Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu VI istungjärgu 7. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 53 Riigikogu liiget, puudub 48. 

Enne eelnõude ja arupärimiste üleandmist on protseduuriline küsimus Peeter Ernitsal. Palun!

Hea juhataja! Esmaspäeval nädala päevakorra kinnitamisel kinnitas teie hea kolleeg Toomas Kivimägi, kui me olime korduvalt tähelepanu juhtinud – Lauri Laats, Mart Helme, Moonika Helme ja mina –, et see on lugupidamatusavaldus põhiseadusliku institutsiooni, Riigikontrolli suhtes, kui [riigikontrolöri] esinemine pannakse öö peale: "Ei ole vähimatki kahtlust ei minu ega juhatuse teiste liikmete puhul lugupidamises riigikontrolöri vastu." Edasi: "Veel kord, kolleegid, ma ütlen, et ei ole küll põhjust arvata, et see läheb öötundidesse. Me alustame kolmapäevast istungit kell kaks ja ma arvan, et kella kuuest, seitsmest, kaheksast on need punktid ees. [---] Ma tõepoolest ei kahtle. [---] see ei lähe nii pikaks, kui võib-olla teie praegu kardate."

Minu küsimus on protseduuriline. Kas te olete nõus, et juhatuse liige Toomas Kivimägi ei ole usaldusväärne, kui ta selliseid avaldusi teeb?

Antud teie küsimus praegu … (Vahelehüüe.) Üle kesköö läksid need viimased punktid. (Hääl saalist: "Jah, jah!") Täiesti nõus. Aga tänase päevakorra ega protseduuriga pole see kuidagi seotud, täna alustame kell 10 ja lõpetame hiljemalt kell 2. Mis puutub Riigikontrolli ettekandesse, siis kuna ajalugu on tõe kriteerium, ütlen, et aastal 2019 oli riigikontrolör Riigikogu ees kell 23.01. Nii et … (Hääl saalist.)

Protseduuriline, Annely Akkermann.

Tere hommikust! Mul on selline küsimus. Mis te arvate, kui me räägiksime siis, kui ka midagi öelda on, kas istungid läheksid siis kiiremini?

Teie ütlemine oli praegu oluline ja sellepärast see protseduurilise küsimusena oligi. Kõik protseduurilised küsimused ongi hästi olulised informatsiooni mõttes. Aga läheme edasi. Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. 

Tiit Maran, palun!

Austatud kolleegid! Mul on au anda üle arupärimine energeetika‑ ja keskkonnaministrile. Arupärimine puudutab loodus‑ ja keskkonnahariduse tulevikku. Viimasel ajal on välja joonistunud väga kummaline muster, mille põhjal võib öelda, et meie keskkonna‑ ja loodusharidussüsteem hakkab kokku kukkuma, alates sellest, et Keskkonnaameti juurest on ära kaotatud ekspertide [ametikohad] ja isegi terve osakond, plaanitakse kinni panna väga palju regionaalseid loodushariduskeskuseid. Sinna juurde näiteks see, et vabaühendustel läheb riigi toetamine loodus‑ ja keskkonnahariduse [andmisel] järjest keerulisemaks. Lisaks sellele tundub plaan olevat see, et keskkonnaharidus kui selline tsentraliseeritakse väga kitsalt kindlasse kohta ja sellega toimetamine antakse rahastusorganisatsiooni, Keskkonnainvesteeringute Keskuse kätte. 

Sellest lähtuvalt esitan küsimused. Kas Kliimaministeerium kujutab ette, et me saaksime tänapäevases keskkonnakriisis toimida üldse ilma keskkonnahariduseta, ja miks ministeerium astub samme, mille tõttu see süsteem, mis on aastakümnete jooksul välja töötatud ja millesse on väga palju investeeritud, hakkab kokku kukkuma? Kui ministeerium oma süsteemis vähendab keskkonnahariduse kompetentsi, siis kas ta mõtleb, et aitama peaksid vabaühendused? Kui nad peaksid aitama, siis miks nende rahastamise võimalusi vähendatakse? Miks me kirjutame korstnasse kõik investeeringud, mis seni on selles vallas tehtud, ja nii edasi? [Arupärimisele] on alla kirjutanud üle 11 saadiku. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda lausa kaks arupärimist. Alustan esimesest, mis on meil vaja tegelikult uuesti üle anda. See puudutab tarbijaühistute läbipaistvust ja kuritarvituste ennetamist. Te olete seda arupärimist siin ühe korra juba kuulnud. Kuna selle valdkonna õigusaktid on Rahandusministeeriumi ning Justiits‑ ja Digiministeeriumi peale kahasse, siis sel korral annan ma sisse arupärimise hoopiski justiits‑ ja digiministrile. 

Ma arvan, et ei ole vaja liiga pikalt meenutada, et nii ajakirjanduses kui ka kohtusaalis on viimastel aastatel korduvalt esile kerkinud tarbijaühistute juhtimisega seotud probleemid, mis viitavad süstemaatilisele ja pikaajalisele läbipaistvuse puudumisele. Sellest tulenevalt olen koos kolleegidega esitanud küsimused selle kohta, mida ministeerium näeb ette selleks, et selles valdkonnas paremat läbipaistvust tagada, mida nende arvates tuleks teha. Viieteistkümne aasta jooksul ei ole seda valdkonda kordagi reguleeritud, et probleeme ennetada või probleemidele reageerida. Küsimegi selle kohta justiits‑ ja digiministrilt. 

Aga ma võin vist, kas ma võin kohe teise ka?

Jah, jätkake. Teine arupärimine tuleb kohe otsa, lisame teile kaks minutit.

Aitäh! Teine arupärimine, mille ma koos kolleegidega üle annan, on peaministrile. Teema on niivõrd oluline, et valitsuse juht peaks kindlasti oma aega ja tähelepanu sellele pühendama. Küsimused puudutavad valitsuse tegevust laste ja naiste kaitsmisel lähisuhtevägivalla eest. Me teame, et hiljutine Statistikaameti laiaulatuslik suhteuuring tõi välja, et nii naised kui ka mehed kannatavad füüsilise, vaimse ja seksuaalse vägivalla all enim just paarisuhtes. Suisa 41% naistest on paarisuhtes kogenud vägivalda. 

Tänuväärselt oleme üpriski suure üksmeelega seni toetanud Istanbuli konventsiooni põhimõtteid ja oleme juba 2017. aastast olnud selle konventsiooniga liitunud. Küll aga, kui vaadata, kuidas me neid konventsiooni põhimõtteid ellu viime, siis see pool tekitab meis suurt muret. Me küsime valitsusjuhi hinnangut, kui suutlik on selles tänane justiitsministeerium ning kas tegutsetakse selle nimel, et töötada välja õigusakte lähisuhtevägivallaga [võitlemiseks]. 

Me oleme pikalt oodanud nõusolekuseadust, mis loodetavasti juba varsti siia saali jõuab. Me oleme oodanud [võimalust], aga ei ole saanud ligi dokumentidele, mis puudutavad võrdse kohtlemise seadust. Mõned õigusaktid või analüüsid on olnud lausa salastatud. Rääkimata sellest, kuidas on vähenenud riigi rahastus sellele, mis puudutab ohvrite kaitset ja toetamist. Nendele küsimustele soovimegi valitsusjuhilt vastuseid. Loodetavasti ei kaitse me naisi ja lapsi mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Aitäh!

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase, 6. novembri, neljapäevase päevakava esimese päevakorrapunkti juurde: majandus‑ ja tööstusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandjaks palun majandus‑ ja tööstusministri Erkki Keldo. Natuke menetlemisest. Kõigepealt teeb minister ettekande, kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige saab ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse ja läbirääkimistel saavad sõna võtta ainult fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun, härra minister!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Ma teen täna ülevaate nii "Eesti 2035" valdkondlike eesmärkide täitmise edusammudest kui ka sellest, millisel kursil on meie majandus ja selle konkurentsivõime ning mida me selle kasvatamiseks teeme. 

Olukorrast majanduses. Eesti majanduse väljavaated on head. Mitmete näitajate järgi on majandus taastumas. Ekspordi, tööstuse ja jaemüügi kasv ning elavnenud laenuturg viitavad paranemisele alates eelmise aasta keskpaigast. Konjunktuuriinstituudi oktoobri kindlustunde parameetri kohaselt on tarbija kindlustunne jõudnud viimase 15 kuu kõrgeimale tasemele. Ma nendin, et see on veel endiselt madal, aga suund on küll sammhaaval, aga selgelt paremuse poole liikumine. 

Ka eksperdid on, julgen öelda, optimistlikud. Eesti Panga prognoosi järgi kasvab majandus tänavu 0,6% ning järgnevatel aastatel juba üle 3%. Optimistina usun, et tänavu taastume ja järgnevatel aastatel kiireneb kasv veelgi. Meil on eeldused tõusta üheks kiiremini kasvavaks ja arenevaks majanduseks meie regioonis ning tegelikult terves Euroopas. 

Majanduse kestlik areng algab aga julgeolekust. Stabiilne ja kaitstud riik on tugev majanduse alus ja vundament. Oleme oma riigi kaitsmisesse panustamisel esirinnas. Panustame edaspidi kaitsevõimesse vähemalt 5% SKP‑st. Need investeeringud mitte ainult ei tugevda riigikaitset, vaid toetavad ka kodumaist majandust. Näiteks oli 2024. aastal kaitsekulude panus majandusse rekordiline, lausa 490 miljonit eurot. 

Nüüd aga lähemalt tegevustest, mis aitavad muuta meie majandust ja ettevõtluskeskkonda konkurentsivõimelisemaks. Kordan taas mantrat, et riik ja valitsus majandust ei juhi ega peakski juhtima. Valitsuse ülesanne on teha otsuseid, mis muudavad ettevõtluskeskkonda atraktiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Seega oleme majanduspoliitikas võtnud kindla suuna ettevõtjasõbralikkuse, teadmusmahuka majanduse ja kõrgema lisandväärtuse poole. 

Me oleme valitsuses võtnud eesmärgiks, et ettevõtjatel peab Eestis asjaajamine olema lihtne. Meil on selge hoiak, et ebavajalikul ja tarbetul bürokraatial Eestis kohta pole. Ettevõtja peab saama tegeleda oma äri arendamise ja kasvatamisega, ta ei pea täitma ajale jalgu jäänud nõudeid ja reegleid või sadu aruandeid. 

Peaministri efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale on esitatud üle 600 bürokraatia vähendamise ettepaneku. Nendele lisanduvad ministeeriumide ja riigiametite ettepanekud. Majandusministeeriumile on laekunud 171 ettepanekut. Valitsuse heakskiidu on nendest saanud 132. Teie juures Riigikogus on menetluses 14 ja täielikult ellu on viidud 3. Pean vajalikuks selgitada, et mõni ettepanek vajab määruse muutmist või tühistamist, mis on kiirem tegevus, teine aga seaduse muutmist, mis tähendab pikemat menetlust Riigikogus, ning kolmas üldse tööd Euroopa Liidu suunal. Ministeeriumis käib igapäevane aktiivne töö ja julgen öelda, et tempo ja tahe on meil head. 

Lisaks koormab ettevõtjaid aruannete täitmine. Ka selle mure lahendamisel oleme võtnud selge suuna reaalajamajanduse poole. Meil on ambitsioonikas eesmärk: selle asemel, et tuleks esitada enam kui 400 riiklikku aruannet, hakkavad andmed riigi ja ettevõtjate vahel liikuma reaalajas ja automaatselt. Nii saame lahti ühest ettevõtjatele tüütust koormast ehk riik ei küsi tulevikus samu andmeid mitu korda. Selline lahendus, ma pean ütlema, oleks maailmas unikaalne. 

Esimeses etapis ehk 2027. aastaks on eesmärk standardiseerida 150 sagedasemat aruannet ning aidata asutustel luua võimekus nende reaalseks vastuvõtmiseks. Me keskendume just aruannetele, mis tekitavad ettevõtjatele suurimat halduskoormust. Tänaseks on korrastatud juba 80 aruannet. Näiteks on Statistikaamet juba loonud võimaluse palga‑ ja tööjõuandmete automatiseeritud vastuvõtuks. See tähendab, et ettevõtted, kus kasutatakse andmete automaatset edastamist majandustarkavara abil, ei pea enam palga ja tööjõuga seonduvaid küsimustikke täitma. Andmepõhisele aruandlusele üleminek aitab viie aasta jooksul ainuüksi majandusaasta aruannete, käibemaksudeklaratsioonide ning tulu‑ ja sotsiaalmaksu deklaratsioonide täitmiselt ettevõtjatel kokku hoida 132 miljonit eurot. 132 miljoni euro võrra viie aasta jooksul vähem aruandlust! 

Head kuulajad! Mida rohkem on ettevõtjatel aega, mida vähem riik segab, seda paremini saavad nad keskenduda oma äri arendamisele ja kasvatamisele. Eesti majanduse jätkusuutliku arengu jaoks on oluline, et siia investeeritaks. Suuremahuliste investeeringute soodustamiseks lõime esimest korda Eesti riigi ajaloos toetusmeetme, mis aitab vähemalt 100‑miljonilistel investeeringutel jõuda Eesti majandusse. Esimesed kolm projekti, kogumahuga 400 miljonit eurot, avalikustasime septembris. Need investeeringud on laekuvate maksude ja loodavate töökohtade ning Eesti tööstuse arengu tõttu oluliseks tõukeks Eesti majandusele ja selle konkurentsivõime kasvule. 

Olgugi et Eesti väärtuspakkumisest oli selline meede puudu, oleme edaspidiseks võtnud suuna liikuda riiklikelt otsetoetustelt rohkem käenduste, laenude ja garantiide peale. Sinna alla kuuluvad näiteks ekspordigarantii ja ka peagi tulev innovatsioonilaen, mis on mõeldud kõrgema riskiga teadus‑ ja tehnoloogiamahukatele ettevõtetele oma toodete ja teenuste arendamiseks ning tootmise laiendamiseks. Käenduste ja laenumahtude suurendamine ning riigiabilubade andmisel erandite tegemine on meetmed, mis ei nõua riigilt täiendavaid rahalisi vahendeid, aga võimaldavad ettevõtetel avada uusi turge, kasvada ja areneda. 

Lisaks on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse all riiklik fondivalitseja SmartCap, kes aitab tehnoloogiaettevõtetel parandada kapitali kättesaadavust. SmartCapi juurde oleme loonud ka kaitsefondi, millesse on riik investeerinud 100 miljonit eurot, mida fond omakorda saab investeerida kaitsetööstuse valdkonna ettevõtetesse või fondidesse, julgustades sellega ka väliskapitali jõudmist Eesti kaitsetööstusesse. 

Lisaks oleme majandusministeeriumis oma eurorahavahendid ümber planeerinud. Me suuname 24 miljonit eurot kaitsetööstuse ettevõtetele, just tootearenduse toetusesse, et aidata meie kaitsetööstusel arendada uudseid lahendusi ja seeläbi luua suure ekspordipotentsiaaliga tooteid ja teenuseid. 

Investeerimisotsuse tegemisel mängivad lisaks toetustele olulist rolli ka muud tegurid, näiteks planeeringute ja loamenetluste kiirus. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse lisandus sellest aastast planeeringute ning maa‑ ja ruumiloome valdkond, seda põhjusel, et see peaks käima ettevõtluskeskkonnaga ühte jalga. Aastaid, isegi aastakümneid on räägitud planeeringute lihtsustamisest, kuid nüüd on see päriselt prioriteet. Esimesed planeerimisseaduse muudatused on juba Riigikogus ning valmistame ette ka järgmisi etappe. 

Uuendused toovad kaasa mitme protsessi lühenemise. Muu hulgas tekib omavalitsustel senisest laiem võimalus lahendada ajakulukate detailplaneeringute ehituslikud küsimused projekteerimistingimustega, mis võib menetlustele kuluvat aega vähendada aastate võrra. Edaspidiseks planeerime seda, et detailplaneeringut saaks muuta ja tingimata ei peaks alati uut kehtestama. 

Lisaks seaduse muutmisele töötame välja pikema vaatega lahendusi: kiirraja väljatöötamine strateegiliselt olulistele investeeringutele, ettevõtlus‑ ja tööstusalade kaardistamine ja kaardirakenduse loomine. Loome keskse kontaktpunkti, mis on ettevõtjatele partneriks ja abiliseks, et asjad saaksid riigiasutustega võimalikult efektiivselt aetud. 

Ka meil rahva ja ühiskonnana lasub vastutus. Pidev kohalike kogukondade vastuseis piirkonda tulevatele tootmistele ning tuule‑ ja päikeseparkidele pidurdab riigi arengut ja majanduse kasvu. Kui me muudame oma kodumaa üleriigiliseks keelualaks, siis ei saa tekkida uusi töökohti, elujärg ei parane ja peatub ka regionaalne areng. Ma usun ja loodan, et mitte keegi meist seda tegelikult ei soovi. 

Küll aga aitavad uute tööstuste tõhusamale rajamisele kaasa just needsamad eelisarenduste kaardistamine ja loomine. Nii on ettevõtjal lihtsam oma investeeringuks koht välja valida ja ka kohalikule kogukonnale ei teki ootamatuid üllatusi. Ka valmiv üleriigiline planeering "Eesti 2050" aitab otsustada, kuidas tasakaalustatult kujundada asustust, tugevdada piirkondi ning tagada kestlik elu‑ ja ettevõtluskeskkond. 

Head rahvasaadikud! Kui lubame ettevõtlusel kasvada, saab seda hoogsamalt teha ka majandus. Eesti konkurentsivõime ja jõukus kasvavad siis, kui tööstus muutub teadmuspõhisemaks ja targemaks. See tähendab digitaliseerimist, automatiseerimist ning teadus‑ ja arendustegevusse senisest enam panustamist. 

Eurostati andmete järgi on riikide panus teadus‑ ja arendustegevusse viimase kümne aastaga kasvanud poole võrra. Eriti rõõmustav oli näha, et 2023. aastal oli Eesti avaliku sektori teadus‑ ja arendustegevuse investeeringute maht osakaaluna SKP‑s Euroopa Liidus teisel kohal, pärast Saksamaad. Eelmisel aastal hoidsime tugevat positsiooni kümne suurima panustaja seas ning edestasime näiteks Rootsit, mis on muidu teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni eestvedaja. Märkimist väärib ka see, et investeerime tööstuse ja tehnoloogia valdkonnas elaniku kohta rohkem kui Soome ja Rootsi. Oleme sellega lausa viiendal kohal. Riigieelarves suuname igal aastal teadus‑ ja arendustegevusele circa 1% SKP‑st ehk üle 440 miljoni euro. Eesmärk on saavutatud väga kõrget taset hoida. 

Statistikaameti andmetel on ka Eesti ettevõtted üha enam investeerimas arendustegevusesse. 2023. aastal investeeris erasektor teadus‑ ja arendus[tegevusse] 405 miljonit eurot ehk 1,08% SKP‑st, mida oli rohkem kui kunagi varem. Niisamuti oli suurim ka ettevõtete arv, kes teadus‑ ja arendus[tegevusse] investeerisid. 

On näha ka seda, et teadusesse pandud raha jõuab lahendusteni, mis väärivad kaitsmist. 2024. aastal esitati Eestist Euroopa Patendiametile 74 taotlust, mis oli läbi ajaloo parim tulemus, ehk patenteerimine on meil selgelt kasvutrendis. Lisaks töötab Eestis praegu rohkem teadlasi ja insenere kui kunagi varem. 

Teadus‑ ja arendustegevuse investeeringute trend on erasektoris küll positiivne, kuid jääme siiski 2035. aastaks seatud 2%‑lisest eesmärgist veel maha. Samas on tegu väga ambitsioonika eesmärgiga. Euroopa Liidus täidavad seda vaid viis riiki: Soome, Rootsi, Belgia, Austria ja Saksamaa. 

Küll aga oleme loonud mitmeid tugimeetmeid ja algatusi, mis aitavad eesmärgile lähemale jõuda. Näiteks EIS‑i all olev rakendusuuringute programm, mille abil motiveerime ettevõtteid teaduspõhisesse innovatsiooni panustama ja viima läbi arendustöid. Senine statistika näitab, et rakendusuuringuid teostanud ettevõtted on edukad. Nende tootlikkus on lausa 120% võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Samuti on nende käive kasvanud jõudsamalt kui ettevõtetel, kes arendustegevusega ei ole tegelenud. 

Metroserti juures tegutsev rakendusuuringute keskus ühendab omakorda teaduse ja tööstuse ning aitab viia ettevõtete teaduspõhised lahendused reaalselt turule. Innovatsiooni kiiremini turule aitamiseks on loomisel ka reaalelulised testkeskkonnad ehk regulatiivliivakastid, kus ettevõtted saavad järelevalve all testida tulevikulahendusi, mida tänane seadusandlus muidu veel kasutada ei võimaldaks. Nendeks on näiteks iseteenindusapteegid, toitu vedavad kullerrobotid, autonoomselt sõitvad sõidukid ja nii edasi. 

Lisaks soodustame ettevõtetes innovatsiooni teadus‑ ja arendustöötaja toetusega, mis tähendab, et kui palkad firmasse teadlase või inseneri, siis riik maksab kuni 50% selle töötaja [eest tasutud] tulumaksust tagasi. Kui kevadises voorus rahastati nii enam kui 200 ettevõtet, siis sügiseses voorus juba üle 260 ettevõtte. 

Põhjamaadele järelejõudmiseks peab lisaks teadus‑ ja arendustööle kasvama ka ettevõtete tootlikkus. Seatud on eesmärk, et Eesti tööjõu tootlikkus on aastaks 2035 Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 110%. Kriiside tõttu on see viimastel aastatel olnud kahjuks langustrendis. Viimastel aastatel on meie tööhõive püsinud kõrge, kuid SKP kasv on olnud tagasihoidlik. See on omakorda toonud kaasa tootlikkuse languse võrreldes Euroopa Liidu keskmise tootlikkusega. 

Nii teadus‑ ja arendustegevus kui ka tootlikkuse kasv käivad edaspidi kindlasti käsikäes tehisaru kasutuselevõtuga, mis puudutab peaaegu kõiki eluvaldkondi ja muudab ka tööturgu. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangul kaob tehisintellekti laiema kasutamise tõttu üksnes väike osa töökohti, umbes 5%, kuid umbes iga neljas töökoht kujundatakse ümber. Seega ei too tehisintellekti kiire levik kaasa niivõrd töökohtade kadumist, kuivõrd töö sisu muutumist. See tähendab, et ettevõtete uued vajadused muudavad ootusi töötajate oskuste suhtes ning riigi roll on neid muutusi toetada. Peame koos panustama täiend‑ ja ümberõppesse, et tehisintellekti kasutuselevõtt looks lisandväärtust, mitte ei süvendaks ebavõrdsust. 

Hea Riigikogu! Riik ootab lisaks tootlikkuse suurenemisele ning teadus‑ ja arendustegevuse [arengule] ka ekspordi kasvu. Eesti majandusest üle 75% ehk kolmveerand on eksport. Kui soovime seda kasvatada, tuleb meil senisest enam oma kaupu ja teenuseid väljaspool Eestit müüa. Ettevõtjad peaksid julgema mõelda suuremalt. Meie teeme riigina omalt poolt parima, et vundament selleks oleks võimalikult hea. 

Eesti ettevõtete positsiooni globaalsel turul tugevdame eksporditegevuste kavaga, millega kasvatame eksportivate ettevõtete arvu ja ekspordimahtu. Eksporditegevuste kavas oleme määranud kaheksa fookussektorit, millele suuname senisest enam ressursse. Lisaks IT‑sektorile on fookuses puidutööstus, merendus, toidu‑ ja joogitööstus, masina‑ ja metallitööstus, kaitsetööstus, rohe‑ ja tervisetehnoloogiad. 

2024. aastal moodustasid teenused Eesti ekspordist ligi 41%. Eriti jõudsalt on kasvanud IT‑teenuste eksport, mis viimase kümne aastaga on suurenenud enam kui kuus korda. Info‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor on kujunenud meie selgeks edulooks üle maailma. See mitte ainult ei tugevda Eesti positsiooni globaalsel turul, vaid loob ka kõrgema lisandväärtusega töökohti ja suurendab ettevõtete konkurentsivõimet. Oleme Euroopa tipus IKT teenuste, ettevõtete ja töötajate arvu osatähtsusega majanduses. Just eksport on see, mis on antud sektori arengut soosinud ja selgelt võimendanud. 

Lisaks arendame turismi, mis moodustas 2023. aastal umbes 16% Eesti teenuste ekspordist. Eesti visiitkaardina suurendab turism riigi rahvusvahelist tuntust ja meelitab investeeringuid ka teistesse sektoritesse. Koostöös ettevõtjatega leppisime kokku väga ambitsioonikas eesmärgis: kahekordistada aastaks 2035 turismi lisandväärtus, 4,3 miljardi euro peale. Selle saavutamiseks on paigas tegevused, mis aitavad tuua Eestisse rohkem äri‑ ja sündmusturiste ning leevendavad kitsaskohti ettevõtluskeskkonnas. Näiteks on kavas toetada suuremas mahus uute lennuliinide Eestisse toomist ja lennugraafikute tihendamist ning panustada suurürituste hoone rajamisse. 

Ka riigil on meie saatkondade, EIS‑i välisesinduste, Riigikogu liikmete, ministrite ja riigiametnike kaudu oluline roll meie kodumaa turundamisel ja uutele turgudele pääsemise lihtsustamisel. Äridiplomaatia abil ehk meie ettevõtteid rahvusvahelistel kohtumistel, esinemistel ja visiitidel tutvustades on riigil kasutada väga väärtuslik ressurss, mis teinekord võib osutuda mõjusamaks kui rahaline toetus. 

Ekspordiks vajalikku referentsi saavad ettevõtted ka innovatsioonihangete kaudu. Riigi usaldus oma ettevõtete uute kõrgtehnoloogiliste ja innovaatiliste toodete ja teenuste vastu on välisturgudel üheks oluliseks kvaliteedinäitajaks. 

Kui eksport saab vajaliku hoo sisse ja püsib tugev, kasvab nõudlus kõrgepalgaliste töö[kohtade] järele. Hoolimata keerulistest aegadest on tööturg püsinud tugev. Tööjõus osalemise määr, 15–74-aastased, kasvas 2023. aasta 73,9%‑lt 2024. aasta 74,6%‑ni. See on märkimisväärne kasv, arvestades, et pikaajaline siht aastaks 2035 on 72%. Ehk me oleme selle pikaajalise eesmärgi juba saavutanud. Tööjõus osalemise määra saab vaadelda ka kitsamas vanuserühmas, 15–64, mis on Eurostati standard ja võimaldab otsest võrdlust Euroopa Liidu teiste riikidega. Just selles vanuserühmas on Eesti positsioon eriti tugev. Oleme neljandal kohal kogu Euroopa Liidus. 

Samas on jätkuvalt lähituleviku väljakutseks noored, kes ei õpi ega tööta. Noorte töötuse määr kasvas Eestis perioodil 2023–2024 kõige rohkem kogu Euroopa Liidus. See viitab vajadusele keskenduda noorte kaasamisele ja ennetavatele meetmetele, et hoida tööturu positiivset trendi pikaajaliselt. Noored on tööturul oodatud ja nende toimetulek on meie majanduse jätkusuutlikkuse võti. Üks peamisi samme on noorte töötamise reeglite paindlikumaks muutmine. Mida lihtsam ja bürokraatiavabam on see nii noore kui ka tööandja jaoks, seda suurema tõenäosusega noortel töövõimalusi tekib. 

Kaasaegne tööturg nõuab paindlikkust kõigis vanuserühmades, mistõttu loome paremaid tingimusi inimeste kaasamiseks. Näiteks, nagu te teate, on Riigikogus arutamisel töölepingu seaduse muudatused, mis lubavad töötajal ja tööandjal paindlikke tööaegu kokku leppida. 

Samal ajal napib mõnes sektoris oskustega töötajaid, millele viitavad nii OSKA raport kui ka ettevõtjad, kelle arvates on see oluline kasvupidur. Leevendame seda probleemi kutseharidusreformiga, viies õppekavad paremini vastavusse tööturu reaalsete vajadustega, tagades nii oskustöötajate järelkasvu ettevõtjatele. 

Peame tööturgu kaasajastades lisaks oskustele pöörama tähelepanu ka sellele, et kõikidel inimestel oleksid eri eluvaldkondades võrdsed võimalused ja tingimused. Samaväärse töö eest peavad inimesed saama võrdset palka. Sooline palgalõhe on viimase kümne aasta jooksul vähenenud üle 40%, kuid viimase kolme aasta jooksul on langus pidurdunud. Palgalõhenäitaja eesmärk aastaks 2030 on 8,5%, 2024. aastal oli palgalõhe aga 13,2%. 2035. aasta eesmärk on 5%. Kuigi viimased aastad pole toonud hoogsat langust, on pikaajaline trend positiivne. Selle lõhe vähendamiseks on muu hulgas loodud digilahendus nimega Palgapeegel, mille abil saavad tööandjad analüüsida palgalõhet enda ettevõttes. Ma arvan, et väga oluline on kogu ühiskonnal ennetuslike, aga ka vabatahtlike meedete abil seda muret positiivselt adresseerida. 

Lõpetuseks. Jõukamaks ja edukamaks saame vaid koos panustades – riik, ettevõtted ja kogu ühiskond. Praegune aeg on ettevõtjatele murranguline. Muutused maailmas sunnivad äriplaane ümber hindama. Sama peavad tegema riik ja ühiskond tervikuna, küsides, kas senised fookused viivad meid edasi. 

Majanduse kasvatamisel pole kindlasti vaid üht võluvitsa. Peame järjekindlalt tegutsema mitmel rindel. Meil on kõigil kasvule kaasaaitamisel oma roll. Riigina hoolitseme selle eest, et Eestis on turvaline [elada], ettevõtluskeskkond on konkurentsivõimeline ja bürokraatlikud pidurid ei takista ettevõtete arengut ja kasvu. 

Teisalt on meil ka ühiskondlikke pidureid, näiteks riigi arengut pärssiv mitte-minu-tagaaeda-mentaliteet või ka pidev lae mustaks värvimine, samal ajal kui faktid ja statistika näitavad vastupidist. Ka ühiskonnal tervikuna lasub vastutus. Pideva pessimismi külvamisega ei loo me kindlustunnet ega soodusta majanduse kasvu. Kui tahame arenevat ettevõtlust ja jätkusuutlikku majanduskasvu, tuleb jõuda aruteludest otsuste ja tegudeni, et me ei peaks viie või kümne aasta pärast endiselt kiruma, et riigi ja ettevõtete areng toppab. 

Eesti on väike, ent nutikas riik, mis on väga tõhus nii kaitses kui ka majanduses. Jätkame igapäevaselt tööd selle nimel, et meie julgeolek oleks tagatud ja kasvaks kindlustunne, mis kannustab looma kas peret või ettevõtet. Me teeme praktilisi, ja ma julgen öelda, et kaua oodatud samme, et olla kindlalt kaitstud ja moodsa ettevõtluskeskkonnaga vabade kodanike riik – riik, mis töötab kodanike ja ettevõtete kasuks ja nendega koos. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Teie ettekandes oli palju sümpaatseid punkte, kaks nendest on kindlasti väga olulised. Üks puudutab bürokraatia vähendamist ja sellest tekkivat tulu üle 100 miljoni euro, nagu te oma ettekandes märkisite. Teine, tulevikku vaatav [punkt] puudutab kindlasti teaduse ja innovatsiooni rahastamist, mis on üks kõige olulisemaid punkte, arvestades nii konkurentsi, teadmisi kui ka võimalikke sissetulekuid. 

Aga kuidas teie kui minister vaatate ja kuidas valitsus tervikuna vaatab sellele, et me oleme praegu kokku leppinud, et vähemalt 40% ettevõtlustoetustest läheb väljapoole Tallinna ja Tartut ning nende lähivaldu? Kas tulevikus võiks see protsent suureneda? Ma pean siin silmas ennekõike seda, et suurtel tõmbekeskustel on endal nii suur tõmme, et väikeses Eestis isegi teatud piirkonnad vajavad teatud kompensatsiooni, selleks et see tõmme ei toimuks ainult [ühes suunas]. Kas seda [protsenti] võiks tulevikus suurendada?

Aitäh küsimuse eest! Selles oli palju teemasid. Vastates konkreetsele küsimusele: jah, me oleme kokku leppinud, et see on vähemalt 40%. Ma arvan, et enne, kui teha järgmisi samme, tuleks vaadata, kuidas see 40% reaalelus kasutusele võetakse. 

Siin on kaks, ütleme, olulist teemat, mida tuleb arvesse võtta. Ühtpidi, ma arvan, Eesti pikaajaliseks arenguks me vajame, et kõik regioonid areneksid, nagu öeldakse, et igas Eestimaa paigas oleks võimalik elada, seal oleksid töökohad ja normaalsed teenused.

Teistpidi peame me vaatama fakte. Me näeme, et Tallinn ja Harjumaa veavad meie SKP‑d. Väga palju lisandväärtust toodetakse ja näiteks enamik tööstusest asub Harjumaal. Ehk siis jah, ühtpidi me vajame mingit reeglistikku, loogikat, et aidata ülejäänud regioone järele, aga me peame hoidma ka seda tasakaalu, et raha kasutamine – raha on ju avalikus sektoris alati väga piiratud ressurss – oleks majanduslikult väga mõistlik. 

Sellepärast ma arvan, et mis puudutab euroraha regioonidesse suunamist, siis seal on oluline ka kohalike omavalitsuste koostöö. Näiteks ettevõtjatega rääkides, [on jutuks tulnud, et] ettevõtlus ei mahu tihti kuidagi ühe omavalitsuse piiridesse. Töötajad tulevad erinevatest kohtadest, taristu ei ole ainult ühe omavalitsuse piirides. Nii et see suund, et me anname kindlustunde, et ka regioonidesse läheb raha, on väga õige. Teistpidi, ma arvan, tuleneb siit ka ülesanne kõikidele regioonidele: väga tõsiselt tuleb mõelda, et see raha saaks võimalikult hästi kasutatud kohalike inimeste ja ettevõtjate heaks.

Madis Timpson, palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu väga hea ettekande eest! Ma lihtsalt juhin tähelepanu uuele töölepingu seadusele. See oli õiguskomisjonis sel nädalal arutlusel. Me arutasime muudatusettepanekud läbi, teine lugemine on järgmisel nädalal ning kolmas ülejärgmisel nädalal. Lihtsalt infoks.

Aga te juhtisite oma ettekande alguses tähelepanu, et te keskendute sellele, millisel kursil on meie konkurentsivõime. Ma arvan, et see on ainuõige tee, selles suunas tuleb minna. Selle pinnalt ma ka küsin. Eelkõige keskendub minu küsimus noorte tööpuudusele. Sa viitasid, et tegelikult võiks asi parem olla. Küsimus kõlabki nii: milline võiks olla meie mõõdetav eesmärk 2035. aastaks, et noorte tööhõive oleks parem ja paindlikum? Milliseid meetmeid olete mõelnud või plaanite selle eesmärgi saavutamiseks võtta?

Aitäh! Esiteks, mul on väga hea meel kuulda, et paindliku töölepingu seadus liigub edasi. Nagu te ka ise teate, ettevõtjad on nimetanud seda, mida Eesti tööõiguses tehakse, lausa kümnendi seaduseks. Seda tõesti oodatakse. 

Väga õigesti mainisite, et noorte tööpuudus on murekoht. Viimase kvartali uuring näitas, et selle kasv on tõesti kiire olnud, peaaegu iga neljas noor oli selle uuringu järgi töötu. Eks see juurpõhjus läheb natukene ajas tagasi. Noorte töötus hakkas kasvama ja suurenema COVID‑i ajal, sest noorte esimene töökoht oli tihti teenindavas sektoris, ja on siiamaani, aga nagu te teate, COVID‑i ajal pidi teenindav sektor ennast väga palju koomale tõmbama. Vahepeal olid uksed täitsa kinni, mis tähendab, et tööjõudu läks vähem vaja.

Selleks, et seda probleemi pikaajaliselt lahendada, on esiteks vaja seda haridusreformi, mida ma mainisin. Mida paremad on noorte oskused, haridus, kvalifikatsioon, seda konkurentsivõimelised on nad tööturul. Ja seda me soovime. 

Küll aga me tahame lihtsustada esimese töökogemuse [saamist]. Me plaanime võimaluse korral suurendada näiteks õpilasmalevate rahastust. Õpilasmalev on üks kohti, kus noored saavad esimese töökogemuse, saavad [kogeda] vastutust, saavad natuke palka, saavad head kogemust ja tunnetust. 

Ma olen ameti poolest ka töötukassa nõukogu liige. Me oleme selles nõukogus pannud paika uued strateegilised eesmärgid ja üks nendest ongi noorte tööpuudusega tegelemine. Ehk seesama, et me peame paremini kaardistama ja suunama kas õppima, ümber õppima või tööle need noored, kes ei õpi ega tööta. Need on niinimetatud NEET-noored, nendega on väga suur mure. Seal on pikaajalise heitumise [oht], kuni radikaliseerumiseni välja. Aga me peame samamoodi vaatama, et kui noored kooli lõpetavad, kas nad siis vajavad täiendavat ümberõpet ja kas seal on vaja mingit seadusandlikku muudatust. Ühesõnaga, me oleme selgelt võtnud üheks strateegiliseks eesmärgiks, et täiendavad koolitused ja ümberõpe keskenduks töötukassas just noortele. Me kindlasti tahame, et meie noortel oleks hea haridus, hea kvalifikatsioon ja tulevikus kõrgepalgalised töökohad ehk ka hea elu.

Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister, ma tänan teid eraldi selle eest, et te peatusite ka võrdsuspõhimõtetel ja palgalõhe vähendamisel. Tunnustan neid samme, mis plaanis on, aga me kindlasti hoiame siin teravat pilku, et näha, kas need muutused ikkagi piisavas tempos toimuvad.  

Minu küsimus läheb energeetika, täpsemalt võib-olla planeerimise valdkonda. Energeetika, just nimelt selline kestlik ja tarbijale soodne roheenergia, on selgelt konkurentsivõime suurendamise eeldus. Me teame, et planeerimise valdkond, mis on teie haldusalas, on tõesti läbinud suuri muutusi ja neid on veel tulemas. Samal ajal me näeme, et ega arenduste mõttes meil väga suurt edasiminekut veel ei ole. Me nägime ka enne kohalikke valimisi, kuidas kampaania korras käis erinevate eriplaneeringute tühistamine, mõtlemata võib-olla piirkonna tulevikule.  

Sellest tulenevalt ma küsingi, mida riik konkreetsemalt planeerimisprotsessis veel saaks paremini teha ja peaks paremini tegema. Kas riik peaks võtma siin ise jõulisema vastutuse …

Teie aeg! 

… või kuidas jõustada KOV‑e selle teemaga tegelemisel? 

Aitäh! Väga õige küsimus, väga vajalik küsimus. See on hästi kompleksne teema. Ma alustan sellest, mida te ise rõhutasite. Ma arvan, et see on esimene samm: tuleb pidada viisakat argumenteeritud debatti. Kui me tahame saada regionaalset arengut üle Eesti, nii et inimestel oleks igal pool hea elada, siis me vajame puhast soodsat energiat, tänu millele on võimalik luua uusi töökohti, nii et ka noored pered, aga üldse inimesed saaksid seal piirkonnas edasi elada ja kodusid rajada. See on ülioluline. Tulebki ausalt öelda, et kui tegeldakse ainult hirmutamisega, kui öeldakse, et mitte kuskil mitte midagi enam ehitada ei saa, siis on majanduskasvu väga keeruline või ausalt öeldes võimatu [saavutada]. Ehk alustada tuleks viisakamast debatist, inimesi ei tohi hirmutada. 

Küll aga, mida me saame keskvalitsuses teha? Siin on demokraatlikul riigil väga suured kaalumiskohad. Ma rõhutasin seda ka planeerimisseaduse muutmise puhul, kui siin üritati ette heita, et midagi tahetakse salaja teha: planeerimine on kohaliku omavalitsuse üks kõige võimsamaid tööriistu. See on küsimus ka kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Kohalik omavalitsus on ju inimesele kõige lähemal, tema peab kohalikku elukeskkonda kujundama ja kogukondadega läbi rääkima. Keskvalitsus sekkub planeerimisautonoomiasse äärmisel juhul. 

Aga mida me saame keskvalitsuse poole pealt teha? Ma rõhutasin, et me Maa‑ ja Ruumiametis, aga ka [ministeeriumi] osakonnas nõustame kohalikke omavalitsusi ja vajaduse korral abistame neid, sest kohalikud omavalitsused on erineva planeerimisvõimekusega. 

Teine suur samm on seesama üleriigiline planeering aastani 2050. Et igasuguseid kohalikke vastasseise rohkem maha saada, hirme rohkem maha saada, tuleks pikemalt ette näidata, millised on pikaajalised planeeringud, kus on inimeste elukohad, kus on rohealad, kus saab käia lastega, perega, koertega, üldse lemmikloomadega kõndimas, aga kus on ka tööstusalad, kus on töökohad, kus luuakse majanduskasvu. Me vajame mõlemat, kui me tahame stabiilset ühiskondlikku arengut. 

Keskvalitsuse roll on pigem seesama keskkonna loomine. Ma oleksin väga ettevaatlik pretsedendi loomisel kohaliku omavalitsuse autonoomia suhtes, mis puudutab planeeringuid, sest kui on midagi riiklikult olulist, siis on meil, keskvalitsusel, ju riikliku eriplaneeringu tööriist olemas. Aga iga kohaliku omavalitsuse autonoomiasse … Noh, ma ütlen, see on väga tundlik teema. Seda saab ka planeerimisseaduse menetlusel kindlasti veel arutada.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Kindlasti on majanduse arengus ja ettevõtluse arengus väga olulisel kohal sisendid. Me väga palju tahame rääkida elektri hinnast. Okei, see on juba veidi alla tulnud. Ma arvan ikkagi, et see suund, et me oleme taastuvenergia toetamise meetmete abil tuule‑ ja päikeseenergiat turule toonud, on võimaldanud hinda alla tuua. Ma loen uudist ERR‑ist: Suurbritannias tehti analüüs, mille kohaselt läksid rohetoetused uute taastuvenergial [põhinevate] võimsuste [turule] toomisel maksma 43,2 miljardit 13 aasta jooksul, aga võit oli 104 miljardit. Tegelikult on see suhe Eestis enam-vähem sama. Aga meil on endiselt kolmandik elektritootmisvõimsusest puudu. Mida me siis teeme? Miks me ei ole jõudnud neid arendada? Miks me ei ole suutnud kokkulepet saavutada? Pidevalt on mõni erakond ühele või teisele asjale vastu, ka valitsuskoalitsioonis.

Aitäh! Mulle tundub, et poliitilise poole pealt te küsisite ja vastasite ka ise ära, et ühed ja teised jõud on kogu aeg vastu ja hirmutavad. Eks see ka ju arengut pärsib, kui kogu aeg ollakse millegi vastu. Mulle üldiselt meeldib olla nende asjade poolt, mis teevad inimeste ja ühiskonna elu paremaks. Tuleks arutada, milles meil see ühisosa on ja mida me suudame koos teha.

Aga teistpidi, ma nendin, nagu te väga hästi teate, et energeetika arendus ja energiamajanduse arengukava ei ole minu [valdkonnas], küll aga, kuna energia on väga oluline sisend ettevõtlusele, olen ma sellega [hästi] kursis. Meile just ka energeetikaminister tutvustas energiamajanduse arengukava ja energia nii-öelda pikemaid strateegilisi suundi.

Esiteks, me peame siiski nentima, et [hoolimata] kõikidest raskustest on taastuvenergia osakaalu kasv olnud meil üks kiiremaid, sest me oleme ikkagi suutnud kasvu tekitada. Teiseks, me peame vaatama enda energiaportfelli. Mulle tundub, et uus energeetikaminister ongi võtnud kasutusele väga süstemaatilise, eksperte kaasava lähenemise. Ilmselgelt, nagu ka eelkõneleja küsis, pikaajaliselt on taastuval rohelisel energial hinna mõttes ja energiajulgeoleku mõttes konkurentsieelis. Selles ei ole küsimus. Küsimus on pikaajalises ja lühiajalises salvestuses, selles, kui palju on meil vaja juhitavaid võimsusi sinna juurde, et tippe maha võtta. 

Mulle eriti meeldib see, et energiamajanduse arengukavas on võetud üheks selgeks strateegiliseks suunaks konkurentsivõimeline lõpphind kõikidele tarbijaklassidele: suurtarbijad, keskmised äritarbijad, aga ka eratarbijad. Ehk me järgmiste suundadega tegeleme. Nagu te teate, kohe varsti peaks tulema ka elektrituruseaduse muudatus, mis teeb sellise esimese diferentseerimise, mida ma olen ka ise eest vedanud: suurtarbijatel diferentseeritakse taastuvenergia tasu. Seda just sellepärast, et meie suurtarbijad oleksid konkurentsivõimelisemad, vaadates meie naaberriike. 

See on väga suur tükk, sellega tulebki süstemaatiliselt tegeleda, muutused ei tule ühe või kahe päeva või nädala või isegi kuuga. Küll aga ma tean, et meil on edasi käimas maismaa [tuuleparkide] vähempakkumised, mida ühtlasi arendatakse. Küsimus on, kas teha täiendav voor. Samamoodi käivad arutelud, kuidas väga pikaajalisi suuri energiaprojekte, olgu selleks meretuulepargid või suured salvestus[rajatised], riiklikult garanteerida või käendada, et maksumaksja risk oleks võimalikult väike, aga need [projektid] siiski siia päriselt tuleks. 

Me peame arvestama mõlemat poolt. Maksumaksja rahakott ei ole põhjatu ja igat eurot tuleb kasutada üliefektiivselt. Aga ma saan aru, et me vajame uusi tootmisvõimsusi. Ma küll julgustan, et minu arust teeb energeetikaminister väga süstemaatilist tööd ja vaatab mõlemat poolt, ta vaatab ratsionaalselt ka numbreid ja arve.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Arenguseire Keskus on teinud ühe raporti, kus on sees sõna "tootlikkus". Seal öeldakse, et Eesti edumaa Läti ees püsib, Leedu on meile järele jõudmas, aga Soome tase jääb endiselt kättesaamatuks. Minu küsimus on selline: mis te arvate, kuidas me Soomele järelejõudmisel paremaid tulemusi saavutaksime? Kas saladuseks või lahenduseks on tehisintellekti suurem kasutamine lähiajal või tuleks leida hea lahendus nendele mittetöötavatele noortele, vaadates üle kõik selle, mida me neile õpetame, ja nii edasi?

Aitäh, hea küsija! Suurepärane küsimus. Ma ka oma kõnes mainisin, et eks majandusega ole tihti nii, et tahetakse lihtsaid lahendusi, aga nagu me teame, ühte võluvitsa ei ole. Mõlemad asjad, mida te mainisite, tuleb siis, kui me tahame [Soome tasemeni] jõuda, ära teha. 

Ma just esmaspäeval ja teisipäeval olin Eesti ettevõtjatega Soomes visiidil, et saada rohkem kontakte ja et rohkem Eesti ettevõtjaid ekspordiks. Soome on küll naaber, see tundub iseenesestmõistetav, aga tuleb ka seal tööd teha. Ühe osana sellest visiidist käisin ma Nokias. Nokiasse just hiljuti investeeris Nvidia, maailma suurim ettevõte. Seetõttu mõeldakse tõsiselt, kas üks Euroopa gigatehastest võiks tulla Soome ja selle konsortsiumi üks osa võiks olla ka [Eestis]. Kui me räägime tehisintellekti kasutamisest, väga suures mahus andmete liigutamisest millisekunditega, mis on ülioluline erinevatele valdkondadele, siis on vaja superarvuti arvutamisvõimsust, aga ka sedasama gigatehast, mis selle kõik tagab. 

Me peame ennast mõõtma võrreldes teistega, aga me ei ole kuidagi Soome või kellegagi konkurendid. Pigem ma näen, et meil on Soomelt väga palju õppida. Mida rohkem Eesti ettevõtted suudaks Soome investeerida ja eksportida, seda rohkem lisandväärtust siia tuleks. Aga jah, pikaajaliselt tähendab see ikkagi seda, mida ma rõhutasin: teadus- ja arendustegevus peab jätkuma, meie töötajad peavad aina targemaks saama. 

Viimasel ajal on olukord olnud keeruline seetõttu, et kuna majanduse reaalkasv oli vahepeal negatiivne või väga aeglane, siis me oleme näinud, et nominaalkasv on hästi kiiresti üles läinud ja samal ajal on ka tööhõive olnud hästi kõrge. See on tinglikult näidanud seda, et kuna hõive on jätkuvalt olnud kõrge ja on kasvanud, aga reaalkasv on olnud madal, siis on ka tootlikkus alla läinud. Ütleme nii, et võluvitsa ei ole, aga tuleb saada töökäsi juurde ja töötajaid tuleb paremini koolitada, ümber õpetada, haridussüsteem peab muutma töötajaid targemaks. Samuti seesama teadus- ja arendustegevus koos ekspordi ja koostööga. See on selline nii-öelda maatriks, mille nimel tuleb tööd teha.

Diana Ingerainen, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Strateegiline planeerimine peaks silmas pidama prioriteete, [asjad] tuleb ära prioriseerida. Aga mulle tundub, et ka eelarve menetluses pakutakse hästi palju seinast seina tegevusi ja siis osa neist jääb tegemata, osa mitte. Minu hinnangul on need ülekantavad ressursid ikkagi liiga suured. Minu küsimus ongi, kuidas saaks neid planeerimisprotsesse disainida, et ministeeriumid vaataksid oma prioriteedid üle. Teine asi: nad peaksid tegema strateegilist riskihindamist, kas on võimalik midagi teha või mitte.

Aitäh! Oluline küsimus. Ma mäletan, et juba eelmine rahandusminister Mart Võrklaev pani rõhku sellele, et päris paljudes ministeeriumides, sealhulgas meil majandusministeeriumis, ei olnud eelarveread mitte kõige paremini planeeritud. 

Ma toon ühe illustratiivse näite. Me nüüd seda parandame ja oleme teinud reaalseid ümbertõsteid. Näiteks seesama rakendusuuringute programm, mida ma väga kiitsin ja mille statistika reaalsed numbrid on, ma julgeks öelda, edulugu. 

Aga teine väljakutse riigieelarvele või riigirahandusele on see, et jah, meie teeme teadus‑ ja arendusraha kohta oma otsused ära, aga me ei tee väljamakseid enne, kui ettevõtja on oma tegevused ära teinud, tootearendustegevused, ja selleks on tal aega kuni 36 kuud. See on mõistlik, sest investeerimistsükkel, arendus, ehitamine – kõik asjad võtavad aega. Nii ongi. Aga väljamaksed tehakse siis, kui asjad on tehtud. Me peame suutma planeerida raha põhimõtteliselt kolme aasta lõikes. 

Me proovime nüüd rohkem reaalelulist tagasisidet saada, et me suudaksime kohe alguses teadusraha paremini planeerida. See on kindlasti väljakutse. Aga selleks, et riigieelarvest oleks selgemini aru saada, kuhu raha läheb, ja et oleks vähem ülekantavaid jääke, on see kindlasti väga oluline. Ma tean, et poliitilised oponendid on proovinud tihti eksitada, et näed, riigil on kasutamata raha sadade ja sadade miljonite eest. Aga reaalelu on see, et see raha on väga paljus kohustustega kaetud, aga see on lihtsalt natukene valesti planeeritud. Sellega tuleb tegeleda. 

Mis puudutab prioriteetide sättimist, siis olen sellega väga nõus. Kuna näiteks majandusministeerium kärbib kolmandat aastat järjest tegevuskulusid, majandamiskulusid, siis me oleme olukorras, kus me peamegi kokku tõmbama ja peamegi prioriteete sättima. Ma mäletan, et kui see valitsus ametisse tuli, siis me panime ju kirja ühe eesmärgina, et kui võimalik, vähendame erinevaid kulusid kuni 20%. Osa hakkas naerma, et oi, see ei ole võimalik. Toon lihtsalt näite Maa- ja Ruumiameti kohta, mis sellest aastast minu [valdkonnas] on. Töötajate arv on seal vähenenud 19%. Ma olen öelnud, et töötajate koondamine pole kunagi eesmärk omaette, eesmärk on muuta teenused efektiivsemaks, vähendada dubleerimist, vaadata, milliseid teenuseid üldse vaja on. Seda Maa- ja Ruumiamet teeb. Töötukassas, ma siin natuke juba seda mainisin, me seda teeme. Töötukassast tuleb täiendav kokkuhoid. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus vähendab juba mitmendat aastat järjest töötajate arvu, teeme seal reformi. 

Ma ei taha kellelegi midagi ette heita, sest eks varem olid head ajad ja siis oligi võimalus natuke [teistmoodi seda] vaadata. Nüüd, kui ei ole nii head ajad, tulebki prioriteete sättida ja kulusid maha tõmmata sealt, kus teenus ei kannataks või kannataks minimaalselt. See on see, kuidas opereerin mina ja opereerib majandusministeerium igapäevaselt.

Annely Akkermann, palun! 

Tere hommikust, austatud juhataja! Hea ettekandja, suur tänu põneva ettekande eest! Päris ettekande alguses te rääkisite bürokraatia vähendamisest ja aruandluse vähendamisest ning aruandjate ja riigi süsteemide ühildamisest ja automatiseerimisest. Eestis on umbes 360 000 juriidilist isikut, sealhulgas 260 000 osaühingut. Kvaliteetne ja õigeaegne andmete kogumine eeldab mõlema poole koostööd. Aga üle poole osaühingutest ei anna praegu üldse riigile andmeid. Kuidas te seda andmevahetust mõtlete saavutada, kas piitsa ja präänikuga või mõlemaga?

Aitäh! Väga hea täpsustav küsimus. Mõlemaga, ma arvan. Ma ei tea, kas see on piits. See on üldise majanduskeskkonna või ettevõtluskeskkonna eetika küsimus. Hea küsija, te teate seda ise ka ja seda on hästi oluline arvestada. Ma siin rääkisin hästi palju sellest, mida me riigina teeme. Riigina me standardiseerime oma andmeväljad, me muudame need masinloetavaks, aga et ettevõttel tekiks sellest reaalne võit, peab ettevõte ise ka [muutuma] 100% digitaalseks ehk ettevõte peab minema üle täielikult e-arveldamisele, ta peab võtma [kasutusele] raamatupidamistarkvara ja andmed peavad olema masinloetavad. Varsti tuleb diskussioon, kas meil on e-arved kõigile kohustuslikud või mitte. Ma tean, et väga paljud juba kasutavad neid. Ma mäletan, et mingi aeg tagasi ITL ehk infotehnoloogia liit [ütleski], et riik peaks olema konkreetsem ja välja ütlema, millal see tuleb, et ettevõtted saaksid hakata seda muutust enda jaoks juba mõtestama. 

Samamoodi on olemas täiendav präänik: meil on erinevad toetusmeetmed, et ettevõtjad, kelle jaoks see võib tunduda keeruline ja raske, hakkaksid seda sammu tegema, ühendaksid enda ettevõtte majandustarkvaraga. Täiendav präänik on veel see, nagu ma ütlesin, et see on meeletu aja ja ressursi kokkuhoid, kui sa ei pea mitte kunagi enam kaks korda andmeid esitama. Andmed annad automaatselt välja ja kõik avaliku sektori asutused – Maksu- ja Tolliamet, Statistikaamet, ma ei tea, PRIA, kui sa toimetad põllumajanduses – kasutavad neidsamu andmeid standardiseeritult ja sinul jääb üle lihtsalt tulevikus kinnitada ja öelda, et jah, on korrektne. Ehk see on mõlema poole küsimus. Riik saab teha ära oma osa sellest, mida me oleme tegemas, aga tuleb ka ausalt öelda, et kui me tahame efektiivset ettevõtluskeskkonda, siis ettevõtted peavad muutuma 100% digitaalseks: e-arved, andmete masinloetavus. Me riigina aitame seda teha, aga see kokkulepe peab tulema koostöös.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, tänan väga hoogsa ja optimismi andva ettekande eest. Aga ma soovin küsida. 

Loeme siit, et elukeskkonnaga rahulolu piirkondlikud erinevused on suurenenud. Kindlasti on selle üheks põhjuseks sissetulekute erinevus Eesti eri piirkondades ja tasuvate töökohtade puudus Eesti äärealadel. Minu konkreetne küsimus on, mida te olete teinud või mida on kavas teha, et kiire internet jõuaks Eesti kaugemate piirkondade ettevõtjateni. Tõesti, väga paljud Kagu-Eesti ettevõtjad ja väikeettevõtjad tahaksid toimetada üle maailma, aga mitte kuidagi [kiire] internet nendeni ei jõua. Palun ärge öelge, et see on digiministri pädevuses. Ootaks lahendust.

Aitäh! Ma pean igaks juhuks mainima, jah, alustan ikkagi sellest, et sidevaldkond on teise ministri vastutusala. Minister lihtsalt teise ministri vastutusalaga ei saa [tegelema hakata], küll aga saab koostööd teha. Ma jään hetkel [võlgu] konkreetselt selle, mida digiministeerium plaanib, aga siin tuleb seda suuremat pilti vaadata. 

Ma olen ka ise väga paljudes piirkondlikes ettevõtetes käinud. See on mure, mitte kõikjal, aga see on mure. Me oleme seda ka arutanud. Me peame [meeles pidama] ka neid – kui ma nüüd ei eksi, siis äkki oli tollal ministriks Urve Palo – viimase miili lahendusi, kui need otsad jõudsid kuskile imelikesse garaažidesse või lautadesse, kus kellelgi ei olnud vaja seda kasutada. Interneti ja üldse ühenduvuse küsimus on võrreldes selle ajaga täiesti muutunud. 

Enamasti ei veeta maailmas, juba globaalselt võttes, kaablit, vaid küsimus on 5G‑s, mida arendatakse. Samas – just tulin Nokiast – arendatakse juba praegu 6G‑d. Andmete kättesaadavus ei ole enam seotud – ma ei tea, kas kahjuks või õnneks – ainult kaabliga. Pigem ei olegi tulevikus kaablit üldse, vaid küsimus on ikkagi 5G‑s ja 6G‑s. Nüüd on küsimus koostöös telekommunikatsiooniettevõtetega, kuidas tagada kiire ühenduvuse ehk praegu 5G, tulevikus 6G katvus üle Eesti. [Ma pean siin silmas] väga suuri ettevõtteid, kellel on massandmed. Ütlen hästi lihtsustatult: 5G ja 6G puhul ei ole küsimus ainult igapäevainternetis, mille abil saab Facebookis käia või Youtube'is videoid vaadata, vaid need on mõeldud tööstusettevõtetele, kes peavad turvaliselt meeletus koguses [andmeid töötlema] ilma selle – mul ei tule see eestikeelne sõna meelde, vabandust! – latency'ta ehk selle vahevälbata. Neile on kriitilise [tähtsusega see], et andmed liiguksid ülikiiresti. See on see küsimus, millega me peame tegelema. Seal on küsimus pigem koostöös telekommunikatsiooniettevõtetega, sest rahvusvaheliselt tegelevad telekommunikatsiooniettevõtted ise 5G katvusega, riigid sellega tihti ei tegelegi. Seda tulebki arutada. 

Aga jah, te küsite, mis on lahendus. Konkreetset lahendust on väga keeruline öelda, sest selle katvuse tekitamine maksab väga palju.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh, minister! Väga hea ettekanne, väga huvitav oli kuulata. Minu küsimus puudutab teie ettekandes mainitud SmartCapi juhitavat kaitsefondi. Ma pöördusin hiljuti ka kirjaliku küsimusega teie poole ja teie hinnang oli see, et selle kaitsefondi investeeringute tempo on olnud ootuspärane. Praeguseks on aasta alguses käivitunud 100‑miljoniline fond teinud ühe investeeringu, mis tegelikult oli fondiinvesteering, ehk võtab veel aega, enne kui see reaalselt kaitsetööstusesse jõuab. 

Kas te selles valguses möönate, et selles praeguses julgeolekukriisis lähiaastatel Eesti Kaitseväele sellest fondist konkreetselt ilmselt mingit käegakatsutavat kasu ei saa olema, sest investeeringute tegemise aeg on lihtsalt niivõrd pikk, et esimesed käegakatsutavad tulemused tulevad parimal juhul, ma ei tea, nelja, viie või kümne aasta pärast?

Aitäh! Jagan teie muret, kogu aeg olen jooksvalt [sel teemal] ka suhelnud. Nagu te teate, AS SmartCap on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse all olev riskifond. Meil seda jooksvat suhtlust on olnud. Seal on hästi palju sellist, nagu te ka ise teate, mis on ärisaladusega kaitstud. Aga niipalju saan ma öelda, et on ikkagi sadade ettevõtetega suheldud. 

Miks ma ütlesin seal kirjas, et see on ootuspärane? Ma mõtlesin, kas ma kirjutan "ootuspärane" või et tahaks natuke kiiremini, mida ma ilmselgelt tahan. Aga selliste investeeringute tausta‑ ja sisukontroll võtabki tavaliselt turutingimuste korral kuus kuni kümme kuud aega. Miks? Sellepärast, et eksperdid peavad hindama, kas toode ja tehnoloogia on reaalselt turuga vastavuses, kas neile on tahtjaid, kas tehnoloogiline risk on maandatud. Neli-viis aastat see kindlasti ei võta. Ma julgen loota, et kuna neid esimesi etappe on juba ära tehtud ja päris mitmete ettevõtjatega on üpris kaugele jõutud, siis pigem tulevad need [investeeringuotsused] lähemal ajal kui kaugemal ajal. Kindlasti mitte nelja-viie aasta pärast, vaid ikkagi varem tulevad need esimesed reaalsed otseinvesteeringuotsused. 

Aga ma kirjeldan ka seda teist poolt. Ma tahan ka, [et see toimuks] kiiremini. Ajad on keerulised, tulebki fookusi sättida. Teistpidi me mäletame – teie kindlasti mäletate, võib-olla kõik ei mäleta – igasuguseid arengu[fondi] fopaasid, kui investeeriti ei tea kuhu, ja pärast küsiti, miks maksumaksja raha investeeriti sinna, kus risk oli hindamata. Tegelikult tuleb ju hoida seda tasakaalus. 

See 100 miljonit eurot ei ole kuskilt õhust leitud. See on Eesti maksumaksja raha, mida tuleb kasutada võimalikult targalt, sihipäraselt, kõiki riske maandades. Aga ma nendin ka, et sellises valdkonnas nagu kaitsetööstus on kiirus praegu väga oluline. Sellepärast ma tegelengi selle jooksva suhtlusega. Ma ütlen, et see on ootuspärane, aga võib-olla me saame seda kiirendada. 

Lihtsalt veel võrdlus, et oleks võimalik objektiivselt aru saada selliste riskifondide juhtimisest. Ka SmartCap ise peab kasvama, kuna ta on täiendavat raha hästi kiiresti juurde saanud ja on vaja kogu seda raha hallata, süstemaatiliselt kõiki rahvusvahelisi nõudeid täita seda fondi juhtides. Näiteks Soome samasuguses fondis on minu arust isegi üle kahe korra rohkem inimesi, kui on SmartCapis. SmartCap peab inimesi juurde võtma, et teha tarku otsuseid. Me kõike seda seal liigutame. Ma kohe varsti ka ise kohtun nendega, et küsida, kas saab kuskilt veel lükata, kas saab aidata, sest ka minu jaoks on see prioriteet. Ma usun, et kui mitte selle aasta sees, siis uue aasta alguses võiksid tulla esimesed positiivsed otseinvesteeringuotsused.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa oled väga innukas ja tubli, kui vaadata kõrvalt ja kuulata seda ettekannet. Sinu erakonna juht Kristen Michal on lubanud, et riik on kindlates kätes. Aga mis tegelikult on? Inflatsioon, Euroopa rekordi lähedane noorte tööpuudus, totaalne usaldamatus riigi vastu, rinderiigi kuvand, näpud on põhjas väga paljudel ja nii edasi. Minu küsimus on: kas oleks äkki tark võtta riigijuhtimine Kristen Michali kindlatest kätest ära? Käed ju värisevad ja pilk on tuhm. Äkki peaks leidma kellegi säravate silmadega, kelle käed on tõesti tugevad, näiteks sina ise või keegi teine, et riik nii-öelda mudast välja tõmmata? Praegu sa rabeled siin, aga jutt, et on kindlates kätes? Ei ole ju. Mis sa sellest arvad?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt aitäh tunnustuse eest! Tõesti, proovime koostöös ministeeriumiga, ettevõtjatega ja Riigikoguga pingutada, et Eesti ettevõtluskeskkond muutuks konkurentsivõimelisemaks. 

Sa tõid mõned üksikud negatiivsed näited. Nagu näha, ega mina pead liiva alla ei peida. Ma ka kirjeldasin ära, et need on murekohad. Noorte tööpuuduse probleemid ei ole kindlasti kuidagi seotud tänase peaministriga. Ma alustasin [ettekannet] COVID‑i aegsest [olukorrast]. Ma julgen öelda, et tervikuna on meil ühiskonnas olnud head ajad, me ei ole neid süstemaatilisi, strateegilisi murekohti tahtnud niimoodi adresseerida. Nüüd on julgeolekus keerulised ajad ehk me peame neid prioriteete sättima. 

Ma toon teistpidise näite. Jah, meil on noorte tööpuudusega mure, aga ma tõin ka välja, et tööhõives me oleme Euroopa topp 5 seas, meil on kõrge hõive. Just tuli [uudis] – äkki eile, kui ma nüüd ei eksi, äkki te nägite ka seda uudist? –, et meil on viimase viie aasta madalaim registreeritud tööpuudus olukorras, kus majandus alles hakkab kasvama, see aasta 0,6% ja järgmisel aastal 3%. Ma olen kogu aeg rääkinud ettevõtjatega üle Eesti ja küsinud, kuidas kvalifitseeritud tööjõuga on, ka [kaugemates piirkondades]. Ühtpidi öeldakse, et on vähe töökohti, teistpidi, kui sa lähed ettevõtjate juurde, siis nad ütlevad, et kogu aeg on kerge töö[jõu]puudus, nad kogu aeg otsivad [töötajaid]. 

Sellepärast tuleb ka kutsehariduse reform. Seda me teeme selle valitsusega. Ma ei mäletagi, vabandust, millal viimane korralik kutseharidusreform oli. Ometigi me tahame, et kas või näiteks needsamad noored, kellest väga paljud on poisid, kelle jaoks akadeemiline haridussüsteem ei ole võib-olla kõige sobivam, saaksid normaalse kvalifikatsiooni, kutse, et nad oleksid tulevikus tööjõuna konkurentsivõimelised ja saaksid head palka. Need on need asjad, mis on aastaid tegemata olnud. 

Ma toon lihtsalt ühe näite. Käisin Viljandimaa ettevõtjatega rääkimas, rääkisin andmepõhisest aruandlusest ja kõike seda. Kiideti. Ja siis küsiti, miks viimased, ma ei tea, viis, seitse, kümme aastat ei ole seda tehtud. Ma ütlesin, et aga palun vaadake, kes olid alates aastast 2017 majandusministrid, kes oleks pidanud sellega tegelema. Peaaegu kõikide opositsiooniparteide esindajad on seal minu arust ilusti [ametis] olnud. Mul on ka küsimus, et millega tegeleti. Vabandust! 

Eelmine kord me rääkisime siin planeeringutest. Martin Helme ütles, et ei tea, kas tasub teha, tema proovis ka, aga ebaõnnestus. Ma arvan, et kui me oleme kogu aeg lihtsalt öelnud, miks on üks või teine asi halvasti, siis nüüd prooviks korraks sinna nagu joone vahele tõmmata. Teeks midagi ära, nii et oleks hästi, ja annaks eestlastele natukene enesekindlust juurde. 

Ka minus kui kodanikus tekitab muret, kui me arvame, et meil läheb mingil ajal isegi Lätist halvemini ja et Leedu on suur edulugu. Tegelikult, kui me vaatame objektiivseid numbreid, fakte, sedasama, mis ma siin ette lugesin, kas või teadusmahukust ja kõike muud, siis näeme, et meil läheb väga paljudes asjades hästi. Natuke on vaja ka rahva enesekindlust tõsta. Ma ei ütle, et me peaksime mingid ülipositiivsed olema või mingeid ebareaalseid sõnumeid välja andma. Vaatame fakte, oleme konstruktiivsed, kriitilised, vaatame, kus saab midagi paremini teha, aga tunnustame ka Eesti ettevõtjaid ja inimesi, kes teevad midagi hästi. Olgem ausad, edulood nakatavad, võitjamentaliteet on ülioluline. Üks Eesti ettevõtja just kirjutas pikemalt, et Eestil peab olema võitjamentaliteet, vastasel juhul me jäämegi lihtsalt norgu. Mina küll sellist Eestit ei soovi. Ma soovin, et Eesti inimesed oleksid jätkuvalt positiivsed ja tulevikku vaatavad. Kui on murekohad – noorte tööpuudus või mingid muud asjad –, siis lahendame ära, niipalju kui see on riigi kätes.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, mina ka tänan väga optimistliku ettekande eest. Aga minu küsimus on rohkem globaalne ja ka tulevikku vaatav, nii nagu sa oma jutu lõpetasid. Sa tegid väga palju võrdlusi Eesti ja teiste Euroopa riikide innovatsiooni ja teadusarenduse kohta. Aga tead sina ja tean ka mina, et maailma vaates ei ole Euroopa innovatsiooni liider. Innovatsiooni liidrid on Ameerika Ühendriigid, Hiina võib-olla ka mingil määral. See on ka väga hästi teada, et käärid lähevad järjest suuremaks või ameeriklased lähevad järjest rohkem eest ära. Mind huvitab, mida Euroopa ringkondades räägitakse. Kas Euroopa plaanibki jääda oma liivakasti siin omavahel võistlema või on meil plaan ikkagi jõuda järele Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale, olla tõesti innovatsiooni lipulaev maailma mõttes? Missugused need jutud on?

Aitäh! Väga hea küsimus. Pean täpsustama, et kõiges me õnneks ei ole maha jäänud. Näiteks superarvutid. Nende areng on muidugi veel üpris alguses, aga seal me oleme täitsa esirinnas. Julgen öelda, et ka traditsioonilise tootmise muutmisel targaks tööstuseks on meil asjad päris hästi. Nagu näete, pigem on Ameerikas mure, et nad tahaks tootmist rohkem sinna saada, sest neil seal reaalselt kaupu enam väga palju ei toodeta. Tootmises on küsimus just Aasia pooles. Aasia, mis varem oli odav tootmismaa, on hästi palju investeerinud, et olla ka tark tootmismaa. Eks me peamegi kõike seda vaatama. 

Mina saan rääkida majandusministrite eest, kellega ma koos Euroopa Liidus ühe laua taga istun. Viimasel majandus‑ ja tööstusministrite kohtumisel ütlesid kõik nagu ühest suust, et me vajame süstemaatilisemat lähenemist oma konkurentsivõimele. Mario Draghi raportist on üle aasta möödas, hästi palju on räägitud, väga vähe on käegakatsutavat. See on ülikeeruline. 

Ma arvan, et küsimus ei ole ainult ühes-kahes poliitikus või ühes-kahes riigis või valitsuses. Konkreetselt toon näiteks need omnibussi[lahendused] ehk siis väga palju kiirendamist, lihtsustamist, mida Euroopa Komisjon esimesena just kaitsetööstusele pakkus. Ma ei ütle, et see kõik seisab, aga käivad väga pikad arutelud hoopis Euroopa Parlamendis. Me näeme ka Eesti saadikuid Euroopa Parlamendis, kes räägivad, kuidas, ma ei tea, majanduse arengut tuleks kiirenda, asju teha, aga tihti, kui midagi nende oma lauale jõuab, siis kuidagi vajub see energia ära. 

Me vajame Euroopas tervikuna ühist arusaama, kokkulepet, me peame päriselt vaatama, kas me saame jätta midagi ebavajalikku tegemata ja kuidas me võimestame enda erinevaid sektoreid. Suurem mahajäämus USA‑st on seotud just tehnoloogiasektoriga. Tehnoloogiasektori kiire kasv USA‑s on olnud see, mida Euroopas ei ole olnud. See on seotud sellega, et meil on see olnud selgelt ülereguleeritud. Talendid, kes on isegi Euroopas alustanud, on mingil hetkel oma ettevõtetega Ameerikasse läinud. Need on sellised algatused nagu tehisarualgatus, gigatehaste algatus. Kui saaks regulatsiooni natuke loogilisemaks, siis see oleks see, mis aitaks talendil siia jääda. Ma julgen öelda, et Euroopas talente ikkagi veel on. Euroopas on mitu-mitusada miljonit inimest, meie nende seas. Meil on väga hea haridus, meil on tegelikult ju kõrgharidus Euroopa tipptasemel. Meil talente on. Nüüd on küsimus, kuidas talentidele pakkuda väljakutseid, millega nad saaks tegelda. 

Ka ühes paneelis küsiti, mis võiks olla Euroopa ambitsioon tulevikus. Kahjuks on juhtunud nii, et kindlasti ei ole maailma kõige väärtuslikumate firmade topp 10‑s mitte ühtegi Euroopa firmat. Kui ma ei eksi, siis äkki langesid nad lausa topp 20‑st juba välja. Me võiksime ikkagi võtta eesmärgi, et tuua paar-kolm-neli firmat tagasi maailma kõige väärtuslikumate firmade topp 10‑sse. See näitaks selget suunda, et siin saab kasvada ja maailma muutvaid asju teha. Aga ütleme, mis puudutab sõnumit, siis üldiselt saatan peitub detailides. Seda ma tahtsin rõhutada. Sellega me peame kõik vaeva nägema.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh sellise positiivse ja rõõmsa tooniga ettekande eest! Ma arvan, et juba see usk ise kannab meid kõvasti edasi. Palju on tõesti ära tehtud ja rõõm on, et just teadus- ja arendus[tegevus] on aidanud nii hästi tootlikkust kasvatada, nagu sa välja tõid. 

Minu küsimus on siiski selle kohta, et meie tööviljakus on väga madal. Kus sa näed praegu võimalusi, kuidas me tööviljakust ikkagi tõsta saaksime? Muidu me ei loo seda heaolu, mille me eesmärgiks oleme seadnud. 

Teine, sellega võib-olla seotud küsimus on see, et väga huvitav materjal on Eesti majanduse konkurentsivõime kohta võrreldes Läti, Leedu ja Soomega, ka sihtmaade mõttes. Soome ja üldse Põhjamaad on meie sihtmaad, kui neil läheb halvasti, läheb ka meil halvasti. 

Nii et kaks enam-vähem seotud küsimust: konkurentsivõime tõus ja sihtriigid. Mida ministeerium seal on praegu plaaninud?

Aitäh! Väga hea küsimus. Just hiljuti olin Tartumaal puidutööstuse konverentsil, kus puidutööstusevälised eksperdid tegid ettekande ja näitasid, et näiteks puidutööstus on Eestis üks paremini digitaliseeritud ja automatiseeritud sektoreid, ja mitte ainult Eesti-siseses võrdluses, vaid isegi rahvusvahelises võrdluses. Puidu mehaanilises väärindamises me oleme täielikus tipus. Puidutöösturid on hästi palju investeerinud ja see on selge edulugu. Aga kui me vaatame tööstust tervikuna ja kui te küsite, kuidas tööviljakust saab kasvatada, siis on vastus selgelt ikkagi seesama tööstuse digitaliseerimine ja automatiseerimine. 

Eestis on hästi palju mikro‑ ja väikeettevõtjaid, kellel tihti võtab selle järgmise sammu tegemine kas siis ekspordi või tööviljakuse kasvatamiseks palju aega. Tuleb ka neid motiveerida. Ehk see on seesama: me kasutame teadus‑ ja arendusraha, aga ka Euroopa Liidu vahendeid just selleks, et motiveerida väiksemaid ettevõtteid järgnevates etappides [astuma] erinevaid [samme]. Väga madalal rippuvad viljad on erinevad programmid, mille kasutusele võtmine aitab kogu tööprotsessi läbi analüüsida. Isegi 20–40% on võimalik mingites ettevõtetes tööviljakust kasvatada, võttes lihtsalt kasutusele automatiseeritud programme, mis optimeerivad kõik töötegevused, liinid, protsessid ära. See on see, mida me teeme. Me majandusministeeriumis seda toetame. 

Tööviljakus kasvab ju siis, kui toode või teenus, mille tootmiseks [või väljatöötamiseks läheb sama palju aega kui mõne teise puhul], lihtsalt maksab näiteks kaks korda rohkem. See on ikkagi seesama teadus‑ ja arendustegevuse järjepidev toimetamine rakendusuuringute programmi ja keskuse kaudu, koostöös ülikoolidega. Tööviljakus kasvab ka siis, kui meie müüdav toode on lihtsalt nii palju kallim. Ehk siin on jutt ekspordist. See on seesama ekspordi tegevuskava. Te väga õigesti seda mainisite. Kui küsida, kuhu näpp peale panna, kus on viimastel aastatel tõesti raske olnud, siis see on olnud see, et meil välisnõudlus kukkus väga ära. 

Ma just tulin Soomest, enne mainisin seda. Soomes, pean kahjuks ütlema, on olukord keerulisem kui meil. Aga te väga õigesti mainisite, et kui Soomel läheb kehvemini, siis on väga raske saavutada, et meil väga hästi läheks. Õnneks on Soome ka taastumas, [majandus on seal] kasvamas. Täna kell kaks kohtun Rootsi kaubandusministriga. Rootsil läheb natukene paremini, nemad on kiiremini taastumas. Sealt peaks ka meie taastumine tulema. 

Järgmine samm on see, et me peame eksporditurge mitmekesistama. Ma olen igal pool rõhutanud, et Saksamaa valitsus plaanib järgnevatel aastatel peaaegu triljon eurot – 1000 miljardit, ütlen seda, et see suurus oleks üldse arusaadav – investeerida enda majandusse, infrasse. Eesti ettevõtjad peaks seal rohkem osalema. See on seesama tööstuse digitaliseerimine, automatiseerimine ja oma toodete pakkumine. Väga suur turg on Prantsusmaa. Ma tean, et isegi tollimaksude kiuste on Eesti ettevõtjad ka Ameerikas oma kohalolu suurendanud. Me peame mitmekesistama oma eksporditurge. Nagu vanarahvas ütles, et ära hoia kõiki mune ühes korvis. See on selline süstemaatiline tegutsemine. Meie saame luua keskkonna, aga ettevõtja peab ise oma lõpliku otsuse tegema, investeerides teadus‑ ja arendus[tegevusse], investeerides eksporti.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister, tänan suurepärase ettekande eest! Aga mõned momendid. Te tõite välja noortega tööturul tekkinud probleemid, millele tuleks tähelepanu pöörata. Teine grupp, kes vajab ilmselt tähelepanu, on 55+, vanemaealised. Kuigi nende tööhõive on tänu osaajaga tööle ja kõigele muule kasvanud, aga see tähendab jätkuvat ümberõpet, ja need probleemid on olemas. Ma usun, et ka see meile vastuvõetav paindlike töövormide levimine või võimaldamine parandab nende kaasamist, just spetsiifiliste oskuste mõttes. 

Aga ma tahan küsida veel seda. Te rääkisite ka multifunktsionaalse halli ehitamisest ettevõtluse või teenuste mitmekesistamiseks. Mida te räägite selle kohta? Mis tegevused on juba tehtud? Kuidas on …

Teie aeg!

Aitäh! Ma alustan viimasest küsimusest. Ma olen ka turismiminister. Turismisektor on hästi pikalt rääkinud, et meil võiks olla multifunktsionaalne konverentsikeskus. Aga ma olen ausalt öelnud – me siin pikalt rääkisime ka riigi rahast, ma just alles hiljuti andsin rahvusringhäälingule sel teemal intervjuu –, et riigil täiendavat raha ei ole, ütleme ausalt ära. Kus aga riik või kohalik omavalitsus saab aidata? Kõige lihtsam näide on seesama. Pikalt on räägitud selle [keskuse] linnahalli juurde või asemele tegemisest. Riik saab aidata asjaajamisega, loastamise lihtsustamise ja planeeringutega. Kui potentsiaalne välisinvestor või keegi erainvestor Eestist on olemas, siis saab riik kinnitada, et see on tema jaoks prioriteet. Ma olen öelnud ka turisminõukojas, kus me turismiliitude ja eriala esindajatega kokku saame, et kahjuks riigirahanduse jaoks keerulises olukorras, kus väga palju [raha], üle 5% [SKP‑st], läheb riigikaitsesse, seda täiendavat raha lihtsalt ei ole kuskilt võtta. Aus on alati välja öelda, milline see olukord on. 

Küll aga, kui saab kuidagi muud moodi aidata – sellesama kiirendamise, lihtsustamisega, vajaduse korral investoritele kindlustunde andmisega –, siis ma arvan, et ka Tallinna linn peaks tõsisemalt ja konkreetsemalt selle ette võtma ja vaatama, kas ta saab seal midagi teha või ei saa. Enne COVID‑it olid konkreetsed mõtted. Ma tean, et eelmine linnavalitsus toimetas seal midagi. See on see, mida ma mõtlesin. See annaks äriturismile [hoogu]. Põhjus, miks see on turismivaldkonnale oluline, on see, et ärituristid jätavad sihtriiki omajagu rohkem raha, kui jätavad tavaturistid. Äriturismi edendamine on kindlasti turismivaldkonna lisandväärtuse kasvatamiseks fookuses, aga kahjuks meil täiendavaid eurosid ei ole. 

Mis puudutab paindlikku töölepingut, siis te mainisite õigesti, et paindlikud töölepingud on mõeldud ka nendele inimestele, kes on saanud pensioniealiseks, tahaksid edasi töötada, aga võib-olla tervis ei ole päris selline, et iga kuu ja nädal kindla fikseeritud tundide arvuga töötada. Nad tahaks panustada, tahaksid olla aktiivsed, tahaks natukene lisaraha teenida. See annabki võimaluse tööandjal ja töötajal kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil selles paindlikult kokku leppida. See on hästi oluline. 

Ma enne rääkisin töötukassast. Üks eesmärk on noored ja teine strateegiline eesmärk ongi just seesama: vananenud haridusega – hästi ammu on koolis käidud – inimeste potentsiaalne ümber‑ ja täiendõpe, et nad saaksid kõrgema palga peale, kui nad seda soovivad, või vähemalt oleksid tulevases tööelus konkurentsivõimelised. 

Me oleme hästi palju kuulnud PISA testidest, mis meie noorte [teadmisi] mõõdavad. On olemas ka PIAAC testid, mis mõõdavad üldiselt inimeste kompetentsi ja erinevaid oskusi. PIAAC testidest tuleb välja, et meie eakamate ja noorte oskustes kasutada infotehnoloogilisi vahendeid on suur vahe, mis on isegi kasvamas. Meil on eraldi fookus sellel, et vanemaealistel oleks täiendõpe just IT-alal, et nad õpiksid neid vahendeid esmatasandil kasutama. Me teame, et praktiliselt igas töökohas peab mingil määral arvutit kasutama. Suuname neid [täiendõppesse], et nad püsiksid tulevikus ka sel alal konkurentsis.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, ma liitun kolleegide tänusõnadega sisuka ja optimistliku tulevikuvaate eest. Aga minu küsimus puudutab lähitulevikku. Nimelt, järgmisel aastal kaob inimeste sissetuleku kasvu ahistav maksuküür, kuigi selle loojad väga entusiastlikult seda kaitsevad. Lisaks sellele jääb ära tulumaksu tõus ega tule ettevõtete kasumi maksustamist. Kuidas need maksumuudatused mõjutavad majandust ja kuidas need seeläbi mõjutavad inimeste heaolu?

Aitäh! Väga hea küsimus. Need mõjutavad väga hästi, ilmselgelt. Kuna maksupoliitika on rahandusministri ja Rahandusministeeriumi valdkonnas, siis ma sellest siin ei [rääkinud]. Aga kui ma käin ettevõtjate juures, siis ma alati mainin maksusüsteemi. Oot, ma mõtlen, kas 11 või juba 12 aastat on Eesti maksusüsteem OECD kõige konkurentsivõimelisem. Ühesõnaga, see näitab, kus me oleme. Me oleme just võrreldes naabritega väga konkurentsivõimelised ja selle konkurentsivõime nurgakiviks on tegelikult seesama, et meil ei ole ettevõtete traditsioonilist tulumaksu. Kui ettevõte tahab investeerida kasumi oma inimestesse või tootmisliini, tahab mõelda ekspordi peale, siis ongi mõistlik, et me anname talle võimaluse seda kapitali kasutada ja kasvada. Selle tõttu, et see 2%‑line traditsiooniline tulumaks ära jäi, tekkis rahaline võit, aga ma arvan, et see on ka seesama konkurentsivõime küsimus. 

Mis puudutab eraisikute tulumaksukoormuse langust, siis jah, siin on hästi palju kogu aeg hirmutatud. Esiteks, meie maksukoormus on üldiselt Euroopa Liidu keskmisest tunduvalt madalam, alustame sellest. Järgmisel aastal see langeb. Tõesti, kui eraisikule, kui keskmist palka saavale inimesele tuleb netopalgana 13. palk lisaks, üks kuupalk tuleb lisaks, siis see suurendab tarbija kindlustunnet, tänu millele, ma loodan, suureneb ka sisenõudlus, mis omakorda kasvatab majandust. See on selline lumepalliefekt. Sinna juurde see, nagu ma ka kirjeldasin, et ettevõtjad on tänu euribori langusele ja [olukorra] stabiliseerumisele otsinud välja erinevad investeerimisprojektid, kodulaenuturg kasvab. See on ülioluline tõuge majanduskasvule nii lähiaastatel kui ka tegelikult pikemalt. Nii et majandusminister juba tükk aega tagasi, kui see arutelu algas, julgelt tervitas tulumaksu tõusu ärajätmist ja tööjõumaksude langetamist, mis järgmisel aastal juhtub. Nii et selles mõttes on see väga hea ja see aitab majanduse kasvule väga hästi kaasa.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ja veel austatavam minister! Suurepärane, särtsakas ja sisukas esinemine. Aga ma lähen riigikontrolör Janar Holmi eileõhtuse aruande juurde, mis oli mõnevõrra kriitiline, nagu Riigikontrolli aruanne ikka peab olema. Ta juhtis tähelepanu sellele pikaajalisele plaanile 2035. aastani. Mulle väga pikk plaan isiklikult meeldib, (Erkki Keldo naerab.) see on ülioluline, aga maailmas on toimunud suured muudatused, näiteks sõda Ukrainas ja autoritaarsete režiimide rivistumine Venemaa selja taha. Kas me selles valguses ei peaks seda pikaajalist strateegiat ümber vaatama? Sest isegi Euroopa Liit on muutnud oma lähenemist. Ma rõhutan, et mitte ainult Mario Draghi raport ei ole oluline, vaid oluline on ka Sauli Niinistö raport, mis räägib …

Teie aeg!

… valmisolekust sõjaliseks ja tsiviilkriisiks. Vabandust!

Aitäh! Ma seda natuke ka enne puudutasin. Ma olen selles mõttes teiega nõus. Ma arvan, et väga mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, on juba oma fookust muutnud. Enne täiemahulist Ukraina sõda oli meil olemas kaitsetööstus, kaitsetööstusklaster toimetas, aga selgelt väiksemas mahus. Praegu on meie üks suuri poliitilisi, ja ma arvan, et ühiskondlikke prioriteete koos sellesama kaitseinvesteeringute või ‑kulude kasvuga vähemalt 5%‑ni kaitsetööstuse väga kiire väärtuskasv nii mahus kui ka lisandväärtuses. Koostöös kaitsetööstuse liiduga oleme kokku leppinud, et kui kõik need tegevused saavad tehtud, siis nende käibe kasv võib 2030. aastal jõuda juba lausa 2 miljardini. Ehk kaitsetööstus on kindlasti Eesti pikaajalise konkurentsivõime vundament, üks alustaladest. 

Enne kolleeg Peeter Ernits siin küsis, miks ühte või teist ei ole tehtud. Ma ütlen, et eks ajad olidki teised, nüüd on ette võetud ikkagi väga konkreetselt bürokraatia vähendamine, planeeringute kiirendamine, majanduse konkurentsivõime. Mitte ainult Eesti valitsuse tasandil, aga ka Euroopa tasandil on see fookusesse võetud. Eks seda tulebki rääkida, tulebki selgitada, kus on kitsaskohad, kust midagi edasi ei liigu. Kui ajad on keerulised, nagu mulle meeldib öelda, siis tulebki prioriteete sättida. See muutus on tulnud. Kas piisavalt kiiresti, selle üle saab alati diskuteerida. 

Toon sellesama näite, et me rääkisime siin mõni aeg tagasi planeeringutest. Ühtpidi kõik räägivad, et planeeringud on murekoht. Kolleegid EKRE‑st jõudsid hoopis järeldusele, et seal kuidagi tegeletakse tuulikutega. Ma ütlen, et tuleb alati rahulikult selgitada ja vaadata, kas need eesmärgid, millest räägitakse, on ühised, ja kas need on ikka lõpuni ühised. Kas kõik toetavad planeeringute kiirendamist? Minu teada, vähemalt selles formaadis, kolleegid siin paremal pool ei toetanud. Nii et sõnades me oleme kõik mihklid asju tegema, aga kas tegudes ka? Eks seda näitab aeg.

Tiit Maran. 

Aitäh! Härra minister, ma kuulasin huviga teie ettekannet. Aitäh selle ettekande eest! Proovisin sellest leida mõnegi viite keskkonna ja keskkonna kestliku kasutamise aspektile majanduse ja eriti majanduskasvu võtmes. Ma ei pannud seda vähemalt tähele. Vabandust, kui see oli kuidagi salakavalalt sinna ära peidetud! Eriti [ootasin] just seda, et meie majandus peaks arvesse võtma keskkonnareaaliaid ja pikaajalisi reaaliaid. 

Kas see tähendab, et keskkond ja keskkonnaressursside kestlik kasutamine majanduses on teie arvates sedavõrd väheoluline, et seda pole vaja isegi kõnes mainida? Seda enam, et praegune kõne oli tugevas kontrastis teie [erakonna] peaministri kunagise loosungiga, et majandus peab jääma looduse etteantud piiridesse. Sestap ka küsimus, kas te ei pea keskkonna kestlikkuse säilitamist majanduse arengu puhul oluliseks. Kui nii, kas te olete siis oma [erakonna] peaministriga selles küsimuses erinevatel arvamustel või kas teie hinnangul Kristen Michal toona oma seisukohtadega eksitas rahvast?

Aitäh küsimuse eest! Kuna antud ettekande formaat on selgelt seotud "Eesti 2035" arengusuundadega ja seal on igale ministrile ette nähtud konkreetsed arengusuundade vastutusvaldkonnad, siis ma pean nendest lähtuma. Kõigist nendest, mis on nii-öelda raamarengusuunad, ma ka lähtusin. Mis puudutab keskkonnakaitset, siis see on lihtsalt teise ministri vastutusvaldkonnas. 

Ma toon näite. Siin ka küsiti selle kohta, et hästi paljus on [majanduse areng] seotud energeetika, tööstuse ja üldse ettevõtluse sisendiga. Kolleeg Anti Allas küsis ju IT kättesaadavuse kohta, interneti kohta. See on samamoodi hästi oluline. Aga ma ei saa siin kogu maailma kirjeldada. "Eesti 2035" on selgete raamidega ja mina pean teile pidama kõne sellest, mis on minu vastutusvaldkonnas.  

Teile vastuseks ütlen, et pean väga oluliseks keskkonnasäästlikkust ja keskkonna pikaajalist vastupidamist, sest ilma puhta keskkonna, looduse ja veeta ei ole jätkusuutlik ka ettevõtlus ega majandus. Aga ma ei vastanda neid, ühte teisele. See ongi see, mida ma ka enne kirjeldasin. Ilmselgelt liiga palju vastandatakse. Ma olen algusest peale öelnud, et mis puudutab näiteks erinevaid keskkonnaeesmärke, siis need peavad olema tehnoloogilise arenguga kooskõlas, sest ei saa olla ühte ilma teiseta. Ma ei vastandu ka kuidagi peaminister Kristen Michalile. Need [teemad] on üliolulised. Me peame vaatama oma keskkonda, sest elukeskkond tulevikus ja praegu on osa konkurentsivõimest tervikuna. Selles mõttes ei tasu siin kindlasti vastandada. 

Pigem tuleb vaadata – seda tänane energeetika‑ ja keskkonnaminister ka teeb –, kuidas paketeerida kokku konkurentsivõime, kuhu asetuvadki elukeskkond, ettevõtluskeskkond ja looduskeskkond. Ärme vastandame neid, vaid leiame lahendused! 

Ma tean, et kindlasti tuleb hästi tuline vaidlus, kui siia tulevad metsaseadus ja looduskaitseseadus. Aga ma arvan, et lõppkokkuvõttes selline vaidlus, kus on ainult emotsioonid ja väga vähe fakte, kedagi uhkeks ei tee. Kui me saaks paika mingid raamistikud, siis me annaks inimestele kindlustunnet, et seal, kus me kaitseme loodust – muide, meil on [kaitstavaid loodusobjekte] võrreldes naabritega protsentuaalselt tunduvalt enam, see on fakt, ma tegin selle endale selgeks –, me teeme seda täie pühendumusega. Aga teistpidi, nagu ma ütlesin, puidusektor on tänase seisuga Eestis kõige rohkem lisandväärtust loov sektor. [Koos seotud töökohtadega] on seal töökohti mitmekümnetes tuhandetes, sellel valdkonnal on ülipikk ajalugu. Proovime leida ratsionaalse lahenduse, normaalselt ja viisakalt debatti pidades. Aga mind ei kuule kindlasti ütlemas, et elukeskkond või looduskeskkond ei ole oluline. On oluline, väga oluline on, aga me peame suutma mõlemaga tegelda. 

Anti Haugas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Paljude eesmärkide saavutamisel on väga oluline tööstuse areng, automatiseerimine. Et oleks võimalik areneda ja automatiseerida, on üks suurimaid väljakutseid see, kui lihtsaks on võimalik teha tööstuse taristu arendamine. Näiteks, kui on vaja rajada uus tootmine või laiendada tootmist, siis seda peaks saama teha võimalikult kiiresti, aegsasti, ajatõhusalt ja olla selles kiiremad kui konkureerivad piirkonnad või riigid Euroopas. Millised on need plaanid või mõtted, kuidas veel lihtsustada tööstusalade arendamist Eestis lähiaastatel ja ka pikas plaanis?

Aitäh küsimuse eest! Nagu siin korra juba sai mainitud, punkt üks on kõik, mis puudutab planeeringuid. Teine on tegelikult loastamine, mis otseselt ei ole majandusministeeriumi all, aga me teeme tihedat koostööd Kliimaministeeriumi ja energeetikaministriga, et see tööstuses samamoodi tekiks. Hästi suur roll on kaitsetööstusel. Kaitseminister on teinud täitsa eraldi kaitsetööstuspargid, kus riik planeerib ja teeb erinevaid eelmõjuhinnanguid nii palju ära, kui on võimalik, et põhimõtteliselt, kui ettevõtja tuleb, ta saaks hakata võimalikult kiiresti, peaaegu kohe sinna kaitsetööstusparki ehitama uusi tootmisi, tehaseid. 

Seesama, et mitte kuskile mitte midagi ehitada ei tohi, samas me tahame saada majanduskasvu, kõrgemaid palku – see vastandumine tuleb ära lõpetada. Tuleb viisakalt ja ausalt inimestega, kogukondadega rääkida, mis tuleb ja kuhu tuleb. 

Selleks, et see pikaajaline teadmine oleks paremini olemas, on vaja kahte asja. Eestis, muide, on väga palju tööstusalasid. Me kaardistame need kõik ära, et kui investor tuleb kas Eestist või välismaalt, siis ta kohe näeks, kus on olemasolev potentsiaalne tööstusala. Me tahame samamoodi suuremaid tööstusalasid kergelt eelisarendada, et me suudaksime mingid planeeringud riigi poolt ära teha, võib-olla ka loastamise või keskkonnamõjude hindamise, et ei tekiks vastasseisu kogukondade ja [tekkivate] töökohtade vahel. See ei ole kellelegi kasulik, sest kui ei ole tasuvaid töökohti, siis on inimestel väga raske [kaugematesse] regioonidesse elama jääda. 

Ma juba mainisin, et pikemas vaates on tulemas üleriigiline planeering "Eesti 2050", kus võiks paika panna, ma ei tea, transporditaristu, trassid, [raudtee], maantee, selle, kus on elamualad, kus on rohealad, kus saad käia laste ja koertega jalutamas, loodust nautimas, aga kus on tööstusalad, kus toodetakse energiat, luuakse töökohti. See kõik peab olema tasakaalus. Me proovime seda konfliktset olukorda lahendada sellega, et me anname inimestele adekvaatset, ausat ja argumenteeritud infot. Te väga õigesti [ütlesite oma küsimuses], et kui seda arengut ei tule, siis ei tule ka majanduskasvu, paremaid elutingimusi ega kõrgemat palka regioonides. See kõik on omavahel seotud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Sa oled energeetika vallas ikka jätkuvalt täiesti eksiteel. Sa inspireerisid mind, kui sa rääkisid, et paneks juurde rohkem juhuenergeetikat, siis saaks odavama hinna.

Ei öelnud midagi sellist!

Vaata maailma, korrelatsioon on seal hästi tugev. Seal, kus on rohkem tuule‑ ja päikeseenergeetikat, on elektri hind kallim. Vaata seda graafikut! See korrelatsioon on nii tugev, et on põhjust kahtlustada põhjuse ja tagajärje seost.  

Mõtle Saksamaa peale, kes on olnud juhuenergeetika arendamises esirinnas. Saksamaa praegu kiiresti deindustrialiseerub. Kui sa ütled, et see on sõja pärast ja Vene gaasi pärast, siis sa ise tunnistad sellega, et tegelikult on fossiilne [kütus] konkurentsivõime alus. Nii et mõtle läbi, mis sa ütled.  

Lisaks, sinu enda erakonnakaaslase juhtimisel koostatud riigikaitseraport räägib üsna tõsiselt sellest, milline julgeolekurisk nii energiajulgeoleku kui ka riigikaitselise julgeoleku mõttes on juhuenergeetika arendamine.  

Mul selles mõttes küsimust ei olegi, aga mul on palve. Sa ütlesid kolleeg Maranile, et sa selle looduskaitseasja tegid endale selgeks. Kui sa nüüd lõpetad siin tänaseks ära, siis mine hakka seda energeetikaasja endale selgeks tegema, tee see selgeks. Järgmine kord saame juba mõistlikku juttu ajada.

Teie aeg!

Hea kolleeg Rain! Alati mõõdukalt humoristlikud küsimused. Mõnikord ei ole ka küsimust. 

Aga eks te ka siin üritate avalikkust natuke eksitada. Selles mõttes, et esiteks, ma seda ei öelnud, vaid ma ütlesin, et Eesti on viimastel aastatel olnud üks kiirema kasvuga [riike] taastuvenergia osakaalu poolest. (Vahelehüüe.) Jaa, ja pikemas vaates toob see koos mõistliku juhitavate võimsuste osakaaluga, koos lühikese ja pikaajalise salvestusega kõige taskukohasema hinna eratarbijale. Kui kohtud mõne välisinvestoriga, siis kuuled, et nende jaoks on äärmiselt oluline, jah, et oleks võimalikult konkurentsivõimeline hind, aga nad tahavad ka rohelisi sertifikaate. 

Ma tean, Rain, sa oled põlevkivimees ja sulle meeldib [mõelda], kuidas kunagi oli. Aga aus vastus on see, et meeldib, Rain, see sulle või mitte, tulevikus kõik niikuinii muutub. Tulevik on nende päralt, kes on valmis selle muutusega kaasa minema, kes on valmis läbi mõtlema, kuidas me sellest tulevikumuudatusest kõige rohkem võidame. 

Toon näite sellest ajast, kui mina olin väike poiss, 1990‑ndatel ja 2000‑ndate alguses. Tegelikult ma tean, et sa lõpuni seda kõike ei usu, mida teie erakond üritab väita. Kui selline mentaliteet oleks olnud näiteks IT kasutuselevõtu ajal, et see on midagi hirmsat ja uut, mis asendab paberit, siis selle edulooni, millest me majanduses räägime, kuidas meie IKT-teenuse eksport on meeletu, seal on kõrged palgad, on väga palju automatiseerimist, meil on ikkagi täiesti maailma tipptasemel digiriik, me ei oleks jõudnud. Ma olen alati öelnud, et mingeid absurdseid eesmärke lihtsalt eesmärkide pärast ei tasugi seada, vaid tehnoloogia arengu kaudu konkurentsivõime kasv on see, mida väike riik endale saab lubada. 

Mis puudutab energiamajanduse arengukava – see tuleb, seda just tutvustati meile, nii et olen selle endale selgeks teinud –, siis seal on eesmärgiks pandud kõikidele tarbijagruppidele konkurentsivõimeline lõpphind, võrreldes ka Skandinaaviaga. Sinna on sisse pandud ka energiaportfelli mitmekesisus. 

Ma ei too seda Saksamaa näidet, ma toon sulle – ma ei tea, kas see näide meeldib sulle rohkem või vähem – Hiina näite. Teile ka meeldib kogu aeg rääkida, kuidas seal põletatakse sütt, mis on faktiliselt õige, aga nad on riigina ka kõige suuremad taastuvenergiasse investeerijad. Sa noogutad ja sa tead seda (Vahelehüüe.), me oleme sellest varem rääkinud. Nemad saavad ka aru, et tulevik ei ole söe põletamises. Tulevik ja majanduse konkurentsivõime on rohelises energias, mõistlikus tasakaalus erinevate juhitavate võimekustega: lühiajaline või pikaajaline salvestus või muud juhitavad võimsused.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mitmed kolleegid, eriti Reformierakonnast, on tundnud heameelt teie entusiasmi ja rõõmsameelsuse üle. 

Kas sina ka? 

Mina võiksin ka rõõmustada, kui sellel oleks mingigi seos Eesti majanduse hea käekäiguga, aga kui ma vaatan Eesti majanduse käekäiku ning teie ja teie kolleegide rõõmsameelsust, siis ma ei näe siin otsest seost ega ole ka veendunud, et oleks mingit teaduslikku tõestust selle kohta, et ministri entusiasm ja rõõmsameelsus majanduse [käekäigule] kuidagi kaasa aitaks. 

Aga mul on küsimus suurinvesteeringute kohta. Kolm nendest on nüüdseks alguse saanud. Ma loodan, et midagi on veel torus. Hea oleks, kui te saaksite meiega jagada, milliseid suuri investeeringuid kas lähi- või mingisuguses meile arusaadavas tulevikus planeeritakse. 

Aitäh! Teaduslikus mõttes olen ma teiega sada protsenti nõus, et positiivsus otseselt kuidagi lõpuni majanduskasvu ei korreleeru. Küll aga on olemas majanduslik teooria, mida ma enne ka viisakalt mainisin, et ebakonstruktiivne pessimism – kuna majandus on elav organism – viib tarbija kindlustunnet alla, viib üldist ühiskondlikku kindlustunnet alla ja sellel on pikemaajaliselt negatiivne mõju majandusele. Muide, et keegi ei hakkaks jälle segast ajama, siis [mainin, et] seda ei öelnud mina, vaid ühes paneelis koos minuga olnud professor Urmas Varblane. Aga teooria kehtib kõigi kohta, nii et ärge muretsege. 

Võib-olla teine koht, kus see, ma ei tea, minu optimism või positiivsus reaaleluliselt kuhugi jõuab, on just needsamad konkreetsed algatused ja teod, mis on aastaid ja aastaid olnud tegemata. Ka Isamaa oli praktiliselt kõikides nendes valitsustes, aga need teod jäid tegemata. See puudutab suurinvesteeringute meedet, planeeringute kiirendamist, bürokraatia vähendamist, tööõiguse kaasajastamist. Ühesõnaga, neid tegevusi on veel ja need on need asjad, mille abil saab päriselt majanduskasvule hoogu anda. 

Priit, sa kahjuks ei kuulanud mu kõnet. Võib-olla siiski kabinetis kuulasid. Ma alustasin sellest, et minu mantra on alati olnud, et riik ega valitsus majandust ei juhi ega peakski juhtima. Meie ülesanne on luua see keskkond, kus ettevõtjal oleks võimalikult hea tegutseda ja ta peaks võimalikult vähe ebaotstarbekate asjadega tegelema. See on prioriteet. 

Need on need algatused. Ma ei tea, kas minu positiivsuse või lihtsalt pealehakkamise tõttu, aga need on need algatused, millega ma olen natuke üle aasta saanud toimetada. Ma julgen öelda, et seda on rohkem kui viimase mitme-mitme aasta jooksul üldse tehtud oli kogu ministeeriumi peale. 

Aga tulles suuremahuliste investeeringute juurde, mille kohta oli küsimus, siis esimesed kolm on kokku lepitud või juba olemas. On hästi oluline rõhutada, et see riigi toetus tuleb alles siis, kui erainvestor on oma investeeringud ära teinud. Ehk riigi risk on tehtud minimaalseks. Kolm [investeeringut] said positiivse otsuse, esimeses ringis oli eelnõustamisel kümme. Ilmselgelt ei ole mul tulenevalt ärisaladusest voli ülejäänud seitset öelda. Aga kuna huvi oli suur ja me nägime, et nii suure ehk vähemalt 100-miljonilise investeeringu puhul see ettevõte, kes vajab ju väga suure rahakotiga erainvestorit, vajab ka oma äriprotsesside läbimõtlemist ja turuanalüüsi, siis me oleme teinud niimoodi, et tulevikus on see meede jooksvalt avatud. Küsimus ei ole see, et kes ees, see mees, vaid kui sul on konkurentsivõimeline projekt, saad minna kohe EIS‑i eelnõustamisele ja enda asjad läbi mõelda. 

Ma loodan, et tulevikus tuleb neid [investeeringuid] veel. Ei oleks suur üllatus, kui mõni nendest oleks kaitsetööstuse ettevõtte [investeering], mis on olnud ajastu märk, aga ma arvan, et võib-olla mingid [investeeringud tulevad ka] puidusektorisse või energiasektorisse. Need on väga kapitalimahukad investeeringud. Selle investeeringu teine pool on see, et see peab olema ka kõrge lisandväärtusega ehk eksportiv [ettevõte], tuleb luua kõrge lisandväärtusega töökohti. See on see raamistik. Aga see [meede] on jooksvalt lahti. Ma loodan, et mingi aja jooksul me näeme ka neljandat, viiendat ja nii edasi [investeeringut].

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Kõigepealt mõned kommentaarid. Te mõni hetk tagasi ütlesite vastuseks kolleeg Rain Eplerile, et paratamatult peab muutustega kaasa minema, meeldib see meile või mitte. Ma väidan vastu: ei pea tingimata muutustega kaasa minema. Vastupidi, ratsionaalne inimene peab alati hindama, milliste muutustega on mõistlik kaasa minna ja millistega mitte. Vastasel juhul oleks võinud ka 1940. aastal öelda, et noh, midagi pole teha, maailm muutub, kommunism on tulevik, sellega tuleb kaasa minna. Nii ei ole. Samamoodi on see Euroopa Liidu elluviidav rohepöördeprogramm mõistusevastane ja perspektiivitu ning sellega ei tohiks kaasa minna, sest vastasel juhul me lihtsalt laseme iseendale jalga. 

Teiseks, te ütlesite, et positiivset mõtlemist on rohkem vaja, enesekindlust, võitjamentaliteeti on rohkem vaja. No need asjad ei aita meid, kui objektiivselt võttes on tegemata korrektiivid, mida oleks tarvis olnud teha. 

Aga nõustuda saab sellega, et alati on aus välja öelda, mis see reaalne olukord on. Eile õhtul me siin riigikontrolöri esitluses kuulsime, et reaalne olukord on väga hull. Oleme juba pikalt ja ulatuslikult üle oma võimete elanud. Rohepööre, Ukraina relvastamine, oma kaitsevõime hüppeline tõstmine, Rail Balticu ehitamine – igalt poolt on raha puudu. 

Aga minu küsimus teile – vabandust, et ma ületasin natuke aega – seisneb selles, et ma ei kuulnud teie ettekandes, et te oleksite pööranud tähelepanu rahvastikukriisile. Millised on meie majanduse väljavaated, kui me ei suuda ületada tõsist rahvastikukriisi?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust, ma proovin kõigile vastata. Ma alustan viimasest. Siin mitu kolleegi küsisid IT kohta, üks kolleeg küsis keskkonnakaitse kohta. See formaat siin praegu on "Eesti 2035" ning igal ministeeriumil ja ministril on oma mõõdikud, mille peale peab see kõne olema üles ehitatud. IT on hästi oluline, IT areng, interneti kättesaadavus on hästi oluline ettevõtluse jaoks. Küsiti ka energeetika ja keskkonnakaitse kohta. Aga need on lihtsalt teiste ministrite vastutusvaldkonnas, nagu ka perepoliitika. Lihtsalt ei oleks hea tava, kui ma enda kõnes – tegelikult on mulle antud ette selge raam, mida ma pean teile, Riigikogule, tutvustama – liiguksin teiste [ministrite] valdkondadesse. See oleks teise ministri kõne. Kui ma ei eksi, siis sotsiaalminister Karmen Joller käis siin natuke aega tagasi. Ma ise ei jõudnud seda kuulata, aga ma eeldan, et ta seal seda ka mainis. See on lihtsalt objektiivne … (Vahelehüüe.) See on küsimus, aga täna on nii, et see on see raam, millest lähtudes ma lugupidavalt Riigikogu ette tulin, kuna see oli mulle kohustuseks tehtud ja ette antud. 

Ei, ma ei mõelnud seda selles mõttes, et tuleviku muutustega tuleb paratamatult kaasas käia. Vastupidi, ma mõtlesin, et pigem on nii, et kui on tulemas mingid muutused, mis on kas positiivsed või negatiivsed, siis tuleb mingid asjad ümber mõelda. Aga minu roll oli just see – ma tõin selle IT arengu näite –, et võivad olla mingid arendused, mis annavad meile võimaluse [saada] konkurentsieelist. 

Nagu ma kolleeg Maranile vastasin, mina ei vastanda puhast loodust, puhast vett ettevõtlusele ja konkurentsivõimele. Samas ma rõhutan, et mulle ei meeldi ka lihtsalt õhust võetud eesmärgid. Mina olen alati toetanud seda, et kui on ka mingid keskkonnaeesmärgid, siis need peavad olema kooskõlas tehnoloogia arenguga, meie konkurentsivõimega. See ei ole vastuoluline. Ma tean, et on hästi lihtne minna seda teed, et need on lõpuni vastuolulised, aga ei ole. Üldiselt tehnoloogia arengu, uuenduse, progressiooni kaudu tuleb efektiivsuse kasv. Samamoodi ei ole ju kuidagi vaja vastustada seda, et sul on korteri kommunaalkulud madalamad, kui sa teed ära renoveerimise ja nii edasi. Jah, see nõuab ressursse, aga see tulebki läbi rääkida. 

Ei olnud otseselt küsimust, aga oli viide [riigi]kontrolörile. Ma olen ka sellest rääkinud. Ma tean, et keegi seda jälle [kuulata] ei taha, see on teile, Isamaale, ja Keskerakonnale, ebameeldiv. Alates 2017. aastast kulutati kõik reservid ära, siis kui majandus headel aegadel kasvas. Nüüd ongi keeruline. Me juba tol ajal ütlesime, Eesti Pank ütles, et ühiskonnas tulevad alati erinevad kriisid, aga te kulutate headel aegadel reservid ära. Mitte ühtegi struktuurses ülejäägis eelarvet ei tehtud. Enne COVID‑it jõudis teie kolleeg Martin Helme – ma loodan, et ma nüüd faktidega ei eksi – [riigieelarvega] üle 5%‑lisse defitsiiti. Lihtsalt, pärast meid tulgu või veeuputus. Nüüd, kui me paneme 5% [SKP‑st] riigikaitsesse, on defitsiit isegi madalam. 

Mulle lihtsalt ausalt öeldes ei meeldi see, et oi, mis te nüüd siin teete. Tule taevas appi, ega elu Eestis täna ei alanud. See rahaline ülekulutamine, see jama, mis kokku keerati – kõik kumuleerub. See mulle ei meeldi. Ma ütlen, et kindlasti ei ole ma õnnelik, et täna on defitsiit 4,5%. Kindlasti järgnevatel aastatel, kui kaitseinvesteeringud hakkavad sealt välja kuluma – praegu on ju investeeringute mahu [kasv] väga kiire –, siis tuleb ka defitsiiti maha võtta. Aga see jutt, kuidas te järsku ärkasite, et ups, kuhu nüüd riigieelarve või rahandus liigub … Mida te tegite viis-kuus aastat? Mitte ainult teie, vaid kõik! Teie see ei olnud, vabandust! Ma lihtsalt igaks juhuks rõhutan ka stenogrammi jaoks, et mitte teie isiklikult, vaid erakond. Rahandus oli teie [erakonna] vastutusvaldkonnas. Isamaa on praktiliselt kõikides nendes valitsustes olnud, kus [kehtestati] seesama maksuküür. Nüüd ei teata midagi sellest, kust see tuleb. Noh, see on absurd! Vabandust!

(Hääled saalis.) Aitäh! Minister ütles, et ta rahandusdebatti ei lasku. (Minister täpsustab.) 

Läheme järgmise küsimuse juurde. Aleksandr Tšaplõgin.

Aitäh! Lugupeetud minister! Riigieelarves on ette nähtud mingisugune hiigelsumma abi andmiseks mingitele ettevõtetele, samas pole keegi näinud nimekirja neist ettevõtetest. Äkki saate meid aidata ja öelda, milliseid ettevõtteid ja millistel tingimustel riik kavatseb toetada.

Aitäh! See on hästi lai küsimus. Erinevaid ettevõtluse toetamise meetmeid on väga palju: digitaliseerimine, automatiseerimine, me aitame isegi Ukrainat Eesti kaitsetööstusettevõtete kaudu. Mul on väga raske praegu vastata. Kui teil on konkreetne meede, mida te teate, siis ma saan sinna sisse vaadata. Ma ei ole isegi selles kindel, sest need võivad olla ka mingid teiste ministeeriumide all olevad toetusmeetmed. Keskkonnainvesteeringute Keskus jagab uute tootmisliinide või automatiseerimise meetmeid. See võib mis iganes olla, ma tõesti ei oska öelda. Kui te täpselt ütlete, mis meede teid konkreetselt huvitab, siis saab ka vastata.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Nii nagu mina aru saan, peaks 2035. aasta plaanidesse mahtuma ka selle valitsuse ambitsioon: kliimakindla majanduse seaduse raamistamine ehk selle mahutamine selle arengukava sisse teatud tegevustega. Ma saan aru, et see hoob, kuidas sellega tegeleda, peaks olema seotud Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi toetusvahenditega. Ehk kapitali kaasamine selles kontekstis on oluline. 

Aga mulle on jäänud selgusetuks, mis see fookus meie majanduse keskselt järgmisel finantsperioodil on. Võib-olla te lühidalt ütlete need kolm asja. Kas see on toiduainesektor, toidutööstuse võimestamine, et me paneme kõrgema omaosalusmäära ja püüame Euroopa sees paremini konkureerida ühtse pindalatoetuse kontekstis? On see digitaliseerimine? Või mis need hoovad selle kliimakindla majanduse raamistuses selle arengukava perspektiivis läbi Euroopa Liidu toetusmeetmete võiks olla?

Jaa, nendin, et konkreetselt see kliimakindla majanduse kava ei ole minu vastutusvaldkonnas, sellega tegeleb energeetikaminister. Ma loodan, et ma kuidagi ei ületa enda volitusi. Ma tean, et ta seda kliimakindla majanduse kava ja neid teekaarte just nende sektoritega, keda see mõjutaks, arutab. Kui jõutakse mõistlikule, tervemõistuslikule kompromissile, siis sellega liigutakse koos edasi. Nagu ma rõhutasin, tänase valitsuse selge fookus on see, et keskkonnakaitse, tehnoloogia areng ja ettevõtluse konkurentsivõime peavad käsikäes käima. 

Mis on järgmise seitsme aasta Euroopa Liidu rahastuse raamistik? Kindlasti on prioriteet number üks kaitsetööstus. Kui me küsime täiendavalt, mis on Eesti riigi majanduse kese, siis jah, on hästi palju valdkondi, kus me toimetame, aga ma olen nõus, et mingi fookuse peab paika sättima. Meie selges fookuses on aina teadmusmahukamad, kõrgema lisandväärtusega ja eksportivad sektorid. Selle tõttu ma mõned kuud tagasi viisin kabinetti ekspordi tegevuskava. Nüüd ma lisan, et ma olen palunud, et ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus vaataks, milline on nende fookus, ja tekitaks ka fookusvaldkonnad. Ekspordi tegevuskavas ongi määratud kaheksa fookussektorit, kuhu tuleks senisest rohkem ressursse suunata: IT-sektor, puidutööstus, merendus, toidu‑ ja joogitööstus, masina‑ ja metallitööstus, kaitsetööstus, rohetehnoloogia ja tervisetehnoloogia. Need ei ole kuidagi nii, et need on tulnud minu suva järgi, et ma mõtlesin, et need tunduvad ägedad. Need on seotud sellega, kui palju on selliseid ettevõtteid, milline on tööhõive nendes valdkondades, milline on lisandväärtus, üldmõju majandusele ja eksport. Ehk need on objektiivselt võetud arvud, mille järgi on võimalik aru saada, et kui me sinna täiendavat ressurssi ja tähelepanu suuname, siis sealt tuleks Eesti ühiskonnale ja maksumaksjale rohkem tagasi, tänu millele meie majandus kasvab kiiremini. See on see fookus, kui te niimoodi küsite.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister, mina väga tervitan teie positiivsust. Ma arvan, et Eesti väga vajab seda ja majandus näitab juba ka, et võib-olla on sellel siiski mõju. 

Küsimus tuleb taastuvenergia kohta. Taskukohane ja puhas energia, nii nagu te olete ka ise siin mitu korda maininud, on oluline mitte ainult kodutarbijale, vaid tõepoolest ka majanduse arenguks. 2024. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, kus tõdeti, et taastuvenergia on niivõrd oluline, et selle puhul on olemas ülekaalukas avalik huvi. Küll aga oleme me nüüd olukorras, kus mitmed kohalikud omavalitsused on pigem allunud justkui ühele häälekale vähemusele, kes on nendele arengutele väga vastu töötanud. Planeeringumenetlustes ei ole veel seda ülekaaluka avaliku huvi argumenti kasutatud. Kas te näete, et see on midagi, mida tuleks teha? Mis on teie arusaam, kuidas me saame taastuvenergia arengut Eestis kiirendada?

Aitäh! Väga õige tähelepanek. Ongi kahju, et kohalikud valimised on nüüd mööda läinud, nagu öeldakse, nagu kits oleks sabaga löönud, ja kui prooviks kodanikuna tagantjärele meenutada, mis olid need positiivsed programmid, mida Eesti inimestele kohalikes omavalitsustes pakuti, siis ega väga midagi meelde ei tule. Tuli hunnikus mingit riigi poliitikat, mis ei ole kuidagi seotud kohalike omavalitsustega, kahjuks. 

Mis puudutab ülekaalukat avalikku huvi, siis selles suunas on ju ka õiguskantsler märgukirja teinud. Ma tean, et osa arendajaid on kohalike omavalitsuste vastu kohtusse pöördunud. Eesti on õigusriik ehk kohus peab andma selge suunise, et kui on alustatud kohaliku omavalitsuse eriplaneeringut või tulevikus detailplaneeringut, ja siis mitte midagi põhjendamata on tehtud otsus selle lõpetamiseks, kas see on õigusriigis päriselt pädev. 

Ma siin enne kolleegile mainisin, et mis puudutab planeerimisseaduse muudatust, siis ma siiski olen sellel meelel, et planeerimine ja planeering on kohaliku omavalitsuse üks olulisimaid tööriistu. See on küsimus ka kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Meil on ka riigi eriplaneeringu võimalus, me peame kindlasti ikkagi ka seda autonoomiat õigusriigis vaatama. 

Aga ma arvan ka, et minu arust tuleks aina rohkem ausalt rääkida. Esiteks, me vajame sisulist debatti, mitte hirmutamist, et, ma ei tea, kogu Eesti pannakse tuulikuid täis, mis on ju absurd. Vabandust! Küll aga vajame me diskussiooni. Kui meil ei ole uut, puhast energiat, kui ei teki töökohti, siis ei ole võimalik, et regioonides inimeste palgad pikaajaliselt kasvavad. Me peame seda ausalt arutama. Sealjuures on olemas kohaliku kasu instrument. Tuleb näidata neid planeeringuid nii, nagu nad on, mitte mingeid esialgseid eskiise, mis on tegelikust planeeringukavandist kordades-kordades suuremad ja millega inimesi hirmutatakse. 

Nüüd, kui see kohalike omavalitsuste [volikogude] valimiste negatiivne tolm on settinud, valitakse omavalitsustes endale uued juhid. Ma tean, et vähemalt 20 omavalitsuses on planeeringud käimas. Me kindlasti ka kirjutame kohalikele omavalitsustele, suhtleme nendega, [et saada teada,] milline on nende edasine olukord, kuidas nemad näevad, kuidas nad saaksid ettevõtluskeskkonda arendada, kui nad tahavad sinna saada täiendavaid töökohti. Kas see on mingi tootmisvõimsus ja kui ei, siis milliseid lahendusi nad näevad. Aga see on kindel, et kui me mitte midagi ei tee, kui me mitte midagi ei arenda kohalikus omavalitsuses, ei tuuleenergiat, ei ettevõtlust, ei loo töökohti, siis kindlasti seal majandus ei kasva ja elukeskkond ei parane. 

See on hästi tundlik teema ja ma arvan, et meie kõigi ülesanne ongi pidada sisulist, viisakat, argumenteeritud debatti. Ma väga loodan, et inimesed, kes valiti kohalikesse volikogudesse, käituvad oma südametunnistuse järgi, [arvestades] kogukonna heaolu tervikuna, mitte seda rändtsirkust, mis tihti üle Eesti käis ja inimesi asjatult hirmutas. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te üritasite varasemalt väita, justkui majandus ei sõltuks kuidagi inimestest, et see on hoopis eraldi teema, see teid ei puuduta, see rahvastikukriis. Kas te oskate öelda vähemalt seda, kui palju vähem meil on aastaks 2035 tööealisi inimesi? Tõenäoliselt te olete seda probleemi käsitlenud. Äkki vaatate seda asja natukene ka rahvastikukriisi murest lähtuvalt? Ei saa ju öelda, et majandust see ei puuduta. Tegelikult puudutab. Kui me räägime 2035. aastast, kui palju meil on siis vähem tööealist elanikkonda ja kuidas see mõjutab Eesti majandust?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et ei, ma ei öelnud, et see mind ei puuduta, ei huvita ja ei ole oluline. On oluline, väga! Aga lihtsalt konkreetne formaat andis ette, vastavalt "Eesti 2035‑st" tulenevatele mõõdikutele ja sellele, mis on minu vastutus ja ülesanded, mida teile ette kanda. Oleks lugupidamatu teie, Riigikogu ja ka teiste ministrite suhtes, kui ma läheksin enda ettekandes [teiste ministrite] mõõdikute juurde. Siin on olnud hästi palju küsimusi, te kuulsite neid ka: energeetika, keskkonnakaitse, interneti kättesaadavus, perepoliitika. Need on lihtsalt teiste ministrite [teemad]. Siis see oleks mõlemat pidi: ma ei peaks kinni sellest reglemendist, mis mulle on ette antud teie poolt, ja liiguks ka teiste [ministrite teemade juurde]. Need [küsimused on] väga olulised, aga formaat on hetkel lihtsalt selline. 

Mis puudutab [tööealise elanikkonna vähenemist], siis ma täpset numbrit ei hakka peast ütlema, jään võlgu. Küll aga on tööealise elanikkonna [suuruse hindamine] hästi keeruline. Sa saad küll seda vanuselises lõikes vaadata, [lähtuda sellest], mis on pensioniiga. Pensioniiga hakkab ju tulevikus kasvama. Küll aga on meil seesama tendents, millest ma enne siin rääkisin. Pean silmas paindlikke töölepinguid. 

Ühtpidi me tahame, et ka enne ametlikku tööiga saaksid noored vähemalt kas või koolivaheajal esimese positiivse töökogemuse, et saaks [kujuneda] tööharjumus. Teistpidi saab paindlike töölepingute abil võimaldada [töötamist] ka sellele inimesele, kes on [jõudnud pensioniikka], aga soovib siiski [veel töötada]. Eriti hea on, kui ta on endale teises sambas kogunud tulevikuks pensioni, võib-olla isegi kolmandas sambas, ta on säästnud, et ta saaks tulevikus pensionist hästi ära elada. Pensionisamba lammutamise tõttu kahjuks, milles ka teie osaline olite, see paljudel võimalik ei ole. Aga kui ka need, kes [pensioni] on kogunud, soovivad ikkagi mingis osas pensionieas aktiivsed olla, siis see mõjutab natukene tööjõu kättesaadavust ja olukorda [tööturul]. 

Pigem ma arvan, et meie prioriteet – lähen natuke, kuna te selle kohta küsisite, teiste ministrite valdkonda – on tervelt elatud eluaastad, see, et [nende aastate hulk] kasvaks, eriti Eesti meestel, sest neil on naistega võrreldes [neid aastaid veel vähem]. Tõesti, kui inimesed soovivad tööturul aktiivsed olla – nad ei ole mitte tingimata selleks kohustatud –, siis seda tuleks võimaldada. See natukene muudab ka tööturu dünaamikat. Aga ma täpse numbri 2035. aasta kohta palun teile saata, kui te seda soovite.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Statistikaameti värskete andmete järgi elab Eestis iga viies inimene ametlikult suhtelises vaesuses ning Statistikaameti juhtivanalüütiku Epp Remmelgi hinnangul peegeldab see näitaja sissetulekute ebavõrdsust riigis. Kõige suurem on suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal Ida-Virumaal: 33%. Kuidas arengustrateegia "Eesti 2035" ja teie juhitavad majandusmeetmed vähendavad sissetulekute ebavõrdsust ning millised konkreetsed tegevused ja investeeringud on kavandatud just Ida-Virumaa vaesusriski vähendamiseks?

Aitäh! Jah, vaesus on igas vormis muret tekitav. Hästi oluline on – te ise ka seda teate, aga ütlen igaks juhuks, kui keegi meid äkki vaatab ja kuulab –, et küsimus on absoluutses vaesuses ja suhtelises vaesuses. Mis siin see vahe on? Suhe näitab suhtumist millessegi. Jah, tõesti, meil on võib-olla väga palju väga rikkaid ja nende suhtes oleme me ju kõik vaesed, multimiljonäride suhtes, kuigi ma ei saa võib-olla kõigi eest rääkida. Aga absoluutne vaesus näitab ka seda, kas inimesel on sissetulekut, et ta saaks eluks esmavajalikke asju päriselt tarbida: et tal oleks kodu, toitu, muid esmatarbeasju. Alati tuleb suhtelist vaesust absoluutsest vaesusest eristada, sest näiteks Elon Muskiga võrreldes oleme me kõik suhteliselt väga vaesed. Seal on see suhteküsimus. Aga see ei tähenda kuidagi, et ma seda teemat kuidagi vähe tõsiseks peaks. Ei! Aga alati tuleb võrrelda võrreldavaid asju. 

Mis puudutab Ida-Virumaad, siis olen väga nõus, see on keeruline piirkond. Just ka tulenevalt majanduses toimunud muudatustest, sest varasemalt oli see [piirkond] väga sõltuv ainuüksi põlevkivist. Majanduse struktuur on seal muutumas, seal on vaja uusi investeeringuid, on vaja ümberõpet. Aga Ida-Virumaa maakonnana, regioonina, just keskvalitsuse vaates on viimastel aastatel kindlasti kõige rohkem nii rahalist, investeeringu‑ kui ka muud tuge saanud. On see siis õiglase ülemineku fond, on see tööjõu ümberõppimise küsimus, on see koolivõrku, haridusreformi suunatud raha, samamoodi on [raha suunatud] eestikeelsetele õpetajatele. Ühesõnaga, fookust on Ida-Virumaa peal palju olnud. 

Nagu ma ütlesin, ma vastandada väga ei tahaks. Aus vastus on, et ma olen hästi palju Eestis ringi käinud ja pigem ma olen kuulnud näiteks Järvamaal või hoopis Kagu-Eestis, et aga miks neid kõrvale on jäetud. Valgamaa numbrid, ausalt öeldes, numbritest Ida-Virumaa või Jõgevamaa kohta, kust mina pärit olen, ei erinegi eriti. See näitab, et mingi osa sellest, mis me oleme Ida-Virumaal teinud – seal need suured nii-öelda maamärgid on Neo magnetitehas, uued tööstusettevõtted, mis on rajatud koostöös Ida-Viru Investeeringute Agentuuriga sealsetesse [tööstus]parkidesse –, aitab seda struktuurset muutust teha. 

Aga ma arvan, et vähem oluline ei ole ka see – tulenevalt Euroopa Liidu taastekavast me just komisjoniga selle üle diskuteerisime –, et kui maailmamerenduses on nõudlust näiteks põlevkiviõli järele, siis me ei suru, nui neljaks, enda ettevõtjaid lihtsalt ülereguleerimisega turult välja, kui teised põletavad [fossiilkütust] samamoodi edasi. Kui turgu ja nõudlust on, siis nad saavad toimetada, see tähendab töökohti Ida-Virumaal. Aga ma kardan – ja nii ongi –, et põlevkivist elektri tootmine kukub turutingimuste tõttu niikuinii lihtsalt [konkurentsist] välja, see ei ole konkurentsivõimeline. 

Ma arvan, et tervikuna on Ida-Virumaale väga palju investeeringuid läinud. Tööjõudu on ümber õpetatud. Ma sain just hiljuti – ma ise arvan, et eba[õiglaselt] – natukene meedias noomida. Me tegime ühe [uue] toetusmeetme. Euroopa Liidust on antud tööturu väga keerulistele sihtrühmadele täiendavat raha, Euroopa Liidu vahendeid. Üks [sihtrühm], kelle jaoks me [seda meedet] proovisime teha, olid muu emakeelega üle 50-aastased naisterahvad Ida-Virumaal, sest nende seas on tööpuudus väga suur. Me saime Euroopa Liidust täiendavat pilootprojekti raha, et proovida neid inimesi tööturule tagasi saada. Seal on juures sotsiaalne komponent, inimesed on tööga hõivatud ja hakkavad tulevikus makse maksma. Üritati ironiseerida, et miks te seda teete, kuskil miljoni panete sinna ja äkki saate 50 naist tööle. Esiteks see päris nii ei olnud. Aga tegelikult on see ka veider [arvamus]. Ühtpidi on meil olemas sektorid ja töötajad, kes on tööturul väga konkurentsivõimelised, nad ei vaja riigilt mingit abi. Kui nad tahavad, vahetavad töökohta, nende kogemused ja teadmised on väga head. Aga meil on ka [teistsuguseid] sektoreid. Ma just viitasin, et probleeme ei ole ainult Ida-Virumaal, vaid ka Kagu-Eestis. Enne me rääkisime eakate ümberõppest. Me kasutame Ida-Virumaal erinevaid meetmeid, et rohkem inimesi tööhõivesse saada. Mida rohkem inimesi on tööhõives, seda paremini kasvab meie majandus ja vähenevad igasugused sotsiaalsed heitumused, kuni radikaliseerumiseni välja. See on see, mida me Ida-Virumaal veel täiendavalt teeme.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on küsimus ühe konkreetse "Eesti 2035" prominentse näitaja kohta. Kolleeg Margit Sutrop küsis ka selle näitaja kohta, ta küsis tööviljakuse kohta. Aga see oli selline üldine käsitlus. Meil on strateegiadokumendis konkreetne siht saavutada nominaalse tööjõu tootlikkuses 110% Euroopa Liidu keskmisega võrreldes. Teada on andmed ametlikest dokumentidest – eile oli ka meil siin laua peal üks – aastani 2023. Me oleme sellest eesmärgist kaugenenud. 2023. aasta näitaja oli 77,5% Euroopa Liidu keskmisest. 

Mul on küsimus. See aasta hakkab läbi saama. Meil selle aasta kohta kindlasti ei ole teadmist, aga kas eelmisel aastal kaugenemine sellest eesmärgist jätkus või see trend pöördus? Mis suunas me liigume?

Aitäh! Väga õige ja oluline küsimus. Ametlikke andmeid eelmise aasta kohta veel ei ole. Ma olen seda ka siin puldis varem selgitanud ja olen ettevõtjatega rääkinud, et siin on mitu asja, mida me peame korraga koondmõjus arvesse võtma. Nagu ma ütlesin, viimastel aastatel on meil SKP reaalkasv olnud negatiivne, viimastel aegadel on olnud minimaalne positiivne kasv. Samal ajal on tööhõive rekordtasemel. Paljudel on tekkinudki [küsimus], aga miks see nii on. Olen ettevõtjatega rääkinud. Paljudel meie eksporditurgudel on nõudlus vähenenud: Soomes, Rootsis, teistes Skandinaavia maades. Ka eksport on nendel ettevõtjatel vähenenud, müügimahud on vähenenud, aga nad on ausalt öelnud, et nad on kõik inimesi, nui neljaks, nagu hammastega kinni hoidnud. Ehk nad on oma ettevõtte tootlikkuse ja kasumlikkuse arvel hoidnud lihtsalt inimesi [palgal]. Miks? Oskustöötajaid ettevõttesse saada on nii keeruline, et nad pigem lühiajaliselt [lepivad] väiksema kasumiga või isegi maksavad lausa kasumi arvel inimestele palka, et sel hetkel, kui turunõudlus taastub, näiteks eksport Skandinaaviasse ja mujale, nad oleksid esimestena stardipakkudel. See on omakorda tekitanud selle, et kui objektiivselt tootlikkust mõõta, siis selgub, et tootlikkus on langenud, sest töötajate [arv] on ju jäänud samaks, aga käibed ja kasumid on langenud. See on selle olukorra ühtpidi tekitanud.

Nüüd on küsimus, kuidas sellest pikaajaliselt tervikuna välja tulla. Nagu ma enne ütlesin, ega siin mingit võluvitsa ei ole, see on üliambitsioonikas eesmärk. Üks teie kolleeg on kaks korda küsinud, kas seda eesmärki ei peaks aastaks 2035 allapoole tooma, sest me ei saa seda niikuinii kätte. Ma olen toonud alati selle näite – ma ei hakka kogu seda juttu üle rääkima –, et kui me tahame reaalselt tootlikkust saada, siis ega muud võimalust ei ole kui teadus‑ ja arendustegevus ehk targemad, komplekssemad tooted ja teenused, mida me kallimalt välismaale müüme. Üksteisel juukseid lõigates ja autot parandades – kuigi need on ka vajalikud tegevused teenustena –, seda lisandväärtust Euroopa mõttes ei tule. Ma olen alati selle näite toonud. Meie [ministeeriumi hallata] – sinna läheb üks suurimaid osi meie teadus‑ ja arendusrahast – on rakendusuuringute programm, seal me teeme järelmõõtmisi. Seal programmis osalenud ettevõtete tootlikkus on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 120%. Käibe ja kasumi kasv on neil samamoodi palju jõudsamad kui nendel ettevõtetel, kes sellel perioodil arendustegevusega ei tegelenud. Reaalne võrdlus, reaalne statistika. 

Eks see ole see, et ühte võluvitsa ei ole. Riigi poolt jääb vähemaks igasugust mudrujama, millega ettevõtjad enam tegelema ei pea, teistpidi suunatakse ja motiveeritakse aina rohkem arendustegevusega tegelema. Muud moodi tootlikkuse kasvu ei tule. Selleks on omakorda vaja ka tarka töötajat. Ehk küsimus on kutseharidusreformis ja haridussüsteemis. See on see, millega tuleb tegeleda. Aga üleöö mingit imevitsa ei teki, küsimus on süstemaatilises targas lähenemises. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister, tänan selle sisuka ettekande ja heade vastuste eest. Tõesti, küsimus on sellises süsteemses ja targas lähenemises. Mitme poliitikavaldkonna kohta, näiteks regionaalpoliitika või sooline võrdõiguslikkus, on levinud arusaam, et need on horisontaalsed teemad. Kõik ministrid peavad oma valitsemisalas mingil määral nende mõju arvestama. 

Majandusarenguga kahjuks sellist seisu ei ole. See on teie ülesanne. Et seda illustreerida, [meenutan,] et me eelmised kaks päeva vaidlesime siin saalis tundide kaupa selle pagana Tartu vangla üle. Justiitsminister väga veenvalt ja ilusti selgitab, kuidas 250 noort inimest saab eriväljaõppe ja hea töökoha vanglas. Mõtledki, et olgu, kuigi ma seda plaani ei toeta, teeme selle viieaastase lepingu oma liitlasega siis ära. Aga reaalsus on ju see, et viie aasta pärast on selle lepingu lõpetamine kallis, sest see tähendab riigieelarvele kulu ja töökohtade kadumist nende inimeste jaoks. Me lukustame 250 inimest valdkonda, kus ei pakuta teadmispõhist, kõrge lisandväärtusega, tootlikkust tõstvat ja tarka tööd. Mis on see, mida me peaksime tegema …

Teie aeg!

… et teised ministrid kaaluksid ka majandusarengut enda jaoks olulise eesmärgina?

Aitäh! Üks algatus, kus me koos osalised olime, toimuski ju esmakordselt eelmises valitsuses, kui majandusküsimuste arutelu viidi peaministri [vastutusvaldkonda]. See on seesama valitsuse majanduskabinet, mille [istungeid] me üle nädala peame. Te väga õigesti mainisite, et peavastutaja majandusarengu eest, nii nagu ette on nähtud, on majandusminister. Proovin ka seda vastutust kanda. Aga on väga palju sisendeid. Nagu siin on juba täna küsitud, siis energeetika, keskkonna, isegi perepoliitika sidusus majandusarenguga on väga suur. Selles mõttes on see oluline. Aga ma arvan, et majanduskabinet on hea formaat, seal me teeme sedasama üle välja bürokraatia vähendamist. Seal on käinud Sotsiaalministeeriumi, Kliimaministeeriumi [esindajad]. Rahandusministeeriumi [esindajad] olid seal just täna hommikul, enne istungi algust. Täna oli kabinet natuke varem, me arutasime Rahandusministeeriumis. Seda nii-öelda majanduse konkurentsivõime sisendit annavad tõesti kõik. Selles mõttes on majanduskabinet minu arust väga okei ja mõistlik formaat. 

Mis puudutab vanglat, siis siin on kaks asja. Kuna ma ei ole ise Tartu elanik, on [detailidesse minna] väga keeruline. Hästi oluline, ma arvan, ongi kogukonnaga rääkida ja rahulikult selgitada, mida on tehtud. Aga teine asi, mis selles debatis on minu arust hästi valesti läinud, on see, et räägitakse, et vanglasse tulevad vangid. Vabandust, kas praegu on seal vanglas kuidagi nagu head vangid või? Üldiselt vangid on vanglas sellepärast, et nad on pahandust teinud ja seadust rikkunud. (Vahelehüüe.) See ei olnud küsimus teile, ma jõuan sinna. Jaa, ma jõuan sinna, kus minu arust see debatt on. Te ütlesite, et te pikalt pidasite seda debatti. Minu arust on see väga veider, sest üldiselt on vangid vanglas kinni ja välja nad sealt ei pääse, sest nad on seadust rikkunud, olenemata sellest, kas nad on eestlased või rootslased. 

Aga mis puudutab töökohtasid, siis ma oleksin teiega nõus sellisel juhul, kui meil oleks täistööhõive ja me peaksime millegi arvel leidma 250 täisjõus noort meest ja naist. Aga arvestage seda, mille kohta siin enne küsiti, et meil on päris kõrge noorte tööpuudus, üks kõrgemaid Euroopas. Me näeme, et näiteks noored poisid ja mehed ei tunne ennast traditsioonilises akadeemilises hariduses võib-olla kõige mugavamalt. Meie jaoks on nad NEET-noored, kes ei käi enam koolis ega õpi. (Vahelehüüe.) 

Kas meil oleks võimalik siseturvalisust tekitada mitte olemasoleva arvelt, ma saan aru, oli see küsimus. Mõtleme uuesti: meil on 20 000 noort inimest, kelle seast võiks äkki leida 200 inimest, kellel oleks huvi teha läbi täiendõpe või ümberõpe, et nad suudaksid mingi aja jooksul – ega need vangid homme ei tule – tulla näiteks vanglateenistusse. Nad saaksid palka, saaksid väljaõppe. Praegu on eeldus, et nad peaksid tulema kuidagi kellegi arvel. Aga ma ütlen, et meil ei ole täistööhõive. Viimane number näitas – see on kahjuks väga kurb –, et me räägime 20 000 noorest inimesest, kes ei õpi ega tööta. Äkki 200 nende hulgast leitakse. (Vahelehüüe.) See on see mõte. 

Ühesõnaga, pikemas vaates, kui me tahame majanduskasvu, siis mida kõrgem tööhõive, seda parem. Nagu ma ütlesin, meil on juba rekordtööhõive. See tähendab, et seda kriitilisemalt on vaja need inimesed, kes tööhõives ei osale, kuidagi tööle saada. Seda, kas see on ideaalne lahendus, ma ei ütle, aga pigem ma prooviksin leida lahendust. Ma olen nõus, et kui me lihtsalt sedasama pudrukaussi ringi jagame, siis ega midagi paremaks ei lähe. Aga äkki me saame tänu sellele sisaturvalisusesse inimesi juurde. See on üks variant. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Omal ajal sai algatatud maavarade teemaplaneering ka näiteks Rapla- ja Pärnumaal. Nüüd ma loen, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium valmistab ette selle lõpetamist. Selle loomise eesmärk oli see, et pered, inimesed ja ettevõtjad teaksid pikas perspektiivis, millised on potentsiaalsed kaevandusalad, [ja saaksid otsustada, kas seal läheduses] on mõistlik peret või ettevõtet rajada või mitte. Nüüd te hakkate seda lõpetama. Selle peale on päris hulk raha kulutatud. 

Ma palungi, et te räägiksite rahulikult ja arusaadavalt kõigile Raplamaa ja Pärnumaa inimestele ja ettevõtjatele, kuidas see toetab riigi pikaajalise arengukava elluviimist, kui ei ole teada, millised plaanid on riigil ühe või teise alaga. Millised need potentsiaalsed mõjud siis on, mis selle teemaplaneeringu lõpetamisega enne tähtaega kaasnevad? Palun rääkige see rahulikult ja selgelt punkt-punktilt lahti.

Kuna ma ei ole selleks küsimuseks ennast ette valmistanud, siis ma saadan kindlasti, kui te tahate, ka punkt-punktilt kirjaliku [vastuse], saate seda ka kasutada. Lisaks teemaplaneeringutele, ma ka enne siin rääkisin, on tulemas – mitte tulemas, sellega juba töötatakse ja käiakse erinevates maakonnakeskustes – seesama "Eesti 2050" üleriigiline planeering, mis võimalikult täpselt kaardistab ära, kus mida pikaajaliselt plaanitakse teha, et vähendada just sedasama kogukondade [muret] kas mingi kaevanduse või tootmise, näiteks elektritootmise küsimuses, et tekiks selgem, pikaajalisem arusaam, kus midagi tehakse, kus inimesed saavad elada, käia lastega jalutamas, ja kus on kaevandused, kus on peamagistraalid või muud, ma ei tea, infrastruktuurikoridorid. See on see mõte. Mul praegu kohe see pähe ei tule, aga me nendesamade planeeringute või teemaplaneeringute lõpetamist arutasime. Kui ma praegu midagi ütlen, siis ma kardan, et ma ei räägi sada protsenti tõtt. Ma palun kindlasti [vastuse] kirjalikult saata.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister, tänud hea ettekande ja debati eest! Kolleeg Isamaast heitis ette, et majandusega on meil halvasti, justkui see oleks teie süü. Ma meenutan, et Kristjan Järvan Isamaast oli teie [praegusel] ametikohal siis, kui majandus hakkas langema, ja tema lahendus majanduslanguse peatamiseks ja majanduse kasvule pööramiseks olid helendavad ekraanid ettevõtetele. Ma olen ikkagi päris veendunud, et teaduspõhist lähenemist pole, aga see teie positiivne suhtumine, ma usun, on majandusele rohkem abi andnud kui need läikivad või värvilised ekraanid. Lisaks olete te palju ära teinud, nagu te täna tutvustanud olete. 

Aga küsimus ka. 2035. aasta eesmärkidest räägime, praegu käib Euroopa rahastusperioodi kokkuleppimine, 2028–2034. Mis on seal teie prioriteedid, kuidas me suudaksime Eesti majandust ergutada ja [toetada]? Kui meil on riigieelarves raha vähe, siis seal on seda päris korralikult ja seda tasuks targalt Eesti riigi jaoks kasutada.

Jaa, tõesti, ma pean ütlema, et see on väga hea küsimus. See [teema] oleks võinud isegi minu kõnes sees olla, aga kõnesse kõik ei mahu. 

Tulenevalt muutustest Euroopas vaadatakse ka rahastussüsteeme üle. Üks suuri fundamentaalseid muutusi on loomisel olev Euroopa Konkurentsivõime Fond, mis peakski ühildama just kõike seda, mis viiks meie majanduse järgmisele tasemele. Seda tuleb majandusministeeriumil koordineerida. Kui üldiselt on olnud enamus fondide koordinaator Rahandusministeerium, nagu te teate, siis konkurentsivõime fond tuleb majandusministeeriumi [koordineerimise] alla. Seal tuleb ühildamist Horisondi [programmiga], mis on haridusministeeriumi [hallata]. 

Ma arvan, et üks fookuskohti on see, kuidas teadus‑ ja arendustegevust rahastatakse. See on minu jaoks kindlasti küsimus. Ma arvan, et sealt konkurentsivõime fondist läheb väga suur tükk ka kaitsetööstuse küsimusele, mingite suurte, strateegiliste, iseseisvust [tagavate] võimete küsimusele, näiteks energeetikale, kuni, ma ei tea, kas või [haruldaste] muldmetallideni välja. See on see fookus, mis meil on. 

Ma pean muidugi ütlema, et ma olen ka tööminister ja ma olen ka töövolinikuga kohtunud. Siin hästi palju räägiti sellest, et võib-olla ma liiga vähe mainisin inimesi. Inimeste täiendõpe ja ümberõpe ning kvalifikatsiooni tõstmine on need kaks [teemat, mille jaoks] on võimalik Euroopa Liidust täiendavalt kindlasti väga palju vahendeid saada. Näiteks teenusmajandus, tööstusmajandus, tark majandus ja teiseks tööjõu võimestamine, mis on minu [valdkond]. Kui sinna juurde võtta veel infotehnoloogia, siis kindlasti tuleb rääkida tehisaru reaalelulisest rakendamisest. Kas see tuleb nendesamade gigatehaste ja superarvutite kaudu, see on see küsimus, ma arvan, millele me peame järgmise seitsmeaastase perioodi jooksul, see aeg on tegelikult pikem, mõtlema.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra minister! Teisse ma usun, härra peaministrisse ma ei usu. Üks on ennast tõestanud, teine on ennast, vastupidi, tõestanud läbikukkujana. Ka teie kolleegidest näiteks Mart Võrklaev on seda kõike ju rahandusloogika põhjal meedias päris palju kritiseerinud.  

Aga mu küsimus on see. Te ju teate, et majanduskasvu eeldus on sisetarbimine, ja sisetarbimine sõltub sellest, kas meil on tugev keskklass. Kõik majandusõpikud ju sellest kirjutavad, kõik majandusinimesed ütlevad, et kust kohast see sisetarbimine tuleb, kui keegi [midagi] ei osta, raha koondub väheste kätte ja läheb riigist välja. Tänane uudis ütleb, et absoluutses vaesuses elavate inimeste arv on suurenenud.

Suhtelises.

Absoluutses. See tähendab seda, et alumine osa keskklassist jääb vaesemaks. Alumine osa! Ülemisele osale antakse nüüd maksumuudatustega raha juurde, alumisele osale, kes võiks olla see põhisisetarbija, ei anta. Seletage mulle seda maksumuudatuste loogikat. Kuidas teie seda sisetarbimist näete?

Teie aeg!

Kaupmehe jaoks on väga oluline, et keegi talt asju ostaks.

Aitäh! Selles mõttes olen nõus, et sisenõudlus on üks osa majanduskasvust. Aga meie majanduse eripära on see, et sisetarbimine on ikkagi üpris väike. Kuna meil on 1,3 miljonit inimest ja kõik neist ei ole tarbijad või väga suured tarbijad, siis meie majanduse isegi võtmeküsimus, mida ma siin enne hästi pikalt arutasin, on küsimus ekspordist. Eksport on meil 75% ja 80% vahel, nii et üle 75% meie majandusest oli eelmisel aastal eksport. Küsimus on, et kui me tahame ikkagi pikaajaliselt edukad ja jõukad olla ning inimestele paremat palka maksta, siis tegelikult on fookusküsimus teadus- ja arendustegevuse liitmine meie haridussüsteemi ja pärast ekspordi võimestamisega. Sealt tulevad need kõrgemad palgad ja siis on inimesi nii absoluutsest kui ka suhtelisest vaesusest võimalik välja saada. 

Ma olen ausalt öelnud ja ütlen veel, et maksudiskussioon on väga oluline ja on oluline aru saada, mida me maksudega teeme või ei tee. Küll aga me peame aru saama, et maksud kedagi rikkaks ei tee ega majanduskasvu ei tekita. Kui ma käin ettevõtjate juures, ma alati selgitan seda, mul on eraldi slaid selle kohta, et maksud ei võrdu majandusega. Majanduse konkurentsivõime tähendab nii palju enamat. Maksud tähendavad seda küsimust, kui palju me majandusest raha välja tõmbame ja kuidas me seda ümber jagame. Maksudega ei ole kahjuks võimalik väga vaest inimest rikkaks teha, sest küsimus on selles, kas me võtame talt väga vähe ära või väga-väga vähe ära. Ega me maksudega kellelegi juurde ei anna. 

Mis puudutab seda, kuidas maksumuudatused mõjutavad, siis ma tuletan meelde, nagu ma ütlesin, esimene asi on see, et inimesi päästab palgalõksust välja parem haridus, parem kompetents, paremad oskused. See on pikaajaline küsimus. Ma siin hästi palju kirjeldasin seda, et me oleme töötukassaga fookusesse võtnud selle, mis puudutab raskustes olevaid noori, aga ka neid inimesi, kellel on iganenud haridus, et ümberõpe oleks päriselt tööturu [vajadustele] vastav, nii et nad saaks kõrgema palga peale. Ka eakamate poole peal on just seesama [eesmärk], et nad saaks paindlikult töötada, kui nad seda soovivad. Nende jaoks oli murekoht – see tuleb statistikast välja – erinevad infotehnoloogia kasutamise oskused. Nad ei oska lihtsalt, maakeeli öeldes, arvutit kasutada, mida praktiliselt igas töökohas on vaja. Me suudame [täiendõppega] anda neile selle võimaluse, et nad prooviksid saada sellisele tööle, kus sissetulek on kõrgem. 

Nüüd tulen maksumuudatuste juurde. Tuletan kõigile meelde – sina tead seda, aga ma igaks juhuks [tuletan meelde] ka kuulajatele ja vaatajatele –, et seesama maksuküür toimetab täna brutopalga[vahemikus] 1200–2100 eurot. Brutopalga! Eesti keskmine palk on juba sellest vahemikust väljas. Ehk seesama keskklass, keda te mainisite, isegi terminoloogiliselt võttes alumine osa keskklassist on selle, vabandust, rumala, tegelikult sisuliselt astmelise tulumaksu küüsis. Me võime pidada teiega diskussiooni, me tõenäoliselt hakkamegi pidama, selle üle, kas te tahate öelda, et ka ülevalpool peaks kedagi täiendavalt maksustama. Ma arvan, et te sisuliselt nõustute, et kuna brutopalk 2100 eurot tähendab, et netopalk on 1600–1700 euro juures, siis see inimene ei ole rikas ega pea täiendavalt tulumaksu maksma. No kindlasti mitte! Tegelikult te usute ise ka seda. Pigem on tulevikudiskussioon selle üle, kas te tahate maksusüsteemi [ülemises] osas mingit muudatust teha. Meie seda ei soovi. Meie arvates maksab rohkem teeniv inimene üldnumbrina niikuinii omajagu rohkem. Seesama tulumaksuvaba miinimum, mis hakkab järgmisest aastast kõigil olema 700 eurot, on 1200‑eurosest palgast lihtsalt suhteliselt nii suur osa, et selle inimese reaalne protsent, mida ta tulumaksuks maksab, jääb tugevalt alla 10. 7000 eurot teeniva inimese palgast on 700 eurot ainult 10% ja hästi lihtsustatult öeldes maksab ta 6300 euro pealt 22% ehk tema protsent on mitu korda suurem, üldsumma on ka mitu korda suurem. Niimoodi see tegelikult aitabki. Aga seda alumist otsa, täitsa ausalt, ei saa maksupoliitika ju [vaesusest] välja aidata, seda saab teha parem haridus, parem täiendõpe, kõrgema lisandväärtusega töökoht. Ma arvan, et siin meil tegelikult vaidlust ei ole, pigem on küsimus selles, kuidas sinna jõuda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tõepoolest, te vist ei jõudnud veel selle uudisega tutvuda … 

Ei jõudnud jah. 

… millest kolleeg Lauri Läänemets rääkis. Tõepoolest tõusis absoluutne vaesus, mitte suhteline. Suhteline on natuke isegi väiksemaks jäänud, kuigi see on jätkuvalt hästi kõrge, 19,4%, ja absoluutses vaesuses elab 3,3% Eesti elanikkonnast. 

Minu küsimus ongi see, et kui me räägime siin pikaajalisest arengustrateegiast "Eesti 2035" ja selle elluviimisest, siis kuidas te näete, et saaks seda strateegiat niimoodi ellu viia, et meil ei oleks nii palju inimesi, kes elavad vaesuses. Põhimõtteliselt elab iga viies inimene – neid inimesi on isegi rohkem – kas suhtelises või absoluutses vaesuses. Mida me peame tegema? Kas teil on mingi visioon, kuidas sinnapoole vähemalt pürgida?

Aitäh! Ma vabandan, jah, ma olin enne valitsuse [istungil]. Lihtsalt enne keegi kolleegidest mainis, et kasvas suhteline vaesus, sellepärast siis. Aga hea täpsustus, aitäh! Ma kindlasti selle infoga tutvun. 

Nagu ma kolleegile mainisin, siis on üritatud väita, et kuidagi maksupoliitiliselt on võimalik inimesi vaesusest välja tuua. [Selgitan] hästi lihtsustatult. Kui inimene teenib tulevikus kahjuks alla 700 euro, siis on tal ju kõik tulumaksuvaba. Miinimumpalk on küll tõusnud juba üle 880 euro, tõenäoliselt sõlmitakse varsti kokkulepe ja see kasvab veelgi. Maksupoliitika ei ole lahendus, mille abil saaks kuidagi kedagi vaesusest välja tuua. Maksud me kogume kokku ja siis on küsimus, mis teenuseid me ühiskonnas pakume. 

Kuidas neid inimesi aidata? Meil on täitsa eraldi programmid töötukassas, mille nõukogu esimees ma olen. Kui inimesed on sellises lõksus, et palk on madal, aga haridus on iganenud või tal ei ole konkurentsivõimelisi oskusi, siis kindlasti, punkt üks, kõige kiirem lahendus on täiend‑ ja ümberõpe. Pikemas vaates on see [lahendus] kutseharidusreform. Õnneks on [olukord] sellest aastast muutunud. Varem võis juhtuda, et 16‑aastane noor inimene lõpetas põhikooli ära ja ei läinud õppima ei ametit, ei läinud gümnaasiumisse, rääkimata ülikoolist või kõrgkoolist. Sellisel noorel tulevikus, me saame mõlemad aru, on väga raske olla tööturul konkurentsivõimeline, saada head palka, teenida perele leib lauale ja tunda rõõmu, sest palgaraha jääb isegi üle. See on ülikeeruline teema, aga selle lahendused on ikkagi noorte parem haridus, paremad kogemused, ehk hariduse küsimus, kutseharidusreform.

Teistpidi [mõtleme] ka meie ettevõtjatele. Ega ettevõtja ei ole paha kaabakas, kes tahab töötajale võimalikult vähe maksta. Ettevõtja peab vaatama, milline on tema [ettevõtte] tootlikkus, kui palju ta mingit teenust või toodet müüa saab ja kui palju ta oma inimestele palka saab maksta. Ehk siis teadus‑ ja arendustegevus. Targale töötajale võimalikult tark töökoht, kus [luuakse] kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, mida eksporditakse. 

Nii-öelda paberi peal või rääkides kõlab see lihtsalt, aga see on ülifundamentaalne, aastaid nõudev töö, mida me ka teeme. Ma arvan, et [olenemata] valitsusest tuleb seda jätkata. See annab võimaluse, et tulevikus oleks vähem absoluutses vaesuses elavaid inimesi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga enne, kui me avame läbirääkimised fraktsioonidele, on laekunud Reformierakonna fraktsioonilt ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Me alustame selle hääletuse ettevalmistamist. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 22 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud kuni kella 14‑ni või kuni päevakorra ammendumiseni. 

Läheme edasi läbirääkimistega. Reformierakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema palun kolleeg Õnne Pillaku. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Tänane arutelu on olnud justkui jätk oktoobri alguses Reformierakonna fraktsiooni korraldatud arutelule, kus me arutasime Eesti majanduse tuleviku üle. Toona rääkisime majandus‑ ja [tööstus]ministri, Eesti e‑residentsuse juhi ning Eesti Asutajate Seltsi presidendiga sellest, milline on Eesti majanduse hetkeseis ja mida on võimalik majandusele hoo andmiseks veel teha. 

Ministri tänane ettekanne andis kindlust, et toona palju räägitud sammud on valitsuse tööplaanis olulisel kohal. Kaitsevõime tugevdamine, et siia julgetaks investeerida, ning bürokraatia vähendamine ühes maksukoormuse langetamisega, et liigsed reeglid ja koormised ei pärsiks ettevõtlikkust, on sammud, mida riik saab majandusele hoo andmiseks teha. 

Nii nagu ka ministri suust kõlas, jah, riik ei juhi majandust, kuid riigi ülesanne on luua [selline] keskkond, et ettevõtjal oleks siin võimalikult hea tegutseda, Eestisse investeerida ja siin uusi töökohti luua. Ettevõtja peab saama keskenduda oma põhitegevusele, mitte aruannete täitmisele. Bürokraatia ja riigi kulud alla – see oli üks selge ootus, mille edastas ettevõtjate poolt riigile Eesti Asutajate Seltsi president Allan Martinson, kui ta siinsamas puldis umbes kuu aega tagasi kõneles. Majandus‑ ja [tööstus]ministri ja tema meeskonna eestvedamisel väljatöötatud suurinvesteeringute toetusmeede, mis aitab vähemalt 100‑miljonilisel investeeringul jõuda Eesti majandusse, planeeringute ja loamenetluste kiirendamine ning teadus‑ ja arendustegevuse rahastamine on samuti äärmiselt olulisel kohal, kui me räägime sellest, mida valitsus saab majanduse hoogustamiseks teha. Lisaks, ärme unustame, et kaitsekulutused aitavad samuti majanduskasvule kaasa. Ka minister oma ettekandes tõi välja, et eelmisel aastal jõudis tänu suurenenud kaitsekulutustele Eesti majandusse pea pool miljardit eurot rohkem. 

Kuid, head saalisviibijad, meilgi on võimalus oma otsustega majandusele nii-öelda lisahoogu anda. Keskklassi karistava maksuküüru oleme juba otsustanud ära kaotada. Ma tõesti ei tea, miks selle loojad nii kõvasti sellest sissetulekuid ahistavast küürust kinni hoiavad. Aga järgmisel aastal jääb see ajalukku. 

Lähiajal on meil võimalus veel üks samm teha. Meil on võimalus ära jätta ka tulumaksu 2%‑line tõus. Selleks on andnud võimaluse majanduse oodatust parem seis. Kuigi pessimistidele meeldib endiselt rääkida, kuidas kõik on halvasti, siis numbrid seda enam ei näita. 

Eesti Panga prognoosi järgi kasvab majandus tänavu 0,6% ning järgnevatel aastatel üle 3%. See muidugi ei tähenda, et me võiksime nüüd suurt kulurallit alustada. Kaugel sellest. Meil tuleb riigirahanduse kordategemisega jätkata ja seda me ka teeme. Eelmisel aastal vastu võetud plaan kärpida nelja aastaga 1,4 miljardi eest kulusid on jätkuvalt jõus. Ainult et kui on võimalik pärast aastaid kestnud kriisilainet pakkuda inimestele mõningast leevendust, siis minu arvates on mõistlik seda ka teha. 

Tulumaksu tõusu ärajätmine koos maksuküüru kaotamisega on Eesti lähiajaloo üks suurimaid maksulangetusi. Näiteks perele, kus üks vanem on õpetaja ja teenib 1133 eurot ning teine vanem teenib keskmist palka, mis on 2126 eurot, jätavad need maksulangetused aastas 3696 eurot rohkem kätte. Endine peaminister mõned päevad tagasi pisendas seda muudatust, aga vaadake, tegelikult on see ju lihtne. See aasta ei ole sellel perel seda raha, järgmisel aastal on, ja aasta vaates on see ikka väga suur summa. 

Lõpetuseks tuletan meelde, et kui majandus kasvab, kasvavad ka pensionid. Järgmisel aastal tõuseb keskmine pension prognoosi kohaselt 861 euroni. Niisiis, pingutagem, et majandus oleks tugev, sest siis saame paremini aidata neid, kes suuremat tuge vajavad. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Rain Epleri.

Aitäh, härra juhataja! Ma kõigepealt protseduuriliselt mainin niipalju, et kuna siin arutatakse olulistel teemadel, minister peab kõnet ja vastab küsimustele, siis võib-olla te taustal võiksite ministritele öelda, et kannataks saalis püsida ja debatt lõpule viia. Mõnikord ministrid tahavad lõpetuseks isegi midagi öelda, siis oleks asi rohkem läbirääkimiste moodi. Pluss, ma arvan, mõju Riigikogu mainele saab olla ainult positiivne, kui need debatid siin sisulisemad on. 

Aga nüüd asja juurde. Ma kogu ettekande temaatikat ei jõua läbi käia. Lemmikteema on energeetika ja see, mida minister täna rääkis. Ta tuli jälle kordama seda lugu, et mida rohkem me juhuenergeetikat arendame, seda paremaks läheb elektri hind tarbijatele. No ei lähe! Need graafikud on hästi lihtsasti kättesaadavad ka Riigikogu saadikutele ja ministrile. Vaadake, mis maailmas toimub: sellel graafikul, kus ühel teljel on juhuenergia tootmisvõimsuste osakaal ja teisel teljel on hind, on korrelatsioon väga tugev. Mida rohkem on tuule‑ ja päikeseenergeetikal [põhinevaid] võimsusi installeeritud, seda kallim on selles riigis elektri hind. See on absoluutselt nii tugev korrelatsioon, et mina julgen küll öelda, et seal on ikkagi ka põhjuse ja tagajärje seos olemas, see ei ole mitte lihtsalt juhuslikult tekkinud korrektsioon. 

No mõni põhjus. Tuul ja päike, nende võime meile elektrienergiat anda, ei sõltu mitte ainult ilmastikust, vaid ka ööpäevaringist. Päike läheb ikkagi looja ja siis tõuseb ning päikesepaneel toodab või ei tooda. Kui sa ehitad selle peale üles oma elektritootmise ja ‑tarbimise, siis tekivad kaks problemaatilist kohta. 

Esimene on see, et sa pead nendeks hetkedeks, kui tuulest ja päikesest elektrit ei tule, rajama topelt tootmisvõimsused, mis elektrit toodaks. Need võimsused põhinevad reeglina fossiilkütustel. Kui teha aga vastupidi, [rajada] ainult fossiilkütusel [põhinevad] võimsused, siis sinna kõrvale tuule‑ ja päikeseenergeetikal [põhinevaid] võimsusi ei oleks vaja rajada. 

Teine mure on see, mis põhjustas Hispaanias ja Portugalis sel kevadel suure elektrikatkestuse ja ka inimeste surmasid: sul mingil hetkel tekib elektrivõrgus väga tugev ületootmine, ülepinge, võrk ei suuda sellega toime tulla ja tekivad katkestused. Muidugi, ideoloogid räägivad muinasjuttu, et probleemil on lihtne lahendus, tuleb salvestusvõimsusi installeerida ja nii edasi. Kui arvutada, siis [selgub, et] see teeb elektri väga kalliks. 

Konkreetsemad näited. Vaatame Ühendkuningriiki. Lihtsalt [otsige] Google'ist nende viimaste nädalate uudiseid, vaadake, mis toimub nende majanduse ja rahanduse seisuga. Nemad on ka suured taastuvenergeetika arendajad olnud. Vähe sellest, et kivisütt nad enam ei kasuta, nad on ära keelanud iseenda suurte kildagaasivarude kasutamise. Iseendal on ära keelanud, selleks et olla rohelised ja tublid. Nad kasutavad energeetikas palju muu hulgas Eestist sinna minevat puitu ja [elektri] hind on üüratult kallis. 

Võtame Saksamaa. Rohepöörajate pailaps, kes on ikkagi maailmas konkurentsitult kõige rohkem installeerinud nii tuule‑ kui ka päikeseenergia tootmise võimsusi. Saksamaa deindustrialiseerub. Vahel on mulle vastuseks sellele öeldud, et nojah, aga see on sellepärast, et Ukrainas on sõda ja nii edasi. Kui inimesed seda ütlevad, siis nad räägivad ennast kohe sisse. Siis nad tunnistavad tegelikult, et Saksamaa konkurentsivõime aluseks oli soodne Vene gaas, fossiilkütus. Samal ajal rääkida, et majandust on võimalik üles ehitada tuule‑ ja päikeseenergeetikale – see jälle ei päde. 

Ja siis see ministri tänane väide, et ettevõtjad nõuavad roheenergeetikat. No ei nõua! Needsamad Saksa tööstusettevõtjad kolivad oma tööstuse teistesse riikidesse või panevad selle lihtsalt kinni. 

Tuleme kodule lähemale. Seesama suur rohevesinikuprojekt, millest siin veel möödunud aastal ja selle aasta alguseski palju räägiti, kuidas tahetakse siia rohevesinikutootmist teha, aga tahetakse [arendada] ka palju tuuleenergeetikat. Ei tahetud! Tegelikult taheti saada elektri hinnaks 40 eurot megavatt-tunni eest. Kui keegi seda ei julgenud tagada, siis öeldi, et seda tootmist siia ei tehta. 

Lõpetuseks. Erkki Keldo erakonnakaaslase Meelis Kiili juhtimisel tehti riigikaitsekomisjonis just hiljaaegu raport ja muu hulgas pühendati seal päris pikk peatükk energiajulgeolekule. Sealt ma toon kaks tsitaati: "Taastuvenergia massiline arendamine toob kaasa [---] kasvavad kulud tarbijale ja ettevõtetele juba niigi ebasoodsas ärikeskkonnas." 

Ma palun minuti juurde. 

Minut lisaaega, palun! 

"See kombinatsioon võib kahjustada nii meie majanduslikku konkurentsivõimet kui ka ühiskonna vastupanuvõimet, muutes energiapoliitika mitte ainult majanduslikuks, vaid ka strateegiliseks julgeolekuküsimuseks." Ehk risk energiajulgeoleku ja majanduse hapramaks muutmise tõttu. 

Teiseks ütlevad nad, et energiajulgeolekut on vaja käsitleda käesoleva raporti lahutamatu osana, seda enam, et taastuvenergia arendamise projektid toovad kaasa täiendava strateegilise riski, nimelt ohustavad eelhoiatuse toimimiseks eluliselt vajalikku signaalluurevõimekust. Ehk ka otsene mõju riigikaitsele, ja see mõju on negatiivne. 

Minister siin reipalt ütles kolleeg Maranile, kuidas ta need looduskaitseasjad endale selgeks tegi. Kutsun üles ka energeetikaasju endale selgeks tegema. Siis läheb jälle Eesti elu paremaks, kui mõni minister mõne asja endale selgeks teeb. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel, ma loodan, et volituse alusel, kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea Riigikogu! Kolleegid, kes veel saalis kuulavad, võib-olla mõni ka monitori vahendusel, ja võib-olla Eestis keegi vaatab ka ülekannet! Palju on siin räägitud erinevaid asju. Kui vaadata Eesti viimaste aastate majanduslangust, paigaltammumist ja võib-olla nüüd juba väikest kasvugi, siis asjad saame võib-olla selgemaks ikkagi võrdluses. 

Nagu me teame, maailmamajandus areneb tsükliliselt. Jah, viimastel aastatel on erinevad kriisid selle tsüklilisuse rikkunud, on olnud mitmeid mõjutajaid, mis seda on teinud. Näiteks, COVID-kriis, sellele järgnenud energiakriis ja Ukraina sõda. Kõik see on pildi muutnud selliseks, et ei ole võimalik nii hästi enam majanduse arengut prognoosida.  

Kahjuks on Eestil viimastel aastatel majanduses läinud just mitte kõige paremini. Ma ei räägi siin lihtsalt oma mõtteid, vaid need mõtted, ettepanekud ja soovitused on võetud konkurentsivõime eksperdikogu ettepanekutest ja soovitustest. Tuletan meelde, et konkurentsivõime eksperdikogu kutsuti kokku 2023. aasta lõpus Eesti Panga ettepanekul. Siis oli majanduskomisjoni esimees Priit Lomp, kes sellest ideest kinni võttis. Koostöös Arenguseire Keskusega on konkurentsivõime eksperdikogu andnud nüüd kaks aastat raporteid välja. 

Mida sealt siis välja tuua? Muidugi, seda [raportit] võib põhjalikumalt lugeda, seal on palju huvitavaid soovitusi ja [on osutatud] ka nendele kitsaskohtadele, mis Eesti majanduse konkurentsivõimes on. Ma mõned asjad toon välja.  

Kõigepealt sisendid. Palju räägitakse siin elektrienergiast ja elektri hinnast, aga ma arvan, et perspektiivis on küsimus pigem selles, kui palju on meil elektritootmisvõimsusi. Nagu me teame, eelmisel aastal importis Eesti umbes kolmandiku elektrienergiast. Mitte sellepärast, et meil neid tootmisvõimsusi ei ole, põlevkivienergia tootmise võimsusi on isegi [vajadusest] rohkem, aga need ei pääse turule. Ükskõik, kuidas me ei püüa seda muuta, see pole meie võimuses. Suund, kuhu kogu maailm liigub, on ikkagi see, et fossiilseid kütuseid elektritootmises vähendatakse. 

Suurbritannia näitele, Rain, ma vaidlen vastu. Tänane uudis on, et on tehtud analüüs, [mis näitas,] et sellestsamast taastuvenergia arendamisest on tarbijad võitnud. Ütleme nii, et ma panin 1 euro taastuvenergia toetusesse sisse ja sain 2,5 euro võrra odavama hinna. Loe seda uudist. On tehtud põhjalik analüüs, see tõestab seda.  

Me ka Eestis näeme, et need arendused, mis on tehtud taastuvenergeetikas päikese‑ ja tuuleparkide näol, on just viimasel aastal hindu alla toonud. Meil ei ole neid [parke] piisavalt. Kui me kolmandiku [elektrist] impordime, siis see on mitmel põhjusel niisugune hoiatuskelluke. Ka minister rääkis siin gigavatt-parkidest ja uue tehnoloogia arendamisest, aga reeglina on see kõik päris energiamahukas. Kui meil ei ole piisavalt energiatootmisvõimsusi, siis need arendused [lahkuvad siit ja] otsivad endale koha seal, kus neid võimsusi piisab. 

Tihtipeale otsitakse siiski roheenergiat, vaatamata Raini väitele. Näiteks andmetööstuse jaoks ei olnudki hind kõige [tähtsam] näitaja, vaid just see, kas võimsus on kindlustatud ja kas seda [energiat] toodetakse kohapeal, ega ei teki mingisuguseid riske, et varustuskindlus ei ole tagatud. Me teame, et vahel on katkenud ühendused Soomega, kust me jätkuvalt saame ju elektrit peale, muidu me omadega hakkama ei saaks. 

Toon ka näite lõunanaabrite juurest. Leedu on eriti jõuliselt arendanud tuuleparke ja need arengud jätkuvad. Meie jääme lihtsalt maha. Kõige kättesaadavam elektritootmisvõimsus, mida praegu tuleks siiski arendada, on taastuvenergeetika.  

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. 

Edasi, tootlikkus. Jah, me räägime, et tootlikkus on isegi langenud, mitte tõusnud. Meil on kõva eesmärk: 2035. aastal 110% Euroopa Liidu keskmisega võrreldes. Praegu me oleme 80% juures, isegi natuke alla oleme läinud. Seal on ka mitmeid põhjusi. Kindlasti oli üks põhjus see, et võttes arvesse eelmiste kriiside praktikat, üritasid tööandjad, ettevõtjad, hoida töötajaid palgal. See tähendab, et tootmismahud langesid, aga [endisel hulgal] töötajaid oli palgal, kuigi ka töötajad tulid vastu ja paljudes kohtades olid nõus isegi palga alanemisega, et püsiksid töökohad, püsiks tootmine.  

Aga palju suurem põhjus oli see, et ei julgetud teha investeeringuid. Vaatan siin poliitikute poole. Kui me kogu aeg avalikus ruumis räägime, et sõda tuleb kahe aasta pärast, sõda tuleb kolme aasta pärast, mõni ütleb, et poole aasta pärast, siis millist investeeringukindlust annab see ettevõtjale? Nemad vaatavad ka seda avalikku ruumi, vaatavad riigi poliitikat. Investeeringud riigikaitsesse annavad selle perspektiivi ja investeeringukindluse ka ettevõtjatele. Nii et need investeeringud, mis me sinna teeme, kindlasti aitavad majanduse konkurentsivõimele kaasa.  

Tuletan meelde Leedu näidet. Kaks aastat tagasi ettevõtjad seal ütlesid, et tõstame [riigikaitsekulutused] 4%‑ni, nüüd räägitakse 5%‑st, aga siis oli ka see suur hüpe. Nemad ütlesid, et võtke kust tahate see raha, aga pange 4% riigikaitsesse, tõstke makse, tehke ükskõik mida. Leedus paljud maksud tõusid, mõned langesid, paljud ka tõusid. Aga ei olnud sellist maksufestivalikisa, nagu me siin kuuleme.  

Jah, maksustruktuuriga ei ole ka mina rahul. Kindlasti oleks maksuküüru kaotamise asemel võinud langetada näiteks toiduainete käibemaksu. Kui rahandusminister ütleb, et majanduse konkurentsivõimele käibemaks üldse ei mõju, siis see on vale. Mõjub! See mõjub eriti nendele Eesti ettevõtetele, kes toodavad siseturule. Kui nende tooteid tarbitakse vähem, siis nad ei saa teha investeeringuid – ma räägin kas või toidutootmise sektorist – ja kindlasti see mõjub konkurentsivõimele.  

Nüüd regionaalsest tööstusest. Ma arvan, et mingid eeldused on olemas. Jälle, osa inimesi ei taha sellest kuuldagi, aga üks eeldus [edeneb] väga visalt. See on seesama taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine. Neid ei rajata Tallinna või Tartu kesklinna. Need tulevad üle Eesti hajutatult, mis on ka energiajulgeolekus oluline, ja reeglina toovad nad seal [piirkonnas] kaasa tootmise või ettevõtluse arenemise. Paljud ettevõtted soovivad saada energiat otseliitumise kaudu ja seda on võimalik saada sealsamas tuulepargi või päikesepargi juures, mitte Tallinnas. Nii et ma usun, et see annab tõuke paljudele piirkondadele. Kohalikud omavalitsused ja kohalikud elanikud peaksid seda kaaluma. Kindlasti on tuulepark teatud mõttes häiring, seda ei tasu üldse eitada, aga teooriad, et ta keerab kogu tervise nässu, et mingi imeline infraheli lõhub kõik ära, ei vasta tõele. Selliste teooriate levitamine kindlasti ei aita kaasa nende piirkondade arengule. 

Ma tahan sotsiaaldemokraatide nimel öelda …

Teie aeg! 

… et meil on väljatöötamisel regionaalse tööstuse arendamise plaan. Nende ettepanekutega, nende eelnõudega me tuleme lähiajal Riigikogusse. Aga jõudu meile kõigile, et paremini edasi minna! Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! No mis me siin räägime roheenergiast! Ma ei suutnud kaua aega mõista, miks meie valitsus ja eriti Reformierakond nii väga armastavad roheenergiat ja mis eesmärgil me kulutame igal aastal sadu miljoneid eurosid selle kahjumliku projekti toetamiseks. Selgus, et piisas vaid äriregistrisse vaatamisest. Seal on must valgel kirjas, et enne peaministriametisse asumist tegeles Kaja Kallas aktiivselt selle äriga erasektoris. Leidsin umbes paarkümmend roheenergiaga seotud erafirmat, mille nõukogusse või juhatusse kuulus jurist Kaja Kallas. See tähendab, et Reformierakonna endisel esimehel olid seoses rohepöördega täiesti konkreetsed rahalised huvid. Ma ei vihja millelegi. Aga kust mujalt peaks tulema vastus küsimusele, miks Eesti maksumaksja on sunnitud doteerima roheenergia tootmist? Miks tuleb visata sadu miljoneid eurosid selle elujõuetu projekti peale? 

Kogu maailm, alates Ameerika Ühendriikidest, on hakanud aru saama, et roheenergial ei ole tulevikku, vähemalt seni, kuni tehnoloogia ei võimalda muuta seda odavaks ja töökindlaks. Täna neid tehnoloogiaid meil ei ole. Ainult Eesti valitsus Brüsseli juhtimisel jätkab oma majanduse hävitamist roheenergia abil. Neli aastat majanduslangust ja me astume ikka ja jälle samade rehade peale! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679. Palun eelnõu siia tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on tegelikult päris lühike otsuse eelnõu. Selle [otsuse pealkiri] on "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine". Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 154 lõike 1 alusel otsustab Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja kiirkorras e-hääletamise peatamine. Selleks teeme ettepaneku peatada e-hääletamise läbiviimine Eesti Vabariigis kuni kontrollsüsteemide puuduste kõrvaldamiseni. 

Me oleme siin selles saalis hästi palju rääkinud e-valimistest, sellest, mis küsimused tekivad seoses selle nähtusega. Mis [ajendas] meid selle otsuse eelnõuga välja tulema? Sel aastal on ODIHR ehk OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo teinud õigusliku hinnangu Eesti e-hääletamise kohta, mis esitab põhjaliku ja kriitilise analüüsi meie internetipõhise valimissüsteemi kohta. Raportis küll tunnustatakse edusamme, kuid samas osutatakse ka tõsistele puudustele, mis ohustavad süsteemi usaldusväärsust, läbipaistvust ja valijate usaldust. 

Valimised peavad olema vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Igal valijal on üks hääl. Kõik need tingimused peavad kehtima ka digikeskkonnas, kuid tänane seadus ei sätesta piisavalt täpselt, kuidas neid internetihääletuse kontekstis rakendatakse. Samuti puuduvad selged ja läbipaistvad kriteeriumid selle kohta, millistel juhtudel tohib Vabariigi Valimiskomisjon peatada, katkestada või tühistada e-hääletuse. 

Kriitikat on saanud hääletuse salajasuse ja aususe tagatiste ebapiisavus. Erilist muret tekitavad olukorrad, kus inimesed hääletavad gruppides, näiteks hooldekodudes, kus ei ole võimalik tagada individuaalselt ja privaatselt tehtud valikut. Samuti ei nõua seadus valijalt kinnitust, et ta hääletas vabatahtlikult ja privaatselt, ega sisalda juhiseid selle olulisuse kohta. Puudub ka selge auditeerimiskohustus valimiste järel, mis võimaldaks kontrollida hääletamise salajasuse võimalikke rikkumisi. 

Samuti on probleemiks piiratud läbipaistvus ja avalik järelevalve. Seadus ei täpsusta piisavalt, millisel viisil ja ulatuses saavad sõltumatud vaatlejad internetihääletuse protsessi jälgida. Samuti on avalik arutelu olnud puudulik: põhiseaduslike valimispõhimõtete tõlgendamine digitaalses kontekstis pole olnud piisavalt laiapõhjaline. 

Tehnilise turvalisuse ja küberturvalisusega on endiselt probleeme. Seadus ei sätesta piisavalt ajakohaseid turvanõudeid ega selgita, kuidas tuleb tagada süsteemi kontrollitavus nii individuaalsel kui ka üldisel tasandil. Samuti puudub selge määratlus, kuidas tagada hääletusel sunni ja pettuse [vältimine]. 

Me oleme pikemat aega juhtinud nendele puudustele tähelepanu ka siin saalis ja leiame, et e-hääletamine ei ole piisavalt turvaline. Seda kinnitab seesama värskelt avaldatud ODIHR‑i raport. Seega leiame, et kuni selles raportis väljatoodud puudused ei ole kõrvaldatud, tuleb Eesti Vabariigis e-hääletamine peatada. Selle ülesande me tahamegi valitsusele anda, et esiteks peatada e-hääletamine Eesti Vabariigis ja teiseks hakata tegelema nende puudustega, mis on välja toodud minu mainitud raportis. Kui need puudused on kõrvaldatud, siis saab juba rääkida sellest, kas e-hääletamine võiks jätkuda või mitte. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! E-hääletamine võib toimuda ju igas maailma punktis. Su kõrval võivad olla sugulased, tuttavad ja teised inimesed, kes võivad sind mõjutada. Kuidas saaks seda nimetada salajaseks hääletuseks? Kas see on üks põhipunktidest, miks te soovite e-hääletuse lõpetada?

Aitäh! Just nimelt! Tavapärastel valimistel tuleb inimene isiklikult jaoskonda, kus kontrollitakse tema isikut ja seejärel antakse talle sedel. Ta ise ja alati ainult ise täidab üksi valimiskabiinis sedeli, paneb selle kasti, keegi seda ei näe, keegi ei saa teda mõjutada. Inimene isiklikult on kohal. Siin ei peaks küsimusi tekkima. 

Kui me räägime e-valimistest, siis me kunagi ei tea, kes tegelikult hääletas. Me teame ainult, et kasutati konkreetse isiku andmeid ehk eelkõige isikukoodi ja PIN‑koode. Aga kas seda tegi just nimelt see konkreetne inimene, kas tema kõrval oli sel hetkel keegi või ei olnud, kas keegi mõjutas teda sel hetkel või mitte, seda me kindlasti ei tea. See on üks asjaolu, millele juhib tähelepanu ka seesama raport, millest me siin rääkisime. Nii et tõepoolest, neid küsimusi on päris palju. Just sellepärast me tahamegi e-hääletamise protsessi peatada, et saaks uurida, kuidas on üldse võimalik nendele küsimustele vastata.

Anti Poolamets, palun! 

Lugupeetud ettekandja, aitäh olulise teema tõstatamise eest! Meie e-valimistes on nii palju vigu. Ennekõike see, et [e-hääletus] on kontrollimatu. Ükskõik kui palju me arutame IT‑lahenduste üle, seda ei saa kontrollida keskmise kodaniku tasemel, see jääb ekspertide [teha]. Anna aga ekspertidele võim, ja elu on näidanud, et eksperdid teevad väga huvitavaid otsuseid. 

Aga üks konkreetne viga, mis e-valimistega on, on see, et e-hääled hävitatakse kuu aja jooksul pärast valimiskaebuste lahendamist. Kas see ei ole ka üks muret tekitav koht, et kui kas või tagantjärele keegi taipab, et oli turvaauk, näiteks taipavad seda Tallinna Ülikooli teadlased, siis mitte midagi enam kontrollida ei saa? Kas oleks oluline ka selline probleem lahendada?

Aitäh! Loomulikult, see on asjaolu, mis ainult suurendab inimeste kahtlusi. Mina mäletan, et see aeg oli üldse kaks nädalat, kahe nädala pärast põhimõtteliselt oli nende elektroonsete sedelite hävitamine. Tekib küsimus, miks neid on vaja nii kiiresti hävitada, millest see tingitud on. Ausalt öeldes ei ole näiteks mina siiamaani saanud väga veenvat vastust sellele küsimusele. Nii et see on kindlasti üks nendest probleemidest.  

Ma juhin tähelepanu sellele, et neid probleeme, mis olid selles raportis – suuremad, väiksemad, keskmised –, oli kokku 30 ringis. Nii et seal kindlasti on, millest rääkida. Ütleme niimoodi, et kui mingi protsess ei tekita nii palju küsimusi, siis see on arusaadav, aga kui nii palju küsimusi on juba tekkinud, siis on kindlasti midagi väga valesti. Inimesed ei saa aru. Ja me ei räägi mitte tavainimestest, tavainimestest me isegi ei räägi, nemad ei saa kaugeltki aru nendest protsessidest, sellest, kuidas need käivad. Aga isegi ekspertidel, kes olid sellesama raporti koostajad ja selle delegatsiooni esindajad ja kes käisid sel aastal ka siin Eestis, tekkis mitukümmend küsimust selle protsessi turvalisuse ja läbipaistvuse kohta. See on loomulikult väga muret tekitav märk. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See on väga tänuväärne, et mitte ainult EKRE ei pea e-valimiste teemal võitlust, et lõppkokkuvõttes selgusele jõuda, millega meil ikkagi tegemist on, kas meil on tegemist mastaapse valimispettusega või on meil tegemist Eesti e-riigi edulooga. 

Aga minu jaoks on üks väga tõsine küsimus siin seotud sellega, et sisuliselt on meil praegu olukord, kus e-valimisi vaidlustada ei ole võimalik. On kehtestatud selline tähtaegade ringkäendus, et enne ei saa esitada [vaidlustust] Riigikohtule, kui on esitatud [vaidlustus] valimisteenistusele, valimisteenistusele ei saa jälle [vaidlustust] esitada enne, kui [vaidlustus] on esitatud Riigikohtule. Ongi niisugune olukord, et enam kui 30 korral on üritatud e-valimisi vaidlustada ja enam kui 30 korral ei ole Riigikohus võtnud seda menetlusse. Ka eile teatas Riigikohus, et ta järjekordselt EKRE esitatud e-valimiste vaidlustamist menetlusse ei võta. Millest see teie meelest kõneleb?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, nii EKRE kui ka Keskerakond on selles saalis olnud selle teema põhivedajad, juba mitu aastat järjest, ma ütleks. Neid küsimusi on tõepoolest väga palju. Ainuke positiivne otsus, mis tuli hiljuti, oktoobri lõpus, oli Riigikohtu lahend. Kui mu mälu mind ei peta, siis Märt Põder ütles konkreetselt, et oli probleem, et lähtekood ei olnud õigel ajal avaldatud. Aga seda võib nimetada kosmeetiliseks otsuseks, sest nagu Riigikohus ise ütles, valimisprotsessi see kuidagi ei mõjutanud. See tähendab seda, et ka valimistulemust see ei mõjutanud. 

Aga tõepoolest, see süsteem ise on tavainimestele väga vähe arusaadav. Nagu me nüüd aru saame, isegi paljudel ekspertidel on raske aru saada, miks see süsteem on niimoodi üles ehitatud, et on päris keeruline midagi vaidlustada. Jällegi, ma ei taha olla vandenõuteoreetik, aga neid küsimusi, mis tekivad, on juba liiga palju. 

Ma arvan, et kui me vaatame valimistele otsa, siis me saame aru, et ka sellepärast on usaldus e-valimiste vastu Eestis viimastel aastatel päris märgatavalt langenud. Mõned aastad tagasi oli see usaldus erinevate küsitluste alusel väidetavalt päris suur, nüüd on juba 42% neid, kes e-valimisi üldse ei usalda. Kui see niimoodi jätkub ja see tendents säilib, nagu viimastel aastatel on olnud, siis varsti me võime olla juba olukorras, kus pooled usaldavad ja pooled mitte. Ma arvan, et see usaldamatus tekib paljuski ka sellepärast, et inimesed ei saa aru, miks üks või teine asi on niimoodi korraldatud. Inimestele lihtsalt pakutakse seda, et vaadake, uskuge meid, see peab nii olema, kõik on läbipaistev, kõik on korras, te ei pea üldse kahtlema. Aga selleks, et mitte kahelda, ei ole inimesel, kes tahab natuke asja analüüsida, tahab ikkagi aru saada, kuidas asi töötab, informatsiooni kahjuks liiga palju, pehmelt öeldes. Ma arvan, et see on veel üks aspekt, mis paneb inimesi kahtlema selles, et e-valimistega on kõik korras, need on läbipaistvad ja neid võib usaldada. Seetõttu, ma arvan, see [usaldamatuse] number kasvabki.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tõesti hästi oluline otsuse eelnõu. Ma räägin teile sellest, mis toimus vahetult enne kohalikke valimisi ja milline segadus oli. Nimelt, kõikidele erakondadele saadeti kiri, et nendel on võimalik enda poolt määrata audiitor kohalike valimiste e-valimisteks, kes saaksid seda [protsessi] kontrollida. Muidugi anti väga lühike etteteatamistähtaeg, see oli neli-viis päeva, mille jooksul on tegelikult väga keeruline leida professionaalset audiitorit. Aga mõni päev hiljem võeti see ettepanek tagasi ja öeldi, et teate, tegelikult te ei saa [audiitorit määrata]. Nüüd on välja tulnud, et vahepeal valimiskomisjon ja valimisteenistus läksid omavahel põhimõtteliselt vaidlema, sest tuleb välja, et seadus ei luba, et erakonnad kaasaksid oma sõltumatud audiitorid. Kuidas on võimalik, et e-valimised on nii kaua olnud ja meil ei ole siiani seadus isegi sellist lihtsat asja ette näinud?

Aitäh! Mina jah mäletan seda situatsiooni, mis tekkis. Tõepoolest, esmalt pakuti seda võimalust, mis oli väga tervitatav. Aega oli küll vähe, tõepoolest, aga me hakkasime otsima inimest, kes võiks selline audiitor olla, ka meie, Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt. Oletan, et teised fraktsioonid tegid sama. Siis tuli kohe teistsugune kiri, et ei, ärge nähke vaeva, niikuinii see inimene sinna minna ei saa ja auditeerima midagi ei hakka. 

No jällegi, see tekitab küsimusi. Ühest küljest, kui ei ole mitte midagi varjata, kui see on tõepoolest läbipaistev, usaldusväärne protsess, kui kõik käib niimoodi, nagu meile öeldakse ja räägitakse, et kõik on hästi, kõik on arusaadav, seletatakse, kuidas see protsess töötab, siis tekib jälle küsimus, miks siis toimuvad sellised asjad. 

Audiitor iga fraktsiooni poolt – see on ju loogiline, miks mitte. Iseenesest saavad ju erakonnad saata oma esindajaid vaatlejateks valimisjaoskondade juurde ja see on täiesti normaalne. Millegipärast on e-valimised võrreldes tavavalimistega teistsugused, kuigi, nagu meie eelnõu tekstis seisab, peab digihääletamine olema täpselt samasugune ja toimuma täpselt samade reeglite järgi, nagu toimub tavapärane, pabersedeliga hääletus. Aga seda kahjuks ei ole. Sellele juhtisid tähelepanu ka needsamad välismaa eksperdid, kes siin käisid. 

Jällegi, kui sellised olukorrad tekivad, siis need tekitavad aina rohkem küsimusi. Miks te siis üldse hakkasite nendest audiitoritest rääkima? Kui te juba hakkasite nendest rääkima ja pakkusite fraktsioonidele sellist võimalust, siis miks te järsku otsustasite, et ei, me ikkagi niimoodi ei tee? Isegi kui seal ei ole midagi valesti, siis see on lihtsalt kahtlane ja tekitab küsimusi. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mõnda aega tagasi käisin ma Bundestagis. Me kohtusime seal Bundestagi digikomisjoni liikmetega. Õhtusöök oli ka veel. Laua taga oli muidugi äärmiselt soliidne ja suur Saksamaa parlamendi digi[komisjoni] liikmete seltskond. Seal tulid jutuks ka e-valimised. Ma olin väga üllatunud, et kui meie püüdsime neile seletada, kui hea ja tore see on, siis nad ütlesid, et jaa, on küll tore, aga Saksamaa sellise avantüüri peale ei lähe. Ma hiljem rääkisin päris paljude erinevatesse erakondadesse [kuuluvate] digikomisjoni liikmetega ja kõik kinnitasid üheselt, väga viisakalt, et vaadake, mis te teete. Minu küsimus sulle on: kas Saksa kolleegid ei ole nii kaugele arenenud või on neil mingisugused probleemid …

Teie aeg!

… et nad kahtlustavad digivalimisi, ei taha neid endale, aga [meile ütlevad, et] teie ja Venemaa ja Venezuela, teie proovige.

Aitäh! Tõepoolest, kui me vaatame ringi, siis näeme, et kui e‑valimised Eestis esimest korda olid, siis oli veel võimalik rääkida sellest, et Eesti on nii arenenud digiriik, e-riik ja nii edasi, et teised võib-olla lihtsalt ei jõua järele ja ei saagi korraldada midagi nii hästi, nagu meie korraldame, just nimelt digimaailmas, olgu selleks kas või e-valimised. Aga nüüd, aastaid hiljem, rääkida sellest, et teised riigid on kuidagi alaarenenud – ma arvan, et see on hästi naljakas, absurdne. 

Me ju teame, et mitte ainult Saksamaa, mitte ainult Soome, vaid terve rida teisi riike on e-valimisi ühel või teisel moel katsetanud, nad on proovinud nendega tegeleda. Põhimõtteliselt oli iga sellise riigi otsus pärast see, et oli huvitav küll, aga meie seda [tegema] ei hakka, sellepärast et me ei suuda tagada sajaprotsendilist turvalisust. See tähendab seda, et ei saa garanteerida, et elektrooniliste valimiste tulemused on just sellised, nagu valija on tahtnud oma häält andes öelda, ja neid tulemusi võib kuidagi mõjutada. Et seda vältida, ei ole mitte ükski nendest riikidest e-valimisi [kasutama hakanud]. 

Vaatame, millistes riikides on e-valimised ühel või teisel viisil [kasutusel] olnud. Need on Venemaa ja Venezuela. Veel mõned riigid proovisid neid, et lihtsalt mingil määral ära proovida, ja siis põhimõtteliselt loobusid. Kusjuures need valimised ei olnud parlamendivalimised või Euroopa Parlamendi valimised. Teisisõnu, jah, me oleme praegu väga huvitavas klubis, pehmelt öeldes. Me oleme koos Venemaa ja Venezuelaga põhimõtteliselt ainukesed riigid, kus e-hääletus toimub regulaarselt. Loomulikult on suur küsimus, kas see on see klubi, kus me tahaksime olla. 

Nii et mina küll ei arva, et teised riigid, kes on neid valimisi katsetanud, proovinud, on alaarenenud ega suuda neid läbi viia paremini kui meie. Aga neil on küsimusi ja erinevalt meist tahavad nad nendele küsimustele vastuseid, enne kui nad hakkavad e-valimisi [kasutama]. Meie [hakkasime kasutama] ja siis hakkasid küsimused tulema. Aga vastuseid kahjuks eriti ei ole.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu kõik teavad, EKRE positsioon e-valimistega seonduvalt on olnud pikka aega väga selge ja ühemõtteline: e-valimised tuleb lõpetada. Ei ole üldse küsimustki, sest need ei ole lihtsalt kooskõlas põhiseaduses sätestatuga, need ei toimu ühel konkreetsel päeval, nagu põhiseadus nõuab, ja valimisi ei viida läbi ühetaoliselt, nagu põhiseadus nõuab. Samuti on põhimõtteliseks probleemiks vaadeldavuse võimatus. Tavalisel, keskmisel inimesel ei ole põhimõtteliselt võimalik neid vaadelda. Sellisel viisil ei saa valimisi korraldada. 

Aga minu küsimus teile on seotud Keskerakonna positsiooniga. Nagu me teame, siin parlamendis tehakse väga sageli show'd, võetakse positsioon, et näidata ennast mingisugusena, aga hiljem nendest positsioonidest taandutakse. Ma ei heida seda praegu teile ette. Aga selleks, et meile oleks selge ja et ka avalikkusele oleks selge, ma tahangi teilt küsida selget kinnitust. Kas te saate Keskerakonna nimel kinnitada, et kui teil peaks tekkima võimalus tulla võimule, võib-olla koos meiega, siis te selle eest, et e-valimised saaksid tõepoolest lõpetatud, seisate kindlalt ka siis, mitte ainult praegu? Kas te saate anda sellise selgesõnalise, kindla kinnituse, millele saab pärast viidata?

Aitäh! No see, et ma niisuguse eelnõuga siin seisan, ma arvan, ongi väga konkreetne ja tugev signaal, et meie ehk Eesti Keskerakonna fraktsiooni arvamus on see, et e-valimised tuleks peatada. Kui me saame näiteks sel ajal, kui need on peatatud, mingisugused vastused, mis veenavad meid selles, et need [valimised] on läbipaistvad, need on usaldusväärsed ja nii edasi, siis see on üks asi. Ma millegipärast väga kahtlen, et tulevad ammendavad vastused kõikidele nendele küsimustele, näiteks ka nendele, mis tulid OSCE‑lt. Ma arvan, et meie arvamus ka siis, kui on mingisugune teine valitsuskooslus, kus Keskerakond on üheks pooleks, ei peaks muutuma. See on täpselt see positsioon, mis meil praegu on, ja see tulevikus muutuma ei pea.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra Belobrovtsev! Varro tegelikult [esitas juba] minu küsimuse ära. Ma tahtsin täpselt sama asja küsida. 

Ma mäletan, et Jüri Ratase juhtimise ajal oli Keskerakond võib-olla veidi kõhklev või isegi kippus e-valimisi pooldama. Nüüd te olete oma liikmete ja jumala abiga saatnud Jüri muu töö peale. 

Aga ma sain selle kinnituse. Seepärast ma küsin hoopis teise küsimuse. Kui vaadata toimuvat, siis üks asi, mis siin juba esile toodi, on see, et protestide esitamine on [muudetud] selliseks, et kui sa esitad selle protesti kusagile, siis öeldakse sulle, et ei-ei, alguses pead sa sinna teise kohta esitama, ja peale seda öeldakse, et nüüd sa jäid hiljaks. [Mängitakse] neid mänge. Lisaks on sellel korral väga konkreetsed rikkumised ju videole salvestatud, aga valimiskomisjon ja valimisteenistus teevad ikkagi nägu, justkui kõik oleks kõige paremas korras. Mida sina arvad, kas nad on nii rumalad, et nad ei saa nendest probleemidest aru, või nad on nii küünilised ja kindlad, et see ringkaitse peabki lõpuni ja nad ei peagi probleemidega tegelema?

Aitäh! No siin ongi üks kahest. Ma ei oskagi öelda, kumb see on. Loomulikult, need on inimesed, kes peavad olema eksperdid ja kes tegelikult vastutavad selle asja eest, aga vahepeal tekib selline tunne, et nad lihtsalt mängivad lolli. Lihtsalt öeldaksegi, et pöörduge sinna, sa pöördud sinna, sealt sulle öeldakse, et ei, pöördu ikka teise instantsi poole. Ja siis see käib nii kaua, kuni öeldakse, et aga vabandust, aeg on läbi, rohkem ei saa mitte midagi teha. Kas see on juhuslik käitumine? Võib küll olla, seda ei saa ju sajaprotsendiliselt välistada, aga see ei näe ausalt öeldes väga tõenäoline välja. Nii et siin on nii, et kas ekspertide tase ei ole päris see, mis ta olema peaks, selleks et selliseid keerulisi protsesse korraldada ja läbi viia, või tehakse seda tõepoolest meelega, selleks et vältida kõiksugu probleeme ja vältida vastuseid konkreetsetele küsimustele, mis inimestel kindlasti tekivad. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, värske uuring näitab, et 42% valijatest ei usalda e-valimisi. See on peaaegu pool Eestit. Me ei tea tegelikult, kust need e-hääled tulevad ja kes neid annab, kas hooldekodus hääletab hooldatav või hoopis hooldaja tema eest, kui palju hääli võib tulla ühelt ja samalt IP-aadressilt, üks, kümme või sada. Me ei tea, kas arvuti taga on see inimene, kelle nimi on hääletussüsteemis kirjas. Seejuures püütakse e-valimiste usaldusväärsust tõsta PR-kampaaniatega, aga ei tehta midagi selleks, et muuta süsteemi päriselt usaldusväärseks. Milline on teie hinnang, kas tehniliselt oleks üldse võimalik e-valimiste süsteemi usaldusväärseks muuta?

Aitäh! Teoreetiliselt on võimalik. Ma mäletan seda, kui meil siin hakkas pihta diskussioon selle üle, et võib-olla saaks elektrooniliselt hääletada mitte ainult arvutiga, vaid ka näiteks nutitelefoniga või teise nutiseadmega. See peaaegu suruti ju läbi, nagu me mäletame, et võiks juba nendel valimistel, mis äsja olid, kasutada nutiseadmeid, selleks et hääletada. 

Ma juba mainisin ühes oma vastuses, et kui inimene tuleb jaoskonda, siis see peab olema konkreetne inimene, tema ise, mitte tema volitatud isik. Konkreetse dokumendi põhjal kontrollitakse, kas see on päriselt see inimene. Inimene annab oma allkirja, et tema on siin kohal, et tema sai valimissedeli. Ta võtab valimissedeli, läheb valimiskabiini, täidab sedeli ja siis paneb selle valimiskasti. See on läbipaistev ja arusaadav protsess. Pärast on võimalik paberhääled üle lugeda, seda me ka ju teame. Mina olen isiklikult kunagi ka ülelugemisprotsessis osalenud. Päris väsitav, aga arusaadav. Selles mõttes on kõik selge. 

Kuidas see toimub elektrooniliselt, on hästi raske öelda. Ainuke, mida me teame, on see, et keegi pani ID-kaardi ID-kaardi lugejasse, keegi sisestas PIN-koodid, valis mingisuguse kandidaadi ja väljus sellest programmist. Rohkem ei tea me mitte midagi. 

Veel üks asjaolu, mis tekitab päris palju küsimusi, on see, kuidas needsamad valimised korraldatud on. Kui ma eelhääletamise käigus lähen jaoskonda ja hääletan mulle sümpaatse kandidaadi poolt, siis ma olen oma hääle andnud ja see jääbki nii. Kui ma olen hääletanud elektrooniliselt, siis ma olen endale sobiva kandidaadi valinud, aga ma saan seda muuta ja muuta põhimõtteliselt nii palju kordi, kuni mul on konkreetne sobilik kandidaat valitud. Võib-olla see ei olnud päris see kandidaat, võib-olla on, aga võib-olla ei ole. Ühesõnaga, juba see näitab, kui erinevad need süsteemid on, aga süsteemid peavad ju olema täiesti ühesugused. Neid näiteid on ju küll ja küll. 

Ma võin sel teemal teoretiseerida. Selliseid juhtumeid ma konkreetselt ise pole näinud või keegi pole mulle nendest rääkinud, aga ma räägin puhtteoreetiliselt. Vanem inimene, kes ei ole suuteline valimisjaoskonda minema, tahaks hääletada. Selle asemel, et tellida valimiskast koju, milleks tuleb vaeva näha, palub ta, et tema poeg, tütar või veel keegi sugulastest hääletaks tema eest. Ta ütleb, et ta tahab, et [sugulane hääletaks tema eest selle] kandidaadi poolt. See sugulane võtab kaardi, võtab PIN-koodid. Inimene on vabatahtlikult need loovutanud. Ta annabki need, öeldes, et hääleta, ma ju usaldan sind, me oleme ju sugulased, me oleme, ma ei tea, ema ja poeg, isa ja tütar või nii edasi. Siis see inimene võtab kaardi ja vaatab, et see kandidaat talle absoluutselt ei meeldi, no kuidagi ei istu, lihtsalt käsi nagu ei tõuse, et hääletada selle kandidaadi poolt. [Tekib mõte,] et äkki vanaema või vanaisa ei ole päris adekvaatne, kui ta tahab, et hääletataks tema eest selle kandidaadi poolt. Ja siis inimene hääletab teise kandidaadi poolt. Kes suudab seda kontrollida? Vanaema või vanaisa näiteks küsib, et kas hääletasid. "Hääletasin." "Kas selle inimese poolt?" "Selle inimese poolt." Aga kas ta päriselt seda tegi, seda teab ju ainult tema ise. See on lihtsalt üks näide. Selliseid näiteid on väga palju, kuidas on võimalik e-valimisi kuritarvitada. Inimene ei saa sellest isegi teada, et kuritarvitati. 

Selles mõttes, kui me räägime nendest tehnilistest lahendustest, mis oli teie küsimuse sisu, siis ma arvan, et kõige väiksem asi, mida oleks võimalik teha, on näotuvastus. Me oleme sellest rääkinud, tegelikult on see võimalik. Kui sellist võimalust ei ole, siis peab inimene ikka jaoskonda minema. Kui selline võimalus on, tõepoolest me näeme, et see inimene istub seal, on üksi, keegi ei mõjuta teda ja nii edasi – kuigi ka see on väga suhteline, me ju näeme ainult seda, mida näitab kaamera, rohkem ei näe me midagi –, siis see oleks võib-olla esimene tehniline uuendus, mis natukegi tõstaks usaldust e-valimiste vastu. Aga keegi ei taha ju seda teha. Me rääkisime sellest siis, kui oli see diskussioon siin, et varsti on võimalik nutiseadmetega hääletada, siis räägiti sellest, et aga kehtestame näiteks näotuvastuse kohustuse. Ka seda ei tahetud teha. 

Nii et lühike vastus pärast seda väga pikka vastust on, et jah, on olemas teatud meetmed, mida tehniliselt võiks rakendada, aga millegipärast ei taheta neid rakendada. See on see probleem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tuleb tunnistada, et Keskerakonna näol on EKRE-l olemas partner, kes on valmis e-valimiste tühistamise suunas edasi liikuma. 

Aga nende näidete kohta, mis te olete toonud, ütlen, et süsteem kontrollib veel seda, kas sertifikaat kehtib või ei kehti. Rohkem ta ei kontrolli ei nägu ega midagi. See on kehtivuse kontroll ja selle põhjal saad sa hakata hääletama. See on nupumeestele ju järgmine samm. Kui sa valid kandidaadi välja, teed ekraanipildi ja hääletad, aga kui sa oled juba hääletanud, siis [ekraanile] ei tule selle inimese nime, kelle poolt sa oled hääletanud. Nii et nupumehed võivad erinevaid asju kasutada. 

Aga seoses selle eelnõuga, mille te saali olete toonud: mis su tunnetus ütleb? Kas sa olid ka komisjonis, ja mis komisjon arvas, kas nad on valmis edasi liikuma või tundub, et kõik opositsiooni eelnõud on suunatud prügikasti?

Aitäh! Eks me varsti saame teada. Kuna lugupeetud komisjoni esindaja on siinsamas, siis ta kindlasti saab rääkida sellest, mis on komisjonis toimunud, ja saab vastata ka küsimustele. Aga sisetunne on mul selline, et kindlasti võiks seda toetada. Me isegi ei räägi ju praegu e-valimiste tühistamisest. Me oleme konstruktiivsed. Me oleme rääkinud tühistamisest, aga me saime aru, et koalitsioon ei ole sellega kindlasti päri, ja ma arvan, et mitte ainult koalitsioon, vaid kindlasti ka opositsioonis on neid, kes ei ole sellega nõus. Aga me oleme konstruktiivsed. Me tulime välja otsuse eelnõuga, kus me räägime peatamisest. Me peatame selle protsessi, peatame e-valimised. Kui vastused konkreetsetele küsimustele on olemas – kõik on seda raportit näinud ja lugenud, kes ei ole, see saab seda teha –, kui need küsimused saavad vastused, mis on veenvad, konkreetsed ja ühemõttelised, siis ei jää enam kellelegi kahtlusi, et kõik on korras ja me mõtleme lihtsalt asju välja, kui me räägime sellest, et e-valimistega on mingi probleem. No siis [hakkame neid] uuesti [kasutama]. Aga ma millegipärast arvan, et isegi selline variant koalitsioonile ei sobi.

Mis puudutab seda [vastandust] koalitsioon versus opositsioon ja opositsiooni eelnõusid, mis siia tulevad, siis minu meelest on see väga kahetsusväärne. Mina küll ei mäleta ühtegi opositsiooni algatatud eelnõu, mis oleks koalitsiooni poolt heaks kiidetud. (Vahelehüüe.) No see oli võib-olla tööõnnetus. Aga 99,9% opositsiooni algatustest ja initsiatiividest kahjuks läbi ei lähe. Kusjuures on tunda, et asi ongi selles, et need tulevad opositsioonist, mitte selles, et need oleksid kuidagimoodi halvad ideed, mõtted, ettepanekud. Lihtsalt sellepärast, et need tulevad opositsiooni poolt. 

Me ju väga hästi mäletame, kui näiteks eelmise aasta lõpus, täpselt aasta tagasi, arutati siin saalis selle aasta riigieelarvet. Siis rahanduskomisjoni esinaine rääkis väga konkreetselt, et jah, kõik need ettepanekud, mida Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud, on väga konstruktiivsed, väga head, selles mõttes väga mõistlikud. Ja mis siis sai? Ühtegi neist koalitsioon ei toetanud. Mitte ühtegi! Sellised head, konstruktiivsed ja mõistlikud ettepanekud olid.

Nii et jah, see on probleem. Ma arvan, et see on meie riigi poliitilise ja parlamentaarse kultuuri probleem, et esmalt vaadatakse, kes on algataja, kes on selle eelnõuga siia pulti tulnud, ja alles siis hakatakse vastavalt sellele kas toetama või mitte toetama. Minu meelest ei ole see õige. Ma olen näinud, kuidas opositsioon on korduvalt toetanud koalitsiooni algatatud eelnõusid, aga et oleks vastupidi, vaat seda ma väga palju siin kahjuks näinud ei ole. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen väga nõus selle väitega, et mitte kusagil mujal demokraatlikes riikides pole soovitud e-valimisi juurutada. Mul on oma kogemus. Ma käisin Jüri Ratasega kaasas riigivisiidil, kus Eesti pool üritas seda maha müüa ja selles väga demokraatlikus riigis teatati, et nemad mitte mingil juhul seda kasutusele ei võta. 

Riikide põhiseadused on erinevad. Sellest hoolimata on üks väga põhiline ja selge seisukoht e-valimiste mittekasutuselevõtu poolt olnud see, et see ei ole demokraatlikus riigis kohaldatav ega pruugi anda tulemust, mis hoiab riiki jätkuvalt demokraatia kursil. Eesti põhiseadus ütleb, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Siin ei ole kusagil kirjas, et valimised on usuküsimus. Mitte kusagil! Aga ometi on põhiline väide see, et meie usume e-valimistesse. Mis sa arvad, miks ikkagi seda viidet põhiseadusele jätkuvalt keegi ei taha kuulda, kui me räägime e-valimiste ärakaotamisest?

Vastus on ju väga lihtne: sest keegi, kes niimoodi räägib, ei taha neid ära kaotada. Ükskord see asi kehtestati, tulemus konkreetsetele poliitilistele jõududele meeldis, arvatavasti, ja nüüd on olukord selline, et rahva seas umbusk aina suureneb. Varsti ongi, nagu ma ütlesin, 50 : 50, ja kui see tendents jätkub, siis varsti on Eestis rohkem neid inimesi, kes ei usalda e-valimisi, ja vähem neid, kes usaldavad.  

Aga see on jälle kuidagi väga poliitiliseks muutunud, sest on väga konkreetsed poliitilised jõud, kes ütlevad, et nemad ei toeta ei peatamist, tühistamist ega ärakaotamist, e-valimised on väga head, nad peavad jätkuma. Siiamaani on olnud niimoodi, et ei ole olnud ühtset konkreetset poliitilist kooslust, mis oleks olnud valmis sellega tegelema. Loodame, et tulevikus selline tuleb.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Riigikogu valimise seaduse § 1 lõige 3 ütleb selgelt, et igal valijal on üks hääl. Ma olin ise eelmiste valimiste eel tunnistajaks olukorrale, olles telgiga väljas ja rääkides inimestega juttu, kus üks vanaproua tuli ja ütles, et teda need valimiste asjad üldse ei huvita, tema ID-kaart on tütre käes ja tütar teeb ise, mis tahab. Ilmselgelt on tema tütrel ju kaks häält. See on ju otsene valimisseaduse rikkumine. 

Kas teil on teadmisi, kas ka Eestis on olnud näiteks selline olukord, kus üks inimene tulebki välja ja esitab tõendid, et ta hääletas näiteks viie inimese eest? On PIN-id, kõik asjad, et talle anti viis ID-kaarti, ta hääletas, ja tuleb peale valimisi ja ütleb, et näete, mul oli viis häält. Kas selline vaidlus on meil olnud Riigikogu valimiste järel, kas te olete kursis, ja mis kohus või valimiskomisjon selle kohta öelnud on?

Aitäh! Pean tunnistama, et ei ole kuulnud, aga seda ei saa ka välistada. Ma olen ju ka omalt poolt siin ühe näite toonud ja nagu ma ütlesin, neid näiteid võib tuua hästi mitu. Tõepoolest, kui sa lähed jaoskonda ja hääletad seal pabersedeliga, siis see saad olla ainult sina. Kui sa tellid valimiskasti endale koju, siis jällegi, seda teed sa ise ja seda kõike dokumenteeritakse. Sa annad oma allkirja, kõik on olemas. Kui sa hääletad elektrooniliselt, siis nagu ma rääkisin, keegi ei saa sajaprotsendilise kindlusega väita, et just see inimene hääletas. Me teame ainult seda, et keegi [sisestas] isikukoodi, aga võib-olla see oli teise inimese isikukood. Keegi toksis need PIN-koodid sisse. Aga jällegi, kas see oli see inimene, kellele need PIN-koodid kuuluvad, või see oli keegi teine? Võib-olla inimene tõepoolest usaldas oma sugulasi, öeldes neile, kelle poolt hääletada, võib-olla ütles lihtsalt, et mind ei huvita, hääleta selle inimese poolt, keda sa ise usaldad. Ühesõnaga, tõepoolest, siin on väga palju küsimusi. 

Nagu me oma eelnõu tekstis ütleme, elektroonilised valimised ja tavavalimised ei [kattu] üks ühele, nad ei ole ühesugused, ühetaolised, kuigi põhiseadus ütleb, et see peaks niimoodi olema. Seal on mitu sellist aspekti, mille tõttu nad ei ole ühesugused ja ühetaolised. Üks neist näiteks oli see, millest ma juba rääkisin. Eelhääletamise käigus sa hääletad paberi peal, siis on sul hääletatud, sa ei saa seda enam muuta. Kui sa hääletad elektrooniliselt, siis sa hääletad kas või mitu korda järjest. Juba see näitab seda, et valimised ei ole ühetaolised. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kui vaadata ka siin Riigikogus toimunud koosolekute salvestisi, siis see on täitsa halekoomiline, mismoodi Vabariigi Valimiskomisjoni inimesed küll ei saa küsimustest aru, küll ei oska vastata, küll ei mõista ühte või teist. Kui vaadata neid istungeid, siis [tekib küsimus], kuidas on võimalik, et need inimesed üldse seal asutuses töötavad. Kahjuks ei ole see ka muutunud. Kui me vaatame e-valimiste testvideosid, mis ringlevad, siis on ka niisugune tunne, nagu see oleks mingisugune naljalõik kuskilt Simpsonite sarjast. Täiesti käsitlematu! Aga see ei häiri mitte kedagi. Vaat see on poliitiline probleem, sest poliitiline katus on kogu sellel jamal nii tugevalt peal. Siit ma küsingi: kuidas me saaksime Euroopa poolt ka selle surve peale poliitikutele, kes meil riiki juhivad? See ei ole normaalne, mis siin e-valimistega toimub.

Aitäh! Ma arvan, et see korreleerub natuke selle küsimusega, mis oli siin eelnevalt käsitluses, et kas need inimesed on rumalad või nad ainult mängivad lolli. Mina ei tahaks uskuda, et meil niisugustes väga lugupeetud asutustes töötavad lollid. (Vahelehüüe. Ettekandja naerab.) Ma ei taha seda uskuda, ma ütlesin. See võib tähendada seda, et siis on see teine variant, mis ei ole ausalt öeldes sugugi parem. 

Nii et kindlasti tahaks ikkagi konkreetseid vastuseid konkreetsetele küsimustele. Me tihtipeale neid ei saa, enamasti ei saa. See on probleem. Just sellepärast me tulime välja oma otsuse eelnõuga, et me ei saa aru, kuidas see süsteem töötab, kas see töötab niimoodi, et seda saab usaldada. Oleks asi meis – äkki meie oleme rumalad, äkki meie ei saa aru, kuigi kõik on nii selge ja ilmne –, aga tuleb välja, et ka näiteks rahvusvahelised eksperdid, kes on siin käinud, ei saa sellest aru. Nad panid kokku mitukümmend küsimust – sellised rumalad inimesed, jutumärkides rumalad loomulikult. 

Paistab, et küsimusi on ikkagi väga palju. Kui neid on nii palju, siis see osutab sellele, et miski on mäda. Kuidas on võimalik usaldada midagi, mille kohta tekib nii palju küsimusi nii meil endil kui ka erinevatel ekspertidel, kaasa arvatud rahvusvahelistel ekspertidel? 

Kuidas seda protsessi Euroopa poolt kuidagimoodi mõjutada? Loomulikult, ühest küljest on riigis toimuvate valimiste korraldamine iga riigi suveräänne õigus. Iga riik otsustab ise, kuidas ta valimisi korraldab, ja sinna sekkuda mitte kuskilt loomulikult ei tohiks. Aga teisest küljest ma arvan, et [on hea,] mida rohkem selliseid arvamusi meile mujalt tuleb. Need inimesed, kes siia tulid, suhtlesid erinevate fraktsioonidega, suhtlesid erinevate instantside ja asutustega ning siis tulid välja oma analüüsiga, oma raportiga. Need on ju täiesti neutraalsed inimesed. Neil on ükstapuha, mis need tulemused siin Eestis on, kuidas need valimised lõpevad, kas ühe või teise erakonna võiduga, neid see ei huvita. Nemad on teistest riikidest. 

Ma arvan, et selliseid analüüse ja raporteid oleks kindlasti vaja veel juurde, siis võib-olla hakatakse ka siin rohkem selle peale mõtlema. Kui juba inimesed, kes on neutraalsed, aga on oma ala eksperdid, kes tulevad kuskilt välismaalt, ütlevad, et teil on ikka liiga palju küsimusi tekitav protsess, siis võib-olla hakatakse ka meil siin Eestis rohkem selle peale mõtlema. Kuigi ma arvan, et see juba praegu toimub, sest nagu me näeme, nende inimeste arv, kes ei usalda e-valimisi, kasvab, kasvab niimoodi järjepidevalt. Ma arvan, et see näitab nii mõndagi. Võib-olla mõjus ka seesama OSCE inimeste raport. Selle eest peab tänama ka kolleeg Arvo Allerit, kes oli üks nendest, kes selle organisatsiooni esindajad siia kutsusid.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kõigile, nii ekspertidele kui ka tavainimestele, on selge, et e-valimised ei ole usaldusväärsed ega turvalised. Aga ma küsin teise nurga alt. Kui me vaatame viimaseid valimistulemusi, siis näeme, et mõnel kandidaadil on e-häälte arv suurem kui sedelitel antud häälte arv. Isegi politsei tunnistab, et neil on siin väga raske on tõendeid leida. Aga sel juhul jääb arusaamatuks, kuidas me võime usaldada e-valimisi, kui isegi politsei ei oska neid [tulemusi] kontrollida. Kas oskad kommenteerida?

Aitäh! Ma alustan sellest, et mis te nüüd, mitte kõik eksperdid ei ole sellised, kes ei usalda e-valimisi. On palju eksperte, kes ütlevad, et kõik on korras. Need on kohalikud eksperdid. Pole midagi öelda, nende arvates on kõik hästi. Meil on ju eksperdid ka valimiskomisjonis. 

Mis puudutab seda suhet, elektroonilised hääled versus hääled paberkandjal, siis tõepoolest tekitab see vahel hästi palju küsimusi. Tuletan meelde, mis mulle jäi näiteks silma aastal 2021 kohalikel valimistel, neli aastat tagasi. Mina kandideerisin Põhja-Tallinna valimisringkonnas ja koos minuga kandideeris selles ringkonnas tulevane peaminister Kristen Michal. Kristen Michali tulemus oli märkimisväärne. Või oli see aastal 2023? Üritan meelde tuletada. Ei, see oli vist aastal 2023 Riigikogu valimistel. Vabandust! Jah, siis oli see valimisringkond nr 1: Põhja-Tallinn, Haabersti ja Kristiine. Aga see selleks, see ei oma isegi nii suurt tähtsust, millal see oli. Tähtsust omab asjaolu, et tulevane peaminister sai umbes 9000 häält ja nendest peaaegu 8000 olid e-hääled. Jällegi, puhtteoreetiliselt ei saa välistada, et see kõik oligi niimoodi, aga see suhe on minu meelest lihtsalt karjuv. See tekitab jällegi küsimusi. Kui see suhe oleks teistsugune, siis võib-olla oleks neid küsimusi vähem, aga see oli niimoodi, ja see ei olnud nii ainult ühe kandidaadi puhul. Ma vaatasin, et kõikidel selle valimisringkonna Reformierakonna kandidaatidel oli see suhe põhimõtteliselt enam-vähem sama: seitse häält elektrooniliselt ja üks tavaline paberhääl, kaheksa häält elektrooniliselt ja üks paberhääl. See tekitab küsimusi. 

Aga nagu te teate, kui te selle kohta küsite, siis teile öeldakse, et aga meil ongi kõige progressiivsemad valijad, kes kõik kasutavad arvutit, kes kõik tahavad hääletada elektrooniliselt, sest nemad toetavad just elektroonilisi valimisi, ja kõik teised, kes seda ei tee, võib-olla hääletavad teiste erakondade poolt. See on selles mõttes mugav seletus, kuna me ei suuda sajaprotsendiliselt kontrollida e-valimiste tulemusi. Nagu siin kolleegid juba mainisid, on hästi keeruline üldse löögile saada mingisuguse dokumendiga, protestiga, mis küsib, kuidas see kõik oli. Jah, see on niimoodi. Sellepärast me selle otsuse eelnõuga välja tulimegi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõik head inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Ma annan teile ülevaate põhiseaduskomisjoni istungil teisipäeval, 21. oktoobril toimunud arutelust, kus päevakorras oli Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja [kiir]korras e-hääletamise peatamine" eelnõu 679 esimese lugemise ettevalmistamine. Eelnõu algatajaid esindas kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart Keskerakonnast. Kutsutud oli ka riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe. 

Anastassia selgitas, et ettepaneku ajendiks oli ennekõike meile kõigile teada ODIHR‑i raport. OSCE/ODIHR andis Eestile 17 soovitust, kuidas võiks e‑valimiste süsteemi paremaks teha. Järgnes arutelu ja loomulikult järgnesid küsimused eelnõu esitajale. Peaasjalikult keskendusid need just nimelt selles raportis väljatoodule, aga ka sellele viimasele küsitlusele, mis näitab e‑valimiste usaldus[väärsuse] taset. 

Ühe momendi ma toon teile välja. Kolleeg Kaljulaid ilmselgelt soovis tuua pisut elevust sellesse arutellu ja esitas küsimuse selle kohta, et kui me viitame e‑valimiste usaldusväärsusele või usalduse madalale tasemele ja leiame, et seetõttu tuleks e‑valimised lõpetada, kas siis, kui näiteks Riigikogu usaldusväärsuse tase tervikuna on suhteliselt madalseisus, tuleks Riigikogu laiali saata. Või kui näiteks Päästeameti vastu tekiks usaldamatus, kas siis tuleks Päästeameti tegevus lõpetada? Muidugi said kõik aru, et see oli esitatud pigem huumoriga. 

Küsimusi esitati ka härra Koitmäele. Ta selgitas, et kohalike omavalitsuste [volikogude] valimiste e-hääletamise tulemuste teistkordne ülelugemine oli just selleks hetkeks lõppenud. Ühtegi anomaaliat ega ebakõla ei ilmnenud, hääletamine oli läbi viidud vastavalt seaduse nõuetele. Ta märkis veel, et OSCE on teinud ettepanekuid seaduse täiendamiseks, kuid pole kordagi väitnud, et e-hääletamine Eestis ei oleks usaldusväärne. Tegemist oli õigusraportiga, mitte tehnilise raportiga, mis ei sisaldanud hinnangut süsteemile. Ta kinnitas veel kord, et e-hääletamine on kontrollitav ja seadusele vastav. 

Järgnesid küsimused härra Koitmäele. Küsiti näiteks, kas teistkordse kontrolli ja ülelugemise käigus on esitatud kaebusi sarnaselt käesoleva eelnõu esitaja poolt tehtuga. Härra Koitmäe kinnitas, et hääletamise terviklikkuse kontroll on läbi viidud ja vigu ei leitud. Proua Kõlvart rõhutas jällegi, et hääletamise juures ei olnud – seda me enne siin ka kuulsime – seekord võimalik rakendada algset ettepanekut, mille kohaselt pidid olema kaasatud erakondade esitatud IT-valdkonna audiitorid. Härra Koitmäe vastas, et e-hääletamisel on kasutusele võetud meetmed, mis tagavad süsteemi usaldatavuse. Süsteemi ei usaldata pimesi, vaid kontrollitakse selle toimimist, et andmed oleksid korrektsed ning hääli ei oleks muudetud, lisatud ega eemaldatud. Ta lisas, et ühiskonnas ei ole kunagi olnud selget konsensust e-hääletamise usaldusväärsuses, kuna debatt puudutab lisaks tehnilistele lahendustele põhimõttelist küsimust, kas elektroonilist hääletamist üldse tohib korraldada. Praegu lähtutakse seadusest, mis näeb sellise hääletamisviisi ette. 

Tuli küsimusi ka selle kohta – ja see oli komisjoni esimehele suunatud küsimus –, kas OSCE/ODIHR‑i raporti järel on alustatud mingisuguseid tegevusi. Aa, see ei olnud siiski mitte ainult komisjoni esimehele, vaid ka riigi valimisteenistusele, mõlemale oli see küsimus. Kas riigi valimisteenistus ootab, et Riigikogu algatab seaduse muutmise ning millised on olnud arengud pärast raporti avaldamist? Selle [küsimuse] esitas kolleeg Poolamets. Härra Koitmäe selgitas, et raport on põhjalikult läbi vaadatud ja on hinnatud, kas olemasolevas süsteemis esineb probleeme. Riigi valimisteenistusel puudub seaduse algatamise õigus ning viimastel päevadel on fookus olnud kohalike valimiste korraldamisel, kuna valimispäev oli üleeile. Ühesõnaga, ma saan aru, et nad ei ole jõudnud veel oma tähelepanekuid edastada. Aga komisjoni esimehe vastus oli, et põhiseaduskomisjon pöördus kirjaga Justiits‑ ja Digiministeeriumi poole, saates sinna selle raporti, juhtides tähelepanu nendele soovitustele ja paludes nendega arvestada. Ta rõhutas, et komisjon on pöördunud kirjaga vastava valdkonna ministeeriumi poole ja ministeeriumil on ülesanne valmistada ette vajalikud muudatused. 

Tekkis arutelu ka selle üle, miks on vajalik koosseisu häälteenamuse nõue, kuigi eelarve ei ole seotud eelarveküsimusega. See oli päris huvitav diskussioon, mida jälgida. Me saime kõik teada, et kui on tegemist eelnõuga, mis kohustab Vabariigi Valitsust algatama seadusemuudatusi, siis on tulenevalt põhiseadusest nõutav koosseisu häälteenamus. Selle kohta on olemas ka Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakonna hinnang, mis selle kohta telliti. Sellisel moel see eelnõu teie ees nüüd on. Komisjoni vanemnõunik selgitas veel, et põhiseaduse tõlgendus oli varem selline, et kõik valitsuse ette nähtud tegevused nõudsid koosseisu häälteenamust. See praktika muutus umbes viis aastat tagasi ning otsustati, et kui valitsusele ettepaneku tegemine eeldab seaduse muutmist, siis on Riigikogu otsuse vastuvõtmiseks vaja 51 häält. Kui seaduse muutmist ei ole vaja, siis piisab lihthäälteenamusest. 

Sellega arutelu lõppes ja tehti menetluslikud otsused. Kõigepealt otsustati viia läbi lõpphääletus 6. novembril käesoleval aastal, see otsus oli konsensuslik, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, selles oli samuti konsensus. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh! Küsimusi tõepoolest on. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjon arutas sellist lihtsat küsimust, kuidas ja kes suudab tõestada, et inimene hääletas internetis ise ja tegi seda vabatahtlikult? Kas teie ise saate vastata sellele küsimusele?

Komisjon sellist küsimust ei arutanud, sest seda küsimust ka keegi komisjonis ei tõstatanud. Aga kui te küsite minu isiklikku seisukohta, siis mina olen kasutanud nii kabiinis hääletamise võimalust kui ka elektroonilise hääletamise võimalust. Ma olen väga tänulik, et mul need võimalused on olemas. Mõnikord ma olen mugav ja tahan teha seda elektrooniliselt, mõnikord ma tahan minna kohale, sest tunnen, et see on pidulik hetk, kui ma lähen kabiini. Nii et mulle sobib, et on mõlemad võimalused.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! ERR-is ütles peaminister, et Reinsalu sõna on aus nagu Venemaa valimised. Ja [e-]valimised on tõesti Venemaal, Eestis ja Venezuelas. Minu küsimus on: kas komisjonis arutati peaministri seisukohta, et Venemaa valimised on ausad, ja kui ei arutatud, kas sina komisjoni esimehena oled nõus peaministri arvamusega?

Seda küsimust komisjonis ei arutatud. Ma kuulen praegu teie suust seda esimest korda. Ma peaksin selle seisukohaga tutvuma, enne kui selle kohta midagi arvata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ettekandja! Siin toodi küsimuste käigus põhiettekandjale palju välja väga põhimõttelisi kitsaskohti, mis on seotud e-valimistega. Need korduvad aastast aastasse ja mitte midagi ei muutu. Igal pool mujal maailmas oleks enamik selliseid juhtumeid juba kriminaalsed, aga meil Eestis kahjuks mitte. 

Aga vaat, sina oled põhiseaduskomisjoni esimees ja sul on kohustus seista mitte e-valimiste, vaid põhiseaduse kaitsel. Ma küsingi sinult nüüd niimoodi, et kas sina põhiseaduskomisjoni esimehena usud e-valimistesse. Ma tuletan sulle meelde, et põhiseaduse §‑s 60 pole kirjas, et valimised põhinevad usul, vaid sellel, et need on üldised, ühetaolised ja otsesed. Põhiseaduse tundjana, palun, too välja e-valimiste sajaprotsendiline vastavus kõigile neile kolmele punktile.

Ma tänan selle küsimuse eest, proua Helme! Muidugi, esiteks ma kohe ütlen, et ma ei pea ennast riigiõiguse ega ka põhiseaduse eksperdiks, ma ei pea ennast selliseks eksperdiks, kuid ma püüan teie küsimusele vastata. Püüan teie küsimusele vastata. 

Mina ei lähtu usuküsimusest, ma lähtun Eesti riigi toimimisest ja nendest institutsioonidest. E-valimiste kohta on korduvalt oma seisukohta väljendanud Riigikohus. Ja kes olen mina, et seda kahtluse alla seada? 

Mis puudutab põhiseaduskomisjoni tegevust, siis me oleme suhtunud vähemalt minu suhteliselt lühikese ametisoleku ajal nendesse küsimustesse väga tõsiselt. Kui te mäletate, põhiseaduskomisjon korraldas lausa avaliku istungi, selleks et kõik saaksid jälgida ja kuulata ja küsimusi esitada raportööridele, kes selle ODIHR‑i raporti olid koostanud. Nagu ma oma ettekandes välja tõin, ma komisjoni ees teatasin ja selgitasin ja kinnitan üle, et me pöördusime lausa kirjalikult justiitsministeeriumi poole selles raportis toodud puuduste asjus. Nii et jah, me oleme sellega tegelenud.

Suur tänu! Head kolleegid, meie aruteluks ettenähtud aeg on läbi saanud. Me jätkame seda arutelu esmaspäeval. See on vastus ka Rain Epleri käetõstmisele. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänasel istungil. Soovin teile edu teie töös ja kohtume esmaspäevasel täiskogu istungil.

Aitäh!