Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 17. detsembri, käesoleva aasta viimast infotundi. Head kolleegid, ma palun, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 16 Riigikogu liiget, puudub 85.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, rahandusminister Jürgen Ligi ja välisminister Margus Tsahkna. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada täpsustav küsimus ja üks Riigikogu liige saab selle küsimuse raames võimaluse esitada ka lisaküsimus. Kokku on meil täna 12 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on õigussüsteemi mõjutamine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma oleks selle küsimuse hea meelega küsinud peaministri käest, aga kuna teda täna siin ei ole, siis ma küsin teie käest. Tegelikult oleksin võimaluse korral küsinud hoopis justiitsministri käest, aga kuna ka teda siin ei ole, siis see küsimus läheb teile. 

Minu küsimus puudutab õigusriiki ja erakondade kohustust Eestis demokraatiat kaitsta ja hoida ning ka õigusriiki hoida. Aga viimase kuu aja jooksul oleme me näinud vähemalt arvamusuuringute järgi Eesti kõige populaarsema partei Isamaa Erakonna rünnakuid Eesti õigusriigi pihta. Nad on seadnud kahtluse alla prokuratuuri sõltumatuse, kaitsepolitsei sõltumatuse ja keskkriminaalpolitsei sõltumatuse ning on süüdistanud Eesti riigi õiguskaitseasutusi ja uurimisasutusi kallutatuses. Nad on sidunud seda kõike ühe teise erakonna juhi tellimustööga. See kõik hakkab mulle päris palju meenutama Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitikat ja väljaütlemisi siinsamas Riigikogu saalis. Me kõik mäletame näiteks [väljendit], et kohtunike pead hakkavad veerema, ja kõike seda. Kui erakonnal on selline suur toetus ja rahva suur usaldus, siis paljud inimesed kuulavad seda kõike ja hakkavad ilmselgelt kahtlema selles, kuidas Eesti õigusriigina toimib. 

Minu küsimus teile on kõigepealt see, milline on valitsuse seisukoht ja suhtumine. [Teiseks,] kuidas valitsus hoiab ja kaitseb Eesti õigusriiki selles valguses, et õigusriik on tegelikult juba ammu Isamaa Erakonna ja EKRE rünnaku alla sattunud?

Suur tänu! Proua minister, palun!

Tere päevast! Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt õigusriigist. Liberaalse demokraatia toimimise alus on õigusriigi toimimine, nii et ei toimu poliitilist sekkumist ei uurimisse, prokuratuuri ega kohtute tegevusse. Otsest poliitilist sekkumist mina Eestis hetkel ei näe ja ma loodan, et ka ükski erakond ei arva, et oleks vaja otsest poliitilist sekkumist kohtute või prokuratuuri tegevusse või uurimisse. 

Küll aga on tõesti, pean tunnistama, muutunud juba trendiks teatud erakondade poolt prokuratuuri, politsei ja kohtute töö kritiseerimine ning nende usaldusväärsuse küsimuse alla panemine. See on tihti toimunud enda huvides ehk kohtute, prokuratuuri ja politseiuurimise küsimärgi alla panemine on olnud kaitsetaktika. Seda ei saa kindlasti heaks kiita. Õigusriigi toimimise põhiprintsiip on see, et usaldus uurimisinstitutsioonide vastu ja ka kohtu vastu on kõrge, vastasel juhul see õigusriigi printsiip lihtsalt ei toimi. Nii et kutsun kõiki erakondi üles tõsiselt [mõtlema sellele], et kui minnakse sellise kaitsetaktika peale, et hakatakse kahtluse alla seadma prokuratuuri ja kohtute sõltumatust, siis see õõnestab väga tugevasti demokraatia ja õigusriigi toimimise aluseid. 

Kui te küsite mu käest konkreetselt Isamaa pressikonverentsi kohta, siis sellisesse kaitsetaktikasse, kui esitatakse oma argumendid avalikult ette ära, enne kohtuistungile jõudmist, iseenesest kuidagi halvakspanuga suhtuda ei saa. Ma arvan, et see on osa sellisest kaitsetaktikast, mis on võimalik. Aga kui sellega käib kaasas õigusriigi institutsioonide usaldusväärsuse õõnestamine, siis seda kindlasti heaks kiita ei saa.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister, ma tänan selle vastuse eest! Ma saan aru, et me näeme seda küsimust ühtemoodi. Aga siiski, ma ei tea, kas saab sellega nõustuda või kas me peaksime nimetama seda kaitsetaktikaks. Lõppkokkuvõttes saab igat rünnakut õigusriigi ning kohtusüsteemi, prokuratuuri, kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei tegevuse vastu nimetada kaitsetaktikaks ja selle kuidagi heaks kiita. Minu arvates on see väga konkreetne ja selge sõnum Eestile ja Erakonna Isamaa valijatele, et vaadake, õigusriik meil ei toimi, siin on väga kallutatud jõud. 

See pressikonverents, millest te räägite – jah, on mõistetav, et seal proovitakse enda seisukohti seletada. Aga kas ei või olla nii, et sellel pressikonverentsil sellisel kujul oli see sõnum, et prokuratuur, ärge esitage meile süüdistust, loobuge kõigest sellest. Seda saab ka teistmoodi nimetada: avalikkuse kaudu poliitiliseks survestamiseks ja võib-olla ka õiguskaitseorganite töö lämmatamiseks. See on avalik surve. Võib-olla näiteks potentsiaalne valitsuserakond, tulevikus valitsusse kuuluv erakond ütleb, et vaadake, ärge tehke seda. Me kõik saame aru alltekstist, et võib-olla tullakse võimule, ja loomulikult inimesed hakkavad mõtlema, igal pool on inimesed, igal pool, ka õiguskaitseasutustes on inimesed. 

Nii et ma ei tea, ma ei julgeks nimetada seda ainult kaitsetaktikaks. Minu arvates oli sellel pressikonverentsil, nii tundus, hoopis teine eesmärk kui kaitsetaktika. Selle eesmärk oli anda sõnum, et jätke Isamaa rahule, tehke siin erand, nii nagu ka varasemalt ju seda teemat tõstatati. Kas te näete seda nii või kuidas see teile tundub?

Jah, selle pressikonverentsi eesmärkide piir oli selles mõttes küsitav, et mis seal tegelikult eesmärgiks seati. Kas eesmärgiks seati selgitada avalikkusele oma kaitsepositsioone ehk selgitada avalikkusele, kuidas Isamaa näeb neile esitatud süüdistust, või oli eesmärk mõjutada avalikkuse suhtumist prokuratuuri ja potentsiaalsesse tulevasse kohtukaasusesse? See piir on väga raskesti tõmmatav. Ma arvan, et sellel pressikonverentsil mängiti väga selgelt õigusriigi mõjutamise piiriga. 

Valitsuse seisukoht ja ka minu väga selge seisukoht on see, et prokuratuuri mõjutamine ka avalikkuse kaudu, tahtmine mõjutada avalikkuse hoiakuid prokuratuuri ja kohtuasja suhtes ning tekitada sellega olukord, kus prokuratuuri poliitiline [sõltumatus] ei ole enam tagatud, ei ole mitte kuidagi kohane õigusriigile ja kindlasti mitte erakonnale, kellel on täna väga tugev rahva toetus.

Lisaküsimuse esitab Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud haridus‑ ja teadusminister peaministri ülesannetes! Ma olen ka selle teema peale päris palju mõelnud ja olen lugenud neid avaldusi, ka neid kommentaare, mille arv on lumepallina kasvanud. Kui algul oli kriitika, et [süüdistus] on kuidagimoodi konstrueeritud – "eksperiment" oli vist härra Reinsalu kasutatud sõna –, siis nüüd on Isamaa kaitsele viskunud juba mitmed juristid, ja teised arvamusliidrid räägivad prokuratuuri kaotamisest, mis on ausalt öeldes päris pentsik. Kui ei sobi üks konkreetne menetlus, mille [algatamiseks] prokuratuuril oli täielik õigus, siis tuleks prokuratuur nagu laiali saata. Päris julged mõtted ja väited on meediast läbi käinud. Ma arvan, et see pole üldse päris adekvaatne diskussioon.

Igaühel on õigus oma süütust tõestada, igaühel on õigus oma vastuväiteid esitada, seda keegi ei vaidlusta. Aga Eesti õigusriigi tavade järgi, heast tavast rääkimata, ja ma arvan, et ka seadusandliku loogika järgi mõistab õigust ikkagi ju kohus. Ehk prokuratuur viib läbi menetlusi ja otsustab nende põhjal, kas esitada süüdistus või mitte, ja seejärel on kõigil võimalik kohtus oma süütust tõendada. Praegusel juhul nõuda kuidagimoodi prokuratuuri laialisaatmist selle eest, et mingisuguse kahtlustuse esitamine ühele erakonnale ei sobi või ei meeldi, on päris karm seisukohavõtt. See polnud küll konkreetselt Isamaa liige, vaid see oli härra Kurm, kes sellise kaitsva artikliga välja tuli. 

Mu küsimus teile ongi, et kuhu me niimoodi jõuame. Kui on selline olukord, kus näiteks mingi hetk valitsus vahetub, mis tõenäoliselt juhtub, kas siis me näemegi seda, et tulenevalt ebamugavatest, ebameeldivatest protsessidest või menetlustest hakatakse prokuratuuri laiaulatuslikult reformima? Mis riigikord see siis on või milline riigi ülesehitus see on? Ausalt öeldes on need päris kummalised asjad. Minu jaoks on olnud üsna üllatav, et ka ajakirjanduse reaktsioon on olnud suhteliselt tagasihoidlik. Erakond, kes tõenäoliselt on võitmas järgmisi Riigikogu valimisi, läheb lausrünnakule prokuratuuri ja õigusriigi vastu, aga kehitatakse õlgu, et pole midagi.

Aitäh! No see pilt, mille te maalisite, on kindlasti hirmuäratav. Kui sellise taktika eesmärk on tõesti panna üldse küsimärgi alla kogu prokuratuuri töö ja kutsuda üles prokuratuuri laiali saatma, kui eesmärk on taktikaliselt takistada prokuratuuril uurimise läbiviimist ja süüdistuse potentsiaalset esitamist, siis on tegemist õigusriigi alustalade väga jõhkra õõnestamisega ja prokuratuur või uurimine ei saa sel juhul olla kuidagi sõltumatu. Tuleb lasta prokuratuuril teha tööd ilma välise sekkumiseta, ilma prokuratuuri tegevust ja õigust seda kõike teha, tema pädevust selles asjas küsimärgi alla seadmata, ehk veel kord, prokuratuuri usaldusväärsust õõnestamata, ja vaielda need asjad läbi kohtus, nii nagu õigusriigile kohane on.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on tark riik. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! President Lennart Mere ajal me otsisime Eesti Nokiat. Ametis olev president Alar Karis on oma motona välja kuulutanud targa rahva. Üleeile esines peaminister siin arupärimistele vastamisel ning rääkis tarkadest investeeringutest ja sellest, kuidas erasektor – rõhutan: erasektor – ka teadus‑ ja arendustegevusse investeerib. Ministrid on kõik rääkinud, teie sealhulgas, teadmis‑ ja tõenduspõhisest majandusest ja poliitikast laiemalt. See kõik on justkui tark riik ja väga ilus on seda kuulata. Rõõmu‑ ja heldimuspisar tuleb silma. 

Aga kahjuks on tegelikkus hoopis teistsugune. Praeguse valitsuse poliitikat iseloomustavad pigem sellised märksõnad nagu prügi, võõrvangid, odav tööjõud, hasartmängumeka, ebateaduslik rohepööre ja nii edasi. Laevadega me toome Euroopast prügi Eestisse, et seda siin põletada. Rootsi kriminaale toome siia, et oma majandust turgutada olukorras, kus töökäsi tegelikult ei Kaitseväes, politseis ega päästeteenistuses ei jätku. Hasartmängumaksu me alandame, teadmata tegelikult analüüse, mida see endaga kaasa toob, ka mõju riigieelarvele ja nii edasi. Kogumina on see kõik kohutav. 

Kui siia veel lisada, et valitsus ei täida erakondadevahelist ühist kokkulepet, et 1% SKT‑st tuleb riigil teadus- ja arendustegevusse panna, me ei täida ülikoolidega sõlmitud lepinguid, mis puudutab 15%‑list kasvu, siis rääkida targast riigist ja teaduspõhisest lähenemisest on lihtsalt irooniline. 

Minu küsimus on lühidalt selline: kas panete samamoodi edasi või on valitsuse poliitikas oodata ka pööret targa riigi poole?

Aitäh selle küsimuse eest! Seame kõigepealt faktid ritta, selleks et me saaksime tegelikult sisulist arutelu selle targa riigi teemal pidada. Viimase nelja aasta jooksul on kõik valitsused, sõltumata majanduskriisist, sõjast, energiakriisist ja eelarve defitsiidi suurest kasvust, seadnud endale absoluutseks prioriteediks targa majanduse investeeringute tegemise. Targa majanduse investeeringute tegemine tähendab seda, et me soovime, et Eesti majanduse võimekus toota kõrgemat lisandväärtust aasta-aastalt kasvaks. 

Selle peamiseks aluseks on mitu komponenti, aga ma nimetan võib-olla kahte, millele valitsused on väga palju tähelepanu pööranud. Üks on seesama tark rahvas ehk haritud rahvas, see, [kui paljud] saavutavad kõrgeima saavutatava haridustaseme Eestis. Mida on valitsus teinud? Valitsus on jätkanud väga intensiivselt investeeringuid haridusse, nii kõrgharidusse kui ka alus‑ ja üldharidusse. Me oleme pikendanud ka õppimiskohustust, kuna ilmselge on, et põhiharidusega inimene kõrget lisandväärtust majanduses tõenäoliselt toota ei suuda. Järelikult peab Eesti inimene jõudma maksimaalsele haridustasemele või nii-öelda minimaalne haridustase peaks siiski olema kas kutseharidus või keskharidus. Nii et see otsus on tehtud, sinna on investeeritud. Ma näen, et pikas plaanis, ette vaadates, Eesti inimeste haridustase tõuseb ja seetõttu suureneb ka majandusse pandav sisendväärtus. 

Teiseks, teadus‑ ja arendustegevuse võimekuse tõstmine nii ülikoolides ja kõrgkoolides kui ka erasektoris. Erasektor on viimase kolme aasta jooksul aina rohkem ja rohkem investeerinud teadus‑ ja arendustegevusse. Tänaseks on teadus‑ ja arendustegevuse investeeringud jõudnud 2%-ni, mis väga hästi ilmestab seda, et Eesti majandus ja Eesti ettevõtjad on võtmas suunda kõrgema lisandväärtusega tootmise ja teenuste arendamise suunas. Need on faktid, millega on väga raske vaielda. 

Ehk siis sellesse suunda, mille on võtnud tänane valitsus ja mille võtsid ka varasemad valitsused, et meil on kõrgema lisandväärtusega majandussektorid, targad majandussektorid, on investeeritud ja sinnapoole me liigume. 

See, et valitsus ei täida 1% kokkulepet teadus‑ ja arendustegevuse raha kohta, ei vasta tõele. Valitsus täitis seda 1% kokkulepet ka väga rasketel aegadel, ka kärpeaegadel. Sealt me kärpinud ei ole. Te vangutate pead. Täpsustan. Te [räägite], kui palju on rakendatud ja kasutatud raha, kui palju raha tegelikult kasutusse läinud on. Iga aasta on riigi eelarvestrateegias planeeritud 1% SKP‑st teadus‑ ja arendustegevusse. Meil on olnud teatud raha kasutuselevõtuga raskusi ehk lõpuks on kasutusmäär olnud 0,8–0,9%. Aga fakt on see, et investeeringuid teadus‑ ja arendustegevusse teevad nii valitsus kui ka erasektor. Nii et Eesti majandus liigub kõrgema lisandväärtusega tootmise ja teenuste suunas.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kahjuks sain ma vastusest aru, et te panete samamoodi edasi ja leiate, et kõik on väga hästi. Lugesite oma jutupunktid ette. Aga sellest, et ülikoolidega sõlmitud lepinguid ei täideta, te läksite mööda. Odava tööjõu sissetoomisest ei saa ma üldse aru. Valitsusel on, nii nagu te olete teavitanud, plaan kehtivat kvooti kaks korda suurendada. Kaks korda suurendada! Eelmisel aastal tööjõu sissetoomise kvooti ei täidetud, sellel aastal ei ole see detsembri keskpaigaks veel täitunud – ja selles olukorras lähete te kahekordselt suurendama. Arusaamatu! Prügist ja kriminaalidest ja muudest asjadest ma ei räägigi. Te läksite kõigest sellest mööda, vuristasite haridusministrina oma jutupunkte. 

Aga mul on teine küsimus. Ega ma ei loodagi saada sisulist vastust, ma saan aru, et valitsus arvab, et kõik on väga hästi, nii Eesti majanduses kui ka laiemalt Eesti elus. Aga mul on teine küsimus, mis puudutab ka riigi toimetulekut ja tarka riiki. Nimelt, president saatis Riigikogule tagasi eelnõu, mis puudutas kaitseväekohuslaste keeleoskust. Te olete sellega väga hästi kursis. Seda on viimasel ajal väga palju ka meedias ja ajakirjanduses käsitletud. Riigikogu hakkab seda täna arutama. Mõned nädalad tagasi küsisin ma kultuuriministrilt tema seisukohta, kas kaitseväelased peaks eesti keelt oskama ja kui nad ei oska, siis kes peaks selle [probleemiga] tegelema. Ega ma päris selget vastust ei saanud. 

Ma küsin teie käest: milline on teie seisukoht? See ei ole etteheide. See muudatus tuli tegelikult parlamendist. Valitsusest see eelnõu sellisel kujul ju ei tulnud, nii et see ei ole kriitika. Te saate täiesti vabalt vastata, tegemist ei ole rünnakuga. Aga mis on teie arvamus, kes ja kuidas peaks seda küsimust lahendama ja kuidas motiveeriks eesti keelt mitteoskavaid noori eesti keelt õppima see, kui nad vabastatakse eesti keele oskamatuse tõttu kaitseväekohustusest?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui te küsite minu käest, kas kaitseväeteenistusse tulevad noored peaksid eesti keelt oskama, siis jah, peaksid. 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist on äärmiselt piinlik, et 9. klassi või 12. klassi või kutsekooli lõpetaja ei oska A1-tasemel eesti keelt. Tegemist on meie pikaaegse haridussüsteemi läbikukkumisega, olen seda korduvalt ja korduvalt rääkinud. See on ka üks põhjus, miks ma üldse poliitikas olen. Me ei ole 30 aasta jooksul suutnud tagada, et Eestis elavad noored, siin sündinud, juba Eesti Vabariigis sündinud noored valdaksid eesti keelt kas või minimaalsel kesktasemel, milleks B1-tase on. Me ei ole seda saavutanud. 

Me teeme kõiki samme, et selline olukord ära lõpetada, [sealhulgas toimub] eestikeelsele õppele üleminek. Aga me oleme ka kutsehariduses lõpetanud ära selle, mida mina nimetan umbkeelse õppe rajaks ehk selleks rajaks, kus on võimalik ka kutseharidust või ükskõik millist haridust Eestis saada, ilma et peaks oskama ükskõik millist muud keelt peale vene keele. Kutseharidus venekeelset õpet enam ei paku, kõik on eesti keeles. Võtab aega, et need noored, kes nendest haridusastmetest tulevad, pärast reforme eesti keelt vähemalt B1-tasemel oskaksid. 

Mida teha selle aja jooksul [eesti keele oskuseta] noortega, kes on juba lõpetanud kooli ja on jätkuvalt kaitseväekohuslased? Neid on, ma saan aru, suurusjärgus 500-st allapoole. Maksimaalselt on neid 500. Kaitseväeteenistus eeldab, eriti kui seda on reformiga muudetud, keeleoskust alates sellest hetkest, kui kaitseväeteenistusse tullakse. Järelikult tuleb leida alternatiivsed lahendused, mismoodi saab kaitseväeteenistusele eelnevalt eesti keelt omandada ja teha seda intensiivselt. Nii et istume maha koos Kaitseministeeriumi ja ka Kultuuriministeeriumiga, kelle haldusalas on osa eestikeelse õppe raha, et kokku leppida, kas meil on vaja eriprogrammi, mille alusel me õpetame eesti keelt nendele, kes peavad kaitseväeteenistust läbima.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Priit Sibul. Palun!

Suur tänu, Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on küsimus selle kohta, mis on viimasel nädalal toimunud seoses arusaamisega ühtsest või ühetaolisest välissuhtlemisest, milles me oleme, tundub, suhteliselt ebaõnnestumas. Kuivõrd möödunud nädalal oli ka valitsuse ja presidendi ühine õhtusöök, siis mul on küsimus. Kui ma loen koalitsioonisaadikute sotsiaalmeediapostitusi või avalikke väljaütlemisi, siis tundub, et seda ühtsust ei paista kusagilt. Tavaliselt suudavad targad täiskasvanud inimesed sihukesed küsimused ära lahendada nii, et ei kirjeldata ega kajastata avalikkuses, kuidas tuleks ühtne olla, vaid lepitakse kokku. 

Aga mis on selle püha sõja eesmärk, mille koalitsioonipoliitikud presidendi kontekstis on välja kuulutanud? Nii Kasahstani kui ka Ungari puhul kõik, mida president räägib – ma ei saa aru, kes teda briifib või mis info tal on –, tundub valitsusdelegatsiooni liikmete ja koalitsioonipoliitikute arvates olevat vale. Me peaksime hoidma ühtset joont, millega ma olen absoluutselt nõus. Aga kuidas me selle saavutame? Kas seal õhtusöögil oli see teemaks, kuidas me selle saavutaksime, et ühiskond saaks aru, et meil on tegelikult ühine nägemus välis‑ ja julgeolekupoliitikast?

Suur tänu! Küsija läks nüüd küll teemast välja, aga kuna see on laialt sõnastatud, siis, proua minister, loodetavasti te vastate sellele.

Ma kommenteerin väga laialt. Esiteks, käin sotsiaalmeedias üliharva, mille tõttu ma ei oska väga hästi öelda, mis seal toimub. Teiseks, kahjuks ei õnnestunud mul presidendi õhtusöögil tol korral olla, nii et ma neid neljasilmavestlusi väga palju kommenteerida ei oska ja võib-olla ei oleks see ka asjakohane. 

Eesti välispoliitika ühtne joon on väga selgelt olemas, see pole kuhugi kadunud. Ma ei näe, et me astuksime eri [suunas]. Aga me oleme demokraatlik riik, mis tähendab, et väga paljud teemad, mis teistes riikides vaiba alla lükatakse, millest vaikitakse või keelatakse üldse nendel teemadel sõna võtta, on Eestis osa avalikust debatist. Avalikus debatis selliseid asju arutatakse, nii nagu demokraatlikus riigis asi ka olema peab. 

Ma vastan väga üldiselt, et loomulikult ei tuleks kakelda. Hea oleks, kui me välispoliitilise joone puhul oleksime võimalikult ühemeelsed ja ka ühte sammu astuksime. Ühemeelsed me oleme, aga mõnikord me astume paar sammu kõrvale ja siis me peame oma samme parandama. Aga mingis mõttes on see elu paratamatus, et tuleb ette olukordi, kus inimesed üksteist vääriti mõistavad või teevad otsuseid, mida nad tagantjärele kahetsevad.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on õpetajate karjäärimudeliga seotud muudatused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Täna on Riigikogu istungil kolmandal lugemisel põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Üheks põhiteemaks on seal õpetajate karjäärimudel. On kahju, et hoolimata sellest, et paljud, sealhulgas meie fraktsioon, jagavad seisukohta, et kõrgema kvalifikatsiooniga õpetajad peaksidki saama suuremat palka, et motiveerida õpetajaid enesetäiendamisega tegelema, ei saa me kahjuks seda eelnõu praegusel kujul kuidagi toetada. Seda ei saa toetada ka 40 organisatsiooni, mis on haridusvaldkonnaga või õpetajatega seotud. Seda ei saa toetada ka Eesti Linnade ja Valdade Liit. Ma olen rääkinud kolleegidega teistest fraktsioonidest, ka neil on kahetine tunne. Ühest küljest tahaksid nad seda toetada, teisest küljest nad näevad, et seal on probleem. Probleem on nimelt selles, et selle eelnõu järgi kaotavad kvalifikatsioonita õpetajad õpetaja töötasu garanteeritud alammäära. Praegu on see 1820 eurot ja tuleval aastal on see veelgi suurem, aga see garantii nende jaoks kaob, sest neid see enam ei hõlma. Siis on ka selline oht – sellest räägitakse päris palju –, et nendele võib põhimõtteliselt hakata maksma Eesti alampalka. 

Küsimus ongi selles, et kultuurikomisjonis on seda eelnõu mitmel moel muudetud, aga kahjuks jäi see kõige olulisem muudatus tegemata ja sellest on saanudki peamine komistuskivi. Küsimus on, miks ministeerium ei teinud seda olulist sammu, seda olulist muudatust ega alustanud niinimetatud karjäärimudeli rakendamist just kvalifikatsioonita õpetajatest.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on väga kahju, et õpetajatele on esitatud väärinfot, mille tulemusena valitseb õpetajate seas hirm, mis puudutab nii nende palgaastmeid kui ka karjäärimudeli alusel edasiliikumist. Seda väärinfot te kordasite praegu siin Riigikogu saalis. Ma väga loodan, et te enne eelnõu lõpphääletust siiski süvenete natuke sellesse, mis eelnõus kirjas on. 

Alustav õpetaja on värskelt ülikooli lõpetanud ja värskelt saanud õpetaja kvalifikatsiooni, ta asub koolis tööle alles esimest korda, see on tal esimene õppeaasta, ta ei ole varem koolis töötanud, või ta on õpetaja, kellel ei ole kvalifikatsiooni, ta on kvalifikatsioonita õpetaja, kuid miinimumeeldus on see, et tal on kõrgharidus. Alustava õpetaja astmelt nii-öelda kukuvad välja need koolis töötavad inimesed, kellel on keskharidus või põhiharidus. See ei tähenda, et igasugune kvalifikatsioonita õpetaja ei saa [õpetaja töötasu] alammäära ega osale karjääriastmestikus. Karjääriastmestikus osalevad need õpetajad, kes õpivad õpetajakoolituses, aga veel ei oma õpetaja kvalifikatsiooni, need, kellel on magistrikraad, aga kellel ei ole õpetaja kvalifikatsiooni, või need, kes õpivad magistriõppes, ükskõik millises magistriõppes, ja ka ei oma õpetaja kvalifikatsiooni. Need muudatused on siin Riigikogus õpetaja karjäärimudelisse sisse viidud, need hõlmavad enamikku inimestest, kes koolis töötavad, sealhulgas kõiki karjääripöörajaid. Sellest alustava õpetaja astmestikust jäävad välja need, kellel on kas keskharidus või põhiharidus ja kes töötavad koolis õpetajana. 

Kui me tahame väärtustada õpetaja kvalifikatsiooni – ma loodan, et te olete minuga nõus –, siis ei saa päris õigeks pidada seda [suhtumist], et kuna ma tunnen ja oskan õigust või ma tunnen ja oskan matemaatikat, siis ma olen ilmtingimata hea õpetaja. Õpetaja pädevus eeldab didaktika tundmist, metoodika tundmist, ka pädevust lõimitud aine‑ ja keeleõppes, kui näiteks matemaatikat õpetatakse sellistes neljandates klassides, kus õpilaste kodune keel on vene keel. Sellest ei piisa, et te oskate matemaatikat, on vaja didaktilisi oskusi. Õpetaja kvalifikatsioon on see, mis seda didaktilist oskust tõendab. Õpetaja, kes on [omandanud] õpetaja kvalifikatsiooni ja on selle tõttu pädevam õpetaja, peaks olema selles karjääriastmestikus rohkem märgatud ja paremini tasustatud. Seda see karjääriastmestik ka ette näeb. 

Mis puudutab ELVL‑i vastuseisu, siis linnade ja valdade liit ei soovi mitte mingisugust karjäärimudelit. Nemad ei sooviks üldse, et riik sekkuks sellesse, kuidas õpetajatele palka määratakse. Küll aga nägime me streigi ajal, et kui pädevad ja pikka aega koolis töötanud õpetajad ei ole Eestis väärtustatud, nad liiguvad koolist aina rohkem ja rohkem ära, siis linnade ja valdade liit leiab, et see on riigi probleem. Riik on asunud seda probleemi lahendama ja me oleme saavutanud ühiskondliku kokkuleppe selle karjäärimudeliga. Ma väga loodan, et Riigikogu võtab selle [seaduse] täna vastu. Suur osa õpetajaid võidavad sellest karjäärimudelist, sest rohkem tunnustatakse seda, et nad on pädevad õpetajad ja nad tõstavad oma kvalifikatsiooni.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nagu ma oma esimeses küsimuses ütlesin, loomulikult ei ole meil midagi selle vastu, et kvalifitseeritud õpetajad saavad suuremat palka. Mida kõrgem on kvalifikatsioon, seda suurem võiks olla palk. See on iseenesestmõistetav. Kahju, et seda ei ole siiamaani niimoodi tehtud, aga võib loota, et tulevikus selline asi töötab. Aga kahjuks jääb päris palju õpetajaid sellest [süsteemist] välja. Nagu ma ütlesin, on neid õpetajaid, kes ei vasta nendele tingimustele ja kellel enam ei ole seda garantiid, et nad saavad õpetaja alampalga määra, 1820 eurot sellel aastal. Küsimus teile ongi see, kui palju on neid õpetajaid, kes niimoodi kõrvale jäävad ja kellele võib pärast selle seaduse vastuvõtmist maksta mitte õpetajate palga alammäära, vaid lihtsalt riiklikku palga alammäära.

Aitäh! Palun ärge hirmutage õpetajaid riikliku palga alammääraga! Teie väide on justkui see, et ükskõik milline Eesti töötaja, kellele riik ei ole kehtestanud kohustuslikku palka, saab Eestis palga alammäära. See ei ole ju nii! See õpetajate hirmutamine sellega, et järgmisest aastast on nende palk riiklik alammäär, on alatu, sest see on vale, see ei vasta mitte kuidagi tõele. Koolipidajale makstakse jätkuvalt iga õpetaja eest, kes klassi ees seisab, riiklikku õpetaja palga alammäära pluss 22% diferentseerimisfondi. Nii et ei eksisteeri mitte mingisugust vajadust maksta õpetajale riiklikku alammäära. 

Ma väga loodan, et enam sellist õpetajate hirmutamist ei ole. Neid õpetajaid, kellel ei ole kõrgharidust, kes töötavad koolis ja kellel ei ole kõrgharidust ehk kellel on keskharidus või põhiharidus, on umbes 1700 kokku 17 500 õpetajast. Me räägime väga väikesest hulgast õpetajatest. Ma väga loodan, et see karjäärimudel nügib ka neid inimesi – nad on noored või võib-olla ka mitte nii noored – omandama kõigepealt kõrgharidust ja teiselt poolt omandama koos kõrgharidusega õpetaja kvalifikatsiooni. Väärtustame ikkagi seda, et õpetajaamet on selline amet, mis eeldab kõrghariduse omamist ja eeldab seda, et inimesel, kes lastega töötab, on ka vastav kvalifikatsioon olemas.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina olen küll selle eelnõuga tutvunud, olen seda päris põhjalikult lugenud, olen osalenud ka siin aruteludel ja kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna käest selle kohta küsinud, aga ma ei ole saanud ammendavaid vastuseid selle kohta, mis mind on huvitanud ja murelikuks teinud selle eelnõu puhul. Ma hääletan täna kindlasti vastu, see eelnõu on ilmselgelt toores. 

Küsin ainult ühe aspekti kohta. Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks on vaja üldse sellist dubleerivat atesteerimissüsteemi, kus koolid, igaüks ise, hindavad ja langetavad otsuseid, mis puudutavad õpetajatele kvalifikatsiooni määramist. See suurendab bürokraatiat, see suurendab ebaühtlust kogu süsteemis, sest iga kool ja koolipidaja hindab seda kõike erinevalt. Selles süsteemis on hindamiskomisjonis koolipidaja ja kui seal ei ole vanemõpetajat, siis on seal õpetaja, kes oma kolleegile samas koolis omistab õpetajana vanemõpetaja kutset ja nii edasi. Teised koolid ei pea seda seal kõrval aktsepteerima. Minu arvates ei lahenda see absoluutselt probleemi, mis puudutab õpetajate ühtlast karjäärisüsteemi. Ma pigem näen, et see peaks olema sel juhul nii-öelda neutraalne, objektiivne riiklik süsteem, mitte et iga kool ise [sellega tegeleks]. Kuna ma saan aru, et ka pedagoogide ja koolijuhtide hulgas on suur arusaamatus, segadus ja vastasseis, siis arvan, et see eelnõu ei ole kindlasti küps, et seda vastu võtta. Mis on teie kommentaar minu arvamuse kohta?

Aitäh! No ikkagi selgub, et see eelnõu ei ole teile lõpuni selge. Õpetaja ja meisterõpetaja ametiaste on üks ühele seotud kutsekvalifikatsiooniga. Mitte ükski kool ei pea hindama õpetaja kutsekvalifikatsiooni tunnistust, kui see õpetaja kutsekvalifikatsiooni tunnistus on õpetajal olemas. Kui ta on lõpetanud ülikooli õpetajakoolituse erialal või omandanud õpetaja kutsekvalifikatsiooni õpetajate liidus või omandanud meisterõpetaja kutsekvalifikatsiooni õpetajate liidus, siis see ongi täpselt see, mille alusel direktor sellele õpetajale karjääriastme määrab. 

Ainuke karjääriaste, mida võib koolis sõltuvalt sellest hinnata – sest koolid on väga erinevad ja vajavad väga erinevat tüüpi vanemõpetajaid –, on vanemõpetaja karjääriaste. Ma ei tea, kust te võtate mingid hindamiskomisjoni reeglid, sest sellist asja seaduses pole. Kuskilt on ilmselt laiali läinud jutt, kuidas keegi kuskil seaduses määrab ette ära hindamiskomisjoni [koosseisu], et kes seal hindamiskomisjonis olema peab. 

Vanemõpetaja aste on selline, mis sõltuvalt koolist võib olla väga erinev. (Vahelehüüe.) Toon teile näite. Meil on väga palju üleminekukoole, kus on vaja lõimitud aine‑ ja keeleõppe tasandil pädevat vanemõpetajat, kes oleks mentoriks ja juhendaks ka oma kolleege just nimelt selle LAK‑i, lõimitud aine‑ ja keeleõppe raames. Sellist vanemõpetaja astet ei ole vaja väga paljudes teistes Eesti koolides. Ehk see ei saa olla tsentraalselt hinnatud süsteem, sest see on koolipõhine vajadus. Ei vasta tõele muidugi see, et kui vanemõpetaja aste on koolis määratud ja õpetaja on saanud näiteks LAK-õppe metoodiku-vanemõpetaja astme, siis see teises koolis ei kehti. See kehtib ka teises koolis. Ma täpsustan lihtsalt neid natuke eksitavaid seisukohti. Sellesama LAK-õppe vanemõpetaja-metoodiku astmega saab õpetaja minna tööle ka teise kooli, tal kehtib see LAK-õppe metoodiku-vanemõpetaja aste ka seal. 

On koole, näiteks seesama Metsküla kool, kus on väga suur osa loodus‑ ja õuesõppel. Selleks on ka vaja spetsiifilist didaktilist ja metoodilist pädevust. Kui Metsküla koolis on vaja vanemõpetajat-metoodikut õuesõppe ja loodusõppe õpetaja kohale, siis seda saab Metsküla kool reguleerida, selleks et see õpetaja omandaks need pädevused ja tõendaks seal koolis, et tal need pädevused olemas on. Nii et suur osa sellest karjääriastmestikust on seotud riiklike kvalifikatsiooninõuetega. Need ei ole paralleelsed, need on üks ühele samad kvalifikatsiooninõuded. 

Vanemõpetajate puhul saab kool sõltuvalt kooli vajadustest seda astet määrata. Seal ei ole mingit bürokraatiat. Täpselt samamoodi hindab direktor praegu õpetajate kvalifikatsiooni. See on täpselt samamoodi: direktor peab läbi vaatama õpetaja kvalifikatsioonipädevuse, varasemad kogemused, CV, pidama temaga vestluse, küsima tema käest, milline tema õpetamiskogemus on, ja selle alusel direktor määrab ära, kas õpetaja kvalifikatsioon vastab nõuetele või ei. 

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on täna sõnastatud viisil "Olukord riigis". Jah, teema on "Olukord riigis". Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea istungi juhataja! Me tõepoolest saime haridusministriga juba trepi peal kokku ja arutasime teemat. Ta küsis, mida ma siis küsin, ja ma natuke juhendasin teda.  

Küsimus on järgmine. Hea minister! Te olete öelnud just nimelt haridusministrina, et inimesel ei ole ainult kaks sugu – mees ja naine –, vaid neid sugusid võib olla rohkem, teie sõnul ka 20 ja üle selle. Meie teame, et see nii ei ole. See jutt mingitest sotsiaalsetest ja tunnetuslikest sugudest on üks inimsusvastane transideoloogia haige diktaat normaalse maailma üle, ja see ei ole varsti enam vaieldav. 

Muu maailm hakkab sellest õudusest tasapisi välja tulema. Mitmed lääneriigid on viimastel aastatel hakanud selliseid ideoloogilisi programme tagasi tõmbama, sest on aru saadud, et see sandistab inimesi, just noori ja lapsi. Kui ühiskond tahab ellu jääda, siis tuleb kogu see inimsusvastane ja väärakas transideoloogiate juurutamine ära lõpetada. No kahjuks on selle käigus sandistatud vaimselt ja füüsiliselt juba mitu põlvkonda noori, neid elusid ei saa me kunagi täielikult tagasi.  

Ja vaat nüüd tuli meie Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium välja mingi LGBTIQ-inimeste heaolu edendamise riikliku tegevuskavaga. Suurema osa tegevuste elluviimise eest vastutavad HTM ja Harno, mille kaudu hakatakse meie noorte ja laste peal seda vaimset sandistamist heaolu sildi all ellu viima. Samuti luuakse pidev rahastusmudel Sotsiaalministeeriumis ja Tervisekassas, mis hakkab soolise ülemineku sildi all võimaldama ja soodustama laste ja noorte füüsilist sandistamist. Siis hakatakse veel sundkoolitama ametnikke, et nad peaksid LGBTIQ-inimestele pakkuma parimaid tingimusi igal pool, üle välja.  

Kas meil tõesti ei ole millegi muuga siin riigis tegeleda kui haigete ideoloogiate ühiskonnale pealesurumisega? Seda ajal, kui pered, puuetega inimesed, haiged, vanurid ja ka täiesti tavalised tööinimesed, kes teie olematu toetusega valitsuse tegevust rahastavad, kannatavad toimetulekuraskuste all. Nad peavad igapäevase ellujäämise nimel mitmel töökohal rabama ja samal ajal nägema, et nende arvelt rahastatakse heldelt igasuguseid LGBTIQ-inimesi, transude soovahetusoperatsioone. Ja mitte ainult, see jõle normaalsuse väänamise ideoloogia tahetakse viia ka meie laste ja noorteni …

Teie aeg!

… nii et enne, kui see jäledus lõppenud on, saaks ikka võimalikult paljud meie lapsed ja noored vaimselt ja füüsiliselt ära sandistatud. Miks te seda teete?

Aitäh selle küsimuse eest! Teie küsimuses või seisukohavõtus kõlas väga tugevalt see, et te vastandate ühiskonnagruppe. Te ütlete, et ärge nendega tegelege, sest kui te nendega tegelete, siis järelikult te võtate midagi ära kelleltki teiselt. Ehk siis on vastandamine: kui te tegelete LGBTIQ-inimestega, siis te teete sellega halba vanuritele, sest te nendega sel juhul ei tegele. See vastandamine on konstruktsioon, mis ühiskonda kogu aeg lõhestab, mis vastandab ühiskonnagruppe üksteisele, mis tekitab ühiskonnas konflikte. 

Vastupidi, selle plaaniga, mida te praegu pikalt ette lugesite ja mida te tõlgendasite, on eesmärk mitte vastandada ühiskonnagruppe, vaid leida selline ühiskonnas toimimise viis, et kõik inimesed tunneksid ennast turvaliselt. Ei vastandata, ei öelda, et keegi ei sobi siia, keegi ei ole kõlblik sellises vormis, nagu see inimene ennast tunneb ja tahab end identifitseerida. Sageli neid inimesi tühistatakse, visatakse ühiskonnast välja. On väga palju diskrimineerimist. 

Te teate väga hästi seda statistikat, mis puudutab enesetappe. Noorte hulgas, kes enesetapu sooritavad, on väga suur osakaal nendel, kes tunnevad, et neid on nende soolise sättumuse tõttu väga tugevasti taga kiusatud. See on inimese vaimse tervise puhul üks tugevamaid tegureid. 

Me peaksime ikkagi kõiki inimesi, kes Eestis elavad ja ennast Eesti ühiskonna liikmetena identifitseerivad, toetama ja neid kõiki – neid kõiki! – ühtemoodi käsitlema, mitte nii, et me vastandame inimgruppe ja ütleme, et ühed inimesed on väärtuslikud ja nendega tuleb tegeleda, aga teised inimesed ei ole väärtuslikud ja ärme nendega tegeleme.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ega siit polnudki midagi muud oodata, kui et see vastus selline tuleb. Ega meie ei vastanda, teie vastandate, sest teie lõhestate ühiskonda just nimelt sellega, et võtate ühtedelt ressurssi ära – noh, ressurssi on ju vähe – ja annate teistele. Just nimelt, enesetappe ongi väga palju nende noorte ja laste hulgas, kelle see ideoloogia on ära sandistanud. Sellest ma ju räägingi, et kuhu me minemas oleme. Mind ikka hämmastab, kuidas igasuguse ühiskondliku toetuseta valitsus peab õigeks suunata sedasama piiratud riiklikku ressurssi, millest juttu oli, eraldi tegevuskava heaks, mis puudutab väga väikest osa elanikkonnast, samal ajal kui enamik inimesi ootab riigilt abi eelkõige tervishoius ning toimetuleku ja julgeoleku tagamisel. Samuti on täiesti selge, et selline identiteedipõhine eelisarendav tegevuskava suurendabki just nimelt ühiskondlikku polariseerumist ja selle kaudu ka usaldamatust riigi suhtes. 

Aga tuleme nüüd selle juurde, mida kureerib HTM ehk kureerivad koolid. Miks peab riik looma eraldi ideoloogilise tegevuskava ja viima selle muu hulgas koolidesse olukorras, kus õpetajate koormus on niigi üle mõistuse suur, õpetajate puudus epideemiline ja eestikeelsele õppele üleminek on kogu koolisüsteemi tõsise pinge alla pannud? Miks paneb riik sellises olukorras koolidele ja õpetajatele täiendava ideoloogilise koormuse, selle asemel et keskenduda hariduse põhifunktsioonile: õpetamisele ja hariduse kvaliteedile? 

On veel üks väga oluline küsimus. Kuidas tagatakse lastevanematele reaalne õigus otsustada ja sekkuda, kui nad ei pea õigeks maailmavaateliste või ideoloogiliste teemade käsitlemist oma laste hariduses? Kuidas saavad need lastevanemad, kes ka meil siin Eestis jagavad USA presidendi seisukohta, et on ainult kaks sugu, mees ja naine, tagada, et nende lastele ei õpetataks koolis midagi muud? Millised konkreetsed valikud ja õiguskaitsevõimalused on lapsevanemal siis, kui ta leiab, et kool on astunud üle hariduse piiride? Kas lapsevanemal on praktikas õigus öelda ei või on see tegevuskava koolidele ja lastevanematele sisuliselt kohustuslik?

Aitäh! Ma ei tea küll, mis tegevuskavast te räägite ja mis tegevuskava alusel hakatakse inimesi koolides ideoloogiliselt töötlema. Ma siiski täpsustan, et selle tegevuskava puhul, millele te ilmselt viitate, ei ole tegemist koolidele pealesurutud tegevuskavaga. (Vahelehüüe.) Las ma nüüd vastan küsimusele. Te küsisite, ma vastan. Ma püüan vastata, teil on väga ideoloogiliselt kallutatud küsimus. Ma püüan kuidagi saada siit välja selle, millest tegelikult jutt käib, võttes sealt ümbert selle ideoloogilise vahu maha, ja püüan rääkida sellest, millest päriselt jutt käib. 

Koolides ei ole tegemist mitte mingisuguse ideologiseeritud kavaga, mille keegi on koolile saatnud. Sellist asja ei ole. On olemas kava, mis eeldab seda, et inimesed, kes laste ja noortega töötavad, oleksid teadlikud sellest, mis puudutab laste ja noorte identiteeti, enesemääratlust. Seda teadlikkust tuleb lihtsalt nende inimeste puhul kasvatada. Need ei ole ainult õpetajad, need on noorsootöötajad, sotsiaaltöötajad, on väga suur hulk inimesi, kes [laste ja noortega] töötavad. 

Lihtsalt lõpetuseks, et võib-olla me erinemegi teiega selle arusaama poolest. Minu nägemuse järgi Eestis iga inimene loeb. Ei ole nii, et me võtame ühelt inimeselt ära ja anname teisele, vastandame ühiskonnagruppe, tekitame ühiskonnas tunde, et keegi ei sobi siia. Keegi on selline, kes Eesti väärtusruumi ei sobi, keegi on selline, kes ei peaks siin olema, kes ei peaks ennast ühiskonnaliikmena tundma, sest teie arvates ta ei sobi siia. Minu nägemus sellest ja suhtumine sellesse on teistsugune: iga inimene Eestis loeb, iga laps loeb. Kui laps vajab täiskasvanu mõistmist omaenda suurte murede lahendamisel, siis see mõistmine tuleb tekitada ning täiskasvanul peab olema võimekus ja oskus last toetada.

Suur tänu! Lisaküsimuse selle teema kohta esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No ei loe iga inimene. Rein Veidemann ei loe. Rein Veidemanni arvamus kuulutati sobimatuks ja ta ei loe. Minu arvamus erineb teie omast ja tegelikult teie mustvalges maailmas mina ka ei loe. Ma ei loe lapsevanemana, ma ei loe seetõttu, et ma olen jõudnud teatud vanusesse. On täiesti selge, et Eestis vanemaid inimesi diskrimineeritakse nii töökoha saamisel kui ka ühiskonnas tervikuna. Te tahate hakata meile eutanaasiat peale suruma!

See teie režiim, millel ei ole avalikkuse toetust, viib Eesti kiirkorras hävingule. Ja teie julgete süüdistada neid, kes küsimärgistavad seesuguste ideoloogiliselt arusaamatute ja reaalsusele mittevastavate ideoloogiate sunniviisilist pealesurumist ühiskonnale! Te ütlete, et sellist asja ei eksisteeri. No jumal, kas te valitsuses ei võtnud siis vastu seda LGBTQ – ma ei tea, mis kuradi tähed seal veel on – arengukava? Võtsite ju. Arengukava on ju olemas, avalikkuses on seda tutvustatud, seda tegevuskava. Kõik on seal olemas, kuidas koolidesse tuleb minna, kuidas õpetajaid tuleb [koolitada], kuidas töökohtadel tuleb hakata konverentse, seminare ja mida iganes korraldama. See kõik on seal olemas. Kui teie valitsusliikmena seda ei tea ja eitate, siis on teil viimane aeg sellest valitsusest lahkuda, tagasi astuda ja öelda, et ma olen ebakompetentne või et ma ei toeta või et ma ei saa aru, mis see on. Ja minge ära! Nii lihtne see on. Aga tulla meile siin rääkima, et iga inimene loeb! Ennistage kõigepealt [ametisse] Rein Veidemann ja teie kõrval istuv Tsahkna ennistagu [tööle] Jaap Ora, kes lasti lahti sellepärast, et ta julges anda realistlikku nõu – realistlikku nõu! – presidendile, kelle asi oli otsustada, kas ta kuulab seda nõu või mitte. See oli presidendi asi. Suursaadiku asi oli talle jagada seda infot, missugused meeleolud valitsevad.

Teie aeg!

Ja tulla meile rääkima, et iga inimene loeb! No ei loe! Tehke mulle nüüd selgeks, kuidas teie režiimi tingimustes iga inimene loeb.

Aitäh! Proua minister, palun!

Ma saan aru, et see oli retooriline küsimus, kuidas meie režiimi tingimustes iga inimene loeb. Vaadake, teatud ametites – on see suursaadik, on see ERR‑i nõukogu esimees – on inimestel vastutus, vastutus oma sõnade eest, vastutus oma tegude eest. Need kaks juhtumit, mida te [mainisite, ei ole seotud] mitte konkreetse inimese osalemisega ühiskonnas või selle inimese õigusega midagi arvata, omada mingeid hinnanguid, mingeid arvamusi. Mitte selles ei ole küsimus, küsimus on selles ametis olemisega kaasneva vastutusega, selle ameti, selle institutsiooni vastutusega teatud asjade eest. Nii et see ei ole küsimus inimesest, see on küsimus ametist ja institutsioonist.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka viies küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Jaak Aab ja teema on energiamajanduse arengukava. Nüüd, palun, Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister, täna siin ka peaministri asendajana! Mõni nädal tagasi jõudis energiamajanduse arengukava 2035 – kaua tehtud küll, aga ei tea, kas kaunikene, sellest me kohe räägime – Riigikokku. See oli arutelul majanduskomisjonis, keskkonnakomisjonis ning ka saalis energeetika‑ ja keskkonnaministri esitatuna. See oli juba viies versioon. No mis me sellest siis teada saime? 

Esiteks saime teada, et meie energiatootmise defitsiit pidevalt suureneb. Aastal 2024 imporditi kolmandik siin tarbitud elektrienergiast, aga selle impordiga, nagu te teate, on seotud erinevaid riske. Nagu me nägime, Estlink 2 oli mingil ajal rivist väljas, see lihtsalt lõhuti ära või läks katki, täpsemalt ei tea. Lõppkokkuvõttes saame me siin loota siiski nendele tootmisvõimsustele, mis meil Eestis on. Jah, me teame ju, et põlevkivielekter ei pääse turule, ei pääse tarbijani, kuna tema turuhind, börsihind on lihtsalt nii kõrge. Aga teda on vaja, me maksame järgmine aasta 60 miljonit peale, et [need elektrijaamad] oleks meil võimsusreservis. See on tark asi, sest kui meil muid reserve ei ole, siis tulebki neid [valmisolekus] hoida. 

Aga kui me vaatame mõned aastad edasi, siis näeme, et ambitsiooni on energiamajanduse arengukavas järjest vähendatud. Me räägime maismaatuuleparkidest ja meretuuleparkidest, ka juhitavatest võimsustest, mida 2030+ on kindlasti vaja üle 700 megavati, aga valitsuselt ei ole tulnud viimasel ajal ühtegi otsust, et me sellise tootmisvõimsuseni jõuaksime. Milles see probleem on? Kas te oskate seda seletada kui üks valitsusliidu osanik ja erakonna valitsusdelegatsiooni juht?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina pean ENMAK‑i, mis Riigikogusse aruteludele saadeti, energeetika vaates kõige realistlikumaks pikaks plaaniks, mis Eestis viimase kümne aasta jooksul tehtud on. Sel hetkel, kui see valitsus energeetikateemasid arutama asus, olid meil väga suured ideoloogilised erimeelsused, ma nimetan neid nii, meil olid vaidlused, oli konsensuse ja kokkulepete otsimise periood. Tõepoolest oli ühel toonasel koalitsioonipartneril, tegelikult sotsiaaldemokraatidel, väga tugev ettekujutus, et maismaa[tuuleparkide] ja meretuule[parkide] suures mahus ja kiiremas korras ülesehitamine viib meid 2030. aastaks täiesti sajaprotsendiliselt taastuvate energiaallikateni, seda ka ilma selleta, et me peaksime importima.

See energiamajanduse arengukava, mida te täna näete, on realistlike arvutustega ja tõdeb, et seda eesmärki saavutada ei ole võimalik. Maismaa[tuuleparkide] ja meretuule[parkide] nii suures mahus ülespaisutamine ei ole realistlik, see ületoodang läheb tarbijale lõpuks väga tugevasti maksma. Selle tulemusena on tänase energiamajanduse arengukava üheks peamiseks kriteeriumiks, mille järgi on energiavajadust hinnatud, mitte ainult maht ehk see, kui palju turule energiat toodetakse, mitte ainult ühendused ehk tarnekindlus, vaid tegelikult ka lõpphind, arvestades kõikvõimalikke toetusi, mida nende mahtude või võimekuse ülesehitamiseks maksumaksjalt küsitakse. 

Juurde on tulnud juhitavaid võimsusi. Aga juhitavate võimsuste ülesehitamise ajaplaan on ENMAK‑is palju realistlikum, kui oli eelmises [kavas]. Me näeme, et pigem aasta 2035 on see hetk, kui meil on piisavalt juhitavaid võimsusi ja me suudame põlevkivienergeetikast lõplikult väljuda. Põlevkivienergeetika on kallis, me maksame sellele peale ka sõltumata CO₂ hinnast. Põlevkivi omatootmine on ka täna tegelikult kallis. Aga see realistlik plaan ei ole mitte 2030, vaid 2035, lähtuvalt ENMAK‑ist. Ma hindan seda plaani oluliselt realistlikumaks kui eelmist versiooni. Nii et seda arengukava, mida te praegu Riigikogus arutate, pean ma väga-väga realistlikuks, väga hästi planeerituks. Ma väga loodan, et see on see energeetikas võetud suund, pikk plaan, mida järgmised valitsused ei hakka ümber pöörama, sest see oleks Eestile väga tugevate negatiivsete tagajärgedega. 

Nagu me oleme näinud, kümme aastat on meil puudunud selge energiapoliitika ja selles energiapoliitikas on puudunud ka pikk plaan. Me oleme teinud väga palju ad-hoc-otsuseid, mis on meile väga palju maksma läinud. Eriti valusalt käis see kõigi meie rahakoti pihta 2022. aastal, kui algas sõda.

Suur tänu! Jaak Aab, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Tänan, austatud esimees! [Lugupeetud minister!] Ma ei ole siiski paljuski nõus sellega, mis te räägite. Energiamajanduse arengukava erinevad versioonid, mida on juba viis tükki – see on viies, on ju, 2021. aastast peale – pidevalt vähendavad konkreetsust ja ambitsiooni, kuidas meil uued tootmisvõimsused turule tulevad ja mida selleks vaja teha on, nad vaid kirjeldavad situatsiooni ja pidevalt vähendavad ambitsiooni. Need tootmisvõimsuste numbrid selles dokumendis on järjest vähenenud. 

Ma kirjeldasin, et kolmandiku me impordime, ja ma ei näe energiamajanduse arengukavas, valitsuse otsustes ega ministeeriumi tegevuses mitte mingit konkreetsust, kuidas me seda defitsiiti vähendame. Meie lähiriikidest on nii Lätis, Leedus kui ka Taanis see jätkuvalt 100%. Selle protsendi üle me võime vaielda. Jah, ka 80% juhuenergiat, taastuvenergiat on võib-olla mõistlik. Me teame, et koostootmisjaamad annavad ka teatud osas taastuvenergiat juurde. Aga selle protsendi üle ma ei tahagi vaielda. Ma räägin lihtsalt, et meil ei ole neid tootmisvõimsusi. 

Lätis on kehtestatud planeeringuga hetkel ehituses 450 megavatti, Leedus 650 megavatti, Soomes 1900 megavatti ja Rootsis 1000 megavatti uusi tuuleparke. Meil ei ole ühtegi. Viie aasta jooksul on väljastatud kaks ehitusluba, mis mõlemad on kohtus vaidlustatud. Eeltöö oli eelmistel valitsustel siiski tehtud. Oli kehtestatud merealaplaneering, olid muretsetud radarid, et võtta maha riigikaitselisi piiranguid tuulikute ehitamiselt. Aga sealt edasi nagu otsuseid ei tule, käib mingi poliitiline kemplemine. 

Miks sotsiaaldemokraadid hoidsid ka meretuulepargi arendamise teemat pildis? Maismaale selle esialgu ennustatud mahu järgi neid tuulikuid ei ole võimalik teha. Seal on erinevad piirangud, kogukondade vastuseis ja nii edasi. Järelikult peaks ka meretuul kuskil seal kõrval olema, aga kõik need arendused seisavad. Lahendust ei ole. Mida te kavatsete teha kas või lähiajal otsustena, et see olukord muutuks?

Aitäh! Tootmisvõimsuste numbrid on vähenenud. On tõesti vähenenud, sest sotsiaaldemokraatidega koos valitsuses olles tehtud energiamajanduse arengukava tootmisvõimsuste numbrid olid üle mõistuse ambitsioonikad. Need ei olnud tegelikult realistlikud. Eestis on tehtud väga palju arengukavasid, mis on unistuste ja suurte soovide nimekirjad. Ma arvan, et meil on aeg liikuda pigem sinna, et teeme realistlikke arengukavasid, mida ka päriselt on võimalik ellu rakendada. See tootmisvõimsuste palju realistlikumaks planeerimine on uue ENMAK‑i väga suur tugevus. 

Mis puudutab maismaa‑ ja meretuult, siis meretuule[energia] on teadupärast umbes kaks korda kallim kui maismaatuule[energia]. Umbes kaks korda, võib-olla natuke vähem kui kaks korda. Samal ajal on maismaatuule[parkide] planeeringutes mahud üle planeeritud võrreldes sellega, nagu me arvutuste põhjal näeme, mida meil maismaatuule puhul vaja on. Meil oli arenduses oluliselt rohkem planeeringuid kui see, mida Eesti tegelikult meretuule ja maismaatuule kombinatsioonis vajab. Sellel hetkel minna ja teha vähempakkumine meretuule[energia] peale, mis on kaks korda kallim kui maismaatuule[energia], oleks väga tugevasti üledimensioneerinud Eesti energiatootmise ja me oleks kõik pidanud järgmised 20 aastat väga kallist hinda selle energia eest maksma. 

Tõepoolest, vahepeal on toimunud väga suur muutus. Meil on toimunud kohalike omavalitsuste [volikogude] valimised, mille tulemusena on märkimisväärselt kahanenud planeeringute arv. Ehk see arv, kui palju oli meie arvestuste kohaselt maismaatuule[parkide] planeeringuid veel selle aasta kevadel, on pärast kohalike omavalitsuste [volikogude] valimisi kahanenud. Aga me ei ole siiski sellises seisus, et me ei suudaks maismaatuule[energiaga] ära katta Eesti energiavajadust ja katta ka seda kõike, mida meil on vaja aastaks 2035, et sajaprotsendiliselt taastuvenergiale üle minna. 

Kliimaministeerium teeb koos Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga praegu kriisikaardistust selle kohta, milline on seis maismaatuule[parkide] planeeringutega, kas meil on vaja seal midagi kohandada tulenevalt sellest, et kohalikel valimistel võis tõepoolest tekkida muutus ja osa planeeringuid on lõplikult nii-öelda plaanist maha võetud, mille tõttu me ei saa nende planeeringutega enam arvestada. Ma väga loodan, et ENMAK‑i vastuvõtmise hetkeks on meil need täpsustused teada ja me teame, mida me peaksime järgmiste sammudena tegema. Selle taga seisab ka täiendava 2-teravatt-tunnise maismaatuule[pargi] vähempakkumise väljakuulutamine. See seisab osaliselt ka selle taga, et lisaks sellele, et me maismaatuule[parke] võimsustena juurde ehitame, on meil vaja ka suuremahulisi salvestus[süsteeme]. Selleks on vaja seda krediidimeedet, mida Kliimaministeerium praegu välja töötab.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Plaanid on kahtlemata tähtsad ja seda poliitilist vaidlust ambitsioonikuse üle me võime pidada pikalt. Aga nii ettevõtjat kui ka inimest huvitab see, kuidas need plaanid realiseeruvad. 

Samal ajal, kui meie peame siin saalis huvitavaid arutelusid, meil defitsiit süveneb. Me ostame järjest rohkem energiat mujalt sisse ja ise me ei suuda tarbimiseks vajalikku energiat tagada. Me tegelikult teame seda. Me oleme teadnud seda mitu aastat. Ka praeguse energiamajanduse arengukava mure, nii nagu kolleeg Jaak küsis, ei ole mitte selles, mis see ambitsioon on, vaid selles, et ka madalama ambitsiooni realiseerimiseks ei ole konkreetset plaani esitatud. 

Aga küsin selle aspekti kohta, mis veel kajastust pole leidnud. Jaa, meretuule[energia] on märkimisväärselt kallim kui maismaatuule[energia]. Kui on midagi veel kallimat kui meretuule[energia], siis see on tuumaenergia. Eestis, kus ei ole [selle kasutuselevõtuks] eeldusi, ei ole tehnoloogiat, teadmisi ega regulaatorit, on siiski võetud suund aktiivselt tuumajaama rajamisega tegeleda, seda olukorras, kus kohalike valimiste valguses ka kohalike inimeste – Viru-Nigula vallavanemakandidaatide debatt [näitas seda] ilusti – ootus on, et kui tuumajaam tuleb, siis selle peab ehitama riik. 

ENMAK‑is öeldakse väga selgelt, et tuumajaam võib tulla, aga riik mitte mingil juhul mitte mingisuguseid kulusid sellega seoses ei kanna. See on iseenesest vale, sest me juba praegu kanname neid kulusid. Aga panna nii palju ressurssi sellesse, et taga ajada tehnoloogiat, mida olemas ei ole, ja jätta realiseerimata sammud, mis meil võimaldaks energiadefitsiiti katta, on tegelikult vastutustundetu. Kuidas teie näete tuumajaamaga seotud edasisi arenguid Eestis?

Aitäh! No vot, see on jälle hinnanguline suhtumine. Mina ei arva, et tuumajaama ettevalmistusel või riigi poolt tehtaval raamistikul ehk tööl, mida riik peaks tegema selleks, et see tuumajaam potentsiaalselt turutingimustel üldse Eestisse võiks tulla, et sellel turutingimustel toimimise eeltööl, mis on vaja ära teha riigil, oleks üüratu hind võrreldes sellega, kui palju riik oleks tegelikult pidanud maksma – pigem oleks pidanud maksma maksumaksja ise, see ei oleks tulnud isegi mitte riigieelarvest – meretuule[energia] eest, kui me oleks teinud meretuule[parkide] vähempakkumised. Need on suurusjärkudes võrreldamatud investeeringud. Ehk riik teeb ära eeltöö selleks, et potentsiaalsed tootjad, kui neid on, näevad, et tuumaenergia tootmine on Eesti turul kasulik ja kasumlik, ja tulevad seda turutingimustel tegema. Selleks peavad siin eeltingimused täidetud olema ja neid eeltingimusi riik ka täidab. 

Me oleme läinud seda teed pidi, et suur osa neist võimsustest, mida ka energiamajanduse arengukava ette näeb, luuakse turutingimustel ehk võimalikult väheste toetustega. Esialgsed toetused on suuremad ja siis toimub nendest toetustest samm-sammult väljaastumine. Järgmine samm, mida me teeme, on see või kaks sammu tegelikult on need. Üks samm on loodetavasti jaanuarikuus maismaatuule[pargi] vähempakkumise väljakuulutamine 2 teravatt-tunni mahus. Teine suur asi, mida riik peab tegema, on laenukäendusmeetme väljatöötamine suuremahuliste energiaprojektide jaoks, on see siis suuremahuline salvestus[süsteem], on see tuumajaam, on need meretuulepargid. Need [rajatakse] pigem turu vastu, lähtuvalt turuvajadusest, aga riikliku potentsiaalse laenukäendusmeetmega.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Lähme edasi. Tänane kuues küsimus on täpselt samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Priit Sibul ning teema on segadused ja hanked Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses. Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! No tõsi ta on, et see [küsimus] ei kuulu teie valdkonda, aga eile ma kaitseministriga suhtlesin ja tean, et ta on teile osaliselt infot edastanud. 

Mul on küsimus. On teile teada, kas nüüd, kui meil pole juba pool aastat kaitseinvesteeringute keskuse juhti, me endiselt teda otsime, ja ka asetäitja on teada andnud, et ta jaanuaris lahkub, on need hanked, mis olid planeeritud, kõik tehtud? 

Teiseks. See, kui ma õigesti tean, ei puuduta küll valitsuskabinetti, kantslerite küsimusi arutatakse valitsuskabinetis, aga suurte ametite juhte mitte. Aga kas teile kabinetiliikmena on teada, et Eesti ühel suurimal ametil ei ole pool aastat juhti olnud? Esimene konkurss luhtus, teise konkursi kontekstis muudeti tingimusi, nüüd on mingil arusaamatul põhjusel seda konkurssi pikendatud. Ma saan aru, et tegemist on anomaaliaga. Mitte ainult mina [ei arva nii], vaid ka tippjuhtide kompetentsikeskuse juht Maria Kütt kirjutab, et tunnetus on õige, et päris tavapärane protsess see ei ole ja see põhjustab teatavat ebamugavust ka valikukomisjonile. Me paneme täiendavaid vahendeid, ja mitte vähe, järgmisse aastasse. Milline on teie parim teadmine, mis on see põhjus, et kaitseinvesteeringute keskusel endiselt juhti pole, ja kas seda on valitsuskabinetis arutatud? Kui ei ole, siis kas teie arvates peaks selliseid teemasid seal arutama, et me kõik saaksime aru, mis on see probleem?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul kahjuks puudub parim teadmine, kuna valitsuskabinetis seda küsimust arutatud ei ole. Mul on üksnes see info, mida ma eile teie küsimust nähes palusin Kaitseministeeriumil mulle esitada, aga ma eeldan, et te teate seda ka ise, sest te olete kaitseministrilt juba selle info otse saanud. 

Loomulikult ei ole hea see, kui väga pikalt niivõrd olulisel ametil juht puudub. Eriti arvestades praegust sõjaolukorda, on Eesti vaates tegemist üliolulise ametiga. Aga vähemalt on kaitseminister ja Kaitseministeerium meile kinnitanud, et sellel aastal on RKIK toiminud hästi, vaatamata sellele, et pool aastat seal juhti olnud ei ole. Aasta lõpus neil jääke ei ole, mis tähendab, et hanked on läbi viidud nii, nagu nad planeeritud olid. Olulist mahajäämust riigikaitsehangetes ei ole. See info on see, mis minul olemas on, ma pean seda usaldama. 

Aga iseenesest on tänuväärne, et te selle teema vastu huvi tunnete. Tõepoolest, tegemist on Eesti riigikaitse seisukohalt üliolulise küsimusega, kes seda asutust juhib ja kas selle asutuse võime täita talle pandud ülesandeid on maksimaalsel kõrgusel. Nii on.

Suur tänu! Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Mulle ka öeldi, et hanked on läbi viidud ja muretsema ei pea. Küll aga olen ma varasemalt lugenud avalikest Riigikontrolli raportitest, et üks asi on hangete läbiviimine ja teine on see, kas me oleme saanud või saamas hangete tulemusena hangitavaid vahendeid, näiteks relvasüsteeme või muid asju. Seda ma endiselt ei tea ja seda me tõenäoliselt saame teada tagantjärele. See on üks nüanss. 

Küsimus on ka selles, kuivõrd me räägime hangetest ja riigihangetest, ja kõik praegu hangivad ja toimetavad, kas siis see, et me oleme endiselt ja ainult riigihangete süsteemi kontekstis, on õige või on valitsuskabinetis arutatud kaitseministri ettepanekut, et võib-olla peaks kasutama ka mingit teist hankemeetodit, et me saaksime [soovitud] võimekuse? Meil on raha, mida valitsus järgmise aasta eelarvesse on lisanud päris olulisel määral, ja me ei peaks tegelema ainult hangete väljakuulutamisega, kui me tegelikult neid võimekusi ei saavuta, kuigi raha on olemas. Kõik tegelevad praegu hankimisega. See on üks küsimus. 

Teine on see, et teie enda haldusalas on ka ju üks päris suur amet Harno. Lihtsalt paralleelina: kui Harno juht peaks ära minema või Harno eelarvet otsustatakse kordades kasvatada, aga juhti pole pool aastat, kas või kuidas siis üldse tuleks kõne alla, et minister venitab veel poolteist kuud, kusjuures [põhjusest] keegi teine aru ei saa?

No ma ei kommenteeriks personalivalikuid ja otsuseid, eriti kui [sinna inimest] valitud ei ole. Kui see konkurss kuulutati läbikukkunuks, siis järelikult oli põhjust mitte piisavalt usaldada neid inimesi, kes sellel konkursil tol hetkel osalesid. Ma usun, et nii komisjon kui ka minister teevad ikkagi selle valiku ja tahavad teha selle valiku, mis Eestile kõige parem on. 

Mis puudutab kaitsehankeid, siis minu teadmise järgi on Eesti riigihangete seaduses kõik julgeolekulised hangete erisused juba olemas. Neid on võimalik kasutada ja eeldatavasti neid ka kasutatakse. See, mida kabinet viimasel ajal arutanud on ja mis ilmselt seadusena liigub varsti ka Riigikogusse arutelule, on kaitseobjektide rajamise planeeringute puhul teatud muudatuste tegemine, selleks et kaitseotstarbeliste objektide rajamine toimuks Eestis kiiremini. See [vajadus] tuli väga selgelt välja seoses riigipiiri ja Saatse saapa teemaga. Nii et valitsus on teinud samme selleks, et Eesti kaitseotstarbel tehtavad tehingud [jõustuksid] ja ka kaitseotstarbel ehitatavad rajatised [valmiksid] kiiremini. Keegi ei oota ega hakka ootama, kui neil ikkagi on päris tahe Eestit rünnata, seda, et millal meie oma protseduurid tehtud saame. Ma väga loodan, et need asjad liiguvad meil piisavalt kiiresti. Täna mul põhjust kahtlustada, et RKIK hangetega hakkama ei saa, ei ole. 

Saan aru sellest murest ja sellest näitest, et kui asutuse eelarve kasvab mitte isegi kahekordselt, vaid mitmekordselt, ja samal ajal puudub asutusel juht, siis see tekitab seal väga suuri riske. See asutus peaks olema riskide maandamise projektis. Ma väga loodan, et Kaitseministeeriumil see riskide maandamise projekt on ja et seal on ikkagi juhtimine paigas, niikaua kuni asutusele saadakse pädev juht. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Hea minister peaministri ülesannetes! Ma käsitlen natuke võib-olla kitsamalt Pärnumaa loogikat ja jätkan kaitsevaldkonna teemaga. 

Mul on õnn elada valimisringkonnas, kus ühes otsas [rajatakse] Kikepera sood, mida inimesed vaidlustavad, ja teises otsas ehk Tõstamaal rajatakse kaitsetööstusparki ja taas kord seda tegevust vaidlustatakse kohtu kaudu. Mulle tundub see olukord kuidagi järjest kummalisem. Valitsus on võtnud nõuks tulla siia parlamendisaali tegevuste ja planeeringuvaldkonna lihtsustamistega, et teeme midagi lihtsamaks, kiiremaks, et saavutada edu ja soovitud eesmärki. Aga järjest enam me näeme, et see ei too edu, vaid toob kaasa hoopis uued probleemid. 

Ma tahakski liikuda selle küsimusega konkreetselt ikkagi selle kaitsetööstuspargi rajamise suunas ja ka valitsuse idee suunas, et on plaan teha kaitsetööstusparkide rajamine lihtsamaks. Me näeme, et taastuvenergeetikaga me oleme jõudnud täiesti tupikusse. Te rääkisite, et olid kohalikud valimised ja tegelikult me neid alasid ei leia. Kas valitsus on kaalunud seda, et äkki oleks mõistlikum tee ikkagi püüda saavutada kogukondadega kokkulepped, nii et kaitsetööstuspargid ja taastuvenergeetika alad looksid seal piirkonnas konkurentsieelist? Lisaks sellele võtavad nad võib-olla keskkonnast midagi ära, aga kui ainult sellise õigusliku jõuga püüda üle sõita ja [protsesse] lihtsustada, siis see ei too tulemust. Äkki te saate natuke avada, mida täpsemalt lihtsustamise käigus soovitakse teha ning kuidas see edu ja võit peaks riigile ja Eesti elanikule saabuma?

Aitäh! Te viisite kokku selle, et valitsus on lihtsustanud planeeringute seadusi, aga ometigi on selle tulemusena probleemid justkui suuremaks läinud. Probleemid vaidlustamisega ei ole läinud suuremaks mitte selle tõttu, et valitsus on midagi lihtsustanud, vaid selle tõttu, et meil on olemas tehnoloogia, mis suudab kaebusi koostada, vormistada ja esitada 30 sekundiga. Selle tehnoloogia tulekuga on kaebuste hulk massiliselt suurenenud. Need kaebuste dokumendid on toodetud tehisaruga ja see on tekitanud väga suure koormuse menetlemisel. See on küsimus, mille on ka justiitsminister korduvalt valitsuskabineti lauale toonud, et mismoodi reguleerida tehisaru abil koostatud kaebusi, mille taga tegelikult väga palju ei ole inimeste enda tööd, vaid kasutatakse tehisaru, selleks et venitada vaidlusi ja arutelusid planeeringute üle. See on tõsine väljakutse kohtusüsteemile. 

Mis puudutab riigikaitselisi objekte ning nende ehitamise ja menetlemise lihtsustamist, siis see ei tähenda seda, et inimesi ei informeerita või inimestega asju läbi ei arutata. Minu teada sel hetkel, kui Kaitseministeerium tuli ettepanekuga kahes piirkonnas kaitsetööstuspark rajada, oli eelnevalt tehtud tööd kohaliku omavalitsusega nendes kahes piirkonnas, kuhu kaitsetööstusparki rajada planeeriti. Aga keda see kohalik omavalitsus siis esindab kui mitte kohalikke elanikke? See on kohalike elanike esindusõigusega organisatsioon, kes tegelikult toetab kaitsetööstuspargi rajamist sinna. 

Ma arvan, et inimestega suhtlemine on kindlasti hädavajalik, aga me peame võitlema ka sellega, et neid protseduure kasutatakse ära. Kahjuks on neid nüüd lihtsam ära kasutada, sest tehisaru aitab seda teha. Võtame ette hüpoteetilise olukorra, kus tehisaru kasutab kaitsetööstuspargi vastases õigusvõitluses ära mitte Eesti kodanik, vaid seda kasutab ära keegi, kes ei ole Eesti kodanik ja kes tegelikult soovib Eestile halba. Ka see on tegelikult võimalik. Nii et me peame väga tugevasti jälgima oma julgeolekupoliitilisi huvisid, seda, kes tegelikult vaidlustab, kellega vaidlust peetakse ja mis on selle vaidleja eesmärgid, kui seda vaidlust peetakse.

Suur tänu! Anname nüüd Kristina Kallasele pisut puhkust, sest kaks järgmist küsimust on valitsuse teistele liikmetele.

Tänane seitsmes küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud rahandusminister! Mul on küsimus kaughasartmängumaksu langetamise kohta, ehk see on see maksulangetus, mis puudutab veebikasiinosid. Tänaseks on see [otsus] vastu võetud. See on mitu nädalat tekitanud laiemat poleemikat, justkui see oleks ühe konkreetse koalitsioonisaadiku punkt ja võib-olla ka konkreetse lobisti huvides tehtud. Eraldi teema oli ka see, et sellest võis sõltuda riigieelarve vastuvõtmine. Võib-olla nendele poliitilistele asjadele isegi ei tahaks nii palju tähelepanu pöörata. Pigem soovin pöörata tähelepanu sellele, millised on võimalikud riskid ja tagajärjed. Ma saan aru, et selle analüüsi on teinud ka Rahandusministeerium. Mõned riskid on esile toonud Rahapesu Andmebüroo juht. Seda on ta rääkinud ka Riigikogu komisjonile, et muidugi on võimalik nii-öelda musta raha laekumine ja on võimalik ka see, et Eesti riigil tekib eraldi mainerisk. Ma saan aru, et ka teie isiklikult olete olnud päris kriitiline üksiku maksu langetamise suhtes. 

Kas te võib-olla saate välja tuua, milliseid riske teie näete, milliseid ohte teie näete, ja võib-olla räägite ka Rahandusministeeriumi lähenemisest? Kas on oodata, et selle tulemusel hakkab täiendavalt maksu laekuma, nagu on siin väidetud, või on hoopis vastupidine efekt? Millised on võib-olla suuremad ohud ja riskid, mis võivad selle muudatusega kaasneda?

Aitäh! Teie küsimuse teema oli "Valitsuse otsused". See ei ole valitsuse otsus. Ma endiselt kinnitan, et mina sellist eelnõu ei toeta, sellist poliitikat ei toeta. Olen selle eest hoiatanud ka koalitsioonipartnereid. Seal ei ole isegi küsimus riskis, vaid garanteeritud rahapesus. Hasartmängudega [on seotud] väga palju rahapesu. Asi ei ole selles, kas raha tuleb või ei tule, kuigi sellele seda on taandatud. Tõsimeeli pühapäeval isegi telesaates, "Aktuaalses kaameras" vist, käsitleti asju vaid selles mõttes. See rikub riigi mainet ja sellepärast riigid ikkagi liiguvad tegelikult teises suunas. Nad püüavad hasartmängutegevust pigem piirata, mitte soodustada, sealhulgas ei löö nad üle teiste riikide pahesid. Seal telesaates jäi sihuke tore mulje, et me sihime Soome turgu. Miks me siis Soome pahesid soosime? Mul jäi see küsimata. Me ei prognoosi sealt tegelikult ka rahalist laekumist, aga see võib olla tundmatu maa. Tõepoolest, kui väga intensiivselt sellega tegelda, siis võidakse siia neid mängijaid saada küll.  

Aga te küsisite, mismoodi me neid riske siis vähendame. Kõigepealt, Rahapesu Andmebüroo saab lisajõudu, et ta hindaks nii osalejaid kui ka korraldajaid. Litsentsi saamisel peab ta kontrollima fit-and-proper-kriteeriumide täitmist ja selle põhjal annab Maksu‑ ja Tolliamet selle loa. Rahapesu Andmebüroo muidugi pääseb paremini ligi rahvusvahelisele teabele. Aga muidugi, ega siin ei ole küsimust, kas rahapesu sel juhul suureneb või väheneb. Kindlasti ta suureneb, kui me ei saa seda järelevalvet tugevasti paremaks ja ei kontrolli neid turule pääsejaid paremini kui seni. Aga see on väga ressursimahukas ja madala kasuteguriga tegevus.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Mul on hea meel, et te nii ausalt tõite välja ka kõikvõimalikud ohud ja riskid ning näete neid. Mul ongi küsimus selle kohta. Kui tõesti üks hetk juhtub nii, et kõik need päris tõsised ohud ja tagajärjed ka realiseeruvad, tekibki mingil määral musta raha, meie maine langeb, tekivad erinevad rahapesuskeemid, kas te arvate, et keegi peaks siis ka vastutuse võtma, see, kes sellise eelnõuga välja tuli ja surus sellise punkti koalitsioonileppesse? Üleüldse, kuidas on teie suhtumine sellesse, et konkreetsed lobistid ka konkreetsete poliitikute kaudu mõjutavad koalitsioonileppeid, seal olevaid punkte ja selle kaudu tegelikult ka riigi rahandust laiemalt? 

Aitäh! Ma suhtun väga kriitiliselt sellisesse lobitegevusse. Riigikogu puhul seda ka kuidagi ei piirata, valitsuse liikmed peavad sellest täpselt aru andma. Nii et jah, ma ei ole selle eelnõu üle uhke. Ma arvan, et Eesti ei pea olema uhke selle üle, et ta võistleb siin Maltaga, mille maine on sellise poliitika tõttu rikutud, või Curaçaoga, mis on probleemide ees. 

Meil ei teki seda tagasilööki ilmselt kohe, aga rahapesu [olukorda] viie aasta tagant hinnates kindlasti märgatakse, mis meie olukord on. Meil on väga suur vastutus. Mina omalt poolt püüan tagada, et rahapesu järelevalve oleks tugev, ja kutsun ka Riigikogu üles ikkagi tegelema nende eelnõudega, mis me oleme Riigikokku esitanud ja mis on nii opositsiooni kui ka koalitsiooni turmtule all. No võib-olla mitte koalitsiooni turmtule all, aga nad on toppama jäänud. Võtke need asjad vastu! Rahapesu tõrjujad saaksid siis tehnoloogiliselt olla sama tõhusad, kui on rahapesijad. Eelnõud on esitatud, palun võtke nad vastu! Ma olen ka näinud vaeva selleks, et Eestit ei kujutataks ette mingisuguse kahtlase raha keskusena. Sellega me oleme paarkümmend aastat hakkama saanud, aga nüüd siis järsku leiti, et avastati midagi, mida teised ei ole avastanud. Kahjuks on ka teised selle avastanud ja kogemused on olnud kurvad. 

Ka rahastamise seisukohalt ei peaks ühtegi valdkonda siduma pahede külge. See on ka kultuurkapitali probleem, et me tõrjume pahesid, aga samal ajal seome valdkonna rahastamise otseselt nendega. Ma olen ka sellest väga kaua rääkinud, et see rahastus peaks olema siiski stabiilsem, ja mis seal salata, moraalsem.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Lea Danilson-Järg. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head ministrid! Teie rahandusministrina, härra Jürgen Ligi, olete pidevalt rääkinud sellest, et inimesed, kes teise sambasse raha ei kogu, hakkavad saama palju vähem pensioni kui need, kellel see teine sammas on. Ma lugesin ERR‑i portaalist Raul Eametsa artiklit, kus ta kirjutab, et 92% teise sambasse raha kogunud inimestest, kes eelmisel aastal pensionile läksid, võtsid kogu pensioniraha korraga välja. Nüüd tuleb välja, et peaaegu kõik need, kellel on ainult esimene sammas ja kes ei ole kogunud teise sambasse, hakkavad saama ju hoopiski rohkem pensioni kui need, kes teise sambasse kogusid. Põhjus on selles, et nendel, kellel on teine sammas, on esimene sammas väiksem ja nad maksavad vähem sotsiaalmaksu. Tekib tõesti hoopis vastupidine olukord sellele, mida teie olete varasemalt väitnud. Raul Eamets oma artiklis kirjutab: "… kui inimesed teise samba raha välja võtsid ja selle kohe ära kulutasid, [Mida te olete ette heitnud ju. – L. D-J.] siis leidis see väga suurt hukkamõistu, eriti rahandusministrilt. Kui aga inimesed pensionile jäädes kogu raha välja võtavad ja ära kulutavad, siis on see okei käitumine, vähemalt ei ole keegi seda valjuhäälselt hukka mõistnud. Natuke nagu silmakirjalik vist." Mis te sellest arvate? Ma kindlasti küsin ka seda, kas valitsus võiks mõelda sellele, et teise sambasse kogumine ei vähendaks esimese samba pensioni ning lõpetaks seetõttu sotsiaalmaksu kandmise teise sambasse.

Aitäh! Sellele nimele, mis siin kõlas, ma võiks lisada Kristjan Järvani ja Helir-Valdor Seedri nime. Te kuulute kõik ühte uhhuu-kogukonda, mis püüab vaidlustada rahvusvaheliselt tunnustatud ja äraproovitud kogumispensionide süsteeme. Ma ei tea, mis oli see 90%, või mis protsent see täpselt oli, ja mis puutuvad siia mingisugused ähmased viited minu kunagi öeldule. Rääkige ikkagi argumente [esitades].  

Kogumispension on ainus realistlik võimalus vananeva rahvastiku puhul pensionäride elatustaset hoida ja tegelikult ka majandust sellega toetada. See on olnud ka, kuidas öelda, Eesti rahvuslik eripära, et ikkagi püütakse säästa. Teie erakond on suutnud seda uhhuud inimestele kõvasti peale suruda ja veerand miljonit inimest on teisest sambast lahkunud. See jutt, et kuidagi siis süsteem, kuidas see oli, et riik peaks sinna … Ühesõnaga, te konstrueerite suvalisi seoseid. Need inimesed, kes on [kogumis]pensionisüsteemist lahkunud, on pensionisüsteemi sotsiaalmaksu endale saanud, ja kuna nad selle raha välja võtsid, ei saa nad uuesti seda pensionimaksu ehk sotsiaalmaksu riigi poolt tagasi saada. See on sihuke, kuidas öelda, sotsiaalmaksupesu, mida te suure debati tingimustes suutsite nii palju piirata omal ajal, teie erakond … (Vahelehüüe.) Ärge rääkige vahele! (Vahelehüüe.) Jah, aga see oli kõne, see ei olnud küsimus. Esitage argumendid [ühekaupa], te olete nüüd Riigikogus, nüüd tuleb õppida niimoodi korralikult küsima, et ma saaks aru, millele ma pean vastama. Te puistasite mingisuguseid numbreid, [viidates] Raul Eametsale. Raul Eamets ei ole minu silmis vähimgi autoriteet, tal ei ole vähimatki autoriteeti, seda ei tekita ei tema töökoht ega tema hoiakud. Ta on korduvalt eksinud, kommenteerides rahanduse asju, ta on eksinud ka sellega, et ta on toetanud seda [ideed], justkui pensioniraha ärakulutamine tõstaks iivet. See on täielik uhhuu ja ma ei toeta seda. Aga selles seltskonnas on muidugi hullemaid kui tema, tema ikkagi enamiku aega räägib tõsist juttu. Aga teda ma tõesti pensionisüsteemi puhul allikaks ei soovita võtta. Uskuge, rahvusvaheliselt on olemas väga palju autoriteete. Maailmapank on siin olnud kese, kes on selle süsteemi [rakendamisel] riike juhendanud. Nüüd on Euroopa Liit minemas seda teed, et inimesi liidetakse automaatselt kogumispensioni[süsteemiga], kuna rahvas vananeb. Rahvas vananeb ja ei ole teist retsepti kui koguda ja investeerida.

Teie aeg!

Nii see asi käib.

Aitäh! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on professionaalne välispoliitika. Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma tahaks selle Kasahstani teema juurde tulla. Nagu ma olen öelnud, küsimus on meie välispoliitika professionaalsuses. Avalikkusele ja ka minule isiklikult on ikkagi mõnevõrra selgusetuks jäänud, mis siis ikkagi täpselt toimus. On olnud mingisugused süüdistamised, president on mingisuguse imeliku postituse teinud. Teie, lugupeetud välisminister, olete öelnud, et Eestil on ainult üks välispoliitika. No üks välispoliitika võib olla, aga see üks välispoliitika ei pea olema loll välispoliitika, võib ka niimoodi öelda. Igal juhul selle ühe välispoliitika taga ei saa olla olukorda, kus diplomaadid ei saa rääkida ausalt, eelarvamusteta, missugune on nende nägemus asukohamaal toimuvast, ja kui keegi läheb sinna visiidile, siis missugune on selle mõju konkreetselt selle visiidi tulemustele ning kõigest muust seesugusest. 

Mul oli endal au omal ajal käia välisvisiitidel president Lennart Merega. Meri oli alati väga huvitatud diplomaatide eelarvamustevabast arvamusavaldusest, mida nad arvavad, mis on need sõlmpunktid, mida tuleb vältida, ja mis on need sõlmpunktid, mida tuleb rõhutada. Aga Meri tegi lõppkokkuvõttes alati nii, nagu tema tahtis. Kui oli väga keeruline olukord, siis lahendas ta selle lihtsalt teatud nii-öelda charm offensive'iga ehk sarmirünnakuga, jättes teravad teemad sisuliselt puudutamata. Aga Meri, nagu me teame, oli ka välispoliitikas professionaal. 

Praegu ei saa ma aru. Nagu palli lükataks kolmnurgas [ühelt teisele]: president lükkab Välisministeeriumi peale, Välisministeerium lükkab suursaadiku peale, suursaadik on vait. Minu küsimus on ikkagi see: kas te ei arva, et selle skandaali laialilaotamine on Eesti välispoliitika tõsiseltvõetavusele tõsiselt kahjuks tulnud? Kas te ei arva, et niisugune laialilaotamine lõppkokkuvõttes suukorvistab diplomaate ja mõjub ka sedapidi meie professionaalsele välispoliitikale halvasti?

Aitäh, hea küsija! See on väga oluline teema, mille te tõstatasite. Tõepoolest, Eestil on üks välispoliitika, see välispoliitika on kinnitatud siin Riigikogu saalis. Seda viib ellu Eesti Vabariigi valitsus, seda viib ellu Eesti Vabariigi president, ka kõik esindajad siin, Riigikogu liikmed, viivad ju ellu Eesti välispoliitilisi eesmärke. Muidugi, Riigikogu liikmed on oma sõnakasutuses vabamad. 

Ma saan aru teie isiklikust murest, mis puudutab suursaadikute tagasikutsumist. Te olete ise selle üle elanud. Senimaani pole selge, mille pärast (Vahelehüüe.) seesama president Lennart Meri otsustas teid 1999. aastal Moskvast tagasi kutsuda. Selle ümber on olnud väga palju erinevaid kuulujutte, et [põhjuseks] olid raha väärkasutus või poliitilised erimeelsused. See on senimaani segane. Ausalt öeldes kannate te väga suurt poliitilist vastutust siin Riigikogu liikmena. (Hääl saalist: "Küsimus …") Teie enda erakonna liige ütles selgelt 2022. aasta veebruarikuus, kui Venemaa alustas täiemõõdulist agressiooni Ukraina vastu, et teda ei huvita, kas siin Pika Hermanni tornis [lehvib] sinimustvalge lipp või mingi muu lipp. Ma ei tea, kas teie tagasikutsumine ja kõik see, mida EKRE ellu viib (Hääl saalist: "See ei ole ju vastus!"), on kuidagi seotud. Mina ei ole teie küsimusi seganud, härra Poolamets. (Vahelehüüe.)

See jõuabki selleni välja, et Eestil ongi üks selge välispoliitika, mille keskmes on Eesti riigi püsimine, suveräänsus, Eesti rahvuslike huvide säilimine, nende eest seismine. Täna, kui Venemaa on agressiivne riik meie naabruskonnas, on keskmes sellele agressioonile vastu seismine. See on meie tuumpoliitika. Ma kordan veel väga selgelt üle, et mitte ühelgi suursaadikul ei ole õigust hakata muutma neid poliitilisi eesmärke, milles me oleme kokku leppinud. Seda selle jaoks, et Eesti riik ja rahvas püsiksid vabana. 

Mis puudutab presidendi väljaütlemisi, siis need küsimused tuleb esitada Eesti Vabariigi presidendile, tema on Eesti Vabariigi riigipea. Mina vastutan välisministrina selle välispoliitika elluviimise eest, milles me oleme siin saalis kokku leppinud ja milles me oleme kokku leppinud Eesti rahvaga. Meil on väga laiapindne toetus just nimelt seetõttu, et me väga hoolime, et siin Pika Hermanni tornis lehviks veel aastasadu sinimustvalge lipp, mitte mingi muu lipp. Nii et see on väga selgesõnaline välispoliitika, mille tuumaks on Venemaa agressiooni vastu seismine, Ukraina toetamine, meie suveräänsuse, vabaduse ja territoriaalse terviklikkuse eest seismine. See ongi see üks välispoliitika.

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma lükkan ümber need valeväited. Esiteks, mind ei kutsutud Moskvast tagasi. Ma tulin Moskvast tagasi seoses sellega, et minu ametiaeg lõppes. Minu ametiaega isegi pikendati natukene ja ma töötasin pärast seda Välisministeeriumis peaaegu aasta asekantslerina. Nii et need väited on valed. Ma lükkan ümber ka selle, nagu ma oleksin öelnud, et mul on ükskõik, missugune lipp lehvib Pika Hermanni tormis. Mul on tunne, et teil on ükskõik. Teie poolest võiks seal väga edukalt lehvida vikerkaarelipp, kõik oleks korras, siis me oleksime nagu Euroopas, et ongi vikerkaarelipp, tühja sest Eesti trikoloorist, see on ajale jalgu jäänud asi. See oli niisugune faktiväidete ümberlükkamine.  

Tulen nüüd professionaalse välispoliitika juurde. Teie jutt on täiesti ebaprofessionaalne. See on puhtalt mustvalge ideoloogilise stambi otsaette virutamine kõikidele, kes julgevad kahelda teie kompetentsuses, aga teie kompetentsus ei ilmne mitte milleski. Ma juhin ikkagi tähelepanu sellele, et diplomaatia ei ole mustvalge ideoloogiline protsess, vaid see on väga mitmekihiline.  

Kui me räägime Kasahstani visiidist, siis selle rünnaku ja skandaali laialilaotamine sisuliselt nullib ära ka 120-liikmelise äridelegatsiooni läbirääkimiste tulemuse. Juba on meie süvariigikene välja tulnud, et ei, noh, need ikka ei saa tulla ja sealtkaudu hakkab Venemaale minema ja nii edasi. Tegelikult on ju kontrollimata, kas hakkab minema Venemaale või ei hakka minema Venemaale. See on jällegi selline mustvalge stambiga virutamine ja see on ebaprofessionaalne. Muidugi me võime öelda, et meie süvariigi ponnistuste tulemusena ongi meil selliste isiksuste asemel nagu Lennart Meri mingisugused mehikesed, kellel ei ole oma arvamust ja julgust oma arvamust väljendada, saanud sellistele kõrgetele ametipostidele, kus nad praegu on. See on tragöödia.

Teie aeg!

See on suur tragöödia. Nii et minu küsimus on ikkagi selles, mida te teete selleks, et mitte suukorvistada diplomaate, et diplomaadid julgeksid rääkida …

Aitäh!

… oma tööst avameelselt ja sedakaudu aidata kaasa tulemuslikule diplomaatiale poliitikute tasandil. 

Aitäh! Härra minister, palun! 

Aitäh, hea küsija! Mina ega ükski teine Eesti välisminister ei ole meie diplomaate suukorvistanud. Meie diplomaadid on väga professionaalsed. Ka Kasahstani suursaadik kutsuti minu suunise järgi Tallinnasse konsultatsioonidele ja just nimelt tema ise otsustas, et selle segaduse keskel oleks tal targem sellelt ametikohalt taanduda. Vastupidi teile, kes te hakkasite faktidest rääkima, võtsin mina lahti Riigi Teataja, mis on täiesti ametlik dokument, mida me kõik respekteerime. Siin on ilusasti kirjas: "[Vastu võetud] 30.04.1999 nr 580. Kutsun tagasi Eesti Vabariigi erakorralise ja täievolilise suursaadiku Venemaa Föderatsioonis Mart Helme." (Protestiv hääl saalist). Alla on kirjutanud president Lennart Meri. Nii et juba sellega te vassite, rääkimata sellest, mida te seal Moskvas siis tegite ja miks teid üldse tagasi kutsuti. (Hääled saalist.) Ärme räägime Jaap Orast!

Nüüd sellest, mis puudutab Eesti Vabariigi välispoliitikat. Ma loodan, et EKRE ei saa kunagi võimule, veel vähem [tahaksin, et ta] hakkab Eesti välispoliitikat kujundama, seda just nimelt nende väga pragmaatiliste kaalutluste tõttu, mida te siin saalis olete mitte ainult täna, vaid korduvalt välja öelnud, kuidas me peaksime hoiduma halbadest suhetest Venemaaga, peaksime otsima lepitust, tegema koostööd, olema pragmaatilised. Ma arvan, et kui te seda liini Eestile peale suruksite ja te saaksite mandaadi, siis kahjuks me näeksime päriselt agressiooni Eesti vastu. Just nimelt sellised poliitilised seisukohad, selline õõnestamine on see, mis meid tegelikult nõrgestab. 

Nii et, hea Riigikogu, ka teised liikmed ja head Eesti inimesed, palun saage ikkagi aru, et see siin ei ole mingi naljateema. Tegu on väga tõsise teemaga. Venemaa viib läbi täiemõõdulist sõda ja agressiooni Euroopas, Euroopa territooriumil viiakse läbi konkreetseid hübriidaktsioone. Me kuuleme, kuidas siin saalis [propageeritakse] pragmaatilist välispoliitikat, et hakkame paremini läbi saama, otsime sõprust. Ma arvan, et see on totaalselt vale tee. 

Lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun!

Nojah, teie tegevusele on valija hinnangu andnud. Igas normaalses riigis astuks selline partei valitsusest välja või teid visataks valitsusest välja. Partei, kelle toetus on kukkunud nulli lähedale, praalib seda hullemini, räägib seda rumalat juttu, seda nahaalsem ollakse. Häbi peaks olema! Teile on andnud hinnangu kõrgeim võim ehk valija. Kas te saate sellest aru? Sellele ma vastust ei oota, sest te ei saa sellest aru. 

Aga jah, lipu juurde tulles: häbiväärne on see, kuidas te mingisuguseid äärmusradikaalseid vasakpoolseid lippe lehvitate ja topite neid Eesti saatkondadele, sunnite saadikuid marssima alandavatel homoparaadidel. Samamoodi peaks häbi olema, vaju lihtsalt maa alla. Nimekiri sellest, millega te olete hakkama saanud, on väga pikk, ja selle tõttu on kõrgeim võim teile hinnangu andnud, peaaegu nulliga juba. Nii et see pilt on masendav ja ka ohtlik, sest te tõesti oma rumalusega juba kahjustate välispoliitikat väga laialt. Te tulete jagama oma tarkusi, et suursaadikute rotatsioon on teie arvates midagi hirmsat. See näitab ju ka, et teil ei ole lihtsalt midagi öelda. Meie tahame sisu teada. Te lihtsalt kolmveerand ajast praalite sellel ametipostil, sellel väärikal kohal, kus peaks olema väärikas inimene ja andma väärikaid vastuseid. Ei, meil praalib seal nüüd juba poole protsendi partei. 

Nüüd läheme põhilise asja juurde. USA rõhutab oma uues julgeolekustrateegias vaba sõna olulisust, suhet liitlassuhete ja vaba sõna vahel. Aga teie oma erakonnaga tõite jälle lauale vihakõneseaduse. Kuidas see kokku läheb, seletage mulle, meie ja USA suhetega?

Aitäh, hea küsija! Ausalt öeldes proovisin väga süveneda sellesse väga pikka monoloogi ja tabada sealt mingit küsimust või mingit iva. See jutt oli väga-väga segane. Aga ma siiski proovin vastata. 

Mis puudutab lippusid, siis Eesti 200, aga ma olen täiesti veendunud, et kogu valitsus, ja ma arvan, et ka enamus sellest saalipoolest on väga tõsiselt pühendunud sellele, et Pika Hermanni tornis lehviks sinimustvalge lipp. See ei ole lihtsalt mingi lipp, see on see, mis näitab, et Eesti riik on vaba, et Eesti rahvas on vaba. Meie ei ole kordagi heietanud sellist mõtet, et meile on ükstapuha, mis värvi lipp seal on, vastupidi teie enda juhtpoliitikule Varro Vooglaiule, kes siinsamas saalis tavaliselt istub – täna teda siin ei ole – ja kellega koos te seda ideoloogilist võitlust peate. 

Ka seesama välispoliitika, mis on väga tõsine asi – aitäh, et te meelde tuletasite –, ei ole mingi naljamäng. (Pahane hääl saalist.) Sellepärast ma võtan seda väga tõsiselt … Ma vastan küsimusele. (Ärritunud hääl saalist.) Palun rahunege! Võtke klaas vett! Ma võin teile natuke siit anda. (Protest saalist jätkub. Juhataja helistab kella.) Tulge võtke, härra Poolamets! Tulge võtke klaas vett!

Härra minister, lõpetame vastuse, palun!

Selline ideoloogiline suund, mida ajate teie ja ajab teie erakond, on lihtsalt see, mis ajab Eesti riigi hukatusse ja mis reaalselt õõnestab meie iseseisvust, meie vabadust, mis lõikab läbi meie sidemed liitlastega. Mis veelgi hullem, te kutsute ju üles koostööle [Venemaaga]. Te kutsute ju üles koostööle. Aga nii ei tohi teha, härra Poolamets ja EKRE, päriselt ka. Need on tõsised asjad. (Hääl saalist: "Saage kaineks! Saage kaineks!")

Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Läheme üheksanda küsimuse juurde. See on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes, selle esitab Riigikogu liige Tõnis Lukas. (Sumin saalis.) Head kolleegid, ma ei saa sellisel moel sisse juhatada Tõnis Lukase küsimust! Esitab Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on kutsehariduse tulevik. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kutsehariduse reform on paljutahuline. Reformist räägitakse palju. Iseenesest on sellel niisugused osad, millest igaühel on oma loogika. Nelja-aastased õppekavad, muutused tulenevalt sellest, et edaspidi kestab koolikohustus 18. aastaseks saamiseni. Kutsehariduse senine vajakrahastamine tuleb üle vaadata. Nimelt, ka teie nõuandjana tegutsenud Jaak Aaviksoo on arvutuste põhjal välja toonud, et kui Eestis on mõni valdkond, mis on hariduses alarahastatud, siis on see kutseharidus. Kogu selle nii-öelda reformi nime all on mitmed tegevused. Meil on olnud siin Riigikogus debatt ja me oleme näinud, et kohustusi saavad koolid juurde vähemalt 30%, aga tuleks ka rahastamist tõsta. 

Te olete välja töötanud rahastamismudeli, mis näeb õpetajale ette kohustuse anda 1295 kontakttundi aastas, aga nädalakoormuse arvestus ja sellele planeeritud raha näevad ette, et ühel ametikohal [töötav õpetaja] võiks anda 840 kontakttundi. See tähendab, et täiendava koormuse jaoks tuleb leida täiendavad õpetajad ja see vahe tuleb koolil endal kinni maksta. Aga lisaks sellele ei kata tugipersonali rahastamise vajadust see diferentseerimise osa, mida te koolidele juurde annate. 

Ma küsin, kas rahastamismudel, mille te olete juba koolidele alla saatnud, jääb niimoodi elukaugena jõusse või viite te selle ikkagi praktikaga kooskõlla. 

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole mitte kuidagi nõus väitega, et rahastamismudel on elukauge. Rahastamismudel suunab kutsekoole toimetama lähtuvalt kutsehariduse reformi eesmärkidest. Senise väga suure mahuga täiskasvanuõppe väga mahuka rahastamise asemel keskendub rahastusmudel põhikoolilõpetajate koolitamisele. Rahastusmudeli peamine eesmärk on ikkagi reformi eesmärke täita ja õiglasemalt rahastada seda tegevust, mida me kutsehariduse reformidega ju eesmärgiks oleme seadnud. 

Küll aga olen ma nõus sellega, et rahasumma, mis selle rahastusmudeli valemi alusel laiali jagatakse, on liiga väike. Probleem ei ole mitte valemis, vaid probleem on tegelikult rahasummas. Eriti väike on seal osa, mis puudutab tulemusrahastust. Tulemusrahastuse osa moodustab 2%, aga ideaalis peaks see moodustama hoopis 10% kutsekoolide rahastusest. 

2026. ja 2027. aastal suunatakse kutseharidusse lisavahendeid. Me oleme eestikeelsele õppele ülemineku eesmärkide täitmiseks suunanud kutseharidusse täiendavalt rahalisi vahendeid seetõttu, et kutseharidusele langeb suurem vastutus eestikeelse õppe korraldamise eest. Seda on ilmselt ka Hendrik Aguri sõnavõttude järgi näha olnud, et ettevalmistava õppe ja täiendava eesti keele õppe tõttu on kutsekoolidel aina suurenev vastutus ka eesti keele õppe pakkumise eest. 2026. aastal suureneb kutsehariduse rahastus 5,7 miljonit, 2027. aastal 8 miljonit, aga 2028. ja 2029. aasta jaoks on vaja täiendavaid rahalisi vahendeid kokku 9 miljonit ja 12 miljonit, selleks et me saaksime õiglaselt rahastada kutseharidust ning kutsehariduse üldharidusosa võrdväärselt sellega, kuidas me rahastame üldhariduse gümnaasiumiosa. 

Nii et ma ei ole nõus sellega, et mudel ise oleks vale. Mudelis on kaks elementi, mille üle tõenäoliselt kutsekoolidega see suurem vaidlus on. Üks on seesama tulemusrahastuse osakaal ja teine on muu personalikulu protsendi määr. Ette on nähtud 20%, ilmselt õiglasem oleks kõrgem protsent. Aga see 20% tuleneb puhtalt sellest, et üldisi rahalisi vahendeid riigieelarves ei ole piisavalt selleks, et me saaksime selle tõsta 30% peale.

Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Jah, proua minister, aga kohustusi koolidele antakse. Seoses õppimiskohustuse ea tõstmisega on kutsekoolidel täiendav koormus ja seda lisapersonali on neile vaja, muidu nad ei saa oma ülesandeid täita. Arvestuslikult 350 eurot õppija kohta on kahtlemata vähe. Mitmetel erialadel ei kata see reaalseid kulusid. Mis puudutab järgmiste aastate planeeritud rahastamist, siis tõepoolest, õpetajate palga tõusuga seoses on see raha sinna arvestatud, kaasa arvatud nii-öelda diferentseerimiskomponendi loomine, selleks et kutsekoolid saaksid [kaotada] seda erinevust, mis neil on üldhariduskoolidega võrreldes. 

Aga muude ülesannete täitmist, mis tulenevad kas või uute õppekavade rakendamisest ja nii edasi – nelja-aastased õppekavad toovad kokkuvõttes rohkem kulusid –, ei saa teha ainult gümnaasiumijärgse õppe või täiskasvanuõppe vähendamise pealt, sest täiskasvanud õppija ei tule paljudes valdkondades [õppima] oma rahaga ja koolidel jääb see võimalik sissetulek ainult teoreetiliseks. 

Ma küsin õppekavade kohta, millest te rääkisite, nelja-aastaste õppekavade kohta. Reform näeb ette, et riiklik õppekava on mingis valdkonnas [aluseks] ja siis koolid teevad sellest lähtuvalt oma õppekavad. [Seda ei näe ette] mitte ainult reform, vaid ka üldine kord. Samas, riiklikke õppekavasid veel ei ole. Eelmisel aastal tulid need riiklikud nelja-aastased õppekavad 4. aprillil, aga koolid peavad oma õppekavad esitama juba veebruari lõpus. Millele nad tugineda saavad, kui riiklikke õppekavasid ei ole? Riik jättis oma töö eelmisel aastal [õigel ajal] tegemata. Kas sel aastal on sama oht?

Täpsustan siiski täiendavat rahastamist. See väide, et õppimiskohustusega seoses koolidele raha juurde ei anta, ei vasta tõele. Õpetajate karjäärimudeli ja diferentseerimisfondi rakendamiseks antakse järgmisel kalendriaastal juurde 3,7 miljonit. Õppimiskohustuse täitmiseks ehk valdavalt ettevalmistava õppe pakkumiseks antakse 1,5 miljonit ja ka õppimiskohustuse ea pikendamise ehk kutsehariduse nelja-aastaste õppekavade tõttu, [mis nõuavad rohkem raha,] antakse pool miljonit. 2026. aastal ei tule veel täiendavat õppeaastat nelja-aastastel õppekavadel, see pool miljonit on tegelikult uute õppekavade rakendamiseks. Nii et täiendav rahastus on selleks olemas. 

Mis puudutab nelja-aastaseid õppekavasid, siis on olemas 12 riiklikku õppekava. Me ei saa öelda, et riiklikke õppekavasid ei ole. Riiklikud õppekavad on olemas. 19 täiendavat riiklikku õppekava on ministeeriumi laual, need saavad loodetavasti kas selle aasta lõpus või kohe järgmise aasta jaanuari alguses kinnitatud.

Suur tänu! Meil on aega täpselt üheks küsimuseks. Lea Danilson-Järg, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin veel kutsehariduse kohta, mis on ju äärmiselt oluline teema, arvestades ka Eesti majandust. Me ju näeme väga suurt võimalust selles, et kutseõpe oleks hästi kvaliteetne, et lapsed tahaksid rohkem minna [kutsekooli] õppima ja et [kutseharidus] oleks rohkem kooskõlas tööturu vajadustega. Kuidas te olete plaaninud kutseõppe ja tööturu vajaduste paremat kokkuviimist? Milliseid samme on siin planeeritud?

Aitäh selle küsimuse eest! Need sammud on juba astutud. 2025. aasta vastuvõtust alates esitab riik tellimuse – riiklik tellimus kutseõppes jätkuvalt kehtib ehk riik esitab õppekohtade tellimuse – lähtuvalt OSKA raportitest. Senimaani sõltus kutsehariduses tellimus sellest, kui populaarne oli õppekava eelmisel kolmel aastal olnud: mida populaarsem õppekava, seda rohkem see õppekohti juurde sai. Selle tulemusena said õppekohti juurde õppekavad, mis olid täiskasvanud õppijate seas nii-öelda hobi korras [õppimiseks] huvitavad, aga tööturul [need inimesed] reaalselt rakendust ei leidnud. 2025. aastast alates, selle aasta 1. septembrist alates on tellimuse lähtealuseks OSKA raportid, mille tõttu me oleme vähendanud tellimust osa õppekavade puhul, mis näiteks on väga tugevasti mõjutanud Hiiumaa Ametikooli, ja oleme suurendanud tellimust teiste õppekavade puhul, mis valdavalt on seotud näiteks puidutööpingi mehaanikute, metallitöö mehaanikute, logistikute, keevitajate ja sotsiaalhoolekande töötajate [erialadega]. Me oleme nendes valdkondades õppemahtu kasvatanud ja tellinud rohkem õppekohti. Järgmise kolme aasta jooksul peaks koolitustellimus praktiliselt üks ühele liikuma OSKA raportis kümneaastase perspektiiviga näidatud tööturu vajadustega kooskõlas.

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja häid kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.