Tere päevast, austatud ametikaaslased! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud üks muudatus. Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 10. päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 653 teine lugemine. See arvatakse selle töönädala päevakorrast välja. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul on ettepanek kolmapäevasest päevakorrast välja võtta päevakorrapunkt nr 16, Isamaa fraktsiooni algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 742, ja päevakorrapunkt nr 17, Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu 730.

Aitäh, hea kolleeg! Seega, ettepanek on arvata kolmapäevasest päevakorrast välja 16. ja 17. päevakorrapunkt, eelnõude 742 ja 730 esimesed lugemised. Rohkem ettepanekuid käesoleva nädala päevakorra kohta ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise ettevalmistamise juurde.  

Austatud kolleegid! Kultuurikomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 10. päevakorrapunkt, eelnõu 653 teine lugemine, ning algataja ettepanekul jäävad käesoleva nädala kolmapäevase [istungi] päevakorrast välja 16. ja 17. päevakorrapunkt, eelnõude 742 ja 730 esimesed lugemised. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 10. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 76 poolt, vastu 2, 1 erapooletu on käesoleva töönädala päevakord kinnitatud.  

Liigume edasi eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde ning kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu!

Vabandust! (Helistab kella.) Head kolleegid, saalis on lärm ja me ei kuule proua Tõnissoni. Palun!

Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (välisravi ning ultraharvik-, ekstemporaalsed ja soodusravimid) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Teiseks, Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Ja neljandaks, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Marko Mihkelsoni. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Väliskomisjoni nimel annan menetlusse Balti Assamblee Eesti delegatsiooni muutmise eelnõu. Selle eelnõu sisu on järgmine: majanduskomisjon on teinud ettepaneku, et senise delegatsiooni liikme Jaak Aabi asemel asuks uueks delegatsiooni liikmeks komisjoni esimees Marek Reinaas. Eelnõu on üle antud elektrooniliselt.

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendisaadikud! Sotsiaaldemokraatide nimel annan üle arupärimise peaminister Kristen Michalile. See puudutab laiemas plaanis Eesti majanduse tulevikku: seda, kas meil on piisavalt töökäsi, kes Eesti majandust [edasi viia] suudavad. Aga tänasel päeval puudutab see lapsi. See puudutab 11 800 absoluutses vaesuses elavat last, kelle arv on viimase aasta jooksul kahekordistunud. Meid huvitab, kas valitsusel on plaan, kuidas lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua, ja kas sellel on ka mingisugune tähtaeg. Ja loomulikult huvitavad meid meetmed, mida valitsus kavatseb kõige selle jaoks [rakendada], sest toimetulekutoetust paljud nendest perekondadest ei saa ja kõik need maksumuudatused[, mis on plaanis teha,] annavad ühe inimese kohta, kujutage ette, näiteks üksikvanema puhul juurde 10 eurot kuus. See mitte kuidagimoodi ei päästa neid lapsi vaesusest välja. 

Ehk siis, sotsiaaldemokraadid soovivad peaministri käest aru pärida, mida tehakse laste absoluutsest vaesusest väljatoomiseks. See loomulikult ei ole sotsiaalvaldkonna küsimus, vaid see on küsimus Eesti majandusest, see on küsimus Eesti julgeolekust, et inimesed ei pettuks, vaid tahaksid Eesti riigiga ikka ühte jalga käia. Aitäh teile!

Aitäh! Ja Lauride juurde ka jääme, sest nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Teema on valeinformatsiooni esitamine. Nimelt, eelmisel nädalal oli meil AK-s üks uudis, kus Rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi esitas AK eetris avalikkusele automaksu mõju kohta väiteid, mis ei vastanud tegelikele andmetele. Ta väitis, et autoostud on taastunud ja maksu laekumise prognoosid ületatud, kuigi avalikult kättesaadav statistika seda ei kinnita. See info oli tegelikkust oluliselt ilustavam. 

Vaatasin ka ise seda statistikat ja vaatasin ka lugupeetud asekantsleri Evelyn Liivamägi intervjuud. Tõesti, need arvud ei lähe kokku. Sellest lähtuvalt soovimegi rahandusminister Jürgen Ligilt aru pärida, kust lugupeetud asekantsler need andmed võttis, mida ta "Aktuaalse kaamera" intervjuus tsiteeris, kuidas need andmed kokku pandi, kas üldse tema valdkonnas andmete üle kontrolli toimub või valitseb ministeeriumis anarhia. Ootame Jürgen Ligilt, et ta vastaks meile ja Eestimaa inimestele väga olulistele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meil on täna kaks seaduseelnõu ja neli arupärimist. 

Kõige esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud alusharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 675 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraadid on juba ammu taotlenud tasuta alusharidust ehk lapsevanemate vabastamist lasteaia kohatasu maksmisest. Vajalik raha peab tulema riigilt riigieelarvest. Me oleme seda sotsiaaldemokraatide eestvõttel korduvalt ka siin suures saalis arutanud ja seda mõtet on siin saalis toetanud ka teised erakonnad. 

Seadus näeb ette, et kohalikud omavalitsused võivad lasteaiakoha eest küsida kuni 20% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Kuna kohatasu suuruse ja selle tingimuste kehtestamine on omavalitsuste ainupädevuses, on see kaasa toonud väga suuri erinevusi üle Eesti. Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna koostatud võrdlevast ülevaatest lasteaedade kohatasude kohta tuleb selgelt välja tasude erinevus omavalitsuste lõikes. Kohatasu suurus, soodustuse saamine või kohatasust vabastamine sõltub konkreetsest omavalitsusest: näiteks lapsevanemate rahvastikuregistrijärgsest elukohast, sellest, mitu last ühest perest lasteaias käib, perede majanduslikust olukorrast ja nii edasi. Harvad ei ole ka juhtumid, kus ühes omavalitsuses kehtivad lasteasutustes erinevad tasumäärad. Paljudes kohtades tehakse soodustusi nendele peredele, kus koolieelses lasteasutuses [käib] kaks või enam last. Päris mitmes omavalitsuses saab pere teine laps käia nii-öelda poole hinnaga ja kolmas puhta priilt. 

Enamik omavalitsusi on lasteaia kohatasu kehtestanud kindla protsendina alampalgast. Tõsi, palju on räägitud sellest, et lasteaiatasu sidumine alampalgaga ei ole õige ega kohane: kui tõuseb alampalk, tõuseb masinlikult ka kohatasu. Päris mitu omavalitsust arveldavadki juba lubatu ülempiiril, eeskätt nõndanimetatud võõraste, valda sisse kirjutamata inimeste puhul. 

Tartus näiteks on kohatasu määr 15% eelmise aasta miinimumpalgast. Ometigi tuleb ühe lasteaias käiva lapse eest välja käia kõvasti üle 100 euro, sest 80 euro suurusele kohatasule lisandub ka toiduraha. Võin öelda seda, et Tartus koalitsioonis olles peatasime kohatasu tõusu ja mul on hea meel, et ka praegu kokku lepitavasse koalitsioonilepingusse saab sisse kirjutatud, et kohatasu järgnevatel aastatel ei tõuse. Oma kodulinna plussiks võin siinjuures öelda veel seda, et me maksame toetust ka eralasteaedadele. Seega, kohatasu suurus munitsipaal- ja eralasteaias ei erine. See samm kaotas imeväel pikad lasteaia[järjekorrad] ja selle üle võib ainult rõõmustada. 

Kui me võtame Tallinna, siis [näeme, et] Tallinnas tuleb sel aastal maksta ühe lapse eest 50 eurot kuus, ja kui ma ei eksi, [siis on nii, et] kui peres käib lasteaias mitu last, siis järgnevate laste eest kohatasu ei küsita. Seda siis munitsipaallasteaias, eralasteaias on kohatasud endiselt laes. 

Teine rühm omavalitsusi on kohatasuks kehtestanud konkreetse rahasumma. Vaevalt et lasteaia eest maksmisega tekib suuri raskusi Rakvere vallas, Peipsiääre või Võru vallas, kus kohatasud on marginaalsed. On ka neid omavalitsusi, kus oma inimeste laste eest kohatasu ei küsita, aga need, kes on sissekirjutuseta, peavad maksma. 

Paraku ei toeta mitte kõik omavalitsused peresid helde käega. Meie väikeses riigis valitseb lasteaia kohatasudes tublisti üle kümnekordne vahe. Miskipärast kipub olema nõnda, et mida suurem on koolieelikute osakaal omavalitsuse elanikkonna seas, seda suurema osa lasteaiakoha kogukulust katavad lapsevanemad. Seega lisandub perede materiaalsele kihistumisele veel tohutu paikkondlik ebavõrdsus. 

Ja võib-olla tasub ära märkida ka seda, et umbes kümnendik Eesti lastest on jäänud alusharidusest kõrvale. Selle peamine põhjus on kõrge lasteaia kohatasu, mis varieerub omavalitsustes 10 eurost kuni 123 euroni, millele lisandub toiduraha. 

Sotsiaaldemokraadid peavad oluliseks luua kõigile mudilastele üle terve Eesti ühtviisi võimalus käia lasteaias ja saada kvaliteetset alusharidust õppinud pedagoogide käe all. Asjakorralduse mõte on see, et ükski laps ei tohi pere majandusliku kitsikuse tõttu alusharidusest ilma jääda, sest just lapse koolieelne areng paneb aluse tema õpi- ja sotsiaalsetele oskustele. Alusharidus on kogu haridustee põhi ja lahutamatu osa. 

Enamikus riikides on sätestatud hariduskohustus. Kui kodanikul on kohustus, on see ka riigil. Põhikoolis meil õppemaksu ei ole. Kuigi riiklik kohustus sellega nagu lõppeks, on Eestis ka gümnaasiumiharidus ja valdav osa kutseharidusest ning eesti keeles omandatav kõrgharidus õppemaksust vaba. Viimane vähemalt nendele, kes on usinad ja saavad oma õpingud lõpetada etteantud ajaga. Aga samas alusharidus, kus laotakse vundament, pole seda teps mitte. 

Kirjade järgi käib praegu koolieelsetes lasteasutustes 89% 3–6-aastastest lastest. Nagu ma juba ütlesin, on [kümnendik lastest] sellest kõrvale jäänud. Samas muudab see kümmekond protsenti alusharidusest kõrvalejääjaid haridusteadlasi murelikuks, seda enam, et valdavalt on tegu nende lastega, kes on sotsiaalselt pidetud. Koolielu näitab, et suuresti just nemad vajavad hiljem õpiabi. Pole harvad ka need juhtumid, kus laps, kes pole veel kooliks valmis, pannakse kuueaastaselt kooli, esimesse klassi, ja seda eelkõige sellepärast, et pere kulusid kokku hoida. 

Need ongi laias laastus kaks argumentide plokki, mis sundisid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parlamendifraktsiooni esitama Riigikogule [alusharidus]seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõus esitatud muudatuste sihtrühm on eelkõige koolieelikud ja nende vanemad. Eelnõu suurendab alushariduse kättesaadavust, rõhutab selle olulisust ja vähendab lapsevanemate majanduslikku koormust. Võrdne ligipääs alusharidusele tagab lastele võrdsema stardiplatvormi ja vähendab hariduslikku kihistumist. Seetõttu on oluline, et riik võtaks lasteaia kohatasu maksmise enda kanda.

Nagu ma juba ütlesin, sotsiaaldemokraatide algatatud seaduseelnõu näeb ette kaotada lapsevanema kohustus maksta lasteaia kohatasu. Tasuta haridus lasteaiast kõrgkoolini on Eesti edu võti, mis aitab ühtlasi vähendada ka ühiskondlikku ebavõrdsust. 

Kuidas seda siis teha? Me oleme [eelnõus] ette näinud, et kohaliku omavalitsuse üksustele [määratakse] riigieelarvest toetus, mis jaguneb vastavalt ühe või teise paiga laste arvule ja vanusele, lasteasutuste majandamiskuludele ja nii edasi. Täpsemad põhimõtted paneks paika Vabariigi Valitsuse määrus. Võib-olla veel ka fakt, et 2024/2025. õppeaastal omandab meil alusharidust 66 676 last. 

Kui suur on kulu riigieelarvele? See on ümmarguselt 66 miljonit eurot aastas. Sellised on Rahandusministeeriumi arvutused. 

Eelnõus on ette nähtud, et seadus jõustub 1. septembril 2025, aga sotsiaaldemokraatide ettepanek on see aasta võrra edasi lükata, see tähendab 1. septembrisse 2026, kuna eelnõu on alles täna päevakorda jõudnud. 

Kohatasu kaotamist või vähendamist on toetanud ka teised erakonnad, sest see aitab kaasa eestikeelse hariduse edendamisele ning tagab kõigile lastele võrdse võimaluse lasteaias [käia]. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti hea seaduseelnõu. Nagu te ütlesite, ka teised erakonnad on seda [toetanud], ka Keskerakond on selle poolt. Me ju näeme seda ebavõrdsust omavalitsustes, millest ka teie rääkisite. Isegi niinimetatud "kuldses ringis" on mõnes omavalitsuses see täitsa tasuta, aga mõnes omavalitsuses nii kallis, et vaevu jõuab seda maksta. See ebavõrdsus tuleks likvideerida. 

Aga samas ma saan aru nendest omavalitsustest, kus on tõesti väga suur laste arv. Need on need "kuldse ringi" omavalitsused, kellel teist võimalust paistab, et ei olegi. Kas ei oleks mõistlik suurendada riigi toetust lasteaedade ehitamiseks, et seda [kohatasu] vähendada või see üldse ära kaotada? Mis te arvate?

Aitäh küsimuse eest! Eks see kõik ole selle määrusega paika pandav. Üks asi on arvestada toetuse maksmisel laste arvu ja nende vanust, aga [teisest küljest] ka vajadust lasteaedu renoveerida või juurde ehitada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ehk mäletate, et ka Keskerakonna fraktsiooni esindaja komisjonis ehk mina toetasin seda eelnõu, aga komisjon tegi ikka otsuse eelnõu tagasi lükata, ettepanek suurele saalile on eelnõu tagasi lükata. Ka siis ma väljendasin tegelikult üllatust, et samade erakondade esindajad, kes veel hiljuti näiteks Tallinnas väga aktiivselt propageerisid tasuta lasteaiakohti, ei toeta seda riigi tasandil. Nüüd on Tallinnas uus koalitsioon, kes on seadnud eesmärgiks muuta Tallinna lasteaiad järgmisest õppeaastast Tallinna elanikele tasuta. Mis te arvate, miks on nende erakondade esindajate lähenemises selline vahe? Just Tallinn versus riik. Tallinnas toetame, aga riigis ei toeta.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ausalt öeldes jäi ka minule see suhtumine arusaamatuks. Ma saan aru, et Tallinnas tehakse munitsipaallasteaiakohad tasuta, aga eralasteaedades jääb see summa ikkagi kordi kõrgemaks. Minu soovitus on, et võib-olla oleks otstarbekas kõigepealt võrdsustada kohatasu nii eralasteaedades kui ka munitsipaallasteaedades. 

Aga sellel, et üks erakond tahtis Tallinnas kohatasu kaotada, aga üleriigilist kohatasu kaotamist ei toeta, on ju omad tagajärjed. Kui Tallinn kaotab kohatasu, siis ei saa ta kunagi lasteaia järjekordadest lahti, sest siis hakkavad nendest kõrvalvaldadest vanemad oma lapsi Tallinnasse lasteaeda tooma, panevad seal järjekorda, et saada tasuta lasteaiakoht. Praegu käivad paljud lapsed lasteaias ikkagi selles omavalitsuses, kus nende vanemad elavad.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles mõttes on teil täiesti õigus, et kui Tallinn oma sammu nüüd ära teeb, siis võivad Tallinna elanikel tekkida probleemid. Sellega ma olen nõus, sellest hirmust on varem ka räägitud. 

Aga ma vaatasin komisjoni protokollist hääletustulemusi. Ilmselgelt hääletas koalitsioon, Reformierakond ja Eesti 200, selle eelnõu vastu, kuigi see oli [algatatud] ju enne riigieelarve tegemist. See [algatati] sel perioodil, kui reformierakondlased üle Eesti, eriti Tallinna linnas, kust on pärit peaminister ja kus väga paljud ministrid kandideerisid, nõudsid – nõudsid! –, et lasteaia kohatasu tuleb ära kaotada. Ma ei saanud teie vastusest aru, mis oli Reformierakonna meelemuutuse põhjus. Riigieelarve tuli, kõike sai nagu muuta. Võib-olla te seletaksite mulle, ma pole sellest täpselt aru saanud, miks nüüd järsku sellele vastu ollakse.

Ollakse vastu sellepärast, et selle eelnõu on esitanud sotsiaaldemokraadid, mitte et see oleks tulnud iseenda südamest. Ma ütlen päris ausalt, et ka Tartu linn, kus Reformierakond on pikalt võimul olnud, oleks väga õnnelik selle üle, kui riik maksaks selle kohatasu kinni, sest väga suur osa Tartu linna eelarvest läheb hariduskulude [katmiseks]. Siis me saaksime lasteaedu remontida ja [muud teha]. See on ülioluline. Aga praeguses olukorras teha vahet ja öelda, et ühes omavalitsuses peame lasteaia kohatasu kaotama, aga üle riigi me seda teha ei taha – see on arusaamatu.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest, teil jäi see kolmas plokk, miks toona see eelnõu esitati, mainimata. See oli väga konkreetne reageering Tallinnas toimunule ja toonasele olukorrale, kus peaministri erakond, Reformierakond, väga nõudis, et lasteaia kohatasu Tallinnas kaoks. Juba siis oli juttu sellest, et vaadake, kui ühes jõukas [regioonis], pealinnas, [kohatasu] kaotada, siis see võib-olla ei ole väga õiglane teiste regioonide suhtes, ja tõenäoliselt suurendaks see survet Tallinna linnale. 

Aga minu küsimus on selline. Kui see rahastus nüüd omavalitsustele tuleks – kindlasti see väga paljusid peresid aitab –, siis kas te näete ka sellist võimalust, et kohalik omavalitsus võib öelda, et aitäh selle raha eest, aga me jätame selle kohatasu ikkagi alles, kasutame seda raha hoopis lasteaedade renoveerimiseks. Kuidas teie seda näete? [Kuidas tagada], et seda raha ikkagi väga sihtotstarbeliselt kasutataks?

No eks seda näeb ette see määrus, mille me oleme ka seletuskirjas välja toonud. Igal juhul peab riik tagama selle, et see raha jõuaks õigesse kohta: ikkagi lasteaedadele, ja mitte niimoodi, et kohatasu jääb. Kui on ette nähtud, et eraldatakse rahasummad, siis kohatasu jääda ei saa.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja! Äkki te aitate minu mälu värskendada. Kas te valitsuses oleku ajal ka vastavaid initsiatiive algatasite? Kas see, mida me praegu käsitleme, on teil rohkem nagu opositsioonis oleku eelnõu või oli teil ka valitsuses olles vastavaid ettepanekuid? Minu meelest olite te küll nagu viies ratas vankri all, tegite seda, mida Reformierakond heaks pidas, ja olite üsna vagusi. Kas ma mäletan õigesti?

Aitäh! Tegelikult, kui me ajaloos tagasi vaatame, siis [näeme, et] sotsiaaldemokraadid on seda eelnõu korduvalt esitanud, sõltumata sellest, mida Reformierakond ütleb.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et see seaduseelnõu on väga asjakohane ja väga vajalik. Arvestades üldist demograafilist kriisi ja sündimuse langust, on tervitatav iga abimeede, mis seda olukorda leevendab ja leevendab toimetulekut, eriti peredes, kus on lapsed, kes käivad lasteaias. 

Ma küsin sellisel viisil. Te olete toonud seaduseelnõu riigi tasandile. Samas, teatavasti on sotsiaaldemokraadid olnud ja on ka praegu võimul väga paljudes kohalikes omavalitsustes. Oskate te nimetada neid kohalikke omavalitsusi, kus te olete samalaadset initsiatiivi [üles näidanud]? Võib-olla on ka selliseid kohalikke omavalitsusi, kus tasuta lasteaed on juba täiesti olemas teie juhtimise all.

Aitäh, väga hea küsimus! Ma toon siin välja kaks aspekti. Kui me Tartus saime – ma ei tea, kas see oli aastal 2020 või midagi sellist – linnavalitsusse, siis üks meie valimislubadus oli, et lasteaia kohatasu ei tõuse, ja teine valimislubadus oli, et lasteaiajärjekorrad kaovad. Lasteaiajärjekorrad me kaotasime sel viisil, et ühtlustasime lasteaia kohatasu eralasteaedades ja munitsipaallasteaedades. Sellest ajast saadik ei ole lasteaia kohatasu Tartus tõusnud. 

Miks on kohatasu vaja kaotada just üleriigiliselt? Sellepärast, et kui me Tartus kohatasu lastevanematelt enam ei küsiks, siis see tähendaks, et me ei saaks lasteaiaõpetajatele palka maksta. Teatavasti ei tule riigilt piisavalt lisaraha lasteaiaõpetajatele töötasu maksmiseks. Samamoodi tuleb meil lasteaedu renoveerida. Igal juhul on tähtis, et see meede kehtestatakse üle riigi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, suurepärane eelnõu. Aga on teil mingit ülevaadet, milline üldse lasteaia kohatasu Eesti 79 omavalitsuse seas on? Kas Mart Võrklaeva vallas oli see kõige kõrgem?

Täna on seal kõige kõrgem jah. Selle kohta on olemas tabelid, aga mul ei ole neid kaasas. Selles mõttes on nagu kahju. Õigus- ja analüüsiosakond on sellise tabeli koostanud, see on küll mõne aasta tagune. Ma küsisin neid andmeid ka Haridus- ja Teadusministeeriumilt, aga sealt ma sain ainult keskmise kohatasu [andmed]. Ühes ja samas kohalikus omavalitsuses võivad need tasud olla erinevad, seetõttu ei näita see objektiivset pilti. Aga kui ma ei eksi, ma ei tea, kas see praegu ka nii on, aga paar aastat tagasi oli näiteks Kanepi vallas nii, et valda sisse kirjutatud lastevanematelt laste eest kohatasu ei küsitud, aga nende käest, kes olid väljastpoolt, küsiti. Kohatasu küsimine on vallati ja linnati väga erinev.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ega siin ei olegi pikalt midagi arutada. See on tõepoolest väga oluline ja hea eelnõu, nii et loodame saali suurt toetust. Samas me rääkisime, et 11 800 last elavad absoluutses vaesuses. See kindlasti kergendaks ka nende toimetulekut. Minu küsimus on: kas teil on usku ja lootust, et see täna teoks saab?

Suur tänu! Kui ma mõtlen sellele, kuidas seda eelnõu on varasemalt siin saalis toetatud ja et erinevad erakonnad on esitanud [sarnase sisuga] eelnõusid, siis ma väga loodan, et see esimese lugemise läbib.

Signe Riisalo, palun!

Hea ettekandja! Te olete siin püüdlikult vastanud kolleegide küsimustele, mida Reformierakond arvab või mõtleb Tallinna linnas ja siin Riigikogu saalis. Kas ei oleks ausam öelda, et te ei tea, mida Reformierakond mõtleb, selmet proovida anda kohusetundlikult vastuseid? Olge hea, selgitage, kust kohast need vastused ja teadmised teil tulevad. 

Mina võin omalt poolt inimeste valgustamiseks öelda, et Reformierakonna selge seisukoht on, et alusharidus on autonoomselt kohaliku omavalitsuse korraldada, linn saab teha vastavasisulisi otsuseid, kui selleks on seal valitseva koalitsiooni [üksmeel]. Riigikogu neid otsuseid ei tee, sest tegemist on olnud vähemalt seni kohaliku omavalitsuse vastutusalaga. See põhjendab erisust Tallinna linnas ja riigis. Aitäh! Ootan selgitusi. 

Suur tänu! Ma võin öelda, kust on tulnud minu arusaam. See osa, mis puudutab Tallinna linna, on ju avalikult teada, ja teiseks [lähtub minu arusaam sellest], kuidas valitsuskoalitsioon komisjonis hääletas. Loomulikult me võime öelda, et üks või teine asi on kohaliku omavalitsuse korraldada, aga neid asju saab muuta. Me oleme ju paljuski – olgu kas või hooldereform või huviharidus – tulnud kohalikele omavalitsustele appi. On terve rida teemasid, kus me oleme tulnud kohalikele omavalitsustele appi, ei saa öelda, et see on ainult kohaliku omavalitsuse kohustus. Jah, see on kohaliku omavalitsuse kohustus, aga kui võtame kas või hooldereformi, siis kohalikud omavalitsused ütlevad: ei, see ei ole meie kohustus. See summa, mida inimesed peavad maksma, on aastatega kasvanud, nagu sa ise väga hästi tead. 80% pidid lõpuks maksma omastehooldajad ja 20% ehk teisisõnu 7 miljonit oli see, mis tuli kohalikelt omavalitsustelt.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Esiteks tahan natuke kommenteerida eelmist küsimust ja vastust sellele. Praegu on demograafiline olukord nii riigis kui ka pealinnas selline, et kui tekivad uued väikesed Tallinna elanikud, kes saavad lasteaeda tasuta, siis minu arvates on see ainult positiivne, sest praegu on tendents pigem selline, et kohti hakkab olema rohkem kui lapsi. Nii et selles mõttes me Tallinnas seda väga ei karda, et järsku tuleb jälle see aeg, kus lasteaiakohti on puudus. Pigem vastupidi. 

Aga ma küsin teie käest, mis te arvate sellest demograafilisest olukorrast, mis meil Eestis praegu on, ja sellest, kuidas valitsus üritab sellega midagi ette võtta. Käesolev seaduseelnõu on tegelikult samm õiges suunas, mis võiks meie demograafilist olukorda parandada, aga paistab, et valitsus seda ei toeta.

Suur tänu! No demograafilise olukorraga on nii, nagu on. Aga faktid näitavad seda, et süvavaesuses elavate laste arv on kahekordistunud. Üksikvanemad ei tule hästi toime, ka nende olukord on järjest kehvem. 

Vaatame, kui palju soovitakse toimetulekupiiri tõsta. Öeldakse, et me teeme väga hästi: 200 eurole tuleb 20 eurot juurde. Andke andeks, aga see ei paranda süvavaesuses elavate laste olukorda! See peaks olema vähemalt 300 eurot, nii nagu sotsiaaldemokraadid [on ette pannud]. Me tegime riigieelarve seaduse kohta vastavasisulise muudatusettepaneku. 

Üks küsimus on ka see, et on ju peresid, ja mitte vähe, kus inimene vajab erihoolekandeteenuseid. Kui me vaatame, kui palju sinna raha juurde pannakse[, siis näeme, et] 4 miljonit. Paljud inimesed ootavad seda teenust pikisilmi, aga nad ei saa seda. Aga nendes peredes on ka lapsi. See tähendab seda, et hoolduskoormus neelab kogu aja ja tõenäosus, et lapsi juurde sünniks, on väike. Ühesõnaga, vaadatakse tulevikku ja nähakse, [et raha juurde ei tule]. Kas või huviharidusele oleks pidanud raha juurde panema ja [muudele] teenustele – eelkõige teenustele, et lastega pered paremini toime tuleksid.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Eesti 78 omavalitsuse hulgas on päris erineva finantsvõimekusega omavalitsusi. Me teame, et tänu riigile on vähemasti lasteaiaõpetajate palgad nüüd suuremal määral ühtlustatud üle riigi ja väga suuri erinevusi seal enam ei ole. See, et meil on ebavõrdses situatsioonis nii kohalikud omavalitsused kui ka paljud pered, on paratamatu ja kurb. Kindlasti see eelnõu aitab seda muuta. 

Aga ma küsin selles valguses, et kas see eelnõu aitaks muuta ka lasteaialaste sissekirjutust [omavalitsustesse]. Väga sageli valivad lapsevanemad sissekirjutuse [koha] just selle järgi, et saada oma laps ühte või teise kohalikku omavalitsusse. Kas selle eelnõu kokkupanemise ajal tuli [jutuks] ka see, et see aitaks kaasa, et meil sissekirjutus oleks ikkagi selle järgi, kus lapsed tegelikult elavad?

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma arvan, et see kindlasti töötaks. Ma toon jällegi näite oma kodulinnast. Paljud Tartus tööl käivad lapsevanemad, ütleme, isegi Tartus elavad lapsevanemad [teevad nii, et] üks lapsevanem kirjutab end valda sisse, sellepärast et kohatasu on seal palju väiksem. See igal juhul mõjutab.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Riisalo rõhutas siin, et tegelikult on see nende kohalike vürstiriikide valitsejate ülesanne, mitte riiklik ülesanne. Selline on Reformierakonna seisukoht. Kui võtta seda niimoodi, et Mart Võrklaeva vallas on [kohatasu] kõrgeim, aga Mart Võrklaeva naabervaldades – kõik, mis seal on, need Kiilid ja Jõelähtmed ja Sakud ja Tallinna linn ja Kose ja mis seal kõik on, ma võin mõnega eksida – on hoopis teistsugune olukord. Aga Eesti riigis peaks ju olema oluline, et kõik lapsed, sõltumata sellest, kas nad on Rae vallas, Kiilis või Tallinnas, saaksid maksimaalse stardikiirenduse[, mille annavad neile] loomulikult nende vanemad, aga ka lasteaia kohatasu kaotamine või selle suuruse [ühtlustamine]. 

Miks valitseb praeguses valitsuses selline vürstiriiklik mentaliteet, et igaüks vaadaku ise? Eesti laste tulevik ei ole nagu oluline. Oluline on [suunata] kaitseks 5% või rohkem, aga mitte Eesti laste tuleviku kaitseks mingi protsent. 

Teie aeg!

Miks seda üleriigilist ühtset pilti ei ole? 

Suur tänu! Ma päris täpselt ei oska sellele küsimusele vastata, kuna ma ei tea, mida arvab Mart Võrklaev või antud kohalik omavalitsus. Aga loomulikult on see ülioluline, et kõik meie lapsed saaksid alustada kooliteed ühelt ja samalt stardipakult. Paraku on nii, et osa lapsi – nagu ma ütlesin, neid on ligi 10% – täna lasteaias ei käi. Kui me küsisime Haridus- ja Teadusministeeriumi ametniku käest, miks nad ei käi – loomulikult on osa lapsi kodus sellepärast, et lapsevanem on otsustanud lapsega ise tegeleda –, siis vastus oli, et nad pole seda uurinud. Päris kindlasti peaks seda uurima. Aga nagu ma juba ütlesin, just eelkõige nende laste puhul, kes pole lasteaias käinud, tekib paljudel – mitte kõigil – koolis vähemasti algklassides raskusi edasijõudmisega. Ja nende sotsiaalsed oskused ka pole välja arenenud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle eelnõu tugeva kaitsmise ja selgituse eest! Palju on räägitud maailmavaatelistest erinevustest, sellest, kas [alusharidus] peaks olema kohalike omavalitsuste või riigi ühine vastutus või vähemalt vastutus riigi [rahalisel] toel. Mul ei jää siin muud üle kui nõustuda nende kolleegidega, kes siiski näevad, et iga laps on Eestis oluline, ükskõik millisesse omavalitsusse ta on sisse kirjutatud. Selleks, et aidata saadikutel otsust ja valikut teha, võib-olla kirjeldate veel kord lasteaiateenuse mõju vaesusstatistikale. Sellest on siin täna palju räägitud. Kuidas üldse saavad erinevad avalikud teenused perede toimetulekut toetada?

Igal juhul suur tänu! Kui me räägime lasteaialastest, siis kindlasti on [oluline] see, et kui laps saab käia lasteaias, siis ta saab seal – kuidas ma ütlen? – sooja toidu, mida ta kodus võib-olla ei saaks. Teiseks, ta saab piisavalt oskusi ja teadmisi, et kooliteed alustada, ja seda heade pedagoogide käe all. Need kaks asja on võib-olla kõige olulisemad. Enamasti on lasteaedades olemas ka huviringid ja need on sageli tasuta, aga mitte igal pool. Ka nende eest tuleb maksta. Jah, neid positiivseid mõjusid on palju, kui ma räägin alusharidusest. Võib-olla ma laiemaks ei lähe.  

Ma võin tuua näite kas või oma lapselaste põhjal. Ma tean, kui palju läheb maksma kas või nende huviharidus. Huviharidust eelkooliealistele lastele ei hüvitata, aga tegelikult on need summad kolossaalsed. 200, 300, 400 eurot läheb kahe lapse peale lisaks lasteaia kohatasule, toidule ja nii edasi.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te siin ühele saalist tulnud küsimusele, miks on eelnõu [varem] tagasi lükatud ja ka seekord soovitatud tagasi lükata, vastasite: seetõttu, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas selle eelnõu. Kuna mina teen järgmise ettekande[, milles annan ülevaate] kultuurikomisjonis toimunud arutelust, siis ma tahan öelda, et mitte ükski komisjoni liige ei toonud seda põhjuseks, ega ole toonud ka varasemalt. Ma võtsin välja kogu ajaloo. Tõepoolest, Sotsiaaldemokraatlik Erakond on esitanud sarnase sisuga eelnõu kolmel korral ja ühel korral ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, aga nemad ei soovinud mitte tasuta [lasteaiakohti], vaid alandada lapsevanemate maksimaalset osalusmäära ning ühtlustada ja parendada olukorda Eesti eri piirkondades. Mul ei ole küsimust, aga mul on täpsustus.

Ma sellele täpsustusele siis ka vastan. Midagi maksab ka tunnetus: me oleme praegu opositsioonierakond ja sotsiaaldemokraadid esitasid selle eelnõu. See on minu seletus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te korra oma kõnes juba mainisite, et paljud lapsed, kes jäävad alushariduseta ehk on kodus, näevad hiljem koolis vaeva. Minu küsimus on selline. Kui me võimaldame tasuta alusharidust lapsele, kes käib lasteaias, siis kas oleks mõeldav ka see, et kui lapsele, kes ei käi lasteaias, palgatakse koduõpetaja, siis lapsevanemale need kulud kompenseeritakse?

Suur tänu! Ma arvasingi, et see küsimus tuleb. See võimalus on olemas. Kui on teada, et laps seal kodus õpet saab, siis sellisel juhul jah. Aga mitte nii, et lihtsalt antakse raha. Sotsiaalselt pidetuid perekondi see ei aita. Ma ei taha öelda "asotsiaalsetes peredes", aga sellistes peredes, kus võib-olla lastest nii palju ei hoolita ja hoolitakse rohkem rahast, sellest tolku ei ole. Aga üldiselt see võimalus on olemas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me rääkisime erinevatest kohalikest omavalitsustest ja minu kolleeg tõstatas Tallinna teema, kus teatavasti koalitsioonileping on tänasel päeval allkirjad saanud. Üks oluline punkt, mis on ka koalitsioonilepingus kajastatud, on see, et alates järgmise aasta septembrikuust saavad Tallinna lapsed võimaluse tasuta lasteaias käia. Te ise mainisite ka, et vaesus süveneb, eriti lastega peredes, üksikvanematel on toimetulekuraskused ja nii edasi. Siin Tallinna puhul on välja toodud veel ridamisi meetmeid, mis on suunatud just lastele: näiteks lapse sünnitoetus, mis tõsteti 1000 euro peale, õppeaasta alguse toetus, mis tõsteti 150 euro peale, ja nii edasi. Kuidas nendesse meetmetesse suhtuda ja kas neid ei võiks rakendada üle riigi?

Jah, võib küll. Aga ma kordan veel kord, et võib-olla tasuks Tallinnas kõigepealt alustada sellest, et eralasteaedades ja munitsipaallasteaedades kohatasu võrdsustada ja alles siis kaotada. See tagaks kõikidele lastele pealinnas võrdsed võimalused. Aga ma jään selle juurde, et see peaks olema üleriigiline meede ja see mõjuks siis ka Tallinnale. (Hääl saalist: "Mõnes eralasteaias on kohatasu 800–900 eurot.") Okei.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! Ma küsin niimoodi. Siin on räägitud erakondadest, kes on kusagil võimul, ja sellest, millised need lasteaiatasud kohalikes omavalitsustes parasjagu on, kas kõrged või mitte nii kõrged. Aga kuidas sotsidega on? Sotsid on olnud näiteks Hiiumaal aastaid-aastaid pikalt-pikalt võimul ja kindlasti on neid omavalitsusi üle Eesti veel. Kuidas seal nende lasteaiatasudega on? Kas te olete tulnud lapsevanematele lahkelt vastu ja ajanud seda [joont], et äkki kaotaks lasteaiatasu üldse ära?

Võib-olla Reili vastab sellele, ma ei oska siin täpselt öelda.

Aitäh! Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõistan, et see sõnavõtt on mõeldud eelkõige selleks, et ettekandjalt küsida. Aga kuna Hiiumaa, minu südamele väga oluline kodumaakond, nimeliselt välja toodi, siis mul on hea meel kolleegidele rääkida ühest minu arvates väga heast süsteemist. Tõesti, kahjuks ei ole lasteaed kõikidele Hiiumaa vanematele päris tasuta, aga Hiiumaa vald on võtnud enda peale kogu toidukulu ja fikseerinud lasteaia kohatasu, mis on 45 eurot lapse kohta. Ja see on püsikulu olenemata sellest, kui palju laps kohal käib, kui palju ta seal sööb ja nii edasi. Ma julgen väita, et see on nende KOV-ide hulgas, kus tasu on kehtestatud, üks parimaid näiteid. Selliseid KOV-e on kindlasti veel ja selle üle, ma arvan, on põhjust rõõmu tunda. Aga liiga palju on neid KOV-e, kus me räägime sadadest ja sadadest eurodest, mis käivad peredele üle jõu.

Küsimust ei olnud, aga kui lugupeetud ettekandja soovib seda täiendada või sellele kuidagi vastata, siis palun.

Ma ütlen, et ma tõesti praegu peast ei oska öelda ja eraldi välja tuua, kui suur on kohatasu sotsiaaldemokraatide juhitavates valdades. Minu meelest on ka Võrus kohatasu üsna marginaalne, aga ma võin eksida. Helle-Moonika, sa võid seda kontrollida. Teiseks, nendes piirkondades, kus me linnas või vallas võimu jagame, me oleme alati tõstatanud selle küsimuse, et kui kohatasu ei ole võimalik kaotada, siis vähemasti seda edasi ei tõstetaks. 

Aga ma jään selle juurde, et see süsteem tuleks teha üle riigi. Küll Tallinn varsti näeb, kuidas neil lasteaiakohti puudu hakkab olema. ("Hääl saalist: "Kogu Eesti tuleb …") Kogu Eesti tuleb, kogu ümbruskond tuleb Tallinna, Viimsi ka.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma pigem ütlen praegu aitäh Reilile, sest Reili vastas küsimusele. Minu küsimus oli väga lihtne, kas on kusagil omavalitsust, kus teod ja sõnad lähevad kokku. Aga no ei ole. 

Ma küsin siis nii. Kui te olite valitsuses, siis kas te kordki tõstatasite seda teemat ja tegite ettepaneku, et valitsus võiks algatada sellise eelnõu, nagu sa siin praegu esitled. Teil oli see võimalus. Sõnad ja teod – kuidas sellega on?

Suur tänu! Me oleme valitsuses olnud erinevatel aegadel ja alati on meie prioriteet olnud lastega pered. [Toon näitena] lapse[toetuse] tõusu. Mäletate väga hästi aega, kui [lapsetoetus] oli 19 eurot; kahe-kolme aastaga sai see tõstetud 60 euro peale. Samuti huviharidus ja nii edasi. Ma võin julgelt öelda, et lapsed on olnud alati meie prioriteet. Ja vaesuse [vähendamine] samamoodi. Vaesuse [vähendamise] abinõud, mis me oleme välja toonud – nende eest me oleme valitsuses olles igati seisnud, selle eest, et lastega pered ei oleks vaesuses.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Võib-olla oleks mõistlik üle korrata ja saadikutele meelde tuletada, ka eelkõnelejale, miks sotsiaaldemokraadid soovivad [kehtestada] just nimelt sellist seadust, mis vabastaks kohatasust üle terve Eesti. Eelkõneleja küsis konkreetsete piirkondade kohta, aga meie lahendus ongi ju see, et see kehtiks üle terve riigi. Võib-olla tuletate neile lihtsalt meelde, miks me tahame just nii teha, aga mitte teisiti.

Suur tänu! Ma võib-olla kõike ei hakka üle kordama, aga ühe asja ütlen ära. See süsteem peab kehtima üle Eesti. Miks? Et kõigil lastel oleks võimalik saada korralik alusharidus, mis on vundament selleks, et koolis hakkama saada ja omandada sotsiaalsed oskused; et ükski laps ei jääks sellest võrgust kõrvale. Loomulikult ka see, et ei oleks tohutut paikkondlikku ebavõrdsust; et nendesse kohtadesse, kus lasteaia kohatasu kaotatakse, eriti suuremates linnades, ei hakataks valdadest lapsi lasteaeda viima. See omakorda paneks sellele suuremale linnale kohustusi juurde ehitada lasteaedu, sest kõigile lastele peab ju olema tagatud lasteaiakoht. 

Nagu ma ütlesin, alusharidus on hariduse põhi ja lahutamatu osa. Kui meil põhiharidus on tasuta, gümnaasiumis saab käia tasuta, kutsekoolides ja ülikoolis ka, kui ülikool lõpetada normajaga, siis ma ei saa aru, miks see vundament, alusharidus, peab olema tasuline.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te just ütlesite, et teie olete alati laste eest väljas. Aga vaat, kui te viimati valitsuses olite, siis esimene otsus, mille te tegite, oli lasterikka pere toetuse järsk mahatõmbamine. Selle tõttu on tuhanded Eesti lapsed jäänud selle valitsuse ajal sündimata. Nii et kahjuks ei vasta teie jutt tõele. 

Aga ma küsin võrdsuse kohta. Meil on tõesti olemas kante, kus ei jaksata isegi lasteaeda renoveerida, vajatakse kõikvõimalike tasandusfondide abi. Aga teisalt on meil Tallinna "kuldses ringis" väga jõukaid omavalitsusi, kes ei suuda otsustada, kas ehitada veel uhkem kool või veel uhkem lasteaed. See oleks ju ebaõiglane ebavõrdsuse süvendamine, kui me kingiksime Rae vallale ja Viimsi vallale sellise toreda hüve, nagu te välja pakute.

Oota, alusta oma küsimust … Ütle, mis sa alguses küsisid, mul on juba meelest läinud, suur jutt tuli peale. Aa, tuli meelde. Kõik see, mis puudutab lapsetoetusi: loomulikult peavad sotsiaaldemokraadid oluliseks, et kõik lapsed on võrdsed. Ei saa olla nii, et me mingeid toetusi indekseerime, aga esimese ja teise lapse toetuse jätame sellest mängust välja [ja neid toetusi] ei tõsta, kuigi sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku tõsta ka need 100 eurole. Sotsiaaldemokraatide ettepanek tõsta üksikvanema toetus 19 eurolt 80 eurole läks läbi, aga see oleks tulnud samamoodi indekseerida. Lastega peresid tuleb ikkagi võrdselt kohelda. Kui ei sünni esimest last, siis ei sünni ka teist ega kolmandat. Me ei saa öelda, et peretoetused oleksid mingil moel takistuseks. Aga mis on oluline? Tähelepanu peab pöörama teenustele, näiteks huviharidusele ja nii edasi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te hakkasite nüüd rääkima, et see lasteaiatoetus on justkui lastetoetus, aga minule jääb mulje, et me pigem toetame omavalitsusi, sest nemad teevad kulutusi lasteaiakohtadele. Siit ka küsimus. Kas me peaksime sellist lasteaia kohatasu vabastust tegema üle Eesti? Pigem teeks ka siin erisuse. Mõned omavalitsused saavad ju palju paremini hakkama kui [teised], näiteks need, mis on siit "kuldsest ringist" kaugemal. Võib-olla mõtleks natukene selle peale ja teeks ikkagi vahe sisse ja toetaks seal, kus on päriselt abi vaja, mitte nii, et külvame kõigile lennuki pealt. 

Aitäh! Ma arvan, et lastele raha andmine ei ole lennuki pealt raha külvamine. Loomulikult arvestatakse omavalitsuses olevate laste arvu, vanust ja kõike muud, nii nagu ma ütlesin, mida saab määrusega paika panna. Kui me hakkame sellist vahet tegema, siis on jällegi vahe sees.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma võtan siit sellest viimasest küsimusest kinni. Miks me ei toeta sellist varianti, mis justkui suunaks ainult teatud omavalitsustele selle hüve? Ja paluti natukene mõelda. Mulle tundub, et päris palju on juba mõeldud. Mõttetöö tulemusel saab iga inimene aru, et selliste erisuste tekitamine loob ju ka edaspidi selliseid olukordi, milles riik ei tahaks olla. Omavalitsustel ei oleks ju võimalik planeerida tulevikku, kas või seepärast, et kui kõrval asuval omavalitsusel on selline hüve olemas, siis see võib mõjutada väga paljusid peresid, näiteks nende otsust kolida. See on üks väga lihtne põhjus, milleni võib mõttetöö tulemusel jõuda.

Ma saan aru, et see oli kommentaar.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu kultuurikomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan kultuurikomisjonis toimunud arutelu. Komisjoni [istung] toimus teisipäeval, 11. novembril. [Istungit] juhatas komisjoni esimees Liina Kersna, osalesid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Heljo Pikhof, kes oli Madis Kallase asendusliige, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Kutsutud oli Haridus- ja Teadusministeeriumi alushariduse valdkonna juht Maila Rajamets. 

Kõigepealt tutvustas Heljo Pikhof eelnõu sisu, ka täna tegi ta seda väga põhjalikult. Seejärel sai sõna HTM-i esindaja, kes tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta ning ütles, et valitsus ei toeta seda eelnõu ja tõi välja põhjused. Ta selgitas ja rõhutas, et kohalikul omavalitsusel peab säilima enesekorraldusõigus. Tasuta alusharidus ei ole Eestis põhiseadusest tulenev kohustus. Kehtiv süsteem on toiminud senini, vanemad tasuvad kohatasu ning riik on siiski kehtestanud ka maksimaalse määra. Ta tõi välja, et Eestis on hariduskulude osakaal [eelarves] Euroopa riikidega võrreldes väga-väga kõrge. Eelnõu [vastuvõtmise korral] võib kaasneda risk, et suureneb nende laste arv, kes on küll nimekirjas, kuid reaalselt lasteaeda ei tule. Suure puudusena nägi Vabariigi Valitsus, et eelnõu seletuskirjas puudub terviklik analüüs ja kulude katteallikas, mis on kindlasti vajalikud enne niivõrd ulatusliku muudatuse elluviimist. 

Ta tõi ka näite – ja me arutasime seda –, et Eesti lasteaia nii-öelda profiil erineb tõesti paljudest teistest Euroopa riikidest. Meil on pikad lasteaiapäevad, kolm sooja toidu korda, meil saab päeval magada või siis puhata ja seda lausa voodipesuga. Ma tõin selle välja seetõttu, et ma vanaemana arvasin, et nii on igal pool, aga meil on inimesi, kes on töötanud siin ja seal, ja nemad tõid välja, et päris paljudes kohtades läheb laps lasteaeda oma võileivaga, kui see tal kaasas on, matid on maas ja seal siis puhatakse. Nii et olud on hästi erinevad, aga Eesti on siin kindlasti suureks eeskujuks. 

Ja siis tundis Liina Kersna huvi, kui suur on Eesti laste puhul lasteaias osaluse protsent. Sellest oli ka siin juttu. HTM vastas, et ligikaudu 88. Eelnõu esitaja ütles täna saalis, et 89. No see on küllaltki väike vahe. Teame ka, et see protsent on olnud varasematel aastatel suurem. 

Mina palusin taustateadmiseks infot, kui palju on Riigikogule esitatud kahe viimase koosseisu jooksul sarnaseid eelnõusid. Ma tõin selle ka oma küsimuses välja. Tõesti, sotsiaaldemokraadid on seda viimase kahe koosseisu ajal teinud kolm korda ja EKRE ühel korral, aga selle eelnõu siht oli natuke laiem kui lihtsalt tasuta alusharidus. Avaldasin arvamust, et vajadus riigipoolseks toetuseks on tõesti suurem maa[piir]kondades, kus noorte perede hoidmine ja laste arengukeskkonna tagamine vajavad suuremat tähelepanu. Ka mina tegin eelnõu algatajatele ettepaneku mõelda selles suunas, kuidas riigi tasandil selliste piirkondade laste arengut senisest rohkem toetada. 

Kadri Tali arvas, et kui kohatasu on liiga väike või teenust pakutakse tasuta, siis võib tekkida olukord, kus lapsed on küll nimekirjas, kuid ei käi lasteaias. Ta rõhutas, et Eesti lasteaedades on vaatamata madalale tasule siiski väga head võimalused. Ta tõi näiteid oma kogemusest Soomest, kus on tema lapsed kasvanud. Meil on väga head professionaalsed õpetajad, mitmekülgsed huviringid, võimalik saada psühholoogi ja logopeedi abi, Soomes on tasud palju kõrgemad, aga teenuseid palju vähem. 

Vadim Belobrovtsev sõnas, et Keskerakond toetab eelnõu. Ta tõi ka oma küsimustes need põhjendused välja. Ta ei nõustunud sellega, et kohatasust vabastamine võiks põhjustada kvaliteedi langust. Toon selle välja, sest need on nagu kaks erinevat arvamust, mille üle komisjoni liikmed debateerisid. 

Liina Kersna rõhutas, et ka Reformierakonna seisukoht on, et kohatasu on kohaliku omavalitsuse otsustada. 

Tõnis Lukas sõnas, et lasteaiakohtade maksumus omavalitsuste lõikes erineb tõesti oluliselt ning sõltub struktuurist, hoonestusest, õpetajate koosseisudest. Tõnis Lukas soovis teada, kuidas arvestatakse näiteks olukordi, kus mõnes omavalitsuses on lasteaiatasu juba kaotatud, aga teises maksimaalne. Heljo Pikhof eelnõu algatajate esindajana vastas, et eelnõu kohaselt jaotatakse toetus kohaliku omavalitsuse üksustele valitsuse määruse alusel, arvestades erinevaid koefitsiente. 

Veel oli arutelu all, mis on need põhjused, miks umbes 10% lastest ei osale alushariduses. Ministeeriumi esindaja vastas, et kuna alusharidus ei ole kohustuslik, siis on vanemal õigus oma lapsi ka kodus õpetada. Seetõttu ei ole ka vastavaid uuringuid läbi viidud. Komisjoni liikmed soovisid teada, kas neid on läbi viidud, et me saaksime täpsemaid andmeid. 

Liina Kersna viitas Jaak Aaviksoo haridusraportile ja tõi välja, et kui me räägime haridusest, siis kõige parem olukord valitseb Eestis alushariduses. Raporti kohaselt tuleneb see sellest, et vastutus lasub üheselt kohalikul omavalitsusel, kes on oma rolli täitnud väga vastutustundlikult, arendanud teenuseid ning taganud nende kättesaadavuse ja kõrge kvaliteedi. Sellega arutelu lõppes. 

Liina Kersna tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Päevakorda võtmise suhtes oli konsensus. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi – ka see võeti vastu konsensusega. Ja seejärel hääletati ettepanekut eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 4 komisjoni liiget: Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop, Kadri Tali. Vastu oli 2: Vadim Belobrovtsev ja Heljo Pikhof. Erapooletuid oli 1: Tõnis Lukas. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on üks küsimus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ülevaade oli väga hea ja terviklik. Mul on nüüd teile küsimus. Kas komisjoni arutelul oli ka sellest juttu, et see oleks üks võimalus, kuidas vähendada absoluutses vaesuses olevate laste arvu? Nagu me oleme rääkinud, neid on tänaseks juba 11 800. Jagatavad toetused ei peaks olema ainuke lahendus, vaid ka teenused, näiteks tasuta teenused võiksid omada nende laste puhul väga konkreetset ja positiivset mõju.

Suur aitäh küsimuse eest! Selleteemalist arutelu ei toimunud. Ükski arutleja või kõneleja ei toonud niisugust näidet 11 800 lapse kohta. Ma loodan, et see on õige. Aga ma ei hakka pikemalt selgitama. Lihtsalt sellist arutelu komisjonis seekord ei olnud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea kolleeg komisjonist! Olen nõus, et oli hea ülevaade, ja vaevalt et midagi jäi rääkimata. Te mainisite, et sarnast eelnõu on menetletud viimase kahe koosseisu jooksul vist neli korda.

Jah.

Kas te oskate öelda – ma saan aru, kui teil seda infot ei ole –, kuidas need arutelud läksid lõppotsuste mõttes?

Suur tänu küsimuse eest! See oli minu isiklik palve Haridus- ja Teadusministeeriumile, aga tegelikult sain ma selle ülevaate kultuurikomisjoni nõunike käest. Ütlen ausalt, ma soovisin, et mul oleks see taustateadmine olemas. Ma arvan, et kui ma oleksin ise mingi eelnõu esitanud, siis ma oleksin ka püüdnud vaadata ja saada ülevaate, kas [sellist eelnõu] on varem esitatud. Kuna komisjon selle eelnõu puhul seda tagasisidet ei küsinud, ainult mina tegin seda, siis sellist arutelu ei olnud. Aga seda ma võin kinnitada küll, et need eelnõud lükati tagasi erinevatel põhjustel, mitte sel põhjusel – ma rõhutan! –, et esitajaks olid sotsiaaldemokraadid või Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Tõesti, sotsiaaldemokraadid on tõstatanud teema, mis on ka täna siin saalis arutelu all: alusharidus[seaduse] muutmise seaduse eelnõu ehk siis lihtsamalt öeldes lasteaia koha[tasust] vabastamise eelnõu. Siin on juba räägitud, millises olukorras on meie pered, milline on majanduslik olukord ja inimeste toimetulek. Need arvud ei ole kiita, vaid vastupidi, need on väga negatiivsed. Ja nii nagu lugupeetud ettekandja ütles, üksikvanemate olukord on veelgi hullem kui eelmistel aastatel ja vaesus lastega peredes aina süveneb. 

Küsimus on, mida riik saab teha ja mida saavad teha kohalikud omavalitsused. Loomulikult, arvestades demograafilist olukorda, peaks riik seadma prioriteediks selle probleemi lahendamise. Ja üks võimalus ongi pakkuda leevendust lasteaia kohatasu [kaotamisega]. 

Kui riik seda teha ei suuda, siis peavad seda tegema jõukamad kohalikud omavalitsused. Tallinn on selle tee ette võtnud. Me [nägime], et riik on saamatu. Seda eelnõu on ju esitatud mitmeid kordi, tehtud ettepanek, et lapsed saaksid käia lasteaias tasuta, aga siiamaani ei ole olnud ühtegi valitsust, kes oleks suutnud selle vastu võtta ja sellise võimaluse tagada. Paljudes riikides on see võimalus olemas, paljudes teistes riikides pakuvad kohalikud omavalitsused lasteaiateenust tasuta. 

Ma toon välja uued positiivsed suunad või tuuled, mis hakkavad Tallinnas puhuma. Alates 1. septembrist 2026 on tallinlastele lasteaiakoht tasuta. See on loomulikult positiivne meede, mis hästi palju mõjutab meie noorperesid. See peaks andma tõuke ka selleks, et lapsevanematel või noortel, kes plaanivad peret luua, oleks vähemalt teadmine, et Tallinna inimestelt lasteaiakoha eest tasu ei küsita. Need on meetmed, mida oleks pidanud riik rakendama, ja mitte sel aastal, vaid juba eelmistel aastatel, nii nagu Heljo siin puldis rääkis. 

Aga Tallinn ei piirdu ainult sellega. Arvestades üleüldist olukorda ja ka demograafilist olukorda, tõstab Tallinn lapse sünnitoetust. Järgmisest aastast on lapse sünnitoetus 1000 eurot, kaksikute puhul 3000 eurot ja kui jumal annab, et tulevad mitmikud, kolmikud, siis lausa 10 000. See on kindlasti veel üks suur abimeede, mida järgmisest aastast Tallinnas rakendatakse. 

Alates 2026. aasta 1. septembrist suureneb ka õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150 euroni. See on väga suur toetus lastele, kes lähevad kooli. Me teame väga hästi, kui palju 1. septembril läheb rahakotist raha selleks, et lapsel oleksid pliiatsid ja suled olemas. Tõstetakse ka esimesse klassi minevate laste kooliaasta alguse toetust 320 eurolt 500 eurole. See on, ma arvan, pretsedenditu. See on kõige suurem toetus üldse, mida kohalikud omavalitsused esimesse klassi minejale on andnud. 

Soovin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma arvan, et selle suuna, mida Tallinn praegu näitab, peaks ka riik endale sihiks võtma. Need toetused, mis järgmisel aastal Tallinnas rakenduvad, peaksid olema rakendatud kogu Eestis, sest ilma nende meetmeteta ei suuda me demograafilisest kriisist välja tulla. See on üks abimeede, abitööriist selleks, et olukorda leevendada. Ma ei näe siin täna koalitsiooni poole peal tahtmist seada see küsimus prioriteediks ja tõesti mõelda selle peale, kuidas noori aidata ja kuidas sellisest olukorrast välja tulla. 

Loomulikult me toetame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatust selle seaduseelnõu puhul. Aga ma pean teile, head sõbrad, meelde tuletama, et teil olid võimalused olemas, kui te olite valitsuses. Miskipärast koalitsioonis olles ei seisnud te nende seisukohtade eest nii [palju], et neid oleks saanud ka rakendada. See on tegelikult teie tegemata töö, kui te olite valitsuses. Rääkimata sellest, et te ei suutnud pakkuda leevendust noorperedele, te tegite nende elu erinevate maksutõusudega veelgi hullemaks. Neid maksutõuse ja neid teenuseid[, mis kallinesid,] oli väga palju, kus teie käsi, teie allkiri oli all. Seda ei saa unustada. 

Võib-olla olete nüüd ennast leidnud. Te ei ole enam valitsuses ja see meepott ei ole opositsioonis olles võib-olla enam nii magus. Te olete tulnud välja selliste eelnõudega, mis oleksid võinud olla arutelu all juba siis, kui te olite koalitsioonis koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga.

Head sõbrad koalitsioonist, Reformierakonna ja Eesti 200 saadikud! Ma kutsun teid üles, juhul kui te praegu seda eelnõu ei toeta, vähemalt mõtlema selle peale, kuidas Eesti riik demograafilisest kriisist välja tuua! Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh! Head kaasvõitlejad, hea juhataja ja kõik, kes te meid ja seda debatti jälgite läbi interneti! Iseenesest ju väga hea eelnõu, väga hea algatus. Tõesti, eelnõu näeb ette tagada igale lapsele tasuta lasteaiakoht ja eelnõu kohaselt kaotatakse lapsevanemate kohustus tasuda lasteaia kohatasu.  

Aga ma ikkagi suunaksin oma kõne alguses väikese iroonilise teraviku eelnõu algatajate poole, tegin seda oma küsimustes ja teen seda ka praegu. Head sotsid, te alles olite valitsuses. Praegu taotlete seda küll, aga kui te olite valitsuses, siis olid ju kõik tööriistad teie käes. Te isegi ei algatanud seda eelnõu, ei taotlenud selle algatamist. Kuigi eelnõu ettekandja ütles, et lapsed on alati olnud sotside prioriteet, siis ma tuletan teile meelde ikka sedasama asja, et niipea kui te saite valitsusse, just nimelt sellesse viimasesse valitsusse, kus te olite, võtsite te kohe suurperedelt ära toetuse, kodus olevatelt emadelt tervisekindlustuse, peredelt laste arvelt tulumaksutagastuse ja loomulikult kehtestasite automaksu, mis lööb absoluutselt kõiki peresid: ühe lapsega peresid ja kahe lapsega peresid, kelle eest te väidetavalt seisate, aga ka suurperesid, ja lööb ka kõiki neid peresid, kus veel lapsi ei ole, sest ka nemad lähevad poodi, kuhu on toodud kaubad autodega, maksavad selle tõttu rohkem ning peavad mõtlema, kas nad üldse riskivad lapsi saada.  

Aga meie muidugi seda eelnõu toetame, sest me oleme alati seda meelt olnud. Näiteks 2025. aastal ütles ka Postimehe analüüs, et tasuta lasteaiakoht – see oli küll Tallinna kontekstis – on eelkõige Keskerakonna ja EKRE teema. Tõesti, see ettepanek on olnud meil läbivalt üleval valimistest valimistesse. Suvel tõstis selle teema korraks Tallinnas lauale ka Reformierakond, kes lihtsalt initsieeris Tallinnas võimutüli ja paljastas sellega oma poliitilise rumaluse, aga jäägu see sinnapaika. Noh, sotsid olid muidugi selle vastu. Nagu õigesti öeldakse, põhjusi leiab muidugi alati. Eks ta ole, põhjused on ühes omavalitsuses ühed ja teises omavalitsuses võib-olla hoopis teised. Seetõttu tulekski lasteaia kohatasu suhtes midagi üleriigiliselt ette võtta.  

No ikka ei saa, peab Reformierakonnast ka rääkima. Reformierakonna kohta oleme pidanud siin palju kuulma, aga lasteaia kohatasu kaotamisest [rääkides] ei pääse me neist üle ega ümber. Väga irooniline, aga eluline fakt on see, et nõudes tasuta lasteaiakohta populistlikult ühes omavalitsuses, on nad olnud aastaid võimul ühes teises omavalitsuses, kus on üks kõrgeimaid lasteaiakoha maksumusi üldse. Siin on juba räägitud Tartust, räägitud Rae vallast. Nad ei ole käitunud teps mitte oma sõnade järgi ja see asjaolu saab ilmselt taas kord [kinnitust] täna siin saalis, kus seesama Reformierakond juhib protsesse. Olenemata sellest, et nende toetus üleriigiliselt on väga madal, juhivad nad ikka protsesse. Komisjonist on juba tulnud ettepanek see eelnõu tagasi lükata.  

Praeguseks on täiesti selge, et Reformierakonna tipp-poliitikud, kes suvel olid Tallinna tasuta lasteaiakohtade lubaduse arhitektide seas, ajasid juba siis täiesti häbematut ja küünilist populistlikku poliitikat, ja nagu kõik näha said, kukkusid nad seetõttu ka päris sügavasse poliitilisse auku. Nüüd oleks neil võimalus selle eest seista Toompeal ja Stenbocki majas, aga nende kahepalgelisus saab täna ilmselt [veel kord kinnitust], sest see eelnõu esimesest lugemisest kaugemale ei jõua. 

Ma palun lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Aitäh! Lasteaed muidugi võiks ja peaks olema iga lapse inimõigus. Iga laps, kelle vanemad soovivad teda lasteaeda panna, peab saama lasteaias käia, ilma et see paneks löögi alla tema vanemate rahakoti, mille tõttu vanemad peavad siis valima, õigemini neil ei olegi valikut. Kui lapsevanemad tahavad, et perel oleks leib laual ja katus pea kohal, siis nad peavad käima tööl. Nad peavad käima tööl, peavad vaatama, kuidas lapsed päevaks kuhugi hoidu saada. Samas peavad nad sellestsamast töötasust päris suure osa ära maksma selle eest, et nad saaksid üldse tööl käia. Teatavasti võeti lastega kodus olevatelt emadelt ära tervisekindlustus, nii et nad üldse ei saagi valida. Nad tahavad lapsega kodus olla, teda ise õpetada ja kasvatada, aga nad ei saa seda teha. Riik sunnib ju sellega naisi tööle ja samas võtab neilt osa teenitud töötasust ära lasteaia kohatasuna. 

Seda eelnõu me toetame, see on selge. Ma arvan, et lasteaia kohatasu kaotamine üleriigiliselt peabki olema poliitiline otsus, aga selleks peavad võimule saama poliitilised jõud, kes päriselt ka hoolivad oma rahvast, oma peredest, oma lastest, eesti rahva kestmisest üle aegade; kes ei jaga oma raha ära võõrastele; kes ei ehita lasteaedu teistes riikides, vaid ehitab neid Eestis meie oma lastele; kes ei osta ega anna ära oma relvi, vaid kaitseb eelkõige oma riiki ja oma rahvast; kes ei hakka esimese asjana otsima põhjusi, miks ei saa, vaid otsib lahendusi, kuidas saaks. 

Lasteaia kohatasu kaotamine kõigile Eesti kodanike lastele – see on väga oluline, et just Eesti kodanike lastele, sest me ei jõua mitte iialgi kinni maksta kõiki neid [kulutusi, mis kaasnevad nendega], kes tulevad siia Eestisse meid välja sünnitama – kõigis Eesti omavalitsustes saab ühel päeval kindlasti teoks, aga selleks tuleb Eesti rahval valida otsustajaks rahvuslikud jõud, nagu EKRE. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendisaadikud! Sotsiaaldemokraadid esitasid lasteaia kohatasu kaotamise eelnõu kahel põhjusel. Esiteks, ma meenutan – sellest on siin saalis palju juttu olnud –, et suve alguses sooviti Tallinna linnas koalitsiooni lõhkuda, eelkõige soovis seda Reformierakond, ja räägiti lasteaia kohatasu kaotamise vajadusest. Me juba toona rääkisime [probleemist, mis sellega kaasneb,] ja ma arvan, et sellest on mõistlik ka praegu rääkida. Isamaa ja Keskerakonna koalitsioonileping Tallinnas ütleb, et ainult Tallinna lastele hakkab lasteaed tasuta olema. Probleem on väga lihtne. Kui siia tasuta lasteaeda hakkab tulema väga palju lapsi ümberkaudsetest omavalitsustest – Rae valla tohututest hindadest me oleme siin saalis juba rääkinud –, siis kannatavad Tallinna elanikud, Tallinna lapsed. Sa võid küll olla Tallinna elanik, aga sulle kohta ei jätku. Aitäh, Keskerakond! Aitäh, Isamaa! Te teete tegelikult karuteene Tallinna inimestele. Sellepärast ongi loogiline, et lasteaia kohatasu vabastus kehtiks üle Eesti. 

Teine põhjus puudutab inimeste toimetulekut. Me teame, et väga paljudel Eesti inimestel ei ole praeguses majanduslikus olukorras kerge. Lasteaia kohatasu kaotamine on üks võimalus [inimeste toimetulekut parandada]. Me oleme siin saalis sellest rääkinud ja täna andsime peaministrile üle ka arupärimise, mis puudutab 11 800 last, kes elavad absoluutses vaesuses. Need lapsed kannatavad kõige suuremat puudust Eestis. Nende laste arv on aastaga kahekordistunud ja see peaks olema häirekell meile kõigile. Absoluutsest vaesusest väljatoomiseks ei ole toetused ainukene lahendus – tõsi, need mõjutavad [toimetulekut] –, tegelikult [on abi] ka sellest, kui nende laste puhul kaotada erinevate teenuste eest maksmise kohustus. Näiteks see, et on võimalik lasteaias käia niimoodi, et kohatasu ei ole vaja maksta, toit oleks tasuta, ühistransport oleks tasuta, hügieenitarbed tasuta, kultuurisündmustel käimine ja ka huviharidus teatud kujul tasuta. Ja loomulikult ka toimetulekutoetuse või lapsetoetuse kas üldine tõstmine või mingisugune spetsiifiline, eraldi toetus selleks, et need lapsed absoluutsest vaesusest välja tuua. Ehk teenused, teenused, teenused – nendesse tasub panustada. See on mõnikord palju mõistlikum [lahendus] kui ainult otsetoetusi teha, kuigi teatud juhtudel on ka otsetoetustel väga oluline roll. 

Nüüd kajaks natukene vastu siin saalis kõlanud suhteliselt lühinägelikule poliitikale, millega sotsiaaldemokraadid kindlasti kaasa ei lähe. Ma tahan kõigi tähelepanu juhtida sellele, et päris nii see ei ole, et Eesti Vabariigis on võimalik makse langetada ja igasuguseid kulusid lõputult tõsta. Suure tõenäosusega peaksid need, kes on koolis üheksanda klassi tasemel matemaatikat õppinud, aru saama, et ühel hetkel lööb see meid väga valusalt. Majanduskriisid puudutavad tihtilugu kõige valusamalt just kehvemini toime tulevaid inimesi ja keskmist Eesti peret, sellised läbimõtlemata teod samamoodi. 

Keskerakonnal ja EKRE-l on olnud võimalus pikka aega opositsioonis olla ja loomulikult räägivad nad siin sellist juttu olukorras, kus riigieelarve on riigieelarve seaduse kohaselt ja seaduste muutmise tulemusel sellel aastal 400 miljoni euroga miinuses. Järgnevatel aastatel tõusevad riigikaitsekulutused miljardi võrra – kulud tõusevad miljardi võrra! – ja tulusid vähendatakse 780 miljonit. Teie lahendus on see, et paneme kulusid juurde, langetame makse. Kõik saavad aru, et nii ei ole võimalik riiki [lõputult] üleval pidada, nagu selles eelarves, mille Reformierakond on siia Riigikokku toonud, et võtame kogu aeg laenu. Võtame laenu ja laenust siis elame, teeme erinevaid toetusi, võtame laenu ja jagame inimestele maksuraha kätte. 

Reformierakonna plaan näeb ju ette, et inimene, kes teenib 1000 eurot kuus, saab ainult 121 eurot aastas ehk 10 eurot kuus võitu, ja inimene, kes teenib 4000 eurot või rohkem, võidab aasta peale 1848 eurot. Ehk siis, Reformierakond ja Eesti 200 suunavad umbes 114 miljonit eurot 10%-le kõige kõrgema palga saajatele ja selle jaoks võetakse välismaa pankadest laenu. Palju õnne! Selle tulemus on see, et kõik – ka need keskmised Eesti pered, kellest me siin saalis lasteaia kohatasu kontekstis oleme rääkinud – maksavad tulevikus 3,7% tulumaksu ainult selleks, et viia see välismaa pankadele intresside tasumiseks. Nad ei saa mitte ühegi sendi eest ühtegi teenust vastu. Nii halba rahanduspoliitikat, nagu praegu on, pole kunagi olnud. 

Ja tulla nüüd siin rääkima, et riigi tulusid on võimalik veel tagasi tõmmata ja kulusid [tõsta] – sõbrad, umbes kaks-kolm aastat peab riik vastu, siis on Eesti omadega käpuli ja tuleb hakata kuskilt tulusid juurde otsima. Meie mure ongi selles, et selleks on kaks [võimalust]: maksutõusud [ja kärped]. Sotsiaaldemokraadid ütlevad, et kui maksutõuse teha, siis [peaksid need puudutama] kõige rikkamaid inimesi, mitte keskmist Eesti peret, sellepärast et 10% kõige rikkamate käes on 59% kogu Eesti varast. Meie hirm on see, et minnakse kärpima. Eelarvet kärpides on võimalik võtta pensionidelt, hariduse, julgeoleku ja tervishoiu [valdkonnast]. Kõik need kohad, kust on võimalik nii suurt summat võtta, nagu meil vaja on, puudutavad lõpuks ka neid lapsi.

Populistlik lubadus, et kõike on võimalik laenurahaga teha, ei toeta tegelikult Eesti perepoliitikat, ei anna Eesti naistele, meestele, Eesti peredele kindlust, sest need inimesed teavad, et umbes paari aasta pärast tuleb neil seda auku, mis siin kaevatakse, hakata kinni maksma. Lugupeetavad, kes te siin eespool kõnesid pidasite! Poliitikul võiks olla nii palju julgust, et seda tunnistada – natukene võiks eelarvest aru saada – ja [ausalt] rääkida, et tasuta asju pole võimalik lõputult lubada, keegi peab nende eest maksma.

Nagu ma ütlesin, sotsiaaldemokraadid arvavad, et kui maksuraha on juurde vaja, siis tuleks ära lõpetada see pull, et rikastele on maksukoorem Eestis väike ja vaestele suur. See tuleks pöörata vastupidiseks, siis saavad pered toetatud, Eesti majandusest ei viida nii palju raha välja ja lõppkokkuvõttes saab riik toimida ka. Elagu lapsed! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga enne kui ma sulgen läbirääkimised, Lauri Laats, ma küll ei kuulnud teie nime ... (Lauri Laats saalist: "Keskerakond ja EKRE.") Hästi, siis ma annan vastusõnavõtuks sõna Lauri Laatsile. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg Lauri Läänemets pani väga palju asju kokku ja süüdistas küll üht, teist ja kolmandat, aga enda tegevuses mingisugust süüd ei näe. Aga lahkame seda. Mis puudutab maksusüsteemi, siis sotsiaaldemokraatidel oli erakordselt pikka aega võimalus kogu seda maksusüsteemi muuta. Ei, seda ei tehtud! Punkt üks. 

Punkt kaks. Suurem probleem eelarves tekkis 2022. aastal, kui menetleti 2023. aasta eelarvet, kus ühelt poolt tulude baas kasvas 1 miljardi võrra ja kulude baas 2 miljardi võrra. Tegelikult lubati seal päris palju asju kokku enne valimisi. Miskipärast ka seda ei taha sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets praegu möönda. 

Mis puudutab Tallinna ja Tallinna otsuseid, siis oma arvamuses väljendas Läänemets selgelt, et ta ei toeta Tallinna sotse, kes ju samamoodi töötasid selle nimel, et Tallinnas saabuks see päev, mil lapsevanemad vabastatakse lasteaia kohatasu maksmisest. Ta selgelt väljendas seda oma arvamuses. Kahju, et riigi tasandil [tegutsevad] sotsid ei tea, mida Tallinna tasandi sotsid teevad, ja vastupidi. Te võiksite ikkagi käia ühte jalga ja vähem teisi süüdistada! 

Aga selles ma kindlasti Läänemetsa toetan, et praegune eelarve, mis on kokku pandud ilma sotsideta, väga suuresti küll [eelmisest] ei erine, aga siiski, see koormus on veelgi suurem. Kui see eelarve tõesti vastu võetakse ja see 2026. aastast rakendub, siis loomulikult hakkavad seda eelarvet kinni maksma juba tulevased põlvkonnad järgmistel aastatel.

Aitäh! Nüüd on käsi püsti Riina Sikkutil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea esimees! Riigikogu suure saali istungid on avalikud, aga tundub, et see ei ole piisav. Riigikogu liikmel oli mure, et omavalitsusjuhid ja Riigikogu saadikud samast erakonnast ei vaheta omavahel infot. Ma leian, et see mure on päriselt olemas. Meil on ka hiljutisest minevikust näide, kus tulevane Tallinna volikogu esimees taunis ajateenijatele keelenõude kehtestamist, mille poolt näiteks Anastassia Kovalenko-Kõlvart [siin saalis] hääletas. See info teisi kanaleid pidi ei liigu. Kas meil on võimalik siin saalis nende avalike istungite kõrval midagi veel teha, et erakonnasisest infovahetust parandada?

Aitäh! No mina oskan öelda seda, et tuleb inimestega rääkida. See on kõige parem viis, kuidas infovahetust omavahel parandada. 

Helle-Moonika Helme, ma saan aru, et teie nime ei mainitud, aga te apelleerite sellele, et teie erakonda ja teie seisukohti mainiti. Hästi. Vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Aitäh sõna andmast! Lauri Läänemets ajas siin mingisugused asjad omavahel segamini nagu pudru ja kapsad. Ma saan aru, et ta tõi esile Reformierakonna ebamõistlikku maksupoliitikat, aga kuidagi tuli tema jutus kõige selle juures teemaks ka EKRE ja EKRE madalate maksude poliitika. No vaat, maailmas ongi tegelikult kaks mudelit. Üks mudel on selline, et on madalad maksud ning ettevõtlus ja majandus areneb, ja teine on selline, et võtame kõikidelt kõik ära. Me lähiajaloost juba teame, kuidas see lõppes ja kuidas kõik kokku kukkus.

Ma saan aru, et sotsid ei oskagi teistmoodi mõelda – nagu punastele sotsidele ikka kohane on –, kui klassiviha õhutades ja kelleltki midagi alati ära võttes. Aga meie poliitika tõepoolest on see, et maksutõusud ei loo majandust, madalad maksud on need, mis elavdavad majandust. Raha tuleb ikkagi ettevõtlusest, tuleb majandusest, mitte üha uutest ja uutest maksudest. Aitäh!

Aitäh! Enne kui me Lauri Läänemetsa juurde jõuame, käin korra läbi meie kodu- ja töökorra seaduse § 70. Nimelt, § 70 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Ehk kui vastusõnavõtus on kellegi nimi kõlanud, siis ma vastusõnavõttu enam anda ei saa. See läheb juba väga kaugele selle seaduse mõttest. (Saalist öeldakse midagi.) § 70 ütleb ikkagi väga selgelt, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus … See ajaliselt justkui ei klapi. (Lauri Läänemets seletab päris pikalt midagi saalist.) No päris nii ei ole, Lauri. Ma ei saa nõustuda sellega. Kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus. (Lauri Läänemets räägib veel midagi, keegi sekundeerib.) 

Hästi, sõbrad, teeme nii! Helle-Moonika Helme, ma rohkem teile sõna ei anna. Te ei saa vastusõnavõttu, teil ei ole võimalik seda enam saada. Ma teen väga lihtsalt. Kuna Lauri Läänemetsa seisukohti mainiti nendes sõnavõttudes, siis ma annan praegu Lauri Läänemetsale sõna. Ma ei võta protseduurilisi enam rohkem. Pärast Lauri Läänemetsa me lõpetame läbirääkimised ja läheme protseduuridega edasi. Lauri Läänemets, vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma lihtsalt osutaksin EKRE ja Keskerakonna sõnavõttude puhul sellele, et tuleks aru saada, et maksude mõju on tegelikult selline, et riigieelarvesse maksta on keskmisele perele odavam kui ise omast taskust teenuste eest maksta. EKRE muidugi pole seda arvutust läbi teinud. Lihtne näide. Me võime ju makse alandada, niimoodi, et [pere] võidab 35 eurot kuus, aga kui laste huvihariduse eest tuleb hakata maksma iga kuu 50 eurot, sellepärast et haridusest võeti see raha ära ja makse vähendati, siis tegelikult keskmine pere kannatab. 

Riigieelarve on omaette ümberjagamise mehhanism, kuhu madalapalgaline maksab summaarselt vähem, kõrgemapalgaline rohkem. Tegelikult tervishoiusüsteemi, haridust, transporti ja kõike muud toetavad kõrgemapalgalised riigieelarve kaudu rohkem. Seega, kui EKRE ütleb, et nemad tahavad riigieelarves võimalikult väikseid makse, siis tegelikkuses see lõppkokkuvõttes koormab rohkem madalapalgalisi, sest nad peavad hakkama maksma oma taskust ja see läheb neile kallimaks. 

Kui keegi räägib eraraha toomisest, eraraha kaasamisest – teate, mis see eraraha on? Eraisik on Moonika Helme, Lauri Läänemets, Lauri Laats ja kõik teised inimesed Eestis, ja nemad peaksidki hakkama rohkem maksma. Ma arvan, et sotsiaaldemokraatide loogika, et maksukoorem oleks rikkamatele kõrgem ja keskmisele perele madalam, on täiesti õige. Vastasel juhul me riigina ei investeeri inimestesse. Kui raha kontsentreerub ühte kohta, siis see investeeritakse Eesti majandusest välja. Moonika Helmele võib-olla pole need majanduse alused ja loogikad nii hästi selged, aga ma olen nõus teda siin vaheajal või kuskil mujal natukene tugima. Aitäh!

Aitäh! Nii, head kolleegid, ma sulgen kõigepealt läbirääkimised. Käsi on püsti Helle-Moonika Helmel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mul on tõepoolest protseduuri kohta küsimus. Läheme nüüd natukene ajas tagasi. Ma nägin, et te olite seal kimbatuses ja vaatasite isegi kodu- ja töökorrast järele, kuidas vastusõnavõtte kellelegi anda. Lõpuks ikka andsite Lauri Läänemetsale sõna. Aga ma tuletan meelde, et Lauri Läänemets pretendeeris vastusõnavõtule, väites, et puldist mina ja (Saalist öeldakse: "Lauri Laats.") Lauri Laats nimetasime tema nime. See vastab tõele, aga tema sõnavõtt läbirääkimistel oli pärast meid. Nii et ta istus saalis ja kuulas, mida ütles Lauri ja mida ütlesin mina, ta oleks võinud oma kõnes kõikidele nendele asjadele vastata, tal oli see võimalus läbirääkimiste käigus olemas. Te tegelikult ei oleks pidanud talle enam rohkem sõna andma.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul ma lähtusin sellest, et me panime kiriku keset küla püsti. Tõesti, kõik said oma vastusõnavõtud ära kasutada. Minu ettepanek oleks selle teemaga praegu edasi minna nii, et me asume järgmise protseduuri juurde ega hakka seda protseduurilist diskussiooni siinkohal pidama, sellepärast et kui hakata nüüd seaduses järge ajama, siis, Lauri Läänemets, me võime jäädagi vaidlema selle üle, kuidas täpselt vastusõnavõtuks sõna antakse. 

Ma muuseas juhin tähelepanu ühele väga olulisele aspektile. (Saalist öeldakse midagi.) Oodake üks hetk! See on päris oluline. Nimelt, § 70 ütleb, et istungi juhataja "võib" – ta ei pea andma, ta võib – anda Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Seda istungi juhataja praegu tegi. Seetõttu ma rohkem praegu neid protseduurilisi ei võta. Ma lihtsalt ei võta neid protseduurilisi, sellepärast et see diskussioon läheb siin väga pikaks. Mina tahaks liikuda selle punktiga edasi, sellepärast et te olete kõik oma vastusõnavõtud saanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 675 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 675 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 39 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid ei ole. Eelnõu 675 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 729 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli eelnõu tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel olla teie ees juba järgmise lapsi ja peresid puudutava seaduseelnõuga. Julgen hetkel veel anda sellise optimistliku lootusenoodi, et ehk on selle eelnõu saatus veidi parem kui eelmisel. 

Aga tulen nüüd asja juurde. Ajal, kui lastesaamise soovid on tegelikult üsna pikka aega püsinud laias laastus samal tasemel, on sündimus Eestis langenud oluliselt kiiremini, kui tegelikult rahvastiku vananemine seda seletaks: suisa kolm korda kiiremini. Me loomulikult teame, et kogu ebakindel aeg, mis on kaasas käinud Venemaa sõjaga Ukrainas, kõikide majandusraskustega ja muude väljakutsetega, on oluliselt mõjutanud perede soovi lapsi saada. 

Kui rääkida nüüd sellest, mida meie siin majas saame mõjutada ja seadusandjatena teha, siis meil [tuleks püüda] luua soovitud laste saamise toetamiseks stabiilne keskkond ja vähendada majanduslikku pinget. Loomulikult ei ole majanduslikud [abinõud] ainsad sündimust toetavad meetmed. Me hiljuti korraldasime siin saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu, kus sündimus oli tegelikult palju laiemalt teemaks. Aga täna me keskendume eelnõule, mis räägib vanemahüvitisest. 

Lähen veidi kaugemale tagasi. Vanemahüvitise süsteemi peamine eesmärk on tagada asendussissetulek vanemale, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühildamist. Kui vanemahüvitise süsteem 2004. aastal loodi, aitas see koos tollase hoogsa majanduskasvuga kaasa sündide arvu kasvule. Üleilmse finantskriisi aastatel 2009–2010 aitas vanemahüvitise süsteem sündimuse vähenemist tagasi hoida. 

Uuringute põhjal on leitud, et tasustatud vanemapuhkusel, mis on piisavalt pikk ja kõrge asendusmääraga ning töökohale naasmise õiguse säilimisega, on oluline sündimust toetav toime. Ehk siis tegemist on sekkumisega, [mille mõju] on selgelt tõenduspõhine.   

Me saame olla uhked ja rõõmsad selle üle, et Eesti vanemapuhkuse süsteem kuulub jätkuvalt nii puhkuse pikkuse kui ka hüvitise asendusmäära poolest maailma tippu. See võimaldab vanematel pärast lapse sündi ajutiselt töötamisest loobuda, säilitades töökoha ja sissetuleku, ning soovi korral ka väikelapse kõrval paindlikult töötada. 

Mõne aasta eest, õigemini juba päris mitme aasta eest, 2018. aastast, on töötasu teenimise lubamine vanemahüvitise saamise ajal muutunud oluliselt paindlikumaks, suurendades märkimisväärselt lubatud töise tulu piiri. Ka muudatus, mis tegi paindlikumaks vanemahüvitise kasutamise osade kaupa, on aidanud süsteemi eesmärgile oluliselt kaasa. 

Meie vanemahüvitise süsteemi oluline osa on järjestikuste sündide toetamine. See võimaldab vanemal saada vanemahüvitist eelmise lapse sünnile eelnenud väljateenitud määras, kui järjestikuste laste sündide vaheline ajavahemik on lühem kui kolm aastat. See mehhanism on oluline hüve, mis säilitab sissetuleku juhul, kui perre sünnib lühikese ajavahega mitu last ja vanemal ei ole võimalik vahepealsel ajal täiskoormusega tööle naasta. Seda näitavad varasema aja praktika ja numbrid, et see on toetanud oluliselt teise ja kolmanda lapse saamist lühema vaheaja järel. 

Kuigi järjestikuste sündide toetamine on oluline, ei arvesta praegune süsteem aga tööturul toimunud palgakasvu ega inflatsiooni. Kriisiolukorras, kus palgakasv ja inflatsioon on kiire, võib esimese lapse eel väljateenitud vanemahüvitis olla järgmiste laste sündides oluliselt madalama reaalväärtusega, mis ei taga enam pere harjumuspärast elukvaliteeti. See puudujääk võib peredes kaasa tuua surve lükata järgmise lapse sünd edasi just nimelt majanduslikel kaalutlustel, mis suurendab riski, et soovitud laps jääb sündimata. Eriti oluline on see siis, kui lapsevanemaks saamine lükkub järjest hilisemasse ikka. 

Miks ma tõin välja ka sünnitusea hilisemaks nihkumise? Jah, me teame, et esimese lapse sünnitamise iga on juba mõnda aega nihkunud hilisemaks ja peamiselt tervislikel põhjustel ei kompenseeri vanemas eas sünnitatud laste arv seda langust, mis meil sündimuses tervikuna on toimunud. 

Sellest kõigest tulenevalt olemegi esitanud eelnõu sündide edasilükkamise vähendamiseks ja pakkunud välja vanemahüvitise korrigeerimise [keskmise] palga kasvu järgi. Eelnõu näeb ette, et kui perre sünnib uus laps enne eelmise lapsega seotud kolmeaastase vanemahüvitiseperioodi lõppu, arvutatakse uue lapsega seotud vanemahüvitis varasema hüvitise aluseks olnud töötasust, mida korrigeeritakse Statistikaameti avaldatud keskmise brutopalga muutusega esimese ja teise lapse sünni vahelisel perioodil. See toetaks peresid, vähendades survet sündide edasilükkamiseks majanduslikel põhjustel, ja soodustaks teiste ja kolmandate laste sündi lühema vahega ja kokku üleüldiselt laste sündide arvu kasvu. 

Tulen ka selle eelnõu mõjude juurde. Mis puudutab riigieelarvet, siis muudatuse eeldatav kulu riigieelarvele on üpriski suures vahemikus, 8–15 miljonit eurot aastas. See sõltub väga palju konkreetselt peredest ja vanematest, kes sel perioodil uuesti vanemahüvitist hakkaksid saama. On selge ja see sai ka komisjoni arutelus välja toodud, et see eeldab ka teatavaid IT-valdkonna arendusi, mida samuti tuleb arvesse võtta. 

Enne kui ma hakkan jõudma kokkuvõtteni, ma korra teen ühe viite Vabariigi Valitsuse seisukohale. Hea kolleeg Signe kohe annab meile ülevaate komisjoni [arutelust] ja oli väga lootusrikas hakata lugema Vabariigi Valitsuse seisukohta meie eelnõu kohta. Valitsus tänab eelnõu algatajaid sisuka ja eesmärgipärase ettepaneku eest, mille suund on igati õige. See aitaks peresid, kes soovivad rohkem lapsi saada, ja on kooskõlas ministeeriumi raportiga "Laste saamise ja kasvatamise toetamine", kus on vastav ettepanek samuti olemas. 

Kõik on väga lootusrikas, kuid tegelikult näeme seda, et hoolimata sellest tagasisidest ja hoolimata ka meie kui algatajate valmisolekust eelnõuga sisuliselt tööd edasi teha, oli tagasiside ministeeriumist see, et jõustumise aeg võiks olla hilisem, et jõuaks IT-arendusi õigeaegselt ja korralikult teha. Ja tõesti on arutelukoht see ja seda võikski kahe lugemise vahel arutada, kas sektoriteülese keskmise palga korrektuur on see kõige mõistlikum lahendus või tuleks seda diferentseerida näiteks nii, et me sektoritepõhiselt korrigeerime vanemahüvitist. Julgen siin väita, et algatajatena oleme me valmis selliseks sisuliseks aruteluks. Aga seda siis, kui täna siin just imet ei juhtu, sest igal juhul kõlab siin õige pea komisjoni ettepanek see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, mis tekitabki leebelt öeldes nõutust. 

Justkui kõik osapooled nendivad, et mõju on tõendatav, see on päriselt olemas. Olen näinud ka teiste meetmete rahalisi maksumusi ja julgen väita, et see muudatus oleks üks kõige väiksema eelarvekuluga perede kindlustunnet suurendav meede. Ja me ikkagi selle asemel, et arutelu siin majas jätkata, näeme, kuidas koalitsioon selle mingil põhjusel tõenäoliselt maha hääletab. Ma loodan, et minu silmad näevad midagi muud ja me siiski oleme valmis sisulist diskussiooni jätkama. Sellepärast ma väga detailselt rääkisingi üleüldse vanemahüvitise taustast ja argumentatsioonist, kuna see on meil üks parimaid tõenduspõhiseid perepoliitilisi sekkumisi, mis ei ole olnud poliitilistest tõmblustest ja poliitilistest ideoloogiatest kantud abinõu, vaid tõesti nii meil kui rahvusvaheliselt [tunnustatud meede]. 

Ma hetkel pikemalt muud ei räägikski. Olen valmis vastama teie küsimustele, et veel kord vajadusel selgitada, miks see eelnõu on oluline ja kuidas see meie perede kindlustunnet toetab. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mõned küsimused. Alustab Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Ma pean ütlema lihtsalt üldisemas plaanis, et kui sotsid tulevad pulti ja hakkavad rääkima midagi perepoliitikast, siis see ei ole tõsiselt võetav. Ma pean silmas seda, et te olite mitu aastat ise valitsuses, mis on olnud läbi aegade ilmselt kõige perekonnavaenulikum üldse Eestis. Seega lihtsalt ei ole võimalik seda juttu tõsiselt võtta. Tuletame meelde, et kui teie, sotsid, olite ka valitsuses, siis te siin parlamendis toetasite esimese asjana, kohe alguses paljulapseliste perede toetuste kärpimist. Teiseks te toetasite seda, et kaotataks täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt. Kolmandaks toetasite koduste emade ravikindlustuse piiramist. Ja neljandaks toetasite automaksu kehtestamist viisil, mis karistas eriliselt paljulapselisi perekondi. 

Sellega seoses ma mõtlesin, et äkki te tahaksite lihtsalt oma edasise tõsiseltvõetavuse suurendamiseks kasutada võimalust ja paluda oma fraktsiooni nimel vabandust, et te olete toetanud perekonnavaenulikku poliitikat. Siis on edaspidi ehk võimalik võtta teid kuidagipidi tõsiselt, kui te räägite endast kui perekonda toetava poliitika elluviijast.

Aitäh heale kolleegile selle arvamuse eest! Aga on väga kahetsusväärne, et te ei lugenud üles ühtegi algatust, mille sotsiaaldemokraadid on rohkem kui 33-aastase taasiseseisvunud Eesti riigi ajal laste ja perede heaks teinud. See nimekiri on tegelikult oluliselt pikem. Ma arvan, et see meelevaldne väljanope päris viimasesse perioodi jäänud otsustest on siiski poliitiliselt laetud ja annab ise sellise eelhoiaku [suhtumises] praegusesse olukorda. Mul ei ole siin palju muud juurde öelda, [pidades silmas] kõnealuse eelnõu tõsiseltvõetavust ja minu positsiooni tõsiseltvõetavust siin puldis, et sellele [eelnõule] annab kaalu juurde see, et ma räägin sekkumisest, [mille mõju] on tõenduspõhine. See ei ole ühe parteikontori välja käidud ideoloogiline algatus tunde, arvamuse, emotsiooni pealt. [Aluseks] on päris andmed, päris analüüsid Eestist ja rahvusvaheliselt.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Siin saalis on tihtipeale olukord, kus eelnõul on omad plussid ja omad miinused. Isegi need, mis tulevad vahel meie fraktsioonist – noh, ikka saab alati öelda, et midagi on probleemne või see tekitab äkki murekohti juurde. Aga praeguse eelnõu puhul tõesti ma isegi ei kujuta ette, mis see miinus võiks olla. Kes saaks öelda, et sellega tekitame me mingisuguse murekoha juurde? Ma vaatasin ka valitsuse tagasisidet. Tõepoolest, ma ei ole tükk aega näinud valitsuselt niivõrd positiivset tagasisidet. See oli küll kokkuvõttes negatiivne, aga siiski väga positiivne. 

Ma küsin teie käest niimoodi, et mis see valitsuse seisukoht siis oli. Selles mõttes, et nad küll ei toeta, aga mida nad enda arvates võiksid teha? Ma saan aru, et te olete piisavalt paindlikud, et seda eelarveküsimust lahendada, kui vaja on. Kuidas valitsuse arvates võiks võiks sellega edasi liikuda, kui täna tuleb blokk ette? 

Aitäh, hea küsija! Ma alustan kõigepealt küsimuse esimesest osast, kas on võimalik leida vastuargumente. On poliitiliselt rumal [pakkuda] mõnele saadikule nurki, mille taha peituda, ja argumente, miks seda eelnõu mitte toetada. Samas ma julgen väita, et ma suudan ära selgitada, kuidas neid vastuväiteid või riske ennetada. 

Kui rääkida selle eelnõuga seotud võimalikest riskidest või varjuküljest, siis laias laastus kaks asja võib välja tuua või on välja toodud. Võib-olla keegi oskab rohkem. Mina kõikide nende arutelude põhjal ja valdkonnas ka varasemalt tegutsejana ei oska rohkem välja tuua. 

Üks nendest on see, et see tegelikult võib kaasa tuua naiste pikema eemaloleku tööturult, soodustades rohkem sünnitama ja [lapsega] kodus olema. Mis seda riski aitaks vähendada, nii et see viiks ka suurema emaduslõivuni naistele? Aitakski see, kui me julgemalt räägiksime sellest, kuidas toetada rohkem isasid, et nad pikemalt lapsega kodus vanemapuhkusel oleksid. Ja me peame rääkima ka sellest, kuidas me ühiskonnas üleüldiselt vanemarolli ja laste kasvatamist väärtustame. 

Veel on võimaliku riski või vastuargumendina välja toodud, et pärast vanemahüvitise aega tööle naasmist võib juhtuda, et vanema reaalpalk on madalam kui tasu, mida talle hüvitisena maksti. Aga reaalsuses on Eestis töökäte puudus väga suur probleem ja see [meede] aitaks nügida seda võimalikku emaduslõivu, mida ma eelmises kommentaaris mainisin. See aitaks [tööjõupuudust] vähendada ja toetada vanemapuhkusel olevate vanemate tööle naasmist, nii et nende palk käiks päris eluga kaasas. 

Kui tulla valitsuse tagasiside juurde, siis tõsi ta on, siin on välja toodud, nagu ma viitasin, IT-arenduskulud ja et nende katmiseks konkreetset rahastusallikat pole nimetatud. See oli sisuline kommentaar valitsuselt. Seda me tegelikult ka ütlesime, kui me eelnõu esitasime. Aga olid käimas riigieelarve läbirääkimised ja neid allikaid oli võimalik leida.

Kõige rohkem aga see selgitus peitub selle taha, et ministeerium veel analüüsib esitatud ettepanekuid ja soovib uue aasta esimeses kvartalis või uuel aastal – tähtajad on olnud veidi erinevad – tulla terviknägemusega, kuidas lapsi ja peresid toetada. 

Aga minu hirm põhineb sellel, et kui ma tutvusin mälu värskenduseks Sotsiaalministeeriumi kodulehel toodud uuringute ja analüüsidega, siis [nägin, et] ainuüksi viimase viie aasta jooksul on sellel teemal, kuidas lapsi ja peresid toetada, kuidas sündimust toetada, uuringuid läbi viidud kümneid. Ma julgen väita, et meil on olemas teadmine, millised meetmed võiksid mõju avaldada.

Nüüd on käes see faas, kus meie poliitikutena peaksime olema valmis otsused vastu võtma, olema julged ja tegema need valikud. Meile on soovituste raamat koos argumentidega ette antud. Miks ma valitsuserakondadel seda julgust ei näe? Ma loodan, et nad tulevad läbirääkimiste käigus pulti ja avavad seda poolt. Kindlasti puudutan ma läbirääkimiste etapis neid poliitilisi valikuid ka meiepoolse sõnavõtu käigus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus. Ma olin komisjonis eelmise seaduseelnõu arutamisel ka kohal, nii et ma enam-vähem tean, mis olukord seal oli. Äkki oskad vastata, miks siis jälle valitsuserakonnad on selle eelnõu vastu, kuigi Eesti demograafiline olukord on katastroofiline. Iga väike meede, mis aitaks seda parandada, võiks olla iseenesestmõistetav, loogiline ja kindlasti vastuvõetav ka valitsusele. Valitsuse poolt mingisuguseid meetmeid selleks, et demograafilist olukorda parandada, ausalt öeldes viimase kahe ja poole aasta jooksul ma näinud pole. Pigem vastupidi, tehakse mingeid samme, mis võtavad peredelt needki kindlustunde jäänukid.

Aitäh küsimuse eest! Ma saan lihtsalt selle hämminguga ühineda. Ka minule jäävad poliitilised valikud arusaamatuks. Me leiame võimaluse, me leiame vahendeid, et teha maksukingitus neile 10%-le Eesti inimestest, kes on kõige jõukamad – see summa ulatub sadadesse miljonitesse –, aga me ei leia mõnda miljonit selleks, et toetada lapsi ja peresid. Samas oleme olnud väga uhked selle üle, et Eesti riik on oma perepoliitiliste meetmetega helde. 

Aga selsamal oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul tõi sotsioloog Mare Ainsaar välja väga murettekitavad numbrid selle kohta, et me oleme jäänud mõnes mõttes nagu uinakusse. Me räägime, kui heldelt ja kui palju me peresid toetame nii teenuste kui muude tegevustega, aga [kui tuua] reaalnumbrid panusest [võrreldes] SKP-ga, siis me oleme seal tagumises otsas koos [väheste] riikidega, kelle võin kohe ka välja otsida. Põhimõtteliselt on üksikud Euroopa riigid veel, kes meist vähem panustavad. 

Ehk see üleüldine hoiak ja suund võiks olla – me ju teame, et laste [arv] väheneb –, et [me peame vähemalt tagama] selle, et me riigieelarves ei vähenda neid vahendeid, mis on lastele ja peredele suunatud. Ma [ei hakka] rääkimagi sellest, et tegelikult tuleks teha [mitu] sammu rohkem. 

Aga miks meil ei ole võimalik jätta täna see eelnõu menetlusse ja paralleelselt pidada nende küsimuste ja eelnõu täpsustamise üle läbirääkimisi? Ma ei saa sellest päriselt aru. Ma [tõesti] ei mõista, miks see eelnõu tagasi saadetakse. Kas põhjus on see, et see on esitatud opositsioonierakonna poolt? Kas põhjus on mingi muu poliitiline, erakondlikust pragmatismist [ajendatud otsus]? Ma ei tea. Ma südamest loodan, et see nii ei ole ja et koalitsioonierakonnad tulevad ja põhjendavad seda täna.

Head kolleegid! Mul on üks väike tehniline vaherepliik. Nimelt, ehk te panite tähele, et kui Vadim rääkis, siis tekkis helis katkestus. Mind on informeeritud sellest, et kui olla mikrofonile liiga lähedal – mina, muide, armastan ka olla võimalikult lähedal, nii et see ei ole üldse etteheide, Vadim, sulle –, siis tekivad helis sellised katked. Selles mõttes on palve olla mikrofonist, ma ei tea, 15 sentimeetrit või 20 sentimeetrit eemal, siis neid katkeid ei teki. Vähemalt nii on väidetud. Miks see nii peab olema, vaat seda ma ei oska teile öelda. Võib-olla oleks võimalik ka teistmoodi, aga nii on väidetud. Mart Helme, palun!

Aitäh! No mina olen kolmandat koosseisu siin Riigikogus ja kõikides koosseisudes on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teinud mõned eelnõud, kus on pakutud välja erinevaid toetusi – peretoetusi, lastetoetusi, maksulangetuse näol toetusi – sündimuse tõstmiseks. Ja kõikidel kordadel on kõik need eelnõud tagasi lükatud. Tagasilükkamise poolt on üldreeglina olnud ka sotsiaaldemokraadid. 

Mul on muidugi väga hea meel, et sotsiaaldemokraadid on nüüd lõpuks taibanud, et meil demograafiline olukord on väga-väga raske. Aga siiani me oleme kuulnud kogu aeg seda, et naised pole sünnitusmasinad ja raha läheb ainult joodikute peredele, kus lapsed sünnivad, seal juuakse kõik see raha maha. Kaja Kallas teadis, et naine pole sünnitusmasin, et paned raha sisse ja laps vupsab välja. Me oleme kõiki niisuguseid rumalaid ja vastutustundetuid jutte siin kuulnud.  

Millega te nüüd põhjendate seda, et te ei ole suutnud oma seniseid koalitsioonikaaslasi – te olete olnud üldreeglina koalitsioonis …

Aitäh!

… Isamaaga ja Reformierakonnaga – [veenda], et nemad toetaksid seda, et nad ka praegu annaksid oma hääle, et see eelnõu läbi läheks?

Aitäh selle küsimuse või taas kord pigem sellise arvamuse ja kommentaari eest! Ma kõigepealt igaks juhuks selguse mõttes ütlen, et kindlasti neid [väiteid], mis te välja tõite ja mis siin saalis kõlanud on, ei saa omistada sotsiaaldemokraatidele. Julgen aga sotsiaaldemokraatide nimel tõesti öelda, et sotsiaaldemokraadid arvavad, et naised ei saa olla ega pea olema sünnitusmasinad, kellele keskealised või vanemad mehed ütlevad, et hakake Eesti riigi jaoks sünnitama. Selle nimel pigem tuleb teha [midagi], et pered tunneksid end turvaliselt toetatuna erinevateks elu väljakutseteks, mis lapse või laste kasvatamisel ette võivad tulla. 

Aga tulen nüüd konkreetse eelnõu juurde, [millele] me ei ole saanud toetust. Ma täna taas, järjekindlalt – see on juba mitmes eelnõu – julgen teile, head kolleegid, öelda, et tõenäoliselt me tuleme siia teie ette [järgmiste] eelnõudega, et laste ja perede kindlustunnet toetada. Vaatan otsa kolleeg Heljo Pikhofile, kes teab mulle kinnitada, kui pikalt [sotsiaaldemokraadid] tegid tööd selle nimel, et lapsetoetus, mis oli 19 eurot, muutuks ja tõuseks. Ei juhtunud see esimesel katsel, ei juhtunud ka teisel, see nõudiski aastaid selgitust ja tööd. 

Ma lihtsalt soovin, et me oleksime nendest kogemustest õppinud. Me näeme täna seda, et meie demograafiline olukord on üks meie suurimaid ühiseid väljakutseid. Paneme siis erakondade jõu kokku ja toetame neid meetmeid, millel on sisuline teaduspõhine argumentatsioon taga.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No lihtsalt piinlik on seda juttu kuulata, sest te olete kõik teinud selle jaoks, et peredel kindlustunnet ei oleks. Sotsid olid eestvõitlejad suurperede toetuse vastu ja esimesed, kes rinnaga peale lendasid, et suurperede toetus ära võtta. Enne sa heitsid siin ette, et me ei tea suurtest ettevõtmisest teie pika ajaloo [jooksul, ei tea] perede toetustest. No mina küll mäletan! Sotsid toetasid seda lastekaitseseaduse muudatust, mis lubab pedofiilid uuesti lasteasutusse, sotsid vedasid seda seadusemuudatust, mis lubab alaealise psühhiaatri juurde ilma vanemaid teavitamata. See on kõik teie käekiri olnud!

Nüüd aga päris andmetest. Tuli statistika eelmise aasta kohta, et suurenenud on just nimelt lastega peredes ja üksikvanemaga peredes nii absoluutne vaesus kui suhteline vaesus. Suhtelist vaesust tajub 38% ja üksikvanemaga perede puhul on see näitaja 14% kasvanud. Statistikaamet ütleb, et aasta varem ehk 2023. aastal kehtinud suuremad peretoetused aitasid seda vaesust oluliselt vähendada. Selle vastu te võitlesite. Nüüd tulete meile siin pisarsilmil rääkima …

Aitäh!

… kuidas hukka on läinud meie vaene iive. Te ise tegite ju!

Oh, ma ei tea … Vabandust! Aitäh küsimuse eest! Ma isegi ei tea, kust otsast alustada, et neid valeväiteid ümber lükata. (Saalist öeldakse midagi.) Ma võib-olla pigem kutsun teid, hea kolleeg, üles konstruktiivselt tulevikku vaatama, kuidas me saaksime antud eelnõuga üheskoos teha sammu edasi Eesti perede kindlustunde suurendamisse.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, sotsiaaldemokraadid on läbi ajaloo kõige rohkem laste heaks teinud erakond. (Naer saalis.) Ükskõik, kas me räägime saja aasta tagusest tasuta haridusest, minu pärast ohvriabist või sellest, et teismelised saavad ilma vanema nõusolekuta psühhiaatri vastuvõtule – see kõik kindlustub, et sündinud lapsed kasvavad terveteks täiskasvanuteks. Lisaks tõesti lapsetoetuse tõus.  

Minu meelest see, mis eristab sotsiaaldemokraatide poliitikat teistest, on see, et me teeme tõenduspõhist poliitikat. Me tõepoolest arvame, et tuleks ellu viia asju, mis tõesti tulemuse toovad. Laste ja perede heaolu on väga tähtis ja seetõttu ma küsingi, kas ettepanekul, mis on eelnõu kuju saanud, on tõenduspõhi taga. Kas see tuleb ekspertide analüüsist või on see sotsiaaldemokraatide programmi punkt? On see kunagi üldse meil programmis olnud? Ja tõepoolest, võib-olla võiks kutsuda ka EKRE kolleege üles pingutama selle nimel, et mitte politiseerida perepoliitika teemat, et saaks leida parimaid lahendusi laste ja perede toimetulekuks …

Aitäh!

… ja hea elukeskkonna [loomiseks].

Aitäh, hea küsija! Ma väga toetan seda viimast üleskutset. Ma arvan, et kõikidel erakondadel on põhjust vaadata tagasi sellele paarile aastale, kui erakondlikud agendad on Eesti laste ja perede käekäiku varjutanud. Meil on päriselt vaja sellel teemal erakondadeülest koostööd ja pingutust. Ja täna on üks selline eelnõu teie ees. 

Kui nüüd küsimuse juurde tulla, siis tõsi ta on, et selle meetme ehk vanemahüvitise loomisest alates, 2004. aastast on järjepidevalt tõenduspõhiseid andmeid selle mõjust sündimuse kasvule, sealhulgas järjestikuste laste sündimuse kasvule. Ehk siis sellel ei ole mitte ainult ideoloogiline sisu, et [tahetakse] toetada perede töö- ja pereelu ühildamist ja ka majanduslikku toimetulekut, kindlustunnet. Need andmed on tõendatud.

Heljo Pikhof, palun! 

Suur tänu! Ma tuleksin veel kord lapsetoetuse tõstmise juurde. Ma mäletan väga hästi seda aega, kui meie erakond ajas siin Riigikogu saalis seda, et lapsetoetus tuleks tõsta 19 eurolt 60 eurole. Ja ma mäletan seda naeruvääristamist Reformierakonna poolt. Kuid lõpuks me koos nendega valitsuses olles tegime selle teoks. Teine [abinõu] on elatisabi fond, mis on ülioluline. See oli sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu ja ka selle me tegime ära, kui me olime valitsuses koos Reformierakonnaga. 

Nii et ei ole olnud sellist olukorda, et me oleme valitsuses olnud ja pole nagu midagi teinud. Elatisabi fond aitab väga palju eelkõige üksi last kasvatavaid emasid, aga ka isasid. Ja see summa on tõusnud 100 eurolt juba 200 eurole, mida on võimalik saada, kui üks vanem hoiab eemale. Sama lugu on ka lasteaiaõpetajate palga tõusuga. 

Aitäh! 

Ka selle eest oleme seisnud, et riigilt tuleks toetust juurde. Nemad on ju need, kes meie lastele alusharidust annavad. 

Aitäh, Heljo Pikhof! Sõnavõtud alles tulevad.   

Ja on ka terve rida muid asju. Äkki sa nimetaksid veel midagi, mida sotsiaaldemokraadid on teinud. Jah, kõik! (Naerab.) 

Aitäh, hea kolleeg! Ma julgen, Heljo, sind ka isiklikult väga tänada ja tunnustada aastatepikkuse järjepideva laste ja perede eest seismise eest, mida sa siin majas oled eest vedanud. [Pean silmas] väga mitmeidki neist sammudest, mida sa täna loetlesid. Ausalt öeldes jään lausa hätta, mida veel lisada. Toon ühe konkreetse teemana juurde huvihariduse, mis sellise teenusena, toetava tegevusena juba sündinud laste toimetulekut, nende tulevikku ilmselgelt väga olulisel määral mõjutab ja kujundab.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat mina ei usu seda sotside pisarat kiskuvat meelemuutust, mida siin parasjagu etendatakse. Te ütlete, et ärge politiseerige, aga ise just teete seda, viljeledes praegu puhast populismi. Te ütlesite, et ärge tuletage minevikku meelde, vaatame ikka tulevikku. Aga kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Ja ma ikkagi tuletan meelde, kuidas me siis, kui meil oli 2022. ja 2023. aastal Statistikaameti andmetel rekordiliselt väike sündide arv, lõime siin Riigikogus häirekella. Teie olite siis valitsuses ja Kaja Kallas rääkis sedasama sünnitusmasinate lugu ja Ansip ütles, et naine ei ole limonaadiautomaat. Mina seda kritiseerisin, ka seda teie valitsuse poliitilist kannapööret, mis vanemahüvitist muutis ja ligipääsu sellele kärpis. 2024. aastast te kärpisite suurperede toetusi, lõpetasite nende indekseerimise ja kaotasite perede maksusoodustused ja kehtestasite automaksu, mis lööbki peresid kõige valusamalt.

Aitäh!

Ma tahan lihtsalt küsida, kas me saame siis ka ühel päeval näha, et te taastate suurperede toetused, toote tagasi perede maksusoodustused ja kaotate automaksu.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Ma teen kõigepealt sellise täpsustuse, et ma ei rääkinud, et minevikku ei pea mäletama. Ma tõin oma kommentaaris välja seda, et sellest võib-olla ei ole väga palju abi, kui ainult enda agendasse sobivaid repliike välja tuua. 

Aga mis ma lihtsalt veel tagasisidena ütlen? Ühe faktiparanduse teen. Ma siiski tuletan meelde, et lasterikaste perede toetus Eestis ei ole kuskile kadunud. See on jätkuvalt olemas, see on kolmandast lapsest alates ette nähtud ja see on oluline meede paljulapseliste perede toetamiseks. Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi kahtluse alla seadnud, kas seda toetust on vaja või mitte. Selline oluline faktitäpsustus ka.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulan siit teiselt poolt tulevat kriitikat ja küsimusi ja olen natukene hämmingus. Ma ei saa täpselt aru, miks konservatiivid teie peale nii pahased on. Selle eelnõu [eesmärk] ju, ma saan aru, on aidata kaasa sündimuse kasvule ja ka sellele, et võiks tulla peredesse rohkem lapsi. Ma olen senimaani aru saanud, et see on ka konservatiividele meelepärane tegu. Aga ma olen vist millestki valesti aru saanud. Äkki te igaks juhuks kordate üle, mis selle eelnõu eesmärk on. (Reili Rand naerab.) Muidu me kuuleme siin kõike muud, välja arvatud selle eelnõu sisu.

Suur aitäh, hea kolleeg, teile selle küsimuse eest! Ei saa jätta mainimata, et ma ise ka olen vahepeal segaduses, sest tõesti, see eelnõu võiks ideoloogiliselt sobida kõikidele erakondadele. Siin ei ole ühegi peretüübi ega muu küsimuse käsitlemist. Selle eelnõu eesmärk on vähendada sündide edasilükkamist ja korrigeerida vanemahüvitist järjestikuste laste puhul vahepealse keskmise palga kasvu järgi, et perede majanduslikku kindlustunnet vanemahüvitise perioodil suurendada. See on see, millest me täna siin loodetavasti edasi räägime. 

Mis puutub konservatiivide seisukohtadesse, miks nad mingil põhjusel seda sündimust toetavat eelnõu ei taha toetada või vähemalt ei taha sellest rääkida, siis ma näen, et kõnepidamiseks on registreerunud juba erinevaid inimesi, kes saavad seda siis ise kommenteerida.

Martin Helme, palun!

Oi, aga sa väga eksid, kui sa arvad, et me ei toeta eelnõu. Me ei toeta teid! Eelnõu me väga toetame. Ja teid me ei toeta selle pärast, et te olete lihtsalt häbiväärselt valelikud kogu oma lastetoetuse jutuga, nagu juba räägitud, eks ole. 

Sa tahtsid, et me siin tsiteeriks, mida sotsid on öelnud. Ossinovski oli sealsamas puldis ja ütles, et kolme- ja enamalapselised pered saavad üle 900 euro kuus – see oli siis, kui me tõstsime seda suurperede toetust – ja et see on kohutavalt ebaõiglane. Ja nüüd te siin räägite, et mõtle, millise suure asja me tegime, tõstsime [lapsetoetuse] 19 eurolt 60 eurole, vaat kus tegime maailma paremaks! Aga kui 900 peale jõudsite, siis veri ninast väljas võitlesite, et seda vähendada, sellepärast et seda oli liiga palju ja see oli liiga ebaõiglane. Seesama automaks, mis te tegite, koduse ema tervisekindlustuse äravõtmine, mis te tegite, toiduainete käibemaksu [vähendamise] hääletasite kolm korda maha, kui olite valitsuses. Ja nüüd te räägite siin vaesusest ja perede toetamisest! 

Me tegime valitsuses olles sellesama emapalga süsteemi paremaks, et inimesed, kes lähevad varem kuskile puhkusele, ei saaks petta. Teie ei ole usutavad selle asja juures, see on meie probleem!

Aitäh!

Aitäh teile teie küsimuse või kommentaari eest! Ma tuletan aga meelde, et te ei peagi hääletama, kas te toetate mind või sotsiaaldemokraate. Te peategi kujundama seisukoha, kas te toetate Eesti lapsi ja Eesti peresid. 

Ma käin veel üle ja rõhutan, et sotsiaaldemokraadid on alati rõhutanud, et Eestis on oluline iga laps, olenemata sellest, mitmendana ta sünnib või millises peremudelis ta sünnib. See on selgelt koht, mis eristab meid ja teid.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! No imelik on kuulata seda purelemist. Demograafiline [kriis] ja kogu see jutt peaks olema kõigile selge. Aga eesti keeles on üks väga ilus mõiste: käsikiimlus. Vilgas, ent viljatu tegevus. Me juba kolmas tund tegeleme siin kahe väga olulise eelnõu [puhul] käsikiimlusega ehk onanismiga. On selline sõna. Kas ei peaks selle kuidagi ära lõpetama? On ju teada, et nahakaupmehed ja kindlate käte erakond, kes on ennast põhja kõrvetanud, sunnivad meid sellega tegelema, selle käsikiimlusega. Kas peaks ehk mingeid muid meetodeid kasutama? Kolmas tund juba läheb ja [eelnõu] saatus on ju otsustatud, midagi sellest välja ei tule. Juku-Kalle läheb kohe minema. Jah, käsikiimlus.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma võib-olla ei lasku hinnangu andmisesse, mis termineid selle kohta kasutada või kuidas seda hinnata. Ma arvan, et see ei aita meid kuidagi edasi. 

Loomulikult oleks väga positiivne, kui need eelnõud saaksid siin toetuse ja liiguksid edasi. Tõsi, ma jagan teie pessimismi, et tõenäoliselt ei juhtu siin midagi. Ma nägin seda juba sotsiaalkomisjonis, kus koalitsioonierakonnad selle eelnõu tagasilükkamise poolt hääletasid. Siiski ma arvan, et parlamentaarne debatt on oluline ja seni, kuni me räägime asjast, võiks see ehk aidata mõnel kolleegil oma seisukohta kujundada.

Auväärt Peeter Ernits! Ma olen sunnitud siiski märkuse tegema. Need terminid, mida te kasutasite ja mida mina ei söanda siin suhu võtta, on solvavad kolleegide suhtes, kes seda debatti peavad, sõltumata sellest, milliseid seisukohti nad väljendavad. See ei ole väärikas ega viisakas meie kolleegide suhtes, ükskõik, kas vaadata vasakule või paremale. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon kärpis esimese asjana lasterikaste perede toetusi ning pöörati tagasi perehüvitiste süsteemi täiendused, kaotati täiendav tulumaksuvabastus ja nii edasi. Kõik need toimingud tõid peredele kaasa ebakindluse, millest nähtavasti [tulenevad paljud nende] otsused. Kuidas teie hindate, mitu protsenti võis nende toimingute järel sündimus väheneda?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Kui oskaks protsenti öelda, siis kindlasti ütleks. Ma arvan, et iga [laps], kes Eestis rohkem sünnib, on väärt neid pingutusi siin pidada arutelu, kuidas toetada meie lastega perede olukorda. (Otsib puldil olevast sülearvutist.) Ma hakkasin praegu otsima, aga vist ei suuda seda nii kiiresti [leida]. Ma siiski veel täidan [veidi] eetrit, vaatan, kas ma suudan kiiresti leida, kui siin ikka on soov seda paturegistrit lugeda … Teate, ma ei lasku sellesse. Ma jätan selle mõne teise formaadi ajaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Noh, ärgem rutakem siin sündmustest ette. Sa juba mitmendat korda tood välja, et EKRE kindlasti ei toeta seda eelnõu – EKRE nii ja EKRE naa. Läheme hääletamise juurde! EKRE kindlasti toetab Eesti lapsi, nende sünde ja absoluutselt kõiki eelnõusid, mis viiks Eesti laste sünnid taas tõusule. Aga ma ikkagi soovitan, et kui sa tahad, et mingid asjad läheks läbi, et kõik oleks heatahtlikud asjade vastu, mida sa esitled, siis ära hurjuta siin kõiki keskealisi mehi, kes justkui tahaks naistele midagi ette kirjutada. Mina näiteks muretsen ka väga demograafilise olukorra pärast ja mina ei ole see keskealine mees, keda siin hurjutatakse. Ma olen kolme lapse ema, kes vägagi muretseb Eesti saatuse pärast.  

Aga ma ikkagi kordan oma küsimust. Nüüd me oleme sellise, kuidas ma ütlen, tagasi pööratud tegevuse juures siin Riigikogus. Teie, kes te ei ole peresid toetanud, nüüd tulete siin toetama. 

Aitäh! 

Kas te siis pöörate kunagi automaksu tagasi ja taastate suurperede toetused ja kodus olevatele emadele haigekassakindlustuse? 

Aitäh, Helle-Moonika Helme!

Kas te tegudega ka seda näitate?  

Aitäh teile selle küsimuse ja kommentaari eest! Esmalt ma tänan, kui EKRE fraktsioon on seda eelnõu valmis toetama ja hääletama selle tagasilükkamise vastu. Igal juhul on see kiiduväärt ja tänuväärt. Ma loodan, et kui perede heaolu parandavaid algatusi siin saalis veel tuleb, siis me saame samamoodi näha jätkuvat üksmeelt ja toetust.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Mulle väga meeldiks, kui sotsiaaldemokraatide kritiseerijad leiaks üles ka need [sammud], millega tõesti sotsiaaldemokraadid on lastega perede eest seisnud, üksikvanemate eest seisnud ja nii edasi. Ma toon kas või ühe näite. See oli küll aastaid tagasi, EKRE siis veel ei olnud Riigikogus. Perekonnaseaduse muudatused: taheti teha nii, et vastabiellunutele hakkab kehtima varalahususe põhimõte. Ütleme niimoodi, et see oleks tähendanud tšekimajandust, ja seda me siin saalis suurelt arutasime: kes oleks maksnud maja eest, kes oleks maksnud auto eest, kes oleks võinud abielu kestel [midagi müüa]. See oleks tähendanud eelkõige lastega emale nagu sunnismaisust. Sul ei ole nagu midagi, kui lahkuminek toimub. Ja eriti negatiivset mõju oleks see avaldanud …

Aitäh!

… peresuhetele, kui oleks perevägivald seal olnud. Võib-olla sa selle koha pealt oskad ka midagi öelda, perekonnaseaduse muudatuste koha pealt?

Aitäh!

Ma arvan, et ma minevikku liiga palju tagasi ei lähe, aga aitäh selle viite eest! Ma arvan, et me peame siin saalis tegema ühiseid pingutusi, et veel edasi aidata neid peresid, kes kogevad lähisuhtevägivalda, ja neid lapsi, kes on seal [kahe tule] vahel. Ma arvan, et ajaloo jooksul on olulisi samme tehtud erinevate erakondade toel, aga meil [on vaja] ühiselt seda edasi viia. Ma loodan, et need debatid ikkagi keskenduvad sellele, kuidas neid inimesi toetada ja aidata, mitte omavahelisele näpuga näitamisele.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See on kahtlemata hea eelnõu, aga te väitsite siin debati käigus, et keskealised ja vanemad mehed muudkui aga ütlevad naistele, et hakake sünnitama, selle asemel et püüda luua tingimusi, et naised sooviksid sünnitada. Kas te oleksite nüüd nii armas ja nimetaksite nende keskealiste ja vanemate meeste nimed? Oletan, et need on poliitikud, kes muudkui nõuavad, et naised rohkem sünnitaksid, aga tingimusi luua kohe kuidagi ei taha.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma julgen arvata, et kui te selle küsimuse ette valmistasite, siis ka teile tulid mõned nimed silme ette. Nii et jätame need igaühele kodus fantaseerimiseks või meenutamiseks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise küsimuse tuules ongi mul väga hea küsida selle kohta, et kaks nädalat tagasi oli siin saalis väga huvitav perepoliitikateemaline arutelu, kus eksperdid näitasid Eesti kohta käivaid numbreid, sealhulgas rahvastikuprognoose. Me küsisime erinevate meetmete rakendamise kohta. Ma ütleksin, et ka kolleegidele oli üllatus just see väärtuslõhe, mida nad poiste ja tüdrukute puhul kirjeldasid. Nii et siin on aspekte, mida me ei saa mõõta rahas. Palju sõltubki meie hoiakutest ja sõnakasutusest. Noortele inimestele niikuinii ei meeldi, kui me õpetame, mida teha tuleks, aga tegelikult need mured on sügavamad. Kas te veidi peegeldate seda huvitavat arutelu, mis siin saalis toimus kaks nädalat tagasi?

Aitäh võimaluse eest veel kord sellele heale sisulisele arutelule viidata! Kutsun neid kolleege, kes tol päeval hetkel ei saanud mingil põhjusel osaleda, üles nende materjalidega ja salvestusega tagantjärele tutvuma. 

Tõesti, Praxise esindaja tõi väga mõtlemapanevad andmed selle väärtuslõhe kohta, mis ka Eesti noori puudutab. Andmed olid aastast 2022, kui viimane rahvusvaheline uuring [sel teemal] läbi viidi. Nagu ka ettekandest oli kuulda, seda, et asi on kuidagi paremuse poole läinud, ükski ekspert ei julge loota. Tegelikult näitavad andmed väga suurt lõhet tüdrukute ja poiste väärtushinnangutes. Jutt on sellistest teismelistest, 15‑aastastest noortest. Tüdrukute väärtused sarnanevad rohkem Rootsi ja Norra ehk siis Põhjamaade omadega. Need tuginevad võrdsele partnerlusele, mille puhul ühiskonnaruum ja kultuuriruumil põhinevad soolisel võrdõiguslikkusel. Isadel on arvestatav roll perede igapäevasel toimetamisel, lapse kasvatamisel ja tööelu on perede vajadusi arvestav ja nendega kooskõlas. Samal ajal on poisid liikumas pigem, kui veel riike kõrvale tuua, sellise Poola ja Rumeenia väärtusruumiga, kus on väga traditsioonilised soorollid. Naisi ei nähta juhtivatel kohtadel poliitikas ega ole neil ka väga palju muid väljundeid kui kodus laste eest hoolitseda. 

See paneb muretsema, et kui me täna näeme nii suurt sündide vähenemist ja kui need noored jõuavad [lapsesaamise] ikka, siis kuidas see meie rahvastikku edasi mõjutab. See on küsimus, mida me ei lahenda ühegi eelnõuga siin saalis, aga me igaüks saame kaasa aidata kas või debattidega. On oluline, millist debatti me siin peame, millist avalikku arvamust me kujundame selle kohta, milline on iga inimese võimalus eneseteostuseks, milliseid peresid ja lapsi me kuidas toetame ja nii edasi. 

Igal juhul veel kord tuletan meelde, et väga oluline arutelu oli. Ja rõhutan ka seda, et kuigi me hetkel käsitleme eelkõige majanduslikku kindlustunnet, mis on jätkuvalt üks olulisimaid mõjutajaid, siis see ei ole sugugi ainuke, mis mõjutab meie perede sündimuskäitumist.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma mäletan, kuidas toona, kui teie toetusel kaotati ära täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt, sai siin räägitud sellest, et selline perekonnavaenulik poliitika ju süvendab meie ühiskonnas niigi maad võtnud demograafilist kriisi. Ja siis üks sellistest põhilistest selgitustest oli see, et aga midagi pole teha. Me elame praegu julgeolekuliselt keerulisel ajal ja täiendavad vahendid, kõik vahendid, mis õnnestub kokku kraapida, tuleb suunata riigikaitsekuludeks. 

Kas teie seisukoht on siis vahepeal muutunud või? Mulle tundub, et nüüd te toote siia eelnõu, mille kohta seletuskirjas on kirjutatud, et aastane kulu tuleb lisaks 8–15 miljonit. Kas teie prioriteet enam ei olegi see, et selle 8–15 miljoni eest aastas võiks hoopis osta täiendavalt mürske näiteks, vaid te tahate selle suunata hoopis perekondade majandusliku heaolu tõstmiseks? Saate te meile selle äkki lahti selgitada? Eelnõu iseenesest on sisuliselt toetusväärne, seda ütlen ka mina.

Aitäh! Ja aitäh ka eelnõu sisule tunnustust avaldamast! Ei, sotsiaaldemokraadid ei ole oma seisukohta muutnud. Lapsi ja peresid tuleb toetada ja selleks ka riigieelarvelisi vahendeid ette näha. Mis puudutab konkreetselt seda tulumaksusoodustust, siis ma väljendan siin oma isiklikku seisukohta. Ma arvan, et tänapäeval, kui väga paljud [paarid] oma valikutest lähtuvalt ei ole enam abielus, ei ole see ka meie laste ja perede võrdse kohtlemise eesmärgiga kooskõlas, kui mõned soodustused on [ette nähtud] ainult seetõttu, et juriidiliselt on sõlmitud just nimelt abielu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eks demograafiline olukord nii mujal Euroopas kui ka Eestis on märkimisväärselt halvenenud. Sündimus käibki niimoodi tsüklite kaupa, [muutudes] kuskil viie-kuue aasta tagant. See allapoole suunaga tsükkel algas kaks-kolm aastat tagasi, aga nii madal ei ole sündimus Eestis kunagi olnud. Siin on erinevaid tegureid ja üks neist on loomulikult perede majanduslik olukord.

Vaadake, on jõulukuu ja siin imesid juhtub. Äkki juhtub täna ka ime, et koalitsioonipartnerid kõik toetavad seda eelnõu ja saamegi selle vastu võetud. Aga millal teie arvates tulevad tulemused, kui nüüd see ime juhtub?

Aitäh teile sellise jõulukuule omaselt helge küsimusepüstituse eest! See annab võimaluse veel kord kutsuda üles seda eelnõu täna mitte tagasi lükkama, kuigi just selline juhtivkomisjoni ettepanek on. Võiks minna edasi ja seda menetluse käigus parandada, mis ongi meie suure saali võimuses. 

Ma tahaksin nii helgelt vastata ka, et tulemusi näeme juba, ma ei tea, poole aasta pärast. Noh, ma nii [sinisilmne] kahjuks ei ole. Ma arvan, et lakmuspaberiks on järgmise aasta eelarve, millest me näeme, kas lastele ja peredele mõeldud vahendid aja jooksul vähenevad või me oleme valmis tegema täiendavaid samme, et tõesti läbi aegade väikseim sündide arv kuidagi [kasvama] saada või vähemalt kaasa aidata, et iga soovitud laps siia ilma sünniks. 

Vähetähtis ei ole ka see, et kui lapsed on juba sündinud, siis me suudame neile pakkuda tuge, nagu näeb ette näiteks eelmine eelnõu, et kõikides kohalikes omavalitsustes oleks ligipääs lasteaiale, olenemata perede rahalistest võimalustest, ja et iga laps saaks koolilõuna näol vähemalt ühe sooja korraliku kõhutäie, seda jällegi sõltumata pere sissetulekust. Seda loetelu võiks siin jätkata, aga ma panen siia praegu punkti. Ma loodan, et seda helgust järgmine aasta toob. Julgen sisimas küll olla veidi skeptiline, aga olen valmis selle nimel tööd tegema ja kutsun kõiki kaasa.

Mart Helme, palun!

Jah, no vot, ikkagi ma küsin põhimõtteliselt sedasama, mida Varro Vooglaid eelnevalt küsis. Me kõik teame, et seisukoht sõltub istekohast. Ja kui nüüd sotsiaaldemokraadid uuesti lähevad Reformierakonnaga või ma ei tea, veel kellegi teisega, Eesti 200-ga valitsusse, kas siis ka seisukohad muutuvad? Kas tekib uuesti mure julgeoleku pärast, mistõttu tuleb Eesti pered ja lapsed rahast paljaks koorida, ja tekivad võib-olla veel mingisugused teised murekohad, mis on prioriteetsemad kui see, et tuleks lapsetoetusi maksta ja peretoetusi maksta ja maksusoodustusi teha? Öelge nüüd ära, kas niipea, kui te uuesti valitsusse saate, lendab see kõik, mida te meile praegu pisaratest nõretades räägite, prügikasti? Kuidas sellega on?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma ei oska teie eest rääkida, aga ma julgen öelda, et ei minu ega teiste sotsiaaldemokraatide seisukohad ja väärtused ei ole sõltuvuses istekohast. Need on [väärtused], millest lähtudes me igapäevaselt toimetame ja mis on olnud ajas püsivad.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kolleeg Riina Sikkut ja sina olete siin korduvalt viidanud ekspertidele ja teadmis‑ ja teaduspõhisele lähenemisele nende seaduseelnõude väljatöötamisel, mis te siia toote. Nüüd, seoses perehüvitistega [ma märgin] – ja ma olen suhelnud väga paljude ekspertidega, just demograafide ja sotsioloogidaga, kes kõik on seda öelnud –, et selle perehüvitiste, lasterikaste perede toetuste vähendamise kõige suurem karuteene oli see, et mindi vahetult peale nende sätestamist tühistamise peale ja poole võrra vähendati neid toetusi. See oli ülimalt suur viga. Isegi kui see seadus ei olnud ideaalne ja kui need proportsioonid ei olnud kellegi suhtes õiglased ja nii edasi, oli see suurim viga, mis perepoliitikas on tehtud. See kaotas usalduse riigi vastu ja riigi perepoliitika vastu. Kas te olete nõus nende ekspertide arvamustega ja möönate, et see oli viga, või te jätkuvalt arvate, et see oli väga õige samm?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Ma alustan sellest, et tõesti, ka lasterikka pere toetus on üks tõendust saanud poliitikameede, mis vähemalt selle kehtestamise järgselt suurendas kolmandate laste sündide arvu Eestis. Selles mõttes on see olnud igati õigustatud ja tegelikult ka kooskõlas tolle aja vajaduste ja oludega. Olgu see öeldud. Ja sotsiaaldemokraadid ei ole olnud kunagi lasterikka pere toetuse vastu. 

Kas otsuste ringivaatamisel on mingi mõju? Kindlasti on, ma ei alatähtsusta seda. Aga kas sellel on suurem mõju kui näiteks sellel, et meie poliitikutena anname signaali, et esimesed ja teised lapsed on vähem väärtuslikud kui nende perede lapsed, kus on lapsi rohkem? Näiteks universaalne lapsetoetus on olnud meie laste ja perede toetamise alustala, mille puhul me oleme hoidnud põhimõtet, et iga laps on Eesti riigile väärtus. Kui me selle põhimõtte olime valmis kõrvale jätma, siis mina ei julge öelda, kumb oli suurema mõjuga meie sündimusele.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt tänan istungi juhatajat! Ma arvan, et väga õige märkus oli enne ühe Riigikogu liikme aadressil. Mind see ka väga häiris ja hea, et sellele tähelepanu juhiti. Sellist sõnakasutust siin ei tohiks olla.

Aga me oleme nüüd peaaegu tund aega siin opositsiooniga küsimustega rünnanud, piinanud ettekandjat, miks seda ei peaks tegema või kuidas te olete varasemalt midagi teinud teistmoodi. Ma arvan, et me oleme siiski ühel meelel, et teema on oluline ja me saame seda eelnõu kõik toetada. Pigem keskenduks rohkem sisule! Ja kuigi tuleb kohe ettekanne ka komisjonilt, on mul küsimus, missugune on olnud senine kontakt koalitsioonisaadikutega. Opositsiooni tagasiside me oleme saanud, aga milline see tunnetus on olnud?

Aitäh selle küsimuse eest ja olen tänulik kogu selle arutelu eest, mis on olnud. See annab lihtsalt võimaluse veel kord seletada ja selgitada ning paluda toetust. Aga koalitsioonierakondadega, ütlen ausalt, ühtegi täiendavat läbirääkimist peale komisjoni [arutelu] me ei ole pidanud. Komisjoni arutelu oli minu hinnangul, kuidas öelda, kas "aus" või "piisavalt olukorda kajastav". Ma ei tajunud selles arutelus ühegi koalitsioonipoliitiku poolt põhimõttelist vastuseisu sellele eelnõule. Ma tean, et nii mõnigi neist päriselt ka usub, et selline meede võiks perede toimetulekut ja sündimust toetada. 

Aga võib vist öelda, et osa erakondade poliitilised prioriteedid on [muud]. Sinna loetellu meie perede toetamine ei mahu. Jah, on antud lootusrikas signaal, et uue aasta alguses tullakse tervikpaketiga. Ma väga loodan, et laste ja perede valdkonnas suudetakse lauale tuua tervikpakett, mis lahendab kõik mured või probleemid. Mina kutsun üles kuskilt otsast pihta hakkama, sellepärast et sündimuse ja perede heaolu [suurendamisel] ei ole ühte võluvitsa. Hakkaks kuskilt perede toimetulekut toetama ja edasi minema!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kahju, et te ei vastanud mu küsimusele, vaid hakkasite nii-öelda vastandama lasterikkaid peresid ja ühe- ja kahelapselisi peresid. Ma arvan, et neid ei peaks mitte mingil juhul vastandama. Kahju! Selles protsessis tegelikult selline tugev vastandumine tekkiski, et justkui oleks nii, et kui me toetame lasterikkaid peresid, siis sellega me kahjustame ühe- ja kahelapselisi peresid. Mõlemaid saab toetada ja meie ettepanekud on olnud mõlemaid jätkuvalt toetada. See vastandamine on kohutavalt halb. Aga hea küll, kui te ei taha vastata sellele, kas see oli viga või ei olnud … Loomulikult oli viga, et selle [toetuse] vähendamise teed mindi. 

Aga mul on teine küsimus, mis tuleneb teie avaldusest, mille te siin tegite, et tulumaksusoodustuse alates pere teisest lapsest ärakaotamise põhjus oli see, et abielus olevad pered on eelisseisus ehk need lapsed on ebavõrdses seisus. Kas ma saan õigesti aru, et teil on plaanis minna ka pärimisõiguse juurde, mis puudutab abielulisi suhteid ja nii edasi, minna laiemalt seda ebaõiglust likvideerima?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küsin korra, lugupeetud istungi juhataja: mu mikrofon ju töötab, eks ju?

Jaa.

Ei ole mingit tehnilist probleemi. Mulle jäävad kolleeg Helir-Valdor Seedri kommentaarid natuke arusaamatuks. Esiteks, ma ju vastasin teie küsimusele, kas toetuste edasi-tagasi liigutamisel oli negatiivne mõju. Ma ütlesin, et sellel kindlasti oli negatiivne mõju. 

Mis puudutab seda, et on vastandatud ühe- või kahelapselisi ja lasterikkaid peresid, siis sellist väidet ma kordagi ei öelnud. Ma tõin välja selle, et kogu nende muudatuste probleem oli see, et me tegelikult ei leppinud kokku või ei leidnud lahendust, poliitilist konsensust selleks, et iga laps võidaks. See on probleem. Ma viitasin sellele, et meil on olnud ebaõiglus ühe ja kahe lapsega perede suhtes. Nende lapsed justkui on nagu vähem väärtuslikud, sest [toetus ühe lapse kohta] nendes peredes on madalam. See on minu arvates see, mis annab signaali ja millel on ka mõju sündimuskäitumisele ja perede toimetulekule. 

Nüüd, mis puudutab teie huvitavat mõttekäiku abielus inimesi puudutavate seadusemuudatuste kohta, siis kui te [hoolega] kuulasite, siis ma väljendasin oma isiklikku seisukohta, miks mina tol hetkel selle eelnõu poolt hääletasin. Ma ei andnud rohkem hinnangut ega sisuliselt ei kommenteerinud.

Suur tänu! Aitäh, Reili Rand! Rohkem teile küsimusi ei ole. Me olemegi jõudnud kauaoodatud komisjoni ettekandeni ja selle teeb meie hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Palun!

Suur aitäh, istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kuulanud siin ligi kaks tundi seda arutelu, saan ma aru, et komisjonis ette kantud eelnõu sisu on kõigile selle aja jooksul juba selgeks saanud, nii et ma lähen meie arutelu juurde.  

17. november oli siis see kuupäev, kui me arutasime seaduseelnõu 729. Pärast Reili Ranna tehtud [kokkuvõtet] eelnõu sisu kohta võttis sõna Sotsiaalministeeriumi esindaja, kes ütles järgnevat. Eelnõu on Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja ettepanekutega kooskõlas. Sotsiaalministeeriumil on plaan analüüsis esitatud ettepanekutega edasi liikuda. Selleks on vaja teha täiendav lühianalüüs, et näha erinevate ettepanekute koosmõju ja võtta kasutusele need ettepanekud, mille [elluviimine] avaldab sündimusele kõige suuremat mõju. Vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile plaanitakse 2026. aasta teiseks kvartaliks esitada ettepanekute tervikpakett. Tervikpakett koostatakse koostöös teiste ministeeriumidega. Sotsiaalministeeriumi esindaja märkis, et muudatuste kuluks [pakutud] circa 8–15 miljonit eurot aastas on üsna lai skaala, sellele lisanduvad täiendavalt infotehnoloogilised kulud. Vanemahüvitise toetusskeemi muutmine nõuab väga suuri infotehnoloogilisi arendusi. Lisaks ei oleks nii [kiiresti] võimalik neid infotehnoloogilisi arendusi teha.  

Siis andsin mina komisjoni esimehena sõna komisjoni liikmetele. Kõigepealt võttis sõna Tanel Kiik, kelle [arvates] on äärmiselt vastuoluline, et rahvastikukriisi ajal riigi perepoliitika kulud vähenevad. Tema hinnangul on Vabariigi Valitsuse võimetus rahvastikukriisi lahendamisele kiiresti reageerida probleem. Madalast sündimusest tulenevalt on lapsetoetusteks makstavad eelarvesummad vähenenud, lisaks väheneb vanemahüvitiste kogukulu. Perepoliitika muudatused tuleks kiiresti ellu viia. Tanel Kiik avaldas kahtlust, kas Vabariigi Valitsus jõuab enne parlamendivalimisi ühegi perepoliitikat toetava meetmega edasi liikuda. Eriti nördima panev on, et põhjenduseks tuuakse vajalikud infotehnoloogia arendused. Tanel Kiik küsis, millised on Sotsiaalministeeriumi ettepanekud, kuidas raha operatiivselt olemasoleva infotehnoloogia võimekuse piires Eesti perede paremaks toetamiseks kasutada. 

Ministeeriumi esindaja selgitas, et suuremahuliste muudatuste tõttu võtavad IT-arendused aega mitu kuud. Sotsiaalministeeriumi edasiste sammude kohta ütles ta, et ollakse faasis, kus oodatakse poliitikute ettepanekuid. Ta rõhutas, et Sotsiaalministeeriumi soov on koostada muudatuste tervikpakett, mitte ainult vanemahüvitiste skeemi muuta. Oluline on vaadata tervikut, kõiki ettepanekuid, sealhulgas lapsetoetusi hõlmavat paketti.  

Siis võttis sõna Reili Rand, kes viitas, et Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul oodatakse poliitikutelt ettepanekuid. Ta pöörduski koalitsioonierakondade esindajate poole palvega kiiremas korras perede toetuseks ettepanekuid teha. Sotsiaalministeeriumi analüüsi pinnalt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon juba esitanud teise peresid toetava eelnõu. Ta arvas, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekuid oleks võimalik üsna kiiresti realiseerida, seejuures tuleb küll arvestada infotehnoloogilistele arendustele kuluva ajaga. Reili Rand tõstatas küsimuse, kas on vaja veel pool aastat oodata, et mingisuguseid konkreetseid samme teha. Ta arvas, et erakondadeülene valmisolek perepoliitikasse panustada on olemas.  

Tanel Kiik toonitas seepeale, et rahvastikukriis on juba aastaid süvenenud, aga Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul on ikka veel vaja teha analüüse tervikpaketi koostamiseks. Üksikuid meetmeid ei taheta rakendada, olgugi et need võivad sündimust suurendada. Tanel Kiige hinnangul tuleb kohe kuskilt pihta hakata.  

Siis võttis sõna Irja Lutsar ja tunnustas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni olulise tähtsusega riikliku küsimuse [arutelu] algatamise eest. Mare Ainsaar näitas arutelul – see on siis viide OTRK-le – Eesti sündimuse graafikut 1920. aastast tänaseni. Graafikul oli näha kahte suurt langust. Varasemalt ei ole toetuste tõstmisega suudetud sündimust endisele tasemele tõsta. Praegune sündimuse langus algas enne peretoetuste muutmist. Irja Lutsar pooldab rahvastikukriisi lahendamisel kompleksset lähenemist. Lisaks rahale tuleb vaadata ka teisi lahendusi.  

Seepeale võttis sõna siinkõneleja, kes selgitas, et kui muudatuse oleks Sotsiaalministeerium ette valmistanud nii, nagu seda riigiasutused tavapäraselt teevad, siis oleks meil olnud teada oluliselt täpsem mõju riigieelarvele. Skaala 8–15 [miljonit] näitab sisuliselt kaks korda erinevat kulu ja seda on üsna keeruline riigieelarves planeerida. Lisaks oleks ka väga selgelt teada, millised oleksid ajaraamid ja täiendavad ressursid, mida vajatakse infotehnoloogia arenduste tegemiseks. 

Siis kommenteeris Signe Riisalo, et madalama sündimuse tõttu perepoliitika valdkonna raha riigieelarves üle ei jää, kuna iga järgneva aasta riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia tehakse vastavalt rahvastikuprognoosidele, kus võetakse juba vähenenud sünnid arvesse. See tähendab seda, et reaalselt üle jäävat raha ei ole. Küll aga oleks ideaalne, kui me suudaksime erakondadeüleselt kokku leppida, et tõepoolest see kulutamata ressurss suunataks lastega peredele, mitte ei planeeritaks riigieelarves muudele teemadele. Signe Riisalo ütles, et valitsusel on plaanis kevadeks kokku panna Sotsiaalministeeriumi [koostatud] laste saamise ja kasvatamise analüüsist tulenevate meetmete tervikpakett, mis on läbi analüüsitud nii [kulutuste] kui ka teostatavuse mõttes. Meetmed puudutavad kõiki seitset suures analüüsis välja toodud valdkonda, sest ka teadlaste sõnul on võimalik sündimust positiivselt mõjutada valdkondade koosmõjus, mitte üksiktegevuste kaudu.  

Reili Rand nõustus Irja Lutsariga, et rahvastikukriisi lahendamisele tuleb läheneda kompleksselt. Selleks algataski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon olulise tähtsusega riikliku küsimuse [arutelu Riigikogus]. Sotsiaalministeeriumi analüüsis on tehtud erinevaid ettepanekuid, vastused on täna juba olemas. Reili Rand tegi ettepaneku lõpetada analüüsimine ning asuda otsustama. Lisaks eelnõus [ette pandud] rahalise meetme rakendamisele tuleks tegeleda paarisuhetega ja hoolduskoormuse võrdse jagamisega. Veel tegi ta ettepaneku arutada isadele kohustusliku vanemapuhkuse suuremas osas kehtestamist või vähemalt mitteülekantava osa suurendamist.  

Selle peale märkisin mina, et kui ma rääkisin analüüsidest, siis ei [pidanud ma silmas] uusi suuri analüüse, mis meil juba tehtud on, vaid konkreetsete meetmete detailset disainimist, mis on ministeeriumi kui valitsusasutuse ülesanne.  

Lõpetan nüüd sellega, mida te täna juba kuulnud olete. Tõepoolest, Vabariigi Valitsus on oma kooskõlastuskirjas öelnud, et eelnõu suund on igati õige. See aitaks peresid, kes soovivad saada lapsi lühema ajaperioodi jooksul, ja toetaks nende perede majanduslikku toimetulekut. Muudatusettepanek on kooskõlas Sotsiaalministeeriumi raportiga "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud", kus samasisuline ettepanek on osa laiemast peresid toetavate meetmete paketist. Siiski on murekohaks eelnõu hinnasilt, mis on 8–15 miljonit. [Valitsus] kutsub lõpetuseks eelnõu algatajaid üles tegema koostööd, et leida võimalused muudatuste elluviimiseks kooskõlas eelarveraamiga. Ka teeb ta ettepaneku ühisteks aruteludeks eesmärgiga leppida 2026. aasta kevadeks kokku terviklik peresid toetavate meetmete pakett. 

Seejärel tehti järgmised otsused. Võtta eelnõu päevakorda täna, 1. detsembril – otsus oli konsensuslik –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo – otsus oli konsensuslik – ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 5 sotsiaalkomisjoni liiget ja vastu 2 komisjoni liiget. Aitäh!

Aitäh! Teile on kaks küsimust. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Kunagi me olime rahvastikukriisi komisjonis, enne kui see ära tapeti. Aga minu küsimus sulle on, kas on võimalik reaalselt Riigikogu erakondadeülene kokkulepe – näiteks analoogne riigikaitseliste probleemide lahendamisega. Või on see ainult nii, et kui sa oled valitsuskoalitsioonis, siis sellist juttu räägidki, et aitäh, õige tee, aga töötame, valmistame ette, aga siis tuleb aja[piir] ette ja lõpuks jääbki, nagu ta on?

Teine küsimus. Infotehnoloogilised kulud, nagu ma aru saan, on kolossaalsed. Kas sellest natuke räägiti ka, et 8–15 miljonit on nende esitajate rehnung, aga see on nagu selline tappev asi?

Aitäh kahe küsimuse eest! Komisjonis ei arutatud sisulisemalt, kui ma juba ette lugesin, kumbagi küsimust.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teie käest sama küsimuse, mille ma küsisin eelnõu ettekandja käest. Miks teie arvates komisjoni enamus ei toetanud seda eelnõu? Ja kui valitsust esindavate erakondade arvates see eelnõu ei sobi – mina küll arvan, et see oleks üks samm õiges suunas, et demograafilist olukorda ikkagi parandada –, siis mis võiks olla alternatiiv, mis valitsusele sobiks?

Suur aitäh küsimuse eest! Kuivõrd ma olen komisjoni ettekandja, siis minu isiklikud hinnangud ei puutu asjasse. Samamoodi ei saa ma praegu kommenteerida seda, mis valitsuserakondade ja valitsuse liikmete seisukohad võiksid olla. Komisjonis me neid küsimusi ei arutanud, aga olen alati valmis eraviisiliselt teiega nendel teemadel vestlema.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma puudutan seda nüanssi, et olnud eelnõu ettekandja ka komisjonis, ma julgesin seal kinnitada valmisolekut eelnõu täpsema disainimisega tööd edasi teha, seda ka menetlustähtaja osas, kuna üks tagasiside [argument] oli, et seda jõustada nii kiiresti pole võimalik. Aga miskipärast on ikkagi ettepanek täna eelnõu täielikult tagasi lükata. Nagu ma mäletan, ega arutelu selle ümber väga detailne ei olnud, aga võib-olla te lühidalt avate, miks ei võiks valik olla see, et me menetleme eelnõu edasi ja teeme ta koos paremaks versus eelnõu tagasilükkamine. 

Aitäh! Te olite ise komisjoni istungil ja teate väga hästi, et selline arutelu seal aset ei leidnud. Ma lugesin kogu protokolli ette. Nii et kõik, mida istungil arutati, on täna siin suures saalis teile ette loetud. Ettepanek tagasi lükata on hääletuse tulemus, mis komisjonis läbi viidi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Mul on küsimus. Väga hästi lugesite ette selle lõpu: vist olid viimased paar lauset, kuidas on plaanis edasi minna, missuguseid samme teha. Olete ka koalitsioonisaadik. Ma saan küll aru, et komisjonis seda ei arutatud, aga kas selles osas on juba mingeid samme astutud või te teate, et astutakse peagi? [Pean silmas] neid lõpulauseid. Võib-olla isegi saate ette lugeda, mis on kokku lepitud? Viimased kaks lauset vist olid.

Aitäh! See ei ole mitte kokkulepe, vaid see on Vabariigi Valitsuse kooskõlastuskirja viimane lõik. Loen ette. "Kutsume eelnõu algatajaid üles tegema koostööd, et leida võimalused muudatuste elluviimiseks kooskõlas eelarveraamiga. Teeme ettepaneku ühiseks aruteluks eesmärgiga leppida 2026. aasta kevadeks kokku terviklik peresid toetavate meetmete pakett." 

Üleskutsuja on Vabariigi Valitsus, vastutav minister on sotsiaalminister, eelnõu algatajaid teate ise. Nii et seda koostööd on kindlasti võimalik teha. 

Ja nii nagu ma olen sellest puldist varem öelnud, [mis puutub] erakondadeülesesse kokkuleppesse, mille kohta ma ka sellest protokollist ette lugesin, siis võiks tõepoolest olla erakondadeülene kokkulepe, et me suuname need ressursid, mis jäävad lastega peredele [kulutamata], kuna sündide arv on väiksem, ikkagi nendele peredele. Aga selle saavutamiseks on vaja meie kõigi ühist tahet ja ma julgen selles kahelda, kuulanuna seda varasemat circa kaks tundi kestnud arutelu siin saalis.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite väga õigesti, et eelarve piires tuleks leida neid lahendusi. Me teame, et meie eelarvesse on jäänud juba kaks aastat järjest ülejäägid, mida on sajad miljonid eurod. Kas seda kuni 15 miljonit on teie arvates võimalik leida selles segaduses, mis eelarves toimub? 

Minu arvamus ei puutu asjasse. Komisjonis me seda ei arutanud. Aga ma hea meelega ütlen oma arvamuse väljaspool seda arutelu siin.

Suur tänu teile, Signe Riisalo! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd ongi võimalus avaldada arvamust, aga seda fraktsiooni nimel. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu. Nagu ma juba mainisin oma küsimustes, demograafiline olukord Eestis on väga keeruline praegu ja ma arvan, et iga samm, olgu ta suur või väike, on samm õiges suunas, kui see aitab demograafilist olukorda parandada. Meie meelest on see eelnõu kindlasti samm just selles suunas.

Ma lihtsalt mainin mõned numbrid. Kui me räägime sündimusest Eestis, siis 2019. aastal oli see 14 099 last. Eelmisel aastal oli see 9690 last ehk põhimõtteliselt kolmandiku võrra on see number väiksem. Lõppev aasta, nagu juba praegu on näha, toob veel kurvema numbri. Nii et me liigume väga vales suunas ja kahjuks ei ole näha, et Vabariigi Valitsus oleks midagi ette võtmas, et olukorda parandada. 

Ja kui opositsioonierakonnad tulevad siia saali erinevate mõtetega, ideedega, kuidas olukorda muuta, olgu nendeks järgmise aasta eelarve muutmise ettepanekud või sellised eelnõud nagu seesama praegu kõne all olev, siis hääletatakse tuimalt kõik ideed maha. Seda teevad koalitsioonierakondade saadikud siin saalis. 

Oleks veel nii, et hääletatakse maha opositsiooni mõtted, ideed ja ettepanekud ning pakutakse omalt poolt midagi, mis oleks alternatiiv, aga kahjuks ei ole üldse näha, et valitsusel oleks mingisugunegi plaan selles valdkonnas olemas.  

Me kõik saame aru, et selleks, et oleks rohkem lapsi, on vaja, et peredel tekiks kindlustunne. Peab olema selline tunne, et esiteks, et homme ei ole pere majanduslik olukord lapse sünni tõttu halvemaks läinud, ja teiseks, et riik on valmis aitama, juhul kui see olukord hakkab halvemaks minema. Seda kindlustunnet ei ole juba mitu aastat järjest olnud. Ja kui vaadata seda, millega on kahe ja poole viimase aasta jooksul hakkama saanud valitsuserakonnad, siis põhimõtteliselt liigub kõik täiesti teises suunas.

Vähendatakse paljulapseliste perede toetust, tõstetakse makse, kehtestatakse uusi makse, tõstetakse riigilõive ja nii edasi. Kui vaadata seda olukorda ja näha, kuidas hinnad on tõusnud niimoodi, et kahe viimase aasta jooksul on inflatsioon olnud selline, et toidukaubad on läinud rohkem kui 40% kallimaks, siis loomulikult tekib peredel väga suur küsimus, kas ikka on vaja sünnitada veel lapsi, kui praegugi on keeruline hakkama saada. Kui tuleb veel üks väike kodanik siia maailma, siis olukord kindlasti läheb veelgi keerulisemaks. Nii et ma lihtsalt mainin …  

Palun aega juurde ka! 

Kolm minutit. 

Ma mainin lihtsalt seda, mida praegu teevad Tallinna uued võimuerakonnad. Täna, nagu te teate, allkirjastati Tallinnas koalitsioonileping ja neli punkti selles on väga konkreetselt sellised, mis minu arvates aitavad demograafilist olukorda parandada, sellepärast et need lisavad peredele kindlustunnet. 

Alates järgmise aasta 1. septembrist on Tallinna elanikele lasteaiakoht tasuta. Lapse sünni toetus Tallinnas tõuseb 1000 euroni, kaksikute sünni korral 3000 euroni ning kolmikute või enamate laste sünni korral 10 000 euroni. Järgmise aasta 1. septembrist suureneb õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150-ni ehk iga koolilaps saab alates teisest õppeaastast, kui ta 1. septembril kooli läheb, 150 eurot, et saaks igasuguseid vajalikke asju osta. Esimesse klassi minejatel tõuseb ranitsatoetus ehk kooli alguse toetus, mis on praegu 320 eurot: koalitsioonilepingus seisab, et järgmisest aastast on see 500 eurot. 

Need on väga konkreetsed, väga selged, väga resoluutsed sammud, mis seavad eesmärgiks parandada perede olukorda, lisada neile kindlustunnet ja selle kaudu parandada ka demograafilist olukorda Eestis. 

Kahjuks me ei näe, et riigi tasandil oleks selliseid samme ette võetud. Vastupidi, minu meelest valitseb selles valdkonnas täielik segadus ja arusaamatus. Keegi ei oska öelda, mis saab edasi, aga iga aastaga on sündimus langemas. See on väga suur probleem, mille peale peavad ikkagi valitsuserakonnad mõtlema. 

Nii et kui keegi tuleb opositsioonist saali ja üritab teha põhimõtteliselt valitsuse eest nende tegemata tööd, siis ei ole vaja kohe esimese asjana kõik need initsiatiivid maha hääletada. Neid võiks toetada või vähemalt mõelda nende üle. Praegu paistab, et endal plaani ei ole, kuidas olukorda parandada, aga kui keegi tuleb opositsioonist oma ettepanekutega, siis hääletatakse need tuimalt maha, sellepärast et need on tulnud opositsiooni poolt. See ei ole kõige parem lähenemine, rääkimata sellest, et see ei ole kõige parem poliitiline, parlamentaarne kultuur. Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel hea kolleeg Martin Helme, palun! (Martin Helme ütleb, et ta ei palu lisaaega.) Väga meeldiv! Ma olen tänulik teile.

Nii! Ei ole üldse vaja muretseda, eelnõu on tore ja hea. Kas me nüüd hakkame siin võistlema, kes on rohkem eestlane ja kes hoolib rohkem lastest, EKRE või keegi teine? Siin ei ole mingit võistlust. Suuremat pere-, laste-, naiste- ja eestlastesõbralikumat erakonda Eestis lihtsalt pole, kui on EKRE. 

Aga mida ma ei saa kuidagi ütlemata jätta? Noh, siin taheti konstruktiivset arutelu. Konstruktiivne arutelu seisneb selles, et me oleme omadega reaalsuses. Aga reaalsus on see, et süstemaatiliselt, koosseisust koosseisu, ka selle koosseisu jooksul on sotsid käitunud nii lasterikaste perede kui ka lihtsalt laste ja naiste suhtes halvasti ja vähendanud naiste soovi saada lapsi, vähendanud inimeste majanduslikku kindlustunnet ja ka julgeolekualast kindlustunnet ning läinud kaasa kõikide sigadustega, mis Reformierakond või Eesti 200 lauale on pannud. 

Ma tulen ikka tagasi selle juurde, et kolm korda hääletasid sotsid maha Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõu, [mille eesmärk] oli vähendada toiduainete käibemaksu. Kui te istusite valitsuses, siis ei olnud seda nagu võimalik mitte kuidagi teha. No ei olnud võimalik, [öeldi, et] sellel ei ole mõju ja kauplejad panevad raha taskusse. Nii kui opositsiooni sattusite, hakkasite sama sisuga eelnõu ise meile siia tooma. 

Kui te istusite valitsuses, siis te võtsite ära kodustelt emadelt tervisekindlustuse, võtsite ära suurperede lastetoetused või, oleme siis korrektsed, ei võtnud ära, vaid oluliselt vähendasite neid, eks ole. Võtsite ära abikaasade ühisdeklaratsiooni pealt saadava tulumaksusoodustuse, tegite automaksu, olete hääletanud maha automaksu kaotamist. Te olete heaks kiitnud kogu selle retoorika, millega meil siin on [välja tulnud] Kaja Kallas ja kõik need teised – seesama Signe Riisalo, kes siin on esinenud, ja ka täna me kuulsime seda retoorikat –, et mehed ei tohi kellelegi ette öelda, kes peab ja millal peab ja kui palju peab lapsi saama. 

Me ei taha kellelegi midagi ette kirjutada. Me tahame luua motivatsiooni, tingimusi, et Eesti naistel ja meestel, noortel peredel oleks rohkem kindlustunnet perekonda luua. Te olete süstemaatiliselt hävitanud noorte inimeste tulevikuusku ja kindlustunnet, ja siis tulete siia ja räägite, et hakkame nüüd koos asju paremaks tegema. Teate, mul on, sotsid, teie kohta lihtne ütlus: te veate kõiki alati alt. Isegi kui sa paned plaani kirja, et sotsid veavad sind alt, siis nad ikka veavad sind alt. Isegi altvedamisega veate te meid alt! Nii et teie peale ei saa mitte milleski mitte kunagi kindel olla peale selle, et te vahetate oma seisukohti kogu aeg. 

Enne siin ettekandja rääkis, et meie seisukoht on muutumatu. Küsimuse peale, miks te enne hääletasite ühtepidi ja nüüd hääletate teistpidi, vastate: "Meie seisukoht on muutumatu!" Te ise ka aru saate, kui jaburalt see kõlas?! No ilmselt mitte, te olete sotsid. Nii et ma ei hakka teid rohkem tümmima siin. 

See jutt, et te kunagi tõstsite 19 euro pealt 60 euro peale lastetoetuse – väga tore! See oli niisugune tore asi, millest te siiamaani saate rääkida. Aga siis, kui oli vaja päriselt perede eest seista – vaja päriselt seista selle eest, et suurperedel oleks kindlustunne! –, läksite te kirve, kangi ja leegiheitjatega neile kallale. Ja nüüd tulete meile rääkima, et teaduspõhiselt on meil Eestis iibeprobleem. Teie tegite selle! Teiega koos seda ei lahenda, see on selge!

Aitäh teile! Ma arvan, et päeva tsitaat tuli ära: "Isegi altvedamisega veate te meid alt!" Minu arust see eituse eitus on lausa jaatus. Aga see kõlas igal juhul hästi.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees siin pikalt olnud ja eelnõust oleme sisukamalt ja vähem sisukamalt saanud vestelda, seetõttu ma väga pikalt ei tee. Ühe asja üle on mul küll väga hea meel: et ma eelkõneleja Martin Helmega elan väga erinevas reaalsuses. Ta rõhutas, et on vaja rääkida reaalsusest. Mina tema maailma ei jaga ja ei jätnud see muljet, et me räägime reaalsusest. 

Kogu see arutelu siin tahes-tahtmata tekitab tunde, et mõni erakond on kas pahane, et ta ise ei tulnud selle eelnõu peale, või noh, olgem ausad, ei ole ka ammu esitanud ühtegi perede heaolu päriselt parandavat eelnõu. Ma empaatiliselt mõistan seda, et see tekitab trotsi, ja siis on vaja hakata siin teiste peale näpuga näitama. Pigem võiks aga keskenduda lahendustele ja vaadata, kuidas me midagi päriselt ära teeme. 

Aga tulles nüüd eelnõu juurde tagasi, siis tõesti, sotsiaaldemokraatide nimel ma veel kord palun teie kõigi toetust kõnealusele eelnõule, mis on selgelt tõenduspõhine meede perede kindlustunde suurendamiseks ja sündimuse toetamiseks. Mul on ühtepidi hea meel, et Sotsiaalministeerium töötab välja tervikpaketti, aga meie eelnõu ju seda ei sega. Algatajatena kutsume üles, et teeme koostööd, hakkame kuskilt minema. Algatajate esindajana ma väljendasin komisjonis valmisolekut eelnõu täpsemaks disainida, veel kord läbi mõelda jõustumisaeg, argumenteerida, kas just keskmine palganäitaja on õige [alus] või tuleks sektoripõhiselt läheneda. Kõik need teemad oleme me valmis päriselt läbi arutama, kui on soov teha samme perede toetamiseks. 

Minus tekitab valitsuse üleskutse [nõutust], kuigi olen ka ise selle [esitanud]. Valitsuserakonnad tulevad kohe eelnõu maha hääletama. Kui nad tõsiselt soovivad erakondadeülest koostööd teha, siis ma ei kujuta ette, kust see koostöö algab, kui esimene samm on jälle ühe sisulise tõenduspõhise eelnõu tagasilükkamine, mitte selle sisuline parandamine ja [edasiarendamine]. 

Ehk siis minu üleskutse, head kolleegid, on see, et hakkame lihtsalt kuskilt peale. Meil on vaja poliitilist otsustusjulgust. Meil on andmeid, meil on analüüse, [me teame], milliseid poliitikameetmeid on eksperdid välja pakkunud. Teeme otsused, need on meie käes! Millal veel peaks olema lihtsam otsuseid teha kui nende meetmete puhul, mis on tõenduspõhised? Südamerahus saaksime seda teha. 

Aitäh teile selle arutelu eest! Saan vaid lohutavalt öelda, et sotsiaaldemokraatide järjepidev ja põhimõtteline töö Eesti perede ja laste heaks selle eelnõu tagasilükkamisega, mida me kohe näeme, kindlasti ei lõpe. Õige pea arutame kas [sama sisuga] või mõnda sarnast eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, ma meelsasti ei avaks vastusõnavõttude vooru, kui härra Mart Helme lubaks seda. Muidu läheb nagu ... (Erutatud hääled saalist.) Kõiki erakondi nimetati, see on päevselge. Kõikides sõnavõttudes said kõik erakonnad nimetatud ja nahutatud said ka. (Midagi öeldakse saalist.) Martinit mainiti. (Kommentaar saalist.) Vahet pole. Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel. Teie otsus, kes teeb. Mart Helme, palun! 

Me ei kritiseeri mitte ... (Helle-Moonika Helme: "Sina said [sõna]!") Aa, vabandust, ma mõtlesin, et Martinile anti.

Ei, Martinile võid rääkida küll. (Asjaosalised naeravad.) 

Ma tahaks juhtida Reili Ranna tähelepanu sellele, et me ei ole rünnanud mitte seda eelnõu, vaid me oleme seadnud kahtluse alla Sotsiaaldemokraatliku Erakonna siiruse ja aususe ja järjekindluse. Ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks süüdistanud oma endiseid koalitsioonipartnereid Reformierakonda ja Eesti 200, et need sundisid sotsiaaldemokraate vastu võtma kõiki neid eelnõusid, mida me kritiseerisime oma sõnavõttudes. Ei, neid ta ei kritiseerinud, küll oli tal aga halbu sõnu EKRE kohta, kes toetab antud juhul seda eelnõu. 

Aitäh!

Palugu toetust oma endistelt koalitsioonikaaslastelt! Ja selleks, et taastada oma usaldusväärsus …

Aitäh! (Helle-Moonika Helme kohalt: "Kaks minutit on ju!")

… on kõigepealt vaja alustada kahetsusest. Kahetsusest, et te olete teinud nii palju halba Eesti peredele, Eesti lastele ja Eesti naistele, nagu te koalitsioonis tegite.

Head kolleegid!

Kahetsege, siis olete te usaldusväärsed! Seni, kuni te süüdistate EKRE-t, ei ole te usaldusväärsed. Süüdistage Reformi, Eesti 200 ja iseennast! Aitäh!

Aitäh! Ma olen nüüd sunnitud andma ikkagi vastusõnavõtu ka Reili Rannale. On protseduuriline? Kui te soovite protseduurilist, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõesti on protseduuriline. Kuulan ja mõtlen, kas tõesti minu mikrofon kõnepuldis kuidagi [hakkis mu juttu]. Ma loodan, et stenogrammis on võimalik minu sõnakasutusi ja väljaütlemisi kontrollida. Lihtsalt see vastusõnavõtt tekitas palju küsimusi. Ma loodan, et te saate kinnitada, et kõik süsteemid töötasid korrektselt.

Jaa, võin teile kindlasti kinnitada, et mikrofon töötas ja stenogrammis saab kõik täpselt kirja pandud, nii et sealt ei jää ühtegi tähte puudu. 

Aga nüüd, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 729 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Selleks saalikutsung, palun!

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 729 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid 0. Eelnõu 729 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Helir-Valdor Seedri ja Leo Kunnase poolt justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine MTÜ Slava Ukraini kohta, arupärimine numbriga 850. Ettekandeks on Riigikogu kõnetooli jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Eesti mehed ja Eesti naised! Head kolleegid! See on minu, kolleeg Seedri ja kamraad Kunnase ikka Slava Ukraini kohta. See ei ole esimene, vaid see on järjekordne arupärimine, ja seda asjakohaselt, sest teatavasti on see juhtum asetanud Eesti õigusriigi põhimõtted suhteliselt ebamugavasse valgusesse. 

Õnneks vahepeal keeldus Tartu Maakohus likvideerimisel oleva MTÜ Slava Ukraini kustutamisest äriregistrist, põhjendades seda just sellega, et ühing on käimasolevas kriminaalmenetluses kannatanuna osaline. Ka Harju Maakohus kinnitas otsuse jätta Slava Ukraini Lehtme kriminaalmenetlusest kõrvaldamata. See lubab Slava Ukraini tehtud otsused tagasi pöörata ja õigus jalule seada. 

Juba enne seda olime meie arupärijatena püstitanud küsimuse, kas kannatanuks on juriidiline isik või hoopis tuhanded Eesti inimesed, kes annetasid selle raha veendumuses, et see jõuab Ukraina abivajajateni. MTÜ endine juht ja praegune likvideerija Anu Viltrop on kinnitanud, et ühing ei saa end kustutada, aga samal ajal pole muudatusi nõukogu seisukohtades, et kunagi otsustati mitte esitada tsiviilhagi annetatud vahendite tagasinõudmiseks. Mõned nõukogu liikmed põhjendasid toona, et likvideerimisel oleval ühingul poleks hagi esitamine mõistlik. Selle tulemusena on tänaseks tekkinud olukord, kus ligi 450 000 euro ulatuses annetusi võib jääda täielikult tagasi saamata. 

Veelgi enam, kriminaalmenetlus Johanna-Maria Lehtme suhtes kestab, kuid juba aasta pärast menetluse algust võõrandati talle kuulunud Viimsi eramu tema emale. Kui sellised tehingud saavad toimuda ilma prokuratuuri tõhusate meetmeteta, siis tekib küll õigustatud küsimus, kas me laseme teadlikult tekkida nendel skeemidel, mille abil annetajate raha kaob, likvideeritav ühing saab käed üles tõsta ja tegelik hüvitamiskohustus jääbki täitmata. 

Nagu ma ka varem selles kõnepuldis sama teema kohta olen rääkinud, kõigel sellel on laiem mõju. Kui Eesti riik ei suuda annetajate vara kaitsta, olgu tegu kas varguse, omastamise või usalduse kuritarvitamisega, siis väheneb usaldus nii kodanikuühiskonna kui ka riigi enda vastu. 

Annetamiskultuur, mis on rahvuslastele eriti oluline, ei saa toimida selles teadmises, et heauskne kodanik jääb õiguskaitseta, kui eraõiguslik ühing otsustab mitte tegutseda. Ja kui riik tõepoolest peab kannatanuks ainult MTÜ-d, siis kas pole see mitteõigusliku vormi eelistamine sisulisele õiglustundele? 

Tore oleks, kui me justiitsministrilt saaksime täna selged vastused, kuidas riik tagab, et selline olukord ei muutuks pretsedendiks ja et ühe ühingu sammud või tegevusetus ei jätaks Eesti inimesi ilma nende põhiseaduslikust omandi kaitsest. Loomulikult küsisime ka selle kohta, kas ühingu või selle liikmete tegevuses pole rahapesu tunnuseid. Aitäh!

Suur tänu teile aja tõhusa kasutamise eest! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, kes vastab arupärijate esitatud küsimustele.

Suur tänu! Kolm Riigikogu liiget on tõepoolest palunud vastust neljale küsimusele. Aga enne, kui lähen sisuliste vastuste juurde, ma märgin, et nii nagu ka hea Jaak Valge välja tõi, nendele küsimustele on ka varem vastatud ja on ka ametlikud selgitused antud. Nii et seetõttu võivad mõned kommentaarid heale küsijale juba tuttavad tunduda. Vabandan selle pärast! 

Aga konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus, loen selle ette: "Eeldades, et prokuratuuril on seaduste mõttest tulenevalt ülesanne seista kannatanute heaolu ja kuriteo toimepannute mõjusa kohtlemise eest ning tagada kohtueelse kriminaalmenetluse tulemuslikkus, siis miks on prokuratuur Johanna-Maria Lehtmega seotud kriminaalmenetluses lasknud võimaliku hüvitise kattevara [---] peaaegu aasta pärast kohtueelse kriminaalmenetluse algust tema emale võõrandada?" Küsimusele vastamiseks palusin sisendit prokuratuurilt. Ja prokuratuur selgitab asja selliselt, ma pikin vastusesse ka kehtivat õigust. 

Esiteks, kriminaalmenetluses on võimalik vara arestimist kohaldada peamiselt kahel alusel. Esimene alus on see, kui kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on vaja tagada. Teisel juhul [saab seda teha] siis, kui on vaja konfiskeerida kuriteoga saadud tulu, kuriteo toimepanemise vahend või siis vahetu objekt, mis on kuriteoga seotud. Aga nüüd tuleb arvestada ikkagi sellega, et kehtiv seadus näeb ette, et esimesel juhul peab prokuratuuril juba vara arestimise taotlust esitades olema teadmine kannatanu konkreetsest nõudest või siis vähemalt sellest, et kannatanu plaanib menetluses kahtlustatava või süüdistatava vastu rahalise nõude esitada. See tuleneb kriminaalmenetluse [seadustikust]. 

Ma ei hakka neid paragrahve siin konkreetselt ette lugema, vaid selgitan. Praktikas esitab prokuratuur tsiviilhagi tagamise vahendi, sealhulgas ka aresti kohaldamise taotluse, kui kannatanu on mis tahes moel prokuratuuri teavitanud vähemalt plaanist tsiviilhagi esitada. Kannatanu võib seda teha kas e-kirja teel, ülekuulamise käigus või muul moel. Mõnikord kannatanu juba lisab [taotluse] tsiviilhagi toimikule. 

Kui tsiviilhagi on veel koostamisel, siis võib kohus arvesse võtta kannatanu seisukohta selles osas, millise ajalise perspektiiviga hagi esitatakse, ning kohaldada hagi tagamise vahendeid ka tähtajaliselt. Aga nüüd tuleb rõhutada, et vara olematu nõude tagamiseks arestida ei saa. Kui nõuet üldse mitte ühelgi kujul ei ole, siis vara arestida ei saa. Juhul kui seda ka nii-öelda ennatlikult teha, aga hagi ei esitata, siis tuleb vara koheselt vabastada. 

Prokuratuur ja keskkriminaalpolitsei on mõlemad kinnitanud, et nad on menetluse raames olnud pidevalt suhtluses MTÜ juhatuse ja nõukogu liikmetega ja on korduvalt palunud seisukohta neile tekkinud kahju ja võimaliku tsiviilhagi osas. Ja on täiesti ilmselge, et kannatanu ei ole avaldanud prokuratuurile ega keskkriminaalpolitseile soovi ei tsiviilhagi esitada ega selle tagamiseks ka ennetavalt vara arestida. 

Oluline on siin esile tuua sedagi, et kriminaalmenetluse seadustik ei sea ka kannatanule kohustust kriminaalmenetluses hagi esitada. Seejuures ei ole kriminaalmenetluses hagi esitamine kannatanu ainuke võimalus kahju hüvitamiseks. Kannatanu võib otsustada, et soovib oma nõude esitada tsiviilkohtusse. Seegi on õigusriigis täiesti kohane otsustusvõimalus ja prokuratuuril on kohustus sellist kannatanu seisukohta aktsepteerida. Samuti on prokuratuuril kohustus leppida olukorraga, kui kannatanu otsustab hagi esitamisest loobuda, kuna sellise otsuse ikkagi õigusriigis saab teha ja peab tegema ainult kannatanu ise. See oli siis esimene võimalus.  

Teine võimalus kahtlustatava vara käsutamist piirata on teha seda võimaliku konfiskeerimise tagamiseks. Ja selleks peab prokuratuuril olema juba vara arestimise taotluse esitamise ajal teadmine sellest, et kahtlustatav on kuriteo tulemusel rikastunud või on tegemist kuriteo vahetu objektiga või toimepanemise vahendiga või on isiku elatustase või muud asjaolud sellised, et tema sissetulekute puhul võib eeldada kuritegeliku vara arvel elamist. Selles konkreetses kriminaalasjas ei ole selliseid tõendeid esinenud ja selliseid tõendeid ei ole prokuratuuri kinnitusel leitud ka kohtueelse menetluse ajal. 

Ja kuna kumbagi seadustes ette nähtud võimalikku alust menetluses ei esinenud, ei saanud taotleda kohtult ka kriminaalmenetluse [seadustiku] § 142 alusel kohaldatavat aresti ka väljatoodud kinnistu osas. Siin tuleb nüüd siiski nimetada ka seda, et arupärimises avaldatud väide, et kannatanu justkui oleks toimetanud üle riigipiiri kuriteoga seotud sularaha, ei ole läbiviidud menetluses kogutud tõendite põhjal kinnitust leidnud. Ja kuigi Ilmar Raagi selgituste pinnalt saab esitada oletuse, et isiku valduses oli tõepoolest tuhandetes eurodes sularaha, ei anna pelgalt eelneva tõdemine alust väiteks, et selle sularaha päritolu oli seotud päringu ajendiks oleva võimaliku kuriteoga. Nii et nendes vastustes ma tuginen prokuratuuri selgitustele ja väidetele.  

Aga tuleme jälle õigusruumi juurde tagasi. Tuletan meelde, et ka vara kuritegelik päritolu ei ole veenvalt kinnitatav ja päringus avaldatu pinnalt ei saa teha järeldust, et just Lehtme palus Eestisse seda sularaha toimetada. Prokuratuur kinnitab, et alus arestimistaotluse esitamiseks, ka näiteks oletatavasti ärakulutatud kuritegeliku päritoluga sularaha konfiskeerimise asendamise tagamiseks puudub. Lisaks on prokuratuur märkinud, et iseenesest ei saa kohtumenetluse raames õiguslikult välistada süüdistatava suhtes konfiskeerimisnõuete esitamist sellistes olukordades, kus kannatanu ei ole soovinud kahju heastamist tsiviilhagi esitades. Ei saa kuidagi ka täielikult välistada sellist võimalust, et Johanna-Maria Lehtmet puudutavas selgub kohtuliku uurimise käigus täiendavaid asjaolusid, mis annavad aluse tema suhtes konfiskeerimisnõuete esitamiseks.  

Olles vastanud ära esimese küsimuse, ma näen kellaaega vaadates, et võib juhtuda, et kuna need küsimused on väga põhjalikud, et järgmistele küsimustele ma vastan mõnele teie küsimusele vastates. Ütlen selle kohe ette ära. Ma kavatsen kõikidele küsimustele vastata. 

Teine küsimus. Kas on võimalik tõlgendada praegu Eestis kehtivaid õigusakte, nii nagu siin ettekandja välja tõi, annetajate huvide kaitseks? Siin tuleb nüüd ikkagi rõhutada seda, et antud juhul on kannatanuks mittetulundusühing kui juriidiline isik, kellel on seadusest tulenev õigus ja võimalus oma huve kriminaalmenetluses igakülgselt kaitsta, sealhulgas ka esitada tsiviilhagi. Tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses kuidagi ei sõltu kannatanu majanduslikust olukorrast. See võimalus on tagatud kõikidele kannatanutele ja menetleja kohustus on seda õigust selgitada. Aga nii nagu eelmise küsimuse vastuses sai rõhutatud, Eesti õigusruumis kuulub õigus teha otsus hagi esitamise kohta üksnes kannatanule endale. Kuidagi ei saa ministeerium suunata kannatanut hagi esitama. Aga üldiselt on alati võimalik tsiviilhagi esitada, sealhulgas riigilõivuvabalt, juhul kui majanduslik olukord selleks sunnib.  

Kriminaalmenetluses kahju all peetakse ikkagi silmas vahetut kahju. Te viitasite oma küsimuses omandiõigusele. Üldiselt on ikkagi selge arusaam, et annetaja annab oma raha ära. Ta annetab selle raha ära ja annetamise käigus inimene loobub oma omandiõigusest. See ongi annetamise mõte ehk et annetaja loobub oma omanikuõigusest ja ta loobub sellest antud juhul selle mittetulundusühingu kasuks. Seetõttu jah, tõepoolest, kehtivas õigusruumis ei ole võimalik niimoodi tõlgendada, et annetajad saaksid olla otsesed, vahetud kahju kannatajad.  

Aga te kindlasti olete juba tutvunud Harju Maakohtu otsusega. Harju Maakohtus on kohtunik Siim Mõistlik 21. novembril kriminaalasjas 1-25-40-86 otsustanud, et Slava Ukraini ei saa edasi minna ühingu likvideerimisega. Kui ma kohtu põhjendused lühidalt kokku võtan, siis kohus ka rõhutab, et MTÜ Slava Ukraini ilmselgelt vastab kannatanu mõistele. Kohus on prokuröriga nõustunud, et kannatanu kaasamise või kõrvaldamise lähtepunktiks ei saa olla kannatanu soov või soovimatus menetluses osaleda. Kui isik vastab kannatanu mõistele, tuleb ta menetlusse kaasata. See, kas [üldse ja kui,] siis millisel määral kannatanu oma menetluslikke õigusi teostama asub, sõltub aga suures osas kannatanust endast. Edasi kohus selgitab põhjalikumalt neid asjaolusid, tuues välja muu hulgas ka seda, et juhul kui seoses kriminaalmenetluses osalemisega ja oma menetluslike õiguste kasutamisega tekib MTÜ-l Slava Ukraini menetluskulusid, siis toimub nende hüvitamine vastavalt kriminaalmenetluses kehtivale korrale. Seega on siinkohal ikkagi oluline rõhutada, et kui inimene või juriidiline isik vabas ja demokraatlikus õigusriigis tunneb, et tema tsiviilõigusi on rikutud, siis on tal alati õigus ja võimalus tsiviilkohtusse pöörduda, vajadusel advokaadi abiga ja riigi õigusabi taotledes. Nii et kriminaalasjas on ühtepidi, tsiviilasjas teistpidi. 

Kolmas küsimus, vahest jõuan sellele ka veel vastata. Kas prokuratuur on kaalunud võimalikku suurt kogust sularaha silmas pidades Johanna-Maria Lehtme ja Ilmar Raagi puhul võimaliku rahapesujuhtumi käsitlemist? Sellele küsimusele vastamiseks palusin samuti sisendit prokuratuurist. Prokuratuur on põhjalikult kaalunud kogutud tõendeid ja on kaalunud muu hulgas ka võimalikku rahapesukuritegu, kas on mingeid tõendeid, mis võiksid sellele kuidagi viidata.  

Tuletan meelde, et seaduses toodud definitsiooni kohaselt on rahapesu kuritegelikust tegevusest saadud vara või selle asemel saadud vara muundamine või üleandmine eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. Ühtegi sellist fakti ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud ja seega puudub alus võimaliku rahapesu käsitlemiseks.  

Alustan neljandale küsimusele vastamist. Neljas küsimus puudutas Justiits- ja Digiministeeriumi ametkonna edasisi samme, et sellise skeemi kordumist tulemuslikult edaspidi tõkestada. Nüüd, siin ei ole ilmnenud niisuguseid asjaolusid, mis suunaks kiiresti seadust muutma. Praegusel juhul on seaduses vahendid olemas võimalike süüdlaste vastutusele võtmiseks ja neilt kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmiseks. Ei ole selge, miks Slava Ukraini sellest jätkuvalt soovib hoiduda. See on arusaamatu. 

Ja võimalike õigusloomeliste muudatuste osas tuleb ikkagi lähtuda seadusandja heakskiidetud suundadest. Meil on aastal 2020 vastu võetud õigusloomepoliitika põhialused. Seal on punkt 6, mis näeb ette, et selliste probleemide lahendamine õigusliku reguleerimisega on üldse kõige viimane abinõu. Enne seda tuleb kaaluda teisi võimalusi. Praeguseks suur tänu!

Väga tänan teid! Nüüd on küsimused ja siis on teil vabadust rohkem. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Vabandust, aga Ilmar Raag on ju päris avalikult väitnud, et ta koos teise MTÜ liikmega tõi suurtes kogustes sularaha üle piiri. Ja küsimus on see, kas ta on üle kuulatud või kas on prokuratuur temaga vähemalt vestelnud. Vaadake, vastasel korral ei saagi ju tõendeid selles asjas olla. Ja kui prokuratuur pole seda teinud, siis kas te olete nõus, et prokuratuur on olnud pealiskaudne või otse öeldes teinud halba tööd?

Aitäh! Mul puudub igasugune alus sellist hinnangut anda. Prokuratuur on kogunud põhjalikult erinevaid tõendeid. Aga ma veel kord kordan üle selle definitsiooni. Isegi kui inimesel on sularaha, siis rahapesu definitsioon on ikkagi selline, et [rahapesuga oleks tegu siis,] kui see raha oleks saadud kuritegelikust tegevusest või tegeldakse vara muundamise või üleandmisega eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 annab sellise definitsiooni. Mitte ühtegi tõendit või viidet selle kohta, et selline tegevus oleks toimunud, ei ole prokuratuuril õnnestunud saada.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ajakirjanduse väitel pakkus üks advokatuuribüroo MTÜ Slava Ukrainile tasuta abi, et nad võiksid kogu selle protsessi teha ilma rahata. Aga sellele vaatamata üheteistkümnest juhatuse liikmest kuus keelduvad kahjunõuet esitamast, nad on püüdnud hoopistükkis likvideerida kogu seda MTÜ-d. On ju täiesti arusaadav, vähemalt lihtinimesele, et MTÜ juhatuse liikmed kahjustavad oma tegevusega MTÜ Slava Ukraini ja ka heauskete annetajate huve, kelle raha on lihtsalt varastatud. Te ise ütlesite ka, et nende käitumine on täiesti arusaamatu. Äkki peaks hoopiski uurima seda, kas nendel MTÜ juhatuse liikmetel, kes keelduvad Lehtmele kahjunõuet esitamast, pole endal äkki mingisugust seost varastatud rahaga. Vastasel juhul …

Aitäh!

… ei ole mingisugust mõistlikku õigustust sellele. Te ise ütlesite ka, et see on arusaamatu.

Aitäh, hea kolleeg!

Jah, ma jään oma väljaöeldud seisukoha juurde. Aga ma siiski rõhutan seda, et praegu oli ka võimalus riigi poolt: juhul kui kellelgi on rahalised raskused, siis riik pakub õigusabi. Kohtumenetlus peab olema absoluutselt kõikidele kättesaadav. Nii et siin küsimus ei olegi olnud ainult rahapuuduses. 

Küll aga tuleb öelda, et riik ei sekku eraõiguslikesse suhetesse ega dikteeri ette, kuidas mittetulundusühingud oma tegevust täpsemalt korraldavad, välja arvatud juhul, kui esineb selge seaduserikkumine. Te küsite, kas selline selge seaduserikkumine esineb. Prokuratuurile teadaolevalt ei esine. Loomulikult on oluline, et annetamiskultuur Eestis edeneks, et mittetulundusühingud oleksid läbipaistvad, et nende aruandlus oleks korras. Annetuskultuuri tugevdamine on kindlasti meie kõikide ühine huvi, aga annetamiskultuur põhineb siiski niivõrd palju usaldusel ja heal käitumisel, et see ei saa tugineda üksnes karistusega ähvardustele. Sellest, ma usun, tegelikult me saame kõik ühtemoodi aru.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nagu ma aru saan, teie kunagine erakonnakaaslane ja tema seltskond on annetajatelt raha välja petnud ja nüüd tuleb välja, et annetaja ei saagi seda nõuda, seda hagi esitada. Kas prokuratuur on pöördunud näiteks Ukraina kolleegide poole? Neil on mitu sellist asutust. Ühe nimi on NABU, kes tegeleb taoliste asjadega igapäevaselt, ja teine on korruptsioonivastane prokuratuur SAPO. Kas on pöördutud nende poole? Nendel ei oleks selle pähkli katki hammustamine mingi probleem. 

Kõigepealt fakti parandus: ma ei ole kunagi kuulunud ühte ja samasse erakonda Johanna-Maria Lehtmega. Ta ei ole Eesti 200-sse kuulunud. Aga prokuratuur on teinud head koostööd Ukraina poolega. Ukraina pool on olnud väga koostööaldis. Mõlemad riigid mõistavad väga hästi, mida selle asja uurimine laiemalt avalikkusele tähendab. Sellesse uurimisse on suunatud parimad jõud nii Ukrainas kui ka Eestis.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi pöördun tagasi Ilmar Raagi juhtumi poole. Te nagu ei saa täpselt aru, et Ilmar Raag oleks kuidagi asjaga seotud. Samas saame ERR-i vahendusel lugeda, et Ilmar Raag on tunnistanud … Ma tsiteerin, Ilmar Raag ütleb nii: "Tõsi on jah, et ma olen Johanna palvel seadusliku koguse sularaha üle toonud. Aga ma ei tea täpselt selle raha päritolu." Seaduslik kogus on 10 000 eurot. Me võime nüüd pöörduda tagasi rahapesu juurde. Kui väga lugupeetud Ilmar Raag on siia toonud raha, aga ta ei tea selle päritolu, siis võib ju tegemist olla kuritegevusega saadud rahaga. Miks seda siis prokuratuur ei uuri? Või ta on uurinud? Kas Ilmar Raag on üle kuulatud?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, ma palusin prokuratuurist sellele teemale vastamiseks sisendit. Prokuratuur on kaalunud kõiki kogutud tõendeid, on väga hoolega neid tõendeid kogunud ja on kontrollinud ka seda, kas oleks võimalik hinnata, et kahtlustatav on toime pannud mõne muu kuriteo, näiteks rahapesukuriteo. Ja prokuratuuri kinnitusel ei ole nad tuvastanud mingeid aluseid, et tegevus võiks olla käsitletav võimaliku rahapesuna.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! No siin te panite küll ühe palli veerema: riik ei sekku eraõiguslikesse suhetesse, sest seal avalikku huvi ei ole. Miks me siis siin sellest räägime, kui avalikku huvi ei ole?! Ukraina on võib-olla jäänud ilma kümnetest miljonitest eurodest, mis oleks läinud rindesõduritele, just sinna, kuhu vaja, aga annetused ju kukkusid järsult. Lisaks on alt veetud ju tuhandeid annetajaid. Ja te ütlete, et avalikku huvi ei ole! Siin on avalik huvi! Te eksite praegu sügavalt. Paistab, et te püüate nendega koos otsi vette lasta, selle asemel et aidata kaasa mõelda, kuidas vajadusel seadusi täiendada just sellesama avaliku huvi osas. Miks te nii teete?

Ma ei ole kordagi midagi sellist öelnud, nagu te mulle ette heidate. See teie etteheide on täiesti vale. Vastupidi, ma rõhutasin siin, et riik ei sekku eraõiguslikesse suhetesse, seda, kuidas mittetulundusühingud oma tegevust korraldavad, riik ei dikteeri, välja arvatud juhul, kui esineb selge seaduserikkumine. Edasi rääkisin ma annetamiskultuurist, kui oluline see on tervele ühiskonnale. Ja rõhutasin seda, et annetamiskultuur tõesti tugineb ausal, avatud, läbipaistval käitumisel. Rõhutasin ka seda, kui oluline see teema on Eesti Vabariigi jaoks. Ma kuidagi ei saa teie küsimuses esitatuga nõustuda, te saate [minu sõnu] stenogrammist järele vaadata. Ma ei ole nii öelnud, nagu te mulle ette heidate.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Reformierakonna auesimees Siim Kallas on öelnud sellise väga kuldse lause: demokraatiat ei ole olemas, kui õiguskaitseorganid manipuleerivad seadustega. Ilmne näide on see, et Kalle Laanet sai kohe kaela kriminaalasja, kui ta hakkas nõudma, et Slava Ukraini asja menetletaks kiiremini. Kohe leiti temal süü. Ma tegelikult täiesti mõistan, lugupeetud minister, et ka teie ei julge praegu siin asjas midagi selgitada ja hiilite sisuliselt vastustest kõrvale, sest teie saatus võib olla samasugune. Küsimus on selles, et teie peaksite teostama järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle ja mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks te seda ei tee. Palun selgitage seda!

Aitäh! Ma ei saa kuidagi nõustuda teie esitatud süüdistustega. Tuletan meelde, et ministril on keelatud sekkuda prokuratuuri kriminaalmenetlustesse. Me elame õigusriigis. Õigusriik tähendab seda, et prokuratuur teeb oma menetlusi sõltumatult poliitikutest. Ei ole nii, et poliitikud rokivad sisse prokuratuuri ja hakkavad ütlema, et seda menetle, seda ära menetle, seda tee kiiremini, seda tee aeglasemalt. Seadus keelab ministril sellise sekkumise.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma esitan küsimuse natukese teise nurga alt selle teema kohta, millel te väga vastata ei taha või, ütleme, vastus välja ei kuku. Nimelt, rahapesu. Väidetavalt ei ole tuvastatud, et oleks tegemist rahapesuga olukorras, kus Ilmar Raag ei tea selle raha päritolu, mida ta suures koguses üle piiri tõi. Teie väitsite, et prokuratuur kinnitab, et ei ole tuvastatud, et oleks kuritegelikul teel raha saadud. Seda saab ikkagi väita olukorras, kus Ilmar Raag ise ei tea raha päritolu, nii nagu ta on väitnud, aga prokuratuur on välja selgitanud selle raha päritolu ja veendunud, et see ei ole saavutatud kuritegelikul teel. Kas teile on teada, et prokuratuur on selle välja selgitanud? Kas prokuratuurile ja teile on teada raha päritolu ja kas te võite selle ka avalikustada?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba kolm korda vastanud. Tõepoolest, sellele küsimusele vastamiseks ma küsisin sisendit prokuratuurist. Prokuratuur kinnitab, et nad on kogunud selles asjas igakülgselt tõendeid, nad on kõiki neid tõendeid hinnanud ja nad on hinnanud ka seda, ega keegi ei ole toime pannud rahapesukuritegu, mida kogutud tõendid tõendavad. Prokuratuur kinnitab, et nad on selles osas tõendeid kogunud ja seda hinnanud. 

Te tõite selle [loogika] õigesti välja. Rahapesukuriteoga on tegemist üksnes juhul – ma olen mitu korda siin juba ette lugenud, millistel juhtudel on sellega tegemist –, kui raha on saadud kuritegelikust tegevusest või tegeldakse vara muundamise või üleandmisega eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu – ehk siis raha peab olema ebaseaduslikku päritolu – või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut. Prokuratuur kinnitab, et ühtegi nendest asjaoludest kriminaalmenetluses ei tuvastatud ja prokuratuuri hinnangul puudub alus tegevuse käsitlemiseks võimaliku rahapesuna. Järelikult prokuratuur tuvastas, et rahapesuga tegemist ei ole. Mul ei ole andmeid selle kohta, kust see raha võiks pärit olla. Sellist küsimust ei ole esitatud ja prokuratuuri vastus seda ei sisalda.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te kasutasite mõistet "annetamiskultuur". Ma arvan, et Eestis on annetamiskultuur täitsa kõrge, sest meie inimesed on valmis annetama mitte ainult Ukraina võitluse heaks, vaid väga paljudes valdkondades, alates puudust kannatavatest lastest kuni vähihaigete toetamiseni välja. Selles ei ole ju probleem. Probleem on siin selles, kuidas tagada annetuste sihipärase rakendamise kultuur. See arupärimine on ju suunatud sellele, kuidas me saaksime seda kultuuri parandada. 

Jaa, ma olen teiega täiesti nõus ja ma usun, et me kõik täname neid inimesi Eestis, kes annetusi teevad. See on tõesti äärmiselt oluline ühiskonnas. Meil on olemas karistusõiguses paragrahv – see on karistusseadustiku § 209 –, mis toob välja selle, et kui annetajatele tehakse teadlikult eksitaval viisil kahju varalise kasu eesmärgil, siis see on käsitletav kuriteona ja see on karistatav kelmusena sellesama karistusseadustiku § 209 alusel. Aga samal ajal tuleb siiski arvestada sellega, et üldjuhul annetusega ei kaasne selgeid lepingulisi tingimusi. Annetaja üldjuhul ei saa nõuda, et vara kasutatakse täpselt kindlal viisil. Annetamine, nii nagu ma eelnevalt ütlesin, on oma omandiõigusest loobumine ilma väga selgepiirilist vastusooritust ootamata. Seadused tõepoolest ei määra näiteks seda, kui suur osa annetustest peab minema otseselt annetuskampaania eesmärgi täitmiseks ja kui suur osa peab minema muude mõistlike kulude katteks. 

Antud juhul käib ju vaidlus selle üle, kas see osa, mis läks muude kulude katteks, oli mõistlik või oleks pidanud olema väiksem või suurem või kuidagi teistmoodi tehtud. Prokuratuur on ju ka rõhutanud, et valdavas osas siiski annetuse eesmärk täideti.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana kõigepealt Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tänan ka ministrit vastamise eest, mis küll oli suuresti prokuratuuri vastuste ettelugemine. 

Aga Slava Ukraini juhtumi puhul ei ole küsimus siiski ainult ühes MTÜ-s ega ühes kriminaalasjas. Küsimus on ikkagi põhiliselt selles, kas Eesti riik kaitseb oma inimesi siis, kui nende usaldust ja vara on kuritarvitatud. Me täna kuulsime ikkagi põhikontseptsioonina, et kannatanuks loetakse vaid MTÜ-d. Aga sisuliselt on ikkagi kannatanud kõik need Eesti inimesed, kes annetasid raha selles selges teadmises, et see jõuab Ukraina abivajajateni. Kui see raha jõudis kellegi erahuvides kasutusse ja MTÜ otsustab hagi mitte esitada, siis ei tohiks riik tegelikult öelda, et see ei ole meie asi. 

Teine asi, vara arestimise küsimus. Lehtmele kuulunud Viimsi eramu võõrandati alles pärast kriminaalmenetluse algust. Sellised tehingud ei tohiks olla võimalikud või need peaksid olema tagasipööratavad ja tegelikult ongi tagasipööratavad. Kui riik ei suuda tagada, et võimalik kahju saaks hiljem hüvitatud, siis ta loob tahtmatult jälle pretsedendi, et varade päästmine selliste sulitempude korral on täiesti võimalik. 

Kolmandaks, rahapesukahtlus. Vaadake, avalikkuses kirjeldatud sularaha liikumise skeemid väärivad ikkagi põhjalikku kontrolli. Tsiteerin siinkohal Ilmar Raagi väidet saates "Pealtnägija" sularaha üleandmise kohta. Tsitaat: "Nende puhul toimis skeem, kus vajadusel see mingisugune FIE tõepoolest ehitas selle auto ümber, aga vajadusel esitas arve. Nüüd meie partnerorganisatsioon maksis sellele FIE-le ja järgmisel päeval olevat selle FIE esindaja tulnud kontorisse, kilekott sularahaga käes, ja oli andnud selle Vaskivile." Kui see pole rahapesutunnustega, siis mis see rahapesu üldse on? Me ei saanud siin ka vastust selle kohta, kas Ilmar Raag on üldse üle kuulatud või kas prokuratuur on temaga vähemalt vestelnud.

Ja nüüd kõige olulisem. Vaadake, lugupeetud minister, et kui see juhtum jääb pretsedendiks, siis see on selline pretsedent, mis söövitab usku ja usaldust riigi vastu. Ma loodan, et minister on nõus, et seda ei saaks me lubada. Ja tegelikult võiks justiitsminister juba algatada eelnõu, mis lapiks need õigusruumi augud, mis üleüldse sellist olukorda praegu lubavad. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud minister! Mida rohkem ma ministrit kuulan, seda murelikumaks muutun. Minister käitus siin nagu Lehtme advokaat. Just lugesin Lehtme advokaadi sõnumeid ja need palju ei erinenud. Ma pärast vaatan stenogrammist üle, aga minister ka proovis defineerida seda õiguslikku probleemi. Et siin on küsimus, kui palju võib muudeks kuludeks minna annetamiste puhul, ja ega siis annetajad ei saa nõuda, et kindlal viisil nende annetust kasutataks. Täiesti absurdsed sõnumid! Te nagu meelega püüate seda teemat ümber [tõlgendada]. 

Ma tõesti ei imesta, millises seisus me oleme varsti juba terve Riigikogu ühe koosseisu aja. Teie käe all tuleb kaks saavutust: abielu ümberdefineerimine, millega te kiitlete, ja Rootsi retsidivistide Tartusse ümbertõstmine. Ja lihtsalt rumaluste rääkimine. See ongi, võiks öelda, tulemus, mis on [saavutatud] tänu Eesti võimsaimale hääletoojale, teie võimsaimale hääletoojale Lehtmele. Kui juba selline tegelane toob hääled, siis on ka tagajärjed, tundub, üsna sarnased. Keegi pakub neile siitsamast Riigikogu puldist katust. Vene keeles on selline mõiste nagu "vargad seaduses" ehk seaduslikud vargad. Mulle tundub, et me jõuame sellele siin üha lähemale. Seaduslikud vargad – siin pakutaksegi katust. Masendav! 

Teie erakonna paljudel liikmetel on siiamaani temast distantseerumisel suuri raskusi, nagu näiteks härra Tsahknal, kes minu mäletamist mööda ühtegi halba sõna ei ole selle katastroofilise juhtumi kohta öelnud. 

Jah, annetaja võib nõuda, et tema annetusi kasutatakse kindlal viisil. Ka lepingulised suhted on usaldussuhted, mis tagatakse keerulisematel juhtudel kohtulike vahenditega. Aga nüüd me räägime tuhandetest kannatanutest, kes on oma raha usaldanud ühingule. Ühing on juriidiline isik, see ei ole tänaval suvalisele inimesele sadade tuhandete taskusse andmine. Me oleme ju lugenud ka nendest masendavatest [juhtumitest], kui kõikvõimalikud telefonikelmid petavad inimestelt raha välja. Vabandage, millega siis tänapäevane annetuste kogumise MTÜ nendest erineb, kui me laseme sellel asjal sedasi toimuda? 

Jah, siin toodi välja ka Lehtme eramu võõrandamine. Loomulikult, see käib rängalt – rängalt! – avalikkuse õiglustunde vastu, kui sellel lastakse toimuda kõigi silme all. Meil on olemas juriidilised vahendid, et seda kõike peatada. Aga ei, te leiate hoopis vabandusi ja ütlete, et annetaja ei saa nõuda, et tema annetust kasutatakse kindlal viisil. Jah, saab nõuda, peabki nõudma! See on usalduse kuritarvitamine, see on kelmus, mille tunnistajaks me siin oleme. 

Väga ohtlik on ka Slava Ukraini nõukogu käitumine. Nad ei saa pugeda selle taha, et neil ei ole ressurssi hagide esitamiseks, sest mitmed ettevõtjad on pakkunud raha, et usaldus taastada ja see hagi sisse anda. Nii et tegu on järelikult lihtsalt kinnimätsimisprojektiga. 

Palun kolm minutit lisa.

Kolm minutit lisaks.

Ehk siis vastutus ilmselgelt on hakanud laienema ja me peame luubi alla võtma selle seltskonna, kes teadlikult püüab tuhandete annetajate ja kogu avalikkuse küsimusi naeruvääristada ja lõpetada tsiviilhagi, lõpetada selle raha tagasinõudmise. 

Ma ütleksin, et mõne koha pealt on Eestis veel hullemad lood kui Ukrainas. Ma ei imesta, et sõda pidavas riigis, kus liiguvad gigantsed rahad, hakkavad asjad juhtuma. Aga meil võiks ju olla rahuaegne olukord. Meil on uurijad, meil on prokurörid, aga hakkama ei saada. Nüüd on küsimus juba selles, kas Eesti mõjutab Ukrainat korruptiivsuse suunas või Ukraina meid või kuidas see kõik käib. Kas Lehtme tegi Minditšit või Minditš tegi Lehtmet? Me vahepeal juba hakkame siin ühendatud anumaks muutuma. [See tunne on,] kui ma kuulan teie ettekannet, kus te vabandate sisuliselt Lehtmet või selliseid skeeme. Annetajad ei võigi nõuda seda, et nende annetused lähevad kindlaks asjaks!? Muide, erakondadele annetatakse ka. Kas nad ei või nõuda, et nende [raha] läheb täpselt selleks, mille jaoks nad annetasid?

Ja siis kiideldi sellega, et ikka parimad uurijad ajavad asja Ukrainas ja Eestis. No sellist jorutamist rahvusvaheliselt ülikaaluka protsessi puhul annab ikka otsida, sellist vastutustundetust, kui me vaatame Oleksandr Tšernovi ehk vilepuhujaga juhtunut, kes selle protsessi paljastas! On tõesti suur saavutus, et mees on elus praegu! Ja see, et tema vastu algatati protsess, ju näitab, kuivõrd eluohtlikku mängu siin mängiti. Ja siis öeldakse, et parimad uurijad teevad parimat tööd! Seda meest on ähvardatud, tema vastu on algatatud protsess. Me peame päästma ka inimelusid. Mulle tundub, et Kalle Laanet hakkas seda teemat tõsiselt võtma. Kui me kümneid kordi küsisime ja osundasime, ta hakkas neid küsimusi küsima. Ennäe, täna on ta ise kohtu all! Mingil põhjusel meenutab see Ukraina olukorda.

Aga me peame olukorra lahendama, selle kõige häbiväärsema loo viima loogilise lõpuni. Me aitame sellega ka Ukrainat, sest ka Ukraina peab läbi tegema enesepuhastusprotsessi. Sest võiks öelda, et välisvaenlane on üks ja teine vaenlane on sisevaenlane, ja see sisevaenlane on korruptsioon, mis õõnestab kaitsetahet Ukrainas ja paraku ka Eestis. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ausalt öelda ministri vastused tegid mind väga murelikuks. Minister rääkis siin annetamiskultuurist ja selle tõstmise vajadusest, aga mulle tundub küll, et Eesti riik uurimisasutuste tasandil ja poliitilisel tasandil ehk ministri tasandil ei taju praegu seda vastutusmomenti. Just selle protsessi lõpptulemusest sõltub väga palju, kas meie annetamiskultuur saab väga tugeva tagasilöögi või me mingil määral me suudame usalduse taastada. Praegu on annetamiskultuur tugevalt kannatada saanud ja kodanike usaldus annetamise vastu on tugevalt kannatada saanud. 

See on vaieldamatult väga selgelt juriidiline protsess, mis peab seadusandlikesse raamidesse mahtuma, aga sellel on väga suur üldine poliitiline tähendus: asi on riigi ja riigiinstitutsioonide vastu usalduse kujundamises. Minister ütles, tsiteerin täpselt: "Ei ole asjaolusid, mis suunaks [kiiresti] seadust muutma." Ma ei ole ministriga absoluutselt nõus! 

Juba praegu on ilmnenud piisavalt asjaolusid, et me peaksime kehtivale seadusele väga tõsiselt ja väga kriitiliselt otsa vaatama. Olgu see kas või näiteks Lehtme vara võõrandamise tagasipööramise võimalus sellistel juhtudel. Seda väidetavalt seadus praegu enam ei võimalda. Seda peaks seadusandluses kindlasti muutma. Või nõude esitamine: kuna seda ei ole esitatud, siis see takistab teatud menetluste tegemist. Või ehk minna isegi sinnamaani, ma julgeksin öelda, et võib-olla tuleks sellistel juhtudel ümber defineerida kannatanu. Kannatanu ei ole mitte ainult MTÜ juriidilise isikuna, kannatajad on ka need annetajad, kellel tekiks õigus pöörata hagi ka sellesama MTÜ vastu, kes praegu justkui on kannataja. Me peaksime uurima, kas need inimesed, kes soovivad MTÜ-d likvideerida ja mitte tõde välja selgitada ja mitte seda tekitatud kahju tagasi saada, võib-olla teevad seda teadlikult ja kuritegelikult. 

Siin on nii palju küsimusi. Ma arvan, et Eesti Vabariigi seadusandluse muutmine on kindlasti asi, mida täna ootavad parlamendi liikmed, kes arupärimise esitasid, aga ma arvan, et ka laiem üldsus Eesti Vabariigis. 

Nüüd sellest, et minister väidab, et annetajad ise on loobunud omandiõigusest annetades ja sellega ongi justkui asi lõppenud. Ma arvan, et see on väga lihtsustatud lähenemine annetamisele. Vaadake, selles vastuses on ikkagi väga tugev tagasilöök annetamiskultuurile, kui me nii suhtumegi, et sellega lõpebki annetajate järelevalve või kontroll kogu annetatud raha tuleviku ja saatuse üle. Nad on oma omandiõigust loobunud, ja see on kõik! Ja kui ma panen siia veel selle jutu, millega minister lõpetas, et valdavas osas on annetuse eesmärk täidetud, siis justkui ongi kõik korras. Valdavas osas on annetuse eesmärk täidetud! Taandada see sellele, et on annetuse pool ja siis on see nii-öelda haldamise või administreerimise pool – ükskõik, kui palju kulus! Aga võib-olla seal on niiviisi, et annetati miljon ja sada tuhat pisteti kuritegelikult taskusse? 90% läks sihtotstarbeliselt, valdavas osas on ju eesmärk täidetud! Minu arvates ei saa riigi esindaja niimoodi siin parlamendi ees esineda sellises olukorras, kus me oleme. See on tundlik olukord, tundlik teema: Ukraina teema, Ukraina sõja teema. 

Kokku võttes: jah, see ministri vastus tegi mind ääretult murelikuks. Lõppkokkuvõte on, et midagi ei ole tuvastatud, midagi ei ole avastatud, midagi ei saa teha. Ma lõpetan siin mureliku tooniga ja loodan, et minister teeb siit õiged järeldused ja viib selle sõnumi ka uurimisasutusteni. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Head kolleegid! See on väga õige koht ja väga õige aeg rääkida endise rahvasaadiku, aasta kodaniku tegemistest. 12. aprillil 2022 oli seesama inimene siin ja rääkis, et andke kohe, ärge tegelege asendustegevusega. Ma istusin saalis ja kuulasin. Lõpuks keeras ta selja ja hakkas nutma, selleks et kaamera võtaks, et tekiks härdus. Ja hiljem tõi ta siia ühe erakonna, kes praegu on ka võimul koos Reformierakonna kolleegidega. See on meie Minditš. Noh, paljud teavad, kes on Timur Minditš, Ukraina presidendi lähedane sõber ja endine äripartner. 

See jutt, mida ma räägin, on praegusel ajal eriti aktuaalne. Alles eelmisel reedel hommikul kell 6 tungisid Ukraina korruptsioonipolitsei NABU ohvitserid Ukraina presidendi kantselei juhi korterisse ja tema büroosse. Aga enne seda, alates 10. novembrist on toimunud asjad, mis ma arvasin, ei ole võimalikud selles korruptiivses riigis. Aga on võimalikud! 

Aga seal on ka jõud: NABU-nimeline korruptsioonipolitsei ja SAPO, prokuratuur, kelle juhid saavad iga päev kümneid ähvardusi. Semen Krõvonoss, kes on NABU juht, rääkis eelmisel neljapäeval suurel avalikul üritusel, kus Ukraina tõelisi [kangelasi], sadat isikut autasustati selle kõige eest, mida ma praegu räägin. Ta ütles niimoodi: "Me peame Ukraina ühiskonnale näitama, kui palju raha meilt tegelikult varastati ja kui palju sellest konverteeriti kalliteks Šveitsi villadeks, korteriteks, kinnisvaraks ja kontodel olevaks rahaks. Kõik see tuleb Ukraina eelarvesse tagasi kanda!"

Aga see on suur Ukraina. See skandaal, mis viis eelmise reede õhtul minema president Zelenskõi parema käe ja ühe tegeliku võtmetegelase riigis, on seotud selle rahaga, mis pidi kulutatama Ukraina energiataristu remondiks. Selle, mida venelased pommitavad ja rakettidega tulistavad – selle parandamiseks. Aga Ukraina seaduste järgi, nii-öelda varaste seaduste järgi 10–15% peab jääma oma näppude külge. 

Härra Minditš praegu redutab tänu topeltkodakondsusele Iisraelis. Küsimus ei ole mitte temas – see on süsteem, Ukraina kaasaegne korruptiivne süsteem. Ma võtan ise raha, ka annetatud raha, ka Euroopa Liidu, Ameerika ja Eesti antud raha, ma võtan endale, aga annan ka edasi, kõrgematele. Ja ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et seesama väikene raha Ukraina jaoks, aga meie jaoks, eriti veel annetajate jaoks suur – ka see liikus edasi. Ei saa öelda, et ta jõudis presidendi kantselei juhi Jermaki näppudeni, aga põhimõtteliselt see raha liikus samamoodi. See on üldine süsteem. Jälgides Ukraina sündmusi ja korruptiivseid skeeme ning nende korruptsiooniküttide NABU ja SAPO praegusi tegemisi, [võib arvata], et küsimus on selles, kas jõutakse ka presidendi endani.

Aga see käekiri on sama. Meil on oma Lehtme, kes tõi Eesti 200 siia saali. Seal on omad seadused, aga praegu tundub väga piinlik, kuidas lugupeetud justiitsminister siin püüab õigustada oma erakonnakaaslasest rahamuula … 

Kas te soovite lisaaega? 

Jah, palun küll.

Palun! Kolm minutit lisaks. 

 … Ilmar Raagi tegevust ja räägib seda juttu, et kui see on annetus, siis kõik annetajad on loobunud oma õigustest ja loomulikult ei saa ka hagisid esitada. See on piinlik, väga piinlik jutt!  

Ja nagu ma enne ütlesin, võiks pöörduda Ukraina kolleegide poole, sellesama NABU Semen Krõvonossi poole, kes juhib seda, ja SAPO poole. Nendel on see igapäevane tegevus ja nad on üsna kaugele jõudnud selles korruptiivses riigis. Ma arvan, et selle lahendamine ei oleks eriline kunst meie väikese Lehtmekese puhul, kes siin puldis oli 12. aprillil 2022 ja keeras selja ja hakkas nutma, rääkides mingist sõbrannast ja tema lapsest, kes oletatavalt surma said. Hiljem selgus, et see päris nii ei olnud.

Nii et piinlik lugu, aga õige aeg on sellest rääkida, sest Ukrainas on tõesti väga tormilised sündmused nendel päevadel toimunud ja tõenäoliselt järgmisel nädalal need jätkuvad. Me oleme siin Ukrainaga tihedalt seotud, ka emand või preili Lehtme kaudu. Aitäh! 

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Head inimesed, kes seda kuulavad ja vaatavad! Tõepoolest on piinlik, nii nagu eelkõneleja siin ütles. On piinlik, sellepärast et Eesti peaks olema ju ikkagi õigusriik, aga paraku me näeme selle konkreetse juhtumi taustal, et õigusest ja õiglusest oleme me väga kaugel, valgusaastate kaugusel.  

Selle asemel, et arutada, leida viise, kuidas oleks võimalik Lehtme selle tohutu varguse eest süüdi mõista, temalt varastatud raha tagasi saada, me kuuleme siin ministrilt ainult õigustusi, mida prokuratuur on talle ette kirjutanud, miks seda teha ei saa, miks ei saa mitte millestki mitte kuskilt mitte ühegi nurga alt kinni hakata. Aga see on ju vale! Kindlasti saaks, kui oleks tahet.  

Prokuratuur, keskkriminaalpolitsei, kapo peaksid kõik tegelema käsikäes ministeeriumiga sellega, et otsida neid viise, neid vahendeid, neid seadusepügalaid, paragrahve, konkse, kuidas tegelikult saaks õigluse taastada ja varastatud raha tagasi tuua. Aga seda ei püütagi nagu teha.  

Kõige kummalisem on see, et kui kaks aastat tagasi, 2023. aasta kevadel korruptsioonikomisjon käsitles seda teemat, siis prokuratuuri ja kapo esindajad tunnistasid, et tegelikult nad teadsid sellest asjast juba veebruarikuus, enne Riigikogu valimisi. Ja ma usun, et samamoodi suur osa Riigikogu liikmeid ja ilmselt ka ajakirjanikke ja ma ei tea keda veel oli kuulnud juba varem kõlakaid, et midagi on väga viltu selle MTÜ Slava Ukraini ja nende rahadega, mis Lehtme oli annetustena saanud. Aga ei tegutsetud absoluutselt! Oodati, oodati valimisi. 

Kas seal olid taga kellegi poliitilised huvid, mis ulatusid ka meie õiguskaitseorganitesse, et keelduti tegutsemast? Oli ju näha, et uus tõusev täht Eesti 200 teeb hea tulemuse. Ja nende veduriks kõige ees oli seesama vargaplika – ma julgen teda nii nimetada, kuigi kohtuotsust ei ole veel tehtud –, kes vedas kaasa suure hulga teisi Eesti 200 liikmeid, [tagades] neile väga hea tulemuse? Eesti rahvas uskus, et tõepoolest ta on õige asja eest väljas, ta on aus inimene, ta on hea inimene, ta aitab Ukraina naisi, lapsi, kõiki hädasolijaid, kes kannatavad Vene agressiooni all. Loomulikult inimesed hea meelega andsid selleks raha, aga raha läks suures osas vasakule.

Ja siit tekib ka minu teine küsimus. Kuidas saab võimalik olla, et MTÜ juhatuse enamik ei tahagi seda raha tagasi, ei tahagi, et Lehtmet karistataks? Väideti, et nad on väsinud sellest, neil ei ole vahendeid. Aga nagu me teame, üks advokaadibüroo pakkus neile tasuta teenust. Me teame, et riik pakub sedasama tasuta teenust. Me teame, et Lehtme poolt emale kanditud maja on võimalik tagasi nõuda kahjutasuks. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Aga sellele vaatamata need kuus inimest seal ütlevad, et ei, me ei tahagi seda raha tagasi, me ei taha Lehtmele kahjutasunõuet esitada, me hoopistükkis likvideerime kogu selle MTÜ. Minu meelest ka see käitumine on äärmiselt kahtlane ja paneb mõtlema, kas nende inimeste käitumise taga ei ole mingisugused isiklikud huvid. Sest ühegi normaalse inimese huvides ei ole see, et MTÜ raha varastatakse, et varastatakse heausklike annetajate raha. See on täiesti otsene MTÜ ja nende heausklike annetajate kahjustamine. 

Tegelikult me siin täna kuulsime, eks, et prokuratuur midagi kahtlast kogu selles asjas tegelikult justkui ei näe. Nagu ei ole rahapesu, kui seda raha sealt Ukrainast kilekottidega siia Eestisse veeti ja me ei teagi, kui palju veeti: kui palju Lehtme ise vedas, kui palju Raagile lisaks teised inimesed vedasid. Kas see raha ei jõudnudki siis äkki nendesamade MTÜ juhatuse liikmeteni, kes täna leiavad, et lõpetame kogu asja ära. Pole vaja, pole vaja, likvideerime MTÜ ka ära! Õnneks vähemalt MTÜ-d ei saa likvideerida ja see MTÜ kui kahjukannataja on ikkagi selles kriminaalprotsessis menetlusosaline.  

Aga kas tõesti Eesti riik, Eesti õiguskaitseorganid, justiitsministeerium, kes peaks prokuratuuri ja teiste organite tegevust kureerima ja kontrollima, kas tõesti kõik meie kohtunikud, prokurörid, kriminaaluurijad, kapo, kas tõesti kõik on niivõrd hambutud, et tegelikult ei saa sellisele vargusele, sellisele jõhkrale Eesti headele ja heausklikele annetajatele – kuidas seda nüüd viisakalt öelda? –, ühesõnaga, nende usalduse rikkujatele mitte midagi ette võtta? Mina ei usu seda. Ma tõesti ei usu. Nimetage mind kas või vandenõuteoreetikuks, aga mina ei usu seda, et Eesti riik ja meie õiguskaitseorganid ei saa midagi ette võtta selle vastu. Kindlasti saab, alati on igale asjale rohi.  

Ja üks rohi oleks kas või see, et tulevikus selliseid juhtumeid ei tuleks, et me muudaksime oma praktikat, oma seadusandlust. Aga minister tuleb siia pulti ja ütleb: ei, mitte midagi pole vaja teha, kõik on kõige paremas korras. Ühesõnaga, kõik teie, vargad, pätid, petised, lurjused, kaabakad, kes tegelikult kauplete meie inimeste usaldusega ja Ukraina inimeste eludega, teie aga laske edasi samamoodi, toppige raha oma tasku kui palju tahes, Eesti riik ei tee mitte midagi.  

Mina ei ole sellise Eesti riigiga nõus ja tegelikult ma leian, et see ei olegi mitte Eesti riik, kes meid kõiki selles asjas …

Teie aeg! 

.. ootusi petab, vaid see on tänane valitsus ja valitsus peab tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Kas on ministril soovi sõnavõtuks, läbirääkimistel osaleda? Jah, palun, minister!

Ma mõistan seda muret, mis Eesti ühiskonnas selle juhtumi tõttu on, ja ma jagan seda täielikult. Aga on siiski mõned asjad, mida ma pean oluliseks siin rõhutada.

Esiteks, ma ei leia, et on kohane nimetada Ukrainat korrumpeerunud riigiks. Kõikides riikides juhtub ja avastatakse aeg-ajalt mingisuguseid korruptsiooniskandaale, aga nimetada riiki selliste epiteetidega ei ole kohane. 

Teiseks, jah, hea Eesti rahvas, mõtleme koos sellele, et kui ühiskonnas juhtub midagi halba, siis tekib tahtmine, et äkki saaks kuidagi uusi seadusi rakendada tagantjärele ja niimoodi karistada inimest, kes meie arvates on süüdi. Õigusriigi põhimõte seisneb ikkagi selles, et kõiki seadusi tehakse ainult [mõjuga] ettepoole. Ei ole niisugune asi õigusriigis võimalik, et muudame praegu seadust selleks, et saaks juba enne toimunu eest karistama hakata. Vaadake, kui see kihk siin saalis tekib, et me hakkaks seadusi rakendama tagantjärele, siis see viitab ikkagi Vene okupatsioonile, mida me Eestis nägime. Me nägime, kuidas Vene okupatsioon hakkas karistama inimesi tegude eest, mida nad Eesti Vabariigis olid teinud ja mis olid täiesti seaduslikud teod. Me oleme õigusriik ja me põhimõtteliselt erineme sellisest lähenemisest. Isegi kui meil on meelepaha teatud inimeste vastu, siis ikkagi kõikide asjade eest karistatakse nende seaduste alusel, mis kehtisid teo toimepaneku hetkel. Ja kui teha mingeid uusi seadusi, siis need kehtivad ainult ettepoole. 

Kolmas murekoht neid sõnavõtte kuulates oli nõudmine, et õiguskaitseorganid peaksid lihtsalt tahtma rohkem kedagi karistada, ja siis läheks asi sujuvalt. Vaadake, ma usun, et tegelikult me kõik tahame ikkagi elada riigis, kus inimeste karistamine ei käi mitte kellegi tahtmise järgi, vaid käib üksnes selle järgi, missugused reeglid on seadustes ja millised tõendid süüdistatava vastu on ilma mõistliku kahtluseta esitada. Ehk me mõistame Eesti Vabariigis süüdi üksnes neid inimesi, kelle tegu on olnud karistatav ja kelle vastu on olemas ilma mõistliku kahtluseta tõendid, et ta on tõepoolest selle teo korda pannud. 

Veel kord: ma mõistan seda laiemat pahameelt, aga pidasin siiski oluliseks nende kõnede peale rõhutada neid kolme äärmiselt olulist põhimõtet, mida me vaatamata selle teema emotsionaalsusele ikkagi peame Eesti õigusriigis meeles pidama. Aitäh teile!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Aga enne on üks protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Kas juhataja ei peaks korrale kutsuma näiteks ka ministrit, kes esineb puldist ja võrdleb Riigikogu liikmeid Vene okupantidega? Ma arvan, et see on täiesti kohatu. Mina ei saanud küll aru, et ükski Riigikogu liige oleks oma sõnavõtus kutsunud üles õigusriigile ebakohaseid meetmeid rakendama ka selle konkreetse juhtumi puhul. Juttu on olnud sellest, et selle juhtumi põhjal tuleb teha järeldusi tulevikuks. Eesti seadusandlus vajab muutmist. Näiteks ka sellisel puhul, kui protsessi käigus teadlikult kuritegelikult kanditakse vara ära, siis peab võimalik olema see protsess tulenevalt seadustest tagasi pöörata ja see vara ikkagi kätte saada. On olnud sellistest nüanssidest juttu. 

Ma ei hakka siin pikalt neid sõnavõtte praegu ümber jutustama, aga see võrdlus, et justkui tegemist on Vene okupantidega sellise mõttelaadi puhul – see on täiesti kohatu ministri väljendus parlamendi ees. Ma väga loodan, et juhataja juhib sellele tähelepanu – see on juhataja kohustus – ja et minister tuleb ja vabandab parlamendi ees. 

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, oli plaanis tähelepanu juhtida, kuid te juba jõudsite kõik need sõnad ära öelda ja neid on nüüd ka stenogrammist võimalik lugeda. Me oleme oma kolmanda päevakorrapunkti läbinud. 

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige, Reili Ranna, Jaak Aabi, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa ja Madis Kallase poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine võrdõiguslikkuse direktiivide ülevõtmisega viivitamise ja täiendavate ressursside vajaduse kohta, nr 841. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova.

Aitäh! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meie istungit! Täna on meie ees sotsiaaldemokraatidelt juba oktoobrikuus esitatud arupärimine meie austatud justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale. See arupärimine kätkeb endas küsimusi seoses sellega, et Euroopa Liidu Nõukogu on juba 2024. aasta mais võtnud vastu kaks direktiivi, mille eesmärk on tugevdada liikmesriikide võrdõigusasutusi, sealhulgas nende sõltumatust, pädevust ja ressurssidega varustatust.

Direktiivide Eesti õigusesse ülevõtmise tähtaeg on tuleva aasta 19. juunil. Eestis puudutab see konkreetne ülevõtmine meie soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni. Selles valguses on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saatnud juba sama aasta ehk 2024. aasta mais kooskõlastusringile eelnõu, mis sidus direktiivide ülevõtmisega erinevad sisulised muudatused ja kavandas ka senise killustunud seadusraamistiku koondamist ja voliniku pädevuse laiendamist. Paraku jäi see eelnõu valitsuse vahetuse tõttu toppama ja anti 2024. aasta suvel üle hoopiski Justiits- ja Digiministeeriumile, kes üllatuslikult kõigi jaoks tellis erasektorist täiendava, dubleeriva eelnõu täpselt sama asja jaoks. Kahjuks ei ole selle dubleeriva eelnõu sisu ega ka lähteülesannet olnud võimalik ei avalikkusel ega teistel asjassepuutuvatel sidusrühmadel, huvirühmadel näha. Olen ka isiklikult pöördunud ministeeriumi ja ministri poole saadikuna, et neid dokumente näha. Kahjuks ei ole neid siiamaani antud. 

Nüüd on selline olukord, et meil on juba loodud kaks eelnõu – üks on varasemalt ministeeriumi tehtud, teine on sisse ostetud erasektorist –, aga eelnõu pole endiselt kuhugi jõudnud. Nende direktiivide ülevõtmise tähtaegadega seonduvalt on MKM sunnitud algatama uue eelnõu direktiivi ülevõtmiseks. Nüüd ongi meil siin selline olukord, et riigis dubleeritakse eelnõusid, mille kallal on tegelikult juba väga palju tööd tehtud ja vaeva nähtud, aga ikkagi nagu kuhugi ei jõua. Lõpuks peab ikkagi teine ministeerium seda tööd tegema. Sellega seoses ongi meil Liisa-Ly Pakostale küsimusi, millele me soovime vastuseid. Ma arvan, et ilmselt piisab sellest, kui minister ise küsimused siit puldist ette loeb ja siis nendele vastab. Mina omalt poolt tänan!

Nüüd palun arupärimisele vastama justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Loen küsimused ette. Millises seisus on hetkel Justiits- ja Digiministeeriumis ettevalmistamisel olev eelnõu ning miks ei ole selle sisu ega tellitud töömaterjale edastatud volinikule ega ka avalikkusele? Eelnõu on ettevalmistavas faasis. Viimases Vabariigi Valitsuse tööplaanis on Justiits- ja Digiministeeriumile väga mahukad ülesanded, sealhulgas väga põhjalikud, enneolematud ülesanded bürokraatia vähendamiseks ning inimeste, ettevõtete ja ametiasutuste halduskoormuse vähendamiseks. Just täna allkirjastasin ettepaneku Vabariigi Valitsusele tühistada tervelt 56 erinevat Vabariigi Valitsuse määrust. Selles tööplaanis seda eelnõu praegu ei ole. 

Teine küsimus: miks Vabariigi Valitsus ei ole kiitnud heaks muudatusi direktiivide ülevõtmise laiemate muudatuste elluviimiseks, kuigi vajalik eelnõu on juba koostatud ja esitatud kooskõlastusringile? Tegelikult kehtib kõikide eelnõude puhul demokraatlikus riigis selline põhimõte, et valitsus otsustab alles pärast seda, kui eelnõu on läbinud kooskõlastusringi. Ehk see ongi asjade [järje]kord: kõigepealt on eelnõu kooskõlastusringis ja alles seejärel otsustab Vabariigi Valitsus. 

Kolmas küsimus: kas valitsus peab mõistlikuks olukorda, kus eelnõude dubleerimine põhjustab olulist tööaja raiskamist ja ametnike ressursside ebaefektiivset kasutust? Vastus: tegemist ei ole eelnõude dubleerimisega. Teie viidatud eelnõu sai kooskõlastusringil väga palju vastuolulist tagasisidet. Justiitsministeerium, näiteks ka enne minu enda tööleasumist justiitsministeeriumis, tõi 21. juunil 2024. aastal eelnõu suhtes välja põhimõttelised ja ületamatud [takistused] ning soovitas selle eelnõu täies ulatuses uuesti teha. Nii et selles mõttes ei ole tegemist dubleerimisega. 

Neljas küsimus: milline on valitsuse kava tagada voliniku institutsioonile vajalikud lisavahendid direktiivide [miinimum]nõuete täitmiseks, sealhulgas kohtuesinduse õiguse rakendamiseks? Selle küsimusega tuleks pöörduda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole. 

Viies küsimus: millal jõuab Riigikogusse sisuline ja kooskõlastatud eelnõu, mis võtab Eesti õigusesse üle kõnealused direktiivid ning lahendab samal ajal ka varasemad puudujäägid võrdse kohtlemise valdkonna seadusandluses? Võrdõigusasutuste direktiivide Eesti õigusesse ülevõtmise eelnõu on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on 22. novembril käesoleval aastal saatnud kooskõlastamisele võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mille eesmärk on Eesti õigusesse üle võtta 2024. aasta mais Euroopa Liidus vastu võetud kaks samasisulist, kuid erinevate muudetavate õigusaktide tõttu erineva õigusliku alusega võrdõigusasutuste suhtes kohaldatavaid nõudeid käsitlevat direktiivi. Direktiivid on vastavalt [2024/1499] ja [2024/1500].

Teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma loodan, et teie huvi ja pühendumine antud teemasse on oluliselt põhjalikum, kui hetkel sellest ettekandest mulje jäi. Ma vabandan, kui see on väga ülekohtune, aga ma ei saa jätta mainimata, et see minus sellise tunde lihtsalt tekitas. 

Aga küsimus on selles, ma laiendan teemat. Tegelikult on valdkonna huvikaitseorganisatsioonid, sealhulgas võrdõigusvolinik, juhtinud tähelepanu vajadusele ühendseaduse järele – ühendada soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise [seadus]. Mina teie vastustest tegelikult sellele tagasisidet ei saanud. Kuidas sellega seis on? Kuidas võiks saada selgust tunnuste loetelu, mille puhul me diskrimineerimise eest kaitseme? Palun avage seda nurka ka.

Aitäh! Ma saan kinnitada, et huvi on väga põhjalik. Meil on põhiseaduse § 12, mis on otsekohalduv ja mis sisaldab lahtist loetelu tunnustest. Siinkohal on põhjust üle korrata Eesti inimestele, et kui kellelgi on diskrimineerimiskahtlus, siis põhiseaduse alusel, mis on otsekohalduv – põhiseaduse § 12 –, on ka senimaani absoluutselt kõik tunnused kõikides valdkondades kaitstud. Ehk et see põhiseaduse paragrahv kaitseb kõiki inimesi ja see on kohtupraktikas ka korduvalt kinnitust leidnud. 

Tõsi on see, et ka õiguskantsleri pädevus katab vastavalt põhiseadusele ja selle laiale katvusalale kõiki tunnuseid kõikides valdkondades. Ehk et kõikidel Eesti inimestel on võimalik pöörduda õiguskantsleri poole ja saada diskrimineerimisalast nõu, [soovida] lepitusmenetlust, õigusalast nõustamist ja [välja selgitada] õigusalaseid seisukohti. 

Nii et selle valguses tasub teistpidi meelde tuletada, et laiem vaidlus volinikku puudutavate konkreetsete seaduste asjus on selles saalis olnud alates 2004. aastast. Kahe erineva seaduse olemasolu puhul on põhiseadusega mitte kooskõlas olemist tõstatatud korduvalt kõikide nende aastate jooksul ja see töö kindlasti jätkub. Aga hetkel ei sisalda selle kahe [seaduse] ühendamist Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kooskõlastusele saadetud eelnõu. 

Mis puudutab Justiits‑ ja Digiministeeriumi võimalikku ettevalmistatavat eelnõu, siis nagu ma enne ütlesin, seda hetkel Vabariigi Valitsuse tööplaanis ei ole. Järgmisel aastal, kui me tööplaani üle vaatame, loodan kindlasti selle sinna saada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna kinnitas majandus- [ja tööstus]minister Erkki Keldo mahuka tegevuskava, millega edendatakse seksuaalvähemuste ja erineva sooidentiteediga inimeste võrdseid võimalusi. Millise töökoormuse või milliseid muudatusi see tegevuskava teie pädevuses olevale ministeeriumile kaasa toob?

Aitäh! Veel kord, Eesti rahvas on hääletanud sellise põhiseaduse poolt, mis näeb oma §-s 12 ühe kõige põhilisema väärtuse ja õigusena ette võrdse kohtlemise. Võrdse kohtlemise ja võrdsed võimalused. Kui töökoormust vaadata, siis alates põhiseaduse vastuvõtmisest ja kehtima hakkamisest on tegelikult kogu avalikul sektoril olnud minu arust väga auväärne töökoormus võrdset kohtlemist tagada. Meie põhiseadus annab [tunnuste] avatud loetelu. Kui me vaatame rahvusvahelist praktikat, siis näiteks Ameerika Ühendriikides lähevad vastavad võrdse kohtlemise kohtuotsused teie viidatud näidete ulatuses tagasi peaaegu juba eelmise sajandi keskpaika. Nii et siin töökoormuse muutust ma ette ei näe. Tegemist on asjadega, millega iga Eesti valitsus tegelikult tegeleb, ja selles on avaliku sektori ülesanded olnud läbivalt selged.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma arvan, et teie taustast tulenevalt ei ole kindlasti kellelgi kahtlust, et kõik võrdõiguslikkuse teemad on teile väga südamelähedased ja nendega te kindlasti tegelete aktiivselt. Minu mure on pigem selles, et teie ministeerium on päris laiaulatuslik ja teemasid on väga palju. Ja nii nagu tegelikult ka kolleeg Reili Rand viitas, need vastused olid tõesti väga lühikesed, võiks öelda, et isegi lakoonilised. 

Minul on küsimus: kas te olete kaalunud, et teile, ütleme, varasemas tööelus väga südamelähedast teemat, võrdõiguslikkust, kuidagi kommunikatsiooniga rohkem esile tõsta? Sest see on natuke ära vajunud ja on varjus võrreldes sellega, mida me võib-olla teadsime mõned aastad tagasi.

Aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest! Tõesti, ma loen seda komplimendiks. Aitäh! Jaa, ma tegelikult nõustun teiega, ma tahaks rohkem kirjutada ja sõna võtta nendel teemadel. Haldusalalt on see kõikidel avalikus sektoris toimetavatel inimestel tegelikult võimalik. Veel kord, tegemist on horisontaalse teemaga, mis tegeleb põhimõtteliste inimõigustega ja mida on kohustuslik edendada kogu avalikul sektoril. Nii et kahtlemata, ükskõik, kuidas ka need ülesanded Vabariigi Valitsuses jaotuvad, on see kõikide kohustus. Ma võtan siit kaasa selle, et ma proovin rohkem sellel teemal sõna võtta. Just eile lugesin ühte artiklit, et Eestis olla emaduslõiv välja mõeldud, ja kohe haarasin sulepea – aga midagi muud tuli vahele. Jah, ma peaksin sellel teemal rohkem kirjutama.

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma pean tunnistama, et ma olen segaduses. Te astute ametisse, tellite dubleeriva eelnõu ja nüüd räägite meile, et tegelikult valitsusel ei olegi plaanis selle ühendeelnõuga edasi minna. Tekib küsimus, miks te selle üldse tellisite. Ja miks te selle eelnõu sisu endiselt ja jätkuvalt varjate? See on maksumaksja raha eest tellitud dokument ja inimestel ei ole võimalik seda lugeda, sellega tutvuda. Miks te varjate seda?

Aitäh! Ma olen siin täpselt samale küsimusele teile korduvalt vastanud. Rõhutan kõigepealt üle, et tegemist ei ole mingisuguse dubleerimisega. Veel kord, kui võtta ainuüksi justiitsministeeriumi 21. juuni 2024. aasta kiri kooskõlastusringil, siis kiri algab sellega, et põhimõtteliselt tuleb kirjutada uus eelnõu. Eelmise eelnõu õiguslik tase oli selline, mille kohta minu eelkäija, minister, on võtnud seisukoha, et põhimõtteliselt tuleb kirjutada uus eelnõu. Tegemist ei ole dubleeriva tööga. See probleem oli eelmises eelnõus läbivalt, nii tunnustes … [Neid on] terve rida, see kooskõlastuskiri on mitu lehekülge pikk. Aga need probleemid olid põhimõttelised, mida ei oleks olnud võimalik lahendada üksnes mõne paragrahvi ümberkirjutamisega, nagu sellest kooskõlastuskirjast, mida mina ei ole kirjutanud, siiski ilmneb. 

Olen teile ka korduvalt vastanud, et eelnõu ettevalmistavad materjalid on töömaterjalid, mis ei kuulu avalikustamisele. Te olete selles küsimuses pöördunud ka Andmekaitse Inspektsiooni poole. Seadus näeb niimoodi ette. Vahepeal on valitsus vahetunud, vastuseks teie küsimusele. Vahepeal koostati uus tööplaan ja nii nagu ma teie küsimusele ka vastasin, uues tööplaanis praegu seda eelnõu ei ole.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen neid direktiive lugenud nii- ja naapidi. Kuna küsimusi on üks, siis ma küsin nii. Kuna siin on antud liikmesriikidele, ka Eestile ulatuslikud kaalutlusõigused nii vahendite, pädevuse, struktuuri, toimimise kui ka kõige muu osas, siis kas oskate natukene seda tausta, ulatuslikku kaalutlusruumi avada? Kuhupoole see nihkub, kas miinimum- või maksimumtingimuste poole? Ja teine väike küsimus: mis asjad on Pariisi põhimõtted? Mina tean kliimaga seonduvaid, aga mis asjad on need Pariisi põhimõtted?

Aitäh! Valitsus on otsustanud, et Euroopa Liidu õigust tuleb üle võtta eelistatult miinimummahus, et vähendada Eesti inimestele tekkivat halduskoormust või mis tahes muud bürokraatlikku koormust. Selle minimaalse ülevõtmise erandeid tuleb selgelt põhjendada ja eelnõudes ka selgelt välja tuua. 

Antud juhul on eelnõu kooskõlastusringil, see läks sinna 22. novembril. Tagasiside poolest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kindlasti seda eelnõu veel arendab, parandab ja kohandab. Mul on praegu keeruline öelda teise ministeeriumi eest, millisel kujul täpselt ta selle valitsusse saadab. Aga kordan veel kord, et üldine lähenemine on mitte seada maksumaksjatele täiendavat koormat, kui see on Euroopa Liidus laiemalt kasutusel. 

Pariisi põhimõtted on põhimõtted, millega reguleeritakse inimõiguste kaitset tagavate valitsusest sõltumatute asutuste tegevust. Pariisi põhimõtete järgi on olemas erinevad kategooriad – A-, B- ja C-kategooria – ja nendele vastavust hinnatakse samamoodi sõltumatult. 

See on oluline sellepärast, nii nagu me ka põhiseaduse §-st 12 näeme ja nagu me ajaloost teame, et kõige jõhkram inimõiguste ja põhiõiguste rikkuja saab ikkagi olla riik. Ühesõnaga, põhiõiguste kaitse põhiseaduses on ikkagi inimeste kaitse riigi ülemäärase võimu või riigi ülemäärase sekkumise vastu. Seetõttu on oluline, et inimõigusi kaitsvad asutused oleksid valitsusest sõltumatud ja nende sõltumatus vastaks rahvusvahelistele kriteeriumidele. Need rahvusvahelised kriteeriumid ongi Pariisi printsiibid või põhimõtted. Eestis vastab Õiguskantsleri Kantselei Pariisi põhimõtetele, ta on vastavushindamise väga edukalt läbinud. See on igati kiiduväärt, et meil on olemas täiesti sõltumatu inimeste põhiõiguste kaitsega tegelev riigiasutus.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on kaks küsimust, kui tohib. Ma sain aru, et seda ühendseadust – soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamine – ja nende kahe seaduse vahele jäävate küsimuste lahendamist plaanis ikka ei ole. Esimene küsimus: miks seda plaanis ei ole? Mis asjaoludel see valitsus sellest loobunud on? Nagu te ütlesite, seda tööplaanis ei ole. 

Teine minu küsimus puudutab seda. Siin Reili Rand küsis teie käest, et kuidas neid asju paremini lahendada. Te rääkisite hästi palju õiguskantslerist. Aga mina küsin teie käest, et kuidas te näete võrdõiguslikkuse voliniku rolli ja selle suurendamist nende küsimuste lahendamisel. Sellest ma millegipärast ei kuulnud, kuigi te peaksite väga hästi teadma, mida see institutsioon endast kujutab. Ma kujutan ette, et kui on vaja palju tööd teha, siis oleks mõistlik, et me ka volinikule annaks võimalusi juurde.

Aitäh! Ma rõhutasin, et ühendseadust ei ole praeguses tööplaanis, aga ma ise väga toetan seda, et järgmisel aastal selleni jõuda. Praegu, tõesti, kui te Vabariigi Valitsuse tööplaani vaatate, siis selle aasta lõpus ja järgmise aasta alguses on meil erakordne hulk eelnõusid, mille me peame valitsuse tööplaani kohaselt esitama. Kui need tööplaanikohased ülesanded saavad tehtud, siis ma usun, et järgmisel aastal peaks jõudma ka selle ühendseadusega edasi liikuda. 

Ma pean seda ühendseadust isiklikult äärmiselt oluliseks ja pean seda äärmiselt oluliseks ka justiits- ja digiministri positsioonilt, kuna, nagu eespool välja toodud, põhiseadus ei tee vahet erinevatel tunnustel, haldusaladel või kehtivusaladel. Me peaksime ikkagi tagama, et meie eriseadused on selges kooskõlas põhiseadusega. 

Lisaks, ma arvan, on äärmiselt oluline, et inimestel oleks lihtne jälgida erinevate institutsioonide seaduses toodud kohustusi. Näiteks, kui me räägime Eesti rahva iibest, siis väga paljud teadlased toovad välja just seda, et võiks olla võimalik töö- ja pereelu paremini ühitada. Praegu on ka selged kohustused tööandjale pandud seoses töö- ja pereelu ühitamisega. Tööandja on kohustatud arvestama töötaja eripäraste vajadustega töö- ja pereelu ühitamisel ja võtma selleks tarvitusele vastavaid meetmeid. See näiteks on suhteliselt vähe teada-tuntud asi. Ma usun, et see tooks ka kommunikatiivset selgust rohkem juurde. 

Küll aga, mis puudutab voliniku rolli, saan korrata, milline positsioon mul endal oli volinikuna töötades. Kui ma volinikuna töötasin, pidasin õigeks, et voliniku institutsioon oleks ühendatud õiguskantsleri institutsiooniga. Selle ettepaneku ma paar korda tegin. Tänane valitsus ei ole sedasi otsustanud, ma igati aktsepteerin ka seda. Mõlemal variandil on plusse ja miinuseid. Oluline on see, et inimestel oleks kiire, ühetaoline ja õiguslikult kvaliteetne õigusnõu kättesaadav selles valdkonnas ja kindlasti üle Eesti, mitte ainult Tallinnas.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister, väga huvitav mõttevahetus! Mina tahan küsida ühe natukene vana asja kohta. Kui oli see võrdse kohtlemise teemaline Soraineni advokaadibüroolt tellitud analüüs, mida te keeldusite avalikustamast, siis te põhjendasite mitteavalikustamist sellega, et siis ei teki ühiskonnas asjatut paanikat. Ma mõtlesingi selle arupärimise eel uudistega tutvudes, et kas te saaksite palun selgitada Riigikogule, et kui te rääkisite, et selle dokumendi avalikustamine võib tekitada paanikat, siis mida te täpsemini silmas pidasite. 

Kas te, ma ei tea, hindasite, et inimesed hakkavad massiliselt riigist lahkuma või tulevad tänavatele? Või vastupidi, ei julge enam tänavatele tulla? Või hakatakse soola ja tikke ostma suures koguses kokku? Milles oleks see paanika, mida te soovisite vältida, väljendunud? Kas te ei pelga, et kuna te olete nüüd öelnud, et ühel hetkel te ikka tulete selle dokumendiga avalikkuse ette, siis tõesti puhkeb paanika? Milleks me peaksime valmis olema? Kas me peaks kuidagi oma kriisiplaanides ka, näiteks omavalitsuste ja riigiasutuste tasemel, selle paanikaga arvestama?

Aitäh! Tegemist oli kindlasti piltliku ja tõenäoliselt, kui ma teie küsimust kuulan, selgelt ebaõnnestunud väljendiga. Ei, midagi sellist ei olnud mõttes. Küsimus on põhimõtteline. Tegelikult teeb või valmistab seadusi ette Eesti Vabariigis ju ikkagi ministeerium. Loomulikult on see õigus ka igal Riigikogu liikmel ja Riigikogul tervikuna. Pidades praktiliseks tellida ettepanekuid seadusloome kohta, et millised võiksid paragrahvid välja näha, võib kergelt tekkida kaks täiesti asjatut muret. Esimene täiesti asjatu mure on see, et äkki nüüd erasektor kuidagi teeb eelnõusid – see kindlasti ei vasta tõele. Teiseks võib üks võimalik toormaterjal olla käsitletav juba valmis eelnõuna – see ka kindlasti ei vasta tõele. Pigem on tegemist nii-öelda võimaliku valeinfo levikuga.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma võtan siin kohe sõnasabast kinni ja küsin. Kas demokraatlikus riigis ei ole selle vastuseks, paanika vältimiseks või selle kohta mingite kuulujuttude või valearusaamade tekkimiseks, mis selles eelnõus või tellitud analüüsis on, vastupidi läbipaistvus? Mitte salastada ja varjata, vaid tõepoolest vastata ajakirjanike küsimustele ja teha nii lähteülesanne kui ka saadud analüüs avalikuks, et kõik saaksid seda lugeda ja selle põhjal oma arvamust kujundada? Miks te olete valinud salastamise tee? 

Ja teisalt, riigieelarvet rahanduskomisjonis menetledes [olen näinud, et] ministeeriumidel on tõepoolest väga olulised tegevused, nii nagu te ütlesite: eelnõude ettevalmistamine, õigusloome ja valdkonna poliitika kujundamine. Kui ministeeriumid seda ülesannet ei täida – analüüsid ja seaduseelnõu esimesed versioonid tellitakse väljast –, siis kuidas seda kompetentsi majas säilitada?

Aitäh! Ma alustan vastamist küsimuse teisest poolest. Teie küsimuse teine pool toobki välja võimaliku valeinfo leviku. Kordan üle, et Eestis teeb seaduse tekste, nii nagu on ette nähtud, kas ministeerium või Riigikogu. Seda ei tee erasektor. 

Nüüd, mis puudutab seda, et Eestis näeb seadus ette võimalust seaduse ettevalmistavaid materjale avalikustada siis, kui lõplik eelnõu on valmis, siis me oleme pidanud seda otstarbekaks. Ma olen sellele küsimusele päris mitu korda juba vastanud.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te olete rääkinud, et te näete tegelikult ühe võimalusena ühendada kaks institutsiooni: õiguskantsleri juurde võiks liikuda ka võrdõigusvoliniku institutsioon või valdkond. Küsin kas või puhtalt pragmaatiliselt. Me kogu aeg näeme, et põhiseaduslikud institutsioonid – olin kunagi ka rahanduskomisjoni liige –, nüüd on küll tehtud väike muudatus, saavad käia ise rahanduskomisjonis oma eelarvet kaitsmas. Kas ei või juhtuda nii, et kui me ühendame need kaks institutsiooni, siis ressurssi, mida nende valdkondade jaoks vaja on, jääb veelgi vähemaks? 

Aitäh! Küsimus on igati õigustatud, aga ma arvan, et meil on selles vastuses võimalik ikkagi ühele meelele jõuda. Kui me vaatame üldist riigiasutuste olukorda riigieelarve läbirääkimistel, siis me saame ju faktidele tuginedes tõdeda, et põhiseaduslikel institutsioonidel on läinud keskmiselt paremini. Põhiseaduslikke institutsioone ei ole kärbitud. Põhiseaduslikud institutsioonid, pidades muu hulgas otseläbirääkimisi Riigikogu rahanduskomisjoniga, mida ma isiklikult pean väga oluliseks ja väga heaks lahenduseks, on saanud rohkem rahalisi vahendeid, kui on näiteks valitsus õigeks pidanud. Näiteks Riigikohus: ma olen tegelikult vastava valdkonna ministrile ja rahanduskomisjonile väga tänulik, et rahanduskomisjon rahuldas kolm Riigikohtu eelarvetaotlust viimastel läbirääkimistel ja mida valitsus ei olnud toetanud. Rääkimata sellest, et Riigikohut ei kärbitud, aga ülejäänud kohtuid kärbiti. Selles mõttes on põhiseaduslike institutsioonide läbirääkimiste protsess olnud edukam. 

Ma arvan, et sellel edul on üks väga lihtne psühholoogiline põhjus, mida ma pean väga õigeks. Nimelt, põhiseaduslikud institutsioonid peavad eelarveläbirääkimisi Riigikogu rahanduskomisjonis ja erinevalt kõikidest muudest riigiasutuste aruteludest, erinevalt valitsuse aruteludest, on Riigikogu rahanduskomisjoni arutelud ju protokollitud, põhimõtteliselt avalikud. Seal on näha, kes ütleb, et selle võtame ära või selle paneme juurde. See on tegelikult hoidnud põhiseaduslikud institutsioonid kõige paremas demokraatlikus vaimus ja rahalises mõttes palju kindlamal pinnasel kui ülejäänud institutsioonid. 

Nii et ma usun, et meie põhiõiguste eest seisvad institutsioonid väärivad jätkuvalt seda, et eelarveprotsess on just nimelt selline, nagu praegu on. [Põhiseaduslikud institutsioonid] väärivad tõesti rahastust Riigikogu ja valitsuse ühise kogu tähelepanuga ja väärivad ka täiendavat rahastust. Ma arvan, et me oleme selles lähenemises vast küllalt ühel meelel.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana kõigepealt Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Tegelikult on päris piinlik, et minister räägib üht, aga tegelikkus on teine. Ja tegelikkus on teine mitte ainult meie, teiste arust, vaid see on must valgel kirjas ministeeriumi enda dokumentides. 

Ja kui minister üritab meid siin täna kuidagi võib-olla isegi petta, öeldes, et väljastpoolt ministeeriumi tellitud ühendeelnõu ei olegi tegelikult eelnõu, siis leping, mille järgi see tellimus tehti, on avalik. Seal on selgelt kirjas, et lepingu objektiks on töövõtja poolt vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale seaduseelnõu ning selle seletuskirja kavandi ettevalmistamine, millega ühendatakse üheks tervikuks võrdse kohtlemise seadus ja soolise võrdõiguslikkuse seadus. ERR-i küsimusele, miks telliti seaduseelnõu erasektorist, vastas justiitsministeeriumi enda avalike suhete nõunik: "Eelnõu telliti advokaadibüroolt selleks, et saada teist vaadet seaduste ühendamisele ja Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisele halduskoormust suurendamata." Justiitsministeeriumi esindaja põhjendas uue eelnõu tellimist ka ministeeriumi suure õigusloomealase koormusega. 

Ehk me näeme siin selgelt, et minister räägib ühte, aga tegelikkus on teine. Eelnõu, mis tegelikult oli valmis juba mitu aastat tagasi, pole siiani avalikustatud, vabandust, pole siiamaani Riigikokku jõudnud. Sellele on tellitud dubleeriv versioon, mis on salastatud. Huvitaval kombel ütleb minister meile, et see on salastatud endiselt seetõttu, et see on töödokument. Samal ajal ütleb ta meile, et selle ühendeelnõuga edasiminek ei ole tänase valitsuse plaanides. Järgmisele küsimusele vastates ütleb ta meile, et kuigi see ei ole selle valitsuse plaanides, on see eelnõu talle isiklikult väga tähtis. Aga kas valitsuse plaanidest kukkus see eelnõu välja Liisa-Ly Pakosta tulekuga valitsusse, ministriks asumisega? Ma ei saa aru sellest, et kas see on siis oluline ja miks ta välja jäi selle valitsuse plaanidest. Eelmisele valitsusele, kus Liisa-Ly Pakostat ei olnud, oli see oluline, aga nüüd ei ole. 

Omaette küsimus on muidugi ka see, miks ministeerium, kus peaks olema kõige suurem juriidiline kompetents, üldse tellib väljastpoolt eelnõusid. Ja sama ministeerium, mis peaks olema läbipaistvuse etalon, salastab ja varjab avaliku rahaga tellitud analüüsi või eelnõu või mida iganes, kuidas minister seda ise nimetab. Ka ministri tänased vastused meie arupärimisele näitavad, et tegelikult see asi ei ole tähtis, sest need vastused olid täiesti mõttetud. Ministri kehahoiak ja ka toon andis väga selgelt edasi, mida minister sellest asjast arvab.

Aitäh! On ministril soovi täiendada? Ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase neljanda päevakorrapunkti läbinud.

Lähme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Reili Ranna, Anti Allase, Tiit Marani, Helmen Küti ja Heljo Pikhofi justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine noorte sotsiaalmeedia kasutamise piirangute arutelu kohta Euroopa Liidus, nr 847. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Madis Kallase. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad ja kuulajad! Meie oleme teinud nüüd juba pea kuu aega tagasi arupärimise noorte sotsiaalmeediapiirangute kohta, et kuidas ja mismoodi Eesti Vabariigi valitsus on selle teemaga tegelenud, missugused on plaanid ja missugused on Euroopa Liidu plaanid selles vaates. Ma arvan, et kellelegi ei tule üllatusena, et noorte sotsiaalmeedia liigne kasutamine ja sellest tulenevad otsesed vaimse tervise probleemid on tõsine murekoht. Mitmed teadlased, valdkonna eksperdid, haritlased, kõik erinevad osapooled on viidanud, et sellega tuleb midagi ette võtta. 

Me oleme meediast lugenud, et esimesed sammud on astunud näiteks Austraalia, kes on küll juba eelmise aasta otsusega [sotsiaalmeedia kasutamise] ära keelanud, see aga rakendub Austraalias järgmisel nädalal. Ka selle kohta küsisime, et kuidas ja mismoodi on need arutelud läinud ja kuidas see hakkab praktikas toimima. Lisaks, kõige kaugemale on meie teada selles teemas jõudnud Taani valitsus, kes on samamoodi arutanud, kuidas alla 15-aastastele lastele teha sotsiaalmeedia raskemini kättesaadavaks, et nendel oleks vähem sellest tulenevaid tervisemuresid. Märksõnadena võib kindlasti mainida, mis on sotsiaalmeedia negatiivse mõju peamised nähud. Kaasnevad nähud on küberkiusamine, keskendumishäirete süvenemine, sotsiaalse kuuluvuse ebamõistlik võimendamine ja mitmed teised vaimse tervise probleemid. 

Kuna nutiseadmete kasutamine on noorte hulgas laialdaselt levinud ja [nutiseadmed] on üldse infoajastu märk, siis meie hinnangul oleks mõistlik ja arusaadav, et seadmeid kasutatakse küll infovahetuseks, aga noorte puhul oleks see selgelt reglementeeritud ja piiratud just sotsiaalmeedia platvormide kasutusel. 

Eelmine nädal võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni. See ei ole küll seaduslikult siduv, aga annab ette suuna ja ootused riikide valitsustele seoses sotsiaalmeedia piirangutega, sotsiaalmeedia aruteluga just noorte hulgas. Me soovime ka selle kohta saada ülevaadet, missugused arutelud on Euroopa Liidu tasandil käimas.

Meie neljas küsimus – ma ütlen juba etteruttavalt ära – on sõnastatud võib-olla natuke ekslikult. Meie soov oli tegelikult saada ülevaade, kas ministeerium on uurinud Austraalia kolleegidelt nende poolt peaaegu aasta tagasi kehtestatud keelu rakendamise esmast mõju ja tagasisidet eri osapooltelt. Seda hakatakse rakendama alles järgmine nädal ja seetõttu loodan, et vastatakse ka vastavalt sellele. Aitäh! Ootame sisukat arutelu.

Aitäh! Arupärimisele palun vastama justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Kõigepealt ma soovin kogu südamest tänada sotsiaaldemokraate, et see arupärimine esitati. Ma tegelikult arvan, et kõik see, kuidas me üldse digiühiskonnas praegu väga kiirete muutuste ajastul elame, kuidas me lapsi kasvatame, kuidas me kooliharidust korraldame ja kuidas see kõik on tehnoloogiaga ja selle arenguga seotud, on äärmiselt olulised teemad, mis võiksid palju sagedamini siin saalis arutlusel olla. Me peaksime seda vaatama palju põhjalikumalt ja pidama ka palju rohkem ühiskondlikku debatti. Ma väga tänan selle arupärimise eest!

Isegi kui meil võib-olla kõikides detailides ei ole täpselt ühesugune vaade, siis ma tahan juba ette rõhutada, et minu arust ongi väga oluline, et selles valdkonnas, kus meil ju pikaajalisi uuringuid ei ole – meil on lühemaajalised uuringud, erinevad spetsialistide arvamused, ka Eestis lähevad need lahku, nagu me näeme –, just nimelt olekski vaja arutelu, kus tuuakse välja erinevaid seisukohti. Ainult selline arutelu viibki meid ju lähemale sellele, mida oleks kõige õigem teha. Nii et juba ette öeldes ma pean sellist arutelu äärmiselt oluliseks ja pean äärmiselt oluliseks just seda, et väga erinevaid argumente on välja toodud. 

Kui te lubate, siis ma vastan nendele küsimustele järjest, aga teistpidi ikkagi ka natuke laiemalt, püüdes veel teemasid sisse tuua. Minu arvates on see äärmiselt oluline arutelu. Ma alustan sellest, et umbes 2400 aastat tagasi võttis Sokrates sõna ja ütles, et ta on äärmiselt mures: inimesed kaotavad kogu mõtlemise ja mälu, sest nüüd on hakatud kirjutama. Ta oli täitsa veendunud, et kui kirjutatakse midagi üles, siis inimeste mälu kuhtub pärast seda, sest nad ei treeni mälu enam piisavalt, et hoida kõike meeles. 

Möödunud on 2400 aastat. Minul on oma lapsepõlvest meeles, et kui ma olin lasteaialaps, siis vanemad arvasid, et ma loen liiga palju. Tollel ajal oli ettekujutus, et liigne lugemine võtab silmanägemist vähemaks, ja vanemad piirasid mu lugemisaega. Ja mis ma tegin: ronisin salaja öösiti voodi alla ja küünlavalgel voodi all lugesin raamatuid edasi. No saab ainult lihtsalt ma ei tea, mida tänada, et maja maha ei põlenud. Aga vanemate keeld, käsk vähem lugeda mind ei piiranud. 

Kui nüüd tulla viimase küsimuse juurde, siis jah, tõepoolest, 10. detsembril jõustub Austraalias see piirang. Oleme jälginud ka sealsete riigiasutuste seisukohti ja arvamusi piirangute rakendamise kohta. Selle juures saab välja tuua, et ka ametkonnad on murelikud, kuidas see üleüldse rakendub. Sotsiaalmeediaplatvormidel on kohustus rakendada mõistlikke samme, et alla 16-aastane ei saaks kontot luua ega oma kontot alles hoida. [Keeld] sisaldab tõepoolest ka märkimisväärseid karistusi sotsiaalmeediaplatvormidele, mis on selles seadusandluses loetletud. Need on Facebook, Instagram, TikTok, Snapchat, YouTube, X, Reddit, Twitch, Kick ja Threads. Ma lisan igaks juhuks, et õigus näeb ette, et kui kasutajad saavad teha postitusi mingil platvormil ja kui seal on teatud interaktsioonivõimalused, siis võib see nimekiri ka pikeneda. 

Ametkonnad on välja toonud tegelikult sellesama mure, mis on ka Eestis ja Euroopas laiemalt juba välja toodud, et tehnikaalaselt nutikad noored võivad leida väga mitmeid viise, kuidas piirangust mööda minna, või siis võib noort inimest selles toetada lapse vanem, vanem õde, vend või sõber. Alustades VPN-ist, mille kaudu on võimalik [keelust] mööda minna, ja lõpetades sellega, et sotsiaalmeediaplatvormidel on lubatud profileerida. Austraalia õiguse järgi on profileerimise käigus sotsiaalmeediaplatvormidel õigus tuvastada, kas selle kasutaja kommentaaride stiil ja vaadatava info sisu võib viidata sellele, et tegemist on ikkagi lapsikuma inimesega, kui inimene üritab ennast näidata. Ma ei ole päris kindel, et me Euroopas just sellise profileerimise üle lõplikult õnnelikud oleksime. 

Samuti on Austraalias lubatud kasutada näo skaneerimist. Ärge valesti aru saage, aga kui Veriff, väga tubli Eesti ettevõte, kes teeb väga kiiduväärset tööd, tuli välja oma näotuvastuse programmiga ja ütles, et nad ei eksi [vanuse tuvastamisel] kunagi rohkem kui kolm aastat, siis ma olin naisterahvana isegi natukene rõõmus, kui selgus, et Veriffi programm näitas mind siiski 15 aastat nooremana. Ma ei ole päris kindel, kas minu rõõm oleks olnud samasugune, kui ma oleksin näiteks 32-aastane ja ma ei saaks sellest tulenevalt ühelegi sotsiaalmeediaplatvormile ligi. Nii et lühike kokkuvõte teie viimasele küsimusele on see, et kogu maailm vaatab, kuidas [keeld] Austraalias rakendub, ja kindlasti õpib nendest õppetundidest. Aga ma ei peatu siin meediaväljaannete arvamustel, vaid tõesti, ametkondade arvamused on olnud keskmisest skeptilisemad, et kuidas see kõik rakendub. 

Mida me Euroopas teeme? Euroopas Taanis toimus tõepoolest 9.–10. oktoobrini Euroopa Liidu telekommunikatsiooniministrite mitteametlik kohtumine, kus üheks teemaks oli Taani kui eesistuja koostatud Jutlandi deklaratsioon pealkirjaga "Alused turvalise internetimaailma loomiseks lastele ja noortele", kus seati eesmärgiks vanuse tuvastamine. Sellega ei liitunud kaks riiki – Eesti ja Belgia. Praeguseks on protsess jõudnud sinnamaani, et Ursula von der Leyen on teatanud, et ta kutsub veel selle aasta lõpuks kokku ekspertgrupi, kes asub teemat analüüsima. Eesti kindlasti jõudumööda ekspertgruppide aruteludes, kui on võimalik, ka osaleb. 

Peame äärmiselt oluliseks kaardistada ka noorte endi huvid. Teatavasti ei tohiks alaealisi, lapsi puudutavates küsimustes arutelud toimuda lapsi kõrvale jättes. Esimesed kohtumised on meil juba tehtud. Samuti tuleb välja selgitada riiklikud prioriteedid ja mõelda, mis meetmed need peaksid olema. 

Oluline on siin tähelepanu juhtida sellele, et Euroopa Liidus kehtib digiteenuste määrus, mille artikkel 28 keskendub alaealiste kaitsele ja seab platvormide peamised kohustused. Digiteenuste määrus on eelmisest aastast. Sellel suvel jõustusid Euroopa Komisjoni suunised ja kui neid nüüd rakendatakse, siis need [lahendaks] meie ühised mured. Ma usun, et need on ühised mured, mille te oma küsimustes välja tõite. 

Kuna aeg on piiratud, siis ma neid suuniseid siin väga põhjalikult ei jõua teile tutvustada. Aga need on mõeldud kõikideks asjadeks, nii vanuse hindamisel kui ka vanuse kontrollimisel, et alaealised ei puutuks sotsiaalmeediaplatvormidel kokku ühegi asjaga, mis riski [kujutavad, näiteks] juurdepääs mis tahes pornograafilisele või hasartmänguga seotud sisule, alkoholi, tubaka ja nikotiiniga seotud toodete ja ravimite müük, turvalisust ohustavad riskid, sealhulgas tarbijariskid, samuti suhtlusriskid, mis tulenevad sellistest funktsioonidest nagu tekstivestlus reaalajas, piltide ja videote jagamine, anonüümne sõnumivahetus ja nii edasi. See on äärmiselt põhjalik õigusruum, mis Euroopa Liidus on. Me kindlasti jälgime, kuidas seda õigust rakendatakse. 

Samuti keelab digiteenuste määrus sellised kujunduselemendid, mis muudavad veebikeskkonda kuidagi sõltuvust tekitavamaks, näiteks sõltuvust tekitavad mängumehhanismid, peidetud nupud, eksitavad valikud ja nii edasi. Kohustus on ka platvormidel endil regulaarselt hinnata riske, mis võivad mõjutada alaealisi. Nii et me jälgime väga tähelepanelikult, kuidas rakendamine mõjub. 

Aga mul on hea meel öelda, et ma oleksin täies ulatuses igatepidi nõus Eesti riigi seisukohana toetama Marina Kaljuranna seisukohta, mille ta Euroopa Parlamendi plenaaristungil välja ütles. Kui te lubate, ma loen selle ette. "Meie kohus on kaitsta lapsi nii reaalses maailmas kui internetis. Mitte kõnede ja loosungite, vaid tegudega, kuulates eksperte ja lastekaitseorganisatsioonide esindajaid." Vabandust, väga oluline: just lasteorganisatsioonide esindajaid! Ma pean ise ka seda väga oluliseks, et just lapsi endid kuulatakse. "Just seetõttu ei pea ma," ütles Marina Kaljurand, "õigeks üldist vanusetuvastust ja alaealistele kehtestatavat täielikku sotsiaalmeediakeeldu. Vanusetuvastus viib diskrimineerimiseni ning sotsiaalmeediakeelud lapsi ei peata. Kui soovime lapsi päriselt kaitsta, tuleb alustada veebiplatvormide kohustustest vastavalt digiteenuste määrusele. Aeg on nõuda määruste täitmist. Lisaks on ülioluline alaealiste digiteadlikkus, samuti lapsevanemate teadlikkus ning vastutus. Ma ootan komisjoni vastava ekspertgrupi soovitusi, mis ei diskrimineeri ega alahinda lapsi. Ainult siis saab tagada nii alaealiste eraelu puutumatuse kui ka turvalisuse internetis." See on täiesti suurepärane sõnavõtt, igatepidi nõustun sellega.

Te küsisite uuringute kohta, millest me oleme lähtunud. Tõepoolest, sellesama digiteenuste määruse ettevalmistamisel on need teemad Eestis läbi käidud. Me oleme lähtunud toonastest otsustest ja aluseks on võetud uuringuid, mis toetavad ka Marina Kaljuranna sõnavõttu. Uuringute põhjal võib noorte riskikäitumises olla seos vaimse tervise probleemidega, kuid see seos ei pruugi veel tähendada põhjust. 

Mõjud on erinevad, need sõltuvad pigem noore vaimsest heaolust ja kodusest keskkonnast kui pelgalt sotsiaalmeediaplatvormi kasutamisest ja kättesaadavusest. Üldine vanusekeeld ei vähenda riske, vaid võib viia hoopis varjatud ja ohtlikuma kasutamiseni, alates salakontodest ja lõpetades tumeveebiga. Uuringud näitavad ka seda, et kõige tõhusamad [abinõud] on varajane digipädevuste õpetamine, platvormide turvaseadmete tugevdamine ja tõenduspõhised sekkumised küberkiusamise vähendamiseks. 

Edasi, te küsisite, millel põhineb ministri arvamus, et vanusepiirangu seadmine ei aita probleemi lahendada. Teaduskirjandus tõepoolest näitab, et sotsiaalmeedia riskid ei tulene pelgalt vanusest, vaid mitme teguri koostoimest: noorte vaimne tervis, tugivõrgustiku olemasolu, kokkupuude vägivallaga päriselus ja platvormidisaini algoritmid. Ma eelnevalt juba tutvustasin neid teemasid. Teaduspõhiselt ongi peamine põhjus, miks vanusepiirang ei tööta, see, et noored leiavad piirangutest möödapääsu tee. Teiseks võivad nad sattuda ilma igasuguste turva[nõueteta] platvormidele ja see hoopis suurendab riske. Keeld ei mõjuta põhiriske, sest uuringud kinnitavad, et sotsiaalmeedia negatiivne mõju on väiksem kui mõjud, mida põhjustavad vaimse tervise probleemid, perevägivald ja koolikiusamine. [Varajane] ligipääs suurendab haavatavust ja suurem mõju on platvormi disainil, mitte noore vanusel. Tõenduspõhised lähenemised on teised, mitte keelamine: need on kooli sekkumine, digipädevuste õpetamine, vanemliku järelevalve ja turvafunktsioonide kombineerimine ja nii edasi.

Kuna ma olen kõiki [võimalusi] lühidalt juba puudutanud, sealhulgas ülilihtsalt kättesaadavat VPN-i rakendust, siis ma usun, et me saame koos neid asju laiemalt arutades leida kõige paremad viisid. Aga nagu ma alguses juba ütlesin, me ootame Euroopa Komisjonilt just spetsialistide hinnangut. 

Veel kord, me väga ootame ja Eestis väga toetame, et digiteenuste määrust, eriti selle artiklit 28, ka rakendataks. Siis me näeksime, millised tulemused rakendamine annab. Meie hinnang on olnud, et uusi meetmeid ei ole Eesti-siseselt mõttekas luua enne, kui on selge, milliseid tulemusi juba kehtestatud lahendused annavad. 

Ja lõpetuseks: OECD on värskelt esitlenud riikideüleste uuringute tulemusi, kus ta ka täiendavalt tõendab neidsamu asju, mis ma juba välja tõin. Aitäh teile!

Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tänan väga põhjaliku vastuse eest! Mul on natuke laiem küsimus. Jah, ega meil väga põhjalikke arutelusid just sotsiaalmeedia üle, seal olemise või selle sisu kasutamise üle just laste või noorte, alaealiste puhul, palju siin Eestis ei ole olnud. Küll on arutelu all olnud üldse nutiseadmete kasutamine hariduses, koolis. Seal on üritanud igaüks oma teed minna. Küll on vaadatud parimaid praktikaid, mida koolid kasutavad teatud vanuses laste puhul. [Mõni kool] korjab [seadme] koolipäeva alguses ära ja koolipäeva lõpus saab [laps] selle kuskilt lukuga kotist kätte või mõnes tunnis, kui seda on tõesti vaja õppevahendina kasutada. On kõlanud ka arvamusi, et kas ei peaks olema ühised reeglid üle Eesti. Või jätame selle koolide ja lastevanemate otsustada?

Aitäh! See on tõesti küsimus, mis on olnud mitu korda laual. Meil on Eestis väga suur koolide autonoomia. Peame seda väga suureks väärtuseks, et meil on koolid iseseisvad. Me oleme siiamaani jätnud selle kooli otsustada.

Ma tulen nüüd OECD värskelt avaldatud uuringu juurde pealkirjaga "Kasvades sotsiaalmeedia ajastul", mida esitleti 18.–20. novembrini toimunud OECD konverentsil. Uuringu tulemused näitavad näiteks seda, et mõõdukas sotsiaalmeedia kasutamine noorte hulgas mõjub nende loomingulisele mõtlemisele tegelikult hästi. Väga huvitav korrelatsioon on see, et mida rohkem noored inimesed füüsiliselt kohtuvad teiste noortega vahetult pärast kooli, seda rohkem nad kasutavad sotsiaalmeediat. Tõenäoliselt on noorte hulgas tekkinud selline [tava], et vahetult pärast kooli kasutatakse sotsiaalmeediat koos. 

Tõsi, on ka selline tulemus, et kui noor inimene kasutab sotsiaalmeediat rohkem kui kolm tundi päevas, siis alates kolmetunnisest kasutamisest hakkavad näiteks matemaatika õppimise tulemused langema. Aga näiteks Rootsis, kus on laialdasemalt sellist keeldu kasutatud, näitab ka OECD uuring, et mobiiltelefonikeeld koolides ei ole korrelatsioonis noorte sotsiaalmeediakasutusega. Seal korrelatsioon puudub. 

Nii et meil ei ole – arvestades Eestis seni edu toonud koolide väga suurt iseseisvust ja tõenduspõhise uuringu tulemust, et seal korrelatsioon puudub – põhjust selle keelu peale mõelda. Küll aga saab iga kool ise otsustada, kuidas ta seda täpselt reguleerib.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister, aitäh vastuste eest! Jah, selles küsimuses ma olen teie tsiteeritud Marina Kaljurannast mõnevõrra teisel arvamusel. Aga see on hea debatt, et leida parim võimalik lahendus. 

Ma natukene peegeldan tagasi seda [infot], mida ma olen saanud väga paljude spetsialistidega suheldes, kellest paljudega, ma tean, olete ka teie suhelnud. Kõigi ühine seisukoht on see, et olukord on väga tõsine. Kuidas keegi on seda tõlgendanud, aga üks tsitaat või kokkuvõte on see. Üle poole ehk 65% õpilastest nõustus, et veedab sotsiaalmeedias liiga palju aega, igal neljandal läheb tuju ära, kui ta ei saa sotsiaalmeedias aega veeta, ja peaaegu igale teisele olid vanemad öelnud, et ta on seal liiga palju aega. 

Minul on küsimus selles vaates, et te alustasite oma sõnavõttu lausega, et Eestis lähevad spetsialistide arvamused selles lahku või kaheks. Ma ei ole neid teisi spetsialiste kahjuks leidnud. Tegelikult mina arvan ka, et debatt oleks palju sisukam, kui meil oleks ka teisi arvamusi. Kas te saate siin vihjata, kellega on tegu?

Aitäh! Kõigepealt ma ütlen, et on väga positiivne, kui 65% noori inimesi ütleb, et nad veedavad sotsiaalmeedias liiga palju aega. See näitab, et noored on probleemi teadvustanud ja otsivad sellest väljapääsu. Samasugune tagasiside on ka minul noortega kohtumisest, kus gümnaasiumiealised õpilased ütlesid, et me oleme täna gümnaasiumis tänu sellele, et me oleme osanud välja tulla nendest sõltuvustest, mis meil ekraani kasutamisel on olnud. 

Võtan mõned näited meediast. Näiteks Meediaõpetajate Liidu juhatuse liige Gertrud Kasemaa just tutvustas ka neid Austraalia piiranguid Eesti Rahvusringhäälingus ja tõi välja, mida tema leiab, et on oluline teha. Ta ei toetanud Austraalia lähenemist. Üks hetk. (Lehitseb pabereid.)

Minu arust täna on rahvusringhäälingus ka debatt. Ma võin eksida osalejate nimedes, andke mulle siis andeks. Ühel pool on Grete Arro, kes väga palju toetab, et need piirangud seada, ja teisel pool on meediauuringute professor Maria Murumaa-Mengel, kes rõhutab noorte identiteediloomes kogu seda osa ja sellist tehno[loogia]paanikat. Tema on võrrelnud ka seda, et peaaegu iga põlvkond on pidanud laste ja noorte mingisugust käitumist neile väga hukatuslikuks. Hiljem on aga selgunud, et nii hull asi ei ole. Ta on välja toonud ka seda, et täiskasvanud kipuvad hindama tehnoloogiat nostalgilise pilguga ja ülemäärase hirmuga. Laste oma loodud kultuur, muu hulgas sotsiaalmeediaplatvormidel, on noortele tegelikult väga oluline.

Kui ma vaatan värsket OECD uuringut, siis ka nemad rõhutavad, et tegelikult on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Me peame ühiskonnas leidma [viisid], kuidas positiivseid külgi võimendada ja negatiivseid külgi vähendada. Tõsi, OECD hinnangu põhjal tuleb välja, et Eesti noored kasutavad sotsiaalmeediat pisut rohkem kui noored OECD riikide hulgas keskmiselt. Me oleme seal esimese kolmandiku lõpus. Kindlasti tasub sellele tähelepanu pöörata. 

Need on mõned näited, aga tõesti, ka teadustöödest leiab väga erinevaid lähenemisi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme siin korra juba hakanud tegema seda superandmebaasi ja nüüd [minnakse] varsti uuele ringile. Kas on mõeldud ka, et noorte digimaailma piiramist kuidagi profileerida selle tulevase superandmebaasi jaoks, kuhu need 11 [andme]baasi või veelgi rohkem ühendatakse? On selliseid mõtteid kas Eestis või kusagil mujal Euroopas või Austraalias või Uus-Meremaal?

Ma ei ole kindel, et ma sellest küsimusest õigesti aru saan, sest Eesti edu väikese vahva digirahvana ja digiriigina on olnud just nimelt selles, et meil ei ole superandmebaase. Meil on X-tee kaudu ühendatud riigi erinevad andmebaasid. X-tee on äärmiselt turvaline süsteem nende andmebaaside ühendamiseks ja ühtlasi võtab see ära vajaduse superandmebaasi luua. Ma võib-olla ei saanud teie küsimusest täpselt aru, aga meie põhimõte riigi IT-lahenduste korraldamisel on see, eriti tundlike andmete puhul, et meil ei ole superandmebaase. Kui mõelda tehisaru võimekuse peale, siis Euroopa Liidu tehisarumäärus, mis on otsekohalduv, keelustab alaealiste profileerimise.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle ka meeldib, et me arutame seda ja räägime sellest. Tõsi, inimesi on saalis vähe, aga ma loodan, et vaatajaid või järelevaatajaid on veel. Teema on kindlasti väga oluline. 

Ma küsin teilt isiklikku arvamust. Te väga ilusti ütlesite, et noori tuleb koolitada, õpetada kriitiliselt mõtlema, aru saama. Te ütlesite ka seda, et paljud noored saavad aru, et see on sõltuvus, ja ütlevad, et nad veedavad palju aega meedias, internetis. Miks te arvate, et need, kes ütlevad, et nad veedavad seal palju aega, tahavad sellest vabaneda? Nad konstateerivad fakti, et nad veedavad seal palju aega ja veedaks veel rohkem, kui vanemad neid kodus ei ohjeldaks. Ma esitasin enne tänast arutelu ka noortevolikogu liikmetele küsimusi. Noortevolikogu liikmed ütlesid, et nende meelest on huvihariduse raha kärpimine ja seega muude tegevuste võimaldamine tinginud selle, et minnaksegi virtuaalreaalsusesse ja -maailma.

Jaa, äärmiselt olulised küsimused. Alustame sellest, et värske OECD uuring näitab, et sotsiaalmeediakasutus ja noorte omavaheline füüsiline suhtlus on tegelikult päris üllatavas korrelatsioonis – positiivselt üllatavas. Aga võib-olla kõige olulisemaks pean ma seda, et me peaks ka sellest rääkima, kas see on alati murekoht, kui noored sotsiaalmeediat kasutavad. Indrek Ibrus, samuti professor kaasaegse meedia valdkonnas, tõi hiljuti näite, kuidas tema lapsed kasutavad sotsiaalmeediat ägedate retseptide leidmiseks ja kodus väga usinasti kokkavad. Tema on väga rahul oma laste sotsiaalmeediakasutusega. 

Aga ma toon ühe suvel avaldatud fakti välja. Reutersi ajakirjandusanalüüsi instituut tegi 100 000 inimesega ühe uuringu, mis avaldati tänavu, aasta alguses. Tuli välja, et sotsiaalmeediast uudiste vaatajaid on Ameerika Ühendriikides täna rohkem kui inimesi, kes vaatavad televiisorit. Eriti annab sellise pildi noorte osakaal. Ehk et võib-olla ei ole päris õige öelda, et see on kuidagi halb, kui noored vaatavad uudiseid sotsiaalmeediast. Peaasi et nad kuskilt neid vaatavad. Halb on loomulikult see, et [pole kindel], kas see, mida nad vaatavad, on päris uudised, võltsinfo või hoopis kõlakoda, kus informatsioon ei ole õige.

Võib-olla võib veel kõrvale tuua, et massiivsust või seda, kuidas info tarbimine on ühiskondades üldse muutunud, iseloomustab see, et juba eelmisel aastal ületas Ameerika Ühendriikides nende inimeste hulk, kes oma peamise sissetuleku teenivad suunamudijatena, nende inimeste hulga, kes töötavad tööstuses. Ehk on üle 13 miljoni inimese, kes Ameerika Ühendriikides teenivad raha suunamudijatena. Kuskil seal see tarbimine on. 

Võib-olla ei ole see [iga kord] ka sotsiaalmeedia, mille peale oma piigid suunata. Väga huvitav, hea ja põhjalik intervjuu oli hiljuti lastearst Reet Raukasega, Tallinna Lastehaiglas väga pikalt töötanud arstiga, kes rõhutas oma intervjuus, et vaimsed probleemid on ikka päris asi. Ta toob välja, et suitsiidikatsed, mida lapsed teevad, on seotud arvutimängudega. Lapsed näevad õudusunenägusid. Tsiteerin: "Lapsed näevad õudusunenägusid, sest neil oli arvutimängus vaja kogu aeg mingeid jubinaid taga ajada ja neid maha lüüa, aga päris surm on ju lõplik. Arvutimängus saad lõpmatult ellu ärgata. Neid suitsiidikatseid, mis lapsed teevad, on meeletul hulgal." Ehk et sotsiaalmeedia kõrval võib-olla see ohtlikum pool on hoopis arvutimängud. Me vajame kindlasti rohkem analüüsi, arutelusid, uuringuid ja kõike muud sellist sel teemal.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma olen teiega selles vägagi nõus, et on selge, et sotsiaalmeediaplatvormidel on vastutus ja tuleb teha maksimaalselt kõik selle nimel, et nad digiteenuste määrust täidaksid. See on kindlasti Euroopa Liidu ühine pingutus, aga ma kardan, et sellest üksi jääb väheks. 

Seda enam, et rahvusvahelised uuringud toovad välja ka näiteks selle nüansi, et noormeeste [info]voogu jõuab agressiivne, vaenule õhutav või füüsilist vägivalda õhutav sisu erinevate algoritmide tõttu oluliselt kiiremini kui tütarlastel. Iirimaa uuring näitab, et suisa juba 23. minutil ilma ise vastavat sisu otsimata.

Oskan täpselt tuua välja Islandi mure: noored tunnevadki, et nad ei oska enam päriselus suhteid luua. Kogetakse väga suurt üksildust ja sellest tulenevaid probleeme. Kuidas te näete, millised sammud või meetmed võiksid nende probleemide puhul riigil olla, et me suudaksime oma noori paremini toetada?

Kui ma oskaksin nendele küsimustele anda häid ja täiesti vettpidavaid selgeid vastuseid, siis oleks terve maailm õnnelik, mitte ainult meie siin Eestis. Need probleemid, mille te välja tõite, on olemuselt ju uued. Meil ei ole pikaajalisi uuringuid, me ei tea, kuidas see kõik on mõjutanud inimeste eluteed 20–30 aasta pärast.

Nagu ma välja tõin, [selgub] värskest OECD uuringust, et suhtlemiseks, ka füüsiliseks, annab sotsiaalmeedia noortele isegi edu, mitte ei takista seda. Kindlasti peaks vaatama kompleksselt, mis on nende laste mured. Seda toetab ka senine teadusuuringute baas. Tuleks vaadata kodust tausta, [kas on] koduvägivalda, tuleks vaadata suhteid täiskasvanutega. Selle kohta on meil mitu pikaajalist uuringut olemas, kui oluline on lapsele suhe vähemalt ühe usaldusväärse täiskasvanuga. Eestis juhtis näiteks suurepärane film "Fränk" ju ka sellele tähelepanu. Aga selle kohta on meil tõesti pikaajalised teadusuuringud olemas.  

Jah, kui vaadata seda uuringute komplekti koos ja nimetada ainult ühte asja, siis seda, et igal lapsel peaks olema vähemalt üks täiskasvanu, kellega tal on usalduslik lähedane suhe. See, kes teda päriselt kuulab, temaga päriselt räägib, tema muredesse päriselt süveneb ja vaatab ka lapsega koos, mida ta päriselt seal sotsiaalmeedias teeb – jõuab sellise usalduse tasemeni. See on üks asi, mis pikaajaliste uuringute põhjal on väga paljude teiste sõltuvusprobleemide puhul olnud lahenduseks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on tunne, et meil läheb arutelult kuidagi fookus ära. Me ei soovi noori piirata. Ka kirjaoskus ja trükimasinad tõid palju kasu, internet, infole kergem ligipääs, digiõppevahendid, suhtlusplatvormid, nende noorte ligipääsetavus, kellel on puuded – see kõik on suurepärane. Põhjus, miks me seda teemat arutame, kas ja millisel viisil noorte ligipääsu sotsiaalmeediaplatvormidele piirata, on see, et sotsiaalmeediaplatvormide vastutustundele rõhumine ei ole aidanud. 

Ka Eesti meediast käis paar nädalat tagasi läbi uudis, et Facebooki või Meta sisedokumentides tõepoolest tunnistatakse, et nad näevad, et nad on põhiline pettuste vahendamise platvorm. Nad saavad aru, et tegemist on pettusega, aga nad ei võta seda maha, sest see on neile äriliselt kasulik. Kui maailma kõige targemad pead töötavad välja algoritme, mis ei luba lapsel sotsiaalmeediaakent kinni panna, siis mida me saame siin seadusloojatena, vastutustundlike ühiskonnaliikmetena teha oma noorte hoidmiseks? Nad on sellise vastase vastas, kellest nad jagu ei saa.

Teie aeg.

Meie ajal raamatukoguhoidjad ei keelitanud meid küünlavalgel õhtul raamatuid lugema ja voodi all.

Aitäh!

Tuletõrjujad oleks seda kindlasti küll teinud. Aga üks lahendus valitsuse tööplaanis on see, et algklassidele peaks olema välja töötatud terve aastane kursus, kus juhendatakse noori, lapsi eluks infoühiskonnas. 

Ja tõepoolest, kui minu põlvkond oli väike, siis meid õpetati, kuidas metsas mitte ära eksida, sest toona oli küllalt tavaline, et laps saadeti üksinda metsa mustikale. Õpetati selgeks, kuidas jälgida, kummal pool puud sammal kasvab ja kuidas [metsast] välja orienteeruda. Me kindlasti peame [lapsi koolitama] – kuna perede taust on erinev –, et kõik lapsed saaksid elus võrdse stardivõimaluse ja kõikidel lastel oleks need teadmised ja oskused olemas. Ka teaduspõhiselt on välja toodud, et digipädevused ja digiteadlikkus on palju suurema mõjuga, koolide tegevus on palju suurema mõjuga kui lihtsalt keeldude panek. Sest eriti teismelistel kipub tekkima hasart keeldudest mööda minna, ja sellistest keeldudest on väga lihtne mööda minna – nagu juba toodud VPN-i näide. On väga palju võimalusi, kuidas seda teha. Õnneks või kahjuks on eriti teismelistel – teismeiga on nihkunud teatavasti varasemaks – ka teatud soov keelatut rohkem ihaldada. Sellele on ka teadlased tähelepanu juhtinud. 

Nii et kindlasti [tuleb suunata] väga palju rohkem tähelepanu ja ressurssi laste ja noorte harimisse, koolidesse ja lasteaedadesse selle teemaga tegelemiseks. Lihtne oleks öelda, et las pered tegelevad, aga esiteks ei pruugi peredel endil neid teadmisi olla. Paraku me näeme, et ka lapsevanematel on nutisõltuvust. Kõikidel peredel ei pruugi olla ka põhjalikke ühesuguseid teadmisi, mida lastele anda. Sellepärast on lasteaia ja kooli mõju ja tegevus äärmiselt olulised. Ma arvan, et sinna me peame palju rohkem tähelepanu panema.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Te oma vastustes paistate eiravat küllalt arvestatavat teaduslikku konsensust, et on väga selge korrelatsioon noorte vaimse tervise kriisi ja sotsiaalmeedia kasutuse puhul. Kui te vaatate näiteks Ameerika Ühendriikides läbi viidud põhjalikke uuringuid, siis näete, et umbes aastast 2010, kui sotsiaalmeedia eriti teismeliste ellu tuli – ka hilisem COVID muidugi mõjutas seda väga palju –, on näha väga selgelt, kuidas vaimse tervise probleemid sel ajal sagenesid. 

Te tõite ennist võrdluse, kuidas teile öeldi, et ei tohiks hämaras lugeda. Ma arvan, et õige võrdlus oleks tõenäoliselt see, kuidas kunagi arvati, et nikotiini tarbimine mõjub lastele väga rahustavalt. Suitsetati laste juuresolekul ja ei saadud aru, mida tähendab passiivne suitsetamine. Kui te räägite, et [digipädevust] peaks kuidagi koolides õpetama ja paremaid oskusi andma, siis see on sisuliselt sama, kui te ütleksite, et omal ajal oleks võinud õpetada lapsi niimoodi stiilsemalt sigaretti käes hoidma. Et küll siis oleks ka tervisemuresid vähem olnud. Kas te saate aru, et lugemine ja sotsiaalmeedias tunde ja tunde olemine on ikka kaks eri asja?

Ma arvan, et selle üle võib arutada küll. Nikotiinis ega alkoholis ei ole mitte midagi kasulikku, absoluutselt mitte midagi kasulikku. Info tarbimisel on inimühiskonnas siiski kasutegurid sees. Võrdlus nikotiini ja alkoholiga minu arvates ei päde. Veel kord, sel väga lihtsal põhjusel, et nikotiinis ega alkoholis ei ole absoluutselt mitte midagi mitte kuskilt otsast kasulikku. Viinasokke ei ole ka keelatud lastele panna. Samal ajal on infoühiskonna liikmeks oleku kasulikke pooli välja toonud ka mitmed teadusuuringud ja toob välja ka see OECD väga põhjalik värske uuring. 

Kui vaadata teadusuuringuid – siin jääb aega küll väheseks –, siis neid on siiski väga palju, mis näitavad, et jah, vaimse tervise mured kasvavad, aga ei saa öelda, et sellel on tõenduspõhine seos just nimelt sotsiaalmeedia kasutamisega. Seal on võib-olla teatud korrelatsioon, jaa, aga otsest põhjuslikku seost ei ole teadusuuringud seni veel välja toonud. 

Hea ülevaate sellest, kui keerukas see maailm on – ma ei tea, kuidas selle pealkiri on, aga eesti keeles ilmus see [2023] –, annab Ameerika väga tunnustatud psühhiaatri raamat ["Dopamiinisõltlased"], "Dopamine Nation" inglise keeles. See raamat näitab väga lihtsas keeles ja arukatele teadusuuringutele tuginedes, et sotsiaalmeediaga ja ka kõige tavalisema lugemisega seotud sõltuvus on ühesugused. Autor toob välja, kuidas tal endal oli probleem just nimelt lugemissõltuvusega, mis tema toimimist ühiskonnas hakkas juba häirima. 

Nii et see [teema] on äärmiselt keerukas. Tuginedes ka teadusuuringutele, ei saa öelda, et lihtne keeld nüüd lahendaks selle asja. Pigem ma hea meelega loeksin uuesti ette – või [saate] stenogrammist [järele vaadata] – Marina Kaljuranna öeldu, millega ma täies ulatuses nõustun: sellele küsimusele ei ole ühte lihtsat lahendust. Sellele küsimusele on väga palju keerukaid, aega ja pingutusi nõudvaid lahendusi, millega me peame terves ühiskonnas tegelema.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Sotsiaaldemokraatide poole on pöördunud näiteks kirjastajad, kes raamatuid välja annavad, ja rääkinud, et neil ja eesti keele õpetajatel on probleem, et eesti keeles enam ei loeta sotsiaalmeedia tõttu. Siin Madis Kallas just rääkis Eesti sotsiaalteadlastest – teadlastest, rõhutan –, kes ilmselgelt ei räägi niisama, vaid tuginevad mingitele uuringutele, mille põhjal on sotsiaalmeedial negatiivne mõju laste ja noorte vaimsele tervisele. 

Teie räägite siin turvalisusest ja kõigest sellest, mis on oluline. Meie küsime teie käest seda. Selle arupärimise põhiküsimus on selles, et kui Eesti Vabariigi valitsus neid piiranguid Euroopa tasandil ei toeta, siis järelikult teil on mingisugune plaan. Palun kirjeldage – punkt üks, punkt kaks, punkt kolm –, mida te siis kavatsete teha, et laste vaimset tervist hoida. Ja see ei ole vastus, et ma loodan, et neile antakse teadmisi, kuidas internetis turvaliselt toimetada, sest algoritmid on mõeldud inimestega manipuleerima ja noored sellest aru ei saa. Nii et nende õpetamine siin kahjuks ei aita.

Aitäh! Punkt üks: digiteenuste määrus, eriti selle artikkel 28 – Eesti on nõudnud ja nõuab edasi täiesti kõhklemata ja meelekindlalt selle rakendamist. Kui seda juba kehtivat õigust rakendataks, siis meil tegelikult selliseid probleeme ei oleks. Ma eelnevalt lugesin ette, et sellised manipuleerivad kasutusmustrid on keelatud. Me peame seda rakendama. Ja need on eriti keelatud alaealiste puhul. 

Teine: professor Murumaa-Mengel, keda ma siin juba eelnevalt tsiteerisin, toob välja ka mitmeid positiivseid protsesse. Samuti toob positiivseid protsesse välja värske väga laiaulatuslik OECD uuring. Ehk et punkt kaks on see, et mõistlik on positiivset osa toetada ja tegeleda negatiivse osaga. Negatiivne osa on teadusuuringute põhjal seotud kõige rohkem lapse taustaga. Kui see sõltuvusprobleem ÜRO uuringute järgi on 11%-l lastest – ehk 89%-l ei ole ja 11%-l on –, siis kindlasti peaks iga riik vaatama ka oma kultuuri põhiselt, mis eristab seda 11% nendest lastest, kellel sõltuvusprobleemi [ei ole], ja missugune abi on nendele lastele vajalik. 

Teadusuuringute põhjal on [sõltuvus] sageli seotud lapse muude probleemidega, mille mõju on tegelikult suurem kui sotsiaalmeedial endal: juba eespool nimetatud koduvägivald, vaimse tervise probleemid, mis olid lapsel enne või on ilmnenud samaaegselt. Seal ei pruugi aga olla põhjuslikku seost. Selles lapsed kindlasti vajavad abi. On veel näitajaid, mis on korrelatsioonis sõltuvusprobleemidega lastel. 

Siiski rõhutavad ka teadusuuringud, et väga suur roll on teadlikkusel, haridusel ja koolil, nii et õppeprogrammi muudatus on meil nii koalitsioonileppes kui ka valitsuse tööplaanis olemas, et luua algklassides aastane kursus, mis valmistaks lapsi paremini ette.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mulle tundub, et teie, oma erakonnale omaselt, olete siin taas monopoolsete suurettevõtete eestkõnelejana, mitte vabariigi justiitsministrina. 

Hiljutised noorte rasked vägivallakuriteod ja vaimse tervise näitajad on juba pikemat aega järjest halvemad. Me oleme tegelikult ka tunnistanud alles paar päeva tagasi "Aktuaalses kaameras", et koolis hakkama saamiseks pole meil laste jaoks isegi kaugelt vajalikul määral tugispetsialiste pakkuda ega ka raha õpikeskkonna ja õpivahendite kohandamiseks ja nii edasi. Kõik need on väga keerulised läbipõimunud probleemid.

Samas on lahendus konkreetsele probleemile, mida me oleme täna siin tõstatanud, väikeste laste liigse sotsiaalmeediakasutuse rangem piiramine üsnagi lihtsa poliitilise otsusega teostatav. Mulle tundub, et endale sobiva seisukoha katteks te viitate siin mingitele teadusuuringutele ehk teete sellist avalikku kirsinoppimist ja räägite meile, et tuleks vaadata hoopis koduvägivalla [olemasolu], tuleks teha seda ja teist. Aga millistega neist asjadest, mida te siin loetlesite, te konkreetselt tegelete? Palun loetlege meile.

Teie aeg.

Aitäh! Lubage mul veel kord ette lugeda Marina Kaljuranna, sotsiaaldemokraadi sõnavõtt Euroopa Parlamendi plenaaril 26. novembril: "Meie kohus on kaitsta lapsi nii reaalses maailmas kui internetis, mitte kõnede ja loosungite, vaid tegudega, kuulates eksperte ja lasteorganisatsioonide esindajaid. Just seetõttu ei pea ma õigeks üldist vanusetuvastust ja alaealistele kehtestatavat täielikku sotsiaalmeedia keeldu. Vanusetuvastus viib diskrimineerimiseni ning sotsiaalmeediakeelud lapsi ei peata. Kui soovime lapsi päriselt kaitsta, tuleb alustada veebiplatvormide kohustustest vastavalt digiteenuste määrusele. Aeg on nõuda määruste täitmist. Lisaks on ülioluline alaealiste digiteadlikkus, samuti lapsevanemate teadlikkus ning vastutus. Ma ootan komisjoni vastava ekspertgrupi soovitusi, mis ei diskrimineeri ega alahinda lapsi. Ainult siis saab tagada nii alaealiste eraelu puutumatuse kui ka turvalisuse internetis."

Ma nõustun selle seisukohaga absoluutselt täies ulatuses ja saan ainult kinnitada, et teie küsimuse alguses välja toodud teie tunne minu suhtes ei vasta tõele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajaks palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Head kolleegid! Kuulates seda ettekannet, arvan, et me kõik saame aru, et meil on probleem, aga ei ole lahendust. Hea minister, keda ma kolleegina väga hindan, minu hinnangul hetkel küll alahindab selle teema tõsidust. Minu meelest on see probleem palju sügavam, kui nendest vastustest välja tuli. Aga võib-olla see on minu isiklik tunnetus ja probleem. 

Ma olen viimasel ajal suhelnud päris palju ka psühhiaatrite ja psühholoogidega. Nad on välja toonud erinevaid märke selle kohta, mismoodi me oleme selle teemaga võib-olla juba hiljaks jäänud. Iga sotsiaalmeedias veedetud tunniga päevas suureneb noorte depressiooni risk 13%. See oli ühe uuringu kokkuvõttes, mis mulle saadeti. Eestis esineb sotsiaalmeediasõltuvuse sümptomeid 10%-l tüdrukutest ja 7%-l poistest. See ei tähenda, et rohkem lapsi selle käes ei kannataks, aga sõltuvus on juba väga tõsine häire, millega toimetulekuks on vaja psühhiaatrilist sekkumist. 

Lisaks kirjutas minule üks lapsevanem, ka haridusega seotud inimene järgnevalt: "See, mida näevad psühholoogid, õpetajad ja lapsevanemad, kes viitsivad märgata, on väga hirmutav. Sotsiaalmeedia ja üldse tehnoloogia liig- ja väärkasutus mõjutab meie laste vaimset tervist, süvenemisvõimet, keeleoskust, suhteid ja väärtusi. Kahjuks on tõesti lapsevanemaid, kes selles probleemi ei näe. Ma olen mõelnud, et neil on kas nii lihtsam või on nad ise sama dopamiinisõltuvuse käes. Ma imetlen riike, kes on selle vastu julgeid meetmeid rakendanud. See probleem ei ole lahendatav üksi ei kodus ega koolis, vaid peab olema riiklikult reguleeritud. Leebed ja kõigiga arvestavad meetmed siin enam ei aita, sest alati on keegi, kes on nende vastu. Lastel puudub eneseregulatsioon ja on naiivne arvata, et nad suudavad ennast ise välja tuua võrgust, kuhu on investeeritud miljardeid, et see neid enda kütkes hoiaks." Nii kirjutas üks lapsevanem, kes kuulis, et me selle teemaga tegeleme, andes teada, mida tema sellest arvab. 

Eesmärk ei ole ju kuidagi noorte vabadust piirata, midagi keelata, eesmärk on noori kaitsta. Probleeme tunnistavad ju ka noored ise, kes näevad, et nad veedavad sotsiaalmeedias liiga palju aega. Nad näevad, et sotsiaalmeedia annab neile ette valitud sisu, mida just see noor võiks lugeda. 

Siin paar nädalat tagasi olnud arutelus toodi välja, et poistele annab sotsiaalmeedia kusagil kolm korda rohkem vägivaldset sisu kui tüdrukutele. See ei saa olla juhus, vaid see on nende teadlik töötlemine: mis võiks neid huvitada, seda me neile ka rohkem anname. 

Minu üleskutse valitsusele ja konkreetselt ministrile on see, et tegeleme selle probleemiga sama tõsiselt, nagu tegelevad Austraalia või Taani. Ma olen kindel, et te ei eita, et probleem on Eestis olemas, aga ma arvan, et me väärime jõulisemaid ja kiiremaid samme ja olulisemalt suuremat debatti ühiskonnas sel teemal. 

Aitäh nende vastuste eest! Loodetavasti kohtume selle teema arutelul nii siin suures saalis kui ka teistes formaatides veel korduvalt ja korduvalt. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Hea minister ja kolleegid! Mul ei olnud plaanis siia tulla. Aga kõigepealt tänan sotsiaaldemokraate väga olulise teemaga väljatulemise eest. 

Meie minister on kuidagi väga liberaalsete vaadetega, inimõigused on nii olulised. See ei ole päris sama teema, aga hiljuti me arutasime õiguskomisjonis lähisuhtevägivalla üle. Kohal olid nii politsei kui ka justiitsministeerium. [Teema oli, et] kui sa vägivallatsed kodus, siis kui kauaks sind ära viiakse. Meie seisukoht – komisjoni juhi, minu ja ka paljude teiste seisukoht – oli, et me kaldusime politsei poolele: [kinnipidamine ei tohiks kesta] mitte mingi 12 tundi, vaid nädalavahetusel kas või kaks või kolm päeva. Isegi õiguskomisjoni esimehel oli palve justiitsministrile, et see [aeg] oleks pikem. Aga nagu ma aru sain, kaldub minister ikkagi liberaalsuse poole, et aitab 12 tunnist küll. [Inimesel on] ikkagi inimõigused, ükskõik, kas ta on koduvägivallatseja. Aga see selleks. 

Me magame suure osa oma elust maha, kolmandik ööpäevast läheb enamikul, mõnel rohkem. Teine kolmandik möödub sageli just digilainetes, selles kuumas sügavas mustas augus, mis tõmbab metsiku jõuga – ja mitte ainult lapsi ja noori, vaid kõiki inimesi. Ma pean tunnistama, et ka mind. Aga kui vaadata erinevaid põlvkondi, siis väikesed erinevused on olemas. Mina ei lähe [niiviisi sõiduteele] ja ma ei ole näinud ka, et täiskasvanud inimesed läheksid, astuksid julgelt sõiduteele, pilk mobiiltelefonis. Ma olen alati mõelnud, et kas nad arvavad, et nad on surematud. Nad reeglina ei vaata minu, autojuhi poole. Ja see ongi seesama, millest minister rääkis. [See tuleneb] mängudest, kus võib sada korda surra ja jälle [surnust] üles tõusta – jah, see on [videomängude] omapära. 

Teine asi on enesevigastamine, eriti noorte oma. Enesevigastamisega saad lõpuks aru, et sa oled elus. Kui sa ennast ei verista, siis sa ei saagi sellest aru, sa arvad, et kõik ongi selline suur ja virtuaalne, ilus ja lõputu. Sa oled nagu surematu. 

Ja tõepoolest, [digimaailm] on äärmiselt tugeva külgetõmbejõuga koht, see tõmbab ligi. Kui sa ei oska sellele vastu seista, aheldab see sind väga pikaks [ajaks], sügavalt ja kaua. Ja kui sa seal ei ole, kui sa ei pääse sinna, siis tekib ängistus, ilmajäämise tunne, et sa oled karjast, oma sõpradest, eemale lükatud. Sa ei tea, mida Jüri Ratas teeb, kas tõstab palki või tantsib kuidagi teistmoodi, või mida keegi teine teeb. Inimene on karjaloom ja sellest tulenevalt ta tahab teada, ükskõik, olgu see digimaailm või tavamaailm, mida teised karjaliikmed teevad, ja ta tahab olla omadega koos. Lihtsalt aeg on praegu muutunud ja me oleme jõudnud digimaailma. 

Ja loomulikult jäävad alati kogenumad ellu. Nooremate puhul võib tekkida tõsiseid probleeme kuni selleni välja, et auto sõidab tast üle, minnakse vägivaldsel teel kedagi ründama täiesti mõttetult ja nii edasi.

Soovite lisaaega?

Jah, paluks küll paar minutit.

Kolm minutit lisaaega.

Need on olulised asjad, mille peale peaks tõsiselt mõtlema. Olen mina mõelnud palju ja palju on sellest juttu olnud sõprade-tuttavate, laste ja paljude teistega. Liberaalsest seisukohast ei saa tõesti midagi teha. Ei ole ka mina seda meelt ja ma arvan, et ka kolleegid sotsiaaldemokraadid ei ole seda meelt, et hakata lapsi keelama, et me teame ja ütleme, kui palju mida on, muidu olete rikutud, maailm läheb hukka. Ei lähe kusagile hukka. Kogu aeg on nii olnud, ainult selle vahega, et alati saavad nooremad inimesed ja loomad rohkem surma. Neil on vähem kogemusi. See ongi see, millega karjajuhid, praegusel hetkel riigijuhid, valitsus ja ministrid, ja mitte ainult, peaksid tõsisemalt tegelema: mitte keelata, vaid mõelda, kuidas seda [korraldada]. Liiatigi on Eesti populatsioon, laste arv niigi väike. 

Samas olen mina tajunud infost üleküllastumise sündroomi. Ma arvan, et paljud siit on seda tajunud. Võib-olla on neid, kes ei ole seda endale teadvustanud, aga infot on nii ropult palju. Meil on loomulikult, kindlasti suurem vastupanuvõime ja kogemused, aga noorematel põlvkondadel, lastel ja noortel, on sellega väga raske hakkama saada. Sellest tulenevad paljud asjad, kuni enesetapumõteteni välja ja nii edasi. Nii et tegelikult peaksime midagi tegema. 

Nagu ma aru sain, rääkis lugupeetud ministriproua digiteenuste määrusest, mingist artiklist 28, mida ma ei tea, Euroopa Komisjoni suunistest, Jutlandi deklaratsioonist, millest ma ka ei tea suurt midagi, profileerimisest ja kõigest muust. Ministriproua ütles, et ta ei tea superandmebaasist midagi – alles see oli, kui me võtsime siin enne hooaja lõppu vastu [seaduse], mille president saatis prügikasti. See oli see 11 andmebaasi [teema], millega minnakse uuele ringile. Nii et lugupeetud minister peaks ju teadma, mis asi see on. Seal on ka sõna "profileerimine". Algul nimesid ei ole, aga pärast, kui on kahtlane profiil, siis [on teisiti].

Aga see on oluline teema. Aitäh kolleegidele! Kahju, et osalejaid on siin nagu vähevõitu, aga me oleme täna juba mitu tundi, kolm-neli tundi kulutanud oluliste asjade peale. Nii-öelda vilgas tegevus on olnud, et mida peaks tegema, aga tulemusi pole. Ma pean silmas tänase päeva esimesi eelnõusid, mida me arutasime. Nii et veel kord aitäh kõigile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Soovib. Palun, Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh! Mina ka veel kord tänan selle arutelu eest! Äärmiselt oluline teema. Ma ka samuti loodan, et need arutelud jätkuvad. Siin aga kõlasid mõned asjad, mille ma siiski faktiliselt pean ümber lükkama. 

Kõigepealt, mis puudutas koduvägivalla või lähisuhtevägivalla teemat õiguskomisjonis: ei vasta tõele, et minister toetab 12 tundi [viibimiskeeldu]. Ma päris selgelt toetan selle aja pikendamist. Ja näiteks Delfi tänases juhtkirjas on välja pakutud minu arust täiesti suurepärane kompromiss, mis lahendaks kõik asjad ja mis vastab ka süsteemse õigusriigi arusaamisele. Kindlasti peab seda aega pikendama. See väide, mis siin eelnevalt minu kohta kõlas, päris kindlasti ei vastanud tõele. 

Igaks juhuks rõhutan üle ka selle, mis ei vasta tõele. Viibimiskeelu puhul me räägime vägivallatsejatest ja üksnes sellistest juhtudest, kus mitte mingit süülist tegevust ei ole olnud. Seda aetakse sageli segamini. Kui on olnud vägivald, siis kriminaalmenetluse seadustik käsib menetlust alustada ja menetluse alustamise puhul on kohe võimalik [isikut] kaks kuud [kinni pidada]. [Viibimiskeelu puhul] me räägime üksnes sellistest juhtudest, kus on võimaliku ohu tekkimise kohta hinnang, aga ühtegi süülist tegevust veel toimunud ei ole. Selles mõttes ma ei saa selle terminiga kuidagi nõustuda ja see on oluline ära parandada. 

Teine asi, mis siiski vajab rõhutamist: regulatsioonid on olemas. Sellele juhitakse nüüd laialdaselt tähelepanu, et me praegu ei täida Euroopa Liidus, ka Eestis kehtivaid regulatsioone, mis on mõeldud laste kaitseks. See on tõsine probleem, et me juba kehtivat õigust tegelikult ei täida. Me täiesti kompromissitult nõuame, et seda tuleb täita. Nõuame seda nii Euroopa Komisjonilt kui ka kõikide meile kasutada olevate muude vahenditega. Need regulatsioonid on üsna põhjalikud. Kui neid täies ulatuses täidetaks, siis meil ei oleks neid probleeme, millele te viitasite.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ning lõpetan meie tänase viienda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Tanel Kiige, Heljo Pikhofi, Raimond Kaljulaidi, Jaak Aabi, Madis Kallase, Helmen Küti, Riina Sikkuti ja Tiit Marani poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine tarbijaühistute läbipaistvuse ja kuritarvituste ennetamise kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja austatud minister! Eesti ajakirjanduses ja kohtusaalides on viimastel aastatel korduvalt esile kerkinud tarbijaühistute juhtimisega seotud probleemid, mis viitavad süstemaatilisele ja pikaajalisele läbipaistvuse puudumisele. Kõnekad on nii Tartu, Võru kui ka Vändra tarbijaühistute juhtumid, kus väike isikute ring on saanud heauskseid liikmeid ja ebaselget õigusraamistikku ära kasutades ühistute üle kontrolli. Võru kaasuse puhul on Tartu Ringkonnakohus isegi kinnitanud juhtide süülise tegevuse. Tartus on uurimised soikunud ning Vändras ei ole rikkumist sisuliselt uuritudki. 

Need näited kinnitavad, et tegemist ei ole juhuslike eranditega, vaid süsteemse probleemiga, mille keskmes on lünklik seadusandlus ja ebapiisav järelevalve. Tulundusühistuseadus ei taga praegu liikmete tegelikku mõju oma organisatsiooni juhtimise üle. Liikmete nimekirjad on juhatuse kontrolli all ega ole liikmetele kättesaadavad, raamatupidamise ja vara liikumise kohta puudub sisuline ülevaade ning juhtorganite otsuseid saab teha läbipaistmatult tihti liikmete tahte arvelt. 

Lisaks on ilmnenud, et kuriteokahtlusega juhtumite uurimine on aeglane, venib või ei jõua üldse kohtusse. Ühistu lihtliige jääb kaitseta, liikmete koosoleku kokkukutsumine on keeruline ja kulukas, kohtusse pöördumine aga tihtipeale ebaproportsionaalselt kallis, samas kui ühistu juhid kasutavad ühistu ressursse enda kaitseks. Selline olukord õõnestab mitte ainult inimeste usaldust tarbijaühistute kui majandustegevuse vormi vastu, vaid ka usaldust Eesti õigussüsteemi ja õigusriigi põhimõtete vastu laiemalt. 

Oluline on siiski rõhutada, et Eestis on ka väga häid näiteid tarbijaühistute edukast ja kogukonna huvides toimimisest. Näiteks Hiiumaa ja Saaremaa tarbijaühistud näitavad, kuidas vastutustundlikult juhitud ühistu võib olla kohaliku elu edendaja, piirkonna oluline tööandja ning inimeste igapäevaelu kindel tugisammas. Need positiivsed näited annavad kinnitust, et ühistuline ettevõtlus on Eestile oluline ja vajalik. Toimimiseks vajab see aga selget ja õiglast seaduslikku raamistikku.

Sellest kirjeldusest tulenevalt oleme esitanud ministrile neli küsimust tagasivaate kohta, miks ja mida on tehtud või ei ole tehtud valdkonna reguleerimiseks, ja eelkõige põhirõhuga tulevikku vaatavalt, et kas ministeeriumil on plaanis astuda samme läbipaistvuse suurendamiseks, mis tagaks ühistute lihtliikmete õigused.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur tänu nende küsimuste eest! Me räägime tulundusühistutest. Küsimus nr 1: "Miks ei ole ministeerium viimase 15 aasta jooksul muutnud tulundusühistuid puudutavat seadusandlust, kuigi probleemid on avalikkuse ette jõudnud korduvalt ja suure kõlapinnaga?" See eeldus selles küsimuses ei ole tegelikult õige. Ministeerium viis läbi tervelt nelja aasta jooksul, 2014–2018, ulatusliku ühinguõiguse revisjoni. Selle revisjoni käigus analüüsisid Eesti kõige tunnustatumad ühinguõiguse eksperdid tulundusühistute tegevust reguleerivat seadusandlust. Selle analüüsi, kontseptsiooni tulemus on rohkem kui 900 lehekülge pikk. Vastavalt sellele analüüsile on etapiviisiliselt liigutud edasi ka õigusloome muudatustega. 2022. aastal võeti vastu esimene seadusemuudatuste pakett ja praegu on töös teine seadusemuudatuste pakett, sealhulgas tulundusühingute juhtimist käsitlevad muudatused. 

Teine küsimus: "Kas ja millises ajaraamis plaanib valitsus astuda samme, et tagada liikmete nimekirjade, raamatupidamise ja juhtorganite otsuste läbipaistvus ning tegelik kättesaadavus kõigile ühistu liikmetele?" Vastus on jah. Ja ajaraamist: 12. novembril me saatsime kooskõlastusringile äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, kus on ka tulundusühistuseaduse muudatused. Näiteks muudetakse selle eelnõuga tulundusühistuseaduse § 28, mis reguleeribki ühistu liikmete õigust teabele. Tulundusühistu liikme teabeõiguse sätted erinevad praegu põhjendamatult teiste eraõiguslike juriidiliste isikute liikide teabeõigust reguleerivatest sätetest. Samuti on probleemiks see, et ühistu liikme teabeõigust reguleerivad sätted ei ole piisavalt õigusselged. Sellele on tegelikult tähelepanu juhtinud ka Riigikohus, märkides, et tulundusühistuseaduse § 28 lõiked 2 ja 4 reguleerivad ühistu liikme teabeõigust lausa vastuoluliselt. Ma jätan praegu probleemide pikema tutvustuse vahele, olen valmis seda hiljem põhjalikumalt selgitama. Muutes neid sätteid, parandame need vead ära. 

Näiteks on juhatusel praegu õigus keelduda dokumentide esitamisest ja teabe andmisest, aga muudatusega me näeme ette, et seda asja tuleb siiski liikmete kasuks reguleerida. Samuti ei ole kohtusse pöördumise tähtaeg enam seotud üldkoosoleku toimumisega, vaid juhatuse keeldumisega liikmele infot anda või asjaoluga, et juhatus näiteks üldse pole liikme taotlusele vastanud. Kui liige pöördub juhatuse poole ja juhatus teatab, et liikmele antakse teavet üldkoosolekul, kuid üldkoosolekul teavet ei anta, siis ka see on eelnõu kohaselt edaspidi võrdsustatud keeldumisega. Ja § 28 lõikes 4 sätestatud kohtu poole pöördumise kahenädalane tähtaeg hakkab kulgema üldkoosoleku toimumisest. 

Aga siin tuleb siiski tähelepanu juhtida ka sellele, et liikmete pädevuses on ebasobiv juhatus tagasi kutsuda ja uus valida. Liikmed tulundusühistus igapäevase majandustegevuse juhtimisega ei tegele, selleks on juhatus. Aga sellest põhimõttest lähtubki liikmete õigus ja võimalus juhatuselt aru pärida ja dokumente nõuda. Nii et ma usun, et me oleme siin teiega ühel meelel, et seda õigust tuleb parandada. Teistpidi tuleb jällegi vaadata, et liikmetele vastamine ei oleks ülemäära koormav, nii et juhatus igapäevast majandustegevust korraldada ei saakski. Mõlemat pidi peab asi olema mõistlikult korraldatud, aga kindlasti peab juhatuse kohustus infot jagada olema senisest mõistlikumalt korraldatud. See eelnõu on praegu kooskõlastusringil. 

Küsimus nr 3: "Kuidas kavatseb valitsus tagada, et lihtliikmetel oleks reaalne võimalus oma õigusi kaitsta, sealhulgas koosolekuid kokku kutsuda ja vajadusel kohtusse pöörduda, ilma et see muutuks ebaproportsionaalselt kulukaks ja keeruliseks?" Praegu kehtiva seaduse, tulundusühistuseaduse § 40 lõike 4 kohaselt saavad liikmed üldkoosoleku ise kokku kutsuda, kui juhatus ei ole täitnud liikmete esitatud üldkoosoleku kokkukutsumise nõuet mõistliku aja jooksul. Selles asjas väga põhimõttelisi muudatusi plaanis ei ole, aga juba nimetatud kooskõlastusringil olevas eelnõus on siiski täiendavalt reguleeritud tulundusühistu koosolekute kokkukutsumist ja pidamist ning otsuste vaidlustamist puudutavaid sätteid, et lahendada elulisi, seni ette tulnud praktilisi probleeme ja ebaselgeid või vaidlustusi põhjustanud kohti. 

Näiteks on kavas muuta sedasama juba nimetatud § 40 kaht lõiget. Lõiget 3 täiendatakse ja nähakse ette, et lisaks konkreetsete seaduslike aluste esinemisele tuleb juhatusel erakorraline üldkoosolek kutsuda kokku igal juhul, kui see on ühingu huvides vajalik. Ühingu huvi peab olema keskne alus lisaks seaduses ja põhikirjas sätestatud muudele alustele, mil ühingu juhatus peaks liikmete koosoleku kokku kutsuma. Samuti muudetakse § 40 lõiget 4: täpsustatakse ja muudetakse õigusselgemaks üldkoosoleku kokkukutsumise õiguse üleminekut liikmetele, nõukogule, audiitorile või revidendile, seda just olukorras, kus ühingu juhatus ei kutsu üldkoosolekut seaduses ettenähtud kujul ja viisil kokku. 

Lisaks tõkestatakse juhatuse võimalikke kuritarvitusi üldkoosoleku toimumise aja määramisel. Sedasama § 40 lõiget 4 täpsustatakse ajavahemikuga, mille jooksul peab nõutud päevakorraga üldkoosolek olema kokku kutsutud ja toimuma. Edaspidi peab koosoleku kokku kutsuma kahe nädala jooksul ja see peab toimuma ühe kuu jooksul arvates hetkest, mil juhatus üldkoosoleku kokkukutsumise nõude sai. 

Samuti muudetakse üldkoosoleku päevakorda reguleerivas §-s 40¹ kolme lõiget. Kuna aeg on armutu, siis püüan lühidalt kokku võtta. Edaspidi piisaks näiteks ühest kümnendikust ühistu liikmetest või vähemalt kahest liikmest, kui ühistus on alla 20 liikme, selle üldkoosoleku kokkukutsumiseks, ja päevakorra täiendamise nõude puhul samamoodi. Lisaks [täiendatakse] § 40¹ lõikega 2¹. Juhul kui üldkoosoleku kutsuvad kokku kas nõukogu, audiitor või liikmed, saavad nad ühtlasi nõuda küsimuste võtmist koosoleku päevakorda kohe. Päevakorraväliste lisaküsimuste päevakorda võtmise häälte ja kvoorumi nõudeid täpsustatakse samuti, et demokraatlikud otsustusprotsessid oleksid paremini tagatud. 

Eelnõus on muudetud ka § 41 koosoleku kokkukutsumise teate saamise korra kohta ja § 42, mis näeb ette just kohtupraktikast tulenevaid muudatusi. Näiteks on koosolekul tehtud otsused tühised, kui liikmed, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, otsust heaks ei kiida. Hääleõiguse piiramist käsitlevat § 44 samuti täiendatakse ja täpsustatakse, juhtorgani liikmega tehtavaid tehinguid puudutab see, ja samuti, et millal liige ei või hääletada, näiteks kui otsustatakse temaga mis tahes õigusvaidluse pidamist või vaidlusesse või tehingusse ühingu esindaja määramist. Nii et siin on needsamad probleemid, mille te välja tõite oma küsimustes, laiemalt lahendatud. 

Samuti muudetakse § 46, üldkoosoleku kvoorumi nõuet, ja § 52, üldkoosoleku otsuse vaidlustamist. Lisaks muudetakse § 52¹ üldkoosoleku otsuse tühisuse osas ja § 57, mis puudutab tulundusühistu majandusliku olukorra halvenemist ja juhatuse liikmele määratud või temaga kokkulepitud tasude edasimaksmist või muude hüvede jätkuvat võimaldamist, ja § 60, mis täpsustab juhatuse valimise korda. Kohtusse pöördumise osas rõhutan, et koalitsioonileping ja valitsuse tööplaan näevad ette muuta ökonoomsemaks kõiki kohtumenetlusi, mitte piirduda üksnes tarbijaühistutega. Eesmärgiks on mitmed tsiviilkohtumenetluse tõhustamise lahendused.

Ja neljas küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus tugevdada riiklikku järelevalvet tarbijaühistute tegevuse üle, et vältida olukorda, kus liikmed on sisuliselt kaitseta juhatuste omavoli eest?" Siin ma pean siiski rõhutama, et tulundusühistute üle riik järelevalvet ei tee. Tulundusühistu juhatuse regulatsioon on sarnane muude juriidiliste isikute juhatust reguleerivate sätetega. Ühinguõiguse eksperdid on selles pikas ja põhjalikus analüüsis, millele ma eespool viitasin, analüüsi tulemusena jõudnud sinnamaani, et siin ei ole nende hinnangul põhimõttelisi muudatusi vaja. See on leheküljel 676. Konkreetsemalt analüüsitakse seda küsimust ühinguõiguse revisjonis. 

Ja sarnaselt teiste juriidiliste isikutega on tulundusühistu kõrgeim organ liikmete üldkoosolek. Kui tulundusühistu liikmed ei ole rahul juhatuse tegevusega, siis on liikmete pädevuses juhatus tagasi kutsuda ja valida uus juhatus. Nagu te eespool nägite, selle kohta on praegu terve rida muudatusettepanekuid kooskõlastusringis, et muuta protsess demokraatlikumaks ja paremaks. Ja kui tulundusühistul on nõukogu, siis ühistu liikmed valivad nõukogu, kes omakorda valib juhatuse. See on sarnane teiste juriidiliste isikute liikidega, on ka tulundusühistu juhatuse liikme vastutuse regulatsioon. Nii et juhatuse liikmed, kes tekitavad oma tegevusega ühistule kahju, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest. Suur tänu!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on lühike küsimus eelmisest küsimusest ja rahvusvahelisest praktikast ajendatuna. Kas te oskate öelda, kas sarnast äripidamise viisi ka meie lähiriikides praktiseeritakse? Kas seal on sarnaseid probleeme või seda infot teil praegu ei ole?

Tõsi, selles analüüsis, mis on üle 900 lehekülje – analüüs tehti perioodil 2014–2018 –, on võrreldud ka teiste riikide praktikat. Nagu me oleme näinud, on need konkreetsed küsimused, mis arupärimises olid, ilmsiks tulnud peamiselt ikkagi viimastel aastatel. Selles mõttes see võrdlus, mis seal on toodud, kindlasti praegu enam ei päde. Aga eks see niimoodi on, kui vaatame laiemalt kogu juriidiliste isikute regulatsiooni, et juba ainuüksi Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas on olnud seadusandlus pigem eksponentsiaalset laadi. Ei saa öelda, et üldse probleeme ei ole ja liikmesriigid sellega ei tegele või et Euroopa Liitki piiriüleste juhtumitega ei tegele.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Meil jõuab sel nädalal kolmandale lugemisele hoiu-laenuühistute seaduse muutmise seadus, kus samamoodi nii liikmete kaitseks kui ka tõesti viimastel aastatel ilmnenud pettuste ja rikkumiste riski vähendamiseks kavandatakse terve rida muudatusi. Kas teie kirjeldatud muudatused tarbijaühistute puhul, mida te plaanite, on hoiu-laenuühistute muudatustega kooskõlas? On seal mingisugust sünkroonsust taotletud või see ei ole vajalik? 

Väga hästi esitatud küsimus! Ma vastan niimoodi, et ma väga loodan, et on ikkagi seda kogupilti ka silmas peetud. Ma olen siiski sunnitud rõhutama, et peamiselt lähtub see eelnõu, mis on praegu kooskõlastusringile saadetud, ikkagi sellest väga põhjalikust analüüsist. Eelnõu on kooskõlastusringil ja kooskõlastusringi tagasiside põhjal me kindlasti vaatame selle üle. Selleks hetkeks, kui eelnõu lõplikult Riigikokku esitatakse, on hoiu-laenuühistu [seaduse] muudatused jõustunud. Kindlasti viiakse need kooskõlla, kui seal on midagi vaja veel muuta või teha.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Kui me räägime tarbijaühistutest ja nendest seadusemuudatustest, siis mil viisil ministeerium üldse nendesse protsessidesse kaasab neid, keda need kõige enam puudutavad ehk tarbijaid? Paljudes valdkondades on olemas sellised huviliste esindusorganisatsioonid, kellega koostöös ministeeriumid erinevaid seadusandlikke algatusi välja töötavad või kellega oma ametkondlikke ideid kooskõlastavad. Antud juhul, kui arenenud Eestis on üldse selline tarbijate huvide eest [seisvate] või tarbijaid esindavate ühenduste võrgustik ja kui palju ministeerium oma algatuste väljatöötamisel neile tugineb?

Aitäh! Tarbijate huve esindavaid esindusorganisatsioone on meil pigem tagasihoidlikult. Koduomanike liit tuleb mul esimesena meelde, see on niisugune klassikaline euroopalik tarbijate ühendus. Teisena meenub mulle autoomanike liit. Tõenäoliselt me suudaks võib-olla veel mõnda siin meenutada, aga see [valdkond] ei ole Eestis sellise ulatusega välja arenenud, nagu see on mitmes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Antud juhul, mis puudutab tulundusühistuseaduse muudatusi, siis nagu öeldud, neid on pikka aega tehtud, ette valmistatud ja analüüsitud. Siin on need tulundusühingud ise ju loomulikult kaasatud olnud, aga nii nagu kõikide eelnõude puhul tehakse pikk ja põhjalik kaasamisring kindlasti ka Riigikogus.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on meie kuues päevakorrapunkt käsitletud.

Head kolleegid! Nüüd, pärast haamrilööki on teil võimalik end registreerida vabasse mikrofoni. Olge head, palun! Kõnesoove on. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Küti.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja üle telesilla ülekande jälgijad! Rahvusvaheline puuetega inimeste päev on 3. detsembril ja seda päeva tähistatakse ÜRO algatusel alates 1992. aastast. Eesti Puuetega Inimeste Koda tähistab seda päeva alates 1996. aastast, kui toimus esimene rahvusvaheline puuetega inimeste päeva konverents. Mina tahan saabuva puuetega inimeste päeva eel keskenduda sellele olulisele tööle, mida teeb Eesti Puuetega Inimeste Koda, ja neid tänada ja tunnustada. Suur aitäh ja jõudu edaspidiseks! 

Nende missiooniks on puuetega ja krooniliste haigustega inimeste elukvaliteedi ning ühiskonda kaasatuse ja eneseteostuse võimaluste suurendamine huvikaitse ja koostöö kaudu. Suhtlus ja pidev töö maakondlike kodadega, mida on kuusteist, ja nende alluvuses vabatahtlike organisatsioonide ja eraisikutega, kes pöörduvad nõu, juriidilise abi või muu vajaliku teabe saamiseks, on tõesti igapäevane. Koda on seisnud ja seisab oma tegevuses puuetega, krooniliste ja harvikhaigustega ning vähenenud töövõimega inimeste ja nende lähedaste ja perede õiguste, huvide, heaolu ja kaasamise eest. Kuulun ise Riigikogu liikmena sotsiaalkomisjoni koosseisu ja saan kinnitada, et Eesti Puuetega Inimeste Koda on suurepärane koostööpartner, kes alati tähtajaks ning väga konstruktiivselt on andnud oma arvamusi seaduseelnõude menetlemisel ja teinud ettepanekuid, et eelnõud veelgi paremaks saaksid. 

On väga kahetsusväärne, et tänane sotsiaalminister Karmen Joller otsustas ära jätta senised, eelmise sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo algatatud ja juba traditsiooniliseks muutunud regulaarsed kokkusaamised ning jätta alles kohtumised vaid ametnike ja koja vahel. No abiks seegi! Tegelikult kaotab sellest kõige rohkem aga minister ise, sest need kohtumised oleksid kindlasti aidanud end tervishoiuvaldkonnas kindlalt tundval ministril ennast kurssi viia ka sotsiaalvaldkonna teemadega.

Lõpetuseks aitäh ja tugevat tervist kõigile! Käes on advendiaeg ja peagi jõulud ning usun, et saabuva puuetega inimeste päeva eel võiks jõulusooviks olla see, et mitte vaid ühel päeval aastas –  3. detsembril – me ei mõtleks ja räägiks puuetega inimestest, vaid tegutseksime iga päev nii, et me ei unustaks neid, kes ka põhiseaduse kohaselt peaksid olema riigi erilise kaitse all. Just selle pärast soovin ma kõigile häid argipäevi. 

Neil, kes külastavad minu kodulinna Viljandit ja teater Ugalat, on alates homsest võimalus näha Eesti puuetega inimeste esitletavat omastehooldajate näitust. Näitus on ka veebi teel jälgitav, koos subtiitrite ja muude ligipääsetavust tagavate teenustega. Aitäh, et kuulasite ja loodetavasti ka kuulda võtsite! Suur tänu!

Suur tänu! Üks hetk, Lauri Läänemets! Üks hetk. Selge. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Mina tunnen muret praeguse Eesti demokraatia pärast ja ka Eesti demokraatia tuleviku pärast. Eelkõige puudutab see erakondade rahastamist. Me kõik teame, et erakonnad on väga oluline osa Eesti demokraatia toimimisest. Erakonnad on Eesti inimeste jaoks tegelikult töövahend selleks, et keegi nende soove poliitilisel tasandil esindaks ja et need inimesed oleksid ära kuulatud. Kõik ei saa ju korraga otsuseid langetada. Kui erakonnad peaksid löögi alla sattuma, siis tegelikult satub löögi alla kogu Eesti demokraatlik süsteem.  

Hiljaaegu esitas prokuratuur kahtlustuse mitmele isikule ja ka erakonnale Isamaa. Ma ei taha rääkida mitte sellest, kas seal oli tegemist keelatud annetustega või mitte. Küll õiguskaitseorganid selle välja selgitavad, seda protsessi me kõrvalt näeme. Aga see on esile toonud ühe palju suurema mure, mis puudutab raha mõju ja raha võimu erakondade toimimisel. Antud asjaolu arvestades on vähemalt meedia vahendusel jäänud mulje, et erakond Isamaa sisevalimisi mõjutati rohkem kui 300 000 euroga. 300 000 eurot on oluliselt suurem summa kui sotsiaaldemokraatide kohalike valimiste kampaania näiteks Tartus, mis jäi 70 000 euro kanti. Ilmselgelt on sellisel suurel rahal loomulikult ka mõju. 

Eriti suur probleem on see siis, kui nii suur raha tuleb kas ühe või mõne isiku käest. See tähendab, et kui selle rahaga peaks olema võimalik juhi või juhatuse valimise protsessi mõjutada, siis ilmselgelt võib tekkida olukord, kus inimesed jäävad ka võib-olla tänu võlgu. Kui neist inimestest peaks saama ühel hetkel parlamendi liikmed või kui nad on parlamendi liikmed või kui nendest inimestest peaks saama ühel hetkel valitsuse liikmed, siis ei pruugi enam olla kindel, kas nende inimeste ülemus on rahvas või Riigikogu või nende ülemuseks või vähemalt ülesannete andjaks saab olema see isik, kes on suuri summasid annetanud selleks, et nad kuhugi jõuaksid. 

Demokraatlik protsess erakondade sees peaks olema eelkõige isikute ja ideede vaheline võistlus. See, et keegi omale sisevalimistel teeb kampaaniat, flaiereid või videoklippe, on täiesti normaalne demokraatliku protsessi osa, aga ma julgen öelda, et juba alates 10 000 euroga saab igas erakonnas märkimisväärse tulemuse ja see mõjutab erakonna juhtkonna valimisi.

Ma arvan, et me näeme täna Ukrainas tõesti seda negatiivset versiooni, kui riiki juhtivad poliitikud satuvad olukorda, kus tekivad korruptsiooniküsimused või vähemalt nende ümber olevatel inimestel tekivad need. Väga rasketel hetkedel võib see riik olla väga haavatav ja väga mõjutatav teiste poolt. Ma meenutan ka seda, et Lätis oli just mitte väga ammu probleem, kus oligarhid omasid erakondade üle mõjuvõimu just nimelt väga suurte rahaliste annetuste kaudu. Seega, et vähendada raha võimu ja mõju, on sotsiaaldemokraadid väga asjakohaselt esitanud erakonnaseaduse muutmise ettepaneku, mis ütleb, et üks inimene ei saa annetada rohkem kui 100 000 eurot aastas ühele erakonnale. 

Me kõik soovime, et lõppkokkuvõttes oleks otsustajaks valija ja et valija hääl ka pärast valimispäeva töötaks, mitte ei ilmuks välja inimesed, kes ütlevad, millise erakonnaga koalitsioon tuleb teha. Lõppkokkuvõttes võib-olla ilmub välja mõni nende sugulane, tuttav või endine kursavend, kes pannakse mõne omavalitsuse etteotsa. Need on päris negatiivsed arengud, kui see kõik peaks juhtuma raha mõjul. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen vaba mikrofoni. Ühtlasi on lõppenud ka tänane Riigikogu istung.