Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Raimond Kaljulaid, palun! Üks hetk, vabandust! Palun Toomas Uibole mikrofon hetkeks!

Sellesinase küsimusele.

Pult ei registreerinud ära mind. Ma tegin ilmselt midagi valesti.

Jah, see ei ole nüüd …

Sest ei tulnud seda …

… liiga suur patt. Et selles mõttes, kui te liigutate oma kaarti sees, siis te olete kohale ennast registreerinud. Küll mitte te ei ole olnud kohaloleku kontrolli ajal kohal. Aga te olete Riigikogu istungil kohal, kui te liigutate selle kaardiga nüüd, peale kohaloleku kontrolli. Nii et vabandan. Kas see oli tehniline aps korraldajate poole pealt või väike eksimus, aga ma arvan, et me kohaloleku kontrolli uuesti tegema ei hakka. Olete päri? Aitüma! 

Ja nüüd siis eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud kolleegid! Eks see oli muidugi koalitsiooni viimane katse takistada selle eelnõu üleandmist, aga meid ei heiduta miski. Tõsiselt rääkides: eile toimus riigikaitsekomisjoni istung, kus arutati Riigikontrolli poolt välja toodud väga tõsiseid, süsteemseid, sisulisi probleeme Kaitseministeeriumi ja selle valitsemisala raha kasutuses. Ja selle komisjoni istungi järgselt on selge, et need probleemid tegelikult on sügavamad ja tõsisemad, kui võib-olla seni on meediast mulje jäänud. Et jõuda selles küsimuses selleni, et tulevad ka muutused valitsemisalas ja Eesti kõigil inimestel ja maksumaksjatel on kindlus, et need erakordselt suured rahasummad, mida me kaitsevaldkonnale usaldame, on kulutatud tõhusalt, korrektselt. Ja et selliseid vigu, nagu Riigikontroll on nüüd juba mitu aastat järjest välja toonud, enam ei tehta, teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku moodustada Riigikogu uurimiskomisjon, mille ülesanded on selgitada välja kõigepealt valitsemisalas ilmnenud probleemide ulatus, selgitada välja nende põhjused ja teha ka ettepanekud siis kontrolli tõhustamiseks ja usalduse taastamiseks. Miks on vaja selleks moodustada eraldi komisjoni? Seda selleks, et me räägime erakondadeülesest komisjonist, kus on kõigi fraktsioonide esindajad, kus ei ole ei valitsusel ega kellelgi teisel otsustavat mõjujõudu ja mis tõesti erakondadeüleselt on võimeline tõe välja selgitama ja usalduse valdkonna vastu taastama. Ja selle otsuse me täna üle anname. Loodetavasti siis teised erakonnad ka seda algatust toetavad.

Tegemist, head kolleegid, on mõistagi otsuse eelnõuga, mitte otsusega veel. Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe Riigikogu otsuse eelnõu. 

Head kolleegid! Üks päevakorra täpsustus ka, mis puudutab seda töönädalat. Nimelt kõik mäletavad, et eile Riigikogu 21 liiget esitasid umbusaldusavalduse nõude sotsiaalminister Karmen Jollerile. Ja tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2, on Riigikogu esimees täiendanud homse istungi päevakorda selle nõude aruteluga ja see toimub esimese päevakorrapunktina. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt: kaitseministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ja mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! 1992. aastal, täpsemalt sügisel, kirjeldas president Lennart Meri Eestit kui riiki, mis on kõhn ja vaevatud ning paljude armidega, millest mõned veel veritsevad. Olime just väljunud okupatsioonist ja pidanud tegema lõpu Nõukogude minevikuga. Meie ees seisis suur ülesanne: taastada turvatunne ja kindlustada oma õigusriik, aga ka tugevdada politseid, piirikaitset ja kaitsejõude ning viia lõpule võõrvägede lahkumine. Alles oli loodud Kaitseministeerium ning taas ellu kutsutud Kaitseliit ja Kaitsevägi. Saime hakata üles ehitama oma riiki ning oma iseseisvat kaitsevõimet. 

Muuseas, 1993. aasta kaitse-eelarves nähti selleks siin saalis ette veidi vähem kui 124 miljonit Eesti krooni ehk siis 8 miljonit eurot. Täna saan ma kaitseministrina seista teie ees ja kinnitada, et meie kaitse-eelarve on järgmisel aastal enam kui 2 miljardit eurot ja rohkem kui 10 miljardit eurot järgmise nelja aasta jooksul. See on üle 5% meie rahvuslikust rikkusest, mis suunatakse Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamisse. Seda on 250 000 – rõhutan, 250 000! – korda rohkem kui taasiseseisvunud Eesti esimesed kaitse-eelarved. 

Nii Kaitsevägi, mina ministrina kui ka Kaitseministeerium koos kõigi oma allasutustega mõistame liigsete emotsioonideta, kuivõrd suur pingutus on see igale Eesti inimesele, igale perele, igale maksumaksjale. Meie ühine pingutus peabki tooma ja looma Eestile lisavõimed, mis on piisavad meie iseseisvaks kaitsevõimeks, heidutuseks agressorile ja kinnituseks kõikidele liitlastele, et Eesti võtab oma kaitsevõimet tõsiselt. 

Hea Riigikogu! Mõistmaks, kui palju me enda kaitsevõime arendamises okupatsiooni tõttu kaotasime, tuleb ajas tagasi minna aega enne teist maailmasõda. 1938. aastal seisis Eesti majanduslikult peaaegu võrdsel tasemel Soomega. Kaks väikest põhjamaa rahvast sarnaste majanduslike võimaluste ja unistustega. Eesti oli majanduslikult Soomega pea võrdne ja isegi veidi ees. Meie SKP elaniku kohta oli pea 3800 dollarit, Soomel 3600 dollarit. Okupatsioon katkestas meie unistused ning 1991. aastaks oli Eestist saanud üks Euroopa vaesemaid riike. Lihtsalt öeldes, meil ei olnud mitte midagi. Meenutagem kas või 8-miljonilist kaitse-eelarvet! 

Kui vaadata Maailmapanga andmeid, oli Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta veel 30 aastat tagasi ehk 1995. aastal veidi üle 3000 dollari inimese kohta ehk samal tasemel, kus me olime enne teist maailmasõda. Samal ajal kui Soomes oli see tollal juba üle 26 000 dollari ehk vahe oli enam kui 8 korda. 

Kuid meie vabadus tõi tagasi meile ka usu oma riik uuesti üles ehitada. Aastal 2025 juhib Eesti kõigi Nõukogude okupatsiooni alt tõusnud majanduste ees, olles elaniku kohta enam kui 32 000-dollarilise SKP-ga kaugel ees nii Venemaast, kus on see 15 000 dollarit per capita, Georgiast, kus on see umbes 9000 dollarit per capita, kui ka näiteks Usbekistanist, kus GDP per capita ehk SKP per capita on tasemel, kus meie olime aastal 1995, ehk umbes 10 korda väiksem meie praegusest tasemest.

Meie palgad ja elatustase on mitmekordistunud, ja see on reaalsus. Jah, ma tean, et paljud tuletavad meelde, et Soome on meist endiselt rikkam, ja see on tõsi. Täna toodab Soome ühe elaniku kohta umbes 53 000 dollarit ehk umbes 1,7 korda rohkem kui Eesti. Aga meenutagem: 30 aastat tagasi oli see vahe kaheksakordne! 

Mööngem: me oleme teinud rahvana ja läbi parlamentide ning valitsuste suures pildis õigeid otsuseid. Me peaksime rohkem olema uhked oma saavutuste üle. Kui me suudame sellist tempot hoida, siis varsti on vahe pea olematu ning me oleme lõpuks tagasi võitnud rikkuse, mis agressor meilt kord röövis. Täna on Eesti mitte ainult ellujääja, vaid ka eeskuju. Tõestus, et vaba rahvas, olgugi et väike, võib tõusta, areneda ja kanda vastutust. Eesti ei ole enam kõhn ja vaevatud, vaid tugev ja sirge seljaga. Eesti suudab ise kaitsta oma vabadust, kodu ja rahu. 

Head kuulajad! Täna ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et meie idanaaber on pea neli aastat pidanud verist kurnamissõda Ukraina riigi ja rahva vastu. Venemaa pole aga oma eesmärke muutnud. Fakt on see, et ta valdab vähem Ukraina territooriumi kui 2022. aasta kevadel. Tõsi, selle ajaga on Venemaa küll saavutanud piiratud edusamme sõjatandril, ent kaotused on sealjuures kolossaalsed, ulatudes üle miljoni hukkunu ja haavatuni. 

Ka Venemaa majandus kärbub. Sõjakulud, kombineerituna Lääne sanktsioonidega, kasvatavad eelarve puudujääki ja sunnivad Moskvat maksutõusudeks ja kärbeteks, samal ajal kui Ukraina droonirünnakud on rivist välja löönud juba umbes viiendiku Venemaa naftatöötlemise võimsusest.

Loomulikult teeb rahvusvaheline kogukond pingutusi rahu nimel, aga uskuda, et rahu sünnib kokkuleppest Venemaaga, on enesepettus. Ajaloolised faktid räägivad iseenda eest. Baaside lepe lõppes okupatsiooniga, Moskva rahulepe jätkusõjaga ja Budapesti memorandum täiemahulise sõjaga. Rääkimata kunagi reaalsuseks mittesaanud Minski rahulepetest. 

Me kõik, sealhulgas tänaseks meie liitlased, teame, et Venemaa mõistab vaid jõudu – majanduslikku ja sõjalist jõudu. Ukrainas toimuv vaid kinnitab seda ajaloolist reeglit. Seetõttu saab meie valik olla vaid üks: toetada Ukrainat võimalikult palju ja rohkem sõjaliselt ning hoida Venemaad pideva surve all kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, sealhulgas sanktsioonidega. Venemaa alustatud kurnamissõjas võidab see, kes suudab säilitada võidutahte ja murda eelkõige vastase moraali ja majandusliku vastupanuvõime. 

Kuidas see kõik mõjutab aga meid siin Eestis? Vastuseid ei pea me kaugelt otsima. Venemaa destabiliseerivad tegevused mõjutavad otseselt meie rahva kindlustunnet. Sõjauudised on muutunud igapäevaseks osaks infoväljast. Sellest tulenevalt kaitsekulude kasv, majanduse ebastabiilsus ja inimeste turvatunne on vaid mõned märksõnad, mida peame mõistma.

Me peame möönma: Venemaa oht ei kao. Seega me peame kohanduma, hoidma oma selja sirgena ja tugevdama järjekindlalt oma kaitsevõimet. Tahan siinkohal kiita kõiki Eesti inimesi, kelle kindel tahe ja toetus on kandnud meie riigi kaitsevõime tugevdamist. Tunnustan kõiki parlamendis esindatud erakondi, kes on Eesti kaitse seadnud kõrgemaks populistlike punktide noppimisest. Vajadusel me suudame teha head koostööd

Meenutan, et esmalt tõstsime ühena esimestest NATO-s kaitsekulud 2%-ni, seejärel 3%-ni ja nagu mainisin, järgmisest aastast 5%-ni SKP-st. Loomulikult ei ole olnud see kerge tee, sest ei ole ju kellelegi teadmata, et raha ei kasva puu otsas ega tule seina seest. See kogutakse kokku meie kõigi igapäevaste vajaduste ja harjumuste arvelt. Samas me sellega tõestame, et eestlase jaoks kaalub oma riik ja vabadus üle ebamugavused, nagu näiteks maksutõusud. 

Ma tahan siinkohal Riigikogu kõnepuldist tänada ka endiseid ja tänaseid valitsusjuhte ning Riigikogu liikmeid, kes on neid otsuseid tehes ühtsena seisnud. Ja nüüd siin, Riigikogu puldis, kutsun teid uuesti üles tegema uut otsust: ühehäälselt kinnitama sõjaliseks kaitseks 5% pikaajaliselt, just nimelt riigi julgeolekupoliitika alustes, mis on selle saali otsus ja loodetavasti lähikuudel ka siia saali jõuab. 

Ja kui me räägime kaitsekuludest, siis ei räägi me ju pelgalt arvudest paberil. Järgmisel aastal, muuseas, kui me võtame need üle 2 miljardi ulatuvad kaitsekulud, siis see tähendab circa 6 miljonit eurot päevas. Me kõik teame, et see tuleb muuta terviklikuks ja reaalseks sõjaliseks võimeks, väljaõpetatud sõduriteks, üksusteks, relvastuseks, laskemoonaks, õhukaitseks ja laiemalt meie rahva kaitsetahteks ja turvatundeks. 

See suur vastutus, aga ka teadmine, et iga päev tehtud investeering tugevdab Eesti kaitset ja kindlustab meie tulevikku. Kaitsevõime kujundamine, head Riigikogu liikmed, on strateegiline ja ajamahukas protsess. Relv üksinda ei sõdi. Sõjaline võimekus ei tähenda vaid rakette, õhutõrjet või kahurit, see on suutlikkus luua sõjalist efekti läbi tervikliku süsteemi alates doktriinist, mehitatud väestruktuurini, väljaõppest relvastuseni, taristust kaitsetahteni. 

Oluline on mõista, et me peame vaatama sõjalist riigikaitset kui tervikut. Kui puudub selge arusaam, millist väge me arendame, ning otsused sünnivad juhuslikult või killustatult, siis lahinguvõimelist ja jätkusuutlikku relvajõudu ei sünni. Riigikaitseline planeerimine peab olema sidus, toetuma ühiselt seatud eesmärgile. Veelgi enam: seda kõike peame vaatama laia riigikaitse võtmes: kuidas see, mida arendame riigi sõjaliseks riigikaitseks, tugevdab ühtlasi ka ühiskonna mittesõjalist vastupanuvõimet ja toimepidavust. Seetõttu on mul hea meel, et juba homme on siin Riigikogu suures saalis esimesel lugemisel täiesti uus laiapindse riigikaitse raamseadus ehk tsiviilkriiside ja riigikaitse seadus. 

Head rahvasaadikud! Teatavasti seab riigikaitse arengukava kümneaastase sihi, millist sõjalist kaitset me vajame ja saame endale lubada. Paraku aga katab nelja-aastane riigi eelarvestrateegia vaid lähiaastate vajadused, jättes pika plaani ressursside poolest ebakindlaks. Seepärast olen veendunud, et meil on ongi aeg luua riigikaitse planeerimisele vähemalt kümneaastane eelarveline raam, mis tagaks stabiilse arengu ja jätkusuutlikkuse Eesti kaitsevõimele. Selline otsus aitaks tagada, et meie lahinguvõimeline vägi ei jää üksikute otsuste või eelarvepoliitiliste kõikumiste pantvangi, vaid areneks süsteemselt ja usaldusväärselt, kooskõlas nii NATO heidutus- ja kaitsehoiaku kui ka meie enda põhiseaduslike kohustustega. 

Meenutan teile, et just NATO-s leppisime värskelt kokku lausa 20 aasta plaani võimevajadusteks. Ja lubage mul siinkohal veidi lahti seletada meie riigikaitse sõjaline muskel. 

Hetkel koosneb meie sõjaaja struktuur umbes 44 000 tegevväelasest, reservväelasest, Kaitseliidu liikmest ja liitlasüksusest. Täna siin teie ees seistes ütlen, et meie eesmärk on järgmise 10 aasta jooksul kasvatada see 44 000-ne vägi 55 000-liseks väeks. Selle väe keskseks juhtimistasandiks on diviisi staap ning struktuuri tuumiku moodustavad kaks mehhaniseeritud jalaväebrigaadi, mida toetavad territoriaalne maakaitse 20 000 võitlejaga ja erinevad liitlasüksused, kes on nii integreeritud meie brigaadidesse kui allutatud siia siirmisüksustena, nagu näiteks Ühendkuningriigi 4. brigaad. Tegemist on tervikliku struktuuriga, millel on olemas juhtimisvõime, lahingutoetus, väljaõpe, varustus ja ka taristu. 

Kui vaadata viimaste aastate samme sõjaliste võimete arendamisel, siis mehhaniseerisime 2. jalaväebrigaadi, viies selle soomustatud platvormidele. See suurendas oluliselt brigaadi liikuvust, kaitstust ja tulejõudu. Diviisi juhtimisahelas alustasime suurtükiväe rügemendi loomisega, mille koosseisu kuuluvad täna nii roomikutel K9 kui ratastel Caesar-platvormid, aga ka mitmikraketiheitjad HIMARS ning varitsev õhuründemoon. Need annavad Eestile esmakordselt võime mõjutada vastase koondumis-, varustus- ja juhtimisalasid juba vastase territooriumil.

Samuti oleme jätkanud mitmekihilise õhukaitse arendamist. Keskmaa-õhutõrjevõime loomine on käimas ning järgmisel aastal võtame kasutusele IRIS-T süsteemid. Lühimaa-õhutõrjesüsteemide tugevdamiseks oleme soetanud täiendavalt laskeseadmeid Mistral ja moona, et kaitsta väeüksusi nende koondumis- ja liikumisaladel. Samuti oleme suurendanud üksuste lähikaitsevõimet kaasaskantavate õhutõrjerelvadega Pioron.  

Mereväele lisandus strateegiliselt oluline laevatõrjevõime Blue Spear rakettide näol, mis võimaldab loomulikult efektiivselt katta ja kaitsta meie rannikualasid. 

Valitsuse kevadel otsustatud täiendava ressursiga aastani 2029 arendamegi eeskätt neid sõjalisi võimeid, mida Kaitseväe juhataja peab kriitiliseks oma sõjaliste ülesanete täitmiseks ja milles oleme ühiselt kokku leppinud oma NATO-liitlastega kollektiivkaitse ülesannete täitmiseks. Tehtud otsused lähtuvad nii Ukraina kogemusest, meie rahvusvahelistest kohustustest kui ka loomulikult otseselt ohuhinnangust. 

Samas on oluline märkida, et meie valikud ei käi ebavajaliku ja vajaliku, vaid vajaliku ja vajaliku vahel. Küsimus ei ole ainult selles, milliseid võimeid on vaja Eesti kaitsmiseks, vaid ka selles, milliseid võimeid suudame olemasoleva inimressursi, rahaliste vahendite ja liitlastega reaalselt luua ning ka üleval pidada. 

Mõistkem: tõhus riigikaitse põhineb selgetel prioriteetidel ja kestlikul terviklahendusel, mitte kõikide soovunelmate ühekordsel realiseerimisel. Kaitsekulude tõstmine 3,4%-lt üle 5% võimaldab meil astuda järgmise olulise sammu ka õhukaitsevõime süsteemsel arendamisel: alustada sealjuures õhukaitsebrigaadi loomisega. Selle koosseisu on plaan koondada erinevad õhukaitsedivisjonid, mis hõlmavad juba olemasolevaid ja juurdeantavaid keskmaa õhutõrje ning lühimaa õhutõrje relvi ja lisaks loome mobiilse lühimaa õhutõrjeüksuse, mis suurendab manööverüksuste katmist ja reageerimisvõimet muutuvas taktikalistes operatiivolukorras. 

Õhukaitsebrigaadi koosseisus alustame ettevalmistusi ka ballistilise raketikaitsevõime loomiseks, kuid suuremahulisemad investeeringud kaugmaa õhukaitsesse saame teha alles pärast 2029. aastat. Kõik see annab Eestile esmakordselt võime tõrjuda nii droone, tiibrakette kui ballistilisi rakette ja tähendab suuremat kaitset kõikvõimalike õhurünnakute eest – võimet, mida Eesti inimesed on meilt ju aastaid oodanud. 

Diviisi arendamisel keskendutakse ja lähiaastatel kaug- ja täppislöögivõime, juhtimisvõime ning üksuste kaitstuse suurendamisele. Luuakse juurde luure- ja tulejuhtimispataljon, mis ühendab endas luure-, vaatlus-, sihtmärgistamis- ja tulejuhtimisvõimed ning võimaldab avastada ja mõjutada vastast tema sügavuses. 

Diviisi tegutsemisvabaduse ja liikumisvõime tagamiseks on plaan luua diviisile ka pioneeripataljon, mille ülesandeks on toetada üksuste liikumist ning suurendada nende kaitstust takistuste, miiniväljade ja muu mõjutustegevuse tingimustes. 

Tulejõu suurendamiseks saavad brigaadid ja maakaitseüksused mehitamata õhuründerühmad ning hangime täiendavalt loomulikult ka ründedroone. Mehitamata lennuvahendite üksused integreeritakse olemasolevate üksuste koosseisu, et parandada reaalajas olukorrateadlikkust ning suurendada iseseisvat tulejõudu.

Paralleelselt arendame droonivastase võitluse ja elektroonilise sõjapidamise võimekust, et tõsta üksuste kaitstust vaenlase mehitamata ja elektrooniliste rünnete vastu. Samuti loome raketikaitserühmad ning alustame kaudtule-tõrjesüsteemide ehk militaarkeeles C-RAM-ide väljaehitamist, mille eesmärk on kaitsta üksusi ja kriitilist taristut rakettide, suurtükimürskude ning miinipildujatule eest. 

Eesti suurt mereala arvestades peame möönma, et Eestil on vajadusi selgelt rohkem kui ressursse. Kuid suurenenud kaitsekulude tingimustes saame uuendada olemasolevad mereväe alused ning alustada ka laevade väljavahetamisega esimesest patrull-laevast. 

Kõik need arendused eeldavad loomulikult ka ulatuslikke investeeringuid taristusse, alates väljaõppealadest, lasketiirudest ja õppehoonetest kuni hajutatud juhtimispunktide ning Balti kaitseliinini. Need on vajalikud nii meie enda üksustele kui ka liitlastele.

Samavõrd olulised on investeeringud juhtimis- ja sidevõimekusse. Ilma nendeta ei jõua ükski käsk ega luureinfo õigeaegselt otsustajate ja üksusteni. 

Selle kõige kõrval on võtmetähtsusega liitlaste pikaajalise kohaloleku tagamine Eestis, mis eeldab meie valmisolekut ja ka logistilist tuge. Loomulikult, ükski lahinguvõimeline üksus ei toimi ilma lahingmoonata. Aastatel 2022–2029 oleme laskemoonavarude loomiseks ja täiendamiseks juba soetanud või soetamas või eraldanud ligikaudu 5 miljardit eurot. Sest nagu köögiski, ka parim kokk ja köögitehnika ei aita, kui sahver on tühi. 

Siinkohal toon välja ühe olulise fookuse täiendavalt, milleks on kaitsetööstus. Kodumaine kaitsetööstus ning selle arendamine on loomulik ja vältimatu osa meie kaitsevõimest. Seetõttu soovitan siinkohal kõigil Riigikogu liikmetel ja ka laiemalt, kel soov, tutvuda mõni kuu tagasi kinnitatud värske kaitsetööstuspoliitika raamdokumendiga, kus oleme koos kaitsetööstusettevõtetega võtnud suunaks jõuda praeguse ca poolemiljardilise käibega majandusharust 2-miljardilise käibega sektoriks juba aastaks 2030. 

Selleks vaatame üha enam majandust, innovatsiooni ja julgeolekut ühtse tervikuna, sest majanduslik heaolu ja innovaatiline mõtlemine kasvatavad otseselt ka meie enda julgeolekut. Valitsus on selgelt võtnud suuna, et võimalikult palju kaitseinvesteeringuid jääks Eestisse ja toetaks meie enda kaitsetööstuse arengut. 

Siinkohal ongi paslik märkida, et ühena viimastest otsustest oleme loomas uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks Kaitseväe tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatust. Samuti on teatavasti töös kaitsetööstuspargi rajamine ning oleme käivitanud koolides drooniõppeprogrammi. See aitab noortel omandada esmased oskused valdkonnas, mis muutub tuleviku sõjapidamises järjest kesksemaks. 

Head Riigikogu liikmed! Kõike eeltoodut on vaja Eesti vabaduse hoidmiseks. Ent seda vabadust saab hoida vaid siis, kui oleme rahvana ühtsed ja mõistame, et Eesti kaitsevõime selgrooks on läbi rahvusliku kaitsetahte meie inimesed, väljaõppinud tegevväelased, ajateenijad ja reservistid. Nende ettevalmistus nõuab aastaid ja nende lahingvalmiduses hoidmine järjepidevat väljaõpet, motiveeritust ja loomulikult ka ühiskonna tuge. 

Selleks suurendame nii ajateenijate kui ka reservväelaste toetusi ja tõstame tegevväelaste palkasid. Meil on ülesanne hoida kogenud inimesi teenistuses ning motiveerida uusi inimesi liituma tegevteenistusega. Lähiaastatel lisanduvad võimed tähendavad sadade uute tegevväelaste vajadust, mille tagamiseks peab palkade ja toetuste süsteem olema motiveeriv ja pikaajaliselt jätkusuutlik. Ja samavõrd oluline on ka see, et meie kaitsetahe kanduks edasi võidutahteks, valmisolekuks võita, mitte üksnes vastu pidada. 

Ja tahan siinkohal rõhutada, et võidutahe ei ole küsimus sõjast või rahust, vaid mõtteviisist. Jah, me suudame! Just see annab meie kaitsevõimele tegeliku veenvuse. Ehk veel lihtsamalt öeldes peab meie hoiak olema: Eesti võidab, sest me tahame võita! 

Ja pean tunnistama, siin täna teie ees: just seetõttu on mul raske mõista kõiki neid, kes tulihingeliselt võitlevad harjutusalade või kaitsetööstuspargi vastu ja avavad šampanja, kui kohtu hinnangul on riigikaitse arendamiseks aega küll. Kas me tõesti oleme juba unustanud selle, et 50 aastat olime ikke ja okupatsiooni küüsis, kus Eestist välja sisuliselt ei saanud ning isegi Saaremaale sõitmiseks vajasime eriluba ja meri oli vabaks seilamiseks suletud? Kus Raadi või Kiltsi lennuväljalt igapäevaselt õhku tõusnud Vene hävitajad panid tartlaste ja haapsallaste aknad klirisema ja kui sealsamas Nursis tehti lõhkamisi rohkem, kui Eesti Kaitseväe tulevikuplaanides ette nähtud suurtükilaskmised, mõnedkümned päevad aastas.

Meenutagem, et okupatsiooni ajal Nõukogude Eestis oli ligi 800 paigas 1565 sõjaväeobjekti kogupindalaga 90 000 hektarit. Seetõttu kordan siinkohal selgelt ja kõhklemata: mina kaitseministrina ei kavatse istuda käed rüpes ja oodata, kuni Vene kirsa Eesti territooriumile astub. Me peame tegutsema kiirelt ja täpselt, jätkama Eesti riigikaitse tugevdamist ja kaitsevõime tõstmist läbi planeeritud tegevuste kiirendatud tempos. 

Head inimesed! Meie suurim varandus on meie vabadus ja usk oma riiki. See usk ja pühendumus on kandnud meid läbi raskuste ning teinud Eestist enesekindla ja tugevana seisva maa. Täpselt nagu Lennart Meri oma esimeses kõnes presidendina kinnitas: "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel." See mõte kehtib endiselt, sest meil on vabadus. Aga see, milliseks kujuneb meie vabaduse tulevik, on meie enda kätes. 

Head Riigikogu liikmed! Hoidkem Eestit ja arendagem riigikaitset!

Suur tänu teile! Oleme jõudnud küsimuste juurde. Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus ja läbirääkimistel on avatud fraktsioonidele. Alustab Varro Vooglaid. Palun!

Jaa, suur tänu! Teate, ma pean ütlema, et see on ausalt öeldes täitsa hämmastav, kuidas te panete lihtsalt tuima, tulete parlamendi ette, loete ette 25 minutit ametnike poolt kirja pandud teksti selle kohta, kuidas kõik on riigikaitses hästi ja läheb aina paremaks, tehes nägu, nagu ei olekski just hiljuti ilmnenud Riigikontrolli auditist, et Kaitseministeeriumi vastutusalas, mille eest teie isiklikult vastutajate, valitseb totaalne bardakk. 

Küsimus ei ole selles, et on mingid möödalaskmised või üksikud vead. Kui me loeme Riigikontrolli auditi raportit, siis me näeme, et tõesti, me räägime süsteemsest bardakist. Ja ilmselge on, et niisuguses olukorras, kus Kaitseministeeriumi valitsemisalas ei ole elementaarsetki kontrolli rahakasutuse üle, ei ole võimalik suunata sinna üha enam raha, sadu ja sadu miljoneid igal aastal. 

Seetõttu on minu küsimus teile on see: kes ja kuidas selle eest reaalselt isiklikult vastutab? Kas teie ministrina võtate vastutuse ja astute tagasi, kas kantsler võtab vastutuse ja astub tagasi? Või ongi nii, et mitte keegi ei vastuta mitte kuidagi, teete ilusat nägu, räägite loosungeid …

Aitäh! 

… et läheme muudkui edasi?

Aitäh küsimuse eest! Ma võin teile kinnitada, et iga euro, mille maksumaksja on eraldanud Eesti riigi kaitsmiseks, on läinud õigesse kohta. Ja …

Lubame ministril vastata. Üks hetk, palun! Minister vastab. Riigikogu liige küsis, nüüd on aeg ministril vastata. Kuulame.

Ma võin teile kinnitada, et iga euro on läinud õigesse kohta ja see, et Kaitseväel on vaja varude inventeerimist parandada, on midagi, mida Riigikontroll on öelnud, ja seda tuleb teha. See ei tähenda seda, et Kaitseväel puudub ülevaade, kus nende varud ja varad on. Ja siin me teeme Riigikontrolliga koostööd. 

Loomulikult, nii Kaitsevägi kui ka kaitseinvesteeringute keskus peavad siinkohal oma tegevusi tõhustama ja parandama. Kui te loete seda Riigikontrolli auditit, siis Riigikontrolli peamised etteheited on sellele, kuidas varusid arvele võetakse, kuidas need on inventeeritud ja kuidas toimub ühe või teise tarne eest makse. See ei tähenda – ja Riigikontroll ei ole seda öelnud –, et ükski tellitud kaubast oleks vale või ükski tellitud kaubast ei ole kohale jõudnud.

Head kolleegid! See ei ole sarnane debatt, mida te tahate arendada, ikkagi küsime ja räägime kordamööda.

Ma ütlen veel kord: Riigikontrolliga me teeme head koostööd. Me saame homme riigieelarve kontrolli erikomisjonis seda debatti jätkata, aga mina siinkohal võin teile küll kindlalt öelda, et need, mida me oleme Eesti kaitsevõime tugevdamiseks tellinud, on kas kõik töös või kohale jõudnud. Ja seal ei ole mitte ühtegi sellist asja, mida Eesti kaitseväel ei oleks vaja. 

Nagu ma ütlesin ka oma kõnes, me teeme valikuid vajaliku ja vajaliku vahel, mitte vajaliku ja ebavajaliku vahel. Ja kõik need tellimused on just nimelt need, mida Kaitseväe juhataja on soovinud. Loomulikult, kaitseinvesteeringute keskus hangib neid vastavalt sellele, mida vaja on. Ja see, et kõik, mis on kohale tulnud, peab olema korrektselt kirja pandud ka raamatupidamises, on päevselge. Seda tuleb teha.

Peeter Ernits, palun! (Varro Vooglaid räägib saalist.) Peeter Ernits, palun! Härra Varro Vooglaid, palun katsume järgida korda. Sa oled kolm korda sekkunud vahele. Ma saan aru, et ühe korra ma tolereerin seda, aga see ei saa olla sarnane debatt. Ka teistel Riigikogu liikmetel on õigus esitada küsimusi ja saada nendele ka vastuseid. Peeter Ernits, palun! (Varro Vooglaid räägib edasi.) Peeter Ernits. Palun mikrofon Peeter Ernitsale.

Mul on kõva hääl, ma võin karjuda üle, aga millal ma võin rääkida.

Jaa, te võite rääkida. Palun!

Võib praegu?

Jah.

Aitäh! Hea juhataja ja tubli kaitseminister! Praegune seis on äärmiselt idiootlik: sa kannad ette siin edusammudest, kuidas Eesti riigikaitse on kindlates kätes, ja Riigikontroll näitab, et asi on ikka väga hull. Aga minu küsimus on see. Mõni nädal tagasi jõudis reaalne sõda esimest korda Eesti pinnale, kui meil Elva vallas plahvatas ründedroon, mille kraatris ma olen korduvalt olnud. Ja minu küsimus on: kas valitsus kutsus välja, kui see on Ukraina ründedroon, Ukraina suursaadiku? Mäletate, kuidas Poolas oli, kui rakett hävitas, kaks inimest sai surma? Meil jäi sellest kraatrist umbes 300 meetrit talumaa. Kas toimus samasugune protseduur või kuidas on võimalik, et Eestimaa südames plahvatab ründedroon?

Aitäh! Tegemist tõepoolest oli väga tõsise juhtumiga, millest on praeguseks erinevad ametkonnad omad järeldused teinud. Mis puudutab ukrainlastega suhtlemist, siis samal hetkel, kui see informatsioon tuli, mina Ukraina kaitseministriga suhtlesin. Loomulikult ka Ukraina kaitseminister ütles, et meil on vaja selgeks teha, mis drooniga tegemist oli, ja selleks on kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuur ka menetlust alustanud. Ma tean, et ka uurimisasutused suhtlevad Ukraina poolega tihedalt. Nii et selles mõttes ma loodan, et kõik, mis puudutab uurimisinfot, seda saab prokuratuur ja Kaitsepolitseiamet kommenteerida. Aga kinnitan teile, et nagu ma ütlesin, nii kui ma sain esimese info, täpselt samal, järgmisel minutil ma helistasin kohe Ukraina kaitseministrile saamaks mingitki selgust. Aga tuleb ka arvestada, et Ukraina peab seda sõda ikkagi oma kaitseks. Ja see, et Ukraina ründab ka Venemaad vastu tema sügavuses, ei ole kellelegi uudis. Ja sellel öösel tõepoolest Ukraina ründas ka Loode-Venemaal asuvaid objekte, eelkõige oli sihtmärgiks Ust-Luga sadam. Ja me teame, miks see kõik nii on. Nad soovivad Vene majanduse tiibu kärpida. Nad on seda teinud üsna edukalt. Aga me teame ka seda, et Venemaal on võime elektrooniliselt mõjutada madalalt lendavaid droone. Nii et eks uurimine peab kõik punktid omavahel kokku viima. Aga nagu ma ütlesin, teile vastuseks: jah, mina suhtlesin oma kolleegiga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Pevkur, te äsja kinnitasite, et kõik rahadega on kõige paremas korras. Riigikontroll sellega ei nõustu. Üle 720 miljoni ulatuses Riigikontroll ei saanud tuvastada, kuidas on olukord varudega. Ja siis tulete teie siia, vaatate saali poole, ütlete, uskuge mind, kõik on hästi. Küsimusele, et kas ukrainlastega suheldi, sellest kuulda midagi ei ole olnud. Üldiselt kui diplomaatiline suhtlus toimub, siis sellest antakse ka teada. Te ütlesite, uskuge mind, kõik toimus. Aga kui lugeda ikkagi neid fakte, mis siin Riigikontrolli raportist tuleb, et aastaid näiteks on Riigikontroll öelnud, et peaks tõhustama või looma sisekontrolli süsteemid, ja minister on kinnitanud, et jah, tuleb teha. Kolm aastat olete teie minister olnud. Mu küsimus on see: kuidas te ise hindate ennast juhina ja juhtimisvõimekust, kas te olete pigem selline marionett, kes lööb kantsleri süles nurru ja siis tuleb, kannab siin ette tema jutupunkte või teil on mingi võimekus kaitsevaldkonnas siiski protsesse mõjutada?

Aitäh! Kui te tahate sellist retoorilist vestlust pidada, ma küsiksin, et kas te olete marionett siin Riigikogu saalis ja vajutate ainult nuppu, mida EKRE fraktsiooni juht teile ütleb. Ma arvan, et see debatt ei ole väga viljakas siin saalis. Kui me räägime riigikaitse tugevdamisest, siis vaadake faktidele otsa. Riigikaitse tugevdamist, kui me räägime 22. aastast, ajal, mil mina asusin kaitseministri ülesandeid täitma, on riigikaitse eelarve, kaitse-eelarve kasvanud 700 miljardi pealt järgmisel aastal 2,4 miljardini. Kui te vaatate seda, mida me oleme sel ajal Eesti riigikaitse tugevdamiseks teinud alates kaitsevõime eesmärkide kokkuleppimisest nii NATO-s kui Eesti riigi siseselt, Kaitseministeeriumi arengukava kinnitamine, pikaajalised eesmärgid ja hankeplaanid, siis ma soovitan teil nendega tutvuda. Te näete, te näete … (Rain Epler räägib kohapealt.) Kuulge?

Aitäh, härra Rain Epler! Lubame ministril vastata.

Nii ei saa selles mõttes seda arutelu siin pidada, kui te kogu aeg vahele segate, eks …

Head kolleegid! Ma tõepoolest ei aktsepteeri permanentset vahelesegamist. Jah, ma tolereerin mõningaid repliike, märkusi. Ma arvan, et see on osa parlamentaarsest debatist. Ühe korra väike repliik vahele – mina pean seda võimalikuks ja kohaseks. Aga see, et see on kestev, seda ma ei aktsepteeri. Aga väiksed repliigid, tõepoolest, debati mõttes, ma arvan, et see on igati okei ja see ei riiva kellegi õigusi.

Ja ma soovitan teil ka siiralt mitte manipuleerida Riigikontrolli aruande numbritega. Manipuleerimised, et 700 miljonit on kuskil ei tea kus, siis see ei vasta lihtsalt tõele. Et te manipuleerite nende numbritega, kisute välja ühte või teist numbrit ja panete selle täiesti teise konteksti. Selles mõttes, et veel kord, mis puudutab varusid, varundamist, inventeerimist, siis selle teeb Kaitsevägi korda. Juhin teie tähelepanu siinjuures, juhin teie tähelepanu siinjuures, et inventeerimise põhimõtted Kaitseväes on kehtinud 2010. aastast samasugustena. Ja neid varasid on inventeeritud kogu aeg samade põhimõtete järgi. Nii et selles mõttes ma olen sügavalt veendunud, et see vara, mille kaitseinvesteeringute keskus on Kaitseväele soetanud, välja arvatud loomulikult kulumaterjalid, on kõik Kaitseväel olemas. Ja me oleme Riigikontrolliga kokku leppinud, et nad saavad täpselt – loomulikult koos Kaitseväega – järelauditi teha või sellise järelkontrolli teha ja saavad kindluse, et need varad on loomulikult kõik olemas. Et see ei ole mõeldav, et Kaitseväel ei ole neid varusid, mida kaitseinvesteeringute keskus on neile soetanud. Loomulikult on need olemas.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kohati jääb kahjuks mulje, et valitsus ja ka võib-olla teie oma retoorikas päris lõpuni ei mõista seda, et Eesti inimeste majanduslik toimetulek ja seis on praegu piisavalt keeruline. Et kõikvõimaliku rahakasutuse puhul tuleb olla erakordselt täpne ja korrektne. Ehk ma usun, et inimesed on valmis ja nõus panustama riigikaitsesse, kui nad teavad, et see raha läheb asja ette. Ja ma ise usun, et ta valdavalt kindlasti lähebki ja seda tehakse. Aga praegu kohati jääb selline mulje, et öeldakse, et summad on suurenenud ja kõik on hästi, me panustame. Kui Riigikontrolli raport räägib nagu teist keelt, siis mulle tundub, et oleks korrektne teist – vähemasti olete teinud seda – Riigikontrolliga maha istuda, ühised, need tegelikud mured läbi vaadata ja siis, ütleme, omapoolne tegevus paika panna. Võib-olla olete te seda juba teinud, aga mulle tundub, et seda pole avalikult piisavalt selgelt kommunikeeritud. Ehk et Riigikontroll tuleb teile siin appi, mitte ei ole kuidagimoodi, ma ei tea, riigivaenulik, riigikaitsevaenulik. Ja oleks teist mõistlik ja teie haldusalast mõistlik neid soovitusi arvesse võtta, maksimaalselt parandada ja siis näidata, mis on tegelikult nüüd paremaks tehtud siin nädalate, kuude jooksul.

Aitäh!

Aitäh! Ma olen teiega 100% nõus ja seda me olemegi täpselt teinud. Me oleme Riigikontrolliga juba enne selle Riigikontrolli auditi väljatulemist või majandusaasta aruande auditi väljatulemist oleme riigikontrolöriga otse suhelnud. Me oleme kokku leppinud need tegevused, ma olen käskinud: alustagu tavapäraselt. Veel kord, Kaitseväe inventuur – siin on ka endiseid kaitseväelaseid. Kaitseväe inventuur ei ole selline, et alustasime täna, lõpetame homme, vaid Kaitseväe inventuur käib tegelikult väga pika perioodi jooksul.

Nüüd, loomulikult, riigi raamatupidamise sise-eeskiri ja need raamatupidamisreeglid näevad ette, et tavapäraselt tehakse seda aasta viimasel kahel kuul. Ja siis tehakse inventuuriaktid. Ma olen andnud käsu – et me alustasime inventuuriga tegelikult juba eile, selle aasta oma, et teha seda varem. Samamoodi kantsler alustas erakorralist inventuuri, mis puudutab ettemakseid, mis oli ka samamoodi riigikontrolöri üks etteheidetest ja märkustest. Nii et need tegevused on meil Riigikontrolliga kõik kooskõlastatud, mida me teeme. Ja loomulikult me anname neile jooksvalt ülevaadet. 

Nii et selles mõttes me selgitasime seda eile riigikaitsekomisjonis ja selgitan täna siin teie ees, et mina võtan isiklikult Riigikontrolli märkuseid väga tõsiselt ja olen olnud väga tihedas kontaktis otse riigikontrolöriga. Ja andnud ka väga selge käsu, et kui, ausalt öelda, kui seal oli mingisugune möödarääkivus lepingute mitteandmisest näiteks, siis seda möödarääkivust ei saa olla, kui Riigikontroll küsib lepinguid, siis ta peab saama, välja arvatud juhul, kui seal on teadmisvajaduse puudus või on riigisaladusega kaetud info. Aga kõik, mis Riigikontroll oma töö tegemiseks peab saama, selle ta saab.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! No teie kõnes oli paatust rohkem kui sisu. See meenutas mulle pigem peaministrikandidaadi kõnet, aga ju me jõuame seda ka kunagi kuulata rohkem kui valdkonna eest vastutava ministri ülevaadet. 

Sellest tulenevalt on mul aga mõned konkreetsed küsimused. Tänane Äripäev kirjutab seda, kuidas me omal ajal tegime relvahanke, mille osas oldi väga optimistlikud ja nii edasi, aga nüüd tuli välja, et tegemist oli praakvärgiga ja kõik relvad tuli saata remonti. Sellest te ei rääkinud midagi, kuidas meil sellised asjad juhtuvad.

Teine küsimus. Seesama, millele te viitate, ma eile küsisin ka. Ma ei saa aru, kuidas see tagantjärgi nii loomulik on, et Riigikontroll kõiki lepinguid saab, mida ta tahab, aga sellesama auditi käigus neid ei saanud. Eile ka komisjonis kõik kinnitasid: "Jaa, muidugi saab, kõik on korras, mingit probleemi ei ole." Aga auditi käigus neid ei saanud, ei olnud võimalik saada. 

Ja kolmas küsimus puudutab varusid. Eile ka Kaitseväe juhataja rääkis väga konkreetselt ja ma saan aru, kuidas see varude inventuur käib ja nii edasi. Aga minul on küsimus varude arvelevõtmise kohta, selles osas valitses eriarvamus. See 707,8 miljonit – kas kõik varud on ikka seal kirjas? Ma ei räägi inventuurist, vaid et oli eriarvamus selles osas ka. (Juhataja annab märku, et küsimise aeg on läbi.) Äkki te kommenteerite? Vabandust!

Kõigepealt tänan tunnustuse eest. Ma arvan, et kaitseministril on vaja anda Eesti rahvale sügavamat sissevaadet ka riigikaitsetahte seisukohast. Nii et küsimus ei ole ju selles, kas on peaminister, kaitseminister, välisminister või keegi teine. Valitsuse ülesanne on rääkida rahvaga ka selles keeles, mis eriti kaitsetahet puudutab, mis on sellega seotud. 

Tulles teie küsimuste juurde, eile komisjonis me käisime ka need üle. Loomulikult peavad Riigikontroll ja Kaitsevägi ja kaitseinvesteeringute keskus saama selguse üksteise raamatupidamiskirjetest, mis see 700 miljonit siis täpselt nagu on. Ja ma olen veendunud, et nad leiavad. Ma olen täiesti veendunud selles, et nad saavad seal selge pildi ette, nagu ka Kaitseväe juhataja eile ütles. Eks see on varude arvelevõtmise tehniline küsimus, küll nad leiavad selle arusaamise. Ei ole sellist asja, nagu ma ütlesin, et kaitseinvesteeringute keskus soetab midagi, annab Kaitseväele üle ja et seda nüüd ei ole. No ei saa sellist asja olla. See on täiesti selge. Sellist asja ei ole. Nii et ma ütlen, et küllap nad siis selle raamatupidajate omavahelise või tehnilise kontrolli suudavad ära teha, kus mis on. 

Mis puudutab soetusi, siis vaadake, kaitseinvesteeringute keskusel on sadu ja sadu lepingupartnereid. Ka erasektoris on see nii. Ka teil endal, ma arvan, on vahest juhtunud, et te soetate midagi, aga kõik ei ole saabunud päris sellisena, nagu kvaliteet on. Selleks ongi garantiiajad, selleks ongi vajadusel kohustus ettevõttel need süsteemid või kaup välja vahetada. Seda ikka tuleb ette. 

Selle jaoks on Kaitseväe ja kaitseinvesteeringute keskuse vahel selged põhimõtted, kuidas ühte või teist relvasüsteemi valitakse ja kuidas rahvusvahelisi hankeid tehakse. See on see koht, kus kindlasti minister ei lähe ütlema, et me ostame ühe või teise relva. Selleks on olemas Kaitseväes omad eksperdid ja kaitseinvesteeringute keskuses omad eksperdid, kategooria juhid, kellega see töö käib. Nii et kui seal on mingisugune relvasüsteemi viga tuvastatud, siis ei olegi teist valikut, kui see tuleb välja vahetada, pole mingit küsimust. Ja kui tootja seda teeb, siis on väga hästi. Ma selles mõttes kindlasti ei ütle, et probleem on selles, et soetati midagi valet asja, vaid kui tootja tootis midagi, mis ei vastanud nendele tingimustele, siis tootja peab selle ümber tegema. Aga selle toote konkreetselt vägi koos kaitseinvesteeringute keskusega mingi aeg tagasi välja valis. Võib alati minna ajas tagasi, vaadata, kas see, miks välja valiti just see toode, oli kõige õigem või mitte.

Aga öelda täna, kui seal tootel oli mingeid efekt või mingi viga, et toode ise oleks olnud vale, mis välja valiti, no seda on minul väga raske minna ütlema. Ma arvan, et ka teil. Ja see on see koht, kus vägi ja kaitseinvesteeringute keskus peavad ütlema, kas see valik oli õige või mitte ja tegema siit vajalikud järeldused – kas öeldakse leping üles, saadakse asjad korda või valitakse järgmine kord mingi teine tootja, eks. Tootjaid on maailmas ikka väga palju ja see konkurents on ülitihe, eriti kui me räägime relvadest, käsirelvadest. 

Ma käisin alles eelmisel nädalal Euroopa ühel suurimal kaitsetööstusmessil Poolas ja kui seal ringi käia, siis see loetelu või see väljapanek, mis seal on, on ikkagi kolossaalne. Ja nendest teha nüüd õige valik – see turg on tõesti ülitihe. Ja see võitlus ettevõtete vahel, kes saab ühe või teise riigi tellimuse, on ülitihe. Nii et ma soovin Kaitseväele ja kaitseinvesteeringute keskusele siin ainult meelekindlust, et teha Eesti riigile ja Kaitseväele parimad valikud.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea kaitseminister! Riigikaitse ja Eesti riigi kaitsmise võimekus on minu jaoks väga olulised teemad. Ja siinkohal oli teie sõnavõttu ausalt öeldes tõesti natuke ebaebameeldiv kuulata, sellepärast et olukorras, kus me just oleme saanud Riigikontrolli aruande, kuulata teie ülevoolavat positiivset ettekannet lihtsalt ei sobi konteksti. Konteksti oleks olnud siis usutavam ja arusaadavam, kui te oleks isegi natukene võtnud endale tuhka pähe raputada ja toonud välja neid probleeme rohkem ja tunnistanud, aga praegu tuli ainult see jutt, kui hästi meil kõik on. Siitkohalt tahan küsida, et kas te olete rahul selle koostööga, mis on Kaitseväel, Kaitseministeeriumil ja muudel allasutustel. Kui ma vaatan Kaitseliitu, siis Kaitseliit on nagu väike sugulane, väike vaene sugulane. Me vaatame, kuidas Ukraina poole sõidavad kümned ja kümned maasturid, küll RMK-st, küll PPA-st, küll igalt poolt mujalt, ja see Kaitseliit lapib oma vanu raipeid, vabandan väljenduse eest, kokku ja me ainult lehvitame Ukraina poole. Mul ei ole midagi selle toetamise vastu, aga me ei saa ära anda neid vahendeid …

Aitäh!

… mida meil ka endal vaja on.

Aitäh! Siin muidugi ei tasu segamini ajada seda, mida inimesed Ukraina toetuseks annetavad. (Hääled saalis.) Veel kord, kui inimesed või ka asutused saadavad Ukrainale abi, siis nagu ma ütlesin, praegu on ülioluline Ukrainat toetada. Iga hävitatud tank … (Saalis räägitakse.) Iga hävitatud tank Ukrainas …

Head kolleegid, härra Mart Helme, lubame palun vastajal vastata.

… on üks tank vähem meie piiride taga. Ja iga hävitatud Vene sõjatehnika, ükskõik, mis ta on, on vähem sõjatehnikat Vene armee käes. Nii lihtne see ongi. Ukrainlased võitlevad ka meie vabaduse eest ja hoiavad meid siin hetkel turvalisena. 

Mis puudutab Kaitseliitu, siis kevadine otsus suurendada riigikaitse rahastamist tähendab märkimisväärselt rahastamise kasvu ka Kaitseliidule, tähendab muu hulgas seda, et me saame Kaitseliidu taristut parandada, tähendab seda, et me saame suurendada Kaitseliidu eraldist. Kaitseliit ei ole kuidagi mingisugune väike vennakene. Kaitseliidus on 30 000 liiget, Kaitseliidus on üle 10 000 võitleva mehe. Igaühel peaks olema suur austus Eesti riigis selle vastu, et meil on vabatahtlik Kaitseliit, kes ka territoriaalkaitses mängib üliolulist rolli, kuna sinna on praeguseks liidetud ka 10 000 reservisti ja see 20 000-line vägi moodustab niinimetatud ussisõdalaste maakaitsekomponendi. Ülioluline. Ja see töö, mida näiteks ka Kaitseliidu katusorganisatsiooni all teeb Naiskodukaitse või Noored Kotkad või Kodutütred, see on igati tunnustamist väärt. Ka omalt poolt ma olen suurendanud noorte rahastamist, selleks et nad saaksid tegeleda noortetööga, selleks et üha enam noori tuleks vabatahtlikult ajateenistusse, selleks et üha enam noori jõuaks ajateenistusest ka tegevteenistusse, sest meil on vaja ohvitseride järelkasvu, allohvitseride järelkasvu ja meil on vaja seda, et me saaksime Kaitseväe Akadeemiasse vastuvõtunumbrid suuremaks just kandideerimise poole pealt. Me oleme suurendanud sellest septembrist Kaitseväe Akadeemiasse vastuvõttu 90 pealt 150 peale. Me oleme näinud päris palju vaeva selle nimel, et need kandideerimise numbrid läheksid suuremaks. See on ainuke viis, kuidas ohvitseride järelkasvu tagada. Ja nii ohvitseride kui ka allohvitseride järelkasvu on vaja tagada. Ja veel kord, Kaitseliidu rahastamine suureneb. Te küsisite Kaitseliidu kohta, Kaitseliidu rahastamine suureneb. 

Ja mis puudutab seda, mida me teeme, see on just täpselt see koht. Me räägime pikaajalisest Eesti strateegiast selle punkti juures ja selle punkti juures ma pean teile andma ülevaate, mida Eesti teeb selleks, et Eesti kaitsevõime oleks suurem. Ja seda ma täpselt ka tegin, andsin teile ülevaate, milliseid üksuseid luuakse ja millised on need täiendavad võimed, mis on meil tulnud, ja mida me teeme järgnevatel aastatel. See on täpselt see debati koht. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täpselt ongi seesama koht, et ülevaate andmine pikaajaliselt ja siis tuleb ka ära näidata, kuhu me oleme praegu jõudnud. Ja olemegi jõudnud sinna, et Riigikontrolli aruanne näitas seda, et eelnevad otsused ja tuleviku otsused tuleb selles mõttes korrigeerida ja asju parandada. Ainuke asi, mis te nüüd tõite siit välja, on see, et Nursipalu kodukoha kaitsjad, kui tuli kohtus see, et valitsus tegi kiirustatud otsuse, et nemad võtavad šampanjat, joovad. Noh, see on nüüd küll inimestele märgi külge panek, et oma kodukoha eest võidelda ei tohi, et Eesti eest läheme välja. Ja minu küsimus tuleb sellest, et te väga ilusti ütlesite, et meil on sahver tühi ja selle tühja sahvriga nüüd me olemegi suured võitlejad, meil on HIMARS-id, meil on tankid, aga meil on sahver tühi. Milline tuleb ikkagi teiepoolne seisukoht, kes vastutab, on see kantsler, on see minister, on see RKIK-i juht, kes siis lõppkokkuvõttes ikkagi vastutab, et meil sahver tühi on?

Aitäh! No üldiselt ikkagi tasub kuulata, mida inimesed räägivad. Ja see, mida ma ütlesin, ei olnud kindlasti see, et meil on sahver tühi. Ma ütlesin, et me oleme 22–29 kas juba laskemoona soetanud, soetamas või lepinguid veel täiendavalt sõlmimas 5 miljardi euro väärtuses, millest päris märkimisväärne osa on juba kohal. Ja sinna sahvrisse on pandud kordades-kordades rohkem moona, kui meil enne 22. aastat oli. Loomulikult ma ei lähe siin saalis täpsemalt numbritesse, kui palju meil on sahvrisse moona pandud, aga ma kinnitan teile, et seda on kordades rohkem, kui meil enne 2022. aastat ehk enne täiemahulise agressiooni sõja algust oli. Ja faktid seda tõestavad. Kui me varasemalt ostsime moona circa 50 miljoni euro eest aastas, siis ainuüksi 23. ja 24. aastal me oleme soetanud moona circa miljardi eest. Need numbrid on totaalselt teistsugused ja ka see, mis on meile moona sahvrisse jõudnud. Nii et enam kui 100 rekatäit moona on reaalselt Eestisse jõudnud ühe aasta jooksul, detailidesse veel kord minemata. Jutt sellest, et moonasahver on tühi, on täiesti ebaadekvaatne. Ja ma kinnitan teile, et me oleme teinud väga-väga palju viimase, me oleme teinud viimase kahe-kolme aastaga rohkem kui on siin varasemalt moona soetatud 20 aasta jooksul. See on fakt.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et keegi ei eita, et ta on äärmiselt keerulised ajad, ja need otsused, mis tuleb teha Kaitseministeeriumis, ei ole kindlasti lihtsad. 

Aga minu küsimus on seotud just sellega, et kindlasti on olulised sisulised otsused, aga väga oluline on ka see üldine kuvand, mida me oleme ka täna kuulnud – kui inimestel tekib mingisugune kõhklus, nagu meil tekkis näiteks mitmete vabatahtlike organisatsioonide toetamise ja annetamise kultuuriga peale teatud skandaale, siis me peame tagama selle usalduse, et eelarvest läheks ka tulevikus kaitsesse väga arvestatavad mahud. Ma arvan, et tuleks kasuks, kui meil oleks täiendav parlamentaarne kontroll selles osas. Ma arvan, et see oleks kasulik nii Kaitseministeeriumile, ministrile kui ka sellele majale siin. Minu küsimus on see: kas te põhimõtteliselt toetate, et võiks mingisugune täiendav parlamentaarne kontroll olla kaitsekulutuste ülevaatamisel ja kontrollimisel?

Aitäh! Kui parlamendiliikmed, olgu see näiteks riigikaitsekomisjon, soovib saada detailset ülevaadet, sealhulgas riigisaladusega kaetud informatsiooni, siis selleks on parlamendiliikmetel õigus. Ja selle informatsiooni nad saavad. Me oleme seda varasemalt teinud, me hea meelega teeme seda ka edaspidi ning näitame loomulikult ka meie plaane ja juba soetatud vara. Sellest soetatud varast ma andsin täna ülevaate, mida me oleme soetanud ja mis on veel tulemas. Aga nagu ma ütlesin, kui on detailsem soov, siis kinnises ruumis on meil võimalik avaldada ka täpsemat informatsiooni. Ja loomulikult, siin on parlamendil igati õigus seda seda küsida.

Mart Maastik, palun!

Tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te rääkisite täna pikaajalisest strateegiast ja ütlesite, et õhutõrjet oleme me tugevdanud. Samas kaevatakse praegu idapiirile mudasse kraave ja mingisugused droonid potsatavad meil juhuslikult lihtsalt meie Eestit, mida avastab põllumees, mitte meie Kaitsevägi. Ja on selge, et Ukraina kogemustest õppides peaks olema olulisem kraavide kaevamisele meie mehitamata lennuvahendite avastamine ja tõrje. Ja minu küsimus ongi selline, et millal see võime meile saabub ja millised on konkreetsed sammud ja investeeringud juba täna.

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! See on tõesti hea küsimus. Mehitamata süsteemide avastamisel või ütleme, kui me räägime üldse õhukaitse ja õhuseire poole pealt, siis on esimene vastus see, et ta peab olema integreeritud ehk ta peab olema mitmekihiline. See, mida me praegu teeme, on see, et Peipsi järvistut ja madalat kihti ehk idapiiri katab Politsei- ja Piirivalveameti süsteem. Kaitsevägi ja Õhuvägi on ajalooliselt üles ehitatud radarsüsteemiga, mis on kõrgemale vaatav kui 300 meetrit. Nüüd, allapoole vaatamiseks, ma olen andnud, või pärast seda, kui me kevadel saime selle otsuse, et me saame minna riigikaitsekulutustega üle 5%, siis sellest hetkest alates oleme koheselt tööle pannud ka need hanked, mis puudutavad alla 300 meetri võimekust. Esimesed lepingud on sõlmitud, esimesed süsteemid madala kihi plaatradaritega katmiseks on jõudmas veel sel aastal Eestisse. Ja järgmised tarned järgmise, ülejärgmise aasta jooksul. Ja lisaks sellele oleme me teinud põhimõttelise otsuse koos Kaitseväe juhatajaga, et tuleb paigutada ka sarnane süsteem, nagu on Ukrainas, ehk siis akustilised tsensorid. Ja nende paigaldamine sõltub eelkõige sellest, kui kiiresti kaitseinvesteeringute keskus saab läbi viidud eeldatavalt piiratud hanke ja minna sellega lepingusse. Aga võimalike tarnijate poolt on antud selline eelteadmine, et see ei ole mitte aastate, vaid pigem kuude küsimus, et see üles seada. Nii et tegutseme intensiivselt. 

Aga ma siiski tahaks ka rõhutada seda, et me oleme Kaitseväe arendamisel teinud alati ju otsuseid selles aeg- ja taustsüsteemis, kus me oleme. Me võiksime samamoodi küsida, et miks ei ole 10 või 15 aastat tagasi välja arendatud alla 300 meetrist võimekust. Selle pärast, et tollal ei olnud see akuutne. Siis küsiti, et miks me ei ole veel piisavalt soetanud laskemoona ja soetasime laskemoona ehk 40, 50 miljonit aastas. Seepärast, et tollal ei olnud see nii palju oluline, vajati laskemoon ainult väljaõppeks Nii et ajas teadmine kogu aeg muutub, teadmine paraneb ja vastavalt sellele tehakse otsused. Ja nüüd, nagu ma ütlesin, need otsused on tehtud, on rakendamisel, sel aastal saab teadmine paremaks, järgmisel aastal veelgi paremaks. 

Aga lisaks tuvastusele, rõhutan siin saalis üle, lisaks tuvastusele on ka sekkumise vajadus ja sekkumise vajadus on kindlasti väga komplitseeritud selle pärast, ega siis kõik droonitootjaid, kes ehitavad droone millegi ründamiseks, teevad seda ju selle eesmärgiga, et neid droone a) ei tuvastataks; ja b) oleks väga raske maha võtta. Ja selles mõttes see on kindlasti … Saagem ka aru, et rahuajal me ei kujuta ette seda, et me paneksime nii, nagu on ukrainlastel, 24/7 sajad õhutõrjetiimid püsivas valmisolekus, et me Eestis seda saaksime teha. Rahuajal ei ole see mõeldav.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Tõepoolest, kaitsekulutused on tõusnud rekordiliselt ja tõusevad veelgi. Aga selleks on tehtud väga valusaid ja raskeid otsuseid, mis on inimesi muidugi ka mõjutanud, paljuski negatiivselt. Aga kui me loeme sellestsamast auditist, mis on uudistest ka läbi käinud, et kui meil on 2018. aastast mõnele tarnijale 10 miljonit eurot ettemaksu jäänud kuidagi sinna-tänna, siis tekib küsimus, kas te suudate siiski selle rahahulgaga, mis nüüd järgnevatel aastatel tuleb, hakkama saada. Ja mida te olete plaaninud teha selleks, et selle tõepoolest suure rahaga hakkama saada? Kas teil on mingeid mõõdikud, on teil plaanid näiteks inimesi juurde palgata? Rääkige, milline see teie nägemus nende miljarditega on.

Aitäh! See on jällegi, peab tunnistama ja tunnustama teid, väga hea küsimus. Hea meelega räägin selle lahti.

Esiteks, mis puudutab seda üheksat miljonit siiski, mitte kümmet, siis see summa on seotud Eesti ja Korea vahelise lepinguga ja K9-tega. K9-te leping sõlmiti 2018, aga konkreetsed maksed pärinevad hilisemast ajast. Seda esiteks.

Teiseks, K9-te hooldus ja varuosad ja tarnelepingud – on ongi väga pikk, meil K9-d tulevad veel. Seda on kaitseinvesteeringute keskus kinnitanud, et loomulikult see summa kasutatakse ju ära selleks, et K9-te varuosasid ja hooldust saada. Nii et selle koha pealt võin kinnitada, et see ei ole, veel kord, kusagile teadmata auku läinud summa, vaid see on meie üliolulisevõime tagamiseks, milleks on liikursuurtükid. 

Nüüd see, kuidas me seda oleme teinud. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus otsustas aprillis me lähme kaitsekuludega üle 5%, me moodustasime ülikiiresti Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja kaitseinvesteeringute keskuse ühise töörühma, mille ülesandeks oli panna kokku kogu see ajaraam järgmise nelja aasta vaatest ja ka pikemas vaates, mida me soetame, mis ajal me soetame ja kui palju see teoreetiliselt hetke parima teadmise järgi võiks maksta. Sellest tulenevalt tekkis kaitseinvesteeringute lisaprogramm lühinimega KILP. Ja selle koostamisse andsid oma panuse hetke parima teadmise järgi hankijad. Vägi ütles, mis neil vaja on, ja meie püüdsime seda eelarveraami koos Rahandusministeeriumiga panna. Ja sellest tulenevalt on tõepoolest järgmisteks aastateks täpselt välja planeeritud hankeplaan. Sealt tulenevalt edasi 2027, 2028 ja 2029 hankeplaan. Ja on püütud enam-vähem aru saada, kas turg sellele vastab ka või mitte. Sellepärast olid hankijad kogu aeg kaasas. 

Nii et see on olnud see protsess. Ja tavapäraselt Kaitseministeeriumi arengukava, milles see saab kinnituse, selle ma kinnitasin ära juulikuus. Ja see plaan vaadatakse absoluutselt igal aastal uuesti üle. See, mida me veel oleme teinud, on see, et me iga kuu alates juulist oleme vaadanud ka eelarve täitmist, ministeeriumide vaatest, kui suured on ülekantavad vahendid järgmisesse aastasse – see on pikalt arutusel olnud, ka siin saalis on seda pikalt arutletud –, selleks, et me oleksime kindlad, et me suudame hankida, selleks, et me oleksime kindlad, et ka tarnijad suudavad meile ära tarnida selle õiges eelarveaastas, me olemegi igakuiselt praegu eelarvemonitooringut teinud. Jälgime seda pingsalt. Veel üks täiendav meede, mida me oleme teinud, kuna eelarve seadus seda võimaldab, on see, et me oleme andnud nõusoleku Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel minna teatud lepingutega ka üle planeeritud eelarvevahenditest, just nimelt, et ei oleks riski ülekantavateks. 

Kas aasta lõpuks tulevad ülekantavad? Ikka võivad tulla. Toon teile näite eelmisest aastast. Ratastel liikursuurtükid Caesar pidid tulema detsembris, aga tulid jaanuaris. See on ühe-kahekuuline lõtk, aga eelarveaastas tähendab see seda, et sa pead tegelikult eelarveraha ka üle kandma, kuna raamatupidamisreeglid näevad ette seda, et sa saad selle kulu tekitada siis, kui kaup on reaalselt koha. Nii et seal ühe-kahekuuline nihe tähendab tegelikult seda, et need on kümned ja kümned miljonid, mille me peame üle kandma. Aga eks siis ongi meie asi ka suurele saalile seletada, miks sellised ülekanded tulevad, kas need on kohustustega kaetud ja millal reaalselt see kaup Eestisse jõuab. 

Mati Raidma, palun!

Suur tänu! Hea minister! Tänan ettekande eest. See sügishooaeg tõotab tulla väga aktiivne, kui me räägime julgeolekust ja riigikaitsest nii eelnõude kui strateegiate osas. Ma küsiksin lähtuvalt tänasest päevakorrapunktist, mis on ka strateegilisel tasandil. Esiteks, kas nüüd pikaajalise arengustrateegia Eesti 2035 ambitsioonid tänastes kiiretes arengutes on üldse sellised, kus on veel ruumi, mida saavutada? Ja teine küsimus on julgeolekupoliitika alused. Pikki silmi ootame neid debatte. Ja kindlasti selle aasta sisse peaks mahtuma julgeolekupoliitika aluste uuendamine. Ütlesid 5%, kas midagi on veel riigikaitse valdkonnast, mis seal vajab värskendust, uuendust?

Aitäh! Kõigepealt julgeolekupoliitika alused. Julgeolekupoliitika alused on Riigikantselei hoida, mis ongi õige, sellepärast et see on lai raamdokument ja siin tuleb vaadata üleriigilist vaadet, see ei ole kindlasti ainult Kaitseministeeriumi vaade. Minule teadaolevalt see töö intensiivselt käib ja loodetavasti jõuab tõesti lähinädalatel või hiljemalt lähikuudel parlamenti. See debatt siin parlamendis peaks olema avatud ja natukene mõtestama sellist suurt vaadet. 

Ma veel kord tuletan meile kõigile meelde, kuidas meil julgeolekudokumentide või julgeoleku vaate strateegiline planeerimine käib. Meil on julgeolekupoliitika alused, mis annavad pika raami, siis on riigikaitse arengukava, mis on kümneaastane vaade, siis on riigi eelarvestrateegia, või vabandust, Kaitseministeeriumi arengukava, mis on nelja-aastane raam, ja siis on iga-aastane eelarve. Nii et see pikk ja suur vaade peabki andma pigem strateegilised sõnumid siit saalist. Ja see strateegiline sõnum peab olema see, et riigikaitse rahastamine on pikaajaliselt tagatud. 

No ei ole võimalik näiteks minna soetama ballistilise õhukaitse süsteemi, kui ei ole üle nelja aastast vaadet, ei ole võimalik minna laevade soetushankesse, kui ei ole pikaajalist vaadet. Ei, me ei saa soetada laevu ühe kaupa, kui me tahame tegelikult saada normaalset lepingut ja tarnekindlust. Laevade soetus peab olema kümneaastases perspektiivis, kus iga paari aasta tagant saabub uus laev. 

Need on otsused, mis vajavad sellist pikka vaadet ja seetõttu tegelikult julgeoleku ja riigikaitse vaatest kõige olulisem on see nii-öelda baasteadmine, et meil on 5%. Loomulikult sinna juurde tulevad üldised julgeolekuohud. Aga siin nagu meie vaates suurt muudatust ei tule, kuna Venemaa oli, on ja jääb meie peamiseks julgeolekuohuks. Detailide üle võib seal vaielda, kuidas see sõnastus on, aga pigem ma ootaksin Riigikogu suurelt saalilt seda peamist debatti. 

Ja esimene pool oli sul 2035 vaatest. Ma ütleks, et need ambitsioonitasemed on tegelikult, kui me vaatame … Ütleme, meie jaoks on mõned olulised märksõnad. Esimene on kindlasti see, kuidas on meie riigi ja rahva kaitsetahtega küsimus, mida me kogu aeg mõõdame, kui palju inimesi on valmis panustama riigikaitsesse ise ja kui paljud toetavad näiteks Kaitseväge ja kui paljud on valmis liituma näiteks Kaitseliiduga. Sellised näitajad. Ja mida me näeme, siis väga suur hüpe oli kohe pärast agressioonisõja algust, mis inimeste kaitsevalmidust puudutas. Siis tuli ta nõks allapoole, aga see on näiteks, et see taseme indikaator, kui ma õigesti mäletan, ta vist 66% ja hetkel on ta seal kuskil 64 või 63, see tase tegelikult on püsinud, ütleme, ma arvan, et see on õige tase. Neid indikaatoreid peab jälgima. 

Ma arvan, et selles mõttes see Eesti 2035 selliste suurte strateegiliste mõõdikute seadjana on hea. Aga sinna juurde peab ikkagi rohkem keskenduma riigikaitselisest vaatest just nimelt võimearendusele ja seda sellisesse pikka strateegiasse, või ütleme, Eesti 2035 strateegiasse võib-olla on keeruline panna. See tuleks panna riigikaitse arengukavasse ja Kaitseministeeriumi arengukavasse, et need strateegiadokumendid peaksid olema niimoodi raamistatud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikoh… Riigikogu aseesimees! Tahtsin öelda Riigikohtu, ei tea, kas karjäärihüppe või midagi on tulemas. Aga austatud minister! Te ennist ütlesite, et palkade süsteem peab olema motiveeriv. Me teame, et kaitsevaldkonnas siiski riigikaitse protsenti pidevalt tõstetakse ja vähemalt Kaitseministeeriumi juhtkonna palkadesse see alati jõuab. Aga noorsõdurid, kes käivad meil missioonil, praegu teenivad näiteks Tapal, elades kusagil teises Eesti otsas, omades perekonda, teenivad vaevalt 1200 eurot kuus, on oma pere juurest pikka aega, nädal otsa eemal. Rääkisite sellest palkade motiveerivast süsteemist. Kirjeldage mulle, kuidas see teie motiveeriv süsteem ja millal jõuab noorsõdurite palkadesse, kes ju tegelikult oma naha esimesena Eesti eest turule viivad ja käivad ka missioonidel eluohtlikes situatsioonides teenimas?

Aitäh küsimuse eest! Siin ma pean küll tunnistama, et te olete täiesti valesti informeeritud. Kaitseministeeriumi juhtkonnas küll palgatõusu sellisel kujul, mida te viitasite, ei ole, vastupidiselt Kaitseväele. Kaitseväe juhataja selge sõnum kevadel oli see, et meil on vaja tegevteenijate, just nimelt sisenevate noorte palgatingimusi muuta. Ja selle otsuse Kaitseväe juhatajaga me tegime ehk selle aasta mais Kaitseväe juhataja sai õiguse palkasid korrigeerida. Ja see korrigeerimine käis just nimelt niimoodi, et ülemised, ohvitseride astmed jäid väiksema numbri tõusuga või protsendi tõusuga, alumistel astmetel tõsteti rohkem. Kui palju täpselt, seda mul hetkel kaasas ei ole, me võime Kaitseväe juhataja käest saada need numbrid kindlasti kätte, kui on soovi. Aga ma kinnitan teile, et Kaitseväe juhataja, kes tuli selle ettepanekuga minu juurde, sai toetuse. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh hea eesistuja! Minister, vaat ilus kujund siia sügisesse teie kõnest: sahver. Et inimesed seoses maksutõusude ja uute maksudega siin loomulikult varuvad aiasaadusi ja marju ja seeni oma keldritesse. Aga sahvrist rääkides paraku käivad seal Kaitseministeeriumi sahvris ikka rotid ka tagauksest kõvasti sisse ja välja, viivad sealt päris suure osa minema, küll Ukrainasse, küll ei tea veel kuhu. No tsiteerides klassikuid: ilmselt saavad ka jänese sõbrad ja sugulased sealt oma suure osa. Nii et mina sinna sahvrisse küll seda viit miljardit rahva raha ei annaks, eriti siis ka selle viimase Riigikontrolli aruande valguses. Ja ma väidan, et teie kõne ka seda rahva kaitsetahet väga ei suurendanud, sest just sedavõrra oli seal seda hurjutamist ja sildistamist, et inimeste pahameel taas kasvaks. Aga minu küsimus tegelikult on natuke teisest vallast ja seda ei ole täna puudutatud. Et kuna ajateenistusse tulevaid noormehi jääb aina vähemaks erinevatel põhjustel, siis kuuldatavasti …

Aitäh! 

… Kaitseministeerium plaanib teatavasti sisse seada naiste kohustusliku sõjaväeteenistuse. Et kas te …

Aitäh! 

… oskate selle kohta midagi öelda? Kas see vastab tõele, et lisaks siis …

Aitäh, Helle-Moonika! Küsimus on arusaadav.

… et olukorras, lisaks meestele saavad ka naised mobilisatsioonikutse ja tapame ka Eesti naised maha sõjas?

Aitäh! No see oli nüüd küll ikkagi uskumatu väide: tapame Eesti naised maha. Kas te tõsiselt mõtlete seda, mida te ütlete? Kas te tõsiselt mõtlete, mis te ütlete? (Helle-Moonika Helme kõneleb kohapealt.) Kuulge! Kõigepealt, kõigepealt teie numbritäpsustused. Mul oleks väga hea meel, kui me saaksime tõesti ühiselt riigikaitsesse panustada viis miljardit eurot aastas, mida te ütlesite. See summa on ikkagi rohkem kui poole võrra väiksem, mis on järgmise aasta eelarvesse planeeritud. (Helle-Moonika Helme kõneleb kohapealt.) Mina ei ole rääkinud viiest miljardist. Vaadake ja kuulake mu kõne üle palun. Ma rääkisin … (Saalist täpsustatakse.) 

Minister rääkis tõepoolest kahest miljardist, saan kinnitada seda. 

Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab teie küsimust ja naiste ajateenistust. Ma siiralt arvan, et seda debatti on vaja pidada. Põhjalas, väga paljudes Põhjala riikides on naistel kaitseväekohustus olemas. Ma möönan, et väga raske on selgitada ja teha vahet kaitseväekohustuse ja kaitseväekohustuslaseks olemisel. Need on täiesti erinevad asjad. Seda esiteks. 

Teiseks. Taani riigis, muuseas, on see 50–50, mis puudutab ajateenistust. Kui me räägime naiste ajateenistusest, siis ka praegu on meil vabatahtlikult igal aastal 50–60 ajateenijat, kes tulevad, naised, meie ajateenistusse. Meil on ajateenistusejärgselt täitsa märkimisväärne hulk naisi, kes on jõudnud oma tegevteenistuse karjääriredelil päris kõrgele. Meil on esimene täiskolonel, kolonel Künnapuu. Ja see on, ma arvan, väga hea, et naised panustavad ka riigikaitsesse. 

Riigikaitses on võimalik panustada riigi hoidmisesse, riigi vabadusse väga erineval moel. Meil on tegevteenistuses ja Kaitseväes vaja täpselt samamoodi logistikuid, IT-eksperte, ka neid, kes soovivad olla erivägedes, ka neid on. Mis puudutab ajateenistust, siis see debatt, mina väidan, 2027. aasta Riigikogu valimiste vaates – iga erakonna käest hakatakse seda küsima ja ma soovitan EKRE-l ka see seisukoht ikkagi kujundada. Vastasel korral, kui te seda ei tee, siis te peate ka ütlema välja selle, et aastal 2030 pluss, 2035. aasta kandis, kui EKRE soovib olla valitsuses, te peate ütlema, et te vähendate Eesti kaitsejõudude suurust. Seda te peate siis ütlema. Ehk meil on … (Saalist kõneldakse.) Ma räägin faktidest. Ja seetõttu tegelikult ma arvan, et see debatt on igati vajalik arutada läbi ühiskonnas, kas me oleme üheks või teiseks valikuks valmis. Ja eks iga erakond peab siis otsustama. 

Ja tulles nüüd päris lõpu juurde just, et Kaitseministeerium kehtestab. Siin te küll rängalt eksite. Te rängalt eksite selles osas. Kui me räägime naiste ajateenistusest, siis naiste ajateenistust, nii nagu ka meeste ajateenistust, saab otsustada ainult ja ainult see saal siin. Riigikogu on see, kes seaduseid muudab. Kaitseministeerium ei muuda ühtegi seadust. Ja see on seaduse küsimus. Punkt.

Jaak Aab, palun!

(Jaak Valge hakkab rääkima samal ajal.) Tänan … Vabandust! Tänan, austatud juhataja! Nimekaim tahtis ka rääkida vist. Austatud minister! Küsimus puudutab Nursipalu harjutusvälja laiendamist. Palun mitte mõista seda nii, et seda ei ole vaja teha. Meil just selles piirkonnas tegelikult harjutusvälja on vaja, suuremat harjutusvälja. Seda möönis ka halduskohus, mis 4. septembril siiski need ministri otsused tühistas, esialgselt vähemalt. Minu küsimus on pigem see, et miks nagu Kaitseministeerium … Te olite juulist 2022 minister. Ma tean, et käis vaidlus planeeringute osakonnaga, mis oli Rahandusministeeriumis, kes nagu väga selgelt soovitas siiski eriplaneeringu protsessi läbi viia. Võib-olla see tundus jah, et äkki läheb kaua aega, Soodlas on tehtud seda ülearugi kaua, aga ma arvan, et pigem kui ametkonnad oleksid usinamad, siis oleks need planeeringud varasemalt ka kiiremini läinud. Miks te valisite sellise tee, et aasta hiljem tuli relvaseaduse muudatus ja erikord selliste riigikaitseliste objektide arendamiseks?

Tänan väga! Kui Nursipalu arendama hakati, siis see debatt oli ka siin suures saalis ja mäletatavasti Riigikogu muutis selle jaoks seadust. Ja oligi küsimus selles, et mis on kohane viis, kas oludes, kus Venemaa on alustanud agressioonisõda ja kus Kaitseväe juhataja oli öelnud, et kaitsevalmiduse kasv peab olema kiire, ja üldiselt oli see ühiskonnas levinud, et kõiki asju tuleb teha kiiresti, tuli valida kohane meede. Loomulikult me ju kaalusime nii tavamenetlust, eriplaneeringu menetlust kui ka vaatasime, kas on võimalik kiiremini. Üldine hoiak, siin saalis ka, me võime hääletustulemused välja võtta, vaadata, kas ja kuidas kõik erakonnad seda otsust toetasid või mitte, ja valdavas enamuses Riigikogu suur saal ütles: jah, meil on vaja kiirmenetlust selliste asjade jaoks. See oli Riigikogu saali otsus. Lihtsalt täpsustuse huvides, et kohus ei tühistanud mitte kaitseministri mingit otsust, vaid see oli Vabariigi Valitsuse otsus kiirmenetluse kasutamiseks. Nii et see oli üldine debatt siin saalis, kas on vaja riigil ennast kaitsta ja kaitse olukorras või sellises julgeolekuolukorras teha asju kiiresti. Üldine hoiak siin saalis oli: jah, tuleb teha kiiresti. Sellest Vabariigi Valitsus lähtus. Samas teades, et see võib minna vaidluseks, tegi läbi ka selle hinnangu, et mis võiks olla eriplaneeringu plussid ja miinused, tegi ära ka teadlikud otsused, et on vaja loomulikult teha ka keskkonnaga seotud uuringud. Ja seda kõike tehti.  

Ma olen jätkuvalt seda meelt, et see oli õige menetluse valik, sest vastasel korral me oleks kaotanud aega ja me ei oleks nende arendustega seal, kus me praegu oleme. Loomulikult me teadsime … Kui kellelgi on arvamus, et eriplaneeringut ei oleks vaidlustatud, siis mina olen sügaval veendumusel, et oleks vaidlustatud. Ja siis me oleks lihtsalt kaotanud rohkem aega. Me teadsime ja see oli ju ette näha, et on olemas huvilised, kes soovivad seda vaidlustada sõltumata sellest, milline oleks olnud menetluse liigi valik. Kui Riigikogu suure saali sõnu ja eesmärk oli samamoodi see, et me ei saa aega kaotada, siis ma väidan, et see oli õige nii-öelda sabakonditunnetus siin saalis täpselt samamoodi seda seadust muutes. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et sõltumata sellest, milline on tehniline lahendus, see otsus oli vaja teha nii kiiresti kui võimalik ja seda tehti.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Jah, me Eestis tõesti oleme oma riigi ja rahva kaitsmisel eeskujulikud ning Eesti rahva kaitsetahe on kõrge. Aga minu küsimus puudutab koostööd Kaitseliidu ja Naiskodukaitse vahel. Milline see koostöö on olnud? Ja kuidas te hindate kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate panust meie riigi kaitsevõime tõstmisesse?

Aitäh! Pika vaate peale ma julgen väita, et see, mida naised teevad, on – ka kõike Euroopa riike arvestades – täiesti unikaalne. See on täiesti unikaalne. Naiskodukaitse just tähistas oma 98. loomise aastapäeva. Ja kui me vaatame ajas tagasi, ma tulen korraks naiste ajateenistuse debati juurde tagasi. Kui proua Helme korraks kuulaks, koos proua Solmaniga. Halloo! 

Austatud minister, igal Riigikogu liikmel on valikuvabadus. Te ei pea küll … 

Ma tahtsin lihtsalt öelda teile, tähelepanu, naiste ajateenistusest ühe väga olulise tähelepaneku. Ma arvan, et see on väga hea. Ma tahtsin lihtsalt, et te ka kuulaksite, Naiskodukaitse, muuseas, oli see, kes tõstis ... (Hääl saalist.) Naiskodukaitse oli see, kes algatas debati naiste ajateenistusest. Ja ma võin teile saata selle materjali ka, kus Naiskodukaitse ...

Head kolleegid saalist, Riigikogu liikmed! Mul on kaks märkust. 

Punkt üks, härra minister, teil ei ole selles suhtes küll kohane teha Riigikogu liikmetele märkusi, et pead kuulama, ei pea kuulama, see on igal Riigikogu liikme valik, seda enam, kui ta ise küsimust ei esitanud.

Teiseks, kolleegidele saalist neid märkusi täna on natukene liialt palju. Neid repliike saab natukene palju, see segab debatti. Nii et palun natukene emotsioone hoida rohkem kontrolli all. Nii et mõlemale poolele väike märkus. Aga nüüd vastab härra minister.

Küsimus oli Naiskodukaitsest. Ja see, et Naiskodukaitse tegelikult aastaid-aastaid tagasi algatas debati näiteks naiste ajateenistusest, oli võib-olla omast ajast ees, pikalt. Aga see, mis me praegu vaatame, kuidas Naiskodukaitse on üles ehitanud võime toitlustada näiteks kümneid tuhandeid inimesi, mida nad muuseas tegid laulupeo ajal. Ma ütlesin neile ka just nädalavahetusel, et kui te olete suutnud ehitada ülesse võime toitlustada 50 000 laulupeolist, siis järelikult on kindlus ja teadmine, et kui Eesti rahvas, Eesti vägi vajab teie tuge, siis te olete olemas. 

Seal on üksikuid tehnilisi lünki, näiteks naiste üles ehitatud võime evakuatsiooni korraldada ja toetada seda. Me leppisime kokku … Praegu see käis siiamaani nii, kuna evakuatsioonikorraldus on Päästeameti vastutus, siis raha kanti Päästeametile ja Päästeamet tegi omakorda lepingu Naiskodukaitsega. Täiesti tarbetu. Me võtsime selle bürokraatia sealt maha, kanname otse Naiskodukaitsele. 

Need on need asjad, kus me näeme, et Naiskodukaitse on olnud väga hea vedur, väga hästi seda teinud oma keskjuhatuse tasandil. Ja ma arvan, et ka naiskodukaitsjate roll näiteks Kodutütarde koolitamisel ja õppuste läbiviimisel on täiesti hindamatu meie riigikaitse ülesehitusel. Ja ma arvan, et see 4000-ne vägi on ikkagi uskumatult tugev jõud Eesti riigikaitse panusesse. Nii et ma soovin Naiskodukaitsele ainult jaksu ja jõudu edaspidiseks ja et seda rammu ja väge oleks seal jätkuvalt palju. 

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma veendusin, et Kaitseministeerium võtab väga adekvaatselt ja tõsiselt seda, mida Riigikontroll avastas, ja töö on juba pikalt käinud. Seda me arutasime eile ka riigikaitsekomisjonis. Ma usun, et asjad saavad kõik klaariks. Parem muidugi, kui neid poleks olnud. Ma olen nõus ka sellega, et võib-olla see oleks väärinud kohta selles ettekandes, aga ma seaksin asja natuke konteksti. Vaadake, ajalugu näitab, et kui algab sõda, siis muutuvad kõik raamatupidamislikud oivikud teisejärguliseks, kõik need, kas laoseisud olid head või mitte. Tähtis on see, kas vägi suudab sõdida ja ma olen aru saanud, et sellele sõdimisvõimele te tähelepanu olete osutanud. Aga küsimus: kuidas me asendame selle, mis nüüd ameeriklaste poolt ära jääb, kas teil selle kohta on ka plaan?

Aitäh! Esiteks, meil ei ole hetkel veel otsust USA kongressist, et midagi ära ei jää. Kui see otsus lõplikult peaks Ameerika Ühendriikide Kongressis tehtama, et vähendatakse välisabiprogramme laialdaselt, see ei puuduta ainult ju Balti riike, see puudutab tegelikult kõiki Ameerika poolt väljaantavaid välisabiprogramme, siis loomulikult see tähendab seda, et me peame selle oma kasvunumbrite arvelt tegema need tegevused ära. Samas me peame arvestama sellega, et me ei ole kunagi saanud võtta eelduseks, et täiendavalt välisabi tuleb. Meil on teisi välisabiprogramme veel, näiteks NATO investeeringute programm, Euroopa rahurahastuse programm. Samas me teame juba praegu, et Euroopa Komisjon on võtnud põhimõttelise hoiaku suurendada Euroopa Liidu eelarves kaitserahastut kümnetes kordades. Praeguse plaani järgi ta vist jõuab sinna kuskil 150 miljardi kanti, suurusjärgus. Ütleme, need numbrid, mida Euroopa Liit plaanib täiendavalt ise ühisest rahakotist panna, annavad meile lootuse, ja ma tean, et Euroopa Liidu eelarve läbirääkimistel omab üliolulist rolli Balti kaitseliin ja ……., mida poolakad arendavad, ehk see idatiiva kaitse, ehk kui me võtame summa summarum, ma julgen arvata, et Euroopa Komisjoni poolt Eestisse tulevad summad on näiteks suuremad kui Balti julgeoleku initsiatiivist, mis USA Kongressist tulid. Nii et ma julgen arvata, et tegelikult meil lünka ei teki, et Euroopa Komisjoni poolt me saame selle kaetud. Aga loomulikult me teeme igapäevaselt tööd selle nimel, et ka kongress mõistaks, kui oluline on idatiiva kindlustamine just NATO julgeolekuvaatest. 

Head kolleegid! Minu poolt vaadates vasakul teie debatt natukene segab suurt debatti saalis siin, nii et palun natukene vaiksemalt. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kevadel me esitasime Leo Kunnasega arupärimise Tallinna Kaitseväe kalmistu probleemide kohta. Nimelt toimuvad seal Vene saatkonna algatusel ja rahastusel ümberkorraldused, mis alandavad meie riigi eest langenuid ja ka meie riiklust. Ja kevadel mäletatavasti jäime teiega mõnes küsimuses siin eriarvamusele, aga mulle jäi mulje, et võtate seda probleemi tõsiselt. Ja ma pidin teile saatma ka fotod, mis minu väiteid tõendavad, ja seda ma ka tegin. Aga paraku ei ole kalmistul mitte midagi muutunud, vaid vastupidi, see omavoli täiesti jätkub. Küsingi, kas te olete isiklikult asjade seisuga kursis, ja kui tõesti ei ole, siis ma paluksin kirjalikku vastust selle kevadisele arupärimisele. Ma võin ka tõesti uued fotod saata.

Aitäh! Kui teil on värsked fotod, hea meelega võtan, küsin. Lõpetame siin ära, siis küsin kohe sõjamuuseumi juhi käest, mis suve jooksul toimunud on, kas seal on toimunud siis midagi, mis on nii-öelda taustal käinud. Aga luban, et täpsustan üle. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kevadel tegime me väga kiiduväärt ja õige ja põhjendatud otsuse: astusime välja Ottawa konventsioonist. Täna me teame, et Poola on asunud ise maamiine tootma, Leedu ja Soome teevad seda üheskoos, kõik nad soetavad endale varud ja kavatsevad neid ka kasutada. Aga milline on olukord Eestis? Kui ma vaatan näiteks seda sama strateegia "Eesti 2035" elluviimist Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja ka teid täna kuulates, siis meil valitseb vaikus selles osas. Äkki oskate meid valgustada? Kas me hakkame tootma, kas me teeme seda koostöös kellegagi ka, kas me ostame neid sisse, kas me kavatseme neid kasutada? Ja nii edasi ja nii edasi. Igatahes Ukraina on näidanud ju nende hädavajalikkust.

Aitäh! Me oleme püüdnud Balti riikidega koos hoida enam-vähem ühist käitumismustrit, aga samas mööname seda, et erinevatel liitlastele on siin samamoodi omad hoiakud. Ja kuna kõige rohkem liitlasüksusi on Lätis riikide vaatest alates Kanadast, kust Ottawa konventsioon pärit on, seal on suurusjärgus 13 või 14 liitlast, sõltuvalt seal, kuidas rotatsioonid on, siis me peame hoidma nagu liitlastega tihedat sidet. Seda esiteks.  

Teiseks, hetkel minule teadaolevalt Kaitseväe juhataja ei ole palunud kaitseinvesteeringute keskusel soetada maamiine. Aga me oleme teinud vajalikke ettevalmistusi, et aru saada, kust neid vajaduse korral oleks võimalik saada. See on see hetkeseis. 

Nii et hetkel on puhtalt investeeringuplaani vaatest fookus muudel võimetel, aga just nimelt, kuna see otsus on tehtud, see ei tähenda seda, et meil vajaduse korral ei oleks võimalik neid kiiresti soetada. Ja üldiselt maailmas on seda laadi laskemoonaga või miine ka saada. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Sooviks küsida seda, et seoses selle Nursipalu valguses, kus inimesed on oma arvamuse öelnud selle osas, teie olete küllaltki kriitiliselt otsa vaadanud, ka minule otsa vaadanud, et nüüd on kohus tegelikult täpselt sama ütelnud, mida mina ütlesin. Aga see selleks. Mis riigil vaja, see vaja. Aga küsimus on see, et milline on selle piirkonna kaitsetahe ja kas seda kaitsetahet on uuritud viimase paari aasta jooksul ka kaitseliitlaste seas. Kui on, kas te saate meid valgustada selles osas, ja kui ei ole, siis kas seda materjali oleks võimalik Riigikogu liikmetel saada?

Aitäh! Küsitlusi on tehtud, samamoodi Lõuna-Eestis. Mul ei ole hetkel neid käepärast, aga ma hea meelega saadan vajaliku lingi, kust seda lugeda saab, see on avalik materjal. Nii et ma panen sulle selle info.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaitseminister Hanno! Sa oma avakõnes mainisid, et järgmise nelja aasta jooksul panustame umbes 10 miljardit eurot sõjalisse riigikaitsesse üksnes. Minu küsimus puudutab mereväge. Kui suur osa sellest umbes 10 miljardist läheb mereväele, sealhulgas uute laevade soetamiseks? Ja kuivõrd me oleme Riigikogus muutnud ka merevööndi seadust ja kõike muud selleks, et tagada võimalikult parim kaitse veealusele taristule meie majandusvööndis ja territoriaalvetes, kas see kõik ka tagab mereväele neid vajalikke võimeid, et täita seadust?

Aitäh! Täpse numbri, siis peab läbi arvutama korraks, kus on eraldi võimed kirjas ja ka näiteks personalivahendid. Võimete poole pealt ja vahendite poole pealt saan küll öelda, mis meil nelja aasta vaates on. Esiteks on see väekaitse kaatrite, kahe väekaitsekaatri, mis me Ukrainale andsime, nende taastamine. Teiseks on paari veealuse soetamine veel ka erioperatsioonide väejuhatusele. Kolmandaks, olemasoleva kolme miinijahtija elutsükli pikendamine, mis annaks võimaluse neid hoida töös vähemalt aastani 2040. Ja neljandaks ühe laeva, uue ehk teenistusest välja läinud Pikkeri, mis tuli PPA-lt üle, Politsei- ja Piirivalveametilt üle, selle asendamine patrull-laevaga selle nelja aasta eelarves suures osas rahastatud …… lihtsalt see, kuna laevaehitus on nii pikk, siis viimane väljamakse, võib-olla laev ise jõuab, sõltuvalt ehituse kiirusest, kas 2029 või 2030. Seal võib väike üleminek olla ka 2030. aastasse. Aga põhimõtteliselt need on need, kus põhifookus on. Pluss loomulikult aktiivses kasutuses hoidmine laevatõrjerakettidel ehk Blue Spear. Ja siis ka veealuse seiresüsteemide testimine, et valida välja kõige õigem ja sobivaim süsteem. Seal on mereväele erinevaid valikuid pakutud. Need on need mereväepoolsed arengud.

Urmas Reinsalu, palun! 

Härra minister! Probleemid algavad juhtimisest. Minu käsutuses on Riigikontrolli ametkondlik kiri eelmise aasta 18. juulist seoses korralagedusega Kaitseministeeriumi rahaasjaajamises. Meie Riigikontroll nõudis vastust Kaitseministeeriumilt 12. augustiks eelmisel aastal. Öelge palun, mida Riigikontrolli etteheidetele Kaitseministeerium vastas aasta tagasi selle korralagedusega seoses? Minu teine küsimuse osa puudutab Riigikontrolli niisugust strateegilist etteheidet viitega, et Riigikontroll on tegelikult, Riigikontrolli usaldust on kahjustatud, mis puudutab Kaitseministeeriumi asjaajamist ja valikute kaudu, et poole miljardi vahendamislepingute kohta ei ole pidanud teie ministeerium vajalikuks esitada Riigikontrollile mitte mingisugust informatsiooni. Miks?

Aitäh! Selle viimase väite ma lükkan kohe ümber. Riigikontrollile edastati tüüplepinguid. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel on välisdoonoritega tüüplepingud. Need tüüplepingud, kolm tükki, edastati Riigikontrollile ja edastati ka koondtabel, kus on erinevad tarnijad ja Ukraina poole saadetava abi kogused. Need on Riigikontrollile edastatud. On ka kokku lepitud, et kui Riigikontroll soovib nende … Nii-öelda kõik tüüplepingud on sisuliselt ühesugused. Kui soovib kõiki lepinguid vaadata, siis ta seda saab. Seda esiteks. 

Teiseks, kui te küsite konkreetselt eelmise aasta kirja kohta, loomulikult mul seda siin kaasas ei ole, aga küllap te homme küsiti, aitäh selle vihjest eest, võtan homseks kaasa. Ei ole kahtlust. 

Kolmandaks juhin siiski tähelepanu, et tõepoolest, kui me räägime Kaitseväe varude inventeerimisest ja varude ülevaate saamisest, siis üllataval kombel isegi kui kaitseministriks oli Urmas Reinsalu, kehtisid täpselt samad põhimõtted, nagu kehtisid eelmisel aastal, üle-eelmisel aastal, üle-üleeelmisel aastal, üle-üle-üleeelmisel aastal Kaitseväe varade inventuuri koha pealt. Hea Urmas, siin on meil kõigil täpselt ühesugune teadmine, kuidas Kaitseväe varusid inventeeritakse. Kaitseväe varude inventeerimise põhimõtted kinnitati 2010. aastal. Ja needsamad varude inventeerimise põhimõtted väikeste detailimuudatustega on kehtinud sellest ajast. Nii et ka sellest ajast, kui sina olid kaitseminister. Nii et hea meelega me võime homme neid vaadata. 

Aga järeldus sellest on see, et kui Riigikontroll ütleb praegu, et varude inventeerimine peab olema teistel põhimõtetel ja varud arvele võetud teistmoodi, siis loomulikult peab seda Kaitsevägi ja kaitseinvesteeringute keskus tegema. Pole kahtlust. Ja see on ka minu sõnum sulle, Riigikontrollile, Eesti rahvale, et kui varude inventeerimine peab olema teisel põhimõttel, juhin ka tähelepanu, et varude inventeerimine Kaitseväes oligi Kaitseväe sisemine küsimus, ja need põhimõtted muutusid vist 1. jaanuarist 2025 või 2026, vabandust, 2025 või 2024, ma pean üle täpsustama, homme käime selle üle. Nii et selles mõttes tasub asjadele vaadata otsa nende tekkimise järjekorras. Kui nüüd Riigikontrolliga suhtluses on varude koha pealt hoiak teistsugune, loomulikult me teeme seda. Loomulikult me teeme seda. Ja ma väidan, et kui ka sina oleksid olnud kaitseminister, sa oleks täpselt samamoodi käitunud, et Riigikontrolli märkused tuleb vastata. Nii et ei ole kahtlust. 

Aga veel kord, tulles tagasi Kaitseväes varude inventeerimise kohta, siis need Kaitseväe varude inventeerimise põhimõtted on kehtinud samasugusena 2010. aastast. Kui sa tahad täpset numbrit, siis ma võin sulle selle öelda. Palusin selle välja võtta. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, palusin selle välja võtta ja kohe-kohe ütlen sulle. Vabandust! (Saalist räägitakse.) Sina ju postitad meil kogu aeg, paned kogu komisjoni arutelu Facebooki. Selles mõttes, et keegi … (Saalist öeldakse midagi.) Ahah. Sa oled nagu kroonik. Jah. Aga Urmas, ma ütlen sulle selle täpse numbri, ma pean lihtsalt kiiresti otsima seda, ma pean … Ootad selle aja? Näed, leidsin. Kaitseväe kaitse- ja mittekaitsematerjali inventuuri läbiviimise juhend on kehtestatud 20 september 2010 Kaitseväe juhataja poolt. Ja need on need, mille alusel Kaitseväe inventuuri tehakse.

Auväärt minister! Kuna kell 12 on istungi juhataja vahetus, siis ma võtan ära need protseduurilised küsimused. Ja kuna on laekunud ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek tänast istungit pikendada, siis teen ka selle hääletuse. Ma väga vabandan, teen hetkel pausi teie küsimustele vastamises, aga õige pea jätkame. 

Rene Kokk, ma ei taha oma protseduurilisi jätta oma kolleegile, nii et kuulan teid.

Aitäh, hea juhataja! No me peame ikka ja jälle tagasi tulema selle juurde, et mis teha, kui sa küsisid ministrilt, aga minister ikka ei vasta. Ma küsisin enne konkreetse küsimuse, mis puudutas ka Kaitseväe ja ministeeriumi koostööd meie teiste riigiasutustega, nagu RMK ja PPA ja nii edasi. Ja siis ma kuulen pikka kiidulugu mingist täiesti muust teemast. Kuidas me saaksime seda kultuuri siin muuta, et kui ma ikkagi ministri käest küsin mingi konkreetse küsimuse, ükskõik kes see minister siin on, siis ma saaks ka natukene sinnapoole vähemalt vastuse, mida ma küsisin? Nii see debatt meil siin ei toimi.

Jah, printsiibis ma jagan seda põhimõtet, et küsimus peaks olema asjakohane, ja kui see on seotud teemaga ja antud eelnõuga, siis ma eeldan, et ka vastaja vastavalt sellele vastab. Seda, mida üks ettekandja räägib, on raske ette kirjutada, kas sellest või teisest või kolmandast. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh sõna andmast! Vaat läksin mina ja võtsin praegu stenogrammi välja. Ja minu küsimuse peale, kus ma rääkisin, eks ole, sahvrist ja viiest miljardist, mainisin ära viis miljardit. Minister ütles, et tema pole öelnud, rääkinud viiest miljardist, ja ka teie kinnitasite seda, et pole rääkinud. Võtsin välja stenogrammi, kõnes on minister öelnud: aastatel 2022–2029 oleme soetusteks eraldanud ligikaudu 5 miljardit eurot. Ja hiljem ta ütles, et tema ajal on riigikaitse-eelarve kasvanud 2,4 miljardini. Aga viiest miljardist sahvrisse oli konkreetselt juttu. 

Ehk minu protseduuriline küsimus on see: äkki ka Riigikogu juhataja tunnistab praegu oma eksimust? No minister ei saa enam pulti tulla, eks ole, tema asi ei ole seda juttu õigeks ajada. Mina soovin, et kuna minister tegi mind lolliks, siis see asi saaks ära õiendatud: oli juttu viiest miljardist, ei kuulnud valesti.

Jaa, ma jagan. Tõepoolest, minister rääkis viiest miljardist, aga küsimus oli pigem selles, et kui oli juttu kaitsekuludest ühes riigieelarves, siis see ei ole mitte 5 miljardit, vaid 2 miljardit. Sealt tekkis see arusaam, mille üle see vaidlus tekkis. Pikema perioodi peale sahvrisse võib soetada 5 või 10 miljardi eest. 

Varro Vooglaid, veel protseduuriline küsimus, ja seejärel toimub istungi pikendamise hääletus. Palun, Varro!

Minu protseduuriline küsimus on võrdlemisi sarnane kolleeg Rene Koka protseduurilise küsimusega. Te tegite mulle enne märkuse, et ärge segage vahele, kui teie küsimuse esitamise aeg on juba möödas ja minister vastab. Aga minu probleem oli täpselt sama. Ma küsisin väga konkreetse küsimuse, kas keegi Kaitseministeeriumist ka päriselt vastutab selle segaduse eest Kaitseministeeriumi valitsemisala rahaasjades, millele Riigikontroll on äärmiselt teravas toonis tähelepanu juhtinud, ja mitte poole sõnagagi minister sellele küsimusele ei vastanud. Selles olukorras mina eeldaksin, et mitte teie hakkate minule märkusi tegema, et ärge siin midagi võtke sõna täiendavalt, vaid teie ütlete ministrile: härra minister, oli konkreetne küsimus, palun vastake sellele küsimusele, kas keegi mingilgi kujul ka vastutuse võtab või ei võta? Lihtne oleks vastata ministril, et ei, mitte keegi ei võta kuidagi vastutust, sellepärast et meie arvates Riigikontrolli seisukohad pole adekvaatsed näiteks või midagi sellist, aga vastama peaks ju küsimusele ometi.

Hea kolleeg! Printsiibis ma olen teie ootusega nõus, samas ka küsija ootused võivad olla väga erinevad sellest, mis on tegelikult vastaja seisukoht. Mina ei hakka kindlasti ümber kirjutama küsijate tegelikult seda, mida nad küsida tahtsid. Mille kohta minu märkus oli, hea kolleeg, mitte sisu poole pealt, vaid pigem selle kohta, et tõepoolest see ei olnud mitte esimene, teine, vaid see oli lausa kolmas repliik härra Pevkuri vastuse ajal, selle kohta ma tegin märkusi. Ma ütlesin, et tõepoolest ma tolereerin ühte-kahte repliiki, see emotsioon koha pealt käib asja juurde, see on osa poliitikast, osa demokraatiast ja ma arvan, et see annab emotsioone juurde, ma selle vastu ei ole, aga kui see muutub korduvaks, siis see tõepoolest hakkab segama ja siis ma sekkun. See oli see ja ainus koht, mille kohta ma teile antud juhul märkuse tegin.  

Aga head kolleegid, on laekunud Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Ja selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega planeerida, teeme selle hääletuse peale saalikutsungit. 

Auväärt kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 2. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. 

Enne, kui ma palun Hanno Pevkuri siia, võtan ka Riina Solmani protseduurilise küsimuse, kuna võtsin ka kõik teised, et ei pahandaks minuga pärast.

Suur tänu teile, austatud Riigikogu aseesimees! See teeb teile au, et te olete aus inimene. Minul on küsimus, mis puudutab Riigikogu kodukorda. Kuidas me saaksime siin ära sõnastada selle, et kui minister on puldis, siis ta ka vastab küsimustele? Nimelt, mina ei küsinud tema käest selle kohta, kas Kaitseväe ohvitseride palgad tõusevad. Ma võrdlesin noorsõduri palka Kaitseväe juhtkonna ja ministeeriumi palkadega. Ja ma küsisin palgamudeli kohta, mille kohta ta ei vastanud, vaid teatas mulle, et tema mais lubas lõpuks Kaitseväe juhatajal hakata noorsõdurite palku tõstma. Kuidas me saaksime sätestada, et meile vastavad ministrid vastavad küsimusele, mitte seda, mida nad ise tahavad?

Jah, ma jagan teie ootust. Teie ootus on igati põhjendatud. Aga on ilmselge, et 101 Riigikogu liiget siin saalis oskavad rohkem küsida kui üks minister, kes ta ka ei oleks, vastata. Nii et selles mõttes üks põhjus vahel võib-olla ka see – ma ei kinnita, et antud meil on see –, et minister ei pruugi olla kõikide detailidega kursi. See võib olla üks põhjus, miks ei vastata. Aga mis seal salata, see ei ole mitte täna, vaid see on igavesti niimoodi olnud. Vahel on mingid teised põhjused, miks ei taheta vastata ühele või teisele küsimusele. Aga veel kord: teie ootus saada teie sisulisele küsimusele, mis on päevakohane, antud eelnõu või otsuse eelnõuga või päevakorrapunktiga seotud – seda kindlasti rõhutan –, siis on igati põhjendatud ootus saada vastus teie poolt esitatud küsimusele. 

Aga nüüd, head kolleegid, palun tagasi auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri ja järgnevalt on võimalus küsida Raimond Kaljulaidil. Palun, Raimond!

Aitäh teile, hea istungi juhataja! Ja aitäh kolleegidele istungi pikendamise eest! See on oluline arutelu. Härra minister, ma jätkan sealt, kus Urmas Reinsalu lõpetas. Ja see minu küsimus puudutab varade arvelevõtmist. Nimelt, te väitsite eile riigikaitsekomisjonile ja olete ka siin saali ees öelnud, et te olete absoluutselt, 100-protsendiliselt, 120 protsendiliselt veendunud, et kõik, mis on ostetud, on siin kohal, on alles ja sellega on kõik korras. Ma loodan, et see on nii. Aga eile me olime teiega koos riigikaitsekomisjoni istungil, kus meist mõlemast meetri kaugusel istus riigikontrolör, kes ütles, et kuna varude arvestus Kaitseväes ei ole korras, siis ei saa seda kindlas kõneviisis väita, sest meil ei ole teadmist, kuna inventuuride läbiviimine ei ole korrektne ja varude arvelevõtmine ei ole korrektne. Ja asi pole mitte selles korras, millele te viitasite, et see ei ole hea – näiteks riigikontrolöril oli näide, kus mingisugused objektid võeti arvele alles viis kuni kuus aastat pärast seda, kui nad Kaitseväe kätte olid jõudnud. Ehk tegelikult ei saa seda väita, et kõik on olemas. 

Aitäh! 

Teil ei ole täna seda teadmist, te peate enne selle inventuuride ja muu süsteemi korda tegema. Ja siis te saate seda väita. Vabandust, ma läksin üle aja. Istungi juhataja, palun andestage mulle!

Hea Raimond! See, mida ma väitsin, ja see, mida ma jätkuvalt väidan, on see, et kui kaitseinvesteeringute keskus on midagi Kaitseväele soetanud, siis see antakse Kaitseväele üle. Kaitsevägi võtab selle kasutusse. Ei ole niimoodi, et kaitseinvesteeringute keskus on midagi soetanud ja siis see on kuidagi õhku rippuma jäänud. Ei ole! See on Kaitseväele üle antud. Ja nüüd on nagu Kaitseväe asi loomulikult kõigile meile – sulle, mulle, Eesti rahvale – kinnitada, et see vara, mille nad on saanud, kas on a) kasutuses või b) õppuste käigus näiteks kuulina rauast välja lennanud. See ongi see koht, kus tegelikult … Just nimelt iga-aastased inventuurid, mida väitis eile Kaitseväe juhataja, kui sa mäletad. Tema on veendunud, et vara on olemas, ka varud on olemas. 

Nüüd see, et olla selles veendunud – ma andsin korralduse, tulebki teha erakorraline inventuur kiiresti, mitte jääda ootama seda tavapärast. Ja alustada juba eilsest. Ma ütlesin, et ma olen veendunud selles, et mis on soetatud, on Kaitseväele antud ja Kaitsevägi seda kasutab. See on see, millest ma olen veendunud. 

Ja loomulikult, me peame olema veendunud ka selles, et need varad, mis peavad olema, näiteks seesama nii-öelda kolme asja ühes kohas või teises kohas olemine. Riigikontrolöri inimesed ütlesid, et mis asjad need kolm seadet on. Ja loomulikult Kaitsevägi teab väga täpselt, kus need kolm seadet on, nad ei pea ilmtingimata olemas samas kohas. 

Aga veel kord: mida Riigikontroll ütles, loomulikult need põhimõtted peavad olema ka Riigikontrollile arusaadavad ja väega läbi räägitud, kuidas selliseid asju inventeeritakse: kuidas inventeeritakse Mercedes-Benz GD-d, mis on ühel päeval Viru üksik-jalaväepataljonis ja teisel päeval Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Eks need need asjad peavad olema selged ja polegi mingit kahtlust. Ja loomulikult, kui on mingisugune maja või mingisugune asi, mis on ühe koha peal, ta ei saa olla teise koha peal. Aga väikevahendite puhul tuleb ka ära eristada selgelt see, mis on käibevahendid ja mis kuluvad. Näiteks kui Kaitsevägi soetab droone ja üks droon kukub puruks, siis peab keegi kuskile tegema linnukese, et droon kukkus puruks, eks ju.

Ja selle koha pealt ei olegi mingit küsimust. Ma arvan, et sinu osundus eile, et neid suuri süsteeme tuleb nii palju digitaliseerida, kui võimalik, ja teha seda lugemist lihtsaks, ongi õige. Aga senimaani, kuni igal sokil ei ole peal triipkoodi, tuleb see saabas ja sokk üle lugeda. Nii ongi! Ja seda tehakse. Ja me kujutame kõik ette, mida tähendab kogu meie Kaitseväe saabaste ülelugemine. On päris suur hulk saapaid, mida üle lugeda. Ja see ei ole üldse mitte öeldud alavääristades. Meil on kohutavalt palju väikevahendeid ja loomulikult me peame teadma, et palju laos on. Kaitseväe juhataja peab seda eelkõige teadma. Kui minnakse näiteks tegema reservõppekogunemist ja öeldakse, et see üksus võtab laost 1000 komplekti saabastest kuni mütsideni, siis need 1000 komplekti peavad seal laos olema. Ja see on see kindlus, mida sina vajad, mida riigikontrolör vajab ja mida Eesti rahvas vajab. Ja see kindlus on vaja anda. 

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Härra minister! Siin mingi aeg tagasi potsatas Eesti pinnale maha üks võõrriigi droon koos lõhkeainega ja kaitsepolitsei peadirektori hinnangul oli tegemist esialgsel hinnangul nii-öelda Ukraina drooniga. Ja pärast seda erinevad Kaitseministeeriumi ja muud eksperdid andsid avalikkusele teada seda, et põhimõtteliselt teatud kõrgustel ei ole võimalik praegusel hetkel droone tuvastada. Ja nagu ütleb president Karis, et Eesti rahvas on tark rahvas, siis üks väga nutikas mees ütles selle peale niimoodi, et aga see ju näitab tegelikult seda, et Venemaal on võimalik, ütleme, droonide abil relvastada siin paiknevat viiendat kolonni, ja seda juba päris pikka aega. Nii et kogu see relvastus, mis on vaja siin mingisuguseks jama korraldamiseks, on juba siia ära toodud. Kuidas te kostate sellise rahva hinnangu peale ja järelduse peale?

Aitäh! Ma väga loodan, et meie vastuluureasutused, eriti, mis tegelevad sisemise turvalisuse ja sisemise julgeolekuga, ehk siis eelkõige Kaitsepolitseiamet, aga ka Politsei- ja Piirivalveamet, teevad head tööd. Ja kui keegi käitleb või keegi omab ebaseaduslikult selliseid ründevahendeid, siis kaitsepolitsei suudab seda ka tuvastada. See on nende ülesanne, see on otseselt nende ülesanne tagada riigi sisemine turvalisus. Kui me oleme ajas näinud, siis Kaitsepolitseiamet on ka vahistanud ja alustanud menetlusi inimeste suhtes, kes on omanud ebaseaduslikult lõhkeainet. Nii et see ongi see. 

Loomulikult, kui me vaatame … Ma tooksin siia siiski nagu selle argumendi veel täiendavalt lisaks, et me ei oleks selles olukorras, kui Venemaa poleks alustanud Ukrainas sõda, on ju nii? Ukraina kaitseb ennast ja oma rahvast sellega, et mõjutada Venemaa majandust. Venemaa majandust mõjutavad nad läbi energiataristu, eelkõige naftataristu ründamise. See, mida Venemaa on teinud Ukraina pinnal, on tsiviiltaristuid, tsiviilinimeste ründamine ja tapmine. Seda Ukraina ei ole teinud. 

Aga vaadake, selle garantiiga on sama lugu. Seda 100%, ma usun, on ükskõik kellel väga ütlemata keeruline anda. Ülesanne loomulikult Kaitsepolitseiametil on see, et kui keegi on kogunud endale lõhkeainet, siis nende oma meetoditega, mida nad loomulikult avalikult ei kommenteeri, suudavad nad anda teile ja Eesti rahvale kindlus, et nad suudavad selliseid asju ära hoida. 

Kui me vaatame kahjuks, mis Ukrainas on toimunud, siis seal Vene diversiooniakte sõja alguspäevadel oli päris palju ja oli ka neid … Muuseas, teile taustaks, rääkisin ühel päeval siin olevate Ukraina, just nimelt Ida-Ukraina politsei juhtidega. Nad olid siin õppevisiidil ja ma sain nendega kokku ja ma küsisin, kui suur hulk, just nimelt Ida-Ukrainas, kui suur hulk politseinikke olid need, kes oma tegevuse lõpetasid Ida-Ukrainas. Ja ta ütles, et circa 10%, kes ei olnud nii-öelda Ukraina-meelsed, kes ei läinud Ukraina kaitsele üle. 

Nii et kindlasti Ida-Ukrainas on see olukord ja oli olukord oluliselt keerulisem, seal on ajalooliselt olnud see rahvahulk suurem kui meil. Aga loomulikult kaitsepolitsei teab ja tegutseb selle nimel, et ka riigi sisemise turvalisuse ja julgeoleku õõnestamist Eestis oleks minimaalselt. Kahjuks me oleme näinud, et seda siiski on nii välisriigi luurajate väljasaatmise näidetel kui muu kaitsepolitsei tegevuse tagajärjel, vähendatud sisemise ohu tagajärjel.

Martin Helme, palun!

No vot, Kalle küsis täitsa konkreetse küsimuse ja sa lihtsalt hakkasid, veeresid kuhugi jälle ära mingi heietusega Ukrainast. Palun ära mulle tee seda! Ma loen nüüd ette, keegi kolonel Karus rääkis meile, et hävitajad tõusevad üles kohe, kui Eesti Vabariigi õhuruumi siseneb tundmatu objekt, tuvastame selle ja millal kasutatakse jõudu, seda otsustatakse. Vot see oli siis, kui me rääkisime avalikkusele või valitsus ja jõustruktuurid rääkisid avalikkusele, et Vene droon oli Eestisse kukkunud või tulnud. Paar päeva hiljem tuli avalikkusele teade, et Eestis oli hoopis Ukraina droon alla kukkunud ja seda ei näinud ega kuulnud keegi, põllumees helistas Päästeametisse. Selle avalduse, et kohe tõusevad õhku ja kõik tuvastame – tuli välja, et see on täielik bluff. Täielik bluff! Eesti valitsus, Eesti kaitsejõud, Eesti jõustruktuurid, luurajad on meile lihtsalt mingit kelbast ajanud, kõvatanud ja katet ei ole. Sama situatsioon, kui meil oli selle tankeriga, mida mindi abordeerima ja Eesti vetesse nügima – tuli välja, et see ka kõik oli täielik bluff. Kuskil keegi võttis vastu otsuse, et me hakkame tankerit Eesti vetesse tooma, ja siis tulid Vene hävitajad ja tuli välja, et me oleme täiesti kaitsetud selle eest.

Teie aeg!

Ma küsin, et miks keegi vastutust ei võta selle eest, et tegelikult ei ole kaitstud. Meil tegelikult puudub ülevaade, kas me lubasime selle Ukraina drooni Eesti õhuruumi või ei lubanud. Mängib lolli praegu või?

Aitäh, hea Martin! Kõigepealt väike täpsustus. Ma arvan, et sa ei mõelnud kolonel Karust. Kindral Karus on peastaabi ülem. Ma arvan, et sa rääkisid õhuväest, kolonel Karu. (Hääl saalist.) Jajaa, see on kolonel karu, mitte kolonel Karus. Väike detaili, lihtsalt ma täpsustan ära, et sa edaspidi teda tsiteerides, muidu äkki kindral Karus tunneb ennast puudutada. 

Nüüd, ma olen sellele küsimusele juba siin saalis täna vastanud, mis puudutab õhuseiret. Asi hakkab pihta tuvastamisest. Tõsi, siiamaani kogu NATO-s, kui me vaatame juhtumeid Poolas, Rumeenias, Lätis, Leedus, ei ole alla 300 meetri väga head tuvastamise võimekust olnud. See võimelünk oli teadvustatud juba ammu varem, selle võimelüngaga me ka tegutsesime juba ammu varem. Reaalsed otsused saime me teha siis, kui me saime valitsuselt kinnituse aprillis või mais – millal meil see otsus oli, aprillis vist? –, et me võime riigikaitsekuludega arvestada järgmisel aastal üle 5%. Alustati kohe õhuväega vajalike lepingute ettevalmistamist. Lepingud on tänaseks sõlmitud. Mis puudutab, ja seal on kaks poolt ja me läheme edasi veel sellega, sellepärast et, nagu ma ütlesin, see peab olema integreeritud õhukaitse või vabandust, õhuseire. 

Ja räägime nii, nagu asjad on. Veel kord, meie olemasolevad radarid suudavad õhuruumi jälgida ülevalpool 300 meetrit. Idapiiril on Politsei- ja Piirivalveametil radarid, kaamerad, mis näevad ka allapoole. Nüüd selleks, et seda võimelünka kaotada, nagu ma ütlesin, kevadel andsime otsused sisse, tulevad a) madalat õhuruumi jälgivad plaatradarid ja b) akustiline sensorite süsteem, nagu on Ukrainas. Selle kahe koostoimel, ja nüüd on Ukraina kogemus, ka selle kahe koostoimel ukrainlased kahjuks kõike ei ole suutnud isegi nelja aasta jooksul tuvastada. See keskmine, mis jääb tuvastamata, madalalt lendavad, on circa 20–25%, mis jääb tuvastamata, mis lendavad allpool 300 meetrit. Nii et iga drooni, ma ütlesin seda varem ka, iga droonitootja ju ehitab oma drooni eeldusel, et seda drooni ei märgata. Iga droonivastane süsteem püüab tuvastada kõiki neid süsteeme. Nii et ta peab olema integreeritud, mitmekihiline, nii plaatradaritest kui akustilistest sensoritest ja need tegevused, ja nagu ma ütlesin ka varem ühele küsimusele vastates, mis puudutab akustilisi sensoreid, siis siin paigaldamiskiirus on pigem kuudes, mitte aastates. Ja kuna tegemist on nendesamade sensoritega, mis on Ukrainas kasutusel, siis me loodame, et me saame need tõepoolest lepingusse võimalikult kiiresti, aga loomulikult kaitseinvesteeringute keskus peab jälgima ka siin ikkagi seaduses toodud võimalusi süsteemide hankimiseks. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vigu juhtub igaühel ja igas valdkonnas. Kes ei mõista võõrkeelset lepingut, jätab peenikese kirja lugemata, sisestab eksliku kontonumbri või kannab 163 euro asemel üle 136 eurot. Arusaadav ja viga tuleb parandada. Aga nii nagu te selgitasite seda saabaste ülelugemist, lihtsalt et need inimesed aru saaksid, kui minu jaoks on keeruliselt mõistetav, et kuidas on võimalik korduvalt teha kümnete miljonite ulatuses ekslikke ettemakseid. Kas see on ühe inimese vastutus, kes eksib, kas on vaja süsteemi muuta, kas neljasilmaprintsiibi asemel tuleb rakendada 14-silmaprintsiipi? Kuidas sellised vead võimalikuks said ja mida nende vältimiseks tulevikus te muudate?

Aitäh, väga hea küsimus! Juba on muudetud. Mis on muudetud? Esiteks, me läksime riigis mingil hetkel üle sellele, et riigimakseid teeb Riigi Tugiteenuste Keskus. Endise ministrina tead seda väga hästi, et Riigi Tugiteenuste Keskus on see, kes neid makseid teeb. 

Nüüd, selleks, et minimeerida neid riske, kus võivad tulla vead sisse, on riigi Tugiteenuste Keskus või Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus tegemas eraldi kokkulepet veel Riigi Tugiteenuste Keskusega, et leppida kokku, kuidas reaalselt jõuab selle nupu vajutajani see summa, mis tuleb üle kanda. Ja lepiti kokku, et pannakse siis tõesti ka summad eraldi kirja. Varasemalt, eriti, mida me eile selgitasime riigikaitsekomisjonis, riigi vahelised lepingud, seal ei toimu arvete vahetamist. Seal on leping ja lepingust tuleb lugeda välja see summa, mis tuleb üle kanda. Nüüd, selleks, et oleks konkreetselt RTK-l teada, milline summa tuleb üle kanda, siis Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus saadab siis läbi mitmesilmaprintsiibi summa, et see tuleb üle kanda selleks kuupäevaks. See on esiteks. 

Teiseks, ma siiski rõhutan üle, et ka sellesama ettemakse tuvastas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse sisesüsteem ja selle peale tehti kohe ameeriklastele märgukiri, et on vaja tagasi maksta. Ameeriklased maksid loomulikult selle tagasi. Nii et see oli varasemalt tuvastatud ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse enda sisekontrolli süsteemide poolt, et oleks klaar. 

Ja kindlasti on oluline see, et see nii-öelda, Riigikontrollile peab olema selgelt aru saada, kes seda nuppu vajutab. See ei ole ei kantsler, ei osakonna juhataja ega asekantsler ega liiatigi veel minister, sa tead seda ise väga hästi omast ajast. See, kuidas tehnilisel tasemel. See, kui minister lepib kokku või kantsler, või ütleme, riigi tehing lepitakse kokku, siis sealt edasi peab see tehniline tasand tagama selle, et maksed on tehtud. 

Nüüd seletan veel üle, mis puudutab ettemakseid. Riigikaitsekomisjonis eile püüdsin seda natuke selgitada. Kaitsehangete puhul lepitakse teatud ettemakse kokku, ilma ettemaksuta ka erasektoris väga palju suuri tehinguid ilma ettemaksete ei tehta. No sa pead mingisuguse kindluse saama. Nüüd, kui riik teeb ettemakse ära, siis selle protsessi käigus on tarnijatel erinevad vajadused, erinevad riskid. Ja mõnikord on ka vajadus olla paindlik tarnijaga ja seal võib tulla näiteks täiendavaid makseid enne seda, kui mingisugune tarne on toimunud. Turul käib kogu aeg võitlus. Ja nüüd on see, et võib-olla tõesti, kui sa vaatad puhtalt faktiliselt, et lepingus on öeldud, et näiteks ettemaks on 20%, aga mingi aeg on tehtud 25%, tekibki küsimus, miks on 5% rohkem makstud. Ja loomulikult see on see küsimus, kus kaitseinvesteeringute keskus peab Riigikontrollile selgitama, et kuulge, vaadake, meil oli siin suhtlus ettevõttega ja me pidime siin näiteks rohkem ettemakse tegema. 

Aga nüüd see, mida Riigikontrolli õigesti ütleb, ongi see, et see peab olema selles mõttes selge, et keegi peab selle samamoodi autoriseerima. Aga see ei tähenda seda, et kusagil see kaup jääb üldse saamata. Minu arust kõige olulisem on Eesti maksumaksjale ikkagi teada seda, et kui Eesti riik ostab midagi, siis selle ostetud raha eest me saame selle kauba. Näiteks HIMARS-ite puhul praeguseks on see HIMARS siin Eestis kohal, Saaremaal teinud esimesed lasud, kõik Eesti inimesed on seda näinud, seal ei ole kusagil niimoodi, et tehti ettemakse ja ettemakse jäigi kusagile. Ei, ettemakse tehti, kaup on kohal ja Eesti Kaitsevägi kasutab seda. 

Nii et seetõttu tegelikult relvastuse hankimise maailm on äraütlemata keeruline. Ma ei kadesta kuidagi kaitseinvesteeringute keskust, nendel on sadu ja sadu lepinguid, sadu ja sadu partnereid. Ja sellest ülekäimine, ma olen seetõttu suurendanud ministeeriumis sisekontrollisüsteemi, palganud juurde siseaudiitoreid ja kaitseinvesteeringute keskus on võtnud endale inimesi hankijateks juurde. Nii et need tegevused on kõik juba tehtud ja tegemisel tulenevalt Riigikontroll täpsetest märkustest. Nii et meie ülesanne on anda kindlus Riigikontrollile, Eesti rahvale, et kui järgmisel aastal Riigikontroll kirjutab majandusaastaaruande auditit, siis seal ei ole märkusi. No või on mingisugused, nagu, alati mingisugune märkus leitakse, aga selliseid süsteemseid märkusi, mida nad nüüd tegid, et neid ei tohi olla. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Sinu tänase ettekande pealkiri on ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" täitmisest Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Ja mul on lihtne küsimus. Sa oled teinud pika ettekande, aga mis seos sellel ettekandel on selle strateegiaga? Ei ühtegi eesmärki, tegevussuunda ega miskit muud, mis seal on kirjas. Sa kannad ette ju hoopis teistest asjadest. Mis väärtus sellel dokumendil üldse strateegiana meil on olnud või on täna?

Aitäh! Sellel strateegial siiski on ka nii-öelda mõõdetavad eesmärgid, mis me püüdsime ka sellisesse ükslehte panna, mis on teile kättesaadavad. Seal on need arvulised eesmärgid toodud ja ka liikumine ja trendid. Aga selge on see, et meie ülesanne on anda ka seesama vaade just nimelt 2035 strateegia vaatest, mida kaitsevõime tugevdamiseks tehakse ja mida me oleme teinud. 

Loomulikult, kui me vaatame näiteks kaitsetahet, üks konkreetne mõõdik "Eesti 2035" strateegias on kaitsetahte mõõdik, seda mõõdetakse, inimeste käest, küsitakse. Ja seal ükslehel on vist ka see graafik ilusasti ära toodud, et pärast Ukraina sõja algust kaitsetahe läks ülesse, siis tuli ta mõne protsendi võrra alla ja praegu on ta seal kuskil selle eesmärgi juures, mis on 66, seal 62 või 63 juures. Aga need ükslehed on teil käes. 

Nii et eks ta on selline, et selle ettekande eesmärk on ju mõlemat pidi: ühest küljest öelda, mida me oleme teinud, ja teisest küljest anda teile ettevaade, mida me teeme. Ja ma arvan, et see suur saal siin on igati õige koht sellise debati pidamiseks ka selle arutelu raames, sest just sellist strateegilisemalt arutelu meil väga palju rohkem riigikaitsest suures saalis ei olegi.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Avalikust meediast sai lugeda seda, et kui see droonijuhtum seal Elva vallas oli, siis vallavanem väitis, et ta sai sellest meedia kaudu teada. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas see fakt iseenesest vastab tõele. Ja kas meie teavituses kriisikomisjoni liikmetele on kuskil väike lünk või oli see lihtsalt inimlik eksitus? Ja teine on see: kas ja kuidas te näeksite võimalust suurendada Kaitseväes ja Kaitseliidus Eesti tooraine ja Eesti toidu pakkumist? Strateegiliselt on see kogu sellele toiduainesektorile on üsna oluline, see võiks ju olla üks kindel osa meie riigikaitsest.

Aitäh! Eesti tooraine kasutamist oleme me selge juhisena juba öelnud kaitseinvesteeringute keskusele kolm aastat tagasi, kui ma ametisse tulin. Samamoodi seda, kuidas just Lõuna-Eestis saaks näiteks teisele brigaadile soetada ja Kirde-Eestist esimesele brigaadile soetada. Kaitseinvesteeringute keskus on seda püsivalt jälginud. Pigem on siin küsimus meie kogustes ja tootjate võimekuses. Seetõttu on näiteks ühe hea näitena ma võin tuua selle, kuidas Lõuna-Eesti erinevad ettevõtjad on koondunud kokku, et pakkuda kaitseväelastele. No neid koguseid lihtsalt üks talunik ei ole suuteline pakkuma, kui me räägime marjadest, kui me räägime kartulist, porgandist. Ja see on selline selge trend, et me üha rohkem soetame kohalikelt. Sõnumina on see ammu läinud. Nii et küsimus on jah pigem selles, kas kohapealsed ettevõtjad suudavad seljad kokku panna, sest vastasel korral nad ei suuda neid mahtusid tarnida, mis vägi igapäevaselt ära tarbib.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Ja kõigepealt Eesti 200 fraktsiooni nimel, Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister Hanno Pevkur andis ülevaate Eesti sõjalise kaitse ettevalmistamisest praegu ja lähiaastatel, mingil määral ka retrospektiivis. Ma räägin riigikaitsest laiemalt, sest meil on õigupoolest laiapindne riigikaitse, millest räägib ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus, mille esimene lugemine toimub siin saalis homme. 

Esiteks. Riigi sõjalisse kaitsesse, kuid ka mittesõjaliste võimete loomisse suunatavad rahalised ressursid on Eesti rahva maksumaksjate tohutu jõupingutus. See ei piirdu tuleval aastal umbes 5%-ga riigi sisemajanduse koguproduktist, mis läheb Kaitseministeeriumile ja selle haldusalale, vaid hoopis suurema osakaaluga SKP-st. 

Teiseks. Selle tohutu rahalise ressursiga, mida me eraldame laiapindsele riigikaitsele ja julgeolekule, me peame tagama kõige enam materiaalsete ressursside olemasolu, olgu need suurtükimürsud, sõjalaevad, radarid, sõdurisaapad või päästjate ja politseinike varustus. Kuid kõige olulisem ressurss on inimesed, kellel on kaitsetahe, oskused ja kogemused oma töö tegemiseks ja ülesannete täitmiseks. 

Kaitseminister tõi esile, et nii nagu me koalitsioonileppes kokku leppisime, tõusevad nii kaadrikaitseväelaste sissetulekud kui õppekogunemistel osalevate reservväelaste ning ka ajateenijate tasud. Kuid täpselt sama tähtis on tagada tuleva aasta riigieelarve läbirääkimistega seoses, et ka tsiviilpoolel riigikaitsesse ja julgeolekusse panustajad – politseinikud ja piirivalvurid ning päästjad – omaksid oma ülesannetele ja kvalifikatsioonile vastavaid sissetulekuid. Nemad on eesliinil mitte ainult sõjaolukorras, vaid iga päev. 

Kolmandaks. Mis puudutab kaitse-eelarvest soetatavaid vahendeid, tahan öelda: Riigikontrolli poolt tehtud kriitilisi märkusi ja ettepanekuid, mida me arutasime ka eile riigikaitsekomisjoni istungil ehk esimesel võimalusel, mis meil oli, tuleb Kaitseministeeriumil ja selle haldusasutustel väga tõsiselt võtta. Olukorda ei pea küll dramatiseerima selles mõttes, et maksumaksja raha eest pole soetatud vajalikku kaitsevarustust või seda poleks olemas. Kaitseväe juhataja ja kaitseminister on kinnitanud, et kõik on olemas, mida on maksumaksja raha eest ostetud ja tarnitud ja vastu võetud. 

Ka Riigikontroll ei eita seda, kuid nõuab riigis tervikuna kehtestatud raamatupidamislike ja teiste reeglite järgimist. Mis on muidugi väga selge ja õige nõue. Kaitseministeeriumis tuleb erakorraline inventuur, seda meile lubati eile. Soovin tagasisidet oktoobris, nagu ma eilsel riigikaitsekomisjonil istungil ütlesin, Riigikontrollilt ja Kaitseministeeriumilt ette võetavatest sammudest ning vastavatest ajaraamidest. Puudused tuleb kõrvaldada viivitamata. Maksumaksjatele, kogu rahvale peab andma ammendavaid selgitusi ja kindlustunnet selles valguses, mis hakkab toimuma.

Neljandaks. Veel kord esitan üleskutse poliitilisele ja ühiskondlikule ühtsusele riigikaitses, millest tegelikult sõltub meie riigi tugevus või nõrkus kriisiolukorras, rääkimata sõjast. Me teame, et naaberriik, agressor, on kiskja, kes ründab nõrku vastaseid ehk neid, kelle pool ta tajub nõrkust. See oli Ukraina-vastase täiemahulise agressiooni vallapäästmise loogika. Kuigi Moskva eksis Ukraina tajutud nõrkuse osas. 

Kaitsetahe on efektiivne siis, kui me oleme ühtsed. Tülitsegem, kui muu ei aita, maksude või muudes küsimustes, kuid palun mitte riigikaitses! Kui on kriitikat, siis see olgu konstruktiivne ja konkreetne. 

Viiendaks ja viimaks. Venemaa peab meie ja kogu demokraatliku maailma vastu psühholoogilist sõda, et murda läänemaailma vaimu ja tahet seista agressiooni vastu, Ukrainat toetada ning astuda samme omaenda kaitse tugevdamiseks, et leviks ja kinnistuks kaos ja hirm, mis halvavad otsustajaid, et nad ei teeks vajalikke ja õigeid otsuseid, teeksid valesid otsuseid või ei teeks üldse mitte midagi. 

Me ei tohi seda psühholoogilist sõda kaotada, sest siis pole relvastusest ja muud säärasest enam palju abi. Me peame olema valvsad, kuid rahulikud. See on parim Venemaa heidutamine. Me ei tohi lubada sõjahirmu levitamist, mis kahjuks tuleb uksest ja aknast, televiisorist ja arvutiekraanilt. Anname kõik endast parima Eesti riigikaitse tugevdamiseks praegusel kriitilisel ajal! Eestil on tugevaimad võimalikud liitlased. Koos oleme tugevad ja võitmatud. Tänan! 

Järgmisena siis Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub kolm minutit lisaks.) Kolm minutit lisaks.

Riigikaitse küsimuses valitseb Eesti rahva konsensus ja riigi poliitilise juhtkonna ülesanne on see vastutus välja kanda. Hea näide on selles, et parlamendis me täna, kõigi poliitiliste jõudude esindajad, allkirjastasime ka protestikirja, mis puudutab Balti julgeolekuabi vähendamise võimalikku initsiatiivi Ameerika Ühendriikide poolt. Isamaa toetab ühemõtteliselt kõiki ametisoleva valitsuse samme, mis lähtudes Kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest on suunatud meie iseseisva kaitsevõime venitusteta väljaarendamisele. Nendes küsimustes, Eesti rahvusliku kaitse küsimustes oleme me kõik ühel pool rindejoont. 

Euroopa vaade. Ma pean oluliseks seda, millele ma olen kutsunud valitsust korduvalt üles, et me kasutaksime Euroopa Liidu finantsperspektiivi vahendeid sõjaliseks kaitseks. Minu ettepanek oli avada Euroopa Komisjoniga dialoog, et meil oleks võimalik vahetuks sõjaliste võimete soetamiseks kasutada miljardi euro ulatuses. Valitsus on nii-öelda sõjalise julgeolekuga seotud teemadeks tõstnud alla 200 miljoni euro üle, see on samm õiges suunas, aga mitte strateegiliselt piisav. Me peame avameelselt siin saalis saatma ka signaali, et Euroopa Liidu uus eelarve projekt komisjoni poolt ei ole piisava strateegilise tähendusega. 38 miljardit üksnes kaitsega kaasnevatesse valdkondadesse, 18 miljardit aastas ei ole sellise ambitsiooniga, mis on vajalik Euroopa kontinendi kaitseks. Ja meile on oluline ka see, et Euroopa Liidu eelarvevahenditest rahastatakse sõjalist kaitset idaregioonis. 

Isamaa on kutsunud üles konsensuse huvides riigikaitseleppe sõlmimiseks parteide vahel, et ka üle valimiste aja Eesti rahval on selles küsimuses kindlustunne ja arusaam perspektiivis. 

Milles on probleem? Meie probleem on juhtimise nõrkus riigikaitses. Kahetsusega tuleb nentida, et meie riigikaitse on kõigi vabatahtlike, militaarvaldkonna ja tsiviiljuhtidest professionaalsete inimeste andumuse ja pühendumisega arenenud, kuid seda vaatamata poliitilisele juhtimisele, seda tuleb ausalt nentida. 2023. aastal, ma pean kahetsusega nentima, kaitseminister lahkus siit saalist, et valitsus kaitseministri, tänase kaitseministri ametisolekul ei arvestanud Kaitseväe juhataja taotlust nii täiendava moona, võime soetamiseks kui ka muu hulgas droonitõrjevõime soetamiseks. Kaitseminister minu etteheitele või üleskutsele vastas anekdootlikult, et droone näeb palja silmaga. 2024. aasta suveks me nägime seda, et kahjuks vajalikke nõuandeid, mis puudutasid moona täiendavat soetamist, ei olnud realiseeritud. Me saime vastuseks venivat häma. 2025. aasta kevadel me saime teada, et vaatamata ühiskondlikule tõsisele survele, kui otsused olid langetatud, ei olnud kevadeks selle 1,6 miljardi eest veel kohustusi võetud ühegi euro eest. See on juhtimissegadus ja selle juhtimissegaduse perspektiiv on selline, et ennetähtaegselt on lahkunud ametist kõik, sisuliselt enamik nii sõjalisi kui tsiviiljuhte, kes on riigikaitse valdkonnas alates Vene-Ukraina sõjast olnud. Kuid üks mees on jäänud ametisse ja see mees ametis on tänane ametisolev kaitseminister. 

Me peame nentima seda, et kaitseminister selles olukorras ei kõnelenud kahjuks ühegi sõnaga oma ettekandes sellest ühiskonda nõutuks teinud Riigikontrolli hävitavast hinnangust. Ma juhin tähelepanu sellele, et siin ei ole mitte dialoog poliitiliste oponentide ja kaitseministri vahel, vaid tegelikult Riigikontrolli kiretud ja ratsionaalsed nendingud: sisuline segadus töökorralduses, tähelepanu sellele, et maksed on olnud ekslikud, süsteemne probleem raha kasutuses Riigikontrolli hinnangul. Millisele järeldusele jõudis riigikontrolör? Usaldamatus andmete esitamata jätmise tõttu. Kaitseminister minu küsimusele viidates vastas midagi segast, et tegelikult see ei vasta tõele. Ma loen Riigikontrolli hinnangut. Kas kaitseminister eksitab avalikkust või Riigikontrolli hinnang on vale? Riigikontrolli järeldus oli, et poole miljardi lepingute osas konkreetset informatsiooni kahetsusega riigi välisaudiitorile ei esitatud. Eesti rahvas eeldab seda, et valdkond, kus peab olema teistele eluvaldkondadele eeskuju, on loomulikult ju riigikaitse valdkond, juhtimisküsimus riigikaitse valdkonnas. See on minimaalne lävend, mis tuleb tagada. 

Eelmise aasta 18. juulil saatis Riigikontroll, see on ametkondlikuks tunnistatud, kuid minu käsutuses see dokument on, 17 leheküljel – 17 leheküljel! – juhtimisliku ja rahandusliku korralageduse kohta Kaitseministeeriumile märgukirja, milles nõudis vastust eelmise aasta augustikuuks. Need vead kahjuks, mida heideti ette aasta tagasi, on süvenenud Riigikontrolli diagnoosi järgi. Ja see on olukord, kus parlament peab ütlema, et me ei saa ühe ebaveenvalt ja kõigis kriitilistes sõlmküsimustes, kus on vaja anda tegelik tõuge, anda loiult käitunud valitsusliikmele järeleaitamistunde. Olukord on liiga tõsine selle jaoks. Alul öeldakse, et neid teatud võimeid ei ole vaja sõjalise nõuande alusel soetada, siis venitatakse ja nüüd on selgunud, et valitseb segadus nendes küsimustes. See ei ole asjakohane. Ning Kaitseministeeriumi poolt, ma ei tea, kas härra Pevkuri üleskutsel või autonoomselt tema seisukohast, on asutud seisukohale, et tegemist on kollektiivse vastutusega. Kõik vastutavad, kes Eesti riigikaitsega tegelevad. Ma pööran selle tagurpidi, mitte ei ole kollektiivse vastutusega tegemist, vaid tegemist on juhtimise süsteemse nõrkusega nii kriitilises ja elulises küsimuses, nagu seda on Eesti rahvuslik julgeolek. Ja kõigil vabatahtlikel tsiviilvaldkonna või sõjalise valdkonna riigikaitsjatel, on vastupidi, õigustatud küsimus, nõudeõigus küsida selles valdkonnas, miks valitseb selline segadus. 

Siin viidati droonitõrje soetamisele, millest kõneles härra Pevkur, et nüüd asutakse sellega tegelema. Ja härra Pevkur märkis õieti, et paari kuuga oleks võimalik akustiline sensorsüsteem soetada, tegelikkuses seda pakuti või pakkumisi on tehtud Kaitseministeeriumile, millest härra Pevkur on teadlik, juba palju aega varem – ja ma ei hakka minema detailidesse, mis on minu käsutuses – ja mida ei ole peetud seni võimalikuks realiseerida. Nüüd niisugused ühiskonda vapustavad sündmused, mis arenevad, annavad siis mingisuguse tõuke edasiliikumiseks. 

Nii et minu osundus sellele on, et riigikaitse peab olema rahvusliku konsensuse ja koostöö objekt ja sellel peab olema usaldus, laiem ühiskondlik usaldus nii nende otsustele, mis juhtimislikult langetatakse, kui ka üle välja poliitiline usaldus. Kahjuks nendes küsimustes on kaitseminister korduvalt näidanud nii kriitilises valdkonnas seda, et seda usaldust ei ole olnud võimalik välja kanda. Järelikult … 

Teie aeg!

… asjakohane on kaitseministril kaaluda enda ametisse sobivust. Ma mõistan, et need otsused on alati keerulised. Aga mingil hetkel me peame aru saama, et usalduse taastamiseks on vaja astuda ka ehedaid samme. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Kui ma tohin paluda ka lisaaega?

Aga palun, kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! On saanud juba tavaks nende, selle arutelu formaadi juures, et kui meil räägitakse riigis silotornidest, siis meil on ka silotornid. Et kõigepealt tuleb minister, peab ettekande, vastab küsimustele ja siis, nagu Urmas Reinsalu väga õigesti osundas, lahkub saalist ja siis Riigikogu fraktsioonid omavahel arutavad seda küsimust. Aga kokku neid arutelusid kuidagi ei seota ja täitevvõimu tegelikult seadusandliku võimu tähelepanekud ei huvita. Aga ma kutsuksin üles siiski Reformierakonda tundma huvi nende asjade vastu. Et näiteks minu eelkõneleja, mis teil tänaseks, Isamaa, on? Kolm korda, vähemalt, vähemalt kaks korda suurema reitinguga erakond. Ma arvan, et sellest oleks midagi õppida, võib-olla ka Hanno Pevkuril. Et kuidas seda riigikaitse asja ajada nii, et ühiskond seda ka toetaks. Aga see selleks. 

Loomulikult, ma arvan, et ministrit tuleb selles mõttes tänada ja tunnustada, et tema vastused, mis puudutas just hankeid ja tulevasi hankeid ja käimasolevaid hankeid, need olid põhjalikud, need olid sisulised. Meil üldiselt on riigikaitsekomisjonis olnud ka Hanno Pevkuriga hea koostöö. Et kui ma olen siin osundanud järelevalve puudujääkidele ja need on ikkagi olnud meiepoolsed tegematajätmised, mitte see, et minister pole komisjoni kohale ilmunud või küsimustele vastanud. Ilmselgelt Hanno Pevkur teab päris hästi, mis tal portfellis on. 

Ja teiseks. Nüüd selle Riigikontrolli arutelu kontekstis ma siiski juhiks tähelepanu, et väga asjatu on niimoodi lausaliselt rünnata neid ametnikke, kes töötavad Kaitseministeeriumis, või inimesi, kes on Kaitseväes, või inimesi, kes töötavad Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses. Kes on Eesti patrioodid, kes tegelikult valutavad südant Eesti julgeoleku pärast ja kes on olnud viimastel aastatel väga suure ajalise ja ka poliitilise surve all oma tööd tehes ja kindlasti on andnud endast parima, et Eesti julgeolekut tugevdada ja riigikaitset üles ehitada. Ja kui on tehtud vigu, siis ilmselt tuleb tõdeda, et küllap neid ei ole siis ministeeriumi juhtkonna poolt, võib-olla ka selle maja poolt piisavalt selles töös toetatud ja see on tekitanud olukorra, kus kõik ei ole tehtud päris nii, nagu peab olema.

Nüüd mõned punktid, kus ma ministrile pean vajalikuks vastu vaielda. Kõigepealt, ma näen seda katset kaitsekulude suurendamist esitleda kui praeguse valitsuse ja selle kahe erakonna, Eesti 200 ja Reformierakonna saavutust. Ma juhiksin tähelepanu, et kui me räägime kaitsekulude sellisest suuremast tõstmisest esimeses etapis 2%‑lt 3%‑le, siis see oli eelmise Riigikogu koosseisu selle riigikaitsekomisjoni initsiatiiv. Ja selle eesmärgi kajastamine julgeolekupoliitika alustes oli hoopis toona EKRE-sse kuulunud ja nüüd siis fraktsioonitu saadiku Leo Kunnase ettepanek ja initsiatiiv, mida Riigikogu ülekaalukalt toetas. Ja ütleme diplomaatiliselt: toonase kaitseministri erakond ei olnud alguses sellest mõttest sugugi mitte vaimustuses ja neid tuli pisut veenda seda ideed toetama.

Nüüd, mis puudutab kaitsekulude tõstmist 5%‑ni, siis tegelikult see vajadus, et kaitsekulud peavad Eestis olema 4–5%, ilmnes tegelikult juba mõnda aega tagasi, kui hakkas selguma see, millised kohustused kaasnevad Eestile NATO uute kaitseplaanidega ja NATO tasemel seatud väevõime eesmärkide täitmisega. Ja kui te nüüd meenutate, ja väga lihtne on välja otsida nii Eesti 200 kui Reformierakonna poliitikute toonased kommentaarid ja avaldused, siis nende vastus oli: ei, ei, ei ja veel kord ei! Jürgen Ligi, rahandusminister Reformierakonnast ütles, et rahuajal 5%-lised kaitsekulutused on täiesti mõeldamatu, unustage see ära. Täpselt samamoodi mitmed teised tänase valitsuse poliitikud rääkisid sellest, kuidas seda ei ole võimalik teha ja see kõik on populism ja sellest pole mõtet rääkida. Ja alles siis, kui Ameerika Ühendriikides valiti president Trump presidendiks, alles siis peaminister Michal valgustus selles küsimuses ja hakkas ka rääkima 5% eesmärgist. Nii et kui kedagi peaks poliitiliselt selle eest tunnustama, siis tuleks ilmselt tunnustada ametis olevat Ameerika Ühendriikide presidenti, aga mitte neid kahte erakonda.

Nüüd, tulles Riigikontrolli juurde, ma arvan, et võib-olla kõige olulisem, mis täna selles arutelus võiks jõuda kohale Riigikogu liikmetele ja fraktsioonidele, on see, et see väide, et need vead, mis on tehtud, et need ei ole Eestile midagi maksma läinud või et selle arvelt ei ole vähem tehtud kaitsevaldkonnas. See väide ei vasta tõele. Võtkem ainuüksi see küsimus, et on tehtud ekslikult ettemakse suuremas ulatuses, kui neid oleks pidanud tegema. Kui riik maksab mõnele oma koostööpartnerile ettemaksu, teeb ettemaksu, mida ta ei pea tegema, siis ta annab enda käibevahendid selle ettevõtte kasutusse. Ja järelikult neidsamu eurosid, mis on üle kantud näiteks sinna Ameerika Ühendriikidesse või kuhugi mujale, ei ole võimalik enam kasutada teiste ostude tegemiseks. Ja me teatavasti ju oma kaitsekulutusi rahastame suuresti laenuraha arvelt. Eesti eelarve on suures miinuses. Järelikult iga euro, mille me niimoodi asjatult oleme kuhugi parkinud, selle asendamiseks peame me laenama raha ja maksma intressi. Ja selle võrra on meil vähem eurosid, mida me saame riigikaitsele ja kõigis muudes valdkondades kulutada.

Nii et sellega, kui meil nende ettemaksude osas ei ole täpset arvestust, kui meil varude osas pole täpset arvestust, sellega seoses kaasnevad riigile reaalsed kulud ja reaalsed riskid. Nii et see ei ole lihtsalt nii, et teate, see on raamatupidamislik, arvestuslik küsimus, raamatupidajad siin omavahel vaidlevad, kuidas on õige midagi arvele võtta, vaid need on sisulised probleemid, mis tegelikult lõppkokkuvõttes lähevad ka midagi maksma. Ja sellepärast me oleme ka teinud selle ettepaneku moodustada siin Riigikogus tõepoolest erakondadeülene laiapindne uurimiskomisjon, mis selgitaks välja nii nende probleemide ulatuse, selgitaks välja nende probleemide põhjused kui ka tegelikult teeks ettepanekuid, kuidas riik tervikuna, valitsus saaks tugevdada kontrolli kaitsevaldkonna rahakasutuse üle.

Ja viimase asjana tahaksin puudutada kaitsetööstuse arendamist, kuna see oli ka ministri ettekandes oluline osa ja selle kohta oli siin ka küsimusi. Ma juhiksin tähelepanu, et Eesti Kaitsetööstuse Liidu esindajad on mitte korra, vaid korduvalt juhtinud tähelepanu, et riik on osades protsessides olnud liiga aeglane, me oleme selle tulemusel kaotanud aega ja me oleme kaotanud erinevaid ärivõimalusi. Ja kui härra Reinsalu tõi siin välja selle, et tema käsutuses on andmeid selle kohta, et droonikaitses tegelikult on tehtud poliitilisi otsuseid, mis droonikaitse tugevdamist on aeglustanud, on edasi lükanud, ja nüüd tehakse siis tagantjärele vigade parandust, siis võin öelda ka seda, et Eesti riik on ka kaotanud ärivõimalusi, koostöövõimalusi, investeeringuvõimalusi, koostöövõimalusi meile oluliste julgeolekupartneritega, mille kohta samuti tegelikult avalikkus palju ei tea. Aga kui teaks, ma ei välista, see oleks veel suurem skandaal, kui praegune Riigikontrolli aruandest lähtuv poleemika.

Nii et need on tõsised asjad, need on tõsised etteheited. Ja kahtlematult ka mina liitun nendega, kes Hanno Pevkuril soovitavad väga tõsiselt järele mõelda, kas iga hinna eest ministrina jätkamine ja sellega tegelikult kogu kaitsevaldkonna ja seal töötavate tublide inimeste poliitilise surve ja löögi alla panemine on seda väärt või oleks mõistlikum teha see mehine otsus astuda tagasi ja anda võimalus uuele inimesele, kes suudaks ka usalduse kaitsevaldkonna vastu taastada. Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Aitäh! No järjekordne Reformierakonna enese müüt ja propagandamüüt on pauguga lõhki läinud. Nii nagu valetati jultunult ja küüniliselt, kui öeldi: "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse," nii oli jultunud ja küüniline vale ka see, et kindlates kätes Eesti, paremini kaitstud Eesti. No täielik jamps! Täielik vale, täielik bluff! Ei ole kindlates kätes Eesti, ei ole hästi kaitstud Eesti.

Reformierakond ja tema suuvoodrid peavoolumeedias on neli aastat vähemalt Eesti rahvast ajanud hüsteeriasse ja hirmutanud seoses sõjaohuga. Ja vastab tõele. Eesti julgeolekuolukord on keerulisem ja ohtlikum kui kunagi alates 1939. aastast. Ainult et Eesti avalikkust ei ole mitte sellest sõjaohust teavitanud, et me oleksime paremini valmistunud, et me saaksime paremini hakkama. Ei ole astutud vajalikke samme selle jaoks, et me toime tuleks, vaid seda hirmu on külvatud selle jaoks, et inimesi hirmutada valitsusparteid toetama. Ka see on olnud küüniline, alatu ja valelik käitumine. 

Nüüd, tegelikult selles ohtlikus olukorras, väga ohtlikus olukorras, ei ole me paremini kaitstud kui kunagi varem. Vastupidi, tuleb välja, et me oleme vähem kaitstud kui kunagi varem. Me oleme vähem kaitstud, kui me olime neli-viis aastat tagasi. Me oleme ära andnud kogu oma varud ja relvad, mis vähegi on olnud võimalik anda, oleme Ukrainale andnud. Seda, mida meil endal vaja on, ei ole veel asemele tulnud. Meile räägiti – oi, kui mitu korda meile on siit puldist seda räägitud –, et andsime kahurid ära, aga asemele saime HIMARS-id. Me saime asemele veoautod, kus on torud kastis, laskemoona ei ole. Ja isegi kui laskemoon tuleb, siis selle laskemoona kasutamise võimaluse nupp ei ole Eestis. Ehk teisisõnu, ameeriklased otsustavad, kas saame lasta või ei saa. 

Küsisin ka ministrilt, kuidas saab nii olla, et meil võllid tulevad poodiumile ja räägivad, et kui miski Eesti õhuruumi siseneb, kohe tuvastame, kohe laseme alla, me ei lase midagi siin juhtuda, aga siis kaks päeva hiljem tuleb välja, et ei, ei tuvasta, ei näe, ei kuule, midagi ei lase alla, pole võimekust nähagi, rääkimata sellest, et oleks võimekust alla lasta. Siis läheb omakorda natuke veel aega mööda aega ja siis tuleb välja, et võib-olla me tegelikult ise lubasime selle siia oma õhuruumi. Keegi täpselt ei tea ja ei ütle ka meile. No see ei ole ju suveräänse riigi õhuruum, mis on kindlates kätes ja kaitstud. See on vale, et me oleme kaitstud! 

Ja sellega seoses jõuame siis Riigikontrollini. Riigikontroll teeb maatasa – maatasa – selle jälle järjekordse müüdi, et 5% SKP-st, kus nüüd alles teeme. See raha lihtsalt voolab kuhugi vasakule, sadades miljonites voolab kuhugi vasakule. Isegi ei tea, kuhu. No võimalik, et Moskvasse. Aga kui mina oleksin Moskvas ja tahaksin Eesti kaitsevõimet nurjata, siis mis ma teeks? Ma paneksin Reformierakonna võimule, sest valetajaid, varastajad, ebakompetentsed korruptandid teevadki kõige suuremat kahju riigile, nii nagu me näeme. 

Mis, head inimesed, seal Kaljulaidi Raimond rääkis siin, et Hanno Pevkur peaks tagasi astuma, et saaks lasta spetsialistidel tööd teha. Spetsialistid on usinasti tööd teinud, sadade miljonite eest teinud lepinguid, mille puhul ei tea, kuhu raha läks. Ei ole võimalik korda teha seda süsteemset ja pikka aega kestnud bardakki, mis meil riigikaitses valitseb, nendesamade inimeste poolt, kes selle loonud on. Ärme nüüd viieaastase lapse tasemel naiivsusega ka siin opereeri. 

Need inimesed, kes on teinud meile selle süsteemi, kus meil puudub ülevaade, mis on ladudes, mis lepingud meil on, kellele maksti, kui palju, miks ja millal, need inimesed ei tee seda korda. Hanno Pevkur oleks pidanud terve trobikonna troppe lahti laskma, lihtsalt selle jaoks, et tõestada: ta saab aru probleemi tõsidusest. Kui Hanno Pevkur seda ei tee, siis peaks Michal tema lahti laskma, lihtsalt selle jaoks, et näidata: ta saab aru probleemi tõsidusest. Aga kedagi ei lasta lahti. 

Vastupidi, meil tuleb minister siia pulti ja taob endale vastu rinda, kui tublit tööd on tehtud. No ei ole tublit tööd tehtud! Läbi on kukutud! Läbi on kukutud aususes, läbi kukutud selles, mida on tehtud, läbi kukutud sellest, kui võimekad üldse ollakse. Läbi kukutud poliitilisel tasemel, ametkondlikul tasandil. Ja me peame ju kõik aru saama: kui sajad miljonid voolavad kuhugi vasakule, siis ei ole niimoodi, et lihtsalt saamatus oli ainus põhjus. Ju ikka varastatakse ka jubedalt. 

Kuna Pevkur ei lase kedagi lahti, kuna Mihkel Michael ei lase Pevkurit lahti, siis tuleb parlamendil nad lahti lasta, sest need inimesed seda asja korda ei tee. Nende inimeste juhtimisel Eesti kaitsevõime paremaks ei lähe. Nii et Reformierakond, nii nagu kõiges muus majandusvaldkonnas, maksunduse valdkonnas riigikaitse valdkonnas, rahanduse valdkonnas, iibe valdkonnas, immigratsiooni valdkonnas, regionaalpoliitika valdkonnas on Reformierakond hävitavalt läbi kukkunud. Kõik on alla käinud, kõik on halvasti. Viimane müüt, mis neil oli, oli see, et Eesti on kindlates kätes, Eesti on hästi kaitstud. Ja nüüd tuleb välja, seoses selle drooniga ja seoses nende rahadega: täielik läbikukkumine riigikaitses ka. Minema minge! Kui ei lähe, siis tuleb rahval teid lahti lasta.

Aitäh! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits. Volitusega, jah?

Head kolleegid! Konsensus on siin saalis olemas, ma loodan. Eesti riigi kaitsmisel tuleb astuda kõik sammud, et Eesti oleks reaalselt kaitstud. Küll aga on erimeelsused suured meil siin. Üks seltskond esindab nii-öelda praalivat seltskonda, kes lubab suur idanaaber põlvili suruda või nende sõjamasina juba nende kodumaal sandistada. Ma ei hakka nimetama, kes selle taga on. Ja räägib, et kõik on kindlates kätes. Jutt on kaitseminister Pevkurist ja Reformierakonnast. 

Sõjahirm tegelikult laastab maad. Ma olen paljude inimestega rääkinud, noorte meeste ja naistega. Ei ole mõtet, kas on mõtet siin riigis hakata peret looma või lapsi ilmale tooma? Tõepoolest, milleks, kui sõda tuleb kohe-kohe siia? Aga on ka teine pool, teine pool realistid. Ja neid on ka palju, kes ütlevad, et rohkem peaks tegutsema, vähem praalima. Soome on hea näide. On tegutsenud aastaid, ehitanud varjendeid, kogunud sõjamoona, aga pidanud ka sidet kõikide naabritega, ka idanaabriga. Nende välisminister alles aprillis ütles, et Soome ei pea Venemaad oma vaenlaseks, küll aga ei ole nõus nende seisukohtade, valede ja sellega. Me oleme selgelt öelnud, et Venemaa on meil vaenlane. Aga see selleks!

Me oleme öelnud, et kindlates kätes meil on, me oleme kiired ja efektiivsed. Hästi, oleme kiired! Elva vallas ei ole meil oma sõjaväega oma piirivalvet. Ja kui seal ühel põllul, koristatud rapsipõllul, plahvatas ühel hommikul ründedroon. Ma kohe lasen teile selle valvekaamera videot. Tal häält ei ole, aga ta segab. Algul on, kuidas lendab, lendab üle ja 50 sekundi pärast toimub plahvatus, kraater on 3,7 kilomeetri kaugusel. Nii et see on nagu fooniks. 

Aga nädal hiljem kutsus meie kolleeg Kalev Stoicescu riigikaitsekomisjoni erakorraliselt kokku. Nädal hiljem, oli vaja puhata. Mis kiirus see on? Piinlik! Ja saatuse irooniana tuli Riigikontrollil just samal ajal välja sellega. Näitas, et täielik bardakk valitseb, rahasid on palju ja tuleb veel juurde. Nii-öelda sahvris on täielik bardakk ja sahvri ümber, kasutades vene sõna, "korralagedus". Varsti tuleb plahvatus 3,7 kilomeetri kaugusel natukese aja pärast. Ärge ehmatage! 

Ja tuleb välja, et Kaitseministeerium ei saa hakkama raha kaitsevõimeks muutmiseks. Mis efektiivsus see on? See on naeruväärne koht ju! Ei ole võimalik. Ja vähe sellest, et tegemist ei ole mitte raamatupidamisliku probleemiga, vaid süsteemsete. Kohe tuleb plahvatus. Ja samas usaldus riigijuhtide vastu … (Kõlab plahvatus telefonikõlarist.) Hommikul kell 5.05 Elva vald, rapsipõllust või sellest, kus see plahvatas, 3,7 kilomeetri kaugusel Hiina valvekaamera hääl. 

Ja kui usaldus riigivalitsejate vastu on minimaalne, siis tekib küsimus, kui paljud Eesti mehed oleksid valmis, kui vaja, rindele minema. Ma ei ole sugugi veendunud, et see protsent on liiga suur. Me oleme üsna liberaalne riik ja paljud mõtlevad, et milleks oma nahka turule tuua, kuigi kaitseminister on lubanud ka meie nahad turule viia. Mina sellega nõus ei ole, kuigi ma olen kindlasti valmis astuma välja ja käsi mul ei värise. Vähemalt praegu. 

Soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll jah.

Kolm minutit lisaks.

Sellel taustal mina ei ole küll kindel, et see kaitsetahe on liiga suur. Ka Ukrainas, kus patrioodid on juba aastaid rindel, paljud on korduvalt-korduvalt vigastada, põrutada, mida muud kõik saanud, eks ju, aga nad on oma kodumaa kaitsele läinud. Ja suur osa Ukraina meestest ei konuta mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Kui ma räägiksin praegu Ukraina parlamendis sama juttu, siis paljud kolleegid vaataksid mulle otsa või see oleks nagu kohatu, sest paljude nende pojad on ise välismaal, mitte rindel, kahjuks. Küsimus on selles, kui palju leidub neid patrioote, kes oleksid valmis ka reaalselt minema sõtta, kui see sõda tõesti jõuab. 

Aga mulle läheb see hetk väga korda, kui Eestimaa südames, Elvas plahvatab sõjadroon, ründedroon. Mitte kusagil Peipsi ääres, Eestimaa südames, Võrtsjärve ääres. Ja see on üsna hirmuäratav, kui sa oled seda ise kuulnud, kui sa oled näinud kraatrite tegemist. Ainult ühe eksinud. Kus kohapealt ta tuli? Inimesed räägivad igasuguseid jutte, et äkki on, kuna meil on head suhted Ukrainaga, et võib-olla on kusagilt starditud. Mul ei ole seda arvamust, aga ei ole ka andmeid, et see nii ei ole. Ja et sellised laadungid on juba varem lennanud üle Eesti, üle Lõuna-Eesti ja nii edasi, Ust-Luga või kusagile poole. Oleks vaja selgust. Selgust oleks vaja, mis tegelikult on. 

Ja siin minu meelest kaitseminister on ilusat juttu rääkinud, ka täna, mida kõik, kui rikkamad me oleme ja mida kõik. Ja ta on kindlasti tubli inimene, töökas, aga jutt, mida ta räägib, eriti et kuidas me kaitstud oleme, ei veena. Mind ei veena ja paljusid inimesi ei veena, ei ole kindlates kätes. Kindlates kätes oleks võib-olla see, kui Hanno Pevkur … Ta ei ole siin kahjuks. See on see drooni tükk, üks paljudest, mida ma sealt kraatri kõrvalt olen korjanud. See on kindlates kätes. Ründedroon, Ukraina ründedroon, mida sellel rapsipõllul võib leida hulgi ka tänase päevani. Nii et minu meelest, kui mingisugusel asutuses või sõjaväeosas oleks selline korralagedus, ma arvan, et see juht ei jätkaks. Aga selle koha pealt on kummaline arvamine, et kaitseminister …

Teie aeg!

… kes vastutab, jah, et jätkaks. Ma arvan, et ta ei peaks jätkama, kuigi on tore mees. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kas võiks ka lisaaega paluda?

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Head kuulajad! Väga huvitav debatt on siin olnud. Aga alustame sellest, miks me üldse tegelikult riigikaitset prioriseerime. Venemaa sõda Ukraina vastu määrab väga selgelt Atlandi-ülese julgeoleku järgmisteks aastakümneteks. Seepärast me aitamegi Ukrainat nii sõjaliselt kui ka majanduslikult ning hoiame Venemaad pideva surve all kõigi meie käsutuses olevate vahenditega. Oleme andnud erinevat relvastust Ukrainale, aga oleme oma varud oluliselt paremini ära taastanud. 

Venemaa strateegilised sihid ei ole muutunud. Venemaa on reaalne, otsene ja pikaajaline oht Euroopale ja NATO-le, sealhulgas Eestile. Ei tasu hellitada lootust, et nendega saab kuidagi läbi rääkida, ei tasu ka hellitada lootust, et see oht kaoks. Meie, Eesti ei saa valida oma naabreid, aga me saame ja peame tegema kõik endast oleneva, et agressorist naabril isegi ei tekiks mõtet meiega jõudu proovida. Eesti on olnud selles eelmistel aastatel toimunud kaitsevõime arendamise debatis globaalselt kindlasti eeskujuks. Olime üks esimesi NATO riike, kes tõstis oma kaitsekulutused 2%-le oma sisemajanduse kogutoodangust. 

Vedasime edukalt Euroopa Liidus neid arutelusid, et teha kaitse-eelarvele erand Maastrichti kriteeriumist, ja veame täna ka neid arutelusid, et ka ühisest Euroopa Liidu eelarvest läheks täiendavaid vahendeid just idariikide kaitsevõime tugevdamiseks. Ja neid samme tehes tõuseb nii Eesti kaitse-eelarve kui tõusevad ka kogu Euroopa Liidu kaitsekulud. Järgmisest aastast ületavad esmakordselt Eesti kaitsekulutused 5% meie sisemajanduse kogutoodangust. Summana tähendab see enam kui 2 miljardit eurot. Või nagu kaitseminister oma kõnes välja tõi, Eesti kulutab järgmisel aastal iga päev üle 6 miljoni euro enda kaitsmisele. Iga päev 6 miljonit eurot enda kaitsmisele. Tee selleni ei ole olnud kaugeltki lihtne ja on nõudnud meilt kõigilt pingutust, seda aga meie hetkelise heaolu arvel. Soovin siinkohal Eesti inimesi tänada, et me üheskoos panustame kindlalt kaitstud riiki, sest me kõik teame, et vabadus on hindamatu. 

Kui rääkida viimastel aastatel tehtust, siis tooksin paar asja välja. Mehhaniseerime teise jalaväebrigaadi. Alustasime suurtükiväe rügemendi loomist ning oleme jätkanud mitmekihilise õhukaitse arendamist. Jah, selle peab nüüd täiendavalt ja veel kiiremini tegema. Käimas on keskmaa õhutõrje võime loomine ning järgmisel aastal võtame kasutusele siis … süsteemid. Kaitsekulutuste tõstmine 5%-ni sisemajanduse kogutoodangust võimaldab meil õhukaitsebrigaadi loomisega luua luure- ja tulejuhtimispataljoni, hankida täiendavaid ründedroone, investeerida taristusse ning soetada loomulikult laskemoona. 

Teisisõnu, arendame eeskätt neid sõjalisi võimeid, mida Kaitseväe juhataja peab kriitiliseks oma sõjaliste ülesannete täitmiseks ja milles oleme ühiselt kokku leppinud oma NATO-liitlastega kollektiivkaitse ülesannete täitmiseks. Ei tee seda niimoodi, nagu kunagi EKREIKE valitsuses üks erakond nõudis: palun nüüd ostke sellelt tootjalt, valitsus annab sinna raha, mingit hankeprotsessi ei tee. Niimoodi Reformierakonna juhitud valitsus ei toimeta. Meie ootame ära Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande ja selle põhjal teeme hankeplaani. 

Aga lisaks on oluline tagada, et Venemaa sõjas Ukraina vastu ilmnevad sõjapidamise viisid ja lahingukogemusele jõuaksid õigeaegselt Eesti kaitsevõime arengusse, sealhulgas võimearendusse ja väljaõppesse. See on ka põhjus, miks loodi augustis Kaitseväkke innovatsiooni ja tuleviku võime väejuhatus. See väejuhatus paneb rõhu sealhulgas robootika arengule, tehisintellekti kasutamisele ja üldiselt innovaatilisema väe ehitamisse. Kuna me teame, et tänapäeva sõda peetakse tipptehnoloogia toel, peame olema targemad ja kiiremad kui vastased. 

Võtmetähtsusega on ka kaitsetööstuse arendamine. Selleks on meil Euroopa Liidus Eestile ainulaadne kaitsefond, mis investeerib potentsiaalikatesse ettevõtetesse, mis toodavad ka reaalselt surmavat toodangut. Ehitame kaitsetööstusparki, et Eesti territooriumil saaksid ettevõtted oma toodangut nii toota kui ka testida. Loodan, et ka Eesti kaitsevägi hakkab lähiaastatel rohkem meie enda kaitsetööstuse toodangut kasutama, sest seda tehes saame nii tugevama riigi kui ka saame aidata Eesti majandusel kasvuteele liikuda. 

Lõpetuseks. Riigikaitse on tervik ja ka selle planeerimine peab olema terviklik. Riigikaitset ei saa arendada hoogtöö korras. Seepärast tervitan ka väga kaitseministri algatust luua riigikaitse planeerimisele vähemalt kümneaastane eelarveline raam. Aitäh teile ja hoiame kindlalt Eestit!

Aitäh! Urmas Reinsalul on vastusõnavõtt. Kas eelkõneleja mainis Isamaad? (Urmas Reinsalu saalist: "Mainis härra Raimond Kaljulaid …") Jaa, eelnevate kõnede puhul oli, ühe lühendi kasutas ka Kristo Enn Vaga, sealt võib ka välja lugeda. Aga Urmas Reinsalu, kaks minutite vastusõnavõtt.

Aitäh! Lugupeetud parlamendiliikmed! Kahju, et sellel arutelul kümne aasta riigikaitse arengu perspektiivist kaitseminister ei pidanud võimalikuks parlamendi arutelus osaleda. Tavapäraselt on nõnda, et valitsuse liige võtab selle arutelu kokku ja peegeldab oma kommentaaridega. Praeguses olukorras ma katsun seda siis tema asemel teha, kui meil niisugune olukord on välja kujunenud. 

Esiteks, ma arvan, et on iseenesest positiivne, et kõigis nendes täiendavate võimete soetamise vajalikkuses minu hinnangul ükski poliitiline jõud, kõnelejad tegelikkuses seda kahtluse alla ei seadnud. See on väga oluline lähtekoht. Teiseks, põhimõtteline küsimus või probleem, mis esile kerkis, ei olnud mitte niivõrd seotud konkreetsete võimearenduste valdkonna tegevusega või strateegiliste valikutega planeerimissüsteemis, vaid usaldusprobleemiga ja juhtimisprobleemiga. Ja siit ma pean nentima, et kaitseminister valis selle tee, et ühiskonda tugevalt raputanud probleemis, mis oli seotud riigikontrolli hävitava hinnanguga, ta ignoreeris seda oma ettekandes. Ma arvan, et see on viga, sisulises mõttes ei olnud see aus ei rahvaesinduse ega ühiskonna ees. Ka küsimuste vastustes oli palju sõnu, kuid ei olnud mõtet. Kas siis eksimused leidsid aset või ei leidnud aset? Kui leidsid, miks nad on olnud tegelikkuses nii pikka aega lahendamata, sest juba eelmise aasta suvel Riigikontrolli 17-leheküljeline kiri tõi esile selle probleemistiku, mis on nüüd antud juhul eskaleerunud? See on vältava iseloomuga probleem ja see saab alguse kahjuks juhtimisest. Ja selles olukorras ma loodan, et homme eelarve kontrolli komisjon avab seda teemat uue sisulise perspektiiviga, selle eesmärgiga, et taastada kõigepealt usaldus. Ja selle aluseks on selguse saamine ja adekvaatne diagnoos praegusele olukorrale, mis puudutab juhtimist riigikaitse valdkonnas. See on miinimumküsimus.

Aitäh! Kristo Enn Vaga, kaks minutit vastusõnavõtt. Palun!

(Saalist öeldakse midagi.) Minu arust vähemalt …

Teid mainiti ettekande ajal, mainiti Martin Helme poolt Reformierakonda, nii et Kristo Enn Vaga saab vastusõnavõtu.

Martin Helme mainis, et Reformierakond, sina, Urmas, mainisid, Raimond mainis ja kõik muu. Aga Riigikontrolli aruande teemal ei saa öelda, et sellel teemal ei oleks toimunud sisulist debatti siin hoones. Eile riigikaitsekomisjon arutas seda paar tundi. Täna tegelikult said kõik parlamendiliikmed, kes soovisid, kaitseministrilt küsida selle kohta, kaitseminister vastas väga põhjalikult nendele küsimustele siin viimase pea kolme tunni jooksul. Homme arutame riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Aga lihtsalt tahaks seda üle käia, et Riigikontroll pole kordagi seda väitnud, et kuskil on raha kõrvale läinud või, nagu siin on minu kolleegid [öelnud, et] äkki on läinud kuhugi suvalisse kohta. Seda ei ole Riigikontroll kordagi välja toonud. Seda ütles ka riigikontrolör Janar Holm eile riigikaitsekomisjonis. On olnud paberimajanduses korralagedust, aga see, et me oleme ostnud midagi, mida me ei ole saanud, või vastupidi, et me oleme midagi valet ostnud, seda ei ole juhtunud. Ja seda ka eile Kaitseväe juhataja kinnitas, et tema vaatest ei ole ühtegi asja, mida on temale Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt lubatud, need asjad on kõik tal olemas.

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kaitseministrit ma ei näe, et talle sõna pakkuda. Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi on läbitud täna esimene päevakorrapunkt.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 671 esimene lugemine. Ettekandjaks rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma esitlen teile Vabariigi Valitsuse eelnõu, mis muudab hoiu-laenuühistute seadust. Praegune hoiu-laenuühistute seadus on jõus alates 1999. aastast. Viimati tehti temas muudatusi aastal 2010. Meenutan, see oli vähemusvalitsuse aeg. Ja tänased probleemid, mida me nüüd proovime klaarida, tulenevad kahtlemata sellest muudatusest. 

Ühistud said selle muudatusega oma tegevust laiendada ilma territoriaalsuse või kutsealase põhimõtteta ja said liituda inimesed vaid majanduslike huvide põhimõttel. Aga meenutan, hoiu-laenuühistute mõte oli ikkagi sihuke kogukondlikkus hoiustamine ja laenu saamine usalduse pinnalt. Peale neid muudatusi hakkas ühistute liikmete varade arv kiiresti kasvama, tekkis juurde ka mitmeid uusi ja suure liikmeskonnaga ühistuid. Hoiuste maht kasvas. Kui 2010. aastal olid ühistud eraisikutelt kaasanud 2 miljonit eurot, siis praegu on see number 87. Kuid liikmete hoiustatud raha ei lähe ühistu liikmetele, vaid valdavalt erinevatele ettevõtetele laenuks. Valdavalt ei lähe liikmetele, osaliselt kindlasti läheb. 

Äriühingutele laenatud summa 87-st on 76 miljonit eurot. Kogukondlik kontroll peale neid muudatusi ei ole toiminud, hoiuste kasutamise puhul on adekvaatne riiklik järelevalve puudunud ja probleemid ei ole lasknud ennast oodata. ERIAL-i ja Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu maksujõuetuse tõttu on hoiustajad kaotanud mitukümmend miljonit eurot. Kaotajateks on olnud olnud eelkõige vanemaealised, kes olid nendesse ühistutesse pannud oma elu säästud lootusega saada kõrget intressi. 

Probleeme on olnud ka teiste ühistutega, info kättesaamisega, näiteks ühistut juhtivate isikute kohta. Mitmed ühistud ei ole esitanud õigeaegselt isegi majandusaasta aruandeid. Ei saa olla küsimus, kas hoiu-laenuühistud tegutsevad praegu nii, nagu on olnud nende moodustamise ajalooline idee. Algne idee seisnes ikkagi selles, et isikud, kes elavad samas piirkonnas või jagavad sama ametit, saaksid omavahel raha laenata lihtsustatult, omavahelise usalduse pinnalt, olles kursis üksteise taustaga ja pääsedes ka otsustajatele lihtsalt juurde. 

Praktiline elu on sellest aastast väga teistsugune. Suurimatel hoiu-laenuühistutel on Eestis üle 2000 või isegi üle 3000 liikme. Nende ühistute liikmed ei ela ühes piirkonnas, ei ole seotud ametialaselt ega tunne üksteist. Ükski liige ei ole üldjuhul ka kursis, kellele tema hoiustatud raha eest laenatakse, ja on olnud huvitatud üksnes oma hoiustatud raha pealt intressi teenimisest. See on võrreldes kommertspankadega üksjagu kõrgem intress. Kui see on ainuke motivatsioon olla hoiu-laenuühistu liige, siis pole ühistu liikmel ja mõnel väiksema kommertspanga tavakliendil olulist vahet. Küll aga on hoiu-laenuühistu kulud mastaabi tõttu suhteliselt suuremad, neist laenamine on kallim ja ärimudeli risk kõrgem. Kommertspangad on seejuures allutatud rangele finantsjärelevalvele, hoiu-laenuühistud mitte. 

Rahandusministeerium on aastaid proovinud leida sobilikke lahendusi. Täna kontrollisin seda, näiteks ka 2020. aastal oli eelnõu selleks valmis, oli üks eelnõudest. Ja mõistagi on pingutanud, et kaasata ühistuid endid. Paraku on nood ükskõik millistele muudatus muutustele vastu seisnud, sealhulgas nendele, mis annaksid liikmetele rohkem õigusi ühistu tegemises kaasa rääkida. Ühistud on välja pakkunud küll selle üritamise peale keskühistu variandi, kuid selline enesekontrollimudel ei taga efektiivset järelevalvet. Sellega kaasneb huvide konflikt ja puuduvad riiklikud sunnivahendeid, kui nõuete vastu jätkuvalt eksitakse. Hoiu-laenuühistud on kurtnud, et neil ei ole pankadega võrdseid võimalusi. Seal jäetakse lisamata, et erinevalt pankadest ei kontrolli neid Finantsinspektsioon, samuti ei kehti nendele ette nähtud ranged kapitali likviidsusnõuded. Hoiu-laenuühistu peab omama küll Rahapesu Andmebüroo luba, kuid Rahapesu Andmebüroo järelevalve piirdub rahapesu tõkestamisega. 

Kokku võttes on ainuke lahendus see, et need ühistud, kes soovivad jätkata hoiuste kaasamist, peavad edaspidi saama Finantsinspektsioonilt pangaloa. Ühistud võivad ka koonduda ja moodustada ühiselt ühistupanga. Pangana tegutsemine annab ka tagatisfondi kaitse, kus iga hoiustaja hoius on tagatud kuni 100 000 euro ulatuses.

Üks hetk, ettekandja. Härra Reinsalu, see pastakaklõps kostab mikrofoni. Kuulame ettekandjat. Aitäh!

Ja mitte ainult pastakaklõps, peab ütlema. 

Seega, eelnõu põhiline eesmärk on lõpetada kontrollimatus vormis avalikkuselt raha kaasamine ning tagada, et ühistute hoiustajad enam raha ei kaotaks. Et anda piisavalt aega hoiu-laenuühistutele oma tegevuse kooskõlla viimiseks uutele nõuetele, jõustuvad muudatused kolmes etapis, kui see plaan teostub. 

Esimene etapp on seni plaanitud jõustuma tänavu 1. novembrist aga peale kõige muu on Riigikogul muidugi ka õigus kaaluda, on põhjust kaaluda, kas seda tähtaega on mõistlik edasi lükata, kuna see on kohe saabumas. Teisalt, jällegi, ega ei saa eitada, et sellise signaali andmine ise on üsna klaar ühistute ühistutele, selle eelnõu enda esitamine. Tingimata ei ole see ehk ka vajalik. Peale seda tähtaega ei saa asutada uusi ühistuid. Keelatud on intresside reklaam. Ühistu liikmed peavad saama kätte kogu vajaliku info nii enda hoiuse kui ka kogu ühistu laenutegevuse kohta. Ühistu liikmed saavad lisaõigusi, näiteks nõuda erikontrolli läbiviimist.

Teises etapis, plaani järgi 1. juulist tuleval aastal, hakkavad kehtima rangemad nõuded hoiu-laenuühistu juhatuse ja nõukogu liikmete usaldusväärsusele ja kohustustele. Piiratakse laenu andmist juhatuse liikmetele ja nendega seotud ettevõtmistele. Osakapitali nõue tõuseb 31 950 eurolt 125 000 euroni. Rakenduvad täiendavad nõuded audiitorkontrollile revisjonikomisjonile. Ei saa sõlmida uusi hoiuselepinguid ega pikendada olemasolevate kehtivust. 

Kolmanda etapiga 1. jaanuarist 2029 saab hoiu-laenuühistu tegutseda edasi üksnes panga või ühistupanga vormis, juhul kui ta soovib hoiuseid edasi kaasata. Need ühistud, kes aga ei soovi hoiuseid kaasata, ei pea oma tegevust tingimata lõpetama, samuti. Nad võivad osutada muid finantsteenuseid, näiteks makseteenuseid või laene anda eraisikutele. Selle tarvis on samuti vaja Finantsinspektsiooni tegevusluba, kuid sel juhul on nõuded vähem koormavad kui panga puhul. 

Lõpetuseks. On väidetud, et teistes riikides ei ole ühistud nii rangelt reguleeritud, kuid Eestis kehtivad nõuded hoiu-laenuühistutele on tegelikult äärmuseni liberaalsed. Kui võrrelda, siis sisuliselt toimub enamikus Euroopa riikides ühistulises vormis raha kaasamine mitte hoiu-laenuühistute vormis, nagu meie neid mõistame, vaid ühistupankade näol. Nii on see ka näiteks Leedus, Soomes, Iirimaal ja Saksamaal. Neid näiteid on meile toodud justkui kriitika vormis, aga tegelikult me järgime neid mudeleid. Kokku võttes saab eelnõu kohaselt ühistulist finantstegevust jätkata ühistupanga vormis ja tunduvalt turvalisemal moel. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Toomas Uibo, kahjuks jäid hiljaks, saad küsida juhtivkomisjonis toimunud arutelu põhjal. Ja juhtivkomisjoni liige, rahanduskomisjoni liige Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Rahanduskomisjonis arutasime seda eelnõu 10. juunil. Rahandusminister andis põhjaliku ülevaate, nagu ta tegi ka praegu. Ja tegelikult ka hetk tagasi kõlanud sõnavõtus puudutas sisuliselt siis seda komisjonis peetud debatti. Ma ei hakkakski seda üle seletama, sest need punktid said juba kaetud. Ja komisjon tegi konsensuslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Ja kõik need otsused, nagu ma ütlesin, olid konsensuslikud. Aitäh!

Seekord on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Suur paks üllitis jälle, küsimusi millegipärast ei ole. Aga mul on üks küsimus, õige mitu küsimust. Miks hoiu-laenuühistute arvamusi on lihtsalt võetud teadmiseks ja kogu moos? Mis on see põhjus, et ära kaotada mitmekesisus ka rahanduses ja pangandussfääris? Võiks olla pigem rikkus kui vaesus. Oskad sa seda seletada, kust selline kindel, no seesama, et 5 miljonit või 1 miljon ei tohiks see kapital olla, peab viis olema, ja kõik need?

Aitäh! Esiteks on ekslik arvamus see, et hoiu-laenuühistuid ei ole kaasatud. Nii nagu minister eelpool selgitas seda ajaraami, siis seda eelnõu on koostatud mitmes versioonis, korduvalt avalikustatud, korduvalt hoiu-laenuühistutega kohtutud. Kui mina minister olin, kohtusin isegi, kuulasime ja kaalusime nende ettepanekuid, et luua keskühistu, kes siis hakkab nende ühistute üle järelevalvet tegema. Saime aru, et see mudel ei toimi, sest seal suure tõenäosusega tekib huvide konflikt. Ei ole tagatud see, et riskid oleksid maandatud, ei ole tagatud see, et hoiustajate raha on kaitstud. Ja põhiprobleem, nüüd see teie küsimuse teine osa, ongi see, et hoiu-laenuühistud võtavad eraisikutelt hoiuseid. Kui algselt on olnud see idee see, et see on näiteks regioonipõhine või mingi tegevuse põhine, siis need põhimõtted on praeguseks kadunud. Ehk sisuliselt sellel hoiustajale jääb mulje, nagu see oleks pank, ja nad reklaamivad ennast väga kõrgete intressidega, lubavad head tootlust. Aga nagu elu on näidanud, siis seda tootlust sealt lõpuks ei pruugi tulla. Mitmed on lõpetanud pankrotiga, hoiustajad kaotavad oma raha. Ja probleem ongi selles, et kui pangahoiustele on tagatud tagatisfondi tagatis 100 000 eurot ehk et kui midagi pangaga juhtub, siis hoiustaja saab oma raha tagasi vähemalt 100 000 euro piires, mis on võrdlemisi suur summa, et ta ei kanna suuri kahjusid, siis hoiu-laenuühistus ta oma raha kaotab. Ja valdavalt on need hoiustajad ikkagi, võiks öelda, pensionärid, sellised tublid tööinimesed, kes oma säästud sinna on pannud, ja kui nad sellest ilma jäävad, siis see on nende majanduslikule hakkamasaamisele ikkagi väga suur kahju. Mis me nüüd teeme? See ühistuline vorm võib jätkuda, aga selle nelja aasta jooksul, 2029. aastaks, kui on soov jätkata, peavad nad ennast kujundama pankadeks ehk et nad liiguvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla ja nende hoiused saavad seeläbi tagatud. Ehk et need inimesed, kes seal oma raha hoiavad, teavad, et see on kindlas kohas, see on kontrollitud, ja kui midagi peaks juhtuma, siis nad saavad oma raha tagasi.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ja ma olen väga nõus sellega, et kui hoiu-laenuühistud on pangandusturule liikunud, siis tuleb mängida nende reeglite järgi, mis seal on. Aga mu küsimus on see, et kui nüüd, ma ei tea, paarkümmend põllumeest soovivad teha laenuühistu ja koos osta üks kombain ja anda üksteisele laenu liikmete nagu hulgas, mitte avalikku pakkumist ei tee, kas selline võimalus jääb alles, sest hoiu-laenuühistutel on ikkagi oma ajalooline roll alati olnud? Kas see nüüd kaob siis täielikult ära või jääb ikkagi võimalus sellistel tingimustel ka üksteisele laenu anda?

Aitäh! Hoiu-laenuühistuid ikkagi, kui see eelnõu seaduseks saab, siis järgmisest aastast enam asutada ei saa. Elu on näidanud, et ega neid selliseid ühistuid, nagu teie kirjeldate, enam ka reaalselt järele ei ole jäänud. Nende arv on sealt 20 pealt praeguseks kuskile viimase paari aastaga kukkunud 10 peale. Ja need laenu-hoiuühistud, mis on alles jäänud, ongi ikkagi sellised, kes kaasavad hoiuseid avalikult. Ka Euroopa Liidu reeglid ütlevad, et kui sa avalikult kaasad, siis sa peaks ikka olema pank. Ehk et meie seadusandlus selles mõttes on natukene liiga laiad käed praegu andnud. Tegelikult see, mida mitmed hoiu-laenuühistud teevad, ei ole see ühistuline tegevus, kui nad avalikkuselt hoiuseid kaasavad, kus puudub järelevalve, kus puuduvad tagatised. Ja ma natuke julgen ka arvata, et needsamad põllumehed, kes meil on ikkagi päris suureks kasvanud ja kus põllutehnika maksab ikkagi väga suuri summasid võrreldes kas või tavalise autoliisinguga, siis vast see rahastamine käib praegu läbi pankade ja liisingufirmade, mitte enam läbi hoiu-laenuühistute. Elu on ka ju näidanud, et neid tegelikult kasutatakse muudeks otstarveteks, kinnisvaraarendusteks, mis mõned kipuvad hapuks minema ja millel liiga palju sellise kogukondliku tegevuse seost ei ole, vaid ongi see, et suure hulga inimeste käest kaasatakse raha, pakkudes kõrget intressi, võetakse suured ärilised riskid ja siis need riskid realiseeruvad ja tegelikult selline hoiustaja, kes on tahtnud oma raha hoida ja säilitada, kaotab oma raha.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siit kooskõlastusringi tabelist ma leidsin ka õiguskantsleri seisukohad ja siin on üks, mis ta ütleb, ta küsib õieti, et mis õigustab seda, et ka need hoiu-laenuühistud, kes on aastaid tegutsenud ja kellega ei ole olnud probleeme, peavad oma tegutsemise senisel kujul lõpetama, ja kas eelnõu autorid ise möönavad, et uutele nõuetele suudavad vastata üksnes kuni kolm hoiu-laenuühistut. Teie prognoosisite ka võib-olla sellist arvu vähenemist. Kas te tahate teha sellise täpsema prognoosi, et kui palju nendest siis järele jääb, kas see on kaks kuni kolm, nagu ütleb õiguskantsler, või kümmekond?

Jah, see kümmekond on juba praegu. Ma arvan, et õiguskantsleri prognoos võib osutuda tõeseks, kui hoiu-laenuühistud otsustavad mõned ennast pangaks ümber kujundada. Võib-olla toimub ka mingi liitumine nendel omavahel. Aga loomulikult on see teatud riive ehk me ütleme, et sellises vormis enam edasi tegutseda ei saa ja tuleb liikuda pangaks. Aga see teine pool ongi see, et me soovime kaitsta nendesamade hoiustajate raha, kus teisel pool on tuhanded või kümned tuhanded hoiustajad, kes on oma raha kaotanud või võivad kaotada. Ikkagi, kui sa hoiuseid kogud, siis sa alluks järelevalvele ja need hoiused oleksid ka tagatud. See on see probleem. Praegu need hoiu-laenuühistud, kes raha laialt kaasavad, loovad mulje justkui, et hoiustajal on tunne, et see on pank, see raha on usaldusväärne. Ja kui nad piisavalt ei süvene, siis võibki olla, et nad oma raha kaotavad, sest see ei ole pank, sa oled seal ise omanik, sul on õigus seal kaasa rääkida. Tihti seda kaasarääkimist liiga palju ühistu aktiivsete liikmete poolt ei soosita, selleks ka selle seadusega me loome rohkem õigusi nendele ühistuliikmetele nõuda kaasamist, nõuda informatsiooni. Ja tulemuseks ongi see, et võetakse liiga suuri riske ja lõpuks kaotatakse raha.

Urmas Reinsalu, palun! 

Härra Võrklaev! Kuulan teid ja mõtlen. Mu küsimus on nüüd selles, et meil on praegu kehtiva õiguse alusel hoiu-laenuühistutega tekkinud probleeme, mis puudutab ka heausksete liikmete, hoiustajate nõuete tagasisaamist, nende sisse pandud vara tagasisaamist. Ja siin uuritakse neid asju tõsiselt. Ja nüüd on küsimus selles, et meie keskmes peab olema ju hoiustajate, heausksete inimeste vara väärtuse kaitse. Ja nüüd mu küsimus on teile, siin on mitme aasta perspektiiv, et kas täna, kui me vaatame sellele tagasi, kas järelevalve, et sellised asjad said võimalikuks hoiu-laenuühistute majandustegevuse opereerimisel, kus inimesed on vara kaotanud, kas see oli mingisugune järelevalve viga. Ja teiseks ma küsin nõnda, et see seadus näeb ette 29. aastani ümberkujundamise, kas täna inimesed saavad olla kindlad nende hoiu-laenuühistute puhul, et nende varal vara väärtus on tagatud, säilimine, nii nagu vähemalt deklaratiivselt ühistud, juhtorganid deklareerivad.

Aitäh! Eks järelevalve puudulikkus tuleneb sealt, nagu minister ütles. Ma nüüd aastaarvu peast ei mäleta, millal siis tegelikult neid reegleid lõdvendati. Ja häda ongi selles, et hoiu-laenuühistud ei allu järelevalvele, ehk et see ongi selline suhteliselt vaba turg. Ja järelevalvet peaksid tegema needsamad ühistu liikmed enda sees. Kui nad lepivad kokku, et nad sinna raha panustavad, siis toimub selline sisemine reguleerimine ja järelevalve. Ja siin ongi tulnud ilmsiks probleemid, et liikmed ei saa piisavalt infot, neid piisavalt ei kaasata, seal võid anda, väga suur hulk liikmeid võib volitada ühe, kaks inimest enda eest otsuseid tegema. Kahjuks ma arvan, et ei ole ka harvad need juhtumid, kus inimesed isegi ei saa aru, et mis asjad need täpselt edasi oma õigustest volitavad, et tegemist ei ole pangas raha hoiustamisega, vaid tegemist on hoiu-laenuühistuga, kus sa ise pead riske maandama ja vastutama. Ja sealt on need probleemid tekkinud. Puudulik järelevalve ja raha kasutamine pigem riskantsete tegevusteks ja riskid realiseeruvad. 

Kas need inimesed saavad kindlad olla? Kui sa kuskil hoiu-laenuühistusse oma raha paned, siis sa pead astuma selle liikmeks, olema selle liige ehk ainus kindlus saab olla see, et sa täidad oma liikme kohustusi ka korrektselt ja uurid välja, kas seal on riskid maandatud, kas revisjonikomisjon töötab, kas aruanded on esitatud, ja oled ka aktiivne liige küsima, kuhu see raha läheb ja millal ta tagasi tuleb. Ehk liiga palju seal kellelegi teisele loota pole. Ja see on ka põhjus, miks me seda seadust ümber kujundame, ehk et hoiu-laenuühistud saaksid jätkata soovi korral ühistupankadena, järelevalvet teeks Finantsinspektsioon ja hoiused oleksid tagatud tagatisfondiga. Praegu, tõsi, nad, jah, peavad Rahapesu Andmebüroost saama tegevusloa, aga sellega see järelevalve tegevus ongi mõeldud sisemiseks, kuna see on ühistuline tegevus. Ise otsustatakse, ise vastutatakse.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas ma saan nüüd õieti aru, et teie väide oli selles, et 2010. aastast võeti järelevalve vastutus maha või kohustus maha. Ja nüüd siis selle tulemusena, kuna järelevalve võeti maha, toona oli ametis härra Ligi rahandusministrina, järelevalve võeti maha ja nüüd ta tuleb 15 aastat hiljem ettepanekuga, et hoiu-laenuühistud sellisel kujul likvideerida, kuna järelevalve vastutus võetud maha. Mu küsimus on, et kas siin on ka teisi teid, vähem invasiivseid teid, mis puudutab nii-öelda järelevalve taastamist. Kas oleks mõeldav seda arutada, kas komisjonis arutati ka järelevalvemenetluse tagamist? Ja teine, mind huvitab ikkagi see, et me peame ju, mitte no mitu aastat jääb asi maa ja taeva vahele küsimus, mu küsimus on selles, kuidas anda hoiustajatele kindlus. Selles prognoosis te ütlesite ka, et see võib sõltuda väga paljudest tehioludest, mis siis järgmiste aastatega toimub? Kas meil praegu selles loogikas komisjonis see arutelu oli, et kas see 2010. aasta otsus oli viga valitsuse meelest?

Aitäh! Võib-olla ma väljendasin ennast valesti, et 2010. aastal, nii nagu härra minister selgitas, siis muudeti, mina saan aru, neid regionaalsuse nõudeid ehk et enam ei pidanud hoiu-laenuühistud kaasama ühes regioonis tegevusteks raha, vaid sai minna oma kaasamisega laiemaks. Ma arvan, et võib-olla väljendasin mina ennast valesti, aga neid järelevalvetegevusi pole ka olnud enne 2010. aastat. See vajaks ülekontrollimist, kuna komisjonis me seda ei arutanud. Me natukene lähme tegelikult sellest teemast kaugemale, kus mul ei ole konkreetseid andmeid, aga võib-olla oli siin väike möödarääkimine. Ehk see, mida 2010 muudeti, seda minister avas ja see oli regionaalse nõue minu teada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma mingis mõttes jätkan kolleeg Reinsalu mõtet oma küsimusega. Ja küsin selle kohta, et kas te komisjonis arutasite ka selle üle, et teatavasti põhiseaduslikke õigusi võib piirata üksnes juhul, kui esiteks, on olemas selleks seaduslik alus. Ja üks olulistest kriteeriumidest on ka see, et kui sama eesmärki on võimalik saavutada vähem õigusi riivavate meetmetega, siis ei tohi kasutada rohkem neid õigusi riivavaid meetmeid. Ja nüüd küsimus seisnebki selles, et kas ei oleks võimalik sama eesmärki – ehk siis teie poolt korduvalt väljendatud eesmärki tagada hoiustajate hoiuste turvalisus – saavutada tõhusama järelevalvega selle asemel, et keelata ära hoiu-laenuühistute tegevus põhimõtteliselt. Põhiseadus ütleb §‑s 31 täiesti selgelt, et Eesti kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja liitudesse. Ja nüüd see eelnõu tahab ära keelata teatud ettevõtlusvormi, teatud tulundusühingu vormi, olgugi et sama eesmärki saaks saavutada vähem riivavate meetmetega. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Et komisjonis nüüd täpselt nii me seda teemat ei arutanud. Küll käis seal läbi, et kuidas teistes riikides on see korraldatud ja praktika ongi see, kus, vähemalt niipalju kui Rahandusministeeriumi esindaja vastas, et tegelikult teiste riikide praktikas ongi need ühistulised tegevused, kui toimub hoiuste kaasamine ühistupanga näol. Ehk et mida meie praegu teemegi. Et me viime sisuliselt hoiu-laenuühistud, kui nad on ühistupanga või panga vormis töötavad, siis nad alluvad järelevalvele ja hoiustele on tagatud tagatisfondi raha. Kui hoiu-laenuühistud ei soovi hoiuseid kaasata enam või ei plaani kaasata, siis nad ei pea ennast pangaks muutma, et ka see on seaduses kirjas. Et siin me otsimegi seda tasakaalu sellesama hoiustajate õiguste kaitse osas ja järelevalve osas ja need on need sammud, kuidas seda teha. Ehk et keegi ei käsi tegevust lõpetada, lihtsalt tuleb siin päris mõistliku ja pika aja jooksul oma tegevus ümber kujundada.

Varro Vooglaid, palun!

Aga kas te põhimõtteliselt nõustute minuga, et sedasama eesmärki oleks võimalik saavutada vähem riivavate meetmetega ehk tõhusama järelevalve kaudu? Ja kui te nõustute sellega, et sama eesmärki oleks võimalik saavutada vähem riivavate meetmete rakendamise kaudu, siis kas te nõustute ka sellega, et rohkem riivavate meetmete kasutamine ei ole reaalselt põhiseadusega kooskõlas?

Aitäh! Ei, ma ei nõustu teiega, sellepärast et kogu selle eelnõu menetlusprotsessis on seda tasakaalupunkti pikalt otsitud. Ka minister selgitas seda, et sellest oleme koostanud mitu versiooni, korduvalt kooskõlastusringil käinud. Olen ise hoiu-laenuühistutega ministrina kohtunud, otsinud neid lahenduskäike ja kokkuvõttes jõudnudki sinna, et see, mida me praegu teeme, ongi ilmselt see tasakaalupunkt, kus meil siis siin kolme, nelja aasta jooksul hoiu-laenuühistud, kui nad soovivad hoiuseid kaasata, kujundavad ennast ümber kas pangaks või ühistupangaks, saavad jätkata oma tegevust, aga samal ajal on ka kaitstud. Alluvad nad Finantsinspektsiooni kontrollile ja samal ajal on kaitstud ka hoiustajate õigused ning hoiustajatele tagatud tagatisfondi kaitse. Ehk et see ongi see mehhanism.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Varro Vooglaid, sa oled pannud kirja ennast kõneks. Või oli väike apsakas? Võta maha.

Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Hoiu-laenuühistutel on olnud päris oluline roll seni Eesti rahanduses, panganduses, Eesti majanduses ja ma ütleksin ka Eesti regionaalses elus või maaelus. Vastab küll tõele see, et nende hoiu-laenuühistutega on olnud ka probleeme ja nende arv on märkimisväärselt vähenenud. 

Aga see tänane olukord, kus valitsus soovib sundkorras hakata neid sisuliselt likvideerima, kuigi seadus võimaldab justkui ümber kujundada, aga reaalset olukorda teades ja tundes me võime öelda ju, et ilmselt mitte ükski hoiu-laenuühistu ennast pangaks ümber ei kujunda tulevikus, ja kui peaks mõni ümber kujundama, kui peaks see ime juhtuma, siis tegemist ei ole enam seni tegutsenud hoiu-laenuühistuga, vaid hoopis millegi muuga. Ja sellest on väga kahju, sest probleemide kõrval on hoiu-laenuühistute panus kohalikus elus olnud märkimisväärne. Mina näiteks tean Leie Hoiu-laenuühistut ajalooliselt, kes on tegutsenud väga asjalikult, mõistlikult, usaldusväärselt ja kelle liikmed kõik on ka selle tegevusega väga rahul.

Siin komisjoni esindaja kolleeg Võrklaev tõi ka näiteid, et hoiused võivad hapuks minna, no võrdleme siis seda mastaapi, millised probleemid on meil olnud Eestis hoiu-laenuühistutega. Kui paljusid inimesi on see puudutanud? Ja kui suured on olnud tegelikult need rahalised kahjud ja ebaõnnestumised võrreldes pankadega? See kaheksa minutit maksimaalselt, mis minu kõneaeg on, ei võimalda rääkida seda, mis Eesti panganduses 35 aasta jooksul toimunud on ja kui palju on tekkinud kahjusid. Aga lahenduseks ei ole ju Eesti panganduse likvideerimine. 

Ja siin ei ole ka mingisugust vastuolu Euroopa Liidu õigusega, kuigi Euroopa Liidus nagu öeldakse, et on asjad reguleeritud mitmetes riikides teistmoodi. Jällegi, härra Võrklaev ütles, et meil on siin justkui laiem tegevusväli hoiu-laenuühistutel. Ma arvan, see on väga hea, et see nii on olnud. Nii et see suund, mis võeti juba 2010. aastal, nii nagu varem juttu oli, kui rahandusminister oli reformierakondlane Jürgen Ligi, et hoiu-laenuühistute tegevust laiendati või võimaldati laiemat tegevust, lisaks ametialasele ja regionaalsele ühtekuuluvusele võimaldati lihtsalt majanduslike huvide baasilt hoiu-laenuühistuid arendada, see andis teatud suurema tegevusvabaduse neile, aga nüüd oleme me jõudnud olukorda, kus astutakse täiesti vastupidine samm ja väga radikaalselt. See ei ole kuidagi mõistlik. 

Ja kui on vaja järelevalvet tõhustada, siis ma olen igati nõus, et seda tuleb teha seadusega, Järelevalvet tuleb tõhustada nii, et hoiu-laenuühistute osanike, raha hoiustajate raha oleks kontrollitud ning selle säilimine ja mõistlik, vastutustundlik kasutamine oleks igati tagatud. Nii et järelevalve tugevdamisele jah. Aga see, et me läbi ümberkujundamise sisuliselt kohustuslikus korras likvideerime ühe ettevõtlusvormi Eestis sellega vähendame ka konkurentsi selles sektoris, ja teeme seda, ma julgen öelda, ka põhiseadusega vastuolus olevalt vähemalt põhiseaduse mõttega vastuolus olevat, ebaproportsionaalselt piirame ettevõtlusvabadust – no see ei ole kuidagi mõistlik, seda teed me ei peaks siin mitte mingil juhul minema. 

Ja me ju teame, et hoiu-laenuühistud suudavad väga paljusid teenuseid osutada siiski oluliselt odavamalt, kiiremini ja mugavamalt, kui seda teevad täna ülebürokratiseerunud pangad, kelle mahud on suured, kelle teenused on tihtipeale kallid ja kus tegevus ei ole nii paindlik kui hoiu-laenuühistutel. 

Nii et jätkuvalt, meie arvame, et kui seadust on vaja täiendada ja muuta selles plaanis, et järelevalvet tugevdada, siis jah, seda me toetame. Küll aga sellisel kujul, nagu selle eelnõu põhiidee praegu on, et hoiu-laenuühistute tegevuse likvideerimine tulevikus ja juba järgmisest aastast ei saa ühtegi uut hoiu-laenuühistut asutada …

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… siis sellise seaduseelnõuga Isamaa saadikurühm kuidagi nõustuda ei saa. 

Meie ettepanek on Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 671 esimesel lugemisel tagasi lükata ja valitsusel tulla välja uue eelnõuga, mis keskendub hoiu-laenuühistute järelevalvele ja neile sisulistele probleemidele, selle tugevdamisele, mitte nende likvideerimisele. 

Aga nüüd, oma sõnavõtu lõpus ma tahaksin teha kaks protseduurilist ettepanekut või märkust. Siin on korduvalt juhatajal juhtunud niimoodi, et saalis küsija on jäänud hiljaks – ma möönan, et ongi jäänud hiljaks ka täna oli selline juhtum. Aga kui minister on puldist kahe meetri kaugusel, kui ta on olemas ja valmis vastama, siis on igati mõistlik anda see võimalus. Seda on korduvalt tehtud. Ka täna minister Pevkur käis puldist ära vahepeal, kui olid protseduurilised küsimused, ja tuli tagasi pulti. See ei ole midagi enneolematut. Meil ei ole siin sõjaväeline režiim. Meil on kodukord, mis sellist käitumist võimaldab, haamrilöök ei lõpeta esinemist, kui minister on saalis siin ja valmis vastama. Ma olen nõus, et kui juba järgmine ettekandja on asunud pulti ja vastamas, siis loomulikult ei ole võimalik. Aga niisugusel puhul, mida on varem korduvalt olnud, võiks meil olla paindlikkust ja võiks tulla vastu saadikutele, kes ühe hetke on puldi nupuvajutamisega kaks sekundit hilinenud, et ta saab oma küsimuse esitada. 

Ja teine, meie kodukorras on tegelikult väga selgesti välja loetav põhimõte, et minister oma ettekantud punkti ajal viibib arutelu lõpuni. Saalis peaks olema väga erandlik põhjus, kui seda ei ole. Ja see on olnud ka varasemalt meie parlamentaarses kultuuris alati aktsepteeritud. Täna lahkus kaitseminister, teda ei huvitanud, mis arutelu see siin toimus, ja lahkus rahandusminister. Neil mõlemal on arutelu lõpus võimalik ju ka sõna küsida, nii nagu ka arupärimisel, mis esitatakse Riigikogus ministrile – minister kuulab ära ka läbirääkimised ja saab lõppsõnaks sõna, kui ta seda soovib. Ühelt poolt väljendab lugupidamatult lugupidamatust parlamendi vastu, aga teiselt poolt see tegelikult halvendab ka seda arutelukultuuri. Minu arvates. Istungi juhataja peaks sellele tähelepanu juhtima ja olema nõudlik selles küsimus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 671 esimene lugemine lõpetada, kuid on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 671 tagasi lükata ja seda me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 671 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 12 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 23. september kell 17.15. Oleme läbinud teise päevakorrapunkti ja istung on lõppenud.