Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget, puudub 32. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Juku-Kalle Raid, palun!

Tere, lugupeetavad! Mul on üle anda avaldus tiibeti laste kaitseks, millele on alla kirjutanud 53 Riigikogu liiget. Ma käin õige lühidalt üle, mis see siis on, ehkki kõikidele on seda meili peale korduvalt [saadetud]. 

Me võtame siin arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone Hiina ja Tiibeti kohta, Euroopa Parlamendi resolutsiooni tiibeti laste röövimise ja sundassimileerimise kohta Hiina internaatkoolides Tiibetis ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni. See avaldus mõistab hukka Hiina assimilatsioonipoliitika ja Tiibeti internaatkoolisüsteemi, mille eesmärk on kaotada tiibetlaste, aga mitte ainult tiibetlaste, vaid ka teiste Hiina rahvusvähemuste, näiteks uiguuride erinevad keelelised, kultuurilised ja religioossed traditsioonid.  

See avaldus nõuab Tiibetis lastele kehtestatud internaatkoolisüsteemi ja perekondade lahutamise tava viivitamatut kaotamist. Seda rõhutasid ÜRO eksperdid 2023. aasta veebruaris. Lisaks kutsume me Hiina ametivõime lubama Tiibetis erakoolide loomist.  

Me kutsume riike ja Euroopa Liidu komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles nõudma, et Hiina valitsus väljastaks Euroopa diplomaatidele viisad, et need saaksid külastada neid internaatkoole kogu Tiibetis, ning lubaks sõltumatutel ajakirjanikel ja rahvusvahelistel vaatlejatel piirkonda siseneda. Me teeme üleskutse Hiina valitsusele taastada läbirääkimised 14. dalai-laama esindajatega või Tiibeti keskadministratsiooni demokraatlikult valitud juhtidega, et luua tiibetlastele Hiina kontrollitud aladel autonoomia, tõeline autonoomia.

Aitäh!

Ühesõnaga, siin see on. 53 autorit.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Sutile seoses tuuleenergeetika planeeringutega. Eestis on tuuleenergeetika [arengu] planeerimine muutunud killustatuks ja koordineerimatuks. Sellele viitab ka majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo omavalitsustele saadetud kirjas, milles palutakse üleriigilise ülevaate koostamiseks teada anda, millises ajakavas on omavalitsustel plaanis planeeringuprotsessidega edasi liikuda, millal kavatsetakse planeeringud vastu võtta ja millal kehtestada. Samal ajal, kui kümned omavalitsused menetlevad paralleelselt väga mahukaid planeeringuid, näitab tegelik elektriturg, et taastuvenergia tootmise võime …

Head kolleegid, palun vaikust! (Helistab kella.)

… ületab juba praegu turuvajaduse. Riigile kuuluva Eesti Energia näitel on näha, et uute ja suurte tuuleparkide valmimisel jääb osa tootmisvõimsusest kasutamata, sest elektri hind on liiga madal või turu vastuvõtuvõimekus piiratud. 

Sellest lähtuvalt on ministrile esitatud küsimused. Kas riigil on plaan koostada üleriigiline, ametlik ja koordineeritud tuuleenergeetika planeering või millised plaanid on? Praegu on olukord ju selline, kus tuuleenergiat on rohkem, kui on vajadust. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma annan üle arupärimise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele seoses huvihariduse ja noorsootöö rahastamisega. Me teame, et noorte arengut toetavad huviharidus ja noorsootöö on Eesti haridussüsteemi lahutamatud osad. Need valdkonnad ei täida mitte ainult formaalharidust toetavat rolli, vaid loovad ka keskkonna, kus noor omandab oskusi, [näiteks õpib ta osalema] meeskonnatöös ja [harjutab] probleemide lahendamist, ning – tegelikult on see väga oluline – saab kogeda nii tugevat kuuluvustunnet kui [õpib looma] ka toetavaid suhteid. 

Me teame, et huvihariduse õpetajate ja noorsootöötajate palgad jäävad märkimisväärselt maha üldhariduskoolide õpetajate ja teiste sarnase vastutuse ja haridusnõuetega ametite palkade keskmisest tasemest. Kuigi huvihariduse ja noorsootöö korraldamine on kohalike omavalitsuste ülesanne, ei taga praegune süsteem üle Eesti nende valdkondade ühtlast taset ega noorte võrdselt head ligipääsu neile. Samuti iseloomustab neid valdkondi liigne projektipõhisus. 

Sellest tulenevalt me küsimegi haridusministrilt, millised on ministeeriumi plaanid, et tagada noortele huvihariduse ja noorsootöö kättesaadavus, kuidas plaanitakse tagada valdkondade jätkusuutlikkus ja ka spetsialistide motivatsioon ning millised on sammud noorsootöö valdkonna kutseharidusstandardite ja sellega kooskõlas olevate palgamudelite väljatöötamisel. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe avalduse eelnõu ja kaks arupärimist.  

Päevakorra täpsustamine. Head kolleegid, tänasel istungil me jätkame eile pooleli jäänud Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 723 esimest lugemist. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme, hea kolleegi Tõnis Lukase. Eile olid küsimuse registreerinud Anti Poolamets ja Priit Sibul, kuid see ei ole mingi kohustus kellegi jaoks. Aga Priit Sibul on kenasti oma küsimust esitamas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Tõnis, eile sa korra ka viitasid sellele, aga minu esimesele küsimusele vastates sa sellel väga palju ei peatunud. Milles seisneb see soomlaste fenomen või millele tugineb nende edu, et nad suudavad erinevaid inimesi ja ka erinevaid teenuseosutajaid panna oma keelt rääkima, aga meie seda mingil põhjusel ei suuda? Kas see tuleneb õigusest, mingist laiemast ühiskondlikust arusaamast ja traditsioonist? Kust me seda vähki otsima peame, millise kivi alt, või äkki õige mitme alt?

Aitäh väga hea, aga samas laia küsimuse eest! Ma ei ole Soome ühiskonna debatti nii palju jälginud, aga ma võin öelda, et vahe võib olla ka selles, et äkki nad ise ei räägi oma keelest kui nii meeletult keerulisest keelest, nagu meie, eestlased, vahel räägime, et meie keel on nii keeruline, et me mõistame neid, kes on siin elanud kaua aega, aga ei ole suutnud seda ära õppida. Mingi alaväärsus on meil selle keele kasutamisel ka. Äkki me ei ole veel saanud nii riigirahvaks kui soomlased, kellel on olnud ka muidugi rohkem aega seda harjutada, see on selge. Nii et tõepoolest, sellist kurtmist, et 30–40 aastat Soomes elades ei suudeta soome keelt omandada, ei ole ma [Soomes] vähemalt avalikkuses kuulnud. Eestis olen ma mingitelt gruppidelt seda [laadi kurtmist] kuulnud kogu aeg. Ma arvan, et me ei peaks siin olema nii vastutulelikud, me peaksime olema lihtsalt oma nõudmistes järjekindlad, nii nagu soomlased on olnud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa oled olnud nii haridusminister kui ka kultuuriminister ja selles mõttes oled sa ilmselt kõige õigem inimene minu küsimusele vastama. Nagu me teame, Eestis on ka venekeelsed erakoolid. Me läheme üle eestikeelsele haridusele. Need erakoolid ei pea selles protsessis osalema, [vastupidi] munitsipaal‑ ja riigikoolidele. Samas riik veel toetab neid venekeelseid erakoole riigieelarvest. Me teame, et praegune valitsus nii-öelda kõhkleb selles küsimuses, kas peaks seda jätkama või ei peaks. Täna ütles peaminister, et seda teemat analüüsitakse ja nii edasi. Ma küll ei tea, kui kaua valitsus seda analüüsib ja nii edasi. Minu arvates ei ole seal midagi analüüsida. See riigi toetus tuleks ära lõpetada. Aga kui valitsus ei ole valmis seda tegema, kas siis oleks mõistlik seda seadusega reguleerida ja võib-olla ka selle seaduse muutmise ettepanekuga, kui see [eelnõu] jääb menetlusse? Mis on sinu arvamus?

Aitäh! Erakoolide finantseerimine on seaduse taseme küsimus, muidugi. Kui me täielikult eestikeelsele õppele üleminekut kavandasime, siis ühe tõkendi me seadusesse panime. Oli oht, et osa omavalitsusi reageerib niimoodi, et hakkab nii-öelda kokkuleppel iseendaga erastama munitsipaalkoole, muutma neid näiteks sihtasutusteks, millel on ka teised omanikud, ja läheb niimoodi eestikeelse õppe nõudest [mööda]. Selle me blokeerisime: omavalitsus ei saa seda teha ja niisugust kooli, mis on munitsipaalsest muudetud erakooliks, ei saa sel juhul toetada. 

Aga praegu, jah, kui tendents näitab, et erakool võib olla selline konserv, kus konserveeritakse venekeelne õpe või teoreetiliselt ka mõnes muus keeles õpe, ja seega välditakse seadusest tuleneva eesmärgi täitmist, et eestikeelsele õppele tuleb minna üle igal pool, siis seadusemuudatusega, mis annab võimaluse nõuda eestikeelsele õppele üleminekut totaalselt, ka erakoolidelt, kaasneks tegelikult muidugi ka riigi rahast ilmajätmine niisugustel puhkudel. Seda saab seaduse tasemel teha.

Andres Metsoja, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kui me räägime keelest ja ühistranspordist, siis eelkõige seaduse mõttes me tegelikult räägime kultuurist, me räägime rahvuskultuurist. Täna, esimese lumega on kohane meenutada Pärnu maakonna kunagist sõprusvalda Buskerudi maakonda. Nad ütlesid väga selgelt, et nemad vaatavad kogu keeleküsimust pagulaste kontekstis ja sisserände mõttes oma rahvuskultuuri osana. Nad tõid isegi välja, et igaüks, kes tahab saada Norra kodanikuks, peab läbima suusatamiskursused. 

Ma tahan oma küsimusega jõuda rahvuskultuuri juurde. Kui me räägime keelest, siis me räägime suures pildis rahvuskultuurist, selle säilimisest, selle edendamisest, peremeheks olemisest. Kas sa kinnitad seda, et tegelikult ei loe detail, vaid rahvuskultuur?

Aitäh! Jah, see on võib-olla maitseasi, kas sisserännanud suunata malekursustele või kudumist õppima. Ilma naljata, põhimõtteliselt mingite rahvustraditsioonide abil lõimimine või nende edasikandmine ja sisserändajatele õpetamine on täiesti mõistlik. Aga meie rahvuskultuuri dominantne ja meie identiteedi väga määrav osa on keeleoskus. On täiesti selge, et sellest tulenevalt on samas kultuuriruumis ja inforuumis viibimine võimalik ainult seda keelt osates, vähemalt selliselgi määral, et aru saada, mis siin ühiskonnas toimub. See, kas me suudame justkui pealtnäha formaalsed nõuded ellu viia või mitte, on selgelt kultuuriline küsimus. 

Eelmise aasta andmete järgi oli meie tööturul 80 000 inimest, kes eesti keelt ei osanud, ja nendest 20 000 [töötasid] sellistel töökohtadel, kus eesti keele [oskuse nõue] oli olemas. Praegu me võime öelda, et kuna sisseränne on jätkunud, aga keeleõppe maht ei ole suurenenud või vähemalt mitte [vajalikul] määra, siis need proportsioonid on veel rohkem paigast ära. Neid inimesi, kes siin tööturul on, aga kes eesti keelt ei oska, on veel rohkem. 

Aga asi pole ju ainult tööturul olevates inimestes. Näiteks, kui keegi töötab kuskil liini ääres, kus ta klientidega kokku ei puutu, siis võib ju arvata, et see, et ta keelt ei oska, ei häiri ühiskonda nii palju, aga asi on ka nende [inimeste] perekondades, kes siin on. Kui on tunne, et sa võid siin ühiskonnas eksisteerida ilma eesti keelt valdamata, siis sa jäädki sellesse teiskeelsesse mulli, nagu nad ise on ka väitnud. See tähendab, et kui me ei nõua eesti keele oskust kõigilt, siis me sisendame teadmist, et siin saab ka teiskeelses mullis elada ja saab hakkama. Nii nagu nad ütlevad, neile on Eestis jäänud mulje, et nad saavad teiskeelsena hakkama. Aga me teame, et mitte ainult ohuolukorras, vaid üheski olukorras ei ole nad meie ühiskonda piisavalt lõimunud. See on oht ka meie ühiskonnale. See on laiemalt kultuuriline küsimus, täitsa õige.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Põhiseaduskomisjonis seda hiljuti arutati ja jõuti järeldusele, et Eesti ühiskonnas minnakse liiga kergelt üle võõrkeelele, suheldes nende inimestega, kes eesti keelt ei valda. Kahetsusväärselt teeb seda ka Eesti riik erinevate ministeeriumide kodulehekülgede kaudu, mis on jätkuvalt venekeelsed, need on veel osaliselt üleval. Ma ei räägi siin vaidlustest ETV+ üle, kas see peaks olemas olema, või ka Raadio 4. Mõni aasta tagasi oli algatus, et me peaksime osutama maksumaksja kulul tasuta venekeelset õigusabi inimestele, kes eesti keelt ei valda. Seda loetelu võib jätkata. See ju tegelikult ei motiveeri ega ka heas mõttes sunni inimesi riigikeelt, eesti keelt, omandama ega ka lõimuma Eesti ühiskonda. Kas siin peaks ka seadusemuudatusega appi tulema, et vähemalt ministeeriumid oma venekeelsed koduleheküljed [kaotaks]? See puudutab muide ka kohalikke omavalitsusi, osal neist on veel venekeelsed koduleheküljed.

Aitäh! Mõni aasta tagasi haridusministrina tegin ma üleskutse, et ministeeriumid loobuksid dubleerimisest, kogu kodulehekülje mahu, kogu info dubleerimisest teistesse keeltesse, kaasa arvatud inglise keelde, kui kõike ei ole [teises keeles] vaja [esitada]. Loomulikult on mingi osa informatsiooni selline, näiteks info teaduskoostöö ja muude niisuguste asjade kohta, mille puhul on [võõrkeelel] oma põhjendus olemas. Need osad võivad [võõrkeeles] olla. Aga dubleerimine, absoluutselt igasuguse info dubleerimine teistesse keeltesse ei ole kindlasti mitte mõistlik. See ei ole stiimul keele õppimiseks ja iseenesest on see [suure mahu tõttu] ka mõttetu pingutus Eesti ühiskonnale ja raha raiskuminek. Haridusministeeriumis me vähendasime venekeelse kodulehe mahtu. Eestikeelsele [õppele] üleminekuga seotult tuli mingit informatsiooni vanematele vene keeles anda, aga igat uudist ei hakanud me dubleerima. Need mahud on ilmselt ka seal taastunud. Siis oli selline suhtumine – mind ka naeruvääristati –, et näete, me läheme kiviaega tagasi, räägime ainult oma hõimu piires, ei ole avatud ja nii edasi. Ma ei pea praegu silmas avatust ja rahvusvaheliselt suunatud informatsiooni andmist. Loomulikult, seda võib anda võõrkeeltes, nii nagu vaja on, aga [ei ole vaja] dubleerida kogu infot, kuigi seda teevad ka riigiettevõtted. Lätlased seda ei tee. Nad käituvad rohkem riigirahvana kui meie. Me peaksime need mahud kindlasti üle vaatama ja andma riigi nimel informatsiooni, et kui [info] ei ole ohukeskne või inimeste turvalisusele oluline – sellist infot võib dubleerida mitmesse keelde –, peaksime me riiklikku informatsiooni andma nii riigiettevõtetes kui ka riigiasutustes põhiliselt ikkagi ainult riigikeeles.

Suur tänu teile! Küsimusi jätkus teile kaheks päevaks, aga nüüd on nad otsas. Aitäh! Arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab kultuurikomisjoni liige Signe Kivi. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas esitatud eelnõu esmaspäeval, 3. novembril. Samal päeval olime me eelnevalt arutanud juba Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma rõhutan seda võib-olla ka sellepärast, et tegelikult oli see harukordne võimalus ja ajastus, kui kaks suhteliselt lähedase teema ja probleemipüstitusega eelnõu olid arutelul ühel ja samal päeval, nii et ka Isamaa fraktsiooni esitatud eelnõu kohta olime me saanud eelnevalt päris palju selgust ja meil oli olnud võimalik küsida. Ma kinnitan, ehkki eile jäi saalis vähemalt mulle natukene teine mulje, et [komisjonis] oli õhkkond töine ja mõistev. 

Sellel päeval juhatas komisjoni [istungit] Liina Kersna. Komisjoni liikmetest olid kohal Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Kutsutud olid haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson ning nõunik Kätlin Kõverik, samuti ministri nõunikud Daniel Kõiv ja Gea Kangilaski. 

Küsimusi esitasid – pärast seda, kui Tõnis Lukas oli eelnõu väga põhjalikult tutvustanud – Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop ja Kadri Tali. Meil oli olemas ka Vabariigi Valitsuselt laekunud kirjalik arvamus. Ma ei hakka [kordama] Tõnise eile väga põhjalikult –mulle tundus, et isegi veel põhjalikumalt kui komisjonis – esitatud eelnõu põhiargumente. Küsimusi oli meil ka veidi teistsugusest aspektist. 

Liina Kersna tundis huvi, kui palju on Eestis umbkeelseid sõidujagamisteenust pakkuvaid juhte ja kui palju on olnud kaebusi umbkeelsete sõidujagamisteenust pakkuvate juhtide kohta viimastel aastatel. Tõnis Lukase hinnangul võib neid sõidujagajaid olla tuhatkond ja kaebuste arv on suurusjärgus 65 kaebust aastas. Siin oli väike erinevus valitsuse andmete ja eelnõu esitaja andmete vahel. Suurusjärk oli küll sama. 

Mina, Signe Kivi, tundsin huvi, kas me ei ole piisavalt palju analüüsinud, miks meil on Eestis selline olukord, et teenindajad – ja mitte ainult sõidujagajad ja taksojuhid, vaid ka täiesti lugupeetud hotelliteenindajad, koristajad ja näiteks söögikohtade köögipersonal – on pigem muukeelsed. Oleme nähtavasti harjunud [mõttega], et me ei ole teenindajarahvas. Kindlasti on põhjus ka selles. Ma loodan, et see muutub, sest inimese teenimine ja teenindamine on igati soliidne töö. Aga loomulikult on väga paljud nendest inimestest tulnud siia ka seoses Ukraina sõjaga. 

Tõnis Lukas viitas siin ka minu küsimusele. Ma tundsin nimelt huvi, milline oleks eelnõu võimalik majanduslik mõju ja kas on mõeldud ka sellele, et eelnõu jõustudes võiks meil tekkida hoopis odavam muukeelne must turg. Ka sellel teemal toimus arutelu. Aga selge on – ma olen täiesti nõus eelnõu algatajaga –, et tegelik murekoht on see, et meil on väike rahvaarv ja me peame keelenõuete esitamisel olema tõesti järjekindlad. Me oleme kindlasti osaliselt süüdi selles – seda oli rohkem küll varasematel aastatel –, et me läheme ise üle sellele keelele, mida valdab teine inimene või milles ta hakkab küsimusi esitama, [teeme seda ka siis,] kui meid teenindab inimene, kes ei valda eesti keelt. 

Iga samm sellel teel, [mida eelnõu ette näeb,] on kindlasti väga tänuväärne. Minu meelest on neid samme ka tehtud, ehkki hilinenult. Tuletame meelde, et vist alles paar aastat Balti jaamas ja Lux Expressi bussides tervitatakse meid ja öeldakse, kuidas peab käituma, eesti ja inglise keeles, kuigi väga pikka aega oli see kõik ka vene keeles. 

Ma tundsin ka huvi, kuivõrd eelnõu algatajate seletuskirjas oli toodud üks Euroopa Kohtus toimunud vaidluse järeldus, kas see viide on selle eelnõu kontekstis tõepoolest õiguspärane. Eelnõu algatajate järeldus oli, et individuaalne linnatransporditeenus, nagu taksoteenus, kuulub transpordivaldkonna teenuste hulka. Meil on teatavasti veidi teine lähenemine. Tõnis Lukas vastas, et antud viide tugineb konkreetsele kohtulahendile. 

Meil oli arutelu ka selle üle, kas eelnõu algatajad on kaalunud võimalust käsitleda probleemi koos valitsuse saadetud keeleseaduse muutmise ettepanekutega. Sellest oli juttu ka eile. Aga tõepoolest peab möönma, et Isamaa fraktsioon esitas oma eelnõu palju varem. Kultuurikomisjon on oodanud keeleseaduse muutmise seadust väga pikalt, aga õnneks me saame neid [eelnõusid] nüüd koos arutada. Ma sain Tõnis Lukase vastusest aru, et neil ei ole midagi selle vastu, kui need kaks eelnõu pärast esimest lugemist ühendada. 

Margit Sutrop uuris, kas on kaalutud seda, et selles nii-öelda teenustevaldkonnas kasutada olemasolevaid keeletehnoloogilisi lahendusi. Eriti puudutab see toidukullereid, kelle suhtlus kliendiga on tihti väga minimaalne. Tõnis Lukas tõi välja, et robotid on kindlasti võimelised lahendama spetsiifilisi olukordi, aga inimlik kontakt on siiski äärmiselt vajalik täna ja ka edaspidi nii Eesti ühiskonnas kui ka igal pool mujal. 

Margit Sutrop nõustus, et peamine probleem on siiski püsivalt Eestis elavate inimeste lõimumine ühiskonda, nende keeleoskus ja motiveeritus omandada eesti keelt ja olla osa eestikeelsest kogukonnast. Margit Sutropi arvamuse kohaselt ei oleks mõistlik siduda ühistranspordiseaduse muutmise seadust keeleseaduse muudatusega. Hoopis olulisem oleks, kui Eesti investeeriks veel märkimisväärsemaid ressursse püsielanike koolitamisse. Siiski toetas Margit Sutrop – ja mulle tundus, et me kõik toetasime – seda, et vastutavad siiski platvormitöötajate tööandjad ja nende survestamine oleks igati õigustatud. 

Me saime Vabariigi Valitsuse esindajatelt informatsiooni, et tegelikult on Bolt – seda firmat on siin korduvalt nimetatud – väga edukalt alustanud keeleõppeprogramme. Ma loen siit kohe … (Lehitseb pabereid.) Ma leian selle ehk natuke hiljem. Nad on käivitanud keeleõppeprogrammi, mille sõiduteenuse jagajad peavad läbi tegema, et saaksid teenuse pakkumist üldse jätkata. Huvitav fakt on see, et ainuüksi programmi käivitamise esimesel aastal pidi platvormilt lahkuma circa 1000 juhti, kes ei nõustunud tingimustega või ei suutnud selles programmis osaleda. Nii et meil on üks positiivne näide olemas. 

Veel arutasime seda – selle teema tõstis üles kauaaegne Riigikogu liige ja erinevates ministriametites olnud Tõnis Lukas –, et tõepoolest, 30 aastat tagasi pidasime me enesestmõistetavaks ja uskusime, et Eestis elavad ja töötavad inimesed omandavad eesti keele, tunnevad selle vastu huvi, aga paraku me näeme, et olukord on teine. 

Veel oli juttu sellest, millele juhtis tähelepanu Liina Kersna, et eelnõu ühistranspordiosa mõjutab väga väheseid inimesi ja sõidujagamisteenuse [osutajate vähesest] keeleoskusest tingitud kaebused moodustavad vaid 0,002% teenindussektoris [esitatud kaebustest]. 

Kadri Tali leidis, et eelnõuga püütakse lahendada probleemi, millega praegune valitsus juba tegeleb. Tema arvamuse kohaselt on eelnõu pigem populistlik ega lahenda probleeme sisuliselt. 

Kätlin Kõverik sõnas, et Vabariigi Valitsus ei toeta eelnõu esitatud kujul. Pikem seletus on olemas ka protokolli juures olevas Vabariigi Valitsuse vastuses. 

Niisiis jõudis komisjon selleni, et tuli määrata komisjoni esindaja. Seda tehti konsensuslikult ja siin ma täna olen. Kõigepealt otsustati siiski seda, et võtta eelnõu päevakorda 18. novembril. Teiseks otsustati eelnõu tagasi lükata. Selle poolt olid Madis Kallas, Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop ja Kadri Tali, vastu oli Tõnis Lukas, erapooletuid ei olnud. Siis alles otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, mis oli konsensuslik otsus. Suur tänu tähelepanu eest! 

Aitäh teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh sellise hea ettekande eest! Algus oli paljulubav, aga lõpp oli selline, noh, vägivaldne. On [kaks] eelnõu. Esimeses on 25 paragrahvimuudatust, Isamaa kolleegide [eelnõul] on kaks paragrahvi. Nii et nendest 15-st kaks parandust langevad kokku ja tegelikult nad sobiksidki suurepäraselt kokku. Nagu ma olen aru saanud ka sinu jutust, nii oleks mõistlik. Aga kuidas siis selline tapmise otsus sealt tuli, ütle aruka inimesena, selline mittekonstruktiivne otsus? Need Boltid ja Woltid võiks ju väga edukalt valitsuse eelnõule juurde traageldada ja siis vaadata kõik koos tervikuna üle.

Aitäh!

Suur aitäh, austatud küsija! See võimalus on ju ka praegu olemas. Mina näen võimalust käsitleda teenindussektorit laiemalt. Võib-olla ma eksin. Aga võimalik, et viidata praegu konkreetsetele asutustele ei ole kõige kohasem. Nagu ma välja tõin ja ka Tõnis Lukas eile oma ettekandes rõhutas, nad on valmis pärast Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu esimest lugemist tegema parandusettepanekuid. Need tulevad kultuurikomisjoni ja me suhtume nendesse väga tõsiselt.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas ei olnud ikkagi juttu, et see nii-öelda enesekontrolli viis, mida Bolt rakendab, on nende sisemine protseduur, mida on ka asutustel vaja, et mitte seadust rikkuda, aga kas see riigi silmis, Keeleameti silmis on piisav? Kust me teame, et see kontroll on selle äpi alusel ikkagi korrektselt läbi viidud? Äkki istub selle inimese kõrval autos hoopis keegi abiline ja paneb asju kirja? Seal oli veel välja toodud, et tehakse pistelist kontrolli. Aga mis see pisteline kontroll aitab, minu meelest tuleks lauskontrolli teha. Enne ei tohiks hakata teenindama, kui ei ole komisjoni ees tõestatud, et osatakse eesti keelt. Praegu on Tallinnas ikkagi kord nii käest ära, et midagi tuleb ette võtta.

Suur aitäh, küsija! Minu meelest on väga positiivne, kui ettevõtja astub ise samme, milleks seadus teda praegu isegi väga rangelt ei kohusta. Ühiskonna ootus on küll selline ja meie ootus on muidugi palju suurem. Aga te kõik teate, et minu võimalused siin on piiratud. Komisjon oli, ütleme niimoodi, laiemalt ja oma arvamusi esitades väga toetav ja väga murelik. Aga ütleme niimoodi, et otseselt niisugust ühist arvamust ei tekkinud ega protokollitud. 

Aga nüüd ma lähen, ma tean, väga libedale teele, sest, head kolleegid, ma tahan lihtsalt meelde tuletada, et me ka lähiminevikus kaotasime kohutavalt palju aega. Ma loen ette ajaraamid, millal Reformierakond on aegade jooksul [sellel teemal eelnõusid] esitanud. Riigikogu otsuse "Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks" [eelnõu] algatati 2018. aastal. Samasisuline [eelnõu] algatati 2018. aastal mõned kuud hiljem, see langes [menetlusest] välja koosseisu töö lõppemise tõttu. Eesti Reformierakonna fraktsioon algatas eestikeelsele alusharidusele ülemineku [eelnõu] 2019 ja viimati 2020. Miks ma seda ette loen? Lõppude lõpuks saavutasime me Riigikogu saalis üksmeele ja otsus võeti 2022. aastal vastu. Aga 2022. ja 2018. aastat lahutab neli aastat. Minu arvamuse kohaselt loob just üleminek eestikeelsele ühtsele haridussüsteemile kõige tugevama võimaluse hoida eesti keelt, aga miks mitte ka eesti meelt.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud saadikud! See seadus on hädavajalik ja aitab likvideerida halli tsooni meie seadusruumis, kus seadust lihtsalt ei täideta. Paraku on tehnoloogia areng võimaldanud tekitada halle tsoone maksunduse mõttes. Praegu alles tegeldakse kõikvõimalike teenusepakkujatega hotellinduses, erinevates valdkondades, et maksud üldsegi kätte saada. Paraku ei ole ju nii, et ettevõtjad saaks öelda, et nad veel vaatavad, kas nad hakkavad seadust täitma.

See keeleseaduse täitmine on ikka päris huumor. Vaatame probleemhaaval. Keeleamet küll töötab, aga probleem on selles, et Tallinna teeninduses ei ole olukord mitukümmend aastat nii halb olnud. Muidugi on ka mujal Eestis hakanud seaduslik kord lagunema. 

Keel on selline indikaator, mida me igaüks võime näha. Kindlasti ei piisa sellest, et üks firma teeb enesekontrolli. Peab olema ka riiklik kontroll. Firma enesekontroll on tervitatav, aga me ei saa kunagi välistada, et see on vaid Potjomkini küla ehitamine. Kui keegi täidab äpis keeletesti, siis, vabandust, mis takistab tal tellida endale kõrvale sõber, kes eesti keelt oskab ja kes tema eest [testi ära teeb]? Ma ei ole kindel, kas need 1000 [inimest] omandasid välkkiirelt eesti keele. 2000 saadeti kontrolli või õigemini kaotasid nad ajutiselt litsentsi. Väga kiiresti õppisid nad selle keele ära, kahtlaselt kiiresti. Areng on tervitatav, aga miski siin ei klapi. 

Ei klapi ka see, et me taksonduses näeme, et inimesed ei valda eesti keelt, kassa[pidajad] ei valda eesti keelt, restoranides ei valda [teenindajad eesti keelt]. Ma olen ise üks neist, kes on aeg-ajalt Keeleametile sellest teada andnud, sest kui meil lõpuks on selline väärtuslik riigiamet, aga keegi ei anna märku sellest kaosest, mis ümberringi valitseb, siis milleks me selle ameti üldse asutasime. Selle tõttu olen ma ka asjaga kursis. Ka need mõned kaebused, mida ma olen kodanikualgatuse korras teinud, näitavad, et asi on korrast ära. Ma arvan, et te võite seda ka oma kogemuse põhjal kinnitada. 

Paraku vastas Kristina Kallas mulle eile selle näite peale, et inimesel on rinnas silt "Ma alles õpin eesti keelt", et küll on tore, inimene õpib eesti keelt. Aga ma tahaks, et seadus töötaks ühtlaselt, mitte nii, et meil on eriolukord ja näiteks kümme aastat võib keegi kanda rinnasilti, et ta alles õpib eesti keelt. Kord on ju selline, et inimene peaks tööle saama alles siis, kui ta on keele ära õppinud. Milleks meile siis kursused? Väga palju on kulutatud ka pagulaste keeleõppele. Kui nad ei ole võimelised selle kursuse käigus keelt vajalikul tasemel omandama, ei saa nad ka restoranis või kassas töötada. 

Või kas me paneme iga seaduse kohta sildi rinda, näiteks et ma alles mõtlen, kas ma maksan automaksu, kümme aastat mõtlen? Me võime ju iga seaduse kehtivuse peatada, kui kellelgi tuju tuleb. Kõikjal on eriolukord, ka kliimaga on eriolukord, maailma lõpp [läheneb]. Meid maksustatakse Euroopa Liidu poolt üdini vaeseks CO₂ ettekäändega. Neil ei ole selleks õigust, Euroopa Liit ei tohi meile makse kehtestada. Aga näete, kehtestab, eriolukord on ju. Võib kõike teha. Eriolukorras võib kõike teha ja meid valitsetakse sisuliselt Pätsi stiilis dekreetide alusel. Eriolukord on, kliima eriolukord. Alles hiljuti kõneles siin Jürgen Ligi, kes rääkis ESM‑ist, et oli eriolukord, oli vaja Euroopa Liidu seadusi rikkuda. Eesti hakkas garanteerima võõraid laenusid. Eriolukord! Tuleb tuttav ette 1930‑ndatest, väga tuttav. 

Eriolukorra alusel ei saa valitseda. Tuleb valitseda ühtlaselt, seaduslikult. Seadus kehtib kõigile, mitte nii, et mul on kümme aastat rinnas silt, et ma veel mõtlen, kas ma täidan seadust. Nii ei saa olla! 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Olen ka ise EKRE fraktsiooni nimel esitanud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu. See jäeti pikaks ajaks sahtlisse. Väga kaua võttis aega, et liikuda keeleseadusega edasi. Üks probleem oli selles, et Keeleamet küll toimis, aga trahvid olid nii väikesed, et suurfirmad irvitasid nende peale ja keeldusid seadust täitmast. Või nad maksid mõne trahvi ära, mõnesajaeurose või 600‑eurose trahvi mõeldes, et no millal need ametnikud jälle tulevad, aga töötajaid on vaja. Umbkeelseid töötajaid olid Maxima ja mitmed teised suured ketid täis. Minu meelest on see erakordne ülbus Eesti riigi toimimise suhtes, kui mingi välismaine suurfirma lihtsalt ei tee välja meie seadustest, lihtsalt rikub väga tundlikku keeleseadust. Sellepärast tegin ma ettepaneku kehtestada trahvid, mis ulatuksid teatud protsendini nende käibest. Vaat see peaks lõikama, siis neil läheb ära isu ignoreerida Eesti seadusi, ignoreerida meie rahvusriiki ja teha siia mingi oma riik riigis. Seda riiki riigis ju tehaksegi. 

Ma toon ühe näite Soomest. Just lugesin Soome ajakirjandusest, või õigupoolest üks rahvaesindaja rääkis, et tööandjad tahavad, et 50 000 võõrtöötajat tuleks igal aastal Soome. 50 000! Neile öeldi, et see on ju mõnekümne aastaga ligi miljon. Ta küsis, kes siis neid varsti integreerivad. Kui miljon on juba riigis sees, siis nad ei integreeru enam Soome kultuuri – pole, kes neid integreerib, pole, kes neid keeleliselt integreerib – ja see on juba mingi teine riik või teine rahvas, kes peab neid mingisse teise kultuuri integreerima. See on varsti lootusetu, kui me jätkame sellist massiimmigratsiooni, sellist keeleseaduse ignoreerimist. Pole, kes neid integreerib, sest me oleme ise varsti integreeritavad, meid integreeritakse võõrkeelsesse [ühiskonda]. 

Vaatame korraks, kuidas noored on ingliskeelestunud. Osa räägib juba päris segakeelt. Seda on valus vaadata. Probleem ei ole sugugi ainult vene keeles. Ma olen kohanud teenindajaid, kes räägivad inglise keeles ega saa eesti keelest mitte midagi aru. Nii et see kehtib kõigile. Oleks aeg hakata korda majja lööma ja alustada tuleks just platvormi[töötajatest]. 

Siin on mitu korda toodud näidet, et nii vähe kaebusi on taksonduse kohta. Mõelge, kassapidaja või restoranipidaja [töötab] iga päev samas kohas, aga kui keegi sõidab taksoga, siis talle ei jää ju taksojuhi nimigi meelde. Nii et küllap see platvormiteema on ikkagi väga tõsine. Ma ei ole Woltiga asju ajanud, aga küllap on ka seal muresid küllalt. Me oleme kehvas seisus. Nii et ma loodan, et selle seadusega me teeme hüppe õiges suunas. 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh, juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt, miks Isamaa selle seaduseelnõu esitas, kui oli teada, et valitsus planeerib oma seaduseelnõu? Oli teada ka see, et kolmeaastase ettevalmistuse ajal, mil ministeeriumis oli juba vastav eelnõu tegelikult valmis, oli viimases otsas uus koalitsioon seda väga selgelt muutnud, isegi rõhuasetusi. Osa punkte küll kattuvad, päris mitmed neist on olulised, aga siiski võib öelda, et võrreldes olukorraga, kus me praegu viibime, on need pisiasjad. See, mis algsest eelnõust välja visati praeguse valitsuskoalitsiooni poolt, ongi platvormitööga seonduv, rõhuasetusega sellel, mis puudutab ühistranspordiseadust, taksoteenusega seonduvat. 

Ma rõhutan üle, nii nagu ka Signe Kivi välja tõi, et tegelikult ei ole platvormitöö iseenesest selline, et kõik platvormitööd tegevad inimesed on, ütleme, süsteemiväliselt infoühiskonna töötajad, et kui keegi istub roolis ja juhib seda taksot, siis ta ei ole taksojuht, ta on infoühiskonna töötaja. Nii see ei ole. Kohtulahendid on öelnud, et kui osutatakse taksoteenust, ükskõik kas tegemist on platvormitööga, siis on [see teenuseosutaja] taksojuht ja need nõuded, mis kehtivad taksojuhi kohta, rakenduvad ka tema suhtes. Meie seadusandlus seda kahjuks praegu ei võimalda. 

Isamaa nägi, et neid olulisi aspekte valitsuse eelnõus ei puudutata. Me esitasime [neid eelnõusid] ka juba varem. Me olime aastaid seda uut eelnõu oodanud. Juunikuus öeldi, et kohe tuleb, aga septembris seda veel siin ei olnud. Selleks, et diskussioon liiva ei jookseks, oli meil kahtlemata põhjust mitte usaldada valitsuse antud tähtaegu ja me esitasime selle eelnõu ise. Selle tõttu jah, on meie eelnõu number 723, valitsuse eelnõu on nr 740. 

Neid aspekte, mida meie puudutame, valitsuse eelnõus käsitletud ei ole. Aga juhul, kui Riigikogu koosseisul oleks praegu nii palju tarmukust, et toetada meie eelnõu ja seda mitte menetlusest välja arvata, siis saaks need kaks eelnõu kui teineteist täiendavad eelnõud pärast ühendada. Kui seda ei tehta ja ühendamise võimalus ära kaob, siis vaatame, [mida saab teha] üksikute muudatusettepanekutega. Aga see ei oleks päris see. 

Taksonduse kohta räägitakse, et see ei ole probleem. Räägivad põhiliselt ikkagi need, kelle jaoks on Bolt muutunud poliitiliseks suuruseks. See, et see ei ole probleem – selle lämmatamiseks kasutatakse siin väidet, et vaid 0,02% kõigist juhtudest on problemaatilised –, ei ole tõene. Sellel aastal Keeleametile laekunud 600 kaebusest on taksondusega seotud 160, üle 25%, ja nendest 90% on seotud Boltiga. See tähendab, et probleem on massiivne. See, et kõik keeleoskamatud ei ole registreeritud – no põhimõtteliselt on Keeleameti jõudlusel praegu piirid. Ega eestlane iga asja peale ei reageerigi. Aga kui on tegemist väga selgelt umbkeelse lahendusega ja klient näeb, et teenuse kvaliteet on alla igasugust arvestust just juhi keeleoskuse pärast, siis ta reageerib [ja teatab] Keeleametile. Mupo ja PPA on ka neid kaebusi Keeleametile edasi saatnud. 

Meie eelnõus on selline lahendus, et tuleb uuesti sätestada, et keeleoskust peab tõendama teenindajakaardi taotlemisel. Sellisel juhul on nõuded juba eelnevalt olemas, keeleoskus [peab olema] B1-tasemel. Seda on ka naeruvääristatud, et kas peab juhiga arutlema Schopenhaueri [filosoofia] üle või nii edasi. See on lihtsalt naeruvääristamine. Ma eile lugesin ette, et päris paljudes Euroopa riikides on see [kohustuslik] keeleoskuse tase, kaasa arvatud B1, taksojuhtidel täiesti olemas, ja ka meil oleks vaja see sätestada. 

Minister ütles eile, et see tähendaks tohutut bürokraatiat teenindajakaardi andmisel, see keelenõude täitmise tuvastamine. Ma väidan, et kui me põhiseaduse põhiolemust, eesti keele ja kultuuri säilimist ei võta tõsiselt, hakkame bürokraatiaga võitlema just sealt otsast ja ütleme, et ei-ei-ei, me enam ei tegele riiklike ülesannete täitmisega selles valdkonnas, sest me kärbime bürokraatiat, siis see on kahtlemata täiesti valest otsast alustamine või selle oksa saagimine, kus me oma kultuuri, keele ja rahvusega istume. 

Keeleametile tuleb anda juurde nii funktsioone kui ka võimekust, aga kindlasti ka töökohti, et saaks inspekteerimise mahtu suurendada ja seista reaalselt Eesti riigi eest selles murranguolukorras, kus hüppeliselt on kasvanud sisseränne ja me näeme, et eesti keele omandamisega on väga suuri probleeme. 

[Ei tohi lasta tekkida] nendel mullidel, millest me siin palju oleme rääkinud. Need mullid ei seisne mitte ainult selles, et teisest kultuurist pärit inimesed ühinevad ja ajavad koos oma kultuuri‑ ja usuasju. Ei, nad on siis välja lõigatud ka meie info‑ ja kultuuriruumist, mis on iseenesest oht meie ühiskonnale. Selle tõttu ei ole tähtis ainult see, kas konkreetne töötaja oskab eesti keelt. Kui me ei nõua temalt seda, mida seadus [ette näeb], siis ta saab aru nii ja annab selle teadmise edasi ka oma perekonnale – päris paljud tulevad siia koos perekonnaga –, et siin riigis saabki ilma eesti keeleta hakkama, see riik ei käitu riigina. Hiljem, kui me ei ole enam peremehed omal maal, on meil väga raske seda tagasi pöörata. 

Need tendentsid, mis praegu on, saage aru, on murrangulised. Me peame reageerima väga selgelt ja peremehelikult. Me peame nõudma oma seaduse täitmist ja toetama ka Keeleametit, et Keeleamet ei oleks [selles töös] üksi. Igal juhul peame kaotama illusioonid, ka need illusioonid, nagu teenindusvaldkonnas oleks kõik justkui korras, et ainult poodidega on küsimusi. Ei, seesama taksoteenus on väga indikatiivne. Tegelikult me taksosse istudes ju anname ennast juhi meelevalda nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. See [teenus] peab olema Eesti riigis eestikeelne, see suurendab meie turvatunnet.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 723 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Selleks saalikutsung, palun!

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 723 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid 0. Eelnõu 723 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega ka.

Kaheksa minutit.

Töölepingu seaduse eelnõu, mida me täna hakkame hääletama, ilmestab laiemalt praeguse valitsuse ühte tõsisemat probleemi – dialoogivõimetust. Meile püütakse küll jätta muljet, justkui kaasaks valitsus laiapindselt huvirühmi, ettevõtjaid ja kodanikuühendusi ning otsiks mõistlikke kompromisse, aga tegelikkus on paraku vastupidine: valitsus ei kuula saadud tagasisidet ega taju ka ühiskonna ootusi. 

Seaduseelnõu, mille valitsus huvirühmadele võta-või-jäta-stiilis ette paneb, ei ole kompromiss, see on ultimaatum. Kompromiss saab sündida ainult siis, kui tehakse sisulist dialoogi tööturu osapooltega, kui võetakse võrdväärselt arvesse nii tööandjate kui ka ametiühingute seisukohti. Seda pole töölepingu seaduse eelnõu puhul ju tehtud. 

Ma olen ise töövaldkonda üle kolme aasta juhtinud, sealhulgas olen piloteerinud erinevaid lahendusi, mis päriselt lepiti kokku tööandjate ja ametiühingute ning riigi vahel, seda nii pikaajalisi lahendusi kokku leppides kui ka näiteks COVID-19 kriisi ajal erinevaid toetusmeetmeid rakendades. Selline partnerlus ongi seni olnud norm, mitte erand. Aga praegune valitsus ainult etendab dialoogi ega võta ametiühingute kriitilist tagasisidet tegelikult arvesse. Seetõttu ongi praeguse seadusemuudatuse vastu mitukümmend töötajaid esindavat ühendust: Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja väga paljud teised. 

Head saalisviibijad! Kordan veel kord üle peamised sisulised probleemid, mille tõttu sotsiaaldemokraadid seda eelnõu ei toeta. Esiteks ei ole adekvaatne, et töötajatele hakatakse pakkuma lepinguid, mille tõttu nende töökoormus ja palk hakkavad neljakordselt kõikuma. Jah, heal ajal võib see mõnele inimesele sobida, aga raskematel aegadel tähendab see töötajatele sundvalikut: sa kas lepid ebakindla juhupalgaga või leitakse sinu asemele keegi teine, kes sellise lepinguga nõus on. See, kas su palk saab olema 25%, 50% või 100% sellest, millega sa arvestad ja mida loodad, ei sõltu enam sinust. See sõltub tööandjast ja sellest, kas tal on parasjagu huvi ja võimalust sulle töötunde pakkuda. 

Huvitav, kas valitsuse meelest on võimalik samamoodi näiteks ka pangaga läbirääkimisi pidada? Vabandust, kas ma saaks sel kuul maksta ainult 25% eluasemelaenumaksest? Või kas kirjutan korteriühistule, et maksin seekord ära veerand arvet, rohkem raha ei ole? Või kas saab lastega poodi minnes neile öelda, et täna ostame vaid neljandiku [vajalikust] toidukorvist? Need näited võivad kõlada äärmuslikuna, aga just need on reaalsed riskid, mille valitsus on otsustanud töötajate õlgadele panna. 

Teine suur probleem on sotsiaalse kaitse küsimus. Kui inimesed saavad niivõrd ebamäärast palka, mis hakkab kuni neljakordselt kõikuma, siis [peaks arvestama, et] kui nad näiteks saavad lapse ja tahavad saada vanemahüvitist, siis hakkab see ju sõltuma nende varasemast sissetulekust. Kui nad jäävad haigeks või jäävad töötuks, siis täpselt samamoodi sõltub hüvitis senisest sissetulekust, senisest maksude maksmisest. Nii saab olema ka tulevase pensioniga. Inimene, kellel on täiskoormusega tööleping, teab ette, kui suur on tema töötuskindlustushüvitis, kui suur on haiguslehel olemise korral saadav tugi või tulevane pension. Juhupalgaga töölepingu korral inimestel see oluline kindlus puudub. 

Kolmandaks toon välja, et osakoormusega inimeste puhul on väga suur risk – võib lausa öelda, et see on päris kindel –, et tööandjad hakkavad loobuma osakoormusega lepingutest, mis näevad ette, et ületundide eest tuleb maksta ületunnitasu. Edaspidi saab sellised töölepingud vormistada nii-öelda paindlikeks ehk veerand- kuni täiskoormusega kõikuvateks lepinguteks, mis tähendab töötaja jaoks, et ületunde ega kõrgemat töötasu enam pole. Kõik jääb ju koormusevahemikku 0,25–1. 

Neljandaks on siiani selgusetu, miks algselt kindlatele piiritletud sihtrühmadele suunatud ettepanekut soovitakse rakendada kõigi töötajate suhtes. Õpilastele, üliõpilastele, vähenenud töövõimega inimestele ja pensionäridele võib paindlikum töökorraldus teatud juhtudel tõesti sobida. See oli ju ka algne ettepanek, millega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium välja tuli, aga tulenevalt mingist müstilisest justiits‑ ja digiministri e-kirjast otsustati seda ühepoolselt ja tööturu osapooltega läbi rääkimata laiendada kõigile töötajatele. Põhjendust tegelikult ei olnud, läbirääkimisi samuti mitte. 

Head Riigikogu liikmed! Praegune valitsus ei ole küsinud rahvalt mandaati nende muudatuste tegemiseks ja pole sõlminud ka vajalikku kokkulepet tööturu osapooltega, selleks et minna tööõigust radikaalselt ühepoolselt muutma. Praegune eelnõu tuleks jätta vastu võtmata, jätkata kolmepoolseid läbirääkimisi ja otsida päriselt kompromissi ametiühingute ja tööandjatega. Kui need seadusemuudatused täna läbi surutakse, siis loob valitsuskoalitsioon väga negatiivse ja ohtliku pretsedendi, millega rikutakse aastakümneid kestnud head tava. Täna muudetakse töölepingu seadust, homme midagi teist või kolmandat, ja see arusaam, et tööõigust, tööturu valdkonna [muudatusi] tuleb ametiühingute ja tööandjatega kolmepoolselt läbi rääkida, saabki murendatud. 

Loomulikult hääletavad sotsiaaldemokraadid töölepingu seaduse muutmise vastu ning kutsume kõiki parlamendiliikmeid üles sama tegema. Aitäh! 

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hästi meeles, kui 2009. aastal võeti vastu uus töölepingu seadus. Tollal tundus see uue, julge, uuendusliku ja kaasaegse sammuna, mis pidi muutma tööelu paindlikumaks ja läbipaistvamaks. See oli aeg, kui Eesti majandus kiiresti kasvas ja me tahtsime saada sammu võrra lähemale Põhjamaadele nii töötingimuste, õiguskeskkonna kui ka töötajate kaitse poolest. Tollane seadus oli omas ajas väga uuenduslik ja vajalik, kuid sellest on nüüdseks möödas juba üle 15 aasta. 

Elu on edasi läinud, härrased ja prouased! Meie töövormid, tehnoloogia ja inimeste ootused on muutunud. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit konkurentsivõimelisena, siis peab ka seadusandlus ajaga kaasas käima. See, mis 2009 oli uus ja kaasaegne, on tänaseks muutunud maailmas ajale jalgu jäänud. Eesti tööturg ja inimeste ootused tööelule on muutunud. Üha enam väärtustatakse paindlikkust ja isiklikku valikuvabadust, samas kui palgasoovid on endiselt kõrged. See on loomulikult mõistetav. Inimesed soovivad teha tööd, mis neile sobib, mis sobib nende elurütmiga, nende olukorraga, olgu nad tudengid, lapsevanemad või kas või pensionärid. Sellises keskkonnas peavad ka riik ja seadusandlus muutuma, et toetada majanduse arengut ja tööelu uuenemist. 

Siit tulenebki vajadus töölepingu seaduse kaasajastamise järele. Töölepingu seaduse uuendused ei ole mingi juhuslik poliitiline algatus, vaid aastatepikkuse töö tulemus. Aastail 2021–2024 viidi läbi muutuvtunni [kokkulepete] pilootprojekt jaekaubanduses, mis näitas, et paindliku tööaja kokkulepete järele on väga suur nõudlus. Selle põhjal liikusime edasi seadusemuudatustega, mis võimaldavad selliseid lepinguid kõigis sektorites. 

Pea neli aastat on seda seadust ette valmistatud. Erasektoris küsitakse selle peale, et mida te nii kaua tegite. Paindlik tööaeg tähendab seda, et tööandja ja töötaja saavad kokku leppida näiteks töökoormuse vahemikus 0,25–0,75 või 0,5–1. See tagab, et töötajatel on kindel miinimumtundide arv ja seega ka garanteeritud sissetulek, kuid samas võimalus teha soovi korral lisatunde. See kokkulepe peab olema mõlemapoolne, ma rõhutan, ja kirjalik. Selline paindlikkus aitab töö‑ ja eraelu paremini ühildada. Samuti suurendab see osalust tööturul, näiteks pean silmas õppureid, hooldajaid, vähenenud töövõimega inimesi. Selline paindlikkus vähendab vajadust mustalt töötada või sõlmida ebaturvalisi käsunduslepinguid. 

Töölepingu seaduse muudatused on seega tööelu uue reaalsuse peegeldus, vastus muutuvatele ootustele ja muutuvale elurütmile. Oluline on rõhutada, et paindlik tööleping ei ole sundus, see ei ole kohustus. See on alati kahepoolne kokkulepe, töötaja ja tööandja lepivad ise tingimused kokku. Kui inimene soovib töötada tavapärase täiskoormusega, saab ta seda teha ka edaspidi. Lisatundide tegemine ei ole kohustuslik, see tuleb töötajaga kirjalikult kokku leppida. Kui lepingus on miinimumtundide arv fikseeritud, on ka töötasu selle eest tagatud. Seega on väited, nagu võiks töötaja ootamatult saada vaid osa palgast, põhjendamatud. 

Eesti ettevõtete tootlikkus sõltub otseselt sellest, kas meil on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Kui vajalike oskustega inimesi Eestis ei ole, tuleb neid kaasata ka välismaalt, tehes seda kontrollitult ja kindlate palganõuetega.

Ma palun natuke [aja]pikendust. 

Kolm minutit lisaks.

See loomulikult ei tähenda odava tööjõu sissevoolu, vaid seda, et kaasatakse oskustöötajaid, kes tõstavad ettevõtete lisandväärtust ja aitavad kogu majandust kasvatada. Näiteks jääb Eestis igal aastal tööstussektoris puudu üle 200 spetsialisti: tehnikuid, keevitajaid, mehhatroonikuid ja nii edasi. Paindlik tööturg ja oskustöötajate suhtes kehtestatud erandid on seega ettevõtluse arengu loomulik osa. Need aitavad luua uusi töökohti, tõsta tootlikkust ja parandada meie majanduse konkurentsivõimet. 

Ka mina olen oma elus, küll olude sunnil, mõne aja olnud tööandja rollis. Ma võin teile kinnitada, et head töölist sa kõigepealt otsid tikutulega ja pärast hoiad tast kümne küünega kinni. See kogemus kinnitas vähemalt minule küll, et head töötajat ei hoia kinni jäigad reeglid, vaid usaldus. 

Kokkuvõtteks. Töölepingu seaduse uuendamine on samm edasi paindlikuma, inimkeskse ja kaasaegse tööturu suunas. See loob rohkem võimalusi töötajatele, kes vajavad paindlikkust. Samuti annab see suurema kindluse tööandjatele, kes soovivad seaduslikult ja läbipaistvalt tööjõudu rakendada. Rõhutan: seaduslikult ja läbipaistvalt. Laiemalt tugevdab see ka Eesti majandust. Paindlik tööturg ei tähenda ebakindlust, vaid vabadust ja vastutust mõlemale poolele. Nagu 2009. aastal vastu võetud seadus oli omas ajas edumeelne, nii on ka praegune uuenduslik seadus samm edasi. Kui me soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eestit kasvurajal, siis me peame käima kaasas elu ja kaasaegse tööturu vajadustega. Paindlik tööleping on üks samme sellel teel. Reformierakond toetab kindlasti selle eelnõu [seadusena] vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Täna on meil laual eelnõu, mille [teema] kõlab justkui edumeelselt: paindliku tööaja loomine. Sõna "paindlik" mõjub hästi ja tekitab tunde, et töötaja saab oma elu paremini korraldada. Kuid kui süveneda, siis ilmneb midagi muud. 

See eelnõu ei suurenda töötajate iseseisvust ega võimalusi. See annab hoopis tööandjale õiguse otsustada, millal ja kui palju tööd pakkuda, jättes riskid töötaja kanda. Praktikas tähendab see, et inimene peab olema pidevalt valmis ootama kõnet või sõnumit, et nüüd võib tööle tulla. Kui tööandjal aga tööd anda ei ole, siis töötunde ei teki ja sissetulekut loomulikult ka ei ole. Töötaja on nagu valvelolekus, ja mitte enda soovil, vaid sunnitult. 

Mitmed ametiühingud, kes ka siin üleeile meelt avaldasid, on selle kohta üheselt sõna võtnud. Nende sõnumit kokku võttes võib lühidalt öelda, et see eelnõu vähendab turvatunnet, suurendab ebakindlust ja teeb töötajad haavatavamaks. See on töötajate esindajate ametlik arvamus, mida tuleb arvesse võtta. 

Miks peaks see seadus inimestele siis korda minema? Me räägime pereinimestest, noortest, üksikvanematest – inimestest, kes üritavad luua stabiilset kodu. Kui sissetuleku suurus sõltub iga kuu sellest, kas tööandjal juhtub tööd olema, siis ei saa inimene võtta kodulaenu, saada autoliisingut, planeerida pisikulutusi ega pere eelarvet. Pank ei anna laenu inimesele, kelle sissetulek juhusest sõltuvalt kõigub. 

Kui seadus loob olukorra, kus töötaja on sunnitud elama ebakindluse keskel, siis see ei ole mingi innovatsioon, see on tagasiminek. Just sellisesse olukorda see eelnõu viib: paindlikkus tööandjale, ebakindlus töötajale. Kuigi eelnõus räägitakse võimalusest maksta lisatöö eest kõrgemat tasu, ei lahenda see põhiküsimust. Kui [töö]tunnid puuduvad, ei ole ka midagi, mille eest tasu maksta. 

Meile on öeldud, et eelnõu eesmärk on vähendada muude lepinguvormide kasutamist. Aga kui tööandja saab need õigused, mis on nüüd juba töölepingus sees, siis mis peaks teda sundima stabiilsust pakkuma? Tulemus on etteaimatav: surve töötajatele kasvab, ebavõrdsus tööturul suureneb, töötaja sõltuvus tööandja suvast süveneb ja ka majanduslik turvatunne väheneb. Sellist suunda ei saa pidada töötajate õigusi tugevdavaks. 

Veel üks probleem. Töötajate organisatsioone ei ole sisuliselt kuulda võetud. Jah, nendega on räägitud, aga arutamist ja nende kuulamist ei toimunud. Arutelud on olnud pealiskaudsed, sisuline kriitika on jäänud kõrvale. Hea õigusloome tähendab aga, et mõjutatud osapooled on läbirääkimiste laua taga, mitte ukse taga. Põhiseadus rõhutab, et riik peab toetama kollektiivseid läbirääkimisi, kuid see eelnõu liigub vastupidises suunas. Ta nõrgestab töötaja positsiooni ja tugevdab tööandja diktaati. 

Head kolleegid! Meie ülesanne ei ole lihtsustada tööandjate ärimudelit töötajate arvel. Meie kohustus on tagada, et tööturul oleks tasakaal, et õigused ja kohustused oleksid mõlemal poolel. Töötaja ei ole masin, mida saab sisse või välja lülitada sõltuvalt ühe või teise päeva vajadustest. Ta on inimene, kellel on pere, kohustused ja soov elada väärikalt ning planeerida oma tulevikku. Kui seadus ei anna talle seda kindlust, siis ei täida see oma eesmärki. 

Seetõttu palun tõsiselt kaaluda, kas eelnõu sellisel kujul aitab [parandada olukorda] Eesti tööturul või hoopis kahjustab seda. Keskerakonna hinnangul vajab see eelnõu kas põhjalikku ümbertöötamist või sellele tuleb vastu hääletada. Ma julgen edastada ka nende meeleavaldajate [lubaduse], kes olid üleeile miitingul siin Toompea lossi juures, et nad vaatavad tähelepanelikult, kes mismoodi hääletab. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 602 lõpphääletus. Me teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid oli 0. Eelnõu 602 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, palun korraks teie tähelepanu! On üks oluline teadaanne, nimelt päevakorra täiendamine. Riigikogu 37 liiget on esitanud umbusaldusavalduse sotsiaalminister Karmen Jollerile. Vabariigi Valitsus soovib selle arutamist tänase istungi viimase päevakorrapunktina. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2, olen täiendanud tänase istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub 17. päevakorrapunktina. Alla on kirjutanud Lauri Hussar, Riigikogu esimees. 

Peeter Ernits, palun! Peeter Ernits, palun!

Ei, lugupeetud juhataja, kui vaikus on, siis ma võiksin küsida. Kas on nüüd? 

Minu arvates on vaikus. 

Jah! Sa oled väga ettenägelik olnud. Kui meil oli riigikontrolöri esinemine, siis sa ütlesid, et ärge muretsege, sõbrad, ma ütlen teile, kell seitse või kaheksa on läbi. Aga nüüd ma küsin sinult samamoodi, et mis kell me siis hakkame lugupeetud ministrit siin umbusaldama. Mis kell see võiks toimuda?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei võta enam seda riski, et kellaaegasid pakkuda. Muidu sa pärast [omistad] mulle selliseid iseloomuomadusi, mida ma ei tea endal [olevat]. Ma arvan, et see päevakord ei ole teps mitte nii pikk, et me ei suudaks seda mõistliku ajaga ära menetleda. Nii et me lõpetame hiljemalt kell seitse, hommikul. (Naer saalis.) 

Head kolleegid, oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 664 lõpphääletus. Palun saalikutsung!  

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 0. Eelnõu 664 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 717 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 717 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me hääletuse teemegi. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 717. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 1. Eelnõu 717 on seadusena vastu võetud.  

Liigume heas tempos ja oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe härra Peeter Ernitsa.

Hea juhataja ja head kolleegid! Ma olen siin korra juba olnud ja mulle tundub, et olen andnud teile natuke eksitavat infot. Aga ma toetusin lugupeetud justiitsministri arvamusele. Ma küsisin selle kohta – mõned kolleegid mäletavad, et ma seda rääkisin –, et kui pruut kellelegi ei meeldi, näiteks Jüri perekonnale, ja perekond otsustab, et ta ei sobi, siis ta peab lahkuma linnast või külast. See on see. Vabandust, et [tõin näiteks] Jüri, sama võib olla ükskõik kelle teisega. See on selline libahundieelnõu, kasutades lugupeetud justiitsministri väljendit, [see puudutab seda, mis toimub] lõunapoolsetes maades, Süürias ja muudes sellistes kohtades, aga meid see eriti ei puuduta. 

No vaata, häda on selles – ma ühel õhtul võtsin selle konventsiooni ja lugesin selle läbi –, et nagu on selgunud, asi on palju tõsisem. Oleme jälle piltlikud: näiteks Kristen Michal tajub, et olukord on kriitiline, ta korraldab riigipöörde ja keelustab kõik ülejäänud parteid. Meil ülejäänutel tuleb siis kusagile peitu pugeda ja vaat siis võib seda konventsiooni vaja minna. 

Neid näiteid on palju. No näiteks, kuidas Ecuadoris president Noboa ajal härra Juan Daniel Santillán …

Hea kolleeg, ma korra segan. Kas see oli komisjonis arutelul? 

Ei, ei olnud, see oli lihtsalt taust. (Hääled saalis.)

See ei ole teil praegu sõnavõtt, hea kolleeg. See võimalus veel tuleb. Ma ei soovi küll seda esile kutsuda. Aga jäägem praegu komisjoni [istungi] juurde. 

Jaa. Ma tahan, head sõbrad ja kolleegid, öelda, et see on hea eelnõu ja võib-olla päris praktiline. Igal juhul komisjonis me viimasel [istungil] lihtsalt rääkisime, et [mingeid] ettepanekuid ei olnud. Me hääletame konventsiooni poolt, kolmandat lugemist ei tule, on teine lugemine. 

Nii et see on lühike kokkuvõte, aga ma lihtsalt ei saanud ütlemata jätta, mida ma avastasin. Võib-olla on see veel kasulikum eelnõu, kui me oleksime arvanud. Aitäh!

Suur tänu teile! Üks hetk, härra Peeter Ernits, teile on ikkagi küsimus. Helir-Valdor Seeder sai teie sõnavõtust inspireeritud. Palun küsimus!

Aitäh, austatud ettekandja, selle ülevaate eest! Ma sain aru, et komisjonis pikemat arutelu ei toimunud, selle ülevaate te andsite. Aga väga huvitav on kuulata teie mõtteid, mis sellega seoses tekkisid. Ega see ei ole kodu‑ ja töökorra kohaselt keelatud. Nii et kui need on seotud selle eelnõuga, siis palun jätkake, mind küll väga huvitab.

No meil on juhatajal viimane sõna. Jah, tegelikult see puudutab näiteks Pinocheti aega, aastat 1973, kui 40 000 inimest kadus ära ja 14 000 [saatus] on vist tänase päevani teadmata. Aga jah, see ei ole poliitkorrektne, nii et ma loodan, et juhataja ei lähe sellest raevu. Igal juhul on see hea eelnõu. Kui enne oli jutuks see, et tüdruk ei meeldi ja ta peab kolima teise külla või linna, siis praegu võib see [eelnõu] üsna eluline olla. Nii et toetage, väga hea eelnõu! Komisjon on selle poolt.

Aitäh teile veel kord, härra Peeter Ernits! Ma hindan teie informeeritust, see on kindlasti kadestamisväärne. Olen tänulik ka selle mõistliku kompromissi eest, mille me saavutasime. Aga nüüd on Signe Riisalol küsimus istungi juhatajale.

Olen tänulik Riigikogu aseesimehele, et ta juhtis komisjoni ettekandja tähelepanu sellele, kas tegemist ikka on komisjoni arutelude [ülevaatega]. Mul oleks küll palve mitte Riigikogu liikmeid segadusse ajada ja teha teisel lugemisel vahet sellel, mis on komisjoni arutelu [ülevaade] ja mis on komisjoni ettekandja isiklikud arvamused. Aga ühtlasi tuletan ma meelde seda, [ja küsin,] mida teie arvate juhatajana sellest, et Peeter Ernits oli just hiljuti mures, kui kaua tänane tööpäev kestab. Kuidas need kaks asja kokku lähevad?

Siin ma pean, väga lugupeetud kolleeg Signe Riisalo, tegema lausa komplimendi Peeter Ernitsale, sest ta oli [ajaga] väga säästlik. Selle minuti eneseharimist me kannatasime rahulikult ära, isegi mitte ei kannatanud, vaid võtsime selle [info] teadmiseks. Nii et ta oli väga säästlik. Lõppkokkuvõttes oli ta väga säästlik, ma ei tea, kas tänu juhatajale või mitte, aga ma igal juhul hindan seda kompromissi.

Viimane protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, siis saame edasi minna.

(Naerab.) Mul tekkis küsimus inspireerituna eelnevatest kommentaaridest, et kui komisjoni arutelu vahendatakse, kas siis võib vahendada ka neid mõtteid, mis keerlesid inimese peas komisjoni arutelu vältel.

Ma arvan, et mõistlik ja paslik on vahendada neid mõtteid, mis on kirja saanud, sest mis ühe või teise peas sel hetkel oli, (Vahelehüüe.) seda on väga raske tuvastada, seda ei ole võimalik kontrollida. 

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 681 lõpphääletus ja peale saalikutsungit me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 681 on seadusena vastu võetud. Härra Peeter Ernits, see on hea näide, et ka lühike sõnavõtt võib olla väga veenev. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 732 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõnealust eelnõu menetleti esimese ja teise lugemise vahel sotsiaalkomisjonis kolmel korral. Esimene istung toimus 4. novembril, sinna oli kutsutud ka suur kaasatute ring. Teiste hulgas olid istungile kutsutud Sotsiaalministeeriumi esindajad, Rahandusministeeriumi esindajad, muudatusettepanekute tegijatena ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajad, lisaks töötukassa juhatuse liige, Õiguskantsleri Kantselei esindaja, puuetega inimeste koja esindaja, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja ning FinanceEstonia MTÜ esindaja. Arutleti peaasjalikult kahel [teemal]: toimetulekutoetuse maksmine ja erihoolekande[teenuse koha vastuvõtmise] otsustamise perioodi pikkus. 

Toimetulekutoetuse puhul oli peaasjalikult üleval teema, kui palju võib olla inimese kontol säästusid, nii et ta saaks siiski jääda toimetulekutoetuse saajaks. Selle kohta esitas Sotsiaaldemokraatlik Erakond ka muudatusettepaneku. Teine aruteluplokk toimetulekutoetuse puhul oli seotud ajateenijatega, kellel on küll õigus toimetulekutoetusele, aga seda teatud tingimustel, mis puudutavad tema sissetulekut, nagu teistegi inimeste puhul. Murekohaks oli see, et tavapäraselt on toit ja riided ajateenistuse ajal riigi poolt, Kaitseväe poolt olemas, aga inimesele jäävad alles kohustused eluasemega seonduvalt. Need peaksid olema kaetud. Kolmas teemaplokk, mille tõstatas kaasatud Õiguskantsleri Kantselei, andes ka oma kirjaliku seisukoha selle kohta, puudutas inimeste pangakontode väljavõtteid. 

Teine [teema]plokk puudutas erihoolekannet. See oli seotud sellega, et kui pikalt erihoolekandeteenuse järjekorras olnud inimesele pakutakse teenuskohta, siis praegu peab ta kümne päeva jooksul tegema otsuse, kas ta võtab selle vastu või mitte. See tundus puuetega inimeste kojale ja tegelikult ka osale komisjoni liikmetele ebamõistlikult lühikese ajana pika ootuse järel. 

Igal juhul lõpetasime me istungi kokkuleppega, et Sotsiaalministeerium teeb täiendavad muudatusettepanekud nii erihoolekande[teenuse] järjekorra kui ka toimetulekutoetusega seotud kahe teema kohta, mis puudutasid ajateenijatele toimetulekutoetuse maksmist ja kontol olevaid säästusid. 

Järgmine istung toimus 10. novembril, siis me käsitlesime ministeeriumist laekunud muudatusettepanekuid. Laual oli loomulikult ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatusettepanek. Kõik muudatusettepanekud vaadati läbi, neid oli kokku viis. Otsused tehti konsensuslikult. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatus[ettepanekut] arvestati sisuliselt ja ministeeriumi pakutud muudatusettepanekud said toetust. Tehti ka otsus võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril ehk täna, teine lugemine lõpetada, ja kui see õnnelikult lõpeb, siis 3. detsembril viia suures saalis läbi kolmas lugemine. 17. novembril kinnitasime komisjoni istungil menetlusdokumendid, kuhu olid sisse viidud mõned keelelised parandused. Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Teile on mõned küsimused. Alustab Aivar Kokk. Palun!

Aitäh kõigepealt sisuka ettekande eest! Aga ma loen seletuskirja ja pean ütlema, et ma ole ei kuulnud ühtegi sõna sellest, et muudetakse paindlikumaks üksi elava pensionäri toetuse maksmise määra kehtestamine. Mida siis tegelikult tehakse?

Seda me tutvustasime esimesel lugemisel. Tegelikult ei muutu materiaalõiguslik osa, mis on seaduses sõnaselgelt kirjas, see, millistel alustel ja kuidas neid otsuseid tehakse. Ainuke asi, mis muutub, on see, et senise Vabariigi Valitsuse määruse asemel on nüüd tegemist määrusega, mille allkirjastab sotsiaalminister. See on mõeldud eeskätt bürokraatia vähendamiseks. Valitsust ei peaks koormama tegevustega, mille puhul ei ole valitsusel ega ministril võimalik teha mööndusi ega muudatusi, tuleb vaid järgida Riigikogus vastuvõetud seadust, teha vastavalt sellele seadusele arvutus ning selle tulemus määrusega kehtestada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen eelnõu [menetlemist] siin jälginud, kuigi ma ei ole komisjonis kohal olnud. Aga kas seal oli arutelu kirstumatuse hinna üle, mis on 700–800 eurot, odavamalt ei saa? Kas sellest komisjonis räägiti?

Kui te viitate sellele, kas komisjon arutas, kui palju võib inimesel olla kontol säästusid, siis vastus on jaatav. Kirstuhindadest me komisjonis ei rääkinud. [Meie arutelust] tulenevalt viidi eelnõusse sisse muudatus, et kolmekordse toimetulekutoetuse asemel on kolmekordne elatusmiinimum see summa, mis võib olla inimese kontol, ilma et ta kaotaks toimetulekutoetust. Aga ma pean muidugi meelde tuletama, et kolmel esimesel taotlemiskorral või [kolmel] esimesel kuul – see [toetus] on kuupõhine – ei vaadata ega pole kohustust vaadata inimese majanduslikku seisu sellise detailsusega. Kui inimene pikemat aega vajab toimetulekutoetust, siis hakatakse juba täpsemalt uurima, mis on tema tegelik majanduslik olukord. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees, aitäh teile ülevaate eest selle kohta, mis komisjonis toimus! Ma pean siiski täiendama, et Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal oli ka muudatusettepanek selle kohta, et seaduse teksti tuleks kirjutada sisse need muudatused, mis praegu on vaid seletuskirjas. See on väga oluline. Sellele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler ja see sinna sisse läks. Väike parandus ka selle kohta, et algses tekstis ei olnud mitte kolmekordne toimetulekupiir, vaid kahekordne toimetulekupiir, nüüd läks sisse kolmekordne. Kas oli nii?

Jah, vastab tõele. Vabandan väga, selle kahekordse toimetulekupiiri koha peal oli minu eksimus. Tõsi on ka see, et kõik need ettepanekud, mis laekusid, me võtsime konsensuslikult vastu ja palusime ministeeriumil täpsustada sõnastust, et tekst oleks korrektne. Mul on hea meel, et juba esimese lugemise käigus siinsamas saalis need teemad tõusetusid ja kahe lugemise vahepeal on tõesti hästi operatiivselt olnud võimalik koostöös seadust parandada. Nii et meil on täna siin eelnõu, millega, ma julgen öelda, sotsiaalkomisjonis esindatud erakonnad ja nende liikmed on konsensuslikult nõus olnud.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Proua ettekandja! Kas selle kümnepäevase vastamistähtaja kohta – see iseenesest on mõistetav, selleks et see koht ei ole justkui [pikalt] kinni, [kui ei ole teada,] kas see inimene tuleb sinna või ei tule – on teil olemas mingid võrdlusandmed, kui pikk tavaliselt see ooteaeg on või kui pikk see keskmine ooteaeg on, et üldse see võimalus avaneks? Kui kaua inimene ootab ja kuidas see kümme päeva sellega suhestub? On teil mingit ooteaja pikkust öelda?

Lõplikus eelnõu tekstis ei ole mitte kümme päeva, vaid kümme tööpäeva, mis sisuliselt venitab selle vastamise tähtaja pea kahenädalaseks. Aga need järjekorrad on loomulikult pikad, te teate seda ise. Erinevatel inimestel [võib see ooteaeg] olla väga erinev. See sõltub hästi palju sellest, kas inimene on siin ja praegu just seda teenust valmis vastu võtma, selles asukohas näiteks. Aga tõsi, need järjekorrad võivad ulatuda aastatesse.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin niimoodi: kas selle eelnõu näitel võib öelda, et opositsioonist teerulliga üle ei sõideta, kui Helmen, hea kolleeg, ja õiguskantsler ka kusagil kaugemal toetuse andsid, ja on võimalik rakendada arukalt ka selliseid parandusettepanekuid, mida opositsioon esitab? [Tuletan meelde] sedasama kirstujuttu, 700–800 eurot. Nüüd võib vist 1038 eurot olla konto peal ja võib rahulikult toimetuleku[toetuse] saaja maha matta, [raha] jääb üle ka peiedeks.

Jah, tõepoolest, see on eelnõu, mida me menetlesime üksmeeles. Need murekohad olid kõikidel osapooltel, nii [Riigikogu-]välistel [osapooltel] kui ka Riigikogu fraktsioonidel üsna sarnased. Kompromisslahendused said koostöös ministeeriumiga, kes selle valdkonna eest vastutab, ehk koostöös Sotsiaalministeeriumiga seadusesse toodud ja ma usun, et [seadus] sai paremaks.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan, et muudetakse [seaduse] § 132 lõiget 6¹, nii et kohaliku omavalitsuse üksus hakkab kontrollima riigi infosüsteemi kuuluvatest andmekogudest, kas taotlejale ja tema perekonnaliikmetele kuulub sõidukeid liiklusseaduse tähenduses, kas taotlejal on kinnisvara, kas ta on kuskil äriühingus. Vaadake, kui perel on üks auto, siis on selleks enamikul juhtudel eluline [vajadus]. No võib-olla Tallinnas see nii ei ole, aga maal on see oluline. Kinnisvara kohta: Eesti Vabariigis on kõige rohkem sellist kinnisvara, mis on inimese kodu. [Inimene] võib olla ka osaühingus, ma ei tea, osanik või aktsiaseltsis aktsionär, aga tegelikult seal midagi ei toimu. Mis siin see tulemus on? Kui ma olen kuskil [sellises ühingus], kui ma oman või mu abikaasa omab autot või ma oman korterit, kas ma siis ei või enam [seda toetust] taotlema minna? Mida see punkt tegelikult tähendab? See on nii punktuaalselt välja kirjutatud.

Tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et on 15 000 leibkonda, kes aasta jooksul toimetulekutoetust saavad. Toimetuleku[toetuse] saamise periood on tavapäraselt kolm-neli kuud. Väga harvadel juhtudel on see püsiv või pikaajaline vajadus. Sellepärast, et me teame, et paljudel juhtudel piirdub toetusvajadus kolme-nelja kuuga, on ka need leebemad reeglid kolme esimese taotlemiskorra kohta tehtud. 

Kui inimene jääb pikemaks ajaks toimetulekutoetuse saajaks või taotlejaks, siis on tarvis vaadata informatsiooni, mis seda inimest puudutab. Kohalikul omavalitsusel on tulenevalt sotsiaalhoolekande seadusest üsna ulatuslik kaalutlus[õigus]. Me räägime siiski peaasjalikult sissetulekutest, mille korral, [võttes arvesse] väljaminekuid, muu hulgas eluasemele, tekib olukord, kus esimesel pereliikmel on tänase seaduse järgi alla 200 euro kuus 30 päevaks, teisel täiskasvanud pereliikmel alla 160 euro ja iga lapse kohta 240 eurot. Järgmisest aastast need summad muutuvad: 220 eurot on esimesel pereliikmel ja lastel 120% sellest 220 eurost ning 80% teisel pereliikmel ja kõikidel järgnevatel täisealistel pereliikmetel. Nii et paindlikkus ja kaalutlusõigus on kohalikul omavalitsusel olemas. Vaadatakse peaasjalikult sissetulekuid, millest on maha arvatud eluasemekulud.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt siiras tunnustus teile kui sotsiaalkomisjoni juhile selle eelnõu oluliselt paremaks muutmise eest, sealhulgas selle tagasiside arvesse võtmise eest, mida esitasime nii meie kui esitasid ka sihtrühmad. Aga mul on teile ka küsimus. See on natuke laiem, vabandust, see väljub võib-olla selle konkreetse komisjoni istungi arutelu raamest, aga osaliselt see seda ka puudutab. Kas te olete vahepeal Sotsiaalministeeriumiga suhelnud, et neile mõista anda sama, mida ka komisjoni istungil öeldi, et äkki peaks nende eelnõude puhul, mis puudutavad väga tundlikku sihtrühma ja ka tundlikke teemasid, natuke põhjalikumalt enne läbi rääkima huvirühmadega, näiteks Eesti Puuetega Inimeste Kojaga sel teemal, mis puudutab erihoolekandeteenusele mineku tähtaega, või ka toimetulekutoetuse üle, sest tõesti seletuskirjas tehti justkui möödaminnes väga põhimõtteline muudatus, mis tegelikult oli läbi rääkimata? Olete te vahepeal Sotsiaalministeeriumiga suhelnud sel teemal, et nendelt võiks komisjoni tulla eelnevalt põhjalikumalt läbitöötatud materjal?

Tanel, ma väga tänan selle küsimuse eest, sest see oli üks nüanss, mida ma unustasin täpsustada. Tõsi ta on, ma eeldan komisjoni juhina, et siia jõudnud eelnõude puhul on kokkulepe tehtud nii, et mõlemad osapooled saavad aru, mis on kokkuleppe sisu, ja et see kokkulepe ikka tõesti üldse sõlmitud on. Tõepoolest, antud eelnõuga juhtus nii, et puuetega inimeste koda oli saanud kokkuleppe sisust natukene teisiti aru. See küll ei puudutanud seda asja ennast, see puudutas järgmisi kohtumisi ja kokkuleppe lõplikku lukkulöömist. Seetõttu me komisjoni istungil ju ka palusime, et uuesti laua taha istutaks, arutataks ja taas kord jõutaks ühisele arusaamale, sest ainult juhul, kui puuetega inimeste koda muudatusega nõustub või soostub, saame meie seda eelnõu sellisel kujul edasi menetleda. 

Aga jah, ma olen suhelnud Sotsiaalministeeriumi inimestega, mitte ainult ministriga, ja olen ka mitme teise eelnõu pärast suhelnud ministeeriumi allasutustega. Veel üks asi, mis on mind häirinud juba varasemalt, on see, kui ühe ministeeriumi allasutused Riigikogus eelnõu menetluse ajal mõne sätte üle vaidlevad. Ka see ei ole väga hea toon. Ma olen palunud, et need vaidlused peetaks ära enne, kui eelnõud siia majja arutlusele jõuavad.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Mul on jätkuvalt hea meel, et viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus, mida on osutatud Euroopa Sotsiaalfondi toel, on nüüd saamas riiklikuks teenuseks. Seda on ammu oodatud ja sellest on palju räägitud. Lihtsalt protokolli ja teadmise huvides küsin üle, mis ajal [need teenused] riikliku teenusena käivituvad ja kui kaua see Euroopa Sotsiaalfondi rahastus veel jätkub.

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, esimesel lugemisel tutvustati ka seda osa seadusest, mis minu meelest on eriti väärtuslik. Tõepoolest, seni on viipekeele kaugtõlke- ja kirjutustõlketeenust rahastatud Euroopa Sotsiaalfondi toel, aga selle seaduse mõte, nende teenuste seaduses reguleerimise mõte on selles, et see [rahastus muutub] püsivalt riigieelarveliseks. See on selle [muudatuse] mõte ja sisu. Selle üle on mul hästi hea meel, sest see annab vaegkuuljatele kindlustunde, et informatsioon on neile avalikus ruumis kättesaadav.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Ma küsin § 133 täiendava lõike 4¹ kohta, kus on juttu põhjendatud juhtudel rahaliste vahendite arvestamisest või mittearvestamisest KOV‑i poolt. Kas on plaanis kuidagi ka KOV‑ide üle mingit järelevalvet teha või mingi regulaarsusega kontrollida, et üle Eesti oleks mingisugune ühtne lähenemine sellele rahaliste vahendite arvestamisele või mittearvestamisele? See [lõige] jätab praegu KOV‑ile kaalutlusõiguse, et kas ta siis arvestab seda või ei arvesta.

Ma pean ausalt tunnistama, et sellises detailsusastmes meil seda arutelu ei esimese ega ka teise lugemise eel ei olnud. Aga ma tean, et riik teeb ehk Sotsiaalkindlustusamet ja ministeerium teevad pidevalt koostööd kohalike omavalitsustega, eeskätt koostades juhendmaterjale ja pakkudes koolitusi. Aga loomulikult on riigil ka järelevalvekohustus, sest tegemist on riigieelarvega ja riigi ülesandega. See raha on eraldatud väga kindlaks toiminguks, nii et ka raha kasutamise otstarbekuse järelevalvet tehakse, aga eeskätt püütakse läheneda juhendamise teel. 

See kohalike omavalitsuste kaalutlusõigus oli seadusesse sisse kirjutatud juba varasemalt. See on ülimalt mõistlik, sest me oleme teinud ju ka toimetulekutoetuse puhul selliseid muudatusi, et inimesed, kes on vajanud toimetulekutoetust, kuid on leidnud töö, võivad kaalutlusotsuse tulemusena, vaatamata sissetuleku tekkimisele, ikkagi toimetulekutoetuse saajad olla. [See on tehtud] selleks, et soodustada tööle saamist või seal püsimist ja elus hakkama saamist. 

Oluline muudatus minu meelest oli kindlasti ka see, kui me 2023. aasta suvest hakkasime lubama eluasemekulude arvestamisel arvesse võtta ka kodulaenu ja intresse. Minu meelest on see samamoodi väga oluline, eriti noortele või lastega peredele, et nad ei jääks oma kodust ilma ajutise toimetulekuraskuse tõttu.

Suur tänu teile, sotsiaalkomisjoni esimees! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Helmen Kütt, palun!

Kaheksa minutit, palun!

Jaa, kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Kohe alguses saan öelda, et mulle selle eelnõu menetlemine väga meeldis. See eelnõu oli esimesel lugemisel tunduvalt halvem, kui ta on täna, teisel lugemisel olles. Sotsiaalkomisjoni esimees näitas sellel momendil tõelist kaasamist, [tekkis tõeline] arutelu. 

Hästi oluline on veel see, sotsiaaldemokraadid ja Tanel Kiik esitasid tähtajaks ehk 29. oktoobriks muudatusettepanekud. Me olime ainukesed, kes seda tegi. Need muudatusettepanekud leidsid praktiliselt kõik arvestamist. Tõsi, meie esitasime natukene suurema määra, kui palju inimesel võiks olla pangaarvel, kui ta neljandat korda läheb [toimetulekutoetust] taotlema. Aga kompromiss ongi selles, et endise kahe toimetulekupiiri asemel on nüüd kirjutatud seadusesse, et rahaliste vahendite puhul on ühe pereliikme puhul [arvestuse aluseks] kolmekordne ja iga järgmise perekonnaliikme puhul poolteisekordne Statistikaameti avaldatud arvestuslik elatusmiinimum, ümardatud täis[arvuni]. Kui täna on arvestuslik elatusmiinimum 345,80 eurot, siis ümardatuna on see summa 346 eurot. Seaduseelnõu esimesel lugemisel olnud [eelnõu järgi] arvestati esimese pereliikme puhul siin kahte toimetulekupiiri, mis uuest aastast oleks tähendanud 440 eurot, neljaliikmelisel perel oleks see summa olnud 770 eurot, ning kui neljandat korda oleks mindud [toimetulekutoetust] taotlema, oleks olnud õigus öelda ei. Nüüd võib esimesel pereliikmel olla arvel 1038 eurot – kui me räägime praegu kehtivast arvestuslikust elatusmiinimumist – ja neljaliikmelisel perel 2595 eurot. See on tunduvalt parem seis, kui siin tekstis algul oli. 

Teiseks, ma tänan väga ja tunnustan Õiguskantsleri Kantseleid ja meie komisjonis seda esindamas olnud Angelika Sarapuud. Tõepoolest, täpselt samadele asjadele juhtisid ka nemad tähelepanu. Esiteks, seaduse teksti ei olnud kirjutatud, kuidas reguleeritakse toimetulekutoetuse menetlemisel varade täieliku hindamise ja väljaselgitamise kohustust, nüüd on see tekstis sees, ühtemoodi arusaadav üle Eesti. Teiseks oli viide, et kahekordne toimetulekupiir on liialt madal ja see ei ole ka inimväärne, isegi kui me muudame seda inimväärse äraelamise väljendit, nii nagu me selle seadusega teeme, asendades selle väljendiga "esmane toimetulek". 

Mul on väga hea meel selle üle, mis puudutab ooteaega. Ma tegin sotsiaalkomisjoni istungil ettepaneku, et kuna puuetega inimeste koda oleks olnud valmis kompromissiks, et see on 14 päeva, ja teksti oli kirjutatud 10 päeva, siis võiks panna 10 tööpäeva, mis tegelikult ongi 14 päeva. Sotsiaalministeerium võttis kenasti kaasa need mõtted, mida komisjoni esimees palus uuesti komisjonile esitada, ja need ka kenasti vormistati. Nii et tõepoolest saab öelda, et meie esitatud muudatusettepanekud on väikese kompromissiga sisuliselt arvesse võetud ja selle tõttu sotsiaaldemokraadid seda eelnõu kindlasti toetavad. 

Aga ütlen ka, mis isiklikult minu meelest on veel reguleerimata. Jääme ootama, et Sotsiaalministeerium sellega tulevikus tegeleks. Me oleme kenasti viinud sisse viipekeele kaugtõlketeenuse ja kirjutustõlketeenuse, aga me ei ole lahti kirjutanud, mõtestanud ega ka seaduse teksti pannud kirjeldustõlke mõistet. [See teenus] tegelikult toimib. Kirjeldustõlget pakutakse pimedatele inimestele kas või näiteks kunstisaali või teatrietenduse külastamisel. Ka teatrid teinekord korraldavad etendusi, kus on kirjeldustõlge, mis on nendele inimestele väga abiks, seetõttu saavad nad ka nendest sündmustest osa. Kirjeldustõlget on kasutatud ka laulupidudel ja tantsupidudel. On hästi oluline, et me astuksime ka selle sammu. Ütlen ausalt, olles olnud sotsiaalkomisjoni juht, et sotsiaalkomisjoni istungid on olnud viipekeeletõlkega, aga nüüd me oleme astunud sammu edasi ja meil on need ka subtiitritega. Tõesti, seda sai ka eile ühisistungil arutatud, et tuleks teha ettepanek, et nii oleks alati komisjonide avalike istungite puhul, mis Riigikogus toimuvad, et võimalikult suur osa inimestest nendest osa saaks ja nad võiksid seda võimalust kasutada. 

Veel kord, [eelnõu] 732, sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu] on teiseks lugemiseks saanud hea, esimesel lugemisel olnust parema sisu. Nii et aitäh! Mulle väga meeldib arutelu, mille puhul ei ole nii, et kui sa oled opositsioonis, siis sinu mõtted on alati halvad, ja kui sa oled koalitsioonis, siis sa mõtled alati õigesti. Sotsiaalkomisjon oma menetluse ja arutlusega ka näitas, et nii on võimalik. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei plaaninud siia tulla, aga ma saan aru, et iseennast kiita on natukene piinlik, seetõttu ma mõtlesin, et ma kiidan kolleege, Signet, Helmenit ja teisi, et see oleks ka protokollis. Tegelikult on võimalik koostööd teha küll. Võib-olla võiks Signe teha teistele komisjoniesimeestele koolituse, kuidas see võiks toimuda. 

See ei ole minu valdkonna eelnõu, aga ma olen selle [menetlemist] jälginud. Täna olen jõudnud järeldustele ja ma olen lugenud ka neid üksikuid momente, et tõepoolest, kirstu[raha] arutelu oli küll, et 700–800 eurot ja kui seda arve peal ei ole, siis vaata ise, kas sind nagu koera kusagile pannakse. Ma lugesin ka õiguskantsleri kirja, kus oli juttu jälle sellest kirstu[matuse] hinnast. Ma uurisin ka seda – ma arvan, et paljud seda ei tea –, mis asi on esmane toimetulek ja inimväärne äraelamine, § 133 lõige 6. Ma ei tea, kas kõik seda teavad, ma uurisin hulk aega, mis need on. On igasuguseid muid asju, on toimetulek ärevusega ja stressiga ja agressiivse käitumisega ja diabeediga ja kõige muuga, ka soovahetusega. Sellised mõisted. 

Aga lõpptulemus – ma pikalt ei räägi – on see, et taas kiidan, sest on olnud võimalik teha koostööd ka praeguses väga raske usalduskriisi olukorras. Nii et aitäh! Niimoodi võiks jätkatagi. Kõige hullem ei olegi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja Tanel Kiik, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt ja tuleb vaadata muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepanek nr 3, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 732 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 719 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas nimetatud [eelnõu] ehk Vabariigi Valitsuse algatatud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 719 teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 11. novembri istungil. Siseministeeriumi esindasid rahvastiku toimingute osakonna õigusnõunik Annika Nõmmik Aydin ja sama osakonna perekonnaseisutoimingute talituse nõunik Ulvi Klaar.

Sellel komisjoni istungil me arutasime põhiliselt muudatusettepanekuid, mida oli tähtajaks esitatud kaks. Esimese muudatusettepaneku oli esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Komisjoni esimees palus Varro Vooglaiul seda ettepanekut tutvustada. Varro Vooglaid ütles, et ega seal rohkem midagi tutvustada ei olegi, kõik on muudatusettepaneku seletuses välja toodud. See seletus on selline, et ühiskonnal, eriti lapsevanematel, on õigustatud huvi, et alaealise suhtes seksuaalse iseloomuga süütegusid toime pannud, see tähendab pedofiilsete kalduvustega isikud ei saaks nime muuta ning sedakaudu oma identiteeti varjata. Õigus enesemääratlemisele ja muud isikuõigused ei kaalu kõnealuses seoses üles ühiskonna huvi ja kohustust kaitsta lapsi seksuaalkurjategijate eest. Ehk siis sellise sisulise muudatuse oli EKRE fraktsioon õigesse paragrahvi teinud. 

Vabariigi Valitsuse esindajad seda muudatusettepanekut ei toetanud. Aga see ei olnud otseselt sisuline mittetoetamine, vaid ennekõike oli siin see põhimõte, et Vabariigi Valitsus ehk Siseministeerium valmistab ette uut terviklikku nimeseadust ja see nimeseadus, mida me praegu muudame, kaotab kehtivuse. Komisjon oli siiski teistsugusel arvamusel, kuna isegi kui Vabariigi Valitsus jõuab selle nimeseaduse terviktekstiga kooskõlastusringile selle aasta lõpuks, siis selle ajani, kui Riigikogu saab selle seaduse vastu võtta, kulub vähemalt pool aastat. Oleks mõistlik juba sellesse seadusesse see, ütlen lühidalt, pedofiile puudutav muudatus sisse viia. Nii ka läks. Komisjon üksmeelselt ja konsensuslikult seda muudatusettepanekut toetas.

Teise muudatusettepaneku esitas õiguskomisjon ise ja see puudutas seaduse jõustumist. Esialgses variandis oli 2. detsember, me muutsime selle 29. detsembriks, sest on arvata, et 2. detsembriks ei jõua me seda seadust vastu võtta ega ka president seda välja kuulutada. Seda muudatusettepanekut toetati ka konsensuslikult. 

Siis tehti konsensuslikud menetluslikud otsused: tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, teine ettepanek on teine lugemine lõpetada, ja kolmas ettepanek, kui teine lugemine lõpetatakse, on see, et teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril käesoleval aastal. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Taas jälle hea eelnõu, selline õhukene, kaks lehekülge, rohkem ei ole. Aga mis tema kohta öelda? Kõigepealt, see on tõesti tähelepanuväärne eelnõu, väga õhuke, väga kerge, aga väga-väga kallis. Kui me 29‑ndaks seda vastu ei võta, siis tuleb 120 miljonit maksta või sellest ilma jääda. See tekitab mõtteid, et me peame sellega kiirustama. Nagu siin kolleeg enne ütles, me peame selle 29‑ndaks vastu võtma. 

Teiselt poolt on teada, et see ei ole mitte ainult väga õbluke ja väga kallis eelnõu, vaid see ka sureb väga noorelt. Sureb noorelt! Ma pean silmas, et tegelikult on isikunimede seadus liikumas kooskõlastusringile juba jõulude paiku. Niipea, kui ta jõuab meile siia ja ära koputatakse, ongi [see seadus], mida me praegu siin püüame vastu võtta, surnud. 

Sisust ma ei hakka rääkima. Enam ei pea [vallavalitsusse] minema. Uuest aastast, näiteks, Marek, on nii, et kui sa lähed kohvitassiga kusagile seltskonnast eemale istuma ja teed paar klõpsu ära ning kui sa püsti tõused ja seltskonda tagasi lähed, siis sa enam Marek ei olegi, oled võtnud endale mõne teise nime. Kõik käibki nii, et e-riigi eelised tulevad siit välja. Noh, kui sa tahad tõesti muuta oma nime Tammsaareks või teha midagi muud sellist, siis pead Tallinna ametnikega vestlema minema, see komisjon on Siseministeeriumis, mingi seitsme‑ või kaheksapealine. 

Nii et ühelt poolt selline digivärk, kiire, lühike, lühikese elueaga. Aga huvitav on see, mis mulle huvi pakub – ja ma arvan, et teile ka –, et milline see uus isikunimede seadus välja näeb. Ma vaatasin natukene, kas selle kohta on mingit teavet. Kui Riina Solman – no teda ei ole siin – oli minister, siis sel ajal hakati ka nimeseadust menetlema. Ma vaatasin, mis seal siis oli. Selle kohta toonane sotside juht Indrek Saar ütles, et on hoopis tähtsamaid teemasid. Toona oli nii. Ma arvan, et see on igal juhul tähtis teema, nimeseadus. Mida siis pakuti, kui minister oli Riina Solman? Näiteks võõrtähti enam ei soosita, eelistatud on eestikeelne kirjapilt. Näiteks, sa oled Kusti – kõva K-ga –, aga tahad panna sinna C, et olla Custi. See oli Riina Solmani aegse nimeseaduse puhul üks selline moment. Ma ei tea, kas selles järgmises [seaduses] seda on, aga no hoiame silma peal. Või kui sa tahad panna lapsele vanaaegse nime, näiteks Loits, või Terje või Jaanika, mis on sooneutraalsed, need viimased kaks, siis ka. Vaatame, kas see jääb sinna. Aga kõike seda me näeme. 

Kindlasti tuleb sinna, nagu ma aru saan, see, kuidas nende igasuguste muulaste nimesid – neid muulaseid on palju, ei ole mitte ainult ukrainlased, on igasuguseid kirgiise, tadžikke, kasahhe, grusiine, armeenlasi, valgevenelasi – transkribeerida eesti keelde. Nagu ma aru saan, see on ka selles uues isikunimede seaduses ilmselt sees. Aga ma ei tea, mis seal tegelikult sees on, see ootab meid veel ees. 

Aga see eelnõu on hea eelnõu, lühike, väga-väga kallis ja sureb väga-väga noorelt. Mulle tundub, et see on päris hea asi. Aitäh! 

Aitäh! Sõnavõtt kohalt. Vilja Toomast, palun!

Aitäh! Ma tahan lihtsalt riigikogulaste tähelepanu juhtida sellele, et Peeter Ernits andis minu arvates natuke valeinfot. 120 miljonit on Euroopa Liidu eraldatav rahasumma, aga kogu see 120 miljonit paraku ei tule Eestile. Kui me seadust aasta lõpuks vastu ei võta, siis ei ole Eesti osa ka see 120 miljonit, mida oleks vaja tagasi maksta. Lihtsalt väike täpsustus. Mulle jäi mulje, nagu ta oleks nimetanud kogu seda summat Eesti summaks.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 719 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, 10. novembril sellel aastal, esmaspäeval, toimus Riigikogu majanduskomisjoni istung, kus kuuenda päevakorrapunktina oli arutlusel Vabariigi Valitsuse algatatud erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 teise lugemise ettevalmistamine. Kaasamiskiri oli saadetud Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Liidul eelnõu kohta märkusi ei olnud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 4. novembril, Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Arutelu oli majanduskomisjonis väga põgus. Lähen otse menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt oli ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril 2025. aastal ehk täna. Selle ettepaneku poolt olid kõik majanduskomisjoni liikmed. Teiseks otsustati teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Selle poolt oli 5, vastu ei olnud keegi ja erapooletuks jäi 1 komisjoni liige. Kolmas menetluslik ettepanek oli see, et kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 2. detsembril 2025. aastal. Ka selle poolt olid kõik majanduskomisjoni liikmed.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei ole jõudnud teie koosoleku protokolli lugeda, aga nagu ma aru saan, erastamine on lõppenud, raha enam ei tule ja järelikult ei ole ka seadust vaja. Aga siiski, midagi vist veel niriseb. Kuhu see läheb siis? Ma räägin rahast.

Tõepoolest, kui meil oli selle eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamine, siis oli kohal ka rahandusminister, kes kirjeldas, kuidas täpselt nende rahadega on. Ma võin eksida, aga minu mälus on number, et riigieelarvesse läks pealt 30 miljoni euro. Samuti laekub järgnevatel aastatel iga aasta üle 3 miljoni euro. Iseenesest nagu riigieelarve mõistes laekumisi on. Samuti on kulud ehk järgnevatel aastatel makstakse riigieelarvest välja ka kulusid. Jällegi, vabandust, kui ma eksin, aga minu mäletamist mööda oli see summa suurusjärgus 4 miljonit aastas.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Sellest fondist rahastati varem mitmeid tegevusi. Kas need vajadused on ära langenud? Kas te arutasite neid varem rahastatud tegevusi ka või kas tulevikus ei ole enam vaja sealt mingite spetsiifiliste tegevuste rahastamiseks raha võtta?

Jällegi, see arutelu toimus esimese lugemise ettevalmistamise ajal. Minister kinnitas, et kõik need kulutused, mida siiamaani on tehtud sellest fondist, saavad kaetud riigieelarvest.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nii nagu ettekandja ütles, eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 693 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 735 oli majanduskomisjonis arutlusel 10. novembril. Esimese ja teise lugemise vahepeal tähtajaks, 4. novembriks, ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud. 

Ma meenutan, et see eelnõu käsitleb riigihangete vaidlusi lahendava vaidluskomisjoni rahastust, mis otsustati sellisena, nagu ta praegu on, 2007. aastal – see on 18 aastat tagasi – ega kata enam protseduuride kulu. See on põhjus seaduse muutmiseks. Eelnõuga taastatakse riigihangete vaidlustuste ja riigilõivumäärade kulupõhisus. Kuna muudatusi ei olnud, siis tehti menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, konsensus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 2. detsembril, samuti konsensuslik otsus. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 735 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 690 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi. See on eelnõu teine lugemine. Kas rahanduskomisjoni liige on kuskil liikumas? Tema ettekandeks on aega koguni 20 minutit. (Hääled saalis.) Ma võtan juhataja vaheaja viis minutit. 

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhataja võetud vaheaeg sai läbi ja jätkame kümnenda päevakorrapunkti arutamisega. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Vabandust väikese viivituse pärast! Ei osanud arvata, et eelmise eelnõuga nii kiiresti läheb. 

Ma teen kokkuvõtte sellest, mis toimus rahanduskomisjonis. Rahanduskomisjon arutas eelnõu, seda teiseks lugemiseks ette valmistades, 11. ja 17. novembri istungil. Mõlemal istungil osalesid ka Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunikud Valner Lille ja Elise Kõiv ning 11. novembril olid veel kutsutud FinanceEstonia kapitaliturgude töögrupi juht Valeria Kiisk ja Lightyear Europe'i esindaja Maarja Tambet.

Tuletan lühidalt meelde, et eelnõuga lihtsustatakse kapitali kaasamist väärtpaberiemissioonide korral ja vähendatakse finantsteenuste pakkujate koormust teabe avalikustamisel. 

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 6. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. oktoobriks kella 17.15‑ks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Küsisime eelnõu kohta arvamust ka eelnõu ettevalmistamisel osalenud huvigruppidelt: Eesti Advokatuurilt, Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Eesti Pangaliidult, FinanceEstonialt ja kaubandus-tööstuskojalt, kokku 44 huvigrupilt ja institutsioonilt. Ma ei hakka kõiki neid ette lugema. Neilt laekus rahanduskomisjonile kaks arvamust. Üks institutsioon oli MTÜ FinanceEstonia, kellelt arvamus laekus, ja teine oli Lightyear Europe. Mõlemad esitasid ettepaneku lihtsustada täiendavalt investeerimisteenuste osutamist. Nende ettepanekute kohaselt oleks klientidel võimalik anda investeerimisühingutele tehingukorraldusi mitte üksnes kirjalikus vormis, vaid ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 

Rahandusministeerium esitas eelnõu muutmiseks seitse omavahel sisuliselt seotud ettepanekut, mis seonduvad korraldatud teabe liikumisega loodavasse Euroopa ühtsesse ligipääsupunkti ja Finantsinspektsioonile täiendavate volituste andmisega. 

Komisjon langetas 11. novembril järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, see oli konsensuslik otsus; teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, see oli samuti konsensuslik otsus; kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril. 

Ma annan lühidalt ülevaate ka kahel komisjoni istungil toimunud aruteludest. 11. novembril olid, nagu ma enne mainisin, kohal FinanceEstonia ja Lightyear Europe'i esindajad, kes andsid ülevaate oma ettepanekutest. Need käsitlesid kirjaliku kinnituse vorminõudeid. Meil oli sellel teemal arutelu. Komisjoni liikmed küsisid ka prospekti koostamise künnise kohta seoses sellega, missugune praktika on teistes riikides. Me saime, küll 2023. aasta seisuga, ESMA, selle institutsiooni, väärtpaberiturujärelevalve asutuse koostatud nimekirja, millised on teiste riikide künnised. 

Rahandusministeeriumi muudatusettepanek puudutas Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ESMA juurde loodavat ligipääsupunkti ESAP ehk European Single Access Point. See on selline institutsioon, kuhu hakkab erinevate börsiettevõtete avaldatav info kokku jooksma. Esimene info, mis sinna liikuma hakkab, on teave börsiemitentide kohta. Praegu esitatakse see teave liikmesriikides tsentraalsesse korraldatud teabe salvestamise süsteemi, mis meil asub Finantsinspektsiooni juures. Kui aga see European Single Access Point luuakse, siis edaspidi on vastav info ka sealt kõigile kättesaadav. Ministeeriumi esindaja selgitas veel selle asutuse loomise erinevaid aspekte. 

Komisjoni liikmetel oli küsimus selle kohta, mis need muudatused maksma lähevad, eelkõige Finantsinspektsioonile. Me saime vastuse, et Finantsinspektsioon ei ole riigieelarvest rahastatav asutus ja hinnanguliselt ei peaks need muudatused Finantsinspektsioonile olulist koormust juurde tooma. Finantsinspektsiooniga said need muudatused ka kooskõlastatud, sealt ei tulnud mingisuguseid vastuväiteid. 

17. novembril me käsitlesimegi muudatusettepanekuid, mis algselt tulid FinanceEstonialt ja Lightyear Europe AS‑ilt. Need ettepanekud käsitlesid seda, et klientidel oleks võimalik anda investeerimisühingutele tehingukorraldusi mitte üksnes kirjalikus vormis, vaid ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Need ettepanekud sisalduvad Rahandusministeeriumi ettevalmistatud muudatusettepanekutes. 

Sellega arutelud komisjoni kahel istungil piirdusid. Ma tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele. 

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut. Asume nende läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek on tulnud rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 690 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume 11. päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Timo Suslovi, Anti Haugase, Tanel Teini, Kristo Enn Vaga, Madis Timpsoni, Jüri Jaansoni, Kristina Šmigun-Vähi, Diana Ingeraineni, Stig Rästa, Tarmo Tamme, Kadri Tali, Kalev Stoicescu, Marek Reinaasa, Ando Kivibergi, Peeter Tali ja Toomas Uibo algatatud hasartmänguseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 728 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tere õhtust! Hasartmänguseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu valmistati rahanduskomisjonis teiseks lugemiseks ette kaunis pikalt. Toimus mitmeid istungeid ja töörühmade kohtumisi. Eelnõu kohta kogunes 32 muudatusettepanekut. Tuletan alustuseks meelde, et see eelnõu, mille pealkirja ühe muudatusettepanekuga muudetakse, koosneb põhimõtteliselt kolme seaduse muudatustest. Üks nendest on hasartmängumaksu seadus, teine on hasartmänguseadus ja kolmas on Eesti Kultuurkapitali seadus. Selle komplekti tuum on selles, et kultuurkapitali tekiks fond, mille abil saaks rahastada spordiehitisi, ja samuti fond, mille abil saaks motiveerida eraraha panustamist kultuuri ja spordi toetuseks. 

Kõige rohkem tekitaski küsimusi hasartmängu maksumäär. Selles ei ole komisjoni liikmed – ja ma arvan, et Riigikogu liikmed siin saalis ka – üksmeelel. Komisjoni liikmed jäid oma seisukoha juurde selles, kas hasartmängu maksumäär peaks tingimata alanema või ei peaks. Aga on sõlmitud kompromiss, et järgmisel aastal ja järgmistel aastatel alaneb kaughasartmängu maksumäär 0,5% võrra. Alates 2026. aastast on kaughasartmängu maksumäär 5,5%. See on see, milles mindi kompromissile. 

Selle kompromissi teine pool on, et hasartmängukorraldust muudeti oluliselt rangemaks, eriti selle järelevalvet. Ma tuletan meelde, et esimese lugemise seletuskirjas on ka kirjas, miks hasartmänguseadust, mis reguleerib [hasartmängu] korraldamist, tuli muuta. Siin on välja toodud, et sisulisi norme ei ole üle 15 aasta muudetud ja hasartmänguseaduse muutmise vajadus on seotud vahepealsel ajal toimunud tehnoloogia hüppelise arenguga ning hasartmängukorraldajate rahvusvahelise konkurentsivõime ja riigi maksutulude tagamisega. Eelnõuga kavandatavate seadusemuudatustega kaasajastatakse hasartmängudele ja nende korraldamisele kohalduvaid regulatsioone, sealhulgas muudetakse võidufondi väärtust loteriide osas, millele ei kohaldata hasartmänguseaduses sisalduvaid norme, tõstetakse hasartmängumängija vanusepiiri ja hasartmänguseaduse rikkumise eest kohaldatava rahatrahvi suurust, korrigeeritakse kaughasartmängu mõistet ning luuakse hasartmängu korraldamise loa peatamise ja hasartmängudes krüptovara kasutamise võimalused. Muudatuste eesmärk on kujundada hasartmängusektoris olukord, kus hasartmäng on aus ja läbipaistev ning on tagatud hasartmängukorraldajate ja Maksu‑ ja Tolliameti selge ja toimiv suhtlus. Need olid eesmärgid. 

Eelnõu esimesest seletuskirjast saab ka lugeda, kui palju on kaughasartmäng 15 aastaga muutunud. Kui 2020. aastal laekus hasartmängumaksu õnne‑ ja osavusmängult kaughasartmänguna 3,6 miljonit, siis 2025. aasta 31. augusti seisuga oli laekunud 15,2 miljonit. Ka Eestis ennast registreerunud korraldajate arv on kasvanud: 2020. aastal oli 16 õnnemängu hasartmänguna korraldajat, 2025. aastal on neid juba 37. Seetõttu tõhustatakse [hasartmängu] korraldamist reguleeriva hasartmänguseaduse eelnõuga oluliselt järelevalvet. Vahendeid saavad järelevalveks juurde nii Rahapesu Andmebüroo kui ka maksuamet. Lisanduvad nõuded selleks, et saada tegevusluba, lisanduvad nõuded ka audiitorkontrollile. Teiste asjade hulgas lahendati üldpildis veel mõningaid väiksemaid probleeme. Aga siiski, valdade ja linnade liit andis meile teada, et on probleem: tähtaeg mõnes kohas hasartmängude korraldamise loa andmiseks on liiga lühike. Seda pikendati 30 päevalt 60 päevale. Samamoodi täpsustati nõudeid, kus tohib see ruum olla ja mismoodi tohib see olla tähistatud. 

Meeldetuletuseks tutvustasin ma teile selle seaduse sisu, nüüd lähen tehnilisemate detailide juurde, selle juurde, mis toimus juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Eelnõu esimene lugemine toimus 21. oktoobril. Muudatusettepanekuid nende esitamise tähtajaks, mis möödus 4. novembril, Riigikogust ei laekunud. Eelnõu menetlusest parlamendis teavitas komisjon Rahapesu Andmebürood, Maksu‑ ja Tolliametit, Eesti Hasartmängude Korraldajate Liitu, Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskust, Eesti Psühhiaatrite Seltsi, Lastekaitse Liitu, Eesti Lotot, Eesti Linnade ja Valdade Liitu, Eesti Kultuurkapitali ja Audiitorkogu. 

Eelnõu kohta laekus kahe lugemise vahel Vabariigi Valitsuse arvamus, mille kohaselt eelnõu toetati, aga juhiti tähelepanu mõnede sätete sõnastuse muutmise vajadusele. Eelnõu kohta küsis juhtivkomisjon arvamust ka majanduskomisjonilt, sotsiaalkomisjonilt ja kultuurikomisjonilt, kes eelnõu oma istungitel arutasid ja rahanduskomisjonile kaalumiseks mõned ettepanekud tegid. Kahes kirjas läkitas oma arvamused ja ettepanekud eelnõu kohta Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit. Lisaks saatsid kaasamise käigus juhtivkomisjonile oma seisukohad Eesti Loto, Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Audiitorkogu. Oma toetust avaldasid eelnõule spordiliidud: Eesti Jalgpalli Liit, Eesti Korvpalliliit, Eesti Käsipalliliit, Eesti Võrkpalli Liit ja Eesti Jäähokiliit. Arvamuse saatis rahanduskomisjonile ka üks kodanik, kes eelnõu ei toetanud. 

Eelnõu arutelu komisjoni istungil valmistati ette komisjoni töörühma koosolekul 7. novembril ja mitmel töökoosolekul pärast seda, mille tulemusena valmis juhtivkomisjonile kaalumiseks muudatusettepanekute sõnastus. Kõigi kaasamise käigus laekunud ettepanekute ja seisukohtadega tutvusid ning kujundasid nende kohta oma seisukoha Rahandusministeeriumi esindajad, kes osalesid ka rahanduskomisjoni töörühma arutelul ja valmistasid koostöös Rahapesu Andmebüroo, Maksu- ja Tolliameti ning Kultuuriministeeriumiga ette ning edastasid juhtivkomisjonile kaalumiseks muudatusettepanekute sõnastuse kavandid. Kõigi muudatusettepanekutega on võimalik üksikasjalikult tutvuda eelnõu kaardil. 

Rahanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma käesoleva aasta 3., 6., 13. ja 17. novembri istungil. 

3. novembri istungil otsustas komisjon küsida eelnõu kohta arvamust eelnõu regulatsiooniga puutumuses olevatelt valdkondlikelt komisjonidelt: majanduskomisjonilt, sotsiaalkomisjonilt ja kultuurikomisjonilt. 

6. novembri istungil toimus kaasamise käigus laekunud ettepanekute ja arvamuste tutvustamine ning eelnõu algataja esindaja ja valitsuse arvamust esindama tulnud Rahandusministeeriumi esindajate seisukohtade ärakuulamine. Sellele järgnes eelnõu menetluse jätkamisega seonduv arutelu. Tõdeti, et kuivõrd eelnõu kohta on laekunud väga palju märkusi ja ettepanekuid ning samas on plaanis eelnõu menetlemisega kiiresti edasi minna, siis tuleb komisjoni muudatusettepanekute ettevalmistamisega tegeleda töörühmas. Selleks anti suunis. Me otsustasime ka, et võimalike vigade vältimiseks jätame eelnõust välja mõned sätted, mis ei ole just kaughasartmängu korralduse mõttes olulised. Neid sätteid tuleb pikemalt kaaluda. 

13. novembril saadi ülevaade valdkondlikelt komisjonidelt ja seda võeti Rahandusministeeriumi esindajate kinnitusel arvesse muudatusettepanekute ettevalmistamisel. Vaadati üle muudatusettepanekute kavandid, toimus arutelu ja tehti menetluslikud otsused. Komisjoni muudatusettepanekuid on küll palju, 32, aga kõiki neid palub komisjon arvestada täielikult. Enamus nendest muudatusettepanekutest leidis komisjoni toetuse konsensuslikult, [mõni üksik sai hääletusel ka vastuhääli]. 

17. novembri istungil vaadati keeletoimetaja tähelepanekutest tulenevalt üle mõne muudatusettepaneku sõnastus ja kiideti heaks keeletoimetaja tehtud muudatused. Eelnõu tekst ongi kahe lugemise vahel läbinud keeletoimetamise. Eelnõus on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul eelnõu sisu ei muuda. 

Juhtivkomisjoni ettepanekud menetlusotsuste kohta on järgmised. Võtta eelnõu teiseks lugemiseks päevakorda täna ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril. 

Mul paluti veel edasi öelda peaministri sõnad, et kui seoses maksulangetusega laekub kultuurkapitali vähem raha, kui on riigi eelarvestrateegias kavandatud, siis leiab valitsus vahendid, et kultuuri rahastamine kultuurkapitali vahendusel ei väheneks. Ma tean samuti, et valitsus valmistab ette järgmise aasta eelarve muudatust, millega luuakse rahastus noorte ja laste hasartmängusõltuvuse varaseks märkamiseks ja ennetamiseks. Me keegi ei pane ju silmi kinni selle ees, et hasartmäng võib osal inimestest tekitada sõltuvust. 

See ongi minu poolt kõik. Keegi ei taganenud oma arvamusest hasartmängu maksumäära suhtes, kas seda peaks langetama või ei oleks vaja langetada. Aga kompromissina tuli hasartmängukorraldusele väga palju lisanõudeid. Eesmärk, miks seda [muudatust] tehakse, on ikkagi saada rohkem raha kultuurkapitali, et rahastada sporti ja kultuuri. Nii et palun seda eelnõu toetada. Tegemist on põhjalikult läbikaalutud kompromissiga.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No seda eelnõu on meile müüdud jutuga, et kui me nüüd maksu langetame, aktsiisimaksu, siis tuleb rohkem raha ja selle raha saame kultuuri panna. Mul on rõõm tõdeda, et inimesed on aru saanud ja võib-olla isegi teavad, mis asi on Lafferi [kõver], eks ju. Tõepoolest, vahel õnnestub nii, et kui makse langetad, siis maksulaekumine paraneb, sest majandustegevus edeneb. 

Mul on selline üldisem küsimus: miks me sama loogikat ja sama teadmist ei kasuta käibemaksu, tulumaksu ja kütuseaktsiisi puhul, üldse kõikide teiste maksude puhul, mis kõik on muudkui tõusnud? Miks see maks on ainus maks, mida me langetame ja saame aru, et maksulangetus toob, näe, riigieelarvesse raha juurde, aga teisi makse on selle jaoks, et raha juurde saada, vaja tõsta?

Jaa, tõepoolest, see reegel kehtib teatud tingimustel. See kehtib selles mõttes, et kaughasartmäng on rahvusvaheline ning lisaks konkurentsivõimelisele digitaalsele maksukeskkonnale on meil nüüd ka madal maksumäär, selleks et need ettevõtted, kes kaughasartmänge korraldavad, oma tegevuse Eestisse tooksid. Loogika on tõepoolest see, et kui käibed on suuremad, siis madalam maksumäär toob suuremate käivete tõttu sisse rohkem raha. See on selle maksulangetuse mõte jah.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees! Esmaspäeval arupärimistele vastamise ajal esitasin ma rahandusminister Jürgen Ligile küsimuse just nimelt sellest eelnõust tulenevalt. Rahandusminister ütles väga selgelt, et tema seda eelnõu ei toeta. Sotsiaalkomisjonis olid selle küsimuse arutelul Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi inimesed ning ka sõltlastega tegeleva organisatsiooni juht. Kõik tunnetasid muret, et ei ole maandatud seda riski, et nende [mängijate] arv võib suureneda. Me lihtsalt räägime sellest ja see iseendast juba toob võib-olla kaasa nende huvi, kes täna veel [neid mänge ei mängi]. Aga ei ole ka lahendatud rahastamise [probleem]. See raha, mida praegu see sõltlastele abi pakkuv organisatsioon [kasutab], lõpeb kahe aasta pärast. See on lahendamata. Kas rahanduskomisjonis oli ka selle üle arutelu?

Jaa, oli küll. Ma arvan, et rahandusminister andis teada oma isikliku seisukoha. Must valgel on valitsuse seisukoht toetav, see on rahanduskomisjoni edastatud. Eelnõu puhul on ikkagi oluline valitsuse seisukoht, mitte mõne Riigikogu liikme või ka rahanduskomisjoni liikme isiklik seisukoht. Tõepoolest, ainus punkt, milles ei ole konsensust ja milles ei mindudki konsensust otsima, vaid lepiti kompromissiga, on maksumäära langetamine. 

Aga kui vaadata [hasartmängu]sõltuvust ühiskonnas, hasartmängusõltuvuse probleeme, siis ma arvan, et seda ei mõjuta see, kas hasartmängu maksumäär on 6% või 6,5%, seal on [tähtsad] ikkagi mingisugused teised aspektid. On neid, kellele ei meeldi suitsetamine, on neid, kellele ei meeldi alkohol, aga [kas tuleks suitsetamine ja alkohol ära] keelata? Näiteks alkoholikeelde on mõnes riigis olnud, aga see ei ole alkoholisõltuvust kuidagi vähendanud, vaid on viinud selle äri põranda alla ja andnud hoopis kuritegevusele hoogu. Aga tõesti, hasartmängusõltuvus on probleem nagu kõik teised sõltuvused.

Helmen Kütt, protseduuriline küsimus istungi juhatajale, palun!

Austatud istungi juhataja! Ma loodan, et teile kostus see küsimus selliselt, nagu ma küsisin. Ma ütlesingi, et Jürgen Ligi ei toeta, ma ei öelnud, et valitsus ei toeta. Valitsuse seisukohta me teadsime. Aga teie kuulsite, et [ma mainisin] Jürgen Ligit, eks ole?

Jah, minule kostus see kõlaritest väga täpselt. Martin Helme, palun!

Aitäh! No vaat, näe, see loogika kehtib teatud tingimustel, oli vastus. Aga me kõik teame, mis need tingimused on. Meil on siin kaks lobisti, Tanel Tein ja Kadri Tali, kes on selle eelnõu siia toonud. Ei tea, mis see neid küll motiveerib, aga igal juhul nad seda pressivad. Eesti 200 pani rusika laua peale ja ütles, et kui nemad ei saa oma osa kätte, siis nemad riigieelarvet ei toeta. Ega siin muid tingimusi ei ole. Kogu see muu maksujutt sinna juurde on ju pula-mula. Ka see summa, mis meil paberile on kirjutatud – kõik saavad aru, Rahandusministeerium saab aru, kõik saavad aru –, kunagi laekuma ei hakka. Küll aga tulevad negatiivsed tagajärjed ühiskonnale ja negatiivsed tagajärjed riigieelarvele. Riigieelarvest peab politseiamet juurde saama, rahapesuamet peab juurde saama, Sotsiaalministeerium peab igasuguste pahede vastaseks võitluseks ja nõustamiseks raha juurde saama. Kulupool meil on, tulupool jääb tulemata. 

Mul on lihtsalt selline küsimus, et mis ajast on niisugune asi okei, et väljapressimise peale hakatakse eelnõusid vastu võtma. Kas ei oleks olnud mõistlikum, kui te tahate riigieelarvele seni puudu olevaid poolthääli saada, võtta ette mõned EKRE ettepanekud, mis oleksid ühiskonnale kindlasti palju kasulikumad ja mõistlikumad?

Jaa, EKRE ei esitanud selle eelnõu kohta muudatus … (Täpsustus saalist.) Aa, riigieelarve kohta. EKRE‑l muudatusettepanekud riigieelarve kohta ikkagi olid, kõige suurem oli vist 175 miljonit ja oli ka 30 miljonit. Need summad on teistes suurusjärkudes kui need, mis hasartmängumaksu puudutavad. Aga siin nähakse ette täiendav maksulaekumine, millest 8% läheb riigieelarvesse. See peaks katma ka riigi täiendavad järelevalvekulud RAB‑is ja MTA‑s. 

Need, kes on kaua Riigikogus töötanud, teavad, et alati on eelnõusid, mis ühele meeldivad ja teisele ei meeldi. Kõige paremal juhul sõlmitakse kompromisse, kõige paremal juhul jõutakse konsensusele. Küllalt paljude eelnõude puhul ikkagi lepitakse kompromissina kokku. Mina isiklikult olen tõepoolest sarnasel seisukohal nagu Ligi. Ka Riina Sikkut väljendas rahanduskomisjonis [kahtlust], kas meie siis peaksime juhtima seda kõige madalama hasartmängu maksumäära võidujooksu, kui hasartmäng tekitab ühiskonnale negatiivseid kulusid ja kõige valusam nendest on kindlasti [seotud nende inimestega, kellel on hasartmängusõltuvus]. See argument, et kaughasartmängu mängitakse teistes riikides ja hasartmängusõltuvuse kulud jäävad teistele riikidele, on nii nõrk, et ma ei taha seda isegi välja [öelda], aga komisjoni debatis see [esitati] ja komisjoni arutelu ma pean edasi andma. See argument ei ole eetiliselt ja moraalselt sobiv, et kahjud jäägu teistesse riikidesse.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Esiteks, ka minu meelest on tähelepanuväärne see teie väide, et selle maksulangetuse tõttu me võime eeldada täiendavalt suuri maksulaekumisi, aga kõigis muudes valdkondades, seonduvalt aktsiiside ja käibemaksuga ja nii edasi, te sedasama loogikat eitate. 

Aga siiski, millele tuginedes me peaksime omama elementaarset kindlust, et selle langetusega kaasnevad märkimisväärsed maksulaekumised? Mina niimoodi pealiskaudselt arutades mõtlen, et esiteks võiksime me selles natukenegi kindlad olla siis, kui oleks mingisugused eelkokkulepped suurte korporatsioonidega, kes ütlevad, et kui meie langetame sellisel määral neid makse, siis nemad toovad oma äri Eestisse, ja sellega seonduvalt hakkavad need [laekumised] tulema. Kas teil on mingisugused sellised eelkokkulepped olemas või ei ole? Teine eeldus, mille põhjal ma järeldaksin, et on lootust, et maksutulud märkimisväärselt kasvavad, on see, et Eesti peaks olema Euroopa Liidus kõige madalamaid, selgelt kõige madalamaid maksumääri pakkuv riik. Aga nagu ma aru saan, seda ka ei ole. Millele tuginedes peaks siiski lootma, et maksutulud hüppeliselt kasvavad?

Loomulikult, selliseid kokkuleppeid ei ole. Isegi mitte läbirääkimisi turuosalistega ei ole toimunud. Rahanduskomisjonis ei saagi toimuda läbirääkimisi selle üle, mis tingimustel keegi oma ärid siia toob. Me proovime lihtsalt luua nende eelnõudega konkurentsivõimelist keskkonda, et kaughasartmänge korraldavad ettevõtted oma kontorid siia tooksid. Lisaks küllalt madalale maksumäärale on Eestis teadaolevalt väga hea digitaalne ärikeskkond, kindlasti Euroopa üks paremaid, ja maailma kõige konkurentsivõimelisem maksusüsteem. Eestil on kolm konkurentsieelist. Aga seda, kas siia tuleb rohkem neid ärisid, ei tea me keegi. Seda ei saagi teada. Äkki oli see kümme aastat tagasi, kui tõsteti alkoholiaktsiisi. Siis arvestati, et aktsiisi hakkab rohkem laekuma, aga tegelikult laekus vähem, sest liiguti üle piiri alkoholi ostma. 

Üks muudatusettepanek – tutvustan seda lähemalt – on ka see, et 2029. aastal vaadatakse, kas nendesse spordiehitiste fondi ja eraraha kaasamise toetamise fondi laekus raha nii, nagu me praegu kavandame. Siis otsustatakse juba edasi, kuidas see maksumuudatus ja need plaanid meil korda läksid.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas tegelikult ei ole selle hasartmängumaksuga nii nagu e-residentsusega? Näiteks hiljuti oletati, et see hiiglaslik narkokogus, mis pidi Eestisse jõudma, oli seotud ka e-residentsuse ja nende firmade ärakasutamisega. Kas ei ole sama oht, et hasartmängu kui rahapesuohtliku valdkonna täienemine ja kasvamine tegelikult hoopis halvendab meie rahapesuolukorda ja üleüldiselt kasvatab ka hasartmängijate arvu?

Seda ma ei tea, kas see narkokogus oli seotud e-residentsusega. Mul puudub selle kohta igasugune teadmine ja ma ei ole selle kohta juhtunud ka midagi kusagilt lugema. Teine asi on see, mille kohta ma olen saanud ülevaateid: e-residendid ikkagi maksavad Eesti eelarvesse makse vägagi korralikes summades. E-residentsus on Eestile kindlasti tuluprojekt, aga ma ei hakka peast neid numbreid ütlema. Ma sain neid ülevaateid eelmine aasta, ma mäletan. Ma arvan, et hasartmängusõltuvust ei mõjuta see, kas see maksumäär on 5,5% või 6%. Seal ei ole seost.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Annely! Sa riigieelarve arutelu ajal ise mainisid, et EKRE-l olid head riigieelarve muudatusettepanekud. Ma kuulasin täna sinu vastust ja lihtsalt tahan täpsustada. Kas ma sain õigesti aru, et meie ettepanekute toetamise korral oleks riigieelarvesse tekkinud liiga palju raha? Teie tahate selle seadusega [saada seda] natukesehaaval. Minu arvates, kui tekib rohkem raha, kui siin praegu kultuurile püütakse leida, siis saab ju seda muudeks headeks asjadeks ka kasutada. Ma siiski kutsun üles, et pigem toetage neid EKRE ettepanekuid riigieelarve kohta, siis saab palju rohkem raha ja saab ka kultuuri rahastust parandada ja nii edasi. Mis sa arvad sellest ettepanekust?

Jah, tõesti tuleb veel kord kiita, et EKRE ettepanekud olid tegevus‑ ja tulemuspõhise eelarvestamise põhimõtetest lähtudes või tehniliselt ülesehituselt täiesti perfektsed, briljantselt koostatud. Ka selles mõttes, et sooviti eelarve tasakaalu parandada, seal ei olnud sellist populaarset kuluderida. Need olid tõesti hästi tehtud, nendele on keeruline vastu vaielda. Aga sisuliselt me ju poliitiliselt soovime, et Rail Baltic ehitataks valmis. Riik on sõlminud selleks lepingu. Samamoodi on Kliimaministeeriumi töökavades planeeritud raha nende tegevuste jaoks, mida te soovisite ära jätta.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu küsimusele vastates te ennist ütlesite, et loomulikult pole eelkokkuleppeid. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas te pidasite selle sõnaga "loomulik" silmas seda, et neid üldse ei ole, või pidasite silmas seda, et rahanduskomisjonil neid ei ole. Kui te pidasite silmas rahanduskomisjoni, siis ma arvan, et teil on õigus, sellega saab nõustuda. Ma arvan, et rahanduskomisjon ei peagi selliseid eelkokkuleppeid otsima. Aga kui riigi tasandil neid üldse ei ole, siis selles ei näe ma küll midagi loomulikku. Pole ju mõtet teha huupi selliseid maksulangetusi, mis kindlasti mõjuvad vägagi kasumlikult kohalikele ärimeestele, kes selles sektoris tegutsevad, ja teha seda, lähtudes eesmärgist, et nii hakkaks riigieelarvesse palju rohkem raha laekuma, kui pole mitte mingisugust toetuspunkti näiteks eelkokkulepete näol, millele tuginedes võiks realistlikult oodata, et need täiendavad maksulaekumised tõesti tulevad. Minu hinnangul ei tohiks selliseid asju teha, tuginedes mingisugustele arvamustele ja spekulatsioonidele, kui oleks võimalik astuda samme, millele tuginedes saaks olla kindel, et need täiendavad laekumised tulevad. Kas ma saan millestki valesti aru?

Jah, meie arvamused lähevad lahku. Rahanduskomisjonis, ja ma arvan, et ka Riigikogu saalis, me seadusandluse abil kujundame ettevõtluskeskkonda kõikide ettevõtete jaoks, mitte üksnes nende jaoks, kes siin juba töötavad, vaid ka nende jaoks, kes võivad siin alles tööle hakata, või ka nende ettevõtete jaoks, mis võib-olla alles homme äriregistris luuakse. Nii et kindlasti ei saa me maksulangetusi teha ühe või teise ettevõtte jaoks. Ma arvan, et seda tuleks nimetada korruptsiooniks, kui me teeksime maksulangetusi konkreetselt äriregistrikoodiga ettevõttele.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, juhatajale.

Aitäh, härra juhataja! Kuna see kodu‑ ja töökord on paks raamat ja ma olen siin esimest koosseisu, siis ma kõiki detaile ei pruugi teada. Ma tunnen, et Annely on natuke hädas. Kas meil on teise lugemise raames võimalik küsida kuidagi ka eelnõu algatajate käest, näiteks Taneli või Kadri käest? Võib-olla nendel on mingid eelkokkulepped ja nad saaksid Annely hädast välja aidata, öelda, et jah, selle ja selle firmaga on räägitud, kindlasti toovad nad nii ja nii palju mahtu siia. Siis me saaks nagu mõnes mõttes tupikseisust välja. Kas selles praeguses faasis on mingi selline võimalus, et paluda algatajatelt abi?

Algatajatelt sa praegu küsida ei saa. Esimesel lugemisel oli võimalik küsida. Samas, kõigil on võimalik läbirääkimistel osaleda ja oma kõnes saavad kõik praegu küsitud küsimusi täpsustada. Aga Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan seda [eelnõu]. Ilus! Miks mitte, mängupõrgute maa ja e-residentsus ja maksuerisused ja kõik muu selline. Aga mulle tundub, et see on nagu déjà-vu. Mäletad, kui siin oli see, et laevad Eesti lipu alla? Ma vaatasin neid arutelusid. Palju on seal nagu copy-paste'iga [tehtud], langevad kokku. Suured unistused! Aasta oli 2019 või kusagil seal, varsti kümme aastat juba möödas, aga kõik on läinud, nagu öeldakse, kus kurat. Mingid 16 alust on, aga plaan oli kuni [300]. Sa oled ju merenduse toetusrühma juht, äkki seal arutaks seda teemat? Oli kaks sellist ilusat projekti, millest ühel nagu tiivad ei kanna, ja nüüd see ka. Äkki leiaks ühisosa, mida siin teha? Unistused on ilusad, aga mulle tundub, et …

Teie aeg! 

Jah, minu aeg ongi läbi.

Jaa, ma olin tõepoolest ka selle seadustepaketi algatamise juures, et rohkem laevu tuleks Eesti lipu alla. See algatati XII koosseisus, üks koosseis töötas sellega ja XIV koosseis võttis ta vastu. Tõepoolest, seal samamoodi prooviti muuta maksukeskkonda soodsamaks, just Eesti lipu all sõitvatele laevadele, ja muudeti ka, aga see ei ole osutunud piisavaks. Mugavuslipu[laevadega] euroopalik Euroopa Liidu liige Eesti siiski ei konkureeri. Nii et enne ei olnud kaubalaevu Eesti lipu all, nüüd on küll võib-olla mõni laev tulnud, aga seierit see liigutanud ei ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Te teate, Annely, seda mõistet "vooruslik". Mulle tundub, et seadused peavad olema vooruslikud. Nüüd ma vaatan seda, et Jürgen Ligi rahandusministrina keeldus seda eelnõu esitamast. Rida Reformierakonna saadikuid on öelnud, et neil on häbi selle seaduseelnõu pärast. Samas Eesti 200, nagu ma olen kuulnud reformierakondlastelt, on öelnud, et kui seda seadust kiirkorras läbi ei suruta, läheb valitsusliit laiali. Teie esindajad käivad lausa opositsioonist hääli kauplemas, et seda valitsust pinnal hoida. Ma ei tea, miks peaks see meie eriline, spetsiifiline vastutus või soov olema. 

Aga mis on siis tegelikult see põhjus, miks osa koalitsioonisaadikuid eesotsas rahandusminister Jürgen Ligiga kahtlustavad selle seaduse ebavooruslikkust? Mis on see põhjus, miks osa saadikuid leiavad, et see ei ole vooruslik seadus?

See sõna teile meeldib, ütlesite seda kolm korda. Aga ma tegelikult oma kõnes juba ütlesin, mis meist paljudele ei meeldi. Kui Jürgen Ligi käest, ma arvan, küsisite, siis te saite vastuse. Ma seda kuulma ei juhtunud, te saate stenogrammist järele vaadata, mis ta ütles. Ma ei tea seda. 

Aga tõepoolest, see, milles ei ole konsensust, on maksumäära langetamine. Kas seda on vaja teha? Kompromiss on see, et hasartmänguseadust muudetakse oluliselt, järelevalvet hasartmängukorraldajate üle [tugevdatakse]. Kompromiss on see, et lõppkokkuvõttes muutub õigusruum paremaks, rahapesu vastu võitlemine tõhusamaks. Kõik see kokku peaks eelnõu algatajate arvates tooma parema õiguskeskkonna ning rohkem raha kultuuri ja spordi toetamiseks. Selline see plaan on. Nendest kolmest eelnõust kaks kolmandikku on ikkagi vägagi vooruslikud Eesti kultuuri, spordi ja õiguskeskkonna mõttes.

Peeter Ernits, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Annely! Ma ei arva nagu Urmas, et sa ei ole vooruslik. (Urmas Reinsalu vahelehüüe.) Aga tulles nii-öelda maa peale, küsin, kui paljud sinu erakonnakaaslased seda eelnõu toetavad. Või jäävad nad haigeks, ei tule sel päeval välja? See on Urmase [küsimuse] jätkuks. Ma ei tea, kas see on müüt, aga see jutt on levinud palju laiemalt. Tanel istub ka siin. Ma ei tea, mis näoga ta on, aga kui ei tule, siis ... (Hääl saalist.)

Nii. Kell on alles 17.20, aga kolleegid paistavad olevat mõtetega juba nii mujal, et isegi minu isiklikku vooruslikkust kannatab arutada, kuigi pole veel südaöö. Mina ei tea, minu meelest on Reformierakonna fraktsiooni liikmed sellise kompromissiga, nagu praegu on saalile esitatud, nõus.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Sinu viimase vastuse kohta: mina ei plaaninud üldse sinu vooruslikkuse üle arutada, aga sain aru, et sa ütlesid saalile, et kui seda teha, siis teinekord südaöö paiku. 

Aga minu küsimus puudutab seda, et teil rahandusspetsialistid – ma saan aru, et sina ise ka ja Jürgen Ligi – prognoosivad, et ei, sealt seda lisaraha ei tule, ja nagu sa oma ettekande lõpus ka ütlesid, valitsus palub kõigile edasi öelda, et kui ei tule, siis võetakse raha, ma saan aru, valitsuse reservist, et kultuurile ikkagi need [summad] läheksid. Sa oma ettekande lõpus ütlesid, et sa ütled meile veel seda. Kas ei oleks olnud lihtsam Eesti 200‑le anda nii palju raha, kui nad küsivad, mitte hakata tegema kunstlikku seadusemuudatust, mille puhul teil oma fraktsioon on nagu lõhki? Kas te seda ka arutasite, et hea küll, paneme siis reservist [raha] ja jätame selle seaduse muutmata? Või sellist arutelu ei olnud?

Ei ole toimunud fraktsioonis ega rahanduskomisjonis sellist arutelu. Küll on valitsus öelnud kultuuri‑ ja spordivaldkonna inimestele, et see turvavõrk seal on. (Rain Epler kohalt: "Reservis?") Seda ma ei oska öelda.

Urmas Reinsalu, palun! 

Annely! Muidugi pidasin ma selle seaduse vooruslikkuse all silmas moraalselt heakskiidetavat ilmingut ühiskonnas, mida peaks seaduseelnõule omistama. 

Kuid ma ei saanud päris täpselt aru kompromissist. Kelle vahel see kompromiss siis on? Seda, et meil on kaughasartmängulitsentsi omanike seas – seda on toonud välja ka Eesti Ekspress väga asjalikes Piret Reiljani kirjutistes, Euroopa uurivad ajakirjanikud on seda tuvastanud – mingisuguse väga kahtlase hämara taustaga Vene ja Valgevene ärimehed, kellel need litsentsid on, ja et mingisugune tegevus käib, peaks täiendavalt kontrollima. Ma arvan, et siin saalis ei vaidlegi keegi sellele vastu. Aga nüüd korraga see teine pool. Tundub, et on kaks osalist, kellega on tehtud kompromiss. Kirjeldage mulle neid osalisi. Ja mis oli kummagi osalise huvi?

Kompromiss on tehtud selle eelnõu kompositsioonis: selle võrra, nagu hasartmängu maksumäär langeb, nõuded hasartmängukorraldajatele kasvavad. Kasvavad nõuded, mis võimaldavad tõkestada rahapesu, ja antakse juurde tööjõuressurssi või rahalist ressurssi täiendavate ametikohtade loomiseks Rahapesu Andmebüroole ja maksuametile. Eestis tuleb määrata rahapesuvastase tegevuse kontaktisik, kes peab suhtlema Rahapesu Andmebüroo ja maksuametiga. Samamoodi karmistatakse audiitorkontrollile esitatavaid nõudeid. See on see tasakaalupunkt, et maksumäära langetatakse, aga nõuded kasvavad. See on see kompromiss. Lugupeetud kolleegid, Riigikogu liikmed, soovitan teil seda leitud kompromissi toetada. Palun teil toetada seda leitud kompromissi!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Suur tänu minu poolt ka!  

Avan läbirääkimised. Kadri Tali, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Räägin teie ees täna kultuuriinimesena, kes ma olen olnud oma elu ja töö mõttes 28 aastat. Minu inimesed on olnud lavale astuvad artistid, muusikud, tantsijad, näitlejad. Meie lugu võiks kanda pealkirja "Nälg teeb vaikseks". Oleme inimesed, kes viimase 20 aasta jooksul on pandud ootele sõnadega, et kohe, kui õpetajad ja haridus, arstid ja tervishoid ning ka sotsiaalhoolekanne saavad korda, siis saab ka kultuurile osaks tähelepanu. 

Alates Venemaa algatatud sõja puhkemisest Ukrainas on kogu tähelepanu õigusega pöördunud investeeringutele kaitsesse. Eesti tippartistid on kaotamas lootust, meie elus on maad võtnud vaikus. Seda vaikelu võikski iseloomustada sõnadega "nälg teeb vaikseks". Kui pead tõstad, võetakse see vähenegi ära. Lõputute tegevus‑ ja projektitoetuste taotluste esitamisega oleme pannud organisatsioonid olukorda, kus sageli ei teata kaks kuud peale aasta algust, kas mingidki rahalised võimalused on tegelikult garanteeritud. Mitte üheski valdkonnas ei ole selline ebastabiilsus ja teadmatus võimalik, kultuuris on see argipäev. 

Viimati kultuurikomisjonis jäid mulle teravalt kõrva Eesti ooperisolisti Heldur Harry Põlda sõnad, et ta oli nelja-aastane, kui pühendas oma elu muusikale, hiljem investeeris aastaid õpingutesse kõrgkoolis Londonis, aga kui keegi oleks talle õpingute ajal öelnud, et tema tulevik saab olema võitlus miinimumpalga pärast, oleks valik olnud ehk teistsugune. Või dirigent Arvo Volmeri sõnad, selgitamaks, miks muusikuid, kes oma valikud on teinud kuueaastaselt, ei ole kerge sundida ümber õppima: sest see aeg, raha ja pühendumus on nende kogu elu ja selle kaotus võrdub elulootuse kaotamisega. Seetõttu on tippartistide miinimumpalgal hoidmine võrdne orjastamisega, sest väljapääsu neil ei ole. 

Igaüks meist räägib oma kõnedes ühel või teisel moel sellest, kuidas professionaalne kultuur on tähtis ja et loovtegevus harrastusena toidab isiksust ning professionaalse tegevusena ühiskonda ja majandust. Ühiselt nõustume sellega, et kultuuri‑ ja spordivaldkond on lisaks eneseväljenduse ja ‑teostuse taimelavaks olemisele ka majandusharu, rahvusvaheline konkurentsieelis, tööandja, eksportija, noorte motiveerija, regionaalse elu elavdaja. Tegelikkus räägib teist keelt, sest olukorras, kus inimesi igapäevaselt hirmutatakse majanduse kokkukukkumisega, olematu homsega, sõjavõimalusega, tundub kultuurist rääkides, justkui räägitaks kellegi kõrvalisest hobist. Ometi on just kultuur iga inimese elus üsna kesksel kohal. Küünilisemad meist kordavad mantrat kultuuri heast rahastusest. Kusagil on pähe õpitud see 2% riigi SKP‑st, süvenemata sellesse, et Kultuuriministeeriumi eelarvest tervelt 12% läheb meedia ehk rahvusringhäälingu rahastamiseks, loomemajandusele ja digikultuurile läheb 13%, lõimumisele 5%, spordi osakaal eelarves on 14%, etendusasutused ehk teatrid saavad 13% ja muusika vaid 5%. 

Viimatiste uudiste kohaselt on Kultuuriministeerium peatanud festivalide ja suurürituste toetuse meetme, üle miljoni suuruse summa, mis sisaldas suurt võimalust erategijatele. Selgub, et see programm on suunatud kultuurkapitali eelarvesse, aga just kultuurkapital elatub hasartmängumaksu laekumistest. 

Täna on mitmed meist saanud tuttavaks viimaste halbade uudistega teatrite rahastuse teemal. Samuti on meieni jõudnud mitmed kollektiivide pöördumised. Kavalamad opositsioonist on siin saalis paisanud eetrisse ettepaneku maksta ERSO eelarvesse ligi miljon, teades seda tehes hästi, et tegu on katteta lubadusega, ja teades ka seda, et teiste hulgas on suur palgakriis ja puudujääk ka teatritel ja rahvusooperil ning toetuse olematus saadab kõiki eraõiguslikke organisatsioone. 

Mis peab olema täna meie prioriteet ja eesmärk? Kultuuri‑ ja spordivaldkonna kasvupotentsiaali loomine, [nende valdkondade muutmine] iseseisvaks ja hakkamasaavaks, ilma olemasolevat eelarvet ümber jagamata. Kultuurivaldkond on tugevalt lisandväärtust loov valdkond, millel on potentsiaal tõusta majandusharuks. Tänase seadusega loome finantsilist mehhanismi, mis annab kasvuks vajalikud tingimused. Uue rahastusmudeli loomine on põhjus, miks olen tulnud Riigikokku pärast 28 aastat tööd kultuurisektoris: selleks et luua eraraha, riigi ja kultuuriorganisatsioonide koostööd võimaldav rahastusmudel. 

Millist probleemi me soovime lahendada? Vastus on, et soovime luua head mehhanismi, mudelit kultuuri ja spordi rahastuseks. Ainus võimalus selleks on riigi ja erasektori koostöö ehk eraraha kaasamine kultuuri‑ ja spordivaldkonna rahastamiseks. Tänased võimalused ei motiveeri ettevõtjaid panustama. Eraraha kaasamise fond teeb seda ja kultuurkapitali alla loodav eraraha võimendamise fond saab tuule tiibadesse kaughasartmängumaksu mudeli abil, tuues Eestisse rahvusvahelise raamatupidamise ja seeläbi maksutulu. Palun seda mitte segamini ajada kasiinode toomisega Eestisse, sest see ei ole seda. 

Head kolleegid! Kultuur ja sport on majandusharud. Spordi ja kultuuri tähtsustamine ja paigutamine prioriteetsete valdkondade sekka aitab meie riiki tulevikus tugevamaks, tervemaks ja nähtavamaks teha. Meie rahastusmudel näitab, et spordi‑ ja kultuurivaldkonnale võib tulla esimesel aastal 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga aastas ka 50 miljonit või rohkem, vastavalt meie ettevõtete käekäigule, aga ka riigi veendumusele, et tuleb panustada ja võimendada ettevõtete annetusi. Väikese riigina peame vaatama lisavõimaluste poole, mida meil annaks globaalselt ära teha, kuidas olla edukas globaalsel turul. Toetame leidlikke ideid, mis aitavad Eestit arendada!

Jah, kultuur ja sport on ka täna hasartmängumaksust rahastatud. Elus tasakaalu loomine seisneb pahede maksustamise abil lisandväärtuse loomises. Lisandväärtus seisneb võimaluse korral tippartistide pikemas karjääris ka juhendajatena, treeneritena, mille abil avanevad tulevikus uued võimalused noortele talentidele üle Eesti ja Eesti kultuurile globaalselt. Ma väga loodan, et meie siin saalis ei otsi täna võimalust vastandumiseks, vaid tajume ühiselt majandusarengu võimalust, võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugevad majandusharud. Loodan südamest teie kõigi toetusele ja ühisele häälele, et anda Eestis kultuurile ja spordile uus hingamine. Tänan!

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Spordi ja kultuuri täiendavat rahastamist käsitlev seaduseelnõu on oma olemuselt vabaduse eelnõu. Nii kultuur kui ka sport on meile olulised ja seda eriti rahvusriigi säilimise kontekstis. Meil peab olema, mille üle uhkust tunda. Selles sektoris ei ole kunagi liiga palju raha, pigem on seda alati vähe, ning sektori inimesed peavad käima ikka ja jälle riigivõimu käest juurde küsimas. 

Täna arutatav seaduseelnõu loob eeldused täiendavaks rahastamiseks, nii et raha jaotus ei sõltu otseselt riigivõimu suvast ja raha allikas on nutikalt kujundatud seadusloome, mille abil me saame kasu rahvusvahelise äritegevuse oskuslikust koordineerimisest. Erasektoril on sektorisse lihtsam panustada, kui riik toetab tema otsust selgelt ja rahaga. Samas jääb annetajale alles rõõm vaadata oma annetuse tulemusi. 

Iga uus mõtteviis ja selle rakendamine sisaldab endas alati riske, aga neid riske on võimalik hallata. Arenev ettevõtlus ei ole kunagi riskivaba. Nii on ka siin. Kui riskid peaksid hakkama realiseeruma, peab sellele kiiresti reageerima. Nii ka sel juhul. Samas, kui me mitte midagi ei tee, siis ilmselgelt ka mitte midagi ei juhtu. 

Toetagem selle seaduseelnõu kaudu spordi ja kultuuri sõltumatut rahastamist, nii et vahendeid selleks kogutakse rahvusvaheliselt turult. Kui kitsikus teeb alandlikuks ja leplikuks, siis peaks jõukas spordi‑ ja kultuurisektor muutuma enesekindlaks ja edukaks. Just seda on selle seaduseelnõuga silmas peetud. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Lisaaega kolm minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt tahan ma avaldada oma isiklikku siirast tunnustust Kadri Talile. Nii-öelda Stanislavski moel ütleme, et kui Kadri kõneleb kultuuriinimestest, kõneleb ta tegelikult kultuurivajadustest, ja siis ma võin öelda, et ma usun. See on usutav, see on veenev ja ma siiralt avaldan lugupidamist selle eest, et ta kultuuriinimeste eest seisab. 

Nüüd aga vaatame olukorrale näkku. See seadus oma seletuskirja järgi vähendab riigieelarve laekumisi. Seaduse seletuskiri on toonud selle ära, 28 miljonit eurot oli vist kolme aasta jooksul kokku prognostiliselt, ja see on Rahandusministeeriumi prognoos, aga nagu on öelnud targemad rahandusspetsialistid, prognoosiga ei vaielda. 

Nüüd on tekkinud absurdisituatsioon. Selle seaduseelnõu tõttu tõepoolest kaughasartmängu ettevõtjatel, kes on litsentsiomanikud, sealhulgas nendel viidatud Valgevene ja Vene taustaga, väga hämara taustaga isikutel, nagu on toonud välja Euroopa uurivad ajakirjanikud, efektiivne maksukoormus langeb. Samal ajal riigieelarve tulud Rahandusministeeriumi hinnangul vähenevad. See on reaalsus. Ja nüüd öeldakse, et tulude vähenemise suuname kultuuri, et tulude vähenemise korral tekib täiendav tulu, mis suunatakse kultuuri. Kuulge, asi ei klapi, sõbrad, siin on midagi valesti! 

Ma panin tähele ka seda kohmetust, lausa koolipoisilikku kohmetust, kui ametisolev peaminister ja välisminister pidid ajakirjanikele – [see küsija] oli vist Äripäeva ajakirjanik – andma valitsuse pressikonverentsil aru. No küll oli hämamist ja keerutamist! Võib-olla laekub vähem, võib-olla ei laeku, kes see teab, vaatame, mis juhtub, kui ei juhtu, muudame ära. Kuulge, see ei ole tõsiselt võetav riigijuhtimine! Tõsiselt võetava riigijuhtimise eeldus oleks see, et selle eelnõu oleks esitanud ja kandnud selle eest poliitilist vastutust, kuna see [eelnõu] seostub riigi rahaliste kohustustega ja tulude vähendamisega, Vabariigi Valitsus rahandusministri isikus. Aga ta ei teinud seda, sest tal on selle [eelnõu] pärast piinlik. Tema hinnangul ei ole see vooruslik seadus, see seadus teenib mingeid kitsaid ärihuvisid. Võib-olla on see seadus seda küünilisem, et ta on riietatud ja rüütatud heauskselt ja talle on omistatud – siin ma avaldan veel kord lugupidamist Kadri Talile – otsekui kultuuri toetamise loogikat. 

Kultuuriküsimused on tõsised küsimused. Isamaa fraktsioon pidas üldise valitsemiskulude kärpe loogikas mõistlikuks, vaadates ka loovkultuuri ikkagi keerulist situatsiooni, eraldada täiendavalt nende tegevuskuludeks, just nimelt ka palgakuludeks, väikseid vahendeid, suurusjärgus 10 miljonit eurot. Me pidasime seda ratsionaalseks, aga see läks tegelikult kõige liha teed, nagu sisuliselt kõik meie muudatusettepanekud, mida me riigieelarve kohta tegime. 

Me näeme poliitilist juhtimisagooniat, silmakirjalikkust, tõmblemist väga paljudes eluvaldkondades. Võib-olla üks kõige küünilisemaid, mis on tekitanud poleemikat, on juhtimisvõimetus, ühiskonna ootuste mittetajumine, kultuuriavalikkuse mittetajumine. On ka seesama pisike, aga metafooriks muutunud sümbol, mida me praegu näeme, see, mis Theatrumi ümber aset leiab. See on ebakindluse kultiveerimine niisuguses ebakindluse uduses väljas, mis meie ees on. 

Selles kontekstis ei tohi me latti alla lasta, on Isamaa seisukoht. Latt on juba niigi madalal. Latt, härra Reinaas, hakkab jõudma põrandani. Selles olukorras me teeme ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Me palume selleks parlamendi täiskogu toetust. Paljud Reformierakonna saadikud on öelnud, et ka nemad kahtlevad selle eelnõu vooruslikkuses. See on minu sõna või minu kujund, mille ma neile omistan. 

Ma arvan, et parlament peab selles olukorras tajuma, mis on kohatu. Me ei kauple siin saalis seadustega, isegi kui see teeniks mingi ettevõtja või mingi maakleri huvisid, kes [rakendab] seda kaughasartmängu käsitlevat seadust, olukorras, kus see loomulikult seda turgu avardab. See on selle sektori jaoks pragmaatiline, ma mõistan, see on sektori teatud ettevõtjatele iseenesest ju kasumlik. Mind üllatab, et see nii-öelda ärihuvi on leidnud ka tee – kevadel, mäletate, olid kolm kuud väldanud koalitsiooniläbirääkimised – valitsuse tasemele, koalitsiooniläbirääkimistele, kus konkreetse ärihuvi esindaja, nagu ma aru sain, nõupidamistel osales. Ma ei tea, kelle seisukohti ta esindas, kas Eesti 200 seisukohti või ärihuvi seisukohti, aga neid seisukohti ta väljendas. 

Veel tahan ma öelda, et mind üllatab – kui Reformierakonna esindajate retoorika paika peab –, et see on Eesti 200 ainuke nõudmine. Vaadake, mida on tehtud meie maksusüsteemiga, inimeste toimetulekuga, ostujõuga! Nagu leegiheitjaga on üle käinud, silm ka ei pilgu! Ja nüüd on esimene kord, nendele kaughasartmängu ärimeestele soodustuste tegemisel ja Eesti riigi maksutulude vähendamisel, vaadake, see on see kord, kui lüüakse selg sirgu: koalitsioon läheb laiali ja Michal kukub võimult, kui seda seadust kiirkorras vastu ei võeta! Näete, kuidas lõpu eel mehed ja naised leiavad endas põhimõtted, leiavad endas vooruslikkuse, mille eest seista! Kuulge, nii need asjad meie maal ei tohiks käia! Isamaa kutsub üles katkestama selle eelnõu [lugemist]. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Risk on õilis. Mulle meeldib riskida, aga mitte alati ei peaks niimoodi olema. Jah, kolleegid pika plaani erakonnast saavad aru, et kosk on kohe ees, väga lähedal, on ta siis Jägala või Keila või Niagara juga. On vaja kuidagi tegutseda, on vaja realiseerida seda plaani, millest Urmas siin rääkis. 

Olen aastaid töötanud uuriva ajakirjanikuna ja mul on praegugi väga palju sõpru ja kolleege, kes on ka selle asjaga tegelnud. Laias laastus, jah, see niimoodi on, et neid halle varjundeid on. Muidugi võib öelda, et peaasi, et raha tuleb, ükskõik, mis värvi see kass on, on tal siis saba küljes Venemaa lipp või Valgevene või Venezuela oma, pole vahet, selle koha pealt küll mitte. 

Teistpidi, muidugi, kultuuriga on üsna nadid lood. Ma lugesin ka MUBA õpilasesinduse kirja. Tõesti, pisar tuleb silma. Tüdrukud, kes on balletiga tegelnud neljandast eluaastast, mõtlevad selle peale, mida tulevik toob. Või Theatrumi küüniline lugu, et Lembit Peterson ja tema trupp ei ole piisavalt küps. Nii et see on jumala õige jutt, et raha on seal vaja. 

Aga see tuletab mulle meelde, mille kohta ma siin Annelylt küsisin, seda kunagist skeemi, mille ülesehitamisel osalesin ka mina. See on see, et laevad Eesti lipu alla, kaubalaevad. Rääkisime sellest Jaanus Rahumäega väga palju ja paljude teistega, Annely oli ka seal. Kõik see e-residentsuse ja maksude värk – ma kordan taas, et merenduse toetusrühmas võiks Annelyga eesotsas seda arutada. Aga see [skeem] kukkus kokku. Olles olnud mitmes koosseisus sees ja selle [skeemi] taga ka, on mul väga elavad mälestused, kuidas siis oli ja mis välja tuli. Eesti on olnud mereriik ja selles pole kahtlust. Mängupõrgute ja selline lõbu riik Eesti vast ei ole olnud, pigem on ta mereriik olnud. 

See tekitab kahtlusi, kuigi isiklikult mulle risk meeldib. Risk on õilis ja võib-olla õnnestub ka. Kõike seda on vaja korvpallimeestele ja saalihokile ja kultuurile, siin pole mingit kahtlust. Aga võib-olla ei ole tark, eriti veel praeguses olukorras, kus riigilaev on uppumas, võtta riski, et see kõik, millest siin Kadri ja Tanel ja kõik on rääkinud, Annely ka natuke, poole suuga, võib-olla ei realiseeru. Võib-olla võiks natukeseks aja maha võtta, oodata, vaadata ja merenduse toetusrühmas arutada seda paralleeli, miks läks untsu ja kas sellel praegusel projektil on mingid paremad garantiid, et sellega nii ei läheks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 32 muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 27, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 29, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 30, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 31, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 32, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 728 teine lugemine lõpetada. Aga on tulnud Isamaa saadikurühma ehk fraktsiooni ettepanek eelnõu 728 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Härra Reinsalu, teie fraktsiooni ettepanek tuleb hääletusele! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 728 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 17 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme tänase 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 734 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Niisiis, eelnõu 734 näeb ette, et jääb ära järgmiseks aastaks, 2026. aastaks planeeritud 2-protsendipunktine tulumaksu ja ettevõtlus[kontole laekunud] tulu maksumäära tõus. Ja Ukraina jätkuvaks toetamiseks pikendatakse kahe aasta võrra annetuste maksuvabastuse erikorda kaheksale heategevuslikule ühingule. Ma annan ülevaate sellest, mis on meil toimunud selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahel. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 13. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 27. oktoobril kell 17.15, muudatusettepanekuid ei laekunud. Peale eelnõu esimest lugemist arutas rahanduskomisjon eelnõu 3. novembri istungil. Juhtivkomisjon eelnõus muudatusi ei teinud. Komisjoni konsensuslikud ettepanekud on eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. detsembril ja viia läbi lõpphääletus. 

Ma annan ülevaate ka 3. novembril toimunud rahanduskomisjoni istungist. Kohal olid komisjoni liikmed ja kutsutud oli ka Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna nõunik Lemmi Oro. Komisjoni esimees andis veel kord ülevaate eelnõu eesmärkidest. Ta mainis, et seoses eelnõuga on meile laekunud koduse treeninguvarustuse renti pakkuva ettevõtte Kodusport ettepanek kaaluda tulumaksuseaduse § 48 täiendamist, et lubada koduse treeninguvarustuse renti maksuvaba hüvena. Pöörduja hinnangul toetaks selline muudatus töötajate tervise parandamist, liikumisharrastuse kujunemist, lapsevanemaid, kes on lapsehoolduspuhkusel, ja nii edasi. 

Me kuulasime ära Rahandusministeeriumi esindaja seisukoha. Proua Lemmi Oro tõdes, et teema on pisut laiali valgunud. Praegu lubab seadus tööandjal selliseid seadmeid omada, aga samas Rahandusministeerium ei toeta selliste soodustuste laiendamist. Selles olukorras saab kasutada paragrahvi, mis võimaldab selliseid seadmeid tööandjatel ja väikeettevõtetel ettevõtluskulude arvel soetada. 

Kolleeg Aivar Kokk tahtis täpsustada, kas firma raha eest saab osta endale treeninguvahendi, kui väikeettevõtja kontor on tema isiklikus kodus. Teatud osa ruumidest on kontori all, on see eeldus. Rahandusministeeriumi esindaja Lemmi Oro vastus oli, et see on tõendamise küsimus. Kontorit saab enda kodus pidada ning kulud proportsionaalselt kodu- ja kontorikuludeks jagada. 

Komisjoni esimees tahtis täpsustada, kas selles kirjas ei taotletud mitte seda, et füüsilised isikud võiksid oma maksustatavast tulust maha arvestada kodused treeninguvahendid. Lemmi Oro vastas, et ei, mõeldud on tööandjat. Ja sellega meil komisjoni arutelu piirdus. 

Ma ise veel küsisin ka, kas sellel teemal on maksuhalduri kohtupraktika äkki vahepeal täienenud. Aga Lemmi Oro vastas, et ei tea, et sellel teemal vaidlusi oleks olnud, ja kõige paremat ülevaadet sellest omab Maksu- ja Tolliamet. 

Sellega meie arutelu piirdus ja komisjon tegi järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril. See oli meil konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. See oli meil samuti konsensuslik otsus. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. detsembril. See otsus oli meil samuti konsensuslik. 

Ma olen ülevaate andnud. Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele!

Teile on küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Nagu alati, asjalik ja sädelev ettekanne! Aga mu küsimus puudutab seda, et kogu selle maksusoperdamise, maksukaosega, ettevõtjates ja investorites segaduse tekitamisega, me oleme jõudnud sinna, et meil oli 2024. aasta välisinvesteeringute netosissevoo positsioon –3,5 miljardit. Ajalooliselt suurim miinuspositsioon, ja ainsana Euroopa Liidu Läänemere-äärsetest riikidest miinuses. 

Ma küsisin rahandusministrilt, ta ei suutnud mulle maksebilansi positsiooni [selgitada] ja vastata, millest see on tingitud. Aivar, minu küsimus sulle ongi, millest on tegelikult see negatiivne, nii röögatult [halb] netopositsioon tingitud olukorras, kus meil on olnud dividendipaanika, kus meil välisinvestorid lahkuvad riigist ja seda kontekstualiseerib see maksutõmblemine, mida [me näeme,] kui poliitilises agoonias Reformierakond püüab taandumislahingutega enda keedetud supist [välja pääseda]. Aga minu küsimus sulle, Aivar, on: mis on selle supi hind nende viimaste aastatega majandusele ja miks on  …

Teie aeg! 

 … netopositsioon negatiivne? 

Aitäh selle küsimuse eest! Aga, austatud küsija, minu roll on väga tagasihoidlik. Minu roll on väga tagasihoidlik, minu volitused piirduvad ülevaate andmisega komisjonis toimunud arutelust. (Saal reageerib häälekalt.) Aga mis seda küsimust puudutab, siis see on huvitav teema ja seda võib siin pikalt arutada ja käsitleda. Seda käsitlust võib [peagi] jätkata, meil tuleb kohe läbirääkimiste voor ja teine lugemine ka, kõik saavad sõna võtta. 

Aga mis puudutab välisinvesteeringute positsiooni, siis seal on väga palju nüansse. Seal on väga palju nüansse! Maksukeskkond on muidugi väga oluline, aga ma ütleksin siiski, väljudes natukene oma rollist, et tulumaksu tõusu ärajätmine järgmisest aastast on ülioluline. Kui me räägime konkurentsivõimest, välisinvesteeringutest, majanduse arengust, siis see on äärmiselt oluline, nii üksikisiku tulumaksu puhul kui ka veel rohkem ettevõtete tulumaksu puhul. Ettevõtete tulumaksu valdkond on see, kus riigid kõige rohkem maksukonkurentsis pingutavad, et välisinvesteeringuid meelitada, mis on ka teie mure. 

Nagu me teame, eile oli uudis, et Soome suhtes algatatakse ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlus, mis on väga kehv lugu. Ühesõnaga, Soome riigi rahandus on veel hullemas seisus kui paljudel teistel riikidel. Ja ometi on Soome võtnud eesmärgiks langetada ettevõtte tulumaksu lausa 18%-le. Alles hiljuti, mõned aastad tagasi oli see nendel 24% ja nad langetasid 20%-le. Vaat selliselt toimib maksukonkurents ja selliselt teevad riigid pingutusi, et välisinvesteeringuid saada.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Aivar, ma mäletan, et kui see julgeolekumaksu kehtestamine oli, siis kriitikuid oli terve rida ja retoorika läks ikkagi üsna selliseks, et neid kriitikuid hakati siin tembeldama Vene-meelseteks putinistideks ja tont teab kelleks veel. Kas te komisjoni arutelus käsitlesite ka seda, et võib-olla tulla välja vabandusega nende inimeste ees, keda tookord niimoodi kõvasti tõrvati selle eest? Te ju nüüd olete ise jõudnud samasse kohta, et see maks ikkagi ära jätta?

Seda me komisjonis ei käsitlenud. Kindlasti kohe ei käsitlenud.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! No kindlasti te käsitlesite komisjonis rahanduse eest vastutava komisjonina nende maksumuudatuste laiemat mõju ühiskonnale. Julgeolekumaks oli algse plaani põhiselt laiapõhjaline: panustavad ettevõtjad, panustavad inimesed oma tuludelt, panustatakse ka tarbimiselt käibemaksu näol. Nüüd on järk-järgult selle, ütleme, maksufestivali teise vaatuse – või on see kolmas vaatus, mul läheb juba sassi – ajal jõutud olukorrani, kus algselt laiapõhjalisena kokku lepitud, reklaamitud, vältimatuks kuulutatud julgeolekumaksust on püsivalt alles jäänud ainult käibemaksu tõus. Ja see, nagu te küllap ise hästi teate, on oma olemuselt väga regressiivne maks ehk see koormab rohkem madalama ja keskmise sissetulekuga inimesi kui jõukaid. 

Kas te arutasite nende maksumuudatuste mõju ühiskonnale? Ja kuidas ikkagi jõuti selleni, et teadlikult minnakse Eesti inimeste ebavõrdsust süvendama ja koormama kõrgemalt just nimelt väiksema sissetulekuga inimesi?

No päris nii see ei ole, nagu te seda asja oma küsimuses käsitlete. [Pean silmas] neid maksumõjusid. Me oleme juba teise lugemise juures. Neid teemasid me käsitlesime enne esimest lugemist ja siin saalis esimese lugemise arutelude ajal. Meil tõesti komisjoni arutelu piirdus ainult ühe konkreetse ettepanekuga, mis tuli ka ühelt spordikaupu müüvalt eraettevõtjalt. Sellega meil arutelu piirdus. Aga kui te vaatate eelnõu seletuskirja, siis näete, et Rahandusministeeriumi tabelites on päris hästi toodud nii tööealiste kui ka pensioniealiste inimeste prognoositav brutotulu 2026. aastal detsiilide lõikes. Siin on ka näha, milline on mõju inimeste tuludele tulumaksumäära 24%-ni tõstmata jätmisel. Siin on näha iga detsiili kaupa ja pensionäridele veel eraldi. Ka on toodud maksuküüru kaotamise mõju. Nii et päris põhjalikud mõjuanalüüsid on siin, nendele ei olegi midagi lisada. Vaadake neid ja siis saate päris hea ülevaate.

Suur tänu! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Aivar! Tõesti, ma ütlen, et seletuskiri on väga hea ja ta kinnitab seda, et jõukad võidavad, madalapalgalised nii väga ei võida. Mina ise küsin – tõesti, arvestades, et te olete väga spetsiifilises rollis – siiski veidi laiema teema kohta. Kuna teil on selle puhul teatud kompetents ja huvi, siis võib-olla on võimalik sellele vastata. Arvestades, et meil on eelarve tegevuspõhine ja Rahandusministeeriumil on ka terve rida mõõdikuid, näiteks maksutahte indeks ja tööjõu efektiivne maksumäär, siis kas need maksumuudatused aitavad Rahandusministeeriumil täita nende mõõdikute sihttasemeid või liikuda nende poole? Kas te näete, et selline tegevuspõhine juhtimine rahanduse valdkonnas on Eesti jaoks sobiv?

Jaa, see on väga lai küsimus, tõmbab meie eelnõu sfääri hästi laiaks. Aga muidugi võib neid asju käsitleda ka hästi laialt. Kõigepealt sellest, et nüüd jõukad kõige rohkem võidavad. No ma ei tea, siin võitjate või, ütleme, mõjutabelites just keskmise palga saajad torkavad silma. Keskmine palk on meil, kuidas nüüd öelda, päris ilusti kasvanud. Tulevikuperspektiivi silmas pidades, kui need maksumuudatused kõik mõjuma hakkavad, võidavad need inimesed veel rohkem. Sellepärast et inimesed liiguvad tuluastmetel järgmisesse etappi ja see mõju tuleb tulevikus võib-olla veel paremini esile.  

Aga mis neid tulemusnäitajaid puudutab, siis meil järgmine punkt peaks olema eelarve baasseaduse muudatused ja seal on ka see mõõdikute teema sees. Aga ma nüüd jah ... Kuidas ma nüüd vastan? Nii nagu me eile rahanduskomisjonis käsitlesime, mõõdikud peaksid olema seotud eelarve kuludega. Need peaksid olema mõõdetavad. Mis iganes mõõdikud tegevuspõhise eelarve mõõdikute süsteemis on, need peavad olema seotud eelarve kuludega. See on selline lähtepositsioon. Seda peaksime nõudma ja taotlema, aga see on juba järgmise, eelarve baasseaduse küsimus.

Aitäh! Anti Haugas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Aivar! Mul on klassikalise liberaalina alati väga hea meel, kui me saame saalis arutada eelnõusid, mis jätavad inimestele rohkem raha kätte ja aitavad meil pikas plaanis majandust kasvatada. Eks need hetked on, ma arvan, nii liberaalide jaoks kui ka meie toetajate jaoks olnud rasked, kui me oleme pidanud makse tõstma. Ja täna ma ütlen, et mul on siiralt hea meel, et me oleme saanud väga paljud ka Reformierakonna ja liberaalide jaoks keerukad muudatused ümber vaadata. Aga kas te komisjonis olete arutanud ka seda, milline võiks olla selle eelnõu pikaajaline mõju Eesti sisemajanduse kogutoodangule? Esialgu see küll eelarvepositsiooni ei paranda, aga mida sellised muudatused pikemas plaanis just eelarvepositsioonile võiks tähendada? Kuidas need mõjuvad SKT-le? Kas te seda arutasite?

Me nüüd teiseks lugemiseks ettevalmistamisel seda teemat eraldi ei arutanud. Aga antud eelnõu kontekstis on see ikkagi ülioluline teadmine, ülioluline aspekt. Ja tegelikult Rahandusministeerium on arvutanud, et eelnõu toob kaasa reaalse SKP kasvu, mis oleks järgmisel aastal võrreldes ministeeriumi suveprognoosi baasstsenaariumiga lausa 0,2% võrra kiirem. See oleks kohe reaalne mõju SKP-le ja arvestades sellega, mis tänapäeval on SKP kasv, see on küllaltki märkimisväärne. Jooksevhindades tähendab see järgmisel aastal SKP tõusu ligikaudu 120 miljonit eurot. 

Ja tõesti, tõepoolest, ministeeriumi arvutus ütleb, et enamik mõjust tuleneb füüsilise isiku tulumaksu määra tõusu ärajätmisest. Juriidilise isiku tulumaksu määra tõusu ärajätmise mõju on arvutuslikult väiksem, aga ikkagi ma rõhutaksin seda aspekti, et me oleme konkurentsis teiste riikidega ja eelkõige naaberriikidega. Kui me räägime maksukoormusest, siis me ei saa ennast võrrelda Prantsusmaaga, seal on tunduvalt kõrgem maksukoormus, aga me peame võrdlema oma olukorda näiteks Läti ja Leeduga, kus maksukoormus on tänaseni veel natukene madalam kui meil. Seda Rahandusministeeriumi arvutus SKP mõju kohta välja ei too, aga maksukonkurents on majanduse arengut silmas pidades äärmiselt oluline. Siin on palju aspekte, aga Rahandusministeeriumil on välja arvutatud lausa konkreetne mõju SKP kasvule järgmisel aastal.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma nüüd võtsin lahti selle seletuskirja, millele te lahkesti viitasite. Leheküljel 5 on joonis 1 ja joonis 2. Ja need kinnitavad ainult seda, mida ma teilt enne küsisin. Ja veel enam: ma küsisin veel ka käibemaksu mõju kohta, mis on veelgi grotesksem kui antud muudatuse puhul. Võtame siis need joonised ette. Seletuskiri ütleb väga selgelt, et tulumaksu määra tõstmata jätmine mõjutab positiivselt kõiki maksumaksjaid, aga siiski alates kolmandast ja pensionieas alates neljandast tuludetsiilist. Ehk siis kõige madalama palgaga, kõige madalama sissetulekuga inimesed teie väljapakutud muudatusest ei võida. Küll aga jääb neil eelarvetulude vähenemise tõttu kindlasti saamata mõni oluline teenus kas hariduses, sotsiaalvaldkonnas, tervishoius või mujal. Nii et nemad tegelikult kaotavad sellest objektiivselt. Võit on kõige suurem 9. ja 10. detsiili puhul, kuskil 1,5% sissetulekust, madalamate palkade puhul jääb see 0–0,5% vahemikku. Umbes poolel ühiskonnast on see võit 0–0,5%, jõukas osa võidab kolm korda rohkem. 

Küsimus teile on lihtne. Kuidas on selline maksumuudatus, millest jõukam 20–30% ühiskonnast võidab juba protsentuaalselt mitu korda rohkem, rääkimata nominaalsummadest, kuna sissetulek on suurem? Kuidas see on õiglane?

Nojah, eelnõu muidugi käibemaksu ei puuduta, selle võime jätta praegu kõrvale. Me räägime ikkagi tulumaksust. Aga jah, üheksandal detsiilil on mõju 1,5% [sissetulekust]. Tõesti, üheksandal detsiilil on kõige suurem mõju, kümnendal juba väiksem. Ning esimesel ja teisel detsiilil mõju ei ole. Nemad on saanud seni tegelikult selle maksuküüru süsteemi puhul ära kasutada maksuvaba tulu täies ulatuses. Ja see ka tõuseb järgmisel aastal. 

Aga kui me vaatame joonist 3, kus on tööealiste inimeste tulu muutus detsiiliti, ühtse maksuvaba tulu ja tulumaksu määra 24%-ni tõstmata jätmise mõju koos, siis kõige suurem võitja detsiiliti on kaheksas detsiil ehk keskmise palga saajad 2144 euro juures. Jah, niisugused need mõjutabelid siin on ja annavad päris hea ülevaate. Aga jah, käibemaksu küll meie teema praegu ei käsitle.

Aitäh! Tanel Kiik, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Teie kui Riigikogu esimees kindlasti olete kursis, et ettekandja viitas õigesti, et käibemaksu see eelnõu ei puuduta, aga see minu teada ei puuduta ka maksuvaba tulu. Selles mõttes ei ole korrektne seda võrdlust välja tuua, selle mõjusid välja tuua selle eelnõu kontekstis. See eelnõu puudutab ikkagi pelgalt tulumaksu tõusu ärajätmist. On mul õigus?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa seda lugeda istungi läbiviimise protseduuri kohta käivaks küsimuseks. Need küsimused on ikkagi komisjoni ettekandjale. Te peate ehk läbirääkimiste käigus, kui soovite veel täpsustada, selle teema tõstatama. Siis on teil võimalik saada ka vastus oma küsimusele. Aga mina siin kindlasti praegu sellesse arutellu mitteprotseduurilisel moel ei sekku.

 Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen väga tänulik tegelikult selle täpsustuse eest, mis kolleeg Tanel Kiik siin välja tõi. Sealt tuleb üheselt välja, et enamikus maakondades Eesti inimesed ei võida sellest muutusest. Kui rääkida Eesti keskmisest palgast, siis valdavas osas Eesti maakondades inimesed ei teeni Eesti keskmist palka. Paljude maakondade keskmised on sadade eurode võrra madalamad, nii ka minu kodumaakonnas Hiiumaal. 

Aga minu küsimus tegelikult on natuke laiem. Kuna ma olen teid alati pidanud sellise vastutustundliku eelarvepoliitika eestkõnelejaks, siis ma sooviksin teada teie seisukohta selle kohta, et kuigi me teame, et meil ammu juba püsitulud ei kata püsikulusid, siis meil on siin eelnõu, mis veel vähendab riigi tulusid. Kuidas vastutustundlik eelarvepoliitika taas kord jõuab [tegelikult] vastutustundlikkuseni? Kuidas mitte sattuda, kes tahab öelda, Kreeka teele, kes tahab öelda, Soome teele – me võime näiteks toodavaid riike valida? Kuidas riigi rahandus siiski oleks jätkusuutlik?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kasutan võimalust ja vastan ka sellele küsimusele, mille kolleeg Tanel Kiik siin protseduurilise küsimuse raames esitas. Rahandusministeerium on eelnõu seletuskirjas toonud sellise aspekti sisse, et lisaks tulumaksu tõusu ärajätmisele mõjutab inimeste maksukoormust ka järgmisel aastal jõustuv ühtne 700 euro suurune maksuvaba tulu kõigile. See on ministeeriumil siia eelnõusse toodud, see ei ole minu voli. Olgem ausad, ühtne maksuvaba tulu puudutab ikkagi tulumaksu. 

Aga nüüd konkreetselt küsimusele vastates veidi ka vastutustundlikust eelarvest. Ma võiksin sellest rääkida, aga see ei oleks lihtsalt protseduurikohane. Ma annan ülevaate ikkagi komisjoni arutelust. Meil tuleb läbirääkimiste voor peale seda, kui mina siin komisjoni ettekandjana lõpetan, siis saavad kõik rääkida omadel teemadel, sealhulgas vastutustundlikust riigieelarvest.

Aitäh! Järgmine küsija, Anti Haugas, palun!

Aitäh teile! Minu küsimus tuleneb natukene eelnevatest küsimustest ja debatist. Suhtlen päris palju Lõuna-Eesti, sealhulgas Võrumaa ettevõtjatega. Sealsed ettevõtjad, kes annavad tööd pigem madalamapalgalistele, näevad, et maksuküür pärsib väga oluliselt palgatõusu. Näiteks kui üritatakse palka tõsta 100 eurot või palgafondi tõstetakse 100 eurot, siis reaalselt tänu maksuküürule jääb töötajatele kätte vaid 40 eurot ja natukene peale. See seab väga olulisse palgalõksu just maapiirkondades elavate inimeste sissetuleku. Neil, kes on sellest maksuküüru mõjust juba välja kasvanud, on loomulikult kergem. 

Ma küsingi, et kas see [eelnõu] mõjutab kuidagi inimeste toimetulekut. Mina leian, et jah, see mõjutab toimetulekut positiivselt, sest see aitab lähiaastatel palgakasvu foonil inimestel palgalõksust välja tulla. Ja lõpuks sellest võidavad pikemas perspektiivis eelkõige madalapalgalised. Kas te arutasite seda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean ütlema, et me teise lugemise eel seda teemat nii laiaks ei ajanud. Aga seda ma ütlen küll, et need teie küsimuses tõstatatud eeldused inimeste paremaks toimetulekuks ja palgakonkurentsis [hakkama saamiseks] on kõik muidugi õiged.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, eesistuja! Austatud ettekandja! Tulumaksu määra langetamine koosmõjus maksuküüru kaotamisega tõstab oluliselt kahe ülemise detsiili sissetulekuid. See on fakt ja see peaks seda eelnõu mõjutama. Ma lihtsalt küsin teist väga lugu pidades, kuidas te hindate seda, et me läheme nüüd nendele, kes seda tulu ei oota, järgmisel aastal lisatulu andma. Võrreldes praeguse olukorraga läheb ülemises otsas olukord oluliselt paremaks, üle 1800 euro saab näiteks Riigikogu liige juurde. Ja selleks riigina laenu võtta – kas see tundub teile vastutustundlik? Pärast tuleb ju laen ka tagasi maksta.

Aitäh selle küsimuse eest! Jällegi, me neid olulisi aspekte teiseks lugemiseks ettevalmistamisel ei käsitlenud. Aga see teie käsitlus laenuvõtmisega seoses – no riigieelarve puhul kehtib universaalsuse põhimõte. Riigikassa ikkagi vaatab riigi jooksvat rahavoogu ja laenu võetakse negatiivse rahavoogu katteks. Jah, tõesti, nii eelarvepuudujäägi katteks kui ka laenutähtaja aegade saabumisel võetakse varasemate laenude tagasimaksmiseks ka tänapäeval laenu. Nii et päris niimoodi omavahel siduda ei saa, et laen läheb konkreetselt mingiks investeeringuks. Võlakirjaemissiooni ei korraldata konkreetse objekti või konkreetse asja jaoks. Sellist seost ei ole. 

Aga see, mis te ütlesite, et [võidavad] 9. ja 10. detsiil – nojah, siin tabelis, kus on näidatud tulumaksu määra tõstmata jätmise [mõju], on jah 9. detsiili mõju lausa 1,5% [sissetulekust], 10. detsiilil veidi-veidi väiksem, 8. detsiilil ka veidi väiksem. Aga joonisel [3], mis on leheküljel 6, on ühtse maksuvaba tulu mõju juurde [arvestatud] ka tulumaksu tõusu ärajätmise mõju. Siin on kõige suuremad võitjad 8. detsiilis, kus on keskmise palga saajad. Järgmisel aastal on see palk prognoositavalt 2144 eurot. 

Aitäh! Reili Rand, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud esimees! Mul tekkis lihtsalt väike segadus, kuulates kolleeg Anti Haugase küsimust, kus ta keskendus maksuküürule. Minu teada tänane eelnõu käsitleb üldise tulumaksu määra muutmist. Kas mina olen valel järjel või on kolleeg Haugas kuidagi ajas tagasi läinud? Tahaks aru saada, enne kui siin olulised järgmised etapid tulemas on.

Te mõlemad olete õigel järjel. Anti Haugase küsimuse lõpp oli selline, et kas te seda ka arutasite komisjonis. Sellisel juhul ta sidus oma teemad konkreetse eelnõuga ära ja seetõttu oli põhjendatud, ma arvan, et istungi juhataja ei sekkunud. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, eelarve [puhul] ei ole laenurahal üldiselt sellist silti küljes, mille katteks see läheb, aga seekord me oleme unikaalses olukorras. Suveprognoos, mis sai valmis augusti lõpus, näitas 2026. aastaks 4%-list [defitsiiti], mis on kohutavalt suur eelarve puudujääk. See olnuks olukorras, kus tulumaks oleks tõusnud 24% peale. Aga avaliku sektori töötajate palgad ei tõusnud – õpetajad, politseinikud, päästjad. Valitsus tegi kaks [kõnealust] otsust eelarve läbirääkimiste käigus ja eelarve puudujääk jõudis 4,5%-ni. Valitsus teadis, et raha ei ole ja me juba niigi võtame püsikulude katteks laenu, aga ikkagi otsustas [maksumääru mitte tõsta] ja palka tõsta. Seega võib täiesti kindlasti väita, et valitsuse otsus oli tehtud teadmises, et me selle raha laename. Seega, palgatõusude katteks, püsikulude katteks me laename ja [maksutõusust loobumise] katteks me laename. See oli valitsuse teadlik otsus. Iseenesest sellise otsuse võib ju teha, ega keegi ei takista, aga seda tuleks siis ka tunnistada.

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga huvitav aspekt, mille kohta te küsisite. Paraku me läheme muidugi üsna kaugele komisjoni arutelust, mis meil oli ja millest ma olen kohustatud siin ülevaadet andma. Ma ei saa praegu seda teemat nii laiaks ajada. Aga mis eelarve puudujääki puudutab, siis võib-olla teen ühe isikliku märkuse, kui kolleegid lubavad. Muidugi, ma tean, et ma rängalt rikun oma volitusi praegu. Ent ma arvan – see on mu isiklik arvamus täiesti –, et meil selle aasta eelarve puudujääk jääb prognoositust oluliselt madalamaks. Me saame ju rahanduskomisjonis regulaarseid ülevaateid. Järelikult ka järgmise aasta puudujääk võib jääda väiksemaks tänu selle aasta tulude paremale laekumisele ja selle mõju kandub järgmisse aastasse. See puudujääk võib jääda isegi sügisprognoosist väiksemaks. Aga see ei ole muidugi mingi vabandus. Puudujääk on puudujääk ja põhiliselt mõjutavad puudujääki suurenevad kaitsekulud. Seda te oma küsimuses ei maininud.

Aitäh! Te siin rängalt rikkusite oma volitusi, ometigi saate kergema karistuse. Ehk siis järgmise küsimuse esitab kolleeg Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt aitäh, Aivar, et püüad vastata! Siiras lugupidamine selle eest! Aga minul on hästi lihtne küsimus. Kas see eelnõu suurendab järgmise aasta defitsiiti ja meil tuleb pärast laenuprotsentide tõttu veel suuremaid summasid tagasi maksta? Jah või ei?

Aitäh selle küsimuse eest! Päris niimoodi, jah või ei, ma sellele küsimusele küll vastama ei hakka. Tegelikult ei saagi vastata. Tõepoolest, kui me vaatame [seletuskirja] tabelit 5, kus on mõjuanalüüsid, [siis näeme], et järgmise aasta kontekstis on Rahandusministeerium välja toonud, et tulumaksu määra ja ettevõtlustulu maksumäära tõstmata jätmise mõju eelarvepositsioonile on füüsilise isiku tulumaksu osas 219 miljonit eurot, juriidilise isiku tulumaksu osas 45 miljonit eurot. Aga see eelnõu tervikuna avaldab mõju SKP kasvule, järgmisel aastal suveprognoosi baasstsenaariumiga võrreldes lausa 0,3%. See on märkimisväärne. Juriidilise isiku tulumaksu [puudutava otsuse] mõju on natukene väiksem. Aga see kõik on majandusarengu toetamine, SKP kasvu toetamine. See on päris oluline, mida ei saa jätta märkimata. 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, on käsi püsti Riina Sikkutil, soov esitada küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aivar Sõerd kirjeldas väga ilusti valitsuse lootust, et olukord osutub paremaks, kui prognoosid ette näevad. Ma mäletan, et iseseisvusmanifestis öeldakse, et Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel. Kas see on see, mida Reformierakond meile praegu lubab?

Hea kolleeg, ma ei saa seda mitte kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Aga möönan, et nii teie kui ka Aivar Sõerd tsiteerisite iseseisvusmanifesti täpselt. Tõepoolest, selline lause seal kirjas on. 

Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud saalis viibijad ja kõik teised, kes kuulavad ja jälgivad! No päris põnev debatt oli meil siin küsimuste voorus. Nagu ikka, püütakse teha nägu, et must on valge ja valge on must, aga tegelikult on neid värve rohkem ja asjad, mis omavahel on justkui seotud, ei ole seotud, ja vastupidi.

Aga võtame algusest. Valitsus leppis ühel hetkel kokku julgeolekumaksu kolmes osises: ettevõtete kasumimaksus, tõesti teistsuguses tulumaksus ehk tavapärasest erinevas maksustamissüsteemis ning käibemaksu tõusus. Kolm osist. Siis tehti sinna samm-sammult muudatused. Esialgu loobuti ettevõtete kasumimaksust ja seejärel muudeti algne eritulumaks tavaliseks tulumaksu tõusuks 2% võrra. Ja nüüd, kolmandas faasis, mis praegu on kätte jõudnud, soovitakse sellest loobuda. Ühest küljest loomulikult valitsus võib sellist tõmblemist endale lubada, aga jube hea oleks, kui esiteks tunnistataks ausalt, mis on selliste otsuste mõju. 

Üks asi on, ma arvan, [halb] mõju inimeste kindlustundele, majanduslikule kindlustundele. Täna on üks süsteem, homme teine, ülehomme kolmas. Maksufestivali lõppemise lubadus osutus pigem selliseks käiguvahetuseks, kui mitte enamaks, eks ole. Meil on siin päris mitu vaatust seda festivali olnud ja tont teab, millal see lõpeb. 

Aga teine asi on sotsiaalne mõju, ühiskondlik mõju ja majanduslik mõju. Siin saalis püüti kuidagimoodi peita fakti, et see konkreetne seaduseelnõu, mis on siia saali ette toodud, annab suurema võidu jõukale osale ühiskonnast. See on fakt. Võtame sellesama kuulsa joonise, millele härra Sõerd siin viitas. Me näeme, et esimesed kaks-kolm tuludetsiili ei võida mitte midagi. Need on [väikese sissetulekuga] tööealised ja eakad inimesed. Nende võit on null. Veel näeme, et järgmised – kolmas, neljas ja viies tuludetsiil – võidavad kuni poole protsendi ulatuses oma sissetulekust. Aga kaheksas, üheksas ja kümnes [detsiil] võidavad keskmiselt poolteise protsendi ulatuses. Ehk me näeme seda, et 20–30% ühiskonnast võidab puhtalt protsentuaalselt, kui võrrelda nende sissetulekuga, kolm korda või neli korda rohkem kui neljas-viies detsiil ja lõputult palju rohkem kui esimene ja teine detsiil, kes üldse midagi ei võida. 

Kuidas saab selles olukorras, kus me veerandile ühiskonnast piltlikult öeldes ei anna mitte midagi juurde, veerandile anname näpuotsaga ja kõige jõukamale veerandile või 30%-le anname kõige rohkem, süütu näoga rääkida, nagu siin kolleeg viitas, et see aitab ikka ka madalapalgalist inimest? No ei aita. Ei aita! Faktiliselt see konkreetne eelnõu toetab eeskätt jõukamat osa ühiskonnast. Ja üks asi on protsentuaalne võit, teine asi on nominaalne võit. 

Teile endale meeldib põhjendada, et me ei saa toiduainete käibemaksu langetada, sest jõukad ostavad ju toiduaineid rohkem ja nende võit tervikuna on kokkuvõttes suurem. Aga kuidas see nüüd siin praegu ei kehti? Tulumaksu puhul kehtib täpselt sama loogika, isegi veel rohkem. Antud juhul on jõukama osa võit nominaalselt märkimisväärselt veel suurem, kui ta on protsentuaalselt võrreldes sissetulekuga. 

Ehk see konkreetne eelnõu süvendab ebavõrdsust ühiskonnas. See toetab jõukamat osa ühiskonnas oluliselt rohkem kui vaesemaid, keda see kas ei toeta üldse või toetab näpuotsaga. Ja teisalt, meil tuleb kõigil see ühiselt kinni maksta. Nagu hea kolleeg Anti Allas siin viitas, me võtame ju selleks laenu koos intressidega, et kinni maksta see jõukamate elanike võit, olukorras, kus madalapalgalised inimesed ei saa midagi. Ja madalapalgalised tegelikult peavad kaudselt käibemaksu tõusu ja muude maksutõusude kaudu jõukamate inimeste võidu koos intressidega kinni maksma. Pikemas plaanis tuleb ju tegelikult kogu see laen ühel hetkel tagasi maksta.

Kui me räägime eelarvest – just lugesin näiteks uudist erihoolekande kohta –, siis kriis on selle kohta vähe öeldud, kus erihoolekanne praegu omadega on. Uusi inimesi ei saa teenusele võtta enne, kui keegi teenusest lahkub. Põhimõtteliselt on nii. Pealkiri oli selline, päris nii hull ei ole, aga peaaegu. Ehk me oleme olukorras, kus sotsiaalvaldkond, tervisevaldkond ja kõik muu on rahastuskriisis, aga Reformierakond ütleb, et nüüd on head uudised: kõik saavad raha rohkem kätte. Mis siis, et jõukam osa ühiskonnast saab kordades rohkem, madalapalgalised inimesed ei saa midagi – kõik olge õnnelikud. See on ju täiesti absurdne!

Te toote meie ette järjest maksumuudatusi, mis süvendavad ühiskonnas ebavõrdsust ja viivad eelarve defitsiiti. See kõik tuleb koos intressidega tagasi maksta. Ja paralleelselt toote siia eelarve, mis sisuliselt ei adresseeri tegelikke probleemikohti. Toimetulekutoetust tõstetakse 20 euro võrra kolme aasta jooksul, ja seda olukorras, kus hinnatõus on olnud märkimisväärselt kõrgem. Erihoolekanne sai 4,2 miljonit olukorras, kus vajadus on kümnetes miljonites. Tervisele ei anta sedagi. Ja siis tulete ja küsite toetust sellisele eelnõule. Ausalt öeldes päris piinlik. 

Ma saan aru, et härra Sõerd ei tahtnud siin puldis valetada. Ta rääkis, et päris nii see ei ole, ja otsis neid detsiile, mille puhul saab öelda, et noh, natukene läheb ikka paremaks. Veel hakkas ta rääkima maksuvaba tulu muudatusest ja kõigest muust, mida see eelnõu tegelikult ei käsitle. 

See konkreetne eelnõu, veel kord, süvendab ühiskonnas ebavõrdsust, suurendab eelarvedefitsiiti ja tegelikult halvendab madala ja keskmise palgaga inimeste [olukorda]. Neil tuleb käibemaksu kaudu need mõjud kinni maksta ja nende teenuste saamine sotsiaal-, tervise-, hariduse- ja muudes valdkondades tegelikult väheneb. See on fakt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Reformierakond ja Eesti 200 on ikka imemaailmas. Kas te keegi olete viitsinud teha lihtsat arvutust? 20%-lt 22%-le tulumaksu tõstmine on ära tehtud. 1200-eurose palga juures, kui 700 [eurot] on tulumaksuvaba, siis 500 eurolt tulumaks, see 2 protsendipunkti, on 10 eurot. Te võtate tulumaksuga 10 eurot ära ja siis räägite, et küll on edukas ja küll me anname teile tagasi selle 10 eurot. Aga me räägime veel 20%-lisest käibemaksu [tõusust], aktsiiside tõusust, kõigi muude maksude tõusust, mida on üle 50. Seda silmakirjalikkust on ikka õudne vaadata! 

Me tulime Riigikokku 2023. aastal: tulumaks oli 20%, käibemaks oli 20%, elektri- ja kütuseaktsiisid olid kümnetes protsentides väiksemad. Ja nüüd te tulete meie enda rahaga meile kosja! Kas te tõesti arvate, et Riigikogu liikmed on nii rumalad, et nad ei oska arvutada? Ma tean, et Reformierakonnas on mõned, kes Facebookis räägivad ja ajavad segamini protsendi ja protsendipunkti. Ma loodan, et kõik ei saa ju nii rumalad olla. Aga te arvate, et Eesti rahvas on nii rumal! Te võtate ära 4 eurot igal aastal ja nüüd räägite, et kõrgepalgalised saavad sealt 1 euro tagasi. Aga madalapalgalised ei saa midagi tagasi ja pensionärid ka ei saa mitte midagi tagasi. Palun lükake see arvutus ümber! 

Pensionäridelt te võtate järgmisel aastal ära üle 30 miljoni euro, kuna keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. Nemad ei võida uuest tulumaksureformist mitte midagi. Te olete tekitanud ainult ühe asja: laenuküüru. Laenuküüru kõikidele Eesti inimestele, ja väga lihtsalt: tõstes makse, võtate järgmisel aastal laenu 1,7 miljardit, et kõrgepalgalistele teha tulumaksu[soodustus]. Kõrgepalgalised saavad 500 eurot. 500 miljonit jagatakse ära ehk saavad iga kuu 154 eurot. Kelle või mille arvelt? Selle maksavad kinni noored pered, pensionärid ja madalapalgalised. 

Täna võeti siin vastu eelnõu, mille kohaselt rasedad ja väikeste lastega pärast [kodus olemist] tööle läinud emad saaksid haiguspäevadel [hüvitist] miinimumpalga pealt, mitte sellel hetkel väljateenitud palga pealt või emapalga pealt. Silm ka ei pilgu! Lasterikastelt peredelt võtate te iga kuu ära 200 eurot. Silm ka ei pilgu! Pensionäridelt olete võtnud ära sel aastal 17 miljonit, järgmisel aastal võtate üle 30 miljoni. Silm ka ei pilgu! 

Ja siis te räägite, et küll on hea, et seadus pole rakendunud. Äkki ütlete, et selle rakendumata seaduse muutmine toob raha meie õuele ja inimesed saavad rikkamaks? Seda raha ei olegi kunagi inimeste käest võetud. Aga enne seda te juba olete [tõstnud], veel kord rõhutan, 10% tulumaksu, ja seda me maksame, juulist tõusis käibemaks 20%, iga aasta maist rakendatakse elektri-, gaasi- ja kütuseaktsiisi tõuse. 

Ja ikka peaminister ütleb, et nii palju raha ei ole mitte kunagi inimestele kätte jäänud kui järgmisel aastal. Ma ütleksin, et nii palju raha, kui te võtate ära järgmisel aastal ja sellel aastal, pole mitte ükski valitsus ei eelmise riigikorra ajal ehk Eesti esimesel taasiseseisvuse ajal ega nüüd, 1991. aastast peale mitte kunagi riik võtnud. Te tulete, valetate ja räägite, et küll on taevas sinisem, muru rohelisem ja päike soojem. No ei ole! No ei ole! Lõpetame selle valetamise! Aitäh!

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt vastuseks Tanelile. Ta siin ütles oma sõnavõtus, et küsijad püüavad ka siin midagi varjata. Ma klaarin selle ära, et mina küll ei püüdnud oma küsimustes midagi varjata. 

Meil Reformierakond püüab [levitada] narratiivi, justkui nad oleksid maksulangetajad. Ka selle eelnõuga seoses nad räägivad meile, kuidas nad langetavad makse. Tegelikult ei langeta makse. Tegelikult selle eelnõuga jäetakse ära mõned maksutõusud, mis muidu oleks järgmisel aastal kehtima hakanud. Nii et kogu see diskussioon teemal, kes võidab, kes kaotab, on mitte ainult akadeemiline, vaid selles mõttes asjasse mittepuutuv, et need maksud praegu ei kehti. 

Nii et kui rääkida sellest, kas Reformierakond nüüd tohutult langetab makse ja jätab rahvale rohkem raha kätte, siis ärge laske ennast eksitada. Ei, ei ole nii! Käibemaksu on tõstetud, tulumaksu on tõstetud, kehtib automaks, lasterikaste perede toetusi vähendati, kaotati ära tulumaksu[soodustus] laste ülalpidamise eest. Nii et see koorem – Aivar siin juba puudutas seda –, mis Eesti inimestele on laotud, on tõesti üüratu ja pretsedenditu. Ärge langege sellesse lõksu!

Mul on natukene kummastav vaadata, et sotsid siiski on langenud sellesse lõksu. Siin peetakse debatti teemal, et miks te kelleltki ära võtate ja kellele te annate ja nii edasi. Ei, selle eelnõu kohaselt ei võeta midagi ära. Ja kurb oli tegelikult kuulata, et siin mõni kolleeg oma küsimused püstitas selle nurga alt, et tegelikult ikkagi suuremad maksud võiksid kehtima jääda, mitte ära jätta neid planeeritud maksutõuse. 

Nii et olge tähelepanelikud, inimesed! Ma olen kindel, et homme, hiljemalt ülehomme hakkavad ringlema mingisugused videoklipid, kus mõni reformierakondlane räägib, kuidas nüüd jäetakse inimestele tohutult raha kätte. Ei jäeta! Jäetakse ära see, et järgmine aasta oleks veel rohkem ära võetud, aga tegelikult võetud on juba piisavalt. Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Sõerdi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Ma räägiksin selle eelnõuga seotud olulistest aspektidest. Muidu on niimoodi, et siin jäävad kõlama eelkõnelejate rõhuasetused. Aga eelkõige tuleb silmas pidada ikkagi seda, et praeguse eelnõu eesmärk – ja see eesmärk on ka [saavutatav] – on hoida maksukoormus mõõdukal tasemel, ergutada majanduskasvu ja sisetarbimist, soodustada inimeste toimetulekut. Tuleb jätta inimestele rohkem raha kätte. 

Tulumaksu tõusu ärajätmisel on mõju muidugi eelkõige üksikisikute toimetulekule ja sissetulekutele, aga väga suur ja oluline mõju kogu meie ettevõtluskeskkonnale, majandusarengule, majanduse konkurentsivõimele. Tulumaksu puhul on tõepoolest nii – ja seda on tõendanud ka OECD uuringud –, et maksukonkurentsis on just tulumaksul majandusele kõige suurem pärssiv mõju. Ja sellepärast, kui me vaatame ka maksustamise trende teistes riikides, ikkagi üldine suund on just ettevõtte tulumaksu langetada, sest selle mõju majandusele on kõige märgatavam. 

Ma toon mõned näited lähiriikidest, kellega me oleme kõige suuremas maksukonkurentsis ja konkureerime ka investeeringute ja töökohtade pärast. Need on Soome ja Rootsi. No veel mitte väga palju aastaid tagasi Rootsi ja Soome ettevõtete tulumaksu määr oli 24%. Kõigepealt Rootsi ja tema järel Soome langetas maksumäära 20%-le. Rootsil oli seda lihtsam teha, Rootsi eelarve on paremas seisus, aga Soome rahanduse olukord ei ole üldsegi mitte roosiline. Soomet ähvardab ülemäärase eelarvedefitsiidi protseduuri menetlus. Nendel on laenukoormus üle 90% [SKP-st] ja eelarvedefitsiit üle normi. Aga ometi on Soome võtnud eesmärgiks langetada ettevõtte tulumaksu 20%-lt 18%-le. Võtame Läti ja Leedu. Lätis on ettevõtte tulumaks 20% ja nad ei tõsta seda. Leedu tõstis 1% võrra oma ettevõtte tulumaksu: nad tõstsid 15%-lt 16%-le. 

Ja kui nüüd meie majanduse juurde või meie maksukeskkonna juurde tulla, siis meie ettevõtted maksavad tulumaksu jaotatud kasumilt ehk põhiliselt dividendidelt. Aga kui ettevõtte tulumaks oleks tõusnud 24%-le järgmisel aastal, siis dividendide tulumaks oleks ju 24 76-ndikku, nüüd ta jääb tasemele 22 78-ndikku. See annab ka täiendava motivatsiooni ettevõtetele dividende jagada, sealt saab riik täiendavat maksutulu ja see annab motivatsiooni ka nendele ettevõtetele, kes tegutsevad globaalsemalt, dividende jagada Eesti kaudu. Jällegi, Eesti riik saab täiendavat maksutulu. Nii et sellel eelnõul on märkimisväärselt positiivsed mõjud nii majanduse arengule kui ka inimeste toimetulekule.

Suur tänu! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Reformierakonna sangarid kiitlevad, et nad langetavad makse. Tõepoolest, Isamaa toetab enesestmõistetavalt maksutõusude ärajätmist, Reformierakonna maksutõusude ärajätmist, mida poliitilises agoonias Michali valitsus on sunnitud tegema lootuses, et see päästab nad ühiskondlikust kohtuotsusest. Hiljaks olete jäänud! Teie rong ühiskonna usalduse mõttes on läinud. Seda näitasid meile loetud nädalad tagasi toimunud kohalikud valimised, kus võimuliit sai hävitava kaotuse osaliseks – ajaloolises kontekstis hävitava kaotuse osaliseks. Eesti poliitiline kaart on seeläbi muutunud. See eeldab poliitika korrigeerimist, mida me paraku sellelt valitsuselt ei näe.  

Mis on tegelikult kogu selle majanduse lagastamise ja maksudega soperdamise tulemus? Täielik majandususalduse lõhkumine, dividendipaanika ning välisinvesteeringute ja välisinvestorite lahkumine. See näide, mille ma tõin: 2024. aastal oli välisinvesteeringute sissevoo netopositsioon 3,5 miljardit miinuses. Ei, see ei ole eraldivõetuna statistika moonutus. Vaatame järele, võtame Maailmapangast maailma riikide – mitte per capita, vaid nominaalsummades – välisinvesteeringute netopositsiooni vähenemise numbrid. Andke andeks, kus me oleme? Maailmas vähenemise mõttes suurusjärgus 20. kohal. Iraagi tasemel! Kuulge, mis meil toimub? Kõigis Läänemere ja Euroopa Liidu liikmesriikides on välisinvesteeringute netosissevool positiivne, meil aga maksebilansi [kohaselt] ajalooliselt rekordiliselt negatiivne. Miks see nii on? Miks investorid lahkuvad? Me teame seda vastust. Vastus on: täielik majanduslik ebastabiilsus. 

Ja selles olukorras on rahanduses [tekitatud] järgmine vaib. Majandus on tegelikult ära habrastatud, meil on Euroopa Liidu ajaloo – Aivar, Euroopa Liidu ajaloo! – pikim majandusseisak, kui me võtame liikmesriikide lõikes. Näete, kui kanged mehed ja naised juhivad meie maa majandust! Ja siis järgmisena on võetud ette rahandus, on võetud ette rahanduse lagastamine. 

Mida ütles meile eelarvenõukogu esimees Peter Lõhmus: Eesti liigub oma lähiajaloo pikimasse ja sügavaimasse eelarvedefitsiiti, millest väljumiseks puudub absoluutne arusaam ametis oleval peaministril, ametis oleval rahandusministril ja ametis oleval rahanduskomisjoni esinaisel, nagu on näidanud minu heatahtlikud küsimused selle kohta. Elamine stiilis: pärast meid tulgu või veeuputus! See ei vasta Eesti ühiskonna huvidele. 

Tänane hommik andis meile rahvusringhäälingu vahendusel teate, et on kogunenud Eesti mõjukaima ettevõtlusorganisatsiooni tööandjate keskliidu volikogu. Ja vähemalt sellest uudisest ma järeldasin, et see oli ühehäälne sõnum: valitsus, Kristen Michali valitsus, võtke tagasi plaanimajanduslik soperdis kliimaseaduse näol, mida Kristen Michal nii kliimaministrina koos härra Kasemetsaga kui ka peaministrina on oma isikliku leiutisena konstrueerinud kaks ja pool aastat. On ehitatud niisugust kaadervärki, kliimabürokraatia musternäidet. Ja milline on Eesti ettevõtjate ühemõtteline seisukoht? Te olete läbi kukkunud. 

Mis mandaat teil on opereerida? Demokraatlikku mandaati rahva usalduse mõttes ei ole. See oli viimane test, mida me nägime kohalikel valimistel. Võimekus praegu opereerida majanduse keerukate väljavaadete tingimustes on tegelikkuses kahjuks puudulik. Lati alt joostakse läbi isegi sellises olukorras, kus latt on asetatud põrandale. Justkui sipelgas suudetakse selle lati alt ikkagi, näete, läbi pugeda. Mustkunstitrikk! 

Järgmisena on võetud ette rahanduse lagastamine. Andke andeks, ma asetan selle laiemasse perspektiivi. Minu üleskutse kõigile vastutustundlikele parlamendi liikmetele on see: järgmise aasta eelarvet sellisel kujul ei tohi siit saalist läbi lasta, sest see viib meid sumbunud ja udusesse teadmatusse. See viib meid majandusliku ettemääramatuse, võimalike uute riskide ja maksutõusude keskkonda. Ja juba planeeritaksegi uusi maksutõuse. Valitsus hõiskab ja õnnitleb üksteist ja Eesti rahvast, et ei suudetud kaitsta positsiooni ETS2 küsimuses. Mida lubas meile peaminister Michal? Et ETS2 süsteemi tühistamise eest seistakse Euroopa kliimaministrite nõukogus. Vabandust! Ma loen uudiseid, et tegelikkuses saavutati see – panete tähele! –, et 2027. aasta 1. jaanuari asemel jõustub uus koormis mootorikütustele, nii bensiinile kui diislile, vähemasti automaksu mahu suurusjärgus hoopis 1. jaanuaril 2028. Ja selle puhul tegeleb valitsus eneseõnnitlustega. Iseendale kingitakse nelke! Kuhu me oleme jõudnud? Näete, sama sündroom, nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt liikmesriigina Euroopa Liidu poliitika teostamisel: pärast meid tulgu või veeuputus! 

Kutsun üles kõiki parlamendi liikmeid suuremale nõudlikkusele. Ma näen, et Aivar muheleb. Hea Aivar tegelikkuses ju tunnistas selle üles. Jah, see eelnõu on oma tekstilt vooruslik, kui me räägime vooruslikkuse mõõdikust. Ta jätab ära Reformierakonna ebaõnnestunud poliitika, demonteerib selle osaliselt. Aga sellele on eelnenud ühiskonda eksitav ja valetav mittevooruslik poliitika. See ei ole mitte hõiskamise või võidukuse küsimus. Näete, kus on kanged mehed ja naised riiki sisuliselt ainujuhtivas Reformierakonnas! Meie siin jätame ära enda kehtestatud maksutõuse! 

Ei, see asi, mis siin laual on ja mida me asume teisel lugemisel menetlema, on tegelikult röntgenipilt teie enda allkirjadega läbi kukkunud poliitilisest agendast. Ja saabub aeg, kui teie poliitiline mandaat kaotab ka juriidilises mõttes siin saalis kehtivuse. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, kui jätta need nelgid ja sipelgad kõrvale, siis Urmas Reinsalu ju tahtis välisinvesteeringute näitel väita, et vahel võib stabiilsus olla olulisem kui maksulangetus. Sellega saab täiesti nõus olla. Lõpuks on poliitikas kõik inimesed. Me oleme kuulnud rahandusministrit selgitamas, et ta ei ole õnnelik mitme eelnõu üle, mida ta siin saalis on kaitsnud, aga inimesed lihtsalt ei mõista vastutustundliku eelarvepoliitika tähtsust. Tõepoolest, sellist tellimust ei ole otse valitsusele esitatud. Ja ta nüüd ootab, et inimesed saaksid aru ja hakkaksid nõudma vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Ma arvan, et seda ei juhtu. Aga miks seni ei ole tellimust olnud? Ma ütlen ausalt, ükski valija ei kujutanud ette, et Reformierakond võib teha sellises puudujäägis eelarve ja kasvatada võlakoormust nelja aastaga sellises mahus. See lihtsalt ei tulnud pähe. Keegi ei tulnud selle peale, et öelda: "Jürgen Ligi, ära tee!", sest ta on kogu aeg seisnud mingite teiste asjade eest, teiste väärtuste eest ka rahanduspoliitikas. 

Ja teine inimlik aspekt täna saalis. Tõesti, Aivar Sõerd väga ilusti kirjeldas valitsuse lootust, kuidas läheb paremaks, kuidas majanduse näitajad osutuvad positiivsemaks, kui prognoosis on olnud. Puudujääk, mis praegu on 4,5% SKP-st, justkui iseenesest kaob või haihtub. See lootus, et läheb paremini, ma arvan, on meil kõigil. Samas on 4,5% puudujääki ilma sisulise paranemiseta nelja aasta perspektiivis niivõrd sügav miinus, et sellest iseenesest majanduskasvuga välja ei tule. Aga väga paljud arvavad, et on võimalik majanduskasvuga ennast siit välja vinnata. 

See oli äkki aasta tagasi, kui Rahandusministeerium esitas analüüsi selle kohta, et kui me nüüd, ma ei tea, kahe-kolme aastaga jõuaksime Suurbritannia heaolu tasemele või mõne teise riigi heaolu tasemele, kas see tähendaks, et maksulaekumiste paranemise tõttu meil puudujääk kaob. Ja vastus oli, et ei, seda ei juhtu. Ja seni on praegune puudujääk veel sügavam kui see, mille põhjal prognoose tehti. Nii et iseenesest me siit välja ei tule. Ja väga kahju on öelda, et valitsuse lootus, et 4,5%-lisest puudujäägist saab pool protsenti ülejääki – no sellist asja ei saa juhtuda. 

Tanel Kiik rääkis väga põhjalikult maksumuudatuse jaotuslikest mõjudest, mida seletuskirjas on kirjeldatud. Siin puldis tehtud sõnavõttude põhjal tundub, et võib-olla see on maailmavaateline vaidlus, et kes siis võidab ja kes siis kaotab. Tegelikult ei ole. Need numbrid, mis on ka seletuskirjas olemas, näitavad üheselt, et muudatus on kasulik jõukatele, madalapalgalised inimesed sellest ei võida. Vaidlus, kas see raha jääb inimesele kätte, kas see antakse talle, kas see jäetakse ära võtmata, on teisejärguline. Küsimus on muudatuse iseloomus: see on jõukaid premeeriv muudatus. 

Ja ka maksuküüru kaotamine, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 700 euroni kõigi jaoks – need on kõik analoogsed, need on kõik sarnase iseloomuga muudatused. Seega, ebavõrdsus sissetulekutes, piirkondlik ebavõrdsus, sest suures osas Eesti piirkondades teenitakse alla keskmise palka – kõik need otsused suurendavad ebavõrdsust, ja väga mitmes dimensioonis. 

Nüüd, IMF-i soovitus. Tõesti, maksuküür ei meeldi väga paljudele – võib selle küüru kaotada, võib teistmoodi teha. Soovitus oli, et tehke küüru kaotamine eelarveneutraalselt ehk tõstke maksumäära kõigi jaoks ja proovige õiglust säilitada. Kui praegu küüru all madala palga teenija maksab vähem maksu kui kõrge palga teenija, siis ka protsendina sissetulekust tema makstav maksumäär on madalam, siis proovige seda säilitada. Seda saab säilitada astmelise tulumaksu abil. Seega vastused on olemas, rahvusvahelised soovitused on olemas, aga millegipärast valitsus sulgeb silmad ja teeb ikkagi otsuseid ... 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

... mis premeerivad jõukaid. See iseenesest ei ole ju üllatav, kui maailmavaatest lähtudes ka siin küsijad tituleerisid ennast klassikalisteks liberaalideks. Muidugi, see on loogiline. Aga mis minu jaoks üllatav on, on see, et miks seda siis eitada. Muidugi, numbrid näitavad: jõukad võidavad. Miks ei või siis öelda, et me seisame jõukate eest, me panemegi vaesed intressi maksma? Me kõik näeme, et see nii on, miks siis seda häbeneda? Kui sa julged teha, siis julge tunnistada. Aga eks see taju, et võib-olla päris toetust sellisel viisil jõukate premeerimisele ühiskonnas ei ole, on olemas. 

Eraldi tahaksin jõukate premeerimise kõrval välja tuua värske vaesuse statistika. Me näeme, et maksumuudatusest võidavad jõukad, me näeme, et Eestis kasvav arv lapsi elab vaesuses või absoluutses vaesuses, igas klassis mõni laps. Need on lapsed, kelle peres napib raha toiduks, huvitegevuseks, talveriiete ostmiseks. Kiire arvutus kas või selle 2% võrra tulumaksu tõusu ärajätmise kohta. Kui seda muudatust ei oleks, siis igale vaesuses või absoluutses vaesuses elavale lapsele me võiksime maksta kuus ligi 2000 eurot peo peale. Igale lapsele, kes elab absoluutses vaesuses, 2000 eurot kuus! Vaat see muudaks elusid! Aga see maksumuudatus, mida me täna arutame, tegelikult sellisel määral elusid ei muuda. 

Nii et võiks ikka Eesti ühiskonna jaoks oluliste küsimuste lahendamisega tegeleda. Ja kui on soov jõukaid premeerida, siis võiks selle ka ausalt välja öelda. Sotsiaaldemokraadid peavad õigemaks üksikvanemate ja madalapalgaliste perede toimetuleku parandamist, aga sealjuures ka vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Selline küüniline ajalukku minev lähenemine, et me langetame maksu laenuraha eest ja langetusest võidavad jõukad, intresse aga maksavad tagasi kõik – no ma tahaks näha, kes seda suudab ületada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 734 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 13. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 736 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Head kolleegid! Teen ülevaate sellest, mismoodi komisjonis eelnõu on käsitletud. Rahanduskomisjon arutas eelnõu istungitel neli korda: 10., 13., 17. ja 18. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 27. oktoobril kella 17.15-ks ei tulnud ühtegi muudatusettepanekut ei Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt. 

Komisjoni 10. novembri istungil osalesid riigikontrolör Janar Holm, õiguskantsleri esindajad Evelin Lopman ja Kristi Lahesoo, Rahandusministeeriumi esindajad asekantsler Sven Kirsipuu, eelarvearenduste osakonna juhataja Eneken Lipp, nõunik Sille Preimer ja riigikassa osakonna juhataja Janno Luurmees. Komisjoni jõudis ka arvamus eelnõu kohta Siseministeeriumist ja Vabaühenduste Liidust. 

10. novembri arutelul oli küsimus, kas see eelnõu peaks minema samasugusena edasi või võiks sinna teha erinevat laadi muudatusi. Eelnõu menetleja ehk mina olin nimelt pannud eelnõu lugedes tähele, et seda saab mitut moodi paremaks muuta. Aga üks ettepanek tuli [regionaal]ministeeriumilt, mille esitas Sulev Liivik, kes selleks hetkeks … (Sumin saalis.)

Head kolleegid, kui te tahate aru pidada, siis pidage palun siit saalist väljaspool. Vastasel juhul ettekandja ei saa rahulikult oma ettekannet pidada. Loodetavasti austate nii palju ettekande pidajat. Aga palun, Maris Lauri, jätkake!

Aitäh! See [ettepanek] on siis regionaalministeeriumi poolt, mis puudutab kohalike omavalitsuste finantsgarantiid. Osutati sellele, et võiks teha muudatuse, et kui Riigikogu võtab eelarveaasta kestel vastu õigusakte, mis vähendavad omavalitsuste tulusid või suurendavad nende kulusid, siis peaks riik omavalitsustele need kompenseerima. Samas täpsustati, et see garantii kehtiks ainult omavalitsustele antud ülesannete puhul. Üldiselt maksumuudatused ei jääks selle garantii alla. Samuti räägiti sellest, et tuleks ... (Hääled saalis, juhataja helistab kella.)

Palun jätkake!

Aitäh! Samuti leiti, et tuleks korrigeerida alusharidusega seotud sätteid, kuna menetluse käigus jäi tollesse seadusesse lisamata lasteaiaõpetajate palkade toetust reguleeriv osa. Nimelt, alusharidusseaduse menetlemisel selgus, et selles puuduvad sätted, et toetusfondist makstavad toetused, ka lasteaiaõpetajate palgatoetus peavad olema määratud valdkondlikus seaduses. Ja et selline eraldis oleks seaduspärane, tuleb teha mõningad korrigeerimised. 

Sven Kirsipuu kommenteeris Siseministeeriumi pöördumist. Tegemist oli tõesti kummalise pöördumisega. Nimelt on teadaolevalt nii, et valitsus määrab ühe konkreetse ministri konkreetset eelnõu esitama. Nüüd soovis üks minister minna mööda selle eelnõu esitamisest oma ettepanekuna. Sellist praktikat ei saa heaks pidada. Kõikidel ministeeriumidel on olnud võimalus eelnõu menetlemise ja kooskõlastuse protsessis oma seisukohti välja tuua ja valitsus valib just nimelt selle lahenduse, mis on sobiv. Seda on ka tehtud. 

Lisaks tuli esimese lugemise käigus arutelu alla strateegilise partnerluse teema. Ministeeriumi poolt selgitati, et iga ministeerium saab toetusi anda ainult oma valdkonna piires. Avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse juhend viitab, et tegevustoetuste puhul aruandlust ei peagi nõudma. Aruandlust nõutakse ainult projektitoetuste puhul. Praktikas on tekkinud olukord, millele on viidatud erinevate kontrollide puhul, et strateegiliste partnerite valimise läbipaistvus ja õiguspärasus pole alati selged. Juhtub nii, et mingisugusel hetkel valitakse organisatsioon võib-olla täiesti põhjendatult, kuid seejärel jagatakse organisatsioonile toetust nii, et ei jälgita, kas saavutatakse neid eesmärke, mida on vajalikuks peetud. Strateegilist partnerlust see eelnõu otseselt ei reguleeri, kuid reaalsus on see, et eelnõuga muudetakse riigipoolsete toetuste jagamine selgemaks ja arusaadavamaks. Sellele vajadusele on osutanud mitmed organisatsioonid, sealhulgas ka Riigikontroll. 

Nüüd komisjoni muudatustest, mida arutati 10. novembri istungil. Esiteks, juba eelnõu esimesel lugemisel tõusetunud küsimus eelarvereegli muutmise kohta. Selle muutmise vajadust ei ole. Võiks jääda kehtiva juurde ja võtta eelarvereegli muutmine välja. Samuti tekkis küsimus eelnõus toodud Euroopa Liidu eelarvereeglite kirjelduse kohta, mis on üpris keerukalt sõnastatud, tuues sisse mõisteid, mida eelnõus ei ole selgitatud. Seetõttu tekiks justkui vajadus, et ka neid mõisteid peaks selgitama, aga see muudaks eelnõu veelgi keerulisemaks. 

Tekkis ka küsimus mõõdikute kohta, mida tuleks seaduses selgemalt reguleerida. Samuti oli küsimus, mismoodi peavad ministrid ja põhiseaduslikud institutsioonid riigieelarve piires tehtud muudatustest, milleks nendele on seaduses antud võimalus, teavitama. Nad võiksid seda rahanduskomisjonis kohe teha. Praegu on eelnõus see, et nad peavad teavitama, aga tähtaega ei ole antud. Lisaks sinna juurde viite, et seda tuleb teha kohe, mitte mingite kuude möödudes. Samuti on tekitanud väga palju mitmeti mõistetavust väljend "tegevuse ümberkorraldamine", mis on seotud ülekantavate vahenditega. See vajaks erinevates kohtades sõnastuse lihtsustamist ja täpsustamist. 

Õiguskantsleri esindaja osutas sellele, et riigieelarve baasseadus on väga keeruline seadus. Seda ongi väga palju arutatud. Ta kinnitas, et nende hinnangul lähevad asjad järjest paremaks, ja avaldasid heameelt toetuste reguleerimise üle. Seda just nimelt sellest aspektist, et seni on olnud palju sellist regulatsiooni määruste tasandil, nüüd tuuakse see seadusesse: näiteks toetuste tagasinõudmine, viiviste ja intresside määramine. Samuti osutas õiguskantsleri esindaja, et eelarvest on selgemini näha, millised on seadusest tulenevad kulud, mida Riigikogu muuta ei saa. Ta osutas, et endiselt on murekohaks Riigikogu otsustusõiguse küsimus. Ta esitas küsimuse, kas ei võiks näiteks tuua välja eraldi need teemad või read, mis seadustest tulenevad ja mida ei seota eesmärkidega. Aga selle peale vastati, et mõned arvestuslikud kulud peaksid mõõdikute süsteemis siiski olema. Kui astutakse mingi samm, tehakse mingi toetus, näiteks üksikvanemate absoluutse vaesuse vähendamiseks ja tõstetakse üksikvanema toetust, siis sellel on ju olemas ka omaette eesmärk. Nii et kuigi see on seaduses ette nähtud, tuleks ikkagi ka selle juurde tuua mõõdetav tulemus. 

Riigikontrolör Janar Holm osutas sellele, et eelnõus on päris palju olulisi muudatusi. Samuti puudutas ta strateegilise partnerluse teemat ja kiitis seda, et toetuste eesmärgid ja tulemused on nende muudatuste puhul paremini jälgitavad. Tekib võimalus raha kasutamist paremini kontrollida. See protsess teeb küll ministeeriumi jaoks protsessi töömahukamaks, kuid kulutuste läbipaistvust ja kontrollimise võimekust tuleb kindlasti eelistada.

Rahandusministeerium esitas ka mõned kommentaarid nende ettepanekute kohta, mis esitati komisjoni esindaja poolt. Lühikese diskussiooni järel said need muudatusettepanekud ette valmistatud, mida arutati 13. novembri istungil. 

Ma puudutaksin võib-olla kõige olulisemaid muudatusi. Üks muudatus on muudatusettepanek nr 2, kus tuuakse sisse viide Euroopa Liidu dokumentatsioonile. Nagu ma enne kirjeldasin, kui tuua kogu see definitsioon meie eelnõusse, siis see eeldab täiendavate mõistete sissetoomist ning eelnõu muutuks raskelt jälgitavaks. Samuti tehti need muudatused, millega jäävad muutmata eelarve piirid. Need jäävad selliseks, nagu nad on, aga sõnastuses, mis on praeguses eelnõu variatsioonis. Edaspidi koostatakse eelarve ja eelarvestrateegia nii, et struktuurne puudujääk ei ületa 0,5% SKP-st, kui võlg on üle 30%, ja kui võlg on alla 30%, siis struktuurne puudujääk võib olla kuni 1% SKP-st. 

Siis on veel üks muudatus ehk [lähen nüüd] mõõdikute juurde. Mõõdikute selgituseks tuleb muudatusettepanek nr 7. Mõõdikud peavad olema otseselt seotud programmi eesmärkidega ja olema perioodiliselt mõõdetavad, et hinnata muu hulgas rahaliste kulutuste efektiivsust ja tulemuslikkust. Seda muudatusettepanekut arutati nii 17. kui ka 18. novembri istungil, sellepärast et tekkis küsimus, kas võiks mõõdikuid veel täpsemalt defineerida. Väga elava arutelu järel leiti, et tuleks jääda selle ühelauselise sõnastuse juurde, kuna muud variandid võiksid tuua kaasa selle, et seletuskiri muutub väga mahukaks. 

Diskussioonis oli ka kindel osutus sellele, et kui ministeeriumid ja muud asutused hakkavad oma mõõdikuid uuel aastal üle vaatama – see on nende kohustus –, siis nad peaksid jälgima seda sõnastust, mis tuleks seadusesse. Nad peaksid tooma oma dokumentatsioonis, kus nad neid mõõdikuid sätivad, selgituse ja seose, mismoodi konkreetne mõõdik seostub konkreetsete kuludega ja kuidas need kulutused võivad tulemust mõjutada. Kindlasti on oluline, et selliste diskussioonide ja nende mõõdikute hindamise juures oleksid ka Riigikogu teised komisjonid oma valdkondliku teadmisega olemas, et nad suudaksid hinnata ka tulemusnäitajate väärtust selles kategoorias, mida me tegelikult soovime saavutada. Erinevates arengukavades on neid olnud päris rohkelt. 

Edasi, muudatusettepanek nr [11], sõnastuse täpsustamine. Ministril on õigus muuta riigieelarvega kindlaksmääratud ministeeriumi valitsemisala piirmääraga vahendite riigiasutuste või nende gruppide eelarve liigendust ja programmi tegevuse majandusliku sisu detailset liigendust ületamata valitsemisala programmi tegevuse piirmääraga vahendite muutmiseks riigieelarves sätestatud ulatust ja tingimusi. See võib kõlada keeruliselt, kuid sisu on selles, et minister ei tohi ületada neid piire, mis iga-aastases riigieelarves on ette seatud. Ta saab neid muudatusi teha siiski ettenähtud piirides. Eelnev, varasem sõnastus jättis tõlgendamise võimaluse. 

1[2]. muudatusettepanekuga sai lisatud ka see, et nendest muudatustest, mida ministeeriumid või põhiseaduslikud institutsioonid teevad riigieelarve kulude juures – ma pean rõhutama, nendes piirides, mida konkreetse eelarveaasta eelarves on võimaldatud –, tuleb kohe teavitada Riigikogu rahanduskomisjoni. 

Lisaks toon välja, et eelnõu jõustumise kuupäev muudetakse 29. detsembriks. Eelnõu praeguses versioonis on 1. detsember, mis reaalselt ei ole võimalik. Mõned sätted jõustuvad ka 2026. aasta 1. märtsil või 2027. aasta 1. jaanuaril. Muudatusettepanekuid sai 17 ja nad said kõik komisjonis konsensusliku toetuse. 

Komisjonis tehti ka otsused: võtta eelnõu päevakorda 19. novembril – konsensuslikult –, lõpetada teine lugemine – konsensuslikult – ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis võetakse eelnõu päevakorda ja viiakse läbi lõpphääletus 3. detsembril. Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Minu poolt hetkel kõik. Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on tõepoolest küsimusi. Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Proua ettekandja! Minule teeb muret see, et selle seadusemuudatusega väga oluliselt kahandatakse Riigikogu rolli ja palju olulisemaks tõusetub see nelja-aastane raamistik, mille valitsus, mitte Riigikogu, esitab Euroopa Komisjonile ja mida siis hakatakse jälgima. Eduaruandeid tehakse jätkuvalt, aga selle määruse sõnastus on ikkagi nii tugev, et öeldakse, et kui märgatakse kõrvalekaldeid nelja-aastasest plaanist, siis tulevad kohustusliku iseloomuga soovitused, kuidas kõrvalekalletest nelja-aastase plaani juurde tagasi tulla. See ju tegelikult Riigikogu tegeliku otsustajarolli eelarve puhul võtab ära. Esiteks, kuidas te seda kommenteerite? Kas ma olen asjast õigesti aru saanud? Ja teiseks, miks te seda esile ei toonud, et jäme ots läheb tunduvalt rohkem valitsuse kätte ja Euroopa Komisjoni kätte?

Ei, jäme ots jääb endiselt Riigikogu kätte, sest põhiseaduse kohaselt kinnitab Riigikogu iga aasta eelarve. Samas on olnud diskussioone, et kui me vaatame pikaajalisi investeeringuid, mis eraldatakse mitmeks aastaks, siis kas neid on kuidagi võimalik Riigikogu poolt seadustada. Meie põhiseadus seda ei võimalda. Me ei saa teha mitmeaastaseid eelarveid. Osas riikides mingis ulatuses on see võimalik, meil näiteks ei ole. 

Tuletan meelde, et Euroopa Liidu eelarvereeglistikud kehtivad ka praegu ja neid on ka varem olnud. Nendel eri aastate kavadel on erinevad nimetused, aga erinevad reeglistikud kehtivad praegugi, nagu need on ka varem kehtinud. Nii et selles mõttes nende juriidilises jõus midagi ei muutu, lihtsalt arvestuslikud parameetrid, mille järgi neid hinnatakse, muutuvad. Me räägime eelkõige netokuludest. 

Ja soovitused soovitusteks, siiski on soovitatav, et neid järgitakse. Kui mõni riik leiab, et ta ei järgi – ütleme niimoodi, et Euroopa Liit on siiski riikide vabatahtlik ühendus –, siis tal ongi valida, kas käituda kokkuleppe kohaselt või loobuda selles liidus osalemisest. Siin on sellised variandid. Ja kui on olemas konkreetsed põhjendused, mispärast teatud reegleid ei saa jälgida, siis neid ka arvestatakse. Need klauslid on ka olemas.

Martin Helme, palun!

Ai-ai, Maris, nüüd sa lihtsalt valetasid meile. Ei jää Riigikogu kätte! Selle seadusega võetakse [meie õigusesse] üle Euroopa Liidu määrus, mis muudab sisuliselt riigieelarve seaduse muutmise dünaamiliseks ehk Riigikogult võetakse põhiseadus alt ära ja [otsustusõigus] läheb komisjonile. 

Ja soovitused soovitusteks, neid ei pea täitma – see ei vasta tõele. Uues süsteemis on kirjas – sellessamas Euroopa Liidu määruses, mille see seadus [meie õigusesse] sisse toob –, et komisjonil on õigus anda kohustusliku [iseloomuga] soovitusi, mida liikmesriigid peavad täiel määral arvesse võtma. Ühtlasi kehtestatakse selle määrusega meile rangem kulurežiim, millega piiratakse liikmesriikide vabadust ise kulutusi teha ja kulutusi muuta. 

Nii et jutt sellest, et meil praegu kõik see juba on ja midagi ei muutu, on lihtsalt vale. See on lihtsalt vale! Ja kõigele lisaks luuakse Euroopa Liidu aruandlusega täiesti uus järelevalverežiim või järelevalvesüsteem. Nii et see jutt, mida sa siin Rainile vastates ajasid, on lihtsalt vale.

Aitäh! Kahtlematult on igal Riigikogu liikmel ja üldse Eesti Vabariigi kodanikul õigus oma isiklikuks arvamuseks. Mina selle arvamusega ei nõustu. Ma jään selle juurde, et Eesti on vabatahtlikult liitunud Euroopa Liiduga. Olles ühe ühenduse liikmed, on meil võimalus osaleda läbirääkimistes, saada teatud kokkulepped ja kompromissid. Nende kompromisside üle peetavateks läbirääkimisteks muide annab Riigikogu alati ka oma mandaadi ja [kehtestab] piirid, mille ulatuses läbi räägitakse. On selge, et nendes raamides me teeme kokkulepped. Ja kokkulepetest kas peetakse kinni või ei peeta kinni. Kui me oleme teinud mingid lepped ja need on tehtud selle põhjal, nagu Riigikogu on ministritele ja valitsusele läbirääkimisteks mandaadi andnud, siis on kõik seaduspärane. Lisaks ma kinnitan veel, et Riigikogu endiselt [arutab] valitsuse esitatud riigieelarve läbi ja võtab selle vastu. Ei võta Euroopa Komisjon meie eest riigieelarvet vastu ega ütle, milliseid kulutusi me tohime teha ja milliseid kulutusi me ei tohi teha.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, seadusega muudetakse ka regulatsiooni, mis kehtib nende tegevustoetuste ja projektitoetuste puhul, mida riigieelarvest makstakse. Sealhulgas keelatakse keskvalitsusevälistele [juriidilistele] isikutele tegevustoetuste maksmine. Sellega seoses on Siseministeerium esitanud muudatusettepanekuid ja Vabaühenduste Liit on teinud pöördumise kirja teel, sest neile valmistab muret see, et strateegilise partnerluse lepinguid, mis on sõlmitud tegevustoetusena keskvalitsuseväliste juriidiliste isikutega, tulevikus teha ei saa. Milline on teie arusaam nii sellest eelnõust kui ka komisjoni arutelude käigus saadud Rahandusministeeriumi ja ministri vastustest? Millisel kujul strateegiline partnerlus saab tulevikus jätkuda ja kas üldse saab?

Strateegiline partnerlus saab kindlasti jätkuda. Igal ministeeriumil on vastavalt oma pädevusele õigus jagada tegevustoetusi ja projektipõhiseid toetusi. Projektipõhised toetused tähendavad seda, et seatakse konkreetsed eesmärgid konkreetse projekti elluviimiseks. Erinevate protsesside puhul on aga juhtunud see, et algselt projektipõhised toetused on muutunud sisuliselt tegevustoetusteks, mis ei ole üldse seotud mingite eesmärkidega. Toetusi on jagatud sellepärast, et üks või teine vabaühendus on kuulutanud, et nad tegelevad selle või teise asjaga, et see on nende eesmärk. See ei ole läbipaistev riigi raha kulutamine. 

Toodud muudatused, nii nagu märgivad ka õiguskantsler ja riigikontrolör – tõesti, ma lugesin need materjalid põhjalikult läbi –, toovad jah kaasa teatud muudatused nendes protsessides, kuid need toovad kaasa ka selle, et riigil on parem ülevaade, mille jaoks raha kasutatakse. Ka strateegilised partnerid ei saa eeldada, et nad on ühest hetkest alates igavesti partnerid ja saavad rahalisi toetusi. Nad peavad teatud juhtudel ikkagi välja tooma, milleks nad raha kulutavad, kas nad saavutavad eesmärke, mille nimel nad tegutsevad, ja mis samme nad selleks astuvad.

Lihtsalt tegevustoetuse andmine selleks, et üks või teine MTÜ saaks eksisteerida, ei ole riigi seisukohalt mõistlik. Riigi eesmärk on ikkagi, et riigi raha, kõigi maksumaksjate raha või ka laenuraha oleks kasutatud tulemuslikult. See annab selleks võimaluse. Kui on sellised partnerid, kes tõesti on strateegilised, sellepärast et nad on tegutsenud pikka aega ja täidavad mingisuguseid ülesandeid, siis kahtlematult on [neil koht] ka uues süsteemis. Neil on ka natuke muudetud või korrastatud süsteemis võimalus näidata, et nad tõesti tegelevad [vajalike] asjadega, et nad tõesti saavutavad mingeid tulemusi.

Aivar Sõerd, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Riigikontrolör rääkis oma aastapäevakõnes meile siin hiljuti, et kahjuks on olukord selline, et riigieelarve eesmärkide ja mõõdikute puhul on Riigikogu saadetud helikopteri lennukõrguse asemel süvakosmosesse. Täpselt nii ongi! Tuletame meelde näiteks mõõdikud, kus Justiitsministeeriumile eraldatava raha tulemuslikkust mõõdetakse sellega, kas inimesed tunnevad ennast kodutänaval turvaliselt. Kui me praegu selle sõnastusega, mis siin on välja pakutud, jääme sellisele deklaratiivsele tasemele, siis olukord ju ei parane. On võimalik väita, et kui kurjategijad istuvad vanglas, siis inimesed tunnevad ennast kodutänaval turvaliselt. Sellepärast ma pakkusin välja sõnastuse, et iga mõõdiku puhul tuleb anda selgitus ja mõjuhinnang, kuidas need on omavahel seotud. Ometi te lükkasite selle tagasi. Äkki peaks ikkagi selle tingimuse sisse viima, mis ma pakkusin, et tulemusnäitajate ja mõõdikute süsteem oleks natukenegi tõsiseltvõetavam?

Aitäh! Nagu ma enne juba ütlesin, meil oli sellel teemal elav diskussioon. Esiteks, seaduses toodaks praeguse muudatusega esimest korda viide, millistele tingimustele peaksid ühed või teised mõõdikud vastama. Praegu ei ole sellist reeglistikku kehtestatud. Seetõttu ma arvan, et on ka terve hulk mõõdikuid, mille sisuline väärtus on nullilähedane või isegi täitsa null. See seaduses tehtav muudatus peaks sundima ministeeriume vaatama oma mõõdikud üle just nimelt sellest vaatenurgast, kas need vastavad tingimustele. Ma loodan, et sellega hakatakse uuel aastal elavalt tegelema. Ma ei ole nii optimistlik, et juba detsembris seda tegema hakatakse, aga uuest aastast ehk [lähtutakse protsessis] just nimelt sellest vaatest, millised mõõdikud on need õiged ja paremad ning mis vastaksid just nimelt eesmärgile, et oleks võimalik välja tuua seos kulutuse ja saavutuse või tulemuse vahel. See on mitmetahuline ja keeruline protsess, erinevate osapooltega protsess.  

Kahtlematult tuleb selgitused, miks üks või teine mõõdik valitakse, anda, aga need ei peaks olema iga-aastases riigieelarves, need ei peaks olema iga-aastase riigieelarve seletuskirja kaasnev osa. Me näeme, et meie riigieelarve seletuskiri on sadu lehekülgi pikk. Kui me hakkaksime nõudma, et seal peavad olema ka mõõdikud – loodetavasti nende hulk väheneb, neid on mõttetult palju –, kui nende seletusi või nende tausta hakataks välja tooma, siis seletuskirja maht võib mitmekordistuda. 

Juba praegu on olukord, kus enamik Riigikogu liikmeid ei loe riigieelarve seletuskirja läbi. Väga paljud ei vaevu lugema isegi neid osi, mis puudutavad nende põhikomisjoni. Veelgi paksem ja pikem seletuskiri ei aita sellele kaasa. Küll saaksid Riigikogu liikmed nende mõõdikute kujundamise protsessi sekkuda just nimelt selle kaudu, kui näiteks maaelukomisjonis või sotsiaalkomisjonis või kultuurikomisjonis vastava valdkonna teemasid arutataks ja diskuteeritaks selle üle, millised need mõõdikud on, millised on kõige paremad näitajad, mille alusel hinnata selle valdkonna tulemuslikkust ja ka rahakasutust.  

Ma arvan, et see töö ei pruugi esimesel aastal olla täiuslik, aga loodetavasti sisseviidav muudatus ergutab Riigikogu komisjone, ministeeriume ja teisi asjaosalisi süvenema sellesse materjali. Ja need täiendavad materjalid iga-aastase riigieelarve seletuskirjas, miks ühte või teist mõõdikut kasutatakse, saab lisada seletuskirja kas viidetena või kui on tegu elektroonilise dokumendiga, siis näiteks lingina. 

Martin Helme, palun!

Maris, sa enne ütlesid, et sina minu arvamusega ei nõustu. Aga kas sa vähemalt nõustud tekstiga, mis paberi peal on? Kas sa selle Euroopa [Parlamendi ja nõukogu] määrusega nr 2024/1263 nõustud? Seal on ilusti kirjas, et tehakse nelja-aastase perioodiga eelarveplaan, mis kinnitatakse. See ei ole tegelikult kokkuleppel, komisjon ütleb meile, mida me tohime ja mida me ei tohi. Siis on aruanded, siis on eduaruanded, siis on kohustusliku [iseloomuga] soovitused, mida tuleb täiel määral arvesse võtta. Kui neid arvesse ei võta, siis hakatakse meile trahvi tegema või peetakse euroraha kinni.

See on raamistik, mis praeguse seadusega Eestile ette kirjutatakse. See ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 65, millest sa siin enne rääkisid. Euroopa Liitu me võisime 2003. aastal vabatahtlikult astuda, aga mitte keegi ei rääkinud tol korral sellest, et me anname kogu oma eelarve otsustamise protsessi Brüsselisse. Vastupidi, kõik kinnitasid nii, nagu praegu sina siit puldist, et seda ei juhtu küll mitte kuidagi mitte kunagi. Ehk siis teisisõnu, jälle valetati meile. Nii et olge nüüd inimesed ja tunnistage üles, mis käkki te keerate! Ei pea valetama meile kogu aeg!

Aitäh! Ma jään sinuga sügavalt eriarvamusele. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No teatavasti Euroopa uue perioodi eelarve läbirääkimised on käimas ja on keerulised, aga üks [teema] nendel läbirääkimistel lisaks rahale on see, et Euroopa Komisjon tahab väga selgelt siduda riikide rahasaamise sellega, et täidetakse reegleid. See on üks asi. 

Ja teine asi on tõepoolest see määrus, mis väga selgelt, sõna-sõnalt ütleb, et enne, kui liikmesriigid teevad tähtsaid otsuseid oma majandus-, sotsiaal-, tööhõive-, struktuuri- ja eelarvepoliitika arengu kohta, võtavad nad nõuetekohaselt arvesse artikli 3 lõike 3 punkte a ja b. Ja seal on osutatud, et kui nad ei järgi seda, võib see kaasa tuua a) edasised soovitused, b) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 121 lõike 4 kohase komisjoni hoiatuse või nõukogu soovituse ja c) kas sellel määrusel või ühel kahest teisest määrusest põhinevad meetmed, mis sisuliselt on juba trahvid. Ikkagi see valitsuse esitatud nelja-aastane raamistik saab juhtivaks ja Riigikogu võimalused riigielu eelarvega mõjutada muutuvad ahtamaks. Kas sa nõustud sellega?

Aitäh! Ei, ma ei nõustu selle seisukohaga. Meil on ka praegu olemas mitmeaastased eelarveraamistikud. Ka praegu toimuvad läbirääkimised, ka praegu on olemas soovitused ja on olemas ka erinevad trahvimehhanismid, mida väga palju ei ole rakendatud. Nii et kõik need on olemas. Ma lihtsalt tuletan meelde, et Euroopa [Liidu] jagatavad toetusvahendid on Euroopa Liidu kodanike makstud maksud. Jah, ka Eesti, aga samuti Saksamaa, Soome, Läti ja Leedu – eri riikide kodanike makstud maksud. On selge, et nii nagu Eesti riigis tuleb maksuraha kasutamist hoolikalt jälgida ja kaaluda, tuleks seda teha ka Euroopa tasandil.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Tulen taas strateegilise partnerluse juurde. Siin iseenesest võib olla kaks olukorda. Meil on, arvestades Eesti väiksust, näiteks muuseum või akrediteeritud labor. Meil on palju valdkondi, kus tegutsebki üks spetsiifiline ettevõte. Kas neile tegevustoetuse maksmiseks tuleks ka teha avatud taotlusvoor? 

Ja teiseks, Vabaühenduste Liidu kiri ja Siseministeeriumi muudatusettepanekud tegelikult absoluutselt ei ole sellele vastu. Nad ütlevadki, et muidugi, läbipaistvust on vaja, aruandlust on vaja, mõju saavutamist tuleb nõuda. Seda saab teha ka tegevustoetuse raames määrust täpsustades. Huvitav, miks on valitud see teine tee ja miks seda on tehtud nii, et tegelikult mõjutatud osapooli ei kaasatud?

Esiteks, ma kindlasti osutan sellele, et meil võib hetkel olla ühes või teises valdkonnas üks või teine eraõiguslik asutus, organisatsioon, kes täidab riigi ülesandeid. Esialgu võib tunduda loogiline [küsida], miks me peaksime uuesti konkursi tegema. Aga minu arvates tuleb ka üheleainsale organisatsioonile rahaeraldust tehes seda alati kaaluda. Seda enam, et praegu on üks teenusepakkuja partner, aga mingil hetkel ehk tuleb ehk teine või kolmas juurde. Me ei tohi välistada sellist olukorda, et tuleb juurde.

Need muudatused, mis tehakse seaduses riigi toetuste jagamiseks, on tehtud selle eesmärgiga, et nende toetuste jagamine saaks korrastatud. Ma osutan sellele, et nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör on korduvalt viidanud selle muudatuse vajadusele. Nii vabaühendused kui ka muud mittetulundusühingud saavad jätkuvalt toetusi taotleda, kuid projektitaotluse vormis. Sellist toetust tegevustoetusena ei anta, et asjad oleksid üheselt selged. Ja just nimelt selline lahendus on valitud õiguskantsleri ja riigikontrolöri märkuste põhjal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kaks sellist küsimust. Te ütlesite, et enamik kolleege ei ole seda riigieelarvet läbi lugenud. Äkki te ütlete, on teil täpsemaid luureandmeid, kui palju neid kolleege on, kes seda läbi lugenud ei ole? Mis see protsent on? Ja teine küsimus. Õiguskantsler on siin muu hulgas juhtinud tähelepanu, et jätkuvalt ei vasta see meie tubli eelarve põhiseaduse mitmele paragrahvile. Konkreetselt mainis ta nüüd § 115. Mida te selle peale kostate?

Aitäh! Ma ei suuda teile öelda, kes meist siin on kogu eelarve läbi lugenud, kuid oma kontaktide [põhjal väidan], et neid, kes iga-aastase eelarve isiklikult läbi on lugenud, ei ole enamik. Väga paljud loevad läbi selle osa, mis neid huvitab või mis komisjoni töös neid puudutab. Väga paljud piirduvad nende tutvustustega, mida ministrid teevad, või sellega, mida nad ise juurde küsivad.

Ma osutan nimelt sellele, et tõenäoliselt neid Riigikogu liikmeid, kes on iga-aastase riigieelarve lugenud kaanest kaaneni läbi, on väga vähe. Kuulates küsimusi riigieelarve protsessis, see tunne tekib. Ma tõesti ei tea, kui palju neid on, sest selle kohta statistikat teatavasti ei tehta. Aga minu arvates on see lähenemine täiesti loogiline, et inimesed tegelevadki teemadega, mis on nende jaoks kõige olulisemad. Ja rahanduskomisjoni liikmed on need, kes eelarvesse sügavuti lähevad. 

Mis puudutab riigieelarve põhiseaduspärasust, siis õiguskantsler on ühe korra osutanud sellele – see on päris hulk aega tagasi –, et eelarve ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas. Hiljem ta ei ole seda korranud, ja väga lihtsal põhjusel. Kui süveneda põhiseadusesse, siis põhiseaduse § 115 ütleb – see on esimene lause –, et iga aasta kohta võtab Riigikogu seadusena vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Kui riigi kõik tulud ja kulud on eelarves kirjeldatud ükskõik millisel viisil, ükskõik millisel agregeerituse tasemel, siis ongi see põhiseadusele vastav. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on väga põhjalikult analüüsitud erinevaid aspekte, mida tuleks vaadata, näiteks terviklikkuse põhimõte ehk kõik kulud ja tulud peaksid sees olema, universaalsus, aastane kehtivus, eelnevus, tasakaalustatus, läbipaistvus ja muud aspektid veel.

Nii et [mis puutub] põhiseadusesse ja selle konkreetse paragrahvi konkreetsesse lausesse, siis on jõutud siiski arusaamisele, et meie põhiseadus ei ütle, millises vormis peab olema riigieelarve igal aastal esitatud. Oluline on see, et seal oleksid kajastatud kõik tulud, mida riik saab, mida riigiasutused ja nende allasutused saavad, ja kõik kulutused, mis tehakse. Need kaks elementi peavad olema sees.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Oi, Peeter Ernits! Peaaegu oleks ettekandja juba lahkunud. Hästi, Peeter Ernits, teil on teine küsimus veel. Palun!

Okei. Muuseas, seda on õiguskantsler öelnud praegu. Te ei ole ilmselt neid tabeleid läbi vaadanud. Aga ma ei hakka rääkima ka §-st 116, küsin sellise konkreetse ilusa mõõdiku kohta: täiskasvanud inimestel, 18+, kuni lõpuni, on rahulolu 7,1%. Nii, ja nüüd ma vaatasin, ka 2026 on see 7,1%. Arvestades üldist olukorda ja üldist meelsust, eriti veel teie valitsuse suhtes, ma küll ei usu, et see mõõdik on jätkuvalt samasugune. Ja teiselt poolt, kas te olete kindel, et see 7,1% on üldse reaalne või on ta kusagilt laest võetud, keegi ametnik on selle välja mõelnud? See on ainult üks mõõdikutest, millest võiks pika loengu pidada.

Aitäh! Ma oma ettekandes ja küsimustele vastates selgitasin päris pikalt ja põhjalikult mõõdikute probleeme ja seda, mida tuleks nendega teha. Just nimelt, esmakordselt tuuakse seaduse tasandil sisse nõuded, millele üks mõõdik peab vastama. On selge, et väga paljud mõõdikud – ma ei oska öelda, millised mõõdikud, millise taseme mõõdikud – ei vasta nendele nõuetele, mis nüüd seadusesse sisse tuuakse. 

See tähendab seda, et uuest aastast või eelduslikult 29. detsembrist, kui see eelnõu seaduseks saab ja kehtima hakkab, peavad ministeeriumid võtma kätte ja vaatama läbi kõik mõõdikud, mida nad praegu kasutavad, ja just nimelt sellest vaatenurgast, et need vastaks sõnastusele, mis on seadusesse sisse toodud. 

Samuti osutasin ma oma ettekandes ja küsimustele vastates sellele, et Riigikogu liikmetel on komisjonides mõistlik sellesse teemasse süveneda, arutada ministeeriumidega, millised mõõdikud on adekvaatsed, millised mõõdikud on need, mis näitavad saavutatut, mingit tulemust, mida tahetakse saavutada. Ja samal ajal peaks need olema võimelised mõõtma ka rahalist panust selle tulemuse saavutamiseks. Nii et me teeme esimese sammu. 

Ma ei ütle, et see samm toob esimese aastaga kaasa lõplikult suurepärase tulemuse, aga esimene samm saab astutud. Võib-olla jääb järgmiseks aastaks veel kehvi mõõdikuid üles, aga ma siiralt loodan, et kui Riigikogu komisjonid võtavad oma tööd tõsiselt, kui ministrid ja ministeeriumid võtavad oma tööd tõsiselt, siis me saame pildi oluliselt selgemaks ja paremaks.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Mõnes mõttes huvitav debatt on olnud. Tasakesi nihutatakse Riigikogu välja sellest otsustusprotsessist, milleks on riigieelarve kehtestamine ja vastuvõtmine. See on aga üks tähtsamaid seadusi, millega Riigikogu saab elu Eestis juhtida. Jah, loomulikult, valitsus valmistab selle alati ette, aga Riigikogul on olnud kõva sõnaõigus. On küll raske vaielda vastu sellele, mida Maris Lauri ütles, et vähesed seda loevad, sest sealt on raske midagi sisukat välja lugeda, aga kui pingutada, siis saab hakkama. 

See eelnõu on järjekordne samm selles suunas, et poliitikute roll väheneb, Riigikogu roll väheneb laiemas mõttes. Juba praegu tegelikult on jäme ots ametnike käes. Ma tuletan meelde mõne rahandusministri mõtteavaldusi. Toomas Tõniste kunagi esines sellise ütlusega, et ma mõtlesin, et rahandusministri töö on raske, aga ei ole üldse, ametnikud teevad kõik ära. Seda sai ta teada siis, kui ta oli mõnda aega minister olnud. Jürgen Ligi alles hiljaaegu ütles siin, et tema küll eelarvet ei loe, ta palub ametnikke, et antaks teada siit ja sealt väljavõtteid, mis seal eelarves on. Ja kui see eelnõu vastu võetakse, siis ma ütleksin, et see tähistab jälle ühe murdelise lahingu kaotust poliitikute jaoks ja ametnike jaoks omakorda võitu. 

Mida siin siis tehakse? See, millega Maris Lauri oma sõnavõtu lõpetas, kogu see mõõdikute müriaad ja rägastik, on selgelt ametnikkonna leib. Nendele meeldib nikerdada lehekülgede viisi asju, mis mitte midagi ei tähenda. Vähemasti ei tähenda need midagi ametnikkonnast väljaspool olevatele inimestele. Nad ise ilmselt saavad aru, mis millegi taha peidetud on. 

Aga veelgi enam: nüüd muudetakse Riigikogu õigust teha eelarve just selliseks, nagu Riigikogus valitseva enamuse soov on, sellega, et Vabariigi Valitsus hakkab esitama Euroopa Komisjonile nelja aasta sõiduplaani. Millised on plaanid majanduse, rahanduse ja muus osas: nelja aasta eelarve ja struktuuripoliitika. Igal aastal on kohustus esitada eduaruanne. Jaa, me teame, ka praegu esitatakse eduaruandeid, aga nüüd võetakse üle lähtumine sellest määrusest, mille kohaselt need eduaruanded ja nende hindamine muutuvad tunduvalt rangemaks. Ja kui Euroopa Komisjon märkab kõrvalekaldeid esitatud plaanist, siis on komisjonil õigus anda selliseid kohustusliku iseloomuga soovitusi, mida tuleb täiel määral arvesse võtta, ja kui arvesse ei võeta, algatatakse paranduskohustus ja nii edasi. Ja me teame, et Euroopa Liidu uue eelarveperioodi aruteludel on Euroopa Komisjon väga jõuliselt pannud lauale selle, et kui riigid ei täida neid reegleid, mida Euroopa Komisjon neilt nõuab, siis saaksid nad vähendada seda raha, mis riikidele Euroopast peaks muidu tulema. 

Mõnes mõttes võikski öelda, et aga, kallid kolleegid, kui te selle eelnõu poolt hääletate, miks te ei tule siia ettepanekuga, et saatkem Riigikogu laiali. Las Euroopa Komisjon hakkab määrama Eesti osariigile valitsejat, kes on selline, nagu omal ajal oli kubjas mõisas: mõisnik ütles, mida tuleb teha ja mida ellu viia, ja siis kubjas viis ellu. See valitseja viib siin ellu Brüsselis paika pandut. Nii et ma kutsun, head kolleegid, kõiki üles enne oma poolthääle andmist: peatuge ja mõelge korraks! Niimoodi see enesemääramise õigus ja iseseisva otsustamise õigus meilt vaikselt näpu vahelt ära libiseb. 

Aitäh! Meie fraktsioon annab üle ettepaneku selle eelnõu menetlus teisel lugemisel katkestada. Ma toon kohe paberi.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! (Ulatab istungi juhatajale paberi.) Nüüd on paberimajandus ka korras.

Paber on käes, jah. Palun!

Eesti kui euroala liige ja Euroopa Liidu liikmesriik on konvergentsiprogramme, stabiilsusprogramme esitanud aastaid. Ja arusaadavalt sellises pikemas perspektiivis eelarvevaate esitamine ja arutamine, kuidas see Euroopa pilt kokku jookseb, on mõistlik. See ei ole mingi muutus võrreldes praegusega, küll aga on esitamise aeg ja sellega seotud detailid muutunud. Kui [lubatakse] 1,5% vabastusklauslina ja tõepoolest, nii nagu Eesti halvas mõttes eeskuju näitab, see 1,5% lisaks 3%-le [saab] puudujäägina kohe täis, siis mingi ülevaade sellest, milliseid otsuseid tehakse, kas nelja aasta perspektiivis puudujääk ikka väheneb ja millise poliitika tõttu see puudujääk tekib, tulebki anda. Kui eelarvepoliitika läheb lõdvemaks, siis kuskil peavad need reeglid ka karmistuma, kui puudujääk on suurem. 

Ma ei näe, et siin on fundamentaalne muutus toimunud. Ja vaatamata sellele, et siin kolleegid [viitasid] Riigikogu rolli vähenemisele selle eelnõu kohaselt, on see minu meelest hea näide sellest, kuidas rahanduskomisjon on sisuliste arutelude tulemusena suutnud eelnõu muuta ja parandada. See puudutab siseriiklikku eelarvereeglit, kuna me jääme edaspidigi kehtiva eelarvereegli ja nende põhimõtete juurde. Selles tõesti olid koalitsioon ja opositsioon üksmeelel, et võiks teha vajalikud täpsustused ja kaasajastamise, aga suuresti võiks jääda senise reegli juurde.

Ja mis puudutab mõõdikuid tegevuspõhises eelarves, siis selleks, et ministeeriumid ja valdkonnad hakkaksid ka sisuliselt tegevuspõhiselt juhtima, on vaja ka eelarveseadusesse sisse kirjutada, millised on mõõdikutele esitatavad kriteeriumid. Ma olen nõus, et see sõnastus pole praegu ideaalne, aga tehtud on samm õiges suunas, et sisuliselt tegeleda sellega, et jõuda valdkondade tegevuspõhise juhtimiseni. 

Küsisin ka komisjoni ettekandjalt strateegilise partnerluse kohta. Ka Rain Epler läks täna minevikku, mina mäletan näiteks Hasartmängumaksu Nõukogu muret, et poliitiliste otsustega jagatakse projektipõhist raha, on ebastabiilsus, ma ei tea, aruandluse nappus, ei ole läbipaistvust ega võrdseid võimalusi. Hasartmängumaksu raha jagamine poliitilise nõukogu kaudu muudeti strateegiliselt partnerluseks, et lahendada neid murekohtasid, mis vabakonnas on. Ühenduste rahastus on lühiajaline, keskendunud väga mingite konkreetsete, ma ei tea, koolituste läbiviimisele. Oleks vaja sisulisemat partnerlust näiteks valdkonnaministeeriumi ja vabaühenduste vahel. See on selline uut tüüpi koostöövorm. Me ei räägi sellest, et lihtsalt pikendame projektipõhise toetuse perioodi, vaid sellest, et me sisuliselt hakkame teistmoodi koostööd tegema. 

See muudatus, et tegevustoetusi, mille kaudu mõned ministeeriumid on strateegilist partnerlust rahastanud, ei tohi enam keskvalitsusevälistele juriidilistele isikutele anda, on tõepoolest tekitanud arusaamatust. Komisjoni aruteludes ka mina ei saanud selgust, kas see arusaamatus on vähese kaasamise tulemus. Tegelikult on võimalik jätkata samamoodi kui seni, aga seda tuleb nimetada tegevuspõhise toetuse asemel projektipõhiseks toetuseks. Seaduses ette nähtud kriteeriumid tähendavad tegelikult seda, et ka see koostöövorm ise tuleks üle vaadata, et see sinna uude raami mahuks. 

Ma arvan, et strateegiline partnerlus on väärtuslik. Seda on mitu aastat üles ehitatud ja ka Vabaühenduste Liit seisab selle eest, nii nagu riigikontrolör õigesti on osundanud, et raha jagamine peab olema läbipaistev.

Palun kolm lisaminutit!

Paneme siis selle kolm minutit lisaaega juurde.

Peaks olema avatud taotlusvoorud, selged reeglid, aruandlus, mõju saavutamise eesmärk ja kontrollimine, kas see mõju on saavutatud. Nii et vastuolu selles, mida soovitab Riigikontroll ja mida Vabaühenduste Liit peab ühenduste rahastamisel mõistlikuks, tegelikult ei ole. Küsimus on, kas arutlusel olevas eelnõus on parimal viisil sõnastatud need muudatused, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada ja strateegilist partnerlust väärtustada. See on olnud sotsiaaldemokraatide jaoks murekoht. Aga igatahes tuleb rõhutada, et kaasamine on tähtis, ja selgitada osapooltele, mil viisil see mõjutab nende edasist toimimist. Nii nagu rahanduskomisjonile laekunud kirjadest on näha, seni seda niimoodi tehtud ei ole. 

Nii et ma loodan strateegilise partnerluse jätkumist ja soovin jõudu osapooltele, et siin selgus luua. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Õigusakt, millega Reformierakond raamistab riigi rahanduse lagastamise, on parlamendi ette teisele lugemisele jõudnud. Isamaa ettepanek on mitte sellega kaasa minna, sest see toimub Eesti majanduse kindlustunde ja väljavaadete arvel. See [muudab] meie majanduse ja inimeste toimetuleku tegelikkuses määramatuks. Seetõttu me teeme ettepaneku teine lugemine selle seaduseelnõu menetlemisel katkestada. 

Asetame selle olukorra perspektiivi. See on juba teine samm, kuid nüüd lõplik samm Reformierakonnalt, kõrvaldamaks siseriiklikke eelarvereegleid. Esimene aktsioon tehti 2023. aasta sügisel ja nüüd on jõutud selle apoteoosini. Mida see tähendab? Sellele andis oma hävitava kvalifikatsiooni eelarvenõukogu. Sisuliselt likvideeritakse, härra Keldo, siseriiklikud eelarvereeglid. Ja õigusega küsib meie eelarvenõukogu, mis on olnud nende roll üldse, nende funktsioon. Tegelikult on nende roll hinnata siseriiklike eelarvereeglite täitmist. Aga selle aktsiooniga likvideeritakse siseriiklike eelarvereeglite süsteem. 

Härra Sõerd kõneles siin õpetlikult ja tõi näite Soome kohta: on juba alustatud menetlust seoses Soome ülemäärase eelarvedefitsiidiga, nagu rahvusringhäälingu uudis teada andis. See oli kuidagi osundus sellele, et Soome olukord on kehvakesem kui Eesti olukord. Aga võrdleme ja vaatame faktidele näkku. Eduskunnale esitatud eelarvekava näeb 2026. aastaks ette defitsiidi 3,6% Soome sisemajanduse koguproduktist. Kristen Michali valitsuse eelarveprojekt näeb ette 2026. aastal 4,5%-lise defitsiidi ning riigi eelarvestrateegia aastateks 2026–2029 näeb ette 2027. aastaks 4,5%-lise defitsiidi. Nominaalselt nähakse ette 2028. aastaks 3,8%-line defitsiit ning 2029. aastaks 3,6%-line defitsiit, kuid see on blufitud. Seda on ministrid ise tunnistanud, et sisse on kirjutatud sadade miljonite eurode ulatuses bluffi. Tegelikkuses [jätkatakse] selles nelja-aastases riigi eelarvestrateegias rohkem kui 4%-lise eelarvedefitsiidiga. Nagu ütles eelarvenõukogu: see on Eesti lähiajaloo pikim ja sügavaim defitsiit. Riik hakkab püsivalt ja süvenevalt elama võlgu. 

Mida vastab härra Michal ja Co, härra Hussar? Vastab nii, et vabandust, see on julgeolekuolukorrast, objektiivsest julgeolekukriisist tingitud vajadus. Enesestmõistetavalt [tuleb] suurendada vajaduspõhiselt ja sõjalise nõuande alusel kaitsekulusid. Nendes otsustes on Isamaa [ja valitsus] täiesti ühel pool rindejoont. Veelgi enam, me oleme püsivalt kutsunud üles planeeritud rahvusliku kaitsevõime suurendamise kavasid tõhusamalt ja kiiremini ellu viima.  

Kuid – kuid! – oma alternatiivses eelarveettepanekus me säilitame kõik kaitseassigneeringud, mis on ette pandud, kuid me oleme esitanud ettepaneku, mis võimaldab riigil jääda Euroopa eelarvereeglistikus ettenähtud defitsiidi piiresse ehk [pidada silmas] 3% ning laugjalt alla 3% liikumise trajektoori. See on minimaalse finantsdistsipliini kategooria. Ka finants- ja eelarvepoliitika on julgeolekuküsimus, nagu on märkinud härra Ligi. Ma kirjutan sellele käsitlusele alla. Kuid kahjuks on praegu valitsuse valitud tee meie rahanduslike väljavaadete lagastamise tee. 

Veelgi enam, näete, millise perspektiivihaardega mõeldakse, Helmen! Aastaks 2070 planeeritakse pikaajalist eelarve jätkusuutlikkuse trajektoori [kujundades] eelarvedefitsiiti –1%. Näete, 2070. aastani! Millises ajalises [perspektiivis] opereeritakse! Demograafilist kriisi ei suudeta reaalajas ühtegi sammu astudes [leevendada]. Vastupidi, perede kindlustunnet habrastatakse ja see puudutab inimpõlvede jooksul Eesti rahva käekäiku ja meie arvulist kestmist. Aga näete, rahandust lagastades ollakse valmis deklareerima trajektoori, mis näitab püsivat eelarve nominaalset miinust aastani 2070. Milline kallis kingitus Reformierakonnalt Eesti rahvale! Kalliks lähevad need kingitused! 

Reformierakond mineerib tulevikku vaadates selle eelarvestrateegiaga ja eelarvega Eesti rahanduslikud ja sellega seotud majanduslikud väljavaated. See mineerimine tähendab tegelikkuses ebakindlust kõigile inimestele, eraldi Eesti peredele ja eraldi meie majanduskeskkonna väljavaadetele, ka investoritele ja tulevikukindlusele. Kõik saavad sellest aru. 

Peeter Lõhmus, eelarvenõukogu esimees, Hando Sutter, tööandjate keskliidu [juht] – ma küsisin neilt, mis on selle eelarvetrajektoori [tulemus]. Nad ütlesid: segadus ja maksutõusud. Näete, millised kingitused Reformierakonnalt Eesti rahvale valimistejärgseks ajaks! Anno 2027, pärast meid tulgu või veeuputus. 

Isamaa ei toeta siseriiklike eelarvereeglite täielikku demonteerimist ja teiseks, sisuliselt eelarve laokile laskmist, nagu [eeldab] see eelnõu, mille kohta andis hävitava hinnangu ka eelarvenõukogu. Veelgi enam, te olete teadlikult riigi eelarvestrateegiasse sisse ehitanud detoneeriva skeemi, millega tõepoolest tuleb hakata tegelema 2027. aasta järgselt. Milles see seisneb? Euroopa Liidu rahvuslik erand kaitsekulude [tõttu lubab] kuni 2028. aasta 31. detsembrini, härra Keldo, täiendava 1,5%-lise defitsiidi. Aga teie eelarvestrateegia tegelikkuses juba ületab seda piiri: – 4,5% olete te juba püsivaks [kuulutanud]. Alla 4% toodud kahe aasta numbrid on ju bluff, te teate seda suurepäraselt! Mis riigi kinnisvarainvesteeringute revisjon, 100 miljonit eurot? Kokutama hakkasid lugupeetud valitsuse liikmed, kui ma nüüd küsisin. Peretoetuste reform – seal oli 100 miljonit eurot aastas. Ma ei tea, mida see tähendab, kas kelleltki võetakse ära peretoetusi või lastetoetusi kavatsetakse täiendavalt ära võtta. Aga veel kord, Brežnevi pakike, kingitus lastega peredele! 

Niisugust bluffi [on, aga kas] ka tegelikke agendasid 2027. aasta järgseks? Samas te ise teate suurepäraselt, et teil ei ole ju 2027. aasta järel mandaati. Kes on see inimene, kes annab teile mandaadi sellise lagastamispoliitika korral? Eesti rahvas on haritud, nõudlik rahvas. Kaks korda ennast petta meie rahvas ei lase, Maris! Aitäh!

Maris Lauri, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! No vot! Me pidasime siin diskussiooni, arutelu selle üle, kui paljud Riigikogu liikmed loevad riigieelarve kaanest kaaneni läbi, ja leidsime, et ilmselt kõik ei loe, aga osa võib-olla loeb. Nüüd on meil selline olukord, et on eelnõu, mis on oma mahult üpris tagasihoidlik võrreldes iga-aastase eelarvega, ja on tulemas muudatusettepanekud, millest ma siinsamas puldis rääkisin. Eelkõneleja teatas, et muudatusettepanekuid ei ole. Kui te oleksite kuulanud mu ettekannet, siis oleksite teada saanud, et muudatusettepanekuga me jääme kehtivate eelarvereeglite juurde. Keegi ei tühista siseriiklikke eelarvereegleid. Mitte keegi! Nii et teinekord tasub jälgida seda, mis toimub komisjonis ja milliseid ette… (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Me räägime sellest eelnõust, teisest lugemisest ja muudatusettepanekutest, mis on komisjonis olnud. 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, lubame Maris Lauril jätkata!

Ja kindlasti on teil võimalus seda komisjoni tehtud muudatusettepanekut, mis on jääda kehtivate reeglite juurde, toetada. Aga te muidugi võite ka vastu hääletada, kui te tahate just sellist [olukorda], mida te natuke aega tagasi kõvasti kritiseerisite. Nii et soovitan kõikidel kolleegidel enne sõnavõttu tutvuda kehtiva olukorraga. Kui muidu ei saa, siis tulge, minu käest võib alati küsida, kui ma konkreetset teemat valdan. 

Ma tahan veel rääkida sellest – kõige esimene kõnepidaja on küll lahkunud –, et need väited, et Euroopa poolt tuuakse sisse mingisugused reeglistikud, mis Eesti iseseisvuse hävitavad, on tüüpiline selle erakonna retoorika. Eesmärk on hävitada Eesti [inimeste] usaldust Euroopa Liidu vastu ja Eesti Euroopa Liidust lõpuks välja lükata. 

Nelja aasta eelarvestrateegia on olemas ka praegu ja see on valitsuse dokument. See valitsuse dokument esitatakse ka Riigikogule taustamaterjalina riigieelarve juurde. Selles mõttes ei muutu midagi. Neljaks aastaks eelarveid koostatakse endiselt, seal ei ole mitte midagi uut. On olemas ka meetmed, mida Euroopa Liit saab rakendada riikide vastu, kes eelarvereegleid rikuvad. Soomlased tunnevad nüüd muret, et nende vastu seda tehakse. 

Nii et jutt sellest, et selle eelnõu kohaselt tehakse mingisugused muudatused, mis on Eesti põhiseaduse vastased või mis ei kehti, ja et Eesti parlament annab oma õiguse eelarve koostamiseks Brüsselile, on puhas, selge vale ja inimeste hirmutamine. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Selle eelnõu kohta on komisjoni poolt esitatud ja saali toodud 17 muudatusettepanekut. Asume nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, sellegi on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 17, sellegi on esitanud rahanduskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik selle eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 736 teine lugemine lõpetada. Ent nagu te olete juba kursis, nii EKRE fraktsioon kui ka Isamaa fraktsioon on esitanud ettepaneku seaduseelnõu 736 teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni … Palun vaikust, head kolleegid! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 736 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 736 teine lugemine on lõpetatud ja selle päevakorrapunkti menetlus samuti. 

Oleme jõudnud 14. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 202[2]. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 699 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo. Head kolleegid Randpere, Reinsalu ja Seeder, meil on minister jõudnud kõnepulti. On austusväärne teda kuulata. (Saalist öeldakse midagi.) Aga sa ei katkestanud oma kolleege. (Sumin ei vaibu.) Palun vaikust, head kolleegid!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile, nii nagu öeldud, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ehk ILO meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. 

Esmalt – ma arvan, et see on oluline – märgin selgituseks, et meretöö konventsiooni ratifitseerimist käsitlevad kaks teineteisega lahutamatult seotud ja paralleelselt Riigikogu menetluses olevat seaduseelnõu. Esiteks, käesolev 699 SE, millega Eesti konventsiooni muudatused formaalselt ratifitseerib, ja teiseks, tänase täiskogu korralise istungi päevakorras olev järgmine arutatav seaduseelnõu 700, millega tehakse Eesti meretöö õiguses sisulised seadusemuudatused ehk muudetakse riigisisest õigust. Nii sai seda tutvustatud ka õiguskomisjonis. 

Eesti ratifitseeris 23. veebruaril 2016 ILO meretöö konventsiooni, millega kaasneb Eestile kohustus viia riigisisesed õigusaktid sellega vastavusse. Kuna ILO 2022. aasta meretöö konventsiooni muutis, siis nende muudatuste ülevõtmine riigisisesesse õigusesse on Eesti rahvusvaheline kohustus. 

Meretöö konventsiooni [koodeksi] muudatused puudutavad laevapere liikme teavitamist talle tekitatud kahju hüvitamise korral, laevapere liikmetele abi osutamist tema hülgamise korral, laeval internetiühenduse võimaldamist, laevapere liikmele meditsiiniabi osutamist, laevapere liikme surnukeha elukohariiki toimetamist ja selles riigiasutuste poolt reederi abistamist. Ja viimaseks [puudutavad need] ka laevapere liikmete surmajuhtumite uurimist ja ILO teavitamist surmajuhtumitest. Ratifitseeritavad meretöö konventsiooni [koodeksi] muudatused võetakse Eesti õigusesse üle üksnes miinimummahus, tegemata mingeid täiendavaid seadusemuudatusi, mis läheksid kõnealuse konventsiooni nõuetest kaugemale. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Aitäh teile ettekande eest! Arutelu ja istungil langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab õiguskomisjoni liige, hea kolleeg Vilja Toomast.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas valitsuse algatatud meretöö ... Oih, ongi täpselt nii, nagu minister ütles, et kaht seadus[eelnõu] me arutasime koos. Nüüd ma pean kahte seaduseelnõu protokollist [lugedes eristama]. Aga jah, komisjon arutas 2022. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ehk ILO meretöö konventsiooni koodeksi muudatusi 11. novembril oma istungil. 

Minister Erkki Keldo tegi sellest ülevaate ja rääkis sama lühidalt nagu siingi meile nende muudatuste põhimõtetest. Komisjonis väga palju küsimusi ei tekkinud. Peeter Ernits tundis ainult huvi, miks on jäänud meretööd puudutavad sätted alates 2022. aastast üle võtmata. Minister selgitas, et aeg-ajalt vaadatakse üle, kas kõik direktiivid on õigel ajal ja õigesti üle võetud, ja vahetevahel ikka selgub, et mõningad asjad ei ole Eesti seadusesse üle võetud. See on praktikas tavapärane. 

Sellega selle koodeksi muudatuste arutelu lõppes ja komisjon langetas kolm konsensuslikku otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Mina tänan!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 699 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. detsember kell 17.15.

Oleme jõudnud 15. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700 esimene lugemine. Ja taas kord on suur rõõm tervitada Riigikogu kõnetoolis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldot.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Rõõm on vastastikune. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nii nagu sai mainitud, need kaks seaduseelnõu käivad käsikäes. Tutvustan teile meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 700.

Eelnõul on kaks põhieesmärki: tagada Eesti meretööõiguse vastavus merenduse rahvusvahelistele tööstandarditele ehk tagada kooskõla Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ehk ILO meretöö konventsiooni [koodeksi] 2022. aasta muudatustega, mida ma tutvustasin ja mis ratifitseeritakse eelmise eelnõuga, 699 SE-ga. Need muudatused tugevdavad laevapere liikmete ja kalurite elu, tervise ja tööohutuse kaitset, majanduslikku kindlustatust ja laeva meresõiduohutust. 

Teine 700 SE põhipunkt on lahendada Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlus seoses Euroopa Liidu direktiividega, mis varasemalt said küll üle võetud, aga Euroopa Komisjon märkis, et on vaja see ülevõtmine meie seaduses paremini, selgema sõnaga sätestada. 

Nagu te teate, direktiivide nõuetekohane ülevõtmine riigisisesesse õigusesse on iga liikmesriigi kohustus. Kõikidest nendest direktiividest, mis on vajanud täiendamist, võtame üle vaid need sätted, mille kohta Euroopa Komisjon on leidnud, et neid ei ole Eesti õigusesse nõuetekohaselt üle võetud ja need vajavad täpsustamist. 

Ülevõetavatest direktiividest puudutavad direktiivi 2018/131 sätted finantstagatisi laevapere liikmetele nende hülgamisel ning finantstagatisi kutsehaigestumisest ja tööõnnetustest põhjustatud tervisekahjustuste korral ja surmaga seotud lepinguliste nõuete hüvitamisel. Ülevõetava direktiivi 2017/159 sätted puudutavad haigeid ja vigastatud kalureid ning kalurite ohutuse tagamist. Ülevõetava direktiivi 2014/112 säte puudutab siseveetranspordivahendil töötavate töötajate maksimaalselt lubatud tööaja arvutamise põhimõtteid, kui töösuhe kestab vaid lühikest aega. 

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele eeldatavaid kulusid ega tulusid. Ja rohkem mul öelda ei olegi. Aitäh!

Tänan teid! Küsimusi teile ei ole.

Suur aitäh!

Võtke heaks! Ja taas kord palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti, kes tutvustab arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Nii nagu siin juba korduvalt on öeldud, arutasime ka seda seaduseelnõu õiguskomisjonis esmaspäeval, 10. novembril. Minister tegi komisjonis samasuguse ettekande nagu täna ja ega komisjonis pikka arutelu ei olnud. Võib öelda, et polnudki arutelu. Tehti konsensuslikud otsused, mis on järgmised: esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembril, teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ja kolmandaks, teha ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Aitäh!

Tänan teidki! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 700 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. detsember kell 17.15. 

Head kolleegid, oleme jõudnud tänase eelviimase päevakorrapunktini, milleks on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 755 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt keskkonnakomisjoni aseesimehe Andres Metsoja.

Ma tänan, austatud istungi juhataja Toomas Kivimägi! Head kolleegid! Antud eelnõu tõepoolest on algatanud keskkonnakomisjon. Täpsemalt võtab selle algatamise sisu kokku Riigikogu keskkonnakomisjoni istungi protokoll nr 130, mis annab ülevaate selle eelnõu saamisloost. 

Keskkonnakomisjon on käsitlenud antud temaatikat ehk eelnõu sisu kahel korral. Esimene kord toimus see käesoleva aasta 7. oktoobril Riigikogu keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni ühisistungil, kuhu olid kohale kutsutud asjaosalised, sealhulgas Keskkonnaameti ja ministeeriumi esindajad ning ka puudutatud isikute esindajad, karjakasvatajad ja maaelu edendajad. Teist korda käsitlesime seda teemat 10. novembril. 

See eelnõu kätkeb endas tegelikult osalt seda, mis on seadusesse juba vormitud, ehk öösihiku kasutamist. Seda on praegu võimalik teha juhtudel, kui on vaja ohjata Aafrika seakatku. Tegelikult on jahimehed selle taudi ohjamisel abiks ja seda saab teha ainult juhul, kui Keskkonnaamet annab õiguse öösihikut kasutada. Eraldi toodi välja probleem, et on olemas sihtkaitsevööndid ja piiranguvööndid ehk need alad, kuhu ei ole võimalik minna jahti pidama. Nüüd me anname volitusnormi, et vajaduse korral tuleb ka nendel aladel jahti pidada, et Aafrika seakatku ohjata.

Toome erandina sisse veel täiendava normi, mis puudutab suurkiskjatest nuhtlusisendeid. See on seotud meie karjakasvatajatega. Me näeme, et meie suurkiskjate populatsioon on suur ja korduvad ründed kas loomalautadele või karjadele tingivad vajaduse lubada öösihikut nendes olukordades kasutada just nimelt nuhtlusisendi tabamiseks. Ja see laiend hakkab kehtima ka sellele, et kui näiteks liiklusõnnetustes saavad viga suurkiskjad ja neid on vaja tabada samamoodi pimedas, kus on ohuolukorrad, siis on öösihiku lubamine aktsepteeritav. 

Nii et sellised muudatused ettepanekuna on komisjon teinud. Saame neid täpsemalt arutada edasises menetluses. Otsustati algatada jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Poolt oli 7, vastu 1, erapooletuid ka 1. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati mind. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Me teame, et väga vähesed inimesed on üldse kokku puutunud öösihikuga või ka öövaatlusseadmetega. Mul on protokolli huvides sulle palve, et sa selgitaksid, mismoodi on võimalik öösihikuga väga täpselt välja valida see nuhtlusisend ja väga täpselt kogu ümbrust näha. Siis inimesed lihtsalt teaksid, et see ei hajuta tähelepanu ega tee pilti ähmasemaks, vaid see, vastupidi, aitab karjast leida selle isendi, keda just on vaja tabada. Kas sa kinnitad seda?

Aitäh, hea töökaaslane! Tegelikult sa ise juba vastasid küsimusele ära. Ega mul siin midagi lisada ei ole. Termosihik on tõepoolest selleks kasutusel, et paremini näha, täpsemalt näha. Ta tegelikult teeb relvana [head tööd]. Võime öelda, et öösihik on teatud mõttes relv, ta toob sulle kõik peo peale. Ja kui meil on vaja tagada täpsus, mida tegelikult jahimehed ju tahavad tagada, ja teistpidi turvalisus, siis mitte lubada seda relva kasutada nendes olukordades ei oleks põhjendatud.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun!

Aitäh! Andres Metsoja tegi väga põhjaliku ja hea ettekande selle eelnõu käsitlemisest. Ma ütlen kohe otse välja, et tegelikult ma pean seda eelnõu väga vajalikuks. Samas, komisjonis ma pidin jääma erapooletuks ja ma tahan selgitada, miks. 

Põhiline mure pole mitte niivõrd kogu sisus, vaid ainult ühes väikses punktis, ja põhiliselt just sõnastuses. Tuleb arvestada seda, et keskne teema selles [eelnõus] on tegelikult jahipidamine sihtkaitsevööndis. Sihtkaitsevööndis reeglina jahti ei tohi pidada, välja arvatud siis, kui see on lubatud kaitse-eeskirjaga. See on ala, kus loomadel peaks olema võimalus olla täielikult häirimata, ka siis, kui on Keskkonnaameti luba. 

Aga teise poole pealt ei ole midagi teha, meil on Aafrika seakatk ja see paneb meid täielikult erandlikku olukorda. Meil ei ole mingit teist võimalust, me peame sigade arvukust reguleerima. Ja kui me nüüd oleme selles erandlikus olukorras – ma rõhutan veel kord sõna "erandlik" –, siis peaks vaatama, et see sõnastus, mida see seaduseelnõu [sisaldab], ei annaks võimalust tulevikus tõlgendada olukorda teistsuguselt kui sellisena, mis meil praegu on. 

Nimelt, me praegu eelnõus räägime ulukile peetava jahi võimaldamisest uluki kaudu leviva haiguse tõttu. Aga ulukeid on rohkem, ei ole ainult metssiga, ja uluki kaudu levivaid haigusi on rohkem. Seetõttu ma arvan, et sõnastus peaks olema äärmiselt täpne. Me räägime ikkagi metsseast, kui me räägime sihtkaitsevööndis [lubatud] jahist, ja me räägime Aafrika seakatkust. Me ei tea, ehk tulevikus võib tekkida võimalus tõlgendada praegust sõnastust ühel või teisel viisil teistmoodi. 

Teine aspekt on see, et kõik, mis puudutab nuhtlusisendit ja liiklusõnnetuses või mujal õnnetuses viga saanud loomi, siis on kõik arusaadav. Aga minu jaoks tekitab küsimust võõrliikide küttimine öösihiku abil, selle vajalikkus. Räägitakse, et peamine põhjus on kährik, aga kährik pole ainukene võõrliik. Miks me siis räägime kõikidest võõrliikidest? Ja teine küsimus on see, mis selle tegelik efektiivsus on, kui me proovime tõesti kährikute küttimise mõju [ette arvata], ja mida see tähendaks järelevalves? 

Nii et sellised kahtlused on olnud minul selle eelnõu puhul. Aga ma olen üsna veendunud, et eelnõu sõnastust saab kohendada ja et me saame sellega edasi minna niimoodi, et tõepoolest sõnastus rihib täpselt sellesse punkti, mis on vajalik, ega anna võimalust tulevikus seda tõlgendada säärasel moel, mida me ei oska ette näha ja mis ei pruugi olla see, mida me soovime. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 755 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. detsember kell 17.15.

Head kolleegid, oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Lauri Läänemetsa, Martin Helme, Helir-Valdor Seedri, Aleksei Jevgrafovi, Rain Epleri, Arvo Alleri, Rene Koka, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Anti Allase, Raimond Kaljulaidi, Aivar Koka, Peeter Ernitsa, Helmen Küti, Varro Vooglaiu, Riina Sikkuti, Vladimir Arhipovi, Tiit Marani, Tõnis Lukase, Priit Sibula, Ester Karuse, Mart Maastiku, Andres Metsoja, Evelin Poolametsa, Siim Pohlaku, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Züleyxa Izmailova, Enn Eesmaa ja Anti Poolametsa esitatud kirjalik nõue sotsiaalminister Karmen Jollerile umbusalduse avaldamiseks. Tutvustan kahe sõnaga ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Ettekandjatel on sõnavõtuks aega kuni 20 minutit, ministrile on kuni kaks küsimust ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Seejärel toimub hääletus. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Martin Helme, tutvustamaks umbusaldus[avalduse] sisu.

Aitäh! Nii on. Loen siis ette meie etteheited sotsiaalminister Karmen Jollerile. Opositsioonisaadikute hinnangul on Karmen Joller ministrina kaotanud usalduse väga erinevatel põhjustel.

Esiteks toome välja tema soovi tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust 10% võrra. See on läbimõtlemata samm, mis tähendab, et Reformierakond tahab enda tegemata tööd kompenseerida kõige nõrgemate arvel. Ajal, kui toimetulekupiir tõuseb vaid 20 euro võrra kuus, küsitakse abivajajatelt raha mitu korda rohkem tagasi. Eestis on tervishoiu omaosalus niigi Euroopa Liidu kõrgeimaid ja enamasti vajavad erivajadusega inimesed nii tervishoiu- kui ka sotsiaalhoolekandeteenuseid. Kahetsusväärsel kombel ei ole Reformierakond aga vigadest õppinud ja tahab inimeste omaosalust veelgi tõsta.

Teiseks, minister Jolleri jaoks on saanud tavaks langetada olulise mõjuga otsuseid kabinetivaikuses. Näiteks soovist tõsta erihoolekandeasutuste omaosalust said erivajadustega inimeste esindajad teada meedia vahendusel. Kaasaegse demokraatia lahutamatuks osaks on huvigruppide kaasamine. Paraku kordub mullune olukord – ka siis said asjaomased isikud omaosaluse tõusust teada teiste kanalite kaudu.

Kolmandaks, Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusel küpseb plaan võtta senisest suuremal määral kasutusele eratervisekindlustus, mis suurendab veelgi ebavõrdsust ja vähendab madalapalgaliste võimalusi saada tasuta arstiabi. See teenib vaid jõukamaid inimesi.

Neljandaks, minister Joller ei ole kuulda võtnud ettepanekut vabastada puuetega inimesed automaksust. Selle asemel otsustas ta lõpetada varem regulaarselt toimunud kohtumised Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, mis esindab kõiki patsiendiorganisatsioone Eestis. 

Viiendaks, Sotsiaalministeerium ei ole siiani avaldanud 1. septembril jõustunud uue rahvatervishoiu seaduse juurde käivaid nõudeid hoolekandeasutuste elutingimustele, mistõttu on pandud ootele hoolekandeasutuste uued taotlused kohtade juurde loomiseks. Lisaks kulutab Sotsiaalministeerium erivajadusega laste teenuste arendamiseks suunatud raha reisidele ja konverentsidele. Nende sammudega näitab sotsiaalminister oma suhtumist abivajajatesse.

Kuuendaks, ravijärjekordade vähendamiseks ning sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahaprobleemide lahendamiseks ei ole minister Joller sisulisi muudatusi teinud. Ministri huvipuudus või lausa ükskõiksus viib selliste otsusteni, et sisuliste lahenduste asemel valitakse kergem tee ehk tõstetakse lihtsalt omaosalust. Ohjeldamatud maksutõusud peavad lõppema.

Seitsmendaks, minister Joller ei ole näidanud üles mingit huvi ega initsiatiivi, et lahendada naiste varjupaikade krooniline alarahastatus. Alates 2019. aastast on ülimalt napp riiklik rahastus suurenenud vaid 7%, samas kui inflatsioon on olnud meil selle aja jooksul umbes 50%. Sellega näitab minister üles hoolimatust vägivalla all kannatavate naiste abistamise suhtes.

Ülaltoodut arvesse võttes puudub meil usk, et minister Karmen Joller suudab ja tahab täita oma ametiga kaasnevaid kohustusi ning seista inimeste tervise eest. Kuna ta ise ära ei lähe, siis me soovime ta ära saata.

Suur tänu teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri eesmärgiga vastata umbusalduse avaldajate tehtud etteheidetele.

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Ja head inimesed, kes te vaatate meid ekraani vahendusel! Minu jaoks tuli see umbusaldusavaldus üllatusena. Mitte sellepärast, et need teemad oleksid kuidagi väheolulised, vaid eelkõige sellepärast, et mulle tunduvad need siinsamaski ette loetud probleemid sellised, mida tuleks arutada teisi meetodeid kasutades. Umbusaldus on siiski midagi suurt, midagi mõjuvat, ja minu hinnangul see praegune teemade püstitus devalveerib umbusaldust.

Me kõik teame, et meil on keerulised ajad, meil on suured kulud, on Ukraina ja Venemaa vaheline sõda, mis on mõjutanud majandust kogu Euroopas, mitte ainult Eestis, ja nii edasi. Ja tuleb teha raskeid otsuseid. Kui ma teen järgmise raske otsuse, ma saan aru, et siis tuleb kohe jälle umbusaldusavaldus. See on hästi huvitav fenomen. Ma ei ole seda varem Eesti riigis tähele pannud, et asjad nii käiksid. Aga eks Riigikogu on see, kes otsustab, kuidas asjad edasi käivad, see on teie valida.

Huvitav on see lõplik järeldus, et ma ei saa oma tööga hakkama. Ma lugesin kokku, et täna on minu ametis oleku 240. päev, umbes kaheksa kuud. Võib-olla ma eksisin arvutusega, ma olin võib-olla ka väsinud, aga ma sain kokku 240 päeva. Ja selle ajaga, natuke vähem [kui kaheksa kuuga] – kuus päeva on kaheksa kuuni –, ma olen suutnud siis kõik ära rikkuda. Väga võimekaks peate mind. Tegelikult ma olin olnud ametis vaid mõned kuud, kui te mulle eelmine kord, paar kuud tagasi, umbusaldust avaldasite. Siis te süüdistasite mind, et ma olen Tervisekassa rahastuse täiesti, ma ei tea, tuksi keeranud, kui rääkida kõnekeeles. 

Kui me mõtleme sellele, kus Eesti on olnud ja kuhu ta on jõudnud, siis valitsusi on olnud palju. Kõik erakonnad, kes on mulle umbusaldust avaldanud, on olnud valitsuses. Näiteks Martin Helme oli rahandusminister. Kas oli kerge? Nii tore oli riigieelarvet kokku panna, terve miljard oli vaja juurde laenata. Täna me maksame seda miljardit koos intressidega tagasi. See on üks põhjus, miks meil on keeruline.

Aga see ei ole süüdistus, minu poolt kindlasti mitte. Ma ei ole rahandusinimene ja ma ei ole see inimene, kes peaks ütlema, kas see miljardi laenamine oli õige või mitte. Aga ma tahan välja tuua selle, et igaüks meist on teinud otsuseid selles olukorras, kus me parasjagu oleme, nende teadmistega, mis parasjagu on, ja nende väärtuste järgi, mis meil parasjagu on.

Näiteks Keskerakonnal oli terviseministri portfell ja vahepeal ka sotsiaal- ja terviseministri portfell. Minister Tanel Kiik – ma arvan, et ta oli hea minister, valdkonnale ta väga meeldis, mulle arstina ka meeldis. Temaga oli lihtne asju ajada. Aga mõistlikud inimesed on tänaseks Keskerakonnast lahkunud, nagu ma aru saan. Tanel leidis Tervisekassale raha juurde. Tema on ka nüüd mind süüdistanud selles, et ma Tervisekassale ei ole raha juurde leidnud, justkui see lahendaks kõik Tervisekassa probleemid. Ta tõi Tervisekassale raha juurde riigieelarvest pensionäride eest. Aga kas pensionärid on saanud sellest kuidagi kasu? Kas ravijärjekord on lühenenud? Kas arstide koolitustellimust on piisavalt täidetud, nii et meil on praegu piisavalt arste ja õdesid? Me teame, et arstide ja õdede keskmine vanus järjest suureneb, õdede puudus on drastiline. Kas äkki oleks võinud neid otsuseid teha toona? See raha on läinud arstide, õdede ja teiste tervishoiutöötajate palkadesse – nad on oma palka väärt, absoluutselt, ma olen sellega nõus –, aga on läinud ka ravikuludesse, analüüse ja uuringuid on rohkem tehtud. Miks? Kas keegi oskab öelda? Mina ei oska öelda, Tanel ka ei oska. Aga põhisõnum on, et palutakse raha juurde. Aga kuhu me paneme selle raha ja mida me saame selle eest? Mitte keegi ei küsi seda, aastakümneid ei ole tervishoius seda küsimust esitatud.

Räägime sotsiaalvaldkonnast. Isamaal oli suurepärane minister Kaia Iva. Ma tundsin teda isiklikult ja ka minu südamesse jäi tohutu auk, kui ta lahkus. Ma tean, et ta tegi häid otsuseid ka sotsiaalvaldkonna heaks. Aga kas täna on sotsiaalvaldkonnas kõik korras? Kas perepoliitikas on kõik korras? 

Meil on olnud palju suurepäraseid ministreid, kes igaüks on teinud omad otsused ja omad valikud, on teinud need selles poliitilises olukorras, mis on Eestis parasjagu olnud, ka geopoliitilises olukorras, selle rahaga, mis on olemas olnud, ja selle usaldusega, mille valijad on andnud. Ja kui tuleb [teha] rasked otsused, siis pole vaja hakata umbusaldust avaldama. See on minu hinnang. Aga teie seda teete, teie tegutsete – see on loomulikult jälle teie valik.

Mulle väga meeldiks, kui me selliseid küsimusi saaksime arutada konstruktiivselt ja palju sisulisemalt. Kutsuge mind fraktsioonidesse, öelge, mis teile muret teeb, ja ma tulen. Me võime ka leppida kokku regulaarsed kohtumised fraktsioonides. Arutame neid asju, sest kõigele sellele on seletus.

Te olete esitanud valefakte – valefakt on isegi vale sõna, te olete esitanud lihtsalt valet –, isegi ajakirjanduses ümber lükatud asju. Ma hakkasin küsima, miks on vaja sellist protseduuri läbi viia. Keskerakond, kas see on äkki teie mure tõttu Bessediniga? Ma tean, et te täna arutasite seda korruptsioonikomisjonis, kuigi komisjoni juht ei olnud just vaimustuses, et seda teemat arutati. Üks komisjoni liikmetest on avaldanud arvamust, et kahju Tallinna linna kassale võis olla lausa 6 miljonit eurot. Kas see võis olla see põhjus? Või oli äkki EKRE-l mõni põhjus? Ma ei tea. Igaühel on omad poliitilised põhjused. Aga minule oleks meeldinud teha sisulist tööd, selle asemel et valmistuda kaks päeva tänaseks. Ma tahaksin neidsamu probleeme lahendada ja ma tahaksin neid arutada teiega nii, et see arutelu oleks päriselt konstruktiivne. Minu käest te saate sisulised vastused. 

Nii palju, kui mul nüüd on aega, ma vastan neile [etteheidetele]. Ma usun, et kui ma ei jõua siin kõigele vastata, siis te esitate küsimusi, ja kui te ei jõua ka küsimusi täna esitada, siis kutsute mind fraktsiooni. Ainult öelge, ja ma tulen. Tõesti tulen. 

Nii, võtame esimese teema. Esimene teema on erihoolekande omaosalustasud. Hiljuti ma andsin siinsamas aru sellel teemal, miks on meil erihoolekandes nii vähe kohti. Erihoolekanne on selline teenus, mis on mõeldud vaimse puudega inimestele, kes ei saa oma igapäevaeluga ise hakkama. Need teenused jagunevad kaheks. Ühed on sellised, mida osutatakse ööpäevaringselt, inimene elab spetsiaalses asutuses, ja teised on sellised, et inimene käib päeval kuskil või tullakse tema juurde koju mingit teenust osutama. Need on erinevad teenused. Omaosalus on vajalik selleks, et katta teenusega seotud toitlustus- ja majutuskulud. Riik katab teenuse osutamise kulud. Näiteks needsamad inimesed, kes töötavad seal, saavad palka sellest rahast, mida riik maksab. Seda raha, mis riik maksab, on selle valitsuse otsuse kohaselt järgmisest aastast 4,2 miljonit eurot rohkem. Ma loodan, et te võtate vastu riigieelarve, kus see kirjas on.

10%-line erihoolekande [omaosaluse] tõus, toidu ja majutuse hindade tõus, oli vajalik sellepärast, et toidu ja majutuse hinnad on tõusnud, nagu me kõik teame. Kui me soovime, et meil jätkuks teenusekohti kas või nii palju, et need inimesed, kes praegu teenust [saavad], saaksid seda jätkuvalt, et neid kohti ei hakataks kinni panema, sest toidu ja majutuse hinnad on tõusnud, siis on vaja, et me tõstame omaosalustasu. See ei ole kohustus, see on ettevõtjatele võimalus, see on lubatud piir. Ja kui ettevõtjad saavad teenuse saajaga kokkuleppele, siis tegelikult võib omaosalust veel tõsta. Näiteks kui on inimene, kelle lähedased on suutelised tasuma mingi eraldi teenuse eest, mida muidu ei ole, ja ettevõtja on valmis seda pakkuma, siis lepitakse kokku, SKA kontrollib üle ja on võimalik, et inimene saab selle teenuse. Aga miinimumnõuded peavad olema tagatud, see on põhiline.

Kui me täna võtaksime selle eelarve ja paneksime näiteks niimoodi, et omaosalus oleks 0%, siis teenusekoha kaotaks tõenäoliselt umbes 2000 inimest. Sama palju on hetkel ka järjekorras, seal on tohutu puudus. Kui me aga otsiksime raha selleks, et see omaosalus katta, siis on [vaja] umbes 31 miljonit eurot. Kust me selle võtame? Kas me võtame selle õpetajate palkadest – ma lihtsalt mõtlen nendele asjadele, mida riigieelarvesse sellel aastal juurde tuli – või politseinike ja päästjate palkadest? Ma ei tahaks seda teha. Kui me selle raha leiame, siis see tähendab, et kuskilt me peame selle ära võtma. Aga mis koht see on? See on see küsimus.

Teine küsimus on eraravikindlustus. Ei, meil ei ole plaanis võtta eraravikindlustust suuremas mahus kasutusele. Ma isegi ei saa aru, kust see narratiiv on tulnud. Oli see vist eelmisel nädalal, kui avaldati Arenguseire Keskuse raport, kus on antud väga head nõuanded Eesti tervishoiurahastuse parandamiseks. Ma ei oska hetkel öelda, milliseid teid me poliitiliselt läheme, aga minu majas mu kolleegid praegu – okei, praegu nad on kodus – igapäevasel tööl arvutavad ja hindavad, mis oleksid parimad variandid. Ma tulen sellega valitsusse järgmise aasta esimeses kvartalis ja kindlasti hoian jõudumööda kursis ka teid. Kui mul on mingid otsused olemas, siis ma saan tulla nendega avalikuks.

Aga kõige tähtsam on see, et alles jääks solidaarne ravikindlustus, mis tähendab, et kõigil ravikindlustusega inimestel peab olema võrdne alus saada arsti juurde, õe juurde, kuhu iganes neil on vaja. Lisaks peab see olema õigel ajal õiges kohas, nagu ma olen siinsamaski saalis väga palju rääkinud. 

Kolmandaks [etteheide], et minister Joller ei ole võtnud kuulda ettepanekut vabastada puudega inimesed automaksust. Olen küll [kuulda] võtnud. Need arvutused ja arutlused on meil tegelikult käimas ja me otsime tehnilisi võimalusi selle rakendamiseks. Aga kuidas see täpselt käib, seda me Rahandusministeeriumiga arutame. Teine küsimus on selles, et ühe korra on president selle juba tagasi lükanud, mistõttu me soovime tulla välja sellise eelnõuga, mis on ka presidendile vastuvõetav. 

Me lahutasime need kaks, lastega pered ja puuetega inimesed, selle tõttu, et meil oleks võimalik kiiresti edasi minna lastega perede eelnõuga, et lastega pered juba saaksid sellest kasu – ma loodan, et te siis võtate selle vastu –, ja et kui me [leevendusega] puuetega inimestele edasi läheme, siis ka see oleks kvaliteetselt tehtud, nii et kellelgi ei tekiks mõtetki seda eelnõu tagasi lükata. Ja ma väga loodan ka presidendilt mõistmist, sest tegelikult, tõepoolest, see on inimrühm, kes väga vajab leevendust. Ja te olete minuga nõus, seda ma tean. 

Nii. Minister Joller ei ole siis ka … Ahaa, et ma olen lõpetanud regulaarselt toimunud kohtumised Eesti Puuetega Inimeste Kojaga. Tõepoolest, ma ei ole regulaarselt nendega kohtunud. Meil oli kalendris kaks kohtumist aastas, ma olen kohtunud nendega, ma arvan, kokku võib-olla neli-viis korda. Ma ei ole neid kordi lugenud tegelikult. Ma olen käinud nende üritustel, ma olen külastanud erinevaid asutusi ja organisatsioone. Homme kohtun nendega ühel nende väga pidulikul, ilusal üritusel.

Ja siin oli etteheide, et nad kuulevad [neid puudutavatest muudatustest] meediast. Ei, tegelikult ma kohtusin isiklikult Eesti Puuetega Inimeste Koja juhiga ja rääkisin sellest, et omaosalustasud tõusevad. Lisaks kohtusid [teised] meie maja töötajad sellesama organisatsiooniga. Miks info ei levinud, ma ei tea. Aga see on ka meile õppetund, püüame ise edaspidi laiemalt infot levitada. Kindlasti need otsused ei sündinud kabinetivaikuses. 

Rääkides järgmisest etteheitest, me arutasime nendel kohtumistel ka neidsamu rahvatervishoiu seaduse juurde käivaid nõudeid, mis puudutavad ruumide suurust, seda, kui palju on tualette, ja nii edasi. Me arutasime seda ka EPIKojaga. Neil olid omad soovid – me kõigile vastu tulla ei saanud, osale saime. Kuna me pidime läbi rääkima ka teenuseosutajatega, siis see võttis kaua aega, sest me kaasasime inimesi. Ja see on põhjus, miks see määrus hilines. See sai allkirja eelmisel nädalal ja jõustus üleeile. Nende asutustega, mille avamine ootas selle määruse taga, on õnneks selles mõttes kõik korras, et ei ole enam takistusi. 

Ja etteheide, et ma kaasan liiga palju – see on mulle täielik üllatus. Siin infotunnis ma olen tegelikult sellele küsimusele korra vastanud. See on kummaline, et te uuesti sellega välja tulite. See on süüdistus: Sotsiaalministeerium kulutab erivajadustega laste teenuste arendamiseks suunatud raha reisidele ja konverentsidele. Kui huvitav teemapüstitus! Jutt käib rahast, mis ei ole mõeldud sotsiaalteenusteks, vaid tegemist on välisrahastusega Euroopa Liidu programmist. Euroopa Liidu programmidest pärinevat raha ei saa rakendada üle terve riigi selleks, et mingeid teenuseid osutada, vaid seda raha saab kasutada nendeks teenusteks, mida me välja töötame. 

Me oleme rääkinud, et meil on väga suur vajadus autistlike laste teenuste järele. Autistlike laste vanematel ei ole oma lapsi praegu kuhugi saata ja neid teenuseid me püüame välja arendada. Kuna neid ei ole Eestis olemas, siis selleks oleme me kaasanud väliseksperte. Meie töötajad on käinud ise välismaal õppimas, et aru saada, kuidas see peaks käima. Ja siis on nad siinsamas Eesti erinevates piirkondades hotellides korraldanud üritusi, kaasanud valdkonda, teenuseosutajaid, puuetega inimesi ja nende lähedasi, et see teenus tuleks selline, nagu neile vaja. Ehk nüüd me saime siis süüdistuse, et ma olen liiga palju kaasanud, nagu seda ei peaks [tegema]. Aga euroraha ei saa kasutada nii, et ma lihtsalt jagan selle näiteks toetusena välja kellelegi üle Eesti. Me saame seda võib-olla kasutada pilootprogrammis, aga mingist hetkest peaks riik selle toetuse üle võtma.

Ravijärjekorrad. Esiteks, ravijärjekord ei ole mingisugune näitaja. Meil on vaja, et inimesed jõuaksid õigel ajal õige arsti juurde. Kui sa jõuad liiga ruttu vale arsti juurde, siis see on sama hea, kui sa poleks arsti juures käinud. Me peame looma süsteemi, et jõutaks õigel ajal õige arsti juurde. Kõige lihtsam on selleks rakendada e-konsultatsiooni, millega ma olen edasi läinud. See teenus on olnud Eestis kasutusel kümme aastat või rohkem, 11 aastat, varsti 12, aga seda ei ole [hästi] rakendatud. Vaid 11% saatekirjadest on e-konsultatsioonile. 11%! See tähendab, et 90% inimestest läheb [vastuvõtule] tavasaatekirjaga, mille tõttu nad peavad ise otsima arstiaega, olema telefoni otsas või surfama internetis ja leidma vaba aja. Samas, e-konsultatsiooni korral inimesele helistatakse või kirjutatakse ja pakutakse aega selle arsti juurde, kuhu ta peab minema, ta ei satu vale arsti juurde. Tavasaatekirjaga satub umbes kolmandik inimestest ehk umbes pool miljonit inimest aastas vale arsti juurde.

Ja viimane: ma ei ole näidanud üles mingit huvi ega initsiatiivi, et lahendada naiste varjupaikade krooniline alarahastus. Tegelikult on õige öelda naiste tugikeskused. Ma olen siin viimastelgi päevadel nende inimestega suhelnud. Ja mind hämmastab, et selle süüdistuse esitab ka EKRE, kes hiljuti ütles, et Istanbuli konventsioonist peaks väljuma. Ometi on see väga vajalik.

Meil on järgmisel aastal plaanis üle vaadata naiste tugikeskuste kulumudel, vaadata, kas see vastab reaalsusele ja kuidas me neid toetada saame, mis teenused võiksid seal olla veel saadaval ja nii edasi. Naiste tugikeskused on teinud suurepärast tööd. Täna rääkisin ühe Eesti väga eduka tugikeskusega, kes on väga palju naisi aidanud. Nemad ütlesid, et riiklik rahastus moodustab [kogu rahastusest] umbes 60%, aga nad teevad ka ise tööd, leiavad toetajaid ja nii edasi, neil on omad vahendid, kuidas nad saavad rahastuse. Ma väga hindan seda tööd. Kodanikuaktiivsus on siin üks tükk, see, mida kindlasti on vaja arvestada ja mille eest on vaja inimesi ka tunnustada.

See siis on lühidalt kõik. Ma olen valmis vastama küsimustele. Ja veel kord: kui teil on küsimusi, siis teinekord on võib-olla lihtsam mind külla kutsuda. Tulen, kõigile. Ja ma tean, et sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond on meie kõigi üsna ühine mure. Seda isegi meie erinevad väärtushinnangud sageli ei mõjuta, vaid siin on meil väga suur ühisosa. Teeme palun koostööd ja teeme siis need asjad korda! Vaadake, kust me oleme tulnud ja kuhu me oleme jõudnud. Meil on palju tööd ees, aga meil on väga palju ka tehtud. Ärme mõtle, et kõik on halvasti. Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia, ma tegelikult ei tahaks seda debatti katkestada protseduurilisega, kui see just ei ole tõsiselt protseduuriline küsimus. Ma kardan, et see on pigem vastusõnavõtt. [Teen] erandi ja riskin. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi juhatajale, palun!

Aitäh! Mina loen siit välja, et meil on umbusalduse avaldamine. Aga ma vaatan, et see on saamas üleüldiselt tavaks ja olen tegelikult tahtnud juba tükk aega selle kohta küsida istungi juhataja käest, et ministrid tulevad ja hakkavad tihtipeale andma hinnanguid erikomisjoni tööle, erikomisjoni juhtidele. See, mis erikomisjonis päevakorda pannakse, on juba mitmete ministrite puhul saanud läbivaks küsimuseks. Olgu see infotund, täna on see umbusaldus – me ei ole isegi jõudnud küsimusteni, aga juba antakse hinnanguid. Nüüd anti hinnang tänasele komisjoni [istungile] Bessedini kohta. Ma ei saa üldse aru, kuidas see puudutab sotsiaalvaldkonda. Ainus küsimus jah, mis tõesti Reformierakonda puudutab, on see, miks on näiteks Maria Jufereva-Skuratovski tellinud 31 000 euro eest Bessedini teenuseid, samuti Jaanus Riibe. Aga kust on tulnud see uus tava, et ministrid annavad hinnanguid erikomisjonide tööle, kes tegelevad just järelevalvega? See on tegelikult pidevalt nii. Kui kohane see on?

Aitäh, hea kolleeg! Aga teie annate antud juhul hinnanguid näiteks ministri tööle. Te olete täpselt samamoodi andnud hinnanguid ministri tööle ja minul ei ole võimalik seda keelata ja ma ei tahagi seda keelata ega takistada teil hinnanguid andmast. Ministril on võimalus vastata ja täpselt samamoodi on ka ministril võimalus vastupidi arvata. Nii et selles mõttes antakse hinnanguid vastastikku. See on üks poliitilise debati osa.

Aga nüüd küsimuste juurde. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul tekkis peaaegu sama mõte, kui ma kuulasin siin ministrit. Ma saan aru, et ta tuli just lennuki pealt. Teate, armuline proua, see, et lennukites tasuta napsu pakutakse, ei tähenda, et kõik tuleb ära juua. Minister ütles, et umbusalduse [avaldamine] devalveerib umbusaldust. Meie arvamus on selline, et minister Joller devalveerib ministriametit.

Ja Istanbuli konventsiooni teema on väga oluline. Te siin eelmisel nädalal ütlesite, et Istanbuli konventsioon kaitseb naisi vägivalla eest ja aitab ennetada ja vähendada perevägivalda. Tegelikult on ikkagi niimoodi, et see on teie ametiülesanne luua riiklikud struktuurid ja tugisüsteemid, mis kaitsevad naisi vägivalla ja perevägivalla eest. Siin te oletegi läbi kukkunud! Kutsute siin meid [ennast] kaasama fraktsioonidesse. Me ei taha teiega kaasatud olla fraktsioonides. Olge kaasatud nendesamade tugiteenuste keskuste ja puuetega inimeste kojaga! Teie enda ministeeriumi osakonnajuht Kristiina Luht ütleb, et jah, psühholoogilist, psühhiaatrilist ja juriidilist nõustamist ei suudeta pakkuda nõudluse tasemel. Ja siis te räägite, et nad on jube tublid ja kaasavad ise raha kuskilt. See on ju teie läbikukkumine ja Istanbuli konventsioon teid siin ei ole aidanud.

Aitäh!

Aitäh lustaka kommentaari eest alkoholi kohta! Et te teaksite, ma olen täiesti karsklane ja ma ei ole vist üheksakümnendatest saadik ühtegi tilka alkoholi suu sisse võtnud. Mulle see lihtsalt ei maitse, minu poolest võiks alkohol olla olemata. Tasuta naps – ma isegi ei teadnud, et lennukites seda pakutakse. Mina olen näinud, et keegi seda ostab, aga ma saan aru, et teie teate seda paremini. Aga see selleks, las ta olla.

Mis puutub Istanbuli konventsiooni, siis tegelikult väga paljudes riikides ei pakuta neid teenuseid riigi poolt, mida meie pakume. Seesama ohvriabi on väga sageli just MTÜ-de põhine. Meid on seetõttu isegi tunnustatud ja meie naiste tugikeskuste süsteemi on rahvusvaheliselt tunnustatud. See oli üsna hiljuti, kui käis siin jälle üks komisjon – ma hiljem võib-olla leian, mis täpselt. Aga tegelikult see ei näita läbikukkumist, kindlasti ei näita läbikukkumist see, et meil on kodanikuühiskond. 

See päriselt häirib, kui näiteks Riigikogus karjutakse või mööblit pekstakse. Isegi teadusuuringud on näidanud, et selline eeskuju tekitab vägivaldset käitumist ka ühiskonnas, sest see normaliseeritakse siin majas. Ja see ei ole okei. Selline agressiivsus, kiusamine, mõnitamine ja kõik – see ei ole okei. Peab olema viisakus, üksteise austamine ja lugupidamine.

Ma teen kaks märkust ja püüan neid tasakaalustada. Esiteks, Martin Helme, teie märkus ministri aadressil, just nagu kaudselt viide alkoholile, ei olnud kohane. Ja teiselt poolt ma ütlen ministrile seda, et ma väga tunnustan [parlamenti], et viimane aasta aega või rohkem on käitumine Riigikogu saalis olnud igati soliidne ja korrektne. Mul ei ole ühelegi fraktsioonile ega ühelegi Riigikogu liikmele etteheidet.

Väga tore! 

Jah, on olnud teisi aegu, aga nüüdseks on asjad kenasti tasakaalu loksunud. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei tea, ma eile panin üles selle uudise, et täna on umbusaldus, ja ma ei ole sellist möllu oma sotsiaalmeediakontodel veel näinud. Telefonikõne [sain] ka. Inimestele läheb see väga-väga korda millegipärast. Võib-olla seetõttu, et te olete väga ilus. Aga minu küsimus teile on see, et kuidas te hindate, kas Kristen Michal on praegu Eestile hea ja adekvaatne peaminister.

See oligi küsimus? Muidugi on. Te olete ise kritiseerinud näiteks maksutõususid. Aga kes langetas maksu? Kristen Michali juhtimisel … (Saalis räägitakse.) Jah. Uuest aastast näiteks kaob ära Isamaa …

Head kolleegid! 

Kas ma tohin lõpetada, palun? (Saalis räägitakse.)

Head kolleegid, lubame ministril vastata. 

Uuest aastast toimub näiteks tulumaksureform, kus kaotatakse ära keskmise sissetulekuga inimestele mõeldud kõrgem tulumaks ja tehakse [tulumaks] ühtlaseks kogu … (Saalis räägitakse.) Ma sooviksin ise rääkida.

Hea kolleeg Aivar Kokk, räägime palun kordamööda!

Kristen Michali juhtimisel on tehtud väga palju häid otsuseid ja mina arvan, et ta on hea peaminister, aga eks igaühel on oma arvamus. See oli lihtsalt üks näide, see näide maksutõusude kohta, et kui selgus, et riigieelarve positsioon on paranenud, siis loobuti ühest maksutõusust. Muidugi, see plaan vähendada tulumaksu, [kaotada] niinimetatud maksuküür ehk teha tulumaks ühtlaseks, oli juba ammu ja see võeti siinsamas Riigikogus vastu tükk aega tagasi, jõustub aga uuel aastal.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastasite, et meil on hea peaminister, aga nii nagu küsitlused näitavad, on peaministri populaarsus 6%. Tõenäoliselt te olete selle 6% sees, kes arvab, et meil on hea peaminister. Ülejäänud 94% Eesti elanikkonnast arvab, et ta on halb minister ja need otsused, mis on tema juhtimisel vastu võetud, on viinud Eestit vales suunas. Aga see selleks. Tõesti, jäägu see teie arvamuseks, et meie peaminister on hea. 

Ma küsin teilt ikkagi teie valdkonna, erihoolekandeasutuste omaosalustasu tõstmise kohta 10%. Te võtate selle raha ju nõrgematelt. Te viitasite, et raha ei ole. Aga me oleme mitu korda pakkunud välja pangamaksu. Miks me ei võta sealt, kus on? Teie kipute võtma just sealt, kus seda ei ole, ehk siis kõige nõrgematelt.

Aitäh! Esiteks soovitan uuesti statistikat õppida. Ma ei tea, kas te olete seda üldse kunagi õppinud. Kui 6% ütleb, et midagi on, siis see ei tähenda, et 94% ütleb, et ei ole. Mina tean, et poliitikaküsitluste järgi tavaliselt 30% inimestest ütleb, et neil puudub arvamus, kes on nende lemmikpoliitik. Ehk ärme päris nii ka võta. Mis puutub valitsuse populaarsusesse, siis see on loomulik, et valitsus, kes tuleb raskel ajal välja raskete otsustega, ei saagi olla populaarne. Seda eriti olukorras, kus ümberringi tuleb tohutut negatiivsust. 

Ma tõin enne näite, et meil on tegelikult ka sotsiaal- ja tervishoiusüsteem edasi läinud. Räägime tervishoiusüsteemist. Meil on 20 aasta jooksul olnud Euroopa Liidu kõige kiirem eeldatava eluea tõus, meil on vaja järele jõuda tervelt elatud aastatega. Meil on see olnud kõige kiirem ja see on tänu tervishoiusüsteemile, aga ka tänu muule tervisepoliitikale, mis sisaldab ennetust – ennetust tubaka, alko ja kõige muu puhul –, liikumisharjumuste [edendamist] ja kõike seda. See on üks asi.

Toon sotsiaalvaldkonnast, kui erihooldekodudest räägime, näiteks Võisiku: aastal 1982 oli seal üle 500 inimese ühes kompleksis ja nende eest hoolitses 130 töötajat vahetustega. Isegi selles kolhoosilaudas, kus mu vanaema töötas, ei olnud lehmasid nii palju. Kuidas hoiti inimesi hullemini kui kariloomi? Ka kariloomi peab hoidma hästi. Aga need tingimused, kus meie puuetega inimesed varem elasid, on kirjeldamatud. Täna me oleme jõudnud olukorda, kus erihooldekodude puhul on suund see, et meil oleks peremajad, kus on 6–12 inimest. Väikesed peremajad, kus nad tunnevad ennast turvaliselt, nad on rõõmsad, nendel on tore olla, vahel tülitsevad, siis lepivad nagu inimesed ikka. Käige nendes hooldekodudes! Mul on tunne, et te ei ole seal käinud, kui te ei tea, milline vahe [varasemaga võrreldes] on, või siis te ei ole varem käinud. Mina olen käinud, ka 1990-ndatel – see oli hale, see oli kohutav, millistes tingimustes inimesed elasid. Kas Eesti läheb siis tõesti vales suunas?

Mina arvan, et teie juhtimisel läheks Eesti vales suunas, Venemaa suunas. Seda näitab kõik see, kuidas te levitate Venemaa narratiive üksüheselt, kuidas teil on raha Venemaaga seotud. See on praeguses olukorras julgeolekurisk. Kas te mõtleksite natuke? 

Ja teine asi: te räägite, et te hoolite nõrgematest. Kui me räägime vaesusest ja halvast tervisest, siis vaene [inimene] on Eestis sageli venekeelne ja elab Ida-Virumaal. Ida-Virumaa inimestel on sissetulekud väiksemad ja nende tervis on halvem, nende keskmine eluiga on viis aastat lühem kui ülejäänud Eestis, või isegi rohkem. Kui te hooliksite Eesti inimestest, kes räägivad vene keelt, on nad siis venelased, valgevenelased, ukrainlased või ükskõik mis muust rahvusest, siis te toetaksite kogu hingest eestikeelsele haridusele üleminekut, aga te olete kogu aeg selle vastu olnud. Kui te tahaksite, et venekeelsed inimesed saaksid tulevikus parema töö, need noored, kes praegu on koolis, saaksid parema töö ja neil oleks parem tervis, siis [te toetaksite seda], sest see on üks lahendus, haridus on üks lahendustest. 

Ei, me ei võta nõrgematelt midagi ära. Ka pangamaks tähendaks seda, et see tuleks inimeste taskust. Kui me võtame sealt, kus on, ega siis kasum ei jää pankadel ega ühelgi ettevõtjal saamata. Aga kui inimesel on raskusi erihoolekande eest tasu maksmisega, saab ta küsida abi Sotsiaalkindlustusametilt, kui tal on raskusi ravimite otsimisega, saab ta küsida abi kohalikult omavalitsuselt. Ja on veel selline reegel, et kui erihoolekande omaosalus ära võtta näiteks pangakontolt, siis peab alles jääma vähemalt 15% inimese sissetulekutest. See ei ole palju, aga see kaitseb inimest. Kui me lisame sinna sotsiaalabi ja toetused, siis ma arvan, et Eesti inimesed on hoitud. Seda süsteemi ei ole meil ka alati olnud. Nagu ma kirjeldasin, sedasama hooldekodude süsteemi, mis varem oli, ei saa nimetada inimlikuks. Rääkimata erinevatest toetustest, mis on meil ka tegelikult tõusnud viimaste aastate jooksul. 

Mul on nii Riigikogu liikmetele kui ka ministrile palve jääda päevakorrapunkti eseme juurde. Ärme sellest liiga kaugele ega laiali läheme! Arvo Aller, palun!

Aitäh! Tõepoolest, ma tahtsin ka mainida, et minister võiks jääda umbusaldamise teemade juurde. Vene kaardi mängutoomine on õpitud parimalt peaministrilt, nagu [minister] ise nimetab. Hetkel see siin ikkagi ei tööta. Meil on umbusaldamine selle tõttu, mis on jäänud tegemata.

Te oma kõnes viitasite sellele, et vaadake, kust kohast me oleme tulnud ja kuhu jõudnud. Noh, võime siis hakata 1950-ndatest rääkima, sellest, mis olukord oli siis ja kus oleme praegu. Alati võib võtta ajaloos nii palju tagasi, kui vaja on. 

Meie kodanikuühiskonna kohta toodi näide, et osa naiste tugikeskusi on MTÜ-d, kes teenivad kuskilt lisaraha ja saavad toetajaid. Ega meie Eesti riik ongi üks suur MTÜ, kus meil on abipolitseinikud, meil on vabatahtlikud päästjad merel ja maal.

Aga nüüd naiste tugikeskuste juurde tulles: mida tähendab see teie sõnastuses kulumudeli [muutmine, raha] ümberjaotamine? Kas jaotatakse selliselt, et raha ära võtta või raha juurde panna?

Aitäh! Üks hetk. Mis puutub teemasse [jäämisse], siis kui mult küsitakse, kas Eesti läheb õiges suunas, on mul keeruline vastata teistmoodi, kui ma just vastasin. Jääme siis teemade juurde, eks ju. Ärge siis ka küsimusi esitage niimoodi, et ma olen sunnitud vastama teistpidi. 

Aga kui me räägime sellest, kust me tulime ja kuhu me läheme, siis ma rääkisin seda sellepärast, et tuua näiteid selle kohta, kus me oleme olnud ja kust me ka teie abiga, teie kõigi abiga, oleme välja tulnud – erinevate erakondade, ministrite ja parlamendi liikmete abiga. See on olnud ühine tee. Me ei saa öelda, et kõik on pahasti ja valesti. Vaatame vahel midagi head ka oma riigis, me oleme kõik väga tublid olnud. 

Rääkides MTÜ-dest, sellest, et riik on üks suur MTÜ – kas teie, härra Aller, ei ole kuskil vabatahtlik? Päriselt ka ei ole või? (Saalis räägitakse.) Mina olen olnud 20 aastat vabatahtlik päästja, ma olen vabatahtlikuna ka näiteks perearstide seltsi juhtinud, olen arstide liidus olnud vabatahtlik ja nii edasi. Minu meelest näitab see tugevat kodanikuühiskonda ja armastust Eesti riigi vastu, kui inimene on vabatahtlik. See ei tähenda seda, et need, kes ei tee vabatahtlikku tööd, ei armasta riiki. Ma ei taha seda öelda, kindlasti mitte. Aga ma arvan, et need inimesed, kes on valmis vabatahtlikku tööd tegema ükskõik mis valdkonnas – on ta siis abipolitseinik või punases ristis –, on ainult kiiduväärt. See on üks asi. Näiteks mina vabatahtliku päästjana oskan reageerida, kui on tulekahju, ma oskan kustutada tuld, ma olen isegi metsa kustutanud ja nii edasi. Selleks, et ma ise ei jääks abivajajaks, on seda ju vaja.

Kui rääkida naiste tugikeskustest, siis kulumudel on selline dokument, kus arvestatakse, kui palju ühele või teisele teenusele või mis iganes esemele, mida igapäevases töös läheb vaja, tõenäoliselt kulub. Selle järgi luuakse kulumudel ja selle järgi kohandatakse rahastust. See ei tähenda, et me jagame kõik ümber, vaid see tähendab seda, et me vaatame otsa, kust täpselt on puudu ja kas me leiame võimaluse neid tugikeskusi toetada – on need teenused, rahastus või mingid muud projektid, välisrahastus. See on selline sisuline töö, kus arutatakse valdkonna inimestega läbi, kuidas neid saaks paremini toetada. See peaks olema järgmisel aastal tehtud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te olete ikka suhteliselt üleolev, peab tunnistama. Te vist päris täpselt aru ei saa või on teil meelest ära läinud, et Riigikogu on teie tööandja. Te peate siin käima ka siis, kui on umbusaldus. Ja kipub nii olema, et need ministrid, kes oma valdkonna juhtimisega väga hästi hakkama ei saa, satuvad siia ka tihedamini umbusaldatavatena. Nii see kahjuks on.

Aga mulle jäi enne ühest teie vastusest siin kõrvu selline väide, et ravijärjekorrad ei ole mingi näitaja. Kas see on nüüd Sotsiaalministeeriumi ametlik seisukoht, mille te siin välja käisite? Nii ongi? Kas Sotsiaalministeerium paneb sinna käe alla või oli see vastus teie enda soolo?

Aitäh täpsustava küsimuse eest! Ravijärjekorrad on üks paljudest näitajatest, mida tervishoiusüsteemide puhul hinnatakse. Kõige tähtsam on kvaliteet, ja ravijärjekord ehk see, kui ruttu inimene jõuab arsti või õe juurde või [saab] mõne muu vajaliku teenuse, on üks kvaliteedinäitajatest. Kvaliteedinäitajad on näiteks ka see, kui adekvaatset ravi saadakse, kui hästi [patsienti] suhtutakse, kas ta paraneb ootuspärase kiirusega või satub mõne aja pärast jälle näiteks EMO-sse või haiglasse ja nii edasi. Me peame vaatama kõiki näitajaid. Aga poliitikud armastavad rääkida kogu aeg kättesaadavusest ja ravijärjekordadest. Ma ütleksin, et need, kes lubavad lühikesi ravijärjekordi, lihtsalt ei tea, kuidas tervishoid toimib. Ma ei saa jälle seda kellelegi süüks panna, eks igaüks räägib, mida tahab. Aga minu eesmärk on inimesi harida ja öelda, et ootama peaks poliitikutelt palju enamat kui lühikesi ravijärjekordi, ja mina tahan seda ka pakkuda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Te olete siin nüüd kõvasti moraali lugenud. Seitse minutit – ma vaatasin kella pealt – te alguses kulutasite, ma ütleks, tänitamisele. Ühe osana tänitamisest te näiteks ütlesite, et erikomisjoni juht ei olnud selle Bessedini aruteluga rahul. Ma saan kinnitada, otse vastupidi, ta oli väga rahul. Oli hea arutelu, kindlasti me jätkame neid arutelusid. 

Aga siis te muu hulgas ütlesite, et siin saalis peaks käituma viisakalt ja nii edasi. Aga see kõik, mis te ise seal puldis olete teinud, on selle skaala absoluutselt teises otsas: see, mis te ütlesite siin kolleeg Laatsile, see, kui te kargasite kolleeg Allerile turja küsimusega, kas tema vabatahtliku tegevusega tegeleb või ei tegele, ja siis hakkasite hinnanguid andma sellele, kui tubli teie olete, milline musternäide te olete ja nii edasi. Ma küsin, et kui te olete pahur selle pärast, et te peate Riigikogus käima vastuseid andmas, ja kui see ajab teid nii endast välja, et te kaotate enesevalitsuse ja enda kiidetud viisakusnormidest loobute, siis kas te olete vahel mõelnud, et te ei peaks tegema seda ministritööd.

Enesevalitsus on mul täiesti olemas ja ma üldse ei ole pahur. Vastupidi, ma pakkusin teile, et ma tulen hea meelega [asju arutama], aga just teie oma fraktsioonikaaslane ütles mulle, et ta ei soovi mind siia. Ega ma ei pressi peale, aga ma tulen hea meelega kõikidesse fraktsioonidesse rääkima. Võin ka siin ees [rääkida], küll te jõuate mulle veel umbusaldust avaldada. See ei ole probleem. Ma ei oskagi midagi muud vastata, see ei olnud küsimus valdkonna kohta. Ei, ma ei ole mõelnud tagasiastumisele. Mul on ülesanne, mida teha.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, seda on kogu Eesti vist juba tähele pannud, et kui Reformierakonna poliitikutel sisulisi argumente ei ole, ei ole midagi sisulist pakkuda, siis võetakse Vene kaart välja. Selline üleolev suhtumine teie erakonna poolt ja peaministri poolt eelkõige on viinud sinnamaani, et usaldus teie vastu on minimaalne – usaldus nii teie erakonna kui ka valitsuse vastu. Kahjuks on Reformierakonna juhtimisel tõesti tehtud otsuseid meie kõige nõrgemate [kahjuks].

Vaatame kas või viimaseid aastaid, [need otsused] mõjutavad eakaid, pensionäre ja erivajadusega inimesi. On tõstetud erinevaid makse, retseptiravimite hinda, voodipäevatasu tõsteti. Viimaste andmete kohaselt on meil kasvanud absoluutne vaesus, seda eakate seas. Ja nüüd on teilt tulemas uus algatus, see on kooskõlastusringil, et tõsta ka pensioniiga. See on veel üks võimalus, kuidas koguda raha kõige nõrgematelt. Miks on ikkagi selline poliitika, et meie kõige nõrgematelt püütakse raha eelarvesse kokku korjata?

Aitäh küsimuse eest! Seda Venemaa kaarti te ise ju mängite kogu aeg välja, aga see selleks. Ärme siis jää siia kinni, kui me juba nii kokku leppisime, eks ole. 

Aga otsused. Esiteks, absoluutne vaesus. Tõusnud on suhteline vaesus, need on kaks täiesti erinevat asja. Absoluutne vaesus [on tõusnud] natukene, aga olulisemal määral suhteline vaesus. Suhteline vaesus näitab seda, et jõukus on kasvanud. Kui te hakkate mõtlema, siis see tähendab seda, kui erinevad on meie inimeste sissetulekud. See näitab ebavõrdsust, mis on kasvanud. Ja see on kindlasti probleem, ma üldse ei eita seda.

Pensioniea tõus. See ei ole minu tõsta, see on meil matemaatiliselt arvutatud ja statistiliselt paika pandud. Mina olen lihtsalt see, kes annab allkirja, kinnitades, et jah, see valem nüüd jõustus. Pensioniiga mina ei tõsta, mina ei ole nii võimekas. Meie seadused õnneks ei anna sotsiaalministrile niivõrd suurt võimu, et pensioniiga tõsta.

Ja otsused nõrgemate heaks. Minu meelest on neid tegelikult palju aidatud. Meil on siinsamas saalis neid [häid otsuseid] väga palju ette loetud: seesama automaksuvabastus lastega peredele, tulumaksu langetus ja nii edasi. Minu meelest võiks keskenduda ikkagi ka nendele headele asjadele, mida päriselt on tehtud. Räägiks ka hooldereformist, kui me läheme sotsiaalteenuste juurde. Hooldereform on andnud inimestele selle, et varem oli omaosalus umbes 80%, aga pärast hooldereformi peab inimene ise maksma … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, see on eelmise … Minister Riisalo istub siin. Minister Riisalo, kes selle läbi viis, istub siin. (Saalis räägitakse.) Kas ma tohin rääkida ilma segamata?

Kolleeg Aivar Kokk! Aivar Kokk, palun …

Ma räägin seda, mis viimastel aastatel on tehtud. 2023 on mõne viimase aasta [hulgas]. 2023 tehti hooldereform, jah.

Aivar Kokk, palun aktsepteerime …

Ja tänu sellele reformile, mille viis läbi Reformierakonna minister Signe Riisalo, on inimeste omaosalus hooldeteenuste eest maksmisel oluliselt langenud. Signe Riisalo ei ole olnud sotsiaaldemokraat.

Anti Poolamets, palun!

Hea, et ettekandja ikka seda idasuunda meelde tuletas. Tuletan meelde, et ainukene, kes poliitikutest on agressorriigiga otse äri ajanud, on teie endine peaminister Kaja Kallas. Siin ma näen teie silmakirjalikkust, et te ei ole suutnud sellist äärmiselt inetut ja alatut agressorriigiga äritsemist hukkagi mõista, ma pole ühtegi häälitsust selle kohta kuulnud. Ta võiks ju oma dividendid annetada näiteks naiste varjupaikadele ja kõik oleks palju parem.

Aga ma tahan küsida lähtuvalt Istanbuli konventsioonist ja teie vastutada olevatest naiste varjupaikadest. Nimelt, varjupaigad ütlevad, et neile avaldatakse pidevalt survet ja tehakse ettekirjutusi transinimeste õiguste kaitsmise kohta. Istanbuli konventsioon sunnib meid just nimelt sotsiaalseid sugusid kaitsma. Kas teie ka leiate, et see oleks vajalik? Ja kas te üldse tunnustate, et sellised sood nagu vulasooline on olemas, ja kas kavatsete nende kaitset edendada naiste arvelt?

Esiteks, ma väga tänan, et te kasutasite õiget nimetust: agressorriik. Hea meel, et te seda niimoodi nimetasite. Otse äri [Venemaaga] ei ole Kaja Kallas kunagi ajanud, tema abikaasa firmat seostati Venemaa-äriga, aga see on täiesti teine teema. Ma saan aru, et see Venemaa teema teile ikkagi väga meeldib. 

Aga see selleks, räägime Istanbuli konventsioonist. Kui me kaitseme kellegi õigusi, siis miks te arvate, et see tuleb kellegi teise arvelt? Kui mina näiteks otsustan midagi enda kohta, siis mis see teiste inimeste asi on? Las ta olla! Inimene vabas ühiskonnas võib olla see, kes ta soovib olla, välja arvatud juhul, kui ta teisi väga palju kuidagi kahjustab. See on ju meie põhiseaduslik õigus tunda ennast hästi ja tunda sellisena, kes ma olen. Ma isegi ei oska öelda, miks see peaks toimuma teiste inimeste arvelt. Ja see, kas inimene otsustab olla mingil eluperioodil või miks mitte ka elu lõpuni hoopis teisest soost või olla, ma ei tea, kesksoost, on minu arvates isiklik asi. Ma ei lähe rohkem sellel teemal edasi. See ei ole isegi tähtis, kas mina tunnistan seda või mitte. See ei ole tähtis! Tähtis on see, mida inimene tunneb ja et ta tunneb ennast hästi. Ma ei leia [põhjust], miks teistel sellega asja on.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No te enne siin hurjutasite meid, et näidake, kust siis seda raha võtta. Nii. EKRE tegi riigieelarve kohta umbes 300 miljoni eest kokkuhoiu ettepanekuid, kõik hääletati maha Reformierakonna poolt. No okei, seda te ei tahtnud, ma toon siis teise koha, kust kokku võtta. Naiste tugikeskused, mis on ka, muide, MTÜ-d – enne te seletasite, et MTÜ-sid ei olegi, ma ei saanud sellest jutust aru – saavad umbes 1 miljon eurot aastas riigi raha. Ja samal ajal Sotsiaalministeeriumi eelarveridade peal on erinevatele homo- ja transu- ja muudele ideoloogilistele organisatsioonidele ette nähtud kokku 7 miljonit – teie enda ministeeriumi eelarverea peal. 7 miljonit läheb perverssetele üritustele ja 1 miljon jätkub naiste tugikeskustele. Ja miks läheb sinna 7 miljonit? Sellepärast, et seesama Istanbuli konventsioon kohustab liikmesriike neid rahastama, ja te teete seda seitse korda innukamalt, kui neid naisi rahastate. See on teie ministeeriumi eelarve, te saate ühe nipsuga selle sisu ära muuta. Nii et siin on teie prioriteedid väga selgelt näha ja mina jään selle juurde, et teid ei huvita naiste heaolu.

Esiteks, ma ei nimetaks homoseksuaale ja transsoolisi perversseteks. See on äärmiselt iganenud vaade. Inimestel on õigus olla need, kes nad soovivad olla. See on esiteks. Teiseks, ma pean tõesti eelarvesse vaatama, raske uskuda, et see on 7 miljonit, aga ma vaatan sisse.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete siin rääkinud väga veenvalt, et ei tohi agressiivne olla, peab olema viisakas ja teineteisest lugupidav. Aga kas ministril, perearstil, doktoril on õigus pidada sellist debatti, kus te nimetate terve erakonna liikmeid ebanormaalseteks? Te ütlesite, et normaalsed läksid Keskerakonnast ära, see tähendab seda, et teised on teie meelest ebanormaalsed. Kas see on ikkagi viisakas daami jaoks? Kas te ei tahaks vabandada meie 13 000 erakonnakaaslase ees ja nende toetajate ees, [keda on] kuskil 120 000?

Teha selline järeldus, see on huvitav. Ma küll ei pidanud täpselt seda silmas. Aga ma võin ka teistmoodi sõnastada, nagu ma olen ka öelnud – ja nüüd te hakkate muidugi mind süüdistama Venemaa kaardi [kasutamises]. Minu meelest teie erakond on pöördunud väga palju Venemaa suunas ja seda eelkõige sellepärast, et te tegelikult ei seisa venekeelsete inimeste õiguste eest. Kui rääkida haridusest, siis see on üks asi, aga teine on kõik need korruptsiooniskandaalid, mis teiega on kaasas käinud. Need on need omadused, mis minu jaoks teevad teie erakonna usaldamise väga raskeks. Ütleme siis niipidi: mul on väga raske usaldada inimesi, kes selliseid väärtusi kannavad. See on see, mida ma tahtsin öelda. Ma vabandan, ma ei tahtnud, et keegi tunneks ennast ebanormaalsena. Ma ei tahtnud nii öelda.

Auväärt minister, ma kordan veel, et mul on siiras palve panna see Vene kaart paariks tunniks lauasahtlisse. See ei ole tänane teema, katsume sellest välja saada. Meil on hoopis teise esemega umbusalduse avaldamise nõue.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Alustuseks ma tahan öelda, et mul on hea meel, et kolleeg Helmen Kütt oli sel hetkel siit saalist väljas ega pidanud kuulma, kuidas te tema ühte elutööga võrreldavat algatust hooldekodukoha omaosaluse vähendamiseks järsku ainult enda koduerakonna teeneks pidasite.

Aga minu küsimus läheb tagasi selle juurde, kuidas te oma kõnes selgitasite, et erihoolekandeteenuste omaosaluse tõstmine 10% tuleneb elukalliduse kasvust, eelkõige toidu- ja majutuskulude suurenemisest. Kuidas te siis põhjendate, et sama loogikat ei rakendata toimetulekupiiri tõstmisel, mis kerkib vaid 20 euro võrra ega kajasta tegelikku elukalliduse tõusu? Või kuidas see sobitub olukorraga, et absoluutses vaesuses elavate laste arv on aastaga kahekordistunud? Mis on need lahendused?

Ma ennetan siin [teatud vastust]. Sotsiaaldemokraadid ei arva, et ainsaks lahenduseks on toetused, vaid selle alus on väärikas palk. Aga kuna me täna ei käsitle majandusministri valdkonda ja teie vastutus on eelkõige haavatavamad rühmad, siis palun [öelge], mis on teie plaan ja tegevused.

Aitäh! Toimetulekupiir oma olemuselt on see piir, mida loetakse miinimumiks, et saaks osta … Põhimõtteliselt on see toidukorvi hind. Aga selle piiri [määramise] metoodika me vaatame järgmise aasta jooksul üle. Ka mina olen nõus sellega, et see toetus võiks olla suurem ja piir võiks olla kõrgem. Ja ma olen nõus ka selle teise osaga, on see siis väärikas palk või mingi muu sissetulek, näiteks ka ettevõtlusest, see on loomulikult toimetuleku alus. Toimetuleku kõige olulisem alus on see, et inimestel oleks hea tervis, ja kui neil ei ole hea tervis, et nad saaksid siis õigel ajal abi ja ka sotsiaalteenuseid. Ma olen sellega nõus. Ma arvan, et selles osas on meil väärtused paigas.

Ja mis puutub Helmen Küti panusesse, siis ma üldse ei kahtle selles. Ma tean, et ta on sellel teemal väga palju võidelnud. Lihtsalt ma tean, et minister oli vist Signe Riisalo sellel ajal, kui see süsteem käivitus. Aga Helmen Kütt on oma valdkonna äärmiselt tugev ekspert. Ma väga hindan kõike, mis ta ütleb, ja võtan seda alati puhta kullana.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tavaliselt on niimoodi, et kui inimene millegi vastu eksib ja ta on niivõrd tark, siis ta võtab oma sõnad tagasi ja vabandab. Te oma sõnavõtus tõesti mainisite, et tänaseks on mõistlikud inimesed Keskerakonnast läinud. Meil on 13 000 liiget. Noh, ega muud ei saagi järeldada: järelikult kõik need 13 000 inimest ei ole mõistlikud, kui mõistlikud on läinud. Kas te olete nõus avalikult siinsamas puldis – noh, mõnikord ikka sõnavõtus eksimusi juhtub – vabandama nende inimeste ees?

Ma juba korra vabandasin. Vabandan.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, suur tänu istungi juhatajale selle märkuse eest mitte Vene kaardiga vehkida. See tõesti ei muuda seda diskussiooni asjalikumaks.

Aga minu küsimus teile on see. Ma lugesin täna või eile ERR-i temaatilisest portaalist, et riiklik rahastus naiste tugikeskustele on alates 2019. aastast kasvanud vaid 7%, samal ajal kui hinnad on kasvanud ligi 50%. Kas te olete minuga nõus, et kui naistevastase vägivalla probleemiga tegelemine on teie jaoks nii suur prioriteet, nagu te väidate, näiteks seistes justkui emalõvi selle Istanbuli konventsiooni eest, siis võiks vähemalt tagada seda, et rahastus säiliks senisel tasemel, mitte ei langeks inflatsiooni suhtes? Kui hinnad on tõusnud palju kiiremini, kui on tõusnud toetus neile, siis sellest ju tõesti ei nähtu, et see probleem oleks teie jaoks oluline. Kusjuures see toetus on absoluutnumbrites ainult miljon aastas, mis ei ole riigieelarve kontekstis sugugi suur summa.

Aitäh! Muidugi ma olen nõus, et see summa võiks olla suurem. Üldse ei kahtle, täiesti nõus. Aga naiste kaitsmine ei käi ainult naiste tugikeskuste kaudu. Naiste tugikeskusesse jõuab see osa naisi, umbes 2000 naist aastas, kes on julgenud abi küsida ja kelle jaoks on see kaitsmine hiljaks jäänud. See on juba see aeg, kus nad peavad põgenema, peavad vägivaldsest suhtest lahkuma. Naiste kaitsmine algab palju varem: see algab kasvatamisest, alates lasteaiast, see algab kodusest eeskujust, see algab haridusest koolis, ühiskondlikest väärtustest ja nii edasi, sellest, nagu ma enne tõin välja, [mis] eeskuju on ka siin saalis. Mul on väga hea meel kuulda, et siin on kultuur paranenud. 

Naiste kaitsmine on oluliselt laiem teema kui lihtsalt naiste tugikeskuste rahastamine. Eestis on ohvriabisüsteem arenenud, on erinevad nõustamisteenused ja nii edasi. Me oleme tegelikult viimase kümne aasta jooksul teinud väga suuri edusamme ka naistevastase vägivalla osas, aga see ei ole veel piisav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te tegelikult ei vastanud eelmisele küsimusele. Aga te küll kinnitasite, et naiste tugikeskus on väga oluline, omab olulist rolli ja see on üks viimaseid kohti, kuhu naine hädas satub. Seda enam on tegelikult kummaline see, et rahastus ei ole kuidagi järele tulnud. Te küll ütlesite enne, et 2026. aastal on plaan see üle vaadata, aga mis on see põhjus, miks seda seni tehtud ei ole? Tugikeskused on seda signaali, et nad on alarahastatud, kogu aeg välja andnud. Täpselt nagu kolleeg siin enne välja tõi, me teame, et inflatsioon ja elukallidus on teinud meeletu hüppe ja rahastus on jäänud täiesti ajale jalgu. Möönsite ise veel ka, kui oluline roll tegelikult tugikeskustel on. Miks siis ei ole neid hääli kuulatud? Praegu jääb selline mulje, et tänu sellele, et opositsioon sellele temaatikale siin suures saalis tähelepanu on juhtinud, on see ka teie lauale juhtunud. Nüüd te saate öelda, et 2026 vaatame. Aga miks seda seni tehtud ei ole?

Ma ei tea, miks seda varem ei ole tehtud. Mina olen selles ametis esmakordselt. Varem ei ole tõesti tehtud, jah. Võib-olla on ka, aga ma tõesti ei tea täpselt. See, et on vaja see üle vaadata, on ju selge, ja seda me teemegi. Ma ei tea, see küsimus on kuidagi … 

Mul on iseenesest muidugi väga hea meel, et naiste turvalisus teile nii oluline on. Mul on päriselt hea meel selle üle. Aga nagu ma ütlesin, tugikeskus ei ole ainus koht, kuhu tuleks investeerida. Võib-olla tuleb ka mujale vaadata. Näiteks Kiusamisvaba Kool on üks väga hea algatus, mis vähendab vägivaldsust nii naiste kui ka meeste suhtes.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Ma kiiresti aitan teid, minister, ühe numbrilise faktiga. Absoluutse vaesuse määr oli 2021. aastal 1,4% ja siis võttis riigijuhtimise üle Eesti, ma ütleks, teine kõige halvem peaminister Kaja Kallas. Nüüd meil on kõige halvem peaminister ja me oleme jõudnud 3,3%-ni. Üle 2,5 korra on selle kasv olnud. Nii et juurde on tulnud ikka väga palju inimesi, kes on absoluutses vaesuses. Teil ei ole nüüd hakata vaja keerutama siin midagi suhtelisest vaesusest. See oli lihtsalt fakt.

Mu küsimus läheb ikkagi naiste kaitse juurde, Istanbuli konventsiooni juurde, kus väga selgelt tuuakse sisse sotsiaalse soo mõiste. Te siin rääkisite, et iga inimene võib tunda end, kuidas ta tahab, ja nii edasi. Aga meil on rahvusvaheliselt teada väga palju näiteid ja on ka väga tuntud eestkõnelejaid. Võtame kas või J. K. Rowlingu, kes on juhtinud tähelepanu, et kui nüüd tekib mehi, kes tunnevad ennast naisena ja kes pannakse siis kas naistevanglasse või hakkavad tungima naistele ettenähtud, ma ei tea, treeningruumidesse, pesuruumidesse, siis see on otsene naistevastane vägivald. Kui teil on eelarves valida, kas toetada seda sotsiaalse soo identiteeti või päriselt naisi, siis kummale poole …

Aitäh!

… teie raha paneksite ja kummale poole te rohkem paneksite, kui te otsustaksite mõlemale poole panna?

Küsimuse esimene pool. Kuna meil on uuest aastast natukene teistsugune maksusüsteem, siis loodan ikkagi, et ka absoluutne vaesus langeb. Need andmed olid 2024. aasta kohta. Ja ka majandus on olnud tõusuteel. Ma väga loodan, et me lahendame seda probleemi vähemalt natukene.

Mis puutub sotsiaalsesse soosse, siis tegelikult me teame seda statistika ja ka teadusuuringute järgi, et transsoolised või homoseksuaalses suhtes olevad inimesed või mis iganes teistsuguse sooidentiteediga inimesed langevad sagedamini vägivalla ohvriks kui nii-öelda tavalised inimesed, heteroseksuaalsed inimesed, on nad siis mehed või naised. Ma arvan, et kaitsta tuleb kõiki. Me ei saa öelda niimoodi, et ühte peab rohkem kaitsma ja teist vähem.

Kui statistikast veel rääkida, siis lähisuhtevägivalla ohvritest 90% on naised. Eestis on tegelikult vist 86% [naised] ja 14% mehed, kui ma ei eksi, see [vahekord] on natuke teise suunda. Ka mehed vajavad tegelikult lähisuhtevägivalla tõttu abi. Istanbuli konventsioon kaitsebki just lähisuhtevägivalla ohvreid. Vägivalda on ka muud laadi, näiteks, ma ei tea, baarikaklus võõraste vahel. See päris lähisuhtevägivallaks ei klassifitseeru, aga mehed satuvad sinna [olukorda] sagedamini. Kaitsta tuleb kõiki. Ma ei saa küll öelda, kumb minu jaoks olulisem on.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mulle jäi kõrvu, et te ütlesite, et te meid ei usalda, te ei usalda Keskerakonda, teil on raske Keskerakonda usaldada. Aga vaadake, meil ei ole vaja, et teie meid usaldaksite, sest meid usaldab rahvas, mida ei saa aga öelda ei selle valitsuse ega ka teie erakonna kohta. Üks põhjus on võib-olla just sellises suhtumises ja võib-olla ka lahterdamises. Nägemus on ikkagi see, et valitsus peaks olema kogu rahva valitsus, arvestama nõrgematega, arvestama nendega, kellel on väiksem sissetulek, kes on langenud absoluutsesse vaesusesse, kes on sellele lähedal, kes on riskirühmas, arvestama eakatega, arvestama erivajadustega inimestega. Kahjuks on täna olukord, kus inimesed lihtsalt ei tunne, et nendega arvestatakse.

Te rääkisite ja tõite välja, et need on head asjad, mida Reformierakond on teinud, nagu automaksu kompensatsioon ja tulumaksu tõusu vähendamine …

Aitäh!

… aga need maksud viisite ju teie ise sisse. Kuidas on võimalik, et te räägite nendest headest asjadest, kuigi te kompenseerite nendega neid asju, mis te ise sisse viisite, neid maksutõuse?

Tulumaksu tõusu viis sisse Isamaa ja Keskerakonna valitsus. Kes seal veel oli? Isamaa oli kindlasti. Võib-olla te oskate mulle paremini öelda. Ei olnud meie sisse viidud. See on üks asi. 

Loomulikult, ma ei pea teie erakonda usaldama, kuigi tahaks tegelikult. Tahaks kõiki usaldada, eks ole. Aga see valitsus seisabki nõrgemate eest samamoodi nagu teiste eest. Seda sellepärast, et need otsused, mida on teinud varasemad valitsused, mida ma ka siin enne mainisin, pluss meie praegune geopoliitiline olukord ei soosi praegu lihtsaid otsuseid. Raskel ajal ongi keeruline raskeid otsuseid seletada ja selline usalduse langus oli ette näha. See lihtsalt on niimoodi. 

Ja kui teie ühel päeval teete raskeid otsuseid, kui teil on seda julgust, et saada Eesti majandus tasakaalu, et saada inimestele uuesti sissetulek, et tuua inimesed vaesusest välja, nii nagu meie seda üritame teha, siis ega teil ka kerge ei ole. Tehke järgmine kord paremini! Kui inimesed usaldavad teid, valivad teid, siis ärge palun viige riigieelarvet tasakaalust nii välja, et pärast meie lapselapsed peavad seda tagasi maksma.

Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! No hästi on pähe õpitud see Reformierakonna retoorika, et kõik teised on süüdi ja kõik teised juba võib-olla kümme aastat tagasi tegid kõike valesti ja halvasti ja näed, nüüd vaesed reformarid peavad selle eest vastutama. No ei ole ju niimoodi! Võiks nagu endale aru anda ja ükskord selle teiste süüdistamise ära lõpetada.

Aga minu küsimus puudutab seda, et me umbusaldame siin teid mitte ainult selle pärast, et te praegu olete nende rahaasjadega kõvasti metsa pannud – nõrgemate kaitsmises just –, vaid selle pärast, et te ei ole tegelikult minister ja ei ole ka arst, vaid olete poliitiline aktivist. Ja minu küsimus on see. Meenutades, kui kirglikult ja jõhkralt te propageerisite süstimist ja süstimisest keeldunud inimeste karistamist ja lahtilaskmist ja tühistamist, kas te vahetevahel unetuid öid ka kuidagi põete ja kannatate, kui te mõtlete nende, ma ei oska öelda, võib-olla tuhandete inimeste peale, kelle elu te ära rikkusite, kelle tervise te ära rikkusite …

Aitäh!

… kes töölt lahti lasti selle pärast, et te toetasite seda metsikut ja mõttetut vaktsineerimise kampaaniat?

Jõudsime siis Venemaast vaktsineerimiseni. Ma alustasin oma kõnet sellega, et kõik valitsused on teinud ühte, teist, kolmandat, mida iganes, ja see on meid toonud siia, kus me oleme. Igaühel on olnud oma roll. Ma ei öelnud, et kõik teised on süüdi või et kõik teised tegid midagi pahasti. Vastupidi, ma ütlesin seda, et igaüks tegi neid otsuseid [toonases] poliitilises olukorras, oma eelarve põhjal, oma põhimõtete ja väärtushinnangute järgi, ja kutsusin üles tegema koostööd vähemalt nendes valdkondades, kus meil on ühisosa. Ma saan aru, et sooideoloogia ei sobi ühele erakonnale ega teisele. Aga seesama nõrgemate toetamine ja inimeste üldine heaolu ja tervis – see on ju meie kõigi ühine väärtus, mille eest me kõik seisame. Ma ei ole süüdistanud, et kõik teised teevad kõike valesti. Ei ole öelnud niimoodi! See on üks pool.

Nüüd räägin vaktsineerimisest. Okei, see on tervisega seotud. Eestis COVID-i perioodi viimastel aastatel, kui haigestumus oli stabiliseerunud ja viirus ei muteerunud enam nii kiiresti, näitas kokkuvõttev statistika, et vaktsineeritud inimestel oli kolm korda väiksem risk põdeda väga rasket haigust ja suremus oli veel väiksem. See, et teie armastate levitada väärinfot ja te ei usalda arste ja teadlasi, on teie enda otsus ja valik, aga mina räägin seda, mida rääkisid toona arstid ja teadlased, räägin seda ka täna. Minu haridust tõendab diplom ja ministriks sain ma pärast vande andmist. See, et ma ei ole üks ega teine, on järjekordne väärinfo.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui te tulite poliitikasse, siis tulite sellise ülimalt arrogantse murdjakoerana, kes ründas ja sildistas, ja olete tänaseni sellele truuks jäänud. Nimetasite USA terviseministrit hullunud esiuhhuuks ja [ütlesite], et normaalsed inimesed on Keskerakonnast lahkunud, aga samas kiitsite Tanel Kiike, et ta on ainuke normaalne inimene – [umbes nii], ma protokolli ei vaadanud. Aga olete te näinud, et siin all on ka Taneli allkiri? Kas siis normaalsed inimesed ei saa ka aru [ja arvavad], et teie ei ole normaalne?

Ma ei hakka teie hinnangutega vaidlema, sest teil on võimalus ja vabadus arvata, mida te soovite. Tanel Kiigest ma pean väga lugu ja meil on temaga palju ühiseid arusaamasid. Ma arvan, et ta tegi ka vigu [ministri]ametis. Kes ei teeks? Ju siis tema meelest olen mina teinud vigu. Ma ei tea, küsige temalt, miks tema allkiri seal on, kui te tahate seda teada. Minul on raske öelda, miks Tanel sinna alla kirjutas, aga see oli tema hinnang ja otsus. Ja mis mul vaielda?

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ega ma eelnevalt väga selget vastust oma küsimusele ei saanud ja selle tõttu ma esitan selle uuesti ja täpsustan seda mingis mõttes. Vaadake, naiste varjupaikadele on riigi toetus aastas vaid circa miljon eurot. Kogu riigieelarve kontekstis on see ikkagi väga väike summa, ma kiiresti kalkuleerin, 0,005%. Nii et kui tahaks seda kas või kahekordistada, siis oleks see ikkagi 0,01% riigieelarvest. 

Minu konkreetne küsimus teile ongi see, pidades silmas, et nendele antud toetus on kasvanud palju vähem kui inflatsioon selle perioodi jooksul: saate te meile kirjeldada, mida teie ministrina reaalselt tegite selleks, et nende tegevustoetust natukenegi suurendataks? Kui ma vaatan näiteks kaitseministri tegevust, siis tema võitles oma haldusala inimestele palgatõusuks välja 88 miljonit. Mida teie tegite konkreetselt? Kirjeldage meile konkreetseid samme, mida te tegite, et seista riigieelarve arutelu kontekstis selle eest, et naiste varjupaikade toetust natukenegi suurendataks.

Nagu ma ütlesin, naiste varjupaik on viimane koht. Kui me räägime vägivallast, siis naiste varjupaik on oluline koht, aga see ei ole tingimata see, kust me peaksime alustama. (Rain Epler saalist: "Kust siis on alustatud? Kuidas te …" Varro Vooglaid saalist: "Ma ei olegi öelnud, et peaksite alustama, ma küsisin …") Kas ma tohin oma vastust jätkata? (Varro Vooglaid: "Muidugi, aga vastake küsimusele, ärge rääkige suvalist …") Minu haldusala on väga suur ja ma olen võtnud asjad ette järjekorras. Nagu ma olen öelnud, see teema on juba mõne kuu pärast meil laual ja me vaatame sinna sisse. (Varro Vooglaid räägib koha pealt.) Mina? Loomulikult olen, ma olen teie oma …

Head kolleegid!

… erakonna käest saanud kiusata selle pärast, et ma olen kaitsnud naistearste pärast seda, kui teie ründasite neid. Ma olen väga palju teinud selleks, et naiste õiguste eest võidelda, naisi kaitsta ja vägivalla vastu võidelda. Seda ma olen teinud päris palju. (Saalis räägitakse. Varro Vooglaid: "Mina niimoodi ei saa, kui … Ma küsin kaks korda ühe ja sama küsimuse ja ikka ei vastata. Mis mõtet mul on …")

Hea kolleeg, ega alati ei saagi väga konkreetselt vastata. Mina jälgisin, minister möönis, et jah, seal võiks olla rohkem raha. See jäi mulle väga selgelt meelde. Aga kuivõrd minister väga selgelt [ütles], et on plaanis seda üle vaadata ja hinnata järgmisel aastal, siis oleks ministrilt väga palju tahta, et ta ütleks mingi konkreetse numbri, kui palju sinna peaks raha juurde panema. Jah, tõepoolest, viide sellele, et inflatsioon on kasvanud oluliselt kiiremini kui selle konkreetse meetme rahastamine, ka vastab tõele. Aga me ei tea seda [abi vajavate] inimeste hulka, kas neid on rohkem või vähem. Kui neid on vähem, kes varjupaiga poole pöörduvad, siis on võib-olla isegi normaalne, et see [rahastus] ei ole sel määral kasvanud. Kui neid inimesi on rohkem, siis on võib-olla põhistatud see küsimus. Nii et ilmselgelt on ministril väga raske siin väga konkreetselt sellele küsimusele vastata. Ta siiski andis alguses hinnangu – ma panin seda tähele –, et seal peaks olema rohkem [raha] ka tema arvates.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud minister! Nagu me oleme siin juba korduvalt rääkinud, erihoolekandes on tõesti kriitiline olukord. Nagu me teame, selle probleemi lahendamiseks saite 4,2 või 4,5 miljonit, ja nagu te ka ütlesite, miinimumvajadus on 31 miljonit. Rohkem ei saanud, sest raha ei ole. 

Aga selles probleem ongi, et tegelikult ju raha on. Mina isiklikult ja teised Riigikogu liikmed saavad järgmisel aastal maksukingituse 1848 eurot. Tegelikult me seda ei vaja, me saame sellesama [palga]tasemega ka hakkama. Üle 4000 euro palka saavad inimesed – neid on Eestis üle 60 000 – saavad võrreldes selle aastaga 114 miljonit eurot [rohkem]. Nii et raha tegelikult on. Seda ei oleks vaja [neile inimestele] anda, kui ühes kohas on [olukord] nii kriitiline. Ma olen sellise [mõtteviisiga] üles kasvanud, et ela ise ja lase teisel ka elada. Ma küsin, kui palju [raha] te küsisite eelarveläbirääkimistel selle probleemi lahendamiseks. Ja teine pool on see: millist plaani te näete tulevikus, lähiaastatel selle asja lahendamiseks?

4,2 miljonit on aastas see pearaha tõus, mis võimaldab näiteks palgatõusu või ka muid organisatoorseid kulusid katta. 31 miljonit on see kulu, mis läheb üle omaosalusele, ehk toitlustuse ja majutuse kulu. Neid ei saa võrrelda. Kogu vajadus oleks 200 miljonit. Jah, nii lihtne see ongi. Maksupoliitika ma jätan rahandusministri hooleks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Erihoolekandeteenuse alarahastusel on ka tagajärg. Üldine suundumus on pikad ootejärjekorrad ning vastavate teenuste puudumine, mille kohus on määranud eriti ohtlikele inimestele. Kuidas saab riik tagada avaliku turvalisuse, kui kohus määrab teenuse, mida tegelikult ei ole või on väga väiksel määral?

Aitäh! Selleks on vaja sellesama teenuse varukohti. Need luuakse ka järgmise aasta jooksul. Ja selle aasta jooksul saavad kõik inimesed, kellele on kohtumäärusega määratud erihoolekandeteenus, oma koha. Minu teada tegelikult juba ongi saanud, aga ma võin eksida. Ma tean, et kindlasti jõuame sinna aasta lõpuks. Aitäh sisulise küsimuse eest! 

Rääkides alarahastusest, selles valdkonnas on alarahastus olnud kogu aeg, kõikide valitsuste ajal. See ei ole [üldiselt] midagi uut ja see ei ole ka Eestis midagi uut. Sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond on väga paljudes riikides alarahastatud.

Anti Poolamets, palun! 

Hea ettekandja! Mul on see mure, et te naiste õiguste kaitsest saate väga omamoodi aru ja tunnistasite, et inimene võib olla teatud eluperioodil ka teisest soost. See ju lõpeb sellega, et needsamad mehed, kes hakkavad ennast teatud eluperioodil naiseks pidama, lähevad naiste spordivõistlustele ja hakkavad neil lõualuid sisse lööma, nagu me ühel poksivõistlusel nägime. See ei ole ju kuidagi seotud naiste kaitsega. Nad trügivad nende riietusruumi ja võtavad neilt kuldmedalid ära. See ei ole ju normaalne, see vulasoolisuse kontseptsioon. Mul on küll palve, et erakondadel oleks mingi miinimumkokkulepe, et päris lollusi ikka ei tehta, et võiks vulasooliste toetamise naiste arvelt ära jätta. Äkki te võtate sellel teemal midagi ette ja panete lihtsalt selle psühhiaatriliste häirete nimekirja? Inimene saab rohtu ja kõik on palju parem. Saame äkki selles mingisuguselegi kokkuleppele.

Kui huvitav küsimus. Juba päris mitukümmend aastat ei peeta homoseksuaalsust ega muid sooidentiteedi kõrvalekaldeid või erinevusi diagnoosiks ega haiguseks. Teil on omal peres väga tark arst, ma soovitan temaga vestelda sel teemal. Ma väga hindan teda. Isegi mitu on neid teil, jah.

Aga mis puutub nendesse nii-öelda riietusruumidesse trügivatesse endistesse meestesse – kui [suur] see probleem Eestis üldse on või te olete selle importinud kusagilt? Ma ei ole kuulnud, et Eestis oleks midagi sellist väga levinud. Ma pigem kuulen ja näen seda, kuidas transsoolisi ja teistsuguse identiteediga inimesi mõnitatakse, kuidas nad tegelikult satuvad küll arsti juurde, aga tavaliselt depressiooni või ärevusega. Neil sageli kaasnevad ka neuroerisused, näiteks autism, mis ei ole ravitav, on lihtsalt neuroeripära. Muide, see esineb väga paljudel väga tarkadel inimestel, nad lihtsalt on natuke teistmoodi, omamoodi. Nad on andnud maailmale väga-väga palju, mõtlen nüüd siis autistlikke inimesi. Aga ka see, kui inimesel on enda kehast teistsugune arusaam – sageli neid inimesi mõnitatakse, piinatakse, kiusatakse.

Ma arvan, et teistsuguste inimeste talumine peaks olema üks terve ühiskonna tunnus. Nagu ma juba enne ütlesin, kui me kaitseme neid inimesi, siis see on samamoodi naiste kaitse, sest paljud neist on ka naised. Ja kui me ühiskonnas suurendame sallivust, siis suureneb sallivus ka naiste ja meeste vahel, üleüldine sallivus suureneb. Kui meie, kes me oleme rambivalguses rohkem, näitame sallivusega eeskuju, siis see ka suurendab ühiskondlikku sallivust ja vähendab vastandumist, vähendab üksteise stigmatiseerimist. Ja võib-olla ei loo see vajadust mul teinekord … Ütleme, vahel tunnen vajadust öelda teravalt, nagu tänagi siin.

Reili Rand, palun! 

Suur tänu! Mõnes olukorras on ehk tõesti parim kaitse rünnak, aga ma ei ole kindel, et see täna siin seda debatti on kuidagi tugevamaks või paremaks teinud. Aga noh, sotsiaalvaldkonnast tuleva inimesena püüan ikka mõista ja anda uue võimaluse. Oma kõnes te rõhutasite väga päevade arvu, kui kaua te olete selles ametis olnud, ning selle asemel et kuulda teilt valdkonna visiooni või lahendusi tulevikuks, kuulsime, kuidas kõik teised on süüdi või ei saa aru ega mõista. Seega ma annangi teile nüüd uue võimaluse – võimaluse rääkida enda nägemusest, sotsiaalvaldkonna suundadest ja plaanidest, mida teie soovite ära teha ja korda saata.

Aitäh! Esiteks, ma kordan uuesti – võib-olla peaksite üle vaatama minu kõne alguse –, et ma kindlasti ei öelnud, et kõik teised on süüdi. Ütlesin seda, et kõik on teinud nii palju, kui nad on saanud omas ajas, omas kohas, oma eelarvega, oma väärtushinnangute järgi. See ei ole päris niimoodi, et te panete mulle sõnad suhu ja siis ma aktsepteerin. See mulle ka ei sobi, jääme ikkagi faktide juurde.

Aitäh selle uue võimaluse eest! Sotsiaalvaldkonnas ongi erihoolekanne üks minu suurimaid prioriteete. See teenus on väga vajalik, sellest on Eestis väga suur puudus ja rahastus võiks olla oluliselt parem. Aga meil on plaanis, nagu ma ka enne mainisin, üle vaadata selle teenuse sisu. Näiteks saavad erihoolekandeteenust praegu väga paljud autistlikud inimesed, kellele see tegelikult ei sobi. Nendele luuakse uued teenusemudelid ja selle kaasamisürituste eest on mind siin juba täna rünnatud. See on üks suurimaid prioriteete. Aga eks on ka muid asju.

Mõned asjad on juba ka ära tehtud. Abivahendid ei sõltu enam sellest, kas inimesel on puue määratud või mitte. Lisaks tahaks jõuda selleni, et abivahendid ja meditsiiniseadmed tuleksid kõik ühest kohast, et inimesel ei oleks vaja mitmes kohas käia. Kui ta satub ühe spetsialisti juurde, siis spetsialist ei pea teda suunama mujale. See on järgmise aasta plaan. See võib natukene venida ka ülejärgmisesse aastasse, sest praegu on abivahendid ja meditsiiniseadmed jagatud ära Tervisekassa ja Sotsiaalkindlustusameti vahel. Tahaks need üle viia Tervisekassa süsteemi. Aga kuna need hindamissüsteemid on väga erinevad, siis võtab selle väljatöötamine lihtsalt aega, alates tarkvarast kuni hindamismetoodikani.

Mida on tehtud? Meil oli välisrahastusega viipekeele kaugtõlketeenus ja kirjutustõlketeenus. Need me viisime nüüd riigieelarvesse, see oli pilootprojekt. Nagu ma enne ütlesin, välisrahastuse toel me saame teha pilootprojekte. See oli edukas ja viisime need nüüd riigieelarvesse.

Lisaks tahaks kindlasti jätkata strateegilist partnerlust. EPIKoda on väga oluline partner, aga tegelikult on Eestis veel organisatsioone, kes saaksid hästi esindada patsiente ja ka puuetega inimesi. Sooviks, et koostöö nende organisatsioonide vahel oleks parem, et võib-olla sealtkaudu natuke aidata.

Siis puude kohta. Praegu on selline süsteem, kus tööealisel inimesel kõigepealt hindab töötukassa töövõimet ja siis Sotsiaalkindlustusamet hindab puuet. Tahaks viia need ka ühte süsteemi, et inimese jaoks oleks esiteks see süsteem arusaadavam. Ja teiseks, praegu on niimoodi, et puuet hinnatakse töötukassa hinnangu põhjal ja kui töötukassa on mingil põhjusel eksinud või kui näiteks ei ole terviseandmeid olnud piisavalt, siis on ka puude hindamine vale. Selle tõttu on olnud palju arusaamatusi, on olnud uuesti hindamist. 

Viimaks, ma ka juba enne mainisin toimetulekutoetust. Tahaks toimetulekupiiri arvutusmetoodika uuesti üle vaadata, nii et see oleks arusaadavam ja ajakohasem. Toimetulekutoetuse tõusust on juba räägitud. See on küll väike, aga vähemalt natuke midagi. Aga lisaks sellele, et tõuseb toetus, tahaks ka selle taotlemise teha lihtsamaks, et inimene ei peaks ise erinevaid dokumente esitama, vaid et vald – või kes iganes seda pakub – saaks riiklikest registritest need dokumendid automaatselt kätte. Toimetulekutoetuse puhul on ka see, et praegu saavad lapsed suuremas määras toimetulekutoetust kuni 18-[aastaseks] saamiseni, aga siis, kui nad õpivad, saavad nad seda [edaspidi] suuremas määras kuni 19. eluaastani nagu teisigi toetusi.

Toimetulekutoetus on muidugi selline toetus, mis on mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks, et inimene kõige keerulisemas olukorras jalule aidata. Seetõttu me tahaksime, et need säästud, mis inimesel on pangakontol, jääksid talle alles. Meie eesmärk ei ole neid ära võtta. Mitte kõik säästud [ei pea alles jääma], aga seal tuleb teatud piir ja see tuleb kindlasti kõrgem. Meil komisjonis oli ka arutelu, siinsamas sotsiaalkomisjonis. See esialgne piir, mida planeeriti, oli tõepoolest ka minu hinnangul liiga madal. Me tõstame seda piiri, et inimesele jääks kätte ka oma raha. Vajadusel antakse toimetulekutoetust lihtsalt varem, ei oodata, kuni inimene oma pangakonto täiesti tühjaks teeb.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No te vist ei saa päris täpselt aru, mis siin saalis toimub. Mitte Riigikogu liikmed ei ole umbusaldatavad, vaid teie olete umbusaldatav. Ei maksa loopida siin igasuguseid süüdistusi, et teie ei usalda ja teie nii ja teie naa. Mina ei usalda, jah, kinnimakstud korrumpeerunud teadlasi ja neid, kes nende soovitusi korrumpeerunult ellu püüavad viia. Ei, lihtsalt ei usalda. Ei usalda! Ei usalda ka teid, sest minu arvates olete ka teie korrumpeerunud. Seda on õigus mul arvata, ehkki mul mingeid fakte paraku ei ole. Aga küll need tulevad, kui valitsused vahetuvad ühel päeval.

Mu küsimus puudutab hoopis ühte väga kaitsetut seltskonda, need on hooldekodude patsiendid. Äsja oli meil jälle uudis selle kohta, kuidas luumurdudega naisterahvas suri ja keegi ei osanud nagu midagi öelda. Mis seal ikka, kehitame õlgu. Kehitame õlgu! Ega empaatiatunnet nagu teilgi ju tänapäeval meditsiinis tihtipeale enam ei ole. Ja pojale ei osatud midagi öelda. Noh, vana inimene, suri ära! Mis tema peale ikka ressurssi kulutada? Need vägistamisjuhtumid. No ükski Istanbuli konventsioon ei kaitsnud neid vaeseid vanainimesi, keda vägistati.

Teie aeg!

Mis te nüüd ikkagi ütlete? Mis te ette võtate, et niisugused asjad lõppeksid?

Aitäh! Ma saan aru, et teie võite arvata ja mina ei või. Olgu. Mis puutub korruptsiooni, siis siin ma ootaksin süüdistuste puhul ka fakte. Ma ei ole korrumpeerunud. Ma ei ole mitte mingisugust raha ega mitte midagi [muud] saanud selle töö eest, mida ma vabatahtlikuna olen teinud näiteks nendesamade teie kirutud vaktsiinide eest rääkimisel. Te enne mainisite, et te ei usalda korrumpeerunud teadlasi, kes propageerisid vaktsineerimist. Seda te rääkisite. (Mart Helme räägib saalist.) Kas ma tohin vastata teie küsimustele? Jah, vastasingi. Küsimuse esimeses pooles te rääkisite korrumpeerunud teadlastest ja teises rääkisite hooldekodu inimestest. Nad ei ole muide patsiendid, nad on kliendid. Seal on täitsa suur vahe.

Aga jõuame hooldekodudeni. Ka mind šokeeris tohutult see viimane hooldekodus aset leidnud juhtum. Niipea, kui ma sellest lugesin, ma esiteks nõudsin aru SKA-lt, Sotsiaalkindlustusametilt, ja teiseks kirjutasime politseile, mille tulemusena algatati kriminaalmenetlus. Ma olen teinud selle konkreetse juhtumi puhul nii palju, kui on minu võimuses, et aru saada, mis seal toimus. See olukord, kus eakal inimesel tekivad luumurrud ja keegi ei oska seda seletada, ei ole vastuvõetav. Ma olen nõus. 

Mis empaatiasse puutub, siis teie ei saa hinnata, mis minu hinges toimub. Mul on väga kahju sellest perekonnast ja sellest, mis juhtus. Ma tõesti ka jätkan tegutsemist. See on ka minu arvates õudne. Meil on SKA-ga olnud mitmed kohtumised juba varem nii hooldekodude teemal kui ka muudel teemadel ja ka sellel teemal. Ma kindlasti tahan täit aruannet, aga see on lihtsalt niivõrd värske juhtum, et kogu info ei ole minuni veel jõudnud. Kriminaalmenetlust on muidugi alustatud ja ma loodan, et see eelkõige toob selgust. Aga SKA peab kindlasti mingeid praktikaid muutma, rääkimata hooldekodust.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Soovin küsida praktilise küsimuse. SA Narva Haigla on üldhaigla, mille teeninduspiirkonda kuuluvad Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe, kokku ligikaudu 72 000 elanikku. Haigla on saanud Euroopa rahastuse ning koos linna omaosalusega võimaldab see lähiaastatel rajada uue haiglahoone ning renoveerida ühe olemasoleva. Kuid paraku on tõsi, et betoon ei ravi. Seetõttu palun selgitust, milline on riigi plaan, kuidas tagada, et üldhaiglates, sealhulgas Narva Haiglas, oleks tulevikus piisav hulk arste ja teisi tervishoiutöötajaid, mis omakorda kindlustaks tervishoiuteenuste jätkusuutliku kättesaadavuse.

Aitäh! Et tekib arstide puudus, oli teada 20 aastat tagasi – ma olin tudeng –, isegi kauem, 25 aastat tagasi. Niikaua kui mina mäletan, on räägitud sellest, et ühel päeval on meil arste väga vähe. Tollal poliitikud sellele eriti tähelepanu ei pööranud, ma isegi ei tea, kes siis olid valitsejad. Aga aastakümneid on see olnud lahendamata küsimus. Arsti väljakoolitamine võtab aega 6–12 aastat, kindlasti mitte kohe [neid juurde ei saa]. Aastas suudame koolitada umbes 100–200 arsti, see sõltub erinevatest erialadest ja sellest, kuidas me vaatame. Veel suurem puudus on õdedest.

Mida aga saab kohalik omavalitsus ise teha? Seda, et te loote keskkonna, kus arstidel ja õdedel – noortel, aga võib-olla ka mitte enam nii noortel – on hea töötada, kus ei ole kiusamist, kus on üksteisemõistmine. Arstide peamine töölt lahkumise põhjus ei ole praegu isegi mitte piirkond, vaid eelkõige see, et nad tajuvad ühelt poolt töökiusu ja teiselt poolt tervishoiusüsteemi halba korraldust. Töökiusuga peab tegelema iga haigla ja võib-olla ka iga kohalik omavalitsus.

Tervishoiu korraldusega tegelen mina ja püüan omalt poolt teha seda, et patsiendid jõuaksid õigel ajal õige arsti juurde, sest kui inimene jõuab arsti juurde, kes teda aidata ei oska, siis ka see arst tunneb end muserdatuna. See on minu missioon. Aga mina seda ühe või kahe aastaga kindlasti lahendada ei saa, see võtab [rohkem] aega. Ja kes iganes, olen see siis mina [või on see] järgmine minister või keegi teine – see inimene peab seda lahendama, jätkama seda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te ütlesite, et Eestis antakse umbes pool miljonit vale saatekirja. Kõigepealt, kuidas see on juhtuda saanud? Selle [saatekirja] peab ju keegi andma. Ja teine pool on see: milliseid tegevusi te olete alustanud selle probleemi kõrvaldamiseks? Milline on plaan, et see reaalselt likvideerida?

Kuidas see juhtuda saab, küsin ka mina. Miks ei ole kõikide nende aastate jooksul tundnud ei Tervisekassa ega ka varasemad ministrid huvi selle vastu, millist teenust inimene saab, kui ta läheb arsti juurde, alates sellest, kas ta jõuab õige arsti või õe juurde, lõpetades sellega, milline on teenuse kvaliteet, kas teda koheldi hästi, ja nii edasi?

Mida ma teinud olen? Ma olen alustanud sellest, et me läheme edasi e-konsultatsiooniga. Meil on Eestis praegu kaks paralleelset saatekirjasüsteemi. Üks on tavasaatekiri: arst ütleb, et teil on saatekiri kardioloogi juurde, ja te peate hakkama otsima kardioloogi. Kõigepealt te vaatate, kas see on teie lähimas haiglas, siis mõtlete, milline arst teile meeldiks, ja siis hakkate helistama, tavaliselt [peaks helistama] kuu esimestel päevadel, mõnes haiglas kuu keskel. Vahel peate olema digipädev ja väga võimekas, et otsida [teenust] erinevatest raviasutustest. See on tohutu töö. Tavalisel tööl käival inimesel ei ole selleks aega ja tavalisel eakal inimesel ei ole jälle oskust ega teinekord jõudu. Inimesed on päris hädas. Ja kui nad on lõpuks arsti juurde saanud, siis, nagu ma ütlesin, kolmandik – see arvutus tuleb selle põhjal, et Eestis on aastas umbes 1,4 miljonit esmast eriarsti visiiti, kuhu on suunatud –, 34% nendest on vales kohas. Tegelikult tõi seda Maailmapank välja juba aastal 2014 või isegi veel varem. Toona leiti, et 80% kardioloogi vastuvõtul olnud inimestest oleks pidanud olema hoopis perearsti juures. Ehk meil on aastakümneid olnud see korraldamata.

Kui ma räägin e-konsultatsioonist, siis e-konsultatsioon ei ole miski, mis eeldab inimestelt digipädevust. E-konsultatsioon eeldab digipädevust arstilt. Aastast 2011 on kohustatud kõik arstid saatma kogu terviseinfo digilukku. Kui te käite arsti juures ja näete, et digiloos ei ole adekvaatset infot, siis teil on tegelikult õigus pöörduda ja paluda see sinna lisada. Vahel on ka möödarääkimisi olnud, pannakse valeinfo. See tähendab seda, et tegelikult arstid on kohustatud olema Eestis digipädevad, vähemalt oma eriala piires.

Kui te käite [pere]arsti vastuvõtul, siis arst kuulab teid, vaatab läbi, teeb vajalikud analüüsid ja uuringud ning kui ta leiab, et ta ei oska ise ravida või ta ei saa perearstikeskuses teie tervisehäda ravida, siis ta kirjeldab seda tervisemuret, lisab uuringud ja analüüsid, oma mõtted ja küsimused ning saadab need eriarstile. Eriarst vaatab üle ja tal on võimalus siis otsustada. Ta [võib] öelda, et oi, ta ei peagi siia tulema, tee seda ja seda ja patsient saab abi ning kui ei saa, siis tehke seda ja seda või pöörduge uuesti. See on hästi klassikaline vastus. Teine variant on see, et ta ütleb, et see patsient ei peaks üldse siia [tulema], ta võiks näiteks hoopis neuroloogi juurde minna. Kolmas variant on see, et ta leiab, et jaa, see patsient tuleb kutsuda vastuvõtule, ja siis ta vaatab terviseseisundi järgi, [kui kiiresti vastuvõtule kutsuda]. Kui on kiiresti abi vaja, siis on kuni seitse päeva; kui on natuke aega, siis on 7–42 päeva; kui on päris palju aega, siis 42 pluss päeva. See tähendab seda, et iga inimene saab vastavalt oma terviseseisundile õigel ajal õige arsti vastuvõtule, sest ta pannakse kohe õige arsti [järjekorda]. Väga paljudel juhtudel saab inimene arstiabi nii, et ta kuskil ei käigi. Eriti eakad inimesed rõõmustavad selle üle, vähemalt minu kogemuse järgi. Nad saavad abi. Ma saan vastuse eriarstilt ja helistan sellele inimesele või ta tuleb vastuvõtule, kuidas iganes, ja ma ütlen talle, et tee seda ja seda. Ja nii ongi.

See süsteem on meil kasutusel olnud kümme aastat. Senised ministrid ei ole pidanud vajalikuks muuta seda kohustuslikuks. Seesama süsteem on meil tegelikult üle võetud Rootsist, kus see ei olnud varem kasutusel mitte digitaalselt, vaid paberil. Nüüd on see digitaalne ja seda on kasutatud seal aastakümneid. Seal ei kujutaks keegi ettegi, et lihtsalt antakse peaaegu tühi saatekiri, kus on kirjas näiteks see, et inimesel kõht valutab – seda oskab inimene ju ka ise öelda –, ja nii saadetakse eriarsti juurde. Selline olukord ei ole tegelikult Põhjamaades aktsepteeritav ja ma arvan, et ka Eestis ei peaks selline halva kvaliteediga ravi olema aktsepteeritav.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea umbusaldatav! Tuleme naiste kaitsmise teema juurde tagasi. See teema on tõesti natukene laiem. Ütlesite ka, et viimase kümne aasta jooksul on päris palju tehtud. No konkreetselt te öelda ei osanud, mida täpselt, aga ma tulen teile appi ja toon ühe konkreetse näite. Kui Mart Helme oli siseminister, siis ta viis oma määrusega sisse korra, et vägivalla toimumise kohast eemaldatakse vägivalla toimepanija. Meie valitsus oli ka, muuseas, viimane, kes andis naiste varjupaikadele raha [juurde]. Ratase esimene valitsus andis kuni 700 000 eurot ja meie suurendasime seda miljonini. Ülejäänud valitsused, kaasa arvatud teie oma, ei ole seda prioriteediks seadnud.

Aga tuleme teema juurde, mis on üks koletumaid naistevastase vägivalla, manipulatsiooni ja ärakasutamise vorme üldse: see on surrogaadina laste sünnitamine. Selle käigus tehakse naine raha eest sünnitusmasinaks, ta keha allutatakse jõhkra lepinguga medikamentoossele manipulatsioonile ja üheksaks kuuks elust [allutatakse] ta käitumuslikule kontrollile. Ta kirjutab muu hulgas alla lepingule, et ta ei tohi peale sündi last puudutada ja ta ei tohi teada, mis tema lapsest edasi saab. Kas teie meelest on see kõik naistevastane vägivald või kuidas teie sellesse suhtute?

Eestis seda ju ei ole, selles mõttes, et Eestis on selline surrogaatemadus keelatud. Küll aga oleks eetiliselt aktsepteeritav vabatahtlik surrogaatemadus ehk asendusemadus lähisugulaste seas. See tähendab ikkagi, et kõike seda, mida te kirjeldate, neid õudusi ei tohiks seal loomulikult olla. Aga kuidas see peaks toimima, kuidas see peaks välja nägema, see on arutelude ja kokkulepete küsimus. Siin saalis, ma loodan, te ühel päeval ka arutate seda teemat.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mu küsimus puudutab raha või õigemini seda, mida on tervishoiuvaldkonnas vähe, solidaarse subsidiaarsuse teemat. Mis perspektiivis me teie hinnangul jõuame erakindlustuseni ja millistes valdkondades? Kuidas see teie meelest peaks toimima hakkama? Me kõik teame ja te isegi olete mitmel korral öelnud, et arste on vähe, inimesed ei jõua [vastuvõtule]. Järjekorrad on pikad selle tõttu, et raha süsteemis ei ole. Aga nendele, kellel oleks see võimalik, oleks üks võimalus, millest on aeg-ajalt räägitud – küll siiamaani mitte liiga tõsiselt – erakindlustus. Aga kus, millises valdkonnas ja kuidas peaks teie hinnangul tervishoid olema solidaarne ja kus saaks seda subsidiaarset aspekti kasutada?

Erakindlustus on ju Eestis olemas ja erakindlustuse roll Eestis on tohutult tõusnud. Me räägime, et arste on vähe, aga erakindlustus arste juurde ei too, see on kindel. Millal, mismoodi, mis valdkondades – see ongi arutelude küsimus ja sellega ma lähen valitsusse umbes veebruaris. Ma ei oska sellele küsimusele praegu vastata, aga see nõuab kindlasti tähelepanu. Mina erakindlustuse vastane ei ole, aga tuleb mõelda, kuidas see Eesti süsteemi sobib.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on küsimus, kuidas te näete meie pensionisüsteemi tulevikku. Me kõik saame aru, et elanikkond vananeb, tööinimesi on varsti ebapiisavalt selleks, et maksta pensioni nii, nagu me seda praegu teeme. See probleem aina suureneb. Mida peaks riik tegema selleks, et pensionisüsteem oleks jätkusuutlik ja kestlik? Kas tuleb pensioni indekseerimine ära lõpetada? Kas tuleb pensioniiga tõsta, kusjuures märgatavalt, muidu see midagi juurde ei anna? Või kas tuleb üldse pensionisüsteemi kuidagi niimoodi reformida, et see probleem oleks lahendatud?

Aitäh! Väga hea küsimus. Seda küsimust väga harva esitatakse siin saalis. Mul on hea meel, et te tõite selle välja. Tõepoolest, Eestis rahvastik vananeb nii nagu igal pool mujal. Praeguses süsteemis just see riiklik osa, esimene sammas, ajas sada protsenti, kindlasti järjest väheneb, kuna tööl käivate inimeste hulk väheneb. Proportsioon tööl käivate inimeste ja pensioniealiste vahel on kogu aeg muutumises ja pensioniealisi on ikkagi rohkem. 

Mis puutub indekseerimisse, siis hetkel ma kindlasti ei näe, et indekseerimine peaks kaduma, sellepärast et pensionärid on just vaesusriski mõttes üks kõige ohustatumaid inimrühmasid. Eriti kui pensionär elab üksi, siis ta tegelikult ongi koos üksikvanemaga lastega pere kõrval kõige suuremas vaesusriskis.

Mis puutub pensionieasse, siis pensioniiga arvutatakse Eesti eeldatava eluea järgi. Nagu ma enne mainisin, need mudelid on automaatsed, need ei allu vähemalt [otseselt minule]. Mina ministrina kinnitan selle, aga ma ei saa kuidagi [pensioniiga] määrata, ma ei saa öelda, et pensioniiga on 80 või 50. Ma tean, et minu vanaema läks pensionile 55-aastaselt, mina saan varsti 50 ja ei tahaks mõeldagi veel sellele. Meie eluiga ja tervis on paranenud. Selle foonil on tegelikult loomulik, et pensioniiga veidi tõuseb. Tänapäeval töötab üha enam pensionäre, ühelt poolt kindlasti vajadusest, aga teisalt ka sellepärast, et paljud aktiivsed inimesed ei taha täiesti koduseks jääda.

Ma ei oska öelda täpselt, kuidas seda reformida. Ma kindlasti arvan, et tuleviku mõttes on ülioluline see, et inimene ka ise panustaks. Seesama teine ja kolmas pensionisammas ei tohiks ära kaduda. Ma arvan, et need peaksid jääma. Inimene peaks juba noorest peast mõtlema sellele, mis saab temast kunagi, kui ta on vana. Meil on koalitsioonilepingus selline punkt, et [koostame] pensionistrateegia kuni aastani 2070. Me püüame sellega järgmise aasta jooksul lõpule jõuda, aga eks näis, kui kaugele me jõuame. Ma usun, et kõigil on siin oma mõtteid öelda.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Kahjuks te ei vastanud mu küsimusele. Rääkisite küll, et see probleem on kestnud aastakümneid. Aga austatud minister, alates 2005. aastast on Reformierakond olnud võimul kokku ligikaudu 17 aastat. Ka praegu on [Reformierakonna] valitsused juba üle kolme aasta püüdnud riiki juhtida. Küsin uuesti: kas riigil on konkreetne plaan, kuidas lahendada arstide ja õdede krooniline puudus?

Reformierakond oli viimati Sotsiaalministeeriumis 2014. aastal, kui ma ei eksi. Tegelikult otsustab seda ikkagi see inimene, kes on selles majas, kus mina praegu olen. Ja ma praegu olen seal, jah.

Aga meil tegelikult juba käib projekt, kus me hindame seda, kuidas esialgu esmatasandil muuta perearstide ja muude esmatasandi spetsialistide koolitustellimust, kuidas see regionaalselt [peaks] olema ehk kus need inimesed peaksid töötama ja nii edasi. Me oleme loomas mudelit ja see mudel peaks olema tulevikus rakendatav ka teistel erialadel. Ma arvan, et esmajoones tuleb meil mõelda, kuidas tuleks juurde psühhiaatreid, ka sisearste ja EMO arste. Need on erialad, kus meil on kõige suurem puudus. Meil ei ole tegelikult kõikidel erialadel väga suur puudus. On isegi selliseid erialasid, kus arste on, ma ei saa öelda, et liiga palju, aga piisavalt.

Kui me räägime endiselt Narvast, siis Narva on piiriala ja Narva on ka venekeelne ala. Noored arstid on öelnud, et nende jaoks on vene keeles väga keeruline tööd teha. Kui haigla suudab tööd teha täielikult eesti keeles, siis see kindlasti meelitaks sinna rohkem noori. Mul on postkastis – ma ei ole küll jõudnud sellele vastata – ühe noore medõeks õppiva tudengi kiri täpselt samal teemal. Ta tahaks minna tööle Ida-Virumaale, aga ta ei saa, sest ta ei räägi vene keelt.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Ma olen väga päri selle lähenemisega, et tervishoiu rahastamine vajab süsteemset tegevust ning kitsaskohtade leidmist ja parandamist. Ma olen sellega väga nõus. Aga ma ei ole nõus, et enne neid süsteemseid parandamisi ei ole mõtet sinna lisaraha suunata, et see väga efekti ei loo. Ma arvan, et tegelikult on lisaraha suunamine andnud küll väga palju efekti ja kindlasti annaks veel. Me teame neid kitsaskohti küll.

Aga minu küsimus on seotud haiglaapteekidega. Oli eelnõu, mida haiglad väga toetavad ja mis oleks võimaldanud haiglatel erijuhtudel tellida vajalikke ravimeid otse Euroopast. Paraku on see eelnõu minule teadaolevalt kusagile riiulile pandud. Miks see nii on ja kas te kavatsete siiski selle küsimusega edasi tegeleda?

Aitäh! Me tegelikult ei tea, kus on tervishoiu rahastamises kitsaskohad. Näiteks, kui praegu tuli Tervisekassa välja plaaniga vähendada laboriteenuste hindasid 15% – põhjaliku analüüsi järgi on lõtk tegelikult umbes 30% –, siis haiglate esimene reaktsioon oli see, et aga siis jäävad neil teised teenused osutamata. Ehk kuna laboriteenused olid rahastatud ülekattega, siis selle [rahaga] rahastati teisi teenuseid. Me tegelikult riigina üldse ei tea, kuhu see raha täpselt läheb. Meil oleks vaja seda teada, näiteks kui me soovime, et laste [tervise] jälgimine oleks parem, või me soovime, et südame-veresoonkonna haigusi ravitaks kuidagi paremini. Praegu on fokuseeritult raha suunata ülikeeruline ja selleks on vaja rahastussüsteeme muuta. 

Ma tõin enne välja ka selle, et Tanel Kiik väga tänuväärselt leidis lisaraha ja see kantakse Tervisekassale üle igal aastal vanaduspensionäride eest. Aga samal ajal on ravijärjekorrad pikenenud, arstide keskmine vanus järjest tõusnud ja arste on järjest vähem, õigemini, arste ja õdesid on järjest enam puudu. See ei ole lahendanud tervishoiu tuumprobleeme. Lihtsalt lisaraha juurde panemine ei ole lahendus.

Muide, eelmisel nädalal käisin väga huvitaval konverentsil. Ma soovitan [vaadata], see on videona järelvaadatav, Ameerika kaubanduskoja Healthcare Forum 2025. Seal olid väga huvitavad loengud just nendel teemadel, kuidas rahastus peab olema suunatud. Seal toodi näide, et Eesti kaotab aastaks 2050 umbes 13 miljardit eurot, kui me jätkame praeguse süsteemiga. Kui me viime kõik tõenduspõhised meetmed sisse, siis põhimõtteliselt oleks võimalik võita 3 miljardit eurot. See on meie tulevik. Me peame ikkagi vaatama, kuidas see rahastus meil on, kus on augud ja kus on just, vastupidi, tugevused. Seda on vaja.

Mis puutub haiglaapteekidesse, siis ma olen suhelnud nii haiglate kui ka hulgimüüjatega. Haiglad ütlesid seda, et Eestis on tegelikult kaks haiglat, kes võib-olla väikeses mahus seda teeksid. See on nende konkreetne vastus, mis mul on olemas. Kui ma kohtusin hulgimüüjatega, siis nad tõid näiteks need olukorrad, mis on ka ajakirjandusse jõudnud. Näiteks, kui Lätist tuli ravim leida, siis haiglaapteek tegi seda ikkagi hulgimüüja kaudu, nad lihtsalt leidsid teise hulgimüüja. Mingil põhjusel nad kas ei usaldanud seda esimest või ma ei tea, milles see põhjus oli, aga aega võttis see sellepärast, et nad leidsid teise hulgimüüja. Ilma selleta ei saaks tuua Eestisse ravimeid. Ühesõnaga, järgmine etapp oleks võtta nad kõik laua taha ja küsida, kas äkki me ei pea seadust muutma, võib-olla saavad nad omavahel kokkuleppele, et tehakse erilepingud või mis iganes. See on meil plaanis, ma ei ole lihtsalt jõudnud seda teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, kas surrogaatluse üle üldse midagi enam arutada on? Ma kirjeldasin teile seda õõvastavat naistevastase vägivalla vormi – raha eest naise keha sünnitusmasinaks muutmine –, mis Eestis on keelatud ja karistatav, jaa. See täpselt nii peabki jääma ja siin ei ole midagi arutada. Teatavasti aga on Eestis lapsi, kes on taolise naistevastase vägivalla vormi kaudu elu saanud. See on, muuseas, ka laste õiguste rikkumine rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt. Tegu on toime pandud küll mõnes teises riigis, aga asjaosalised on Eesti kodanikud ehk need naistevastase vägivalla toimepanijad elavad siinsamas meie keskel. Kuidas neisse peaks suhtuma? Eesti seaduste kohaselt on nad rikkunud seadust, lisaks eetika- ja moraalinorme.

Aga on ka üks teine teema, mida ma tahan puudutada. Delfi nimelt kirjutab, et erihoolekande raha on otsakorral, abivajajad saavad teenust ainult siis, kui keegi eest ära läheb ehk siis ära sureb. Teenuseosutajad nimetavad seda halvaks eelarve planeerimiseks. See on riiklik teenus ja raha ei jätku. See on teie haldusalas. Vaja oleks 30 miljonit lisaraha, vaja oleks 600–1900 uut kohta.

Teie aeg!

See on teie tegemata töö, te olete läbi kukkunud. Mida kavatsete ette võtta?

Aitäh! Esiteks, eesti keeles on olemas termin "asendusemadus". Kasutame eestikeelseid termineid. Ja ma ei ole jurist, ma ei oska vastata, kas teises riigis toime pandud kuritegu Eestis peaks üldse menetlema ja kas need inimesed, kes on niimoodi lapsevanemateks saanud, üldse on kurjategijad, kui teises riigis on see seaduslik. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Kindlasti ma olen nõus sellega, et tasu eest asendusemadus ei ole eetiline, ja Eestis ei ole see ei tasu eest ega tasuta praegu seaduslik. Nii see on. Kui inimene on teises riigis teise riigi seadusi järginud, siis ma arvan, et siin ei ole küsimust.

Aga kui nüüd rääkida erihoolekande rahastusest, siis jah, ma lugesin ka seda artiklit. Erihoolekande raha on olnud kogu aeg nii palju, kui seda on olnud, ja nii palju eest, kui seda on olnud, on saanud teenust anda. See on kogu aeg nii olnud, et kui on järjekord ja kui vabaneb koht – inimene näiteks ei vaja teenust või mis iganes –, siis saab järgmine inimene teenust. Teenusekohti on loodud juurde ja on plaanis ka edasi juurde luua. 

Ma mainisin ka seda, et erihoolekandes on erinevad teenused. Osa teenuseid on sellised, mis hõlmavad seda, et inimene on majutusel, ta elab erihoolekandeasutuses. Väga sageli mõeldaksegi neid teenuseid, kui räägitakse erihoolekandest, aga tegelikult neid teenuseid on veel, näiteks toetatud elamise teenus või päevahoiuteenus ja nii edasi. Neid kohti on muidugi lihtsam luua. Lisaraha – loomulikult oleks tore, kui seda tuleb.

Järgmise aasta jooksul me planeerime erihoolekandeteenused täpsemalt ette võtta ja läbi vaadata. Väljatöötamisel on spetsiifilisemad teenused autistlikele lastele. Praegu need lapsed saavad erihoolekandeteenust. Kui neile on spetsiifilised teenused loodud, siis nad saavad minna üle spetsiifilisematele teenustele ja teised saavad jälle [teenusekoha]. Aga see kõik võtab aega. 600–800 kohta luua selle kaheksa kuuga, mis ma olen ametis olnud – kui ma seda suudaksin, siis ma oleksin väga õnnelik loomulikult, aga ma arvan, et see inimlikult ei ole võimalik.

Siin ei ole küsimus mitte ainult rahas, vaid ka selles, millised on ruumid. Nendele on kindlad nõuded, neid ei ole lihtne luua. Tihtipeale ei sobi täiesti tavaline elamu näiteks erihoolekandes inimeste jaoks. Pluss personal vajab eraldi koolitust. Erihoolekandes [töötaja] peab olema erikoolitusega, seal ei saa tavaline hooldaja töötada. Need on mured, millega me oleme silmitsi, millega on olnud silmitsi ka kõik eelmised ministrid ja kindlasti on ka järgmised.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei küsi selle kohta, mida eelmised ministrid tegemata jätsid, seda te olete väga palju rääkinud ja seletanud. Ma küsin teie tegevuse kohta. Ja ma ütlen, et teie vastuseid kuulates tundub, et te räägite nagu sotsiaalosakonna juhataja, mitte nagu Eesti Vabariigi minister. Ma põhjendan ka. Ma väga vabandan, et ma nii pidin ütlema. Põhjus on see, et te näiteks ütlesite, et uus maksusüsteem vähendab vaesust. Te teete kollegiaalseid otsuseid, teie otsustasite selle maksusüsteemi siia saata ja selles on ju ebaõiglus sees. Igal aastal suunate te oma otsusega – teie oma otsusega, ma rõhutan – 114 miljonit eurot kõige rikkamatele inimestele ja ütlete, et teistele raha ei jätku. Mul on küsimus teile. Eestis on nüüd võrreldes eelmise aastaga kahekordistunud absoluutses vaesuses elavate laste arv. Öelge mulle palun, kas te Vabariigi Valitsusse viisite selle teema, kas te riigieelarve [arutelul] tõstatasite selle ja kas te olete mingi tähtaja seadnud, et see probleem ära lahendada.

Aitäh! Siin oli nii palju, et ma pean kohe mõtlema, kust ma alustan. Jah, valitsuses me rääkisime toimetulekutoetusest ja ma sain toimetulekutoetuse tõusu. Ei ole piisav, aga siiski midagi. 

Kui rääkida maksusüsteemist, siis jällegi, mina ei ole paraku see inimene, kes on adekvaatne kõikidele küsimustele vastama, sest maksusüsteem ja selle loogika on finantsinimeste teema. Aga oma valdkonda puudutavalt ma saan endiselt välja tuua sellesama automaksu [leevenduse] lastega peredele ja ühtlasema tulumaksu, mida teie kritiseerite, aga mina ei kritiseeri. Ma arvan, et ka see, kui keskklass on tugev, viib vaesuse piirilt ära päris paljud meie pered. Ma ei arva, et 1200-, 1400- või 1600-eurose sissetulekuga inimene on kuidagi rikas. Ma olen nõus, et 4000 eurot on juba päris hea sissetulek. Aga sellest saavad kasu ka väiksema sissetulekuga inimesed.

Absoluutne vaesus peaks järgmisel aastal vähenema, nii palju, kui mina aru saan, sest me oleme tõesti ka nõrgematele raha suunanud. Kui inimeste maksukoormus kokkuvõttes langeb, siis absoluutne vaesus peaks ka langema. Aga need andmed tulevad alles 2027. aastal, see võtab aega ja muutused ei tule kiiresti. 

Lisaks, meil on nii sotsiaalsüsteemis kui ka tervishoiusüsteemis väga erinevad toetused, mis aitavad inimesi. Loomulikult võiks neid alati olla rohkem. Ja ma ei mõtle isegi ainult toetusi, vaid ka erinevaid teenuseid, mis aitavad inimesi jalul hoida. Eesmärk on ikkagi see, et inimene saaks omadega ise hakkama, saaks igapäevaselt toime tulla ja nii edasi. Aga pikk tee on minna. Pikk tee on käidud, pikk tee on minna.

Urmas Reinsalu, palun! 

Proua minister! Juba üle kolme kuu on haigekassa juhi koht olnud täitmata. Oktoobrikuus olete väidetavalt eraldanud mingile firmale haigekassa juhi otsinguga seoses 35 000 eurot. Mis firma see on ja mis ülesandeid see täidab? Teiseks, et mitte levitada valeinfot: te mainisite siin, otsekui venelased surevad keskmiselt viis aastat varem kui eestlased kas Ida-Virumaal või Eestis. Ma ei leidnud niisugust statistilist informatsiooni. Et vältida Vene narratiivide levimist valitsuse liikmelt, nimetage allikas, millele tuginevalt te seda ütlesite. Kolmandaks, te kõnelesite 10. septembril eelmise umbusaldusavalduse [arutamisel] sellest, et Eestis on haiglaid, mis on tegelikult tühjad, ja arste survestatakse sinna haiglatesse inimesi, kes tegelikult seal ei peaks olema, sisse kirjutama. Nimetage palun, mis haiglatega on tegemist.

Aitäh! Esiteks, see ei olnud 35 000 eurot, vaid see oli hanke piir ja see maksab 25 000 eurot. Firma on Tripod ja eesmärk oli leida Tervisekassale uus juht. Tervisekassale juhi leidmine on nõukogu roll. Nõukogus on kuus liiget ja me keegi ei pea end pädevaks, et leida niivõrd olulise finantsmõjuga … (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Kas ma tohin lõpetada? (Juhataja helistab kella.) Me keegi ei pea end piisavalt pädevaks, et leida niivõrd suure finantsmõjuga asutusele juht. Me ei ole personaliotsingu haridusega inimesed ja seetõttu me palkasime professionaalid. See oli nõukogu ühine otsus. Ja see soovitus ei tulnud isegi mitte minult, vaid ühelt teiselt nõukogu liikmelt. Kõik olid sellega päri. Ma arvan, et see on väga hea otsus, sest meil on 32 kandidaati, kes on ise soovi avaldanud, ja kümme on vist veel sihtotsingu vaateväljas. Loodetavasti on meil aasta lõpuks uus juht olemas.

Ma ütlen omalt poolt veel kommentaariks, et hästi inetu on inimese sõnu kontekstist välja võtta. Seesama, et te lihtsalt irvitate. Mulle tõesti ei meeldi selline ebaviisakus, et hakkate irvitama poole lause pealt, kui te isegi ei kuula ära. Ma saan aru, et nüüd tulevad jälle märkused, et ma olen kellelegi midagi ette heitnud, aga see on minu tunnetus ja minu arvamus. Ma arvan, et mul on selleks õigus.

Ja eelviimane [teema]: venelased. Ei ole [öelnud seda] venelaste kohta. Ida-Virumaal on suur osa elanikkonnast venekeelne ja keskmine eluiga on seal lühem. See on Statistikaameti lehel. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) On küll. Ma ei räägi emakeelest, ma räägin elukohapõhiselt. Ei, ma ütlesin … Ärme palun sega vahele.

Kuulame ministri vastust.

Ma ütlesin, et Ida-Virumaal, kus venekeelseid elanikke on rohkem … (Saalis räägitakse.)

Kuulame!

See oli äkki isegi rohkem kui viis [aastat]. Ma võin hiljem need andmed üles otsida.

Mis puutub sellesse, et haiglad on tühjad – ei, ma ei ole öelnud, et haiglad on tühjad. Seda kindlasti ma ei ole öelnud, ükski haigla ei ole Eestis tühi. Küll aga jääb haiglates vahel vabu kohti ja tõepoolest tehakse perearstidele kõnesid, et olge hea, saatke meile patsiente. Nende haiglate pärast ma ei ütle seda, kes seda on teinud, sest ma ei pea vajalikuks seda öelda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Päris mitmel korral viitasid oma sõnavõtus maksumuudatustele, samas nentides, et sa ei ole maksupoliitika ekspert. Mu küsimus on selline. Iga minister valitsuse laua taga esindab oma valdkonda oma valdkonna allasutuste tegevuse vaates, aga ta esindab oma valdkonda ka kõigi teiste ministrite tegevuse vaates. Alati on regionaalministri roll vaadata regionaaltasakaalu, haridusminister vaatab, kuidas see mõjutab haridusvaldkonda, ja sinu roll on vaadata seda, kuidas näiteks maksumuudatused mõjutavad ühiskondlikku ebavõrdsust, inimeste toimetulekut, sotsiaal- ja tervisevaldkonda tervikuna. Sotsiaalministeeriumi haldusala ongi väga lai. 

Küsimus on lihtne. Kuidas sina hindad seda? Valitsus on järjekindlalt ellu viinud maksupoliitikat, mis mistahes metoodika alusel suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust. Käibemaksu tõus on regressiivne, tulumaksu langetus vastupidine. Tänagi kaitses su hea kolleeg Aivar Sõerd siin eelnõu, mille puhul needsamad madalamad tuludetsiilid, esimesed kaks, ei võida mitte midagi ja see võit on kõik kõrgemates tuluastmetes. See mõte ja lootus, et nüüd hakkab absoluutne vaesus vähenema – ei saa hakata! Ei saa hakata vähenema, kui maksumuudatused, vastupidi, löövad just madalama sissetulekuga inimesi. Kuidas sina ministrina neid muudatusi vaatasid ja mis olid sinu ettepanekud maksumuudatuste kohta?

Ma ei tea, mina arvan, et näiteks lastega pered ei ole rikaste inimeste hulgas tingimata. Tegelikult näitab ju statistika, et teatud laste arvu puhul langeb pere suuremasse vaesusriski. See on neljandast lapsest alates. Ja isegi, kui me räägime uuest uuringust, mida ka te olete siin tsiteerinud, siis suhteline vaesus on kahe- ja kolmelapselistes peredes suurem kui neljalapselistes, sest meil on viimastel aastatel toetused tõusnud ja paljulapselised pered on seetõttu abi saanud. Lisaks, üksikvanemaga laste pered on kõige suuremas vaesusriskis. 

Ma arvan, et automaksusoodustused aitavad neid inimesi. Ma ei arva, et meie maksumuudatused tingimata ebavõrdsust suurendavad. Lisaks, kui me suurendame maksutulu mis iganes meetodiga, siis suur osa sellest maksutulust laekub sotsiaalmaksuna Tervisekassale ja sotsiaalvaldkonda. Kuidas see saab halb olla? Tervisekassa eelarves on lisanduv maksutulu järgmisel aastal 15 miljonit eurot. Selle eest saab päris palju ära teha. Mina arvan, et praegused maksumuudatused ei suurenda [vaesust]. Ma ei ole märganud seda, võib-olla sa pead mind siis koolitama.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ju ei saa üldse aru, millest te räägite. Tõesti, ma [esitan] teile nüüd Tanel Kiige küsimuse. Me räägime neist lastest, kes on absoluutses vaesuses, 11 800 last eelmisel aastal, räägime ainult neist. Nende vanemad kuuluvad esimesse ja teise sissetulekudetsiili. Teate, kui palju te maksumuudatustega neile juurde annate? 10 eurot kuus. Kui palju te annate toimetulekutoetuse muudatustega juurde? 20 eurot kuus. See on kokku 30 eurot. Seletage mulle, kuidas teie arvates see kõik need lapsed vaesusest välja aitab tuua, esiteks. See on teie nii-öelda ammendav loetelu siiamaani olnud. Ja teiseks, seletage see ebaõiglus lahti, et inimene, kes teenib 4000 eurot kuus ja rohkem, saab aastas juurde 1848 eurot. Kas te ei tunneta ise, et te olete oma töö valitsuse laua taga tegemata jätnud? Te ju saate aru, et rikastele annate juurde, aga neid, kes on vaesuses, ja neid lapsi te ju peaaegu üldse ei aita. Palun seletage seda loogikat, seda, kas teil on mingi plaan ja mida te valitsuse laua taga üldse teinud olete.

Te heidate mulle ette hinnanguid ja siis annate ise hinnanguid selle kohta, millest ma saan aru ja millest ma ei saa aru. See on hästi huvitav suhtumine. Aga olgu. 

Absoluutne vaesus loomulikult on probleem. Ma tegelikult olen sellele küsimusele päris mitu korda siin vastanud ja just vastasin ka täpselt samamoodi. Mida rikkam on ühiskond, seda rikkam on ka kõige vaesem osa ühiskonnast. Me oleme seda oma elus praktikas näinud. Te ütlete, et Reformierakond on olnud väga pikalt valitsuses, aga siis me oleme näinud ka majandustõusu, me oleme näinud, kuidas palgad on, ma ei tea, mitmekordistunud. Ma mäletan neid aegu, kui isegi keskklassi inimesed olid vaesed. Ma ei saa öelda, et nad olid vaesemad kui praegused vaesed, ma ei saa seda öelda, eks ju, aga keskklassi inimene kindlasti ei saanud endale lubada seda, mida tänane keskklassi inimene [lubada saab]. Me oleme ühiskonnana väga palju edasi läinud. 

Ma ei saa öelda, et me kuidagi jätame nad hooletusse või ei hooli lastest või vaesematest inimestest. Nagu ma just ütlesin, sellesama raha, mille inimesed saavad kätte, nad panevad [kuhugi]. Nad kulutavad selle kuskil ära, kuidas iganes, nad maksavad sellega käibemaksu, tööl käies nad maksavad ka sotsiaalmaksu, nad maksavad makse. Kui maksutulu tõuseb, siis meil on rohkem raha, mida investeerida inimestesse. Me peame vaatama, et maksutulu oleks enam-vähem tasakaalus. See on see loogika, millest mina olen lähtunud. 

Ma olen korduvalt öelnud, et ma ei ole majandusinimene ega maksuinimene. Mul on lihtsalt ülikoolis sisse harjunud komme rääkida asjadest, mida ma kindlalt tean. Ma võiksin siin veel erinevaid mõtteid avaldada, aga ma jätan need rahandusministri, rahanduskomisjoni esinaise ja võib-olla ka majandusministri hooleks. Küsige nendelt, nad on ülitargad inimesed. Mul on väga raske uskuda, et nad ei tea majandusest nii palju. Nad on õppinud seda, nad on tegelenud sellega. Igatahes aitäh küsimuse eest!

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus regionaalvaatest. Me teame, kui suur on Eestis regionaalne ebavõrdsus ja kui palju on eri maakondadest inimesi liikunud Harjumaale. See on toonud loomulikult kaasa probleeme meie haiglavõrguga ja just nende teenustega, mida me suudame pakkuda väiksemates maakondades, kus inimeste arv on kukkunud mõnel puhul juba alla 10 000. Selles valguses ma küsin just meie saarmaakondade kohta, Saaremaa ja Hiiumaa kohta. Ma tean, et te olete ka seda meelt, et haiglavõrk võiks senisel kujul igal juhul jätkata ja neidsamu teenuseid võiks ka edaspidi seal pakkuda. Aga mind huvitab just sünnitusosakondade temaatika kahe saare peal. Kuidas te näete neid probleeme? Kas on mingeid lahendusi veel täiendavalt teilt oodata? See on mõlemal puhul väga suur väljakutse. 

Aitäh! Ma oskan sellele täpselt vastata detsembris. Ma hetkel ei oska täpselt [öelda], aga ma saan vastata üldiselt. Iga naine tahab sünnitada haiglas, kus pakutakse talle kvaliteetset teenust, kus on suur šanss, et laps jääb ellu ja terveks ning naine ka. See on võib-olla üks postulaat, millest lähtuda. Me teame, et on kindel arv sünnitusi, mille puhul loetakse [sünnitusabi] kvaliteetseks. Eestis on tegelikult päris palju sünnitusosakondi, kes [oodatavat] arvu ei saavuta. Ma ei saa öelda, et me hakkame neid kuidagi sulgema või ära kaotama. Mis täpselt saab, seda me alles arutame. Saared on kindlasti unikaalses positsioonis, sest saarelt äratulek ei ole lihtne ja erakorraline abi ja võib-olla ka sünnitusabi peavad seal olema piisavad. Aga seda, kuidas täpselt, ma ei saa hetkel öelda, sest mul ei ole piisavalt andmeid.

Urmas Reinsalu, palun!

Karmen, ma vabandan, kui minu lõbus tuju mõjus solvavalt. Minu küsimus on teile, proua minister, kui haigekassa nõukogu esinaisele. Haigekassa tegutseb praegu luksuslikus Arteri kvartalis, kus makstakse aastas üle 700 000 euro renti – nõukogu liikmed ütlesid, et nemad ei teadnud sellest midagi. Kas vastab tõele, proua nõukogu esinaine, et tõesti on seal kraanid, mis maksavad 3500 eurot? Teiseks, miks jätkatakse tegutsemist nii kallil pinnal? Mis on selle põhjendus, proua haigekassa nõukogu esinaine? Ja kolmandaks, kas vastab tõele, et selle rendi sees on haigekassa töötajatel ka võimalus kasutada Arteri kvartalis spaad, basseine ja saunu ilma rahata, proua haigekassa [nõukogu] esinaine? Ja nüüd ma loodan, et te olete tõenduspõhine, ei levita väärinfot.

Aitäh! Vabandus vastu võetud, igal juhul. Ma basseinidest ei tea, ma pean küsima. Ma ei ole küll kuulnud, et see võimalus on. (Saalis räägitakse.) Jaa, ma pean küsima. Tähendab, see, kus täpselt Tervisekassa – mitte haigekassa, vaid Tervisekassa on meil – töötab ja kuidas, on tegelikult oma olemuselt loomulikult hoopis juhatuse otsus. Nõukogu on see, kes tegeleb rohkem strateegiatega. Aga ma olen nõus, et see on väga kallis pind. No ta on tõesti kallis ja ma arvan, et tuleb kulusid kokku hoida. Aga kas nüüd peaks sealt ära kolima ja kuhugi mujale minema? Ma arvan, et see otsus võiks jääda järgmise juhatuse esimehe teha.

(Urmas Reinsalu küsib kohalt.) Ma arvan, et ma peaksin vaatama seda, mida tähendab ärakolimine, sest tavaliselt see tähendab mingeid ümberehitusi. Ma tean, et ka sellesse majja kolimisega kaasnesid teatud kulud. Kraanid on olemas, ma ei tea, kui palju need maksavad, aga mullivett sealt tuleb. Väidetavalt on see odavam, kui osta mullivett. Iseasi, kas mullivesi hammastele hea on. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Mulle niimoodi väideti. (Urmas Reinsalu: "Aga kes väitis?") Rain Laane. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Tähendab, seda väitis ta alles siis, kui see ajakirjanduses välja tuli, eks ju. 

Sellist dialoogi …

Nagu öeldud, Tervisekassa kolis sinna enne, kui mina sain ministriks. Tõesti, nõukogu lihtsalt teavitati, et on plaanis kolimine ja kolitakse sinna, ja toodi ka võrdlused, et vaadati seda ja seda. See kõik on ajakirjandusest läbi käinud, mida nad seal võrdlesid ja mida nad otsisid. (Saalis räägitakse.) Signe ei olnud ka siis, Signe ei olnud selle valdkonna minister.

Me küsime ministrilt.

Signe ei olnud selle valdkonna minister. Ma olen nõus, et selline otsus … (Saalis räägitakse edasi.) Kas ma tohin rääkida? Minu vastamise kord on.

Laseme ministril lõpuni rääkida! Härra Reinsalu, teie hea tuju on nakkav, aga …

Ma olen nõus sellega, et see on liiga kallis, jah. Selle raha eest võib-olla võiks teha midagi muud, aga kas sealt ärakolimine on säästlik, seda peab otsustama uus esimees.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma mõistan, et te ei ole ennast kogu selle asendusemadust puudutava juriidikaga kurssi viinud ja selle tulemusel lasite ennast natukene eksitada siin inimestel, kes selle teema tõstatasid. Ma olen kindel, et kolleegid teisel pool saali on tegelikult karistusseadustikust lugenud, mis on seaduslik ja mis ei ole seaduslik. Siin käib selline teadlikult avalikkuse ja inimeste eksitamine, justkui oleks üks konkreetne pere, kellest üldse ei peaks tegelikult rääkima ei siin saalis ega poliitilise debati kontekstis, teinud midagi sellist, mis on Eestis kuidagi karistatav või kriminaalne. Loomulikult nad seda teinud ei ole. Iga inimene võib avada karistusseadustiku ja lugeda seda paragrahvi, mis seal kirjas on. Eestis on see karistatav vaid sellisel juhul, kui see on kliinilise teenusena osutatud. See naine, kes näiteks asendusema on, ega need isad ei ole ka Eestis mitte milleski süüdi. See on lihtsalt väike hoiatus teile, et siin saalis paraku eksitatakse teid ka.

Aitäh selle kommentaari eest! Ma tegelikult tõesti karistusseadustikus ei orienteeru hästi, sest see jällegi jääb väljapoole minu valdkonda. Ma tõesti tänan. (Saalist öeldakse midagi.) Jah. Mina ise ka ei kujuta ette, miks peaks armastavat perekonda kuidagi karistama.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Kuna te räägite Tervisekassa nõukogu esimehena ja kuna te ütlesite, et te ei tea juriidikast midagi, siis ma ütlen teile, et te vastutate nõukogu esimehena täielikult kõikide otsuste eest, mis seal tehakse. Nõukogu kaitseb omaniku huve ja omanikud on Eesti inimesed.

Aga ma tulen selle teema juurde, et te väidate, et uus tulumaksulahendus mõjutab kõige rohkem just vaesemaid. Ma võin teile majandus- ja rahandusinimesena öelda, et vastupidi, pensionärid ei võida mitte [midagi]. Te ütlesite, et üksi elavad pensionärid on need, kes on ohus. Neid on pea 100 000 ja nad ei saa sellest tulumaksuvabastusest mitte ühtegi senti. Vastupidi, te võtate järgmisel aastal pensionäridelt ära üle 30 miljoni euro, kuna keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba. Te ütlesite, et nelja ja rohkema lastega pered on need, kes on vaesuses, ja siis te [mainisite seda, kui on] kaks kuni kolm last. Neid kolme ja enama lapsega [peresid] on peaaegu 20 000. Ka nemad suuresti ei võida, sest 1200-eurose palga puhul …

Teie aeg!

… ei võida isegi 10 eurot. Sotsid arvavad, et võidab 10 eurot. Aga tulumaks on tõusnud 10%, see võtab 10 eurot ära. Rääkige meile, kuidas need 1200-eurose [palgaga] inimesed ja pensionärid võidavad sellest tulumaksu [muudatusest].

Veel kord: teie aeg!

Aitäh! Esiteks, loomulikult ma tean oma vastutust Tervisekassa nõukogu esinaisena ja selle tõttu ma olen tegelikult viinud ellu mõned muudatused. Kui ma läksin Tervisekassa esimestele koosolekutele, siis nõukogul nagu ei olnudki seal väga palju sõnaõigust. Näiteks, kui meil oli arutelu all Tervisekassa järgmise aasta eelarve, siis me ütlesime, et me soovime eelarve natuke täpsemat lahtikirjutust ja soovime kohtuda uuesti kahe nädala pärast. Siis meile teatati, et seaduslikult ei ole see võimalik, sest koosoleku kuupäev on seatud nii, et uut koosolekut ei ole võimalik korraldada. See on lihtsalt üks näide.

Teiseks, Tervisekassa nõukogul on "käepikendusena" abiks auditikomitee, kelle ülesanne on jälgida, kas Tervisekassas toimub kõik korrektselt. Aga auditikomitees oli üks selline liige, kes igapäevases elus finantsasjadega tegeleb, teised kaks liiget ei olnud selle pädevusega. Nüüd on seal neli liiget, kes kõik on finantspädevusega ja ühel neist on tervishoiuökonoomika pädevus. Nad tegid ümber ka oma põhikirja, mis sätestab Tervisekassa auditikomitee töö sellisena, et see oleks päriselt sisuline, et see ei oleks lihtsalt formaalsus.

Ma olen teinud seal ka päris mitmeid muid otsuseid. Tervisekassa nõukogu on kindlasti palju tugevam, kui ta enne oli, ja palju sisulisem. Tervisekassa nõukogul on ka strateegilist nõu andev kogu, see on organ, mis koosneb peamiselt arstidest, näiteks puuetega inimeste koda, arstide liidud, erinevad ühendused, kes hindavad Tervisekassa otsuseid ja ütlevad, kas need on aktsepteeritavad. Ja selle [muudatused] on veel ees. Nad lubasid detsembris võtta ette oma põhikirja ja vaadata oma töökorra üle.

Nende põhikirja järgi [nad peaksid seda tegema], nii et me ootame, et nad annaksid meile kirjaliku ülevaate arutatud punktidest, mis tulevad ka nõukogus arutusele, ja hinnangud. Nad ei olnud seni ühtegi korda seda kirjalikult teinud. Tegelikult ootab nõukogu ikkagi kirjalikke vastuseid ja hinnanguid. Nad vaatavad detsembris üle oma põhikirja, vaatavad, kas seal on midagi täiustada, muuta, parandada. Nii et ma olen oluliselt tugevdanud seda osa, mida mina juhin. Eelmised ministrid või eelmine minister ei olnud seda vajalikuks pidanud – ma ei tea, kuidas varasemate ministrite puhul on see töö käinud. Tanel on siin, võib kommenteerida pärast.

Aga ma ei öelnudki, et tulumaks aitab vaeseid. Ma ütlesin, et see aitab kaudselt, kui riigile laekub maksutulu. Ühelt poolt, jah, tulumaks on see, mida jääb teatud inimestele rohkem kätte, aga nad investeerivad selle kuhugi mujale, näiteks ostavad midagi, ja siis see kaudselt tuleb riigile maksutuluna tagasi.

Mis puutub pensionäridesse, siis pensionäril on tulumaksuvaba miinimum kõrgem, kui on tööl käival inimesel. Pensionäril on 776 eurot, tööl käival inimesel on 700 eurot. See on väike erinevus, aga see on ikkagi erinevus.

Mis puutub kolme- ja neljalapselistesse peredesse, siis ma ütlesin lihtsalt seda, et kuna peretoetused 2022. aastal tõusid, siis see on vähendanud suhtelist vaesust neljalapselistes peredes, aga kuna kahe- ja kolmelapseliste perede toetus on ainult natuke tõusnud, siis on nende suhteline vaesus suurem. See on see, mida ma rääkisin.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kogu austuses sinu vastu – tunneme kaua, julgen sinatada, ju sina vastad minule samaga –, sul kohati lähevad asjad päris sassi. Ei ole võimalik rääkida üheaegselt sellest, et maksulangetus jõukamale osale ühiskonnast toob rohkem raha eelarvesse ja et samal ajal jätab see inimestele [rohkem] raha kätte. Probleem ju selles ongi. Kui teha selliseid maksumuudatusi, mis jätavad suurema hulga raha [kätte] – valdav osa nendest maksumuudatustest jätab jõukamale ühiskonnast sadu miljoneid kätte –, siis käibemaksu tõus paralleelselt vähendab inimeste toimetulekut. Käibemaks on tõusnud 20%-lt 24%-le, [tõus] on tõesti 20%, nagu härra Kokk siin viidanud on, või 4 protsendipunkti, kuidas keegi tahab. Ehk see valitsuse maksupoliitika on tegelikult ühiskondlikku võrdsust vähendanud. Ja paralleelselt seeläbi, et eelarve on 4,5%-ga defitsiidis, jääb just nimelt vähem raha kõigile nendele inimestele vajalike teenuste jaoks: erihoolekanne, tervishoid, haridus ja nii edasi. Mu küsimus on veel kord sulle, kuidas sina sotsiaalministrina saad toetada sellist maksupoliitikat, mis ühiskondlikku võrdsust vähendab ja paralleelselt vähendab eelarvelisi võimalusi toetada just nimelt kõige nõrgemaid.

Aitäh! Ei, ma ei arva, et mul on asjad sassis, vähemalt minu valdkonnas ei ole. Kui rääkida maksudest veel, siis ma arvan, et seesama automaksusoodustus lastega perele mõjutab nii rikkaid kui vaeseid. Meile kõigile meeldiks – ma ei tea, kas ka teile, aga ma arvan, et enamikule meist meeldiks –, kui toetused oleksid sihitatud sissetuleku järgi. See on tulevikus võimalik. Praegu käivad SKAIS-i arendused ja tulevikus, ütleme, aastast 2028 on võimalik hakata näiteks toetusi, aga miks mitte ka mingeid maksusid või mida iganes disainima niimoodi, et vaesematel või väiksema sissetulekuga inimestel oleks tugi suurem. See on üks pool.

Teiselt poolt, mis on minu plaan? Nagu ma olen täna rääkinud, mul on üks prioriteet sotsiaalvaldkonnas erihoolekanne ja tegelikult on ka tervishoiu [rahastus]. Ma olen täiesti seda meelt, et rahastus peaks olema parem. Järgmise aasta jooksul on plaanis vaadata üle nii tervishoiu rahastus kui ka erihoolekanne ja veel mõned asjad, näiteks seesama palju räägitud naiste tugikeskuste rahastus. Need on kindlasti asjad, millega ma lähen valitsuse ette. Eks me siis koos valitsuses vaatame, äkki ikkagi õnnestub maksusid natukene rohkem ka sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda suunata. Seda otsustame valitsuses koos.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma esmalt, enne kui ma küsimuseni jõuan, ütlen, et ma isiklikult absoluutselt ei ole nõus selle lähenemisega, mis saalist tuleb ja mis võib-olla ka mõnest teie sõnavõtust on läbi käinud: Tervisekassa juhtide ründamine või nende kritiseerimine. Tegelikult me teame, kui rasket ja olulist rolli Tervisekassa Eestis täidab. Me keegi ei sea kahtluse alla seda, et see sündmus, mis nad suvel korraldasid, oli viga, sellisel kujul seda ei oleks pidanud olema. Aga minu hinnangul on Tervisekassa [tegevus] selles rollis, mida ta meie haiglate ja perearstide jaoks [kannab], äärmiselt tänuväärne. Seda tuleks minu hinnangul teistmoodi käsitleda, see kriitika on läinud üle piiri.

Aga ma küsin ortodontia kohta just sellest vaatest, et kas on mingit lootust ka ortodontide järjekorra lühendamiseks. See puudutab meie laste hammaste tervist ja hambumust.

Aitäh! Ma olen ka nõus, et Tervisekassa juhtkond on tegelikult väga hea, väga pädev, väga tark. Siin on tõesti olnud mõnede tegevuste kohta kriitikat, millega ma nõustun – ma ei hakka seda üle kordama –, aga on olnud ka häid asju. Tegelikult on viimase juhi juhtimisel Tervisekassa teinud läbi päris hea transformatsiooni, eelkõige innovatsiooni. Tervishoidu on toodud hästi palju innovaatilisi lahendusi ja digilahendusi, mis aitasid meid üle ka COVID-i kriisist. Kui neid ei oleks olnud, siis oleks COVID-i kriisi oluliselt keerulisem olnud hallata. 

Teine asi: partnersuhted. Varem oli haigekassa karistav ja kontrolliv asutus. Tegelikult partnersuhted läksid oluliselt teistsuguseks, kommunikatsioon läks sõbralikuks, toetavaks ja [Tervisekassa] koostöövalmimaks. Minu arvates on küll mõned asutused hakanud seda ära kasutama, aga see on juba teine küsimus. Ma ei tea, Tanel, sinu ajal vist tuli Rain Laane juhiks. Ma arvan küll, et tema on ka igati tänu ära teeninud. (Tanel Kiik saalist: "Juba enne mind.") Juba enne sind? (Tanel Kiik: "Jevgeni ajal tuli.") Okei, Jevgeni ajal tuli. Hästi valitud juht, vähemalt tolles ajastus. Ajad lihtsalt muutusid keerulisemaks ja igal ajastul on oma juht. Loodan, et uus juht tajub [praegust] olukorda täpsemini.

Aga ortodontias on väga sarnane olukord, nagu on teistelgi tervishoiu erialadel. Ortodontia on hästi kitsas eriala ja tegelikult kõik natuke viltuste hammastega [lapsed] ei peagi jõudma ortodondi juurde. Seda on arutatud juba sotsiaalkomisjonis, kui ma seal olin, ja ka hiljem. Hambaarstid saavad läbida teatud koolitusi ja ka ise elementaarseid, lihtsamaid ortodontilisi protseduure läbi viia koostöös ortodondiga e-konsultatsiooni abil, mida ma just enne siin kirjeldasin. Võib-olla on ortodontia e-konsultatsioon üks selline asi, mis võiks järjekordi lühendada ja aidata vastuvõtule eelkõige need lapsed, kellel on päriselt suur probleem. Jah, see on olnud mure. Kindlasti on hästi oluline ka see, mida laps või noor ja pere ise teevad. Nii hambaravi kui ka ortodontia puhul on suuhooldus ülioluline. Kui ortodont paneb aparaadi suhu, aga kui suuhooldus pole piisav ja last ei toetata piisavalt, siis tegelikult see ravi ei ole adekvaatne. Ortodondid ise on öelnud, et kui lapsel ei ole [vajalikke] harjumusi, siis tegelikult ei tasugi sinna minna. Tuleb ka valida, kellele teenust osutada. Ainult niimoodi me saame võib-olla aidata. Tegelikult on järjekorrad järjest enam lühenenud, kuna e-konsultatsioon läks juba vist sellel aastal käiku.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister! Selline küsimus teile ka. On selge, et teie valdkonnas on jooksvad igapäevased väljakutsed. Aga üks väga suur väljakutse, mis on Eestis valdkondadeülene, on valmistumine võimalikuks suurkriisiks või koguni sõjaliseks konfliktiks. Me kõik saame aru, et Eesti tervishoiusüsteem, mis on niigi optimeeritud üsna viimase piiri peale, tõenäoliselt ei ole valmis selliseks olukorraks, kus meil on oluliselt rohkem vigastatuid ja arstiabi vajavaid inimesi, seda nii võitlejate kui ka tsiviilelanikkonna hulgast. Me teame, et samad probleemid on meil näiteks päästeressursiga, siseturvalisuse ressursiga ja kindlasti ka tervishoiu ressursiga. Ma küsin, kui palju tunde nädalas või kuus te ministrina sellele küsimusele saate pühendada. See paraku ei ole probleem, mille lahendamiseks on väga pikk aeg. Suure tõenäosusega võime me sellises kriisis olla lähiaastatel. Mis on need lähiaastate arengud, mis võiks anda kindluse, et me oleme võimelised inimesi aitama?

Aitäh! Väga hea küsimus. Jälle, seda ei esitata just sageli, selles mõttes väga hea. Et keegi ei solvuks, ütlen kohe välja, et teised küsimused olid ka head. Kriisivalmidus on tervishoius tegelikult midagi, mis on täiesti elementaarne. See on täiesti elementaarne. Tegelikult on arstid ja õed ka natukene nii-öelda kriisiinimesed. Meid on õpetatud reageerima ka kriitilistes olukordades. Seda, kuivõrd tervishoiusüsteem kriisile vastu peab, näitas hästi COVID, kus oli ka patsientide ootamatu väga suur tung haiglatesse või perearstikeskustesse. Tegelikult oli meie tervishoiusüsteem ülimalt dünaamiline.

Jällegi, tõesti tänan minister Kiike, toonast terviseministrit. Väga hästi juhtisid seda kriisi! Ainult kiidusõnu saan öelda. Mõned apsud ka, aga see selleks, ei ole tähtis, igaüks teeb vahel vigu. Aga üldiselt jah, see valdkond õppis Tanel Kiike väga hindama.

Tegelikult oli Eesti tervishoiusüsteem just digilahenduste tõttu väga paindlik. Sisuliselt kahe-kolme ööpäevaga muutsid perearstid täielikult oma töötamise süsteemi. Mis puutub aga sõjalisse kriisi, siis ka seesama COVID näitas seda, et tegelikult on meil ikkagi puudujääke. Eelkõige juhtimises tuli ju toona välja Terviseameti nõrkus. Seda on nende aastate jooksul oluliselt parandatud – alustas jällegi Tanel, jätkas Riina ja mina viin edasi. Mina ministrina ei peagi enam väga palju tunde nädalas sellele pühendama, sellepärast et see töö on juba käimas. Kuigi ma arvan, et korra-paar nädalas ma ikkagi kuulan sellel teemal üht-teist.

Käisin eelmisel nädalal haiglate kriisikonverentsil ja üle-eelmisel nädalal perearstide kriisikonverentsil. Mõlemal esinesin, rääkisin, arutasime arstidega, mida tuleks veel teha. Ma tean, et Riigikantselei juhib ressursse, erinevaid kriisireserve. Ma tean, et umbes 30 miljonit eurot läheb ravimite varu loomiseks, siis on Pärnu Haiglale generaator ja nii edasi. Mitmed plaanid, mida tegelikult veel mõni aasta tagasi üldse ei olnud, on juba tehtud.

Ma meenutan iseennast, kui ma olin veel perearstide seltsi juht. Kuna, nagu ma ka siin mainisin, ma olen olnud üle 20 aasta vabatahtlik päästja, siis mind on alati hämmastanud, miks Eestis ei käsitleta kriisireservina perearste ja apteekreid, just seda esmatasandit. Kui olid kriisiõppused, siis kutsuti sinna ikka kiirabi ja EMO, ja kõik. Ka näiteks haiglate sise- ja kardioloogiaosakondi hakati alles hiljem kaasama. Küsimus on, et kui inimene on EMO-s abi saanud, siis kuhu ta edasi läheb. Kui on mingi suur õnnetus või mis iganes, kas või sõjaline intsident, siis inimesed pöörduvad ka perearsti poole. Needsamad vaimse tervise probleemid või hirmud või [küsimus], et mul on mingi vigastus, mida ma nüüd teen, või süveneb krooniline haigus – ega need ka ära ei kao. Kõige selle peale tuleb mõelda. Seda on tehtud. Eesti on kindlasti väga palju paremas seisus, kui ta oli veel kaks-kolm aastat tagasi. Ja ma loodan, et läheb järjest paremini. 

Hästi suur huvi on ka kriisikonverentside vastu, mida perearstid juba kolm aastat korraldavad, haiglad vist kaks aastat, aga võib-olla rohkem, ma ei julge [kindlalt] öelda. Haiglad on tegelikult neid kriisiõppusi teinud aastakümneid, ja mitte ainult haiglad, vaid need on koostööõppused, kus on politsei, pääste ja kiirabi, võib-olla ka Kaitsevägi, Kaitseliit ja nii edasi. Ma arvan, et me oleme väga palju edasi läinud ja läheme veel edasi. See on ka minu jaoks oluline teema.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma olen ka olnud Tervisekassa nõukogu liige ja päris nii ei ole, nagu te ütlesite, et nemad ütlevad, mida nad tahavad. See on teie otsus. Ma mäletan, et Jevgeni tahtis ka [midagi], tal tuli üks sõbranna sinna õpetama. Me lõpetasime selle kiiresti ära, aga selle peale võeti muidugi Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige sealt välja. Jumala pärast, et Riigikogu ei teaks, [mis seal toimub]!

Aga ma tahan lihtsalt selgeks teha inimestele, kes kuulavad, et see jutt, mis te räägite – selle vale [tahan] nagu ümber lükata. 2022. aasta valitsus, kus oli Isamaa, tegi keskmise pensioni tulumaksuvabaks ja tõstis Riigikogus kõikide fraktsioonidega ühiselt lasterikaste perede toetuse 650 eurole. Teie valitsus, peale 2023. aastat tekkinud valitsus, võttis lasterikastelt peredelt ära 200 eurot iga kuu ehk 2400 eurot [aastas] ja võttis ära keskmise pensioni tulumaksuvabastuse, mis sel aastal … 

Teie aeg! 

… võttis [pensionäride] taskutest ära 17 miljonit, järgmisel aastal [võtab] üle 30 miljoni ja 2027. aastal on see üle 70 miljoni.

Veel kord: teie aeg! Ja küsimus!

Räägime faktidest. Te olete võtnud [raha] ära kõige nõrgematelt, näiteks lasterikastelt peredelt juba 45 miljonit aastas.

Ma sain küsimusest aru. Aitäh! Ma ütlesin seda, et pensioni tulumaksuvabastus on praegu 776 eurot, ja meie hoiame seda nii. (Aivar Kokk räägib koha pealt.) Kas ma võin jätkata? 

Minister las vastab! 

Keskmine pension on 817 eurot. Nii et jah, keskmine pension hetkel ei ole tulumaksuvaba, aga peaaegu keskmine pension on tulumaksuvaba.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Praegu on 817 eurot keskmine pension.

Uuesti: Helir.

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et teile tehti selgeks, et need 3500-eurosed kraanid on väga efektiivsed ja soodsad, annavad tavalist vett ja gaseeritud vett. Miks te seda praktikat ei ole oma valitsemisalas laiendanud, kui need nii efektiivsed on? See on mu esimene küsimus. Ja teine küsimus on, miks te tegite ettepaneku, [et ta võiks] oma ametipostilt lahkuda, või ütleme, survestasite väga head, väga tarka ja väga pädevat Tervisekassa juhti ametist lahkuma.

Aitäh! Esiteks, ma lihtsalt tsiteerisin Tervisekassa juhti. Ma olen absoluutselt nõus, et 3600 euro eest, maksumaksja raha eest ei peaks riigiasutus kraani ostma. No päriselt ei peaks! Ma ei tea, kuidas on teistes asutustes, aga see ei ole õige. 

Aga ma kuidagi ei survestanud Raini lahkuma, mitte kuidagi. Ma olin tegelikult Ukrainas, kui kogu see skandaal hakkas kerima. Mul isegi ei olnud mitte kuidagi võimalik sekkuda, sest ma ei olnud levis. Ma sain harva interneti või telefoni levisse. Ma teadsin, et see Eestis toimub, ma lugesin uudiseid ja andsin sellel ajal vist ka ühe intervjuu. Selleks ajaks, kui ma tagasi jõudsin, oli Rain praktiliselt otsuse teinud, ta helistas mulle ja ütles, et ta otsustas ise lahkuda. See ei olnud minu surve, kohe kindlasti mitte. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ma ei ole öelnud, et ta peaks lahkuma, see oli tema otsus. See oli täiesti tema otsus. Ja ma aktsepteerisin seda otsust, sest ma arvan, et sellel hetkel ei olnud jätkamine eriti võimalik. Me kõik mõistame, miks. (Saalist küsitakse: "Miks?") Me kõik mõistame.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea minister! Ma loen siin ühte Postimehe lugu, mis räägib Tervisekassa plaanist 24 miljonit, ma ei tea, leida, hankida, kärpeplaani [kaudu saada] – igasuguseid sõnu kasutatakse artiklis. Tervisekassa hinnangul on hinnad õhku täis. Mul on küsimus. Ma saan aru, et nõukogu on teinud Sotsiaalministeeriumile ettepaneku need laboriteenused üle vaadata, neid [hindu] vähendatakse 15%. Kunas ja mis põhjusel te avastasite, et need hinnad õhku täis on? Kas liiga hilja või liiga vara? Kuidas see välja tuli, et need on õhku täis? Ma saan aru, et see 15%-line langetus on planeeritud ajutiselt ja 2026. aasta lõpuks mõeldakse … Ma saan aru, et tegelikult ikkagi Tervisekassa ei tea, mis need hinnad on. Siin üks inimene räägib, et 2026. aasta jooksul selgitatakse välja, millised on õiged hinnad, ja siis kehtestatakse uued hinnad. Kas need siis on õhku täis või ei ole? Mis nende hindadega on?

Jaa, kui ma ei eksi, siis 2023. aastal Tervisekassa ise tellis analüüsi laborihindade kohta ja leiti, et suurusjärgus 30% võivad need hinnad erineda sellest, mis on teenuse pakkumise [tegelik] kulu. Ma ei teagi täpselt, kuidas nad seda arvutasid. Minu meelest nad vaatasid ka laborite kasumeid ja selle järgi [arvutasid]. Laborid ise on öelnud, et need ei ole päris täpsed. Seetõttu läks Tervisekassa kuldset keskteed ja vähendas hindu 15%.

Mida see siis tähendab? Kas need hinnad on õiged või ei ole? Viimati neid hindu uuendati väga ammu. Selle ajaga on laboriteenus väga palju muutunud. Näiteks, kui mina olin veel noorem arst, siis üleüldse loeti veel mikroskoobi all rakke, olid mõned sellised laborid. Aga olid ka esimesed automaatanalüsaatorid ehk oli üks analüsaator ja seal istus laborant, kes pani katsutid masinasse, lasi tulemused välja printida ja siis saatis saatekirja tagasi. Nüüd on need juba digitaliseeritud. Tänapäeval on laboriseadmed veel rohkem automatiseeritud ja suudavad tohututes kogustes [proove] korraga analüüsida. See tähendab seda, et inimese tööd on jäänud vähemaks. See ongi tegelikult andnud haiglatele praegu võimaluse kasutada laboriteenusest ülejäävat raha muude teenuste osutamiseks. Need on sageli sellised teenused, mida Tervisekassa on muul moel vähem rahastanud või ei olegi tellinud neilt asutustelt.

Selleks, et muuta rahastus läbipaistvamaks, vaadatakse need hinnad koos laboriarstide ja laboritega üle ning lepitakse kokku adekvaatsetes hindades. Praegu on kõigile, ka laboritele endile selge, et need hinnad on "õhku täis". Siis oleks võimalik rahastust suunata ka sinna, kus seda on päriselt vaja. See on lihtsalt üks näide.

Tegelikult tuleks seesama lisaks uuringute hindadele ära teha teenuste puhul, neid hindu peab üle vaatama. Teine variant on mõelda sellele, milline üldse peaks tervishoiu rahastamise süsteem olema. Järjest enam minnakse ka mujal maailmas üle tulemuspõhisele rahastusele, mis tähendab seda, et rahastatakse seda, kui terve inimene on, kui ta lahkub haiglast, kui hästi ta on paranenud, kui ruttu ta hakkab kõndima pärast operatsiooni ja nii edasi. Kõikidel erialadel ei ole võimalik seda tulemuspõhist rahastamist rakendada ja see ei ole ka otstarbekas, aga teatud teenuste puhul on. Sedasama rääkis tegelikult ka Arenguseire Keskuse raport, mis tuli eelmisel nädalal välja. 

Lisaks on need niinimetatud komplekshinnad. Ühesõnaga, hinnastamise põhimõtted vaadatakse üle ja motiveeritakse eelkõige tulemuse ja kvaliteedi [põhjal]. See on üks mõte. Aga see ei hakka sada protsenti nii olema. Ühesõnaga, rahastussüsteem peab muutuma.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Meie ühiskonna viimaste aastate kahtlemata kõige suurem probleem on sündide arvu järsk vähenemine. Mis on Sotsiaalministeeriumi plaan selle probleemiga tegelemiseks? Mida te kavatsete ministrina ette võtta?

Aitäh! Meil valmis hiljuti selline terviklik analüüs, mis käsitleb mitte ainult sündimust, vaid ka perepoliitikat ja erinevaid meetmeid. Üldine suund on see, et me eelkõige toetame neid peresid, kes soovivad last saada, kes tahavad saada lapsevanemateks. Me kõrvaldame takistused nende teelt. Näiteks eluase on üks probleem, mida on välja toodud. Tänapäeva noored ei ole valmis väga väikses kodus lapsevanemateks saama. Me püüame luua soodsamaid võimalusi saada eluasemelaenu, näiteks, [et saaks] kasutada tagatisena ka oma pensionivara ja nii edasi. Erinevaid meetmeid on välja pakutud. Aga selle plaaniga, mida me konkreetselt kindlasti tegema hakkame, me läheme ministeeriumist valitsusse umbes järgmise aasta algul, esimeses kvartalis. Seetõttu ma konkreetseid meetmeid ei oska kohe öelda. Aga need on need meetmed, mida me oleme kaalunud. Suund on [toetada] neid inimesi, kes soovivad lapsevanemateks saada.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kerin tagasi algusesse. Kui oli juttu Reformierakonna ja valitsuse madalast reitingust, siis te viitasite, et valitsus on pidanud rasked otsused tegema. Siin ma ei saa teiega kuidagi nõus olla. Valitsus ei ole teinud mitte raskeid otsuseid, vaid halbu otsuseid ja halbu valikuid. Seda Eesti avalikkus väga selgelt tunnetab ja on andnud hinnangu sellele valitsusele. 

Aga ma tulen nüüd küsimuse juurde. Alguses oli juttu ka konverentsiturismist ja selle raha kasutamisest. Siis te rääkisite vastustes iseendale vastu, justkui ei saakski seda euroraha, millest juttu oli, kasutada muuks kui konverentsidel käimiseks, aga hiljem hakkasite viitama, et seda saaks ikkagi kasutada mingisugustes pilootprojektides, milles [saab] ka katsetada erinevaid sotsiaaltoetusi. Ühesõnaga, kuidas see tegelikult siis on? Öelge konkreetselt, kas ministeeriumi konverentsikulud kaetakse eranditult sellisest rahast, mida ei ole võimalik kasutada inimesi abistavateks teenusteks, või mitte. Jah või ei?

Aitäh! Ma tahaks näha erakonda, kes teeb hea meelega maksutõusu otsuseid. Kas teie julgete, kui te ükskord valitsuses olete, tõsta makse? (Saalist vastatakse.) No vot! Te olite ka natukene teises olukorras. (Saalis räägitakse.) Olite. Aga ma vastan teisele küsimusele.

Kuulame ministri vastust.

"Konverentsiturism" on väga halb sõna selle jaoks. Me kindlasti ei tegele konverentsiturismiga. Ma ei saa isegi nimetada turismiks tööreise, kus meie maja inimesed käivad ja kus ka mina käin. See kindlasti ei ole turism. Turistid käivad, vaatavad ja naudivad, aga ma ütleksin, et see on ikkagi konkreetselt väga kõva töö, mis tehakse. Sa oled võõras keelekeskkonnas, sa suhtled paljude inimestega ja püüad leida võimalusi, kuidas oma riigi jaoks midagi nii-öelda koju tuua. See ei ole mingi turism. Ärge palun hinnake meie töötajate tööd kuidagi alla. 

Aga kuidas seda raha kasutada? Jaa, osaliselt saab seda kasutada ka abistamiseks. Ma tõin enne näiteks kirjutustõlketeenuse. See on selline tõlketeenus, et kui inimene ei kuule, siis keegi trükib arvutiekraanile teksti, mida ta saab lugeda, näiteks koosolekul või ükskõik kus [mujal], põhimõtteliselt nagu subtiitrid. See oli meil ka välisrahastusega, see oli pilootprojekt. Pilootprojekte saab teha välisrahastusega, selleks et testida, kas see teenus Eesti kontekstis toimib, kas seda on kuidagi vaja muuta, parandada või midagi ümber teha. Tänaseks on selge, et see konkreetne teenus Eestile sobib. Inimesed, kes seda kasutasid, olid väga tänulikud ja on siiani tänulikud. Et nad saaksid seda jätkata, läheb nüüd [raha sinna] riigieelarvest. See on lihtsalt üks näide.

See rahastus, millest oli juttu, on mõeldud lastele, kellel on autism ja kellel on vaja väga spetsiifilisi teenuseid. Autismi nimetatakse spektrihäireks. See tähendab, et selle sümptomid või tunnused on väga varieeruvad, need võivad olla ülikerged. Ma arvan, et siin saaliski võib olla mõni autistlik inimene. Ja see tegelikult on, ma arvan, kompliment, sest autistlikud inimesed suudavad teatud asju teha ülima efektiivsusega ja ülimalt hästi. Samas on see spektri teine äärmus, kus inimene on ühiskonda peaaegu sobimatu, tema jaoks tuleb luua spetsiifiline keskkond. Näiteks võib teda häirida või ärritada mingi heli või valgus või puudutus või mingi materjal. Ta võib mingisuguste ootamatute stiimulite peale reageerida väga ootamatult. Me võime seda tõlgendada agressiivsusena, tema aga võib-olla hoopis kaitseb ennast. Sellised inimesed tegelikult ei sobi sinna, kus nad praegu peamiselt teenust saavad – see on erihoolekanne. Ja seetõttu on erihoolekandes kohad kinni. Praegu ongi see rahastus mõeldud selleks, et nendele, eelkõige noortele inimestele, luuakse teenuseid, mis aitavad neil ühiskonnas paremini toime tulla, või lausa selliseid kodusid, kus nad saavad elada ja olla.

Selleks, et luua täiesti uued teenused, on tõesti vaja tutvuda teiste riikide kogemustega, käia kohapeal ja vaadata, rääkida töötajatega, tutvuda ka juhtimismudelitega. Sellise väga põhjaliku teenuse loomine ei ole lihtne ja see ei toimu tavaliselt ka kiiresti. Aasta või paar võtab ikkagi aega, et seda juurutada. Ja kui see teenus on välja töötatud, siis on vaja seda ka tutvustada, alates sellest, et rääkida siin ühel päeval, kui see teenus on olemas, lõpetades sellega, et … Tegelikult pigem lõpetame siin, aga alustame sellega, et me räägime [nende inimeste] lähedastega, teenusepakkujatega, võib-olla ka arstide, õdede ja sotsiaaltöötajatega, et info oleks piisav. See on see, milleks see raha kulub. See ei ole lihtsalt niisama, ma ei tea, tuulde lastud raha. See on väga oluline teenus, mida välja arendatakse.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Märgin teie vastuse peale, et sündide arvu vähenemine ei ole ju uus probleem. See on olnud [kaua] akuutne, nüüd juba neljandat aastat. Ma märgin ka seda, et Vabariigi Valitsuse tegevus on selle probleemiga tegelemisel olnud silmapaistvalt aeglane. Mul on teile lihtsalt palve: kiirendage neid protsesse, sest olukord on sedavõrd tõsine.

Sündimust kiiresti tõsta ei ole suutnud ükski riik maailmas. Selleks on vaja pikaajalist tegevuskava, see peab olema hästi läbi mõeldud, ja sellega me tegeleme.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Mul on härra Kunnase küsimusele jätkuküsimus. See demograafiline olukord praegu Eesti riigis ei ole tegelikult mitte kriis, vaid katastroof. Te ütlesite siin vastuseks, et eluase on väga oluline ja te tegelete nendega, kes soovivad saada lapsevanemateks. Aga kas te suudate öelda ka mõnda konkreetset meedet, mis kaalumisel on, poliitilist abinõu, mida praegune valitsus kavatseb kaaluda kõikide nende analüüside puhul? Sissejuhatuseks ma tuletan meelde, et praegune valitsus on tühistanud üleriigilise kodualuse maa maksusoodustuse. Reformierakonna juhitud valitsus kaotas ära eluasemelaenude intressi soodustuse, lasterikaste perede toetust vähendati selle [tõusu] võrra, mis oli varem kehtestatud, ja tulumaksusoodustus pere teisest lapsest kaotati ära. Ja nii edasi. Ma võin seda loetelu jätkata, aga kahjuks mu küsimuse aeg lõpeb otsa. Kas on toimumas pööre Reformierakonna poliitikas – perepoliitikat pean silmas – ja mis on need meetmed? Kas te hakkate tagasi pöörama neid asju, mis te olete tühistanud, või on mingid uued lahendused?

Aitäh küsimuse eest! No ma ei saa praegu öelda, mida me kohe hakkame tegema. Aga seesama raport, mida ma ka juba mainisin, tõi välja selle, et eluasemelaenu tagatiseks võiks kasutada näiteks teise pensionisambasse kogunenud raha. See on üks asi, mida hakatakse välja töötama. Lisaks on arutatud näiteks vanemahüvitise paindlikumaks muutmist. Kui ema ja isa käivad tööl ja keegi teine on lapsega kodus, on see siis vanaema või sõber või kes iganes, siis on võimalik ema või isa vanemahüvitis üle kanda hoopis sellele inimesele, kes tegelikult lapsega tegeleb. Sellised meetmed.

Aga tõesti, ma räägin nendest täpsemalt uuel aastal. Tegelikult te olete nendega tutvunud, see raport on ju avalik, see tuli augusti lõpus välja ja seal on kõik need kirjas. Teie erakonnale on olnud ka paljud neist ettepanekutest väga meelepärased.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on selline kokkuvõttev küsimus. Me siin arutame praegu teie umbusaldust. Selge see, et umbusaldus ei ole midagi erilist, see on osa parlamentaarsest kultuurist, opositsioon ikka aeg-ajalt esitab umbusaldusavaldusi. Aga siin on see küsimus, et see on juba teine [umbusaldusavaldus] järjest konkreetselt teile lühikese perioodi jooksul ja seekord on kõik neli opositsioonierakonda ehk neli fraktsiooni kuuest siin Riigikogus sellega ühinenud. Minu küsimus on see, et kas kõik need neli fraktsiooni lihtsalt ajavad jama või on ikkagi teie kui ministri tegevuses midagi valesti.

Aitäh küsimuse eest! Seda, kas te ajate jama, peate ise ütlema, seda ei saa mina öelda. Ja kui see jätkub samas tempos, eks te siis jõuate mulle veel umbusaldust avaldada. Raskeid otsuseid tuleb kindlasti veel teha. Loodan, et te mõistate mõnda rasket otsust. Aga ma arvan, et see ka ei ole päris hea tava, et iga raske otsuse peale tuleb kohe umbusaldusavaldus. Kuidas siis tulevased ministrid tahaksid üldse julgeid otsuseid teha? Mina ei karda siin seismist ja ma ei karda teie küsimustele vastamist. Aga ma arvan, et näiteks seesama diskussioon võinuks aset leida palju konstruktiivsemas õhkkonnas, ilma vastandumiseta. 

Ja ma olen ise kindlasti ka vastandumises süüdi. Mind ärritas tõesti see viis, kuidas see umbusaldusavaldus esitati. Ma oleksin ise teinud seda läbimõeldumalt ja võib-olla natukene teravamalt isegi, võiks öelda. Mulle tundub, et need on sellised küsimused, mida saaks palju lihtsamini, palju paremini lahendada lihtsalt fraktsioonis arutledes. Ma endiselt kutsun üles, et kutsuge mind, ma tulen. Me võime kokku leppida regulaarsed ajad, näiteks kord kuus kaks-kolm tundi. Tulen ja võtan kaasa kellegi, kes oskab veel paremini kui mina asjadest rääkida, kuulan teie ettepanekuid ja arvestan ka, kui see on võimalik. Mõnes asjas lähevad meie maailmavaated väga lahku, aga väga paljudes asjades on meil väga ühine maailmavaade. Kes ei tahaks, et tervis on parem, või kes ei tahaks, et lapsed on paremini hoitud või et meie eakad tulevad paremini toime – see on ju meie kõigi ühine eesmärk. Ma päriselt kutsun üles: [kutsuge mind], ja ma hea meelega tulen, leian aja.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ministrile! Avan läbirääkimised. Fraktsioonide nimel saab [kõne] pidada. Ja kõigepealt on registreerunud Isamaa fraktsiooni nimel [kõnelemiseks] Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Proua minister! Isamaa ei toeta Kristen Michali valitsust ja sellega seoses me ei toeta ka Kristen Michali valitsuse ministreid. Sellega võikski meie sõnavõtu lõpetada, et me hääletame täna selle umbusaldusavalduse poolt. Aga see võib-olla ei oleks aus ja väärikas rahva ega ka proua ministri suhtes, see väärib veidi detailsemat seletust.

Ma tajusin täna, et proua minister oli liimist lahti, ta oli inimlikult rabe. Ma pean tunnistama, et minule isiklikult ta mõjus empaatiliselt, [mõjub see], kui inimene näitab oma tundeid välja olukorras, mis on ilmselgelt ebamugav. See on inimlikult mõistetav. Kuid probleem on selles, et proua minister on nende kuude, ligi aasta jooksul väga kriitilises olukorras, kus me ühiskonnas oleme, tegelikult mõjunud ühiskonnale nii – ja oma juhtimiskäekirjaga näitab ta ka seda –, et ministriametisse on paraku saanud juhuslik inimene tänavalt, kes kindlasti on aga oma erialal asjatundlik inimene. Kuid täna me nägime veenvalt ka nendest vastustest, et need hõlmasid küll erinevaid kuulujutte ja viiteid, aga tegelikku käsitlust olukorrast me ei kuulnud.

Meil on Eestis tõsine toimetulekukriis, inimeste ostujõu langus. See lööb kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi, suhteliselt väiksema sissetulekuga inimesi maapiirkondades, neid peresid, kus on rohkem suid laua ääres leivateenija kohta. Ja me tegelikkuses näeme, et valitsuse maksutõusude poliitika on aidanud kaasa inflatsioonispiraalile, mis on inimeste ostujõudu habrastanud. Sotsiaalministrilt me ei ole kuulnud ühtegi sõna ühiskonnas tasakaalu tagamiseks, inimeste toimetuleku kaitseks.

Teiseks, mind hämmastas lausa musta huumori keskkonda kuuluv kõrgstiilis paatos proua ministrilt, mida ta heitis ette oponentidele või teistele poliitilistele jõududele. Ta kutsus Reformierakonna nimel üles, esitades jutupunkte, mis mõjuvad pehmelt öeldes lausa karikatuurselt, neid parteisid, kes tulevad [võimule] Reformierakonna järel 2027. aastal, et hoidke eelarve tasakaalus. Seda olukorras, kus tegelikult eelarvenõukogu sõnul tekitatakse Eesti lähiajaloo suurim ja sügavaim eelarve defitsiit, lagastatakse rahandus.

Proua ministril oli lahke pakkumine. Proua minister, proua Joller, te olete moodustanud seal praegu lausa lahingugrupi endiste sotsiaal- ja terviseministritega. Aga me võtame teie pakkumise vastu, proua Joller. Me ootame teid järgmisel töönädalal haigekassa nõukogu esinaisena Isamaa fraktsiooni, et te esitaksite meile ülevaate, mis puudutab Tervisekassa lepinguid, ka selle büroo[pinna] maksumuse kohta, ja ülevaate selle kohta, kas neid spaa- või terviseteenuseid kasutatakse tasuta, mille kohta te ütlesite, et te ei saa vastuseid anda.

Ja ma pean tunnistama, et metafoorina mõjus näide kuue segisti kohta, mis maksab igaüks 3500 eurot. Te ütlesite, et see on haigekassa juhtide väitel ökonoomsem lahendus, et sealt saab lasta mürri ja gaasi[vett]. Mina küll elu näinud inimesena kuulsin elus esimest korda niisuguste kraanikausside kohta. K-rautas maksab kalleim ja luksuslikuim kraanikauss 780 eurot, aga kuskilt on haigekassal ametis oleva valitsuse juhtimise all olnud võimalik soetada 3500-euroseid segisteid.

Me saame aru, et see on metafoor laristamisest olukorras, kus tegelikkuses ka mulle kirjutavad inimesed, kellel on terviseprobleemid ja kes haigekassa tänasest raviteenuste hinnakirjast ei ole leidnud lahendust endale või oma lähedasele. Ja ka need inimesed vaatavad seda, et on võimalik soetada segisteid, mida tavainimene kauplusest ei saagi, sest need ei ole avalikult müügil. Ma ei tea, kust neid tellitakse.

Tõepoolest, proua minister ütles, et ta ei tohi parlamendile reeta [midagi] salajast. Tema väide, mille ta esitas 10. septembril umbusaldusavaldusel, oli see, et Eestis on olemas tühje haiglaid ning inimesi, kes tegelikult diagnoosi järgi ei peakski haiglas olema, vormistatakse nendesse haiglatesse, et haiglaid täita. Kõlab ausalt öelda nagu mingi veider linnalegend, mingi fake news. Proua Joller, kes levitab niisuguseid asju? Ta ütlete, et see on salajane. Me ootame teid, proua Joller! Hästi, me oskame saladust pidada Isamaas, [oskame] teie saladust pidada, ma luban teile. Tulge meie fraktsiooni ja rääkige ära, mis haiglad need on ja kes seda juttu teile esitas. 

Tõepoolest, fake news'ina mõjus tegelikult ka viide selle kohta, et venelased surevad keskmiselt viis aastat varem kui eestlased. Oli viide Ida-Virumaale. Ma vaatasin statistikat, emakeelepõhiselt või rahvuspõhiselt ei tehta maakondades niisugust statistikat. Kust proua minister võtab niisuguseid andmeid? Ma pean tunnistama, et ma kardan, et Venemaa võib hakata kasutama väga selge retoorilise loogikana seda, milliseid üleskutseid või appikarjeid praegu rahvuspõhiselt, otsekui mingi segregeerimise alusel, ja tervise järgi esitab valitsuse liige. Üsnagi hämmastav. Ootame ka selle kohta informatsiooni, proua minister. Kust on need allikad pärit? Mis infole te toetute? Millega te üldse opereerite valitsuse liikmena, proua minister?

Nüüd segadus ja kaos, mis on tekitatud haigekassa terviserahaga, selle miinusega. Miinust on küll taktikaliselt vähendatud, aga olukord on selline, et üle kolme kuu ei ole haigekassal juhti olnud. Ja ma ei saanud üldse aru. Ausalt öelda tundus jällegi, nagu juhuslik inimene tänavalt, inimene trollibussist, on sattunud valitsuse liikmeks. Me kuuleme seda, et haigekassa juhid on head ja kompetentsed, nõukogu ei ole võimeline isegi otsuseid langetama, selles küsimuses tuleb oodata ära haigekassa uus juht, kes saabub valgel laeval – küll tema otsustab, kas on kallis büroopind või on odav büroopind.

Ja tegelikkuses tekitas hämmastust see, et niisuguses olukorras proua minister teatas, et haigekassa juhid – mäletate, mis olid need sõnad loetud minutid tagasi? – on head, targad ja kompetentsed. Ma ei taha sõnu suhu panna, aga enam-vähem selline oli see vägagi südamlik kompliment. Samal ajal ma loen, et augusti keskel teatas proua minister, et haigekassa juht peab võtma vastutuse ja ameti maha panema. Kumb retoorika siis pädev on? Kuulge, proua minister, see ei ole veenev! Te kas esitate kellegi teise väiteid või teie seisukohad on heitlikud niisugustes küsimustes. Te süüdistasite haigekassa toonast juhti Rain Laanet selles, et on vastutamatus, finantsiline vastutamatus, haigekassa nõukogule ei ole suudetud esitada finantsplaani, finantsvisiooni. Need olid väga karmid süüdistused. Täna te räägite hoopis teist juttu. Kumb jutt on siis pädev? Millisel hetkel te rääkisite tõtt Eesti rahvale ja praeguses olukorras ka parlamendile? 

See olukord ei ole naljaasi. Tervis[hoiu] rahastamiskriisis ootab ühiskond vastuseid. Meil ei ole aega eksperimentideks ja mingiks õppereisiks valitsuse liikmete väljaõpetamiseks ja koolitamiseks. Te viitasite sellele, et 2027. aasta eelarvet tehes te otsite lahendusi. Näete, praegu me teeme 2026. aasta eelarvet, seal ei ole lahendusi, mis puudutavad, nagu siin kõneleti, konkreetselt sotsiaalvaldkonna probleeme. Te andsite mingi ähmase veksli, et te otsite lahendusi selleks ajaks, kui – kolm punkti – teie enam võimul ei ole. Panete tähele, pärast meid tulgu või veeuputus!

Proua minister, inimlik soovitus. Teil ei ole kerge, kellelgi ei ole kerge. Aga ühiskond eeldab tegelikult põhimõttelist poliitika muutust ja eeldab veidikene küpsemat juhtimiskäekirja. Ja selles inimlikus kontekstis Isamaa hääletab täna selle umbusaldusavalduse poolt. Me teame, et poliitilise reaalsuse mõttes see on hoiaku väljendamine. Aga eeldusel, et te jääte ametisse, mis on tõenäosuslik, me ootame teid järgmisel töönädalal heatahtlikult selle kirjeldatud probleemide kataloogiga Isamaa fraktsiooni, kõigi nende salajaste ja avalike [teemadega] ja teile täna mitteteadaoleva informatsiooniga, et selle alusel kujundada mingisugust objektiivset hinnangut. 

Teie aeg sai otsa just.

Aitäh teile!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Ma pean muidugi alustama oma sõnavõttu vabandusega. Ma tõepoolest vabandan, et ma kahtlustasin, et Karmen Joller on siin juttu ajades joobes. Ta kinnitas, et ei ole, ja see paneb meid palju pikantsema olukorra ette, et ta ajaski seda juttu kaine peaga. No see jutt oli ju täiesti pöörane. 

Alustuseks tuleb öelda, et meil on muidugi kõigi aegade kõige kehvem või läbikukkunum valitsus Eestis üldse. Raske on siin sellist pingerida teha, kes on suurem läbikukkuja, kas mõnekümne häälega siseminister või mõni teine, mingi põllumajandusminister, kes meil siin on – võta üks ja viska teist – või rahandusminister, kes on kogu oma elu rääkinud korras rahandusest, aga toob meile aastast aastasse eelarved, mis on Eesti absoluutselt pankroti kursile pannud. Selle kõige kokkuvõtvaks, kõige lihtsamaks kirjelduseks on, ma arvan, see: inimesed, te ei ela päris maailmas, teil ei ole mingit kontakti reaalsusega enam. Ja seda me minu meelest nägime nüüd siin umbusaldamise debati käigus küll jälle uuesti. Tõesti ei tea, kas nutta või naerda. Teil puudub kontakt reaalsusega.

Peamine, millest te oskate rääkida, on see, et kõik teised on süüdi. Mingid nõudlikud ministrid tulevad siia ja nõuavad Riigikogu liikmetelt aru, miks te [teete] nii või naa või kas te ikka olete korralikud vabatahtlikud või mida teie üldse olete teinud või teate. Ei tulda siia, et vastata küsimustele, et kuidagigi näidata, et on olemas mingisugune arusaamine oma vastutusest oma valdkonnas, et on olemas arusaamine sellest, et on asju, millega ei ole hakkama saadud. Ei ole ka mingitki katset veenda enda tööandjat ehk parlamenti selles, et püüan paremini. Seda lootust meil siit ei tule. Ja tunnistan ausalt, ega ei olnudki juba algusest saadik meil ju usku, et Karmen Joller saab püüda paremini. Inimestelt lihtsalt ei ole mõtet nõuda midagi, mis ei ole nende võimete kohane.

Aga mõned asjad ma toon sellest umbusalduse debatist siiski välja. Esimene on see, et minu meelest sai küll täiesti selgeks, et Karmen Joller isiklikult [esindab seda] ja Reformierakond kollektiivselt on naiste vihkamise erakond – lihtsalt naiste vihkamise erakond. Me küsisime, miks te ei ole mitte midagi ette võtnud selle jaoks, et naiste tugikeskustele raha juurde anda. Need saavad miljon eurot. See raha päriselt kasvas viimati siis, kui EKRE oli valitsuses. Selle asemel antakse riigieelarvest seitse korda suuremaid summasid LGBT-le, võrdõigusvolinikele ja ma ei tea mis kõikvõimalikele programmidele, transideoloogia edendamise programmidele. Siis ta räägib meile täiesti siiralt, et küsimus on prioriteetides ja ega naiste tugikeskused ei ole kõige tähtsamad asjad, asjad on tähtsuse järjekorras. Ja ütleb meile sisuliselt ilusti ära, et see ei ole tema jaoks tähtis, see ei ole mingi asi, millega tema tegeleb või mille pärast ta muretseb, tal on teised tähtsamad asjad. 

Ja selleks, et mitte rääkida sellest, kuidas ta ministrina on läbi kukkunud kõige haavatavamate naiste kaitsmisel, hakkab ta meile rääkima mingisugustest vulavsoolistest transudest ja isegi siin näitab oma täielikku ebakompetentsust, paneb transud ühte patta homodega. Ei ole sama asi! Ei, transud on need inimesed, kes hommikul tõusevad üles ja arvavad, et nad on teisest soost, kui nad päriselt on, eelkõige mehed, ja siis lähevad naiste riietusruumi, naiste sauna, naiste sporti. Ja tihtilugu lõpeb see asi mingisuguse vägistamiskatsega. Ei ole sama asi, mis homod. Isegi sellest ei saa aru! Ei saa ka sellest aru, et transuasja ajamine on naiste õiguste ja naiste turvalisuse vähendamise ajamine. Ei saa aru! No ei saa aru lihtsalt!

Sellest ammugi ei saa aru, mis asi on raha riigieelarves ja kuidas sellega tegeldakse, mida kuhugi suunata. Mitte midagi ei saa aru! Lihtsalt raha on seina sees. Siin oli näiteid selle kohta, kuidas haigekassa raha liigutatakse või kuidas toimub mingisugune majandamine selles suures valdkonnas. No ei saa aru lihtsalt! Küll aga saab aru sellest, et kõik teised on süüdi. Kuus aastat tagasi olnud valitsus on süüdi, et tema valdkonnas on täna laga. Oh, see on selge, seda me teame. Me teame, millised parteid on süüdi.

Nõudlikult nõuab, et meie, parlamendi liikmed, peame talle tegema ära selle kodutöö, kust siis raha riigieelarvesse tuleb. Aga näe, parlamendi liikmed tegid selle kodutöö ära – see ei sobi. Parlamendi liikmed tegelikult ei pea seda tööd tegema, see on valitsuse asi, valitsus toob meile eelarve. No me siin nikitseme-näkitseme, natuke midagi liigutame, aga tegelikult on see teil endal kokku lepitud. Ja kui sa seal laua taga ei suuda enda valdkonnas kõige väiksemalt rahastatud, kõige tähtsamaid valdkondasid kuidagigi kaitsta, siis sa oledki läbikukkumine. Oledki täielik läbikukkumine! Aga noh, süüdi on keegi teine ja tegelikult Putin. See on see lõplik argument, et [süüdi on] kõik, kes ei kiida meid, kõik, kes ei ole meiega nõus, kõik, kes julgevad meid kritiseerida – no see on ikka selline jutt, mida Putin räägiks.

Ma ütlen veel kord vabandust, ma arvasin, et seda juttu aetakse purjus peaga. Tuleb välja, et ei, täitsa kaine peaga.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Tanel Kiik, palun, volitusega. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head Riigikogu kolleegid! Austatud minister! Alustan natuke kaugemalt. Ma arvan, et tänase umbusaldusavalduse algpõhjus on mõnes mõttes tegelikult paika pandud juba peaminister Michali otsusega üldse suunata Sotsiaalministeeriumisse tööle ainult üks minister. See oli viga, arvan mina. Ma kohe põhjendan, miks. 

Ma olen ise olnud sotsiaalminister, hiljem ka tervise- ja tööminister. Need valdkonnad, mis vajavad valitsuse ja avalikkuse tähelepanu, on praktiliselt kõik kriisis: sotsiaalvaldkond, tervisevaldkond, rahvastikupoliitika. Tegelikkuses seni, kui seal toimetas kaks ministrit, võib öelda, vähemasti jõuti nende teemadega piisavalt tegeleda. Kas alati piisavalt lahendusi pakkuda, selle üle me võime vaielda, aga vähemalt need said tähelepanu, nendega oli kontakt.

Praeguses olukorras näitab valitsuse otsus panna need valdkonnad kokku ühe ministri juhtimise alla ju teemade prioriteetsust või täpsemalt nende prioriteetsuse puudumist. Mitmesse muusse ministeeriumisse leiti mitu ministrit, aga Sotsiaalministeeriumi puhul, mis on tegelikult kõige suurem ministeerium nii haldusalalt, minu meelest ka vastutuselt kui ka eelarvelt, otsustati, et seal piisab ühest. Tegelikult ei piisa. Nii et ütlen kohe alguses ära, et ma arvan, et Karmen Jolleril ongi väga raske selles töös õnnestuda.

Ja mis on probleemid, mida sotsiaaldemokraadid ette heidavad sellele valitsusele? Meie etteheited ei olegi niivõrd personaalsed, vaid just nimelt valitsusele poliitikavaldkonnas, kõigis nendes valdkondades täpsemalt. Võtan järjest. 

Sotsiaalvaldkonda, mis tegelikult peaks olema mis tahes majanduskriisi ajal valitsuse poliitika keskmes, on pikalt närutatud. Me teame, et Eestis on Euroopa Liidu võrdluses sotsiaalvaldkonnas äärmiselt madal rahastus, nii pensionipoliitikas kui ka toimetulekuvaldkonnas ja nii edasi. Vaatame praegu ka eelarvelisi otsuseid, poliitikaotsuseid. Just vaatasin, et toimetulekutoetust ja -piiri tõsteti viimati 2022. aasta 1. juulist lisaeelarvega. Toonane tõus oli 150 euro pealt 200 euro peale. Kes mäletab? Kolmandiku võrra tõsteti, 150 eurolt 200-le. Toona oli veel minister Signe Riisalo, ta mäletab kindlasti hästi seda. Ja nüüd, kui vahepeal on olnud väga kiire hinnatõus ja kolm aastat toimetulekupiir paigal olnud, tuleb valitsus ja ütleb, et tõstame 20 eurot ehk 10%. See on ilmselgelt lati alt läbiminemine.

Teine valdkond on erihoolekanne. Olukorras, kus järjekorrad on aastatepikkused ning Riigikontroll toob välja tõsised probleemid ja puudujäägid rahastuses, leitakse sinna 4,2 miljonit eurot, mis on naeruväärselt väike summa. Selles olukorras paralleelselt suunatakse sadu miljoneid eurosid mingitesse maksulangetustesse ja maksusoodustustesse kõige jõukamatele.

Tervisepoliitikas püsib Tervisekassa rahastus tõesti kahel otsusel. Minister enne viitas minu otsustele, osa [otsuseid] tehti ka enne mind. Jevgeni Ossinovski ministriks oleku ajal hakati maksma eakate eest ravikindlustust, minu ajal pandi erakorraliselt juurde üle poole miljardi tegevustoetust, mis on põhimõtteliselt tänane Tervisekassa reserv. See raha, mida kasutatakse, on pandud sinna toona, kui mul oli au veel minister olla. Ja tegelikult vahepeal mingeid otsuseid rohkem kahjuks tehtud ei ole, eelmine valitsus seda ei suutnud, kuigi Riina Sikkut pakkus välja konkreetseid mõtteid, näiteks laste eest ravikindlustusmaksu maksmine. Praegune arusaam, et me lihtsalt ootame ja lubame mingeid lahendusi tulevikus, ei ole vastuvõetav.

Eesti tervisevaldkond on samamoodi alarahastatud. Täpselt samamoodi me näeme, et ravi kättesaadavus on löögi all. Ja valitsus lükkab lihtsalt seda palli edasi, elab reservidest ja loodab sisemise efektiviseerimise arvelt leida miljardeid. See ei ole lihtsalt võimalik. Sealt võib leida kümneid miljoneid parimal juhul, aga puudujääk on sadades miljonites, aastate peale miljardites. Need valdkonnad vajavad konkreetseid otsuseid, lisaraha. 

Samamoodi on näiteks Tallinna Haigla küsimus tegelikult lahendamata. Ei ole selgust, mis on riigi plaan, kas riigil on valmisolek tulla appi ehitama ja investeerima olukorras, kus pealinna haiglavõrk on amortiseerunud ja vajab selget uuendust. Räägitud on sellest mitu aastakümmet, aga valitsus lihtsalt ei ole suutnud otsustada, kas teha, mida teha, kuidas teha. Jälle lükatakse palli edasi.

Nagu ütlesin, ka rahvastikuvaldkond on ju selgelt kriisis. Laste sündimus on olnud alla 10 000 mitu aastat järjest. Tegelikult see on hetk, kus meil peaks võib-olla olema piltlikult eraldi rahvastikuminister, eraldi laste ja perede minister, nagu näiteks oli Saksamaal ja nii edasi, mitmes riigis. See ei ole aeg, kus panna see valdkond lihtsalt kuskile muu valdkonna alla, ühe ministri alla, kes möödaminnes natuke sellega tegeleb.

Ka meie enda konkreetsed ettepanekud. Sotsiaaldemokraadid on toonud siia saali [eelnõu] esimese ja teise lapse toetuse tõstmiseks 100 euroni, et võrdsustada kõik lapsetoetused. Selleks raha ei leita. Hiljuti esitasime ettepaneku vanemahüvitise süsteemi paremaks muutmiseks. Ei, seda ei saanud teha. Põhjendati sellega, et valitsuse seisukoht on eitav mõlema eelnõu puhul. Ja siis lubati, et tullakse tervikanalüüsiga. Meil nagu mõnes mõttes – mitte mõnes mõttes, vaid otseses mõttes maja põleb. Meil on rahvastikukriis ja me lükkame otsuseid edasi. Lubatakse, et kunagi tuleb analüüs, tulevad ettepanekud, tuleb arutelu. Aga valitsus pole teinud ühtegi otsust rahvastikupoliitikas olukorra parandamiseks.

Ja neljas valdkond, mis on tegelikult laiem, puudutab kogu valitsust tervikuna. See on valitsuse eelarve- ja maksupoliitika, mille kohta ma ministrilt küsisin. Ajal, kui riigieelarve on rekordilises defitsiidis, 4,5%-ga miinuses, leiab Vabariigi Valitsus tervikuna, et meil on piisavalt raha [ühtlase] maksuvaba tulu tagamiseks kõigile, ka kõige jõukamatele, tulumaksu[vaba miinimumi tõusuks], millest tänaste arutelude põhjal väga selgelt võidavad valdavalt seitsmes, kaheksas, üheksas ja kümnes, eeskätt kaheksas kuni kümnes [detsiil], ehk 30% kõige rikkamaid. Praktiliselt midagi ei võida madalapalgaline ega keskklass. Selleks raha leitakse.

Sotsiaalminister andis optimistliku sõnumi, et äkki see aitab absoluutset vaesust tähendada. Ei aita, see aitab suurendada seda. Kui valitsus tõstab kaudseid makse ja paralleelselt [tõstab maksuvaba tulu] – tulumaks on tegelikult oma olemuselt progressiivne erinevalt käibemaksust, mis on regressiivne –, siis tulemus ei saa olla olukorra paranemine, see saab olla ainult halvenemine. See on elementaarne maksuloogika. Ehk valitsus teeb oma otsustega olukorda halvemaks, suurendab ühiskondlikku ebavõrdsust ning paralleelselt mingisugust lisaraha sotsiaal- ja tervisevaldkonda, perepoliitikasse ei eralda. Muideks, riigieelarves mitte ainult ei vähene perepoliitika [rahastuse] proportsioon, vaid see väheneb ka nominaalsummas, kuna laste arv langeb. Ehk ajal, mil riik on rahvastikukriisis, riigieelarveline kulu laste- ja perepoliitikale väheneb. See on ju täiesti absurdne olukord.

Need on põhjused, miks me ühinesime selle umbusaldusavaldusega. Me näeme, et valitsus tervikuna ei ole vajalikke otsuseid langetanud. On see sõltunud sotsiaalminister Karmen Jollerist või Vabariigi Valitsuse juhist, peaminister Kristen Michalist, seda võib valitsus omavahel arutada. Aga fakt on see, et me ei näe vajalikke edasiminekuid ei sotsiaalvaldkonnas, tervisevaldkonnas ega rahvastikupoliitikas ja me näeme lausa tagasiminekut valitsuse maksu- ja eelarvepoliitikas. Ja nendel põhjustel ei saa toetada ei Vabariigi Valitsust ega sotsiaalministrit nende konkreetsete poliitikavalikute puhul. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Hea istungi juhataja! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Esimese asjana ma tahan tänada neid poliitilisi jõude, kes Keskerakonna algatatud umbusaldusavaldusega kaasa tulid. Need on saadikud, kes mõtlevad rahva peale ja rahva arvamus läheb neile korda.

Need [probleemid], mis on sotsiaalvaldkonnas ja meditsiinivaldkonnas, on loomulikult muret tekitavad. Seetõttu me olemegi siin ja ütlesime selgelt, et praegune minister ei saa nende küsimuste lahendamisega hakkama.

Teate, kogu selle tänase arutelu ajal ma sain inimestelt hästi palju erinevaid sõnumeid. Üks proua kirjutas mulle, et see, mida ta näeb praegu, vaadates interneti kaudu meie istungit, on teinud teda nõutuks. Ta soovis meile jõudu ja jaksu, et me võitleks edasi. Loomulikult, seda me teemegi. Meie loomulikult ei ole nõutud ja me olemegi [siin] selle jaoks, et võidelda edasi.

Hea kolleeg Urmas Reinsalu ütles, et osa ministri vastuseid tekitas temas hämmastust. No siin ei ole mingit uudist. Arvestades neid väljaütlemisi, seda, mida minister on ka eelnevalt öelnud erinevatel teemadel, ei ole siin mitte millegi üle hämmastuda.

Ma toon esile mõningad väljaütlemised, et aru saada kontekstist, kuidas meie sotsiaal[valdkonna] ja meditsiini eest vastutav minister tegelikult mõtleb ja mis väljaütlemisi ta endale lubab. Siinsamas infotunnis ma tõin välja hästi olulise küsimuse, mis puudutab inimeste igapäevast suuhügieeni ja seda, millised võimalused on inimestel üldse külastada hambaarsti. Me teame, et üks kolmandik kogu meie elanikkonnast saab seda endale lubada. Aga ka need inimesed, kes käivad hambaarsti juures, on sunnitud võtma selleks laenu, kiirlaenu. Ma küsisin, kuidas me seda probleemi lahendame, kas lugupeetud ministril on ka lahendusi välja pakkuda. Minister vastas selle peale, et loomulikult peavad inimesed esimese asjana pesema hambaid ja tervislikumalt toituma. See oli ministri vastus siinsamas Riigikogu saalis. See tegelikult näitab tema suhtumist nii tõsisesse probleemi.

Siis see, kuidas ta ükskord püüdis meile siinsamas Riigikogu saalis seletada ja meid paika panna sellise sõnavõtuga – ma sõna-sõnalt ei mäleta, aga mõte oli selline –, et Reformierakond on suurem, neil on rohkem saadikuid ja me oleme sunnitud nende ideoloogiat siin taluma. See oli infotunnis. Täpselt, see oli infotunnis! Minu Facebookis on see järelevaadatav. See näitab jällegi selle ministri suhtumist nii meisse kui ka meie inimestesse.

Mis puudutab üldist Reformierakonna poliitikat, siis loomulikult see on olnud laastav. Ja kui me vaatame ministri üleüldist hoiakut ja võimekust kaitsta oma valdkonda – no seda ju ei eksisteeri. 

Siin toodi välja, et jah, meil on probleemid, aga probleemid on eeskätt seetõttu, et on rahapuudus. See on ainult üks osa sellest. Ja kui me räägime rahapuudusest, siis tekib loomulikult küsimus, et aga kus oli siis minister, kas ta osales aruteludel või ei osalenud, kas ta pakkus omalt poolt välja mõtteid, kuidas raha saada, kas tal on olemas nägemus praegusest maksupoliitikast, sellest, kas see on õiglane või ebaõiglane. Neid vastuseid me siin ei saanud. Pangamaksu rakendamine selleks, et saada rohkem raha tervishoidu ja sotsiaalvaldkonda – kas ta seda pooldab või mitte? Kas tõesti oli Reformierakonna peamine lubadus, maksuküüru ärakaotamine, väärt seda, et nüüd minnakse erihoolekandeasutuste omaosalustasu tõstma? Sellele küsimusele ka vastust ei tulnud. Ja niimoodi ongi. 

Tõenäoliselt see nii jääbki, nii nagu hea kolleeg Aivar ütles, nii kauaks, kuni Reformierakond on siin. Kasutades Karmen Jolleri mõtet: nii kaua, kuni nad on siin ja neid on enamus, me peame neid taluma. Ta kiitis valitsust, ta kiitis peaministrit ja mainis veel, et tema meid, opositsiooni ei usalda. Aga miskipärast ta ei maininud seda, et rahvas Reformierakonda juba ammu ei usalda. See, kas Reformierakond meid, opositsiooni usaldab või mitte, ei lähe meile korda. Meile läheb korda ikkagi see, kas rahvas meid usaldab. Ja rahvas usaldab meid, sellepärast et Reformierakonda koos tema liiterakonna Eesti 200-ga usaldab ainult 12% [inimesi]. Te olete kaotanud usalduse ja te oleks pidanud juba ammu tagasi astuma täies koosseisus. Sellepärast, et see koosseis, see koalitsioon – Reformierakond koos Eesti 200-ga – on näidanud oma töövõimet ja see, mis on toimunud, on täielik kaos.

Nii et veel kord, head kolleegid, kes te olete liitunud ja kes te toetate umbusaldust, suured tänud teile! Võitleme edasi. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi läbirääkimistel osaleda. Sulgen läbirääkimised. Nüüd peame umbusaldusavaldust hääletama ja alustame selle ettevalmistamist.

Head Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk 51 häält. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud sotsiaalminister Karmen Jollerile umbusaldust. Meie istung on lõppenud. Kohtume hommikul.