Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu esimees, peaminister, valitsuse liikmed, põhiseaduslikud ametikandjad, lähemad kolleegid, Riigikogu liikmed, ekstsellentsid, külalised! Avan Riigikogu XV koosseisu 6. istungjärgu. On saanud tavaks, et istungjärgu avakõne peab Riigikogu esimees. Nii ka seekord. Ja palungi Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Hussari.

Austatud president Alar Karis! Lugupeetud ministrid, diplomaatilise korpuse ja põhiseaduslike institutsioonide esindajad! Ennekõike aga head Riigikogu liikmed! Ma kuulutan XV Riigikogu koosseisu V istungjärgu avatuks.

Head Eesti inimesed! Mis aeg see on, milles me elame? Küsimus, mida viimasel ajal tänases infoühiskonnas üha sagedamini kuuleme, on kantud justkui hoiakust, et kunagi varem ei ole maailm olnud nii ärev ja tasakaalust väljas. Sõjad, kriisid, majanduslik surve, terviseprobleemid – nii inimestel kui ka riigiinstitutsioonidel. Ka sead on katku küüsis ja lapsed jäävad haridussüsteemi lõhesse kinni. Need on teemad mis igapäevaselt meie uudiste toidulaule jõuavad. 

Aga ajaloos on nähtud ka hullemaid aegu – usu- ja kodusõdasid, maailmasõdu, majanduskrahhe. Meenutagem või New Yorgi börsikrahhi – sündmust, millest saab peagi mööda sada aastat.

Ent ometi on tunne, nagu lausuks Hamlet: "Aeg on liigestest lahti." Ja see segadus peegeldub meie igapäevases käitumises. Elame ärevushäire ajastul, kus hirmud seakatkust automaksuni, sõjast e-valimisteni, inflatsioonist elektrihindadeni, moodustavad omamoodi kobarärevuse. Hirmude ahel käivitab info- ja emotsioonitulva, mis paisutab mured üle pea. Kõik muutub ärevamaks, lärmakamaks, segasemaks.

Aga nii ei tohiks ega pea olema. Mis siis aitab? Siin on kogu ühiskonnal oma roll meediast kodanikuühiskonnani välja, kuid kandvaim nendest on kindlasti põhiseaduslike institutsioonide ning ennekõike parlamendi oma. Meil parlamendina on selleks põhiseadusele tuginedes kõik vahendid olemas. Kui kasutame neid vastutustundlikult, taastub usaldus. Ja usaldus ongi demokraatia toimimise alus. Parlament, valitsus, president – kõik põhinevad lõpuks rahva usaldusel.

Usalduse taastamine ei ole lihtne tee, aga see on käidav. Ehk aitaks meid see, kui loeme uuesti Ameerika novellisti Scott Fitzgeraldi 1933. aasta kirja oma tütrele, kus ta jagas mured kolmeks: asjad, mille pärast tasub muretseda; asjad, mille pärast ei tasu muretseda; ja asjad, mille üle peab mõtlema.

Aasta tagasi kõnelesin siinsamas Riigikogu rollist ja visandasin kolm ülesannet. Heidame pilgu tagasi. Rääkisin vajadusest määratleda agressorriigi kodanike, otsesõnu Venemaa kodanike mitteosalemine Eesti kohalikel valimistel. Me otsustasime seda reguleerida põhiseaduse kaudu – keeruline, kiireloomuline samm, mis vajas laia toetust. See otsus on nüüd peaaegu ühehäälselt vastu võetud. Ma tunnustan kõiki Riigikogu liikmeid, kes selle nimel panustasid. Demokraatia vajab pidevat hoolt – ja see otsus tõestab, et oleme õigel ajal tegutsenud. Valimised on juba pooleteise kuu pärast.

Mul on hea meel, et presidendivalimiste teemaline eelnõu on esitatud. Veelgi rõõmustavam on, et see pärineb mitmest erinevast fraktsioonist. Meil tuleb selle teemaga kiiresti edasi liikuda: presidendi volitused lõppevad järgmisel aastal ja reeglid peavad olema enne valimisaasta algust paigas.

Ka erakonnaseaduse muutmise vajadusest rääkisin aasta tagasi. Eelnõu on küll menetluses, kuid protsess on veninud. Sellegipoolest on oluline, et muude korrastamist vajavate teemade kõrval ei saaks korduvalt kriminaalkorras karistatud erakond nautida edaspidi riigi rahalist tuge. See on õiguse ja õigluse küsimus, kuid peamisena usalduse küsimus.

Ja viimaks tänan teid ka solidaarsuskärpe eest, millise otsuse tegemise vajadusele ma samuti aasta tagasi peetud kõnes viitasin. Kokku hoitud 400 000 eurot ei ole riigieelarve üldnumbreid vaadates suur, kuid märgiline on see kindlasti. 

Head kolleegid! Meid ootab ees väga tihe ja töine sügis. Kindlasti on kõige olulisem järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmine. Sellest teie otsusest sõltub, kui palju vahendeid eraldame riigikaitsele, õpetajatele, politseinikele, tervishoiule. Kuid mitte vähem oluline pole see, kuidas me neid vahendeid kogume – maksud. Maksud ei tohiks olla segadust tekitavad hüüdlaused ega ideoloogiline vehkimine. Inimesed ootavad selgust. Ja seda saab anda parlament, kes kehtestab, muudab või tühistab makse – korraliselt, mitte erakorraliselt.

Kui meie tulude prognoos paika peab, paraneb olukord nii hariduses, tervishoius kui ka sisejulgeolekus. Ma ei hakka siinkohal osutama inflatsiooni juurpõhjustele, aga me teame, et erakorraline rahakülv helikopterilt ja ka teise pensionisamba lõhkumine vallandasid lumepalli, mille tagajärjed kestavad siiani.

Meie vastutus riigi finantside ees on lõplik ja absoluutne. Me vajame pühendumist, täpsust ja selgust – mitte odavat žongleerimist miljarditega. Eelarve peab olema mõistetav, mitte mõistatuslik. 

Sel kevadel allkirjastasime koos Teaduste Akadeemia presidendi Mart Saarmaga memorandumi, mis toob teaduse ja poliitika lähemale ning milliste arutelude tulemustena oleks võimalik valmistada ette veelgi paremaid teadmistel ja teadusel põhinevaid otsuseid. 23. septembril toimub selle raames meie järgmine koostöökonverents – teemaks energeetika tulevik. Kutsun teid kõiki osalema ning loodan, et sellest koostööst tuleb meile palju abi.

Ma tänan teid, lugupeetud Riigikogu liikmed, ka kevadel langetatud otsuse eest viia sisse elulõpu tahtevaldus. See on väike samm inimese eluõhtu keeruliste teemade lahendamisel. Kuid kutsun teid ühtlasi kaasa mõtlema laiemalt ka selle üle, kas ei vaja me siin järgmist sammu, mis ei määra patsiendi tahtest lähtuvalt inimest elus hoidvate masinatega toimetamise korra, vaid annaks lootusetult haigele ja valudes kannatavale inimesele võimaluse langetada ise otsuse väärikalt siit ilmast lahkumiseks. Väärikat viisi lõpetada talumatu valu ja ravimatu haigus saab kindlasti sõnastada moel, mis ei sea kahtluse alla elu väärtust, vaid tunnustab inimese õigust otsustada oma kannatuste lõpetamise üle.

Head ametikaaslased! Veebruaris tüürib Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu juba viiendasse aastasse. Teise maailmasõja ajagraafikut kõrvutades tähendaks see jõudmist 1943. aasta sügisesse. Ukraina on võidelnud vapralt ja on nii seisnud iseenda suveräänsuse kui kogu vaba maailma põhimõtete eest. Samas on vene kurjategijad eesotsas Putiniga andnud mõista, et oma vallutussõda nad lõpetada ei soovi ja selle märgiks on Ukraina tsiviilelanikkonna vastu suunatud terrorirünnakute hüppeline kasv. Me näeme ka seda, kuidas kõigi autoritaarsete maade diktaatorid ühinevad, et oma kurje plaane ühiselt vaba maailma vastu sepistada. 

Selleks, et kurjuse telg ei laieneks, on meil kõigil veelgi olulisem seista ühtselt Ukraina selja taga ja jätkata nende toetamist. Eesti roll ja eeskuju on olnud siin määrav ja me oleme teinud kõik meist oleneva,  et veenda selles ka meie partnereid. Samuti on siin suur kaal olnud parlamentaarsel diplomaatial, mille kaudu oleme tugevalt Ukraina eest seisnud. Ma tänan kõiki parlamendiliikmeid, kes on püsivalt andnud edasi Ukraina toetamise sõnumit. 

Augusti lõpus toimus Tallinnas Põhja- ja Baltimaade parlamentide esimeeste kohtumine. Töö oli sisukas ja tulemuslik. Arutasime koostöö tõhustamist ja sõnastasime Ukraina julgeolekuga seoses viis põhimõtet. Neist olulisim on, et ühtegi otsust Ukraina tuleviku üle ei saa langetada ilma Ukrainata. Läbirääkimiste eelduseks on täielik ja tingimusteta relvarahu, Ukrainale tuleb anda totaalsed julgeolekugarantiid ning Venemaal ei tohi olla mingeid õigusi, eriti mitte vetoõigust NATO ja Euroopa Liidu küsimustes. 

Mõistagi peab jätkuma surve agressorile. Meie endi ajaloost teame, et vaid nõrk ja surve all olev Venemaa lepib kaotuse ja anastatud territooriumite loovutamisega. Seejuures olen ma veendunud, et lisaks sanktsioonidele tuleb kiiremas korras Ukraina käsutusse anda Venemaa külmatutud varad. Eesti Vabariigi Riigikogu on oma otsusega siin otsa lahti teinud ja meie kõigi ülesanne on veenda selle olulisuses ka kõiki meie partnereid. 

Head kolleegid! Kõigi Eesti turvalisust ja kaitstust puudutavate otsuste ja arutelude juures kannate teie, lugupeetud parlamendiliikmed, erakordset vastutust. Soovin meile sisukat ja tegusat istungjärku. Teie ees laudadel on ka uued hääletuspuldid. Kohelge neid hellalt. Olgem põhimõttekindlad ja otsekohesed, aga ka inimlikud ja sõbralikud üksteise vastu. Jõudu tööle!

Suur tänu teile! 

Head kolleegid! Nüüd on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi president Alar Karis.

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud külalised!

Täna, Riigikogu sügisistungjärgu alguses vaadatakse selle saali poole jätkuvalt suurte lootustega. Nii peabki olema. Riigikogu on Eesti kõrgeim kogu.

Me alustame seda sügist paljude raskustega, aga kuni usk poliitikasse üldse säilib, käib raskustega kaasas ootus, et riigi juhid võtavad olukorda tõsiselt ja leiavad lahendusi.

Kõige põhimõttelisemad poliitilised otsused langetatakse siin. Teist sõltub kõige rohkem, kas ühiskonnas püsib usk, et me saame hakkama. Et koorem, mida tänases rahvusvahelises olukorras peame kandma, õigustab end. Et meie riik on aus ja võimekas.

Presidendina olen sageli hoomanud, kui laiad on parlamendi võimu piirid. Mõistagi pöörduvad suured ootused sageli ka minu poole ja siis on pettumuse oht, kui meenutan, et poliitilise, sealhulgas välispoliitilise suuna Eestis annavad riigile parlament ja valitsus, mitte president.

Võib-olla arvatakse vahel, et president ei tee oma tööd, kui ta meenutab selle ameti piiratud võimu, aga see on osa demokraatliku mudeli kaitsmisest. Inimesena on mul oma arusaamised, oma eelistused – see on loomulik. Siiski on minu roll presidendina tagada, et austataks rahva valitud esindajate otsuseid.

Ka minu kriitika on lähtunud sellest – soovist tõsta esile läbikaalutud, uuringutega toetatud, Eesti elanikele mõistetavaks tehtud otsuste tähtsust. Sellised otsused pälvivad suurema austuse ja kinnitavad usku meie riigikorda. Seda nii riigi sees kui riigist väljas.

Olen mitmel puhul öelnud, mida mulle ennekõike tähendab Eesti: see pole ainult maa, riik, see on tark rahvas. Ja ma ei arva, et tark rahvas saab tunnustada poliitilisi otsuseid üksnes seepärast, et need on langetatud parlamendi enamusega.

Kindlasti mitte tänases maailmas, kus ühiskond on täis kriitikat, kohati üsna sügavat umbusku. Poliitika peab selle uuelaadse kriitilise vaimuga kohanema, mitte sildistama arvustajaid ja kahtlejad, päris kindlasti aga mitte asuma piirama sõnavabadust.

Ühes olen ma võinud veenduda: inimestel on lihtsam leppida koormavate seadustega, kui need ei tundu neile eluvõõrad – teisisõnu, kui nad tajuvad, et on arvestatud ja läbi kaalutud, mida seadused praktikas kaasa toovad.

Rahulolematust, tihti kibestumistki tekitab see, kui otsuseid põhjendatakse abstraktsete prioriteetidega, kuid ei tunta igapäevaelu raskusi. Olgu tegu ettevõtjate või kellegi teisega, inimesed näevad üldiselt ise kõige paremini, kas piirangud, mis neile kehtestatakse, ka tegelikult soovitud eesmärgi saavutavad. Või on see lihtsalt hulk kulutusi ja lisandunud paberitööd.

Olgu öeldud, ma ei arva sugugi, et teie, Riigikogu liikmed, olete oma töös Toompeale sulgunud. Valitud parlamendiliikmetena tunnete te tõenäoliselt väga hästi Eesti elu.

Kuid ma räägin umbusust, mida võivad tekitada üksikud seadused. Eriti need, millega kehtestatakse makse või piiranguid, ükskõik kui tähtis ka poleks eesmärk, olgu see kaitsevõime tõstmine, keskkond, majanduskasv või sisemine julgeolek.

Mida kaalukam on eesmärk, seda olulisem on olla kindel, et seadus või maksumuudatus ka tegelikult aitab selle saavutamisele kaasa. Muidu võib juhtuda, et need eesmärgid ise hakkavad paistma ettekäände või retoorikana ja neid ei võeta enam tõsiselt. Sest pole selge, mis seos on ühelt poolt maksude ja piirangute ning teiselt poolt eesmärkide vahel. See on peamine kaalutlus, mida olen pidanud silmas seaduste hindamisel.

Eelmise aasta lõpul jätsin ma välja kuulutamata seaduse, mis oli mõeldud Eesti kliimaeesmärkide saavutamiseks. Kliimaeesmärke saab edendada ka nii, et ettevõtluskeskkond püsib stabiilse ja selgena.

Siin ei olnud tarvis valida keskkonnakaitse ja majanduskasvu või ettevõtete huvide vahel. Elades järjest enam linlikus ja tehnoloogilises keskkonnas kipume unustama, et elukeskkond on meie suurimaid väärtuseid.

Keskkonna püsimine on üks osa kindlustundest, mida vajavad tänased noored oma elu seadmisel ja pere loomisel. Kui tagame, et tarvitusele võetud abinõud on täpselt ja mõttekalt kujundatud, siis aitab see meil neid eesmärke hoopis paremini saavutada ja keskkonnapoliitika tõsiseltvõetavust säilitada.

Samamoodi näen ühiskonnas tekkinud arutelu privaatsuse ja andmekaitse üle. On väga ohtlik märk, kui pea kõigi ajalehtede juhtkirjadest vaatab vastu arvamus, et riigiasutused nuhivad üha enam kodanike järel ja koguvad seadusliku aluseta isikuandmeid.

Arutelu kipub kujunema niisuguseks, et kumb on olulisem, kas privaatsus või tõhus võitlus kuritegevusega. Leian, et me ei lihtsusta kuidagi võitlust kuritegevusega, kui soodustame arvamust, et politsei ja riik pole usaldusväärsed.

Vastupidi, usaldus politsei vastu on sisejulgeoleku tagamisel kõige tähtsam tegur. Ja selle saavutamiseks peab looma sellise kontrollmehhanismi isikuandmete kaitseks, et oleks kindel: andmeid kogutakse ja säilitatakse täpselt niipalju, kui on õige eesmärgi saavutamiseks tingimata vaja.

Just sellise kontrollmehhanismi puudumine oli minu etteheide rahapesu- ja terrorismi tõkestamiseks mõeldud seadusele. See seadus toimib tõhusamini, kui luuakse hoovad Rahapesu Andmebüroo tegevuse kontrollimiseks.

Ka kirikute ja koguduste seaduse puhul oli samuti mõte keskenduda vahenditele, nii nagu need seaduses tegelikult kirjas on, mitte ainult üldisele eesmärgile.

Ma keskendusin küsimusele, milline osa sellest seadusest tõesti aitab kaasa Eesti julgeolekule ja milline osa mitte. Kui esitame sellise küsimuse iga teise seaduse kohta, olgu tegu kliima- või andmekaitsega, siis miks tuleks seda siin eirata?

Veel kord, asi pole ainult põhiõiguste tagamises, vaid eesmärgi tõsiselt võtmises ja seaduse sätete hindamises selle eesmärgi valguses. Seda nõuab otsesõnu meie põhiseadus.

Eesti julgeoleku tagamine on täna meie tähtsaim eesmärk. Ja seda raskem, et peame hoolikalt kaaluma, kuidas käituda rahvusvahelises keskkonnas, kus senised koordinaadid on nihkunud.

Majanduslik kindlustatus on samuti julgeoleku tegur. Tõsi, meie ees on justkui dilemma: ühelt poolt me peame rõhutama ohu tegelikkust, teisalt ei tohi me jätta muljet, nagu valitseks siin regioonis ebakindlus.

Kui ma peaksin lühidalt kirjeldama meie välis- ja sisepoliitika ristumispunkti, siis ütleksingi: see on tasakaalupunkt, kus oleme küll teadlikud ohust ja selgitame, kuidas me jagame seda ohtu liitlastega, kuid samal ajal vähendame ebakindlust ja süvendame usku Eesti riiki nii väljaspool kui ka meie eneste hulgas.

Tegelikult ei ole siin vastuolu. Pigem on oht, kas langeda hirmu alla, mis tingib rumalaid, läbimõtlemata samme, või, teises äärmuses, olla hooletu ja jätta vajalikud ettevalmistused tegemata – kindlustamaks, et me suudame end tõhusalt kaitsta ohtude vastu, kui seda peaks vaja minema.

Olla tark rahvas – see ei ole lihtsalt kujund. See on suuna andmine kohati kaootilises maailmas, aga ka keeruline ülesanne otsustada, kuidas olla uutmoodi tark olukorras, kus tehnoloogia arengu tõttu võib mõni endine arenguliider korraga osutuda ääremaaks. Meeldiv on lugeda kirjutisi meie digitaalsest eduloost, kuid rahulolu võib uinutada meid stagnatsiooni. Me ei tohi langeda oma edu ohvriks.

Tehisaru tähtsusest ja võimalustest räägitakse täna kõigis riikides, kuid raskem on leida õiged hoovad, et tehnoloogilised uuendused muudaks ka meie majanduse konkurentsivõimelisemaks ning riigi tõhusamaks.

See nõuab avatud, usaldusväärset majanduskeskkonda, mis soodustab investeeringuid, vabadusel põhineva riigikorra juures püsimist, aga ka tipptasemel teadustööd ülikoolides.

Sügisel algav haridusprogramm on uus peatükk meie digiühiskonna edasiarendamisel. Selle eesmärk on teha gümnaasiumiõpetajatele ja õpilastele kättesaadavaks tehisarul põhinevad õpirakendused. Tehisaru targaks kasutamiseks vajame ühisaru – võimet ühendada kogu seda loovust, mida ainult vaba ühiskond suudab saavutada.

Kahjuks või õnneks on nii, et vabadust pole ilma reegliteta. Valikud on möödapääsmatud. Demokraatliku riigikorra seisukohalt on kõige olulisem säilitada ühiskonnas veendumus, et siin saalis on ainuke õige koht luua reeglid, mis meie vabadust korraldavad.

Jõudu tööle!

Suur tänu teile, härra president!

Laulab Kalamaja segakoor. (Aplaus.)

Ma tänan Kalamaja segakoori lauljaid ja nende dirigenti Kuldar Schütsi. Suur tänu teile!  

Austatud Riigikogu! Palun tõusta, Eesti Vabariigi president lahkub.  

Nii, head kolleegid, asume tänase istungi rakendamise protseduuride juurde. Ja kõigepealt ma palun, et me teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale on end registreerinud 89 Riigikogu liiget, puudub 12. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatus. Algataja on tagasi võtnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova ja Ester Karuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 635, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi üheksandaks päevakorrapunktiks. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. 

Järgnevalt, ma saan aru, ettepanek päevakorraga seoses. Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks välja võtta päevakorrast SE 625 ehk kolmapäevane päev, punkt nr 12, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 625 SE.

Suur tänu! Rohkem ettepanekuid ma ei näe. Head kolleegid, me asume ... Lauri Laats, teine ettepanek veel, ma saan aru. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Mul ei ole ettepanekut päevakorra osas, mul on protseduuriline, kui tohib.

Protseduuriline küsimus, selge, siis võiks käega ka seda küsida. Aga ütleme niimoodi, et ma juba võtan selle protseduurilise küsimuse. Palun!

See kõlab niimoodi. Teatavasti on esitatud Riigikogule petitsioon, on üle antud üks petitsioon, mille peaaegu 100 000 inimest allkirjastasid. Ma tean, et te võtsite selle ka vastu. Tegelikult on väga oluline ju kogu see temaatika ehk toiduained, toimetulek ja toiduainete käibemaksu langetamine. Kuidas praegu juhatus on selle petitsiooni ka kuidagi läbi vaadanud või mis otsused on teinud? Millal see tuleb nagu nii-öelda menetlusse, nii komisjoni kui ka edasi kõik need käigud?

Aitäh, hea kolleeg! Juhatus koguneb homme pärast Riigikogu täiskogu istungit ja see on homse juhatuse istungi päevakorras, siis me määrame ka juhtivkomisjoni, mis hakkab seda petitsiooni arutama. 

Helir-Valdor Seeder, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Nagu me teame, läbi kõikide Riigikogu koosseisude on siin istungisaalis saadikud ja fraktsioonid paigutatud juhataja poolt vaadatud vasakult paremale, vastavalt oma maailmavaatele. Vasakpoolsed erakonnad akna all ja parempoolsed siin ukse all. Selle suve jooksul on meil ilusti puldid siin ümber korraldatud ja välja vahetatud, aga on unustatud ära fraktsioonid ja liikmed ümber paigutada, vastavalt nende muutunud maailmavaatele. Mul on küsimus, kas oleks võimalik, siis vastavalt maailmavaatele, viia kooskõlla see istumine ka meie traditsioonidega, mis läbi kõigi koosseisude on, ja Reformierakond paigutada sotsiaaldemokraatidega ühte ritta või veel vasemale. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg, te olete kindlasti väga kogenud Riigikogu liige ja te teate väga hästi, kuidas siin saalis kohtade vahetamine toimub, eriti kui liigutakse grupikaupa. Ja kui teil on konkreetseid ettepanekuid, siis te võite teha ettepaneku Riigikogu vanematekogule selle küsimuse arutamiseks. Ja ma usun, et Riigikogu vanematekogu siis istub koos ja arutab seda teemat. 

Mina olen küll Riigikogu vanematekogu kokku kutsunud hoopis ühel teisel põhjusel: et me saaksime arutada Riigikogu toimepidevusega seotud teemasid. Ma loodan, et kõik fraktsiooni esimehed leiavad järgmisel nädalal aega vanematekogu koosolekust osa võtta.  Nii, aga nüüd rohkem rohkem protseduurilisi küsimusi ja ettepanekuid ei ole ja me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, kiire küsimus Kalle Grünthalile: kas see protseduuriline küsimus puudutab konkreetselt hääletust? Ei? Selge, siis me teeme hääletuse enne ära ja siis ma võtan teie protseduurilise küsimuse. 

Nii, lugupeetud ametikaaslased, algatajad on tagasi võtnud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 635, mille esimene lugemine oli kavandatud kolmapäevase istungi 9. päevakorrapunktiks, ning algataja ettepanekul palutakse käesoleva nädala päevakorrast välja jätta kolmapäevane 12. päevakorrapunkt, milleks on 625 SE esimene lugemine.  Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 81 Riigikogu liiget, vastu 6 , erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. Ja enne, kui me läheme eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde, Kalle Grünthal, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te olete kogu aeg rõhutanud, siin saalis peab olema viisakas – ma eeldan, et üldse peab olema viisakas –, aga möödunud nädalal juhtus selline intsident, kus me kohtusime Riigikogu koridoris. Te tulite minule vastu, pintsak üle õla. Mina ütlesin teile rõõmsa näoga tere, polnud mitu kuud näinud, ja teie vastus oli see: "Tulite siia seakatku tooma." Ma saan aru, oleks see olnud omavaheline asi, lugupeetud Lauri Hussar …

Lugupeetud kolleeg, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

… aga seda kuulsid kolmandad isikud kõrvalt.

See ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa seda isegi edasi võtta.

Küsimus on praegu selles, et te ei saa käituda nagu mats, te olete ikkagi riigi tähtsuselt teine mees. Aga ma loodan, et ma annan teile andeks veel …

Aitäh! Aitäh, et te olete nii lahke …

… ja teen teile ühe väikese lepituskingi: Eestimaal kasvanud viimane siga, mille pea on ära suitsutatud. (Võtab pingi alt välja suitsutatud seapea.)

Ma nüüd tõesti lõpetan ära …

Palun seda vastu võtta ka sünnipäevakingina. 

Ma ei saa kahjuks seda isegi vastu võtta, sellepärast et me siia saali ei too ka toiduaineid. Sellisel juhul palun andke see virgatsi kätte, kui te tahate seda teha, aga mina ei saa seda tõesti vastu võtta. Nii et palun, te võite virgatsile viia. Pealegi toiduaineid … Head kolleegid, ma toonitan veel, et üldiselt ei ole hea toon toiduaineid saali tuua. Nii et ma paluks nüüd ka siit saalist ära viia. 

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Ma palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 16 seaduseelnõu ja esitab üheksa Riigikogu otsuse eelnõu. 

Esimeseks, perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. 

Teiseks, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Ülemaailmse Postiliidu Ar-Riyāḑi erakorralise kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. 

Neljandaks, väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, asjaõigusseaduse § 126 ja notari tasu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, Eesti Vabariigi ja Omaani Sultaniriigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kaheksandaks, mootorsõidukimaksu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende eelnimetatud viie seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. 

Üheksandaks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. 10., reklaamiseaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. 

11., atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine) eelnõu. 12., maapõueseaduse, maakatastriseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse (taastuvenergia tootmise arendamine kaevandamisloaga alal) eelnõu. Nende kahe eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. 

13., Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2022. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. 14., meretöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. 15., kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. 

16., lennundusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. 

Ja nüüd Riigikogu üheksa otsuse eelnõu, mis on nõndanimetatud missioonieelnõud. Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini. Teiseks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Aspides. Kolmandaks, Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel. Neljandaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalise abistamise missioonil Mosambiigis. Viiendaks, Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus. Kuuendaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis. Seitsmendaks, Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus. Kaheksandaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis. Ja üheksandaks, Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias. Eelnimetatud üheksa eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. 

Kõik need 25 eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh ja jõudu teile!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun!

Jaa. Eelmisel neljapäeval üks jõmikas rikkus räigelt jälle seadust, rääkimata sellest, et elementaarset viisakust ja parlamentaarset tava, ja keeldus vastu võtmast arupärimisi. No lihtsalt nagu hull teadlane, kes võtab kärbselt tiivad ära, et vaadata, mis juhtub, sest ta saab. Meil liberaalsuse režiimi ühe protsendi partei ka tegi, mis ta sai – näitas koha kätte kolleegidele. Täna jätkus tal siin sirget nägu, et pidada mingit kõnet, ma ei tea, sellest, kuidas me siin oleme kolleegid ja hakkame paremaks tegema asju. No ma ei tea, mind küll ajas naerma. Aga tegelikult ajavad nutma Eestis kõik asjad.

Nüüd, arupärimise anname üle. Mida siis saadi selle parlamentaarse süsteemi kõrge kaarega ülelaskmise vastu? Saadi kolm päeva – neljapäeva asemel sai arupärimise üle anda esmaspäeval. Tohutud võidud, näitasid alles. Nojah. 

Aga arupärimine on meil muidugi peaminister Michalile. Aru tahame pärida meie Eesti territooriumil ründedrooni plahvatuse kohta. Kes selle siia lasi, kes teadis, millal tuli, mis ründedroon on? Ja nüüd, kuidas on kindlates kätes Eestiga, kuidas on paremini kaitstud Eestiga?

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. Palun!

Tänan, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Meil on üle anda sotsiaaldemokraatide poolt arupärimine tervishoiu rahastuskriisi kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. Tegelikult on see probleem, ma arvan, ammu teada, et tervisekassa iga-aastane puudujääk ulatub siin lähiaastatel 200–300 miljoni euroni ja see kasvab tulevikus. Olukorras, kus inimeste ootused tervishoiule tegelikult tõusevad, aga samal ajal raha napib, hakkab tegelikult kättesaadavus veelgi enam vähenema. Ja viimase kümnendi jooksul on tehtud korduvalt otsuseid erinevate valitsuste poolt tervishoiu rahastuskriisi leevendamiseks: nii tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ametiajal, minu ametiajal ja on esitanud omapoolsed ettepanekud konkreetsel kujul ka terviseminister Riina Sikkut. Aga kahjuks ei ole tegelikult viimased valitsused suutnud neid vajalikke otsuseid langetada.

Inimestele vältimatult vajalike tervishoiuteenuste tagamine on meie hinnangul riigi kohustus, mida ei lahenda abstraktne jutt eraraha kaasamisest ega lõputu analüüside tellimine. Analüüse tehti juba enne mind, tehakse pärast mind ja tegelikult me kõik teame nende sisu. Nad ütlevad ühte: tervishoius on rahapuudus ja riik peab sinna lisaraha suunama. Tervishoiu rahastuskriisi lahendamine vajab poliitilist tahet, konkreetseid otsuseid juba praegu, sest iga venitatud kuu süvendab neid probleeme ja toob tulevikus ühiskonnale veelgi suuremat kahju.

Meil on konkreetsed küsimused austatud ministrile. Esiteks, mis on ettepanekud tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks? Teiseks, kuidas kaetakse tervishoiu rahastamise puudujääk 2026. aastal ja järgmistel aastatel ning kuidas tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus vähemalt senisel tasemel ka tulevikus? Kolmandaks, kuidas aitab valitsuse lubatud eraraha kaasamine tugevdada esmatasandit ja leevendada perearstide puudust? Neljandaks, millised on teie ettepanekud patsientide omaosaluse vähendamiseks tervishoiuteenuste eest tasumisel? Teatavasti moodustab omaosalus praegu juba ligi 25% tervishoiu kogukuludest, Euroopa Liidu keskmine pn alla 15%. Sellised konkreetsed küsimused ja ootame võimalikult kiiresti ministrilt vastuseid. Aitäh! 

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu! 

Härra Hussar, Riigikogu esimehena, loetud minutid tagasi, te ütlesite siit kõnetoolist parlamendile, Eesti rahvale, kuidagi mulle tundus süüstavas toonis, et Eesti rahvas kardab automaksu. Andke andeks, ei karda Eesti rahvas automaksu. Tal on tõmblemisest selle maksu ümber villand. Eesti rahva enamus ootab, et parlament viskaks selle maksu prügikasti. Need, kes kardavad, olete teie, võimuparteid toona, kes on selle maksu kehtestanud ja nüüd üksteise võidu poete Eesti inimeste hinnangu ja kohtuotsuse eest laua alla. Sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, Reformierakond, kes on siit saalist lahkunud täies ulatuses. 

Isamaa, nagu ma hoiatasin, annab parlamendi menetlusse seaduseelnõu, mis tühistab automaksu täies mahus ja tingimusteta. Ei mingit selg ees taandumist. Ma hoiatasin kevadel, et saabub päev ja parlament ilma ühegi vastuhääleta tühistab automaksu. Kas see päev on lähemas või pikemas tulevikus, on juba poliitilise saatuse määrata.  

Härra Hussar, te viitasite sellele, et usaldust ei ole. Isamaa annab kõigile parlamendiliikmetele täna selle sõnumi selle infobülletääni näol. Parlamendi ülesanne on taastada usaldus ja selle parlamendi koosseisu olulisim samm selle usalduse taastamiseks on parlamendi enamuse häälel saavutada see, et toimuksid venitusteta uued parlamendivalimised. See ongi tegelik teekond, et väljuda Eestis usalduskriisist ja anda võimalus Eesti meestele ja naistele anda hinnang tehtule ja hinnang sellele, kuidas Eesti saab väljuda usalduskriisist ja ühiskond saavutada kindlustunde. Aitäh teile!

Aitäh! Nii palju paberit.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja läbi telesilla istungi jälgijad! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele". Selle eelnõu kohaselt on ettepanek, et Vabariigi Valitsus asuks toimetulekupiiri tõstmisele ja seda 300 euroni kuus. Vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõikele 3 toimetulekupiiri üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt on üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200. Kui see toimetulekupiir oleks 300 eurot, siis oleks üksi elava isiku piir 300, iga järgneva täiskasvanud pereliikme toimetuleku piir 240 ja lapsel 360 eurot kuus. 2025. aastal on hinnatud elatusmiinimum 345 eurot ja 80 senti. Ja olukorras, kus meie tänane toimetulekupiir, 200 eurot, ei kannata selle numbri kõrval mingit kriitikat, on tegelikult asjaga väga kiire. 

Täna sotsiaalkomisjonis tutvustati analüüsi laste saamise ja kasvatamise toetamise kohta. Selle järgselt ütles ka Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Hanna Vseviov, et toimetulekupiiri tõstmine on laste ja lastega perede paremaks toimetulekuks hädavajalik. Samast uuringust ja analüüsist selgub ka see, et lapse ülalpidamiskulu on 565 eurot kuus. 

Tulenevalt sellest annamegi üle Riigikogu otsuse ja palume kõikidel kolleegidel seda toetada, kui see saali jõuab. Võimalus oli Vabariigi Valitsusel tõsta see lisaeelarvega, sellekohase muudatusettepaneku me tegime, siis oleks see rakendunud juba 1. juulist või 1. septembrist, aga see aeg lasti mööda. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge, palun!

Hea eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Mul on au enda ja kolleeg Riina Solmani ja kolleeg Leo Kunnase nimel esitada arupärimine sotsiaalministrile. Ja nimelt valmis siis nüüd Sotsiaalministeeriumis analüüs "Laste saamise ja kasvatamise toetamine", mis küpses erakordselt pikka aega, kaks aastat. Ja kui ma oleksin pahatahtlik, siis ma ütleksin, et see viivitamine oli nimme, sellepärast et valitsus saaks väita, et ootame analüüsi ära ja siis hakkame probleemiga tegelema. Aga igatahes vahepeal on olukord kiiresti halvenenud ja selle aasta esimesel poolaastal sündis jälle kümnendiku võrra vähem lapsi kui mullu samal ajal. Analüüsis väidetakse, et ühte vahendit olukorra muutmiseks ei ole. Tegutseda tuleb süsteemselt ja tervikut nähes: siis vanemahüvitise süsteemi täiendamine, peretoetuste ajakohastamine, eluaseme kättesaadavus, töö- ja pereelu parem ühildamine ning parem ligipääs tervisevaldkonnale. Ja on selge, et me vajame ajastatud, rahastatud ja mõjuhinnanguga kaetud otsuseid, mitte enam loosungeid. Ja neid otsuseid enam mitte miski ei keela teha. Ja alljärgnevalt me esitamegi rida küsimusi, mis aitavad liikuda sellelt jutult tegudeni, kui seda soovi tegudeks üldse on. Aitäh!

Järgnevalt kolleeg Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ametikaaslased! Eesti riigieelarvega on ikka väga halvad lood. Sellisesse absurdi pole kunagi ükski valitsus suutnud laskuda, kuhu siis täna peaminister Kristen Michal on tõmmanud ka rahandusminister Jürgen Ligi. Ja mure tõesti on väga lihtne. Riigieelarve on sügavas miinuses, järgmistel aastatel me räägime miljardist ja rohkemast eurost. Sinna lisandub riigikaitsele minev ligi miljard eurot igal järgmisel aastal ja siis peaminister vaatab eelarvele peale ja ütleb Kristina Kallase sõnadega, et raha on sitaks. Ta vaatab selle peale ja ütleb, et nüüd meil on võimalik veel riigi tulusid vähendama hakata. 

Meid tõesti huvitab, kuidas see võimalik on. Millisele informatsioonile siis peaminister tugineb, kui ta teeb avaldusi ja juhib riiki? Nimelt, samal päeval, kui see kõik välja tuli, siis Rahandusministeerium esitas majandusprognoosi ja seal öeldi, et Eesti riigi riigieelarve on suures ja sügavas miinuses. Seal öeldi seda, et meie laenukoorem kasvab rohkem kui kunagi varem. Ehk siis Reformierakond toob arvatavasti varsti parlamenti siis riigieelarve, mkus laenukoorem kasvab järgmise nelja aasta jooksul rohkem kui veerandi võrra. Sellist asja pole mitte kunagi Eesti ajaloos olnud. Ehk siis Eesti riigi rahaasjad on täiesti pilla-palla ja peaminister väidab, et ta leidis 800 miljonit eurot, mille eest saab erinevaid püsikulusid teha. Täiesti arusaamatu jutt! Kui vaadata sisse, siis 800 miljoni euro osas on näiteks investeeringuid ligi 300 miljonit, mida edasi lükatakse. See ei ole ju mingi püsikulu, palkasid ei tee ju ühekordse rahaga. Eks meie arupärimine läheb rahandusminister Jürgen Ligile, et saada üldse aru, mida Vabariigi Valitsus teeb ja mis on juhtunud peaministriga. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eesti inimesed seisavad täna silmitsi mitme kriisiga. Me näeme korralagedust rahanduses, kaitses, regionaal-põllumajandus ning ka meditsiini- ja sotsiaalvaldkonnas. Ja täna ma tahakski keskenduda just nimelt tervishoiuprobleemidele. 

Meie inimesed seisavad silmitsi üha pikemate ravijärjekordade, kasvavate kulude ja ebavõrdse juurdepääsuga arstiabile. Arvud räägivad alati tõtt. Eurostati andmetel jäi eelmine aasta 15,5% inimest ilma vajaliku arstiabita. Euroopa keskmine on 3,8, meie naabritel 7,8, Lätis, Leedus 3,8, Tšehhis vaid 0,4%. Isegi Albaanias on parem olukord kui Eestis! Teiseks … Ja see tähendab loomulikult seda, et kümned ja kümned tuhanded inimesed on jäänud ilma arstiabita. 

Teiseks, Tervisekassa priiskavad suvepäevad luksuslikus spaahotellis ligi 100 000 euro eest riivavad kogu ühiskonna õiglustunnet. Sama mustrit kinnitas ka kallis büroopind. Me räägime loomulikult Tervisekassa büroopinnast ja koguni 3500 eurot maksnud valamusegistist. Avaliku surve all astus küll tagasi Tervisekassa juht Rain Laane, kuid minister Joller taandas end vastutusest, olles samal ajal Tervisekassa nõukogu liige. See muster, kus süü võetakse alluva kanda ja vastutav minister jätkab, ei ole vastuvõetav. 

Ja kolmandaks, kui minister Joller tuli siiasamasse ja andis vande, siis ta ütles selgelt, tema keskendub tervishoiule, aga mitte sotsiaalvaldkonnale. Aga tegelikult me näeme, ega tervishoius ka ei ole asjad paremaks läinud. Ja seoses sellega me esitame täna umbusaldusavalduse 21 Riigikogu liikme poolt, millele on alla kirjutanud nii Keskerakonna fraktsiooni, EKRE fraktsiooni liikmed kui ka fraktsioonitud Riigikogu liikmed. Nii et meie sõnum on selge: sellise ministriga, sotsiaalministriga, ei ole võimalik edasi minna ja minister võiks ise tagasi astuda! Aitäh!

Nii, palun Riigikogu kõnetooli, kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Head istungjärgu algust kõigile, head kolleegid! Soovin anda üle arupärimise peaminister Kristen Michalile. Jällegi, tegemist on arupärimisega, mille oleksin soovinud anda üle juba eelmisel neljapäeval erakorralisel istungil. Aga paraku seda võimalust istungit juhatanud Lauri Hussar meile ei andnud – minu arvates selgelt õigusvastaselt. Põhiseadus ütleb paragrahvis 70, et Riigikogu on erakorralisel istungil otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust. Aga see ei tähenda, et istungi rakendamisel ei oleks võinud anda üle arupärimisi ja eelnõusid, sellepärast et see ei eelda mingit otsustusvõimelisust. Aga see selleks. Igal juhul ei tea, miks sellist kiusu on vaja. Annan nüüd selle arupärimise üle. 

Arupärimine on, nagu öeldud, suunatud peaministrile ja käib Kaitseväe Ukrainasse saatmise kavatsuse kohta. Teatavasti 1. septembril avaldati ajalehes Postimees välisminister Margus Tsahkna artikkel, mis kannab kõnekat pealkirja "Peame Ukraina julgeoleku tagamisel enda naha mängu panema". Minister Tsahkna loomulikult ei kavatse enda nahka mitte kuskil mängu panna ja ta ei kavatse minna vabatahtlikuna Ukrainasse rindele ega midagi muud sellist teha. Küll aga kutsub ta selles artiklis üles ja annab avaliku kinnituse, et Eesti on valmis saatma Ukrainasse kuni kompanii suuruse maaväe lahinguüksuse. 

Järjekordselt ilmneb sellega seonduvalt, kui vähe on valitsuse liikmetel austust põhiseaduse vastu, sest teatavasti põhiseadus sätestab paragrahvis 128 täiesti ühemõtteliselt, et ainult Riigikogul on õigus langetada selliseid otsuseid, mis puudutavad Kaitseväe kasutamist Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Ainult Riigikogul, mitte valitsusel! Riigikogu aga pole teatavasti seda küsimust isegi mitte arutanud, rääkimata vastavasisulise otsuse langetamisest. Ja sellega seonduvalt on meil peaministrile mitmed küsimused, muu hulgas küsimus selle kohta, kuidas on võimalik selline tegutsemine, mis on selges vastuolus põhiseadusega. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 28 eelnõu, sealhulgas üks umbusaldusavaldus ning viis arupärimist, juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras.

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Madis Kallase, Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Anti Allase, Heljo Pikhofi ja Helmen Küti 7. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine elulõpuga seonduvate regulatsioonide kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Head Eesti inimesed! Lugupeetud Riigikogu esimees! Minister! Head kolleegid! Kevadel andsin üle arupärimise, mis on seotud elu lõpuga seonduvate regulatsioonide kohta. Ja nagu me täna kuulsime lugupeetud esimehe kõnest, siis see on aktuaalne jätkuvalt. Tõenäoliselt on see aktuaalne nii homme-ülehomme kui ka järgnevatel aastatel. 

Nimelt, küsimus oli lihtne ja Riigikohus otsustas toona, et ühes kriminaalasjas, kus inimene pakkus enesetapuvahendit, võimaldas selle kasutamist – tegemist oli gaasiga –, jäi inimene õigeks. Ja see tekitab kaks küsimust. Esimene küsimus on oluline seetõttu, et me peaksime enda käest küsima, miks on Eestis niimoodi, et väga sügavalt isikliku ja väga raske küsimuse puhul, nagu siitilmast lahkumine, on inimene valmis pöörduma täiesti võhivõõra inimese poole ja tegema seda sellisel moel, nagu on selles kirjelduses olnud, ühe inimese poolt toodud vahendiga, gaasiga. Kas see on ikka see, mida me Eestis tahame näha? 

Teine pool on loomulikult ka juriidiline pool. Kes, kellel ja kuidas on õigus otsustada selle üle, kuidas siitilmast lahkuda? Ja kui me seda arupärimist tegime, siis tegelikult sellel on tõepoolest kaks tahku. Üks puudutab sotsiaalministrit, teine puudutab justiits- ja digiministrit, aga otsus langeb siiski sotsiaalministrile, sest eelkõige peame tegema otsused inimesest lähtuvalt ja küll siis tuleb ka juriidika sellele järele. Aga tõsi, siin on küsimusi, kus me eeldame, et sotsiaalminister ja justiits- ja digiminister teevad koostööd.

Meie küsimused olid lihtsad. Kuna me täna näeme, et meil on õiguslik vaakum ja meil on ka väga sügav eetiline probleem, kui inimesed tõepoolest pöörduvad võhivõõraste inimeste poole, siis millisena minister hindab selle juhtumi olulisust ja mõju tänasele Eesti poliitikale ja sotsiaalvaldkonnale? Kas tuleks algatada avalik arutelu ja seadusloome protsess, et selle Riigikohtu lahendi valguses vaadata üle ka tänased seadused ning minna tõepoolest ka edasi sellest, kus me oleme täna elulõpu tahteavaldusega? Ja kas valitsusel on kavas läbi viia tõsisemalt selline eetiliste, juriidiliste ja meditsiiniliste aspektide kaalumine, et võimaldada tõepoolest väärikas elu lõpetamine nendel, kes on raskelt haiged ja kannatavad ning kes tegelikult soovivad ühel või teisel moel seda teha? Nii et väga raske teema, aga ma loodan konstruktiivset arutelu. Ja jõudu ministrile vastustega! 

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, lugupeetud istungi juhataja! Tere, hea Riigikogu ja kõik teised, kes vaatavad ekraanide tagant! See teema on tõesti hästi oluline ja mul on väga hea meel, et see jälle tõstatub siin saalis, sest arutelu on vajalik. Ma loen ette küsimused ja siis vastused ja kui on lisaküsimusi, hea meelega vastan. 

Esimene küsimus: "Kuidas hindate riigikohtu otsust Paul Tammerti juhtumis ja milline võib olla selle mõju?" Ministrina mul ei ole õigust Riigikohtu otsust hinnata. Ma arvan, et Riigikohtus on niivõrd head eksperdid, et ma ei tunne ka vajadust sellise õiguse järele. Kohus on oma otsuse teinud ja see kehtib. Ma kasutan ikkagi võimalust, et lühidalt selgitada, mida kohus leidis ja miks see on oluline. 

Paul Tammerti juhtum tõi väga selgelt esile keerulise küsimuse: kui suur on inimese õigusi otsustada oma elu ja selle lõpu üle? Siin ei olnud tegemist tervishoiuteenusega. Tegemist oli inimesega, kes rentis seadet, mida teine inimene kasutas enesetapu tegemiseks. Eestis ei ole enesetapp keelatud, samuti ei ole keelatud sellele kaasa aitamine. Seetõttu ütleski Riigikohus, et Tammerti tegu ei olnud karistatav. 

Kohus selgitas ka ühe põhimõttelise asja: vabasurma mineja abistamine ei ole tervishoiuteenus. See tähendab, et süüdistatav ei tegelenud haiguse ennetamise, diagnoosimise ega raviga. Ta ei teinud arstlikke protseduure, ei tuvastanud haigusi ega muutnud kellegi terviseseisundit, seda tegid inimesed ise. Kehtiva õiguse järgi ei saa raviks nimetada tegevust, mille siht on tervist kahjustada, teisisõnu, surma esilekutsumine ei ole tervishoiuteenus. 

Samas ütles kohus välja ka väga olulise põhimõtte: igal arusaamisvõimelisel inimesel on õigus lahkuda elust oma soovil ja seda tuleb austada, olgu see siis ravi katkestamine, ravist keeldumine või otsus elust lahkuda. See on osa inimese enesemääramisõigusest. Riigikohus märkis ka, et meil on vaja täpsemat regulatsiooni, mis võimaldaks inimestel oma tahet elu lõpus selgelt väljendada. 

Oleme selle nimel juba samme astunud. Riigikogu võttis hiljuti vastu seadusemuudatused, millega luuakse võimalus elulõpu tahteavalduse esitamiseks ja rakendamiseks. See tähendab, et inimene saab ette otsustada, millist elu säilitavat ravi ta tulevikus soovib või ei soovi, juhul kui ta enam oma tahet väljendada ei saa. Ja lõpetuseks on oluline rõhutada, et see elulõpu tahteavaldus ei puuduta abistatud enesetappu ja eutanaasiat ehk seda, kui inimene surmatakse. See puudutab ainult seda, et inimene saab kindel olla, et tema soovi austatakse, kui ta ise enam rääkida ei saa. Ja see on samm väärika elulõpu suunas. Sotsidele aitäh selle eelnõu toetamise ja ka edasiviimise eest! See on olnud väga suur ja pikk koostööprojekt.

Teine küsimus: "Kas valitsus peab vajalikuks algatada avaliku arutelu või seadusloomeprotsessi, et riigikohtu lahendi valguses vaadata üle tänased seadused ning teha seadusloomes muudatusi[?] Kui jah, siis milliseid?" Tegelikult seda pidas vajalikuks Riigikohus, kes ütles oma lahendis väga selgelt, et meil on vaja täpsemat regulatsiooni, mis võimaldaks inimestel väljendada oma tahet elu lõpus, sealhulgas ka elu lõpetamise osas. Riik on siin juba ühe olulise sammu astunud. Nagu mainisin, 2027. aasta jaanuarist saavad patsiendid esitada oma elulõpu tahteavaldused tervise infosüsteemi kaudu. See tähendab, et arstidel ja teistel tervishoiutöötajatel on võimalik seda tahet ka reaalselt arvestada ja rakendada. Aga – ja see on oluline – see on ainult üks samm. Küsimus eutanaasiast ja abistatud enesetapust on palju laiem ja oluliselt tundlikum. Selliste otsuste tegemine eeldab põhjalikku ühiskondlikku arutelu. Meenutan, et elulõpu tahteavalduse arutelud kestsid ühiskonnas viis aastat ja ekspertide tasemel, alustades ekspertidest ja lõpetades kõikide inimestega. Ja siin on vaja ka tervishoiutöötajate valmisolekut. Ei piisa seaduse muudatusest lihtsalt üleöö, näiteks elu ... Avalikud arutelud on kindlasti vajalikud. Need peavad toimuma rahulikult, laiapindselt, läbimõeldult. Tegemist on teemaga, kus me vajame kõigepealt ühiskondlikku arusaama ja vähemalt mingit konsensust. Samal ajal on oluline rõhutada, et juba olemasolevas elulõpu tahteavalduse regulatsioonis pannakse eriline rõhk palliatiivse ravi kättesaadavusele ja kvaliteedile. See on inimese elu väärika lõpu lahutamatu osa. Valitsuse prioriteet ongi luua raamistik, mis austab inimväärikust, arvestab patsiendi tahtega ja samal ajal pakub tuge nii lähedastele kui ka tervishoiutöötajatele. Teisisõnu, enne kui me räägime seaduse muutmisest, peame kõigepealt pidama ausa ja põhjaliku arutelu ja alles siis saame otsustada, kuhu ühiskond on valmis minema. 

Tahan tuua veel ühe ühe asja välja. Kui ma mainisin eutanaasiat ja abistatud enesetappu, siis need on väga-väga erinevad. Kindlasti me hetkel ei ole valmis arutama eutanaasiat ehk inimese surmamist, vaid räägime ikkagi abistatud enesetapust, kus inimene ise aktiivselt otsustab oma elu lõpetada, aga turvalisel moel, kui seda nii üldse võib väljendada. 

Kolmas küsimus: "Kas valitsusel on kavas läbi viia analüüs eetiliste, juriidiliste ja meditsiiniliste aspektide kohta, et kaaluda võimalusi väärikaks elulõpu toetamiseks raskelt haigetele ja kannatavatele inimestele ning käsitleda abistatud enesetappu või eutanaasiat sarnaselt riikidele, kus need on rangelt reguleeritud?" Valitsuse tegevuskavas on ette nähtud kaks sammu. Esiteks, patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduse vastuvõtmine, see on tehtud, ja teiseks, jätkata arutelu õigusruumi kujundamisel elulõpu teemadel. Nagu juba eelmise küsimuse all selgitasin, siis arutelud eutanaasia ja abistatud enesetapu üle on vajalikud. Regulatsioonide võimalik muutmine eeldab põhjalikku ühiskondlikku arutelu ning ka valmisolekut tervishoiutöötajate seas. Elulõpu tahteavalduse seaduse vastuvõtmise taustal on toimunud erinevaid arutelusid ja nende käigus sai selgeks, et need, nii eutanaasia kui ka abistatud enesetapp, puudutavad eelkõige eetilisi ja juriidilisi dilemmasid ja Eesti ühiskond ei ole praegu sellele vastuseid andnud. On ka küsitav, kas Eesti tervishoiusüsteemi arstkond oleks valmis neid praktikaid rakendama. Kui ma olen ise arstidega rääkinud, siis abistatud enesetapu suhtes ollakse oluliselt rohkem valmis edasi minema, aga ka meie väga tugevad eetikud on öelnud, et näiteks eutanaasia seadustamist nemad küll hetkel kuidagi ei näe võimalikuna olevat. 

Aga selle aasta lõppu me olemegi plaaninud ümarlaua. Selle eesmärk on arutada, kuidas kujundada terviklik raamistik, mis ühendab palliatiivse ravi, patsiendi elulõpu tahteavalduse süsteemi ja kõik need muud ühiskondlikud arutelud ja õiguslikud lahendused meditsiiniliselt abistatud surma teemadel, nii et see toetaks patsiente, nende peresid ja tervishoiusüsteemi tervikuna. Fookus ei ole ühe üksiku teema lahendamisel, vaid sellel, kuidas need teemad omavahel suhestuvad ja kuidas neid Eestis koos käsitleda. Ümarlauale järgneb juba konkreetse tegevusplaani koostamine. 

Ja neljas küsimus: "Millised on valitsuse plaanid parandada palliatiivse ravi kättesaadavust, vaimse tervise tuge ja sotsiaalteenuseid, et ennetada olukordi, kus inimesed tunnevad, et ainus väljapääs on elu lõpetamine?" Valitsus on viimastel aastatel astunud mitu sammu, et parandada nii vaimse tervise kui ka palliatiivse ravi kättesaadavust ja ka sotsiaalteenuste osas samamoodi. Ja toonitan jälle, et see on ikkagi olnud aastatepikkune töö, see ei ole olnud ainult selle valitsuse teema. Eesmärk on ikkagi pakkuda inimestele tuge rasketel hetkedel, ennetada olukordi, kus elu lõpetamine tundub ainsa väljapääsuna. 

Kõigepealt seletan, mis on palliatiivne ravi. Inimeste jaoks on see olnud sageli seotud eelkõige elu lõpuga, kuid see on terviklik ja meeskonnapõhine lähenemine, kus kas surmavalt või väga raskelt haiget inimest toetatakse just elukvaliteedi osas ja ei jäeta toeta ka nende lähedasi. Palliatiivne ravi tähendab füüsiliste vaevuste leevendamist, vaimse tervise toetamist ning psühhosotsiaalsete ja hingeliste kannatuste leevendamist. 

Eestis on viimastel aastatel palliatiivse ravi süsteemi arendatud mitmel tasandil. Teenused on kättesaadavad näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus töötavad hospiitsosakonnad. Statsionaarset hospiitsravi rahastab Tervisekassa juba umbes viis aastat. Eelmisel aastal kulus selleks üle 3,2 miljoni euro. 

2020. ja 2021. aastal valmisid palliatiivse ravi juhendid, mis käsitlevad nii sümptomaatilist ravi ehk sümptomite leevendamisest kui ka erakorralisi seisundeid, elulõpu ravi ja samamoodi ka teenuste korraldust. 2023. aastal koostasime Euroopa palliatiivse ravi ülevaate, kus keskenduti vaimse tervise teenustele ja ettepanekutele, mis on mõeldud just nimelt Eestile. Ja eelmisel aastal järgnes sellele palliatiivse ja geriaatrilise ehk eakaid puudutava ravi analüüs koos korraldusettepanekutega. Mõlemad dokumendid sündisid laiapõhjaliselt, kaasates erinevaid eksperte, tervishoiu- ja haridusasutusi ning teenusepakkujaid. Aitäh eelmisele ministrile selle eest! 

Ja 2024. aasta alguses käivitati koostöös piirkondlike haiglatega pilootprojekt, mille eesmärgiks on hinnata patsientide vajadusi, teenuste kättesaadavust ja meeskondade toimimist. Seal katsetatakse ka uusi teenusemudeleid. Lisaks statsionaarsele ravile pakutakse ka ambulatoorset meeskonnapõhist vastuvõttu, psühhosotsiaalset ja hingehoidlikku tuge ning peredele juhtumikorralduse teenuseid. Alates sellest aastast on Tervisekassa teenuste loetelus juba neli uut teenust: palliatiivse ravi voodipäev, raviplaani koostamine meeskonna poolt, palliatiivse ravi spetsialisti vastuvõtt ja palliatiivse ravi koordinaator. Edaspidi on plaan neid mudeleid laiendada ka maakondadesse ja perearstikeskustesse ja hooldekodudesse. Muu hulgas on see ka kindlasti osa reformist, kus me üritame või vähemalt teeme kõik, et ühendada ja panna omavahel paremini suhtlema tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond. 

Ei tohi ära unustada ka tervishoiutöötajate pädevuse tõstmist. Pilootprojekti raames on plaanis koos haridusasutustega luua süsteemsed ja standardiseeritud täiendkoolitused ja õppeained. Ja kindlasti pöörame erilist tähelepanu lastele. Sotsiaalministeeriumil on kavas koostada järgmise aasta jooksul laste palliatiivse ravi tegevuskava, et parandada laste ja perede juurdepääsu teenustele, arendada välja toimiv korraldusmudel ja koolitada spetsialiste. Valitsuse 2025–2027 tegevusprogrammi järgi töötatakse välja laste palliatiivse ravi teenusemudel ja viiakse läbi pilootprojekt, mille käigus arendatakse piirkondlikesse haiglatesse kompetentsikeskused. Eesmärk on pakkuda tuge kõige raskemates olukordades ja tagada, et nii haige kui ka tema lähedased saavad väärikat tuge kogu haiguse ja elu lõpu teekonna jooksul. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, nende vastuste eest! Aga tõepoolest, nagu te rõhutate, iseenesest ju õigesti rõhutate, et vaja on arutelusid ja ühiskondlikku konsensust. Teiselt poolt, tegelikult neid arutelusid ja ühiskonna konsensuse otsimist ei ole ju alustatud sel aastal. Tegelikult jah, see Paul Tammerti juhtum ja Riigikohtu otsus on kiirendanud võib-olla seda protsessi ja vajadust, kuid meile on väga hästi teada ka neid juhtumeid, kus on inimesed läinud teistesse riikidesse. See olukord on kestnud pikalt ja ma arvan, et väga paljud õigusega küsivad konkreetselt, kas me jõuame kunagi nende aruteludega kuhugi või mitte. Ehk siis minu konkreetne küsimus on, et kas see sügisene laudkond, ma sain aru, mille te kokku võtate, kas seal on konkreetselt ka sees abistatud enesetapu reguleerimine ja see küsimus. Ja teisalt: kas senimaani siis me võime tegelikult öelda, et meil on õiguslik vaakum? Ma saan aru, et teie tegelete sellega alles sügisel, siis läheb veel aega, nii et senimaani me ei saa eeldada mingisuguseid seadusemuudatusi.

Ma alustan teisest otsast. Et jah, meil on õiguslik vaakum ja see tegelikult tõesti näitab, et meil on päris kiire. Aga teema on selline, kus ei tohiks kiirustada. Ja loomulikult abistatud enesetapp tuleb kõne alla ka nendel aruteludel. Ja me viime selle arutelu kindlasti ka majast välja, et see ei jää ainult Sotsiaalministeeriumisse. Meil on juba olemas suurepärane meeskond, kes abistatud, või vabandust, elulõpu tahteavalduse aitas välja töötada ja seesama meeskond läheb sellega ka edasi. 

Ma ei oska öelda, millal me jõuame valmis. Eks siis, kui asjad on arutatud. Ma saan aru, et poliitikult oodatakse kiiret lahendust ja selget vastust. Aga minu selgem vastus ongi see, et ma ei tea täpselt, sest ma olen ise arst. Ja arstina mul on mitmeid küsimusi. Oleks näiteks, kui keegi tuleks minu juurde. Muide, minu juurde on ka tuldud selle sooviga kunagi, praktikas: et ma soovin surra ja mida ma peaksin tegema? Õnneks oli seal olukord, kus me leidsime lahenduse, kus inimesel oli võimalik edasi elada ja kvaliteetselt. 

Aga kui tõesti objektiivselt on näha, et inimesel … Võib-olla tõesti oleks tema jaoks see otsus mõistetav – see, mida ta on teinud –, siis arstina praegu oleks mul väga keeruline teda nõustada, sest ma ei tea paljusid asju. Ma ei ole läbinud neid koolitusi. Meil Eestis ei ole olemas seda abistatud enesetappu. Ja tegelikult ei ole ka väga palju riiki olemaski, kus see on olemas. 

Et see on selline keeruline teema. Seal ei ole lihtsaid vastuseid. Ja kõige keerulisem … Kõige lihtsam sealjuures on tegelikult meditsiiniline. Me arstidena teame kõiki aineid, kuidas inimest aidata sellises olukorras, aga sealjuures on juriidika ja eetika. Ja kui me anname Hippokratese vande ja ütleme, et me aitame säilitada elu, siis see läheb niivõrd palju ka eetikatunnetusega vastuollu. Et siin peab iga arst ka ise otsustama, kas ta on valmis seda teenust üldse pakkuma. See on väga erinev elulõpu tahteavaldusest, väga erinev eetilises plaanis just.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles mõttes on teil täiesti õigus, et see ei ole teema, millega saab kiirustada ja rutakalt minna, see vajab ühiskondlikku debatti, analüüse ja lõpuks inimesed peavad aru saama, mida tehakse ja miks tehakse. Sellega täiesti nõus! Ja me saame aru, et see kõik võtab aega, aga lõppkokkuvõttes on auk ja vaakum. Ja seda saab täita kiiremini. Saab öelda, et ei, sellist asja, kui see niikuinii seadusega lubatud ei ole, seni nagu selliseid asju teha ei tohi. Lõppkokkuvõttes mitte keegi meist ei taha, et inimene, kes on hädas, võib-olla soovib siit ilmast lahkuda, aga kuskil mingi suvaline inimene seda protseduuri hakkab teostama ja läheb veel hullemini, satub mingisse palju hullemasse olukorda. Ehk siis meie küsimus tegelikult on ju või arupärimine on ka sellest lähtuvalt, et kuna ja kuidas te selle augu siin kinni panete, seni, kuni me jõuame nii-öelda selle debati, arutelu ühiskonnas peetud, kas see siis tuleb ja kas teil selle koha pealt on plaan.

See on täpselt sama küsimus, mille esitas kolleeg Hanimägi. Ma ei tea, millal ta tuleb, ma tõesti ei tea. Õiguslik vaakum meil on. Et nüüd seda kirjeldada, inimese õigusi, selleks peaksin ma olema jurist, aga põhiseadust ma ikka tean ja ma tean, et inimesel on õigus otsustada ise oma elu üle ja selle üle, kas ta lahkub elust või ei. Jah, meil on seaduslik vaakum, aga nagu ma enne ütlesin, siis selle vaakumi saame täita ainult siis, kui me vastame küsimustele, mis puudutavad eelkõige eetikat, siis juriidikat ja siis meditsiini ja siis tervishoiukorraldust.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Teie vastates küsimustele ütlesite ka ja tõite kenasti välja, et tõesti Tallinnas ja Tartus on nii palliatiivravi kui hospiits. Aga minu kodulinnast Viljandist on inimesed lahkunud ja läinud tegelikult teise riiki, et lõpetada see olukord väga suurte valude, aga ka suurte kuludega. Minu küsimus puudutab seda, et te teate täpselt, et tavaarsti juurde ja eriarsti juurde teatud erialadel on järjekord neli kuud. Selleks ajaks olukord läheb juba väga halvaks. Ja kui vaadata ka seda, millised on tervishoiu rahastamise suured probleemid, siis kuidas neid kahte asja niimoodi menetleda, et see kellelegi haiget ei tee? Sest kui hakata rääkima tõesti abistatud enesetapust, siis võidakse öelda, et vot see on selle tõttu, et meil ei ole raha. Aga tegelikult nii olla ei tohiks.

Seda ma ka enne ütlesin, et abistatud enesetapp eeldab, et meil on kvaliteetne palliatiivravi olemas. Ja ma olen väga rõõmus selle üle, et sellega on juba alustatud. Alustas seda minister Sikkut, mina jätkan kindlasti selle süsteemse toe rajamist. Aga arstina ma saan jälle öelda, et tegelikult palliatiivse ravi põhilised teadmised on olemas igal arstil. Nüüd, kui on olemas ka ravijuhend, iga arst saab selle võtta ja seda vaadata. Küsimus on selles, kuidas patsienti saab aidata. Näiteks kui me räägime perearstist, siis perearst ei saa osutada haiglaravi. Küsimus on selles, kuidas see inimene jõuab haiglaravile. 

Täna on meil sageli niimoodi, et palliatiivravi patsient võib olla ka see, kes ei ole mitte lihtsalt palliatiivravil, vaid on ka oma elu viimastes päevades, nädalates. Ta saab abi väga kõrge etapi ravivoodis, kus tegelikult peaks toimuma aktiivravi. Ei ole nii palju neid spetsialiseeritud voodeid. Mida on plaanis teha, on üle vaadata ressursid tervishoius ja vaadata, et iga patsient paikneks seal, kus ta saab kõige õigemat abi. Ja sageli ka nendes aktiivravi vooditeks olevad patsiendid ei saa seda kvaliteetset abi, sest sealne personal ei ole koolitatud võib-olla nii hästi. See on üks suur nõiaring. Ja see lahendus ei tule kindlasti kiiresti, aga me suundume selle poole. Eesmärk on ikkagi ravi kvaliteet eelkõige. Ja ükski raha ei too juurde meile arste. Selles mõttes me peame vaatama, kuidas me neid arste hoiame ja õdesid.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma ei tea, kui palju te olete jõudnud ministrina oma kolleegidega teistest riikidest suhelda, mitte kindlasti nii palju, kui te olete teinud seda kolleegidega arstiametis, sest see karjäär on olnud oluliselt pikem. 

Mul on küsimus selles vaates. Te küll mainisite, et väga palju seda praktikat, mis puudutab abistatud enesetapu temaatikat, erinevates riikides ei ole. Aga kas on siiski mõned riigid, kus te näete, et see on olnud mõnevõrra kiiremini edasiliikuv teema või on seal sellised praktikad, mida te arstina oleksite nõus ka Eestis kaaluma? Kas on mingeid riike, selliseid, kellelt võiks Eesti kas või selle protsessiga edasiliikumisel rohkem tuge küsida või tuge võtta?

Neid riike on. Kindlasti on Euroopas. Minu teada ka näiteks Austraalia näiteks on üks sellistest riikidest. Ma ei julge öelda täpselt neid riike, mul ei ole hetkel need kahjuks peas. Ma süvenesin sellesse teemasse, kui oli see elulõpu tahteavalduse teema, siis seal toodi välja need riigid, kus abistatud enesetapp on seadustatud. Aga ma jään siin lootma meie ekspertidele, kelle me kokku kutsume. Nendel on täpne ülevaade. Ja neil on ülevaade sellest, millised seadused on ühes või teises riigis, kuidas need on kas aidanud või hoopis takistanud kvaliteetse teenuse osutamist. See on kõige tähtsam. Nii et siin ma jään ekspertidele lootma. Kui on vaja, siis ma võin otsida need välja ja saate pärast.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! See oli vist enam kui 15 aastat tagasi, kui ka mina kuulusin Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukokku. Tol ajal korraldasime ka ühe hästi suure konverentsi, kus me kõiki neid teemasid arutasime. Seal astusin üles nii mina kui ka tuntud arstid, eksperdid ja muidugi see põhjus, miks eutanaasiani pole jõutud, on seesama, mis te olete siin täna korduvalt välja toonud. Aga 15 aastat on siiski väga pikk aeg. Ma arvan, et te võiksite selle teemaga jõulisemalt tegeleda. Kindlasti leiame lahendusi, inimesed seda ootavad.

Esiteks, see kohtulahend ei puudutanud eutanaasiat, see puudutas ikkagi abistatud enesetappu, mis on kaks drastiliselt erinevat teenust. Aga jah, sellest loomulikult on räägitud. Ma olin tudeng üheksakümnendatel, kui sellest räägiti. Seda on läbi aegade arstiteaduses käsitletud, seda teemat. Arstide Liit on pidanud mitu konverentsi sellel teemal, on ka teised organisatsioonid. Loomulikult sellest räägitakse. Aga et Eesti jõuaks sinna, vajame me ikkagi põhjalikku arutelu ja minu jõulisus kindlasti ei tohiks olla see, mis paneb meid seadusi vastu võtma, vaid selleks peab olema ühiskondlik konsensus. Ma tean, et inimesed seda soovivad ja ma mõistan seda soovi. Minu jaoks on kindlasti see oluline. Nagu enne veel mainitud, siis enne abistatud enesetapu seadustamist, peab meil olema toimiv palliatiivravisüsteem.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tänan ka elulõpu tahteavalduse menetlemise ja vastuvõtmise eest. Soovin jõudu nendeks aruteludeks abistatud enesetapu teemal. Aga kordan seda kolleegide esitatud küsimust. Tõepoolest, väga tasakaalukat, sisulist arutelu tuleb pidada ja mitte poliitilisi lahinguid abistatud enesetapu teemal, et jõuda kokkuleppele, et kas ja millise teenusena me seda reguleerima. Kuna Riigikohtu otsus on andnud Riigikogule tegelikult ülesande õigusruumi viia muudatused sisse selles osas, et kas keegi elektrit, gaasi, seepi ja nööri võib müüa mitte tervishoiuteenuseosutajana hädas inimesele elu lõpetamiseks, kas selles osas on valitsusel plaane seaduse muudatust teha või tõepoolest peame arutelu nii kaua, kui meil on konsensus, mil viisil tervishoiuteenusena seda reguleerida? Aga kuidas jääb kõigi nende teiste teenusepakkujatega, kellel võib-olla vastutustunnet ja meditsiinilisi teadmisi ei ole?

Meil ei ole plaanis seadusemuudatusi, aga meil on plaanis ikkagi vaadata teemasse sisse ja need seadusemuudatuse ettepanekud tulevad siis, kui me oleme seda teinud. Ma loodan, et järgmise aasta jooksul. Aga ma ei tea, selles mõttes, lihtsalt see küsimus oli väga huvitavalt püstitatud. Kas on lubatud inimesele müüa näiteks nööri – (Saalist räägitakse.) jah! – või elektrit? Selles mõttes see on … (Saalist räägitakse.) Elu lõpetamise eesmärgil? Jah. Seadustes praegu ei ole keelatud abistada enesetapu juures. Pigem ongi küsimus selles, kuidas see on turvaline inimese jaoks. Võib-olla ikkagi teine küsimus, see, mida ma ka mainisin palliatiivse ravi kohta, et kui inimene, kui tal on see käepärast, võib-olla ta ei jõua sinnamaani, et ta tahab elu lõpetada, ja kui ta ka selle palliatiivse ravi foonil otsustab, et ta tegelikult ei taha edasi elada, ta ei suuda niimoodi olla, siis see on tema otsus ja me austame arstidena seda ka praegu, eks ole. Pigem on meil küsimus, kuidas. Ja see on vaja seadustada. Et jah, see on niivõrd lai ja eetiline küsimus, et täna ma siin kindlasti ei saa vastata, millele, mismoodi, aga minu jaoks on see ka väga oluline teema.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jaa, selles küsimuses põimuvadki mitmed aspektid, olgu need, kui me hakkame valdkondadest rääkima, tervisevaldkond, sotsiaalvaldkond, palliatiivne ravi. Ma arvan, et siiski ta on meil kuskil olemas, aga võib-olla ei ole piisavalt kättesaadav ja nii edasi ja nii edasi. Ja lisaks on need õiguslikud küsimused, mida kohus vaidleb seal, ja kellel millised õigused on. 

Minu küsimus puudutabki seda, kas te sellel teemal – kuna see on siiski aktuaalne, see kõnetab inimesi – olete ka ministeeriumide vahel ehk justiits- ja digiministriga vahetanud mõtteid. Sest ühel pool on see sisu, kes seda saab pakkuda, kas seda teenust on juba praegu või ei ole, aga seal kõrval on see juriidiline reguleerimine, mis peaks olema väga selge, et ei tekiks seda halli ala. Kas te olete justiits- ja digiministriga selles küsimuses suhelnud?

Loomulikult. See jõudiski valitsuse tegevusplaani minu ja justiitsministri koostöös. Me oleme ühte meelt, et see on vaja reguleerida. Aga lihtsalt ... Ja loomulikult, ma kaasan ka Justiits- ja Digiministeeriumi nendesse aruteludesse. See ongi laiapõhjaline. Loomulikult, jah.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister. Te kasutasite oma vastuses väljendit "turvaline abistatud enesetapp". Mida te täpselt mõtlesite selle väljendi all? Mida tähendab see turvaliselt tehtud abistatud enesetapp? Aitäh!

Aitäh! Ma lisasin sinna ka väljendi, et kui nii võib öelda selle teenuse kohta. Aga mis on ju ka päriselt probleemiks osutunud: enesetapp ei olnud turvaline ja inimene elas edasi ja võib-olla veel suuremate tervisekahjustustega. Kui me soovime inimese tahet austada, siis me peame ka – seda on hästi raske ja keeruline öelda –, aga me peame tõesti ka veenduma selles, et tema tahet austatakse. Et ei juhtuks nii, nagu juhtus Tammerti kaasuses, kus ei läinud ootuspäraselt ja kus inimene elas edasi halvemas seisus, kui oli enne. Kujutage ette seda, isegi kui füüsiline tervis võib-olla jääb endiseks, aga millise löögi see annab inimese vaimsele tervisele, kui selline olukord on. Seda ma mõtlesin selle all.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja sellega on meie esimene päevakorrapunkt käsitletud. 

Liigume edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Mart Helme, Anti Poolametsa ja Arvo Alleri 23. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine 2025. aasta mesindustoetuse muudatuste kohta väikemesinikele. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kolleegid! 23. aprill 2025 esitasime arupärimise mesindustoetusega seonduva kohta. Ja kuna oli aprilli lõpp, mesindustoetuste taotlemine hakkas mai lõpus, siis tahtsime juhtida kuu aega varem tähelepanu mesindustoetuse kitsaskohtadele. 

Kui varasemad said mesindustoetust kõik mesitaruomanikud, kes olid 1. maiks ennast registreerinud PRIA registris, ja mesilate kaart oli ilusti avalik rakendus, siis alates sellest aastast muudeti määrust selliselt, et taotleda saavad ainult osaühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad, aktsiaseltsid ehk ainult juriidilised isikud. Ja miinimum oli see, et kõigil peab olema kuni 16 mesilasperet või mitte 15 ega 10, vaid just 16. Kui sul juhtus olema 14 peret, siis sa jäid mesindustoetuse alt välja. 

See oli oluline meede erinevatele väike-mesindustootjatele, kes läbi selle said natukenegi lisasissetulekut. Muidugi tarutoetus ei olnud nii märkimisväärselt suur, pigem oligi see selline toetav tegevus. Samas kõik mesindustootjad olid PRIA-s olemas. 

Nüüd, selle toetusega muudeti selliselt, et alla 16 mesilasperega ettevõtjal enam ei ole kohustust ennast PRIA-s registreerida. Ja minu jaoks jättis küsimus ka sellise asja õhku, et meil on kaks mesindusele suunatud meedet. Üks on mesilaste korjealade toetamine, kus miinimumnõue on 10 peret. Siin on 16 peret, mis tähendab seda, et sellega vähenes ka mesilaste korjealade toetusmeetmes osalejate arv, kuna need 10 perega taotlejad peavad samamoodi olema 10 perega mesinikud, kes tahavad korjealade toetust, siis nende registreering pidi siis olema. Aga alla 16 mesilasperega enam ei pea olema registreeritud. 

See tekitab raskusi tootjatel, kes teevad taimekaitsetöid. See rakendus oli hea vaadata, kus asuvad mesilaste korjealad, et oleks taimekaitsetööde tegemisel võimalik planeerida ja öelda mesinikele, et läheb taimekaitsetööde tegemiseks. See on kahepoolne suhtlus tootjate ja mesinike vahel. Paraku selle meetmega tootjatel muutub see suhtlemine raskendatuks. 

Ja me oleme kokku pannud kuus küsimust, sellest on möödas varsti neli-viis kuud. Aga ma loodan, et minister suudab siin midagi vastata ja anda tagasisidet mesinikele, miks nii läks. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Arvo Aller, Anti Poolamets, Mart Helme, Martin Helme, Siim Pohlak, Rene Kokk ja Evelin Poolamets! Tänan teid võimaluse eest vastata arupärimisele, mis puudutab 2025. aasta mesindustoetuse muudatusi ja nende mõju eelkõige väikemesinikele. Teie küsimused on olulised ning ma annan endast parima, et selgitada muudatuse tagamaid ja ministeeriumi seisukohti. Mesindus on kahtlemata väärtuslik valdkond, millel on oluline roll meie looduskeskkonnale ja ka põllumajandusele laiemalt. 

Esimene küsimus: millised kaalutlused ja analüüsid olid aluseks otsusele piirata mesinike toetust ainult suurematele ettevõtjatele? Head küsijad! Teie küsimus otsuse tagamaade kohta on igati arusaadav. Pean esmalt selgitama, et toetuse maksmise eelarve vähenes möödunud aastal olulisel määral, mis seadis meid keerulise valiku ette ja tingis vajaduse toetuspõhimõtteid põhjalikult ümber vaadata. Selleks arutasime teemat põhjalikult koos mesindussektoriga 2024. aasta detsembrikuus. Ma tahan rõhutada, et kärbitud eelarve tingimustes parima lahenduse leidmiseks oli just mesindussektori enda kompromissettepanek seada toetuse alampiiriks 16 mesilasperet. Selle arvu valikul lähtuti põllumajandusministri 15. juuni 2006. aasta määrusest nr 72 väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded. See määrus eristab väikeses koguses mee esmatootjaid kuni 15 peret ja teavitatud meekäitlejaid rohkem kui 15 peret. Seega kujunes esimeseks kriteeriumiks mesilasperede arv 16 pere. 

Ja lubage mul tuua ka mõned arvud. 2024. aastal taotles mesilasperetoetust 1932 mesinikku kokku 35 468 mesilasperele. Nende hulgas oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739 mesilasperet, kusjuures perede arv mesiniku kohta varieerus ühest kuni 119-ni. Oleme seisukohal, et kui mesinikul on 16–119 mesilasperet, viitab see selgelt juba enamus juhtudel ettevõtlikule tegevusele, millelt on kohane ka tulusid deklareerida ja makse tasuda. Seega on muudatuse üks eesmärk suunata ettevõtlusega tegelevaid füüsilisi isikuid end juriidiliselt korrektselt vormistama kas äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana. Sellest tulenevalt sündiski otsus suunata toetus edaspidi just ettevõtetele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele. Eelnevatest eesmärkidest tulenevalt ei ole edaspidi mesilasperetoetus suunatud neile füüsilistele isikutele, kes peavad mesilasi peamiselt isiklikuks tarbeks. Samas ma tahan rõhutada, et hobimesinikele jäävad endiselt kättesaadavaks mitmed tegevused, mesindussektorisse sekkumised, toetused tegevuskava raames, millest saavad kasu kõik mesinikud. 

Teine küsimus: kuidas põhjendab ministeerium asjaolu, et määruse muudatusi esitleti kui tehnilist korrastust, kuigi sisuliselt muudab see toetuse sihtrühma ja mesinduspoliitika fookust? Ma mõistan teie küsimust termini "tehniline korrastus" kasutamise kohta. On kahetsusväärne, kui selle protsessi kommunikatsioon ja kaasamine on jätnud mulje, nagu poleks sektori häält piisavalt kuulda võetud. Ma kinnitan, et ministeeriumi eesmärk oli pidada dialoogi ning leida lahendus koostöös. Nagu eelnevalt mainitud, arutati mesilasperetoetuse muudatusi 2024. aasta detsembris koos sektoriga, kus ühiselt jõuti kokkuleppele, et edaspidi on toetus suunatud mesinikele, kellel on vähemalt 16 mesilasperet. Sellele tuginedes esitas ministeerium kooskõlastamisele määruse muudatuse, mis käsitleski eelkõige toetuse sihtrühma muutmist, just sellisena seda ka esitleti. On oluline mõista, et kui me oleksime jätnud toetuse maksmist kõikidele varasematele taotlejatele vähenenud eelarve juures, oleks toetussumma ühe mesilaspere kohta jäänud alla 16 euro. Oleme seisukohal, et nii väikese summa administreerimine ja väljamaksmine ei ole otstarbekas ega paku tegelikult mesinikele reaalset tuge. Seega oli sihtrühma täpsustamine paratamatu samm. 

Kolmas küsimus: kas ministeerium on analüüsinud võimalikke negatiivseid tagajärgi, mis kaasnevad väikemesinike PRIA registrist lahkumisega? Teie mure võimalike negatiivsete tagajärgede osas, eriti seoses PRIA registrist lahkumise ja mesilaste tervisega, on väga asjakohane. Aga siinkohal on oluline rõhutada, et mesilaspere pidaja on loomapidaja ning tal on seadusest tulenev kohustus oma mesilaspere registreerida PRIA põllumajandusloomade registris. See kohustus tuleb maaeluministeeriumile 25. novembri 2021. aasta määruse nr 74 "Põllumajanduslooma märgistamise ja registreerimise ning veisepassi väljastamise kord, põllumajanduslooma tapmisest ja hukkamisest ning kõrvaldamisest teavitamise kord ning identifitseerimisvahendite eemaldamise ja asendamise nõuded". Täpsemalt selle määruse § 1 lõige 6 sätestab, et mesilaspere kohta tuleb esitada andmed loomarühma suuruse või mesilasperede arvu muutmise kohta kuu viimase kuupäeva seisuga sündmusele järgneva kuu viiendaks kuupäevaks. Looma heaolu tagamine on iga loomapidaja kohustus. Seega mesilasperede registreerimise ja andmete uuendamise kohustus ei ole seotud mesilasperetoetuse saamisega, vaid on laiem loomapidaja vastutus, mis aitab tagada loomade heaolu ja tõhusat haiguseseiret. Ministeerium jätkab koostööd Põllumajandus- ja Toiduametiga teavitustööd tehes selle kohustuse täitmise vajalikkusest. 

Neljandaks: kuidas kavatseb ministeerium kompenseerida väikemesinike jaoks toetuse kaotamise mõju, arvestades nende rolli maapiirkondade elujõulisuses ja toidujulgeolekus? Lubage siinkohal olla lühimõtteline. Valitsus hindab kõrgelt absoluutselt kõiki mesinike, nii hobi- kui ka ettevõtjatest mesinike panust toidujulgeolekusse ja elurikkusesse. See on väga tänuväärt tegevus. Ja iga mesilaspere on väärtuslik. Väikemesinike panus maapiirkondade elujõulisusse ja tolmendamisse on kahtlemata oluline ja tunnustatud. Mõistan, et paljudele väikemesinikele, sealhulgas väärikas eas mesinikele maapiirkondades, on mesindus oluline osa eluviisist ja panus kogukonna ellu. Seetõttu kuigi otsene mesilasperetoetus neile uue korra järgi ei laiene, on meil hea meel tõdeda, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise Eesti strateegia kava alusel rakendatakse mesindussektorisse sekkumise toetust. Selle kaudu on kõikidel mesinikele, sealhulgas füüsilisest isikust hobimesinikele, tagatud mitmed väärtuslikud võimalused. Näiteks saavad nad tasuta osaleda teabepäevadel, kursustel ja rahvusvahelistel üritustel, küsida nõu usaldusmesinike käest ning taotleda vahendeid kahjurite, näiteks varroalesta tõrjeks. Lisaks on võimalik kasu saada mesilase korjeala toetusest. See toetus on mõeldud tolmendajatele põllumajandusmaastikus täiendava toiduressursi pakkumiseks ning selle taotlejal peab olema vähemalt kümme mesilasperet, nagu ka härra Aller mainis, või siis vastav kokkulepe mesinikuga, kellel on vähemalt kümme mesilasperet. Toetuse saamiseks tuleb rajada vähemalt üks hektar korjetaimedega põllumaad, kusjuures iga hektari korjeala kohta peab olema vähemalt üks mesilaspere. 

Viies küsimus: milleks kasutatakse vabanevat summat ligikaudu 300 000 euro ulatuses, mis on senini suunatud väikemesinike toetamiseks? Siin on oluline täpsustada ühte levinud arusaama. Kahjuks ei ole tegemist vahendite vabanemisega, mida saaksime mujale suunata. Mesilasperetoetuse eelarvet vähendati riiklikku kärpeülesande täitmise raames 240 000 euro võrra. See tähendab, et nimetatud summa võeti ministeeriumi eelarvest ära. Möödunud aastal vähendati kärpeülesande tulemusena kõikide valitsemisalade, välja arvatud Kaitseministeeriumi eelarveid eesmärgiga vähendada meie riigi üldist eelarve puudujääki. Seega ei ole see summa ministeeriumi käsutuses täiendavateks tegevusteks. 

Kuues küsimus: kas minister kavatseb sekkuda, et tagada mesindustoetuse laiapõhjalisus ja säilitada senine praktika, mis väärtustab ka väikemesinikke? Ma olen alati avatud dialoogiks ja lahenduste otsimiseks, mis teeniksid eesti mesinduse huve paremal moel. Mul on hea meel teile kinnitada, et kohtusime mesindussektori esindajatega juba käesoleva aasta aprillis. Sellel kohtumisel leppisime kokku edasise tegevuskava. Mesindussektor esitab hiljemalt käesoleva aasta 1. oktoobriks oma ettepanekud mesilasperetoetuse võimalike alternatiivide ning vajalike uuringute kohta sektoris. Pärast nende ettepanekute saatmist arutame ühiselt, kas ja kuidas oleks otstarbekas mesilasperetoetuse korda alates 2026. aastast uuendada või täiendada. Meie eesmärk on leida jätkusuutlikud ja sektori tegelikele vajadustele vastavad lahendused väärtustades seejuures kõigi mesinike panust. 

Ma loodan, et need vastused selgitasid olukorda ja ministeeriumi samme. Olen valmis vastama täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja küsimusi tõepoolest on. Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et ikkagi, kui selliseid otsuseid tehakse, eelneb ka mingisugune analüüs. Ega ilma sellise analüüsita ei olegi võimalik ju selliseid otsuseid vastu võtta. Ja kindlasti vaatasite üle ka üleüldise sellise aastatoodangu, ehk siis me räägime mahtudest, me räägime tonnidest. Oskate öelda, kui palju siis meie mesinikud aastas toodavad mett? Keskelt läbi, sest aastad on erinevad. Kui palju toodavad meie naabrid, Läti-Leedu? Samuti on ju aastaid erinevad. Ja olete võtnud ka suhtena elaniku kohta, kui palju siis on, kas meil on rohkem mett ja me saamegi selliseid kärpeid teha, või siis ikkagi on meie naabritel see olukord parem? Kindlasti on teil selline analüüs olemas, ma usun sellesse, muidu te siin ju niimoodi kindla veendumusega ei räägiks ja ei vastaks nendele küsimustele.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mind väga rõõmustab teie suur huvi mesindussektori vastu. Kui te neid võrdlustabeleid tahate näha, siis me saame kindlasti need teile saata. Aga oluline on siinkohal märkida, et meil on peaasjalikult ülevaade põllumajandustootmise osas ehk siis äritegevuseks ette nähtud meie toodangu osas. Nii-öelda hobimesinike tootluse kohta on see info raskemini kättesaadav. Aga selle info, mis meil on – kui te seda uuringut soovite näha –, ma palun teile kindlasti saata. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma sain aru, et ega tegelikult ju mingeid toetuste suurenemisi ja muid soodustusi mesinikele oodata ei ole, aga vähemalt hea, et teada saime. Minu küsimus puudutab midagi teist ja see puudutab seda, et me oleme teatud rahvusvahelise konkurentsi olukorras ka selles valdkonnas, mee tootmise valdkonnas ja siit ja sealt aeg-ajalt võib lugeda, et meie turule tuleb küll Poolast ja küll kuskilt mujalt sellist solgitud või võltsitud mett. Kui suurt probleemi te selles näete ja kui suurt ohtu te näete konkurentsi seisukohast meie mesinikele?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See on tõsine küsimus. Meil on olnud juhtumeid, kus mee pähe esitatakse meil muid loomseid saadusi. Üks näide oli hobuserasvaga segatud mesi, mis tõesti tegelikult ei vasta mee kvaliteedile, ta ei olegi, vaid on ainult osaliselt mesi. Ja selle probleemiga oleme me täiesti kursis. Põllumajandus- ja Toiduamet koostöös LABRIS-ega ka seda järelevalvet teeb. Kõik need juhtumid, kus turule tuuakse, eriti kui see tuuakse ametlikult, mingi toode, mis esitleb ennast meena, aga tegelikult ei ole seda, siis võetakse ka vastavad meetmed, et seda olukorda korrigeerida. Aga hetkel ma …, et see olukord ei ole väljunud, seda tuleb ette, aga see ei ole väljunud sellistest mõõtmetest, et sellele ei saaks järele.

Ja Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite välja põhjuse, miks väikemesinikel toetus ära võeti: selle, et oli vaja kärpida. Oli vaja kärpida 240 000 eurot ja et see oli kompromissettepanek. Aga millised olid teised ettepanekud? Miks te otsustasite just väikemesinikelt selle toetuse ära võtta?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma saan sellest hästi aru, see on esimene asi. Aga siin kaalutluskoht oli see, et kui seda eelarvet vähendati terves mahus ja arvutati välja, missugune summa siis mesilaspere kohta jääb, siis see summa väljamaksmine ja PRIA administreerimine oleks läinud riigile liiga kulukaks. Nii et seal üritati leida seda nagu balansikohta. Hobimesinikud laias laastus saavad ennast enamasti hästi majandatud, aga just suunata seda põllumajandusliku tootmise poole, et ettevõtjad registreeriksid ennast ja meil oleks ka paremini kättesaadavad andmed selle kohta, kuidas põhiline majandustegevus mesindussektoris käib. Ja see kompromissettepanek oligi 16 peret. Aga nagu ma ütlesin, 1. oktoobril sellel aastal ootame me täiendavaid ettepanekuid. Meil on üks aasta, me nägime, kuidas see poliitika mõjus, ja kui mesindussektoril on täiendavaid ettepanekuid, siis me nendega koostöös neid kindlasti arutame. Kui neil on välja pakkuda mingisugune lahendus, mis ekspertidele või tegutsejatele endale paremini sobib, siis me kindlasti seda kaalume. 

Ja nüüd on hea kolleegi Arvo Alleri kord, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea arupärimisele vastaja! Mind ikkagi teeb murelikuks see koostöö mesinike ja põllumeeste vahel. Kui eelnevalt sa ütlesid ka, et on registreerimiskohustus tulenevalt loomapidajatele, et peavad olema mesinikud kaardistatud. Kas on teada praegu või millised on praegused juhtumid selles osas: mesilaste suremus, on taimekaitsevahendid sattunud mesilatesse? Ja just sellepärast, et ei ole näiteks mesilad registreeritud või mesitarusid nagu toodud välja. Et kas see on probleem või see praegusel juhul enam ei ole probleemiks?

Aitäh selle küsimuse eest! See kindlasti on väga kahetsusväärne, kui taimekaitsevahendid viivad mesilasperede surmani. See on väga muret tekitav, kui see juhtub. Praegusel hetkel, nagu ma ütlesin, on see siis ka mesilaste pidaja enda nii kohustus kui ka meie soovitus sinna selleks, et selliseid olukordi vältida. Et perede ja nende asukohad oleksid registreeritud. Aga selle massilist toimumist ei ole, minu tähelepanu ei ole sellele juhitud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Tore kuulda, siin juba teine ring, sama küsimus. Aga te ütlesite, et liiga kulukas on PRIA‑l välja maksta neid mingeid tühiseid sente, aga minu küsimus on, et milline on see minimaalne summa, mida on maaeluministeeriumi või PRIA arvates üldse mõistlik toetusena välja käia. On teil mingid rehnungid olemas? Mis on see number, et alla selle ei ole mõtet?

Aitäh, selle küsimuse eest, hea kolleeg! Teie huvi mesindussektori vastu on juba teada. See küsimus on, kuidas me riigi raha asjakohaselt majandame. Ja ma võin siin numbriliselt eksida, ma võin suurusjärgu anda. See välja arvestatus on selline, et umbes 80 eurost umbkaudselt toetuste väljamaksmine administreerimiskulu mõttes on mõistlik. Et alla selle on see kadu sellesse nii suur, et see lihtsalt riigi efektiivsuse ja põllumajandustoetuste osakaalus kukub. Aga ma saan seda numbrit ka täpsustada. Hetkel see suurusjärk on umbes sealmaal. 

Minule teadaolevalt ka Helle-Moonika Helmel on huvi mesinduse vastu. Siit ka küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja ja hea ettekandja! Mesindus on kindlasti väga oluline tootmisharu ja väga oluline osis meie toidujulgeoleku säilitamisel ja tagamisel. Aga minu küsimus on hoopis võib-olla natukene nendest raamidest väljas, millest täna on juba juttu olnud. Vaadake mesinikud on läbi aastate kannatanud väga palju suurkiskjate rünnakute all. Karud käivad just viimasel ajal mesinike vara kallal ja teevad nende tootmisvahendite kallal korraliku hävitustööd. Päris mitmed mesinikud on öelnud, et neil ei jää muud üle, kui oma tootmine lõpetada, sest riik ei kavatse kuuldatavasti ka midagi ette võtta karude arvukuse ohjamiseks. Sama moodi kannatavad meil lambakasvatajad huntide rünnakute all. Ka seal ei ole riik neile konkreetselt appi tulemas. Kas on mingi plaan karude arvukusega ka midagi ette võtta või jällegi öeldakse, et saage ise hakkama?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Pean mainima, et seda oleks võib-olla tulemuslikum esitada meie keskkonnaminister Sutile, kes selle valdkonna eest vastutab. Küll aga, kuna meil puutumust on selles teemas palju, ja ma tunnistan, et see karude ja huntide arvukus on probleem, just eeskätt põllumajandustootjatele. Oleme sellele korduvalt tähelepanu juhtinud. Lisaks siia ka SAK-i kriisi taustal on metssigade probleem. Jahinduse valdkonnaga koostöö on meil tihe, läheb aina tihedamaks. Need on ka omavahelises seoses, ehk siis seda tervikut meie vaatenurgast, põllumajandustootmise vaatenurgast, kliimaministeeriumile sellega esitame, aga lõplik otsus on teise ministeeriumi haldusalas. Seda mina kahjuks teha ei saa. Aitäh!

Hea kolleeg Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minul on sihuke väike liitküsimus. Kõigepealt lühidalt: kas olete seiranud ministeeriumi poolt, milliseid muutuseid nüüd selle toetuse ärajätmine on toonud? Ja teine pool on see, et kui seda otsust tehti ministeeriumis, kas kaalutleti seda, et toidujulgeolek – kui me täna valmistume nii-ütelda, tõstame riigikaitsekulusid – on ülioluline ja äkki võiks jätta just riigikaitse eesmärgil need väikemesinikud puutumata? Kas see tuli kõneks tookord või ei tulnud? 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin, me jälgime seda olukorda ja 1. oktoobriks me ootame ka mesindussektorilt tagasisidet, kuidas see mõjunud. Siis me oleme selles osas targemad, mida edasi teha. Ja toidujulgeoleku seisukohast kindlasti iga taru on oluline, aga meil on ka eesmärk riigina seda põllumajanduspoliitika vaates suunata. Ettevõtlik põllumajandustegevus on meie jaoks oluline. Kaalutluskoht oli pigem seal, et võimestada seda n-ö tootvat tegevust, mis tagaks mee me mitte ainult sõpradele-lähedastele ja naabritele, vaid ka laiemalt Eesti rahvale. 

Suur tänu, härra minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Helle-Moonika Helme, palun! Nii, aga esmalt arupärijate nimel hea kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head saalis viibijad, kolleegid! Uued puldid tekitavad ärevust. Ma vaatasin ka, et meil Moonika juba tuleb kõnet pidama, siis ma püüdsin kiiresti reageerida. 

Aga minister kandis jah ette, miks seda raha oli vaja kanda mujale, see ongi kärbetega seotud. Ja loomulikult, kui sind pannakse fakti ette, et me kärbime nii palju, toome sektori kohale ja ütleme, et raha võtame 240 000 ära ja nüüd hakkame arutama, kuidas kõige vähem valusamalt see sektor pihta saaks, siis muidugi sektor oli nõus, et teeme selle alates 16-st, võtame seadused välja, et väikekäitleja on kuni 15 taru ja üle 16 taru on siis juba töötlejad, siis hakkab tulema ka maksu riigile. Aga ärme unustame seda, et kui PRIA maksab toetust välja füüsilisele isikule, siis ta võtab sealt kohe maha tulumaksu. Ta isegi ei küsi seda, kas ta laseb raha taotleja arvele kanda ja siis taotleja ise maksaks tulumaksu. Ei, kohe võetakse tulumaks maha ja see raha jääb kohe riigile. 

Jah, kui me räägime 16 eurost on taru kohta, siis see võib tunduda hästi marginaalne, samas see ongi mingil määral motivatsioon, et tarusid registreerida. Ja teine on ikkagi see, et koostöö taimekasvatajate ja mesinike vahel sai juba päris hästi käima, oli teada, kus tarud paiknevad. Taimekaitsetööde tegemise eel teavitati mesinikke, et sellised on tööd tulemas, et hoidku nad oma tarud kinnisena või viigu teise kohta. 

Siis võib-olla minister pärast stenogrammist vaatab, et äkki on võimalik välja võtta, kui palju see aasta kas vähenes või suurenes mesilaste korjealade taotlemise pindala, sest seal oli see 10 taru minimaalne, millega saad taotleda. Ja kui sul oli alla 10 taru, siis sa said kahe mesinikuga kokku leppida või said ka mitme peale need 10 taru kokku tuua. Kas selle võrra vähenes korjealade taotlemise pindala või suurenes? Võib-olla selle võrra suurenesid korjealade taotlemised. See on ainult positiivne.

Ja mis nüüd öelda väikemesinike osas veel? Suur võitlus käib sissetoodava võltsmeega. On olemas need meespektrid ja me meekaleidoskoobid, millega saab tuvastada Eestis kasvatatud taimedelt korjatud meesaagi. Seda enam, et praegusel juhul on Eesti meetoodang väga väike võrreldes eelnevate aastatega, sest see aasta oli suht vihmane ja märja pealt mesilinnud ei korja eriti, eelnevad aastad olid ka põud, nii et taimed õitsesid suht kiiresti ära. Nii et samamoodi nagu taimekasvatajatel on olnud kolm rasket aastat, on mesinikel ka, ja mesitarude toodang, ma arvan, on alla poole tavalisest. See tähendab seda, et on väga suur oht, et sissetoodava mee pähe hakatakse müüma Eesti mett, tähendab, hakatakse müüma sisse toodud meega segatud mett. Ja Põllumajandus- ja Toiduameti kontroll, kes hakkaks siis läbi uuringute seda tuvastama, on, nagu teada, alati kallis. Aga kuna riigil raha ei ole, siis kontrolli tehakse pisteliselt. Või siis tootjad ise avastavad kaubanduses võltsmee, mida müüakse Eesti mee pähe. 

Aga mis ma tahaksin lõpetuseks öelda? Väikemesinikel tasub vastu pidada. OÜ-tamine ja FIE-ndus toodi nüüd mängu. Ma loodan, et tulevikus tehakse asjad paremaks, nii et kõik mesinikud saaksid mesindustoetust, olgu selle suuruseks 16 eurot, 26 või 50 eurot taru kohta. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja vähesed kolleegid! Ühe kilo mee saamiseks peab mesilind külastama ligi kolme miljonit õit ja tegema kolm ringi ümber maakera, tagasihoidlikult, ja see töö on ülimalt oluline kogu meie toidulaua või vähemalt suure osa kogu meie toidulaua katmisel. Ja nüüd praegu, sel aastal nii-öelda väikemesinikke, kellel on alla 16 taru, nende eiramine, et nad ei ole olulised. Eesti riigil on raha vähe ja ainult üks ministeerium, kuhu me raha anname, kus me maha ei võta, on Kaitseministeerium. Igalt poolt mujal roogime maha. Mäletate, Riigikontrolli hiljutine audit, mis näitas, et tõesti raha on nagu vanasti öeldi ratsahobuse samust ja tuleb veel juurde, aga kontroll on minimaalne, kümned miljonid lendavad siia-sinna. Ja selles valguses on väga valus kuulda, kuidas mingisugune väike osa rahast kraabitakse ja praegusel juhul nende väikemesinike toetamisel, et nende töö nagu ei olegi nii oluline. Töö on ülimalt oluline, põhiline on ju, võib-olla peaks seda toetust nimetama üldse tolmeldamistoetus, tolmeldamine ongi see põhiline. See, mida meekilod, mida üks või teine taru toodab, on sellest kasust, mida mesilased annavad meile, väike osa, kümnendik võib-olla. Selle koha peal need valdavalt, kes jäid ilma seekord, on valdavalt pensionärid, kes elavad siin ja seal üle Eesti väikestes kohtades ja kelle hoolealused tegelevad tolmeldamistööga, pöörase tööga, millest sõltub ka nende põllumeeste, kelle põllud on nende tarude ümber või vastupidi, kui on viidud. Nii et diskrimineerida neid ei ole ilus. Eriti veel sellel taustal, kui tegelikult ühes otsas raha põleb või ei hoolita sellest, aga kusagil pigistatakse mingisuguse protsendiga. Nii nagu Politsei- ja Piirivalveamet – iga aasta 9% inimesi tuleb vähemaks võtta. Kuhu me jõuame niimoodi? Mingi mehaanika ja samas kusagil põleb see raha, ei tea, mida tehakse ja nii edasi.  

Muidugi valus oli kuulda siin ministrihärrat, kes on nüüd vist lahkunud … Või ma eksin? Ah, mingid mesilased siin ja mingid rahvasaadikud, totud. Tal on tähtsamaid töid teha, ma ei tea, sigadel on, võib-olla juba lähevad neljandat korda paaritama selle aasta jooksul, võib-olla tegeleb sellega. Aga kui öelda, et 80 eurot ja alla selle ei maksa toetusi maksta, pole efektiivne. Ma vaatasin järgi, kes tunneb sotsiaalvaldkonda paremini, last üksi kasvatava puudega inimese toetus 19,18 eurot. Koristame ära. Milleks? Või puudega vanaduspension 13–41 eurot – koristame rahulikult ära, anname sõjamoolokile veel, et riigikontrolör saaks varsti tulla jälle välja, et ei tea, kuhu raha on pandud ja milleks ja nii edasi. Ja neid alla 80-euroseid makseid ei ole mõtet teha, pole oluline. Niimoodi ei tohiks üks normaalne minister ja üldse valitsejad käituda. Aitäh!

Suur tänu teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti mesi on üks meie maa puhtuse ja looduse sümboleid, see ei ole ainult kaup poeletil. See on meie kultuuritraditsioonide ja looduskeskkonna osa. Kuid täna on meie väikemesinikud sattunud olukorda, kus riik on nad jätnud üksi. 2024. aastal taotles mesilasperede toetust ligi 2000 mesinikku. Neist suur osa on väheste peredega hobimesinikud. Aga 2025. aastal juba uue korra järgi toetust taotles vaid 334 ettevõtet ehk ligi kuus korda vähem. Umbes 1600 väikemesinikku jäi ukse taha. 

Mida tähendab see Eesti jaoks? Esiteks, väikemesinikud on need, kes hoiavad elu ka väikestes külades ja hajaasustuses. Nad on need, kelle tarud seisavad talude õuedes, metsaservades, andes meie põldudele ja aedadele hädavajaliku tolmeldamise. Kui riik neid ei toeta, on oht, et paljud loobuvad ja sellega kaotame mitte ainult meetootjad, vaid ka tolmeldajad ja seega julgeoleku aluse.

Teiseks, väikemesinikud on registri ja haiguste tõrje võtmeosa. Kui inimene tunneb, et riik teda ei tunnusta ega toeta, kaob motivatsioon mesilasperesid ametlikult registreerida. See aga tähendab, et varroalesta ja teiste haiguste levik muutub raskemini kontrollitavaks. Kui üks pere jääb ravimata, on ohus kogu ümbruskond. 

Kolmandaks, meie mesinikud peavad konkureerima vabaturu tingimustes välismaise meega. Aga mis on olukord mujal? Näiteks Ungaris makstakse toetust igale mesilasperele umbes 42 eurot. Hispaanias ja Prantsusmaal toetatakse sektori arengut kümnete ja sadade tuhandete eurodega alates varroalestavastasest võitlusest, kuni mee turustamiseni. Eestis aga kärbitakse eelarvet ja tõrjutakse välja just need, kes kõige enam panustavad looduse ja kogukonna heaks. 

Me saanud ministrilt vastust, kas tal on üldse ülevaade, kui suur osa Eesti meetootmisest tuleb väikemesinikult. Kas on tehtud analüüsi, millist mõju avaldab nende väljajätmine meie põllumajandusele, ökosüsteemile ja regionaalarengule? Ja kas üldse on arvestatud, et konkurendid mujal Euroopas saavad palju suuremat tuge ning meie mesinikud jäävad ebaõiglasse olukorda?

Head kuulajad! See ei ole ainult mesinduse teema. See on küsimus riigi suhtumisest oma inimestesse: kas me toetame neid, kes hoiavad elu maal ja annavad meile puhta toidu, või laseme neil vaikselt kaduda? Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme koos sellega ka teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud kolmanda juurde. Riigikogu liikmete Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Anti Allase, Reili Ranna, Heljo Pikhofi ja Jaak Aabi 13. mail 2025 esitatud arupärimine elutähtsate pangateenuste kadumise kohta maakonnakeskustes, arupärimine numbriga 773. Ja palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Ester Karuse.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ma esitasin 13. mail arupärimise, mis puudutas minu ja kindlasti paljude kagueestlaste, veel täpsemalt eriti Valga ja Põlva inimeste jaoks olulist regionaalpoliitilist teemat ehk pangateenuste kättesaadavust. Teema muutus eriti teravaks just kevade hakul, kui Valga linnas sulges end viimane füüsiline pangakontor, mis oli SEB. Ja aasta varem sulges ennast ka Swedbank. Ja nii ongi juhtunud niimoodi, et terves Valga ega ka Põlva maakonnas ei ole ühtegi füüsilist pangakontorit, mis on minu meelest eriti oluline vanemaealistele ja neile, kellel pole ligipääsu digiteenustele. Kümned tuhanded inimesed täna on siis tegelikult ilma jäetud füüsilisest pangateenusest. 

Aga mitte ainult vanemaealised inimesed, vaid ka ettevõtjad ja tavainimesed vajavad ju samamoodi pangateenust. Näiteks esmast pangakaarti ei saadeta postiga, vaid sellele tulebki reaalselt pangakontorisse järgi minna. Kui me lähme Valgast järgi, siis lähim pangakontor on ilmselt Tartus, mis tähendab kilometraaži mõttes ligi 200 kilomeetrit Valgast Tartusse sõita ja tagasi. 

Ja ma absoluutselt mõistan, et pangad on eraettevõtted ja nende eesmärk ilmselt on kasumit teenida, aga me räägime ikkagi elutähtsast teenusest. Me teame ja oleme kuulnud nendest kasuminumbritest, mis tulevad ju tegelikult meie inimeste teenindamisest, teenuse pakkumisest. Samas ei saa ju öelda, et pangateenus on pelgalt äritegevus, vaid see on ikkagi ühiskondlikult hädavajalik teenus. See võimaldab inimestel turvaliselt hoida ja kasutada oma raha, sõlmida lepinguid, saada nõustamist, teha sularahatehinguid ja hallata oma igapäevaseid finantskohustusi.

Noortel inimestel on lihtne öelda, et nad ei peagi kasutama pangakontoris olevat teenust, saab internetipangas kenasti hakkama. Ja minu käest on ka küsitud, miks on üldse vaja pangakontorit. On vaja! Selles mõttes, et noortel inimestel on lihtne seda öelda, aga siiski igal inimesel ei pea olema ei arvutit, internetti ega ka nutitelefoni. Eriti kui me räägime vanemaealistest muidugi.

Ja samal ajal on see, et me kuuleme neid uudiseid, loeme uudiseid tohututest petukõnedest, kus põhiliselt just vanemaealised inimesed on kaotanud tuhandeid, isegi sadu tuhandeid eurosid. Ja ega see, kui meil ei ole enam pangakontoreid Valga linnas, kus elab 12 000 elanikku näiteks, Valga vallas üldse 15 000, meil ei ole seal teenindajaid, meil ei ole konsulteerida kellegagi, meil ei ole küsida mitte kelleltki  – ega see ei aita kaasa nende petukõnede peatamisele või kuidagi vähenemisele. Igal juhul, jah, igaühel ei pea olema nutitelefoni ja arvutit. Nii et see on tõesti meie piirkonna jaoks ikkagi praktiline, aga ka moraalne probleem. 

Ja ma esitasingi kevadel mõned konkreetsed küsimused ministrile. Milliseid samme on ministeerium astunud juba, et pankadega just seda dialoogi pidada? Kas on toimunud kohtumisi pangaliidu pankade esindajatega? Kas riik üldse näeb vajadust tagada maakonnakeskustes füüsiline pangateenus? Ja täna, kolm kuud hiljem tahangi teada, kas on midagi tehtud. Minu meelest on see täpselt hea aeg, et vaadata, kas on neid kohtumisi toimunud ja kuidas see infovahetus on käinud. Ma ei arvagi, et seadusandlusega hetkel saab pankasid kuidagi sundida, aga siiski minu meelest on riigil siin oma roll. Saab küsida, saab aru saada, saab suunata, kaasa aidata, aga selleks peab ka arusaam olema ja selleks peab tahe olema. Just Kagu-Eesti inimestele on see väga oluline. Ja oluline on mõista, et need protsessid on tihti pöördumatud. Kui pangakontor on kinni pandud, siis on väga ebatõenäoline, et nad kunagi avavad uuesti. Nii et kuulame ministri vastuseid. Aitäh!

Just! Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil suurepärane võimalus kuulata, mida sellest kõigest arvab regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Jaak Aab, Heljo Pikhof, Reili Rand, Anti Allas, Andre Hanimägi, Tanel Kiik ja Ester Karuse! Tänan teid võimaluse eest vastata teie esitatud arupärimisele nr 773, mis keskendub elutähtsate pangateenuste kättesaadavusele meie maakonnakeskustes. See on kahtlemata teema, mis puudutab paljusid Eesti inimesi ja millele tähelepanu pööramine on äärmiselt vajalik. Kui kunagi põhiseaduskomisjonis oli arutelu, et kas mitu on kaks ja enam või rohkem kui kaks, siis täna mõned küsimused on täpselt kaheksa. Ja neid kaheksat küsimust ma järjest vastan. 

Esimene küsimus. Palun lisaaega. 

Läheks võib-olla ikkagi praegu selle sõnavõtuga lõpuni, vaatame, mis seis siis on, kusmaale me oleme jõudnud. 

Kuidas hindate olukorda, kus terves Valga- ja Põlvamaal ei ole enam ühtegi pangakontorit? Ma mõistan teie muret täielikult seoses füüsiliste pangakontorite, eriti just märgilise tähendusega teenuste kadumisega maakonnakeskustest. Selline areng on kahtlemata muret tekitav ning sellel on regionaalarengu seisukohast negatiivne mõju. Olen kindlalt seisukohal, et otsus, et pangakontoreid sulgeda, peaksid olema viimane võimalik samm, kui kõik muud lahendused on hoolikalt läbi kaalutud. Ka füüsiliste teenuskohtade kadumisel on esmatähtis tagada teenuste jätkuv ja mugav kättesaadavus. 

On tõsi, et pangakontorite arv on Eestis aja jooksul vähenenud. Kümne aastaga on nende arv Eesti Panga andmetel kahanenud ligi poole võrra. Kui 2015. aastal oli Eestis 107 pangakontorit, siis 2024. aasta lõpuks oli neid 58. Praegu on SEB esindatud kontoritega üheksas maakonnas 15-st, Swedbank 11. maakonnas ja Coop Pank 12-s. Kuigi teie arupärimine keskendub Valgamaale, siis tegelikult on meil kaks maakonda, Raplamaa juba kaks ja pool aastat ning Jõgevamaa kaks aastat, kus pangakontoreid ei ole. Samuti on oluline märkida, et kontorite sulgemine ei ole puudutanud üksnes väiksemaid keskusi, vaid ka suuremaid linnu. Näiteks SEB sulges käesoleva aasta mais oma Narva kontori ning Luminor lahkus eelmise aasta lõpus Pärnust. Tartumaal, kus elab ligikaudu 160 000 inimest, läks SEB ühele kontorile üle juba kaheksa aastat tagasi 2017. aasta novembris. Harjumaal, kus elanikke on ligi 650 000 on SEB-l neli kontorit, mis tähendab ühte kontorit 160 000 elaniku kohta. 

Rõhutan veel kord, et oluline on tagada teenuste kättesaadavus ka siis, kui füüsilist teeninduspunkti enam ei ole. Alates 2016. aastast on pangad lisanud 791 muud teeninduspunkti, sealhulgas sularaha kättesaadavuse võimalused poodides ja tanklates. Need on toonud enim kasutatavad teenused inimestele tegelikult isegi lähemale. Siinkohal pean täpsustama, et väide, nagu Valga- ja Põlvamaal ei oleks enam ühtegi pangakontorit, ei ole päris täpne. Coop Pank pakub pangakontoriteenust mõlemas nimetatud maakonnakeskuses, Põlvas alates 2017. aastast ja Valgas alates käesoleva aasta 23. aprillist. Tõsi, need on sularahavabad kontorid ja Valga puhul avatud vaid valitud päevadel. Seega on teenuse osutamises toimunud juba aja jooksul ümberkorraldusi, mis on mõneti vähendanud, kuid teisalt parandanud teenuse kättesaadavust, peegeldades nii teenuse enda kui tarbijakäitumise muutumist. Füüsilise teenustaristu, sealhulgas pangakontorite kasutamine, on aastatega üldiselt vähenenud. See peegeldab suuresti inimeste ja tarbijate muutunud harjumusi. Ühe suurpanga andmetel on näiteks käesoleva aasta esimese nelja kuuga kontorite külastatavus vähenenud 20%. Eelmisel aastal oli see näitaja samal perioodil –5% ja COVID-pandeemia mõju külastatavuse vähenemisele oli ligikaudu 50%. 

Kui me räägime kõige olulisemast pangateenusest, mida kodu lähedal tarbitakse, siis see on valdavalt sularaha kättesaadavus. Sellised võimalused on olemas nii maakonnakeskustes või paljudes väiksemates asulates. Ristkasutuses olevate pangaautomaatide, sealhulgas automaatide, kust saavad raha välja võtta kõikide pankade kliendid, arv on viimasel kolmel aastal püsinud sisuliselt muutumatu, neid on umbes 665. Sealhulgas on sularaha sissemaksevõimalustega automaatide arv tervikuna isegi suurenenud. Käesoleval aastal on neid praegu Eestis üle 225. Lisaks on loodud alternatiivsed sularaha väljavõtmise võimalusi näiteks tanklates ja toidupoodides, mis omakorda on mõjutanud füüsiliste kontorite külastatavust. Teenusmajanduse digitaliseerimise tervikuna on loonud ettevõtetele ootuspäraselt võimaluse tegutseda kasumlikumalt ja efektiivsemalt, vähendades kulusid füüsilisele taristule ja tööjõule. Digivõimalused aitavad teenuse osutamise kulusid alla tuua nii avalikus kui ka erasektoris, mis on üldjoontes ju tervitatav. Panen aga südamele kõikidele teenusepakkujatele nii avalikus kui ka erasektoris, et teenuse kättesaadavus ja säilitamine ka kaugemas piirkonnas on prioriteet. 

Teine küsimus: milliseid samme on ministeerium seni astunud, et säilitada või taastada pangateenuste füüsiline kättesaadavus maapiirkondades? Nagu ma eelnevalt mainisin, on mul kavas sel teemal pangandussektori esindajatega kohtuda. Senises suhtelises pankadega on fookus olnud pigem laiemal regionaalarengu juurprobleemil, milleks on inimeste koondumine pealinnapiirkonda paremate elamis- ja töövõimaluste tõttu. Oleme arutanud, kuidas parandada maapiirkonnas ja väikelinnas elamist ja ettevõtlusega tegelemist toetavate finantsinstrumentide rakendamist ning kapitali kättesaadavuse tagamist. Pangakontorite kadumine on selles kontekstis üks tagajärg, mis on tingitud elanikkonna vähenemisest ja tarbijate arvu kahanemisest. 

Kolmas küsimus: kas valitsus on juba algatanud või valmis algatama läbirääkimisi suurpankadega, et vähemalt maakonnakeskustes säiliks vähemalt üks pangakontor? Hetkel selliseid spetsiifilisi läbirääkimisi peetud ei ole. Kuid nagu öeldud, kavandan kindlasti peagi kohtumise pankade esindajatega. Mõistan, et kontori füüsiline olemasolu on paljudele inimestele märgilise tähendusega. Samas tahan rõhutada, et füüsilisest kontorist olulisemgi on teenuse tegelik kättesaadavus ja ühtlane kvaliteet. Tulevikku silmas pidades parandab just veebipõhine teenuseosutamine, sealhulgas nõustamine ja lepingute sõlmimine, teenuse aegruumilist kättesaadavust märksa enamatele inimestele kui füüsiline kontor maakonnakeskuses, mis on avatud vaid tööpäevadel, seda võimaldaks. Seetõttu peab füüsilise kättesaadavuse kõrval olema meie fookuses ka teenuste sisuline ühtlane kvaliteet kõikidele Eesti inimestele ning majanduse arengule olulise kapitali kättesaadavus kõikides piirkondades võimalikult võrdsetel tingimustel. 

Neljas küsimus: kas on kaalutud multifunktsionaalsete ühiste teeninduspunktide loomist koostöös pankade ja riigiasutustega? See mõte multifunktsionaalsetest teeninduspunktidest on kindlasti kaalumist väärt. Arutelud maakonnakeskustes, olulisemate teenuste, sealhulgas pangateenuse füüsilise taristu jagamise osas on kahtlemata vajalikud. Rahandusministeerium, kes veab niinimetatud riigimajade projekti, on kinnitanud oma valmisolekut, et sellel teemal võiks arutelusid pidada. Samas pean nentima, et näiteks Rapla puhul, kus pangakontor tänaseks puudub, pangad varasemalt sellisest koostööst huvitatud ei olnud. Kui teenuse jätkamise takistuseks on füüsilised pinnad, saame kindlasti selgitada ka võimalust multifunktsionaalsete teeninduspunktide loomiseks avalikule sektorile kuuluvates hoonetes. Osaliselt sellised koostöömudelid tegelikult juba toimivad. Mittedigiteadlikel klientidel on võimalus makseid sooritada Omniva postkontorites, mis pakuvad seda teenust igas maakonnas. Kui kliendil ei ole võimalik postkontorisse minna, saab maksete tegemiseks kutsuda koju ka kirjakandja, helistades Omniva klienditoele. Oluline roll on siin ka kohalikel omavalitsustel, et tõsta oma elanike digiteadlikkust või neid abistada teistmoodi. Heaks näiteks on siin just Valga vald. Valga keskraamatukogus on loodud avalik internetipunkt, kus on võimalik kasutada arvuteid pangatoimingute tegemiseks ning saada ka nõu ja abi arvuti kasutamisel. 

Viies küsimus: milliseid regionaalpoliitilisi meetmeid on plaanis kasutada või välja töötada, et selliseid olukordi tulevikus ennetada? Kuna teenuste osutamine, kohtade kokkutõmbamine ei ole ainuomane pangandussektorile, siis näeme, et kõige tõhusam viis erasektori teenuse kadumise vältimiseks väljaspool pealinnapiirkonda on tagada, et loomulik kliendibaas, see tähendab tegus ja majanduslikult aktiivne elanikkond, sealhulgas ettevõtjad, nendes piirkondades ei väheneks. Eelmises valitsuses rakendatud ja ka selles koalitsioonis kokkulepitud põhimõte, et vähemalt 40% ettevõtluskeskkonna toetustest peab minema väljaspoole Tallinna ja Tartu piirkonda, just seda eesmärki kannab. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium jälgib selle põhimõtte järgimist kõikide ettevõtlusvaldkondade toetusmeetmete eelnõude kooskõlastamisel ning selle elluviimist seiratakse ka valitsuse tasandil. Üldist teenuste osutamise seiret, mis tooks välja mõne konkreetse erasektori teenuse lõppemise plaanid, enne selle otsuse langetamist ministeerium praegu ei tee. Selline pidev seire ja päringute tegemine ei toetaks ka bürokraatia vähendamise eesmärki. Küll aga julgustame nii avaliku sektori asutusi kui ka olulisi teenuseid osutavat erasektorit oma regionaalse mõjuga teenuste pakkumise ümberkorraldamise plaanidest aegsasti teada anda, et saaksime teenuse kättesaadavuse küsimustele üheskoos parimad lahendused leida. 

Kuues küsimus: kuidas kavatseb valitsus tagada pangateenuste kättesaadavuse digivõimalusi mitte valdava või liikumisraskustega elanikkonna jaoks? Me näeme, et digivõimalusi mitte valdava elanikkonna arv ajas väheneb. Liikumisraskuste puhul on digitaalsete teenuste kättesaadavus ja areng pigem positiivne, pakkudes uusi ja mugavamaid lahendusi. Lisaks eelnevalt mainitud Omniva teenusele ja avalikele internetipunktidele pakuvad oma igapäevaste toimingutega liikumispiirangute tõttu mitte hakkama saavate inimeste puhul hädavajaliku abi kohalike omavalitsuste sotsiaalteenused. Nende panus on selles töös hindamatu. 

Seitsmes küsimus: kas teil on teadmine, millised olid konkreetsed põhjused, miks näiteks Valga linnas pangakontorid suleti, ja kas üheks võimalikuks teguriks võis olla sularahateenuste karmid turvanõuded? Sularaha käitlemise turvanõuete spetsiifilised küsimused tuleks tõepoolest adresseerida Rahandusministeeriumile, kes seda valdkonda kureerib. Küll aga ei nähtu olemasolevatest andmetest, et need nõuded oleksid olnud kontorite sulgemisel tegelikeks põhjusteks. Eesti Pangaliidu andmetel hakkasid pangandusklientidele sularahatehingud pangaautomaatidesse liikuma juba eelmise kümnendi esimeses pooles. Näiteks SEB Põlva kontor muutus sularahavabaks kümme aastat tagasi, 2015. aastal, ehk kaks aastat enne kontori sulgemist ning SEB Valga kontor üheksa aastat tagasi, 2016. aastal, üheksa aastat enne selle sulgemist. Swedbank muutis nii Põlva kui ka Valga kontori sularahavabaks aastal 2022. Seega kolmel viimasel aastal ei ole neis maakondades pangakontorid sularahatehinguid pakkunud. Sularahavabad kontorid maakonnakeskustes ei ole erand. Näiteks kõik Luminori esindused ja LHV kõik kolm kontorit on sularahavabad. Samas ei peeta sularaha kättesaadavust inimeste poolt üldiselt suureks probleemiks. Eelmisel aastal korraldatud euroala elanike maksekäitumise uuringust selgus, et sularaha kättesaadavust pidas euroalal keskmiselt heaks 87% elanikest. Eestis on see rahulolu natukene kõrgemgi, 89% elanikest. Viimase viie aasta jooksul on pangakontorite külastatavus vähenenud ligi poole võrra. Neid kliente, kes on Valgamaal elanikkonnast harjunud makseid tegema pangakontoris, on Eestis pangaliidu hinnangul 0,6%. 

Ja viimane küsimus: milliseid lahendusi näete tänasel päeval pangateenuste tagamiseks maakonnakeskustes? Eraettevõtted, sealhulgas pangad, pingutavad pidevalt oma kliendibaasi suurendamise nimel ja on juba välja töötanud mitmeid kuluefektiivseid lahendusi, kuidas teenuseid pakkuda ja klientidele kättesaadavaks muuta. Siia hulka kuuluvad nii veebipõhised konsultatsioonid, Coop Panga pop-up-kontori hea näide Valgas, sularaha kättesaamise võimalused poodides ja tanklates, ristkasutatavad ning sisse- ja väljamakse võimalustega sularahaautomaadid, aga ka kaardimakselahendused mikroettevõtjatele sularahavajaduse vähendamiseks. Pangad on arendanud välja kiired ja mugavad e-kanalid, mille vahendusel saab kasutada valdavalt enamikke pangateenuseid. Need digitaalsed lahendused on muutund teenused paljudele inimestele kättesaadavamaks, kui maakonnakeskustes paiknevad füüsilised kontorid seda eales võimaldaksid. Ma mõistan, et kontori külastus on mõnikord siiski vajalik, näiteks füüsilise hoiulaekateenuse kasutamiseks, kuid seda teenust on traditsiooniliselt pakkunud vaid üksikuid pangad ja peamiselt oma peakontorites. 

Ma loodan, et need vastused olid põhjalikud ja selgitavad. Olen loomulikult valmis vastama teie täiendavatele küsimustele.

Aitäh! Arupärimisele vastamisel ongi ministril aega 15 minutit. Mahtusite kenasti, isegi üks minut jäi teil veel varuks. Selles mõttes mahtusite kenasti raamesse ja tänu selle eest ja muu eest samuti. Aga küsimusi on teile palju. Alustab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma usun, et te nõustute minuga, et riigil on võimalus oma teenuste ja töökohtadega olla siin erasektorile heaks eeskujuks. Sellest ajast, kui veel ise omavalitsusjuht olin, mäletan, et kõige tulemuslikumalt ja süsteemsemalt riigi töökohtade pealinnast väljaviimisega tegeles tollane riigihalduse minister ja tänane hea kolleeg Jaak Aab. Aga vaatame nüüd ette: kuidas te ise näete, milliseid proaktiivseid tegevusi te saaksite ise teha, et riigina näidata eeskuju, et olulised teenused ja ka kõrgemat haridustaset ja palgataset tagavad töökohad siiski kõikjal maakondades oleks? Ja teine nüanss ka. Üks on proaktiivne pool, aga mida te ka ennetavalt – ma saan aru, et riigieelarve kõnelused pingsalt käivad ja raha pidi küll olema s…piiks-piiks-piiks –, kuidas ennetada seda, et pärast riigieelarve vastuvõtmist me ei kuuleks uusi kärpeplaane riigi teenuste kokkutõmbamiseks maakondades?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga lai ja väga mitmeid valdkondi hoomav. Ma proovin vastata nii hästi, kui ma oskan enda valdkonna põhiselt. Näide on ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist, kus suur osa ametnikke ja kogu ministeeriumi haldusalas olevad ametnikud paiknevad üle Eesti. See on meil põhimõtteline otsus olnud, et ei värvataks ainult Tallinnast ja nii palju, kui on vähegi ametikohti võimalik tekitada üle Eesti, siis seda tehakse. 

Ja kuna me kasutame palju ka veebi vahendusel töötegemist, siis seda võimalust on pakutud palju kõikidel tasemetel. Kui me räägime hariduse kättesaadavusest, siis kindlasti sellele oskab paremini haridusminister vastata. Minu hinnangul on oluline see, et meil oleks kõikidele inimestele tagatud võimalikult kvaliteetne haridus ja nii kodu lähedal, kui see võimalik on. Kuidas seda saavutada? On erinevad eesmärgid, aga üldisel hinnangul haridus on noortele kättesaadav.  

Tulles tagasi majandusküsimuse juurde, siis kui me suuname ressurssidest 40% Tallinnast ja Tartust väljapoole, et majandustegevust arendada, siis selle kõige tuum on see, et sul oleks aktiivne elanikkond, aktiivsed ettevõtjad, kes kohapeal elavad. Kui elanikkond on tagatud, siis on ka teenuste vajalikkus suurem. See on arusaadav, et kui elanikkond tunduvalt kahaneb, siis mingeid teenuseid lihtsalt ei ole võimalik enam ülal pidada mingist piirist alates. Ja minu jaoks on oluline, et seda olukorda ei tekiks või seda võimalikult pikalt edasi lükata ja võib-olla isegi tagurpidi pöörata seda trendi. Ma tean, et Saaremaa näitel oli vist sissekolinud elanike arv 1000 ja väljakolinuid oli ka 1000.  Nii et seal oli Eesti-sisese rände mõttes bilanss enam-vähem null, mille üle mul on väga hea meel. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väga oluline teema. Hästi palju puudutab just regionaaltasandit ja kohalikke inimesi. Aga vaatame natukene seda olukorda ministrite poole pealt. Ja ma vaatan, et siin on Jaak Aab, kes on olnud sotsist regionaalminister, Madis Kallas – sotsist regionaalminister, Piret Hartman – sotsist regionaalminister. Tahes-tahtmata nüüd tekib küsimus, kas tõesti kõikide nende aastate jooksul, kui sotsid olid võimul, valitsuses, ja hoidsid regionaalministriportfelli, ei suutnud nad selle asjaga tegeleda. Nüüd alles tekkis teadmine või arusaam. Aga nüüd, tegelikult olles valitsusest väljas, võiks need küsimused esitada uuele ministrile ja kohe küsida. Henrik Johannes Terras on olnud meil 25. märtsist minister. Kas äkki selle aja jooksul on need asjad korda saanud? Mul on küsimus, kas koalitsioonis olles … Siin oli alles ju Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside koalitsioon, kas te seda teemat üldse tõstatasite koalitsiooninõukogus või on see jälle lihtsalt näitemäng?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga tegelikult tundus, et see ei olnud otseselt mulle suunatud. Ilmselt saate enda sotsiaaldemokraatidest kolleegidega seda koridori peal arutada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Elutähtsaid teenuseid on 22 tükki ja te olete regionaalminister. Mitu tükki teie käes on, neid elutähtsaid teenuseid? Pangad võiksid olla ju rahandusministril ja ka, ütleme, regionaalselt. Ja mul on siin 2017. aasta Eesti Panga dokument, kus on öeldud, et toona oli 89 pangakontorit. Ja oskate öelda, et palju praegu on? Ja kindlasti on teil mingi stsenaarium, et mis on see põhi. Kui kaugele võiks veel minna? Kas 10 tükki jääb alles ja midagi ei juhtu või saab ka kõik kinni panna? Selline vastavalt pankade arvamusele ja rehnungitele. Tuli välja, et kusagil 60 000 nägu võib-olla Tartumaal. Või Harjumaal oli vist …

Aitäh!

… peakontori … Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, pangandus kui, ütleme, sektor on tegelikult rahandusministri pärusmaa. Hetkel me räägime Valga- ja Põlvamaast. Selles kontekstis on see küsimus adresseeritud mulle, kuigi puutumust on seal mõlemal ministril. Eelmise aasta lõpuks oli kokku Eestis 58 pangakontorit. 58. Ehk kus füüsiliselt sai kohal käia, mitte need, mis pop‑up'ina liiguvad. (Peeter Ernits küsib midagi.) Pangateenuse kohal, et pigem on ..  Okei, aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Panganduse vaatest on oluline see, et teenus oleks kättesaadav. Tänapäeval ongi pangandussektor tegelikult arendanud seda teenust digitaalselt nii võimekalt, et enamus inimesed ei tee isegi mitte arvutis, vaid telefonis enamus oma pangatehinguid ära. Ja see kehtib ka laenude ja kõikide muude toimingute puhul. Enam laenu saamiseks ei minda isegi kontorisse kohale konsultatsiooniks, vaid see tehakse kõik telefoni kaudu ja see teenus on minu hinnangul väga kõrge kvaliteediga.  Muidugi, siin on täpselt see küsimus, kuidas need inimesed, kelle digipädevus on väiksem, nemad teenustele ligipääsu saavad. Aga see pigem on sotsiaalhoolekande küsimus ja sotsiaaltoe küsimus, kui just pangateenuse kui sellise küsimus. Minu hinnangul praegune pangateenus Eestis üldiselt on kättesaadav ja hea. Ütleme, liikumispuuete puhul ka jälle – sihuke veebiteenus seda väga tugevalt toetab. Et see pangakontorite arv kui selline minu hinnangul ei ole nii kriitiline, aga ma mõistan väga hästi selle sümbolväärtust piirkondade heaks. See on kindlasti alati kahetsusväärne, kui institutsioonid lõpetavad oma tegevuse erinevates linnades.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra minister! Meil on Türil päris suur probleem: postkontor otsustati kinni panna. Teate, miks? Mitte sellepärast, et Eesti Post oleks analüüsis jõudnud selleni, et postkontor on vaja kinni panna, vaid sellepärast, et kahe kuu jooksul ei kandideerinud keegi sinna tööle. Ilmselgelt oli palk madal. Ma ei saa aru, kuidas saab olla sulgemise aluseks see, et keegi tööle ei kandideerinud. Kuidas sellest tehti järeldus, et teenust ei ole vaja? Ma pöördun nüüd Türi elanike nimel teie poole ja küsin: kas te aitate selle ära lahendada? Sest tõesti, Eesti Post allub teile, see on teie pädevuses. Pangad on nagunii kinni pandud ja kõik ära kolitud, aga nüüd lihtsalt täiesti absurdis, ja ma olen kuulnud, et sellist põhjendust on kasutatud ka teistes Eesti piirkondades. Kui sul on vaja kontorit kinni panna, siis vähemalt võiks julgeda tunnistada seda. Aga kui kedagi ei kandideerinud tööle, siis järsku leiti sellest tulenevalt, et järelikult pole postiteenust vaja – see on ju juhtimise loogikaviga. Kas lahendate probleemi ära?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See oli kohe nii hea küsimus, et te esitasite seda kaks korda oma sõnavõtu jooksul. Aga ma mõistan seda olukorra kummalisust, kui see tõepoolest niimoodi oli. Mina ei ole sellest juhtumist isiklikult varem kuulnud. 

Kui vaadata postkontorite teenuseid, siis seal on jälle küsimus selle teenuse kättesaadavuses. Oluline ei ole see, et sul oleks inimene, kes neid pakke vastu võtab, vaid oluline on see, et inimesed saaksid pakid kätte ja et nad saaksid oma kirjad saadetud. Ja selle küsimusega Eesti Post tegeleb. Ma olen ise seda suunist andnud, et post peab olema kättesaadav, ajalehed peavad olema kättesaadavad igas Eesti otsas. 

Seda ma pean kontrollima, kas see vastab tõele, et inimeste, töötajate mittekandideerimise tõttu see postkontor suleti. Küll on mul alust arvata, et see võib-olla päris nii ühekülgne olukord ei olnud. Aga ma uurin selle kohta. Jälle, see on posti kättesaadavuse küsimus, nagu ma ütlesin. Ka postiteenus on kõvasti arenenud. Kirjade saatmine kui selline on meil peaasjalikult jäänud rahvusvaheliseks suhtluseks või jõuluajal postkaartide saatmiseks. Ehk seal peab vaatama ka sellele otsa, kuidas me saaksime võimalikult kvaliteetset teenust pakkuda nii Türil kui ka igal pool mujal. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Erinevalt Keskerakonnast, kelle jaoks on probleem sotsiaaldemokraadid, mina küsin ikkagi Eesti inimeste murede osas, et kuidas me kaugemate piirkondade inimesed saaksid seda pangateenust kätte. Ma mäletan, et koroona alguses, kui me pöördusime inimeste poole igasuguste digitaalsete vahendite kaudu, sotsiaalmeedia ja muude kaudu, siis pöördusid abipalvega meie poole vähesed. Peale seda, kui me saatsime reaalse kirja igasse Võru linna kodusse, pöördumiste arv ja abipalvete arv reaalselt kasvas. Meie piirkonnas umbes sihuke 10–15% inimesi tegelikult vajaksid hädasti ikkagi seda nii-öelda klassikalist pangateenust. Seda võib paralleeli tõmmata. Minu küsimus ongi see, et kas te arvate, et nende kontorite pidamine, see võiks tänapäevaselt käia ühiskontorina, käib siis Eesti pankadele, see võiks olla nende auasi, üle jõu ja kui ei käi, et siis kuidas seda korraldada või on tõesti abistamisteenus või pangad annavad raha nii-ütelda avalikule riigile ja riik korraldab selle, et see oleks tehtud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kui me mõtleme, mis on peamised pangateenused, suuremad teenused on laenude võtmine ja peaasjalikult ülejäänud teenused laias laastus piirduvad siis kas hoiulaekaga või sularahamaksete tegemisega või sularaha kättesaamisega või arveldamisega. Kui me vaatamegi, seesama Valga näide, kus tegelikult seda sularahatehinguid, inimene läks sularahaga kontorisse, ütles, et palun tehke minu eest ülekandeid, seda kasutas laias laastus, ongi 0,6% inimestest ehk tegelikult see osakaal on äärmiselt väike ja kindlasti on võimalus seda teenust ka muud moodi lahendada. See, ma arvan, seda suurt pilti väga palju ei muuda. Küll aga siis ongi küsimus, et kui tegelikult ka sularaha jääb vähemaks, inimesed kindlasti kasutavad seda, ja on tekkinud juurde sularahapunkte, kus saab raha sisse panna … See arvuliselt vist ei ole Eestis kunagi nii suur olnud kui praegu – 225 kohta, kus saab sissemakseid teha. Väljavõtmine, peaaegu igas tanklas on võimalik sularaha välja võtta. Ja kõik laenuteenused laias laastus on liikunud kas telefonikõne või veebipõhiseks, siis tekib küsimus, missugune teenus seal nii kriitiline on. (Hääl saalist.) Tõesti näide, et esmase pangakaardi kättesaamisel tuleb seda verifitseerida, see on ka täiesti arusaadav. Tõepoolest see on, ma saan aru, et see on tülikas, kui peab sõitma lähimasse kontorisse, et seda tagada. Aga teisest küljest ka pankade näited, et Eestis on pankasid mitmeid, nad konkureerivad kõik omavahel ja teenuste pakkumise huvi on kindlasti ka nendel olemas. Kindlasti, kui on võimalik ja suurt turuosa sellega endale võita, et nad pakuvad mingeid …. füüsilisi teenuseid, siis ma olen enam kui veendunud, et nad selle peale ka mõtlevad.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja ja lugupeetud minister! Teema, mida te puudutate, on kindlasti laiem, kui siin nendes küsimustes kätkeb. Ma päris hirmuga kardan, millised järgmised sammud on, mis valdkonnas sulguvad. Erinevalt sellest, kui sotsiaaldemokraadid, alates nõndanimetatud Robin Hoodist, siis ka huvihariduse kättesaadavusest, regionaalpoliitiliselt astusid samme, mis kandsid ka vilja.  

Mul on küsimus teile kui ministrile, kes läheb riigieelarve läbirääkimistele. Millised on teie konkreetsed sammud regionaalpoliitikas ja mida taotlete juurde, et elu oleks mujal ka võimalik kui ainult linnades? Sellepärast, et Margus Rinki juhitud Coop Pank tuli üks vähestest, kui sulgeti osad pangad, võeti ära automaadid. Siis tõesti kauplustes hakkas saama sularaha välja võtta, just nimelt Coop Panga oma. Mida teie hakkate tegema regionaalministrina, et oleks üks-kaks-kolm sammu, millega te lähete läbirääkimistele? Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Üks väga olulisi regionaalpoliitilisi küsimusi on kindlasti transport, mis majandustegevust, ja üldse inimeste liikumise soodustamine on see, mis võimaldab ka erinevates piirkondades elada, peaasjalikult suunatud ka noortele ja eakamatele inimestele. See on minu jaoks äärmiselt oluline, et me suudaksime tagada sellise ühistranspordi, mis inimesed ka ütleme Valgast, siis esmakordse pangakaardi avamise puhul, regulaarselt Tartusse viiks, et oleks võimalik inimestel liikuda. Kui inimestel on võimalus sealt liikuda ja mida vähem kasutatakse autosid, seda väiksem on selle CO₂ jalajälg, mida ma väga toetan. Et inimestel oleks võimalik erinevaid teenuseid saada sealt lähiringkonnast kätte, kõik ei pea päris kohapeal, võib-olla ei ole otstarbekas, aga siis kõrval külas saaks käia. Eestis kvaliteetne ühistransport on minu jaoks kõige olulisem.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt klaarin selle ära, mis Lauri Laats ütles, viidates sotsiaaldemokraatidest varasematele ministritele. Kui mina sain teada, et Valgas sulgub viimane füüsiline pangakontor, siis oli veel minister Piret Hartman. Ma võtsin temaga ühendust ja tema lubas kutsuda kokku nii pangaliidu kui panga esindajad kui ka ministeeriumi poolt ehk teha kokkusaamise ja selgitada välja, millised on need põhjused ja mida saaks teha. Aga siis tuli valitsuse vahetus, nii et ta kahjuks ei jõudnud seda kohtumist teha. Aga tulles tagasi selle kohtumise juurde, siis ma tegelikult lootsin täna kuulda neid vastuseid, et see kohtumine on juba toimunud, et me saame mingit sisendit, mida saab riik teha. Aga võtke siis kaasa see sõnum, et see on oluline teema, ja viige see ikkagi reaalselt kas pangaliidule või pankade esindajateni. Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Huvitav, et Lauri Laatsi nime mainimise peale ta kohe ilmus välja kuskilt. Aga tõepoolest, see panga või pankade esindajatega kohtumine on meil plaanis, tegelikult on, nagu ma enne ka mainisin, neid murekohti rohkem: laenude kättesaadavus maapiirkondades, lisaks erinevate pangateenuste osutamine. Ja ka põllumajandussektoris on mõned mure noodid, nii et see kohtumine kindlasti toimub. Kui see on toimunud, siis ma annan teada, kuidas läks. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! No sellepärast ei tohigi vannitoas peegli ees öelda kolm korda "Lauri Laats", sest ta äkki ilmub su selja taha, sellega tasub olla ettevaatlik.  

Aga mis puudutab küsimust natuke laiemalt ja rahateemadel, siis endine sotsiaalminister näiteks, kui analüüsis käibemaksu tõusu ja ka tulumaksureformi, ütles, et ega see eakatele hea ei ole. Tegelikult ka teie koalitsioonipartneri tulumaksureform, kui me vaatame regionaalpilti, siis see mediaanpalk on ilmselgelt Kagu-Eestis ja mujal väiksem, mis tähendab ka seda, et maksupoliitiliselt nad tegelikult võidavad sellest kõige vähem. Ehk siis ebavõrdsus suureneb tänu maksupoliitikale veel rohkem. Ja te vastasite küll Helmeni küsimusele laiemalt, aga ma küsiks natukene konkreetsemalt. Kas te näete ka maksupoliitikas seda kohta, kus regionaalminister peaks ütlema, et kuulge, see olukord, kus Tallinna ja jõukamate valdade inimesed teenivad kõige rohkem, ei ole päris okei, me peame tasakaalukamad olema?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean ütlema, et maksupoliitika on ilmselt Rahandusministeeriumi rida. Kindlasti ma nendes aruteludes osalen ja toon välja ka enda seisukohad sellel teemal. Aga ma arvan, et see regionaalküsimus on maksupoliitikast laiem, maksupoliitika puudutab kogu elanikkonda, kindlasti mingeid osasid rohkem mingite erinevate maksudega vähem, aga regionaalarengu tuumküsimus on ikkagi see, et oleks võimalik ettevõtlusega tegeleda, et oleks palju aktiivseid kodanikke, kes tahaksid kogukonnaellu nii palju panustada, kui nad oskavad. See on see võti, et teha need kohad elavaks, ja selle nimel me töötame. 

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud härra minister, teil on ka erasektori taust. Te kindlasti teate, et iga ettevõtte juht vaatab mingeid võtmenäitajaid kord nädalas, kord kuus, kord kvartalis, kord aastas – ettevõtte peamisi majandusnäitajaid. Teie ministrina vastutate Eesti regionaalarengu eest. Mind lihtsalt huvitab, millised on teie töös, teie töölaual olevad mõõdikud, mida te vaatate samamoodi kord nädalas, kord kuus, kord kvartalis. Mida nad näitavad praegu? Kuhu te soovite välja jõuda näiteks lähima aasta jooksul? Praegu ma kuulen siit saalist ka erinevaid hinnanguid, aga paljud neist hinnangutest on sellised emotsionaalsed, asjad peavad olema inimeste meelest teisiti. Aga kindlasti juhina teil on laual konkreetsed numbrid, näitajad, protsendid. Mis on teie peamised mõõdikud, millega te regionaalarengut mõõdate ja kuhu suunas te üritate neid nügida? Kuhu te üritate välja jõuda näiteks aasta lõpuks?

Aitäh selle väga, ma ütleks, isegi turumajandusliku küsimuse eest riigi juhtimisse! Kindlasti iganädalased mõõdikud, ma usun, regionaalpoliitikas ei ole asjakohased. Küll aga on minu hinnangul mõõdikud, mis annavad indikatsiooni, kuidas läheb, ettevõtluse areng maapiirkondades, see on suhteliselt hästi näha, kus kohas seda kasumit teenitakse, kus ettevõtlus toimub, ja teine ongi elanike arv. Elanike arvu indikatsioonist me näeme, kus suunas see trend on. Me teame, et globaalselt on trend see, et liigutakse linnade suunas. See kindlasti ei ole soosiv väga mitmest aspektist. Ma muidugi ise usun seda, et inimesed võivad elada seal, kus nad tahavad, ja riigi ülesanne on tagada neile võimalikult enda võimete kohaselt nii head tingimused nendes kohtades, kus inimesed võiksid elada, kui võimalik. Ja selle nimel me tööd teeme. Ehk siis ma arvan, et need kaks peamist näitajat on see, mis annab pildi ette. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Hea kuulata arutelu, kus räägitakse regionaalpoliitikast, ja mul on hea meel, et küsitakse küsimusi. Aga mille üle on kurb, [on see,] et hinnanguid annavad inimesed, kes tegelikult maaeluga absoluutselt kursis ei ole või ei ole selle sees olnud. See on sama, kui Madis Kallas tuleks ütlema, kuidas Mustamäel peab elama või kuidas Lasnamäel midagi investeerima. Kindlasti see ei ole kohane. Aga see ei käinud ministri ministri kohta.  

Ministrilt oleks mul küsimus, et me teame, et pangateenused on väga palju seotud ka transpordiga. Viimati, kui Keskerakond tõstis praamipileti hindu Saaremaa ja Hiiumaa vahel, oli ka pangandussektoris tegelikult väga selge signaal, et see mõjutab kogu laenuturgu saartel, sest kõik asjad lähevad mõnevõrra kallimaks just transpordiveole ja just meie külastajatele. Mul on küsimus. Kas selles vaates ka olete vaadanud kuidagi pangandusega seotust, et kas see mõjutab või ei mõjuta just saarte elukallidust, mis puudutab pankade laenuandmise süsteeme?

Aitäh selle küsimuse eest! Teie kui saarlase poolt on väga mõistetav, et praamipileti hind on teie jaoks oluline küsimus ja kogu saare elanikkonna jaoks ja ka teiste saarte elanikkondade jaoks, seal on seos. Mina pangandussektori poolt ei ole kuulnud seda indikatsiooni, see tõesti … Praegu, kui me räägime praamide hindadest, siis kohalikele elanikele on väga mastaapsed praamipileti hinna soodustused. Nii palju kui mina olen aru saanud, ka kohaliku volikogu tasemel ja rääkides saarlastega, saarlased selle piletihinna üle hetkel tegelikult ei nurise. Ütleme, et niipalju kui on vaja mandril käia, seda eelarvesse mahub ja ei usu, et see väga suurt lööki nende finantsvõimekusele kui sellisele oleks löönud. Ma pankade poolt sellist indikatsiooni ei ole kuulnud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Jah, austatud minister, vabandan, mul ka korraks repliik Lauri Laatsile. Kunagi tõesti Keskerakonda huvitas regionaalpoliitika. Viimasel ajal minu arust on sellest kujunenud selline munitsipaalpartei, keda huvitab Tallinn ja mõned Ida-Virumaa linnad. Aga see selleks. Ka Maalehes oli üks nende valimisreklaam, kus kutsuti, et toetame maale elamist, aga seal olid kõik linnainimesed millegipärast peal Keskerakonnast. Tundus nagu antireklaamina, umbes nagu peaks maalt linna inimesi viima. Aga see selleks. 

Avaliku sektori töökohad, siin korra juba küsiti, kunagi oli see tõesti, kui oli riigihalduse minister, siis oli riigihalduse ministri ülesanne seirata ka seda, kuidas avaliku sektori töökohad mujal piirkonnas säiliksid. Viisime isegi välja üle 1000 töökoha. Nüüd see on jäänud nagu rahandusministri ülesandeks, kogu avalik teenistus, avalik sektor. Aga kas ikkagi ei tundu, et ka teie peaksite nende küsimustega tegelema, jälgima, kuidas avaliku sektori asutuste, ministeeriumide töökohad seal maapiirkonnas on või tegema ka ettepanekuid? Kas te olete midagi teinud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Jah, enne, kui Lauri Laats mainis, et ainult sotsiaaldemokraadid on olnud regionaalministrid, kui ma ei eksi, siis te olite ise, nagu te mainite, tollel hetkel Keskerakonnas, kui Keskerakonda veel huvitas regionaalpoliitika, nagu te ütlesite. Aga kindlasti on väga paljusid valdkondi, mida saab liigitada regionaalpoliitika alla, küll aga minu hinnangul on see mõistlik, et neid valdkondi jagatakse, et erinevad ministeeriumid tegelevad erinevate haldusaladega, mis on kokku lepitud ja selle eest vastutavad. Kindlasti meil selle riigihalduse poole pealt, meie regionaalpoliitika osakonnal on hea koostöö selle osas ja me seda ka oleme neile enda vaatenurki, seisukohti andnud selle osas, kuidas neid teenuseid jagada. Kui midagi ära kaob, siis tavaliselt alati ei ole see koostöö ka kõige efektiivsem, mis saaks kindlasti parandada. See on üks asi, mis siit ka kaasa võtta. Üldiselt, kui me suudame seda ennetada ja teha selgitustööd, et miks avaliku teenuse pakkumised selle regioonides on olulised, seda me oleme teinud, mõnikord edukamalt, mõnikord vähem edukamalt, aga selline suund meil üldiselt on.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma alustuseks nendin, et tõesti tundub, et Mustamäele Lauri Laatsile ei paista, kuidas regionaalpoliitikat tehakse. Regionaalselt diferentseeritud huvihariduse toetus, üürimajad, Robin Hood, mis omavalitsuste tulubaasi tugevdab väljaspool Tallinna ja Tartu kuldset ringi. Samamoodi valitsuse tasandil esmakordselt seatud sihid, et 40% vähemalt ettevõtlustoetustest ja struktuurivahenditest peab minema maapiirkonda. Selliseid otsuseid varem ei ole tehtud. Teie seevastu sõnastasite, tõepoolest, teie jaoks oluline eesmärk on töökohad maapiirkondades, ja ma olen nõus, see väärikas sissetulek on tähtis, et elu maal püsiks. Milline on see eesmärk, mille te olete konkreetselt sõnastanud ja kas selle täitmise või mittetäitmise järgi saame me hinnata teie toimetulekut regionaalministrina? 

Kas ma sain õigesti aru, et te soovite kuulda keskmist palganumbrit igal pool mujal väljaspool Tallinna, mis oleks indikatiivne?

Palun mikrofon hetkeks anda Riina Sikkutile üle.

Aitäh! Raimond Kaljulaid küsis teilt, kuidas teie seate sihid, mis on need mõõdikud, mille järgi regionaalpoliitika toimimist hinnata. Te ütlesite, et need on töökohad ja sissetulek ja inimeste paiknemine. Ma olen täiesti nõus, see on väga hea. Aga mis see konkreetsem siht on? Kas järgmise aasta jooksul teatud arv töökohti luua maapiirkondades ja kui seda sihti ei saavutata, kas me saame öelda, et te olete ministrina ebaõnnestunud?

Jah, aitäh, selle pooleldi väite, pooleldi küsimuse eest! Jällegi, siin on oluline vaadata regionaalarengut pikemas perspektiivis. Kui me läheme ainult lühiajaliste eesmärkidega, siis on kaks varianti: kas on latt seatud liiga madalale ja see ei soosi üldist eesmärki, või on seatud liiga kõrgele ja neid ei saavutata. Aga ma arvan, et siin ongi oluline vaadata just sellest kontekstist, kuhu me selle raha suuname, kuhu me seda raha investeerime. See 40% eesmärk on vahepeal ka raskesti täidetav ja sellepärast tulebki seda poliitiliselt hoida relevantsena, et see asi niimoodi läheks. Eks ma arvan, et investeeringud tagavad selle, kui investeerimisjulgust on. Siis kindlasti see parandab ka töökohtade palgaastmeid. Kuidas see struktuur muutub, seda ma ei oska hinnata, aga lõpuks taandub see sellele.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja kuivõrd arupärijate nimel keegi praeguseks hetkeks läbirääkimisteks soovi avaldanud, siis ongi nüüd hetk, kus meil on võimalus kuulata vaadet Mustamäelt, ehk hea kolleeg Lauri Laats. Lauri Laats, kui teil on aega, siis me meelsasti kuulaks teie sõnavõttu. Hea kolleeg Lauri Laats! Me kuulaksime teie sõnavõttu, kui see on ikkagi tõemeelne, just see Mustamäe vaade on nagu praegu jäänud pinnuks silma. Ehk veel kord, on tegemist läbirääkimistega ja kuna arupärijate nimel kedagi ei ole praegu läbi rääkimas, siis on kõnejärg Lauri Laatsil, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad interneti vahendusel! Head arupärijad! Teid on täna siin palju. Tegelikult see teema, mida sotsiaaldemokraadid täna tõstsid, on väga oluline teema, see puudutab hästi palju inimesi. Ja me teame väga hästi, et regionaalpoliitikas on meil väga palju, mida tuleb veel teha. Ja loomulikult tahaks ju, et postkontorid töötaks igas kohalikus omavalitsuses. Loomulikult tahaks, et oleks pangakontorid avatud ja ka rahamasinad, -aparaadid, kus on võimalik seda raha kõike välja võtta. 

Aga paraku olukord on täpselt selline, nagu ta on, mitte hea, ja eks siin aastate jooksul erinevad ministrid on nende küsimustega tegelenud. Kui viljakad on olnud need töötulemused, see on omaette küsimus. Ja ma arvan, et ka praegune minister, kes siin puldis oli ja andis ka vastuseid, ega peab ütlema, et mul ei ole usku, et ta selle küsimusega väga tõsiselt tegeles, arvestades ka seda, et tema vastutusalas on ka põllumajandus. 

Ja oma kaks kuud tagasi me kutsusime lugupeetud ministri meie fraktsiooni selleks, et arutada olukorda põllumajanduses. Ja täpselt kaks kuud läks aega selleks, et lugupeetud minister saada enda fraktsiooni, ja sellel nädalal kümnendal kuupäeval see kohtumine toimub. Ja väga huvitav oli saada teada ka selle vastuse lõpuks, tükk aega me ei saanud vastust, poolteist kuud ei saanud vastust, kas minister tuleb või ei tule. Ja siis lõpuks, kui saime vastuse lugupeetud ministri sekretärilt, siis tsiteerin: "Nüüd me oleme puhkuselt tagasi. Nüüd on meil aega teiega kohtuda." Poolteist kuud oli sellest möödas. 

Ma arvan, et see ongi see koht, kus ma arvan, et mitte ainult põllumajandus meil lonkab, vaid ka regionaalpoliitika lonkab, täpselt samamoodi on lahendamata küsimused nii pangakontoritega kui ka postkontoritega. See näitab ju tegelikult suhtumist, et kui Riigikogu liige, Riigikogu fraktsioon pöördub lugupeetud ministri poole ja minister ei suvatse pooleteise kuu jooksul isegi vastata, vaid saadetakse poolteist kuud hiljem vastus läbi sekretäri, tsiteerides seda lauset: Nüüd me oleme tagasi puhkuselt."

Aga tuletan meelde, meil oli tegelikult, mis toimus põllumajanduses maikuust. Oli meil väga suured sajud. Me teame seda, et meil on Lõuna piirkond, Kagu piirkond ära uppunud, põllumehed on hädas, seakatk. Sea-, Aafrika katk tuli peale. Kus oli minister? Minister oli puhkusel. Ja täpselt samamoodi võib ju arvata, et sama mustriga, käekäiguga valitsetakse ka seda teist poolt, regionaalpoliitikat. 

Nii et loomulikult see küsimus, mis tõstatati arupärijate poolt, on õigustatud, õige. Ja me peame kõik selleks tegema, et inimesed, kes elavad maal, saaksid postkontoriteenuse kätte, saaksid pangateenuse kätte ja saaks ka tasuta ühiskondliku transpordiga sõita maakondlikes piirides. Ja siinkohal võib ju ära märkida ka seda, et siis, kui eelmine koalitsioon oli koos, siis just nimelt see kolmikkoalitsioon lõpetas tasuta maakondliku ühistranspordi ära. 

Nii et kui leitakse neid kohti, kus on ka hästi midagi tehtud regionaalpoliitikas, siis on olemas loomulikult ka neid kohti, mis ei ole nagu kõige paremini lahendatud. Nii et teeme ühiselt kõik selleks, et, nii nagu ma ütlesin, need teenused ei kaoks edaspidi vastavalt statistikale, mis ka minister välja käis, alates 2005. aastast on pangakontorite arv vähenenud, sularahaautomaatide arv vähenenud. Ja see loomulikult mõjutab kohalikku elu regionaaltasandil. Ja see ei ole jätkusuutlik, ehk siis riik loomulikult peab sekkuma. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Lauri rääkis siin härra regionaalministrist, kes nautis puhkust, ja tegelikult puhkama peab suvel. Sest tegelikult ega härra minister ei ole ainukene. Kolleeg Kalev Stoicescut ma ei näe siin, aga tema nautis ka puhkust, kui ründedroon meil Elva vallas põldu ründas. Nädal aega kulus, kuni härra Stoicescu kutsus riigikaitsekomisjoni erakorraliselt kokku. Puhata oli vaja. Kuulge, aga see on lodev käitumine. Tervisele kasulik, aga riigimehelikult lodev käitumine. Aga see selleks.

Muidugi võiks siin populistlikult rääkida, et kõik kontorid jäägu, olgu need postkontorid või pangakontorid, ja nii edasi. Muidugi, maailm muutub. Ma arvan, et meil kõigil on digivõimekus olemas, ja väga paljudel on. Aga vaadates statistikat, siis iga päev 170 000 inimest kasutab sularaha ja on vaja välja võtta, isegi mingi 120 000 korda päevas võetakse raha välja. 

Nüüd, kui vaadata neid projitsioone, olgu need Valgamaa või Põlvamaa või Jõgevamaa või Saaremaa omad, siis pilt on tegelikult ikka üsna kurb. Ma ei saanud härra ministrilt vastust. Võiks ju olla mingisugune kava, kui kaugele võib minna, kui palju võib kokku tõmmata. Mitu kontorit võiks olla? Võib-olla ei olegi vaja ühtegi kontorit, eks ju. No koolivõrgus ja perearstidega ja kõikide nendega, suur osa Eestist on ju turutõrke piirkond. Aga inimesed millegipärast elavad seal. Ja see on üldine probleem. Aga võiks ausalt rääkida, kui kaugele võib minna.

Loomulikult, sularaha sissevõtmise kohti on rohkem tulnud – no et kusagile raha panna ära. Aga kõikide teiste kokkutõmbamine jätkub. Ja loomulikult, pangad vaatavad, kuidas on kasumlik, Omniva vaatab, kuidas on kasulik, kõik teised ka. Aga kusagil võiks olla ka siiski riigi käsi. Regionaalminister on see õige koht, tema võiks vaadata kõike seda asja. 

Kui vaadata … Jah, transport, töökohad. Kui vaadata, härra ministril, no kuidas … põllumajandus, suurfarmid ja veelgi suuremad. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikat vaadates, käies Euroopas ja rääkides kolleegidega, tasakaalus on väikesed, suured ja keskmised. Meil on ainult suured ja väga suured. Aga see on ka julgeolek, toidujulgeolek ja kõik muu, ka töökohad, et oleks reaalselt võimalik kasvatada näiteks juurikat, puhast juurikat, maasikaid või mis iganes, mitte tuua Poolast või kusagilt mujalt ja müüa Tartu turul näiteks mingisuguse Kase talu või Tamme talu nime all. Kohalikke tootjaid on imevähe ju. Ma räägin praegu Tartust, aga sama on ja kokkutõmbamine käib igal pool. 

Ma rääkisin hiljuti notarite juhtidega. Provintsides, nagu Valga ja kaugemad kohad, varsti ei ole enam notareid. Või need vähesed notarid on ainsad advokaadid või juristid, kes suudavad anda nõu mammikesele, kes läheb bussiga koju. Ja nii edasi. See on terviklik pilt. 

Ja võib ka minna kaugemale. Okei, tõesti, karul ei ole vaja postkontorit või pangaautomaate, metsseal pole ka vaja, aga inimestel on vaja. Aga kui tulla nüüd tagasi, kokku tõmmatakse ka looduskeskusi. Ma ei hakka ütlema, et Rainer Vakra on sotsiaaldemokraat, aga ta andis korralduse karu küüditada Endlast Tallinnasse. Ja kotkad ja kured ja need ka. Looduskeskused pannakse kinni, pole vaja mingit ruumi. Muidugi, võib õppida ka äpis ja parem on loodust tundma õppida looduses. Aga need kohad – ja tegelikult see raha ei ole eriti suur – võiks siiski olemas olla. Iisakus pannakse nüüd kinni, samamoodi. 

Keegi võiks vaadata tervikuna seda pilti. Ja regionaalminister on just see inimene või institutsioon, olgu ta siis põlluministriga kokku pandud, selle valdkonnaga, või kellegi teisega. Aga mulle tundub, et siin on kahjuks juhtimisstiil lodev. Seesama, kui härra minister ei pidanud vajalikuks meie fraktsiooniga [kohtuda] terve suvi läbi, kui katk möllas, põllud uppusid, kartulipõllul sai ujuda ja nii edasi – noh, oli vaja puhata. Või kui meil laskus see ründedroon Elva vallas ja riigikaitsekomisjoni esimees puhkes, aega küll, eks ju. Niimoodi riiki juhtida ei saa, nii lõdvalt ja lodevalt. Aitäh!

Aitüma! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja küsib midagi.) Viis minutit! Kõik on kenasti saanud viiega hakkama, et ma loodan, et ka sina.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Lugupeetud minister! Et probleem tegelikult Eesti eluga selles ju on, et meil nähakse kõike turuloogikas. Kogu Eesti elu on turuloogikasse pandud. Ja vaadake, kui te taandate inimeste elu ükstapuha millises piirkonnas Eestis ostu-müügitehinguks, siis see ei saagi kunagi normaalselt lõppeda. 

Et tegemist on eluga, sul on seal lapsed, sul on see piirkond oma ajalugu, oma loogika. Et seda ei ole võimalik näha kui äritehingut ja vaadata, kas tasub ära või ei tasu ära. Ma arvan, et iga Eesti inimese elu tasub ära. Iga inimese elu eest on mõtet ka seista ja võidelda. Selles mõttes ma arvan, et põhiküsimus ikka, kui me räägime regionaalpoliitikast, teenuste kättesaadavusest, on see, et kas me tagame kõigile Eesti maksumaksjatele, kõigile Eesti lastele, kõigile pensionäridele teenuseid ja võimalusi igas Eesti piirkonnas, et normaalselt hakkama saada või mitte. See on väärtuste küsimus, see on väärtuste küsimus.

Reformierakond on see erakond olnud, kes on kogu aeg seda taandanud lihtsalt mingisuguseks äritehinguks. Et nende arvates ei tasugi osade Eesti inimeste elu ära. Kolige Tallinnasse, siis saab hakata kasumit tootma. Seni kuni te kuskil Valgamaal elate või Ida-Virumaal või saartel, siis te olete kulu Reformierakonna Exceli tabelis. Ja see on kõige hullem asi, mis saab juhtuda: et kui sa taandad inimese mingisuguseks Exceli numbriks, siis kaob ka usaldus riigi vastu, kaob usaldus valitsuse vastu ja siis kaob ka ühtsus, mis tegelikult hoiab ja kaitseb meid Venemaa vastu või ükstapuha millise vaenlase vastu, kes Eesti poole vaatab.

Nüüd Lauri Laats, mees Mustamäelt, tuli enne, küsis, proovis siin torgata teravalt sotsiaaldemokraatide pihta. Ma tean, et Tallinna inimesena tegelikult Lauri Laatsil ei ole ettekujutust sellest, mis regionaalpoliitikas tehtud on, eriti mida sotsiaaldemokraadid teinud on. Ja ma sellepärast võib-olla meenutan. Meenutan tõesti, et sotsiaaldemokraadid selle eest on seisnud, et huvihariduse toetus tuleks maapiirkondadesse, kuueklassiliste koolide toetus, üürimajade programm, Robin Hood, mis annab omavalitsustele raha juurde just maapiirkondades, et koolid, kultuurimajad, kõik sellised asutused püsiksid lahti. Euroopa Liidu ettevõtetele suunatud toetusrahade rohkem või suurem suunamine maapiirkondadesse, et oleks töökohti. Tõesti, me tahtsime ka teha regionaalset tööstuspoliitikat: maksuerandid, kõik muud asjad. Piret Hartman regionaalministrina valmistas seda ette, Madis Kallas ka sellega tegeles. Sotsiaaldemokraadid osaliselt kindlasti sellepärast ja toiduainete käibemaksu langetamise soovi pärast valitsusest ka ära saadeti. Aga tõesti neid asju me tegime. 

Ma tahaks lihtsalt teha Keskerakonnale siin ühe üleskutse. Et vaadake, Eestis ei lähe asjad paremaks, kui me siin ainult omavahel niimoodi näägutamine ja näpuga näitame, et näe, vaata, mis tema tegi ja tema tegi. Tegelikult ma ootaks ühel hetkel seda, et Keskerakond muudaks oma retoorikat ja tahaks koostööd teha. Sest lõppkokkuvõttes näiteks astmelist tulumaksu on võimalik teha ainult siis Eestis, kui Keskerakond, sotsiaaldemokraadid seda koos otsustavad. Ja seni kuni jätkata sellist poliitikat, kus kohas te välistate koostöö ja pigem poete paremerakonna Isamaa külje alla, siis seda ju ei tule. Et ärge valetage inimestele. Olge viisakad, olge viisakad ja proovime rohkem pingutada koos.

Aga ma ikkagi jätkuvalt siia lõppu tahaks öelda seda, et see Türi probleem tegelikkuses on ka ju probleem väga paljude Eesti inimeste jaoks. Kui postkontor suletakse põhjusel, et ei leitud inimest tööle, siis tuleks palka tõsta. Ja see, kui keegi tööle ei taha tulla, ei näita seda, et postkontori vajadust Türil ei ole. Et mina näiteks olen päris mitme Türi inimesega rääkinud, kelle jaoks see on isiklikult mure. Et ma võin teile kinnitada, et meil seal näiteks elab üks Aili. Ja see Aili on minuga rääkinud, et see on tema elu. See on tükike tema elust, et kuidas tema hakkama saab nende asjadega. Et meil ei ole mõtet jälle Exceli tabeliks seda Eesti elu taandada ja öelda, et tasus ära või ei tasunud ära.

Ja lõppkokkuvõttes erakondadele, kes ütlevad, et olukorras, kus riigikaitsesse pannakse miljard eurot juurde, ja lubavad lihtsalt maksulangetusi, ärge lihtsalt tulge rääkima, et siis mingeid teenuseid ei saa osutada. Et loomulikult, kui riigieelarves raha ei ole, siis ei saagi osutada. Et see on õige, et tuleb keskmise Eesti pere maksukoormat langetada, aga julgust võiks olla välja hääldada ka see, et rikkam osa ühiskonnast peab rohkem maksma. Ühtpidi on meil vaja neid teenuseid ja seda riiki nende inimeste toetamiseks, aga teistpidi on meil vaja ka neid inimesi toetada, et nad oma toimetulekus hakkama saaksid. Nii et vähem näägutamist, rohkem tegusid, aga ausust, sõbrad, ausust ka nende asjade ajamisel. Aitäh!

Suur tänu teile! Hea kolleeg Lauri, vastusõnavõtud arupärimistele vastamise läbirääkimistel ei ole tegelikult levinud ja minu arust on väga hea, et see ei ole nagu levinud. See on töö efektiivsuse huvides. Küll ma pean möönma seda, et kollane raamat ei tee vahet, kas on arupärimistele vastamisel läbirääkimised või on seaduseelnõu puhul läbirääkimistel need vastusõnavõtud. Et mul oleks väga hea meel, kui sa selle vastusõnavõtu saaksid teha nii‑öelda nelja silma all Laurile. Aga kui sa ikkagi nõuad siin kõigi juuresolekul, siis … (Saalist kõneldakse.) Aga ma väga tänan sind. Tõepoolest, see on aja säästmise huvides meil kõik kokku, muidu loome pretsedente. Ja ma arvan, et Lauri suurima heameelega ja kõrval, sinu paremal käel, kuulab sind. Aga sellega, head kolleegid, on läbirääkimised lõppenud ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemine. 

Head kolleegid, oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Jaanus Karilaiu, Andres Metsoja, Priit Sibula, Tõnis Lukase, Enn Eesmaa ja Ants Froschi 7. mai 2025. aasta esitatud arupärimine töökohtade ja heaolu kohta väljaspool Harjumaad – tööstuse ja tootmise areng versus energia puudujääk. Arupärimise number: 768. Ja ettekandeks arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Jaanus Karilaidi.

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Kui juba istungi juhataja siin kollast raamatut tsiteeris ja näitas kõrget poliitilist pilotaaži koos härra Laatsiga, siis see on ikkagi väga harva nähtav, et küsimus tagasi võetakse. Ma loodan, et … 

Suuremeelsus! Suuremeelsus! 

Ma loodan, et siis istungi juhataja ei pahanda, et ma tsiteerin ka eelmist arupärimist praegu uut arupärimist refereerides. Kui härra Läänemets väitis, et ärme näita näpuga, siis ikkagi tema jutt lõppes sellega, kus ta näitas näpuga Isamaale. Nii et on veel arenguruumi, kuidas seda poliitilist kultuuri tõsta, mitte näpuga näidata.  

Aga antud arupärimine on üle antud juba neli kuud tagasi. Aga see ei tähenda, et see olemuslik probleem, mida see arupärimine endas kätkeb, oleks ära kadunud. Ja see puudutab töökohti ja heaolu väljaspool Harjumaad, puudutab tööstuse ja tootmise arengut versus energia puudujääk. Ja olgem ausad, ega väljaspool Harjumaad, väljaspool Tallinna enamus erakondade poliitikuid on rääkinud, mis puudu on: on töökohad. Ma arvan, et need, kes siin saalis on, härra Keldo, härra Laats, kõik on rääkinud: "Sõbrad, ma tulen teie valimisringkonda, teil on siin puudu töökohad. Ja kui mind valite, siis töökohad tulevad!"  

Aga kuidas siis, kui kõik seitse kuni kaheksa erakonna poliitikud käivad mööda valimisringkondi ja lubavad neid töökohti ja siis tuleb tegelikus. Valimiskampaania on möödas, näed, läheb neli aastat mööda, ja jälle samad asjad: siia oleks vaja töökohti! Ja kõik kordub.  Kuidas me seda sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust vähendame ja kuidas me seda heaolu loome väljaspool Harjumaad?

Sellest kuldsest ringist on räägitud juba, ma arvan, et majandusgeograafid tulid selle mõistega vist välja olla üle 20 aasta tagasi, julgelt üle 20 aasta tagasi. Nende regionaalsete ebavõrdsuste vähendamisest on samuti palju räägitud ja ainukene viis, kuidas seda muuta, on, et avaldada poliitilist survet, küsida küsimusi, kuidas sellega tegeletakse. 

Ja Läänemaal on samuti tõesti praktilised küsimused. Ettevõtted on tahtnud laieneda, on tahtnud tegelikult oma oma tootmist suurendada, on tahtnud inimesi rohkem tööle võtta. Aga mis tuleb välja? Tegelikult ei ole võimalust energiat saada või see maksab miljoneid või koostöö riigiga on puudulik. Ma olen kursis ka sellega, et härra Keldo pareerib natuke tasakesi teise ministri peale. Me saame seda arutelu jätkata iseenesest, aga et jõuda jõuda selle tuumani, kuidas ma neid poliitikaid nii kujundame, et me ei peaks Läänemaal näiteks ütlema, et mõni ettevõtja, omanik, kes tahaks oma tootmist laiendada, tal on olemas äriplaan, nägemus, kuidas ta ka oma toodangut ekspordib. Aga näed, ma sellepärast ei saa sinna tulla või isegi kaalun oma tootmise äraviimist Läänemaalt kuhugi mujale, kus energiavõimsuse küsimus on lahendatud. 

Et siin saada selgust, kuidas me selle puudujäägi ära lahendame. Loomulikult, ühe majanduskeskkonna, majanduse konkurentsivõime parandamiseks on vaja teede korrashoidu. Me teame, et teede tervikvaates on puudu üle 4 miljardi viimaste aastatega. See on majandusliku keskkonna ja konkurentsivõime jaoks väga oluline asi. Me räägime täna energiavõimsusest, räägime taristust laiemalt üldse, kuidas see elukeskkond on korraldatud, kui tugev on kohalik omavalitsus, kui tugev on tema eelarve, kuidas see saab teisi elukeskkond laiendada, nii et päeva lõpuks ettevõtja tahaks sinna tulla ja kõik need kümned erinevad aspektid on lahendatud. 

Aga võtame kõigepealt selle ühe aspekti, energia puudujäägi Läänemaal, ja vaatame ja kuulame, kuidas härra minister sellele vastab. 

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil suurepärane võimalus kuulata majandus- ja tööstusminister, head kolleegi Erki Keldot.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Aitäh arupärimise eest! Kuna kolleeg Jaanus Karilaid küsimusi ette ei lugenud, siis ma hästi lühidalt ka seda mainin, et vaatajad-kuulajad konteksti teaksid. Ehk küsimus on töökohtade ja heaolu kohta väljaspool Harjumaad, eelkõige seotud Läänemaaga, ja küsiti, milliseid konkreetseid samme plaanib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et lähiaastatel tagada piisav energiavõimsuste kättesaadavus väljaspool Harjumaad. 

Esiteks peab ära mainima, et võrguühendused, energiataristu on energeetika- ja keskkonnaministri vastutusvaldkonnas. Aga kuna energia on väga oluline sisend tööstusele, siis me kindlasti seda ka energeetikaministriga koos vaatame. Ja energeetika areng, just lähema tuleviku oma, tulebki energiamajanduse arengukavas ehk ENMAK 2035. Seal me lähtumegi väga pragmaatiliselt ja teaduspõhisest vaatest. Ehk energiavarustatus on üks olulisemaid lähtepunkte ja väga oluline on ka väärtustada just energiavarustatust parima võimaliku lõpphinnaga, et olla konkurentsivõimeline. Ja eesmärk ongi regiooni parim keskmine hind igas hinnagrupis, kodumajapidamisest suurtarbijateni. 

Lisaks sellele, mida teeb Kliimaministeerium, toon välja veel mõned punktid. Majandusministeeriumis oleme toetamas ettevõte varustuskindluse toetusega, millega oleme toetanud juba ligi 200 ettevõtet, muu hulgas salvestuse ja oma elektritootmise loomisel. Ja seal on maksimaalne toetussumma näiteks 50 0000 eurot. Pikendatud on samamoodi otseliini, elektri liitumise maksimaalne pikkus on nüüd tõstetud lausa 15 kilomeetrini, just sellepärast, et suurtarbija saab tänu sellele madalama lõpphinna. 

Oleme nüüd konkreetsemalt – küsiti ka regioonide kohta – suunamas täiendavat raha Ida-Virumaa elektrivõrkude arendamisse, just tagamaks suure elektritarbega tööstusettevõtetele piisava võimsusega elektriühenduse. Ja kuna selle aasta algusest on planeeringud majandusministeeriumi vastutusvaldkonnas, siis teeme ka planeerimisseadusesse muudatusi, et just kiirendada ja lihtsustada planeeringuid, mis on samamoodi ettevõtja vaatest kulu. 

Teine küsimus oli, kas ma olen teadlik, et Läänemaal on mitmed ettevõtted, kes on olnud sunnitud loobuma laienemisest, tulenevalt sellest, et neil ei ole võimalik liituda piisava energiavõimsusega. Sellised ettevõtete mured minuni ei ole jõudnud. Küsisin ka ministeeriumis, kas on küsitud täiendavat infot ja abi. Ei ole. Küll aga ma kindlasti ütlen, et kõik ettevõtted, kes soovivad laieneda ja kasvada, on väga olulised. Ja kui neil on küsimusi – kolleeg Jaanusega ka juba rääkisime sellest –, hea meelega kuulame, lähme külla. Mis on need küsimused? Kas varustuskindluses, kas liitumisvõimsuses? Kas on võimalik lahendusi leida? Kindlasti oleme valmis aitama, et ettevõtted saaksid investeerida ja kasvada ning töökohti väljaspool regioone pakkuda.

Kolmas küsimus oli, millist pikaajalist energiapoliitikat plaanib Eesti rakendada, et kindlustada piirkondades tööstuse ja tootmise arenguvõimalused, et vältida piirkondliku ebavõrdsuse süvenemist ja tõsta jõukust väljaspool Tallinna keskust. Tööstus oma olemuselt ongi regionaalne. Meeldib see meile või mitte, aga ma arvan, et väga keeruline kui mitte võimatu on täna Tallinna kesklinnas või Tartu kesklinnas tööstust rajada, lihtsalt kohalikud elanikud sellega nõus ei oleks. Ja Eestis me olemegi väga süstemaatiliselt – sellest ajast on nüüd natuke üle aasta tagasi, kui mina ametisse sain, esimest korda on meil tööstusminister – tööstuse arengu ettevõtnud. Võime laias laastus jagada kolmeks: Kirde-Eesti, kus tegeldakse põlevkivi keemiatööstusega väga tõsiselt; Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Eesti, kus tegeldakse puidutööstusega; ning Kesk- ja Lääne-Eesti ja saared, kus on valdavalt laevaehitust, aga on toidutööstust. Kõik meie tööstused panustavad regionaalsesse arengusse. 

Ja energeetikast rääkides, nagu ma ütlesin, meil on energiamajanduse arengukava, mis näeb ette sedasama konkurentsivõimelist lõpphinda, varustuskindlust ja julgeolekut. Lisaks eelmainitud meetmetele, mida me juba teeme, nagu otseliini pikendamine, investeeringud varustuskindlusesse, siis mis puudutab regioonidest tööstuse aitamist, oleme algatanud suuremahuliste investeeringute toetuse. See meede on olemas, avatud. Kui on suurem kui 100 miljonit eurot investeering, siis toetuse suurus saab olla kuni 20 miljonit eurot projekti kohta. Toetusmäära on Harjumaal 10% ja väljaspool Harjumaad 15%, et just veel võimendada kaugemaid regioone. Ja tingimusel, et luuakse kõrgemapalgalisi töökohti regioonides.

Teine konkreetne meede on tööstusparkide arendamine. Tulemas on erinevad meetmed, ette planeeritud tööstusalad, kus saab kiiremini ehitada, planeerida ja menetleda. Meil on regionaalministeeriumis koostöös taristumeede, mis toetab tööstust ja taristu arendamist. Transpordiametiga koostöös teeme toetusmeedet just tööstusparkidele ligipääsetavuseks. Ja meil on ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuses käimas reformid, mis puudutavad kapitali kättesaadavust, erinevate laenude ja garantiide tingimuste ülevaatamist. Ehk nendes kohtades, kus ettevõtted vajavad täiendavat riigi sekkumist või tuge, näiteks eksportimisel, kiiremal kasvamisel, et riigi toetusmeetmed oleksid olemas. 

Ja seesama näide: me teeme ka seadusemuudatuse, et strateegilised investeeringud Eestis saaksid kiirtee ehk saaksid siia kiiremini maandatud, ja teeme ka seadusemuudatuse, mis võimaldaks lihtsamaid menetlusi üle 30-hektarilistel strateegilistel tööstusaladel. Nagu ma ütlesin, Tallinnas-Tartus kindlasti selliseid alasid ei ole, need alad asuvadki regioonides.

Ehk pikk jutt kokku arupärimisele vastamiseks: kindlasti, kui on küsimusi, kui ettevõtjad tahavad teemasid läbi arutada rohkem kui valmis, hea meelega mõtleme kaasa ja proovime leida lahendused, et ettevõtted investeeriksid nii Tallinnasse, Tartusse kui ka mujale regioonidesse. Aitäh! 

Suur tänu teile! Jaanusel on üks küsimus. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea minister! Kuna härra Kivimägi alustas täna juba sellise kõrgema poliitilise stiiliga ja näitas meile head taset, siis ma ka praegu ei hakka ründama, miks see tegemata on ja miks too tegemata on. Ma teeks avaliku platsi peal ettepaneku, teeme siis kokkuleppe, et ma aitan korraldada seda visiiti enne selle aasta jõule, lähima 2–3 kuu jooksul. Külastame Läänemaa ettevõtteid, vaatame neid probleeme ja võimalikke lahendusi. Ma arvan, see kokkulepe oleks praegu kõige konstruktiivsem. Kas saan selle nõusoleku? 

Aitäh! Härra minister, see ei olnud küll küsimus, aga pigem palve vormis. Kas te soovite sellele vastata?

Jah, muidugi.

Oli ettepanek külastada Läänemaad 3–4 kuu jooksul.

Jah, esiteks muidugi nõus. Ma olen juba selle aasta jooksul, ma arvan, kümneid kordi erinevates Eesti piirkondades, maakondades käinud. Just seesama, et nähagi, mis reaalselt kohapeal on toimumas, et saada otsest tagasisidet. Mul on ka nii-öelda kord poole aasta jooksul suurte erialaliitude, katusorganisatsioonidega just kohtumine, et seda nii-öelda otsest tagasisidet saada ja seda majanduse tegevuskava kokku panna. Jah, muidugi.

(Saalist räägitakse.) Repliik, palun täpsustuseks Jaanus Karilaiule mikrofon. 

… valmistame seda visiiti ja viin ettevõtetesse, kus on see probleem reaalselt olemas, ettevõtted, kes tahaksid laieneda, kui ka kohad, kus sooviti tulla, aga ei saanud seepärast tulla.

Jaa, nagu ma ütlesin, kindlasti valmis kohtuma. Aga ma ütlen, et me ei pea ootama ainult kohtumiseni, kui on konkreetseid ettepanekuid, mõtteid, saab kohe ka juba kirjalikult saata, et me saaksime ette hakata tööle nende ettepanekutega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Härra minister! Jah, töökohad ja kõik muu väljaspool Harjumaad, aga sina kui Põltsamaa poiss, räägi nende tuulikute, mis siin Põltsamaa ümber taheti külvata, mis sellest saab. Kas see võit on, et kohalikud saavad juubeldada, või ikkagi surute need tuulikud sinna püsti? Võib-olla mõni töökoht ka. Kui palju sinna töökohti tuleb nendele Põltsamaa tuulikutele?

Aitäh küsimuse eest! Minu parima teadmise kohaselt on nüüd Põltsamaa vallavolikogu teinud otsuse, et nad selle planeeringu lõpetasid. Arendaja on ka kommenteerinud, ma ei oska teiste eest rääkida, et nad mõtlevad, kas nad lähevad õigusselguse huvides kohtusse või mitte, see on nende kaalutlusõigus. Ja eks mul on väga kahju Põltsamaa inimesena, et see on väga palju kogukonnas tekitanud valeinfot, sellist kisklemist, ebavajalikku, ütleme, pahameelt. Selles mõttes, et kui me soovime saada taskukohasemat energiat, siis tootmisvõimsusi tervikuna on meil igal juhul vaja juurde igal pool Eestis. Selles mõttes, et seda debatti tuleks ratsionaalselt, faktipõhiselt pidada. Kahjuks Põltsamaa näitel, jah, väga palju oli hirmutamist, valeinfot, ebaviisakat suhtlemist omavahel. Seda ei oleks vaja. Fakt, nagu ma enne ka siin ütlesin, kunagi, kui alguses küsiti, mida sellelt poliitaastalt oodata, siis omavahel viisakat suhtlemist, faktipõhist argumentatsiooni ja siis selle pealt tuletada, milliseid otsuseid teha või mitte. Ja lõpuks, kas mingeid planeeringuid teha või mitte, ongi kohaliku volikogu pädevuses. Riigina on võimalik riiklikke planeeringuid teha või üldist seadusandlust muuta.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Oleme sellega neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi ja Vadim Belobrovtsevi 15. mail 2025 esitatud arupärimine tööpuuduse kiire kasvu ja tööhõive languse kohta. Arupärimine numbriga 779. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud väga hea kolleeg Lauri Laats. Taas kord sõna teil.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Jaa, loomulikult tööpuuduse kiire kasv ja tööhõive langus puudutab ka üleüldiselt regionaalpoliitikat. Aga enne, kui ma jõuan selle arupärimise juurde, ma võib-olla tõesti et võtan samuti kuulda lugupeetud ministri viimase sõnavõtu mõtet, et peab olema faktipõhine ja argumenteeritud. Minu arust see sõnavõtt, mis oli eelnevalt esitatud lugupeetud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Lauri Läänemetsa poolt, ei olnud kindlasti ei faktipõhine ega ka korralikult argumenteeritud. 

See ei ole ju saladus, me oleme seda pidevalt öelnud, et Keskerakonnale ei ole sobinud ja ei ole meeldinud see regionaalpoliitika, mida aeti selles koalitsioonis, kus olid sotsiaaldemokraadid üheks osaks. Ja minu arust Läänemets unustas selgelt välja öelda mõned faktid. Sotside juhtimisel kehtestati automaks. Kui see ei ole nii-öelda negatiivne suhtumine regionaalpoliitikasse, no mis see veel on? Sotside juhtimisel lõpetati ära maakondlik tasuta ühistransport. Sotside juhtimisel võeti vastu absoluutselt kõik maksutõusud. Nendest asjadest miskipärast Läänemets ei taha rääkida, aga näpuga näidata meeldib küll ja samal ajal öelda, et ärge teie näpuga näidake. 

Minu arust see ei ole kindlasti mõistlik ühe poliitiku suhtumine. Kahjuks me peame tõdema, et sellist suhtumist on siin juhtunud ka erinevate ministrite poolt, kus on öeldud, kõik, mis teie räägite, on jama, te ei tohiks üldse valitsust kritiseerida, koalitsiooni kritiseerida. 

Aga andke andeks, kui me oleme jõudnud sinnani, kus me ei tohi alustada debatti ja juhtida tähelepanu, mis on hästi või halvasti tehtud – no siis me ei saa ka demokraatiast rääkida. Ja seda räägib sotsbemmide ehk sotsiaaldemokraatide erakonna juht. Mis seal demokraatlikku on?

Ja kui nüüd jõuame siia regionaalpoliitika tasandi juurde tagasi, siis loomulikult tööpuuduse kiire kasv, mis selle aasta esimese kvartali statistika alusel on täpselt nii olnud, ja tööhõive langus on meile tekitanud muret, ja suurt muret. Ja 15. mail käesoleval aastal me vastava arupärimise oma fraktsiooni liikmete poolt ka esitasime. 

Siin on selgelt näha, et siin on regionaalsed erinevused sees, kus on töötuse määr suurem, kus on töötuse määr väiksem. Eriti on probleemne meil Ida-Virumaa kant, Kagu-Eesti kant. Ja me räägime loomulikult ebavõrdsest palgasüsteemist. Ja see on jällegi statistika, see on faktipõhine lähenemine, kus on palgaerinevused väga suured, võrreldes Tallinn, Harjumaa ja teised suured linnad, Tartu, ja siis kõik ülejäänud maakonnad. Seal on kahekordne palgalõhe. 

Nii et me oleme koostanud siin maikuus vastavalt sellele teemale arupärimise, kus me esitasime kuus küsimust. Ma ei hakka neid küsimusi ette lugema, ma arvan, et hea minister saab ise sellega suurepäraselt hakkama ja loodame saada ka konkreetseid ja võib-olla ka rõõmustavaid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil suurepärane võimalus kuulata taas majandus- ja tööstusminister Erkki Keldot Vastamas Riigikogu liikmete küsimustele.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad! Kuna küsimus oli tervikuna töötuse olukorrast ja natuke aega mööda läinud, siis ma annan hästi kiire ülevaate töötuse hetkeseisust. 

Tõesti, kuna on keerulised aastad olnud, 2023. aasta algusest alates on töötuse määr olnud kasvus. See saavutas oma tipu tänavuse aasta esimeses kvartalis 8,5% juures. Küll aga on positiivne, et juba teises kvartalis töötuse määr langes 6,9% juurde. Töötukassa registri andmed näitavad, et 2025. aastal on iga kuu olnud arvel vähem kui aasta varem, mis viitab tegelikult tööturu olukorra paranemise suunas. Juuli seisuga on Töötukassas arvel ligi 46 000 inimest. Ja see on, ütleme, palju parem olukord, kui veel aasta alguses prognoositi. See näitab samm-sammult tööturu olukorra paranemist. 

Konkreetselt võrdlus teiste riikidega, et aru saada, kus me paikneme. Meil on positiivne see, et väga suur osa tööealisest elanikkonnast on tööturul aktiivne, see tähendab, inimesed töötavad või otsivad aktiivselt tööd ja on valmis tööle asuma. Tööjõus osalemise määr on muide tõusnud läbi aegade kõrgeimale tasemele, 2025. aasta esimeses kvartalis lausa 88,1% 20–64-aastaste seas. Ehk sellega on Eesti kõige kõrgema tööturuaktiivsusega riik Euroopa Liidus. Selles mõttes on positiivne.

Aga nüüd minnes siis ka detailsemalt küsimuste juurde. Tõite välja sellesama Statistikaameti 2025. aasta esimese kvartali andmed, selle küsitlusuuringu, ja küsite, kuidas hindan majandus- ja tööstusministrina tööpuuduse kasvu põhjuseid ning milline on olnud ministeeriumi tegevus selle ennetamiseks või leevendamiseks. 

Siin tulebki mainida kahte erinevat numbrit, mis ka meedias tihti läbi käivad. Üks on Statistikaameti küsitlus, mis tehakse vastava valimi seas ja laiendatakse kogu ühiskonnale. Teine on reaalselt statistiliselt või faktiliselt mõõdetav registreeritud töötuse määr, mida saate vaadata inimese täpsusega Töötukassa lehelt. Need erinevad omajagu. Eks seal on põhjuseid erinevaid, ma ei hakka sinna minema. 

Küll aga, nagu ma ütlesin, tõesti, lähtudes sellest 20–64-aastaste vanusegrupist, on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega meil tendents positiivne: hõive oli kasvanud 88,1%-ni, see on stabiilselt kasvanud alates 2019. aastast, kui ta esimest korda ületas selle maagilise 80% piiri. Nagu ma mainisin, majandus on olnud tsükliline, on olnud keerulised ajad – COVID, täismahuline Ukraina sõda, see kõik on mõjutanud ka töötuse numbreid. Aga just viimase aasta jooksul on töötus ka kuu võrdluses kogu aeg olnud langevas trendis. 

Nii. Küsimus oli, milliseid konkreetseid meetmeid oleme me selle leevendamiseks või ennetamiseks teinud või tegemas. Me oleme Töötukassaga valmistamas uut strateegiat, eesmärke, kus on väga selge rõhuasetus noorte oskuste parandamisel. Milleks on see, et need noored ehk niinimetatud NEET-noored, kes ei õpi ega tööta, saaksid Töötukassast ka koolituse, oskuse või õppe- või töökogemuse, seal on eraldi programm nendele koostöös kohalike omavalitsustega. Samamoodi on haridusministeerium valmistamas ette kutseharidusreformi ehk noored, kes täna õpivad ja on lähiajal tööturule minemas, et nende reaalselt omandatud oskused vastaksid rohkem tööturule. Ja neid tegevusi kindlasti jätkub veel ja veel. 

Teine küsimus oli, et muret valmistab pikaajaliste töötute arvu kasv. Aasta või enam töötuna olnud inimeste arv kasvas 3200 võrra, samal ajal on tööelust välja langenud inimesi juurde tulnud 4300, mis viitab süvenenud struktuursele probleemile. Milliseid konkreetseid samme plaanib valitsus teha pikaajalise tööpuuduse kasvu ohjeldamiseks? Miks ei ole seni rakendatud tõhusaid meetmeid, mis aitaks pidurdada töökohtade kadu tööstuses ja ehituses? 

Töötuse kasvuga kaasneb tõesti ka selline pikem töötuks olemise periood. Kui tööturul on rohkem inimesi tööd otsimas, võib osal olla keerulisem tööturul konkureerida ja tööd leida. Seetõttu tõesti viimasel ajal me oleme vaadanud sedasama, et nii täna töötuna arvel olevad inimesed kui ka inimesed, kellel on kas oskuse omandamisest või akadeemilisest õppest pikka aega möödas, vajaksid täiendõpet, täiendkoolitusi. Ehk siis samamoodi Töötukassal on plaan eraldi strateegilise suunana võtta see fookus, et meie inimestele õpetada täiendavaid kogemusi ja oskusi, mis on tänapäeva tööturul vajalikud, on need infotehnoloogilised oskused, digioskused või oskus erinevates töökeskkondades hakkama saada. 

Samamoodi, kui me vaatame selle aasta numbreid, mis vahepeal on tulnud, siis 2025. aasta esimese kvartaliga võrreldes just kukkus teises kvartett tallis nendesamade 20–64-aastaste pikaajaline pikaajaliste töötute arv lausa 5600 inimese võrra ehk see vähenes 5600 inimese võrra. See on väga hea ja positiivne näitaja. Ka aasta taguse ajaga võrreldes on pikaajalisi töötuid vähem. Juuli seisuga, nagu ma enne mainisin, on Töötukassas arvel ligi 46 000 inimest, kellest 18% ehk umbes 8000 inimest on Töötukassas arvel 12 kuud või enam ehk nad on pikaajalised töötud. Peamiselt toon pikaajalistel töötutel komplekssed takistuse tööle asumiseks. Neil on vaja kombineerida erinevaid tööturu- ja sotsiaalteenuseid, mis aitavad tõsta ta oskuste taset, millest ma rääkisin, läbi Töötukassa aga ka võimaluse enda oskusi või omandada, täiendada. 

Või vajavad lahendust ka erinevad sotsiaalsed probleemid, on nendeks sõltuvused, terviseprobleemid, mis tähendab, et seal peabki koostöös Töötukassa, ministeeriumi ja kohaliku omavalitsusega vaeva nägema. Pikemas vaates me vaatamegi tõesti sisse ka OSKA tööjõuvajaduse prognoosidele, kus lisandub tulevikus töökohti tervikuna ennekõike teenuste sektorisse. Primaarsektorile – põllumajandus, metsandus, kalapüük – prognoositakse väikest kahanemist ning tööstussektorile tervikuna hõive jäämist samale tasemele. See tähendab, et kui me teeme kutseharidusreformi ja tervikuna hariduses vaatame õppekohti, siis tuleb tuleb jälgida ka pikaajalist prognoosi. 

Kolmas küsimus oli selle kohta, et regionaalne ebavõrdsus süveneb. Kuigi Ida-Virumaal langes töötuse määr veidi, püsib see endiselt kõrgemal tasemel ehk 12,7%. Samas on tööhõive määr langenud Lääne- ja Lõuna-Eestis ning ka Tallinnas. Küsimus.: miks on piirkondlik tööjõupoliitika nii ebaefektiivne, et tööpuudus ja tööhõive langus süvenevad just väljaspool Tallinna? Milliseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada ettevõtluse elavdamiseks maapiirkondades, kus töökohtade kadumine on olnud kõige kiirem?

Tõesti, Eestis on ajalooliselt Ida-Virumaal olnud pidevalt kõrge töötuse määr. Teistes Eesti piirkondades on tööturg pigem püsinud ühtlane. 2024. aastal oli töötuse määr 20–64-aastaste elanike seas kõrgeim Kirde-Eestis – 13,5% –, aga püsis teistes Eesti piirkondades 6% ja 8% vahel. Pigem on tööhõive lõhe Eesti piirkondades üldiselt vähenemas. Ja 2025. aasta teises kvartalis on positiivne see, et Põhja- ja Kirde-Eesti vahel, kui varem oli vahe 16,1% tööhõive erinevuses, siis selle aasta teises kvartalis on langenud 10,9% peale. Eks kindlasti on oluline ka see, et me olemegi nii valitsuse kui ka ühiskonnana tervikuna Ida-Virumaale suunanud konkreetselt ressursse, et hoogustada töökohtade loomist, tööstuse mitmekesistamist ja arengut Eesti eri piirkondades, Ida-Virumaal konkreetselt õiglase ülemineku fond, kus suurusjärgus 350 miljonit eurot läheb erinevateks toetusmeetmeteks, ettevõtluse edendamiseks ja töökohtade loomiseks. Praegusel hetkel on loomisel suurusjärgus 1175 töökohta ja toetatakse ka põlevkivisektoris töötanud inimeste ümberõpet. Samamoodi oleme tegemas kaitsetööstusparke Pärnumaal, Ida-Virumaal on olnud jutuks. 

Ja muidugi ka tööstusalade kaardistamine, mida ma ka eelnevale arupärimisele vastasin. Me vaatamegi regioone, sest olgem ausad, uued tööstused pigem on tulemas regioonidesse, kuidas me saaksime neid tingimusi luua, et ettevõtted sinna tahaksid oma tööstusi-tegevusi rajada. 

Neljas küsimus ja viies küsimus, mis on sama sisuga suuresti samalaadsed. Ehk millise hinnangu annab valitsus senisele tööhõivepoliitikale, kui isegi tööjõust kõrvalejäänute arv kasvab ja tööjõus osalemise määr langeb? Ja kas valitsus on analüüsinud, kuidas tööpuuduse kasv mõjutab laiemalt sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkust ning maksubaasi vähenemist? 

Nagu ma ütlesin, kui me võrdleme ennast teiste Euroopa Liidu riikidega, siis just Eesti tööhõivepoliitika toel on loodud tugev tööturupositsioon, mis on toetanud kõrget tööturu aktiivsust – Nagu ma enne mainisin, kõige kõrgem Euroopas – ja pikaajalist hõive kasvu. Ilmselgelt me jälgime võimalikke muutusi tööturul regulaarselt, samamoodi tuleb pakkuda nii Töötukassal kui ka näiteks haridusreformi läbi vaadet tööturule pikemas ajas, millised töökohad on tulevikus Eesti tööturul. 

Ja muidugi tuleb meie enda inimeste kvalifikatsiooni tõsta, sest kui me tahame ühiskonnana jõukust kasvatada, siis ilmselgelt meie noored, aga ka olemasolevad inimesed, kes tahavad täiendõpet ja ümberõpet, et nad saaksid seda endale võimaldada. Mida kõrgemad ja paremad on inimeste oskused, seda rohkem saab ka ettevõtte lisandväärtust luua ja tänu sellele saab ka kõrgemat palka maksta. See on ka väga süstemaatiliselt just, kui me vaatame kas või tööstussektorit, oleme me seda ette võtnud. Aitäh! 

Suur tänu teile! Teile on saalist ka mõned küsimused lisaks. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Korra puudutasite, aga täpsustan veel, mis puudutab just nimelt noorte tööpuudust. Kahjuks just see, et töötuse määr on Eestis kasvanud ja me oleme põhimõtteliselt Euroopas ühe kõrgeima näitajaga, vaatan just augustis avaldatud andmeid. Kahjuks selle kohta, just põhjuste kohta, ei ole piisavalt olnud materjali. Te korra viitasite, et on välja toodud, et see kasv hakkas pärast koroonat noorte seas. Üks osa sellest on ka see, et ei ole sellist erialast haridust. Aga kas te saate veel tuua välja, mis on olnud need põhilised, räägin just noored 16–24, mis on välja toodud, nende seas, mis on see põhiline põhjus, et nende seas on töötuse määr aina kasvavas trendis. Aitäh!

Aitäh! Esiteks sellessamas uuringus, väga õige, oluline küsimus, aga sellessamas uuringus, kui te vaatate neid kvartaleid, siis te näete, et noorte tööpuudus on hästi kõikuv. Kvartalite lõikes on seal vahed peaaegu kahekordsed. Sellegipoolest mure on tõsine, nagu te õigesti välja tõite COVIDi ajast. Väga paljudel noortel näiteks esimene töökogemus on teenindussektoris ja COVIDi ajal väga paljud teenindussektori asutused olid kinni. Teenindussektoril tulenevalt tõesti on väga minimaalsed kasumimarginaalid, nad otsivad efektiivistamise kohti, nad on digitaliseerinud, automatiseerinud, vaadanud oma tööprotsessi ümber, ja noortel on olnud keerulisem seda esimest töökogemust seal saada. 

Me olemegi selle tõttu eraldi fookusesse võtnud kaks teemat. Tahame noorte töötamise reegleid natuke lihtsustada, et anda neile võimalikult varakult ka seda esimest töökogemust, millega nad saavad tööharjumust. Teistpidiselt ka tööandjad näevad, et see noor on varem saanud praktikat, kogemust, nad saavad teda kindlamalt uuesti tööle võtta. 

Ja teine on süstemaatiline, noorte, kes on pikaajaliselt, kas mitte enam õppimas ja ei ole veel tööturul läinud, ehk need noored, kes ei õpi ega tööta, nendega tulebki süstemaatiliselt tegeleda. Meil on ka Euroopa Liidu vahendid, mida me läbi majandusministeeriumi jagame kohalikele omavalitsustele, kus on noortenõustaja, kes omavalitsuse põhiselt otsibki neid noori, kes vanuse pealt peaks, kas õppima või siis olema tööturule läinud, aga ei ole. Ehk siis aidata neid, sest seal tihti on, kas perekondlikud probleemid, mõned terviseprobleemid, taustsüsteemi probleemid. Selles mõttes on hästi tundlik teema. 

Nüüd me olemegi ühe strateegilise fookuse, töötukassale just mõned nädalad tagasi nõukoguga andsimegi ülesande, et tegeleda selle noorte esimese positiivse töökogemusega ja teistpidiselt noorte murede reaalsema kaardistamisega, et kuidas me saaksime seda ressurssi veel efektiivsemalt kasutada, et neid noori päriselt tööle saada. See on mure neile endale, kui nad tööle ei lähe, siis nad pikaajaliselt heituvad, tekkivad muud sotsiaalsed probleemid. Sellega tuleb kindlasti toimetada. 

Jällegi on see erinevus, te lugesite ette seda Statistikaameti uuringut, et seal on tõesti uuring valimi peale ja siis seda on laiendatud. Registreeritud töötus on natuke teine. Noortel ta siiski on kõrgem, ta on peaaegu kaks korda kõrgem kui Eesti keskmine. See selgelt ikkagi näitab, et õnneks ta ei ole võib-olla nii kõrge määr, mille Statistikaamet oma uuringus leidis, ei ole registreeritud töötus, aga ta siiski on piisavalt kõrge. Sellega kindlasti tuleb tegeleda, nende eelnevate teemadega, mis ma just ütlesin. Aitäh!

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, ma jätkan ka noorteteemaga. Noored on meie tulevik ja loomulikult noorte sisenemine tööturule on väga keeruline ja seal on erinevad põhjused: kogemusi vähe, tööandjad kardavad, maksukoormus on tegelikult sama, kui sa võtad kogemustega töötaja tööle. Eesti Keskkonna fraktsioon on esitanud Vabariigi Valitsusele otsuse eelnõu, ja nimelt, mis palub Vabariigi Valitsusel töötada välja õpilaste töötamisele maksusoodustused. Meie näeme, et see oleks selline väike päästerõngas sotsiaalmaksus, mis koosneb tegelikult sotsiaal, pensioni osast ja ka ravikindlustuse osast vastavalt 20 ja 13%. Õpilased kuni 19-aastaseni võiks vabastada sellest 13%-st, sellepärast et niikuinii on noortele tagatud ravikindlustus. Kuidas teie olete seda vaadanud ja kui tõsiselt te olete seda teemat arutanud? Kas teie kui ministriga on seda meie ettepanekut arutatud ja kooskõlastatud selle vastuseid?

Selles mõttes olen väga nõus, et see noorte esimene positiivne töökogemus on ülioluline nende tulevase elu ja n-ö karjääriharjumuse saamiseks. Küll aga suheldes ettevõttetega, pigem, mis on takistuseks olnud ettevõtjate vaatest noorte töölevõtmisel, on see liigne ülereguleeritus, mis noore töölevõtmisega kaasneb. Seda me proovimegi ühest otsast lihtsustada ja mis seal salata, me teame, milline on riigieelarve rahaline üldine seis. Me selliseid täiendavaid maksuerandeid ei ole kaalunud, pigem tahakski seda, et meil on erinevad sellised positiivse programmid: avatud tööstuste päev, meil on koostöös tööandjate keskliiduga erinevaid algatusi. Me tahaks just pigem sellist positiivset nügimisest teha, et noored ja tööandjad leiaksid üksteist senisest rohkem. Ja kui nad leiavad, siis me saame regulatsiooni lihtsamaks muuta, et nad päriselt töölepingu sõlmiksid. Tuletan meelde sedasama paindliku tööaja võimalust noortele, et nad ei peaks minema käsunduslepinguga, mis neile sotsiaalseid garantiisid mitte kuidagi ei taga. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Jah, praegune see kõik nagu edasi, üles ja alla, töötus ja tööhõive. Aga kas valitsusel on mingisugune nägemus, et mitte tagantjärgi lohiseda, vaid ennetavalt? Ma jälgin Valge Maja nii-öelda uudiseid pidevalt ja mind imponeerib seal, kuidas kantakse pidevalt ette, millised investeeringud on toodud jälle maale ja mis tulevad ja kui palju töökohti. Teine asi, kuidas see täitub. Aga ma ei ole lugenud Vabariigi Valitsuse, või on need mingid kinnised dokumendid, kus sellised raportid, millega on hakkama saadud, mis oleks nagu preventiivne, mitte tagantjärgi kommenteerida, miks Nõo vallas on 8% või 6 või kusagil mujal?

Aitäh, ma enne ka mainisin, et oleme tegemas ka seda. Konkreetselt seesama näiteks, me rääkisime siin tööstuse võimalusest erinevates piirkondades. Konkreetselt oleme majandusministeeriumiga kaardistanud üle 30-hektarilisi tööstusalasid, kuhu näiteks konkreetselt ettevõtjad saakski tulla, kus nende eest on planeeringud tehtud, ei pea kuhugi metsa vahele ehitama, ei ole looduskaitsjatega nii palju konflikti, ei ole kohaliku kogukonnaga. See annaks ka võimaluse sinna täiendavaid töökohti luua. Samamoodi siin kolleeg regionaalministeeriumist, seal on ka kindlasti elamufondi küsimus. Me oleme ka vaadanud üle maapiirkondadesse ka elamu soetamiseks laenumahu suurendamist. Ehk ühesõnaga me vaatame kõiki, vaatame nii kodukoha, et saaks inimesed endale mõistliku elamu või elamise, oleks ka võimalusi, kuhu uusi reaalselt töökohti saaks tulla, et need ei oleks ainult avaliku sektori töökohad. Ja samamoodi ka taristu, infraobjektid. Üle pika aja ju valitsus, kes suunab täiendavat lisaraha maanteedesse. Lähiajal lähevad ehitusse Pärnu suunal, et oleks mugavam liikuda. Samamoodi Paia või Imavere risti hakatakse seda ümberehitust ehitama. Ehk neid erinevaid samme on, on need ühendused, kvaliteetne elamu, et noored saaksid erinevatesse piirkondadesse reaalselt elama minna, ja muidugi ka mõistliku konkurentsivõimega, palgaga töökohad, neid eriti regionaalpiirkondades väga tihti on tööstuses, ja pikemas vaates kutseharidusreform. Eesti paistab siin siiamaani silma sellega, et meil läheb palju madalam protsent noori kutseharidust ehk oskust omandama, kuigi pikemas vaates on neil tööturul palju atraktiivsemad võimalused. Eks see on selline pikaajalisem töö, mida tuleb, ma arvan, meil kõigil koos teha.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan ma oma kolleegide Anastassia ja Lauri küsimusega noorte teemal. Meie jaoks see on väga tähtis. Me saame väga hästi aru, et kui noori praegu tööle ei suunata – ma mõtlen neid noori, kes praegu ei tööta ega ei õpi –, kui me praegu nendega ei tegele, siis pärast seda on veel raskem neid tööturule saada. Te mainisite, et riigi poolt on eelmine aasta tehtud selline meede, et igas omavalitsuses on praegu selline isik, kes töötab nende noorte tööturule toomisega. Ja siit küsimus. See on praktiliselt minu meelest juba peaaegu aasta kestnud, kas on mingisugune vahearuanne või uuring tehtud? Ja kui ei ole, siis kas see tuleb ja kui tuleb, kas te teavitate meid ka siin saalis? 

Aitäh, väga hea küsimus! Tulenevalt just sellestsamast, kui ma neid viimaseid noorte töötuse numbreid nägin, ma küsisin seda, et tahaks saada seda esmast ülevaadet, kuidas nende kohaliku omavalitsuse spetsialistidega on läinud, mis on esialgsed tagasisidemed. Ma olen ka haridusministriga rääkinud, et seal on väga tugev seos kodul, hariduskeskkonnal ja töötukassal nende spetsialistidega, et neid noori aidata. Nagu ma mainisin, kahjuks need probleemid on tihti väga komplekssed: perest tulenevad või sõltuvusprobleemis, probleemid tervisega. Aga kui ma saan selle, siis hea meelega kindlasti jagan. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on selline hüpotees, aga see ei ole mitte päris aluseta hüpotees, tegelikult tugineb see nii teiste riikide kui Eesti varasemale kogemusele. Nimelt on see hüpotees praeguses olukorras selline, et töötuks hakkavad jääma või on jäänud esimeses järjekorras need inimesed, keda Eestisse viimasel kümnel aastal massiliselt suhteliselt odava tööjõuna sisse on toodud, ja loomulikult nende pereliikmed. Küsin: kas teil on andmeid töötute kodakondsuse jaotuse kohta? Ja kui ei ole neid andmeid, mida te siis pakute, et kui palju on Eesti kodanike tööpuudus väiksem kui Eestis elavate kolmandate riikide kodanike tööpuudus? Ma ise tegin selle päringu töötukassasse. Kui te nüüd midagi pakuti, et siis me saame kohe verifitseerida, kas minu hüpotees paika peab.

Aitäh! Kuna mul siin dokumentides seda ei olnud ja seda ei olnud ka küsimustes. Kui teil on andmed olemas, siis me saame neid üle vaadata. Aga ma saan kindlasti seda uurida, ma ei hakka lihtsalt häpotiseerima või pakkuma. Aga seda saab vaadata kindlasti. Kuna meil on väga palju tulenevalt meie ajaloolisest taustast nii halli passi kodanikke kolmandatest riikidest siin elanikke, me teame, nende keeleoskus on olnud probleem. Me teame statistikast ja ka uuringutest, et selle keeleoskuse tõttu on tööturule sisenemisel barjäär suurem. Kindlasti tundub, seda tuletades tundub loogiline, et neil võib olla tööturul keerulisem. Sellepärast me oleme ka teinud ühtse eestikeelsele haridusele ülemineku, et tulevikus kõigil noortel oleks võrdne ligipääs tööturule, parem ligipääs kvaliteetsele haridusele. Aga neid numbreid ma jah, ma ei hakka peast hüpotiseerima, see ei ole see koht, küll aga me kindlasti saame need välja küsida.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega oleme tänase viienda arupärimise punkti läbinud.

Läheme edasi kuuenda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Jaak Aabi ja Anti Allase 5. juunil 2025 esitatud arupärimine valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Ja kiidan juhatuse päevakorra koostamise oskust. Tõesti, nüüd oleme põhjalikult arutanud noorte tööpuuduse üle, mis lööb rekordeid, ja siit saamegi liikuda valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta. See teema oli meil arutlusel kevadistungjärgu lõpus ja tollane arutelu tegelikult oli väga pikk ja põhjalik. Samas, noh, siin kodu- ja töökord näeb ette teatud küsimuste arvu ja kõiki teemasid, mis puudutavad tootlikkust, õpirännet, välistööjõu ajutisust Eestis, lõimumise toetamist, jäid arutlemata. Seetõttu sotsiaaldemokraadid esitasid arupärimise, et neid pooleli jäänud teemasid nüüd sügisel edasi käsitleda. 

Vahepeal on selgunud, et ka sel aastal me teeme sündide osas negatiivse rekordi. Ehk siis kuidagi see tööjõu olukord ei leevene. Samas tehisaru arenguga on muutunud see, et kui varem tehnoloogia areng võttis ära inimeselt sellised füüsiliselt rasked rutiinsed tööd ja pigem jäid madalate oskustega, madalama palgaga inimesed töötuks, siis AI areng on toonud kaasa selle, et mitmed sellised tööturule sisenemise ametikohad või ametikohad, mida täitsid kõrgharidusega inimesed ka, need ülesanded saab AI-le anda, ükskõik kas me peame silmas raamatupidamist, pressiteadete koostamist või programmijuppide kirjutamist, seda ei pea tegema enam inimene. 

Nüüd selles valguses, kuidas valitsus näeb sisserände suurendamise küsimust, kas see on kuidagi neid plaane muutnud või on plaanid selgemaks saanud? Eraldi küsimustes võikski, nende vastustes siis minister võiks puudutada nelja teemat. Esiteks tootlikkust. Me oleme väike riik ja me peame olema Euroopa Liidu keskmisest paremad. Meil tööjõudu napib. Hinnad on tõusnud juba näiteks toiduainete puhul kõrgemale kui Euroopa Liidu keskmine, tootlikkus mitte. Ja iseenesest, kui võtta väga pikaajaline perspektiiv, viimased 20 aastat, siis me näeme, et tootlikkus on tõusnud ja me oleme ületanud 75% Euroopa Liidu keskmisest. Samas viimastel aastatel oleme me suhtes Euroopa Liidu keskmisesse tootlikkuses tagasi läinud, mis on ikkagi harukordne. Näiteks kui tervena elatud eluaastad lühenevad, siis see on väga selge ohumärk, et midagi tuleb teha. Sama kehtib ka tootlikkuse kohta. Kui me liigume strateegilisele sihile vastupidises suunas, siis see nõuab tegutsemist. Ja kuigi minister kevadel võttis sellise positiivse positsiooni, et viimase 15 aasta jooksul oleme 65% pealt Euroopa Liidu keskmisest jõudnud 75%-le, siis me tõesti oma seatud eesmärgini, 110% Euroopa Liidu keskmisest, me jõuame 50 aasta pärast. See on natuke liiga pikk periood. 

Teiseks, oluline teema on lõimumine, sest nii meie sisserändekvoot kui aastate jooksul tehtud kümned erandid tähendavad ikkagi seda, et meil on väga palju võõrpäritolu töötajaid. Aga lõimimises me ei ole olnud edukad. Kohanemisprogrammide pakkumine, keeleõpe ja nii nagu eelmisele arupärimisele vastates minister nentis, et tööturuväljavaateid väga selgelt mõjutab eesti keele oskus, ja tuleb tunnistada, et me suudamegi tagada teenused Eestis ainult eesti keeles, haridus, tervishoid eestikeelsena. Ja siin selge konflikt tekib sellega, kui meil on väga palju võõrtöölisi, kes ei oska eesti keeles teenust osutada või teenusesaajana nad ei saa aru teenuse osutajast, mis tekitab omamoodi konflikte. Ja lõimimises et edukas olla, on ilmselt vaja mingisugust käiguvahetust, ja sooviksin kuulda, millised on valitsuse plaanid. 

Kolmandaks toon välja selle õpirände küsimuse. Tõesti, vaadates madalat sündimust ja vajadust tööjõu järele, siis OSKA raportis on väga hästi kirjeldatud, kes on need oskustöötajad, keda meil puudu on. Seega võttes välistudengid vajalikele erialadele, õpetades neile või andes neile need oskused ja nõudes ka eesti keele omandamist, me saame siis olenevalt õppekavast kahe, kolme, viie aasta pärast tööturule inimesed, kes saavad eesti keeles teenust osutada ja meie jaoks tööturul vajalikku rolli täita. 

Teie aeg!

Ja ootan ministrilt sisulisi vastuseid ja head arutelu. Aitäh!

Ja nüüd saab arupärimisele vastama tulla majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad, kolleegid! Küsimusi oli palju, aega on vähem. Ma proovin nii palju ja kiiresti vastata kui võimalik. Esimene küsimus. Milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet ning millist tuge pakute välistöötajatele kohanemiseks? Eestis pakuvad välistöötajatele kohanemistoetust päris mitmed asutused, sealhulgas Work in Estonia, kelle teenuste hulka kuuluvad migratsiooninõustamine, karjäärinõustamine, keelekohvikud, kaaslaste programmid ja nii edasi. Ka Kultuuriministeerium on arendanud välja erinevaid integratsiooni toetavaid teenuseid, samuti ka integratsiooni sihtasutus ja mitmed teised. Samamoodi, tulenevalt sellest julgeolekuolukorrast, sõjast Ukrainas, me teame, et viimastel aastatel me oleme väga palju kogu ühiskonnana toetanud sõjapõgenik siia integreerimist Ukrainast. Näiteks Eurobarometeri 24. aasta andmetel toetas Ukrainast pärit sõjapõgenike vastuvõtmist 60–63% elanikest, eestlaste seas oli see koguni 72%. 

Mis ma sellega öelda tahan? Ma arvan, meil üldiselt ühiskonnas on vastuvõtuvõime hea. Kuid ilmselgelt erinevatel integratsiooniprogrammidel alati arenguruumi on. Tihti on selleks erinevad eelarvamused ja kindlasti mure, mida me näeme, on keelebarjäär mitte ainult väljastpoolt Eestit tulnud, vaid, mida ma ka enne arupärimisele vastates ütlesin, me näeme seda ka töötukassa koolitustest. Keelekoolitus on üks koolitusi, mida väga palju võetakse, on see eesti keele koolitus või samamoodi ka erinevate selliste baasdigioskuste pädevuste koolitamine. Kui tulevad siia välistöötajad või siin pikaajaliselt elanud inimesed, et nad saaksid kvaliteetseid oskusi, et tööturul hakkama saada. 

Küsimus nr 2 oli küsimus meie riigi tootlikkusest. Ja küsimus oli, kuidas aitab keskmise palgaga välistöötaja ja tema pereliikmete, kes ilmselt teevad madalama palgaga tööd, senisest suurem Eestisse lubamine tõsta tootlikkust. Esiteks, kindlasti prioriteet ei ole madala palgaga või kehva väljaõppega inimeste siia toomine. Meie prioriteet on hõivata just need ametikohad, mis loovad suuremat lisandväärtust ja seeläbi aitavad reaalselt tõsta kogu majanduse tootlikkust. Me oleme oskustööjõu erandis just rõhunud kvalifitseeritud spetsialistidele, mitte lihttöötajatele. Ja me lähtume OSKA raportist, mille siin ka eelkõneleja välja tõi. See on üks alusdokument, mis vaatab meie tööjõuturgu pikemas vaates:  kus on meil reaalselt töötajaid puudu. Ehk siis me räägime sellest, et isegi kui kõik meie inimesed, kes täna tööd otsivad või praegu õpivad, läheksid erinevatesse töötlevatesse sektoritesse tööle, siis kui me soovime vajalikku kasvu, ikka jääb natukene puudu.

Ja siin oli eeldus, et pereliikmed teevad ilmselt madalama oskusega tööd. Sellesama OSKA uuringu järgi pereliikmed, kes Eestisse kaasa tulevad, vaid 16% pererände alusel saabunuid töötab lihttöödel. Ehk siis see üldistus, mis küsimuses kahjuks tehti, et nad pigem ja peamiselt töötavad madalapalgalisel tööl, meie õnneks kuidagi tõele ei vasta. Tegelikult just, kui spetsialistiga tuleb pereliige kaasa, siis tuleb välja, et ta on kõige tõenäolisemalt ka ise spetsialist ja töötab ka spetsialistivaldkonnas, mis on väga positiivne. 

Ja küsimus oli, kuidas me liigume kõrgema tootlikkuse suunas. Väga hea meel, et mitte kuidagi kindlasti ainult mitte minu ülesanne ei ole olnud see, vaid ka varasemate ministrite ja valitsuste töö on olnud, et Eesti majanduses just sel kümnendil on kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid. Ja samal ajal keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud. Statistikaamet on selle andmestiku välja toonud. Kõige enam on hõive kasvanud teadmusmahukate turuteenuste tegevusaladel: programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevad äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid ja nii edasi. Ehk need numbrid konkreetselt ja selgelt näitavad, et meie tööjõuturg on aina kõrgema lisandväärtuse suunas liikumas, mida ma arvan, me kõik tegelikult ju siin saalis ja ühiskonnas soovime. 

Kolmas küsimus oli, et OSKA 2025. aasta uuringus välistööjõuvajaduste kohta aastani 2030 leiti, et puudu on umbes 700 oskustöötajat. Samal ajal aga jõudis valitsus Rootsi valitsusega kokkuleppele Rootsi vangide Tartu vanglasse toomises. Välisvangid annavad 400 Eesti inimesele valvamistööd, aga sisse toome 700 oskustöölist, et töökäte puudust leevendada. Kas teie meelest on see pikaajaliselt Eesti majanduskasvu tagav mõistlik plaan? Täitsa mitu erinevat küsimust. Esiteks, nagu ma ütlesin, me räägime OSKA tööjõuvajadusest Eesti inimestele täiendavalt. Ühegi Eesti inimese arvelt kedagi siia ei tooda ja ka ettevõtjad on nii omavahelistes kohtumistes kui meedias avalikult öelnud, et nende esimene eelistus on alati Eesti inimene. Pole paberimajandust, töökohta integreerimist ja nii edasi. Lihtsalt Eesti inimesi hetkel mingites valdkondades on puudu. Valitsuse esmane prioriteet ilmselgelt on meie enda inimeste, noorte kutsekvalifikatsiooni tõstmine läbi haridusreformide. Töötukassas, ma siin enne pikemalt kirjeldasin, on strateegiline suund oskuste ja kvalifikatsioonitaseme tõstmine. 

Mis puudutab koostööd rootslastega ja Rootsi valitsusega, siis ma arvan, et see koostöö, mida me NATO-liitlaste vahel ja üldse oma naabrite liitlastega teeme, nii heas kui halvas, on väga-väga tänuväärne selles mõttes, et kui meil on tegelikult vangla, mis on tühjenemas, mille tõttu me peaks konserveerima, täiendavaid kulusid ühiskonnas kandma, siis on meil võimalus turvaliselt tegelikult igasuguseid riske maandades võimalik kolleegidele Rootsis appi tulla, kelle laevad muide käisid ka Balti merd või ütleme, Soome lahte turvamas, kui oli kaablite mure. Üldiselt sõbrad ja liitlased teevadki heas usus koostööd ja kui kuskil on kellelgi vahendeid niimoodi, et meie ühiskonna turvalisus mitte kuidagi sellest ei kannata, siis me saame liitlaste ja sõpradega head koostööd teha. Ma arvan, et see on väga hea näide. Ja kui tuua näide, et Tartusse tekib juurde 400 täisjõus meest-naist töökohtadega, siis see kindlasti on ka kohalikule regioonile positiivne. Selles mõttes, et nii turvalisus tõuseb kui ka, ma arvan, et tervikuna tööhõive saab kasvada. Ma kuidagi ei vastandaks ühte ega teist. 

Neljas küsimus oli, milliste oskuste ja kvalifikatsioonide puhul oleks OSKA hinnatud töötajate puuduse lahendamiseks võimalik kohalikku tööjõudu koolitada, ümberõpet toetada. Esimene asi, mis OSKA analüüsidest välja tuleb, mida ma ka enne mainisin, ja tegelikult tuleb ka PIAAC uuringust, on kohalike inimeste digipädevuse ja üldse digioskuste arendamine, eriti vanemaealistel. See tuli välja, sellega tulebki süstemaatiliselt tegeleda. Kui PISA testides me näeme, et meie noored on erinevates õppeainetes maailma tipus, siis näiteks vanemaealistel on kindlasti vaja digipädevusi kasvatada. 

Ja nagu ma ütlesin enne, me näeme, et meil väga palju teenusmajanduses on kasvu kõrgema palga osakaalus. Seal on väga selgelt vaja ka vähemalt minimaalsel tasemel digioskusi, digipädevusi. See on vajalik. Samamoodi on vaja teha ka läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi täiendkoolitusi, kus on vaja vaadata, millised on reaalsed meie tööandjate vajadused. Nagu ma ütlesin, meil on suurusjärk 45 000 inimest täna kahjuks töötud. Iga inimese, kellele me saame töötusest tagasi tööturule, on sellele inimesele hea, aga on ka ühiskonnale. Ehk siis meil on Töötukassa nõukogus eraldi strateegiline suund võetud meie töötute oskuste arendamine läbi just koostöös tööandjatega, milliseid oskusi ja koolitusi on täiendavalt vaja, et nende inimesed päriselt saaks tööle rakendada

Nii, siis viies küsimus: miks puuduvaid töökäsi õpirände kaudu ei tagata? Võtame välistudengeid meie tööturul vajalikele erialadele, õppeperioodil õpivad noored eesti keelt ja pärast lõpetamist saaksid liituda tööturule. Jaa, nõus! Aga siin on oluline ka seda arvestada, et kõrgkoolide eesmärk on laiem kui üksnes ainult tööjõuvajaduste täitmine. Nad arendavad ka teadust, teadmuspõhist ühiskonda, samas õpirände kaudu tööturule sisenemine ongi üks kõige sujuvamaid ja paremini integreerivaid teid üldse. Eestis õppivatel välisüliõpilastel on tasemeõppe tõttu ka kohustus läbida eesti keele kursuseid, mis toetab nende võimalikku püsimajäämist pikemalt Eestisse ja tööle asumist. Lisaks tutvustab Work in Estonia tudengitele töötamise ja elamise võimalusi ning abistab ka reaalse elulise, praktilise poolega, kui nad soovivad pärast õpinguid Eestisse jääda. Kõik eeldused selleks on olemas, tahe ja lõplik otsus, sõltub ju tudengi enda isiklikest eelistustest, kas ta tahab Eestisse jääda, kas ta näeb enda tulevikku kuskil mujal. 

Kuues küsimus. 19. mail vastates kinnitasite, et üks kümnest või üks viiest võõrtöötajast võtab kaasa abikaasa või lapse ning inimene lahkub, kui tööleping lõpeb. Millistes kolmandatest riikidest on siia tulevad töötajad? Kui suur on olnud pereränne Eestisse viimasel kümnel aastal ning milline osa Eestisse tööle tulnud kolmandate riikide kodanikest on siia jäänud? Hinnanguliselt on Eestis hetkel 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad ning kellest 17% on tippspetsialistid, 54% oskustöötajad, 23% lihttöölised ja 6%-l on ametiala jäänud märkimata. Kõige enam on Eestis tööturul Ukraina kodanikke: üle poole. 55% aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid Ukraina kodakondsusega. Sealjuures üle 85% neist rändas Eestisse pärast just seda sõja aktiivset perioodi.

Ilmselgelt Venemaa ja Valgevene kodakondsusega töötajate arv on viimastel aastatel vähenenud. Suurenenud on Moldovast pärit hõivatute arv ja siis ülejäänud, mida on siin ka ette heidetud ja hirmutatud riikidest, nn -stan-riikidest, Aafrika riikidest võrreldes muudega on arvud väga väikesed. Need on 3 protsendipunkti juures: 1000 pluss-miinus juures. Ma ei hakka kõiki neid ette lugema, aga kui huvi on, kindlasti hea meelega saadan. 

Nii. Ja pererände alusel, oli ka küsimus, on Eestis circa 6900 inimest. Ehk siis jällegi, kui kokku oli tähtajaliselt 50 900, pererändega 6900. siis kiire arvutus ütleb, et seal natuke üle 10%, paariteist protsendi juures, nagu me tegelikult statistiliselt PPA-lt olime andmeid saanud. Pererändega ei tule nendest mitmetes kordades inimesi kaasa, nagu vahepeal üritati hirmutada. Ja eriti veel ka oskustöötajad, nagu ka ettevõtjad on rääkinud, väga mitmed on need, kes teevad siin, õpetavad, koolitavad Eesti inimesi välja, tänu millele Eesti inimesed saavad kõrgema kvalifikatsiooni. Magnetic MRO juht sellest meedias väga pikalt rääkis, kuidas nemad on tänu sellele saanud enda ärimudeleid toimetada ja Eesti inimesed palju kõrgema palgaga töökohti. Incap Saaremaal – ma peast ei mäleta kõiki neid, aga neid tööstusettevõtted on väga palju, kes ütlevad, kuidas sellest süsteemist on neile kasu olnud. 

Ja see oligi vist kõik küsimused. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Meil on sisserändajate tööjõukvootide suurenemine kuni 4000, … kuni 4000.

Küsige ära. Ma vastan.

Okei, küsin ära. Sinna me ei arvesta veel tudengeid ja ajutisi töölisi, nende peresid. See toob siia päris hulga massi juurde, inimesi, mis võib tekitada ka sotsiaalseid pingeid. Ja teine aspekt on see, et samas meil on ju – on ta 60 000 või 40 000, ega vahet ei ole praegu minu küsimuses – töötuid. Statistikaamet ütleb ühte, teie räägite teist. Okei, suur hulk inimesi, kes ei tööta. Kas meil ei ole mõttekam investeerida nende väljaõppesse, selle asemel et tuua välistööjõudu, sest ma usun, et nende 40 000 või 50 000 inimese seast ikkagi 3000–4000 leidub neid, kes oskavad ja tahavad tööd teha?

Aitäh! Ma proovin ära vastata kõik. See 45 000 on ametlik registreeritud töötuse määr või number. Kuna meil on õnneks väga head digisüsteemid, Töötukassa lehel on näha päeva täpsusega, kui palju inimesi on registreeritud töötuks. Teine on see statistiline uurimus, et sealt see vahe tuleb. Registreeritud töötuid on 45 000. 

Mis puudutab kvooti – ei, seda me muutma ei lähe. See kvoot on 0,1% Eesti elanikest, circa 1300 inimest. See on 90-ndatest alates, seda me puutuma ei lähe, see jääb nii. Küll aga on Eesti migratsioonipoliitikas olnudki vastavalt olukorrale, millises kohas on meie majanduse väljakutsed olnud, on olnud erandid, näiteks infotehnoloogia erand, õppejõudude, teadlaste erand. Ja nüüd me oleme tegemas erandit, mis puudutab oskustöötajaid, aga me teeme seda sellesama OSKA raporti alusel ehk enne tuleb, OSKA raport annab välja, kus on meil reaalselt tööturul probleem. Ehk isegi kui kõik eestlased, needsamad, kes hetkel täna on töötud, ümber õpetada, läheksid, siis ikka jääb puudu. Ehk siis need ei tule kuidagi meie inimeste arvelt, vaid lihtsalt, et kui me tahame näha tööstuses kasvu – ja me ju tahame, sest tööstus suudab eksportida, suudab kõrgemat palka maksta ka meie inimestele –, siis teatud oskustega inimesi, on need pingioperaatorid, konstruktsioonide kokkupanijad, keevitajad, neid on natuke juurde vaja väljastpoolt, mitte oma inimeste arvelt ja siis me pakume raporti alusel kindlatele sektoritele võimalust oskustöötajaid võtta, kui tal on vaja. See ei ole kohustus, aga me lihtsalt anname selle täiendava võimaluse. Ja mis puudutab oma inimesi, nagu ma ütlesin, kõik ettevõtjad võtaks sulaselgelt oma inimesed alati enne – sul pole keeleküsimusi, paberimajandust, ei pea täiendavaid lennupileteid, asjaajamist ei ole. Me proovime, ongi täitsa uus fookusvaldkond nendesamade inimeste oskuste suurendamine, parandamine, kvaliteedi tõstmine. Proovime seda koos tööandjatega ja tööturu osapooltega teha, et me saaks oma inimestele, kes täna on töötud, paremat kvalifikatsiooni.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Arvestades meie rekordmadalat sündimust ja olemasolevaid raskusi juba lõimumisel, siis ma arvan, et sellesse teemasse tuleb ikkagi päris ettevaatlikult suhtuda. Aga minu küsimus. Me väga palju räägime, et oskustöölisi on puudu, ja me räägime sellest kvoodist, mis meil on, aga meil on ju ka üle 20 erandi. Ja seal erandite seas on Euroopa Liidu kodanikud, tippspetsialistid, iduettevõtjad, IT-inimesed ja nii edasi. Ütleme, erandite hulk on väga suur. Kas te selgitaksite, miks sellest tohutust erandite ampluaast ei jätku tegelikult, et miks me peame tegelikult kolmandatest riikidest hakkama neid oskustöölisi siia tooma? Selles mõttes, et Euroopa Liit, nagu ma ennist ütlesin, minule teadaolevalt on siin sees, erandites? Miks see nii on ja kas te olete kaalunud alternatiive ehk siis selle numbri tõstmise asemel, selle plaani asemel neid erandeid kuidagi rohkem tutvustada või rohkem käima tõmmata? 

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma enne mainisin, need erandid, tõesti 22 erandit, need on tehtud vastavalt sellele, kus on mingites konkreetsetes sektorites olnud murekoht, et aidata meie majandus kiiremini kasvama, meie ühiskonda jõukamale. Infotehnoloogiasektori erand, mis annab võimaluse IKT tippspetsialiste võtta siia, või näiteks teadlaste või õppejõudude erand, see kuidagi ei aita tööstust. Ja täna me näeme olukorda, kus meie tööstusel on väga hea kasvupotentsiaali, aga kui suhelda tööstusettevõtjatega, siis nad ütlevad, et üks keerulisemaid kohti, ja mitte ainult Eestis, tegelikult kui te küsite, miks Euroopas mitte, kogu Euroopas on oskustöötajate leidmine, kes oleksid vajalike oskustega. Jah, meie esimene eelistus, ja me tegeleme sellega, on kutseharidusreform, nagu ma mainisin, oma töötute kvalifikatsiooni tõstmine. Aga nagu OSKA raport näitas, sellest jääb väheks. Ja kui me tahame, et meie majandus kasvaks, tööstuse sektor saaks kasvada, tööstus, kes on meie üks põhilisi eksportijaid täna, tööstuse umbes kogutoodangust 70% läheb ekspordiks, me tahame seda veel suuremaks saada, sest läbi ekspordi tuleb rikkus, ja tegelikult ka tööstuses maapiirkondades on need kõrgemapalgalised töökohad. Ehk siis me tahamegi koosmõjus, et tööstus saaks kasvada, tänu millele meie enda inimesed saaksid kõrgema lisandväärtusega ja paremaid töökohti, meie majandus kasvaks. Ja see on see oskustöötajate erand, nii nagu kunagi ja siiamaani on tegelikult vajalik ka infotehnoloogia erand, et kuna meie IKT-sektor on väga tugev, et me tahame samasugust positiivset tõuget ka tööstuses.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt teid natukene korrigeerin. Vaadake, mina küsin PPA-lt regulaarset andmeid esmaste tähtajaliste elamislubade kohta ja seal on pereränne ka sees. Ja nende andmete kohaselt moodustab pereränne kusagil 80% nendest, kes on elamisloa saanud töötamise alusel, ja kusagil 30–40% kogu rändest. Pärast tõime koos vaadata. 

Aga mul on lihtne küsimus. Te ütlesite, et valitsuse prioriteet on tippspetsialistid. Aga jälle, et kui ma vaatan selle ja eelmise aasta esmaste elamislubade statistikat, siis tippspetsialistid ehk need, kelle keskmine töötasu peaks olema 1,5 Eesti keskmist või rohkem, moodustavad kusagil 20% kogu tööjõust. Küsin, miks see prioriteet pole realiseerunud. Ja mida kavatsete teha, et see realiseeruks?

Jaa. Kuidas siia rohkem tippspetsialiste saada? Ehk ikka seesama, et meie enda majanduse struktuur muutub aina kõrgemat lisandväärtust pakkuvaks. Ma siin enne kirjeldasin, et positiivne viimase kümnendi trend on, et kõrget lisandväärtust pakkuvad sektorid on kasvatanud oma üldist töötajate arvu. Eks sellega tuleb tegeleda. Täitsa eraldi valdkond, läheme natuke kaugemale sellest, on ikkagi innovatsiooni toetamine, meie enda ettevõtjate. Kui me tahame jõukaks saada – ma eksporti mainisin –, aga enne seda, kui me ekspordime, on meil endal vaja teadusmahukate teenuste-toodete arendamist. Ja majandusministeerium, kes on üks riigi teadus ja arendusraha kasutaja, meie mõõdik ongi see, kuidas me tegelikult majandusse tänu sellele rahale, mis me sinna sisse paneme, avalikku maksumaksja raha, mida erasektor juurde teeb, kui palju ta toob arendust, töötajaid endale, kui palju ta loob ise innovatsiooni, kui palju ta uusi tooteid-teenuseid välja mõtleb. Ilmselgelt, kui me tahame kõrgemat lisandväärtust ja ka kõrgema ekspertiisiga töötajaid, peab olema ka töökohti, kuhu neid kutsuda. 

Ma nüüd täpselt seda statistikat, mida te mõtlete, et meil on ka väga erinevaid elamislube ja töötamislube, mida välja antakse. Näiteks, kui on lühiajaline töötamine, siis seal on tingimus, et pereliikmeid kaasa ei saa võtta. Seal ongi neid erinevaid näiteid ja sellepärast ma arvan, et see teema on hästi oluline ja tuleb alati jääda faktipõhiseks, statistiliseks. Kuna näiteks põllumajandussektoris on vaja kas hooajalisi või lühiajalisi töötajaid, siis seal on tehtud juba varasemalt on erand, et seal seda palganõuet nii kõrget ei ole, küll aga, kui inimene tahab siia tulla, siis ta ei saa peret kaasa võtta. Nii et see on teatud kompromiss, mida siis kolmandast riigist tulev töötaja peab tegema. Ehk neid tasemeid on erinevaid. Küll aga see statistika, kuna see kunagi tuli, kui me räägime oskustöötajatest, siis nende pereränne on see, mida ma ka välja küsisin. Aga eks me saame neid andmeid detailselt vaadata. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Härra minister! See 0,1% või elanik, sisserände piirarv, mis on kaua olnud, mille kohta on öeldud, et see on maksimaalne arv välismaalasi, keda Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida. Ja noh, need erandid veel, üle paarikümne, aga praegu on siin kusagil 35 000 Ukraina inimese, see moodustab palju suurema, palju-palju suurema kui see 0,1. Kuidas seda tõlgendada siis, kui 0,1% on, mida Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida, ja praegu on neid neli või mis ta on protsenti? Kas on plaan valitsusel muuta seda sisserände piirarvu kuidagi kõrgemaks, 4% peale, või ikkagi jääme sama peale ja leiutame mingeid muid asju? Ikkagi see, et me oleme ju öelnud, et rohkem ei suuda integreerida ja lõimida.

Teie aeg!

Aitäh! Ei, valitsusel ei ole plaanis seda kvooti, mis on 0,1% Eesti elanikkonnast, muuta. Punkt üks. Mis puudutab, natuke ka enne mainisin seda, Ukraina sõjapõgenikke. Me ju kõik teame seda vastikut põhjust, milleks on Vene agressioon Ukrainas. Kogu Euroopas on kokku lepitud ja seda on nüüd ka pikendatud, on Ukraina sõjapõgenikele, et ma nüüd selles terminoloogias ei eksiks, aga on üheaastane sõjapõgenike viisa või elamisluba, et mida iga aasta on üle vaadatud. Kui mingi hetk, loodame, et tuleb õiglane rahu Ukrainas, mis tagab julgeoleku kogu Euroopas, ehk siis on tõesti ka nende ukrainlaste enda otsustada, kas nad lähevad tagasi koduriiki, aitavad seda üles ehitada, ma tean. Ja ma arvan, et suur aitäh kogu Eesti ühiskonnale, ma julgeks öelda küll, et väga paljud neist, väga-väga paljud, enamus Ukraina inimesed on väga positiivselt siia sisse integreeritud, lapsed käivad Eesti koolis. Väga paljud ettevõtjad räägivad, et Ukraina töötajate osakaal on kõrge, ilma nendeta väga mitut tööstust näiteks Eesti erinevates piirkondades enam ei saakski üleval hoida. Ma olen ise väga paljudes sellistes ettevõtetes käinud. Selles mõttes on pigem see positiivne näide integratsioonist, kuidas mitte ainult kuidagi valitsus või Riigikogu, vaid ka kohalikud kogukonnad on appi tulnud ja aitasid seda väga suurt hulka inimesi lühikese aja jooksul Eesti ühiskonda integreerida, aitasid, toetasid neid baasvajadustega kogukonda sulandumisel. Pigem on olnud see positiivne näide, aga see ei ole kuidagi küsimus valitsuse reguleerimisest. Kvoot kui selline jääb meil 0,1 ja need ukrainlased on siin täna sõjapõgenikena.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Võib ju öelda, et meil justkui peaks olema eesmärk üks: tõsta meie majanduse lisandväärtust ja nügida targema töö poole. Aga on asi, millest ma ei saa aru. Te olete täna ja ka varem sellel teemal kõnepuldis vastates kinnitanud, et te justkui ei taha madalapalgalisi inimesi rohkem sisse tuua, tahate oskustöölisi, et tootlikkust tõsta. Aga vähemalt kevadel oli valitsuse plaan võtta ära 1,5-kordse keskmise palga kriteerium. Siis tekibki sihuke kummaline küsimus: kas siis seda tootlikkust aitab pigem tõsta ametinimetus või just see kõrgema palga nõue? Äkki te avate seda, miks te olete valmis loobuma just nimelt sellest kõrgema palga nõudest?

Aitäh! See ongi väga hea näide. Tulebki tõesti lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Tundub, et meil on midagi omavahel sassi läinud. See, et kvoodiväliselt on võimalik tuua vähemalt 1,5-kordse Eesti keskmise palgaga, need on kaks erinevat asja. See erand jääb ja sellest ma üldse ei räägigi, sellest oskustöötajate erandist, pole kunagi rääkinudki. Tundub, et meil on vist kogemata midagi omavahel sassi läinud. See tippspetsialistide toomine siia, jah, ta peab muid tingimusi täitma, see jääb. Ja see ei ole kunagi olnud OSKA raportile põhineva oskustöötajate erandi diskussioon. See oskustöötajate erand on seotud ikkagi sellega, et OSKA raport näitas, et meil on konkreetselt töötleva tööstuse sektorites tööjõupuudus, isegi kui arvestada kõiki neid eestlasi, kes juba õpivad või on kunagi õppinud ja võiks potentsiaalselt seal valdkonnas töötada, ikka jääb puudu. OSKA raportile tuginevalt tekib oskustöötajate erand ehk nendest töötlevates sektorites, kus on võimalik … See ettevõte, kes on näiteks masinatööstuses, temal on võimalik kolmandatest riikidest, kui ta maksab teatud palka, võimalik seda oskusspetsialisti võtta. See on eraldi erand. See 1,5-ne keskmine on tippspetsialistidele mõeldud. Tänases mõttes see on juba Eestis ... Mis on viimane palgaarvestus ütleb? See on mingi 3200 eurot, peaaegu, mis on väga kõrge palk Eesti mõistes. Aga kui me räägime näiteks pingioperaatoritest, masinaoperaatoritest, konstruktsioonide ehitajatest, noh, kui me käime üle Eesti ringi, siis me teame, et sellist palka pingeoperaatorile ettevõtja ei suuda maksta. Sellist tootlikkust veel Eestis ei ole. 

Küll aga ilmselgelt me peame liikuma ka tööstuses veel kõrgema lisandväärtuse juurde. Aga täna on meil vaja pingioperaatoreid, masinaspetsialiste, keevitajaid, tänu kellele, nagu ma enne ütlesin, need tööstuspiirkondades püsivad, mille tõttu ka Eesti enda inimesed saavad seal tööd ja peaaegu kogu aeg saavad piirkonna keskmisest seal kõrgemat palka.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh väga heade vastuste eest! Mul on selline küsimus, et üsna sarnaste argumentidega, tööturuga seotud argumentidega, tööjõu puudusega seotud argumentidega, omal ajal suurendasid ja võimaldasid küllalt ulatuslikku sisserännet Põhjamaad. Kuidas teile tundub? Kas see Põhjamaade kogemus pikemas perspektiivis, kui neil oleks võimalik ajas tagasi minna ja neid otsuseid uuesti teha, kas nad teeksid midagi teisiti? Kas meil Eestis siin oleks midagi nende riikide tehtud otsustest ja nende tagajärgedest õppida? 

Ma veel kord juhin tähelepanu, et argumendid on täpselt samad. Sealgi majandusringkonnad ütlesid, et meil on vaja tööjõudu ja see toob riigile tulu ja kasu, aga täna me näiteks Rootsi puhul näeme, et see on kaasa toonud ka arvestatava sotsiaal-majanduslikku kulu nendele riikidele. 

Aitäh! Väga aus ja õigustatud küsimus. Siiski ma pean täpsustama, et aluspõhimõtted on fundamentaalselt erinevad. Me siin kevadel ka pikalt seda diskuteerisime. Me räägime ikkagi tööjõurändest kui sellisest, selles mõttes, et see on rändeliikide mõttes kõige kontrollitum, ehk seesama on oskustöötajatena või on see kvoodiküsimus. Kui see inimene tuleb, esiteks, et ta üldse Eestisse saaks tulla, peab olema tal tööandja, kehtiv tööleping, ta peab käima läbi julgeolekuasutuste ülevaate. Julgeolekuasutused oma otsuses on autonoomsed, iseseisvad. Nad otsustavad, kas riskid on maandatud või mitte. Ja see hetk, kui see inimene enam ei tööta või tal ei ole kehtivat lepingut, peab ta siit ära minema. 

Ma ei hakka siin kirjeldama lõpuni, kas nüüd Skandinaavia on, iga riik on oma otsustes iseseisev. Ma arvan, et Skandinaavias on erinevatel poliitilistel jõududel tõenäoliselt erinevad tunnetused, et kas tehti õigesti või valesti. Hästi oluline on rõhutada, et nad on diametraalselt teistel alustel. Seal räägime arvuliselt inimnumbrites kümnetes, sadades kordades, tuhandetes võib-olla isegi mitte kordades, võib-olla sadades kordades, erinevast inimeste arvust. Siin me räägime kontrollitud tööjõurändest, kes tuleb siia, kui tal on tööleping ja peab siit ära minema, ei saa kuidagi jääda. Ma kirjeldasin, PPA väga efektiivselt saadab ära, kui inimene enam siin ei tööta. Need on natuke erinevad, aga ma olen nõus, igat rännet, kuna me räägime tööjõu, on see õpilane, seda kõike tuleb alati kriitiliselt vaadata. Need inimesed, kes siia tulevad, peavad austama meie keelt, kultuuri, meie ühiskonnas kehtivaid tavasid ja norme. See on alus, et ilma selleta ei saa.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Võib-olla läheks veidike algusesse tagasi. Küsiksin seda, et kui te seda teemat olete planeerinud, kindlasti olete statistikat vaadanud, kui palju siis umbes kümne viimase aasta jooksul on üldse võõrtööjõudu Eestisse tulnud. Võib-olla ka seda, kui palju neist on siia jäänud, kui palju on keelekoolituse läbinud. Kas mõni sektor paistab nagu ka võõrtööjõu poolest nagu rohkem silma, et nad seda on vajanud ja vajavad täna?

Aitäh, hea küsija! Ma proovin nii palju, kui mul siin on, mul kõiki andmeid peas ei ole. Integratsioonivõimekusel on seda monitooritud. Kultuuriministeeriumi ja Kantar Emori, see on küll 2023. aasta lõimumismonitooringu järgi 58% muukeelsetest elanikest tunneb ennast, et on hästi lõimunud, ehk üle poole. Aga siin on ka … Siin ei ole välistööjõud, vaid on ka muukeelsed Eestis alaliselt  elavad inimesed. Siis 46% neist oskab aktiivselt eesti keelt – näiteks 2008 oli see vaid 20% ehk areng on olnud päris märgatav. Jah, tuleb ka veel paremini, sellepärast ka ühtne eestikeelne haridus. Kui keegi tahab siia pikaajaliselt elama jääda, on riiklik haridus eestikeelne, see jällegi annab võimaluse lõimuda ja tekitab ka paremat integreerimist. Seda lõimumisest.

Ja teine küsimus oli, kas on ka pikaajalised numbrid. Mul seda tendentsi aastate lõikes hetkel ei ole, aga ma vaatan, kus see jäi. Mida ma saan öelda, mis oli siis … Ma ei leia seda – vabandust! – praegu üles, kus see number oli. (Lehitseb pabereid.) Siin. Hetkel on hinnanguliselt 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad Eestis. Ehk 50 900 ja neist üle poole on ukrainlased, kellest … Mul siin silme ees ei ole ... Aa, ei. Vabandust! On. Neist omakorda üle 85% rändasid Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk 2022. ja 2023. aastal. 

Ehk ühtepidi see oli meie tööturule – ettevõtjatega rääkides –tegelikult vajalik täiendav tööjõud. Aga teistpidi, nagu ma ütlesin, ma loodan, ja ma usun, me kõik loodame, et kui tuleb õiglane ja püsiv rahu Ukrainas, siis teistpidi osa integreeruksid siia ära, aga osa inimesed, ma usun, kindlasti lähevad tagasi kodumaale ja aitavad seda üles ehitada. 

Ehk siis üldsegi kuidagi ei pisenda enne küsitut, et meil on endal 45 000 töötut. Me teame, et nende töötute taust on erinev, seal on sotsiaalsed probleemid, on pikaajalised töötud. Nende inimeste oskuste parandamine, nagu digioskused, mida enne siin sai mainitud, mingi kvalifikatsiooni õpetamine, see on kindlasti äärmiselt oluline, sest kõik Eesti ettevõtjad ütlevad: oma inimesed ilmselgelt võtaks esimesena, aga neid lihtsalt ei ole võtta. Selles mõttes, Töötukassaga ka me oleme pannud uued strateegilised eesmärgid, tuleb natuke rohkem vaeva näha, et oma inimeste kvalifikatsiooni ja oskusi parandada.

Züleyxa Izmailova, palun!

Jah, aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teise kvartali andmetel on Eesti noorte töötuse määr kasvanud üle 25% ja oleme nüüd Euroopa tipus selle näitaja poolest. Ja töötukassa möönab, et probleem on tõsine, aga kiireid lahendusi ei ole. Samas on valitsus pidanud tööjõupuuduse leevendamisel peamiseks abinõuks välistööjõu kvootide leevendamist ja sisserände suurendamist. Oma sellele arupärimisele vastates jäid need teemad suuresti käsitlemata. Millised on lahendused, mis puudutaksid kohaliku tööjõu, sealhulgas noorte rakendamist. Kuidas te põhjendate plaani, valitsuse plaani suurendada välistööjõu sissevoolu olukorras, kus tegelikult Eestis on iga neljas noor töötu? Milliseid konkreetseid samme kavatseb teie juhitav ministeerium ette võtta, et vähendada noorte töötust ja pakkuda neile võimalus tööle asuda enne, kui avate uksi madalama palgaga välistööjõule?

Jaa, aitäh! Mul on väga kahju! Et selles mõttes, paar asja. Siin teie küsimustes ei ole noorte kohta, ma oleks hea meelega vastanud. Sellepärast, et kui te oleks ka varem saalis olnud, siis tegelikult just selleteemaline arupärimine oli päris pikalt. Kolleegid küsisid mitu küsimust Keskerakonna fraktsioonist. Me hästi palju sellest rääkisime. Aga ma natuke kordan. Vabandan teiste kolleegide ees.

Et nõus, see ongi mure, aga siin tuleb nüüd kahte asja eristada. Kui te sedasama Statistikaameti küsitlust vaatate ja võrdlete registreeritud töötuse määra, siis seal on noortel vahe pea kahekordne. Aga sellegipoolest ka isegi see kahekordne vahe, registreeritud määr seal 12% juures on probleem. Ja see hakkas süvenema rohkem COVID‑i ajal. Miks? Sellepärast et COVID‑i ajal läksid väga paljud eesliini töökohad kinni, teeninduses eelkõige. Ja noorte üks esimesi sisenemisi tööturule on tihti teenindussektoris, eks. Eks me oleme isegi seda kogenud.

Ja me olemegi võtnud töötukassaga eraldi fookusesse noorte aktiivsema tööturule suunamise ja seal on päris mitu meedet. Esiteks see, et me siin oleme diskuteerinud, arutanud, et paindlikumad töövormid – et meil on siin natuke eriarvamusi, aga oleme arutanud. Siis noorte töötamise lihtsustamine: ehk et tihti ettevõtjatega rääkides nad ütlevad, et noorte töölevõtmisel on hästi palju piiravaid regulatsioone ja tingimusi, et proovime seda lihtsustada. 

Ja töötukassas me oleme kokku leppinud, et me vaatame kahte asja: et noored saaksid oma esimese positiivse töökogemuse. On erinevaid meetmeid, alustades õpilasmalevatest kuni koostöös tööandjatega. Ja see probleem on NEET‑noored ehk need noored, kes vanuse tõttu peaks kas õppima või töötama, aga ei tee kumbagi. Ehk nendega on probleem. Me oleme majandusministeeriumis suunanud raha kohalikele omavalitsustele. Kõikidel kohalikel omavalitsustel on võimalus palgata NEET‑noorte nõustaja, kes kohalikus omavalitsuses kaardistab, kes on need noored, kes millegipärast ei tööta ega õpi, ja proovib nendega vestelda, aru saada taustpõhjustest, kuidas tahaks töötukassa aidata, kuidas saaks täiendkoolitust teha, kuidas saaks kooliteele tagasi. Ühesõnaga, see on selline väga personaalne lähenemine.

Nagu ma enne vastasin, et ma kuidagi, ei ole meil … Selles mõttes, ma arvan, et hea debati hüvanguks ei ole mõtet vastandada reaalset tööjõuvajadust töötlevas tööstuses versus meie tänased töötud või veel vähem noored. Kõigiga tuleb tegeleda. Selles mõttes, et noored … Ja ma olen nõus. Selles mõttes, et noorte Statistikaameti küsitlusuuring – ta on hästi sesoonne, ta hästi kõigub seal pea kahekordsetes erinevustes, aga mure on olemas. Selles mõttes, et me peamegi süstemaatiliselt vaatama, et miks meie noored ei soovi osad tööle minna, miks nad ei saa, mis on need piirangud, kuidas me saame riiklikult neid piiranguid vähemaks võtta.

Ja ilmselgelt pikemas vaates on kutseharidusreform üks väga oluline võtmekoht. Sest Eesti paistab ikka silma, et meie noortest ikkagi protsent on tunduvalt, pea kaks korda madalam kui näiteks Saksamaal või Austrias, kes lähevad kutseharidust õppima, tänu millele nad tegelikult tagavad endale tulevikus tööturul palju sellised konkurentsivõimelisemad tingimused, kui lihtsalt jääda ainult üldhariduse juurde.

Eks need nii‑öelda väljakutsed on päris mitmekesised. Aga jah, ma arvan, et aus oleks, mitte ühte ja teist asja vastandada, sest seda ei ole, et kas me teeme ühte või teist. Tegelikult tuleb mõlemat teha, et meie majandust kasvatada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et nii nagu paljude teemadega ka välistööjõu osas on ju küsimus nendes agades. Meil kõigil on kindlasti väga palju positiivseid näiteid, kus tegelikult oskustööline on aidanud Eesti elu paremaks teha, meie inimeste olukorda paremaks teha, meie majandust elavdada, aga on ka teistsuguseid näiteid, kus me riigina oleme lasknud teatud sõelast läbi inimesed, kes tegelikult siin ei peaks tööl olema. 

Aga nii nagu te oma viimases vastuses mainisite, mis puudutab haridust, ma küsiksingi natuke selles vaates, mitte noorte vaates, vaid just välistööjõu vaates. Mismoodi ja kuidas te olete analüüsinud just seda kutsehariduse poolt, ülikoolide poolt? Kas ta suhestub kuidagi ka selles mõttes välistööjõuga või need on kaks täiesti erinevat vaatevinklit ja seal ta kuidagi ei ole ei konkurentsiks ega ka takistuseks Eesti kutsehariduse või ülikoolihariduse vaates?

Aitäh, hea küsija! Selles mõttes täiesti nõus, kui keegi tuleb siia, aga ei täida meie reegleid, ei austa meie ühiskondlikku korda, siis ei olegi nende koht siin. Selles mõttes, ja kui keegi käitub valesti, on see eestlane või välismaalane, siis selleks on seadused ette nähtud. Selles mõttes sada protsenti nõus. See inimene, kes siia tuleb, meie reeglite järgi, nagu me ka ise peame, peab mängima ja järgima neid.

Kus on see kokkupuutepunkt? Ongi, et miks me selle oskustöötajate erandit ei tee kuidagi? Minul tuli mõte, et ma nüüd avastasin midagi? Ei! See on ikkagi seesama OSKA, Kutsekoja raport. OSKA-s on olemas tööandjad, seal on kaubandus-tööstuskoda, seal on ametiühingud, seal on haridusministeerium ja majandusministeerium. Ehk siis nii-öelda kogu, kes vaatabki selle Eesti majanduse ja tööturu tervikvaadet, kust ja kuidas meil hariduses tuleb inimesi peale, millised on meie enda inimeste oskused-kogemused ja kuskohta on tööjõudu juurde vaja. 

Sellepärast ma julgeksin öelda, et see kuidagi ei tule meie inimeste arvel, vaid pigem vaadatakse üldisi tööturutendentse, vaadatakse, mis erialasid noored õpivad, milliseid erialasid riik tellib ja nii edasi, ja siis vaadatakse seda koosmõjus, et kuhu jäävad siis need puudujäägid ja kuhu on täiendavat tööjõudu vaja, et ei tekiks pudelikaela meie majanduskasvule. See ongi see. 

Tõesti, nagu te väga õigesti ütlesite, see on kõige ideaalsem näide. Ma käisin ise ühes Viljandi ettevõttes, tõin ideaalse näite. Meil oli Ukraina abielupaar, kes olid Ukrainas liinioperaatorid. Tänu sellele, et Ukraina abielupaar tuli sinna, nad tegid uue investeeringu 5–7 miljonit uut liini, sest neil olid liinioperaatorid võtta, tänu millele nad said seal 10–15 inimest palgata juurde. Eestlased, ühesõnaga. Ettevõte saab kasvada, eestlased said kõrgema palgaga tööd ja majandus kasvab. 

Ehk see on see mõte, mida me tahame selle oskustöötajate erandiga saavutada. Kui kuskil on vaja, et ettevõte tahaks kasvada – ja nagu te ise ka teate, väga tihti öeldakse, et tööjõuküsimus on –, siis me proovime natukenegi seda leevendada. Me kindlasti ei kavatse Eesti majandust ainult välistööjõu peale rajada, ilmselgelt see pole kellelgi plaan. Küll aga, kui on kuskil fookuses, et on vaja natukene juurde aidata, meie majandus ja ettevõtted saaksid kasvada – see on see oskustöötaja erandi mõte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Esimesele küsimusele vastates, milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtuvõimet, te vastasite lühidalt ja konkreetselt: heaks. Mina vastupidi väidaks, et väga kehvaks, aga see küsimus ei nõua kvalitatiivset subjektiivset hinnangut. Me soovisime vastuseks numbrit, et mitu oskustöötajat. Ja nii nagu kevadisel arutelul praegu on küsimus numbrite puuduses. Mis te hindate, mitu oskustöötajat aastas või mitu pereliiget? Kui palju kümne aasta jooksul tulijatest on siia jäänud, kui palju on lahkunud? Kõik need numbrid, mis kevadel jäid vastamata ja mis siin arupärimisest läbi käivad, me tegelikult sooviksime neid saada. Ja teiseks väitsite, et kvooti suurendada te ei taha. Valitsuses aasta tagasi tutvustatud plaan näitas kvoodi kolmekordistamist. Kus ja millal see plaan muutus ja mis on praegune valitsuse plaan?

Aitäh! Uuesti, ma ütlen, eks alati sõnumi selgus on väärtus omaette. Minu teada, see Siseministeeriumi ettekanne, kui me veel koos valitsuses olime, ta tõi lihtsalt võrdluse tänasesse 0,1%-lisse kvooti, milline on võrdlus potentsiaalselt oskustöötajate siiatulemisele. Selles mõttes, et võib-olla sealt tekkiski segadus, aga ma olen ise proovinud kogu aeg seda fookust hoida, et kvoot on 0,1%. Pole kunagi minu ettepanek olnud kvooti suurendada, ei ole ka praegu, vaid küsimus on olnud oskustöötajate erand, mille aluspõhimõtted on erinevad kui kvoot. Ma ei hakka siia detaili minema. 

Lihtsalt igaks juhuks küsid, et miks ma vastasin "heaks", oli see, et küsimus vähemalt, ma loodan, on õige, mis minul paberil on, oli: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, milliseks hindate? Ma vastasin "heaks" ja siis täpsustasin juurde ka numbreid natukene, et kust see "heaks" tuleb. Alati saab paremini. Heaks selle pärast. et vähemalt meil on olemas 23. aasta lõimumismonitooringu järgi 58% muukeelsetest elanikest end hästi lõimunuks, natuke üle poole, saab paremini, sellepärast ma ei ütle "väga hea", aga ei ütle ka "halb", sellepärast et neist 46 ehk pea pooled oskavad aktiivselt eesti keelt ja 2008 oli see ainult viiendik ehk 20%. Ehk selgelt me oleme liikunud lõimumises paremuse suunas. Ja alati saab paremini ehk siis "heaks".

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kuid küsimus on istungi juhatajale. Riina Sikkut, palun!

Hea istungi juhataja! Meil siin istungi käigus, kahtlemata me kasutame loodetavasti head eesti keelt. Täna, muide, on rahvusvaheline kirjaoskuse päev. Eesti on teada-tuntud kirjaoskaja rahvas, seetõttu ka esimese küsimuse konteksti puhul, milliseks hindate välistööliste vastuvõtu võimet, selle küsimuse esimeses lauses on öeldud, et piirarvu loomisel ehk kvoodi loomisel me hindasime selleks 0,1% alalisest elanikkonnast ehk 1300 inimest. See on kvantitatiivne määratlus, mitte kvalitatiivne. Ja kui see 1300 enam ei kehti, me küsisime ministri hinnangut, et mis see uus number on, ja see uus number ei saa olla hea, see number peab olema arvuline väärtus. Soovin kolleegidele head kirjaoskuse päeva!

Istungi juhataja ei oska siin protseduuriliselt küll midagi lisada. Aga tänud! Avan läbirääkimised. Nüüd siis arupärimise esitajate poolt kõigepealt Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänan kõiki, kes arutellu panustasid ja ministrit tõesti pingutuse eest vastuseid anda. Ma pean nentima, et natuke me läksime sinna kevadisele rajale. Räägime sellest, et töötajaid on vaja ja tootlikkust tuleb tõsta ja lõimida tuleb ka ju, Ukrainlased on meid palju aidanud – ega sellele ei saa vastu vaielda. Aga tegelikult on olulised numbrid, kui meil viimase kümne aasta sisseränne on nõukogude aja lõpu rekordtasemetel ja meie enda sündimus on madal. Numbrid on tegelikult väga olulised: ühe aasta sisseränne, teise aasta sisseränne. Ja kui ministrilt küsida, milliseks ta hindab meie välistööliste vastuvõtu võimet, siis ta ütleb, et ta hindab seda heaks. Mida see siis tähendab? Et me võime lõpmatult neid välistöölisi vastu võtta või on sellest 0,1%-st alalisest elanikkonnast, mis omal ajal oli siis 1300 inimest, saanud midagi muud? Ja vastuseks küsimusele, kas seda kvooti tuleks tõsta, minister kinnitab, et ei, kvooti tõsta ei tule, aga umbes selle kolmekordse kvoodi jagu inimesi tuleks sisse lasta, oskustöötajaid tuleks sisse lasta ilma kvooti muutmata. See ju sisuliselt meie küsimusi ei lahenda. Kuidas me neid lõimime? Kas nad jäävad siia? Kas tootlikkuse tõus on võimalik, kui me lubame madalama palgaga inimesi sisse? Miks sektoripõhiseid leppeid palga osas ei sõlmita? 

Sotsiaaldemokraadid valitsuses olles tegelikult pakkusid välja, et sektoriti on seis väga erinev – palgatasemed on erinevad, tööjõupuudus on erinev –, et võiks teha sektoripõhised palgakriteeriumid. Madala palgaga sektoris sa saad väljast tuua inimest madalama palgakriteeriumiga. Aga ei, Reformierakonna seisukoht oli, et ei-ei-ei, ei mingeid sektoripõhiseid kokkuleppeid, võtame lihtsalt selle pooleteisekordse palga kriteeriumi maha. Aga see ei aita meil tootlikkust tõsta? 

Ja teine aspekt. Minister väga veenvalt selgitas, kuidas meie 65 000 töötu seast ei ole võimalik leida seda 700 oskustöötajat, keda meil järgmisel aastal tööturul vaja on. Ma tahaksin küsida, kas see päriselt on nii, et me 65 000 inimesest ei suuda aasta jooksul ümber õpetada 700, kes täidaks tööturul vajalikku rolli. See tähendab 1,1% töötutest, keda tulebki välja valida ja neile need oskused anda, arvestades nende varasemat, ma ei tea, väljaõpet, kogemust, soove tööturul, piirkonda, kus nad elavad. See tundub natuke lihtsa lahenduse otsimisena, et teeme täiendava erandi sisserändele, aga oma 65 000 töötu puhul pingutust ei tee. 

Ja viimaseks, minu selline enda lemmikteema on ikkagi õpiränne. Kui me soovime pikaajaliselt Eesti tööturule panustavaid inimesi, kes oskavad eesti keelt, siis õpiränne, kui me võtame välismaa tudengid neile erialadele, mis Eestis on vajalikud, on see kutseõppes, on see ülikoolides, õppeperioodil õpetame neile ka eesti keele ja pärast lõpetamist saavad nad liikuda tööturule, nii nagu kõik teised noored siin. Ei ole vaja mingit erandit, ei ole vaja mingeid palgakriteeriume või nende lõdvendamist. Ja tõesti, nad on õppinud eesti õppekava järgi ja suudavad tööturul pakkuda seda, mida meiegi noored. 

Nii et mul on tunne, et selle teema arutamist ministriga peame veel jätkama. Aitäh!

Aitäh! Järgmiseks palun kõnetooli Jaak Valge. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud minister, keda pole! Lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Ma muidugi tunnustan kõigepealt sotsiaaldemokraate, kes sellel teemal on niimoodi korralikult üritanud sellesse süveneda. Aga võiks ikkagi rohkem süveneda. Tegelikult ei ole küsimus ju 1,5-s keskmise palga kriteeriumis, vaid üks koma nullis, mida valitsus tahab muuta hoopis valdkonnakeskseks, sektorikeskseks, eks ole. Kui oleks 1,5, oi, meil oleks nii tohutult vähem siis praegu välistööjõudu ja oleks meil hoopis kõrgema kvaliteediga see välistööjõud. Meile tulevad nad ikkagi selle kriteeriumiga 1,0. Välja arvatud need tippspetsialistid, keda on 10–20%. 

Mina käsitlen kolme põhjust, miks massiimmigratsioon kahjulik on, rääkimata selle hoo andmisest, mida valitsus plaanib. Kõigepealt, massiimmigratsioon on meie rahvusriigi põhiseaduse vastane. Need inimesed, kes on idealistlikult arvanud, et meil see integratsioon hästi läheb, on pidanud pettuma. Ei ole mõtet opereerida siin selliste abstraktsete näitajatega või küsitlustega, mille puhul pealegi neid küsimusi igal aastal muudetakse, nii et me trendi peaaegu ei näegi. 

On mõtet opereerida keeleoskusega. Vaadake,  kas te kujutate ette, et kui te Saksamaal ütlete ühe välispäritolu isiku kohta, et ta on väga hästi lõimunud, aga saksa keelt ei oska, eks ole. Või siis Inglismaal ka superlõimumise näide, aga ei oska inglise keelt, eks ole. Tegelikult on nii, et kui riigikeelt ei osata, siis pole isegi eeldust lõimumiseks saavutatud, rääkimata lõimumisest endast. 

Ja ma ei hakka siin arve ette lugema, ma võin igaühele näidata neid, aga on selge trend sinnapoole, et meil 16%  – rahvaloenduse andmed on kõige täpsemad, eks ju –, aga 2021. aastal 16% meie riigi elanikkonnast ei osanud meie riigikeelt. Jaa, see on tõesti vähenenud, mille kohta minister ka tõtt rääkis, aga sellest 2022. aastast on hakanud, kui arvestada mitte-eestikeelsete inimeste Eestisse sisenemist, siis ilmselgelt ka, ütleme, põhikooli matemaatika tasemel võib kokku arvutada, et see eesti keele oskuse tase on hakanud taas langema. Ma ei tea, palju ta on praegu, aga kindlasti rohkem kui 16% on neid, kes ei oska eesti keelt erinevalt 2021. aastast. 

Seega oleme viimastel aastatel ehitanud seda mitte-eestikeelset Eestit. Ja mina ei tea, kas see nii, nagu minister ütles, et see vastupanuvõime on hea. Ma ei tea, kas see vastupanuvõime on ikka nii hea. Kõik küsitlused näitavad ka seda, et meie ühiskond ei soovi nii suurt immigratsiooni, aga me ehitame seda teisekeelset Eestit siin erakordse kiirusega. 

Vot eelmine kord ma juba vaatasin neid Läti ja Soome andmeid ja vaatasin seekord ka veel. Võtsin Leedu andmed. Lätti rändas viimastel aastatel, s.o 2021–2024, ligi kolm korda vähem inimesi sisse kui Eestisse ja Soome üle kahe korra vähem kui Eestisse, seda loomulikult proportsionaalselt elanikkonnaga. Eelmine kord siin lugupeetud minister tahtis absoluutarvudes rääkida – noh, seda on mõttetu rääkida. Me näiteks ei hakka võrdlema, eks ole, immigratsiooni Ameerika Ühendriikidesse ja Eestisse absoluutarvudes. 

Nii. Ikkagi üliraske siiski oleks vastu vaielda, et massiimmigratsiooni üks tulemusi on tootlikkuse ja konkurentsivõime langus, ja kõik näitajad illustreerivad seda. Igaüks võib ju vaadata seda Tõetamme, kui ta ei ole suuteline natukene täpsemaid andmeid välja otsima. Aga isegi selle kohaselt meie Eesti tööjõu tootlikkus veel 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja nüüd on ta 78%. On kukkunud, see 84% oli kõigi aegade tipp. 

Ja OECD-s on märksa värskemad andmed. Vaadake, nemad arvutavad seal üle erinevate aastate püsihindadesse, varasemad andmed on 2016. aasta püsihindades, nüüd on 2020. aasta omades. Ja ka sealt tuleb välja, et Eesti inimeste töö tootlikkus töötunni alusel püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel arvestades oli Euroopa Liidu keskmisele kõige lähemal 2021. aastal. Viimastel aastatel on meist tootlikkuse poolest mööda põrutanud on Tšehhi, Slovakkia, Leedu ja Poola. 

Järelikult tuleb meil muuta sedasama majanduspoliitilist mõtteviisi. Ja ka sotsiaaldemokraatidele soovitan väga seda ikkagi, et vaadake üle kas või see Eesti Panga Nõukogu esimehe akadeemik Urmas Varblase esinemine 5. juunil Riigikogus. Tema peasõnum oli see, et me ei vaja rohkem töökohti, rääkimata immigrantidest, vaid vajame vähem töökohti ja ka targemaid ja suurema lisandväärtusega töökohti. See on täpselt vastupidine sellele, mida me praegu teeme. 

Nii. Ei ole mõtet meil rääkida oskustööjõu erandist, kelle palgakriteerium peaks olema madalam. Ka hea keevitaja, hea oskustööline saab Eestis selgelt 1,5 keskmist Eesti palka. Ühesõnaga, mulle tundub, et majandusteadlased on selle paradigma muutmisega juba hakkama saanud, aga ametnikud ja poliitikud pole veel järele tulnud. OSKA raportid on eri teema, sellest ma võiks veel rääkida siin 20 minutit. Mu väide on tõesti, et nad on tööandja poole kallutatud, et OSKA raportid ei käsitle Eesti ühiskonna huve tervikuna. 

Nii, ja kolmas kolmas põhjus, miks tuleb massiimmigratsiooni vastu olla, on see, et, kolleegid sotsiaaldemokraadid on toonitanud, et massiimmigratsioon toob kaasa meie inimeste palgataseme languse. Kui keegi seda ei usu, siis ta järelikult ei usu, et turumajandus üleüldse toimib. Isegi kui Eesti keskmise palgaga töötajad sisse tuua, siis see kivistab palgatõusu senise keskmise juurde, eks ole. Aga erakordselt halb plaan on veel fikseerida see majandusvaldkonna või -sektorite järgi. Ja see on ka täiesti naiivne arvamus, et töötajad tulevad siia ja lähevad ära, kui töö otsa saab. Euroopa Liidus loeti eelmisel aastal üle 900 000 illegaali, neist 400 000-le tehti ettekirjutus lahkuda ja 120 000 saadeti reaalselt välja. Need on Euroopa Komisjoni andmed. 

Ja lõpetuseks pean ütlema, et keegi ei ole andnud sellele valitsusele, mida toetab alla seitsmendiku meie kodanikest, volitust ajada seda immigratsioonipoliitikat, mis viib meie rahvastiku koosseisu olulisele, võib-olla pöördumatule muutusele. Ei ole andnud varem seda volitust ega ei ole ka nüüd. Aitäh! 

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuulates neid eelnevaid jutte ei saa kuidagi mööda sellest, et paar päeva tagasi üks mu talupidajast sõbra pere oli väga raske valiku ees. Ukraina lüpsja, lihtsalt hooletusest kolm tonni piima pidi raisku minema. Lihtsalt ei teinud seda, mida pidi. Tööjõud ja töövajadus on kõik jumala oluline selleks, et me hästi elame. Aga reaalne pilt Eestis on ju väga nukker: noorte tööpuudus, Euroopa kõrgeim inflatsioon, Euroopa rekord. Riina Sikkut ütles õigesti, mingi 65 000 töötut, aga ei leia neist 700, keda koolitada. Ja Jaagu jutt, ei tahaks korrata kõigest sellest. 

Aga numbrimaagia, see 0,1%, mida on läbi aegade räägitud, see on see, mida Eesti ühiskond suudab ära seedida ja lõimida. 0,1%, 1300 või igal aastal natuke muutub. Aga peale selle, selle numbrimaagiaga on pidevalt tulnud üks erand teise otsa, üle 20 juba neid. Ja vahepeal oli tõesti, et peaks seda 0,1% suurendama, aga härra minister ütles, et tegelikult ei ole see, et mängime seda mängu, et 0,1% ikka on, aga siis on igasugused muud erandid. 

Ja kui nüüd nende, Ukraina sõda käib ja me oleme vastuvõtlikud ja aidanud siia palju inimesi, ju ligi 50 000-ga, mis siin on, kellest paljud teevad tööd, paljud ei tee tööd. Aga keegi ei ütle ja minister ka ei öelnud, kuidas seda mõista, kui me ütleme, oleme öelnud, et Eesti ühiskond suudab integreerida ja lõimida 0,1%, see on 1300, aga samas meil on suurusjärgu võrra oluliselt rohkem neid inimesi, praegusel juhul neid Ukrainast tulnud inimesi, ja neid me siis suudame lõimida, või? Tegelikult ei suuda me lõimida, aga keegi ei julge seda öelda. 

On kõik see tänapäeva mentaliteet, tänavakultuur, mis on hakanud siin levima. Ja mõned vanemad inimesed mäletavad, see on nagu 40. aastal kui pöördelistel aegadel. Ja samas lapsi sünnib vähem. Ja siis me üritame tööstust ja tootmist parandada, ühiskonda sellega, et toome siin erinevaid spetsialiste juurde või tahame tuua. Samas kui meil endal tööpuudus on kõrge, mitmelt poolt, aga me ei suuda leida neid või et neid kuidagi kasutada rohkem ära, mis siin on. 

Nii et see on väga naljakas, selline tants, isegi ohtlik, sest Jaak Valge jutt tegelikult näitas ju suurepäraselt seda, mis on Eesti riigi mõte. Eesti riigi mõte on ju põhiseaduse preambulis öeldud, et eesti keel, kultuur säiliks läbi aegade siin. Ja see, et meie elaksime hästi, kes siin elavad, see on sama elementaarne. Aga selleks tuleks kuidagi neid erinevaid otsi kokku viia ja vaadata tervikuna, mitte ainult mingite selliste mantratega või nagu ministrihärra ütles siin, et see lõimimise ja kõik see on hea, ütlemata loomulikult seda numbrit, mida Riina Sikkut küsis järjekindlalt, et mis see võiks olla. 

Sellise tantsuga minu meelest kaugele ei jõua ja selle koha pealt hea, et sotsiaaldemokraadid, kolleegid siin selle teema üles tõstsid, aga seda peaks palju tõsisemalt arutama tervikuna, nagu ka varasemaid mitmeid küsimusi, mida me siin täna enne arutasime. See formaat on liiga lühiajaline ja ei ole võimalik siin kaugele jõuda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Ministril soovi ei ole, ei näe ka teda, seega sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda arupärimise punkti. 

Liigume edasi seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laats, Andrei Korobeinik, Vladimir Arhipov, Aleksandr Tšaplõgin, Aleksei Jevgrafov, Vadim Belobrovtsev ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart 13. mail 2025. Arupärimine on Uikala prügila kohta. Ettekandja on Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Päästeamet ja Keskkonnaamet on avalikult väljendanud muret probleemide osas, mis seonduvad Uikala prügilaga. Käesoleval aastal on seal toimunud juba 11 tulekahju, mis kurnavad päästjate ressursse, ning väärib meenutamist, et aastal 2024 maikuus toimus Uikalas suurpõleng, mille kustutamine vältas 200 päästja osalusel üheksa päeva ning tööde käigus sai neli päästjat viga. Kuigi prügilat opereeriv ettevõte kinnitab, et asjad on kontrolli all, leiab Päästeamet, et sagedaste põlengute näol on tegemist regulaarse osaga ettevõtte tööst. Samuti on väljendatud muret, et keskkonna- ja tuleohutusnõuete täitmata jätmine võib tuleneda sellest, et prügilat opereerival ettevõttel on rahalised raskused. Selle kahtluse põhjendatust ilmestab asjaolu, et ettevõtte maksuvõlg on ületanud 2,3 miljoni euro piiri, millest 800 000 eurot on maksmata saastetasu ning 600 000 eurot maksmata käibemaks.  

Eeltoodust lähtudes me küsime ministrilt, kas ta on Uikala prügila probleemidega kursis ning arutanud neid ka taristuministriga, kelle vastutada on ringmajanduse ja jäätmekäitluspoliitika korraldamine. Kas näete keskkonnakaitse eest vastutava ministrina, et tegevusetus Uikala prügilas võib kaasa tuua suuremahulise keskkonnakahju? Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on olemas kriisiplaan Uikala prügilaga seonduvate võimalike keskkonnakahjude likvideerimiseks? Millised keskkonnakahjud võivad tekkida, kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule oma kohustuste täitmisega toime? Kas peate vajalikuks Uikala prügilat opereerivalt ettevõttelt nõuda ennetavalt rahalist garantiid võimalike keskkonnakahjude kompenseerimiseks? Milline on Uikala prügilas ladestatud jäätmete hulk viimase teadaoleva seisuga? Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on välja töötatud tegevusplaan juhuks, kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte tegevuse lõpetab? Kas ministeeriumis või Keskkonnaametis on arutatud jäätmekäitluseks vajalike lubade tühistamist seoses sagedaste rikkumistega Uikala prügilas? 

Ja siis, allkirjastanud on Lauri Laats, Andrei Korobeinik, Vladimir Arhipov, Aleksandr Tšaplõgkin, Aleksei Jevgrafov, Vadim Belobrovtsev ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele palun nüüd vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ka arupärijatele küsimuste eest, mida kokku oli kaheksa! Ma vastan neile järjekorras. 

Esimene küsimus: "Kas olete ministrina Uikala prügila probleemidega kursis ning arutanud neid ka taristuministriga, kelle vastutada on ringmajanduse ja jäätmekäitluspoliitika korraldamine?" Jah, olen prügila probleemidega kursis, arutanud neid nii taristuministri kui ka Keskkonnaameti peadirektoriga. 

Teine küsimus: "Kas näete keskkonnakaitse eest vastutava ministrina, et tegevus ja tegevusetus Uikala prügilas võib kaasa tuua suuremahulise keskkonnakahju?" Ja vastan. Kindlasti tegevus ja tegevusetus Uikala prügilas on probleem, mis mõjutab jäätmekäitlussektorit. Nii tava- kui ohtlike jäätmete prügilad on kõik suure keskkonnariskiga, seetõttu on nende rajamise asukohad eelnevalt planeeritud ning valitud on selline asukoht, mis oleks prügilale sobiv. Eestis on kõik tegutsevad prügilad rajatud tehisbarjäärile. See tähendab, et läbi prügila põhja midagi keskkonda juhtida ei ole lubatud. Reaalne negatiivne mõju keskkonnale võib tekkida juhul, kui prügilast kogunevat nõrgvett ei puhastata piisavalt või kui õhusaaste tekib prügila põlengute tõttu. Nõrgvee sattumine keskkonda võib põhjustada pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemise, aga Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet seni tuvastanud, et Uikala prügilas toimunu oleks kaasa toonud keskkonnakahju. Aga see risk kahtlemata on olemas. Kõikide osapoolte eesmärk on sellise olukorra vältimine, et risk ei realiseeruks. 

Kolmas küsimus: "Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on olemas kriisiplaan Uikala prügilaga seonduvate võimalike keskkonnakahjude likvideerimiseks?" Prügila haldamine eeldab rangete keskkonnanõuete järgimist, kuna jäätmetest pärinevad saasteained võivad mõjutada nii pinnast, põhjavett kui õhku. Prügila tuleb rajada juba selliselt, et võimalikud negatiivsed keskkonnamõjud oleksid keskkonnamõjude hindamise etapis kaardistatud ja toimuks erinevate meetmete rakendamine, et negatiivseid mõjusid vältida ja vähendada. Kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule keskkonnakompleksloa kohustuste täitmisega toime, võivad sellega kaasneda kindlasti negatiivsed mõjud. Ja sellise olukorra vältimiseks kontrollivad järelevalveasutused, et prügila territooriumil oleks tagatud nõuete täitmine. See aitab ennetada võimalikku keskkonnakahju tekkimist. Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet hetkel tuvastanud, et Uikala prügilas toimunu oleks põhjustanud keskkonnakahju. Aga nii, nagu ka eelnevale küsimusele vastates, see risk on kindlasti jätkuvalt olemas. Keskkonnaameti läbianalüüsitud Uikala prügila juhtumiga seoses on erinevad stsenaariumid ja nende stsenaariumide hulgas on ka võimalus, et ettevõte ootamatult tegevuse lõpetab. Nii et need riskid on läbi analüüsitud. 

Neljas küsimus: "Millised keskkonnakahjud võivad tekkida[,] kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule oma kohustuste täitmisega toime?" Prügila haldamine, nagu mainitud, eeldab rangete keskkonnanõuete järgimist. Suletud prügilate jäätmehooldus peab toimuma vähemalt 30 aastat, seega on prügila küllaltki pikaajalise keskkonnamõjuga. Vajalik on töös hoida gaasikogumissüsteem ja nõrgvee puhastamine. Enne järelhooldust on vajalik ladelad nõuetekohaselt sulgeda ja selleks on koostatud ehitusprojekt ja keskkonnamõjude hinnang sulgemislahenduse kohta. Kliimaministeeriumile teadaolevalt ei ole Keskkonnaamet seni tuvastanud, et Uikala prügilas toimunu oleks kaasa toonud keskkonnakahju. Aga nii, nagu ka eelnevate küsimuste puhul, see riske ei ole kadunud. Juhul, kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte ei tule oma kohustustega toime, siis tõenäoliselt võib negatiivne mõju tekkida puhastamata reovee sattumisest keskkonda, mistõttu on esmajärjekorras oluline jätkata nõrgvee käitlemist. Kui peaks tekkima olukord, kus puhastamata nõrgvesi satub suurtes kogustes keskkonda, võib see põhjustada pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemise. Kõikide osapoolte eesmärk ka siin on sellise olukorra vältimine. 

Viies küsimus: "Kas peate vajalikuks Uikala prügilat opereerivalt ettevõttelt nõuda ennetavalt rahalist garantiid võimalike keskkonnakahjude kompenseerimiseks?" Juriidiliselt ennetava rahalise garantii nõudmine ei ole võimalik, küll aga peab kõikidel tegutsevatel prügilatel olema rahaline tagatis sulgemisfondi näol, mis kataks nii sulgemise kui ka järelhoolduse kulud. Ettevõttel on majandusaasta aruande kohaselt sulgemisfondis 700 000 eurot, millest on kasutatud üle 500 000 sulgemistöödeks. Sulgemistööd käivad ja need on ettevõte lubanud lõpetada käesoleva aasta lõpuks. 

Kuues küsimus: "Milline on Uikala prügilasse ladestatud jäätmete hulk viimase teadaoleva seisuga?" Hetkel on Uikala prügilas kasutusel olevad ladelad saavutanud planeeritud mahu ning jäätmeid juurde ladestada ei tohi. Sellekohase ettekirjutuse on Keskkonnaamet ka ettevõttele teinud ja kontrollitakse selle täitmist. Ettevõttel on ette valmistatud veel üks ladestusala, mis peaks valmima hiljemalt käesoleva aasta lõpuks ning mis peaks tulevikus mahutama ligikaudu 150 000 tonni jäätmeid. Kogu Eestis tekib ladestamisele minevaid olmejäätmeid 50 000 – 70 000 tonni aastas keskmiselt. Aga jäätmereformi järgselt on eesmärk viia kogu Eesti olmejäätmete ladestamine alla 15 000 tonni aastas. Kokku on Eestis viis tavajäätmete ladestamise prügilat: Paikusel, Tormas, Väätsal, Tallinna [lähedal] Jõelähtmel ja Uikalas. 

Seitsmes küsimus: "Kas ministeeriumil või Keskkonnaametil on välja töötatud tegevusplaan juhuks[,] kui Uikala prügilat opereeriv ettevõte tegevuse lõpetab?" Keskkonnaalaste nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Keskkonnaamet ning Uikala prügila on olnud nii Keskkonnaameti kui ka Päästeameti huviorbiidis juba pikemat aega, millele viitas ka arupärijate esindaja. Keskkonnaameti poolt on läbi analüüsinud Uikala prügila juhtumiga seoses erinevad stsenaariumid, sealhulgas ka see stsenaarium, kui ettevõte peaks oma tegevuse lõpetama. Keskkonnaamet teeb regulaarselt järelevalvet ning hoiab koostöös Päästeametiga silma peal nii tuleohutusnõuete järgimisel kui ka nende nõuete parendamisel. Kokku on lepitud ka selged prügila keskkonnaohutuse ja käitamise tagamise nõuded. Ettevõtja on olnud aktiivne teemade lahendamisel ja pingutab, et põlenguid tekitanud ladeala saaks aasta lõpuks suletud, puhasti oleks töökorras ja uue ladeala rajamine territooriumile vastaks kokkulepetele ja nõuetele. Keskkonnaamet jälgib ka detailselt ette kirjutatud tegevuskava täitmist. Praegu on Keskkonnaamet peatanud Uikala prügilas jäätmete ladustamise ning kontrollib ettekirjutuse täitmist. Meie teadaoleva info põhjal ettevõte ka tegelikult pingutab, et tekkinud probleemid saaks lahendatud. Näiteks on põlenguid põhjustanud ladeala kolmest nõlvast kaks sisuliselt suletud. Viimased põlengud ongi toimunud sulgemata nõlval. Samas on Keskkonnaamet ennetavalt olukorraga kurssi viinud ka prügila maa-ala omanikku, kelleks on Toila vald, sest seadus näeb ette, et kui ettevõte ei ole enam võimeline tegutsema, vastutab edasise käitluse ja korrastamise eest maaomanik. Kui selline olukord peaks tekkima, on Kliimaministeerium koostöös Keskkonnaametiga vajadusel kohalikule omavalitsusele toeks lahenduste leidmisel. Oluline on aga arusaamine, et kui realiseerub negatiivne stsenaarium, siis riik ja kohalik omavalitsus koostöös peavad tagama prügila keskkonnaohutuse. Kuna oleme arvamusel, et prügilat on kogu Ida-Virumaa piirkonnale vaja, siis ohutuse tagamisele lisaks tuleks leida prügilale võimalikult kiiresti sellisel juhul uus haldaja-omanik ja seda mõistagi ainult olukorras, kus praegune omanik ei suuda opereerimist jätkata ja realiseerub negatiivseim stsenaarium. 

Ja viimane, kaheksas küsimus: "Kas ministeeriumis või Keskkonnaametis on arutatud jäätmekäitluseks vajalike lubade tühistamist seoses sagedaste rikkumistega Uikala prügilas?" Nagu teada, siis keskkonnaalaseid lube väljastab Keskkonnaamet. Keskkonnaamet on seda teemat analüüsinud, kuid leidnud, et loa tühistamine antud kaasuses põhjustataks pigem täiendavaid keskkonnaalaseid riske. Ja nii on hetkel Keskkonnaamet probleemide tuvastamisel pigem rakendanud erinevaid sunnimeetmeid, sealhulgas peatanud Uikala prügilas jäätmete vastuvõtu või jäätmete ladestamise. Loa peatamine või tühistamine on kõige lihtsam lahendus, seda võib Keskkonnaamet väga kiiresti teha. Oluline on aga probleem sisuliselt lahendada ja ettevõtjaid ja piirkonda toetada selles olukorras. Samas peame me muidugi tagama, et keskkonnakahjud ei realiseeruks ning hoidma raskustesse sattunud ettevõttel aktiivset graafikut ja tegevuskava, et prügila saaks kiiresti suletud ja uus ladela välja ehitatud, ainult nii on võimalik konkurentsil põhineval turul osaleda.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea ettekandja! Kõik need Väätsad ja teised prügilad. Miks see Uikala kogu aeg põleb? Selline naftaväli, alatihti, ma ei ole seal kohal käinud. Mis see põhjus on? Omanik on selline pohhuist, nagu sealkandis öeldakse, või miks just Uikala põleb. Miks Väätsa ja teised meie prügilad ei põle nii innukalt?

Ju on teised omanikud, aitäh küsimuse eest ka muidugi, ju on teised omanikud olnud hoolsamad ja Uikalas tõesti on põlengu probleemid tekkinud sellepärast, et ei ole piisavalt hästi ladestustegevusega toimetatud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh, härra minister, selle põhjaliku vastuse eest! Nagu me oleme oma arupärimises täheldanud, et rahvusringhäälingu andmetel on Keskkonnaamet edastanud Uikala prügilale ettekirjutuse, eelnõu tuleohutuse nõuete täitmiseks ning samuti kurdab amet ettevõtte kontrollimisele, järeltööle kulub ebaproportsionaalselt suur osa ametnike tööajast. Kuna see arupärimine tuli meilt veel maikuus, siis minu küsimus ongi see, kas vahepeal on olukord paremaks läinud, niipalju kui teie teate, ja mis oleks ministrina teie selline sõnum Keskkonnaametile, et kas see olukord jääbki selliseks või ikkagi läheb paremaks?

Aitäh! Keskkonnaamet on tõesti väga aktiivselt Uikala prügilaga tegelenud. Näiteks perioodil aastast 23 kuni septembrini sellel aastal on kokku teostatud üle 20 kontrolli, on tehtud hulk ettekirjutusi, Keskkonnaamet regulaarselt seda tegevust ja nendest kokkulepetest kinnipidamist jälgib erinevate meetmetega. Nii et minu sõnum Keskkonnaametile on olnud ka see, et tuleb kasutada neid vahendeid, mis seadus võimaldab ja jõuda lahenduseni ja olla valmis erinevateks stsenaariumideks. Selles mõttes on Keskkonnaamet ka erinevad riskistsenaariumid läbi mänginud.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma erinevaid andmeid kusagilt leidsin. Mitu päeva aastas siis võib selline hais olla prügilakohas? Kas ole see ligi kaks kuud? Ja kui see tõesti niimoodi on, kas siis see tähendab, et inimesed peavad taluma seaduse järgi seda kaks kuud või on mingi teine number? Oskate seda öelda?

Vot ma seda ei oska öelda, millistele andmetele te viitate. Aga Keskkonnaamet kindlasti kõikide nõuete täitmist kontrollib ja nende nõuete täitmiseks on ka erinevaid ettekirjutusi teinud. See on tõsi, et põlengud on tegelikult kurnanud nii Päästeametit kui ka Keskkonnaameti. Ja nii nagu ma vastuseid andes ütlesin ka, prügila valdaja ja omanik on selle sulgemisega tegelenud. Viimased põlengud on olnud tõesti sellel ühel viimase nõlval, mis ei ole suletud.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijatel ei ole soovi. Kas minister soovib arupärimiste ajal rääkida? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Seega on läbitud seitsmes arupärimine. 

Läheme kaheksanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa, Kalle Grünthali, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi ja Vladimir Arhipovi 19. mail 2025 esitatud arupärimine kuuseistikute hävitamise kohta. Ja ettekandjaks palun, Riigikogu liige Peeter Ernits.

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Ja härra minister ka! Kevadel, jah, maikuus, kui ma ootamatult Iisaku lähedale sattusin, kohalikud naised, kes selles taimlas töötasid, teatasid, et tuleb suur tapatöö, hakkab peale seal. Juhtumisi ma olin seal lähedal ja läksin järgmisel päeval kohale. Ja need 300 meetri pikkused peenrad, mis olid kuuseistikuid täis, ja ekskavaatorimees liikus seal ja inimesed olid ahastuses, et kas oleks võimalik tapatöö peatada. Ja sellest tulenevalt esitasime seitse küsimust. Aga ma ei hakka neid ette lugema ajapuudusel. Ja mis pärast juhtus, seda, ma arvan, paljud teavad. See, mis tundus uskumatu ja võimatu, osutus võimalikuks. Aga härra minister räägib täpsemalt.

Ja nüüd palun arupärimisele vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja ja samamoodi aitäh, head arupärijad! Esitasite seitse küsimust mulle, mis puudutavad kuuseistikute hävitamise teemat. Vastan neile siis järjekorras. Esimene küsimus: mis ajast on RMK-s tegeletud kuusetaimede hävitamisega? RMK ei tegele kuusetaimede hävitamisega, küll aga kasvatab RMK taimlates istikuid, mida metsa uuendamiseks kasutada. Kehtestatud standardile vastavad taimed jõuavad varem või hiljem eesmärgipäraselt metsa. Igal aastal taimekasvatuse protsessis on ka ebastandardseid taimi, mis ei vasta keskkonnaministri kinnitatud määrusele ja RMK metsataimedele kehtestatud kõrgusenõuetele. Selliseid ebastandardseid taimi on taimekasvatusprotsessis tekkinud ligi viimase 100 aasta jooksul alates sellest ajast, kui riigi taimlates taimekasvatamisega algust tehti, ja ebastandardseid taimi tekib ka edaspidiselt.

Standardsete taimede ülejäägi või puudujäägi likvideerimine toimub tavapäraselt metsalankide vahetamise või puuliigi muutmise teel. Juhul kui esimene variant ei õnnestu, siis on taimi müüdud ka erametsaomanikele. Viimane praegusega  sarnane olukord tekkis 2020. aastal, kui enampakkumisele läks 400 000 kaseistikut ja 560 000 kuuseistikut. Toona osteti kõik kuuseistikud ära ja enamik aseistikutest ka. Müümata jäänud 125 000 kaseistikule leiti istutamise võimalus riigimetsas. 

Ka praegu tegeleb RMK sellega, et leida ostjad üle jäänud või jäävatele taimedele. Selle aasta kevadel jagas RMK 78 500 standardset taime tasuta, sest oli vaja vabastada seesama Iisaku taimla. Alliku rendimaa huvilistele jagati tasuta ka ebastandardseid taimi, Purila, Iisaku ja Tartu taimlates suurusjärgus 50 000 taime. Aga oluline on rõhutada, et sellised ebastandardsed taimed ei sobi metsa uuendusteks ja uue metsa väljakasvatamiseks, vaid pigem näiteks heki rajamiseks. Kahjuks on meil aga ka teada, et paljud ebastandardsed ja kvaliteedisertifikaadita taimed leidsid siiski tee metsa või püüti neid edasi müüa. See kindlasti ei ole hea. 

Teine küsimus: kui palju kuuseistikuid on RMK taimlates sellest ajast peale hävitatud? RMK on teada andnud meile, et standardsete kuusetaimede hävitamist ei ole RMK-s toimunud. Nende hinnangul tekib aga igal aastal taimekasvatuse protsessis ebastandardseid taimi ligikaudu 10%.

Kolmas küsimus: milliseid meetodeid on RMK kasutanud kuusetaimede hävitamisel? Nii nagu ma korduvalt olen öelnud, standardsete kuusetaimede hävitamist RMK-s ei ole toimunud. Aga taimekasvatuse protsessis tekkinud ebastandardsed taimed on komposteeritud. 

Neljas küsimus: miks on RMK seni eelistanud istikute hävitamist nende inimestele jagamisele? Vastavalt keskkonnaministri määrusele on kehtestatud nõuded metsa kultiveerimiseks sobilikele taimedele ja sellest tulenevalt ei sobi ebastandardsed taimed omadustelt metsa kasvatamiseks. RMK on võimaldanud standardseid taimi soetada kõikidel huvitatud isikutel, viies kolmel korral läbi taimede avaliku müügiprotsessi. Huvi on, tõsi, olnud kasin. Hetkel tegeleb RMK jätkuvalt sellega, et leida kvaliteetsetele taimedele ostjaid, pakutakse väiksemaid koguseid ja paindlikke tarnevõimalusi. Kvaliteetsete taimede tasuta jagamist sel sügisel plaanis ei ole, püütakse leida ostjad või jäetakse taimed taimlatesse. Ministeeriumis me sellist lähenemist toetame, sest suures mahus taimede tasuta jagamine loob ebavõrdse konkurentsi erataimlatele. 

Viies küsimus: kuidas hakkab RMK edaspidi niinimetatud ebastandardsete istikutega käituma? Vastus. RMK jätkab senise praktikaga, taimlad väljastavad riigimetsa kultiveerimiseks ainult standardseid taimi. Ebastandardsed taimed üldjuhul komposteeritakse. Kui on tuvastatud huvi ebastandardsete taimede kasutamiseks, aga mitte metsa uuendamiseks, siis soovitame ministeeriumi poolt RMK-l ka selle võimaluse peale mõelda. Aga ma olen seisukohal, et see ei tohi negatiivselt mõjutada RMK taimlatöötajate tööd pingelisel ajal. Samuti peab olema tagatud, et neid taimi ei kasutataks metsade uuendamiseks. 

Kuues küsimus. Pistikuskandaal näitab, et riigimetsa raiemaht on jätkuvalt kukkunud ja kukub edasi. Samas kliimaseaduse viimases versioonis väidetakse, et raiemaht ei kuku. Kuidas tegelikult on ja kuidas olete selgitanud seda nii puidusektorile kui avalikkusele? Tõsi, nii nagu andmed näitavad, riigimetsa raiemaht on viimastel aastatel langenud. Selle põhjus on looduskaitseliste piirangute suurenemine ja kaitsealade laienemine riigimaadel. Kui 2019 oli RMK hallatavatest metsadest mitmekülgse kasutamise, mis tähendab ka puidu tootmise ja seeläbi tulu teenimise eesmärgil kasutuses circa 64% RMK kasutuses olevatest maadest, siis 2024. aastal oli see näitaja 56,6%. Üsna palju vähem. 

Muutused on olnud kiired ja metsataimede ettekasvatamisel RMK taimlates ei ole jõutud alati sellele vajalikus tempos reageerida, sest kasvatatakse seemnest istutamiseks sobilikke taimi enamasti kahe kuni kolme aastaga. See tähendab, et mahtude vähendamiseks on vaja teada vähemalt kaks aastat ette.

Mis mõjutab raiemahtu, on peamiselt nõudlus puidu järele ja puidu hind. Kui riigimetsa raiemaht langeb, siis nõudluse-pakkumise olemasolul kaetakse puudujääk osaliselt erametsadest või ka impordist. Lisaks mõjutavad raiemahtu muidugi laienenud looduskaitseliste piirangute hulk ja metsa vanuseline koosseis. Kliimakindla majanduse seadusega ehk selle uue eelnõuga, mida me oleme ette valmistamas ministeeriumis, on plaanis seada metsasektorile üldine siht kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, kuid seaduse tasandil meetmeid ei kehtestata ja seega ka raiemahtu ei reguleerita. Metsandussektori eesmärgi seadmisel on lähtutud eeldusest, et metsanduses liigutakse järk-järgult ühtlase kasutuse suunas. Suurendatakse erametsade süsiniku sidumise võimet ja metsa kultiveerimise mahte ning suurendatakse puidu kohapealset väärindamist. Ja väärindamise puhul on oluline keskenduda nii keemilise töötlemise kui ka pikaajaliste puittoodete mahu kasvatamisele. Kõike selleks, et pikendada puidu süsiniku sidumise aega nendes toodetes. 

Ja viimane küsimus: kas vastab tõele, et riigimetsa raiemaht on viimastel aastatel jõuliselt vähenenud looduskaitseliste piirangute tõttu? Vastus sellele küsimusele tegelikult oli juba eelmise küsimuse vastuses. Tõesti, need mahud on vähenenud looduskaitseliste piirangute tõttu. Võin need numbrid veel üle korrata: 2019 oli majandatavat metsa 64%, 2024. aastal 56,6%. Nii et siit saab järeldada, et ka raiemahud on pidanud langema. Aitäh!

Teile on ka küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Härra minister! See väide, et looduskaitse on järjest vägevamaks läinud ja takistab juba metsa majandamist, nagu ma teie jutust aru sain. Kus see tasakaalupunkt võiks olla teie arvates?

Ma lihtsalt looduskaitse kohta ütlen niipalju, et pigem võiksime uhkust tunda selle üle, et meil on nii palju metsa ja maid ja ka veekogusid looduskaitse all. Kus võiks olla tasakaalupunkt majandatava metsa ja kaitstava metsa vahel, sellele küsimusele ma olen korduvalt vastanud. Ja sellekohase eelnõuga me jõuame ka Riigikokku sügise lõpu poole. 70% metsamaast võiks olla majandatav mets ja see suures piiris peegeldab ka praegust olukorda. See tasakaalupunkt minu hinnangul võikski olla tänane seis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Ma lähen ka natukene väljapoole sellest arupärimise küsimusest, kuna te olete ka uus kliimaminister. Eelmise kliimaministri ajal oli teemaks – võib-olla ka te mäletate – RMK salalepingud, kestuslepingud, mis olid sõlmitud tükk aega tagasi ja mille Riigikontroll avastas. Tegelikult lõpuni Riigikontroll ju sellele vastust ei saanud, kes need inimesed olid, kelle põhjusel sellised salajased kestuslepinguid sõlmiti. Ja too hetk ma küsisin kliimaministri käest, kas ei ole plaanis algatada erikontrolli, et ikkagi uurida välja, kes siis kõige selle taga seisis. Ma seekord küsin teie seisukohta. Kas te ei näe, et sellele kestuslepingute küsimusele ja suletud uste taga sõlmitud salalepingute kohta võiks ikkagi saada vastuse?

Aitäh küsimuse eest! Kui RMK-s oleks mingeid rikkumisi, mis väärivad mingite tegevuste algatamist või ametiasutuste poole pöördumist, siis seda kindlasti oleks ka tehtud. Lihtsalt ma kinnitan selle üle, et RMK uuendatud omanikeootustes on ühe punktina kirjas ka puidu läbipaistva müügi korralduse tagamine. Nii et läbipaistvus igas RMK tegevuses on kindlasti oluline põhimõte. Ja ma olen kindel, et RMK neid põhimõtteid järgib.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate esindajana, palun, Peeter Ernits! 

Hea juhataja! Härra minister ja kohalviibijad! See lugu, mis maikuus lahvatas ja tundus, et on lahendamatu, see on nagu koer, kes istub heinakuhja otsas: ise heina ei söö, aga teistel ei luba ka süüa. Ja see oli üsna lootusetu juhtum, kui ma maikuus sinna Iisaku lähistele jõudsin. Jah, ma tahtsin Muraka rappa minna, aga tulin ära sealt, ilus kaitsealune raba. Ja naised nutsid, kes töötasid taimlas, hiljem neli tükki sai ametist priiks selle informatsiooni pärast, aga nad on tänase päevani rõõmsad ja õnnelikud, et see asi niimoodi lõppes. 

Ja positiivne on see, et noh, ma natuke riigiameteid tunnen ja tean, kuidas need asjad liiguvad, aga seekord juhtus midagi imelikku, midagi uskumatut. Ma pöördusin härra ministri poole, pöördusin RMK juhi poole, Mikk Marrani poole ja palusin leida mingisuguse lahenduse ja kiiresti enne massimõrvu. Ma kasutan seda sõna, see tegelikult on. Ja seda räägivad ka taimlate töötajad. Palusin leida mingi lahenduse. Ja uskumatu küll, see lahendus tuli ja tuli kiiresti. Nii et suured tänud, härra minister! Suured tänud, härra RMK juht Mikk Marran! Oli võimalik. See, mis ei oleks pidanud olema võimalik, osutus võimalikuks. 

Ja see, mida ma pärast nägin, mõned päevad hiljem, see oli nagu laulupidu. Inimesed tulid autodega Saaremaalt, Võrust, Valgast, Ida-Virumaalt, Lääne-Virumaalt, igalt poolt tulid ja viisid need nii-öelda ebastandardsed kuuseistikud igale poole. Ma olin vahepeal mingi nädalapäevad nagu mingi RMK dispetšer, mulle helistati, saadeti, kus saaks kuuseistikut, kes tahtis saada 20 tükki, kes tahtis saada hektari peale. Ma ütlesin, et kuulge, sõbrad, ma ei tööta RMK-s ja ma ei jaga neid puid. eks ju, või istikuid. See oli tõeline laulupidu. Ja kui vaadata toonast Tartu-Jõhvi maantee äärt nendel päevadel, see oli silmapiirini ulatuvad autode rivid, inimesed olid õnnelikud, äärmiselt õnnelikud. Igasuguseid inimesed, õpetajad, teadlased, lapsed tulid peredega, said oma kuuseistikud, viisid ära ja istutasid maha. 

Kui räägite, et 10% on ebastandardsed, jah, tõesti. Ma olin nendel päevadel koos nende taimlate töötajatega ja vaatasin neid. Jah, mõnel on kaks latva ja natukene kõverad ja nii edasi, aga nad kasvavad suurepäraselt. Samamoodi võiks öelda, et võib-olla Riigikogu 101 liikmest kõik ei ole standardsed, 10%. Siis tuleks nagu utiliseerida või kas põlema panna või komposteerida? Nii see asi ei käi. Aga ma nägin nendel päevadel, milline nälg oli Eesti rahval kuuseistikute pärast, see oli pöörane nälg. Ja inimesed olid väga tänulikud ja ma arvan, on tänulikud ka ministrihärrale ja RMK juhile ja ka Eesti riigile. 

Olukord, kus nagu koer istub heinakuhja otsas ja teistele ei anna. Ja ma mäletan neid vestlusi küll RMK juhiga, need olid väga pingelised nädalavahetused, et ei ole võimalik, siis hakatakse sellega äri tegema ja kõik muu selline. Lõpuks selgus, et on võimalik. Ja see on minu meelest suurepärane edulugu. Isegi lootusetus olukorras on võimalik leida kiiresti lahendus. See oli see. Ja ma arvan, et väga paljud, sajad ja tuhanded Eestimaa inimesed mäletavad seda. 

Ja viimane, tõepoolest, põhjus on see, et raiutakse vähem RMK metsades. Ja kui on juba istutatud kuusetaimed, siis kusagile tuleb need panna, ja kui kusagile panna ei tule. siis leitakse võimalust ta kuidagi hävitada. Loomulikult ei maksa kasutada ja minister ei kasutanud sõna "hävitada" või "massimõrv" ja nii edasi. Sisuliselt tegelikult oli. 

Veel üks väike nüanss, kui jutuks oli, et kõik see, mis seal, ega midagi ei hävitatudki ja ainult ebastandardsed. Ma käisin pärast seda …

Soovid lisaaega? 

Jah, paluks paar minutit. 

Kaks minutit lisaks.

Jah. Ma käisin mõnes taimlas veel. Loomulikult need töötajad nagu ikka olid, teadsid, et see mäng võib lõppeda nende karjäärile hävitavalt, aga ma kohtusin, ma käisin mitmes taimlas ja nägin, kuidas neid hävitati. Loomulikult ma ei saanud pilte teha ja ma ei saa öelda, kes need olid, aga ma rõhutan, et selle Alliku taimlas neli naist, kes selle informatsiooni minuni tõid ja mille järeldusena kõik need päästeti, need ära, said ametist priiks. Aga ma rõhutan, et nad on tänase päevani rõõmsad, tänulikud ja õnnelikud, et oli võimalik tuhandeid ja tuhandeid kuuselapsi päästa. Nii et veel kord, aitäh, härra minister! Ja mitte ainult tema. Aitäh!

Aitäh! Saalis kõnesoove ei ole. Kas minister soovib? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme läbinud kaheksanda arupärimiste punkti.

Liigume edasi üheksanda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Reili Ranna, Tiit Marani, Züleyxa Izmailova ja Riina Sikkuti 20. mail 2025 esitatud arupärimine tuumaenergia arendamise kohta Eestis. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid, kes siin saalis või kes monitoride taga! 20. mail sel kevadel me esitasime viie sotsiaaldemokraadi poolt arupärimise energeetika- ja keskkonnaministrile tuumaenergia arendamisest Eestis. Miks just see ajakoht selline oli, kohe selgitan. 

Vahepeal on tükk maad mööda läinud ja energeetika- ja keskkonnaminister on saatnud kooskõlastusele uue energiamajanduse arengukava ehk uue versiooni. Energiamajanduse arengukava versioone on olnud juba päris mitmeid. Riigikokku ega valitsusse kinnitamisele pole neist veel ükski jõudnud, aga nii nagu minister on lubanud, lähiajal liigutakse sellega edasi. Ja üks asi, mis seal energiamajanduse arengukavas on, vähemalt uut, mida varem pole olnud, et ministeerium ja minister pakuvad välja, et tuumaenergia arendamine võiks olla energeetikas üks prioriteet. 

Miks kevadel selline arupärimine sai esitatud? Sest kõik said siis parasjagu uudistest lugeda, et Kanadas Ontario provintsis on alustatud väikese moodulreaktori BWRX-300 baasil uue tuumajaama rajamist, mida nähakse kogu maailmas kui pilootprojekti väikereaktorite kasutuselevõtul. Tegemist selles uudises on sama tehnoloogiaga, mida Eestis on välja pakkunud üks arendaja, kes pikalt juba on siin promonud tuumaenergiat, ehk Fermi Energia. Paraku on esialgne optimism asendumas ka muret tekitava reaalsusega. Äsja kinnitatud Ontario provintsi tuumajaama ehitushind ulatub vähemalt 13,5 miljardi euroni ja tavaliselt sellised asjad kipuvad ehituse käigus veelgi kallinema. Näiteks Olkiluoto 3 vist peaaegu kolm korda esialgsest prognoosist ja neid näiteid üle maailma on veel teisigi. Ja kui nüüd võrrelda neid numbreid ja seda võimsust, mida siis ka Eestisse tahetakse rajada … Ma räägin, et see kõik on ju kuskil tulevikuks. On otsustatud, et me teeme ettevalmistusi, valitsus on otsustanud, et alustab eriplaneeringu tuumajaamade asukoha selgeks tegemiseks, valmistatakse ette regulatsioone ja seadusi. Aga kõik see maksab ka kindlasti riigile raha. Et arendada välja see võimekus, mis on vaja riigil, et omada selle territooriumil tuumajaamu, läheb ka ühteteist maksma, rääkimata planeeringutest ja teistest ettevalmistustöödest. 

Kui nüüd teha lihtsalt puhtalt niimoodi esialgsed arvutused, siis see, mis pakutakse välja Ontario provintsi tuumareaktori maksumuseks, on ikka päris kõrge. Olkiluoto 3. reaktori maksumuseks kujunes umbes 11 miljardit eurot. 1600-megavatise elektrivõimsusega reaktori puhul teeb see ligi 6 miljonit eurot üks megavatt. Ontario moodulreaktorid paneksid Olkiluotole aga pika puuga ära – 11,3 miljonit eurot üks megavatt. Fermi Energia plaanide järgi peaks Eestisse rajatama kaks 300-megavatise võimsusega reaktorit, kokku 600- megavatise võimsusega tuumajaam. Arvestades eeltoodut, kujuneb sellise investeeringu maksumuseks 7 miljardit eurot. Aga need on kõik esialgsed prognoosid ja suhteliselt ümmargused arvutused. Nii nagu ma ütlesin, kipuvad tuumajaamad minema veelgi kallimaks. 

Sellepärast me olemegi koostanud mõned küsimused. Ja probleem on ju kõigile teada. Ma arvan, et energeetika on üldse olnud viimasel ajal üks Eesti rahvussporte: kõik kommenteerivad, kõik on väga targad, eksperdid on ka seinast seina. Aga kus on lahendus? Kui me võtame eelmise aasta numbrid, siis Eestis tarbiti 8 teravatt-tundi elektrienergiat. Toodeti sellist energiat, mis siin turule pääses või üldse turule pääses, 5,4 teravatti ehk kuskil kolmandik on vahe selle vahel, mis siin toodetakse ja pääseb turule ja tarbijani ja mida tegelikult tarbitakse. Küsimus ongi see, kuidas siis lahendada see dilemma, kui tootmisvõimsusi on vähe. Me teame, et elektrienergia tootmisvõimsused ja hind on üks suur võtmeküsimus majanduse konkurentsivõimes, tootmiste arendamises ja nii edasi. Nii et meil on selle teema kohta mõned küsimused, millele palume austatud ministri vastust. Aitäh! 

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Ja aitäh, head arupärijad! Ma võtan need viis küsimust, mis te esitasite, järjekorras. Ja kindlasti me saame siin küsimuste-vastuste voorus veel täpsustada teemat, mis ongi väga oluline. Kindlasti on kõik küsimused õiged, loodetavalt saavad ka vastused head. 

Esimene küsimus. Millistele majanduslikele ja tehnoloogilistele hinnangutele tugineb valitsus oma otsuses algatada tuumajaama asukoha eriplaneering? Ja vastus on selline: vastavalt planeerimisseadusele on algataja Vabariigi Valitsus ja koostamise korraldaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Selle planeeringu eesmärk on välja selgitada, mis alale ja mis tingimustel on võimalik rajada väike moodultuumajaam. 

See, kas ning mis tingimustel on võimalik tuumajaama rajada, selgub riigi eriplaneeringu menetluse käigus. Tuumaenergia kasutuselevõtu võimalikkust, muu hulgas nii potentsiaalselt sobilike alade olemasolu kui ka tehnoloogiavaliku tingimusi ja kaalutlusi on hinnanud väga põhjalikult tuumaenergia töörühm ning need järeldused on kajastatud ka töörühma lõpparuandes. 

Eriplaneering on algatatud vastavalt Fermi Energia taotlusele, see tähendab taotlus on hinnatud nõuetele vastavaks ning edasised põhjalikud uuringud ja nende tulemused loovad ka konkreetsed tingimused. Eriplaneeringu algatamise eeldus ei ole põhjapanevad hinnangud, kuid eriplaneeringu tulemused on eeldus nendeks tulevaste hinnangute loomiseks. Hinnangud, miks tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis ette valmistada, on selged. Tuumaenergia on süsinikuheitevaba energiatootmise viis, mis on end tehnoloogiliselt ja majanduslikult teistes riikides väga pika aja jooksul tõestanud just usaldusväärse baaskoormuse kandjana. Natuke ka sellest Jaak Aabi sissejuhatuses oli juttu, kust meil energia peaks tulema. 

Teine küsimus. Kuidas on hinnatud Eestis BWRX-300 tehnoloogia rakendamise riske ja kulusid, arvestades Ontario projekti eeldatavat kogumaksumust? Vabariigi Valitsus ei ole teinud otsust ühegi konkreetse tehnoloogia kasuks. Fermi Energia tõi enda taotluses välja selle konkreetse tehnoloogiavaliku, BWRX-300, mis aitab hoida edasise planeeringu protsessis fookust just selle tehnoloogia sobivusel Eesti elektrivõrku, samamoodi meie majandus- ja looduskeskkonda. Valitsus ei ole otsustanud osaleda tuumaelektrijaama ehituses. Riigi roll on tagada seadusandlus ja tuumaohutuse järelevalve, mis loovad eeldused tuumaelektrijaama ehitamiseks. Tuumajaam peaks saama rajatud erakapitali toel, jaama rajamise ja investeeringute alus on operaatori ja arendaja enda äriplaan. Avalikkusele esitatud Ontario projekti olulisest kallinemisest peab ennekõike järeldused tegema arendaja. 

Aga mida võib juba praegu öelda, on see, et esiteks, kõnealune Ontario jaam on selle tehnoloogia jaoks esimene testjaam. Näiteks Poola plaanib kasutusele võtta üle 20 sellise reaktori, millest esimene plaanitakse käivitada juba enne 2030. aastat. Samuti on teada Rootsi huvi reaktor käivitada enne 2035. aastat. Seega ei ole Eestisse planeeritav jaam esimene omataoliste seas. Ja ka Kanada on ise hinnanud, et järgmised moodulid tulevad oma maksumuse poolest kindlasti oluliselt odavamad, sest tehnoloogia tõestab, seeriatootmine ja nii edasi. Aga sellest me saame kõik veel, ma arvan, siin küsimuste-vastuste voorus debateerida. 

Kolmas küsimus. Millised alternatiivid, näiteks taastuvenergia koos salvestusega ja kiiresti käivitatavad juhitavad võimsused, on valitsuse poolt sisuliselt läbi analüüsitud enne tuumaenergia suunas liikumist? Nende alternatiivsete lahenduste hindamine on kirjas Eesti energiamajanduse arengukavas 2035, millega ma ka selle aasta sees veel Riigikokku tulen. See on praegu läbinud avaliku konsultatsiooni, oleme saanud tagasiside ja sellega praegu töötame. 

ENMAK sisaldab erinevaid stsenaariume, sealhulgas taastuvenergia, salvestustehnoloogiate ja juhitavate võimsuste kombineeritud võimalusi. Aga ENMAK käsitleb ka laiahaardelisi stsenaariume pärast aastat 2040, mil lisaks kiiresti käivitatavatele juhitavatele võimsustele, milleks näiteks võivad olla gaasielektrijaamad, biogaasil töötavad haavad või reservvõimsused, nähakse tuumajaama samuti kui võimalust aeglasema reguleerimisega juhitava võimsuse tagamiseks. 

Põhimõte on, et kogu juhitavast võimsuses peab kiirelt reageeriv maht olema circa 50% ja ülejäänu võib olla tundidega reageeriv, milleks tuumajaam tegelikult sobib ka päris hästi. Just sellest perioodist alates oleks ka tuumaenergia kasutuselevõtt antud energialiigiga seotud pikaajalisi ja põhjalikke ettevalmistusi silmas pidades võimalik. Tuumaenergia on käsitletud kui üks võimalikest süsinikuvaba energia tootmise valikutest Eesti tuleviku elektribilansi tagamisel ja kliimaeesmärkide saavutamisel. 

Neljas küsimus. Kuidas tagatakse, et tuumaenergia arutelu ja otsustusprotsess oleks avalikkusele läbipaistev, sisuliselt informeeritud ja kaasav? Tuumaenergia arutelud ja otsustusprotsess on juba olnud avalik ning avalikkus saab kaasa rääkida ka mitmes protsessi järgmises etapis. 

Esiteks oleme me välja töötamas tuumaenergia ohutuse seadust. Selle väljatöötamiskavatsus oli kooskõlastusringil kevadel. Talvel soovime juba tutvustada eelnõu, mille kohta saab samamoodi arvamust avaldada. 

Teiseks on riigi eriplaneeringu koostamine avalik protsess, kuhu saavad kaasuda kõik huvitatud osapooled. Ja lisaks on tuumaenergia programmi dokumendid ja ajakavad avalikult kättesaadavad Kliimaministeeriumi veebilehel. Soovijatel on võimalik tutvuda nii analüüsidokumentidega kui tõsta oma teadlikkust ka järgmiste etappide tegevuste sisenditest. Samuti korraldame igal aastal avalikke tuumateemalisi infopäevi, kus antakse ülevaade viimase aasta olulisematest arengusuundadest.

Ja viimaseks selle küsimuse all, tulenevalt Eesti Vabariigi seadustest ja tuumaenergia kasutuselevõtu programmist on Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul lähima kümne aasta jooksul vaja langetada mitu olulist otsust enne, kui Eestis saaks jõuda tuumajaama rajamise otsuseni. Neid otsuseid mõistagi ei saa teha kuskil pimeduses, avalikkuse eest varjatuna, vaid vastupidi, avalike kaasamisprotsessidega. 

Ja viimane, viies küsimus. Kas ja milliseid järeldusi on valitsus teinud senisest Euroopa või Põhja-Ameerika tuumaprojektide ebaõnnestumistest, viivitustest või kulude ületamistest? Tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistusprotsessis kaasatakse rahvusvahelisi eksperte ning tehakse tihedat koostööd ka rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga. Aatomiagentuur on ka üks, kes koos teiste partneritega viib Eestis läbi koolitusi meie asutuste spetsialistidele, sealhulgas Kliimaministeeriumis, Keskkonnaametis, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis ning teiste asutuste vastutavatele töötajatele. Rahvusvahelisel tasemel koostöö võimaldab õppida varasemate tuumaprojektide väärtuslikke õppetunde ning samal ajal arendada Eestis kohalik kompetentsi ja pädevust, et paremini lahendada just tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud väljakutseid. 

Ja loomulikult, nii nagu ma korra juba mainisin, on Ontario jaam esimene BWRX-300 testjaam. Nende jaamade kasutuselevõtu vastu on huvi tegelikult päris laialdane. Selleks ajaks, kui riiklik eriplaneering saab valmis ja on võimalus välja anda ka ehitusluba, on kindlasti lisaks Ontariole käivitatud BWRX-300-rektoreid ka Euroopas. See annab meile täiendava kindluse, et see tehnoloogia on sobilik ja ka seda maksumust on Eestis võimalik paremini prognoosida. Aga nii nagu ma korra juba mainisin, maksumus on eelkõige arendaja risk ja arendaja juhtida. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister, teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Eks see on jah siin natukene kohvipaksu pealt ennustamine. Energiamajanduse kava numbrid on kõikunud edasi ja tagasi, päris täpset vastust ei tea, sest ega see ei sõltu ainult meist, sõltub ka naaberriikidest. Ja nemad tõsiselt panustavad lähiajal taastuvenergiasse, on juba panustanud lähiaastatel. Soomes on tegelikult tuuleenergiat juba 8000 megavatti välja arendatud, Leedus 1500, parasjagu on käimas meretuulepargi hange, just selline nagu pidi olema meil siin. Kas me jää niimoodi selles võidujooksus maha? Tuumaenergia aeg kõige parema tahtmise juures, eksperdid pakuvad, on ikkagi kuskil tõenäoliselt aastal 2040, kui ta on ja kõik juba töötab. Mis me vahepealsel ajal teeme? Kust me selle defitsiidi katame, kui me, ütleme, jõulisemalt ei arenda taastuvenergiat, mida peab tõesti tasakaalustama ka teatud juhitava energiaga?

Aitäh, väga õige küsimus! Võib-olla alustuseks, et tuumaenergia ei ole kuidagipidi alternatiiv tuule- ja päikeseenergiale, salvestusele, juhitavatele võimsustele, mis on kiiresti käivitatavad, alguses gaasielektrijaamad, hiljem, ma usun, et ka need töötavad mingil taastuval kütusel, ükskõik kas see on biogaas või näiteks vesinikuderivaadid. Selles mõttes me liigume edasi mõlema asjaga. Ja kuna tuumaenergeetika ettevalmistus on väga pikaajaline ja põhjalik protsess, siis mida rutem sellega alustada, seda rutem on võimalik ka see keskkond luua, et arendajatel ja investoritel oleks võimalik juba vastavad otsused teha. 

Aga tuuleenergiaga meil on ette valmistatud juba vähempakkumine kuni 2 teravatt-tunni mahus, mille me saame ka valitsuses varsti ära otsustada. Nii et selles mõttes me liigume mõlemaga edasi ja kui siin oli juttu ka meretuuleparkidest, siis samaaegselt me töötame ka finantsinstrumendi kallal, mis peaks andma investoritele kindluse, et ka elektri börsihinna määramatuse tingimustes on võimalik neid investeeringuid teha. Selleks me räägime läbi erinevate pankade ja finantsinstitutsioonidega. Nii et töö käib erinevate suundadega. 

Ja võib-olla selle teema lõpetuseks või küsimuse vastuse lõpetuseks, et me vajame rohkem kodumaist tootmisvõimsust. Muidu me oleme hädas. Aga lisaks tuulele on kindlasti meil vaja mingit stabiilset baaskoormust. Kes on tundnud huvi ja vaadanud, kui palju meil on elektritoodangut, kui päike ei paista ja tuul ei puhu: see on ülimadal ja sinna tuumajaam asetub väga hästi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, härra minister! Et te saategi mind natukene sellel teemal harida, mis te viimases lauses ütlesite, et sobitub väga hästi. Ma ei ole ka tuumajaama mingi põhimõtteline vastane, aga kui kuulad siin ühte poolt ja teist poolt ja vaatad neid numbreid, siis on natuke raske aru saada, et kuhu see tuumajaam ikkagi mahub. Et meil on taastuvenergia, eks ole, väga suur osakaal, siis on juhitavat vaja, millest osa, ütlesite, on niikuinii kiire, sest tuumajaam ilmselgelt nii kiire reaktsiooniga ei ole, eks ole, ja nii edasi. Siis on meil veel ühendused. Et äkki te selgitate, kuhu see tuumajaam ikkagi asetub, sest ma ei tahaks teha suuri kulutusi ja mõelda välja finantsinstrumente ja toetusmehhanisme asjale, millest äkki tulevikus hakkab töötama ainult, ma ei tea, 30–40% heal juhul ja see ei ole mõistlik. Äkki te teete sellise lühikursuse?

Jaa! No lühikursuseks on alati parem klassiruum kui veerand kümme Riigikogu saalis õhtul. Aga praegu me jätkuvalt impordime suurusjärk kolmandik oma elektrist. Ja siin on olnud tunde, või ütleme, pigem tunde, kus kohalik elektritootmine on napp mõnisada megavatti. Nüüd see olekski täpselt see koht, eks ole, mida tuumajaam ilusti täidaks, eriti kui me soovime näiteks Eestis näha ka rohkem tehisaru treenimisega seotud andmekeskusi ja energiamahukat, stabiilset tarbimist. Nii et tuumajaam mahub ilusti ka Eesti konteksti, aga meil on alati põhjust vaadata Eestit regionaalses vaates. 

Ja näiteks Soome ja Rootsi prognoosivad aastaks 2040 oma elektritarbimise mahu vähemalt kahekordistumist. Soome odav hind on siis, kui Soome ühendused ka Rootsiga on töös. Siin augustis olid mõned päevad, kus Soome ja Rootsi vaheline ühendus ei töötanud. Nendel päevadel oli Soome elektri hinnatase enam‑vähem sama, mis meil. Nii et meil pigem regionaalselt on tootmisvõimsusi puudu kui neid üle. Ja siia mahuvad ära ilusti nii maismaa tuulepargid kui ka regionaalses vaates meretuulepargid. 

Ja viimase kommentaarina, et see finantsinstrument või käenduse instrument, mille kallal me töötame, ei ole CFD tüüpi toetus, otsetoetus tuulepargi omanikule, vaid pigem finantsgarantii pangale, mis tagab, et kui elektrienergia müügist ei laeku piisavat rahavoogu, siis on neil võimalus anda välja võlga, mida käendaja ostab, aga saab pärast tagasi makstud. Sest probleem, millega kõik need pikaajalised investeeringud seisavad vastakuti, on pankade soovimatus laenata pikemaks kui 20 aastat. Aga tuumajaama puhul eluiga on julgelt 60 aastat pluss. Loomulikult, eks seal sellistes tingimustes ei taha hästi töötada. Kui saab finantseerimise tähtaegu pikendada, siis on võimalik ka ilusti tuumajaama rahastada.

Aitäh, härra minister! Meil on siin klassiruumi asetus, et võib ikka lühikursusi pidada. Aga liigume edasi. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kas teile ei tundu, et praegusel valitsusel puudub fookus? Paralleelina energiaküsimusele saab rääkida ka näiteks maksudest. Kui ühel päeval tõstame makse, siis järgmisel päeval räägime juba langetamisest. Raha pole, raha on. Mis sõnumeid riik teie juhtimisel võimalikele investoritele annab? Energeetikas ma näen täpselt samasugust trendi, et puudub siht. Justkui räägime kõigest korraga, aga tehtud nagu ei saa midagi. Ja mulle tundub ka niimoodi, et meil nagu riigina ei ole väga suurprojektide võimekust. Kui me vaatame, mida teinud näiteks sõjas olev Ukraina, nad on kahe aastaga saanud valmis kliimaseaduse, seal on valmis saadud 22 kilomeetrit …

Teie aeg!  

… Euroopa rööpmelaiusega raudteed. Kui palju meil seda on? Kas teile ei tundu, et energeetikaga on lugu selline, et kaotatud kümnendist hakkab varsti saama kaks?

Aitäh! Härra minister, palun! 

Lühike vastus on: ei tundu. Aga võib-olla ma sellele lühikesele vastusele ütlen paar sõna lisaks ka. Energiamajanduse pikem strateegia ongi kirjas sellessamas energiamajanduse arengukavas, millega ma tulen ka Riigikokku, saame siin põhjalikult debateerida, meie valitsusele väga selge fookus. See fookus on kaitsel, majanduse konkurentsivõimel. Energeetika moodustab sellest ka väga olulise osa, samamoodi kliimapoliitika. Tulen siia kliimakindla majanduse seadusega. Ma arvan, et meil lihtsalt erakondadena on erinevad fookused ja see on kõik väga mõistetav ja arusaadav. Aga jah, energeetikavaldkonnas meil see arutelu on kõik ilusti ees ja tuumajaam ja vajalike seaduste vastuvõtmine aitab meil kõigil tegelikult teha Eestit paremaks. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Mu küsimus tuleneb suvel ühest reedesest intervjuust ERR-is, kus teie nõunik ütles, et me nagu garanteerime valmisoleku tuumaelektrijaamade töösse panemisel, mis tähendab siis seadusandlikku poolt ja ka operaatori moodustamist, aga samal ajal me kindlasti ei hakka toetama nende ehitamist. Minu arust maailmas vist ei ole teada peaaegu ühtegi või kui on, siis on väga vähe tuumaelektrijaamu, mis oleks kokku pandud ilma väga massiivse maksumaksja raha sisendita. Kuidas see siis nüüd on? Kas me teeme operaatori selleks, et pärast meile midagi ei tuleks, või kui me ikkagi plaanime, et meil tuleb tuumaelektrijaam, siis kas on mingi prognoos, kui palju me tegelikult seda raha sinna paneme? Eriti arvestades seda poolt, mida me oleme nüüd Kanadast kuulnud, kui palju see maksma läheb. 

Võib-olla ma alustan sellest Kanada näitest. Seal on õige mitu erisust meiega võrreldes. Näiteks suurusjärk üks miljard erisus tuleb sellest, et Ontarios seda tuumajaama ehitatakse mitte veekogu lähedale, ehk nad peavad rajama eraldi selleks vee liikumise trassi. Nii nagu ma enne ütlesin, Ontario on seda tüüpi reaktoritest esimene projekt. Esimene projekt on alati kallim kui järgmised. Nii et seal on õpikõver, ja see on igas valdkonnas. Tuumaenergeetika ei erine siin mitte millegi poolest. 

Me ei ole kuidagi üksi tuumaenergia kasutuselevõtul. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel aastatel 2024–2050 ehk siis järgmise jämedalt järgmise 25 aasta jooksul erinevate stsenaariumide järgi prognoositakse investeeringuid tuumaenergeetikas 1,7–2,9 triljoni Ameerika dollari ulatuses. Ehk see rahastus on kindlasti olemas. Meil on see arutelu sellesama finantsinstrumendi üle, mis ei ole toetus – teeme selle asja nagu ka kohe algusest saati selgeks – põhjusel, et Eestis puudub pikaajaliste elektri ostu-müügi lepingute turg. Seetõttu on pankadel väga piiratud nähtavus tuleviku elektri hinna kohta. Ma arvan seda, et pangad selles küsimuses on võib-olla liiga riskikartlikud. On ebareaalne eeldada, et elektrienergia hind järgneva 20 või 30 või 40 aasta jooksul keskmiselt saab olema mõnikümmend eurot megavatt-tunni kohta. See number on kindlasti suurem. Kui suur täpselt, ei hakka siin spekuleerima, sest nii madalate hindade vastu ei tule mitte ühtegi investeeringut. Kui ei tule mitte ühtegi investeeringut, siis on elektri pakkumine väiksem elektri nõudlusest, mis tähendab, et elektri hind läheb üles ja kõik need projektid peaksid muutuma iseenesest finantseeritavaks. Nii et ma siin liiga palju neid mure murekohti ei näeks ja nagu korduvalt on rõhutanud, siis me ei saa olema esimene või esimeste katsetajate seas selle väikse modulaarse reaktori tüübi juures. Nii nagu ma enne mainisin, huvi on Poolast, Rootsist ja on ka teisi. Nii et need asjad, ma arvan, juhtuvad.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja ja hea minister! Mõeldes tagasi meie eelnevatele aruteludele siin saalis ja ka tänastele vastustele, siis ei ole te suutnud kummutada seda tunnet, et meie energiapoliitika ikkagi põhineb väga palju usul. Usul sellesse, et kes usub, et näiteks tuumaenergia mahub meie riigi energiaportfelli, kes mitte. 

Aga tüürin oma küsimusega hoopis sinna suunda, et kuidas selline pidev usul põhinev suunamuutus võiks mõjutada meie investeerimiskeskkonda ja neid otsuseid, mis võiks juba ka lühemas perspektiivis, kui lootuses olev tuumajaam, tuua rohkem siseriiklikku tarbimist ja ka stabiilselt soodsama hinna Eesti inimestele. Mis teie sõnum on? Võtame näiteks minu Hiiumaa naabrimehele, kes loeb ajalehest, lisaks juba niigi kõrgemale elektrihinnale, et küll tuleb sagedusreservtasu juurde, siis tuleb saartalitustasu juurde. Siis me kuuleme, kuidas rahandusminister ütleb, et kõik võrkude tugevdamised peaksid eraisikud ise kinni maksma. Mis teie kui ministri sõnum on Eesti inimesele, et kui kaua ta peab veel taluma sellist kõrgemat elektrihinda?

Ma arvan, et selle põhjalikuma arutelu me saame kindlasti teha ENMAK ehk siis energiamajanduse arengukava raames. Elektrihinna kohta saan ma öelda paar hästi lihtsat asja. Esiteks on konkurentsivõimeline elektrienergia lõpphind Eleringi omanike ootustes. Konkurentsivõimeline elektrienergia lõpphind või energia lõpphind on ka energiamajanduse arengukavas. Konkurentsivõimelisuse kriteerium on see, et see on madalam Läänemere piirkonna riikide keskmisest. Kui me vaatame nüüd ainult börsielektri hinda, siis see hind on käesoleval aastal madalam, kui ta on olnud viimasel neljal-viiel aastal, keskmisena. 

Nii et see, et meil mingid võrgutasud tõusevad või muutuvad, on objektiivne, aga nii nagu ma ütlesin, oluline ei ole mitte niivõrd nende üksikute komponentide hind, vaid see, mis on koguhind. Koguhinnas me eesmärgistame madalamat taset kui Läänemere riikide keskmine. Ja me saavutame selle.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On riike, kes kaevandavad kulda, kes lendavad kosmoseorbiidile, kes toodavad elektrit tuumajaamades. See ei ole kuidagi vale või halb või imelik. Väga tore, et selliseid asju tehakse. Aga kõik riigid ei tee seda. Meil ei ole tuumakütust, meil ei ole teadmist tuumajaama rajamise kohta, vastavat ekspertsust ega rajajaid, ka seda tehnoloogiat ei ole meil praegu kätte saada. Me peaksime väga palju avalikku ressurssi, avaliku sektori aega, tööd, siin seadusandja aega, maksumaksja raha, garantiisid võtma riigile pikaajalisi kohustusi, et hakata kulda kaevandama. Me võime selle pingutuse teha, aga mis on see väärtus, mida me vastu saame? Oleks väga tore, kui me saaksime vastu odavat energiat. Aga minul puudub info, et selline asi on võimalik tuumajaama rajades. Miks peaks ühiskond sellise kollektiivse pingutuse tegema, uued riskid kanda võtma ja saama vastu kalli energia?

Siin on nüüd – aitäh küsimuse eest! – õige mitu väidet, millele te ju ei esitanud ühtegi tõendust. Mina võin tuua lihtsalt mõned näited siit. 2024. aastal globaalselt investeeriti tuumaenergia tootmisesse või tootmisvõimekuste loomisse 65 miljardit. Ja aastani 2030 on prognoositud iga aasta 70 miljardit üle maailma sellesse energiasse investeerida. Ma eeldan, et need investorid ei ole oma raha peale vihased, vaid nad teevad seda ratsionaalsetel kaalutlustel. Ja kui te ei soovi tuumaenergeetikat, siis ma lihtsalt küsin, milline energiaallikas asendab või on teie meelest baaskoormuse pakkujaks. Midagi meil peab olema. Sellele küsimusele te peate vastama, kui te ütlete, et tuumaenergia ei sobitu meie energiaportfelli.

Aitäh! Ma saan nüüd aru, Riina Sikkut, et on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga ma siiralt loodan, et see on istungi läbiviimise protseduuri kohta, sest vastasel juhul ma ei saa teile sõna anda.

Aitäh, hea esimees! See tõepoolest on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Minister palus, et ma esitaksin oma väidetele tõendust. Kas mul on võimalik lisaks üheminutilise küsimuse esitamisele oma küsimuses sisaldunud väiteid tõendada ja millises formaadis ma seda teha saan, kas ma saan uue küsimuse küsida või ma saan lisaaega küsimuse esitamiseks?

Selles mõttes on hea, et te tähelepanu juhtisite. Ka Tiit Maran ei saa kahjuks teist küsimust küsida, sellepärast et iga Riigikogu liige saab arupärimiste puhul esitada ühe suulise küsimuse. Seda võimalust teil ei ole. Küll on teil võimalik tulla siia pulti läbirääkimiste ajal ja öelda oma seisukoht välja. Ja kui minister tahab vastata, siis tal on võimalik täpselt samamoodi arupärimise käigus tulla siia pulti ja pärast vastata teie küsimusele. See on üks võimalus, kuidas praegu edasi minna niimoodi, et arutelu käigus oleks võimalik nendele küsimustele vastused leida. Aga Rain Epler on pikalt oodanud. Palun, Rain Epler!

Aitäh, härra juhataja! No Andres, kõigepealt, kui sa enne küsimuste vooru rääkisid tuumaenergeetikast, sa rääkisid iseenesest õiget juttu, aga kuidagi nagu entusiasmi oli vähe. Usutavus selle tõttu veidi kannatas, et sa nagu lugesid ette midagi, et ise ka päris kindel ei olnud. Järgmine kord rohkem sellist ... 

Aga nüüd küsimuse juurde ja see võib-olla ei ole nii otseselt tuumaenergeetikast. Juunis tuli välja "Statistical Review of World Energy" või siis maailma energeetika tarbimise ja tootmise ülevaade, mis iga aasta ilmub. Ja sealt me saame lugeda, et Euroopa tarbib 52 eksadžauli primaarenergiat. Sellest umbes 5% panustavad tuul ja päike ainult, kuigi kella lüüakse kõvasti, primaarenergia tarbimisest räägin. Ja teine number seal, mis on huvitav: kolmveerand energiatarbest tuleb fossiilkütustest ja fossiilkütuste puhul me sõltume impordist umbes 85% ulatuses. Kuidas sa selles valguses Euroopa geopoliitilist positsiooni ja majanduse tulevikku hindaksid?

Aitäh! Väga õige küsimus. Jah, Eestis ei ole omal tuumakütust. Loomulikult peame seda importima. On piisavalt sõbralikke riike, kust me seda importida saame. Meil on ju väga pikaajaliste traditsioonidega tuumariike Euroopas. Energeetika valdkonnas, võtame Prantsusmaa, võtame Rootsi, siitsamast meie kõrvalt Soome. Selles mõttes me kindlasti ei avasta siin midagi uut. 

Ja nüüd selle kohta, milline võiks olla fossiilkütuste roll tulevikus energia tootmisel ja kui kiiresti see muutus toimib. Bloomberg New Economy Forum äkki või ühesõnaga, Bloombergi üks analüütikute grupp on öelnud, et kui siiamaani oli uute taastuva või puhta energia tootmisvõimsuste rajamine odavam kui uute fossiilsete tootmisvõimsuste rajamine, siis me nüüd oleme jõudnud järgmisesse murdepunkti, kus uute taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine on odavam kui olemasolevate fossiilsete elektrijaamade käimashoidmine. Nii et ma arvan, et siin tehnoloogia on oma sõna öelnud, see muutus juhtub. See on ka põhjus, miks liigutakse nii kiiresti edasi tuumaenergeetikaga globaalselt. Ma arvan, et Eesti siin on õigel rajal, mida sinagi ju, hea küsija, toetad, et me tuumaenergiaga tegeleksime.

Nii, aga läheme edasi. Järgmine küsija on Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Härra minister! Ei jõua siin nii pikalt rääkida, aga äkki sa natuke teed reklaami, mida sa 23. septembril vaimu ja võimu kohtumisel räägid. Äkki keegi tuleb veel kolleegidest sinna kuulama, kuulab, mida akadeemikud ja lugupeetud seltskond kinniste uste taga räägib. Tee natuke reklaami!

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, vaim ja võim on üks suurepärane formaat ja mul on väga hea meel, et seekord on teemaks energeetika. Minul on palutud rääkida sellestsamast energiamajanduse arengukavast. Seda palvet ma püüan entusiastlikult täita.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus tuleneb ilmselt sellest, et ma olen siin Riigikogus riigikaitsekomisjonis, praegu mitte majanduskomisjonis, mis tegeleb otseselt energeetikaküsimustega. Küsin just rahvusliku julgeoleku vaatenurgast ja ma paluksin teilt korra kujutada ette, et kui meie võimalik vastane, meie idanaaber Venemaa saaks anda meile nõu, kas meil peaks olema võimalikult kontsentreeritud, ühte geograafilisse punkti paigutatud energia tootmine või võimalikud hajutatud energia tootmine, siis mis te arvate, millist energia tootmise mudelit nemad meile sooviksid? Ja vastates te saate lähtuda näiteks sellest, milline on olnud Venemaa käekiri viimastel aastatel Ukrainas, kus on sihilikult, tahtlikult, teadlikult just nimelt hävitatud riigi energiataristut, nii tootmisvõimsusi kui ka selle elektrienergia ülekandevõimsusi. Ma tänan!

Aitäh! Osundus Ukrainale on igati hea ja kohane ja mul on hea meel, et sa küsisid ka kriitilise taristu võtmes. Kogu kriitilise infrastruktuuri kaitse, nii füüsiline, kaasa arvatud maa peal või siis läbi õhudomeeni, aga samamoodi küberturvalisus ja samamoodi meie kriitilises energia infrastruktuuris kasutatavate tehnoloogiate ja seadmete päritolu on väga selgelt kirjas ka Eleringi omanikuootustes. See on see, millele ettevõte peab pühenduma. Mis iganes nõu meie idanaaber annaks, see nõu ei ole midagi, mida mina kuulan või keegi siit saalist peaks kuulama. Ja meie energia tootmine on juba praegu ju hajutatud ja jääb ka edaspidi hajutatuks. Kuna mina ei ole riigikaitsekomisjonis kunagi liige olnud, siis ma võin lihtsalt nii palju üldise põhimõttena öelda, et kogu meie kaitsekontseptsioon on ju ikkagi üles ehitatud usaldusväärsele heidutusele ja võimele vajadusel ka ennetavalt vastata. Selle pärast on ka meie kaitsekulutused selle valitsuse prioriteet nr 1, selle pärast me investeerime kaitsesse see aasta ja järgnevatel aastatel üle 5% SKP-st. Ma arvan, et need investeeringud kaitsetegevusse ja kaitsevõimesse koos liitlastega on tegelik kaitse meile ka energeetikas.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, aga enne kui ma avan läbirääkimised, on siin kaks kätt tõusnud. Üks on Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea juhataja! Küsimus on juba hilja, riigisaladus on juba lendu läinud. Ma tahtsin hoiatada. Kolleeg küsis, mida Venemaa võiks teada, aga nüüd on Venemaa juba teadlik. Nii et küsimus on hilinenud.

Aitäh! Rain Epler, samuti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mitte just konkreetselt tänase istungi, aga selle protseduurika kohta natukene üldisemalt. Mõtlesin selle teema peale hommikul. Nüüd kolleeg Ernits tõstatas selle võimu ja vaimu temaatika. Mina sain aru, kui see asi välja kuulutati, et tegemist on teaduste akadeemia ja Riigikogu vahelise sellise dialoogi formaadiga. Kas sa oskad seletada – kaks küsimust, protseduurilist –, kuidas valitsuse minister sinna ettekandjaks sellesse Riigikogu ja teaduste akadeemia vahelisse dialoogi formaati sobib? Ja teine: kas sa ei karda, et selliselt esinejaid valides kipub talle selline maik juurde tulema, et koalitsioon kasutab jälle ühte üritust enda kuidagi promomiseks ja et siis see huvi laiemalt Riigikogu liikmetel võib hakata langema selle koostööformaadi vastu?

Mina julgustan teid kohale tulema. Ma ei mäleta, et te esimesel korral oleksite kohal olnud, aga näiteks kolleeg Peeter Ernits oli. Ja ma arvan, et kõik, kes kohal olid, andsid sellele kohtumisele väga kõrge hinnangu. Ja ma usun, et sama kvaliteetne saab olema ka arutelu energeetika üle. Nii et ma ei jaga teie kahtlusi ja väljun ka praegu protseduurika piirest, mis meil siin reeglina protseduuridega on seotud. Aga kuna asi on seda väärt, siis ma kindlasti, nii nagu ma ka täna oma istungi avakõnes ütlesin, siis ma kutsun kõiki Riigikogu liikmeid osalema selle pärast, et see kõik on seda väärt. Teadlaste akadeemia paneb ikkagi valdava osa sellest paketist kokku, mille üle meil seal arutelu käib, ja seetõttu kindlasti nende ekspertiis on äärmiselt oluline, nii et tasub kohale tulla. 

Aga läheme edasi läbirääkimiste juurde, avan läbirääkimised. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nii nagu sa mainisid, eks me saame lähiajal palju rääkida. Oleme rääkinud juba aastaid ka siin puldis, siin ruumides komisjonides sellest energeetika küsimusest, mis tõesti läks teravaks aastal 2021 nagu rohkem. Aga no eks märke oli õhus ennegi ja ausalt öelda ju me siis peame endale tuhka pähe raputama, et me ei osanud seda olukorda päris ette näha. Mõningadki liigutused ja sammud oleks võinud varem teha. Aga eks tark õpib vigadest. Ja ma väga loodan, et lähiaastatel me panustame just oma kodumaistele tootmisvõimsustele rohkem.

Ikkagi on selge, et taastuvenergiaarendused on see kõige kiirem tee ja ka kõige odavam ehk lähiajal. Seda peab tasakaalustama salvestusega, mida õnneks nüüd on hakanud tulema ja puhtalt turu vastu, esialgu vähemalt. Kas piisavalt, ei oska mina praegu täpselt ennustada jälle. Energiamajanduse arengukavas eks me näeme neid arvutusi, ma usun, et ministeerium on arvutanud neid kõvasti.

Aga lihtsalt nüüd, kui me räägime sellest hinnast, mis kindlasti on ajas muutuv nähtus, siis rahvusvaheline pilt üle maailma näitab, et nii-öelda elektri tootmise tasakaalu hind, kus on kapitalikulud arvesse võetud, räägib järgmist: maismaa tuuleenergia 40–60 eurot megavatt, päike veel sutsu odavam, 30–50 eurot megavatt, siis maismaatuul 60–100, gaas koos CO2 hinnaga, mis on ka ju prognoositav ja me täpselt ei tea, kuidas kujuneb, 90–120 eurot, ja uus tuumajaam 90–140 eurot megavatt. Need on rahvusvaheliselt tunnustatud arvutused, statistikas ja natuke need ka prognoosivad lähiaastate tulevikku. 

Jah, juttu on olnud, et vana tuumajaam, kus, ütleme, kapitalikulu on tagasi teenitud, Soome mõned jaamad on ka sellised. Tõesti, nende elektri tootmise omahind on väga odav, aga need on üle 30 aasta vana tuumajaamad, mille eluiga on pikendatud, tehtud ka vastavad investeeringud. Ja seal on tõesti niimoodi, et 40–50 euro vahemikku megavatt-tund jääb. Aga kui me vaatame Eestis seda ajaperspektiivis, siis seda me saaksime nautida 30 pluss aastat edasi, et oleks see tuuma omahind nii odav. Aga vahepeal peame kõvasti investeerima, avalik sektor peab tegema need kulutused. 

Eks me saame seda debatti pidada. Ega mina ei ole ka mingit sellist usku, et tuumaenergia kuskile ei kõlba, seda me kasutame kogu aeg. Soome tuumajaamade energia jõuab meieni ühenduste kaudu. Ja ega ta saatanast ei ole. See tehnoloogia on tunnustatud, ta on küll teatud riskidega seotud, arvestades ka julgeolekuolukorda ja neid jäätmeid, mida tuleb kuskile turvaliselt ju matta. Aga küsimus on pigem majanduslik. Ka mina ei oska ennustada, palju need ettevalmistused aega võtavad, millal need tehnoloogiad on valmis siin juba püsti panemiseks, investeerimiseks, aga see on igal juhul ajavahemik, pigem ma ütleks isegi 2040 pluss. Optimistid ütlevad, et mõni aasta võib ehk jõuda varem. Aga see on päris pikk ajaperspektiiv.  

Minu sõnum oleks see, et ju see aastatega selgub ka, kas see tasub ära või ei tasu ära, kas ta mahub turule või ei mahu turule. Ka see arendaja, kes alguses rääkis, et tema turu vastu usinasti ehitab, ei ole probleemi, tuumaelekter on nii odav ja teenib kasumit, ta on hakanud rääkima sellest, et ikkagi tõenäoliselt mingit toetusskeemi on vaja, muidu see investeering ei tasu ära. Kogu tõde ongi selles, et kõik riigid ka meie regioonis tegelikult üritavad väga kiiresti elektritootmisvõimsusi kasvatada, sest elektridefitsiit, energiadefitsiit, mis siin tekkis vahepeal, õpetas kõigile, et tuleb kiiresti tegutseda. See on tegelikult majanduse konkurentsivõime küsimus. Meie oleme defitsiidis ja ma loodan, et me jõuame sinnamaale, et vähemalt meil tootmisvõimsused katavad ära meie üldtarbimise aastas. See oleks nagu esimene eesmärk ja selleks tuleb panustada erinevatesse tootmisvõimsustesse.

Ma korra küsin, kas lisaaega läheb vaja. 

Jah, palun minut! 

Paneme minuti lisaaega. 

Jah, aitäh! Tuumajaama on tõesti raske ennustada. Huviga vaataks jälle analüüsinumbreid, kui energiamajanduse arengukava siia jõuab, mida arvutused näitavad, mis on prognoositavalt. See energiamajanduse arengukava on küll aastani 2035, aga kui me räägime tuumaenergiast, siis peaksime üritama prognoosida ka veidi kaugemat tulevikku, et kas kõik need ettevalmistused, investeeringud, mis riigi poolt teeme, tulevikus ära tasuvad. Nii et need küsimused on endiselt õhus ja ei ole ka mina see, kes oskab täpseid vastuseid anda. Aga loodame siis, et Eesti riik lihtsalt ei hakka loteriid mängima, hasartmängu. Püüame teha võimalikult targad otsused nende analüüside või teadmiste põhjal, mis tänapäeval meil on olemas või maailmas on olemas. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Ja oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 7. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Eleringi strateegia kohta. Ja ma saan aru, et Lauri Laatsi ei ole kohal, aga kohal on Vadim Belobrovtsev. Siis ma palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Loomulikult on juba palju aega möödas sellest hetkest, kui me esitasime arupärimise aprilli alguses. Et põhimõtteliselt on peaaegu juba pool aastat möödas, aga tahakski teada saada, kuidas see olukord praeguseks muutunud on. Nimelt: riigiettevõte Elering juht Kalle Kilk ütles 4. aprillil Vikerraadio saates Uudis+, et elektrivõrgu välisühenduste rajamisel ei puutu Eesti sotsiaal-majanduslikud mõjud Eleringi ning lähtutakse Euroopa ühisturu vajadustest. Kilk viitas, et Eesti sotsiaal-majanduslikest mõjudest lähtuvad otsused toovad kõrgema elektrihinna ning tulevikus me Euroopa ühisturust kasu ei saa. Eleringi otsustel ja valikutel on pikaajaline mõju Eesti energiapoliitikale ning otsene mõju tarbijatele.

Nii et me küsimegi ministrilt. Kas teie ministrina ning Vabariigi Valitsus olete teadlikud, et Elering ei arvesta otsuste langetamisel Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega? Millistele analüüsidele või strateegiatele tuginedes on antud Eleringile volitus Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega mitte arvestada? Kes sellise volituse andis? Millistele analüüsidele või arvutustele tuginedes on jõudnud Elering seisukohale, et vaid Euroopa ühisturu vajaduste arvestamine toob Eesti tarbijatele soodsama elektri hinna? Palume avaldada analüüsid või arvutused, mis näitavad, milline on välisühenduste rajamise tasuvusaeg. Kas vaid Euroopa ühisturu vajaduste arvestamine tähendab, et Eleringi jaoks ei ole siseriikliku võrgu arendamine enam prioriteediks? Eesti-Läti neljanda ühenduse rajamise kava on saanud ohtralt kriitikat. Kas kaalutud on ka selle investeeringu suunamist hoopis siseriiklike võrkude arendamisse? Ja küsivad Lauri Laats, Aleksandr Tšaplõgin, Andrei Korobeinik, Vadim Belobrovtsev, Aleksei Jevgrafov, Anastassia Kovalenko-Kõlvart? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ja aitäh, head arupärijad! On tõsi, et selle küsimuse ajendiks olnud intervjuust on päris palju aega möödas ja hulk vett on selle aja jooksul merre voolanud, ja kindlasti on ka väga suur elektrit läbi võrgu käinud. Elering on saanud ka uued omanikuootused, kus konkurentsivõimeline energia lõpphind on üks Eleringile seatud eesmärkidest.

Aga ma võtan need küsimused, mida on kokku kuus, järjekorras. Kõigepealt, üldise kommentaarina veel juurde, et selles saates "Uudis+", kus Eleringi juhatuse esimees Kalle Kilk elektrivõrgu välisühenduste arendamisest rääkis, ei järeldu kindlasti, et Eleringi ignoreeriks Eesti sotsiaal-majanduslikke mõjusid või lähtuks oma otsustes ainult Euroopa ühisturu vajadustest. Vastupidi, Kalle Kilgi selgitused keskendusite pikaajalise ja stabiilse elektri lõpphinna tagamisele Eesti tarbijale. Ja nii nagu ma ütlesin, on see kirjas ka Eleringi omanikeootustes, mis on saanud äsja uuendatud. Kalle Kilgi sõnul aitab regionaalse turu toimimine tagada ka elektri lõpphinda, mis on Eesti inimestele ja ettevõtetele tulevikus soodsam. 

Aga võttes küsimused järjekorras, esimene küsimus. Kas teie ministrina ning Vabariigi Valitsus olete teadlikud, et Eleringi arvestada otsuste langetamisel Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega? Saan ainult üle korrata seda, mida ma just ennist ütlesin, et sellest vastusest saates "Uudis+" ei saa kuidagi järeldada, nagu Elering ei arvestaks otsuste langetamisel sotsiaal-majanduslike mõjudega Eesti tarbijatele. Kalle Kilgi selgitused saates keskendusid pikaajalise ja stabiilse energiahinna tagamisele. Ja nii nagu Kalle Kilk tookord saates väitis – ja ma olen temaga nõus –, regionaalse turu toimimine tagab hinna, mis on Eesti inimestele ja ettevõtetele kasumlikum. 

Teine küsimus. Millistele analüüsidele või strateegiatele tuginedes on antud Eleringile volitus Eesti sotsiaal-majanduslike mõjudega mitte arvestada? Kes sellise volituse andis? Siin saab taas öelda, et sellist volitust ei ole Eleringile andnud keegi. Ja Elering tegutseb põhivõrguettevõtjana kooskõlas Eesti arengudokumentidega, sealhulgas energiamajanduse arengukavaga ja Euroopa Liidu energiapoliitikaga. Euroopa Liidu energiapoliitika ja energiamajanduse arengukava mõlemad lähtuvad eesmärgist tagada regioonis, sealhulgas Eestis, kindel, taskukohane ja keskkonnasäästlik energiavarustus. Ja sellest ka Elering oma tegevuses lähtub. Ja nii nagu ma ütlesin, on need ootused riigi poolt või omaniku poolt sätestatud ka uutes Eleringi omanikuootustes, mis ilmutatud kujul seavad fookuse energia lõpphinna konkurentsivõimelisena hoidmisele, elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisele ning uuenduslike lahenduste kasutuselevõtmisele energia kättesaadavuse parendamiseks. 

Kolmas küsimus. Millistele analüüsidele või arvutustele tuginedes on jõudnud Elering seisukohale, et vaid Euroopa ühisturu vajaduste arvestamine toob Eesti tarbijatele soodsaima elektri hinna? Euroopa Liidu võrguettevõtjad lähtuvad tuleviku energiasüsteemi stsenaariumite analüüsimisel eesmärgist maksimeerida ühiskondlikku kasu ja minimeerida elektrisüsteemi kogukulu. Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik ENTSO-e koostab kümneaastase võrgu arengukava, mille raames analüüsitakse tulevikustsenaariume, ja on leitud, et ühendatud elektrisüsteem on sotsiaal-majanduslikult kõige kasulikum, muutes elektri lõpphinna tarbijate jaoks soodsamaks. Seda, et ühendused on meile olulised, oleme me ise ka siin Eestis ju viimastel aastatel selgelt kogenud. 

Energiasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet ACER seirab Euroopa Liidu elektrituru integratsiooni edenemist, sest hästi integreeritud Euroopa Liidu elektrisüsteem alandab elektrihinna volatiilsust, suurendab investorite kindlust ja edendab konkurentsi elektriturul. Välisühendused võimaldavad juurdepääsu odavamatele tootmisvõimsustele teistest riikidest ja loovad eelduse elektri ekspordiks. Aga nii nagu me siin tuumajaama küsimustele vastates ka arutasime, on väga olulisel kohal kohalik omamaine tootmine, selleks et meil oleks energiasõltumatust.

Neljas küsimus. Palume avaldada analüüsid ja arvutused, mis näitavad, milline on välisühenduste rajamise tasuvusaeg. Kõik plaanitud välisühendused, sealhulgas Eesti-Läti neljas ühendus ja Estlink3 kuuluvad Euroopa ühishuviprojektide nimekirja ehk siis Läti neljas ja Estlink3 Soomega. Sellesse nimekirja kuulumiseks teostatakse projektidele analüüsid, et hinnata, kas projektid on sotsiaal-majanduslikult kasulikud. Ja nende sotsiaal-majandusliku analüüsi tulemused on Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku veebilehel ilusti kättesaadavad. Neid analüüse ja analüüsi tulemusi uuendatakse iga kahe aasta tagant. Viimane uuendamine oli 2024. aastal. Need analüüsid näitavad, et projektid toovad nii Eestile kui ka laiemalt regioonile kaasa kümneid miljoneid eurosid tulu aastas. Veel täpsemad analüüsid tehakse enne lõplike rahastus- ja investeerimisotsuste langetamist. 

Elering hindab kõiki investeeringuid sellest vaatepunktist, et need tooksid ühiskonnale tervikuna võimalikult suurt kasu. Suurprojektide tasuvust parandab täiendavalt ka võimalus saada projektidele toetus Euroopa ühendamise rahastust. Mitut riiki hõlmavatele välisühendustele rakendatakse ülepiirilist kulude jaotamise mehhanismi, mille eesmärk on tagada infrastruktuuri kadude ja kulude õiglane jaotamine eri riikide vahel. Ja selle mehhanismi raames analüüsitakse, millist kasu toovad rajatavad ühendused mõjutatud osapoolele, ja vastavalt sellele jaotatakse kulud. Kulude ülepiirilise jaotamise otsused tehakse koostöös teiste liikmesriikide energiaregulaatoritega, kelleks Eestis on Konkurentsiamet, ja Euroopa Komisjoniga. Selline vähendamine tugevdab tasuvuse ja vajaduse hindamise objektiivsust ning tagab, et Eesti tarbija ei kanna ülemääraseid kulusid. Kui kasu on laiemalt piiriülene. Lisaks kasutatakse välisühenduste rajamiseks ülekoormustulu, mis tähendab, et välisühenduste rajamise kulu ei kandu edasi võrgutariifi. 

Viies küsimus. Kas vaid Euroopa ühisturu vajadustega arvestamine tähendab seda, et Eleringi jaoks ei ole siseriikliku võrgu arendamine enam prioriteediks? Vastupidi, Eleringi prioriteet on jätkuvalt Eesti siseriikliku võrgu arendamine. Täpsemalt on Eleringi võrgu arendamise plaanid kirjeldatud elektrivõrgu kümneaastases arengukavas, mis on samuti kõigile kättesaadav. Elektrivõrgu planeerimisel on fookus sisemaise varustuskindluse tagamisel ühiskonnale kõige kasulikumad viisil. Oluline on põhivõrguettevõtja tihe koostöö jaotusvõrguettevõtetega, kohalike omavalitsustega, riigiametite ja muude huvitatud osapooltega. Näiteks on arengukavas toodud ühe fookuspiirkonnana esile Ida-Virumaa elektrivõrk, mida koos Elektrileviga arendatakse.

Kuues, viimane küsimus. Eesti-Läti neljanda ühenduse rajamise kava on saanud ohtralt kriitikat. Kas kaalutud on ka selle investeeringu suunamist hoopis siseriiklike võrkude arendamisse? Vastus. Eesti-Läti neljanda ühenduse projekt on oluline, et tugevdada Balti elektrivõrkude sõltumatust, suurendada taastuvelektri tootmise võrguga ühendamise võimekust ja suurendada ühendusvõimekust Euroopa elektrisüsteemiga. Siseriikliku võrgu arendamist see projekt ei takista, pigem isegi täiendab, kuna tänu sellele projektile teostatakse investeeringuid ka Eesti sisevõrgus. Hetkel ei ole Eesti-Läti neljanda ühenduse ehitamist otsustatud, vaid valmistatakse ette eeltingimusi, et 2027. aastal oleks võimalik langetada otsus, kas investeerimisotsus teha või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ongi üks küsimus. Millest siis peabki Elering rohkem lähtuma oma strateegiates ja oma käitumises, kas Eesti sotsiaalmajanduslikest mõjudest või ikkagi Euroopa ühisturu vajadustest?

Aitäh küsimuse eest! Need kaks mõõdet ei ole kindlasti omavahel vastandid. Nii nagu ma ütlesin, siis uutes või ajakohastatud Eleringi omaniku ootustes on väga selgelt Eleringile ühe eesmärgina seatud konkurentsivõimeline energia lõpphind, samamoodi ühendused ja varustuskindlus ja ka kogu võrgu kriisikindlus ja julgeolek ehk seesama toimepidevuse temaatika, võimekus kaitsta ennast nii füüsiliste kui küberrünnete vastu, samamoodi tehnoloogia kasutus, et need tehnoloogia partnerid oleks usaldusväärsed ja tehnoloogia pärineks usaldusväärsetest riikidest. Kõik sellised asjad. Need ootused on Eleringile selgelt pandud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Esiti ei olnudki plaanis sõna võtta, aga siin kuulad, mida räägitakse, siis ikkagi paar asja peab ära markeerima. See liberaaldemokraatlik totalitarism, mida valitsus meil siin samm-sammult ellu viib, tõesti meenutabki aina rohkem seda, millest George Orwell on kirjutanud. Eriti just see värdkeele osa. Minister räägib sellest, et kuigi telekas Eleringi juht ütles selge sõnaga konkreetse lause, siis ta tegelikult seda ei öelnud, ta tegelikult selle lausega tahtis öelda hoopis ühte teist asja. Ta ütles seal, et tema lähtub Euroopa ühisturu huvidest, aga minister ütles, ta ei mõelnud seda, ta mõttes midagi muud. 

Ja teine asi. Minister rääkis, et Euroopas on need võrguettevõtjate organisatsioonid ja kõik muud, kes on mõelnud ja analüüsinud ja on otsustanud lähtuda ühest või teisest ja just nimelt selle pärast, et energia hind oleks konkurentsivõimelisem ja majapidamiste jaoks soodsam ja nii edasi. Vaatad igapäevaelu Euroopas – ei ole. Ja need organisatsioonid on seda mängu juhtinud päris pikalt ja tegelikult me kõik näeme, kuidas Euroopa konkurentsivõime järjest langeb. Sakslased olid piisavalt ogarad, et oma tuumajaamad kinni panna. Nüüd on asi jõudnud sinnani, et Saksa vajab pidevalt nii palju imporditavat energiat, et nii Norras kui Rootsis arutatakse, et äkki ikkagi paneks kinni need ühendused, muidu läheb endal ka elu väga kalliks ja kõik puhta sakslaste lolluste või ma ei tea, kellegi sabotaaži tõttu, miks need otsused tehti. Kõigepealt seda.

Teine asi, see, mida ma puudutasin ka oma küsimuses eelmises punktis. Veel kord, Euroopa kogu primaarenergia tarbimine on 52 eksadžauli, sellest ainult 5% panustab tuule- ja päikeseelekter. See on vähe. Kuigi ajalehtede pealkirjadest jääb kogu aeg mulje, et varsti peaaegu ainult tuule ja päikesega hakkama saabki. Tuginen "Statistical Review of World Energyle" või siis eesti keeli võiks see tõlge olla maailma energeetika statistiline ülevaade. Euroopa sellest 52 eksadžaulist ligi kolmveerand, 73% primaarenergiast tuleb jätkuvalt fossiilkütustest, aga isevarustatuse võime või tase Euroopas on kusagil seal 12– 13% nendest fossiilkütustest. Nii et Euroopa on täielikus sõltuvuses energeetika mõttes impordist ja see tegelikult lõpuks toobki kaasa selle, et su majandus kiratseb. Euroopas muidugi lisaks on veel ka ülereguleerimine, aga tegelikult baasasjad ikkagi on ka olulised, füüsika on oluline. Kui sa ei suuda enda energiaga varustatust tagada mõistlikult, siis sa majanduslikult jääd konkurentsis alla ja siis sa hakkad muutuma paariaks ka laiemas geopoliitilises mõttes. Seda me saame juba tihti lugeda. Kas peetakse läbirääkimisi Ukraina teemadel või arutatakse mingit ülemaailmset riikidevaheliste jõujoonte kujunemist  – Euroopat nende laudade taga enam väga näha ei ole. 

Nii et ma kutsuksin üles Andrest ka: lase lahti sellest päikese ja tuuleenergia armastusest. Me võime Eestis enne, kui vana ja suur ja aeglane Euroopa aru saab, varem hakata mõistlikke otsuseid energeetikas tegema ja saavutada … Näiteks minu arust oleks täitsa väärikas eesmärk võtta see, et jõuda tagasi sinna, kus Eesti viimati oli aastal 2018 – me olime kõva elektrienergia eksportija. Proovime sinna tagasi jõuda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase kümnenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Head kolleegid, nüüd kohe pärast haamrilööki on võimalik teil kõigil registreerida end vabasse mikrofoni. Kõnesoove on ning esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Rain Epleri. Palun! Täpsustan, et kuni viis minutit. 

Aitäh! Ma püüan isegi lühemalt. Kohalike valimiste aeg on selgelt pihta hakanud, linnad täituvad poliitikute piltidega ja meediaski on tunda, et valimised on käimas. Seetõttu mõtlesin, et paar asja tasub ära markeerida lühidalt ja selgelt.

Mina ise tulen Võrumaalt ja kohalikel valimistel ka osalen Võru linnas. Võru linnas peab sots Anti Allas, ma ütleksin, ettekaotatud võitlust kõigi inimestega, kes arvamust avaldavad sellel teemal. Võitlus on sellele, et Anti Allas proovib tõestada, et tema ei toetanud automaksu kehtestamist Eestis. Ma mõtlesin, et hea on üle käia see automaksu kehtestamise lõpphääletus. Võtsin välja, mitte kõiki saadikuid, aga Kagu-Eestist Riigikokku tulnud saadikud, ja vaatasin, et kes hääletasid automaksu poolt, nendest, kes 11. ringkonnast, Põlva-, Valga- ja Võrumaalt, Riigikokku tulid. 

Miks ma seda teen? Paljud neist on nüüd kohalikel valimistel seal piirkonnas tagasi ja ühes või teises vallas või linnas proovivad võimule saada. Kagu-Eesti saadikutest hääletasid automaksu poolt: Anti Allas, Anti Haugas, Mait Klaassen, Andrus Seeme, Liina Kersna ja Ester Karuse. 

Mõtlesin, et see ei jääks liiga automaksukeskseks, eriti kuna Võru kuulutab ennast ka lastesõbralikuks linnaks. Anti Allas käib küll aeg-ajalt linna mööda ringi koledas kostüümis, mõõk käes. Ma ei tea, kas see minu arust pigem hirmutab lapsi. See selleks, aga lastesõbralikkus võiks välja paista tegudest Riigikogus. 2023. aasta 20. juunil, see oli üsna kohe peale seda, kui Riigikogu praegune koosseis kokku tuli, võeti vastu seadus, millega tõsteti tulumaksu. Nüüd laste vaatest väga olulisena, kaotati täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral. See tegelikult oli lastega peredele rahaliselt päris suur kaotus. Selle poolt Kagu-Eesti saadikutest hääletasid, jälle ennast laste sõbraks nimetav. Sotsina loomulikult silmakirjalikkus ei ole midagi, see ongi nagu kvaliteet, kui sa oled sots. Anti Allas hääletas selle poolt, et see maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral kaoks ära. Hääletas selle poolt ka Anti Haugas, ka Mait Klaassen, Andrus Seeme, Liina Kersna, Maido Ruusmann ja Eerik-Niiles Kross. Seda lühikest videot soovitan Kagu-Eesti inimestele enne valimisi aeg-ajalt üle vaadata. Riputan selle kindlasti ülesse ka avalikesse kanalitesse.

Suur tänu! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Jätkates kohalike valimiste teemal, ma ise kandideerin Tallinnas, Põhja-Tallinna linnaosas, aga mitte sellest tegelikult ma tulin täna siia rääkima. Tulin rääkima palju tõsisemal teemal. 

Nimelt, täna korruptsioonivastase erikomisjoni istungil me käsitlesime Tervisekassa küsimust, nimelt seda, kuidas nad tegelikult maksumaksja rahaga ümber käivad. Ma usun, et kõik mäletavad uudiseid luksuslikust Tervisekassa peost Wagenkülli lossis, mida lausa paluti töötajatel saladuses hoida. Tänaseks on teada, et see üritus läks maksma 142 000 eurot. Aga see pole kõik. Erinevate motivatsiooniürituste peale on juba läinud see aasta 254 000 eurot. Aga ka see pole kõik. Lisaks on kulutatud 243 000 eurot koolituste peale, mille sees on kusjuures ka erinevad meeskonna- ja motivatsiooniüritused. Põhimõtteliselt Tervisekassa on juba selle aasta jooksul kulutanud kuskil pool miljonit eurot erinevate ürituste peale. 

Lisaks sellele vahepeal on Tervisekassa töötajad koondatud, aga palgafond on kasvanud 1 miljoni euro võrra. 194 töötaja peale on palgafond 12 miljonit eurot, juhatuse esimehe palk on pea 10 000 eurot kuus. Samal ajal lisaks kõigele sellele on sotsiaalminister Karmen Joller maksnud Tervisekassa juhatuse liikmetele 71 000 eurot tulemustasusid. Ja seda kusjuures vaatamata sellele, et tulemusmõõdikud polnud isegi täidetud. Meile öeldi Tervisekassa juhatuses täna istungil, et see kõik on motivatsiooni tõstmiseks. 

Mul on küsimus, et mis asutus see Tervisekassa on, kus on pidevalt vaja koolitusi, üritusi, sellist team buiding'ut teha, tulemustasusid maksta, pidevalt palkasid tõsta. Mul on küsimus, et miks riik ei tõsta samamoodi motivatsiooni näiteks päästjatel, õpetajatel, aga võib-olla ka medõdedel, hooldajatel. Korra tuletan meelde, et Tervisekassa on praegu 200 miljonit eurot miinuses. Lastele, kellel on vähk või mõni muu tõsisem haigus, riik täna isegi ei leia raha. Hoopiski küsitakse annetusi inimeste käest. 

Sotsiaalminister Karmen Joller, aga ka rahandusminister Jürgen Ligi on täna mõlemad Tervisekassa nõukogus ja Karmen olla tunnistas, et nemad kusjuures ei tea isegi eelarve üksikasju, see ei ole nende haldusala. Nemad ei tea ei suvepäevadest, nad ei tea büroopindadest. Kusjuures büroopindade kohta ka veel üks hästi huvitav asi. Tervisekassa juhtkond ütles, et nemad otsisid A-klassi hoonet, millel oleks väike süsinikujälg. Kujutage ette, et see on prioriteet, mitte prioriteediks ei ole see, kuidas võiks maksumaksja raha kokku hoida. 

Ja mis teeb veel ühe asja päris huvitaks, Tervisekassa keeldus saatmast korruptsioonivastasele erikomisjonile nõukogu istungite protokolle, sest me spetsiaalselt tahtsime vaadata, mida üldse nõukogu arutab nendel erinevatel kokku kutsutud istungitel, sest tuleb välja, et raha kasutamist ei arutata. Ja see on saamas üleüldse läbivaks probleemiks, et nõukogud erinevates riiklikes asutustes tegelikult ei tee järelevalvet selle üle, mis tegelikult seal toimub ja kuidas raha kasutatakse. See on ka üks põhjus, miks näiteks Nordica läks pankrotti. 

Ja veel üks aspekt. See on asi, mida nüüd komisjon hakkab ka eraldi uurima. Kuidas on võimalik, et nii suure ürituse jaoks, nagu need suvepäevad Wagenkülli lossis, aga mitte ainult see, selle osas mitte mingit hanget ei korraldatud. Lihtsalt keegi otsustas, et teate, teeme ära, kulutame 142 000 eurot maksumaksja raha, no ja siis vaatama. See tõlgendus, mida igalt poolt tuuakse ja komisjonile öeldi, et kuidas nemad ikkagi seda riigihangete seadust tõlgendavad, no see käsitlus on lihtsalt meelevaldne. Isegi Riigikontroll ütles täna istungil, et kuulge, selline käsitlus ei ole normaalne. See on päris tõsine huvide konflikt. 

Ja täna Karmen Joller sotsiaalministrina täpselt samamoodi vastutab selle korralageduse eest, mis Tervisekassas on. Sellest ei piisa, et Tervisekassa juhatuse esimees tagasi astus. Samamoodi vastutab ka sotsiaalminister. Ja see on ka põhjus, miks täna Keskerakond andis sisse umbusalduse sotsiaalministrile. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna on õige aeg teha väike kokkuvõtte stardihetkest. Olukord riigis on erakordselt hull. Valitsuse usaldus on ajalooliselt erakordselt madal. Inflatsioon on Euroopa kõrgeim. Noorte tööpuudus on samuti Euroopa kõrgeim, rekord on käes. Paljud inimesed kardavad reaalselt, et sõda jõuab siia ja noored ei julge peresid siin luua ja lapsi ilmale tuua. Sündide arv oli eelmisel aastal viimase 100 aasta madalaim. Maal möllab katk. Piisab, et üks siga või keegi haigeks jääb, terve küla tapetakse. Pean silmas farmi. Aga samal ajal, katku ajal, pidu käib. Tervisekassa mõisapidu, uhked kuldsed segistikraanid, raha Kaitseministeeriumisse valatakse veelgi rohkem juurde. Ja siis selgub, et tegelikult ei tea ka kaitseminister ja ministeeriumi juhid, mida sellega on tehtud ja kuhu see on pandud. Ja kui keegi julgeb öelda, et toit on liiga kallis, siis lugupeetud rahandusminister ütleb, et sööge vähem. Eesti rahvas on niigi paks. 

Mida selle peale kokku võtta? Aeg on kutsuda kokku Päästekomitee. Aeg on tulla kõigil teil Toompeale ja näidata, mida te arvate kõigest sellest. Aeg on see agoonia ära lõpetada. Aitäh! 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Jüri Lotman on öelnud: "Me kõik sõuame ühes paadis. Kas upume kõik koos või pääseme kõik koos. Üksinda ei õnnestu kellelgi pääseda." Kuldsed sõnad, vaadates tänast elu. 

Me kõik sõuame ühes paadis, ütleb Lotman. Ja tõesti, viimaste aastate inflatsioon ning valitsuse halastamatud maksutõusud on pannud meid tõsiselt muretsema nii isikliku toimetuleku kui ka riigi tuleviku pärast. Ometi ei julge paljud oma rahulolematust väljendada, sest halvemal juhul kleebitakse sulle külge süüdistus vaenulike narratiivide esitamises või paremal juhul lihtsalt vingumises, mis olevat saanud rahvusspordiks neile, kes ei suuda mõista vaid napi, 14% elanikkonna kesist toetust omava valitsuse pikka plaani. 

Õnneks leidub Eestis inimeste seas neid, kes riskivad tulla välja julgete ettepanekutega, kaasates sellega tuhandeid ja tuhandeid mõttekaaslasi. Üheks taoliseks majakaks halveneva elujärje ja eriliste tulevikuvaadeteta karmis argiöös on Jana Guzanova, tarmukas naine, kes algatas toetusallkirjade kogumise toiduainete käibemaksu langetamiseks, milles pole ju tegelikult midagi võimatut, sest enamus Euroopa riike juba kasutab madalama sissetulekuga kodanike toetamiseks taolist praktikat. Jana üleskutsega liitus ligi 100 000 inimest, mis on rahvaalgatuste vaieldamatu rekord. 

Kindlasti oleks üleskutsele lisandunud veel tuhandeid toetusallkirju, ent tuleb tunnistada, et meie riigis on loodud hirmuõhkkond, kus väga paljud kardavad meelsust näidata, peljates sattuda rünnakute ja süüdistuste objektiks. Nii jäi paljudele petitsioonile allkiri andmata, kuid südames toetab selles väljendatud seisukohti kindlasti enamik Eesti rahvast. Valitsusel tuleb petitsiooniga arvestada ja kui seda ei tehta, tähendab see vaid rahva ja võimul olevate poliitikute vaheliste vastuolude süvenemist. 

Jana algatatud petitsioonile kogutud rekordiline toetus tuletab meelde veel ühte aegumatut tõde: tugev on just kokkuhoidev rahvas. Petitsiooni toetasid erinevatest rahvustest inimesed. Ja tõesti, pole ju vahet, kas sammule elu normaalsetele rööbastele tagasitoomiseks annab toetushääle eestlane, venelane, lätlane või poolakas. Nad kõik muretsevad oma koduriigi saatuse pärast. On vana tarkus, et koos ollakse tugevad. 

Ent just rahva ühtsust valitsus kardab ja seepärast kasutatakse taktikat "jaga ja valitse", sest erinevaid rahvusgruppe ja muudel alustel moodustunud kogukondi vastandades on lihtsam inimesi ohjata. Sel eesmärgil tullakse välja kirikuseadusega, mille president oli sunnitud korduvalt tagasi lükkama, ent mis suutis võimendada vastanduvat poleemikat, juhtides tähelepanu elulistelt probleemidelt kõrvale. Seda enam tuleb meil unustada erimeelsused ja seista ühiselt oma õigustatud nõudmiste eest. 

Need, kes kõrvuti tahavad seista selle ilusa maa tuleviku eest, kes on võtnud omaks kohalikku elulaadi, ei ähvarda Eesti tulevikku. Seda teevad praeguse valitsuse elukauged ministrid ja nende nõunikud. Me suudame Eesti elu taas lootustandvale arengule pöörata, kui vaid oskame mesilasperena kokku hoida, usaldades ja toetades üksteist, mitte laskudes tarbetute rahvuspõhiste sildistamiste ja solvanguteni. Elus leidub väärtusi, mis liidavad, nagu Jana oma julge algatusega tõestas. Järgige teiste riikide tõhusat praktikat ja tooge toiduainete käibemaks alla, nagu teeb seda praegu Rootsi riik ja soovib meie rahva enamus. 

Ärgem unustagem veel ühte väljendit: laev liigub ainult siis, kui kõik sõuavad ühes suunas. Edu meile oma riigi hoidmises! Aitäh!

Suur tänu. Rohkem kõnesoove ei ole ja meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku õhtut!