Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame 12. novembri infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil kombeks, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ja kaitseminister Hanno Pevkur. Ning meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Registreerunud küsija saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks. Lisaks saab konkreetse küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 11 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on absoluutne vaesus ja töötukassa tegevus. Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Oleme vähemalt kolmel korral infotunnis rääkinud toimetulekutoetuse ja absoluutse vaesuse teemadel. Te olete tõepoolest sõnades olnud minuga sama meelt, et aidata tuleb neid, kes on kõige raskemas seisus, nii te olete väitnud, aga valitsuse teod seda ei toeta. 

Miks ma seda väidan? Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2023. aastaga suurenes absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal 0,6 protsendipunkti võrra. Ja nüüd selgituseks neile, kes meid jälgivad, ja neile, kes võib-olla ei oma täpset infot, mida see absoluutse vaesuse määr tähendab või endas sisaldab. Absoluutse vaesuse määr näitab, kui suur osa elanikkonnast ei ole võimeline end ära elatama. Nimelt, nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuusissetulek oli 2024. aastal väiksem kui 346 eurot ehk madalam kui arvestuslik elatusmiinimum. Mullu koges absoluutset vaesust ligi 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem. 

Nüüd, toimetulekutoetus on väga suuresti sihitatud toetus. Sellest personaalsemat toetust ei ole. See peaks sobima nii Eesti 200-le personaalriigi mõistes, sest see on täpselt sihitatud toetus, kui ka Reformierakonnale, kes ütleb, et aidata tuleb kõige raskemas seisus olevaid inimesi. Toimetulekutoetus seda on. Täna on toimetulekupiir 200 eurot, uuest aastast tõuseb see 220 eurole, aga nagu te mäletate – ja te kindlasti teate seda –, on absoluutse vaesuse määr, mis on ka elatusmiinimum, 346 eurot kuus. 

Miks ei olnud võimalik eelarve menetluse käigus toimetulekutoetuse piiri 20 euro asemel tõsta rohkem, et see vähegi jõuaks sinna, kus tegelikult inimestel toimetulekuga [on raskusi] …

Teie aeg!

… just nendeni, kes kvalifitseeruvad toimetulekutoetuse saajateks, et nende toimetulek oleks paremini tagatud?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, teil on õigus, me oleme seda siin korduvalt arutanud, ja nagu te küsimuses ütlesite, me isegi ei ole kontseptuaalselt kuidagi eri meelel. Mina arvan samamoodi, et eeskätt tuleb aidata neid, kes abi vajavad. Rohkem abi peabki olema suunatud just neile, kes abi vajavad. Mulle tundub, et kontseptuaalselt me ei ole eri meelel. 

Lahenduste puhul on meil võib-olla veidi erinev kontseptuaalne lähenemine. Mina arvan, et majanduskasv, ‑areng ja lisanduvad kõrgepalgalised töökohad on lahendus, mis [soodustab] ka tervikuna ühiskonna arengut ning [aitab kaasa] ka tööpuuduse ja ilmajäetuse vähenemisele. Teie vaade on – kui ma tohin seda tõlgendada, aga te saate parandada, [kui ma eksin] – suunatud pigem toetustele, et toetused lahendavad rohkem kui majanduskasv ja uute kõrge lisandväärtusega töökohtade teke. Selles mõttes on meie vaated võib-olla veidi erinevad ja minu meelest see on täiesti aktsepteeritav, mina olen liberaal, teie sotsiaaldemokraat, see ongi täitsa mõistlik. 

Nüüd veidi numbritest. Jah, on nii häid kui ka halbu uudiseid. Tõepoolest, halb on see, et absoluutne vaesus on kasvanud. Kui numbreid vaadata, siis [näeme, et mõnel] aastal on absoluutne vaesus olnud ka veidi kõrgem, 2022. aastal ja 2024. aastal. Kui kerida üldse ajas tagasi, siis pikem aegrida algab Eestis 1997. aastast, tollal oli – vaatan joonist – absoluutne vaesus ligi 30%. Me oleme viimase 27 aasta jooksul absoluutset vaesust oluliselt, ligi 400 000 inimese võrra vähendanud. Nii et trend on pigem hea, aga üles-alla kõikumine kindlasti ei ole nii hea. 

Mis on muutunud positiivsemaks? Suhteline vaesus ehk ebavõrdsuse näitaja on paremaks muutunud. Suhtelise vaesuse määr on viimase 12 aasta kõige madalam ja selle taust on eeskätt vanemaealiste olukorra selge paranemine. See on oluliselt madalam kui paljude varasemate perioodide ajal. 

Nüüd, toimetulekutoetuse juurde tulles, jah, me oleme ka varem seda arutanud. Tollal oli juttu, et toimetulekutoetus kasvab, ja nagu lubatud, [see kasvab]. Iga toetuse puhul, iga kasvu puhul on loomulikult piiriks ikkagi valdavalt see, millised on eelarve [võimalused]. Toimetulekutoetus, nagu te ütlesite, peabki olema suunatud just neile, kes enim abi vajavad. Ja õnneks on meil võimalus seda toetust ka veidi kasvatada.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, austatud peaminister, vastuse eest! Ma muidugi juhin tähelepanu sellele, et üle Eesti on see väga erinev. Suhtelise vaesuse määr näiteks Viljandis on üks Eesti kõrgeimaid, kui te tõite suhtelise vaesuse [näite]. Mina keskendusin, nii nagu küsimus oli formuleeritud, absoluutsele vaesusele. See on fakt, et 8000 [absoluutses vaesuses elavat] perekonda, leibkonda on juurde tulnud. 

Minu teine küsimus puudutab töötukassas toimuvat. Saime lugeda, et plaan on kaotada 6000-eurone starditoetus. 1. jaanuarist 2026 kaob ära ka töötutoetus neile, kes näiteks on lõpetanud gümnaasiumi, aga ei ole kõrgkooli sisse saanud ning sooviksid aasta õppida. Nad said end töötukassas arvele võtta, ja saavad jätkuvalt, ja saavad küll [riikliku ravi]kindlustuse ja osa kõikidest tööturuteenustest, aga seda töötutoetust, väikest taskuraha, väikest raha, mille eest kas või hügieenitarbeid või midagi muud muretseda, mitte perele kaela jääda, nad enam ei saa. See muudatus on päris suur. Samas, sellel noorel inimesel, kes läheb end töötukassas arvele võtma ja võiks koolituste abil näiteks oma ettevõtlusega alustada, pole enam võimalik saada ka stardiraha 6000 eurot. 

Loen teile ette Sotsiaalministeeriumi prognoosi toimetulekutoetuse saajate arvu kohta. Sotsiaalministeerium on prognoosinud, et töötutoetuse kaotamisega suureneb toimetulekutoetuse saajate arv umbes 700 leibkonna võrra. 700 leibkonda lisandub juurde absoluutses vaesuses olevatele inimestele! Ja osa nendest ei kvalifitseeru [toimetulekutoetuse saajaks], näiteks need, kelle vanemad [saavad] kas alampalka või 1000 eurot palka. Need pered ei kvalifitseeru toimetulekutoetuse saajakski, kuigi nad selgelt elavad absoluutses vaesuses. 

Miks selline muudatus töötukassal plaanis on? Kui palju selle pealt kokku hoitakse? Miks me pärsime selle kaudu ettevõtlust, mis maailmavaateliselt peaks ju valitsuses olevatele erakondadele sobima?

Aitäh! Taas kord väga hea küsimus. Ma tulen veidi tagasi eelmise küsimuse juurde. Eks see ongi võib-olla veidi selline kontseptuaalne küsimus, et mida me siis usume või mille kohta teame, et see aitab inimestel paremini hakkama saada. Minu veendumus – ma olen kindel, et inimestel võib ka teistsuguseid veendumusi olla – on pigem see, et kui inimene vajab tõesti abi, siis selleks peab see turvavõrk olema. Aga üldjoontes inimväärikust, inimest ennast, tema loovust ja võimalusi austab paremini see, kui ta saab endale võimetekohase töö, saab toimetada, ja sellele ka need reformid on suunatud. 

Eelmises punktis rääkisin ma nii suhtelisest kui ka absoluutsest vaesusest, ma ei jätnud kumbagi tähelepanuta. Ja toimetulekutoetuse tõus on samamoodi fakt. 

Nüüd sellest, mis puudutab töötukassat. Töötukassa reformide eesmärk ja töötukassa strateegia, nagu ma kirjeldasin, ongi suunatud eeskätt sellele, et vähendada noorte töötust, arendada tööturul tõrjutute IKT-oskusi ja koos tööandjatega inimesed kiiremini tööle aidata. Sellepärast neid muudatusi ja reforme seal tehaksegi. Selle tulemus peab olema see, et inimesed jõuavad kiiremini tööjõuturule tagasi ja saavad paremad võimalused. Ja need grupid, kes on võib-olla rohkem löögi all, saavad endale inimväärse töö ja oma võimeid realiseerida, olla iseenda saatuse peremehed. Nii et selles mõttes, jah, läheb meie kontsept võib-olla veidi lahku. Teie hoiak on pigem see, et tuleks rohkem toetusi jagada, minu hoiak on, et pigem tuleks anda inimestele võimalus. See on see õnge ja kala loogika, kui tohib nii võrrelda. 

Vaatame nüüd seda informatsiooni, mis mul on. Veel kord, töötukassa on asutus, kus on esindatud kõik tööturu osapooled – saab sealtki küsida, mis nende otsuste põhjus on. Ma eeldan, et seal on isegi ametiühingud [kaasatud]. Ma vaatan, et sedasama ettevõtluse alustamise toetust sai igal aastal vaid 450–500 inimest. 450–500 inimest moodustab ainult 0,5–1% kõigist töötukassas arvel olevatest töötutest. Ja samas oli selle jagamine kaunis ressursimahukas. Iga 6000-eurose toetuse jagamisega [kaasnes] 900 eurot tööjõukulu ehk 15% kulus selle toetuse jagamiseks. See tähendab, et suur hulk sellest toetusest endast kulus selle jagamisele. 

Aga samal ajal on meil olnud sellele ka alternatiiv – ja seda me oleme arutanud ju pikalt –, sellessamas Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses, mida ka reformitakse, on samasugune starditoetus olemas. Nii et kui keegi soovib ettevõtlusega alustada, siis saab ka sealt starditoetust küsida ja [ettevõtlusega] alustada. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Eelmisele vastusele lihtsalt väikse repliigina: ma arvan, et bürokraatiat tuleb tõesti vähendada, et seda starditoetust oleks lihtsam kätte saada. 

Aga minu küsimus puudutab sedasama teemat. Me teame, et Eestis on umbes 6400 absoluutses vaesuses elavat last ehk need 6400 last elavad peredes, kes ei ole võimelised end normaalselt ära elatama. See on minu arust suur probleem, eriti olukorras, kus meil on sündimusega väga suured probleemid. Sündimus on Eestis drastiliselt langenud. 

Mis te arvate järgmisest mõttest? Me kogu aeg tunneme, et meil ei ole ühiskonnas sellist ühendavat ideed. See idee, mille ma välja pakun, võiks võib-olla kõiki neid saaliridasid siin ühendada. Nimelt võiks võtta ühise eesmärgi: päästa kõik lapsed absoluutsest vaesusest välja, tulla nendele peredele, kus sellised lapsed elavad, nii palju appi, et mitte ükski laps ei peaks elama absoluutses vaesuses. Mis te arvate sellest mõttest ja kas te oleksite valmis selle ideega kaasa tulema?

Aitäh! Minu meelest väga ilus mõte. Ega mul rohkem selle kohta midagi öelda ei ole. Suurepärane mõte! Toimetulekutoetuse [arvestamisel] – seda võib teile ka teie pinginaaber Helmen Kütt öelda – on näiteks laste puhul ette nähtud erikoefitsient, mis kindlasti aitab välja. Aga mõte kindlasti on ilus. Helmen teab sellest kindlasti väga palju, saate temalt nõu küsida. Seda esiteks. 

Teiseks tahtsin lihtsalt öelda ühe asja, mis ma enne unustasin öelda. Seesama töötukassa reform ja töötutoetuse kaotamine olid valitsuses [arutelul] 7. detsembril 2023. aastal, see oli 2023. aasta koalitsioonileppe osa ja selles [osalesid] ka sotsiaaldemokraadid. Nii et seetõttu peaks selle muudatuse tegemine, mis praegu toimub, ilmselt ka teile olema meelepärane.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on töötukassa nõukogu otsus ettevõtluse alustamise toetuse [maksmine] lõpetada. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Jah, eelmisel nädalal me kuulsime, et töötukassa nõukogus tegi minister Keldo ettepaneku üks kõige populaarsemaid viise ettevõtluse alustamiseks vajaliku stardikapitali saamiseks Eestis ehk töötukassa alustava ettevõtja toetus ära lõpetada, ja see ka valitsusse tuua. Me teame, et selle [toetuse] eesmärk on aidata töötutel inimestel alustada ettevõtlusega. Nad peavad selleks ka ettevõtluskoolituse läbima või olema [ettevõtlusega] natuke seotud. See ju selgelt aitab saada inimestel iseseisvaks. [See toetus] on mõeldud eelkõige ju 50+ [vanuses] inimestele, väiksemates kohtades elavatele inimestele, kus töökohti napib, [või nendele, kelle] erialane haridus [ja töökogemus ei vasta tööandjate vajadustele]. See loob uusi ettevõtteid, töökohti. Töötukassa andmetel on tänu sellele [toetusele] loodud igal aastal sadu uusi ettevõtteid ja statistika näitab, et 60–70% toetuse saanud ettevõtetest tegutsevad ka kahe aasta pärast. 

Kust on tulnud arvamus, et see 2 miljonit on liigne raha? See, et ametnikke on palju mingi otsuse tegemiseks – sealt võib alati kokku hoida. Aga on ju selge, et see 6000-eurone toetus on aidanud igal aastal üle 400 inimesel alustada ettevõtlusega. Me teame, et ettevõtjaid on ühiskonnas alla 5%. Iga inimene, kes alustab ettevõtlusega, on ju majandusele [kasulik]. 

Te siin eelkõnelejale [vastates] natukene seda teemat juba puudutasite. Kas see on teie kindel seisukoht, et see 2 miljonit, mis töötukassa igal aastal alustava ettevõtte toetust jagab, on nii suur summa, et [selle toel lisanduvat] ettevõtlust ei ole vaja? Ettevõtlusest tuleb ikkagi riigieelarvesse see raha, mida me siin riigieelarve kaudu saame abivajajatele jagada.

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mulle tundub jälle, et meil ei ole siin suuri kontseptuaalseid erimeelsusi. Tänane päev on nii alanud, aga küllap need erimeelsusedki varsti tulevad. 

Ma olen teiega nõus, et mida rohkem inimesi ettevõtlusega tegeleb, seda parem riigile ja inimestele. See, kes endaga ise hästi toime tuleb, on iseseisev, vabam kodanik, ja vabadel kodanikel vabariik püsibki. See on väga oluline. 

Nüüd, ettevõtte saab asutada ka sissemakseid tegemata. Me ilmselt mõlemad teame, et Eestis selline võimalus on, ja ma arvan, et see on igati mõistlik. Pigem on see stardikapital ju selleks, et inimesed saaksid kogemust ja millegagi alustada. 

Töötukassa puhul, jah, selle info põhjal, mis minule on antud, on selle toetuse [maksmine] otsustatud lõpetada madala tulemuslikkuse ja kuluefektiivsuse tõttu. See number – te ütlesite 400; mulle on öeldud, et [seda toetust on saanud aastas] umbes 450–500 inimest, mis moodustab 0,5–1% töötukassas arvele [võetud] töötutest. Selle jagamine on olnud ikkagi liiga ressursimahukas. Iga 6000-eurose toetuse jagamiseks on kulunud ligi 900 eurot töö[jõu]kulu ehk 15% [toetuse summast]. See tõepoolest ei kõla just kõige efektiivsema rahakasutusena, kui me seda niimoodi kasutame. 

Ja samal ajal me oleme ju arutanud ühiskonnas ka päris palju seda, et erinevaid toetusi või mehhanisme, starditoetusi – kuidas iganes me neid nimetame – jagataks võimalikult efektiivselt. Sama asi on EIS-is ehk Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses olemas. Ma arvan, et me võime vist mõlemad olla üldjoontes päri, et sama teenust ei ole mõtet mitmes kohas dubleerida. Aga võib-olla jääme ka erimeelsusele. Seesama starditoetus on olemas. Starditoetus ongi just alustavatele ettevõtetele, kes on kasvupotentsiaaliga, ja selle puhul on maksimaalne toetussumma isegi suurem – 20 000 eurot. Omafinantseering on seal ka – 20%. Ütleme nii, et see on kindlasti hea võimalus, kuidas alustada oma ettevõtlusega. 

Ja töötukassa enda tegevuse kohta. Mina saan üldiselt aru nii, et töötukassa uue juhtkonna ja selle reformi eesmärk on ikkagi see, et inimesed, eeskätt need, kes tahavad [tööd teha] ja otsivad tööd, saaksid aidatud tööle või [soovitud] ettevõtluse juurde. See peaks olema tegelik eesmärk, mitte ainult toetused ja raha jagamine. Mina ise usun õnge andmisesse rohkem kui kala andmisesse. Seetõttu ma arvan, et see suund on igal juhul mõistlik. 

Ja see, et sama toetuse jagamist ei tehta mitme akna kaudu ega dubleerita, on vast ka arusaadav. Aga eks nad saavad seda ise täiendavalt selgitada, kui teil see küsimus on.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Kõigepealt aitäh vastuse eest! Ma jään tõesti siin natukene eri meelt. Kui te arvate, et see, kui 60–70% toetuse saajatest saab ettevõtjateks, on nagu maha visatud raha, siis oleme me ettevõtlusest küll väga erineval arusaamal. Seda 6000-[eurost] toetusraha kasutatakse tavaliselt Eestis, ostetakse seadmeid, tehakse koduleht või muud vajalikku. Kui need inimesed suudavad endale ise töökoha luua, palka maksta ja aja jooksul tihti ka inimesi juurde võtta, siis see 900 eurot, mis kulub selle meetme rakendamiseks ühe toetuse[saaja] kohta, on aastaga, ma arvan, kordades maksudena tagasi tulnud. 

Ma ei saa vaielda selle üle, kas jagada ühes või kahes kohas. Neid jagatakse küll natukene erinevalt ja erinevate arusaamade järgi. Keegi ei ole öelnud, kui palju selle 20 000[-eurose starditoetuse] jaotamise peale raha kulub. Need on maakondlikud organisatsioonid, kes seda tavaliselt jagavad. 

Aga sellised asjad võiksid olla ikkagi läbi arutatud, sest see on selgelt üks töötukassa paremini toimivaid meetmeid. Või oskate te tuua mõne parema meetme, kuidas inimesed tööle saaksid ja ise hakkama saaksid, mitte ei küsiks töötukassast raha? [Võib ju olla] lootus, et keegi võtab kuhugi firmasse tööle, aga see, kui ta loob ise töökoha ja loob ise majanduslikku [tulu], on kindlasti palju parem. On lootus, et nad arenevad ja loovad ka uusi töökohti juurde. Millisel seisukohal teie olete?

Ma siiski jälle arvan, et meie vaated rohkem kattuvad, kui nad erinevad. Mina arvan ka, et inimesed, kes oma ettevõtte asutavad või midagi ette võtavad, [osutavad] sellega ühiskonnale teene. See on minu arvamus. Ma arvan, et see on mõistlik. 

Kokku võttes on see olnud töötukassa nõukogu enda otsus sellisel viisil toimetada. Ja selles me vist ei olnud eri meelt, kui ma õigesti aru sain, et mitme akna kaudu ei ole mõistlik sama asja teha. Kui seda on võimalik ühest kohast kuluefektiivsemalt teha, siis ilmselt tasub teha, eriti väikeses riigis. Ilmselt tuleb töötukassal ja EIS-il – minu andmetel on nad vist ühe ministeeriumi haldusalas – MKM-is seda omavahel hinnata ja vajaduse korral ka Riigikogu majanduskomisjonis arutada. Kui me jagame sama eesmärgiga raha, et inimesed saaksid asutada oma ettevõtte, kus pakkuda endale tööd, teistele tööd, loodetavasti maksutulugi tekib, siis mina pean seda mõistlikuks. Ma ei ütle – seda ei maksa mulle ka kuidagi omistada –, et see, kui 60–70% [toetust saanud] inimestest selle tulemusena ettevõtjaks hakkab, on kuidagi vale. Minu arvates see on hea tulemus, see on väga hea. 

Mis puudutab töötukassa reformi, siis mina oskan seda kirjeldada nii, et nende strateegia on nüüd suunatud valdavalt sellele, et inimesed saaksid oskused ja saaksid tööle. See on oma ettevõtte asutamise kõrval kindlasti üks parimaid viise, kuidas ühiskonnas hakkama saada, ehkki meie tööhõive on väga kõrge, see ei ole kuidagi madal. 

Üks nende strateegia või prioriteete on noorte töötuse vähendamine, et noored saaksid oma kanna nii-öelda maha, saaksid tööle sinna, kuhu nad tahavad. Teine on tõrjutute IKT-oskuste arendamine. Oleme ausad, kaasaja maailmas, eriti selles, kus digimaailm tuleb väga kiiresti peale ja praktiliselt kõik teisel pool toru on juba tehisintellekti kaudu vahendatud, on see kindlasti väga oluline. Ja samamoodi koostöö tööandjatega, et inimesed saaksid kiiremini tööle. 

Ma arvan, et selle strateegia mõte on igati mõistlik. Mulle tundub, et me isegi väga ei vaidle selle üle. Kui kuskil saab midagi paremini teha, et inimesed oma ettevõtteid asutaksid, toimetama hakkaksid, siis mina olen sellega päri. Seda konkreetset valikut oskab töötukassa ise MKM-i haldusalas paremini kommenteerida, millisest aknast millist toetust jagatakse. Aga see, et ettevõtluse starditoetus jääb ja selline startimise toetus on, on fakt. See starditoetus jääb EIS-i järgmisel aastal alles.

Suur tänu! Kuna lisaküsimuse taotlust kellelgi teisel ei ole, siis Aivar Kokk, teil on võimalik ka kolmandat korda küsida, seekord lisaküsimusena. Palun!

Aitäh! Ma tänan vastuse eest! Aga ma küsin nüüd lihtsa küsimuse. Kumb on riigile kasulikum: kas see, kui anda 6000 [eurot] toetust, et tekiks ettevõte, või see, et jagada 20 000 eurot, ja samamoodi saada ettevõte? Ühel juhul olete te valmis [jagama] 20 000, küll 20%‑lise omaosalusega, aga tulem on tegelikult täpselt sama. Teisel juhul antakse 6000 – paneme sinna 900 eurot juurde, mis on kulu selle meetme rakendamiseks –, ja samuti ettevõtjale, kes hakkab looma väärtust ja maksma makse. Miks on meil arusaamine, et kolm korda rohkem raha andmine on sama tulemuse saamiseks parem kui kolm korda vähem raha andmine?

Aitäh! Mina arvan, et kõik sellised sammud, mis on suunatud uue ettevõtluse tekkimisele, on head. Seda esiteks. Kui seda saab riigi poolt kuidagi innustada reeglite või toetustega, siis tasub seda kaaluda. Siiski, majandus ei saa põhineda ainult toetustel, sellest me saame ka aru. 

Stardiks, turubarjääride ületamiseks on erinevad meetmed. Veel kord, meil on ühe ministeeriumi all ühes valdkonnas mitu akent, kust jagatakse sedasama raha, ühes tehakse seda võib-olla kallima hinnaga. Kui töötukassas on selline reform ette võetud – meenutame, et see on siiski üsna laiapõhjaline organisatsioon, kus on esindatud erinevad sotsiaalpartnerid –, siis peaksid nad ise kirjeldama, miks nad seda niimoodi hindasid. Aga minul on hea toetuda sellele, et EIS-is on see starditoetus olemas ja toetust jagatakse. Seda, milline on nende efektiivsus ja millised valikud on paremad, peavad nad ise järelanalüüsi käigus hindama. Ma ei välista, et ühel hetkel jõutakse järeldusele, et see otsus oli tegelikult vale ja tuleb teha hoopis midagi kolmandat. See on nende töö, las nad ise lahendavad selle ära.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Riigikogu riigikaitse raport. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma sissejuhatuseks tahaksin öelda, et siin üle-eelmise küsimuse ajal sotsid muretsesid laste vaesuse pärast. Ma arvan, et see on väga põhjendatud mure, sest see on väga tõsine teema Eestis. Aga tahaksin meelde tuletada, et nad võitlevad asjaga, mille nad ise on põhjustanud. Need olid ju sotsid, kes innukalt peretoetusi asusid vähendama, need olid sotsid, kes aitasid kodustelt emadelt ära võtta tervisekindlustuse, ja need olid sotsid, kes on tekitanud lastega peredele tohutuid majanduslikke raskusi automaksuga. Nüüd tahavad, et kõik teised asuksid ühisrindes seda laga likvideerima. 

Aga ma tulen oma küsimuse juurde. See puudutab riigikaitseraportit, mis tehti riigikaitsekomisjonis. Ma loodan, et te olete vähemalt mustandit saanud lugeda. Karm lugemine on. Teile väga meeldib tegeleda minevikus sobramisega, sest ega teistmoodi ei ole teil õnnestunud ära seletada, miks tänane valitsus kõiges läbi kukub. Keegi [teie eelkäijatest] on alati süüdi olnud milleski sellises, millega teie tegelikult tegelete, ja siis sobrame minevikus. 

See raport ka sobrab hästi palju minevikus. Lühike kokkuvõte on see, et varasemalt on tehtud otsuseid isikute poolt, ja need otsused ja need isikud on alati olnud seotud Reformierakonna vastutusalaga. Näiteks Hanno Pevkur, kes seal rõõmsalt mulle naeratab, pikendas Heremi ametiaega. Herem sai ametisse Reformierakonna valitsuse ajal ja ka Terras sai ametisse Reformierakonna valitsuse ajal. Nende ajal on tehtud poliitiliste suuniste järgi otsuseid, mis on viinud meid olukorda, mille raport võtab kokku sõnadega, et kui peaks puhkema sõda, siis Eesti seda sõda võita ei suudaks praegu. 

Ma kindlasti jõuan täpsustavas küsimuses sisusse rohkem minna, aga ma alustuseks küsin nii. Kas Reformierakond kui võimupartei tunnetab vastutust Eesti kaitsetuse pärast? Ja kui tunnetab, siis kuidas seda vastutust kavatsetakse välja näidata?

Aitäh, hea küsija! No jõudsimegi sellise küsimuseni, kus meil on kontseptuaalsed erimeelsused. Kui kahe esimesega saime kuidagi lihtsamalt ühele [lainele], siis siin me vist küll üksteisega nõus ei ole. 

Esiteks, mina arvan, et Eesti on kaitstud. Minu ametiaega, mis on olnud hoolimata kõigest kaunis turbulentne ja juhtumisterohke, mahuvad nii varilaevastiku eskortimised – selle poolest on vist Eesti olnud Läänemere ääres üks aktiivsemaid riike – kui ka hiljutine Saatse saapa sulgemine, millega minu hinnangul sisejulgeoleku[asutused] ja Kaitsevägi said väga hästi hakkama, muu hulgas taristu [ümberkorraldamisega], see tehti kiiresti, teed ehitati ringi. Eestis ei ole ju kombeks headest uudistest rääkida, aga kui sellised asjad kiiresti ära tehakse, siis võiks inimestele vähemalt aitäh öelda. 

Vaatame näiteks hävitajatega toimunut meie õhuruumis. Eesti ajaloo esimene ja NATO ajaloos vist kaheksas või üheksas artikkel 4 konsultatsioonide käivitamine. ÜRO Julgeolekunõukogu istung, ühehäälne või üle[kaalukas] toetus meie liitlastelt siin regioonis ja Euroopas laiemalt, kuni Ameerika Ühendriikide presidendini välja, kes on korduvalt andnud sõnumi, et ta on nii Balti [riikide] kui ka Poolaga mis tahes Venemaa agressioonide korral või kavatsuste korral, kuni erinevate hübriidtegevusteni välja. Näiteks, kui meil oli vaja [elektrivõrk] desünkroniseerida ehk meid oli vaja lahti ühendada Venemaa energiasüsteemist, siis sellel hetkel tegelikult ju piisas kõnest NATO peasekretärile, mille tegi ka Soome president Alexander Stubb, ja pärast seda kaitseministrid, kaitseväestaabid ja kõik teised toimetasid. Ja merel käib meil seesama Läänemere Vahimehe operatsioon. 

Seetõttu ma ei ole kuidagi päri selle muljega, mida üritatakse luua, et Eesti on kaitseta. Ma väidan, et Eesti kaitse toimib väga hästi. Ja erinevalt nendest, kes räägivad sellist juttu, et Eesti on kuidagi kaitseta, eeskätt teie praegu, on minul praktilised kogemused erinevate sammude ja operatsioonidega, mille kohta teie loete lehest. Seda esiteks. 

Teiseks, kui nüüd kontseptuaalselt küsida, siis ega Eesti tulevik ilmselt ei ole Venemaaga kahevõitluses, vaid tegelikult ikkagi NATO-ga koos toimetamises NATO kaitseplaanide alusel. Seda, et NATO toimib hästi, näitab see, mis toimus Poolas. Lasti alla need vaenulikud droonid. Siin läksid lennukid õhku, merel on laevad. Ka see käsuliin toimib hästi. Nii et ma ei ole kuidagi nõus sellega, et Eesti oleks kuidagi halvasti kaitstud või käsuliin ei toimi. Toimib ja hästi, Eesti on kaitstud.

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, mul on muidugi täpsustav küsimus. Ega ma ei arvanudki, et me saame siin nõus olla. Aga see ei ole minu esitlus. Vaata, kaks-kolm aastat tagasi, 2022. ja 2023. aastal, võis röökida, et Martin Helme kahjustab Eesti riigikaitset ja Eesti julgeolekut sellega, et ta esitab küsimusi ja teeb kriitikat otsuste kohta, mille puhul nüüd, kaks-kolm aastat hiljem riigikaitsekomisjoni raport ütleb, et mul oli jälle õigus, EKRE-l oli jälle õigus. Aga tollal muidugi tuli seda kõike esitada kui putinismi. Need ei ole minu sõnad või minu kontseptsioon, mida ma siin esitlen, see on riigikaitsekomisjoni oma. Teie kindralid, reformierakondlastest kindralid istuvad seal ja kirjutavad seda juttu. Sellepärast ma küsingi, et kes vastutab. 

Nüüd, selle NATO asja kohta ütlen, et seesama raport ütleb, et Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne ei olnud kooskõlas NATO plaanidega või läks sellega vastuollu. Kui te räägite, et meie olemegi NATO, siis see raport ütleb, et meie ise küll ei käitu niimoodi. Või teiseks kriitika selle kohta, et me mõõdame raha – ka Kristen Michalile meeldib kogu aeg rääkida, kuidas nii palju raha pole kunagi riigikaitsesse pumbatud –, aga vastu ei ole saanud valmidust, valmisolekut ega võimekusi. Seda meil ei ole. Seesama õhutõrje.

Lugesite ette terve rea juhtumeid. Unustasite ära, kuidas venelased Peipsi pealt piiripoid ära viisid. See kindlasti näitas meie võimekust. Koruste drooniplahvatus näitas meie võimekust hakkama saada julgeolekuolukorraga. Vaindloo saare juures sõitsid venelased meie õhuruumi sisse nii kaua, kui tahtsid, sealt, kust tahtsid, ja kui nad meie õhuruumist välja [lendasid] ja Rootsi poole hakkasid liikuma, siis tõusid Rootsi lennukid õhku – ja teie ütlete, et see näitab, et Eesti on hästi kaitstud. Kõik need juhtumid – seesama varilaevastiku juhtum oli ju absoluutne blamaaž, absoluutne läbikukkumine! Näitas, et me ise ei saa sellega hakkama. Õudselt kõvasti läksime, lendasime rinnaga peale ja pärast tuli välja, et ei saanud hakkama. Need näited, mida te toote, on ju näited selle kohta, kuidas teie valitsus ja reformierakondlik kontseptsioon on läbi kukkunud. Seepärast ma küsingi, et kes vastutab ja kuidas.

Nojah, Eesti riigi valitsuse asjade eest vastutab alati peaminister. Palun väga! Kaitsmise eest vastutab samamoodi kogu Eesti riik, rahvas. Kaitsevägi korraldab seda kaitset. Mina jään erinevalt teist nendele praktilistele kogemustele toetudes sügavale ja ma kahtlustan, et ilmselt ka leppimatule eriarvamusele. Minu hinnangul on Eesti kaitse korraldatud väga hästi. 

Ja selle asemel, et seda kaitset selliste sõnumite või sellise esitlusega õõnestada, tuleks alati kõike seda alustades öelda – ja mõelda ka –, et me oleme väga tänulikud kõigile Eesti naistele ja meestele, kes vabatahtlikult või kutselisena panustavad sisejulgeoleku tagamisse, Eesti riigikaitse tagamisse, Eesti inimeste hoidmisesse, elanikkonnakaitsesse ja väga paljudesse muudesse asjadesse. Seda siit ei kosta! Kostab ainult selline – kuidas ma ütlen? – sorav jutt sellest, kuidas mitte miski ei toimi. Aga kõik need jutupunktid peegeldavad ikkagi – antagu nüüd mulle andeks – sedasama juttu, mida räägiks Peskov või Lavrov. Minu hinnangul on see jutt täpselt samasugune, väga raske on sellel vahet teha. 

Jutt sellest, et varilaevastiku eskortimine, dokumentide küsimine, nende [tegevuse] aktiivne pärssimine, sanktsioneerimine on kuidagi vale. Ei ole! Kogu Euroopa on [asunud tegutsema]. Prantslane Emmanuel Macron just kirjeldas siin kuu või poolteist kuud tagasi, kuidas nemad pidasid kinni sama laeva, mille Eesti on korra juba kinni pidanud. Maailma meredel hakkab Euroopa oma [mõjutustegevuse] kaudu järjest rohkem Venemaa varilaevastikku piirama. See on ka loogiline tegevus, sest üldiselt on nii, et kui sa diktaatorilt raha ära võtad, siis see on nagu hapnik. Ilma rahata diktaator sõda ei pea, ei tapa naisi ega lapsi Ukrainas. Nii et seetõttu on see hädavajalik. 

Samamoodi võimekused õhus. Näiteks Itaalia F-35-d või Eurofighterid või mis iganes lennukid – need on maailma kõige moodsamad lennukid, mis lähevad venelastele vastu, katavad meie õhuruumi. Meil on olemas erinev õhutõrje ja kõik muud võimekused, mida selleks on vaja. NATO käsuliin ja [kaitsetegevus] toimib väga hästi. Seetõttu, jah, ma ei ole teiega kuidagi nõus. 

Seesama jutt, et Eesti kaitsevõime arendamine ei käi kooskõlas NATO kaitseplaanidega – no mille alusel siis ometi? NATO kaitseplaanid on ju tegelikult osa meie kaitsetegevusest. Sellepärast me täiendavat raha investeerimegi, et luua kaitset, luua julgeolekut meie inimestele, aga luua julgeolekut ka meie partneritele, kes loovad meile julgeolekut. Laevad, mis merel on, on NATO laevad; lennukid, mis on taevas, on NATO lennukid ja nii edasi. Nii et jah, meie erimeelsus on siin sügavalt lepitamatu. Mina arvan, et te tekitate paanikat, alarmismi. Eesti on kaitstud ja NATO toimib.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Rene Kokk. Palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud minister! Algatuseks ma tahan tunnustada riigikaitseraporti koostajaid selle eest, et nad on suure töö ära teinud. Väga kummaline on vaadata seda, kuidas Eesti meedias on vist käsulauad kätte antud kõigile meediamajadele, et nad seda [raportit] ühtemoodi naeruvääristaks ja pööraks kuidagi teise kastmesse. 

Teie jutu põhjal tekkis mul huvitav küsimus. Huvitav, kas te olete sama juttu, et nad räägivad Peskovi jutupunkte, selgesõnaliselt väljendanud ka Meelis Kiilile ja Alar Lanemanile, kes on ju ka väga suure töö tegijad olnud. See on üks küsimus, mida tahaks teada ja mis tekkis siin teie jutu põhjal. Süüdistate siin praegu EKRE-t selles, et EKRE on midagi nagu valesti teinud. Tegelikult on lugu selline, et kui peeglisse vaadata ja pilt, mis peeglist vastu vaatab, ei meeldi, siis pole see üldiselt peegli viga, vaid see, kes peeglisse vaatab, peab võib-olla mõtlema, milles probleem on. 

Aga nüüd küsimus teile. Te räägite, et kõik on nagu halvasti ja see raport ei ole selline, nagu see olema peab, on kuidagi kallutatud ja nii edasi. Noh, tuletame meelde, et alles hiljuti tegi ka Riigikontroll väga laastava ettekande, missugune meil tegelikult ülevaade on sellest, mis kaitsejõududes toimub. Ei ole mõtet süüdistada siin küsijaid, sest nad küsivad selle info põhjal, mis meedias on välja toodud ja mida see raport välja toob.

Aga küsimus on lihtne. Kui te ütlete, et raportis on kõik nagu valesti, siis äkki oskate öelda, kuidas aitab Eesti kaitsevõime tõstmisele ja inimeste motiveerimisele kaasa näiteks see, et kaotati ära eripensionid, mis oli väga oluline motivatsioonimoment nii Kaitseväes, politseis kui ka [teistes] jõustruktuurides. Äkki oskate Eesti inimestele ja kaitseväelastele lihtsakoeliselt lahti seletada, kuidas motiveerib see neid kaitsejõududesse tulema ja panustama?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma igal juhul rõhutan seda, et ei ole mitte vale küsida. Küsida võib ju kõike, aga Martin Helme on lihtsalt väga osav selles mõttes, et ta suunab seda teatud suunas, mis minu hinnangul ei ole päris see. Seda esiteks. 

Teiseks, Meelis Kiili, Alar Laneman ja paljud teised, kes selle raporti on koostanud. Mina olen näiteks Meelise ja Alariga vestelnud ja mina saan aru, et raporti koostajate kontseptsioon on arutada konkreetseid ettepanekuid, mis sellest raportist tulenevad. Ma ei ole nõus sellega, et naeruvääristamine on selle raporti peamine osa või üldse kõige olulisem osa. Loomulikult, alati on tore keskenduda sellistele [kõmu]teemadele, nagu Ukraina uudiste kõrval me loeme, kuidas mõni suunamudija läheb jälle järgmise suunamudijaga tülli. No tegelikult ei ole need maailma ajaloo mõttes üldse olulised uudised, aga ometi neid loetakse. 

Samamoodi on selle riigikaitseraportiga. Selles on olemas resolutiivosa. Ma saan aru, et selle koostajad on Meelis Kiili, Alar Laneman, Neeme Väli, teilt vist Poolamets, kui ma ei eksi – ühesõnaga, selle raporti mõte on ikkagi selle resolutiivosa juurde jõuda ehk arutada konkreetseid ettepanekuid, mitte inimestega seonduvat. 

Vaadake, kui sa teed tööd mingite faktidega või arutad mingit olulist teemat, ükskõik kui tundlik see teema on – tervishoid, sotsiaalvaldkond, kultuur, kaitsevõime, mis iganes teema see on –, siis see puudutab väga paljusid inimesi ja on oluline inimestele. Järelikult tuleb arutada konkreetseid [valdkondi], mida me saame teha paremaks, mitte nende inimestega seonduvat. See on ju juhtimistõde, A ja O tegelikult. Nii et selle raporti puhul, kui kogu see nii-öelda vaht korra kõrvale tõsta, mis ühiskonnas on tekkinud, peaks arutama tegelikult seda resolutiivosa. 

Ma saan aru, et selle raporti puhul on nii-öelda kurioosum see, et raporti koostajad jagasid selle materjali välja riigikaitsekomisjonile, kus – nagu alati selgub – oli ka "heatahtlikke" postiljone, kes viisid selle kohe toimetusse, sellisena, nagu see oli, selle asemel et hakata arutama seda resolutiivosa. Noh, mis seal ikka, eks parlament ongi avalik asutus, kõik asjad lähevad otse lehte. Ega selleski midagi halba ole – vähemalt teame, et parlamendis töö käib. 

Nüüd, mis puudutab eripensioni, siis eripensionid on kaotatud väga paljudes valdkondades ja see on seotud väga lihtsa asjaga: palgatõusuga. Erinevates teenistustes, asutustes, kuni kohtute ja prokuratuurini välja on eripensionid kaotatud. Ka Riigikogus võib-olla ainult … Ma ei tea, kas Riigikogus on enam kedagi, kes sellele eripensionile võiks kvalifitseeruda. Helir on? (Hääl saalist: "Jürgen Ligi.") Jürgen Ligi ei ole parajasti Riigikogus, võin teid kurvastada. Võib-olla Helir siis? (Saalist öeldakse midagi.) Aga Helir ei ole ka enam. Ilmselt neid ei ole. Nii et me oleme ka siin eripensionid ära kaotanud. Igaüks saab oma palgast iseenda pensionit kindlustada. (Saalist räägitakse vahele.) Nii teises kui ka kolmandas sambas saab seda teha, hoolimata sellest, et Isamaa tahaks teise samba laiali jagada.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on energiahindade prognoos. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus Eesti elektrihindade prognoosi kohta. Avalikkusele räägitakse, et taastuvenergia, tuuleenergia toob meile odavama elektri. Reaalsuses näeme, et hinnad kõiguvad ja kriisiolukorras pole meil piisavalt oma tootmisvõimsust. Siinkohal võiks öelda, et me oleksime võinud juba 15 aastat tagasi arendada põlevkivitööstust, et kindlustada energiasõltumatust. Kui kaablid katkevad, siis ostame kallist elektrit, oleme sisuliselt sõltuvad importkaablitest, mis ei ole väga kindel elektrivarustus. Mul on seetõttu küsimus. Kas valitsusel on realistlik hinnang, milline saab olema elektri hind järgnevatel aastatel? Me ei räägi praegu ideaalvariandist – kui tuult on ja riket või seisakuid ei ole –, vaid päris elu arvestades.

Aitäh, hea küsija! Ma olen hinnaprognooside kohta alati kasutanud sissejuhatuseks sellist vastust, et iga prognoos on vale sellest hetkest alates, kui see saab valmis, ainuke küsimus on, kummas suunas. Te küsite, mis mõjutab elektri hinda. Osa vastusest peitus küsimuses endas. Eesti impordib praegu suurusjärgus kolmandiku oma elektrist ja selle põhjus on, et meil ei ole kohapeal piisavas koguses tootmisvõimsusi. 

Kõige madalama investeerimiskulu või tootmiskuluga energiatootmisviis on praegu maismaatuuleenergia. Päikeseenergia puhul on turg juba täis, aga maismaatuule puhul on veel ruumi küll. Selle ruumi kasutamine sõltub väga palju sellest, kui palju on kohalikud kogukonnad valmis oma piirkonda tuuleenergia investeeringuid lubama. On väga palju omavalitsusi, kus seda nõusolekut ei ole. See on nende omavalitsuste vaba voli otsustada, keegi seda neile ette kirjutada ei saa. Aga me peame lihtsalt aru saama, et kui ei tule täiendavaid investeeringuid uutesse tootmisvõimsustesse, siis peame aktsepteerima ka kõrgemat elektri hinda. 

Te küsisite ka seda, mis võiks olla või peaks olema päikese ja tuule kõrval ja mis rolli mängib põlevkivienergeetika. Senikaua, kuni meil ei ole uusi juhitavaid võimsusi, on põlevkivienergiaplokid valmis olukorras, kus näiteks välisühendused ei toimi, elektrienergiat pakkuma, et tuled põleksid ja tööstused saaksid töötada. 

Kas uusi investeeringuid põlevkivielektri tootmiseks oleks mõistlik teha? Ma arvan, et siin on vastus hästi lihtne. Auvere suurusjärku põlevkivielektrijaam maksab umbes miljardi, 300-megavatine gaasielektrijaam, mis on võimeline tootma sama suure koguse elektrit, maksab umbes 300 miljonit. Nii et selles mõttes ei ole elektri tootmine põlevkivist juba ammu enam konkurentsivõimeline. Seda näitab tegelikult ka energiakriisiaegne universaalteenuse hind, mis oli 15 senti kilovatt-tunnist, omahind oli veel kõrgem. Praegu, sellel aastal on elektri [keskmine] börsihind olnud natuke alla 8 sendi kilovatt-tunnist. Nii et selles vaates ei ole põlevkivienergeetika kindlasti konkurentsivõimeline.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, ongi täpsustav ja lihtne. Kas Eesti inimesed saavad lähitulevikus oodata stabiilset ja taskukohast elektri hinda? Arvestades seda, et plaanis oli ikkagi elektri [tootmine] põlevkivist ükskord lõpetada ja tuua uued tehnoloogiad, siis seda me ei saa vist endale lubada, sest tulevaste tehnoloogiate abil me ei saa tänapäevast muret lahendada. Kuidas selle hinnaga ikka on? Kas me võime kindlad olla, et järsku hinnatõusu lähitulevikus ei toimu?

Aitäh! Seda garantiid, et börsihinnad ei kõigu, pole võimalik mitte kellelgi anda. See inimene, kes selle annab, kas ei saa aru, kuidas börs töötab, või ta ei saa aru, mida ta lubab. 

Nüüd, kas kodutarbija jaoks on hind taskukohane? Energiamajanduse arengukavas, mida mul eile oli au tutvustada majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistungil, kus me rääkisime muu hulgas ka elektrienergia hinnast, on seatud selge eesmärk: meie elektri lõpphind peab olema allpool võrdlusriikide keskmist taset. Võrdlusriigid on Läänemere-äärsed riigid: Soome, Rootsi, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Taani. 

Väiketarbijaid silmas pidades oleme ilusti allpool sellesama võrdlusgrupi keskmist taset, väiketarbijale või kodutarbijale on elektri lõpphind Eestis odavam, kui ta on Soomes või Rootsis. See on praegune tegelikkus. Nii nagu ma eelmises küsimuses ka servapidi vastasin, siis selleks, et meil lõpphind püsiks konkurentsivõimeline ja läheks ka allapoole, vajame investeeringuid kohalikku tootmisvõimsusesse. Kõige kuluefektiivsem viis selleks on maismaatuuleenergia. Praegu arenevad väga kiiresti ka investeeringud salvestusse, mis aitavad lõigata neid hinnatippe madalamaks ja altpoolt ka neid hinnalohke [vähemaks võtta], mis peaks andma ka paremat investeerimiskindlust. Aga ilma täiendavate investeeringuteta tootmisse ei saa me eeldada, et elektrihinnad Eestis oleksid langustrendis. 

Ja võib-olla üks tahk veel siia juurde. On selge, et elektrisüsteem ei saa toimida ainult päikese ja tuule toel. Me vajame kindlasti kohalikke juhitavaid võimsusi. Eleringil oli selle tarbeks ka hange, mille tulemusena tuleb meile juurde suurusjärgus 236 megavatti juhitavaid võimsusi nii gaasijaamade kui ka akusalvestuse näol. Need kombinatsioonis aitavad meil tegelikult saata pensionile vanad põlevkiviplokid sellest hetkest alates, kui tuleb asemele uus juhitav võimsus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ma siin kuulasin seda põlevkivienergia võrdlust tuuleenergiaga. On selge, et kui me põlevkivi[energiale] lisame kunstlikult juurde kvoodid, mis teevad selle kalliks, aga samas tuuleenergiat subsideerime, siis see võrdlus on täiesti kohatu, neid kahte asja ei saagi võrrelda. 

Aga teema on elektri lõpphind. Teatavasti me kõik maksame oma elektriarvetel taastuvenergia tasu, võrgutasu, sagedustasu ja saartalitlustasu. Lõppkokkuvõttes polegi võib-olla oluline, kui suur on elektri hind, sest kõik need muud tasud on juba niivõrd suured, et elektri hinna kõikumine olulist muutust meie arvetel ei [kaasa ei too]. Kas on olemas arvutused, kui suur on meie lõplik, arvel [kajastuv] elektri hind koos kõikide muude tasudega ja mitu protsenti moodustab sellest elektri tootmishind?

Aitäh! Kõigepealt see küsimus, et fossiil- versus taastuvenergia – kuhu on majanduslikult mõistlikum rohkem investeerida. Eesti ei ela maailmas kuidagi isolatsioonis. Kui me vaatame, milline oli möödunud aastal investeeringute suhe puhastesse tehnoloogiatesse, mille alla käib ka taastuvenergia tootmine, versus fossiilsetesse, siis näeme, et see suhe oli kaks ühele. 2 triljonit oli puhtasse tehnoloogiasse, puhtasse majandusse ja umbes 1 triljon maailmas läks veel fossiilsetesse kütustesse. Nii et trend on seatud, see kuidagi ei pöördu. Ma arvan, et on tark olla õigel [kursil]. Täpselt seda Eesti energiamajanduse arengukava ka teeb, täpselt seda teevad investorid, kes investeerivad uutesse tootmisvõimsustesse. 

Nii nagu ma eile majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil ütlesin, energiamajanduse arengukava on selle sajandi kõige suurem investeerimisprogramm Eestis. See on see, mis toetab meie konkurentsivõimet ja viib majandust edasi. 

Küsimus sellest, kas me räägime lõpphinnast või me räägime elektri hinnast. (Hääl saalist.) Okei, selge. Aitäh! Ma omast arust rääkisin eesti keeles, et tõlget pole vaja, aga vahel võib ka nii juhtuda. Need võrdlused, mis ma tõin Soome ja Rootsiga, samamoodi Läänemere piirkonna riikidega, on kõik lõpphinna kohta ehk seal sees on elektri hind ja kõik tasud, maksud, mis erinevates riikides kehtivad. Elektri lõpphind tarbijagruppide vaates on meil kõrgem just nimelt suurtarbijatele, ehk Soomes ja Rootsis on väiketarbija see, kes kaude või otse subsideerib suurtarbijat. See on valikukoht. Aga see ei ole ainuke valikukoht. Kindlasti on valikukoht ka see, et kui me saame võrku rohkem tarbijaid – võrgus on meil küll ja veel ruumi selleks, et sinna tuleks juurde tootmist, tuleks juurde tarbimist –, siis sel juhul me saame tuua ka võrgutasusid ja ühikukulusid allapoole. Aga see kõik algab ikka ja jälle pihta sellest, et meil on valmisolek tervitada investoreid, kes soovivad Eesti turule tootmisvõimsusi rajada. 

Kui suure osa lõpphinnast moodustab börsihind? See mõistagi sõltub sellest, mis tasemel börsihind on. Aga lihtsalt, et oleks võrreldav, siis selle aasta seisuga on elektri hind suurusjärgus pool kogu elektriarvest. Teise poole moodustavad võrgutasud, maksud, erinevad kulud. Ja desünkroniseerimisel on loomulikult hind.

Teie aeg!

See on ka põhjus, miks meil on uued read arvel. 

Suur tänu! Lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja tegevus. Tiit Maran, palun! 

Aitäh suurepärase võimaluse eest küsimust esitada! Ma loodan väga, et me saame sisulise vastuse, sest see on osutunud viimasel ajal eriti keeruliseks isegi kirjalike küsimuste puhul, nagu näiteks ettevõtjate nõukoja kohta esitatud kirjalik küsimus tähtajaga 28. oktoober, millele imelisel kombel tuli vastus alles esmaspäeval, loetud minutid pärast seda, kui Lauri Läänemets selle küsimuse siin [saalis] oli püstitanud. 

Aga küsimus puudutab tegelikult krüptilist moodustist nimega "efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda". See nõukoda peaks olema usaldusväärne ja läbipaistvalt toimiv organisatsioon. Aga kuidas on see võimalik, kui pole selged reeglid, mille järgi see organisatsioon toimib? Ja veel vähem on selge, kuidas valitsusega suhtlemine käib. 

Võtame ühe näite. Ettepanek: "Piirata majandustegevust piiravate metsade osakaal kuni 20%-ni kogu metsamaast, arvestades ka kohalike omavalitsuste rohevõrgustikke ja rohealasid." Tuleb välja, et see üks lause ongi kogu ettepanek. Ei mingit põhjalikumat lahtikirjutamist, ei ole sellist asja.

Läheme edasi. Selgub, et algselt [oli kirjas,] et on olemas valitsuse heakskiit, aga siis muudeti ära, et see ei olegi valitsuse heakskiit, vaid on hoopis osaliselt heaks kiidetud. Okei, see võis olla viga, aga mida see heakskiitmine tähendab, jääb ikkagi ebaselgeks. Selgub, et ei ole mitte valitsuse heakskiit sellele, vaid [ettepanek] on läbi arutatud kabinetiistungil. 

Aga asi läheb veel ebaselgemaks. Vastuses väidab peaminister, et ettepanekut on Kliimaministeerium juba eelanalüüsinud. Samal ajal on olemas ettepaneku seisu määratlemisel sellised asjad nagu eelanalüüs ja analüüsimine. See, mis nende vahe on, jääb täiesti ebaselgeks. Veelgi enam, arvestada tuleb, et ettepaneku sisu ongi ainult üks lause. Väga segane! Ja mis veel imelikum, selgub, et ministeeriumi analüüs, kui see on ühel hetkel tehtud, läheb valitsusse otsustamiseks, kas seda toetada või mitte. Meenutan – praegu on kirjas, et see on juba heaks kiidetud. Nii et kuidas see asi toimub? 

Tundub, et ettevõtjate nõukoda ja valitsus käituvad mingite kummaliste, neile teadaolevate reeglite põhjal, aga see ei peaks nii toimuma. Seda enam, et nii on väga raske Riigikogu liikmetel üldse teostada kontrolli täitevvõimu üle. 

Seepärast nüüd küsimus peaministrile. Olge palun nii hea, selgitage täpselt, kuidas on organiseeritud nõukoja töö …

Teie aeg!

… mis on nõuded ettepanekutele, kuidas toimub ettepanekute läbivaatamine, kuidas toimub valitsuses ettepanekute menetlemine ja kuidas on võimalik parlamentaarset kontrolli teostada. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! See moodustis – kuidas te ütlesite? – krüptiline muidugi ei ole. Olgu öeldud, tegemist on Eesti riigis hästi tuntud ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega, kes panustavad Eesti avaliku sektori, Eesti inimeste elu lihtsamaks muutmisesse. Ja see on ausalt öeldes hädavajalik, kui me tahame kuhugi paremini jõuda. Oleme ausad, headel aegadel on väga palju neid, kes õhtuste uudiste põhjal, aga vahel ka nõrga juhtimise tõttu leiavad, et on vaja jälle uusi ja uusi reegleid teha. Ja nende reeglite tõttu me olemegi lõpuks kõik puntras ja imestame, kuidas meil ei õnnestu ühtegi asja teha, sest kõik reeglid muudkui osutavad üksteisele. 

Eesti majanduse olukorda laiemalt vaadates ma ütleksin nii, et kui me viimasel paaril aastal oleme pidanud sellest august läbi käima, siis nüüd ehk oleme majanduse – ma ei oskagi öelda, kuidas seda nimetada – taastumise alguses või majanduskasvu alguses. Ma arvan, et praegu on väga hea hetk, et mitte öelda viimane aeg, kus sellega tegeleda. Seetõttu ma ei ole nõus teie võib-olla isegi veidi vaenuliku hoiakuga, et erinevaid bürokraatlikke reegleid ei peaks üle vaatama. Minu meelest peab. Need reeglid tuleb üle vaadata, olenemata valdkonnast. 

Koduleheküljel on ju näha, et tänaseks on tulnud üle 700 ettepaneku. Kui see oleks selline, nagu te kirjeldate, krüptiline moodustis, mis teie kontseptsiooni järgi on kellegi huvide läbisurumiseks – kuulge, siis seal ei oleks Eesti Tööandjate Keskliitu, väikeettevõtjaid, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja nii edasi, väga paljude suurte organisatsioonide esindajaid ja oma valdkonnas tugevaid ja tuntud inimesi, ja ei tuleks ka nii palju ettepanekuid. Ettepanekute arutelud, tehtud otsused on kenasti kõik veebi välja pandud, just sellesama mõttega, et kõik saavad seda jälgida. Kutsun üles kõiki seda vaatama. Mõte on ka selles, et see avaldab positiivset survet nii valitsusele ehk täitevvõimule, kui lisab innustust Riigikogule neidsamu samme astuda, et bürokraatia väheneks. 

Ma ei oskagi öelda, ma ei tea, miks te arvate, et lihtsamad reeglid on mingi valdkonna vaenlased. Minu meelest ei ole. Lihtsamad ja selgemad reeglid on hädavajalikud, kui me tahame oma ühiselu siin paremini korraldada, ja selle nimel need inimesed seal töötavad. Nii et öelge neile pigem aitäh, mitte ärge vaenake!

Suur tänu! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ärge pange mulle sõnu suhu! Ma ei ole kordagi rääkinud midagi sellist, et ma oleksin vaenulik või et ma arvaksin, et efektiivsust ei peaks suurendama. Ma kordan veel kord küsimust, kuna te ei vastanud. Kuidas on organiseeritud nõukoja töö? Kas on olemas reglement, nõuded? Kuidas toimub ettepanekute läbivaatamine? Kuidas toimub valitsuses ettepanekute menetlemine? Kuidas on võimalik selle üle teostada parlamentaarset kontrolli?

Aitäh! Nõukoda kogub kokku ettepanekud, arutab, analüüsib, küsib nende kohta arvamusi. Ministeeriumid hindavad seda, see tuleb valitsusse, valitsus hindab, analüüsib, küsib ministeeriumidelt arvamusi. Osa kiidetakse heaks, teised lükatakse tagasi. Kogu protsess on avalik. Kõik numbrid, otsused, kõik on kenasti kirjas, igaüks saab näpuga järge ajada, ja Eesti elu saab parem.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ka mina arvan, et bürokraatlikke reegleid tuleb vähendada, tuleb lihtsustada, sest kõik kipub aja jooksul kasvama. Te ütlesite, et lihtsamad ja selgemad reeglid on hädavajalikud, aga küsimus on ju pigem eesmärgis, selles, mis on see, mida me nende lihtsamate reeglitega soovime saavutada. Kas me soovime lihtsate reeglitega kaitsta keskkonda või võimalikult palju võimaldada selle keskkonna kasutamist mingite majanduslike eesmärkide saavutamiseks? Lisaks sellele, et menetlusprotsess peab olema paigas, nagu Tiit küsis, siis mis on see eesmärk, mida soovitakse saavutada? Kas see on kuskil paika pandud ja kas nõukoja osalised on sellega kursis? Ja teiseks kordan küsimust: kuidas toimub järelevalve? Näiteks kontroll selle üle, kuidas on otsused tehtud, kuidas neid täidetakse. Kas te saate neid järelevalvevõimalusi ka selgitada?

Jaa, aitäh! Nüüd mulle tundub, et me oleme kontseptuaalselt tulnud üksteisele lähemale. See on väga hea algus igas debatis. Kui me oleme üksteisega nõus, et bürokraatiat koguneb headel aegadel liiga palju ja seda tuleb vähendada, et meie elu oleks lihtsam, siis see on väga hea start. See ongi tegelikult selle nõukoja eesmärk. 

Selle nõukoja eesmärk ja panus on – ettevõtjate poolt tasuta aeg, töötunnid, suur hulk energiat –, et avalik sektor ehk meie kõigi ühine asjaajamine muutuks lihtsamaks. On suur hulk erinevaid kurioosumeid. Hästi vaimukas on ju seesama mõte sotsiaalvaldkonnast või tervishoiuvaldkonnast, et peab olema määratud esmaabi osutaja. Näiteks, kui sa töötad üksi, siis pead sa ise ennast iseendale esmaabi osutajaks määrama. Ma kujutan ette seda dialoogi, sisemonoloogi, kui inimene vaatab, et mingi osa jalast on katki, ja [arutleb], et huvitav, kas ma osutan ise endale esmaabi või ei osuta. No see on nonsenss. Samamoodi kõik [muud] reeglid, mis on välja tulnud. Seesama redeli pidev kontrollimine. Küllap keegi on redelilt alla kukkunud. Ja just redelit tuleb kontrollida, sest see on kõige ohtlikum tööriist. Ja veel väga palju asju. Elronis mopp, kummikindad ja nii edasi – kõik see, mida me oleme juba rääkinud. See kõik on tegelikult nonsenss. Kõigest sellest lahtisaamine on üks osa [sellest bürokraatia vähendamise protsessist]. 

Teine osa on näiteks planeeringute lihtsustamine, mida on vaja asjade kiiremaks menetlemiseks. Me näeme, et väga tihti jäävad ka riigis vajalikud asjad toppama selle taha, et menetlused võtavad liiga kaua aega. Ja siis me imestame, miks meil Eestis jäävad tegemata mingid asjad, mis on ühiskonnale vajalikud, viivad edasi, aga ometi protsessid ei liigu. Nii et sellega see nõukoda tegeleb. 

Nüüd sellest, mis puudutab looduskaitset. Mina ütlen üsna klaarilt – ma kordan seda ja võib-olla kordan seda veel –, et on selline ütlemine, et hea aed teeb head naabrid. See tähendab seda, et selged reeglid, muu hulgas ka looduskaitses, on väga vajalikud. See kontseptsioon, et Eesti pindalast või metsast oleks 30% kaitse all, on olnud juba pikemat aega. Kui mina olin kliimaminister, siis tollel ajal me suhtlesime nii looduskaitsjate kui ka metsandussektoriga, kõigiga. Praegu on riikliku kaitse all – ma ütlen ligikaudselt – umbes 28% maismaast. Selles vallas liigutakse edasi, määratakse ära, milline osa Eesti metsast ja maismaast on kaitse all, ja öeldakse, et ülejäänud osa on majandatav. Sellest 70/30-printsiibist on väga pikalt räägitud, ma ei näe ka selles üllatust. 

Kui reeglid on lihtsamad ja selgemad, tähendab see vähem ärevust looduskaitses, me teame, mis on lubatud, millised on reeglid, samamoodi ka majandamise poolel. See ei tähenda seda, et kui miski on majandatav, siis ei kehti ükski reegel, et mets tehakse lagedaks ja see on nagu vabaduse väljak, kõik asfaldiga kaetud. See ei tähenda ju seda! 

Taas kord, ma saan aru, et on erinevaid alarmistlikke MTÜ-sid, mis elavad annetustest – ka selles valdkonnas –, mille huvi on kogu aeg sellist alarmismi üles kloppida. Aga see ei tähenda seda. See tähendab seda, et reeglid on kõigile selgemad ja arusaadavad, ka inimestele, kes oma metsa majandavad. See ei ole halb asi, see tegelikult on hea asi ja kaitseb ka loodust.

Aitäh! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on käendus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Eile sa tutvustasid meile ühiskomisjonis energiamajanduse arengukava aastani 2035 ja sealt me võime lugeda, et hetkel on meil taastuvelektri võimsusi üle 40% meie elektritarbimise mahust. Ma vaatan energia[majanduse] arengukavast, et aastaks 2029 lisandub [neid võimsusi] nii palju, et siis oleks meil juba 80% [energiast] toodetud taastuvatest energia[allikatest], maismaatuuleparkides ja päikesejaamades ja biomassijaamades. 

Kuid nüüd oled sa välja tulnud uue ideega hakata looma käendusi – sarnaseid, mida on teinud Rootsi riik juba mitmeid aastaid – selle jaoks, et tuua veel kord turule meretuuleparkide ja ka tuumaelektrijaama idee. 

Olgu selle tuumajaamaga, kuidas on, aga meretuuleparkide puhul olite te aasta-poolteist tagasi väga veendunud, et teete samamoodi nagu maismaatuuleparkidega, et korraldate vähempakkumisi ja hakkate meretuuleparke mitme miljardi euroga subsideerima. Mingil hetkel opositsiooni, ütleme, suure vastuvõitluse tulemusel ja ka ajakirjanduses [löödud] kõva lärmi tagajärjel kadusid need mõtted ära, ka teie kolleeg, majanduskomisjoni liige Mario Kadastik ütles, et neid meretuuleparke ei tule. 

Nüüd olete te leiutanud uue viisi: anda riigigarantii nendele tootjatele, kes peaksid hakkama neid [meretuuleparke ehitama], ja nimetate seda veel turupõhiseks, kuigi on teada, et meretuulepargid on ilmselgelt üle kolme korda kallimad kui maismaatuulepargid. Rootsi riik on tegelikult seda juba tauninud ja lõpetanud nende garantiide andmise. Miks hakkab meie riik selle asjaga jälle uuesti tegelema?

Suur tänu! Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Hea meelega jätkan seda arutelu, mis meil oli eile majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil, kus fookuses oli energiamajanduse arengukava. 

Käendusmeede ei ole midagi uut. Sellest finantsinstrumendist olen mina rääkinud, ma arvan, enam-vähem sellest ajast saati, kui ma praegust rolli olen täitnud. Samamoodi on viide käendusmeetmele ilusti olemas ka energiamajanduse arengukavas. 

Tuleme nüüd juurpõhjuse juurde tagasi. Probleem, mida meil on vaja lahendada, on investeeringud kohalikesse energiatootmisvõimsustesse. On selge, et need saavad olema puhta energia lahendused. Ideaalis on kõige kiirem [lahendus], mille puhul on ka kõige rohkem eeltööd tehtud, just nimelt maismaatuule[pargid]. 

Maismaatuule puhul on meil valmisolek korraldada veel üks vähempakkumine, mille maht oleks 1 teravatt-tund aastas, maksimumis kuni 2 teravatt-tundi aastas. Aga see kõik sõltub sellest, milline valmisolek on nendes omavalitsustes, kuhu arendajad soovivad tuuleparke rajada, minna analüüsi, loamenetluse protsesside ja erinevate hinnangutega lõpuni, nii et seda investeeringut oleks võimalik teha. 

Potentsiaal on olemas. Potentsiaal on piisav selleks, et me võiksime puhta energia – või antud juhul siis taastuvenergia – tootmisega jõuda ka 100%-ni oma tarbimise mahust. Aga see perspektiiv on hetkel ebaselge.

See, kui suureks kujuneb Eestis elektritarbimine, sõltub päris mitmest asjaolust. Esiteks sõltub see sellest, kui kiiresti majandus elektrifitseerub ehk kui kiiresti toimub transpordisektoris üleminek elektrikasutusele, kui kiiresti toimub üleminek energeetikas ja ka näiteks kaugküttes. See kõik mõjutab seda. 

Nüüd, käendusmeede lahendab seda probleemi, mis arendajatel praegu on, see puudutab tuumaenergeetikat, pikaajalist salvestust ja puudutab ka meretuuleparke, mis on suure investeeringumahuga ja pika elueaga: pangad ei ole valmis [praeguste turuhindade juures] neid investeeringuid rahastama. See on esimene probleem. Ja teine: pankade valmisolek pakkuda pikemat rahastust kui 20 aastat on olematu. Ja selle probleemi lahendamiseks käendusmeede ongi. Ma arvan, et me saame seda [arutelu] jätkata järgmise küsimuse juures.

Saame tõepoolest jätkata, sest Mart Maastikul on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Austatud minister! Pangad pole nõus [turutingimustel] raha laenama ja selle jaoks leiutatakse selline asi nagu käendus. Ma nimetaksin seda pigem ringkäenduseks, sellepärast et see näitab seda, et iga hinna eest soovitakse [saavutada] oma eesmärke. Ma ei tea, kelle huvid selle taga on, aga kui meretuuleparkide ehitamine on kolm korda kallim kui maismaatuuleparkide ehitamine – ma toon ainult selle võrdluse ega lasku teemasse, mis asi on puhas energia ja mis ei ole puhas energia –, ja kui me laseme kolm korda kallimaid tuuleparke ehitada garantiidega, siis on ilmselge, et see elekter ei saa odav olla. See on elementaarne. 

Kui räägitakse sellest, et meil hakkavad energiatarbimise mahud tõusma, siis mille arvel? Kui energia [hind] on kallis, siis ilmselgelt siia keegi investeerima ei tule. Kui me vaatame viimase kümne aasta energiatarbimist, siis näeme, et see on olnud üsna sarnane, praegu on see isegi langustrendis. Võrreldes sellega, mis oli viis aastat tagasi, on meil praegu tarbimist peaaegu 1 teravatt-tund vähem ehk üle 10% vähem, kui oli viis aastat tagasi. 

Absoluutselt põhjendamatu on rääkida sellest, et me hakkame nüüd ringkäendusena maksma meretuuleparkide arendajatele raha. Kui juhtub selline asi, et okei, ehitatakse see asi valmis, pangad muidugi annavad laenu, kui riik garanteerib, ja mõne aja pärast selgub, et need firmad lähevad pankrotti, siis on ju garantii [andjaks] riik. Mis siis saab? Siis saab riik selle meretuulepargi omanikuks ja me oleme täpselt sama portsu otsas, kus me oleksime olnud siis, kui me oleksime need [pargid] subsiidiumide abil valmis teinud, nii nagu te poolteist aastat tagasi soovisite. Mitte mingit vahet ei ole ju! Oskad sa seda palun kommenteerida?

Aitäh! Hea meelega. Ma alustan lõpust. Käenduse ja otsetoetuse vahe ongi hästi lihtne: käenduse puhul tekib nõue sellesama vara suhtes. Elektri hind tulevikus ei ole null, see hakkab olema nullist oluliselt kõrgemal. Ja seetõttu on pikaajalise investeeringu – võtame näiteks tuumajaama, aga sinnasamasse kategooriasse saab panna pikaajalise suuremahulise salvestuse, saab panna ka meretuulepargi – eluiga palju pikem kui 20 aastat. Selle ajaga see kindlasti teenib selle raha tagasi. Nii et see ei ole otsetoetus, selles ongi kõige suurem vahe võrreldes käendusega. 

Viide Rootsile, et Rootsi on lõpetanud igasugused tugiskeemid, et energiainvesteeringuid tehtaks, ei vasta tõele. Rootsi valitsus leppis sellel suvel kokku, et tuumaenergia investeeringute rahastamiseks on Rootsi riik valmis ise laenama nendele ettevõtetele, kes tuumaenergia võimsusi hakkavad rajama, ja võtab sellega otseriski. Meie näeksime seal pankasid vahepeal ja käendaksime pankade [antud laene]. Need Rootsi näited toetuste lõpetamisest käivad ennekõike akude kohta, mis on hoopis teine ärisegment. Sellel ei ole mitte midagi ühist energiatootmiseks välja töötatud stabiilse tehnoloogiaga, nagu on tuumaenergia, vesisalvesti või meretuulepark. Nii et selles mõttes on need riskid kindlasti hallatud. 

Kõige suurem väljakutse ei ole tingimata võlainvestor. Küsimus on ka selles, millistel tingimustel oleksid omakapitali investorid valmis sinna tulema. Sellepärast käivadki läbirääkimised nii Põhjamaade Investeerimispangaga, EBRD-ga kui ka Euroopa Investeerimispangaga. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus on see, kes selle meetme väljatöötamist eest veab, ja ministeeriumidest toetame seda ka. 

Võib-olla viimase kommentaarina ütlen, et kui meil viimase kümne aasta jooksul pole energiatarbimine kasvanud, vaid parimal juhul on jäänud samaks või vähenenud, siis see ei tähenda seda, et sama juhtub järgmisel kümnel aastal. Esiteks, osa tarbimisest on liikunud väljapoole võrku ehk ettevõtetel või inimestel on oma tootmine: kui nad varem oleksid [elektrit] ostnud võrgu kaudu, siis nüüd tarbivad nad kohapeal. Teiseks, viimase kümne aasta jooksul ei ole toimunud sellist majanduse elektrifitseerimist, nagu praegu on käimas nii Eestis kui ka igal pool mujal maailmas. Ja kui Eestisse peaks tulema andmekeskusi, mis tuleviku majanduse ja konkurentsivõime koha pealt on olulised, siis see kõik tõstab tarbimist. Lihtsalt probleem on praegu selles, et pangad on mugavad ja riskikartlikud, tuleb leida viis, kuidas saada nad turule tagasi, et nad investeeringuid rahastaks.

Aitäh! Kuna keegi teine ei ole lisaküsimuseks soovi avaldanud, siis Mart Maastik, te saate võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Palun!

Suur tänu! Aitäh, austatud minister! On teada, et juhitavat energiat on meil samuti vaja, nagu juhitamatut energiat. Ja see proportsioon on ka üldiselt teada, see on selline, et umbes kolmandik peaks olema juhitavat energiat ja kaks kolmandikku juhitamatut. Kogu see taastuvenergia tootmine ehk tuulepargid ja päikesejaamad – need on kõik juhitamatu energia. Jah, akusalvestitega saab tänapäeval seal midagi ära teha, aga neid on suhteliselt vähe. 

ENMAK-i järgi peaks meil juba 2030. aastal olema juhitavat energiat üle 80%, ligi 90% tänasest tarbimisest. Isegi kui arvestada, et meil tekib mingisugune energiatarbimise kasv, siis meil ei ole teoreetiliseltki mõtet teha ülikalleid investeeringuid meretuuleparkidesse, et iga hinna eest saada energiat juurde. 

Ma ikka tahan ühteainsat põhjendust saada, et kui on teada, et meretuulepargi ehitus on kolm korda kallim kui maismaatuulepargi ehitus, siis kust tuleb selline veendumus, et seda on vaja subsideerida või seda on vaja käendada.

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te olete kuidagi väga kinni selles meretuulepargis. Meretuulepark on üks võimalus, mille suhtes see käendus võiks kehtida. Igal juhul, sõltumata sellest, kas see on meretuulepark, tuumajaam või pikaajaline salvesti, tuleb iga projekti jaoks – kuna need mahud on nii suured – saada eraldi riigiabi luba. Täpselt sama on Rootsis. Rootsi skeem on identne, mõne erisusega. Rootsi riik laenab ise nendele arendajatele. Meil ei ole käenduse rakendamisel mingit otselaenamist, vaid tegemist oleks pangalaenu käendamisega. 

Energiamajanduse arengukavas on väga selgelt öeldud, et optimaalne taastuvenergia osakaal on 70–80% kogutootmisest või tarbimisest. Ja täpselt seda me sihime, seal ei ole mitte mingit muud sihttaset. Sinna juurde salvestus. Ma arvan, et see on väga hea näide. Praegu tuleb akusid turule või majandusse päris hoogsalt. Järgmise aasta lõpuks võiks see olla 150 megavatti, 2027. aasta lõpuks 350, 2028. aastal juba 500 megavatti. Nii et see turg areneb ja see aitab ka hindu stabiliseerida. 

Lisaks akudele, nagu ma eelnevas vastuses mainisin, on olemas ka Eleringi hange kiiresti reageerivate juhitavate võimsuste rajamiseks ehk needsamad gaasielektrijaamad ja kaks arendajat, kes teevad akusalvesti. Nii et keegi ei räägi sellest, et me ehitame elektrisüsteemi, mis põhineb ainult taastuvenergial ja kus ei ole salvestust ega juhitavaid võimsusi. Kui me saame uued juhitavad võimsused kasutusse, siis saab ka vanad põlevkivikatlad pensionile saata. 

Ja viimase kommentaarina [selgitan], miks tuumajaama on ikkagi kasulik omada energiaportfellis. Hästi lihtne põhjus: tuumajaam annab baaskoormuse – see, mida igal juhul tarbitakse – ja selle puhul on tagatud stabiilne ja konkurentsivõimelise lõpphinnaga energia.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister Kristen Michal! Mul on hea meel, et meie naaberriik Läti käivitas meie regioonis debati Istanbuli konventsiooni mõttekuse või siis mõttetuse üle, ja selle üle, kas iseseisev riik peaks ikka olema selle konventsiooni liige. Teie olete väljendanud [mõtet], et Eesti peaks jääma Istanbuli konventsiooni osalisriigiks. Samas me näeme, et vägivalla statistika ei ole vähenenud, ohvreid ei ole kaitstud paremini ning süsteem on endiselt ülekoormatud.

Istanbuli konventsioon ei ole kaitsnud Eestis ühtegi naist. See ei kaitsnud seda naist, kelle mees pärast pussitamist kohtu poolt vabastati, ei kaitsnud hooldekodude naisi, keda sarivägistati, ja ei kaitse tänaseid ohvreid, kelle puhul politsei ütleb, et meil pole ressursse. Miks peaks Eesti jääma [osaliseks] lepingus, mis ei ole reaalselt midagi parandanud, vaid toimib mingisuguse sümbolina? 

Istanbuli konventsiooni kasutavad teatavasti ametnikud ja poliitikud lihtsalt kattevarjuna, et rääkida, koolitada, korraldada seminare, aga tegelikkuses mitte midagi ei muutu. Me näeme, et konventsioon on muutunud rohkem ideoloogiliseks tööriistaks kui praktiliseks abivahendiks. Sellele saavad viidata need, kes peavad näitama maailmale, et me hoolime naistest, tegelikult näeme, et keskendutakse ainult mingitele projektidele ja teadlikkuse tõstmisele, mitte reaalsele ohvrite abile. 

Ja ka reaalsest elust. Naiste varjupaigad on viimasel ajal hoopis rahast ilma jäänud, kuigi just nemad teevad kõige rängemat tööd reaalselt vägivalla all kannatavate naiste ja laste aitamisel. Täiesti arusaamatu on, miks kulutatakse raha konventsiooniga seotud bürokraatiale, aga samal ajal jäävad varjupaigad ja tugiteenused rahata. MTÜ-d, naiste varjupaigad tegutsevad annetuste abil, psühholooge ja tugiisikuid ei ole, neid ei jätku, aga poliitikud lihtsalt räägivad, teevad suuri sõnu. 

Mina arvan, et Eesti naised vajavad tõepoolest rohkem psühholooge ja tugiisikuid. Selle asemel viiakse selle Istanbuli konventsiooni sildi all läbi ideoloogilist sõda, kuidas defineerida sugu …

Teie aeg!

… mitte seda, kuidas päästa reaalseid ohvreid vägivallast. Äkki tuleks selle asemel, et sellest ideoloogilisest konventsioonist kramplikult kinni hoida, hoopis kaaluda uue rahvusliku strateegia loomist, mis keskenduks praktilistele meetmetele, varjupaikade rahastusele, psühholoogide ja tugiisikute lisamisele ning kohtusüsteemi reformile?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Vot, ma ei ole teiega jälle kuidagi päri. Ma ütleksin nii. Ettekujutus, et põhimõtteline hoiak, et ühiskond astub tervikuna alati nõrgema poole kaitsele, on vale – mulle ei ole vastuvõetav see teie positsioon. Mina arvan, et nõrgema poole kaitsele asumine on põhimõtteline küsimus, ja nii peabki olema. Seda teevad tugevamad ju alati, ja nii peab olema. 

Istanbuli konventsioon on oma olemuselt konventsioon, mis kirjeldab ühiskonna hoiakuid ja osutab ka praktilistele sammudele lähisuhtevägivalla ja perevägivalla [küsimuses], paljudes küsimustes. Naiste ja laste õigused, väärikus on põhimõtteline väärtus. 

Mulle tundub EKRE hoiaku puhul, justkui läheks tagasi nõukogude aega, kus vägivald oli perekonnasisene küsimus. See ei ole nii! Üldine konsensus ühiskonnas peab olema selline, et see ei ole kellegi eraasi, see ei ole selline asi, mida saab kinni mätsida. Kõigil on õigus elada vägivallavabas keskkonnas. Perevägivald, lähisuhtevägivald, sõltuvussuhtes olev vägivald – kõik see rikub ohvri õigust turvalisusele, tervisele, väärikusele. 

Kui sedasama konventsiooni vaadata, millega teie ja ilmselt teie mõttekaaslased erinevates riikides on otsustanud võidelda, siis näeme, et selle eesmärgiks on ju kaitsta naisi vägivalla kõikide vormide eest, ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, võtta selle eest vastutusele ja likvideerida see; aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõikide vormide lõpetamisele ning edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust; töötada välja selleks raamistik, poliitikad ja meetmed. Väga palju erinevaid samme! Toetada ja abistada organisatsioone ja õiguskaitseorganeid, et nad teeksid selleks koostööd ja võtaksid omaks tervikliku lähenemise naistevastase vägivalla [likvideerimisele]. 

Ma ei saa aru, miks te tahate tagasi pöörduda sellesse aega, kus okupatsioonivõimude hoiak oli, et naisepeks on kodune sündmus. See ei ole nii! Eesti on turvaline, selliseks ta peab jääma, ja hoiak peab olema ikkagi põhimõtteline: vägivald ei ole kellegi eraasi, inimestel on õigus elada vägivallavabas keskkonnas ja ühiskond asub alati nõrgema poole kaitsele.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ma olen suures osas teiega nõus, aga sellega ma ei ole nõus, et te panete minu pähe jälle mingisuguseid mõtteid või ideid. Minu küsimuses neid absoluutselt ei olnud. See tegelikult pigem alavääristab teid kui vastajat. 

Mina ka tahaks, et ühiskond asuks nõrgema poolele. Meil on Eestis tegelikult olemas kõik seadused, et seda teha. Ma just räägingi, et meil ei ole ressurssi, naiste varjupaigad ei saa ressurssi. Ma ei tea, kuhu Eesti riigis raha läheb. No teie teate paremini! 

Aga minul on küll hea meel, et avalik diskussioon Istanbuli konventsiooni just nimelt tegeliku olemuse ja sisu üle on käima läinud. Naisi diskrimineerib pigem see, mida Istanbuli konventsioon lubab: et mees võib öelda, et ta on naine, ja siseneda naiste duširuumi. 

Mul on hea meel, et selle konventsiooni variserlikkus ja sisutühjus selle koha pealt, mis puudutab naiste ja laste kaitset vägivalla eest, on ilmsiks saanud. Ma olen isegi tänulik, et terve liberaalne front on viskunud rünnakule ja oma õõnsaid jutupunkte kasutades ja kaagutades andnud meile võimaluse päriselt asjadest rääkida. 

Aga võtame needsamad välismaised näited nendest riikidest, kus Istanbuli konventsioon kehtib. [Näited sellest,] kuidas kõik Istanbuli konventsiooniga seotu on juba väändunud inetuks grimassiks. Istanbuli konventsioon kohustab tegelikkuses kõiki riike vastu võtma immigrante riikidest, kus vägivald naiste vastu on igapäevane. Sellesama Istanbuli konventsiooni valguses me näeme, kuidas meie lähiriikides põlisrahva naiste ja tüdrukute vägistamine on igapäevane ja jõhkrate vägivallategude arv aina suureneb. See kõik saabub viiteajaga ka siia ja just sellepärast tuleb sellest konventsioonist püüda kuidagi lahti saada, sest see piirab meie iseseisvat otsustusõigust nii naiste kaitsel – päriselt naiste kaitsel! –, immigratsiooniotsuste [tegemisel] kui ka püüdlustes kaitsta omaenda naisi, lapsi, perekondi kõigi nende sooideoloogiate ja väärastuste eest. 

Aga jah, mis ma teile ikka soovitan. Eks võidelge edasi selle pervokonventsiooni eest! Seda rohkem saab avalikustada ka selle tõelist palet.

Siin oli jälle üsna mitu laetud mõtet. Ma ütleksin niimoodi, et kui ma vaatan varjupaikade rahastust, mille kohta te väitsite, et see väheneb, siis võrreldes teie valitsusajaga on see veidi isegi kasvanud. Aga aastate vältel on see olnud sisuliselt samas suurusjärgus, veidi on kasvanud. Ei ole vähenenud, nagu te väitsite. Nii et selle valeväite ma korrigeeriks ära, vähemalt minul oleva informatsiooni põhjal [ei ole vähenenud]. 

Teiseks, ma ei saa hästi aru teie kontseptsioonist – mis see teie kontseptsioon on? Te ütlete, et te soovite – ma ei tea, mida te siis soovite –, et vägivalla eest kaitstaks ilma vägivalla eest kaitsmata või et me ei sea seda kuidagi prioriteediks. 

Ma siiski meenutan, et justiitsministrina ma tegelesin sama teemaga. Meenutan ka näiteks Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi kohtumisi. Asutused kohtuvad omavahel iga poole aasta tagant, et arutada läbi, mida teha paremini, kuidas kuritegevusega võidelda ja millised on prioriteedid. Nende prioriteetide hulgas on ka näiteks alaealistega seotud kuritegevus, alaealiste vastu ning nende poolt toime pandud kuriteod. Kui vaadata erinevaid vägivallanäitajaid – lähisuhtevägivald, perevägivald, kõik, mis puudutab ka alaealisi –, siis on näha korrelatsiooni, et kui keegi on vägivallast puudutatud, siis tihtipeale on [oht] ka tulevikus vägivalla ohvriks või vägivallatsejaks sattuda. Üks ei tähenda tingimata teist, aga kahjuks varasemates uuringutes sellist korrelatsiooni on [täheldatud]. Seetõttu tuleb vägivald võimalikult varases etapis läbi lõigata – seda märgata, sellega tegeleda ja luua vägivallavaba keskkond.  

Seetõttu ma jah ei saa kuidagi teiega nõus olla. Ma jään kindlasti eriarvamusele ja ma ei saa aru ka sellest mõttest. Ühiskond peab siiski tervikuna võtma selle hoiaku, ja mul on hea meel, et Eesti on selle võtnud, ma mäletan aega, kui me prokuratuuriga leppisime kokku printsiibis, et perevägivald ei ole enam peresisene asi, nagu see teie kontseptsiooni kohaselt tundub olevat. See on ikkagi asi, millega tegeleb terve ühiskond. On võetud hoiak, et neid menetlusi ei lõpetata kergelt, neid võetakse tõsiselt. 

Ka politseiasutused on läbinud koolitusi. Nad teavad, kuidas ohvritega paremini tegeleda, kuidas seda vältida. Politseil on olnud ka, nagu Egert Belitšev on öelnud, hulk erinevaid ettepanekuid, mis Justiitsministeeriumi kaudu on jõudnud seadusandlusse, muu hulgas näiteks needsamad sammud, kuidas ohvreid rohkem kaitsta, kuidas hoida vägivallatsejat võimalikult kaua eemal ja nii edasi. Kõike seda tuleb tõsiselt võtta. 

Ma üritan teile ratsionaalselt põhjendada midagi, mida te tegelikult vist ei taha vastu võtta, sest te samal ajal räägite hoopis mingit muud juttu.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Evelin Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te vist nähtavasti ei ole üldse jälginud seda arutelu. Loomulikult oleme me kõik naistevastase vägivalla vastu. Aga kui seda Istanbuli konventsiooni lugeda, siis mille vastu meie seal oleme? Me oleme vastu sellele uusmarksistlikule ideoloogiale, mis ütleb, et sugupool on sotsiaalselt konstrueeritud roll. Siis tekibki selline küsimus, et kes see naine on. Kas me kõik ikka saame sellest ühtemoodi aru, kes see naine on? Mina arvan, et naine olen mina, aga teie võib-olla arvate, et naine olete hoopis teie, sest naine on sotsiaalselt konstrueeritud [roll]. 

Ja sealt meil lähebki asi lappama: me ei tea, keda me siis lõpuks kaitseme. Selle Istanbuli konventsiooni järgi me peame välja juurima stereotüüpsed rollid ehk me peame välja juurima ema rolli ja isa rolli, aga just emad ja isad ongi ju need, kes loovad ühiskonna vundamendi. 

Istanbuli konventsioon ju nõuab, et neid mittestereotüüpseid rolle hakataks nii-öelda propageerima ka koolides, et koolides räägitaks ka sotsiaalsetest sugudest. Minu põhikoolilaps juba õpib koolis 20 erinevat sotsiaalset sugu. 

Miks te nagu ei taha näha selles Istanbuli konventsioonis seda ideoloogilist poolt, mis sinna [ridade] vahele on surutud ja mis on meie kultuuri jaoks võõras?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, miks te sellist, ütleme, minu hinnangul otsitud konstruktsioone teete, et kuidagi vähendada vägivallakuritegudega tegelemise tähtsust. Ma tõesti ei saa aru. 

Vaatame numbreid. Eestis moodustavad vägivallakuriteod 12% kõikidest kuritegudest. Neist omakorda 48% ehk pea pooled on perevägivallakuriteod, kus 78% ehk peaaegu 80% ohvritest on naised ja tüdrukud. Kokku registreeriti Eestis 2024. aastal 3373 perevägivallakuritegu. Lisaks registreeriti Eestis 2024. aastal 746 seksuaalkuritegu, kus ligi 90% kannatanutest on naised ja tüdrukud. Ja selle ärahoidmiseks on iga samm vajalik. 

Teie jutt sellest, et Istanbuli konventsioon on midagi illusoorset, sobimatut ja nii edasi – need on reaalsed kuriteod, seal on reaalsed ohvrid! Istanbuli konventsioon on tõstnud kindlasti meie teadlikkust vägivalla eri vormidest. Perevägivald ei ole perekonna siseasi. Ükski lepe üksi seda ei muuda, aga põhimõtteline hoiak on väga oluline. 

Selle konventsiooni mõjul on tulnud Eestis ka uued süüteokoosseisud: seksuaalne ahistamine, ahistav jälitamine; loodud haiglate juurde viis seksuaalvägivalla kriisiabikeskust. Ja veel väga palju muid asju on muudetud – lastekaitseseadust, ohvriabi seadust, karistusseadustikku, et aidata lapsi paremini vägivalla eest kaitsta. 

Alates 2015. aastast on karistust raskendav asjaolu, kui süütegu pannakse toime alaealise suhtes või toimepanija lähedase isiku, abikaasa, elukaaslase, ka endise partneri suhtes. 2023. aastal jõustus uus ohvriabi seadus, kus laiendati abivõimalusi ja nii edasi. Selle aasta suvel valmis väljatöötamiskavatsus, mis näeb ette karmimaid karistusi väärkohtlemise korral ja vaimse vägivalla kriminaliseerimist. Nii et selle alusel on eelnõu koostamisel. Kõike seda, ütleme, suunda seesama konventsioon ka kannab. 

Ja kõik need numbrid, mis ma teile ette lugesin – mis puutuvad siia need teie sugude konstruktsioonid? Ma ei saa aru, kuidas on konservatiivne maailm kogu aeg seotud sellega, et sugu on konstruktsioon. Eestis [pannakse] 80% perevägivallakuritegudest [toime] naiste ja tüdrukute vastu, seksuaalkuritegude puhul on 90% [ohvritest] naised ja tüdrukud. Ja teil on konstruktsioonid … (Hääled saalis.) Te naeruvääristate perevägivalda!

Aitäh, head kolleegid! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused ja usaldus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Täna on siin saalis ühelt kolleegilt juba kõlanud sarnane teema, et inimeste toimetulek on halvenenud ja on suurenenud vaesuses elavate inimeste arv. Nimelt näitab uus statistika, et 22,7% Eesti elanikkonnast on kas suhtelises või absoluutses vaesuses. Peaaegu iga neljas inimene on pidanud tegelema selle murega igapäevaselt, isegi kui avalikkuse tähelepanu on olnud mujal. Me näeme, et vaesus kasvab eelkõige üksikvanemate seas, aga muidugi ka eakate seas. 

Mida eraldi tuuakse välja, ja seda toob ka Statistikaamet välja, on see, et just hüppeline hinnatõus on toonud kaasa absoluutse vaesuse kasvu meie riigis. Sellel aastal tõusis ju ka käibemaks, mis tähendab, et hinnad on veelgi kasvanud. See omakorda tähendab, et kui tuleb uus statistika, mis käsitleb seda aastat, siis suure tõenäosusega on meil veel rohkem inimesi vaesusesse langenud. Mina olen enam kui kindel, et seda me ka järgmisel aastal näeme selles uues statistikas. 

Mul on päris lihtne küsimus. Kas te olete valmis tunnistama, et inimeste toimetuleku vähenemine ja absoluutses vaesuses elavate inimeste kasv on tingitud Reformierakonna valitsuse majanduspoliitikast, mida on viljeletud viimased kolm aastat, ning et on viimane aeg hakata midagi muutma?

Aitäh! Siin oli nüüd mitu asja. Te vist liitsite täitsa meelevaldselt numbreid. Võin kohe öelda seda, et kui [võrrelda] Reformierakonna aega ja EKREIKE aega, mis teile südamelähedasem on, siis näeme, et suhteline vaesus – kui vaesuse ühest poolest rääkida, ehk ilmajäetus, ebavõrdsus – on viimase 12 aasta kõige madalam. Seda langust on vähendanud vanemaealiste olukorra selge paranemine. See on oluliselt madalam kui tänaseks isamaalaseks saanud, aga tollel ajal keskerakondlaste ridades olnud Jüri Ratase ja teile südamelähedase EKREIKE valitsuse ajal. Nii et see on positiivne uudis. 

Negatiivne, kurb või halb uudis on see, et absoluutne vaesus on kasvanud. Sellega tuleb tegeleda, siin me ilmselt eriarvamusel ei ole. Selleks, nagu öeldud, tuleb ka toimetulekutoetuse tõus, nagu ma Helmen Kütile juba kirjeldasin. Seda debatti me oleme Helmen Kütiga mitu korda pidanud, ta on selle pärast südant valutanud. On tõsi, et toimetulekutoetus tõuseb. Seesama toimetulekutoetus ongi seesama turvavõrk inimestele ja peredele, kelle sissetulekud ei kata esmavajadusi. 

Mis puudutab majanduspoliitika ja vaesuse vahekorda, siis ma ütleksin nii, et viimased kaks aastat on olnud Eesti majanduses ikkagi suhteliselt keeruline aeg. Eesti majandus on olnud kahanemises, aga nüüd oleme kasvu alguses või taastumise alguses. Sellel aastal on majanduskasv ühe protsendi kandis, veidi siia-sinnapoole, järgnevateks aastateks prognoosivad kommertspangad umbes 2–2,5%-list [kasvu], veidi üle selle, keskpank 3% kanti, mis võrreldes nende raskete aegadega, kust me oleme läbi tulnud, on väga suur muutus. 

Nii et kui te tahate midagi Reformierakonna arvele panna, siis pange kas üks või teine, aga pange nad koos või ärge pange kumbagi. Ma loodan, et järgmisel aastal, kui me neid asju siin parlamendi ees arutame, on majanduskasv ja inimestele rohkem kätte jääv raha see, mida saame meenutada. 

Mul on väga hea meel – ja ma pean seda lausa põhimõtteliseks võiduks –, et me saame 1. jaanuarist ühe küüru sirgeks triikida ehk likvideerida Keskerakonna, aga ka sotside ja Isamaa ühisloomingu, sellesama maksuküüru. Sinna on õigupoolest jäänud ainult loetud nädalad, peaaegu poolteist kuud, ja maksuküür kaob, mis tähendab seda, et keskmise palga teenija saab aastas umbes 1800 eurot juurde ehk 13. palga. Inimeste sissetulekud oluliselt tõusevad, tõuseb ka tarbijate kindlustunne, võimalus oma tulevikku investeerida ja kindlustada. Majanduskasv kindlasti aitab kaasa kõigi paremale toimetulekule.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kahju on sellest, et te ei soovi tunnistada, et see hüppeline hinnatõus, mis on mõjutanud inimeste toimetulekut ja seda kahjuks halvemas suunas, on ikkagi Reformierakonna valitsuse töö tulemus. Seda võiks ikka tunnistada. 

Nüüd, see maksuküüru [kaotamine], millest te alati räägite, ei aita neid inimesi, kes elavad absoluutses vaesuses või kes elavad suhtelises vaesuses, kellel on väiksem sissetulek. See aitab eelkõige neid, kelle sissetulek on suurem. 

Täna on meil Riigikogus riigieelarve teine lugemine. Samal ajal on selle valitsuse, selle koalitsiooni usaldus rekordmadal. Teie koalitsioonipartneri toetus on 1%, viimase nädala lõikes isegi alla selle. See tähendab, et selle valitsuse tehtavatel otsustel, ka sellel eelarvel, mille te esitasite Riigikogule, ei ole rahva toetust ega inimeste heakskiitu. Samal ajal ei ole te toetanud mitte ühtegi opositsiooni ettepanekut, ei eelarve kohta ega üleüldse mingite muude küsimuste kohta. Näiteks rahvaalgatust toiduainete käibemaksu langetamiseks, mida saaks teha sellesama maksuküüru kaotamise asemel. See sai 100 000 allkirja ja sellel on rahva toetus! See oli rahanduskomisjonis arutlusel, aga nagu alati, mitte mingit otsust ei tehtud. Ju siis valitsus ei soovi praegu, eelarve menetluse ajal negatiivseid uudiseid, soovitakse neid asju edasi lükata, aga me teame, et lõpuks jääbki see küsimus sahtlisse. 

Samuti väga lihtne küsimus. Kuidas te näete, et te niivõrd madala usaldustoetusega, nagu praegu valitsusel on, saate jätkata?

Aitäh, hea küsija! Valitsuse usalduse kohta tulid täna uued andmed, mis kindlasti rõõmustavad teid nagu mindki. Ma tean, et te hoiate valitsusele pöialt. Seesama Norstati uudis, mis kirjeldab ka valitsuse usaldusväärsust. Valitsuse tegevuse kiidab heaks või pigem heaks viimaste, novembris tulnud andmete kohaselt 27% ehk hästi suures plaanis iga kolmas inimene ja 66% pigem ei kiida heaks. Peaministri töö kiidab heaks iga viies ehk 21% ja pigem ei kiida heaks 61%. Kui vaadata trendi, siis on näha, et vahepeal oli see languses, aga viimased kolm kuud, jah, vist on tõusmas. Nii et valitsuse usaldusväärsuse numbrid on viimased kolm kuud – vähemalt nii palju, kui ma suudan siit kiiresti vaadata – pigem õrnalt tõusnud. Kui te soovite seda viia erakonnapoliitikale, siis [juhin tähelepanu, et] erakondade populaarsus on hoopis midagi muud kui institutsiooni usaldusväärsus. Seda te küsisite valitsuse kohta. 

Siiski, mulle jäi kõrvu ka see, et te rääkisite, mida on ühiskonnas tehtud selleks, et inimestel oleks lihtsam hakkama saada. Ma siiski mõned asjad mainin. Esiteks, miinimumpalk, mis aitab väiksema sissetulekuga inimesi, on kasvanud päris korralikus tempos: 2023. aastal kasvas 10,9%, 2024. aastal 13%, 2025. aastal 8%. Keskmine vanaduspension kasvas 2023. aastal 17,6%, 2024. aastal 10,6%, 2025. aastal 5,7% ja järgmisel aastal on prognoositav vanaduspensioni kasv 5,4%. 2022. aastal kasvas ka üksi elava eaka toetus. Toimetulekupiir kasvab järgmisel aastal, nagu ma rääkisin, selle üle me oleme ka siin parlamendis debateerinud. 2024. aastal suurenes elatisabi 100 eurolt 200 euroni. 2023. aastal tõusid vajaduspõhised õppetoetused. Ja väga palju muid asju. 

Vanaduspensioniealiste tulumaksuvaba miinimum on 776 eurot kuus ja nii see jääb. Lisaks sellele kaob ka maksuküür ehk kõigil hakkab tulumaksuvaba osa olema 700 eurot kuus, mis, nagu öeldud, tähendab keskmise palgaga töötajale seda, et sisuliselt 13. palk aastas jääb talle alles tänu sellele, et me kaotame teie loodud küüraka maksuküüru ehk astmelise tulumaksu.

Suur tänu! Kuna keegi teine ei ole lisaküsimuseks soovi avaldanud, siis Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun, teil on võimalus esitada ka lisaküsimus.

Aitäh! Teie informatsiooni jagamine on alati selline valikuline, alati jätate rääkimata sellest, milliseid negatiivseid otsuseid on tehtud, alustades lasterikaste perede toetuse äravõtmisest ja lõpetades kas või koduste emade ravikindlustuse tühistamisega. 

Kuna see küsimus on ikkagi ka usalduse kohta ja ma korra seda eelmises [küsimuse juures] puudutasin, siis võib-olla veel selline täpsustav küsimus. Teie koalitsioonipartneri reiting on 1%, viimase nädala reiting alla 1%. Kuidas saavad valitsuses olla ministriks inimesed, kes teevad väga ulatuslikke ja väga mõjuvaid otsuseid, kui nende erakonna reiting on alla 1%? See tähendab, et neil ei ole mitte mingit rahva heakskiitu ja rahva toetust. Samal ajal need otsused, mis täna vastu võetakse, ja ka need otsused, mis tulevad Eesti 200 ministritelt – olgu see vanglarendi leping, ka kasiinodele mõeldud hasartmängumaksu alandamine on tulnud Eesti 200 poliitikutelt –, mõjutavad Eesti inimesi võimalik et aastakümneid, aga rahva heakskiitu nendele [otsustele] pole. 1% on see toetus, isegi väiksem. Kuidas läheb see kokku demokraatlike põhimõtetega?

Aitäh, hea küsija! Valitsuserakondade või opositsioonierakondade reiting ei ole ju see, mille alusel demokraatlikes riikides otsuseid langetatakse. Langetatakse ikkagi selle alusel, et valitsus teeb täitevvõimuna oma ettepanekud, parlament teeb oma otsused. Täpselt nii see käib. 

Näiteks riigieelarve puhul selle otsuse, et kaitsekulutused tõusevad 5%-ni – et me kõik saaksime elada rahus, meie lapsed saaksid elada rahus ja lapselapsed ka idanaabri kõrval –, me teeme siin kõik koos. Või näiteks otsus muuta automaks paremaks, vähendada lastega perede koormust, kelle transpordivajadused on selgelt kõige suuremad – sellegi otsuse teeb tegelikult parlamendisaal. Ma loodan, et need otsused on laiema kandepinnaga kui üksiti valitsuskoalitsiooni saadikud. Ma julgustan teidki neid toetama. Ma arvan, et need on mõistlikud otsused. 

Ma kuidagi ei eita ega vähenda seda [asjaolu], et me olemegi tulnud läbi keerulise aja. Me olemegi tulnud! Aga oluline on see, et me oleme tulnud sellest läbi. Vaatame viimast paari aastat majanduses. Meil on olnud vaja astuda samme, et lahendada probleemi, mille teie erakond lõi: 2017. aastal ehk headel aegadel pillati ära reservid. Pärast seda ei ole kõik valitsused teinud maksutõuse mitte sellepärast, et peaminister ja rahandusminister ärkavad hommikul üles ja [mõtlevad], millise uue maksu me saaksime inimestele teha, vaid sellepärast, et meil on olnud vaja katta kaitsekulutusi, meil on olnud vaja astuda samme, muu hulgas näiteks pensionide tõus ja kõik muu. Selle jaoks on seda raha vaja olnud. 

Ma ütleksin nii, et pigem peaksite küsima oma erakonnas, kuidas läks nii, et te headel aegadel [kulutasite raha ära ja] järgnevad valitsused on pidanud [seda auku] lappima. Aga sellest hoolimata, kui te seda ei küsi, ei leia vastust, me saame sellega, ma arvan, riigi ja rahvana hakkama. Me oleme tulnud raskest ajast läbi. Sellel aastal on majandus juba taastuma hakanud, järgmisel aastal on majanduspilt kindlasti oluliselt parem ja inimestele jääb rohkem raha kätte, ja see aitab inimesi. Kuid see teadmine ei vähenda kuidagi seda, et on olnud keerulised ajad. Keerulisi aegu on kõigil – erakondadel, inimestel, ka riikidel ja rahvastel maailma ajaloos. Nendest tuleb läbi tulla ja edasi minna. Mina usun, et Eesti läheb edasi. Ma usun, et Eesti inimestel on järgmisel aastal parem. Peame seda debatti kevadel või suvel [uuesti] ja vaatame, kas te küsite samu küsimusi.

Suur tänu! Lõpetan tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Kui me oleme nobedad, siis jõuame käsitleda vähemalt ühe küsimuse ka üheksandast küsimusest, mille Riigikogu liige Evelin Poolamets esitab peaminister Kristen Michalile. Teema on väärtused. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra peaminister! Pühapäeval tähistasime isadepäeva. Päeva, mis on mõeldud selleks, et tunnustada ja väärtustada isadust ning mehelikkust kui meie ühiskonna ja perekonna alustalasid. Ometi nägime, kuidas maksumaksja raha eest näidati rahvusringhäälingus mitte isaduse austust, vaid hoopis selle tähenduse ümberpööramist, kui esitleti homopaari, kes hankisid lapsed surrogaatema abil, ja seda normaliseeriti kui pereelu ideaali. Ma leian, et see ei ole pelgalt televisiooni toimetuse otsus, vaid laiem väärtuste küsimus, milliseid perekonna ja ka laste käsitlusi riik edendab ja kinni maksab. Kas valitsuse seisukoht on tõesti see, et isaduse ja emaduse tähendust võib vabalt ümber defineerida, kuni kaob bioloogiline ja moraalne side lapse ja tema vanemate vahel? Kuidas te õigustate seda tegevust, mis lõhub ühiskonda ja solvab neid peresid, kelle elu keskmes on tõeline isadus ja emadus?

Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et teil on siin küsimuses mitu nüanssi. Esiteks, rahvusringhääling. Näen, et Martin Helme juba noogutab. Ma olen lugenud tema programmilist seisukohta ja tean, et EKRE on asunud vankumatule seisukohale, et rahvusringhääling tuleb mitte ainult erastada, vaid ka laiali saata. 

Meie, hoolimata sellest, et rahvusringhääling, kelle esindaja ka siin saalis viibib ja hakkab kohe uudist tegema, on valitsuse suhtes valdavalt kriitiline, arvame, et meediavabadus, mis Eestis on väga kõrge – me oleme maailmas teisel kohal –, peab olema tagatud. Peab olema õigus kritiseerida valitsust, arvata ühte, teist ja kolmandat, leida alati üles Urmas Reinsalu, kellel on millegi kohta oma arvamus, ja kõik muu. Meediavabadus peab olema tagatud ja see on oluline. Seda esiteks. 

Teiseks, mina olen liberaal ja mina arvan, et kõige parem on lastel elada peredes, kus on armastus ja kus neid hoitakse. Ma ei ole seda konkreetset saadet näinud, aga ma austan seda, et inimestel on võimalik valida, keda nad armastavad. Mind alati hämmastab see, kuidas konservatiivide jaoks käib kogu maailma määratlemine selle kaudu, kes keda armastab, kes kellega koos on. Ma kutsuks teid üles sallivusele, ma arvan, et maailm saaks parem. 

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. (Vahelehüüe saalist) Ei, head kolleegid, me ei jõua lihtsalt, küsimuseks on aega kaks minutit ja vastuseks kolm minutit. Meil ei ole aega. 

Aga ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid ja tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.