Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 4. töönädala neljapäevast istungit. Head kolleegid, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 35 Riigikogu liiget, puudub 66.  

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõnesoove ei ole.

Liigume edasi. Meil on täna päevakorras üks päevakorrapunkt: Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti majanduse tulevik" arutelu. Tutvustan lühidalt selle arutelu korda. Nimelt on Reformierakond andnud üles neli ettekandjat. Eesti Reformierakonna fraktsiooni liige Maris Lauri, tema ettekanne on kuni 15 minutit, küsimused ja vastused samuti kuni 15 minutit. Seejärel on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, tema ettekanne on viis minutit pikem, kuni 20 minutit, küsimused ja vastused samuti kuni 20 minutit. Kolmas ettekandja on Eesti Asutajate Seltsi president Allan Martinson, tema ettekanne on samuti kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ja tänane neljas ettekandja on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse juhatuse liige, Eesti e‑residentsuse ja välisturunduse juht Liina Vahtras, tema ettekanne on samuti kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust, aga see peab mahtuma küsimuste ja vastuste ajaraami. Ning pärast avame läbirääkimised, sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Head kolleegid, asume siis asja juurde.

Meie tänane esimene ettekandja on Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maris Lauri. Palun Riigikogu kõnetoolist! Ettekande pikkus on kuni 15 minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Külalised! Maailma majandusi mõjutavad praegu sellised protsessid, mis 10–20 aastat tagasi tundusid võimatuna, vähemalt sellises skaalas ja ulatuses. Me oleme jõudnud üldisesse ebastabiilsuse aega. See on emotsionaalselt kurnav igas aspektis enamikule inimestest, aga ka ettevõtjatele ja majandusele laiemalt. 

Stabiilsest arengust ja ettenähtavatest sündmustest on järjest keerulisem rääkida, sest seda kõike napib. Eelmisel nädalal toimunud arenguseire konverentsil rääkis nendest ebastabiilsustest Christian Fjäderi ettekanne. Need on asjad, mida tasub kõigil meeles pidada. Meil tuleb olla valmis ootamatusteks, tuleb olla valmis kiirelt reageerima ja majandus tuleb üles ehitada alustaladele, mis on tugevad.

Just nendest tugevatest alustaladest ja nendest võimalustest tahaksin ma oma ettekandes rääkida. Ma ei hakka rääkima majanduse kõige põhimõttelisemast alusest, sellest, kuidas nõudmise ja pakkumise vahekorras kujuneb hind, lootes, et selle elementaarse asja on siinses saalis töötavad inimesed endale selgeks teinud, kuigi ma pean tunnistama, et aina sagedamini tundub, et see vajab tugevat värskendust. Ma räägin üldisematest võimalustest. 

Eesti majanduse konkurentsivõimest on räägitud kogu taasiseseisvumise aja, kuid konkreetsemad küsimused on ajas muutunud. Ja ongi pidanud muutuma, sest konkurentsivõime ei ole üks ja konkreetne, [ajas muutumatu] nähtus. Me võiksime rääkida neljast konkurentsieeliste grupist või alustalast. 

Esiteks eelised, mis tulenevad loodusvarade [olemasolust]. Need ei ole üksnes maavarad, vaid ka muud loodusvarad, näiteks mets või [mulla]viljakus. Loodusvaradest sõltuvate majanduste hulka kuuluvad näiteks naftariigid, aga ka agraarriigid, kus olulisemad tooted ja ekspordiartiklid on näiteks kohvioad või teravili. 

Loodusvaradest sõltumine tähendab tugevat sõltumist ilmast, hindadest ja globaalsetest arengutest, mida me ise muuta ei saa. Selge, et see sammas ei saa olla väga tugev, aga seda saab teha tugevamaks, kui loodusvarasid piisavalt ja tugevalt väärindada. 

Kas meil Eestis on selliseid võimalusi? Jah, ühes või teises sektoris on sellele osutatud, näiteks põllumajanduses piimakarjanduse eelistele. On räägitud metsarohkusest ja sellest, et tulevikus võiksid meie [rikkuseks kujuneda] haruldased muldmetallid. Igal juhul on küsimus selles, [mis kujul] me suudame neid looduslikest eelistest tulenevaid kaupu toota ja müüa: kas vähe või palju väärindatult.

Me ei ole selles olnud alati väga edukad. Märkimisväärne osa toorpiimast liigub endiselt Eestist Leetu. Meie puidutööstuses ja puidutoodete ekspordis kipuvad domineerima odavamat sorti kaubad. Ja seetõttu peame endalt küsima, kas NIMBY ja BANANA on tõesti need suhtumised, mida me Eestis vajame. Me peaksime nendest üle saama. Kas või selle tõttu, et tulevikus – kui tõesti selgub, et meil on väga haruldasi muldmetalle, mida kaasaegses tehnoloogias on väga vaja, ja neid on võimalik kaevandada kasumlikult – me seda ka teeksime, just omaenda rikkuse nimel ja selleks, et Eesti ühiskond edasi areneks. 

Teine konkurentsieeliste grupp puudutab tööjõudu. See on see, millega Eesti 1990-ndate alguses turumajanduses alustas. Meie tööjõud oli kvalifitseeritud – tihtipeale tollal ka ülekvalifitseeritud –, kuid ta oli väga odav. Seetõttu kasvasid meil need sektorid, mis vajasid rohket ja odavat tööjõudu, näiteks õmblustööstus. 

Palgad tõusid – töötajate ja elanikena oleme sellega ilmselt väga rahul –, kuid see tähendas, et tasapisi vähenes Eesti konkurentsivõime just sellessamas, tööjõu odavuse aspektis. See protsess toimub tegelikult ka praegu. Ikka on [tootmis]harusid ja ettevõtteid, kus selgub, et sellise tööjõu hinnaga ehk palgaga pole võimalik konkurentsivõimeliselt jätkata. 

Kas me peaksime selle üle kurtma? Ettevõtjal on kahtlemata keeruline – ja töötajail ka –, ei tee rõõmu, kui ükskord alustatud ettevõtmine osutub ühtäkki konkurentsivõimetuks, sest tööjõud on muutunud kallimaks. Tööjõudu pole lihtsalt saada enam sellise hinnaga. See on oluline aspekt, mida tihtipeale unustatakse öelda: [pole saada] sellise hinnaga, sellise palgaga. 

Aga tegemist on siiski loomuliku protsessiga, mis on ühe laiema protsessi osa: see on konvergents ehk ühtlustumisprotsess. Eesti hinna- ja kulutase, sealhulgas palgatase, läheneb meie naabrite omale, täpsemalt Soome, aga ka Rootsi omale. See on majanduslik tõde, mida eestlased 1990-ndatel väga hästi teadsid, kuid tundub, et praegu on see muutunud taas unustatud teadmiseks. 

Võib minna veel hulk aastaid, kuni palga- ja hinnatasemed võrdsustuvad, mingites aspektides on nad seda juba teinud, kuid paratamatult see võrdsustumine toimub. Meie ettevõtjatele ja majandusele tähendab see seda, et pidevalt tuleb teha tootmises uuendusi – tehnoloogias, toodetes, otsida uusi lahendusi, uusi tarnijaid ja uusi turge. See tähendab pidevat innovatsiooni. 

Seni on Eesti sellega 35 aasta jooksul edukalt hakkama saanud. See tähendab, et meil on alati selliseid ettevõtteid ja tootmisharusid, mis lõpetavad [oma tegevuse], kuid nende asemele tulevad ju alati uued. Me peaksime tundma heameelt selle üle, et me ei õmble enam massiliselt T-särke nagu 1990-ndate alguses või et me ei pane kokku mobiiltelefone nagu selle sajandi alguses. Sest kui me seda teeksime, siis me peaksime teenima ka praegusest oluliselt vähem. Meie üldine elatustase oleks kordades väiksem. 

Innovatsioon ja uuendused on seega paratamatu protsess. Selle taganttõukaja on ühelt poolt küll tehnoloogiline areng, kuid seda ei toimuks, kui ei oldaks seisus, kus vanamoodi enam ei saa. Inimene on üldiselt laisavõitu, aga ta on samas ka ratsionaalne – kui ei ole vaja midagi teisiti teha, siis tavaliselt ta ka ei tee asju teisiti. Nii et selline väike oga palgakulude näol on tegelikult ühiskonna mõttes kasulik.

Me oleme rääkinud aastakümneid sellest, et ettevõtted tegeleksid rohkem teadus- ja arendustegevusega. Mulle tundub, et me oleme jõudnud punkti, kus ettevõtjad teevad seda juba päris arvestatavas mahus. Kunagi tähendas see suurt pingutust riigile – ja tähendab kindlasti ka edaspidi –, aga see tähendas pingutust ka ettevõtjatele. 

Mulle paistab, et on murenemas seisukoht, mille kohaselt teadus- ja arendustegevus on midagi väga keerulist ja kulukat, ja mille kasulikkuski on kahtlane. On oluline, et me siin Eestis sellele järele ei annaks. Et lisaks IT-le areneksid ka muud valdkonnad. Potentsiaali ju Eestil on. 

Kolmas konkurentsieeliste valdkond seostub kapitaliga. Ühelt poolt on see raha, kuid teisalt masinad ja seadmed, mis selle rahaga ostetakse, sealhulgas betoon. 

Me alustasime kehvalt positsioonilt: meil endil ju sisuliselt kapitali polnud ja seetõttu oli väga oluline väliskapital. Me olime väga edukad selle siia meelitamisega. 

Positiivne on praegusel juhul see, et on tekkinud ka Eesti oma kapital, mis otsib kodumaiseid kasvuvõimalusi. Kuid siin on üks tõrvatilk. Pensioni teise samba lammutamisega vähendati eestimaise kapitali mahtu ja seega ka kasvuvõimalusi, just nimelt seda võimalust, et tavaline Eesti säästja oleks pisutki toetanud Eesti majanduse arengut ning osalenud kodumaise kapitali loomises. 

See tähendas, et see kadumaläinud kodumaine kapital tuli kiiresti asendada välismaisega. Aga siis tulid COVID ja Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas ja see peletas siit ära riskitundliku välismaise kapitali. Investeeringud tõmbusid tagasi ja jäid tegemata. See näitab, mispärast [on kodumaine kapital oluline]. Kuigi väliskapital on väga tähtis ja oluline, on oluline ka see, et meil oleks oma kodumaine kapital. See ei liigu nii kergesti ära, vaid tavaliselt hoiab oma koduturu [lähedale]. Meie kodumaine kapital läks teise samba lõhkumisega tarbimisse või hoiustesse, kus ta suurt midagi ei teeni. 

Me oleme kulutanud väga palju aega ja energiat ja raha selleks, et veenda väliskapitali Eestisse naasma. Aga väga rumal oli oma kodumaise kapitali akumuleerimise pidurdamine. Me ei saa tegelikult välistada, et teist sammast ei või [tabada lõplik] hoop. See oleks väga rumal, arvestades ka kõiki muid riske. Ma ei räägi pensioni kogumise kasulikkusest, vaid just nimelt kapitali loomisest. 

Ja siit me jõuame tegelikult selle neljanda sambani, tihtipeale unustatud konkurentsieeliseni, mis on teadmised ja nende arukas kasutamine. Vahel nimetatakse seda ka ettevõtlikkuseks või ettevõtlikuks vaimuks. Jah, see on väga tihedalt seotud tööjõuga, kuid see on spetsiifilisem osa sellest: oskused ja teadmised, võimekus neid reaalses elus tulemuslikult rakendada, kas või juhtimises, uute turgude leidmises, võimaluste nägemises, ettevõtlikkuses. Siin on meil veel pikk tee minna, kuigi me oleme üht-teist saavutanud.

Eesti majandus ei ole veel muutunud valdavalt teadmistepõhiseks. Ikka loodame minevikule, ikka kasutame vanu harjumuspäraseid võtteid ja loodame minevikku tagasi tuua. No ei saa sedamoodi! Ma arvan, et tegelikult ei ole see eestlasele omane, et me hoiame kogu aeg minevikust kinni. Me oleme alati püüelnud parema poole ja võib-olla seda peegeldab ka mõnevõrra naljakas tahtmine olla kõikides edetabelites positiivselt tipus. 

Kui me lõpetame edasipürgimise, siis me lõpetame tegelikult ka kasvu, lõpetame arengu. Kui me ei käitu arukalt ei tööjõu, loodusvarade ega kapitali kasutamisega, siis püsivat majandusarengut ei tule. On oluline, et need neli sammast oleksid kõik tugevad. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid, nüüd küsimused ja vastused. Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Oma kõne lõpus te rääkisite kapitalist, aga te ei puudutanud inimkapitali. Kui me vaatame Eesti tööturu pilti või tööjõuturu pilti, siis [näeme, et] tööpuudus on meil suhteliselt madal. Me võiksime neid inimesi ümber õpetada, et nad saaksid veidi enammakstud töökohtadele. Kuid meil on küllalt suur hulk inimesi, kes on tööjõuturul mitteaktiivsed ja kes kuskil kirjas ei ole. Kas te suudate midagi öelda selle kohta, et kas neid on üldse võimalik tuua tööjõuturule tagasi ja [kui on, siis] mida tuleks selleks teha?

Aitäh! Jah, see inimkapitali teema jaguneb kahe samba vahel: üks on nii-öelda tööjõu oma, mis on teadmised ja oskused, ja teine, see neljas, mida ma lõpus mainisin, on oskus neid teadmisi kasutada. Siin on meil kindlasti [võimalik] teha päris palju, ka [kvalifikatsiooni] tõstmise, oskuste suurendamise vallas. Eestis on tööealise elanikkonna aktiivsus küllaltki kõrge, mis on positiivne, ka toimetuleku mõttes. Jah, vahel öeldakse, et on jube halb, kui inimesed, ütleme, [peavad] minema tööle, et toime tulla, aga ju nad tahavad paremini [toime tulla ja tegutseda]. Me teame, et kui inimene on aktiivne, siis on ta ka tervem ja ühiskonnale vähem koormav. Ja tuju on parem. 

On inimesi, kes on kas heitunud või lihtsalt ei taha [tööle minna]. On erinevaid põhjuseid, miks inimesed ei [osale] tööturul ja nad ei mõtlegi sellele või on unustanud selle. [Selliste inimeste tööturule tagasi toomine] on kindlasti hästi keeruline protsess. Metoodikad ütlevad, et ühelt poolt peavad sammud olema väikesed: näidata inimesele, et seda pettumust, mis on tekkinud, on võimalik ületada, näiteks halbu kogemusi mõne tööandjaga. Võib-olla ta peab minema õppima. Väga paljudel inimestel on väga keeruline uuesti õppima minna, eriti siis, kui nad on töötanud aastakümneid edukalt mingis valdkonnas ja nüüd on tunne, et nad peavad ennast muutma.

Kindlasti on vaja emotsionaalset tuge sõprade poolt, aga ka professionaalset lähenemist, mida meil ametnikkonna tasemel või töötukassas alati võib-olla ei jätku. Mõnes mõttes on see ka arusaadav. See on tegelikult kogukonna ja perekonna töö, et tuua need inimesed uuesti nii-öelda ellu tagasi. See ei tähenda seda, et inimene peaks minema kohe täiskohaga tööle, vaid seda, et ta teeks midagi, teeks pisut, teeks natuke; et ta võib-olla julgeks tulevikule [mõeldes] ette võtta ka ootamatu karjääripöörde. Nende inimestega [tuleb teha] tööd, aga see võtab aega, ja see tähendab seda, et neid, kes sellega tegelevad, peab olema palju. Võib-olla riik alati ei [jõua] ja siis ongi perekond, tuttavad ja sõbrad need, kes saavad appi tulla.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Aitäh selle ettekande eest! Oma ettekandes sa puudutasid ka seda, et meil on hea meel selle üle, et paljud ettevõtted tegelevad juba rohkem teadus- ja arendustegevusega. Riik on praegu rasketest aegadest hoolimata suunanud 1% SKP-st teadus- ja arendustegevusse, aga meil on ka selline klubi nagu 2% klubi, [mille liikmeks olevad] ettevõtjad on ise valmis rohkem panustama ja muretsevad selle pärast.

Paljude teadus- ja arendus[tegevuse] toetuste puhul on mul ja paljudel ülikooliinimestel tekkinud küsimus, kas me ei võiks ettevõtjaid rohkem suunata ka ülikoolidega koos tegutsema. Et ei oleks ainult nii, et neil on oma teadusinimene palgal – mida me tõesti toetame [tulu]maksu katmise kaudu –, vaid et see koostöö oleks suurem. Soomes on paljude toetuste puhul tingimus, et [toetuse saajad] peavad ülikooliteadlasi kaasama. Kas sa näiteks kaitseuuringute puhul näed võimalust [ettevõtjaid] natuke nügida, et nad vaataksid ka ülikoolide potentsiaali poole – ülikoolid on need suured laevad, mida on raske pöörata –, et ülikoolide kaasamine oleks suurem?

Aitäh! See on oluline küsimus. Kui me läheme kümmekond aastat tagasi, aega, kui me alles üritasime ettevõtjaid ja teadust kokku viia, siis oli ettevõtjatel tihtipeale etteheide, et ülikooliteadus on väga eluvõõras, väga teoreetiline ja praktilist poolt ei ole. See on põhjus, miks riik on pannud väga palju rõhku just praktilisele poolele – et [täita] seda auku, mis on teoreetilise ja praktilise poole vahel. Tundub, et esimesed viljad on hakanud tekkima. Sellele peaks nüüd loomulikult [järgnema] ka see, et ülikoolid ja ettevõtjad jõuaksid arusaamiseni, et see koostöö võiks minna natukene rohkem sügavuti, sest ka teoreetilisel aspektil on oma väärtus olemas. Tõsi, tihtipeale on lugu selles, et teoreetiliste asjadega suudavad tegeleda väga suured ja väga rikkad ettevõtted, sest see on väga kulukas ja [investeeringu] tagasiteenimine võtab väga kaua aega. 

Ma arvan, et ühelt poolt [eeldab see seda, et] Eesti maine [tõuseks] ja [tekiks] arusaamine, et meil on seda kapitali: [ettevõtjaid], kes suudavad vastu pidada, vaadata pikalt ette ja teha pikaaegseid investeeringuid. Teisalt peab ka ülikoolidel olema arusaam, et tuleb oma töös mõelda praktilise külje peale. Jah, ma tean, et teadus [sõltub] alati ka huvist, [sellest, kas teema] on teadlasele põnev. Lisaks veel see kolmas komponent, et ettevõtjad suudaksid sellest 10, 15 või 20 aasta tagusest [ajast] välja tulla, sest uus põlvkond teadlasi on peale tulnud ja ma arvan – ja loodan –, et [huvi] praktilise poole vastu on suurenenud. Nii et see on tasapisi [toimuv] protsess, kus tuleb omavahel koostööd teha, aga see on kindlasti vajalik.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Maris, kõige muu kõrval, lisaks sellele, et sa praegu siin esined ja räägid majanduse arengust, oled sa ka Tallinna linnapeakandidaat. Mu küsimus ongi sellega seotud. Kui me vaatame Eesti majandust, siis [näeme, et] Tallinna linn ja Harjumaa "kuldne ring" seisavad ebaproportsionaalselt suure osa eest meie SKP-st, aga võib-olla ka mitte. 

See ongi mu küsimus. Kuidas sina seda näed – juhul kui sa oleksid Tallinna linnapea –, kas see on Eesti seisukohalt eelis või on see puudus, et meil on nii paljud asjad kontsentreerunud siia? Ja kui see on puudus, siis mida saaks teha selleks, et ka mujal Eestis tootmine ja majanduselu elavneksid või käiksid kiiremini, mitte et kõik peaksid tingimata Tallinnasse tulema? 

Aitäh! Ma saan sellele küsimusele kindlasti vastata ka majandusanalüütiku, eksperdi ja teoreetiku seisukohalt. Lihtsalt praktika ongi selline, et igal pool maailmas on olemas [keskused] või tsentrumid, kuhu teatud eeliste tõttu koonduvad ettevõtlusega seotud tegevused, sealhulgas ettevõtlusteadus ja -haridus. See tähendab ka inimeste koondumist. Eestis on üks selline koht Tallinn, Lätis on Riia. On riike, suuremaid riike, kus neid tsentrumeid on mitu.  

Alati tekib küsimus, kas see on hea või halb. Eestis on see koondumine globaalset mastaapi vaadates suhteliselt mõõdukas, aga meie suudame alati viriseda ja asju natukene kurvemas pildis näha, kui need tegelikult on. Asi on lihtsalt selles, et kui Tallinnal – siin on, ütleme, pealinna staatusest tulenev eelis, logistilised eelised ja [muud] aspektid – läheb hästi, siis suudab Tallinn anda väga palju ka ülejäänud Eesti [hüvanguks]. Selles mõttes on Tallinna edasiminek tähtis. 

1990-ndate alguses oli Tallinna mõju ilmselgelt palju suurem, Tallinnast kaugemale väga palju ei vaadatud. Aga mingil hetkel muutus kogu see linna juhtimise protsess nii uimaseks, et siin tekkis selline sumbunud õhkkond. Tundus, et mingid asjad ei liigu või kui liiguvad, siis arusaamatutel põhjustel. See kindlasti oli üks põhjus, mis viis nii inimesed kui ka osa ettevõtlust Tallinna piiridest välja, aga sellesse "kuldsesse ringi", mitte kuskile kaugemale, Ida-Virumaale, Võrru või kuskile mujale. Nii et selline käitumis[viis] ei töötanud tegelikult ei Tallinna ega Eesti kui terviku huvides. [Inimesed ja ettevõtted] jäid administratiivjuhtimislikel põhjustel ikkagi siia lähedale, "kuldsesse ringi". Selles mõttes tasuks Tallinnal edasi liikuda, muidu tekib selline pommiaugu tunne: on auk, kus midagi [ei liigu] või liigub väga vähe, ümber asjad liiguvad ja siis veel kaugemal ei ole mitte midagi.  

Me peaksime suutma tekitada natuke ühtlasemat arengut, aga teatud mõttes on see paratamatu. Alati jäävad keskused, kus majandusaktiivsus on suurem. See on majandustõde. Nii et mõistusvastaselt ei tasu selle vastu sõdida, aga on hea, kui ettevõtlus areneks kõikjal Eestis: Pärnus, Narvas, Võrus ja samamoodi ka Saarde vallas. Igal pool on võimalused, igal pool on oma eelised, need tuleb üles leida ja ära kasutada. Kindlasti saab Tallinn, kus on kogemusi ja teadmisi, nagu Tartugi oma piirkonnas arengut soodustada. 

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Üks oluline konkurentsivõime näitaja on tööjõu tootlikkus. Tööjõu tootlikkust mõõdetakse ja see on teiste riikide võrdluses oluline näitaja. Nagu ma ütlesin, peegeldab see meie konkurentsivõimet. Kahjuks on niimoodi, et meie reaalne tööjõu tootlikkus on aastatel 2021–2023 langenud. Tööjõu tootlikkuse näitaja on prominentne ka nende näitajate hulgas, mis on meil kajastatud arengukavades. Mida me eelmise aasta kohta teame: kas tootlikkuse languse trend jätkus või on toimunud trendi muutus?

Tänan! Tootlikkus on kindlasti hästi [oluline]. Mul ei ole käepärast kõige värskemaid numbreid, seega numbrilisi [andmeid] ma teile siin öelda ei saa. Aga tootlikkust mõõdetakse väga erinevates mõõtkavades: [räägitakse] SKP-st inimese või töötaja kohta, SKP-st töötatud tunni kohta. See tähendab seda, et alati tekib küsimus, kas see SKP, mida on mõõdetud, on korrektne ja millist SKP-d võrrelda. 

Tootlikkuse languse taga on tihtipeale käitumuslikud jooned, mis võib-olla on ka Eesti puhul üks väga oluline tegur olnud viimastel aastatel ja tegelikult ka eelmise suure kriisi ajal, 2009–2010. Kuna töötajaid Eestis on vähe, siis ettevõtjad ei taha inimesi koondada, vaid nad vähendavad töökoormust, mis tähendabki seda, et töötaja kohta arvestatuna võib tootlikkus langeda. Ettevõtted tegelevad teatud mõttes tuleviku planeerimisega, tulevikku vaatava tegevusega. Nii kaua, kuni selline protsess toimub, [on veel lootust]. See näitab, et ettevõtjatel on lootust – igas negatiivses asjas võib leida positiivset –, et asjad hakkavad minema paremaks. Sel hetkel, kui hakkavad toimuma ulatuslikud koondamised, on asi jõudnud punkti, kus majandusel on keeruline. 

Eesti ei ole veel selle punktini [jõudnud]. Meie tööpuudus on küll suurenenud, aga see on siiski suhteliselt mõõdukas, arvestades kogu majanduse olukorda. Tundub, et ettevõtjatel on endiselt lootust. Viimased märgid näitavad, et majandus hakkab kasvama. Ehk hakkab ka tootlikkus kasvama. Aga kindlasti tuleb tootlikkuse suurendamiseks teha investeeringuid, vaadata toodangu struktuuri, tooteid, mida me müüme, ja lõpuks ka seda, kuhu me müüme ja millise hinna eest.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ettenähtud aeg on läbi saanud. Ma palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tänase teise ettekandja, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Täpsustan veel seda, et Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Aga Erkki Keldo, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Arutame täna riigi kõige olulisemas saalis Eesti majandust ja selle tulevikku, räägime asutamisjulgusest, eksportimisest ja Eesti riigi kuvandist, aga mis kõige olulisem, meie majanduse tulevikust. 

Ma julgen väita, et Eesti tulevikuväljavaated on head. Mitmete näitajate põhjal saab öelda, et majandus on tasapisi kosumas ja elavnemas. Näiteks ekspordi, tööstuse ja jaemüügi edenemine, aga ka aktiivsemaks muutunud laenuturg viitavad, et alates eelmise aasta keskpaigast on mitmetel tegevusaladel läinud samm-sammult paremini. 

Ka erinevad eksperdid on üldiselt optimistlikud, et Eesti majanduse taastumine jätkub. Eesti Panga värske prognoos ütleb, et tänavune majanduskasv on 0,6%, aga kahel järgmisel aastal ületab see juba 3%. 

Optimistina, nagu ma olen, ütleksin, et sel aastal taastume, kuid järgmistel aastatel liigume juba enesekindlalt kasvu suunas. Võimalik, et meist saab Euroopa üks kiiremini kasvava majandusega riike. Eeldused on head ja teeme ka ise iga päev selle nimel tööd. 

Mida me siis täpsemalt teeme ja milline on nägemus majanduse tulevikust pikemas vaates? 

Alustan julgeolekust, mis on praeguses turbulentses olukorras vundament selleks, et majandus saaks kasvada ja areneda. Konkurentsivõimelisema majanduskeskkonna kõrval on olulisimaks garantiiks ettevõtjatele kindlustunne, et Eesti on kaitstud. 

Õnneks on Eestis turvaline, sest palju tööd selleks on juba ära tehtud. Oleme kaitsevõimesse panustamisel esirinnas ja teistele eeskujuks. Jätkame jõuliselt meie riigi kaitsevõimesse panustamist. 2026. aasta riigieelarves on kaitsekulud vähemalt 5% SKP-st ja on seda ka järgnevatel aastatel. 

Kaitsekulude kasv võrreldes selle aastaga on järgmisel aastal lausa 840 miljonit eurot. See tähendab, et järgmise nelja aasta jooksul lisandub kaitsekulutusteks 2,8 miljardit eurot. Kokku on kaitsekulud järgmisel neljal aastal üle 10 miljardi euro. Need on meeletud summad, mis ei ole eesmärk omaette, kuid näitab ära, mida, millises mahus ja kui kiiresti saame endale lubada. 

Positiivne on ka see, et kaitseinvesteeringutest oluline osa toetab kodumaist majandust. Panus riigi majandusse eelmisel, 2024. aastal oli läbi aegade suurim, ligi 490 miljonit eurot. 

Nüüd aga lähemalt sellest, millisena me Eesti majandust näha soovime, mida oleme selleks juba teinud ja mis vajab veel tööd. 

Olen korduvalt rõhutanud, et riik majandust ei juhi ega peakski seda tegema. Valitsuse ülesanne on teha otsuseid, mis muudavad majandust ja ettevõtluskeskkonda atraktiivsemaks, konkurentsivõimelisemaks. Seega oleme majanduspoliitikas võtnud kindla suuna ettevõtjasõbralikkuse, teadmusmahuka majanduse ja kõrgema lisandväärtuse poole. 

Esiteks peame majandusarengus järgmise sammu tegemiseks ühiskonnas liikuma kokkuhoiu- ja maksudebatist edasi selleni, kuidas kasvatame riigi jõukust ning loome tooteid ja teenuseid, mis jõuaksid kõrgema hinna eest kodumaa piiridest laia maailma. Avaliku sektori kokkuhoid ja efektiivsus on ülioluline ja peaks olema osa nii-öelda igapäevahügieenist, aga majanduse ja konkurentsivõime kasv üksi sealt ei tule. 

Meie majandus on väike ja avatud ning circa 80% sellest moodustab eksport. Seega, kui soovime kasvu, tuleb meil oma kaupu ja teenuseid väljapoole müüa. Ettevõtete ekspordi kasvu toetamiseks on valminud konkreetne eksporditegevuste kava, millega tugevdame Eesti ettevõtete positsiooni globaalsel turul. Kava keskendub ekspordivõimekuse kasvatamisele, turgude mitmekesistamisele, Eesti maine strateegilisele kujundamisele ning riigi ja ettevõtjate koostöö süvendamisele. Meie eesmärk on ambitsioonikas: aastaks 2028 kasvab enam kui 10 miljoni euro eest aastas eksportivate ettevõtete arv tänaselt 615-lt lausa 700-ni. Samuti on eesmärk, et ekspordi maht kasvab järgmise nelja aastaga praeguselt 30 miljardilt lausa 43 miljardi euroni. 

Ekspordi kasvu toeks rohkemate ressursside suunamisel on oma selge roll ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse reformil. Struktuurimuudatused ja teenuste revisjon on vajalikud, et suunata tähelepanu just sinna, kus on majandusele kõige suurem positiivne mõju. Eksport seda kahtlemata ka on. Väikesel riigil on ressursid alati piiratud, mistõttu peame fookust hoidma kogu ettevõtte elukaarel, mis Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kliendikesksema lähenemise reformi mõte ongi. 

Lisaks ekspordi mahu kasvule on oluline, mida me ekspordime ja kas see on ka reaalselt konkurentsivõimeline. Siin, nagu eelmine kõneleja juba rääkis, tuleb mängu teadus, mis on ja peab olema ka tulevikus Eesti majanduse arengumootor. Teadus- ja arendustegevuse kaudu muutub meie majandus teadmuspõhisemaks, see võimaldab targa ettevõtluse esiletõusu ning suurendab konkurentsivõimet ja tööviljakust. See omakorda mõjutab laiemalt kogu ühiskonda. 

Kui lubame ettevõtetel kasvada, saab ka seda hoogsamalt teha meie majandus. Jõukaks saamiseks on nii riigil tervikuna kui ka omavalitsustel ja kogukondadel vaja teadmuspõhist ja tarka tööstust. See tähendab digitaliseerimist, automatiseerimist, tehisintellekti kasutamist ning panustamist senisest enam teadus- ja arendustegevusse. Näen erinevaid ettevõtteid külastades, et paljud seda juba teevad või liiguvad usinalt selles suunas. 

Kui vaadata statistikat, siis Eurostati hiljuti avaldatud andmed näitavad, et riikide panus teadus- ja arendustegevusse on viimase kümne aastaga kasvanud poole võrra. Eriti rõõmustav oli näha, et 2023. aastal oli Eesti avaliku sektori TA-tegevuste maht osakaaluna SKP-st Euroopa Liidus Saksamaa järel teisel kohal. Riigieelarvest suuname igal aastal teadus- ja arendustegevusse 1% meie SKP-st ehk üle 440 miljoni euro. Eesmärk on saavutatud tugevat taset hoida. 

Statistikaameti andmetel on hakanud ka Eesti ettevõtted üha enam investeerima arendustegevusse. 2023. aastal investeeris erasektor teadus- ja arendus[tegevusse] 405 miljonit eurot – 1,08% meie SKP-st –, mida on rohkem kui kunagi varem. Kuigi trend on väga positiivne, tuleb ausalt tunnistada, et see ei ole veel piisav. 

Erasektori suurema panuse hoogustamiseks oleme ministeeriumis loonud mitmeid tugimeetmeid ja algatusi. Näiteks EIS-i all olev rakendusuuringute programm, mille abil motiveerime ettevõtteid teaduspõhisesse innovatsiooni panustama ja tegema arendustöid. Toetuse abil saab luua ja testida prototüüpe ning läbi viia esmaseid valideerimisi. Programmi raames rahastame umbes 40 miljoni euro ulatuses projekte aastas. Senine statistika näitab, et rakendusuuringuid teinud ettevõtted on edukad. Nende tootlikkus on lausa 120% Euroopa Liidu keskmisest, mis on rohkem, kui on meie väga pikaaegne ambitsioon ja siht. Samuti on nende ettevõtete käive kasvanud jõudsamalt kui ettevõtjatel, kes ei ole arendustegevusega nii süstemaatiliselt tegelenud. 

Kuigi Eesti paistab uute tehnoloogiate arendamisega silma, on seni meie üks suurimaid väljakutseid olnud sellesama tehnoloogia reaalne kasutamine ettevõtluses. Nii lõimegi Metroserti juures [tegutseva] rakendusuuringute keskuse, mis seda probleemi lahendab. Selleks investeerisime 16 miljonit eurot, et oleks võimalik testlaborid välja ehitada, kuid edaspidi on eesmärk, et kõik need ärisuunad suudaksid end ise turutingimustel ära majandada. Ärisuundadeks on biorafineerimine, droonitehnoloogiad, autonoomsed sõidukid, vesinikutehnoloogiad ja terviseandmete tark kasutamine. 

Innovatsiooni kiiremini turule jõudmiseks on loomisel reaalelulised testkeskkonnad ehk regulatiivliivakastid, kus ettevõtted saavad järelevalve all testida tulevikulahendusi, mida seadused veel kasutada ei võimalda. See tähendab, et ettevõtjad saavad edaspidi innovaatilisi ärimudeleid ja tehnoloogiaid kiiremini turule tuua. Ettevõtja ja riik saavad koguda andmeid, et arendada päriselule vastavaid tooteid ning täiendada ja nüüdisajastada seadusandlust. Näiteks iseteenindusapteegid, toitu vedavad kullerrobotid ja nii edasi. 

Lisaks soodustame ettevõtetes innovatsiooni teadus- ja arendustöötaja toetusega, mis tähendab seda, et kui palkad enda firmasse teadlase või inseneri, siis maksab riik kuni 50% arendustöötaja [eest tasutud] tulumaksust ettevõttele tagasi. Ka selle toetuse eesmärk on hoogustada kallimate ning konkurentsivõimelisemate toodete ja teenuste osakaalu kasvu Eesti majanduses. 

Toon näite. Kui kevadises voorus rahastati enam kui 200 ettevõtet üle Eesti kogusummas ligi 2,2 miljonit eurot, siis nüüd, sügisel, juba üle 260 ettevõtte kogusummas ligi 3 miljonit eurot. Toetus aitas palka maksta 1700-le kõrgelt kvalifitseeritud eksperdile. Palgatoetuse suurenev populaarsus näitab, et ettevõtted näevad teadus- ja arendustegevusel reaalset väärtust. 

Kui aastal 2015 töötas Statistikaameti andmetel erasektoris 1700 teadus- ja arendustöötajat, siis 2023. aastal juba üle 4500. Kasv on märgatav. Samas, tuhande elaniku kohta on see näitaja jätkuvalt üle kahe korra väiksem kui näiteks Soomes või Rootsis. 

Põhjamaadele järelejõudmiseks peab lisaks teadus- ja arendustööle kasvama ka ettevõtete tootlikkus. Me ei saa jätkata nii, et on vaid palgasurve ning kannatajad on ettevõtted ja tööstustoodang. 

Meil on seatud suur eesmärk: et Eesti tööjõu tootlikkus oleks aastaks 2035 Euroopa Liidu keskmisest 110%. Kriiside tõttu on see olnud viimastel aastatel langustrendis, olles 2023. aastal 77,5%. Kuid kõik eespool esile toodud riigipoolsed tegevused toetavad [seda eesmärki] ja aitavad tulevikus ettevõtetel tootlikkust tõsta. Riik annab õnge, aga kala tuleb ettevõtjatel ise kinni püüda.

Nii teadus- ja arendustegevuse kui ka tootlikkuse tõstmisega jääb tulevikus käsikäes käima ka tehisaru reaalne rakendamine, mis muudab pea kõiki eluvaldkondi. See toob kaasa muutused ka tööturul. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kohaselt kaob tehisintellekti kasutuselevõtu suurenedes vaid väike osa töökohtadest, kuni 5%, kuid iga neljas töökoht kujundatakse ümber. Seega ei tekita tehisintellekti kasutuse kiire tõus mitte niivõrd töökohtade kadu, vaid töö muutumist. Ehk ettevõtete uued vajadused toovad kaasa muutusi oskustes, mida töötajatelt oodatakse, ning riigi roll on neid muutusi toetada. Peame koos investeerima täiend- ja ümberõppesse, et tehisintellekti kasutuselevõtt looks lisandväärtust, mitte ebavõrdsust. 

Head majandushuvilised! Kui liikuda teadmusmahuka majanduse juurest konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna juurde, siis ka selle parandamiseks on lühikese aja jooksul palju ära tehtud ning mitmed reformid, mida ettevõtjad on kaua oodanud, on etappide kaupa töös. Lisaks innovatsioonile ning teadus- ja arendustegevusele on Eesti majanduse jätkusuutliku arengu seisukohalt oluline, et siia investeeritaks. 

Viimased nädalad on meie tööstussektori jaoks olnud märgilised. Ühe nädala jooksul saime tähistada kolme uue tehase avamist. Elcogen avas Euroopa suurima vesinikutehase, ABB avas globaalse hoolduskeskuse ja uue tootmisliini, Neo avas Euroopa suurima püsimagnetitehase, mille toodang, muide, [jõuab] aastas miljoni Euroopas toodetud elektriauto mootoritesse. Miljoni! 

Eelmisel nädalal avalikustasime suurinvesteeringute toetusmeetme esimesed projektid kogumahuga 400 miljonit eurot. Mitte kunagi varem ei ole Eestis korraga nii mitut sedavõrd suure investeeringumahuga projekti avalikustatud. See on väga oluline tõuge Eesti majandusele ja selle konkurentsivõime kasvule. 

Kolm ettevõtet on esimese taotlusvooru edukalt läbinud ning planeerivad lähiaastate jooksul investeeringud ellu viia. Sillamäele rajatakse Eesti esimene suuremahuline rohelise vesiniku ja ammoniaagi tootmis- ning taristukompleks, Paldiski Lõunasadamasse kerkib tipptehnoloogiline gaasielektrijaam, Kehrasse rajatakse kõrgtehnoloogiline jõupaberitootmisüksus. 

Lisaks majanduslikule kasule on nendel investeeringutel ka oluliselt laiem väärtus. See annab positiivse sõnumi, et keerulisel ajal on Eesti koht, kus on hea äri teha; kuhu ollakse valmis investeerima ja kus investeeringuid oodatakse. 

Mis puudutab erinevaid riiklikke toetusi, siis tahame liikuda otsetoetustelt rohkem käenduste, laenude ja garantiide peale. Selle alla kuuluvad näiteks ekspordigarantii, peagi tulev innovatsioonilaen ning loodav käendusmeede strateegiliselt oluliste suurinvesteeringute elluviimiseks Eestis. 

Investeerimisotsuse tegemisel mängivad lisaks meetmetele olulist rolli ka muud tegurid, näiteks planeeringute ja loamenetluste kiirus. 15–20 aastat on räägitud, aga ei ole tegeletud planeeringute kiirendamise ja lihtsustamisega. Nüüd kuulub see prioriteetide hulka. Kuna Eesti on õigusriik, tähendab see, et meil tuleb mahukat seadusandlust samm-sammult muuta. Esimesed muudatused on juba Riigikogus ning valmistame ette järgmisi etappe. Meie regionaalse arengu ja majanduse seisukohast on eluliselt oluline, et projektid saaksid käivituda operatiivselt ja liigse ajakuluta. 

Lisaks seaduse muutmisele on valdkonna tõhustamiseks töös teised pikaajalised muudatused: kiirraja väljatöötamine strateegilistele investeeringutele, ettevõtlus- ja tööstusalade kaardistamine ja kaardirakenduse loomine. Lisaks loome keskse kontaktpunkti, mis on ettevõtjatele partneriks ja abiliseks, et asjad saaksid riigiasutustega efektiivselt aetud. 

Samas, nagu me teame, ei peitu probleem ainult seadusandluses, me peame ühiskonnana ka endale otsa vaatama. Peame ära otsustama, kas me soovime siia uut ja tarka ettevõtlust; kas me saame tuuleparke luua ja seeläbi üle Eesti kõrgepalgalisi töökohti luua. Kuulen ja loen, et majandus peab kasvama ja soodsat energiat on vaja, aga samal ajal on üle riigi võimust võtmas ärge-ehitage-mitte-midagi-mitte-kuhugi-mitte-mingil-ajal-mentaliteet. 

Mida me siis soovime? Peame oskama näha uute ettevõtete piirkonda tulekus võimalust, mitte ohtu. Kui lubame tööstustel kerkida ning eksport saab vajaliku hoo sisse ja püsib tugev, kasvab nõudlus rohkemate kõrgemapalgaliste töökäte järele. 

Hoolimata keerulistest aegadest on tööturg püsinud tugev. Tänapäeva tööturg nõuab aga rohkem paindlikkust igas vanuserühmas ja seetõttu peame looma tingimused paremaks inimeste kaasamiseks. Meil on arutlusel paindliku tööaja kokkulepped, mis annavad võimaluse töötajal ja tööandjal sõlmida osakoormusega või paindliku koormusega tööleppeid. Rõhutan, et paindlikud kokkulepped ei ole kohustus, vaid võimalus, ning lepingu sõlmimine on alati kahepoolne. Näiteks Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse liige Ain Käpp on öelnud, et see on töösuhete vallas kümnendi parim uudis. 

On ka sektoreid, kus meie enda tublidest töökätest jääb puudu. Nimelt on meil tööturul lõhed, mõnes valdkonnas on inimesi puudu, mõnes on üle. Teatud hulk inimesi on võimalik suunata täiend- või ümberõppesse ja muuta haridussüsteem tööturule vastavaks. Küll aga näitab tööturu olukorda analüüsiv OSKA raport, et mitmel tööstussektori kasvuks vajalikul erialal on täna inimestest puudus. Ka ettevõtjad on pikka aega rääkinud kvalifitseeritud tööjõu puudusest. Selleks oleme valitsuses algatanud kutseharidusreformi, mis tagab selle, et tulevikus oleksid õppekavad rohkem vastavuses tööturu vajadustega ning et meil jaguks oskustega töötajaid, kes aitaksid meie majanduse kasvule. 

Head kuulajad! Jõukamaks ja edukamaks saab koos panustades – nii riik, ühiskond kui ka ettevõtted. Praegu on ettevõtjatel murranguline aeg, maailmas toimuv paneb oma tegevusi ja äriplaane üle vaatama ja ümber mõtestama. Niisamuti peab riik ja kogu ühiskond kohanema ja hindama, kas see, millele viimased aastakümned oleme keskendunud, viib meid edasi. 

Eesti on kasvanud arenenud majandusega heaoluriigiks. Varasem konkurentsieelis – odav tööjõud, odav, kuid saastav energia, ligipääs odavale toorainele – enam ei kehti ning majanduskeskkonna konkurentsivõimelisena hoidmiseks peame tegema ekstra pingutusi, nii riik kui ka ettevõtjad. Aga ma tean, et heas ja tihedas koostöös saame sellega hakkama. 

Majanduskasvu üks oluline komponent lisaks kõigele eelmainitule on ka optimism. Kui me seda endas ei leia ja ise pidevalt lage mustemaks värvime, siis kasvuretsept nii hästi ei toimi. Pideva pessimismi külvamisega ei loo me ei kindlustunnet ega soodusta majanduse kasvu. 

Meie pikaajaline edu sõltub ka meie innovatsiooninäljast ja valmisolekust mugavustsoonist väljuda. Kui tahame tulevikus jõukamat ühiskonda ja paremaid palku, siis peame olema näljasemad ja julgema rohkem riskida. 

Eeldused selleks on meil head. Me oleme küll väike riik, kuid see-eest väga nutikad, tõhusad ja paindlikud. See on meie suur konkurentsieelis, mida hindavad ja toovad esile ka välisinvestorid praktiliselt igal kohtumisel. 

Lõpetan oma sõnavõtu Rootsi ettevõtja, suurtööstuse Hanza asutaja ja tegevjuhi Erik Stenforsi lausega, mille ta ütles äriplaani konverentsil Eesti kohta: "Olge uhked. Eesti on ideaalne riik! Head inimesed, head oskused, oskate keeli, hea keskkond, ausad inimesed, vähe korruptsiooni. Ideaalne koht, kus olla." Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kui jätkata sellesama noodi pealt, millega sa lõpetasid, siis äsja, mõne päeva eest tuli uudis selle kohta, et üks Inglise kõige autoriteetsemaid reisiajakirju on nimetanud Eesti Euroopa selle aasta kõige sõbralikumaks riigiks. Ma ootan, et see uudis jõuaks kunagi ka Eesti meediasse, aga see on võib-olla liiga positiivne Eesti ajakirjanduse jaoks. Aga ma tahtsin sind kiita selle eest, mida sa tööseadusandlusega oled teinud. Tõepoolest, teha on seal veel, ka nõukaajast pärit siirdeid on meil [tööõigust reguleerivates seadustes] siiamaani alles. Aga jätka! 

Mul on küsimus. Nüüd ma võib-olla küsin sellist asja, millest sa midagi ei tea, aga siis vingerda välja. Aastaid tagasi oli juttu, kuigi nüüd on see teema väga vaikseks jäänud, et võiks ehitada tunneli Helsingi ja Tallinna vahele, et meist saaks Talsinki. Ühine koostöö ja lähedus ja kõik muu võiks ju majandusele tohutult kaasa aidata. Kas seal on olnud mingit edasiminekut vaikselt ja sellest lihtsalt ei räägita või on see täiesti surnud projekt? 

Aitäh! Alustan lõpust. Peter Vesterbackaga, või kuidas täpselt tema nime hääldada, ma kohtusin mõned ajad tagasi. See mõte ei ole täiesti surnud, vähemalt nii-öelda visioonina elab see kindlasti edasi. Aga jah, reaalseid tegevusi palju ei käi. Küll aga on ülioluline see, et kui vaadata välismeediat, siis [on näha, et] ega Soome majandusel eriti hästi ei lähe, neil on tööpuuduse probleem. Me teame, et Soome majanduse käekäik mõjutab meid väga tugevasti. Ma lähen järgmise kuu alguses Soome investoritega kohtuma, et [arutada,] mida me saame koos ära teha, sellepärast et Eesti ja Soome majandusruum on üpris sarnased. Meil on vaja, et soomlastel läheks hästi ja rootslastel läheks hästi. 

Nagu ma ütlesin, me oleme eksportiv riik. Meie kaks [peamist] ekspordipartnerit ongi Soome ja Rootsi. Kui seal nõudlust ei ole, on majanduskasvu väga raske näha, vähemalt lühiajaliselt. Kindlasti peame, pöidlad pihus, ka naabritele kaasa elama, et nad oma olulised, konkurentsivõimet tugevdavad seadusmuudatused ära teeksid ja vaataksid üle oma ressursid, et toetada uusi investeeringuid. Ma olen kolleegidega rääkinud [ja nad on lubanud], et nad seda teevad. 

Ma nägin ka seda uudist. Ma väga loodan, et Eesti ajakirjandus võtab selle üles, et Eesti on kõige sõbralikum koht, kuhu reisida. Võib-olla natuke naljaga pooleks, aga omavahel oleme me ju tihti natuke kurjad ja nääkleme, kuid ma olen tähele pannud, et turistidesse suhtuvad eestlased väga hästi, aitame alati teed leida ja oleme palju viisakamad kui omavahel. See on midagi, mida me [võiksime] õppida ka laiemalt [kasutama].

Ja kolmas, tööõigus. Väga nõus, me ei ole kindlasti lõpetanud. Paindlike töölepingute [regulatsioon] on Riigikogus, aga meil on käsil ka täiendav tööõiguse analüüs, [et välja selgitada,] kas on midagi, mis on aegunud või mida tuleb uuendada. Minu arust on see ideaalne võimalus: kui ajad on keerulised ja ressurssi on vähe, tulebki muutuda mitte ainult ressursse silmas pidades efektiivsemaks, vaid muuta ka seadusandlust efektiivsemaks, aga nii, et ka nõrgemad oleksid kaitstud. Ma tean, et siin on kolleege, kes üritavad väita, et me ei kaitse nõrgemaid. Vastupidi, me kaitseme ka nõrgemaid, aga muudame reegleid kõigile lihtsamaks. 

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Tahtsin haarata kinni sellest statistikast, mida sa meie teadus- ja arendustegevuse kohta välja tõid. Me oleme tegelikult avaliku sektori panuse poolest teadus- ja arendustegevusse oma 1%-ga Euroopas eesrinnas. Summaarselt oleme vist nõks alla keskmise, kuna erasektori pool veel alles kasvab. Tööjõu tootlikkus on meil samamoodi alla keskmise, tõenäoliselt on need kaks asja omavahel korreleeritud. Aga ma tahan küsida, mis oleksid need asjad, mida oleks veel vaja teha. Teaduse eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium, tööstuse poole pealt vastutad sina. Kuidas on võimalik neid asju veel paremaks teha, et koostööd suurendada ja prioriteete sättida?

Aitäh, väga hea küsimus! Siin on alati aeg piiratud. Ma tean, et see on teema, mis on ka sulle, Mario, südamelähedane ja et sa sellega tegeled – teaduse kokkuviimine [ettevõtlusega, teadustulemuste] reaalne rakendamine ettevõtluses või innovatsioonis. Teadus- ja Arendusnõukogus, mis peaministri juures koguneb, ongi meil selgelt fookusesse võetud ka haridusministeeriumi ja majandusministeeriumi omavaheline koostöö: et baasteadused oleksid finantseeritud, aga [samas mõeldaks ka sellele,] kuidas teaduses väljatöötatut ettevõtlusesse viia. See on see, millega me peame tõsiselt tegelema. Ma oma teksti ei jõudnud väga paljusid asju panna. 

Millega ma veel tegeleme? Ma tean, et see on ka sulle väga südamelähedane, et meil on olemas liikmelisus CERN-is ja Euroopa Kosmoseagentuuris. Need on kohad, kus tehakse väga tugevat baasteadust. Meil on ettevõtjad, kes seal väga aktiivselt projekte taotlevad, Eesti on selle poolest isegi esirinnas. Ma olen mõlema organisatsiooni juhiga kohtunud ja nad on öelnud, et Eesti ettevõtjad on tublid. See raha, mis me sinna riigina panustame, tuleb mitmekordselt meie majandusse tagasi. Pigem on teised riigid natuke kadedad, sest seal on ju üks pott, kust kõik Euroopa Liidu liikmesriigid raha saavad. Eesti saab ESA-st, Euroopa Kosmoseagentuurist, kolm korda rohkem tagasi, kui ta sinna ise sisse paneb. 

Need on need reaalsed kohad. Mul natukene süda alati valutab. Ma siin ei rõhutanud, et jah, maksud on üliolulised, aga maksud on üks osa majandusest. Maksudega me kedagi rikkamaks ega jõukamaks ei tee, maksudega me otsustame, kui palju me ümber jaotame. Me vajame ühiskonnas palju [suuremat] debatti selle üle, mida me teeme Euroopa tasandil, ekspordiga, teadusega, sest jõukus saab tulla ainult sealt.

Margit Sutrop, palun!

Austatud minister! Lugupeetud eesistuja! Rõõm oli ministrilt kuulda nii positiivseid sõnumeid ja [näha] positiivset suhtumist teadus- ja arendustegevusse. Eile toimus meil siin teaduspoliitika konverents, mille sa avasid, ja see oli tehisintellekti või tehisaru teemal. Seal näitas Eesti Panga [esindaja] ühte huvitavat slaidi selle kohta, et 2,5 aastat pärast ChatGPT turuletulekut ei ole tegelikult Ameerikas selle [kasutajate osakaal] ettevõtetes väga suur. [Peaaegu] kõigis [sektorites] jääb see alla 10% ja erinevad sektorid [kasutavad] seda erinevalt. Kahjuks ei olnud tal statistikat Eesti ettevõtete kohta. 

Aga minu küsimus on selline. Mida sa ministrina arvad, kuidas me saaksime ajal, kui tööjõukulud tõusevad ja ka tööjõupuudus on väga suur, toetada seda, et meie IT-sõbralikus ja TI-hüpet algatavas riigis tehisaru palju rohkem kasutusele võetaks? Kas sa näed siin midagi, mida ministeerium saaks teha? Võib-olla tuua kokku teadlased, kes näiteks tippkeskustes tegelevad tehisaruga, haridusinimesed ja ettevõtjad? Kus võiks siin see koostöökoht olla või mis meetmed aitaksid meie ettevõtjatel just tehisarule panustada? 

Aitäh! Tõesti, eile oli väga huvitav konverents. Mul on kahju, aga teised kohustused viisid mind Haapsallu rahvusvahelise spaaliidu suurkonverentsile. See toimus Eestis. Nii et Eestis toimub ettevõtlust igal pool ja seda on väga positiivne näha. 

Aga oma kõnes ma eile mainisin, et kui 2023. aastal oli selliseid ettevõtjaid, kes tehisaru mingil moel kasutasid, suurusjärgus 5% – kui ma nüüd numbrites ei eksi –, siis 2024. aastaks oli nende arv kasvanud lausa 14%-ni. Nii et kasv on olnud kiire, aga Beneluxi ja Skandinaavia maadele jääme veel selgelt alla ehk meil on arenguruumi. 

Meil on väga palju erinevaid meetmeid, mida me [rakendame]. Kas või seesama teadus- ja arendustöötaja [toetus]. Innovatsiooniga [kaasneb] alati risk, see on päris kulukas ja kunagi ei tea, kas see ettevõttele lõpuks ka edu toob. Seetõttu me majandusministeeriumis riske maandavaid innovatsioonimeetmeid pakumegi. See on natukene nagu väike õng: palun, ettevõtja, sul on võimalus, hakka mõtlema, kuidas kasutada tehisaru. Ma olen väga palju tööstustes ringi käinud ja seal seda juba kasutatakse, samamoodi teenusmajanduses lihtsamate asjaajamiste tegemiseks, et tööaega kokku hoida. 

Esimesed sammud on tulemas. Me oleme riigi tasandil kokku leppinud, et jämedat otsa veab justiits- ja digiminister, aga me teeme seda tihedas koostöös majandusministeeriumi ning samuti haridusministeeriumiga. Väga hea algatus on tehisaru programm gümnaasiumides. Kui me tahame [tehisaru] kasutama hakata, siis peab meil olema inimesi, kes oskavad seda kasutada ja kes on harjunud seda kasutama. [Just niimoodi] samm-sammult peame seda ehitama hakkama. 

Veel konkreetseid näiteid. Me soovime Eestisse luua kiibi[tehnoloogia] kompetentsikeskuse. Me teame, et kiibid on igasuguse uue tehnoloogia juures üli[olulised], ilma nendeta on uut tehnoloogiat praktiliselt võimatu luua. Meil ei ole ressurssi ja mahtu, et hakata siin ise kiipe tootma, küll aga [soovime saada] kiibi[tehnoloogia] kompetentsikeskuseks, kus saab oma kompetentsi tõsta. Me veel ei tea, milleks kõigeks tehisaru võimeline on, aga hästi tähtis on, et meil endal seda riskijulgust jaguks.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma olen natukene mures selle e-Eesti pärast. Olin ise üle 20 aasta tagasi e-tervise asutajate ringis ja nende arenduste puhul, mis 20 aastat tagasi tekkisid, tehti erasektoriga märksa rohkem koostööd. Praegu me läheme järjest jäigemaks. E-perearstikeskus on paindlik ja loodud koostöös erasektoriga, samuti e-kool. Aga nüüd tahab riik ise neid asju teha. Tervisekassa ja TEHIK-u projektid on väga mahukad ja aeglased. Meil oli õnn kokku saada EdTechi esindaja Märt Aroga, kes ütles, et see [infosüsteem], mis on nüüd eksamite tarbeks tehtud, ei tööta. Miks on koostöö erasektoriga [vähenenud] või miks me oleme [muutunud] kuidagi suletumaks? Kas siin on riigil võimalik midagi muuta?

Aitäh, hea küsija, väga hea küsimus! Ma ei taha kuidagi [näpuga näidata]. Ma arvan, et ei olegi ühtegi [kindlat] kohta, kuhu saaks näpuga näidata. Nii nagu bürokraatia ja muu sellise puhul tervikuna: on olnud head ajad ja me oleme võib-olla natukene jala sirgu lasknud. Ma tean seda muret, me oleme pöördunud ka haridusministeeriumi poole, et seda arutada. Kui riik [teeb] avalikke hankeid, tellib uusi tehnoloogiaid, siis on ülimalt mõistlik, et me teeme seda – nii nagu me minevikus oleme teinud – ka tulevikus koostöös erasektoriga. Erasektor on innovatiivsem, neil on uuemad lahendused, ja tihti on see lõpuks tegelikult riigile ka kuluefektiivsem. 

Just eelmisel nädalal kohtusin sotsiaalministriga, et arutada geenivaramule ligipääsetavust – et see oleks võrdsetel alustel tagatud ka eraettevõtjatele. Niinimetatud IGUS-e seaduse, mis varsti tuleb. 

Ma arvan, et me peamegi natukene nagu juurte juurde tagasi minema, usaldama erasektorit, olema neile partneriks, pakkuma neile võimalusi: meil on mure, tulge, aidake meil see lahendada. Üks konkreetne asi, mida me oleme teinud, on innovatsioonihanked. Me teame, et kui riik midagi hangib, siis on see väga hinnapõhine ja väga spetsiifiline, aga innovatsioonihange annab võimaluse, et sa kirjutad lahti mure, mis on vaja lahendada, aga konkreetseid parameetreid ette ei anna, ja siis hangidki sellele murele lahendust. Seda saaks kasutada näiteks hariduse valdkonnas erinevate süsteemide [hankimisel], tervishoius. Ma kindlasti olen sellega sada protsenti nõus. 

Meil tuleb varsti ka valitsuse majanduskabinetis arutlusele [küsimus], kuidas kaasata rohkem eratervishoidu – selle kohta on ka ettevõtjad konkreetseid ettepanekuid teinud –, niimoodi, et süsteem saaks raha juurde, teenus läheks paremaks ja efektiivsemaks. Seda kindlasti tuleb teha, sest nagu ma ütlesin, väikses riigis on ressursid alati piiratud. Me otsime koostöös ettevõtjatega parimat lahendust.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Lugupeetud juhataja! Käisin Elva ettevõtetes ja mulle tundub, et tegelikult on selle tööjõuga saba kinni, nokk lahti olukord. Elvas on 300 töötajaga Saint-Gobain ja 700 töötajaga Enics ehk GPV ning tegelikult on tööjõupuudus päris suur, töötajaid tuuakse Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist. Kas riigil on plaanis ka ühistranspordi ja tööjõu olukorda üle vaadata?

Jaa, ma seda ka õrnalt puudutasin. See ongi hästi sügav ja mitmekoeline teema. On ikkagi tööjõupuudus. Ühest küljest on meil ka tööpuudus. Ma faktiliselt täpsustan, et registreeritud tööpuudus on viimasel aastal vähenenud. Kogu selle keerulise aja on tööturg olnud üllatavalt tugev, mis on pannud meie ettevõtjad väga keerulisse olukorda. Me näeme, et on kasvumärgid, ja järgmiseks aastaks [prognoositakse] juba kiiremat kasvu, mis tähendab, et kvalifitseeritud, oskustega töötajate puudus suureneb. Olime koos Elvas, käisin ka Jõgeval. Üldse on läbi Eesti sõites [näha sama probleemi: vajatakse] oskustega töötajaid, kes meie majandusele lisandväärtust annaks. On asju, mida saab teha kiiremini, aga on ka [selliseid, mis nõuavad rohkem aega]. 

Me oleme töötukassale, mille nõukogu esimees ma ameti poolest olen, andnud selged [juhised] tegeleda täiend- ja ümberõppega ning vaadata, et need koolitused, mida töötukassa pakub, oleksid vastavuses majanduse vajadustega. Mitte [pakkuda] lihtsalt koolitusi, vaid et need koolitused, mida nad nendele inimestele pakuvad, kes on töötud või kes mõtlevad ümberõppele, et paremat palka saada, oleksid fokuseeritud nendesse [valdkondadesse], kus töötajaid ka reaalselt vaja on.

Pikemas vaates mainin sedasama kutseharidusreformi. Julgen öelda, et selle puhul ei ole ka ettevõtjate seas üksmeelt. Üks reformi mõte on olnud see, et üldainete osakaalu natuke suurendada. See omakorda tagaks – kui me räägime tulevikus targast tööstusest –, et see noor, kes tuleb kutse[koolist] välja, oskab tulevikus, kui tal töökeskkonnas kas joonis muutub või masin muutub, loovalt ja operatiivselt [tegutseda, sest ta on võimeline] arenema ja muutuma. See on pikemas vaates kindlasti vajalik. Aga teistpidi me nendime, ja ka ettevõtjad ise on seda öelnud, et tahes-tahtmata on ka selliseid noori, kes võib-olla selle kõrgema lisandväärtuseni ei jõua. Nad tahaksid kindla ameti ära õppida, aga praegu nad kukuvad lihtsalt koolist välja. Seega, me peame oskustega töötajate [probleemi] lahendama mitmetasandiliselt.

Aga põhimõte on see, et mida [suuremad] teadmised ja oskused noortel on, seda parem. Ja mis seal salata, me anname ka võimaluse, et kui oma inimeste seast [sobivat tööjõudu] leida ei ole, siis väga piiratud tingimustel saaks oskustega töötajaid värvata ka väljastpoolt Eestit. Aga see tuleb väga rangete reeglitega ega ole kindlasti pikaajaline lahendus. Pigem on küsimus selles, et kui me tahame majanduskasvu [näha] juba järgmisel või ülejärgmisel aastal, siis täna on meil tööstuses pudelikael: lihtsalt ei ole töötajaid võtta Eestist. Ainuke pikaajaline lahendus on oma inimeste parem kvalifikatsioon, paremad oskused, ja tervikuna, ma julgeks öelda, ka kutsehariduse maine. 

Me peame [noortele] rääkima, et kutse[kool] on väga hea koht, kus endale tulevikuks oskus, amet omandada. Eesti probleem on see, et meil pärast põhikooli läheb kutsekooli ametit õppima ikka veel alla veerandi [lõpetanutest], kui ma nüüd faktides ei eksi. Soomes ja Saksamaal, kus see on au sees, on see protsent mitu korda suurem. Noortele tuleb ausalt ja julgelt rääkida, et kui sa tahad tulevikus kindlat ametit ja väga head konkurentsivõimelist palka, siis sa pead õppima mingi ameti, või kui su [sihiks] on akadeemiline karjäär, siis kindlasti ei piisa ainult gümnaasiumi[haridusest]. Tänapäeval ei piisa isegi bakalaureuse[kraadist]. Tuleb ikkagi mõlemas valdkonnas väga palju vaeva näha.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea minister, selle ülevaate eest! Sa oma ettekandes ütlesid, et Eesti võiks olla üks kiiremini kasvava majandusega riik Euroopas. Et see lihtsalt sõnadeks ei jääks, siis äkki tood välja kolm sammu, mis me juba teeme või mis on vajalikud selleks, et nii ka läheks.

Aitäh! Ma ise räägin tihti sellest, et majandus ei võrdu ainult maksudega, ja nagu te tähele panite, maksupoliitikast ma täna ei rääkinudki. Küll aga, kui me räägime järgmistest aastatest, siis kindlasti on üks sammas maksupoliitika. Järgmisel aastal meil tööjõumaksude osakaal reaalselt langeb, peaaegu 800 miljonit jääb Eesti ettevõtjatele ja inimestele rohkem raha kätte. Ja teistpidi, stabiilsus. Igas ettevõttes, kus ma olen käinud, öeldakse: kuulge, olge meheks, hoidke nüüd stabiilsust, et me oskaks ettevõttes oma tegevusi planeerides sellega arvestada. 

Siis erinevad ekspordi toetamise meetmed: uute turgude avamine, mitmekesistamine, tugiteenused. Nagu ma ütlesin, me oleme väga väikese siseturuga majandus ja kui me tahame majanduskasvu, siis peame oma kõrge lisandväärtusega teenuseid ja tooteid väljapoole eksportima. See on teine sammas. 

Ja kolmas, ma julgeksin öelda, ongi seesama, mis puudutab teadus- ja arendustegevust. Ma ei hakka kõiki neid numbreid uuesti üle käima, aga meil on teadus- ja arendustöötajate arv kiiresti kasvanud. Seesama rakendusuuringute programm, mille puhul tootlikkus on juba praegu väga kõrge. Me järjest mõõdame ka järgmiste voorude [tulemusi]. 

Kokku võttes, madalamad [maksud], stabiilne maksukeskkond; tugevam eksport; teadusmahukam [tööstus], targem töötaja ja ettevõtja. Need on need kolm põhisammast, mille toel me kasvame.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te juba mainisite siin noori ja nende võimalusi tööturul. Aga ma tahaks teada teie arvamust, mis on need sektorid, kus Eesti noortel on lähitulevikus kõige rohkem võimalusi tööturul läbi lüüa, ja kuidas riik neid sektoreid toetab.

Hea küsimus! Kui ma täpselt teaksin, siis oleks võluvits minu käes! Riigina me vaatame sedasama OSKA tuleviku tööturu raportit. Sealses eksperdikogus on koos akadeemikud, tööturu osapooled, tööandjad, ametiühingud, haridusministeerium, majandusministeerium. Me üritame võimalikult reaaleluliselt prognoosida, kuidas tööturg muutub. 

Kui te küsite valdkonna kohta, siis ma julgen soovitada ja näen kasvu – järgmine kõneleja Allan Martinson räägib sellest lähemalt – kõiges, mis puudutab IT-d laiemas mõttes, olgu see kaitsetööstus, kus vanasti olid suured mürsud, lennukid, aga tänapäeval droonindus, tark tehnoloogia. Ma arvan, et tervikuna on Eesti üks võtmetegevusi siduda meie IT-teadmised, oskused ja kompetents targa tööstusega, olgu selleks kaitsetööstus või uued, kõrge lisandväärtusega tooted. Me ei hakka kunagi masstootmises efektiivsed olema, sest meil ei ole lihtsalt selleks eelist. Küll aga on meil väga targad inimesed, väga tugevad [eksperdid] IT-valdkonnas. Kui me suudame IT-teadmised viia kokku süvatehnoloogia ja kaitsetööstusega ning saada siia tervikuna rohkem tarka tööstust, siis see on kindlasti midagi sellist, mida ma julgen soovitada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole.

Kahju.

Aitäh teile ettekande ja vastuste eest! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Asutajate Seltsi presidendi Allan Martinsoni. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit ning ka küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Tere, Allan! Rõõm näha! Ole hea!

Rõõm näha! Suur tänu! Austatud Riigikogu! Nagu mind siin juba tutvustati, minu nimi on Allan Martinson. Mul on peas kaks mütsi, üks on nähtamatu ja teine on nähtav. Nähtamatu müts on Eesti ühe kaitsetööstusettevõtte juhatuse liikme [müts]. Sellest ma väga palju rääkida ei saa, aga see on suur ja põnev ettevõte, tegeleme õhukaitsega. Ja nähtav müts on Eesti Asutajate Seltsi [müts], mille president ma olen juba teist aastat. Eesti Asutajate Selts on Eesti tehnoloogiaettevõtjate ühendus umbes 250 liikmega. See selts ei ühenda ettevõtteid, vaid ettevõtjaid, aga parema puudumise korral oleme ühtlasi tööstusorganisatsioon ja esindame tehnoloogiasektorit ka sellistel foorumitel nagu täna. 

Eesti Asutajate Seltsi 250 liiget on kamba peale kokku asutanud ja investeerinud ligi 300 ettevõttesse, mis annavad umbes 70% Eesti tehnoloogiatööstuse käibest. 

Täna tahan rääkida natukene sellest majanduse osast, mida nimetatakse tehnoloogiasektoriks või idusektoriks. Kui te Statistikaameti [lehele] lähete, siis seal te sellist definitsiooni otseselt ei näe või kui näete, siis natukene teises kontekstis, sest iduettevõtteid võib tulla kõikvõimalikest majandussektoritest. See võib olla finantstehnoloogia [ettevõte], nagu näiteks Wise, mis läheb statistikas panganduse ja finantsjärelevalve alla; või mingi tööstus, mis näiteks teeb pakendimaterjale, [kasutades selleks] väga uudset tehnoloogiat; või toidutehnoloogia [ettevõte]. 

Aga neid kõiki ühendab [kaks] nimetajat: nad on, esiteks, tehnoloogiapõhised ja teiseks, neil on ambitsioon kasvada kiiresti ehk nad on orienteeritud kasvule. Toon näite. LHV ja Wise võivad oma keerukuselt ja isegi suuruselt olla väga sarnased, aga Wise'i ambitsioon on olla ülemaailmne ettevõte, samal ajal kui LHV on end selgelt defineerinud Eesti ja [Suurbritannia] pangana. 

Või teine näide. Mäletate, kunagi oli Tulika Takso ja siis tuli Bolt. Tulika Takso vaatas alguses Taxify'ile, millest hiljem sai Bolt, ülevalt alla, nüüd Tulika Taksot vist enam ei ole, aga Bolt on [kasvanud] suureks [tehnoloogiaettevõtteks]. Ehk teisisõnu, vahe tavalise majandusettevõtte ja iduettevõtte vahel ongi nende kasvueesmärgis. 

Vaatasin just ajalugu. Enam-vähem 20 aastat tagasi, 2005. aasta septembris tuli uudis, et Skype müüdi ära eBayle 2,6 miljardi dollari eest. See uudis oli suur igas mõttes: Euroopa [mastaabis], maailma [mastaabis]. Väga paljud inimesed isegi Eesti tehnoloogiasektorist olid järsku üllatunud: ahaa, Skype'i tehti Eestis. Seda, et sellel oli neli Eesti insenerist asutajat ja suur osa arendusest toimus Eestis, ei teadnud isegi Eesti tehnoloogiainimesed. 

Mingis mõttes võib Skype'i loomist ja müüki pidada [murranguliseks] sündmuseks. Kindlasti oli ka enne seda tehnoloogiaettevõtteid, küll üsna väikeseid, aga sellest hetkest midagi nagu juhtus: meil tekkis julgus ja kindlustunne, et me suudame teha maailmatasemel ettevõtteid. Skype'i majanduslik mõju oli toona üsna väike. Ettevõttena oli Skype Eestis imepisike, võrreldes tänaste numbritega, müügist tulnud raha oli võib-olla 1% tollasest SKP-st. 

Vaatame nüüd 20 aastat edasi, kuhu me oleme praeguseks jõudnud. Praegu on selles tööstusharus kokku umbes 1900 tegutsevat ettevõtet – neist enamik on küll hästi väikesed, aga on ka kümneid ja sadu, millel on korralik käive – ja 17 000 töötajat. [Tehnoloogiasektor] annab umbes 4,5% Eesti SKP-st ja see kasvab kiiresti, sel aastal eeldame umbes 20–25%-list kasvu. Võrreldes muu majanduskasvuga on see üsna kopsakas [kasv]. Riigile makstakse sel aastal maksudena umbes 550 miljonit eurot. 

Ehk kõik need jutud, mida veel mõni aasta tagasi räägiti, et see on täiesti mõttetu, need patsiga poisid ainult põletavad investorite raha, midagi sealt ei tule, käivet ei tule ja nii edasi, on ammu kummutatud. Praegu on tegemist Eesti majanduskasvu ühe olulisema, kui isegi mitte peamise allikaga. Nagu ma ütlesin, kui te lähete Statistikaameti [lehele], siis sellist kohta, kus oleks kirjas, kui suure palju start-up'id annavad majanduskasvu, võib-olla otseselt ei leia, sellepärast et sellist definitsiooni seal ei ole, küll aga teevad selliseid uuringuid Startup Estonia, EIS ja nii edasi, ning teeb ka Eesti Asutajate Selts. Ehk teisisõnu, nad on [majanduskasvu kiirendajad]. 

Ma olen iseenesest täheldanud, et [idusektor] elab natukene nagu omaette mullis. Isegi majandusinimesi või majanduses tegutsevaid ettevõtjaid [vaadates võib märgata, et] start-up-ettevõtjad ja muu Eesti majanduskeskkond asuvad tihtipeale nagu kahes eri maailmas: nad räägivad eri inimestega erinevatel teemadel ning nende kontaktvõrgustik ja nende mured on tihtipeale erinevad. Toimub selline transformatsioon, et inimesed siirduvad vanast majandusest uude või alustavadki uues majanduses ning satuvad hoopis teise ree peale, kus numbrid ja kiirus on suuremad. 

Kuidas on see [sektor] siiamaani kasvanud? Tehnoloogiasektori klassikaline kasvumudel või tegutsemismudel on suhteliselt lihtne. On üks suur pott ja sinna potti tuleb panna nelja tüüpi osiseid. Üks osis on asutajad. Selleks, et ettevõtlus tekiks, on vaja, et keegi need [ettevõtted] asutaks. (Saalis kukub midagi kolinal maha, on kuulda kella kõlinat.) Kas see on märguanne, et peaks lippama hakkama? 

Ei, kell kukkus maha.

Kell kukkus? Nii hea jutt on! Esiteks on vaja asutajaid, et keegi võtaks ettevõtlusriski ja hakkaks kuskilt pihta. Teiseks on vaja talenti ehk inimesi, kes töö ära teevad, kirjutavad tarkvara, müüvad seda, hoiavad süsteeme püsti. On vaja kapitali, et algus[aeg ehk] see aeg, kui kapitali kulutatakse ja midagi veel ei toodeta, üle elada. Ja lõpuks on vaja ligipääsu turgudele ehk klientidele, et see raha kuskilt tuleks, [on vaja] käivet.  

Kui mõni neist osistest on puudu, siis kasvu tavaliselt ei teki või kui tekib, siis raskustega. Kui kõik need osised on koos, siis tekib kasv. See on üsna lihtne valem tegelikult, seal ei ole vaja kümneid või sadu komponente, ent samas ühestainsast [komponendist ka ei piisa].  

Kui vaadata, kuidas me oleme kasvanud, siis justnagu ei saa kurta. Kui võtame käibe, siis eelduste kohaselt on Eesti iduettevõtluse käive sel aastal kokku umbes 5,5 miljardit eurot. See on umbes ühe miljardi võrra rohkem kui aasta tagasi. Mõelda, et aastas tuleb juurde üks miljard! See on ikka päris kopsakas summa. Me oleme ka varem ühel korral – 2020 ja 2021. aasta [võrdluses] – kasvanud ühe aasta jooksul ühe miljardi võrra, aga see oli imehea finantseeringu tingimustes. Praegu me kasvame ühe miljardi võrra [olukorras], kus meie majanduskeskkond on oluliselt teistsugune. Kohe ma jõuan selleni. 

Veel parem on number siis, kui me vaatame lisandväärtuse kasvu. Käive on üks asi, aga lisandväärtus on defineeritud natuke teistmoodi. Lisandväärtus on viimase kolme aastaga kasvanud umbes 2,5 korda. Me räägime umbes 1,8 miljardist eurost, mis me panustame SKP-sse, ja see ongi umbes 4,5% meie SKP-st. Võrreldes näiteks 2021. aastaga, kus see oli 700 miljonit, on see üsna kopsakas kasv. Ja eriti suur on olnud lisandväärtuse kasv ühe inimese kohta: umbes 107 000 eurot aastas ühe inimese kohta selles tööstusharus. Kolm aastat tagasi oli see [näitaja] 42 000.  

Kust on see peamiselt tulnud? See on tulnud tänu sellele, et esiteks lähevad seal sektoris palgad igal aastal ülespoole, ja teiseks on viimase kolme aastaga oluliselt tõusnud kasumlikkus. Kui varem põletati raha, siis nüüd valdavalt toodetakse raha. Absoluutne enamus Eesti iduettevõtteid kas on kasumis või on neil investorite raha nii palju, et nad jõuavad kasumisse, ja kindlat vajadust raha kuskilt kõrvalt kaasata neil enam ei ole. Kindlasti osal on, aga mitte kõigil.  

Samas, kui vaadata pahupoolt, siis võib näha kolme märki. Mäletate, ma rääkisin, et on vaja asutajaid, talenti, raha ja turge. Vaatame asutajate osa. Meil oli parim aasta kolm aastat tagasi, kui start-up'iks kvalifitseeruvate ettevõtete sünde registreeriti Eestis umbes 350. Eelmisel aastal langes see 150-le. Selle aasta numbrit on raske öelda, kuna aasta on alles poole peal ja väga tihti jõuavad need ettevõtted radarisse viiteajaga. Aga selgelt on see kukkunud umbes kaks korda võrreldes tippajaga.  

Inimesed ei asuta enam ettevõtteid ja sellel on palju põhjuseid. Kas või see, et majanduskeskkond on raskem, inimesed ei taha võtta riski. Aga sellel võib olla ka demograafiline [põhjus]. Vaadake, mis juhtus 1990. aastate alguses – meie demograafilisse puusse tekkis auk. [Sel ajal sündinud] inimesed on just jõudnud asutamis[ikka]. On selge, et nendes põlvkondades ongi inimesi vähem. Võib olla ka muid põhjuseid. Aga iduettevõtteid on vähem.  

Teiseks, töötajate arv. Viimase kolme aastaga pole see praktiliselt muutunud, [töötajate arv] on kogu aeg võbelenud 16 000 ja 17 000 vahel. Mõnda ettevõtet võib-olla [tabab ebaõnn], aga need inimesed kolivad teistesse ettevõtetesse ja [töötajate arv püsib] ühe koha peal, samas kui eelnevatel aastatel nende arv tõusis. See tõusis väga paljuski väljastpoolt tuleva tööjõu näol.  

Huvitava märkusena [ütlen], et 20–25% tööjõust Eesti idusektoris on pärit välismaalt, mitteresidendid. Valdavalt ei ole need Euroopa Liidu inimesed. Umbes 80% neist on pärit väljastpoolt Euroopa Liitu, kuskilt Lõuna-Ameerikast, Aafrikast, Aasiast või ka nendest Euroopa riikidest, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Seda on hästi huvitav [jälgida], kust me selle tööjõu tõmbame.  

Kolmandaks, raha kaasamine. Meie parim aasta, jällegi, oli 2021, siis oli [investeeringuid] 1,3 miljardit. Viimastel aastatel on see kõikunud 200–300 miljoni vahel ehk on umbes neli korda kukkunud. Võiks ju mõelda, et see on katastroof. Kui mingi [näitaja] kukub neli korda, siis kõlab see ju katastroofina, aga tahan öelda, et see ei ole absoluutselt katastroof, me oleme tegelikult ajaloo parimas seisus.  

Tegelikult oli aasta 2021 ebanormaalselt hea aasta, me olime ebanormaalselt heas olukorras. Kogu tehnoloogiatööstus üle maailma oli väga heas seisus, raha oli saadaval praktiliselt [tasuta]. Aga Eesti oli [selle taustal] veel eriti [heas seisus]. Eesti näitajad ühe inimese kohta ületasid kuskil kümme korda Euroopa keskmist. Me ei räägi mõnekümnest protsendist. Kuni kümme korda! Me olime ees kõikidest teistest riikidest, me saime nr 1 tiitleid kogu maailma kontekstis sellistes kategooriates nagu raha kaasamine ühe inimese kohta, idufirmade arv, ükssarvikute ehk üle miljardi eurose väärtusega firmade arv. Me olime absoluutsed liidrid maailmas, kõrvuti USA ja Iisraeliga sellistes võrdlustes.  

Nüüd me oleme lihtsalt enam-vähem normaalses kohas, seal, kus enamik maailma riike on kogu aeg opereerinud. Aga väga paljude parameetrite poolest oleme Euroopas ikka nr 1 – ka pärast seda, kui me oleme kukkunud neli korda. 

Nii et sõnum on siiski positiivne: me oleme üles ehitanud tõesti väga tugeva idusektori. See kasvab, [käive tõuseb] miljardi võrra aastas, ja ilmselt kasvab ka edasi, sest selle taga on tuhanded inimesed, nii töötajad kui ka asutajad, kellest sajad kuuluvad maailmaklassi. Neil [inimestel] on aastakümnete jooksul tekkinud teadmine, kuidas selliseid organisatsioone üles ehitada, kuidas [soodustada] kasvu, kuidas minna turgudele, kuidas [tegeleda] tootearendusega ja nii edasi. See teadmine ei ole kuhugi kadunud, pigem on see teadmine koju tulnud, sest enamik ettevõtjaid elab nüüd Eestis. Kui paarkümmend aastat tagasi võis Silicon Valleys näha sadu eestlasi, siis tänaseks on see [eestlastest] praktiliselt tühi. Kõik on Tallinnas. Minge Telliskivisse, seal näete neid inimesi. See on selles mõttes väga positiivne.  

Aga samas on selge, et kasvul on ka omad piirid. Kui võtta see klassikaline mudel, kus [koostisosadena] tuleb potti segada kapital, inimesed, asutajad ja ligipääs turgudele, siis see kindlasti töötab ka edaspidi, aga sellel on omad piirid. Näiteks, kui me tahaksime tuua Eestisse 100 000 uut töötajat, siis ilmselt neid üle piiri ei lastaks. Või kui me tahame jälle saada paari miljardi suurust riskikapitali, siis see ei ole nii lihtne ülesanne.  

Me peame võib-olla harjuma selle mõttega, et see klassikaline kasvumudel, mis oli ekstensiivne ja mille puhul numbrid läksid aina suuremaks – rohkem ettevõtjaid, rohkem töötajaid, rohkem kapitali –, ei ole enam [jätkusuutlik]. Mingil määral kindlasti on, aga realistlik ootus on, et võib-olla saame tagasi sinna[, kus meil tekkis] ligi 300 idufirmat aastas; võib-olla saame iga aasta lisada paar tuhat töötajat sellele 16 000-le, tuua neid väljastpoolt või harida [oma inimesi]. Aga seal on ilmselt mingi piir ees. See tähendab seda, et me peame leidma kasvuvõimalusi, mis ei põhine ainult inimeste ja kapitali juurdetoomisel, vaid pigem sellel, kuidas teha samade inimestega rohkem.  

Võib-olla kõige suurem võtmesõna on siin "tehisaru". Ma arvan, et me oleme kõige suurema tootlikkushüppe lävel mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas ja seda tänu tehisaru tekkimisele. Selle efekt on alles [ilmnemas]. Ma lugesin enne selle ettekande [ettevalmistamist] ka erinevaid analüüse ja kõik nad ennustasid, et lähimatel aastatel võib oodata, et isegi tavaliste tööriistade kasutuselevõtuga võib tootlikkus ühe inimese kohta tõusta vähemalt mõnikümmend protsenti. Ma usun, et see [ennustus] on pigem konservatiivne.  

Läheb mõni aasta mööda ja alles siis saame näha, kuidas tehisaru tõeliselt hakkab mõjutab erinevaid protsesse [paljudes] majandusharudes. Praktiliselt ükski majandusharu ei jää sellest puutumata ja potentsiaalne tootlikkuse kasv on ülisuur. Veel suurem on see nendes ettevõtetes, kes loovad neid tööriistu, ehk need, kes kullakaevuritele labidaid toodavad, on ilmselt veel suurema või sees, kui kullakaevurid ise.  

Eesti ees ongi küsimus, et kui see lõhe hakkab selgelt kärisema – tekivad ülimalt tootlikud ettevõtted, aga on ka neid, kes jäävad vanasse kinni –, siis kummal pool me tahame olla. See on – ma ei tea, [kuidas see eesti keeles on, aga] inglise keeles öeldakse barbell effect – nagu [kang]. Kujutage ette [kangi]. Veel mõnikümmend aastad tagasi oli majanduses ja ühiskonnas tõmme sinna kuskile keskele, keskklass oli selline turvaline koht. Unistuste töö oli olla näiteks pangakontori juhataja: olid lipsuga ja said hea raha ja tegid midagi. Täna minu teada pangakontoritel enam juhatajaid ei ole. Nüüd on tarkvaraarendajad ja siis need inimesed, kes seletavad klientidele, kuidas tarkvara töötab.  

Sama asi hakkab juhtuma väga paljudes teistes majandusharudes: see keskosa kaob ära ja põhimõtteliselt hakkab töö olema selline, et kas sina ütled arvutile, mida teha, või arvuti ütleb sulle, mida teha. Väga vähe jääb alles neid töid, kus sa oled kuskil seal keskel. Eesti peaks majanduse ja riigi ja rahva seisukohast otsustama, kus pool ta olla tahab. Kas me tahame olla see, kes ütleb tehisarule, mida teha, ja siis tehisaru teeb, või me tahame, et kuskil Ameerikas või Hiinas toimiv tehisaru ütleb meile, kuidas asju tegema peaks.  

Tehisaru abil saavutada sellist tootlikkust inimese kohta, mis ulatub sadadesse tuhandetesse eurodesse, minu pärast ka miljonitesse, ei ole võimatu. Me oleme juba näinud ettevõtteid, ühe inimese ettevõtteid, kus reaalselt ei olegi ühtegi töötajat peale selle ühe inimese, aga mis suudab tekitada kümnete miljonite suuruses käibeid tänu sellele, et kõik need ülesanded, mida muidu teevad inimesed, on laiali jaotatud erinevate tarkvarade peale. Ja selle taga ei ole sugugi mingisugused supergeeniused kuskil Silicon Valleys. Need võivadki olla üksikettevõtjad, kes selliseid asju teevad. Meil on siin ülisuur võimalus, aga me peaksime seda teadlikult majandama ja kultiveerima.  

Võib-olla veel üks mõte kasvu kohta. On üksikud unikaalsed nišid, kus olla maailma absoluutses tipus. Tehisarust me juba rääkisime. Tehisaru arendamine, eriti suurte mudelite treenimine, andmekeskused ja nii edasi, vajab üli[suurt] kapitali, kümneid miljardeid, sadu miljardeid, võimalik, et isegi triljoneid. See ilmselt ei ole see [mõõtkava], kus meie saaksime kaasa mängida. 

Aga me saame kindlasti olla selle parimad kasutuselevõtjad, me saame kindlasti leida tehisaru nii-öelda tööstusharust oma nišše. Näiteks siinsaamas kõrval, 300 kilomeetri kaugusel on Rootsi ettevõte Lovable, mis on kõige kiiremini kasvav tarkvaraettevõte Euroopas ja mis teeb põhimõtteliselt ainult tehisaru tööriistu, mida inimesed saavad kasutada, et midagi hästi kiiresti arendada või käivitada. Me võime midagi sarnast teha, me võiksime leida omad nišid tuumtehisaru peal.  

Aga on ka muid nišše. Üks oluline nišš on kaitsetööstus, eelkõige kaitsetehnoloogiatööstus, kus kummalisel kombel meie nõrkus [omada ühist] piiri kahtlase naabriga – ja ma ei räägi Lätist – on muutunud meie tugevuseks. Meil on mitu tugevust. Esiteks see, et meil endal on tuli takus, me peame ennast kaitsma, ja see motivatsioon tihtipeale panebki asju tegema.  

Teine oluline eelis on meie [sidemed] Ukrainaga, ühine "teater" Ukrainaga, mis puudutab kaitset, kaitsetehnoloogiat, kaitsevaldkonda kui sellist. Me käime seal ikka väga palju, meil on seal palju häid sidemeid. Meil on võimalus maailma parimale kaitselaboratooriumile, nagu Ukraina, kiirelt ligi saada, mida väga paljud lääne ettevõtjad paraku ei taha ega suuda.  

Me juba näeme, et kaitsetehnoloogiatööstus on Eesti tehnoloogiatööstuse ilmselt üks kõige kiiremini arenev haru. Minul on nimekiri umbes 170 kaitsetehnoloogia ettevõttest, mis on Eestis registreeritud. Paljud neist on väga väikesed ja keegi neid ei tea, aga nende hulgas on ka väga tugevaid ja suuri ettevõtteid. Ja see [valdkond] kasvab, võib-olla mitte 100% aastas, kuid vahemikus 50–70%. Ma arvan, et sel aastal tuleb kaitsetehnoloogiaettevõtete käive kokku umbes 500 miljoni kanti.  

Kaitsetööstus kui selline on natukene suurem, kuna seal on ka palju traditsioonilisemaid [ettevõtteid], metallitöö- ja muud sellised ettevõtted.

Ma korra katkestan, lugupeetud ettekandja. Kuna meil kell kohe kukub, siis kas soovite lisaaega?

Ma paluksin poolteist minutit. 

Poolteist minutit lisaaega, palun!

90 sekundit, jah. Sain isegi kaks minutit. Siin on võib-olla üks oluline nüanss, mida tasuks Eestil silmas pidada ja mida tegelikult peetaksegi silmas. Selleks, et kohalik kaitsetööstus areneks, on vaja, et meie kaitsevaldkond ja kaitsejõud, ka valitsus, kaitseinvesteeringute keskus, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja ka kõik teised võtaksid seda ühise üritusena. Erinevalt muust tehnoloogiatööstusest, kus näiteks Wise võib luua ettevõtte või keegi muu teha tarkvaraettevõtte ja müüa seda üle Euroopa kõikidele klientidele, on kaitsetööstusel ainult üksainuke klient ja see on riik või riigid. 

Paratamatult on siin vaja ettevõtjatel ja riigil teha koostööd. Kui riik ei tule kaasa, siis sellisel juhul seal ka midagi ei juhtu. Me muidugi võime üritada [oma toodangut] mõnda teise riiki müüa, mida ka tihti tehakse, aga on loomulik alustada omaenda riigist. Ja küsimus ei ole ainult müügis – ma ei ütle, et nad peaksid [tingimata] ostma –, vaid ka tootearenduses. Kui on vaja tekitada mingi uus võimekus, siis selleks on vaja läbipõimunud dialoogi kasutajaga, kes seda [toodet] kasutama hakkab, nii Ukraina kui ka Eesti kaitseväega. 

Teisisõnu, Kaitsevägi peaks mõtlema endast kui tootearendusprotsessi [kaasosalisest], mitte nii, et ma ostan siis, kui mul võimekus [ja vajadus] tekib, vaid ma olen osaline selles protsessis, ma annan sisendi ja tegelen sellega igapäevaselt, sealhulgas testimisega, ning olen tiimi liige. 

Need on üksikud mõtted selle kohta, kuidas tehnoloogiatööstus ja idusektor saavad Eesti majanduskasvu [edendada]. Meie isiklik ambitsioon on jõuda kuskile 30%-ni SKP-st aastaks 2033. Kaheksa aastat on jäänud. Ma arvan, et kui tõmmata Excelis ilus sirge, siis me sinna ka jõuame. 

Ja absoluutselt viimane asi. Viimase nelja sekundiga ütlen, mida ettevõtjad kõige rohkem tahavad. Me oleme seda oma liikmetelt küsinud. Kõige rohkem tahetakse stabiilset maksu- ja majanduskeskkonda, eelkõige seda, et maksudega ei janditaks. See on nr 1 asi, mida küsitakse. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma teesides tehnoloogiatööstuse kasvu kohta kirjutate, et realistlik ootus Eestis on 300 [uut] idufirmat aastas. Oma ettekandes te natukene selgitasite neid numbreid. Sel aastal avaldatud Euroopa idufirmade edetabelis on esikümne firmadest praktiliselt 90% seotud finants- ja makseteenuste pakkumisega. Mis valdkonnas võiksid need 300 [idufirmat] teie prognoosi kohaselt [tegutseda]? Kui see on mingisugune ärisaladus, mida te ei taha jagada, siis küsin: kas haridus[valdkonnas] saaks ka midagi arendada?

See ei ole saladus, ma hea meelega omaks kristallkuuli ja teaks, [mis valdkonnas] nad kõik on. Eesti iduettevõtlus ei ole ühe sektori põhine. Kõige rohkem on meil võib-olla äritarkvaraettevõtteid, aga on ka üsna palju muid: finants[tehnoloogia ettevõtteid], krüptofirmasid, kaitse[tööstusettevõtteid], mängu[arendajaid] ja nii edasi. Ei ole ühte domineerivat [valdkonda]. Äritarkvara on number üks, [seda arendavaid ettevõtteid] on kõige rohkem. Mis [valdkonnas] hakkab neid järgmise kümne aasta jooksul olema? Jumal seda teab. See ongi asja ilu, et tegelikult tekib see iseenesest. Meie loome vaid keskkonna. Seda ei saa riik ülevalt alla neile ette öelda.  

Hariduse kohta: selle asja nimi on edutech ehk education technology. Selles [valdkonnas tegutseb] ka Eestis minu teada kümneid ettevõtteid. Hästi tänuväärt töö, aga samas ärilises mõttes suhteliselt raske valdkond, kuna ostja on jällegi kas riik, omavalitsus, kool või lapsevanem. Ütleme nii, et väga paljud inimesed teevad seda suurest missioonitundest, seal on võib-olla raske saavutada sellist ükssarviku staatust. Seda enam peaks riik oma õla alla panema, kui keegi teeb näiteks eestikeelset haridustarkvara või Eestist välja minevat haridustarkvara. See on koht, kus Eestis on toetust kindlasti kõige rohkem vaja. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Kui teie slaide vaadata, mida te siin kenasti jaganud olete, siis võib siit välja lugeda teatud maamärke aegade kohta, mis on meid hästi palju mõjutanud. Eesti e-riik on oma olemuselt kindlasti unikaalne ja väga selgelt innovaatiline ning see võiks luua baasi ka muudeks arendusteks. 

Aga ma tahan küsida, et kas teie jagate seda mõtet, mida osa inimesi ja ettevõtjaid on jaganud, et uutel põlvkondadel on justkui vähem riskijulgust. Paljudel ettevõtjatel on tekkinud küsimus, kes nende töö üle võtab või kas nad tahavad sellisel määral jätkata. Kas teie arvates saaks Eesti kaitsetööstus [luua lisandväärtust] innovatsiooni ja arenduse [vallas]? Ajaloo põhjal võib öelda, et üldiselt see, mis kaitsetööstuses toimub, võib ühel hetkel jõuda ka meie tavaellu ühe või teise tehnoloogilise lahenduse kujul.

Siin oli mitu küsimust korraga. E-riik lõi hea fooni ja tausta. See ei ole küll otseselt vajalik, et tehnoloogiatööstus [areneks], aga ta loob sellise üldise hea tausta ja [mõtteviisi]. Kohe räägitakse teile ka e‑residentsusest, sellel on oma mõju kogu sellele sfäärile. 

Uued ettevõtjad on noored ettevõtjad. Eesti tehnoloogiaettevõtte juhatuse liige on keskmiselt 40‑aastane ja see vanus on pigem iga aastaga natukene kasvanud. Samas ma näen nende 20. eluaastates ettevõtjate hulgas väga huvitavaid uusi inimesi, kes isegi ei mõtle sõnale "risk", vaid lihtsalt [tegutsevad], nad teevad oma magamistoas miljonilise käibega ettevõtteid. Mõned on ka meie seltsi liikmed, väga-väga vinged [tegijad]. Ma olen selles mõttes optimistlik, et uued Markus Villigud ja Kaarel Kotkased on tulemas. 

Lõpuks kaitsetööstuse tehnoloogiast. Praegu on hästi murranguline aeg. Viimased kolm aastat Ukraina sõda on totaalselt muutnud vaadet sellele, millega üldse sõditakse, kaitsetehnoloogiale ja kõigele muule. Valdavaks, eriti Ukrainas, on saanud asjad, mille puhul kolm aastat tagasi ei mõelnud keegi, et neid üldse võiks sõjapidamisel kasutada. Droonid on esimene näide. Keegi ei mõelnud 2022. aasta veebruaris rallidroonist kui sõjarelvast, aga praegu on see dominantne [ründerelv]. See on andnud ülisuure tõuke just nimelt altpoolt tulevale innovatsioonile ja väikestele start-up'idele. 

Kas sealt jõuab midagi üldisesse majandusse? Jõuab, juba praegu jõuab. Droonid on parim näide. Droonide tootmine maailmas on mitmekordistunud. Ainuüksi Ukraina toodab vist mingi 3–4 miljonit drooni aastas, mis [võrdub] kogu maailma turumahuga neli aastat tagasi. Ja droonid on aina paremad. Tuleb väga-väga palju innovatsiooni, nagu sõjaajal ikka, ja lõpuks see maandub kuhugi ka rahuajal.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra Martinson! Mulle väga meeldis teie mõte, et [kohaliku] kaitsetööstuse [arendamine] peaks olema meie ühine eesmärk alates Kaitseväest kuni MKM-ini ja [seda tuleks teha] teiste turuosalistega koos. See ei saa olla asi, mida kitsalt Kaitsevägi ajab, vaid see peab olema riiklik eesmärk. 

Sellest tulenevalt küsingi. Alustades oma ettekannet, [ütlesid], et sul on nähtamatu müts ka – sa toimetad kaitsetööstusettevõtjana. Võib-olla sa eelmisele küsimusele vastates juba natukene vastasid sellele. Kuidas sa kaitsetööstust või kaitsetehnoloogiatööstust kirjeldaksid: kui palju läheb praegu R&D-sse, kui palju kasutatakse andmeanalüütikuid ja kõike muud sellist? Võib-olla saad seda natukene tutvustada. Ja lisaks, kuidas saaks riik taristu, seaduste või nii-öelda poliitilise suuna kaudu aidata kaasa sellele, et kaitsetööstus areneks Eestis veel kiiremini?

Meie kaitsetööstus[ettevõtted] on seinast seina. On ettevõtted, kes teevad näiteks riideid, rakmeid ja metallkaste, mis on ka tihtipeale tehnoloogilise komponendiga, ja siis on ülitehnoloogilised ettevõtted, mis teevad näiteks kunstlikul intellektil põhinevaid droone. Mida rohkem on [ettevõtte toodangus] tehnoloogilist komponenti, seda rohkem on seal ka tehnoloogiainimesi. Väga paljud neist inimestest on tulnud tavalisest tehnoloogiatööstusest. See on selles mõttes huvitav, et tihtipeale on saadud aastakümnete pikkune kogemus tavalise tehnoloogiaettevõtte juures ja nüüd rakendatakse seda uues valdkonnas. See tähendab seda, et neil ettevõtjatel on oskus väga kiiresti midagi üles ehitada, kuigi see on natuke teistsugune domeen. Ma olen selles mõttes väga positiivne. Inimesi on vähe, neid võiks rohkem olla, aga eks meil tööjõuga on, nagu on. Aga kui vaja, siis ikka leiab. 

Oli ka küsimus selle kohta, mida peaks riigiga koos tegema. Nagu ma ütlesin, on vaja rohkem sellist nägemust, et me teeme seda asja koos. Eestis on nüüd Kaitseväe [koosseisu loodud] innovatsiooni ja tulevikuvõime väejuhatus – nii on selle ametnik nimi. Force Transformation Command inglise keeles. See on esimene selline sisemine üksus või piltlikult öeldes agentuur, mis peaks Kaitseväe ja tööstuse koostöös selle arendusprotsessi tekitama. See [üksus] on alles kaks või kolm kuud vana, hoiame talle kõvasti pöialt ja pakume tuge. Loomulikult on tähtis, et see saaks korralikult mehitatud ning saaks ka raha ja mandaadi midagi teha. [Varem] oli Kaitseministeeriumi arendus- või eksperimentaalostude eelarve väga tühine, mingi paar miljonit aastas. Muu kaitse-eelarvega võrreldes on see praktiliselt olematu [summa]. 

Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui näiteks ettevõte teeb midagi, oletame, et ta ehitab robottanki, siis on tal vaja seda praktiliselt iga päev kuskil testida, võib-olla tulistada mingi märgi pihta. Oleks hea, piltlikult öeldes, kui seda saaks osta teenusena: lähed kuhugi veebilehele ja märgid ära, mis kuupäevadel tahad [testida], ja nii lähebki, keegi tuleb ja jälgib seda, annab sulle mürsud ja sihtmärgid. See protsess võiks olla tehtud hästi sujuvaks. Me oleme sinnapoole teel, aga loomulikult me alles [katsume jalgu alla saada]. Aga üldine suhtumine on oluliselt muutunud, võrreldes sellega, mis see oli kolm aastat tagasi.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh selle väga silmi avava ettekande eest! Kõik uued ettevõtted ei saa kindlasti teha miljonikäivet oma magamistoast. Suurel osal või enamikul uutest ettevõtetest on vaja oma tehas või ettevõte siiski kuskile rajada, võib-olla isegi uude paika, sest vanad hooned ei kõlba kaasaegse tehnoloogiaga sisustamiseks. Meil on aga tekkinud teatud tõrkeid, just not in my backyard positsiooni tõttu: keegi ei taha oma tagaaeda uut ettevõtet, mis võib olla ohtlik. Mida me peaksime siin Riigikogus tegema, et elanikkonnale selgitada, et [see tähendab laekuvaid] makse, [uusi] töökohti ja tegelikult meie kõikide heaolu tulevikus? Mida peaks Riigikogu tegema, et see olukord paraneks?

Aitäh! Eks neid näiteid on, kas või seesama Pärnu kaitsetööstuspargi ümber toimuv, mis nüüd on minu teada kohtus. Mul ei ole siin ühest vastust. Seda ei saa peale suruda, eks ole. On selge, et see peab toimuma ühiskondliku kokkuleppe teel. On üks hea tsitaat sellise firma nagu Spotify juhilt, kes omal ajal ütles: rääkimine on väga odav, me peaksime seda rohkem tegema. Ma arvan, et me peaksime rohkem rääkima. Ma olen tähele pannud, et mida rohkem saavad inimesed mingis protsessis osaleda, seda rohkem nad seda aktsepteerivad. [Inimene, kes elab seal lähedal] või on üleaedne, võib võtta seda, kes seal taga paugutab või lõhkeainetehast ehitab, kui vaenlast, aga ta võib võtta seda ka nii, et see on natuke ka tema oma. Ma ei tea, siin võib mõtetega mängida: miks mitte, las ta saab aktsionäriks, siis tekibki majanduslik huvi. Ega siin ei ole muud, kui on vaja dialoogi, rohkem dialoogi.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud ettekandja! [Tänan] väga põnevate mõtete eest. Avalikus sektoris me tavaliselt tootlikkusest ei räägi, pigem efektiivsusest. See haakub ka ettevõtjate soovidega, et oluline on bürokraatiat ja riigi kulusid [vähendada]. See viibki mind nüüd mõttele, et kas tehisaru abil saaks põhimõtteliselt muuta ka avaliku sektori suunda. Mulle tundub, et kõik meie nii-öelda tavalised menetlusprotsessid on praegu seal kusagil keskel. Nii nagu te välja tõite, [on valida], kas mina ütlen AI-le, mida teha, või teevad töötajad seda, mida AI neile ütleb. Mulle tundub, et avalik sektor on jätkuvalt siin kusagil keskel. Me ei ole suutnud oma töötajate, ametnike hulka, kes menetlusi korraldavad, oluliselt vähendada, kuigi tehnoloogia on arenenud. Kuidas teie seda näete, kas me ka siin peaksime esirinda jõudma ja mida meil [tuleks] selleks teha?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Iduettevõtjana ma olen alati optimist, ma olen alati seda meelt, et kõik on võimalik ja kiiresti võimalik, aga siis põrkud sa reaalsusega. Ükski plaan ei pea vastu kokkupõrkele reaalsusega. Kui vaadata enamikku riigi protsesse – ma ei ole nende protsesside ekspert, aga ma olen nendega kokku puutunud kodaniku ja ettevõtjana –, siis näeme, et suur hulk neist protsessidest on mingite sammude läbikäimine, mida saaks automatiseerida. Seal võivad olla ka mingid otsustuskohad, kus tuleb mingeid kaalutlusi teha või midagi kontrollida, aga põhimõtteliselt saab neid samme optimeerida ja peabki optimeerima. 

Ma olen seda meelt, et me ei saa tervet riiki buldooseriga maha lükata ja nullist alustada. Korra saime, see oli aastal 1991, aga enam mitte. Aga kindlasti on võimalik asjad pulkhaaval lahti võtta ja vaadata, kus me saame midagi paremaks teha. See peaks olema pidev protsess ja [toimuma] natukene teistmoodi, kui viis või kümme aastat tagasi, sest ka tööriistad on oluliselt teistsugused. Ma arvan, et väga suure osa asju saab lahendada automatiseeritult, jagada AI-le, isegi kõik selle, mille kaudu me suhtleme riigiga. Ma tihtipeale lähen mõnele riigi veebisaidile ja üritan aru saada, kuhu ma pean täpselt vajutama ja nii edasi. Selle asemel võiks olla eesti.ee lehel üks kast, kuhu ma saan kirjutada, et mul oleks vaja midagi uuendada, palun ütle mulle, mida ma pean tegema. Ja siis öeldakse mulle, et okei, vajuta siia nupule, siis on tehtud, ja ma võtan su arvelt kohe ka riigilõivu maha. Midagi taolist. 

Aga põhimõtteliselt peaks siin vaatama Eesti riiki kui tarkvaratoodet, piltlikult öeldes, ja rakendama tootejuhtimise parimaid praktikaid.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu hea ettekande eest! Mul on küsimus, mida ma kavatsesin küsida minister Keldolt, aga aeg sai otsa. Nüüd küsin teie arvamust, hea ettekandja. Kas Eesti ei peaks otsima suurt strateegilist kaitsetööstuse investorit – ja ka leidma –, nii nagu see on olemas Lätis, Leedus ja teistes meie liitlasriikides? Sellel on kahtlemata nii majanduslik kui ka väga oluline poliitiline mõõde. Me oleme öelnud ei Saksamaa Rheinmetallile, me oleme öelnud ei Soome-Norra Nammole. Kas me ei ole liiga palju ei-sid öelnud?

Ja teiseks, kas meie hoiak peaks olema selline, et küsime ikkagi suurinvestorilt, mis neil vaja on, ja püüame luua sellised tingimused ja nii palju kui see võimalik on, leida kompromisse, või ütleme, et meil on siin sellised tingimused ja kriteeriumid ja kui te neile ei vasta, siis head aega?

Aitäh, Kalev! See on ülihea küsimus. Ühest vastust on raske leida, sest kaitse-ettevõtted on väga erinevad, üks teeb mürske ja teine teeb kunstlikku intellekti. Seetõttu on äriprotsessides ja selles, mida nad vajavad, väga suured vahed. 

Kogu kaitsetööstuses käib paradigmade võitlus. Väga suur osa kaitsetööstusest kuni viimase ajani, kuni siiamaani põhines niinimetatud defence prime'idel ehk väga suurtel ettevõtetel: Lockheed Martinid, Rheinmetallid ja nii edasi. Nendel on väga suured käibed, [tihedad] ajaloolised sidemed[, mis aitavad neil] kaitse-eelarvetest [rahasid endale tõmmata], tugevad lobistid, müügistruktuurid, kõikvõimalikud nii-öelda compliance-struktuurid ja nii edasi. Ja siis on terve parv uusi pisikesi start-up'e, kes teevad tihtipeale asju, mis on kas väga prügised või veel logisevad ja toruteibiga kokku tõmmatud, aga teevad oma töö väga hästi ära ja on sealhulgas oluliselt odavamad. 

Küsimus on selles, et kas me peaksime defence prime'idele siin punast vaipa maha rullima. Võib-olla peaksime, võib-olla mitte. Ausalt öeldes ei ole see midagi ülikriitilist. Defence prime'ide DNA-sse on [sisse kirjutatud], et kõik peab olema oluliselt kallim ja väga keeruliselt tehtav. Tihtipeale on nad ebamõistlikult kallid. Ja nad on hästi aeglased oma arenduse poolest. Absoluutne enamus innovatsioonist, mis reaalselt praegu Ukrainas töötab, on tegelikult tehtud garaažis, mitte saadud kuskilt suurest defence prime'ist kalli raha eest. Kaitsetööstuse puhul on selline vana ütlus, et iga metallitükk, mis värvitakse roheliseks, läheb hinna poolest kohe viis korda kallimaks, ja kusjuures see ei ole üldse nali, see [ongi nii]. 

Küsimus on selles, kas me tahame selles prime'ide mängus kaasa mängida. Kas selleks on mingi oluline põhjus? Kas me muidu ei saa näiteks laskemoona? Kas meil üldse on vaja seda laskemoona Eestis teha, võib-olla teeme hoopis droone või ostame seda Läti tehasest? See on arutluse koht, mul ei ole sellele ühest vastust, aga selle taustaks on nii-öelda prime'ide ja start-up'ide paradigmade võitlus.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te tegelikult juba tõite välja väga häid mõtteid, aga kui teil oleks vaba voli kujundada Eesti majanduspoliitika strateegiat järgmiseks kümneks aastaks, siis mis oleksid need kolm otsust, mida te teeksite?

Aitäh! See on natuke ebaaus ja ma väga vabandan, aga ma jätan sellele küsimusele vastamata, sellepärast et ma hakkan lahmima ja võin välja tulla asjadega, mis ... Aga see on ülihea küsimus! Ma luban, et ma mõtlen sellele ja võib-olla kuskil avaldan. Jah, teeme nii!

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tänan ettekande eest. Ma ei kuulanud teid algusest saati, aga ettekandest näen, et te olete välja toonud ka mõned kitsaskohad, mis võiksid edasist arengut [takistada]. Üks nendest on ressursid. Peamine ressurss on meil ikkagi tööjõud, tehnoloogiasektoris ka. Riigikogus on olnud palju arutelusid selle üle, kust saaks tööjõuressurssi juurde, kas ainult väljastpoolt või [ka oma inimeste seast]. Üks võimalus on [kaasata] vähenenud töövõimega inimesi. Milline on tehnoloogiasektori suhe nendesse? Kas Riigikogu saaks siin kuidagi kaasa aidata, et ka vähenenud töövõimega inimesed [saaksid anda suurema panuse] meie tootlikkuse ja majanduse kasvu?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, [töötajate arv] on püsinud viimased kolm aastat samal tasemel. Ja see ei ole mitte otseselt selle tõttu, et neid inimesi ei ole kuskilt [saada], vaid mingis mõttes on ettevõtted peatanud [uute inimeste] palkamise. Mõni ettevõte palkab ja mõni jälle laseb lahti, eks ole, aga keskmiselt on seis selles tööstusharus sama. 

Milliseid inimesi palgatakse, kui palgatakse? [Kõikidest inimrühmadest]. Üldjuhul otsitakse inimesi, kes on väga tugeva tehnoloogilise taustaga, näiteks tarkvaraarendajaid ja muude spetsiifiliste oskustega inimesi, kes suudavad väga efektiivselt luua midagi, kas tarkvaraarenduse poole peal või inseneeria poole peal. Kui [inimene] on puudega ja see puue ei takista tal oma oskuste rakendamist, siis ei ole mingit vahet. Ma olen mitmes firmas töötanud kõrvuti inimestega, kellel on mingi füüsilise võime kadu, aga nad suudavad väga hästi oma tööd [teha]. Kindlasti võetakse tööle ka inimesi, kes on teistes rollides, kas või klienditeenijad kõnekeskustes ja nii edasi. Oleneb, mis puue on, aga see kindlasti ei sega. 

Aga ma pean tunnistama, et väga paljud neist töödest lähevad paratamatult automatiseerimisele, meeldib see meile või mitte. Näiteks kõnekeskuste puhul me enam ei tea, kas me räägime roboti või inimesega, sest nad on eristamatud. See on paratamatu [protsess], sest automatiseerimise korral saab teha sama asja sada korda väiksema kuluga. Ettevõtja ülesanne on olla efektiivne. Nii et kindlasti toimub teatud töörollides tehnoloogiapõhiseid muutusi. Nagu ma ütlesin, see keskmine turvaline töö kipub ära kaduma. Aina rohkem [on nii, et] sa kas lood midagi väga suure lisandväärtusega või oled seal toiduahela teises otsas.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi. Aitäh ettekandjale!

Aitäh veel kord! Kõike head!

Nüüd tänane neljas ettekandja, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse juhatuse liige, Eesti e‑residentsuse ja välisturunduse juht Liina Vahtras. Palun!

Austatud aseesimees! Minister! Riigikogu liikmed! Eesti kui digiriigi viimase kümnendi kõige suurem saavutus on see, et oleme loonud midagi, mida pole ühelgi teisel riigil. See on e‑residentsus, Eesti teenustele üle kogu maailma ligipääsu andev digitaalne identiteet, mille abil on võimalik täielikult asukohavabalt luua ja juhtida Eesti ja Euroopa Liidu ettevõtet. 

E‑residendi elektroonilise identiteedi abil Eestisse tulemata siin ettevõtte loomine ja juhtimine on osutunud rahvusvaheliselt väga nõutud teenuseks, sealhulgas Euroopa Liidus, kust on pärit pooled Eesti e‑residendid. See programm on andnud kasvuhoo meie majandusele, loonud Eestile rahvusvaheliselt digiriigi mainet ja toob riigile märkimisväärset tulu juba kümme aastat. 

E‑residentsus on toonud riigikassasse kümne aasta jooksul 370 miljonit eurot otsest tulu. Need on eurod, mida Eesti riigil ei oleks ilma e‑residentsuseta. Kümne aasta jooksul on programmiga liitunud üle 130 000 inimese 185 riigist, neist [62 000] omavad kehtivat e‑residendi kaarti. Selle kaardiga saavad nad iga kell ükskõik millises maailma otsas anda turvaliselt digiallkirja ning sisse logida näiteks e‑äriregistrisse või e‑maksuametisse, samamoodi ka pankadesse. 

Aastas lisandub e‑residente rohkem, kui sünnib Eestis lapsi. Mullu oli see arv 11 484. E‑residendid on siin läbi aegade loonud enam kui 37 000 Eesti ettevõtet. Iga viies Eestis loodud ettevõte ja iga kolmas idufirma on viimastel aastatel e‑residendi asutatud. 2024. aastal lõid e‑residendid rekordilise arvu ettevõtteid – kokku 4818 ettevõtet. Enim uusi Eesti ettevõtteid on asutanud Hispaania, Ukraina, Türgi ja Saksamaa kodakondsusega e‑residendid. Samade riikide kodanikud juhivad ka uute programmiga liitujate edetabelit. Need ettevõtted ei too tulu ainult Eesti riigile, vaid aitavad kasvatada ka Eesti mõju ja mainet kogu maailmas. 

E‑residentsus on riigi poolt valikuliselt antud hüve, see ei ole õigus. Iga välismaalane, kes soovib saada e‑residendiks ja valib oma ettevõtte koduks Eesti, valib [võimaluse] panustada meie majandusse, valib Eesti õigusruumi, valib Eesti digitaalse infrastruktuuri ja Eesti väärtused: läbipaistvuse, aususe ja avatuse. E‑residentsus ei ole seega mitte ainult võti meie digiriiki, vaid täiesti uutmoodi majanduslik mõtteviis. See põhineb usaldusel: [usk] Eesti riigi läbipaistva ja ettevõtete kasvu toetava majanduskeskkonna stabiilsusse ja turvalisusse. Samuti [usk] avaliku ja erasektori koostöösse, aga ka [usk] riikidevahelisse koostöösse, mis kaitseb ka e‑residentide huve. See on midagi enamat kui majandustegevus. See on väärtuspõhine usaldusleping Eesti [riigi] ja välisettevõtjate vahel. 

Me ei ekspordi mitte üksnes oma teenuseid, vaid tõeliselt demokraatlikku ning edu- ja idumeelset arusaama ettevõtlusest, kus see on kättesaadav arusaadavalt, kiiresti, üleliigse bürokraatiata ning alustavale ja kasvavale ettevõttele mõistlike kuludega. Ja seda tuleb hoida. Just e‑residentsus on sageli kaalukeeleks, kui välisettevõtja valib, millisesse riiki oma ettevõte asutada, ja konkurents on siin väga tihe. 

Eesti saab tarku otsuseid tehes e‑residentsuse positiivset mõju riigile veelgi kasvatada. Me näeme oma töös, et uus kasvuvõimalus on käeulatuses. Näeme ka seda, et Eestil on keeruline konkureerida riikidega, mis on ehitanud end üles suurettevõtete peakorterite [asukohamaaks]. Küll aga on meil pakkuda neile ettevõtjatele, kes soovivad kasvada ja laieneda, kuid on alles algusjärgus. Järgmised paar aastat saavad meie programmi jaoks õigeid samme astudes olema murrangulised.

E‑residentsuse programm toob Eestile kasu mitmel moel, kuid peamine tulu tõuseb ettevõtlusest. 75% e‑residentsuse taotlejatest märgib programmiga liitumisel just ettevõtluse ehk panustamise Eesti majandusse oma peamiseks ajendiks. Ettevõtte loomise kohustust e‑residendiks saamisega mõistagi ei kaasne. Samuti ei kaasne isikule e‑residendi staatusega ka Eesti maksuresidentsust, nagu sageli ekslikult arvatakse. Ometi jõuab ettevõtte loomiseni esimese kuue kuu jooksul 31% e‑residentidest, veidi pikema aja jooksul kokku 37%. 

Aga kui minna veelgi konkreetsemaks: mis on siis sellest programmist tulenev kasu Eesti riigile? See programm on riigile erakordselt tasuv, sest iga programmi käigushoidmisele kulunud euro toob viimastel aastatel tagasi kaheksa või üheksa eurot. Küsimus on aga selles, kuidas saaksime tulusust maailmamajanduse muutuval maastikul veelgi tõsta. 

Tänavu kaheksa kuuga laekus tänu e‑residentide ettevõtete edukusele riigikassasse 92 miljonit eurot. Selle pinnalt prognoosime, et programmi tänavuseks oodatavaks tuluks saab olema 116 miljonit eurot. Seda on 74% enam kui eelmisel aastal, mil majanduslik mõju oli 66,8 miljonit eurot. Võrdluseks: e‑residentide panus riigikassasse moodustab seega enam kui pool protsenti Eesti tuleva aasta eelarve tuludest. 

E‑residentsuse majandusliku mõju mõõtmise mudelis, mille oleme kokku leppinud ministeeriumide ja riigiasutustega, võetakse arvesse e‑residentide loodud ettevõtetelt riigikassasse laekunud tööjõumakse, tulumaksu dividendidelt ning riigilõive. E‑residendi ettevõtteks loeme selliseid uusi Eesti ettevõtteid, kus e‑residendi roll ettevõtte juurde on tekkinud 90 päeva jooksul alates selle [ettevõtte] asutamisest. 

Ehk siis, me mõõdame majanduslikku mõju siiani väga kitsalt, e‑residentsuse omandamise järel ettevõtte asutamise fakti põhiselt. Majanduslik mõju on kaudsemalt seegi, kui e‑residentsust kasutatakse ettevõtte asjaajamisel raha ja aja säästmiseks, ja seda me täna ei mõõda. Kaudne majanduslik mõju seisneb selles, et nende panus riigikassasse ei piirdu ainult maksutuluga. Iga euro, mis programmi kaudu Eestisse jõuab, liigub majanduses kuskile edasi: maksab palku, loob tooteid ja teenuseid ning kasvatab eksporti. 

E‑residentsuse ümber on kümne aastaga välja kujunenud tugev teenusmajanduse ökosüsteem. Teenusepakkujad on e‑residentsuse nähtamatu mootor. Nad on sageli esimesed, kellega e‑resident kontakti loob, ja nende töö kvaliteet määrab, kas e‑resident tunneb end Eestis turvaliselt ja hoituna. E‑residendid ja nende ettevõtted kasutavad ja pakuvad ka ise mitmesuguseid teenuseid, alates raamatupidamisest õigusabi ja maksunõustamiseni. 

Meie uuringu kohaselt ulatus 2024. aastal teenusepakkujate käibe maht, mis tuli [otseselt] e‑residentide teenindamisest, 15 miljoni euroni, kasvades aasta varasemaga võrreldes 36%. Teenusepakkujate kaudu makstud maksudega panustavad e‑residendid riigikassasse teistkordselt, kuna teenusepakkujad loovad samuti töökohti ning selle mõju ei jää ainult Tallinnasse, vaid ulatub üle Eesti. 

Kasu saame tegelikult ka pehmest jõust ja läbi mainekasu. Tsiteerides Eesti kõige esimest e‑residenti, julgeolekuekspert Edward Lucast: eriti praegusel globaalselt ebastabiilsel ajal on oluline Eestit nähtavaks ja kuuldavaks teha, et meie omariiklus enam iialgi küsimuse alla ei satuks. E‑residentsuse [programm] on sellele kümne aastaga väga palju kaasa aidanud, luues ülemaailmse Eesti sõprade võrgustiku, kes tunnevad end osana Eestist ning kellel on ettevõtluse kaudu isiklik huvi Eesti hea [käe]käigu vastu. 

E‑residentsus on Eestile äärmiselt oluline turunduskanal. See on toonud Eestile poole miljardi euro väärtuses rahvusvahelist meediakajastust ehk tasuta reklaami, ja see summa üha kasvab. Meie turundustegevustesse on sisse kirjutatud kogu Eesti ettevõtluskeskkonna müük tervikuna, et suunaksime oma ressursi sinna, kus [investeering end kõige enam ära tasub]. 

E‑residentsus ei panusta aga sugugi vaid pehmele jõule, vaid aitab kaasa ka Eesti ja Euroopa kaitsele, vahendades Ukraina kaitsetööstusettevõtetele suuniseid rahastuseks, tootmiseks ja arendustegevuseks, millele neil tekib [ligipääs] tänu sellele, et neil on Euroopa Liidu ettevõte. Alates Ukraina sõja algusest on Eestis loodud üle 100 kaitse[tehnoloogia] ettevõtte, millest pooled on e‑residentide asutatud, sealhulgas enamik Ukraina e‑residentide poolt. 

Neljandaks räägin konkurentsivõimest. E‑residentsuse müügiartikliks on Eestisse lihtsasti, turvaliselt, soodsalt, sada protsenti digitaalselt loodav ja kaugteel juhitav Euroopa Liidu ettevõte. Ettevõttesõbralik majanduskeskkond ja digiteenused, mille üks osa on maailmas ainulaadne e‑residentsuse ümber tekkinud teenusepakkujate ja kogukonna ökosüsteem, ongi üks peamisi põhjusi, miks Eestisse ettevõtteid luuakse. 

Pooled e‑residendid on pärit Euroopa Liidust, sealhulgas tulevad Eestisse iduettevõtjad, kelle jaoks on kriitiliselt oluline just see, et oleksid loodud tingimused kiireks kasvuks, mida soodustab meie maksusüsteem. Meie tugevuseks on paindlikkus ja võime kiirelt kohaneda. Kui teised riigid alles otsivad võimalusi digitaliseerimiseks, on Eestil nii tehnoloogiline edumaa kui ka suutlikkus koostöös erasektoriga e‑residentidest kliente oskuslikult teenindada. 

Aga nüüd seisame järgmiste väljakutsete ees: kuidas jääda liidriks olukorras, kus teised on meile järele jõudmas? Tänu pidevale suhtlusele ettevõtjatega üle maailma on e‑residentsuse meeskonnas tugev arusaam, kellega me konkureerime. [Me ei konkureeri] teiste e‑residentsuse programmidega, seda lihtsal põhjusel: neid lihtsalt ei eksisteeri sellises mõistes nagu meil. Küll aga konkureerime talendi ja kapitali pärast teiste ettevõtluskeskkondadega. 

Meil on üheteistkümnendat aastat järjest OECD riikide seas kõige konkurentsivõimelisem maksusüsteem. Eesti ettevõtluskeskkond on praegu maailma kontekstis veel erandlik, kuid see edu pole iseenesestmõistetav. Lausanne'i juhtimise arendamise instituudi riikide konkurentsivõime edetabelis oleme tänavu langenud seitsme koha võrra, samal ajal kui naaberriigid Läti ja Leedu on oma kohti tabelis jõudsalt parandanud. Peamine, mis meid veel konkurentsis hoiab, ongi meie digitaalne asjaajamine. Oleme jätkuvalt maailmas number üks ettevõtluse alustamise lihtsuse poolest. 

Konkurentsieelisena arvestame ka üha enam turvalisust. E‑residentsus on Eesti ettevõtluskeskkonna kvaliteedi märk. Kuuleme alatasa meie klientidelt, kuivõrd väärtuslik on nende jaoks asjaolu, et nende e‑residentidest koostööpartnerite või ka töötajate taust on riiklikult kontrollitud. Nad tihtipeale paluvad, et nende äripartnerid oleksid ka Eesti e‑residendid. Usaldust lisab meie läbipaistvus. Andmete kättesaadavus e‑äriregistris üllatab positiivselt paljusid, aga ühtlasi peletab neid, kel on midagi varjata. 

Saavutanud oleme turvalisuse vallas väga palju. Programmi riskijuhtimine toimub regulaarselt ja riigiasutusteülese koordinatsiooni vormis, kuhu on kaasatud kõik peamised programmiga seotud osapooled ja järelevalveasutused. Oleme koos järelevalveasutustega teinud kõik võimaliku, tagamaks, et e‑residendiks saaksid ainult ausate kavatsustega ja õiguskuulekad välismaalased. Me valime hoolikalt, keda me e‑residendiks soovime, ja hoolitseme ka selle eest, et meile oleks iga e‑residendiks kandideerija taust võimalikult hästi teada. Selle kinnituseks on ka nii-öelda ukse taha jäävate taotlejate osakaalu kasv 2%‑lt 11%‑ni. 

Järelevalve tulemuslikkust ilmestab seegi, et riik võib otsustada e‑residendi [staatuse] ka ära võtta, kui on põhjust [inimese] ausates kavatsustes kahelda. See mõjub heidutusena. Eestisse pole e‑residentsuse [kattevarjus] mõistlik pettusi või muid rikkumisi kavandama tulla, sa lihtsalt jääd vahele. Omamoodi riskifiltrina toimivad ka meie teenusepakkujad. Nad tunnevad kliente, jälgivad nende seaduskuulekust ja välistavad kõrge riskiga tegevusi. 

Riigi vaates teeb e‑residendi [staatus] välisettevõtja meie jaoks turvalisemaks, kuna kõik taotlejad läbivad taustakontrolli ning ettevõtja tegevusest jääb digitaalne jalajälg. Pikas vaates võiksime nõuda, et kõik välisettevõtjad[, kes Eestis tegutsevad,] oleksid ka e‑residendid, sest vaid nii läbivad nad taustakontrolli ja on järelevalve all. 

Peagi lisandub siia veel üks tehnoloogiline turvakiht – biomeetriline isikutuvastus. Viimase aja suurima edasiminekuna jõustus 1. oktoobril sel aastal isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatus, mis annab Politsei- ja Piirivalveametile õigusliku aluse jätta e‑residendi digitaalse isikutunnistuse taotlus läbi vaatamata, kui taotleja on sellise riigi kodanik, millega Eestil puudub kahepoolne justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöö[suhe]. Ja lisaks, juba 2022. aasta märtsist ei väljasta me enam esmaseid e‑residentsuse digi‑ID‑sid Venemaa ja Valgevene kodanikele. 

Aga kuidas edasi? E‑residentsuse hetkel kehtiva nelja aasta strateegia eesmärkide hulgas on muu hulgas kasutajakogemuse parandamine, kuid reaalset kasvuhüpet võimaldavat muutust pole sel perioodil õnnestunud ellu viia. E‑residentsuse programm toimib kahetasandiliselt. Programmi meeskond vastutab strateegilise toote, äriarenduse ja turunduse eest. Programmi järelevalve eest vastutavad aga teised riigiametid. Oleme seega riigiasutuste koostööprogramm ning meie töötempot ja sageli ka otsuseid juhivad nii poliitilised tuuled kui ka maailma sündmused. 

Meie kui programmi meeskonna eesmärk on programmi potentsiaali maksimaalselt realiseerida ja selle saavutamiseks on meil valmimas uus strateegia aastateks 2026–2029. Strateegia fookuses on kolm peamist suunda. Esiteks, kasutajakogemuse parandamine, mis meie jaoks tähendab kauaoodatud tehnoloogilist hüpet. Teiseks, teenuste paketi täiustamine: me loome ettevõtjale veelgi paremad kasvutingimused. Kolmandaks, müügitegevuste parandamine: sätime veel paremini paika selle, millist e‑residenti me tahame ja kuidas me ta üldse üles leiame. 

Kasutajakogemuse parandamise märksõnaks on kiirus ehk klienditeekonna lühendamine. Kuigi ettevõtte registreerimine võtab Eestis aega vaid paar tundi, peab e‑resident praegu kaardilogistika tõttu ootama ettevõtte asutamise alustamist keskmiselt kaks kuud. Soovime seda aega lühendada, et edaspidi kuluks taotlemisest ettevõtlusega alustamiseni kahe kuu asemel kuni kaks nädalat. Vastav väljatöötamiskavatsus läks Siseministeeriumist kooskõlastusringile 1. oktoobril. Algatus on seotud ka koalitsioonileppe eesmärgiga suurendada e‑residentsuse programmi majanduslikku mõju riigile. 

Läbimurdeks saab siin olema e‑residendi kaardi asendamine täisdigitaalse lahendusega, mis põhineb biomeetrilisel isikusamasuse kontrollil. Selleks on töös kaks omavahel seotud mobiilse lahenduse projekti. Üks äpp võimaldab biomeetrilist isikutuvastust ning taotlemisel dokumentide ja muu vajaliku edastamist ja teine e‑residendi elektroonilise identiteedi igapäevast mugavat kasutamist. 

Kui võrrelda kasutajateekondi, siis praegu peab e‑resident Politsei- ja Piirivalveameti kodulehel taotluse esitamise ja taustakontrolli järel ootama, kuni tema dokument jõuab diplomaatilise postiga Eesti välisesindusse. Sageli tuleb selleks kulutada aega ja raha. Välisesinduses toimub isikusamasuse kontroll, hõivatakse sõrmejäljed ning antakse kätte e‑residendi kaart. Alles seejärel saab ta toimetama asuda. 

Kaardivabas tulevikus on teekond järgmine. Välisriigi kodanik esitab taotluse nagu ikka, aga oma dokumendi ja biomeetria, mis on sõrmejäljed ja näokujutis, edastab ta juba kaugtuvastusäpi vahendusel. See teeb ühelt poolt taotlemise mugavamaks ja vähendab ka veavõimalusi. Peamine on aga see, et Eesti välisesindusse pole tal vaja enam oma isikut tõendama minna, kuna isikusamasus tuvastatakse biomeetriliste andmete võrdlemise teel. Kaugtuvastusäpis antud biomeetria peab klappima taotleja koduriigis väljastatud biomeetrilise reisidokumendi andmetega. Kui isikusamasus on kindlaks tehtud, saab e‑resident kohe õiguse oma e‑ID‑d kasutama hakata. 

See on suurim innovatsioon e‑residentsuse ajaloos. Mida kiiremini ja mugavamalt saab e‑resident ettevõtte luua, seda suurem on tema motivatsioon teha seda just Eestis. Hinnanguliselt toob iga päev, mille võrra väljastusprotsess lüheneb, meile 20 uut ettevõtet. Kaks kuni viis nädalat kiirem protsess tähendab seega kuni 700 uut ettevõtet aastas ehk umbes 15%‑list kasvu. Kui praegu loovad e‑residendid iga viienda Eesti ettevõtte, siis täisdigitaalse lahenduse turule toomine aitab seda kergitada iga neljandani. 

Kui vaadata e‑residentsuse [programmi] viimaste aastate tulemusi, siis võib näha, et meil läheb nende otsuste tulemusel stabiilselt hästi juba praegu. Oleme turundus- ja müügitegevuse najal saavutanud nii [e‑residentsuse] taotlemisel kui ka ettevõtete loomisel olulise kasvu. 2024. aastal kasvatasime [uute] taotluste ja [loodud] ettevõtete [arvu] võrreldes eelneva aastaga 5%. Sel aastal on taotluste arv kasvanud juba üle 20% ja ettevõtteid luuakse ligi 10% rohkem kui eelmisel aastal. 

Digiturundusel ja andmetel on väga suur mõju kogu programmile. Mullu maikuus olime sunnitud kärbete tõttu ajutiselt turundustegevuse täielikult peatama ja selle tagajärg oli kuni 40%‑line kukkumine meie sihtturgudel. Raha on seega läinud õigesse kohta. Me panustame ainult nendele turgudele, mille puhul me näeme, et tulevad ka tulemused. Samas vaimus jätkates peaksime seda tegema veelgi nutikamalt. 

Kokku võttes, oleme jõudnud punkti, kus me pole mitte jätkuvalt esimesed ja unikaalsed, vaid meil on võimalus olla maailmas uuesti number üks. Juba õige pea oleme esimene riik maailmas, kes [kasutab] isikut tõendava dokumendi väljastamisel kaugtuvastust. See on rahvusvaheliselt väga kõnekas ja kaalukas argument ning näitab Eesti digiriigi suutlikkust üha edasi innoveerida isegi siis, kui sada protsenti avalikest teenustest on juba digitaliseeritud. Kõik arendused, millesse e‑residentsuse [programmi] eelarvest panustatakse, teenivad kaudselt ka kogu Eesti elanikkonna huve. E‑residentide kaugtuvastus saab olema pilootprojekt, mida hiljem [on võimalik] kogu elanikkonnale laiendada. 

Vajame tulemuste äratoomiseks ka poliitilist tuge. Loodame, et kaardivaba e‑residentsuse eelnõu pälvib peagi teie heakskiidu. Samuti ootame tuge Eesti ettevõtlust puudutava maksusüsteemi stabiilsena hoidmisel. Näeme, et maksumäära kõikumine või isegi uudised vastavatest aruteludest mõjutavad tugevasti Eesti riigi usaldusväärsust välisettevõtjate silmis. Nende sõnum on: me oleme valmis panustama, aga ärge palun muutke maksusüsteemi. Me müüme ettevõtluskeskkonda ja riiki tervikuna ja sellisena nad seda ka ostavad. 

Eesti majanduse tulevik sõltub seega suuresti kahest asjaolust: digitaalsest innovatsioonist ja usaldusest. E‑residentsus kui meie digiriigi visiitkaart esindab ja loob mõlemat. Meil on võimalus end uuesti digiriigina kehtestada ka [ettevõtjate silmis]. Eesti majanduse kasvuks peame investeerima sellesse, mis on end tõestanud. E‑residentsus ei vaja uut tõestust, see vajab tuge, et kasvada. Aitäh!

Aitäh! Täpne ajakasutus. Teile on ka mõned küsimused. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekanne oli suurepärane, ma ei taha öelda, et müügitöö, aga suurepärane esitlus. Tõepoolest jääb selline arusaam, et ainult taevas on piiriks, et Eesti e‑residentsus edasi areneks. Noh, lõputult. Mul tekkis uudishimuküsimus. Kas meil on ka konkurente selles vallas mõne teise riigi näol?

Jaa, e‑residentsuse programme on loonud veel mõned riigid. Kui ma ütlesin, et me oleme unikaalsed, siis [ma mõtlesin seda, et me oleme unikaalsed] just seetõttu, et [teistel riikidel] ei ole pakkuda teenuseid. Isegi kui nad on loonud võimaluse, et saab kasutada digitaalset identiteeti – kui riigi muud teenused ei ole digitaliseeritud, siis ei ole selle kaardiga lihtsalt midagi peale hakata. Seetõttu ma ütlesin ka oma kiidukõnes, et me võrdleme ennast tegelikult teiste ettevõtluskeskkondadega, näiteks Iirimaa, Ühendkuningriik, Delaware'i [osariik] Ameerika Ühendriikides. Me võrdleme seda, kui kiiresti saab hakata Eestis ettevõtet looma, kui digitaliseeritud [see protsess on] ja kui lihtne on edaspidi seda [ettevõtet] juhtida.

Pipi-Liis Siemann, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, sellise ideaalprogrammi puhul on kasvu piiriks ainult taevas. Aga mul ongi küsimus. Kui läheb hästi ja me osutume veel populaarsemaks ning e‑residendiks saajate sooviavaldusi on rohkem, kui me oskame oodata, siis kas see eesmärk, mille kohaselt me tahame kahe-kolme nädalaga kogu protsessi läbi viia, on meile üldse jõukohane? Näiteks, kui nende taotluste arv mitmekordistub. Kusmaal on meie võimekuse piir nende menetlemisel?

Jaa, tegelikult ei osanud me juba sel aastal ette näha sellist kasvu. Viimastel aastatel on kasv olnud 5% piiri peal, võib-olla natukene rohkem, taotluste puhul 8%. Me ei osanud ette näha, et meie turundustegevusel on [tänavu] selline suur mõju. Me näeme, et Politsei- ja Piirivalveamet jäi menetlemisega hätta, ja palkame inimesi juurde. 

Aga selle uue strateegia raames me soovime ikkagi osa protsesse automatiseerida, kui on täidetud teatud kriteeriumid. Mõttes on olnud luua näiteks ka tehisaru abil kiirem protsess nendele ettevõtjatele, kellel on juba toimiv äri, sest nende puhul on meil lihtsam vaadata, mida nad toodavad või mis teenust nad osutavad, kas neil meeskonda on ja mil määral nad juba tegelevad ekspordiga. Kui need tingimused on täidetud, siis võiksid need ettevõtted liikuda automatiseeritud protsessi, mis kiirendaks [nende e‑residendiks saamist]. Nii et uued arendused peavad meil käima käsikäes kasvukõvera [tõusuga], et me suudaksime need [taotlused] ära menetleda. Nii et väga õige tähelepanek.

Luisa Rõivas, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Rääkisite nii-öelda uuest [plaanist], kaardivabast e‑residentsusest. Millest te järeldate, et ettevõtete loomine hakkab kasvama, ja kuidas te seda tulevikus mõõta plaanite? Sa ütlesid, et iga viies [e‑resident] asutab ettevõtte ja võib-olla toob ka investeeringu. Kas te olete mõelnud ka selle peale, kuidas tugevdada e‑residentide sidet meie ühiskonnaga, mitte ainult meie majandusega? Et neile tunduks, et nad teevad selle investeeringu just nagu oma kodumaale, ja nad oleksid siin püsivamalt.

Küsimuse esimesele poolele vastan, et meil on olemas ühe magistritöö andmed, [mis näitavad], et mida pikem see protsess on, seda [väiksemaks jääb] tuhin ettevõtet luua. [Inimesel] on idee, ta hakkab [e‑residentsust] taotlema, aga kui see võtab väga kaua aega, siis ta võib-olla [loob selle ettevõtte] kuskile mujale, isegi kui ta lõpuks e‑residendi [staatuse saab]. Nii et see on täiesti andmepõhine väide, et [kaardivaba e‑residentsuse puhul] oleks meil võrreldes tänasega kuni 15% rohkem uusi ettevõtteid aastas. 

Üks meie programmi alaeesmärk ongi, et [e‑residendid] oleksid Eesti ettevõtluskeskkonnaga rohkem ja paremini seotud. Me panustame ka sellesse, et nad oleksid kogukonnana omavahel ühenduses ja leiaksid üksteise seast endale kliente või koostööpartnereid. Nii et kogukonna olemasolusse panustamine on väga suur osa meie tööst.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tegelikult kaks küsimust. Üks on selline uudishimuküsimus ja teine küsimus on strateegia kohta. Esimene küsimus. Nagu ma teie ettekandest aru sain, selleks, et olla e‑resident, ei pea omama ettevõtet. Mis on siis see põhjus, miks nad tahavad e‑residendiks saada? Ja teine küsimus. Milliseid strateegiaid peaks Eesti teie hinnangul rakendama, et ettevõtjaid ja investoreid rohkem e‑residentideks tuleks?

E‑residendid jagunevad oma motivatsiooni või huvi poolest kolme gruppi. Esimene grupp on Eesti sõbrad ja fännid, tehnoloogiahuvilised ka. Päris algusaegadel me nägime palju ajakirjanikke, kellele pakkus see innovatsioon huvi, nad tahtsid seda proovida [ja näha], kuidas see välja näeb. Need on inimesed, kes väga väikese tõenäosusega üldse kunagi e‑residendi kaarti kasutavad. Neid on umbes kolmandik. 

Teine kolmandik on need, kelle pärast e‑residentsuse programmi idee idanema pandi. Eesti ettevõtetel oli probleem: nende juhatustes või nõukogudes tegutsesid välismaalased, kellel ei olnud võimalik allkirjastada dokumente sellisel moel nagu eestlastel. See oli väga suur ajaline kaotus. Ehk siis kolmandik on neid, kes kasutavad e‑residendi [staatust] allkirjastamiseks. Need [e‑residendid] on Eesti suurettevõtete juhatustes ja nõukogudes ning aitavad nendel ettevõtetel kasvada.

[Viimane] kolmandik on need, kelle nimel me näeme väga suurt vaeva. Need on just need ettevõtjad, kes otsivad kohta – tavaliselt Euroopa Liidus –, kuhu laieneda. See on nüüd selline ingliskeelne lause, aga üks e‑resident ütles mulle eile: "I don't want to manage a company, I want to build a business." Seal on selline vahe. Nad ei taha bürokraatia peale aega raisata. Kui me algselt arvasime, et e‑residentsus pakub huvi just kolmandatest riikidest pärit inimestele, sest siis nad saavad Euroopa Liitu, siis tegelikult on 50% meie klientidest Euroopa Liidust. Mujal on asjaajamine, ettevõtte asutamine ja ettevõtte juhtimine niivõrd kallis, aeganõudev ja bürokraatlik, et nad valivad meid.

Teine küsimus oli ... Ma nüüd üritan meenutada. Vabandust! (Saalist selgitatakse.) Just! Me oleme kümme aastat olnud [e‑residendi] kasutajateekonna mõttes paigal ega ole saanud ühtegi tehnoloogilist muudatust ellu viia. Seega, kõik meie hüpoteesid on teoreetilised. Me oleksime tõesti väga-väga tänulikud, kui saaks selle kaardivabaduse seadusemuudatuse võimalikult kiiresti ellu viia, sest siis me saame selle [tehnoloogilise hüppe] ära teha. Alles siis me saame hakata testima oma hüpoteese: kui palju on meil tegelikult võimalik püüda väikeettevõtjaid või ettevõtteid, kes on suure kasvuplaani ja ambitsiooniga, meelitada neid Eestisse, et nad siin ettevõtte looksid ja siin seda kasvataksid, palkaksid töötajaid, maksaksid dividende. See on see, kuidas Eesti saab kasu.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänan sisuka, hea ja huvitava ettekande eest ja tänan ka selle töö eest, mida te iga päev teete. Igal juhul toetatav tegevus! Ma loodan, et turvariskid on nüüd maandatud, sest mõned aastad tagasi olid Rahapesu Andmebüroo ja politsei mures, mõned markantsed juhtumid jõudsid ka avalikkuse ette. Ma tean, et selle nimel on palju tööd tehtud, ja loodan, et vähemalt sellises mahus seda enam ei ole. 

Minu küsimus teile kui Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse juhatuse liikmele on veidi laiem. Mida ettevõtjad kurdavad? Seda, et erinevad ettevõtluse toetusmeetmed, mis on väga teretulnud, eriti kui seal taga on Euroopa Liidu raha, on pihustatud suhteliselt väikestesse meetmetesse. Bürokraatia on liiga suur, ei tasu proovida. Kas teil on plaanis teha samme ka selles suunas, et võtta neid meetmeid vähemaks, et nad oleksid suurema mahuga ja paindlikumad? Seda bürokraatiat ja nõustamist on seal [liiga palju]. Ettevõtja lihtsalt ei hakka seda teed ette võtma muidu.

Detailidesse ei ole veel võimalik laskuda. Aga teil on absoluutselt õigus, me tegeleme just sellega, et vaatame üle kogu EIS‑i teenuseportfelli, sealhulgas finantsinstrumendid. Meie eesmärk on tõesti vähendada väikesemahulisi [meetmeid] ja suurendada neid, mis on mõjusamad; leida üles just need, mis on ettevõtjatele kõige mõjusamad – aitaksid neil paremini kasvada, aitaksid neil eksportida, aitaksid neil saavutada suuremat teadusmahukust ja ka tootlikkust.

Jüri Jaanson, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Ma ühinen nendega, kelle arvates te tegite väga hea müügiettekande. Ma ise vajutasin nuppu just sellepärast, et küsida, mis siin ikkagi need probleem[kohad] on. Kõik, mis te välja tõite, on ju väga kena ja areneb, ja tõite ka lahendused nendes punktides, kus see nii ei ole. Alles lõpus rääkisite natukene ka ootustest Riigikogule. Üks oli stabiilse maksusüsteemi ootus. Me just hakkamegi jälle maksusüsteemi muutma, nii-öelda tagasi muutma. Võib-olla te kirjeldate natukene seda maksusüsteemi või majanduslikku mudelit, mis oleks e‑residentide ja väljastpoolt tulijate [silmis] hea ja paindlik ja mida oleks teie arvates hea müüa?

Meile on e‑residendid [julgeolekumaksu kohta] tõesti öelnud, et nad on absoluutselt nõus panustama, kui on vaja, ehk kui riik on sellises olukorras. Ka neil on huvi, et Eesti oleks turvaliselt kaitstud. Aga nagu ma ütlesin, nende jaoks on kõige olulisem see, et me maksusüsteemi ei muudaks. Mida nad selle all mõtlevad? Seda, et siis nad saavad kasvada. Üldjuhul on e‑residentide ettevõtted üsna pisikesed. Need on alustavad ettevõtted ja paljudele on see võib-olla kolmas-neljas karjääripööre. Nad tõesti paluvad, et see konkurentsieelis, mis Eestil täna on, see, et me reinvesteeritud kasumit ei maksusta, on nendele väga-väga oluline küsimus. Ja seda on nad käinud meilt palumas. Me arvutasime – me oleme veidi ka sellises liidu seisuses –, et me esindame kuni 6–7% Eestis [registrisse kantud] ettevõtetest, mis on e-residentide loodud. Nende palve on, et see süsteem jääks samaks. Mis puudutab maksumäärade [tõstmist], siis loomulikult, keegi ei taha maksude suurenemist, aga kui seda on vaja teha, siis nad [toetavad] seda.

Irja Lutsar, palun!

Jaa, aitäh! Aitäh ettekande eest! Ma siin ka resoneerin eelkõnelejatega, eriti hea kolleegi Urvega. Aga minu küsimus on selline. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis te ütlesite, et Eesti on ainuke riik. See e‑residentsuse [programm] on kestnud juba palju aastaid. Maailmas on umbes 200 riiki. Minul tekib küsimus, miks need teised riigid seda ei tee. Te küll mainisite, et meie IT-süsteemid on väga head, aga maailmas on ka teisi riike, kus IT-süsteemid on olemas. Kus kohas teised riigid neid põhilisi riske näevad? Või [mis on need kohad,] kus meie, Riigikogu liikmed, peaksime oma silmad väga lahti hoidma ja vaatama, et midagi niisugust ei juhtuks meiega?

Ka teised riigid on püüdnud seda teha. Nagu ma juba mainisin, Eesti IT-süsteemid ongi see [põhjus, miks meil e‑residentsus toimib]. E‑äriregister on selline, milliseks see on arendatud, e‑maksuamet on selline, nagu ta meil täna on – neid teistel riikidel ei ole. Kui teised riigid [jõuavad meile] järele, siis meil seda konkurentsieelist enam ei ole. Konkurentsieelis on meil ainult seetõttu, et Eesti on oma avalikud teenused sada protsenti digitaliseerinud; et on tehtud otsused, et nendele süsteemidele saab peale ehitada ka erasektori teenuseid. Teenuste olemasolu on see, mis teeb meid unikaalseks – see digiriigi kiht. 

Küsimus oli, kas on riskikohti, mida meie ei näe, aga teised näevad. Jällegi, meile teadaolevalt me teeme [riigis ettevõtlusega tegelevatele välismaalastele] kõige põhjalikuma taustakontrolli. Endiselt on ju võimalik, et turist tuleb Eestisse, läheb notarisse ja loob ettevõte. E‑residentsuse [taotlemisel] tehakse väga põhjalik taustakontroll, seda teeb inimene ja tavaliselt kulub selleks 10–14 päeva. Tegelikult see oli ka üks minu mõte, et kui turvalisus on meile oluline, siis peaksid meil kõik välisettevõtjad e-residendid olema. See võiks olla meie tingimus, et nad on e-residendid, sest siis me oleme neile teinud taustakontrolli, saame läbi viia järelevalvetegevusi ja nende tegevustest jääb jälg maha.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne läbirääkimiste avamist on algataja teinud ettepaneku istungi aega pikendada ja seda ettepanekut me peame hääletama. Alustame hääletuse ettevalmistamist.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 15 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Istungit on pikendatud kuni kella 14-ni.  

Läheme läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised esmalt fraktsioonide esindajatele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Saadikud! Head kuulajad! Ma kõigepealt tänan kõiki osalejaid selle arutelu eest, mis meil täna oli. See oli väga hariv ja väga põnev! 

Mis me siis saame öelda Eesti majanduse tuleviku kohta? Julgen tänaseid ettekandeid kuulates öelda, et väljavaated on lootustandvad, lähen isegi niikaugele, et julgen öelda, et [väljavaated on] optimistlikud. Nii nagu majandusminister juba ütles, on võimalik, et Eestist saab Euroopa üks kõige kiiremini kasvava majandusega riik. Mul oli hea meel kuulda ka Eesti Asutajate Seltsi presidendi Allan Martinsoni ülevaadet sellest, kuidas Eesti idusektor on juba praegu oma ajaloo parimas seisus. Samuti Eesti e‑residentsuse ja välisturunduse juhi Liina Vahtrase statistikat, [mis näitab,] et e‑residentsuse mõju Eesti majandusele on kasvavas trendis.

Jah, Eesti majandus on suundunud kasvule. Eesti Panga värske majandusprognoos ütleb, et tänavune majanduskasv tuleb 0,6% ja kahel järgmisel aastal juba üle 3%. Tuleva aasta majanduskasvule annab lisahoogu valitsuse eelarvepoliitika. Maksukoormuse langemine ja investeeringud nii riigikaitsesse kui ka ettevõtjasõbralikku majanduskeskkonda on otsused, mis lükkavad majandusele parema hoo sisse. 

Jaanuarist kaduv maksuküür, tulumaksu tõusu ja ettevõtte kasumi maksustamise ärajätmine langetab järgmisel aastal maksukoormust 36,6%‑lt 35,2%‑le. Maksukoormuse langetamine jätab inimestele 780 miljonit eurot rohkem kätte. Kui inimestele jääb rohkem raha kätte, jõuab see tarbimisse ja elavdab majandust. 

Ent eelarvepoliitika on vaid üks vahend majanduse elavdamiseks. Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo andis hea ülevaate, mida riik majandusele hoo andmiseks teeb. Riik loomulikult ei juhi majandust, küll aga saab riik anda oma panuse, et siin oleks hea majandus- ja ettevõtluskeskkond. Et ettevõtjad saaksid siin jõukust luua. 

Alustuseks ei saa me muidugi üle ega ümber julgeolekust. Asukohta me valida ei saa, aga me saame anda endast kõik, et ettevõtjatel ja investoritel oleks kindlus, et siin on turvaline ja siia tasub investeerida. Üks samm selleks on kindlasti järgmisel aastal hüppeliselt kasvavad riigikaitsekulud, mille me tõstame vähemalt 5%‑ni SKP‑st. 

Eesti pikaajaline huvi on vaba riik, kus majandus kasvab ja tagab inimestele kindlustunde, et tullakse endaga toime. Seda saavutab vaid hea koostööga riigi ja ettevõtjate vahel. Nagu Liina Vahtras oma ettekandes tabavalt välja tõi – koos kasvatame Eesti edulugu maailmas. 

Mul on hea meel näha ja kuulda, et see koostöötahe on vastastikune. Ettevõtjatel on hulk soove, millega saab vaid nõustuda, ja tuleb asuda neid ellu viima. Oleme sellega ka alustanud. 

Stabiilsed ja madalamad maksud, et soodustada ettevõtlust. Selles suunas me liigume. Nagu ma eelnevalt juba välja tõin, järgmisel aastal maksukoormus langeb. Samuti on hädavajalik bürokraatia ja riigi kulude vähendamine, et luua efektiivne ja läbipaistev keskkond. Selleski suunas on tublid sammud astutud, aga saab veel rohkem. 

Olen täiesti nõus, et investeerimine haridusse on meie tuleviku alus, et tagada noorte konkurentsivõime. Me oleme tõstnud teadus- ja arendustegevuse investeeringud 1%‑ni SKP‑st ning hoiame seda nii ka edaspidi. 

Targalt kaitstud Eesti on meie prioriteet, et tagada julgeolek ja usaldusväärsus. Kuid riigikaitse pole vaid investeering julgeolekusse, riigikaitse elavdab ka majandust. Eelmisel aastal jõudis kaitse-eelarvest Eesti majandusse tagasi ligi pool miljardit eurot. 

Ja muidugi välistalentide kaasamine …

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

… isegi kui seda on ühiskonnal keeruline mõista, sest välistööjõu puhul me seda niinimetatud koorekihti, kes loob meie majanduses lisandväärtust, igapäevaselt tänaval ju ei näe. Sellepärast ma saan aru, et Eesti inimestel on teinekord raske soosida oskustööjõu Eestisse sissetoomist. Kuid see pole oluline mitte ainult ettevõtjatele kvalifitseeritud tööjõu puuduse leevendamiseks, vaid see aitab tuua Eestisse ka uusi ideid ja uusi oskusi. 

Me kuulsime viimasest ettekandest, et aastatel 2015–2025 oli e‑residentide majanduslik mõju Eesti [riigieelarvele] 370 miljonit eurot. See programm on toonud meie majandusele hulga kasu, mistõttu peame pingutama, et e‑residentide hulk kasvaks. Siin saalis saame anda oma panuse, et e‑residendiks saamine muutuks veelgi bürokraatiavabamaks. Näiteks, et e‑resident ei peaks enam dokumendile järele minema ja kõik käiks digitaalselt. 

Lõpetuseks veel mõned näited riigipoolsetest sammudest. Sel aastal lõime esmakordselt suuremahuliste investeeringute toetusmeetme, mis on suunatud enam kui 100 miljoni eurose investeeringu[mahuga] projektide hoogustumisele. See on esimene kord, kui Eesti riigis on korraga nii suures mahus investeeringud välja kuulutatud. 

Riik toetab kaitsetööstuse arengut, käivitatakse taasiseseisvunud Eesti suurim neljarealiste maanteede ehitamise programm, jätkame Rail Balticu rajamist, et ühendus läänega saaks parem, ja kiirendame planeeringuid, et majandust elavdavad projektid ei jääks venima. 

Kõik need eespool toodud sammud on väga oluliseks tõukeks Eesti majandusele ning annavad positiivse sõnumi, et Eesti on sõbralik koht, kus äri teha ja kuhu investeerida. 

Ma tänan veel kord kõiki, kes täna siin esinesid ja selles arutelus osalesid. Soovin meile kõigile indu Eesti tulevikku investeerimisel. Aitäh!

Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Marek! Hea Õnne! Ma väga loodan, et kabinettides on veel [Riigikogu liikmeid], kes on oma teleka lahti teinud ja lahti hoidnud, ja muidugi loodan, et ka otseülekannet veel vaadatakse.  

Olid huvitavad ettekanded, niipalju kui ma jõudsin jälgida. Neist koorusid välja aktuaalsed küsimused ja sõlmpunktid. Liina Vahtras näiteks mainis, et üks tõsine probleem, mis ettevõtjate ja Eesti majanduse konkurentsivõime ees on, on kindlus, kindlus mitmes [mõttes].  

Üks näide. Kaks aastat tagasi tegid Leedu ettevõtjad – neid oli mitusada – pöördumise valitsuse poole, kus nad ütlesid, et [kõige olulisem] majandusarengu tingimus on see, et meie riik oleks praeguses julgeolekupoliitilises olukorras korralikult kaitstud. Meist mitte kaugel käib sõda ja pidevalt on üleval oht, et agressioon võib laieneda. Ja kuhu ta siis laieneb? Potentsiaalne risk on ikkagi nendel riikidel, kes on selle agressori piiririigid, ka Eestil. Mulle väga meeldis see mõte. Valitsusele anti praktiliselt vabad käed, et tehke, mis tahate, kindlasti tuleb kokku hoida, aga kui teil on vaja tõsta ka mingeid makse, siis tehke seda. Siis oli eesmärk 4%, nüüd on ka Leedu [kaitsekulud] juba 5%. Aga see lõi sellise fooni, kus iga valitsuse sammu ei tuldud kohe kritiseerima, et kõik maksud on saatanast ja nii edasi. See lõi sellise positiivse fooni, et kõik panustvad selle nimel, et riik saaks kaitstud.  

Me üritasime siin Eestis ka, julgeolekumaksuga, aga ausalt öelda läks meil juba kommunikatsioon veidi lappama. Ja ega me ju päris ausad ei olnud ka, sest tegelikult oli meil eelarves auk, mida tuli ka täita. Jah, palju sellest läks riigikaitsesse ja see on õige suund. Nii nagu ma Leedu näitel tõin, meil on vaja kindlust. Ei tule välismaised ega kodumaised investeerijad, ettevõtjad siia investeeringuid tegema, uusi investeeringuid tegema, kui on oht, et sõda on kohe siin. No ei ole võimalik niimoodi seda keskkonda luua!  

Me peame oma kommunikatsioonis olema tasakaalukad. Tihtipeale lähevad ka meie poliitikud hirmutamisega üle võlli, õigustades mingeid samme, mida valitsus või poliitikud astuvad, [sõnadega]: aga muidu on sõda siin, muidu on Putin kohe siin. No päris nii see ei ole! Olen minagi nendes valitsuskabinettides olnud ja seal keldrites. Jah, me oleme muutunud viimaste aastatega palju tugevamaks. Me oleme saanud selgemaks, milline on NATO partnerite käitumismall, ja me oleme saanud palju rohkem tuge. Ja me peamegi ütlema, et me oleme teinud väga palju samme, me ei karda seda agressorit, me teeme veel samme. Vaat selline peaks olema sõnum Eesti inimestele, kes tõesti on hirmul. Täiesti adekvaatsed inimesed küsivad, millal nad peaksid ostma korteri Hispaaniasse – ja paljud seda teevadki –, sest siin tuleb ju sõda. Pigem peaksime [juurutama seda mõtteviisi], et me oleme siin, meil on kaitsetahe, me oleme tugevad koos liitlastega ja me suudame vastu seista või oleme nii ohtlikud sellele agressorile, et ta siia ei tule. 

Kindlus ka majandus- ja maksukeskkonna mõttes. Muidugi on tore, et 2%-line ettevõtte tulumaks [ära jäeti], aga teisest küljest, kui vaadata riigi rahanduse seisu, [siis võib näha] riski – ja seda ettevõtjad mõistavad väga hästi –, et kui meie eelarve defitsiit paisub suureks, siis edaspidi on oht veelgi suuremateks maksutõusudeks või sellisteks kärbeteks, mis ühiskonda väga valusalt löövad.  

Konkurentsivõime eksperdikogu, mis kaks aastat tagasi loodi – Marek teab seda väga hästi – majanduskomisjoni eestvedamisel ja Eesti Panga ettepanekul … 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

… tõi välja selle, et kui me läheme näiteks kärpima tervishoidu või [muudame] omaosaluse tervishoius väga [suureks], siis see mõjutab otseselt meie tulevikku, see mõjutab [tööealise elanikkonna] tervist ja mõjutab seda, kui palju me töös osaleda saame. 

Tervena elatud aastate arv on Eestis kahjuks jäänud püsima. Jah, oodatav eluiga kasvab, aga see toob kaasa kulud. Järjest rohkem on pensionäre, kes ei jõua enam panustada. No praegu panustatakse hästi, tööhõive[määr] on kõrge, aga tihti on see sunnitud valik, sest muidu ei saa hakkama, pension on madal ja seetõttu töötatakse pensionieas edasi. Kas see ka tervisele hästi mõjub? Ei tea.  

Nii et ka tervishoiukulud on väga olulised, tervise edendamise kulud. Ka sellele me peame tõsiselt otsa vaatama, mitte [toimima] nii, et üritame hirmsal kombel Tervisekassa kulusid kontrolli all hoida, ravijuhtumid vähenevad, arsti juurde ei saa. Pikas perspektiivis lööb see meid väga valusasti. Neid kulusid on kokku arvutud, mida selline olukord tähendab, kui inimesed õigel ajal arsti juurde ei saa. Need on miljardid, need ei ole miljonid ega kümned miljoneid. Tuleviku perspektiivis need on miljardid, mis me kaotame.  

Nii. Mis siis veel? Jah, [räägiti] kapitali kättesaadavusest. Tubli, jah! Olime valitsuses, kui suurinvesteeringute meede tehti. Ma ei tea, kas kõik need projektid seal käima lähevad, aga ega nad enne raha ka ei saa, kui [projekt] pole käivitunud. Ma loodan, et see ikkagi toob [investeeringuid] juurde, aga kindlasti pole see võluvits. Hea meel on selle üle, et sellel on ka regionaalne mõõde. Toetus on veidi suurem, kui see [läheb] väljapoole Tallinna, Harjumaad ja Tartu linna piirkonda. Väga loodame selle peale.  

Aga selleks, et piirkondlik majandus saaks areneda, on vaja veel palju muid eeldusi. Kindlasti peavad arendamisest olema huvitatud ka kohalikud omavalitsused. Kunagi ministrina ma seda üritasin. [Tegin ettepaneku], et loome otsese sideme, et kui ettevõtlus tuleb, töökohad tulevad, siis omavalitsus võidab sellest. Pakkusin välja, et lisaks tulumaksule, mis on registripõhine – ja mis ei anna ju otsest sidet, sest töötajad ei pruugi elada selles vallas, kus nad töötavad –, võiks dividendidelt kogutavast juriidilise isiku tulumaksust anda osa omavalitsustele vastavalt loodavate töökohtade [arvule] selles omavalitsuses, muidugi regionaalse koefitsiendiga. See koefitsient, mille mina välja pakkusin, oli piltlikult öeldes selline, et töökoht Tallinnas maksaks ühe euro ja Võrus viis eurot. See motiveeriks ka regionaalset ettevõtlust arendama. 

No rääkimata planeeringutest ja teistest protsessidest. Eile siin rääkisime planeerimisseadusest. Seda tulebki mõistlikumaks teha, seal on palju ajajäänukeid. 

Ja kindlasti haridus. Ma toon ikka sellesama näite. Me ütleme, et ei jätku insenere. Okei, 0,8[-kordse] keskmise [palgaga] toome tohutult insenere sisse. No ei too! Pigem lööme meie inseneri keskmist palka alla. Aga Soomes on ammu vastu võetud otsus: põhikooli lõpus on eksamid ja testid ning 60% [suunatakse] kutsekooli, aga muidugi sellisesse kutsekooli, kus omandatakse hea keskharidus ja kust tee rakenduskõrgkooli, ülikooli ei ole suletud. Aga praeguse majanduse võtmes oleks see väga oluline. Ma tean, et haridusministeerium ja -minister püüdlevad selle poole, ma loodan, et sellest saab ka asja.

Teie aeg!

Nii et ega midagi, palju jõudu meile kõigile! Kõike oleks vaja [teha] kiiremini ja paremini, et see majandus tõusule saaks. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun!

Austatud juhataja! Head kuulajad! Mõlemad kuulajad! Kevadel ametisse astunud uus valitsus – ma rõhutan sõna "uus" – on liberaalne, parempoolne ja uuendusmeelne valitsus. See on hea uudis Eesti majandusele. Ma arvan, et see liberaalne ja uuendusmeelne majanduspoliitika, mida me ellu viime, toob ka vilju ja neid me varsti näeme. 

Kui me siin Riigikogus räägime majandusest, siis on mul tunne, et me pahatihti unustame ära, et majandus on väga suures osas just nimelt ettevõtlus ehk ettevõtete kogum, mis Eestis tegutseb, Eestis tööd pakub ja Eestis kasumit teenib. Ma arvan, et see vaatenurk ongi kõige olulisem, kui rääkida majanduse tulevikust. Me peame rääkima nende ettevõtete tulevikust, kes Eestis tegutsevad. Kui neil läheb hästi, läheb ka Eesti majandusel hästi.

Üks fakt. Kui vaadata 2024. aasta Eesti ettevõtete kasumeid, siis praktiliselt pool kogukasumist, mis Eesti ettevõtted teenisid, tuli kinnisvaraarendusest ja pangandusest. Kui nüüd hakata mõtlema selle peale, mida see fakt meile räägib, siis see räägib sellest, et me siin Eestis ehitame maju, arendame kinnisvara, võtame pangast laenu ja elame [nendes majades]. Ja see ongi justkui pool meie majandusest või peaaegu kogu meie majandus. Aga see ei peaks ju niimoodi olema. Kui rääkida Eesti ettevõtetest, siis ideaalis me peaksime teenima rohkem kasumit hoopis ekspordist. Loomulikult on kohalik turg tähtis, ka siin tuleb tegutseda, aga iseenesest see, et meie ettevõtted koguvad mõnes mõttes kogu oma kasumi selle pealt, et pakuvad teenuseid kohalikule turule, ei ole tegelikult hea märk. See tähendab seda, et tegelikult on meie majanduses struktuurseid probleeme ja me vajame väga tõsist arenguhüpet, et tegeleksime rohkem ekspordiga ja kindlasti ka teenuste ekspordiga, sealhulgas digiteenuste ekspordiga, mitte sellega, et me võtame laenu ja ostame endale lihtsalt kortereid. 

Teine probleem, mis meile numbrite kujul otsa vaatab ja mis leidis ka täna siin mainimist, on see, et meie tootlikkus on 77% Euroopa Liidu keskmisest. Vaat sellisel moel me jõukaks ja rikkaks ei saa. Ehk kui meie inimese töö, mida ta teeb, toodab lisandväärtust kolmveerandi ulatuses sellest, mis on Euroopa Liidu keskmine, ja ilmselt veel väiksema osa sellest, mis on Skandinaavias, Põhjamaades ja arenenud turgudel, siis sellisel moel on jõukust väga keeruline kasvatada. 

Aga kust see jõukus peaks siis tulema? Ma arvan, et täna siin majandusminister kirjeldaski neid uuendusmeelseid lahendusi, mis peaksid kaasa tooma arenguhüppe. Selleks on eelkõige tehnoloogia, innovatsioon ja suurema lisandväärtusega majandus. Oleme ausad, USA ja Hiina on ammu aru saanud, et tehnoloogia tähendab tegelikult võimu, tehnoloogia omamine, ja võrreldes Euroopaga on nad kaugel ees. Kui me räägime arenguhüppest ja sellest, et me peaksime olema konkurentsis hoopis tugevamad ...

Soovid sa lisaaega?

Jaa, loomulikult.

Kolm minutit lisaks.

... siis igasuguse konkurentsi, võistluse ja võitlusega on [lugu] selline, et sa saad võita ainult siis, kui sa sellisel moel mõtled ja su kehahoiak [seda näitab]. Mul on tunne, et Eesti ettevõtjate, Eesti poliitikute kehahoiak [räägib sellest], et me [osaleme] konkurentsis selleks, et mitte kaotada. Me tegelikult peaksime [osaleme] konkurentsis sellisel moel, et me läheme võitma. 

Eestil, ma arvan, on suurepärane positsioon, arvestades seda, et me oleme siiski Euroopa Liidus. See on maailma suurim turg ja meil on sellele ligipääs. Euroopa on võrreldes Ameerika ja Hiinaga nii tehnoloogia, innovatsiooni kui ka riskikapitali poolest tükk maad maas, aga Eesti on Euroopas kõva tegija. Ma arvan, et oma tarmukusega me [suudame] – just nimelt, olles avatud Euroopa turule, aga samas mõtteviisilt innovaatilised ja uuendusmeelsed – oma majanduse väga hästi käima tõmmata. 

Majanduskasvust nii palju, et mina usun ka, et see tuleb ja järgmised aastad toovad meile selles valdkonnas häid uudiseid. Majandus kasvab, SKP kasvab ja loodetavasti ka inimeste heaolu paraneb. Aitäh! Soovin Eesti ettevõtjatele eelkõige edu, jõudu ja tarmukust meile jõukust luua!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Armas Eesti rahvas! Head ettevõtjad! Ma pöördun teie poole, sest paradoksaalsel kombel ei ole Reformierakonna algatatud arutelul selle üle, milline on meie majanduse tulevik, siia saali jäänud mitte ühtegi reformierakondlast, mitte ühtegi koalitsioonisaadikut, välja arvatud härra Reinaas, kes on jäänud siia pidama pärast oma ettekannet. Mida see näitab? See näitab, et nad ka ise ei usu seda, mida nad retoorikas räägivad. 

Eesti majanduse kallal on viimastel aastatel riigi poliitikas läbi viidud lausa unikaalse iseloomuga eksperiment. Ja mis on selle tagajärjed? Esimene küsimus meie majanduse väljavaadetes on see, et majandususaldus ettevõtjate ja tarbijate silmis on täielikult purustatud. Numbrid on katastroofilised nii Euroopa Liidu [riikide võrdluses] kui ka ajalooliselt Eesti konjunktuuri silmas pidades. 

Põhiküsimus praegu on, kuidas taastada investorite, tootjate, ettevõtjate, kaupmeeste ja tarbijate optimism. Paraku on teinud valitsus inimtegevuse demokraatlikus kontekstis kõik mõeldava, et seda purustada. 

See maksueksperiment, mida viimased paar aastat on läbi viidud, on kaasaegses demokraatlikus praktikas unikaalne: kümnete ja kümnete maksude muutmine, tagasipööramine mõne kuu perspektiivis, uus rakendamine. See tähendab seda, et usaldus on kaotatud. Ei usaldata valitsuse majandus- ja rahanduspoliitilist vaadet, ja seda paraku õigusega.

Teiseks: tootlikkuse probleem. Meie tootlikkus Euroopa Liidu [võrdluses] langeb ja langeb tegelikult ennekõike seetõttu, et meie majanduse kasv on olnud viimase viie aasta jooksul inflatsiooniline. Reaalmajanduse maht on meil sisuliselt nelja aasta tagune ja kogu, ütleme, nominaalne SKP kasv on olnud inflatsiooniline. Loomulikult on sellel väga negatiivsed tagajärjed meie rahvusvahelisele konkurentsivõimele. 

Tuleb tunnistada, et valitsusel puudub igasugune poliitiline käsitlus sellest, kuidas inflatsiooni kui meie majanduse üht kesksemat probleemi pidurdada. Vastupidi, sellele antakse hoogu juurde ja nii pole midagi imestada, et me oleme Euroopa Liidu riikide seas hinnatõusu vedur. Sama [lugu] on ka majandusseisakuga, mis on kestnud üle kolme aasta. Tuleb tunnistada, et nii pikka majandusseisakut pole Euroopa Liidu dateeritud ajaloos eksisteerinud ühe liikmesriigi puhul. Näete, milline on keskkond, milline on perspektiiv, milles me asetseme. 

Kõneletakse sellest, et [tegemist] on nii-öelda väliskeskkonna arusaadavast stressist ja investorite silmis julgeolekulistest riskidest [tingitud] paratamatusega meie regioonis. Aga vaatame faktidele näkku. Maailmapanga 2024. aasta [andmed], mis puudutavad Euroopa Liitu kuuluvate Läänemere riikide välisinvesteeringute netosissevoolu, näitavad seda, et 2024. aastal on kõigi Läänemere-äärsete Euroopa Liidu liikmesriikide [välisinvesteeringute] netopositsioon olnud positiivne, välja arvatud Eestil. Eesti netopositsioon välisinvesteeringute sissevoolu puhul on –3,5 miljardit, Leedul samal ajal +3 miljardit. 

Millest on see tingitud? Loomulikult majandususalduse kadumisest, loomulikult sellest, mis meil [2024]. aastal [tehti]. Tekitati ju dividendipaanika! Informatsioon, et jõustub ettevõtte tulumaks, üldine kasumimaks, juriidilise isiku tulumaksu tõus – kõigel sellel oli ju kahjulik mõju. Mis sest, et neid hiljem mõnekuulise viitega püütakse korrigeerida, kahju on tekkinud. Usaldus on kadunud. 

Kolmandaks, me näeme sisenõudluses täielikku madalseisu. Loomulikult on see seotud kolme küsimusega. Tarbijate ebakindlusega majanduse väljavaadete suhtes. Teiseks, ostujõu nõrkusega. Maksutõusud koos sellele järgnenud hinnatõusuga on inimeste tegeliku ostujõu alla viinud. SEB suvise uuringu järgi pidid üle poole inimestest kasutama sääste, et igakuiselt toime tulla.

Siseturu madalseis, tagasilöögid rahvusvahelises konkurentsivõimes ja negatiivne netopositsioon investeeringumahu puhul – see kõik mõjutab ka tööturgu. Vabandust, aga suvised andmed ütlevad, et noorte tööpuudus on meil Euroopa Liidu kõrgeim. Samamoodi peame nentima, et ka tööpuuduse kvantitatiivsete näitajate poolest oleme Euroopa Liidu liikmesriikide seas esigrupis. 

Lisaks sellele, et majandususaldus on lõhutud ning optimism nii sisetarbimise kui ka ettevõtluse vaates madalseisu keerutatud, on kahjuks samasugune käpardlik poliitiline agenda – mis on ka loogiline, kui sa oled käpard ühes sektoris, siis sa oled seda ka teises sektoris – üle kandunud ka rahanduspoliitilistele väljavaadetele. 4,5%-line defitsiit! Valitsus näeb uhkusega ette, et kuni 2070. aastani kavatsetakse defitsiit säilitada. 2070. aastani pakub valitsus praegu meile seda loogikat, pannes ette kõik riigisisesed eelarvereeglid tühistada. 

Üks asi on rahandusliku jätkusuutlikkuse ehk üle jõu elamise probleem kui niisugune, mis on kohutavate tagajärgedega, aga teine asi on see, et sellega antakse investoritele signaal rahanduslikust jätkusuutmatusest. Ka see on tõsine probleem. 

Energeetika on täielik tohuvabohu. Energiainvestorid ütlevad mulle, et nad ei tea, mida valitsus teeb. ENMAK-i uus arengukava on muutunud hägusamaks, vastused sellele, kuidas nähakse ette sisevarustatus, kuidas nähakse ette konkurentsivõimeline hinnatase, tegelikult puuduvad. Puudub sisuline terviklik käsitlus ja sel põhjusel jättis ka tööandjate keskliit valitsuse kavandatud ENMAK-i projekti, mis kavatsetakse lähinädalatel kinnitada, kooskõlastamata. 

Ühesõnaga, lugupeetavad mõlemad kuulajad siin saalis, armas Eesti rahvas, muutus on vajalik ja sellel muutusel on ka majandusliku jõukuse, majandusliku usalduse ja optimismi taastamise perspektiiv. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud ja ühtlasi on lõppenud ka istung. Kõike paremat!