna me avame Riigikogu järjekordse istungjärgu olukorras, kus lõhe võimu[kandjate] otsuste ja inimeste tegeliku elu vahel on muutunud ohtlikult suureks. Teesklemine, justkui oleks tegemist ajutiste raskuste või ainult väliste tegurite mõjuga, tähendab ühiskonna teadlikku eksitamist. Eesti on riik, kus hinnatõus edestab sissetulekute kasvu ja kus esmatarbekaupade ostmine nõuab pidevat kokkuhoidu ega ole enam iseenesestmõistetav. Inflatsioon ning toiduainete ja kommunaalteenuste kallinemine on tuhandete perede igapäevane reaalsus. 

Kõige rohkem teeb aga muret valitsuse reaktsioon, täpsemalt selle puudumine. Valitsus ei tee järeldusi isegi koalitsiooniparteide väga madalast toetusest. Nii madal reiting on ühiskonna selge signaal: inimesed ei usu praeguse võimu võimesse lahendada nende probleeme. Kui valitsus seda signaali ignoreerib, siis on see selge riikliku tasandi valitsemise võimetuse tunnus. Inimestele räägitakse pikaajalisest strateegiast ja lubatakse jätkusuutlikku kasvu, kui inimesed loobuvad lihast, kalast või ravimitest. "Sööge vähem," ütleb rahaminister. Üha enam inimesi elab Eestis pidevas kokkuhoiurežiimis. Keskklass kahaneb, pensionärid ja noored pered on muutunud hinnapoliitika pantvangideks. Valitsus aga reageerib sellele kas hilinenult või formaalselt. Väikeettevõtlus ei püsi elus mitte tänu riigile, vaid sellest hoolimata. Jälle vähendatakse teenuste osutamist, koristades ära postkontorid maapiirkondades. Nüüd minnakse koolilaste ja eakate maakonnatranspordis tasuta sõidu õiguse kallale. See on selgelt lubamatu tegevus. Samas näeme täielikku selgusetust selles, kuidas kaitsta inimeste tegelikku ostujõudu. 

Valitsust, mis peaks olema toeks, tajutakse üsna sagedamini lisakoormana. Eriti kõnekas on see, et isegi usalduse languse taustal ei muuda koalitsioon oma kurssi ja rahva surve all tehakse ainult kosmeetilisi parandusi. Valitsus ei tunnista vigu ega kanna poliitilist vastutust. See ongi juhtimiskriisi peamine sümptom. Valitsus ei suuda kaitsta inimeste sissetulekuid inflatsiooni eest, ohjeldada esmatarbekaupade hinnatõusu ega kuula samal ajal ühiskonna rahulolematust. Me peame aru saama, et probleem ei ole ainult oludes, vaid otsustusmehhanismis endas. Ja meie, Riigikogu, ei tohi olla valitsuse deklaratsioon. Riigikogu kohustus on tuua poliitika tagasi inimeste juurde, nende tegelike vajaduste ja kindlustunde tagamiseks.

See istungjärk ei tohi kujuneda järjekordseks valitsuse vabanduste ringiks, vaid peab saama põhimõttelise valiku hetkeks. Kas jätkame ühiskonna usalduse kaotamist või hakkame tegutsema inimeste huvides – hoolivalt ja professionaalselt? Inimesed ootavad lahendusi ja neil on selleks täielik õigus. Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Uus aasta on alanud, aga olukord on äärmiselt hull. Ameerika Ühendriikide julgeolekustrateegia, Euroopa kohta 83 rida. Ja USA kõige olulisem asi on saavutada strateegiline stabiilsus Venemaaga. Meie siin, vähemalt paljud, räägime või mõtleme veel sellest, kuidas suur naaber põlvili suruda. 

Aga teistpidi, [Eesti] inflatsioon oli detsembris 4,1% – oleme taas Euroopas esikohal. Tõesti, tase on natuke madalam kunagisest 20%‑st, aga ikkagi, seekord jagame [esikohta euroala riikide inflatsioonitabelis] Slovakkiaga. Usaldus valitsejate vastu on rekordiliselt madal, et mitte öelda olematu. Võõrandumine, totaalne usaldamatus. 

Indrek Neivelt, kes ei vaja tutvustamist, lasi AI-l [teha kokkuvõtte maksupoliitika muutustest] ja küsis, kes võidab viimaste aastate maksumuudatustest. Seesama AI, kes kõike teab ja kõike teeb, ütles niimoodi, et alumine osa, 40% [elanikkonnast] kaotab, keskklass ehk 30–40% on nullis või kerges miinuses ja ülemine osa, 20–30% on selged võitjad. Meie oleme võitjate seas. 

Tõstetud on tarbimismakse, samal ajal on leevendatud kõrgema sissetulekuga inimeste maksukoormust, nii ütleb veel see tark AI. [Ja AI kokkuvõte ühe lausega kõlab nii:] "Kui tõsta tarbimismakse ja samal ajal leevendada rohkem kõrgemate sissetulekute maksukoormust, siis on tulemuseks ümberjaotus alt üles – sõltumata sellest, kuidas seda poliitilises retoorikas nimetatakse." Sisuline kokkuvõte: see tähendab eliidisõbralikku fiskaalpoliitikat, rahvakeeles öeldes seda, et vaestelt ja keskklassilt võetakse ära [ning antakse rikastele]. See on meie kunagise tipp-pankuri arvamus, mida ta palus teha AI-l. 

Vaadake, on olemas selline raamat, mis võtab kokku meie tänase Eesti Vabariigi oleku. Raamatu pealkiri on "Miks riigid põruvad". Üks selle autoritest on Nobeli majanduspreemia laureaat, Chicago Ülikooli professor. Kui keegi pole lugenud, siis soovitan lugeda, kuigi Eestist siin sellest palju ei räägita. Raamatu 13. peatükk võtab kokku meie tänase seisu: põrunud riik. Euroopa Liidu välispoliitika juht, kes sillutas endale tee Brüsselisse, on tegelikult ju ka põrunud välispoliitika juht, keda ei võeta jutule Washingtonis, rääkimata Moskvast, kus pandaks ta käed raudu, kuna ta on tagaotsitav. Samamoodi on põrunud meie praegune lugupeetud peaminister. 

Nii et aasta on alanud ja me võiksime püüda pääseda sellest põrunud riigi kuvandist. Ma olen küll lootusrikas, aga küünikuna arvan, et lõpp tuleb ja agoonia jätkub. Vabatahtlikult ei astu siit keegi tagasi, [minnakse] ainult edasi. Võimu koondumine, kõikvõimalike suurte andmebaaside loomine – võiks öelda, et kui vaja, siis kasutatakse seda oma võimu säilitamiseks. Selline on 2026. aasta algus. Aga lootus sureb tõesti viimasena. Aitäh! 

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No tõesti, aasta on alanud ja nii nagu väga paljud meist on tähele pannud, Reformierakond on alustanud reklaamikampaaniat. Ja sõnum on "võit". Me vaatasime, et peaminister postitas oma Facebooki-kontole suure [plakati kirjaga] "VÕIT", ja me oleme näinud, et ka väga paljud teised Reformierakonna liikmed on seda teinud. 

Aga mida siis tähistatakse ja mida võiduks loetakse? Need uudised, mis tulid aasta alguses, kui jälle juhiti tähelepanu sellele, et sündimus on langenud järjekordselt, järjepidevalt – kas see on siis see võit, mida Reformierakond reklaamib? Või siis, kui minister, kes kuulub erakonda Eesti 200, andis teada: selleks, et paremini aru saada, kes kasutab maakondlikku ühistransporti, me [küsime raha] lastelt ja pensionäridelt, ka nemad peavad edaspidi pileti eest maksma. Ka see on see võit, millest Reformierakond räägib? 

Või siis see, et Andres Sutt andis täna teada: tema nägemuses ei ole meil aastaks 2035 mitte ühtegi põlevkivil töötavat [tossavat] korstent. Kas see on see võit, millest Reformierakond räägib? Ma tuletan lihtsalt meelde, et põlevkivi on energiajulgeolek Eestis. Kui ei ole põlevkivi, siis me oleme lihtsalt sõltuvuses teistest energiaallikatest, mida Eestil tegelikult ei ole ja mida me toome sisse. Kas see on see võit, mida Reformierakond praegu tähistab ja reklaamib? 

Või on võit tänane viimane uudis? Eelmisel aastal tehti hasartmängumaksu seaduses muudatused selleks, et langetada hasartmängumaksu. Aga mis siis kokkuvõttes välja tuli? Tuli välja, et selles seaduses oli näpukas ja järgmisel aastal ei laeku meie riigieelarvesse hasartmängudest mitte sentigi. Meil on 10‑miljoniline [eelarve]auk! Kas see on see võit, millest Reformierakond ja reformierakondlased, kaasa arvatud peaminister, siin räägivad? Ma julgen kahelda. 

Ja väga paljud meist – enamik meist –, kes ei usalda seda valitsust, ei lähe loomulikult selle reklaamiga kaasa, ei usu neid sõnu. Minu arust on üldse väga küüniline alustada reklaamikampaaniat sõnaga "võit", kui ei ole tegelikult selliseid punkte, mida saaks võiduks arvestada. Kõik need neli punkti, mis ma praegu ette lugesin, tähendavad selgelt kaotust. See on Eesti inimeste kaotus ja see on Eesti kaotus, mitte võit. 

Tuleb keskenduda Eesti edasiviimisele. Pelgalt sõnad või arvamus, et me nüüd selle reklaami abil suudame Reformierakonna imagot tõsta – ei lähe läbi, rahvas ei usalda teid. Ma siiralt loodan, et sel aastal keskendume kõik meie siin – nii opositsioon kui ka koalitsioon – oma kõige suuremale probleemile: sündimuse vähenemine. Meil ei ole lapsi, meil ei ole tulevikku, meil on demograafiline kriis. Vaat nende küsimustega, selle ühe olulise küsimusega praegune valitsus ei tegele. Me oleme mitu korda sellele tähelepanu juhtinud. Me oleme rääkinud, et see probleem peab olema kajastatud absoluutselt kõikides dokumentides, see peab olema [peamine] siht, prioriteet. Aga sellest ei ole juttugi! 

Selle asemel tahetakse [kehtestada piletihind] vanadele ja noortele, kes kasutavad veel ühistransporti. Ma tuletan lihtsalt meelde, et kui rakendati automaks – sel ajal olid ka sotsid veel valitsuses –, siis öeldi selgelt: maakondlik ühistransport ei kao ja maksma selle eest ei pea. Aga nüüd on nii, et mitte ei ole ainult vähendatud [maakondlike bussiliinide sõidukordade arvu], vaid tahetakse veel, et nii vanad kui ka noored hakkavad [sõidupileti] eest maksma. See ei ole võit, see on kaotus, Eesti inimeste ja Eesti kaotus. Aitäh! 

Aitäh! Järjekorras on nüüd kõnesooviga kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head vaatajad! Ma peatun lühidalt ühel seminaril, mis toimus eelmisel reedel, 9. jaanuaril siinsamas Riigikogu konverentsisaalis ja kandis pealkirja "Sotsiaalmeedia mõju lastele". Selle konverentsi korraldas sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühm. Seal arutleti ühel väga olulisel teemal, mis on tegelikult nii Eestis kui ka laiemalt kogu maailmas väga suur [probleem], selle üle arutlesid teadlased, psühholoogid, eksperdid, loomulikult ka noored ja kõiksugused ühendused, kes on selle [teemaga] kokku puutunud. 

Mis tuli välja ja mida oli vaja veel üle korrata? Laste aju ei ole veel valmis tunnetama ohte, mida sotsiaalmeedia neis esile kutsub. Lisaks rõhutati üle, et suurkorporatsioonide huvi on hoida inimeste, sealhulgas laste [tähelepanu] võimalikult kaua sotsiaalmeediaplatvormidel kinni. Lapsed ei oska sellise ohu vastu võidelda nii nagu täiskasvanud, kes oskavad sealt õigel ajal välja minna. Siin võiks nimetada lõputut kerimist, etteantud sisu, manipuleerivat sisu – kõik selleks, et pakkuda kiiresti dopamiini annust lastele ja ka täiskasvanutele. 

Mida [sotsiaalmeedia pidev tarbimine] kaasa toob? Mitmed psühholoogid ja eksperdid kinnitasid: see toob kaasa uneprobleeme, liikumisvaegust, ärevust, unetust ja ka vähenevat sotsiaalset suhtlemisoskust. Lisaks ei ole sotsiaalmeedia sisu tihti eakohane, see võib olla vägivaldne või äärmuslik. Samuti toodi välja turvalisuse riske, mis on seotud näiteks sellega, et noored, ennekõike lapsed, ei oska tunnetada ohte, mida võib endaga kaasa tuua oma andmete, piltide, elukoha või muu isikliku info jagamine. Me ei tea kunagi, kuidas meie andmeid pärast kasutatakse. Samuti ei ole lastel – räägime ennekõike lastest vanuses 10–14 – väga head tunnetust ega arusaama, millised uudised või videod on teinud päris inimene ja millised on tootnud AI. 

Mul on hea meel, et seminari lõpus kinnitasid poliitikakujundajad üheselt: midagi tuleb ette võtta. Keegi ei eita probleemi sügavust. Keegi ei eita seda, et meie noored veedavad liiga kaua aega, suure osa päevast, nädalast ja kuudest sotsiaalmeedias ning saavad sealt liiga palju selliseid mõjutusi, mis ei ole kindlasti neile kasulikud. 

Ehk kokku võttes, sotsiaalmeedia ei ole lastele ohutu. Kurb on aga tõdeda, et [meie] ühiskonnas ei tunnetata veel piisavalt selle probleemi sügavust, erinevalt näiteks Austraaliast, Taanist või Prantsusmaast, kus on tehtud juba konkreetsed otsused kas võimalike keeldude või muude sanktsioonide näol. Seal mõeldaks, mismoodi panna suurkorporatsioonid [nimetatud probleemide] eest vastutama. 

Mida ma aga saan lubada ja mida ka konverentsil lubati, on see, et sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühm tegeleb kindlasti selle teemaga edasi. Kindlasti kaasame veel rohkem noori ja neid osapooli, keda me ei saanud oma esimesele seminarile kutsuda, peamiselt ajapuudusest tingituna. [Probleemid] ei ole kuhugi kadunud. Vastupidi, need teemad tõusetuvad iga päev üha rohkem ja rohkem. Me peame hakkama ka siin saalis pakkuma selgeid lahendusi ja tegema seda koostöös poliitikakujundajatega. 

Aitäh kõigile seminaril osalejatele! Aitäh kõigile, kes vaatasid ülekannet veebi kaudu! Kindlasti meie siin seda tööd jätkame. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen vaba mikrofoni. Ühtlasi on lõppenud meie tänane Riigikogu istung.