Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 10. detsembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun.

Kohale on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kultuuriminister Heidy Purga ning regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Ning selle küsimuse raames saab see Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab selle küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitiline eksperiment. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra peaminister! Ma kuulsin täna õhtuks ilusat pidutuju, et valitsus on organiseerinud koos presidendiga täna n-ö jõulupeo.  

Aga minu küsimus poliitilise eksperimendina puudutab seda, et valitsus on demokraatliku legitiimsuse kriisis praegu sisulise dialoogi väga erinevate huvirühmade ja institutsioonidega riigis katkestanud riigis. Täna surutakse läbi parlamendis eelarve, mis viib Eesti defitsiiti spiraali, kus eelarvenõukogu hoiatusi ei arvestatud. Eile võeti vastu jäätmereform, kus ettevõtlusorganisatsioonide konsensuslikku seisukohta seoses muu hulgas toiduainete hinna tõusuga täiendavalt ei arvestatud. Rektorite Nõukogu nendib, et valitsus on valelikult oma sõna murdnud. Energiamajanduse arengukava puhul te ei arvestanud Tööandjate Keskliidu konsensusliku volikogu seisukohaga. Tööandjate Keskliidu seisukohas kliimaseaduse puhul liigute te edasi ega arvesta samuti ettevõtlusorganisatsioonide seisukohaga.  

See on väga murettekitav praktika, et meil tegelikult valitsus asetseb ühes nii-öelda võimuvertikaali ruumis. Jah, te saite taktikalise võidu ja teie suunise järgi härra Veidemann kõrvaldati Ringhäälingunõukogu esimehe kohalt.  

Aga kuulge, mis meil toimub? Miks on valitsus nii-öelda süsteemselt ja tahtlikult sisulist dialoogi demonteerinud ettevõtlusorganisatsioonidega, ekspertidega, ühiskonnaga ja huvirühmadega laiemalt?  

Ma esitan teile selles vaimus konkreetse küsimuse. Täna hommikul oli mul kokkusaamine Kohtunike Ühingu juhtkonnaga, kes väljendasid valitsuse kavandatavate plaanide kohta, mis tegelikult toovad kaasa Kohtunike Ühingu ja laiemalt Eesti kohtunikkonna hinnangul tõsise ohu õigusemõistmise sõltumatusele. Kohtunike Ühing on kirjutanud kõigile ministritele, valitsusele protestikirjad ja ole saanud vastust.  

Härra peaminister, kohtunikkond, Eesti kohtud on võimusüsteemi kolmas võimuharu. Miks te ei vasta meie kohtunike murele? Kuidas kavatsete selle kohtuplaaniga edasi minna ning kas olete teadlik Kohtunike Ühingu pöördumisest Euroopa Komisjoni poole seoses kavandatavate kohtunike sõltumatust pärssivate muudatustega?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea Reinsalu, aitäh küsimuse eest! Ilusat jõuluaega teilegi! Jõulude ajal tõepoolest on kombeks, et Vabariigi Valitsus saab Vabariigi Presidendiga kokku, ja tema kutsel selline üritus tõepoolest toimub. Ma arvan, et tõepoolest, selles ei ole midagi halba. Ongi vist loomulik. 

Nüüd mitut asja. Kõigepealt, te rääkisite pikalt ja soravalt, lugesite ette oma jutupunkte, kuidas valitsus ei suhtle ettevõtjatega. Siin, ma arvan, et te olete siin eksiteel. Need jutupunktid on teil ilmselt kuidagi jäänud sahtlisse eelmise valitsuse ajast või eelmiste valitsuste ajast. Minu valitsusel on väga hea suhe ettevõtjatega. Kordan seda, et oleks klaar.

Jah, me ei ole alati kõikides asjades ühel nõul, see on loomulik. Ka sõbrad ei ole alati omavahel ühel nõul, see on loomulik. Aga ettevõtjatega on väga hea klapp. Näiteks eilegi kogunes jälle Majanduskasvu ja Efektiivsuse Nõukoda. Suhtleme jooksvalt erinevate ettevõtjate ja organisatsioonidega. Sellessamas nõukojas, mis valitsuse kutsel juures peaministri juures tegutseb, sinna on tulnud üle 700 ettepaneku. Neist juba vähemalt 300 pluss on läbi vaadatud ja 50 on vist isegi ellu viidud. Ma peast täpset numbrit ei mäleta, aga vaatan järele. See täpne loetelu on Riigikantselei leheküljel olemas, igaüks saab ise näpuga järge ajada. 

Selle hulka käivad väga olulised protsessid, mis puudutavad lihtsustamist, planeerimisseadused, erinevad menetlused ja väga paljud muud asjad. Nii et selles mõttes te olete eksiteel. Suur osa teie väitest põhines sellel, et meil justkui pole ettevõtjatega klappi. On, hea klapp on. Ja pigem siin vasakult, aknapoolsest reast heidetakse meile pidevalt ette ettevõtjate huvidega toimetamist. Nii et eks te peate opositsioonis omavahel kokku leppima, kumb see süüdistus siis parajasti on. 

Nüüd, teiseks, mis puudutas kohtureformi – ma arvan, et mu mälu ei peta, teiegi olete justiitsminister olnud, minagi olen –, kohtute korralduse optimaalseks muutmisest on olnud ju aastakümneid juttu. Eks on otsitud pidevaid lahendusi. Muret on ju palju. Kohtunikkond vananeb, uusi inimesi on sinna peale vaja. Kohtud ise üritavad oma toimetamist optimaalsemaks muuta, väga tihti ka just sellesama mure pärast, et asjad liiguksid kiiremini. Kohtunikud muretsevad selle pärast samamoodi nagu ettevõtjad. 

Ja kohtureformiks on tulnud hulk ettepanekuid, viimased ettepanekud vist isegi Riigikohtust. Nii et eks sealt see kohtureform on nüüd alanud. Kohtureformiga tuleb kindlasti palju debatti veel pidada, see kindlasti ei ole valmis reform. Ja ma olen ise ka justiitsministriga vestelnud, ta kindlasti vestleb osapooltega. Ja ma tean, ka parlamendis vastavad komisjonid peavad olulist debatti või avatud debatti kohtunikkonnaga. Nii et seal, ma arvan, saab ühe laua taha küll kõik osapooled, ja saab ühise lahenduse leida.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Oi-oi-oi-oi, härra peaminister, ilusat jõuluaega muidugi! Tähendab, küsimus on nüüd selles. Minu küsimus oli konkreetne: miks ei ole Eesti Kohtunike Ühingu esindajatele teie valitsus vastanud? See oli väga konkreetne küsimus ja ma palun teilt vastust. 149 kohtunikku ja emeriitkohtunikku on oma protesti ja tegelikult hävitava hinnangu sellele aastakoosolekule andnud. Küsimus on lihtne: miks te ei ole Eesti kohtunikele pidanud võimalikuks vastust saata? 

Teiseks, küsimus, et mis on teie vastus – te kõnelesite heast koostööst ettevõtlusorganisatsioonidega – ettevõtlusorganisatsioonidele selle kohta, et jäätmereform halvendab meie konkurentsivõimet, tõstab hindu ja ka tekitab raskusi inimeste ostujõus. 

Kolmandaks: mis on teie vastus Eesti Tööandjate Keskliidu konsensuslikule seisukohale? Teie tehtud, kaua tehtud kaunikene, härra peaminister! Elus on hetki, mis ei unune. Kliimaseadus. Te olete aastaid sellega tegelenud, te loete seda oma elutööks. Tegelikkuses hävitavalt, konsensuslikult tööandjate keskliidu volikogu ütles, et visake see prügikasti. Mis on teie vastus tööandjate keskliidule? Mis on teie vastus tööandjate keskliidu seisukohale, et nad ei kooskõlasta jällegi teie vedamisel tehtud energiamajanduse arengukava, kus te väitsite, et suudate ennustada lausa kümnendiksendi täpsusega, mäletate, kevadel oli niisugune koomiline momentum, elektrienergia kilovati hinda aastaks 2035. 

Ja mis on teie vastus eelarvenõukogu protestile, et te tegelikkuses olete demonteerinud siseriiklikud eelarvereeglid, vaatamata eelarvenõukogu hoiakule? Vastake neile institutsioonidele, ekspertidele, ettevõtlusorganisatsioonidele, huvirühmadele siin, armsa Eesti rahva ees, 12.09 jõulukuu ajal. Aitäh teile! Sõna on peaministril.

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Mulle on jäänud mulje, et Riigikogu esimees juhatab seda infotundi, kui rollid ei ole muutunud.

Vastab tõele. Riigikogu esimees annab sõna, nii et härra peaminister, sõna on teil, palun.

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Seda esiteks. Nüüd, teiseks, jah, kohtutega suheldakse pidevalt, pöördumisi tuleb pidevalt, sellesama kohtute reformiga ka. Mullu novembris – minu mäletamist mööda, ma nüüd vaatasin vahepeal ka uudistest järele – tuli sellesama kohtute reformi kohta osa ettepanekuid Riigikohtust, nii et eks kohtunike seas on ka erinevaid arvamusi. 

Seda debatti, kuidas ja millised lahendused on parimad, tuleb nii kohtunike kui Riigikogu erinevate osapoolte ja komisjonidega pidada. Ma arvan, jah, et see on võib-olla veidi ülepingutatud hoiak, et kohtusüsteemis midagi paremaks muutmist ei vaja. Küllap vajab ja need lahendused tuleb arukalt otsida. Jah, mina mäletan seda. See on umbes sama habemega lugu, kui omal ajal oli avaliku teenistuse reform, mille ärategemist oodati vist 11 aastat, kui ma õigesti mäletan, ja lõpuks tuli siinolija justiitsministriks ja saigi tehtud. Ehk me suudame ka siin üheskoos selle kohtute reformi teha nii, et sellest sünnib mingit kasu. Ja veel kord, kui on asjalikke ettepanekuid, siis neid kindlasti tuleb arutada, ei maksa ennast lukku mõelda. 

Kliimaseaduse ettepaneku tegijate või algatajate hulgas on ikkagi need, kes selle vastu praegu võitlevad, nii et minu elutööks seda võib-olla ei maksa lugeda. Aga ettevõtjate tagasiside on jah selline, et üldjoontes, kui on selge, kuidas neid investeeringuid tehakse – niinimetatud teekaartide mehhanism –, siis on võimalik ennustada, mis selle seadusega saab. Ja ma ise mõistan ka selle etteaimatavuse vajadust. Nii et sellega tööandjate ja Kliimaministeeriumi vahel debatt käib. Ma ei oska öelda, kui kiiresti toimetada jõuab selles parlamendikoosseisus. Kui ei jõua, siis jääb järgmistele. 

Nüüd ENMAK-ist, energiamajanduse arengukavast. Ma ei tea, jah, ma arvan, et siin olete te ka veidi valel teel. Minu meelest on see saanud palju ka positiivset tagasisidet. Energiamajanduse arengukava plaanid – selline teeseldud naer ei aita väga kaasa –, energiamajanduse arengukava on üsna hästi koostatud. Varasem teie parteikaaslane Anvar Samost isegi kiitis seda Twitteris ja ütles, et see on esimene ideoloogiavaba energiakava, kui ma õigesti mäletan. Ma pärast võin selle üle kontrollida. Nii et lähtuge tema seisukohast.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te ütlesite, et arvamusi on erinevaid kohtureformi osas, ka kohtunike seas. No tõepoolest on erinevaid. Kohtunike ühingus toimus ka selle seisukoha väljakujundamise kohta hääletus: 4 oli poolt, 3 erapooletut ja 138 vastu. Tõepoolest on arvamusi erinevaid. 16 riigikohtunikku on negatiivset arvamust selle kohta arvanud. Juhin tähelepanu, et kõik kohtud on andnud sellele negatiivse hinnangu. Kõik kohtuastmed on andnud sellele negatiivse hinnangu! Ma küll loen siit välja, et pigem on konsensuslik vastuseis kogu sellele eksperimentaalsele reformile, mida praegu tahetakse jõuga läbi suruda ja mida justiitsminister Liisa Pakosta õigustab, ütleb, et ega seal ei olegi vaja mitte mingisuguseid muudatusi teha. Juhin tähelepanu. Teie ütlesite, et on vaja arutada ja leida konsensus. Liisa Pakosta oli eelmine nädal siin, ma küsisin ka tema käest, ei ole vaja teha olulisi muudatusi seal, kõik läheb paremaks. Te võite Riigikogu stenogrammi lugeda, saate teada, mida teie valitsuse liige on arvanud. Aga kohtunikud on arvanud, et see kohtute liitmine seab kahtluse alla kohtupidamise sõltumatuse. Väga tõsiselt on seda toonitanud. Kollegiaalne juhtimine likvideeritakse selle reformi kaudu. Elukohajärgne kohtupidamine satub ohtu, mis on oluline just inimestele kohtuteenuse kättesaadavuse seisukohalt, ja nii edasi. Seda loetelu võib pikalt jätkata. Kas te olete valmis justiits- ja digiministriga tõsiselt vestlema, et ta asuks sisulisse dialoogi kohtunikega ja võib-olla kuulaks ka teid siis peaministrina, kui te tõesti siiralt kompromissi tahate leida?

Jah, ma kõigepealt vabandan, ma eksisin. Anvar Samost kiitis elektrivarustuskindluse aruannet. Öelge Urmasele edasi, ta vist läks Anvarile helistama, et kontrollida seda fakti. Seda esiteks. 

Teiseks, ma olen loomulikult nõus vestlema justiitsministriga, ma teen seda suurima heameelega. Nagu ma ütlesin, kohtute reform on suur otsus, seal on erinevaid arvamusi. Riigikohtu esimees on teinud ettepanekud ja Riigikohus on teinud ettepanekud ühel viisil, osa kohtunikkonnast arvab teisiti. Nii et ma arvan küll, et me peame otsima parimat võimalikku lahendust. Mulle tundub, et siin te jah veidi üritate – noh, võib-olla, ma saan aru, opositsiooni tööna – muljuda lahtist ust. Me kindlasti vestleme sellest ja Riigikogu komisjonid kindlasti kuulavad ära nii kohtunikkonna arvamuse kui ka kõikide teiste osapoolte. See on minu arust loomulik suurte reformide puhul.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on valitsuse väärastamise tegevuskava Eestile. Ma loodan, et Martin Helme selgitab, mida ta täpselt silmas peab sellega. Martin Helme, palun!

No lootus sureb viimasena. 

Jaa, valitsus võttis mõne nädala eest vastu selle, mida ta ise nimetas LGBTIQ-tegevuskavaks. Ja tegemist on siis üle kõikide valdkondade suure ja pikaajalise plaaniga Eesti ühiskonna väärastamiseks. Seda oli mõeldud. 

Ja midagi siin öelda ei ole, me kõik teame seda teie ideoloogiat: kui asi on perversne, siis see Reformierakonnale meeldib, seda tuleb rahastada, seda tuleb pähe määrida inimestele. Aga nüüd on siis võetud valitsuses vastu selline, ütleme, ametlik poliitiline jõuõlg, millega hakatakse ühiskonda väärastama. Tõesti, näiteks ühiskonnas – nii põhikoolis kui gümnaasiumis – ajalootunnid, inimõpetuse tunnid, ühiskonnaõpetuse tunnid hakkavad siis selgitama, kuidas erinevad perversused, seksuaalvähemused on tegelikult normaalne ja tore asi. Ja hakatakse õpilastele seletama, kuidas nad ka tegelikult võib-olla ei olegi päris normaalsed. 

Loomulikult on sealjuures siis kohalikel omavalitsustel kohustuslik – vähemalt kord aastas kohustuslik – koolitus läbi viia oma ametnikele, et nad edendaksid ikka seda transsoolisuse ja kvääriasja. Siis on meil sisejulgeoleku valdkond, kus on kohustuslik plaan õpetada julgeolekuasutusi, kuidas paremini ära tunda foobikuid, sest meil muud kuritegevust enam ei ole, millega võidelda, ja siis on vaja foobikuid hakata taga ajama ja vangi panema. Vanglatele on ette nähtud eraldi tegevusplaan. Me kõik teame, mida see tähendab – see tähendab seda, et pervertidest meesvangid saavad ennast lasta naisvangide hulka panna, et saaks vägistamisega tegeleda, kuna nad ennast ise naisteks peavad. Sotsiaalvaldkonnas suunatakse kogu raha ja kogu tähelepanu igasuguses psühholoogilises nõustamises niimoodi, et seda hakatakse tegema läbi äärmusliku, loomuvastase ja loodusseadusi eitava ehk teadusvastase sellise radikaalse agenda jõustamise. 

Mul lihtne küsimus, et kas peaministri arvates on Eestis vaesus likvideeritud ja õpetajate puudus on lahendatud, palgamured ka? Kas avalik kord on meil nii hästi, et meil petukõnesid enam ei toimu ja et nüüd on valitsusel siis aega tegeleda ka nende asjadega – ühiskonna, ütleme, äärmusideoloogia täielikel äärealadel olevate pisikeste marginaalide pealesurumisega meile kõigile teistele?

Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Mis ma oskan teile siin kauni jõuluaja alguses öelda? Eesti on põhiseaduslik riik. Sellega me vast saame kokkuleppele. Põhiseadus ütleb ka, et kõik on seaduste ees võrdsed ja kedagi ei diskrimineerita rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu, varalise, sotsiaalse seisundi ja muude asjaolude tõttu. Ja teie tahate, et see ei oleks nii, nagu põhiseaduses on kirjas. 

Võrdõiguslikkus ja võrdsed õigused, inimeste heatahtlik ja väärikas kohtlemine on liberaalse demokraatia ja vabariigi üks tunnuseid ja alustalasid. See jaotamine, kes on sobiv, kes ei ole sobiv, kes kus tohib töötada, milline on mehe või naise koht – see ei ole selle liberaalse demokraatia, nagu me Eesti oleme rajanud, baas. 

Ja mind pigem üllatab, sest konservatiivne maailmavaade, mida te justkui peaksite ju vedama, ei peaks olema mitte kellegi allasurumises, vaid siis positiivsete asjade juskui säilitamises. Ja põhiseaduslik vabadus olla ja ennast realiseerida mis tahes viisil, ilma diskrimineerimata, võrdsena teiste hulgas, kindlasti on selline väärtus. 

Nii et ma ei oskagi öelda. Ma kuidagi olen väga üllatunud. Ma mäletan EKRE võitlustki, et millega te vist võitlesite, koolides lillade karudega, eks ju, erinevate asjadega. Ja kogu aeg nurga tagant sõidab see vikerkaarevärvides või lilla teerull teil välja. Oh! Äkki prooviks enne jõule mitte seda teha? Võrdõiguslikkus on väga oluline. Kõikidel inimestel on õigus Eestis toimetada, olla nii, nagu nad on. Ja nagu ütles kunagi kaunilt Lennart Meri, et nende vabaduse piir läheb seal, kus hakkab teisi inimeste vabadusi piirama. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ei sõida nurga tagant teerull välja. Teerull sõidab täiesti ilusti valitsuse hoone peaväravast välja. Ja ise kehtestate seda. Meil siin hiljuti Postimehes tehti üleskutse teha kultuurisõjas vaherahu. Aga teie ju ei tee seda vaherahu! Teie ju teete kogu aeg sõjakuulutusi normaalsusele. Ja noh, diskrimineerimine tuleneb meie põhiseadusest, aga diskrimineerimisega tegelevadki ju meil need, kes ennast nimetavad liberaaldemokraatideks ja sallivuslasteks. 

Ise ütlesid praegu, et me ei peaks siin tegelema selle arutamisega, kes on sobiv ja kes kus tohib töötada. Halloo! Te võtsite eile Rein Veidemanni maha ERR-i nõukogu esimehe koha pealt, sest tema ei sobinud sinna töötama, sest tema sobivus ei kõlvanud liberaalsele agressiivsele äärmusideoloogiat kehtestavale seltskonnale, kes praegu Eestis märatseb, ehk teie valitsus. Ehk siis Istanbuli konventsioon, mille denonsseerimist me taotleme – küllap tuleb varsti Riigikogusse see petitsioon arutelule ka –, kohustab Eestit vastu võtma sedasama äärmusliku tegevuskava, haigete ideoloogiate pealesurumist koolides, vanglates, politseile, kohalikule omavalitsusele, sotsiaalvaldkonnale. Kohustab! Kohustab sinna raha andma. Teie rõõmsalt teete selle ära. 

Ja nüüd me näeme tegelikult, mida see praktikas tähendab. See tähendab praktikas seda, et mitte mingisugust sallivust ei ole, mitte mingisugust sellist juttugi ei ole, et me ei taha tegeleda sellega, kes sobib ja kes ei sobi. Kes ei sobi, sellel võetakse pea maha. Nägime seda eile õhtul ERR-i nõukogu koosolekul. Ja diskrimineerimisega tegelete teie. 

Mul on lihtne küsimus: aga miks te siis oma sõnade järgi ei ela? Miks te siis kiusate taga ja diskrimineerite ja ahistate ja ründate inimesi, kes teie äärmusideoloogia kehtestamisega on eriarvamusel ehk ei ole sellega nõus?

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Vaadake, kui Rahvusringhäälingu juht võtab liigitada inimesi sobivateks ja mittesobivateks, siis ilmselt ei saa ta ka veidi pahandada, et selle kohta arvatakse, et seegi ei ole sobiv. See on vaba ühiskonna tunnus, kõigil on õigus sellest arvata. Kui Rahvusringhäälingu Nõukogu otsustab nõukogu esimeest vahetada, siis seegi on nende pädevus. 

Ma olen ka viisakalt öelnud, et see ei ole kuidagi isiklik. Rein Veidemani suhtes ma ei kutsu teda tühistama, vastupidi, toetama. Mõistame, keeruline olukord, keerulised laused, aga see ei tähenda seda, et me saame nõustuda sellega, mida ta ütles. Sama hästi võiksin ju mina siin öelda, et ma ei esita siin seisukohti peaministrina, vaid lasterikka pere isana, ja ütlen ühte, teist ja kolmandat ja ütlen, et seetõttu ei lähe see arvesse. Aga kahjuks läheb. Seda esiteks. 

Teiseks, kuidas te nüüd võtate seda, et ühed seisukohad on sobivad, teised ei ole? Ma ütleksin, et järjepidev tulebki olla. Kris Kärner, kes minu meelest sobiks selle ägeduse tõttu pigem EKREsse, oleme ausad, millegipärast on justkui Isamaa fraktsiooni võetud – ajutine eksitus olgu, jääb teie hingele, ise teate –, sobiks pigem EKRE-sse oma ägeda, sihukese kirgliku sõnavõtu puhul, kus ta lubas inimesi seina äärde panna, rippuma panna ja kõike muud. Sellised seisukohavõtud ei ole üleskutsena kuidagi sobivad Eesti liberaalsesse demokraatiasse. Ei saa eeldada, et poliitiku sõnast ühel hetkel ei saa tegu. 

Ka teie hoiakud sellest, et Istanbuli konventsioon tuleks tühistada – vaadake, see kaitseb ju tegelikult naisi vägivalla vastu. Siin maja ees loetakse ette praegu – minagi käisin seal aktsioonil, ma ei tea, kas keegi EKREst käis – perevägivalla väljakutseid. Siin maja ees on President Kaljulaidi Fond, seda teeb. 

Ütleme nii, et suurel hulgal juhtudest on just naine nõrgem osapool, mees on see vägivallatseja, vahel ka teistpidi. Aga me ei saa seda kuidagi tolereerida ja me ei saa tolereerida selle pisendamist ka. Sest vaadake, teie sõnast, sõnumist, et Istanbuli konventsioon ei ole vajalik, vägivalla vastu ei tule astuda, sellega ei tule tegeleda – ühel hetkel saab tegu. Keegi võtab sellest teo. 

Seetõttu ma ütlen, et tuleb vahet teha, mis on liberaalse demokraatia puhul võrdõiguslikkus, kuidas inimeste õigusi kaitstakse, ja sellel hoiakul, et ärme tagame ühiskonnas võrdseid õigusi ja turvatunnet kõigile.

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Anti Poolamets. Palun! 

Jaa, küll teile sobiks tegelikult preestriamet selles mõttes, et te oskate väga pühalikult kõneleda, aga kahjuks te kõnelete pühalikult väga madalatest asjadest. 

Igal juhul on Eesti õiguskorraga lood kehvad minu meelest, et te üldse siin olete, sellepärast et kui meil oleks õiguskord, siis ämma kapist keegi raha ei suudaks välja võluda. Aga nii ta on. Nii ta on. Selle eest te kisute siin, kisute ühiskonda lihtsalt lõhki sellega, et te raiskate ära meie tähelepanu, te raiskate ära politsei ressurssi, te raiskate ära õpetajate ressurssi, te raiskate ära erinevate eluvaldkondade ressurssi lihtsalt selleks, et saaks noorte ajusid pesta ja kõikvõimalikku rumalusi teha. 

Ma korraks vaatan siin, mida siis plaanitakse jällegi, mida plaanitakse inimeseõpetuse raames noortele. Seal on ilusti kirjas: bioloogilist sugu tuleb õpetada ja sotsiaalset sugu ka. Igal juhul oleks väga huvitav teada, kas teie olete ka selle ajupesuga nõus, et on olemas intersoolised inimesed ja teistsugused väljamõeldised.

Aga ma tahaks jätkata ka sellega ikkagi, et te mainisite siin – õieti kiitsite takka –, et Rein Veidemann maha võeti oma kohalt. Ta oli küll oma väljendustes väga leebe ja leidis, et isadepäeval ei tohiks laste ostmist eksponeerida või sellist paari. Tuleb välja, et te kiidate heaks ka Eesti Vabariigis toimuvad nii-öelda kuritegelikud tegevused, sest Eestis on laste ostmine keelatud asendusemaduse teel raha eest. Paistab, et teie juriidiline haridus on ka raisku läinud. 

Mida te siis arvate, kas see laste ostu teema on Eestis adekvaatne ja kas seda sobib eksponeerida erinevatel viisidel või peaks see olema või, tähendab, see ongi kriminaalne Eestis? Mis siis sellest kõigest saab, kogu sellest kupatusest, sellest ajupesust?

Aitäh!

Mis see küsimus oli, jäi veidi segaseks.

Aitäh, hea küsija! Mis siis saab, oli küsimus, jah. Selge. 

Ma lihtsalt ütleks, jah, et, jah, nagu Martin Helme just siit ütles, et konservatiivide maailmas ilmselt kõik läheb hukka, et see on siis see maailmavaade. Naljaga pooleks ma loodan, et ikka kõik hukka ka ei lähe. 

Nüüd, ma, jah, ei saa hästi aru sellest, et teil on hästi palju siukseid emotsioone selles küsimuses, aga raske on aru saada, mida te täpselt küsida tahate. Ma ei tea, mis erialaharidus teil on – ilmselt vaatan hiljem järgi –, aga sellest, kuidas õigus erinevatel territooriumidel kehtib, olen ma varasematel infotundidel rääkinud. Kui tahate, võtan teile välja ja jagan teile – siis saate teada, milline õigus kehtib siin ja mujal. Tasuks ennast kurssi viia, eriti kui Riigikogus, seadusandjas töötatakse. Seda esiteks.

Teiseks, ERR-i nõukogu puhul nõukogu ise otsustas valida esimehe. See on nende otsus; seda tehakse enamushäältega, see on alati nii võimalik. Nii et ma ei oska siin nagu rohkem midagi lisada. Ma olen lihtsalt viisakusest öelnud, et selle tõttu ei maksaks seda pöörata isikukaasuseks või isikut kuidagi vigastada või maha kanda või tühistada Rein Veidemanni. Püüame ehk nii saada. 

Ja ma arvan, et selles ma olen kindlasti tsiviliseeritum kui teie erinevad üleskutsed või teie sellised kiidetud üleskutsed inimeste tühistamisele või mahakandmisele. 

Ja kõikidel muudel teemadel, jah, ma küsiks nii, et te võiksite mõista seda, et maailmas on erinevaid inimesi; ka Eestis on erinevaid. On erinevaid vaateid. Inimestel on õigus armastada seda, keda nad tahavad, ja mitte armastada seda, keda nad ei taha – see on vaba ühiskonna tunnus. 

Ja mind alati nagu paneb veidi alati hämmastama see, kuidas üle infotunni me siin saame kokku ja konservatiivid alati määratlevad inimese väärtust läbi siis tema magamistoa. Ma ei saa aru endiselt, mis värk see teil sellega on. Proovige kuidagi vaadata seda laiemalt. Ja vabas ühiskonnas on kõigil õigus olla vaba, võrdne ja tunda ennast turvaliselt. Aitäh!

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on nüüd väga täpselt sõnastatud: regionaalpoliitika ja ühistranspordi ühendused, nii bussid kui rong ELRON-i viimaste tegevuste näitel. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sõnastasingi selle küsimuse väga täpselt, sellepärast et minister saaks hästi ette valmistada ja ka korrektselt vastata. 11. novembril üllatati Viljandimaa Ühistranspordikeskust sellega, et teatati – nüüd on siin kirjast otse väljavõte või on öeldud –, klienditoe juht Katrin Seiman saatis kirja, milles ta teavitas, et Viljandis alates juba 24. novembrist toimub päris suur reisirongide väljumise aegade muutus. Varasema hommikuse 6.24 rongi asemel hakkab nüüd rong väljuma kell 7 või läbi, mis on tegelikult väga suur probleem. Kirjast vaadates tundub, et ma ei tea, kas Elron ise ei tea, millal väljub viimane Tallinn–Viljandi rong, kui rõõmustatakse selle üle, et väljub kell 20, nüüd uue graafiku järgi hetkel viimane kell 18.27. See ei vasta tõele. Endine rong, mis oli, väljus peale kaheksat õhtul, olen ise usin rongisõitja, rongi kasutaja. Ka Sakalas olevate inimeste kirjad, inimeste pöördumised omavalitsuste poole, Kaupo Kase kui transpordikeskuse juhi poole näitavad seda, et see häirib väga paljusid inimesi. Tõepoolest, meie ühistranspordikeskuse juht pöördus avaliku kirjaga – nüüd ma küll tsiteerin – selle murega. Siin on kolm punkti. Esiteks, lõpetage praktika, kus muudatusi tehakse piirkondlikke partnereid kaasamata ning nende ettepanekuid eirates. Tagage sõiduplaanide muudatuse varajane ja sisuline kooskõlastus, seda ei ole tehtud, praegu jõuavad ainult otsused. Tegutsege nii, et tegelik koostöö oleks võimalik. Praegu on ikkagi nii, et tehtud, ja nüüd kohanege ise, sellepärast et kogu bussigraafik on ka rongist sõltuvuses. Miks see nii juhtus, et selline viis päeva etteteatamist oli see aeg?

Aitäh, proua Kütt selle küsimuse eest! See puudutab kindlasti väga paljusid, eriti just Viljandimaa elanikke. On ülimalt tähtis, et inimene jõuaks ühistranspordiga hommikul tööle, kooli, arsti juurde, pärast ka tagasi. Seetõttu ongi ühistranspordi töökindlus ja etteaimatavus võtmetähtsusega küsimus kogu Eesti regionaalarengu jaoks. Ma ei hakka seda olukorda mitte kuidagi ilusamaks rääkima. Viimaste kuude katkestused raudteel ja remonditööde ebapiisav koordineerimine on ilmselgelt vastuvõetamatu. Me oleme koostöös kolleegi härra Leisiga kollektiivselt üritanud leida lahendust sellele küsimusele. Oleme istunud maha koos Elroni ja Eesti Raudteega, kes need kaks osapoolt on. Praegune olukord on selline, et me oleme otsustanud juba aastaid tagasi investeerida raudteetaristu arendustesse väga suurel määral, mis teevad selle hektiliseks. Ma saan aru ka sellest, et ühistranspordikeskusel on vaja seda koordineerida, sest teisest küljest osa meie tuleva reformi telgedest on see, et bussid oleksid seotud rongidega just ajastuse mõttes. Kui see etteteavituse aeg on liiga lühike, siis tõepoolest ei saa ühistranspordikeskused – või kes iganes korraldavad ühistransporti regioonides – arvestada sellega. Viis päeva etteteatamist on ilmselgelt liiga vähe, et sellega harjuda, ja seda me ei aktsepteeri edaspidi. 

Tehnilised rikked ja kõik, mis ette tuleb, ka tööde hilinemine on võimalik – need juhtuvad aeg-ajalt, see on väga kehv lugu, aga need on arusaadavad. Aga arusaadav ega aktsepteeritav ei ole kindlasti kommunikatsiooni puudumine reisija suhtes ega ka kohalike omavalitsuste koordinaatorite suhtes. See peab olema selge ja tehtud õigeaegselt. 

Me tegutseme hetkel ühistranspordis kolmel suunal. Üks on ühistranspordi püsiv rahastusraam, et seda saaks pikalt ette planeerida, et meil oleks teada, mis on võimalused. Selle me ka augustis kokku leppisime, et ei peaks igal aastal küsima tagantjärele, vaid oleks stabiilne. Me oleme arutanud töökorralduse planeerimise poolt, seal on meil väljakutsed veel järgmised paar aastat ja siis peaks see olukord hüppeliselt paremaks minema. Aga me oleme ka Elroni ja Eesti Raudteega rääkinud, et need etteteavitusajad peavad olema vähemalt 21 päeva, et ühistranspordikeskustel oleks võimalik eriti just bussiliiklust, mis rongidele reisijaid ette veavad, koordineerida.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, austatud minister! Seda on rõõm teada, et järgmistel sellist üllatust ei tule viie päeva möödudes. 

Aga läheme nüüd sisu juurde. Tegelikult on ikkagi niimoodi, et varasem esimene rong, mis väljus 6.22 või 6.24 – võin eksida täpse ajaga –, jõudis tegelikult ju Tallinnasse pool üheksa. See võimaldas inimestel pääseda arsti juurde, kui üheksast olid vastuvõtud. Rõõmustab teie poolt kirja saatja selle üle, et nüüd pääsete kella kümneks Tallinnasse. No tore on, tegelikult oleks ju vaja varem jõuda. Samas inimesed kirjutavad, et arusaamatuks jääb, miks ei peatu Tallinnast – uus siis – 16.28 Viljandisse, enne oli hilisem aeg, et miks ta ei peatu nüüd Olustveres ega ka Sürgaveres. Inimesed, kes tegelikult sooviksid seal maha minna, seda ei saa. Järgmine rong väljub alles kell kaheksa. 

Mina tegelikult väga uskusin, kui teie rääkisite siin ka ühistranspordi reformist – sellest, mille sotsiaaldemokraadid eelmises valitsuses algatasid –, et sinna on vaja lisavahendeid, raha, et see paremini toimiks. Te olete erakond, kes räägib pikast plaanist, aga nüüd me nägime, et väga lühikese etteteatamisajaga on see pikk plaan teil võetud. Ja tegelikult see ei ole regionaalpoliitiliselt korrektne ja õige, et lülitatakse üks osa nagu välja hommikuse saabumise osas. Me teame, kui halb on bussiliiklus. Kas te teate, et Viljandist viimane buss Tallinnasse tuleb kell neli õhtul? Kell neli õhtul! Hiljem enam Viljandist Tallinnasse sõita ei saa. Tõsi, rong on olemas, õhtused ajad, selle eest aitäh! Ja muidugi tuleb tunnustavalt öelda nende töötajate kohta, kes rongis töötavad, klienditeenindajad, nad on alati väga viisakad, väga kenad, abivalmid. Nemad teevad oma tööd suurepäraselt. Aga see hilisem hommikune rong – kuidas te seda transpordireformi ikkagi ellu viite, kui sellised bussiliikluse kodarad lähevad katki? Maakonna inimesed pidid jõudma rongi väljumise ajaks ja see on täiesti muudetud, aga ka linnaliiklust oli vaja väga kiiresti ümber korraldada. Ja tuleb tunnustada Kaupo Kaset, kes siiski sellega hakkama sai, aga väga suurte raskustega. Selgitage.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Tulen tagasi selle juurde, et see oli väga kahetsusväärne olukord. Ma olen sellest rääkinud nii Elroniga kui ka Eesti Raudteega. Teavitusaegade määramine on olnud väga keskne küsimus. Seda ei ole ka nii lihtne määrata olnud, aga ma loodan, et me oleme jõudnud ühisele arusaamale, et see teavitustöö liigub varasemaks. Absoluutselt õige on see, et kogu Eesti regionaalse liikuvuse alus on see, et bussid saavad vedada ja reisida ette rongidele, mis liiguvad kiiresti. Ma pean tunnistama, et väga detailseid graafikuotsuseid ministri tasemel ei tehta. Nagu ma aru saan, siis see on tekitanud pahameelt kohalikus kogukonnas. Ma olen selle tagasiside arvesse võtnud. Arutame Elroniga, et mis seal tagamaad ja võimalused on. 

Aga ma hetkel pean ütlema, et otsustuspädevus on Elroni käes seda võrku korraldada. Kindlasti ei ole aktsepteeritav, et kohaliku ühistranspordikeskusega või kohaliku kogukonnaga seda läbi ei arutata. Olen andnud ka selle suunise Elronile, et selliseid muudatusi tehes, isegi kui need on vajalikud ja need on põhjendatud, nad oskavad seda ise täpsemalt põhjendada, tuleb kaasata ka neid inimesi, keda see kõige rohkem puudutab.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Minu küsimus on ühistranspordiga nii palju seotud, et varsti üks tekkida võiv probleem, millest soovin teid siin avalikult teavitada, toob kaasa palju üheotsapileteid kaugematest Eesti piirkondadest lõplikult ära. Nimelt, Eestis võib varsti käivituda kiirabihange, mis võtab võimaluse väikestel haiglatel kiirabiteenust pakkuda, kuna senise nende jõukohase hankepiirkonna asemel tehakse hange oluliselt suurema piirkonna kohta, näiteks terve Lõuna-Eesti. Sisuliselt mängitakse sellega kasumlik teenus ühe suurema või mitme suurema teenusepakkuja kätte. Aga see selleks. 

Sisuline probleem seisneb aga selles, et väikesed haiglad jäävad ilma tulust, millega hoida elus vähem tulusaid, kuid sisuliselt, kuid ka märgiliselt väga olulisi teenuseid. Seetõttu võib kokkuvõttes näiteks Lõuna-Eesti Haigla jääda ilma majanduslikust võimekusest pakkuda jätkuvalt sünnitusteenust, ja see on selle piirkonna inimestele ülioluline. Kas teie arvates eelkirjeldatu on oluline regionaalpoliitiline oht, probleem? Ja kui jah, siis kas te regionaalpoliitika eest vastutava ministrina lubate selle mure lahendamisse panustada?

Aitäh selle küsimuse eest, austatud härra Allas! Ma väga mõistan seda muret, eriti kui ohus on kohalike arstiabi ükskõik millises vormis, eriti kui see on sünnitusabi vormis. Et see kuidagi ohu all on, seda on väga kurb kuulda. 

Ma pean küll tunnistama, et ma ei ole kahjuks selle ümberkorraldusega nii hästi kursis. Ma olen kindel, et mu hea kolleeg proua Joller võib-olla oskab täpsemalt kommenteerida, mis selle tagamaad on. Ja kuna ma neid tagamaid ei tea, siis ma seda sisulisemalt kindlasti kommenteerima ei hakka. 

Sellegipoolest, ma arvan, et kõige olulisem on see, et meil oleks kvaliteetne ja kättesaadav arstiabi tagatud igal pool Eestis, erinevates regioonides, et arstiabi ei oleks liiga kaugel, et see oleks inimestele kättesaadav. Need kõik põhimõtted on kriitilised, aga teadmata täpsemaid asjaolusid, ma ei oska sellele täpset hinnangut anda.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Ka neljas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on invasiivsed liigid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh!

Lugupeetud minister! Jutt käib eelkõige hispaania teetigudest. Ja miks ma just praegu seda küsin? Sellepärast, et tegelikult oktoobrikuus saatsin ma vastava kirjaliku küsimuse just teile ja millegipärast tuli vastuseks, et see ei ole ministri valdkond. Ehk, vastust ei tulnud, aga tuli selline huvitav klausel. Mina küll arvan, et regionaal- ja põllumajandusminister on just see inimene, kelle poole selle probleemiga pöörduda. 

Ja probleem on tegelikult hästi suur, sest viimastel aastatel on hispaania teetigu muutunud Eestis väga kiiresti levivaks ja üha tõsisemaks probleemiks. Ja põllumajandusinimesed on sellega väga hästi kursis, sest tegemist on invasiivse liigiga, mis on kohanenud meie kliimaga, millel puuduvad Eestis looduslikud vaenlased, ja lahti sellest saada on hästi-hästi keeruline. Teetigude arvukus on plahvatuslikult kasvanud ning nad ohustavad nii põllumajandussaadusi, koduaedu kui ka looduslikku taimkatet. Nii et eriti rängalt tegelikult kannatavad Lõuna- ja Lääne-Eesti piirkonnad, aga mitte ainult. Ja kohalikud elanikud on kirjeldanud olukordi, kus aedade ja muruplatside hooldamine muutub pea võimatuks, kuna teetigusid on sadu ruutmeetri kohta. 

Tegelikult on see jõudnud juba ka pealinna ja väga paljud näiteks eramajade omanikud on hästi kursis selle probleemiga. 

Nii et mul on küsimus, et milliseid konkreetseid samme on ministeerium või valitsus seni astunud hispaania teetigude leviku piiramiseks ja tõrjeks Eestis. Kas on koostatud või siis vähemalt koostamisel mingisugune riiklik tegevuskava selle liigi ohjamiseks? Millised on selle peamised eesmärgid ja meetmed? Ja mis on see tulevikuvisioon?

Aitäh!

Austatud härra Belobrovtsev, aitäh selle küsimuse eest! Ma pean küll … Te küll juba viitasite sellele, et kus see vastutusala on. Isegi kui te väga tahaksite, et see oleks peaasjalikult minu käes, ja võib-olla oleks see isegi mõistlik, siis hetkel on see täpsustus oluline, et riigi tööjaotuse osas, et invasiivsete liikide tõrje strateegiline juhtimine ja looduskaitse terminina kuuluvad Kliimaministeeriumi haldusalasse. Mina regionaal- ja põllumajandusministrina käsitlen seda teemat bioloogilise julgeoleku seisukohast ja, ütleme, maaelu heakorra vaatenurgast. 

Kuna te ei täpsustanud, mis võõrliikide kohta te küsida tahtsite, siis ma valmistasin ette seitsme võõrliigi käsitluse, aga ma saan aru, et teie fookus on teeteod. Ma siis hetkel kormoranidest ja sosnovski karuputkest rääkima ei hakka. 

Aga hispaania teetigu on väga suur mure koduaedades ja asulates. See on aga selge, et riik ei saa võtta enda kanda iga eraaia hooldust – see rikuks eraomandi ja omaniku vastutuse tasakaalu. Aga me pakume omavalitsustele erinevaid meetmeid. Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu omavalitsused saavad taotleda raha kogumiskonteinerite paigaldamiseks ja tigude hävitamiseks.

See osa, kus meil see Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi see puutumus kõige suurem on, on läbi allasutuse, Põllumajandus- ja Toiduameti, kus me oleme tihendanud kontrolle. Teatavasti need hispaania teeteod tulevad läbi taimeistikute ja mullapallide on nad Eestisse saabunud võõrliigina. Ja me hetkel oleme tõstnud nende kontrollide arvu, et välistada seda sattumist siia ja seda vähendada ja kindlasti panna siis ka või juhtida tähelepanu ka nendele ettevõtetele, kes neid taimi siia toovad, et nad teeksid täpsemat järelevalvet, selleks et seda ära hoida. 

Need on hetkel need meetmed, mis ma näen, et on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil võimalik teha, et takista nii hispaania teetigu kui ka teiste võõrliikide saabumist taimeistikute kaudu. Selle probleem on tõsine ja me oleme selle ette võtnud. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh! Tahaks ikkagi aru saada, kas see on tõepoolest valitsuse arvates probleem, millega riik peaks tegelema, aidates nii põllumehi kui ka omavalitsusi võitluses selle invasiivse liigiga, või on see lihtsalt sõnades niimoodi. Me teame, et näiteks uus Tallinna koalitsioon pani oma koalitsioonileppesse vastava punkti, et hakkab selle probleemiga väga konkreetselt tegelema, sest see on päris suur mure. See on suur murekoht isegi pealinnas, rääkimata ka regioonidest, kus see väga konkreetselt ähvardab juba põllumehi ja nende tegevust. Nii et mina küsin, esiteks, kas tõepoolest võetakse seda tõsiselt, ja teiseks, kas plaanitakse ikkagi mingisuguseid täiendavaid vahendeid või toetusi eraldada elanikele, põllumeestele ja omavalitsustele, et katta teetigude tõrjega seotud kulusid. Siis võib-olla isegi käib jutt uuenduslikest või teaduspõhistest lahendustest, mida kasutada tulevikus selle liigi leviku pidurdamiseks ja kahjustuste vähendamiseks. Sest tõepoolest on need kahjud muljetavaldavad ja juba mitmendat aastat järjest ei ole olukord paranenud.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Nagu ma mainisin, on Keskkonnainvesteeringute Keskusel meede, kus omavalitsused saavad taotleda raha konteinerite paigaldamiseks ja hävitustegevuseks. Ma pean ka tunnistama, et põllumajandussektorist ei ole minu tähelepanu teetigude mõjule Eesti põllumajandusele minu ametiaja jooksul juhitud. Kui see niimoodi on, siis ma kindlasti kutsun üles neid põllumehi sellele viitama. Hetkel seda minuni jõudnud ei ole. Ma tean küll, et see on koduaedades suur probleem. On erinevaid lahendusi otsitud ka sisuliselt, et kuidas seda tõrjuda. Enda omandis, enda koduaias on inimene ise vastutav selle heakorra eest. 

Küll aga ma saan aru, et see, et need teod sinna jõuavad, on meie kõigi ühine mure. Sest kui sinul on aed puhas, aga naaber ei hoolitse enda aia eest, siis nad jõuavadki sinna üle. Seetõttu on mul ka üks sugulane käinud naabri aiast kokkuleppel korjamas neid teetigusid. See on päris hästi mõjunud. Kindlasti võib koostöö omavahel, enda naabritega aidata seda probleemi lahendada. On kasutatud ka parte: ma olen kuulnud, et pardid toituvad nendest tigudest. Selle probleemi tõsidusest ma saan aru. Minu võimuses on Põllumajandus- ja Toiduameti kaudu kontrollida Eestisse tulevaid taimi. Sellele me oleme tähelepanu juhtinud, kontrolle on karmistatud. Ja omavalitsustel on võimalik taotleda meetmeid.

Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Aitäh! Nagu ma aru sain, lugupeetud minister, peaministrile lähevad ka korda need munad, kui ta noogutas partide puhul. 

Aga küsimus on – ma ei hakka rääkima asjast, mida peaks korjama. Ma ei tea, kas teie olete oma kive pööranud ja mune korjanud sealt alt. 

Aga kust tuleb see häda? Tuleb kaubandusest ja põllumajandusest ja köögiviljakaubandusest. Ja see on see koht, kus teiesugune peaks küll oma käe lükkama ja vaatama. Sealt tulevad ju võõrliigi munad nendest pottidest, ja nii edasi. Ja mida te olete teinud, et kord majja lüüa? Muidugi, titt on juba käes, aga igal juhul sealt tuleb järjest ja järjest juurde. Kuidas takistada, et seal oleks kord majas, et neid mune – neid mune! ––ei tuleks või tuleks minimaalselt?

Austatud härra Ernits, aitäh selle küsimuse eest! Ma ei hakka siin kordama neid meetmeid, mis me oleme juba ette võtnud. 

Tõepoolest, me teame, et need võõrliigid tuuakse sisse tõenäoliselt taimekaubandussektori kaudu. Seda muret on neile adresseeritud. Ma ei näe, et meil oleks võimekust igat viimastki taime üle vaadata. See on ka äriettevõtte kohustus tagada seda, et nad ei tooks neid siia sisse. Kui see juhtub, siis seda korrigeeritakse Põllumajandus- ja Toiduametiga koostöös, aga vastutus selle sissetoomisel laskub kindlasti sellele ettevõttele, kes neid taimi siia sisse toob. Seetõttu ongi oluline koostöö Põllumajandus- ja Toiduameti ning nende ettevõtete vahel, samuti kontrollid ja selle olukorra tõsiduse teadvustamine. 

Tigude näitel – me oleme näinud, et see puudutab taas väga suurt hulka, sadu tuhandeid Eesti inimesi, kes nende tigudega kokku puutuvad. See ei ole meeldiv. Tõesti on invasiivsed ja mõjutavad nii looduskeskkonda kui ka inimesi, kes nendega tegelema peavad, ja see on arusaadav. 

Siinkohal ma näen seda, et mida me saame teha, on inimestena ja kollektiivsel koostöös neid piirkondadest eemaldada. Erinevaid meetmeid kindlasti leiab, ma usun, internetist otsides, viise, kuidas neid endast tõrjuda ja lahti saada hoovi või kõnnitee tasemel. Põllumajandus- ja Toiduameti kontrollid kehtivad. Ma näen, et see on hetkel see, mis meil on riigil võimete kohane, et seda ära hoida ka tulevikus ja lisaliike ei või sisse tuua. See ongi, keskendume koostööle, et nendest tigudest lahti saada.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on kultuuriline lõimumine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Rahvakultuuri osakond ja valdkond on teie ministeeriumis ja küllap te tegelete rahvatraditsioonide hoidmisega ja jälgite, kuidas nendega läheb. Kas teie soovitasite jõuluvanal sellel aastal Riigikokku mitte tulla? Ja kas on veel kollektiive või isegi lasteaedu, kuhu jõuluvana sellel aastal ei lähe? Et me teaksime. 

Aga otseselt mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, et kultuurilise mitmekesisuse osakond on Kultuuriministeeriumis. See lõimumine, mis Eesti ühiskonnas peaks tooma siiatulijad – mitte üksnes võõrtööjõud, kes on siin võib-olla ajutiselt, aga ka need, kes siia alaliselt tulevad immigratsiooni tõttu –, need inimesed meie väärtusruumi, inforuumi kõigepealt. Me näeme, et ka sissevool massiimmigratsiooni tingimustes on niisugune, kus isegi keeleõppe näitajad, kui see kõik oleks edukas ja kõik need inimesed, kes keeleõppest läbi käivad, omandaksid eesti keele, ei rahulda pooltki igal aastal sissetulijate keeleõppega katmisest. Rääkimata sellest, et siin on aastakümneid elanud inimesed, kes keelt ei mõista. Selliste paralleelilmade eest või paralleelkultuuriruumide eest kapo aastaraamat kogu aeg hoiatab, kaasa arvatud moslemikultuuri või islamiusuliste kogukondade tekkimise eest, kes ei ole meile siia integreerunud. 

Mida Kultuuriministeerium teeb, et lõimumist edukamaks muuta ja et me saaksime ikkagi Eesti ühiskonnaks jääda ka moodsal ajal, kui valitsus laseb tuua siia veel rohkem võõrtööjõudu ja immigratsiooni?

Proua minister, palun!

Aitäh, lugupeetud Tõnis Lukas, selle küsimuse eest! Kultuuriministeerium proovib teha võimalikult palju. Nendest tegevustest oleme käinud ju ka aru andmas kultuurikomisjonis ja esitlenud lõimumismonitooringut ja nende tulemusi, mis Kantar Emori tulemuste järel 2023. aastal kokku said võetud. Ja nüüd oleme korraldamas uut uuringut. Ühesõnaga, seire on ülioluline selles valdkonnas: vaadata üle kõik need keeleõppe tegevused, õnnestumised, rahulolu nende hulgas, kes on sellest osa võtnud, aga ka lõimumine kultuurilises aspektis. Teie küsimus käis rohkem lõimumise ja kohanemisvaldkonna kohta – siin on kindlasti kohti, kus me saame paremini tööd teha. Tuleb täpsemalt vaadata välja need kitsaskohad, kuidas suurendada koostööd näiteks ministeeriumide ja poliitika rakendajate vahel, et see ei oleks ainult Kultuuriministeeriumi probleem. Rohkem koostööd tuleks leida ka kohalike omavalitsuste ning kolmanda ja erasektoriga. 

Me ei saa tõesti lubada endale uute segregeeritud kogukondade teket. Me peame esimestest päevadest ja sammudest peale olema valmis tegema kõik selleks, et need siia jäänud inimesed omaksid ligipääsu just ennekõike Eesti kultuuriruumile, aktsepteeriksid meie väärtusi, teaksid oma õigusi, kuid ka kohustusi ning saaksid maksimaalselt neid rakendada nii enda kui ka Eesti huvides. 

Meil on väga palju programme ja meil on väga silmapaistvaid näiteid. Selline viimatine väga ilus näide on "Klassikatähtede" võitja Havryil Sydoryk, kes on ka ju siia, meie riiki jõudnud ukrainlane, kes õppis ära paari aastaga keele ja on nüüd võitnud klassikalise muusika noorte talentide konkursi. Tal oli väga-väga palju kaasaelajaid. Ma leian, et just kultuuriliselt on ehk kõige tõhusamad ja kõige paremad näited, kuidas lõimumist paremini rakendada. See suunis on antud edasi ka INSA-le, kes rohkem kultuurilisi tegevusi just oma lõimumiskavades välja võiksid pakkuda. Me teame, et muuseumid rakendavad väga hästi haridusprogramme, millest võetakse järjest ja järjest enam osa. Tutvustatakse Eesti kultuuriruumi ja meie tavasid ka noortele kooliõpilastele.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest, proua minister! Täiskasvanute segregatsioon ju tegelikult suureneb ja ainult seiramisest jääb kindlasti väheks. Seiramine ametnikkonna tasemel on kindlasti päevi täitev tegevus. Aga see seire, mis meile sellest keeleruumist igapäevaselt, kus ka teeninduses ja mitmes valdkonnas eesti keel taandub – me tunnetame, seirame igapäevaselt, et olukord läheb halvemaks. Kapo aastaraamat näeb siin kultuuriliste, Eesti riiki ja meie keskkonda sobimatute keskkondade tugevnemist. Nii et seiramisel on mitu tahku ja ainult sellega me piirduda ei saa. Mis puudutab võõrtööjõu sissetoomist, siis jällegi, siin on erinevad tahud, aga sellega kaasneb tihti ka perekondade sissetulemine. Me näeme seda, meil on selles suhtes mitmekümneaastane kogemus. Kas te räägite sellest, et Kultuuriministeerium räägib kaasa niisuguste programmide puhul, mis sisuliselt sisserännet suurendavad? Kas te räägite sellest, et meie lõimumispoliitika mahud on ammendatud, räägite kaasa teiste ministeeriumidega ja valitsuses ja lööte seda hoiatuskella või äratuskella, nagu öelda? Sest võtke hoog maha, me ei jõua lõimida niisugusel hulgal uusi tulijaid, meil ei ole juba senised inimesed siin piisavalt lõimitud. Keelepoliitikas on võetud valitsuse suund viia keeleõpe Haridus- ja Teadusministeeriumi alla. Mida see tähendab struktuuriliselt teie ministeeriumi ja teie ministeeriumi partnerasutuste puhul? Kas Kultuuriministeeriumist tulevad sellega seoses ka muudatused?

Aitäh! Proua minister, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Tõnis Lukas, küsimuse eest! Me oleme arutanud tõepoolest konkreetsemalt eesti keele majade küsimust, kui nüüd teie pika küsimuse ja mitmeid küsimusi sisaldava pika küsimuse tagumisest otsast pihta hakata. Ma olen ka seisukohal, et keelepoliitika peaks olema juhitud ühest ministeeriumist. Sellel on omad ajaloolised põhjused olnud. Pikk lugu, miks on mitte ainult Kultuuriministeerium ja haridusministeerium, aga ka mõned teised ministeeriumid keelepoliitikaga olnud sunnitud tegelema. Nüüd aja pikku on see koondunud rohkem lõimumise kaudu Kultuuriministeeriumi alla. Ja mul on hea meel, et Kristina Kallas on haridus- ja teadusministrina keelepoliitika asekantsleri ja selle küsimuse rohkem Haridus- ja Teadusministeeriumi alla koondanud. 

Jah, me oleme rääkinud eesti keele majadest. Selle taust on konkreetsemalt olnud vajadus õpetada õpetajaid ümber, et nad saaksid paremini eesti keeles õpetada. Ja ennekõike ehk hajaasustuspiirkondades, Ida-Virumaal on see vajadus olnud kahtlemata suurem. Lihtsalt Kultuuriministeeriumi senine töö läbi keelemajade on olnud päris edukas ja efektiivne, pakkudes keeleõpet nendele inimestele, kes on siin elanud, nendele, kes siia on rännanud. Ja loomulikult me saame teha koostööd sinnamaani või senimaani, kui me oleme jõudnud konkreetse kokkuleppeni. Lähiajal ei ole suuri muudatusi plaanis, aga me oleme seda asja arutanud, kuidas üheskoos liikuda parema keeleõppe korralduseni. Siin tuleb minu meelest silmas pidada ka seda, et senikaua, kuni meil ei ole selget pilti, mis saab lõimumisest või mis saab lõimumisest tervikpildina, kui me keelemajad viime näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi alla, siis kuidas saavad olema rakendatud ja täide viidud keeleõppeküsimused lõimumisvaldkonnas. 

Jah, teil on õigus, et rändetrende on vaja silmas pidada, ennekõike ka meie riigipiire ja rahvastiku vähenemist silmas pidades. See vananeb, meil on piirkondlik ebavõrdsus, radikaliseerumine – need on kõik absoluutselt ohumärgid. Me tõesti lihtsalt ei seira, vaid tegeleme igapäevaselt sellega, et oleks ülevaade ja et meie ühiskond tunneks erinevates gruppides, et neil on ligipääs informatsioonile, koolitustele ja võimalikele muudele teenustele, mis aitaksid neil siin kohaneda.

Suur tänu!

Ja lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! 

Austatud kultuuriminister! Igasuguse lõimumise üheks põhialuseks on keeleoskus ja keeleline lõimumine, et olla ühises inforuumis, et mõista teineteist paremini. Ja minu hinnangul eesti keel on järjest kasvava surve all ühelt poolt nii vene-ukraina keele poolt kui ka inglise keele ja teiste keelte poolt. Paraku see nii on – see üldine globaliseerumine ja inimeste mobiilne liikumine on selle endaga kaasa toonud, mis tõsiselt survestab eesti keele kasutusruumi. 

Nüüd, hiljuti võttis parlament – no ma loodan, et kahetsusväärse eksituse tulemusena – vastu seadusemuudatuse, millega siis vabastatakse eesti keelt mitteoskavad Eesti kodanikud kohustuslikust kaitseväeteenistusest. 

Kuidas teie hinnangul valitsuse liikmena ja kultuuriministrina, kes lõimumise eest eelkõige siis ka ju muret tunneb, ja kogu see keelepoliitika jaguneb nii või naa mitme ministeeriumi vahel, eelkõige Kultuuri-, Haridus-, Teadusministeeriumi vahel – milline on teie seisukoht, et kuidas see nüüd siis peaks lõimumist mõjutama ja aitama kaasa paremale lõimumisele, kui ühed Eesti kodanikud, kes oskavad eesti keelt, on kohustatud läbima kaitseväeteenistuse, ja need, kes ei oska B1-tasemele eesti keelt, nemad siis on vabastatud? Ja on kummaline see selgitus ministeeriumi poolt, et siis iga aasta hakatakse kontrollima neid kuni 27 eluaastani – ma ei tea, mis komisjon see on ja kuidasmoodi see siis välja näeb –, testima, et kui nad jätkuvalt B1-tasemel ei valda, siis nad jätkuvalt on vabastatud. Seda pikendatakse kuni 27 eluaastani. 

Ja kas see siis on see motivatsioon õppida ka eesti keelt nendel kodanikel? Minu hinnangul mitte. Milline on teie seisukoht? 

Ja kas me peaksime selle seaduse ümber vaatama, mille õnneks president on ka parlamendile tagasi saatnud?

Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, selle küsimuse eest! Siin on nii palju erinevaid arvamusi, mis aruteluruumi jaoks on minu meelest hästi tarvilikud ühiskonnas. 

Ja isiklikult ütlen, et see küll ei käi meie ministeeriumi alla või ei ole nagu antud küsimus meie hallata, aga mulle tundub, et seda peaks kindlasti üle vaatama ja seda seadust kindlasti selle koha pealt ka üle vaadatakse valitsuse ja Riigikogu poolt. 

See ei ole ehk hea praktika, kui see peaks jääma nõnda, nagu ta esialgses kavatsuses justkui välja on sõnastatud või välja on kukkunud. Ma arvan, et siin tekib just vastuolu, millele te ka ise viitasite, et inimesed, kes on eesti keele ära õppinud, peaksid olema siis või, tähendab, võiksid tunda, et nad saavad justkui nagu karistatud selle eest, et nad peavad Kaitseväge läbima, ja teised saavad sellises korras endale justkui vabastuse. Ma arvan, et see ei peaks nii olema. 

Aga, noh, jätame selle vastava ministeeriumi ettepanekute ootusesse ja loodame, et see asi saab paremaks. Minu meelest on tore, et see diskussioon on tekkinud. Ja nii palju näiteid on ka ühiskonnas kõlanud siin avatud meediaruumis, kus asjaosalised ise räägivad oma kogemustest Kaitseväes olles, seda teenistust läbides, milliseid näiteid, häid positiivseid näiteid ka teenistuses olemine on andnud neile ka, ma ei tea, sõprade, näiteks, leidmisel, eks ole, või siis nad on näinud ise pealt või aidanud kedagi eesti keele õppimisel. Ma leian, et ei oleks tarvis seinu nende kultuuriruumide ja erinevate keeletaustaga, emakeeletaustaga inimestele vahele ehitada, vaid pigem ikkagi leida liitumiskohti.

Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Evelin Poolamets ja teema on LGBTQI tegevuskava. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Hiljuti kinnitas valitsus LGBTIQ-seksuaalide edendamise tegevuskava 2025–2030. Tegevuskava eesmärk on suurendada eri valdkondade koostööd ja tagada LGBTIQ-seksuaalidele võrdsed võimalused eneseteostuseks ning tagada toetav keskkond olenemata nende sooidentiteedist, sootunnusest või seksuaalsest sättumusest. Eraldi tähelepanu pööratakse transseksuaalide heaolule. See on väljavõte ministeeriumi leheküljelt. 

Aga seksuaalide tegevuskava seab mitmetes valdkondades ootusi, mille elluviimisel on kohalikel omavalitsustel väga oluline roll, eriti hariduses, sotsiaalhoolekandes ja ennetustöös. Kava näeb ette tegevusi nagu LGBTIQ-seksuaalide teemalised koolikeskkonnaküsitlused, õpetajate ja sotsiaaltöötajate pädevuse tõstmine, ligipääsu parandamine kohalikele teenustele ning kogukondade kaasamine. 

Samas ei ole kavaga kaasas eraldi rahastusmehhanisme, mis tähendab, et omavalitsused peaksid leidma ressurssi oma olemasolevatest eelarveridadest, mis on paljudes KOV-ides juba praegugi pingelised. Arvestades, et LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava edukus sõltub väga palju kohalikust tasandist, aga KOV-idel võivad olla piiratud nii raha, inimressurss kui ka pädevus, siis minu küsimus on: kuidas kavatseb ministeerium toetada kohalikke omavalitsusi LGBTIQ-seksuaalide tegevuskava praktilisel elluviimisel?

Enne kui te vastama hakkate, härra minister, ma teen väikese täpsustuse. Küsimuse taotluses oli tõesti kirjutatud LGBTQI, aga korrektne on öelda LGBTIQ. See, mida te ütlesite küsimuses, oli korrektne. 

Härra minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest, austatud proua Poolamets! Peaasjalikult kuulub see tegevuskava Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse, nagu te mainisite. Seal on suur osa sellest, toetavad seda ka Haridus- ja Teadusministeerium ja Sotsiaalministeerium. Tõepoolest, nagu te välja tõite, koolid on ka meie ministeeriumi haldusalas osalised, me kohalike omavalitsustega suhtleme ja seda arutame. 

Rahastusmudelite osas kindlasti tegevuskava on kindlasti üks eeldus, rahastusmudelit räägitakse ka läbi, aga selle keskmes on ikkagi see, et kui me vaatame koolilaste põhjal, siis tegevuskava eesmärk on see, et kedagi ei diskrimineeritaks ega kiusataks tema olemuse pärast. Siin on koolidel oluline roll. Põhjus, miks seda teadlikkust tuleb tõsta, on see, et just seda inimeste sättumusest, mis ei ole nende valida, ehk nende erinevatest kas seksuaalsest organisatsioonist või muudest valdkonna küsimustest tulenevalt neid ei kiusataks. See on selle asja tuum. Ja seetõttu ongi seda vaja ka hariduspoliitikas, on vaja seda teadlikkust tõsta, on vaja inimestele see asi selgeks teha, et ka õpetajad ja kaasõpilased saaksid seda tähele panna ja neid inimesi aidata. 

Me suhtume Eestis eraomandisse, perekonda ja kodu puutumatusse väga suure austusega. Meie riigis ei reguleerita seda, mis toimub inimeste kodukse taga. Aga see tegevuskava eesmärk ongi sekkuda sinna, mis on avalikus ruumis, ja et riigi silme all ei sünniks kellelegi kahju pelgalt selle tõttu, missugune inimene ta on. See on selle asja fookus ja kindlasti on siin koolidel oluline roll. Selle väga olulise eesmärgi saavutamiseks me kindlasti teeme koostööd ka teiste ministeeriumidega. Juhul kui tekib probleem, et tõesti rahaliste vahendite taha jääb selle probleemiga tegelemine, siis me seda kindlasti koostöös välja mõtleme.

Suur tänu! Evelin Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te juba rääkisite teadlikkuse tõstmisest, aga kas ministeeriumil on ka eesmärk kaardistada olemasolev olukord, et oleks adekvaatne arusaam olukorrast, milles me üldse asume? Ilma sellise baastaseme kaardistuseta puudub ju võrdluspunkt LGBTQI-seksuaalide tegevuskava tulemuste hindamisel, et kas olukord on tegelikult paranenud, halvenenud või jäänud muutumatuks. Seetõttu soovin küsida, et kas siis ministeerium plaanib kehtestada mingid mõõdikud, viia läbi üleriigiline kaardistamine või KOV-põhine algtaseme uuring, et nii riigil kui ka omavalitsustel oleks selge ülevaade LGBTQI-seksuaalide tegelikust olukorrast, vajadustest ja kitsaskohtadest. 

Teine küsimus: kas ministeerium kavatseb koostada KOV-idele ühtseid juhiseid andmete kogumiseks, raporteerimiseks, et tagada mõõdikute võrreldavus üle Eesti ning vältida olukorda, kus erinevad omavalitsused kasutavad eri metoodikaid?

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest, proua Poolamets! Kui te ütlete ministeerium ja mõtlete selle all Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, siis meil hetkel sellist asja planeeritud ei ole. Küll aga ma usun, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kelle tegevuskava osa see on – seda tegevuskava pandi kokku kaks aastat väga põhjalikku tööd tehes, see olukorra kaardistus on seal ka tehtud –, kindlasti seda jälgib. Meil on ka erinevad vabatahtlikud ühendused ja MTÜ-d, kes jälgivad LGBTQIQ-kogukonna vastu toime pandud vägivallajuhtumeid. Kindlasti on meil ülevaade sellest, kuidas see tegevuskava mõjub. 

Nüüd, selles, kas kohalikud omavalitsused seda statistikat koguma peavad hakkama, ma ei ole päris kindel. Kui see vajadus ilmneb, siis me selle kindlasti läbi räägime ja selle standardi ühtlustame, aga hetkel ei ole sellise nii-öelda malli või šablooni loomise osas, et kuidas seda statistikat koguda ja mis roll selle statistika kogumisel kohalikule omavalitsusele on, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuskava raames meie poole pöördutud, et seda läbi rääkida. Aga kui see hetk tekib, siis me kindlasti seda nendega koos arutame.

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Arvo Aller. Palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! 

Lugupeetud minister! No tundub, et te vist siis valitsuse laua taga ei olnud, kui see tegevuskava vastu võeti. Ja tegevuskava ju on ju mingite eesmärkide saavutamiseks ja mingi olukorra kirjeldus, et kuhu me tahame jõuda, või, tähendab, kus me oleme ja kuhu me tahame jõuda. Sellepärast ta ongi tegevuskava, mis tähendab tegevusi. 

Ja kuna teie ministeeriumi all on kohalikud omavalitsused, siis ma arvan, oleks pidanud olema ka seal rahaline mõõdik taga, kus ministeerium siis annab konkreetsed suunised kohalikule omavalitsusele, mida on vaja siis kas parandada või mida ei ole vaja parandada. Ja nagu te ise ütlesite, et teie poole pole selles osas pöördutud. Ja siis ma saan aru, et see probleem on ise tekitatud, et me nüüd mõtlesime välja probleemi selle tähtede kombinatsiooni näol, et neid ei diskrimineeritaks. 

Aga kui juhtub selline asi, et diskrimineeritakse neid, kes ei ole selle tähekombinatsiooni taga, näiteks eesti mees ja eesti naine, et kas selle eesti meeste ja eesti naiste diskrimineerimine saab ka kuidagi eraldi kajastatud omavalitsustes või on ta seal kuidagi juba kajastatud? 

Ja minu küsimus on see, et kuna kohaliku omavalitsuse all on nii koolid, sotsiaalteenus, et … ja see tegevuskava väga selgelt annab ülesanded koolidele ja sotsiaalosale, siis on ju vajalik, et ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium oleks asjaga kursis. Ja kuidas siis ikkagi … Ma küsin, et kuidas siis tagada kaitse nendele inimestele, kes ei peitu nende tähekombinatsioonide taha?

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest, austatud härra Aller! Ma saan aru, et kohaliku omavalitsuse poliitika kuulub Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse. Me kindlasti erinevate tegevuskavade kaudu oleme seotud. Küll aga ka riigi toimimise mõttes, kui on tõesti koolid segatud, sotsiaalhoolekandeasutused kohalikes omavalitsustes, siis nende peamine koostöömudel käib ikkagi vastava ministeeriumi kaudu, kus arutatakse sisulisi küsimusi erinevates valdkondades. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil kindlasti ei ole seda pädevust nii sotsiaalvaldkondades, haridus-teadusvaldkondades nagu peaasjalikult see eestvedaja olla. Me tuleme appi juhul, kui ongi siin tegemist mingite regionaalsete mõõtmetega. See koostöö käib koolidel sotsiaalhoolekandeteenustega käib vastavate ministeeriumidega. Ja kes, ma ütlesin ka, kes on selle tegevuskava kõige rohkem puudutavad, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium seda veab, aga Sotsiaalministeerium ja Haridus- ja Teadusministeerium toetavad seda siis teise külje pealt. 

Ja kindlasti tuleb tagada seda, et kõikidesse inimestesse suhtutakse lugupidavalt ja et neid ei kiusata koolis ka. Ja meil on, Kristina Kallas haridus- ja teadusministrina võib loetleda neid meetmeid, mis meil on selle vastu, et üleüldiselt kiusamist koolides vähendada. KiVa-koolide programmid ja ka muud näitajad ja paljud vabatahtlikud ühendused tegelevadki sellega. Ehk siis, ei ole … Seda me ikkagi  peame tagama riigis seda, et kõikidesse inimestesse suhtutakse lugupidavalt ja et tunneks ennast turvaliselt. See ongi meie roll seda tagada. 

Selle tegevuskava raames on see eristav karakteristika, on siis seksuaalne orientatsioon ja enesemääratlus, mis on siis üks kindel karakteristika, mille kaudu inimesi teadaolevalt kiusatakse, ja tegeletakse selle probleemi kitsendusega. Laiemalt sellega, et, ütleme, koolides inimesi ei kiusataks või siis neist mitte tingitult probleemide tõttu ei kiusataks, on erinevad tegevuskavad ja meetmed. Sama kehtib ka kindlasti, et puuetega inimeste suhtes on seda ette valmistatud. See kõik, see on loomulik osa meie riigi toimimisest ja selle tegevuskava raames käsitletakse siis ühte kitsamat rühma.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on kanade puurispidamise keelustamise eelnõu. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Päris palju on selliseid ilusaid ütlusi inimeste ja loomade kohta, mis kannavad ühte mõtet, alustades Mahatma Gandhist ja lõpetades Kantiga. See, kuidas me suhtume loomadesse meie ümber, see kui heatahtlikud või, vastupidi, julmad me nendega oleme, ütleb väga palju ka meie kohta, kuidas me suhtume inimestesse, kuidas me suhtume tervikuna oma lähikondsetesse ja millisel arenguastmel me ühiskonnana oleme. Eesti on astunud mitmeid olulisi samme loomade heaolu parandamiseks, kuigi alati on pikk tee veel minna. Ühe näitena mäletan, et kõva debatt oli 2021. aastal – ilmselt mäletate ka teie seda – karusloomafarmide keelustamise üle. Õigemini see debatt kestis ka aastaid enne seda, kardeti, et sellel on suured majanduslikud mõjud ja muu taoline, aga lõpuks leidis parlament päris suure üksmeele, kui ma õigesti ütlen, siis 55 poolthäälega ja 19 vastuhäälega see eelnõu vastu võeti. Midagi dramaatilist tegelikult sellega ei juhtunud, välja arvatud see, et tõepoolest väga julmal viisil loomade pidamine karusnaha saamiseks Eestis järk-järgult lõppes. Toona hääletasite ka teie selle konkreetse eelnõu poolt. 

Nagu te aru saate, siis küsin ma, millised on selle valitsuse järgmised sammud loomade ja lindude heaolu parandamiseks, konkreetselt kanade puuris pidamise keelustamise näitel, mida on väga paljud riigid juba jõudnud teha. Minu teada on teie hea kolleeg, regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, kas see oli 8. oktoobril käesoleval aastal, esitanud ka vastava eelnõu valitsuse infosüsteemi kaudu, mille võiks valitsus nüüd heaks kiita ja parlamenti saata, et saaksime neid debatte jätkata ja astuda taas ühe sellise humaanse sammu, mis, ma arvan, näitab meid nii inimestena kui ka riigina heas mõttes euroopaliku ja hooliva väärtussüsteemiga riigi ja kogukonnana.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan jah, et ega teie hoiakus ju midagi viga pole. Inimesi kui loomi tulebki kohelda headest kavatsustest lähtuvalt, et otsida paremaid võimalusi selleks. Ma arvan, et see on kõik mõistlik. Mis puudutas karusloomafarme, siis selle seisukoha juurde ma jään. Ma mäletan Helirit, kes siin väga rõõmsalt lehvitab, häälekalt oli Isamaa tollal selle vastu ja nende seisukoht oli teine. Ma ei mäleta, kuidas nad hääletasid, aga Tanel Kiik saab selle kindlasti järele vaadata. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab puurivabasid kanasid ja munatootmist, siis jah, ma isiklikult eelistan tarbida vabapidamises kanade munasid ja ma näen, et tarbijate käitumine on muutumas. Kaupmeeste liidu hinnangul on avalikult kättesaadavatel andmetel puurikanade munade müük juba languses. Piirangute puhul on nii, et see debatt, mis praegu käib, töötab sellisel juhul või need piirangud töötavad sellisel juhul, kui nad on kas ühiskonnas kokku lepitud või neil on koosmõju mitte ainult Eesti tootjatele. See peaks käima käsikäes jaekaubandusega. Ja kui vaadata seda, mida maaelukomisjon on teinud, siis ma ütleksin, et selles küsimuses – minu komplimendid maaelukomisjonile – on maaelukomisjon vist korraldanud kuuel istungil selleteemalist debatti. See on väga hea. Ma arvan, et võib-olla mõnele mõni seisukoht ei meeldi, aga see, et aktiivne debatt sellisel teemal on, näitab, et maaelukomisjon mõtleb asjaga kaasa. Ja koalitsioonileppes me oleme kokku leppinud, et tagada loomade heaolu. Ma arvan, et regionaal- ja põllumajandusminister on igati õigel teel, kui ta sellele mõtleb ja selleks samme astub. 

Nüüd, kaks päeva tagasi, vist 8. kuupäeval, on mulle tulnud kiri, mis on tulnud ka maaelukomisjonile. Eesti erinevad ettevõtjad – võin kohe vaadata, mul on see kiri kuskil olemas –, munatootja DAVA Foods, Eesti Muna OÜ, Sanlind OÜ ja Linnu Talu OÜ – ma arvan, et küllap siis vast enamik, kes Eestis toodavad – ütlevad sõnaselgelt ka siin, et Eesti munatootjad on andnud selge lubaduse liikuda vabatahtlikult puurivabale munatootmisele. Selle eeldus on see, et lepitakse laiemalt ühiskonnas kokku, ka kaubandusega. Vastasel korral ongi loogiline, et me paneme oma tootjad keerulisemasse olukorda ja kaubanduses endiselt müüakse seda kaupa, mida me ei taha. Aga seda debatti me saame kohe jätkata, siin saab kolm minutit lihtsalt täis.

Aitäh! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus.

Hea Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Siin öeldakse, et selline väljend sobib, et teod räägivad valjemalt ka sõnad. Sõnades, ma saan aru, et te olete nõus sellega. 

Minu küsimus oligi tegelikult see, milliseid samme ja tegusid on valitsus valmis astuma. Konkreetne eelnõu on esitatud, tegelikult seda on pikalt arutatud. Eesti on, võib öelda, Euroopa Liidu riikidest isegi siin vaikselt maha jäämas. Vaatame, kuidas on Taani, Luksemburg, Austria, Saksamaa, osad Belgia piirkonnad, Tšehhi, Šveits ja Sloveenia, need otsused juba ära teinud. Ka Rootsis ei peeta ühtegi kana enam puurides, vaid kogu süsteem on vabapidamisel. Tegelikult ma ei näe põhjust, miks Eesti peaks olema selline järelelohiseja. Kuidagimoodi ootab, kuni ümberringi kõik riigid on juba need, taas humaansed sammud tegelikult, ja ma arvan, et nad annavad päris hea indikatsiooni ka ühiskonna kohta ja selle sõnumi kohta, et mis sõnumi me anname inimestele, nende lastele, kõigele me ümber, et milline on väärikas, viisakas, hooliv suhtumine loomadesse-lindudesse, nende heaolusse, ja milline seda ei ole. 

Kahtlemata need puuris pidamise tingimused on õõvastavad ja need ei vasta, ma arvan, sellele arusaamale, mida keskmine Eesti inimene omab selle kohta, kuidas peaks kohtlema üsna abitus olekus loomi ja linde, kelle heaolu sõltub ju puhtalt meist kui inimestest ja ettevõtjatest, ning ettevõtted on omakorda inimeste loodud, inimeste juhitud. 

Nii et veel kord küsin üle. Hea tava on väga tore asi, aga hea tava ei ole kohustus, hea tava ei taga midagi. Hea tava pigem tundub olevat selline, ütleme, ettekääne või võimalus vältida või kõrvale hiilida seadusemuudatustest. Millal te arutate konkreetselt esitatud seadusemuudatust, saadate selle parlamenti, et saame seda debatti siin jätkata, ja loomulikult mõistliku üleminekuajaga, aga siiski selgelt, kanade väga julm puuris pidamine Eestis lõpetada?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks te suhtute sellesse, et kui valdkonnas on võimalik saada hea tahte kokkulepe kuidagi – ma ei taha öelda, et negatiivselt, ilmselt negatiivselt ei suhtu, aga suhtute sellesse, et see ei ole võib-olla sama hea, kui seaduse, aktiga vastu võtta. 

Kui ühiskonnas midagi kokku lepitakse ja laiemalt kui ainult piirangud meie tootjatele, muu hulgas kaubanduskettidele, kellel on väga suur mõju sellele, mida me ostame, ma arvan, et see mõju võib olla isegi suurem kui sektor ise. Ma just vaatasin, et 80% umbes munatootjatest on Dava Foods, Linnu Talu, Eesti Muna ja Sanlind, kes on selle kirja kirjutanud. Kui nad on vabatahtlikult nõus selles suunas minema koos kaubandusega, siis minu meelest see on juba väga hea algus. Ja kuus korda on seda debatti peetud, peetakse edasi. 

Vabatahtlikust kokkuleppest on meil palju häid näiteid. Mäletan, omal ajal alkoholitootjad tegid kokkuleppe, kuidas nad reklaamides käsitlevad alkoholi. Sellele pilt oli linnapildis parem, reklaamipildis parem. Jah, ma mäletan ka tollest ajast, sotsiaaldemokraadid seda vabatahtlikku kokkulepet ei pidanud väga heaks. Sotsiaaldemokraatide vaade seal oli teine, et ikka kõik peab seaduse jõuga käima. Teadus- ja arendustegevuse 1% rahastamine näiteks on vabatahtlik kokkulepe või poliitiline kokkulepe, selles suunas liikumine. 

Nii et see ei ole olemuselt halb asi, kui öeldakse, et sektor deklareerib, et nad kuhugi suunas liiguvad ja minnakse üle. Sest mööname siiski, et ilmselt see ei ole ka sotsiaaldemokraatide eesmärk – võib-olla ma eksin, saate ise täpsustada, ma ei kuulu sinna – öelda, et me paneme oma toidutootjaid kuidagi raskesse olukorda ja kaubanduses müüakse endiselt kõike seda edasi, mida me tegelikult seal näha ei taha, eks ju. See oleks ka nonsenss. 

Nii et seetõttu ma pigem kutsuks üles austama seda mõtet, võib-olla ka jõuludebati vaimus, et äkki on võimalik jõuda kas ministril, ministeeriumil või komisjonil ühisele arusaamisele, millise tempoga see toimuda võiks. Kui me vaatame tõesti aastaid, siis see üleminekuaeg on – Taanis, mida te vist mainisite, on täielik keeld näiteks 2035. aastast. Kui ma ei eksi, siis Kaubandus-Tööstuskoda on teinud meile samasuguse ettepaneku nagu Taanis, et ühesõnaga, 2035. aastast võiks see olla. Aga võib-olla ma olen nende ettepanekust ka valesti aru saanud, siin on väga lühike rida selle kohta. 

Nii et igatahes tuleks üleminekuaeg teha ja ma arvan, et seda debatti tuleb pidada. Mina saan aru, et turuosalised ehk Eesti tootjad ei ole kuidagi sellele vastu. Aga ma arvan, et mõistlik oleksid tootjad, kaubandus ja võib-olla ka poliitilised osapooled tuua laua taha. Siis tekib konsensus ka. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Hea tahte kokkulepped on väga toredad asjad, niimoodi ka see 1% teadusraha kokkulepe. Aga valitsus sellest taganes ja 1% teadusesse ei suunatud. Samamoodi on tarbijakäitumine väga oluline signaali saatjana, aga suuri muutusi, eriti muutuvas keskkonnas, niimoodi läbi viia ei saa. Isegi rahvusvahelisse meediasse on munade hinna tõusu uudised jõudnud, ma arvan, rohkem kui kunagi varem. Oodata, et tarbijad, kelle toimetulek on keeruline ja kelle jaoks näiteks munade hinna tõus on olnud tõsine küsimus, teevad vastutustundlikke valikuid ja otsuseid valitsuse eest, kes seda teha ei julge, on ka natuke ülekohtune. 

Aga kas ma teie vastustest saan õigesti aru, et te panete vastutuse ikkagi tarbijate peale, kes peavad oma käitumisega ka hinnatõusu olukorras vastutustundlikult reageerima? Kas valitsusjuhina teie ei näe, et valitsus peaks astuma samme – kanade puuris pidamine, mida tõepoolest ka Eesti näidetena on demonstreeritud, on julm – selle lõpetamiseks?

Aitäh, hea küsija! Kas-küsimusele saab vastata ei – te ei saa õigesti aru. Aga ma võtan vabaduse ennast selgitada ka veidi, et me saaksime ühtemoodi aru. Jah, meil kõigil tarbijatena on loomulikult võimalus teha tarku valikuid. Munade puhul on ka seesama number seal koodis, mille järgi oskab igaüks ise vaadata, millisel viisil on lindusid peetud. Nii et selle järgi me saame tarbijatena ise valikut teha ja hinnata seda. Seda esiteks. 

Teiseks, kui te küsite, kas valitsus ei kavatse astuda samme, siis seegi vastus on ei – me kindlasti astume erinevaid samme. Ja seesama debatt juba sellel teemal, mida ühelt poolt regionaal- ja põllumajandusminister, maaelukomisjon teiselt poolt, erinevad osapooled, tootjad peavad praegu, ongi üks nendest sammudest. Mis saaks ühiskonnas parem olla, kui üksmeelselt lepitakse kokku, mis suunas minnakse. 

Võib-olla siin on natukene sellist maailmavaatelist erinevust ka. Mina liberaalina usun, et kui ühiskonnas tekib arusaamine, kuidas ja kuhu suunas minnakse koos, antud juhul näiteks Eesti toidutootjad ei satu ebavõrdsesse ja kehvemasse olukorda ning lepitakse kaubandusega kokku ja ka poliitilises sfääris öeldakse, et see on see suund, kuhu me läheme sellise ajaga üleminekuna, siis ma arvan, et see võiks olla parim võimalik lahendus. 

Ettekujutus, et seadusega kõike kohe, enne kui kokkulepe on veel võimalik, minna kehtestama – see on ka võimalik, aga ma arvan, et see ei too kindlasti nii häid tagajärgi. See pigem toob tulemuse, et kaubanduses müüakse endiselt [nende kanade] mune, kes on kasvatatud puuris, meie tootjad on sunnitud halvemasse olukorda ja see tähendab seda, et meie enda toidujulgeolek ja võime siin toitu toota ka muutub kehvemaks. Ma kahtlustan, et ka sotsiaaldemokraatides ei ole sellele ühest toetust. Seetõttu ma arvan, et me peame leidma võimalikult hea tasakaalu. Ma arvan, et see sõnum, et tootjad sooviksid sellist kompromissi otsida ja et nad on nõus vabatahtlikult üle minema, küsimus on eeskätt ilmselt tempos ja kaubanduse ja osapooltega suhtluses. Aga seda saab ju korraldada ja seda saate teiegi siin parlamendis korraldada. Selleks ju maaelukomisjon ongi.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Ja liigume edasi. 

Tänane kaheksas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale. 

Küsib Riigikogu liige Peeter Ernits ja teemaks on kultuurkapitali seaduse adekvaatsus. 

Peeter Ernits, palun!

Jah, hea juhataja!

Lugupeetud minister! Kohati mulle tundub, et Eestis ongi juba personaalriik. Kui mõni inimene on omade seas, siis see saab rahalist toetust; kui ei ole, siis ei saa; ja vähe sellest, et kui midagi valesti ütleb, siis võib isegi saada kriminaalkaristuse. Jutt on siin Toomas Lepast, kes 14 korda on palunud kultuurkapitalilt toetust, neli korda president Rüütli filmi kohta ja iga kord ei saa midagi.

Aga küsimus on konkreetne. Kulka-seaduse § 16 punkt 6 ütleb, et nõukogu otsuseid ei vaidlustata. See on esiteks. 

Ja teiseks: Eesti Filmi Instituudi – seal on nüüd ministri määrus küll 7. jaanuarist 2019, teie ei olnud siis – § 16 ütleb, et otsuseid saab vaidlustada küll.  

Ja minu küsimus on nüüd selles, et see vastuolu on ju ilmne: tegevus on sama – jagavad raha; ühes saab vaidlustada, teises ei saa. 

Millal te selle vasturääkivuse kavatsete kõrvaldada? Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu liige, aitäh selle küsimuse eest! 

Ma räägin kõigepealt kultuurkapitalist üldisemalt. Kultuurkapital on olnud meie kultuuris väga silmapaistav kultuuriedulugu. See on toetunud aastakümnetepikkusele usule ja usaldusele, et meie kultuurivaldkondade esindajatest koosnevad sihtkapitalide nõukogud tunnevad ja teavad oma valdkonda ning teevad seetõttu ka parimad võimalikud toetusotsused. 

Ja mis on väga oluline siinjuures, et selle kõige juures, selle kõige koormuse juures, mida Kulka haldab, on ta ise vähebürokraatlik ja halduslikult väga õhuke institutsioon. See näitab meie riigi ühiskondlikku küpsust, et me usaldame sihtkapitalide seitsme liikme ühist ekspertiisi, mida võib pidada ka kaheaastaseks omamoodi valdkondlikuks parlamendiks, ning see ekspertiis viib oma valdkonna jaoks parima tulemuseni. 

Ja minu meelest see kõlab kokku sajandeid kehtinud põhimõttega, et kunsti hinnatakse tulemuse põhjal ja ka siis on hinnangud seinast seina. Enne teose valmimist või teose ettekannet saab ainult autorit või esitajat usaldada ja kui seda teevad seitse eksperti ühises arutelus, mille põhjal sünnib otsus, siis sellest peaks piisama. Usaldame ja eraldatakse toetus; ei usalda ja toetust ei eraldata. 

Kultuurkapitali näitel tagab sõltumatuse ka seal pidevalt vahelduvad ekspertliikmed. Nüüd saabki kaheaastane sessioon läbi neil, kes praegu kultuurkapitali sihtkapitalides on, ja järgmiseks aastaks valitakse uued. 

Kuna praegu on teie poolt esitatud küsimus rahajagamise õiguslikes printsiipides, siis kindlasti peab kultuurkapital käituma Eesti seaduste kohaselt. Seadused teatavasti on aga tõlgenduste ja väga paljude vaidluste allikaks. Ma toon siin ühe aastanumbri: aastast 1995 kuni tänaseni on kultuurkapital kokku kolmel korral pidanud ennast kohtus taotlust mitte saanute otsuse põhjendamise eest kaitsma. See on päris pikk aeg ja vähe kaasusi. 

Nüüdne Artefilmi kaebus on tõepoolest neljas ja seekord on see esimene, milles esimese astme kohus andis õiguse kaebajale. Ja minuteada kavatseb kultuurkapital selle vaidluse edasi kaevata, et saada parem õigusselgus, mida, et kas on vaja kultuurkapitali taotlustoimingutes muuta. 

Nii et see ongi pika taustaga, aga ma pidasin vajalikuks seda tausta ka edasi anda.

Selgitus ja vastus teie küsimusele, et kuidas edasi. Kultuurkapital on selle vaidluse edasi kaevanud. Nende soov on saada parem õigusselgus. (Juhataja: "Teie aeg!") Ja siis saame teada, kas on midagi vaja kultuurkapitali taotlustoimingutes muuta. 

Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, teine küsimus. Te ütlesite, et need kulka nõukogud on nagu kultuuriparlament ja nende otsus on lõplik ja õige. Aga teil on ka teatrite rahastamise samasugune seltskond, kes on öelnud, kes raha saab ja kes ei saa. Theatrum jäi ilma, ja mitte ainult Theatrum. Te ütlesite, et kulka nendest ei saa minister üle sõita. Aga sellest parlamendist te sõitsite ju rahulikult üle, kuigi ma tänan teid, see oli suurepärane sekkumine, et Theatrum sai need rahad. Nii et selle koha pealt see on positiivne teerulliga üle sõitmine nii-öelda kultuuriparlamendist. 

Aga ikkagi, küsimus on veel see nüüd selle kaughasartmängu puhul, et kas tuleb raha, nii et kas käsi kullas või mullas. See tuleb ka kultuurkapitali. Minu küsimus on teile, et mis teie arvate, kas käsi tuleb mulda või kulda. Kas tuleb raha juurde või vastupidi, tuleb hakata ütlema, et näe, raha ei ole, läks valesti?

(Saalist räägitakse. Naer.) Ma tean, et mulle on küsimus. Tänan märkamise eest!

Proua minister, palun!

Aitäh! Jah, ma ootasin sissejuhatust, andke andeks. Selles, härra Ernits, teie küsimuses oli mitu põiget erinevatesse valdkondlikesse nüanssidesse. Me rääkisime siin teatritest ja sellest rahajagamise viisist ja küsimusest, kas see võis olla õige otsus, mille minister tegi, või kas see võis olla teoreetiliselt õige otsus, milleni komisjon jõudis. Ma lihtsalt puudutan oma vastuses ka seda, kuna te oma küsimuses antud teemale viite andsite. 

Me püüame seda määrust nüüd paremaks teha, et oleks ka seal suurem selgus. Oluline on kokkulepe valdkonnaga, milliste kriteeriumide järgi on tänasel päeval kõige parem neid teatreid hinnata, et ei tekiks selliseid nii-öelda ootamatuid olukordi. 

Aga vastan teie põhilisele küsimusele, mis puudutab hasartmängumaksu seaduse muutmist. Sellest on väga palju meedias räägitud ja väga erinevate aspektide läbi. Minu meelest on kõik külgnevused, mis seda ettevõtmist ja seadusemuudatust puudutavad, päris põhjalikult läbi arutatud. Erinevad eksperdid on oma arvamuse saanud öelda. Tähelepanu on juhitud võimalikele ohukohtadele, mis seda seadusemuudatust võivad ehk puudutada. 

Aga ministrina ütlen, et ootame ja anname aega. Kui see seadus nüüd rakendub uuest aastast, siis vaatame, kellel on õigus. Ärme praegu enam spekuleeri. Valitsus ja Riigikogu on teadlik, Eesti ühiskond on teadlik nendest ohukohtadest. Me oleme need selgelt sõnastanud ja ka tuvastanud. Ametkonnad, kes peavad vastavate teemadega tegelema, on need arvesse võtnud ja kindlasti oma töös neid nii-öelda näpuga järge ajades tähele panevad, et kas me räägime rahapesu ohust või muudest asjadest või kas või näiteks sellest, kas hasartmängumaksu seaduse muudatus võib tuua kultuuri rohkem raha juurde või sealt raha välja viia. Seda me saame öelda siis, kui seadusemuudatus on rakendunud. 

Anname sellele aega. Hea meelega tulen siia pulti jälle sellel teemal teiega vestlema, kui meil on midagi juba käes, ükskõik milline see olukord siis on. Olen avatud selleks diskussiooniks.

Suur tänu! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on Registrite ja Infosüsteemide Keskuse loodud veebipõhine raamatupidamise ja arveldamisteenus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Me teame seda, et e-arveldussüsteem on meil pikemalt Eestis toiminud. Kui siin saalis on seda teemat menetletud ja neid otsuseid tehtud, siis lepiti väga selgelt kokku, et väikeettevõtjatel, kellel on kuus arveid, esitavad alla kümne, ei peaks tekkima maksekohustust, et nad saaksid kasutada e-arveldajat. Sellel aastal on esimest korda juhtunud selline olukord, kus ettevõtjatele on tulnud teade, et teil on makse tegemata ja niikaua, kui makse ei ole ära makstud, te e-arveldajat kasutada ei saa. Kas te olete ka sellest teemast teadlik või on kuskil tekkinud eriline olukord? Ma võin küll öelda, et on üks süsteem, kus saab maksta ka edaspidi, aga kahjuks sinna ettevõtjatele seda linki ei tule, kasutage siis ühte teist arveldusvarianti. Aga praegu, ma pean tunnistama, tänase hommikuni on viimase nädalaga mulle tulnud mitmed ettevõtjate pöördumised, kuidas see juhtuda on saanud. Sest mina ei tea, et oleks muudetud korda, et kuni kümme arvet kuus peaks olema tasuta. Kas see, kui on antud kellelegi eraettevõtjale vahendus, kas neil on lubatud hakata küsima esimeselt arvelt? Sest viimane kiri, mis mulle tuli eile õhtul, nad ütlesid, et ta on ainult ühe arve teinud läbi e-arve ja nüüd on punases, uut arvet teha ei saa.

Aitäh, hea küsija! See on üsna spetsiifiline küsimus. Kui te küsite, kas peaministrini või minuni on jõudnud selline info, siis ei ole. Aga selleks meil ju infotunnid ongi. Vahel selgub, et küsitakse infot, vahel antakse, antud hetkel tundub, et antakse. E-arveldaja mõte, nii palju, kui mulle on teada – ja võib-olla midagi on nüüd muutunud –, kasutamine peaks uue kasutaja jaoks olema esimesel aastal tasuta, sest tema mõte on, et alustav mikroettevõtja saaks oma raamatut pidada ja et oleks välja arendatud sellised elementaarsed põhifunktsioonid. Selle kasutajaid on umbkaudu, vähemalt hinnanguliselt umbes 35 000 ettevõtet. See kindlasti on olnud abiks väikeettevõtjatele, aidanud üle minna e-arvetele, mis muidu võib-olla võtaks kauem aega. See on üldine info. 

Ja nüüd veidi spetsiifilisemalt, üldise riigi IT ja IKT korrastamise raames – me oleme ka seda avalikult öelnud ja koalitsioonileppeski ära maininud – vaadatakse üle kõik teenused, mida riik osutab. On teenuseid, mida võiks erasektor osutada. Ma rõhutan, et kaalumisel – mitte otsustatud, aga kaalumisel, analüüsi tehakse – on sellesama teenuse andmine eraturule. Oleme siiski ausad, ka eraettevõtjad ütlevad, et selliseid platvorme ja programme on päris palju, üksjagu ja eraturul pakutakse ka täiendavate funktsioonidega lahendusi, mitmed sellised mugavuslahendused juures. Nii et ilmselt ei ole mõtet erinevaid lahendusi omavahel dubleerida. 

Justiits- ja Digiministeerium tegeleb selle analüüsiga, kas seda teenust võiks erastada, kas see oleks teostatav, mida see üldse kaasa tooks, kuidas see puudutaks kasutajaid, kuidas erasektor seda võiks rakendada ja kuidas see oleks kasutajate jaoks ka hinnaliselt ja üleminekuliselt ja kõike muud. Nii et neid plusse ja miinuseid tuleb kaaluma hakata. Täna veel, enne analüüsi ei oska hinnata. Aga jah, sellega ma olen üldjoontes nõus, et tagasiside sellele e-arveldajale on päris positiivne. Kui vaadata üldist hoiakut, mis on tulnud turuosalistelt ja selle kasutajatelt, öeldakse, et kindlasti on teisi lahendusi ka, aga see on üldiselt vähemalt alustamise baasiks nagu mugav. Aga see info, mis mul on, et esimene aasta on tasuta.

Aitäh! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kõigepealt tänan vastuse eest! Aga ma mäletan väga hästi, kui see teema oli meil rahanduskomisjonis ja me leppisime kokku ja see praegusel hetkel ka peaks kehtima. 

Teil on õigus. Esimene aasta on tasuta, aga seal on järgmine klausel – kui ettevõte teeb kuni kümme kannet kuus, siis kuutasu võiks olla samamoodi null eurot, ja kui on juba suurem, siis tuleb kuni 50 kandeni viis eurot, ja nii edasi. Aga praegusel hetkel on tekkinud olukord, et keegi on kasutanud võimalust ja alustanud esimese arve esitamise järel küsima ka selle teenuse eest raha. 

Ma mäletan, see diskussioon oli väga pikk ja see otsus tehti siinsamas saalis kokkuleppel, et kuni kümme arvet on tasuta. See oligi see mõte, et väikeettevõtjatel ei tekiks seda koormust. See on tegelikult riigile kasulik, et ettevõtjad esitavad e-arve kaudu, kuna siis on võimalik seda kõike digitaliseerida, kulud on väiksemad. 

Kas te lubate seda, et te palute rahandusministril või kellelgi selle poolega tegeleda? Kui on kokkulepe, siis need kokkulepped peaksid kehtima. 

Aitäh! Kuna ma teie käest esialgse informatsiooni praegu saan sellisel kujul täpselt, nagu te seda esitate, siis kindlasti edastan selle informatsiooni – või täpsemalt, küllap infotunnis see edastatakse maagilisel moel – rahandusministrile ja Rahandusministeerium vaatab peale. Jah, veel kord, ma nüüd täpselt ei tea, millisele kokkuleppele te viitate, aga küllap asjaosalised kindlasti teavad ja leiavad selle üles ja saavad vajaduse korral ka teilt selle kohta küsida. Nii et täpsustame selle siis ära, mis detailid seal on. 

Mina kirjeldasin, milleks see programm, tarkvara on ja mis on selle analüüsi tegevus, et keegi üllatuks, mis analüüsi seal tehakse praegu. Üldine trend pigem on, et riik eraturul ikkagi vähemalt selle valitsuse vaatest, liberaalse parempoolse valitsuse vaatest, ei peaks nende teenustega konkureerima, mida eraturg suudab osutuda. Aga sellel programmil on olnud tõesti mõte, et väiksemad ettevõtjad saavad mugavalt üle minna ja alustada ja e-arveid kasutada. 

Ma edastan selle info ja loodetavasti saab suhelda, rahanduskomisjoni debatti. Mina ei ole rahanduses, mina olen majanduses olnud, seetõttu üksiti ei tea.

Suur tänu! 

Ja sellega lõpetame tänase üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Me jõuame veel avada ka kümnenda küsimuse. 

Ei ole kindel, kas me kõiki kolme küsimust saame käsitleda, aga kümnes küsimus on peaminister Kristen Michalile. 

Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teemaks on USA–Euroopa Liidu suhted. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, siin äsja plahvatas pomm, mis puudutas USA uut julgeolekustrateegiat. Ja päris kõhedusttekitav on lugeda Euroopa ja Euroopa Liidu kohta käivat.  

Tsiteerin: "Euroopa majanduslik allakäik on tegelik ja tal on koguni võimalik tsivilisatsiooniline, terve tsivilisatsiooni häving. Samuti suurte Euroopat ohustavate tegevuste hulgas on näha, et Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised ühendused kahjustavad poliitilisi vabadusi ja riikide suveräänsust: migratsioonipoliitikad, mis transformeerivad kontinendi ja loovad tohutud vastuolud ja tülid ühiskondades; vaba sõna allasurumine ja poliitilise opositsiooni allasurumine; allakäivad sünninumbrid ja rahvusliku identiteedi ja enesekindluse häving."  

Ja lõppkokkuvõtteks tõdevad nad veel veel seda, et kas me ikka  NATO lepingu kirjutasime samade rahvastega alla, kui rahvastik mõnekümne aastaga täielikult Euroopas muutub ja põliselanikke ähvardab vähemussejäämine.  

Vaadates seda olukorda, siis tundub, et Euroopa, paljude Euroopa riikide ja USA vahelt on must kass läbi jooksnud. Teisalt on võimalik ikkagi USA-ga häid suhteid hoida, kui me oma demokraatiastandardeid kõrgel hoiame, kui me ei mahita massiimmigratsiooni. Ja paljud need punktid on need, millega teie erakond tegeleb – mahitab massiimmigratsiooni, ähvardab sõnavabaduse allasurumisega.  

Kuidas te selles olukorras ja uue julgeolekustrateegia raames meie suhteid näete USA-ga?

Aitäh! 

Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea küsija! 

Kindlasti aktuaalne teema. Ma mitu mõtet ütleks. 

Esiteks, sellised piirjooned, strateegias kirjeldatud poliitika põhijooni, neid me oleme näinud ju uue administratsiooni ametissetulemisest. Öelda, et me oleme vapustatud või üllatunud, minu meelest oleks natukene paljuvõitu. Ja ma ütleks, et meie lähtume ikkagi sellest, mida me oleme avalikult öelnud ja mis on meie poliitika nii-öelda põhijoon, et me hoiame Euroopa ja Ameerika liitlassuhet. Transatlantiline liitlassuhe on väga oluline. Nagu Poola peaminister Donald Tusk kirjutas – ja minu meelest väga hästi kirjutas –, et Euroopa ja Ameerika on siiski demokraatliku maailma ja reeglitepärase maailma tagamisel väga olulised liitlased, olnud seda aastakümneid ja on ilmselt ka tulevikus. 

Ja kui vaadata, mis meid kindlasti ühendab, on ikkagi see arusaamine, et Venemaa on Euroopale, kogu Atlandi alale tegelikult ikkagi eksistentsiaalne oht, aktuaalne oht, sest ka Ameerika täna pingutab – ja seda me kindlasti hindame, et Ameerika president ja administratsioon pingutavad – Venemaa agressiooni taltsutamise nimel, Ukraina tingimustel loodetavasti ja õiglase ja püsiva rahuni jõudmisega. 

Nii et … Ja lisaks, et enesekindluse mõttes ma siiski ütleks, et ega Eesti positsioon ei ole ju muutunud. Me oleme selle positsiooni juures olnud pikemat aega. Ja täna loodetavasti võetakse siis vastu riigieelarve, kus meie riigina sõnastame sedasama, mida me ootame ju Euroopalt ja mida tegelikult ka Ameerika Ühendriigid oma sõnumiga ootavad Euroopalt, et ise tuleb vaba ja jõuka piirkonna turvalisuse tagamisse panustada. Täna teeme meie otsuse – ja loodetavasti parlament teeb otsuse veel täna –, et riigieelarves kaitsekulud on üle 5% SKP-st.

Ja sarnast panustamist vaba, ütleme, jõuka piirkonna turvalisuse tagamisse oodatakse kogu Euroopalt. 

Ja ma arvan, et see sõnum ei ole meile uudis. Sama sõnum tuli president Trumpilt ka tema esimesel ametiajal, kasvatas NATO nii-öelda kaitseinvesteeringuid. Ja ma arvan, et ka sellel ametiajal seesama joon jätkub, et tulebki kaitsesse ise rohkem panustada. 

Meie vaatest on see ju mõistetav ja me eeldame, et meie liitlased sinna rohkem panustavad, ja panustame ise ka. 

Nii et, jah, ma küll sihukest vapustust ja üllatust ei oska kirjeldada; pigem tuleb lihtsalt ise rohkem oma kaitsesse panustada ja ise tugevam olla. 

Aitäh!

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkemateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam aega ei jätku. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja tänan Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.