Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Minister! Külalised rõdudel! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63.  

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Läheme siis tänase, neljapäevase, 20. novembri päevakorra juurde.

Täna on meil päevakorras põhiseaduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kodanikuühiskonna arengust. Tugev kodanikuühiskond kui demokraatia alustala. Kollektiivsete pöördumiste roll ja mõju" arutelu. Täna on meil neli ettekandjat ja natukene selle päevakorrapunkti arutelu metoodika. Kõigepealt on ettekanne, siseminister Igor Taro kuni 15 minutit, küsimused-vastused kuni 20 minutit. Teiseks ettekandjaks on Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi võrdleva poliitika professor doktor Mari-Liis Jakobson, ettekanne 15 minutit ja küsimused kuni 20 minutit. Kolmas ettekandja on Tallinna Ülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht, avaliku halduse ekspert ja Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees doktor Külli Taro, kelle ettekanne on kuni 15 minutit ja küsimused samuti kuni 20 minutit. Ettekannetega lõpetab põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg ettekandega 15 minutit ja küsimused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kus esmalt saaksid sõna fraktsioonide esindajad ja peale seda kõik Riigikogu liikmed ja komisjonide esindajad. Arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. 

Läheme ettekandjate juurde. Palun kõnetooli siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head esinejad ja külalised! Mul on au avada täna Riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mis on pühendatud Eesti kodanikuühiskonna hetkeseisule ja tulevikule. Demokraatia tugevus ei ole kunagi iseenesestmõistetav. Selle elujõud sõltub meie inimeste valmisolekust osaleda, vastutada ja koos tegutseda nii headel aegadel kui ka kriisides. See on põhjus, miks me täna siin oleme. 

Lähtuvalt Eesti julgeolekupoliitika alustest on meie julgeoleku üheks aluspõhimõtteks sidus ja ühtehoidev ühiskond, kus avatud ja kaasav riigivalitsemine on väärtustatud, Eesti elanike usaldus riigi vastu on kõrge ning inimesed osalevad aktiivselt tugevas kodanikuühiskonnas. 

Tugev kodanikuühiskond on demokraatia ja julgeoleku vundament. See loob võimaluse, kus Eesti elanikud saavad osaleda otsustusprotsessides, kaitsta inimõigusi ning edendada läbipaistvust ja demokraatia põhimõtteid. Demokraatia püsimiseks ning arendamiseks on oluline toetada ja usaldada vabaühendusi. Elujõuline vabakond on ühiskondliku sidususe tugisammas, aidates hoida jagatud väärtusi ja eesmärke, eriti ajal, mil demokraatia ja julgeoleku alused seisavad silmitsi järjest kasvava survega. 

Eesti kodanikuühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul teinud hüppelise arengu. "Sidusa Eesti arengukava 2021–2030" toob esile, et Eestis tegutseb tuhandeid vabaühendusi ning ligi pool Eesti elanikest on panustanud mingilgi viisil vabatahtlikuna ühiskondlikku heaolusse. See peegeldab valmisolekut panustada ja üksteist toetada – sidusust, mis on osa meie julgeolekust ning vastupidavusest kriisidele. 

Sama arengukava ütleb ausalt ka seda, et potentsiaali veel on. Motiveeritud inimesi ja kogukondi on rohkem kui tänane aktiivne osalus. Meie eesmärk on luua selline raamistik, kus igal inimesel on lihtne ja loomulik oma panus anda, olgu see naabruskonna turvalisusesse, spordiklubi vedamisse, abivajaja toetamisse või uute lahenduste kaasamisse koos riigiga. 

Vahetult annab pärast minu sõnavõttu põhjaliku ülevaate demokraatia hetkeseisust Tallinna Ülikooli professor doktor Mari-Liis Jakobson. Tema analüüsi üks keskseid järeldusi on, et Eesti seisab liberaaldemokraatia põhinäitajates maailma tipus, kuid osalus- ja arutleva demokraatia praktikates on meil arenguruumi, eriti selles, kuidas laiendada otsustusprotsessidesse kaasatavate ringi ja väärtustada erivaateid. See tähelepanek on ülimalt tähtis. Demokraatia tervis ei sõltu üksnes valimiste korrektsusest, vaid ka sellest, kas inimesed tunnevad, et nende hääl loeb, kas nad näevad oma panuse mõju või tekib neil pettumus, kas kasvab vastandumine ja valeinfo levik. 

Ka Eesti inimarengu aruanne kirjeldab, et kui inimeste arvamuste ja vajadustega valitsemisel ja otsuste tegemisel ei arvestata, tekitab see pettumust ja trotsi, soodustab alternatiivvõrgustike või sotsiaalmeediagruppide teket, valeinfo levimist, polariseerumist ning üldist usaldamatust. 

Meil on toimivad ja turvalised osaluskanalid. Doktor Külli Taro annab oma esitluses ülevaate rahvaalgatus.ee-st, mis on muutunud oluliseks digitaalseks ruumiks ja mis koondab väga erinevaid hääli, rohujuure tasandilt professionaalsete huvikaitse partneriteni. Igaühel alates 16. eluaastast on õigus algatusi toetada ning Riigikogule kollektiivse pöördumise esitamiseks on vaja vähemalt tuhat allkirja. Rahvaalgatuse tähendus on sageli laiem kui üks otsus. See on ühiskondlik ventiil, mis aitab ohutult ja sisukalt pingeid maandada, teemasid selgitada ning otsustajatele selge signaali anda. 

Samas on kodanikuaktiivsus mitmetes valdkondades madal. Inimesed ei ole alati teadlikud oma osalusvõimalustest või ei tunne, et neil oleks reaalne mõju avalikus elus. See kehtib eriti noorte ja vähem esindatud rühmade kohta. See madal aktiivsus on seotud ka üldise usaldamatuse ja pessimismiga poliitiliste institutsioonide ja otsustusprotsesside suhtes. 

Kriisid ei hüüa tulles. Me teame, et turvalisus algab kogukonnast, naabrite tähelepanelikkusest, vabatahtlikust valmisolekust, usaldusest kohaliku omavalitsuse, ühenduste ja riigi vahel. Kogukonnad on meie esmane vastupanuvõime. Kui asi läheb kriitiliseks, jõuab abi kõige kiiremini kohale siis, kui inimesed tunnevad üksteist, usaldavad oma ühendusi ja teavad, kuidas käituda. Meie vabatahtlike valmidus ja osalus siin on võtmetähtsusega. See on fakt, mille üle saame olla uhked ja mida peame siin sihikindlalt kasvatama. 

Siseministeeriumi valitsemisala tugineb väga suurel määral just vabatahtlikele. Meie vabatahtlike päästjate, abipolitseinike, merepäästjate, Häirekeskuse vabatahtlike ning vabatahtlike abidemineerijate arv ulatub tuhandetesse, mis kinnitab omakorda, et just kogukondlik valmisolek on meie esmane vastupanuvõime. Kujutage ette, meil valitsemisalas töötab 7464 kutselist ja vabatahtlikke on üle 5000. Nii et see on väga võimas jõud, mis meid toetab. 

Lisaks päästjatele, abipolitseinikele ja merepäästjatele on kriisivalmiduses roll kogu kodanikuühiskonnal. Kogukonnakeskused, MTÜ-d ja kirikud ning kogudused saavad korraldada evakuatsiooni- ja varjumisharjutusi, jagada riskiinfot eri sihtrühmadele, toetada haavatavaid elanikke, koostada vabatahtlike nimekirju, hoida kogukondlikke varusid ning pakkuda psühhosotsiaalset tuge. 

Ka riigi juhendmaterjalid ja programmid rõhutavad varude, oskuste ja koostöö tähtsust. Eesmärk on, et igal tasandil oleks valmisolek ja reageerimine kiire ja asjatundlik. 

Tugev partnerlus vabaühendustega eeldab ka läbipaistvat ja eesmärgipärast rahastamist. Meil on selleks põhimõtted ja head praktikad, alates rahastamise juhendmaterjalist kuni ministeeriumide oskusteni hinnata tulemusi, mitte ainult väljundeid. Olgem aga ausad, arenguruumi on endiselt. 

Siseministeerium kasutab strateegilise partnerluse formaati koosloomelise poliitika kujundamiseks. Strateegiline koostöö partneritega, nagu Vabaühenduste Liit, Eesti Külaliikumine Kodukant, Rahvaülikoolide Liit, Arvamusfestival ning maakondlikud arenduskeskused, jätkub, et edendada kogukondlikku valitsemisviisi, kodanikuharidust, arutelukultuuri, toetada tugevate vabaühenduste arengut ning panustada läbipaistvasse ja kaasavasse poliitika kujundamisse. 

Vabaühenduste rahastamise värske variraport näitab, et ministeeriumide lõikes on praktika ebaühtlane ning strateegiliste partnerluste rakendamine vajab ühtlustamist. Me võtame neid soovitusi tõsiselt ja liigume koos rahastajate ja partneritega süsteemsemate lahenduste suunal. 

Siinkohal pean paraku vajalikuks kahetsusega märkida, et Riigikogu rahanduskomisjon otsustas mitte arvestada Siseministeeriumi esitatud muudatusettepanekuid, mille eesmärk oli võtta vabaühenduste rahastamise muudatused riigieelarve seaduse muutmise eelnõust välja ning võtta piisavalt aega, et arutada kavandatavad muudatused kõigi osapooltega põhjalikult läbi ning leida parim võimalik lahendus. Eesti kodanikuühiskond on aastaid töötanud selle nimel, et liikuda eemale üksnes projektipõhisest rahastamisest ja tugevdada tegevustoetusi ning strateegilisi partnerlusi. Vabaühendused on riigile ja kohalikele omavalitsustele võrdväärne partner, mitte pelgalt projektide elluviija. 

Planeeritavad muudatused ei tee avalikule sektorile olemasolevate heade meetodite rakendamist lihtsamaks. Vastupidi, fookus nihkub raamatupidamislikele reeglitele ning viib meid kaasavast ja läbipaistvast poliitikast eemale. Meie eesmärk peab olema stabiilne, tulemustel põhinev ja selgete kokkulepetega rahastus, mis toetab koosloomet ja avaliku huvi eest seisvaid partnereid üle Eesti. Konkreetsemalt piirab see ettepanek tegevustoetuse saajate ringi peamiselt keskvalitsuse juriidiliste isikutega, suunates vabaühendused projektipõhise rahastamise alla ning põhjendab seda ühtlaste reeglite ja kontrolli vajadusega. Samas ei ole selle osa väljatöötamisel vabaühendusi ega ka Siseministeeriumi, kes vastutavad kodanikuühiskonna valdkonna eest, kaasatud. 

Vabaühenduste Liit toetas Siseministeeriumi ettepanekuid. Esiteks, eemaldada eelnõust piirang, mis välistaks tegevustoetuse andmise keskvalitsuse välistele juriidilistele isikutele, sealhulgas MTÜ-d ja sihtasutused. Teiseks, lisada volitus, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega tegevustoetuse andmise põhimõtted ja korra just nimelt läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks. Ning kolmandaks, võtta vabaühenduste rahastamise peatükk eelnõu muudatustest ajutiselt välja, et pidada sisulist arutelu partneritega. 

Mul on siiras mure, et see lähenemine tähendab tagasipööret projektikesksesse mudelisse, ohustab strateegilisi partnerlusi ning muudab koostöö ebastabiilsemaks just valdkondades, kus vabaühendused on riigi käepikendus avalike eesmärkide saavutamisel. See ei tugevdaks, vaid nõrgendaks riigi ja kodanikuühiskonna partnerlust. 

Meie kodanikuühiskonna arendamise alusdokument on Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon ehk EKAK, mille Riigikogu kiitis heaks 2002. aastal. EKAK sõnastas selgelt selle ajastu avaliku võimu ja kodanikualgatuse rollid ning koostööpõhimõtted. See pani aluse partnerlusele, mis on aidanud üles ehitada tänase tugeva vabakonna. 

Samas oleme 23 aastaga teinud läbi suured muutused. Digiriik on toonud uued osalusviisid, ühiskondlik mitmekesisus on kasvanud, julgeolekukeskkond on muutunud ja kogukondade roll elanikkonnakaitses on saanud strateegiliseks. Nende muutuste valguses on igati mõistlik avada EKAK ning tuua alusdokument vastavusse tänaste vajaduste ja väljakutsetega. 

Põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg teeb täna ettepaneku EKAK-i avamiseks ja uuendamiseks koostöös Riigikogu fraktsioonide ja kodanikuühiskonna esindajatega. Siseministrina loodan siiralt, et see ettepanek võetakse vastu ning protsess algatatakse võimalikult kiiresti pärast tänast arutelu. 

Koostöö ei sünni üksnes dokumentides. Selleks on vaja püsivat kokkulepitud formaati ja nähtavat kokkupuutepunkti parlamendi ja vabakonna vahel. Seetõttu toetan mõtet, et Riigikogul oleks selline sild olemas. See oleks praktiline samm mis tahes formaadis, mis võimaldaks fraktsiooniülest dialoogi, toetaks sisulist järelevalvet, aitaks hoida ühise töölaua lahti nii rahuajal kui ka kriisivalmiduse küsimustes. 

Täna arutame demokraatia ja kodanikuühiskonna tulevikku mitte abstraktselt, vaid väga praktilisest vaatenurgast. Kuidas teha nii, et iga inimene tunneks oma hääle ja tegude mõju? Kuidas tagada, et kogukonnad oleksid valmis kriisideks? Kuidas hoida ja kasvatada usaldust riigi ja ühiskonna vahel? 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Koostööpartnerid! Kui räägime demokraatiast ja kodanikuühiskonnast, siis räägime tegelikult oma riigi kestlikkusest ja turvalisusest. Me räägime sellest, kas inimesed tunnevad, et nad on kaasatud, kuuldud ja vajalikud. See ei ole luksus, vaid meie riigi tugevuse eeltingimus. Meil on täna tugevad alusstruktuurid, pühendunud kogukonnad, kaasaegsed osalusvahendid, kuid sama selgelt on näha ka kohti, kus saame ja peame ühiselt paremini pingutama, et osalus oleks sisukas, rahastus stabiilne ja partnerlus riigi ja vabakonna vahel tõepoolest võrdne. 

Ma kutsun meid kõiki hoidma avatust, dialoogi ja koostööd, astuma samme, mis tugevdavad inimeste usaldust ja suurendavad nende võimalust oma riigi arengus kaasa rääkida. Kodanikuühiskond ei ole pelgalt valdkond, mida toetada. See on meie ühise turvatunde, sidususe ja demokraatliku kultuuri süda. Hoidkem seda südant tugevana! Aitäh! (Aplaus.)

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister ja ettekandja! Jutt oli ju kõik väga ilus ja ma siiralt tunnustan selle eest, et sellise teema siia saali toota. Kahtlemata see ongi oluline. Aga paratamatult, vaadates opositsioonisaadikuna valitsuse tööd ja tegemist, siis ma ei näe, et teie kirjeldatud ideaali või isegi mitte mõistlikku lähenemist päris elus rakendataks. Kui me vaatame neid seaduseelnõusid, mis siia tulevad – võtame viimati selle, kus eile alles suruti läbi töölepingu seaduse eelnõu, kus vabaühenduste seisukohti, ametiühingutest ja arstide liidust puuetega inimeste kojani absoluutselt ei arvestatud. Võtame sellesama riigieelarve seaduse muudatused, kus olid kriitilised tähelepanekud vabaühenduste liidul – taas neid ei võetud arvesse. Ja vaatame sotsiaalvaldkonnas toimuvat. Ma ei näe tegelikult seda, et valitsus võtaks vabaühendusi ja erinevaid huviorganisatsioone tõsise partnerina, vaid pigem näen ma seda, et see kaasamine on kahjuks näiline ja pigem selline linnukese pärast tehtud. Nii et palun selgitage mulle, miks need sõnad ja teod ei lähe kokku.

Aitäh, härra Kiik, selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei saa sellega nõustuda, et me ei kuula absoluutselt vabaühendusi selle näite kaudu, mida te tõite. Jah, ametiühingutel võib olla oma arvamus, aga ametiühingud on ju osa kogu vabakonnast. Meil on olemas ka teisi ühinguid, kes on samamoodi sellesse protsessi kaasatud. Vabaühendusi on väga erinevaid. Ma saan aru, et kui me läheme maailmavaatelise vaidluse peale, siis tõepoolest, teile on võib-olla teatud suund rohkem südamelähedasem, võib-olla näiteks ettevõtjate vabaühenduste suund nii südamelähedane ei ole. Aga see, millega me peame siin tegelema: me peame leidma ühtpidi võib-olla kesktee, aga teistpidi peab valitsus saama oma poliitikat ellu viia. See ei tähenda seda, et me saame sada protsenti kõikide vabaühenduste kõikide ettepanekutega alati arvestada, kuid oluline on see, et me kuulame nad ära, me arutleme ja kui me oleme teinud ühe või teise otsuse, siis me ka põhjendame seda. Ja me anname ka nendele vabaühendustele jõudu ja ressurssi selleks, et nad meiega kaasa mõtleksid. Mul on igal juhul eelmises ametis siin komisjoni esimehena väga hea kogemus vabaühenduste suunalt huvigruppide kaitse osas. Meil on ju alati Riigikogus väga oluline menetlusprotsessi osa, et me ei saa mitte ühegi eelnõuga siia kõnetooli teist korda pärast esimest lugemist tulla, kui ei ole huvigruppidega koostööd või seda ärakuulamist ja arutelu toimunud. Minu arust on see väga oluline. Tegelikkuses need arutelud toimuvad ju ka enne Riigikogu kooskõlastusringide ajal, veel enne kooskõlastusringi VTK-de ajal. See, kui me mõnda ettepanekut sada protsenti ei arvesta, ei tähenda, et me kuidagi oleme vabakonnavaenulikud. Eks meil on ju ka maailmavaatelised eelistused mõnikord.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Minu küsimus on, et kui suur on praegu valmisolek. Või oled sa seda mõttes kraadinud, et panustada ühiskondlikult koostegemistesse? Kui ma vaatan 25 või 30 aastat tagasi, siis olid väga paljud asjad – ma ise olen mitmete liikumiste algataja – näiteks külas meil oli vajadus teha teatud asju, koristada oma teid, puhastada jõesängi. Või teine asi, kui ma noore arstina alustasin, siis oli täiesti tavaline, et tuldi naabri eest küsima retsepti või tuldi, et anda infot. Aga täna on meil n-ö teenustega paljud asjad kaetud, mis on väga hea, eriti sotsiaalhoolekande poole pealt. Aga mis sa arvad, kuidas seda ühiskonda kraadida? Kui suur on see valmisolek panustada on just ühiskondlikult?

Aitäh selle küsimuse eest! Ja nagu ma enne mainisin, iseenesest on eestlaste osalus vabaühendustes ju küllaltki aktiivne. Meil Setomaal vahepeal öeldi niimoodi, et see, kes kolme MTÜ-sse ei kuulu ja vähemalt ühte ei ole asutanud, ei ole õige seto. Sealkandis on see igal juhul olnud väga hinnatud ja levinud tegevus. Võib-olla see mõnevõrra väljendas ka seda, et kui on teatud lünkasid või on natukene nagu eemaloleku tunne, siis võetakse rohkem vastutust, võetakse ka see energia ja tegutsetakse aktiivselt, sellepärast et mõnda lünka on võib-olla tarvis täita. No mis seal salata, eks meil tihtipeale ju see vabaühendusse panustamine võibki olla seotud mitte niivõrd rõõmude kui muredega. Tullakse ühiselt mõne sellise mure lahendamiseks, mis on väga hea, mis tähendabki seda, et ei oodata, et riik tuleb ainult, vaid tunnetatakse seda vastutust.  

Võib-olla üks asi, mis meid eristab teistest riikidest. Me näiteks eile vestlesime Jaapani suursaadikuga sellel teemal, et Jaapanis on ka suur huvi teatud kogemuste vastu, mis meil on, ja võib-olla üks kogemus, mida me saame pakkuda neile, on just vabatahtlike ja vabakonnaga seonduv. Nii et Jaapanis on kindlasti väga juurdunud teineteise abistamise kultuur. Aga meil on teistmoodi? Meil on paljud vabatahtlikud hästi institutsionaliseeritud. See ei ole selles mõttes üldse halb, et need vabatahtlikud ei ole niinimetatud … esindajad, vaid nad on institutsionaliseeritud selle kaudu, et neile on tagatud teatud ressurss, näiteks väljaõpe, mingisugused vahendid, mis võimaldab neil olla püsivalt kas positiivses mõttes rakkes või siis olla nagu olemas. Selles mõttes see ongi suur vahe, et kui sul juhtub näiteks loodusõnnetus või maavärin ja sul tuleb hulk vabatahtlikke, kõik on toredad inimesed, tahavad oma abi pakkuda, aga kui sa ei ole neid varem ära struktureerinud ega välja õpetanud, siis on väga keeruline nendega kriisi ajal midagi peale hakata. 

Ja nüüd see mõte, mis meil on Siseministeeriumis, mille me tegelikult valitsusleppes oleme koos koalitsioonipartneritega kokku leppinud, on kriisireservide loomine, ehk elanikkonnakaitse kriisireserv, politsei kriisireserv ja kogu turvalisuse valdkonna kriisireservid. Me mõtleme erinevate kriiside peale. Meil Eestis on praktiliselt kõiki liiki kriise olnud, välja arvatud iseseisvuse taastamise järel meil ei ole olnud naaberriigis tuumaõnnetust. Kõik muu on olnud. Muu hulgas näiteks on meil ilmselt kõige sagedamini esinev kriis elektrikatkestus. Siin on tegelikult ka, ütleme, sellistel vabaühendustel või kodanikuühendustel oma roll. Meil on juba teatud ühenduste formaatidel olemas need toetusmeetmed, kus nad taotlevad raha selleks, et näiteks elektrigeneraator soetada kerksuskeskuse ülespanekuks või oma korteriühistu toimepidevuse parandamiseks. See kõik on selline kodanikualgatus, ka omavastutuse võtmine. Me näeme, et kriisireservi loomisel saab olema väga suur osa just nimelt vabatahtlikel. Meie tugevus on kindlasti see, et me oleme suutnud neid ka tihtipeale tõhusalt rakendada, luua mingisuguse süsteemi, et inimesed ei tule lihtsalt pea laiali kuhugi sündmuskohale, vaid nad juba teavad, iga inimene teab, mis on tema rollid, ütleme, kriisi või ka sõja korral, ja suudab neid ka täita. Selle eesmärgi poole me liigume. 

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kodanikuühiskonna ja demokraatia üks iseloomustav omadus on ka arvamuste paljusus. Aga tingimata, mina arvan ja mina tean, ei ole üks ja seesama asi. Meil tuleb igasuguseid arvamusi seinast seina. Minu küsimus on, kas me peaksime sellega midagi tegema. Ega kõik need arvamused, millele väga kiirelt pannakse külge silt, et see on vale arvamus või vale teadmine või see on uhhuu-informatsioon, tingimata pikas perspektiivis ei olegi valed. Kas me ei peaks väga aktiivselt valeinformatsiooniga võitlema või me peaksime mõnikord sammu tagasi astuma ja halb asi nagunii kaob ära ja hea jääb peale? Mis on sinu arvamus?

Aitäh! Ega see võib ka teisipidi minna ju ka, et hea asi hajub ja mõni halb jääb peale. Aga üritame siis näha seda klaasi ikkagi pooltäis olevana. Ma olen kuulnud, et siin Riigikogus on ka arutelu peetud näiteks rahvaalgatus.ee üle, et kas see lävend, 1000 allkirja mõnele ettepanekule, on liiga suur või see on liiga väike. Mõnikord tundub, et see 1000 allkirja on maru lihtsalt kokku saada. Kas kõik need asjad peaksid jõudma parlamendi ette arutelule? Ma arvan, et siin võiks tegutseda pigem sellisest ettevaatusprintsiibist lähtuvalt. Me võiksime seda lävendit hoida ikkagi võimalikult madalana nii palju, kui me suudame füüsiliselt neid asju läbi arutada ja läbi menetleda. Iseenesest need erinevad arvamused, mis näiteks läbi osalusplatvormide jõuavad kuhugi, ei materialiseeru ju kohe otsusteks. Sseesama rahaalgatuse instrument, mida me kõik oleme siin kogenud, kes on Riigikogus mingi aja töötanud, ilmselt on igasse komisjoni jõudnud mõni ettepanek. See ei ole ju automaatne, hoolimata sellest, kui palju allkirju seal kokku tuleb. Näiteks mõni väga hea ettepanek kogub napilt 1000 allkirja, väga sisukas ja väga hästi argumenteeritud ettepanek, mõni väga populistlik ettepanek, mis võib pikas plaanis teha ühiskonnale kurja, võib koguda kümneid tuhandeid allkirju ja poolehoidjaid. Ja ometigi see ei ole otsustav nende ettepanekute hindamisel, mis läheb töösse ja mis jäetakse kõrvale. Selleks on meil olemas filtrid. Üks kõige olulisem filter on siin seesama rahvaesindus, kes peab mitte ainult omaenese tarkusest, vaid alati ka eksperte kaasates hindama, mis on need argumendid, kus on see nii-öelda tera ja kus võib-olla ei peaks asjadega edasi minema. Aga hästi oluline on ka see, et need seisukohad on hästi põhjendatud, rahulikult argumenteeritud, faktipõhiselt ja võib-olla ka teineteist solvamata ja kuidagi paika panemata. Ma arvan, et see on selline oluline arutelukultuuri kvaliteet. Seda tasub meil siin saalis kõigil kindlasti õppida ja meeles pidada, et see sellises võtmes ka jätkuks. Nii et jah, muide vaba ajakirjandus on väga oluline sellel puhul, kui tulevad erinevad arvamused, mis neist võimendub ja mis neist ei võimendu. Ja iseenesest, kui mina veel ajakirjandust õppisin – alustasin õppimist veel eelmisel sajandil –, siis seal olid ikka väga selged reeglid, kuidas sa oma avaldamisele minevat materjali kokku paned, millist allikat sa kasutad, kuidas sa neid allikaid hindad, kuidas see peab olema mitmekesine. Tänapäeval mõnikord need piirid hajuvad seoses sotsiaalmeedia ja igasuguste uute platvormide pealetulekuga, aga see ei tähenda, et me peame neid keelama. Me peame lihtsalt leidma võib-olla ka mingeid uusi mehhanisme. Võib-olla peaksime mõnikord olema julgemad sekkuma nendesse aruteludesse, kus me näeme – vabandage väljenduse eest! –, et aetakse kelbast, aga võib-olla peaks mõnikord oma fakti julgema, faktipõhiste teadmistega sinna sekka tulema. See on ka kodaniku panus sellesse, et me jõuaks paremate lahenduste juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on küsimus tänase teema viimase lause kohta ehk kollektiivsete pöördumiste rolli ja mõju kohta. Kas te oskate öelda, kui palju neid kollektiivseid pöördumisi või rahvaalgatusi on viimase kahe ja poole aasta jooksul jõudnud siia suurde saali ja läbisid komisjonide filtrit? Sest mulle ei tule praegu ühtegi pähe, ausalt öeldes. Me võime siin meelde tuletada, et automaksuvastane petitsioon sai rohkem kui 70 000 häält, kui ma ei eksi, toiduainete käibemaksu alandamise petitsioon sai 100 000, aga ikkagi nad ei jõua siia suurde saali. Veel üks selline oli näiteks, et 36 organisatsiooni pöördusid Riigikogu poole ettepanekuga teha 1. juunist riigipüha ja siis vaba päeva. Aga see oli poolteist aastat tagasi ja ikka ei ole see siin. Kas on selline arusaam teil olemas?

Aitäh! Ma Riigikogu statistikat ei oska teile peast öelda, aga ma olen ise osalenud ka komisjonide töös, kus neid asju on arutatud. Ja nagu ma enne mainisin, tegelikkuses ju see mehhanism ei eelda, et ettepaneku kaalukust hinnatakse ainult selle järgi, mitu allkirja seal on. Ilmselgelt on meil võimalik teha ettepanekuid, mis koguksid väga palju allkirju. Näiteks tühistame mingid maksud või jätame veel midagi ära või suurendame näiteks kõikide inimeste palka või kellegi olulise sihtrühma palka või suurendame pensioni ja me saame sellele hästi suure toetuse taha. Aga tihtipeale ei sisalda need püstitatud küsimused ju seda võrrandi teist poolt, et mis on need kõrvalmõjud. Sellepärast ongi komisjoni filter seal vahel vajalik, et arutada, kas see ettepaneku siia saali toomine on tegelikkuses nii lihtne või ei ole. Ettepanek siia saali toomine tähendaks ju seda, et komisjon otsustab, et tuleb algatada eelnõu. Ega alati selle nii-öelda kodanike ettepanekuga mitte kaasaminek eelnõuga ei tähenda seda, et seda probleemi üldse ei lahendata. Seda probleemi annab mõnikord lahendada muul viisil või annab seda lahendada mõnevõrra hiljem. 

Näiteks minu enda kodukandiga kokkupuutes oli hiljuti arutlusel üks ettepanek, mis käsitles lõunaeesti keelele piirkondliku keele staatuse andmist. Jah, tõepoolest, kultuurikomisjon seda ettepanekut sellisel viisil siia saali ei toonud. Arvas, et sellisel viisil sellega edasi minna ei ole otstarbekas, kuid samal ajal on meil menetluses keeleseadus. Ma olen aru saanud, et on mitmeid Riigikogu liikmeid, kes sooviksid selle mõttega edasi töötada ja otsida lahendusi. Hoolimata sellest, et siia saali jõudvate rahvaalgatuse ettepanekute protsent ei ole väga suur, mulle tundub, et see ei ole tühi töö, mis seal tehakse. See on alati nagu diskussiooni algatamine. See arutelu, mis komisjonis toimub, on minu kogemuse järgi tavaliselt sisukas. Sinna kutsutakse juurde mitte ainult ettepaneku tegija, vaid komisjoni esimees katsub leida ka teemakohaseid eksperte ja vaadata, milline lahenduskäik või variant oleks kõige parem. Mina ei ole küll tajunud sellist suhtumist, et iga ettepanek, mis rahvaalgatusest tuleb, tuleb kindlasti laualt ilma arutamata maha lükata. Aga see arutamise tegevus iseenesest on juba väärtus omaette.

Aitäh! Küsimusteks ette nähtud aeg on otsa saanud. Läheme edasi tänase teise ettekandja juurde, kes on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi võrdleva poliitika professor, doktor Mari-Liis Jakobson. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud rahvaesindajad! Minister! Lugupeetavad EKAK-i ühiskomisjoni liikmed! Head kodanikud! Täna, aastal 2025, 34 aastat pärast demokraatliku põhikorraga riigi taassündi ning pea 23 aastat pärast Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ehk EKAK-i vastuvõtmist siin saalis, võime öelda, et Eesti demokraatia tervis on võrdlemisi hea. Seda ajal, mil üleilmsete trendide iseloomustamiseks räägitakse üha enam demokraatia vähikäigust ja autokraatia ajastust. 

Maailma üks juhtivaid demokraatia indekseid – Varieties of Democracy ehk demokraatia mitmekesisus – hindab Eesti liberaaldemokraatiat lausa maailmas teisel kohal paiknevaks. Ja olgu igaks juhuks öeldud, et need näitajad ei mõõda seda, kas võimul on liberaalid või konservatiivid, vaid seda, kas riigis toimuvad üldised, ausad, vabad ja võistluslikud valimised, kas tagatud on kogunemis-, meedia- ja sõnavabadus, kas toimib võimude lahususe printsiip ning kas kõik on seaduse ees võrdsed. 

Omajagu tagasihoidlikum on Eesti tulemus aga osalusdemokraatia indeksis, kus oleme alles 30. kohal, ja arutleva demokraatia indeksis, kus hoiame 31. kohta. Kui liberaaldemokraatia rõhuasetus on ennekõike sellel, kuidas saavad meie huvid esindatud valimiste tulemusel ja kui tõhusalt ja õiguskorra truult toimetavad riigi institutsioonid, siis osalusdemokraatia indeks mõõdab, kuivõrd laialdaselt saavad tavakodanikud poliitika kujundamises kaasa rääkida. Ja arutleva demokraatia indeks seda, kui laiapõhjaline ja konstruktiivne on olulisi ühiskondlikke küsimusi puudutav avalik arutelu. 

Eesti arutluskultuuri nõrkusteks on ennekõike eliitide tagasihoidlik lugupidamine vastuargumentide suhtes, otsustusprotsessidesse kaasatud eliitide endiselt kitsas ring ning poliitiliste otsuste tagasihoidlik põhjendatus. Osalusdemokraatia näitajaid tirivad allapoole vähene otsedemokraatia praktikate kasutamine, aga ka näiteks erakonnasiseste valimisnimekirjade koostamise protsesside suletus. 

Osalusdemokraatia tagasihoidlikum tase vaatab vastu ka ühiskondlike hoiakute uuringutest. Kuigi Eesti elanike jaoks on oluline elada demokraatliku valitsemisviisiga riigis, hinnatakse märksa tagasihoidlikumalt oma suutlikkust poliitikas ja valitsemises kaasa rääkida ning usku, et tänane süsteem seda üldse võimaldab. 

Samas on Eesti mitmete kodanikuühiskonna arengut iseloomustavate näitajate poolest siiski oma regioonis esirinnas. Ilmselgelt on panustanud sellesse ka Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni vastuvõtmine 2002. aastal ja aja jooksul arenenud kaasamise praktikad. Aja ja vabakonna töö tulemusel on mõnevõrra omasemaks saanud ka annetamiskäitumine ja panustamine vabatahtliku tööga. 

Näiteks maailma andmisindeksis – ingliskeeli World Giving Index – oleme liikunud riikide teisest sajast esimese saja hulka, aga mitte esimese kümne või viiekümne sekka. Sinna jõudsime korra Ukraina sõja laineharjal, kui paljud eestlased avasid oma südamed, kodud või rahakotirauad selleks, et toetada sõjapõgenikke või Ukraina armeed meiegi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega sõjas. Paraku tõi ka see välja, et nii annetajate teadlikkus kui ka mõnede initsiatiivi haaranud annetuste kogujate professionaalsus või pühendumus võib jätta soovida. Niisiis, arenguruumi meil veel on. 

Poliitiliste režiimide uurijad Steven Levitsky ja Daniel Ziblatt rõhutavad oma bestselleriks kujunenud raamatus pealkirjaga "Kuidas demokraatiad surevad", et tänapäevane demokraatia vähikäik ei kulge mitte riigipöörete või järskude suunamuutuste kaudu, vaid tasahaaval demokraatia kattevarjus. Demokraatia kandetalad löövad enamasti kõikuma alles siis, kui ise rahvalt mandaadi saanud poliitikud on aastaid õõnestanud usaldust valimistesse, mille tulemustel nende enda legitiimsus põhineb, või põhiseaduslikesse normidesse, millele nad ise on truudust vandunud, kui hakatakse sildistama oma poliitilisi oponente vaenlasteks või kahjulikuks elemendiks, kui hakatakse õigustama vägivalda, piirama sõna- või meediavabadust või teatud ühiskonnarühmade õigusi. 

Üks protsess, mis seda sammsammulist õõnestamist toetab, on ühiskondlik polariseerumine ehk olukord, kus ühiskonnas loomulik seisukohtade ja teemade paljusus peeneneb mõneks üksikuks suureks vastasseisuks. Sellistel vastasseisumomentidel hakkab paratamatult lahjenema lugupidamine oponendi suhtes, kahanema motivatsioon leida ühisosa erihuvide vahel ning mis iseäranis ohtlik, mida tugevam on vastasseis, seda lihtsamini leitakse õigustus nii-öelda ebaausate võtete kasutamiseks. Näiteks, kui oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ei kohkuta tagasi ka seaduste rikkumise teelt. 

Ühiskondlik polariseerumine on kasvutrendis paljudes maailma piirkondades, iseäranis Põhja-Ameerikas, Euroopas, aga ka Aasias. Eestiski on polariseerumise tase viimasel kümnendil omajagu süvenenud, ent meie regiooni laiemas kontekstis oleme endiselt mõõdukad. 

Polariseerumine ja kodanikuühiskonna areng on aga omavahel paradoksaalses seoses. Tugev polariseerumine võib viia autokraatiasse, ent mõõdukas polariseerumine nügib tagant ühiskondlikku aktiivsust. See peaks motiveerima inimesi enam osalema, annetama ja töötama oma maailmavaateliste tõekspidamiste hüvanguks. Aga mis aitaks meid välja maailmavaadete kaevikutest? 

Indeksid viitavad, et hästi läheb arutleva demokraatia traditsiooniga riikides, kus ühiskondlik aktiivsus kanaliseeritakse diskussioonidesse, mille eesmärk on mitte ideoloogiline kaevikusõda, kus tulemus on etteaimatav, igaüks surub oma maailmavaatelised kannad sügavamale mudasse, vaid kus arutletakse eesmärgiga leida kompromisslahendusi, mis võimaldaks igaühel minna edasi väärikalt oma vaadetele kindlaks jäänuna, kuid samas selliselt, et üks tüliküsimus on eri osapoolte vahel vähem. 

Polariseerumise tulemusel tugevneva kodanikuühiskonna kontekstis on äärmiselt oluline, et elus püsiks ka sedasorti kodanikuühiskond, mis toetaks esmajärjekorras just demokraatia alusväärtusi ja põhimõtteid, vägivallatut arutelukultuuri, õigusriigi põhimõtete austamist, kõigi sõnavabadust viisil, mis ei riiva teiste põhiõigusi ega inimväärikust ning enamuse võimu tunnustamist koos igaühe õigusega jääda poliitilisele eriarvamusele. 

Demokraatia alusväärtuste eelis on ühtlasi ka nende puudus. Nad on õhukesed. Õhedus soodustab ühelt poolt eri maailmavaadete kooseksisteerimist, mis on ju hea. Ent õhedus ei tekita entusiasmi. Raske on saada tavainimesi panustama oma aega ja raha ainuüksi demokraatia väärtuste ülalhoidmiseks olukorras, kus need võivad töötada ka näiteks nende ideoloogiliste oponentide hüvanguks. 

Selles kontekstis on üks tänase Eesti kodanikuühiskonna ja demokraatia arengu väljakutseid kindlasti demokraatliku arutelukultuuri ülalhoidmine ja ka parem institutsionaliseeritus. Eesmärk, mida ei saa jätta üksnes iseorganiseeruva kodanikuühiskonna õlule. Seda eesmärki aitaks tagada näiteks sisulisemad kaasamispraktikad kohaliku omavalitsuse tasandil, rahvakogu või mõne muu analoogse formaadi institutsionaliseerimine või ka suurem rõhk rahvaalgatuse konstruktiivsusele. Samuti võib kaaluda otsedemokraatlike praktikate laialdasemat kasutamist, kuid need vajaks maailmavaadeteülest hea tava kokkulepet, et suudaksime nende tulemusel ka tegelikult rahva tahet välja selgitada, mitte kasutada seda üksnes poliitilise manipulatsiooni vahendina. 

Lõpetuseks. Riigikogus kõlanud soov avada EKAK uuesti ning seda kaasajastada on tervitatav. Ehkki pea kõik selles dokumendis on aktuaalne ka tänapäeval, tuleb tunnustada, et lisandunud on uusi väljakutseid. Ja kindlasti on EKAK-i uuendamine ka ise väljakutse – väljakutse, mille raames on suurepärane võimalus mitte üksnes tõsta Eestis arutleva demokraatia ja osalusdemokraatia taset, vaid ka demonstreerida selle parimaid praktikaid. Näidata, et arutelu saab olla laiapõhjaline, hästi argumenteeritud ja üldisest huvist lähtuv. Näidata, et maailmavaateliste oponentide või ka lihtsalt konkurentide suunal kriitika tegemise kõrval suudetakse leida üles ka omavaheline ühisosa. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me näeme ju praegust olukorda, kus usaldus valitsuse vastu on praegu naeruväärselt madal. Tegelikult puudub see, aga uuringud näitavad, et valitsuse, vist oli septembris, usaldusväärsus on 30%, ma vaatan praegu, samas kui reitingute järgi on see 12,9%. Kuidas see võimalik on, et rahvas valitsust ei usalda? Kaks sellist täiesti erinevat numbrit. Mis on õige neist kahest?

Aitäh küsimuse eest! Mõlemad on õiged, sest mõõdetakse erinevaid asju. Kui me räägime valitsuse või ka Riigikogu usaldusest, mida mõõdetakse avaliku arvamuse küsitluses ja inimestelt küsitakse, kas te usaldate valitsust või kas te usaldate Riigikogu, siis hinnatakse, kas inimesed üldiselt usaldavad seda, mida valitsus kui institutsioon või Riigikogu kui institutsioon teeb. Aga nii-öelda erakondade reitingud, kus tänastel valitsuses olevatel erakondadel tõesti on see madalam, küsitakse, milliseid erakondi te toetate, kui täna toimuksid Riigikogu valimised, siis kellele te annaksite hääle. Minu meelest on see demokraatia seisukohalt hästi tervislik, kui inimesed suudavad eristada oma nii-öelda maailmavaatelist eelistust ja suhtumist põhiseaduslikesse institutsioonidesse. Samahästi näiteks võib või ei pruugi meeldida mõne institutsiooni juht, näiteks koolidirektor, aga samal ajal kooli ja seal antavat haridust endiselt usaldatakse. Nii et ma arvan, et siin otsest vastuolu ei ole. Kui need numbrid teataval määral erinevad, siis pigem see räägib sellest, et meil on ühiskonnas olemas arusaam erakondliku toetuse ja institutsioonide usaldusväärsuse erinevusest.

Tanel Kiik, palun! 

Jaa. Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mulle jäi juba enne silma teie faktilehelt, aga nüüd ka teie sõnavõtust Eesti tagasihoidlik koht osalusdemokraatias ja arutleva demokraatia indeksites. Siin on üks selline ilus lause, ma loen selle korra ette.

"Eesti arutluskultuuri nõrkusteks on ennekõike eliitide tagasihoidlik lugupidamine vastuargumentide suhtes, otsustusprotsessidesse kaasatud eliitide endiselt kitsas ring ning poliitiliste otsuste tagasihoidlik põhjendatus."

See on päris tõsine kriitika. Sellega on raske mitte nõustuda, eriti opositsioonis olles, näete seda igapäevaselt. Aga mis seal salata, see ei ole ju sõltuv otseselt sellest, kes parasjagu valitsuses on, vaid see kipub niimoodi olema, et ikkagi erakonnad ja kitsad ringid ja tagatoad teavad ikka paremini, kuidas asju tuleks lahendada, ja alati igale argumendile leitakse vastuargument ja vastuargumendile põhjendus, miks see vastuargument ei päde. Kes siis seda ei oskaks. 

Mu küsimus on, kuidas seda olukorda parandada. Kuidas me saaksime jõuda olukorrani, et näiteks aasta või kümne aasta pärast keegi teeks sarnast ettekannet ja ütleks, et vot, see on meie tugevus, me oleme suutnud nendest muredest üle saada?

Aitäh! Miljoni dollari küsimus, jah. Eks seda arutelukultuuri või üldse, kui me toome mängu sõna sõna "kultuur", siis me hakkame rääkima mingitest sügavamatest hoiakutest, lastetoast ja kõigest muust sellisest. Aga kindlasti mõjutab siin seda pilti ka tänapäev, see, kuidas me üldse poliitilistel teemadel arutleme. Ja võib-olla ka siin saalis toimuvale annab ju hoogu juurde see, mida pannakse tähele, mida väärtustab ühiskond, mida väärtustab valija. 

Mulle tundub, et täna me oleme seisus, kus erakonnad tajuvad, et üksteisele vastandumisest on võtta välja rohkem poliitilist kasu, saadakse rohkem tähelepanu. Mina rääkisin siin polariseerumisest. Ehk see võimalus lüüa ühiskonda kahte lehte – oma toetajateks ja vastasteks – just nagu soosib mõlema poole mängijaid. 

Üks lootus on, et kui ühiskonnas need ootused ja hoiakud muutuvad, siis kui ühel hetkel ikkagi vint saab üle keeratud ja inimesed väsivad ära pidevast vastandamisest. Ma arvan, et ka institutsioonide usaldusväärsus viitab sellele. See võiks nügida kõiki rohkem sellisele kaasavale arutelukultuurile. Ma mäletan, et siin üks peaminister ka kunagi mainis, et tema suur eesmärk on, et opositsioon ja koalitsioon teeksid rohkem omavahelist koostööd ja et jõuaks ka opositsiooni eelnõusid heakskiitmisele. Te teate ilmselt minust paremini, kuidas selle algatusega läks, aga need numbrid just väga suureks ei osutunud. Aga see pall on teie väravas.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor! Oma ettekandes te rääkisite polariseerumisest ja seletasite, millised mõjud sellel on demokraatiale. Minu küsimus puudutab polariseerumise põhjuseid, sest see on ju tagajärg. Lisaks üks väike küsimus. Te olete toonud eesti keele sõnavarasse sõna "klientelism". Äkki peatute sellel ka hetkeks?

Jaa! Mis on polariseerumise põhjused? Siin on päris palju seda seostatud meie teiseneva arutelukultuuri maastikuga. Olukorras, kus me arutleme üha rohkem poliitika üle sotsiaalmeedias, mis võimaldab mullistumist ja kus inimesed ei taju alati, et tegu on vähemalt poolavaliku ruumiga, kui mitte päris avaliku ruumiga, kus nende sõnal on kaal ja vastutus, siis on erinevad väljendid nii-öelda altimad välja tulema või arutellu jõudma ja see kõik normaliseerib seda protsessi. Samamoodi võib-olla seesama erakondadevaheline konkurents ja see taju, et näiteks meedia korjab konfrontatsioonilisi või, nagu Eestis on öeldud, reljeefseid väljaütlemisi meelsamini üles ja võimendab neid. Sellega on võimalik saada tähelepanu. Kõik need panustavad sinnasamma. Loomulikult, ega ju ka Eesti poliitika ei ole suletud anum. Nähakse, kuidas toimetavad kolleegid välismaal. Aeg-ajalt sellest ka õpitakse ja transporditakse siia praktikaid ühiskondadest, mis on juba oma olemuses polariseerunumad ja võib-olla sellise poliitilise loogikaga rohkem harjunud. 

"Klientelism", jah, ei ole üldse mitte minu leiutatud termin, vaid poliitikateadustes juba päris eakas termin. See viitab sellisele poliitilisele praktikale, kus poliitika muutub vahetuskaubaks poliitilise toetuse eest. Näiteks seda tüüpi praktika, kus üks kandidaat või erakond on nõus kas mõne toetaja või ka valija toetuse eest pakkuma talle teatud konkreetseid mõõdetavaid hüvesid. See on teema, mida Eestis ei ole nii põhjalikult eraldi mõõdetud. Pigem on meil siin selliseid nii-öelda üksikjuhtumite näiteid, kus keegi räägib, kuidas talle on pakutud tema hääle eest mingisuguseid hüvesid. See on rohkem levinud vähem arenenud demokraatiates ja võib-olla ka kohalikul tasandil. Miks ma selle teema tõstatasin enne kohalikke valimisi, oligi see, et lihtsalt inimeste teadlikkust tõsta. Tegemist on praktikaga, mis ei ole kindlasti demokraatiale tervislik. Oma hääle müümine on lausa karistatav praktika Eesti seaduste järgi.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud professor, aitäh teile selle ettekande ja küsimustele vastamisel sisukate vastuste eest! Minu küsimuse tegelikult küsis ära Tanel Kiik, aga ma üritan sinna juurde ühe mõtte lisada. Me kõik teame, et erinevatel erakondadel on erinev maailmavaade, see on hea, aga tihtipeale peaks otsima ühisosa, mis oleks tugevuse näide. Te oma uuringutes ja olukorraga tutvudes olete ilmselt jälginud ka teisi riike. Kuidas erineb Eesti selles pildis, ka siin saalis toimuv? Ma ei mõtle muidugi kolmandaid riike, ma mõtlen ikkagi Euroopa riike või siis ka Põhjamaa riike. Ja enne, kui te vastama hakkate, palju õnne ka Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudi kümnenda aastapäeva puhul!

Suur tänu! Ma eeldan, et küsimus puudutab siin ennekõike neid nii-öelda osalusi arutleva demokraatia näiteid. Noh, need on indeksid, kus Eesti on 30. ja 31. Kui me vaatame neid tipuriike nendes kategooriates, siis see pilt on seal üsna kirju. Seal on top 10-s või top 5-s sees ka sellised riigid nagu Uruguay, Taiwan, Sloveenia, Saksamaa, Norra ja Taani, mis võib-olla tulevad paljudele ootuspärasematena välja. Mida nende riikide puhul võib-olla esile tõstetakse? Esiteks, selline tõesti hästi laiapõhjaliste parlamentaarsete arutelude kultuur, näiteks Saksamaa näitel, tema komisjonide töö. See on ka Eestile olnud kunagi põhiseaduse koostamise kontekstis üheks eeskujuks. Aga võib-olla selle võrdluse kontekstis saab öelda, et tasub sinna lätete juurde tagasi minna ning vaadata ja võrrelda neid praktikaid, et kas meil on sealt midagi õppida. Uruguay ja Sloveenia puhul tuuakse välja otsedemokraatia tugevat traditsiooni, kus on hästi palju just ka kohaliku tasandi referendumeid. See on juba sisseharjunud osalemismeetod inimeste jaoks, seal on välja kujunenud oma tavad ja praktikad. See ei ole ainult selline nii-öelda manipuleerimise element, kus, ma ei tea, suured erakonnad teevad kampaaniat ühe või teise seisukoha toetuseks ehk siis põhimõtteliselt nad püüavad lihtsalt inimesi veenda, kuidas tuleb hääletada, mitte ei püüa aru saada, mida inimesed tegelikult eelistavad. Taiwan on kindlasti ka hästi huvitav näide. Ma ei ole kahjuks nende praktikatega väga kursis. Aga mida ma tean, on see, et Taiwan on tohutult polariseerunud ühiskond, aga seal on suudetud teha edusamme just e-demokraatia arendamisega ja nende e-demokraatia platvormidega. Taiwan on ka üks selliseid kohti, kus tehakse hästi palju polariseerumise teemal uuringuid ja eksperimente, et kuidas on võimalik selliste polariseerivate teemade kontekstis jõuda mingisuguse konstruktiivse aruteluni ja selle ühisosa väljaselgitamiseni erakondadeülese kompromissi leidmise kontekstis.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu! Lugupeetud professor! Jah, mulle tundub viimasel ajal, et Eestis püütakse demokraatlikku juhtimist taandada uuringufirmade leitud toetusprotsentidele, mitte just vabadelt valimistelt saadud mandaadile. Aga see selleks. 

Ma tahan küsida osalusdemokraatia tasakaalupunkti kohta. Kui te ise ka toote näiteks, et erakondade sisevalimised on läbipaistmatud, siis kus see osalusdemokraatia areng või selline demokraatlik tasakaalupunkt peaks olema regulatsioonide, käitumiseetika, käitumisnormide või mille vahel? Kuidas see tuleks leida, et see osalusdemokraatia meil paremaks läheks?

Aitäh! Tasakaal kujuneb tavaliselt katse ja eksituse meetodil. Ehk me saame viia sisse uusi praktikaid ja korrigeerida olemasolevaid. Kindlasti ei ole siin olemas kuldlõike lahendust, kus rätsep teeb ilma modellile selga proovimata ülikonna valmis ja siis me hakkame selle ülikonnaga järgmised mitukümmend aastat elama. Mis puudutab näiteks erakondade sisevalimiste teemat, siis siin on üks neid teemasid, mida Eestile on ette heidetud, see, et meil ei ole reguleeritud sisevalimiste temaatika. Erakonnad ise saavad otsustada, kuidas neid nimekirju kokku pannakse. Mõnes riigis on palju nõudlikumad erakonnaseadused, mis seda vastutavust ja esindatavust püüavad reglementeerida. Eestis on sellest loobutud. Ma saan aru, et osalt just nimelt strateegilise kalkulatsiooni eesmärgil, kuidas saada kokku kõige konkurentsivõimelisem nimekiri, sest see, keda eelistavad erakonna liikmed, ei pruugi alati minna kokku sellega, keda võib eelistada valija. Eestis erakonnaliikmete protsent tervest elanikkonnast ei ole maailma kõige kõrgem, ta ei ole ka kõige madalam. Aga siin on seesama risk. 

Poliitika on jah pikk mäng. Ka erakonnad kalkuleerivad siin mitmete teemade vahel, aeg-ajalt on võib-olla poliitiliselt mõistlik võtta teatav valija kriitika, juhul kui see hiljem otsuste jõustumisel, ellurakendumisel võib pöörduda, kui mingisugused ebamugavad teemad saavad pildist välja. Ja pikk mäng on ka osalusdemokraatia ja arutlev demokraatia. Need kindlasti on ühest küljest positiivsed, head praktikad, mis võimaldavad suuremat legitiimsust otsustele, aga teisalt võtavad rohkem aega. Nii et jah, see kuldlõige, ma arvan, kujuneb katse-eksituse-meetodil. Aga tasub katsetada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ennist kolleeg Tanel Kiik küsis, kuidas olukorda muuta. Inimesed ei tunne, et nendest väga palju sõltuks. Võib ju rääkida, aga kuulda ei võeta. Te ütlesite, et see on miljoni dollari küsimus. Mina olen nõus vastama sellele küsimusele palju väiksema summa eest, kui keegi ei pakuks. On olemas hoovad, mille kaudu minu meelest saaks vägagi palju seda olukorda paremuse poole liigutada. Ennekõike ma nimetaksin rahvaalgatuse õiguse taastamist. Ma tean, et siin võib kerge olla see vääriti arusaamine tekkima – mitte teil, vaid kuulajaskonnal laiemalt –, sellepärast et meil on ju rahvaalgatus.ee. Aga nagu teie poliitikavaldkonna akadeemikuna kindlasti teate, see ei ole see, mida on silmas peetud päriselt rahvaalgatuse õigusest rääkimise teel. 

Kui taastada see rahvaalgatuse õigus, mis oli sätestatud 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadustes, nii et rahvas saab päriselt algatada parlamendis eelnõusid ja kui parlament neid vastu ei võta, siis läheb asi rahvahääletusele, siis tekiks see jõuhoob rahvale, mille kaudu nende käsutuses on õigused, mida nad saavad kasutada ka parlamendikoosseisu muutmiseks tahtmise korral. Kui sellised õigused oleksid, siis rahvast kuulataks palju rohkem. Kuidas kommenteerite?

Ma võib-olla täpsustan, et Tanel Kiige küsimus käis ennekõike arutelukultuuri kohta, et kuidas seda muuta. Seda tõenäoliselt ühe muudatusega ei saa muuta. 

Mis puudutab seda, ütleme, esimese vabariigi aegset rahvaalgatuse õigust, siis kindlasti annab see rahvale väga suure jõuhoova või õla. Kui selline asi vastu võetaks, siis tõenäoliselt nendessamades reitingutes Eesti tõuseks oluliselt. Aga riskikoht on siin see, et me võiksime kukkuda teistes indeksites, mis puudutavad valitsemise efektiivsust ja poliitika reaalset ellukutsumise viisi. Ja kui me jõuame igapäevasesse plebistsiiti, siis sellel on ka omad riskid. 

Seetõttu mina soovitan alustada otsedemokraatia praktiseerimist pigem kohalikult tasandilt ja seetõttu ka väiksematest küsimustest väiksema kaalukusega. Ja kui me oleme sellega seonduvad head tavad, praktikad, ka selle harjumuse ja osaluskultuuri paika saanud, siis miks mitte. See on tõesti väga tugev, väga võimas otsedemokraatia instrument.

Jaak Aab, kiire küsimus ja kiire vastus, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tänan huvitava ettekande eest ja need küsimused on väga aktuaalsed meil siin ka. Demokraatia mitmekesisuse ja liberaaldemokraatia indeksis paikneb Eesti teisel kohal. Seal suure osa moodustab ka see, et valimised on meil üldised, ausad, vabad ja võistluslikud. Aga kuidas mõjub see, kui osa erakondi e-valimiste vastu pidevalt võitleb ja kutsub inimesi üles paberil hääletama? Kas te olete seda usaldust ka mõõtnud kuidagi või analüüsinud, kuidas Eesti inimesed neid valimisi usaldavad, kui käib selline dissonants avalikus ruumis?

Pean möönma, et e-valimiste teema on meil sõbralikult Tartu Ülikooli politoloogidega ära jagatud ja nemad on kindlasti vaieldamatult suuremad eksperdid sellel teemal sõna võtma. Mis puudutab iseenesest teatavaid eelistusi ja nende kommunikeerimist oma valijatele, siis selles ei ole muidugi midagi halba. See on iga erakonna enda eelistus. Kus võib tekkida selline kriitilisem moment, on see, et kui me hakkame tegelikult ju ühe põhiseadusliku institutsiooni valimiste suhtes sellist umbusku ja usaldamatust kasvatama, siis see kindlasti võib hakata õõnestama sedasama demokraatiat kui institutsiooni laiemalt.

Aitäh! Täpselt aja piirides. Teile antud küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Läheme nüüd edasi kolmanda ettekandja juurde, kelleks on Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadmussiirde juht, avaliku halduse ekspert ja Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees doktor Külli Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Minister! Head kuulajad! Petitsiooniõigus ehk õigus pöörduda valitsejate poole on üks vanimaid poliitilisi kodanikuõigusi, isegi vanem kui valimisõigus. Tänapäeva demokraatlikes riikides on inimestel väga palju võimalusi ühiskonnaelus kaasa rääkida. Rahvaalgatus on üks neist, aga väga levinud võimalus osaleda demokraatlikus poliitikakujundamises nii meil kui ka mujal. 

Eestis anti 2014. aastal tõesti kollektiivsete pöördumiste õigus kõigile vähemalt 16-aastastele alalistele elanikele. Riigikogule esitamiseks on vaja vähemalt 1000 allkirja. Kohalikul tasandil on algatusõigus juba 1993. aastast. Pöördumise võib esitada vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest, kuid mitte vähem kui viis inimest. Platvorm rahvaalgatus.ee loodi 2016. aastal Riigikogule pöördumiste esitamiseks ja seiramiseks. Alates 2020. aastast lisati võimalus esitada algatusi ka kohalikele omavalitsustele, sest oli näha, et paljude inimeste mured olid hoopis omavalitsuste lahendada. 

Tänaseks on rahvaalgatusveeb kõige kasutatavam turvaline digitaalne osaluskanal Eestis ning rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti e-demokraatia edulugu. Saame igasugu tähtsaid auhindu ja meid käiakse päris palju uudistamas. Kümne aastaga on rahvaalgatusveebis antud üle miljoni allkirja. Riigikogule on koostatud suurusjärgus 500 pöördumist ja kohalikele omavalitsustele 200 algatust, aga kõik algatused ei kogu otsustajate ette jõudmiseks piisavalt toetust. Umbes kolmandik Riigikogule suunatud pöördumistest ületab 1000 allkirja lävendi ja jõuab parlamenti. Omavalitsustesse jõuab umbes kaks kolmandikku algatatud pöördumistest. 

On tõesti arutatud, kas 1000 allkirja Riigikokku jõudmiseks on liiga madal nõue. Eestis kehtestatud lävend on võrreldes teiste riikidega pigem madal. Näiteks nii Taanis kui ka Saksamaal tuleb koguda 50 000 allkirja. Aga nende riikide rahvaarv on ka erinev. Sobiliku mõõdupuuna kasutataksegi tavaliselt nõutud allkirjade arvu, osakaalu rahvastikust või hääleõiguslikest inimestest. 

Proportsioonina rahvaarvust on meie ja Saksamaa lävend tegelikult täiesti võrreldavad. Ja tuleb arvestada, et näiteks Taanis on lävend küll kõrgem, kuid iga 50 000 allkirja kogunud pöördumist arutatakse parlamendi plenaaristungil. Ehk pöördumisi menetletakse seal eelnõuga sarnases protsessis. 

Me näeme praktikas, et 1000 allkirja ei ole tegelikult üldse lihtne kokku saada, 1000 allkirja on Eesti mõistes päris suur arv. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma usun, et te teate ise ka väga hästi, et saada 1000 valija häält ei ole üldse lihtne. Mida populaarsemaks rahvaalgatuste esitamine muutub, seda suurem koormus langeb Riigikogule. 

On ka arutatud, et parlamenti ei peaks jõudma need algatused, mille lahendamine ei ole ilmselgelt Riigikogu pädevuses või mida sisuliste puuduste tõttu ei saagi arutada. Näiteks Riigikogul pole õigust ühtki erakonda likvideerida ega ühtki parlamendiliiget sundida tagasi astuma, isegi siis, kui sellesisulised pöördumised koguvad tuhandeid allkirju. 

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi saab pöördumiste puuduste kõrvaldamiseks tagastada Riigikogu juhatus. Kui samasisulise pöördumise arutamisest on möödas vähem kui kaks aastat või esitatud ettepanek ei ole ilmselgelt kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtete ja välislepingutest tulenevate rahvusvaheliste kohustustega, saab pöördumise tagasi lükata Riigikogu komisjon. Neid otsuseid ei saa seaduse järgi teha keegi teine Riigikogu asemel. Aga seaduste muutmine on loomulikult Riigikogu pädevuses. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teie käes on teisel lugemisel praegu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 688. See eelnõu sisaldab vähemalt ühte väga vajalikku ja kauaoodatud sätet: edaspidi ei peaks kohalikud elanikud kohalikku algatust esitama normitehniliselt korrektselt vormistatud õigusakti eelnõuna. Piisaks põhjendatud taotlusest, nii nagu see täna on ette nähtud Riigikogule esitatavate pöördumiste puhul. 

Muide, just vorminõuete rikkumine on olnud üheks põhjenduseks või isegi ettekäändeks, miks mõned omavalitsused pöördumisi sisuliselt ei aruta. 

Head kuulajad! Riigikogu menetlusse jõudnud pöördumistest on 5–10% algatustest viinud seadusemuudatuseni. Umbes kolmandik on tagasi lükatud, ülejäänud pöördumised on lahendatud muul viisil või nende saatus on ebaselge. Kohalikesse omavalitsustesse jõudnud algatustest on umbes pooltel juhtudel proovitud probleemi mingil moel lahendada. Algatustega on sisuliselt tegeletud, veerand on jäetud menetlemata, sest probleem lahenes muul viisil või see polnudki omavalitsuse pädevuses, ja omakorda veerand on jäetud menetlemata igasugu põhjenduseta või on viidatud normitehnika puudustele. 

Rahvaalgatus võimaldab otsuseid mõjutada, kuid selle tähendus ja kaudne mõju on palju laiem. Rahvaalgatus.ee on eriline platvorm, sest toob ühte turvalisse digitaalsesse ruumi kokku väga erinevad poliitilised vaated – marginaliseeritud ja välja jäetud hääled, huvigrupid, professionaalse huvikaitse esindajad, aktivistid, rohujuuretasandi eestkõnelejad, aga ka lihtsalt kaasamõtlejad. 

Iga algatust ei ole võimalik ellu viia või need ei realiseeru algses vormis. Konkreetsele muudatusele suunatud algatused võib jagada laias laastus kas professionaalseks huvikaitseks või rohujuuretasandi kodanikualgatuseks. Mõlemad on oma koha rahvaalgatusveebis leidnud. 

Aga on ka hulk, võib-olla isegi lausa suurenev hulk algatusi, mida me nimetame digitaalseteks protestideks. Digitaalsete protestide põhieesmärk on avaldada meelsust mõne poliitilise otsuse või isiku suhtes. Plakatitega tänavale tulemise asemel väljendatakse oma seisukohti digitaalses ruumis, kas või trükitähtede abil karjudes. Nende eesmärk ei pruugi olla otsene seadusemuudatus, tegu on pigem ühiskondliku temperatuuri testivate algatustega, mille puhul rahvaalgatusveeb toimib omamoodi rahumeelse ventiilina. 

Rahvaalgatusportaali haldava Eesti Koostöö Kogu eksperdid on rahvaalgatusi analüüsides märganud huvitavat mustrit. Teemadel, mis avalikus arutelus näivad ühiskonda sügavalt lõhestavat, tekivad rahvaalgatusveebi sageli vastassuunalised ettepanekud. Aga nende vastandlike ettepanekute toetus ei ole alati üldse mitte võrreldav. Ma ei tea, kas võiks järeldada, et tegelik polariseerumine ühiskonnas võib olla märksa väiksem, kui avalikust arvamusruumist mulje jääb, või on see pigem soovmõtlemine. 

Teine tähelepanek puudutab teemasid, mis näivad avalikus debatis väga olulised, kuid ei kogu rahvaalgatusena piisavalt toetust. Näiteks presidendi otsevalimine. Sellesisulisi algatusi on korduvalt tehtud, kuid ükski pole suutnud 1000 allkirja kokku saada. Rahvaalgatusveeb on lakmuspaber, mis näitab kätte ühiskonda kõnetavad teemad. 

Aga tuleb muidugi meeles pidada, et algatustele antud allkirjade hulk ei sõltu algatuse sisulisest kvaliteedist, tegelikust või potentsiaalsest toetajate hulgast, vaid vaja on ka algatajate suutlikkust toetust mobiliseerida või teinekord lihtsalt soodsat tähtede seisu. Seetõttu on rahvaalgatustele toetuse kogumine ka tõeline demokraatia kool. 

Arvamusküsitluse andmetel on pea 61% eestimaalastest kasutanud või valmis kasutama rahvaalgatusi oma seisukohtade väljendamiseks. Eriti aktiivsed on muide 18–24‑aastased noored. 70% küsitletutest usub, et rahvaalgatuste tõsiseltvõtmine suurendab poliitika usaldusväärsust. Just tõsiseltvõtmine, mitte tingimata toetamine. 

Isegi kui Riigikogul või valitsusel ei ole plaanis pöördumistes soovitud eesmärki täita, sest iga ettepanek ei pea alati saama seaduseks, näitavad algatused kätte teemad, mida on vaja inimestele rohkem selgitada ja seletada. Kui näiteks toidukaupade käibemaksu alandamist toetas 98 500 inimest, siis väärib selgitamist, miks Eestis ei ole toidukaupadele alandatud maksumäära, miks seda teha ei plaanita või miks tõenäoline tulemus ei oleks kooskõlas algatajate ootustega. Selline selgitustöö on väga oluline, et tõkestada inimeste riigist võõrandumist, pettumist, heitumist, ja pidurdada ka valeinformatsiooni levikut. 

Lõpetuseks. Kolleegid Tallinna Tehnikaülikoolist on oma teadustöös eri riikide kogemuse varal korduvalt näidanud, et üksnes digitaalsete kanalite kasutuselevõtmine ei vii automaatselt parema kodanikuühiskonnani. E-osaluse kanalitele on pandud ülemäära suuri ootusi, justkui suudaks need lahendada kõiki osalusdemokraatia kitsaskohti. Nii ei asenda ka rahvaalgatus.ee platvorm ühtegi sisulist arutelu Riigikogus, valitsuse laua taga või kohalikes omavalitsustes. Aitäh!

Aitäh ettekande eest! Ja nüüd on teile ka küsimusi. Esiteks Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Külli Taro! Ma olen küll suur rahvaalgatuse portaali fänn, aga mu küsimus on hoopis teisel teemal. Kuna ma ei jõudnud Mari-Liisile seda esitada, siis ma küsin sinult. Mis sina arvad, kas kehtiva valimisseadusega on üldse võimalus suuremaks osalusdemokraatiaks, kui Riigikokku pääsemiseks ehk selle vajaliku lävendi ületamiseks on vaja konkureerida nii raha kui ka muude ressursside mõttes? Need, kes üldiselt Riigikokku pääsevad, saavad seda teha eelkõige seeläbi, et seovad ennast konkreetsete ettevõtete huvide eest seismisega võimule pääsedes, samas kui väärtuspõhiste liikumiste pakkumine ei suuda majanduslike huvidega vajaliku toetuse peale piisavalt edukalt konkureerida. Ja tulemuseks ongi see kivistunud poliitiline eliit, kus üha vähem konkureerivad mitte ideed, vaid raha. Mis sa siis sellest valimisseadusest arvad? Kas oleks vaja muuta? Kui jah, siis mida?

Aitäh! Valimisseaduse muutmine on Riigikogu kätes. Aga tulles tagasi Mari-Liisi ettekande juurde, siis tõesti, Eestis ei ole inimeste osalus erakondades väga suur. Me ei ole erakondade mõttes poliitiliselt väga aktiivsed. Ja ka uute liikmete värbamisel ei ole erakonnad olnud, ütleme, arvuliselt väga edukad. Ehk tegeleda sellega, et üha enam inimesi oleks valmis võtma vastutust, kandideerida parlamenti, on kindlasti väga oluline aspekt. Aga ma ei ole tegelikult päris nõus sellega, et Eestis ei ole võimalik ideedega parlamenti konkureerida. Jah, igasugune kampaania vajab tõepoolest ka raha ja rahal on kampaania tegemises oluline roll, aga toetus ideedele on minu hinnangul Eestis endiselt väga oluline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, ventiil on ta selgelt olemas, aga minu kogemuse järgi – ilma analüütilise kogemuseta – on see kasutegur erakordselt madal. Te ütlete, et 5–10% sellest on kuidagi seadusesse jõudnud. Aga ma oleks väga huvitatud, ja ma arvan, et ka teised kolleegid, et mida te silmas peate. Vaadake, kui ma teen pöördumise, et toiduainete käibemaks alla või mingi muu konkreetne asi, siis mida te loete seadusesse jõudmiseks. Seal võib olla mingisugune suvaline ... Kui võtta ette kõik need ja siis tulla selle jutuga siia, siis oleks palju huvitavam rääkida. Mida te silmas peate? Kui oleks sellist analüüsi, ma oleks väga tänulik ja ilmselt teised ka.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Esiteks, ma kindlasti soovitan vaadata rahvaalgatus.ee veebilehelt. Seal on algatuste all võimalik jälgida iga algatuse saatust. Riigikoguga on selles mõttes asi väga hea, et meil on andmevahetus automatiseeritud. Kui Riigikogu komisjon teeb mingisuguse otsuse, saadab näiteks algatajatele vastuse, siis see vastus läheb ka sinna rahvaalgatusveebi välja. Nii et iga algatuse kohta on võimalik jälgida, mis on temast saanud. Kohalike omavalitsustega on natuke keerulisem, sealt seda infot kätte saada on teinekord päris keeruline. 

Aga miks ma ei saa öelda, kui palju täpselt on see protsent, mis jõuab seadusesse? Just nimelt sellepärast, et raske on öelda, kas seaduse muutmine toimus just täpselt ja ainult tänu sellele rahvaalgatusele. Kui me võtame näiteks sel aastal Riigikogus vastu võetud jahiseaduse muudatused, siis sellega oli seotud ka üks rahvaalgatus, mis puudutas suurkiskjate arvukuse kontrolli alla saamist. Vähemalt komisjoni esitatud kirjast ja komisjoni esitatud selgitustest olid need rahvaalgatused toodud ettepaneku aluseks jahiseaduse muutmiseks. 

Teinekord ei pruugi see tulemus üldse olla seadusemuudatus. Näiteks, kui eelmisel aastal tehti algatus, mis muretses maakoolide säilimise pärast, siis Riigikogu korraldas olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ja haridus- ja teadusminister leidis eelarvesse eraldi toetuse väikeste maakoolide rahastamiseks. See tulemus ei olnud seadusemuudatus, aga siiski mingisugune tulemus sellel oli. 

Varasemast ajast näiteks karusloomafarmide keelustamise teema, oli algatus, mis jõudis Riigikokku. Jällegi on keeruline öelda, kas Riigikogu oleks selle seaduse vastu võtnud ka ilma selle algatuseta, võib-olla oleks. Aga vähemalt samal ajal oli samasisuline algatus Riigikokku tehtud.

Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on natuke laiem küsimus, aga tundub, et te võiksite olla õige adressaat ka sellele vastama. Eestis on selline, noh, ma ei tea, kas see on omapära või justkui trend tekkinud. Mu küsimus ongi selles, kas see trend on laiem või see iseloomustab kuidagi Eestit. Meil praktiliselt igaks parlamenditsüklikuks tekib taas mõni uus poliitiline jõud, mis jõuab ka parlamenti, ja siis selle nelja aasta jooksul kipub ta uudsus, ootus, toetus lagunema ja vähenema ning siis tuleb järgmine. Ehk neid tsükleid on päris mitu olnud. Meil on olnud roheliste erakond, meil on olnud Vabaerakond parlamendis, meil on hetkel parlamendis erakond, mille toetus faktiliselt lihtsalt on alla valimiskünnise, ja tulemas on Parempoolsed, mis tundub täna üle künnise taas kord. Kas see on selline Eesti eripära, et on see ootus kuidagi uue ja mingi parema poliitika järele? Res Publicast ma ei hakka rääkimagi. Või see tegelikult ongi selline trend, mis iseloomustab praegust Euroopa demokraatiat?

Aitäh! See, kas uued erakonnad jõuavad parlamenti, kuidas nad jõuavad ja millal nad jõuavad, sõltub väga palju valimissüsteemist. Kui tegemist on majoritaarse valimissüsteemiga, kaheparteisüsteemiga, siis tõenäoliselt me uut erakonda parlamendis ei näe. Kui on tegemist proportsionaalse valimissüsteemiga, kus valimiskünnis on sellisel mõistlikul tasandil, et uutel jõududel on võimalik parlamenti tulla, siis nad ka tulevad. Ma arvan, et just see trend või see, mis on toimunud, näitab, et võib-olla meil ongi see valimiskünnis täpselt seal õiges kohas. Uutel jõududel on võimalik parlamenti tulla. Kas ja kuidas parlamendis hakkama saada ja poliitikas hakkama saada, see kindlasti kerge ei ole. Aga me ei peaks uusi tegijaid eemale pelutama siiski.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh väga hea ettekande eest! Ma kipun arvama seda, et me kõik siin saalis oleme väga õnnelikud selle üle, et meil on demokraatia ja meil on hulgaliselt vabadusi. Rahvaalgatus on üks selle väljendamise vormidest ja igati teretulnud. Kuid kas nüüd seoses selle vabaduse kõrge astmega, ütleme niimoodi, algatada erinevaid küsimusi on olemas ka see teine pool, mis perutaks ära need pahatahtlikud algatused? Ma pean siin silmas näiteks sedasama sigade katku vastu võitlemist, taudikolde blokeerimist, mis oli ju ka tegelikult rahvaalgatus. Kas on olemas ka see vastutuse pool?

Aitäh! Vabadus tähendab seda, et me peame ka arvamusi ja väljendusi, mis meile ei meeldi. Ja tõesti, kui rahvaalgatuse veebis algatusi lugeda, siis tõenäoliselt me leiame sealt väga palju, mis meile ei meeldi. Teaduskirjanduses on aga välja toodud, et tänu sellele, et meil on olemas selline koht, kus kõik saavad kokku ja et me näeme, mis tegelikult toimub, me oleme palju teadlikumad sellest, me ei ela ainult oma nendes üksikutes kõlakodades, me saame reageerida. Ja nagu ma ütlesin, isegi teemad, mis ei pälvi Riigikogu toetust, teemad, mida Riigikogu ei saa lahendada, isegi valitsus ei saa lahendada, need vähemalt näitavad kätte valdkonnad, kus tuleks rahvale asju rohkem selgitada. 

Rahvaalgatuse veebi haldajad teevad väga tänuväärset tööd sellega, kui mõni algataja esitab pöördumise, mis ilmselgelt ei ole Riigikogu pädevuses – me juba ette teame, et isegi kui see saab 1000 allkirja täis, jõuab parlamenti, siis parlamendil ei ole võimalik sellega midagi teha –, me selgitame seda inimestele. Aga kui nad sellele vaatamata ütlevad, et jah, ma tean, et Riigikogu ei saa midagi teha, aga ma ikkagi tahan näidata oma meelsust, siis see on demokraatia, see on vabadus.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma jälle pean tunnistama, väga huvitav ettekanne. Tänan! Minu küsimus puudutab just kohaliku omavalitsuse algatusi. Oli pikk protsess. KOKS-i eksperdikomisjon töötas aastaid ja õnneks mõned ettepanekud sinna sisse läksid. Nagu te mainisite, tõenäoliselt see omavalitsuste poolel algatuste esitamine siiski muutub lihtsamaks, ei pea täpselt järgima ka normitehnikat, nagu te välja tõite. Ja minu teada sai sisse ka see, et vähemalt arutama seda peab. Praegu juhtus ka tihti nii, et ilma arutamata see lükati tagasi. 

Aga nüüd selle tulemuslikkuse üle, nagu te tõitegi välja, seda on raske mõõta, kuna ei ole vähemalt ühist tava, kas kuskil peaks kajastama, mis sellest algatusest sai, kas seda arvestati, kuidas ta läks, et mingitki tulemust mõõta. Kas siin saaks midagi teha või peaks olema lihtsalt hea tava ja linnad ja vallad peaksid omavahel kokku leppima, näiteks, kuidas nad kajastavad seda tulemust?

Aitäh! Kohalikul tasandil tõepoolest see tänane seaduse nõue, et esitada tuleb eelnõu, ega see ei ole omavalitsusi takistanud hea tahte korral neid küsimusi arutamast. Rahvaalgatuse veebis jälgitakse ka kohalike algatuste saatust täpselt samamoodi nagu Riigikogu algatuste saatust. Ma arvan, et kõige mõistlikum olekski need vastused sinnasamasse koondada. Ehk kui see algatus on rahvaalgatuse veebis tehtud ja, nagu ma ütlesin, inimesed on üha enam ka kohalikes küsimustes rahvaalgatuse veebi üles leidnud – see viis meid sinna, nii et me pidime tegema kohalikeks algatusteks täiesti eraldi akna –, et nad leiaksid sealtsamast ka vastused, mis nende algatustest sai. Või mis on tegelikult huvitav tendents, väga palju jälgitakse seda, mis toimub teistes kohalikes omavalitsustes. Vaadatakse, millised algatused on naabervaldades või teistes valdades ja mis neist sai. Nii et see on ka selles mõttes väga hea avatud valitsemise praktika. Aga kohalike omavalitsustega selles mõttes on see infovahetus olnud veidi keerulisem, lihtsalt ei ole võimalik olnud selliselt automatiseerida nagu Riigikoguga. Aga siiski annavad väga paljud omavalitsused väga tublisti teada, mis otsused tehti algatuste suhtes.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te väga hästi kirjeldasite, kuidas petitsiooniõiguse rakendamisest on rahvaalgatuse platvorm liikunud kaugemale ja mis on need asjad, mida ta veel võimaldab. Minu jaoks näiteks digitaalse protesti võimaluse kirjeldamine oli uus. Seoses Mari-Liis Jakobsoni mainitud rahvakogu institutsionaliseerimise mõttega, mida mina ise toetan ja ma ise väga väärtustan seda füüsilist arutelu, aga mida te arvate digitaalsetest rahvakogudest? Kas see oleks midagi, mida võiks kaaluda, kuna, ma ei tea, korraldamine, osalemine on võib-olla lihtsam, mugavam? Erinevalt minust võib-olla paljud eelistavad sotsiaalmeedia lahingute asemel digitaalses rahvakogus osaleda. Kas selliseid digitaalse rahvakogu näiteid mujalt maailmast on ka olemas?

Aitäh! Ma tegelikult jään vastuse võlgu, kas mujal maailmas on digitaalseid rahvakogusid. Ma ise eelistaksin rahvakogu formaati siiski kohaloleku vormis. Sellel on väga mitu põhjust. Kui nüüd minna laiemale digitaalsele arutelule ja digitaalsele suhtlusele üldse, siis hoopis teisest valdkonnast küll, aga kui me peame veebikoosolekuid, siis me tegelikult ju ei tea, kes on teisel pool ekraani. Ma ei mõtle siin sellist identiteedivargust, vaid ma mõtlen, et kes, mis inimesed on veel seal teisel pool ekraani, mis seal toimub. Igasuguses arutelus, igasuguses dialoogikoolituses on väga oluline ka see kehakeel, see kohalolek ja just see, et sa ise saad vabalt oma mõtteid väljendada. 

Kahjuks algne rahvaalgatusveebi idee, et enne allkirjade kogumisele minemist peaks toimuma sisuline arutelu – põhimõtteliselt see võimalus on seal olemas, seal arutelu ka toimub, vahel on see ka väga sisuline, aga see pool rahvaalgatusveebist ei ole minu hinnangul päris hästi käima läinud. See kohustuslik arutelu etapp tuleb küll läbida, aga me ei näe väga palju seda, et selle etapi tulemusena seda algatust kuidagi muudetaks, parandataks, täiustataks. Ehk selline arutlev veebivorm vähemalt selles formaadis ei ole täna käima läinud. Ma ei oska öelda, kas ta läheks mingis teises formaadis paremini käima, aga pigem rahvakogu vormi ma tõepoolest eelistaksin füüsilisena. 

Teiseks, me peame arvestama, et kui me tahame rahvakogu teha sellise esinduslikuna, siis paraku inimestel ei ole aega ja võimalust alati nendesse teemadesse põhjalikult süveneda. Kui ta tuleb sinna kohale, siis peab tal olema aega see teema selgeks teha. Muidu see rahvakogu formaat väga hästi ei tööta. Kui need rahvakogud hakkaksid väga tihedalt toimuma, siis ma ei ole veendunud, et kohaletulijatele jäetakse süvenemise aeg.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu! Austatud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Ma olen väga nõus teie öelduga, et rahvaalgatus on mingil määral selline lakmuspaber, mis sihuke osalemist poliitikas ja üldse demokraatias näitab. Aga ühest küljest rahulolematuse seisukohalt, teisest küljest võib-olla just allkirjade kaudu, millised rahvaalgatused esinduskogudele tegelikult esitatakse.  

Aga mu küsimus tuleb lihtsalt sellest tabelist. Siit on näha, et tänavu aastal on Riigikogule saadetud vähem pöördumisi, kui tegelikult see varasem jada näitab, ja märksa rohkem kohalikele omavalitsustele. Ma ei tahaks siin väga arvata, et see on põhjustatud kohalike omavalitsuste valimistest, mis tänavu toimus. Aga kas see näitab võib-olla rahva või ühiskonna …

Teie aeg! 

… paremat arusaamist sellest, millised teemad on Riigikogu teemad, millised omavalitsuste teemad. Või kuidas teie seda teemat …

Aitäh! 

… enda jaoks lahti seletate?  

Aitäh! No aasta ei ole veel läbi. Võib-olla jõuab Riigikokku poole hulk pöördumisi ka sel aastal. 

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis sel aastal on muidugi väga suur hulk pöördumistest omavalitsustele olnud seotud tuuleenergiaga ja tuuleparkidega. Üleüldse tulid keskkonna- ja energeetikateemad rahvaalgatusveebis esile juba ammu enne seda, kui Eestis hakati keskkonnast ja roheteemadest rohkem rääkima. Ja nüüd me näeme, et need teemad on jõudnud selgelt kohaliku tasandi debatti ja tõesti, plahvatuslikult on sel aastal umbes 15 algatust omavalitsustele seotud ainult tuuleenergiaga. Nii et lihtsalt on mingisugune valdkond, mis väga mobiliseerib inimesi. 

Kiire küsimus, kiire vastus. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab haridust ja ma toon Šveitsi näite. Seal on teatavasti see rahvaarvamuse küsimine osa demokraatlikust praktikast. Kas see eeldab ka seda, et kooliharidus juba varem peab kuidagi aitama kaasa sellele, et lapsed julgevad oma arvamust avaldada, et nad saavad mingisuguseid reaktsioone ja nii edasi?

Aitäh! Kui rahvaalgatuse õigus sisse viidi ja see anti juba 16-aastastele, siis eksperdid Eesti Koostöö Kogust hakkasid tegelema sellega, et 16-aastased hakkaksid oskama andma digiallkirja, kuna võib-olla rahvaalgatusel oli tema elu esimene digiallkiri. Ja see ei olnud üldse mitte iseenesestmõistetav, see nõudis ikkagi õpetamist. Nii et kindlasti see on koolihariduse teema. Rahvaalgatuse õiguse levikuga seoses on hea meel öelda, et on olnud põhjust ka koolides sellest teemast rohkem rääkida.

Aitäh küsijatele ja aitäh vastajale! Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Nii et läheme tänase neljanda ettekandja juurde, kelleks on põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud kodanikud, kes jälgivad meie arutelu nii saalis kui loodetavasti ka ülekande vahendusel! Tahan teiega täna kõneleda kodanikuühiskonna tervisest, vastastikusest usaldusest ning rahvaalgatusest kui sedasama ühiskonna tervist hoida aitavast tööriistast.

Alustuseks lubage mul peatuda rahvaalgatuse rollil tänases Eestis. Alates 2014. aastast, mil kollektiivsete pöördumiste kord Eesti kehtivasse õigusesse lisati, on sellest kujunenud usinalt kasutust leidnud mehhanism, mille kaudu inimesed saavad oma ideid ja muresid parlamendi ette tuua ning tõstatada avalikkuse jaoks kaalukaid teemasid. See on kanal, mida kasutatakse pidevalt ja mis on kujundanud avalikku arutelu, tõstatanud küsimusi ning ärgitanud otsustajaid mõtlema teemadele, mis muidu ehk tähelepanuta jääksid, aga ka probleemidele, mis nõuavad selgemat ja täpsemat vastust. 

Rahvaalgatus ja kollektiivne pöördumine on demokraatliku ühiskonna loomulikud tööriistad. See on mõeldud selleks, et tuua inimesi poliitikale lähemale, toetada osalusdemokraatia edenemist ning tugevdada meie ühise riigikorra tervist. Seetõttu peaks iga erakond, iga rahvaesindaja, kes südamest hoolib demokraatia elujõust, seisma selle eest, et need tööriistad jääksid mõjusateks, väärikateks ja sisukateks. 

Kodanikuühiskonna tervisele on suurimaks ohuks lõhenemine. Eesti ühiskonna polariseerumise tase on võrreldes arenenud demokraatlike riikidega Põhja-Ameerikas ja Euroopas siiani olnud pigem madal. See on tõsiasi, mille üle võiksime kõik ehk rõõmu ja rahulolu tunda. Ometi näeme uuringutest, et viimase kümne aasta jooksul on lõhed hakanud süvenema ka meil. Niisiis ei saa me rõõmustada tegelikult kurvastavate arengute üle pelgalt teadmisega, et teistel on asjad veel kehvemini. Nagu me kogenud ja üsna tarkade inimestena küllap hästi teame, ei teki lõhed kunagi iseenesest. Need süvenevad seal, kus kahaneb usaldus, hajub ühine keel ning taandub soov üksteist kuulata. 

Just selles kontekstis muutub rahvaalgatuse roll veelgi olulisemaks. See on see abivahend, mille kaudu inimesed saavad tunda, et nende häälel on kaal. Aga see on ka ventiil, mis peab toimima tervislikult, nii et ülemäärased pinged taanduksid ja samas mure ei leiaks lahendamiseks sobiva kanali. 

Olen ise veel suhteliselt lühikest aega Riigikogus töötanud, kuid olen juba märganud teatud ettevaatlikkust ja mõnikord lausa umbusku mõne kolleegi puhul rahvaalgatuse suhtes. Eravestlustes tunnistavad need kolleegid sageli, et natuke liiga tihti kasutatakse neid tööriistu teemadel, mis mõnikord ei haaku tegelikkusega või mis keskenduvad pseudoprobleemidele. Tõepoolest, iga tööriist, mis on loodud millegi ehitamiseks või parandamiseks, võib ära pahandatud või kuritahtlikkus käes muutuda purustajaks. 

Niisiis, pole tööriista, meie puhul rahvaalgatuse olemus pelgalt tehniline probleem, see on ka kultuuriline küsimus ehk tööriista vastutustundliku kasutamise küsimus. Seetõttu peaksimegi arutama, kuidas rahvaalgatuse ja kollektiivsete pöördumiste süsteemi ajakohastada. Siinkohal ei pea ma tingimata silmas mingisuguste piirangute kehtestamise vajadust, vaid eesmärki tugevdada selle tööriista kvaliteeti, tõsiseltvõetavust ja mõju. 

Rahvaesindajatelgi peab tõstatatud küsimusi või esitatud avalikke pöördumisi käsitledes jääma tunne ja veendumus, et nad tegelevad laiema mõjuga ning olulise probleemi lahendamisega. Vastupidine olukord, kus avalike pöördumiste meedet kiputakse sihtotstarbetult tarvitama, võib viia tagajärgedeni, kus saadikud ei suhtu nendesse enam tõsiselt ning see tööriist kaotab seeläbi oma tõhususe ja ka otstarbe. Usaldus ja koostöö ei teki iseenesest, need sõltuvad kõigi osapoolte vastutustundlikkusest, heast tahtest ja lahendustele orienteeritud hoiakust. 

Ma tulin Riigikogusse organisatsioonist, mis on sündinud kodanikualgatuse korras ja mis juba ligi 26 aastat on tegutsenud Eesti rahvakultuuri elujõu hoidmise ning tugevdamise nimel. See on olnud töö, mis on mulle õpetanud, kui palju energiat ja pühendumist nõuab millegi ülesehitamine. Samuti on see õpetanud, kui lihtne ja isegi mugav on olla lihtsalt vastu. 

Millegi vastu olemine ei nõua reeglina suurt pingutust. Ta ei nõua pühendumist ja energiakulu ei lähe liiga palju. Vastu olemine ei kohusta võtma vastutust, kui õnnestub mõni edumeelne algatus pelgalt just nimelt vastuseisu najal peatada. Kui uusi arenguvõimalusi loov idee jääb vastuolijate tegevuse tagajärjel ellu viimata, jäävad vastalised vastutusest puutumata. Nii lihtsalt on. 

Seda enam tuleb meil hinnata ja toetada neid, kes pimedast vastalisusest ja valusatest tagasilöökidest hoolimata suudavad üldist kasu loovaid algatusi edukalt ellu viia. Eesti riiki ei ole ehitatud vastuseisu abil. Eesti riiki ehitati ja kindlustatakse ka edaspidi lahendustele orienteeritud hoiakute, partnerluse ja sisuka tööga. Minu jaoks isiklikult äratavad kõige suuremat austust ja koostöövaimu algatused, mis lähtuvad ehitavast, mitte lõhkuvast meelsusest. 

Ma olen alati uskunud hea ja innustava eeskuju kasulikku energiasse ning seetõttu luban endale ühe kultuurilise võrdluse. Mul on lapsest saati sageli meeldinud jälgida Soome televisiooni. Mõnikord ka uudiseid ja probleemsaateid. Viimastel aastatel on mu erilist tähelepanu köitnud näiteks valimiseelsed debatid. Kui põhjanaabrite juures taas valimiste aeg lähenema peaks, siis soovitan kõigile, et vaadake aeg-ajalt. Nad mõjuvad kosutavalt, lausa värskendavalt. Pole üksteise peale karjumist, pole partneri jutule vahelehõikamisi, pole üksteise alavääristamist – isegi siis, kui teemad on teravad ja seisukohad vastandlikud. 

Mulle näib selle kogemuse taustal, et meil oma demokraatia suhteliselt veel noores eas on küpsemiseks üksjagu ruumi. Küllap õpime ükskord meiegi väitlema häält tõstmata, kuulama, mitte karjuma, vaidlema sisuliselt, mitte püüdma vastast jõuvõtetega alla suruda. Sobivaimad lahendused sünnivad väideldes, sisukaid argumente kõrvutades. Väärikas poliitiline kultuur on võrdselt vajalik nii kodanikuühiskonnale kui ka tema esindajatele. See ei teki üleöö, seda kasvatatakse. Kui Eesti ühiskonnas kasvab veendumus, et lugupidavam arutelu on vajalik ja võimalik, hakkavad kodanikud seda poliitikutelt üha nõudlikumalt ka ootama. Just seesama nõudlikkus panebki poliitilise kultuuri arenema. 

Ja nüüd jõuan oma põhisõnumini. Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni alusdokument võeti siinsamas Riigikogu saalis vastu 12. detsembril aastal 2002. Möödunud on 23 aastat. On ilmselge, et tollest hetkest on elu meie ümber tublisti muutunud. Ma leian, et on aeg see dokument taas avada ning kaasaaja tegelikkusele vastavaks kujundada. 

Aga vaadakem koos avamisega seoses kõnelevaid argumente. Nagu ma äsja nimetasin, on see arengu kontseptsioon püsinud muutumatuna 23 aastat. Eesti ühiskond ning maailm meie ümber on selle ajaga tõesti päris oluliselt muutunud. Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni vastuvõtmise hetkel oli digiosalus alles algusjärgus. Sotsiaalmeediaplatvormid praktiliselt puudusid, nagu ka netipõhine kollektiivsete pöördumiste süsteem. Juhin tähelepanu, et 2002. aastal enamik meist ei osanud isegi unistada sellistest viguritest ja vidinatest. 

Arenenud on ka kodanikuühiskond ise, ta on muutunud võrreldes toonasega oluliselt professionaalsemaks, mitmekesisemaks ja ka palju tugevamaks. Kui 2002. aastal olid tugisüsteemid, võrgustikud ja kaasamismehhanismid alles tekkimas, siis tänaseks on need välja kujunenud. Seetõttu peaks ka Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon kirjeldama praegust, mitte toonast algusjärku. Selle alusdokumendi ülevaatus aitaks selgemaks muuta, kuidas riik ja kodanikuühendused koostööd teevad, aitaks suurendada läbipaistvust ning tagada, et kaasamine toimuks eri valdkondades ühtsemal ja võimalikult laialt arusaadaval viisil. Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni uuendamisel võiks peamine eesmärk olla usalduse kasvatamine, parem ja sisukam avalik arutelu ning veel sujuvam koostöö osapoolte vahel. 

Kontseptsiooni põhimõtted ise on ajatud, need rõhutavad partnerlust, koostööd, usaldust, kodanikuühenduse rolli poliitika kujundamises. Aga dokument ei peegelda enam tänast reaalsust. See ei toeta usaldusdemokraatia järgmise etapi arengut ja just seetõttu tuleb see üle vaadata nii Riigikogu liikmete kui ka kodanikuühenduste koostöös. Ehk siis, me vajame dokumenti, mis peegeldaks 2020-ndate, 2030. aastate ühiskonna toimimise loogikat, mitte 2000. aastate alguse oma. 

Teiseks panen ette, et Riigikogus tuleks taas moodustada kodanikuühiskonna toetusrühm. See on varasemates koosseisudes edukalt tegutsenud ja olnud kodanikuühendustele vajalikuks partneriks. Selline toetusrühm ei ole formaalsus. See on koostööplatvorm, mis aitab tasakaalustada arusaamu, jagada teavet ning hoida kahe poole ehk riigi ja kodanikuühiskonna vahel pidevat ja toimivat dialoogi. 

Head kolleegid ja head kuulajad! Eesti demokraatia tugevus ei sõltu ainult valimistest, seadusandlusest või valitsemise tõhususest. See sõltub ka sellest, kuidas me kodanikena, rahvaesindajatena …. suhtume, kui palju on meie hoiakutes vastastikust lugupidamist, kui palju soovi mõista, kui palju valmisolekut ehitada, mitte lammutada. Rahvaalgatuse süsteemi tugevdamine, Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni uuendamine ja kodanikuühiskonna toetusrühma taasloomine on kolm praktilist sammu, mis aitaksid kasvatada usaldust ja vähendada polariseerumist ning toetada seda demokraatia küpsemist, mille poole me kõik püüdleme. Meil on võimalus teha Eesti avalikust arutelukombestikust väärikam, sisukam ja avatum ehk siis parem versioon. Ja just siin Riigikogus algabki selle kultuuri kujundamine. Tänan ära kuulamast! 

Aitäh ettekandjale! Aitäh külalistele! Sulle on küsimusi ka. Ära mine ära! Vähemalt üks küsimus on. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Eks ikka võib neid komisjone teha ja uusi dokumente võib ikka teha. Aga läheme tegelikkusesse. Presidendi otsevalimistest on räägitud juba julgelt üle 20 aasta, vahepeal aktiivsemalt, vahepeal passiivsemalt, on tehtud erinevaid küsitlusi. Eesti rahvast umbes 80% toetab presidendi otsevalimisi. Kas peab hakkama rahvast ümber veenma, et see ei ole õige mõte, või peaksid poliitikud ikkagi arvestama rahva tahtega? Presidendi otsevalimised on paljudes lääneriikides tegelikult praktika ega ole viinud parlamenti tasakaalust välja. Miks me siin tegelikult oma inimesi ei usalda ja presidendi otsevalimisi Eestis ei rakenda? Teie isiklik arvamus.

Aitäh selle küsimuse eest! Aitäh tähelepanelikult meid kuulamast, millest ma kordagi presidendi otsevalimist ei puudutanud! Aga minu isiklik arvamus on järgmine. Selleks et rahvas saaks tõeliselt otsustada presidendi otsevalimiste üle, tuleks avada selle muutuse kõik tahud, kõrvalmõjud ka. Mida see päriselt tähendab? Mina kahtlustan, et seni läbiviidud küsitlused rahva seas kõiki neid küsimusi, kõiki neid nüansse rahvale ei ole esitanud. Väga lihtne on vastata küsimusele, kas teile meeldiks presidenti otse valida. Ma arvan, et mina vastaksin ka jaa kohe siinsamas, aga kui sa panid sinna kõrvale, mis sellega kõik kaasneb, siis võib-olla see vastus ei ole jaa. Võib-olla. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jaa, meil on teile veel pärast mind härra Varro Vooglaid ka. Ma sellega olen nõus, mis te rääkisite. Mul on küsimus hoopis ühe seaduse kohta, mis eile oli päevakorras ja mida koalitsioon toetas, riigieelarve seaduse ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seal nimelt muudetakse seda, et me täna rahastame, saame rahastada erinevaid katusorganisatsioone, mis on kodanikuühiskonna toimimise jaoks väga olulised, sellise tegevustoetusega. Ja nad ei pea eriti aruandlust seal tegema, aga me usaldame neid. Me teame, et need on meie kodanikuühiskonna sellised katused, aga nüüd tehakse see projektipõhiseks. Projektipõhiseks tehakse! On valitsuse plaan siia Riigikokku saadetud. Siseminister on veel oma kirja saatnud, et see ei ole väga hea mõte, aga nii ta siit liigub. Ehk siis see läheb kõik ju ehku peale. Sa isegi ei tea, kas sul järgmisel aastal on võimalik töötajat hoida selle pärast, et raha ei saa. Projektipõhine on ju projektipõhine, mitte püsiv. Ehk te kuidagi kommenteeriksite, mis see valitsuse mõte on. Kas me hoiame seda kindlalt või teeme nagu nõrgemaks?

Hetkeks jääb mulle tunne, et ma olen võtnud siin praegu valitsusliikme rolli, mida ma ei ole endale soovinud, aga oma iseenese tarkusest proovin vastata. Kõigepealt, mis puudutab minu arusaamist kodanikuühiskonna toimimisest, siis mulle meeldiks ausalt öelda selline kodanikuühiskond, kes ei pea sõltuma avaliku raha toetusest. Avaliku võimu ja avalike ülesannete delegeerimine kodanikuühiskonnale ei ole mingisugune tegevus, mingisugune viis, mida peaks kartma. Vastupidi, seda võiks usaldada küll, aga sellisel juhul peaks see olema ka sellel rahakasutusel ja aruandlusel samasugune, kuidas ma ütlen, nõudlikkus, nagu seda on riiklikel institutsioonidel. Avalik raha on avalik raha.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma ei plaaninud teilt midagi küsida, olgugi et teil oli niivõrd valmustav ettekanne, et pälvis isegi aplausi. Seda juhtub siin saalis väga harva. Aga kui te vastasite kolleeg Jaanus Karilaiu küsimusele, siis ma mõtlesin kasutada võimalust esitada jätkuküsimus. Te mingitpidi jäite oma vastuses kuidagi väga niimoodi reserveerituks, ütlesite, et presidendi otsevalimise sisseseadmist võiks küll kaaluda, aga sellisel juhul tuleks inimestele öelda, mis sellega siis kaasneb. Ma mõtlesin küsida, et äkki te siis selgitate meile. Teil paistab see küsimus olevat hästi läbi mõeldud, et mis sellega siis reaalselt kaasneb. Sageli öeldakse, et presidendi otsevalimist ei saa sisse viia ilma, et mindaks üle ka presidentaalsele riigikorralduse süsteemile. Aga see paraku ei vastu selles mõttes tõele, et näiteks Soomes ja Leedus on parlamentaarne demokraatlik süsteem, aga rahval on siiski võimalus valida endale presidenti. Nii et mis on, mida tuleks Eestis nii põhimõtteliselt muuta, kui me tahaksime anda rahvale õigust valida endale riigipea?

Ma muidugi tänan selle komplimendi eest! Ma suutsin teile jätta mulje, et ma olen selle küsimuse endale põhjalikult selgeks teinud. Ma ei valmistanud sellele küsimusele vastamiseks, kui ma siia pulti tulin, aga ma püüan selgitada oma mõtteid lähemalt. Ma arvan, et sellest on tegelikult ka ühiskonnas päris palju räägitud, et kui president saab endale nii tugeva mandaadi ehk üldrahvaliku mandaadi, siis ühiskonna ootused tema tegevusele, tema positsiooni jõustamisele on palju kõrgemad kui seni. Ma kahtlustan, et see on nii. Kui te küsite, mida tuleks veel muuta, siis esimene tunnetus on mul, et ilmselt tuleks muuta põhiseadust, eks ole. Järelikult see sellega kaasneks. See on kõige lihtsam asi, mis mul esimesena pähe tuleb, mis sellega kaasneks. Aga veel kord, ma ei ole seda analüüsi siin teile praegu ette valmistanud, aga me võime seda debatti veel edaspidi jätkata.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Sellega on ettekanded tänaseks läbitud ja nüüd saame avada läbirääkimised. Kõigepealt fraktsioonide esindajad. Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Täna oleme kuulnud siin õige mitme kõneleja esituses laias laastus sama narratiivi selle kohta, et demokraatia ja kodanikuühiskonna seis on üldiselt Eestis hea. Ja ärge pange pahaks, ärge võtke isiklikult, aga mina pean küll ütlema, et suures pildis on see minu hinnangul lihtsalt üks suur vale. Ma ei süüdista teid selles, et te olete tulnud siia saali valetama teadlikult ja tahtlikult, aga mulle tundub, et ühel või teisel moel panustavad inimesed selle vale taastootmisesse vähem või rohkem ise sellest teadlik olles. Igal juhul ei saa nõustuda sellega, et Eestis on demokraatia ja kodanikuühiskonna seis üldiselt hea. See on minu hinnangul illusioon. 

Kõigepealt, kui me vaatame demokraatia reaalset olukorda, siis mida me näeme? Meil on e-valimiste näol selline valimissüsteem, mida laias laastus ei usalda ligi 40% kodanikest. Ma arvan, et see on Euroopas täiesti pretsedenditu olukord. Pole teist riiki, Euroopa Liidus vähemalt, kus kodanike usaldamatus kasutatava valimissüsteemi suhtes oleks niivõrd suur. See on väga tõsine probleem. Niisugust valimissüsteemi ei tohiks kasutada, sest vastasel juhul tekib probleem riigivõimu legitiimsusega, kuna valimised teatavasti on võimu legitimeerimise mehhanism. 

Teiseks, rahval ei ole õigust algatada referendumeid. Teatavasti kehtiva põhiseaduse kohaselt saab referendumeid algatada ainult Riigikogu ja Riigikogu pole pidanud vajalikuks teha seda rohkem kui 22 aastat. Varsti saab veerand sajandit täis, mitte ühtegi korda ei ole peetud vajalikuks anda rahvale kui põhiseaduse kohaselt kõrgeima riigivõimu kandjale võimalust ühegi riigielu küsimuse otsustamisel ise kaasa rääkida. Ainuke asi, mida rahvas saab otsustada, on see, kes peaks saama langetada kõik otsused nende eest. See ei kõla väga demokraatia moodi. 

Rääkimata sellest, et rahval endal ei ole õigust algatada referendumeid, nagu see paljudes teistes riikides ju on ja nagu see oli ka Eesti Vabariigis 1920. ja 1933. aasta põhiseaduse kohaselt. 

Edasi, rahval ei ole võimalust valida endale riigipead. Nagu Jaanus Karilaid osutas, ülevoolav enamus kodanikest sooviks, et rahvale tagastatakse õigus – õigus, mis oli tagatud ka 1933. aasta põhiseadusega. Aga ei, nüüdki, eks ole, toodi parlamendi menetlusse eelnõu, kus muuta presidendi valimise korda pikalt ettevalmistatud projektiks. Tegelikult tegeldakse ainult nipet-näpet asjadega, detailidega, pinnavirvendusega, aga see põhiküsimus, et kuulge, demokraatlikus riigis peaks olema elementaarne, et rahvas saab ise valida endale riigipea, sellest vaadatakse tuimalt mööda. Olgugi et ka mitmes naaberriigis, mis samuti parlamentaarse demokraatia mudelit viljelevad, on rahvale see õigus tagatud.

Edasi, tänagi kuulsime siin mitmelt poolt juttu sellest, kui vägev asi meil on ikka see rahvaalgatus.ee portaal. No absoluutselt ei nõustu! Mina ütlen, et see ei ole mitte lihtsalt väikese kasuteguriga asi, vaid see on miinusmärgiga asi. Parem oleks, kui sellist asja ei eksisteeriks, sest see loob illusiooni, justkui meil oleks rahvaalgatuse õigus kuidagi Eestis taastatud ja tagatud kodanikele. Ei ole! Sellel ei ole tegeliku rahvaalgatuse õigusega mitte kõige vähematki pistmist. Kontseptuaalne probleem seisneb selles, et see petitsioon ei kohusta parlamenti sisuliselt mitte millekski. Siis tuleb loetud kuude jooksul võtta see petitsioon komisjonis ette, vaadata, mis seal kirjas on, lasta tutvustada inimesel, kes esindab seda petitsiooni, natukeselt seda asja, ja öelda, et suur tänu teile aja eest, et leidsite võimaluse siia tulla, nüüd palun minge ruumist välja, me jätkame arutelu. Ja suurima tõenäosusega läheb lihtsalt prügikasti. 

Kui midagi sellest petitsioonist saab, kui sellest algatusest midagi saab, siis mitte selle tõttu, et kodanikud on seda nõudnud, vaid selle tõttu, et valitsuskoalitsioonis on niigi tegelikult toetus sellele initsiatiivile. 

Nüüd edasi, päris rahvaalgatuse õigus, enne edasi minemata, tähendaks seda, et kodanikele peab olema õigus algatada nõudmisi, mis ka kohustavad parlamenti millekski. Kui me vaatame 1924 ... 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kui me vaatame 1920. ja 1933. aasta põhiseadust, siis me näeme, mida rahvaalgatuse õigus tegelikult tähendas. Toodi algatus parlamenti ja parlament oli kohustatud seda menetlema, muu hulgas suures saalis. Kui parlament ei võtnud vastu seda seadust, mille rahvas ei olnud algatanud, siis läks see seadus automaatselt referendumile. Ja kui nüüd referendumil rahva enamus võttis selle seaduse vastu, siis see ühtlasi tähendas umbusaldusavaldust parlamendile, sellepärast et need, kes pidid toimima rahva esindajana, olid toiminud rahva asendajana. Väga lihtne ja loogiline. Ühtlasi oli ette nähtud mehhanism, mille kaudu kutsuda esile erakorralised valimised, kui parlamendikoosseis ei lähtu reaalselt rahvaenamuse tahtest. See on tõsine probleem meie praeguses poliitilises olukorras, kus võimul on valitsuskoalitsioon, mille toetus on ka nende kodanike seas, kellel üleüldse on parteiline eelistus, circa 12%. Ja ilma soovimata teha isiklikku torget, eks ole, meil on parlamendi esimehekski inimene, kes esindab parteid, mille toetus on viimastel andmetel langenud alla 1%. No see on ebanormaalne olukord, see ei ole ju mitte kuidagi demokraatlik. Inimesed ise ei näe selles midagi imelikku ega astu ka nendelt kohtadelt tagasi.

Kui nüüd kasutada viimast ajajuppi selleks, et rääkida, milline võiks olla päriselt kodanikuühiskond, milline võiks olla päriselt demokraatia, siis kõike need punktid, millele ma osutasin, tuleks arvesse võtta, tuleks tagada rahvaalgatuse õigus, referendumite algatamise õigus, presidendi valimise õigus ja ka selline valimissüsteem, mis oleks usaldusväärne ja tavalisele keskmisele inimesele ka reaalselt vaadeldav, mitte ei sõltuks usaldusest paari audiitori vastu, eks.

Lisaks sellele tuleks minu hinnangul lõpetada kas täielikult või praktiliselt täielikult ja ulatuslikult igasugune riiklik rahastus niinimetatud vabakonnale. See, mida nimetatakse vabakonnaks, ei ole ju tegelikult mitte mingisugune vabakond. Suures osas tegutseb see riigi käepikendusena, viib ellu riiklikku tellimust. Riik maksab tellimuse eest ja siis see niinimetatud vabakond viib tellimust ellu. Ja kontseptuaalseks probleemiks on see, et kodanikke käsitletakse riigi all olevatena, riigiteenistuses olevatena, mitte riigi kohal olevatena. Päris vabakond peaks moodustuma vabadest kodanikest, kes ise koonduvad, ise panevad oma ressursid kokku ja ise seisavad endale oluliste põhimõtete eest. Et nad seda saaksid teha, tuleks ulatuslikult langetada makse, et inimestele jääks piisavalt vara kätte, et nad saaksid oma vara kasutada ka enda põhimõtete eest seismiseks ühiskonnas kokkukoondatult. 

Ja isegi kui ei taha makse langetada, siis vähemalt võiks ju teha seda, et mitte riik ei jaga erinevatele vabaühendustele toetusi, vaid kodanikele jäetakse vabadus ise määrata ära, et näiteks 1% minu tulumaksust läheb nendele viiele ühingule. Mina otsustan, milliseid kodanikuühendusi mina tahan oma maksuraha eest toetada. Mitte nii, et minult võetakse karistuse ähvardusel raha ära ja siis kusagil Sotsiaalministeeriumis või mujal ministeeriumides otsustatakse, millistele – sageli ideoloogilistele – ühendustele, kes viivad ellu riiklikku tellimust, antakse tegevustoetused. 

Nii et päris kodanike riik, päris kodanikuühiskond on sellises olukorras, kus kodanikud on päriselt riigi kohal, mitte riigi all. Riigivõim kuuletub kodanikele ja kodanike nõudmistele. Ja selleks on ka mehhanismid, et kodanikud saaksid oma nõudmisi ellu viia, mitte nii, et tegelikult koondatakse kogu võim kokku, nagu Maris-Liis Jakobson ütles, selleks et riigivalitsemine oleks tõhus. Kõige tõhusam riigivalitsemise vorm on diktatuur. Kui soovitakse midagi sellist praktiseerida, siis vähemalt öeldagugi, et demokraatiast ja kodanikuühiskonnast räägitakse ainult illusioonide loomiseks. Aitäh! 

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendi saadikud! Head ettekandjad ja kuulajad! Ma kuulasin seda eelmist kõnet ja ma pean ütlema, et meil on ikka väga erinev arusaamine ja nägemus maailmast, demokraatiast ja kõigest muust. Jumal tänatud, jah! Jumal tänatud, et on tasakaalu pakkuda siin! Võimalik. 

Ma kindlasti ei ole sellega nõus, mida härra Vooglaid ütles, et meie kodanikuühiskond on väga halvas seisus. Seda ta ei ole. Ma ei hakka seda ütlema ka, et ta on kõige paremas seisus. Seda ta ka minu arvates ei ole, neid väljakutseid on siin aja jooksul väga palju. Aga sellega, et kuidagi Eesti vabaühendused oleks allutatud riigile või omavalitsustele, ma ka nõus ei ole. Pigem mina ütleks, et ma kuulsin sellist väga parempoolset lähenemist, et las igaüks saab hakkama, kuidas saab. 

See, mida Vooglaid siin kirjeldas, lõpeb ju sellega, et need, kellel leiduvad ideoloogilised rahastajad või ma ei tea kes, need kuidagi töötavad, aga need tublid inimesed, kes tahavad organiseeruda, ja tahes-tahtmata see vajab vahendeid, neil lõpuks võimalusi ei ole. See Ameerika mudel on minu arvates ühtepidi tore, et seal annetatakse, aga tegelikult ta ju vabade inimeste eneseväljendamise võimalusi ei toeta nii palju minu arvates kui meie, Euroopa mudelid. 

Aga ma pean ikka härra Vooglaiu kõnest tõugatuna lähtuma. Minu arvates siin üks ettekandja, kes oli Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor Mari-Liis Jakobson, tegelikult ju rääkis sellest, kuidas demokraatiad surevad. See ei toimu tänapäeval mitte riigipöörete või järskude suunamuutuste kaudu, vaid ise lihvitakse neid demokraatiaid väiksemaks ja õõnestatakse demokraatiaid. Öeldakse, et mingid riiklikud institutsioonid ei tööta või et legitiimsus valimiste kaudu ei ole õige ja kõik muud asjad. Minu arvates härra Vooglaid seda just siin oma kõnes ju tegi, seades e-valimisi kahtluse alla. Tegelikult see on ju ideoloogiline küsimus, mitte päriseluküsimus ja kõik muud asjad, mida siin räägiti. 

Nüüd, minu arvates referendumitest ja kõigest sellest – ma härra Vooglaiule korra veel püüan tasakaalu pakkuda sellele jutule. Eesti põhiseaduse koostajad on ju õppinud ajaloost ja erinevate riikide ajaloost, sealhulgas Eesti ajaloost. Referendumi võimalus on meil täna olemas, aga kogu põhiseadus on üles ehitatud sellele, et parlamendis otsitakse võimalikult suurt ühisosa. Sest nii nagu ma mäletan, meil põhiseaduskomisjon korraldas siin ühe arutelu, vist oli sama, EKAK-i raames, siis referendumite mure on see, et nendes riikides, kus neid väga palju rahvast saab otsustada, otsustabki üks osa teise üle. See ei tähenda seda, et teistel kõigil on võimalus, vaid üks otsustab teise üle. 

Parlamentaarse demokraatia loogika on see, et siin toimub debatt ja püütakse leida võimalikult suur ühisosa erinevate vaadete vahel. See on niimoodi, pole midagi teha. Võib-olla mõnda erakonda pole eriti valitsusse kaasatud, siis võib selline mulje tekkida, aga enamik erakondi valitsuse tegevuses aeg-ajalt osalevad. Ka presidendi võimuga on seesama mure, et presidenti otsustab lõpuks üks osa ühiskonnast ja teine osa seal kaasa rääkida ei saa. Aga parlamendis on nii EKRE kui ka sotsiaaldemokraatide vaated esindatud ja see ongi selle parlamentaarse protsessi võlu. 

Kui nüüd edasi minna, siis minu arvates selle demokraatia habrasuse üks põhjustest täna on tegelikkuses inimeste toimetulekus. Mitte midagi ei ole teha. Me võime vaadata, kus need parempopulistid väga populaarsed on, väga paljudes Euroopa riikides. Ja kui me vaatame sotsiaalteadlasi, mida nad räägivad … Ja miks ma räägin sellest üldse? Sellepärast, et parempopulistid on need, kes seavad demokraatlikku süsteemi kahtluse alla, mille suur osa on kodanikuühiskond demokraatlikus süsteemis, valitsemissüsteemis, turumajanduslikus süsteemis. 

Põhjus on väga lihtne. Kui sa elad selles tänases Eestis ja tunned, et sa käid hommikust õhtuni tööl ja ei suuda oma peret ära toita, siis tahes-tahtmata ühel hetkel tekib inimestel küsimus, miks mulle sellist valitsemissüsteemi vaja on. Ja kui sa lõpuks selles pettud ja sinu ainukeseks lootuseks jääb, et ma valin äkki kedagi sellist, kes tuleb ja lõhub selle tänase süsteemi ära, äkki asemele tuleb midagi muud, siis need ongi need ilmingud, miks inimesed muutuvad äärmuskonservatiivseks või hakkavad parempopuliste palju toetama. 

Me peame mõistma, et demokraatia ei ole ainult küsimus kodanikuõigustest ja isikuvabadustest ja kodanikuühiskonna toimimise võimalustest, vaid need sõltuvad lõpuks ikka inimese sotsiaal-majanduslikest olukordadest. Mina kutsun üles rohkem arutlema sel teemal, mida politoloogid ja võib-olla ka sotsioloogid on kirjeldanud. Väga suur oht minu nägemuses Eesti demokraatia ja tegelikult ka üldse demokraatliku süsteemile ja kodanikuühiskonnale põhineb ju – kodanikuühiskond põhineb ka vabal võimalusel arvata ja teha ja kaasa rääkida –, selle üks ohtudest on tegelikult see väga suur ebavõrdsus ja väga suur ebaõiglus, mis aastakümnetega on tekkinud. 

Viimane mure, mida väljendas üks Praxise analüütik nädal aega tagasi, kui me rääkisime lastest, peredest ja sündimusest sotsiaaldemokraatide algatatud samasugusel arutelul – see oli väga hea arutelu. Ta rääkis ühest uuringust, mis oli väärtushinnangute uuring. Selles uuringus on mure selles, et noored on oluliselt individualistlikumad ehk neile ei ole oluline pere nii palju, aga neile ei ole oluline ka kogukond nii palju. 

Minu arvates see on ka koht, kus seda debatti peab pidama, sest minule on näiteks Järvamaa õpetajad rääkinud seda. Nad ütlevad, et nemad räägivad küll seda patriotismi läbi, et noored ei taha riigi eest välja minna, nad pingutavad väga palju ja see individualistlikkus, igaüks räägib, et mina, mina, mina. See on hea, see "mina" peab olemas olema, see võitlus peab alati olemas olema, aga see ei tohi lõhkuda ära meie suurt ühtsust. 

Ma ütleks, et individualismi pealetulek on tulnud ikkagi selle neoliberaalse vaate kaudu, mida on Eestis 30 aastat väga pikalt viljeletud. Seal oligi, et igaüks peab ise hakkama saama, igaüks tehke oma asja. Ja nüüd, kui me oleme kriisis ja raskustes, meil ei ole lahendusi, igaüks peab hakkama saama. Jah, sa ei tohi oma mina ära kaotada, sul peab olema alati see, et sa pürgid, pingutad, kõik see peab seal juures olema, aga meie koostegemisel põhineb lõppkokkuvõttes riik, ühiskonnamudel, demokraatia ja vabaühendused. Ehk see individualismi pealetulek on teine suur mure. 

Lugupeetavad, mul on väga hea meel, et see arutelu taas kord toimus. Minu arvates me peaksime rääkima demokraatiale ja vabadustele mõju avaldavast tohutust ebavõrdsusest, ebaõiglusest ja ka sellest individualismist, mis lõppkokkuvõttes toodabki seda parempopulismi, mis võib meil ühel hetkel kraanid kinni keerata. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Austatud külalised ja lugupeetud parlamendiliikmed ning kuulajad! Eesti Vabariigi president Lennart Meri on öelnud: "Demokraatia oma nõudlikus terviklikkuses peab iga päev uuesti sündima." Aga kuidas muidu peaks see juhtuma, kui mitte meie ühiskonna pidevas valmisolekus ühiselt arutleda, väidelda ning demokraatlikke eesmärke silmas pidades probleemidele lahendusi nõuda? 

Erinevad on arvamused, ka need, mis täna siin kõlanud. Minu arvates oli täna kuulda siin saalis kõlanud aruteludes ka positiivseid noote. Eesti demokraatial läheb üldiselt hästi. Eesti elanike jaoks on jätkuvalt oluline või siis juba äkki enesestmõistetav elada demokraatliku valitsemisviisiga riigis. Ja ma arvan, et on ainult hea, et noorematel põlvkondadel puudub kogemus totalitaarsest riigist ning diktatuurist, ning nii see peakski jääma. 

Ma usun, et me liigume Eestis õiges suunas: kasvame ühiskonnana, muutume üksikisikutena ka abivalmimaks, teeme rohkem vabatahtlikku tööd ning julgeme aina enam kõlada lasta oma arvamusel. Demokraatia ei ole aga midagi, mis toimub kuskil kaugel riigimajas või mille hoidmisega peaksid tegelema vaid poliitikud. Demokraatia igapäevaseks taassünniks oleks vaja, et me mõtestaksime seda enese jaoks pidevalt uuesti. Nii nagu siin on kõlanud, need mõtestused võivad olla kantud erinevatest maailmavaadetest ja kahtlemata on rahvaalgatused, arvamusavaldused ja kollektiivsed pöördumised demokraatia oluliseks tööriistaks. 

Kui traditsiooniline esindusdemokraatia põhineb mõttel, et me valime endale esindajad ja nemad langetavad meie eest otsuseid, siis ma usun, et see mudel töötab enamasti päris hästi. Aga paratamatult ikkagi kõikide nende põletavate, oluliste teemade ring on laiem ning poliitikud ei suuda ega jõua kõiki neid haarata. Rahvaalgatused ja pöördumised on kindlasti lisavõimaluseks inimestele, kes tunnevad, et valimiskastist üksi ei piisa. Samas on aktsepteeritav ja vägagi arusaadav ka nende inimeste seisukoht, kes langetavad oma otsuse ja nii-öelda esinduse ja hääle annavad saadikutele, olgu kohalikul või riigi tasandil. 

Leian, et meie ühiskond on siiski ka üsna pragmaatiline ja meie arutelukultuur on alles lapse või isegi nooruki kingades ning arutelusid ei peeta sageli piisavalt kaalukaks ei kogukonna ega pahatihti ka otsustajate poolt. Ja kuna pigem on kujunenud selline trend, et algatused vähemalt nende esialgsel kujul ei pruugi realiseeruda, siis võibki jääda selline ekslik mulje, nagu rahvaalgatused ei oleks tõhus tööriist. Siin on vaja endale peeglisse vaadata kõigil, ka seadusandjatel, kohalikul ja riigivõimul. Kuigi rahvaalgatused toimivad ka ühiskonna rahumeelse ventiilina, nagu Külli Taro viitas, ei ole rahvaalgatus käsitletav vaid õhu väljalaskmisena pingelistest olukordadest. 

Ma leian tõesti, et me kõik peaksime algatajaid ja pöördujaid tunnustama ning seda ka selgemalt väljendama, sest tegelikult toovad nad poliitikasse olulisi teemasid ja sunnivad otsustajaid teravdama nii pilku kui ka tunnetust. Poliitikud ei saa paratamatult olla eksperdid kõigis eluvaldkondades ja pahatihti ei pruugi märgata ka kõiki olulisi muresid, mis kogukondi tegelikult puudutavad. Rahvaalgatuse tõttu võivad tõstatuda ka need küsimused, mis muidu jääksid tähelepanuta.

Rahvaalgatused tõstavad ka poliitikute vastutust. Kui ikkagi näha, et mõnel teemal, olgu see meelepärane või mitte, on tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid toetajaid, siis tekitab see surve kuulata ja püüda mõista. Püüda mõista vähemalt seda, et see küsimus on oluline. 

Lõpuks, rahvaalgatused muidugi arendavad poliitilist kultuuri. Avalikud arutelud, diskussioonid, väitlused, eriarvamused – kõik see kasvatab ühiskonna teadmisi ja poliitilist teadlikkust. Seda vastupidavam on ka meie demokraatia. 

Kuid nagu iga hea tööriist pole ka rahvaalgatused probleemideta. Ka nendele on siin saalis tähelepanu juba juhitud ja leian, et kaasnevad tõepoolest ka riskid, mida ei tohi tähelepanuta jätta. Esimene suur miinus on see, et rahvaalgatused võivad lihtsustada keerulisi küsimusi. Paljud teemad ei ole paratamatult mustvalged ja ometi sunnib püstitatud küsimus sageli otsustama jah- või ei‑vastuse kasuks. Selline lihtsustus võib meid viia otsusteni, mis pole tegelikkuses teostatavad või jätkusuutlikud. Süvenev polariseerumine võib küll olla käivitavaks jõuks, kuid … 

Palun lisaaega ka. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! 

… polariseerumine võib küll olla käivitavaks jõuks, kuid see toob siiski pahatihti endaga kaasa usaldamatust, vähese kuulamise ja mõistmise soovi ning valmisoleku ka kasutada valimatult kõiki võtteid enda soovitu saavutamiseks. Loomulikult võivad need protsessid soodustada populismi‑ ja emotsioonipõhiseid otsuseid. Sotsiaalmeedias leviv valeinfo või ülesköetud emotsioonid võivad hakata teadlikku debatti üle trumpama ja sellisel juhul ei otsusta inimesed enam mitte faktide, vaid hirmude ja eelarvamuste põhjal. 

Kardan, et rahvaalgatused võivad ohustada ka vähemuste õigusi, kui need riskid realiseeruvad. Kui enamus saab otsustada kõige üle, võibki vähemuste hääl jääda kuulmata. Aga demokraatia ei ole ju ainult enamuse võim, see on siiski ka vähemuste kaitse ja seetõttu ongi ilmselt vajalikud ka need tugevad õiguslikud kaitsemehhanismid, mille üle loomulikult me peame aeg-ajalt ka arutlema. 

Juba viidatud kampaaniad võivad olla kallid ja ebavõrdsed. Ka see on loomulikult sageli realiseeruv risk. Kui see tulemus, otsustus sõltub suurest meediakampaaniast, on loomulikult eelisseisus need, kellel on rohkem raha või muid ressursse. Ja siin on oht arutelu moondumiseks ja demokraatia ebavõrdsemaks muutumiseks. 

Viimasena, madal osalus. Kui rahvast ei tule kaasa piisavalt, võib otsus sündida väga väikese, aga hääleka grupi tahtel. Ja see omakorda tekitab küsimuse, kas tehtud otsus ikka peegeldab ühiskonna tegelikku tahet. Demokraatias on otsustajatel minu arvates oluline pöörata tähelepanu ka sellele, kes räägib nende eest, kes ei ole vastu, kes ei ole piisavalt võitlushimulised või vaikivad viisakalt. 

Head kuulajad! Rahvaalgatused on võimas vahend. Nad võivad elavdada demokraatiat ja tugevdada kodanikuühiskonda, kuid valesti kasutatuna võivad need viia vastupidise tulemuseni: polariseerumise, eksituse ja ebavõrdsuseni. Seetõttu ei peaks olema küsimus mitte selles, kas me vajame rahvaalgatusi, vaid selles, kuidas me neid targalt kasutame. Rahvaalgatused toimivad kõige paremini riikides, kus on tugev õigusriik, hea haridustase, sõltumatu meedia ja selged mehhanismid valeinfo tõrjumiseks. Kui need tingimused on täidetud, on rahvaalgatused kindlasti demokraatia parimad liitlased: annavad inimestele sõna, avardavad poliitikat ja loovad silda tavakodaniku ja otsustaja vahel. 

Seega, las rahvaalgatused, sealhulgas kollektiivsed pöördumised, jääda tööriistaks, mille abil ühiskond saab ise oma teel tulevikku kujundada. Aga teeme seda siis kõik – nii pöördujad kui ka pöördumiste vastuvõtjad – mõtestatult, vastutustundlikult ja teadmisega, et demokraatia hoidmine ning tõhusus sõltub lõpuks meist kõigist. Aitäh teile!

Aitäh! Peeter Ernits, ma saan aru, et teil on volitus Keskerakonna … Ei ole? Siis ma võtan Toomas Uibo ette ja järgmisena kutsun teid. Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Kuna me täna räägime Eesti kodanikuühiskonnast, siis mulle meenub üks selline vana tõdemus, et meil pole kunagi olnud luksust loota, et keegi teeb meie eest asju ära. Eesti lugu on alati olnud tegusate inimeste lugu, mitte pealtvaatajate, vaid osaliste oma. 

Kui me mõtleme, kust me alustasime oma riigi taastamist, siis 1990-ndatel oli prioriteet selge: riik tuli uuesti üles ehitada. Kodanikuühiskond pidi kasvama nagu õunapuu maja taga, mitte suure mürtsuga, vaid järjekindlalt. Ja kasvaski. Aastatega on inimesed muutunud aktiivsemaks, teadlikumaks ja julgemaks oma arvamust avaldama. Meil on MTÜ-sid, mis on väikesed, nad on õhinapõhised, ja on ka organisatsioone, mis on professionaalsed ja süsteemsed. Mõlemad on väga väärtuslikud, mõlemad hoiavad ühiskonda elus ja koos. 

Aga miks me sellest üldse räägime? Sest tugev kodanikuühiskond pole lihtsalt tore lisand demokraatiale. See on tegelikult ju demokraatia vundament. Demokraatia pidupäev pole mitte üks päev nelja aasta tagant. Demokraatia on järjepidev dialoog nende vahel, keda valitakse, ja nende vahel, kes valivad. Kodanikuühiskond ongi see jõud, mis hoiab poliitilisel võimul silma peal, tuletades meelde, et ära unusta, milleks sind siia usaldati. 

Tugev kodanikuühiskond tagab peamiselt kolm asja. Esiteks, tasakaalu. Võim ilma kontrollita muutub mugavaks ja mugav võim kipub unustama, et ta on teenija, mitte isand. Teiseks, kaasarääkimise kultuur. Inimesed, kes tunnevad, et neid kuulatakse, ei pea karjuma, ja riik, mis kuulab, ei pea kartma. Kolmandaks, usaldust – sedasama habrast, ent vajalikku usaldust, mis hoiab ühiskonda koos. Kui riigi ja kodanike vahel on pidev suhtlus, siis ei tundu riik enam mingi kauge masin, vaid päriselt meie enda oma. 

Üks tehniliselt lihtne, aga sisult võimas tööriist selles suhtluses on kindlasti kollektiivne pöördumine. See töötab kui ühiskonna signaalituli. Kui tuhandeid allkirju on koos, siis see on märguanne, millest ei saa mööda vaadata. Samas peab möönma, et on ka rahvaalgatusi, mis ei ole näiteks kooskõlas meie põhiseadusega või on mõnel muul põhjusel võimatu ellu viia. Sellisel juhul lasub poliitilisel võimul kohustus anda tasakaalukalt põhjalikke selgitusi pöördujatele ja tervele ühiskonnale, millistel põhjustel üht või teist head ideed ellu viia ei saa. 

Aga kollektiivsel pöördumisel on loomulikult olulisi tugevusi. Esiteks, see pakub fookuse. Kui ühine pöördumine jõuab parlamenti või valitsusse, muutub küsimus nähtavaks. Keegi ei saa enam öelda, et see pole oluline. Teiseks, see harjutab inimesi demokraatiaga tegelema. Kui inimesed kogevad, et tema allkirjal on päriselt jõudu, siis kasutatakse seda jõudu ka edaspidi. See kasvatabki kodanikukultuuri. Kolmandaks, see mõjutab seadusloomet. Eestis on olnud mitmeid teemasid, alates keskkonnaküsimustest kuni loomakaitseni, mis jõudsid poliitilise laua taha just tänu ühisele pöördumisele. Mitte kõik ettepanekud ei muutu seaduseks, aga kõik nad loovad arutelu. See on väga oluline, sest see on demokraatia hapnik. 

Aga ma pean ütlema, et ka mina ei ole absoluutselt nõus eelkõneleja härra Vooglaiu nägemusega. Kuuludes fraktsiooni, kelle eeskujuks on näiteks Ungari, kus piiratakse üsna jõhkralt vaba ajakirjandust ja kodanikuühiskonda laiemalt, siis tõesti, meie vaated on õnneks erinevad. Aga ma tean, et Eesti jääb vabaks, avatuks ja demokraatlikuks isegi siis, kui mõni valitsus ei ole parasjagu populaarne. Populaarne on tegelikult väga lihtne olla, vastutuse võtmine seda keerulisem. 

Aga lubage mul tuua ka mõned ajaloolised näited meie enda pärandist. Näiteks Eesti üliõpilaste massiline organiseerumine 100 aastat tagasi, mis tõi kaasa üliõpilaskondade, seltside ja liitude tekke. Need olid omamoodi tolle aja MTÜ-d, mis kujundasid ühiskondlikku mõtet ja õpetasid tervele põlvkonnale, et aktiivne kodanikuks olemine pole valikuline, vaid iseenesestmõistetav. 

Teiseks heaks näiteks võiks tuua 1988. aasta fosforiidivastast liikumist. Jah, see polnud tänapäevases mõttes küll kollektiivne pöördumine, aga see oli kogu rahva pöördumine ja väljendus füüsilises kokkutulemises ehk sisuliselt tegi see sama asja. Kodanikud andsid märku, et nende jaoks on olemas teemasid, mille üle võimukandjad lihtsalt ei saa vaikides otsustada. See liikumine oli nii tugev, et muutis Eestis poliitilist ajalugu ning näitas, kui võimas on ühiselt väljendatud tahe. Need näited tuletavad meile meelde, et Eesti ei kasvanud vaikuses ega iseenesest. Me kasvasime tänu inimestele, kes ütlesid, et ma hoolin, ja mis veelgi olulisem, nad tegid seda koos. 

Head kuulajad, tugev kodanikuühiskond ei ole luksus, see on demokraatia turvavöö. Me ei pruugi seda igal hetkel tunda, aga oh hetke, kui me seda enam ei oleks kinnitanud. Seega hoiame kodanikualgatusi elus, hoiame dialoogi avatud ja hoiame seda vana, kuid õiget põhimõtet. Eesti ei ole koht, kus inimesed lihtsalt elavad. Eesti on koht, mida inimesed pidevalt ehitavad. Aitäh! 

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ja vähesed külalised! 

Külalisi on päris palju, härra Ernits, vaadake rõdule. 

Ei, ma just peangi silmas neid. Aga enamik rõdu on tühje ja kolleege on ka nagu vähevõitu.

Jaa, aga rõdu on täis. 

Jaa-jaa. Ei, täis ei ole. Kahjuks. Aga see selleks. Teema on väga hea. Ja muidugi saan aru, et kuulata neid optimistlikke pika plaani erakonna, kelle toetus on olematu, selliseid õigeid mõtteid – täitsa nõus. Aga minu praktika siin saalis on üheksa aastat või midagi sellist. Ma olen erinevates komisjonides istunud, arutanud neid pöördumisi ja tean, millised need võimalused on. Enamik sureb, kasutegur on minimaalne. 

Ja kui ma palusin siin natuke täpsemat analüüsi, mida lugeda selleks seadusesse jõudmiseks, siis väga huvitav oleks seda vaadata. Kodanikuühiskond, jah, toimib. Kui vaadata neid pöördumisi, mis on, siis ma vaatasin, et kümme suuremat, toiduainete käibemaks – 100 000, automaks – 65 000, perekonnaseaduse muutmine – 35 000, Kaja Kallase kahe petitsiooniga – 60 000, et kadugu pildilt. Lapsed ei tohi olla kokkuhoiukoht – 24 000. Siis on järgmised viimased, seitsmest kuni kümneni on Mart Helme tagasi, kanade puuris pidamine ja koerte ketis pidamine. Mõlemaid viimaseid on kaks tükki, ühel on keti pikkus kaks meetrit. 

Mis siin domineerib? Loomakaitse, koerad, kanad, linnurahu, zoofiilia. Ühtepidi mõned pöördumised puudutavad natuke lapsi, siis poliitiliste liidrite pildilt kadumine ülivõimsalt. Kaja Kallas tegi endale mõnusa koha Euroopas, kus on tiivad küll piiratud, kokku 70 000, kaasa arvatud ka temalt ordeni äravõtmine või õigemini mitteandmine. Jürgen Ligi, hea kolleeg siin, 7000-ga. No Mart Helmest oli natuke juttu ka. 

Nii et tegelikult need valdkonnad on olulised, aga üledimensioneeritud, arvestades seda, milliste probleemidega tänane Eesti kokku puutub, olgu need siis õigusriigi, olgu hariduspoliitika, olgu demograafia, majanduslikust pidurdatusest väljatulek ja nii edasi. Aga ei saa ette kirjutada inimestele, kes omast vabast tahtest ja kodanikupositsioonilt meie poole pöörduvad. Nii et müts maha selle külje poolest selle seltskonna ees ja nende inimeste ees, kellest täna vähesed rõdul istuvad. 

Aga vaatame nüüd Šveitsi, minu üks selliseid lemmikriike. Sel aastal oli neil kokku … Mis neil oli? Veebruaris üks referendum, kus taheti tarbimine ja majandamine jätkusuutlikuks, kukkus läbi. See tähendab, et liiga palju tarbime ja liiga palju majandust on, et maailma lõppu vähendada. Septembris oli ID-kaardi referendum, mis napilt ületas 50,4%, ja kinnisvaramaks sai ka positiivse hinnangu. Zürichis, muuseas, läks võimsalt läbi bensiinil ka lehepuhurite keelamine – 61%. Nii et nende demokraatia on nii kaugele jõudnud, lehepuhurid bensiiniga ja nii ongi. Aga nüüd, 30. novembrini tuleb veel kaks referendumit, ainult kaks tükki. Üks on see, et Šveitsi mehed võiksid või peaksid ka tegevteenistuses käima. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Jah. Teine on see, et heitgaaside heitmetele peaks 2050. aastaks rohkem raha kulutama Šveits. Kaks miljardit kulutab, aga peaks veel suurendama. No vaatame, mis 30. novembril tuleb. Nii et selline võimalus on olemas ja tegelikult võiks olla ka. 

Aga praegune seis on tegelikult selline, et usaldamatus riigi ja valitsuse vastu on erakordselt kõrge. Usaldamatus on nii kõrge, et ei usaldata enam naabrimeest, meediat, poliitikuid, eksperte. Asi on läinud ikka täiesti äärmusesse. Ja nüüd ma kuulsin siin lugupeetud külaliste puhul, et valitsuse usaldus on 30%, samas viimane reiting näitab, et nende usaldus, kes valitsuse moodustavad, on 12,9%. Ma ei tea, kas seda niigi palju on. Ja selles maastikus tegelikult ega midagi liikuda ei saa. Ei saa valitsus teha, käed on täielikult seotud, võim ei ole kindlates kätes, käed värisevad, silmad on hägused, kosk on kohe tulemas, piltlikult võttes. Ja peab sellega leppima. 

Kõige murettekitavam on see, et see kodanikuühiskond, see aktiivsused, need pöördumised, mille koostamine ja organiseerimine võtavad aega ja vaeva – nende kasutegur on kuratlikult madal, väga-väga madal. Tavaliselt komisjonis arutatakse kinniste uste taga, et mis me teeme. Noh, algul arutame, eksperdid räägivad, järgmine kord siis kirjutame mingisuguse vastuse. Ma olen ise osalenud nende vastuste kirjutamisel. Ei ütle niimoodi, et minge kus kurat, vaid ütleme viisakamalt: tänan tähelepanu eest, aga meie riigil on praegu olulisemaid asju. Noh, mis meil on olulisemaid asju? Mitte vaadata oma inimeste peale, vaid suunata raha sinna kusagile kaugesse sõtta ja tegelda kingituste tegemisega nendele, kes niigi üsna hästi hakkama saavad. 

Nii et aitäh teema eest! Ma ei jõua siin Varroga rääkida, aga ma olen paljudes nõus, et neid puuk-MTÜ-d, mida kodanikuühiskonna puhul on uskmatult palju ja millest ülevaadet on raske saada, peaks kõvasti rehitsema. Mitmel pool mujal maailmas ja riikides on seda juba tehtud. Ootan, et ka meil tuleb see aeg. Aitäh!

Aitäh! Kutsun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu, ma saan aru, et seekord sooviga rääkida iseenda nimel. Palun!

Suur tänu! Kuna mul on kõnesoovide vähesuse tõttu võimalik rääkida mitte ainult fraktsiooni, vaid ka iseenda nimel, siis ma kasutan seda võimalust teatud mõttes vastates mõne kolleegide poolt oma kõnedes minu suunal öeldule. Ja ennekõike ma pean silmas kolleeg Lauri Läänemetsa ja kolleeg Toomas Uibo osutatut, et neil on ikkagi minu väljendatust väga erinev nägemus. Nagu ma Lauri Läänemetsale ütlesin noogutades, jumal tänatud, see on minule suur au ja kompliment! Kui mul oleks sotsidega väga sarnane nägemus, siis ma peaksin tõsiselt peeglisse vaatama ja vaatama, mis minu hinges toimub, midagi on ilmselt läinud väga viltu. Aga täna sain kinnituse, et nii halvasti siiski asjad ei ole. Väga hea, aitäh teile selle kinnituse eest! 

Kumbki teist ei lükanud ümber ühtegi minu poolt esitatud argumenti, ma panin sealjuures tähele. Mõlemad osutasid, et oi-oi, see on nüüd küll selline enam-vähem jube visioon, millega meil puutumust ei ole. Aga mida ma siis kokkuvõttes valesti ütlesin? Kas demokraatlikus riigis ei peaks olema rahval võimalus valida endale riigipead? Kas ei peaks olema usaldusväärne valimissüsteem, mitte selline, mida 40% ei usalda? Kas ei peaks olema õigus algatada referendumeid, parlamendis seaduseelnõusid? Kas ei peaks olema võimalus kutsuda tagasi parlamendi koosseisu, mis on hakanud tegutsema rahva enamuse tahtmise vastaselt? Mina arvan, et peaks. Kas päris kodanikuühiskond ei peaks moodustama kodanike endi moodustatud ühingutest, mida kodanikud ise rahastavad, mitte ühingutest, mis tellivad riiklikku tellimust ja on riiklikult rahastatud? Ma arvan, et peaks. Aga lükake ümber siis, kui ma midagi valesti ütlesin, mitte ärge lihtsalt loosunglikult ütelge, et sellise visiooniga ei saa küll nõustuda. 

Aga mis minu tähelepanu eriliselt köitis, oli Lauri Läänemetsa osutus, et vaat, referendumitega tuleb olla väga ettevaatlik ja neid ongi parem mitte korraldada, sellepärast et referendumitel, ma kirjutasin üles, juhtub selline asi, et üks osa otsustab teiste üle. Kujutate ette kui õudne asi! Üks osa rahvast otsustab nüüd teiste üle siis, teise osa üle. Ja ma jäin mõtlema, et kulla mees, kellele sa sellist juttu räägid? Ta kahjuks ei ole praegu siin, ei saa silma vaadata. Aga nüüd vähekenegi aus olles võiks ju küsida, et vabandust, aga mis meil siin parlamendis on toimunud viimased kaks ja pool aastat. Ütles – kuidas ta ütleski? –, et parlamendis otsitakse ühisosa, mitte niimoodi, et üks osa otsustab teise üle. Kellele sa sellist puru silma ajad? 

Siin parlamendis pole kaks ja pool aastat mitte mingit ühisosa otsitud, mitte kõige vähemalgi määral. Valitsuskoalitsioon on esimesest päevast alates tuimalt üle rullinud kõikidest opositsiooni seisukohtadest, absoluutselt kõikidest. Absoluutselt kõik vähekenegi olulised opositsiooni algatused on saadetud tuimalt prügikasti. Paaril üksikul korral vist on mingeid opositsiooni algatusi toetatud, mis on olnud sellised detailiküsimused, et luua muljet, et no näete, mõnikord me ikka toetame, eks ole. Aga reaalselt mitte ühestki vastuargumendist pole kõige vähemalgi määral hoolitud. Kõigest on üle rullitud ka olukordades, kus pärast on president öelnud, et kuulge, aga siin te tegite ju põhiseadusvastaselt, olgugi et opositsioon ütles, et selline asi on ju põhiseadusvastane. Ikkagi olete teinud! Nii et ärge tulge sellist jama nüüd külla ajama, et parlamendis teie otsite ühisosa. 

Mina võin käsi südamel öelda, et selle kahe ja poole aasta jooksul, kui ma olen parlamendiliige olnud, ma pole näinud ühtegi korda, kus siin parlamendis oleks üleüldse midagi otsustatud. Ma ei räägi mitte sellest olukorrast, kus oleks arvestatud ka opositsiooniga, vaid kus oleks üleüldse langetatud ükski sisuline poliitiline otsus. Absoluutselt kõik vähekenegi olulised otsused on olnud ette vormistatud, ja ma ütlen seda absoluutselt liialdamata. Parlament on ette langetatud otsuste vormistamise koht. 

Ja see ongi see põhjus, kulla sõbrad, miks te ei taha tegelikult demokraatlikku riigikorraldust. Te ei taha rahvale anda referendumite algatamise õigust, te ei taha anda neile seaduseelnõude algatamise õigust, te ei taha anda neile presidendi valimise õigust, te ei taha usaldusväärset valimissüsteemi. Te ei taha anda neile võimalust kutsuda esile erakorralisi valimisi. Seda kõike sellepärast, et vastasel juhul kaoks teil käest ära see mehhanism, mis võimaldab otsuseid langetada väga kitsas ringis ja need siin parlamendis lihtsalt ära koputada, teeseldes ja etendades demokraatiat ning luues vastavasisulist illusiooni. See on reaalsus, ja te teate seda väga hästi. Loomulikult te tulete pulti ja ütlete, et ei, nii see küll ei ole, nüüd ajab ta mingit jama ja nii edasi, aga tegelikult me kõik teame, et asi täpselt niimoodi käibki. 

Ma palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

See on osa sellisest valetamise ja manipuleerimise kultuurist, mis on nii sügavalt juurdunud meie poliitilises süsteemis, et see on – ma ei oska öelda, mis see on – pehmelt öeldes erakordselt kahetsusväärne. Me näeme seda süstemaatiliselt kogu aeg, näeme seda juttudes sellest, kuidas meil on nii demokraatlik ühiskonnakorraldus ja kuidas meil on väga heas seisus kodanikuühiskond ja nii edasi. Näeme seda näiteks Rail Balticuga seonduvalt, kuidas süsteemselt on avalikkusele valetatud, kui hea, vajalik, kasulik ja tasuv projekt see on. On valetatud selle kohta, kui palju see maksma läheb maksumaksjatele, on valetatud selle kohta, milline on selle tasuvus pärast. Kõige kohta on põhimõtteliselt valetatud. 

Näeme seda, kuidas on valetatud koroonaajal, kui tuleb hirmus taud, mis tapab meid kõiki maha, kui kõik ennast süstida ei lase, lapsed kaasa arvatud. Pärast selgub, et nojah, ega tegelikult lastele ei olnudki mitte mingisugust ohtu ja polnudki põhjust midagi süstida. Süstemaatiliselt valetati, viies ellu psühholoogilisi operatsioone, psühholoogilise sõjapidamise operatsioone omaenda rahva suhtes. See ei ole okei, nii ei tohi käituda. Või kui me vaatame näiteks Ukraina sõjaga seonduvat, kuidas siin on mitu aastat räägitud, et aitame Ukraina võidule, eks ole, natuke veel, Venemaa kukub varsti kokku, raketid on otsas, majandus kukub kokku, vaagub hinge. Loete meediat? Loete. Näete, mis tegelikult toimub? Milleks valetada süstemaatiliselt inimestele? Millist hüve see teenib? Ja sama asi, ma ütlen veel kord, kehtib ka demokraatia kohta. 

Nii et mina lõppude lõpuks kutsuksin inimesi üles olema kriitilised ja küsima Eesti 200 esindajatelt, sotside esindajatelt, Reformierakonna esindajatelt, Isamaa esindajatelt, EKRE esindajatelt, kõikidelt küsima neid küsimusi, kas te päriselt tegelikult toetate demokraatlikku riigikorraldust või ei toeta. Ärge laske endale sellist udu ajada, nagu me oleme täna siin suures koguses kuulnud. Küsige, kas annate rahvale tagasi presidendivalimise õiguse või ei anna. Ei taha kuulda mingit sellist juttu, et ei, no siis me peame ikka algatama laiema arutelu. Lõppude lõpuks taandub küsimus väga lihtsale asjale, jah või ei, kas rahvas saab valida endale presidendi või ei saa, kas rahvas saab ise presidendikandidaate üles seada või ei saa, kas rahvas saab algatada referendumeid või ei saa, kas saab algatada parlamendis seaduseelnõusid või ei saa, kas ta saab kutsuda täiesti kodanike toetuse minetanud parlamendi koosseisu tagasi või vähemalt valitsuse koosseisu tagasi või ei saa. 

Need on lihtsad küsimused, neile tuleb anda lihtsad ja selged vastused, selle asemel et udutada, udutada ja udutada. Lõpuks taandubki küsimus sellele, kas me tahame päriselt demokraatlikku riigikorraldust, kas me tahame päriselt kodanikuühiskonda või me tahamegi seda hästi kontsentreeritud võimusüsteemi, kus kõik otsused saab langetada väga kitsas ringis. Aga et säiliks demokraatia kuvand, illusioon, siis pidevalt taastoodame seda igasuguste ilukõnedega, mida tänagi oleme siin rohkelt kuulnud. Aitäh!

Aitäh! Enne, kui me edasi läheme, on mul küsimus. Head kolleegid saalis, kas on veel kõnesoove? Kui on veel kõnesoove peale Jüri Jaansoni, siis meil tuleb viia läbi istungi pikendamise hääletus. Ma praegu rohkem kõnesoove ei näe. Siis ma palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jüri Jaansoni. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid, kes te siin olete! Head kuulajad! See on huvitav arutelu täna siin olnud ja see on väga mitmetahuline. Ma ei saa mõne asjaga siin päris nõus olla. Aga lõpetuseks või, õigemini, alustuseks ütleks kolleeg Vooglaiule, et parlament … Või parandaks teda õigemini selles suhtes, et parlament on tegelikult ühisosa otsinud küll ja erakonnaüleseid hääletusi ja otsuseid on vastu võetud küll. Ma mäletan isegi ühte sellist, kus kogu saal võttis vastu otsuse ja ainuke puuduja saalis oligi kolleeg Vooglaid. Selles suhtes ma arvan küll, et ühisosa leidmine on siin parlamendis võimalik.

Aga see ei ole see, millest ma tegelikult täna rääkida tahtsin. Ma tulin ise siia rääkima hoopis teemal, mida täna siin käsitletud ei ole, aga mis minu meelest on osalusdemokraatias hästi oluline. Nimelt, ligipääsetavus. Ligipääsetavus kui selline on osalusdemokraatias tegelikult baaseeldus, baaseeldus eelkõige nendele inimestele, kellel on mingi puue või muu takistus, mille tõttu ta sõltub väga teiste või vastaspoole arvamusavalduse või kommunikatsiooni vastaspoole tegevusest. Ja samamoodi ka koosolekutel või ma ei tea mis tahes digiplatvormide kaudu aruteludel toimuvast toimetulekust. See on hästi oluline. 

Meil on tegelikult ligipääsetavus väga mitmekesine probleem. See on nii füüsiline kui ka eelkõige arvamusavalduste puhul meelepuudega inimeste väga suur probleem. Kas alati on täidetud tingimused, et inimesed saaksid võrdselt suhelda? Ma siiski juhin tähelepanu sellele, et meil on ühiskonnas ju tõrjutus kui selline. Suuresti räägitakse nii-öelda ainelisest tõrjutusest. Aga mida ei räägita, on olemas seesama ligipääsetavusest tulenev ju lihtsalt inimeste tõrjutus, eemale tõrjumine, kus tal ei võimaldata osaleda, oma arvamust avaldada, kuulda seda, mida teised räägivad, näha seda, mida teised näevad. Selline olukord ei arenda küll seda osalusdemokraatiat. Ei maksa imestada, et meil on siin Eesti ühiskonnas päris palju inimesi, inimgruppe, kes tunnevad ennast täiesti eemal olevana kogu sellest ühiskonnast. Kurdid on näiteks üks näide sellest. Sellest ma võiks pikalt rääkida, aga ma ei taha sellel otseselt peatuda. 

Täna on räägitud küll eri ühiskonnaosade konfliktidest, aga eelkõige on need põlvkondadevahelised või muud sellised vastuolud, mida saab ju tegelikult demokraatliku lähenemisega ületada. Aga kahjuks on barjäärid, mida saab ületada ainult väga hea tahte korral. 

Ma natukene igaks juhuks … 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ehk siis väga kindlate tingimuste täitmisel. Tingimus nr 1 on ikkagi alati vastaspoolte tahe võtta teist poolt võrdsena, lubada tal osaleda aruteludel, koosolekutel, igal pool mujal ja luua selleks tingimusi. 

Nii et kokku võtteks ongi see oluline teema, et igasugune demokraatia, mis on ikkagi inimgruppide omavaheline suhestumine, tähendab ikkagi eelkõige ligipääsetavuse tagamist. Me ei räägi siin ainult puudega inimestest, me räägime siin kogu ühiskonnast, ka igasugused transpordiprobleemid ja kõik muud, ka aineline heaolu ja kõik muu on ju ligipääsetavuse eelduseks, aga samas ka just need piirangud, mis on inimestel tekkinud eri põhjustel ja mida inimene ise ei saa ületada ja milles ta vajab teist abi. Nii et meeldetuletusena on see teema ka siin laual. Aitäh minu poolt!

Suur tänu! Varro Vooglaid, ma saan aru, et soovite teha vastusõnavõtu, kuna teie nime mainiti. Palun!

Jaa, täpselt nii. Lihtsalt kommentaariks kolleeg Jüri Jaansoni öeldule. Te tegite minu meelest ühe kontseptuaalse vea. Nimelt, vaadake, kui me räägime sellest, kas koalitsioon otsib ühisosa või ei otsi ühisosa, siis ei ole mõtet tuua selliseid näiteid, kus koalitsiooni ja opositsiooni enamuse vahel juba niikuinii eksisteerib üksmeel. Need ei ole mingisugused kinnitused ühisosa otsimisest. Ühisosa otsimine on tegevus, millest on mõttekas rääkida üksnes sellises olukorras, kus on põhimõttelised erimeelsused. Koalitsioonil on üks vaade, opositsioonil on täiesti teistsugune vaade või oluliselt erinev vaade ja seal tekib ühisosa otsimise küsimus, kas võetakse arvesse mingil määral ka opositsiooni vaadet või lihtsalt rullitakse tuimalt oma tahtega opositsioonist üle. Enamus sõidab vähemustest lihtsalt üle. Ja vot selliseid näiteid teil tuua ei ole. Te olete kõigis küsimustes – absoluutselt kõigis vähegi olulistes küsimustes – tuimalt ja täielikult opositsioonist üle rullinud. Ärge karjuge vahele, te teate väga hästi, et ma räägin õigust. Teile ei pruugi meeldida, et ma sellest avalikult räägin, aga see ei muuda seda, et see vastab tõele. Võtame niinimetatud homoabielu seadustamise. Esimese asjana peaaegu rullisite tuimalt üle. Lasterikaste perede toetuse vähendamine – eelmises koosseisus mitmed teist ise selle tõstmist toetasid, nüüd esimese asjana rullisite üle opositsioonist, kus kõik olid sellele vastu, tegite ära. Maksutõusud kõik – kõige vähemalgi määral te pole opositsiooniga arvestanud, mitte üheski küsimuses, mitte kõige vähemalgi määral, kordan. Riigieelarved – mitte midagi opositsiooni poolt ette pandud pole te arvesse võtnud, kõigest te olete üle rullinud. 

Nii et ei ole mõtet tulla siia rääkima, et tegelikult ikka olete küll ühisosa otsinud. Ei ole mõtet valetada, see on lihtsalt valetamine, te teate seda väga hästi. Nii et tegelikult on olnud null valmisolekut opositsiooniga arvestada ja selline see meie parlamendipoliitika reaalsus on. Nii et ei ole see probleem referendumites, et seal enamus surub enda tahte vähemusele peale. Niimoodi demokraatia käibki, et enamuse otsusega otsustatakse, aga parlamendis on see probleem väga palju teravamalt esil. Aitäh!

Aitäh! Nii. Jüri Jaanson, ma kahjuks ei saa teile vastusõnavõttu anda, sest see peab olema kõnetoolist öeldud märkus, millele te saate reageerida. 

Ma saan aru, et, Peeter Ernits, teil on nüüd soov reageerida protseduuriliselt. Istung hakkab kohe läbi saama. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta?

Ei, kahjuks ei saa, kuigi ma tahtsin rääkida sisuliselt, nagu Varro …

Siis ma ei võta. Ma ei võta. Selles mõttes, et ma ei teinud siin ka praegu mööndust Jüri Jaansonile, nii et ma ei võta mitteprotseduurilisi küsimusi. 

Sulgen läbirääkimised, head kolleegid. Ma tänan kõiki külalisi tähelepaneliku jälgimise eest. Ma tänan kõiki esinejaid, kes tänasel väga sisukal arutelul osalesid, tänan ka ministrit ja loomulikult kõiki kolleege. Meil oli väga sisukas ja põhjalik arutelu. Olgu veel öeldud, et arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Meie tänane istung ja istunginädal on lõppenud.