Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.

Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Esmalt päevakorra täpsustamine. Nimelt, teile teatavaks tehtud päevakorras on toimunud järgmine muudatus: Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 25. ja 26. päevakorrapunkt, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu 674 esimene lugemine ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 686 esimene lugemine.

Esmalt nüüd Lauri Laats, kas teil on päevakorra kohta ettepanekuid? Kuulan teid.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb samuti muudatusettepanekuid. Üks puudutab kolmapäevast päeva, punkt 24, 673 SE. Vaadates lihtsalt selle kolmapäevase päevakorra peale ja sisse, ma arvan, et öötundidel on väga raske meie eelnõu siin kaitsta ja leida toetust. Sellest lähtuvalt võtaks ta välja. Lisaks tahaks pöörata tähelepanu sellele, et mis puudutab punkti 19 ehk ülevaadet riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2024–2025, ettekandjaks riigikontrolör Janar Holm, siis ma arvan, et see punkt on tegelikult väga oluline. Aga vaadates jällegi selle päevakorra sisse, ma saan aru ja vähemalt meie fraktsioon saab aru, et ka see punkt tuleb siia öötundidel. Kas ei oleks mõistlik arutada nii olulist punkti mõnel muul päeval? Oleks nagu ettepanek suunata see näiteks neljapäevase päeva peale. Aitäh!

Esmalt kommentaar selle päevakorrapunkti nr 24 kohta. Te ilmselgelt alahindate Riigikogu liikmete töövõimet. Vähemalt meie fraktsioon koos Eesti 200-ga leidis selle päevakorra igati jõukohase olema. Aga teil on õigus teha ettepanek eelnõu algatajana see välja arvata, nii et selle ettepanekuga arvestame. Ja teiseks, kas nüüd punkt 19 on konkreetselt ettepanek viia see neljapäevale? Ka selle ettepaneku tegemise õigus kui selline on teil olemas. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tuleksin täpselt sellesama, kolmapäevase päevakorrapunkti nr 19 juurde. Loomulikult ma toetan head kolleegi selles osas, et tegemist on väga olulise punktiga, aga ma juhin tähelepanu ka sellele, et tegemist on ühe meie põhiseadusliku institutsiooniga ehk riigikontrolöriga. Ma mõtlen, et kas äkki ei ole liialt lugupidamatu panna ta 19. päevakorrapunktiks oma ettekannet tegema, jällegi, tundes meie töökorraldust, olles kogenud, et see on kusagil öötundidel. Kas tema käest on küsitud, kas ta ise soovis nii hilja õhtul siin meie ette tulla seda ülevaadet andma või miks on see pandud 19. päevakorrapunktiks? Mina teen ettepaneku tõsta see ümber kolmapäevase päevakorra esimeseks punktiks.

Aitäh! Ka teil on selle ettepaneku tegemise õigus. Nüüd on küll juba kaks konkureerivat ettepanekut, aga vaatame, kuidas asi edasi kulgeb. Head kolleegid, natukene on teie mure põhjendamata, sellepärast et tõepoolest, päevakorrapunkte on suhteliselt palju kolmapäeval, aga kui me vaatame, siin on üheksa missioonieelnõu, siis tuginen sellele, et esimesel lugemisel, rõhutan, me suutsime need ära menetleda tunni ajaga. Nii et selles mõttes ilmselgelt ei lähe see öötundidesse. Loomulikult teisel lugemisel on võimalik palju rohkem ja pikemalt rääkida, aga kuivõrd esimesel lugemisel mingeid suuri probleeme ei kerkinud, siis mul pole põhjust arvata, et ka teine lugemine selle üheksa missioonieelnõu puhul peaks kestma rohkem kui tund. Aga see on loomulikult minu oletus, tuginedes sellele, kuidas ja kui ladusalt läks meil nende eelnõude esimene lugemine. Teie ettepanek on loomulikult asjakohane ja teil on õigus seda ettepanekut teha. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Isamaa saadikurühmal on pikk öötöökogemus varasemalt olemas ja me oleme jätkuvalt valmis ka öösiti töötama. Aga olles mingil määral solidaarsed nendega, kes võib-olla ei usu parlamendi niisugusesse töövõimesse hilistel õhtutundidel või varajastel hommikutundidel, siis me läheksime siit edasi: päevakorrapunktid nr 26, 25 ja 24 on välja võetud, meil on ettepanek päevakorrapunktid 23 ja 22 ka kolmapäevasest päevakorrast välja võtta. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Need on mõlemad teie fraktsiooni algatatud eelnõud ja sellest tulenevalt on teil õigus need eelnõud päevakorrast välja võtta. Arvestame sellega. 

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mina jällegi usun Riigikogu liikmete konstruktiivsusesse, mistõttu Reformierakonna fraktsioon ei toeta me punkti 19 teisele päevale või järjekorras mujale viimist.

Suur tänu teile! Ja sellega on tagasi lükatud see ettepanek, mis kahe kolleegi poolt on tehtud. Mart Helme, palun!

Siin ei ole küsimus mitte selles, kas Riigikogu on kell 12 õhtul või kell 2 öösel töövõimeline. See ei ole praegu küsimus. Küsimus on lugupidamises põhiseadusliku institutsiooni esindaja vastu. Kas me paneme presidendi ka järgmisel korral kusagile öötundidele, 25. punktiks kolmapäevasel päeval, kui president soovib tulla meile mingit aruannet andma? Kas me õiguskantsleri paneme ka kusagile öötundidele ja kõikide teiste meie põhiseaduslike institutsioonide esindajatega käitume lugupidamatult, et aga mis te siia tulete üldse meie tööd segama, me paneme teid siis öötundide peale, et te meid võimalikult vähe segaksite, me oma tähtsamad asjad enne ajame ära? Kuulge, see ei ole parlamendi seisukohast, enese lugupidamise seisukohast vastuvõetav! Seetõttu ma toetan seda mõtet, et kas tõsta see kolmapäeval esimeseks punktiks, mis ei muuda midagi, või neljapäeval esimeseks punktiks. Ma tean ka seda, et riigikontrolör ise ei ole soovi avaldanud, et ta saaks niisugusel hilisel kellaajal meie ees esineda, vaid on öelnud meile järelepärimise peale, et ta lihtsalt pandi sellises järjekorras päevakorda. See on ka lugupidamatuse avaldus!

Nii et ma soovin lugupidamist meie riigi põhiseaduslike institutsioonide esindajate vastu. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Ei ole vähimatki kahtlust ei minu ega juhatuse teiste liikmete puhul lugupidamises riigikontrolöri vastu. Nii et küsimus ei ole kindlasti selles. Mina tõepoolest ei tea seda päevakorrapunkti. Kindlasti on riigikontrolöriga kokku lepitud päev, aga tõepoolest, mul puudub informatsioon, mis kellast oli tema soov või valmisolek. Ja, head kolleegid, niimoodi hakata reastama tähtsuse järgi, milline punkt on ees ja milline on tagapool – jah, meil on ju omad loogikad, et kõigepealt on kolmandad lugemised, siis on lõpphääletusega asjad, siis on teised lugemised, siis on esimesed lugemised. Nii et see järjekord on meil alati olemas, aga siis tekib alati küsimus, et kellegi eelnõu on ju alati viimane. Siis tekib küsimus, kas see eelnõu on nüüd siis kõige tähtsusetum. No ei ole! Me ei saa hakata niimoodi hindama, mis on tähtsam ja mis on vähem tähtis. Riigikogu juhatus ei saa hakata nagu lahterdama.

Veel kord, kolleegid, ma ütlen, et ei ole küll põhjust arvata, et see läheb öötundidesse. Me alustame kolmapäevast istungit kell kaks ja ma arvan, et kella kuuest, seitsmest, kaheksast on need punktid ees, nii et selles mõttes see ei pruugi nii pikaks minna, kui me oleme tõhusad, mida Riigikohus on ka öelnud, et Riigikogu peab olema oma töös tõhus. Ma tõepoolest ei kahtle. Veel kord ütlen, head kolleegid, et need üheksa missioonieelnõu punkti esimesed lugemised kestsid üks tund kokku. Loomulikult ma ei oska öelda ja ei saa öelda, kui kaua see teine lugemine võib kesta, aga veel kord, see on ikkagi üks indikatsioon, mille järgi meil on põhjust arvata, et see ei lähe nii pikaks, kui võib-olla teie praegu kardate.

Peeter Ernits, küsimus istungi juhatajale, palun!

Hea juhataja! Siin riigikontrolöri suhtes selline ebaviisakas käitumine – ma olen sellega nõus, et ei tohiks niimoodi olla. Aga kui vaadata praegu neid missioone, jah, tund aega. Aga praegu on kõik opositsioonierakonnad, kes siin on, võtnud ise välja oma nii-öelda hommikusse või õhtusse jäävat – nii sotsiaaldemokraadid, Keskerakond kui ka Isamaa, EKRE-l ei ole siin eelnõusid olnud. See on ka lugupidamatus opositsiooni vastu. See loogika on jah, et kolmandad, teised ja esimesed, sellest võib aru saada. Aga arvestades, et missioonid – on need tund, kaks või kolm – on selline ühtne plokk, kolm või kuus kaitseväelast või kedagi rohkem saata, oleksid võinud olla täiesti vabalt kusagil lõpus. Eeskätt Riigikogu liikme staatuse ja kõik, mis siin on, mida siin kõik on välja võetud, või Isamaa puhul maksurahu kehtestamise, ja nii edasi, mis oleks võinud sisuliselt olla ju eespool, kui vaadata loogiliselt, aga mitte ainult, et kolmas, teine ja esimene ja õiguskantsler või riigikontrolör kusagile vahele. Miks seda ei ole nii vaadatud?

Head kolleegid! Ma ei kahtle teie võimalikus ettepanekus kõikvõimalikke erinevaid versioone arutada, kuidas võiks seda päevakorda kokku panna. Ma arvan, et kui me hakkame neid tavasid muutma, mis siin on tegelikult kehtinud, siis me oleme üsna ruttu soos. Sellepärast, et sina ütled, et need missioonieelnõud ei ole tähtsad, paneme need kuskile kõige lõppu, aga loogika on alati olnud see – ja ma arvan, et seda loogikat me püüame hoida –, et lõpphääletused on ikkagi alguses. Me ei saa ka öelda, et need missioonieelnõud on tähtsusetud. Me ei saa neid panna sinna lõppu peale teisi lugemisi ja peale esimesi lugemisi. 

Teine repliik, hea kolleeg, mida ma luban: ei, vastupidi, ma ei pea seda heaks tooniks tegelikult, et juhatuse kokku pandud päevakorrast juba mitu nädalat järjest arvatakse massiliselt eelnõusid välja. Mul tekib küsimus, kas te siis, head kolleegid, soovite üldse nende eelnõude menetlemist või mitte. Te peate arvestama sellega, et meie seesama pühakiri, kollane raamat, ütleb, et tõepoolest, kolmapäeval, kui vaja, siis töötame ka öösel. Aga ma ei näe küll siin ühtegi põhjust, miks me isegi öötundidesse peaksime jõudma ka selle päevakorra juures, mis on kinnitatud. Juhatusel on väga raske päevakorda kokku panna, kui tegelikult ei soovitagi nende eelnõude menetlemist. Siis mul oleks palve kõik need viis … See ei olnud nüüd konkreetne etteheide, aga tulevikus ikkagi tuleks aegsasti teada anda. Kui te ei soovi selle eelnõu menetlemist, siis me seda ei tee, võtke see eelnõu tagasi ja nii on juhatusel lihtsam oma järgmise nädala päevakorda planeerida. 

Aga, head kolleegid, olen teie ettepanekud ära kuulanud kõik. Ja Mart Helmele: kuna oli Reformierakonna fraktsioon ei nõustu ettepanekuga tõsta päevakorrapunkt nr 19 kolmapäevale esimeheks, siis ka see teie ettepanek ei ole leidnud toetust. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna päevakorda hääletuse juurde ja asume seda ette valmistama. 

Head kolleegid! Eelnõu algatajad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja kolmapäeval päevakorrapunkt nr 22, seaduseelnõu 680; päevakorrapunkt nr 23, seaduseelnõu 712; päevakorrapunkt nr 24, seaduseelnõu 673; päevakorrapunkt nr 25, seaduseelnõu 674; ja päevakorrapunkt nr 26, seaduseelnõu 686. Kuna päevakorrapunktide väljaarvamise õigus on eelnõu algatajatel ja seda keegi vetostada ei saa, siis need punktid on selle töönädala päevakorrast välja arvatud. 

Koos selle muudatusega, head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 7. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 59 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid oli 0. Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 7. töönädala päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Andrei Korobeinik, palun!

Head rahvasaadikud! Kohalikud valimised on läbi ja väga paljud Riigikogu liikmed on valitud ka kohalikul tasemel, nagu näiteks mina. (Saalist öeldakse midagi.) No arvatavasti on valitud, jah, kui EKRE vaidlused on lahendatud. Arvatavasti mina, austatud istungi juhataja. Ja see on probleem, head kolleegid. See on probleem selle pärast, et see pidurdab kohalike noorpoliitikute järelkasvu. Lisaks peavad volikogu ja Riigikogu liikmed lähtuma erinevatest põhimõtetest. Kui volikogu liikmed kohapeal kaitsevad kohalikke teemasid, siis Riigikogu liikmed lähtuvad ikkagi sellest, et ta esindab kogu Eestit, mitte oma valimisringkonda. Selle probleemi lahendamiseks teen ma ettepaneku tühistada kahe tooli põhimõte ja annan üle vastava eelnõu. Ma loodan, et Riigikogu on teinud järelduse sellest, et see norm ei toimi, ja kõik siin saalis olevad toetavad seda eelnõu. Aitäh!

Kuna hea kolleeg mind mainis, siis sellele on ka teine lahendus. Mina nimelt olen otsustanud peatada oma volitused Pärnu Linnavolikogus, nii et loodan, et võtad minust eeskuju. 

Aga nüüd, head kolleegid, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson. Vabandust, härra Kalle Grünthal!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, maaparandusseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Teiseks, inimgeeniuuringute seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Aitäh! Mõlemad eelnõud on edastatud digitaalselt.

Suur tänu teile! Ja nüüd, hea kolleeg Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid! Esitan arupärimise siseminister Igor Tarole seoses kiiruskaameratega. 

Võib-olla on siin saalis ka keegi, kes on näinud, mismoodi ma olen Facebookis kritiseerinud politsei tegevust sellega seoses, et nad ei teavita liiklejaid sellest, et ees on kiiruskaamera, kus on konkreetselt teavitustahvel "Videovalve". Seda ei tehta praegu. Ja politsei suhtumine on selline, et seda ei pea tegema. 

Oktoobrikuus olen sellega tegelenud ja olen jõudnud kindlale veendumusele, tuginedes ka Andmekaitse Inspektsiooni seisukohale, et politsei selline tegevus on ebaseaduslik. Ja nüüd ongi küsimus selles, kas Igor Taro aktsepteerib seda seisukohta, et politsei võib ebaseaduslikult teostada isikuandmete käitlemist läbi kiiruskaamera. 

Ma tahaksin tuua veel ühe näite selle kohta, milline on politseijuhtide ülbus selle kohta. Ja kui ma olen sellele asjaolule tähelepanu juhtinud, siis näiteks Politsei- ja Piirivalveameti, Ida Prefektuuri teabebüroo liiklusmenetluse talitluse politseikolonelleitnant Alar Karu on lausa kirjalikult mulle teatanud, et osutusmärgi ehk siis selle teabetahvli kirjeldamine õigusaktis ei tee seda kasutamist kohustuslikuks. Kuhu me oleme jõudnud? Politsei ei täida seadust ja ütleb, et selle täitmine pole kohustuslik. Aga miks me siis peame kiirusepiirangutest kinni pidama? Või on meil tõesti politseiriik juba nii kõvasti sees, et seda enam muuta ei anna? 

Sellega seoses esitangi seitsme küsimusega arupärimise Igor Tarole, siseministrile, ja ootaks ka vastust, adekvaatset. Aitäh!

Madis Kallas. Palun, hea kolleeg!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Üheksa sotsiaaldemokraadi poolt soovin üle anda arupärimise Liisa-Ly Pakostale, justiits- ja digiministrile. Arupärimise sisu on seotud noorte sotsiaalmeedia kasutamise piirangute arutelude kohta Euroopa Liidus. Me kõik vist teame, et noorte sotsiaalmeedia liigne kasutamine ja sealt tulenevad otsesed vaimse tervise probleemid on tõsine murekoht mitte ainult Eestis, vaid tegelikult igal pool maailmas. Meile on ka teada, et mitmed riigid on selles osas teinud väga jõulisi samme. Näiteks on Austraalia keelanud sotsiaalmeedia kasutamise alla 16-aastastele noortele ja Euroopast näiteks Taani soovib selle keelata alla 15-aastastele. 

Miks see arupärimine just nüüd tuleb? Eelmise kuul, oktoobris, oli võimalik meediast lugeda, et Euroopa Liit otsib viise, kuidas kehtestada sotsiaalmeedia kasutamisele vanusepiirang. Uudise juurest võis leida ühtlasi info, et ainsatena liikmesriikidest olid vastava teemaga edasiliikumise vastu sellisel kujul, nagu Euroopa Liit välja pakkus, Eesti ja Belgia. Eesti leidis vähemalt ministri sõnul, et meede on liiga lihtsustatav ega lahenda olemasolevaid probleeme. 

Aga meie mure on selles, et me teame, et teadlased on juhtinud juba aastaid tähelepanu sellele, et sotsiaalmeedia mõjul ja ohtudel on väga suur mõju noorte vaimsele tervisele. Siin võib mainida näiteks küberkiusamist, keskendumishäirete süvenemist, sotsiaalse kuuluvuse ebamõistlikku võimendamist ja mitmeid teisi vaimse tervise probleeme. Sellega seoses oleme pannud kokku viis küsimust, millele ootame justiits- ja digiministrilt vastuseid. Aitäh!

Hea kolleeg Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Annan enda ja kuue oma fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Selle arupärimise sisu on automaksu ja registreerimistasu laekumine. Me hoiatasime ette, kui automaksu kehtestamine meil algas, et see asi ei tööta, maksud ei laeku. Sellest kõigest, mida see meie automüügiturul kaasa võib tuua, me oleme rääkinud ja ette hoiatanud ning nüüdseks on see käes. Eesti väljaanded on tänavu mitu korda kirjutanud, et sel aastal on autode turg suures madalseisus, nii kasutatud autode müügi turg kui ka uute autode müügi turg. Pruugitud autode müüjaid lööb eriti registreerimismaks ja uute autode müüjaid loomulikult mõlemad, aga automaks laiemalt. Nii suurt autode müügi kukkumist nagu Eestis ei ole olnud kusagil mujal Euroopas. Eestis on uute autode müük septembris võrreldes aastatagusega langenud 44,5% ja kokku kogunes tänavu üheksa kuuga langus aasta võrdluses 40,5%. Eesti autoturg on hävitatud! Riigi seisukohast ei ole probleem mitte ainult laekumata jäänud registreerimistasu või automaks, vaid laekumata on jäänud ka suur osa käibemaksust. 

Eeltooduga seoses on meil siin õige mitu küsimust, mis puudutavad laiemalt selles kriisis laekumata jäänud makse – nii käibemaksu kui ka tööjõumakse, seda, kuidas tööjõuturg on sellele reageerinud. Kõikidele nendele küsimustele me loodame saada rahandusministrilt vastust. Aitäh!

Hea kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovime Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Teemaks on hambaravi olukord Eestis. 

Nii nagu me teame, hiljutine Luminori tellimuse peale läbi viidud Norstati uuring näitab, et hambaravi on Eestis muutunud paljude jaoks nii kulukaks, et selleks tuleb võtta laenu. Iga kolmas väikelaenu võtnud eestlane on kasutanud laenu tervishoiukulude, sealhulgas hambaravi katmiseks. Nooremate, 18–29‑aastaste seas on see näit eriti kõrge, koguni 40% on pidanud tervise või hambaravi eest maksma laenurahaga. See peegeldab kasvavat hinnasurvet ja tasuta arstiabi piiratud kättesaadavust. Paljud inimesed, eriti noored ja väiksema sissetulekuga pered, seisavad silmitsi olukorraga, kus esmavajalik ravi muutub finantsriskiks. Hambaravi laenurahaga tasumine näitab, et süsteem ei taga enam kõigile võrdset kättesaadavat suutervise teenust. 

Ehk siis tegelikult, head sõbrad, me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus selleks, et inimesed saaks hambaid ravida, on nad sunnitud võtma kiirlaenu, aga me teame, et kui inimene võtab kiirlaenu, siis need probleemid muutuvadki veelgi tõsisemaks. 

Kas praegune valitsus on midagi selle probleemi osas teinud või ette võtnud? Me oleme selgelt näinud ja jälginud, et probleemid aina süvenevad. Kuna probleemid aina süvenevad, siis me sooviksime lugupeetud ministrilt saada teavet. Me oleme esitanud siin kaheksa küsimust, just selle kohta, mis puudutab hambaravi olukorda, ning selle kohta, kuidas lugupeetud minister kavatseb seda probleemi ikkagi lahendada, et inimestele oleks tagatud normaalne suutervis.

Hea kolleeg Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Eesti naised ja Eesti mehed! Ma esitan siin enda, Helir-Valdor Seederi ja Leo Kunnase nimel arupärimise. Selle arupärimise teema võib-olla ei ole vasakpoolse meelelaadiga inimestele niivõrd oluline kui rahvuslastele, sest annetamiskultuur on tegelikult üks osa rahvuslikust ühtehoidmisest. Aga igatahes peaks see puutuma ka vasakliberaalseid inimesi, sest see puudutab küsimust, mis on pannud proovile Eesti õigusriigi.

Meie ees on see olukord, kus inimesed annetasid raha heategevuseks, Ukraina sõjas kannatajate abistamiseks, Ukraina võitluse abistamiseks, kuid neid annetusi kasutati vähemalt osalt hoopis muul otstarbel. MTÜ Slava Ukraini endine juht on selle eest kohtu all, ent annetajad, kelle raha omastati, ei ole seaduse silmis kannatanud. Praegune tõlgendus tähendab seda, et nende inimeste vara kaitse sõltub ühe likvideeritava ühingu otsusest. Ja kui see ühing, mille liikmetel võivad olla omavahel mingid poliitilised seosed või ka muud ärilised seosed, otsustab kahju mitte sisse nõuda, siis jäävadki kannatanud kaitseta. See kindlasti ei ole õiglane ega põhiseaduspärane. Riik ei peaks lubama seda olukorda, kus usalduse kuritarvitamine on sedamoodi juriidiliselt võimalik. Ja me küsimegi justiitsministrilt, miks ei ole prokuratuur sekkunud, et tagada kannatanutele õiguskaitse, ja kuidas kavatseb ministeerium tulevikus vältida, et niisugune JOKK-skeem ei saaks korduda. Aitäh!

Hea kolleeg Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mina koos teiste Sotsiaaldemokraatliku [Erakonna] fraktsiooni liikmetega soovime esitada arupärimise meie peaministrile seoses hiljuti tänu uuriva ajakirjanduse tööle ilmsiks saanud juhtumitest, kus mitmed Eesti kodanikud on jätkanud äritegevust sanktsioonide all oleva Venemaa isikute ja ettevõtetega, sealhulgas sellistega, kelle tegevus on tihedalt seotud Venemaa sõjatööstuse ja agressioonisõjaga Ukrainas. Me soovime teada peaministrilt, kuidas valitsus ja riik tegelevad selle küsimusega, nende inimestega, kes on Eesti kodanikud, kuid kes jätkavad sellist äritegevust, ja millised on plaanid edaspidiseks. Me soovime, et peaminister vastaks nendele küsimustele ja sellega saaks ka avalik õiglustunne ja need küsimused lahendatud.

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm seaduseelnõu ja kuus arupärimist. Ja nüüd, kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Päevakorra esimene punkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise kord" eelnõu 678 esimene lugemine. Ütlen kohe kõikidele kolleegidele ära, et selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna arutame küsimust, mis ei ole pelgalt majanduslik ega poliitiline, vaid sügavalt moraalne. Me räägime Eesti pensionäridest, inimestest, kes on oma elu pühendanud tööle, maksnud makse, kasvatanud lapsi ja ehitanud üles selle riigi, mille üle me täna uhkust tunneme. 

Küsimus on, kas meie riik suudab näidata neile tänulikkust ja hoolivust ajal, mil elu on läinud järjest kallimaks ja paljud eakad elavad tegelikult päev korraga. Ühekordne 100-eurone toetus ei ole luksus ega populism, see on sõnum, et riik hoolib. Et me näeme ja mõistame neid, kelle sissetulek on jäänud aastate jooksul üha enam alla elukalliduse kasvule.

Eestis elab üle 327 000 pensionäri, mis tähendab, et ligi iga neljas Eesti elanik on vanaduspensioniealine. Keskmine vanaduspension oli 2025. aastal 817 eurot, rahvapension aga vaid 393 eurot kuus. See tähendab, et kümned tuhanded eakad peavad tulema toime sissetulekuga, mis jääb selgelt alla toimetulekupiiri. 

OECD andmetel on Eesti pensioni asendusmäär umbes 34%, üks madalaimaid kogu Euroopas. Teisisõnu, kui keskmine töötaja läheb pensionile, siis tema sissetulek langeb enam kui kahe kolmandiku võrra. Samas, Euroopa Liidu keskmine asendusmäär on umbes 60–70%, see on kaks korda kõrgem kui meil. Eurostati andmed näitavad, et Eestis on 65+ vanuses inimeste vaesus või sotsiaalne tõrjutus riigis ligi 40%, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine jääb 15–20% vahele.

Need ei ole pelgalt protsendid, need on elud. Need on inimesed, kes on teinud oma töö ära, aga kellel täna tuleb valida, kas maksta elektriarve või osta ravimeid. See on reaalsus, mida statistika ainult osaliselt peegeldab. 

Jah, kui te küsite, kas pensionid on viimaste aastate jooksul tõusnud, siis on küll viimaste aastate jooksul tõusnud. Aga tõusnud on ka hinnad. 2022.–2024. aastal kallinesid toidu- ja esmatarbekaubad kokku üle 40%. Eriti on tõusnud toidu hinnad, ravimite omaosalus, kommunaalkulud, arstiabi ja nii edasi, ja just need kulud moodustavad suure osa eakate eelarvest.

Kui keskmine vanaduspension tõusis kolme aastaga umbes 200 eurot, siis samal ajal tõusid eakate keskmised igakuised kulud ligi 300. Tulemus on see, et ostujõud on tegelikult langenud, ja see on fakt. Kui Euroopa pensionär saab oma pensioniga endale lubada puhkusereise või kultuuriüritusi, siis Eesti eakas peab sageli arvestama, kas tal jätkub kuu lõpus raha piima ja ravimite jaoks. 

Selline olukord ei ole väärikas ega õiglane. Ühekordne 100-eurone toetus on väike, kuid oluline samm selles suunas, et Eesti riik tunnustaks oma vanemaid inimesi. See toetus aitaks paljudel katta ühe küttekuu arve, ravimite ostu või teha vajalikud talvised varud. See on žest, mis näitab, et me ei jäta neid üksi. 

Te küsite, mis see kulu oleks riigieelarvele. Kulu riigieelarvele oleks ligikaudu 33 miljonit eurot. Kas see on meile jõukohane? Jah, on küll. Vaatame meie riigiasutuste tegevuskulusid: näiteks Riigi Infosüsteemi Amet – 35 miljonit aastas, Statistikaamet – ligikaudne kulu on 30 miljonit, Maksu- ja Tolliameti IT-arenduse kulud ületavad aastas 40 miljonit. Ma arvan, et lisaks sellele, et riik suudab ülal hoida erinevaid ameteid ja bürokraatia pidevat kasvamist, peab ta ka toetama meie eakaid, kes on tegelikult pannud aluse meie riigile. 

Jõuan tagasi moraalse vastutuse juurde. Meie kui rahvaesindajad ei saa vaadata seda teemat pelgalt Exceli tabelina. See on väärtuste küsimus, kas me väärtustame inimesi, kes on meid üles kasvatanud, kas me austame neid, nende tööd ja panust. Euroopas on riike, kus eakate vaesusrisk on madal just seetõttu, et riik on teinud põhimõttelisi otsuseid tagada väärikas vanaduspõlv, ja neid riike Euroopa Liidus on ohtrasti. 

Ma arvan, et ka meie suudame tagada ja peame tagama eakatele väärika pensionipõlve. Keskerakonna fraktsioon on teie ette toonud Riigikogu otsuse eelnõu, mis annab riigi valitsusele ülesande töötada välja meetmed ja maksmise korra ühekordses ulatuses, 100 euro suuruses summas. See oleks kindlasti meie eakatele inimestele abiks. Ma paluksin teil toetada meie eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov. Palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Lauri! Peaks nagu aamen kirikus olema kõikidele selge, et riik oleks õiglane ja inimlik. 100 euro muidugi kellegi elu paremaks eriti ei tee, aga see oleks ju väga märgiline samm, et riik ei vaata mööda, kui hinnad kasvavad, toimetulek muutub juba keerulisemaks ja väga paljud ei saa omaga hakkama. Ma arvan, et Eesti inimene tahaks teada, kas pensionilisa kord aastas oleks kõikidele pensionäridele plaanitud või teatud sissetulekuga või mingisuguse vanusepiiranguga. Milline see välja näeks?

Aitäh, hea küsija! Meie eelnõus oleks see ette nähtud kõikidele pensionäridele. Ma tõin välja ka oma kõnes, et pensionäre on meil umbes 327 000. Loomulikult, kui Riigikogu liikmetel on teisi ettepanekuid, muudatusettepanekuid, siis kindlasti kõiki neid saab arutada juba esimese ja teise lugemise vaheetapis. Vabandust! Ei ole seda, jah? Siis saab neid arvamusi siin ka avaldada. Kas Riigikogu liikmed arvavad, et praegused pensionärid, meie eakad inimesed, kes on andnud endast kõik selle riigi loomisel ja ülalpidamisel, vääriksid praegu sellel raskel ajal, kus kõik hinnad on tõusnud, ühte sellist lisaabimeedet suuruses 100 eurot? See tegelikult, nagu te ütlesite, ei ole suur summa, aga abiks ikka, arvestades olukorda, kus on välja toodud üleüldine vaesuse määr pensionäride hulgas. Ja arvestades, et tõesti kuu lõpus seda raha ei jagu ja inimene peab mõtlema selle peale, kas ta üldse midagi saab poest soetada – ja ma räägin toiduainetest, kahjuks, ainult toiduainetes, sellepärast et muuks otstarbeks raha niikuinii ei jagu. 

Teate, ma tegin just tagasivaadet möödunud valimistele ja valimiseelsele perioodile, kus käis vilgas kampaania. Ma arvan, et väga paljud meist olid ju tegelikult väljas ja rääkisid inimestega juttu. Ja ma loodan, et nad said ka sellist adekvaatset ja ausat infot tagasisidena, kuidas tegelikult inimesed tänapäeval ennast tunnevad ja kuidas nad igapäevaselt toime tulevad, eriti eakad inimesed. See pilt on ju masendav. See info, mis ma sealt sain, on kindlasti väga muret tekitav. Inimesed ei tule ots otsaga kokku, arvestades nende pensioni suurust. Eriti rahvapensioni saajate olukord on väga halb.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tänane päev on muidugi suurepärane selle olulise eelnõu esitlemiseks, sest homme täituvad poed rahvaga. Täna on veel pensionieelne päev ja paljud ei saagi minna poodi viimastel päevadel. Aga meil on suured plaanid, 23 miljonit, üle selle natuke, kulub metsade uputamiseks. Minu küsimus on, et kui nüüd valida, kas uputada metsi 23 miljoni eest või suurendada pensionilisa – siin tuleb välja küll, et kusagil 75 eurot tuleks juurde –, siis mida sina valiks?

Aitäh! Ma kindlasti ei valiks metsade uputamist. Ma arvan, et see on laiem ja pikem teema, aga üleüldiselt kunagi neid metsi sai kuivendatud ja sinna läks päris kõvasti ressurssi. Ja nüüd miskipärast uue ideoloogia raames tahetakse neid jälle üle uputada. Ma olen seda tööd näinud ka väga lähedal, enda kodu lähedal, kus uputati ära tegelikult Pääsküla raba, ja mina seal sellist suurt lisandväärtust küll ei näe. Ja nii nagu ma ütlesingi, sellise rohepapluse ideoloogia viljelemise asemel me peaksime kindlasti seda raha suunama sinna, kus on tegelik vajadus. Ja kui vaadata seda eelnõu ja tagasisidet, mida on peegeldanud eakad ja katusorganisatsioonid, pensionäride liit, siis kindlasti sinna seda raha tuleb suunata.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Hästi oluline eelnõu, eriti praeguses olukorras, nagu sa ise ka ütlesid. Tõesti, kampaania raames see oli põhiline küsimus, põhiline mure, et ikkagi toimetulek ja see, et päris paljud pensionärid ütlesid, et oli näiteks teine või kolmas nädal ja nad ütlesid, et teate, see on viimane kord, kui ma saan poodi minna. Pärast seda mul lihtsalt ei ole enam palka, mul ei ole pensioni, mul ei ole ka lapsi, kes mind aitavad. See on minu viimane päev, kui ma lähen poodi, ma pean kuidagi hakkama saama sellega. Ma mäletan, kui palju on kritiseeritud Keskerakonda, kes viis siis Tallinnas, eks ole, selle pensionilisa. Meil on muidugi soov sellega jätkata. Ja päris paljud on tulnud ja avaldanud tänu selle eest, et Keskerakond jätkab sellega ja soovib jätkata. Kuidas sa näed, et kui me suudaksime selle teha üleriigiliselt, siis kui palju see saaks parandada ka üle Eesti toimetulekut ja tuua lisaraha riigieelarvesse? Sest kui toimetulek kasvab, kui inimese ostujõud kasvab, siis see ju on lisamaksude jõudmine …

Aitäh!

… riigieelarvesse.

Aitäh, hea küsija! Sellel küsimusel on mitu poolt. Loomulikult, iga rahasüst sinna, kus seda vajatakse, see teiselt poolt viib selle raha käibesse. Poed saavad oma osa, riik saab maksude näol oma osa ehk see kindlasti sisetarbimist elavdab. Ma arvan, et see on väga hea ja õige lähenemine ja see tegelikult puudutab absoluutselt kõiki abimeetmeid, mis puudutab toimetulekut ja nii edasi. See raha igal juhul jõuab meie majandusse tagasi, ringlusesse, ja riik saab jällegi maksude kaudu oma osa.

Nüüd, tõesti, teil on õigus, et meil on olemas tugevaid kohalikke omavalitsusi ja vähem tugevaid. Tallinn on kindlasti üks tugevam, kõige tugevam kohalik omavalitsus ja Tallinn on suutnud oma eakatele inimestele ka sellist toetust tagada. Ja tõesti, Keskerakond oli omal ajal algataja ja Keskerakonna järjepideval tööl on seda summat suurendatud. Praeguseks hetkeks on see summa, ühekordne toetus, Tallinna eakale inimesele 200 eurot. Nii nagu ma arvan, et väga paljudki teavad, et meie programmis oli kirjas, et kui juhtub nii, et Keskerakond tuleb uuesti Tallinnas võimule, siis suurendame selle 200 eurolt 300 euro peale. Ja eks me püüame seda teha, selle nimel töö käib. Loomulikult see tähendab ka seda, et meie eakad saavad leevendust ja suudavad oma jooksvad kulud mingilgi viisil katta.

Paraku kõikidel kohalikel omavalitsustel sellist võimalust ei ole. Siin peab riik sekkuma. Ja see eelnõu, mida me siin täna loeme, mida ma ette kannan, räägibki sellest – et see aitaks kõiki kohalikke omavalitsusi, see aitaks inimesi, eakaid inimesi, kes elavad ükskõik millises Eestimaa nurgas, et nendele oleks tagatud korra aastas selline väike leevendus suuruses 100 eurot. Kas see summa võiks suurem olla? Loomulikult võiks suurem olla. Kas küsimus on selles, kas me peaksime kuskilt alustama? Ma arvan, et see alguspunkt, panna paika, et see võiks olla 100 eurot, on hea lähtekoht.

Sellest lähtuvalt tuleb ju nentida ka seda, et väga suuresti on see asi kinni siin Riigikogu saali saadikutes. Kas nendel on selge arusaam sellest, kuidas eakad inimesed tegelikult igapäevaselt toime tulevad? Ja ma loodan, et see tagasiside, mis saadi ka valimiskampaaniast, annab ka ajendi ja põhjuse, miks seda eelnõu võiks toetada. Ma arvan, et kui tõesti inimesed hoolivad meie eakatest inimestest ja nende toimetulekust, siis nad peaks seda eelnõu toetama.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mäletame, et kui oli valimiskampaania 2023, siis Reformierakond Kaja Kallase suu läbi lubas, et keskmine pension 1000 euro peale, hooldekodukoht pensioni eest ja keskmine pension maksuvabaks. Praegu ei ole ükski nendest lubadustest täitunud – mitte ükski! See eelnõu on ju tegelikult ainult plaastri kleepimine haavale. Me saame aru, et see leevendab, aga see ei ravi. Minu küsimus on, kas Keskerakond nõustub, et selleks, et lahendada nii eakate, puuetega inimeste, noorte perede kui ka tegelikult kogu elanikkonna probleeme, on vaja see valitsus, kes on rahva hulgas täielikult läbi kukkunud ja toetuse kaotanud, võimult eemaldada. Teistmoodi me neid küsimusi tegelikult ju lahendada ei saa.

Jaa, ma arvan, et kõik need probleemsed kohad, mis sa, Mart, välja tõid, on väga olulised. Loomulikult need oleks parandanud meie eakate olukorda ja OECD tabelites me oleks kindlasti eespool, kui me praegu oleme. Aga nii nagu sa juba ütlesid, tegelikult ju Eesti rahvast peteti. Kõik need lubadused, mis anti, võeti tagasi, pöörati tagasi ja veel tagatipuks pension maksustati ka.

Ja siin ma lihtsalt tahaks tuletada meelde, et tegelikult Keskerakonna juhtimisel, kui Keskerakond oli valitsuses, oli minu arust ainuke kord, kus pensioni erakorraliselt tõsteti. Minu arust ükski teine valitsus ei ole seda teinud. Ja ka selle eest me saime pragada, et miks me seda tegime. Aga andke andeks, see on meie moraalne kohustus. See on meie moraalne kohustus nende eakate inimeste ees, kes on meid üles kasvatanud ja kelle najal on riik püsti seisnud. Ja kui arvatakse teistmoodi, siis on kahju. 

Ma võin kindlalt öelda, et kui Keskerakond kunagi peaks uuesti valitsusse tulema, ja selle nimel jällegi töö käib, siis me kindlasti kõik, mis puudutab eakate küsimust ja nende toimetulekut, võtame väga tõsiselt lauale ja hakkame järjest neid probleeme lahendama. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma küsin, et …Kindlasti see eelnõu toetab neid, kellel on väga raske, ja neid meil on kahjuks päris palju. Aga kuidas te olete mõelnud, miks see eelnõu ei ole ehitatud just nendele suunatuna? Näiteks praeguse eelnõu järgi saaks ka Riigikogu eripensioni saav inimene seda 100 eurot? Kas seal ei oleks see maksumaksja raha raiskamine?

Aitäh, hea küsija! Siin võib ju osaliselt isegi teiega päri olla. Aga arvestades praegust olukorda, ma ütlen, et 99%-l nendest eakatest inimestest, kes pensioni saavad, on halb olukord. Erandeid saab alati teha. Ma arvan, et kui selles etapis, kus me anname Vabariigi Valitsusele ülesande välja töötada meetmed, siis nende väljatöötamise raames võib ju teha ka erandeid. See on läbirääkimiste küsimus, siin me kindlasti kätt ette ei pane. Ja kui on olemas selged analüüsid, arvud ja näitajad, siis loomulikult fookuses on eelkõige need pensionärid, kellel on väga suured raskused toimetulekuga, ja neid on kahjuks valdav enamus. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma eelmisest, Anti Allase küsimusest lähtuvalt ikkagi Eesti avalikkusele ütlen ära, et riigikogulastel ei ole eripensioni. See on väga levinud arusaam. Võib-olla mõnel väga üksikul, kes on olnud esimeses ja teises koosseisus, tõesti väga vanadel inimestel veel kusagil on, aga uuematel koosseisudel ja praegu enam seda ei ole. Nii et see ei olnud eriti hea näide. 

Aga tõepoolest, Kaja Kallase ja ka Reformierakonna arvates, me mäletame, kõik pensionärid ei vaja abi, aga praegustes kriisides see kindlasti enam nii ei ole. Mis sa arvad, kas need 11%-lise toetusega valitsuse esindajad, koalitsioonisaadikud tulevad varsti siia ja hääletavad ka selle vähese pensionäride toetamise meetme maha? Või mis su tunnetus on selle kohta?

Aitäh! Ma ka kinnitan su sõnu, et rohkem Riigikogu liikmetel Riigikogu eripensioni ei ole ja need on kunagisest ajast jäänud. Minu arust see muudatus seaduses tehti juba 2003. aastal ehk sellest on oma 22 aastat möödas, kui me töötame uue korra järgi. 

Mis puudutab osa vanemaid, kaasa arvatud lugupeetud endise peaministri vanemaid, siis ka siinsamas puldis ta ütles, et tema vanemad saavad hakkama. Ja ma usun, et nad saavad hakkama, ja siis tõesti seda pensionilisa nendele ei peaks rakendatud saama või olema. 

Nüüd, mis puudutab praeguse koalitsiooni ja valitsuse usaldust või usalduse puudust ühiskonnas, siis on teada fakt, et minu arust viimased ühiskonnauuringud näitavad, et see on tõesti umbes 11%. Ausalt öeldes ma arvan, et mitte üheski Euroopa Liidu riigis sellist olukorda, välja arvatud Eestis, vist ei ole, kus valitsus või koalitsioon juhib Eestit ja võtab vastu väga olulisi küsimusi. Ja ka see aasta me võtame tegelikult ju vastu järgmise aasta eelarve, mis on jällegi kaldu sinnapoole, kus ta ei peaks olema. Vaesed jäävad rohkem vaesemaks, rikkad saavad natukene rikkamaks. Aga üleüldiselt, arvestades olukorda peaks valitsus, kellel on tõesti ainult 11%-line rahva toetus, tagasi astuma ja mingisuguseid otsuseid, legitiimsust nendel otsustel tegelikult ei tohiks olla. 

Ja vanas Euroopas, nii nagu me teame, kui valitsusel üleüldine tervis halveneb ja nende reiting kukub alla 40, siis nad annavad ise lahkumispaberi ja astuvad tagasi. Meil seda ei tehta ja öeldakse, et meil on kõik hästi, meil on korras, läheme edasi, vaatamata kõikidele korralagedustele ja segadustele, mis meil siin on erinevates valdkondades. Ju siis see võimuiha on suurem kui aated ja see näitab ka, millised aated on. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, iga meede, mis aitab eakatel inimestel paremini toime tulla, on tervitatav ja tänuväärne. Mul on lihtsalt palve, et te puldist kinnitaksite üle. Mina küll vastasin sellele inimesele, kes jälgib läbi telesilla meie arutelu. Ega see ei tähenda mitte seda, et üksi elava pensionäri toetus, mis on praegu 200 eurot, võiks kaduda? Tema oli väga mures selle pärast ja ma kinnitasin, et see ei kao, need on kaks erinevat eelnõu, see tooks juurde 100 eurot. 

Täpsustuseks, hea kolleeg ja pinginaaber Anti Allas esitas siin küsimuse, mis puudutab Riigikogu liikmeid. Aga tegelikult on see arv Sotsiaalkindlustusameti aastaraamatu järgi eelmise aasta põhjal 212 inimest, kes saab Riigikogu liikme pensioni, mis, tõsi, on lõpetatud aastal 2002 või 2003, aga 212 inimest seda pensioni saab. Ja see oli küsimus, mille esitas Anti Allas. 

Aga palun kinnitage sellele prouale, kes mulle kirjutas, et see ei puuduta seda.

Aitäh, hea kolleeg! Tõesti, see ei puuduta üksi elava pensionäri toetust, mis praegu on 200 eurot. See on lisatoetus kõikidele pensionäridele, keda on Eestis üle 327 000. Ehk kui me võtame üksi pensionäri toetuse suuruses 200 eurot, siis sinna lisanduks veel 100 eurot. Nii et see proua, kes esitas teile küsimuse, võib rahus olla, et vähemalt praegu on – ma ei tea, mis Reformierakonna edaspidised plaanid on – eelarves niimoodi ette nähtud ja 200 eurot saadakse edasi. Aga nii nagu me teame, nende inimeste arv, kes saavad üksi elava pensionäri toetust 200 euro suuruses, ju ka kahanes. Me teame väga hästi, kelle otsuse taga see kõik oli. See tuleb kindlasti tagasi pöörata. Ma arvan, et nendele inimestele tehti kindlasti liiga. Ja kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis see puudutas lausa 30 000 inimest, kes sellest 200-eurosest toetusest ilma jäid.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Tõele vastab see, et meil on 327 000 millegagi üldpensionäri. 

Just!

Aga nendest vanaduspensionäre on umbes 16 000 võrra vähem. See tähendab seda, et selle eelnõu tekstist jääb mulje, et ka 45-aastasele pensionile läinud päästjale või politseinikule võib seda pensionilisa maksta. Kuidas see teil mõeldud oli?

Aitäh! Meie erisust ei teinud oma eelnõus. Ja veel kord kordan üle, et see on ülesande andmine riigivalitsusele. Kui riigivalitsus võtab selle menetlusse ja näeb, et mingis osas, mingites gruppides tuleb miskipärast mingisugused erandid teha, siis see on kõik läbiräägitav. Praegu me opereerime arvuga 327 000 pensionäri. Ma arvan, et arvestades olukorda ja arvestades nende inimeste olukorda, olenemata sellest, kas ta saab vanaduspensioni, ta saab eripensioni või ta saab rahvapensioni, siis arvestades, et hinnad on viimase kolme aasta jooksul tõusnud üle 40%, siis see 100 eurot oleks ainult väike leevendus kogu selles olukorras.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil hea võimalus kuulata head kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimeest Signe Riisalot, kes teeb ülevaate arutelust juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsustest. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Teen kokkuvõtte 21. oktoobril toimunud sotsiaalkomisjoni arutelust, kus me tõepoolest Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu arutasime. Sisu juurde ma täpsemalt ei tule, aga toon eelnõu tutvustaja Aleksandr Tšaplõgini tutvustuse teksti täies mahus teie ees ära. "Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku töötada välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise kord. Iga-aastase ühekordse pensionilisa suurus oleks 100 eurot." 

Hilisemale küsimusele katteallikate kohta vastas ta sõna-sõnalt järgmist: "Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas riigieelarve eelnõule kaks ettepanekut. Esiteks, pangamaksu kehtestamine ja teiseks, progressiivse tulumaksu kehtestamine. Need oleksid katteallikad, millest saab katta ka otsuse eelnõuga seotud kulud." Rohkem eelnõu algataja sõna ei võtnud, kui jätta välja kommentaar Irja Lutsari küsimusele, kas arutati ka vajaduspõhist lähenemist, et need pensionärid, kellel on vajadus suurem, saaksid rohkem tuge, näiteks mitte töötavad, siis vastas härra Tšaplõgin, et seda fraktsioonis ei arutatud ja tema hinnangul peaks pensionilisa maksma kõigile pensionäridele. Pensionär üldjuhul ei tööta selle pärast, et talle väga meeldiks tööd teha, pigem seetõttu, et raha ei jätku. 

Arutelu komisjonis oli üsna lühike. Tänan aktiivse arutelu eest Helmen Kütti, kes tõi välja, et tööl käivad inimesed on üldjuhul tervemad ja aktiivsemad. Pensionieas inimesi on circa 300 000 ja üksi elava pensionäri toetuse puhul vaadatakse sissetuleku suurust ja ka elukoha registreerimist, et oleks vaid üks inimene, et tõesti üksinda elaks. Samuti küsis Helmen Kütt Sotsiaalministeeriumi tegevuse kohta. Tõepoolest siis, kui ma olin ministriametis, valmistati ette üle 80-aastastele inimestele ühetaolise igakuise toetuse maksmist selleks, et vähendada raskusi, mis vanaduspensionieas on üle 80-aastastel. Tõuseb kaks riski: üksi jäämise risk ja teiseks ka hooldusvajaduse oluline kasv. Aga milliseks ajahetkeks tegelikult inimesed enam tööturul aktiivsed ei ole, sest 65–74-aastased inimesed, kes on vanaduspensionieas, Eestis 28% neist on tööturul aktiivsed, mis on Euroopa Liidu kõige kõrgem näitaja. 

Euroopa Liit tervikuna näeb praegu vaeva, et vanaduspensioniealisi inimesi ka tööturule tagasi tuua, et nende kompetentsi ära kasutada. Eestis võib arutleda selle üle, kas inimesed töötavad selle pärast, et neile meeldib töötada ja oma potentsiaali rakendada, või et tõepoolest on mureks suuresti toimetulek. Ma usun, et seal on mõlemat. 

Aga vaieldamatult on meie pensionärid vaesed ja seepärast, vastates ka Helmen Kütile, ütles siinkõneleja, et esimene samm, mida tuleks teha vanaduspensioniealiste inimeste vaesuse vähendamiseks, oleks rahvapensioni erakorraline tõstmine. Seda indekseeritakse küll igal aastal, aga seal ei ole toimunud sellist erakorralist tõusu, nagu näiteks oli 2023. aastal pensionide osas, kus tõepoolest circa 17% ühel aastal vanaduspension keskmiselt tõusis ja järgmisel aastal see üle 10%, 10,6% tõusis. 

Lisaks tõi Helmen Kütt välja automaksu küsimuse ja ka puudega inimeste toetuse tõusu. Tõepoolest, vanemaealiste puhul seda tõusu ei toimunud, toimus summa ühtlustamine täissummale, mis seni oli arvutatud sendi täpsusega. Ta viitas väga olulisele probleemile meie ühiskonnas: meedias on ka selliseid juhtkirju, et 70-aastased raugad ei peaks enam autot juhtima. Ka õiguskantsler on leidnud, et hinnata tuleb juhtimisõigust, mitte vanust. Selline ealine diskrimineerimine ei ole asjakohane, kommenteeris siinkõneleja. 

Nii see arutelu suuresti lõppes. Siinkõneleja tuletas meelde, et tegemist on otsuse eelnõuga, mis nõuab Riigikogus 51 poolthäält. Otsustati siinkõneleja juhtivkomisjoni esindajaks määrata konsensusega ja teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, 3. novembril. Ka see otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile siiski on küsimusi. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meie pensionärid on ikkagi selline kõige haavatavam grupp ja nende kohta niimoodi suhelda, et üldse päevakorrast maha võtta. Kas komisjon on arutanud mingeid täiesti alternatiivseid variante, kuidas meie eakaid inimesi aidata?

Suur aitäh! Mulle jäi absoluutselt arusaamatuks küsimuse esimene osa. Mis tähendab päevakorrast maha võtta? Me oleme täna siin, et seda teemat arutada. Komisjon ei ole arutanud lahendusi, sest komisjon neid lahendusi tavapäraselt välja ei tööta, seda teevad valitsus ja Sotsiaalministeerium. Komisjonile ma tutvustasin neid lahendusi, mille väljatöötamist varasemalt olen ka ise juhtinud Sotsiaalministeeriumis. Ja täna siin, nagu ka komisjonis, tutvustasin seda esmast vajadust, mis puudutab eeskätt rahvapensioni erakorralist indekseerimist selleks, et pensionärid vaesuses ei oleks. Ühtlasi ka selgitasin, et tulenevalt vaesusnäitajatest kõige suuremas vaesusriskis on pensionäridest üksi elavad pensionärid. Neile on automaattoetus välja töötatud ja mõni aasta tagasi ka selle toetuse suurust tõsteti. 

Tõsiasi on see, et ühekordne toetus aastas tegelikult toimetulekut objektiivselt ei paranda, see võimaldab teha mõne ühekordse ostu, mida on tulnud edasi lükata. Aga elujärge parandaks see, kui komisjonis tutvustatud 80 ja vanematele igakuine pensionilisa oleks võimalik kunagi teha, mis võtab arvesse erinevaid aspekte, sealhulgas abikaasa ülalpidamisega seotud seadusandlust ja soodustusi ning ka puude raskusastmega seotud toetusi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on konkreetne küsimus selle arutelu kohta, mis toimus. Ma kuulasin ja te ütlesite, et üks komisjoni liikmetest ütles välja sellise asja: üldiselt on need pensionärid, kes töötavad, on tervislikumad ja paremas vormis. Mind huvitab, mida see aruteluosa tähendas selle eelnõu raames. Kas see, kui pensionär on paremas tervislikus vormis, siis tähendab, et tema ei vaja seda pensionilisa? Lihtsalt mind huvitab sotsiaalkomisjoni raames just see arutelumoment.

Jaa, palun! Härra Tšaplõgin, tuletan meelde, ütles, et pensionär üldjuhul ei tööta sellepärast, et talle väga meeldiks tööd teha, vaid pigem seetõttu, et raha ei jätku. Oma sõnavõtus ütles Helmen Kütt muu hulgas: tunnustan väga pensionieas töötavaid inimesi, tööl käivad inimesed on üldiselt tervemad ja aktiivsemad. Palun!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Selline mõnus rituaalne tants. Küsi, mis sa küsid – sa tsiteerid kogenud Riigikogu liikmena kellegi tsitaati, saab naerda või nutta ja vastust ei tule. Aga ma küsin, kas või need rahvapensioni saajad – ma olen lugenud seda protokolli ka, sealt midagi lugeda ei ole –, see 1650 inimest, kas või nendele ehk see 100 eurot juurde panna. Täna on muuseas see, et homme tuleb pensionipäev, praegu on nälg, viimased nädalad, eriti neil. Kas seda arutati või olete te arutanud kusagil mujal? Komisjonis on näha, et te ei arutanud seda.

Head kolleegid, te saate väga hästi aru, millises rollis ma praegu olen. Ma teen komisjoni ettekannet ja annan ülevaate, mida kõnealuse eelnõu korral arutati. Mul on endal palju mõtteid peas, aga see ei ole see koht, kus ma saaksin neid avaldada. Ja tõepoolest, kui teid häiris ka Helmen Küti vastuse ettelugemine, siis ma loen sõna-sõnalt seda protokolli. Tõepoolest, ma ei lugenud kogu Helmen Küti vastust ette, vaid selle osa. Ma võin ka kõik ette lugeda. Näiteks, üksi elava pensionäri toetuse maksmisel ei karistata töötamist. On väga hea, kui pensionärid käivad tööl, kui tervis neil seda võimaldab. Töötavad pensionärid on ka maksumaksjad, on Helmen Kütt komisjonis öelnud. Ta jätkab, et ei eristataks töötavaid pensionäre mittetöötavatest pensionäridest. Üksi elava pensionäri toetuse puhul vaadatakse sissetuleku suurust ja seda, kas elukohta on registreeritud vaid üks inimene. Mure eelarvekulu pärast on mõistetav, sest pensionieas inimesi on circa 300 000. Helmen Kütt tunnustab väga pensionieas töötavaid inimesi: tööl käivad inimesed on üldiselt tervemad ja aktiivsemad. Tsitaadi lõpp. See oli ka küsimus, mille kohta proua Kovalenko-Kõlvart küsis ja millele ma sain vastata, ehk see lause tööl käivate inimeste terve ja aktiivne olemise kohta.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et ma isiklikult arvan, et ega meie eakad inimesed, kes on pensionieas, suuresti vabatahtlikult tööl ei käi, aga kindlasti on neid, kes teevad seda hea meelega ja kes on võimelised ja nii edasi. Loomulikult on see kõik tervitatav. Küsimus on lihtsalt selles, et kui me vaatame kogu meie süsteemi ja OECD andmeid, siis kui meie inimene läheb pensionile, siis tal säilib kuskil 30% sissetulekust pensioni näol, ja kui me vaatame Euroopa riike, siis see on keskmisest palgast umbes 60–70%. Noh, ikkagi päris suur vahe. Ja lähtuvalt sellest tehaksegi tööd edasi. Samas, meie eelnõu tõesti ju ei lahenda kõiki probleeme, aga natukenegi leevendab. Neid inimesi, kes käivad tööl, olles ise pensionär, ei peaks neid teistmoodi kohtlema …

Aitäh!

… vaid olema selle eest tõesti tänulikud.

Aitäh! Tänan selle seisukoha ja arvamuse eest! Ma ei vaidle teile vastu. Aga jätkuvalt, komisjonis me seda teemat sellisel moel ei arutanud. Kindlasti oleks võinud eelnõu algataja ka täpsemalt välja tuua neid mõtteid, mis Keskerakonna fraktsioonil olid, aga me piirdusime üsna lakoonilise aruteluga, millele ka siin härra Ernits viitas. Tõsi, arutelu oli lakooniline.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Ma ei teagi, kuidas seda asja korraldada. Ma tänan muidugi Signe Riisalo heade sõnade eest. Komisjonis tõesti oli arutelu. Aga minu tekst oli kontekstist välja võetud, see lause. Tore, et see sai nüüd ette loetud. Kui esitati eelnõu algatajale küsimus, kas ka töötavad pensionärid peaksid seda saama, siis mina tõin analoogi ja ütlesin, et me ei tohiks karistada töötamist, vaid vastupidi, töötav pensionär saab täna ka üksi elava pensionäri toetust. Ja vaadatakse ainult pensioni suurust ja registrit, seega ei karistata. Ja leian, et see on väga õige, kui ka töötav pensionär, kes hakkaks saama ühekordset toetust, kui ta töötab, siis teda ei karistata selle eest. Nii et ei ole mõtet välja tuua seda ühte lauset ja öelda, et töötavad pensionärid on rõõmsad ja kõik nii. Väga erinevalt on. Mõned töötavad selle tõttu, et on toimetulekuraskused. Meil sotsiaalhoolekanne, tervishoid ja haridus suuresti seisabki pensionieas töötavatel inimestel. Ärge nagu seda konteksti teisiti esitage! Ma igal juhul tunnustan esitatud eelnõu. 

Aitäh! Ma vabandan, kui valesti jäi kõlama. See kindlasti ei olnud minu soov. Minu meelest andis Helmen Kütt väga sisulise panuse sellele lakoonilisele arutelule, mis meil komisjonis toimus.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et selles saalis ei leidu inimest, kes ütleks siiralt, et meie pensionid on piisavalt suured, et tagada eakatele tõeliselt väärikas elu. Ja see 100 eurot aastas, mida Keskerakonna fraktsioon pakub pensionäridele lisaks maksta, ei oleks kellelegi liiast. Täna on Eestis umbes 330 000 pensionäri, see tähendab, et meie ettepaneku elluviimiseks tuleb leida umbes 33 miljonit eurot aastas. Riigieelarve mastaabis ei ole see väga suur summa. 

Kust võiks need vahendid võtta? Tegelikult on võimalusi mitu. Näiteks võiks veidi vähendada riigiametnike arvu, mis on praeguseks kasvanud üle igasuguse mõistliku piiri. Samuti on võimalik kokku hoida rohepöörekuludelt, mille mõistlikkust seatakse täna kogu maailmas üha enam kahtluse alla. Eesti on jäänud peaaegu ainsaks riigiks, mis jätkab selle mõttetu ettevõtmise rahastamist. Eelarves on ette nähtud ka suured toetused igasugustele organisatsioonidele, mis väidetavalt aitavad arendada Eestis kodanikuühiskonda. See nimekiri tuleks kriitiliselt üle vaadata ning kindlasti mitte kulutada maksumaksja raha näiteks vikerkaareagenda edendamiseks. 

Ühesõnaga, raha pensionäride toetamiseks on küllaga olemas. Küsimus on vaid selles, mis on käesolevas saalis istujate jaoks olulisem: lisatükk liha pensionäri laual või hea elu bürokraatidele, rohelistele ärimeestele ja LGBT aktivistidele. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! See, mis meil toimub riigis, see, mis meil toimub vanemaealistega, on häbiväärne. Ma küsin, kes on selle vundamendi ladunud sellele riigile. Need on need inimesed, kes praegu on pensionieas, kes on vanemad, need on need inimesed, kes paljud on kaotanud sellesama riigi ülesehitamisega oma tervise. Ja nüüd ütleb riik, et meil ei ole sulle raha, meil lihtsalt ei ole raha. Aga samal ajal on meil miljardeid tuuleärimeestele, miljardeid mingisugustele militaarärimeestele, miljardeid Rail Balticule, mis juba 12 aastat ei idane ega mädane. Kui palju kümneid miljardeid on meil läinud projektide peale ja asjade peale, mis on teinud meie elu ainult kallimaks? Vaat sinna ongi läinud meie pensionide, meie puuetega inimeste, meie noorte perede ja meie lastetoetuste raha. Ja siis öeldakse, et riigil raha ei ole.

Riigikontrolör, keda häbiväärselt – no ma ei tea, ma näen siin ühe korduva roolijoodiku käekirja selle nädala päevakorra koostamisel. See töötab meil siin Riigikogu esimehe kantseleis. Korduv roolijoodik, kes oskab selliseid käkke kokku keerata, häbistada riigikontrolöri selle eest, et riigikontrolör juhib tähelepanu, et meil Kaitseministeeriumi valdkonnas on toimunud tohutu raha kulutamine ja tulemust ei ole, et meil praegu maanteede ja raudteede ehitamises on puudu 1,35 miljardit eurot. See tähendab seda, et lähiaastatel meil olukord järjest ja järjest ainult halveneb, mitte ei parane. Ka see on meie pensionäride arvel kõik – kusagile raisatud ja kulutatud raha.

Ja siis öeldakse pensionäridele, et ei no, kullakesed, valimiste ajal me lubasime teile keskmine pension 1000 eurot, aga nüüd, no näed, keskmine pension on ainult 800 eurot. Me lubasime, et me ei maksusta pensione, aga näe, ei maksusta ainult 776 eurot, ülejäänu juba läheb maksu alla. Me lubasime, et pensioni eest saate hooldekodukoha. Selle peale paljuski valitsuserakondadesse kuuluvad või neid toetavad ärimehed irvitades tõstsid kohatasu – irvitades tõstsid kohatasu! – ja pensioni eest ei saa sa mingit kohta. Selle koha saad sa kas oma kinnisvara üle andes nendele röövlitele või kui sul on lapsi, kes on võimelised selle kinni maksma, või lihtsalt müüd midagi maha.

Ja siis on meil loosung "Igaüks loeb!", siis on meil loosung, kuidas kõik on meile tähtsad. No ei ole! Sellele valitsusele, sellele jõugule, kes on Eesti riiki varastamas, sõna otseses mõttes varastamas, ei ole iga inimene tähtis. Need inimesed, kes on oma elutöö teinud, ei ole sellele riigile tähtsad. See on ju kõik varasemate valitsuste ja varasemate Riigikogu koosseisude töö tulemus, et neil üldse mingi pension praegu on. See oli siis, kui meil oli veel usk sellesse, et me ehitame heaoluühiskonda. Aga nüüd ütlevad meile juba siin asjapulgad – praegu ei meenu täpselt, kes oli see, kes oli praeguse valitsuse liige minu meelest, kes ütles, et unustame selle heaoluühiskonna. Ai, vabandust! See ei olnud praeguse valitsuse liige, see oli Lavly Perling. See oli süvariigi projekt B, kes ütles, et unustame selle heaoluriigi tegemise, sest seda ei tule ja kõige eest tuleb maksma hakata. Nii ongi. Lugupeetud Lauri Laats, see on tänuväärne ja kiiduväärne ettevõtmine, aga me võime mürki võtta, et kogu see … 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

... kogu see koalitsioonikamp valgub siia saali, niipea kui kutsung tuleb hääletamisele. Ja hääletab täpselt nii, nagu neil on fraktsioonis öeldud: hääletage see maha, sest Mooramaa mees on oma töö teinud! Need vanurid ei lähe meile korda. Mida rutem maha kärvavad, seda parem. Riigil jääb rohkem raha järele, me ei pea maksma nende haigekassa kulusid, me ei pea maksma ... Aga nüüd on Tervisekassa, nad enam haiged ei ole, nad on ainult terved. Me ei pea neid kulusid enam maksma. Neid ei ole vaja! Mooramaa mees, sa oled oma töö teinud, mine minema! Jäta riik rahule! Las me kulutame korruptiivselt raha tuuleärimeestele, militaarärimeestele ja igasugustele muudele ärimeestele, kes on meile vajalikud ja kasulikud. See on selle täiesti mädanenult korruptiivse riigi loogika. Ja siin ei ole mitte mingit muud varianti, kui see jõuk tuleb võimult eemaldada.

Mul on lootus, mul on siiras lootus. Kohalikud valimised näitasid, et nad juba otsivad urgusid, kuhu peitu pugeda, nagu rotid – no neil on karvased sabad, aga nagu rotid –, sest peitsid ennast juba paljud valimisliitudesse. Ja paljudes kohtades, mida nad pidasid oma, noh, nagu feodaalajastul – see on minu lään! Rae vald on minu lään! Pärnu linn on minu lään! Teil ei ole õigust sellele läänile, see on mulle antud ja see peab mulle jääma! Aga, kuningas, rahvas otsustas siiski vaatamata e-valimiste pettustele, et see ei ole sinu lään, me võtame selle sinult ära. Ja me võtamegi selle lääni neilt ära, ka Eesti riik ei ole nende lään!

Ausad pensionärid, toetage meid selles, sest võimulolijad ei hakka teid iialgi toetama! Te olete neile tülikas lisakulu, mis ei lase kogu seda raha, mida nad arvavad, et nad võivad karistamatult kasutada, omade vahel ära jagada. Lugupeetud pensionärid, toetage neid, kes toetavad teid! Ja need ei ole mitte praegu võimul olevad erakonnad.

Aitäh! Eeldatavalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun! 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eakate heaolu on kahtlemata ühiskonna tugevuse proovikivi ja Eesti rahvastik vananeb, ka see on selge. Täna on meie riigis üle 280 000 vanaduspensionäri, peaaegu 330 000 pensionäri. Ja hea uudis on loomulikult see, et inimesed elavad kauem, elavad tervemalt. See on igati positiivne. Samal ajal on see ühiskonnale väljakutse tagamaks, et meie eakad elaksid tõepoolest väärikalt ning et nende tehtud töö oleks väärtustatud. 

Meie ees on mitmeid ülesandeid, mis vajavad targalt läbimõeldud lahendusi. Need ei ole mitte niivõrd mured, vaid meie ühine vastutus tagada, et iga eakas inimene saaks arsti juurde õigel ajal, et vajalikud ravimid ei jääks ostmata, et vajalikud sotsiaal- ja hooldusteenused oleksid kättesaadavad, et poes jõuaks kaupade eest tasuda, et elukoht siin väikeses Eestis ei määraks inimese elukvaliteeti. Seetõttu mõistan ja tunnustan ühtlasi ettepanekut maksta pensionäridele iga-aastast sünnipäevatoetust – 100 eurot sünnipäeva kuu jooksul ühekordset toetust –, mis Tallinnas on juba kehtestatud. Aga me peame tõdema ka seda, et Tallinnas on kahtlemata rohkem eelarvelisi võimalusi ja seda tehaksegi. Meie peaksime siin pingutama selle nimel, et suudaksime eakaid toetada parimal võimalikul moel kogu Eestis. 

Siinkohal ma ühtlasi ütlen ka seda, et ma arvan, et sotsiaaldemokraatide eestveetud Robin Hood, mis andis kohalikele omavalitsustele lisaraha, kahtlemata aitab ka neil omavalitsustel, kes ei ole võib-olla nii tugevad, just eakatele suunatud erinevaid teenuseid pakkuda. 

Pensionärid on praegu Eestis üks suurimaid suhtelises vaesuses elavaid sihtgruppe. Sotsiaalministeerium on välja toonud, et kui kogu rahvastiku seas on suhtelises vaesuses umbes 20,2% inimestest, siis 2023. aasta seisuga oli 65-aastastest ja vanematest 39,4% suhtelises vaesuses. 2021. aastal oli see näitaja lausa 50% ehk enam kui pooled eakad elasid suhtelises vaesuses. Seetõttu toetavad sotsiaaldemokraadid loomulikult igasuguseid samme, mis aitavad eakatel paremini toime tulla. 

Samas peame ausalt tõdema, et pensionipoliitika ei saa põhineda ainult sellistel meetmetel. See peab põhinema süsteemsel, õiglasel ja inimväärsel hoolimisel. Raha on igal juhul oluline, kuid kord aastas pakutav toetus ei loo täiesti püsivat turvatunnet ega heaolu. Sotsiaaldemokraadid on seisnud selle eest ja seisame edasi hooldereformi eest, tänu millele tuli riik appi, panustamaks hooldekodu kohatasu maksmisesse. Oleme seisnud ja seisame igal juhul vastu igasugustele juttudele pensionide vähendamisest või indekseerimise külmutamisest või lõpetamisest. Oleme teinud ka ettepaneku vähendada toiduainete käibemaksu, mis vastupidiselt tänastele maksuotsustele aitaks just nimelt rohkem eakaid ja madalama sissetulekuga inimesi. 

Tõsiselt tuleb võtta ka eakate sotsiaalset heaolu ja vaimset tervist. Liiga paljud meie eakatest tunnevad end üksildasena ilma võimaluseta osaleda kogukonnaelus või saada piisavalt tuge. Selleks on vaja investeerida kogukonnakeskustesse, päevakeskustesse, põlvkondadevahelistesse projektidesse, hoidmaks neid inimesi ühiskonna täisväärtuslike liikmetena võimalikult kaua. Eakate heaolu peab tuginema kolmele sambale: toimekindel ja õiglane pension, mis tagab elamisväärse toimetuleku; kättesaadavad hooldus- ja sotsiaalteenused, sõltumata elukohast; võimalus olla ühiskonnaliige, mitte kõrvalejäetud vaataja. 

Seega, head kolleegid, toetame eakate paremaks toimetulekuks tehtavaid samme ja samas rõhutame, et vajalikud on ka süsteemsed ja kestlikud lahendused, mis tagaksid väärika vananemise igale inimesele, sõltumata nende elukohast või varasemast sissetulekust. Aitäh!

Suur tänu teile! Kalle Grünthali puhul ma võiksin eeldada, millise fraktsiooni nimel te räägite, aga kuna see fraktsioon on juba rääkinud, siis ma küsin, millise fraktsiooni poolt on teil volitused või komisjoni poolt. (Saalist vastatakse.) Kahjuks on otsuse eelnõu puhul läbirääkimistel võimalik osaleda üksnes fraktsioonidel ja komisjonidel. Ma saan aru, et teil vastavat volitust ei ole, mistõttu ma ei saa teile selles punktis sõna anda, aga meil on veel teisi punkte tulemas.  

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 678 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistuse juurde. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, kordan veel kord: selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise kord" eelnõu 678. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud vajalikku toetust. Eelnõu 678 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 713 ... Aga mis see ettepanek on?Aga kõik on õige. Ma just kontrollisin, kas siit on midagi puudu. Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli – ja siis me saame ka ettepaneku sisust teada – hea kolleegi, Riigikogu liikme Helmen Küti.

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Mul on küll väga suur lootus, et järsku tuleb sellele eelnõule toetushääli rohkem kui 22, sest tegemist on otseselt vajaduspõhise ja väga raskes seisus olevate inimeste toetusega. Mul on väga kahju, et eelmine eelnõu ei leidnud sellist toetust. Sellega oleks tegelikult ka asutud tegelema, ehk siis otsuse eelnõu. 

Aga läheme nüüd Riigikogu otsuse eelnõu 713 juurde, mis on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele ja see puudutab otseselt toimetulekupiiri. Me esitasime selle otsuse eelnõu juba 8. septembril 2025. Põhjus, miks me selle eelnõu esitasime, oli see, et kehtiv toimetulekupiir on 200 eurot pere esimene liige ja iga järgmine täisealine on 160, aga alaealine laps 240. Selleks hetkeks, kui me esitasime selle otsuse eelnõu, ei olnud veel selge, millise summa plaanib Vabariigi Valitsus esitada järgmisest aastast kehtima hakkavaks toimetulekutoetuse piiriks. 

Samas olime me eelnevalt esitanud ka selle aasta lisaeelarve lugemiseks eelnõu 250 euroni suvel ja see oleks olnud mõistlik. See oli lisaeelarve seaduse eelnõu 651 kohta tehtud muudatusettepanek, sellepärast et oli mõistlik see võtta vastu siis, kui nüüd on saabunud külmaperioodid ja kütte maksumused ja kõik muud kulud. Meil oli mingi lootus, kui me esitasime selle tol ajal 250 eurot, et toiduainete käibemaks tuuakse alla ja inimesed saavad kergemini hakkama. Kuna seda ei juhtunud ja seda muudatusettepanekut ei võetud arvesse ja selle aasta septembrist või oktoobrist ei muudetud toimetulekupiiri, siis see eelnõu, millest me täna räägime, puudutab toimetulekupiiri tõstmist vähemalt 300 euroni. 

Praegu on olukord, kus valitsus on tulnud ühe eelnõuga, mis puudutab sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 732. Selle seletuskirjas öeldakse väga kenasti, et toimetulekutoetuse (edaspidi: toetuse) eesmärk on ajutiselt tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Ellujäämiseks vajalikke igapäevavajadusi peegeldab Statistikaameti vastav arvestuslik elatusmiinimum, mis tugineb väikseimale summale, millega on võimalik katta ühe liikme leibkonna 30 päeva igapäevavajadused. 

Arvestuslik elatusmiinimum on ainus riiklikult määratud metoodika, mis näitab, milline on inimese minimaalne kulu eluks vajalikele hüvedele: toit, rõivad, eluase jm. Praeguses olukorras, kus meil on absoluutse vaesuse piir 345 eurot ja 80 senti, on meie toimetulekupiir 200 eurot. Ja see, et ta 1. jaanuarist tõuseb 220 euroni – liialt hilja, liialt väike samm. Tegelikult oleks vaja palju kiiremini olukord lahendada. 

Kui valitsus räägib, et meil on tulemas majanduskasv, peaminister räägib, et inimesed saavad rohkem raha kätte, kui kaotada ära nõndanimetatud maksuküür. Andke andeks: need, kes toimetulekutoetust saavad – ja mitte ainult need, meil tuleb erihoolekanne ka siin teemana täna, nende inimeste palk on erihoolekandes 1150 eurot. Tema igakuine toetus palgale, mis ta hakkab rohkem saama, on 10 eurot. 

Meie räägime täna toimetulekutoetusest. Need inimesed, kes seda toimetulekutoetust saavad, elavad tõesti alla, nii nagu ma ütlesin, absoluutse vaesuse piiri. Kui valitsus on võtnud enda eesmärgiks liikuda samm-sammult toimetulekupiiriga, mis kataks absoluutse vaesuse piiri, siis tegelikult see toimub väga aeglaselt. Need inimesed jäävad hätta juba sellel talvel, jäävad hätta ka järgmise aasta alguses, eriti külmadel perioodidel. Me räägime täna üksikvanematest, me räägime eakatest inimestest, me räägime täna nendestsamadest rahvapensioni saajatest, kes vajaksid abi ja toetust. 

Ma tõepoolest siiralt loodan – sotsiaalkomisjonis seda arutades inimesed ju tõdesid, ka koalitsiooni kuuluvad saadikud, et teema on terav. Ja kuna meil komisjonis hääletust ei toimunud, vaid see otsuse eelnõu tuli siia saali, nii nagu ikka otsuse eelnõud, siis on suur hirm, et selle otsuse eelnõu korral koguneb hääli paarkümmend, võib-olla heal juhul kolmkümmend, aga see ei ole piisav.

Sotsiaaldemokraadid on teinud ka 2026. aasta riigieelarve kohta muudatusettepaneku just nimelt toimetulekupiiri tõstmise kohta, et see oleks 300 eurot kuus. See tähendab ka seda, et kui see tõsta 300 euroni kuus, siis see kergendab ka lastega perede toimetulekut ja annab võimaluse, et kui esimene täisealine pereliige oleks 300 eurot, siis igale järgnevale täiskasvanud perekonnaliikmele oleks toimetulekupiir 240 ja igale alaealisele lapsele oleks see 360 eurot. See kergendaks lastega perede olukorda, kes tahtmatult ka teinekord töötuks jäädes on sattunud olukorda, või ka mitte ainult töötuks jäädes, vaid neil lihtsalt ongi alampalk, väike sissetulek: nad saaksid seda kergendust, vormistades toimetulekutoetust.

Meil komisjonis tõdeti ka seda – ja küllap komisjoni ettekanne sellest räägib –, et tegelikult toimetulekutoetust saavate Eesti perede hulk ei ole oluliselt tõusnud, kui see oli 2019. aastal. See näitab ka seda, et inimesed tegelikult soovivad ise hakkama saada. Aga olukorras, kus kõik maksud on tõusnud, olukorras, kus inimesed on sundseisus ka toiduainete ostmise korral ja meie enda põllumehed on hädas selle tõttu, et nad ei suuda nii odavalt toota kui sissetulnud kaupa, mis kindlasti ei ole nii kasulik ja tervislik, kui on oma põllumeeste toodetud, sest toiduainete käibemaks on nii kõrge. 

Meil on toimetulekutoetuse saajaid circa 15 000 leibkonda. Olgu ka kohe ära öeldud, et nendest 29% on Ukraina sõjapõgenikud. Väga paljud on asunud ise tööle, maksavad makse ja saavad hakkama. Aga täna me räägime sellest, et aidata. Seda just nimelt nii, nagu ka valitsuserakonnad ja eriti Reformierakond ütlevad, et see ei pea olema laus üle põllu toetuse maksmine, vaid see peaks olema toetus just nimelt neile, kes on hädas. 

Kui on tõsi, et majanduskasv on tulemas, mida küll väga paljud märgid ei näita, siis kelle jaoks see kasv on? Riigikogu liikmed kindlasti peale maksuküüru kaotamist hakkavad rohkem sissetulekut saama. Riigikogu liikmed ei kvalifitseeru toimetulekutoetuse saajateks, aga nende inimeste jaoks, kes täna on toimetulekutoetuse saajad ja peavad kuidagi hakkama saama 200 või uuest aastast pere esimesele liikmele 220 euroga, oleks tõus 300 euro peale kindlasti väike kergendus, aga kindlasti mitte piisav. Sest nii nagu ka alguses sai öeldud, on absoluutse vaesuse piir sellel aastal 345 eurot ja 80 senti. 

Mina tänan ja loodan, et need, kes kabinettides kuulevad, tulevad saali ja toetavad seda, sellepärast et veel ei ole hilja. Oleme teinud õigel ajal ka muudatusettepanekud. Me saame seda riigieelarve menetlemisel arutada ja teha selles mõttes erakondadeülese ja riigieelarve sisse arvestatava otsuse. Aitäh!

Suur tänu teile väga selge ja arusaadava ettekande eest! Aga teile on küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Praegune kehtiv toimetulekupiir 200 eurot on ausalt öeldes päris häbiväärne Eesti riigi jaoks. Selle summaga ei kata isegi üüri, rääkimata toidust, ravimitest ja esmatarbekaupadest. Me räägime inimestest, kes loovad iga päev meie väärtusi, nii pensionärid, üksikvanemad, töö kaotanud inimesed. Ja neile me ütleme, et 200 euro, sellest teile piisab. Aga kas te analüüsite ka, mitu inimest Eestis saab seda toimetulekupiiri ja milline summa oleks eelarves, kui teie ettepanek ellu viia?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Tõepoolest, meil oli sellest komisjonis juttu. Täna on toimetulekutoetuse saajaid circa 15 000 leibkonda. Muidugi seal leibkonnas on pereliikmeid rohkem. Me oleme teinud ka ettepaneku, et eelduslikult võiks see summa olla 12–13 miljonit aastas, mida oleks täiendavalt vaja juurde. See summa ei ole suur, mida oleks vaja, et tõsta see piir 300 euroni.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kahtlemata väga oluline otsuse eelnõu. Teie olete selles sotsiaalvaldkonna teemas väga pikalt tegutsenud, väga pädev. Te tõite välja, kes on need toimetulekutoetuse saajad – üksikvanemad, pensionärid. Aga mure paremini mõistmiseks ka kodudes on teil kindlasti näiteid või neid inimesi, kes on teie poole pöördunud just selles küsimuses. Kas te saaksite avada, kes need inimesed on tegelikult meie seas, kes tõenäoliselt ei tahaks seda toetust ju kasutada – inimesed tahavad ise endaga hakkama saada –, aga kes on mingite saatuse keerdkäikude tõttu selles olukorras, kus neil on vaja eluga hakkama saada , aga see tänane summa on selline, et sellega paraku hakkama lihtsalt ei saa? Võib-olla mõni eluline näide.

Suur aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, ajal, mil ma ise sotsiaalametis töötasin ja ka praegu suheldes otseselt sotsiaaltöötajatega, väga paljud inimesed, kes ka kvalifitseerusid sellele toetusele, ei pöördu, sellepärast et eriti eakate inimeste hulgas on see, et nad ei tule seda toetust taotlema, neil on piinlik. Ja mõnikord see toetuse summa on ainult üksikud eurod ja selle tõttu nad seda teed vormistamiseks ette ei võta. 

Aga mul on küll üks näide selle kohta, mis ilmselt tulevikus hakkab ka toimetulekutoetuse saamist mõjutama. Meil on siin menetlemisel üks eelnõu, mis puudutab seda, et kui noor, kes on lõpetanud gümnaasiumi, ei pääse õppima kõrgkooli, kuhu ta minna tahtis, või ametikooli, enne, kui ta hakkab töökohta leidma või läheb töötukassasse arvele – jah, töötukassast ta kõiki neid teenuseid saab –, siis eelnevalt sai ta ka töötutoetust, aga nüüd on see kadunud. See pereliige, seesama laps, kes seal peres on täiskasvanud, noor inimene, isiklikeks kuludeks, mida ta enne ka töötutoetuse eest sai muretseda, on nüüd pere ülal pidada. Ja ilmselt ka need inimesed, osaliselt, kui on väike sissetulek või üksikvanem, siis nad kvalifitseerusid sellele toetusele, kui see toetus oleks 300 eurot, ma mõtlen toimetulekupiirina. Kui ta jääb alla selle ja tuleb 1. jaanuarist 220, siis kindlasti nad ei kvalifitseeru ja selle võrra on nendel peredel, üksikvanematega peredel tunduvalt-tunduvalt keerulisem hakkama saada. Toimetulekutoetuse vormistamisele ta loetakse, aga ta ei pruugi seda toetust saada, sest mõni euro jääb sissetulek kõrgemaks. Ja samas, töötukassa kaudu makstav töötutoetus temale enam ei rakendu.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin sinult, kuidas sa nii-öelda vana olijana suudad säilitada rahu, aga mitte raevu minna, teades, mis mäng käib. Üks asi, mida tehakse, on see, et eelnõu hääletatakse ja lihtsalt tapetakse ära. Aga teine, rafineeritum on see, mida tehti eelmise, nii-öelda sünnipäevatoetusega. Nii-öelda lämmatati. Noh, liiga vähe hääli – 22. Reform ja Eesti 200 istusid oma urgudes, ei tulnud. Vaikselt, viisakalt lämmatati. Ja selle eelnõu kohta on antud samasugune korraldus. Kuidas sina suudad nii rahulik olla? Mina olen raevus.

Ma väga tänan selle küsimuse eest! Mul on alati selline lootus pulti tulles, et ehk sünnib ime. Mul on mõnikord olnud opositsioonis, eriti kui ma esimeses koosseisus olin, see, et olles opositsioonis, siiski mõne eelnõu puhul see nähtamatu piir saalis kadus ära ja toetati. Mul on ikkagi lootus. Muidu ma seda tööd ka ei teeks. Aga ma ütlen, et järjest rohkem see lootus kaob. Aga rääkida tuleb ikka ja selgitada oma põhimõtteid. Mina arvan, et lahkus loeb, leebel meelel selgitada arvude ja numbrite ja olukorraga. Aga kui sa arvad, et mul nagu seesmiselt ei kee, siis sa eksid. Eks ma ikka olen õnnetu, kui see ei saa neid vajalikke hääli. Ei pea ilmselt olema selgeltnägija Nastja, ega seegi eelnõu ei saa seda 51 toetushäält.

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, väga hea ettepanek, aga miks te ei teinud seda varem, näiteks siis, kui te olite valitsuses?

Suur aitäh! Eks valitsuses olles me tegime seda ka. Toimetulekutoetust on tõstetud eelnevalt, nii et ei saa öelda, et me ei ole seda teinud. Lausa meie ministri ajal tõsteti. Teine on see, et sõltumata istekohast on seisukohad kogu aeg olnud, et inimeste toimetulekut tuleb kergendada. Me tegime selle ka lisaeelarve muudatusena selleks aastaks. Aga jälle, mina arvan seda, et olles opositsioonis – meie kõik siin saalis, kes me oleme koalitsiooni liikmed, ma märkan siin ainult kahte, minu selja taga istuv aseesimees ja Eero Merilind, kes tuleb komisjoni poolt seda ette kandma –, et mida rohkem me üksteist, olles opositsioonis, peksame ja süüdistame, ega sellest paremat ei tule. Järsku paneme ükskord seljad kokku ja teeme opositsioonis olles neid häid asju koos?!

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Seletuskirjas on selgitatud ka, et elatusmiinimumist jääb toimetulekupiir kõvasti maha. Ja kindlasti muidugi need hinnatõusud. Mina tegin siin kiire arvutuse, tegelikult, kui võtta täisaastaid 2022, 2023 ja 2024, kui võtta need hinnatõusud kõik arvesse – ma 2025. aastat veel ei lisanudki –, siis ma sain, et 34–35% on tegelikult hinnad tõusnud, kusjuures toiduhinnad veelgi kiiremini. Kahjuks on see olnud niimoodi, et me nihutame seda piiri nii-öelda takkatraavi – kõigepealt läheb elu eest ära ja siis vaikselt üritame seda piiri ülespoole kangutada. Vahel õnnestub, vahel mitte. Aga kindlasti ma arvan, et see teie hinnang, miks see just praeguses ajaperioodis on väga vajalik, tahaksin seda kuulda.

Suur aitäh! Tõepoolest, kui arvestada, et tegemist on väga vajaduspõhise ja väga tõestava toetusega, siis ma arvan küll, et siin ei tohiks olla vastuseisu piiri tõstmisele. No proovige ise 300 euroga hakkama saada. Tõesti, nagu te ka nimetasite, nendele maksutõusudele, mis on, me ikkagi lootsime, et toiduainete käibemaks langeb, aga vaatame, et ära on kadunud osaliselt laste huviringide toetus. Meil on täna arutelul teema, kuidas ebavõrdsus suureneb juba laste hulgas. See tegelikult kergendaks nendel inimestel ka paremini tunnetamist, et nende riik ei ole neid päris maha jätnud. See tõus ei ole selline, mis peaks riigieelarvele üle jõu käima.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Toimetulekutoetus antakse ikkagi viimases hädas olevatele inimestele ja toimetulekutoetus selgelt on vajaduspõhine toetus. Kuulates koalitsiooni häid kolleege ja ka nende esindajat, rahandusministrit härra Ligi siin puldis tihti, siis ta selgelt ütleb, et pigem võiks anda just vajaduspõhist toetust ja just seal me peaksime appi minema. Kui nüüd need sõnad ja teod lähevad lahku, mis sellest siis arvata?

Jah, see on tõsi, et toimetulekutoetust on õigus saada inimesel ja perel, kelle kuu netosissetulek pärast eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Mitte keegi ei saa seda lihtsalt avaldust esitades, vaid ta tõestab neid kviitungitega. See on paljudele ka selles mõttes kuidagi väga alandav ja väga piinlik, aga seda tehakse, sellepärast et häda on suur.

Tõepoolest, heidetakse ette, et laustoetusi makstes me koormame riigieelarvet ja seda saavad need, kes seda saama ei peaks. Ma eriti eelmise Riigikogu otsuse valguses ei pea seda seisukohta õigeks, sellepärast et täpselt nii, nagu hea ametikaaslane Mart Helme rääkis, need inimesed ongi selle vundamendi ladunud, mille peal täna kogu riik püsib ja mille peal tegelikult saavad ka kõik need järgmised otsused sündida. Nende inimeste arvelt kokku hoida ei ole mõistlik ja ilus.

Täpselt samuti, kui nüüd me räägime vajaduspõhisest toetusest ja samas kuuleme seda juttu, et majandus kohe hakkab tõusma, inimestele jääb rohkem raha kätte – no need inimesed ei ole kunagi saanud toimetulekutoetust. Toimetulekutoetust saavad ikka need, kelle pension on väike, sissetulek puudub, üksikvanemad, puuetega inimesed ja nad ei saa seda ka pidevalt, vaid saavad näiteks talvekuudel. Sellest ma tõesti aru ei saa, et kui seda piiri ka tõsta ei saa ja seda toetust maksta neile, kes on päriselt hädas.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te olete kindlasti sellel teemal siin saalis üks paremaid eksperte Riigikogu liikmetest ja te teate tegelikult nende inimeste eluolu kohta päris palju. Kui vaadata seda riigieelarvet, mille valitsus on meie parlamenti saatnud, siis sealt jääb ju mulje, et tegelikult raha on väga palju. Näiteks vähendatakse riigieelarve tulusid rohkem kui 114 miljonit eurot, et suunata see raha maksumuudatuste abil kõige rikkamale osale Eesti ühiskonnast, 10%-le kõige rikkamatest, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot. Ja samal ajal öeldakse, et nende jaoks, kelle toimetulek on tõesti raskustes, raha lihtsalt ei ole riigieelarves. See kindlasti tekitab mingisugust arusaama ja midagi nendes inimestes, kes seda kõike kuulma peavad. Kas te äkki kirjeldaksite seda või, mismoodi see vaade ja tunnetus neil inimestel on?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tegelikult on see sama teema, et eelmine otsuse eelnõu selle raha eest, mis oli 33 miljonit, oli siin öeldud, et oleks seda vaja, ja see 13 miljonit. Aga mäletame, et kui erihoolekandeteenuse pakkujad olid meil lossi ees platsil, siis see oli esimest korda kogu selle ajaloo jooksul, et selle valdkonna inimesed tulevad suure mure ja hädaga välja. Nad jätavad oma töö või võtavad kliendid kaasa ja osaliselt teised katavad. Kogu selle raha eest, mis te välja tõite ja mis lähebki rikkamale osale elanikkonnast, oleks need mured saanud lahendada. Ja mina usun, et meie riik oleks olnud solidaarsem, sidusam ja võib-olla ka rohkem tekitanud inimestes usku, et nende mured lähevad korda.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, olen nõus, et see arutelu, mis puudutab toimetulekupiiri, on kindlasti ülimalt vajalik. Aga kuna te olete tõesti siin saalis, ma arvan ka, üks parimaid eksperte, siis ma küsin natuke laiemalt. Kas lisaks sellele toimetulekupiiri tõstmise arutelule on seal sees ka mingisuguseid temaatikaid veel, näiteks toidule, riietusele, jalanõudele, muudele kaupadele ja teenustele, mis on vajalikud esmavajaduste rahuldamiseks? Kas selles osas on ka mingisuguseid nüansse, mida võiks arutada, mida saaks muuta, mida võiks arvestada tulevikus just nendele inimestele selle arvestusliku aluse põhjal?

Suur aitäh! See loetelu tõesti puudutab hetkel toitu, rõivaid ja eluaset. Sealt on väljas, nagu te aru saate, näiteks telefonile ja internetile kulud. Need on väga hädavajalikud perel, kus on õpilased, õppivad lapsed, aga ka eakatel, sest järjest rohkem kolivad kõik teenused internetti. Ja need inimesed jäävad ju tegelikult kõrvale, kellel kas ei ole vahendeid ja seadmeid või lihtsalt puudub levi. Seal on mitmed asjad, mida võiks kaaluda, aga sellist arutelu sotsiaalkomisjon ei ole pidanud. Küll valmib 2026. aasta kevadel koostöös rakendusuuringute keskuse CentAR uus elatusmiinimumi arvestuse metoodika. Ja kuna praegune elatusmiinimumi metoodika on enam kui 20 aastat vana, siis ka komisjonis arutelu korral oli see, et eeldus oleks ikkagi see, et toimetulekupiir ei tohiks olla elatusmiinimumist allpool. Aga seda arutelu me ilmselt hakkame pidama 2026. aasta kevadel. Need on need probleemid. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg Helmen! See on kindlasti asjalik ja vajalik eelnõu, selles mõttes, et iga ühiskond peaks oma nõrgemate liikmete eest hoolt kandma. Ma küsin numbrite kohta. Ma seletuskirjast ei leidnud teie hinnangut ja ma ise püüdsin riikliku statistika ja eelarve numbreid vaadates mingit orientiiri arvutada, aga ma ei ütle seda oma küsimuses. Kas ka teie püüdsite ja kuhu teie jõudsite oma arvutustega? Palju see riigieelarvele lisakulu oleks, kui eeldada ebatõenäolist, et see eelnõu läbi läheb ja sellega edasi liigutakse, kui see piir 300 peale tõsta? Mis see lisakulu teie hinnangul on?

Suur aitäh! Varasemalt ma korra seda ka mainisin. Eelduslikult on see summa circa 12–13 miljonit eurot aastas tänasele summale lisaks, mis toimetulekutoetuseks on arvestatud. Ja kuna tõesti, selle raha riik eraldab kohalikele omavalitsustele, kes vormistavad seda, siis seal on ka vormistamiskulude katteks. Aga otsuse eelnõu korral ongi just nii, et otsuse eelnõu annab Vabariigi Valitsusele suunise katteallika leidmiseks. Meie küll tegime muudatusettepaneku ka riigieelarvesse.

Head kolleegid, selle eelnõu juures on kummalegi ettekandjale üks küsimus. Head … Üks hetk, palun! Riina Sikkut jõudis. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Iseenesest selline 100-eurone tõus, 200 pealt 300 peale – võib ju toimetulekupiiri mõttes öelda, et oot-oot, niivõrd mahukas. Kas ma saan õigesti aru, et elatismiinimum on juba üle 340 euro, nii et ka tõstetud summa on tegelikult minimaalne, vajalik, see ei ole kuidagi ehmatavalt suur kasv või mittevajalik eelarvekulu? Ka seda muudatust tehes me liigume sihi suunas, et elatismiinimum oleks midagi, mida me suudame katta. Võib-olla ei suuda nüüd ühe sammuga, aga selle sihi võiks vähemalt võtta. Kas ma saan aru, et tegelikult see muudatus viib meid alles elatismiinimumi suunas?

Suur aitäh! Tõepoolest, arvestuslik elatismiinimum on väiksem summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused. See on ühtlasi absoluutse vaesuse piir. Ja tõepoolest, see summa on 345 eurot ja 80 senti. Nagu öeldud, kui toimetulekupiir 1. jaanuarist tõuseb – no tore, et ta üldse tõuseb –, aga 20 eurot on selgelt vähe selleks tõusuks, siis me liigume küll sinnapoole, aga ma ei tea, kas lõpuks, kui me kohale jõuame, need inimesed, kes seda täna vajavad, enam alles on.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Siiski üks küsimus on veel.

Ahjaa!

Üks küsimus on veel. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Väga hea eelnõu. Ma siinkohal tahangi küsida, kas te komisjonis arutasite seda ka. Sa tõid välja, et lisakulu võiks olla umbes 12–13 miljonit. Tegelikult me kõik saame ju aru, et see raha läheb kõik tagasi meie riigis tarbimisse. Sealt võta maha kohe käibemaks 24%, ehk me tegelikult ei räägi isegi mitte 10 miljonist, mis on lisaraha. Kas te seda arutasite ka või kas ministeeriumi esindaja sai üldse aru sellest, et see raha ei lähe mitte kuskile välismaale, vaid tuleb tagasi Eesti majandusse, mille needsamad inimesed, keda me aitame, tarbivad kohe ära?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Meil otseselt sellist kaalukausile panekut komisjonis ei olnud, aga selge oli see, et seda kõneledes ja rääkides, need inimesed, kes toimetulekutoetust saavad, viivad selle kohe poodi, maksavad arveid või ostavad vajalikke asju oma perele. See on täiesti selge, et kui ta tõuseb, siis seda kergem on neil seda teha, aga tagasi tuleb see kindlasti. Nii et sellel on see seos otsene.

Helle-Moonika Helme, palun! (Helmen Kütt tuleb naerdes tagasi kõnepulti.) No üks küsimus on ikka veel. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Helmen! Tõesti, ma kuulan seda arutelu siin ja tõesti, siin on eelküsijad ka juba öelnud, et tegemist on väga hea eelnõuga. Ma vaatan siin neid numbreid, ma käisin vahepeal ka internetis ja vaatasin, mis inimesed saavad. Tegelikult need summad on ikkagi nii väikesed. Ma mõtlen selle peale, et isegi kui see oleks 300 eurot, eks ole, siis see oleks ussikesena elamine, aga mis elu see on, eks ole. Aga sa oled ka pikka aega olnud sotsiaaltöötaja ja tegelenud nende probleemidega. Kas sa võiksid lihtsalt hüpoteetiliselt öelda, mis oleks see inimvääriline toimetulekupiir, millest me riigina võiksime rääkida, et see ei oleks meie riigi häbiplekk, kuidas meie inimesed peavad hakkama saama?

Suur aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult täpselt nii, nagu ma ütlesin ka heale kolleegile Peeter Ernitsale, et mul on usku ja lootust. Ma alustaksin kas või sellega, et kui me jõuaksime selle summani 345 eurot, mis praegu on absoluutse vaesuse piir ja tegelikult ka elatusmiinimum, siis oleks see ideaalne. 300 eurot on kindlasti parem kui uuest aastast kehtima hakkav 220 eurot ja kindlasti on see lähemal sellele eesmärgile.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi enam ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Vabandust! Kõigepealt on meil veel vaja kuulata ära sotsiaalkomisjoni seisukoht, just nimelt, sellepärast et Eero Merilind sotsiaalkomisjoni liikmena räägib sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Palun, kolleeg Merilind!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Me arutasime seda teemat 21. oktoobril sotsiaalkomisjonis. Teen väikese kokkuvõtte, millest juttu oli. 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas Riigikogule otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele ettepanek tõsta toimetulekupiir vähemalt 300 euroni kuus. Praegu on see piir 200 eurot ja valitsus on otsustanud tõsta seda 220 euroni alates 2026. aastast. Aga ettekandja ja sotsiaaldemokraadid pidasid seda liiga väikeseks ja hiliseks sammuks. 

Helmen Kütt ütles, et 2025. aasta elatusmiinimum on 345 eurot ja 80 senti, seega jääb uus 220-eurone piir selgelt alla tegelikule elatusvajadusele. Ja kui piiri tõsta 300 euroni, siis oleks järgmiste pereliikmete toimetulekupiir vastavalt 240 eurot täiskasvanule ja 360 eurot lapsele. Tõstmine aitaks enam üksikvanemaid ja pensionäre, kellel on raskusi küttearvetega. Eeldatav kulu riigile oli Helmen Küti arvates 12–13 miljonit eurot aastas. Ja nad näevad ette, et katteallikas tuleb riigieelarve menetluse käigus. 

Signe Riisalo ütles, et toimetulekutoetust saab Eestis umbes 15 000 leibkonda, kellest umbes 29% on Ukraina põgenikud, ja toimetulekutoetust saavate Eesti perede hulk ei ole kasvanud rohkem kui 2019. aastal. Ta nõustus, et eelnõu eesmärk on õige, aga riigieelarve võimalused on siin piiratud. Uus elatusmiinimumi metoodika valmib 2026. aasta kevadel koostöös CentARiga ja see võib tuua kaasa süsteemi suurema muudatuse. 

Arvutasime komisjonis, et toimetulekupiiri tõstmine 200 eurot 220 eurole maksab umbes 4 miljonit eurot ja 300 euroni läheks see oluliselt kallimaks, see tuleks umbes 20 miljonit. 

Tanel Kiik ütles, et 10% tõstmine ei ole piisav, sest hinnatõus on juba viimastel aastatel olnud 20%, ja soovitas seda tõusu kiirendada. 

Aleksandr Tšaplõgin toetas eelnõu ja küsis katteallikate kohta. Helmen Küti sõnul täpsustatakse need riigieelarve menetluse käigus. Helme Kütt avaldas lootust, et eelnõu täiskogus toetatakse, ja lisas, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekut on võimalik lahendada riigieelarve menetlemisel. Komisjon tuletas meelde, et eelnõu arutatakse Riigikogu otsusena ja vastuvõtmiseks on nõutav vähemalt 51 poolthäält.

Komisjon tegi menetluslikud otsused. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati Eero Merilind, otsustati võtta eelnõu 713 täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 3. novembril 2025. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma ei jõudnud seda protokolli lugeda, aga ma mäletan, et kunagi ma proovisin, kuidas on võimalik ära elada nii-öelda koeratoiduga, ja vaatasin praegu järele, et 800-grammine purk nii-öelda inimtoidu kvaliteediga maksab praegu 4 eurot kopikatega. Nii et minu kogemus näitas, et üks purk nädalas, leiba ja tasuta vett, et on võimalik ära elada. Aga ma küsin, kas teie arutasite komisjonis ka seda alternatiivi.

Jah, sellist alternatiivi me ei arutanud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma tean, et üldiselt reformierakondlased on natuke tõrksad laiemalt vastama kui komisjoni arutelu piires, aga ma ikkagi proovin. Kui nüüd veidike ajalugu meenutada, et kui te koos sotsidega käibemaksu tõusu otsustasite 2023. aastal – esialgu see tõusis 22% peale ja siis 24% peale –, kas siis oli arutelusid ja kas sotsid panid selle laua peale? Teatavasti käibemaks on regressiivne maks, vaesematelt võtab proportsionaalses mõttes kõige rohkem. Kui suur on selle käibemaksu tõusu mõju sellelesamale sihtgrupile, kui me räägime nendest, kes toimetulekutoetust saavad? Kas selliseid arutelusid oli? Kas vaadati nendele numbritele sedapidi otsa?

Jaa, niipidi ei vaadatud, aga kui te tähelepanelikult jälgisite, siis eelnev ettekandja Helmen Kütt vastas nendele küsimustele väga täpselt.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslane ja sotsiaalkomisjoni liige! Te kindlasti arstina olete ka ise kogenud, kui tihti eakatel inimestel ei jätku raha ravimite väljaostmiseks. Aga seda me komisjonis ei arutanud. Aga me arutasime küll komisjonis seda, et inimesed, kes toimetulekutoetust vormistavad ja saavad, see ei ole lihtsalt nagu lausjagamine, vaid see on vajaduspõhine toetus. Ma mõistan, et teie meelsus selgub siis, kui tuleb hääletamine – kas te osalete hääletamisel või te ei osale hääletamisel. Aga nagu ma ütlesin, mul on siiski lootust, et selle eelnõu korral ehk siiski rohkem inimesi seda toetab ja võib-olla tuleb isegi piisav arv kokku, sest tõesti, see peaks olema ju ka teie erakonna põhimõtete kohane.

Aitäh hea küsimuse eest! Te ise tegite ka ettepaneku muuta riigieelarvet, teha ettepanek riigieelarve muudatuseks. Isegi kui see tänane ettepanek ei leia toetust, siis ma loodan, et järgmisel kolmapäeval, kui on riigieelarve arutelu, siis ta leiab toetust.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Ma nüüd peaksin ikka täpsustava küsimuse küsima härra Epleri küsimuse peale. Kas teile tõesti pole teada, et kui toona sotsiaaldemokraadid valitsuses olid ja neid maksumuudatusi arutati, siis tegelikult valitsuses me palusime Rahandusministeeriumil analüüsi ja tegelikult valitsusele ja koalitsioonile näidati – ma oletasin, et ka teile teie erakonnas näidati –, milline on maksumuudatuste mõju erineva sissetulekuga inimestele? Ja see oli ka põhjus, miks näiteks käibemaksu ei tõstetud 2% rohkem, nagu Reformierakond soovis. See oli põhjus, millega me argumenteerisime ära selle tulumaksuvaba miinimumi langetamise 300 eurole ja kõik need asjad. 

Tegelikult seda tehti. Mul on nüüd küsimus siit vastu. Te ütlesite, et kõigepealt härra Eplerile vastates, ma sain aru, et sellega ei tegeletud. Aga tegelikult tegeleti küll. Kas teil oli siis erakonnas see teadmata, et need mõjud on ja väga suur vaidlus valitsuses käis, et nii palju ei tehtaks inimestele liiga, nagu algselt soov oli seal Reformierakonnal?

Jaa, kogu see info on Reformierakonnal olemas. Mina lihtsalt rääkisin, mis meil komisjonis toimus ja kuidas me komisjonis arutasime. Ma arvan, et teile on ka teada, et praegu tõuseb see piir 200 eurolt 220 eurole. See maksab umbes 4 miljonit. Kui me tõstame 220-lt 300-le, on selle hind 16 miljonit, ja kui me tõstame 200-lt 300 [euro]le, on selle hind 20 miljonit.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi küsin edasi selle komisjoni arutelu kohta. Kas ta siis ikkagi oli või ei olnud, aga äkki oleks vaja veel komisjonis arutada? Kui me saime teada, et umbes 12–13 miljonit on see aastane kulu, mis tuleks juurde, kui see ettepanek nüüd heaks kiita, siis sealt käibemaks maha, mis tuleb otsekohe tagasi riigieelarvesse, siis tegelikult jääb see alla 10 miljoni. Loomulikult läheb see ülejäänud raha riigis käibele kõigi nende ettevõtjate ja teenusepakkujate vahel, kes seda pakuvad. 

Kas te arutasite seda sügavamalt ka? Me teame, et 2023. aastal oli 100,4 miljonit riigieelarves, MKM-i rea peal seisis, see ei leidnud rakendust. Selle aasta alguses avastati, et 100 miljonit on eelarves, siis ei ole eelarves gaasijaama jaoks. Äkki peaks selle teema ikkagi võtma sisuliselt ka ette, mitte kuidagi nii, et valitsus lükkab selle laualt maha. Ehk peaks päriselt vaatama, kas meil ikkagi on olemas need vahendid, et see ettepanek heaks kiita?

Ma ütlen veel kord, et komisjonis me käibemaksu mõju ei arvutanud, me arvutasime üldist kulu riigieelarvele.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma selle küsimuse, millal tõstetakse toimetulekumäära, esitasin teie erakonna eelmisele sotsiaalministrile kuskil juba, oli see nüüd veebruar või märts. Kust nimelt: kas ja millal? Ja mulle öeldi, et on moodustatud komisjon, mille tulemus selgub alles aastal 2026 kevadel. Kas te teate sellest komisjonist üldse midagi? Ja kas see komisjon on oma töö lõpetanud ja järgmisest aastast räägitakse, et ikkagi midagi tõuseb?

Tuletan meelde, et siiski tõuseb. Järgmisest aastast tõuseb toimetulekupiir 200 eurolt 220-le ja uuringute keskkond CentAR saab valmis 2026. aastal – see on juba järgmise aasta kevadel – uue elatusmiinimumi metoodika.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd tõepoolest saame avada läbirääkimised. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab kahtlemata ettepanekut tõsta toimetulekutoetus 300 euroni kuus. Tegelikult oleks seda tulnud teha juba ammu, ajal, kui sotsiaaldemokraadid veel valitsuses olid. Kuid selline on meie poliitiline reaalsus, et mõne erakonna südametunnistus ärkab alles siis, kui nad satuvad opositsiooni. Ent nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi. 

Tegelikult on ka 300 eurot kuus liiga väike summa, et tagada inimesele normaalne elu. Selle mõistmiseks piisab, kui minna lähimasse toidupoodi. 300 eurot kuus tähendab elu alla vaesuspiiri, kuid see on siiski parem kui nälgimine 200 euro eest kuus. Neile kolleegidele, kes täna otsustavad seda eelnõu mitte toetada, teen ma lihtsa ettepaneku, et proovige vähemalt üks kuu ise 200 euroga ära elada, ja ma arvan, et siis te mõistate, et praegune toimetulekupiir ei vasta tegelikkusele. 

Ma väga loodan, et Riigikogu kiidab selle ettepaneku täna heaks. Loodan samuti, et see saab olema vaid esimene samm teel selleni, et meie sotsiaaltoetused vastaksid tegelikele hindadele ja elamiskuludele. Euroopa riigis 21. sajandil ei tohi keegi nälgida. Mõelge sellele, enne kui langetate tänase otsuse. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Küti. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased – need, kes täna siin saalis on, aga ka need, kes oma kabinettides arvutite ja teleekraanide taga seda vaatavad ja tõenäoliselt selle hääletuse ajaks saali ei tule! 

Ma ei ole siiski kaotanud lootust. Ma loodan, et mõned asjad võiks teha erakondadeüleselt, eriti mis puudutab kõige nõrgemaid. See, et toimetulekupiir tõuseb 20 eurot, on parem kui mitte midagi, aga see ei ole piisav. Tegelikult oleks pidanud seda tegema juba suvel lisaeelarvega, et see tõus oleks olnud alates septembrist või oktoobrist. Need külmad kuud ja need kuud, kus on kulud suured, inimesed peavad ikka hakkama saama selle 200 euroga. 220 eurot pere esimene liige – no see ei ole piisav. Selle otsuse eelnõu kohaselt oleks esimene pereliige 300 eurot, igale järgnevale täiskasvanud pereliikmele oleks toimetulekupiir 240 ja igale alaealisele lapsele 360 eurot. Nagu hea ametikaaslane Helle-Moonika Helme ütles, see ei ole ju see summa, mida võiks nimetada elamisväärseks või piisavaks. Muidugi ei ole. Aga see on siiski parem kui tänane ja ka 1. jaanuarist kehtima hakkav. 

Tulge kabinettidest välja, toetame seda ettepanekut, ja nii nagu Eero Merilind ütles, muudatusettepanekut samuti. Aitäh!

Suur tänu! Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel on kõnesoovi avaldanud Rain Epler. Palun!

Aitäh! Head kolleegid ja head inimesed, kes seda diskussiooni jälgivad! Nagu kolleeg Kütt ütles, malbelt ja numbrite abiga. Ma siis vaatasin neid numbreid. Iseenesest ütlen eelnõu kohta muidugi seda, nagu ma siin enne ka küsimuste voorus ütlesin, et iga ühiskond peab ikkagi enda nõrgemate liikmete eest hoolitsema, nii et sedapidi vaadates on see igati mõistlik, aga mõned aspektid tasub veel välja tuua.

Käibemaksu tõus, mille sotsiaaldemokraadid koos Reformierakonnaga tegid, tõi riigieelarvesse juurde kusagil 370 miljonit. Tõusust endast tuli ilmselt kusagil 300 miljoni ringis. Nii et kogu see raha võeti Eesti inimeste taskust ära. Selle aasta suvel teatavasti tõusis käibemaks veel, nüüd on see 24%. Kui me vaatame nüüd seda sihtgruppi, kes on selle toimetulekutoetuse saajad, siis neid oli möödunud aastal veidike alla 7%. Ma püüdsin täna arvutada riikliku statistika ja eelarve numbrite pealt, kui palju võeti raha ära selle käibemaksu tõusuga just nimelt sellelt sihtgrupilt. Jõudsin numbrini circa 14 miljonit.

Nagu me täna kuulsime, kolleeg Kütt ütles, et riigieelarve kulu selle toetuse piiri tõstmiseks 200-lt 300-le – sotside arvutuse kohaselt oli see umbes 12–13, mina jõudsin 14-ni. Me oleme samas suurusjärgus. Ühesõnaga, tõsteti käibemaksu, võeti inimestelt 14 miljonit ära – ma mõtlen siis seda sihtgrupi – ja nüüd on tuldud eelnõuga, et see 14 miljonit tagasi anda.

Kui me vaatame seda, kui efektiivselt Eestis makse kogutakse, siis me oleme siin maailma eesotsas. Kulu maksude kogumiseks ei ole kuigi suur, aga ikkagi selline pool miljonit kuni miljon läheb. Palju suurem kulu on toetuste administreerimise kulu, sinna läheb mõni miljon selle toetuse puhul. Siis me jõuame kohta, kus sotsid, kes tõstsid käibemaksu ja võtsid sellelt toetuse saamise sihtgrupilt 14 miljonit ära, on nüüd teinud ettepaneku, millega antakse 14 miljonit tagasi, aga selle kõige peale kuluks 3–5 miljonit, et see asi läbi viia. Mina ütleksin, et parem oleks, kui oleks jätnud maksudega raha röövimata, et seda administreerida ja toetustena tagasi maksta. Jääks inimestel raha rohkem kätte ja see administreerimiskulu tuleb ju mõne teise maksuna võtta.

Nii et ei maksa unustada seda, et sotsid koos Reformierakonnaga tegid ka automaksu. Ma jälle püüdsin arvutada, kui palju sellele konkreetsele toimetulekutoetuse saajate sihtgrupile see kulu oli. Pool miljonit kuni miljon võeti sealt, selleltsamalt sihtgrupilt. Teatavasti on seal sihtgrupis ka palju lastega peresid.

Sotsid kaotasid koos Reformierakonnaga ära tulumaksuvabastuse lapse ülal pidamise puhul. Hinnanguliselt ma ütleksin jälle, et pool miljonit kuni miljon võeti selleltsamalt sihtgrupilt. Lisaks tõsteti igasuguseid tasusid, lõive toimingute eest riigiga, KOV-iga.

Nii et ma kutsun üles eelnõu toetama selles seisus, kus me täna oleme, aga sotsi ma kutsun üles seda kõnet stenogrammist vaatama, nende numbrite üle mõtlema, sest tegelikult sotsialism viib lõpuks pankrotti. Ja kui sotsiaaldemokraadid sellest aru saaks, siis oleks lootust, et Eestis hakkab elu paremaks minema. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 713 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, tuletan teile meelde, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 713. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 1. Eelnõu ei leidnud toetust ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Teiseks lugemiseks valmistas Riigikogu põhiseaduskomisjon ennast ette ja menetles seda eelnõu kahel istungil: 20. ja 21. oktoobril. Meile olid kutsutud komisjoni ka Siseministeeriumi ametnikud, kes aitasid teemat avada. Loomulikult oli kutsutud ka Isamaa fraktsiooni esindaja või muudatusettepaneku tutvustaja. 

20. oktoobril oli meil võimalus kõigepealt tutvuda arvamustega Eesti Linnade ja Valdade Liidult ja Tallinna linnalt. Kõigepealt tutvustas esimees eelnõu eelnevat menetlust ja seda, et on laekunud üks muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt. Kuna Isamaa fraktsiooni esindajat sellel istungil meil ei olnud, siis me otsustasime, et me järgmisel päeval tutvume täpsemalt muudatusettepanekuga. 

Linnade ja valdade liit tegi ka kaks ettepanekut. Esiteks, täiendada seadust erandiga, et lapse eestkostja ülesandeid täitvad omavalitsused saaksid esitada sünniregistreerimise avalduse digialkirjastatult. Ja teiseks lahendada teatud rahvastikuregistri broneerimissüsteemi probleem, mille tõttu võib isikutel tekkida arusaamatust, kas nad on broneerinud ka kohaliku omavalitsuse teenused. 

Kuulasime ära Siseministeeriumi arvamused linnade ja valdade liidu ettepanekute kohta. Ministeerium erandi loomist ei toeta, kuna enamasti on lapsel vähemalt üks täisealine teovõimeline vanem olemas. Tegu on erandlike olukordadega, mida esineb vähe. Ja kuna menetluses võib olla ka teisi osalisi, kes kindlasti peavad niikuinii minema omakonnakeskusesse, siis omavalitsuse kui eestkosteasutuse kohal viibimine oleks ikkagi vajalik. 

Teiseks, broneerimissüsteem tõesti ei võimalda praegu arvestada kohalikele omavalitsustele pakutavate teenuste eest tasumise võimalusega, see tooks kaasa rahalisi kulutusi. Ja kuigi neid on kaalutud, on selge, et erinevatel omavalitsustel on ka nii teenused kui ka nende eest tasumised ja hinnad erinevad. Nii et arusaadav mure, kuid seda ka ei toetata. 

Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et põhjendused olid küll arusaadavad, aga kodaniku vaatenurgast oleks vaja siiski lisada süsteemile selged märkused või juhised, mis suunaksid kasutajaid tegema neid vajalikke toiminguid kohaliku omavalitsuse keskkondades. 

Lõpetuseks tutvustas komisjoni esimees ka õiguskomisjoni arvamust. Õiguskomisjon arutas selle eelnõu kohta arvamuse andmist 6. oktoobril ning toetas eelnõu edasist menetlemist. Märkusi ega ettepanekuid ei esitanud. Ja 20. oktoobril me komisjonis menetlusotsuseid ei teinud. 

Jätkasime 21. oktoobril koos rahvastikuregistri halduse talituse juhataja abiga. Plaanis oli vaadata läbi eelnõu kohta laekunud muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt ja teha menetlusotsused. Isamaa fraktsiooni esindajat ei olnud ka sel istungil, kuid komisjonis otsustasime, et eelnõuga tuleb edasi liikuda, kuna sätted võiksid ja peaksid juba varakult jõustuma ja pikemat aega me enam ei pidanud sellele asjakohaseks jätta. 

Siseministeerium andis ka oma arvamuse Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekule. Lühidalt öeldes, ta ei toetanud muudatusettepanekut ja soovis jätkata esialgset plaani ehk sündide registreerimine toimuks edaspidi vaid maakonnakeskuste omavalitsuses. Valdavalt on automaatotsused e-teenuse kaudu, sünnid registreeritakse, kohaliku omavalitsuse ametnikuni jõuab väga vähe juhtumeid ja keerukamad juhtumid nõuavad kõrgemat kompetentsi, mida ei ole otstarbekas säilitada igas omavalitsuses. Seetõttu ei peetagi mõistlikuks seda pädevust väikestes omavalitsustes hoida. 

Esitati ka küsimusi nii statistika kohta, mis puudutab sündide registreerimist, kui ka selle kohta, kas maakonnakeskuste omavalitsustes tekib vajadus lisaametnike palkamiseks. Saime neile vastuse, et tõepoolest, eraldi ametnikke ilmselt meil kusagil vaja juurde palgata ei ole, need on juba kõik olemas. 

Vaadati läbi muudatusettepanek ja toimus ka hääletus. Komisjonis oli esitatud muudatusettepaneku poolt viis komisjoni liiget ja vastu ka viis. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta muudatusettepanek arvestamata. Tehti menetlusotsused. Ettepanek on võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. novembril, konsensuslikult, ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 10. novembril. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma näen selles seaduses tõsist probleemi selles, et isik, kes tuleb perekonnaseisutoiminguid teostama, peab tasuma riigilõivu. Ja sellega on nüüd tõsine probleem, sellepärast et PPA-s, kus üldjuhul need toimingud tehakse, ei võeta vastu sularaha. Punkt üks. Ja punkt kaks on seal ka piiratud kaardimaksete tegemine. See paneb väga halba olukorda nende inimeste tegevuse, kes tulevad nendesse tõmbekeskustesse, maakonnakeskusesse, kus neid toiminguid saab teha. Muidugi tõuseb veel ka kohaliku omavalitsuse töötajate halduskoormus sellega seoses, et nad peavad täiendavat tööd tegema, saamata selle eest tasu. Selgitage palun, kuidas see korreleerub põhiseaduse §-ga 13, mille kohaselt igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele, aga neid lihtsaid toiminguid, nagu on toimingute tasu maksmine, on tehtud võimalikult keeruliseks.

Aitäh küsimuse eest! Meil komisjonis sel teemal vestlust ega arutelu ei olnud. Ma korrigeerin: kohalike omavalitsuste, maakonnakeskuste ja kohalike omavalitsuste ametnike tehtav töö on tasustatud kindlasti, see on tasustatud kohaliku omavalitsuse eelarvest ja eelarvesse laekub toetus riigieelarvest. Perekonnaseisutoimingute tegemise ja rahvastikuregistri toimingute eest on ette nähtud kohalikele omavalitsustele teatud eraldis. Nii et see väide ei ole päris korrektne.

Mis puudutab seda, et riigilõivu tasumine võiks olla keerukas, siis ma siinkohal ei oska ausalt öeldes mingisugust vastust anda. Küll aga on paljudes kohalikes omavalitsustes jätkuvalt võimalik ka sularahas ikkagi ju makseid teostada minu teada, vähemalt osas neist. Nii et ma siinkohal ei oska teile täpsemat vastust anda. Kui soovite, siis saame seda edaspidi täpsustada ja selgitada. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Kas komisjonis oli sellest arutelu ja ka küsimusi? Mind huvitab just see teema, mis puudutab sünni registreerimist tervishoiuteenuse osutaja tõendita ehk kodusünnitusi. Kas see lahendab ära selle probleemi, mis on olnud, kus pered peavad minema kohtusse? Kas teie süda on selles mõttes rahul, et see asi sai nüüd korda? Seda on tegelikult lubatud pikki aastaid, et ei oleks niimoodi perede solgutamist ja oma lapsele DNA-testi tegemist ja tõestamist kohtu kaudu, et see on minu laps.

Aitäh küsimuse eest! Me arutasime seda esimese lugemise eel ja saime tõepoolest komisjonis ka vastused. Edaspidi peaks see olema oluliselt lihtsam ja arvestatama ka kõikvõimalikke kaudseid tõendeid. Erandiks jäävad ilmselt need olukorrad, kus tõesti ei ole võimalik ametnikul olla veendunud, et perekonnas on laps sündinud. Küll aga peaks see reeglina olema tagatud, kui on tõendatud, et ema oli lapseootel ja laps sündis kodus, ja on ka mõni inimene, kes saab seda kinnitada, on ta viibinud sünnituse juures või on ta teine pereliige. Enamikul juhtudel on tõepoolest ilma tervishoiuasutuse tõendita registreerimine sünni puhul võimalik.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja! Ja te ütlesite siin, et sündide registreerimine jääb ainult maakonnakeskustesse. Ilmselt vist Narva ka jäi lisaks. Täpsustuseks.

Jah, aitäh!

Aga mul küsimus on, et kas te selle eelnõu mõttest just nimelt sündide registreerimise koha pealt saite aru, miks seda muudatust vaja teha on? Mina, olles esimesel komisjoni istungil, sellest küll aru ei saanud ja sellest tulenevalt ka Isamaa muudatusettepanekut, mida ma kahjuks seal kaitsta ei saanud, sest ma teisel istungil ei viibinud. Aga kas tõepoolest see on nii suur töömaht ja nõuab nii suurt pädevust, mida peab nendelt teistelt omavalitsustelt ümber jagama maakonnakeskuse omavalitsustele? Te olete ise olnud omavalitsusjuht. Kas tõesti näiteks Türi vallal seda kompetentsi ei ole piisavalt, et seda peab andma Paide linnale, kus Türi valla elanike arv on suurem ja võib-olla ka sündide arv näiteks suurem? Miks maakonnakeskus peaks seda tegema? Mulle jääb see siiamaani arusaamatuks. Oli see teile veenev põhjendus komisjonis?

Aitäh! Ega mingisugust väga rohkem selgitust sellele ei ole. Minu teada on praegu kõigis – ma julgen küll arvata, et kõigis – omavalitsustes see pädevus ametnikel olemas. Neid toiminguid tuleb küll ette aina harvem, sest väga suur osa inimesi kasutab sünni registreerimiseks e-kanaleid ja e-teenuseid, aga siiski on peresid, kes soovivad seda kohapeal teha. Ja hetkel on see pädevus kõigil olemas. Minule teadaolevalt lihtsalt nende pädevust pidevalt ajakohastatakse, ametnikele korraldatakse nii koolitusi kui ka teadmiste kontrolle. Siin ongi vist see koht, kus tegelikkuses nähakse, et kuna meie väikeses riigis nende toimingute sagedus muutub aina harvemaks, siis selle pädevuse säilitamine ühelt poolt ametnikul, kes ka selle oskuse on omandanud, on võib-olla keeruline. Ja teiseks, kindlasti kõikide 79 inimese korduv koolitamine ja pidev koolitamine ei ole asjakohane ja seetõttu on plaanitud seda teha väiksemas mahus ja vähemates omavalitsustes ehk reeglina maakonnakeskustes. See oli tõepoolest see argument ja põhjendus. Ja kindlasti ka see, et e-teenuste aina laialdasem kättesaadavus ja kasutatavus on viinud selle vajaduse ikkagi üsna miinimumilähedaseks paljudes omavalitsustes.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Põhiseaduse preambulis on üks väga ilus lause, et Eesti riik on loodud selleks, et tagada õiguse ja õigluse, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. See on ilus kõlav loosung, aga kas praegune valitsus teeb selliseid toiminguid, mis on kasuks õiglusele ja õigusele ning tagavad ka sisemise rahu. Mina ütlen, et ei ole.  

Täna on see eelnõu kolmas lugemine. Enne seda oli …

Teine lugemine.

Ma ikkagi jään enda juurde, see on kolmas. Eelnõu lugemine küll, aga see on kolmas eelnõu. Ma väljendasin siin ebaselgelt, aga tegelikult on kolmas. 

Esimene, mis siin täna menetleti, taheti teha Vabariigi Valitsusele ettepanekut tõsta toimetulekut vähemalt 300 euroni kuus. Pikalt arutasime, aga lõpuks ei tulnud sellest midagi välja, sest Reformierakonna ja Eesti 200 saadikud ei tulnud lihtsalt saali. Pole vaja! Penskarid ja nendel, kellel on raske, saate hakkama küll ilma 300 eurota. 

Teine eelnõu, mis siin saalis oli, oli see, et töötada välja pensionäridele täiendav iga-aastane ühekordne pensioni lisamaksmine. Jälle suur arutelu, tulemus: Reformierakond ja Eesti 200 ei ilmunud jälle saali ja see asi kukkus läbi. 

Ja nüüd oleme järgmise asja ees, kus vaest inimest pitsitatakse üha rohkem ja rohkem. Nagu me kolleeg Pipi-Liis Siemanni ettekandest kuulsime, need perekonnaseisutoimingud koondatakse maakonnakeskustesse. Ehk kui me võtame Järvamaa näite, siis kolib nende toimingute tegemine Paidesse. See toob kaasa selle, et igast Järvamaa nurgast, kellel on vaja seda toimingut teha, peab mingi nipiga saama Paidesse, omades selleks vähemalt kas autot või sõpra, kellel on auto, et sinna keskusesse kohale jõuda. See on väga arvestatav kulu sellele kodanikule, eriti kui ta on veel natuke eakam. Alles hetk tagasi ma ju mainisin seda, et ega siis pensionide osa nagu ei taheta tõsta, Reformierakond, ja toimetulekutoetus peab jääma sinna, mis on alla elatusmiinimumi. 

Aga ma ei saa praegu aru, kuidasmoodi on võimalik selliseid otsuseid vastu võtta, kui me tegelikult iga sellise otsusega – mitte meie, vaid Reformierakond, Eesti 200 – sirutame käe maksumaksja taskusse, et sealt raha välja võtta. Meil on ju niigi halb – Eesti rahval, ma pean silmas –, meeletu maksukoormus. Ja ka nende pisikeste asjadega tehakse seda olukorda veel hullemaks. 

1990. aastatel oli Eestis maffia päris ... 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

1990. aastatel oli Eestis väga aktiivne maffiaperiood, kus ärimehi maksustati. Tulid kohale nahktagides ja Nike'i tossudes, dressides ambaalid ja ütlesid, et maksad või muidu põled. Osa maksid ka. Aga praegune maffia on see, kes tuleb kohale ja naeratab sulle ja ütleb, et maksa. Kui sa ei maksa, siis sa ei saa seda, mida Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis öeldakse: tekitada sisemist rahu, õiglust ja õigust. 

Me olemegi tegelikult ju pöördvõrdeliselt tagasi 1990. aastates, kuid siis ei olnud Eesti riik selline, kes kooris oma elanikku. Siis Eesti riik võitles kuritegevusega, maffiaga, sest ta ei sallinud seda, et maffia tegutseb riigis. Aga praegu on olukord vastupidine. Riik on muutunud maffiaks, kes maksustab iga sammu ja võtab inimeselt viimasegi taskust ära, et suunata teda globalistide soovitud uude "Nõukogude Liitu", kus kehtib põhimõte, et kui sul midagi ei ole, siis oled sa kõige õnnelikum. 

Kuigi selle eelnõu mõte on teatud küsimustes hea, on see ikkagi jällegi ehitatud selleks, et inimeselt võtta rahakotist välja veeringud, mida tegelikult ei peaks tegema. Minu palve on teile, head Riigikogu liikmed, ka Reformierakonnast, kasutades Helmen Küti lauset, et ma siiski usun ja loodan, et mingi sõnum jõuab ükskord kohale ka valitsevale koalitsioonile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt on sõnavõtusoov kohapealt. Ma saan aru, Pipi-Liis Siemann, kaks minutit. Soov teha vastusõnavõtt eelnevas kõnes kõlanud seisukohtadele. Palun!

Aitäh! Ma lihtsalt, et võib-olla ei jääks kõlama, kuna ma siin komisjoni menetlustoiminguid ja arutelu tutvustasin, siis kindlasti tahaksin rõhutada, et võib-olla härra Grünthal sai valesti aru. Tegu maffiaga kindlasti ei ole. Ükski inimene ei pea tegelikkuses tasuma riigile eraldi mingisugust tasu selle eest, et registreerida sündi. Maakonnakeskusesse sünni registreerimisele mineku vajadus on siiski väga väikesel hulgal. Kui see on soov, siis saab sinna alati pöörduda. Reeglina on võimalik e-teenuseid kasutades ja ka kohaliku omavalitsuse harjumuspärase sotsiaaltöötaja või mõne teise ametniku abi kasutades e-teenuste vahendusel lapse sündi registreerida. Ja erandjuhtudel, kui tõesti on tegu olukorraga, kus lapsevanemad ei ole teovõimelised või on vajalik eestkosteasutuse kohalolu, siis maakonnakeskusesse kohale minekuks on kohalikul omavalitsusel alati vajaduse korral kohustus aidata transpordiga inimest, kes seda iseendale lubada või organiseerida ei suuda ega oska. Ma usun, et selle toimingumuudatusega perede võimalused lapse sündi registreerida ei muutu. Eakatele viide ilmselt väga paljude sündide registreerimise puhul ei ole kohane. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh, hea kolleeg! Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku nr 1 ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Me oleme eelnõu 68[7] muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 687 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Edasi, tänane neljas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini ja Vadim Belobrovtsevi poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine minimopeedide turvalisuse kasutamise kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel, ja need kolleegid, kes veel siia saali on jäänud! Väga oluline teema. Me teame, et meil valitseb korralagedus, mis puudutab nii tehnilist kui ka juriidilist regulatsiooni mopeedide ja tõukerataste kasutuses. Kui me selle arupärimise andsime sisse 6. oktoobril, siis ma viitasin, et Lätis juhtus suur õnnetus, kus rendimopeediga hukkus kaks 13-aastast tüdrukut. Ma tõin oma kõnes välja, et kaua meie siis peame siin ootama seda momenti, kui selline suur õnnetus juhtub. Ja juhtuski. Tartus 30. oktoobril hukkus elektritõukerattaga sõitnud 29-aastane meesterahvas.

Me oleme juba mitu aastat nii siin kui ka Tallinnas kohalikul tasandil juhtinud tähelepanu, et meil on suured probleemid ja suuremad probleemid tulekul. Meil valitseb korralagedus kogu selles valdkonnas. See on ohtlik sõitjatele, see on ohtlik jalakäijatele. Loomulikult ei ole see võib-olla autodele nii ohtlik, aga igal juhul tekitab see liiklussituatsiooni, kus toimub ka auto mõlkimine. Kui auto mõlgitakse, siis see on väiksem probleem, aga kui inimesi vigastatakse ja inimesed saavad surma, siis see on tunduvalt suurem probleem, nagu me aru saame. Ja nii juhtuski Tartus 30. oktoobril, kui tõukeratas sõitis ühele sõidukile otsa või oli see vastupidi. Aga kuidas see täpselt toimus, on kõrvalküsimus. Oluline asjaolu on see, et selle kokkupuute tõttu hukkus inimene. 

Sellest lähtuvalt me 6. oktoobril panime kokku küsimused, mis puudutavad tehnilist regulatsiooni ja juriidilist regulatsiooni. Ja tegelikult selle järgneva debati tulemus, mida me ministrilt ootaksime, on see, et Kuldar Leisil on juba olemas plaan, kuidas see korralagedus ära lõpetada. Seda sõnumit me tahaksime teada saada. Kas see tuleb siit või mitte, saamegi kohe teada. 

Ma siiralt loodan, et praegune taristuminister on võtnud juba 6. oktoobrist need teadmised kaasa, mis me oma arupärimise kaudu ära märkisime ja edastasime. Kindlasti ei läinud temast mööda see 30. oktoobri sündmus, mis toimus Tartus. Ehk siis meie ühine eesmärk siinsamas koos ministriga on tagada meie liiklejate turvalisus, lõpetada ära see korralagedus, tagada juriidiline regulatsioon kogu selles valdkonnas ja ka tehniline regulatsioon, mis on praeguseks ebapiisav. Nii et loodame sellisele konstruktiivsele diskussioonile, mis viib ka mingite tulemusteni. Aitäh!

Suur tänu! Mu ja arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head arupärijad! Aitäh selle teema tõstatamise eest! See on tõesti tõusva tähtsusega teema ja need küsimused ja arupärimine on fookusega renditavatele kergliikuritele. Ma küll vastan nendele küsimustele, mis on suunatud rendi kergliikuritele, aga räägin ka natuke kogu temaatikast. Ehk tegelikult on fookus tänaseks juba mujal. 

Esimene küsimus. Milline on kõige värskem statistika renditavate elektritõukerataste ja rendimopeedide osalusel toimunud õnnetuste arvu, vigastuste ja hukkunute kohta Eestis viimastel aastatel? Statistika ei erista renditavate elektritõukerataste ja mopeedidega toimunud õnnetusi, seetõttu on andmed kogutud kõigi kergliikurite, mopeedide ja jalgrataste kohta. Tuleb arvestada, et sellistest õnnetustest politseile teatamise tase on väga madal ehk uuringute järgi 10–25% ainult ja ühe sõidukiga õnnetuste puhul alla 10%. Ehk inimesed lihtsalt ei kutsu iga kukkumise või õnnetuse pärast politseid. Kergliikurijuhtide osalusel toimunud liiklusõnnetuste arv on 2025. aasta üheksa kuu statistika põhjal vähenenud 26% ehk siis võrreldes eelmise aastaga 366-lt 271-le, mis on viimase nelja aasta madalaim näit. Vähenemisele on tõenäoliselt kaasa aidanud ka Tallinna linna mais kehtestatud täiendavad piirangud renditeenuse osutajatele, sealhulgas piirkondlikud ning kuupäeva ja kellaajalised kiiruspiirangud. 

Viimasel viiel aastal jaanuarist septembrini kergliikurijuhi osalusel toimunud liiklusõnnetuste arv ja neis hukkunute arv on järgmine: 2021. aastal 190 õnnetust, 2022. aastal 312, sellest üks hukkunu, 2023. aastal 299, 2024. aastal 366 õnnetust, kaks hukkunut, ja 2025. aastal 271 õnnetust, sealhulgas üks hukkunu, seesama Tartus 30. oktoobril Kastani tänaval liikunud kergliikurijuht. 

Siit võib järeldada, et õnnetuste arvu vähenemisel võib üheks mõjutajaks olla Tallinna linna käesoleva aasta mais kehtestatud täiendavad piirangud renditeenuse osutajatele, sealhulgas piirkondlikud ning kuupäevalised ja kellaajalised kiiruspiirangud. Kergliikurijuhi osalusel toimunud liiklusõnnetustes domineerivad läbi aastate ühe sõiduki õnnetused, umbes 70%, millele järgnevad kokkupõrked teiste sõidukitega ja jalakäijate õnnetused. Vanuselises vaates on viimase viie aasta üheksa kuu statistika kohaselt liiklusõnnetustesse enim sattunud 25–34-aastased ja joobes kergliikurijuhid, mis näitab, et alati ei ole kõige suurem risk ainult väga noortel juhtidel. Samas, sel aastal on just tõusnud just 7–14-aastaste noortega õnnetuste arv, mis viitab sellele, et küsimus ei ole mitte rendikergliikurites, vaid see on seltskond, kes liigub erakergliikuritega. 

Nüüd mopeedijuhtide ja pisimopeedijuhtide osalusel toimunud liiklusõnnetustest. Selle aasta üheksa kuuga on mopeedijuhi osalusel toimunud 34 õnnetust, mis on viimase viie aasta väikseim arv. Pisimopeedijuhi osalusel on samal perioodil juhtunud üheksa õnnetust, milles on kannatada saanud üheksa inimest, viimasel viiel aastal kokku 16. 

Ehkki mopeedi ja pisimopeedi õnnetuste arvud on väikesed, võib eeldada, et just RIDE Mobility pisimopeedide lisandumine Tallinna tänavatele on mõjutanud pisimopeedijuhtide osalusel toimunud õnnetuste arvu. Tõenäoliselt on osa senistest rendikergliikurite kasutajatest üle läinud pisimopeedidele. Kergliikurite osalusel toimunud õnnetuste 26%-list vähenemist on sellega otseselt seletada raske. Pisimopeed võib tänu suurematele ratastele ja madalamale raskuskeskmele olla isegi mõnevõrra ohutum, kuid nende lisandumine ei ole tõenäoliselt oluliselt vähendanud kergliikuritega toimunud õnnetusi. 

Ehk õnnetuste järeldusena võiks tuua, et rendisõidukitega õnnetuste arv on isegi vähenenud, samas on tõusnud just laste ja noorte ehk 7–14-aastaste õnnetuste arv sel aastal. Ehk fookus on läinud rendikergliikurite pealt eraliikurite peale. 

Teine küsimus. Kuidas te hindate praegust seadusandlust, sealhulgas liigitust kergliikur versus mopeed, arvestades, et mõnes naaberriigis on tekkinud tõlgenduslikke probleeme? Sõidukitüübi määratlus mõjutab näiteks juhiloa ja vanusepiirangu nõudeid. Vastus. Eestis ei teki tõlgenduslikke probleeme, kuna kergliikurid, mopeedid, pisimopeedid ja jalgrattad on seadusega täpselt piiritletud. Näiteks pisimopeedimootor töötab ainult pedaalide väntamise ajal, võimsus kuni 1 kilovatt, elektrijalgratta mootor lakkab töötamast 25 kilomeetri juures. Igal sõidukikategoorial on selged tehnilised piirid, mis välistavad segaduse ja aitavad tagada liikluses turvalisust. Lisaks on 9. juulil 2024. aastal jõustunud liiklusseaduse muudatuste järgi kohalikel omavalitsusüksustel õigus kehtestada piiranguid rendiks pakutavatele pisimopeedidele, kergliikuritele ja elektrijalgratastele. See võimaldab ka määrata geograafilisi ja ajalisi kiiruspiiranguid ja parkimisreegleid ning nõuda sõidukite varustamist selgelt loetava identifitseerimisnumbriga. Tallinna linn kehtestas need nõuded käesoleva aasta mais. 

Kolmas küsimus. Kas ministeerium toetab kohustust, mille alusel rendiettevõtted peavad rakendama usaldusväärseid vanuse- ja identiteedikontrolli meetmeid, näiteks ID-kontroll, pangakaardi sidumine, digitaalsed ID-lahendused? Vastus. Ministeerium peab vanuse- ja identiteedi kontrolli rendisõidukite puhul oluliseks ning tegeleb probleemi lahendamisega. Samuti kaasame protsessi kogu sektori, et saada selge ülevaade ja leida usaldusväärsed ning praktiliselt teostatavad lahendused, arvestades, et osa kasutajatest ei järgi praegu kehtivaid nõudeid, näiteks kui lapsevanemad rendivad oma lapsele sõidukeid. 

Ja neljas küsimus. Milliseid tegevusi on ministeerium juba teinud või kavatseb teha, et vähendada alaealiste ligipääsu rendiseadmetele ning ennetada väärkasutust? Ministeerium on algatanud arutelu, et rendiettevõtted rakendaksid usaldusväärseid vanuse- ja identiteedikontrolli meetmeid, et piirata alaealiste ligipääsu sõidukitele ja ennetada väärkasutust. 

Arutlusel on ka võimalused. Esiteks, tõsta kergliikurijuhi vanuse alammäära. Hetkel võib sõiduteel kergliikuriga sõita jalgratta juhtimisõiguse omamisel alates kümneaastaselt. Ja teiseks, laiendada juhtimisõiguse nõuet. Praegu võib kõnniteel või jalgratta- või jalgteel ning jalgrattateel sõita 10–15-aastane isik ilma juhtimisõiguseta. Juhtimisõigus on nõutud ainult sõiduteel sõitmisel. Need sammud aitavad tagada, et alaealised ei pääseks rendisõidukitele kergesti ligi, ja vähendavad väärkasutuse riski. 

Toon nendele küsimustele vastuste juurde olukorra kirjelduse, mis viimase kuu ajal või natuke üle selle tehtud on. Kliimaministeeriumi vedamisel käib väga tõsine arutelu ja muudatusettepanekute kokkupanek, et kergliikuritega ohutust tõsta. Peabki uuesti ütlema, et see mõne aasta tagune arusaam, et kergliikur tähendab rohelist Bolti tõuksi, mis sõidab Tallinna linnas, ei kehti enam absoluutselt. Fookus on läinud isegi Tallinnast välja, kuldsesse ringi, Tartusse, Pärnusse ja mujale, ning fookus on läinud ka rendisõidukite pealt erakergliikurite peale – kas eratõuksid või mingid muud kergliikurid. See on isegi keerulisem teema kui rendisõidukite teema lahendamine. 

Meil oli eelmisel nädalal valitsuse liikluskomisjon. Liikluskomisjoni põhifookus oli kinnitada järgmise kümne aasta liiklusohutuse programm, mis läheb edasi valitsusse, aga selle kõrval oli teine teema just kergliikurite ohutuse tõstmine. Ka liikluskomisjonis olevad spetsialistid tegid kõigepealt kodutöö ja esitasid oma ettepanekuid, kuidas muuta seadusi ja teha muid meetmeid, et kergliikurite ohutust tõsta. Me saime need ettepanekud, osa nendest on teostatavad, osa mitte. Kliimaministeerium praegu koos Transpordiametiga analüüsib, mida annab ellu viia. Lõpptulemus on see, et me tuleme Riigikokku nii kiiresti kui võimalik, kui on vaja seadusi muuta. Aga see ei ole niimoodi, et see on üks lahendus ja sellega asi piirdub. Siin on mitmed teemad. Mida me oleme kokku leppinud liikluskomisjonis ja mida oleme ka enne ja pärast arutanud, on näiteks see, et tuleb väga selgelt tõsta koolituste arvu koolides. Ehk siis kõige lihtsamalt öeldes PPA või keegi vormis isik läheb ja ikkagi räägib just nendes koolides, mille ümbruses on kergliikuritega kõige rohkem sõitmist, räägib kogu selle temaatika lahti. Seda koolitust tuleb selgelt tõsta. 

Teine on see, et kui täna on jalgrattalubade tegemine 10–14-aastastel selline teema, mida võtavad ette need lapsed või noored, kellel on eesmärk jalgrattaga sõita, siis arutame ka, et kergliikurijuhtidel, 10–14-aastastel, peaks olema jalgrattaload, või ükskõik kuidas neid tulevikus nimetada. See tähendab seda, et kui nad on saanud koolis selge koolituse, mida tähendab liikumine nii kergliiklusteedel kui ka sõiduteedel, siis see on ainult kasuks ja tulevikus neile vajalik. 

Teine selge suund, mis ei vaja seadusemuudatust ja mida me teeme, on see, et PPA teeb koos kohalike omavalitsuste ja kogukondadega liiklustalguid nendes piirkondades, mis on kõige ohtlikumad. Nagu ma ütlesin, fookus on olnud seni Tallinnas, aga praegu on probleemsed piirkonnad, mis on juba Tallinnast väljas, lähemad vallad, kus saab just eratõuksidega või mingite muude eraliikuritega sõita kiiremini, kui lubatud on. Kiiremini liikumine on võimalik selle tõttu, et osal müügil olevatest kergliikuritest on võimalik kiiruspiirang maha võtta väga lihtsalt ja siis sõidetaksegi mitte enam lubatud kiirusega, vaid nii palju, kui keegi julgeb. See on suur probleem. Seda saab lahendada PPA vedamisel, kui tõesti võtta need kihutajad maha ja edasi mõelda, mis nende kergliikuritega siis saab, kas neid konfiskeerida või mingit muud moodi karistada. 

Nagu ma ütlesin, tuleme nende seadusemuudatustega, mis Kliimaministeeriumi eestvedamisel kokku pannakse, kui vaja, Riigikogu ette nii kiiresti kui võimalik. Ideaalvariant on see, et me saame enne järgmist hooaega, enne järgmist kevadet seadusemuudatused tehtud Riigikogu abiga. Nii et igal juhul on eesmärk, et järgmiseks hooajaks oleks kergliikurite ohutus suurem. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Noh, te olite siin optimistlik, tõite välja erinevaid arve, õnnetuste arve, aga samas me teame väga hästi, et mis puudutab EMO-sid, siis nad tegelikult ei registreeri neid liiklusõnnetusi, mis mopeedide või tõukeratastega toimuvad, ehk tegelikult statistika on puudulik. Aga samas need arvud, mis te välja tõite – mina ütlen, et on ikkagi progresseeruv. 2023. aastal 1 hukkunu, 2024. aastal 2 hukkunut, no andke andeks, 2025. aasta ei ole veel läbi, aga loodame paremat. Täpselt samamoodi oli seal välja toodud õnnetuste arv, kuigi ma ütlen, et see statistika on suuresti puudulik ja sellest räägivad ka PPA ametnikud.

Nüüd, mis puudutab Tallinna, siis te tõite küll välja, et Tallinn on viinud sisse mingeid muudatusi ja tahaks teada saada, mis muudatused need täpselt on. Aga teine pool on see, et me teame, et needsamad punased mopeedid Tallinnas, tegelikult ei ole siiamaani suutnud tehniliselt ära korraldada, et alaealised neid ei saaks rentida. Kas meil, riigil, puuduvad hoovad, et lihtsalt peatada selle ettevõtte tegevus nii kaua, kuni ta suudab tagada need nõuded, mis on nii Tallinna lepingus kirjas kui ka seadusest lähtuvalt? 

Aitäh! Jah, statistika on tõesti nii, et ükskõik, mis numbrid siin praegu öelda, nad on ikkagi suured. Selles mõttes on teema täiesti õige. Mu isiklik kartus on see, et kuna see valdkond niivõrd kiiresti areneb, siis ta laienebki geograafiliselt ja need numbrid võivad veel suureneda. Nüüd see, mis puudutab isikutuvastust, siis siin me suhtlemegi, nagu ma ütlesin, kogu sektoriga, mitte ainult Ride'iga, vaid ka Boltiga ja teistega, kes turul tegutsevad, ja leiame selge lahenduse, mis kõigile on ühtemoodi aktsepteeritav. Ja suure tõenäosusega on nii, et alla 18-aastastele ei saa enam rentida, või on see mingi teine vanusepiir. Ma ei ütle, et see on 18, aga tuleb kohustus kõigile turuosalistele. Ei saa nii, et me kehtestame Ride'ile või ainult Boltile, siis on juba kõigile. Tegeleme sellega tõesti.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te mainisite, et koostöös Riigikoguga võiks võtta vastu seadusemuudatused. Tegelikult on Keskerakond esitanud päris mitmeid muudatusi, millele on tulnud ka teilt vastused, need tulid teie allkirjaga ministeeriumist, et need piiravad ettevõtlusvabadust. Näiteks muudatusettepanekud, mis puudutavad seda, et võiks olla näiteks piirang, mida saaksid kohalikud omavalitsused kehtestada, kui palju neil näiteks oleks neid Bolti, mitte ainult Bolti, aga erinevaid tõukerattaid, et oleks nagu piirangud. Praegu tegelikult ju tihti neid tõukerattaid kasutatakse reklaamiks, neid isegi ei kasutata nii palju. Teiseks, kuidas oleks reguleeritud see vanuseline piirang? Aga veel üks muudatus, kas seda on ka arutatud liikluskomisjonis, see kindlustuse küsimus. Ikkagi paljud jätavad esiteks kindlustamata, aga meil on ju ka eraldi selline seadus sisse viidud, et just Bolti tõukerattad ei pea olema liikluskindlustuse all. 

Aitäh! Jah, me vaatame need Keskerakonna ja üleüldse kõigi poolt tulnud ettepanekud uuesti läbi. See arvuline piiramine, kui palju Tallinna linnas või kuskil mujal võiks rendikergliikureid olla, ei leidnud selget poolehoidu, sest siin ongi täpselt nii, et kuna KOV-id on üksteise külje all, siis tuuakse jälle teisest kohast või vastupidi, kust me teame, kui palju neid tegelikult on. Nii et see ettepanek ei leidnud toetust. Aga me vaatame nüüd kõik uuesti üle. Kindlustusteema käisime ka üle ja käisime ka liikluskomisjonis ja seda ei toetatud, sest kindlustus ainuüksi ei suurenda liiklusohutust ega taga liiklusreeglite järgimist. Seal otsene põhjuslik seos kindlustuskohustuse ja liikleja käitumise paranemise vahel puudub. 

Aga mis Bolti puudutab, siis Boltil on üldine vastutuskindlustus. Nii et kui Bolti tõuksiga sõitjaga midagi juhtub, siis Boltil on kindlustus olemas. Ma ei oska täpselt öelda, mida see katab, see sõltubki, mis tüüpi see õnnetus on. Aga ma lihtsalt tahtsin öelda, et päris nii ei ole, et Boltiga sõitjal kindlustust ei ole.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Muidugi, Lätis toimuv oli kohutav ja meil ka neid sündmusi, mis näitavad, et siin tuleks kiiremini tegutseda, on küll ja küll. Te ütlesite siin kõigepealt, et te tegelete sellega ja töötate kevadeks välja meetmed, mille puhul ma pean kõige tähtsamaks tõsta vanuse alampiiri, reguleerida kiirust ja parkimist, mis segab ka liiklust ja on vägagi ohtlik. Aga tõesti, see teema on väga oluline, kas te arvate, et kevadeks on see piisav? Kas seda tööd ei saa tõhustada ja näiteks seadusandlus juba uueks aastaks ära teha? 

Aitäh! Vastus on paraku selline, et on mingid punktid, mida saab kiiresti rakendada. Aga nagu ma ütlesin, näiteks koolituste alustamine koolides rohkemal määral ei sõltu seadusest. Või teine asi, et kui politsei läheb ja teeb mingeid liiklustalguid või suuri kontrollimisi kuskil piirkonnas, siis see ei sõltu ka seadusest, aga on väga tõhus. 

Miks ma räägin kevadest, on see, et on selliseid muudatusi, mis vajavad näiteks mingit IT-tuge või mingisuguseid muudatusi, mis võtavad lihtsalt aega. Seetõttu ei saa kiiret lahendust lubada. Aga me teeme omalt poolt kõik, et võimalikult kiiresti tuua. Talv möödub kiiresti ja me peame järgmiseks hooajaks valmis olema. Aga ma ei saa lubada, et me jõuame kõigega, nii et võib-olla tulebki samm sammu haaval minna.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan järgnevalt läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Olukord pisimopeedide ja kergliikuritega on kontrolli alt väljunud. Selle küsimuse reguleerimiseks oleme tegelikult mina isiklikult ja Keskerakond mitu korda esitanud mitu eelnõu, mida kahjuks praegune koalitsioon, Reformierakond ja Eesti 200, on järjest maha hääletanud. Mul ongi siin küsimus, et mida me ootame. Meil on olnud traagilised õnnetused, traagilised õnnetused kergliikuritega. Kui mitu surma peab veel juhtuma, et me hakkaksime seda olukorda reguleerima? 

Väikesed lapsed sõidavad pisimopeedidega. Meil on olnud päris julm õnnetus, kui üks 13-aastane laps sattus pisimopeediga sõites autorataste alla. Õnneks laps jäi ellu, aga nägime, et Lätis on juba olnud traagilised õnnetused ka pisimopeedidega. Kas me nüüd ootame, kui meil nende pisimopeedidega hakkavad ka õnnetused juhtuma, nagu meil on juba elektritõukeratastega olnud?

Ma näen, et koalitsioonipoliitikud kirjutavad murelikke artikleid selle kohta, kuidas seda asja peab reguleerima. Aga kus te olite siis, kui me neid eelnõusid hääletasime? Te hääletasite nendele ju vastu! Üks asi on see, mida on Tallinna Linnavalitsuse tasandil tehtud. See olukord, kus algselt oli vaja läbi rääkida teenusepakkujaga, mitte teha pilte linnavalitsuse pressiruumist – seda ei tehtud. Aga teine asi on see, et needsamad erakonnad, kes on olnud Tallinna Linnavalitsuses, teadsid, et pisimopeedid on tulekul, aga samal ajal ei teinud nad Riigikogu tasandil neid vajalikke muudatusi. 

Ma tuletan korra meelde, et meil eelmise aasta suvel võeti vastu väga suur pakett, mis puudutas liiklusseaduse muudatusi. Kui see pakett võeti vastu, siis millegipärast seda kergliikurite küsimust ei reguleeritud piisavalt ja pisimopeede küsimust natukene reguleeriti, aga seda just ettevõtja seisukohast. See ei ole mitte midagi selle kohta, mis puudutab just seda, kuidas kaitsta inimeste tervist. 

Ja ma korra veel ütlen ära need asjad, mida tuleks kiiremas korras reguleerida ja mille kohta on juba tehtud ettepanekuid. Näiteks ikkagi see, et kohalikul omavalitsusel peaks olema võimalik sätestada rendikergliikurite ja pisimopeedide piirarvu. Ma olen seda mitu korda öelnud, et Bolti tõukerattaid on linnapildis palju rohkem, kui neid vaja on, ja neid kasutataksegi selleks, et sellega tehakse reklaami. Vähe sellest, et see tekitab pidevalt ohtlikke olukordi, et keegi kas sõidab nendele otsa või nad vedelevad kuskil, kus nad ei peaks vedelema, see mingil määral reostab linnapilti. Tegelikkus on see, et nende kasutusvajadus ei ole nii suur, kui palju neid tegelikult linnapildis on. Kohalikel omavalitsustel peaks olema õigus, et nemad sätestavad, mis see piirarv võiks olla.

Teine on muidugi vanuseline kontroll äpis. Meile ju ka ettevõtjad lubasid, et kindlasti vanuseline kontroll tuleb, aga tegelikult seda ei ole. Aga kui te laete selle äpi alla, siis põhimõtteliselt te saate lihtsalt panna sinna ükskõik mis vanuse ja siis saate seda kasutada. Niimoodi väikesed lapsed teevadki: pärast kooli lähevad ja mõtlevad, et nad niisama teevad nalja ja panevad sinna, et nad on kas 17 või 18, ja saavadki vabalt kasutada. 

Tegelikult peaks olema vanuseline kontroll ID-kaardi kaudu ja ka juhtimisloa kontroll. Meil tegelikult need, kes on alla 16 aasta vanad, kes ei tohiks pisimopeediga sõita, kui neil ei ole jalgrattajuhi luba. Mitte keegi seda ei kontrolli. 

Ja vähe sellest, et sõidetakse mitte seal, kus tohiks, vaid sõidetakse ka kõnniteedel. Aga need, kes sõidavad autoteedel, ei tea mitte midagi, kuidas meil liiklusmärgid ja kogu see küsimus on üles ehitatud. Ma isiklikult olen näinud väga palju ohtlikke olukordi. 

Üks asi on veel, mida peaks kaaluma ja mida minu arust oleks võinud juba ammu reguleerida: see on ka kiivrirendi küsimus. Seda on teinud Leedu Seim tänaseks, nad on juba selle seaduse vastu võtnud. Tegelikult peab teenusepakkuja pakkuma ka kiivrirendi võimaluse. Meil on tegelikult kohustuslik see, et vanuses kuni 16 aastat peab kindlasti kiiver olema kasutuses. Ma ei ole näinud mitte kedagi, kes sõidaks kiivriga. Mina, kes ma olen väga kaua sõitnud kaherattalistega, ütlen, et need õnnetused on väga jubedad, mis juhtuvad siis, kui sul kiivrit ei ole.

Ja mida me alati kuuleme kahjuks nende muudatuste kohta, mis me oleme esitanud? Sellel võib olla riive ettevõtlusvabadusele! Mis ajast meil ettevõtlusvabadus kaalub üles inimeste, muidugi eelkõige laste tervise kaitse? Sellest tulenevalt: kuidas on võimalik, et see seadus, mille kohta ma olen mitu kõnet pidanud – ma olen isegi teinud eraldi erikomisjoni istungil sel teemal –, võeti vastu? Võeti vastu seadus, kus just Bolti tõukerattad jäid liikluskindlustuse kohustusest välja! Ja siis tulevad need argumendid, et aga see on direktiiv ja neil on vabatahtlik kindlustus tehtud. Esiteks, direktiivi võtsid üle ka teised liikmesriigid, kaasa arvatud Läti, kus on ka Bolti tõukerattad kasutuses. Seal on täpselt ühtne reegel kõikidele renditõukeratastele, ja just sellel põhjusel, et kõik saaksid ühtse kaitse. 

Teiseks, nüüd see vabatahtlik vastutuskindlustus. Ma olen vaadanud, mis asi see vabatahtlik vastutuskindlustus neil on. See ei kata väga palju olulisi juhtumeid ja seal ei ole seda kaitset, nagu peaks olema. Eestis on liikluskindlustus kusjuures päris tugev, see isegi katab näiteks joobes juhiga seotud õnnetusi. Mida see tähendab? Kui puudub liikluskindlustus, siis kannatanud ei saa päris paljude õnnetuste korral piisavalt kaitset ega hüvitist või peavad käima kohut, et kuidagi suuremat hüvitist saada. 

Mul on küsimus: kuidas on võimalik, et tehti selline seadus, kus konkreetselt eelistati ühte ettevõtjat? Aga võib-olla ei pea väga kaugele vaatama. Kui me vaatame, et võimeerakonnad, kes olid seaduse valmistamise juures, on saanud tegelikult ka väga heldeid annetusi Bolti asutajaliikmetelt. Näiteks, Reformierakond on saanud 74 750 eurot, Eesti 200 on saanud 94 042 eurot ja sotsiaaldemokraadid on saanud 38 000 eurot. Ja pärast seda on iga kord see eelnõu maha hääletatud. Mul on küsimus: millal me hakkame kaitsma inimeste tervist, aga mitte konkreetsete ettevõtjate huvisid? Aitäh!

Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib midagi täiendada läbirääkimiste käigus? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase neljanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Edasi on tänane viies päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Andre Hanimäe, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi ja Ester Karuse poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine tervishoiu rahastuskriisi kohta. Arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Sotsiaaldemokraatide mure ei ole ilmselt uus, aga ma arvan, et see mure on väga tõsine. Ja see mure ei ole mitte ainult meie fraktsiooni oma, vaid see peaks olema kõigi Eesti inimeste tervise eest heaseisvate või tervise pärast muretsevate inimeste ühine ülesanne, ühine missioon tagada, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu võtavad nähtavas tulevikus tõsiselt tervishoiu rahastuskriisi lahendamist. Ehk me teame, et Tervisekassa iga-aastane puudujääk on juba suurusjärgus 200–300 miljonit eurot, kasvab ajas ja ka see puudujääk tegelikult ei hõlma veel kogu tegelikku ravivajadust, mis oleks veelgi suurem.

Sellise kroonilise rahapuuduse tagajärg on ju otseselt see, et inimestele vajalikku ravi lükatakse edasi, see tähendab tervisekahju inimestele, see tähendab otsest rahalist kulu riigile tuleviku vaates nii selles mõttes, et inimesed elavad ja töötavad vähem aega tervena, kui ka selles vaates, et väga paljude tervisemurede puhul on nende hilisem ravi märksa kulukam, kallim ja koormavam ühiskonnale tervikuna.

Ja kindlasti on oluline tähelepanu juhtida sellele, et ajas väheneb ka inimeste osakaal, kes ravikindlustusse panustavad, tulenevalt demograafilistest muutustest. Tänane maksumudel pelgalt sotsiaalmaksust peaasjalikult ravikindlustuse kaudu Tervisekassa rahastamine teatud eranditega ei ole piisav ehk tuleb lisaraha leida ka muude maksutulude arvel, nagu on varasemalt tehtud. Näiteks kui oli tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski või kui oli mul au seda sotsiaalministri ametit pidada, siis leidsime täiendavaid rahastusvõimalusi. Ossinovski ajal püsiva korraldusega, minu puhul oli neljaks aastaks eraldatud täiendav rahastus. Need kaks asja on tegelikult aidanud peaasjalikult praegu Tervisekassal üldse toime tulla, sest kui võtta need otsused maha, siis oleks Tervisekassa eelarve juba ammu täielikus miinuses, sealhulgas reservid juba ammu otsas. Samuti ka eelmine terviseminister esitas tegelikult oma konkreetsed ettepanekud. Et riik võiks maksta näiteks laste eest ravikindlustusmaksu, nii nagu ta maksab praegu mittetöötavate pensionäride eest, aga seda lahendusettepanekut ei ole seni kahjuks heaks kiidetud.

Nii et meie mure on see, et me ei näe valitsuselt samme, otsuseid, plaane ega isegi mitte ettepanekuid, kuidas tervishoiu rahastuskriisi lahendada. See lõputute analüüside tellimine, otsuste edasilükkamine ei ole lahendus. Neid analüüse on tehtud niivõrd palju, et juba nende analüüside autoridki ütlevad, et ega neil midagi uut enam siia lisada ei ole. Nad on kõik oma mõtted välja pannud, arvutused ära teinud. Kui võrdleme maailma praktikaga, Euroopa Liidu teiste riikidega, OECD riikidega, siis me lihtsalt panustamegi tervishoidu märkimisväärselt vähem. Loota, et me suudame niigi efektiivset süsteemi muuta sadade miljonite eurode ulatuses efektiivsemaks, et seda miinust katta – see ei ole realistlik eesmärk. Ehk alati on võimalik efektiivistada, aga mitte sellises mahus, mis on täna tervishoiu puudujääk.

Nii et meie küsimused ministrile on lihtsad, aga väga olulised ja kaalukad. Esiteks. "Mis on Teie ettepanekud tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks?" Teiseks. "Kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus?" Kolmandaks. "Kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust?" See on kahtlemata üks tõsisemaid väljakutseid tervishoiusüsteemis juba väga pikalt olnud. Ja neljandaks. "Millised on Teie ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab Eesti patsientide omaosalus juba praegu ligi 25% tervishoiu kogukuludest, kuid Euroopa Liidu keskmine on alla 15%." Ja see on ka selline WHO või Maailma Terviseorganisatsiooni poolt hinnatud mõistlik ülempiir. Üle selle hakkab ju tegelikult inimeste tervishoiuteenustele ligipääsu piirama. Nii et ootame vastuseid nendele küsimustele ja kindlasti neid tuleb arutelu käigus juurde. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Arupärimise sissejuhatus oli päris pikk, aga ma loen ette konkreetsed küsimused ja siis asun vastama. 

Esimene küsimus: mis on teie ettepanekud tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks? Kaks: kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus? Kolm: kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust? Neli: millised on teie ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab patsientide omaosalus juba ligi 25% tervishoiu kogukuludest, kuid Euroopa Liidu keskmine on alla 15%. 

Vastan siis ükshaaval. Esimesena on teemaks tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkus. Viitasite oma küsimuse sissejuhatuses varasematele otsustele ja eelmiste ministrite tegevusele. See on kahtlemata olnud vajalik ja vähemalt osa neist ma võtan küll üle ja tänan, et need otsused on tehtud, ja lähen nendega ka edasi. Aga mõnes aspektis on minu arvates eelmised ministrid valinud jällegi lihtsama tee, mida ei saa ka alati ette heita, sest olukord ja aeg ei ole olnud viimastel aastatel väga lihtne. Praegu me oleme ikkagi jõudnud olukorda, kus me peame tõsiselt üle vaatama ka tervishoiukulutused, kas need lähevad õigesse kohta, ja tõhustama haiglavõrku. Kui need otsused, näiteks haiglavõrgu konkreetne tegevuskava oleks olnud juba olemas, siis praegu oleks meil kõigil palju lihtsam. Aga sellega me läheme ka edasi. Eurostati andmetel on Eesti elanike hinnang katmata tervishoiuteenustele halvenenud, tervishoiuteenuste kättesaadavus on halvenenud. 2021. aastal oli see 8,1% ja 2024. aastal 8,5% ning tõepoolest, kasvanud on ka inimeste omaosaluskoormus. Ka eelmise ministri otsusena – mina olin siis sotsiaalkomisjonis – me ju tõstsime omaosalust tervishoius, tõstsime visiiditasusid, aga samas laiendasime neid rühmi, kes saavad maksta madalamat visiiditasu. 

Mis puutub omaosaluskoormusse, siis Eestis on see tegelikult jaotunud väga ebaühtlaselt. Üks patsient tõi väga hea näite. Tema ütles, et tema on täiesti solvunud, ta oli kümme päeva haiglas ja maksis selle eest 25 eurot. See oli enne visiiditasude tõstmist. Ta on pensionär ja ta ütles, et kui ta läheb hotelli, siis see ei ole isegi mitte ühe ööpäeva hind. Tõepoolest, kui me vaatame haiglaravi, siis seal on inimestel hästi madal omaosalus. Kui aga mõelda sellele, et näiteks haiglaravi vajavad mõned inimesed teinekord väga palju ja ka erinevate ravijuhtude raames, siis ma arvan, et selline madal omaosalus võib olla täiesti õigustatud. Samas on näiteks hambaravis väga kõrge omaosalus ja ega ka seni ei ole suudetud omaosalust märkimisväärselt vähendada. On küll tõstetud hambaravihüvitist eelmistel aastatel, aga hinnad on ka tõusnud ja ega see hüvitis ei ole päris piisav, kuid see katab ära siiski vähemalt ühe profülaktilise konsultatsiooni aastas. 

Nii. Minu jaoks on hästi oluline, et ka poliitilised otsused oleksid tõenduspõhised. Kindlasti püüan järgida ka WHO antud soovitusi. Selle valitsuse tegevusprogrammis me oleme seadnud eesmärgiks muuta tervishoiu rahastamine läbipaistvamaks ja loogilisemaks. Siin on viidatud ka sellele, millised on need ettepanekud, kuidas tervishoidu raha juurde otse riigieelarvest ja mille eest. Näiteks, äkki oligi Tanel Kiik siis minister, kui tuli tervishoidu raha pensionäride eest. Siis mina jällegi küsin, kas me saame aru, kuhu see raha täpselt läks. Tegelikult ei saa. Kas pensionärid saavad nüüd paremat ravi?

Kõigepealt, kuhu see raha täpselt läks. Tegelikult ei saa. Kas pensionärid saavad nüüd paremat ravi või kas nad üldse peaksid saama paremat ravi? Peamiselt läks see tervishoiutöötajate palkadesse, mis on ka oluline. Aga tähtis on see, et kui me suuname kuhugi raha, siis sellel oleks ka eesmärk. Ja kui meil on riigi tasandil mingisugune probleem, näiteks me teame, et väga kõrge on suremus vähki või südame-veresoonkonna haigustesse, siis me suudaksime suunata raha nii, et me neid probleeme saaksime päriselt mõjutada. 

Seni me tegelikult Eestis ei mõõda seda, kuidas antud raha tervishoius ka tulemustes kajastub. Mis puutub rahastamisettepanekutesse, siis me viime hästi põhjaliku analüüsi läbi. Üks osa, Arenguseire Keskus, avaldab oma raporti juba vist isegi sellel nädalal, aga ettepanekud valitsusele me anname veebruaris. See võtab aega. 

Vaatan, et mul läheb aeg nii kiiresti siin. Teine küsimus. Kuidas kaetakse tervishoiu rahastuse puudujääke 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus? Ma ei tea, mida on mõeldud tervishoiuteenuste kättesaadavuse all. Kas ravijärjekordi seda, kui palju üks inimene saab mingeid teenuseid, või seda, kui ruttu saadakse näiteks perearsti abi? See on selline hästi ilus poliitiline loosung. Tegelikult on tervishoiuteenuste kättesaadavus üks osa tervishoiuteenuste kvaliteedist, see on ainult üks näitaja. Inimestele ei ole oluline ainult kättesaadavus. Ma võin saada homme arsti juurde, aga kui see on vale arst, siis ei ole sellest mulle kasu. Sellepärast me peame vaatama seda oluliselt terviklikumalt. Kui me mõõdame kättesaadavust ravijuhtude arvuna, siis meil on eesmärk, mille on ka Tervisekassa sõnastanud oma eelarves, et järgmise aasta ravijuhtide arv saab olema sama suur, kui on käesoleval aastal. Kust on puudujääk kaetud? Suutsime 70 miljonit vähendada Tervisekassa reservide kasutamist. Seal on eelkõige kolm komponenti laias laastus:10 miljonit tuli sotsiaalmaksu paremat laekumist, umbes 60 miljonit on see varu, mida Tervisekassa on planeerinud ülekulukatteks, juhul kui haiglatel tekib ülekulu, ja kolmas oli 30 miljonit tõhustamiste arvel. Kokku me saame siit oluliselt suurema summa kui 70 miljonit. Ja see on sellepärast suurem, et osa sellest kokkuhoiust me suuname tagasi tervishoidu, et saada innovatiivseid teenuseid, et viia läbi süsteemi parendusi. Niimoodi järk-järgult peaksime seda raha kasutama. Ma rääkisin täna Tervisekassa finantsosakonna juhiga ja tema ütles, et see trend, mida me nägime juba esimesel poolaastal, on selline, et ka haiglad on hakanud oma kulutusi üle vaatama. Seni ei ole keegi antud ravimahtusid ületanud poole aasta jooksul ega ole seda juhtunud ka üheksa kuu jooksul. Kui see trend jätkub, siis meil on tegelikult võimalik minna edasi samasuguse eelarvega. Ma tean, et haiglad on vaadanud üle oma kulutusi, kust nad saavad inimeste ravi kvaliteeti mitte vähendades hoida kulusid kokku. 

Kui rääkida ravikvaliteedist, siis kvaliteedisüsteemi alustas minister Sikkut. Mina viin selle edasi nii jõuliselt, kui see on võimalik. Hinnanguliselt on nendes riikides, kus ravi kvaliteeti hinnatakse, kvaliteediprobleemide kulu raviteenuste eelarvest 10–15%. Meil on eelarve umbes 1,8–1,9 miljardit, arvutage protsent ise. Aga see on nendes riikides, kus kvaliteedisüsteem on ammu olemas. Meil Eestis ei ole seda kunagi olemas olnud. Meil ei ole üleriigiliselt hinnatud kvaliteeti, on räägitud ainult kättesaadavusest. Kvaliteet on üks ülioluline faktor tervishoius. 

Nii. Vaatame, kas ma jõudsin ... Mul on veel viis minutit. Vaatame, mis need küsimused siin veel olid. Üks hetk. Ahah. Kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust? Mulle on jällegi see küsimusepüstitus pisut arusaamatu, et miks just esmatasandilt, miks just perearstide puudust. Miks te arvate, et eraraha just sinna läheb? Miks ei või eraraha olla näiteks ka eriarstiabi probleemide leevendamiseks, mis ju päriselt praegu on ka kasutusel? See küsimus on omamoodi huvitav. Tegelikult me ei ole eraraha kaasamist üldse vaadanud sellest aspektist. Pigem me vaatame, kus jääb Eesti tervishoiuressurssi puudu, seal saame kaasata eraraha. Kindlasti on eraraha kaasamine põhjendatud ennetustöös. Väga suure töö on juba ära teinud ka tööandjad. Vaatame ennetuse seisukohalt üle ka töötervishoiu. Ka see on praegu täiesti 100% eraraha eest ju olemas. Vaatame üle, et see ei dubleeriks muid tervishoiuteenuseid. Sellega jõuame loodetavasti lõpuni järgmisel aastal. 

Nii. Eraraha kasutamise kohta annab soovitused Arenguseire Keskus. Kuupäev on siin olemas, 12. november, see on siis järgmine nädal. 

Millised on ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks? Nagu ma ütlesin, see omaosalus on hästi ebaproportsionaalne, eelkõige tuleks vaadata käsimüügiravimeid ja hambaravi. Aga see on väga suur ja keeruline töö. Oleks see olnud lihtne, siis oleks seda kindlasti alustatud oluliselt suuremas mahus ka eelmiste ministrite poolt. Üks suur faktor on ka õendusabi. Seal sai juba varem omaosalust vähendatud, varem oli 85% statsionaarse õendusabi teenusest inimese kanda, nüüd on 90%. Vabandust! Vastupidi. Tervisekassa kanda ja inimese omaosalus vähenes 15%-lt 10%-le. 

Ma mainisin ka seda, et visiiditasude puhul maksavad haprad elanikkonnagrupid oluliselt vähem või siis ei maksagi mõnel erialal. Aga kuidas nüüd täpsemalt saame omaosalust vähendada, seda me saame veel arutada. Ma ootan siin ka teiste erakondade ettepanekuid, kuidas me hambaravi saaksime odavamaks. See oleks küll, ma arvan, miljoni küsimus, kui keegi leiab vastuse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Üldiselt on olnud selliseks, kuidas öelda, üldiseks valemiks maailma tervishoius, meditsiinis, et umbes 2% kallinevad tegelikult kulud nii või teisiti. Ühelt poolt elanikkonna vananemine ja teiselt poolt tehnoloogia areng. See alati paar protsenti tõstab tegelikult rahastamise vajadust, isegi kui ravijuhtude arv ei tõuse. Te ütlesite, et ravijuhtude arv on lepingutes järgmisel aastal sama, aga tegelikult rahavajadus on kindlasti suurem. Neid tõendusi oleme siit ja sealt ja ekspertidelt kuulnud. Kas te olete hinnanud, kui palju näiteks eriarstiabi järjekorrad võivad pikeneda selle tõttu, et see rahavajadus ikka täielikult kaetud ei ole? Viimastel aastatel on need järjekorrad pikenenud, see on ju teada fakt. 

Kui palju nad on pikenenud, küsiksin ma. Mitu päeva? Mitu nädalat? Mitu ravijuhtu? Kas ravijuhtude arvu tõstmine aitaks meil lühendada eriarstiabi järjekordi? Kui me tõstaksime ravijuhtude hulka, kas meil oleks personali, kes neid katavad? Kui eriarst soovib saata uuringule, kas meil on olemas piisavalt näiteks radiolooge või teistsugust personali, kes aitavad need uuringud läbi viia? 

Küsimus ei ole meil ainult rahas ja ravijuhtude arvus, veel vähem on küsimus selles, kui pikk on järjekord. Seda ma juba enne ütlesin ka. Kui me räägime ambulatoorsetest järjekordadest eriarstiabis, siis inimene tegelikult tajubki kõige enam seda, et kui ma panen täna näiteks neuroloogile aja, siis millal ma saan vastuvõtuaja. Me saame vaadata digiregistratuuris seda, kui pikk on see keskmine aeg, aga me ei näe mitte kunagi seda, kui palju inimesi ei saanud ennast järjekorda panna. Seda on väga keeruline mõõta. Ja kui me räägime ambulatoorsetest vastuvõttudest, siis statistika järgi on umbes kolmandik inimesi sattunud vale arsti juurde. Seda me oleme saanud tänu e-konsultatsiooni teenusele. E-konsultatsiooni teenus on selline teenus, kus perearst kirjeldab patsienti ja saadab kirjelduse eriarstile. Sedasama saavad teha eriarstid omavahel ja eriõed teiste eriõdedega. Ja eriarst siis vaatab, kas piisab sellest, et perearstile lihtsalt nõu anda, või kutsub ta patsiendi oma vastuvõtule ja siis ta annab vastuvõtule kutsumise prioriteetse aja: kas kohe väga kiiresti, keskmise kiirusega või on aega küll. 

Umbes kolmandik e-konsultatsioonidest saadetakse tagasi. See tähendab, et piisab sellest, kui antakse nõuanded perearstile. See aeg jääb vabaks ja sinna saab kutsuda järgmise inimese. Kui me arvestame, et umbes kolmandik inimesi läheb tavasaatekirjaga – neid juhtumeid on kõikidest saatekirjadest praegu 85% – ja see arv võib olla suurem, sest tavasaatekirja kvaliteet ei ole sama, mis on e-konsultatsiooni kvaliteet, mis on oluliselt kõrgem, siis tegelikult umbes kolmandik inimesi on vales kohas. 

Kui me seda süsteemi hakkame järk-järgult muutma, siis me saame ka need ambulatoorsete järjekordade ajad inimeste jaoks lühemaks. Võib-olla jäävad mõned ajad ülegi, aga sellele ma ei looda, sest ma olen nõus, et rahvastik vananeb, vajadus eriarstiabi järele suureneb. Tuleb mõelda strateegiliselt, tuleb mõelda sellele, kus päriselt probleem on. Ja kui me endiselt loome poliitilisi loosungeid "Lühikesed järjekorrad!", siis me valetame inimestele.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui te vastasite küsimusele, mis puudutas tervishoiu rahastuse jätkusuutlikkust, siis tõite ühe elemendina välja haiglavõrgu tõhustamise. See on sõnaühend, mida võib sisustada väga-väga erinevalt. Sellest tulenevalt ma tahaksingi teada, millisena teie näete ja mida see tähendab näiteks Hiiumaa, Saaremaa ja Läänemaa elanike jaoks, võiks vist öelda, kurikuulus haiglavõrgu tõhustamine.

Ma arvan, et haiglavõrgu tõhustamine kindlasti ei ole kurikuulus. Eesti inimene tahab saada arstiabi ja ta tahab, et see oleks lisaks kättesaadavusele ka kvaliteetne. Hiiumaa haiglas oli juuli seisuga seitse sünnitust. Ma tean, et see on sünnitusosakond põhiliselt, mille puhul kardetakse, et see suletakse. Kas see tuleb sulgeda või mitte, selle kohta ei ole otsust veel tehtud. Hiiumaa haigla peab kindlasti alles jääma, samamoodi Saaremaa haigla. Neil on oma roll ja on kindlasti teenused, mis peavad seal inimestel olemas olema. Ma räägin ka Põlva haiglast, Jõgeva haiglast ja kõikidest muudest väikestest haiglatest. Nad on ülivajalikud ja nendes haiglates peavad olema need teenused, mida inimesed vajavad kõige sagedamini. Kui me arvestame ka piirkonna elanikkonna vananemist, siis eelkõige on vaja selliseid teenuseid, mis aitavad inimesi, kellel on palju kroonilisi haigusi, mida tuleb hoida kontrolli all, ja lisaks, kellel on suurem hooldusvajadus. Me vaatamegi selle pilguga. 

Strateegiline ostmine on selle nimi, selle plaaniga me tuleme välja novembri lõpus, detsembris ning siis saame täpsemalt öelda iga haigla kohta, mis on mõtted, ja alustada ka arutelusid, kui kiiresti me peaksime need otsused ellu viima. Ma arvan, et me ei saa teha ka niimoodi, et ma lõikan noaga ära ja nüüd homsest ei osutata mingit kindlat abi. Nii et siin tuleb mõelda ikkagi kas või selle peale, kus need inimesed töötavad, kes seal praegu töötavad, ja kelle teenuseid me võib-olla ei vaja. Äkki me saame mõnda asja edasi lükata, mõnda asja teise kohta tõsta. Seda peab vaatama ikkagi niimoodi, et see säästab ka haiglat ja neid inimesi, kes seal kohapeal on. 

Kindlasti vastuseisu tuleb, sellega ma olen arvestanud, aga see on ülivajalik muudatus. Meie haiglavõrk ei jääks ellu, kui me neid muudatusi ei teeks. Meil lihtsalt ei ole inimesi. Arstide hulk väheneb sama kiiresti, kui rahvastik vananeb. Peale arste ei tule nii palju, samamoodi õdedega. Me suurendame koolitustellimusi, vaatame, kuidas me saame seda olukorda lahendada, kasutame digilahendusi, kaugvastuvõtte, ka tugispetsialiste, kes tervishoiukoormust vähendavad. Aga meil on vaja vaadata, et inimene saaks ka abi päriselt, see on hästi oluline, ja selleks on vaja haiglavõrku kohandada. Ma arvan, et kinni me ei pane ühtegi haiglat, vähemalt minu aja jooksul mitte.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sellele, mida te räägite, on ju keeruline vastu vaielda ja kõlab väga veenvalt, eriti see osa, kus te räägite, et õigel ajal, õiges kohas, õige arsti juures. Mina olen kogu aeg aru saanud sellest, et kui ma pöördun perearsti juurde, siis tema on see spetsialist, kes vaatab juba, millise eriarsti juurde või milline on minu vajadus edasiseks teeks ja liikumiseks. Kunagi mitte väga kauges minevikus te ütlesite ka seda, et tulevikus võiks kiirabi poole pöördumisel olla saatekiri. Kas te selgitaksite, mida te sellega mõtlesite? See on tekitanud inimestes väga palju küsimusi. Ja võib-olla mõnigi on jätnud tegelikult pöördumata erakorralise meditsiini osakonda selles hirmus, et tal seda saatekirja ei ole. Aga pärast on hullem ehk tüsistused ja hädad on suuremad. 

Ärme aja segamini kiirabi ja EMO-t. Kiirabi on see auto, mis sõidab, ja EMO on osakond haiglas. Mina ütlesin selle edasi, et see on olnud üks valdkonnast tulnud idee ja see ei ole meil hetkel kaalumisel. Selleks ei ole valmis ei perearstid ega EMO-d ja selleks ei ole tegelikult ka vajadust. Pigem oleks meil vaja seda, et EMO õde saaks täiesti ilmselgelt olukorras, kus inimene päriselt ei vaja EMO-t, näiteks et tal on alanud nohu või üleeile hammustas parm. Need on reaalsed juhtumid minu enda EMO praktikast. Sellises olukorras ei jõuakski see inimene isegi mitte perearstini, vaid talle antaks soovitusi näiteks pöörduda apteeki, et EMO õel, triaažiõel, kes võtab inimese vastu, oleks see õigus. Aga kui see triaažiõde tunneb ja näeb, et näiteks on kopsupõletiku kahtlus, ütleme, palavik ja köha, mida võiks ju iseenesest ka ravida perearst, siis sellist inimest, mina arvan, vähemalt hetkel esimeses korras küll ei tohiks edasi ära suunata. 

Nii et need selged juhud. Just eelkõige on mure Tallinnas ja Tartus, vähemal määral teistes EMO-des, teistes EMO-des peaaegu pole. Võib-olla Pärnu on ka natukene suvisel hooajal üle koormatud, aga teised haiglad ei ole väga ülekoormatud. Seda me oleme rääkinud EMO-dega. Ma tegelikult ootasin ise neid varem oma majast, aga ma loodan, et varsti nad siis tulevad. Neid tehakse ikkagi koostöös EMO personaliga. Ja õed ja arstid, kes töötavad, üldiselt on sageli ka väga paranoilised, kergekäeliselt inimesi ära ei saadeta.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Igas suures süsteemis tuleb reegleid ümber vaadata, kaasajastada, rahastamisviise muuta, järelevalvet tugevdada, et saada seda õiget käitumist osapooltelt. Samas on tänane arupärimine suunatud fundamentaalsele trendile olukorras, kus Eesti on kogu taasiseseisvumisjärgse aja pannud tervishoidu riigi raha vähemalt kolmandiku võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Võrdlus Soome ja Saksamaaga ei kannata üldse kriitikat. Meil rahvastik vananeb, inimesed ootavad samalaadset teenust ja ravimitele ligipääsu, nagu on meie naaberriikides. Aga 5, 10 või 15 aasta perspektiivis ei ole võimalik seda küsimust lahendada ilma täiendava riigipoolse panuseta tervishoidu. Kuidas te näete, mis siin need lahendused võiksid olla? Kuidas seda riigipoolset raha ja millises tempos tervishoidu suunata? 

Aitäh! Jällegi, ligipääs teenustele ja ravimitele – ärme palun räägi sellest kättesaadavusest. See ei ole ainus asi, mida inimesed ootavad tervishoiust. Inimesed ootavad palju enamat. Näiteks inimesed ootavad seda, et nende arvamusega arvestataks, et kui arst või õde käitub ebaviisakalt, siis see arst või õde ka distsiplineeritaks. Me peaksime ikkagi rääkima kvaliteetsest tervishoiust.

Rääkides ravijärjekordadest, siis tegelikult Soome ja Saksamaa ei ole üldse – meie ravijärjekord on kohati oluliselt lühem. Eriarsti juurde pääseda on Eestis oluliselt lihtsam ja kergem, kui on Soomes või näiteks Rootsis, Norras ja Taanis. Ka perearsti juurde järjekord on lühem. Ma tean, et see oli aastaid tagasi, kui Rootsis oli perearsti juurde järjekord kaks kuud ja see oli tavapärane. Ma loodan, et Eestis veel nii kaua ei pea ootama. Sageli küll inimesed ütlevad, et ma pean kaua ootama, aga siis tuleb välja, et see, et pakutakse küll varasemat aega, aga inimesele ei sobi. See on ka ju arusaadav, et iga aeg ei sobi inimesele. 

Kust nüüd raha tuleb? See on ju selline hästi hea küsimus ja oleneb ka sellest, kellega me võrdleme ennast. Soome ja Saksamaa on väga head, nad on demokraatlikud riigid olnud pisut kauem kui meie praeguseks. Meil on olnud hoopis teistsugune tervishoiusüsteem ja kui me võrdleme ennast ikkagi nende tervishoiusüsteemidega, kus me olime, ütleme, näiteks 1980. aastal ja oleme täna, siis kui me võrdleme neidsamu riike, kellel oli sama süsteem, siis ma arvan, et me oleme väga hästi edasi läinud. 

Me oleme väike riik, me oleme näinud edasi e-tervisega, meie kvaliteet, kuigi ma räägin siin kvaliteediprobleemidest, on ikkagi hea. Ja neid probleeme on ka Soomes ja Saksamaal. Kui on vaja täiendavat rahastust, siis see peab kuskilt tulema. Hetkel on meil väga suur prioriteet see, et meil on idanaaber, kes on tegelikult hirmule ajanud mitte ainult Eesti, vaid ka kogu Euroopa. Meil on vaja päriselt oma kaitsekulusid tõsta ja see on reaalne vajadus. 

Kui me tahame veel raha juurde tuua – minu hinnangul ja ma arvan, et ka teie kõigi hinnangul võiks see olla vähemalt Euroopa Liidu keskmine, see on umbes 800 miljonit eurot – sama palju, kui me praegu kaitsesse investeerisime juurde, siis see tähendab tegelikult uut maksutõusu või mõnest teisest valdkonnast raha äravõtmist. On kaks valikut. See on poliitiline otsus – tõstke makse, kui järgmine kord valitsuses olete.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kogu austuses teie vastu või sinu vastu, kuna me üksteist kaua tunneme, et kohati mulle tundub, et sa nagu takerdud nendesse detailidesse, mis antud juhul pole niivõrd olulised. Rääkida sellest, mida täpselt on küsimuse all mõeldud või miks just esmatasandi puhul mainime eraraha. Meie mure on ju printsipiaalne ja mure on põhimõtteline, et kas see valitsus kavatseb leida lisaraha tervishoiuteenuste tagamiseks. See, kas te täpselt võtate mõõdiku aluseks ravijärjekordade lühendamise päevade mõttes, kas me võtame mõõdikuks regionaalse küsimuse – neid mõõdikuid võib võtta väga palju erinevaid –, me teame, et puudu on ühest, teisest ja kolmandast. Ja me teame ka teie enda juhitava Tervisekassa näitel, et Tervisekassa eelarve on ju miinuses. Ehk jah, see võtab reservidest raha, aga jooksev eelarve tegelikult on miinuses. Ükskõik, mis mõõdiku me võtame, raha tegelikult on puudu. Küsimus on aga lihtne. Kas teie ministrina ja konkreetne valitsus plaanib astuda samme selle lisaraha leidmiseks?

Ma just ütlesin ju, et minu hinnangul oleks lisaraha vaja. Aga mida terve valitsus teeb? Me oleme koalitsioonilepingus öelnud, et me vaatame rahastuse üle ja anname oma ettepanekud, nii nagu kõik eelmised valitsused on seda teinud. 

Rääkides esmatasandist ja erarahast – ei, me ei plaani erastada tervishoidu, nii nagu meid on lausa sotsid süüdistanud, nii palju, kui ma olen näinud ajakirjandusest. Solidaarne tervishoiusüsteem on endiselt kõige parem süsteem, mida ükski riik on kasutanud. Mis siin veel oli? Eelarve miinus. Eelarve on oluliselt väiksemas miinuses, kui see oli eelmise ministri ajal. Ma arvan, et see minu antud sõnum, et me peame päriselt leidma kokkuhoiukohad, on ka valdkonda kohale jõudnud. 

Ja nagu ma ütlesin, meil tuleb aru saada sellest, et me peame suutma selle rahaga – meil on ikkagi eelarve kokku üle 2 miljardi, 2,5 miljardit, see on väga suur raha –, me peame suutma seda raha kasutada nii, et me suudame mõjutada tulemusi tervishoius. Näiteks mis meil on? Meil on need tervena elatud aastad ja kõik need väärtused. Loomulikult ei juhtu see ühe, kahe või kolme aastaga, aga kui me lihtsalt paneme raha juurde ja süsteemis on ebaefektiivsust … Ma tõin ühe näite nendest ambulatoorsetest vastuvõttudest. Ma olen ise aastakümneid arstina töötanud, ma olen töötanud haiglas, ma olen töötanud perearstikeskuses, ma olen töötanud EMO-s ja kiirabis, ma olen näinud, kuidas seda raha kasutatakse. Seal on väga palju kohti, kus saaks paremini kasutada. Ja ma ei ole ainus, kes sellest niimoodi räägib. Sellest on arstid … Ma olen ise, Tanel, sinuga käinud rääkimas sellest, kui ma olin veel perearstide seltsi juht. Me koos oleme teinud ka väga head muudatused, mis on aidanud raha raiskamist vähendada, aga seda perearstiabis. Perearstiabi on hetkel üks kõige paremini reguleeritud, rahaliselt reguleeritud valdkondi üldse, tänu sellele, et perearstid ise on selleks väga palju tööd teinud. Aga võtke lahti, ma ei tea, kulumudelid kardioloogias, neuroloogias või reumatoloogias. Neid ei ole olemas, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu on perearstiabis. 

Kas me peame seda üldse niimoodi reguleerima? Äkki me peaksime reguleerima rahastust tulemuste kaudu? Näiteks, kui meil on erinevad haiglad, kus tehakse endoproteesimisi, vahetatakse puusa- ja põlveliigesed, et siis me rahastame paremini seda haiglat, kus inimene hakkab kiiremini kõndima. Need raviteekonnad on alustatud Riina ajal vist või oli äkki juba sinu ajal. See on üks ja ainus raviteekond, mis meil on päriselt olemas, aga tulemusi ikka veel ei hinnata ja rahastus ei ole ikka veel tulemuspõhine. Siin me peamegi välja mõtlema, kuidas me kasutame tervishoiuraha niimoodi, et me saaksime mõjutada ka ravi tulemust, ravi kvaliteeti ja patsiendi rahulolu. 

Minu väga suur lootus on, et seda hakkab juhtima järgmine Tervisekassa juht, kes loodetavasti aasta lõpuks tuleb. Praegu konkurss käib. Kui teate väärikaid inimesi, soovitage kandideerida või kandideerige ise. Tanel, ma arvan, sinust saaks väga hea juht, kui sind see huvitaks. Maailmas on väga palju erinevaid tervishoiu rahastamise mudeleid. Kuidas siis seda raha täpselt juhtida, eks see on järgmise juhi otsus ka.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ega me seda arupärimist poleks ju esitanud, kui ei oleks probleemi sellega, et teil ei ole täna plaani – vähemalt meile tundub, et ei ole valitsusel täna plaani –, kuidas seda tervishoiu rahastamise puudujääki katta. Ja Jürgen Ligi on siin öelnud või see eelarve, mille valitsus on praegu Riigikokku toonud, tekitab tohutu miinuse. Ehk siis selle valguses, kustkohast tuleb raha ja kustkohast need vahendid tulevad. See meie jaoks ongi see probleem. Me näeme, et tegelikult midagi nendes suurusjärkudes ei tehta. Te kirjeldate väga palju protsesse, mis kindlasti annavad ka miljoneid säästu, aga ikka me räägime sadadest miljonitest, mis puudu on.  

Aga mul on teile küsimus. Tervisekassa eelarve puudujääk, selle vähendamine. Öelge palun, mille arvel see tegelikkuses tuleb. Meil on juba täna inimeste rahulolematus suur. See, et teistes riikides on sellega kehvasti, ei ole argument. Küsimus on selles, et Eestis on probleemid. Te olete seda puudujääki otsustanud vähendada ehk reserve võetakse vähem kasutusele, kui varasemalt me valitsuses arutasime. Mis see siis nagu sisuliselt …

Teie aeg! 

Mille arvelt see tuleb?  

Okei. Aitäh! Ma tegelikult seda ütlesin ka siin enne, aga ma hea meelega kordan üle. See on muidugi naljakas, et kohati mind süüdistatakse selles, et reserve kasutatakse liiga palju, ja nüüd on mure selles, et neid kasutatakse liiga vähe. Ma ei muretseks selle pärast, et liiga vähe. 

Kõigepealt, kokku on meil 70 miljonit see osa, mille arvel reserve vähem kulutatakse. 10 miljonit sellest tuleb sotsiaalmaksu paremast laekumisest, 30 miljonit tuleb teenuste tõhustamisest ja 60 miljonit tuleb praegu ühes Tervisekassa eelarves planeeritud juhuks, kui haiglate ravikulud peaksid mingil põhjusel suurenema, kui tekib ülekulu. Hetkel võib üheksa kuu andmete põhjal öelda, et ülekulu ei ole tekkinud. Ja see 60 miljonit on planeeritud järgmise aasta eelarvesse. 30 miljonit tõhustamisest ja veel 10 miljonit sotsiaalmaksust, kokku saame 100 miljonit. See tähendab seda, et sellest 70 miljonit on võetud reservide jaoks ja ülejäänud 30 miljonit läheb tagasi sinna valdkonda. Ehk leiame innovatiivseid lahendusi, teeme digilahendusi ja nii edasi, kõike, mida on vaja teha, et see ka ei jääks tegemata. Sest innovatsioon ei või isegi tõhustamise olukorras jääda tulemata. 

Tervisekassa ise on öelnud, et nende järgmiste aastate strateegia ongi innovatsiooni tekitada alati just tõhustamise arvel. Kui leitakse kuskilt võimalus kokku hoida, siis see raha suunatakse innovatsiooni. 

Ma enne rääkisin e-konsultatsioonidest. See kolmandik inimesi, kes on vales kohas. See on nüüd tõesti hästi umbkaudselt öeldud, aga kui me jagame kolmega need kulud eriarstiabis, siis põhimõtteliselt me võime öelda, et 70–80 miljonit eurot on vales kohas kasutatud. No seda ei saa täpselt nii öelda, aga see on umbmäärane. Ehk see on see summa, millele me leiaksime ilmselt parema koha. Näiteks sarnaseid teenuseid saab osutada perearstiabis, kus on teenused kohe odavamad, sellepärast et hinnad on seal oluliselt madalamad, või siis saame tuua uusi inimesi sellesama eriarsti vastuvõtule. Ehk me saame sama raha eest oluliselt rohkem terviseteenuseid ja kvaliteeti tõsta. See on see loogika. 

Ütleme niimoodi, et mul on seda võib-olla sellepärast ka lihtsam läbi viia, et ma olen süsteemist seest tulnud ja ma näen, kus päriselt saab tõhustada ja kus tegelikult üldse ei saa. Ma näen ka neid kohti, kus on puudu raha, väga räigelt ja tugevalt puudu. Avalikkuses on räägitud radioloogiateenusest, kus on üle, laboriteenusest, kus on õhku vahel. Haiglate mure on olnud see, et nad hoiavad nende teenuste arvel ja näiteks ka kiirabiteenuste arvel ülal mingeid teisi osakondi, teisi teenuseid, aga see ju tähendab, et rahastamine on läbipaistmatu. Me tegelikult ei tea, me maksame ühe summa haiglale, aga me ei tea, mis me vastu saame, sest nad raporteerivad ühte, aga teevad teist. Või me oleme plaaninud osta ühte, aga saame vastu teist teenust. Lähed toidupoodi, tahad osta piima, aga saad leiva, eks ju. No leiba on ka vaja muidugi. 

Ongi vaja hinnata, kuidas neid rahasid suunata, nii et toime tullakse just seal, kus seda on vaja. Sest kui me vaatame konkreetset maakonda – Reili tõi enne näite saarte kohta –, siis saarte seisukohalt ongi vaja ... Näiteks praegu tahab meiega väga rääkida, meie ministeeriumiga, kiirabikopterid. Väga hea teenus, mitte midagi ei ütle, saartel oleks see ju täiesti asendamatu teenus. Aga kas meie ülejäänud tervishoiusüsteem kannatab siis, kui me näiteks ostame selle kalli teenuse – ma ei tea, kui kallis see on, seda me veel hindame –, aga kui see näiteks osutub väga kalliks ja me suuname selle ainult saartele, siis äkki kannatab mingi teine Eesti piirkond? Või kui Põlva Haiglas on mingid väga vinged uuringuvõimalused, kas siis näiteks Võru Haigla selle tõttu kannatab? 

Me peame vaatama tervikuna seda süsteemi. See on just see, mida ei ole väga palju tehtud. Haiglavõrgu arengukava on väga üldsõnaline ja see ei anna tegelikult ka haiglajuhtidele ülevaadet sellest, mida neilt päriselt oodatakse ja mis siis nende konkreetse haigla roll on selles suures Eesti tervishoiuvõrgus.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on paar lihtsat küsimust tavainimestelt. Esiteks see, et kui ikkagi jätkuvalt väidetakse, et kui alustada erakliinikust ja jõuda sama arsti juurde tavahaiglasse siis teenusele, no tõsise tervisehädaga jõuab ikka oluliselt kiiremini, kui sama inimene alustab sama tervisehädaga nii-öelda perearsti juurest. Kas ja kui suur see vahe jätkuvalt on ja kas see peaks nii olema? Ja teine küsimus on see, et me teame, et järjest võtavad erakliinikud üle neid perearstipraksiseid igal pool Eestis. Inimesed väidavad, et järjest vähem ja vähem näeb arsti. Kuskohal siis seal see punane joon võiks paista? Ehk et kus ikkagi juba üliefektiivseks on mindud, et tegelikult inimene arsti juurde ei pääsegi enam? 

Aitäh! Esimene küsimus. Kahekiiruseline meditsiin on väga halb, see on päriselt suur probleem, seda on püütud lahendada pikka aega. Tegelikult on Tervisekassa seadnud reegli, et niimoodi ei tohi, aga ikka tehakse. Miks tehakse? Eelmine ja üle-eelmine minister on samamoodi olnud selle probleemiga silmitsi. Oleks seda lihtne lahendada, see oleks juba lahendatud. Ma arvan, et see ei ole esimene asi, millega ma hakkan tegelema, sellepärast et enne püüaks selle võrgu korda saada. Aga see on kindlasti teema, millega peab mingis hetkes tegelema. Miks see nii on? Sellepärast, et ka erakliinikus töötaval arstil hakkab inimesest kahju ja ta näeb, et inimene saab paremat abi riiklikus süsteemis, sest erasüsteemis ei olegi alati kõiki neid võimalusi. Selline järjekorras enda etteostmine ei ole eetiline, see ei ole okei, see on Eestis praegu võimalik, aga kuidas seda lahendada, ma ei oska öelda.

Teine küsimus oli erakliinikute ja perearstikeskuste kohta. Tegelikult ongi perearstid ju eraettevõtted oma olemuselt, nad on OÜ-d enamasti, vahel mõned üksikud on veel FIE-d. Praegu on meil omandipiirang ehk omanik peab olema ikkagi perearst. Mida on teinud osa erakliinikuid? Nad on teinud niimoodi, et nad leiavad selle perearsti, kellel on OÜ, kes võtab endale nimistu, aga tegelikku teenust pakub hoopis keegi teine, Confido näiteks vist. Ma ei tea, kas Confido pakub, aga vist pakub, jah. Ja on veel mõned sellised ettevõtted. Eks see perearstindus on tore eriala. See näitab, et huvi on, ta on tõesti väga hea eriala, mulle ka meeldib. Midagi ei ole öelda.

Aga nüüd see küsimus, et inimene perearsti juurde ei saagi, seal on nüüd kaks asja. Esiteks, kui perearstindus Eestis algas, siis tekkis hästi palju nn mees ja koer tüüpi perearstikeskusi – seda armastas doktor Le Vallikivi alati öelda – ehk et üks perearst ja üks õde. Eeldus oligi see, et inimesel on hästi isiklik side oma perearstiga. Ta tuleb vastuvõtule, ta on alati perearsti vastuvõtul ja õe vastuvõttu siis üldse ei olnudki. Näiteks, kui mina alustasin perearstina, siis juba see oli suur asi, et õel oli oma kabinet, sest enne seda ju õde ja arst olid lausa ühes kabinetis, õde kirjutas pabereid, oli sekretär ja arst lihtsalt rääkis patsiendiga. Toona ka päris alguses, kui mina alustasin 20 aastat tagasi, siis kõige sagedasem visiit oli ikkagi köha, nohu ja palavik, eriti lastel, aga muidugi ka suurematel, järgmine oli alaseljavalu. Perearst tegeles nendega.

Aga tänapäeval jõuab perearsti juurde reeglina inimene, kellel on korraga neli või viis haigust, mis võivad olla väga erinevatest valdkondadest, näiteks kirurgiline haigus, psühhiaatriline haigus, kaks kroonilist haigust veel. Lisaks võib ta olla alaealine ehk laps, kelle organism on hoopis teistsugune. Perearstid on tegelikult saanud koolituse väga paljudes valdkondades ja seni ongi olnud palju sellist alakasutamist. Kui 2017. aastal hakati rajama tervisekeskusi, see tähendab siis seda, et koopereerusid omavahel kolm kuni kuus perearsti, mõnes kohas ka rohkem, isegi kümme kuni 12 – minu teada maksimum ongi 12 nimistut –, siis see kontseptsioon muutus.

Õdedel tuli suurem roll. Esiteks tekkis õdedel retseptiõigus, õed võivad väljastada töövõimetuslehte. Õed on need, kes võtavad selle viirushaigusega patsiendi vastu, vaatavad üle ja määravad ka ravi teinekord. Kui ta vajab retseptiravimit, siis reeglina muidugi kutsutakse arst konsulteerima. Arst alati kutsutakse juurde siis, kui on ka õel mingi kahtlus, on vaja diagnoosi täpsustada, mingit täpsemat uuringut ja vahel suunab õde arsti juurde eraldi vastuvõtule. See kontseptsioon on muutunud. Ja lisaks õdedele on nüüd ka psühholoogid, füsioterapeudid, mõnes keskuses on sotsiaaltöötajad. See kontseptsioon on muutunud ja tegelikult ei peaks inimese eesmärk olema tingimata arsti juurde saamine. 

Pärast COVID-it või COVID-i ajal tulid meile ka kaugvastuvõtud, mis enne ei olnud tavapärane, aga nüüd on see täiesti ametlik ja tavapärane. Tegelikult aitab see väga palju koormust vähendada ka inimestele. Kui ikka ei ole vaja kohale tulla, et saab kaugelt lahendada, siis teinekord on see mugav ja hea. Aga muidugi, arst päriselt ära kaduda ei tohiks, võimalus arsti juurde saada peab jääma vähemalt neil patsientidel, kes päriselt vajavad. Osas keskustes on niimoodi, et mitte kunagi ei saa arsti juurde, ilma et õde lubaks. Teistes keskustes on niimoodi, et ikkagi saab ka, kui inimene väga tahab, siis ta ikkagi saab. Ma arvan, et see teine variant on parem, aga seni ei ole seda otseselt reguleeritud.

Igatahes kindel on see, et inimene peab saama arstiabi siis, kui ta seda päriselt vajab. Aga meil on praktikas neid perearste, kes ei ole käinud ammu koolitusel, on neid nimistuid, kus asendaja üldse ei olegi perearsti haridusega. Perearst tegelikult õpib neli aastat oma eriala ja me ei saa kuidagi eeldada, et teise eriala arst suudab sedasama teenust pakkuda. See on nüüd see kvaliteet, millest ma räägin. See teenus, kus ei ole see abi olemuslikult perearsti abi, on tegelikult üldarsti abi. Üldarst on see arst, kes on ülikooli lõpetanud ja pole eriala omandanud. Ehk kui mina lähen kardioloogiaosakonda tööle, siis mul on perearstiharidus küll, aga mina pakun seal üldarstlikku teenust. Me peame siin vaatama ka kvaliteedile otsa, töökorraldusele otsa ja sellega me tegeleme ka, ja päris aktiivselt. Aga kuna Eestis ei ole mitte kunagi olnud adekvaatset kvaliteedisüsteemi, siis me ei loo seda kiiresti, selleks läheb mõni aasta. Ma arvan, et seda lõpetab järgmine minister ja saab selle ka valmis.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea minister, tervishoiu rahastamise temaatikat avamast! Põhiline asi, mida me täna siin kuulnud oleme, on puudujääk, mis on täiesti mõistetav. Tervishoius võiks ju alati raha rohkem olla ja loomulikult ka ravijärjekorrad väiksemad. Aga kas te võiksite avada ka järelevalve temaatikat? Kuidas see täpselt käib? Ma pean silmas rahastuse järelevalvet. Kas on mingi vahe ka näiteks sellel, kui tegemist on haiglavõrgu haiglaga versus erakliinikuga? Te tõite ise samuti välja, et on palju kohti, kus saaks raha paremini kasutada. Kas te ise teate ja näete konkreetselt mingit murekohta kusagil lõigus, kus saaks järelevalve tõhustamisega teha nii, et raha jõuaks õigesse kohta ehk siis päriselt abivajajateni?

Aitäh küsimuse eest! See on üks parimaid küsimusi täna! Aga ma endiselt toonitan, et järjekorra pikkus ei ole ainus kvaliteet, mida me tahame. Me tahame oluliselt rohkemat tervishoiust kui seda, et järjekord oleks lühike. Ei tasu rääkida lühikesest järjekorrast.

Aga kui me räägime sellest, millised nõuded on HVA haiglatele ja erakliinikutele, siis näiteks erakliinikutel, kui nad teevad Tervisekassaga lepingu, peavad olema kõikidel arstidel pädevustunnistused olemas, nad peavad olema atesteeritud ehk oma eriala piires on kvaliteet hinnatud. Seda nõuet ei ole HVA haiglatel. Miks? Üleüldse ei olegi arstidel kohustuslikku koolitusvajadust, nad võivad vabatahtlikult käia koolitustel või mitte käia. Perearstidel on olnud üle kümne aasta kvaliteedisüsteem, mis on olnud vabatahtlik ja kus tuleb natukene kvaliteeditasu või boonust, kui need nõuded on täidetud. Aga see on vabatahtlik ja sellega ei ole liitunud väga paljud perearstikeskused. 

Kui me räägime haiglatest, siis osa haiglatest on teinud seda, et nendel arstidel, kellel on pädevustunnistus olemas ehk viimase viie aasta jooksul läbitud teatud arv koolitusi või mida iganes nende eriala ütleb, on natukene kõrgem töötasu. 

Miks ei ole Tervisekassa kordagi sellist rahastuse järelevalvet teinud? Ma ei tea, nad ei ole seda teinud. Võib-olla Tanel oskab vastata, sinu ajal ka ei tehtud, Riina ajal ei tehtud. Kui ma Riigikogu liikmeks sain, siis oli see mu küsimus ka Tervisekassa toonasele juhile. Tema vastus oli, et seda ei saa teha. Minul jooksis selle koha peal juhe kokku, sest minu arvates rahastuse järelevalvet tuleb teha. Küsimus ei ole, kas saab või ei saa, seda tuleb teha. Me räägime maksumaksja rahast ja see peab olema kasutatud adekvaatselt ja õigetel eesmärkidel. See on üks asi, mida ma kindlasti tahan. 

Nagu ma ütlesin, võiks olla näiteks kvaliteedinäitajad, mille alusel rahastus on suurem. Näiteks haiglas, kus tehakse mingid operatsioonid nii, et inimene taastub kiiremini, näitajad oleks suuremad. Ja siin muidugi peab arvestama, mis seisus see inimene enne oli, peab võrdlema võrreldavat, mitte niimoodi, et üks haigla hakkab jahtima väga kergeid patsiente ja teine peab võtma rasked. Seal on erinevad nüansid, eks ju. Peab ka nende näitajate sisse vaatama. Aga see on see süsteem, mida me praegu välja töötame, see võtab kindlasti mitu aastat aega.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. (Köhib.) Avan läbirääkimised. Tanel Kiik, palun! 

Palju tervist, Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Hea minister! Tänane arupärimine on tegelikult kantud siirast murest. Ma väga loodan, et seda muret mõistab ja jagab lisaks sotsiaalministrile ka Vabariigi Valitsus, sest kahjuks senistest sõnavõttudest, valitsuse poolt parlamenti saadetud riigieelarve eelnõust ega ka senistest seaduseelnõudest või algatustest pole seda mure mõistmist näha olnud. Rääkida sellest, et kogu raha läheb julgeolekusse – me kõik teame, et see on poolik tõde. Loomulikult, julgeolekuvaldkond saab lisaraha, see on vältimatult vajalik, sotsiaaldemokraadid seda toetavad, aga samal ajal leiab Vabariigi Valitsus sadu miljoneid eurosid, et teha selliseid maksukingitusi, mis üheselt suurendavad ühiskondlikku ebavõrdsust ja seeläbi tegelikult suurendavad ka ebavõrdsust tervishoiuteenuste kättesaamisel. Seeläbi, et jõukal osal ühiskonnast on rohkem raha nende eest maksmiseks ja vaesematel kahjuks seda võimalust ei ole. 

Valitsuse sammud ja tegevus täna ei näita, et mõistetakse tervishoiu rahastuskriisi olemust, selle lahendamise pakilisust. Nii nagu tavatses alati öelda teie erakonna endine juht ja peaminister Kaja Kallas: ära räägi oma prioriteetidest, vaid näita oma eelarvet. See eelarve kõneleb selgelt seda keelt, et tervishoiu valdkond peab ise toime tulema, peab kuskil nurgas hingitsema, varasemate valitsuste pandud reservidest elama. Mingisuguseid konkreetseid samme tervishoiu rahastuse suurendamiseks ja parandamiseks ei astuta. 

Loomulikult võime siin teha veel neli-viis analüüsi, nagu öeldud, need annavad kõik sama tulemuse. Need annavad selle tulemuse, et Eesti tervishoius on raha liiga vähe. Loomulikult puudusi on seal rohkem, tervishoiupersonal ja nii edasi, aga need on kõik tegelikult seotud. Kui riik ei telli piisavalt ravijuhte, piisavalt suures mahus ei rahasta solidaarset tervishoiusüsteemi, siis on loomulik, et ka haiglates ja tervishoiuasutustes ei saagi olla piisavalt tervishoiutöötajaid tööl, kui neile pole vajalikku tööd sel määral riigi poolt tellituna pakkuda. 

Ja paralleelselt toimub miski, mida ka minister nüüd kirjeldas väga halva asjana ehk kahe kiirusega tervishoid, aga tegelikult ta nii ju toimib. Mida õhemaks muutub, mida raskemaks muutub solidaarse tervishoiusüsteemi kaudu raviteenuste kättesaamine, seda rohkem inimesi, eeskätt taas jõukamas ühiskonnas, hakkab kasutama eraravi rahastuse võimalusi, enda raha eest lähevad tervishoiuteenustele või kasutavad eraravikindlustust, mis on nende seaduslik õigus, tööandja võimalus. Aga selle võrra me tekitame olukorra, kus ongi kahe kiirusega tervishoid. On see vaesem osa ühiskonnast, keskmisepalgaline, pensionär, kes ootab nii kaua, kuni temani jõuab see solidaarse tervishoiusüsteemi rahastatav ravijärjekord, ja siis on see jõukam osa ühiskonnast, kes ostab endale pileti ette, kes saab võib-olla isegi vähem tõsise tervisemurega kiiremini arstile kui teine inimene oluliselt ajakriitilisema ja tegelikult vajaduspõhises olukorras. 

Sotsiaaldemokraadid loomulikult sellist lahendust ei toeta. Ehk solidaarne tervishoiusüsteem saab toimida ainult siis, kui ta ka päriselt – mitte ainult paberi peal, vaid ka päriselus – tagab selle, et tervishoiusüsteem on solidaarne. Kui paberi peal on justkui tagatud solidaarne tervishoiusüsteem, mis tegelikult tähendab väga pikki järjekordi ja vältimatult vajaliku ravi kättesaamatust, ning paralleelselt toimub teine järjekord, mis on jõukamatele inimestele läbi erarahastuse, siis tegelikult see solidaarne tervishoiusüsteem ei tööta. See ei ole selle mudeli mõte, see, et ta paberi peal on olemas, kui ta päriselus ei rakendu. 

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et vabariigi eelmise valitsuse ehk terviseminister Riina Sikkuti algatatud ettepanek hakata maksma ka laste eest ravikindlustusmaksu Tervisekassa eelarvesse või siis mingi muu samalaadne lahendus tuleb vältimatult vastu võtta. Tervisekassa ei saa elada lihtsalt varasemate aastate reservide arvel ja mõnes mõttes kihutada kuristiku suunas, lootuses, et kuskilt leitakse mingisugune optimeerimise või efektiivistamise võimalus. Me kõik saame aru, et sellises mahus sisemist efektiivsust leida ei ole võimalik olukorras, kus Eesti tervishoiusüsteem on Euroopa Liidu ja OECD riikide arvestuses selgelt alarahastatud. 

Nii et tänase arupärimise puhul võib öelda, et minister vähemalt sõnades mõistis seda muret, aga seda vastust, seda lahendust, seda ettepanekut, millisel viisil valitsus asub seda tervishoiukriisi lahendama, ……….., seda vastust me täna ei saanud ja pole ka varasemalt saanud. Väga loodan, et me selle vastuseni jõuame, sest aega meil kaotada tegelikult ei ole. Reaalajas, kus me siin arutame ja räägime mõistete või mis iganes kontseptsioonide, analüüside üle, on väga palju Eesti inimesi, kes on tegelikult pikenevate ravijärjekordadega tõsise mure või väljakutse ees ja kaaluvad, kas neil on laenurahaga või võimalik kuidagimoodi enda vahenditest seda raviteenust ise osta olukorras, kus tegelikult Eestis ka seaduse järgi peaks olema solidaarne tervishoiusüsteem ja põhiseaduse järgi inimeste tervis kaitstud. Nii et me julgustame valitsust asuma sõnadest tegudele. Sotsiaaldemokraadid toetavad kõiki ettepanekuid, mis aitavad tervishoiu rahastuskriisi lahendada, nii et see tugevdab süsteemi solidaarsust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Soovib minister täiendada? Minister ei soovi? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme tänase viienda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Jaak Valge, Riina Solmani ja Leo Kunnase poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine sündimuse toetamise kohta nr 812. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Valge.

Hea eesistuja! Hea sotsiaalminister! Eesti naised ja Eesti mehed! Ma juhatan sisse järjekordse arupärimise sündimuse teemal. Eks neid tuleb järjest ja järjest esitada, kusagile ei pääse, sest see pole kellelegi uudiseks, et Eesti rahvastiku seisund on jõudnud ikkagi väga kriitilisse faasi. 

Sotsiaalministeeriumi värske analüüs "Laste saamise ja kasvatamise toetamine" kinnitab, et meie sündimus jätkab langustrendis ja laste saamine lükatakse järjest hilisemasse eluetappi. Kui eelmisel aastal sündis meil esmakordselt alla 10 000 lapse, siis selle aasta andmed näitavad, et sel aastal teeme uue negatiivse rekordi. Analüüsis rõhutatakse, et ühtset võlumeedet ei ole, aga ikkagi pakutakse välja üks terviklik meetmekomplekt, mis hõlmab vanemahüvitiste ja peretoetuste täiendamist, eluaseme kättesaadavuse parandamist, töö- ja pereelu paremat ühendamist ning tervisevaldkonda ligipääsu laiendamist. See annab selge suuna. Samal ajal vähenevad peretoetused sündide languse tõttu hinnanguliselt 10–11 miljoni euro võrra aastas. See on riigieelarve vaates. Riigieelarves jääb selle tõttu raha rohkem üle, et sündide arv väheneb. Tegelikult oleks loogiline, et seda kasutatakse ju peretoetuste tõstmiseks ära. 

Nii. Me oleme muidugi ka arupärijatena kursis, et minister on surve all. Esiteks on see radikaal-vasakpoolsete surve, kes on joonistanud Sotsiaalministeeriumi analüüsis sellise karikatuuri ja asunud seda omajoonistatud tonti usinalt rappima. Ehkki mina pean ütlema, et minu arvates see analüüs võinuks olla senise poliitika suhtes veelgi kriitilisem ja võinuks tuua välja selgemini selle olukorra, kuhu me oleme sattunud, ja võinuks pakkuda veel konkreetsemaid meetmeid. Aga see selleks. 

Üks on igatahes nüüd küll selge: keegi ei sunni Eestis naisi sünnitama ega mitte kedagi teisi ka sünnitama. Ei tee seda minusugune valge mees ega tee ka Sotsiaalministeeriumi analüüs. Eestis peaksid lihtsalt olema võrdsed eneseteostusvõimalused nii neil, kes soovivad rohkem lapsi, kui ka neil, kes lapsi ei soovi. Eneseteostus võib olla niisugune või teistsugune. Ja kõige parem on ikkagi see, kui erialane eneseteostus käib koos laste kasvatamisega. Küll aga on riigi kohus tagada, et just neil, kes tahaksid rohkem lapsi, ei jääks nende soovi teostamine nende takistuste taha, mida pered koos Eesti riigiga on võimelised ületama. 

Ja enne ma ütlesin, et minister on surve all, aga minister on veel kaudse surve all ka, see on finantssurve all. Olen aru saanud, et meetmetele, mis võiksid sündimust toetada, on praeguses seisus, kui koalitsioonilepe on sõlmitud ja väidetavasti seda lahti sõlmida korraks ei saa, raske rahalist katet saada. Ega siis polegi mitte midagi muud teha, kui tuleb avaldada omalt poolt tasakaalustavat survet. 

Arupärimise formaat ei pea tähendama süüdistamist. Eelmisele arupärimisele vastates minister näitas ja ka arupärijad näitasid, et see võib olla väga konstruktiivne. Tõepoolest, see võib olla kena parlamentaarne arutelu. Sellise arutelu algatamiseks ja ka ministri plaanide selgitamiseks me need konkreetsed küsimused ministrile esitasimegi. Ehk siis minister teeb juba sellega koostööd, et ta loeb need küsimused ise ette. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Tere jälle, hea istungi juhataja, Riigikogu liikmed, Eesti inimesed! Aitäh selle kommentaari eest perepoliitika analüüsi kohta! Tõesti, see valimiste-eelne väga emotsionaalne puhang, mis tekkis, on väga raskelt mõjunud inimestele, kes selle analüüsiga tegelesid. Ja eelkõige mitte isegi sellepärast, et oli kriitika, vaid sellepärast, et avaldati päris palju kriitikat inimestelt, kes minu arvates ei olnudki seda analüüsi lugenud, sest seal oli selliseid väiteid, mida see analüüs kohe kindlasti ei väitnud. Jaak Valge tõi just ühe väite siin välja, aga seal oli ka teisi. See analüüs kindlasti ei alaväärista naisi ega sunni kedagi sünnitama. See analüüs ei olegi mitte sünnitamise analüüs, vaid ikkagi perepoliitika tervikuna. Ma arvan, et see oli väga hea, et see analüüs tehti, selle põhjal me saame edasi ka ministeeriumis minna. 

Ma loen ette küsimused ja siis vastan. Milline on ministeeriumi koordineerimisel sündimust toetavate meetmete paketi elluviimise ajakava ning millised on peamised prioriteedid aastatel 2025–2027? Tõsi, Eesti, nagu enamik Euroopa riike, seisab silmitsi rahvastiku vananemisega. Üheks rahvastiku vananemise lahenduseks on ju pakutud ka näiteks migratsiooni, et tulevad noored inimesed teistest riikidest, mida tegelikult Euroopa on päris palju näinud, ja teevad ära sageli just selle töö, mida võib-olla ei taha teha need riigid, kuhu on tuldud, ehk sellised lihtsamad tööd. Aga migratsiooni on püütud ka reguleerida, et palgad oleksid väärikad ja ei tekiks inimkaubandust. See on üks osa, kuidas on minevikus võib-olla mõnes riigis püütud lahendada ka rahvastiku vananemise probleeme. 

Teine on tõesti see, et ühelt poolt rahvastik vananeb, teiselt poolt sündimus on madal, jääb alla taastetaseme. Seesama mainitud migratsioon lahendab väga väikese osa sellest murest, aga meie eesmärk on ikkagi, et ka eesti rahvas säiliks läbi aegade koos keele ja kultuuriga, nii nagu põhiseadus ütleb. Ja me peame vaatama ka seda, et ka Eesti inimeste hulgas – ma ei taha nüüd siin kuidagi midagi natsionalistlikku ütelda –, kauaaegsete Eesti elanike hulgas, on nad mis iganes rahvuse taustaga, võiks ju sündimus tõusta. Aga tegemist on ülemaailmse trendiga ja me ei saa päriselt võidelda loodusseaduste vastu. Kohati tundub see võitlus isegi lootusetu, sest maailmas praktiliselt kõikides riikides on sündimus alla taastetaseme.

Aga kui vastata küsimusele, siis jah, laste arvu suurendamine on üks tegur, et seda muret lahendada, aga perepoliitika peab olema väga terviklik. Kui me nüüd mõtleme sellele, kuidas perede toimetulekut parandada, siis mida see valitsus on juba teinud, on see, et plaanis on automaksusoodustus lastega peredele, maksuküüru kaotamine, kus võidavad eelkõige need pered, kus on sissetulek 1200–2100 eurot ükskõik kummal vanemal või mõlemal. Õnneks õnnestus ära jätta järjekordne tulumaksu tõus. Need vähendavad maksukoormust, suurendavad kindlustunnet. Majandusliku kindlustunde puudumine on olnud üks perede suurimaid muresid ja see on olnud üks põhjuseid, miks on sünde edasi lükatud. Just sellel põhjusel tõi aastaid tagasi just Reformierakond kasutusse vanemahüvitise süsteemi, mida me tänapäeval peame täiesti iseenesestmõistetavaks, aga tegelikult sellist süsteemi ju varem ei olnud. 

Aga kui rääkida ajaraamist, siis jah, meil ei ole hetkel veel päris tegevuskava koos, see peaks tulema kevadeks 2026. Mõned otsused, mis me oleme välja valinud ja mis seal kindlasti võiksid olla, on see, et vanemahüvitis muutub paindlikumaks, näiteks et maksta seda ka vanavanematele, kes päriselt lapsega tegelevad, või miks mitte sõpratele, kes võtavad lapse enda hoida päevaks, kui ema või isa tööl käib. Neile võiks üle kanda vanemahüvitise, ja seda selles summas, mida vanemahüvitise saaja peaks saama. 

Me kindlasti tegutseme töö- ja pereelu ühitamise nimel. Jaak Valge ka väga hästi ütles, et pere loomine võiks olla eneseteostus, mida me teeme karjääriga koos, et me ei peaks valima karjääri ja laste saamise vahel. Eluaseme kättesaadavus on üks väga olulisi põhjuseid, mille on noored ise välja toonud. Nad eeldavad, et enne, kui nad loovad pere, on neil olemas ka eluase, ja see on täiesti normaalne ootus. Ma arvan, et siin ei tasu muretseda. Ma tean, et väga paljud varasemad põlvkonnad ei ole saanud seda luksust lubada, aga lapsed on ikka saadud, eks ole. Väga sageli vanemate põlvkondade inimesed toovad seda esile. Aga minul on hea meel, et tänapäeva noored saavad unistada ja päriselt need unistused ka ellu viia. Nad saavadki luua kodu ja siis tulevad lapsed. 

Mida meil on koalitsioonileppes sees, on see, et seda vara, mida on kogutud teise pensionisambasse, saaks kasutada kas tagatise või sissemaksuna kodulaenu võtmisel. Praegu arutatakse, kuidas saab. 

Ja veel üks väga oluline põhjus, mida on toodud, on tervisemured, mistõttu me tahaksime ka viljatusravi muuta kvaliteetsemaks, paremini ligipääsetavaks. Ühesõnaga, et inimestel ei tekiks tõrkeid. Pluss vaimse tervise mured, mis on teine teema. Ja siin on meil ka oma strateegia, mis ei ole mitte ainult peredele suunatud, vaid ka kogu elanikkonnale. Näiteks noorte vaimse tervisega on meil tõesti suured mured. 

Mida me edasi veel teeme, on igasugused nõustamisteenused peredele. Järjest loome perepesasid. Tallinnas on neid vist kolm, kui ma ei eksi, on Tartus ja on veel mõnes Eesti linnas. Need on sellised kohad, kuhu alates rasedusest kuni laste kooli minekuni on oodatud pered, kui neil on vaja tuge ja nõuandeid. Seal pakutakse hästi terviklikke teenuseid, alates pere nõustamisest ja lõpetades laste mängutoateenusega. Need on sellised toredad keskused, mis aitavad peresid. 

Milliseid konkreetseid samme kavandatakse vanemahüvitise süsteemi täiendamiseks, et vähendada laste saamise edasilükkamise motivatsiooni? Me võime küll öelda, et raha ei ole tähtis. Eesti naiste tervise uuring tõi minu mäletamist mööda välja selle, et paljud ütlesid, et see raha ei ole ikkagi see põhiline põhjus, miks lapsi saadakse. Tõesti, ma olen täiesti kindel, et see nii ongi. 

Aga samal ajal, kui noored pered planeerivad, siis ikkagi väga hoolega arvutatakse, millal näiteks võtta välja rasedus- või sünnituspuhkus, millal alustada vanemapuhkust, kes peaks alustama ja kes millal peaks kodus olema. Et just ka rahalise poole pealt oleks kindlus ja samal ajal, et mõlemad vanemad saaksid teha nii, nagu neile hea tundub, et nad saaksid olla kodus lapsega. 

Seejuures on huvitav, et meil uuriti ka seda, kuidas suhtutakse sellesse, kui isa kodune on lapsega. Isadele see väga meeldis, aga emadel vist oli kahju, nad oleks ise tahtnud olla. Huvitaval kombel tuli välja see, et neid emasid, kes seda väga ootasid, oli veidi vähem kui neid isasid, kes seda ootasid. Iseenesest see on hästi hea trend, sest isade rolli tegelikult ka isad ise peavad väga tähtsaks. 

Nii, vaatame kohe ... Ühesõnaga, meie analüüsis on mõned ettepanekud. Näiteks võiks suurendada vanemahüvitist protsentuaalselt neil, kes saavad lapse näiteks vahemikus, ma ei tea, kas see oli 22–29, ühesõnaga, et tuua esimest sündi ettepoole, sest siis on naistel võimalik teostada oma unistusi näiteks kolmest või neljast lapsest. Seda sellepärast, et praegu, isegi kui sageli tahetakse kolmandat või neljandat last, siis see terviseprobleemide tõttu ei õnnestu. Siin tuleb mängu jälle viljatusravi, aga isegi see alati ei õnnestu, sest vanus tuleb ka peale ja bioloogia on bioloogia. 

Aga need kõik tegelikult nõuavad meil ka IT-lahendusi, kui me hakkame selliseid muudatusi tegema. Need muudatused võivad osutuda mitte väga kiiresti teostatavaks. Analüüsis on toodud soovitusi suurendada peretoetusi teatud määral ja neid indekseerida. See on jällegi selline otsus, mida peab tegema lähtuvalt riigi rahakotist ja sellest, kui palju me päriselt suudame riigina panustada. Need on väga suured summad, mis sel juhul igal aastal lähevad kindlaks eesmärgiks. Need on sellised strateegilised otsused, mida peab üle vaatama kogu riigieelarve kontekstis. 

Kas ja kuidas kavatsetakse peretoetused siduda elukalliduse muutustega, et vältida nende reaalväärtuse langust? Ma juba ütlesin, et loomulikult indekseerimine oleks kindlasti tore, aga kas riigi rahakott selle vastu peab, seda peab otsustama kogu valitsus, on see siis praegune või järgmine. 

Ma võtan kohe järgmise küsimuse. Kas ministeerium toetab ettepanekut maksta esimese lapse eest toetuse kogusumma avansina eluaseme soetamiseks või renoveerimiseks ning kuidas tagatakse raha sihipärane kasutamine? Seda kaaluti ja arvutati. Mõte on selles, et näiteks esimese lapse kuni 18-aastaseks saamiseni arvutatakse see summa välja ja makstakse inimesele kõik korraga välja. Aga tekivad kohe küsimused. Esiteks, näiteks kui laps on kümneaastane ja seda toetust tõstetakse, siis see on veidi ebaõiglane, elukallidus suureneb ja see laps jääb sellest osast ilma. Või näiteks kui peres on muutused ja ema ja isa lähevad lahku, siis mis sellest rahast saab? Või kuidas tagatakse täpselt see, et korter või mingi muu eluase on ikkagi sihipärane? Kuidas seda jagada? Seal tekib palju õiguslikke küsimusi. Seda võib kaaluda, aga ma arvan, et see võib-olla peredele ei olegi nii ahvatlev. 

Kuidas plaanitakse lahendada eluaseme kättesaadavuse probleemid, sh pensionisamba vahendite või riiklike laenugarantiide kasutamine noorte perede aitamiseks? Seda ma juba mainisin, see on koalitsioonileppes olemas. Lisaks, mida meil tehakse, on see, et me otsime võimalusi vähendada bürokraatiat eluasemete ehitamisel nii eraisiku jaoks kui ka ettevõtete jaoks. See on üks asi. Seda, milliseid samme astutakse peresõbraliku töökultuuri etendamiseks, sh vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamiseks vanavanematele, me väga toetame. 

Kas ministeerium toetab rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimist Riigikantselei juhtimise alla? Jah, toetab, aga kas see ka teoks saab, on jällegi otsus. Kas Sotsiaalministeerium võtab eesmärgiks kujundada sündimust toetavaid väärtusi ja kas seda peetakse ideoloogiliselt valeks survestamiseks? Miks kujundatakse väärtusi suhtumises LGBT inimestesse ja pagulastesse? Me ei kujunda suhtumist, aga me kindlasti eeldame, et inimesed on võrdsed, ükskõik, mis on tema seksuaalne sättumus või päritolu. Me kindlasti peame oluliseks, et kõikidel inimestel Eestis oleks hea olla. Väärtusi me otseselt muutma ei lähe, aga kindlasti ei saa seda teha üks ministeerium, seal on oluliselt rohkem osapooli vaja. 

Missuguseid sündimust kasvatavaid meetmeid kavatseb ministeerium veel algatada? Kas nende hulgas on ka alkoholi kättesaadavuse piiramine? Jah, alkoholi kättesaadavust tahaks piirata, tervist saaks parandada ning noorte turvalisust ja vaimset tervist tugevdada ja toetada. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun! 

Hea ettekandja! Jah, te ütlete, et valitsus ei saa midagi suurt teha, see on loodusseadus ja kõik muu selline. Aga teie valitsus kulutab väga palju raha relvade ostmiseks ja kõigeks muuks, sõjaks valmistumiseks. Raul Eamets kirjutas hiljuti väga huvitava loo, kus ta ütles niimoodi, et milleks kõiki neid relvi vaja on, kui varsti ei ole kedagi rindele saata. Umbes 4000 inimest vajab Eesti, aga sellise sündimuse langusega ei ole varsti võtta, kuna umbes 40% poistest on natuke põdurad, ei ole kedagi rindele saata, isegi koos tüdrukutega. Kas te olete mõelnud selle peale, mida siis teha? Milleks neid relvi, kui ei ole kedagi, kellele need kätte anda, näiteks paarikümne aasta pärast, arvestades praegust seisu? 

Aitäh! Ma ei ole ühtegi korda öelnud, et valitsus ei saa midagi teha. Ma lugesin ette pika rea meetmetest, mida valitsus juba on teinud ja plaanib teha. Minu meelest andis ka see meie poliitikaanalüüs väga ilusti väga huvitavaid soovitusi, et iga valitsus, nii meie praegune kui ka järgmine, saab valida meetmed, mida ta suudab ellu viia ja mida võib-olla peaks hiljem ellu viima. Seda lauset palun mulle mitte omistada. 

Loodusseadused on tõepoolest olemas. Näiteks, kui ma ütlen, et on vaja, miks te siis ise lapsi ei saa juurde. Aga tulevadki loodusseadused. Ma ei ütle midagi konkreetselt, selles mõttes, et me ei saa öelda inimestele, et hakake nüüd sünnitama. See on just see süüdistus, mida on meile kogu aeg esitatud. Kindlasti ei ole meil vaja saada inimesi juurde selleks, et neile relvad kätte anda. Ikka tahaks, et nad elaksid rahus. 

Olen nõus sellega, et riigikaitses on inimeste tervis oluline – mitte ainult poiste, vaid ka tüdrukute tervis, nii füüsiline kui ka vaimne tervis ja ka nende treenitus ja suutlikkus füüsiliselt tegutseda. Loomulikult on see kõik oluline. Me ostame relvi eelkõige selleks, et meil oleks rahu, ja loodame, et ei peagi andma neid kellelegi kätte. Ma tõesti siiralt loodan. See on see kuulus lause, et para bellum jne. Ikka valmistume sõjaks ainult sellepärast, et meil oleks rahu. Kui meil ei oleks siin neid relvi, siis oleks meie juurde päris lihtne üle piiri tulla.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Sotsiaaldemokraatide jaoks on laste ja perede heaolu olnud alati üks olulisemaid prioriteete. Sellest tulenevalt oleme me siin pärast kõnealuse analüüsi valmimist omalt poolt näidanud initsiatiivi ja proovinud kaasa aidata, et tõesti olulised meetmed, mis on ka teaduspõhiselt antud analüüsiga tõestatud, saaksid kiiresti rakendatud. Lapsetoetuste ebaõigluse tagasimuutmine või õigemini ebaõigluse parandamise eelnõu valitsuse toetust ei saanud.

Minu küsimus on nüüd selle teise eelnõu kohta. Nimelt, me esitasime eelnõu, et suurendada vanemahüvitise paindlikkust või õigemini oludega arvestatavust, mis puudutab järjestikust laste sündi ja vanemahüvitise korrigeerimist palgakasvu järgi. Kas ka selle eelnõu puhul on meil valitsuselt tulemas seisukoht, et raha ei ole ja midagi ei saa teha, või oskate te mulle öelda, mis see teie enda seisukoht …

Teie aeg!

… ja valitsuse seisukoht tulla võiks?

Aitäh! Mul on hea meel, et meil on ühine prioriteet, ka meile on laste heaolu väga oluline. Ja tuletan meelde, et just Reformierakond oli see, kes tõi meile sellesama väga palju kiidetud vanemahüvitise süsteemi. Mul on hea meel, et meil on ühine pind, aga tõepoolest, me ei saa kõiki muudatusi väga kiiresti ellu viia. Mõned muudatused saab, aga mõnda ei saa. Teie soovisite minu meelest uue aasta algusest, et me tegelikult nii ruttu lihtsalt ei jõua. Meil on ainult kaks kuud aega ja ükski eelnõu nii ruttu ei lähe, eriti kui meil on vaja sel juhul ümber otsustada päris suurtes summades riigieelarve ressursse. Riigieelarvet ei saa planeerida nii lühikese ajaga. Aga neidsamu asju saame arutada ka edaspidi. Ma arvan, et mõne neist me viime kindlasti ellu ja loodame ka teie toetusele.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Üks praktiline mõte, ettepanek. See on ühtlasi ka küsimus. Mis te arvate? KredEx ehk praegu siis EIS annab perele nii-öelda laenugarantiid eluaseme soetamisel, mis on vajalik, kui tuleb perelisa ja ruumi on rohkem vaja. Need ülempiirid on praegu ühe lapse puhul 35 ja kahe lapse puhul kuni 40 aastat, teades, milline on sünnitusiga, liigub järjest vanemasse perioodi. Mis te arvate, kas see oleks lihtne meede, mida saaks kiiresti muuta? Kas te soovite seda muuta?

Aitäh! Me oleme valitsuses tegelikult arutanud küll, et laenutingimusi võiks muuta ja vaadata ka Põhjamaade poole, kus laenuperioodid on veelgi pikemad, kui praegu siin mainitud. Aga see on nüüd see arutelu, mida peaksid pidama inimesed, kes on tuttavad laenutemaatikaga ja finantsteemadega. See ei ole minu valdkond ja ma ei oska sellele niimoodi vastata. Kui see on vähegi mõistlik, siis me kindlasti seda teeme, kui see on ka teostatav. Aga selle küsimuse peab esitama minust teistsuguse valdkonna inimestele. Aga mida iganes me perede jaoks teeme, siis ma loomulikult seda toetan.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Kõigepealt ütlen, et on tõsi, et sündimus on igal pool lääneriikides langenud, ehkki tundub, et Eestis on see langus kindlasti keskmisest suurem. Aga sündimuse langus ei ole kindlasti loodusseadus, ja ma ütlen, et see ei ole isegi mitte ühiskonnaseadus. Tegelikult ka ühiskondlikke või moraalseid tõekspidamisi ehk väärtusi kujundatakse. Inimene ei sünni väärtustega, vaid ikkagi omandab need kasvatuse ja isiklike kogemuste kaudu. Niimoodi ma ei saanud hästi vastust sellele küsimusele, kas Sotsiaalministeerium võtab eesmärgiks kujundada sündimust toetavaid väärtusi. 

Veel üks konkreetne küsimus oleks mul ka. Nimelt on Keskerakond esitanud eelnõu, et seataks riigipühana sisse lastepäev, iga aasta 1. juuni, vaba päev, kus pered saaksid koos olla. Kas te toetate seda ja kas Reformierakond võiks seda toetada? 

Aitäh! Vabad päevad on jälle teise valdkonna ministrile küsimus. Ilmselt peab vaatama, mida näiteks tööandjad arvavad ja kas inimesed soovivad saada selle päeva ja mitte palka saada selle eest, kui me räägime tööandjate vaatest. Vaba päev on alati tore, kellele see ei meeldiks, aga siis on ju tulu ka väiksem. See selleks. Seda peate võib-olla tõesti rääkima kellegi teisega. 

Aga me räägime väärtuste kujundamisest. Peresid toetavad väärtused – no mis meil on? Kui meil on sündimus madal, miks ei taheta varem peret luua? Ja nagu ma enne välja tõin, tuuakse eluase, see on üks põhjendus, sobiva kaaslase leidmine, töö- ja pereelu ühitamine ja nii edasi. Meil tegelikult ei ole seda muret, ma arvan, et inimesed ei taha peret luua. Enamik ikkagi soovib seda. Aga lihtsalt see peegeldab seda, et inimeste väärtushinnangud – isegi halvustavalt on tsiteeritud sõna "väärtusnihe"–, inimeste väärtused on tõepoolest teistmoodi muutunud. Ja need väärtused muutuvad tegelikult seoses haridusega. Me kõik teame, et kui naistele on tagatud adekvaatne haridus, siis ka nende sünnitusiga tõuseb. See on täiesti normaalne ja loomulik kulg. 

Mida me saame tõesti teha, on see, et me kindlasti ei hakka kuidagi haridust pärssima. Vastupidi, haridus on üks olulisimaid, muide, ka naiste eluea ja tervise mõjutajaid. Aga mida me saame teha, ongi seesama, mida ma juba ütlesin, pere- ja tööelu ühitamise väärtuste tõstmine. Näiteks peresõbralik tööandja, mida Sotsiaalministeerium juhib, selline programm. Ma ise andsin auhindu välja sel aastal, päris palju oli osalejaid. Siis needsamad laenuteemad, mida me oleme siin arutanud. Kaaslast me tõesti ei hakka kellelegi leidma, sellega peavad ikkagi noored ise hakkama saama. Ja ma arvan, et keegi ei tahaks ka, et me riik hakkab paari panema kedagi. See kindlasti ei ole väärtus, mida meie erakond kannab. Ma arvan, et ükski erakond ei taha sellist asja. 

Eks see perepoliitika ongi suunatud sellele, et perel oleks hea ja turvaline Eestis elada. See ei ole ainult sotsiaalpoliitika, vaid ka haridus, tervishoid, kaitsepoliitika, välispoliitika, majanduspoliitika ja nii edasi. See on ka üks põhjuseid, miks seesama raport soovitas tuua perepoliitika komisjoni Riigikantselei alla. Tegelikult me kogu aeg räägime peredest kuidagi sotsiaalse valdkonna kontekstis, aga perepoliitika on palju enam kui sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond, see on ikkagi kogu riik. Kui me riigi ehitame turvaliseks ja heaks, siis on peredel ka hea olla.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalminister! Mul on nii hea meel, et te jõudsite täpselt selle juurde, mille kohta mina küsida tahtsin. Me räägime, et sünniks rohkem lapsi. Samas meil on lapsed, keda tuleb kasvatada, et nad saaksid tublideks, vaimse tervise probleemideta ja oleks huviharidusega kaasatud. Mulle tundub, et see vastus, et see on teise ministri või teise ministeeriumi rida, päris ei päde. Mulle tundub, et Vabariigi Valitsus peaks kõik otsused koos vaatama sarnaselt, et oleks laste kasvatamiseks, laste saamiseks võimalused loodud. See on natukene sama, mida Jaak Valge ka küsis, et selline komisjon, mis asub kas peaministri juures või Riigikantselei juures – te ütlesite, et te toetate seda mõtet. Aga mis te selleks teete, et seda toetust valitsuse teiste osapoolteni viia, et ka nemad seda toetaksid?

Aitäh! Esiteks, kui ma ütlen siin, et teise ministri rida, siis see tähendab pigem seda, et minu pädevus ei ole rääkida näiteks laenust. Ma ei ole finantsinimene oma erialalt, ma ei oska nendest rääkida. Ja kui me räägime näiteks haridusest, siis jällegi, haridusvaldkond on ka teise ministri alluvuses. Ma viitangi sellele, et see ei peaks olema ainult sotsiaalministri kõneteema. See on teema, mida peaks rääkima kõik. Valitsuses ollakse selles mõttes küll ühte meelt, et perepoliitika on väga oluline. 

Aga mida ma teen selleks, et see komisjon Riigikantselei alla liiguks? Eks ma muudkui räägin ja räägin ja räägin ja räägin. Mul on mõttekaaslasi, on ka neid, kes ei ole minuga nõus, aga mitte ainult oma erakonnas. Ma saan aru, et sotsid on ka poolt. Tulevikus võib-olla … Sealsamas analüüsis on veel ettepanekuid, mis on vajalikud erakondadeülese kokkuleppena. 

Sest kui me räägime sellisest pikaajalisest poliitikast, nagu on perepoliitika, siis tegelikult üks olulisemaid asju, mis on olnud, on ikkagi järjepidevus. Kui me siin nägime peretoetuste järsku tõusu ja langetamist, siis mitte kumbki neist otsustest ei olnud hea otsus. Need peaksid olema tasapisi ja strateegiliselt, järjepidevalt tehtud otsused, sest muidu perede kindlustunne langeb. Samamoodi on langenud kindlustunne tänu geopoliitilistele sündmustele: ma ei tea, COVID-i kriisile ja kõigele muule. Ja siis muidugi maksude tõstmine. Õnneks me saame mõnda asja langetada ja mõne tõusu ära jätta. Selline ebakindlus ikka mõjutab. Hästi tore oleks, kui me suudaksime olla püsivad, aga elu tuleb vahel vahele, nagu me oleme praktikas näinud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajat ei ole. Reili Rand, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Iga laps on Eestile kulla hinnaga. See on väide, mida tõenäoliselt ei vaidlusta siin mitte keegi. Me kõik soovime, et lapsi sünniks rohkem, et Eesti kestaks ja kasvaks. Aga küsimus on, kas riigi kui sündimust toetava keskkonna looja sõnad ja teod lähevad kokku. Kas me tegelikult loome sellise ühiskonna, kus noortel on kindlustunne, et pereloomine on võimalik, et lapsi kasvatada on jõukohane ning keegi ei jää oma muredega üksi? Sest sündimus ei sõltu ainult inimeste otsusest, vaid ka sellest, millise tulevikupildi riik neile loob.

Jah, Eesti seisab silmitsi sündide arvu vähenemisega. Aga see pole pelgalt statistika, see on märk sellest, et liiga paljud pered tunnevad ebakindlust tuleviku ees. Siin ei aita ükski loosung, mis kutsub üles lihtsalt rohkem lapsi saama, ega ka moraalijutud, vaid hooliv ja õiglane ühiskond, kus inimene ei pea valima pere loomise ja toimetuleku ning eneseteostuse vahel. Sündimuse toetamiseks näeme sotsiaaldemokraatidena kolme peamist suunda. Esiteks, majanduslik kindlustunne. Ükski pere ei saa teha suuri otsuseid tuleviku nimel, kui igapäevane toimetulek on pidev võitlus ja võidujooks üha kasvavate kuludega. Inimesed vajavad õiglast palka, mis võimaldab elada väärikalt, mitte ainult ellu jääda. See tähendab, et töö peab olema kindel ja tasustatud nii, et saaks tunda end turvalisena ka siis, kui perre sünnib laps.

Kodul peab olema mõistlik hind. Aga kõnealune analüüs tõi esmakordselt nii selgelt ja teravalt esile just eluaseme kättesaadavuse probleemi, mis mõjutab otseselt noorte perede otsuseid. Kui kodu on liiga kallis ja sobivat eluaset lihtsalt ei leia, jäävadki pere loomise plaanid ootele. Majanduslik kindlustunne tähendab ka seda, et riik ei jäta peresid üksi hinnatõusu või kriiside ajal. Lapse- ja peretoetused on paindlikud, ajaga kaasas käivad ja sotsiaalsed meetmed loovad kindlustunnet, ka seda kindlustunnet, et paarisuhte purunemisel üksi jäädes ei jääks ka kogu lastega kaasnevad kohustused vaid ühe vanema õlgadele. 

Teiseks, töö- ja pereelu ühildamine. Tänane tööelu on sageli nii intensiivne, et paljud noored naised ja mehed tunnevad, et pere loomine tähendab kõigest loobumist. Meie ülesanne on muuta see tunne vastupidiseks, et pereelu ei katkesta karjääri, vaid rikastab seda, olgu selleks paindlik vanemahüvitis, mis võimaldab mõlemal vanemal, aga ka soovi korral vanavanemal lapse kasvatamisel osaleda, või näiteks järjestikuste sündide korral tööturul toimunud palgakasvudega arvestamine. Sotsiaaldemokraadid usuvad, et tööandjad ja riik peavad koos looma sellise kultuuri, kus lapsevanem ei pea tundma süüd, kui ta soovib perele pühenduda, ega hirmu, et karjäär seisma jääb. 

Kolmandaks, hooliv ja toetav ühiskond. Sündimust ei tõsta mitte ainult majanduslik kindlustunne, vaid ka laiem turvatunne, teadmine, et sa ei jää üksi. Et on võimalik leida sobiv partner, kellega koos pere luua, et suhted püsivad ja vanemaks saamisel on võimalik õppida ja kasvada koos lapsega. Et kodune hooletöö oleks võrdsemalt partnerite vahel jagatud, et paindlik lapsehoid ja lasteaed on kodu lähedal kättesaadav, vaimse tervise abi olemas ja huviringides ning õppetegevuses osalemine ei sõltu ei kodukohast ega vanemate rahakotist. Meie eesmärk on, et iga laps sünniks Eestisse, kus teda oodatakse ja kus ta saab kasvada hoituna ja turvaliselt. 

Austatud kolleegid! Rahvastikupoliitika arutelud siin saalis ei tohiks olla võitlustandriks väärtushoiakute üle, vaid koostööplatvormiks, et toetada peresid, kes lapsi soovivad, aga kelle soovid ei realiseeru. Kui me tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, peame looma riigi, kus inimestel on julgust tulevikku uskuda. Mul on hea meel lõpetuseks öelda, et juba järgmisel neljapäeval, 13. novembril toimub siinsamas saalis sotsiaaldemokraatide algatusel ka olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu sündimuse toetamise teemal, kus ootan teid kõiki aktiivselt kaasa mõtlema ja kaasa arvama. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja hea tühi saal peale mõnede üksikute kolleegide! Eks see on nüüd süptomaatiline, et öö varjus pannakse meid arutama väga olulisi asju. Mulle tundub, et see on nagu loodusseadus. Mul ei ole paranoiat, aga suruda aega, kui juba püütakse puhata, jne ... 

Aga jah, ei kavatse mina ega ole ka meil plaani muuta naisi sünnitusmasinateks. Aga see, mis toimub Eestis, on muret tekitav. Noh, mäletate küll, et eelmisel aastal ületasime olulise tähise: esimest korda peale 1919. aastat langes sündide arv alla 10 000. Ja juba sel aastal või järgmisel aastal läheme üle järgmise punase hoone: alla 9000 lapse. Niimoodi edasi minnes, kuhu me siis teel oleme? 

On põhiseaduse preambul, kus on kirjas eesti keel ja kultuur ja mõte, aga samas ei taha naised sünnitada, noored ei taha ka peresid luua. Sõjahirm, sõjahüsteeria, ma ütleks. Kohe tuleb sõda, me oleme rinderiik! Me ei ole rinderiik. Aga ma olen väga paljudega rääkinud, nooremate inimestega, et ei ole ikka mõtet siin peret luua. Kusagil välismaal, kaugemal on kindlam. Ja ma ei ole kindel, kui paljud on nõus rindele minema, kui see hetk saabub. 

Professor Eamets kirjutas hiljuti tõeliselt hea loo, kus ta rääkis, et milleks me nii palju relvi muretseme ja valmistume sõjaks, kui meil varsti pole kedagi rindele saata ja kellele relvi anda. See on väga tõsine hoiatus ja mõttekoht. Kellele?! 

Jah, kui praegu oli eelmisel aastal 9690, kui ma õigesti mäletan, kui palju sündis, siis poisse oli neist 4900. Aga poisid teatavasti ei ole mitte tugevam sugu, vaid on nõrgem sugu. Nad surevad kiiremini, on riskialdid ja kõik muu selline, ja on ka põduramad. 40% umbes kõlbab rindele minekuks. Ma tsiteerin nüüd professor Eametsa. Ja selle tulemusena, kui meil on vaja umbes 4000 sõdurit – ükskõik, mis soost nad on –, keda rindele saata ja kellele relv kätte anda, siis õige varsti juba – mitte 19 aasta pärast, vaid palju varem – ei ole võimalik leida või on maksimaalselt võimalik leida alla 2000, kellele on võimalik püss kätte anda. 

Nii et see peaks tekitama mõtteid, milleks me seda riiki üldse peame ja niimoodi tegutseme, kui varsti ei ole nagu seda eesmärki. Muidugi, inimesi tuleb siia igalt poolt, kõikvõimalikke pagulasi. Praegu on need ukrainlased, homme võivad nad olla kusagilt Aafrikast ja igalt poolt. Ega tühjaks see maa ei jää siin. 

Ja mida siin teha annab? Tegelikult see peaks olema kõige põhilisem küsimus. Enamik eelnõusid peakski sellega tegelema. Rahvastikuministri koht oli, aga kaotati ära. Rahvastikuprobleemide erikomisjon – ma olin selle viimane esimees. Pole vaja! Küllap sotsiaalminister tegeleb sellega. Noh, tubli, kui tegeleb, aga kontsentreerimine või Riigikantselei juurde mingisuguse üksuse loomine – noh, ei ole jõutud sinna millegipärast. 

Ja täna arutasime siin, mida me arutasime: et tõmmata kokku neid kohti, kus lapse sündi registreerida. Sellega me tegeleme. Tõesti, digiriik  – sellega me tegeleme ja me koondame kokku neid kohti kõikides valdades. Ei ole vaja neid, hoiame natuke kokku midagi! Aga kõige olulisem on see, kuidas tagada mitte seda, et hoida kokku mingeid kopikaid, mingeid sente, vaid tagada, et siin oleks elujõuline ja eesti rahvas.

 Kas te soovite lisaaega? 

Jaa, sooviks küll mõni minut. 

Kaks minutit lisaks. 

See on kõige põhilisem. Ja siin muidugi ei tohiks olla mingisuguseid punaseid jooni, kui erinevad lipud lehvivad ja võitlus käib erinevate erakondade vahel. See peaks olema üle erakondade.  Hiljuti oli Nõos Tartumaal selline kohutav sündmus, mis tänase päevani erutab mitte ainult mind, vaid paljusid teisi ka. Mingisugune noor või elujõus mees läks nii nagu Talibani mees enesetapurünnakule ja võttis täiesti suvalise inimese endaga kaasa. Ta istus autos ja juhtumisi sattus talle ette.  

Oluline on see, kust sellised inimesed tekivad. Kui mitte ainult deklareerida, et iga inimene on kuldaväärt, vaid kui inimene on juba sündinud Eestis, siis peab tagama, et temast kujuneks ka normaalne, õnnelik inimene. See on võib-olla ideaal, aga normaalne inimene, mitte selline Tarmo, kes hiljuti Eestimaad vapustas. Kuidas kujunes seesama Tarmo, kes on juba sümbol? See on oluline, sellest peaks rääkima, kes olid tema vanemad, kes olid tema õpetajad. Mitte ainult see, mida politseinikud või prokurörid või kohtunikud tegid. See on ülioluline, et igast lapsest, kes on sündinud, kasvaks normaalne inimene. Loomulikult on siin ka need rahalised toetused, kulutused, tasuta ringid, trennid jne üliolulised, mida saaks teha. 

Teie aeg! 

Vastasel juhul ei ole kõigel sellel mitte mingit mõtet. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase päevakorra kuuenda punkti.

Liigume edasi seitsmenda ja viimase päevakorrapunkti juurde enne vaba mikrofoni ja selleks on Riigikogu liikmete Helmen Küti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Anti Allase, Lauri Läänemetsa ja Andre Hanimäe poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine erihoolekandeteenuse alarahastuse kohta nr 826. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Helmen Küti.

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Hea minister! Kuus sotsiaaldemokraati on tõepoolest 25. septembril esitanud arupärimise erihoolekandeteenuste alarahastuse kohta. Me oleme esitanud seitse küsimust ja ma loodan, et minister enne vastamist need küsimused ette loeb. Minister ei pea muretsema, et aega on vähe ja vastata ei saa pikalt. Kui jõuab ka poole peale vastamisega, siis need head ametikaaslased, kes saalis on, küsimustele vastamise korral ei ole aeg piiratud, me loeme selle küsimuse ette ja saate vastamist jätkata. Eesmärk oleks tegelikult selles, et vastused oleksid sisulised ja mitte lühikese aja tõttu, 20 minutit, jääks osa juttu võib-olla rääkimata. 

Selle tõttu ma keskendungi alguse osale, mitte küsimustele, sest minister küsimuse ettelugemise järgselt neile ka vastab. Põhjus, miks me selle arupärimise esitasime, oli Riigikontrolli avaldus, mille ta avaldas 5. septembril 2025. aastal. See oli "Erihoolekandeteenuste kättesaadavusest. Kas riigi korraldatud erihoolekandeteenused on kättesaadavad?" Vastav ülevaade andis ka hinnangu riigi tegevusele erihoolekandeteenuste korraldamisel. 

Mis on siis vahepeal toimunud? See hinnang ei olnud positiivne. Teenusekohtadest on suur puudus. Inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekordades on aastatel 2018–2024 kasvanud ligi kaks korda. Järjekordade pikkus ulatub eriteenuste puhul 14 kuust kuni 53 kuuni. Ööpäevaringse teenuse puhul, mis on mõeldud suure toetusvajadusega inimeste jaoks, on järjekorrad kõige pikemad. Näiteks kohtumäärusega erihoolekandeteenusele, kuhu saadetakse iseendale või teistele ohtlikuks hinnatud inimesed, ei jätku enam kinniseid erihoolekandekohti. Sellel hetkel, kui me selle arupärimise esitasime, oli kaheksa vastavat kohtuotsust täitmata, millele ei olnud lahendust. Nüüd ma tean, et see arv on vähenenud, aga sellel hetkel oli see nii. Aastatel 2018–2024 on inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekorras nii toetavate kui ka ööpäevaringsete teenuste puhul suurenenud ligi kaks korda: toetavate teenuste järjekord on kasvanud 832 inimeselt 1614-ni ja ööpäevaringsete teenuse järjekord 613 inimeselt 1100 inimeseni. 

Tegelikult on see probleem väga pikalt teada olnud, sellest on räägitud. Ka Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil tõi Sotsiaalministeeriumi kantsler välja, et nad küsisid erihoolekande jaoks järgmiseks neljaks aastaks riigieelarvest 195 miljonit, aga saadi järgmiseks aastaks ainult 4,2 miljonit. Need mured on teada. Nende inimeste hääl, kes on kas omastehooldajad või hooldavad oma lähedasi, kellele on küll määratud erihoolekandekoht, kes on järjekorras ja nende tervislik seisund seda vajab, tihti võtavad ennast töölt lahti, sest neil ei ole võimalik teistmoodi. Täiendavaid teenuseid võib-olla kodus olemise korral mingisuguseid sõltuvalt elukohast on võimalik saada, aga kindlasti mitte üle Eesti võrdselt. Need on väga erinevad. Ja selle tõttu jäävad ka riigil maksud saamata, inimestel haridusest tulenevalt oma võimed teostamata. Tõepoolest, need inimesed on läbi põlenud nii vaimse tervise muredes kui ka oma lähedase hooldamise korral olukorra ees, kus nad tunnetavad, et nad on murega üksi jäetud. 

Sellest tulenevalt me esitasime seitse küsimust, ootame nendele küsimustele vastust. Ja loodame, et kui minister jõuab poole peale selle ajaga, siis ülejäänute osas me esitame ise küsimuse ja minister saab põhjalikult vastata ka kõigile küsimustele täpselt nii, nagu ta selleks on ette valmistanud. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd siis palun seitsmele küsimusele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri. Lugege siis küsimus ka ette, stenogrammi ja ka küsijate huvides. Aitäh!

Tere! Aitäh! Ja aitäh ka heade nõuannete eest! Üks hetk, kohe avan. Nii, küsimuse all on erihoolekanne. Viide oli ka Riigikontrolli auditile, mis, ma arvan, on andnud hea ja tervikliku ülevaate sellest, mis olukorras me oleme. Sotsiaalvaldkonnas pole mitte kunagi piisavalt raha ja me teame seda kõik, et erihoolekandes on see puudus võib-olla isegi kõige suurem.

Küsimus on: "Miks ei täida riik seadusest tulenevat kohustust tagada psüühikahäiretega inimeste erihoolekandeteenuste kättesaadavus?" Esiteks, nagu ma ütlesin, raha ongi vähe ja ma ei ole esimene minister, kes seda kogeb. Seesama mure on olnud meil aastaid. Mure on võib-olla ka selle pärast, et kuna erihoolekandeteenuseid ei ole alati olnud olemas, siis tegelikult nõudlus on järjest suurenenud. Eriti on nõudlus kasvanud just ööpäevaringse teenuse järele. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on erihoolekande eelarve tänaseks siiski kasvanud, tervelt 154%. 2026. aastal on see summa 57,7 miljonit eurot ja 2015. aastal oli see kõigest 22,7 miljonit eurot. Pilt on liikunud siiski paremuse suunas, eriti kui me mõtleme sellele, kust me tuleme, kui neid teenuseid tegelikult ei olnudki olemas. Ometigi on meil mureks personali nappus ja suur kaadri voolavus, mis on tingitud madalast palgast.

Valitsuse eelarve aruteludes jõudsime kokkuleppele, et suurendame erihoolekandeteenuse osutajatele makstavat tasu just selle eesmärgiga, et nad saaksid töötajate palka 10% tõsta. Ja sinna läheb igal aastal 4,2 miljonit eurot järgmisel neljal aastal. Mure on ka selles, et paljud teenusekohad seisavad tühjalt, sest praegu on väga pikk ooteaeg, selleks et inimene saaks öelda, kas ta läheb teenusele või ta ei lähe. See omakorda toob kaasa kulusid. See tähendab seda, et kui teenusekoht on tühi, siis riik teenuseosutajale ei maksa täissummat, vaid maksab osa. Näiteks on hoolekandeteenused meile öelnud, et nädalas maksab üks koht umbes 35 000 eurot ja see annaks võimaluse tõsta ka töötajate palkasid, kui see raha jääb saamata.  

Ma mainisin ka seda, et teenusekohad seisavad tühjalt. Me nüüd plaanime anda inimestele konkreetse tähtaja. Ja lisaks sellele, kui inimene esitab avalduse, siis ta peab ütlema, millal ta sooviks teenusele saada ja kuhu ta soovib teenusele saada. Praegu küsitakse üsna umbmääraseid andmeid ja seetõttu on palju keerulisem leida sobivat inimest konkreetsele teenusele.

Kõige kallim teenus on, nagu ma mainisin, ööpäevaringne erihoolekandeteenus. Ja tegelikult meie ühiskondlik arusaam on ilmselt ka vanast ajast see, et inimesed, kellel on vaimse tervise häired, mis igapäevaelu väga tugevalt takistavad, peaksid elama ühiskonnast eraldi. Nii maailm kui ka õnneks Eesti liiguvad järjest enam selles suunas, et meil on olemas toetavad teenused, mis tähendab seda, et inimene saab jätkata elamist kodus. Ja kui ta tõesti jõuab sellesse punkti, kus ei ole võimalik teda kodus hoida, siis alles läheb inimene ööpäevaringsele teenusele. Ehk eesmärk on hoida inimest kogukonnas ja samal ajal ka võimalusel nii palju kui võimalik kogukondi ja peresid hoida aktiivsetena tööelus. Siin Helmen Kütt tõi väga hästi välja, et omastehooldajate elu on ikkagi väga-väga keeruline.

Järgmine küsimus. "Palun Teie kui vastutava ministri seisukohta, kes erihoolekandeteenust peab osutama ja mis on mõistlik aeg, millal inimene peab teenusele pääsema?" Kohtupraktika on öelnud, et mõistlik aeg on kolm kuud, praktikas on see oluliselt pikem. Nagu ma mainisin, me oleme püüdnud tõesti teha seda, et neid tähtaegu lühendada. Tõite näite inimestest, keda on kohtu poolt määratud suletud teenusele. Võin öelda, et aasta lõpuks on kõik need inimesed teenusel, seda me oleme juba korraldanud. 

"Mida kavatsete ette võtta järjekordade lühendamiseks?" Toon välja kolm sammu, mida ma olen juba natuke maininud. Üks on see kümnepäevane otsustustähtaeg. See tähendab seda, et kui inimesele näiteks helistatakse või kirjutatakse, et nüüd on vabanenud koht, siis inimesel on kümme päeva aega, et öelda, kas ta sinna läheb või ta ei lähe, ja 14 päeva siis päriselt minemiseks. See on üks variant, et enne oli 14 päeva, nüüd me tõime selle kümnele päevale. Protseduur näeb ette, et kui inimene näiteks kümne päeva pärast ei ütle või ütleb ei, siis tekivad järgmised kümme päeva, kus küsitakse järgmise inimese käest ja järgmise. See on olnud üks mure. Teine on see, et me viime kohti sinna, kus on nõudlus kõige suurem. Hetkel kõige rohkem oodatakse – see on nii nagu rahvastikuga – Tallinnas, Harjumaal ja Tartus. Siis püüame uusi kohti avada just seal, kus on kõige rohkem vaja. Ja kolmas, nagu ma ütlesin, see korrastatud järjekord. Taotlusele lisatakse kohe andmed, et inimesi oleks lihtsam valida, kes kuhu saab ja soovib minna. 

"Kuidas hindate olukorda, kus erihoolekandeteenust vajavad isikud viibivad üldhooldusteenusel ja panevad sellega ohtu hooldekodu elanike ja personali turvalisuse ning seda põhjusel, et riik ei suuda täita talle seadusega pandud kohustusi? Siin ma juba ütlesin, et turvalisus on väga oluline ja erihooldekodu kohti on meil rohkem vaja. Praegu on erihooldekodudes ka inimesi, kellele see konkreetne teenus ei sobi, näiteks autistid, dementsed. Nendele me loome teistsuguseid teenuseid. Me püüame järgmise aasta jooksul teatud mudelid välja töötada ja siis loodetavasti juba ka esimesed teenuskohad tekivad.

Kas taotlesite riigieelarve kõnelustel järgmiseks neljaks aastaks erihoolekande valdkonda lisaraha 195 miljonit, aga saite vaid 4,2 miljonit järgmiseks aastaks? Kui jah, siis kas inimeste tervis, toimetulek ja ühiskonna turvalisus ei ole valitsuse prioriteet? Näiteks Eesti Puudega Inimeste Koja hinnangul on erihoolekandeteenuste rahaline hädavajadus 53 miljonit eurot, aga valitsus kingib samal ajal üle 10 miljoni euro maksusoodustuse 4000 pluss eurot teenivatele inimestele. 

Ma alustan lõpust, et kingib üle 10 miljoni maksusoodustuse. Ma oletan, et siin on mõeldud maksuküüru kaotamist, mille kogu eelarve on 500 miljonit. Kui 10 miljonit läheb sellest ühele poole, siis 490 miljonit läheb teisele poole. Ma ei tea, kus see 10 miljonit on ja mida see täpselt tähendab, aga ma oletan, et võite mind hiljem korrigeerida. See päris nii ei ole. Ma arvan, et 490 miljonit Eesti inimestele kätte ei aita mitte ainult tavalisi tööl käivaid inimesi, vaid ka neid, kellel on kodus raskes olukorras lähedane.

See 195 miljonit on hinnanguline vajadus ja see on ideaalpilt. Oleks tore, kui meil leiduks valitsus, kes seda nii palju rahastab. Ega meil ei saa olla midagi selle vastu. Ja huvitav oli ka see, et küsimus oli, et neljaks aastaks 195 miljonit, mis teeb umbes 50 miljonit aastas, kui me võtame selle järgi, siis jah, 16,8 miljonit neljaks aastaks on see erihoolekandeteenuse töötajate palga tõusuks ette nähtud raha, mille võrra me tõstame teenuseosutajate tasu maksumust. 

Kui rääkida tänapäevast, siis me teame, nagu ma ennegi eelmistele küsimustele vastates ütlesin, et meil on üle 800 miljoni euro läinud riigikaitsesse ja päriselt see raha on läinud sinna. Samal ajal me püüame ikkagi ka seda, et Eesti majandus oleks jätkusuutlik, oleme maksusid toonud allapoole nii palju kui võimalik. Eks me püüame. Ma ei saa öelda, et see ei ole valitsuse prioriteet. Minu prioriteet on see kindlasti, aga ma ei ole loomulikult kogu valitsus. Võib-olla siis ka see välja tuua, mis ei ole väga suur lisaraha, aga viipekeele, kaugtõlke teenus ja kirjutustõlke teenus tulid riigieelarvelisteks teenusteks. 

Järgmine küsimus. "Kas peate tekkinud olukorda inimväärseks ja õigusriigile kohaseks, kus inimesed ja kohalikud omavalitsused peavad pöörduma riigi vastu kohtusse teenusekoha saamiseks? Näiteks Tartu Halduskohus tegi otsuse eelmise aasta novembris inimese kasuks, kohustades Sotsiaalkindlustusametit suunama inimene riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele ja mõistis talle välja ka varalise kahju summas 14 320 eurot." Muidugi ma ei pea seda inimväärseks ja õigusriigile kohaseks. Eesmärk peaks ikkagi olema, et inimene saaks teenusele haldusmenetluse kaudu ega peaks pöörduma kohtusse. Ma olen absoluutselt nõus sellega. 

"Valdkonna alarahastuse tõttu on ka erihoolekandes töötavad tegevusjuhendajad langenud palgavaesusesse, töötavad ülekoormusega ja lahkuvad seetõttu töölt. Kas ja kui palju valitsus kavatseb tõsta nende palkasid? Mure on tõsine, sest järjest raskem on leida inimesi, kes tuleksid tegevusjuhendajana tööle, vabad kohad on täitmata ja töötajate voolavus suur." Ma enne, vabandust, eksisin, ma ütlesin 35 000 eurot nädalas, aga see on tegelikult kuus. See on see summa, mis jäi hoolekandeteenustes saamata aastal 2025, iga kuu 35 000 eurot. Kui need järjekorrad oleksid olnud korralikult sätitud ja kui inimesed oleksid jõudnud õigel ajal teenusele, siis ka palgad oleksid võinud olla suuremad, umbes 40 eurot kuus. Nende tühjade päevadega me tõesti väga tõsiselt tegeleme praegu. 

Ja teine asi on palgatõusuks mõeldud lisavahendid, et töötajate järelkasv ikkagi oleks olemas ja et oleks koolitused ja toetataks sisseelamist ning et töötingimused oleksid vähegi adekvaatsed. Palgakasv on planeeritud niimoodi, et see vastaks vähemalt mingil määral üldhooldekodude palgatasemele. Praeguseni on ikkagi üldhooldekodus, kus töö on tegelikult lihtsam, palk kõrgem kui erihoolekandes, kus töö on palju keerulisem. 

Minu jaoks on erihoolekandeteenuse korrastamine väga oluline. See on meie sotsiaalvaldkonna üks väga olulisi prioriteete järgmisel aastal. Vaadatakse üle, nagu ma ütlesin, teenusemudelid, luuakse uusi teenuseid ja püüame olemasolevate vahenditega hakkama saada. Järgmise aasta riigieelarvest ma lähen kindlasti jälle juurde küsima. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd, Helmen Kütil on protseduuriline küsimus vahepeal.

Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Austatud eesistuja, tänan väga, et te andsite protseduuriliseks küsimuseks enne võimaluse, kui tulevad kolleegide küsimused. Kas meil on erinevad materjalid? Ministrile on saadetud viienda küsimuse korral, nagu ta mitu korda rõhutab, et ei tea, kust see 10 miljonit on võetud. Materjalid, mis on saalis, materjalid, arupärimine, mille meie esitasime, siin on kirjas: 100 miljonit maksukingitust 4000 pluss eurot teenivatele inimestele. Jutt ei ole kümnest miljonist. Kas teil on sama materjal ees? Kust tekib see 10 miljonit, millest räägib minister, kui meil on kõigil materjal ja arupärimises oli 100 miljonit eurot? 

Aitäh! Protseduuriliselt kontrollides materjale, viienda küsimuse viimases reas on tõesti 100 miljonit. Siis on kuus ja seitse küsimust on kokku. Kas nüüd seitsme küsimuse vastused on saadud, eks te siis olete järge pidanud. Ja nüüd anname järje küsijatele. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Tegelikult sellesama viienda küsimuse loogikast lähtuvalt tahtsin ka mina küsida. Tõepoolest, te ütlesite, et erihoolekande valdkond on teie jaoks prioriteet. Aga samal ajal olete osaline valitsuses, mis on otsustanud teha üle 100 miljoni – nii nagu siin kirjas on, üle 100 miljoni – maksukingituse 4000+ eurot teenivatele inimestele. Taas tekib küsimus, et mis siis on see prioriteet. Kas prioriteet on aidata jõukamat osa ühiskonnast, kes endaga niigi toime tuleb, või prioriteet on seista nende inimeste eest, kes tihti ise ennast aidata ei saa ja kelle lähedased on tõesti päris raskustes? Kahjuks, vaadates teie valitsuse algatatud eelarvet, on selge, et prioriteet on jõukamas ühiskonnas. Sinna suunatakse mitukümmend korda rohkem raha kui erihoolekande rahastuse parandamiseks. Ja küsimus ongi lihtne. Kuidas see eelarve kajastab teie väidetut, et erihoolekande valdkondade lahendamine on prioriteet olukorras, kus sinna suunatakse üksikud miljonid, olukorras, kus sadu miljoneid läheb mujale, sealhulgas üle 100 miljoni kõige jõukamale osale ühiskonnast, 10%-le kõige jõukamatest.

Aitäh! Teie aeg!

Aitäh! Esiteks, nii palju kui mina tean maksuloogikat – ma jällegi toonitan, et see ei ole minu valdkond –, siis see raha, mis inimeste käes on, läheb tarbimisse ja ta tuleb tegelikult riigile maksudena ikkagi vähemalt osaliselt tagasi. See on üks pool sellest. 

Teine pool, kui te räägite, et jõukatele inimestele tehakse maksukingitusi, siis ma ei nimetaks näiteks inimest, kes saab 1200 eurot palka, ma ei nimetaks jõukaks. Ka nendele me teeme kingituse, nii-öelda kingituse. Ma mäletan, kui maksuküür tuli. Ma olin arst ja arstid siis ei olnud veel nii kõrgepalgalised inimesed nagu tänapäeval. Kui maksuküür tuli, siis meil tuli samal ajal palgatõus ja minu palgatõus oli kas 10 või 20 eurot tänu maksuküürule. Tegelikult ma ootasin 200–300 eurost tõusu. Me ei saa pärssida tööd tegevate inimeste motivatsiooni tööd teha ja tegutseda ja toimetada. Kui inimene saab omadega hakkama, siis ma arvan, et me peaksime olema pigem rõõmsad selle üle. 

Lisaks, erihoolekannet ei vaja ainult vaesed inimesed. Tõsi, inimesed, kellel on vaimse tervise häired või kelle peres on selline mure, kus inimene vajab erihoolekannet, nende vaesusrisk on suurem. Aga tegelikult osa neist peredest saavad ilusti hakkama. See selleks. See ei tähenda seda, et riik ei peaks toetama. 

Ma rääkisin enne töötajate motivatsioonist ja sellest, et ma mäletan seda, kuidas maksuküür tekkis ja tuli –minu motivatsioon tööd teha tollal langes. Tegelikult selline ühtne ja lihtne tulumaksusüsteem peaks olema … Meie maksusüsteemi on ju maailmas esile tõstetud just selle lihtsuse ja loogilisuse pärast. Kui ma lähen tööle, siis ma tean täpselt, mis palka ma saan, aga pärast selle maksuküüru elluviimist ma olen alati pidanud kasutama mingeid palgakalkulaatoreid. Minu kui tavalise inimese jaoks oli see süsteem väga keeruline. Oleks seal siis olnudki selline, et umbes nii palju saan palka, siis tõuseb tulumaksuprotsent, nii nagu on Põhjamaades, see on kuidagi arusaadavam. Aga ma isegi ei saa aru, mis asi see meil oli. Minule meeldib, et maksusüsteem läheb läbipaistvamaks, seda ma ütlen kodanikuna. Aga ministrina ma ütlen, et loomulikult minu prioriteet on see, et ka hapras olukorras inimesed toime tuleksid. Selle eest ma kavatsen ka valitsuses seista. Ma olen kindel, et seda erihoolekande teemat, kui me vaatame juba sinna teenustesse sisse, me korrastame. Ma loodan, et me saame suunatumalt ja ratsionaalsemalt raha juurde küsida, et me näeme täpselt, kust me ka efekti saame.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on mõnevõrra laiem. Kui me räägime erihoolekandeteenuste alarahastusest, siis kümmekond aastat tagasi alustati Eestis päris suure reformiga erihoolekandes, millega mitmed suured erihoolekandeasutused lõhuti. Olles ise olnud ühega päris aktiivselt seotud, mäletan ma hästi, et peamine põhjus oli küll see, et need inimesed saaksid olla oma lähedastele lähemal ja need tingimused oleksid seeläbi inimlikumad. Aga ma küsin, võttes aluseks nüüd alarahastuse temaatika: kui palju ja kuidas on teile seda tutvustatud, kas see reform sellisel kujul õnnestus või mitte? Ma mäletan, et tol ajal alarahastusest nii palju ei räägitud, kui seda tehakse täna, 2025. aastal. Kas me võiks öelda nii, et ühe teema me lahendasime, aga teist teemat me tegelikult suurendasime?

Aitäh! Kuidas me defineerime seda õnnestumist? Kui eesmärk oli, et inimesed on lähemal ja nende tingimused on paremad, siis jah, see eesmärk täideti kahtlemata. Aga loomulikult, väiksemad teenuse osutamise kohad on ilmselt ka kallimad, aga pikas perspektiivis nad võivad olla jällegi soodsamad. Sellepärast et inimestel, kes saavad nendele sobivat teenust, on vähem tervisemuresid, nendel on vähem käitumismuresid jne. Ma arvan, et meie jaoks on inimeste heaolu ikkagi number üks. 

Te siin täna seda ka ise ütlesite välja, küll laste kohta, aga ma arvan, et see käib ka täiskasvanute kohta. Ma arvan, et me keegi ei taha tagasi neid nõukogudeaegseid kombinaate, kus oli 100 või 200 inimest ühes suures majas ja kus tegelikult nende elamistingimused, nende vajadused ei olnud need, mida me tänapäeval näeme. Ma olen käinud erihooldekodudes oma õppimise ajal 1990-ndatel ja ma nutsin pärast seda. See oli veel lasteasutus ja see oli väga kohutav, mida ma seal nägin. Lihtsalt need lapsed kuidagi nagu olid seal, nende olukord oli halvem kui loomaaias puuris loomadel, kellel vist isegi on, tänapäeval loetakse see päris heaks olukorraks. Aga see oli väga õudne. See, mida ma täna olen näinud hooldekodudes, erihoolekandeasutustes, on ikka nagu öö ja päev.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Nojah, ma võin ka sõnasabast kinni võtta, ka mina olen seal paarkümmend aastat tagasi käinud, veel siis, kui seda reformi tegema hakati, mitte lihtsalt kümme aastat tagasi, vaid juba paarkümmend aastat tagasi. Ja ma arvan, et suund oli õige. Selge see, et see vajab ka rohkem vahendeid. Need kohad on kallimad, aga need tingimused nendele inimestele, ka töötajatele, on ju hoopis midagi muud, kui need olid varem. Mul on siiski tunne, et jah, korralduslike meetmetega tõenäoliselt aitab ka võib-olla parandada seda olukorda, aga kuna need järjekorrad on nii suured ja vajadus on nii suur, siis kas te olete kaalunud ja süvenenud sellesse, milline on vajadus nende kohtade juurde tegemisel? Kas on vaja ka lisainvesteeringuid teha, et neid kohti juurde saada? Ja kui suur see vajadus võiks olla ka investeeringuteks näiteks riigile? 

Aitäh! Ma kohe vaatan. Kindlasti on. Meil on, nagu ma enne ka mainisin, kuidagi hästi suur tung just nendele ööpäevaringsetele teenustele. Seal on ka tegelikult kõige suurem järjekord. Aga suund nii mujal Euroopas kui ka meil on ikkagi sellele kodus elamise toetamisele. Ükskõik, mis teenus ta täpselt on või kellele ta on suunatud, kuni inimene ise kodus hakkama saab, see on talle alati kõige parem. Siin tuleb vaadata võib-olla ka need ootused ja reaalsus üle ja vaadata täpsemalt, kes need seal järjekorras on. See on meil plaanis. 

Kindlasti on investeeringuvajadus, aga kui me vaatame pikas perspektiivis, siis need uued kodud on rajatud väga palju välisvahendite toel. Juba see on väga suur asi, et meil on olemas ka selline taristu, kust neid inimesi hoida. Ma arvan, et hetkel, esialgu on sellest isegi suurem vajadus ikkagi see, et me väärtustaksime neid inimesi, kes seal töötavad, ja seda teenust. Sest ka Riigikontrolli audit näitas, et teenuse kuludest on kaetud kõigest 60%. Nüüd, kui me suurendasime seda rahastust, siis see protsent ka tegelikult tõuseb. Aga ma arvan, et selle teenuse ülalhoidmiseks on vaja ikkagi lisaressursse, selles ma olen teiega täiesti nõus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Tõepoolest, see audit keskendub aastatele 2018–2024 ja ei vaata seda poolt, mis eelnevalt on toimunud. Selles valdkonnas on toimunud suured muudatused, kas või nii töötajate kui ka hooldust vajavate inimeste tingimuste parandamisel. Aga ma olen üpris veendunud, et te olete lugenud ka eelmise nädala lõpus Marelle Erlenheimi, kes on endine Sotsiaalministeeriumi kantsler ja ka endine AS-i Hoolekandeteenused nõukogu liige, arvamust. Te tõite välja selle, et töötajate palk, 4,2 miljonit, siis saaks personali palka tõsta. Seletuskirja järgi, riigieelarve seletuskirjas on see 10%. Ja kui nüüd arvestada ka seda, et tegevusjuhendaja palk jääb tunduvalt alla Eesti keskmisele palgale, siis see tegelikult tähendab palgatõusu 20 eurot, mis kahtlemata on abiks, aga kindlasti ei ole see lahendus. Aga samas need inimesed, kelle palk ongi 1150–1200 eurot, saavad selle maksuküüru kaotamisest ju tegelikult kätte 10 või 15 eurot. 

Jah, ma olen nõus, see raha võiks olla suurem. Ma mitte midagi muud ei oska öelda. Muidugi võiks olla! Seekord lihtsalt leiti selline kompromiss ja see oli tegelikult selline miinimum, mida me küsisime oma majast. Meile olid seal erinevate astmetena toodud, et mida saab selle raha eest, selle raha eest, selle raha eest. See on see, mis valiti välja. Ja eks püüame järgmine aasta uuesti.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Pole päris maksudebati koht, aga lihtsalt, kuna sellele jutt läks, proua minister, te ometi tunnistate seda, et jah, tõesti, võib-olla teil on nüüd lihtsam sõrmede peal välja arvutada, mis on teie maksukoormus. Aga meil oli enne tulumaksu arvestamine, kus jõukamad inimesed panustasid eelarvesse rohkem. Tänu sellele oli võimalik nii kohalikel omavalitsustel kui ka riigil arendada kõikvõimalikke teenuseid, teha taristuinvesteeringuid. Ja nüüd see valitsuse maksureform, punkt üks, Rahandusministeeriumi analüüsid näitavad üheselt, et ta suurendab defitsiiti ja vähendab riigi võimalusi, muu hulgas ka teie valitsemisalasse panustada, ja punkt kaks, ka seda näitavad Jürgen Ligi juhitava Rahandusministeeriumi andmed, et sellest suurelt-suurelt enim võidavad kõige enam tulu teenivad inimesed, kahtlematult need inimesed, kes teenivad palju rohkem kui selles süsteemis, millest me täna räägime. Kas te neid rahanduslikke fakte siiski tunnustate? 

Aitäh! Maksuküüru kaotamisest võidavad enim 1200–2100 eurot teenivad inimesed. Ma ei leia, et nad on enim teenivad inimesed, see on keskmine ja alla keskmise. Aga maksudebati ma jätaks tõesti inimestele, kes maksuteemaga tegelevad ja kes seda juhivad. Siin ma ei ole õige inimene vastama, ma ei oska teile vastata.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Selge on see, et see nii-ütelda lisaraha palgatõusuks ei ole kaugeltki piisav. Ja kuna see mure on olnud juba aastaid krooniline, siis paraku tõesti need erihooldekandeasutused on väga-väga suures hädas. Kas või riigieelarve käigus on ikkagi vaja mingi lahendus leida ja meie oleme ka oma erakonna poolt lahenduse pakkunud. Ehk leiame mingi kompromissi. 

Aga ma tahan küsida. Üks asi on see, et tõesti nendest kohtadest on suur puudus, aga samas, näiteks raske autismispektri häirega inimesi võib-olla ongi kodus kõige lihtsam hooldada. Aga mis takistab selle koharaha osaliselt maksmist abistajale kodus? Sellest ei suudeta ega suudeta üle minna, kuigi kodus on tingimused tunduvalt paremad sellele inimesele ja lõppkokkuvõttes riigi raha kuluks vähem.

Hea küsimus. Ma pean seda küsima oma majast, miks seda ei ole niipidi võetud. Ma ise lihtsalt mõtlen sellele, ütleme, et kui tuua näiteks rasked autistid, kellele tõepoolest on ülikeeruline leida sobivat kohta, eelkõige autismi enda pärast, kuna inimene ei ole suuteline harjuma uue keskkonnaga – mida sügavam see autism on, seda vähem ta on selleks suuteline. Ja kui ta on olnud näiteks, ma ei tea, mingi vanuseni ühes keskkonnas, siis tegelikult talle kõige parem on jätkata sealsamas keskkonnas. Teisalt, see võib olla ikkagi nendele omastele hästi suur koormus. Ja ta ongi suur koormus. Kus see tasakaal nüüd täpselt on? Ma ei oska öelda. Ma küsin seda üle. 

Aga kui riik näiteks annab selle kohatasu, siis see tähendab, et see koht peaks vastama justkui hooldekodu nõuetele, eks, millele need kodud alati ei vasta. Ma küsin seda oma majas. Kui te soovite, siis ma saadan vastuse kirjalikult. Jah.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kuulan ja mõtlen selle arutelu üle, kuidas me räägime hästi üldiselt ja suurtest numbritest. See võibki tunduda kauge ja võib-olla mitte nii tajutav probleem. Aga ma küsin teie käest tõesti konkreetselt: mis on teie sõnum 60-ndate alguses olevale Tiinale, kes on oma 40-aastast poega kogu tema eluaja kasvatanud kodus üksi. Täna on Tiina füüsiline tervis selline, et ta enam ei tule sellega toime ja loodab oma pojale saada erihoolekande kohta. Sinna juurde on ka väga suur vaimse tervise pinge ja mure, mis saab siis, kui ema üks hetk ei ole. Mis saab tema pojast? Mis on sõnum Tiinale ja tema saatusekaaslastele? 

Aitäh! Ma oletan, et Tiina on varasemalt suhelnud SKA-ga ja suhelnud kohaliku sotsiaaltöötajaga. Ma oletan, et Tiinal on hea kontakt nendega – ma vähemalt loodan, on. Kui ei ole, siis tuleks sellest märku anda. Needsamad koduse elamise teenused, toetavad teenused – kui nüüd see 40-aastane poeg ikkagi saab kodus elada, siis tuleks leida need võimalikud maksimaalsed teenused, eks ole. Me seda teooriat kõike teame. 

Mis ma ikka ütlen – ma ei taha anda tühje poliitilisi lubadusi. Ma ei tea ega tunne seda Tiinat, kui on vaja üksikjuhtumiga tegelda, siis sellega tegeleb SKA. Mina püüan teha poliitikat. Erihoolekanne on üks minu põhifookusi sotsiaalvaldkonnas. Mina teen endast oleneva, et need teenused, on need siis ööpäevaringsed või muud teenused, oleksid inimestele võimalikult kättesaadavad. 

Aga ega ma ei saa muud lubada. Ma ei taha anda tühje ja valesid lubadusi, mida ma ei oska täita. Ma võiksin öelda küll, et jah, luban, et aasta pärast on probleem lahendatud. Samas ma loodan, et jätkub tendents, mis on seni Eesti erihoolekandes olnud. Me oleme tulnud eikusagilt, me oleme jõudnud siia. Ma arvan, et seda dünaamikat tasub ka hinnata. Ma loodan, et seesama tendents jätkub ja loodetavasti äkki ka kiiremas tempos, mine tea.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Detailides te oskate väga hästi rääkida ja selle eest loomulikult tunnustus. Aga lõppkokkuvõttes saab valitsuse ja ministri töö tulemust ikka mõõta selles, kas teil on lahendused probleemile suuremalt. Kui me räägime rahast ja võrdlusest, siis need maksumuudatused, mis teie valitsuse liikmena olete saatnud Riigikogule, on ju sellised, et umbes 114 miljonit või rohkem läheb maksuleevendusi kõige rikkamale osale Eesti ühiskonnast, mis on 10% kõige rikkamatest inimestest. Jah, nagu te olete öelnud, 2000 eurot teenivad inimesed saavad juurde raha, aga meie räägime sellest, et 4000, 5000, 6000 ja 7000 eurot teenivad inimesed hakkavad saama aastas 1848 eurot juurde. Ja see on probleem. Selle asemel oli teil valik erihoolekande küsimus ära lahendada ja raha oleks jäänud üle ka. Miks seda valikut valitsus ei kaalunud ja kas te selle ettepaneku valitsuses esitasite?

Tere! Aitäh! Hea on rääkida maksudest võib-olla praeguses kontekstis. Loomulikult on tore, kui meil maksulaekumine paraneb, aga ma ikkagi tooksin välja selle, et ei ole ainult rikkad ja rikkad ja rikkad – te räägite kogu aeg rikastest –, vaid ikkagi kõige suurema kasu saavad inimesed, kes teenivad keskmist palka ja alla selle. Põhimõtteliselt inimesed saavad 13. palga ja ma ei leia, et see on väike asi Eesti inimestele. Needsamad rikkad, loodame, kulutavad rohkem ja toovad maksutulu rohkem, saame äkki järgmine aasta parema eelarve ka sotsiaalvaldkonnas. Proovime! Aga maksudebatt, nagu ma ütlesin, ei ole minu tugevus. Seda debatti pidage rahandusinimestega, päriselt. Mina hoolitsen oma valdkonna eest.

Aitäh! Küsimusi teile rohkem ei ole, aga enne kui läheme läbirääkimiste juurde, Anti Allas, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud eesistuja! Kuna siin korduvalt ja korduvalt käib läbi, et kui räägid ühest, siis tuleb vastus teistsugune. Mitte kunagi ei ole sotsiaaldemokraadid rääkinud, et maksuküüru kaotamine 2000–4000 vahel ei oleks vajalik. Me räägime 4000 eurost edasi ehk siis maksuvaba miinimumi nad ei vajaks. Sellega saaks ühiskonnas lahendada reaalseid muresid. Aitäh!

See oli küll juba sõnavõtu moodi ja seda saab teha siin puldis. Kõigepealt arupärijate esindajana Helmen Kütt, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased, kes seda ülekannet jälgivad telesilla kaudu! Head inimesed! Austatud sotsiaalminister! 25. septembril andsime üle arupärimise, mis puudutab erihoolekandeteenuste alarahastust. Mingil määral on see kuupäev väga sümboolne. Nimelt, 25. septembril toimus siin Riigikogu maja ees kõnekoosolek, meeleavaldus. Ka Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit, töötajad, aga ka hoolealused, omastehooldajad – väga paljud inimesed tulid siia platsi peale, et tuua see mure lähemale Riigikogule, lähemale valitsusele. Seda ei ole kunagi varem juhtunud, et selle valdkonna inimesed on tulnud tänavale, on tulnud meeleavaldusega. Nii et see juba näitab, kui keeruline see olukord on tegelikult. 

Võib ju öelda, et järjekord on nagu number, aga iga numbri taga on tegelikult inimese lugu, on perekonna lugu, on mure, eriti neil, kes seda teenust ootavad. Sotsiaaldemokraadid on esitanud ka muudatusettepanekuid, kuidas lahendada seda probleemi. Ja veel kord, mul on hea meel, et ka Riigikogu eesistuja ütles, et dokument, mis on nii ministrile vastamiseks kui ka täna siin saalis, sisaldab summat üle 100 miljoni maksukingitust 4000+ eurot teenivatele inimestele, mitte 10 miljonit. Ja 4000+ inimestele tehakse see kingitus, samas kui riik võtab laenu, et seda kingitust jagada. Tänavale aga on tulnud inimesed, kelle lähedased kas ootavad kohtuotsuse alusel kinnises erihoolekandeasutuses kohta. Sellel hetkel, kui me selle andsime, oli kaheksa vastavat kohtuotsust täitmata. 

Põhjus, miks ma tõin ka siia teema, mis puudutas Postimehes avaldatud artiklit Marelle Erlenheimilt, endiselt Sotsiaalministeeriumi kantslerilt ja endiselt AS-i Hoolekandeteenused nõukogu liikmelt, mis puudutas palgatõusu ja seda teemat. Aga siin on veel üks murekoht. Murekoht on nimelt ka selles, et selles artiklis tuuakse välja, et 1. jaanuarist 2028 on riik plaaninud toetavad erihoolekandeteenused üle anda kohalikele omavalitsustele. Osaliselt on see nõnda-öelda sundkäik, kuna praegu Euroopa Liidu vahenditest rahastatavate isikukesksete erihoolekandeteenuste rahastus lõpeb ja on vaja lahendust, mis tagab inimestele teenuse jätkumise. 

Endine kantsler kirjutab, et muudatuse positiivseks mõjuks on kindlasti teenusekorralduse liikumine inimesele lähemale, kuid juhul, kui teenused antakse kohalikele omavalitsustele alarahastatutena, siis probleem ei muutu, vaid lükatakse lihtsalt teise kohta ja teisele vastutajale, aga inimeste jaoks olukord paremaks ei lähe. 

Mida siis teha? Tegelikult mingid lahendused ja mõtted võiksid ju olla ka selles, et meil oleks meetmed, nn võimalus omavalitsustel taotleda raha Euroopa Liidu vahenditest. See meede oli, aga teadupärast seda hetkel ei ole. Teenusmajade toetusmeede ilmselt kergendaks ka nende inimeste, kes on stabiilsemad ja erihoolekandeteenuselt võib-olla juba tagasi ühiskonda siirdunud, kergemini jälgitavust ja võib-olla toetamist sellise teenusmaja mudeli korral. Ka kohalikul omavalitsusel on kergem seda teenust tagada. 

Minister vastas küsimustele täpselt nii, nagu üks hea kolleeg siin enne kommenteeris, et jutuks hea küll. Ja muud ilmselt öelda ei olegi kui need plaanid, mida rääkida. Ja kindlasti see ei ole ministrit süüdistav. See probleem on olnud, nii nagu ka Riigikontroll oma ülevaates on välja toonud, et 2018–2024 perioodi on vaadatud. Tõepoolest, kui vaadata taasiseseisvumise järgselt, siis need inimesed, kes on olnud omavalitsustes ja kellel on pikem ajalugu sotsiaalvaldkonnas, teavad, millises seisus olid siis erihoolekandeteenust pakkuvad asutused, Viljandi maakonnas täpselt samuti. See osa on ju palju-palju paremaks läinud, aga me ei saa olla rahul selle olukorraga. 

Praegu on olukord lihtsalt selline, et otsitakse lahendusi ja need, millest räägitud on, on tulevikku ulatuvad. Mulle jäi näppu, et 11. jaanuaril 2023 on Kadri Ibrus kirjutanud väga hea loo, et erihoolekandes on hädaolukord, kohtuotsusega kinnisesse asutusse määratud ohtlikele patsientidele pole kohta. See lugu oli kaks aastat või rohkemgi, pea kolm aastat tagasi. See häda ei ole tulnud üleöö, see on olnud pikk protsess. Ja tegelikult on see näidanud ka seda, et ega eelarve ei ole ju midagi muud kui numbrites prioriteedid, mis väljenduvad. Ju see siis ei ole leidnud sellist prioriteetsust ja sellist lahendust. 

Eriti tõesti drastiliseks teeb selle see, et 25. septembril, kui Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liidu esindajad ja ka hoolealused olid siin, siis andis peaminister üle riigieelarve ning nimetas seda julgeoleku ja turvalisuse eelarveks. Mina küll ütlen, et see eelarve, kus see valdkond on saanud väga vähe, just nimelt erihoolekanne on saanud väga vähe, väga turvalisust ei tekita ja pigem tekitab juurde muresid. 

Täna ongi nii, et üksikud ajakirjanikud, nagu juba nimetatud Kadri Ibrus, aga ka Kadri Kuulpak, kes on teinekord nendel teemadel kirjutanud, on need, kes selle teema esile toovad, samuti teatud telesaated seda kajastavad. Homme räägitakse ka "Impulsis" omastehooldajate teemadel. 

Aga nende inimeste hääl on niivõrd nõrk. Nad on oma lähedase hooldamisega seotud või teevad seda tööd, mida tegelikult peaks riik tegema: kolme kuu jooksul tagama selle koha. Ma esitasin justiitsministrile küsimuse ja justiitsminister nii artiklis kui ka siit kõnepuldist ütles, et jaa, kohtuotsused tuleb koheselt täita. See ei ole lahendus või vastus, kui selleks vahendeid või kohti pole. Need tuleb koheselt täita ja need vahendid tuleb leida. 

Me oleme selle mure toonud siia Riigikogu saali selle pärast, et olla sotsiaalministrile toeks ja abiks, et ta valitsuses seisaks nende teemade eest. Tõepoolest jääb väga sügavalt arusaamatuks, et selle asemel, et lahendada need probleemid, mis on karjunud juba pikka aega, võtab riik laenu, et jagada laiali üle 100 miljoni euro toetust ja kergendust nendele inimestele, kes teenivad rohkem kui 4000 eurot. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Ma pidin ikka siia pulti tulema rääkima, sest me oma küsimustega püüdsime jõuda nende valikuteni, mis valitsuse laua peal olid, aga vastust ei saanud. 

Ja eks meid paneb see väga muretsema, sest paar nädalat tagasi oli siin saalis riigieelarve esimene lugemine, kus rahandusminister Jürgen Ligi meie küsimustele vastates ütles, et selle riigieelarve untsukeeramisega ja kõige rikkamatele üle 100 miljoni suunamisega annab valitsus opositsioonile ja ma saan aru, et ka ülejäänud ühiskonnale õppetunni. Ja Jürgen Ligi mõtles selle õppetunni ajal seda, et kui see eelarve nii suurde miinusesse ja auku viiakse, siis need, kes aastal 2027 võimule tulevad ja valitsuse moodustavad – ma saan aru, et härra Ligi ei pidanud silmas Reformierakonda –, saavad teada, kui valus ja keeruline on ikka maksutõuse teha ja et maksud on olulised. Ja loomulikult, me oleme täiesti nõus, sotsiaaldemokraadid on kogu aeg rääkinud, et õhuke riik on jõuetu riik ja ilma maksudeta ei olegi võimalik seda riiki ülal pidada. Ja lõppkokkuvõttes on keskmise Eesti pere jaoks palju odavam maksta natukene makse kui see, et ta teenuste eest peab palju rohkem maksma. 

Aga siit nüüd edasi minnes, tulles erihoolekande juurde, ma tahan rõhutada, et küsimus ei ole mitte selles, kui palju inimesed, kes teenivad 2000 või 2200 eurot, nendest maksumuudatustest võidavad. Vaid küsimus on selles, et nende inimeste võit, kes teenivad 1000 eurot kuus, on 121 eurot aastas, aga nende võit, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000 või 10 000 eurot kuus, on 1848 eurot aastas. See on ebaõiglane. Meie küsimus oli austatud sotsiaalministrile, et kas sellises olukorras, kus selle eelarvega suunatakse just neile, kes teenivad 4000 või rohkem, üle 100 miljoni euro aastas nii-öelda palgalisa, tegi sotsiaalminister ettepaneku seda mitte teha ja see raha näiteks osaliselt suunata erihoolekandesse. Ma sain nendest vastustest aru, justkui ministri jaoks eksisteerib ainult see Reformierakonna loogika, et maksud saavad olla ühetaolised, et ei ole võimalik maksusüsteemis erandeid teha. On küll. Riigikokku saadetud eelarve- ja maksumuudatused saab ära teha ka nii, et õpetaja palk ja see nii-öelda võit, sellega ei juhtu midagi, aga neile, kellel on sissetulek 4000, 5000, 6000 või 7000 eurot, ei tule näiteks sentigi juurde. See on võimalik. See on võimalik! See on üle 100 miljoni euro, mis oleks võimalik panna erihoolekandesse, mis oleks võimalik panna tervishoidu, et puudujääki vähendada ja ravijärjekorrad oleksid väiksemad. See on raha, mille eest on võimalik ka valiku korral hoopis toiduainete käibemaksu langetada. Ehk siis need võimalused on olemas, kui ainult tahta teha ja kui seda oluliseks pidada. 

Me hindame ja tunnustame lugupeetud sotsiaalministrit kindlasti selle eest, et nii head spetsialisti tasemel juttu siit Riigikogu kõnepuldist kuuleb harva. Aga me tahaks näha, et lisaks sellele detailiselgitusele, mida on vaja teha, kuidas ja kus kohas probleemid asuvad, tegelikult mõni suur põhimõtteline probleem riigis ka laheneks. Selle kohta me vastuseid ei saanud. Ja see on meie jaoks mure. Tegemist on täna teise arupärimisega, kus ühtpidi vastused olid head, aga lahendusi me ei kuulnud. 

Loomulikult on raske loota lahendusi valitsuselt, kus peaminister ja rahandusminister seisavad selle eest, et opositsioonile ja Eesti rahvale riigieelarve tuksikeeramise kaudu õppetunde anda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti.

Ning nüüd peale haamrilööki on võimalik ennast registreerida vabasse mikrofoni. Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Inimene võib taluda külma ja pimedat tuba, aga ta ei talu tunnet, et ta on oma riigi jaoks nähtamatu, et ta töötab, maksab makse, kasvatab lapsi ja ikka peab kuulma, et raha pole, samal ajal kui kõige rikkamatele tehakse maksukingitusi üle 100 miljoni euro aastas. See on hetk, kus ei kustu mitte ainult tuli kodus, vaid ka usaldus demokraatia vastu. 

Demokraatia ei purune ainult nende käe läbi, kes karjuvad loosungeid ja külvavad umbusku. Parempopulistid vähendavad usaldust riigi ja selle institutsioonide vastu, nagu kohus, politsei, prokuratuur ja Kaitsevägi. Aga usaldust õõnestab ka see, kui valitsus, kelle käes on kogu riigiaparaat, loobub inimeste kindlustunde tagamisest. Kui Reformierakond asetab riigi ülevalpidamise koorma nende õlule, kelle palk on kõige väiksem, kaob usaldus. Eestis on vaeste maksukoorem kõige kõrgem ja rikastel kõige madalam. Riigieelarve vaid suurendab seda lõhet. 

Inimesed mõistavad demokraatiat eelkõige kui heaolu ja kindlustunde tagajat. Seda kinnitavad ka Cambridge'i ülikooli 2023. aasta uuringud, mille järgi on rahulolematus demokraatiaga rekordtasemel just seal, kus inimesed ei tunne majanduslikku kindlust. Kui demokraatia ei suuda tagada õiglust ja toimetulekut, hakkavad inimesed otsima alternatiive. 

Vananev ühiskond toob kaasa eelarve koormuse kasvu – pensionid ja tervishoid –, samal ajal kui tööealiste inimeste osakaal väheneb. See loob olukorra, kus nooremad põlvkonnad tunnevad, et demokraatlik süsteem töötab vanade huvides, ning vanemad põlvkonnad tajuvad, et poliitika ei paku neile enam kindlust, mida kunagi lubati. Kui valitsus neid otsuseid ei tasakaalusta, tekib rahulolematus ja tunne, et süsteem ei tööta enam õiglaselt. Nooremad vaatavad süsteemiväliste liikumiste poole, eakamad aga tahavad autoritaarsemat korda, mis kunagisi lubadusi hoida suudaks. 

Eestis on see pinnas viljakas. Kui õpetajad, päästjad ja meditsiinitöötajad peavad oma õiguste eest streikima, kui maapiirkondades suletakse koole ja kultuurikeskusi, samal ajal kui jõukamate maksukoormust vähendatakse, siis tekib rahulolematus, mis ei ole enam majanduslik. See on väärtusküsimus, kas riik hoolib minust või mitte. 

Kõrged riigikaitsekulud on uus normaalsus. Küsimus ei ole selles, kas riigikaitsesse panustada, vaid selles, kuidas tagada, et muu elu Eestis selle arvel ei seiskuks. Reformierakond, kui te panete pausile kogu muu Eesti arengu, põhjendades vajadusega riigikaitset rahastada, tähendab see, et valitsusel puudub plaan, kuidas riiki muutunud olukorras edasi juhtida nii, et ühiskond tagasilööki ei saaks. Eesti riik ei ole ainult kaitse, see on ka haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne, kultuur ja kindlustunne. 

Majandusteadlane Thomas Piketty on oma uurimustes toonitanud, et kui riigid lasevad varanduslikul kihistumisel kasvada, ei kao mitte ainult võrdsed võimalused, vaid ka demokraatlik legitiimsus. Demokraatia ei püsi, kui valdav osa ühiskonnast tajub, et süsteem töötab väheste heaks. Teisisõnu öeldes, kui inimesed tunnevad, et nad enam riigis loodud rikkusest osa ei saa ja nende perel läheb halvasti, siis pole neile vaja ka tänast riigikorda. Nende inimeste ainukeseks väljavaateks jääb toetada erakondi, kes lubavad senise valitsemisviisi lõhkuda, lootes, et äkki tuleb asemele midagi paremat. 

Toimetulek ja demokraatia on omavahel seotud. Kui inimene saab väärikalt hakkama, siis ta usub ka oma riiki. Kui ta usub riiki, siis püsib demokraatia. Kui see usaldus murdub, kaotame kõik. Praegu on aeg pingutada rohkem, mitte vähem; mitte kärpida, vaid kaasata; mitte jagada lubadusi, vaid jagada õiglust, sest ainult õiglane ja tugev riik saab kaitsta mitte ainult meie piire, vaid ka meie usku sellesse riigikorda, mis garanteerib igaühele vabaduse olla see, kes ta tahab, ning oma unistusi ellu viia. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.