Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 3. detsembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 12 Riigikogu liiget, puudub 89. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja taristuminister Kuldar Leis. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit ning selle konkreetse küsimuse raames saab Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab selle küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on majanduslik ebavõrdsus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! SEB Panga läbiviidud uuringust selgub, et samal ajal kui enamik madala sissetulekuga Eesti elanikke märgib, et nende majanduslik olukord on viimase aasta jooksul halvenenud, teatab märkimisväärne osa kõrgema sissetulekuga inimestest, et nende materiaalne seis on viimase 12 kuu jooksul paranenud. Ekspertide sõnul viitavad need suundumused majandusliku ebavõrdsuse kasvule. Kuidas te seda selgitate? Kas teil on vale maksu-, sotsiaal- ja majanduspoliitika või ongi teie valitsuse eesmärk, et vaesed muutuksid vaesemaks ja rikkad rikkamaks?

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea küsija! Selle valitsuse poliitika on tagada, et Eesti oleks kindlalt kaitstud. Selleks me tõstame kaitsekulutusi märkimisväärselt siin kõik koos. Loodan, et teiegi hääletate selle poolt. [Eesmärk on ka tagada] majanduse kasv, mis tähendab seda, et me astume samme, et majanduskasvu rajale pöörata. Miks ma seda mainin? Sellepärast et kui majandus kasvab, siis Eesti inimestel läheb paremini. 

Kui vaadata trende, siis võib-olla umbes 2–2,5 aastat ongi üsna keeruline aeg olnud Eesti majanduses. Nüüd esimesed kvartalid on juba selgelt plusspoole peal, vahepeal on see olnud nulli kandis, nüüd on see juba 1% kandis. Nii et majandus on pöördumas kasvule. See kindlasti on oluline kõigile, nii madalama sissetulekuga inimesele, keskmisele tööinimesele kui ka ettevõtlikule inimesele. 

Ja nüüd järgmisel aastal langetame makse. See on läbi ajaloo suurim maksulangetus, mis tähendab seda, et inimestele jääb oluliselt rohkem raha kätte ja see kindlasti aitab inimesi. See aitab ka, ütleme, täiendava lisandväärtuse loomisel, kuna ka ettevõtete maksukoormus [väheneb]. Loobusime ka tulumaksu tõusust, seegi jääb ära. Investeeritakse rohkem töökohtadesse ja uutesse [tegevustesse]. 

Vaesuse vastu laiemalt üldiselt on erinevaid meetodeid. Üks on toetuste jagamine. Toetused omal kohal ongi selle turvavõrguna siis, kui muud võimalust ei ole. Näiteks tõstame me toimetulekutoetuse määra. Aga teiselt poolt me üldiselt ikkagi pingutame majanduskasvu ja uute töökohtade loomise [nimel]. Kui tekivad uued töökohad ja tööhõive kasvab – Eestis on tööhõive ikkagi kaunis kõrge maailma võrdluses, Euroopa võrdluses –, siis see tähendab seda, et inimesed saavad ka tööd. Minu isikliku maailmavaatega – eks me siin võime debateerida – on siiski kohasem see, et inimene saab oma võimeid realiseerida, leiab endale sobiva töö, millega ta saab ise iseennast ära elatada, kui loota ainult toetuste mehhanismile või sellele turvavõrgule, mida riik pakub. 

Näitajate poolest – mul nüüd 2025. aasta näitajaid ei ole, mul on 2024. aasta näitajad –, kui te räägite ebavõrdsusest või ebavõrdsuse näitajast, suhtelisest vaesusest, siis suhtelise vaesuse näitaja – palun mitte segi ajada absoluutse vaesusega – on 19,4% ja see on viimase 12 aasta kõige madalam. Mul 2025. aasta numbreid ei ole. Kui need 2026. aastal tulevad, siis on võimalik seda vaadata.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nagu me teame, teie maksureformist võidavad jällegi rohkem inimesed, kellel on kõrge sissetulek. Nii et majanduslik ebavõrdsus ainult kasvab. Seoses sellega on mul järgmine küsimus. Ametliku statistika kohaselt kontrollib vaid 5% Eesti peredest 95% eravaradest. Kas ma saan õigesti aru, et Reformierakond töötab just nende 5% perede huvides?

Kas-küsimusele on väga lihtne vastus: vastus on ei. Mina ütleksin, et Reformierakonna poliitika on ka selle maksureformiga eeskätt suunatud tugeva keskklassi tekitamisele. Need on inimesed, kes saavad veidi alla keskmise palga, kes saavad üle keskmise palga. Viimase Swedbanki uuringu järgi 49% ehk ligi pooled neist inimestest paigutasid ennast sellesse gruppi. Täpselt sellele [grupile] see maksuküüru kaotamine ehk tulumaksuvaba miinimumi ühetaoliseks muutmine on ju orienteeritud. Maksuküüru – see on tehniline termin võib-olla – lõid ju tegelikult Keskerakond, sotsid ja Isamaa. Selle me nüüd 1. jaanuarist 2026 kaotame. Sinnani on jäänud õige vähe päevi, polegi palju enam oodata. Aga selle lubaduse me täidame ära. Ütleme nii, et inimestel kindlasti läheb lihtsamaks. 

Kui te küsite, kelle huvides see on, siis ikkagi eeskätt keskmise töötava inimese huvides, keskmist palka saava – veidi alla ja üle selle – inimese huvides see on. Kui vaadata seda ebaõnnestunud astmelist tulumaksu – võib-olla oleks sellele kõige lihtsam selgitus, mida teie erakond koos Isamaa ja sotsidega tegi –, siis selle miinus, tohutu probleem on ju olnud see, et see koormab eeskätt just keskmist tööinimest. Nii et ma võiksin vastata teie küsimusele sellega, et huvitav, kelle huvides te selle ometi tegite. Kas teie siis otsite seda 5% kõige rikkamaid? See koormus on pandud ju õpetajatele, politseinikele, kõigile inimestele, ka muuseas ajakirjanikele, kes on umbes keskmise palga saajad tööpere järgi statistikas. Nad maksid sellel aastal umbes poolteist tuhat eurot rohkem makse ja järgmisel aastal tegelikult saavad nad oluliselt rohkem kätte, umbes 1800 eurot aastas rohkem raha kätte. Nii et keskmise palga teenijale või keskmise palga eest töötavale inimesele tähendab see umbes ühte kuupalka aastas lisaks, 13. kuupalka alates jaanuarist. 

Ma arvan, et kui te neid numbreid vaatate, siis maksuvaba osa, ka väiksema palga teenijatel, on juba kõrgem. See vahepealne maksuküür või astmeline tulumaks seda pilti moonutas. Maksusüsteem muutub ühetaoliseks. Kelle huvides see on? Maksuküüru kaotamine on kindlasti keskmise inimese huvides, keskmise töötegija huvides. [Nende hulka ma arvaksin], veel kord, nende enesemääratluse alusel umbes pool Eesti elanikkonda. Nii et kui te küsite, kelle huvides Reformierakond, valitsus ja mina seda teeme, siis nende Eesti inimeste huvides, kellele see kasu toob ja kelle puhul selline veidraastmeline tulumaks [pärsib] nende edasipürgimist.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! No see on muidugi huvitav, kuidas aitab kaasa ebavõrdsuse vähendamisele see, eks ole, teie niinimetatud tulumaksureform, maksuküüru kaotamine. Need inimesed, kes saavad keskmisest väiksemat palka, saavad kuus nüüd kümme eurot juurde, ja samal ajal suurema sissetulekuga inimesed, sealhulgas Riigikogu liikmed, saavad 654 eurot juurde. Ma arvan, et Riigikogu liikmed ei peaks saama suuremat palka, kui see praegu on.

Ilmselgelt on meil ikkagi kasvamas nende inimeste hulk, kellel on keeruline toime tulla. Mulle tundub, et te nagu väga ei taha seda teadvustada. Te alati toote välja suhtelise vaesuse määra, aga meil on kasvanud absoluutses vaesuses elavate inimeste arv. Inimesed võtavad täna laenu jõulukinkide ostmiseks. Võetakse laenu selleks, et oleks jõululaud kaetud, et lastele oleks võimalik vähemalt mingitki jõulumeeleolu luua. Kohvipakk ja seapraad tuleb paljudes peredes täna pühadelauale panekuks võlgu osta. Meil on inimesed, kes võtavad laenu laenude katteks, ja see on juba muidugi laiem probleem. 

Samal ajal me näeme, et lisaks sellele, et valitsus on nüüd tükk aega eelistanud pankasid, kellele ei ole soovitud eraldi pangamaksu teha – no see on juba vana küsimus –, on valitsus leidnud endale veel ühe niinimetatud lemmiklapse. Selleks, tuleb välja, on kasiinod, kasiinoärimehed. Täna tuleb hääletusele siis see eelnõu, millega langetatakse kasiinoärimeestele maksumäära, tehakse neile maksusoodustus. 

Kas tõesti teie hinnangul on kohane tänases majanduslikus olukorras, kus meil kasvab absoluutne vaesus, teha maksusoodustusi kasiinoärimeestele, aga mitte teha näiteks toiduainete käibemaksu alandust, millele on alla kirjutanud 100 000 inimest?

Aitäh! Teie kolleegile Tšaplõginile vastates, kes küsis ebavõrdsuse kohta, ma rõhutasin, et suhteline vaesus, mida ei tohi sassi ajada absoluutse vaesusega, ongi eeskätt ebavõrdsuse või ilmajäetuse näitaja. Absoluutse vaesuse kohta on teised numbrid ja absoluutne vaesus tõepoolest on veidi kasvanud, samal ajal on suhteline vaesus langenud. Nii et need on kaks erinevat näitajat ja seda ma vastates ka rõhutasin. Seda esiteks. 

Teiseks, kas maksureform aitab inimesi ja, ütleme, ka väiksema sissetulekuga inimesi? Kui majandusel läheb paremini, siis ilmselt on ka töökohti ja töökohtadel makstakse paremat palka. See on ju üldine loogika. Ettekujutus, et kui me maksustame majanduse surnuks ja paneme ettevõtluse kinni nii, et see on konkurentsivõimetu, siis see kuidagi aitab inimesi rohkem, ja maksame ainult toetusi, [on väär]. Aga millest me neid siis maksame, kui majandusel ei lähe hästi? Seda mudelit on veidi ju vasakpoolselt proovitud erinevates riikides, nagu olete teiegi. 

Me ju kaotame praegu just 1. jaanuarist muu hulgas Keskerakonna osalusel loodud sellesama astmelise tulumaksu. Nii et kui te peate seda heaks, siis ma olen kindel, et te saate 2027. aastal minna sellele mandaati küsima, et uuesti teha taas astmeline tulumaks ja arvata, et see on lahendus kõikidele muredele. Mina ei arva, et see on. Mina arvan, et ühetaoline maksusüsteem, kus edasipürgivust ei karistata, on kindlasti parem. Vaatame siis jaanuarist, kuidas see majandusele mõjub. Prognoosid on endiselt päris head. Ma arvan, et lähiaastatel, järgmisel paaril aastal saab Eesti olema üks meie regiooni kõige kiiremini kasvavaid riike. 

Nüüd, mis puudutab kaughasartmängumaksu langetust, siis, noh, vaadake, seda debatti on siin ju peetud korduvalt ja ka mina olen seda kirjeldanud. Meil on kultuuri ja sporti raha juurde vaja, kuskilt see peab tulema. Kui on võimalik tuua siia nende ettevõtete raamatupidamine, kes seda hasartmängumaksu mujal korraldavad, siis see on sisuliselt võrreldav e-residentsuse või mis tahes muu programmiga. Ettevõtted toovad oma tegevuse – mitte mängimise, vaid raamatupidamise – siia. 

Selle eeldus loomulikult on uute kontrollmehhanismide ja kontrollide jõustamine. Seda me oleme ka öelnud. Rahandusministeerium ja paljud osapooled on sinna panustanud, et Rahapesu Andmebüroo, maksuamet saab jõudu juurde, et kontrollida, sest kui taust pole selge, ei ole siia ka tulemist. [Selgitaksin], et see oleks ka klaar. 

Ütleme, et kui me ei otsi ettevõtteid, kes oma tulu siia jätaksid, millest me siis lõpuks seda järgmist halli või midagi muud ehitame? Nii et kultuuri ja sporti on raha juurde vaja. Seda te näete ka ise iga päev.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Euroopa Liidu rahaasjad. Martin Helme, palun!

Aitäh! Nüüd on ikkagi üsna selgeks saanud, et need plaanid, mis Euroopa Liidul ja komisjonil olid seoses külmutatud Vene varade kasutuselevõtuga, on ummikus. [Plaan võtta kasutusele] umbes 140 miljardit, mis on külmutatud ja millest umbes pool taheti Ukrainale ühel või teisel moel anda, ei ole sisuliselt võimalik. Seda raha sõja jätkamisse [panustada] ei saa. Tuleb välja, et paljastatud ei ole putinistid mitte tavalistes kahtlusalustes kohtades nagu Budapest või Bratislava või Praha või isegi mitte ei ole need putinistid meil Tallinna Linnavalitsuses või EKRE fraktsioonis, vaid tuleb välja, et nad on täiesti Süda-Euroopas: Belgia valitsus, isamaaline Belgia valitsus on kanna maha pannud ja öelnud, et ei saa. Mis veel hullem, Euroopa enda institutsioonid, Euroopa Keskpank on öelnud, et sellisel viisil seda raha kasutusele võtta ei saa, sest need riskid on lihtsalt liiga suured ja tagajärjed Euroopale on liiga katastroofilised. 

Ega ma ei tahagi, et me hakkaksime nüüd arutama, kumb on hullem putinist, kas Euroopa Keskpank või Belgia valitsus, vaid ma tahan teada, mis on alternatiivsed plaanid. Me teame, et alternatiivseid plaane ujutatakse Brüsselis. Üks võimalus on Euroopa Liidu enda eelarvest raha eraldada, see saab toimuda liikmesriikide arvelt. Teine võimalus on, et Euroopa Liidu liikmesriigid võtavad ühise laenu ja hakkavad seda ühist laenu igaüks oma riigieelarvest maksma. Ma tahaksin teada, kas on juba selge, mis need summad on, mida Eesti maksumaksja peab enda kanda võtma, ja milliseid plaane Eesti valitsus toetab ja milliseid ta ei toeta. Eelkõige ma tahaksin, et me keskendume selle koormise [väljaselgitamisele], mis Eesti inimestele tekib.

Aitäh! Nojah, ma ei tea, kuidas teil nüüd niisugune [ettekujutus] on, et Euroopal on jälle kõik nässus. Küsija juba teab ette, et Euroopas kõik on läbi. Alustame ikkagi sellest, et idee Vene varade kinnihoidmisest ja nende kasutamisest Ukrainas tehtud kahjude [katteks] ei ole ju kuhugi kadunud. Seda esiteks. Ma ei tea, miks peaks väitma, et see kadunud on. Jah, Euroopas on tõesti riigijuhte, õnneks õige vähe, kes arvavad, et võib-olla seda ei peaks tegema. 

Eesti hääl on kõlanud minu meelest väga hästi. Viimane pool aastat või aasta on üleüldine debatt ikkagi olnud selle üle, kuidas neid külmutatud varasid kasutusele võtta, mitte enam kas [peaks võtma]. Ma ütleks, et see on meie diplomaatia, meie inimeste kuluaaritöö ja avalike sõnumite päris suur mõju. Eestil ei ole kombeks endale õlale patsutada, aga ma ütleksin, et tegelikult Baltimaad, Põhjaga koos, ja ka Saksamaa ja väga paljud teised on andnud selle sõnumi, et Vene külmutatud varadest tuleks siiski katta vähemalt osa sellest kahjust, mis on Ukrainas tehtud. See on ka printsiibiküsimus. Pentsikul kombel ma arvan, et milleski me võiks ometi ühel nõul täna olla. Ukrainas tehtud kahju tuleks maksta venelastel, mitte meie maksumaksjatel. See võiks olla ju printsiip. Novot! Kui me selles printsiibis kokku lepime, siis ma arvan, oleks väga mõistlik, kui me suudaksime võtta venelaste varad selle kasutuseks. Kui sellest üksiti ei piisa, siis tuleb Euroopal hakata maksustama venelaste erinevaid kaupu, olgu need siis tollid, tariifid, kuidas iganes me soovime neid nimetada, aga see võiks olla järgmine samm. 

Vene külmutatud varade arutelu on meil ees detsembris. Siis, kui Riigikogu juba mõtleb puhtalt jõulude peale, kogunevad riigijuhid Brüsselis. Ma arvan, et debatt seal jätkub. See debatt ei ole kuhugi kadunud, sest kõik osapooled, muu hulgas komisjon, otsivad erinevaid viise, kuidas Vene külmutatud varad kasutusele võtta. Neid ettepanekuid tuleb veel ja veel. 

Käisin hiljuti Saksamaal. Euroopa Liidu kõige võimsama majanduse liider Friedrich Merz ütles välja, et tema arvamus on sama, need külmutatud varad tulekski kasutusele võtta selleks, et tagada Ukrainale võime Venemaa vastu võidelda. Nii et ei ole Euroopas kuidagi midagi nässus, ei ole putiniste sellisel määral, nagu te ütlete. Aga ma soovitan lugeda Eesti Ekspressi lugu Bessedinist ja Tallinna Linnavalitsusest. See kirjeldab putinistide mõju.

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Nojah, ma just eraldi palusin, et ärme hakka rääkima Tallinna Linnavalitsusest, aga näe, ikka jõudsime sinna. 

Aga ma olen kergelt hämmingus sellest jonnakusest reaalsust mitte tunnistada. See on täiesti selge, belglased on öelnud täiesti üheselt välja, et nemad sellega nõus ei ole. Belgia on selles mõttes oluline siin, rohkem isegi oluline kui see, et näiteks ungarlased või poolakad või tšehhid on öelnud, et nemad seda ei poolda. Selle peale kõik ehitavad õlgu. Aga Belgia on oluline sellepärast, et Belgias on reaalselt see nupukene või see kang, mis saab kontrollida nende rahade kasutuselevõtmist. Sisuliselt nad on selle panga hoidjad. Ma ei hakka arutama seda, mis nende vastuargumendid on, las nad olla. Aga selge on see, et nad ei ole nõus. 

Ka Euroopa Keskpank ütleb, et nii ei saa teha, seda ei tohi teha. Täiesti selgelt ütleb ta selle välja. Me võime siin edasi jaurata, et komisjon tuleb uue plaaniga ja kolmanda plaaniga ja seitsmenda plaaniga ja pakub välja veel udusema sõnastuse, mis justkui peaks olema kompromiss. Aga see ei tööta, lihtsalt ei tööta. Tegelikult, ratsionaalne tegevus on arutada. Ma ei vaidle vastu, tore oleks, kui venelased maksaksid sõjakahjud kinni, me keegi sellele ei vaidle vastu. Aga see mudel on surnud. Mul on nagu hämming, et sellest ei saada aru. 

Ma küsingi, mis need mudelid on. Ütlesid, et tollid Vene kaupadele. Ei ole võib-olla halb mõte, aga siis ma oleksin huvitatud kuulma, kuidas need toimima hakkavad. See on Euroopa Liidu tollipoliitika, see on Euroopa Liidu käes. Mis need summad on? Kuidas see praktikas välja hakkab nägema? Mina kardan, et me räägime tegelikult praktikas ühislaenu võtmisest, kus kõik riigid ei osale, mis tähendab seda, et nendes riikides, kes osalevad, saavad maksumaksjad ebaproportsionaalselt suure kulu endale, [sealhulgas] Eesti maksumaksjad. Me räägime mingist uuest ESM-i taolisest asjast ja Euroopa Liidu eelarvest väljavõetavatest miljarditest, kümnetest miljarditest, mis toimub piltlikult öeldes Eesti põllumeeste või Eesti regionaalarengu arvel. Ma tahaksin teada, mis summadest me räägime.

Kõigepealt, mul on hea meel, et me läheneva jõulu vaimus saavutasime selles kokkuleppe, et venelased maksaks arve. Nii see peaks ka olema. Ma näen siin üle välja tekkimas poliitilist silda põhimõttelises küsimuses. Algusena on see minu meelest väga hea. Kui me selles suudame kokku leppida, et venelased peavad selle arve maksma, siis minu meelest see on juba suur põhimõtteline kokkulepe. See tähendab, et selle järel on võimalik valida, millisel viisil nad seda teevad. Need varad on praegu [külmutatud]. Need varad võiksid olla selle aluseks. Ma saan aru, et hea küsija arvates Euroopast seda kokkulepet ei tule. Mina tõepoolest nii pessimistlik ei ole. Mina õigupoolest olen pigem ikkagi otsimas seda võimalust koos teiste riigijuhtidega, et neid varasid saaks kasutada.  

Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa ütles sedasama viimasel kohtumisel, mis meil nüüd oli, et tema hinnangul me peaksime vajaduse korral tegema mitmepäevase või pikema ülemkogu, kuni me leiame sellele lahenduse. Ma arvan, et meil lähebki selle peale kõvasti energiat ja aega. Kuluaarides väga paljud inimesed otsivad praegu erinevaid lahendusi. Olen erinevalt küsijast vestelnud korduvalt ka Belgia peaministriga, mõistan tema muresid ja tean kindlasti rohkem nendest detailidest, miks ta seda murelikkust väljendab. See on minu jaoks arusaadav. Need mured on arusaadavad. Kõik Euroopa riigijuhid on öelnud, et nad mõistavad tegelikult seda muret.  

Nii et kõige esimese asjana siiski võiks [ühiselt] pingutada Vene varade kasutuselevõtu nimel. Tõepoolest, nagu ma ütlesin, neist üksiti ei pruugi piisata. See, millised tariifid on, millised sammud on, tuleb järgmisena [arutelu alla]. Täpsed summad, määrad jäävad ilmselt juba järgmise aasta aruteludeks, pärast neid võiks [need otsused] tulla. Alternatiivsed pakkumised, mida küsija mainis – komisjoni ühislaen, milles kõik riigid ei osaleks –, on alati üks võimalus. Aga ütleme nii, et esimene eelistus vajamineva raha jaoks – see vajadus ei ole mitte väike – oleks siiski pigem külmutatud varade poole vaatamine. 

Nii et ühel, teisel või kolmandal viisil ülemkogul ja Euroopa riikidel on ülesanne tagada Ukraina rahaline seljatagune, et nad suudaksid Venemaaga võitlust pidada. Meie surve [keskendub] kõigepealt külmutatud varadele ja sealt edasi sellele, et Ukrainal oleks raha ja Venemaa maksaks selle kõige eest, mida nad teevad. Lisaks rahalisele aspektile on ka põhimõtteline aspekt, sest riik, diktaator, kellelt raha ära võetakse, ei saa niipea midagi sellist teha. Kui me jätame selle tegemata, jätame [Venemaa] vastutusele võtmata ja siis on varsti diktaator jälle kuskil midagi toimetamas.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Arvo Aller. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! No me numbriteni ei jõudnudki. Ideeliselt on muidugi väga hea, et me püüame leida lahendust, et rääkida Belgia peaministriga just Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtmiseks. Esimese pingutusena on see muidugi hästi oluline. 

Aga kui me nüüd jõuame sinna, et see esimene pingutus ei too vilja? Martini küsimus oli see, et mis saab siis edasi, kui [võetakse] ühislaen. Kindlasti on plaan B ja plaan C ka olemas. Saaksite te natukenegi avada, mis on need suurusjärgud? Kes selles ühislaenus võiksid osaleda? Me peame ju neid asju ette nägema. Samamoodi tuleb seda tulevikus kajastada ka meie eelarves. Kui me hakkame seda laenu tulevikus tagasi maksma, milliseks kujuneb Eesti maksumaksjale laenu tagasimakse suurus? Kõik on ilus, mis te räägite, et detsembris toimub arutelu, aga meil on detsember käes. Sinna ei ole palju enam jäänud, tähendab, peavad olema mingid esialgsed [ettepanekud] läbirääkimisteks ülemkogus, et kõik osapooled saaksid ühtemoodi aru, kui esmane pingutus külmutatud varade kasutuselevõtuks ei too tulemust.

Aitäh, hea küsija! Jah, ma arvan, et küllap see mõttekäik on ratsionaalne. Neid erinevaid valikuid komisjon oma kirjades ja pakkumistes on ju kirjeldanud. Külmutatud varad erinevatel hinnangutel on 140–180 miljardit. Ma arvan, et Vene külmutatud varadest – need numbrid on avalikud andmed – saaks Ukraina aastaid pidada võitlust Venemaa vastu. Võib-olla saab läbi ka väiksema suurusjärguga, aga see on Vene külmutatud varade maht. See on eurotsoonis. Dollarites, jeenides on neid summasid veel. Jeenides on hinnatud – ja ma nüüd ei tea, kas see hinnang on täpne – [varade mahtu] ligikaudu 50 miljardile. Aga veel kord: see number on ligikaudne, nii et ärge seda fakti pähe võtke. See tuleb üle kontrollida, see on ligikaudne vestlustes olnud number. Dollarite kohta oskavad nii-öelda dollaririigid või Ühendriigid täpsemalt öelda. 

Aga see printsiip on selles mõttes oluline, et vaadake, me võime arutada seda ühislaenu – ja minu meelest seda võib arutada –, aga kui meil on Vene varad, millest Venemaa peaks need kahjud maksma, siis me ei peaks tegelikult võtma seda hoiakut, et meil ei õnnestu seda teha, me peame kuskilt mujalt [raha] otsima. See oleks tegelikult ette allaandmine. Ma möönan, et võib-olla pool aastat või aasta tagasi oligi pilt selline, et külmutatud varade juurde me debatis ei jõudnud, vähemalt üldine hoiak oli selline. Need oli küll arutelu all, aga mitte sellise tõsidusega. Täna mina ütleksin, et kui ma olen ülemkogul, siis ikkagi suur hulk riike, ka omavahelistes kõnedes ja kohtumistes – vahepeal on tahtekoalitsioonis Euroopa Ülemkogu formaadis erinevad kohtumised olnud –, viitavad kõik sellele, et külmutatud varasid ei soovi keegi käest lasta. Komisjon, nagu ma enne viitasin, otsib erinevaid lahendusi koos erinevate osapooltega, et Belgia saaks piisava kindluse, et kui tuleb mis tahes nõue hiljem nende varade suhtes, siis on neil tagatis või teiste riikide tugi olemas. 

Nii et jah, ma ütleksin, et praegu on küll kõige reaalsem ikkagi see külmutatud varade kasutamine. Teoreetiliselt on võimalik ka ühislaenu arutada, aga ühislaenu arutelu ei ole täna sealmaal, et me saaks öelda, et see on realistlik variant. Mina pigem hindan kõige realistlikumaks siiski lahenduse leidmist külmutatud varade kasutuselevõtuks. Õigusaktide ja erinevate valikutega see töö praegu käib. Nii et hoian pöialt.

Aitäh! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ning teema on majandus ja toimetulek. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma soovin teiega jätkata teemat, mida me siin viimati infotunnis teiega arutasime, mis puudutab laste vaesust. 

Absoluutses vaesuses elab täna Eestis 11 800 last. See tähendab, et kui 2023. aastal oli neid 6400 ehk 2,4%, siis 2024. aastal oli neid 11 800 ehk 4,5% – põhimõtteliselt kaks korda rohkem lapsi on arvuliselt juurde tulnud. 

Kui vaadata, kui palju lapsi elas üksikvanemate juures, siis [näeme, et] neid üksikvanemaid oli tõesti 7239. Muideks, suurem osa üksikvanematest ehk umbes 90% on naised. 

Kui me vaatame, millisel alal need inimesed on töötanud või töötavad, siis nad on töötanud põhimõtteliselt teenindavas sektoris, kus on väiksemad palgad. Kui inimesed jäävad tööta, siis on töötutoetused ja kõik muud hüvitised neile peredele väiksemad. 

Minu küsimus teile on jätkuvalt see, mida teeb valitsus nende inimeste ja nende laste vaesusest väljatoomiseks. Ma ütleks ette ära, et nende vanemate sissetulekud on esimeses, teises ja kolmandas detsiilis ehk siis selles vahemikus, kus maksumuudatused annavad ainult kümme eurot kuus juurde. Palun kirjeldage ülejäänud tegevusi lisaks selle kümne euro [juurdeandmisele], mida tegelikult nende perede ja nende laste vaesusest väljatoomiseks tehakse.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, jah, et teie antud Sotsiaalministeeriumi ülevaade, mis puudutab laste vaesuse põhjusi, on adekvaatne. Ka minul on sama ülevaade varasemate aastate kohta. 2024. aastal, ma mäletan, olite teiegi valitsuses. Me ju räägime sellest, et laste vaesuse kasvas [sel ajal], kui me koos valitsusvastutust  kandsime, kui veelgi täpsem olla.

Laste vaesus ongi suurem just üksikvanemaga peredes. Kui vaadata sedasama kirjeldust, mille te andsite, siis tihemini on, jah, üksikvanem naine. Naiste hulgas suurenes 2024. aastal töötus – seda näitavad numbrid. Töötus kasvas erinevates sektorites, peamiselt teenindavas sektoris ja nii edasi. 

Ilmselt see peegeldabki just valdavalt tööturu olukorda, nagu selles küsimuses ka kirjas on, naiste töötamist ja tööturu olukorda. 

Ma arvan, et hästi loogiline vastus, mille peale te ilmselt tulete ka ise, on see, et kui majandusel läheb paremini ja tarbijakindlus kasvab, kui teenindussektori ja muude sektorite käsi käib paremini, siis tõenäoliselt on seal töökohti rohkem ja palka makstakse ka rohkem. See ei ole teab mis raketiteadus, et mõista, et tegelik majanduslik olukord peegeldub tihtipeale inimeste toimetulekus. Nii et kui te ütlete, et maksureform iseenesest aitab väiksema sissetulekuga inimesi, siis ma arvan, et see väide on korrektne. Pigem aitab maksureform just alla keskmist palka saavat ja keskmist palka saavat inimest enim. See on ka, ma arvan, enam-vähem korrektne väide. 

Aga, ütleme nii, et kui majanduse pilt paraneb – tööhõive on meil üsna korralik, inimesed ostavad rohkem, teenindust kasutatakse rohkem –, siis ilmselgelt on ka töökäsi seal rohkem vaja. Nii et majanduse käekäik on ilmses korrelatsioonis ilmselt inimeste toimetulekuga erinevates sektorites, mis majanduses keerulistel aegadel pihta saavad. Oleme ausad, meil on ju viimased kaks ja pool aastat olnud majanduses päris-päris keeruline aeg. See ilmselt on võib-olla see marker, miks need sektorid on rohkem pihta saanud, mis on toonud selle tagajärje. 

Ilmselt ma jõuan teises vastuses teile rääkida ka sellest, et võrreldes 2022. aasta algusega oleme me vahepeal siin ühiselt tõstnud lastetoetusi, toimetulekutoetus kasvab ja nii edasi. Aga ma jõuan sellest kõigest rääkida.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ei, te ei pea mulle rääkima seda, mis on varasemalt tehtud. Mind huvitab lihtsalt see, et kuna nüüd on kasvanud vaesuses elavate laste arv, siis nüüd on vaja astuda samme, mis seda vähendaks. See, et kaks aastat tagasi lastetoetust tõsteti või mõnda muud toetust suurendati, ei oma enam järgmistel aastatel mõju. Lõppkokkuvõttes majanduskasvul loomulikult on mõju, aga majanduskasv, ma võin teile kinnitada, ei lahenda poolte nende laste muresid ära ja nad jäävad absoluutses vaesuses elama. See tähendab, et nende laste tuleviku- ja hariduse perspektiivid, nende annete arendamise võimalused on oluliselt kehvemad. See tähendab, et nad panustavad tulevikus palju vähem majandusse, loovad vähem jõukust Eestile ja suudavad ka oma peresse palju vähem panustada. See on meie kõigi ühine mure ja Eesti riigi üks suur probleem. Ma ütleks nii, et kui me selleks programmi välja ei mõtle, siis see kujuneb ka Eesti riigi häbiplekiks. 

Minu küsimus teile on selline. Meil tegelikult on väga konkreetsed asjad, mida on võimalik teha. Eritoetuste meede just absoluutses vaesuses elavatele lastele. Tagada neile tasuta lasteaiatoit, [tasuta] lasteaiakoht üle Eesti, [tasuta] ühistransport, ma ei tea, [tasuta] hügieenitarbed – sellised asjad just konkreetselt neile, kes on absoluutses vaesuses. See ei ole riigieelarvele väga suur koormus ja see toetus saab ka sellel hetkel ära lõppeda, kui lapsed vaesusest välja tulevad. Ma küsin teilt, kas lisaks varasemalt [tehtule] on valitsusel plaanis midagi uut teha. Teine asi: kas valitsusel on plaan mingiks tähtajaks enamik neist lastest absoluutsest vaesusest välja tuua või mitte? Kas teil on mingi tähtaeg seatud ja kas teil on juba täna uusi tegevusi plaanis lisaks sellele, mis on varasemalt tehtud?

Aitäh, hea küsija! Ma ütleks jah nii, et need numbrid, mille üle te siin polemiseerite, on igati adekvaatsed. Need puudutavad 2024. aastat. Ma siiski meenutan, et väga teie moodi erakond oli sellel ajal valitsuses, neid samme sai koos astutud. Seda esiteks. 

Nüüd teiseks, Euroopa üldine võrdlus. Mul ei ole absoluutse vaesuse kohta võrdlust, kasutan seetõttu suhtelise [vaesuse kohta käivat võrdlust]. Euroopas on umbes 24% ehk ligi veerand lastest suhtelises vaesuses. Eestis on see madalam, kui [üldist] pilti vaadata. Aga see ei pea olema õigustus ja rahulolu, vaid lihtsalt teadmine. 

Mida me teeme? Kasvatame toimetulekutoetust, laste puhul arvestatakse seda [senisest] pikemalt. Samamoodi oleme rääkinud sellest, et laste puhul on seal erinev tase.

Samamoodi, mis puudutab majanduspilti, siis ma jään teiega veidi erinevale arvamusele, et toetused on ainus lahendus. Minu arvates aitab kindlasti ka tööturu ja majanduse parem olukord inimesi edasi, eriti kui me vaatame pikalt ette. Nüüd on Eesti esipessimistist saamas Tallinna, pealinna suurima omavalitsuse juht. Viimastel aastatel on majanduse olukorda peegeldatud minu meelest kehvemana, [kui see tegelikult on], näitajate mõttes. Nüüd, vaadates erinevaid näitajaid, on majandussektoris, muu hulgas teeninduses, kaubanduses ja tarbijakindluses numbrid oluliselt paranenud. See näitab seda, et inimestel, kes nendes sektorites töötavad ja toimetavad, on võimalik tulevikus leida rakendust. See puudutab just seda, mida me rääkisime põhjuste all. 

Laste vaesuse peamine põhjus on töötuse kasv just selles sihtgrupis, eeskätt üksikvanemate puhul. Mina rõhuks sellele, et inimestel oleks võimalik saada enda võimete kohast tööd selles valdkonnas, kus nad toimetavad, ja nende enda elujärg oleks parem. See on kindlasti oluline. Aga ma ei välista ka kuidagi seda, nagu te kirjeldasite, et kui on hästi sihitud toetused otse abivajajatele, siis mina ei ole kuidagi selle vastu. Tulebki aidata just abivajajaid. Siis tuleb identifitseerida, keda see täpselt puudutab. Toimetulekutoetust me tõstame. Kui on abivajajate aitamiseks mingisugused ettepanekud, siis kindlasti kuulame. 

Nüüd, jah, mis puudutab tähtaega, siis ma kahtlustan, et meil sellist ettekujutust ei saa olla, et Eestis õnnestub vaesus mingiks kuupäevaks likvideerida. Me saame seda vähendada, leevendada ja otsida inimestele võimalusi sellest välja tulla.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Perede toimetulek, eeskätt üksikvanemate puhul, on kindlasti väga erinev ja see kajastub pea kõigis valdkondades. 

Ma küsiksin oma küsimuse lähtuvalt huvihariduse vaatest. Me kõik teame, kui oluline on laste arengu jaoks huviharidus ja seda just selles vaates, mis puudutab aju arengut, mis puudutab neid oskusi, mida nad sotsiaalse suhtluse läbi omandavad. Kõige suurem kitsaskoht on minu hinnangul just regionaalvaates, kuna transport suurematesse keskustesse, kus neid teenuseid pakutakse, on kallim, ja kõik see, mis selle juurde käib. See on kõigis valdkondades nii, olgu selleks muusika, sport, kunst ja nii edasi. 

Meil on disainitud koolide jaoks kultuuriranitsa meede, mis on mitmeid aastaid edukalt toiminud, aga selle maht on selgelt jäänud ajale jalgu. Mul on küsimus, kas valitsus on arutanud või kas te olete näinud ka võimalikke positiivseid arenguid 2026. aasta eelarves, mis puudutavad meie noorte huvihariduse kättesaadavust, sellesse suunatavaid vahendeid, kultuuriranitsa meetme mahu tõstmist, et ka seal ebavõrdsus ei võimenduks ja et igale lapsele [oleks tagatud hariduses osalemise võimalus], sõltumata sellest, millises Eesti piirkonnas ta elab või kui heas sotsiaal-majanduslikus olukorras on tema pere. Kas selles suunas on oodata mingeid positiivseid arenguid või on see rong juba läinud?

Aitäh! Ma küll ei ütleks, et see rong kuidagi läinud on. Kultuuriranitsa programmil on oluline roll. Ma tean, et see debatt Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel käib, aga omavalitsustel on samamoodi võimalus aidata. Ma tean, et arutelu selle üle on samamoodi peetud, mis on omavalitsuste roll ja mis on riigi roll selles abis. Nii et ma arvan, et see debatt jätkub. Ma ise usun, et selline asjalik tegevus, toimetamine annab noortele ju tegelikult juurde, mitte ei võta ära. Nii et kõik sõltub ilmselt sellest, kuidas ministeeriumide vahel kokkulepe leitakse ja milleks täpselt raha on. Ministrid jätkavad seda tööd.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.  

Liigume edasi. Ka neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on poliitilised valikud. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Rahulikku advendiaega kõigile valitsuse liikmetele! 

Vaadake, härra peaminister, viimased päevad, viimased nädalad on toonud nii-öelda uusi signaale valitsuse sellisest tõmblevast ja rabedast eksperimenteerimisest, millel paraku on vägagi negatiivne mõju meie majanduse väljavaadetele ettevõtjate perspektiivis. Toon teile paar konkreetset näidet. Täna, siinsamas, loetud tundide pärast hakkab parlament menetlema niinimetatud jäätmereformi seadust, mille kohta ettevõtlusorganisatsioonide hinnang on hävitav. Toiduliidu juhi täna mulle laekunud informatsiooni alusel tähendab valitsuse läbisurutav jäätmereformi seadus kuni 5%-list täiendavat toiduainete hinna tõusu. 

Teiseks, kliimaseaduse järgi, mida teie olete nimetanud uueks põhiseaduseks nii-öelda rohepöörde valguses, peab kogu Eesti rahvas ja Eesti ettevõtjad tulevikus hakkama elama. Aastaid tegelesite selle kooskõlastamisega ja nüüd on tööandjate keskliit jõudnud konsensusliku seisukohani: tegemist on läbikukkumisega. Tööandjate keskliit nõuab, et valitsus loobuks kliimaseadusest.

Nii et need eksperimendid – kliimaseadus määramatu sotsiaal-majandusliku ja läbi analüüsimata kuluga meie majanduse konkurentsivõimele, inimestele, ja jäätmereform. Minu ettepanek teile, härra peaminister, on loobuda eksperimentidest. Keine experimenten, härra peaminister! 

Kas te olete valmis loobuma kliimaseadusest ja katkestama täna selle toiduainete hindu tõstva jäätmereformi seaduse menetlemise, et mitte seda toiduainete hinda tõstvalt läbi suruda?

Aitäh selle suurepärase ja innustava seisukohavõtu eest! Ma siiski, jah, kutsuks üles parlamendis ilusas eesti keeles rääkima. Ilusat advendiaega teilegi! Nautige seda! 

[Mis puutub] teie juttu täna menetluses olevast jäätmereformist, siis seda te saate ju parlamendis debateerida. See on parlamendidebati osa, ma ei hakka seda rohkem kordama. 

Reforme tuleb teha viisil, et inimesed saaksid aru, mis on selle eesmärk – jäätmete suurem kasutamine ressursina, planeedi puhtana hoidmine võimalikult ratsionaalsel viisil selleks, et nii inimesed, kes on lõpptarbijad, kliendid, kui ka ettevõtjad, kes seda korraldavad, oleksid ühel lehel koos omavalitsustega. Ma loodan, et püütakse. See on ka parlamendi ülesanne, nii et soovin selles edu. Kord on ühed ettevõtjad ühel arvamusel, jäätmevedajad ühel arvamusel, siis nad on selle poolt, siis nad on jälle vastu, nii et seda debatti tulebki pidada. Jah, ma arvan, et seda debatti saab parlamendis veel pidada. 

Kliimaseadusega seoses olen tööandjate ja ettevõtjatega suhelnud. Seal on siiski erinevaid arvamusi. Võib-olla suurema heitmega tööstusharud ütlevad omavahelistes vestlustes pigem nii, et nad loodavad, et selline mõte, et peaks loodussäästlikumalt toimetama, kaob veidi tolmu alla ära muude murede, sõja ja kõige muu [taustal]. Mina ei arva, et see kaob ära, sest kui me tahame lastele ja lastelastele jätta puhtama planeedi ja riigi, siis me peame selle nimel koos pingutama ja erinevaid investeeringuid tegema, erinevaid asju tegema. Ma usun ise ka, et ikkagi tulevikutehnoloogiad, tulevikulahendused on need, mis edasi viivad. Nii et kui ma vastuüleskutse saaks teha, siis ma kutsuks teid üles oma pessimismist loobuma. Olge siiski optimist tuleviku suhtes! 

Mis puudutab erinevaid majanduspoole asju, siis mul on teile häid uudiseid. Kindlustunde indeks on oluliselt paranenud ehituses, mis on viimase 37 kuu [kõrgeimal tasemel], kaubanduses, mis on viimase 24 kuu [kõrgeimal tasemel], teeninduses, mis on viimase 47 kuu [kõrgeimal tasemel]. Tarbija [kindlustunde indeks] on viimase 31 kuu [kõrgeimal tasemel], üldine [majandususalduse indeks] on viimase 41 kuu [kõrgeimal tasemel]. Teie jutt, kuidas kõik läheb viletsamaks, kehvemaks, ei vasta enam sellele pildile. Nii et ma kutsun teid üles loobuma oma pessimismist. Jätke see oma kolleegidele mujal. 

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Muidugi on jõuluaeg lootuse aeg ja optimistlike signaalide aeg. Sõnumina lootusest on mul veel teile öelda, härra peaminister, et teie valitsuse aeg saab hiljemalt 2027. aasta kevadel läbi.  

Nüüd, puudutavalt tõepoolest majanduse väljavaateid, ma jälgin murega seda, et aastases lõikes on inflatsioon võrrelduna novembriga 2024 kiirenenud – Euroopa suurim, 4,7%. Meie majandus on paraku endiselt seisakus – 0,9% Statistikaameti esialgse hinnangu järgi kolmanda kvartali näitajate põhjal, kusjuures pool sellest moodustub tootjamaksudest. Panete tähele, et see majanduskasvunumber rajaneb meil tegelikult maksutõusudel, see on selline statistika eripära. 

Kuid, härra peaminister, te ütlesite, et mingid ettevõtjad seal otsekui toetavad kliimaseadust, et nad on entusiastid ja tegelevad siin oluliste asjadega. Kuulge, ärge suhtuge ettevõtjatesse üleolevalt! Täna ma kohtusin Kai Realoga, tööandjate keskliidu juhiga. Ma kohtusin metsa- ja puidutööstuse liidu esindajatega, keemiatööstuse liidu esindajatega, toiduainetööstuse liidu esindajatega, turbaliidu esindajatega. Teate, nende sõnum on konsensuslik: nende meeste ja naiste nimel, kes täna hommikul on läinud tööle ettevõtetesse, tehastesse, kes tegelikult on Eesti tööandjad, kes loovad jõukust, nad ütlevad, et loobuge oma eksperimendist selle kliimaseaduse näol. Kõik teie argumendid, millega te olete aastaid oma õõnsat retoorikat [õigustanud] ilma igasugust sotsiaal-majanduslikku analüüsi tegemata, on osutunud paraku võltsideks. 

Teiseks, jäätmeseaduse küsimuses te mängite, et teie ei tea midagi. Aga teie valitsus esitas jäätmeseaduse eelnõu. Minu küsimus on, miks te surute läbi praegu, enne jõule seadust, mis tõstab järgmisel aastal ettevõtlusorganisatsioonide hinnangul toiduainete hindu kuni 5%. Mis on selle idee? Selgitage, härra peaminister, miks on vaja täiendavate regulatiivsete sammudega tõsta Eesti inimeste jaoks veel toiduainete hindu.

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Parlamendi eelnõude puhul on teil võimalus parlamendi debatis seda arutada. Seda esiteks.

Teiseks, teie selline teatraalne kultuurisõda siin – mulle väga meeldib, et te olete harjutanud neid lauseid – tulevikutehnoloogia vastu, ma ütleksin, on nagu veider. Ütleme nii, et tulevik tõenäoliselt ikkagi ei peitu minevikus, tulevikutehnoloogia võti seal ei peitu. Kui me tahame uut ... (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Hea esimees, keegi saalis undab!

(Helistab kella.) Hea kolleeg Urmas Reinsalu! Las peaminister vastab praegu küsimusele. Palun, härra peaminister! (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Lepime nii kokku, jah, las peaminister vastab.

Aitäh, hea esimees! See teie hoiak, et uued tehnoloogiad, uued investeeringud ei ole vajalikud, kliimapoliitika osana näiteks ka Rail Baltic ja majade soojustamine, on minu meelest pentsik. Tulevad uued rongid, tulevad uued rajatised. Tegelikult see ongi see, mille suunas tuleb minna. Ka ettevõtjad investeerivad. Kõikide nende valdkondade, mida te nimetasite, ettevõtjatega on meil pidev ja hea [kontakt], ma ütleks nii. Julgen öelda, et nad kõik investeerivad uutesse tehnoloogiatesse. Nii et jah, selline kultuurisõja [eesmärgil] sildistamine, ma arvan, ei too kasu. Pigem jätab see meie ettevõtjad kõrvale erinevatest võimalustest. Seetõttu ma teie vaadet muidugi ei jaga. 

Nüüd, mis puudutab inflatsiooni ja hinnatõusu, siis jah, sellel aastal on see kõrge. Tuginen siin Eesti Panga hinnangutele. Umbes kolmandik [tuleneb] maksudest, kaks kolmandikku [tuleneb] palgatõusudest ja toormehinna tõusust. Isegi kui see vahekord on teistsugune, 60% ja 40%, on sellel erinevad komponendid. Väga palju on peegeldunud kiire palgatõus teenuste hindades, mis on [tõusnud]. Siingi on mul teile häid uudiseid siin jõulu eel: hinnatõus raugeb ja järgmisel aastal on see juba oluliselt väiksem kui sellel aastal. Seda erinevad analüütikud kirjeldavad. 

Mul on hea meel, et ma saan enne jõule teie südamesse rahu tuua. Maksuküür, mille autorid olid Isamaast, kaob 1. jaanuarist. Inimestel jääb rohkem raha kätte. Kindlustunne on kasvanud, tarbijad, inimesed saavad oma tulevikku paremini kindlustada. Ka majandusnäitajad on kasvu mõttes paremad. Kõik olulised õigusaktid me loomulikult räägime ettevõtjatega läbi, aga selleks ei ole jah sellist lavalist teatraalset võitlust siin vaja. Saame läbi ka ilma teieta!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Hiljuti tuli endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm välja ettepanekuga Riigiprokuratuur sellisel kujul kaotada. Jutt on praegu sellest Isamaa ümber käivast loost. Ma mäletan, et sinu parteikaaslane professor Igor Gräzin on korduvalt seda juttu rääkinud. 2018, ma vaatasin, on ta kirjutanud otse, et prokuratuur seisab oma seisundi ja tegevuse poolest väljaspool kontrolli ja ei ole kohane demokraatlikule õigusriigile. Minu küsimus sulle kui peaministrile on, kuidas tuleks sellesse mõttesse suhtuda. Neid signaale on läbi aegade olnud üsna palju.

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister, ma pean täpsustama, et see nüüd ei lähe esialgse küsimusepüstituse alla, aga kuna see on niivõrd lai teema – poliitilised valikud –, siis, härra peaminister, palun. Kui te soovite vastata, siis palun!

Lühidalt kommenteerin. On ilmselgelt klaar, et sellised pealkirjad on suuremad kui elu ise. Prokuratuuri ilmselt keegi laiali saatma ei hakka. Iseenesest on muidugi pentsik, et inimene, kes on seal aastaid töötanud, sellise üleskutsega nüüd esineb. Aga jah, ma saan aru, et ta vaatab seda täna kellegi kaitse rollist ja arvab teistpidi. See on loogiline, võib-olla seegi on osa sellest debatist. Seda enam [on see seisukohavõtt arusaamatu], sest Margus Kurm on aastaid ja aastaid prokuratuuris töötanud. Mina pigem tema asemel – aga mina ei ole tema – teeks ettepanekuid selle kohta, mida tuleks paremini teha, eriti kui sa süsteemi tead. Mina alustaks sellest. Ta on kirjaoskaja inimene, tunneb süsteemi ja õigusvaldkonda kindlasti paremini kui keegi meist siin, nii et küllap ta suudab neid ettepanekuid teha. Mina pigem ootaks neid. Pealkirjad "Advokatuur tuleb laiali saata" või "Kohtud tuleb laiali saata" või "Prokuratuur tuleb laiali saata", me kõik saame aru, ei muuda mitte midagi.

Suur tänu!

Järgmine teema võimaldab sellesse valdkonda oluliselt põhjalikumalt sisse minna, sellepärast et teema on kohtureformi plaanid. Küsija on jätkuvalt kolleeg Peeter Ernits ja küsimus on suunatud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Eelmisel nädalal olin ma Tartus Eesti Kohtunike Ühingu suurkogul, kus osales umbes kolmveerand Eesti kohtunikkonnast: maakohtunikud, ringkonnakohtunikud, kohtute juhid, ka riigikohtunikud. Teie vaatasite seda asja pildi vahendusel Tartu Ülikooli vana raamatukogu valge saali seinalt. 

Siis [anti] teie kohtureformile Eesti kohtunikkonna erinevate [osapoolte] hinnang. Ma istusin ka seal nende seas ja oli vist kaks või kolm [inimest], kes jäid erapooletuks või olid selle vastu. Ma ei ole niisugust ühtsust ausalt öeldes kunagi varem näinud, eriti veel kohtunikkonnas. 

Minu küsimus teile on see, kas te kavatsete jätkata kohtute liitmist sisaldava eelnõu menetlemist sellises olukorras, kus praktiliselt kogu kohtunikkond on selle vastu ja analüüside kohaselt liitmisega soovitud positiivseid eesmärke saavutada pole võimalik.

Aitäh teile küsimuse eest! Kohtureformi on ette valmistatud pikka aega. Selle käigus on toimunud väga palju arutelusid, kaasamisi, kohtumisi, väga palju väga erinevaid hääletusi väga erinevate tulemustega. Eelnõud, mis kogu seda kohtureformi puudutavad, on olnud väga vastuoluliste kriitikanoolte küüsis. 

Meie roll kogu selles protsessis on olnud see, et me oleme otsinud kogu aeg häid kompromissikohti, mis siiski lahendaksid seda tuumküsimust, mida siin Riigikogu on ju mitu-mitu aastat järjest vaadanud ja mis väga lühidalt kokku võttes on see, et maksumaksja paneb kohtusüsteemi üha rohkem raha ja samal ajal kohtumenetlused üha pikenevad. Eesmärk saada inimeste jaoks, ettevõtete jaoks kiiremini kätte õiguskindlad, õiglased kohtuotsused on meil kõigil usutavasti ühine.

Kohtureform koosneb väga-väga paljudest komponentidest. Kõik need komponendid on loomulikult laia arutelu küsimused. 

Nüüd on aeg anda eelnõu kohta, mille me oleme teinud vastavalt eelmise eelnõu kohta esitatud ettepanekutele, tagasisidet. Tagasiside senise praktika põhjal on olnud [vastakas]: ühed arvavad ühtepidi, teised arvavad teistpidi, ka kohtunikkonna enda sees on vastandlikke arvamusi. See on täiesti normaalne demokraatlik debatt, aga lõpuks tuleb leida need head kompromissikohad. Kindlasti vaatame otsa ka sellele tagasisidele, mis nüüd tuleb, ja teeme eelnõus vajalikud muudatused. 

Tulen aga lõpetuseks selle juurde, et kohtureform ise tuleneb ikkagi kohtute endi poolt heaks kiidetud kohtute arengukavast. Kohtute arengukavas toodud eesmärgid on meil ikkagi ju plaanis täita. See kohtute arengukava toob esile terve rea neid lahendusi. Nii et sedamööda me liigume. See, et selle ümber on debatte ja arutelusid, on demokraatlikus avatud riigis, mina ütleks, väga tore, väga hea ja väga positiivne.

Suur tänu! Peeter Ernits, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, see on ilus jutt jälle, mis te räägite, aga kui te oleks selles saalis olnud, siis te oleks näinud … Teie ja ülejäänud kohtunikkond olete füüsiliselt, reaalselt need, kes mõistavad õigust, eks ju. Nii et hea, et teid seal ei olnud, eks ju. Aga jutt jutuks. 

Teine küsimus on, kuidas tagab riik kohtute liitmise tulemusena põhiseaduse § 24-s ette nähtud kohtualluvuse, kui kohtute tööpiirkonnad [otsustatakse] suurkogus kaotada. No näiteks, kui kohtud koonduvad suurematesse linnadesse, siis kuidas inimene, kes elab näiteks Kehtnas või kusagil Eidaperes või kus iganes, teab, kus on tema lähim kohus, kui maakohtuid enam ei ole ja tööpiirkonnad kaotatakse? Neid küsimusi on väga-väga palju, lugupeetud minister.

Ma pean siiski rõõmuga tõdema, et ma olen teinud kaks tiiru mööda Eestimaad, käinud kohtud läbi ja kohtunud füüsiliselt väga palju kohtunikega kohapeal, mitte ainult Tallinnas, vaid üle kogu Eesti. Neid kohtumisi on olnud väga palju. Me oleme ka – kuna kohtureform on äärmiselt oluline teema – korraldanud ka regulaarselt kord kuus kohtuhommikuid, kuhu kõik kohtunikud saavad tulla ja mis on olnud väga populaarsed. Nii et neid füüsilisi ühes ruumis kohtumisi on olnud väga palju. Ma väga väärtustan kogu seda tagasisidet, mis on tulnud. 

Nüüd, teie küsimusele, kust inimene teab, milline on talle kõige lähem kohus, on kaks vastust. Esimene vastus on see, et tegelikult kohtud ise juba teevad kohtuniku eestvedamisel – mitte riigiametnike eestvedamisel, vaid kohtunike endi eestvedamisel – infosüsteemi uuendust, mis tagab kohtuasjade võimalikult mõistliku jagamise. Ka täna on meil ju selline olukord, kus näiteks Kuressaare inimesi või siis, ütleme nii, et Muhu inimesi teenindab Pärnu kohus ja vastupidi. Muhus ei ole küll kohust, vabandust, Kuressaare on ikka parem näide. Kuressaaret ja Pärnut [teenindab] ju ka üks kohus täna. 

Nii et kohtunikud on näidanud, et vaatamata sellele, et kohus asub erinevates linnades, suudetakse kohtuasju jagada nii, et kohtupidamine [toimuks] inimese [elukoha] lähedal. See tuleneb sellest, et 80% kõikidest tsiviil- ja haldusasjadest lahendatakse kirjaliku menetluse kaudu. See tähendab, et inimene tegelikult üle kohtumaja ukse ei astugi. 80% tsiviil- ja haldusasjadest ja umbes pooled kriminaalasjadest lahendatakse kirjaliku menetluse kaudu. Juba täna on näiteks Pärnu Maakohus erinevates kohtumajades, isegi üle mere kohtumajades, suutnud leida väga head lahendused, kuidas seda teha. Need kohtuistungid, mis vajavad inimeste kohalolu, sätitakse inimesele kõige lähemale, ja need kohtuasjad – 80% tsiviil- ja haldusasjadest, umbes pooled kriminaalasjadest, mis on kirjalikus menetluses – lahendatakse vastavalt kohtuniku spetsialiseerumisele. 

Kohtunikud ise praegu veavad seda, kuidas uuendatud infosüsteem jätkuvalt [tagaks], et kõik on kõige paremini korraldatud just nimelt tõesti inimeste jaoks, et see oleks inimesele võimalikult mugav. Seda tööd juhivad kohtunikud ise ja teevad seda juba täna.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mina olen ka nüüd nendes aruteludes osalenud Riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmena ja osalen ka kodanikuna, kes on pärit väljastpoolt Tallinna Viljandimaalt. Viljandi kohtuhoones nüüd on ka riigi täiskasvanute gümnaasium tegutsemas, kuna kohtupidamiseks ruume enam ei vajata. 

Peab nõustuma eelküsija härra Ernitsaga, et kohtunikud on valdavas enamuses väga kriitilised selle reformi suhtes tervikuna. Tõsi, seal on erinevaid seisukohti erinevate detailide kohta. Ma arvan, et kohtute haldamise [küsimuses] mingisugust kompromissi leida on iseenesest lihtsam. 

Aga see, mis puudutab regionaalset kohtupidamise kättesaadavust ja muret kodaniku poolt vaadatuna, on minu arvates väga tõsine. Ka see, mis puudutab kohtunike sõltumatust kohtute liitmise teel, on tõsine probleem. Kas te olete valmis – just pean silmas kohtute liitmise teemat – tegema ka tõsiseid kompromisse, sest minu arvates see on ikkagi üks tõsisemaid konflikti allikaid praegu? 

Aitäh! Väga head küsimused. Kõigepealt saan kinnitada, et Viljandi – ent mitte ainult Viljandi, vaid 15 Eesti linna – on praegu kooskõlastusringil olnud eelnõusse eraldi välja toodud kohtupidamise kohana. Sellist regionaalset kindlust ei ole varem Eestis olnud. Siiamaani on kohtumajade avamine-sulgemine olnud ministri käes. Meie ettepanek on tuua see Riigikogu otsustus[pädevusse], 51 hääle seaduse kujul. Seaduse tasemel lähevad kirja kohtute asukohad, sealhulgas Viljandi. 15 linna üle Eesti, kuhu kohtupidamine seadusega, garantiiga olema saab. Ma rõhutan üle, niisugust kindlust ei ole varem olnud. Regionaalpoliitiliselt on see eelnõu igal juhul erakordselt hea, sest ta tagab sellise kindluse, mida kunagi varem ei ole olnud. 

Te küsite ka selle kohta, mis puudutab kohtunike sõltumatust. Kohtunike sõltumatus on ülioluline teema ja senine eelnõu – ja niimoodi ta ka jääb – tagab kohtunike sõltumatust senisega võrreldes palju paremini. See tuleneb sellest, et kui praegu minister määrab näiteks kohtujuhi, siis see läheb kohtunike endi kätte. Kohtute juhtimine läheb ministeeriumist välja, kohtuid ei hakka enam juhtima minister ja ametnikud, vaid kohtud hakkavad iseennast juhtima. See tähendab seda, et kohtunike sõltumatus, terve kohtusüsteemi sõltumatus oluliselt kasvab. Kohtute nõukokku valivad esindajad kohtunikud ise. Tõepoolest, selles kohtunike nõukojas on praegu kaks Riigikogu liiget ja minister ehk kolm poliitikut, mis moodustavad selge vähemuse. Sellise ettepaneku on lugupeetud Riigikohtu liige Ivo Pilving teinud. Kohtute haldamise nõukoda ehk kohtunike esindajad ise on selle poolt septembrikuus hääletanud. Loomulikult saab arutada selle üle, kas Riigikogu peaks olema esindatud või mitte. Praegu on kohtunikud ise selle poolt hääletanud, selle poolt olnud, aga kokkuvõttes kohtute iseseisvus ja sõltumatus kasvavad enneolematul määral.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Automaksu ja registreerimismaksu kehtestamisel prognoosis valitsus tookord märkimisväärseid tulusid. Nüüdseks on selgunud, et mõlemad laekumised on olnud prognoositust kordades väiksemad ja samal ajal on automüügisektor langenud, uute sõiduautode müük vähenenud ning ka käibemaksu laekumine on vähenenud. Ehk majandusele on see mõjunud pärssivalt. Nii suurt uute autode müügi kukkumist nagu Eestis ei ole olnud kusagil mujal Euroopas. Eestis oli uute autode müük septembris võrreldes aastatagusega langenud 44,5% ja kokku kogunes tänavu üheksa kuuga langust aasta võrdluses 40,5%. Autoturg jätkas ka novembris langust: uute autode registreerimine kukkus drastiliselt. Seda asjaolu ei päästa ka see, et Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi esitas AK eetris automaksu mõju ilustava valeväite, justkui oleks ettevõtete autoostude määr taastunud. Statistika seda ei tõesta. Automüüjad möönavad, et Rahandusministeeriumi kommunikatsioon on talumatu, sest mingit tõusu pole. Ka eraisikute liisinguga ostude hulk on kahanenud poole võrra ning otseostud samuti poole võrra. 

Samuti on automaks ja edasilükatud uute autode ostud kiirendanud autopargi vananemist ehk Eesti teedel sõitvate autode keskmine vanus on stabiilses kasvutrendis, mis omakorda mõjutab ja hakkab üha rohkem mõjutama meie liiklusohutust ja tõenäoliselt suurendab liiklusõnnetuste ja -ohvrite arvu. Keskmise autopargi vanus ulatub 15. aastani ja tegemist on ühe kõrgeima näitajaga Euroopas ehk oleme lisaks hinnatõusudele, inflatsioonile ja vaesusele jälle millegi poolest Euroopas esirinnas. 

Minu küsimus on, kas valitsus tunnistab, et automaks ja registreerimismaks ei täida eesmärke, mille nimel need kehtestati, ja kui laekumised on väikesed ning majanduskahjud suured, siis kas valitsus on valmis kaaluma nende maksude ümbervaatamist või kaotamist? Ma räägin siin ikkagi põhimõttelistest sammudest, mitte tagantjärele [tehtavatest] kosmeetilistest muudatustest, mida meie ju omal ajal ette panime, et suuremat kahju ära hoida, aga mida teie valitsus tookord keeldus arvestamast.

Teie aeg!

Kas tunnistate oma läbikukkumist?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Kõigepealt laekumiste kohta. Jah, neid numbreid saab anda Rahandusministeerium. Meil on nüüd detsembrit õige vähe jäänud, küll nad löövad need numbrid kokku. Minu info on ilmselt sama mis teil, et prognoositav registreerimistasu kindlasti ei ole sellises ulatuses. Minul on vähemalt esialgu selline ettekujutus. Senised numbrid seda küll ei kinnita. Sellega me oleme vist nõus. 

Mis puudutab aastamaksu, siis selle laekumine on vist kaunis prognoosi lähedal. Iseasi, kas see kedagi rõõmustab. Milles me oleme põhimõtteliselt kokku leppinud ja mis seda automaksu minu meelest tulevikus võiks iseloomustada – ma saan aru, et kõik valmistuvad 2027. aasta valimisteks, nagu siin Reinsalu juba andis teada, et tingimata 27. märts on see tähtaeg –, [on see], et automaksu aastamaksust, mida maksavad kõik, kellel on autod ja kes neid kasutavad, [tulev raha] läheb teedesse. Selles me oleme põhimõtteliselt kokku leppinud. Sisuliselt on tegemist teedeehituse või teedemaksuga. Järgmisel neljal aastal läheb umbkaudu 280 miljonit täiendavalt teedesse. See tähendab, et ilmselt juba järgmisel aastal – ma loodan, et ma ei eksi – me hakkame nägema päris suurel hulgal tee[töid]. Kindlasti tuleb siis opositsioonilt pahandamist, et kes nüüd siis need teed ehitusse pani. Aga et te lihtsalt teaksite, et seesama auto aastamaks, mis kokku korjatakse ja mis kindlasti rõõmu ei tee, kui pead maksu maksma – ega keegi ei rõõmusta maksude üle –, läheb teedeehitusse. Selle eest saame umbes 50 kilomeetrit Pärnu maanteel 2 + 2 teid – nii et Pärnu pool on ees ootamas päris kõva ehitus – ja Tartu poole tuleb ka umbes 20 kilomeetrit 2 + 2 [teid] juurde sellest rahast. Ilmselt saab ka kohalikele teedele ja olulisematele objektidele sealt rahastust. 

Nii et ma arvan, et kui sellest Eesti enim kirutud maksust midagi head või positiivset siin aasta lõpus otsida, siis see on minu meelest pigem seesama sõnum, et selle raha eest me nüüd ehitame neid teid, mida me tegelikult teha tahamegi. Niipalju, kui mina inimestega olen vestelnud, siis seda sõnumit, et aastamaksust [laekuv] raha läheb teedeehitusse, peetakse üldiselt mõistlikuks ja õiglaseks, isegi kui see maks ei ole tingimata südamelähedane ega armas. Nii et ehk annab see teilegi siin jõulude eel meelerahu. Selle eest me ehitame kõvasti teid ja teed saavad kvaliteetsemaks. Vabandan juba ette ebamugavuste pärast, mis saavad teedeehituses olema järgmisel aastal, aga neid saab väga palju olema.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Vaat neid küsimusi, millele teil vastuseid ei olnud, ma küsisin tegelikult ka Rahandusministeeriumilt, aga vastuseid ei ole siiamaani tulnud. Ilmselgelt on need näitajad nii katastroofilised, et kuidagi ei taheta neid paberile panna. 
Mis puutub teedeehitusse ja sinna minevasse rahasse, siis teate, teede [rahastamiseks] pidid juba ammu olema ette nähtud aktsiisid, mida ka tõsteti, ja teedeehituse raha on olnud kogu aeg eraldi rea peal. Te praegu püüate oma läbikukkumist ilustada sellega, et oi, näed, hakkame nüüd [raha] teedesse panema. No ei usu.

Teine küsimus on natuke teisest ooperist. Juba pikemat aega on Eesti inimesi [kimbutanud] telefonipettuste laine, mis viib inimestelt igakuiselt petturite taskusse kümneid miljoneid eurosid. Jäljed viivad Ukrainas [asuvatesse] suurtesse kõnekeskustesse, kuhu on ilmselt osavalt värvatud nüüdseks head eesti keelt rääkivaid kaastöölisi. Petukõned tulevad küll Maksu- ja Tolliameti, küll Omniva, küll Eesti Energia ja kullerfirmade nimel juba valdavalt Eesti telefoninumbritelt. 

Sotsiaalmeedias on jagatud kuvatõmmiseid ja videoid nendest telefoninumbritest ja kõnedest ning tundub, et asi on läinud absoluutselt üle igasuguse piiri ja meie inimesed on rahvusvaheliste petturite eest täiesti kaitsetud. Eriti saavad pihta üksikud vanainimesed ja ühiskonna haavatavamad liikmed, kes pole võib-olla kõige digipädevamad ja usaldavad riiki ja riigi nimel tehtavaid petukõnesid ja kirjutatud e-kirju ning annavad oma pangakoode kurjategijatele. Nagu ma juba ütlesin, petturid on osavad ja halastamatud ning kõik on juba täiesti epideemiline. 

Riik, kes peaks oma struktuuridega oma kodanikke kaitsma, on jätnud nad täiesti kaitseta ja petturid on teavitustest alati sammu võrra ees. Meil ehitatakse nüüd küll suurelt üles totaalselt jälgimisühiskonda ja rajatakse kaamerate võrgustikku, aga siinkohal tundub, nagu elaksime kiviajas. Mitte mingit riigipoolset huvi nende suurpetturite võrgustike väljaselgitamiseks ja kahjutuks tegemiseks ei ole märgata. Kas tegemist on lihtsalt suutmatusega või hoopis soovimatusega probleemidega tegeleda? 

Nagu ma ütlesin, suured kõnekeskused ja petturite võrgustike juhtorganid asuvad väidetavalt Ukrainas. Sinnapoole vaadata ju ei tohi või siis on ka meie riigi ressurss, eks ole, seda meeletut korruptsioonipesa ja seda kuritegevuspesa sealt üldse lahendama hakata liiga väike. (Juhataja: Teie aeg!) Kas valitsus kavatseb ses osas midagi ette võtta või jätkubki see samamoodi, et Eesti inimeste raha voolab karistamatult kümnete miljonite kaupa kuus rahvusvaheliste petturite kaukasse?

Teie aeg!

Kas valitsus kavatseb ses osas midagi ette võtta või jätkubki see samamoodi edasi, et Eesti inimeste raha voolab karistamatult kümnete miljonite kaupa kuus rahvusvaheliste petturite kaukasse?

Aitäh, Helle-Moonika Helme! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija! Sellega me oleme ilmselt isegi [üksmeelselt] nõus, et see on probleem. Eesti inimesed ei peaks petta saama. 

Selliste pettuste puhul on muidugi kõige kindlam viis neid ära hoida olla küberasjades hoolikas, olla teadlik sellistest petuskeemidest. Ma arvan, et võib-olla see meie tänane infotunni arutelugi annab väikese tõuke selleks, et kõik vaataks üle need lingid, millele nad klikivad, et kõik vaataks üle need kohad, kuhu nad oma andmeid [sisestavad], ja kontrolliks helistaja-küsija tegelikke põhjusi, motiive ja päritolu. See on alati oluline. Sest kõige lihtsam on ju alati vaadata, kes sulle helistab, kontrollida järele, kust, eriti kui on mingid küsimused. Igasugustele kahtlastele küsimustele ei tuleks vastata ja ka veebi teel ei maksa kindlasti oma PIN-koode või midagi muud jagada. Kindlasti pangast ei helistata, et kontrollida inimese arvel toimuvat. Ärevuses on inimesel väga lihtne [uskuma jääda juttu], et tema lähedane on sattunud õnnetusse ja nüüd on vaja kohe raha. Aga riik sellises [olukorras] raha ju tegelikult ei küsi. Me teame, et meie politsei ja pääste või tervishoiusüsteem töötab ilma seda küsimata. Nii et sellised asjad on kõik ärahoitavad ja loodetavasti meie inimesed käituvad teadlikult.

Aastate vältel, ma siiski meenutan, on olnud erinevaid laineid. On [saadetud] erinevate kullerfirmade nimel erinevaid linke – jõulu eel tellitakse kullereid rohkem –, kuhu on palutud klikkida ja [sisestada] oma andmeid või teha ülekandeid. Kõik see tuleb üle kontrollida, loomulikult. 

Ühesõnaga, selle jutu mõte on see, et pettused on ärahoitavad. Ise tuleb olla tähelepanelik ja me kõik peame seda tegema. (Helle-Moonika Helme saalist: "Aga riik"?) Riik kindlasti teavitab, riik tegeleb teavitusega, tegeleb ka kurjategijate püüdmisega – selleks on Politsei- ja Piirivalveamet – ja teeb ka rahvusvahelist koostööd. 

Mulle väga ei meeldi, et te toote eraldi välja Ukraina, justkui Ukraina oleks nende pettuste alus. Noh, see pilt ilmselt ikkagi päris selline ei ole. Erinevaid pettusi on olnud, meil on vanast ajast meeles nii Nigeeriast tulnud kirjad kui ka kõik muu, need on paljudest ... Hea parlamendi esimees ...

Lugupeetud Riigikogu liige Helle-Moonika Helme! Lubage härra peaministril vastata. Te üritate kogu aeg talle vahele segada ja ta ei saa rahulikult oma vastust lõpetada. Härra peaminister, palun lõpetage oma vastus!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Justiits- ja digiminister ütleb, et Interpoli andmetel asuvad suurimad sellised keskused Myanmaris, Kambodžas, Laoses ja Filipiinidel, kui te just seda peate teadma. Aga jah, riik näeb vaeva, Politsei- ja Piirivalveamet teeb ka rahvusvahelist [koostööd]. Hästi oluline on oma kodanike teavitamine sellest, et kahtlastele linkidele [ei maksa vajutada] ja kahtlastele küsimustele [vastates] ei maksa tundlikku informatsiooni jagada. See on kõige parem ennetus tegelikult pettuste ärahoidmisel.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Jaa, no see, millest Moonika üritas siin märku anda, on see, et peaministri jutu järgi on kogu mure vaja inimestel endal lahendada. Riik lihtsalt annab meile soovitusi, kuidas kuritegevusega võidelda. See tegelikult nii käima ei peaks ühes normaalselt toimivas riigis. Aga kuna küsimus on "Olukord riigis" ja see on lai teemade ampluaa, siis ma loen teile ette teie endise koalitsioonikaaslase Raimond Kaljulaidi ühe tsitaadi, kus ta ütleb niimoodi. Kui 2019. aastal oli EKRE valitsuses ja selle ministrid mõnitasid Joe Bidenit, siis oli üleriigiline suur skandaal ja kõik said aru, et see ei ole Eesti huvides. Praegusel hetkel mõnitas Reformierakonna rahandusminister Jürgen Ligi toorelt Ameerika Ühendriikide praegust presidenti ja tema poliitikat, aga ükski koer ei haugu. Eks see näitab, et meil Eestis on teatud riigiaadel ja seda riigiaadlit ei puutu keegi. No jutt käib sellest, et teie valitsuse liige Jürgen Ligi võttis kommenteerida Trumpi algatust Ukraina rahuplaani teemal. Noh, ütleme siis niimoodi, et ligilikus mahlas – eriti ilkuvalt ja mõnitavalt. Ega ta teistmoodi ju suhelda ei oskagi. Ma annan teile siinjuures võimaluse. Kui siin juba tuli 2019 jutuks, siis Jüri Ratas alailma vabandas, ta oli kohe sihukene hea mees, vabandas kõige ja kõigi pärast kogu aeg. Kas te ei tahaks Jürgen Ligi pärast vabandada Trumpi ees?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mulle väga meeldib, kuidas see [teema] "Olukord riigis" alati laieneb erinevatele küsimustele. Küll ta siis olukorrast riigis on, aga see on lausa rahvusvaheline. See omandas täiesti uue mõõtme jälle, ei ole hullu. 

Nüüd ma tulen selle eelmise viidatud küsimuse juurde tagasi, millest küsija alustas. Keegi ei arva, et kuritegevusega võitlemine oleks ainult kodaniku mure. Aga selleks, et mitte langeda pettuste ohvriks, on esimene samm ikkagi küberteadlikkus. Ma ei tea, see ei ole võib-olla täpne võrdlus – ma rõhutan, et see ei ole täpne võrdlus –, aga võib-olla ei maksa näiteks pangakaardi teisele küljele kirjutada selle PIN-koodi. Samamoodi ei peaks me neid andma inimestele, kes ei tundu meile usaldusväärsed või kelle tausta me ei tea. Ka ei peaks klikkima linkidele, mille usaldusväärsus ei ole kontrollitud. Seda saab ju alati lihtsasti teha. Isegi kui sa ootad mingit saadetist või pakki, siis sa vaatad sellelt leheküljelt järele, mitte ei kliki igat linki. 

Organisatsioonides ja asutustes, ma eeldan, et ka eraettevõtetes, õnneks viiakse läbi selliseid koolitusi, et näiteks korra kuus või korra kvartalis testitakse küberturvalisuse mõttes, kas inimesed annavad enda kohta väärtuslikku informatsiooni või klikivad linke, mida ei peaks [klikkima]. See on päris oluline. Ma ei tea, kas Riigikogus selliseid harjutusi tehakse, aga see on kindlasti oluline. Sellest tuleneb ka minu mõte, mida ma Helle-Moonika Helmele ütlesin ja ka teile ütlen, et inimesed peavad ise ka olema valvsad selles suhtes. Tänapäeva digitaalsel ajastul, kasutades tehisintellekti abi või midagi muud, võib kes iganes teeselda keda iganes – nii saatjat, allikat kui ka inimest. Seetõttu, jah, tuleb olla mõnevõrra ettevaatlikum. Samamoodi tuleb oma hõimlastele, sugulastele olla toeks. Kui on keerulised ettevõtmised või mingid küsimused, siis tuleb hoida kontakti, sest tihtipeale tekitavad uued tehnoloogiad inimestele, kes pole nendega kokku puutunud, segadust. Eriti jõuluaeg …

Härra peaminister, teil on 35 sekundit aega. Vastake see teine pool ka ära, siis me saame edasi minna.

Eriti jõuluaeg on väga kena aeg, kus on võimalik ka sugulastega kohtuda ja seda arutada. Nüüd teise poole juurde, mis puudutab Jürgen Ligi Facebooki-postitusi. Neid saab kommenteerida Jürgen Ligi ise.

Aitäh! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi tänase seitsmenda küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on puuetega inimeste toimetulek Eestis. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Härra peaminister! Täna, 3. detsembril tähistatakse rahvusvahelist puuetega inimeste päeva, mida hakati ÜRO eestvedamisel tähistama juba 1992. aastal ja Eestis 1996. aastal, mil Eesti Puuetega Inimeste Koja algatusel toimus ka esimene rahvusvahelise puuetega inimeste päeva konverents.

Lihtsalt võib-olla infoks ja ka kuulajatele jälgimiseks ja teadmiseks, et puude raskusastmega inimesi Eestis on 102 863 ja vähenenud töövõimega inimesi 91 105. See on päris suur hulk inimesi, kes selle termini alla lähevad. 

Nüüd ma kasutangi võimalust ja õnnitlen Eesti Puuetega Inimeste Koda, tema töökat meeskonda ja kõiki üle Eesti tegutsevaid kodasid, organisatsioone, vabatahtlikke ja ka omastehooldajaid. 

Aga lähen nüüd küsimuse juurde. Oluline on, et me mitte ainult ühel päeval aastas ei räägi puuetega inimestest, vaid iga otsuse langetamisel vaatame, et me kellelegi, kes vajab rohkem kaitset, liiga ei tee, et iga otsus, mis vastu võetakse, kellegi olukorda halvemaks ei muuda. Ma oleksin ülekohtune, kui ütleksin, et midagi ei ole tehtud. On tehtud küll ja on tehtud päris palju, võimalusi arvestades. 

Üks mure jäi, millele tegelikult ka siin kõnepuldis on korduvalt tähelepanu juhitud ja millega on ka Eesti Puuetega Inimeste Koda pöördunud nii sotsiaalkomisjoni, ministri kui ka valitsuse ja presidendi poole. Mure on seoses automaksuga ja puudutab erivajadustega inimesi, näiteks neid, kellel ei ole lapsi – lastega [peredele on tehtud] soodustus –, ja neid, kellele see ei laiene, sest nad kasutavad bussi. Siis lubati, et sellega tegeletakse. Minu küsimus on, kas te olete kursis, kui kiiresti ja millal on oodata tegutsemist ja milline see [tegevuskava] võiks olla.

Aitäh! Jah, seda teemat on arutatud. Me oleme seda ilmselt arutanud nii siin saalis infotunnis kui ka, ütleme, muudel foorumitel, otsimaks lahendust puuetega inimeste automaksumurele. 

Ma tean, et Rahandusministeerium ja Sotsiaalministeerium on juba otsinud lahendust, et saaks nendesse eelnõudesse, mis on menetluses, paranduse sisse viia. Nii et mida varem nad selle lahenduse leiavad, seda parem. Ma eeldan, et see lahendus või idee peaks saabuma ikkagi kas selle aasta lõpus, järgmise aasta alguses või kevade poole – ma vähemalt loodan seda –, kui püüda niimoodi ajaliselt määratleda. Seejärel tuleb parlamendis parlamendiliikmetega see läbi arutada, kas see on rahuldav lahendus, puuetega inimestega läbi arutada, kas see on rahuldav lahendus, ja seejärel see ka eelnõuna ära teha. Ma tean, et see töö käib, jah. See on lühike vastus. 

Minu meelest oleks sobinud ka see esimene lahendus, mis esialgsena kunagi ammu välja pakuti. Kahjuks see [saadeti Riigikokku] tagasi. Minu arvates oleks seegi olnud tegelikult hea lahendus, eks. Olgu.

Aitäh! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Väga tore on kuulda, et asjad liiguvad. Loodame, et jõutakse lahenduseni, mis tegelikult neid inimesi aitab ja toetab. 

19. novembri infotunnis esitasin ma küsimuse, mis puudutas rahvatervishoiu seadust ja selle juurde käivaid nõudeid hoolekandeasutustele elamistingimuste osas. Määruse oleks tegelikult pidanud välja andma juba 1. septembril, aga seda ei olnud veel selle ajani tehtud. 24 hoolekandeasutuse taotlused olid ootele pandud, sest nõudeid lihtsalt polnud määrusega [kehtestatud]. Tol korral te vastasite ja nüüd ma tsiteerin: "Ma olen küsijaga nõus, küll teadmata täpselt selle määruse ja nõuete asjaolusid. Aga mulle tundub küll, et siin on protsessid olnud aeglasemad, kui need oleksid pidanud olema, vähemalt teie kirjelduse põhjal. Aga ma kindlasti küsin järele ja küsin ka täpsemalt."

Minu küsimus on, kas te saite selle kohta infot ja kas tänaseks on see määrus olemas ja need asutused ei pea enam olema ootel väga vajaliku teenusepakkujana.

Aitäh! Ma loodan vastuse saada kas sellel nädalal või järgmise nädala alguses. Nii et siis järgmises infotunnis saame seda käsitleda.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Lugupeetud peaminister! Võtan kinni Helmen Küti esimese küsimuse sabast ja nendin rahanduskomisjoni liikmena, olles tõesti automaksu erinevate eelnõude puhul ka puuetega inimeste jaoks vajalikku soodustust arutanud, et seda lahendust ei ole, ja keegi ei kinnita, et see paari järgmise aasta jooksul tuleb. 

Tean, et laste pealt said tagasiulatuvalt väga paljud pered nüüd juba selle soodustuse. See juhtus seetõttu, et teie peaministrina ütlesite selle kaamera ees välja, et selline asi tuleb, et [rakendatakse] tagasiulatuvalt soodustust lastega [peredele], teadmata, kas andmebaaside ühendamine on võimalik, kui palju see aega võtab või milline on soodustuse täpne rakendamise mehhanism, kuidas ema või isa või lapsevanemate vahel jaguneb. 

Kas te saate teha äkki tänase puuetega inimeste päeva puhul selle žesti puuetega inimestele ja öelda kaamerasse, et, tõepoolest, puuetega inimeste automaksusoodustus tuleb, ma ei tea, 1. jaanuarist 2026, ja siis saavad kõik selle sõnumi kätte ja ilmselt see lahendus tuleb kiiremini, kui see tuleks alternatiivsetel viisidel?

Aitäh, hea küsija! Ma kõigepealt tänan teid selle pingutuse ja töö eest. Ma tean, et seda lahendust otsitakse üle välja. See ei ole kuidagi ainult koalitsiooni eripära. 

Mis puudutab lastega perede soodustust, siis see oli siiski enne koalitsioonis kokku lepitud, et see tuleb, see sai ka ühiselt läbi arutatud. See päris nii ei käi, et peaminister ütleb ja kõik kohe juhtub. Samamoodi oli kaitsekulude kasvuga 5%-le, seegi oli läbimõeldud ettenähtav suund, eks ju. Kõik saavad aru, et see päris üksiti ütlemises kinni ei ole. 

Küll aga ma saan kinnitada sedasama, mida te juba tegelikult teate, et see töö praegu käib, sellele lahenduse otsimine käib. Mul on pigem kahju, et see esialgne valik, mis presidendi poolt tagasi saadeti, ei kõlvanud. See vist oleks tegelikult kõigile osalistele mugavam olnud. Ma ei olegi õigupoolest aru saanud, miks see nii on. Võib-olla see ühel hetkel siiski kõlbab, aga kui ei kõlba, siis leitakse teine lahendus.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on Euroopa ühendamise rahastus 2028–2034. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Esmaspäeval tutvustati majanduskomisjonile Euroopa ühendamise rahastu 2028–2034 ülevaadet. Seal olid esile toodud ka Eesti vajadused energeetikas: piiriülesed võimalikud ühendused Estlink 3, EstLat 4, mis on läbi Saaremaa viidav [Eesti-]Läti ühendus, selle kaasrahastuse väljavaade – kokku 915 miljonit eurot –, taastuvenergia võimalikud projektid, nagu Paldiski vesisalvesti, Saare-Liivi meretuulepark, ELWIND-i meretuulepark. Mind üllatab, et kuigi [öeldakse], et see on Euroopa Liidu raha, me peame selle laiaks lööma piltlikult öeldes, siis ei mõisteta seda, et me oleme ise ka Euroopa Liidu liikmed. 

On ammu selgeks tehtud, et meretuuleparkide ehitus on ülikallis – kolm kuni viis korda kallim võrreldes maismaatuulepargiga. Aga ikka jätkatakse sellel teel! Olenemata sellest, kas me saame Euroopa Liidult rahastust mingis osas, on selge, et 50%, minimaalselt 25% tuleb ise maksta. See tähendab, et kui meil läheb üle Saaremaa viidav EstLati elektriliin maksma hinnanguliselt vähemalt 2 miljardit, siis tuleb ka Eesti riigil panna sinna meeletu summa raha. Ikka kirjutatakse see siia sisse! Samamoodi on näiteks Saare-Liivi meretuulepargi ja ELWIND-i meretuulepargiga. 

Minu küsimus on väga lihtne. Kas tõesti ei leia Eesti riik Eesti energeetika vajaduste [rahuldamiseks] mingeid muid [võimalusi] peale selliste ülikallite ehitiste [rajamise], et iga hinna eest tuleb need [plaanid] ellu viia? Seda enam, et just äsja oli siin meil ju kliimaminister, kes kirjeldas, et on vaja teha garantiiprogramm selliste ettevõtmiste jaoks nagu meretuulepargid. Väidetavalt ei anna riik nende jaoks rahastust …

Teie aeg!

… vaid antakse [riigi]garantii. Palun vastake.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea küsija! Paraku on nii, et nagu ma majanduskomisjonis esmaspäeval [istungi] lõpus ütlesin, kõik see, mis puudutab energeetikat ja keskkonda, on minister Suti teema. Euroopa ühendamise rahastu koosnebki suurel määral kahest osast. Üks on energeetika pool, mida veab minister Sutt, ja teine on transpordi ja liikuvuse pool, mis on taristuministri ehk minu rida. Nii et ma absoluutselt ei taha täna Suti eest vastata, aga ma saan talle need küsimused edasi anda. 

Aga mis puudutab transpordi ja liikuvuse osa, siis me oleme tänaseks väga-väga rahul sellega, mida Euroopa Komisjon on projektina praegu ette näinud rahastuse osas. Sest võrreldes eelmise perioodiga suureneb kogu rahastus kaks korda. Kas see nii jääb, see selgub loodetavasti lähema aasta jooksul. Ka transpordiosa on seal kaks korda suurem kui eelmisel perioodil. Nii et me saame Rail Balticu lõpuni ehitada ja me saame oma 2 + 2 teid edasi ehitada. Selle osaga oleme praegu väga rahul. 

Siit kõnepuldist ma sõidan otse lennujaama ja Brüsselisse. Homme on järjekordne [läbirääkimiste] voor, kus ma [osalen] transpordinõukogu [istungil], et selle teemaga edasi tegelda. Ütleme nii, et me oleme väikeste riikidena pigem ühel meelel, et me jätkame kõiki neid projekte, mis on seotud piiriüleste projektidega. Vaatame, kas suuremad riigid, vanemad Euroopa riigid, kes [panustavad] rohkem Euroopa Liidu eelarvesse, jäävad selle rahastuse suurusega rahule. Aga praegu on meie vaatest kõik hästi.

Aitäh! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! No ma saan aru, et te üritasite praegu Suti peale veeretada seda süüd, aga hea küll, olgu sellega, kuidas on. 

Samas on teada, et eelmisel rahastusperioodil [taotleti rahastust], et ehitada meile siia vesinikutaristu, millele kulus miljoneid. Teatavasti ei ole see siiamaani tööle läinud, raha on nüüd kulutatud. Ka uuel rahastusperioodil on ette nähtud teie valdkonnas raskeveokite laadimistaristu arendamine, [mille kulu on] potentsiaalselt kuni 50 miljonit. Minu andmetel on praegu Eestis üheksa elektriveoautot. No kui me nüüd jagame selle üheksa 50 miljoni peale, siis kõik saavad aru, et asi on jabur. 

Ma küsingi, miks me üldse projekteerime ja miks me proovime rahastada selliseid [projekte], kus me näeme, et tegelikult reaalselt ei ole neile turgu? Kas tõesti see on ainult sellel eesmärgil, et saada Euroopa Liidult pool rahastust? Pool tuleb ikka endal panna. Jälle küsin seda.

Aitäh! Tõesti, esmaspäeval oli majanduskomisjonis juttu ka raskeveokite laadimistaristu võimalikust väljaehitamisest. Seal ma tõin välja, et täna on Eestis meie andmetel üheksa elektrilist veokit, aasta tagasi oli neid neli, nii et üle 100% on tõus.

Aga teil on täitsa õigus, me ei ole nõus Euroopa selle suunaga, et peaks sellisel määral raskeveokite laadimistaristut välja ehitama. Eesti on selle ettepaneku tegemise vedaja, et meile sellist kohustust sellisel määral ei tuleks. Tänase teadmise põhjal on veel üheksa riiki, kes meiega nõus on. 

Homme on transpordinõukogus sellel teemal järjekordne läbirääkimiste voor. Eesti taotleb seda, et laadimistaristu väljaehitus oleks paindlikum ja et ei oleks sellist ajalist [survet]. Küll aga tuleb kindlasti kunagi sellesse sektorisse panustada, nii nagu tavasõiduautode puhul. Elektriveokid tulevad nagunii. See on muna või kana küsimus. Kui me üldse laadimistaristusse ei panusta, siis ei tule ka elektriveokeid. Aga kordan veel kord: me panustame mõistlikult, nii et ei raiskaks ei Eesti riigi ega Euroopa Liidu rahastust.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Eesti välispoliitika suunad. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Räägiks tõesti täna välispoliitikast. Ma sattusin – see vist oli eile – ühe kirjutise peale, mis ilmus Delfis välisministri sulest. See oli küll arvamuslugude rubriigis, aga pigem oli see nii-öelda väike aruanne tehtud tööst või eesmärkidest. Selle arvamusloo pealkiri oli "Eesti tugevdab maailmas oma haaret". Selles loos ilmnes, et me avame viis uut saatkonda – Armeenias, Aserbaidžaanis, Brasiilias, Keenias ja Moldovas –, mis on igati mõistlik, vajalik ja arusaadav. Sellest me oleme ka rääkinud, et neid saatkondi võiks rohkem avada. See kindlasti mõjutab otseselt meie läbisaamist erinevate riikidega ja loomulikult [mõjutab see meid] majandusaspektist lähtuvalt. 

Sooviksin sellest loost tuua välja ühe lause. Välisminister on kirjutanud järgmist: "Eesti välispoliitika keskne eesmärk on seista Eesti rahvusliku julgeoleku ja majanduslike huvide eest globaalselt." Siin ju vaidlemise kohta ei ole. Väga õige mõte, väga õige suund. Sellest lähtuvalt ma küsin, milliseid välispoliitilisi suhteid me tahame praegu arendada USA ja Hiinaga, arvestades Jürgen Ligi viimase aja väljaütlemisi sotsiaalmeedias või mõnede ministrite ja poliitikute väljaütlemisi siis, kui Trump valiti USA presidendiks. Need ei olnud positiivsed. 

[Küsimuse] teine pool puudutab välisministri Hiina-visiiti. Kas välisminister on andnud teile aru, mis teemasid arutati ja mis otsene kasu sellest Eestile tuleb?

Aitäh, hea küsija! Jah, on mitu asja. Kõigepealt, Ameerika Ühendriigid on meie hea julgeolekupartner, on olnud seda erinevate administratsioonide ajal ja on seda ka tulevikus. Seda esiteks. Me teeme head koostööd ja Ameerika Ühendriigid, nende väed aitavad ka Eestis, Baltikumis laiemalt, meie regioonis, Euroopas tagada meie julgeolekut. Nii et me oleme head partnerid, seda esiteks. 

Teiseks, Hiinas käigust. Minu mäletamist mööda – ma nüüd loodan, et ma ei eksi – välisminister isegi lausa avalikult kirjeldas oma positsiooni ja seda, millised need sõnumid seal olid, mis muu hulgas puudutasid Ukrainat, Ukraina toetamist, positsiooni Venemaa suhtes ja nii edasi. Välisminister on seda kõike selgitanud. Välisministri töö ongi edastada neid seisukohti, mis puudutavad inimõigusi, mis puudutavad Ukraina toetamist üle maailma. Nii et seda tööd ta teeb. 

Kui vaadata laiemalt välispilti või välisvõrgustikku, siis jah, selle aasta eelarves ja RES-is, mis on pikem dokument ehk riigi eelarvestrateegia, leppisime me ju kokku, et välisteenistus saab lisaraha erinevate suundade peale. Üks suund on Ukraina aitamine. Selleks oleks meil võimekus olemas, sest Eesti on üks aktiivsemaid Ukrainat toetavaid riike. Aga see ei ole kuidagi võistlus, neid riike on palju ja see on hea. 

Teine [suund] on majandusdiplomaatia võrgustiku tugevdamine. Sellekski sai Välisministeerium raha. Selle taust nüüd iseenesest on muidugi veidi selline, kuidas ma ütleks, pentsikum, kui nii öelda. Mõned valitsused tagasi, kui isamaaline Jüri Ratas oli tollal veel Keskerakonnas, otsustati katta püsivad kulud ühekordsest rahastusest ja nüüd tuleb need katta riigieelarvest. Ei tea küll, kuidas see juhtus, aga sellisel kujul see juhtus, ja nüüd valitsus katab need, et meie ettevõtjate ja majandusjulgeoleku ja partnerluse jaoks vajalikud võrgustikud oleksid hoitud ja [toetatud]. Hea meel on küll seda tagasisidet saada, et Eesti välisteenistus, diplomaadid, aga ka EIS, teised võrgustikud töötavad väga hästi, et aidata Eesti ettevõtjaid erinevatest ustest sisse erinevate kontaktide kaudu ja majanduskasvu suunas. Viimati käisin Saksamaal ja võin kinnitada, et Eesti ettevõtjad teevad sinna väga suuri investeeringuid, mida on väga hea vaadata.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma eelkõige eeldasin, et te annate mingisuguse hinnangu rahandusministri arvamusele või postitusele sotsiaalmeedias, et kas see on hea toon. Kui me räägime, et Ameerika Ühendriigid on meie strateegiline partner – jah, ta on ja ta on väga oluline –, siis arvestades just seda asjaolu, kas on kohane, kui kabinetiliikme sulest ilmuvad, ükskõik mis prisma läbi, sotsiaalmeedias sellised postitused? Iseenesest, nii nagu ma ütlesin, siis kui Trump valiti presidendiks, lubasid osad kabinetiliikmed endal arvata, et võib-olla see ei ole kõige parem valik. See konkreetselt tol ajal nii oli.

Mis puudutab Hiinat, siis igati tervitatav on see, et välisminister oli Hiinas visiidil ja loomulikult ilmusid tema erinevad sõnavõtud meedias, mis olid üpriski positiivsed ja lootustandvad. See on samm selles suunas, et ka meie Hiinaga suudaksime veelgi paremaid majanduslikke ja poliitilisi suhteid luua. Teiselt poolt, te olete kindlasti jälginud, Riigikogu on vahepeal teinud ühe avalduse, mis puudutab Tiibeti olukorda. Kuidas teie seda hindate? Ühest küljest me püüame Hiinaga poliitilist suhtlust parandada, kuid kas see Riigikogu käik, mis puudutab seda avaldust, on õige samm praeguses olukorras?

Aitäh, hea küsija! Ma ei ole kursis selle Riigikogu avaldusega. Küllap te olete selle teinud, ei tea. Aga küllap ma viin ennast kurssi pärast. Seda esiteks. 

Teiseks, Hiina on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige. See, et välisminister käib seal ja annab edasi sõnumit, et Ukrainat tuleb toetada ja Venemaad kindlasti mitte toetada Ukrainas agressiooni läbiviimisel ja kõiges muus, on ju täpselt see, mida välisminister tegema peab. Loodetavasti Hiina võtab Eesti välisministri sõnumit kuulda. Nagu te ütlesite, sellest sõnumist on abi, ja ma arvan, et kui kogu maailm seda sõnumit edasi annab, siis küllap see ühel hetkel kohale jõuab. Nii et see on see suund. 

Jürgen Ligi postituse kohta ma juba siin kolleeg Martin Helmele kenasti ütlesin, et Jürgen Ligi saab oma postitusi ikka ise kommenteerida.

Suur tänu! Läheme edasi, sest lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma imetlen teie oskust konkreetsele küsimusele mitte vastata. Aga kuna välispoliitikast on jutt ja palju ei jõua küsida Hiina kohta ... Teie eellane Kaja Kallas, kes tänu oma aktiivsele tegevusele sai Euroopa välispoliitika juhiks, on tegelikult ju nurka mängitud ja tema [tegutsemis]võimalused on minimaalsed, kui Ameerika välisministergi ei taha temasugusega kohtuda. 

Tulen [selle teema juurde] jälle tagasi. Mitte ainult Jürgen Ligi, vaid ka paljud teised, meie valitsuskoalitsiooni juhid on väga ebaviisakalt suhtunud praegusesse Ameerika presidenti ja tema tegevusse. 

Kuidas te hindate Kaja Kallase tegevust välispoliitiliselt Ameerika suunal ja seda, et teda nagu ei võeta kuulda? Kas peaks ta välja vahetama? Eesti võiks selle ettepanekuga välja tulla. Ta tuli küll [toime], aga praegu on kasutu. Kutsume ta tagasi, saadame kellegi teise.

Aitäh, hea küsija! Mina ütlen, et ma ei ole sellest hoiakust kunagi aru saanud. Meil on komme enda rahvuskaaslasi, kes on edukad või midagi teevad, kuidagi pisendada. 

Kaja Kallas on Euroopas väga väljapaistvas rollis ja ma arvan, et ta teeb Euroopa välispoliitika juhi tööd hästi. See on keeruline töö ja seal on palju intriige. See tähendab, et alati on neid, kellel on midagi öelda selle töö ja rolli kohta. Aga Kaja teeb seda tööd hästi. Tema seisukohad on tugevad, tunnistan. Näiteks ülemkogudel, kus me kokku puutume, on tema positsioon Ukraina aitamise [küsimuses] ja see [arusaam], et neid nõudmisi tuleb esitada Venemaale, mitte Ukrainale, ju muusika meie kõrvadele. Ma arvan, et nii peabki olema, sellist hoiakut peabki hoidma. 

Nii et seetõttu ei maksa liigselt joovastuda pealkirjadest, et meie kaasmaalasel [ei ole] ühte, teist või kolmandat. Oleks, vastupidi, Eestis rohkem seda hoiakut, et kui keegi eestlastest on kuskil edukas, siis hoiame talle pöialt. Prooviks sedapidi.

Suur tänu! Lõpetan tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Jõuame veel avada ühe küsimuse. Tänane kümnes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on LGBTIQ-tegevuskava rakendamine Eestis. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Võisime lugeda eile – või oli see üleeile – ERR-i vahendusel, et riik kinnitas ehk valitsus kinnitas LGBTIQ-inimeste võimaluste ja õiguste edendamise tegevuskava. Ma mäletan, et kui me alustasime circa 12–13 aastat tagasi kampaaniat "Kaitskem üheskoos perekonda", siis me ütlesime, et kui see homo- ja transideoloogia jõustamine Eestis jätkub, siis me jõuame ühel hetkel sinnamaani, kus hakatakse koolides ja lasteaedades õppekava osana juurutama sedasama ideoloogilist programmi. Samuti võetakse vastu sellised seadused, mis ei võimalda enam inimestel jääda truuks oma tõekspidamistele, kui need juhtuvad olevat vastuolus selle programmiga. 

Siit tegevuskava kirjeldusest saabki lugeda, et kaks põhilist valdkonda, kus kavatsetakse seda tegevuskava rakendama hakata, on haridus ja õigusruum. 

Hariduse kohta öeldakse näiteks sedasi, et aastaks 2028 tuleks riiklikesse rahulolu- ja koolikeskkonna küsitlustesse lisada küsimused, mis võimaldavad regulaarselt hinnata, kui turvaline ja kaasav on koolikeskkond LGBTIQ-õpilastele õpilaste endi, õpetajate ja lapsevanemate hinnangul. Samuti kavatsetakse integreerida LGBTIQ-teemad erinevatesse õppeainetesse nii põhikoolis kui gümnaasiumis, näiteks ajalooõpetuses, inimeseõpetuses ja ühiskonnaõpetuses. 

Õigusruumi kujundamise kohta lugedes saame teada näiteks seda, et muu hulgas võetakse vastu sellised seadused, mis tagavad, et võrdse kohtlemise seaduses on seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine keelatud tööelu kõrval ka toodete ja teenuste [osutamisel], sotsiaalteenuste saamisel ning haridus- ja tervisevaldkonnas. 

Minu küsimus teile seondub sellega, kuidas saab kõige selle käigus tagatud lapsevanemate õigus südametunnistusevabadusele, kui nad ei nõustu oma laste ideoloogilise indoktrineerimisega. Kuidas tagatakse ettevõtjatele südametunnistusevabadus, et nad näiteks ei pea osutama teenuseid, kui see ei ole nende veendumustega kooskõlas?

Aitäh! Nojah, see nii-öelda küsimuse algus ja meenutus, kuidas EKRE ja mis iganes see sihtasutus tollal oli – siiamaani ilmselt on – asusid kaitsma kõikide teiste perekondi, kes tegelikult seda kaitset ei vajanud, ja olid aktiivselt tegelikult ju põhimõtteliselt võrdsete võimaluste vastu. 

See tegevuskava – või kuidas iganes me seda nimetame – ei ole propaganda, vaid need tegelikult on sammud, see on praktiline töövahend, kuidas tagada võrdsus, võrdsed õigused ja reaalsed ja sügavalt juurdunud probleemide ... Näiteks, ütleme, praktiliselt ju valdav osa, 76% LGBTIQ-õpilastest on kogenud koolis kiusamist. See on ikkagi suunatud selleks, et inimestele oleks [tagatud] võrdsed [võimalused], et nad saaksid oma veendumustele vastavalt käituda. [See ei ole] mitte kellegi õiguste ... Kuidagi ...

Hea kolleeg Varro Vooglaid, las peaminister vastab oma küsimusele ära. (Varro Vooglaid räägib kohalt.) Sellisel juhul meil ei ole ju võimalik siin arutada. Kui te kogu aeg segate vahele, siis ei ole peaministril võimalik vastata. Palun ärge segage vahele ja härra peaminister jätkab oma vastust. Palun!

Nii, aitäh, hea Riigikogu esimees! Ma saan aru, et see teema on kuidagi väga emotsionaalne, aga hoiduge hüsteeriast; püüame rahulikult seda debateerida. 

See puudutab võrdsust ja see konkreetne tegevuskava ei piira mitte kellegi südametunnistusvabadust.

Aitäh! Varro Vooglaid, teil on võimalik esitada kiirelt ja lühidalt – te eelmine kord läksite [ajast] üle – täpsustav küsimus, palun! Ma loodan, et härra peaminister vastab lühidalt. Siis me saame tänase infotunni lõpetada. Palun, Varro Vooglaid!

Esiteks, mingit hüsteeriat ei ole. Ei maksa selliste süüdistustega vehkida. Aga küsimuseks jääb siiski see, ja palun vastake sellele nüüd ikkagi sisuliselt. Kui koolidesse viiakse sisse LGBTIQ-teemade käsitlus – nii ajalooõpetusse, ühiskonnaõpetusse kui ka inimeseõpetusse –, siis kas te saate kinnitada, et lapsevanematel säilib vabadus mitte lubada oma lapsi nendesse tundidesse, kus selle ideoloogilise programmi elluviimist tundides teostatakse? 

Teiseks, kui võetakse vastu seadused, mis keelavad näiteks seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise ka teenuste osutamisel, siis kas näiteks pulmafotograafidele, kondiitritele või peopaikade omanikele jääb vabadus mitte rentida välja oma peopaiku või osutada oma teenuseid niinimetatud homopulma läbiviimiseks? Või viib see erakond, mille esindaja te olete – mis iganes selle nimi nüüd oligi, ma ei mäleta praegu täpselt –, ellu sellist programmi, kus tegelikult mingit ruumi sellisele südametunnistusvabadusele ei jää?

Aitäh, hea küsija! No ma ei tea, mul ei tule ka meelde, mis eriala te õppisite. Vist olete väidetavalt jurist? Te peaksite teadma, et tänaseks on diskrimineerimine juba keelatud.

Suur tänu, head kolleegid! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest ja valitsuse liikmeid põhjalike vastuste eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.