Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungiga. Nagu tavaks, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Nüüd head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid, arupärimisi ja muidki dokumente. Vadim Belobrovtsev, palun!

Tervist, lugupeetud Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti (Juhataja helistab kella, saalis on lärm.) Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja mitmete fraktsioonidesse (Juhataja helistab kella.) mitte kuuluvate saadikute nimel annan üle umbusaldusavalduse justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. 

Eesti Vabariigi justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on kaotanud usalduse ministrina järgmistel põhjustel. Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta on algatanud plaani importida Rootsist Tartu vanglasse 600 meesvangi, kes on süüdi mõistetud eriti võigastes kuritegudes, sealhulgas seksuaalkuritegudes, mõrvades ja majanduskuritegudes. Tartu vangla rentimine välisvangide jaoks suurendab Eesti riigi julgeoleku riske. Seda kinnitavad ka julgeolekuasutused ja eksperdid, kes näevad selles mitmeid ohte, mida ei pruugi olla võimalik täielikult maandada ega ette näha. Ministri ülesanne on seista Eesti riigi iseseisvuse ja julgeoleku eest, kuid see plaan seab ohtu nii inimeste turvalisuse kui ka ühiskonna turvatunde. Lisaks on minister varjanud avalikkuse eest oma tegelikke plaane, väites parlamendi ees ja meedias, et midagi pole veel kokku lepitud ning alles uuritakse võimalusi vanglakohtade rentimiseks. 

Teine põhjus umbusalduse avaldamiseks on Justiits- ja Digiministeeriumi ning prokuratuuri tegevusetus seoses Pihlakodu vägistamisjuhtumitega. Riigiprokuratuur otsustas, et Pihlakodu AS-i suhtes ei alustata kriminaalmenetlust, hoolimata Sotsiaalkindlustusameti järelevalveaktist ja tõenditest, mis näitasid hooldekodu puudulikku töökorraldust. Prokuratuur ei näinud selles piisavalt seost töötaja sooritatud seksuaalkuritegudega. See viitab justiitsministeeriumi ja selle alluvuses oleva prokuratuuri puudustele. Minister Pakosta ei ole võtnud tõsiselt abitus seisus eakate vastu korduvalt toime pandud vägivalda. See ei ole mitte ainult juriidiline lühinägelikkus, vaid ka moraalne läbikukkumine, mille puhul justiitsministeerium ei saa vastutusest kõrvale hiilida. Sellist ministrit …

Aitäh! 

… me usaldada kahjuks ei saa. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on suur au anda sotsiaaldemokraatide nimel üle eelnõu, mis näeb ette lasteaia kohatasu kaotamise. Selleks, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata, tuleb kaotada lasteaia kohatasu. See samm vähendab hariduslikku kihistumist ja ebavõrdsust ja just praegu on eriti oluline selle muudatuse kiire rakendamine, kuna me teame kõik väga hästi, kuidasmoodi toiduainete hinnad on tõusnud, huvihariduselt on raha ära võetud ja nii edasi ja nii edasi. Ja loomulikult ei tohi lapsed mitte mingil juhul nendel keerulistel aegadelkannatada. Riigikogu on samasisulist sotsiaaldemokraatide eelnõu ka varem arutanud, aga nüüd on põhjust olla palju lootusrikkam, sest valitsuse juhtpartei toetab samuti kohatasu kaotamist. Veelgi enam, Reformierakonna 2023. aasta Riigikogu valimisprogrammis on kirjas: "Kaotame lasteaia kohatasud. Lasteaia kohatasu kaotamine on oluline samm ühtse eestikeelse hariduse suunas. Rakendame järkjärgulisi meetmeid lasteaia kohatasu kaotamise suunas, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata." Ka sotsiaaldemokraadid on sama meelt.

Omavalitsused võivad täna küsida vanematelt kohatasu eest kuni 20% alampalgast ja enamik linnu ja valdu on sidunud selle summa kindla miinimumpalga protsendiga. Lasteaiatasu kaotamise poolt räägib ka asjaolu, et üle Eesti kehtivad väga erinevad tasud. Ja Rahandusministeeriumi analüüsi kohaselt toetab umbes kolm neljandikku omavalitsusi paljulapselisi peresid kohatasu soodustuse või vabastusega ja ligikaudu kaks kolmandikku omavalitsusi arvestab pere majandusliku olukorraga. Kui mitmes omavalitsuses jääb lasteaia kohatasu alla 20 euro, siis kurbusega pean ütlema …

Aitäh!

… et Tartu linnas on see üle 80 euro. Ja riigil tuleb eelnõu järgi omavalitsustele …

Aitäh, hea kolleeg! Kaks minutit on täis ja ülegi.

… kompenseerida, mis tähendab riigieelarvele 66 miljoni euro suurust lisatulu. Lisakulu, vabandust! Aitäh!

Küsin, Marek Reinaas, kas teil on küsimus eelnõude, arupärimiste vastuvõtmisega seonduvalt või mingi muu protseduuriline?

Muu protseduuriline.

Selge. Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe umbusalduse avaldamise nõude ja samuti ühe seaduseelnõu. Ja nüüd, Marek Reinas, küsimus istungi juhatajale, palun.

Jaa, aitäh! Eile istungi lõppedes juhtus üks kummaline, et mitte öelda markantne lugu, kus puldis oli Liisa Pakosta, kes pidi vastama küsimustele. Ja tal jäi vastata viimane küsimus, kui istungi aeg täis sai. Istungi juhataja ütles, et selle viimase küsimuse võiks ära küsida, mille peale Lauri Läänemets tõusis püsti, läks saalist välja ja ütles, et tal on vaja minna menetlema komisjoni tähtsat kasse ja koeri puudutavat eelnõu. Ja minu küsimus ongi sellega seotud. Kas kõigepealt istungi juhataja, lubades seda aega üle minna selleks üheks küsimuseks, käitus korrektselt? Kas Lauri Läänemets käitus korrektselt, kui ta püsti tõusis ja oma komisjoni läks? Muuseas, see oli komisjonis viimane punkt ehk tal ei olnudki nii väga kiire. Või oli tegemist lihtsalt sihukese parlamentaarse kiusuga?

Aitäh, hea kolleeg! Pean alustama sellest, et tegelikult istungi juhataja ei käitunud väga korrektselt. Küll aga, oleks olnud saalis olnud isikud nõus sellega, siis tõepoolest pragmaatilistel kaalutlustel oleks mina istungi juhatajana tõepoolest olnud nõus peale kella 14 selle ühe küsimuse ja vastuse, sellepärast et mu küsimus oli see, et kas on veel saalis küsimusi või mitte. Oleks olnud rohkem küsimusi, otse loomulikult siis ei oleks ma kindlasti istungit jätkanud, istung oleks sel hetkel lõppenud. Aga veel kord, kuna enamus küsimusi, tundus, kes saalis olid, olid saanud ära küsida ja pragmaatilistel kaalutlustel ma selleks valmis olen, ma möönan, et see ei oleks olnud liiga korrektne Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega, aga ma arvan, et see ei oleks liiga suur patt olnud, mille ma oleksin olnud valmis enda hingele võtma. Aga tõepoolest, kuivõrd Lauri Läänemets teatas, et tal on vaja minna komisjoni ja kuna komisjonid kell 14.00 algasid, siis otse loomulikult oli ainuõige ja ainus võimalus mul see istung lugeda lõppenuks ja see küsimus ja ka minister täna uuesti saali tagasi paluda. 

Aga nüüd, Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Kui see teema nüüd kerkis, et võib-olla te siis kogu saalile, härra Reinaasale seletate ka, mis põhjusel komisjoni toimumise aeg ei kattu istungi ajaga. Teatavasti on vist korrektne eeldada, et kõik Riigikogu liikmed peaks saama osaleda komisjonis kohe selle algusest peale ja kõigi päevakorrapunktide ajal, mitte ainult kassid-koerad. Ja teine asi, et võib-olla te seletate ka või meenutate meile ka seda, et kas küsimus on ainult sõnavõttudes. Võiks eeldada, et kui üks sõnavõtt jäi, või üks küsimus, küsimuse saab ära vastata, aga mina sain aru, et minister peaks saalis viibima kogu selle menetlusprotsessi ajal, kui ta on tulnud. Läbirääkimised on ka selle protsessi osa. Ta küll esimesel lugemisel kindlasti on niimoodi, aga teise lugemise koha pealt, kuidas te siis avate. Äkki te avaksite seda asja? Ma saan aru, et ministril on huvi, vähemalt oli, osaleda siin teisel lugemisel just sellepärast, et olla asjadega kursis, seletada ja kuulata ära, mida parlament arvab. Ma saan aru, et küsimus ei olnud ju ainult ühes küsimuses, mis küsimata jäi, vaid küsimus on pigem laiem, jäid ära küsimused veel, mis puudutasid komisjoni esimehe ülevaadet või ettekandja ülevaadet, Riigikogu-poolse ettekandja ülevaadet, ja loomulikult läbirääkimiste voor. Ma saan aru, et küsimus ei olnud ju ainult ühes küsimuses.

Hea kolleeg! Tõepoolest, see oli teie õigus. Kuna komisjoni istung algab kell 14.00 ja kuna te ei olnud sellega nõus, oli sada protsenti teie õigus seda soovi väljendada ja komisjoni minna ja seetõttu ma seda sada protsenti teie ettepanekut arvestasin. See, mis puudutab teist, siis ma arvan, et seda praktikat ei ole üldse liiga palju, kus teisel lugemisel ka minister esineb ettekandega. Nüüd, mina siin oleks mõnevõrra liberaalsem, sellepärast et esimesel lugemisel, jah, on selline ootuspärane, et minister osaleb kuni selle päevakorrapunkti menetlemise lõpuni ehk kuulab ära ka läbirääkimiste osa. Aga kuivõrd ühe korra minister seda juba saanud teha, siis mina ei näe liiga suurt, kasutan sõna, pattu, kui minister näiteks täna peale küsimustele vastamist on seotud mõningate teiste tööülesannete, läheb seetõttu saalist ära, kuivõrd see on täiendav võimalus. Tavapäraselt on ikkagi üksnes ainult komisjonipoolne ettekanne. Täna sel korral on nii ministripoolne ettekanne, mis oli eile, ja täna siis järgneb ka veel komisjonipoolne ettekanne ja seejärel tulevad läbirääkimised. Ja see on olnud selline üldine tava. Aga veel kord, et selliseid juhtumeid ei ole liiga palju olnud. Ma ei mäleta, millal viimati minister teisel lugemisel osales. 

Head kolleegid, võtan kolm viimast protseduurilist küsimust ja seejärel läheme päevakorra juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kuna kolleeg Reinaas küsis, kas on poliitiliselt või korrektne kolleeg Läänemetsa käitumine, siis ma küsin teilt, kas kolleeg Reinaase käitumine vahetult enne Riigikogu valimisi, kui ta kohtus ühes bensiinijaamas kahe lugupeetud daamiga, kes küsisid: "Härra Reinaas, äkki tutvustate meile Eesti 200 pikka plaani," ja kodanik Reinaas, praegune rahvasaadik …

Hea kolleeg, see ei ole kuidagi protseduuriline küsimus.  Hea kolleeg, see nüüd läheb küll ikka väga protseduurilise küsimuse raamest välja. Lauri Läänemets, palun! Aga palju õnne teile, Peeter Ernits, igal juhul sünnipäeva puhul! Ma sain selle võimaluse, teile see ära öelda.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul tõesti selle protseduuri kohta on küsimus, teie tõlgenduse kohta, et minister saalis ei pea viibima. Vaadake, meil mure on minu arvates selles, et meil on ministrile ja komisjonipoolsele esindajale mõlemale võimalik esitada kokku kaks küsimust. Ja kui ma olen esitanud need küsimused ministrile ja ministriga proovinud dialoogi pidada ja ma pole saanud temalt vastuseid või minu arvates minister on mind valesti mõistnud, minu arvates oleks mõistlik eeldada, et minister osaleb ka selles faasis, kus kohas on selle arutelu läbirääkimised, et ta mõistaks seda, mis on parlamendiliikmete mure ja parlamendiliikmete huvi. Ja võib-olla läbirääkimiste faasis ma esitan ka oma argumente, millele minister peaks vastama, ja see oleks selle korrektse menetluse huvides, on ju. Et see ei ole niimoodi, et minister tuleb räägib lihtsalt oma jutu ära ja vastab küsimustele või kasutab võimalust mitte vastata, vaid ta on ikka mõeldud sellena, et me saame parlamentaarset debatti pidada. Ja kui minister on siia tulnud, siis minister peaks selle debatiga lõpuni olema. Nii mina kui väga paljud teised on seda loogikat austanud ja ta ei peaks kehtima ainult ühe, esimese lugemise korral, vaid ka kõigi lugemiste korral, sest minister on antud hetkel selle päevakorrapunkti menetlemise kaasosaline, osaline, ja meil on temaga see parlamentaarne debatt nende reeglite järgi pooleli. Nii et minul on ettepanek ma ei tea, kas teile või juhatusele või võtke juhatus kokku ja arutage seda, aga mul on küll soov, et minister kuulaks ära ka selle debati lõpuni, osaleks selles lõpuni.

Aitäh! Võib-olla me murrame sisse lahtisest uksest, võib-olla minister ongi ja tal ongi võimalus osaleda kuni selle päevakorrapunkti menetluse lõpuni. Ent kordan, et juhatus ei ole seda teemat arutanud, see, mida ma väljendan, on puhtalt minu isiklik arvamus. Ma jään jätkuvalt selle juurde, et kohustus teise lugemise juures, kui minister esineb ettekandega, viibida päevakorrapunkti menetluse lõpuni on kordades väiksem kui esimese lugemise juures. See on väga pragmaatiline, sest tavapäraselt ju teise lugemise juures mitte kunagi ei ole. Ja kui teise lugemise juures ei ole, siis me oleme saanud lihtsalt täiendava võimaluse kuulata, esitada ministrile küsimusi ja saada temalt vastuseid. Nii et ma siin jään mõnevõrra eriarvamusele selle juures, et minu jaoks on oluline vahe, kas esimene lugemine või teine lugemine. Esimese lugemise puhul tõepoolest on põhjust eeldada ja ootus igati põhjendatud, et minister on päevakorrapunkti menetluse lõpuni, aga teise lugemise puhul ma pigem seda ei kinnitaks.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Kui ma vaatan seda tänast päevakava, siis väga tõenäoliselt me istume siin hommikuni välja ja meil tuleb ööistung. Selline unise ja uimase peaga diskussioonide pidamine ja arutelu ei ole just kõige mõttekam viis. Väidetavalt ootab meid järgmisel kolmapäeval täpselt samasugune mammutpäevakord ees. 

Kas te olete juhatuses kaalunud, et äkki oleks mõttekam teha täiendav istung, mis oleks kindlasti meile kõigile nii füüsiliselt kui ka vaimselt lihtsam? Kuigi loomulikult see täiendav istung ei ole ka kõigile meeltmööda, aga ikkagi parem kui ööistung.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu öeldakse, töö on tellija materjalist. Ehk nii palju, kui meile tööd lauda tuleb, selle me peame ära menetlema, olgu need opositsiooni eelnõud või valitsuse eelnõud. Nii et me peame sellega saama hakkama. Teiseks, Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ei ole mina heaks kiitnud ega vastu võtnud, see näeb ette, kus on tööaeg, ja näebki ette, et kolmapäeval algab istung kell 14 ja kestab kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui neljapäeval kella 9.30-ni. See on praktiline. Nii et me oleme sellega varem hakkama saanud ja ma ei kahtle vähimalgi määral, et me saame sellega ka täna hakkama.

Ja teiseks, eks me peaksime olema mõnevõrra ratsionaalsemad. Võib-olla juhataja on liiga liberaalne. Mul siin tekkis üks diskussioon, kas see kolme minuti lisaandmine on kohustus või mitte. Kui ma, kolleegid, ütlen väga täpselt, siis tegelikult see ei ole kohustus. Istungi juhataja võib anda kolm minutit lisaks, istungi juhtaja on olnud väga liberaalne, me oleme seda väga palju andnud. Aga kui me oleme oma sõnavõttudes efektiivsed, ma arvan, et siis saame ka selle päevakorra kenasti menetletud. Ja võib-olla ka praegu me natukene – mitte küll põhjendamatult –, aga võib-olla oleks aeg ka see arutelu kokku tõmmata, siis me saame minna päevakorra menetlemise juurde. Ei, juhatus ei ole seda arutanud. Me eeldame, loodame, mina küll loodan ja usun, et me saame oluliselt varem sellega ühele poole. 

Head kolleegid, ma tõsimeeli ei tahaks minna päevakorra menetlemise juurde. Ma mõtlen, et ma kolm seda punkti võtan, et see töö jääb natukene perioodi, kui nüüd hoopis mingil muul teemal, millest me siiamaani ja mina istungi juhatajana ei ole oma arvamust avaldanud, siis ma oleksin valmis võtma, aga muidu mitte. Siiani ei ole muul teemal. Anastassial ei ole muul teemal. Peeter Ernits, teil ei ole ka muul teemal. Okei, no siis ma pean andma Anastassiale ka, kui Peeter ütleb, et temal on muul teemal, siis muul teemal on igati põhjendatud. 

Küsimus istungi juhatajale, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et võib-olla sellele, millele istungi alguses juhiti tähelepanu, on probleem selles, et Lauri Läänemets lihtsalt valetas teile. See on pigem nagu see probleem, kui me räägime Riigikogu kodu- ja töökorrast …

Hea kolleeg, selle teema me oleme ammendanud. 

… öeldes, et on vaja kaitsta eelnõu, mis ei olnud, ma vaatan, et tegelikult sotsiaaldemokraatide poolt isegi esitatud, oli eraldi Riigikogu liikmete Tiit Marani ja Raimond Kaljulaidi esitatud, kui me räägime sellest koerte-kasside eelnõust. Seda tegelikult Lauri Läänemets isegi heal juhul ei oleks saanud kaitsta.

Hea kolleeg, me oleme selle rääkinud …

Ma arvan lihtsalt, et probleem on selles, et tegelikult me peaksime oma lugupidavad nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajate suhtes. Tõesti, eile, et oleks võinud selle küsimuse ära küsida. Ja nõuda ministri olemasolu teise lugemise ajal, kui teise lugemise ajal ministrid üldiselt ei käi isegi kohal, tavaliselt on komisjoni esindajad, et see on võib-olla see aspekt, et kus see viisakus võiks jääda ja lugupidamine üksteise suhtes.

Aitäh, hea kolleeg! Selle viimasega igati nõus. Ja ütlen veel kord, et Lauri Läänemetsal oli sada protsenti õigus selleks palveks, mille ta eile esitas. Veel kord, nagu ma rõhutasin, pigem mina olin valmis rikkuma Riigikogu kodu- ja töökorda, et seda istungit pidada veel mõne minuti rohkem, kui tööaeg ette nägi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Minu küsimus on seotud kolleeg Põlluaasa küsimusega, aga mis puudutab kõiki meid. See Riigikogu töögraafik on väga selline ebaühtlane. Minu küsimus on, lugupeetud juhataja, kas öö on parem kui päev.

Sõltub, milliseks tegevuseks. Magamiseks on öö kindlasti parem kui päev, aga töötegemiseks on pigem vastupidi. 

Head kolleegid, läheme nüüd tänase päevakorra juurde. Nimelt, esmalt päevakorra täpsustamine. Jätkame eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduseelnõu 609 teise lugemise arutelu. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli tagasi justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Küsimuste esitamise järjekorras oli registreerunud Lauri Läänemets. Teie kord ja võimalus see ongi. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minul on teile selline küsimus. Kas te saate kinnitada, et see eelnõu, mis te olete ette valmistanud, mis valitsus on saatnud siia parlamenti, on tehtud avalikke huvisid arvestades, ja teie ei ole lähtunud ühegi konkreetse ettevõtja ettepanekutest ega isiklikest ärihuvidest? Palun öelge ja kinnitage seda! Pange käsi südamele ja öelge, et olete seda teinud, te ei ole suhelnud ühegi konkreetse ettevõtja esindajaga, kuulanud neid ettepanekuid, vaid see kõik on tulnud ministeeriumi, õigusloome ja ministeeriumisisesest parimatest ettepanekutest.

Aitäh selle küsimuse eest! Vastus teie küsimuse esimesele poolele on: jah. Vastus teie küsimuse teisele poolele. Kindlasti ma olen selle eelnõu ettevalmistamise käigus sattunud suhtlema mingite osapooltega. 20. jaanuaril näiteks toimus Justiits- ja Digiministeeriumis avalik kaasamiskoosolek, kus osalesid päris mitme ettevõtlusorganisatsiooni esindajad ja kus osalesin ka mina ja kus me kuulasime koos ministeeriumi ametnike ja Konkurentsiametiga ettevõtjate, ent mitte ainult, seal osalesid ka ülikoolid, õigusteadlased, eelmine Konkurentsiameti juht oli kohal ja nii edasi. Sellel avalikul kaasamiskoosolekul ma näiteks osalesin.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on natukene laiem küsimus võib-olla, valitsuse kui teie sellise maailmavaatelise mõtteviisi kohta. Kui me vaatame siin konkurentsiseaduse muudatusi, mis on teie initsieerimisel tulnud, paratamatult jääb mulje, et need teenivad selliseid ärihuvisid ja me tekitame olukorra, kus ettevõtete üle järelevalve, sealhulgas rikkumiste menetlemine, nende kindlakstegemine, ka sanktsioonide määramine, on märkimisväärselt leebem ja märksa keerulisem kui näiteks eraisikute puhul muudes õigusruumi valdkondades. Nüüd, sarnane menetluslik juhtum või selline arusaam on tekkinud näiteks ka Pihlakodu juhtumis, kui vaatame, et eraisiku puhul loomulikult algatatakse kriminaalmenetlus, uuritakse, mis tehtud on, aga millegipärast ettevõtte puhul nagu vastutust ei kaasne. Ehk kas te näete, et tekib selline risk, et inimestel tekib arvamus, ja võib-olla ka õigustatud arvamus, et valitsus mingil põhjusel suhtub Eestimaa inimestesse ja Eestimaa ettevõtetesse, võib-olla konkreetsetesse äriettevõtetesse kuidagi ebaõiglaselt, ebavõrdselt?

Teie küsimus koosnes kahest osast. Esimene osa oli see, et kas inimestel võib tekkida arvamusi, ja teine osa oli see, kas need arvamused on õiged. Jah, kahtlemata inimestel võib tekkida arvamusi. Kas teie poolt teie arvamusena küsimuses esitatu oli õige? Saan kinnitada: ei olnud.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Juba 2024 veebruaris kirjutas Eesti Ekspress, et on vägikaikavedu valitsuses, Eesti 200 võitleb ühelt poolt ja Reformierakond teiselt poolt. Toona siis vähemalt … korda, 7. detsember, 4. jaanuar, 11. jaanuar, 18. jaanuar ja 25. jaanuar pandi konkurentsiseadus istungile valitsuses, aga võeti välja. Ja ma saan aru, et toonane justiitsminister Kalle Laanet toetas ühte versiooni, sealhulgas justiitsministeerium toetas üht versiooni, ma saan aru, et ka valitsuse toonane juht toetas ühte versiooni, aga Eesti 200 toetas teist versiooni. Selleks, et aru saada, sest nüüd on juba aasta aega mööda läinud ja me oleme saanud ka trahvi, kas te saaksite anda ülevaate, millised need vaidlused siis valitsuses toona olid? Tegelikult tekkis ka avalikkuses küsimus, mis lahti on. Kuidas me jõudsime sellest ajast siia aega ja millised need kokkulepped ja mõtted on olnud?

Aitäh! Kui te lubate, ma vastan teile samuti kahes osas. Esiteks, nii nagu te ise õigesti välja tõite, on tõesti olnud poliitilist debatti selle eelnõu osas kahe erakonna vahel. Ja Mäletan ka mitut korda koalitsiooniläbirääkimistel, kus me oleme püüdnud välja selgitada sotsiaaldemokraatide seisukohti ja kus siinsamas majas tõusis sellel hetkel Lauri Läänemets püsti ja ütles, et sotse see eelnõu ei huvita. Läks ruumist välja – tehke, mis tahate. Ja tõepoolest, kahe erakonna diskussioonis oleme me jõudnud sellise lahenduseni, mida on soovitanud enamik Eesti õigusteadlasi. 

Selle debati üksikasju kirjeldasin ma nii eelmises ettekandes kui ka seda eelnõu tutvustades, et kus see põhikonflikt on olnud. Kui see hästi lühidalt kokku võtta, siis see põhikonflikt on olnud selles, et kas me oluliselt Eestis lihtsustame inimeste ja ettevõtete karistamist või me jätkame seniste õigustraditsioonidega. Mõlemad viisid on Euroopa Liidu õiguse suhtes võrdselt kehtivad, kõik senised haldustrahvid oleme me Eestis üle võtnud väärteomenetluses.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See on väga piinlik eelnõu, aga minu hinnangul olete sellega väga hästi hakkama saanud senimaani. Aga minu küsimus on, et miks kolleegid sotsiaaldemokraadid nii raevukalt ja nagu üks mees või naine selle vastu on sõna võtnud. Kas nad tahavad rohkem karistada? See tundub mulle kuidagi kummaline, et selline karistamissoov. Või ma eksin? Või mis selle taga võib olla?

Aitäh! Ka mulle tundub see karistamissoov kummaline. Siin ma saan teiega täiesti nõustuda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Head Riigikogu kolleegid! Ei, küsimus ei ole kellegi karistamises, küsimus on selles, kas meil Eestis on läbipaistev, ühetaoline vaba konkurents ettevõtete vahel erinevates sektorites või me laseme mingites valdkondades, kus ka täna juba on kujunenud selline parimal juhul oligopoolne turg, on see näiteks ravimivaldkond, tegelikult ka kütusevaldkond ja veel mõned, laseme neil edasi tegutseda ja ei pea vajalikuks, et oleks tarbijate jaoks tagatud parim hind, läbipaistev turusituatsioon ja tegelikult ka õiglane regulatsioon kõigile teistele ettevõtetele, kes soovivad valdkonnas tegutseda. Selles on küsimus. Antud juhul meie oleme ühel pool rindejoont, me oleme Eesti inimeste poolt, ausa konkurentsi poolt, ja teie poolt välja toodud seadus on teisel pool rindejoont. Ma mäletan seda, kui kunagi, 2010 vist oli, ühines Reformierakonnaga Kaja Kallas, siis teda reklaamiti juhtiva konkurentsiõiguse eksperdina. Ja tema teatavasti toetas just nimelt seda teist versiooni, seda versiooni, mida ka sotsiaaldemokraadid toetavad. Mu küsimus teile lihtne. Kes teie hinnangul on tugevam Eesti konkurentsiõiguse valdkonnas, kas teie või Kaja Kallas?

Kõigepealt vastan teie küsimuses toodud eeldusele, kus te tõite välja, et teie seisate Eesti inimeste poolt ja see eelnõu seda teps mitte ei tee. See eelnõu kõige paremal moel seisab Eesti inimeste õiguste eest ja võtab isegi ülekuldavalt üle Euroopa Liidu õiguse, mis on just nimelt, nagu te direktiivi algusosast loete, suunatud sellele, et tagada õigem ja parem konkurents tarbijate huvides, ettevõtete huvides, majanduskeskkonna huvides, uuenduslikumate ja paremate toodete ja teenuste turule toomise huvides. 

Mis puudutab teie teist küsimust, et kumb on parem konkurentsiõiguse ekspert, kas Kaja Kallas või mina, siis täiesti kõhklusteta on parem konkurentsiõiguse ekspert Kaja Kallas, kes on advokaadina selles valdkonnas tõepoolest töötanud ja osalenud päris paljudes konkurentsiõiguse valdkondades, vaidlustes – vabandust –, ka kindlasti mitmes valdkonnas. Selles ei ole mingit kahtlust, Kaja Kallas on kindlasti väga-väga hea konkurentsiõiguse ekspert.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kordan taas, et selle piinliku ja habemega loo puhul ma ei ole jõudnud kõiki varasemaid teie kolleege läbi vaadata, aga mulle tundub, et te olete väga head tööd teinud selles kärestikus. Aga minu küsimus, kui te ütlesite, et kolleegid sotsiaaldemokraadid ihkavad nagu karistamist, aga ma küsin, et kuna praeguseks on juba vist 820 000 eurot ära põletatud trahvina, kas siis kolleegid tahaksid ka veel maksuraha põletada edasi, kui nende võimalus oleks, et see kraavi lükata, see eelnõu praegusel hetkel.

Aitäh! No see küsimus on mulle nüüd päris keeruline vastata, ta vast ka otse mulle suunatud ei ole. Tõepoolest tuleb tunnistada, et see on Eesti ajaloos esimene eelnõu, mis on kaasa toonud trahvimakse. Ja nagu ma olen korduvalt korranud, eelnõu ülevõtmise tähtaeg oli 2021. aasta alguses. Ehk et need valitsused, kes Eestis olid 2019. ja 2020. aastal, on need valitsused, kes tegelikult vastutavad selle eest, et see eelnõu ei ole õigeks ajaks üle võetud.

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on oma kõnejärge väga kaua oodanud majanduskomisjoni esimees, hea kolleeg Marek Reinaas. Nüüd on teiepoolne ettekanne arutelu kohta komisjonis ja langetatud otsustest.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kirjeldan teile siis komisjoni menetlust esimese ja teise lugemise vahel, see on olnud tihe ja peaks ütlema väga kaasav. Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 7. aprillil. Eelnõu esimene lugemine toimus 5. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 19. maiks laekus Riigikogust kaks muudatusettepanekut. Aga eelnõu menetlusest parlamendis teavitati varasemalt antud eelnõu koostamise juurde kaasatud olnud isikuid. Ja nüüd loen nad ette: Eesti Advokatuur ja selle erinevad komisjonid, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Juristide Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Pangaliit, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Taristuehituse Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Väike‑ ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Audiitorkogu, FinanceEstonia MTÜ, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Konkurentsiamet ja erinevad kohtud – Pärnu Maakohus, Harju Maakohus, Viru Maakohus, Tallinna Halduskohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Halduskohus, Tartu Maakohus, Tartu Ringkonnakohus, Riigikohus –, samuti Riigikontroll, Riigiprokuratuur, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Taltechi Õiguse Instituut, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Teenusmajanduse Koda, Õiguskantsleri Kantselei. Ehk nagu te sellest nimekirjast näete, oli kaasamine väga ulatuslik.

Eelnõu arutelu komisjoni istungil valmistati ette ka komisjoni töörühmas 20. mail. Ja see on oluline teada, et sellel 20. mai töörühma koosolekul osalesid nii digi- ja justiitsministeeriumi esindajad, aga ka Konkurentsiameti esindajad. Ja see oli selles mõttes tähtis koosolek, et seal Konkurentsiamet sai esitada omad ettepanekud sellele eelnõule, et nad saaksid tõhusamalt oma tööd teha, ja peab tunnistama, et koostöös digi‑ ja justiitsministeeriumiga enamust neist ettepanekutest ka arvestati ja on jõudnud tegelikult muudatusettepanekuteks. Ja kõigi esitatud ettepanekutega ja algataja esindajate seisukohtadega nende suhtes on võimalik üksikasjalikult tutvuda eelnõu kaardil huvi korral.

Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma käesoleva aasta 3. ja 5. juuni istungitel. Mõlemal istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Justiits‑ ja Digiministeeriumi spetsialistid. 3. juuni istungil olid arutelu juures ka Konkurentsiameti nõunikud. 3. juuni istungil tutvustas oma ettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Ja mõlemale istungile oli oma muudatusettepanekuid tutvustama kutsutud ka õiguskomisjoni esindaja, kes komisjoni istungil siiski ei osalenud. 3. juuni istungil toimus lisaks muudatusettepanekute kavandi läbivaatamisele ja menetlusotsuste tegemisele ka kaasamise käigus laekunud ettepanekute ja arvamustega tutvumine ning algataja esindajatelt neile esitatud seisukohtade ärakuulamine. Oma ettepanekuid olid kutsutud juhtivkomisjonile tutvustama Eesti Advokatuuri esindajad ning nende osas toimus päris põhjalik arutelu, mille tulemusel palus komisjon eelnõu algatajal esitatud ettepanekute osas kaaluda kompromissina muudatusettepanekute sõnastamist komisjoni järgmiseks istungiks ehk 5. juuniks.

Seega toimus 5. juunil järgmine arutelu, kus me eelkõige arutasime neid küsimusi, mida advokatuur oli lauale toonud. Ja 5. juuni istungil toimus mõnede muudatusettepanekute läbivaatamine, millest enamik olid seotud siis advokaatide tõstatatud küsimustega.

Nii. Ja läheme muudatusettepanekute juurde. Muudatusettepanek nr 1 on esitatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt: Jaak Aab, Tanel, Kiik, Ester Karuse ja Züleyxa Izmailova. Ja selle kohaselt soovitakse eelnõu tekst asendada täies ulatuses uue tekstiga, milleks on Riigikogu menetluses olnud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu tekst, mille valitsus võttis selle aasta 31. märtsil Riigikogu menetlusest tagasi. Eelnõu algataja ei toetanud seda ettepanekut, ettepanek läks hääletamisele ja juhtivkomisjonis ettepanek samuti toetust ei leidnud. Selle poolt oli 2, vastu 6 ja erapooletuid 1, 2 komisjoni liiget ei hääletanud.

Siis muudatusettepanek nr 35 oli esitatud õiguskomisjoni poolt ja sellega sooviti muuta eelnõus sisalduvat karistusseadustiku muudatust nii, et selle üldosast oleks eriseadustes võimalik vajaduse korral teha erisusi ilma karistusseadustikku muutmata. Ja eelnõu algataja esindaja toetas seda ettepanekut sisuliselt ja oli komisjonile omalt poolt esindanud vormistuslikult korrektsena muudatusettepaneku, mida komisjon ka toetas, see on muudatusettepanek nr 34. Õiguskomisjoni poolt esitatud muudatusettepanek toetust ei leidnud ja täiskogul seega hääletamisele ei kuulu. Selle poolt oli 0, vastu 6, erapooletuid 0.

Muudatusettepanekud 2–34, 36 ja 37 on juhtivkomisjoni ettepanekud, mis leidsid komisjonis toetuse, enamalt jaolt konsensusliku toetuse, ja muudatusettepanekute loetelus ettepanekute selgitustes toodud põhjenduste alusel. Algataja esindaja toetas neid muudatusettepanekuid.

Seega, nagu te näete, on olnud sellele eelnõule väga suur kaasamine. On ära kuulatud Konkurentsiamet, kelle ettepanekute baasil ongi tehtud enamus nendest 36 muudatusettepanekust, mis siis täna vajadusel hääletusele tulevad, ja ma ütleks, et selle seaduse menetluse käik on olnud enam kui demokraatlik. Samuti tahaks tänada Liisa-Ly Pakostat. Võib-olla küsimus jäi siin eile kõlama selle kohta, et miks tema siin on, siis kuna nendes muudatusettepanekutes oli päris palju selliseid muudatusi, mis rääkisid eelkõige menetlusest, aga majanduskomisjon ei pruugi olla kõige pädevam just nimelt nende menetlusküsimuste arutamisel ja ka nende tutvustamisel saalile, siis seetõttu kaasasime ka ministri, et ta samuti veel kord selgitaks Riigikogu liikmetele, milles täpselt selle seaduseelnõu mõte seisneb.

Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 10. juunil ja teine lugemine lõpetada ning juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. juunil.

Suur tänu teile ettekande eest! Teile on üks küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et kaasamine oli enam kui demokraatlik. Võib-olla natukene selgitad, mis vahe on enam kui demokraatlikul ja demokraatlikul. Kas siis, kui koalitsioon midagi kokku lepib, siis on enam kui demokraatlik? Või kuidas see vahe on?

Ma pidasin eelkõige silmas seda, et enamus eelnõude puhul ma ei ole näinud, et see kaasatavate hulk oleks nii suur ja et nende kaasatavate ettepanekuid ka arvestataks sellisel hulgal, nagu me neid täna muudatusettepanekutes näeme. Ja seetõttu kasutasin ma võib-olla tõesti mitte kõige parimal moel, aga siiski täiesti põhjendatult, et see eelnõu menetlus oli demokraatlik, et mitte öelda enam kui demokraatlik.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu! Väga tore! Ega see oligi natuke huumoriga küsitud. Teine küsimus on see, et advokatuur esitas muudatusettepanekuid ja meil oli päris suur arutelu. 

Oli.  

Kas sa kordaksid üle, kas kõik advokatuuri poolt tehtud ettepanekud leidsid lõpuks kompromisslahenduse?

Ei, nad kõik ei leidnud. Kokku oli neli teemat, mida advokatuur tahtis arutada. Nüüd, mis puudutab seda osa ehk advokaadi õigusi ja nende riivet selle konkurentsiseadusega, siis seal leidsid advokatuur ja digi- ja justiitsminister minu arust päris kena kompromissi, mis mõlemale sobis. Võib-olla tooksin välja eelkõige selle, et advokatuur tegi ettepaneku selle kohta, mis meil muudatusettepanekus vist on nr 34 ehk siis seda, mis puudutab karistusseadustiku muudatust. Ja selle koha pealt siis pidasime me nõu nii õiguskomisjoniga kui ka digi- ja justiitsministeeriumiga ja siiski leidsime, et see lahendus, mille lõpuks digi- ja justiitsminister välja pakkus, on antud eelnõu jaoks kõige mõistlikum.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tants aurukatla ümber on kestnud kaua. Viimastel aastatel on nii erinevad valitsused kui ka poliitikud arutanud konkurentsiseaduse muutmise üle. Tõesti, uuendatud konkurentsidirektiiv Euroopa Liidus algatati just Eesti eesistumise ajal ja üks põhjus oli see, et mõnes Euroopa Liidu riigis ei toimi konkurentsijärelevalve. Ja tegelikult näpuviibutus käis ka Eesti kohta. Eesti tegi selle sümboolse lükke, algatas ise uuendatud konkurentsidirektiivi, mis ühtlustab Euroopa Liidu tasemel konkurentsijärelevalvet. 

Ja eesmärk on ju õilis ja aus. Tihtipeale siin üritatakse rääkida, et Euroopa Liit paneb meile mingisuguseid ebamõistlikke kohustusi. Siin see direktiivi sisu, mida peaks ka Eesti seadustesse üle võtma, on see, et tarbija peab olema kaitstud konkurentsimoonutuste eest ja konkurentsireeglite rikkumise eest. Mida siiski mõned ettevõtjad teevad, seda nii Euroopa Liidus kui ka tõenäoliselt Eestis, ainult meil ei õnnestu neid kuidagi siin ära tõestada. 

Ma arvan, et kogu selle eelnõu juures ja ka varasemate eelnõude juures, mille üle on need arutelud käinud, ei ole kõige tähtsam direktiivi ülevõtmine, vaid see sisu. Meil on olnud palju juttu sellest, et tegelikult ühtegi konkurentsijärelevalve või konkurentsireeglite rikkumist pole praktiliselt jõudnud lahenduseni. Keegi ei igatse selle järgi, et ettevõtjaid peaks karistama – Peeter, see ei ole meie eesmärk –, vaid eesmärk on kaitsta tarbijat ja teisi ettevõtjaid ebaausate võtete eest turul. See on turumajanduse kaitsmine. On küll kummaline jah, sotsiaaldemokraat peab kaitsma õiglast turumajandust ka siin teie ees. 

Tahan rõhutada, et eriti oluline on selline konkurentsiõiguse ja konkurentsireeglite järgimine Eesti-taolisele väikeriigile. Eesti avalikkuses ja meedias on olnud tihti juttu sellest, et meil on oluliste kaupade ja teenuste puhul konkurents piiratud ja selle tõttu on nendel kaupadel ja teenustel ebamõistlikult kõrged hinnad. Hinnaanalüüsid näitavad, et need on kõrgemad nii Baltimaade võrdluses, aga tihti ka võrdluses rikaste Põhjamaadega. Ja samas on turgu valdavatel ettevõtetel, oligopoolsetel ettevõtetel, monopoolsetel ettevõtetel ebamõistlikult suured kasumid. Eriti, arvestades meie väikest turumahtu. Kui keegi tahab öelda, et meil on kõik konkurentsiga korras, siis vaadake, lugege uuesti neid analüüse, mida avalikkus, meedia, Statistikaamet meie ette on toonud aastaid ja aastaid. 

Nüüd siis sellest, milline poliitiline tibutants on käinud viimasel ajal. Olen olnud selles protsessis sees umbes poolteist aastat päris vahetult. Eelmisel aastal esitas toonane valitsus, kus olid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, seaduseelnõu, mille eesmärk oli tõhustada konkurentsijärelevalvet. Nii nagu seletuskirjas räägib ka praegune eelnõu. Täna siin lugemisel oleva eelnõu puhul aga ….. formaalset direktiivi ülevõtmist – väga mitmel korral on seda siin rõhutanud minister, on räägitud majanduskomisjonis. 

On esinenud tõesti nüüd kahe lugemise vahel meil väga palju ettepanekuid advokatuurilt. Advokatuuri esindajad olid meil komisjoni koosolekul. Väga selgelt tahan rõhutada: advokatuur selles küsimuses esindab ja lobistab kellegi nimel. Peita see sellisesse õigusteoreetilisse hämasse menetlusviiside üle, erinevate detailide üle. See häma tekitatakse sellepärast, et sisu peita. 

Mis on need motivatsioonid, mille pärast ühte või teist sisu toetatakse? Tuletan meelde, et see eelmine eelnõu nägi ette konkurentsijärelevalve haldusmenetlusena. Jah, Eesti 200 tegi viimasel hetkel ettepaneku – ega neile eriti ei meeldinud see eelmine algusest peale –, et sinna tuleks trahvimäärana lisada halduskohus. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks, palun!

See ka fikseeriti protokollis. Tõesti eelnõust natuke oli puudu halduskohtumenetluse osas. Selle majanduskomisjonile, kes oli juhtivkomisjon eelmise eelnõu puhul, tegi Riigikohus, Riigikohtu kantselei minu palvel. Ma olin majanduskomisjoni esimees siis. Ja see pakett oli valmis edasi liikumiseks Riigikogus. 

Aga eelmisel suvel, kevadel või sügisel hakkas Eesti 200 rääkima, et neile see ikka mitte kuidagi ei meeldi. Nemad tahavad ikka hoopis teistsugust sisu näha sellel eelnõul. Selle üle vaieldi koalitsioonis päris korduvalt. Ja Eesti 200-l on see olnud läbivalt nende eelnõude juures. Reformierakond, ka majanduskomisjoni liikmed ja Reformierakonna esindajad väga selgelt toetasid seda esimest eelnõu, vastupidi, isegi nagu lihtsamas laadis haldusmenetlusena, kus poleks isegi halduskohust juures. 

Ma ei tea, mis toimus Reformierakonnaga vahepeal. Kaja Kallase valitsus tõi ju siia selle eelmise eelnõu. Kristen Michali valitsus tegi kannapöörde ja Reformierakond oma seisukohtades samuti kannapöörde. Kas see on lihtsalt põhimõtete mitteomamine, on see peaministriportfelli käeshoidmise vajadus Kristen Michalil või valitsemine valitsemise pärast? Selle taga, selle eelnõu taga, konkurentsiõiguse taga on sügav sisu, mis tegelikult mõjutab meid kõiki, Eesti inimesi, Eesti ettevõtjaid. 

Kui see peidetakse sellisesse erinevate menetluste üksteisele järgnevusele või paralleelsusele, siis see on nii segane olukord, et kui Konkurentsiamet näiteks mõnele ettevõtjale ettekirjutuse teeb, siis ta ei julgegi ise mitte midagi enam teha. Ta ei julge ka selle Konkurentsiametiga suhelda, ta võtab advokaadi ja siis võib seda vaielda läbi kuue kohtuastme. Rikkumine ei pruugigi väga suur olla, aga see ettevõtja seda ei tea lihtsalt. Ta võib-olla teadmatusest on mingeid reegleid rikkunud, mida annaks korrigeerida koostöös Konkurentsiametiga, kes neid menetlusi läbi viib. 

Ja nii nagu ma ütlesin, tegelikult on läbi kogu selle protsessi tunda olnud siiski väga tugev lobi. Keegi ei taha sellest eriti rääkida. Mõned ajalehelood on ilmunud. Ma loodan, et seda lahatakse veel. Aga on selge, tuletades meelde veel üht protsessi, mis siin on olnud varem – apteegireform. Tuleb meelde? See, mis siis siin saalis toimus, oli lihtsalt piinlik, ja komisjonides ka. Apteegireformis taheti teha samuti tarbijale asjad paremaks, ravimid odavamaks, aga lõpuks juhtus see, et üks ettevõtja kontrollib hulgi- ja jaemüügist varem 40%, nüüd 60%. Midagi taolist üritatakse teha täpselt selle konkurentsiseadusega ka. 

Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja tõhusa konkurentsijärelevalve. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana teen ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada ja palun kõigil toetada meie muudatusettepanekut, mis toob sisuliselt selle eelmise, varasema eelnõu menetlusse tagasi. Aitäh!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja ja kolleegid! See, mida justiitsminister minu küsimusele vastas, kui ma küsisin, kas kolleegid sotsiaaldemokraadid ihkavad karistamist või tahavad raha suure leegiga põletada, osutus kolleeg Jaak Aabi selle ettepaneku valguses tõeks. Järelikult maksumaksja raha võib edasi põletada. 

Tuletan meelde, et see eelnõu, väga piinlik eelnõu, mille kohta võiks öelda, et loll saab kirikus ka peksa, on meie eesistumise ajal sündinud eelnõu. Ma ei hakka praegu, ma ei teagi isegi, ma arvan, et kes teab, kes oli selle taga, kes tegi nii, mida ei oleks pidanud tegema, või tegi seda mingitel oma kaalutlustel oma võimu suurendamise või mis iganes.

Igal juhul kirikus saab loll ka peksa. Ja nüüd me oleme siin, seitse valitsust on seda menetlenud. Seitse valitsust! Jüri Ratase omad, Kaja Kallase kolm valitsust ja nüüd Kristen Michali ka. Ja mul ei ole Eesti 200 pikka plaani puhul, et ainult see, et pikk plaan peaks olema, aga mingeid erilisi positiivseid tundeid. Aga minister Pakosta praegu eestvedamisel selle piinliku eelnõu menetlemisel nende kärestikke vahel on muljetavaldav saavutus. Nii et selle koha pealt respekt. 

Aga kui omal ajal, kes see nüüd oli, kes sellega peale hakkas, mulle tundub, et ta oli soov kellelgi saada suuremat võimu. Ja see marssalikepikese soov ametnike puhul, mitte ainult ühes või teises ametis, püsib tänase päevani, et saaks aga rohkem võimu, saaks karistada ja kõike muud. Ja see eelnõu, kui sellisel juhul käiku läheks annakski selle lumepalliefekti. Aga unustati toona ära, et tore eurodirektiive ja euroseadus, aga kuidas ta meie põhiseadusega kokku läheb. Jutt on sellest paragrahvist 22 eelkõige. 

Ma ei hakka seda sisu siin rääkima, sellest on nii palju räägitud ja kirjutatud. Aga need kohati skolastilised vaidlused, aga olulised vaidlused, et põhiseadus võiks siiski olla sellisel kujul, nagu ta on vastu võetud, meile kõige põhilisem seadus ja seda peaks arvestama. Mulle tundub, et praeguses variandis on seda ka nii palju kui võimalik arvestatud. 

Aga samas me peaksime mõtlema ka selle peale, et kui meil on kokkuhoiurežiim praegu, kraabitakse kopikaid igalt kohalt, kus on, ja mida me oleme saavutanud siin, kui 29. jaanuaril sellel aastal kirjutati meile välja 400 000 euro suurune trahvikviitung, piltlikult öeldes. Ja sealt edasi tiksub iga jumala päev 3000 eurot. Täna ka. Ja ma arvestasin kokku, tänase päevani, täna on 11. juuni, on peale selle 400 000, mida maksumaksja rõõmsalt peab maksma, praegusel hetkel veel lisandunud sellele 399 000 ehk teine 400 000 veel, kokkuhoiurežiimi ajal. 

Ja kui ma vaatan nüüd Jaak Aabile otsa, sotsiaaldemokraatidele, siis mulle tundub, et see karistamise ihalus on suur, aga ka raha põletamise ihalus paistab väga suur olema. Ja kui järgmisel nädalal oleks kolmas lugemine, siis lisanduks sellele 399 000-le veel 21 000, 3000 eurot päev. See läheks läheks juba 420 000, kokku 400 000 pluss 420 000 annab 820 000. Ja kui kolleegid sotsiaaldemokraadid veel katkestavad, et hakkame uuesti arutama, nokkima nina, rääkima ja nii edasi, siis see rahasumma, mida me põletame, iga päev 3000, kõik need lasteaiaringid ja kõik muu, kus ei saa, see suureneb veelgi. No miljon tuleb kohe tagasi või põletamisele, veelgi enam. Nii et seda võiks tõsiselt mõelda. 

Aga kokku võttes …

Kui saaks veel paar minut.

Kaks minutit juurde, palun!

Jah. … siis tegelikult on see märgiline eelnõu, seaduseelnõu. Tegelikult ajalooline ja märgiline. Loll saab kirikus ka peksa. See tuleks lahti kirjutada, puust ja punaseks, õpikunäide, kuidas ei tohiks ühte eelnõu menetleda kõigi nende tagajärgedega. 

Ja rääkida samas oma valijatele, et me seisame nende eest. Ka sotsiaaldemokraadid, seisame teie vaesekeste ja õrnakest eest. Ja samas põletame seda raha ja põletame veelgi. Tegelikult ma ootan – ja eks me jõuame ka selleni –, kust see kõik alguse sai. Kes oli see ametnik? Aga see ei ole kõige olulisem. Olulisem on, et selline pretsedent ei saaks korduda. Iga sent, mis maksumaksjalt on kokku korjatud, seda peaks mõistlikult kasutama, aga mitte heleda leegiga põletama. Aitäh!

Aitäh teile! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Konkurentsiseaduse puhul tõesti väga suur osa komisjoni aruteludest, siin saalis küsimustest läheb teemadele nagu enesesüüstamine, haldusmenetluse ja väärteomenetluse detailid, mis oleks vähem koormav menetlusosaliste jaoks, riigi jaoks. Need on kõik väga huvitavad juriidilised vaidlused, aga viivad põhitähelepanu mujale. Mina ei ole jurist, aga ma olen kolme aasta jooksul näinud kõrvalt üht väga kummalist protsessi. 

Konkurentsiõiguse jurist Kaja Kallas soovis justiitsministril Lea Danilson-Järgil juba eelnõu valitsusse toomist. Küsis korduvalt, rõhutas teema olulisust, seda, et trahv hakkab tiksuma, rikkumismenetlus tuleb – eelnõu valitsusse ei jõudnud. Aga jah, ministritel võivad olla erinevad prioriteedid, valimised lähenesid. Olgu, see võis olla lihtsalt kummaline kokkusattumus. 

Peale 2023. aasta valimisi oli see peaminister Kaja Kallase jaoks isiklikult tähtis teema, mida me arutasime koalitsiooniläbirääkimistel, ja Eesti 200-st tõrksusele vaatamata me leppisime kokku, et konkurentsiseadusega me liigume edasi, ka selleks, et vältida rikkumismenetlust, ka selleks, et mitte maksta trahve. Sellise kokkuleppe ilmselt märtsis 2023 tegime. Minister Kalle Laanet ja Madis Timpson ajal asi edenes. Edenes tempokalt. 

Aga see kummaline protsess, et ka valminud eelnõu koalitsiooninõukogus arutamisele ja valitsuses arutamisel ei jõua ja ei jõua. Ja lõpuks, kui peaminister pani ta jõuga päevakorda, siis Margus Tsahkna ettepanekul Eesti 200 võttis ta korduvalt valitsuse istungi päevakorrast välja, et me ei saaks seda otsust teha. Nii et sotsiaaldemokraadid ei ole mitte kunagi venitanud selle eelnõu menetlemist ega selle otsuse tegemist, et vältida muu hulgas ka selle trahvi maksmist. 

Nüüd, ja kõik see toimus ammu enne, kui Liisa Pakosta valitsusse jõudis. Riigikogu menetluses oli eelnõu, mida sotsiaaldemokraadid toetasid, mille oleks jõudnud vastu võtta, mis praegu kehtiks, ja mitte ühtegi trahvi eurot Eesti maksma ei peaks. See lahendus oli Riigikogus laua peal olemas. Minister Pakosta ei olnud nõus Riigikokku jõudnud eelnõu edasi menetlema ja tuli oma eelnõuga. 

Ja tõesti, elu on kummaline. Neid kokkusattumusi võib olla palju, aga protsess on olnud nii kummaline, minu jaoks ka nii kummaline ja küsimusi tekitav, et ükskõik kui paljud juristid toetavad praegust eelnõu, kui palju me arutame nende detailide üle, kas enesesüüstamine nüüd on võimalik või ei ole, kas haldusmenetlus või väärteomenetluses, kui pikad võivad olla edasikaebamise korral protsessid, sellel ei ole enam vahet, see protsess on muutnud lahenduse mitteusaldusväärseks. 

Vaatamata sellele, et justiitsminister kinnitab, et tema tegutseb tarbijate huvides, ja soovitab konkurentsikuritegudest teada anda kõigil, kes sellega kokku puutuvad, siis sellele soovitusel on väga keeruline vastu väita, sest eks muidugi kuritegudest tuleb ikkagi teada anda. Aga nii, nagu me nägime Pihlakodu juhtumi puhul, inimene võib rääkida oma lapsele, et teda vägistati, ta võib kaevata teisele hooldajale, ta võib lihtsalt karjuda, aga ei piisa selle üksikinimese kaebamisest, et asi laheneks, kui mure on organisatsiooni tasandil või süsteemne. 

Täpselt samamoodi on konkurentsikuritegude puhul. Mina näen, et hind on kõrge, teie näete, et hind on kõrge, mõnel inimesel on raskusi endale kauba või teenuse lubamisega. See tundub kummaline. Tavaline inimene ei ole võimeline tegema Euroopa-ülest rahvusvahelist võrdlust, lugema lepingute peent juriidikat või aru saama, kes kellele mingisuguseid kickback-e, tagasimakseid või boonuseid maksab. Seda peab uurima Konkurentsiamet. Konkurentsikuritegude lahendamine ei ole tarbija pädevuses. Jah, me saame kurta kõrgete hindade üle, aga lahenduse peavad leidma nii justiitsminister, luues õigusruumi, kui Konkurentsiamet, tehes oma tööd. 

Nüüd, Peeter Ernits, kes nimetas eelnõu piinlikuks. Selle üldise hinnanguga … Palun kolm lisaminutit.  

Jah.

… üldise hinnanguga võib muidugi nõus olla. Eelkõige on olnud piinlik see protsess, millega me oleme jõudnud selle lahenduseni, mida tõesti ka mina toetada ei saa. Ei ole usaldust selle protsessi järel selle lahenduse suhtes ja seega soovitan, kolleegid, ka teil hääletada selle katkestamise poolt. 

Nüüd, eraldi võiks välja tuua selle karistamise ja heidutamise. Ega on see trahv liiklusrikkumise või konkurentsikuriteo-, rikkumise puhul, ega trahv ei meeldi kellelegi. Ja ei taha mina kedagi karistada, ei taha sotsiaaldemokraadid. Aga nii nagu me soetame erakordselt palju laskemoona, et seda ei peaks mitte kunagi kasutama – no täielik raiskamine ju! –, aga see on heidutus. 

Täpselt samamoodi on suurte Konkurentsiameti poolt tehtavate trahvidega konkurentsikuritegude puhul. Kui trahv on suur, mida saab teha ka Konkurentsiamet haldusmenetluses, see on heidutus. See ei tähenda, et ma toetan nende trahvide suuremahulist väljakirjutamist või et see hakkaks toimuma. Aga see on risk, risk, mida tegelikult ausalt turul toimetajad ju ei soovi võtta. 

Nüüd lõpetuseks, nii nagu ma ütlesin, et ega ministritel ongi oma prioriteedid, kõigega tegeleda ei jõua, igas valdkonnas on probleeme rohkem, kui jääb aega nende lahendamiseks. Justiitsministri laual on nõusolekuseadus, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadus, mis on täpselt samamoodi olulised ja mis seisavad. Ja minister vabatahtlikult osaleb, tervitatavalt, teisel lugemisel seaduse arutelul Riigikogus, aga tema valdkonna teised teemad seisavad. 

Seega taas küsimus, miks on see eelnõu kolm aastat niivõrd prioriteetne ühe erakonna jaoks, et teised olulised asjad seisavad, ja vaatamata koalitsioonis tehtud kokkulepetele, me ei ole suutnud tegelikult kaitsta tarbijat, luua korda majja meie turul ja lõpetada selle piinliku trahvi maksmine, nagu Peeter Ernits on nentinud. Aitäh!

Suur tänu teile! Lauri Läänemets, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Lugupeetud minister! Ma peaksin alustama nüüd kiitmisega, oma elus olen seda vähe teha saanud, aga on mitu korda põhjust olnud ja praegu ka. Ja ma tahaksin kiita Kaja Kallast. Kaja Kallas ilmselgelt konkurentsiõiguse teemadel on siin saalis olijatest kõige pädevam – pädevam kui Madis Timpson ja pädevam kui Peeter Ernits ja pädevam kui Marek Reinaas ja Lauri Läänemets ja kõik teised. Sest ta on Euroopa Liidu tasandil selle teemaga aastaid tegelenud ja ta teab, mida see direktiiv tähendas, mida me siin tegelikult rakendama peame ja mille pärast me siin saalis seda arutelu peame, ja loomulikult oma varasema töö tõttu ka. Ehk Kaja Kallas teadsid väga hästi, mida on vaja teha ja mis asi ei tööta. Ja ma arvan, et ma olen siin saalis olijatest ja kindlasti ka minister Pakostast oluliselt rohkem kursis kogu selle eelnõu menetlusprotsessiga, sest ma sain olla ligi kolm aastat ühe valitsusdelegatsiooni juht ja kõigil nendel aruteludel peaaegu pidin juures olema, kus kohas seda Eesti 200 poolt alguses blokeeriti ja püüti pidurdada, ja hiljem liitus Reformierakond sellega.

Ma natuke kirjeldan teile seda protsessi, kuidas ta on olnud. Tõesti, Kaja Kallas nägi väga palju vaeva peaministrina, et see eelnõu kätte saada. Ja tõesti vastab tõele, et Lea Danilson-Järg oli toona justiitsminister, ja ei tulnud seda eelnõu valitsusse. Ja ei tulnudki, ei tulnudki seda eelnõu valitsusse. Lihtsalt oodati ja jokutati ära. Ja kui me tahame vaadata saalis ringi, et kes siis panustanud on sellesse, et trahvi saame, siis võib vaadata sinnapoole näiteks.

Tuli järgmine valitsus ja järgmises valitsuses tõesti see probleem oli, et oli valmis siis Reformierakonna, Reformierakond toona justiitsministriportfelli hoidis ja eelnõu tehti valmis. Väga mõistlik eelnõu, see eelnõu hiljem jõudis ka siia Riigikokku ja ei saanud valitsuses heakskiitu. Ma nüüd täpselt ei suuda meenutada, aga ma ütlen, et umbes paarkümmend korda Eesti 200 võttis valitsuse istungil selle eelnõu välja. Lihtsalt võttis välja, ütles, et ei ole võimelised, ei ole nõus arutama. Ja umbes üheksa korda tegi Eesti 200 ettepanekuid selle eelnõu muutmiseks ja neid ettepanekuid tehti väiksemas ringis, suuremas ringis, erakonnaesimehed Margus Tsahkna, Lauri Läänemets, Kaja Kallas kolmekesi koos või siis valitsuses saadeti meiliga, saadeti ilma, tehti suuliselt, kirjalikult. Kahjuks ma ei saa neid enam võtta, meilidele ligipääsu ei ole sellist, et nüüd tagasivaatavalt teile neid ette lugeda, aga need ettepanekud olid kahte laadi.

Ühed olid sellised, mis olid arvatavasti lihtsalt mõeldud selle protsessi pidurdamiseks ja olid sellised segased. Seda, ma mäletan, toona peaminister ja Riigikantselei rääkisid, olid väga mures, et mingisugust soga on siia toodud. Ja teised ettepanekud olid sisuliselt põhimõtteliselt sellised, mida me täna näeme siin selles seaduseelnõus. Ja lõppkokkuvõttes me jõudsime tõesti sinna, et peaminister surus juba koalitsiooni lõhkiminemise hinnaga selle seaduse läbi ja tõesti ta siia parlamenti jõudis, seda menetleti, Reformierakond toetas Kaja Kallase nägemust ja Riigikantselei oli teinud õigusliku hinnangu ka selle peale. Ja see oli kõik selline, et seda saab sellisena teha.

Nüüd, mis vahepeal juhtus? Vahepeal vahetus peaminister. Vahepeal vahetus peaminister. Kui Kristen Michalist sai peaminister, siis ääri-veeri õrnalt kadus ära kõigepealt peaministri hoiak, toetav hoiak selle eelnõu suhtes, siis muudeti Riigikantselei õigushinnangut. See on huvitav, et Riigikantselei eksperdid teevad ühe õigushinnangu, kui peaminister tuleb, siis eksperdid leiavad, et nad on eksinud ja teevad teise õigushinnangu. Mina soovitaksin küsida välja näiteks Riigikantseleist need erinevad hinnangud, eriti selle viimase, mis tehtud on sellel teemal. Õigushinnangut muudeti. Ja siis tuli juba koalitsiooninõukogus see jutt, et vaadake, nüüd saab teha ja ei ole hullu midagi ja mõlemad versioonid on head ja kõik niimoodi. Vastab ka tõele, kui võtta välja erinevad protokollid siit saalist või siis ka majanduskomisjonist, peaks olema ilusti näha, kuidas Reformierakonna majanduskomisjoni liikmete jutt muutus, kui peaminister vahetus. See on päris huvitav.

Ja ma võin öelda, et pretsedenditu surve oli mõnelt ettevõtjalt läbi juristide, läbi teiste ettevõtjate valitsuse liikmetele, erakondadele, sealhulgas sotsiaaldemokraatidele, aga ma tean ka Reformierakonnale, et seda seadust muuta selliseks, nagu ta praegu on. Pretsedenditu surve! Ja võiks öelda, et mõned paberid, mis liikusid ja mida sooviti, olid enam-vähem samad, mida me praegu näeme. Selles mõttes huvitav. Huvitav ei ole mitte ainult see, et miks Eesti 200 seda teemat on ajanud, miks Lea Danilson-Järg kunagi seda teemat üldse ajada ei tahtnud, vaid väga huvitav on see, miks peaminister Kristen Michali tulekuga Reformierakond oma seisukohti muutis, sada protsenti või jah, tähendab, täiesti kardinaalselt teise suunda. Päris huvitav olukord.

Ja ma arvan, et õige küsimus on see, miks sotsiaaldemokraadid ainukesena muretsevad. Ma küsiksin seda retooriliselt. Eesti inimesed võiks küsida, ajakirjanikud teistelt erakondadelt: aga miks teised erakonnad ei muretse? Ja kui ma meenutaks, mis on ajakirjanduses kirjutatud, millised ettevõtjad võiksid olla huvitatud sellest kõigest, siis võiks teha siit mingisuguseid järeldusi, et ju siis on palju koos arutatud, võib-olla on midagi muud ka veel koos tehtud või ühist tulevikku kuidagi nähtud. Ei tea, ei oska öelda, ei oma selle kohta informatsiooni, aga väga kahtlane protsess. Ja ma ütlen, et minu ministrikogemuse kõige suurem surve üldse ja kõige hämaram lobitegevus, mis saab olla. Tavaliselt on lobitegevus ametlik, avalik, on ju, selline, kõik on võimalik fikseerida, aga see käis hoopis teistmoodi. Selles mõttes ma arvan, et põhiküsimus on, miks on peaminister Kristen Michal koos Reformierakonnaga seisukohti muutnud. Mida on lubatud? Mida ei ole lubatud? Kas midagi teatakse peaministri kohta, et ta pidi seisukohta muutma? Miks peaminister lasi Riigikantseleil seisukohti muuta? Kas uue riigisekretäri tulek, kuidas on sellega seotud, sest seisukoht hakkas Riigikantseleil muutuma siis, kui tuli meile kõigile tuntud hea sõber sinna Riigikantseleid juhtima?

Nii et sellised mured on selle eelnõuga, sõbrad. Ja me oleme täiesti veendunud, et algselt Riigikantselei, algselt Justiitsministeeriumi ja erinevate ekspertide hinnang oli kogu aeg, et see ei aita lahendada. Esiteks ei päästa trahvist, see ei päästa trahvist, see väide on see, et see ei päästa trahvist. Pange tähele, see jääb protokolli see sõnum, vaatame mõne aasta pärast, et kuidas on läinud. See ei päästa trahvist see eelnõu. Ja teiseks, see ei aita konkurentsile kaasa, vaid ta põlistab seda viga, mis on juba Eesti seadusruumi tehtud, mis siiamaani on. Ta lihtsalt seda põlistab ja olulised juhtumid kunagi lõpuni ei jõua. Ma loodan, et ükspuha, kuidas siin saalis läheb, ma loodan, et keegi leiab kõigepealt selle sisemise tahtmise ja on katkestamise poolt. Ja teiseks, ma loodan, et õiglus pääseb aja jooksul jalule. Aitäh!

Tänan teid. Jaak Aab, vastusõnavõtt, palun!

Tänan, austatud juhataja! Kolleeg Peeter Ernitsale pean ikka vastama, kus kõigi trahvide ja kõige paha eest on süüdi sotsiaaldemokraadid ja viide ka minule. Tuletan meelde, rikkumismenetlus direktiivi mitteülevõtmise eest algas 2021. aastal. Pärast seda ja sellel ajal, kes on justiitsministrid olnud? Ainult Isamaast ja Reformierakonnast. Miks siis keegi ei teinud isegi pingutust valitsusse tuua eelnõu, mis selle rikkumismenetluse oleks lõpetanud? Nii nagu siin mul kolleegid kirjeldasid, ka see viimase paari aasta lugu, ei ole sotsiaaldemokraadid pidurdanud selle küsimuse lahendamist, vaid hoopis teised jõud. Ja kindlasti mina ka arvan, et kui on lootus, et sellega see rikkumistrahv ära kukub, tõenäoliselt ei kuku, aga üks Eesti 200 juhtivpoliitik on mulle öelnud. Ma ütlesin, et see oht on ju olemas, kui te võtate praeguse eelnõu vastu, siis Euroopa Komisjon võrdleb ära, ütleb, et te ei võtnud direktiivi sisuliselt üle. Mis siis juhtub? Siis algab uus rikkumismenetlus, uus Euroopa Kohtu trahv, uued venitused. See oht on palju suurem, kui teha praegu mõistlikult see asi korda. Aga seesama Eesti 200 juhtivpoliitik ütles: aga see pole oluline, me pikendame protsessi, vahepeal lõpetatakse menetlus, siis võrreldakse eelnõu ära ja alustatakse uut rikkumismenetlust, aga siis vahepeal on juba tükk aega edasi läinud. Mis selleks ajaks Eesti poliitikas on juhtunud, keegi ei tea?

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub ka lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tuletan meelde, mida juba mitu korda mainiti, et tõesti meile on tekitatud 400 000 euro suurune trahv, kuna me pole direktiivi õigel ajal üle võtnud, ja iga päev lisandub meile 3000 eurot juurde. 

Eelmises koalitsioonis tõesti tekkisid erimeelsused selles osas, kuidas me siis peaksime selle direktiiviga edasi minema, kas võtame selle haldus- või väärteomenetluses üle. Muidugi, väga keerulised sõnad. Ehk siis tegelikult, mis vormis, kuidas ja kui lihtsalt peaks siis Konkurentsiamet hakata saama määrama trahve ettevõtjatele. 

Aga tegelikult kogu probleem algas sellest, et kui üldse olid need läbirääkimised direktiivi osas, kui see ette valmistati, siis Eesti ei kehtestanud oma põhiseadust, sest olid ametnikud, kes olid väga huvitatud nendest lisaõigustest. Ja saigi lõpuks vastu võetud selline direktiiv, mis kahjuks läheb vastuollu meie põhiseadusega. 

Üks põhiõigus on see, et tegelikult inimest ei tohi süüdi mõista enne seda, kui on vastav kohtuotsus. Inimest ei tohi ähvardada enda vastu ütlusi andma, dokumente välja andma. Kui siin väidetakse, et need on sellised õiguslikud vaidlused, mis ei oma tähtsust – vastupidi, see on Eesti Vabariigi põhiseadus. Mis ajast see põhiseadus ei oma enam tähtsust? 

Ja kahjuks põhimõtteliselt sooviti tekitada selline olukord, kus Konkurentsiamet oleks saanud tulla sisse ametiruumidesse, läbi otsida, nõuda dokumente ja öelda: "Head ettevõtjad, mõelge hoolikalt järele, kas teil on olemas selliseid dokumente välja anda, millega me saaksime teid süüdi mõista. Ja kui te neid ei anna, aga me äkki juhuslikult kunagi need leiame, siis olge kindlad: teile tuleb selline trahv, et te olete pankrotis." See on see enese mittesüüstamise põhimõte, mida võib-olla ei ole piisavalt siin selgitatud. 

Ja siis oligi eelmise eelnõu versiooniga, mille puhul oli nii palju vaidlust, see niinimetatud Kaja Kallase versioon, soov luua selline menetlusvorm, kus Konkurentsiametil olekski enda jaoks spetsiaalne lihtsustatud menetlus, läbiotsimise õigusega ja teiste, muude menetlusaspektidega, mis on isegi karmimad kui kriminaalmenetluses. Ja siis, sellise menetlusega sõites mitmest olulisest põhiõigusest üle, oleks saanud lihtsustatud moel hakata määrama hiigelsuuri trahve ettevõtetele.

Kahjuks ma ikka kuulen, jätkuvalt, et sotsiaaldemokraadid soovivad neid õigusi Konkurentsiametile laiendada ja tehagi sellist karistusorganit Konkurentsiametist. Siin vapralt võideldakse selle eest. 

Esiteks, mul on küsimus, kust on tekkinud selline kange soov ettevõtjaid karistada. Kas meil on tõesti vahepeal ettevõtjatest saanud sellised uued vaenlased, et me oleme otsimas karmimaid karistusmeetmeid, mida saaks seejuures lihtsamini ja kiiremini rakendada?

Ma mäletan arutelu komisjonides – ma osalesin majanduskomisjonis, ma osalesin õiguskomisjonis kõikidel nendel aruteludel – ja põhimõtteliselt ma mäletan, et justiitsministeeriumist eelmise eelnõuga oligi selline tõlgendus, et aga see on ju kiirem ja tõhusam viis karistada. Reaalselt olid sellised ... No ma arvan, et õigusriigis ei tohiks mitte kunagi selgitada mingit uut eelnõu, uusi karistusnorme ja vastu võttes: "Aga teate, see on ju lihtsam ja kiirem viis karistamiseks." Rääkimata sellest, et meil siiamaani kehtib ultima ratio printsiip, mille kohaselt kõik uued karistusmeetmed või lihtsustatud karistusmeetmed on viimne vahend.

Sellist menetlusvormi on väga tugevalt kritiseerinud õiguskantsler ja mitmed karistusõiguse eksperdid. Nüüd, kui on, ma vaatan, tekkinud nii palju karistusõiguslikke ekspert saalis, ma soovitaksin lugeda õiguskantsleri arvamust sellel teemal. Kusjuures Keskerakonna fraktsioon just kohtus hommikul, kus õiguskantsler kordas kõiki neid seisukohti. Mul on küsimus: kas siis ettevõtjad mõjutasid meil ka õiguskantslerit? Siis tuleb välja, et kõik karistusõiguse eksperdid, ka õiguskantsler, olid järelikult mõjutatud ettevõtetest, kuna õiguskantsler ei ole toetanud seda lihtsustatud haldusmenetlust ja sellist trahvimist, kus sõidetakse mitmest põhiõigusest üle. 

Seda on tõesti välja öeldud, et kui me oleksime sellega edasi liikunud, me oleksime pea peale pööranud kogu meie karistusõiguse süsteemi, sest miks peaks Konkurentsiamet saama mingi eelise? Miks peaks just nende jaoks looma täiesti eri-, uue menetlusvormi? 

Ja seda ma olen mitu korda öelnud, et sellega oleksime avanud Pandora laeka. Järgmise sammuna oleks meile tulnud teised ametnikud ja öelnud: "Aga teate meie soovime ka seda lihtsustatud menetlust. Me tahaksime samamoodi lihtsustatud trahve määrata." Oleks tulnud meil maksuamet, kes aina rohkem tahab inimesi jälgida, ja oleks öelnud: "Teate, me tahame ka neid õigusi, me tahame ka seda haldusmenetlust." No siis oleks tulnud Keskkonnaamet, Andmekaitse Inspektsioon, kes on kusjuures tükk aega soovinud endale selliseid õigusi. See on juba kinnitatud fakt. Ja niimoodi üks hetk me polekski tähele pannud, kui aina rohkem oleksime andnud võimu ametnike kätte ja liikunud sellise ametnike karistusriigi poole. Kahjuks tavaliselt see niimoodi toimub. 

Ja nüüd, kui me vaatame viimaseid arenguid, jääb mulje, nagu selline ametnike karistusriik, jälgimisühiskond, kogu see kaamerate küsimus, kuidas me nagu nii lihtsustatult räägime sellest. Ma arvan, et demokraatlikus õigusriigis need ei ole nii-öelda see, kuhu me peaksime liikuma, need pole need väärtused, mida tänapäeva ühiskond jagab. Nõukogude ajal oli kindlasti selline ametnike karistusriik ja kõik sellised asjad, siis see oli kohane, aga täna jälle liikuda selles suunas – no ma ikkagi mõtleksin enne mitu korda. 

Kusjuures viimasel ajal kõlab väga palju selliseid argumente, kuidas me peaksime ikkagi loobuma oma sellistest vabadustest, põhiõigustest, väärtustest, ja kõike seda serveeritakse ühe ja sama argumendina: "Kallid inimesed, see on teie kaitseks, see on ju teie turvatunde tagamiseks." Aga tegelikult peidetakse nende nii-öelda vabanduste taha. Tegelikkuses inimesi soovitaksegi rohkem jälgida ja lihtsamini mingi karistada. Need on tegelikult need arenguarengusuunad, mida ma olen viimasel ajal kuulnud. 

Ja veel üks aspekt. Siin ei soovita rääkida õiguslikest momentidest. Väga oluline. Riigikohtu otsus, hiljuti jõustunud, väärteomenetlusega määrati Olerexile 300 000 euro suurune trahv. Kõik, kes räägivad, et väärteomenetluses ei ole võimalik määrata suuri trahve, te olete eksinud. Riigikohus on andnud oma sõna selles osas ja põhimõtteliselt Riigikohus andis ka oma hinnangu, et seda direktiivi on võimalik võtta üle väärteomenetluses ja on võimalik tõhusalt määrata suuri trahve ettevõtjatele. Aitäh!

Ja nüüd on kaks vastusõnavõttu. Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu! Kuna proua Kovalenko siin väänles selle tõe moonutamisega, nagu oleks võidelnud boamaoga, siis ma tõesti natukene tahaksin midagi öelda. Ei, sotsiaaldemokraadid ei arva, et kedagi peaks karistama, aga sotsiaaldemokraadid arvavad, et aus konkurents peaks olema. Ja nii nagu Riina Sikkut enne ütles, peaks olema ennetavad meetmed, et kõik teavad, kes hakkavad rikkuma, et neil on karistus ette nähtud. Ja ma arvan, et imelik loogika on ka see, et kui sa rikud, siis karistust ei tohiks sellele järgneda. See on mingisugune, ma ei tea, mis huvitav seisukoht. 

Aga ma tahtsin öelda ka seda, et selle Konkurentsiameti esitamine, justkui Konkurentsiameti pärast tehakse midagi, justkui ametnike pärast midagi tehakse, vot, see on ka päris huvitav Keskerakonna asjadele lähenemine. Ei, ei tehta! Tehakse Eesti inimeste pärast, tehakse Eesti ettevõtjate pärast, sest konkurents, aus konkurents on ju majanduse üks tugisammastest, millele toetub. Ei ole võimalik majandusel ja ettevõtjatel tegutseda, kui pole ausat konkurentsi. Aga noh, ma ei tea, mulle tekkis jälle küsimus, me enne ei osanud seostada, aga millegipärast ka Keskerakond nüüd asus sellele poolele, et see pingutus, mis varem oli, on vale ja jumala eest tuleb teha eelnõu, mis selliseid teatud kitsaid ärihuvisid toetaks. See, et ajalugu jälle aus ja õiglane oleks tulevikus tagasi vaadata, siis ma selle markeerisin siin ära, et sotsiaaldemokraadid tõesti tunduvad saalis olevat üksi selles küsimuses. Aga eks õiglus hiljem selgub ja me saame seda debatti pidada.

Aitäh! Ja ei ole vaja kahelda, Anastassia Kovalenko-Kõlvart oma sõnavõtus puudutas kindlasti ka Riina Sikkuti poolt öeldut, nii et seetõttu ka vastusõnavõtt Riina Sikkutile. Palun! Riina Sikkut, teie vastusõnavõtt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minu meelest meie ülesanne siin saalis, kui ma õigesti aru saan, ongi seda tasakaalu otsida. Kahtlemata tehnoloogiaga võib jälgida ja igasuguseid pahategusid korda saata, aga ei ole võimalik, et tehnoloogilisi lahendusi kasutavad ainult kurjategijad ja politsei peab pliiatsi, paberi ja kassettmagnetofoniga hakkama saama. Me peame siin leidma, mis see kuldne kesktee oleks, mis õigusi ülemäära ei piiraks, aga võimaldaks ikkagi ka uut tüüpi kuritegevust kontrolli all hoida ja juhtumeid lahendada. 

Täpselt samamoodi on konkurentsiõiguse rikkumisega. Mina ei arva, et karistamine peaks olema lihtne, võimalikult kerge ja ametnike tehtav, aga karistamine peab olema võimalik. Kui konkurentsiõigust on rikutud, siis me oleme olukorras, kus aastakümneid tegelikult ei ole olnud võimalik ettevõtteid karistada. Ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti toodud näide Olerexi kohta on ju suurepärane. Me oleme loonud olukorra, kus seaduse rikkumisega ettevõte, nii nagu on meediast läbi käinud, ilmselt teenis kasumit, ma ei tea, 40 miljonit. Me rääkisime kümnetest miljonitest, mille võrra ta sai eelise. Ja nüüd selgub, et see suur trahv, mida me saame teha väärteomenetluses, on 300 000. Seega, põhimõtteliselt me ütleme, et jah, konkurentsiõiguse rikkumine tasub ära, seaduserikkumine tasub ära. Nii et karistamine ei pea olema lihtne ja kerge, aga karistamine peab olema meie seaduste alusel võimalik nende puhul, kes on seadust rikkunud. Ja see on see olukord, mida me siin saalis peaksime looma.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Küll on kaks küsimust istungi juhatajale. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Tõesti, et stenogrammi mõttes, et see aeg, kui Läänemetsa see konkurentsiseadus ei huvitanud, oli Keskerakond alati pidevalt samal seisukohal, et peab minema väärteomenetluse pidi. Me oleme alati toetanud õiguskantsleri seisukohta. Olid ka vastavad muudatusettepanekud tehtud, oli debatt komisjonis, kus sotsiaaldemokraadid ei osalenud. Ja hea, et sotsiaaldemokraadid ka tunnistasid, et 300 000 eurot trahv ei ole piisav, et need trahvid ikkagi peaksid olema sadadesse miljonitesse, et ikkagi ettevõtted läheksid pankrotti.

Aitäh! See ei olnud küsimus istungi juhatajale. Peeter Ernits, palun! Peeter Ernits, kas te soovite?

Hea juhataja! Ma ei tea, kas see oli õige selle musta käe või … Kuna kolleeg Läänemets …

Tegelikult oleks pidanud teise valiku tegema. Te vastusõnavõtu oleks saanud, aga see on nüüd suletud läbirääkimised, aga kuulan teie protseduurilist küsimust.

Minul see repliik on headele kolleegidele sotsiaaldemokraatidele, kuna teisi siin eriti ei ole. Tegelikult niimoodi peakski parlament toimima, et ajama reaalset tõde taga ja mitte üksteist süüdistama. Tõepoolest see tuleks lahti kirjutada ja vaadata, mida Lauri rääkis siin, mida Jaak rääkis, ja nii edasi. Ei ole ka mina konkurentsiõiguse spetsialist. Aga niimoodi peakski riiki juhtima, reaalselt arutama, kirglikult ja vaatame, mis siis välja tuleb, aga mitte laskma endale pähe istuda, kellelgi suvalistel ametnikel või mis iganes. Neid näiteid, ma tean, järgmine nädal tuleb veel ja veel palju magusamaid asju.

Aitäh! See sõnavõtt isegi oli natukene protseduuriline, soovitas kirglikult arutada, mis on kindlasti protseduuriga seotud. 

Nüüd, head kolleegid, sellele eelnõule on esitatud kokku 37 muudatusettepanekut ja järgnevalt me need muudatusettepanekud kõik läbi vaatame. Kõigepealt muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Tanel Kiik, Ester Karuse, Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Lauri Läänemets, palun! 

Palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Me teeme seda, head kolleegid, aga peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, oleme seaduseelnõu 609 juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Tanel Kiik, Ester Karuse ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 54, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud Riigikogu toetust.  

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on samuti esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid Randpere ja Seeder, meil on siin muudatusettepanekute läbivaatamine, kolleegid tahavad seda väga jälgida. 

Muudatusettepanek nr 10, esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, ka selle on esitanud majanduskomisjon, siin, head kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et algselt jagatud materjalides puudus majanduskomisjoni otsus ehk tegemist on tehnilise veaga. Sisuliselt majanduskomisjon seda hääletas ja arvestas täielikult. Aga veel kord, algselt välja trükitud muudatusettepanekute loetelus puudus lihtsalt see märge majanduskomisjoni otsuse kohta. Aga veel kord, muudatusettepanek nr 11, majanduskomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 12, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, 13, vabandust. Muudatusettepanek nr 13, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 17, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 18, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 20, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 23, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 24, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 27, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 29, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 30, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 31, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 32, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 33, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 34, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Ja, muudatus … Vabandust, 34. Kas, Priit Sibul, teil on ettepanek muudatusettepanek nr 34 kohta? palun mikrofon Priit Sibulale!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 34, selle on esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Muudatusettepanek nr 34 leidis Riigikogu toetuse.  

Muudatusettepanek nr 35, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 36, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 37, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on seaduseelnõu 609 teine lugemine lõpetada, ent meile on laekunud ettepanek Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt eelnõu 609 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Kas ollakse nõus, kui me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde? Ennekõike Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Aitäh! 

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, vastu 55, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 609 teine lugemine on lõpetatud ja ka esimese päevakorrapunkti menetlemine.

Oleme jõudnud teise juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud õhusõiduki pardal toimepandud õigusrikkumisi ja teatavaid teisi tegusid käsitleva konventsiooni muutmise protokolliga ühinemise seaduse eelnõu 587 teine lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud auväärt kolleeg, õiguskomisjoni liige Valdo Randpere.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ärge nüüd kõik saalist minema jookske, sest kohe tuleb lõpphääletus. Eelnõu oli niivõrd hea, et selle kohta ei tehtud mitte ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu sisu lühidalt on see, et edaspidi peate käituma lennukis olles viisakalt, ei tohi teha asju, mis ohustavad lennujulgeolekut.

Ja kuna eelnõu oli niivõrd hästi vastu võetud ja kõigile arusaadav, nagu öeldud, siis ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud. Komisjonis ei esitatud ka ühtegi muud küsimust kui, et millal saaks selle eelnõu poolt hääletada. Ja see hetk tuleb kohe, sellepärast et komisjon arutas seda esmaspäeval, 2. juunil, ja otsustas võtta selle eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, konsensuslik otsus, teha ettepaneku teine lugemine lõpetada, konsensuslik otsus, ja teha ettepaneku viia läbi eelnõu lõpphääletus, ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh!

Suur tänu teile põhjaliku ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid. Kaks erinevat eelnõu nagu kaks erinevat maailma. Enne siin oldi väga kirglikud, enamikku teid siin paremal tiival ei olnud saalis, kui me arutasime, rasked lahingud olid sotsiaaldemokraatidega. Me toetasime, ka mina toetasin seda koalitsiooni eelnõu. See oli sisuline. Ega tõde täpselt ei teagi, mis siin oli. Ma arvan, et see tuleks nagu täpselt selgeks rääkida ja lahti kirjutada. 

Aga see eelnõu on tõesti lihtne: kui sa lennuki peale lähed, siis kempsus ära suitseta, ja kui istud tooli peal, siis pane rihm kinni. Ja naljakas on see, et see direktiiv, Tokyo konventsiooni Montreali protokoll on mõistlik, tuleks seda teha, kuna tõesti ei maksa suitsetada kempsus. Aga kui vaadata, kui sage see väärtegu on, siis muutub kogu sellele kulutatud aeg, mida me oleme kulutanud, ka natuke naljakaks. Tallinna Lennujaama läbib rekordiliselt vähemalt viimasel aastal 3,5 miljonit. Ja neid juhtumeid, mida oleks saanud menetleda, oli 40. Nii et see protsent, head kolleegid, ma loen ette, selle kasutegur on 0,0000023%. Nii et hääletame rõõmsalt selle olulise, kuid erakordselt marginaalse konventsiooni, Tokyo konventsiooni Montreali protokolli poolt. Vajutage rohelist. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Käesolevale eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 587 lõpphääletus ja seda me teemegi peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud õhusõiduki pardal toimepandud õigusrikkumisi ja teatavaid teisi tegusid käsitleva konventsiooni muutmise protokolliga ühinemise seaduse eelnõu 587. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu 587 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu (590 SE) teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Suur tänu, härra juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, lühidalt ILO põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu 590 teiseks lugemiseks ettevalmistamist esmaspäeval, 2. juunil. Muudatusettepanekute tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud ja seetõttu ei viibinud ka komisjoni istungil ühtegi külalist. Viibisid kohal ainult komisjoni liikmed, puudusid komisjoni liikmed Heljo Pikhof ja Varro Vooglaid. Komisjoni esimees Madis Timpson selle kõik ette kandis, et ettepanekuid esitatud pole, ja komisjonile jäi teha ainult menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ja kolmandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult. Mina tänan.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Nagu eelpool öeldud, käesolevale eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 597 lõpphääletus. Ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu 590. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 590 on seadusena vastu võetud.

Nüüd neljas: Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 641 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Päeval, mil Botswana president oli riigivisiidil Eestis, me arutasime esimesel lugemisel eelnõu, millega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping ja selle juurde kuuluvat protokolli. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 3. juuni 17.15 ja Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud. Rahanduskomisjon otsustas 11. juunil, konsensuslikult otsustas … Vabandust! 5. juunil otsustas rahanduskomisjon konsensuslikult, et 11. juunil saab eelnõu täiskogu päevakorda võtta, teise lugemise lõpetada ja ühtlasi viia läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Nagu öeldud, käesolevale eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 641 lõpphääletus ja me seda teemegi peale saalikutsungit.  Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu 641. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 641 on seadusena vastu võetud. Saime hoo üles. 

Viies päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 645 teine lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teen ülevaate eelnõu 645 käsitlemisest rahanduskomisjonis peale esimest lugemist Riigikogu suures saalis. 

Komisjon pöördus arvamuse saamiseks kokku 18 huvigrupi poole, kes olid kaasatud julgeolekumaksuseaduse menetlusse. Ja vastused, arvamused laekusid kolmelt huvigrupilt. Teenusmajanduse Koda juhtis tähelepanu, et normitehniliselt tuleks julgeolekumaksuseadus tunnistada kehtetuks, ja sellega rahanduskomisjon ka nõustus. Sellest natuke hiljem. 

Kaupmeeste liit osundas, et sisekaubanduse olukorra parandamiseks tuleks makse alandada. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda pidas väga positiivseks julgeolekumaksuna sätestatud tähtajalise ettevõtete kasumimaksu kaotamist, pakkus välja käibemaksumäära tõstmise mõjuanalüüsi kohustuse sätestamine ja pidas maksumuudatuste järgselt oluliseks maksurahu tagamist. 

Rahandusministeeriumil on üldine kohustus oma valdkonna õigusaktide mõju ja toimimist seirata ning vajadusel asjaomaste algatustega välja tulla. Olgugi et käibemaksuseaduses on sätestatud Rahandusministeeriumi kohustus analüüsida eelmise aasta alguses toimunud käibemaksumäära tõusu mõju 2027. aastal, ei leidnud rahanduskomisjonis kandepinda käesoleva eelnõuga täiendava spetsiifilise analüüsi kohustuse sätestamine. Kuna see kohustus on juba olemas, siis täiendavat mõtet ei ole. 

Eelnõu läbis esimese lugemise 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks laekus Isamaa fraktsioonilt kuus muudatusettepanekut. Eelnõu oli rahanduskomisjoni päevakorras 5. juunil ja 9. juunil sel aastal. 

Me vaatasime läbi muudatusettepanekute loetelu ja jätsime sinna kandmata ühe Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepaneku. Põhjus on selles, et muudatusettepaneku sisuks oli Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemine lisaeelarve seaduse eelnõu algatamiseks. Tegevus, mis Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse kohaselt tuleb teha eraldi menetlusega ja see tuleb teha otsuse eelnõuna, nii et ta ei sobinud nagu sellega. Samuti osutati sellele, et üldiselt peaksid muudatusettepanekud olema seotud eelnõus reguleeritavate küsimustega ja lähtuma eelnõu eesmärgist, mis antud juhul ei olnud tegemist, kuna tegemist oli lisaeelarve esitamise kohustuse panemisega. Ja meil oli samal ajal menetluses teatavasti ja on endiselt lisaeelarve. See muudatusettepanek oleks pidanud olema siis, kui midagi sealt tahetakse muuta, õigele eelnõule. 

Ei saa iseenesest pidada ka väga heaks tavaks tuua eelnõusse sisse mitte eelnõuga varem seotud teemasid. Jah, me oleme seda teinud, neid kobareelnõusid, aga see on kahtlematult halb menetlustava ning parem on seda mitte teha. Ja selle hääletas ka komisjon läbi ja jättis selle sisse võtmata. 

Rahanduskomisjon tegi normitehnilise muudatuse, loetelus nr 2. Muudatuste loetelus. Ja rahanduskomisjon lisaks veel osutas sellele, et Isamaa fraktsiooni muudatusettepanek nr 3 on sellega sisuliselt arvestatud. Ülejäänud muudatusettepanekud ei saanud rahanduskomisjoni toetust. 

Rahanduskomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui see lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 18. juunil ja viia läbi lõpphääletus. 

Natuke ka sellest muudatusettepanekust, mis rahanduskomisjoni poolt tuleb. Selleks, et eelnõu oleks korrektselt väljas, et ei tekiks olukorda, et eelnõu sisuks muutuks üksnes pealkiri, muudetakse esiteks seaduse pealkirja. Ehk pealkirjaks oleks julgeolekumaksu … Vabandust! Paragrahv 2 muudetakse ja selleks oleks julgeolekumaksuseaduse kehtetuks tunnistamine. Ja siis ka juurde jõustumissätted. Ja kogu seaduse pealkiri on kaks kolm, kus eelnõu pealkirjaks saaks "Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise ning julgeolekumaksuseaduse kehtetuks tunnistamise seadus". Nii et see eelnõu muudatusettepanek sai komisjonis täieliku toetuse ja vastu oli Isamaa esindaja. Kuigi, nagu öeldud, Isamaa ettepanek järgmisena oli sisuliselt arvesse võetud. Minu poolt kõik. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Küsiksin nüüd natuke laiema küsimuse, et kas te arutasite või olete arutanud varasemalt rahanduskomisjonis ja sealhulgas ka valitsuse esindajatega, miks Eesti maksusüsteem on kreenis jõukate suunas. Kohe täpsustan, et ei ole väga palju selliseid makse, näiteks nagu käibemaks, mis on oma olemuselt regressiivsed ehk tähendab, et väiksema sissetulekuga inimene maksab suurema osa oma sissetulekust ära ja samal ajal tulumaks, mis võiks olla astmeline ehk progressiivne, seda meil ei ole ehk et on ühetaoline ja erinevalt enamikust Euroopa Liidu riikidest ning meil ei ole sellist traditsioonilist ettevõtte kasumimaksu, millest nüüd ka valitsus pärast esialgset kehtestamist otsustas loobuda. Kas see on teie meelest adekvaatne, õiglane, et Eestis on reaalselt kujunenud välja maksusüsteem, kus madalapalgaline inimene maksab suurema osa oma sissetulekust maksudena riigile kui jõukam inimene? Ja kui see on teie hinnangul õiglane, siis miks ülejäänud Euroopa ja sealhulgas Põhjamaad eeskätt käituvad teistviisi?

Aitäh! Seda küsimust rahanduskomisjon ei arutanud.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma Tanel Kiige küsimusega jätkan. Kas teie komisjonipoolse esindajana ja komisjoni liikmena ei ole küsinud seda küsimust või kas valitsusepoolne esindaja polegi kordagi teemat tõstatanud, et Eestis on kõrged maksud vaestele ja keskmise sissetulekuga inimestele ja madalad maksud rikastele? See loob ju olukorra, kuskohas ühiskonnas paljud inimesed ei tule toime. Ta mõjutab tegelikult lõpuks majanduse arengut, sest kui inimestel tervisemured tulevad või haridus jääb saamata, siis nad panustavad tulevikus ühiskonda vähem. Te olete ju kohtunud IMF-i esindajatega, OECD esindajatega, nad kõik sellele viitavad, nad soovitavad loobuda ju regressiivsest maksupoliitika loogikast. Ma küsin. Kas teie komisjoni liikmena olete või keegi valitsuse esindajast on üldse seda probleemi komisjonis tõstatanud eelarve menetluse raames?

Ma olen siin komisjoni esindajana. Oma isiklikku seisukohta väljendan ma sel juhul, kui ma võtan kõne. Rahanduskomisjonis on olnud väga erinevaid diskussioone erinevatel aegadel maksusüsteemi üle, sealhulgas erinevate muudatuste üle üht- ja teistpidi. Nii et tegemist on kahtlematult poliitilise valikuga, mis sõltub ka sellest, millised on poliitilised jõud ja tasakaal parasjagu Riigikogus.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! See on huvitav praktika siin parlamendis välja kujunenud, et kui tahetakse, meeldib millegipärast, siis avatakse isiklikke seisukohti, laiemaid arutelusid, kui on ebamugav küsimus, ebamugav teema, siis on hästi hea ja mugav öelda, et seda asja komisjonis ei arutatud. Ma arvan, et võiks olla selline ühetaoline lähenemine, et kui ikkagi arutame niivõrd olulist eelnõu, ma usun, et te olete nõus, et see on väga kaalukas eelnõu, siis oleks ju adekvaatne ka teil anda komisjonipoolse ettekandjana ikkagi ülevaade, ka endise rahandusministrina, et miks me oleme sellise maksusüsteemi Eestis ehitanud teie koduerakonna juhtimisel, kus reaalselt madalapalgaliste inimeste maksukoormus summa summarum proportsionaalselt nende sissetulekust on suurem kui jõukamal osal ühiskonnast. Kõige madalam detsiil, madalamad detsiilid maksavad rohkem kui kaks näiteks kõrgemat detsiili. Kuidas see on loogiline, kuidas see on adekvaatne? Kui te ütlete nüüd, et seda küsimust ei arutatud komisjonis, siis ma tahaks teada, miks selliseid küsimusi rahanduskomisjonis ei arutatud?

Aitäh! Mina olen siin puldis komisjoni esindajana. Kui te olete jälginud minu varasemaid esinemisi, siis mina olen alati jälginud siin just nimelt seda positsiooni ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Seda küsimust, nagu ma ütlesin, antud eelnõu menetluse käigus ei arutatud, küll on varem erinevates olukordades erinevate eelnõude puhul komisjonis maksuteemasid erinevatest nurkadest arutatud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni ettekandja! Isamaa Erakond maksude tõstmise põlistamist loomulikult ei toeta. Aga minu küsimus tuleneb teie ettekandest otseselt, mida te arutasite komisjonis, puudutas Isamaa muudatusettepanekud, mida te ei arvestanud ja ei kandnud lehele nii-öelda hääletamiseks. Ma ei küsi selle muudatusettepaneku sisu kohta, vaid teie kommentaar, et muudatusettepanek peab olema seotud eelnõu eesmärgiga ja kui ta eelnõu eesmärgiga ei ole seotud, siis ta on vastuolus kodu- ja töökorra seadusega. Ja nüüd, auväärt juhataja, pange tähele, ma küsin teie käest ka. Kas see tähendab seda, et kui eelnõu eesmärk on makse tõsta, siis muudatusettepanekut makse vähendada ei ole võimalik teha ja isegi mitte maksud samaks jätta, sest see ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga? Kas selline tõlgendus ongi kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt rahanduskomisjoni ametlik seisukoht?

Ma loetlesin kolm põhjendust ja ma loen veel kord. Esimene ja kõige olulisem põhjendus puudutab seda, et see ettepanek oleks olnud, tegemist oli ettepanekuga valitsusele koostada lisaeelarve. Lisaeelarve või ettepanekud valitsusele teatavasti Riigikogu töö- ja kodukorra järgi, peatükk 19 § 154, tuleb teha teistsugune menetluskord, ehk see on otsuse eelnõu, mida esitatakse. Ja kui mu mälu ei peta, siis Isamaa on seda varem ka teinud. Nii et kõigepealt selle ettepaneku oleksite te pidanud esitama otsuse eelnõuna, mitte muudatusettepanekuna antud eelnõu juurde. 

Teiseks, see eelnõu käsitleb mitte lisaeelarvet, vaid käsitleb konkreetset maksuseadust. Nii et selles mõttes ei vasta seega minu arvates Riigikogu töö- ja kodukorra § 99 lõike 1 tingimustele. Ja nagu ma ütlesin, kolmas põhjendus oli see, et jah, mille puhul tõesti võib vaielda, meil on olnud olukordi, kus on esitatud niinimetatud kobareelnõusid. See võimalus on töö- ja kodukorra puhul loodud erilisteks oludeks ja nüüd on alati küsimus, kas see situatsioon ja olukord on selline, mis seda nõuab. Nii et kindlasti ei olnud tegemist ühe põhjendusega, vaid kolmega ja eelkõige sellega, millega ma esiteks osutasin, et tegemist oleks pidanud olema otsuse eelnõuga, mille esitamine muudatusettepanekuna ei ole korrektne. Ja seda oleme me ka varem komisjonis ja Riigikogu siin saalis selle üle vaielnud ja alati täpselt samamoodi lahendanud.

Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Komisjoni esindaja vastas küsimusele, mida ma ei küsinud. Ma just rõhutasin, et ma ei küsi konkreetselt Isamaa muudatusettepaneku kohta, vaid küsisin rahanduskomisjoni tõlgendust sellele põhjendusele, mida komisjoni esindaja ütles, et muudatusettepanekud peavad vastama eelnõu eesmärgile. Ja meil on ka varem siin olnud selleteemalisi arutelusid, kuidas kodu‑ ja töökorra seadust tõlgendada sellest lähtuvalt, ja mu küsimus oli nii-öelda teoreetiline, oletuslik, et me teame, kuidas muudatusettepanekuid esitada, et neid arvestataks. Et kui on ikkagi eelnõu eesmärk väga üheselt fikseeritud, et see on maksude tõstmine, siis justkui ei ole võimalik selle põhikirja punkti alusel esitada maksude alandamise muudatusettepanekut. Kas on nii või ikkagi võib esitada muudatusettepanekuid, mis ei ole kooskõlas ja on lausa vastupidised eelnõu eesmärgiga? Kas see on võimalik või mitte?

Protseduuriliselt seda menetleb komisjon praegu ju, et kas ta võtab seda arvesse või ei võta. Riigikogu juhatus ega istungi juhataja ei saa sinna protseduuri kuidagi sekkuda. Ja Urmas Reinsalu tahab veel protseduuriliselt küsida.

Ja väga halb, et ei sekku. Sedasorti Tagurpidi-Antsla loogikat varasemates parlamendi koosseisudes vabanenud Eestis ei ole olnud. Ja kui teie arvate, et teil on enamushääled – see ei ole tõesti konkreetselt istungi juhatajale suunatud, vaid enamusele, kes on tegelikult annihileerinud Isamaa ettepaneku – ja et see lubab nii parlamendi varasemalt tava kui ka seadusesäte tühistada, siis ei ole niisugust õigust. Ma ei hakka teid ähvardama, et see pendel lööb ükskord tagasi, sellepärast et teie sarnaseks me selles käitumises – ma luban teile –, ei muutu.

Nüüd protseduuriline küsimus. 

Aga nüüd on konkreetne küsimus. See oli raamistus, probleemiasetus. 

On asutud seisukohale, kodukorra seadus võimaldab siis otsekui enamusena annihileerida parlamendiliikmete muudatusettepanekuid, kui neid ei ole esitatud eelnõule, ja kui komisjon lubaks neid, siis tuleks eelnõu menetlemine katkestada. Siin on tegelikult ju samas, lugupeetav istungi juhataja, öeldud, selles komisjoni tehtud seletuskirjas, et komisjon neid otsekui lubada saab. Ja küsimus on, et praegu ei ole ju sisult lubamise küsimus, et kas komisjon kiidab heaks, vaid meilt on võetud õigus ühe muudatusettepaneku puhul, nii nagu detsembris oli baaseelarve menetlemise puhul, üldse meie muudatusettepanekut hääletada. See teeb tegelikkuses ... 

Mu küsimus on, lugupeetav istungi juhataja, et parlament peab ju menetlema seaduseelnõusid vastavalt seadusele, aga praegu me ei menetle seda eelnõu vastavalt seadusele. 

Mida istungi juhatajana teie näete, millised on õiguskaitse võimalused parlamendiliikmetel? Te ütlete, et komisjoni liikmetel on enamus, enamus võib teha, mis ta tahab, ja sellega ongi raamistatud Eesti Vabariigis parlamentaarne seadusandluse protseduur. See ei saa olla ju piisav õigusriigis.

Aitäh protseduurika eest! Kuidas komisjon käitub, seda istungi juhataja ei saa kuidagi mõjutada. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Komisjoni esindaja selgitas komisjonis toimunud arutelu ja seal olid ka põhjendused, miks üks või teine otsus tehti. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Kodu- ja töökorda, kui tekib erinevaid tõlgendusi ja vaidlusi, tõlgendab ikka lõplikult juhatus, Riigikogu juhatus. Iga komisjon ei tohiks erinevalt kodu‑ ja töökorda tõlgendada. Ja selle eest, et oleks ühtne praktika, vastutab juhatus, sellepärast ka minu küsimus teile, ja mitte ainult sellest konkreetsest Isamaa muudatusettepanekust lähtuvalt, millest ma saan aru, komisjoni esindaja võib mind parandada, kui ma olen valesti aru saanud, aga on selline formaat või otsus otsustatud, et ei kanta justkui hääletamiseks tabelisse, et ei ole kõlbulik. Nii et me ei saa kodukorrast lähtuvalt kasutada seda võimalust, et kaks komisjoni liiget toetavad ja tuleb suure saali hääletamisele. See võimalus võetakse ära. Kas selline tõlgendus, et kui muudatusettepanek … Ma lähen ainult selle tõlgenduse juurde, ärge jääge kinni meie konkreetsesse ettepanekusse. See on väga oluline protseduuriline küsimus, et me teaksime, kuidas me käsitleme neid muudatusettepanekuid ja saaksime vormistada ja esitada. Kas selline tõlgendus, kui muudatusettepanek ei ole kooskõlas seaduseelnõu eesmärgiga, siis ei pruugi seda üldse nii-öelda hääletustabelisse kandagi ja ta ei olegi hääletamiskõlbulik suures saalis, kas see on tõesti kodu‑ ja töökorra seadusega kooskõlas? Ja kuna see on juba mitmes kord, et niimoodi tõlgendatakse, siis on see tõsine probleem ja see on minu küsimus. Ja julgen öelda, et enamus opositsiooni muudatusettepanekuid muudavad koalitsiooni algatatud eelnõu kas sisu või eesmärki ja seega ei peaks tulevikus üldse hääletamisele tulema. Kas me oleme tõesti nii kaugele jõudnud, auväärt juhataja?

Ei, kindlasti me nii kaugele ei ole jõudnud. Paljud muudatusettepanekud tulevad suurde saali ja neid hääletatakse. Urmas Reinsalu, palun! Protseduuriline, lühike protseduuriline.

Lepime kokku. Lepime kokku. Meil kehtib parlamendis, on ka niisugune asi, siin kollast raamatut armastatakse nagu Vana Testamendi tsiteerida, kus igaüks leiab endale õigust. Aga siin on ka põhimõte, mis on hea tava reeglid seaduseelnõude menetlemiseks, ja see põhimõte sätestab, et kobareelnõusid ei menetleta. On nii? Kobareelnõudena põhimõtteliselt seda ei käsitleta. Me juhtisime tähelepanu julgeolekumaksule, mis pundareelnõuna kokku keerutatud, lõviosa Eesti Vabariigis kehtivaid riiklikke makse seal, oma maksu rahalised mõjud, välja arvatud sotsiaalmaks, oli tegelikult sellega hõlmatud. Ja nüüd on täpselt samasugune tagurpidipundar kokku keeratud mõned kuud hiljem, mis nendest ajutistest maksudest teeb püsivad maksud. 

Ja nüüd on minu küsimus. Seaduseelnõul peab olema eesmärk ja pundareelnõude vältimiseks ongi tegelikult need sisemised protseduurid parlamendi juhatuse poolt kinnitatuna vastu võetud. Ja nüüd ütleb see rahanduskomisjoni antud seletus või õigemini teise lugemise seletuskiri, kus pool teksti on pühendatud Isamaa ettepanekule, mitte-ettepanekule. Näete, ettepanekut ei olnud, aga lehekülg põhjendati – huvitav paradoks. Hästi! On põhjendatud seda, et tegelikult ei saaks esitada muudatusettepanekuid, mis ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga. Aga kuidas me pundareelnõu puhul saame üldse määratleda, mis on selle seadusandja eesmärk? Härra istungi juhataja, mis on selle eelnõu eesmärk? Kuna see on praegu, kui te ütlete, et meie kuidagi reageerida ei saa, juhtivkomisjonil on võim, voli, siis on väga oluline teada, mis on enamus käsitlus, mis ettepanekuid me õigupoolest tohime esitada, kui need peavad olema eesmärgiga seotud. Aga eesmärk on ju pundarseadusel, vägagi risti-rästi makse muudetakse.

Aitäh küsimuse eest! Protseduuriliselt istungi juhataja siin suures saalis seda nüüd küll otsustama ei hakka, mis on eesmärgid. Tähendab, eelnõu eesmärgid on toodud esimese lugemise seletuskirjas, kuhu tahetakse selle seaduseelnõuga jõuda. 

Aga küsimus ettekandjale. Andrei Korobeinik, palun!

Jah, aitäh! Ma tuleks siin eelmise teema juurde. Ma saan aru, sa komisjoni esindajana tahad ikkagi rääkida ainult selles konkreetses eelnõus, mitte sellest, mis komisjonis toimus. See on mõistetav, kuigi mõned sinu kolleegid, nagu Aivar Sõerd või Jürgen Ligi, olid palju sõnakamad, kui nad esitasid komisjoni seisukohti. 

Aga mul on küsimus võib-olla siis üldiselt selle parlamentaarse debati kohta. Siin sotsiaaldemokraadid väga soovivad rakendada astmelist tulumaksu, mida nad Reformierakonnaga koos koalitsioonis olles blokeerisid. Ja tänu neile seda tegelikult täna Eestis ei ole. See on väga kahetsusväärne kolleegide Läänemetsa ja Kiigega väga nõus. Ainult et nende pärast seda ei olegi. 

Kas sa arvad, et selline silmakirjalikkus üldse tuleb parlamentaarsele debatile kasuks, kus Riigikogu saadik, kes hääletas mõni kuu tagasi konkreetselt ettepaneku vastu, nüüd siiralt kiidab seda ja küsib sinu käest, miks astmelist tulumaksu Eestis ei ole?

Aitäh! Nagu ma juba varem korduvalt olen öelnud, olen ma siin komisjoni esindajana, mitte isiklikult oma seisukohti hetkel avaldamas.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni ettekandja! Mina ei küsi teie käest seda, mis puudutab seda, et kui Keskerakond oli koalitsioonis Reformierakonnaga, siis nad astmelist tulumaksu ei toetanud. Selle pärast ei küsi, et Andrei Korobeinik nii pikalt pole Keskerakonnas olnud, ega te ei mäleta neid asju, ma ei hakka talle seda ette heitma. Aga ma küsin teie käest konkreetselt, kuna tõesti Eesti maksusüsteem on regressiivne ehk mida väiksem sissetulek, seda rohkem sa sissetulekust maksudena ära maksad. OECD, IMF on soovitanud Eestil kaotada ära selline maksusüsteem, kus maksustame rohkem vaeseid ja vähem rikkaid. Mul on küsimus, kas selle eelarve menetluse käigus valitsusepoolne esindaja, rahandusminister seda probleemi puudutas ja kas ta nimetas seda probleemiks või ei nimetanud.

Aitäh! Antud eelnõu käsitleb julgeolekumaksu tühistamist ja sellist diskussiooni ei olnud.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua Lauri! No seda sisuliselt ei ole ju võimalik vaadata eelnõu lahus loetud kuud tagasi vastuvõetud julgeolekumaksu seadusest. Siis ridamisi ettevõtlusorganisatsioone andis oma arvamuse, esitas julgeolekumaksu seaduse eelnõule palvega, et see jääks ainult tähtajaliseks, kolmeks aastaks kehtivaks. Ja nii andis ka valitsus ja koalitsiooni esindajad siin kõnetoolis omapoolse kinnituse. 

Nüüd mul on palve, et te tutvustaksite neid huviorganisatsioonide seisukohti ja ka vastuseid neile, mis puudutasid julgeolekumaksu kehtestamist. Praegu te, kuidagi jääb mulje, et see kaasamine või dialoog on olnud sisuliselt puuduv. Siin on ju võimatu lahutada seda arutelu, mis toimub praegu, juunikuus, arutelust, mis toimus novembris ja detsembris. Mis seisukohtadel ja millised organisatsioonid olid, siis kui seda julgeolekumaksu jõustati vägagi kärarikkalt?

Aitäh! Ma olen praegu siin puldis eelnõuga 645 SE. On selge, et ma ei suuda mitte kuidagi peast üles lugeda juba menetletud ja kuid tagasi menetletud eelnõu teatud elemente ja seal toimunud diskussioone.

Aga nagu ma enne juba ütlesin, ma kordan, kui te juhuslikult tähele ei pannud oma vestluste käigus, et komisjon pöördus kokku 18 huvigrupi poole praegu, just nende poole, kes olid ka varem kaasatud. Ja vastused tulid kolmelt. Teenusmajanduse Koda soovitas teha normitehnilise muudatuse, mida me ka teeme ja mida me oleme ette pannud ja millele teie komisjonis vastu hääletasite. Eesti Kaupmeeste Liit osundas, et sisekaubanduse olukorra parandamiseks tuleks makse alandada. Kaubandus-tööstuskoda pidas selle eelnõu tegemist väga positiivseks, just nimelt tähtajalise ettevõtete tulumaksu kaotamise tõttu, ja pakkus, et tuleks teha mõjuanalüüs käibemaksumäära tõstmise kohta. Aga kuna see on juba otsustatud juba varasemal korral, et tuleb teha 2027. aastal, siis ei pidanud komisjon vajalikuks seda sätet veel kord üle kirjutada.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin seda, kas komisjonis arutati, et kui maksumuudatused tehakse, siis on nagu tulu- ja kulupool, et midagi tuli juurde, midagi võeti maha, kuidas see, milline see saldo on. Ja kas selle kulu- või tulupoole katmiseks arutati ka mõnikord õiglase klassikalise tulumaksu vajadust, kui jah, siis mis olid seisukohad?

Aitäh! Ei, nendel aruteludel ei arutatud neid küsimusi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! No esiteks on väga huvitav, et rahanduskomisjonis ei arutatud tulude ja kulude poolt. 

Aga ma tulen selle küsimuse juurde, et tõesti, et see mõju ulatus. Ma loen seletuskirja, kus on kirjas nii: "mõju ulatus […] on suur, kuna mõjutab kõiki lõpptarbijaid iga standardmääraga maksustatud ostu ja teenuse tarbimise korral."  Ja eraldi on ka ebasoovitatavate mõjude kaasnemise riski kohta kirjutatud: "Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on seotud kõrgest käibemaksumäärast tuleneva toimetulekuga."

Ja täna te ütlete, et ei ole seda mõju inimeste toimetulekule üldse arutatud. Aga mul on küsimus, kuidas see on võimalik, kui see on eraldi seletuskirjas, väga pikk analüüs eraldi lõpptarbijate kohta. Kas tõesti mitte keegi ei küsinud siis selle kohta küsimusi?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et tegemist on eelnõu arutamisega peale esimest lugemist ja enne teist lugemist saalis, kus arutatakse võimalikke muudatusi. Just nimelt sellega on komisjon tegelenud. Muudatusettepanekute käsitlemisel need küsimused ei tõusetunud.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Lauri, muidugi ma mõistan teatud kimbatust ka võimuliidu poolt praegu, et seda mõnekuuliselt … Praegu niisugune radikaalne tõmblemine käib maksudega. Aga teate, kui veidikene vaadata avaramas pilgus, kui suur maht rahaliselt teie ka ju majandusinimese hinnangu järgi, rahanduskomisjon, ma arvan, on seda kindlasti arutanud, on tegelikult kõigi varjatud, otseste ja kaudsete maksudega sellel aastal ja milliseks ta kujuneb konsolideeritult nüüd selle maksu, kui selle seaduse parlament võtab enamushäältega vastu, kujuneb konsolideeritult järgmiseks aastaks, milline see nominaalsumma on?

Ma saan aru, et küsimus on lõppenud, ja nii lühike oligi seekord. Aitäh! Kui see küsimus nii lühike oli. Aga … (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Ei, ma olen lihtsalt harjunud, et sinu poolt tulevad alati hästi pikad lohisevad küsimused, millest on raske aru saada. Kuna sa ise olid komisjoni istungil, siis sa täpselt tead, et me ei arutanud sellist küsimust.

Raili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Reformierakonnale on ikka meeldinud rõhutada müüti, et Eesti maksusüsteem oleks justkui maailma parim ning soosiks majanduskasvu. Tegelikult me teame, et Eesti maksusüsteem on ebaproportsionaalselt just väiksema sissetulekuga inimesi mõjutav, negatiivselt mõjutav, ja toidu käibemaks ja aktsiisid on ühed Euroopa kõrgemad. Minu küsimus ongi selles, kas teil oli komisjonis juttu sellest vaatest, et me teame, et julgeolekusse panustamist on meil vaja ka järgnevatel aastatel veelgi pikema perspektiiviga, räägime aastast 2028, 2029. Mis võiks olla tänase valitsuskoalitsiooni nägemus pikaajalise tulude katmise, riigi tulude katmiseks?

Aitäh! Sellist küsimust sellise nurga alt komisjon toimunud istungitel ei arutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma mäletan, et kui Kristen Michali juhitud Reformierakonna valitsus selle julgeolekumaksu kehtestas suure trummipõrina saatel, räägiti, kui oluline see on ja kuidas see suurendab meie julgeolekut, sest kohe algab sõda ja selleks tuleb valmistuda. Arusaadav. Ja tegelikult selle varjus taheti tõsta sedasama käibemaksu ja tulumaksu, aga seda ei julgetud inimestele öelda, siis nimetati seda julgeolekumaksuks. Noh nüüd siis selle eelnõu kohaselt kaotatakse see kavandatud julgeolekumaks. Mina küsin, et kas meil on nüüd siis julgeolekut rohkem või pigem vähem.

Aitäh! Komisjon seda küsimust ei arutanud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Küll on küsimus istungi juhatajale. Mart Helme, palun!

Ma soovin protokolli huvides fikseerida, et selle teema, mille tõstatasid kolleegid Isamaast, Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seeder, see ei saanud tegelikult vastust ja siit saab teha ühe järelduse. Kogu see menetlus praegu on siin seadusevastane, sest norme on rikutud. Ja kuna see on seadusevastane, siis tegelikult ka sellisel juhul, kui see koalitsiooni häältega siin vastu võetakse, ei ole see legitiimselt vastu võetud eelnõu ja järgmistel valitsustel lasub kohustus see eelnõu tühistada ja tagasi pöörata ja tegelikult ilmselt ka ikkagi sanktsioone rakendada, et parlamendis niisugust õigusvastast olukorda, selle jätkumine ei oleks võimalik.

Aitäh! Nagu te ütlesite, stenogrammi huvides oli see öeldud. (Hääl saalist.) Stenogrammi huvides olen nõus. Aga avan läbirääkimised ja esmalt Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskriisi ajal on riigil kaks võimalikku tegutsemismudelit. Esimest varianti eelistavad täna … (Juhataja helistab kella.) Jälle, majanduskriisi ajal on riigil kaks võimalikku tegutsemismudelit. Esimest varianti eelistavad täna paljud Euroopa riigid, teise on juba mitte esimest korda valinud Eesti. Esimese mudeli kohaselt püüab riik majanduslanguse tingimustes kergendada inimeste ja ettevõtete elu eeskätt maksude ja energiahindade alandamise kaudu. Selle tee on praegu valinud näiteks Saksamaa ja Soome. Nende loogika on lihtne. Las inimestele jääb rohkem raha tarbimiseks ja ettevõtjatel rohkem vahendeid tootmiseks, mis aitab elavdada majandust. Jah, maksude langetamine vähendab ajutiselt riigieelarve tulusid, kuid see on ajutine. Kui majandus hakkab taas kasvama, kasvavad ka maksulaekumised. 

Teine mudel, Eesti oma tähendab igal juhul eelarve tasakaalu saavutamist. See tähendab, et kui majandus langeb ja maksulaekumised vähenevad, tuleb makse tõsta. Peamine, et eelarve oleks korras. Selle tee valis Eesti aasta 2009 kriisi ajal. Tuletan meelde, et siis lõppes kõik maailma sügavaima majanduslangusega, 18% ja umbes samasuguse töötuse tasemega. Selle katastroofi põhjus on lihtne. Makse tõstes võtab riik majandusest raha välja ajal, kui ressursse nagunii napib. Tulemuseks on, et majandus satub sügavasse kriisi, sest ilma rahata ei ole võimalik töötada. 

Täna kordame aasta 2009 vigu ja mingil arusaamatul põhjusel on meie valitsus veendunud, et seekord läheb teisiti. Ei lähe, sest majandusseadused pole muutunud. Järeldus on lihtne. Maksude tõstmise asemel tuleb neid langetada. Aktsiiside ja rohepöörde asemel tuleb otsida odavat energiat, meie puhul põlevkivist. Seda mõistavad sakslased ja soomlased, kuid millegipärast ei saa sellest aru Michal ja Ligi. Jah, Eesti SKT on hakanud pisut kasvama, kuid need numbrid kajastavad mitte majanduse tegelikku kasvu, vaid hindade tõusu, mille peamine põhjus ongi maksutõusud. Reaalne majandus on endiselt põhjas. Kui tahame paremat elu ja majanduskasvu, vajame teistsugust poliitikat. Ja kuna Michal ja Ligi sellest aru ei saa, vajame ka teistsugust valitsust. Aitäh!

Aitäh! Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutame siin seaduseelnõu, mis ei ole pelgalt muutus maksumäära protsentides. See on otsus Eesti tuleviku kohta, selle kohta, millises keskkonnas kasvab meie majandus, tegutseb meie ettevõtlus ja millise kindluse loome oma inimestele. See seadus on osa laiemast maksureformist, mis kaotab ettevõtte kasumimaksu, säilitab tulumaksuvabastuse esimeselt eurolt ja muudab maksusüsteemi lihtsamaks, õiglasemaks ning prognoositavamaks. Just see on olnud Eesti edu võti viimased 30 aastat: ettevõtjasõbralik ja läbipaistev maksusüsteem, mida peetakse ka üheks parimaks kogu maailmas.  

Austatud kolleegid! Kui me täna siin saalis midagi muudame, siis mitte ainult maksumäärad. Me taastame üheksakümnendate aastate vaimu, ajastu, kus otsused sündisid kiiresti, julgelt ja Eestile kasulikult. Ka täna on meil selleks julgus ja vajadus. Meie eesmärk on sama selge kui toona: vabadus, vastutus ja tugev majandus. 

Peaminister Kristen Michal ütles hiljuti väga otse: Eestis on käimas ajaloo suurim bürokraatia vähendamise programm. Me töötame täna samas tempos ja otsusekindlusega nagu üheksakümnendatel. Just selline tempo ja otsustavus on see, mida ettevõtjad ja kodanikud ootavad. Ja miks nad seda ootavad? Sest nad tahavad kindlust, kindlust, et riik ei takista, vaid toetab, et reeglid on selged ja need ei muutu iga nelja aasta tagant, et maksukeskkond on soodne investeerimiseks ja kasvu loomiseks. See seadus toetab seda kõike.  

Jaa, maksumäär küll tõuseb 2%, aga süsteem jääb arusaadavamaks, halduskoormus madalaks ja stiimul ettevõtlusega tegelemiseks alles. Julgeolekumaksu asendamine tulumaksumäära tõusuga on sisuliselt õiglane ja majanduslikult põhjendatud lahendus. Me ei maksusta jooksvalt ettevõtte kasumit, maksustame ainult jaotatud kasumit, mis on ka varasematel aastatel olnud meie konkurentsieeliseks. Just see loogika aitas meil tõusta tippu majandusvabaduse indeksites, nüüd me taastame selle.  

Ka füüsiliste isikute maksukoormus on seaduse järgi selgelt soodsam võrreldes varasemalt kavandatud lahendusega. Tulumaksusüsteemi lihtsustamine ja ühtne maksuvaba miinimum toovad inimestele reaalse tulu suurenemise. Keskmise palgaga töötaja võidab ligi 1500 eurot aastas.  

Me ei räägi enam plaanidest, me räägime tulemustest. Valitsus on juba otsustanud suunata 1 miljardi euro Eesti kaitsevõime tugevdamiseks. Investeeritakse kaitsetööstusesse, luuakse uusi töökohti, arendatakse taristut. Kaitsevõime on majandusliku kindluse vundament. Kui meil pole julgeolekut, pole ka usaldust ega investeeringuid. See seadus aitab tagada pikaajalise rahastuse Eesti kaitsevõimele ilma ebastabiilsete ja lühiajaliste maksude kehtestamiseta.  

Head kolleegid! On aus öelda, et olukord on keeruline. Paljud inimesed üle Eesti tunnevad survet, hinnad on tõusnud, pere-eelarvet tuleb hoolikamalt planeerida ning nii mõnigi inimene seisab silmitsi vajadusega langetada raskeid valikuid. Me mõistame seda. Aga just sellepärast peame tegutsema täna, et luua paremad tingimused homseks. See eelnõu ei ole ainult numbrite ümbertõstmine, see on investeering tulevikku, see aitab tugevdada meie majanduse alustalasid, toetab ettevõtlust, hoiab töökohti ja loob selgema, õiglasema ja usaldusväärsema maksusüsteemi.  

Kutsun teid üles seda eelnõu toetama. Teeme otsuse, mis aitab Eestil ja meie inimestel liikuda sellise heaolu suunas, mida nad tõepoolest väärivad, stabiilselt, targalt ja vastutustundlikult. Aitäh!

Aitäh! Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma juba lootsin, et hea kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski andis üle katkestamisettepaneku, aga see oli ainult volitus fraktsiooni poolt. Aga hea uudis – hea uudis –, head kolleegid, on see, et mul on see katkestamisettepanek. Miks keskfraktsioon ei toeta seda eelnõu? Alustame selle eelnõu pealkirjast "Ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus". Milles see lihtsustatud maksustamine seisneb? See seisneb selles, et Reformierakond pakkus välja, niimoodi lihtsalt nagu päevapealt, et maksustame ettevõtete tulusid. Läks mõni kuu aega ja nad ütlesid: okei, no tegelikult ei maksusta. Ja see ongi lihtsustamine, head kolleegid, et sa mõtled välja mingisuguse rumaluse, mõne kuu pärast mõtled ümber ja serveerid seda suure saavutusena. Nii Reformierakonna poliitika käibki.

Hea kolleeg Maria rääkis sellest, et see eelnõu on alus tulevase majanduskasvu jaoks, see jätab rohkem raha Eesti inimestele ja põhimõtteliselt tekibki see helge tulevik. Seda eelnõu võibki ümber nimetada helge tuleviku eelnõuks, sellepärast et ka sellel nimetusel ei ole selle eelnõu sisuga mitte mingisugust pistmist nagu ka praegusel. Millest tuleb see majanduskasv? Mis jätab inimestele rohkem raha? Kui me vaatame seda eelnõu sisu, siis selgub, et see on maksutõus. 2%-line maksutõus jätab inimestele rohkem raha! See ilmselt viitab sellele, et Orwelli raamat "1984" on iga Reformierakonna saadiku sahtlis ja ta võtab sealt põnevaid ideid, millest saab siin saalis rääkida. Aga loomulikult me peame ikkagi keskenduma sisule. Et kui sa võtad inimestelt raha, siis inimesele raha juurde ei tule. See on iseenesest loogiline. Ja kui sa väidad midagi vastupidist, siis sa lihtsalt valetad. Seisad siin puldis ja valetad inimestele näkku. See ei ole viisakas – mitte ainult poliitiku puhul, vaid lihtsalt inimese puhul. Valetamine ei ole ilus.

Kui me mõtleme selle peale, miks seda kõike tehakse, siis jällegi, hea kolleeg Maria rääkis sellest, et nüüd peab riiki kaitsma, selleks on raha vaja. Aga reaalsus, head kolleegid, reaalsus on selles, et raha inimeste käest võetakse selleks, et 1. jaanuarist hakkaks kehtima rikastele mõeldud maksusoodustus. Selle hind on üle poole miljardi aastas ja selleks võetakse raha kõigilt: pensionäridelt, miinimumpalga saajatelt, igaüks maksab suuremat tulumaksu. Ja nii see praegune eelnõu, mis on küll veel teisel lugemisel, sätestabki, et kui see võetakse vastu, siis igaüks meist – välja arvatud muidugi kõrgepalgalised, kes järgmisel aastal saavad raha juurde –, igaüks, kes ei ole nii rikas, kaotab raha järgmisel aastal.

Nüüd, kui me mõtleme selle peale, et jällegi, hea kolleeg Maria pidas väga sütitava kõne, ta rääkis sellest eduloost, millele pani aluse ilmselt Reformierakond. See edulugu seisneb selles, et kolm ja pool aastat on Eesti majandus langenud, Eesti majandus on täna maailma kehvemate seas ja see ongi Reformierakonna arvates edulugu. Seda edulugu üritab Reformierakond praegu tsementeerida selle konkreetse eelnõuga.

Ja nüüd uus selline PR-sõnum, mida tagatuba mõtles välja, on see, et nüüd meieni jõuab see 90-ndate vaib tagasi, et nüüd Eesti liigub sama kiiresti nagu 90-ndatel koos nende reformidega ja nii edasi. Vaatame tõele näkku, head kolleegid! Kristen Michal ei ole 90-ndate Mart Laar ja Maria Jufereva-Skuratovski ei ole proua Lauristin – kaugeltki mitte! Nii et paraku see 90-ndate kiirus jääbki ulmeks. Ja ma väga loodan, et kui me seda eelnõu isegi võtame vastu kolmandal lugemisel koalitsiooni häältega, siis kui koalitsioon muutub, siis lendab see eelnõu prügikasti, kus on selle konkreetse ettepaneku koht. Aga ma annan katkestamisettepaneku üle. Aitäh!

Aitäh! Järgmiseks, Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Majanduslanguse ajal ootaks Eesti inimesed valitsuselt eelkõige kainet mõistust ja tasakaalustatud valikuid. Aga see seadus, mida me täna arutame, ei too leevendust. Vastupidi, see muudab toimetuleku veelgi raskemaks, ja seda ajal, kui paljude perede jaoks on iga sent arvel. 

Valitsus nimetab seda eelnõu julgeolekumaksu kaotamiseks. Tegelikult tähendab see hoopis maksukoormuse ümberjagamist ja mitte kergemaks, vaid raskemaks muutmist. Jah, ühelt poolt loobutakse ettevõtlustulu eraldi maksustamisest, aga samal ajal tõstetakse üldist tulumaksu määra 24%-ni. Ja kõige krooniks jääb jõusse käibemaksu määra tõus 24%-ni tähtajatult. 

Mida see tähendab? See tähendab, et hinnad tõusevad, inimeste ostujõud väheneb, väiksemad palgad, väiksemad pensionid, väiksemad kasumit teenivad ettevõtjad. Kõik maksavad rohkem. 

Raskel ajal peaks maksukoormust leevendama, mitte süvendama. Just seda on teinud paljud teised Euroopa riigid, kriisides alandatakse makse, et hoida majandus elus ja inimesed vee peal. Keegi ju ei vaidle vastu, et julgeolek loomulikult on tähtis. Aga julgeolek ei ole ainult relvad ja hävitajaid. Julgeolek on ka see, kui inimesed ei jää külma kätte, et nad saavad toitu osta, et ettevõtted ei sulge uksi ega koonda töötajaid. 

Sotsiaalne ja majanduslik kindlus on samamoodi julgeoleku osa. Seega tekib küsimus, kas riiki saab tugevdada sellega, et me nõrgestame oma inimesi. Kas me saame tagada kaitsevõimet sellega, et jätame pered ilma toetuseta ja pensionärid ilma apteegirahast? 

Keskerakonna seisukohalt: julgeolek ja toimetulek ei pea olema vastandid. Aga selle eelnõuga valitsus seab nad vastamisi. Nii et maksutõus, mis jääb püsima ka parematel aegadel, ei ole lahendus. See on probleem. Ja sellega nõustuda Keskerakond kindlasti ei saa. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena, Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Täna hommikul kell 10 sain ma kirja Eesti inimeselt, millest ma mõned laused ette loeksin. 

Ma palun teid ja ütlen seda väga tõsiselt, seiske selle vastu, et toiduainete käibemaks tõuseks 24%-le. See on ühiskonnale liiga suur löök ja suurendab veelgi usaldamatust poliitikute vastu. Kui riik tahab kärpeid või lisatulu, tuleb esmalt vaadata suurkulutusi, raiskamist ja ebaefektiivsust riigiaparaadis, mitte suruda raskust jälle tavalise inimese õlgadele. Ma loodan, et te kuulate seda häält, mis tuleb rahvalt. See ei ole ainult minu mure. Selle teema üle räägitakse kodudes, töökohtades ja turulettide ääres. Inimesed on pahased, sest nad tunnevad, et nende peale ei mõelda. Tsitaadi lõpp. 

Reformierakonna juhitav valitsus on riigi risk Eesti inimestele ja paraku Eesti majanduse väljavaadetele. Nii nagu eksperdid analüüsivad riigi riski ettevõtluses rahvusvahelises keskkonnas, on tegelikkuses Reformierakonna maksupoliitika tulem olnud 16 uut maksu 2024. aastal, 16 uut maksu 2025. aasta esimeses poolaastas, kaks korda kiirem tempo, ja nüüd seisab meil ees 26 uut maksu 2026. aasta vaates. Võimuparteide esindajad isegi keelduvad vastamast küsimusele, kui palju on konsolideeritud koormuse maht inimestele ja ettevõtetele. Sel aastal see on üle miljardi euro ja see summa kasvab 2026. aastal. 

Valetav poliitika jätkub. Samad mehed ja naised, kes surusid siin läbi julgeolekumaksu seaduse eelnõu, tühistavad nüüd selle maksu ja muudavad ajutised maksutõusud, mida lubati ühiskonnale ja lubati ettevõtlusorganisatsioonidele, kes oma arvamusavaldustes seda tingimusteta nõudsid 2025. aasta sügisel, selle kõrvale ja teevad ajutistest maksudest püsivad maksutõusud. Veel eelmise aasta sügisel kõneles peaminister Michal, et ei oleks mandaati. Mäletate? Tänastel poliitikutel ei ole mandaati kehtestada püsivaid maksutõususid sellises määras, vaid selle üle peaksid otsustama valijad valimistel. 

Nüüd on sellest retoorikast kaugelt loobutud. Selle seaduse järgi muutub mõne nädala pärast jõustuv käibemaksu tõus püsivaks. Muutub tulumaksu tõus püsivaks 1. jaanuarist 2026. aastal. Muutub juriidilise isiku tulumaksu tõus püsivaks, ettevõtluskonto maksutõus püsivaks. 

Isamaa ei toeta seda lähenemisnurka. Me oleme esitanud oma ettepanekud sellele seaduseelnõule, mis näevad ette täies mahus nende eesseisvate maksutõusude kõrvalejätmist. Tõsi, ka selle tasakaalustamise mõttes Reformierakonna maksuküüru kui rahanduslikus mõttes ühiskonnas üle jõu käiva Reformierakonna valimislubaduse kõrvalejätmist. Asi, mida me tahame ja mida ühiskond vajab, meie majandus vajab, inimesed vajavad, on maksurahu tegelikkuses, mitte vale irdretoorikas, millest te kõnelete. 

Me vajame maksurahu ja me vajame täpselt nii, nagu ütles see heausklik Eesti inimene, kelle kirja ma tsiteerisin, ka valitsemiskulude vähendamist. Praegu tuleb välja niisugune perimeeter, et valitsemiskulud koos eelarves ettenähtuga ja eelmisest aastast üle tõstetud valitsemiskuludega kasvavad sel aastal üle poole miljardi euro ja maksukoormis kasvab miljard eurot. Näete, milline proportsioon! 

Inetu on see olukord. Kõlavalt mõned nädalad tagasi öeldi inimestele, et nad hakkavad saama automaksutoetust või automaksusoodustust. 15. juuni seisab ees, selle maksu maksmine. Nüüd tuleb välja, et see ei vasta tõele. 15. juunil esimese makse peavad kõik inimesed maksma. 

Samamoodi nõutud on puuetega inimeste esindusorganisatsioonid, vaadates sellele formuleeringule, mis tähendab neid puuetega inimesi puudutavat selles tekstis. Väga inetu oli mul täna hommikul kuulata seda, kuidas puuetega inimeste kojalt saadi nõusolek selle automaksu kehtestamiseks 2024. aasta suvel. Kuidas saadi see nõusolek? Neis tekitati ettekujutus, et neilt võetakse raha ära. Neilt pressiti see välja. 

Vabandust, Eesti Vabariik, 2025. aasta, me kõneleme eelmisest aastast, kuhu me oleme sattunud? Milline on käsitlus normaalsest kodanikuühiskonnast, dialoogist ja poliitiliste otsuste langetamisest? Teil puudub legitiimsus, demokraatlik legitiimsus sellise agenda läbisurumiseks. Jah, teil on täna see võim ja seda te kasutate maksimaalselt, kuid kahjuks kehvasti, halbade tulemustega. Viimased numbrid näitavad, et Eesti on jätkuvalt Euroopa hinnatõusude tšempion ja eelseisev, viitan konkreetselt käibemaksu tõusule, maksutõus toob kaasa hinnatõusude kiirenemise. Teil puudub igasugune relevantne käsitlus, kuidas kontrolli alt väljunud inflatsiooni tõrjuda. Vastupidi, te ei saagi seda deklareerida, et teil mingisugune käsitlus on, kuna teie enda poliitikavahendid survestavad ja kasvatavad seda inflatsiooni ehk reaalsissetulekuid inimestel võtavad ära. Nii puuetega inimestel, nii pensionäridel, nii töötavatel inimestel, kes elavad palga sissetulekust, on see aasta algusega võrreldes kahjuks sissetulekute tase aasta lõpuks madalam läbi maksutõusude ja läbi hinnatõusude. 

Omaette küsimus on see inetu käitumine, et Isamaa muudatusettepanekut ei pandud isegi rahvaesinduse ette saali hääletusele, viitega, et see ei ole sisuliselt võimulolijate tahtega kooskõlas selles seaduseelnõus, kus on kobarana erinevad maksuteemad kokku koondatud ja seetõttu ei ole seda võimalik menetleda. See on otsene Eesti Vabariigi põhiseadusliku seaduse, Riigikogu kodukorra seaduse sätete rikkumine. See ei vabasta teid vastutusest selliste rikkumiste eest! Teil ei ole veel küll nendest enamushäältest, mis teil siin saalis on, vaid te peate oma tahet läbi suruma ka nõnda, et see oleks oponentidele, kes, ma julgen öelda, esindavad praegu Eesti ühiskonna nõutut ja murelikku enamust, te peate seda tegema ka veel seadust rikkuval ja neid alandaval teel. 

Teie aeg!

Teie aeg saab varsti läbi, mõne aja pärast. Aitäh! Ja sellega seoses ma annan üle ka Isamaa poolt ettepaneku katkestada selle seaduseelnõu menetlemine.

Aitäh! Järgmisena, Tiit Maran, palun!

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, auväärt asejuhataja! Auväärsed kolleegid saalis ja kuskil telefonide juures või televiisorite juures! Ma tunnistan, et ma räägin teemast, mida ma tegelikult ei pea enda valdkonnaks. Aga samal ajal on see teema väga oluline, kuna selle taga on see, kuidas meie riik toimib, kuidas me suudame hakkama saada keskkonnakriisiga, millesse oleme sisenenud, ja ka geopoliitilise kriisiga. 

Räägin sellest, kui ebaühtlaselt jaotub meie riigis ühelt poolt ühiskonna poolt loodud jõukus ja teiselt poolt ühiskonna ülalpidamise koormus. Meie maksusüsteemi ja riigi toimimiseks vajaminevaid vajadusi on järjest rohkem pandud nende peale, kellel on niigi vähe. Ja selle tõttu paratamatult koguneb väikese osa kätte märkimisväärne osa meie rahvuslikust jõukusest. Väidan, et see teeb meie riigi rumalaks, nõrgaks, ja see on ohtlik. 

Kuidas siis on meie jõukuse jaotumisega ühiskonnas? Ma ei armasta rääkida jutte niisama, ma tahaks, et oleks mingid numbrid. Seetõttu vaatasin sisse sellesse suurepärasesse andmebaasi nagu World Inequality Database, mis on netis saadaval wid.world, mida kasutavad teadlased ja mida peetakse respektaabliks kogu maailmas. Nagu alati, indeksitega on see, et nad võivad kalduda süsteemselt ühele, teisele poole, aga võrdluseks nad kindlasti sobivad. 

Mida see näitab? Tegelikult hästi palju. Soovitan kõigil sinna sisse vaadata. Aga mind huvitas eelkõige see, kuidas jaotub rahvuslik jõukus Eestis ja kuidas see paistab välja võrreldes teiste maadega. Teen teile lühikese ekskursi. Vabandan, et numbreid tuleb palju.  

Esiteks, kui me räägime 10%‑st jõukamast osast meie ühiskonnast, siis 2010. aastal kontrollis see 65,8% meie jõukusest, 2023. aastal 66,8%. Tõus 1%. Ühe protsendi jõukama osa käes 2010. aastal oli 30,2%, 2023. aastal 33,2%. Tõus 3%. Seega, 1% kätte tõusis jõukus kolm korda kiiremini kui 10% kätte, mis tegelikult näitab seda, et meie ühiskonnas järjest rohkem jõukus koondub väga väikese ühiskonnaosa kätte. Teisisõnu, ebavõrdsus Eesti ühiskonnas kasvab ja paraku kiirenevas tempos. Muuseas, 50% sellest alumisest osast, kes on see vaesem osa, kas teate, kui palju selle kätte jääb Eesti rahvuslikust jõukusest? 1,3%. Taanis võrdluseks 4,1%, USA-s 0,9%.  

Siis võiks huvi pakkuda, kuidas Eesti paistab välja võrreldes teiste maadega. Meenutan, et 2023. aastal 1% meie rahva käes oli 33,2% jõukusest. Taanis, see on tarkade, hästi toimiva riigisüsteemiga õnnelike inimeste riigis oli sama määr 20,4%, Soomes 18,1%, Suurbritannias 21,3%, Saksamaal 27,8%, Prantsusmaal 27,2%, Lätis ja Leedus vastavalt 28,9 ja Leedus 23,2%, ikkagi vähem kui meil. Aeg-ajalt me küsime, miks Leedu teeb viimasel ajal paremini palju kui meie oma majandusega. Aga võimalik, et selles ongi põhjus, et riigil on rohkem raha, et mõistlikult toimida.  

Milline on Euroopa Liidu keskmine? 25% ehk siis palju-palju vähem kui Eestis. Samas Eestina läheneme me selle 1% jõukusega väga kiiresti USA-le, kus sama number on 34,8%, nii et vahe ei ole väga suur, natukene alla 1%. Õnneks Venemaani meil on päris palju maad, sinna on 48,6%.  

Sisuliselt peegeldavad need arvud seda, et oleme üha kiirenevas tempos liikumas sellest kunagisest igava Põhjamaa paleusest ameerikalikku, mitte eriti õnnelike inimeste ühiskonda. 

Miks see on halb, kui enamik ühiskonna jõukusest koondub väga väikese osa ühiskonna kätte? Väga erinevatel põhjustel. Käsitlen ainult mõnda. Ja seda saab paralleelis vaadata, mis toimub USA-s. 

Esiteks, ühiskonna sidusus ja stabiilsus kannatab. Juba praegu on võõrandumine riigist märkimisväärne, inimesed tunnevad, et see riik ei ole nende oma. Väga palju on vastuolusid, seda on tunda Eestis igal sammul. Järjest keerulisemaks muutub ka riigi ülalpidamine, sest midagi ei ole teha, kui me jaotame selle ühtlaselt, meenutan teile, et 50% allpool oleva käes on ainult väga väike osa Eesti jõukusest, siis me ei suuda seda riiki lihtsalt üleval pidada. Ühiskond muutub ka järjest rumalamaks, sest haridussüsteemi ülalpidamine lihtsalt muutub sellisel juhul kalliks ja meil üle jõu käivaks. Ja tuleb paratamatu kokkuhoid hariduse arvel. Nii et targa ühiskonna asemel liigume sellisel juhul paratamatult rumala ühiskonna loomise poole. 

Ja mõelge selles puhus meie võimekusele majandusega riigikaitse ja keskkonnakriisi osas. Muuseas, majanduskasv, me räägime, et majanduskasv on oluline, aga kui majanduskasvu enamikust tulenev jõukus koondub väga väikese osa kätte, siis tekib küsimus, mida teevad ülejäänud.  

Järjest raskemaks muutub keskkonnakriisile vastu seismine. Mulle tuleb meelde 10 aasta tagune NASA uuring, kus esitati küsimus või uuriti, mis on põhilised faktorid, mis teevad keskkonnakriisi lahendamise ülimalt keeruliseks. Neid on kaks põhjust. Ebaadekvaatsed vastused, sammud keskkonnakriisile ja liiga suur ebavõrdsus ühiskonnas.  

Sama on ka geopoliitiliste kriisidega hakkama saamisel. Oma riigis pettunud ja võõrandunud inimene, tema valmisolek oma riigi eest seista ei ole just väga suur. Aga kui meil seda ei ole, ei aita ka miski muu.  

Kas olukord on lootusetu? Ma arvan, et ei ole. Ajaloos on näiteid, kuidas riik võib sellisest ummikseisust välja tulla. Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel oli umbes samalaadses seisus Taani riik. Lahenduseks oli üleriigiline lepe riigi, ettevõtjate ja töötajate vahel. Leppe tulemusel tekkis see, mida me tänapäeval nimetame tasakaalukaks põhjamaiseks riigimudeliks, ja ka see, et Soomet ja Taanit tänapäeval peetakse maailma õnnelikemate inimeste maaks. Seda väga erinevalt sellest mudelist, kus me läheme, USA-st.  

Ma arvan, et siin on, mille peale mõelda, eriti meil siin majas ja ka väljaspool, sest meie kätte on usaldatud selle rahvakillu, selle kultuuri ja riigi juhtimine. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Rahvas on väsinud valedest, murtud lubadustest ja ülbest suhtumisest. See on see, mis on viimased kaks aastat toimunud. 

Selleks, et nende maksutõusudega, selle eelnõuga täna välja tulla, valetati rahvale vähemalt viis korda. Alguses, enne valimisi, öeldi, et makse ei tõsteta. See oli vale number üks. Pärast valimisi öeldi, et tõstetakse käibemaksu ja tulumaksu, aga seda ainult 22%-ni. See oli vale number kaks. Siis öeldi, et tõstetakse need maksud 24%-ni, aga tehakse seda ajutiselt. See oli vale number kolm. Täna on meil hääletusel eelnõu, kus need käibemaksu- ja tulumaksutõusud 24%-ni jäävad püsima tähtajatult. 

Siis räägiti, et need maksutõusud on julgeolekuks, lausa oli eraldi nimetus "julgeolekumaks". Tänaseks on ka sellest loobutud. See oli vale number neli. Seejuures peaminister Michal rääkis meile, kuidas maksufestival peab lõppema. Aga kas see oli järjekordne vale, vale number viis. Maksufestival jätkub, täpsemini: maksupõrgu jätkub. 

Pärast selliseid valesid, pärast täielikku rahva usalduse kaotamist peaks valitsus tagasi astuma. Kui teil oleks veel mingitki riigimehelikkust alles, siis te astuksite ise tagasi, mitte ei tuleks välja eelnõudega, milleks pole küsitud mandaati ja mille kohta rahvale süüdimatult näkku valetati. Ma väga vabandan, aga see ei ole demokraatia. 

Ma usun, et paljud mäletavad seda, kui palju, kui mitu korda ma olen küsinud rahandusminister Jürgen Ligi käest, peaministri käest inimeste toimetuleku kohta, kas valitsuse esindajad tajuvad, kuidas inimesed elavad. Ja teate, mind on alati pannud imestama, et ega ju mingit adekvaatset vastust pole kordagi tulnud. 

Ma olen enda peas mõelnud, et ma ju ei küsi midagi nii väga keerulist. Enda arvates sõnastan küsimuse ja arusaadavalt. Aga normaalseid vastuseid ei tule. Peamiselt on selline ülbitsemine. 

Aga teate, et neid vastuseid ei tule sellepärast, et tegelikult meie riigi valitsejad täna lihtsalt ei tea, kuidas inimesed elavad, kuidas nad hakkama saavad, mis meil toimub lastega peredega, noorte peredega, pensionäridega. Te ei tea, et inimestel ei saa raha enam mitte kuu lõpus otsa, vaid inimestel saab raha juba kuu keskel otsa. 

Ja veel üks oluline asi. Need inimesed ei ole ju Reformierakonna valijad. Järelikult neid ei olegi olemas. Neid inimesi lihtsalt ei ole olemas. Maksimaalselt on olemas Exceli tabelis, kust vaadatakse, kui palju ühe või teise maksu tõstmine või uue maksu lisamine raha eelarvesse toob. Sest kahjuks kõik uued maksud, kõik need maksutõusud löövad just neid peresid, kellel on keskmine ja väiksem sissetulek – neid peresid, keda ei ole selle valitsuse jaoks olemas.

Siis kõlab see pidev silmakirjalik jutt: aga Reformierakond teeb suure kingituse rahvale, kaotades selle niinimetatud maksuküüru. Ja siis Kristen Michal uhkelt reklaamib maksukalkulaatorit, mille Reformierakond oma kodulehele üles pani. Kui palju siis iga inimene kuus võidab? No ma vaatasin seda kalkulaatorit. Inimene, kelle praegune palk, sissetulek on 1200 eurot, võidab kuus tervelt ühe euro, aastas 12 eurot. Riigikogu liige võidab seejuures 554 eurot aastas. No mina ei saa aru, kust otsast see õiglane on. Inimestele antakse mõned eurod juurde, aga siis muude maksutõusudega korjatakse see raha mitmekordselt tagasi. 

Ja mis meil toimub hindadega? Me oleme inflatsiooniga Euroopas esiriik, kõige suurema hinnatõusuga riik Euroopas, ja see on veel ajal, kui meil ei ole rakendunud täiendav käibemaksu tõus, mis nüüd 1. juulist rakendub. Mis siis, ma küsin, saama hakkab. Mis juhtub toiduainete hinnakorviga? Neljandik inimestest ei saa juba praegu olemasoleva sissetulekuga hakkama. Kindlustunne. Ka vaesusse langemise risk kasvab. 

Ja vaadake, Reformierakond, te ei ole riik. Jürgen Ligi arvates on muidugi esmatähtis tema riigi hakkamasaamine. Need on tema sõnad. Ja seejärel kunagi mõelda inimeste peale, nagu ta ütles. See, kuidas mõni pere hakkama saab, on kolmandajärguline võrreldes sellega, kuidas tema riik hakkama saab. Mul on küsimus: aga mida te teete selles riigis, kus enam inimesi pole? Riigis, kust inimesed kolivad ära, kus sündimus aina väheneb, kus inimesed ei saa hakkama. Mida te selles riigis teete?

Mul on kurb vaadata sellele otsa, kuhu me oleme jõudnud. Ega see pole niisama. Uuringud näitavad, et elanike kuuluvustunne ühiskonda on langustrendis. Inimesed ei tunne end ühiskonna osana, inimesed tunnevad, et keegi neid ei kuula, nende arvamusest sõidetakse üle, trambitakse üle. Aga nii ongi. Millal viimati on valitsuse esindajad kuulanud rahvast? Iga kord, kui rahvasaadikutele vastatakse infotunnis üleolevalt, sellises üleolevas toonis, on see tegelikult ju ka vastus rahvale, suhtumine rahvasse.

Keskerakond jätkab võitlust. Me jätkame võitlus selle nimel, et rahva häält oleks kuulda, et rahva hääl oleks valitsuses. Sest kõrgema võimu kandja on jätkuvalt rahvas, mitte keegi muu. See on põhiseaduse esimene paragrahv. Ja seda ei tohi unustada. Ja mis kõige olulisem, inimesed, teie ei tohi seda unustada. Teie, kes te praegu seda kõnet kuulate, teie hääl jätkuvalt loeb. Teie olete kõrgema võimu kandjad, mitte keegi siin Riigikogus, mitte keegi valitsuses. Seda olete jätkuvalt teie. 

Ja tuleb aeg, kus need valevalitsejad on sunnitud lahkuma ja need maksutõusud saavad tühistatud. Sest ma usun, et rahva hääl jätkuvalt loeb. Ja tuleb päev, kus sellel häälel on siin Riigikogus ülekaal. Ja selle jaoks tulge juba järgmisel kolmapäeval, 18. juunil kell 12 Riigikokku ette ja avaldage meelt selle valitsuse vastu, nende maksutõusude vastu ja nende valede vastu. Teie hääl jätkuvalt loeb. Aitäh teile!

Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun! 

Vladimir Iljitš Lenin ütles kunagi möödunud sajandi alguses, et … Mitte ei öelnud, vaid kirjutas ühe raamatu, mille pealkiri oli "Mida teha?", sest olukord oli riigis muutunud väljakannatamatuks ja see lõpuks viis revolutsioonile, kus valitsev klikk pühiti minema. Ilmselt tuleks küsida täpselt sama küsimus ka sellelt valitsuselt, kes on lihtsalt rumal või on siis Eesti inimeste suhtes lihtsalt pahatahtlik. Ilmestan selle kohe näitega. 

Ilmselt on väga tuttav kõigile siin saalis viibijatele ja kogu Eesti rahvale lause, mida ütles üks rahandusminister: maksutõusud jätavad teile rohkem raha kätte. Ma ei tea, millises koolis see minister käis, kuid tegelikult kõik majandusõpikud, esimese kursuse omad, ütlevad selgelt ära, et tulumaksu tõus, kui seda tõstetakse, sissetulekud vähenevad, sest inimesed peavad maksma oma suurema osa raha ära maksudena. Kõrgem tulumaks vähendab inimeste tarbimis- ja investeerimisvõimet, kuna neil jääb lihtsalt vähem raha kätte. See võib omakorda mõjutada aga majanduskasvu ja ettevõtlust, eriti kui tulumaks mõjutab ettevõtete kasumit ja kapitalitulu. See pole ainukene asi. Tulumaksu tõus mõjutab ka tööjõuturgu. Mõned inimesed võivad lihtsalt Eestist lahkuda või leida viise maksude maksmise vältimiseks. Aga seda me ju ei taha. Selle asemel, et kuskil kraanikausi juures ministrid asjataksid midagi seal oma asju teha, võiksid nad võtta hoopis kätte majandusõpiku ja seda tudeerida. 

Ja teine valem, mida meile siin serveeritakse igapäevaselt, et on majanduskasv ja inimeste ostuvõime statistiliselt suureneb. Kurat, kui ma lähen poodi ja ütlen, et statistiliselt mul raha on, aga tegelikult raha ei ole ja tahan selle eest kaupa saada, mis näoga see müüja mulle otsa vaatab siis? Lolliks oled läinud või? Ei ole lolliks läinud, sest valitsus ütles, et statistiliselt on mul raha olemas. Kas mulle annab keegi kaupa? Ütleksin ühe ropu venekeelse sõna, aga ei ütle. Või siis tooge siia eelnõu, mille abil on võimalik statistilise näitaja abil poest kaupa saada, mis siis, et raha ei ole. Vaat sellised on lood.  

Hea Eestimaa rahvas! Tulumaksu tõus 22%-lt 24-ni. Ettevõtlustulu maksustamine 20-lt 22%-ni. Tulen alguse juurde tagasi, mille kohta Lenin kirjutas kunagi raamatu "Mida teha?" Ma ei tea. Ajalugu kordub, revolutsiooni tuleb teha selle valitsuse vastu.

Aitäh! Järgmisena Martin Helme, palun!

Kõigepealt andsin üle katkestamisettepaneku ja siis räägime põhjustest. Minu meelest on lihtsalt kurb ja ausalt öeldes vahel ka jube tüütu, et kogu meie töö siin Riigikogus tegelikult keerleb selle ümber, et meil on valetajate valitsus. Lihtsalt tuimalt valetatakse kõige kohta. Noh, alates sellest, et maksud ei tõuse, ja nüüd, kui me selle konkreetse eelnõuni jõuame, siis sellest, et oi, me nüüd teeme teile maksuleevendust, ja näe, enam ei pea esimesest eurost maksma. Noh, ise kõigepealt teete maksu, tohutu uue maksulaviini, ja siis tõstate need maksud, mida algul valetasite, et on ajutised, teete selle eelnõuga alaliseks ja siis selle nii-öelda ettevõtte osa peidate teise kohta ära selle eelnõuga ja tulete rääkima, kuidas alandame makse. See on vale ju! Tuim valetamine jälle! 

Esimene asi see, et on valetamine, selle pärast ei saa seda eelnõu toetada. Teiseks loomulikult selle pärast, et valetatakse ju selle sisu kohta, nagu langeks meil maksud. Ei lange! Kas kinnistatakse ajutisena müüdud maksutõuse või lausa tõstetakse neid. 

Ja arvatakse, et keegi läbi ei hammusta, et inimesed aru ei saa, et siin saalis ei saa aru, et avalikkus ei saa aru, et kui piisavalt mitu korda seda ühte ja sama vale räägid piisavalt tuima näoga. Noh, mis seal siis ikka! Ega propagandistid meedias, kinni makstud meedias või lihtsalt ideoloogiliselt samal liinil olevad propagandistid aitavad seda vale kuidagi natukenegi püsti hoida. Küll saab edasi liibata. Küll varsti valimiste ajal jälle mingisuguse peibutuspardi paneme välja – ma ei räägi inimestest, ma räägin teemadest –, ajame ühiskonnale jälle mingisuguseid ilusaid valesid. Küll saab! Küll saab! E-valimised ka kõigele lisaks veel on olemas.

Ei saa tegelikult! Terve riik on ummikusse aetud, majandus on põhja aetud, inimesed on vaeseks aetud. Ja inimestele öeldakse, et aga teie ärge uskuge oma valetavaid silmasid, et teie rahakott on tühi, te uskuge meie ilusat juttu sellest, et elu on läinud paremaks, ja me teeme veel paremaks. Ja siis tulge valima ja valige meid, sest ärge uskuge ennast, vaid uskuge meid. 

Ja mõnda aega võib ju mõnesid inimesi niimoodi lollitada, aga minu meelest me oleme Eestis jõudnud sellise olukorrani välja, kus aina vähem on võimalik aina vähemat hulka inimesi lollitada. Lihtsalt enam ei saa! No inimestel ei ole raha, et maksta oma arveid ära, ei ole raha, et lauale toitu panna, ei ole raha, et autoga sõita tööle. No lihtsalt ei ole raha. Ja siis kuulad seda juttu, mida räägivad meile, Reformierakonna käojaanijuttu siin, et elu on ju paremaks läinud, et palgad tõusevad, pensionid tõusevad, maksud alanevad. Siis mõtled, et mis ainete all nad on, et nad seda räägivad. Kuidas nad suudavad seda juttu rääkida nii siiraste silmadega. No siin Leninit enne tsiteeriti, silmad olid nii siirad-siirad, eks. 

Aga näe, suudavad ja arvavad, et me kõik läheme kaasa sellega. No ei lähe kaasa sellega! Ka see kõik, mis te teinud olete Eesti majandusele kogu selle maksundusega, kogu selle regulatsiooniga, energiapoliitikaga, inimeste stressiviimisega, igasuguste hüsteeriaõhutamistega, see ei saa kesta enam, see lendab vastu taevast. Mina teie nahas siis enam olla ei tahaks.

Aitäh! Järgmisena Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Martin Helme alustas hoogsalt, selgitades seda segadust, kas maksud tõusevad või langevad. Ja ma kinnitan, et mina saan küll aru, et maksud tõusevad. Sest vaatamata sellele, et meile siin võib olla huvitav teha teoreetilisi arvutusi selle kohta, et kui mingi varasem seadus või eelnõu oleks kehtima hakanud, mis oleks maksumäär siis olnud või maksukoormus siis olnud ja kuidas me võrreldes sellega välja paistame, siis inimeste jaoks võrreldes tänasega maksud tõusevad. 

Aga kui see nüüd selge on, siis makse saab muuta ju mitmel moel. Aga valitsuse tehtud valikud, mida ka esimesel lugemisel kritiseerisin, siis on need, et esiteks olukorras, kus tarbimismaksud on meil väga kõrged, me tõstame maksumäära veel. Hinnatõus on olnud Euroopa tipus ja käibemaksu tõstmine tõstab hindu veelgi. Nii et vaatamata sellele, et konkurentsivõime ja toimetulek peaksid olema tähtsad, siis see kuidagi sellest eelnõust välja ei paista, et valitsus vaataks nii inimeste toimetulekut, elukalliduse tõusu ja kuidas me tarbimismaksude poolest teiste riikidega võrreldes välja paistame. 

Teine valik, mille valitsus tegi, on meie niigi madalad kapitalimaksud jätta senisele tasemele, kaotada plaanitud 2%‑line klassikaline ettevõtte tulumaks. Saan aru, et see on ideoloogiliselt Reformierakonnale vastuvõetamatu, see on väga vaieldav punkt, aga samamoodi asendada võiks ta siis ju maksuga, mida maksavad eelkõige jõukad. Praegu meil on olukord nii, nagu mu kolleeg Tiit Maran ilusasti kirjeldas: jõukuse kontsentreerumine on meil suurem kui naaberriikides, kui suures osas Lääne-Euroopas, oleme mõnes mõttes jõudnud Ameerika tasemele ja see kontsentreerumine kestab edasi. Ka viimaste aastate jooksul meil jõukus koondub järjest väiksema elanikkonna kätte. See, kui 50% Eesti inimeste vara moodustab 1,3% kogu varast, see on ikkagi ehmatav. On võimalik ka teistmoodi. Hollandis on ligi 10% ja on võimalik ebavõrdsust teadlike sammudega vähendada. Nii et niigi madalad kapitalimaksud jäävad meil madalaks, nii et maksukoormus madala palga teenijate jaoks on meil kõrge, suure palga teenijate jaoks on meil ikkagi madal. 

Kolmas valik ongi, et olukorras, kus meil see suhteline vaesus püsib suur ja madalapalgaliste maksukoormus on kõrge võrreldes teiste riikidega, maksuerisusi ei ole, siis kaotame maksuküüru, mis oli õiglane element meie maksusüsteemis. Ma tunnistan, mulle ei meeldi ka maksuküür, ta ei sobinud meil maksusüsteemi, ta oli keeruline, jäi ajale jalgu, oleks pidanud küüru koos keskmise sissetuleku kasvuga ikkagi edasi nihutama. Aga nüüd küüru kaotamine peaks ikkagi tähendama mingisugust targemat otsust kui ühtlane maksuvaba tulu ja ühtne maksumäär. See on eelarve jaoks kallis muudatus, see on ebavõrdsust suurendav muudatus ja õiglust maksusüsteemis vähendav muudatus. See on eelarveliselt samuti väga keeruline praegusel ajal teha ja kõrgema sissetuleku teenijatele põhimõtteliselt jagada pool miljardit ja püsivaks muuta käibemaksu tõus. 

Neljas muudatus, mida tehakse, on julgeolekumaksu tähtajalisuse kaotamine. Tähtajalised maksud iseenesest ei olegi hea plaan. Aga poliitikutele, kelle usaldusväärsus Eestis on erakordselt madal, Eesti inimestest varsti vist vähem kui kolmandik usaldab erakondi, valitsust, Riigikogu, see on üle aegade madalaim tase, ja siin selline pidev oma sõnade söömine ja plaanide ringitegemine on ikkagi keeruline. Riigikogus oma kõnes peaminister Kristen Michal lubas, tsiteerin: pärast julgeolekumaksu kehtestamist hoiab valitsus maksurahu. Ja seejärel kutsus üles seda kokkulepet ühiskonnas austama ja mitte seadma kahtluse alla seda, et julgeolekumaks on tähtajaline.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm lisaminutit.

Sellest palvest ühiskonnale, mitte seada maksu tähtajalisust kahtluse alla, on möödunud pool aastat, veidi rohkem, ja tegelikult seesama peaminister muudab maksu tähtajatuks ja tegelikult kaotab need õiglased elemendid maksusüsteemist ja tõstab maksukoormust eelkõige nende inimeste jaoks, kes suure osa oma sissetulekust tarbivad, ja need on sageli madala sissetuleku teenijad. 

Seega, need sammud on sellised, mida sotsiaaldemokraadid ei saa toetada. Nii et annan üle ka teise lugemise katkestamise ettepaneku sotsiaaldemokraatide poolt. Aitäh!

Aitäh! Maris Lauri, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eks maksudebatt on alati ideoloogiline ja siin saalis me seda nüüd ka kuulsime. On hea, kui inimesed on ausad ja ma sellepärast tunnustan sotsiaaldemokraate. Nad ütlevad ausalt, mida nad tahavad ja miks nad tahavad. See, et mina ei ole nendega alati nõus ja ka selles maksudebatis näen nõrku kohti, see on minu ideoloogiline vaade. 

Ma tahaksin paar olukorda selgitada, paari asja selgitada. Kuna Eestis on koalitsioonivalitsused, siis paratamatult on iga valitsuse otsused koalitsiooni nägu. Kui valitsusest on lahkunud vasakpoolne erakond, siis kahtlematult on valitsusel õigus muuta oma käitumist ka parempoolsemaks. Ja tõsiasi on see, et praegu valitsuses olevate erakondade jaoks olid teatud elemendid selles julgeolekumaksus, ütleme, ideoloogiliselt ülimalt vastuvõetamatud, aga koalitsiooni nimel ja selle tõttu, et Eesti põhiseadus tegelikult toetab ka kokkuleplust. Kahjuks tõesti poole aasta jooksul oli neid vastuolusid liialt palju, et koos jätkata. 

Nüüd veel sellest jutust, et maksud tõusevad. Minule meeldivad numbrid. Selle aasta maksukoormuseks prognoosib Rahandusministeerium 36,8% SKP-st, järgmiseks aastaks 35,6% ehk langus 1,2% võrra ja 2029. aastaks 35,1%. Nii et maksukoormus langeb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule on tehtud kuus muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamisega. Muudatusettepanek nr 1 on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt ja juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 2 on esitanud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma oleksin soovinud esimest muudatusettepanekut hääletada.

Ma päris pikalt ootasin, aga nr 2 oli praegu. Kas te soovite? Me ühest läksime üle juba. Soovite number kahte hääletada? Ei soovi. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt (vaata muudatusettepanekut nr 2). Muudatusettepanek nr 4, Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Muudatusettepanekut saame hääletada peale saalikutsungit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni [seisukoht]: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Läheme edasi viienda muudatusettepanekuga, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda muudatusettepanekut saab hääletada. Kas me võime kohe alustada või tahate väikest …? Läheme siis hääletuse juurde. Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 47 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Kuues muudatusettepanek on esitanud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda hääletamist saame läbi viia. Kas me saame kohe alustada? Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 645 teine lugemine lõpetada. Kuid on tulnud neli samasisulist ettepanekut. Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt, Isamaa fraktsiooni poolt, Eesti Konservatiivse Erakonna fraktsiooni poolt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, et eelnõu 645 teisel lugemisel katkestada. Me peame neid ettepanekuid hääletama. Ja kas me alustame ettevalmistusega või läheme kohe hääletuse juurde? Läheme hääletuse juurde.

Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 645 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 37 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on teine lugemine lõpetatud.

Läheme edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 teine lugemine. Ja ettekandjaks palun rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Tere õhtust, head kolleegid! Vabariigi Valitsus algatas käesoleva aasta 19. mail eelnõu, mis meie majas on numbriga 651 SE. Eelnõu esimene lugemine toimus 2. juunil. Rahanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 5. ja 9. juunil. 

Eelnõu sisu on, et lisaeelarve eelnõuga suurendatakse 2025. aasta tulusid riigieelarves 26,6 miljonit ja kulusid 46,5 miljonit ja investeeringuid 32,5 miljonit. Kuludest ja investeeringutest 44,2 miljonit on täiendavad vahendid laia riigikaitse projektidele, mis viiakse ellu käesoleva aasta jooksul. Ülejäänud kulude ja investeeringute kasv on seotud välisvahenditest ja majandustegevusest laekuvate tulude arvel tehtavaga, mida algne 2025. aasta riigieelarve ei sisalda, ja samal põhjusel suurenevad ka tulud. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli käesoleva aasta 6. juuni kell 16.00, laekus kolm muudatusettepanekut Riigikogust, sealhulgas kaks ettepanekut Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja üks Isamaa fraktsioonilt. Ja rahanduskomisjon ise koostöös Rahandusministeeriumiga koostas samuti kaks muudatusettepanekut. 

Üks rahanduskomisjoni enda koostatud mitmest muudatusest koosnev ettepanek on valdavalt kulusid täpsustava iseloomuga ja teise muudatusettepanekuga Sotsiaalministeeriumi soovil suunatakse algselt Tallinna ühendhaigla aktsiaseltsi asutamise tegevustoetuseks mõeldud vahendid Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele summas 585 000 eurot sotsiaalkaitse infosüsteemi SKAIS arenduste puudujäägi katteks. 

Muudatuste selgitused on toodud ettepanekute juures muudatusettepanekute loetelus. Need on teile kättesaadavad.

Kui lühidalt öelda, siis Isamaa fraktsiooni muudatusettepanek oli järgmine, et muuta eelnõu paragrahvi ja vähendada keskvalitsuse kulusid täiendavalt 300 miljoni võrra. Kusjuures ei vähendata riigikaitsekulusid, õpetajate, politseinike ja päästetöötajate töötasusid. Sarnast muudatusettepanekut on Isamaa esitanud erinevate seaduseelnõude juurde juba päris mitmel korral ja iga kord on rahanduskomisjon pidanud Isamaa fraktsiooni ettepanekut, seda ettepanekut nõuetele mittevastavaks ja jätnud muudatusettepaneku läbi vaatamata ja muudatusettepanekute loetellu kandmata. Ja põhjus on siis selles, et vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele peavad muudatusettepanekut sisaldama viidet eelnõu muudetavale osale ja soovitava muudatuse täpset sõnastust. Ettepanekus ei ole näidatud, millisest ministeeriumist, tulemusvaldkonnast või programmist või tegevusest tuleb kulusid vähendada ja piirata. Välja on toodud üksnes, et missuguseid kulusid ei tohi piirata. Sellist ettepanekut eelnõu teksti võimalik kanda ei ole. 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekud nägid ette Vabariigi Valitsuse reservi vähendamist üks 6 miljoni võrra ja selle suunamist kohalikele omavalitsustele toimetulekutõusuks ja teine 22 miljoni võrra ja selle suunamist kohalikele omavalitsustele tasuta lasteaiakohtade võimaldamiseks kõigis Eesti omavalitsustes. 

Komisjonis toimus ka arutelu. Diana Ingerainen küsis SKAIS-i kohta. SKAIS teeb meile kõigile muret. SKAIS on väga mahukas infosüsteem, seda on väga palju ka parandatud ja täiendatud, iga kord, kui mõned sotsiaalkaitsemeetmed muutuvad või olemasolevatele meetmetele seatakse lisakriteeriume, ja seetõttu on ta muutunud kohmakaks. SKAIS-i ülesehitus on jäänud kuidagi ajale jalgu ja on tekkinud nii-öelda arendusvõlg. 

Aivar Sõerd soovis teada, et kui suured on siis puhvrid. Selgitustes viidatakse mõned korrad, et hoitakse kokku näiteks lähetuskulusid ja selle arvel liigutatakse raha programmide ja tegevuste vahel. Samuti küsis Maris Lauri Kliimaministeeriumi 12 miljoni euro suuruse investeeringu kohta. Ja vastas sellele Regina Vällik, et 10 miljonit on riigieelarves kirjas, aga seda ei ole näha, et kus siis 2 miljonit jääb, Regina Vällik vastas selle kohta, et riigieelarve seaduses on kajastatud eraldi objektidena objektid, mis on üle 10 miljoni euro, ja mis on vähem kui 10 miljonit ehk 2 miljonit, need on kajastatud ühe reana. 

Mis siis veel siit ülevaateks öelda? Võib-olla ei olegi suurt rohkem siin välja tuua. Annan ülevaate ka komisjonis langetatud menetlusotsustest. Kõigepealt, et määrata komisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja, et esimesel lugemisel oli komisjonipoolne ettekandja Diana Ingerainen, ja võtta eelnõu päevakorda kolmapäeval, 11. juunil 2025, ja samuti teine lugemine lõpetada, ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks reede, 13. juuni kell 16.00. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mind huvitab see lasteaia kohatasu küsimus. Seal oli väga mõistlik ettepanek. Teatavasti Reformierakond soovib ju ka, et lasteaia kohatasu oleks igal pool olematu inimese jaoks ja laste jaoks. Selle ettepaneku sotsiaaldemokraadid tegid täpselt samas loogikas, nagu Reformierakond tegi Tallinna linna eelarvesse, et poole aasta pealt kohe rakendada ja kõik on täpselt sama, nagu Reformierakonna plaan Tallinnas on. Toetame teie võitlust. Aga ometi te millegipärast ei toeta seda. Ja enne ma päeval küsisin, ka peaminister ei toeta seda ideed. Aga vaadake, probleem saab olema selline, et kui nüüd Tallinnas saab olema lasteaia kohatasu null eurot ja kõrval omavalitsustes on 178 eurot ja niimoodi, siis hakkavad need teised lapsed tulema Tallinnasse ja selle Tallinna Reformierakonna avantüüri järgi jäävad Tallinna lapsed ootele ja ilma oma kohast lasteaias. Äkki te valgustaks nüüd, miks see toetust ei leidnud, kui sama loogika järgi te Tallinnas tegutsete ja härra Pärtel-Peeter Pere ütles, et asjad tuleb ära hääletada ja siis hakkame vaatama, kuidas muud asjad on.

Ja tõepoolest, lasteaia kohatasu kaotamine rahanduskomisjonis arutelu all oli, aga noh, ühest küljest esitasite siira ettepaneku, et valitsuse reservist 22 miljonit kanda omavalitsustele ja nõuda omavalitsustelt lasteaia kohatasu kaotamist ja riigieelarvest seda katta. Aga siin oma küsimuses nimetasite Reformierakonna poolt Tallinna linnas lasteaia kohatasu kaotamist avantüüriks., et siis tulevad teiste omavalitsuste lapsed Tallinna lasteaedadesse. Me oleme mõlemad olnud pikalt kohaliku omavalitsuse volikogudes ja valitsustes ka. Me tegelikult teame, et kui teise omavalitsuse lasteaias käivad lapsed, siis tuleb need kulud hüvitada. Nii et mis puudutab Tallinna ümbrust, kui nad Tallinna lasteaeda tõepoolest koha saavad, siis minu teada need teised omavalitsused peavad selle kohatasu Tallinnale ikkagi hüvitama. (Saalist öeldakse midagi.) Ja ma ütlen veel, et Tallinn ka oma eelarvest, oma eelarve tuludest soovib või siis ei soovi, ma ei tea, see on vist lähipäevil hääletusel, lasteaia kohatasu kaotada. Aga teised omavalitsused saavad seda samamoodi võrdsetel alustel teha oma eelarve tulude, seniste tulude arvel, kui neil selleks soovi on. Ja see on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevus.

Urmas Reinsalu, palun!

Ma ei tea, paralleelid siin Tallinnaga tuua. Aga tõepoolest, sotsid on ka, et kaotada lasteaia kohatasu, ma saan aru, kuna lisaeelarve on siis neljaks kuuks, nii nagu Reform paneb, et Tallinnas neljaks kuuks. Et siis visata lapsevanemate üle veidike nalja. Neli kuud on kohatasu kadunud ja 1. jaanuarist hakkab jälle kehtima. Et ilmselt on see seotud valimistega. Küllalt te olete visanud Eesti inimeste üle juba nalja. 

Olukord on ju selline, et miljard eurot on inimestele maksusid täiendavalt lajatatud sellel aastal. Ja minu küsimus on, vastupidi, tuleks teha negatiivne lisaeelarve, mitte tekitada siia ei tea, mis asju. Ja minu küsimus on lihtne. Praegu menetluse käigus ei ole seda eelarvemahtu mitte vähendatud, vaid kasvatatud. Kui palju see eelarve tekitab miinust eelarveloogikas ja mis põhjustel rahanduskomisjon ei toetanud Isamaa ettepanekut sisuliselt – jätame kõrvale teie taandumislahingud seal protseduuriliste trikkidega? Miks on praegu signaal, et me teeme siin kulusid kasvatavaid eelarveid? See signaal ei ole ju rahanduspoliitiliselt …

Teie aeg!

… sisulises kvaliteedis … kaitsta.

Nii. Ma arvan, et ma ei pea avaldama arvamust Tallinna linna eelarve ja selle lasteaia kohatasu kaotamise või mittekaotamise suhtes, sest ma tõesti ei tea sellest mitte midagi, ma ei ole seda eelnõu lugenud ja komisjonis need eelnõud arutlusele ei tulnud.

Aga kui nüüd küsimusele vastata, ma arvan, et Isamaa samuti toetab seda lisaeelarvet, kuna käesoleva lisaeelarve meetmed on sihistatud ning nende peamine eesmärk on laia riigikaitse tugevdamise toetamine. Meetmed on detailselt valitsemisalade lõikes lahti kirjutatud siin selle esialgu esitatud lisaeelarve lisas ja muudatused teisele lugemisele esitatud. Aga need muudatused on väikesed. Lisaks eelarve teksti osas sätestatakse ka, et laiapindse riigikaitse jaoks tehtud kulutused, mille jaoks piirmääraga selle lisaeelarvega raha eraldatakse, tuleb eraldi koodiga märgistada. Nii on eelarve teksti paragrahvis lausa kinnitatud, mis vastuvõtmisele tuleb, kui me selle poolt hääletame. Ja tõepoolest, see suurendab, ütleme, muudab valitsussektori nominaalset eelarvepositsiooni ja mõju on negatiivne, sellel aastal nii umbes 40 miljonit ehk 0,1% SKP-st, ja see kasvatab 2025. aasta eelarve puudujääki. Aga ma arvan, et praeguses julgeolekuolukorras kõik inimesed mõistavad, et laiapindse riigikaitse kulud on vaja teha.

Aivar Sõerd, palun! 

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen kindlasti seda meelt, et me komisjonis olime õigel teel, kui me Isamaa muudatusettepanekut nõuetele vastavaks ei lugenud, kuna see oli täiesti üldsõnaline. Aga ma küsin natuke laiemalt. Valitsus ise on teinud ettepaneku siis poolteist miljonit või isegi kaks miljonit, kõik kokku panna, SKAIS-i arendusse suunata ja katteallikaks on Sotsiaalministeeriumi tegevuskulude kokkuhoid. Ja siin on märgitud, et selleks on organisatsiooni arendamise kulud, kommunikatsioonikulud, ürituste, tõlketeenuste ja lähetuste kulud. Aga selliseid kuluridu eelarves ei ole. Meil on programmid ju, tervist toetava keskkonna kujundamise programm ja inimesekeskse tervishoiu valdkonna kujundamise programm. Kuidas me saame näiteks kulude kokkuhoiuettepanekuid teha nendes valdkondades, kus valitsus ise on teinud, kui selliseid ridu eelarves ei ole?

Need selgitused, et hoitakse kokku organisatsiooni arendamise, avalike suhete ja lähetuskulusid, need on selgitused, need ei olegi eelarvepildi osad. Aga me teame ju kõik, et eelarvel on mitu kihti. Üks kiht on kulud majandusliku sisu lõikes, mida kajastab ka eelarve seaduse lisa, ja järgmine kiht on see, mida nende kuludega tehakse, need on tegevusvaldkondade ja programmide ja tegevuste kaupa jaotatud. Ja, ütleme, minu jaoks on küll arusaadav, et ühest tegevusvaldkonnast tõstetakse teise tegevusvaldkonda rahalisi vahendeid, antud juhul siis tegevuskuludest või ühe valdkonna tegevusest SKAIS-i, aga … Ütleme, ja ma saan ka selle sisu aru, et SKAIS-i kraabiti igalt poolt, kus oli võimalik kokku hoida, raha juurde, et olla kindel, et SKAIS edaspidi toimib. Mind ei häiri see, et selgitustes on öeldud, et me hoidsime selles programmis kokku lähetus- ja arenduskulusid, need on eelarve planeerimise erinevad tasemed. Mind see ei häiri. See on mulle infoks. Oleks võinud ka öelda, et vot sellest programmist hoidsime kokku, tõstame sinna programmi, aga nad on andnud infoks, et vot, ei jäta midagi tegemata, käime vähem lähetuses.

Helmen Kütt, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees, aitäh ülevaate eest ja põhjenduste eest! Te tõite välja ka ülevaate komisjonis toimunud arutelust, et sotsiaaldemokraadid esitasid kaks muudatusettepanekut – mõlemad, ütlen ette juba, väga head. Aga mind huvitab see ... Üks oli lasteaia kohatasu teema, teine toimetuleku piiri tõstmine. Mind huvitab see, kuidas komisjonis hääletati, millise häälte tulemusega need välja jäid ja nimeliselt, kuidas hääletati.

Nii. Mul on need ... (Lehitseb pabereid.) Ma vaatan, ma otsisin oma paberitest selle hääletusprotokolli üle. Ja juba leidsin. Toimetulekupiiri tõstmine, 6 miljonit eurot valitsuse reservist, hääletus oli selline. Komisjoni ettepanek: jätta arvestamata. Ettepaneku poolt olid Andrei Korobeinik, Riina Sikkut ja vastu olid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Tanel Tein ja Mart Võrklaev, erapooletuid ei olnud. Ja teine sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek, 22 miljonit valitsuse reservist kohalikele omavalitsustele lasteaia kohatasu ärakaotamiseks, selle hääletustulemus. Ettepaneku poolt olid Andrei Korobeinik, Kersti Sarapuu, Priit Sibul, Riina Sikkut, neli, ja vastu olid Annely Akkermann, Diana Ingerainen, Maris Lauri, Tanel Tein ja Mart Võrklaev, erapooletuid ei olnud.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea esimees! Haridus on ikka ka riigi küsimus ja kui öelda, et alusharidus on haridussüsteemi osa ja peab olema tasuta, siis eeldatavasti peab see ikkagi olema nii kogu Eestis, mitte ainult ühel pool. Sellest tulenevalt ka minu küsimus, et kas see sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek, mis puudutas lastehoiu kohatasust vabastamist, kas selle mittetoetamine oli tehniline või sisuline. Kui nüüd on jutt sellest, et see on ainult neli kuud, siis tõepoolest, me oleme ka öelnud ja me andsime ka eelnõu sisse, et loomulikult tuleb selles eelarves ka järgmistel aastatel seda tagada, et lasteaed oleks kõigile tasuta. Seda esiteks. Ja kas te arutasite ka seda, et kui öelda, et omavalitsuse roll on see, siis omavalitsustel on väga erinevad võimalused, kas te ka arutasite komisjonis seda, et jah, Tallinnal võib-olla on selline võimalus, aga see ei ole väga õiglane nende laste ja lastevanemate suhtes, kes ei ela Tallinnas ja kelle omavalitsusel selliseid võimalusi ei ole? Kas ja milline see arutelu oli?

Me Tallinna küsimust ei arutanud ja Tallinna vastavat eelnõu meile ei olnud esitatud, ei pidanudki olema. Ma nagu Tallinnast ja sellest neljast kuust, mida te välja pakute, ma tõesti ei tea mitte midagi. Aga kõigil omavalitsustel on võimalik ise lasteaia kohatasu kaotada, kui nad soovivad. Kas riik peaks selleks sundi avaldama? Sellel on ka teine pool, et tasuta teenuseid teatavasti ei ole olemas, maksumaksja ikkagi selle eest tasub. Ja veel teine aspekt, et kui ei ole kas või sümboolset lasteaiatasu, ma tean ka omavalitsusi, kus on 25 eurot, kindlasti omavalitsus suudab selle ka kogumata jätta, aga siis ei tea, kas lapsed sinna tuuakse või hoitakse niisama kohta kinni. Seal on rohkem aspekte kui see poliitiline möll. Tõesti, kohalike omavalitsuste autonoomia lubab selle kaotada, kui nad seda soovivad, ja sellesse ei tahaks sekkuda.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan ka lasteaia kohatasu teemal. Mul on hea meel, et Hiiumaal me oleme suutnud võimaluste piires perede toimetulekut toetada ja lasteaia kohatasu oleme hoidnud väga madalana, ühena madalamana Eestis, ja ka laste toidukulud katab vald oma eelarvest. Aga teatavasti meie omavalitsuste olukord on väga-väga erinev ja suur osa omavalitsusi endale sellist sellist nii-öelda sammu lubada ei jaksa. Seetõttu peabki riik appi tulema.

Aga kuulates teie vastuseid siin kolleegidele, ma tahaks selgemini aru saada, kas Reformierakond siis tõesti arvab, et pere võimalus panna laps lasteaeda, mis toetab lapse arengut ja teistpidi vanema võimalust töö ja pereelu ühildada, et see peabki olema sõltuvuses kas siis pere enda rahakoti võimalustest, või veel hullem, omavalitsuse rahakoti võimalustest. Paluksin sellele teie kommentaari.

Võimalus laps lasteaeda panna on kohaliku omavalitsuse kohustus oma elanikele pakkuda. Kohalikel omavalitsustel on kohustus pakkuda oma elanikele lasteaia‑ ja lastehoiuteenust, nii et vanemad oleksid tööturul, kui nad seda soovivad. Ma ei oska siin midagi rohkem kommenteerida, see on täna omavalitsuse kohustus.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Palun kirjeldage komisjonis arutelu, mis puudutas just seda toimetulekupiiri tõstmist. Nagu me teame, viimaste aastate tormiline hinnatõus lihtsalt ei taga enam kõigi minimaalsemat, elementaarsemat toimetulekut. Mis olid need argumendid? Kõik me saame aru, et seda on vaja teha, aga ometi me ei teinud. Ja kui ei teinud praegu, siis millal me seda teeme?

Ma proovin leida selle koha. (Lehitseb pabereid.) Jah, Riina Sikkut komisjonis on öelnud, et viimati tõsteti toimetulekupiiri 50 euro võrra 2022. aastal lisaeelarvega. Põhjuseks toodi kriisi ajal elukalliduse tõus. Toimetulekupiir ei ole elatusmiinimumi kunagi katnud. Regina Vällik vastas, et valitsus ei toeta praegu püsikulude tekitamist lisaeelarvega. Rahandusminister on toetust väljendanud, et toimetulekupiir vajab tõstmist, aga ta on mõelnud sellele sügisese eelarveprotsessi raames.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Lasteaiakohatasudest ainult lühidalt. eks see lähenemine ongi erinev. Ühelt poolt Rae vallas pikalt Reformierakond on võimul olnud ja küsib täie rauaga lasteaiakohatasu, 170 eurot kuus on minu teada see piir. Ja Tallinnas äkki nõuab siis nüüd lasteaia kohatasu kaotamist. Ma ei tea, kui erinevad need vallad või linnad on, Rae vald minu arust ei ole ka kõige vaesem. Aga see selleks.

Minu küsimus on tegelikult Sotsiaalministeeriumi tehtud ettepaneku kohta võtta ära raha Tallinna ühendhaigla aktsiaseltsi asutamise tegevustoetuseks. Siin jälle Tallinnal on nagu see otsus tehtud, see ühendhaigla tahetakse asutada, aga riik ei suuda otsustada. Kas siis Sotsiaalministeerium ütleb, et selle aasta jooksul ühtegi sellist otsust selle Tallinna ühendhaigla kohta ei tule, kui ta selle raha ära võtab siit?

Sotsiaalminister ütles, et sellel aastal seda raha vaja ei ole. Aga protsessid käivad edasi. Ka tema arusaamise kohaselt arutelu ei jõua nii kaugele, et tuleks kasutada raha, aga tegevust kuidagi ei topata. Ja Reformierakond teatavasti ei valitse ju ei Tallinna ega Rae valda, vaid Rae valla ja Tallinna linna lasteaiakohatasude kohta teevad otsuse volikogu liikmed, lähtudes kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Ärge sundige mind selliseid küsimusi vastama, see ei ole lihtsalt Riigikogu asi, kuidas kohalikud volikogud oma otsuseid teevad.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Kes jälgis eile ERR-i uudiseid või kuulas, sai teada tõe Reformierakonna uuest maksupoliitikast. Nimelt Tallinna abilinnapea Pere sõnul tuleks kõigepealt otsus ära teha ja hakata alles siis katteallikaid otsima. Pere kinnitusel ei soovi Reformierakond lasteaia kohatasu kaotamisega enam oodata, see on nii kiireks nüüd läinud Tallinnas, ehk siis Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi loogika kohaselt saame ka riigi tasandil otsuse kohe ära teha ning küll jõuab pärast katteallikaid otsida. 

Minu küsimus on see, kas Reformierakonna maksupoliitika käsitluses on midagi olulist muutunud, et meie ees on siin lisaeelarve. Ja veel võib-olla ka see, kui ma vaatan Tartu lasteaia kohatasu suurust, 81 eurot, siis Tartu Linnavolikogus on Reformierakonnal enamus, 30 aastat on valitsetud, et oleks ammu saanud selle sammu astuda. Aga siis sellest maksupoliitikast palun!

Ma vastan nagu juba mitmele eelkõnelejale, et otsused eelarveküsimuste üle, sealhulgas lasteaia kohatasu suuruse või selle kaotamise üle teeb selle omavalitsuse volikogu. See on nende autonoomne otsus, seda ei saa kuidagi kommenteerida Riigikogu kõnepuldist. (Hääl saalist.)

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees ja hea esimees! Ma lähen oma küsimusest ikkagi edasi. Ma saan aru, et omavalitsustel on oma autonoomia ja see on kõik väga tore, aga jätkuvalt, võimalused on ju täiesti erinevad. Ehk nagu ka teie ütlesite, et ma ei tea, kas on õige, et riik nii-öelda sunnib peale, siis küsimus on ju ikkagi selles, kas riik võimaldab, kas riik annab võimaluse, ja see eelnõu muudatus ju tegelikult olekski seda andnud ehk andnud omavalitsustele lisaraha. Seda ei toetatud. 

Ja ma küsin siis veel kord, et kas oli arutluse all, et kas see muudatusettepanek iseenesest on nagu sisuliselt vale või oli see tehniliselt vale või miks seda ei toetatud. Sellepärast et veel kord, võimaluse andmine on ju selle sisu, ja mitte, isegi jättes Tallinna kõrvale ja kõik muu, siis kas teistes omavalitsustes on see võimalus või mitte, kas seda toetatakse või ei?

Nagu ma juba ütlesin, valitsuse seisukoht oli, et praegusel hetkel ei ole võtta võimalik riigieelarvele lisaväljaminekuid, ja sellest hoolimata on kohalikel omavalitsustel oma eelarve, mida nad saavad kasutada autonoomselt ka lasteaia kohatasu vähendamiseks, et selles osas ei ole sobiv siit teha neile ettekirjutusi.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Tähendab, küsimus puudutab seda, mis on seotud automaksuga. Inimesed võtavad juba ühendust, ütlevad lastega pered, küsivad, kas me peame 15. juuniks maksma automaksu või mitte, peaminister lubas, et automaksu lapsevanematelt ei pea maksma, mingi hüvitis. Segaseks on jäänud puuetega inimeste puhul, nad ei saa üldse aru, mis tegelikkuses mida tehakse, mida tegemata jäetakse. On väga suur segadus tekkinud. Aga ma oletan, et te kavatsete mingeid soodustusi või tasusid vähendada või soodustusi kehtestada. Vähemalt on poliitiline intentsioon see olnud, mis tõsi küll, 15. juuni puhul on määratud läbikukkumisele. Aga minu küsimus on, miks siis sellisel juhul seda prognostilist automaksu laekumist, mida te kavatsete vähendada, miks selles lisaeelarves ei ole sisse pandud. Eelarve peab ju kajastama riigi tulusid ja kulusid selle arusaamise järgi, mis on mingisuguses momendis. Palun kirjeldage seda mõttekäiku!

Ma ei oska öelda, miks peaks praegu vähendama automaksu laekumist ja koalitsioonilepingu, koalitsiooniläbirääkimised, mis valitsuse töökava aluseks on, äsja lõppesid ja see eelnõu ei ole lihtne eelnõu teha. Ma tean, et Rahandusministeeriumis hakatakse eelnõu mootorsõidukimaksu koormuse leevendamiseks puuetega inimestele ja alaealiste lastega peredele tegema. See võtab aega, selleks kulub kindlasti terve suvi. Nüüd, 15. juunil on automaksu esimese makse tähtaeg, selle ma soovitan ära maksta. Kui eelnõu valmib ja Riigikogule üle antakse ja see konkreetset maksuarvestust muudab, siis eelnõu koosseisus peavad olema ka meetmed, kuidas seda maksuotsust siis vähendatakse või kui vähendatakse nullini, kuidas tagastatakse. Aga Eestil teatavasti maksuametil on ettemaksukonto. Kui tagasiulatuvalt leevendused õnnestub seadustada, siis küllap need, kes 15. juuniks ära maksid ja leevenduse saavad, seda näevad tagasi laekumas oma ettemaksukontole, nagu see on kõikide teiste maksudega samamoodi Eestis.

Ja Ester Karuse, palun! 

Jaa, aitäh, austatud esimehed! Lisaeelarves on mitmeid tehnilisi täpsustusi, kuid mulle tundub, et on vähe neid muudatusi, mis otseselt ja kohe leevendaksid inimeste igapäevast toimetulekuraskust, seda eriti sotsiaalvaldkonnas. Ometigi näiteks just 2022. aastal tõsteti lisaeelarve kaudu toimetulekupiiri 150 eurolt 200 eurole. Me täna ju seisame silmitsi inflatsiooni jätkumise, reaalpalga kasvu pidurdumise ja üldise ostujõu langusega. 

Miks ei leia valitsus vajalikuks toetada just kõige haavatavamaid ühiskonnagruppe, kas pensionärid, üksi elavad vanemaealised või lastega pered, suurendades toimetuleku piiri või pakkudes muid sihitud leevendusmeetmeid? Ja võib-olla ka lisaks natuke konkreetsemalt: mida võidab sellest lisaeelarvest inimene Valgas või Kagu-Eestis, kus on tegelikult Eesti kõige madalamad palgad ja ka väiksem ligipääs teenustele?

Selle lisaeelarve põhifookus, nagu ma ütlesin, on laiapindsel riigikaitsel. Ma arvan, et Valga, Põlva ja Võru inimesed võidavad ka laiapindsest riigikaitsest, kui meie riik ja ka nemad on paremini kaitstud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma alustan või jätkan oma küsimust selles osas, et me teame, et riigieelarve on kitsastes oludes, aga üha rohkem on neid peresid Eestis, kes ka tunnevad sarnast, et mitte öelda isegi suuremat kitsikust oma pere rahakotis. Lasteaiakohatasudest me saime teada, et see, kuidas lapsed lasteaeda peavad saama, see on jätkuvalt teie hinnangul, peab olema seotud sellega, mis postiaadressil nad elavad, millises omavalitsuses. Ma küsin, kas selle eelnõu menetluse käigus on komisjonis arutlusel olnud, et kaaluda mõningaid muid meetmeid, mis perede toimetulekut täna toetaks, päästaks. Toon näiteks koolitoidu toetamise, mis samuti aitaks tagada, et lapsed vähemalt ühe kvaliteetse täis kõhutäie saaks.

Jah, nagu ma enne ka juba ütlesin, käesolev lisaeelarve toimetulekuga ei tegele, lisaeelarve meetmed on sihistatud ning peamine eesmärk on laia riigikaitse tugevdamise toetamine. Ma olen kindel ja teie samuti, et see julgeolek on tähtis kõikide Eesti perede jaoks üle terve Eesti, Hiiumaal ja Lõuna-Eestis ja kõikides teistes maakondades ka.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Alles see oli eelmine punkt, kui me arutasime ajutise maksu kaotamist ja jääva maksu kehtestamist. Täna me oleme lisaeelarvega, teie poolt esitatud ja ettekantuna. Ja tegelikult toimetulekupiiri tõstmine ei ole midagi eriskummalist lisaeelarvega, seda tehti ka aastal 2022. See maksude tõus, mis toimuma hakkab, ikkagi ju peaks andma võimaluse nendel inimestel, kellel on raskusi hakkamasaamisega, mingigi toetus saada, sest ei saa pensionärid sellest mingit abi, sellest lisaeelarvest. Ja ma olen nõus, et julgeolek on oluline, aga inimeste toimetulekut selles julgeolekuolukorras on ju ka väga vaja. Ja minu meelest Reformierakonna poolt on alati rõhutatud sellist, et see on vajaduspõhine toetus, ehk siis kõige nõrgemad. 

Kas selles arutelus oli ja toodi ka välja seda, et aastal 2002 tegelikult ju toimetulekutoetust tõsteti. See on kõige nõrgematele. Need on lastega pered, kes lasteaiamaksu peavad maksma, need on kõik need, kes tegelikult raskuses on.

Tõsi, toimetulekutoetus on kõige nõrgemate toetus ja neid ei saa kuidagi aidata maksusoodustustega, sellepärast et kui neil ei ole sissetulekuid, siis ei ole neil ka milleltki seda soodustust saada. Aga pensionärid toimetulekusaajate hulka minu teada ei kuulu. Keskmine pension on kusagil 800 euro juures ja pensionid indekseeriti aprillis, see on siis kaks kuud tagasi, ja pensioni indekseerimine on suurem – ma ütlen mälu järgi, vist oli 8,7% – kui hinnakasv, mis jääb kusagil 5–6% vahele. Nii et pensionäride ostujõud sellel aastal kindlasti kasvab.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Nüüd, kus paljude perede sissetulekud on vähenenud ja tänu REF-200 otsusele muuta ajutine käibemaksutõus alaliseks, halveneb leibkondade toimetulek veelgi rohkem. Võib ju julgelt väita, et räägin siin suure osa valijate nimel, sest lasteaia kohatasude kaotamist üle Eesti toetab enamus erakondi. Peaministriparteina on Reformierakonnal ju võimekus valijatele antud, 2019. aastal Riigikogu valimistel antud lubadus täita. Kas poleks siis aeg tuua lauale Reformierakonna lubadus ja see lasteaia kohatasu kaotada? Ja kuidas te saate samal ajal rääkida, et Reformierakonnal pole võimalik valijatele antud lubadusi täita, sest riigi kaitseks on vaja raha juurde, aga näiteks toiduainete käibemaksu langetamise asemel langetate hoopis hasartmängumaksu?

Nii. Käesolev eelarve ei puuduta käibemaksu tõusu. Ma mäletan hästi 2019. aasta lubadust lasteaia kohatasu kaotada, aga peale seda on olnud kolm kriisi: kõigepealt COVID-kriis, siis energiakriis, täiemahuline sõda Ukrainas. Nüüd Ameerika, meie kõige suurem NATO liige, on oma strateegiaid muutnud ja me peame väga palju rohkem raha kulutama riigikaitsele ja laiapindsele riigikaitsele. Me peame väga palju rohkem raha kulutama ja selleks makse tõstma, ja muid häid asju, mida tõesti tahaks teha, tegemata jätma.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Tegelikult maksuküüru kaotamine, kui see ära jätta, aitaks väga palju lastega peresid. Nüüd, et ma kordan veel kord, ERR-i eilsetest uudistest võime kuulda ja lugeda, et Tallinna abilinnapea Pere sõnul tuleks kõigepealt otsus ära teha ja hakata alles katteallikaid otsima. Pere kinnitusel ei soovi Reformierakond lasteaia kohatasu kaotamisega enam oodata. Ehk siis Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi loogika kohaselt saame ka riigi tasandil otsuse kohe ära teha ning küll pärast jõuab katteallikaid otsida. Pere on Tallinna piirkonna juht. Ütleme nii, et Reformierakonnas on see üks tähtis ametikoht, sest Tallinna piirkond on väga suur piirkond. Ja minu küsimus ongi, et kas Reformierakonna maksupoliitikas on nüüd midagi muutunud, kas me näeme siis juba siin lisaeelarves taolisi ridasid või kuidas te edasi lähete. Ma saan aru, et see on teie maksupoliitika tulevik.

Ma ei tea, lasteaia kohatasu ei ole maks, see on tasu. Kohalikul omavalitsusel on õigus seda ära jätta. Pärtel-Peeter Pere ei ole Riigikogu liige, ta on Tallinna Linnavalitsuse liige. Kui ta seda soovib ja Tallinna Linnavolikogu hääletab, siis tuult tiibadesse, aga Riigikogu kõnepuldis sellele hinnangut anda ei saa.

Anti Allas, palun!

Austatud ettekandja! Minu mure on ikkagi jätkuvalt selle toimetulekupiiriga seotud. Minu tutvusringkonnas mitmete kaupluste müüjad ütlevad seda, et nad tähendavad viimasel poolel aastal sihukeste pisivarguste ja eelkõige toiduainete varguse kasvu poodides. Näiteks munakarpidest võetakse kaks muna. Kõiki munasid pole märgistatud, ju siis loodetakse nendega poest välja jõuda. Ja see on tegelikkus, Eesti tegelikkus. Ja siit minu küsimus. Kas siis toimetulekupiiri tõstmine sisuliselt, kui see läheb alles nii-ütelda eelarvestrateegia menetluse käigus arutlusele, mis seni saab? Kas see on ikka normaalne, et sisuliselt toimetulekuraskuses olevad inimesed oleme sellisesse seisu jätnud?

Toimetulekupiiri tõstmine on pikaajaline protsess. Kui me selle tõstame, me peame tõesti eelarvestrateegia raames vaatama ette nelja aastat. Seetõttu seda lisaeelarvega nagu hästi ei saagi teha. Ja nagu ma ütlesin, rahandusministeeriumi eelarvejuhi Regina Välliku sõnul rahandusminister mõtleb selle peale. See on üks nendest paljudest lisataotlustest, mis on eelarveprotsessi jaoks juba ministeeriumide poolt esitatud, ja neid lisataotlusi on väga palju rohkem, kui maksumaksjad soovivad makse maksta. Me oskame seda hästi ette kujutada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud Annely! Vaatan ja kuulan. Kas sul häbi ei ole? Ma vaatan, kolleegid, sotsiaaldemokraadid siin kõrval, Anti räägib munadest, mida võetakse karbist ära poes vaesusest, ja lasteaiakohtadest. Need kaks muudatusettepanekut on otsustatud sinu poolt või koalitsiooni poolt prügikasti saata. Kas sul ei ole häbi mõnitada saadikuid, kes räägivad reaalsetest muredest? Teised on loobunud, teised fraktsioonid on loobunud, teavad, et ei maksa lolli mängida, siin parandusettepanekud niikuinii lähevad prügikasti. Ma küsin: kas sul häbi ei ole?

Hea kolleeg Peeter! Ei ole häbi.

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Ma vaatasin seda paberit huviga ja eriti jäi mulle silma see, et lisaeelarvega vähendatakse märkimisväärselt Keskkonnaameti rahalisi võimalusi. Seal tekib huvitav vastuolu, kui mõelda mis te plaanite looduskaitseseadusega, kliimaseadusega ja metsaseadusega – suureneb hüppeliselt tegelikult Keskkonnaameti töökoormus. Ja samuti te vähendate ka võimalusi, kuidas sisse osta ekspertiisi. Et kuidas nüüd see asutus saab nende ülesannetega hakkama, mida te plaanite teha, arvestades eriti seda, et Keskkonnaametist on läbi aastate rahalisi vahendeid vähendatud? Me satume olukorda, et inimesed vaatavad Keskkonnaameti peale, ütlevad, et miks te ei tee. Aga nad ei saa teha, sest neil ei ole vahendeid.

Jaa. Kliimaministeerium oma allasutuse kohta need muudatusettepanekud on teinud. Siin on mitmed muudatusettepanekud ka ümberkorraldustega seotud, ma ei tea, arvutitöökohad liiguvad ühest kohast teise ja MapInfo programmi ostmine oli siin kunagi. Et need on sellised detailid, et ma pean usaldama ministrit. Võib-olla te peaksite selle küsimuse küsima keskkonnakomisjonis. Teil on parem info küsimiseks ja te saate ka paremini informeeritud vastuse.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Räägime ikkagi riigi lisaeelarvest, mille raames on Reformierakonna võimuses tulla Eesti peredele appi ja nad lasteaia kohatasu koormusest vabastada. Te vastasite mu esimesele küsimusele, et riigil pole võimalik selliseid lisakohustusi käimasolevate kriiside tõttu riigieelarvele võtta. Aga ometi on teie valitsus otsustanud teha soodustusi hasartmängumaksu langetamise näol. Miks mitte alandada toiduainete käibemaksu? Milles seisneb siin teie partei majanduspoliitiline loogika?

Selle eelarvega hasartmängumaksu, 2025. aasta eelarvega hasartmängumaksu laekumisele planeeritakse päris korralikku tõusu. See, millest räägitakse, on eelnõu alles menetlusjärgus, aga selle eelnõu, ütleme, tuum on selles, et kui me hasartmängumaksu kaughasartmängumaksule langetame, siis eelarve tulud kasvavad. Ja see tulude kasv ka jaotatakse ära korvpallihallile Tartusse, siis seniste kultuuriobjektide, mida hasartmängumaksu arvel rahastatakse, nende suurenemine ja osa ka üldiste eelarve kulude katteks. Et nii, nagu seda praegu kavandatakse, hasartmängumaksu langetus peaks eelarve tulusid tõstma, aga seda mitte sellel aastal. Sellel aastal hasartmängumaks, maksumäär tõusis ja tõusid ka kulud. Lisaeelarve seda ei puuduta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Annely! Ma ei hakka neid detaile küsima siin toiduainete käibemaksu või muu asi, see on, ma saan aru, et see on mõttetu. Aga ma küsin, Annely, sult lihtsa küsimuse. Kui palju siin 101 kolleegist saab üldse sellest eelarvest aru? See on nüüd pisikene pojakene, nii-öelda see lisaeelarve nii-öelda suure papa kõrval, eks ju. Aga paku välja, mitu kolleegi reaalselt saab aru sellest, mis siin sees on ja kust tõsta ümber.

Iga kolleeg meist, kes süveneb, saab sellest aru. Ja kui ta aru ei saa, saab küsida kas meie käest või saab küsida Rahandusministeeriumist. Rahandusministeeriumil on ka eraldi programm, kust saab arveid välja pärida. Samuti on arved Rahandusministeeriumi kodulehekülje peal nähtavad, kui palju keegi, kelle käest, kui suures mahus ostab. Eesti eelarve on väga-väga läbipaistev. Tuleb tõesti tõdeda, riik on keeruline institutsioon, see vajab aega. Aga kõik meie kolleegid saavad aru. Ärge alahinnake tõesti oma kolleege, lihtsalt piisav pingutus, ja see saab olema, see on päris suur ja kui palju keegi soovib pühendada aega või saab pühendada aega.

Ester Karuse, palun!

Jaa, aitäh! Teie vastusega minu eelmisele küsimusele võib kahtlemata nõus olla. Ehk kui me räägime riigikaitsest, siis – a arvan, et kõik nõustuvad – tulebki toimetada selle 5% suunas. Aga minu peamine küsimus oli see, miks ei leia ikkagi valitsus vajalikuks toetada just kõige haavatavamaid ühiskonnagruppe, kas pensionärid üksi elavad vanemaealised või lastega pered, suurendades just toimetulekupiiri või pakkudes muid sihitud leevendusmeetmeid. Me ju kõik tajume seda täna, et tegelikkuses toimetulekuraskuste hulk on päris suur ja toimetulekupiiri tõstmine hinnatõusu valguses oleks täiesti asjakohane.

Ma nõustun teiega täielikult, et toimetulekupiiri tõstmine on rohkem kui asjakohane. Ma tean, et selleks järgmise aasta eelarvesse ka vahendeid otsitakse. Aga mis puudutab pensionäre, just pensionäre toimetuleku saajate hulgas ei ole. Pensionid ka paar kuud tagasi indekseerimisega tõusid rohkem, kui on selle aasta inflatsioon. Aga toimetulekutoetuse saajaid on kusagil paarkümmend tuhat inimest. Jah, see on madal. Ma nõustun teiega.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud komisjoni esindaja! Seda lasteaia kohatasu alandamise või lausa tasuta võimaldamist peredel teatrietendust siin sotside ja Reformierakonna vahel on natuke koomiline vaadata. Viljandis on Reformierakond ja sotsid koos võimul ja on maha hääletatud kõik lahtisidumised miinimumpalgast ja alandamised ühiselt Reformierakonna ja sotside poolt. See on lihtsalt ebausutav, mida te teete. 

Aga mul on küsimus teie vastusest tulenevalt, mis tähendab, et te olete seda arutanud. Hasartmängumaksu rahalistest vahenditest on otsustatud ehitada korvpallihall Tartusse. Kas, kes ja millal selle otsustas? See oli teie vastus täna siit puldist.

Jaa. Selle eelnõu ettevalmistaja on seda avalikult öelnud. (Saalist küsitakse.) Otsustanud ei ole keegi, on otsustatud ette valmistada eelnõu. Eelnõu ettevalmistusprotsessi on otsustatud alustada, ma ütlesin. (Saalist küsitakse.) Eelnõu valmistab ette Tanel Tein ja ta on sellest avalikkuses väga palju rääkinud.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus.

Aitäh! Te ütlesite siin kõnepuldist, mitte ei rääkinud eelnõust, vaid teie vastus oli kindel väide, et see laekuv raha läheb mitte, et kuskil on eelnõu ja keegi on teinud ettepaneku ja et on meil arutusel, vaid et see raha on juba otsustatud ja läheb korvpallihalli ehitamiseks Tartusse. Ma tahan lihtsalt kindlustunnet saada, et siis järelikult on see otsustatud, kui te siit kõnepuldist eelarve kaitsmisel räägite ja teate, kuhu see raha läheb. Siis me võime kindlad olla, et on otsustatud, et hall tuleb ja tuleb Tartusse.

Tegelikult Züleyxa küsimus oli see, miks alandatakse eelarvega hasartmängumaksu. Ja ma tegelikult selgitasin talle, et sellel aastal hasartmängumaks tõuseb ja ka hasartmängumaksu laekumise tõus on 2025. aasta eelarvesse planeeritud. Ma selgitasin tegelikult seda Züleyxale ja siis ma ütlesin, et on kavandamisel eelnõu. Võib-olla ma väljendusin halvasti, aga siis ma kordan üle, et on kavandamisel eelnõu, millega maksu langetatakse ja loodetakse laekumise kasvu, kui see eelnõu Riigikogus toetuse leiab. Ja samamoodi valmistatakse ette ka draft'is, kuidas saada korvpallihall. Ja seda on eelnõu ettevalmistaja, eestvedaja Tanel Tein mitmeid kordi ajakirjanduses rääkinud, mis tema kavatsused on. Loomulikult on otsuseks vaja neidsamu hääli siin selles saalis, me teame seda kõik. Aga suur tänu, et sa küsisid. Ma sain selle üle rõhutada ja see on protokolli jaoks oluline. Suur tänu!

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin üle, ma mäletan, vist oli paar nädalat tagasi, kui samamoodi olite siis ühe punkti osas ettekandja ja mina küsisin, teie vastasite. Ja kui me rääkisime inimeste üleüldisest toimetulekust, hakkamasaamisest kogu selles olukorras, kus pidevalt praegune valitsus tõstab erinevaid makse lausa 26 artikli osas, erinevad maksud, aktsiisid, rääkimata teenustest ja nii edasi ja nii edasi. Ja reaalne palk on langenud ja selge on see, et inimeste ostukorv on muutunud lahjemaks. Seda näitab ka statistika, et inimesed ostavad toitu vähem. Seda näitavad ka numbrid, minu arust isegi neid numbreid võrreldi 2018. aastaga, no kui me võtame 2025 esimese kvartali ja 2018 esimese kvartali, siis enam-vähem ostukorvi summa on sama – kujutate ette, seitse aastat möödas. Ja küsimus on järgmine. Kas te tõesti olete sama meelt, et kui ikkagi raha inimestel jääb puudu tänu teie maksutõusudele, siis teekond on ikka üks ja seesama: sotsiaalosakond, kust saab toimetulekutoetust?

Ma vastasin teile eelmine kord ka, et inimeste ostujõud keskmiselt on ületanud 2019. taset ehk seda nende kolme kriisi eelset aega. Aga palgakasv on viimastel aastatel keskmiselt olnud suurem kui inflatsioon, mis tähendab seda, et inimeste, kes käivad tööl, ja pensionäride ostujõud keskmiselt taastub. Aga ma mäletan seda meie jutuajamist hästi, et mitte kõigi palgad ei ole tõusnud, ja selle 26 maksuga ka, nendest osa on siiski ka tasud ja maksed, mida te loetlete, ja osa on sellised, mida korrigeeritakse inflatsiooniga ja on suhteliselt madalamad inflatsioonist.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Suur tänu! 

Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on esitanud riigi lisaeelarvesse muudatusettepaneku, mis võimaldaks kaotada lasteaia kohatasu kõigis Eesti omavalitsustes. Meie ettepanek näeb ette suunata omavalitsustele 22 miljonit eurot nelja kuu katteks, et kaotada lasteaia kohatasu 2025. aasta lõpuni. Nii saame viia ellu põhimõte, et alusharidus oleks tasuta mitte ainult Tallinnas, vaid iga lapse ja iga pere jaoks üle kogu Eesti.  

Me ootame valitsuselt selget nägemust sügiseks, et kehtestada tasuta alushariduse põhimõtted ja näha ette vahendid riigieelarves ka järgnevateks aastateks. Meil on täna põhjust olla lootusrikas, sest valitsuse juhtpartei toetab kohatasu kaotamist, esialgu küll ainult Tallinnas. Kuna peaministrierakond toetab tasuta lasteaeda pealinnas, siis on viimane aeg laiendada seda põhimõtet riiklikule tasandile.  

Veelgi enam, Reformierakonna enda 2023. aasta Riigikogu valimisprogrammis on kirjas: kaotame lasteaia kohatasud, lasteaia kohatasu kaotamine on oluline samm ühtse eestikeelse hariduse suunas, rakendame järkjärgulisi meetmeid lasteaia kohatasu kaotamise suunas, et ühelgi lapsel ei jääks majanduslikel põhjustel lasteaias käimata.  

Kui peaministrierakond toetab tasuta lasteaeda Tallinnas ja lubab oma viimases valimisprogrammis sedasama teha kõikjal Eestis, siis on viimane aeg laiendada seda põhimõtet riiklikule tasandile ja aidata igati kaasa selle olulise valimislubaduse täitmisele. Tasuta lasteaed ei tohi jääda vaid Tallinna privileegiks.  

Siinkohal torkab eriti silma Reformierakonna silmakirjalikkus. Vaatame faktidele otsa. Tallinnas langetati 2025. aasta 1. aprillil lasteaia kohatasu 50 euro peale, teise ja iga järgneva lapse eest kohatasu ei küsita. Ka toiduraha tuleb suures ulatuses linna eelarvest. Vähetähtis pole ka fakt, et on mõeldud erivajadustega laste ja väiksema sissetulekuga perede peale. Ligi kolmandik lasteaias käijatest on üldse kohatasust vabastatud.  

Tartus, kus sissetulekud on väiksemad ja kus Reformierakond on 30 aastat võimul olnud, on kohatasu 81 eurot. Seda pole viimastel aastatel tõstetud ainult seetõttu, et sotsiaaldemokraadid on olnud linnavolikogus ja linnavalitsuses selle vastu. Kas mitte Tartu ei peaks siin teenäitaja olema? Kokkuvõtvalt on tegu väga kahepalgelise suhtumisega. Tallinnas tahetakse hoogtöö korras kohatasu kaotada, samas Tartu reformierakondlased, kellel pole mingeid poliitilisi takistusi, ei soovi seda omavalitsuse tasandil teha.  

Ja veel kord, ERR-i eilsetest uudistest võime lugeda, et Tallinna abilinnapea Pere sõnul tuleks kõigepealt otsus ära teha ja hakata alles  siis katteallikaid otsima, Pere kinnitusel ei soovi Reformierakond lasteaia kohatasu kaotamisega enam oodata. Ehk siis Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi loogika kohaselt saame ka riigi tasandil otsuse kohe ära teha ning küll pärast jõuab katteallikaid otsida.  

Head kolleegid! Tasuta lasteaed on sotsiaaldemokraatide programmiline seisukoht. Tallinnas soovivad sotsiaaldemokraadid selles suunas astuda vastutustundlikult ja teha enne otsustamist ka mõjude analüüs, millised lisakulud kaasneksid linnale ja kui suur saaks olema alusharidusränne ehk kui palju ümberkaudsete valdade lapsi hakkaks käima Tallinna lasteaedades. Võtame kas või Rae valla, kus kohatasu ja toidu eest tuleb lapsevanemal välja käia üle 170 euro. On selge, et osa lapsevanemaid kirjutab end Tallinnasse sisse, et saada pealinnas tasuta lasteaiakoht, mis omakorda tekitab puuduse lasteaiakohtadest tallinlastele. Kui lasteaia kohatasu kaotataks ära kõikjal Eestis, siis selliseid rändeid ei tuleks.  

Head Riigikogu liikmed! Praegu jääb ligikaudu kümnendik meie lastest …

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Praegu jääb ligi kümnendik meie lastest alusharidusest kõrvale, valdavalt seetõttu, et lasteaiakoha maksumus on peredele liiga kõrge. Kohatasud eri omavalitsustes ulatuvad 10 eurost kuni 80, 132 euroni kuus, millele lisandub ka toiduraha. Ja paljud omavalitsused on sidunud tasud miinimumpalgaga, mis tähendab, et koos alampalga tõusuga kerkivad aastast aastasse ka lasteaiatasud. Nii suureneb veelgi piirkondlik ebavõrdsus.

Sotsiaaldemokraadid usuvad, et haridussüsteem on otsast otsani üks tervik ja et hea haridus peab olema kättesaadav igale lapsele. Kuna haridustee algab alusharidusest, peab see olema täiesti tasuta. Kohatasu peab kandma riik. Üleminek tasuta lasteaiale on meie arvates kõige tõhusam relv haridusliku kihistumise vastu ning oluline samm ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad kõiki Riigikogu liikmeid kiitma heaks meie muudatusettepanekut, mis on suunatud laste ja Eesti tuleviku hüvanguks. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Asetame selle praeguse eelarve perspektiivi. Tegemist on riigi kulusid suurendava eelarvega olukorras, kus meil on jooksev ulatuslik defitsiit mida paraku küll Reformierakond oma praeguses koalitsioonileppes on lubanud muuta püsivaks. Püsiva eelarvedefitsiidiga riik. Ja selles olukorras anname me signaali: suurendada kulusid. See on täiesti vastuvõetamatu poliitiline samm. Seetõttu Isamaa seda eelarvet toetada ei saa ja esitab katkestamisettepaneku. 

Me oleme teinud ka ettepaneku, vaatame sellele, mis puudutab osundust, et siin on sees rida tarvilikke laiapindse riigikaitse kulutusi. Me täiesti toetame neid. Kuid anname endale aru, et selle eelarve ainukene intentsioon on riigi kulude nominaalset mahtu suurendada, sellepärast et kehtiv eelarvearhitektuur võimaldab erinevate programmide vahel ministeeriumidel ilma mingite takistusteta kulusid tõsta. Mitte mingit küsimust. 

Eelmisel aastal, kui hinnata Reformierakonna finantsjuhtimise kvaliteeti, jäi Eesti Vabariigil ette nähtud rahast kasutamata 2,27 miljardit eurot. See on Eesti kõigi aegade rekord. Sellest omakorda on tõstetud üle valitsemiskuludeks, mis niikuinii kasvavad sellel aastal 155 miljonit eurot, üle 300 miljoni euro, kokku suurusjärgus pool miljardit eurot. Ja siis on sellel valitsusel, kes räägib valitsemiskulude vähendamisest, jultumust tulla parlamendi ette ja suurendada kulusid suurusjärgus 50 miljonit eurot pluss, selle asemel et lahendada ka need tarvilikud kulud olemasoleva eelarve mahu sees. 

Veelgi enam, meie ettepanek, mis kahjuks võimuliidu häältega ei tule ka saali hääletusele, oli selge: teha suurusjärgus nii palju, kui tõsteti valitsemiskulusid eelmisest aastast sellesse aastasse üle, ka negatiivne eelarve, anda valitsusele selge juhtimisjoonis, põhimõtteline käsitlus. 

Reformierakonna retoorika ja teod on karjuvas vastuolus nii selles, mis puudutab ühiskonnaga suhestumist, kui ka selles osas, mis puudutab rahanduspoliitilisi valikuid. Täiesti mittevajalik eelarve, mis sisaldab endas ulatuslikku bluffi, näiteks selles osas, et vähendatakse lasterikaste perede kodutoetust 2,6 miljoni euro jagu. Eelmistel, varasematel aastatel on seda välja makstud kevadel lasterikastele peredele, eelmisel aastal maksti seda välja sügisel ja nüüd teatatakse: "Aga me maksame selle raha välja nii hilja lastega peredele, et see kandub automaatselt edasi järgmisesse aastasse."

Nii et lisaks finantskelmusele, lahku kirjutatud finants kelmusele, on siin tegemist ka inimeste ebaõiglase lollitamisega. 

Teiseks, hämmastav küll, aga Reformierakonna silmad on jäänud kuivaks kõigi huvirühmade kriitikale maksutõusudele. Ja proua Akermann korrigeeris, et minu koostatud üks tabel 26 maksu kohta ei ole korrektne. Ma võtan kriitika omaks, sest ma tegin selle kaks nädalat tagasi, aga vahepeal on tulnud uued uudised, nimelt kavatsetakse tõsta õigusemõistmine lõive, kehtestada voogedastusplatvormide tasud. Nii et tegelikkuses tõepoolest see nimekiri on hakanud reaalajas pikenema, nüüd me peame eraldi notari panema selle peale, kes vaatab. 

Ja silmad on jäänud kuivaks ühiskonnas tekkiva negatiivse resonantsi osas ja ka analüütikute hoiatuse osas, et maksude tõstmisega ei pruugi raha nii palju laekuda eelarvesse, nagu me oleme näinudki automaksu häbiväärsest läbikukkumisest. 

Samal ajal on üks grupp, kaughasartmängu ärimehed, kelle puhul on tegelikult tekkinud unikaalne empaatia. Ma lugesin ka rahvusvaheliselt ajakirjanduse võrgustikust nende kaughasartmängu ärimeeste tegelike kasusaajate kohta. Valgevene, Vene kodanikud, Gruusia kodanikud, seosed Vene luurega. Tegelikkuses vägagi hämarad seosed on sellel seltskonnal. Mind väga huvitab, kuidas on saanud see olukord tekkida, et see seltskond, kes 2023. aastal seda kaughasartmängumaksu tõstis, on korraga asunud sentimentaalsele olukorrale seda nii intensiivselt langetada. Selles asjas me vajame läbipaistvust, ma palusin eelarve kontrolli komisjoni, maksuameti ja rahapesu andmebüroo, ametnikud ja teised. Näete, minister ei lubanud neil tulla, ma ei tea, mida seal nii väga peita on selles loogikas. 

Ja meil praeguses olukorras on eriti piinlik. Siin ma küsisin ka automaksu nii-öelda toetuse kohta või puuetega inimeste – ma ei tea, mida mõistetakse selle sõna all – invasõidukite puhul. Jutt käib sellest: puuetega inimesed ootavad, et puuetega inimesed saavad leevendust automaksust, mitte sõidukid. Täiesti on filosoofia läinud, keda toetatakse, mitte toetatakse, omavahel sassi läinud. Ja öeldi, et ei, valitsus ei suvatse selle leevendusega tegeleda, inimesed maksku oma raha ära 15. juuniks ja siis vaadatakse. Ma arvan, et ka see on sümboolne näide sellest käpardlikust läbikukkumisest.

Siis on kõne all kuidagi nagu Tallinna volikogu teemad, mis on seotud lastega perede ja nende leevendustega. Loomulikult, nendesse sammudesse, mis puudutab valitsuse perevaenuliku poliitika leevendamist, tuleb suhtuda vägagi tõsiselt. Ka selle tähtajaga, kui kaua on selle valitsuse võimuloleku aeg. 

Tulumaksuvabastuse kaotamine, peretoetuste mahalõikamine, inflatsiooniline surve peredele, koduse ema ravikindlustuse mahatõmbamine, vanemahüvitise vähendamine – see on väga-väga pikk rida sammudest, mida te olete teinud. Ja "teie" all ma mõtlen tegelikult kõiki neid kolme parteid, kes on olnud selle poliitilise agenda jõustajad. 

Ja nüüd, ma pean tunnistama, kogu lugupidamise juures, see ei ole veenev, ka heastava sammuna ei ole veenev, kui neljaks kuuks nüüd esitatakse ettepanek mingisugune kaotamine või tühistamine ette näha. Aga sammud, mis teha, mida ütlevad meile demograafid, peavad olema püsivad, stabiilsed ja prognoositavad, mitte paariks kuuks. 

Nii et Isamaa ettepanek on ühemõtteline: see eelarve on vale signaal nii ühiskonnale kui ka valitsussektorile, see tuleb tagasi lükata siin täies mahus. Ja meie sõnum seda tehes on, et need kulud, mis on tarvilikud laiapindse riigikaitse vallas, enesestmõistetavalt valitsus peab rahastama, tehes vajalikud ümbertõsted selle raha sees, mis valitsuse käsutuses on. Valitsuse eelarve nominaalmaht on oluliselt paisunud ja lisaks on oluliselt paisunud vahendid veel ümbertõstetavatest vahenditest. 

Ma kategooriliselt lükkan tagasi proua Akkermanni siin varem kõlanud väite, et inimeste ostujõud paraneb. Pankade analüütikud on konsensusel selles: hinnatõusude ja maksutõusude koosmõjus mii pensioni saavate kui ka palka saavate inimeste ostujõud võrreldes aasta algusega on aasta lõpuks halvenenud. Me elame kahes …  Me elame virtuaalmaailmas ja me elame tegelikus maailmas. 

Aitäh! Teie aeg! 

Aga teie kehva poliitika ohvriks langevad tegelikud inimesed, mitte virtuaalinimesed, mitte arvutimängu inimesed. Kunagi oli üks loosung niisugune – ma parafraseerin seda –, et teie poliitika sisu on, et ei ole mitte vaesed või rikkad inimesed, vaid meiega kaotavad kõik. See on selle poliitika element. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli, Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Eelkõnelejaga saab ainult nõustuda, inimeste ostujõudlus kindlasti ei suurene, toimetulekuprobleemid on endiselt väga suured. Ja kui me räägime toidukorvist, siis head inimesed ja head Reformierakonna ja Eesti 200 liikmed, kes te siin peaksite istuma, aga te praegu ei istu – loodetavasti vähemalt vaatate meid telekast –, võtke palun statistika välja. Arvud ei valeta. 2018. aasta esimeses kvartalis kulutas inimene, meie inimene, just nimelt meie inimene kulutas toidule täpselt samasuguse summa, mida ta on kulutanud praegu 2025. aasta esimeses kvartalis. Saate aru, mis see tähendab? See tähendab seda, et see ostukorv on tegelikult tühi. Inimene ostab lihtsalt vähem. Kui vaadata 2018 ja praeguseid toiduhindasid – vahe on meeletu, üle 40%. Üle 40%. Summa, mida kulutatakse toidule, on samas suurusjärgus, aga see tähendab seda, et toidukorv on lihtsalt tühjem. Inimene ei jõua rohkem osta, panustab toiduainetele, mis on väiksema väärtusega. Loomulikult see mitte mingil viisil ei mõju hästi tervisele. 

Siin räägitakse mingisugust juttu Reformierakonna liikmete poolt, et tegelikult inimeste toimetulek paraneb või inimeste ostujõudlus hakkab kohe-kohe tõusma. No ei ole see nii. See ei ole nii. Samal ajal tehakse meile eelarve, lisaeelarve, kus ühe egiidi all öeldakse, et me vähendame bürokraatiat, aga tegelikult lisaeelarvega suurendatakse valitsemiskulusid, selle asemel, et tegelikult tõesti kokku hoida. No kus on teie kokkuhoid, kui te tegelikult ju suurendate eelarvet? Me näeme järjest tagajärgi nendele otsustele, mille osas me koheselt viitasime, et need ei ole õiged, need on valed. 

Kui me räägime praegu automaksust, te surusite selle automaksu vägisi peale, te käisite siin meie juures Riigikogus menetlemas seda, esitamas seda mitmeid-mitmeid kordi, kui ei sobinud üks, teine, kolmas variant. Alguses räägiti, et see on rohemaks ja hoiame keskkonda ja kõik nii edasi, et inimesed hakkavad vähem autosid ostma, kui see maks tuleb. No see jutt lõppes kiiresti. Lõpuks, kui tunnistasite üles – Mart Võrklaev oli ju minister –, et tõesti, las see rohepoliitika olla, tegelikult me vajame raha, teie raha ja seetõttu me maksustame teie autod, registreerimistasu, automaks ja nii edasi. Aga nüüd, kui me vaatame, mis te saavutasite sellega. Vaadake eelarvet! Esialgsed numbrid, mis olid planeeritud, need ei täitu ju. See oli ekslikult välja toodud ja meie koheselt juhtisime tähelepanu, et numbrid, mis te olete planeerinud, need ei täitu. 

Ja nüüd selle asemel, et teha korrektuure, selle asemel, et pöörata kõik see tagasi ja tegelikult rahvas seda ootab, ühiskond seda ootab, väga paljud pered seda ootavad, just nimelt pered, kus kasvavad lapsed, kellel see auto on väga hädavajalik seetõttu, et elavad maal, kaugel, liikuma peavad kooli, lasteaeda, poodi, tööle, sellepärast et ühiskondliku transpordi, maakondliku ühiskondliku transpordi panite kinni ka veel pealekauba, kuigi lubasite, et läheb paremaks, efektiivsemaks. Mis siis juhtus? Sotside eestvedamisel pandi ühiskondlik tasuta maakondlik transport kinni ja nii oligi. Ja siis tuli tolleaegne regionaalminister, ütles, aga tegelikult on ju kõik hästi. Need olid tema sõnad, Piret Hartmani sõnad. Ja siis vaatasid ja mõtlesid, et ei tea, proua minister, et kus kandis teil hästi need asjad on. Regionaalpoliitikaga ei tegele, ühiskondliku maakondliku transpordi panite kinni. Kus siis hästi on? Ja siis surusite peale veel automaksu. Ja samal ajal enne seda veel … 

Võtaks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja samal ajal veel, mis te tegite? Kärpisite lihtsalt lastetoetusi. Oli küll halb olla Reformierakonnaga, nagu ma aru saan, pidite täitma nende dogmad. Kas ikkagi pidite? Küsimus, aga miks te pidite? Kas need ministrikohad olid nii olulised, te pidite realiseerima nende poliitikat? Aga lõpuks tuli välja, kui teid välja visati, sõbrad, peaminister ütles, et tegelikult te olite takistus, et teie olite kõik selles süüdi. See oli peaministri jutt. No mina ei tea, kumb räägib tõtt, teie või tema. Lahendage omavahel need asjad ära. Kas teie olite kõikide nende maksutõusude initsiaator, lastetoetuse kärpija, automaksude initsiaator või Reformierakond? Võiksite omavahel asjad selgeks rääkida. Aga tõde on ju see, et kurja on tehtud. Automaks on olemas, lapsed saavad, perekonnad, kus on lapsed, paljulapselised perekonnad saavad vähem toetust, aga see on juba tehtud. Nagu öeldakse inglise keeles damage is done. Ja see olite teie, olite osalised. 

Lasteaiakohad tasuta. Me oleme sellest pidevalt rääkinud ja kogu aeg, et lasteaiakohad võiksid olla tasuta, nii nagu alusharidus, nii nagu ka keskharidus, kõrgharidus. Ta võiks olla loomulikult. Ja me pakkusime välja juba Tallinnas poolteist aastat tagasi, poolteist aastat tagasi tegime ettepaneku, et võiksime Tallinnas vähemalt ära teha, kui riik ei suuda. Aga ma ütlen teile kindlalt, et kui Keskerakond tuleb uuesti valitsusse riigi tasandil, siis me teeme üleriigiliselt selle ära. 

Ja nüüd on see sotside teema Tallinnas. Nii kui Reformierakond võttis selle kaardi välja, no siis hakati võitlema vastu ja just nimelt ma ei saanudki aru, mispärast, sellepärast teil on programmis see kirjas. Te võitlete sellega juba mitmeid kuid. Esiteks, rääkimata sellest, et eelmise ettepaneku eelmine aasta üldse ei toetanud. Sotsid ei toetanud Tallinnas Keskerakonna ettepanekut, kui me tegime ettepaneku vabastada lasteaia kohatasust, sotsid olid vastu sellele. Ja nüüd nad ütlevad seda, et Reformierakond hakkas Tallinnas pressima, tegelikult me oleme ka sellega päri. Kuidagi kahepalgeline on see asi. Ja me ju ei tea kokkuvõttes, kuidas te üldse hääletate. 

Aga miks siis oligi niimoodi, et te eelmine kord ei toetanud meie ettepanekut? Me oleme omalt poolt teinud neli-viis korda, isegi rohkem ettepanekuid siinsamas saalis, seaduseelnõu esitanud, et me võiksime langetada toiduainete käibemaksu. Sotsidel on see programmis kirjas. Teie järjepidevalt ei toetanud meid. Ja nüüd, kui olete opositsioonis, tulite ütlema, et tegelikult see on hea mõte, teeme ära, ja esitasite oma seaduseelnõu. Aga kus te eelmine kord olite? Ja nüüd te tulete rääkima, et tegelikult on hoopis asjad teistmoodi. 

Nii et ka meie teeme selle lisaeelarve osas lugemise katkestamise, kuna arvame, et vohavat bürokraatiat me kindlasti ei toeta ja valitsemiskulude tõusu ka mitte. Aitäh!

Nii. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Ja nüüd saame kuulda siis lisaeelarve eelnõust, mitte olukorrast Tallinna linnas. 

Sotsiaaldemokraadid esitasid lisaeelarvele muudatusettepanekuid kaks. Üks neist puudutab toimetulekupiiri tõstmist ja teine lasteaia kohatasusid puudutav. 

Esmalt räägin muudatusettepanekust, mille alusel tõstetaks toimetulekupiir tänaselt 200 eurolt 250 euroni, et leevendada kitsikuses elavate perede majandusraskusi. Toimetulekutoetuse kohene suurendamine on ülimalt hädavajalik olukorras, kus viimase kahe aasta jooksul on näiteks toiduainete hinnad kerkinud 40% ja abi vajavaid peresid on juurde tulnud. Kuigi peaminister on öelnud, et see on järgmise aasta ehk 2026. aasta eelarve arutelu teema, siis lubage mul meelde tuletada, et lisaeelarvega toimetulekupiiri tõstmises ei ole midagi ebatavalist. Nii tehti seda aastal 2022 ja tuleks teha ka tänavu. Selle otsusega ei kannata oodata, vastasel korral satub tõesti suur hulk inimesi vaesuse lõksu. 

Ebavõrdsus loob väga viljaka pinnase sotsiaalsete probleemide võimendumisele. Reformierakond on alati rõhutanud, et aidata tuleb neid, kellel on parajalt just praegu raske. Toimetulekutoetuse korral, mis on riiklik toetus ja mida makstakse kohalike omavalitsuste kaudu, on tegu just vajaduspõhise toetusega, mis ongi mõeldud kõige nõrgematele ja ka ajutiselt raskustesse sattunud inimestele ning peaks olema nii peaministrile kui erakonnale, Reformierakonnale siis, maailmavaateliselt vastuvõetav. Viimasest toetuse tõstmisest on möödunud kolm aastat ja kappav inflatsioon on kriitilisse seisu pannud paljud pered ja inimesed. Sellepärast tuleks ka kohe tegutseda. 

Sotsiaaldemokraadid olid valmis arutama ka kompromissmuudatusettepanekut, et uus toimetulekupiir oleks jõustunud 1. septembrist, mitte 1. juulist. Kui ukse ees juba septembris on kütteperiood koos paljude üle jõu käivate küttearvete ja toetuse taotlejaid tuleb ka juurde. Meil ei ole tegelikult aega oodata 1. jaanuarini.

Ja veel kord neile, kes valdkonda ei tunne, selgituseks, kellel õigus on saada siis toimetulekutoetust. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elavatel inimestel või perekondadel, kelle kuu sissetulek jääb pärast eluasemekulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri. Näiteks kui pere esimese liikme toimetulekupiir tänaselt 200 eurolt tõuseks 250 eurole esimese pereliikme kohta, siis iga pere alaealise lapse eest lisanduks 300 eurot ja iga täisealise pereliikme eest, järgneva täisealise pereliikme eest 200 eurot, ehk siis näiteks neljaliikmelise kahe lapsega pere jaoks tähendaks see vastav piiri tõus tänaselt 840 eurolt 1050 euroni. 

Toimetulekupiiri kergitamine 50 euro võrra läheb poolaasta eelarvele maksma umbes 6 miljonit eurot, aga mõistagi on kulu väiksem, kui see jõustuks septembrist. Ja selle muudatusettepaneku arvesse võtmine toetaks kõiki hädasolijaid, just neid, kes on tegelikult hädas, olgu see üksikvanem, töö kaotanud lastega pere või üksi elav eakas. Selle tõttu ongi toimetulekutoetuse suurendamine puudust kannatavate inimeste jaoks kriitilise tähtsusega. 

Nüüd kaks sõna ka teisest muudatusettepanekust. Teisel sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekul ehk lasteaia kohatasu puudutaval muudatusettepanekul on tegelikult aga ka regionaalpoliitiline tähtsus ja tähendus. Selle muudatusettepaneku vastuvõtmisel ja jõustumisel oleksid kõik lapsed võrdselt koheldud, nii Saaremaa, Ida-Virumaa, Kesk-Eesti ja üldse kogu Eesti lapsed, kelle pered taotlevad toimetulekutoetust. Väga loodan … Lisaks veel, kelle pered taotlevad ka toimetulekutoetust, kergendaks siis ka toimetulekutoetuse saamine vajadusel parema toimetuleku. 

Väga loodan, et koalitsiooni toetus neile muudatusettepanekutele siin saalis täna tuleb ja me saame ühiselt natukene kergendada hädas olevate inimeste elu ja paremaks muuta regionaalpoliitilist aspekti. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernits. Palun! 

Auväärt juhataja! Head kolleegid! See siin on suure isa või ema, kuidas võtta, väike poeg või tütreke, aga ta on samasugune nagu tema vanem. Sama pime ja sama kuri. Ja see on üsna ohtlik. Ja peale selle veel suure tõenäosusega ka põhiseadusele ei vasta. Majandus langeb, ei hakka rääkima inflatsioonist, rahvas jääb vaesemaks. Anti rääkis siin, et võetakse munakarbist vaesuse tõttu kaks muna ära, Võrus vähemalt, ilmselt ka mujal, ja kõik see. 

Samas me täristame trumme, et suure naabri põlvili suruda, aga ei ole vaadanud kaardi peale. Ja samas me nagu mängime riiki. Mängime riiki ja samas oleme andnud oma võimu ära. Ma pean silmas meid 101, kes siin on, või teeme näo, nagu kuningal oleks riided seljas. Tegelikult ei ole. 

Ja ma ei hakka siin neid eelarve, selle väikese lisaeelarve neid ridu ja programme … Pole lihtsalt aega sel teemal rääkida. Aivar Sõerd, kui ta siin vahepeal küsis, küsis väga täpselt, et programmid on, aga kus need read on ja need tulevad. Aivar on endine rahandusminister ja maksuameti pealik. Ta teab paremini kui paljud meist, mis tegelikult. 

Esimese lugemise ajal ei jõudnud ma siia saali. Aga sellepärast ei jõudnud, et me pidasime riigieelarve arusaadavaks muutmise rühmaga järjekordset koosolekut. Meil oli külas õiguskantsler oma meeskonnaga või naiskonnaga. Ja see oli täpselt samal ajal. See oli võib-olla juhus, aga iroonia. Ja me arutasime neidsamu asju, mida siin täna, aga arutasime eelarvet sellisena, nagu ta on ja milline ta tegelikult ei tohiks olla. 

Ja nüüd, kui selles valguses, kui Helmen või teised kolleegid räägivad reaalsetest muredest, need on tõesti reaalsed mured selles järjest vaesuvas ja frustreerunud ja võõranduvas ühiskonnas, siis neid sisuliselt ei arutata. Sotsiaaldemokraadid olid ainsad, kes esitasid oma muudatusettepanekud, kaks tükki siin, aga loomulikult teades, et see jõuab prügikasti. Teised opositsioonierakonnad olid natukene, ma ei tea, kas küünilisemaid või targemad, teadsid, et milleks lolli mängida, niikuinii juhtub sama, ja seda ei teinud. Aga see ei ole hea toon, mitte ainult hea toon, vaid tegelikult see on üsna ohtlik. 

Ja kui nüüd vaadata see, et siin saalis on 101 liiget, kellel peaks olema õigus ja oskus näha nende ridade sisse. Ja kui Annely rõõmsalt ütles, et kõik oskavad, kõik näevad, siis Anneli, paraku see on soovunelm, valitsejate soovunelm, et kõik teavad. Ma võin sulle kinnitada, enamik ei saa üldse aru. Tõde on kahjuks selline. 

Ja kui vaadata nüüd, kui praegu oleks valimised olnud, siis praegused valitsejad, neid oleks olnud siin saalis 20. Ja need 20, kuhu ka Anneli praegu kuulub, hoiavad tegelikult pantvangis ülejäänud 81, kes, jah, mõned, praegusel juhul sotsiaaldemokraadid, olid oma kahe parandusettepanekuga välja tulnud, aga jõuab sinna või jõudis sinna, kus ta kehtiva loogika järgi jõuabki.

Kas soovite lisaaega? 

Jah, paar minutit. 

Ma panen siis kolm minutit lisaaega. Palun! 

Ja see ei ole normaalne olukord. See pole üldse normaalne olukord. Väikene seltskond, tegelikult virtuaalne. Võim on ju muutunud virtuaalseks praeguste valitsejate seas. Formaalselt või reaalselt on neid palju, aga toetus on minimaalne. Ja siis esitletakse meile sellist eelarvet, kuigi see on nüüd selline pojukene või tütreke, suure eelarve tagasihoidlik väikse mahuga, 18 miljardi kõrval 40 miljoniga. 

Aga niimoodi edasi minna tegelikult ei saa. Ja selles ei ole küsimus, et keegi on siin paha või halb või kuri. Ei maksa mängida tulega. Ühel hetkel Anneli ja praegused, kes võimul on, on ise teerulli all. Aga Eesti riigile ja rahvale sellest kasu küll ei ole, kui keegi sõidab teerulliga poliitilistest vastastest üle. Ja see on see põhiline mure. Igasugune sildistamine ja selline arrogantne suhtumine oma kolleegidesse ei näita kõige paremat lastetuba ja suhtumist ka oma kodanikesse ja riiki. Aitäh!

Reili Rand, palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Oleme korduvalt kuulnud, et lisaeelarve keskmeks on julgeolek. Vajadust panustada riigikaitsesse ei vaidlusta siin saalis keegi. Aga kui kogu ülejäänud elu kuulutatakse justkui teisejärguliseks, siis on meil probleem. Laste ja perede toimetulek ei ole mingi kõrvalteema. See on osa julgeolekust. Riiki ei kaitse ainult relvasüsteemid ja võimed, vaid ka see, kas lastel on arenguvõimalused, perede kindlus ja inimestel usk homsesse. Me ei saa panna elu pausile, viidates vaid riigikaitsevajadustele, sest ilma inimeste toimetulekuta pole ka seda riiki, mida kaitsta. Täna lisaeelarve arutelul ei saa me vaadata mööda sellest, et aina rohkem peresid tunneb majanduslikku raskust väga isiklikul tasandil. Kõrged eluasemekulud, pidev toiduhinna tõus ja vähenev ostujõud survestavad igapäevaelu. Kui peredel on raske toime tulla, kui lapsed jäävad ilma arenguvõimalustest, siis ei ole see turvaline ega õiglane ühiskond, ükskõik kui hästi läheb meil makromajanduslikult või kaitse-eelarve numbrites.

Sotsiaaldemokraatide ettepanek lisaeelarvesse on lihtne ja sisuline: kaotame lasteaia kohatasu kõikides omavalitsustes. See vähendab ebavõrdsust, toetab lapse arengut ja loob vanematele paremad võimalused töö ja pereelu ühildamiseks. Täna sõltub lapsevanema rahakotis lasteaia kättesaadavus sellest, kus ta elab. Kui sa elad Tallinnas, on lootust, et su omavalitsus suudab kohatasu leevendada. Mul on hea meel, et ka Hiiumaal oleme oma võimaluste piires teinud kõik, et peresid toetada. Kohatasu on hoitud madalana ja laste toidukulud katab samuti vald. Aga kõik omavalitsused ei saa ega jaksa sama teha.

Just seetõttu peabki riik appi tulema. Me ei saa pidada normaalseks olukorda, kus riik surub järjest rohkem sotsiaalseid kohustusi kohalike omavalitsuste õlule, ise samal ajal kõrvalt vaadates, kuidas jõukamad saavad rohkem ja vaesemad peavad toime tulema järjest vähemaga. Ja nüüd tuleb veel Reformierakond, kes pealinna tasandil räägib suurte sõnadega tasuta lasteaiast, riigi tasandil tagasi lükkama meie ettepanekut katta omavalitsusele see vajalik kulu kõikidele lastele võrdsete võimaluste loomiseks, olenemata postiaadressist. See on kahepalgelisus. See on kahepalgelisus, millele on hind. Ja selle hinna maksavad Eesti lapsed ja pered. Kui Reformierakonnas on neid, kes peavad vajalikuks tasuta lasteaeda, ja samal ajal neid, kes riigi tasandil ei soovi isegi arutada selleks rahastuse leidmist, kas te olete siis perede poolt või ainult pealinna poliitilise kasumi nimel manööverdajad? Kui Reformierakonna abilinnapea Tallinnas ütleb, et teeme otsuse kõigepealt ära ja siis vaatame, kust raha saame, siis tekib tõsine küsimus, kas see ongi tänase peaministri erakonna rahanduspoliitika nägu. Kas see ongi nende kindlates kätes rahandus, mida lubati?

Sotsiaaldemokraatide jaoks on laste ja perede toetamine põhimõtteline, mis ei piirdu vaid sõnadega. Me oleme juba esitanud peretoetuste ühtlustamise eelnõu. Eesmärgiks on tõsta pere esimese ja teise lapse eest toetust tänaselt 80 eurolt 100 euroni kuus, samale tasemele, mida riik maksab pere kolmandatele ja järgmistele lastele. Meie eelnõu tagab laste võrdse kohtlemise. Ütleme selgelt: kõik lapsed on ühtviisi väärtuslikud. Riik ei tohi jätta muljet, et esimene või teine laps on justkui vähem oluline või tähtsam on vaid mõnes konkreetses omavalitsuses elavad lapsed. Või ammugi, nagu tänane koalitsioon näeb, nende perede toetamist vaid, kes on autoomanikud.

Head kolleegid, kui me täna valime ebavõrdsuse süvenemise, siis maksame me selle eest homme hoopis kõrgemat hinda sotsiaalse ebastabiilsuse, mahajäämuse ja usalduse kaoga. On aeg lõpetada silmakirjalikkus ja teha otsuseid, mis lähtuvad laste ja perede huvidest. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Palun!

Head Eesti inimesed ja Eesti rahvast esindavad saadikud! Tunnistan ausalt, et 2019. aasta Riigikogu valimiste ajal kõlas tasuta lasteaia mõte Reformierakonna kampaanias pigem populistliku lennukilt raha loopimise kui tõsiselt võetava lubadusena. Populistlikkus tulenes minu jaoks sellest, et tol ajal enamik peresid veel kohatasust vabastust ei vajanud. Ja läbimõtlemata teostuse puhul võiksid taolisel meetmel olla isegi negatiivsed regionaalpoliitilised tagajärjed, eriti just väiksemate ja suuremate tulubaasidega omavalitsuste konkurentsis, soodustades linnastumist ja andes ääremaastumisele veelgi suuremat hoogu, aga ka seetõttu, et praeguses süsteemis otsustab lasteaiakohatasu üle kohalik omavalitsus, mitte riik. Ometigi olid need just Riigikogu, mitte kohalike omavalitsuste valimised, kus need lubadused anti. 

Kuid eks Reformierakond on ka varem ja ka hiljem inimestele puru silma ajanud. Aga kui veel mõned aastad tagasi olin ma lasteaiakohatasu kaotamise küsimuses vägagi skeptiline, siis nüüd, mil paljude perede sissetulekud on mitme järjestikuse kriisi ja Reformierakonna hoolimatuse tõttu vähenenud, asetub Reformierakonna toona antud lubadus hoopis teise valgusesse. Igal juhul peab valitsus kitsaste ärihuvide teenindamise asemel hakkama mõtlema ka Eesti lastega perede toimetulekule. Nii nagu Pärtel-Peeter Pere Tallinnas. Aga lasteaiakohatasu kaotamist väärivad mitte ainult Tallinna elanikud, vaid lastega pered üle terve Eesti. See oleks õiglane ja see on olnud sotsiaaldemokraatide pikaaegne programmiline seisukoht. 

Head kolleegid! Palun toetage sotsiaaldemokraatide vastavasisulist lisaeelarve muudatusettepanekut, millega kaotada lasteaiakohatasu kogu Eestis, sest tõhus riigikaitse algab tugevast tagalast, Eesti perede elementaarsest toimetulekust. Ja praegu, kus inimestel ei jätku enam raha isegi toidu ostmiseks ja Reformierakond ei ole nõus toiduainete käibemaksu soodustust kehtestama, oleks lasteaiakohatasu kaotamisest väga palju abi. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Mul on kahe asja pärast väga kurb. Esiteks sellepärast, et rahanduskomisjon ei toetanud ühtegi sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekut lisaeelarvesse, mis oleks Eestimaa perekondi väga palju aidanud. Ja veel rohkem kurvastab see, et ma pean alustama oma kõnet Lauri Laatsi rumaluste kommenteerimisest. 

Nimelt hea kolleeg Laats vist on ära unustanud selle fakti, et kunagi oli Keskerakond peaministri erakond ja valitsuses. Ja sellessamas erakonnas oli juhatus, kuhu kuulusid väga-väga paljud tänased Keskerakonna liikmed. Seda esiteks. Ka siis ei tehtud ja ei saadud ära teha väga mitmeid olulisi punkte, mille pärast Lauri näitab praegu sotsiaaldemokraatidele näpuga. Näiteks astmeline tulumaks, seda ei ole Eestis. Seda ei saadud teha, sellepärast et ei olnud lihtsalt poliitilist konsensust. Seda esiteks. 

Teiseks Tallinnas, hea Lauri, pöördun sinu poole läbi kaamerate ja raadio, Tallinnas on Keskerakond on olnud võimul üle 20 aasta. Alles hiljuti, poolteist aastat tagasi, nii nagu sa ise ütlesid, andsite te üle lasteaia kohatasust vabastamise. See on huvitaval kombel täpselt seesama ajaperiood, kui Keskerakond sattus opositsiooni. Täielik kokkusattumus. Hämmastav!

Aga mul on veel huvitav näide. Ma olin nimelt mõned aastad tagasi Keskerakonna valimisplatvormi juht, 2021, ja ma võin kindlalt ka seda heale Atsile meelde tuletada, et lasteaia kohatasu vabastamist Keskerakonna valimisplatvormis ei olnud. Ja see küsimus ei olnud mitte rahaline, vaid see oli põhimõtteline vastasseis, sellepärast et lasteaia kohatasust vabastamine ei ole mitte ainult oma positiivsete tagajärgedega, aga seal on ka mitmeid asju, mitmeid nüansse, mis tuleb läbi mõelda. Ja loomulikult nüüd me oleme siin, kus Keskerakond on ise opositsioonis ja näitab näpuga. Ma arvan, et see ei ole niisugune hea parlamentaarne tava. 

Aga nüüd, kui see olukord sai natuke lahendatud ja valgust, siis tuleme selle esimese küsimuse juurde. Ma ka täna lõuna ajal küsisin lugupeetud peaministrilt, kas te olete ikkagi kogu Eesti peaminister. Kas Reformierakond on ikkagi valitsuse juht kogu Eestis? Seepärast, et kui ma mõtlen, siis valitsuspartei, peaministri partei peaks ju hoolitsema selle eest, et igas Eestimaa nurgas oleks hea elada. Iga Eestimaa nurk on täpselt sama oluline kui järgmine. Ei saa olla niimoodi, et üks koht on meile kõige olulisem, sellepärast et siis ei ole ju riiki selles valguses, nagu meie seda mõistame. 

Peaminister nii nagu ka Annely Akkermann ennist rõhutas eelkõige sellele, et omavalitsustel on autonoomia. Kui Tallinnal on see raha olemas, siis palun väga, see on väga hea asi, et Tallinn selle lasteaia kohatasu vabastuse teeb. Aga nagu ma ka ennist komisjoni esimehelt küsisin kaks korda, kas oli arutelu ka selle üle, et autonoomsus on küll väga tore asi, aga kui võimalust ei ole omavalitsustel, mis siis saab. Mul võib ju olla see autonoomsus, aga kui mul ei ole neid võimalusi, siis on Eesti inimestel ja lastel ju ebavõrdsed olukorrad. Meil on ühelt poolt Tallinn, kus on sissetulekud kõige suuremad Eestis ja lasteaia kohatasu esimese lapse puhul 50 eurot, järgnevate laste puhul tasuta. Kõik, kes meid täna kuulavad erinevates omavalitsustes, ma olen päris kindel, et Tallinn on üks väiksema kohatasuga omavalitsusi. Nii nagu siin ennist toodi ka välja, Rae vald, Tartu linn, igal pool on palju kallim. Ja ometigi me räägime ainult Tallinnast ja see on veider, sest me peaksime rääkima kogu Eestist. Eriti selles valguses, et regionaalpoliitika on meil niikuinii juba aastaid kreenis. Me ei suuda tagada seda, et Eestimaal oleks areng ühtlane. Kui me vaatame ka  …

Palun kaks minutit juurde. 

Kaks minutit lisaaega.

Kui me vaatame ka Statistikaameti andmeid ja vaatame mediaanpalka, millised on palgakäärid, siis me näeme väga selgelt, et Kagu-Eestis me räägime 1300, 1400 eurost mediaanpalk, Tartu linnas natukene kõrgem, põhja poole tulles ka natukene. Aga suures plaanis 1300–1400 eurot on need rahad, millega inimesed peavad opereerima. Sellest loomulikult väga suur osa teenib ju veel vähem brutopalka. Ja ometigi näiteks maksureform, mis on väga püha asi, seda peab kindlasti tegema, võtab siin erinevate hinnangute järgi 300–500 miljonit järgmine aasta, siis läheb veel rohkem ja veel rohkem. See toob nendele inimestele, kes seal Kagu-Eestis elavad, mõnikümmend eurot. Nii nagu siin ennist ka oli, 1 euro 1200 euro brutopalga puhul kuus ja 1300–1350 puhul räägime, ütleme, 20 eurost. Samal ajal kui 3000 eurot, 4000 eurot, 5000 eurot teenivad inimesed saavad tänu sellele maksumuudatusele kuus sadu eurosid, üle 100 euro kuus. Aastas siis võib igaüks arvutada – tuhandeid. 

See on äraspidine poliitika. See on äraspidine poliitika, et me kõik teenused, kõik maksumuudatused, kõik erinevad otsused teeme, et siin pealinnas oleks hea. Ja mul on seda väga veider öelda, sest ma olen ka Tallinna Linnavolikogu liige, et loomulikult ma tahan, et Tallinnas oleks hea elada ja ma väga töötan selle nimel ja ma seisan selle eest. Aga Riigikogu liikmena ma pean oluliseks ka seda, et väljaspool Tallinnat oleks ka elu. Et ka minu sünnilinnas Valgas oleks elu, koht, kuhu tagasi minna, koht, kuhu minna. Et Võrus oleks, et Hiiumaal oleks, sest vastasel juhul tuleme kõik Tallinnasse tagasi, Tallinnasse elama, nii nagu oli kunagi üks jutt, et oleme kõik Tallinnas, siis on maru odav Eestis elada. 

Head sõbrad, toetame lasteaia kohatasu vabastamist sel juhul siis juba kogu Eestis. Nii oleks õiglane ja õige kõikide Eesti perede suhtes. Ja toetame ka toimetulekutõusu, selleks et meil ei oleks need käärid, sissetulekute käärid veel suuremad, kui nad juba on. Proovime seda vähendada, mitte suurendada. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid ja inimesed võib-olla, kes vaatavad meid! No selge on see, et võidujooks häälte eest on alanud ja stardipauk on päris kõva. Kui kuulad neid kõnesid siin, siis nutt tuleb peale, kuidas me mõtleme kõik laste peale ja ... Eriti valus on kuulata seda, kuidas sotsiaaldemokraadid, kes just äsja lahkusid võimu juurest ja lõid peale koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga meile rida makse ja võtsid ära paljulapseliste perede toetused ja üksikvanema, kes kodus on, siis sotsiaalkindlustuse ja … See jada on lõpmatu. Panid meile peale automaksu kõigile, mis just nimelt neidsamu, nagu nad ütlevad, rohkem haavatavaid peresid, kellel on rohkem lapsi, elavad maapiirkondades, kõige rohkem puudutab. Ja nüüd niimoodi, et nutt tuleb peale, kuidas nad nüüd võitlevad lasteaia tasuta koha eest. Kas teil piinlik ei ole? 

Reformierakond samamoodi ütleb, et meie toetame tasakaalus eelarvet, meil on vaja julgeoleku jaoks raha koguda, selle jaoks me teeme makse. Silmakirjalikkus Tallinna linnas, kus nüüd siis siin, riigis justkui nad räägivad ühte juttu, Tallinna linnas nemad hakkavad nüüd võitlema laste eest, täpselt samamoodi. 

Täna muud ei ole siin üldse kõlanudki lisaeelarvest kui see, kuidas keegi jälle üritaks mingit nišši või mingit inimest ära rääkida, et teate, kuidas meie teist hoolime. Kõige hullem on asja juures see, et kogu see riigi juhtimine on läinud ainult ühte rada. Ühest küljest nagu Reformierakond praegu väidab, et käib tohutu kokkuhoid, justkui vähendatakse bürokraatiat. Reaalsus on teine. Kui me vaatame sedasama lisaeelarvet, ma lõin need kuluread kokku ja küsisin ka siin rahandusminister Jürgen Ligi käest, kas ta on vaadanud, kui palju nendel kuluridadel on ainuüksi tööjõukulud suurenenud selle lisaeelarvega, no ta ütles, et siin ühe rea peal on natukene tõusnud, teise peal vähenenud. Ma lõin kokku: üle 4 miljoni tuleb praegu maksta tööjõukulusid juurde. Selline kosmeetika, mida tehakse riigis, kus öeldakse, et näete, me oleme Keskkonnaministeeriumis või Keskkonnaametis oleme vähendanud töökohti, samas luuakse Kliimaministeeriumi juurde samad töökohad ju asemele. Milleks sellist näitemängu teha?  

Meie ainukene võimalus ellu jääda tõesti, õige on see, et laste peale peab mõtlema. Meie iive riigis on katastroofiline. Kui vaadata ette perspektiivis 10, 20, 30 aastat, siis on selge, et maksumaksjaid meil varsti enam ei ole. Me peame igal juhul tõmbama koomale oma riigi halduskuludega ja võib-olla ka vaatama üle need teenused, mida me suudame pakkuda. See, et immigratsiooni peale loota, nii nagu on teinud seda paljud Lääne-Euroopa riigid, on just viinudki sinna, kus praegu me olime just alles hiljuti siin, rääkisime, kuidas me tahame vanglat välja rentida Rootsile, kes oli aastakümneid tagasi veel üks musterriik Euroopas, kus oli kõige väiksem kuritegevus. Nüüd on nad püsti hädas, nad peavad endale vanglaid juurde ehitama. Ja ilmselgelt on seesama mure ka meil, kui me hakkame mõtlema immigratsiooni peale, kontrollimatu immigratsiooni peale.  

Selline poliitika, et me tahame justkui näidata, et me teeme kokkuhoidu, samas me tahame jälle kõiki nagu teisest küljest toetada. Aga pikka perspektiivi ma ei näe. Ma räägin ka sellest, kuidas meil on tegelikult meie energiapoliitika. Energiapoliitika ei kannata igasugust, mitte mingisugust kriitikat, see on alla igasugust arvestust. Me räägime siin sellest, kuidas jälle juurde luua siis taastuvenergia, nii-öelda taastuvenergia tootmist, mis on juhitamatu energia. Ja samas me näeme seda, et kuhu see on viinud. Meil on küll jah tõesti kohati elektrihinnad miinuses, kuid samas me loome sinna reservfonde ja seda sagedustasusid juurde ja võrgutasusid. Seega, kogu majanduspoliitika on äraspidine. Ainuke lahendus, mida tegi … 

Ma paluks lisaaega.

Kolm minutit lisa, palun! 

Isamaa tegi tõesti reaalse ettepaneku, et kärbime riigi kulusid 300 miljonit. See lihtsalt ei jõudnudki kuhugile komisjonisse isegi arutelule. Tahaks näha sellist reaalset kulude kärpimist. Mille arvelt kärpida? Tegelikult on see võimalus tegelikult olemas, hea tahte juures on see võimalik. Praegu lihtsalt tõstetakse eelmise aasta jääkidest 300 miljonit naksti selle aasta eelarvesse üle, ja seal on veel tegelikult reserve, aga see ei ole tegelikult ju kärpimine. Ainuke võimalus on viia meie teenused sellisele tasemele, et me suudame oma riiki ülal pidada, samamoodi ka siis kõik teenindus, kogu see riigi ülalpidamine viia just jõukohaseks. See on see, mis meid tulevikus võib-olla ka aitab majanduses edasi. 

Maksude tõstmisega me oleme viinud ka oma majanduse tegelikult täiesti krahhini. Me oleme siin üle kolme aasta juba majanduslanguses, seda lõppu ei paistagi tulevat. Vahepeal ollakse väga rõõmsad, et 0,3% justkui jälle majandus hakkab tõusma. No ei tõuse niimoodi, kui me paneme oma ettevõtjatele järjest suuremat maksukoormust ja ka inimestele ja siis teise käega üritame siis rääkida väga olulistest lasteaiamaksude kaotamisest. 

Muidugi, kõik võiks ju tasuta olla. Kuid sotsiaaldemokraatidele eriti ma tahaksin meelde tuletada, et siiski raha ei tule seina seest. Ja kui me kokku ei hoia, siis meil ei ole ka seda raha, mida võimalusel tõesti abivajajatele jagada.  

Igal juhul ei saa sellist eelarvet mitte mingil moel toetada. Nii et teen ettepaneku see eelarve saata ajaloo prügikasti. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt vastan etteheitele, et sotsiaaldemokraadid arvavad, et raha tuleb seina seest. Ei, seda me ei arva. Aga samamoodi me teame, et lapsed ei ela lihtsalt õhust ja armastusest. On see siis igapäevane toidukorv või lasteaiakohatasu, need kulud tuleb katta, seda on vaja ka lapse arengu jaoks, täpselt samamoodi huviharidust. 

Kui vaadata lisaeelarvet tervikuna, siis kõik need muudatused, näiteks laiapindsesse julgeolekusse lisaraha panemine, ongi vajalikud. See näitab, et võrreldes eelmise aastaga, kui eelarve vastu võeti, on midagi muutunud, on väliskeskkond muutunud. Ja tõepoolest, ka inimeste jaoks toimetulek on keerulisemaks muutunud. 

Kuna sotsiaaldemokraadid arvavad, et toimetulek on julgeolek, ja kui inimene ei suuda oma perele ostukorvi poest soetada, on väga keeruline loota, et tema motivatsioon riigikaitseks oleks kõrge, siis tegime ettepanekud lisaeelarvesse. 

Ja väga selgelt fokuseerime kahele asjale: toimetulekupiiri tõstmine, et tulla appi neile, kellel seda kõige rohkem vaja on, tõesti, arvestades seda kerkinud poliitilist diskussiooni Tallinnas, ka lasteaiakohatasu kaotamine, aga seda üleriigiliselt, mitte nii, et jõukas omavalitsus jaksab ja teised peavad pealt vaatama seda ja lapsevanemad lasteaiakoha eest tasuma. 

Alati siin saalis teravalt joonistuvad välja sellised ideoloogilised erimeelsused, aga toimetulekupiiri tõstmine on üks asi, milles me minu meelest võiksime kokku leppida. See on vajaduspõhine. See läheb neile inimestele, kel seda tuge vaja on. Ja kuna toimetulekupiir tõsteti 200 euroni juunis 2022, millest on möödunud nüüd kolm aastat – selle aja jooksul on rohkem kui viiendiku võrra hinnad kallinenud, sealhulgas toidukorv on kallimaks läinud –, on toimetulekupiiri tõstmine erakordselt asjakohane. Selle mõju hindame umbes 6 miljonile eurole ja seda saab katta valitsuse reservidest. Mõistlik ettepanek, mis sai rahanduskomisjonis ka kaks toetushäält ja jõuab siia saali hääletamisele. Nii et, kolleegid, palun teie toetust.

Siis lasteaiakohatasu küsimus. Kuna meil on täna pikk päev olnud, siis on paar korda kerkinud teema, et mis on need arutelud sisuliselt, mis me siin saalis peame. Ja me peaksimegi vaatama tervikpilti. Kui ettevõtja kaalutleb oma ärihuve, perekond tegeleb oma leibkonna eelarvega, omavalitsus oma eelarvega, siis meie peaksime vaatama tervikpilti. Ja see, et lasteaiakohatasud on kasvanud, võivad peredele üle jõu käia, on üks aspekt, aga teine on regionaalne ebavõrdsus. 

Siin saalis on kolleegid erinevatest erakondadest ilusti fakte juba välja toonud. Kui Tallinnas kohatasu kaob, Rae vallas on 170 eurot esimese lapse kohta, siis motivatsioon kirjutada ennast Tallinnasse sisse ja laps tuua Tallinnasse lasteaeda, pere jaoks on optimaalne lahendus, kui vanemad Tallinnas tööl käivad. Piirkondlikult võib see tekitada väga suuri erisusi, nii nagu oli tasuta transpordi puhul, mis motiveeris inimest sisse kirjutama Tallinna, sama võib juhtuda ka lasteaiakohatasuga. Seetõttu peame me riigi tasandil neid vastastikmõjusid arvestama ja leidma lahenduse, mis sobib kõigile omavalitsustele ega motiveeri sellist sundrännet perede puhul, kellel tõepoolest majanduslikel põhjustel võib olla mõistlik laps ühte või teise omavalitsusse vastavalt lasteaiakohatasu otsustele lasteaeda panna. 

Nüüd, pikaajaline mure, mida me arutasime esimesel lugemisel. See, et püsitulud ei kata püsikulusid. Siin lahendust ei leia. Väga palju tegeleme kas tehniliste küsimustega või … 

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… siis seda, et otsuste pikemaid mõjusid arvesse võtta ja kokkuleppe saavutamisel neid järk-järgult lahendada, tuleks teha ka lisaeelarve käigus. Ja muudatusettepanekuna siin mõned mõtted jõuavad ka hääletamisele. 

Nii et lisaks toimetulekupiiri tõstmisele palun teid toetada ka lasteaiakohatasu üle-eestilise kaotamise muudatusettepanekut. Nii nagu ei ole võimalik oodata rikkaks saamist ja siis hakata vaesusega tegelema, nii ei ole võimalik öelda, et toimetulekupiir, see on nüüd selline otsus, mida peab arutama eelarveläbirääkimistel, või lasteaiakohatasu kaotamine on midagi sellist, mida praegu ei saa käsitleda, sest tal on pikemad mõjud. Väga paljudel meie otsustel, mida me siin saalis teeme, on mõjud, mis ulatuvad väljapoole konkreetset omavalitsust või konkreetset eelarveaastat, enamasti nende lahendamist ei saa lükata 2027. aasta valimiste järgsesse aega ja seda ausat arutelu peaks pidama varem. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Meil on arutelul praegu lisaeelarve ja samal ajal on Tallinnas arutelul lisaeelarve. Ja kui me vaatame üldist Eesti olukorda, siis niivõrd karmi regionaalset ebavõrdsust me tegelikult ei ole varasemalt näinud, kui ta on praegu kogu Eestis. Viimase 20 aastaga on kolinud Harjumaale, millest väga suur hulk on jõudnud Tallinnasse, 131 000 inimest ülejäänud Eesti piirkondadest. Peamiselt on need inimesed, kes on tööealised, peamiselt on need inimesed, kes on loonud siia, kas Tallinnasse või Harjumaale, oma perekonnad ja saanud lapsed ja need lapsed lasteaeda pannud, koolidesse pannud ja nii edasi. Lisaks sellele, et siia on kolinud väga palju inimesi ülejäänud Eestist, on see toonud kaasa selle, et Tallinnas on loodud kõige rohkem töökohti. Tallinnas on kõige rohkem riigiasutusi ja Tallinnas on üldse kõige suurem erinevate teenuste pakkumiste spekter. Ja kui me vaatame nüüd siin saalis menetletavat lisaeelarvet ja Tallinnas menetletavat lisaeelarvet, siis on äärmiselt kurb näha seda, et Eesti suurim ja jõukaim omavalitsus, Tallinn, ja sealne üks erakond arutleb teemal, et kaotada Tallinnas lasteaia kohatasu, samal ajal kui kõik teised omavalitsused üle Eesti, keda on 78, seda sellisel kujul ei aruta. Ja ma arvan, et see ei ole õiglane, see ei ole kohane ja see kindlasti ei aita kuidagi kaasa sellele, et meil tekiks võrdsem ja regionaalpoliitiliselt tasakaalustatum Eesti. 

Minu soov, nii nagu ka eelkõnelejad on tegelikult väga palju rääkinud sellel teemal, et kui me räägime sellest teemast Tallinnas, kui me räägime lasteaiakohatasudest meie Eesti kõige jõukamas ja suuremas omavalitsuses, siis me peame tegema ka seda ülejäänud Eestis. Ja see ei ole ainult see, et me tahame, et meie lapsed saaksid ka hea eelkoolihariduse meie lasteaedades, et seal oleksid motiveeritud lasteaiaõpetajad, vaid see on tegelikult palju laiem küsimus. 

Kui me vaatame eelarve seise üleüldiselt kohalikes omavalitsustes, siis lisaeelarvetega väga paljud kohalikud omavalitsused praegu hiilata ei saa. Nendel ei ole vahendeid, mille kaudu võiks kaaluda erinevaid samme, olgu see lasteaia kohatasu kaotamine või midagi sarnast. Ja üks väga suur probleem, mis puudutab veel lasteaedu, on tegelikult seotud ka sellega, mis puudutab õpetajaid ja lasteaiaõpetajate palka, mis on seotud õpetajate palgaga. Jälle üks väga suur väljakutse väga paljudele Eesti kohalikele omavalitsustele. 

Seetõttu on kahetsusväärne, et me oleme jõudnud olukorda, kus lasteaia kohatasude arutelu Tallinnas kogub tuure, samal ajal kui ülejäänud Eesti vaatab seda kõike pealt ja kurvastusega peab tunnistama, et selliseid vahendeid isegi arutelude alustuseks meil ei ole. Seetõttu on igati mõistlik kaaluda ka lasteaia kohatasude kaotamist tervikuna Eestis. Selleks vajalikud vahendid leides riigieelarvest. See samm oleks õige, see samm oleks mõistlik ja see samm oleks väga vastutustundlik. Kutsun kõiki üles toetama seda ettepanekut ja vaatama tõsiselt otsa ka nendele väljakutsetele, mis meil Eestis jätkuvalt regionaalpoliitika valdkonnas on. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Ester Karuse. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on siin saalis arutlusel küll lisaeelarve, kuid tegelikult on laual hoopis sügavam küsimus: kas Eesti rahanduspoliitika teenib ühiskonda või vaid väheseid jõukaid? Eesti rahandusseis on nõrk, majanduskasv kidub ning inflatsioon neelab suure osa inimeste reaalsest ostujõust. Kellele see eelarve on mõeldud, keda see aitab või keda see koormab? Valitsuse sõnul on tegemist julgeolekueelarvega. Kõlab justkui uhkelt, väärikalt ja üllalt, aga kui vaadata sügavamale, siis on tegemist eelarvega, mis kasvatab kulusid, samal ajal kui katteallikaid ei tule mitte õiglasest maksupoliitikast, vaid aina suuremast laenukoormusest ja inimestelt kogutud maksudest.

Viimased aastad on tähendanud rohkem kui miljard eurot lisakoormust Eesti inimestele ja ettevõtetele. Aga kellelt küsitakse rohkem ja kellele antakse? Käibemaks tõuseb, tulumaks tõuseb. Aga samal ajal kuulutas uus koalitsioon suurelt, et loobutakse ettevõtete kasumimaksust. Okei! Aga on mõistetamatu, miks pannakse kõik maksutõusud ikkagi tööinimeste õlgadele. Miks ei ole valitsus pingutanud selle nimel, et saada maksuraha kätte suurkorporatsioonidelt, nagu Google või Facebook, kes viivad reklaamiraha maksuvabalt Eestist välja? Ja samal ajal on meie ajalehtede tulud kokku kuivamas ja ollakse sunnitud paberväljaannete ilmumist koomale tõmbama? See tulu saaks minna riigikaitse rahastamiseks.

Sotsiaaldemokraadid ei sea kahtluse alla tugevat julgeolekupoliitikat. Olime esimene erakond, kes toetas avalikult kaitsekulude tõstmist 5%-ni. Aga see saab toimuda ainult juhul, kui sellel on õiglane ja püsiv rahaline kate. Me ei saa rahastada kaitsevõimet õpetajate, arstide ja laste hariduse arvelt ega ka laenurahaga, mille intressikulu aastaks 2027 ulatub juba 320 miljoni euroni. See on suurem kui poolteist korda tervisekassa eelarve puudujääk. Ja üleüldse, mis saab 2028. aastal, kui Euroopa Liidu eelarvereeglite lõdvendamine üldse ära lõpeb.

Eesti Panga värske prognoos ütleb otse: kui riigikaitsekulud püsivad kõrged, tuleb leida neile püsiv tuluallikas. Aga mida teeb meie tänane valitsus? Valib just vastupidise tee. Loobub maksutulust, näiteks pangamaksust, suurendab võlga ja kasvatab puudujääki. Eriti kurioosne ongi pankade poputamine tänase valitsuse poolt. Mullu ületas Eestis tegutsevate pankade kasum miljardi euro piiri, kuid seda tulu ei kasutata Eesti inimeste hüvanguks. Laenutingimused üha karmistuvad ja väiksemates asulates, nagu näiteks Valgas, minu kodulinnas, järjest pannakse pangakontoreid kinni. Kõige küünilisem ongi see, et kellele see kõik kasulik on. Ettevõtete omanikele, eriti suurettevõtete omanikele. Eesti Panga üle-eelmise aasta uuring näitab, et rikkaima 1% kätte on koondunud kogu ettevõtlust varast, ja tegemist pole väikeettevõtjate aitamisega, vaid tegemist on maksuleevendusega kõige jõukamale ühiskonnakihile, sageli ka välismaistele aktsionäridele. Ja kõik teised palgatöötajad, pensionärid, väikeste sissetulekutega pered maksavad selle kinni ja kaotavad.

Käibemaksutõus kiirendab inflatsiooni, reaalpalk väheneb, säästud kahanevad. Samal ajal kaotatakse maksuküür, millest varem võitsid just väiksema sissetulekuga inimesed. Nüüd võidavad taas need, kellel on juba suurem sissetulek. Selle muudatuse mõju riigieelarvele on umbes 500 miljonit eurot. Aga valitsus räägib kindlatest kätest. Aga kas tõesti on kindlates kätes rahandus see, kus kasvatatakse teadlikult puudujääki, antakse kingitusi rikastele ja kärbitakse solidaarsust? See ei ole vastutustundlik rahanduspoliitika, see on ideoloogiline valik. Valik, kus tulusid ei koguta sealt, kus neid on, vaid pannakse suurem koormus nende õlule, kes seda tegelikult ei jaksa kanda. Me ei pea seda õigeks, me ei toeta seda lisaeelarvet, mis süvendab ebaõiglust, kasvatab võlga ja lükkab tegelikud otsused tulevikku. Eesti väärib õiglasemat rahanduspoliitikat ja ausamat valitsemist. Aitäh!

Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea esimees! Ma väga vabandan, aga ma lihtsalt ei suuda seda sotside silmakirjalikkust kuulata, mul on lihtsalt juba tekkinud selline allergia selle vastu. Noh, sotsiaaldemokraatidel on tekkinud nüüd raske mure lastega perede pärast, ebavõrdsuse kasvu pärast, maapiirkondades elavate perede pärast. Huvitav, et mitte kordagi seda muret ei olnud valitsuses olles. 

Võeti esimese asjana lasterikaste perede toetus ära, viidi sisse kõikvõimalikud maksud, tõsteti aktsiise, viidi sisse automaks, kusjuures mitte mingeid erisusi ei tehtud lastega peredele. Kui mitu korda me tõime erinevaid muudatusettepanekuid, et toetataks lastega peresid. Kõik hääletati maha, ei, isegi ei lastud hääletada, need kõik seoti kokku ega lastud isegi eraldi hääletada. 

Ja nüüd on selline mure, et kuidas ikkagi meil teistes piirkondades lastega pered hakkama saavad. Kaotati ära tasuta ühistransport. Nüüd jällegi mitu kõnet sellest, et inimeste toimetulek halveneb, perede toimetulek halveneb, noorte perede toimetulek halveneb. Aga tänu kellele see toimub? See on tänu teile, sellele, mida te olete koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga viimased kaks aastat teinud! 

Nüüd tuli meelde tasuta lasteaed, et oi, meil ju see programmis sees on tasuta lasteaed. Mitte kordagi siiani seda meeles ei olnud. Nüüd tuli meelde pärast seda, kui Tallinna Linnavolikogus Keskerakond ja Reformierakond selle muudatusettepaneku esitasid Tallinna lisaeelarvele. Siis äkitselt tuli meelde, oi, aga me vist oleme ka seda lubanud. 

Aga teate, Tallinnas me ei saa seda toetada, sest Tallinnas meil on vaja istutada igale lapsele puu, mis maksab kokku 2,4 miljonit eurot. Iga kuu maksab 674 eurot, kokku 2,4 miljonit eurot. Ja kuna meil on vaja istutada igale lapsele puu, siis me ei saa toetada tasuta lasteaeda. Selline ideoloogiline vaidlus on tekkinud. Nii et nüüd siis leida mingi vabandus veel lisaks sellele, on esitatud lisaeelarvele muudatusettepanek tasuta lasteaia osas, et riiklikul tasemel, teades väga hästi, et see niikuinii hääletatakse maha. 

No te ise tegite seda samamoodi, kui olite koalitsioonis. Üldiselt te hääletasite maha kõik opositsiooni muudatusettepanekud, isegi kui need olid mõistlikud. Nüüd on väga mugav rääkida, et teate, me väga tahtsime. Me nii väga tahtsime toetada lastega peresid üle riigi. Esitasime muudatusettepaneku, aga teate, jälle kuri Reformierakond hääletas maha. Seetõttu, teate, me ei saa ka Tallinnas toetada, vaatamata sellele, et me oleme Tallinnas selle eraldi oma programmi kirjutanud. 

Ja nüüd siis tullakse, öeldakse, aga teate, Keskerakond ei ole midagi teinud Tallinnas. Me oleme iga aasta samm-sammult liikunud selles suunas, et kindlustada tasuta lasteaed. Vabastasime alguses erivajadusega lapsed lasteaiatasust, siis iga kolmanda lapse lasteaiatasust, kui ühes peres on mitu last, kes lasteaias. Siis iga teise lapse lasteaiatasust vähendasime seda tasu. 

Ja nüüd, et Keskerakonna valimisplatvormis seda ei olnud! Jah, teate, miks seda ei olnud? Sest me oleme lubanud Tallinnas neid asju, mida me oleme ka reaalselt ellu viinud. Need asjad, mida me oleme lubanud, me oleme reaalselt ka ellu viinud. Olgu see siis õppeaasta alguse toetus igale lapsele, kooli alguse toetus, pensionäride lisatoetus, tasuta koolilõuna toetus, tasuta ühistransport. 

Aga mida teie olete ära teinud peale oma nende 1000 europinkide, mis nüüd lagunevad või siis need 2,4 miljoni euro eest puude istutamised ja selle korralageduse, mis on Tallinnas tekkinud? Paluks üks minut.

Üks minut lisaaega, palun! Head kolleegid, ma saan aru, et see arutelu on seal väga elav, aga see segab ettekandjat. Ma paluks siiski keskenduda sellele, mida ettekandja räägib. Jätkake, palun!

Jaa, tegelikult see on väga hea, et minu ettekanne sellist elevust tekitab, see peabki tekitama. 

Ja vaadake, üks asi, vot Keskerakond võib lubada tasuta lasteaeda ja võib toetada tasuta lasteaeda, sest meie sõna ka midagi loe erinevalt teie sõnast. Erinevalt teie sõnast, mida te muudate vastavalt sellele, kuidas parasjagu tõmbetuul puhub. Ja Keskerakond on ka see, kes on taganud selle, et Tallinna eelarve on selles seisus, et täna on võimalik seda tasuta lasteaeda …… Keskerakond toetab tasuta lasteaeda Tallinnas, me toetame seda ka pärast valimisi, et muuta see püsivaks, ja muidugi toetame seda ka riiklikul tasemel, kui tulema võimule. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Allas. Palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on väga hea meel siin nii hilisel õhtul nii tõsisel teemal rääkida. Tõesti, head kolleegid eelkõige koduparteist, sotsiaaldemokraatidest, on enamus mõtteid ära ütelnud ja ei ole neid mõtet väga palju korrata, aga igaks juhuks siiski mõne asja ütlen üle. 

Loomulikult on vaja hädasti tõsta toimetulekupiiri ja seda peaks praegune valitsus väga selgelt aru saama. Ma siin ka nii-ütelda komisjoni esindajalt küsisin seda ja tõin näite, kuidas siis tõesti Eestimaa kauplustest tuleb üha enam teateid selle kohta, kus toiduainete vargus järjest kasvab ja tõesti võetakse elementaarseid toiduaineid. Ja see juba näitab midagi, et see trend on süvenev, ja see näitab seda, et ma ei usu, et lihtsalt vargus on lihtsalt kasvanud, aga sinna lisandub ka sellised inimesed, kellel on tõeline toimetulekuraskused, nii et sellest peab aru saama. 

Mulle teebki kõige rohkem muret see, et valitsusparteid ei saa ühest asjast aru, et ka toimetulek on julgeolek. Kuna selles lisaeelarves on ka palju kulusid ette nähtud laiapindsele riigikaitsele, siis tõesti need on hädavajalikud, neid toetavad ka sotsiaaldemokraadid. Kuid veel kord, mina näiteks, tulles Kagu-Eestist, saan väga hästi aru ja tunnetan seda iga päev üha rohkem, et nende inimeste hulk, kes hakkavad pettuma, nende hulk suureneb. Ja vot see on reaalne julgeolekuoht samuti. 

Võib-olla veel rohkem teeb mulle haiget see, mida ma siin kuulen kolleegide, eelkõige Keskerakonna ridadest, vahel ka Isamaa ridadest, on see, et praeguses olukorras peaksid ikkagi opositsioonierakonnad seljad kokku panema ja püüdma selle muutuse ellu tuua, aga selle asemel kuuleme ainult ja ainult Keskerakonnalt süüdistamisi selles. Samas me ju teame kõik, mis olukorras me siin oleme. 52 kohta on täna kahel erakonnal, tõesti, osaliselt on need vale peale saadud, aga see on tänane reaalsus ja sellele reaalsusele saaks vastu ainult siis, kui kõik paneksid seljad kokku. Aga mida me nägime täna? (Hääl saalist.) Et maksud ei tõuse, teate küll seda ütlust. (Hääl saalist.) Loomulikult valetasid. Ainukesena …

Head kolleegid, see ei ole selline formaat, ettekandja peab oma ettekande ära ja siis saavad teised võimaluse sõna sekka öelda, kui nad ei ole seda juba teinud. Aga palun, Anti Allas, jätkake!

Ja tõesti, kui härra Urmas Reinsalu tuletab meelde seda, siis väga hea, ütlengi, et ainukesena ei valetanud sotsiaaldemokraadid, kes ausalt ütlesid, millises seisus riik on, kuhu on sealhulgas Isamaa populism selle viinud. Viinud selleni, et kogu aeg tegeldakse silmamoondustega, tekitatakse kulusid, aetakse inflatsiooni üles, proportsionaalseid kulutusi tekitatakse riigis. (Hääl saalist.) Ja sellega oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus Eesti riik täpselt on. Ja sellest saame välja ainult koos, ühisel jõul. Ja üksteise süüdistamisega ei ole mõtet tegeleda. (Hääl saalist.)

Urmas Reinsalu! Ma ei ole veel kella helistanud, aga varsti hakkame kella helistama.

Siit minu üleskutse ongi see, et vähemalt head opositsioonierakonnad, paneme seljad kokku ja hakkame rääkima, et kust need hädavajalikud kulud Eesti riigi ülalpidamiseks meie kõigi vajalike, meie inimestele vajalike teenuste pakkumiseks peaksid tulema. Ja seal on selge: mitte kuskilt mujalt nad ei saa tulla, kui need inimesed, kellel läheb pisut paremini, peavad pisut rohkem panustama. 

Aastaid on siin Riigikogus üritatud näidata, kui halb on astmeline tulumaks. Aga tegelikult enamuses Euroopa riikides ta on. Ja see õiglane astmeline tulumaks annaks umbes 700 miljonit aastas lisatulu ja seda ei võetaks mitte esimeselt eurolt, mida inimene teenib, et kõrgepalgaline peab maksma siis seda esimeselt eurolt, vaid vastupidi, et näiteks 3500 eurost ülespoole tuleb siis maksta kõrgemat tulumaksu. Vot niimoodi oleks võimalik saada. Ja ka rikkamad ja parema sissetulekuga inimesed ise täna ütlevad, et, head valitsejad, head Riigikogu liikmed Isamaast ja teistest erakondadest, olge head, saage aru sellest, et ega populismiga siin lõpmatuseni seda riiki ei valitse. Tegelikult on vaja normaalset tasakaalukat arengut ja on reaalsed kulud, millele tuleb ka tulud leida. 

Nii. Ja siis üks mõte veel, seniks kuni mul aega on. Mis puudutab siis seda omavalitsuste rahastamist ja seoses selle lasteaia kohatasu kaotamisega. Nagu me näeme, Tallinnas on aastaid olnud võimalik tasuta ühistransporti pakkuda. Varasemalt ei olnud see võimalik, siis vahepeal oli mujal pool Eestis ka, nüüd jälle ei ole, Tallinnas on see võimalik. Nüüd on võimalik, nagu me näeme, et on võimalik ka tasuta lasteaiakoha pakkuda. Väga hea, mina isiklikult väga seda toetan, et ka alusharidus oleks tasuta. Aga mis on siis tegelikkus? Kui sotsiaaldemokraadid tõid selle, et Eestis oleks vaja pisut, et see rahastussüsteem omavalitsustel on nii mööda ja seda tuleb ümber teha, siis enamus erakondasid siin töötasid sellele vastu, ütlesid, ei, ei ole seda probleemi, issand, Harjumaal on omavalitsused nii-nii hädas, nii-nii hädas on. Aga ei ole ju, saab järjest tasuta teenuseid pakkuda. Aga kahjuks näiteks Kagu-Eestis seda teha ei saa. Nii et kui järgmine kord sotsiaaldemokraadid tulevad jälle ettepanekuga, et Eesti riiki tuleb õiglaselt juhtida, tasakaalukalt, et igas Eestimaa punktis oleks elu võimalik, siis palun tulge appi, ärme teeme pidevalt seda sellist toredat juttu siin, et kogu aeg nagu tulistame üksteist. See ei vii kuhugi. Ehitame Eesti riiki ja ainult niimoodi on võimalik, et Eestis läheks elu paremaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Palun!

Jaa, aitäh! Ma ei tea, minul siiamaani klimberdab peas: kesk ja kesk ja kesk ja kesk. Nii palju on see Keskerakonna teema siin käinud. Ma peaksin ühest teemast rääkima, mis on seotud eelarvega, aga ma võtan natukene aega rääkida ka millestki muust.

Sest, Anastassia, ausalt öelda, kui rääkida kui hea on kogu aeg Keskerakond, see ühel hetkel hakkab devalveeruma, ta ei ole enam usutav. Ausalt tunnistan sulle. Lihtsalt nagu retoorika mõttes seda ei ole mõtet nii palju teha. Lihtsalt niisugune hea soovitus, et ärge tehke seda niimoodi, et te teete endale halba sellega.

Siis on jutt sellest, et vaadake, kui halba asja on tehtud praegu linnas, et iga lapse kohta pannakse üks puu. Ma saan aru, et paljudel erakondadel arusaamine sellest, millises keskkonnakriisis ja kui keerulises kliimasituatsioonis me oleme. Aga kui ma vaatan seda, kuidas Saksamaa plaanib linna panna märkimisväärselt rohkem puid, sest see on see asi, kuidas tagada oma inimestele, et nad ühel hetkel ei jää kuumašoki kätte. Või kui ma käisin Ljubljanas näiteks, mis oli üks esimesi rohelisi pealinnu, siis oli see fantastiline vaatepilt. Kui palju sinna on igal aastal pandud juurde puid just sama põhjendusega, et ta esiteks on olnud roheline pealinn ja teiseks sellepärast, et seda on lihtsalt tarvis selleks, et me teeksime linnas olukorra, et meil on varjud siis, kui tuleb ühel hetkel kuumašokk. Ja see kuumašokk tuleb, see on ainult aja küsimus, millal. Ta ei jää tulemata.

Nii et ma ei suhtuks nii halvasti sellesse, kui öeldakse ühel hetkel, et Tallinna linna hakatakse puid istutama. See on väga oluline, ääretult oluline. Ja minu arust Tallinna linn siin on võrreldes sellega, mis teeb Tartu, märkimisväärselt maha jäänud. Ma mäletan seda aega kui Tallinna linn kuulutas ennast rohepealinnaks, ma olin sellel ajal loomaaia direktor. Ma väga vabandan, ma tavaliselt ei räägi sellistest teemadest, aga kuna siin on käinud ühe poole kogu aeg süüdistamine. See, mis toimus rohepealinna juures, isegi kui ma proovisin midagi teha, mis võiks olla sisuline, üleval oli tõeline kaos. Mul ei olnud võimalik midagi teha, ma loobusin nendest asjadest. Ja lõpuks oligi nii, et oli väga palju ilusat reklaami, aga sisulist tegevust tuli hämmastavalt vähe. Hämmastavalt vähe selle jaoks, et Tallinna linna kuulutada rohepealinnaks. See ei tohiks nii olla. See kohe kindlasti ei tohiks olla, eriti kui arvestades seda, millises keerulises olukorras me oleme.

Nüüd siis lasteaiakohtade juurde. Nii nagu ma olen aru saanud, Tallinna linnas on tegelikult lasteaiakohtade osas märkimisväärselt palju soodustusi. Palju parem olukord, kui on äärealadel. Ja samal ajal selles linnas elatustase ja palgad on märkimisväärselt kõrgemad. Küsimus on selles, et miks me peame siin tekitama ebavõrdsuse ülejäänud maakohtadega võrreldes. See ei ole ju mõttekas, see ei ole ju õige, põhimõtteliselt see ei ole õige. Ja siia juurde lisaks veel selle, et kui me mõtleme selle peale, et peaminister on ju kunagi ütelnud, et kõikidele Eesti inimestele vabad lasteaiakohad, siis see ühel hetkel on ära kadunud. Miks me peame tegema mingeid asju siis sellisel kujul, et seda tehakse ainult ühes suures linnas, mis on niigi väga varakas ja on teinud väga palju soodustusi, ja igal pool mujal me seda ei tee. See on lihtsalt ebaõiglane. 

Kas te mäletate, ma rääkisin oma eelmises kõnes, kuidas on jaotunud jõukus meie ühiskonnas. Ja jõukus on eelkõige siin linnas ja Tartu linnas, aga äärealadel on seda ääretult vähe ja seal on keeruline, seal on vaja inimestele abi anda. 

Nii et mul on natukene kahju selles suhtes, et Reformierakonna positsioonid muutuvad. Mulle tuleb meelde seesama asi, kui praegune peaminister oli kliimaminister ja teatas uhkelt kogu aeg seda, kuidas majandus peab jääma loodusega etteantud piiridesse, ja ühel hetkel sellest kujunes hoopis looduskaitse lihtsustamine. Ja nüüd ootamatult täpselt samamoodi. Varasematel aegadel ju räägiti sellest, et jah, igale poole peavad tulema tasuta lasteaiakohad, ja siis ühel hetkel võetakse see lubadus tagasi. Väga keeruline on toimetada taoliste partneritega, keda ei saa üleüldse usaldada.

Suur tänu teile. Kolleeg Urmas Reinsalu, te olete ühe sõnavõtu pidanud. Kas on veel soovi rääkida? Igal Riigikogu liikmel on võimalus üks kord sõna võtta. (Hääl saalist.) Fraktsiooni nimel? Asi väga selge. Fraktsiooni nimel, Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Kuulan ma seda arutelu siin parlamendis ja imestan. Asetame kogu praeguse situatsiooni rahanduspoliitikas õigesse perspektiivi. Motiividel, et meil on püsiv eelarvedefitsiit, mis on süvenev, on sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Eesti 200 selleks aastaks kehtestanud üle miljardi euro uusi makse. Samal ajal on valitsemiskulud kasvanud ja paralleelselt kavatsetakse täna läbi suruda veel riigivalitsemiskulusid kasvatav lisaeelarve. Midagi ei käi omavahel kokku. 

Kui meil on tegemist olukorraga, et on raske – ja tõepoolest, objektiivsetel põhjustel raske – finantsmajanduslik perspektiiv riigil, siis me peaksime ju mitte valitsemiskulusid kasvatama, vaid me peaksime neid vähendama. Kuid riik astub valitsusena, Reformierakond ja Eesti 200, täpselt põhimõtteliselt vale signaali ühiskonnale. Ilma mingisuguse võltshäbita. 

Nüüd, rea parteide poolt on kõlanud läbi hüüdeid, kuidas kustutada seda ühiskonda pessimismilainena aktiivsust, optimismi hävitavat maksulainet. Ma kuulen, avameelselt öeldes vägagi murettekitavalt, ideede kaskaadi uutest jutumärkides originaalsematest maksudest. Isamaa ei kavatse hakata vigu parandama vigadega. 

Selle valitsuse – nii selle, kuhu kuulusid sotsiaaldemokraadid, kui ka praeguse demonteeritud valitsuse – poliitikal kahjuks ei ole olnud ei inimeste toimetuleku vaates ega ka riigi rahanduslike väljavaadete paranemise vaates tulemusi, vaid on olnud tagajärjed. Tagajärjed, mis on tegelikkuses halvendanud objektiivselt meie majanduse väljavaateid. Vaadake IMF-i viimast hinnangut, aga ka prognoosi Eesti majanduse reaalkasvule. Selle SKP arvestuse metoodika järgi suurim tõukeosa sellest reaalmajanduskasvust, 1%, millest kõneleb IMF, rajaneb millel? See rajaneb ju tootjahindade kallinemisel ehk tegelikkuses maksutõusul. 

Me menetlesime suhteliselt leplikumas toonis – Isamaa pidas vajalikuks teha ka tagasilükkamise ettepaneku – ajutiste maksude muutmist püsivaks. Kuid ma juhin tähelepanu sellele ehedale murele, mida, ma olen kindel, paljud rahvaesindajad on jaganud, inimeste toimetuleku pärast. Meil seisab ees loetud nädalate pärast käibemaksu uus tõus, mis toob juba enne 1. juulit, nagu majanduseksperdid ennustavad, kaasa täiendava hinnalaine. 

Meie sõnum siit saalist peaks olema üks ja selge: tuleb lõpetada poliitiline agenda, mis tekitab Eestist Euroopa hinnatõusu tšempioni. See on luuserlik poliitika. Eesti on olnud uhke selle üle, et me oleme rahvusvahelistes edetabelites me inimeste pingutuse najal olnud võitjad, olnud edukad, kuid kuidagi on valitsuse pessimism ja allaandlikus võtnud omaks filosoofia, et me peame normaalsuseks meie juhtide sellist käsitlust, mis on tekitanud olukorra, et me oleme hinnatõusu tšempion Euroopas, majanduslanguse tšempion Euroopas, tööjõu puuduse esituumikus, sealhulgas noorte tööjõupuuduse esituumikus, majandususalduse indeksi must tšempion. Tootmise ekspordi kukkumine eelmisel aastal, ridamisi negatiivseid kategooriaid. Eksperdid, kes varem ütlesid, et Läti ja Leedu peaksid võtma õppust Eestist, räägivad praegu, et Eesti peaks õppima Lätilt ja Leedult. Meil on mõtlemise ja juhtimise kvaliteedi põhimõtteline defitsiit. Ja selle tõukejõuks on see, et tänane Eesti poliitika ei vasta ühiskonna vajadustele. See poliitika, mida paraku vertikaalses vormis siin saalis aetakse, ei ole Eesti ühiskonna väljavaadetele ei täna ega tulevikku vaadates enam sobiv. Ta on osutunud kehvaks. Ja ta on osutunud ka, kui soovite, vanamoodsaks, kõlbmatuks. 

Vajalik on muutus, põhimõtteline muutus. Ja meie teade siin saalis peaks olema väga praktilise sõnumina: vähim, mis me teha saame, vähim, mida valitsus saab teha, on mitte võimendada negatiivset, vaid vastupidi, seda leevendada. Loobuda 1. juuli käibemaksutõusust. Teiseks, konkreetselt kõneledes, võtta tagasi see eelarve, lisaeelarve, mis valitsemiskulusid kasvatab, selle asemel, et neid kahandada. Sest vaadake, Isamaa ettepanek, mida siin saalis hääletusele ei pandud, on lisaks sellele, et kaudsete maksude tõusu ära jätta, ka valitsemiskulude vähendamine. See on see, mida rahvusvahelised eksperdid soovitavad just nimelt inflatsiooni tõrje abinõuna. Selles olukorras meil on väga keeruline situatsioon, sest enamus võim on nende käes … Ja ma tunnustan siin härra Anti Allast väga tõsise kvalifikatsiooni üle, mida härra Allas ütles. Härra istungi juhataja ei teagi, aga …

Ma arvan, et ma olen kuulnud seda. 

Kuulsite, jah? Et te olete valetav valitsus. Et te saite valedega võimule. Ja seda ütles tegelikult teie enda koalitsiooni vägagi mõjukas poliitik kvalifikatsioonina. See on väga tõsine kvalifikatsioon. Kaks aastat valetavat poliitikat. Ja see kestab. Juhtkond läheb ühes suunas ja ühiskond vaatab seda nõutusega pealt ja jääb maha. Ärge unustage ära, me oleme usalduskriisis. 

Ja see ei ole vastandumise, see ei ole siin populistlike õhumullide pildumine või raha loopimine ühes või teises suunas. See on põhimõtteline küsimus, millele Eesti inimesed otsivad vastust: kuidas me edasi läheme? Kuidas me tagame Eesti majanduse väljavaadete paranemise ja Eesti inimesele lootuse tagasiandmise? Ja kui te olete inimestelt ära võtnud optimismi, siis te olete eriti noortelt inimestelt võtnud ära tulevikuvaate, võtnud ära tuleviku. 

Aitäh! Ma tänan teid, härra Reinsalu. Aga …

Jah, võib-olla nii ongi kõige õigem lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! 

Palun kolm minutit lisaaega.  

Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Loomulikult on kerge rääkida siin, et üks on süüdi ja teine on süüdi, aga ma arvan, et see ei vii meid kuskile. (Hääl saalist.) Täpselt, see ei vii meid kuskile, sest küsimus on selles, et kas parlamendis võiks ka olla ühisosa. Ja kui me vaatame ja mõtleme nüüd kas või sellele lisaeelarvele, siis ta ei peegelda mitte ainult selle parempoolse valitsuse nägemust ja selle parempoolse valitsuse väga kallutatud ja väga ühekülgset nägemust Eesti riigist, Eesti inimeste tulevikust, vaid ta peegeldab 30 aastat Eesti riiki, Eesti inimesi, Eesti ettevõtjaid painanud neoliberaalsest parempoolsest lähenemisest. Seda kahjuks ei ole mitte ainult Reformierakond viljelenud, vaid ka selle maaletooja on olnud ja seda on teinud erakond Isamaa. 

Ja see parempoolne, vaadake, see parempoolne majanduspoliitika on selline majanduspoliitika, mida tegelikult ei vaja Eesti inimesed. Sest Eesti inimesed ei vaja sellist majandus‑ ja rahanduspoliitikat, kus kohas on järjest rohkem kaotajaid ja järjest vähem võitjaid. Eesti inimesed vajavad sellist rahandus‑ ja majanduspoliitikat, kus igaüks saab selles riigis üheskoos loodud jõukusest õiglase osa, kas seda oma tööpanuse ja palga läbi või seda oma ettevõtlustegevuse läbi. Ja see on ju tegelikult see põhiline probleem, mis on toonud kaasa selle, et ei ole usaldust, ei ole usaldust mitte valitsuse vastu, vaid need arvamusuuringud ütlevad, et ei ole usaldust selle parempoolse majandus‑ ja rahanduspoliitika vastu, mis on Eesti viinud sellesse olukorda, kus kohas me täna oleme. Need maksumuudatused, mida siin tehakse, mida siin põlistatakse, on ju regresseeruvad. See tähendab seda, et need inimesed, kes on väiksema sissetulekuga, maksavad oma sissetulekust oluliselt rohkem kui need, kes rikkamad on. Ehk siis Eesti maksusüsteem on selline, mis maksustab kõrgelt vaeseid inimesi ja madalalt rikkaid inimesi. 

Ja kui me vaatame soovitusi rahvusvahelistelt autoriteetidelt, ma saan aru, et need on valitsuse jaoks olnud, eriti parempoolsete valitsuste jaoks, IMF ja OECD on soovitanud, et selline maksusüsteem ei taga majanduskasvu, põhjusel, et kui inimesed ei saa hoolitseda oma tervise eest, kuna neil on väikesed sissetulekud, kui inimesed ei saa head haridust, siis need inimesed panustavad tulevikus tööturul vähem, need inimesed loovad vähem ettevõtteid, need inimesed panustavad vähem innovatsiooni ja terve ühiskond kaotab, kaotavad ettevõtjad, kaotab majandus, kaotavad Eesti pered. Ja see on see, mida me täna näeme. 

Ehk siis me peaksime keskenduma rohkem sellele, kuidas jõukust luua üheskoos ja saama aru, et jõukuse loomise alus ei ole keskmise Eesti pere surnuks maksustamine ja rikaste hoidmine, vaid vastupidi, see, et kellel on, panustab rohkem, et teised ei jääks maha. Lõppkokkuvõttes on enamus Eesti ettevõtjatele vaja seda, et inimestel oleks selline sissetulek, et nad saaksid käia nende juures juuksuris, autoteeninduses, käia nende toidupoest või kohvikust midagi ostmas ja viia selle raha sinna. 

Aga kuhu täna see raha koondub? Eesti Pank on 2023. aasta analüüsis öelnud väga selgelt, kuhu see koondub: 10%-le Eesti elanikest kuulub 59% siin asuvatest varadest, finants‑ ja kinnisvara eelkõige. See tähendab seda, et selline ebavõrdsus on Euroopa üks suuremaid ja see on see, mis viib ja tirib Eesti riigi, Eesti majanduse sohu. Mitte ei ole see ainult tänane valitsus. Jah, tänane valitsus on parempoolne valitsus, aga täpselt samamoodi on parempoolne Isamaa. 

Ega ma ei ole kuulnud, et Isamaa pakuks lahendust ja muudatust. Ei, te pakute ainult seda, et vahetage Isamaa Reformierakonnaga välja ja majandus‑ ja maksupoliitikat põhimõtteliselt ajame samasugust. Ei, aga meil on põhimõttelist suunamuutust vaja, kus kohas ei ole enam seda parempoolset rahandus‑ ja majanduspoliitikat. Seda vajab Eesti, seda ootab Eesti inimene. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) See on see, mis tagaks lõppkokkuvõttes ka Eesti majandusele edu ja jõukuse loomise. 

Aga minu arvates on näotu, näotu kõige selle juures on see, arvestades inimeste toimetulekut, sissetulekut, kõike seda eelnevat, on näotu see, kuidas Reformierakond Tallinnas käitub ja kuidas ta riigi tasandil käitub. See muudatusettepanek, mida koos opositsiooniga Tallinnas surutakse, on oma olemuselt väga õige. See on see, mida sotsiaaldemokraadid toetavad. Aga seal on üks lahendus tegemata: kui teistes omavalitsustes saab olema 150 kuni ligi 200 korda suurem lasteaia kohatasu ja toiduraha, mida tuleb maksta, siis need inimesed toovad oma lapsed Tallinnas lasteaeda. Ja see tähendab seda, et sellise muudatusettepaneku järgi, kui Tallinn ainult lasteaia kohatasu ära kaotab selliselt, siis on oht, et Tallinna lapsed enam kõik lasteaeda ei pääse. Ma ei tea, kas see on vastutustundlik. 

Vastutustundlik oleks see, et täna siin saalis kohe toetataks seda ettepanekut, mis sotsiaaldemokraadid on teinud. Meil on võimalus täpselt samas loogikas täpselt samal ajahetkel teha muudatus, nii nagu Tallinnas lisaeelarvega, nii ka riigi tasandil lisaeelarvega, kus kohas me anname kõigile Eesti lastele selle võimaluse, et käia ilma rahata lasteaias. See tähendab, et lapsevanemad saavad selle raha investeerida laste huviharidusse, laste tulevikku kuskil mujal. See tähendab seda, et Tallinna lapsed ei kannata, nii nagu Reformierakond praegu oma poliitmängudes teeb. Seda oleks meil hädasti vaja. 

Muidugi, huvitav olukord on see, et 1. septembril jõustuv alushariduse seadus ütleb, et ka eralastehoid, kui ei ole lasteaiakohta pakkuda, tuleb omavalitsusel tasuda. Mis selle tagajärg on? Teiste omavalitsuste lapsed tulevad Tallinnasse, Tallinna lapsed ei pääse lasteaeda ja tulemuseks on see, et Tallinn peab kinni maksma 100% eralastehoiu. Mina olen aru saanud, et Reformierakonna loogikas ja põhimõtetes on see, et inimesel on mingisugune omaosalus ka, aga nüüd joostakse isegi selle ettepanekuga sotsiaaldemokraatidest kõvasti vasakult mööda. 

Selles mõttes ma pean ütlema, et need algatused oma maailmavaatelist eksimust tunnistada Reformierakonna poolt loomulikult on teretulnud, aga need on ebaõnnestunud. Kui on huvi, siis sotsiaaldemokraadid võivad rääkida, kuidas seda kõike õiglaselt teha, kuidas seda teha nii, et me ei pööra teiste inimeste elu ja võimalusi sassi. 

Mina kutsun üles toetama ettepanekuid, mis puudutab lasteaia kohatasu vabastamist üle Eesti kui ka toimetulekutoetuse piirmäära tõstmist. Sest lõppkokkuvõttes jätkuvalt Eesti inimesed ei vaja igasugust majandus‑ ja rahanduspoliitikat, ei vaja seda parempoolset, mida Isamaa või Reformierakond 30 aastat on viljelenud, vaid vajavad õiglast, kust nemad saavad ka oma osa. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Tõepoolest, ma ei hakka siin praegu rääkima, kes on milleski süüdi, aga ma tahaksin kontsentreeruda kahele asjaolule. Esiteks, väike ajalooline retk. Eelmise aasta oktoobri alguses tuli Keskerakond Tallinnas välja initsiatiiviga või ettepanekuga kaotada lasteaia kohatasu. Me väga palju suhtlesime inimestega, vanematega, kelle lapsed käivad või käisid tol hetkel lasteaias, ja initsiatiiv oli hästi soojalt vastu võetud. Käivitasime vastava algatuse ka internetis ja detsembri alguses saigi meie ettepanek volikogule üle antud. Ja siis toimus hääletus. Tuletan meelde, et need erakonnad, kes Tallinnas võimul on ja olid ka tol ajal, seda ettepanekut ei toetanud. Ehk siis ei olnud mitte mingit soovi tasuta lasteaia teemal üldse rääkidagi. Nüüd on valimised juba käegakatsutavad, nii et järsku ilmus jälle seesama teema päevavalgusele. Ka meie oleme sama meelt, et siis nii Tallinnas kui ka miks mitte üle riigi võiks selline asi olla nagu tasuta lasteaed, me oleme sellest ka oma valimisprogrammis rääkinud. Ja vaatame, kuhu see viib. Lihtsalt tahaks loota, et see ei ole jällegi pelgalt valimiseelne võitlus, vaid ikkagi päris soov midagi teha perede jaoks, kus kasvavad lapsed ja kelle toimetulek praegu ei ole võib-olla kõige parem, võttes arvesse seda, mida on kahe viimase aastaga koalitsioon, kus esialgu olid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid ja nüüd siis Reformierakond ja Eesti 200, et millega see koalitsioon on hakkama saanud. Siin on puldis täna juba sellest hästi palju räägitud, ma ei hakka sellest veel kord rääkima.

Veel üks asi, mida tahaks mainida, on Tiit Marani sõnavõtt, kus ta väga palju rääkis sellest, kui hea mõte on istutada puid ja kui hea on meie tulevik, kui me seda teeme. Puude istutamine on loomulikult väga teretulnud asi ja väga positiivne asi, aga mõtleme selle peale, et esiteks, miks seda on vaja teha kohe praegu, enne valimisi jällegi, ja niisuguse summa eest nagu 2,4 miljonit eurot. Ma arvan, et kui me küsiksime lastevanematelt, kuna selle kampaania nimi, tiitel, kuidas iganes seda nimetada, ongi "Igale Tallinna lapsele puu", siis küsiksin nende vanematelt, kas nad eelistaksid seda, et istutatakse puid või siis näiteks kaotatakse lasteaia kohatasu või kuidagi teistmoodi aidatakse neid perekondi, kus see toimetulek ei ole praegu kiita. Ma arvan, et see vastus oleks see, et puud on väga ilusad ja loomulikult väga vajalikud, aga kui näiteks me vaatame Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetele otsa, siis me saame teada, et Tallinn on tegelikult üks üliroheline linn. Euroopa pealinnade seas on Tallinn alati esikümnes olnud ja praegu on vist kuskil rohealade pindala poolest seitsmendal kohal ja puude katvuse poolest kaheksandal kohal. No pole paha, eks ju. Ja meie rohealade osakaal on tegelikult kõrgem kui Euroopa pealinnade keskmine. Nii et mina küll ei näe, miks me peaksime kohe nüüd ja praegu peaaegu 2,5 miljonit kulutama sellele, et istutada puid. Nii et meie toetame loomulikult lasteaia kohatasu kaotamist nii Tallinnas kui ka üle riigi, nagu ma juba ütlesin, aga ei tahaks väga seda jällegi näha mingi valimiskampaania osana. Aitäh!

Tänan teid aja säästliku kasutuse eest. Sõnavõtt kohapealt, Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tahtsin ühe vale siin ümber lükata. Sotsid järjekindlalt väidavad, et Rae vallas on lasteaia kohatasu 170 eurot. Ei, Rae vallas on lasteaia kohatasu 132 eurot ja 90 senti. Ei, te räägite siin kohatasust, ma kontrollisin sellest stenogrammist üle. Ma ei tea, kas see on sotside mingi kohalike valimiste valimislubadus, et tõsta Rae vallas 170 eurole. Ühesõnaga ma tahtsin öelda, et see ei vasta tõele ja sotsidel ei ole mõtet Rae valla inimesi hirmutada, te ei saa, sotsid, Rae vallas võimule ja ei tule seal ka 170 eurot, mida sotsid soovivad. Aitäh!

Aitäh! Jaak Aab, kui te ei ole veel sõna võtnud, siis sõnavõtt koha pealt. Kui te olete, siis vastusõnavõtt. (Saalist vastatakse.) Aitäh! Sõnavõtt koha pealt. Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Mardile õienduseks, see on ikkagi ligi kolm korda rohkem kui Tallinnas see lasteaia kohatasu. Sellele ma viitasin. Ja tegelikult oli seal vist arvestus tõesti ka toidutasuga koos, palju see Rae vallas maksab. Nii et väga erinev lähenemine Reformierakonna poolt. Seda ma tõin siin esile just, mitte midagi muud. 

Aga Urmasele, heale kolleegile Urmasele ma ütlen, et võtsin lahti Mihkel Nestori artikli Äripäevas, kus ta peale seda IMF-i delegatsiooni siin käimist jälle kord konstateerib: IMF-i soovitused ei sobitu Eesti maksudogmadega. IMF on soovitanud aastaid ja järjekindlalt seda, et Eestis võiks rakendada astmelise tulumaksu, ettevõtete kasumimaksu ja varamaksu. On see kinnisvaramaks või varamaks mingitel muudel … Kuna see maksustruktuur koormab keskmist ja keskmisest vähemat tulu saavat inimest meil pidevalt ja see ongi viljeletud paremerakondade poolt. Et teha selline maksustruktuur ümber, on neid soovitusi tehtud tõesti aastaid, aastaid ja aastaid. Ja selle peale kõik meie rahandusministrid kinnitavad, et ei, meil on selline – need eriti, kes on Reformierakonnast –, et meil on siin eriline riik, et hästi madalate maksudega me suudame panna kasvama küll majanduse ja inimeste heaolu. Tegelikult see ei õnnestu. Madalate maksudega, just jõukamatele, me seda kindlasti kunagi ei saavuta. Aitäh!

Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Tähendab, ei, ma ei arva, et Eestit juhiks praegu parempoolne valitsus või teeks seda selliselt, nagu seda Isamaa ette kujutaks. Ma diagnoosiks seda, ma ütleks, et meil on kehvapoolne valitsus. Poliitika on kehv. Sildid ei oma sisulise kvaliteediga tähendust. 

Nüüd, selle kohta, mis puudutas osundust sellele, et Isamaa oleks jätkanud, ütleme, või jätkaks Reformierakonna nii-öelda maksumaniakaalsust, ei, ma ei ole sellega nõus, Lauri. Teie lahkusite või teid lahutati valitsusest, kuidas seda erinevalt diagnoosida. Ja ma tean, paljudel oli siin saalis üllatuseks see, et me ütlesime, et me ei pea võimalikuks minema advokaadiks, nii-öelda asendusjõuks sotsiaaldemokraatide asemel sellesse valitsusse. Me näeme, et see ajab kehva poliitikat, mis ei vasta Eesti rahva ega Eesti inimeste huvidele, Eesti ühiskonna huvidele laiemalt. Ja see oli aus diagnoos. Nii et küsimus ei olegi sõnades ja retoorikas, küsimus on tegudes. 

Ma jälgin murega seda obsessiivset käsitlust ja ma hoiatan sellest, kus ka erinevate maksuvigadega, mida on kuhjatud, nüüd juba suurusjärgus kokku on erinevaid maksumuudatusi, nad hakkavad lähenema 100-le, kui me liidame kõik kokku, konsolideeritud maksumuudatused, ja nende puhul kujutatakse ette, et lahendused Eesti inimeste toimetulekule, kindlustundele, hakkama saamisel, olgu ta maal või linnas, ja Eesti majanduse väljavaadetele, investeeringute väljavaadetele on mingid muud ja uued maksud. Ei, vastupidi, see on probleemide allikas. Usalduskriisi kese on paraku valitsuse kehv poliitika. Me peame korrigeerima seda poliitikat, seda ootab Eesti ühiskond meilt. Me ei saa seda eitada. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, ka te olete korra sõna võtnud. Kas nüüd siis … (Hääl saalist.) Fraktsiooni nimel. Lauri Läänemets Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Ma palun igaks juhuks kolm minutit.

Kaheksa minutit. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Mulle tänase arutelu pealt tundub, et me oleme sammukese lähemal sellele, et pidada Eesti ühiskonnas lõpuks ometi ära üks aus maksudebatt. Ja ma arvan, et seda maksudebatti ei ole olnud, sest ma mäletan juhtumisi, enne eelmisi Riigikogu valimisi, ja neid tuleks enne Riigikogu valimisi just teha, mitte kusagil keskel või vahepeal, enne Riigikogu valimisi sotsiaaldemokraadid küll ainukesena julgesid öelda seda, mis Eestit ees ootab. Kui kulutusi on nii palju suurendatud, aga tulude poolega pole tegeletud, siis see lõpuks tähendab mingeid maksumuudatusi. Loomulikult meie nägemuses need muudatused sellised ei olnud, nagu nad on välja kukkunud. Kahjuks Eesti … (Hääl saalist.) Kahjuks Eesti rahvas ei ole sotsiaaldemokraatidele andnud eelmine kord 51 mandaati, nii nagu valitsuses parempoolsetel erakondadel toona oli. Aga selle vea me saame oma pingutusega kindlasti parandada järgmistel Riigikogu valimistel, et see olukord oluliselt parem oleks.

Nüüd jätkuvalt, kui me räägime sellest lisaeelarvest, vaatame, selle kõige suurem viga on see, et siin tõesti põlistatakse, näiteks käibemaks pidi olema ajutine, nüüd põlistatakse. Ja teistpidi tehakse sammud tagasi seal, kus võib-olla tegema ei peaks.

Ja ma arvan, et täna saab iga Eesti inimene aru, et üks Reformierakonna dogma on Reformierakonna jätkuvalt, vabandust, isegi paremerakondade dogma, võiks öelda, on Reformierakonna enda poolt lõhutud. Ja see on see, et ühetaolised maksud on midagi head. Ei, ühetaolised maksud on ebaõiglased. Ja täna tunneb iga Eesti inimene seda, et ühetaoline maksusüsteem on ebaõiglane. 

Kõige lihtsam näide sellest on toidu hind. Kui meil ei oleks lihtsalt ühetaolist maksu, kõigile käibemaksu, siis võib-olla see kõrge käibemaks Eesti peresid niimoodi ei laastaks nagu praegu. Kui toidu hind tuua sellelt tulevaselt 24%-lt 9% peale, see oleks õiglane, see toetaks Eesti inimeste toimetulekut, see toetaks eestimaise toidu tootmist ja see toetaks kindlasti majanduskasvu. Kõik kolm on faktid. Aga Eesti on sellise parempoolse dogma küüsis, et jumala eest, maksud peavad millegipärast olema ühetaolised, sest äkki Eesti IT-süsteemid ei võimalda mingisugust muud, keerulisemat süsteemi. Ma arvan, et sellest ajastust me oleme juba väljas, võiks sellest kõigest üle olla. 

Ja teine dogma, mis meid hoiab täna parempoolse maailmavaate vangis, on see, et eitatakse inimestesse investeeringu rolli ja majanduskasvu suhet. Ehk siis palju mõistlikum on meil koos ja palju mõistlikum minu arvates on rikkamal osal, 10%‑l rikkamast osast ühiskonnast, palju mõistlikum on investeerida läbi maksude inimestesse, lastesse, noortesse, nende annetesse. Me saame palju võimekamad inimesed tagasi, kes loovad palju paremaid ettevõtteid, kes mõtlevad välja uusi leiutisi, kes teevad Eesti majandust tugevamaks, kes on paremad juhid kui eelmised. (Hääl saalist.) Aga me kahjuks seda teinud ei ole. 

Ehk see, ja kui me vaatame regressiivset maksuloogikat, mis meil täna Eesti riigis on, ehk siis mida väiksem sissetulek, seda rohkem oma sissetulekust ära maksad, ja mida suurem sissetulek, seda vähem maksad, siis selles loogikas see, mida me tegema peame: peame keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormat vähendama. Selge! Nende inimeste maksukoormat tuleb vähendada. Ja 10% ühiskonnast, kõige rikkam osa, peaks kandma õiglasemat vastutust selle ühiskonna eest. Mitte sellepärast, et need inimesed, kes rohkem teenivad või kel rohkem jõukust on, et see kuidagi oleks halb asi, vaid lihtne loogika ütleb seda, kui ühtede kätte koondub liiga palju, siis teistel jääb puudu. Ja me ei taha ju sellist ühiskonda, kus kohas ühiskond ühel hetkel uppi vajub. Me oleme näinud selliseid riike, selliseid ühiskonnakorraldusi. 

Ja loomulikult, Anti Allas väga õigesti ütles: astmeline tulumaks, geniaalne lahendus, paremat pole kuuldud, millegipärast kasutab suurem osa Euroopast, suurem osa maailmast kasutab. Ameerika Ühendriigid, tohutu majandusvabaduse etalon olnud parempoolsetele erakondadele, astmeline tulumaks, elementaarne asi Ameerika Ühendriikides. See võimaldab vältida seda, et jõukus koondub ühte kohta, ja toob kaasa selle, et teistel inimestel on vähem vahendeid ja lõppkokkuvõttes viiakse neid vähem vahendeid ka ettevõtjatele. Suur osa Eesti ettevõtjatest täna kannatab selle all, et inimestel ei ole võimalust nende teenuseid-tooteid osta. See on ju ka üks põhjus. 

Ja lõpuks, kui me räägime sellest jõukuse loomisest ja räägime sellest, et Eestit jõukamaks teha, Eesti majandusele hoogu anda siis valem on ju väga lihtne. Me teame kõik seda: mida keerulisemat, targemat tööd sa teed, mida keerulisemaid masinaid sa suudad käsitleda, seda rohkem lisandväärtust sa lood, seda rohkem jõukust sa siia riiki lood, seda rohkem sa raha siia tood. Aga selle eeldus on inimestesse investeerimine. Selle eeldus on see, et inimestel on oskused-teadmised, nad peavad selle kuskilt saama. Nad saavad selle haridussüsteemist. Selle eeldus on see, et vananevas ühiskonnas, kui ma vaatan konkurentsivõime selle töörühma raportit, mis majanduskomisjoni juures oli, seal oli selgelt öeldud: välistööjõud, eriti odav välistööjõud ei lahenda Eesti majanduse pikaajalist probleemi. Selle võiks ka Reformierakond nii-öelda ekspertidelt üle võtta. Siin väga kõvasti püütakse kaasata ettevõtjaid, eksperte ja seda on eksperdid öelnud, see ei lahenda Eesti majanduse pikaajalist probleem. 

Majanduse pikaajalise probleemi lahendab ainult see, kui me investeerime veel rohkem haridusse, kui me investeerime veel rohkem tervishoidu, et need inimesed, vananev ühiskond suudaks, need vanemad inimesed suudaksid kauem tööl käia. Need on ju lahenduse kohad. 

Ehk siis minu arvates ollakse ja sotsiaaldemokraatide arvates ollakse selle eelarvega ja kogu selle paduparempoolse lähenemisega väga valel teel. Riik keeratakse kreeni, uppi, inimeste usaldus on kadunud, mitte valitsusel, ma rõhutan, mitte sellepärast, et meil on lihtsalt valitsus, vaid sellepärast, et 30 aastat parempoolset majandus‑, rahanduspoliitikat ja nüüd veel väga ekstreemset parempoolset majandus‑ ja rahanduspoliitikat sinna peale. See on inimeste jaoks valus, Eesti perede jaoks valus, see võtab neilt ära võimalused. 

Inimarengu aruanne, mis veebruaris välja tuleb, räägib sellest, et see lugu, mida varem räägiti, et kõigil Eestis on võimalus, seda lugu enam ei ole. Klassiühiskonnas, mis on tekkimas, seda lugu ei ole. Kui sa sünnid vaesesse perre, siis sa võid sinna ka jääda. Sul pole enam võimalust sealt välja rabeleda. Sellist Eestit pole tahtnud minu arvates mitte ükski ettevõtja, mitte ükski Eesti inimene. Ma tegelikult usun, et seda pole tahtnud ka ükski Reformierakonna liige. Aga te peate tunnistama, et kahjuks on asjad sinnamaale läinud ja sellel on põhjus ja sellel on väga suur panus Reformierakonna, Isamaa ja teiste parempoolsete erakondade panusel. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Madis Kallas, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jaa, panin käe üles 40 minutit tagasi, aga mul ongi küsimus. Kuulates Urmas Reinsalu kõnet, tuleb kiitust avaldada, räägib hästi. Sisu osas on küll võib-olla mõningaid küsitavusi, aga mul on küsimus selles osas, et mis ei tee kindlasti au, on see vahelesegamine ja teiste kõnelejate häirimine. Küsimus, et kas selline vahelesegamine on aktsepteeritav, ja kui see toimub, kas siis antakse täiendavalt aega uuesti juurde. Pean silmas just Anti Allast, kes kõneles enne teie pulti tulekut. Kas siis antakse uus aeg või kuidas sellisel puhul käituda? Kõneoskus on hea, sisu küsitav, aga vahelesegamine kindlasti mitte kuidagi aktsepteeritav.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen öelnud küll ka seda, et emotsioonid on osa poliitikast, see käib nagu poliitika juurde. Meil on teda suht sellisel normaalsel tasemel minu hinnangul. Aga teie küsimus selle kohta, et kui see tõepoolest … Ja mina tolereerin seda ennekõike sinnamaani, kuni see ei sega ettekandjat. Kui see hakkab segama ettekandjat, siis ma kindlasti teen selle kohta märkuse. Ja teine, kui te küsite, kas peaks saama juurde siis sellisel juhul aega, siis otse loomulikult, mina juhatajana olen kindlasti valmis andma 30 sekundit või minuti aega juurde, mille võrra selle nii-öelda debati tõttu on jäänud ettekandjal oma aeg kasutamata. Ma kindlasti pean õigeks anda aega juurde, aga tõepoolest, ma ei jälginud seda debatti, kui Anti Allas ettekannet pidas, nii et ma seda rohkem kommenteerida ei saa.

Urmas Reinsalu, samuti küsimus istungi juhatajale.

Jah, ma tahaksin teie tõlgendust toetada. Ma arvan, et see aja juurdeandmine on igati asjakohane. Ja kui Madise osundus oli härrasmehelikult veidike etteheitev, eks ole, siis ma kindlasti vabandan, kui kedagi minu märkus häirib. Aga me peame aru saama praegu sellest, mida me siin täna kokku keedame või keedetakse. Nelja aasta perspektiivis miljard eurot täiendavaid maksutõuse …

Hea kolleeg, see jutt läheb nüüd meie protseduuri raamidest välja.

Ja me peaksime olema nagu hiired siin vait. Mu küsimus ongi selles. Vabandust, see võib-olla segab kedagi siin parlamendisaalis, aga minu küsimus on: kas need otsused täna segavad Eesti rahvast tulevikku vaadates?

Hea kolleeg, see ei ole küll kuidagi protseduuriline. Tõepoolest, veel kord: teatud määral emotsioone tolereerin, see on osa poliitikast, aga seni, kui see ei sega ettekandjat, seni kuni see ei sega ka saali kuulamast. 

Head kolleegid! Oleme jõudnud muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Sellele eelnõule on esitatud kokku neli muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda peale saalikutsungit.  

Head kolleegid, oleme eelnõu 651 juures ja vaatame läbi muudatus... (Helistab kella. Keegi räägib saalist.) Teine võimalus on, et saal on vaiksem.  

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanek nr 3. Selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh teile! 

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 3 ei leidnud Riigikogu toetust. 

Muudatusettepanek nr 4. Selle on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 651 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks Isamaa fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlemal on samasisuline ettepanek, nimelt, eelnõu 651 teine lugemine katkestada. 

Enne kui ma panen saalikutsungi ja peale seda, head kolleegid, kui oleme selle päevakorrapunkti menetluse lõpetanud, annan ma teile teada ühe informatiivse teate selle töönädala päevakorra kohta. Saalikutsung, palun!

(Helistab kella.) Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 652 teine lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 13. juuni kell 16. Oleme kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja nüüd siis lubatud teade. Nimelt, täna esitasid 42 Riigikogu liiget umbusalduse avaldamise nõude justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Vabariigi Valitsus soovib selle arutamist homsel ehk neljapäevasel istungil, see on 12. juunil, esimese päevakorrapunktina. Seega, tulenevalt eelnevast ja tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2 on Riigikogu esimees täiendanud homse istungi päevakorda selle nõude aruteluga ja see toimub esimese päevakorrapunktina. Aitäh!

Ja nüüd, Lauri Läänemets, küsimus istungi juhatajale, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Ma korra lihtsalt küsin, kas esimene päevakorrapunkt tuleb pärast väliskülalise sõnavõttu või kuidas on. Ega me teda kuskile ootama jäta?

Jah, kui see saab teoks, Poola parlamendi spiikri kõne, siis see on enne umbusalduse avaldamise nõuet, sest meie tava kohaselt see on osa istungi rakendamisest. Ja veel oluline teile teada, et ka kohaloleku kontroll sellisel juhul, kui Poola parlamendi spiiker peab siin kõne, toimub peale tema kõnet ja seejärel me alustame istungiga. Urmas Reinsalu, palun, küsimus istungi juhatajale!

Lugupeetav istungi juhataja! Homme me asume, nii nagu valitsus on taotlenud, valitsusliikme umbusaldamise juurde, mis ei ole ju parlamendipoliitikas ja praktikas tavatu. Kuid on teatud objektiivsed asjaolud, mille kohta tegelikult parlamendiliikmed, me oleme küsinud ja me ei ole saanud informatsioon. Mul on selles mõttes palve istungi juhatajale, et parlamendi juhatus korraldaks tegelikult selle, et ka selle umbusaldusavalduse alguseks oleks parlamendiliikmetel võimalik vastavalt riigisaladuse menetlusele tutvuda Kaitsepolitseiameti ettekirjutusega või analüüsiga, mis on eelmise aasta suvest, Politsei- ja Piirivalveameti salastatud analüüsiga, PricewaterhouseCoopersi hinnanguga, mis puudutab ka seda vangla rendi küsimust, ja täiendava Justiitsministeeriumi kalkulatsiooniga. Me oleme kõiki neid nelja taotlenud selle nädala jooksul, kuid me ei ole saanud ühtegi vastust selle informatsiooni kohta. Ma arvan, et aus, kui me hakkame menetlema tõsist asja, valitsuse liikme umbusaldamist, et meil oleks olemas ka parlamendiliikmetel minimaalne vajalik informatiivne baas, et saada seda dialoogi pidada valitsuse liikmega. Ma palun, et parlamendi juhatus korraldaks seda, et homme hommikuks oleks meil võimalik enne kella 10 need dokumendid saada.

Aitäh teile! Istungiosakond on selle informatsiooni saanud teada ja ma siinkohal tõepoolest ei söanda nüüd vastata, mis on võimalik, mis mitte. Mis on võimalik ja vajalik, selle kindlasti istungiosakond ka Riigikogu liikmetele laiali jagab.

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud juba seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 613 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga täpsustatakse põhimakseteenuse regulatsiooni, finantsvaldkonnaga seotud väärteo‑ ja järelevalvemenetluse pädevusi ning riigilõivu sularahas tasumist. Samuti sätestatakse elutähtsa teenuse osutajale kohustus pakkuda hädaolukorras võrguühenduseta kaardipõhiseid makseid. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud. Eelnõu kohta laekusid arvamused õiguskomisjonilt, Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt, Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, õiguskantslerilt. Tulenevalt komisjonile laekunud arvamustest tegi komisjon koostöös Rahandusministeeriumiga eelnõus kaheksa muudatust. Muudatusettepanekud 1–6 ja 8 ei sisalda põhimõttelisi muudatusi, täpsustavad, korrastavad, on normitehnilised. Seitsmenda muudatusettepanekuga viiakse eelnõu jõustumise aeg 1. juunilt 15. juulile. Kõik komisjoni muudatused otsustas komisjon konsensuslikult. 

Rahanduskomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi eelnõu kolmas lugemine 18.06.2025. Aitäh!

Aitäh teile! Täna väga konstruktiivse ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised.  

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Sellele eelnõule on esitatud kokku kaheksa muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja samuti rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme sellega, head kolleegid, läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 613 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka seitsmenda päevakorrapunkti menetlemine.

Kaheksas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning makse- ja arveldussüsteemide seaduse muutmise seaduse eelnõu 634 teine lugemine. Ja taas kord palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Mart Võrklaeva.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu eesmärk on lubada makse- ja e-rahaasutused ligi välkmaks… võimaldada neil välkmakseteenust. Välkmakse tähendab makset, kus raha liigub maksja kontolt saaja kontole mõne sekundi jooksul ning see toimib 24/7. 

Praegu pakuvad sellist teenust ainult pangad, kuna ainult neil on juurdepääs vajalikele arvelduskontodele Eesti Pangas. Muud makseasutused ja e-rahaasutused on sellest võimalusest seni kõrvale jäänud, mistõttu neil pole olnud võimalik samaväärseid teenuseid pakkuda. Selle eelnõuga luuakse nüüd võimalused, et nad saaksid neid teenuseid pakkuda. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud. Rahanduskomisjon koostas koostöös Rahandusministeeriumiga viis muudatusettepanekut, mis lähtusid Finantsinspektsiooni ettepanekutest. Lisaks eeltoodule tegi komisjon muudatuse jõustumissätte osas. Käesolev seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. juuli asemel üldkorras, see tähendab 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 

Eelnõusse on viidud keelelised ja tehnilised täpsustused. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda kolmapäeval 11. juunil ja teine lugemine lõpetada; kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil 2025. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu komisjonipoolne ettekandja ütles, neid on kuus. Muudatusettepanek nr 1, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja samuti rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme sellega vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Ja nagu öeldud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 634 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kaheksanda päevakorrapunkti menetlemine koos sellega. 

Üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 UA teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskomisjoni liikme Andre Hanimäe.

Aitäh! Jätkame hea hooga, nii nagu härra Võrklaev ette näitas. Proovin sama edukalt seda teha.  

Nimelt, Vabariigi Valitsuse poolt algatati 27. jaanuaril eelnõu, mille põhieesmärgiks on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu praktiseerimisega mitteseotud vaenulikku mõjutustegevust, sealhulgas äärmusliku ideoloogia ja desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmete või kloostris elavate inimesteni ja pidades seejuures silmas ka üldist halvenevat julgeolekuolukorda. Ja Vabariigi President jättis 9. aprillil 2025 Riigikogus vastuvõetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse oma 24. aprilli otsusega välja kuulutamata. Siis tuli eelnõu uuesti saali ja me otsustasime muutmata kujul seda eelnõu mitte toetada ja arutada õiguskomisjonis, milliseid muudatusi siis on vajalik teha, et see eelnõu siia uuesti teie ette tuua.  

Ja 3.  juunil 2025 Riigikogu õiguskomisjon küsimust arutaski. Ja meil olid külas nii Siseministeeriumi nõunikud Erik Salumäe kui ka Ringo Ringvee. Kokku esitati kaheksa muudatusettepanekut, mille tegid nii Keskerakond kui ka Siseministeerium. Alustasimegi komisjonis arutelu ja see arutelu on siin kenasti kirjas. Ma võib-olla siis püüan lühidalt öelda, et kui varasemalt oli murekohti suures plaanis kolm, üks oli nii-öelda võib-olla tehnilisemad küsimused, mis puudutasid siis sõna ja definitsiooni "juhinduma" ja "märkimisväärse mõjuga isik", siis need on nüüd nende muudatusettepanekutega sellest eelnõust kadunud, need mõisted, ja neid mõisteid on siis nii-öelda konkretiseeritud, on muudetud.  

Lisaks oli ka muudatus, mis tuli Keskerakonna poolt ja mida ka toetati, et pikendada seda tähtaega kolmelt kuult kuue kuuni, mille jooksul siis pärast seaduse vastuvõtmist peab kirik ja kogudus oma põhikirja ja muud vajalikud dokumendid seadusega vastavusse viima. 

Ja nüüd võib-olla see kõige selline olulisem arutelu puudutas ühte Keskerakonna fraktsiooni poolt esitatud muudatusettepanekut, mida tõepoolest ka president oma ettepanekuna siis välja tõi, ja see muudatusettepanek siis tutvustas Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kes siis selgitas juurde, et muudatusettepanekut tulenevalt siis presidendi seisukohtadest, ja põhiline probleem tema sõnul, millele president oma välja kuulutamata jätmise otsuses tähelepanu juhtis, oli vastuolu põhiseadusega. Ja nende muudatusettepaneku sisu oli see, et ei või juhinduda, et ei või siis kirik või kogudus, et panna siis seadusesse, et ei tohi siis tegutseda ühegi sellise ebaseadusliku otsuse valguses ehk siis, kui tuleb kusagilt mõni juhin, eel, kui, siis tuleb kusagilt mõni otsus … Ma vabandan, mul on natukene, vist pea kuum ja palavik natukene, nii et ma vabandan oma sõnakasutuse pärast. Kui tuleb mõni otsus, mis on ilmselgelt Vabariigi Valitsuse või Eesti riigi vastane, siis seda ei tohi täita. 

Selle üle käis ka arutelu. Ja see arutelu oli enam-vähem selline, et osaliselt Siseministeerium ja õiguskomisjon ka seda mõtet ju toetas. Aga mitte täielikult, sellepärast et seal oli kaks suuremat probleemi. Üks oli see, et juhul kui jääb selline sõnastus, siis mitte kuidagi ei ole võimalik ju neid kõiki, neid käske ja ettepanekuid, mis kusagilt välismaalt meie kirikute ja kogudusteni tulevad, et neid ei ole võimalik jälgida. Et selline sõnastus oleks veel suurem riive usuvabadusele. 

Ja teine loogika on seal selles, et see mõjuvõim on natukene laiem kui mõni käsk või keeld või otsus, et see mõjuvõim on palju laiema definitsiooniga ja seda ei ole alati võimalik nii lihtsalt määratleda, nii-öelda mustvalgelt kirjas oleva käsuna, see on on palju laiem.  

Seetõttu, kuna ka komisjon ainult osaliselt toetas Keskerakonna ettepanekuid, siis palus ka Keskerakonna esindaja neid hääletada. Komisjonis need ettepanekud ei saanud piisavalt toetust, mistõttu me neid muudatusettepanekuid siin saalis ka ei saa hääletada.  Jaa, nagu ma ütlesin, ka üks muudatusettepanek, enne, Keskerakonna poolt … Jah, Anastassial oli õigus. Tõepoolest, esimene, mis puudutas seda, et see, millest ma just rääkisin, siis see sai tõepoolest kaks toetushäält, siis Keskerakonna esindajat ja Isamaa fraktsiooni esindajalt.  

Ma peaks mainima seda ära, et selle vahepealse aja jooksul on väga palju nähtud vaeva selle seletuskirjaga ja sellega, et nende küsimustega, mis on ka Riigikogus ja õiguskomisjonis tekkinud seoses põhiseadusevastasusega, ja mis-siis-saab-kui-küsimustega. Ma kindlasti soovitan, see seletuskiri on saanud väga palju sellist sisu juurde ja ma tean, et ka komisjonis varasemalt on olnud see arutelu, et see põhiseadusele vastavuse arutelu on olnud mittepiisav, siis nüüd ma usun, et see on saanud väga palju liha kontidele juurde ja väga paljud olulised küsimused saanud vastuse.  

Ja pärast seda arutelu võtsime vastu ka menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil, oli konsensus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, kirjas on ka, et konsensus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia lõpphääletus 19. juunil, ka siin vastuhääli ei olnud, nii et oli ka siin konsensus. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa. Lugupeetud kolleeg! Küsimus on umbes selline, et komisjoni istungil, kus olin ka mina, ma arvan, et see oli põhiseaduskomisjon, kus viibis ka presidendi esindaja, oli päris selgelt tema poolt väljendatud presidendi mõte, et tegelikult just selline Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanek, mis oli tehtud nii eelmisele redaktsioonile kui ka käesolevale redaktsioonile, see on muudatusettepanek nr 1, kui see oleks kohe algusest peale heaks kiidetud, siis võib-olla president oleks kohe alguses seda eelnõu toetanud ja välja kuulutanud. Aga seda ei juhtunud ja kõige naljakam on see, et ei juhtunud ka seekord, sest Keskerakonna ettepanek ka seekord oli maha hääletatud komisjonis. Kas teile ei tundu, et siin on mingi vastuolu?

Aitäh! Ei tundu on lühike vastus, aga pikem vastus on see, et nagu ma ka ennist jõudsin teie küsimust natuke ennetada, ma tegelikult ka ütlesin, et miks Siseministeerium leidis, et see muudatus ei ole täielikku toetamist väärt. Seal oli kaks põhilist põhjust, mida ma ka enne tõin, see oligi see, et see mõjuvõimu küsimus on natuke laiem kui see sõnastus, mille on Keskerakonna fraktsioon välja pakkunud ja tõsi, nii nagu te õigesti väitsite, ka president oma tagasisides. Ja teine on seesama, et see riive võib olla siis sel juhul hoopis suurem, et kes ja kuidas üleüldse hakkab igat käsku, mis välismaalt tuleb mõnele Eesti kirikule ja kogudusele, seda kuidagi jälgima. Need olid põhiargumendid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja, ettekandja! Sa ütlesid oma ettekandes, et komisjon nägi palju vaeva seletuskirjaga seoses põhiseadusvastasusega. Ja minu küsimus on. Kas õiguskomisjon arutelu käigus jõudis järeldusele, et parlamendile tagasi saadetud eelnõu oli põhiseadusega vastuolus, või te tegite need muudatused, et rahuldada presidendi protesti?

Ma ei julge oma pead panti anda, aga ma arvan, et ma ütlesin, et Siseministeerium on vahepeal teinud selle selgituskirjaga väga palju tööd, mida meile ka komisjonis tutvustati, mitte et komisjon seda seletuskirja kirjutas. Aga tõepoolest, nagu ma ka alguses mainisin, presidendil oli päris mitu murekohta, millest me võime öelda, et need definitsioonid, nagu "juhinduma" ja "märkimisväärse mõjuga isik", et need said lahendatud. Selles osas, ma arvan, on eelnõu palju täpsem. 

Nüüd, mis puudutab sedasama põhiseaduse vastavuse küsimust, siis tegelikult seda arutati tõepoolest ka komisjonis laiemalt. Ja seda on ka varasemalt öeldud, et põhiseaduse § 130-ga seonduvalt, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei tohiks piirata usuvabadust, põhiseaduses § 40. Ka selles seletuskirjas, lugedes teile ette ainult ühe osa, siin on tõepoolest väga pikk, siin on selline pealkiri nagu "Seaduslik alus. Südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Ühinemisvabadus", kus on selgitatud pikemalt nii ühinemisvabaduse kui ka usuvabaduse küsimusi. Ja on toodud selline lause või selline lõik: "Seega on oluline silmas pidada, kui osundatakse PS §-le 130 seonduvalt sellega, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei või piirata PS §-s 40 nimetatud südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadust, siis on tõepoolest võimalik pidada küll silmas forum internum'i piiramise välistamist, mitte aga forum externum'i võimaliku piiramise välistamist [---]." Lühidalt öeldes on see mõte selles, ja mida on ka siin varasemalt öeldud, et seda sisemist, et loomulikult iga inimene võib uskuda seda, mida ta soovib. Aga antud juhul on tegemist ka ühinemisvabaduse ja paljude teiste vabaduste küsimusega, mistõttu Siseministeerium ja laiemalt ka õiguskomisjon leidis, et põhiseaduse riivet sellist ei ole. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! No algatuseks, ma arvan, et te otseselt ja jämedalt eksisite, kui te ütlete, et õiguskomisjon leidis, et riivet ei ole. Õiguskomisjon ei ole kuidagi mingisugust sellist otsust langetanud, et riivet ei ole. See on koalitsioonisaadikute ja ka sotside positsioon, aga tervikuna mingit sellist otsust langetatud ei ole. 

Minu küsimus teile seisneb selles, et te teatavasti olite ka õiguskomisjoni istungil 12. mail, kui ma küsisin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergilt selgesõnaliselt, kas selline muudatus eelnõusse, mida ilmselt kavandatakse – ja nagu me nüüd teame, täpselt selline muudatus tehti –, rahuldaks Vabariigi Presidenti. Kas sellisel puhul Vabariigi President oleks nõus, et enam põhiseadusvastasust ei ole? Ja Mall Gramberg vastas täiesti ühemõtteliselt ja selgelt: ei, see ei tähendaks põhiseadusvastasuse kõrvaldamist. 

Kas seda silmas pidades teie hinnangul võime me praegu täiesti ühemõtteliselt ja selgelt öelda, et see eelnõu, mis meie ette on pandud, kõigi eelduste kohaselt uuesti ei saa presidendi poolt välja kuulutatud?

Aitäh, härra Vooglaid! Ma kindlasti ei pidanud oma sõnavõtus silmas seda, et me tegime mingi eraldi otsuse, et õiguskomisjon leiab, et see ei ole põhiseadusvastane, vaid ma pidasin silmas, et õiguskomisjon on selle saatnud teisele ja kolmandale lugemisele konsensuslikult, mitte ühtegi vastuhäält. See oli see minu mõte – igaks juhuks.  

Ei, ma ei saa seda lubadust teile anda. Tõepoolest, ka õiguskomisjoni arutelul, mida ma püüan teile edasi anda, sellel viimasel, oli ju ka seesama küsimus, et kas nüüd on kõik lahendatud, kas me nüüd teame, et Presidendi Kantselei on selle eelnõuga rahul, mille peale Siseministeerium tõdes – ja tegelikult tõdes ju õigesti –, et ega president ei anna enne eelnõu vastuvõtmist sellist konkreetset vastust, kas nüüd on hästi või nüüd on halvasti. Nii on. Kuidas Riigikogu siin täna otsustab, kas me lõpetame teise lugemise ja läheme kolmandale või mitte, ja siis on jälle pall presidendi käes. Mis ta otsustab? Mina ei oska öelda. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina ja kolleeg Valdo Randpere uurisime seda arusaamist, et millised võiksid olla Siseministeeriumi sisulised ja järgmised etapid, kui see eelnõu peaks toetuse leidma. Üldiselt Riigikogu võiks aru saada, et kui üks või teine seadus vastu võetakse, mis siis nagu juhtuma hakkab. Ja ma ütlen, et ma seda eelnõu lugedes ei ole võimeline lõpuni aru saama ja ega ma Siseministeeriumi seisukohtadest ka aru ei saanud. Räägiti seda, kuidas selle kiriku registreerimise ja koguduse registreerimisega läks üheksa aastat, aga see, et mis siis nüüd selle muudatuse tegemise järel juhtub, sellest ma kahjuks aru ei saanud. Kas teil õnnestus aru saada? Äkki saate nii mulle kui headele kolleegidele rääkida, mis juhtuma võiks hakata?

Aitäh! Ma saan tõepoolest siin ju eelkõige tugineda sellele protokollile, mis on minu ees ja millele mõnedele lausetele eeldades, et see küsimus tuleb, olen ka alla jooninud. See arutelu oli päris pikk, tegelikult mitmes erinevas kohas. Aga ma püüan siis teie küsimusele vastata. 

Siseministeeriumi esindaja kommenteeris muu hulgas näiteks seda, et selle eelnõu menetluse algusest peale on olnud probleem selles, et räägitakse korraga kolmest täiesti erinevast menetlusest. Esiteks, abstraktsest normist, mis ei räägi üldse kanoonilistest sidemetest ega kohustusest neid katkestada, vaid räägib keelatud sidemetest. Teiseks, haldusmenetlusest ehk olukorrast, kus alles pärast seaduse vastuvõtmist hakkab SiM suhtlema usuliste ühendustega, kellel on nendest nõuetest tulenevalt võimalikud probleemid. Ja kolmandaks, see, kuhu ka teie küsimus ühel või teisel moel jõuab, hüpoteetilisest sundlõpetamisest ehk kohtumenetluses, kus SiM peab juba vastavat taotlust esitades ning hiljem kohtus selgelt tõendama, kuidas konkreetse kanoonilise sideme katkestamine on antud juhul proportsionaalne. 

Ja siis räägiti ka pikemalt sellest, et tõepoolest, Eestis on olnud selline olukord, kus ei ole olnud seadusega vastavust, nii nagu ka teie ennist välja tõite, 93. aastal, kus registreerimine ei toimunud õigeaegselt ja tol ajal vastu võetud seaduse alusel. Ja ka sellises olukorras, taas kord protokollist, ka sellises olukorras ei rutanud riik koheselt usulist ühendust kohtusse andma ega sundlõpetama, vaid peeti läbirääkimisi ja seeläbi leiti ka kanooniliselt lahendus, mille alusel on Eestis kaks õigeusu kirikut kõrvuti eksisteerinud. 

Ka seda kõrvuti eksisteerimist arutati, et ka siin toodi välja, et tegelikult Eestis ju on ajalooliselt olnud ainult üks, Konstantinoopoli patriarhaadile alluv Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, misjärel tuli okupatsiooni käigus siia Vene Õigeusu Kirik. Ja alati on leitud selline kanooniliselt õige lahendus. 

Nii et, jah, ministeeriumi esindaja tõi selle välja lühidalt, veel kord, et see on mitmeetapiline see küsimus. Meie täna räägime sellest abstraktsest normist. Ja kui see peaks jõudma praktikani, siis ministeerium, siseminister peab ka tõestama minema kohtusse, paluma sundlõpetamist. Ja ka seal tegelikult õiguskomisjonis arutati, et ka nunnad ise on ju tegelikult näiteks Pühtitsa kloostri puhul, mida on siin väga palju näiteks toodud, on ju öeldud, et tegutsetakse Eesti Vabariigi seaduste alusel. Ja ka seal oli arvamus, et siis eeldatavasti, kui ka seadus muutub, tegutsetakse jätkuvalt Eesti Vabariigi seaduste alusel. Kui seda ei peaks juhtuma, siis nii nagu oli ka ennist öeldud, peab Siseministeeriumile kohtusse ja tõestama, et selle punkti vastu on kirik, kogudus eksinud. 

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! No minu eelmisele küsimusele vastates te lõite sellise mulje, et ega me ju ikkagi päris hästi ei tea, mida president otsustab või otsusta, kui me nüüd selle seaduse uuesti muudetud kujul vastu võtame. Mina väidan vastu teile, et me teame küll. Me teame seda väga hästi. Ja ma tsiteerin sedasama 12. mai õiguskomisjoni istungi protokolli. Varro Vooglaid uuris, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega, või ei saa sellistel tingimustel niisugust nõudmist esitada. Arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumnõudmine, et Eesti Kristlik õigeusu kirik Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilise sidemeid katkestama. Mall Gramberg, kes on Vabariigi Presidendi Kantselei esindaja seal, vastas, et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanoonilise sidemete piiramise või ka katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum. Ja kuna see nõudmine on säilinud ka muudetud kujul eelnõus, siis me teame ju väga hästi, et me võtame uuesti vastu seaduse, mille president välja ei kuuluta, sest ta peab seda põhiseadusvastaseks. Või saan ma millestki valesti aru?

Veel kord: härra Vooglaid, ma saan teile lugeda seda, mida on meil komisjonis arutatud, ja sedasama selgituskirja, mida on oluliselt täiendatud, kus on sellest vastuolust põhiseadusega juttu, nii nagu ma ka ennist vist vastasin härra Belobrovtsevile. Sealhulgas inimõiguste kohtust ja kõigest nendest näidetest on siin selgituskirjas kenasti välja toodud, sealhulgas see, et KiKoS-e muudatusega ei keelustata Eestis mitte ühtegi usutunnistust, ei lõpetata mitte ühtegi kiriku, koguduse, kloostri ega koguduste liidu tegevust. KiKoS-e täienduste eesmärk on luua väärtuspõhine käitumisjuhis. Ja palju muid sätteid või selgitusi. 

Nii et kui president selle Riigikogus vastu võetud eelnõu pärast kolmandat lugemist uuesti tagasi saadab, siis selleks on vastavad menetlused. Mina ei julge siinkohal küll öelda, kas president teeb ühte- või teistpidi, sellepärast et esiteks komisjonis sellest juttu ei olnud, vähemalt selles viimases.  

Kas need, kas need selgitused, mis on siia juurde lisandunud, rahuldavad Presidendi Kantseleid või mitte? Taas, seda küsiti komisjonis. Ja komisjonis tõdeti, et Siseministeeriumil sellist informatsiooni ei ole, kas president nüüd on lõpuni rahul selle eelnõuga või mitte. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult on näha, et need muudatusettepanekud, mis on tehtud, on pigem kosmeetilised kui sisulised. Ausalt öeldes oli algusest peale selline tunne, et Siseministeeriumi esindajad olid hästi skeptilised presidendi käitumise osas ja tegelikult, kui lugeda näiteks neid muudatusettepanekuid, mis olid tehtud, siis me võime lugeda, et Vabariigi President tõlgendas midagi ekslikult. Okei, kui ta juba niimoodi teeb, siis me siin parandame mõned sõnad ära, aga tegelikult ei ole siin mitte mingit vastuolu põhiseadusega, nagu võib ridade vahelt lugeda. Nii et minu arvates jätkuvalt on see seaduseelnõu põhiseadusega vastuolus. Kas teile ei tundu, et komisjon jälle saadab saali asja, mis on vastuolus põhiseadusega, ja teeb seda põhimõtteliselt tahtlikult?

Aitäh! Ma arvan, et komisjon ei tee seda tahtlikult. Ka komisjonis olid need küsimused, mida ka teie küsite, olid vastused, on väga pikk ja põhjalik selgituskiri, millele on, ma arvan, väga hea selles mõttes toetuda, et Siseministeerium on kuulanud neid küsimusi, mida on komisjonis ja Riigikogu suures saalis küsitud, ja on püütud siis needsamad kahtlused sellele paberile kirja panna. Sellist soovi igal juhul võtta vastu eelnõu, mis ilmselgelt oleks põhiseadusevastane, ma arvan, et see ei ole väga realistlik, et milleks, kellel sellist soovi vaja on. Ma usun, et komisjon täna ikkagi lähtub sellest, et see on põhiseaduspärane ja vähemalt Riigikogu liikmed õiguskomisjonis on leidnud, et see eelnõu võiks teise lugemise lõpetada ja minna kolmandale lugemisele. Ja eks siis loomulikult selle jaoks on eraldi menetlused, ega see ei ole esimene ega tõenäoliselt viimane kord, kus Riigikogus on olnud eelnõu menetluses, mida näiteks õiguskantsler või lugupeetud president on pidanud murekohaks. Neid asju on olnud olevikus, minevikus ja võib-olla ka tulevikus. Aga igal juhul õiguskomisjon annab oma parima, et see küsimus oleks lahendatud, ja need küsimused ja vastused seda ka tõestavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vaadake, ma ei saa aru, tähendab, mismoodi te püüate musta valgeks siin rääkida. Sellel aastal on õiguskantsler kolmel korral käinud siin ettepanekuga viia vastuvõetud seadused põhiseadusega kooskõlla. See on häbi, see on piinlik. Mis parimast õigusloomest me räägime siin komisjonis! 

Aga küsimus tuleb nüüd. Mind huvitab see asjaolu. Varro Vooglaid luges ette siin, tsiteeris siin õiguskomisjoni protokolli ja viitas konkreetselt asjaolule. Te mäletate tema tsitaati küll. Sisuliselt on täpselt sama asi, te tahate vastu võtta, mis oli enne. Mida Varro ütles valesti teie arvates?

See on huvitav küsimus. Ma ei tea, et härra Vooglaid oleks midagi valesti öelnud otseselt. Ta tõepoolest tõi välja selle arutelu, mis oli meil komisjonis üle-eelmisel korral. Mul küll protokolli ei ole, aga ma arvan, et härra Vooglaid tsiteeris küllaltki täpselt seda arutelu. 

Aga veel kord, ka mina ennist härra Belobrovtsevile vastates tõin välja omakorda Siseministeeriumi argumendid seoses sellesama põhiseaduse § 130-ga ja sellega, et kui on seotud usulise ühingu või usuühingu tegevusega ja analüüsitavate sätete õigusliku konstruktsiooni alus põhineb põhiseaduse 40 ja 48 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 9 ja 11 koostoimel. Et need argumendid on mõlemal poolel ja Riigikogu saal ongi selle jaoks, et neid argumente kuulata ja võtta oma seisukoht. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Loomulikult me võime siin veel tuhat ja üks küsimust teile esitada, nagunii käite rulliga üle, see on selge. Aga küsimus on säärane. No okei, võtate selle seaduse vastu, president lükkab tagasi, läheb kohtusse, ilmselt seal tuleb sama tulemus. Need inimesed, keda te praegu kiusate otseses mõttes, kus teie arvates nad peaksid risti lööma ja palvetama?

Aitäh! See küsimus on varasemalt ju siin ka kerkinud ja tõepoolest, me sellel komisjoni istungil sellises võtmes seda küsimust uuesti ei arutanud. Aga see on varasemalt ka olnud ja ma arvan, et vist teie küsisitegi, ja mina vastasin. Täpselt samasugune olukord, siuke déjà-vu. Veel kord, selle eelnõu eesmärk, rääkimata minu või mõne teise, ma arvan, õiguskomisjoni liikme eesmärk ega Riigikogu liikmete eesmärk, kui nad seda eelnõu toetavad, ei ole ju kiusata ühtegi inimest ega ühtegi usundit. Me oleme varasemalt väga pikalt rääkinud sellest, milline vahe on usul, usundil ja haldusorganisatsioonil. Me ei räägi selles eelnõus, tegelikult me ei räägi üldse selles eelnõus väga konkreetselt mõnest usundist, aga ka kaudselt me ei räägi ju õigeusu keelamisest või Vene õigeusu keelamisest. Me räägime Moskva patriarhaadist, mis on administratiiv, nagu teie viitate, eks ole, administratiivküsimus. See ei ole usundiküsimus. Ja veel kord, see eelnõu ei räägi ühestki usundist ega ka konkreetselt isegi patriarhaadist. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Üldiselt minu esimesele küsimusele selgus ikkagi, et Varro esitatud väited olid tõesed. Nõus. Te ise hetk tagasi seda kinnitasite puldis. Aga minu küsimus on hoopis see, ajendatud teie vastusest eelmisele küsijale, Moskva patriarhaat. Küsimus on see, millist õigusnormi on rikutud praegu, et peab piirama nende tegevust. Sellepärast et põhiseaduse kohaselt peaks vastutusele võtma ja saab vastutusele võtta vaid siis, kui selle kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Mina ei ole ühtegi otsust näinud ega kuulnud ka selle kohta, et vastavasisuline otsus on vastu võetud. Järelikult tähendab, mina väidan seda, et tegemist on puhtalt selle organisatsiooni tagakiusamisega. Vaidlete vastu?

Aitäh! Teil on väga head küsimuse püstitamised. Kui te küsite mu käest, et kas Varro Vooglaiul oli õigus, kui ta tsiteeris seda arutelu, siis ma ei saa öelda, et ei, tal ei olnud õigus, sellepärast et see arutelu tõepoolest oli. Kas sellel arutelul on sisuline õigus või õiglus, selle kohta ma olen öelnud, et ma ei tea. Siin on ühelt poolt argumendid ja teiselt poolt argumendid. Siin see saal peab otsustama nende argumentide üle ja siis jõuab see presidendi lauale. Ma vastasin teile selles võtmes, kas Varro Vooglaiul on õigus.

Nüüd veel kord, miks ma tõin selle sõna "Moskva patriarhaat" oma vastusesse, tulenes kontekstist, kuna me oleme härra Arhipoviga sellelsamal küsimusel ka varasemalt diskuteerinud, et kas see eelnõu eesmärk on ühe kindla usundi või ühe kindla administratiivüksuse sulgemine või kiusamine. Ei ole. Ei ole! Ja ma alustasin omaette ettekannet nimelt, tuues välja selle eelnõu põhieesmärgi. Ja see põhieesmärk on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu praktiseerimisega mitte seotud vaenuliku mõjutustegevuse, sealhulgas äärmuslike ideoloogiate desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmeteni või kloostris elavate inimesteni, pidades silmas üldist halvenevat julgeolekuolukorda maailmas ja sellest lähtuvaid eksistentsiaalseid ohte Eesti Vabariigile. Selle eelnõu eesmärgiks, nagu te kuulsite, ei olnud kordagi ühegi usundi või ühegi administratiivüksuse kiusamine või sulgemine.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Siit küsimus selline, et kas te tunnetate neid tagajärgi ja millises vaatevinklis. Vaadake, sellise seaduse vastu võttes te avate Pandora laeka. Kuna teie erakonna poolt oli ju veel üks huvitav eelnõu, kus hakatakse vaatama, kellele teabe ligipääs on, ja seda arvestatakse, on ta nüüd siis venemeelne või mis meelne ta on. Täna te arvate, et see on venemeelne, homme EKRE-meelne, ülehomme Keskerakonna-meelne. Teete selle Pandora laeka lahti. Kuidas te antud juhul seda tagajärge hindate?

Veel kord: ma olen siin komisjonipoolne ettekandja, kes annab ülevaate sellest, mis komisjonis toimus ja mis on ka varasemalt toimunud. Meil on need arutelud ka teie vahel olnud ja ma arvan, et nad on olnud lugupeetavad, vaatamata sellele, et võib-olla me ei ole alati samal meelel. Ja ma arvan, et ka selle eelnõu puhul me peame olema loomulikult kõik koos siin mõistlikud ja ettevaatlikud selle koha pealt, et me ei viskaks tulle bensiini selle koha pealt, et rääkida, et see eelnõu on kellegi vastu või ühe usundi vastu või inimeste vastu või mis iganes. See kindlasti seda ei ole ja ma tahaks, et see jääks siit kõlama.  

Mis see tagajärg on, oli vist teie küsimus. Veel kord: siin on kolm erinevat menetlust. Nii nagu on ka rääkinud Siseministeerium oma selgituses, see on abstraktne norm. Kui see abstraktne norm võetakse vastu, siis on loomulikult aega. Siseministeerium on toonud välja ajaloolised näited, kuidas on antud väga palju aega ja väga palju on tehtud koostööd selleks, et see küsimus lahendada nii kanooniliselt kui ka administratiivselt. Ajaloos on näiteid, kuidas kanoonilised küsimused on lahendatud. Ja veel kord: seda komisjonis küll ei arutatud, aga varasemates komisjonides, sealhulgas ka avalikus komisjonis, mida me pidasime, oli väga palju näiteid selle kohta, kuidas vene õigeusku praktiseerida. See ei ole nii-öelda üks ühele, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis on kuidagi vene õigeusk keelatud või uskumine keelatud, kindlasti mitte. See ei tohi jääda siit kõlama. Ja neid käike, mis pärast hiljem tulevad, kui see seadus peaks vastu võetama ja jõustuma, neid ma juba ennist ka kirjeldasin.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustan tsitaadiga meie presidendilt: "Ma ei tea, mis on Pühtitsa kloostri nunnade peas, mida nad mõtlevad. Aga mulle ei meeldi siltide kleepimine. Mingis mõttes tähendab see ühiskonna suukorvistamist." Tsitaadi lõpp. Nii kommenteeris Alar Karis siseminister Igor Taro väljaütlemist. Taro oli varem öelnud, et Pühtitsa kloostri nunnad, kes tulid oma kaebusega Toompeale, tahtsid end vastandada Eesti riigile. 

Siltide kleepimine – just see peitub valitsuse ja sotsiaaldemokraatide visaduse taga piirata õigeusu kiriku tegevust Eestis. Selle seaduse autorid ei varjagi, et ainus eesmärk on katkestada meie õigeusklike kanoonilised sidemed Vene kirikuga. Tahan rõhutada, jutt käib just kanoonilistest sidemetest ehk küsimusest, mis kuulub kiriku sisemiste asjade hulka. Sellesama kiriku, mis on põhiseaduse kohaselt riigilt lahutatud. Just nende sidemete olemasolu võimaldab seaduse autoritel riputada Eesti õigeusu kirikule kahtlase organisatsiooni silt. Pole tähtis, et nunnad ei riku seadust, öeldakse meile, me võtame selle seaduse igaks juhuks vastu.  

Õigusriigis ei saa nii olla. Eesti seadused lubavad karistada inimest või organisatsiooni ainult konkreetse tegude eest. Tegu, mida pole toime pandud, kuid mida keegi võiks teoreetiliselt toime panna, ei kuulu karistamisele. Seepärast kutsun teid üles selle poliitiliselt kallutatud seaduse tagasi lükkama ning jätma rahule kümned tuhanded inimesed, kes tunnistavad vene õigeusku. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Me teame kõik väga hästi, et eelnõu eestvedajad üritavad seda eelnõu raamistada sellisel viisil, et siin on eestimeelsed versus venemeelsed, Eesti Vabariigi julgeoleku poolt olevad versus Eesti Vabariigi julgeoleku vastu olevad. See kõik on üks valelik propaganda, sellel pole reaalsusega mingit pistmist. Tegelik raamistus seisneb selles, kas austatakse põhiseadust või ei austata põhiseadust. Ja see ongi see probleemkoht, millele mina tahan ka oma sõnavõtus keskenduda. 

14. mai istungil ütlesin, et 9. aprillil võeti teadlikult ja tahtlikult vastu Riigikogu poolt põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus. Teile meeldib seda, teile ehk eelnõu eestvedajatele, meeldib seda asjaolu varjutada ülevoolava valeliku retoorikaga, kuidas te kaitsete seda tehes Eesti julgeolekut. Aga see ei muuda reaalsust. Esiteks, julgeolekuargument ei ole mingisugune võluvits, millega võib õigustada põhiseaduse jalge alla tallamist. Ja teiseks puuduvad igasugused faktid, millest nähtuks järeldus, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster kujutaksid endast reaalselt mingisugustki julgeolekuohtu Eesti Vabariigile. Tegelikult hoopis kasvatatakse julgeolekuohte provotseerides ise konflikti, nii sisemist kui ka välist. Seda ei ole raske mõista.

Eelnõu menetluse käigus toonitasin ma kõigil kolmel lugemisel peetud kõnedes, et see eelnõu on põhiseadusega selgelt vastuolus. Paraku seda loomulikult kuulda ei võetud, nagu on tavaks kujunenud. Ja mis siis sai? Sai see, et 24. aprillil jättis president seaduse välja kuulutamata. Miks? Aga vaat, üllatus-üllatus, sel lihtsal põhjusel, et seadus oli ka presidendi hinnangul selgelt põhiseadusega vastuolus. President selgitas, tsiteerin. Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste, see tähendab õigusi vähem piiravate vahenditega. Tsitaadi lõpp.

Ehk siis ilmnes mis? Ilmnes see, et kogu selle projekti puhul on tegelikuks eesmärgiks olnud mitte Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine, vaid Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri sundimine kanooniliste sidemete katkestamisele. Julgeolekuargument on olnud lihtsalt valelik fassaad, riigil aga ei ole õigust sellisel viisil usuvabadusest üle sõita. Kui eesmärgiks oleks julgeoleku tagamine, siis nagu president ütleb, selleks on hoovad juba olemas, aga need hoovad ei võimalda sundida neid kanoonilisi sidemeid katkestama. Ja see ongi siis selle asja tuum.

Niisiis saadab Vabariigi President eelnõu Riigikogule tagasi uueks arutamiseks. Ja mida teeb selle peale Riigikogu? Kas võtab presidendi kriitikat kuulda? Teeb eelnõusse asjakohased parandused, kõrvaldades põhiseadusvastasuse? Ei. Täiesti selgelt ei. Selle asemel endist valelikku käekirja jätkates luuakse kosmeetilisi muudatusi tehes illusiooni justkui võetaks presidenti kuulda ja justkui kõrvaldataks põhiseadusevastasus ja viiakse eelnõu põhiseadusega kooskõlla, tegelikult seda tegemata. Nüüdsest versioonist on võetud välja see osa, mis ütleb, et kirikud, kogudused ja kloostrid ei tohi juhinduda välismaisest isikust, aga sisse jäetakse see osa, mis ütleb, et nad ei tohi olla põhikirjaliselt või muude dokumentide alusel seotud välismaise isikuga. Kui see sinna sisse jääb, siis ikkagi pannakse Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster fakti ette, et te kas katkestate oma senised kanoonilised sidemed või teid ähvardab sundlõpetamine. Mitte mingisugust muud varianti neil ei ole. Ehk keskne tuumne nõudmine, mille tõttu president jättis selle välja kuulutamata, on endiselt eelnõus sees. 

Nüüd küsigem, kuidas me teame, et see on endiselt põhiseadusevastane. Kuidas me teame, et president ei saa seda endiselt välja kuulutada, kui just ta ei tagane omaenda vaadetest? Me teame seda väga lihtsal põhjusel. 12. mai õiguskomisjoni istungil ma pöördusin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergi poole spetsiifiliselt just selle küsimusega. Tsiteerin protokolli. Varro Vooglaid küsis, millised on presidendi hinnangul nii-öelda punased jooned piirangute osas ning kas president näeb samamoodi, et riik ei tohi nõuda sellisel viisil usulistelt ühendustelt oma kanooniliste sidemete katkestamist. Vooglaid uuris, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega, või ei saa ka sellisel tingimusel niisugust nõudmist esitada, arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama. Mall Gramberg vastas – ja kuulake nüüd hoolega. Et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramise või katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum. Tsitaadi lõpp. 

Ma ei hakka pikemalt tsiteerima, sest mul saab aeg otsa. Ehk siis põhiseadusevastaseks arvas president just selle kategoorilise nõudmise, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma senised kanoonilised sidemed katkestama. See nõudmine, nagu juba korduvalt öeldud, on ka praegusel kujul endiselt eelnõus sees ja selle üle meil ju vaidlus puudub. Kõik tunnistame seda, see on endiselt seal sees. Selles osas ei ole mingit muutust. Ja kui president osutas esimesel korral, et Keskerakond ju esitas sellise muudatusettepaneku, mille puhul oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, siis nüüd me oleme samas olukorras. Ka nüüd on Keskerakonna poolt tulnud vastavasisuline muudatusettepanek ja varsti me hääletame seda ja suure tõenäosusega eelnõu eestvedajad saadavad selle prügikasti.

Nüüd, mida see muudatusettepanek ette näeb? Näeb seda, et kui kanooniliste sidemete kaudu peaks antama selliseid suuniseid, selliseid juhiseid, mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis neid ei tohi järgida. Igati loogiline. Kõik on nõus sellega. Kellel selle vastu saab midagi olla. Siiani ei ole meil ühtegi fakti, et kanoonilisi sidemeid oleks kasutatud selliste suuniste andmiseks. Sellised faktid puuduvad. Aga kui neid peaks antama, siis igati loogiline on öelda, et selliseid asju ei tohi järgida, kuigi, tõsi, kehtiv õigus seda nõuab juba nii või teisiti. 

Nii et lõpuks, head kolleegid, taandub selle eelnõu menetluses põhiküsimus sellele, kas võtame tõsiselt oma kohustust austada põhiseadust või ei võta. Ja mina tahan toonitada seda, et kui me võtame seda kohustust tõsiselt, siis peame leppima ka sellega, et ükskõik kui õigeks, heaks ja ihaldusväärseks peetud poliitilisi ambitsioone ei tohi läbi suruda, kui me teame, et need on põhiseaduses sätestatud põhiõigustega vastuolus. Igal juhul on selge, et kui Riigikogu võtab seaduse praegusel kujul vastu, siis võetakse juba teistkordselt vastu põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus ning piinlik olukord muutub veelgi piinlikumaks. 

Kõike eelnevat silmas pidades annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle ettepaneku katkestada eelnõu teisel lugemisel. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mind siiralt hämmastab ja teeb murelikuks praegune kampaania Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku vastu. Jutt lojaalsuse puudumisest ja ohust riigile kõlab küll valjult, aga keegi ei esita fakte ega tõendeid. 

Kirik ei ole poliitiline partei, nii et usklikud ei kujuta riigile mingit ohtu. See on vaimulik institutsioon, mis tegutseb omaenda kanooniliste reeglite järgi. Kanooniline alluvus ei ole moe, sümpaatia ega poliitilise surve küsimus. See on traditsioon, ajalugu ja sisemine kiriku kord, mida ei saa muuta ühe ministri sõrmenipsuga. Õigeusu kogudused, sealhulgas Kuremäe kloostri nunnad, ei ohusta kedagi. Nad palvetavad, teenivad ja aitavad inimesi, sõltumata rahvusest, poliitilistest vaadetest või passi värvist. Ja nüüd öeldakse neile, et nad kujutavad endast ohtu. Kas me tõesti alustame vaimse kuuluvuse põhjal nõiajahti? Täna ründame õigeusklikke, homme kontrollime katoliiklaste lojaalsust, aga ülehomme juba luterlaste. Ja siis jõuame ka poliitiliste jõudude juurde.  

See on tee usulise segregatsiooni ja põhiseaduse rikkumiseni, kus must valgel on kirjas: usuvabadus on iga kodaniku põhiõigus. Ma pöördun siit terve mõistuse poole: kui on konkreetseid kuritegusid või kahtlusi, uurige neid. Aga ärge muutke usku poliitikute lahinguväljaks. Ei tohi karistada inimesi selle eest, et nad ristimärki teevad või palvetavad viisil, mis kellelegi äkki ei meeldi. 

Tõeline oht ühiskonnale ei ole kloostri palved, vaid võimu silmakirjalikkus, mis varjub julgeoleku taha, et piirata usklike vabadusi. Las usklikud teenivad Jumalat ja las riik tegeleb sellega, milleks ta on loodud – õiguste, vabaduste ja õigluse kaitsmisega. Aitäh!

Suur tänu teile! Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud saalis viibijad ja inimesed, kes jälgivad seda ülekannet kindlasti tähelepanelikult praegu! Kuulsime siin päris võimsaid avaldusi nii selle kohta, mis võib olla tõsi, kui ka väga palju selle kohta, mis suure tõenäosusega ei vasta tõele. 

Nüüd, üks asi, mida ma tooksin esile antud eelnõu puhul, on see, et usuvabaduse riivega ei ole siin vähimatki tegemist. Me räägime väga selgelt ja üheselt sellest, et esiteks, õigeusklikud, vene keeles õigeusku praktiseerivad usklikud saavad jätkata endisel ja harjumuspärasel viisil oma usu praktiseerimist ka edaspidi, ka sellisel juhul, kui see seadus jõustub. Mitte midagi sellega ei muutu. 

Meie räägime siin täna üheselt ja selgelt alluvuse läbi lõikamisest isikutele, kes selgelt on väljendanud, et Eesti, Läti ja Leedu iseseisvus on ajutine nähtus ja need tuleb Venemaa poolt uuesti vallutada. Ärme unusta seda hetkekski ära! 

Nüüd põhiseadusele vastavuse küsimus, selle hindamise küsimus. Selle lõplik õigus on üksnes Riigikohtul. Kõik sinnamaani, kaasa arvatud – vabandust! – Eesti Vabariigi väga lugupeetud president, see on üksnes seni hinnang, arvamus ja nõnda edasi. Ei ole vaja omistada Eesti Vabariigi presidendile mingisuguse lõpliku tõe instantsi staatust. 

Eesti Vabariigi iseseisvus ning tema demokraatlik riigikord on põhiseaduslik alusväärtus. Ei ole võimalik kaitsta ühtki tegevust, mis on suunatud selle alusväärtuse hävitamisele, isegi kui seda tegevust on võimalik liigitada näiteks usuvabaduse kategooria alla. Enne tõin välja just selle konkreetse sideme, mille alusel meil on põhjust uskuda, et need sidemed on Eesti Vabariigi iseseisvusele ja tema demokraatlikule korrale päriselt ohtlikud. 

Ja veel ajaloolise ekskursina eelkõneleja rääkis midagi sellest, kuidas justkui ministri suva alusel on võimalik õigeusklikke väänata jõuga, ma ei tea, mingisugust teistsugust konfessiooni teenima. Esiteks, see ei ole absoluutselt ega saagi olla selle eelnõu sisu ega eesmärk. 

Küll aga tuletan meelde, et 1943. aastal Stalini poolt asutatud tänane Vene Õigeusu Kirik võttis üle Eesti taasokupeerimisel Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ilma ühegi koguduse käest küsimata, hääletuseta, mitte midagi, lihtsalt jõuga tehti seda. Ja sellisel kujul on see olukord tegelikult kestnud tänaseni, ärme unustame seda ära. Suur tänu tähelepanu eest! Aitäh!

Suur tänu teile! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma tahan tuletada meelde ühte asja. Siis, kui me siin, enne kui me siin saalis istet võtsime, me andsime ametivande jääda truuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Küsin retoorilise küsimuse: kas me oleme seda vannet täitnud siin saalis? Mina ütlen, et ei ole. Kahjuks suuremas osas koalitsioonisaadikud, kes on läbi surunud eelnõusid, mis on osaliselt põhiseadusevastased. 

Sellel aastal on õiguskantsler kolmel korral tulnud siia seadusemuudatusega, ettepanekuga, et Riigikogu selle korda teeks. Kolmel korral on Riigikogu praaki teinud. Öelge, kas see on väärt, kas me oleme sellist töökvaliteeti väärt? Ma arvan, et ei tohiks olla. Ja kui siin eelmine eelkõneleja ütleb, et presidendi otsus ei ole midagi väärt ja otsuse saab teha ainult Riigikohus, põhiseaduse tõlgendamine, siis mina ei julgeks, vabandust väljenduse eest, Eesti presidenti tembeldada kustukummiks, kelle sõna midagi ei maksa. President on väga selgelt väljendanud oma seisukohta, motiveerinud, õiguskomisjonis selgitanud, mikspärast on see eelnõu põhiseadusevastane. Ja mis sellest tolku on? Mitte midagi. Täpselt samadel juurpõhjustel tahetakse täna siin saalis uuesti seesama eelnõu praktiliselt muutmata kujul vastu võtta. Põhiprobleem jääb lahendamata. 

Nende asjaolude lahendamiseks, mida siin viidatakse, ma ei tea, kuskohalt tulevate agenda ja venemeelsuse tõttu, on olemas teised hoovad. Kui keegi on rikkunud mingisugust norme, siis sellele järgneb alati menetlus ja isik võetakse vastutusele. Need hoovad olid olemas enne seda praegust olukorda ja jäävad ka pärast seda olukorda. Kui aga isikut ei ole mõistetud süüdi ehk talle oleks tehtud mingisugune etteheide selle kohta, et ta on riigivastaselt käitunud, siis me ei saa oletada ega presumeerida, et see võib kunagi juhtuda. Vastasel juhul peaksid kõik meesterahvad olema varsti siin vangimajas, kuna neil on vägistamisriistad olemas. Küsimus on selles, kas neid kasutada või mitte. Ma arvan, et me peaksime suhtuma presidendi ja tema otsusesse lugupidamisega. Kui öeldakse, on tehtud valesti, siis tuleb asja parandada, aga mitte argumenteerida olematute asjadega ja jätta põhitähelepanu probleemilt lahendamata. 

Me oleme liialt palju praaki siin saalis teinud ja ma palun, koalitsioonisaadikud, toetada eelnõu katkestamist, Aitäh!  

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kui president jättis selle seaduse välja kuulutamata, siis ta viitas korraga kolmele põhiseadusest tulenevale põhimõttele, mida rikuti. Ja selleks on usuvabadus, ühinemisvabadus ja proportsionaalsus. Ehk eelnõu piiras ebaproportsionaalselt ühinemist ja usuvabadust. Ja küsimus ongi selles, et kui meil on juba olemas piisavad karistusmeetmed, mida on võimalik kasutada julgeolekuohtudega võitlemiseks, miks siis neid ei kasutata. Sama küsimus oli tegelikult ju ka presidendil. Või äkki probleem on selles, et neid õigusrikkumisi siiski ei ole. Näiteks karistusseadustik näeb ette, määratleb kuriteona riigireetmise. Riigikohus hiljuti otsuse järgi ütles, et selle alla langeb ka vaenulik mõjutustegevus, valeinformatsiooni levitamine välisriigi organisatsiooni abistamiseks. Riigikohus on muu hulgas karistatava tegevuse näitena informatsiooni manipuleerimist, valeteabe levitamist nimetanud ja ka nimetanud tegelikkust moonutava infovälja loomist. See kõik on täna juba karistatav. Ja karistus on ette nähtud ka juhuks, kui füüsiline või juriidiline isik teadvalt vahetult toetab välisriigi agressiooniakti.

Siin on kõlanud, ka täna siin saalis on kõlanud, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik võib olla julgeolekuohuks, võib manipuleerida infoga, võib õhutada vaenu. Aga selle jaoks on ju olemas need karistusseadustiku paragrahvid, on olemas Riigikohtu otsused. Miks siis neid ei rakendata? Aga järelikult pole neid õigusrikkumisi tegelikult, pole tuvastatud seda õigusvastast käitumist. Ja nüüd tuleb kunstlikult eelnõuga see õigusvastasus nii-öelda tekitada. Ja kuidas siis seda õigusvastasust on tekitatud? Eelnõusse kirjutati sisse, et kui kohalik kogukond, kirik, kui nad peaksid mingil määral juhinduma, siis nad juba selle eest vastutavad, kuigi ei ole mitte mingit näidet selle kohta, et see reaalselt toimub. Aga põhimõtteliselt inimesed pannakse vastutama selle eest, mida tehakse või räägitakse välisriigis.

Ja selles suhtes president väga õigesti argumenteeris seda, ütles, et kui me täna hakkame panema vastutust kohalikele kogukondadele, kogukonnale, kohalikule kirikule, kohalikele inimestele, siis tegelikult seda loogikat kasutades – see on presidendi näide – võime hakata kinni panema ka erakondi varsti. Sest näiteks mõne sõsarerakonna esindaja teises riigis võib esineda sõnavõtuga, mida saab tegelikult lugeda vaenulikuks, vaenu õhutavaks, siis tegelikult selle loogika järgi peaks ka siin oleva erakonna kinni panema, sest kes teab, äkki üks hetk ta hakkab juhinduma nendest samadest sõnavõttudest. Või äkki need sõnavõtud võivad mõjutada seda erakonda siin ja ta üks hetk võib-olla hakkab neidsamu sõnavõtte siin kasutama või midagi tegema. Ja ma tuletan meelde, et seejuures usulistele ühendustele tagab põhiseadus palju tugevama kaitse kui teistele ühingutele, kaasa arvatud erakondadele. Eks erakondi oleks tegelikult väga palju lihtsam kinni panna kui usulist ühendust.

Ja tänaseks on tõesti Siseministeerium esitanud muudatusettepanekuid, sellele eelnõule tehtud parandusi, mis on kahjuks kosmeetilised. Tegelikult nemad neid probleeme ja seda põhilist põhiseadusvastasust ei kaota. Ja tänaseks on õiguskomisjon neid toetanud. Need lähevad muidugi uuesti võib-olla ka täiskogu saalis hääletusele.

Paluks veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aga ma kardan, et kui me liigume edasi nendesamade muudatusettepanekutega, mis Siseministeeriumi poolt tulid ja õiguskomisjon toetas, siis on suur tõenäosus, et president tegelikult jälle ei kuuluta seda välja või siis saadab Riigikohtusse, kuna see on jätkuvalt vastuolus põhiseadusega.

Ja selle jaoks, et seda vältida, Keskerakond on esitanud väga olulise muudatusettepaneku, mis selle põhiseadusvastasuse välistaks ja mis tulenebki presidendi ettepanekutest ja kõik need tähelepanekud on arvestatud. Ja see muudatusettepanek ütleb väga konkreetselt, et ükski välisriigis asuva isiku, ühenduse, usuühenduse otsustus, korraldus, juhis ei kuulu täitmisele. Sellel ei ole õiguslikku alust, kui selline otsustus, korraldus, juhis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale või toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Sellistel juhtudel nendel pole mitte mingit õiguslikku mõju ja selline korraldus ei kuulu täitmisele.

See on väga konkreetne säte. Ja mul on tegelikult küsimus, et miks siis seda muudatusettepanekut ei soovita toetada. Kas siis on selline soov, et ikkagi need sellised korraldused kuuluksid meil täitmisele? Et siis me tekitame selle õigusvastasuse ja selle õigusvastase olukorra ja oleks ka võimalik kirik kinni panna. See muudatusettepanek, mina väga palun, et kõik toetaksid seda, sest sellega me lahendaksime selle põhiseadusvastasuse ja läheksime selle eelnõuga edasi.

Ja veel üks aspekt, et mitu korda on mainitud, et tegelikult kirikut ei soovita kinni panna. Aga see ei ole valik, kas pannakse või mitte, see on seadusest tulenev kohustus. Kirikute ja koguduste seaduse § 16 lõige 3 ütleb, et minister, kelle valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, siseminister, taotleb kohtult usulise ühenduse sundlõpetamist, kui siis on ühenduse tegevus või põhikiri vastuolus seadusega. Ehk siis see ei ole valik, see on kohustus. Ja praegu, eks ole, selle eelnõuga, selle seadusega see õigusvastasus tekitatakse. Ja automaatselt tekib siseministril kohustus minna kohtusse ja taotleda kiriku sundlõpetamist. Ehk siis tegelikult siin ei ole isegi seda momenti, et tekib see võimalus aruteluks. Ei, see on seadusest tulenev kohustus. Nii et mul on palve, et toetage Keskerakonna muudatusettepanekut, kui Riigikogu ei soovi, et me jälle võtame vastu järjekordse seaduse, mis on vastuolus põhiseadusega. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! President jättis kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata ja saatis meile uueks arutamiseks tagasi. Nii põhiseaduskomisjon kui õiguskomisjon arutasid seda ja tekkis arusaam, et võtame aruteluks ja muudame. Aga miks või mida muuta, seda arusaamist ei olnud ega tulnudki. Ettepanekud, mis täna arutelule tulevad, on pigem formaalsed kui sisulised ja minu hinnangul presidendi viidatud probleemi mitte kuidagimoodi ei lahenda.

Nagu ma oma hinnangut või oma arusaamist ka eelmine kord teisel lugemisel kirjeldasin, siis minu meelest ei ole seda seadust üldse sellisel kujul vaja. Me ei ole riigis teinud kõike enesest olenevat, et probleeme tuvastada, ennetada ja lahendada. Selle eelnõu meetmed on ebaproportsionaalne pakett, kus sisuliste ja tegelike probleemide lahendamine asendatakse korrektsete dokumentidega ja minnakse korraldama haldusala, mis jääb Eesti Vabariigi seadustest väljapoole. Mitte see, mis toimub kirikus või mõjutegevuses vaid see, et äriregistris oleks korrektne ja seadusele vastav põhikiri, on selle eelnõu peamine eesmärk, aga minu meelest see kaugelt nii olema ei pea.

Sisuline probleem on loomulikult patriarh Kirill ja tema poolt väljendatud seisukohad. Selle eelnõuga püütakse võimatuks teha, et ta saaks olla Eestis tegutseva kiriku juht. Probleem on aga selles, et Eesti seadustega ei ole võimalik juhtida kiriku kanoonilist õigust. See ei ole Eesti Riigikogu pädevus, vaid nii, nagu ütlesin, on see kirikukogu pädevus. Ma olen olnud kirikukogu esindaja, ja seal selliste küsimustega tegeletakse. Ma olen osalenud ja esindanud oma kogudust Konstantinoopoliga seotud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikukogul. Julgen väita, et taolised küsimused on just kirikukogu lahendada. 

Õigeusu kirik ja maailm on aga märksa laiema ja kireva ajalooga. Nii nagu kasutan sõna Konstantinoopol, siis me teame, et see on Istanbuli endine nimi. Nime Konstantinoopol kasutatakse enamasti perioodi kohta, millal piirkonnas valitses ristiusk ehk aastatel 330–1453. Õigeusu kirik aga nimetab linna nii ka tänapäeval. 

Jumala riik ja usk sellesse on aga igavene. Kiriku ja usueluga seotud küsimused on pigem südame kui mõistuse küsimus ning selgelt väga isiklik. Seadusega südant sundida on keeruline, et mitte öelda võimatu. 

Kuna minu hinnangul püütakse lahendada kirikuõiguse küsimust, mis ei ole parlamendi pädevuses, siis ei ole mul võimalik seda eelnõu sellisel kujul toetada. Selle hääletuse tulemusel võib saada küll otsuse, aga mitte tulemust ja veel vähem lahendust. Parlamendi täiskogu aga peaks ette nägema, milliseid muudatusi vastuvõetav seadus endaga kaasa toob. Sellel puhul on see aga täiesti prognoosimatu ja soov kirikut diskrediteerida, selle asemel võib juhtuda hoopis nõndaviisi, et diskrediteeritud saab riik ja riigivõim. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja kolleegid! Ega mul pikka juttu ei ole. Aga ma tahaks selgelt öelda. Lapsepõlvest peale on mõned asjad, millest ei saa üle ega ümber. Ja ma kordan juba oma eelmist kõnet, et ma ei ole aktiivne kiriku liige ja usklik inimene, aga mu ema oli sügavalt usklik. Juba minu poisipõlves ütles ta mulle, et poiss – kuigi siis ei olnud mingit mõtet või vajadust või isegi seda momenti –, kiriku vastu ei maksa kunagi minna, ükskõik, mis usk on. See oli sügaval nõukogude ajal. Paratamatult on see mul meeles. 

Ja see on üks moment, miks ma algul kahtlesin, aga esimesel, eelmisel hääletamisel hääletasin ma kindlalt selle vastu. Ja ma nägin pärast, et neid, kes olid sama meelt, aga ei olnud võib-olla nii kindlad, oli rohkem, kui ma oleks arvanud. 

Aga mida ma tahan rõhutada praegu siin? Ma olen loomulikult pidanud aru pärast seda mitmete väga mõjukate Eesti ühiskonna inimestega, kelle arvamust ma austan, ja olen saanud kinnitust. Ma hääletan kindlalt ka sellel uuel katsel selle seaduse vastuvõtmise vastu. Jah, põhiseadusega on ta vastuolus. 

See hirm ja paranoia, mis valitseb Eesti ühiskonnas, noh, hakatakse Vene Teatri nime muutma – no tulge mõistusele! Vene keele ka võib-olla keelame ära või muudame ära, ida keel või ma ei tea, kelle keel, Vene tänav või mis iganes. 

Aga laiemalt ma näen sellise preventiivse lähenemise riigile ohumärke – "igaks juhuks". Õige varsti tulevad ka AI ja eelnõu siia saali, kus hakatakse rääkima, kuidas tuleks koguda kõikide meie erinevaid andmebaase kokku ja siis suur vend – või õde või kes ta on, eks ju –, loomulikult õigluse ja sellise turvalisuse huvides antakse see võimalus kellelegi juhtida meid nagu kariloomi. Ja see on minu meelest, isegi kui palju teda on muudetud või ei ole, selline preventiivse lähenemise üks näide, konkreetne, mitte kõige hirmuäratav, aga need hirmuäratavad asjad tulevad varsti siia saali. 

Miks me ei anna kapole, kui vaja, raha? Teil peaks olema mehi, kes vaatavad ka kõikides kogudustes, kui keegi kutsub üles midagi, sekkume jõuliselt ja kohe. Kui vaja on eelarvet suurendada või mingisuguseid asju, see ei tohiks olla mingisugune probleem, et me ei leia sellele lahendust. Kui on signaale ja kui see Krillikene – või mis ta nimi on – kusagil seal teisel pool Narva jõge midagi arvab ja räägib, me ei peaks tõmblema või kartma. See on Eesti riik ja ennetavalt, igaks juhuks, mine tea, samas kui kaitsepolitseiga rääkides juhtumeid nagu ei ole. See on järjekordne "igaks juhuks, poisid, teeme ära". Seda ei tohiks lubada. Ainuüksi sellepärast. Kui vaja, sekkume ja koheselt ja kiiresti. 

Aga praegusel juhul minu meelest prügikasti kõlbab see eelnõu. Mina selle poolt ei hääleta, nii nagu ei hääletanud ka eelmine kord. Tuleme mõistusele. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mul ei olnud plaanis sõnavõttu siin pidada, aga eelnevatest kõnedest tulenevalt ma siiski pean vajalikuks mõned laused öelda, sest ma ei tahaks, et parlamendist jääks mulje kui mingisugusest kurjast vandenõulaste seltsist, kes teadlikult ja pahatahtlikult rikuvad Eesti Vabariigi põhiseadust. Ei, nii see ei ole. Tõsi, meil on siin saalis ilmselt erinevaid arvamusi ja arusaamisi sellest seadusest ja me tõlgendame siin mitmeid sätteid erinevalt, kuid see, et siin pahatahtlikult ja teadlikult püütakse rikkuda põhiseadust, ei vasta tõele. Minu hinnangul on parlament täiesti heatahtlikult selle teemaga tegelenud nii õiguskomisjonis kui põhiseaduskomisjonis ja siin suures saalis. 

Ja ma tuletan teile, head kolleegid, meelde seda, et me muutsime hiljuti Eesti Vabariigi põhiseadust suhteliselt suure üksmeelega, kus oli ka väga terav ja emotsionaalne arutelu, aga lõpuks oli siin väga suur, väga suur üksmeel selle põhiseaduse muutmisega. Selle sisu oli kohalikel valimistel valimisõiguse piiramine Vene kodanikele ja kodakondsuseta isikutele ja ka ülejäänud kolmandate riikide kodanikele. Ja see ühildub ka praegu arutatava teemaga, sest me muutsime selle põhiseaduse muutmise protsessi käigus ka kohalike volikogude valimise seadust just sellel eesmärgil, et aidata ka kirikute ja koguduste elu korraldada. Nimelt kehtis säte, et vaimulikuna saavad tegutseda ainult need isikud, kes saavad ka osaleda kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandidaadina ehk kandideerida nendel valimistel. Ehk sellise põhiseaduse muutmise järel ei oleks ükski kolmanda riigi kodanik enam vaimulikuna siin saanud tegutseda sellisel kujul, nagu see oli varem. Parlament leidis võimaluse see niisugune probleem, vastuolu ja säte, tulles vastu ka just nimelt kirikutele ja kogudustele, ära lahendada. See oli tegelikult ka parlamendi poolt heatahtlik žest ja ma arvan, et ka vajalik ja elementaarselt vajalik. 

Või siis näiteks küsimus ja etteheide, aga miks parlament ei võta seda seadust vastu muutmata kujul, kui parlament on veendunud, et ta on kooskõlas põhiseadusega. Ja miks me siis arvestame presidendi märkust ja püüame mõne arvates küll ebapiisavalt, aga siiski seda seadust muuta? Ja minu hinnangul on see väga õige. Ega õigusriigi eesmärk ei ole ka tingimata vaielda, vaielda presidendiga, vaielda Riigikohtus, kui on võimalik üks või teine säte kirjutada selgemaks ja sellega vaidlust välistada. Nii nagu parlament on enamasti presidendi poolt või ka õiguskantsleri poolt tagasi saadetud eelnõudega käitunud, valdavas enamuses on mindud muutmise teed, et mitte tekitada asjatuid vaidlusi, kulusid ja vastuolusid, siis ka selle eelnõu puhul on see vastus, et jah, sellepärast, et mitte presidendiga vaielda. Ja kui nüüd president ikka on veendunud, et vastuolud põhiseadusega on alles, siis loomulikult on tal õigus ja ka kohustus minna Riigikohtusse ja Riigikohus mõistab seda lõplikku õigust. 

Nii et ma arvan, et me oleme seda olukorda siin üle dramatiseerinud selle eelnõu puhul, kõiki neid vastuolusid. Ütlen Isamaa fraktsiooni seisukoha: meie toetame selle eelnõu menetlemist ja ka peame vajalikuks selle vastuvõtmist nii julgeoleku aspektidest lähtuvalt kui ka laiemalt sisemise rahu ja turvalisuse tagamise seisukohalt. 

Aga Peeter, see, mis puudutab kapo tegevust, siis ma soovitan tutvuda kapo raportitega. Nad näevad tõsist ohtu ja peavad ka vajalikuks seadusandluse muutmist. Ja see üleskutse, et ärme muudame seadust, aga anname kapole suunised – tegutsege jõulisemalt –, vaat see on juba tõsine oht Eesti õigusriigile. Ma arvan, et kohati täna meie õiguskaitseorganid on juba läinud liiale selle õiguse kasutamisega. Sellist suunist mina parlamendi poolt meie õiguskaitseorganitele küll anda ei tahaks. 

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Pärast seda, kui Eesti Vabariigi president ei kuulutanud seda eelnõu välja ja see tuli siia tagasi Riigikokku, ma andsin veel mitu intervjuud. Ma olen sel teemal neid andnud juba võib-olla 100 kui mitte rohkem. Ja minu käest küsiti, et noh, nüüd paistab, et eelnõu algatajad on valmis seda muutma niimoodi, et see ei oleks vastuolus põhiseadusega, siis president saaks seda välja kuulutada teisel katsel, et mis siis Keskerakonna fraktsioon sellest arvab. 

Minu reaktsioon oli väga lihtne, ma ütlesin, et minu meelest, kui seaduse või seaduseelnõu algatajatel õnnestub muuta see seaduseelnõu niimoodi, et see hakkaks vastama põhiseadusele ehk siis see vastuolu põhiseadusega sealt kaob ja samas õnnestub neil samal ajal säilitada selle eelnõu mõtet ja eesmärki, mida nad püstitavad sellega, et siis minu jaoks oleks päris huvitav trikk. Minu meelest, kui kõrvaldada kõik need vastuolud põhiseadusega, mis siin on, siis tegelikult ei ole seda seaduseelnõu üldse vajagi ja põhimõtteliselt see mõte kaob siit minema. 

No mis seal salata, kolmandal lugemisel, kui see eelnõu oli esimesel ringil siin saalis, keegi eriti enam ei varjanudki seda, et selle eelnõu põhieesmärk on ikkagi panna just Eesti Kristlik Õigeusu Kirik sellise valiku ette, et lõpetada kõik sidemed Moskva patriarhaadiga, kaasa arvatud kanoonilised sidemed, või siis minna sundlõpetamisele. Me teame, et kirik ei saa kanoonilisi sidemeid lõpetada. Nüüd juba president on ka oma sõna öelnud, tema arvates selline nõue on põhiseadusega vastuolus. 

Ja siis mina samas intervjuus väljendasin kahtlust selles, et hakatakse päriselt midagi muutma, et pigem tulevad kosmeetilised muudatused, mitte midagi muud ja siis üritatakse see uuesti presidendile saada, et äkki seekord õnnestub. Kui ei õnnestu, no las siis Riigikohus sellega tegeleb. Ja kahjuks nii on läinud, need sõnad olid teatud mõttes prohvetlikud. Ja me näeme, et ongi põhimõtteliselt kosmeetilised muudatused sisse viidud. 

Algusest peale Keskerakonna fraktsioon rääkis seda, et see eelnõu ei kõlba mitte kuskile, ei ole Eesti Vabariigil seda vaja. Ka praegu olemasolevad seadused tegelikult lubavad tegutseda olukorras, kus on näha, et keegi näiteks õhutab vaenu, ässitab inimesi, ülistab sõda ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on juba seadusandluses olemas, ei ole vaja midagi leiutada sinna juurde. 

Me isegi tegime algatajate elu natukene lihtsamaks, tegime omalt poolt mitu muudatusettepanekut, mis tegelikult kuidagi võisid seda olukorda lahendada niimoodi, et see seaduseelnõu ikkagi oleks põhiseadusega kooskõlas. Sellele viitas pärast ka presidendi nõunik nendes komisjonides, et see oligi presidendi mõte, et kui Keskerakonna ettepanekud oleksid heaks kiidetud, vastu võetud, siis võib-olla president oleks seda ka välja kuulutanud. Aga kuna seda ei juhtunud, siis ei olnud presidendil võimalik seda teha. 

Nüüd me oleme täpselt samas olukorras ka teisel ringil. Keskerakonna fraktsioon tegi vastavad muudatusettepanekud, kahjuks ei leidnud nad toetust komisjonis. Üks neist … Palun aega juurde. 

Kolm minutit juurde. 

Üks neist on ka siin hääletusel. Kutsun kõiki, nagu ka minu kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart juba tegi seda, toetama. Ja samas ma arvan, et jätkuvalt see tekst, mis on praegu meie ees, on põhiseadusega vastuolus. Ma arvan, et president ei peaks seda kindlasti välja kuulutama. No ja siis vaatame, mida sel juhul teeb ka Riigikohus. 

Sest kui vaadata näiteks otsa sellele, mis parandusettepanekuid on tehtud. Lihtne näide: tekstist on välja jäetud varem eraldi nimetatud lepinguline seotus, see on kaetud mõistega "tegevuse aluseks olev muu dokument". Või siis on lisatud lauseosa "õhutab, toetab või rahastab tegevust, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele". Ehk siis veel suurem rõhk on pandud sellele. Kui need ei ole kosmeetilised muudatusettepanekud, siis ma ei tea, mis kosmeetilised muudatusettepanekud on. 

Aga lõpetuseks, siin oli mainitud, et siis eelmise sajandi neljakümnendates aastates oli Konstantinoopoli patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku varad, eelkõige kogudused üle viidud Moskva patriarhaadi alluvusse ja koguduste käest ei ole keegi küsinud, mida nemad sellest arvavad. Aga siis vaatame ajalukku, mis oli enne seda. 1923 põhimõtteliselt juhtus sama, kus Konstantinoopoli patriarhaat koondas kõik need kogudused, mis siin olid ja mis eelnevalt olid just Vene kogudused, koondas oma alluvuse alla ja siis ka keegi koguduste käest midagi küsinud. 

Ehk minu mõte on see, et üks ebaõiglus ei tohi kompenseerida teist ebaõiglust. Ja minu mõte ongi see, et see eelnõu, millest me praegu siin räägime, ongi ebaõiglane. Ja tegelikult ei ole Eesti Vabariigis seda üldse vaja. Nagu ütles minu kolleeg Peeter Ernits eelnevalt, selle dokumendi koht ongi prügikastis. Me oleme sellest jätkuvalt ja mitu korda rääkinud. Ja mina esiteks Keskerakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku see teisel lugemisel katkestada ja kutsun kõiki seda ettepanekut toetama. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen kolleegide Ando Kivibergi, Helir-Valdor Seedri ja teistega nõus, kes on kinnitanud siit kõnetoolist, et me ei riku põhiseadust. Seda teemat on piisavalt kaua ja põhjalikult arutatud. Kaalutlused, mis on selle seaduseelnõu taga, on väga selged ja õiged. 

Seaduse muutmise peamiseks ajendiks on esitatud julgeolekuohtu, mida muidugi ei saa Venemaa propaganda ja tema poolt peetava psühholoogilise sõja tingimustes alahinnata. Kuid kõige olulisem kaalutlus on minu arvates siiski Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku, endise Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku alluvussuhe Moskvale. Umbes nii nagu meil oleks ISIS-e emiirile alluv usklike kogukond ja me peaksime seda olukorda tolereerima. Eesti ei pea taluma seda, et suisa rahva poolt valitud esinduskogu, Riigikogu vastas ja üle terve Eesti tegutseb kirik, mis allub otseselt Ukraina-vastase agressiooni õnnistanud ja demokraatlikule Läänele püha sõja kuulutanud Moskva patriarhaadile, mis omakorda allub läbi FSB Kremlile ehk Putini kuritegelikule režiimile. Need alluvussuhted on täiesti selged, nagu ka Moskva patriarhaadi täielik toetus Putini poliitikale.

Eesti riik ei soovi ega saagi kellegi usuvabadust piirata, mis on seadustega kaitstud. Aga alluvus patriarh Kirillile, kes on samuti tuntud kui agent Mihailov, kes spioneeris 1970. aastatel Šveitsis Nõukogude Liidu ülesandel, ja tema kaudu Putinile, ei ole usuvabadus, mida Eesti peab kaitsma. See, et Vene Õigeusu Kirik, Moskva patriarhaat on üle 100 aasta läbi imbunud tšekaa, NKVD, KGB ja FSB poolt kiriku ladvik tervikuna on või on olnud Venemaa eriteenistuste agendid, on igaühel selge. See on ammu teada. Kirik ei ole Venemaal riigist lahutatud, vaid ta on riigivõimu oluline osa. Kui on soovi jumalat teenida, palun teenige, pole probleemi. Kui jumal on lõppkokkuvõttes Putini režiim, keda Moskva patriarhaat igati toetab, siis sellega ei saa nõustuda. 

Kas Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku jaoks muutub jumal, keda ta soovib enda sõnul teenida, teistsuguseks ja vastuvõetamatuks, kui kaob alluvussuhe Moskvale? Igasugused Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku jutud apoliitilisusest on täiesti alusetud, isegi naeruväärsed, kui Moskva patriarhaat, kellele soovitakse iga hinna eest alluda, on üdini Putini poliitiline ning ise minnakse – ma pean silmas piiskop Danieli – Genfi Eestit süüdistama ÜRO ees jutumärkides genotsiidis, mis oli muide ka Venemaa retoorika enne Ukraina ründamist. Ja siis minnakse veel USA-sse usuvabaduse komisjonile kaebama, et pöörata ka USA-d Eesti vastu. Ja siis räägitakse apoliitilisusest, kui levitatakse maailmas Moskva propagandat. 

Kuulasin Kuku raadios mõned nädalad tagasi, kuidas piiskop Daniel rääkis malbel häälel, olles alles Genfis esitanud räigeid ja valelikke süüdistusi Eesti riigi vastu, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei tea enam, kui ta peaks Moskva patriarhaadist lahti ütlema, kes ta on. Kuidas siis ei tea, kes ta on. Ta ongi Eesti Kristlik Õigeusu Kirik või soovi korral osa Eesti Apostlikust Õigeusu Kirikust Konstantinoopoli alluvuses. Umbes nii, et kui nad ei allu enam Kirillile ja Putinile, siis nad on olematud või nad ei saa enam aru, kes nad õieti on.

Eesti Kristlik Õigeusu Kirik räägib 1993. aasta … ja ajaloost, kuid unustab või unustab jutumärkides, et enne 1940. aastal alanud okupatsiooni oli Eestis ainult Eesti Apostlik Õigeusu Kirik. 

Ja veel lõpetuseks. Moskva Õigeusu Kirik, patriarhaat oli ju sajandeid tagasi Konstantinoopoli alluvuses, kuid otsustas eralduda, hakata kolmandaks Roomaks. Nii et see kanooniline alluvus ei ole midagi nii väga püha, mida ei ole justkui võimalik teha, nagu nad pidevalt korrutavad. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu öeldud, eelnõule on esitatud kokku kaheksa muudatusettepanekut.  

Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada.

Me teeme seda peale saalikutsungit. 

Head kolleegid, oleme eelnõu 570 UA juures ja vaatame läbi muudatusettepanekuid. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 59, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud Riigikogu toetust.  

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvest… Vabandust, arvestada täielikult. Veel kord: muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.  

Sellega, head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 570 UA teine lugemine lõpetada, aga vaatamata kõigele on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Eesti Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 570 UA teine lugemine katkestada. Me seda ettepanekut peame hääletama ja peale saalikutsungit seda me teeme. 

Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 UA teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 62, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 570 UA teine lugemine lõpetatud ja ka selle päevakorrapunkti menetlemine.

Ja oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 604 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Ahah, toimub vahetus. Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Jutt on siis elulõpu tahteavaldusest, pika nimega seaduseelnõu, mille esimene lugemine toimus käesoleva aasta 23. aprillil ja määratud 8. maiks, mis oli muudatusettepanekute tähtaeg, tõepoolest, saabusid ka muudatusettepanekud Riigikogu liikmelt Priit Sibulalt ja üheksa muudatusettepanekut Keskerakonna fraktsioonilt. 

Komisjon kogunes, arutamaks muudatusettepanekuid, 20. mail, 2. juunil toimusid muudatusettepanekute hääletused ja 9. juunil siis ka saalidokumentide kinnitamine, menetlusdokumentide kinnitamine. Selleks, et tegemist oleks tõeliselt läbi arutatud seaduseelnõuga oli kaasamise protsessis 25 erinevat osapoolt, kellele täiendav võimalus anti. Ja tõepoolest, ka Tervisekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koda, siis ka esmatasandi tervisekeskuste liit oma seisukohad esitasid, lisaks ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Selle juurde tulen hetke pärast tagasi.  

Arutelu keskendus suuresti siis teemadele, mis kaasatavad üles tõstsid. Näiteks laiendada elulõpu tahteavalduse nõustamist ka õdedele, küsimus teenusemahtude kohta, küsimus ka selle kohta, kas võivad ka mitu erinevat arsti inimest nõustada, kui tal näiteks on mitmed erinevad raviarstid, ja eraldi küsimus oli siis ka arsti isiklike hoiakute kohta. Samamoodi puuetega inimeste kojalt üles tõstetud teemade ring otsustusvõime hindamiseks, sest teadupärast puuetega inimeste hulgas on piiratud teovõimega inimesi ja seal on see teema ka täiesti asjakohane sellisel kujul tõstatada. Mainimata ei saa jätta ka esmatasandi tervisekeskuste liidu ettepanekut, et tegemist oleks eraldi rahastatud teenusega Tervisekassa poolt, mis on siis elulõpu tahteavalduse nõustamise protsess. Pensionäride ühendusel siis ka digitaalse lähenemise keerukuse temaatika üles tõsteti. Kõikidele küsimustele sai vastatud ja kõik muudatusettepanekute tegijad said tutvustada ka oma muudatusettepanekuid, mis ka istungil läbi arutati.  

Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi-poolne muudatusettepanek, mis on lisatud sellele eelnõule ja mille tõttu on ka selle eelnõu pealkiri väga pikaks ja lohisevaks läinud, puudutab siis tegelikult hoopis ühte teist seadust, mille Riigikogu ka siin vastu võttis üsna hiljuti. Tegemist ei ole veel jõustunud seadusega, kuid jõustumise ja rakendamise tähtajad said seal ebakorrektsed ja seetõttu ka selline tehniline parandus, mis tegelikult loob inimestele parema kaitse. Ehk et kui inimene on vähenenud töövõimega ja tema töösuhe lõpeb ning ta saab ühes kuus mitmed töösuhtega seotud maksed, siis tema sissetulek läheb ühes kuus nii suureks, et ta töövõimetoetust hakatakse vähendama. Ja nüüd need rakendussätted on selle eelnõuga parandatud. Ja siin ma pean nõustuma ka komisjoni liikme Helmen Kütiga, kes tegelikult komisjoni istungil mainis ära, et tegemist on mitte väga hea praktikaga, sest teema on täiesti teistsugune. Ja siin ma vabandan ka Riigikogu liikmete ees, aga selleks, et õigeaegselt see parandus saaks jõustuda ja inimesed oma hüvesid kasutada, on see tõesti ainukene võimalus, sest suvepuhkusele minemas me siin ka oleme.  

Muudatusettepanekud olid seotud eelnõu nimega. Samamoodi olid muudatusettepanekud seotud isiku vanusega, kes siis võib teha elulõpu tahteavaldust, eelnõu toob, et see on 18, aga Keskerakonna ettepanek oli see viia 21 peale.  

Need olid sellised võib-olla kõige olulisemad muudatusettepanekud, mida sai ka arutatud. Ja siis keelelised muudatusettepanekud, mida me komisjoni poole pealt tegime, mis sisuliselt eelnõu ei muuda.  

Tegime loomulikult ka menetlusotsused, mis olid kõik konsensuslikud, 2025. aasta 2. juunil. Võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna ehk 11. juunil. Samal istungil tegi komisjon ka ettepaneku eelnõu teise lugemise lõpetamiseks, mis oli konsensuslik, ning juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 18. mail, kus viiakse läbi ka lõpphääletus, ka see oli konsensuslik otsus. Ja 9. juunil kinnitas komisjon eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid samamoodi konsensuslikult. Aitäh! Valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Vist oli ikka 18. juuni.

Oih, ütlesin midagi valesti või?

18 mai ütlesite.

Oih, vabandust, vabandust!

Teile on ka küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma ikkagi küsin selle piiratud töövõimega inimese osas, et kui mõistlik on ikkagi piiratud töövõimega inimesel lubada elutahteavaldust allkirjastada või esitada. Mis need plussid ja miinused olid ja kas te neid teemasid ka komisjonis arutasite?

Jaa, tegelikult on piiratud teovõime puhul kaks situatsiooni. Piiratud teovõime on alaealistel ja alaealiste puhul eelnõu tegelikult siis ka ei võimalda elulõpu tahteavaldust teha. Nii et see alaealiste teema selle eelnõu puhul kukub ära. Teine pool on siis erivajadusega inimesed, kellel on teovõimet piiratud. Ja siin on siis ka istungil selgitanud Sotsiaalministeeriumi esindajad, et arstid hindavad tegelikult juba täna inimese otsustusvõimet, ja selgitasid seda siis ka kohapeal arstid, et nad on saanud selleks ka vastava väljaõppe. Ja see on olnud nii alates võlaõigusseaduse vastuvõtmisest. Ehk see on väljakujunenud praktika ja arstidel on tehtud ka otsustusvõime hindamise kohta spetsiaalne juhend, mida nad järgivad.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Minul on küsimus selle kohta, mis puudutab palliatiivset ravi, mis on otseselt ju seotud ka elulõpu tahteavaldusega selles osas, et kui inimesele pakkuda täielikku palliatiivravi ja toetust, hingelist abi lähedastele ka, siis see elukvaliteet võib pisut paraneda. Ja minu teada, kui meile tuldi esimest korda rääkima sellest elulõpu tahteavaldusest sotsiaalkomisjoni, siis räägiti ka sellest, et Sotsiaalministeerium on alles välja töötamas paljatiivse ravi riiklikke suuniseid ja tegevuskava ja see võiks tegelikult valmis olla enne seda elulõpu tahteavaldust. Võib-olla ma eksin, ma võin eksida, aga igal juhul sellest juttu oli meil, et igal juhul ta võiks olla vähemalt paralleelselt. Kui kaugel see asi on? Sest me näeme, et elulõpu tahteavaldus on enne siia saali jõudnud kui palliatiivse ravi tegevuskava ja suunised.

Tegelikult see, millest esimesel korral – mälu järgi nüüd räägin – räägiti, oli laiemalt kõik elu lõpuga seotud teenused, mis on iseenesest hooldusõendus, mida pakutakse nii kodus kui ka üldhooldusel, tegelikult ka erihoolekandel tänaseks juba, hingehoiu teemad, mis on enamikes sotsiaalasutustes ja ka hooldushaiglates kättesaadavad. Siis oli meil juttu tõepoolest hooldushaigla teemal ka selle kättesaadavusest ja hinnast ja hospiitsist ja palliatiivravist. Kui nüüd osad nimetatud teemad on leidnud juba praktikas oma koha, siis tõepoolest, palliatiivse ravi osas ministeerium on väljatöötamise faasis, nende ettepanekute väljatöötamise faasis ja täna mul puudub teadmine, kui kaugele hetkeseisuga on jõutud. Aga see palliatiivne ravi, nagu öeldud, ei ole asi iseeneses, tegelikult on selle ümber veel hulk teisi tegevusi ja mitte ainult tervishoiuvaldkonnast, vaid ka sotsiaalvaldkonnast, mis peaksid olema meil riigis hästi korraldatud, selleks et inimesed saaksid elu viimastel päevadel väärikalt lahkumist ette valmistada ja et tegelikult ka lähedased oleksid toetatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! See on üks ühelt poolt ju keeruline ja raske eelnõu, teiselt poolt üsna lihtne, lühike ja lakooniline. Miks ta keeruline on? Sellepärast, et me inimestena järjest vähem räägime surmast omavahel. See saabub ootamatult, me ei ole selleks kunagi valmis. Ja siis kõik sellega seonduvad otsused on hästi keerulised. Esimene üleskutse on, et kui keegi tahab ja on enda jaoks läbi mõelnud, kuidas surra, siis tasub seda ilmselgelt oma lähedastega jagada, siis on kõige suurem eeldus ja lootus, et inimene saab surra nii ja maetud nii, nagu ta soovib. Aga nii nagu ma ütlesin, enamasti seda ei juhtu, sest inimesed järjest tihedamini satuvad hooldekodudesse, me oleme võõrandunud ühiskonnana sellest, sest surma ja vananemisega seostuvad pissihais ja kõik muud keerulised asjad, haigused, et meil on, nagu ma ütlen, inimestena sellega raske hakkama saada. 

Selle eelnõu puhul on erinevad küsimused, mis mind … Ütleme, sisuliselt mul on hea meel, et see eelnõu siin on. Ja tegelikkuses me ju ei loo selle eelnõuga mitte ühtegi uut asja. Võlaõigusseadus lubab kõike seda, mis siin seaduses kirjas on. Ainukene ja hästi oluline fakt on see, et kui võlaõigusseaduse alusel me saame selle tahteavalduse teha, aga sellest teavad kas meie tuttavad või see on meil kodus sahtlis, siis tegelikult ei tea sellest tervishoiusüsteem ja sellest ei pruugi olla kasu, kuigi meil endal on see kõik hästi läbi mõeldud. Selles mõttes on sellel suur eeldus ja voorus, et meie tahtest saab ka meditsiinisüsteem teadlikuks, siis on võimalik ka meie tahet silmas pidada ja arvestada. 

See, mis mind häirib, on võib-olla see, et ta ei ole ... Ühelt poolt, seadus ongi lakooniline ja on väga keeruline tõeselt kirja panna. Nagu ma ütlesin, voorus on see, et meditsiinisüsteem saab sellest teadlikuks, aga selles mõttes, et meil ei ole ühte standardit, kuidas me jõuame selleni. Selle voorus on see, et meie suudame oma tahte kirja panna, sest kui me oleme teovõimelised, suudame rääkida, siis me alati meditsiinisüsteemis saame öelda arstile, et vot seda ravi ma enam ei soovi, sellist teenust ma meditsiinis ei soovi, soovin üht või teist või kolmandat, nüüd mul on võimalik kirja panna see selleks hetkeks, kui ma enam ei saa oma tahet kas kõnes või tekstis väljendada, siis ma olen ette valmistatud selleks olukorraks ja saanud selle kirja panna ja meditsiinisüsteemis on see olemas. Probleem peitub selles, et meil ei ole tõesti ühtset ühetaolist standardit. Ühtpidi on see, mis mul on ka ees, küll projektina, patsiendi elulõpu tahteavaldus, sihuke visioonina kirjeldatud, kuidas see võiks juhtuda, aga tegelikkuses võib endiselt teha seda ka lihtkirjalikult. Ehk siis tegelikult on ikkagi mitmed võimalused. See on see nõrk koht, aga ega mul ei ole ka eelnõu ettevalmistajatele kuidagi midagi ette heita, seda on raske teha sellepärast, et need inimesed, kellel puudub digipädevus või -võimekus, küsimus on, kas ja kuidas seda lahendada, ongi selles kontekstis kahjuks veidi keeruline. Need inimesed, kes ei saa ise arvutis seda tehtud, toimetatud või ei saa üldse arvutile ligi, nendel inimestel peaks ka see võimalus olema. Aga sel puhul jääb ikkagi küsimus, kas me suudame seda oma tahet selliselt väljendada, et see lõpuks on ka tervishoiusüsteemile ja arstidele üheselt mõistetav, kuigi ta nõustamise läbib.

Probleem on näiteks see, mis siin viiendas punktis on kirjas.

Palun nüüd pikendust.

Kolm minutit lisaks.

Näiteks viiendas punktis on kirjas, mida saab inimene elulõpu tahteavalduseks soovida. Ja siis on punkt 1: ravivõtetest keeldumise korral saate elulõpu tahteavalduses teada anda, kuidas te eelistate, et teie eest hoolt kantakse, kui te pole enam otsustusvõimeline ja ei suuda soovi väljendada. Saate teada anda, kus te soovite, et teie eest hoolitsetakse, kes ja kuidas seda teeb ja kuidas soovite surra, missugust spirituaalset või psühholoogilist toetust vajavate, kuni selleni välja, mida te soovite, et teie surnukehaga tehakse, kremeeritakse või maetakse, kas matusetalitus peaks olema ilmalik või kiriklik ja nii edasi. Tervishoiutöötajad nende soovide täitmise eest enamasti ei vastuta. 

Ma tegelikult ei saa aru, miks me seda … Kuigi tõsi on see, et seaduses seda ei ole, aga see on siin elulõpu tahteavalduses kirjas. Minu meelest on see, et kui me räägime siin üsna konkreetselt meditsiinilisest sekkumisest või sekkumata jätmisest õigemini, siis minu meelest on tarbetu siin muude küsimustega tegeleda. Sest see on ka see, mis mulle selle eelnõu puhul seda vastuolu tekitabki. 

Sisuliselt ma seda toetan, aga näiteks seesama punkt, kus me paneme kirja, mis ei puuduta üldse mitte kuidagi meditsiini, ja me kirjutame ise, et tegelikult meditsiini juures olevad inimesed ei peagi sellest vastutama, siis küsimus on, miks selliseid asju siia üldse kirja panna, ma ei saa aru. 

Minu muudatusettepanek oli ka selles, nii nagu ma mitmetele inimestele öelnud, kes selle väljatöötamise juures on olnud, et kui ma oleksin viis aastat olnud selle väljatöötamise juures, siis tõenäoliselt oleks mul endal ka üsna selge arusaam, mida see tähendab. Aga õnneks ei ole olnud. Ja kui ma nüüd täna seadusandjana või ühena paljudest vaatan sellele otsa, siis mina ütlen, et see peatükk, 5.2, mida me siia juurde paneme, on eksitava nimega. Ehk see patsiendi elutahteavaldus on minu meelest eksitav. Selle tõttu oli ka minu ettepanek asendada see eelnõus läbivalt sõnadega "ravist loobumise tahteavaldus". Siis oleks minul selge. 

Kuigi tõsi on see, et erinevates keeltes kasutatakse erinevat terminoloogiat ja tõenäoliselt, kui see seadus peaks vastu võetama, siis seisab ees ka inimestele selgitamine nii või teisiti, mida see siis tähendab ja mida ta ei tähenda. Aga nii nagu ma olen öelnud, minu jaoks kahjuks see, mis siin seaduses kirjas on, väljendab rohkem abistatud enesetappu, mida sisuliselt see seaduseelnõu mitte üldse ei reguleeri, aga jällegi, minu meelest tekitab asjatut ootust nendes inimestes, kes seda sooviksid. Aga eelnõu tegelikkuses seda ei paku ja seda mina ka mitte mingil kujul ei toetaks. Nii et selline on minu arusaam selle eelnõu puhul. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis ja oma sidevahendite taga ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ka minul on paar asja, mis on selle elulõpu tahteavalduse menetluse käigus hinge peale jäänud. 

Üldjoontes ma toetan Priit Sibula arvamust, mis puudutab nüüd selle eelnõu nimetust, et ta on elulõpu tahteavaldus, mitte ta ei ole ravi lõpetamise tahteavaldus, kuigi tegemist on väga nüansseeritud teemaga ja siin ma tegelikult eelnõu menetlejatega vaidlema ei läheks, see on tõesti läbi mõeldud, miks see nimi tal on just elulõpu tahteavaldus, et ravi tegelikult ju ei lõpe, kuni palliatiivne ravi jätkub ja loodame, et see saab ühel hetkel ka kõigile kättesaadavaks. 

Siis siiski on paar tähelepanekut, mida tahaks üle rõhutada. Elulõpu tahteavaldus ei tohi muutuda eutanaasiaks, aga meie debatt tavainimesele sellena võib mõjuda.

Ja teine tähelepanek, palliatiivne ravi peab olema kättesaadav kõigile abivajajatele. Kõik, kellel on praegu lähedased väga viletsas seisundis, kas on hooldekodudes või on kodudes, ootavad pikalt oma haiguse käes, millal tuleb see elu lõpp, siis palliatiivsest ravist kui sellisest ei ole võimalik kindlasti kõigi inimeste puhul rääkida, see ei ole kõigile kättesaadav. 

Ja samal ajal me kuulsime ka sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo vastust minu küsimusele, et Sotsiaalministeerium on alles välja töötamas nimetatud tegevuskava, kuigi need teemad, palliatiivse ravi kättesaadavus kõigile ja ka elulõpu tahteavaldus on omavahel täiesti seotud teemad. Ja ometi on elulõpu tahteavaldus sellises sõnastuses täna meie saalis, enne kui me kuuleme ära palliatiivse ravi riiklikud suunised ja tegevuskava. 

Onkoloog Tiina Tasmuth ütles saates "Impulss" mõni aeg tagasi, et puudujääke surijate ravis ja selle korralduses ei saa korvata eutanaasia ja abistatud enesetapuga. See oli nüüd minu esimene tähelepanek, et me ei saa selle menetluse käigus jõuda ka kohe järgmiste sammudeni, milleks on eutanaasia ja abistatud enesetapp. Samas on tulnud hiljuti ka Eesti Riigikohtult otsus, millega mõisteti õigeks inimestele vabasurma minemise seadeldist pakkunud Paul Tammert. Kohus lõi sellega pretsedendi, et ilma seadusliku aluseta inimeste vabasurma abistamine oli õigustatud tegevus. Ma olen mitmel korral ka siit puldist välja öelnud, et mina ei sooviks, et Paul Tammert tuleks seadeldist minu ema ukse taha pakkuma, isegi kui ta seda sooviks. Aga see on minu isiklik vaade asjale, sest enne inimeste surma saatmist tuleb neile pakkuda võimalust valudeta elus püsida. 

Terviklik palliatiivne ravi, mis leevendab vaevusi, pakub terviklikku psühhosotsiaalset, hingelist ja vaimset tuge, parandab enesetunnet ja elukvaliteeti patsientidel ning selle kaudu ka patsiendi lähedastel. Ehk siis enne seda elu lõpetamise suunalist eelnõu tulnuks anda elule veel üks võimalus ja vastu võtta palliatiivse ravi tegevuskava. Elu lõpetamine olgu kõige viimane valik, kui elu kergendamisest enam abi ei ole. Ja meie kultuuriruumis on elul ülim väärtus ning selle üle otsustamisel peab olema maksimaalselt ettevaatlik. 

Ma usun tõesti, et eelnõu ettevalmistajad, menetlejad on teinud kõik sammud ja hoolikalt selle läbi kaalunud ja ootavad, eriti arstkond ootab selle eelnõu vastuvõtmist. Aga ma siiski meenutan teile, et kui umbes aasta tagasi jõudis elulõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsus esimesele arutelule sotsiaalkomisjonis, siis jäid kahetised tunded mind valdama, sest ühelt poolt ei soovi ju keegi inimese loomulikku suremist piinade korral pikendada, sest surres inimene võib kannatada väljakannatamatute valude käes või väga halva enesetunde käes, aga teisalt tõstatas see kohe küsimuse, millele see ukse edasi avab. 

Elulõpu tahteavaldus tähendab, et inimene ei luba enda elu pikendada, kui ta on alustanud suremist. Aga järgmine samm, mida juba ka küsitakse ja oodatakse, eutanaasia, tähendab inimese surmamist. Belgia, Hollandi ja Kanada kogemused näitavad, et kui vabasurmaküsimustes tehakse juba üks samm, siis selle järel kipub tulema teine, kuni lõpuks võivad tervishoiutöötajad isegi, kui me teiste riikide näiteid vaatame … 

Ma küsin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… ka täiesti terveid inimesi surma saata. 

Väga tõsiselt on ära kuulatud kõik osalised, sotsiaalkomisjonis on saanud kõik käia oma arvamust avaldamas ja on ka mõeldud ühiskonnale juba mitu sammu ette, milliseid stsenaariume võib nüüd antud küsimuse reguleerimine tulevikus kaasa tuua. 

Osa ühiskonnast väga ootab seda seaduseelnõu, kuid mitmed vanemaealised küsivad, et kas nüüd on vanainimene muutunud nii suureks koormaks, et hakatakse elulõpu tahteavaldusega meelde tuletama, kuidas oleme siia liiga kauaks teistele jalgu jäänud. Iseenesest on see täiesti õigustatud hirm, sest komisjoni esimesel arutelul tõesti rõhutati kahel korral ka kokkuhoidu, mida tahteavalduse süsteemi kehtestamisega on võimalik tervishoiusüsteemis saavutada. Õnneks nüüd ja hilisemalt ei ole sellest kokkuhoiust antud küsimuses juttu tehtud. Tervishoiusektori rahalised vajadused kasvavad nii ehk naa. Ja antud eelnõu puhul teame, et seda tegelikult oodatakse ja loodetavasti kasutatakse siis kokkuhoitud raha teiste ravivõimaluste täiustamiseks. 

Kuna inimese elulõpumõtted võivad olla seotud raskete kompleksprobleemide ja haigustega, siis kindlasti on osad inimesed ka pragmaatikud, kes tahavad iseenda surma üle otsustada. Aga nad ei ole valdavas enamuses. Mida ütles selle kohta Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan? Ta ütles, et tahteavaldus ei ole viimane soov. Viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem. 

Mina olen elulõpu tahteavalduse käsitlemisel kuulanud ja lugenud suure huviga ära arstkonna, õiguskantsleri esindaja kui bioeetika nõukogu liikmete seisukohad. Olen küsinud lisaküsimusi ning saanud eksperthinnanguid ja ma pean ütlema, et need on kõik olnud tõsiselt võetavad. Ja siiski kahtlusega südames ja sooviga, et ka see palliatiivraviküsimus riigi poolt kiiresti ära lahendatakse ja valuravi ja elukvaliteedi andmist selle küsimusega sama tõsiselt võetakse kui elulõpu tahteavaldust, alles siis jääb mu süda rahule. Aga aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid veel hilisel õhtutunnil kuulavad! Tegemist on mitte ainult tõsise teemaga, vaid ka äärmiselt läbimõeldud ja kaalutud seaduseelnõuga, mille ettevalmistamisse, nii nagu komisjoni esimees Signe Riisalu ütles, on praktiliselt viis aastat väga erinevate ekspertrühmade, eetikanõukogude ja meditsiini osapoolte esindajad olnud kaasatud. 

Ma tahaks võib-olla hästi lühidalt meelde tuletada, mis on selle eelnõu puhul siis uus, sest nagu eelkõneleja Priit Sibul ütles, tegelikult kõike seda, mis siin on kirjas, põhimõtteliselt on võimalik olnud teha ka siiani, alates võlaõigusseaduse jõustumisest, kus patsiendi autonoomia tõsteti kilbile, just nimelt tema tahtega peab meditsiin arvestama. See oli iseenesest juba pööre paternalistlikust meditsiinist tegelikult patsiendi enesemääramist ja tema huve toetava muutuse suunas. 

Siin, mis on uus, on tõesti see, et kõigepealt patsiendi tahe tehakse kättesaadavaks läbi tervise infosüsteemi. Tal on kindlus, et see jõuab õigel ajal õiges kohas õigete inimesteni ja et seda austatakse. Selle tahte tegemist on võimalik olnud ka siiani teha, kirjutada paber taskusse ja minna notari juurde, rääkida arstiga. Aga nüüd on arstlik nõustamine kohustuslik. See tähendab, see tahe on informeeritud nõusolek loobuda ravist teatud ajal, kus inimene ise enam oma otsust ja oma tahet selgitada ei saa. 

Kolmandaks on sellega tagatud arstidele kindlus, et kui ta lõpetab elu või isegi võiks niimoodi öelda, et suremise pikendamise ja loobub mõttetust ravist, mis enam ei saa tuua patsienti tagasi sellise elukvaliteedi juurde, mida patsient ise võiks pidada soovitavaks, siis ta ei tee sellega midagi ebaeetilist ja ta saab endale selgelt öelda, et ta toetab kolme biomeditsiini printsiipi, biomeditsiini eetikaprintsiipi: patsiendi autonoomia austamist, heategemist ja mittekahjustamist. 

Ja neljandaks, arst saab olla kindel, millest ta lähtub. Minu enda kogemus ka haiglate eetikakomitee liikmena on, et meil on olnud mitmeid küsimusi, kus omaksed ei jõua kokkuleppele, nad esitavad arstile erinevaid soove selle kohta, ka selgitusi, mida patsient tegelikult soovis. Patsient on otsustusvõimetus seisundis, ei saa enam öelda, millisel omastest on õigus. Ja arst on väga raskes olukorras. Tavaliselt ta ei tee mitte midagi, mis võib tegelikult tuua kaasa patsiendi kahjustamise, see tähendab tema meelega ja meditsiinitehnoloogilise abiga elus hoidmise ja väga madala elukvaliteediga, mis sageli põhjustab ka pikaajalisi kannatusi. Selles mõttes nüüd see suur muutus on, et patsiendi tahe on kirjas ja kui ta ei ole päris kindel, et tema tahtest aru saadakse, võib ta määrata oma usaldusisiku, kes aitab seda tahet selgitada. Seda võimalust, me teame, maailmas ka päris palju kasutatakse. 

Seega kokkuvõtvalt võib öelda nii, et see seaduseelnõu toetab patsiendi autonoomiat, aga toetab ka heategemist, see tähendab patsiendi soovide arvestamist, see on inimkeskne või patsiendikeskne lähenemine, mitte lihtsalt printsiibikeskne, et elu on püha ja seda tuleb pikendada iga hinna eest. Kui see elu ei ole enam elamist väärt, siis seda patsient võib soovida mitte tahta pikendada.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Kolmandaks, see hoiab ära sellise kahjustamise, mis võib tekkida sellest, et meditsiinitehnoloogilised võimalused järjest arenevad ja patsiendi suremist saab pikendada, saab teda hoida aparaatide abil elus, kuigi pole mitte mingit lootust teda tuua tagasi selle hea elukvaliteedi juurde. Ja see olukord järjest suureneb, sest meie tehnoloogia areneb, meie teadus areneb, aga samas ei arene see nii palju, et inimestele sellist elukvaliteeti võimaldada, et nad sellega saaksid elu täisväärtuslikult elada või üldse isegi ilma kannatusteta elada. 

Nüüd veel kaks sõna selle kohta, miks selle nimi on patsiendi elulõpu tahteavaldus, sest seda on ikka ja jälle küsitud, tuli ka täna jutuks. Meie töögrupp, kus me alustasime siis 2020. aastal arstide liidu konverentsi järel selle arutamist, erinevatest osapooltest koosnev töögrupp jõudis selleni, et see on patsiendi elulõpu tahteavaldus, mitte patsiendi testament, sellepärast et see on midagi, mida soovitakse eluajal veel rakendada, mitte pärast elu. Ja tõepoolest ka seesama ettepanek, see ei ole ravist loobumine, sellepärast et patsient võib soovida palliatiivravi. Nõus väga Riina Solmaniga, et palliatiivravi ravivõimaluste arendamine, laiendamine, rahastamine, see on nüüd see järgmine prioriteet, millega kindlasti meil riik peab tegelema. Meil on mitmed head palliatiivravikeskused, aga ei ole kaugeltki veel tagatud see kvaliteet, mida me sooviksime ravist loobumise korral ikkagi patsiendile ja tema omastele laiendada. Ma tean, et ka samamoodi palliatiivravitöögrupp on palju aastaid koos käinud, on neid asju arutanud. Nüüd on küsimus, kuidas me jõuame selle kokkuleppeni ja peamiselt, kuidas me jõuame selle rahastamise mudelini, kuidas me sellist asja saaksime rakendada. 

Nüüd kõige viimane punkt on see, et miks seal on kirjas nii-öelda vabas vormis enda soovide nagu väljendamise võimalus. Ühelt poolt vastab see sellele, et me tahame ka seda heategemist, me tahame patsiendi isiklikke huve, tema eelistusi, tema väärtusi tõsta meditsiinis esile. Ja õnneks meie enda arstid, anestesioloogid, palliatiivravi inimesed ütlevad, nad järjest rohkem püüavad näha patsiendis inimest, oma soovide ja oma väärtustega. Ja neid väärtusi tuleb väljendada, sest inimestel võivad olla hea elu mudelid erinevad ja ka hea suremise, hea surma mudelid erinevad. Patsiendid võiksid sellele mõelda, rääkida oma omastega sellest ja panna need ka kirja. Siis me saame kindlad olla, et igaühele just nimelt tema isiksust arvestav hooldus ja abi ja toetus elu lõpus võimaldatakse. Suur aitäh teile tähelepanu eest! Ma väga loodan, et see seadus võetakse vastu. Aitäh! 

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pärast Margit Sutropi kõnet ma pean ikkagi alustama kohe tänuga. Tõesti, nii Margit Sutrop eetikuna kui väga paljud teised spetsialistid on tõesti aastaid tegelenud sellega, et see eelnõu just sellises sõnastuses sellisel viisil siia jõuaks. Ja suur tänu ka sotsiaalkomisjoni esimehele Signe Riisalole, kes tõesti on väga kaasavalt menetlenud, sisulisi arutelusid pidanud, ja mina küll ütlen, et minu süda on rahul. See eelnõu versioon, mis meil täna saalis on, on midagi sellist, mis tõepoolest muudab inimeste õigused rakendatavaks ja teeb seda viisil, kus ühelt poolt on võimalik inimesel küsida seda koolitatud spetsialisti nõu nende valikute puhul, mis on väga olulised, aga võivad olla ka väga rasked. Ja teisalt on väga palju mõeldud nende inimeste peale, kellel on piiratud võime asju kirja panna selgelt, ise täita patsiendiportaali või digilugu, et ka nendel oleks võimalik oma tahet väljendada, sellepärast et see tahe on neil olemas. Ja see tahe võib olla erinev. Nii et lisaks sellele, et olemasolevad õigused me muudame rakendatavaks ja tõesti selle patsiendi autonoomiaga arvestamise teeme päris asjaks, siis rõhutan üle, et soovida ei saa eutanaasiat ja ei saa anda varaga seotud korraldusi.

Kuna kolleegid on paari aspekti oma kõnedes läbivalt käsitlenud, siis ka mina. Kõigepealt see termin: patsiendi elulõpu tahteavaldus. Minu enda jaoks oli suupärane patsiendi testament, aga olles kuulanud ekspertide argumente ja soovitusi, ma arvan ka, et sisuliselt patsiendi elulõpu tahteavaldus on kõige õigem termin selle kohta, mida me reguleerime. Teiseks, palliatiivravi olulisust tõepoolest ei saa siin kuidagi piisavalt üle rõhutada, aga ma ühtlasi nendin, et viimaste aastate jooksul on valminud kaks osa pallitiivravi juhendit, sealhulgas teine osa puudutab ka sellist elulõpu palliatiivravi ja suremisega seotud tuge. Aga pingutada tuleb selle nimel, et kõik need võimalused oleksid esmatasandil kättesaadavad, üle Eesti kättesaadavad ja võib-olla tõesti sellises suuremas valikus kättesaadavad kõigi patsientide jaoks.

Priit Sibula mainitud, mina ütlen selle kohta vaba lahter, kus inimene saab kirja panna oma soovid, mis ei puuduta konkreetset ravi, aga hingehoidjaga kohtumist või rääkimist, üksi toas oleku soovi, kui ta elust lahkuma hakkab, või tõesti matusega seotud spetsiifilisi küsimusi. Ma arvan, et nii nagu eelistused ravi saamise või mittesaamise osas, palliatiivravi osas – Margit Sutrop ilusti ütles – suremise mudel võib olla inimesel erinev. See, et suremisega seotud ülejäänud soovid, mis ei puuduta otseselt ravi või meditsiinilisi otsuseid, need annavad inimesele südamerahu, need on tähtsad. Ja vaatamata sellele, et väga paljud spetsialistid ütlevad, et inimesed tahavad ikkagi surra oma kodus. Kõigil ei ole see võimalik, väga paljud lahkuvad hooldekodus või haiglas, kus on olemas nende eest hoolitsevad inimesed, kes saavad, juhul kui inimese soovid on kirja pandud, kättesaadavad, tegelikult neid järgida ja mina saan aru, et neid väga hea meelega ka tehakse. Ja see südamerahu aspekt on oluline, et inimene on saanud kirja panna, nii nagu on saanud kellelegi ära rääkida, ja siis on ta olemas ja on suurem tõenäosus, et see elust lahkumine on selline, nagu inimene soovib.

Ja lõpetuseks tõesti, lisaks sellele, et terviseportaalist tuleb see tehnoloogiline lahendus ja saab tervishoiutöötaja nõu küsida ja ka vaba lahtrit täita, siis lisaks sellele, et inimene mõtleb oma soovid selgeks, on kahtlemata tähtis arutada neid oma lähedastega või usaldusisikuga. Nii et see muutus, mida see eelnõu käivitab, peaks jõudma väga palju kaugemale siit Riigikogu saalist ja sotsiaalkomisjonist ja tõepoolest muutma seda, kuidas me siis ka nii elukvaliteeti, otsuseid, tahte väljendamise võimalust elu lõpus käsitleme ja kuidas me elust lahkuva inimese või surija soove järgime. Aitäh!

Aitäh! Diana Ingerainen, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Arstkond on väga seda oodanud. Ja ma alustan ka tänamisega, et me oleme nii kaugele jõudnud. Arsti töö on kunst ja seal on väga palju selliseid eetilisi momente ja kaalutluskohtasid. Aga see eelnõu, mis on tõesti pikalt ette valmistatud ja kus on kõik tahud ära käsitletud, annab ühe hea tööriista, kuidas ühte teemat käsitleda, alates sellest, et milline peab olema see nõustamise läbiviimine, millised need etapid on, kuidas see asi tõepoolest jõuab ka tervise infosüsteemi, et ta oleks kättesaadav. Ja mul on natuke kurb meel, et seda laiendatakse teistele teemadele täitsa alusetult. Ta on üks kindel protsess, mis on läbiviidav tervishoius. Ja paar sõna palliatiivsest ravist. Mul on teile ikkagi häid uudiseid, palliatiivne ravi on olemas ja ka praegu juba täiesti toimib. Perearstidel on võimalus konsulteerida anestesioloogide, palliatiivraviarstidega, et ka patsiendi ravis teha otsuseid, mis leevendaks kannatusi. Arstkond on seda väga oodanud ja ma loodan, et me saame selle eelnõuga ilusti edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Siin on eelkõnelejad rääkinud väga palju palliatiivravist, viimane ettekandja ütles, et on ka häid uudiseid palliatiivravi osas. Aga tegelikult, kui me räägime sellest seadusest, siis see on üks väljapääs sellest olukorrast, kus me praegu oleme, kus on meie tervishoid ja kus on tegelikult palliatiivravi ehk selle puudumine. Palliatiivravi on Eestis kergesti kättesaadav ainult suurtes linnades, kuid väiksemates asulates ja maapiirkondades on inimestel sageli piiratud juurdepääs kvaliteetsele teenusele. Me ei saa öelda, et meil on süsteem, mis pakub kõigile võrdselt vajalikku tuge, kui osa inimesi peab sõitma sadade kilomeetrite kaugusele, et saada elementaarset arstiabi. See on suur ebaausus, kuna kõik inimesed, sõltumata elukohast, peaksid saama õiguse väärikas lõppfaasis hoolduseks. 

Teine probleem, kitsaskoht, mis on veel. Eestis on palliatiivravi spetsialistide nappus ja mitmed tervishoiutöötajaid, sealhulgas õed-arstid, ei ole saanud piisavalt koolitust selleks, et pakkuda kvaliteetset lõppfaasihooldust. Mida me teeme, kui meil ei ole piisavalt töötajaid, et pakkuda õigeaegselt ja kvaliteetset teenust? Kas me tõesti usume, et kõrge koormuse all töötavad arstid ja õed saavad pakkuda vajalikku hooldust, kui nad ei ole saanud spetsiifilist koolitust? Meie tervishoiutöötajate koolitus on ressursside planeerimine ja on jäetud tagaplaanile, mis tähendab, et paljud inimesed jäävad ilma väärikast hooldusest. 

Ja loomulikult üks palliatiivravi osa on koduhooldus. Kodupõhise hoolduse teenused, mis peaksid olema palliatiivse ravi lahutamatu osa, on Eestis alles algusfaasis. Kodus ravi pakkumine jääb sageli pereliikmete õlgadele, kuna puuduvad piisavad rahalised ja professionaalsed ressursid. Kas me tõesti usume, et inimesed, kellel on juba kõrge stressitaseme ja tervisemure tõttu saavad hakkama kogu hoolduskoormusega, kui süsteem ei paku neile vajalikku professionaalset tuge? Lisaks, kuna koduhooldusteenused on sageli sõltuvad haiglate erakorralistest fondidest või pereliikmete rahalisest panustamisest, on see süsteem liiga habras ja ebaaus. 

Nii palju palliatiivravist, mida siin toodi välja ja mis tegelikult on väga suur mure. Me oleme ju näinud ka meedias neid pilte, kus inimesed on ju tegelikult lastud koju surema ja jäetudki koduste hoole alla ja sellega on tegelikult riik käed puhtaks pesnud, mis on täiesti kohatu ja mõeldamatu. Aga nii see praegu toimib. 

Ja nüüd pakutakse välja meil selle seadusega lahendusi, et kergendada olukorda. Ja mis siis ikka, kirjutame sellele elutahte avaldusele alla ja läheme edasi. See päris nii käi. Meil on tervishoiusüsteemis väga palju puudujääke: rahapuudus, spetsialistide puudus, nii nagu ma juba lugesin ette, palliatiivse ravi spetsialistide puuduse osas. Ja kui me vaatame ka erinevaid rahvusvahelisi organisatsioone, on see WHO või Eurostati andmete järgi või eurokomisjoni andmete järgi, siis see täitmata anum on päris suur ikkagi. Ja ka meie Riigikontroll on toonud välja oma kontrollis, et kui me lähiajal sinna ikkagi oma 900 miljonit juurde ei anna, siis see asi läheb ikkagi tunduvalt hullemaks. Ja nende inimeste arv, kes tegelikult juba praegu on loobunud ravist, on päris suur. Need on eurokomisjoni andmed. Need on sellised suured arvud, mille osas me oleme jällegi Euroopas esireas. See kindlasti ei tee meid uhkeks, vaid vastupidi, peaks mõtlema panema ja panema mõtlema ka Riigikogu liikmeid, eriti, kes selles valdkonnas on tegutsenud – ma mõtlen tervishoiuvaldkonnas –, kes väga hästi teavad, mis olukord on. Ma ei räägi, et meil on halvad arstid või et nad ei tee tööd südamega. Küsimus on lihtsalt ressurssides. See on see põhiprobleem kogu selle temaatika juures.

Ja loomulikult on muidki probleeme selle seadusega. Siin on sellised usulised teemad ka veel, see on kindlasti tugev aspekt, mida tuleb arvestada, usulised vaated. Kirikud ja paljud usulised õpetused ütlevad, et iga elu, olgu see isegi kannatuste, haigustega, on väärtuslik ja tähendab midagi. Elulõpu tahteavaldus on usulistes ringkondades tugeva vastuolu allikas, kuna paljud usuvad, et elule tuleb anda väärtus isegi siis, kui see on lõppfaasis. Elu väärikus on meie ühiskonna üheks fundamentaalseks väärtuseks, mida ei tohiks seadusandlikult küsimärgi alla seada. Et sellest aspektist nagu üldse ei taheta rääkida või ei taheta käsitleda. Aga suheldes selle ringkonnaga, siis seal on selge arusaam, et see seadus, mida tahetakse tegelikult vastu võtta, ei lähe nende usuliste aspektidega ja väärtustega kokku. Seda me peame ka mõistma. 

Ja lisaks, ma olen siin veel toonud erinevad vastuolud ja probleemid välja, mis puudutab ka arstieetikat. Loomulikult on erinevaid arste, me oleme ka suhelnud arstidega, ja mina ütlen küll, et arstide seas on ka see arvamus ikkagi pooleks. Kes pooldavad ja näevad, et see on osaliselt probleemi lahendus, aga samas toovad ikkagi seda teist aspekti välja, mis puudutab seda ressursipuudust kogu selle temaatika ja tervishoiu osas. Ta ei ole päris üheselt võetav, et kõik arstid on oodanud seda ja ootavad ja on nõus ka sellisel viisil edasi tegutseme. Ei ole. Arstide arvamused on ka erinevad. 

Lisaks me oleme toonud siia mitmeid-mitmeid muudatusettepanekuid Keskerakonna fraktsiooni poolt, eriti mis puudutab elutahteavalduse tähtajalisust. Praeguses seaduses on tähtajatu, meie pakkusime välja, et ta võiks olla tähtajaline. Teine ettepanek. Me pakkusime välja, et kui praegune seadus näeb ette, et elutahteavalduse saab juba allkirjastada täisealine inimene ehk 18. eluaastast, meie ettepanek oli 21. aastast võiks ikkagi algus olla. Ja muidki olulisi ettepanekuid, mis kahjuks sotsiaalkomisjonis ei leidnud toetust. Ja me sellisel viisil, sellisel kujul, kus meie ettepanekuid ei ole arvestatud, ei saa seda seadust vastu võtta ja hääletada selle poolt. 

Aga vaatame, kuidas tänane hääletus läheb, ja meil on veel kolmas lugemine ees ja siis me kindlasti teeme oma lõpliku otsuse selle seaduseelnõu kas toetamise või mittetoetamise osas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ja eelnõule on tehtud 13 muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamisega. Esimese muudatusettepaneku on teinud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on teinud Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ja antud ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 106 lõikele 2. Kolmanda muudatusettepaneku on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Jaa, sooviks hääletada.

Jah, me hakkame seda hääletama. Saalikutsung kõigepealt. 

Head kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Neljas muudatusettepanek on esitatud Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Paluksin hääletada.

Kas me võime hääletamisega edasi minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh!  

Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Viienda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Paluksin hääletada. 

Alustame hääletamisega. Kas me võime alustada? (Saal on nõus.) Aitäh! (Saalist räägitakse.) Aitäh!  

Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

 Aitäh! Paluks hääletada. 

Selge. Alustame hääletamist. Kas me võime hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! 

Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Kaheksas muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, esimene.

Aitäh! Paluks hääletada. 

Jah, alustame hääletamist. Kas me võime hääletuse juurde minna? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! Paluks hääletada. 

Hakkame hääletama. Kas me võime hääletuse juurde asuda? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! 

Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Üheksanda muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 51 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.   

Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 11. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 12. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 13. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada. 

Alustame hääletamist. Kas võime minna hääletamise juurde? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele 13. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

13. muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 604 teine lugemine lõpetada ja teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (573 SE) teine lugemine. Ettekandjaks palun, keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender!

Austatud aseesimees! Head kolleegid!

Kui liigute saalist välja, siis palun vaiksemalt. Ettekandjal on raskusi.

Ei pahanda, tund on hiline. Annan edasi siis teise lugemise ettevalmistamise protsessi. Ja keskkonnakomisjon kogunes esimene kord arutama eelnõu 8. aprillil. Kutsutud oli mitmeid huvigruppide esindajaid, nii hambaarstide hulgast, radioloogiaühingust, meditsiinifüüsikast, Eesti Biomeditsiinitehnika ja Meditsiinifüüsika Ühingust, Tehnikaülikoolist teadureid, Keskkonnaametist kiirguskaitse spetsialistid ja Kliimaministeeriumist. Ja arutelu oli põhjalik, kuna kiirgus on väga spetsiifiline teema. Neid inimesi, kes seda valdavad, on loomulikult vähe. Eelnõu ise on ju ülimalt positiivne ja vähendab bürokraatiat, aga seal oli päris palju tehnilisi detaile, mille koha pealt oli spetsialistidel erinevaid ettepanekuid, kuidas teha asju veel paremini. Seetõttu keskkonnakomisjon palus siis osapooltel leida head, kõige paremad lahendused ja tulla nendega uuesti komisjoni ette. Seda tehti 5. juunil ja siis arutasime nüüd juba kompromissidena vormistatud muudatusettepanekuid ja leiti tegelikult lahendused kõikides küsimustes. Ja ma arvan, et see oli väga hea näide sellest, et väikeses Eestis, kui on olemas hea tahe, saavad eksperdid kokku, ametnikud on mõistlikud, leitakse lahendused.

Ja keskkonnakomisjon 5. juunil otsustas kõiki muudatusettepanekuid konsensuslikult ka toetada. Tegi ka otsuse määrata siinkõneleja … Ei, ei teinud seda otsust, see tehti varem. Tehti otsus teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja eelnõu võtta täiskogu päevakorda 11. juunil, meil õnnestus see. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil. Loodan, et toetate seda positiivset eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja eelnõule on tehtud kuus muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamisega. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 2, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ettepanek nr 3, muudatusettepanek keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 5, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek 6, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 573 teine lugemine lõpetada ja teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 611 teine lugemine. Ettekandjaks keskkonnakomisjoni liige Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile arutelu ja muudatusettepanekuid, mis antud eelnõu puudutavad. Eelnõu esimene lugemine toimus 14. mail sel aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 28. mai. Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ja teistelt komisjonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud, aga keskkonnakomisjon ise otsustas esitada eelnõule 11 komisjonipoolset muudatusettepanekut, mis sündisid kolmel istungil, kuna me seda eelnõu arutasime teise lugemise ettevalmistamiseks kolmel korral. Esimene oli 20. mail, siis 2. juunil ja siis 9. juunil. 20. mai istungist võtsid osa Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu ja Kliimaministeeriumi esindajad. Esitati oma seisukohad ja komisjoni liikmed küsisid küsimusi nagu ikka. Ja vastavalt siis 2. juunil ja 9. juunil toimunud istungitel kujundas komisjon seisukoha ja tegi asjakohased menetlusotsused. Ja kokku need 11 komisjonipoolset muudatusettepanekut, need on kõik tehnilised, teevad eelnõu paremaks ja kõik need muudatusettepanekud arvestati täielikult ja konsensuslikult. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 11. juunil ja tehti ettepanek teine lugemine lõpetada. Ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil sel aastal. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud, kes on väga töises meeleolus! Lühidalt saab selle teema kokku võtta, et näiliselt lihtsustatakse asju mõnes kohas justkui õiges suunas. Aga kui me vaatame üldist pilti ja häbenematult öeldaksegi, et Rail Balticu ehitust tuleb lihtsustada, et saaks aga kaevandusi avada, saaks aga kopa sisse lüüa, ja veel mitmed näited, kus ministri roll väheneb ja tehakse kaevandusi lihtsamalt, siis, kuulge, inimesed, kuidas siis jälle on nii juhtunud, et keskkonnakaitse sildi all tehakse kõike hullemaks, tehakse kõike ebasoodsamaks? Nii nagu suur osa rohepöördeaktsioonidest, keskkonnavaenulikud, ja ebasõbralikud ka näiteks kogukondade suhtes. Kui me räägime, et mida tuleks muuta kaevandamiste teemal, oleks see, et kogukonnad saaksid rohkem osa, saaksid rohkem osa kaevandamistasudest. Praegu on nii, pahatihti öeldakse, et võtke enda selga see koorem, see liivakarjäär, see lubjakarjäär, kannatage müra, kannatage tolmu, kannatage teede lõhkumist. Aga milleks siis teile igasugused keskkonnatasud, kes teile ehitab siis hüvitiseks mõne spordihalli, rahvamaja või midagi? Ei, neelake alla, kannatage ära! See ei ole mitte õige suund ja see ei ole ka mitte keskkonnasõbralik suund, nii et EKRE fraktsioon teeb ettepaneku katkestada selle eelnõu lugemine. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõule on tehtud 11 muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. 

Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Sellega on muudatusettepanekud läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 611 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud EKRE fraktsiooni ettepanek eelnõu 611 see teine lugemine katkestada ja seda me peame alustama hääletusega.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 611 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on teine lugemine lõpetatud ja läbitud ka tänane 12. päevakorrapunkt.

Liigume edasi 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine) eelnõu 541 teise lugemise jätkamine. Ettekandjaks majanduskomisjoni liige Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! 

Annan siis lühikese ülevaate majanduskomisjonis olnud eelnõu menetlusest pärast teise lugemise katkestamist. 

Ja meeldetuletuseks siis see, et eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 18. novembril 2024. aastal juba. Eelnõu teine lugemine toimus 7. mail 2025. aastal, mil teine lugemine katkestati seoses juhtivkomisjoni sooviga anda võimalus esitada ettepanekuid muutunud teksti kohta. Ja põhiline suur muudatus oli see, et lisandusid elektrituruseaduse muudatused eelnõule, millega anti raam tulevale tuuleenergia vähempakkumisele. 

Pärast teise lugemise katkestamist muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. mail Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon teavitas täiendavalt nendest muudatustest, mis tulid teisele lugemisele ministeeriumi poolt, erinevaid huvigruppe. Ja eelnõu kohta esitasid selle pöördumise peale arvamused TMV Green OÜ, Eurowind Energy OÜ, KC Energy OÜ, VKG Wind OÜ, Enefit Green AS, Eesti Planeerijate Ühing, osaühing Utilitas Wind, Maa- ja Ruumiamet, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Vestman Solar OÜ, Vindr Baltic OÜ, Eesti Pangaliit ning Sunly AS. 

Ministeerium siis ka komisjoni koosolekul, komisjoni istungitel selgitas oma vastuseid nendele arvamustele ja ettepanekutele, oma seisukohti. Ja samuti esitas ministeerium ka täiendavad muudatusettepanekud eelnõule. Kõigi eelnõule esitatud ettepanekute ja arvamustega ning ministeeriumi kommentaaridega ja seisukohtadega on võimalik tutvuda eelnõukaardil. Ma siiski mõned lühidalt sisuliselt toon välja, mis olid olulisemad ja mille üle ka komisjonis arutati. 

Kõigepealt, turuosalised oma pöördumistes märkisid, et elektrituruseaduse muudatuse muudatused, mis on lisatud sellele eelnõule 541 SE peale esimest lugemist, on turuosalistega läbi arutamata ja mõjud hindamata. Ja Kliimaministeerium selgitab, et eelnõule 541 SE lisatud elektrituruseaduse muudatused on tegelikult olnud arutusel ja avaldatud juba mitmed kuud varem – ühe küll teise eelnõu raames – ja nende turuosalistega kõigi nende sisuliste ettepanekute üle on räägitud. Nii et väide, et turuosalised ei oleks teadnud nendest muudatustest ja ei oleks saanud ka varem juba arvamusi avaldada, ei vasta tõele. 

Nüüd siis, kuna see eelmine eelnõu, kus olid sees raamistik tuuleenergia vähempakkumistele nii maal kui merel, siis me teame, et see meretuulega seotud osa langes välja ja see eelnõu siia Riigikokku ei jõudnud, siis on lisatud sellele eelnõule just maismaatuuleenergia vähempakkumiste regulatsioon. 

Nii. Üks teine selline sisuline ettepanek, mille üle siis ka arutleti, oli, on siis muudatusettepanekutes, mis ministeerium esitas seoses selle maismaatuuleenergia vähempakkumisega, mitte maksta toetust otseliiniga tarbijatele müüdud elektrienergia eest. See on olnud päris sisuline vaidlus ja kliimaministeeriumi seisukoht on, et vastavalt Euroopa Liidu või Euroopa Liidu Komisjoni määrusele ei saa maksta toetusi sellele elektrienergiale, mida müüakse otseliini kaudu, kuna seal on mitmeid teisi soodustusi juba selle otseliini kaudu müüdavale elektrienergiale ja riigiabi reeglite järgi ministeerium tõlgendab, ei saa siis otseliini kaudu tarnitud elektrile seda toetust maksta ja selles küsimuses on Elering ka õigusliku hinnangu tellinud, mis toetab ministeeriumi seisukohta. 

Siis veel oli tehtud selliseid ettepanekuid või esitatud arvamusi, et leiti, et lisaks maismaatuuleparkidele tuleb luua võimalus osalemiseks ka nõndanimetatud hübriidprojektidel, kus maismaatuulepark on kombineeritud näiteks energiasalvestusseadmega. Ja ministeeriumi seisukoht oli, et sellega mitte arvestada, sest erinevate tehnoloogiate lisamine maismaatuule tootmisseadmetele ei ole keelatud. Kuna päiksepaneelide või salvestusseadmete ja salvestusseadmete lisamine tootmisseadmele on arendajate huvides ja muudab tootmisseadmed või elektripaigaldise tervikuna oluliselt kasumlikumaks, siis puudub vajadus eraldi selle disainimiseks toetusmeetme sisse. Ja hübriididtehnoloogiaid sisaldav tootmisüksus võib osaleda vähempakkumisel, esitades aastase elektrienergia tootmise mahuna tuuleelektritoodete osa ning saades selle ulatuses ka toetust. Ehk siis, tegelikult mõõdetakse saldeeritud mahtu – niipalju kui võrku müüakse, olgu see siis otse tuulegeneraatorilt või salvestuses salvestatud, see toetuse alla nii või teisiti läheb. 

Nii. Ja siis oli juttu ka sellest, et juba nende muudatustega võrreldes eelmiste vähempakkumistega on pikendatud seda tähtaega, kus tootjast olenemata põhjustel saab pikendada tootmise algust või ka ehitusloa rakendamist. Siis, on öeldud, et, on tehtud ettepanek mõningate arendajate poolt, et ei peaks üldse olema sellist piirangut, aga 18 kuu piirang ministeeriumi arvates on piisav, et tootjast olenemata põhjustel siis vastavaid tähtaegu on ju võimalik nii või teisiti pikendada, mida on pakutud ka vähempakkumisel. 

On olnud täpsustamisel see, et kui on võetud kohustused, et vähempakkumisel võetud kohustused ja õigused, kui neid võõrandatakse, siis kõik õigused ja kohustused kanduvad üle järgmisele sellele ettevõtjale, kes sellega siis edasi tegeleb. Siin on lihtsalt täpsustus, kuna tõlgendamist oli võimalik tõlgendada ka võib-olla nii, et kõik kohustused üle ei kandu, ainult õigused kanduvad üle. Siiski ka kohustused peavad üle kanduma. 

Palju ettepanekuid, arvamusi oli esitatud selles osas, et milline on garanteeritud müügitulu piirmäär seaduses. Seal on toodud küll 65 eurot megavatt-tunni eest, küll 75 eurot megavatt-tunni eest. See on maksimum, milleni rakendub toetusskeem, eks ju, vähempakkumisel ja toetuse maksmisel. Praegu seaduses on 45 eurot megavatt-tund ja kliimaministeerium leiab, et see on piisav lagi, ei pea olema kõrgemat, sest ka eelmine vähempakkumine, mis oli küll tehnoloogianeutraalne taastuvenergiale, siis seal see hind kujunes 42 euro juurde megavatt-tunnist, nii et kuidagi ei ületanud seda lage. Ja ministeerium arvab, et ka sellise maksimumi puhul on pakkumisi piisavalt ja kogu toetuse suurus siis kuni selle 45 euroni megavatt-tunnist saab olla kuni 30 eurot megavatt-tunnilt; see on ka jälle piirmäär. Eelmisel vähempakkumisel oli see 20 eurot megavatt-tund ja ministeerium arvab, et see võiks olla umbes sama, aga täpsem määr selle maksimumi piires kehtestatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega, kui vastav vähempakkumine välja kuulutatakse.

Ja oli rida ka teisi ettepanekuid, aga ma pikemalt neil ei peatu. Nii nagu ütlesin, eelnõukaardil on need kõik olemas. 

Ja nüüd siis edasi menetlusest komisjonis. Majanduskomisjoni töörühm valmistas selle eelnõu komisjoni istungil menetlemist ette ka nõupidamisel, kus osalesid ministeeriumide esindajad, Elering AS esindajad. Majanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise jätkamise ettevalmistamist kahel komisjoni istungil, 2. juunil ja 5. juunil. Ja mõlemal arutati laekunud arvamusi, laekunud ettepanekud ja kuulati ministeeriumi ja Elering AS-i selgitusi nende juurde. 

Ja muudatusettepanekute loetellu, mis on esitatud küll komisjoni poolt, aga tegelikult sisu on toodud ministeeriumite ettepanekutes, on kokku kümme ettepanekut. Ja enamus neist on õiguslikult täpsustavad ettepanekud või siis tehnilised ettepanekud. Sisulisi muudatusi tegelikult nüüd nende ministeeriumi ettepanekutega praktiliselt ei ole, aga need on muudatusettepanekute loetelus olemas, need kümme muudatusettepanekut, mis on esitatud majanduskomisjoni poolt, ja majanduskomisjoni poolt ka kõik arvestatud täielikult.

Eelnõu läbis ka kahe lugemise vahel keeletoimetuse ja sellest tulenevad parandused on eelnõu teise lugemise tekstis märgistatud. 

Ja lõpuks, juhtivkomisjon tegi ka menetluslikud otsused ja ettepanekud. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teise lugemise jätkamiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. juunil 2025 ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia lõpphääletus läbi 18. juunil. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Me elame ja toimetame justkui paralleelmaailmas, et me ei märka, mis ümberringi toimub. Kui see rohepööre ja rohehullus on jõudnud sinnamaani, kus ülejäänud maailm on hakanud aru saama, et oleks vaja natukene pidurit panna ja hakata mõtlema sellele, et konkurentsivõimeline ettevõtlus on ikka parem kui subsideeritud, siis millegipärast meie sellest kuidagi jagu ei saa. 

Hiljuti just tööandjate keskliit tegi raporti, milles ta kirjutas, et loobuge igasugusest subsideerimisest energeetikas. Meie erakond, Isamaa Erakond, on seda kogu aeg rääkinud. Aga ega ma ei arvagi, et praegu midagi muutub, kui ma siin räägin, sellepärast et siiamaani on küll elu näidanud, et ükskõik mida sa siin räägid, ükskõik kui loogilist või mõistlikku juttu, siis ega sind niikuinii ei kuulata. Aga võib-olla jääb tulevastele põlvedele midagi mõelda ja lugeda, et keegi vähemalt hoiatas nende rumaluste eest. 

Praegu planeeritakse siis jälle taastuvenergia kiirendamist ja konkreetselt just ainult ühe energialiigi ehk maismaatuuleparkide. Õnneks on ajutiselt, nagu ütles härra Sutt, meie minister, ajutiselt meretuulepargid praegu on maha tõmmatud sellest nimekirjast. Ma ei saa küll hästi aru, et kui peaminister ütleb, et meie tahame toota, tähendab, nemad tahavad toota – ehk koalitsioon – odavat elektrit, puhast ja odavat elektrit. Kui tuuleenergia on nii odav, nagu siin meil komisjonis on ka mitmed komisjoni liikmed väitnud, et umbes 25–30 eurot megavatt-tund on selle nihukene tootmishind, siis mina küll ei saa aru, mille jaoks on vaja teha uut vähempakkumist 2 teravatt-tunni osas maismaatuuleparkidele, kui see nii odav on. 

Arusaadav on see, et juhitamatut energiat on meil täiesti piisavalt. Isegi võiks öelda, et juba praegu on probleemid, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. See on väga hästi näha. Ehe näide oli ka see, mis juhtus Hispaanias, mida kuidagi ei taheta kõval häälel väga välja siin meil Eestis öelda. Küll aga on seal välja öeldud, et see oli täpselt sellest tingitud, see, et kogu riik läks pimedaks, et lihtsalt mingil hetkel, kui sattuski kõik kokku, et tuul ei puhunud ja päike ei paistnud, lihtsalt siis kogu elamine läks pimedaks ja ka transport ei liikunud – tõsine jama. 

Ma ei taha teile siin pikka monoloogi pidada, aga selge on see, et meil ei ole mõtet konkurentsis olles maailmas teiste riikidega hakata leiutama jalgratast siin ja üritada kuidagi teistmoodi hakkama saada. On selge, et kõik need subsideerimised tuleb kinni maksta meie maksumaksjal või tarbijal. Elektri hind ongi tihtipeale juba miinuses ja nullis ehk needsamad taastuvenergia tootjad kannatavad selle all, sellepärast et neile ei tule sissetulekuid. Teisest küljest nad panevad kinni neidsamu tuulikuid, sellepärast et muidu läheb energia hind päris miinusesse, et sellega reguleerida energia hinda, et see oleks kallim. Ja siis kuidagimoodi ei tule välja seesama suur unistus, et elektri hind läheb odavamaks. 

Meil elektri hind võib tõesti olla null, aga meil on igasugused tasud seal, püsitasud on nii suured. Ma olen sellest korduvalt rääkinud, et sellel kõigel lõpuks meie kodus, kui me saame elektriarve, on niivõrd väike osa sellel elektri hinnal, et me oleme ennast mänginud aastakümneteks garanteeritult Euroopa ja võib-olla ka maailma üheks kallimaks elektritootjaks ja seega oleme konkurentsist väljas. Me räägime siin sellest, täna on korduvalt räägitud, kuidas lasteaiakohtade tasud tuleb siin Tallinnas ja Eestis ära kaotada. 

Ma paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Aga kust see raha tuleb? Keegi peaks mõtlema selle peale ka, kuidas majandust natukene turgutada. See, et makse kogu aeg tõsta ja siis lubada samas veel tasuta lõunaid – väga kena, muidugi tuleks kõiki toetada, aga selle peale mõelda ka, kust see raha riigikassasse peaks tulema. See tuleb ikkagi ettevõtlusest ja kui ettevõtjatel keeratakse kõik kraanid kinni, esiteks maksude näol, teiseks, nüüd osa elektri tootmist tehakse subsiidiumide baasil, siis see lõpeb tegelikult veel hullema krahhiga ja me sealt majandussurutisest mitte kuidagi välja ei saa. 

Siinkohal Isamaa Erakond teeb ka eelnõu teise lugemise katkestamise ettepanek. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Oleme jälle oma lemmikteema juures: kuidas saaks rohkem juhuelektrit ja kuidas saaks kogukondadele seda agressiivsemalt, hooletumalt kaela määrida? Jaa, kõik need uue asja ajajad või juhuelektri revolutsiooni läbiviijad räägivad väga palju kogukondadest – üks lemmiksõnu. Aga reaalsuses on just kogukonnad need, kellest brutaalselt üle sõidetakse. Leiutatakse erinevaid trikke, administratiivseid meetodeid, äraostmisnippe, ametnike ülekuldamisi, nii nagu praegu jagati Läänerannas preemiaid: tegite ära, sõitsite üle, hanitasite oma inimesi, tõite meile tuegenitööstuse ja juhuelektri. 

See eelnõu tegeleb sellesama asja kiirendamise ja tõhustamisega. Kuigi siin on juttu ka hüvitiste jagamisest, siis planeeringute kiirendamine ja mitmed muud asjad on ainult ühel eesmärgil: et suruda maha kogukondade vastupanu. Aga vaadake, neid kogukondi on Eestis 39 omavalitsuses, kuhu monstrumid tulevad. Ja see käitumine, et rullitakse üle terve mõistuse vastaselt … Inimesed saavad päris hästi aru, üha rohkem, et meile tuleb Euroopa üks kõige kallim elekter, meie ettevõtjad lähevad lihtsalt pankrotti, meie suurtööstused lähevad pankrotti, meie väiketööstused lähevad pankrotti. 

Mul on paar näidet. Üks Rakvere kõige parem burgeriettevõte, kus isegi Tallinnast käidi burgerit ostmas ja ajalehtedes kiideti seda, ta pani sildi ukse peale "Me ei tööta see nädal, sest elekter on nii kallis" ja see kordus, see olukord. See oli nende protestimise viis, aga üldiselt, kaua sa ikka protestid: vaikne hääbumine ja lõpuks panid uksed kinni. Asemele tuli üks kebab. Ei tea, millest nemad elavad. 

Või siis suurtööstused. Läksime ühest kenast grillikohast suurtööstuste juurde. Eesti tööstuse üks lipulaev Kunda tsemenditehas töötab poole võimsusega. Andekad insenerid visatakse tehasest välja, sest klinkeri tootmine viidi üle Rootsi. Nagu me teame, Eesti ju soojeneb kiiremini kui Rootsi paljudel väidetel. Siin on nähtamatu müür kahe riigi vahel, seal võib toota siin ei või. Meie viskasime oma töötajad uksest välja. Rohepööre, head inimesed!

See on mingisugune rahvuslik masohhism ka, et me teeme kõige lollimini, me teeme kõige halvemini, me teeme kõige ustavamalt, kuidas peremehed kamandavad, kuidas eriti totakad Brüsseli sotsialistid või bürokraadid ütlevad. Eestis ennast liberaaliks nimetavad inimesed teevad täpselt sedasama. Mis siin on liberalistlikku? Mitte midagi. Reform ja teised liberaalid on jõudnud nullpunkti tagasi. See on lihtsalt sotsialismi maaletoomine, käsumajanduse, neototalitarismi maaletoomine. Järgmine eelnõu on nii, et topime lennukikütused ka rohemäärdeid täis, siis tiivad on tugevamad, siis me lendame vägevamalt. Iga eluala haaratakse selle totalitaristliku projektiga. 

Igal juhul see on kogukondadevastane, see on terve mõistuse vastane. Tuugeniprojektid tuleb tagasi tõmmata. Toon veel ainult ühe näite. Muide, 2000 tonni läheb iga tuugeni aluse peale betooni, ilmselt ka rohkem. Ja ärme unusta, kui kõrged need on, Tallinna teletorni kõrgused.

Ma palun paar minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaks.

Tallinna teletorni kõrgused. Ehk siis mis selles kõiges on rohelist? Kujutage ette, kui subsiidiumid ära võetakse ja näiteks Vinni vallas, kuhu planeeritakse 130 monstrumit – 130, ma rõhutan, Tallinna teletorni, see on meie loodussõbralik lähenemine –, jääb alles 130 sellist 2000-tonnist alust. Isegi Nõukogude sõjamonstrumid ja Nõukogude armeest maha jäänud betoonrajatised võivad kahvatuda selle kõrval, sest need tulevad kõige looduskaunimatesse kohtadesse. Elame huvitaval ajal. 

Veel paar näidet, mida me kõike tegema peame. Hiljem tuleb ära koristada kogu see kola. Ja ärme unusta, et kõik see on, suur osa sellest on utiliseerimatu, nagu labad, millega ei osata suurt mitte midagi peale hakata. Suur osa kõikidest materjalidest tuuakse Puna-Hiinast, seltsimees Xi asja aetakse ja toetatakse Puna-Hiinat igal moel kogu selle rohepöördega. Nõrgestatakse oma majandust, laastatakse loodust ja seltsimees Xi saab muidugi kõik, mida vaja. 

Ja lõpetuseks üks nimekiri, mida on siis vaja utiliseerida pärast: mustmetalle, alumiiniumit, komposiitmaterjale, määrdeõlisid, elektroonikaseadmeid – siin on mul tabelis ka kogused, need on ikka muljetavaldavad, tuhandetes tonnides –, akud, neodüümmagnetid, vask, balsapuu, polüetüleen, polüpropuleen, polüvinüülkloriid. Ja seda on palju. Nii et on aeg hakata kõike seda tagasi veeretama ja sellepärast annan üle katkestamise ettepaneku EKRE fraktsioonilt.

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Vaadates seda seaduseelnõu, mis puudutab energeetikat ja seda valdkonda, siis ausalt öeldes see on üks suur käkerdis. See on suur käkerdis ja ma ei saa ikkagi aru, mispärast sellise seaduseelnõuga siia saali tuldi.

Esiteks, ta ei ole tehnoloogianeutraalne, ta on suunatud puhtalt tuuleenergeetika peale. Teiseks, tahetakse tuuleenergeetikat soodustada läbi toetusmeetmete. Aga samas vaadates, mis praegu toimub, kogu seda hinnapoliitikat, kogu Nord Pool hinnastust, siis, kui tuul puhub, tuul puhub meie regioonis, ta puhub mitte ainult Eestis, vaid kogu meie regioonis. Ja see tähendab seda, et hästi palju on miinushindadega tunde. Täpselt samamoodi nagu päiksegagi. Kui päike paistab, paistab igal pool ja hinnad on kõik all. 

Ja teine pool, mida see tekitab: see tekitab volatiilsust ja see mõjutab otseselt väga negatiivselt kogu meie süsteemi. Ja et see süsteem nagu oleks meil nii-öelda töös, siis me panustame sinna lisavahendid selleks, et hoida seda süsteemi töös. 

Küsimus: miks ei võinud selle seaduseelnõuga tulla välja sellise enampakkumise võimalusega, kus ettevõtted saaks tulla esiteks, tehnoloogianeutraalselt ja lisaks kogu selle salvestussüsteemiga? Seda see seaduseelnõu ei võimalda. Ehk siis, kui me räägime praegusest ENMAK-ist, mis on praeguse valitsuse poolt kokku pandud, mis on maailmavaateline, siis tegemist ei ole mitte mingisugusel viisil dokumendiga, mis oleks nagu põhistatud, mis oleks nagu reaalne, mida saaks rakendada ja mis oleks mõistuspärane. Ta on maailmavaateline. 

Ta isegi ei täida seda ENMAK-i eesmärki, see seaduseelnõu. Ja selles osas nagu ma ei saagi aru, miks te sellise dokumendi siia toote. Kui teil on soov, et need vähempakkumised tuulele kukuks läbi, siis see küll täidab seda eesmärki. Võib-olla ongi teil see soov, et see kukuks läbi ja siis tuleks hoopis teistsuguse seaduseelnõuga.

Nüüd, kui me vaatame laiemat pilti, kas me sellises koguses roheenergiat üldse vajame? Kindlasti mitte, see on laiem pilt. Me näeme selgelt, kuidas tulevad meil signaalid erinevatest riikidest – Põhjamaadest, Norrast, Soomest, kus on juba mitmeid aastaid energeetikaettevõtted olnud kahjumis. See on nagu kahe otsaga asi. Ühel pool on tarbijad, teisel pool on tootjad. Ja kui tarbijad ei ole rahul, tootjad ei ole rahul, siis turg lihtsalt variseb kokku. 

Ja Eestis on see täiesti reaalne stsenaarium, et see turg lihtsalt kukub kokku. Me näeme selgelt, et on olemas tootjad, kes on turul, kes juba praegu saavad kahjumeid. Ja teine pool: me näeme tarbijaid, kes ei ole rahul sellega, et ühel tunnil on hind nullis, aga teisel tunnil hind ületab igasuguse mõistuse piiri. 

Ja selle küsimusega riik ei taha tegeleda. Selle asemel investeerib roheenergiasse, selle asemel tahab laiendada võrke, suurendada võimsusi. Sellepärast et teistmoodi roheenergiat ei ole võimalik turule tuua. On vaja võrgud korda teha, õigemini tuleb mahtu suurendada, läbilaskevõimet ja kõik ja nii edasi. See ei ole lihtsalt jätkusuutlik. 

Me näeme selgelt signaale Suurbritanniast, me näeme Ameerikast, me näeme Saksamaalt, et on pandud pidurid peale roheenergiale. Aga meie arendame edasi, võtame seadusi vastu. Toetame, ütleme ENMAK-is, et paneme kinni põlevkivisektori. Võtame endale eesmärgi, mida ei ole võimalik täita, et 2030 me tarbiks ja toodaks sama palju roheenergiat. See lihtsalt ei ole võimalik, puhtfüüsiliselt ei ole võimalik. Rääkimata sellest, et arendajad ei suuda seda tagada. Ma lihtsalt ütlen selgelt, et me seda eelnõu, seda käkki ei saa mitte mingil juhul toetada. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Head kuulajad, kes meil veel siin alles jäänud on hilistel öötundidel. Tahtsin lihtsalt mõned aspektid ümber lükata või täpsustada. Esiteks see, et see konkreetne toetusmeede, mis on nüüd seoses planeeringute muudatusega, see eelnõu sisaldab tegelikult planeeringute muudatusi, mille juures on ka toetusmeetme elemendid. See toetusmeetme osa tuleb maksimaalselt. Kui see tõesti tuleb maksimaalses mahus täis, siis see mõjutab taastuvelektri tasu kuskil 0,24 senti kilovatt-tunni kohta, juhul kui meil tarbimine jääb samaks, nagu ta on praegu. Kui tarbimine kasvab, siis järelikult läheb ta väiksemaks. Ehk siis, 0,24 senti. See toetusmeede on struktureeritud nii, et see saab ainult keskmist hinda alla tuua. Ehk see, kuidas ettevõtjale makstakse toetust, juhul kui ta toodab turule, siis see saab toimida ainult juhul, kui see toob keskmist elektri hinda alla. Ja ta toob hinda alla rohkem kui see 0,24 senti kilovatt-tunni kohta. Ehk kogu selles mahus, mis see vähempakkumine täitub, läheb elektri hind madalamaks. Kui see ei ole võimalik, siis ta lihtsalt ei tule sinna pakkumisse.

Nüüd, see, mis puudutab tehnoloogia neutraalsust, millele viitas siin Lauri, siis see toetusmeede on tehnoloogianeutraalne selles mõttes, et sinna võib teha täishübriidlahenduse, kus sul on tuul, päike, salvestus, gaasijaam, mis iganes – kõik kokku. Lihtsalt toetust makstakse ainult tuulekomponendi eest. See on selle tõttu, et see on välja toodud just sellega, et neljandas ja esimeses kvartalis peab suutma toota. Sest, olgem ausad, päikeseenergiat on meil juba piisavalt. See on ka see põhjus, miks meil päiksepaistelistel päevadel on tihti elektri hind null või miinuses. Meil ei ole mõtet toetada riiklikult päikeseenergia juurdelisamist, see tõepoolest ei aita süsteemile mitte midagi kaasa. See, et inimesed panevad endale kodudesse või tootmisse või kuhu iganes enda tarbeks päikeseenergiat, see on väga mõistlik. Päikeseenergia koos salvestusega on rentaabel, aga niisama toetada päikeseenergiat ei ole mingit mõtet. Salvestust ei ole vaja toetada, salvestus on juba täna turutingimustes väga edukalt toimiv ja kasumlik. Ehk siis, tegelikult ei toeta, nagu Mart tahtis, niisama mingeid asju, ei subsideeri niisama, päikest ei toeta, salvestust ei ole vaja toetada, see toetab ise. 

Nüüd, miks tuult? Lihtne element on see, et olgem ausad, mis on meie alternatiivid energia tootmiseks? Kui me mitte midagi ei tee, siis võiks tarbimine ajas tõenäoliselt kasvada, sest me elektrifitseerime asju, soojust, kõike muud. See tähendab seda, et meil tekib nõudlust juurde, aga pakkumist ei tule juurde. Järelikult hind saab minna ainult üles. Tootmisliigid, mis on juhitavad, on gaas ja põlevkivi täna. Meil ei ole hüdrot, meil ei ole tuuma. Ehk siis, püsitootjaid, meil ei ole teisi. See tähendab, et tegelikult ajaskaalas järgmised 10–15 aastat, mis läheb aega seni, kuni me saame rajada tuumajaama, mis on stabiilne tootja, odav tootja, emissioonivaba tootja. Selles ajaperioodis ei ole meil ühtegi teist alternatiivi. Lihtsalt ei ole. Vaat selle pärast täna on veel mõistlik toetada, sest alles hiljuti oli TalTechi uuring, mis näitas, et selles mahus, mis meil täna on seda ilmastikust sõltuvat elektrit ... Sest ka biomass mingil määral on see taastuv, mida loetakse siia alla. Seda ilmastikust sõltuvat komponenti kannatab veel suurendada, ilma et ta tekitaks võrguprobleeme ja ilma et ta vajaks suuri toetusi. Sealt edasi võivad minna tõesti toetused suureks ja see ei ole asi, mille suunas me tahaksime liikuda. Aga see meede ei ole mingisugune massiivne toetus. See ei ole asi, mis teeks hindu kallimaks. Seetõttu antud juhul sellisel kujul on ta nendest võimalikest valikutest ainukene, mida on mõistlik teha.

Nüüd, veel üks aspekt planeeringutest. See ei ole, nagu Anti mainis, planeeringutes selleks, et kiirendada tuulikuid, ei. See aitab kõiki planeeringuid, ka meie tööstuse ja mille iganes muu jaoks, ehk siis need planeeringud, muudatused on kõikide planeeringute jaoks kasulikud. Vaat need olid need aspektid, mis ma tahtsin välja tuua. See kõik ei ole päris nii, nagu siin esitati. Aitäh!

Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Ja antud eelnõule on tehtud kümme muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamisega. 

Muudatusettepanek number üks on esitanud majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number kaks, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number kolm, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number neli, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number viis, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number kuus, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number seitse, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number kaheksa, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Muudatusettepanek number üheksa, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek kümme, esitajaks majanduskomisjon. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult.

Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 541 SE teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud kaks samasisulist ettepanekut, üks Isamaa fraktsioonilt ja teine Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Ja ettepanek on selline, et eelnõu 541 SE teisel lugemisel katkestada. Seda me peame hääletama ja asume selle ettevalmistamisega.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 541 SE teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada. 

Ettepaneku poolt oli 12 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Ja sellega on teine lugemine lõpetatud. 

Liigume edasi tänase 14. päevakorrapunkti juurde ja selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 622 SE teine lugemine.

Ettekandjaks majanduskomisjoni liige Urve Tiidus, palun.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamine toimus majanduskomisjonis 5. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli teatavasti 28. mai. Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid keegi muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon teavitas eelnõu menetlusest Riigikogus mitmeid huvirühmi, kellelt samuti ei ole laekunud käesolevaks istungiks arvamusi ja ettepanekuid. Eelnõu algataja ei näe ka vajadust eelnõu muutmiseks. 

Tegime menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil. Nüüd on saanud uus päev sellest. See oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensus. Ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil. Samuti konsensuslik otsus. Suur tänu!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Kuna Urve palus mind, kui ma siia tulin, et ma liiga pikalt ei räägiks, siis ma teengi hästi lühidalt, vastu tulles heale saarlasele. 

See on järjekordne eelnõu, mida me siin arutame, mis on tegelikult seotud jälle sellesama rumala rohehullusega, mis meile on jõudnud ja kust me jälle kuidagi selle rongi pealt maha ei saa. Nüüd siis me räägime sellest, kuidas lennukikütust tuleb hakata solkima. Ma komisjonis tõin ka näite, et mõned aastad tagasi oli kohustus panna kütustele tanklates biobiokütust juurde. Ja mis selle tagajärg oli? Väga palju muruniidukeid ja kodumasinaid lendas aia taha või läks tuksi. Ja siis sa pidid kogu aeg jälgima tanklas, et sa jumala eest biolisandiga kütust ei ostaks. Nüüd me hakkame katsetama lennukite peale neidsamu asju. 

Ma pean tunnistama, et tegelikult see seadus on juba vastu võetud Euroopas ja praegu lennukid peaks teoreetiliselt toimetama juba selle järgi, et vähemalt 2% sellest kütusest peab olema nii-öelda biokütus seal lennuki paakides. Aga mida see endaga kaasa toob? Ja muuseas, aastaks 2050 on planeeritud juba 70%. Keegi täpselt ei tea, kas need lennukid ka lendavad sellise kütusega, aga me võtame selliseid sihte endale, nii nagu on see 100% taastuvenergia meil ette võetud aastaks 2040, mis on täiesti ka ju, ei ole võimalik seda täita tegelikult. Aga noh, Hruštšov tahtis ju ka 80. aastaks eelmisel sajandil jõuda kommunismi. Ega ükski lollus ei ole ju võimalik ära hoida. 

Aga nüüd, kui rääkida sellest konkurentsist, siis toon näite, et kui Turkish Airlines lendab Istanbulist Tallinna ja tagasi, võtab paagid täis, siis tema kütust ei solgi, tal pole seda kohustust, küll aga kui meie näiteks Air Baltic peab võtma Riiast paagi täis ja lendama kuhugile, siis aastal 2050 tema kütuse hind on üle kahe korra või ligi kolm korda kallim kui sellelsamal Turkishil. Ja mida see tähendab? See tähendab seda, et esiteks meie lennukipiletite hinnad tõusevad kolossaalselt, aga teiseks me kaotame ju konkurentsivõime. Ja tegelikult on veel selline silmakirjalikkus asja juures. Kui me nüüd Euroopast lendame näiteks Hiinasse, ütleme, Lufthansa lendab, siis ta peab siin tankima seda solgitud kütust, ta jõuab sinna, siis ta võtab paagi täis ikkagi tavalist kütust. Ja samamoodi hiinlane lendab sealt siia solkimata kütusega, tagasi talle teoreetiliselt ei jätku, peab siit võtma. Ehk siis üks ots on hästi roheline ots ja teine ots meie mõistes selline maailma hävitav ots. 

Kuhu me sellise poliitikaga jõuame? Me anname ju endale aru, et me oleme maailmas, globaalses maailmas, ühises konkurentsis. Ja kui me Euroopa Liidus nõrgestame oma konkurentsivõimet pidevalt rumalate seadustega, seda enam, et me tegelikult ju maailma ei päästa … Isegi kui see CO₂ tõesti oleks selline põhjus, miks kliima soojeneb siin maakeral, siis selge on see, et ei Eesti ega Euroopa Liit ei suuda seda kuidagi peatada, kui teised sellega ei tegele. Aga selge on ka see, et CO₂ on tegelikult taimede toit. Sellest on väga palju räägitud, sellest mullist, ja lõppude lõpuks jõuab see ka ilmselt meie kõige suuremate rohehullude pähe, et aru saada, et see tegelikult on kõik rumalus ja meie maksame selle eest praegu väga kallist hinda. 

Nii et nagu ma lubasin Urvele, pikalt ei räägi. Ei saa kindlasti seda eelnõu toetada ja teen teile ettepaneku, et hakkame mõtlema ükskord majanduslikult ja mõistlikult. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Kuna mõned saadikud olid juba haigutamas ja kindlasti mitte kõnede kvaliteedi tõttu, vaid kellaaja tõttu, siis ma lubasin neile lahkelt veidi lühemalt teha. Arvestades asjaolu, et see teema on intrigeeriv: kütuse solkimise seadus! Hämmastav, kuhu me oleme jõudnud, kuidas solkida kütust ja kuidas tekitada probleeme. Eestis oli kunagi musta kütuse turg, oli kütuse solkimist, aga nüüd tehakse seda riiklikul tasemel. Vanasti jälitas selliseid politsei, kes kütuse sisse kahtlasi olluseid panid. 

Nagu ma äsja ütlesin: kogu see tegevus on tegelikult selline vasakäärmuslaste leiutis, millele mingil imelikul põhjusel on liberaalid ennast külge haakinud. Ei tea, millises usus. Aga selles ei ole midagi liberaalset, mitte midagi! Minna kallale lennukikütustele, minna kallale põllumajandusele, minna kõikidesse eluvaldkondadesse söögi valikuni välja. Helsingis tehakse juba spetsiaalseid veganpäevi lasteaedades, igal pool, et ikkagi maailm ei hukkuks. 

Aga jah, oluline on see, et biokütused tõesti teevad hinna kallimaks, ja oluliselt kallimaks. Kellele see kasulik on, ei saa aru, kui me rohkem siin kinni istume ja vähem lendame. Niigi on vähe lennuliine. 

Nii et see kõik on mõtlemise koht. Hinnanguliselt võivad lennupiletid kordi tõusta, kui kõik need plaanid teoks teoks tehakse ja biokütused üha aktiivsemalt lisatakse. Ja muidugi, biomajanduse puhul, kuhu me võiksime tähelepanu pöörata, ma kiidaksin seda, kui me kodumaist biogaasi toodaksime. See oleks meil ka elanikkonnakaitse jaoks kasulik ja vajalik, et meie farmides üht-teist selle nimel tehakse ja farmid oleks jätkusuutlikumad. Tuleks pakkuda sinna võimalusi kodumaise biogaasi arendamiseks, aga mitte kütuse solkimiseks. Igal juhul minu ettepanek ja fraktsiooni ettepanek on see eelnõu katkestada. 

Palun.

Kõnesoove rohkem ei ole sulgen. Sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 622 teine lugemine lõpetada. On tulnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 622 teine lugemine katkestada ja seda me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamisega. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 622 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada.

Ettepaneku poolt oli 6 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on teine lugemine lõpetatud ja antud päevakorrapunkti menetlemine samuti.  

Läheme edasi 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 518 teine lugemine. Ettekandjaks kultuurikomisjoni liige Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 518 algatas Vabariigi Valitsus 7. oktoobril 2024. aastal. Eelnõu ajakohastas spordieetika reeglite järgimist, spordiürituste korraldamise nõudeid, sealhulgas spordiürituste korraldamise loa taotlemise regulatsiooni. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 4. novembril 2024. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 18. novembriks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel kaasatud huvirühmadelt arvamusi 15. novembriks 2024. Arvamused esitasid Eesti Jalgpalli Liit, Eesti Kardiliit, Eesti Olümpiakomitee, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Autospordi Liit, Eesti enduro harrastajate kogukond.

Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks istungitel, mis toimusid 16. detsembril 2024 ning 18. veebruaril, 22. aprillil, 5. mail ja 3. juunil käesoleval aastal. 16. detsembril ja 18. veebruaril toimunud istungil keskenduti koos huvirühmadega eelnõu arutelus spordiürituste korraldamisele, halduskoormuse vähendamisele ning ohutuse tagamisele. Lepiti kokku Kultuuriministeeriumi koostöö huvirühmadega lahenduste leidmiseks. 22. aprillil ja 5. mai komisjoni istungil toimus arutelu Kultuuriministeeriumi, Rahandusministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega. Nimetatud istungitel arutati muu hulgas Eesti Olümpiakomitee tulumaksuseaduse muutmise ettepanekut, mis loeks spordiklubid haridusasutusteks, kellele makstud osalustasu oleks käsitletav koolituskuluna ja tuludeklaratsioonist mahaarvatav eelnõu. Menetluse käigus juhtisid nii Haridus- ja Teadusministeerium kui ka Rahandusministeerium tähelepanu, et muudatus ei ole piisavalt õigusselge. HTM selgitas, et Kultuuriministeeriumil tuleks esmalt välja töötada regulatsioon, mille alusel toimub spordihariduse ja huvitegevuse eristamine ning need andmed tuleks registreerida spordiregistris, kust saab andmed ka Maksu- ja Tolliamet. 6. mai istungil hääletas komisjon kuue komisjonipoolse muudatusettepaneku esitamise poolt. 3. juuni istungil tutvustati ettepanekut kasutada spordiseaduse tekstis sõna paralümpia, ilma o-täheta, ning otsustati esitada eelnõule vastav komisjonipoolne muudatusettepanek. Juhtivkomisjon tegi eelnõu kohta seitse muudatusettepanekut, mida toetab eelnõu algataja esindaja Kultuuriministeerium. Muudatusettepanek nr 1 puudutab spordiseaduse täiendamist kahe punktiga, millega laiendatakse andmete töötlemise õigust treeneri tööjõukulude toetuse andmisel. Muudatusega tuuakse laste ja noorte treeningkoormuse ehk isikuandmete töötlemine seaduse tasandile. Muudatusettepanekuga nr 2 võetakse spordiseaduses läbivalt kasutusel sõna paralümpia. 2017. aastal muutis Eesti Paraolümpiakomitee rahvusvahelise katusorganisatsiooni International Paralympic Committee nõudel oma nimetuse Eesti Paralümpiakomiteeks. 2024. aasta augustis otsustas komitee ametlikult eelistada eesti keeles termineid paralümpia ja paralümpiamängud, millest on eemaldatud o-täht. Muudatusettepanek nr 3 on tehniline, millega asendatakse eelnõu §-s 1 punktis 18 olev ekslik sõna pension korrektse sõnaga toetus. Muudatusettepanekuga nr 4 muudetakse spordiürituste korraldamise loa taotlemise regulatsiooni. Muudatusettepanekuga nr 5 täiendatakse eelnõu punkti, mis käsitleb autospordi-, mootorrattaspordi- ja veemotospordivõistluste korraldamise nõudeid olukorras, kus korraldajaks ei ole vastav spordialaliit. Muudatusettepaneku nr 6 alusel on võimalik taotleda hooajaluba kuni üheks aastaks, kui võistlus toimub samas kohas samale sihtrühmale ja samade turvanõuetega. Eesmärgiks on vähendada nii kohalike omavalitsusüksuste, võistluste korraldajate kui ka alaliitude haldus- ja töökoormust, samas tagades võistluste osalejate turvalisuse. Muudatusettepanekuga nr 7 muudetakse eelnõus märgitud seaduse jõustumise aegunud kuupäevi, mis algselt oli 2025. aasta 1. jaanuar ja 2025. aasta 1. aprill. Uus seaduse jõustumise aeg on 2026. aasta 1. jaanuar ning autospordi-, mootorrattaspordi- ja veemotospordivõistlusega seonduv regulatsioon jõustub 1. juunil 2026. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku seda eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. juunil ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2025. aasta 18. juunil ning viia läbi eelnõu lõpphääletus.

See on kõik ettekandest. Aga teile on ka küsimus, Jüri Jaanson, palun.

Jaa, suur tänu, austatud istungi juhataja!

Hea ettekandja, jah, aitäh ettekande eest. Mul on küsimus nüüd tekkis selle spordiürituste korraldamiseks vajaliku linna, valla- või linnavalitsuse loa hankimise suhtes, et siin on muudatus, paragrahv 20 muudatus suurenenud ja nende hulgas on suurenenud turvariskiga spordiüritused ja siin on omaette nimekiri siis, ja millised on suurenenud turvariskiga spordiüritused. Ja üks punkt sellest on siis, millega kaasneb liikluse ümberkorraldamine. 

Kui te täpsustaksite mulle, et mis see liikluse ümberkorraldamine tähendab. Kas see tähendab nii maa peal kui ka näiteks vee peal? Kas see tähendab ka seda, et kitsendatakse, ütleme, seda liikluskoridori või kuidas seda lahti tõlgendada siin, seda liikluse ümberkorraldamist, mis …

Muudatusettepanek number neli.

Kuidas?

Muudatusettepanek number neli on küsimus, jah?

Kas muudatusettepanekuga täpsustatakse autospordi, mootorrattaspordi ja veemotospordi võistluste ringi, mille korraldamiseks on vaja taotleda valla- ja linnavalitsuse luba? Peate silmas seda punkti?

Aga küsimus oli, kas ettekandja vastab turvariskidega ürituste nimekirjast.

Aga täpsustage, millises punktis, milline paragrahv see on?

Niiviisi kaks korda küsida ei saa. Siis võib-olla täiendada, kaks küsimust on, paned uuesti sisse, saad teise küsimuse ka. Aga pane uuesti sisse küsimus. Jüri Jaanson, palun!

Ma ütlen uuesti üle: § 20 tekst, et see muudatus nr 20 selles nimekirjas, ja lõike 20 punkt 5, suurenenud turvariskiga spordiüritus. Järgmisel lehel on kirjeldus punktis 3, mis on suurenenud turvariskiga spordiüritused, ja sealt omakorda lõige 3 punkt 1 on, millega kaasneb liikluse ümberkorraldamine. See peaks kajastama kõiki spordialasid, kus on liikluse ümberkorraldamine. Ja siit ma küsingi, kas see on maa peal, kas see on ka näiteks vee peal – purjetamise ja sõudmise spordialadel. Mis aladel, millises ulatuses liikluse ümberkorraldamine: igasugune või kuidas see käib. Seda ma küsisin.  

Ma täpsustan seda. Antud hetkel siin selles seletuskirjas või seletuses kirjas ei ole.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Madis Kallas, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Paraku on kaks küsimust ainult, aga see on juba kolmas teil. Aga küsimusi ei olnud, ma juba avasin läbirääkimised. Madis Kallas, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Ja pärast saab sõna võtta koha pealt ka, jah.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lühidalt tahan paar kohta ära markeerida. Kõigepealt, need punktid, mis sisse lähevad uude spordiseadusesse või muudetud spordiseadusesse, kui see vastu võetakse, on igati tervitatavad, mis puudutab kõike spordieetikaga seotut, kõike seda, mis on seotud ka kohtunike tasustamisega, ja mitmed teised punktid. 

Aga äärmiselt kahetsusväärne on see, et jätkuvalt ei ole suutnud me Eestis lahendada ära olukorda, millele ka siin Eesti Olümpiakomitee on viidanud ja tegelikult sajad ja sajad Eesti spordiklubid on viidanud. Ehk meil on praegu Eestis olukord, kus spordiklubid peavad looma endale paralleelselt kõrvale spordikooli, kuna sellisel juhul neid saab nimetada haridusasutuseks, kellele makstud osalustasu oleks käsitletav koolituskuluna ja tuludeklaratsioonis mahaarvatav. Ja see on tekitanud Eestis olukorra, kus tõesti meil spordikoole iga-aastaselt tuleb kümneid ja kümneid juurde. Aga tegelikult see tähendab seda, et spordiklubi A teeb endale kõrvale spordikooli A, et saada selles valguses siis nii-öelda tuludeklaratsiooni mõttes abikõlblikuks. Mul on äärmiselt kahju, et siin erinevad ministeeriumid ei suutnud seda omavahel kokku leppida ja me seda äärmiselt tobedat bürokraatlikku olukorda ei suutnud selle lugemisega ära lahendada. Ma tean, et komisjoni liikmetel, minu arvates kõigil komisjoni liikmetel, oli seesama soov olemas. 

Ma kutsun üles seotud ministeeriumeid tõsiselt sellele teemale otsa vaatama. Kui meil praegu on Eestis spordiklubide arv üle mitme tuhande, siis suutes selle seadusemuudatuse ära teha, meil väheneks eeldatavasti spordikoolide arv üle tuhande, mis oluliselt lihtsustaks nii aruannete koostamist kui ka lihtsustaks kõike seda, mis on seotud kogu bürokraatiaga just spordiklubide ja spordikoolide inimeste poolt. Aitäh!

Aitäh! Jüri Jaanson, protseduuriline küsimus kõigepealt.

Aitäh, austatud juhataja! Me peaksime klaarima selle, kuidas käituda sellisel juhul, ettekandjale jääb küsimus veidi arusaamatuks ja ettekandja soovib küsimuse uuendamist. Siis uuesti pannakse mikrofon sisse, kordan küsimust ja see läheb nagu teise küsimusena  arvesse. Tegelikult on eelmise küsimuse kordamine. Ja kui on siis Riigikogu liikmel ka teine küsimus, siis teist küsimust ta enam ei saa, kuna süsteem on lugenud küsimuse kordamise teiseks küsimuseks. Minu arvates see ei ole päris korrektne. Kuidas teie istungi juhatajana sellest aru saate?

Protseduuriliselt on küsimiseks aega üks minut. Selle küsimise aja jooksul tuleks välja tuua need erinevad punktid. Aga vist jäi segaseks, kas ta oli seletuskirjapõhine või oli ta muudatusettepaneku põhine. Sellisel juhul võib üle küsida. Praegu ma sain aru, ei saanud kohe aru ettekandja, millises kontekstis see on. Teise küsimusega te selgitasite, millist osa te mõtlesite. Ettekandja ütles, et tema täpsustab ja saab pärast teile vastata. Kas tahate protseduurilist veel, Jüri Jaanson, või tahate koha pealt sõnavõttu? Jüri Jaanson, protseduuriline.

Teise küsimusega ma täpselt kordasin seda esimest küsimust, ma selgitasin täpselt sedasama lihtsalt sellepärast, et mul paluti see üle korrata, eks ole. See läks küsimuse kordamisele. See oli sisuliselt selle küsimuse kordamine. Kui ma ei oleks seda küsimust korranud, kuidas see olukord oleks lahenenud? Mul on tegelikult kaks küsimust plaanis. Kuidas nüüd selline olukord peaks lahenama, kui ettekandja lihtsalt ei saanud hetkel aru, palus täpsustada. Kas kordamisvõimalust ei ole?

Aitäh! Te selle teise küsimusega tõepoolest täpsustasite esimese küsimuse punkte. Aga nüüd üles jäänud võimalused on läbi läbirääkimiste. Te saate oma mõtted välja öelda. Ja praegu ma saan aru, et teil ongi läbirääkimiste soov kahe minuti kaupa. Aga Tõnis Lukas tahab kõnepuldist. Palun, sõna on teil. Ja pärast Jüri Jaanson saab koha pealt sõna võtta kaks minutit.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ühte asja selgitaksin. Siin oli juttu spordikoolidega seotud liigsest bürokraatiast, sellest, et tuleb registreerida kool ka klubi juurde, kinnitada õppekava. See tuleneb lihtsalt ühest tõsiasjast, et meil omal ajal, kui hakkas tekkima initsiatiivikaid spordimehi, kes lõid spordiklubisid spordikoolide kõrvale, lammutati kohalikke spordikoole. Siis tekkis olukord, kus esiteks ei olnud võimalik kõiki võrdselt … Kuna seadusandlus nägi ette kõigepealt osa maksust vabastamise, soodustuste tegemise ja siis tulumaksust mahaarvestamise ainult spordikoolide puhul, mindi samm edasi ja anti võimalus ka spordiklubides osalenud õpilaste osalemise pealt vanematele maksusoodustust teha. 

Aga üks asi ikkagi jäi: spordiklubides olid treenerid, kellel ei olnud täidetud neid nõudeid, pedagoogilisi nõudeid, vastavaid koolitusi. Spordikoolides nad justkui olid, aga pedagoogikanõuded, kas või pedagoogilised, tervishoiualased, muud, põhimõtteliselt ka oskus õpilaste turvalisust tagada, neid mitte ahistada ja muud niisugused asjad olid spordikoolides vähem, või vabandust, spordiklubides vähem kontrolli all. Nõuded sätestati ka õpilastega tööks karmimad, rangemad. Ja siis tekkis küsimus, kuidas seda alati kontrollida saab, kui spordiklubil ei ole kohustust näidata niisugust pedagoogilist tööd ja ei ole kontrolli, mida ta selle pedagoogilise töö all täpselt mõtleb. Ja siis otsustati, et kõik, kes tahavad tegutseda, peavad spordikooli registreerima endale. See on toonud ka iseenesest mõned positiivsed näited, et spordiklubid on pannud pead kokku ja ühinenud selleks, et luua spordikool. Aga näete, seadusandlik niisugune lõhe ikka püsib. Sellega tulenevalt tunnetatakse täiendavat bürokraatiat ja ka selle korraga me kõike ära lahendatud ei saanud, selle spordiseaduse muudatusega, nii et osa teed jääb veel ikkagi minna. Aitäh!

Suur tänu! Nii, nüüd tõepoolest rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume eelnõu muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.

Kokku on siis esitatud eelnõule 518 SE seitse muudatusettepanekut ja esimene on esitatud juhtivkomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Teine: esitatud samuti kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kolmas: esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Neljas: esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Viies: esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kuues: esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Ja ka seitsmes: esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult.

Sellega, me oleme eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 518 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane – mis ta siis on nüüd – 16. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonikorralduse seaduse eelnõu 554 SE. See on selle teine lugemine ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Kõik head teaduse ja innovatsiooni ja arendustegevuse sõbrad! See on kaua oodatud seaduseelnõu nimega TAIKS, mille menetlemist alustati juba eelmise koosseisu ajal. Alguses oli selle nimeks TAKS, nüüd TAIKS. Siia on lisandunud teadusarendusele innovatsioon, selle riiklik korraldus, osapoolte ülesanded, kvaliteedi tagamise, rahastamise ja järelevalve alused. 

Selle eelnõu üks kõige suuremaid plokke on kehtestada teaduseetika komitee ja väärkäitumise juhtumite menetlemise komisjon, et oleks võimalik hinnata tegevuste eetilisust ja menetleda võimalikke rikkumisi. Täpsustatakse eelnõus ka rahastusviisid, mille kaudu toetatakse teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni ja tehakse Haridus- ja Teadusministeeriumile ülesandeks võtta vastutus ka koordineerimiseks avaliku sektori innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevuste planeerimisel, korraldamisel ja rahastamisel. 

Eelnõu esimene lugemine lõpetati 26. veebruaril sel aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 12. märtsiks kella 17. 15-ks  ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel kaasatud huvirühmadelt arvamusi ja neid sooviti 31. jaanuariks ja 22 erinevat organisatsiooni esitasid oma arvamuse. Ma ei hakka neid kõiki üles lugema, aga nende hulgas on Sihtasutus Eesti Teadusagentuur, erinevate teaduskorraldusega tegelevate asutuste, ülikoolide, teaduste akadeemia, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse, ülikoolide ametiühingute esindajad. Eelnõule esitatud ettepanekute, arvamuste ja seisukohtadega kõik saavad ise tutvuda, need on eelnõu kaardil olemas. 

Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks mitmel istungil. Need olid 18. märtsil, 22. aprillil, 6. ja 19. mail, 3. ja 9. juunil. Kõige suurem arutelu, mida tasuks märkida, oli 18. märtsil Riigikogu konverentsisaalis, kust võtsid osa need 22 organisatsiooni. Kõik olid kutsutud ja toimus väga laiapõhjaline arutelu, väga põhjalik. Paljusid küsimusi sai siis läbi arutada. 

Huvigruppide esindajad avaldasid arvamust eelnõu kohta just puudutavalt erinevaid definitsioone. Olgu selleks siis teaduse mõiste, teadlase mõiste, innovatsiooni, teadmussiirde mõiste. Aga arutati ka tegevustoetuse ja selle jaotuse põhimõtete sisu üle ja mõju üle erinevatele teadusasutustele. Rõhutati muidugi, et rahastus peab olema stabiilne ja prognoositav. Tõstatati mure, et rahastusmudel võib-olla väikeste teadusasutuste olukorra võib haavatavamaks muuta, ja otsiti lahendusi. 

Samuti arutati vajadust määrata koordineeriv asutus, mis oleks ministeeriumide teadus- ja arendustegevuse koordineerimiseks vajalik. See on juba ammu räägitud mõte. 1% leppega teatavasti lisanduvad vahendid teadus- ja arendustöösse suunatud, seda siis lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile, mis saab 40%, ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 40% ja ülejäänud 20% erinevatele ministeeriumidele. On tunnetatud vajadust kvaliteedikriteeriume ühtlustada, väljakuulutud konkursse teha teadlastele selgemaks ja neid põhimõtteid ühtlustada. Pikk arutelu on olnud, kas see koordineeriv funktsioon võiks olla Riigikantseleile antud või Haridus- ja Teadusministeeriumile. Selle üle seal pikalt arutati. 

Ülikoolid väljendasid muret, et liigne riiklik sekkumine võib kahjustada teadusasutuste autonoomiat. Väljendati vajadust vältida ülereguleerimist. Ka väljendati laialdast toetust seaduse uuendamise vajadusele ja sooviti, et see võetaks kiiresti vastu. See oli väga üldine ja ühine arusaam sellest. 

Edasi. 22. aprilli istungil oli fookuseks teaduseetika regulatsiooni täpsustamine ja kohtuti siis just nende osapooltega, kes teaduseetikaga kõige rohkem tegelevad. Need on Haridus- ja Teadusministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Tartu Ülikooli ja Eesti Teadusagentuuri esindajad. Sellel arutelul räägiti eelkõige just sellest, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil peab olema volitus kehtestada teadus- ja arendustegevuse osaliste õigused, ohustused ja ülesanded või on see tegelikult teadusasutuste autonoomia piiramine, kas saab alam-, nagu määruse tasemel neid kohustusi panna või need peaksid olema seaduses. See on leidnud tänase seaduseelnõu parandustes väljenduse, et neid kohustusi tõepoolest niisugusel kujul määruse tasemel ei anta ministrile volitust määrata. 

6. mai istungil keskenduti võimalike muudatusettepanekute tutvustamisele ja huvigruppidele anti uuesti võimalus anda oma ettepanekud. Täpsustati erinevaid väga olulisi mõisteid, nagu teaduse mõiste ja ka teadmussiirde ja innovatsiooni mõisted. Edasi siis, ma ei hakkaks neid täpsemalt ette lugema, olid tõepoolest peamiselt sellised sõnastuslikud muutused. KBFI palus viia sisse seletuskirja selle täienduse, mis 18. märtsi istungil kokku lepiti, et väikeste teadus- ja arendusasutuste stabiilse rahastamise küsimust saab lahendada läbi sihttoetuste. Kultuurikomisjon otsustas sellise põhimõtte seletuskirjas viia sisse, et kõigile teadus- ja arendusasutustele, kes sarnases õiguslikus staatuses on, oleks toetuste määramine jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik. Ja et seda peetaks silmas. 

3. juuni istungil toimus hääletamine ja hääletati komisjonipoolsed muudatusettepanekud üle. Selgitati veel, et on võimalikud ka keeletoimetuslike muudatused ja need viidi järgnevatel istungitel sisse. Kokku on eelnõu kohta esitatud 37 muudatusettepanekut. Kultuurikomisjoni muudatusettepanekuid toetab eelnõu algataja esindajana Haridus- ja Teadusministeerium ja enamik nendest ettepanekutest või võiks öelda, valdav enamus tuleneb huvirühmade poolt esitatud ettepanekutest. 

Üks neist on Sotsiaalministeeriumi ettepanek, mis puudutab meditsiiniseadme seaduse muudatusi. Nende muudatusettepanekute hulgas on lihtsalt ka normitehnilisi ning sõnastust ja definitsiooni täpsustavaid muudatusi, aga samas filosoofina ma tahaks öelda, et võib-olla need ei olegi nii väikesed. Kui teadust saab korralikult sõnastada ja teadlast sõnastada, siis sellest tegelikult väga paljuski sõltub ka see, kuidas pärast teadust rahastatakse või kuidas teadustegevust korraldatakse. Kes jääb välja ja keda võetakse mängu, see on tegelikult sageli just nimelt definitsioonidega määratud. Nii et mul on väga hea meel, et laialt on kaasatud ka tõesti eriala asjatundjaid ja sealhulgas teadusfilosoofe, kes aitasid neid häid definitsioone teha. 

Ma tooksin siis tõesti kiirelt välja ainult need suured asjad, mida me peamiselt arutasime ja mida on muudetud. Kõigepealt siis tõesti teadlase definitsioon. Huvirühmad pidasid seda vajalikuks muuta. Siia on sisse viidud nii-öelda laiendatud teadlase mõiste. Kui suurendatakse teadmiste hulka, siis missuguste valdkondade teadmisi tegelikult suurendatakse. See muudatus on kooskõlas ka Frascati Manuali ka, aga eelkõige peame silmas, et siin tõesti need uued teadmised puudutavad nii inimest, kultuuri, ühiskonda, tehnoloogiat kui ka loodust. 

Siis natuke on täpsustatud teaduseetikat, mis asi see on. See on eriti raske definitsiooni mõttes, sellepärast et teaduseetika ingliskeelses maailmas on jagunenud kaheks valdkonnaks, mida eesti keelde ei saa väga hästi tõlkida. Üks neist on uurimistöö eetika või research ethics ja teine on teadlaste ausust ja usaldusväärsust puudutav valdkond, mis on rohkem professionaalse eetika või kutse-eetika valdkond ehk research integrate sõnaga kaetud. Meil on ainult üks sõna "teaduseetika", millega me tegelikult võtame kokku nii selle, missuguseid nii-öelda teaduse enda väärtusi ja norme peavad teadlased järgima, mis on üldtunnustatud, kokku lepitud n-ö teaduse hea tavaga, aga samas ka kutse-eetikaga ja mis sageli väljenduvad teadlaste eetikakoodeksites. Nüüd on selline hea kooslus leitud minu meelest. 

Lisaks on täpsustatud eetikakomiteede tegevusi. Siin on täiesti uus asi, mis tuleneb sellest, et rakendusüksusele, tegelikult Eesti Teadusagentuurile antakse võimalus moodustada riiklik eetikakomitee. Aga see ei ole ilmselt üks eetikakomitee, vaid see on lihtsalt institutsioon, mida saab jagada vastavalt erinevate valdkondade eetikakomiteedesse. Ja siin siis arutusel oli pikalt, et kas ka institutsioonid võivad oma institutsionaalsed komiteed alles jätta. Ja tõepoolest, vastavalt huvirühmade tagasisidele otsustati, et institutsionaalse eetikakomitee tegevus mõne ülikooli juures võib jätkuda, kui ülikool soovib. Seda ei reguleerita ministri poolt, tingimusel, et teadus- ja arendussüsteemi osapooled lepivad ühiselt kokku institutsionaalse eetikakomitee tegevuse kvaliteedi tagamise põhimõtteid ja neid ka järgivad. Väärkäitumise osas lepiti kokku, et seda ei saa niisama algatada, vaid peab olema kahtlustus esitatud. 

Mõlema puhul oli ka tõesti küsimus, teaduseetika puhul väga suur vaidlus selles, et kuivõrd teadlaste põhiõiguste ja autonoomia riive toimub, asutuste, teadusasutuste autonoomia ja samas ka teadlaste autonoomia. Lõpuks siis kokkuleppel saavutati selline kompromiss, et volitusnormist eemaldatakse viide teaduseetika väärkäitumise juhtumite menetlemise komisjoni töökorrale, sest selle kehtestab teadus- ja arendustegevuse poliitika rakendusüksus. Ka teaduseetikavaldkonna puhul needsamad üldtunnustatud normid on teadlastele aluseks. Küll aga saab komisjoni moodustada just seesama nagu poliitika kujundamise üksus. 

Kolmandaks teadus- ja arendustegevuse ministeeriumideülene koordineerimine. Sellest oli juba juttu, et meil pikalt on olnud see soov, et oleks selline terviklik korraldus ja rahastus ja määratakse ja koordineerija. Kuna Riigikantseleil ei ole võimalik üle võtta ja me tegeleme siin bürokraatia vähendamisega, siis ei ole mõistlik talle veel ühte funktsiooni juurde anda. Samas kui Vabariigi Valitsuse seadusega on juba antud teadus- ja arendustegevuse korraldamine Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesandeks, siis Haridus- ja Teadusministeerium ei ole selle ettepaneku vastu. Seetõttu jõudis seaduseelnõusse see punkt, et Haridus- ja Teadusministeerium saab ülesande koordineerida eri ministeeriumide teadus- ja arendusalast tegevust, aga nad ei saa määrata ministeeriumide poolt tellitava teadus- ja arendustegevuse sisu. Need ettepanekud, milliseid uuringuid teha, tulevad ikkagi ministeeriumidelt. Samuti jäävad alles teadusnõunikud ja neile tagatakse nii tegevusraha kui palk. 

Rahastamise läbipaistvus ja stabiilsus oli, nagu ma ütlesin, üheks mureks, mida pikalt arutati, kuidas need uued erinevad meetmed tagavad, et kõik saaksid rahastatud. Ja lõpuks oldi sellega rahul. Eesti Teaduste Akadeemia ja allasutuse Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse KBFI tagasiside põhjal on seletuskirjas öeldud, et siht peab olema, et toetuse kaudu saab seda stabiilsust tagada ka väikestele teadus- ja arendusasutustele, keda on tegelikult rohkem kui neid, kes siis tagasisidestasid. 

Siis väga pikk arutelu oli akadeemilise vabaduse kaitse üle, eelkõige just huvirühmade esitatud ettepaneku tõttu, et ei tohiks sekkuda ülikoolide autonoomiasse, akadeemilisse vabadusse. Selle tõttu jäetigi tagasi eelnõust välja see, et ministri määrusega reguleeritakse teaduse ja arenduse osaliste õigusi, kohustusi ja ülesandeid teaduseetika valdkonnas. Samuti ei kirjutata teadlastele ette seda seadusega, vaid öeldakse väga üldiselt viitega, et need on kokku lepitud väärtused ja tegevuspõhimõtteid, mida nad peavad järgima. 

Täpsustuseks ütlen, et see on mõistlik, sellepärast et ka teised maad, näiteks Skandinaavia maad on öelnud, et ei ole mõistlik neid seaduse tasemel liiga lahti kirjutada. Need tegelikult muutuvad ja valdkondlikud kokkulepped on need, mis teadlasi nagunii juhivad. 

Ja lõpuks võib öelda nii, et oli üks mure veel sellega, kuidas uurimistoetuste jaotamisel äkki on võimalik, kui minister kehtestab uurimistoetuste määramise tingimused, et suureneb oht protsessi poliitiliseks mõjutamiseks. Arvestades ka seda, mis üle ookeani toimub, on inimesed väga mures. Nii täpsustati muudatusettepanekuga eelnõu § 22 uue lõikega 3, kus öeldakse, et riiklik uurimistoetuse ja teadus- ja arendusprojektide valiku aluseks on mitte poliitiline surve, vaid rahvusvaheliselt tunnustatud hindamiskriteeriumid ja et peab olema tagatud kõikide valdkondade võrde kohtlemine. Nii. Võib öelda, et ülejäänud muudatused … Mitte kõiki muudatusettepanekuid me ei saanud arvestada. Siin on kooskõlastustabelis ka öeldud, miks mõned on välja jätnud juhtimiskomisjon. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on nii, et kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta see eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 11. juunil ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. See otsus võeti vastu konsensuslikult. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda  7. juunil ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Seegi võeti vastu konsensuslikult, nii nagu ka kõik muudatusettepanekud, mida komisjon hääletas. Aitäh teile! Heal meelel vastan küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole.

Aitäh teile!

Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia kolleeg Tiit Marani.

Auväärt saal! Inimesed, kes on televiisori taga! See on kindlasti üks päris hea seadus, mis paika sai, nii et see ülevaade, mis anti sellest protsessist, oli suurepärane. Aga kuna ma olin natukene selle protsessi juures, siis ma tahaks rõhutada ühte asja või aspekti, mis on erakordselt oluline ja mis võib mõnikord jääda poliitilises ja ametkondlikus teksti vormistamises kahe silma vahele. 

Nimelt akadeemiline vabadus. Selle seaduse tegemisel ka, nagu eelkõneleja juba rääkis, olid esmases vormis teatud sellised klauslid, mis põhimõtteliselt oleks võimaldanud mõjutada seda, kuidas ja mida rahastatakse toetustega. Ja väga hea, et see sellisel kujul sisse ei läinud, sest isegi kui debattides öeldi, et ega seda keegi halvasti ei kasuta, siis võib-olla tõesti praegu ei kasuta keegi halvasti, aga mingil järgmisel hetkel keegi teine poliitiline jõud võib tahta seda hoopis teistmoodi ja kurjasti kasutada. Nii et akadeemiline vabadus, otsustus selle üle, kuidas toimub teadustöö, kuidas toimub ülikooli juhtimine, see peab jääma ikkagi ülikoolidele. 

Ja teine on muidugi ka see, et akadeemilise vabaduse puhul on oluline, et meil oleksid tagatud võimalikult mitmekesiseid seisukohad, sest ainult selliste mitmekesiste seisukohtade omavaheline debatt võimaldab tegelikult jõuda teatud arvamustele, teatud arusaamistele. Ja seda debatti ja erinevaid arusaamisi ei tohiks ka siis tagasi lükata, kui see poliitikutele või ametnikele tundub vastumeelne. See on äärmiselt oluline. Ja loomulikult, akadeemilise vabaduse tagamine on suures määras selles, kuidas on seadused tehtud, ja me peame seda ise siit majast jälgima. Aga teise poole pealt ka ülikoolidel on oma roll selleks, et vaadata, kuidas akadeemilist vabadust rakendatakse, sealhulgas ka kõnevabadust. 

Seda mõnikord võidakse kuritarvitada. Hiljuti oli selline naljakas juhtum, et ühe ülikooli instituut võttis sõna ülikooli nimel ja ülikool ei pidanud vajalikuks seda mõjutada. See on tegelikult vabaduse kuritarvitamine, sellist asja ei tohiks olla ja ülikoolid peaksid kontrollima, et kõik, mida tehakse avalikkuses, oleks kindlalt kooskõlas eetiliste põhimõtetega, mida ülikool on vastu võtnud. Ja veelgi hullem on siis, kui keegi tahab vastasseisukohta võtta ja ülikool proovib mõjutada, et sellist mitte avalikuks ei lähe. Sellist asja ei tohi olla, põhimõtteliselt ei tohi olla. Ma loodan, et seda rohkem ei tule. 

Ja siis ma tahaksin natukene debateerida või mõtiskleda. § 9 lõik 9  – seal on sõnastatud, mis asjad on rahvusteadused. Rahvusteadused on ajalugu, folkloristika, keeleteadus, kunstiteadus, sealhulgas ka muusika- ja teatriteadus, kirjandusteadus, mille uurimistulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ja mis aitavad kujundada ja säilitada eestlaste identiteeti. Me ei tea, kunagi tulevikus peaks natuke mõtisklema, kas seda sõnastust ei peaks muutma, sest siit jääb selline tunne, et meie kultuur on asi iseenesest, et seda ei mõjuta mingi meist väljaspool olev mõjur. See ju ei ole tegelikult nii. Meie rahvas ei eksisteeri vaakumis. Ja samuti ei ole olemas mingit eestlase geeni või poolaka geeni või inglase geeni. Kultuur toimib geenidest eraldi. 

Aga mis on oluline, on see, et meie keskkond, mis meie ümber on, selle keskkonna sisu, näiteks maastikute uurimine, floristika, faunistika, seda, mida tavaliselt tavapärases, ütleme, sellises hüpoteesi testimise vormis ei kiputa finantseerima, et need saaks finantseeritud. Miks see on oluline, on see, et tegelikult keskkond meie ümber, elukeskkond, mõjutab märkimisväärselt just sedasama, sellel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ja sellele, mis aitavad kujundada ja säilitada eestlaste identiteeti. (Juhataja küsib, kas kõneleja soovib lisaaega.) Jah.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Sest eesti kultuur paratamatult ei saanud tekkida kindlasti Amazonase ürgmetsades, ei saanud tekkida Sahara kõrbes ega Alaska jääväljadel. See sai tekkida siin Maarjamaal sellisel kujul, nagu ta on. Nii et paratamatult, kui me räägime rahvusteadustest, on oluline rahvusteaduste all vaadata ka kõike seda, mis puudutab elustiku ja maastiku uuringuid. Selline, mida muidu hästi ei saaks rahastatud. Eks tulevikus peab vaatama, kuidas seda siia paremini sisse kirjutada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tulin siia Isamaa fraktsiooni nimel, et tunnustada neid, kes selle seaduse viimistlemisel on osalenud, selle eest, et tööd on tehtud palju selle nimel, vajadusel on tehtud kompromisse ja analüüsitud päris põhjalikult. Mõnikord niisugune eelnõude kallal jorutamine ei tasu ennast ära või on tempo alla löömiseks või lihtsalt raiskab aega. Antud juhul pean ütlema, et nende paari aasta jooksul, mis on pärast enam-vähem esialgse kuju saamist valitsuses olnud valitsuse, aga väga pikalt ka Riigikogu menetluses, on see eelnõu veelgi küpsenud, väga paljuski tänu Margit Sutropile, kes on olnud kultuurikomisjoni poolt selle asja vedaja, kes valdkonda väga hästi tunneb, teaduseetika valdkonda niikuinii, aga ka üldiselt kogu seda nii raami kui ka sisu. Ja lisaks seadusele on oluline ka seletuskiri, kus on viimistletud veel mitmeid niisuguseid küllalt põhimõttelisi, osalt kompromisse, osalt kokkuleppeid, mis tulid kuhugi kirja panna, et need vähegi peaksid ja annaksid turvalisuse kas mingile grupile, asutustele või mingi valdkonna teadlastele.

Küllalt oluline on, et selle seaduse menetlemise käigus lepiti kokku ka teaduse rahastamise proportsioonides, mis jällegi ei ole kirjas otseselt seaduse tekstis, aga mis annab lootust, et vahepeal küllaltki halba tendentsi … Teaduse põhiinstrumentides jääb raha proportsionaalselt kogu aeg vähemaks ja see pillutatakse erinevate ministeeriumide vahel laiali – siin ei saa ju teisi ministeeriumeid nii otseselt umbusaldada, aga siiski, võib-olla kaheldavate või mitte nii selgete parameetrite järgi ja mitte nii selge kvaliteedikontrolliga tegevuste puhul. Ja samas nii noortele teadlastele kui meie rahvusvaheliselt tuntud kollektiividele on signaaliks ikkagi see, mis põhilistes instrumentides on, palju on grandi taotluste võimalusi ja palju on baasfinantseerimine. Kas need tõusevad? Vahepealsel ajal tulid sealt negatiivsed signaalid, kuigi teadusesse tuli justkui raha juurde. Ma loodan, et see etapp, kus ühe juhusliku kokkuleppega pandi asjad justkui näivalt õigeks, aga tegelikult tõid kaasa negatiivse surve paljudele tõsistele teaduskollektiividele, nii rahalise surve kui ka ajalise surve. See etapp on möödas ja me hakkame siin natukene jälle liikuma koordinatsiooni ja niisuguse vennarahu poole. Mõned olulised asjad veel, aga ma ei hakka neid kõiki siin üles lugema. Igal juhul, ma arvan, et see seadus on tegemise käigus küpsenud. Aitäh kõigile tegijatele!

Suur tänu.

Suur tänu!

Ja rohkem kõnesoove ei ole. Sellega sulgen läbirääkimised.

Ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Ja kultuurikomisjoni ettekandja poolt juba kuulsime, et need on valdavalt kõik kultuurikomisjoni ettepanekud aga – ja ka arvestatud –, aga ma pean ikkagi nad siinkohal läbi, teie ees läbi lugema või tutvustama, et ka stenogrammi jääks täpselt see, mida Margit Sutrop meile siin juba eelnevalt ette kandis. 

Ehk siis, 554 SE muudatusettepanekud. Kokku neid on 37 tükki. Esimene on esitatud kultuurikomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Teine samamoodi kultuurikomisjoni esitatud. Juhtivkomisjon – arvestada täielikult. Kolmas: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Neljas: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Viies: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kuues: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Seitsmes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Samuti ka kaheksas: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Üheksas: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. See oli üheksas, jah? Üheksas? Kümnes: esitanud kultuurikomisjon. Esitaja juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Üheteistkümnes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kaheteistkümnes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kolmeteistkümnes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Neljateistkümnes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Viieteistkümnes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kuueteistkümnes: esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Seitsmeteistkümnes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kaheksateistkümnes: esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Üheksateistkümnes: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 20.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 21.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 22.: kultuurikomisjoni esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 23. muudatusettepanek: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 24. muudatusettepanek: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 25. muudatusettepanek: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 26.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 27.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 28.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 29.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 30.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 31.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 32.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 33.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 34.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 35.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. 36.: esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Ja 37.: esitanud kultuurikomisjon ning juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult.

Ja sellega me oleme siis eelnõu 554 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 554 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Ning tänane seitsmeteistkümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu 603 SE. See on selle teine lugemine ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Ja need vaprad inimesed, kes meid veel jälgivad üle võrgu! Annan teile ülevaate 3. juuni põhiseaduskomisjoni istungil arutluse all olnud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse teise lugemise osas. Kõigepealt tuletan meelde, milles asi seisneb, mida lahendatakse. 

Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2025. aasta 24. märtsil ja eelnõuga kehtestatakse viisaotsuste ja viibimisaja otsuse kohtus vaidlustamise õigus. Hetkel kehtib üksnes kaheastmeline vaidemenetlus ehk siis välismaalane võib esitada viisataotluse või viibimisaja otsuse vaide esmalt otsuse teinud haldusorganile ja seejärel vajadusel ka ministeeriumile. Nüüd, Euroopa Kohus leidis 2017. aastal kohtuasjas C‑404/16, et liikmesriigid peavad ette nägema lühiajalise viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise, sealhulgas võimaluse otsus kohtusse kaevata. Kuna Eesti õiguskorras ei ole kohtukaebeõigust ette nähtud, on Eesti suhtes algatatud ka rikkumismenetlus ning 2025. aasta 29. jaanuaril esitas Euroopa Komisjon Eesti vastu hagiavalduse Euroopa Liidu Kohtule. Lisaks sellele on ka meie oma Riigikohus 2021. aasta kohtuasjas nr 45-20-10 ja 2025. aasta kohtuasjas nr 5-24-28 leidnud, et välismaalaste seadus on põhiseadusvastane osas, mis välistab viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse kohtusse kaebamise ja viisa andmisest keeldumise otsuse kohtusse kaebamise olukorras, kus viisataotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis. 

Eelnõuga kehtestatakse senise kaheastmelise vaidemenetluse asemel kohustuslik üheastmeline vaidemenetlus ning võimaldatakse välismaalasele pärast seda kaevata viisaotsus, viibimisaja otsus või vaideotsus halduskohtusse. Eelnõuga nähakse ette – see on väga tähtis –, et halduskohtusse kaebuse esitamine ei ole välismaalasele Schengeni alale saabumise või seal viibimise aluseks ja ei lükka ka edasi sealt lahkumise kohustuse täitmist. 

Nii ja nüüd arutelust endast. Kõigepealt meenutasime, et esimene lugemine toimus 16. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 2. mail. Ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, kuid komisjoni poolt tuli ettepanek nüüd ise üks muudatus õigusselguse huvides teha. Kaasavaid huvigruppe selle eelnõu puhul ei olnud. Aga siis tuli esile, et eelmisel komisjoni istungil, sellest eelneval komisjoni istungil kerkis üles küsimus halduskohtusse kaebuse esitamisel just selle riigilõivu suuruse osas. Ja me palusime, et kuidas, mis nad selle riigilõivu suuruse, milleks oli pakutud 280 eurot, et mis selle arvestuse alus võiks olla. Ja selle kohta andis selgitusi istungil viibinud Justiits- ja Digiministeeriumi esindajana asekantsler Mari-Liis Mikli, kes selgitas, et riigilõivude puhul lähtutakse kolmest komponendist. Esiteks on kulupõhisus, riigilõiv peaks katma toimingu kulud, mis selle puhul tehakse. Teiseks, riigilõivul peab olema teatud mõjutusmeede, et vältida pahatahtlikke ja ülemääraseid kaebusi. Ja kolmandaks on küsimus selles hüves, mida kaebuse esitaja võiks saada. Seal ta veel eraldi juhtis tähelepanu, et praegune riigilõivude tase tegelikult ei kata toimingute kulusid, mida riik peab tegema. 

Komisjoni liikmete hulgast oli eelmisel korral ka küsimus, et võib-olla see 280 eurot on liialt madal ja sellise küsimuse kerkimise põhjuseks. Ja siis palusime Justiits- ja Digiministeeriumi esindajal tuua võrdluse, mis näiteks Eesti kodanikul tavaliselt see kulu on, kui ta peaks vaidega või mingi kaebusega kohtusse pöörduma. Selleks on 20 eurot, nii et see vahe on päris suur: 20 ja 280. 

Nüüd tulime siis muudatusettepaneku juurde. Eelnõus oli seni välismaalaste seaduses tehtavate muudatustega eraldi välja toodud, et halduskohtule võib kaebuse esitada nii otsuse, viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja enne tähtaega lõpetamise otsuse kui ka vaideotsuse peale pärast vaideotsuse teatavaks tegemist. Halduskohtumenetluse seadustikus ja riigilõivuseaduses on aga välja toodud ainult otsus, mistõttu tuleks neid kahte seadust üheselt arusaadavuse huvides täiendada vaideotsusega ehk lisada see vaidevõimalus ehk vaide puhul see riigilõiv ette näha. Ja siit tuli ka muudatusettepanek täiendada §-s 2 esitatud punkti 4 ning §-s 3 punkti 1 esitatud lõiget 6¹ pärast sõna "otsuse" sõnadega "või selle vaide kohta tehtud otsuse". Seejärel pandi muudatusettepanek hääletusele. Ettepanek oli arvestada täielikult ja seda toetas komisjon konsensuslikult. 

Vaatasime läbi ka keelelised parandused ja pärast seda asus komisjon menetluslike otsuste juurde. Esmalt tehti ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Siin kolleeg Seeder tegi jällegi omalt poolt ettepaneku teine lugemine katkestada. Pandi siis esmalt esimesena tehtud ettepanek hääletusele ja otsustati siis nõnda, et 5 komisjoni liiget olid poolt ja 2 vastu. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil 2025, see oli konsensuslik. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil 2025 ja see oli konsensuslik otsus. Sellega on ülevaade antud. Kui on küsimusi, vastan. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Aeg on küll hiline, aga ma loodan, et meie meeled on piisavalt ärksad ja me oleme tähelepanelikud, et me suudame mõelda selle eelnõu menetlemisel kaasa ja mõelda ka väga strateegiliselt, sellepärast et see eelnõu, mis esialgu tundub võib-olla natukene tehniline ja formaalne ja teiselt poolt justkui tuleneb Euroopa kohtu otsusest ja Euroopa õigusest. Ega meil siin väga palju valikuid ei ole. Aga siinkohal ma juhiksin tähelepanu niisugustele kampaania korras kaasa minevatele vooludele, mida ka tihtipeale meile tuleb Euroopast. Ja me ühel hetkel saame aru, et see on olnud viga ja ka Euroopas mõistetakse, et see on olnud viga. Riigid, kes on tasakaalukalt ja konservatiivselt mõelnud ja tegutsenud, ei ole pidanud nendest vooludest ja eksperimentidest tulenevaid kaotusi ja kannatusi läbi elama.

Täna on meil väga aktuaalne rohepöördetemaatika. Me näeme, milleni see on viinud, kui me kampaania korras liigse hurraaga sellega kaasa läheme. Ma tuletan meelde, et kümmekond aastat tagasi oli suur immigratsioonivaimustus, mil me ütlesime, et Euroopa on avatud kõigele ja kõigile. Tänaseks me saame aru, kui valus viga see on olnud. Ma ei räägi üksikutest Euroopa riikidest. Tegelikult läheb see eelnõu sellesse ritta, seda loetelu võib jätkata. Aga see eelnõu läheb sellesse ritta. Nimelt seni on kehtinud Eestis ja ka varasemalt väga paljudes teistes Euroopa riikides, mõni aeg tagasi valdavas enamuses riikides ... Viisast keeldumise otsus on iga demokraatliku riigi suveräänne õigus, iga demokraatliku riigi suveräänne õigus, mida ei saa kohtus vaidlustada. See keeldumine võib tulla erinevatest kaalutlustest. Ja praeguses julgeolekupoliitilises olukorras on eriti ajakohane tuletada meelde, et sageli tuleneb see just nimelt julgeolekupoliitilisest olukorrast, julgeolekupõhjustest, miks üks või teine riik keeldub ühele või teisele isikule viisa väljastamisest. Seda ei pea hakkama kohtus arutlema, ei pea delikaatseid ja riigisaladusega seotud andmeid kohtutes arutama, põhjendama, avalikustama ja nii edasi. See ei ole mõistlik. Ja on seni demokraatlikud riigid demokraatia arendamisega väga edukalt hakkama saanud ja ei pea ka Eesti riik praegu lähtuma nendest pretsedentidest. Ma arvan, et see on üks nendest arengutest, kus me mõne aasta möödudes pöördume tagasi. 

Siin on mul ettepanek headele kolleegidele, et peame nüüd natukene aru, tõmbame pidurit selle eelnõu menetlemisel. Katkestame teise lugemise ja leiame teistsugused lahendused, teistsugused argumendid. Ärme läheme selle praeguse eelnõuga edasi. Ja eriti mul on palve siin põhiseaduskomisjoni esimehele, kes räägib ju Eesti 200 nimel ka. Kui me mõtleme pikalt ette ja räägime pikast plaanist, siis see eelnõu on just pika vaatega eelnõu. Sellist otsust julgeolekupoliitilistel kaalutlustel oleks praegu väga rumal teha. Nii et Isamaa fraktsiooni ettepanek on katkestada selle eelnõu teine lugemine ja jääda senise praktika juurde, kus me ei pea hakkama kohtuprotsessides niigi ülekoormatud kohtuid ja niigi suure bürokraatiakoormusega Eesti riigis veel seda bürokraatiat suurendama ja selle kaudu ka kohtu koormust suurendama, lisaks nendele julgeolekupoliitilistele momentidele, millele ma viitasin. Meie ettepanek on katkestada teine lugemine.

Aitäh! Järgnevalt Anti Poolamets. Palun!

Kõigepealt suur tänu eelmisele ettekandjale. Väga hea ettepanek – katkestada üks erakordselt halva eelnõu lugemine. 

Ja tõepoolest tuleb ainult kinnitada, et kui siiani on see iga riigi suveräänne otsus olnud ja ka Eestis, siis nii see peakski jääma. Ja kui Euroopa piirid on illegaalsete immigrantide erakordse surve all, siis kõige kummalisemal kombel me oleme ka Euroopa eliitide surve all, kes leiavad, et uksi tuleb pärani lüüa, ja leiutavad nad kogu aeg uusi trikke, kuidas meie elu raskemaks teha, et illegaalseid immigrante eemal hoida. 

Euroopa riikide olukord on väga halb. Suurbritannia, kes läks Euroopa Liidust välja, on sellegipoolest riik, mis on tohutu immigratsioonisurve all. Prantsusmaa, Prantsusmaalt lähtuv immigratsioonimass on tohutu. Pole ime, kui saabub tuhat paatidega immigranti päevas. Tuhat tükki päevas! Ja alles oli see, kui üle Vene piiri võis igaüks jalutada. Ja see, mida nimetati taustakontrolliks – kas ta sa seda ikka oli? 

Ja mõelge – just nimelt autoritaarsed riigid võivad seda ära kasutada. Ja selleks on meil oma Trooja hobune alati võtta – mõni pagulasabi organisatsioon, kes tegutseb riigi abiga, kes rahastab nende viisataotluste vaidlustamist, sest nii see ju mujal on. 

Ja kuhu see kõik viib? See viib selliste nähtusteni, mida me näeme USA-s – immigrantide märatsemised, mässud, rünnakud riigi esindajatele, politseinikele, ametnikele, lehvitades immigrantide riigi lippu. Kas ei tule tuttav ette, kuidas see pronksiöö ajal välja nägi? Kuhu me siirdume? Tänane Telegraph, Briti suurleht, kirjutab, seal kirjutab kolumnist väga põnevalt, et "kui ma varem suhtusin skepsisega nendesse kriitikutesse ja ma arvasin, nad liialdavad, et massiimmigratsioon võib viia kodusõjani". Siis ta ütles, et ma mõtlen ise samamoodi: see võib viia kodusõjani. Nii kirjutab Briti suurleht oma kolumnis. Ja ta tõmbab paralleele USA-ga, immigrantide mässudega. Ja Suurbritannias on olukord ohtlik. Me näeme ka Iirimaal äkilisi plahvatusi, kui on toimunud eriti jõhkrad kuriteod, seksuaalkuriteod. Rahvas läheb tänavatele ja neil on kõrini. Just praegu on üks selline rahutus toimumas kenal Iirimaa. 

Nii et me ei ole kaitstud selle eest ja eriti hull lugu, kui meile surutakse seda peale Brüsseli keskvõimu poolt, justkui meil ei olekski mingit suveräänsust; trahvide ähvardusel, nagu alati. Me peame ilmutama tahtejõudu ja keelduma nendest, vajadusel kas või trahvi maksma, ikka keelduma ja näitama, kes siis on suveräänne riik ja kes ei ole. 

Ja sellepärast ma annan ka katkestamisettepaneku üle.

Aitäh!

Nii, ja palun nüüd kõnetooli tagasi Ando Kiviberg, osalema siis läbirääkimistel. Palun!

Suur tänu, härra juhataja! Aitäh ka kolleegidele nende kriitiliste sõnavõttude eest! Aga minu roll on siin võib-olla natukene rahustada. Võib-olla me natuke muretseme teatud asjades üle. Mis puudutab immigratsiooniohtu julgeolekule, siis kindlasti see on olemas, siin ei ole vaidluskohta. Ma arvan, et me küllalt hästi mõistame neid riske, mis on tabanud Euroopat ja nõnda edasi. 

See eelnõu praegu, kuigi me võime, eks ole, kuidas öelda, selle põhjuse või surve adressaadi sinna Brüsseli poole suunata, siis tegelikult ma tuletan meelde, ma oma sissejuhatavas lõigus viitasin ka sellele, et meie enda Riigikohus on kaks korda antud asjas teinud otsuse, kus ta viitab, et meie välismaalaste seadus on põhiseadusvastane just selles osas, mis välistab viibimisaja enne tähtaega lõpetamise otsuse kohtusse kaebamise ja viisa andmisest keeldumise otsuse just kohtusse kaebamise olukorras, kus viisataotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis. See on meie enda Riigikohus. Me ei saa ju siin saalis otsustada, et Riigikohtu tõlgendus põhiseaduse osas ei päde. See on minu tähelepanu juhtimine. 

Ja veel, siin kõlas ka viide sellele, et mitte kõik Euroopa riigid ei ole ühinenud või ei ole oma õiguskorda vastavalt muutnud. Tänase seisuga, õigemini varemalt olid koos meiega samas paadis veel Poola ja Tšehhi, aga mõlemad riigid on oma seadusandlust muutnud selles osas. Ma saan nii aru, et me oleme need viimased praegu, see riik, kellel siis seda kohtus vaidlustamise õigust ei ole. 

Nii et ma siiski kutsun kolleege üles, kes arvasid, et ei peaks toetama, peaks katkestama, ümber mõtlema. Korrastame oma õigusruumi ja anname kodanikele õigusi ja inimestele õigusi ka kohtus oma õigusi kaitsta selles osas. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Sellele eelnõule ehk siis eelnõule 603 on esitatud üks muudatusettepanek. Nagu me ettekandest kuulsime, siis muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Sellega oleme me 603 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 603 teine lugemine lõpetada.

Aga istungi juhatajale on laekunud kaks ettepanekut, üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt ja mõlemad ettepanekud on identsed. Ettepanek on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 603 teisel lugemisel katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 603 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on viis Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on 603 teine lugemine lõpetatud.

Tänane 18. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse, riigihangete seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 623, see on selle teine lugemine. Ma palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Teen siis lühidalt tutvustuse seaduseelnõu 623 SE kohta. Eelnõuga püütakse vähendada bürokraatiat ja toetada ettevõtjaid, eriti kaitsetööstusvaldkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, kes vajavad riigi poolt kiiremat ja paindlikumat tegutsemist. Selle esimene lugemine läbis komisjoni 21. aprillil ja läbis suure saali 5. mail. Teine lugemine oli põhiseaduskomisjonis 3. juunil. Olid kutsutud Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad, Rahandusministeeriumi esindajad ja Kaitseministeeriumi esindajad. (Hääled saalis.) Juba tahavad küsimusi esitada.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Olid kaasatud ka erinevad huvirühmad, kuid samamoodi, ettepanekuid ei laekunud. Eelnõu kohta esitas ühe ettepaneku Justiits- ja Digiministeerium ning kaks sisulist ettepanekut tehti Rahandusministeeriumi poolt. Ja ettepanekute sisu oli puhtalt sellest, et oleks vajalik sõjalise otstarbe asjaga seotud teavet vajaduse korral võimalik kaitsta riigisaladusena. See oli Kaitseministeeriumi poolt. Ja Rahandusministeeriumi poolt oli ettepanek lubada lihtsamaid reegleid riigihangetele ja ka riigilõive tõsta. Mõlemad leidsid komisjonis konsensusliku hääle ja saadeti saali. Aitäh! Minu poolt on kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Vaatame üle muudatusettepanekud. Nagu me ettekandjalt kuulsime, siis on eelnõule esitatud üks muudatusettepanek ja selle on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Sellega me oleme 623 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu … Ma korra nüüd küsin. Katrin Kuusemäe, ei ole soovi protseduurilist küsimust esitada? Nii, selge, siis läheme edasi. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 623 teine lugemine lõpetada. 

Ma teen ühe täpsustuse stenogrammi jaoks. Enne kui me selle teise lugemise lõpetame, on ikkagi siin meil kirjas kaks muudatusettepanekut. Neist esimene on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja ka teine muudatusettepanek on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Nüüd me oleme korrektselt läbi vaadanud muudatusettepanekud. Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 623 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 19. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtute haldamise tõhustamine) eelnõu 632. See on selle teine lugemine. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Armsad kolleegid saalis ja ekraanide taga! Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamisel põhiseaduskomisjonis olime me kahel korral ettevalmistusega seotud. Me menetlesime seda eelnõu on 2. ja 3. juuni istungitel. Kuulasime ära teise lugemise ettevalmistamise raames justiits- ja digiministri ning arvamuse andnud institutsiooni esindajad. Üldiselt toodi välja kõikide kutsutute poolt seda, et kohtunikkond on eelnõu hästi vastu võtnud, kaasamisprotsess on olnud ulatuslik. Tegemist on olulise algatusega, sellega tuleb kindlasti edasi minna. Kaasatute arvamuste kuulamisel toodi välja ka probleemkohti ja nende üle ka arutlus meil komisjonis toimus.

3. juuni istungil vaatas komisjon läbi Justiitsministeeriumi poolt eelnõule tehtud ettepanekud muudatuste tegemiseks. Neid tutvustati meile põhjalikult ning komisjon otsustas nende alusel esitada eelnõule 6 muudatusettepanekut. 

Tehti ka menetlusotsused. Ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ka 11.06 ja teine lugemine lõpetada. Ning kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. juunil ja viia läbi lõpphääletus. Ka need otsused olid kõik konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Praeguses kohtuhaldusmudelis vastutavad esimese ja teise astme kohtute eelarve kasutamise eest minister, kes on Riigikogu ees ka selle eest vastutav. Meie ees oleva eelnõuga aga on plaan kaotada see ära ja parlamentaarne kontroll ja debatt kaob sisuliselt sellega siit saalist ära. 

Ma ei pea seda isiklikult õigeks ja ma arvan, et sellisel kujul on sellel selged riskid. Sest kui poliitiline ja demokraatlik filter kaob sisuliselt vahelt ära, siis me jätame väga suure osa ikkagi ka kogu sellest debatist siit saalist välja. Ma ei oska kommenteerida selle põhiseaduse vastavust, mis ühemõtteliselt näeb ette, et kohtukorralduse kehtestab seadus. Seadusloojad oleme samas meie. Aga minu kõige suurem mure on selles, et loodava kohtute haldamise ja arendamise nõukogu enamus on kohtunikud, kes on seadusest tulenevalt õigusmõistjad ja ei ole poliitika kujundajad, ei ole regionaalpoliitika eest seisjad. Ehk kõik regionaalvaatelised küsimused ei saa olla enam nende kohustuseks, mis on meie kui poliitikute kohustuseks. Ma väidan, et kohtute paiknemine üle Eesti on äärmiselt oluline ja seda nii sisult kui ka kuvandilt. Lisaks kogu eelarvetemaatika, mis sellega on seotud.

Ja lõpetuseks ma soovin üle rõhutada, et kui see seadus sellisel kujul peaks vastu võetama, siis peavad sisuliselt tulevikus kohtunikud tagama kogu Eesti füüsilise kaetuse ja regionaalaspektidega arvestamise. Loodan, et see saab nii olema, aga selles osas on tugevad kahtlused. Aitäh!

Suur tänu!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Toomas Uibo. Palun!

Jaa, hea juhataja, head kolleegid! Kuna seoses selle eelnõuga on tulnud ilmsiks teatavaid märkusi ja eriti Riigikohtu esimehe poolt, mida me kuulsime siin teisipäeval, siis pidasime õigeks, et natukeseks aeg maha võtta ja paluda praegu selle eelnõu katkestamist. See avaldus on juba üle antud, nii et ma loodan, et siis toetate seda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sellega sulgen läbirääkimised. 

Enne kui me saame katkestusettepanekut hääletada, peame üle vaatama ka muudatusettepanekud. Ja eelnõul on kokku laekunud kuus muudatusettepanekut. Neist esimene: esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Ka teine on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Kolmas: esitatud põhiseaduskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Neljas: esitatud põhiseaduskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Viies: esitatud põhiseaduskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Ja kuues: esitatud ka põhiseaduskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht – arvestada täielikult. Ja sellega me oleme 632 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 632 SE teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Eesti 200 fraktsiooni ettepanek katkestada kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 632 SE teine lugemine ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele Eesti 200 fraktsiooni ettepaneku katkestada kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 632 SE teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Nii, tulemusega 41 poolt, 1 erapooletu, vastuhääli ei ole, leidis ettepanek toetust ja eelnõu 632 SE teine lugemine on katkestatud. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17.15. Aga, head kolleegid, enne kui me läheme edasi nüüd tänaste esimeste lugemistega ja et me saaksime kõik ennast natukene värskendada, siis ma võtan kümme minutit juhataja vaheaega. 

V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Head kolleegid! Tõepoolest, niivõrd suur rõõm on näha siin saalis nii palju värskeid nägusid ja sellist suurt entusiasmi. Läheme meie tänase päevakorraga edasi. Me oleme jõudnud 20. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602. See on selle esimene lugemine. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Rõõm tunnustada ja tunnistada: Riigikogu on oma tööd vihtunud suure entusiasmi ja kiirusega. Eeldasin, et võib-olla natukene hiljem jõuan täna pulti. Aga see selleks ja tõesti vabandused, et mõned minutid pidite ootama. 

Aga tõesti, mul on au tutvustada teile töölepingu seaduse muutmise eelnõu, mis käsitleb kahte olulist teemat, mis on paindliku tööaja kokkulepete sõlmimise võimalus ning iganädalase puhkeaja selgem regulatsioon. Neid teemasid olen ma ka siit kõnepuldist varem arutanud läbi arupärimiste, aga käin kiiresti üle, mis on selle eelnõu põhimõttelised muudatused. 

Selle eelnõu puhul on tegemist ettepanekuga, mille eesmärk on ajakohastada meie tööõigust töömaailma tegelike vajadustega vastavaks ning sealjuures parandada paljude töötajate sotsiaalset kaitset. 

Paindliku tööaja kokkulepped, mis see siis tähendab? Eelnõu keskne muudatus loob võimaluse sõlmida tööandja ja töötaja vahel paindlikku tööaega puudutavaid kokkuleppeid. Selle kaudu saab edaspidi tööajas kokku leppida töö ajavahemikuna näiteks 10 kuni näiteks 30 tundi nädalas. Ja kokkulepe koosneb alati kokkulepitud töötundidest, mis on alati garanteeritud, ning lisatundidest, mida töötaja võib soovi korral teha, aga ei ole kohustatud. 

Sellise kokkuleppe aluseks on selged ja tasakaalustatud tingimused. Töötaja miinimumkoormus on alati vähemalt 10 tundi nädalas ehk veerand koormust. Lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud, lisatundides peab kokku leppima kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ei saa olla nii suvaliselt, et on, ei ole. See peab alati olema kirjalikult taasesitatavas vormis ja töötasu peab olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär. Ja ettepanek on, et välja arvatud alaealised ja uued töötajad. Ma saan aru, et ka see teema on tekitanud küsimusi. Komisjonis me seda arutasime ja vajadusel küsime lisaanalüüsi, ega seal ei ole kuidagi ebavõrdset kohtlemist. 

Ja tõesti, see muudatus on olnud väga kaua oodatud, see aitab lahendada olukordi paljudes reaalelu olukordades, kus töömaht ja töötajate valmisolek töötada võivad kõikuda, näiteks jaekaubanduses, teenindussektoris, hooaja iseloomuga tegevusaladel. See pakub nii tööandjale kui töötajale suuremat paindlikkust ja valikuvabadust. 

Veelgi olulisem on aga see, et see muudatus vähendab vajadust kasutada võlaõiguslikke ehk käsunduslepinguid. Tihti on ette heidetud, et see teeb kuidagi töötaja kaitsmise kehvemaks, aga vastupidi, see annab töötajale reaalselt sotsiaalsed garantiid. Miks? Sellepärast kui täna on soov paindlikult tööd teha, siis seda saab teha kas käsunduslepinguga või veel halvem riigi, ühiskonna ja töötaja vaates, et töötatakse mustalt. Siis ei ole üldse makse, ei maksta garantiisid, ei ole mingit teadmist. 

Ja samamoodi, nagu ma ütlesin, käsundusleping ka ei taga töötajale töölepingust tulevat kaitset ega ka reaalseid sotsiaalseid garantiisid. Aga reaalelu on selline, et paindlikult tööd on vaja teha. Me tahamegi viia töölepingu seaduse reaalse eluga kooskõlla.

Seega, nagu ma ütlesin, mõnedele arvamustele vastupidiselt tõstab see muudatus reaalselt paljude töötajate kaitset, mitte ei vähenda seda. Muudatus on oodatud paljude töötöötajate poolt, kes ei soovi või ei saa pidevalt töötada ühtlase koormusega. Oleme saanud palju tagasisidet nii lapsevanematelt, et laste kõrvalt töötamine võiks muutuda lihtsamaks, võiks muutuda paindlikumaks. Sama kehtib näiteks eakate, pensionäride kohta, kellel töövõime sõltub tervislikust olukorrast, või õpilaste kohta ja nii edasi. Neid näiteid on väga palju. See eelnõu teeb töötamise kõigile erinevatele sihtgruppidele, kes seda päriselt ise soovivad, kergemaks. 

Nagu ma ütlesin, teine oluline muudatus on iganädalane puhkeaeg. See puudutab iganädalase puhkeaja regulatsiooni, mille täpsustamise vajadus kerkis esile Euroopa Kohtu hiljutisest otsusest. Eelnõu sätestab, et tavapärase tööaja korral esmaspäevast reedeni peab töötajale tagama vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega nädalas ja summeeritud tööaja korral, näiteks graafikuga töö korral peab olema tagatud vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega nädalas. 

Tegemist on pikaaegse praktika kinnitamisega, mis on Eestis kehtinud töölepingu seaduse loomisest. Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus selles osas, kui palju järjestikust puhkeaega tuleb üks kord nädala jooksul minimaalselt töötajale tagada. 

Head Riigikogu liikmed! Eelnõu on sündinud pika ja sisulise protsessi ja kaasamise tulemusel. On arvesse võetud nii töötajate kui tööandjate tagasisidet. Lõplik eelnõu on nagu alati kompromiss, mis proovib teenida maksimaalselt mõlema osapoole huve. Seetõttu palun teie toetust töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõule, et saaksime ühiselt tagada tööelu, mis on kaasaegne, õiglane ja inimkeskne. Eelnõu aitab luua töösuhteid, mis peegeldavad tänapäeval reaalset tööturgu ja tegelikkust, mitte paberi peal olevat fiktiivsust, mida me keegi, ma arvan, ei taha. Ja samamoodi see eelnõu väärtustab paindlikkust, aga ei unusta kuidagi töötaja ega tööandja kaitset. 

Aitäh! Ja olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja teile on tõepoolest ka päris palju küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ausalt öeldes see kirjeldus oli päris elust ikka päris kaugel. Ja kõik need viited, kuidas see aitab töötajat. Tegelikkuses on niimoodi, et millegipärast ametiühingud ei toeta seda, üle 20 ametiühingu ja katuseorganisatsiooni on selle osas pöördunud. Millegipärast arstide liit – ju seal on ka rumalad inimesed, arvavad, et see on halb asi. Haridustöötajate liit – küllap ka nemad ei tea midagi, eks ole. Valitsus teab, mis on inimestele hea. Puuetega inimeste koda ei toeta. Noorteühenduste liit, kes noori esindab, samuti ei toeta seda eelnõu, sest nähakse tegelikult seda, et selle konkreetse eelnõuga inimeste, töötajate kindlustunne väheneb, potentsiaalne sissetulek väheneb, just nimelt nende huvid ei ole kaasatud, nende huvidega ei ole arvestatud. See on väga selgelt üksikute tööandjate ärihuvidest lähtuv eelnõu, mis on tegelikkuses sisuliselt kooskõlastamata töötajate ühingutega, viimase hetke muudatuste näol veel tehtud radikaalsemaks, kui see versioon, mis algse veto sai. Ehk palun, küsimus teile hästi lihtne: miks te puldist räägite, ütleme siis viisakalt, esitate väiteid, mis ei vasta tõele?

Kui küsimus on nii, siis ma ei esita väiteid, mis ei vasta tõele. Ma esitasin väite, et täna reaalelus, ja me iga kord näeme, päriselt toimub see, et on paindlikku töökoormust hooajatööl, kaubandusvaldkonnas, reaalselt igapäevaselt sõlmitakse sadu, kui mitte tuhandeid käsunduslepinguid, kus sellelsamal töötajal ei ole sotsiaalset kaitset. Ja nagu ma ütlesin, me anname täiendava võimaluse, ütleme siis, heatahtlikel ja seadusekuulekatel tööandjatel ja töötajatel õiguslikult sõlmida paindliku töölepingu, mis tagab töötajale kõik need sotsiaalsed garantiid, mida tänases elus tagatud ei ole käsunduslepinguga, või nagu ma ütlesin, veel hullem on mustalt. Ja ma olen ka selle eelnõu puhul öelnud, et suur enamus jätkab kindlasti sellise töövormiga, töölepinguga, mis on neile kõige sobivam, milleks on täiskoormusega, 40 tundi nädalas, 160 tundi kuus, aga me lihtsalt anname täiendava võimaluse, kui kaks täiskasvanud inimest, töötaja ja tööandja, soovivad sõlmida paindliku lepingu.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles suhtes saab teiega nõustuda, et eelnõuga tõesti tööd tehti ja on aega võetud. Küll see eelnõu, mis täna meie ees on, on hoopis teistsugune, kui ta nii-öelda osapooltega läbiräägituna oli. Teatavasti nägi algne plaan ette töölepingu võimalust vaid kindlate sihtgruppide jaoks, näiteks õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed ja pensionärid, kellele see tõesti võiks seda nii-öelda paindlikkust juurde tuua. Küsin siis, mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalgalepinguid kõigile töötajatele.

Aitäh! Ma olen ka sellele tegelikult … Ma ei mäleta, kas teile, aga kindlasti kolleeg Tanel Kiik küsis selle kohta arupärimistel. Ainult teatud sihtgruppidele oli tol hetkel valitsuse poliitiline kompromiss, mida päris pikalt sotsiaaldemokraatide ehk teie kolleegidega sai läbi räägitud. 

Kuna, nagu te vist olete tähele pannud, sotsiaaldemokraate enam valitsuses ei ole, on päris mitmeid kasulikke otsuseid Eesti ühiskonda saanud teha, sealhulgas tööturgu paindlikumaks. Tõesti, me ei näinud mingit vajadust, miks, ma ei tea, keskeale liginev mees, näiteks mina, meesterahvas, ei võiks teha paindlikku tööd, kui talle elukorralduslikult on see ka mõistlikum. Me ei näinud mingit vajadust öelda, et ühed grupid saavad lubada paindlikkust ja teised ei saa. Saime selle kompromissi jätta eelmisesse valitsusse ja pakkuda kõigile võrdselt võimalust teha paindlikult tööd, kui nad seda soovivad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, kelle jaoks on kogu see süsteem paindlik, on muidugi eelkõige tööandjate jaoks, aga mitte töötajate, sest kõik riskid pannakse töötajate õlule. Muidugi on see väga mugav tööandjate jaoks. 

Kas te saate täna tunnistada põhimõtteliselt seda, mida te ka tunnistasite õiguskomisjonis, võib-olla rohkem ridade vahelt. Aga selle eelnõu ettevalmistamisel te puhtalt lähtusite Reformierakonna ideoloogiast. Ehk siis eelkõige ongi tehtud tööandjate vaates, tööandjate huvides, aga mitte töötajate vaatevinklist, mis puudutab just töötajate kaitset. Ja see on ka põhjus, miks ametiühingutega ei tehtud koostööd ega ka kooskõlastust.

Aitäh! Väga huvitav väljend: ridade vahelt tunnistama. Ma ei tea, mida see isegi tähendada võib. Aga ei, see ei ole kuidagi tehtud ühe osapoole huvides, vaid, nagu ma kirjeldasin, see on tehtud sellest, et meil töölepingu seadus täna ei vasta reaalsele tööturuelule ja olukorrale. Ma ei hakka uuesti kordama. Reaalne olukord on, nagu me kõik, ma usun, te olete ka näinud, et on olemas hooajatööd, on olemas valdkonnad, kus kogu aeg ei ole ette teada detailis, mõnikord on vaja rohkem töötajaid jaekaubanduses, mõnikord vähem. Me viime lihtsalt töölepingu seaduse vastavusse reaalse tööturu olukorraga. Ja seal on arvestatud mõlema tööturu osapoole ettepanekuid. Nagu ma ütlesin, eelnõu on alati kompromiss, ei ole nii, et ei tööandjad ega ametiühingud saaksid kõik ettepanekud, mis nad tegid, arvesse. Mitte kumbki osapool seda saanud ei ole. See ongi kompromiss, et viia lihtsalt töölepingu seadus reaaleluga vastavusse. Ei ole seal kuidagi ühte või teist huvi. Kui siis ainult midagi maailmavaateliselt rääkida, siis jah, ma nendin, et maailmavaateliselt liberaalsem, paindlikum tööturg, ma ei tea, kas just Reformierakonna ideoloogia, aga ma arvan, et selline tervemõistuslik ideoloogia kindlasti.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rääkisite väga ilusa jutu sellest, kuidas see on suurepärane võimalus ja kuidas kaitstakse ka töötajaid, antakse igasuguseid lisagarantiisid ja nii edasi. Aga siis minu küsimus on väga lihtne. Miks siis ametiühingute keskliit korraldas meeleavalduse, kuhu tulid inimesed, kes olid väga mures oma tuleviku pärast? Nii et töötajate esindajad kas ei saa aru teie arvates sellest õnnest, mis on nendele langenud, või milles asi on, sest nemad rõhutavad, et tööseadusandlus peab sündima sotsiaalpartnerite kokkuleppel, mitte valitsuse ühepoolse ja kiirustades tehtud otsusena. Ja eelnõu menetlemine on tänaseks tekitanud tõsise usalduskriisi valitsuse ja ametiühingute vahel. Mis on teie kommentaar sellele?

Jaa, ma olen ka seda siin varasemalt kommenteerinud, et sotsiaalset dialoogi päevast üks, kui ma ministriks sain, olen ma alati pidanud. Ja ma olen kohtunud nii ametiühingutega, tööandjatega eraldi, koos ühe laua taga, korduvalt. Aga nagu ma ütlesin, et kõik ettepanekud, mida kas ametiühing või näiteks tööandjad teevad, eelnõusse lõpuni ei jõua. See ongi poliitika kompromisside koht. Ja ma nägin ka, küll kahjuks veebi vahendusel, jah tõesti, nad tegid eile selle meeleavalduse, et olite teie seal, oli vist seal ühe või kahe käe sõrmedel ametiühingu palgalisi esindajaid. Jah, ma kahjuks seal ei jõudnud nendega rääkida. Aga ka varasemalt, kui neil oli see kriitika meedias, ma veel täiendavalt kohtusin nendega, kirjeldasin, ka ühe ettepaneku, mis nad tegid, ka täiendavalt tegin ettepaneku õiguskomisjonile seda arvestada, mis oli mõistlik. Ehk ühesõnaga, ma olen kuulanud, arutanud mõlema osapoolega, mõlema osapoole ettepanekuid on seal. Aga nagu ma olen öelnud, ma arvan, et ka ametiühingutega sellisest tööturu ideoloogilisest vaatest meil ongi väike erinevus. Ametiühingud ütlevad, et nad oleksid toetanud seda, kui need oleksid kollektiivlepingutega raamistatud. Ma olen viisakalt öelnud, et jah, need valdkonnad, kus on kollektiivlepingud, see on arusaadav, aga väga paljudes valdkondades need kollektiivlepingud lihtsalt täna ei tööta ega tööandja valigi enam, sest paindlikkus on palju teistsugusem.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja!

Lugupeetud minister! Kas see väide, mida on esitanud Eesti Ametiühingute Keskliit, ei pea paika? Väide on järgmine: eelnõu lubab tööandjal kehtestada osalise tööaja, mis võimaldab maksta töötajale vaid 25 protsenti kokkulepitud töötasust kuudel, mil töö maht on väike või eksisteerib mõni muu töö põhjus andmisest keeldumiseks. Piisab, kui te ütlete jah või ei – kas see väide on vale, kas eksivad ametiühingud, või vastab see tõele? Aitäh!

Selles mõttes on see vale, et kui on töötasu kokku lepitud ja siis lihtsalt mitte mingil tingimuste muutmisel öelda, et maksta ainult 25 protsenti kokkulepitud töötasust, siis see väide on vale. Sellepärast, nagu ma ütlen, töötunnid ja töötasu … Siis võib parandada, ma ei saanud aru, sest et töötunnid ja tasu, mis kokku lepitakse, peab olema aktsepteeritud nii tööandja kui töötaja enda poolt. Ja see peab olema kirjalikult taasesitatavas vormis ja ei saa ühepoolselt seda kuidagi muuta. Ehk siis, kokkulepitud töötasust ei saa maksta järsku 25 protsenti ainult, vaid maksma peab kokkulepitud töötasu, mis kahepoolselt kokku lepitakse. Sellises küsimuses, nagu see oli, on kindlasti see vale. Kui ma nüüd, mingi sõna mul jäi puudu, aga kokkulepitud töötasust ei saa maksta järsku 25 protsenti. Kokku lepitakse töötunnid ja töötasu, mida tuleb maksta. Kui tahetakse paindlikkust muuta, peab olema see mõlema osapoole nii-öelda allkirjastatud taasesitatavas vormis. Aitäh!

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister, hea Erki! Väga uljas esinemine keset ööd siin töövaldkonna eest vastutava ministrilt! Võib-olla sa oled nii noor, aga ma mäletan, et ma kunagi vastutasin ka sellise valdkonna eest sotsiaalministrina. Ja nii palju ma sellest ajast mäletan, et ka rahvusvahelises tööõiguses on erinevates konventsioonides selgelt rõhutatud, et tööandja on tugevamas positsioonis. Kui luuakse täiendavat paindlikkust töösuhetesse, siis peab see olema väga hästi läbi mõeldud ja töövõtja peab olema kaitstud. Minu hinnangul see seadus töövõtjaid piisavalt ei kaitse. Tööandja siiski kasutab ära oma tugevamat positsiooni. Kindlasti on osadel inimestel alati võimalus juba töötada väiksema koormusega, seda ei keela ka praegune seadus. Aga teha see seadusega selliseks minimaalseks kohustuseks ei ole õige. Kas te ikkagi olete kursis selle rahvusvahelise kogemusega, sellega, mida tööõigus räägib?

Lühike vastus on jah. Aga nagu eelnõust kindlasti ka endine minister väga detailselt luges, seal on tehtud erinevaid kaitsemehhanisme just madalamapalgalistele, kellel potentsiaalselt võib olla oht, et tõesti on võib-olla pahatahtlik tööandja, kes tahab kuritarvitada, näiteks, mida on proovitud ette heita, sellega saada kuidagi palka vähendada. Seal on ka sellepärast see 1,2-kordne alammäära nõue sees. 

Aga samamoodi, uuesti: võib-olla me jäämegi erinevatele seisukohtadele, ent nagu ma olen igal pool öelnud, mina usaldan inimesi. Enamus inimesi ja ettevõtteid käituvad seaduse alusel, on heatahtlikud. Kui on pahatahtlikud töötajad või tööandjad, siis on teised asutused, on see Tööinspektsioon või hullematel juhtudel teised asutused, kes peavad vajadusel sekkuma. 

Aga ma arvan, et me kõik usume ja eeldame, et me seadusandlust teeme heas usus inimeste õiguskuulekusse. Me ei tee seadusi ju, vabandust, pättide ja kaabakate jaoks. Me teeme inimeste jaoks, kes on seaduskuulekad ja tegelikult tahavad ühiskonnas normaalselt toimetada. Selles mõttes on kaitsemehhanismid. Aga seal on ka tõesti eeldus, et inimesed on seaduskuulekad. 

Kui ei ole, siis ma toongi näite, jõuan jälle sinna tagasi, et kui on väga pahatahtlikud tööandjad, nagu te natuke üritasite viidata, et tööandjad on kuidagi suuremal jõupositsioonil, siis ka tänases olukorras tehakse käsunduslepinguid, millel ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid töötaja vaatest. Reaalne elu on veel hullem. Ma loodan, et väga paljud töötajad seda ei harrasta, aga veel hullem, me teame, siiski on veel probleem mustalt töötamine, kus ei ole ühtegi garantiid isegi palga maksmisel tegelikult lõpuks. Me tahame anda võimaluse tööandjatele ja töötajatele, kes on heatahtlikud, et nad saavad teha paindlikud töölepingud. Ja väga oluline fakt: koormust saab teha osakoormusega, aga see peab olema, Jaak, nagu sa väga hästi tead, fikseeritud koormus. On see fikseeritud veerand, on see fikseeritud pool, aga see ei ole paindlik. See on ikkagi fikseeritud osakaal.

Suur tänu! Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister, see jutt kuidagi ei klapi. Ma saaks aru, kui te pakuksite alternatiivi sellele, mis praegu on, ehk siis, käsunduslepingute sõlmimise võimalus kaoks ära. Aga ta ei kao, ta ei kao. Tegelikult ma ei saa päris hästi aru, mida te reguleerima tulete, kui tegelikult käsunduslepingute võimalus, millest te just praegu rääkisite, kui halb see on ja nii edasi, säilib edasi.

Mul on tegelikult ettepanek ministrile. Mis te arvate sellisest mõttest, et ka teiega sõlmiks sarnase lepingu vastavalt paindlikule graafikule, vastavalt teie tööpanusele ja seoks veel selle ära kas inflatsioonimääraga või siis majandustõusu või -languse määraga. Ja siin ma tahaks näha, kui efektiivne või mitteefektiivne teie töö oleks. Mis te sellest arvate? Aitäh!

Huvitav küsimus! Ma ei tea, kas selles küsimuses oli iroonia sees. Te olete juba üpris kogenud saadik, te teate, et kõrgemate riigiteenistujate palgad on seotud inflatsiooniga ja sotsiaalmaksu laekumisega ehk mõnes mõttes majanduse kasvu ja mõnes mõttes ka langustrendiga. Mis puudutab töökoormust, siis te vist äkki tegite isegi mingi eelnõu, kui ma ei eksi? Võib-olla sellest ka see küsimus.

Aga tulles tõsisemalt poole peale, siis me ei plaani käsunduslepinguid ega tervikuna nii-öelda töövabadust või ettevõtlusvabadust kuidagi täiendavalt piirama hakata. Täna ka ettevõtjad, tööandjad ise, heatahtlikud tööandjad on öelnud, et need, kes peavad pikki graafikuid ette planeerima mitu kuud, neil on väga hea meel, kui nad saavad seda töölepingu alusel teha. Neil on õigustatud ootus, samamoodi nendel töötajatel. Nad saavad ette öelda, mis nädalatel, millal nad saavad teha, on see projektipõhiselt – on siin neid näiteid toodud –, on nad üliõpilased, väikelaste vanemad, kes iganes, või lihtsalt ongi inimene, kes tahab mitmes kohas projektipõhiselt töötada, aga siiski tunneb, et ettevõtlus ei ole tema tugevam külg. 

Mis on Eesti tugevus? Meil on väga lihtne ettevõtteid teha, inimene võib hakata ise ettevõtjaks, ta võib teha tööd käsunduslepingu alusel, tal on võimalik paindlikult töölepingut teha. Aga näiteks minu puhul, mitte küll väga palju endast rääkida, aga mu enda peremudeli puhul on täna kõige sobivam kindlasti täiskoormusega töö. Aga ma ütlen, et inimesed on erinevad, peremudelid on erinevad. Me ei paku mitte midagi muud kui täiendavat võimalust sõlmida paindlikke lepinguid. Kui ei soovi, ei pea! Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Te ütlesite oma kõnes, et eelnõu muudab neile, kes seda ka päriselt soovivad, töötamise kergemaks. Mida teie jutt tegelikult tähendab? Täiesti arusaamatu väide tegelikult, kui eelnõu lubab maksta töötasu vaid alammääras alaealisele või töötajale, kes tööandja juures on alles lühikest aega töötanud, ja seda ka juhul, kui töötaja omab tegelikult vajalikku töökogemust ja kvalifikatsiooni. Miks te toetate töötajate ebavõrdset kohtlemist olukorras, kus tegemist on töötaja jaoks niigi ebakindla töötamisviisiga?

Aitäh, hea kolleeg! Ma igaks juhuks vaatan, et ma ei eksi. Töötamine on kerge – ei, ei leia sellist lauset enda kõnest. Võib-olla läks teil midagi natukene sassi. Jah, töötamine, olenemata ametist, on kerge, raske, seda ei oska öelda, see on igaühe, inimese enda subjektiivne hinnang. Küll aga ega seal vist väga rohkem küsimust ei olnudki, oli lihtsalt üldise hinnangu andmine, et teile ei meeldi paindlik tööaeg, võimaldamine töölepingu seaduse alusel. Ma ei oskagi sellega midagi öelda. Mulle meeldib. Mulle tundub, ma ütlen, see vahe jääbki. Ma usaldan inimesi, võib-olla teie siis mitte nii väga, ma ei oska öelda. Kaks täiskasvanud inimest, heatahtlikku inimest lepivad omavahel kokku, millistel töötingimustel, nad lepivad kokku palga tavaliselt üldiselt, kui te tööläbirääkimistel käite, ma ei tea, kui palju te olete, lepite kokku palga, töötingimused, tegevused, millisel alusel te tööd teete, millised on teie töökohustused. Samamoodi nüüd on võimalik leppida kokku, kui te soovite seda, et te ei tee fikseeritud koormusega tööd, vaid teete paindlikult. Aga nagu ma ütlesin, suur-suur enamus kindlasti jätkavad selle standardse täiskoormusega, 40 tundi nädalas, 140 või 160 tundi kuus, mis on nendele isikutele, peremudelile kõige sobivam.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Huvitav oli kuulda teie entusiastliku juttu, mis on selles suhtes kummaline, et millegipärast ikkagi see pool, mis puudutab töötajaid, nagu ei lähe teile korda. Kuidas muidu saab olla niimoodi, et nii paljud ametiühingud protestivad selle vastu. Kas te saate mulle öelda – ma olen aru saanud, et te olete kõigi nendega suhelnud, või vähemalt te vist ütlesite niimoodi –, milline proportsioon tööd esindavatest organisatsioonidest plaksutas sellele eelnõule kaasa ja milline proportsioon oli see, kes ütles, et see ei sobi? Ja siis ka küsimuse juurde. Aga miks ikkagi selline asi tehakse ilma läbirääkimisteta, lihtsalt jõumeetodil, vastavalt sellele, mida tahab ettevõtja, aga mitte töötaja?

Jaa, aitäh! Ma jällegi pean kordama, et eks siin see erinevus ongi. Ma ei kavatse ei praegu ega ka tulevikus kunagi ettevõtjaid ja töötajaid vastandada. Väga veider suhtumine ausalt öeldes. Lõppkokkuvõttes on mõlemad üksteisele kasulikud, peavad looma ühiskonnas kõrgemat lisandväärtust. Mis puudutab töötajate organisatsioone, kes on poolt, siis näiteks PARE, kes esindab ka töötajaid, on öelnud, et selline paindlikkus on tänapäeval vajalik. 

Ametiühingud, kordan uuesti, nagu ütlesin, nemad näevad, et neid peaks tegema kollektiivlepingutel. Aga ma ei tea, kui palju te tööturu olukorrast teate, hea kolleeg. Ametiühinguid – et ma nüüd ei eksiks, ametlikku numbrit on väga keeruline öelda – esindavad 4–7% on see kõikuv … nii-öelda töötajatest 4–7%. Ametiühingud. Kui on küsimus, et kes esindab üle 90% töötajaid, ega ei esindagi selles mõttes, nii-öelda katuse mõttes, vaid Eestis ongi olnud tavaks, et meil on võimalikult paindlikud töösuhted, meil on suhteliselt avatud riik, selles mõttes, ja liberaalne tööturg. Ma arvan, et see on meid hästi teeninud. Ja kui on võimalik inimestele ja ettevõtjatele rohkem vabadust juurde anda, siis seda me teeme.

Tanel Kiik, palun!

Jaa, austatud Riigikogu esimees!

Lugupeetud minister! Ma anna teile siira soovituse, et püüdke natukene olla empaatilisem ametiühingute ja nende töötajate suhtes. Selline suhteliselt üleolev, mõnitav, pisendav, suhtumine siin kõlab, et "näed, siin piketil käis siin, tead, paar palgalist töötajat seal ja nii edasi; nad esindagi eriti kedagi, nad vaatavad nagu minevikku". Ausalt öeldes see on suhteliselt ignorantne tegelikult ministri poolt. Te peate esindama mõlemat valdkonda – mõlemat, nii ametiühinguid kui tööandjaid. 

Ja nüüd praegu see viimane pisendav viide et, neli kuni seitse protsenti – Reformierakonda esindab ju, reformierakond esindab ühte protsenti, umbes üks protsenti Eestimaa elanikest on teie liige, eks ole. Kas ma saan samamoodi siis üldistada, et 99 protsenti te ei esinda? Ehk et see viide, et ametiühingutesse ei kuulu, eks ole, piltlikult, kogu Eesti töötajaskond, ei tähenda, et ta ei seisa Eesti töötajate eest, eks ole. Võtame mis tahes tervishoiuvaldkonna, haridusvaldkonna ja nii edasi – need on suhteliselt … Esindusorgatsioonidel ongi see mõte, et see on, liikmelisus on vabatahtlik, aga ta esindab laiemat ringi.

Nii et mu küsimus teile on hästi lihtne, et millest see tuleb, selline üleolev suhtumine ametiühingutesse, mis on teie praegustest vastustest ja varasematest vastustest korduvalt läbi kumanud? Aitäh!

Aitäh, tänan! Tõesti, kui sul tekkis tunne, et ma olen üleolev ametiühingute või töötajate suhtes, siis vabandan.  

Kui sa nüüd tähele paned, siis ma vastasin küsimusele, sest kolleeg Tiit Maran küsis täpselt esindusorganisatsioone, keda nad esindavad, kuidas nad hindavad eelnõud. Ma vastasin üks-ühele küsimusele. Ma ei tea, kuidas faktid … Ja teistpidiselt, vabandust, tõesti, ma nüüd ei tea, kuidas faktid on üleolevad olemised. Kolleeg Belobrovtsev küsis konkreetse piketi kohta ja ma vastasin; ma lausa, mitte et olla üleolev, ma reaalselt vaatasin, kes seal on, mis need sõnumid olid, seda ketast vaatasin, mis faktiliselt – siiski jälle ütlen – faktiliselt ei vasta tõele.  

Ma ei tea, kui me oleme ühiskonnas, kus faktid, vabandust, Tanel, on olla üleolev, on natukene veider. Tõesti, ma olen algusest peale, päev üks, nagu ma ütlesin, kohtunud mõlema osapoolega, kohtun ka tulevikus, pean seda dialoogi. Aga see, et kõik ettepanekud, mis ametiühing teeb või tööandjad teevad, ei jõua eelnõu lõpptulemusse, ei ole see, et oled kuidagi lugupidamatu – see on osa poliitilisest kompromissist ja alati tuleb teha siis ka otsus. Prooviks jääda ausaks nagu selles mõttes ka, et ma ei ole kindlalt kellegi üle nagu, ei ole nii-öelda lugupidamatus, vaid need asjad, mis küsiti, ma vastan ja olen vastanud faktipõhiliselt. Aitäh! 

Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Erkki, ma tean, et sa alati oled viisakas ja ei olegi üleolev, aga sa lihtsalt tundud sellisena. Sa võib-olla praegu ei saa aru, kuidas sa kõlad, aga see on tegelikult nagu, noh, see ei kõla hästi tervele Eestile. See on see probleem. Mitte midagi paha pärast.

Aga dialoogil põhinev juhtimine tegelikult on väga oluline. Dialoog, kompromiss ei tähenda seda, et ametiühingud teevad ettepanekuid, tööandjad teevad ettepanekuid ja minister otsustab, mis on kompromiss. Seni on dialoog tähendanud seda, et ametiühingud, tööandjad lepivad kokku ja see kokkulepe on kompromiss. See on kokkulepe, mille on ametiühingud, tööandjad teinud ja sellega tuleb minister saali. Ehk see, mida sa räägid, see ei ole kompromiss. Aga see kindlustunde puudumine on see suur probleem, et töötan nõrgemas positsioonis. Äkki sa seletad lahti meile nüüd need erinevad versioonid, mis juurde tulevad töötaja kaitseks, kuna töötaja on nõrgemas positsioonis. Nimeta need kaks, kolm, neli või viis asja, mis siin seaduses on.

Aitäh! Igaks juhuks tuletan veel, lähen veel kaks sammu tagasi. Konkreetne paindliku töötamise võimaldamine läheb aastaid tagasi. Sellest on tehtud pilootprojektid jaekaubanduses, kus see teema tuli. Seda näidet ma siin ka arupärimistel tõin. Üle maailma katsetatakse ja praktiseeritakse reaalselt. Selles mõttes see ei ole kuidagi midagi … Eestile. Ja ettepanek, mis pärast jaekaubanduse – mul ei ole see peas, ees, ma loodan, et ma ei eksi faktiliselt –, ettepanek, mille tol hetkel, kui mina ei olnud isegi minister veel, ministeerium tegi, oli ikkagi seesama, et need tingimused tuleb muuta reaalselt pärast jaekaubanduse katseprojekti paindlikumaks, sest vastasel juhul inimesed ei hakka seda kasutama ja nii, nagu keegi kolleegidest küsis, tegelikult ei teki alternatiivi käsunduslepingule. Sest ma arvan, et see, millega me ju nõustuda koos saame, on see, et mida rohkem sotsiaalseid kaitseid töötajatel on, seda parem on, ja käsunduslepingul pole ühtegi sotsiaalset kaitset.

Konkreetselt, nagu öeldud oli, tulenevalt ka teiste riikide kogemusest sellest jaekaubanduse projektist, mis on need tasakaalustavad kriteeriumid? Miinimum on vähemalt 10 tundi nädalas ehk veerand töökoormust, alla selle ei saa paindlikku töölepingut sõlmida. Kui tõesti on nii vähe tööd, siis on kas tööampsud või tööandjal ei olegi päriselt tööd pakkuda. Teine on see, et lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud. Ehk siis kui sa lepid kokku ja töötajana hindadki paindlikkust, siis tööandja ei saa sulle tuimalt lihtsalt panna täiendavaid töötunde juurde. Sa pead nendega nõustuma, need on vabatahtlikud. Ja samamoodi nende lisatundide puhul peab see olema täiendavalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, peab olema näha. Ei ole võimalik niimoodi, et suvaliselt lihtsalt ütlen, et nüüd tee palun rohkem tunde või mitte. Samamoodi töötaja kaitseks. 

Ja tõesti, nagu ma ka ütlesin, me ju saame aru, et haavatavamas positsioonis on pigem madalapalgalised, kelle kvalifikatsioon on väiksem. Sellega tulebki töötada, et inimeste kvalifikatsiooni tõsta läbi töötukassa koolituste, õppe, hariduse, kõige muu. Aga meil on inimesi, kes on madalamas kvalifikatsioonis, kelle töötasu on madalam. Ehk paindliku lepingu alusel peab töötasu olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär, et ei oleks võimalust survestada kuidagi palka allapoole, kui on tõesti pahatahtlikke tööandjaid. Need on need, mis on ka töötaja kaitseks tehtud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Saan teie eelnevast vastusest enda esimesele küsimusele aru, ilma sotsiaaldemokraatideta on uus valitsus kaotanud igasuguse andmete- ja teadmispõhisuse, vaid otsuseid tehakse puhtalt ministri meeldivuse või sobivuse alusel. Antud eelnõu puhul on visatud sotsiaalne dialoog täielikult prügikasti. 

Ehk on ka minu järgmine küsimus siis võib-olla põhinev naiivsel ootusel, aga ma küsin siiski. Kas valitsus on hinnanud, milline mõju võib niinimetatud juhupalga eelnõul olla palgavaesuse süvenemisele, kui ebastabiilsed töövormid muutuvad siiski valdavaks ja paljud töötajad jäävad ilma nii püsivast sissetulekust kui ka sotsiaalsetest garantiidest?

Aitäh! Kuna oli natuke, ma tunnen, ebaõiglane viide sellele mu esimesele vastusele, siis ma pean ka täpsustama, justkui kolleeg Lauri. See kuidagi ei ole ministri suva või tahe olnud, vaid sellele on eelnenud ka enne mind – ma ei tea, päris mitmeid ministreid on olnud –, on eelnenud reaalsed jaekaubandusprojekti, nii-öelda see paindliku töölepingu projekt või siuke näidisproovimine. Need võrdlused on võetud rahvusvahelistest riikidest, kõrgelt arenenud riikidelt. Teistpidiselt, mul ei ole siin ees, ühesõnaga, ma võin öelda teile, et kui palju on kohtumisi olnud nii ametiühingute, tööandjatega. Eelnõu on käinud mitmel kooskõlastusringil, see kuidagi ei ole, et ma tulin ja avastasin kuu ja päikese. Ei. See on juba aastaid olnud arutelul. Seda teemat on väga, väga pikalt arutatud ja paljude poolt oodatud. Jah, ma nendin, et siin on ideoloogilisi erinevusi, näiteks ametiühingutega, mis me siin ka enne mainisime. Aga see ei ole kuidagi nii, et see eelnõu tuli koos minuga. Ei, ma seda au ei saa ühte- või teistpidi enda peale võtta, seda on pikalt arutatud. Ja täiendavalt, nagu ma ütlesin, kuna see on täiskasvanud inimeste vaheline kokkulepe, siis täiendavat mõju kuidagi palgavaesusele see kindlasti ei tekita.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kuulates ka seda arutelu, siis ma olen nõus, et kindlasti sa ministrina ei ole kuidagi pahatahtlik või tahaksid kuidagi sõita töötajatest üle, aga siiski kuulates neid kooskõlastusi, neid arutelusid, siis ma ei ole leidnud kuskilt ühtegi pidepunkti, et ikkagi mingil määral on saadud töötajatega arvestada. Ja kui sa vihjasid sellele, et meil Eestis ametiühingutesse kuulub ikkagi nii väike protsent töötajaid ja nendega arvestamine on selle võrra – või noh, ma arvan, et sa ei mõelnud nii, aga on nagu kuidagi küsitav või et seda ei peaks tegema, siis ma küsiks nii. Kas siis ministrina nimega majandus‑ ja tööstusminister on selles valdkonnas plaani mingeid samme astuda, et me saaksime oma ametiühingud tugevamaks või kuidagi seda temaatikat ka ministeeriumi poolt aidata kaasa, et see protsent oleks kõrgem, kes sinna kuuluksid?

Aitäh! Jah, kuna lihtsalt kolleeg Tiit Maran, kui ma ei eksi, küsis esindusorganisatsioonide, kellega rääkinud, keda keegi esindab, ma lihtsalt sellepärast vastasin. Ma nentisin, miks see protsendi vahemik, sest väga täpset numbrit, palju nii-öelda kogu Eesti töötajatest on ametiühingu liikmed, seda täpset numbrit lihtsalt ongi keeruline öelda. Sellepärast ma ütlesin protsentide vahemiku, et mitte olla faktis ebakorrektne. See ei olnud küsimus hinnangus vähe või palju, vaid lihtsalt vastus küsimusele.

Mis puudutab, kas me peaksime rohkem kollektiivlepingute sõlmimist toetama, seda me oleme ka ametiühingutega rääkinud. Need kollektiivlepingud ja läbirääkimised, mida täna peetakse, neid kuidagi keegi ei plaani muutma minna, aga ka tänases valitsuses sellist täiendavat uute valdkondade kollektiivlepingute tegemist me ette ei näe. Kui oli see küsimus selles mõttes. Kui nendes kohtades, nagu enne mainitud, arstid-õed, õpetajad, muud valdkonnad, kus see toimib, süsteem on sisse töötatud ja see sobib nii töötajatele kui tööandjatele ja töötajate esindajatele, see on arusaadav, aga üldiselt, kui me kogu maailma vaatame, siis trend, nagu ma olen öelnud ja mitte kuidagi halvasti, on ju seesama, et miks kunagi omal ajal ametiühingud … Oli väga palju standardset tööd. Ehk siis oli oluline, et sul oli tõesti sadu tuhandeid inimesi, kes tegid väga standardset tööd, mis tähendas, et hästi loogiline, et nende palgatingimused, töötingimused on samasugused, et on ka mõistlik, et keegi neid kollektiivselt esindab ja kaitseb. Täna me oleme olukorras, mis puudutab ka paindlikku töölepingut, töövormid on hästi muutunud. Töökeskkond on muutunud hästi paindlikuks, kiireks, mitmekülgseks ja sellisel juhul ei ole ka väga lihtne leida seda ühte standardset tööd mingites valdkondades, kus siis tegelikult on need nii-öelda valdkondade kaitsjad töötajate vaatest ehk ametiühingud. Ehk eks see on ka see olukord, miks ta ka maailmas pigem on langustrendis.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ütlesite ilusti, et töölepingu seadus ei vasta reaalelule. Ma arvan, et väga paljud töötajad tunnevad, et ka nende palk ei vasta reaalelule, ei vasta sellele, mis on toimunud toidukorvi hinnaga või üürihindadega. Aga kahtlemata, meil on maailmavaatelisi erisusi. Samas peab tunnistama, et ka maailmavaateliselt saab teha tarku otsuseid, saab teha lolle otsuseid. Kogu see jutt paindlikkusest võib tunduda nagu mõisteliselt kuidagi atraktiivne. Aga rahanduskomisjonil oli IMF-iga kohtumine ja IMF ütles vastupidi, et kahtlemata, Eestis on vaja tööturul paindlikkust, et inimesed liiguksid kõrgema tootlikkusega sektoritesse. Aga andes juurde paindlikkust töölepingutesse, mis võimaldab äririske rohkem töötajate kanda jätta, me hoiame neid kinni madala tootlikkusega sektorites, teeninduses, kus tõepoolest võib olla töö hooajaline ja töölepingutesse on paindlikkust vaja, aga luues paindlikkust töölepingusse, me võtame majandusest paindlikkust ära. Ja IMF‑i soovitus oli pigem mitte hoida töötajaid nende madalama tootlikkusega tööandjate juures, vaid võimaldada ümberstruktureerimist. Kuidas see eelnõu aitab seda teha?

Jaa, selles mõttes ma saan ainult nõustuda, et valitsus, aga ka eelmine valitsus vähemalt, kus meil oli, ma arvan, nii-öelda ühisosa, ühismeelt, ongi see, et ega me peamegi ju haridusse panustama, sellepärast et töölepinguvorm kindlasti ühte‑ või teistpidi kahjuks kellegi oskust juurde ei anna ega neid ka ei vähenda. Oskusi saab ikkagi omandada õppes, hariduses, täiendkoolitustel, kvalifikatsiooni tõstmises, nagu ma ka siin enne mainisin. Ma arvan, siin me oleme ka tõenäoliselt ühte meelt, et mida kõrgemad on Eesti inimeste kvalifikatsioon, haridustase, oskused, seda kõrgemat palka nad ka tulevikus teenivad. Et selle eelnõuga kuidagi keegi jääb selle tõttu teenindussektorisse kinni – no väga raske näha. Pigem on ka see, et meil on vaja tervikuna tegeleda ja töötukassa on selle väga süstemaatiliselt enda tööks ka võtnud, et pakkuda just madalama oskustega inimestele seda täiendavat ümberõpet töötukassas. Riina, sa tead ise ka, et seal on väga palju täiendkoolitusi, isegi me maksame reaalselt, kui, ütleme, kehvema haridustasemega või aegunud haridusega töötaja tahab täiendkoolitust teha, me maksame või töötukassa maksab isegi talle õppimise eest toetust, et motiveerida kõiki inimesi minema ja täiendkoolitama ennast ja harima. Sellepärast ma olen väga nõus, et mida kõrgemate oskustega on meie inimesed, seda paremat palka saab, seda kõrgem on meie majanduse lisandväärtus, seda targemaid tooteid-teenuseid me saame luua ja tegelikult väljapoole eksportida. See on põhimõtteliselt minu praktiliselt iga, ma ei tea, avaliku esinemise alus ja lõpp, selles mõttes, kui me tahame majandusele lisandväärtust, siis targad inimesed see on. Aga et töölepingu seaduse paindlikumaks muutmine vähendab inimeste oskusi või vastupidiselt tõstab – kindlalt seda ei juhtu, sa tead ise ka. Seal on teised hoovad, millega tuleb tegeleda.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Tõenäoliselt ma ei suutnud esimese küsimuse korral küsimust korrektselt esitada ja selle eest vabandan. See vastus oli ka vastav. Ma lihtsalt küsin selle küsimuse uuesti ja püüan põhjendada. Majandus- ja tööstusminister – ma arvan, et see nimetus ütleb, et tegemist on võib-olla kõige olulisema ministriga, sellepärast et majandus- ja tööstusminister vastutab meie heaolu eest. Nüüd jõuame selle palga juurde. Jah, tõesti, meil on palgad seotud inflatsiooniga ja majanduskasvuga, aga minu mõte oli selles, et vastupidise valemiga, ehk siis, kui inflatsioon on liiga kõrge, siis palk, teie palk langeb. Euroopas keskmiselt tahetakse saavutada 2% inflatsiooni ja kõik, mis on selle üle, siis vastavalt sellele teie palk langeks. Kuidas teie sellesse nagu suhtute? Teie efektiivsus võib-olla muutuks paremaks, kui te teate, et kui inflatsioon on liiga kõrge, siis palk langeb. Võib-olla võtate majandusega midagi ette, et seda inflatsiooni ei oleks meil nii kõrgel määral?

Kindlasti ei ole täna see hetk, kus hakata majandusteoreetiliste aluspõhimõtteid rääkima. Aga ma siiski tuletan ühe asja ainult meelde. Kui me räägime majanduskasvust tervikuna, jõukuse kasvust, siis teatud määral inflatsioon ongi vajalik. Kui me nüüd vaatame, siis me oleme keerulises olukorras tõesti. Meil on olnud väga kõrge inflatsioon tulenevalt täiemahulisest Ukraina sõjast, kus väga mitmed meie sisendhinnad – energiakandjad, kütus, elekter – läksid väga kiiresti kõrgeks. Küll aga nüüd natukene irooniline teie küsimuse suhtes on see, et kui vaadata Eesti Panga statistikat, siis viimase aja inflatsioon on suuresti mõjutatud ka palgakasvu ootusest. Koos palgakasvuga tekibki inflatsioon. Aga ma ütlen, et ma ei hakka päris majandusteooriasse minema, tegelikult tead sa seda, Lauri, ka ise. Kui me tahame ühiskonnas normaalset arengut, siis mõistlikus mahus, nagu ma ütlesin, inflatsioon, mis tuleneb kas töötajate palgakasvu vajadusest, ütleme, teenuste hindade kallinemisest ja nii edasi, on tegelikult täitsa mõistlik. Ma ei tea, mis on ebamõistlik teie jaoks, kuhu see piir tuua. Aga teil on võimalus seadusandjana selline ettepanek Riigikogule teha. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Nagu te isegi teate, siis väga paljud töötajad on mures. See ilus sõna "paindlikkus" kõlab väga hästi ja väga paljud ei saa veel aru tegelikult, mis selle taga on. Aga ma lihtsalt nagu inimlikult palun teil veidike analüüsida. Kui seadust koostatakse, siis ikkagi on ka riskianalüüsid, on omad plussid, omad miinused. Milliseid ohte te ise näete, et selle seadusega võivad realiseeruda, eriti just halbadel aegadel ja nõrgemas positsioonis oleva töötaja kahjuks, ja kuidas te neid ohte minimeerite? Kas mingeid probleeme ka ise näete või ei näe üldse?

Aitäh! Ma kolleeg Laurile juba neid kaitsemehhanisme, mis töötaja vaatest on pandud, just mainisin. Seda ka arupärimisel rääkisin, et kui juhtub see olukord, mida me loodame, et ei juhtu, et ettevõttel ei lähe hästi, tulud ei tule kokku, ega ka täna, olenemata paindlikust töölepingust, ettevõttel, kui ta ei suuda palku maksta, ei ole midagi muud teha kahjuks, kui hakata inimesi koondama. Nagu ma ütlesin, ma loodan, et seda ei juhtu. Selles mõttes, et kuidagi paindlik tööleping paneks täiendavaid riske inimeste peale … Ega lõppkokkuvõttes, kui ärimudel ei toimi, tulud ja kulud ei tule kokku, siis ettevõte ei saa edasi toimida. Väga kahju on sellises olukorras. 

Aga küll ütlen, et kui on küsitud täiendavaid riske, siis teine risk oli, mida ka kolleegid õigesti küsisid, et ühtepidi töölepingu seaduse muudatus peab olema piisavalt paindlik, et ta reaalselt motiveeriks töötajaid ja tööandjaid käsunduslepingust liikuma päriselt töölepingusse. See on see, mida, ma arvan, me ju koos tahaksime. Aga näiteks see jaekaubanduse projekt näitaski, et kuna tingimused olid nii piiravad, siis tegelikult ei olnud ei töötaja ega tööandja poolt huvi seda teha ehk siis me tegelikult alternatiivi ei paku. See on ka risk ühtepidiselt.

Mis puudutab töötajate ja tööandjate suhet tervikuna, kõige lihtsam on võtta viimased aastad, mida ma ka rõhutasin siin. Mulle siin ühel arupärimisel heideti ette, et issand jumal, vaadake, Eesti tootlikkus on vähenenud viimase aasta-kahe jooksul. Kui me vaatame sisse – Eesti Pank sinna vaatas väga tänuväärselt –, mida see tootlikkuse vähenemine päriselt tähendas, tähendas seda, et jah, meil on ettevõtetel käibed ja kasumid langenud, aga ettevõtjad on hoidnud nui neljaks, hambad ristis, oma töötajatest kinni. Miks? Ma usun, et te olete ise ka kohtunud tööandjatega, nad ütlevad, et häid töötajaid on nii keeruline leida. Pigem nad on nõus täna oma ettevõtte kasumi, käibe arvelt töötajate palku maksma, aga nad tahavad häid töötajaid igal juhul hoida, sest see hetk, kui – ja mis on hakanud juhtuma – eksport on hakanud taastuma, välisturgudel nõudlus, nad tahavad olla, ja need on ettevõtjate enda sõnad, esimesed stardipakkudel, kes koos nende heade töötajatega seda väärtust loovad. Sellepärast ma ütlengi, et see on natukene selline maailmavaateline küsimus, aga lihtsalt faktid viimaste aastate jooksul näitavad, uuesti, et häid töötajaid on raske saada. 

Pigem me peame tegelema, nagu kolleeg Riina Sikkut just ütles, ka nende inimestega, kelle kvalifikatsioon ja oskused on madalamad, kui me tahaks. Me tahaksime, et nende kvalifikatsioon oleks kõrgem, et nad saaks kõrgemat lisandväärtust luua, nad saaks kõrgemat palka Võrus, Valgas, Põlvas, Tallinnas, kus iganes. Aga see on lihtsalt täiendav paindlikkus, kui seda soovitakse. Ja neid kaitseid ma ei hakka kordama. Need olid need 1,2- kordne alammäär, täiendavad tunnid peavad olema kirjalikult fikseeritud, need on vabatahtlikud mõlemale poole, ei saa lihtsalt öelda, nagu öeldud, et tööandja paneb kõik riskid töötaja peale. Ei. Tööandja, kui ta hindab seda vabadust, siis on tal täielik õigus seda kasutada ja ei saa olla nii, et see on kuidagi ühepoolne, on mõlemapoolne.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Anna andeks, Erkki, aga siin kumab ikka teatud selline suhtumine läbi. Ma loen ERR-i uudist 6. maist, kus ametiühingud veidi ka juba siis kurtsid ministri suhtumist ja ka peaministri suhtumist. Nad on toonud näite, kus nende ettepanekuid töölepingu seaduse muutmise eelnõusse eirati. Peaminister loobus kolmepoolsetest kohtumistest, mis olid eelmistele peaministritele kombeks, valitsuse, tööandjate ja ametiühingute läbi. Ja siis ütleb ROTALI‑i esimees Kalle Liivamägi, et majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo on asunud kollektiivlepingute sõlmimist pidurdama, kuigi sellist volitust tegelikult sellel ministril ei ole. Aga ministri kehahoiak ometi juhendab kedagi, sellepärast et on toodud näiteid paljudest avaliku sektori tööandjatest, kes on hakanud kollektiivlepinguid üles ütlema või ei pikenda neid. Aktsiaselts Hoolekandeteenused, ilmateenistujad Keskkonnaagentuuris, samuti ka päästeala töötajate ametiühingu vahel ja Päästeameti vahel enam kollektiivlepingut ei sõlmitud. Teie suhtumine siiski suunab juba avalikus sektoris tööandjat.

Aitäh, hea Jaak! Peaministri eest ma ei saa lõpuni rääkida, aga ma võin eeldada, et võib-olla peaminister siis usaldab, ta teab, et majandus‑ ja tööstusminister teeb head tööd, nagu ma ütlesin, reaalselt suhtleb kaasa mõlema osapoolega. Mis puudutab nüüd kohtumisi või mittekohtumisi, ei ole ka, aga kuna te selle ise üles tõite, et ei taha kuidagi nagu musta pesu pesta või mitte. Lugesin ka mina esialgu meediast ametiühingutelt, et ei soovi mina kohtuda. Pärast mida ma palusin küsida, et kas on veel täiendav, ma olin kohtunud varem, ma küsisin, kas on tulnud täiendav kohtumissoov, ja siis ütlesin, et palun kindlasti leidke see aeg, tundub, et meil on kuskil omavahel kas mõtted või arusaam üksteisega sassi läinud. Ma ei tea täpselt, millal see artikkel oli või mitte. Aga kui see esimene ettepanek, kõigepealt meedias, läbi meedia tuli mulle, et millegipärast ei kohtuta, siis ma ka kohe kohtusin ja ka viisakalt mainisin sellel kohtumisel, et väga veider, et miks me läbi meedia, et ma olen alati öelnud, et ma olen avatud, kohtume, arutame, vaatame, mis on võimalik koos teha, mis on nagu valikukohad. Et lihtsalt faktiliselt, sest see minu jaoks tundus ka veider. Aga võib-olla see oligi osa kampaaniast, et lihtsalt töölepingu seaduse paindlikkus ei meeldi. 

Ja mis puudutab seda kehahoiakut, ma proovin sirgelt hoida keha, selles mõttes sellelsamal kohtumisel, jah, küsitigi, nii nagu ka täna, et kas te näete, et selle valitsusega hakatakse täiendavalt uutes valdkondades kollektiivlepingut sõlmima, siis ma sellele vastasin, selle valitsusega me ei näe olukorda, et me täiendavalt. Aga mis on nagu inimese vastas tunnetus, et me hakkame kuskilt neid ära võtma, seda ma ka igaks juhuks täpsustan, ütlesin, et nendes kohtades, kus toimivad, ei ole minul mandaati, nagu te õigesti ütlesite, ja jääb nende valdkondade enda otsustada. Aga eks me peame kõike arvestama, eks läbi meedia vahenduse ikka mingid sõnumid võimenduvad, mingid nagu ei võimendu.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Erkki Keldo! Minu eelmisele küsimusele jätsite te tuimalt vastamata. Minu arust varasemalt olete te kuidagi selgema jutuga olnud, aga praegu tundub, et te olete kuidagi väsinud olemisega ja ei saa ise ka täpselt aru, mida te räägite. Nüüd just ennist ütlesite, et lisatunde ei saa tööandja töövõtjale peale sundida ja lisatöö on töötajale vabatahtlik. Kas vabatahtlik ehk tasustamata, ma küsin. Aga valitsuse plaani kohaselt kaotatakse osalise töökoormusega ja paindliku tööajaga töötajatel ületunnitöö tegemine ning selle eest kõrgema töötasu saamine. See tähendab, et tööjõud muutub tööandjale odavamaks, aga senises mõistes ületunde tegev töötaja kaotab palgas. Palun öelge, miks algatas valitsus osakoormusega töötavate inimeste sissetulekuid selgelt vähendava eelnõu. Kas väiksem palk tähendabki teie meelest suuremat paindlikkust? Ja ma küsin teie eelmise vastuse lõpus kõlanud lause täienduseks, miks siis ametiühingutele see seadusemuudatus ei meeldi.

Aitäh.

Jaa, mitte üldse kuidagi etteheitvalt. Üldiselt debatt on nii palju parem, kui me päriselt kuulame üksteist ja ei loe ette valmistatud küsimust maha. (Saalist öeldakse midagi.) Ma proovin nüüd meenutada, et kuna eelmises küsimuses küsiti … Kerge on töötada. Ma igaks juhuks kontrollisin üle, ei ole öelnud sellist asja. Ma proovin kõigile vastata, mis te ütlesite, jumala eest. 

See, et lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud, tähendab seda, et kui sa soovid neid võtta, siis sa võtad, mitte kas nad on tasustatud palgaga või mitte. Igaks juhuks ütlen, et ma ei tea, kas see tõesti jäi arusaamatuks, et ühesõnaga mõte on selles, et lisatunde saab teha, kui sa ise soovid seda, ja see peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis mõlemalt poolt. See tähendab seda vabatahtlikkust. Ei saa panna täiendavat riski ainult töötaja õlule, nagu siin mainiti. Kui töötaja ütleb, et mina hindasingi seda paindlikkust, ma tahan seda viiteteist tundi, mis me varasemalt kokku leppisime, siis tööandja ei saa oma suva järgi täiendavalt viit tundi, kümmet tundi, viiteteist tundi juurde panna või ära võtta, vaid see peab olema mõlema kokkulepe. Seda tähendab vabatahtlikkus. 

Mis te veel küsisite? Vabandust, ei tule meelde. Ma mõtlen, et see oli pigem ette loetud tekst, sellepärast ma ütlengi, et väga raske oli küsimusest aru saada, aga kui tuleb meelde, siis ma proovin veel vastata. Vabandust, mul ei tule meelde, kas seal oli veel täpsustavaid küsimusi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea esimees!

Hea minister! Üha suurema vabadusega riigid ja demokraatlikumad riigid väga selgelt väärtustavad just töötajate õigusi. Ja mida tugevamad on nendes riikides ametiühingud, mida rohkem on ametiühingutel õigusi, seda tugevam on ka majandus, seda tugevam on see üldine kuvand, mis peegeldub nendest riikidest vastu. Võtame kas või Põhjamaad, kuhu suunas me oleme tegelikult ju päris pikalt liikunud. 

Kui me nüüd vaatame seda eelnõud ja tagasisidet, taas kord tulles ametiühingute juurde, siis me nagu liiguks ju vähemate vabaduste suunas, vähemate õiguste suunas ja mõnes mõttes selles suunas, kuhu me tegelikult ei tahaks ju riigina liikuda, kui vaadata maailma praktikat.

Minu küsimus ongi, et kas ma olen õigesti aru saanud, et see ongi nii. Ja kui see ei ole nii, et siis miks on jäänud mulje, et me tegelikult liigume vales suunas just nende õiguste ja vabaduste osas? Aitäh!

Jaa, aitäh! Ma ei oska, jah, lõpuni öelda, kuidas kellegil mulje on jäänud, aga puht faktiliselt me anname vabadusi ja võimalusi juurde. Sellepärast, et, ma ütlen, et täna on töölepingu seadus, mis lubab ainult – ma rõhutan – lubab ainult fikseeritud koormusega tööd, on seal kas siis täiskoormusega fikseeritud, osakoormusega, nagu ma enne ütlesin, 0,25, 0,5, 0,4, 0,75, mis iganes. Me tegelikult puht faktiliselt anname vabadusi ja võimalusi juurde. Kas need vabadused ja võimalused, valikuvõimalused meeldivad, on nüüd teine küsimus, aga puhtalt faktiliselt me anname selle eelnõuga just juurde. Kui sa küsid, Madis, su küsimus oli, et nendest vabaduste andmisest ühiskonnas, siis puht faktiliselt me anname juurde. Kas need meeldivad – noh, see on see, mida me siin vist diskuteerime, on ju.

Ja ma tõesti nüüd vabandan, mul tuli meelde, et, jah, et küsimus, et miks – oli ka eelnev –, et miks ametiühingutele see seadus ei meeldi. Mitu korda vastasin, vastan igaks juhuks, täpsustan ära uuesti: nemad näevad, et paindlikkust võiks lubada ainult kollektiivlepingu raames. See oli see erinevus, et ma nüüd ei eksiks. 

Ja veel oli, et miks ma kell 3.15 hommikul võib-olla natuke väsinud välja näen – vabandust, ma proovin ärksam ka olla. See oli ka teine vist, see oli vist kolleeg Izmailoval küsimus. Aitäh!

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister. Ma ei tea, kas asi on hilises tunnis või minu küsimuse sõnastuses, aga ma ei rääkinud absoluutselt mitte midagi oskustest ega õppest. Kas te saate aru sellest, et paindlikkuse andmine üksikute töölepingute sõlmimisel võib olla täiesti erinev sellest, mis on paindlikkus, mis on vaja majanduses ja mida IMF esile tõi? Meie mure on see, et töötajad ei liigu tootlikumatesse sektoritesse. Meie tootlikkus jääb Euroopa Liidu keskmisest maha ja üks põhjus ongi see, et töötajaid püsivad nendes sektorites tähtajatu töölepinguga, kus on tootlikkus madal. Me loome juurde tähtajatu töölepingu. Kui ettevõttel läheb kehvasti, on võimalik 25%-lise ehk kui on 10 tunni peale nädalas kokku lepitud tööaeg. Inimesed püsivad väga madala palga ja madala koormusega sektorites, kus majanduses ei lähe hästi, kus tootlikkus ei ole kõrge ja kus, nagu te ise olete kirjeldanud, eelkõige on neid paindlikke töölepinguid vaja. See on täpselt risti vastupidi IMF-i soovitustele, mis on meil majanduses vaja teha, et tõsta tootlikkus Euroopa Liidu keskmist ületavale tasemele.

Aitäh! Võib-olla tõesti on varajane hommikutund või hiline tund, ma ei oska öelda. Teie eelmine küsimus algas töötajate oskustest, kvalifikatsioonist, te pikalt kirjeldasite seda. Aga uuesti, nagu ma juba kirjeldasin, ma proovin olla võimalikult täpne. Kui inimesel on vajalik kvalifikatsioon ja oskused, siis selles mõttes ma nendin, me igatpidi peame toetama, et inimene ka oma kvalifikatsioonile ja oskustele vastavat töökohta püüaks või vähemalt sooviks saada, mis on kõrgemini tasustatud ja parem majanduskasvule, meie lisandväärtusele. 

Aga selleks, et seda tekitada, on vaja inimesel kõigepealt need oskused omandada. Ja me ju sellest räägimegi, et meil on mure teatud sektorites, kus ongi vaja neid oskusi täiendavalt suurendada. Küll aga, nagu on öeldud, et kõigist Eesti ühiskonna inimestest ei saa IT-insenere, midagi teha ei ole. Samamoodi meil on vaja majutussektoris töötajaid, meil on jaekaubanduses vaja. Jah, automatiseerimine on vähendanud töökoormust põllumajanduses, on vähendanud jaekaubanduses ja kõiges, aga meil kõikidesse sektoritesse vaja töötavaid inimesi. 

Nii et selles mõttes ma nagu lõpuni ei vastandaks, ütleme, üht sektorit teisele, mis on kõrgema lisandväärtusega, mis mitte. Küll aga, et inimesel oleks võimalik üldse sinna kõrgema lisandväärtusega sektorisse tööle minna, selleks vajab ta oskusi, et seal töötada. Selles me ju vist oleme ühel nõul. Ja ma ütlesin, et töölepingu paindlikkus või mittepaindlikkus inimestele oskusi juurde ei anna ega ära ei võta. Inimeste oskuste tekitamine peab tulema haridussüsteemist, peab tulema sellest, et meil on, ma ei tea, matemaatika, reaalainete õpetajaid piisavalt palju, et noored tahaks rohkem reaalaineid õppida, et nad selle asemel, et ärijuhtideks ja ma ei tea, nii nagu ma ise, riigiteadlasteks õppima, vaid läheks ja õpiks inseneeriat, mehhatroonikat, elektroonikat. Tööstuses ju seda kõrgemat lisandväärtust luuakse. Aga see seos paindlike töölepingutega minu jaoks jääb kaugeks.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Väga kurb on kuulda, et te kuidagi alavääristate või naeruvääristate neid, kes on ühispöördumisega pöördunud just nimelt selle seaduseelnõu vastu ja kes ei ole teiega sama meelt, näiteks Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing, Eesti Teatriliit, Eesti Õdede Liit, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon. Ja eriti arstide liidu poolt välja toodud mure, sinna kuulub üle 3500 arsti. Nad kirjutavad siin, et arstide liit ei ole nõus töölepingu seaduse muutmise punktiga § 52 täiendatakse lõikega 4, mis puudutab seda, et iganädalane puhkeaeg sisaldab igapäevast puhkeaega. Nad toovad välja ka selle, et Eesti tervishoius on suur ja krooniline töötajate puudus, mistõttu suur osa arste ja teiste tervishoiu valdkonna töötajad töötavad ülekoormusega. Te ei ole seda arvestanud, seda märkust. Nad toovad välja ka selle, et tegelikult Eesti Arstide Liitu ei ole kaasatud selle eelnõu arutlusse. Ei ole mõtet alavääristada neid, kes julgevad oma arvamust avaldada.

Jaa, aitäh! Ma, ühesõnaga, uuesti, ma küll ei suuda ette kujutada, kus kohas küsimustele vastates, mida teie kolleegid ise on küsinud konkreetselt, ma olen konkreetselt neile vastanud, kuidas see nagu kuidagi alavääristamine või mittetunnistamine millelegi on. Väga veider on aru saada selles mõttes, et kui mult lihtsalt küsitakse, ma faktiliselt vastan. Küsiti nii ametiühingute seisukohti, ma olen ka faktiliselt vastanud, et jah, nad ei toeta seda sellepärast, et nemad näeksid, et paindlikku töölepingut tuleks teha kollektiivlepingute raames. Nüüd tuleb see teine punkt. (Helme Kütt räägib saalist.) Ma nüüd ei tea täpselt, kes nagu lugupidamatu on, ausalt öeldes, kui te ise äkki korraks peeglisse vaatate. Aga selles mõttes …

Head kolleegid, las härra minister lõpetab oma vastuse.

… mida kolleeg Helmen küsis, on selle seaduseelnõu muudatuse teine pool, mis puudutab seda, kuidas on puhkeaeg reguleeritud. Selles mõttes ma ka seda mainin, et me lihtsalt ei ole seda arutanud. See on üldse teine punkt. Mis muutus, tuli sellest, et Euroopa Kohtus tehti kaasus, kus meil lihtsalt varasemalt ei olnud seaduses täpselt ära sätestatud see lühike ja pikk puhkeaeg, oli summeeritult kokku. Ja me lihtsalt viime tagasi olukorra, mis on olnud väga pikaaegse praktikaga, kus on see, et oleks õigusselgus. Tavapärase tööaja korral, kes esmaspäevast reedeni töötab, peab töötajale tagama vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega, ja summeeritud tööaja korral, näiteks graafikutöö on kõige lihtsam näide, peab olema tagatud vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega nädalas. Seal me läheme, kuna vahepeal oli õigussegadust tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest, kuna riigid olid oma seadusandlusesse seda erinevat pidi kirjutanud, siis me läheme tagasi … Selles mõttes me õigemini – vabandust! – kirjutame lahti väga pikaaegse praktika, kuidas töö- ja puhkeaeg on reguleeritud olnud Eestis. Me ei lühenda seal midagi, me ei tee, me läheme väga pikaaegse praktika juurde tagasi, et oleks lihtsalt faktiliselt korrektne. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tõesti siiralt soovin nendest plussidest-miinustest aru saada, sellepärast et ikkagi tuleb oma valijatele selgitada mõlemat poolt.

Muidugi!

Palun siis selgitage, kus me eelmine kord jäime pooleli, et tulevad näiteks keerulised ajad, et kuidas siis heade töötajate hoidmine tänu sellele töölepingu seadusele muutub siis nagu kergemaks. Te saate aru, et täistööd ei ole anda, inimesel on kohustused peal. Ja kas täna ei ole lubatud osalise ajaga töötamine, et näiteks veerand kohaga ei ole võimalik lepingut sõlmida täna, töölepingut? Minu arust on. Mis siis erinevus on? Palun selgitage!

Jah, aitäh! Jah, fikseeritud koormusega ongi võimalik, kas täis‑ või osakoormusega, nagu te ütlesite, aga see tähendabki, et koormus peab olema fikseeritud. Ehk kõige lihtsam näide, et kui on koormus 0,25, siis võib alati teha 10 tundi nädalas, ei vähem, ei rohkem. (Hääl saalist.) No selles mõttes summeeritud, selles mõttes, et sul on kindel fikseeritud tundide arv, mida sa tohid teha. See ongi nüüd see põhimõtteline vahe. Tulenevalt inimeste eraelu korraldusest, hooajatöödest, kõigest muust, siis tihti elu ei ole selline, et sul on kogu aeg teada fikseeritud tundide arv. Tulenevalt hooajast, ma ei tea, kaupa on rohkem vaja välja panna, sul on mingeid hooajamüügid, mis iganes. See paindlikkus tähendabki seda, et sa ei ole selle fikseeritud, nii-öelda kinni fikseeritud, vaid sa saad kokku leppida, kui mõlemad osapooled seda tahavad. Mis puudutab nüüd, uuesti ma ütlen, et kui on majanduslikult keerulised ajad, siis kui on sõlmitud mis iganes kokkulepe, on see täiskohaga töö ja ettevõtjal ei ole inimestele palka maksta, siis ta peab otsustama, et ta peab kas need ametikohad koondama, ta peab vaatama, kas tal ettevõte on üldse jätkusuutlik. Selles mõttes seal ei muutu midagi. Selles mõttes, et kui ettevõte või ärimudel ei toimi, raha ei ole, siis ei ole võimalik töötajatele maksta.

Ja nüüd ma saan aru, see järgmine küsimus, aga kas ettevõtjal on võimalik survestada, et näed, mul täna nüüd ettevõttel ei lähe hästi, kui sa nüüd võtad 10-tunnise, 20-tunnise koormuse, siis me jääme ettevõttena ellu ja tulevikus me saame äkki ettevõttena kasvada. See võimalus on olemas, kui tööandja ja töötaja ehk see töötaja ise on nõus. Ütleb, ahah, ta saab aru, on keerulised ajad, ta on nõus seda koos, seda nii-öelda riski jagama. Kui ei ole, siis ei ole töötajal mingit kohustust täiendavat lepingut allkirjastada. Nüüd see juba eos, et kui keegi hakkab survestama, hakkab kasutama ebaausaid võtteid, siis ka valijatele öelda, siis kindlasti tasub pöörduda Tööinspektsiooni poole. Selles mõttes kuidagi jõupositsioonilt survestamist, ebaausaid võtteid ei luba ka täna ja ei luba ka tulevikus meie tööseadus, selles mõttes, et see on selgelt reguleeritud. 

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu arvates 10 aastat umbes pole seda olukorda, et nii paljud ametiühingud oleksid ühe seaduse vastu ja vaidlustaks seda. Te olete saavutanud selle olukorra, kus te ei saa rääkida, tegelikult ei saa öelda retoorikas, et te olete siia toonud kompromissi ja dialoogi pidanud. Dialoog lõppkokkuvõttes ei ole see, kui minister otsuse teeb, ma ütlen uuesti. Sotsiaalpartnerite vaheline dialoog ja kompromiss tähendab seda, et ametiühingud, tööandjad on kokku leppinud milleski ja mõlemad on nõus selle kokkuleppega ja siis te toote selle siia. Nii et selle retoorika te peate ära unustama, see on täiesti vale jutt, te olete sellest valesti aru saanud. 

Nüüd need kaitsemeetmed, mis te ütlesite. 1000 eurot palka saav inimene ei saa seda 1,2 keskmist palka, see ei anna talle mitte midagi, sest tema palk on niigi juba sellest 1,2 suurem. Ja 10 tundi ei ole ju kaitse, vaid 10 tundi ongi probleem, millele me osutame. Jätkuvalt minu mure ja minu küsimus teile on see, et mis siis turvatunde inimesele loob. Turvatunde puudumine ja kaitsemehhanismid on kogu sellest asjast puudu. Te nimetate asju kaitsemehhanismiks, mis tegelikult on probleem, probleemi kese nagu ametiühingutele ja töötajatele.

Jah, uuesti, ma ütlesin, et seda potentsiaalset, võimalikku kompromissi, kuna tööturu osapooled on erineval arvamusel, nagu te väga õigesti nentisite, seda prooviti saavutada juba pikalt enne minu aega. Selles mõttes, nagu ma ütlesin, seda esimest pilootprojekti jaekaubanduses hakati tegema aastaid tagasi, et vaadata. Ja sellest tulenevalt, kuna see pilootprojekt oli selgelt liiga jäik, seda ütlesid mõlemad osapooled, öeldi, et seal on vaja reaalselt, kui me tahame, ma tulen jälle tagasi selle ühe mõtte juurde, mida te ka tegelikult, ma eeldan, toetate, ma olen aru saanud, et paindlik tööleping peab saama adekvaatseks alternatiiviks käsunduslepingule. Sellepärast et käsundusleping, tuletame meelde, täna nendele töötajatele, kelle eest te seisate ja kelle eest ka mina seisan, kuigi te proovite väita vastupidist, siis olukord, kui ta on käsunduslepingus, tal ei ole miinimumtöötasu nõuet, tal ei ole töö-puhkeaega, tal ei ole sotsiaalseid muid garantiisid. Millest me räägime? Me tahame tekitada olukorda, kus viisakad tööandjad ja head töötajad lepiksid kokku omavahel õigusselguses niimoodi, et mõlema õigused ja garantiid oleksid kaitstud reaalselt. See on see palve. 

Kui on pahatahtlikkus, siis on tõesti muud olukorrad, aga me ju ei tee seda seadusandlust ja üldse seaduseid ei tee ju pahatahtlikkuse eesmärgil. Me teeme ikkagi heas usus, et inimesed on õiguskuulekad, tahavad ühiskonda panustada. Selles mõttes ma ütlen, et me tahame olukorda, mida on ühiskonnas pikalt räägitud, et me tahame olukorda, kus inimesed teaksid oma tööalaseid õigusi paremini, oskaks küsida vajadusel, kui on tõesti pahatahtlikkust, oskaks pöörduda tööinspektsiooni poole. Me tekitame olukorra, kus me anname täiendavat paindlikkust juurde. Kui inimene seda ei soovi, siis ta ei pea ja ta ei tee seda. Ja ma usun, et ka pärast, kui Riigikogu otsustab selle seaduse vastu võtta, suur-suur enamus jäävad täiesti tavalise töövormi juurde, milleks on täiskohaga töö, mis on nende isikule, peremudelile, aga ka tööandjale kõige sobilikum, sest mõlemad, nii tööandja vajab 160 tundi kuus, töötaja, kes loob lisandväärtust, ja vastupidiselt töötaja vajab 160 tundi kuus fikseeritud kindlat teadmist. See on see. Me lihtsalt anname täiendava võimaluse, kui kaks täiskasvanud inimest lepivad kokku: jah, me sooviks paindlikkust juurde. See on kõik. Selles mõttes, et luua sellele ühele täiendavale võimalusele – see ei ole kohustus kellelegi –, luua sellist suurt tonti, kus kõik läheb inimeste vaadates halvasti, on väga-väga veider ka natukene. 

Anti Haugas, palun!

Toon vägagi reaalelulised kaks näidet. Näiteks väikelastega ema ning tudeng, kes teavad, et nad minimaalselt on võimelised töötama 10 tundi nädalas näiteks kaubanduskeskuses müüjana, kus töö iseloom eeldab, et on lepitud töö tegemise viis, aeg ja koht, ning kui nad näiteks mingil perioodil leiavad, et nad soovivad töötada rohkem, ehk neil on parasjagu aega töötada näiteks mingil perioodil 20 või 30 tundi nädalas – kas meil on täna olemas hetkel õiguslik regulatsioon selleks, et saaks see inimene töötada nii?

Jaa, aitäh! Nii nagu ma ka mainisin, et õiguslikult, kui soovitakse nii teha, siis selline inimene saab töötada ainult käsunduslepinguga, sellepärast et tööleping sellist võimalust täna ei paku. See ongi selle seadusemuudatuse iva.

Ja nagu ma enne ütlesin, käsundusleping, et kuna siin ongi, muretsetakse töötajate õiguste pärast, siis käsundusleping sellisel juhul, kui töötaja niimoodi töötab, ei taga mitte ühtegi sotsiaalset garantiid – ei ole palganõuet, ei ole töö- ja puhkeaega, terviklikku puhkust. See on see. Ehk, ühesõnaga, väga õige näide. Aitäh, kolleeg Haugas.

Ja veel, Lauri, vabandust, mul üks, kuna sa küsisid, ka üks täpsustus, et tuhat eurot teenivale inimesele see 1,2 kordne ei anna midagi juurde – ma ei tahtnud ise ka eksida, ma kiiresti võtsin kalkulaatori – miinimumpalk sel aastal, 886 eurot korrutatud 1,2-ga, ehk sellesama koefitsiendiga, on 1063 eurot koma 20 senti. 

Ei, ta ütles, et ei, see oli, see oli surve, ta ütles, et sealt saab maha hakata suruma – ei saa, ühesõnaga, mitte isegi ligilähedale, vaid, vastupidiselt, kui sa tahad sellise palga juures paindlikku töölepingut tekitada, siis puhtalt tunnitasust sa pead hoopis hakkama hinda tõstma töötajale. Et lihtsalt faktiliselt korrektne olla. Sa ütlesid, et sealt on võimalik alla suruda – küsimus ei ole palga kõrguses, vaid, saate aru, et faktiliselt, kui sa tahad tuhandeeurose palgaga inimesel jutumärkides "proovida hakata palk alla suruma", siis paindliku töölepinguga pead sa töötundide, sa pead talle töötunni eest rohkem maksma hakkama. Lihtsalt fakt, see on fakt – võib meeldida või mitte, aga see on fakt. Ma igaks juhuks kontrollisin selle ka matemaatiliselt üle. Aitäh!

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister, ma tahan täpsustada, kas sa oskad vastata, millal ministeerium hakkas tegelema selle seaduse muutmisega. Kas sinu ajal või enne sind?

Palju aega enne mind! Mitu ministrit on vahepeal olnud. Seda teemat kui sellist on käsitletud 10 pluss aastat. Aga see konkreetne pilootprojekt – et ma nüüd ei eksiks, mul ei ole siin enam seda ees – tehti mõned aastad tagasi jaekaubanduses, just selleks, et näha, mis on need kõikvõimalikud ohud, kas seda hakatakse kasutama. Ehk siis, see ei ole kuidagi õunte pealt vaadatud või seoses minu tulekuga tekkinud, nagu ma enne ütlesin. Seda on pikalt arutatud just selle pärast, et pakkuda reaalset alternatiivi käsunduslepingutele. On vaadatud teiste riikide praktikaid, mis meie seadusandlusesse sobiks, mis mitte, mis meie töökeskkonda sobiks. See on tegelikult olnud väga pikk protsess. Aitäh!

Hea kolleeg Riina Sikkut, kuna aeg on hiline, kas teil on küsimuste limiit täis või on tegelikult ka küsimus istungi juhatajale?

Mul on küsimus istungi juhatajale. Kas see eelnõu versioon, mis meil on saali välja prindituna, on ikkagi õige. Minister väidab, et seda on väga pikalt ette valmistatud. Ma ütlen, et mitte keegi mitte kunagi ei ole esitanud eelnõu versiooni kooskõlastusringile, mis pakuks paindlikkust kõigi sektorite ja kõigi töötajate sihtrühmade jaoks. Alati on räägitud hoopis teistsugustest lahendustest. Aga kuna ta nii enesekindlalt kinnitab, et see on pikalt ette valmistatud versioon, siis kas see, mille me sealt riiulist võtame, on kuidagi ekslik?

Pean tunnistama, et ma pole seda isiklikult saanud kontrollida, aga ma usaldan istungiosakonna töötajad. Nii et ma olen täiesti veendunud, et see on õige eelnõu. Aga aitäh, härra minister, rohkem teile küsimusi ei ole. 

Ja nüüd on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni, õiguskomisjoni esimehe hea kolleegi Madis Timpsoni ettekannet arutelust õiguskomisjonis.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister ja head kolleegid! Õiguskomisjonis me arutasime seda teemat, et esimesele lugemisele saata 19. mail. Ja minister rääkis sama juttu, mis ta teilegi siin rääkis selle eelnõu kohta ja anti võimalus vastata küsimustele. Ma arvan, ma ei hakka siin maha lugema kogu seda protokolli, aga toon võib-olla punkti haaval, mis need teemad olid. 

Loomulikult kõige suurem teema ja kõige esimene teema oli kaasamise teema: miks ametiühinguid ei ole kaasatud ja miks neid ei kuulatud. Seda me arutasime pikalt ja lõpuks minister võttis kokku, et neid on kaasatud küll ja kui kõiki ettepanekuid lõplikult arvesse ei võeta, ei tähenda see, et ei ole üldse kuulatud ega kaasatud. 

Siis räägiti ka tehnilisematest asjadest. Kas paindliku tööajaga töötajal saab kehtida konkurentsipiirang ja vastus oli, et jah. Siis oli meil küsimus TÖR-i osas tehniline, kuidas toimub paindliku tööaja kokkuleppe korral registreerimine koormuse osas, ja nii edasi. Ministriga kaasas olnud ametnik Johann Vootele Mäevere selgitas, et TÖR-i läheb kirja kokku lepitud tunnid ehk miinimumkoormus. Siis rääkisime kaasamisest pikalt ja veel kord kaasamisest. Kolleeg Randpere küsis nn kuldsete käeraudade kohta, mille üle oli ka pikk diskussioon selles osas ja leiti, et konkurentsipiirang on läbi räägitud erinevate ministeeriumidega ja ebamõistlikud konkurentsipiirangud on tühised, mis on ka loogiline. 

Väga palju peatuti ka sellele 1,2-kordse miinimumpalga nõudel alaealistele ja uutele töötajatele. Sellest peaaegu kõikide erakondade esindajad küsisid, miks on seda tehtud. Ka selle üle oli pikk diskussioon ja ma tsiteerin lühidalt ka ametniku sõnu, et saadi palju tagasisidet, et selline alammäära nõue alaealiste puhul ja eriti hooajatöötajate puhul ei vasta turutingimustele ja praktikas võib esineda tõrkeid tööle saamisel. Selle teema juurde me tulime tagasi veel korra ka kolleeg Vooglaiu sõnavõtus, tema pidas seda põhiseaduse vaatest probleemiks natukene. Ja siis leidsime, et tegeleme selle teemaga komisjonis veel edasi. 

Küsiti ka sotsiaalmaksu maksmise kohta, et kuidas sotsiaalmaksu maksmisega on. Vastus on see, et töölepingute vaatest midagi selles osas ei muutu. Peatuti veel ka äririskide teemal, minister siin vastas teile sedasama, et äririskid on ikkagi tööandjal. 

Ja tehnilisi, või mitte tehnilisi, vaid selliseid, mida siin ei käsitletud ettekandes, küsiti ka. Kui palju on meil üldse neid võlaõiguslikke lepinguid hinnanguliselt? Vastus on selline, et täpne statistika puudub, aga on tehtud üks analüüs, kus on esile toodud, et kõikidest töö tegemistega seotud lepingutest võiks olla see 9,3%. Küsiti veel ka ravikindlustuse kohta, kas ravikindlustus on igal juhul tagatud, ja vastus oli jah. Ja lõpuks puudutati ka õpilasmaleva teemat ja öeldi, et see on väga populaarne, kõik noored ei saa sinna praegu ja ei saa seda töökogemust ka. Minister lubas selle idee endaga kaasa võtta ja tegeleda sellega. Minister möönis, et see on väga oluline ja ta võtab selle endaga kaasa ja ja lahendusi otsitakse koostöös töötukassaga. 

Ja siis me rääkisime veel kaasamisest ja jõudsimegi otsuste juurde. Otsused olid järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil – poolt 6, vastu 0, erapooletuid 0 – ja siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – samamoodi poolt 6, vastu 0, erapooletuid 0 – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma loodan, et Eesti rahvas rahulikult magab. Magab ta ainult sellel moel rahulikult ka edasi, kui seda eelnõu vastu ei võeta, seda eelnõu, mis justkui pakub lahendusi, aga tegelikult loob uusi probleeme. Väidetavalt antakse tööandjale ja töötajatele võimalus sõlmida paindlikke tööaja kokkuleppeid. Tegelikkuses on see samm töötaja õiguste ja sotsiaalse turvalisuse õõnestamise suunas.

Eelnõu lubab sõlmida lepinguid, kus töötaja tööaeg ei ole ette teada. Tööandja määrab, millal ja kui palju tööd tehakse, ning töötaja peab olema valmis reageerima kuni nädalase etteteatamisega. Mida see tähendab? See tähendab ebakindlust. See tähendab, et inimesed ei saa planeerida oma elu, pereelu ega sissetulekuid. Töötaja peab olema kogu aeg ooterežiimis. Justkui tööalane taksojuht, kes ei tea kunagi, millal tuleb järgmine sõit. 

Eelnõu räägib sellest, et kuidas selline paindlikkus aitab paremini toime tulla töökoormuse kõikumise ja majandusolukorra muutumisega. Aga kelle arvelt see toimub? Töötajate arvelt, inimese arvelt, kes jääb ilma stabiilsest sissetulekust ja sotsiaalsetest garantiidest, sest kui tööleping asendub niinimetatud paindliku kokkuleppega, siis kaovad ka need õigused, mis töötajal seni olid: haigestumise hüvitised, puhkusekindlus, arusaadav töötasu. 

Oluline on mõista, et see eelnõu ei puuduta ainult vabatahtlikku kokkulepet kahe võrdse osapoole vahel. Tööturg ei ole võrdne. Kui inimene otsib tööd ja tööandja ütleb, et neil ainult selline paindlik tööaeg, siis mis valik tal on, kas öelda ei ja jääda ilma sissetulekuta?

Me ei tohi unustada, et tööandjal on võim ja selle võimu tasakaalustamiseks meil oligi ja on praegu veel seadused, tööseadused. See eelnõu lammutab neid kaitsemehhanisme. Selle asemel et tugevdada turvalisi töölepinguid ja arendada tööelu kvaliteeti, loome olukorra, kus töötaja ainus kindlus on ebakindlus. Ilmselt eelnõu autorid peaks ise olema töölise nahas. Tänane Lauri Laatsi ettepanek ministrile oli väga kohane minu arust. 

Head kolleegid, töö ei tohi muutuda juhutööks. Tööinimene väärib väärikust, mitte ajutisi kokkuleppeid. Kui me tahame aidata tööandjaid, siis tehkem seda läbi investeeringute, tehnoloogia ja koolituse, mitte töötajate õiguste kallale minnes. Seepärast Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Kutsun üles ka teisi saadikuid mõtlema, kas me tahame Eestit, kus inimesed elavad teadmatuses, või Eestit, kus töö tähendab stabiilsust ja kindlustunnet. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 SE esimesel lugemisel tagasi lükata.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Paluks kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Tänane arutelu on, ma arvan, hästi oluline tegelikult. Sedavõrra on kurb, et siin taas kord osaleb suhteliselt väike hulk saadikuid, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist ja Keskerakonna fraktsioonist. Ja vist üks küsimus oli koalitsiooni poole pealt. Et küllap on kõik nii selge. Tegelikult selge ei ole midagi. 

See eelnõu, mis meie ette on toodud, kannab laiemalt selle valitsuse ühte tõsist diagnoosi: see on täielik dialoogivõimetus. Ehk meile püüti manada siia ette auväärt ministri poolt juttu sellest, kuidas on kaasatud erinevaid huvirühmasid, on toodud siia ette kompromiss. Ma arvan, minister kasutas kümmekond korda seda sõna, võib pärast stenogrammist otsida  – kompromiss. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tean, et kompromiss on see, mida sõlmitakse erinevate osapoolte vahel. Kompromiss ei saa olla see, et Vabariigi Valitsus ütleb, et vot see siin on kompromiss, võtke või jätke. See on ultimaatum. Kompromiss on see, mis lepitakse kokku. Olles ka töövaldkonda üle kolme aasta juhtinud, sealhulgas sellesama pilootprojekti käivitanud, millele minister viitas. See oli ka kompromiss toona. Seal olid allkirjad all, see oli kokku lepitud ametiühingute, tööandjate, riigi esindajate vahel. See ei olnud niimoodi, et minister tuli, võttis kabinetist oma dokumendi, ütles: palun, siin on kompromiss, kirjutage alla. Antud juhul umbes nii kahjuks valitsus toimetab. Jah, oli dialoog, oli kaasamine, aga sel hetkel, kui oli vaja kokkuleppeid sõlmida, siis see osa jäi ära. Siis öeldi, et teie ettepanekud on toredad, aga vot need meile ei meeldi. Aga need teise poole ettepanekud on palju sümpaatsemad. Eriti veel Eesti 200 keeras seal vinti peale, otsustati need erinevad sihtrühmad välja võtta, kes siis algses eelnõus olid, mis tegelikult kooskõlastusringil käis, oleme faktitäpsed, auväärt minister. 

Ja probleem on tegelikult tõsine. Töösuhete kaasajastamine on vajalik ja selline dialoog tööturu osapooltega on selleks vajalik. Aga ma küsin, kas praegu tundub teile, et sellel valitsusel usaldust Eesti ühiskonnas selle 20%-se reitinguga või ka tööturu osapoolte vaates olukorras, kus just värskelt üle 20 erineva katusorganisatsiooni ja ametiühingute poolt on sellele eelnõule vastu oldud ja nende ettepanekutega ei arvestata. Kas teile tundub, et valitsusel on usaldust täna hakata laiemalt töölepingu küsimusi, töösuhte küsimusi kaasajastama, regulatsiooni muutma? Aga aus vastus on ei sellele, isegi teie poolt vaadatuna. Väga raske on väita, et ei, meil on täielik mandaat, meil on siin väga hea läbisaamine, me just tegime värske kompromissi iseendaga. Ja see on väga kurb tegelikult. 

Nüüd sellest konkreetsest eelnõust, miks Sotsiaaldemokraatlik Erakond seda ei toeta, meie fraktsioon seda ei toeta, miks me ei toeta juhupalgalepinguid. Toon kuus põhjust, võiks tuua rohkem, toon kuus. 

Esiteks ei ole adekvaatne see, et inimestele pannakse ette lepingud, kus nende töökoormus ja palk hakkab kõikuma neljakordselt. Jah, heal ajal see võib mõnele inimesele sobida, halval ajal see võib tähendada inimestele sundvalikut: kas sul on tööd või ei ole tööd. Ja see, kas su palk on täpselt 25% sellest, mis sa loodad, või 100%, see ei sõltu sinust enam. See sõltub tööandjast ja kas tal on võimalik sulle pakkuda neid töötunde. Ja ma kujutan ette, kuidas sa lähed panga juurde, et vabandust, kas ma saaks see kuu maksta 25% eluasemelaenust. Või kirjutad korteriühistule: maksin veerand arvet ära, rohkem mul raha ei ole see kuu. Või lähed poodi, ütled oma lastele, et näete, täna ostame neljandiku toidukorvist. Kõlavad karmid näited, aga see on päriselu, mis võib juhtuda. Aga kas neid riske on valitsus üldse teadvustanud endale? Ei tundu. 

Teiseks, sotsiaalse kaitse küsimus. Kui inimesed saavad niivõrd ebamäärast palka, mis hakkab kõikuma, siis sel hetkel, kui nad näiteks saavad lapse – näe, endalgi juhtus hiljuti – ja tahavad vanemahüvitist saada, siis see sõltub ju varasemast sissetulekust. Kui nad jäävad haigeks või nad jäävad töötuks, täpselt samamoodi see sõltub varasemast sissetulekust, maksude maksmisest, ja ka tulevane pension. Ehk inimene, kellel on kindel täiskoormus, tema teab, mis on tema tulevane pension, mis on tema tulevane vanemahüvitis, haigus- ja töötushüvitised. Aga sellele inimesele, kellel hakkab see palk kõikuma, tähendab seda, et igal juhul tulevikus on kõik need hüvitised väiksemad, sest vaevalt tal iga kuu on 100%, mõni kuu on 25, mõni kuu on 35, mõni kuu äkki on 100. 

Kolmandaks, see eelnõu diskrimineerib alaealisi, millele on viidanud ka võrdsusvolinik. Ehk see põhimõte, et alaealistele võib maksta ka alampalka. Rõhutan veel, et alampalk on sel juhul ju parim, mis nad saavad saada. See on siis, kui tuleb 100% töötundides. Kui tuleb 25%, siis on 25% alampalgast. Ehk et selline arusaam, et alaealistele võib maksta piltlikult öeldes mõnisada eurot kätte, pole hullu. Ka see on diskrimineeriv tegelikult. Kui ülejäänud sihtrühmade puhul ka valitsus näeb, et tegelikult tegemist on vähem kindlust pakkuva töölepinguvormiga ja on mõistlik vähemalt 1,2-kordne alampalk võimaldada. Alaealistele millegipärast tehakse siin negatiivne erand. 

Neljandaks, meile ei sobi see, et osakoormusega inimeste puhul on väga suur risk, et nende lepingud tulevikus ei saa olema osakoormusega lepingud, mille puhul ületundi tehes nad saavad lisatasu või vaba aega, ületunnitasu, vaid nad saavad olema just needsamad muutuv töötunni lepingud, mille puhul öeldakse talle, vabandust, sellist asja nagu ületunnid pole olemas. Su leping ongi 0,3–1,0 koormust. See, et sa vanasti said 0,5 või 0,6 koormusega tööd tehes ületunnitasu, see on mineviku värk. Nüüd on uus aeg, on kaasaegne värk, paindlik värk. Nüüd sa saad täpselt selle 1,2-kordse alampalga alusel. Ongi kõik, mingit ületunnitasu ei ole vaja. 

Viiendaks, nagu enne viitasin, siis algselt see eelnõu oli mõeldud kindlatele sihtrühmadele. Nagu siin ka kolleeg enne ka viitas, et võib-olla tõesti mõnele üksikule, võib-olla ka mitme lapsega emale või noorele võib see sobida, selline paindlik viis, võib-olla vanemaealisele, pensionärile. Natuke teen tööd, paindlikult, midagi lepin kokku, mul on ka teatud turvavõrk olemas: mul on ravikindlustus, mul on pension, mis laekub, ei muretse päris oma toimetuleku pärast. … üksikute sihtrühmade puhul selle eelnõuga liikuda. Ka siis oli seal küsimusi, aga see oli vähemalt mõistetav, et mis probleemi lahendatakse. Aga nüüd valitsus ilma igasuguse kaasamiseta, Eesti 200 vist ministrite või oli see üks minister, keda siin homme hakatakse umbusaldama, tema ettepanekul mööda minnes viskas sinna: ah, paneks selle lepingu kõigile. Olukorras, kus seda hakatakse katsetama Eestis nii laiaulatuslikult, otsustati katsetamise aluseks võtta kogu Eesti tööealine elanikkond, selle asemel, et vaadata kõigepealt, kuidas ta toimib ühe või teise sihtrühma puhul, mis oleks loogiline. Sealt teha järeldusi, vajadusel muudatusi. Ei, seda me ei tee. Me oleme nii veendunud, et meil on õigus, vahet ei ole, et ametiühingud, arstide liit, haridustöötajate liit, puuetega inimeste koda, noorteühendused, organisatsioonid, teised on vastu. Aga valitsus teab, kuidas on hea. Nüüd me paneme katsealuseks kogu Eesti elanikkonna. 

Ja kuuendaks, millest ma tegelikult ka alustasin, on see, et see eelnõu on tegelikult läbi rääkimata. Töölepingu seadus, on olnud väga vana tava, oli ajal, kui Eiki Nestor oli minister, kui Jaak Aab, kui mina, kui Helmen, Riina, paljud teised, et need tööküsimused lepitakse kokku tööturu osapooltega. See ei ole keeruline. Olles neid läbirääkimisi pidanud nii töötukassa laua taga, COVID-i kriisi ajal erinevates kohtades, kui on tahe, siis leitakse kokkulepe. Kui seda tahet ei ole, siis on lihtne ütelda, et teie ettepanekud on aegunud või teie ettepanekud on kuidagi, ma ei tea, ettevaatlikud ja meile need ei sobi või meile, ma ei tea, kollektiivlepingud ei meeldi. Et tegelikkuses tulla siia valitsuse ette või parlamendi ette, kõigepealt valitsuse, nüüd parlamendi ette eelnõuga, mis on tegelikult tööturu osapooltega läbi rääkimata, on Eesti 30 aasta praktika rikkumine, lõhkumine. Ja tegelikkuses sellise eelnõuga parlamendi ette tulla ei tohikski. Loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 602 esimene lugemine lõpetada. Ent nagu juba varem Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ja nüüd ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt, on ettepanek seaduseelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata. Neid ettepanekuid me peale saalikutsungit ka hääletame.  Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku, Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 602 esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17.15. 

Olemegi jõudnud tänase päevakorra viimase punktini, Isamaa fraktsiooni algatatud laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu 598 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! 

Head kolleegid! Eesti laulu- ja tantsupeo traditsioon on järjepideva eestikeelse haridussüsteemi kõrval üks pikaajalisemaid garantiisid või, ütleme, rahvusliku identiteedi kandjaid. Ja see tugineb pikaajalisele üldlaulupidude ja sellele liidetud tantsupidude traditsioonile. Ja kogu traditsioon on jõudnud koos Läti ja Leedu omadega – mis kõik kolm me oleme ju omanäolised küll, aga koos, kuna taotlus oli esitatud koos – UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, kuhu ta võeti 2003. aastal. Ja 2008. aastal liideti see traditsioon koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Vastavad seadused on Leedul ja Lätil olemas juba kaunis vahetult peale UNESCO nimekirja kandmist. UNESCO-sse esitatud taotluses olid Eesti poolt lisaks riigile kolm organisatsiooni, kes peavad tagama traditsiooni säilimise. Need on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Kooriühing, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts.  

Nüüd, õppinud selle seaduse tegemisel oleme nii Leedu-Läti kogemusest, aga – ja loomulikult ka sellepärast, et need vastavad foorumid on Balti koostöös pidevalt ka toimunud –, aga veel enam muidugi meie oma laulu- ja tantsupeo traditsiooni vajadustest ja õigemini sellest, et asi ei keskendu ainult konkreetsete pidude ümber, vaid on vaja tagada kogu püramiidi toimimine, kogu organisatsiooni mudel. Ja see just annabki kindluse, et tulevikus võiks laulu- ja tantsupeod samal heal tasemel ka toimuda veel aegade lõpuni.  Seadus on üles ehitatud järgmiselt: esimeses peatükis on üldsätted. Seaduse esimeses peatükis on kirjeldatud nii seaduse kui ka laulu- ja tantsupidude eesmärgid ning staatus. Seaduse eesmärgiks on laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmine, arendamine, järeltulevatele põlvedele edasiandmine. Laulu- ja tantsupidude eesmärk on Eesti koori-, orkestri-, rahvamuusika ja rahvatantsu ning võimlemisrühmade traditsiooni hoidmine ning areng.  

Käesolevat seadust kohaldatakse üldlaulu- ja tantsupeole, noorte laulu- ja tantsupeole ning traditsiooni osaks olevatele paikkondlikele ja valdkondlikele laulu- ja tantsupäevadele. Seadust ei kohaldata uustekkelistele sündmustele, näiteks punklaulupidu, poplaulupidu või muud sellised algatused. Sätestatakse ka põhimõte, et laulu- ja tantsupidu ei ole päevapoliitiliste küsimuste, vaidluste ega ühiskonda lõhestavate sõnumite esitluskoht.  

Laulu- ja tantsupeo traditsiooni elujõulisuse eest vastutab Vabariigi Valitsus. Laulu- ja tantsupidude korraldamine on demokraatlik protsess, mida juhib kultuuriministri määratud rakendusüksus. Selleks on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, mille tegevuse põhieesmärk ongi Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni arendamine ning järeltulevatele põlvedele hoidmine. Sihtasutuse nime ei ole seaduses välja toodud normitehnilistel põhjustel. Sihtasutus määratleb oma tegevuse põhimõtetes laulu- ja tantsupidude eesti kultuuri unikaalse traditsiooni hoidmise. Ja üld- ja noortepidude kunstilise kontseptsiooni koostavad ja viivad ellu igakordselt eraldi valitud ja sihtasutuse kinnitatud kunstilised juhid oma kunstiliste toimkondadega. Püsivat loomenõukogu sihtasutusel ei ole.  

Traditsiooni hoidmiseks väärtustatakse laulu- ja tantsupeole pürgivate kollektiivide juhtide ettevalmistust ja elukutset igakülgselt, tellides kõrg- ja kutseõppeasutustelt vastavaid õppekohti ja makstes neile osaliselt riiklikku palgatoetust. Erilist tähelepanu pööratakse tööle laste ja noortega. Selleks luuakse koolide õppekavades õpilastele võimalus koorilaulu ja rahvatantsuga tegelemiseks. Laulu- ja tantsupeo korraldus ja staatus on teine peatükk. Selles nimetatakse pidudel osalevate kollektiivide liigid ja kategooriad ning sätestatakse nii nende kui ka iga üksiku kollektiivi liikme õigus ja tingimused peol osalemiseks. Samuti luuakse osalejatele võimalus teha ettepanekuid pidude kavandamise ettevalmistusjärgus. Peod on ligipääsetavad ka erivajadustega inimestele. Laulu- ja tantsupeo repertuaar lähtub kunstilisest kaalutlusest, eesti koori- ja orkestri-, rahvamuusika ning rahvatantsu ja võimlemisrühmade traditsiooni hoidmine ja arendamise ning Eesti rahvusliku ja kultuurilise identiteedi edasikandmise vajadusest. Repertuaari kinnitab laulu- ja tantsupidusid korraldav rakendusüksus oma sisemiste protsesside tulemusel. Laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Kunstiliste toimkondade otsusel võib kasutada sugulaskeeli, kunstiliselt põhjendatud kaalutlusel erandkorras ka muid keeli. Repertuaari valikul lähtutakse põhimõttest, et osa repertuaarist kuulub eesti koori-, orkestrimuusika klassikasse ja tugineb eesti rahvatantsu seadetele ja seeläbi ka pärimustantsule.  

Laulu- ja tantsupeol on oluline hariduslik roll laste ja noorte üldkultuuriliste ning muusika- ja liikumisharjumuste kujundamisel ja väärtustamisel ja – mis seal salata – tegelikult ka üldine hariduslik roll ka täiskasvanuõppes, sest niisugused kultuurilised ettevõtted annavad tegelikult teadmise nii traditsiooni, aga ka konkreetse loomingu arengust. Mul on hea meel öelda, et näiteks  – see ei ole nüüd otseselt selle seadusega seotud, aga – Linnateatri viimane lavastus "Alguses oli laul", mis on pühendatud küll eesti raamatu aastale ja kirjakeele ja meie nii-öelda suulise või, ütleme siis, kirjandusliku loomingu traditsioonile, on väga selgelt seotud ka muusikalise ja eriti siis laulu osaga meie rahva kujunemises. 

Üldlaulupeod toimuvad Tallinna Lauluväljakul. Üldtantsupeod toimuvad Tallinna Kalevi Keskstaadionil. Mõlema toimumiskoha korrashoiu ja arendamise eest vastutab Tallinna Linnavalitsus. Eesmärgiks on Tallinna Lauluväljaku ja selle ümbruse arendamine nii, et seal oleks ka edaspidi võimalik pidada ja paindlikult teenindada üldlaulupidusid. Tegemist on rahvuslikuks pühamuks kujunenud alaga, mille funktsionaalsuse säilitamiseks tuleb edaspidi vajadusel kasutada ka riigi eriplaneeringut.  

Laulu- ja tantsupidude traditsiooni järjepidevuse oluliseks põhimõtteks on nende perioodilisus, mille põhimõtted on seaduses samuti sõnastatud, nii nagu on loetletud ka pidude korraldamiseks vajalikud tegevused üldpidude vaheaegadel. Riigieelarvest rahastatakse rakendusüksuse ning koorimuusika ja rahvatantsu ja rahvamuusika valdkondade katuseorganisatsioonide kulud; need said alguses ka nimetatud. Rakendusüksuse eelarve moodustab riigieelarvelisest eraldisest ja oma tuludest, näiteks piletitulud. Neist katab rakendusüksus üldpidude ettevalmistamise ja läbiviimisega seotud kulud. Seadus sätestab, et pidudevahelisel ajal iga-aastases riigieelarves ette nähtud rahalised vahendid ei tohi olla väiksemad eelmisel aastal eraldatud vahenditest. Eelnõus on loetletud ettevalmistusperioodi kulud – kulude liigid siis. 

Koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsurühma või mõne muu kollektiivi asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rõivad ja nii edasi – repertuaarivihikud, rahvatantsukirjeldused, dirigendi ja juhendaja, muusikalise saatja töötasu ning transpordi laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal kui ka nii-öelda peoks ettevalmistamisel. Osa neist kululiikidest kompenseeritakse riiklikust kesksest rahastusest.  

Laulu- ja tantsupidudel osalema kandideerivate kollektiivide ettevalmistusprotsessi eest vastutavate koori- ja tantsujuhtide täiendav tasustamine ministri kehtestatud korras toimub riigieelarvest Kultuuriministeeriumi kaudu. Ministeerium planeerib laulu- ja tantsupidude protsessi riikliku toetamise vähemalt kolmeks järgmiseks eelarveaastaks ette. Kalendriaastaks varem määratud eraldist ei tohi uue riigieelarve kehtestamisega vähendada. Partneritena osalevad traditsiooni hoidmiseks vahendite eraldamisel on ka kohalikud omavalitsused.  

Seaduses määratletakse ka maakondlike ja piirkondlike ja valdkondlike laulu- ja tantsupäevade staatus ja korraldamise põhimõtted.  Seaduse rakendussätetes käsitletakse valitsusasutuste koostööd ja Eesti Rahvusringhäälingu kohustusi pidude kajastamisel ja materjalide salvestamisel. 

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.  

Seaduse mõjuks on rahvusliku identiteedi püsimiseks olulise laulu- ja tantsupidude traditsiooni kindlustamine ja seega kestmine üle aegade. Antakse kindlustunne pidude ettevalmistamisega seotud kollektiivi juhtidele ja nende tööd väärtustatakse. Luuakse alus traditsiooni säilimiseks, pannes rõhku järjepidevuseks olulisele tööle laste ja noortega. Väärtustatakse iga osavõtjat. Määratletakse erinevate osapoolte vastutus traditsiooni edasikandmisel ja rahaliste vahendite eraldamisel nii pidude ajal kui ka nende vahelisel perioodil. 

Seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril siis, praeguse eelnõu kohaselt.  

See on sissejuhatuseks kõik.

Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused.

Alustab Toomas Uibo. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Tõnis! Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei pea laulupidu armsaks. Isegi kui need kõik toolid oleks täidetud, siis ma usun, et kõik on selle poolt, et laulupidu on meie üks eestluse maamärk. Aga äkki korra seletad rohkem lahti. Ma kuulsin seda, et selle seadusega peaks reguleerima ka seda kunstilist poolt ja millist repertuaari me peame esitama ja nii edasi. Mulle natuke meenutab see ühte teist riigikorda, mis meil kunagi oli, kus kodanikualgatusi polnud ja riik ise kirjutas ette, kuidas üks või teine kunstiteos peaks välja nägema. Äkki natukene seda minu muret selgitad lahti.

Jah, see mure on kindlasti ülepaisutatud. Ühes kohas, nagu ma ka seletuskirjast esitasin, on tõepoolest nimetatud, et laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Seda ma juba esitasin, millistel juhtudel teisi keeli kasutada. Laulupidude traditsioonis pole see midagi kummalist. Ka esimesel laulupeol 1869. aastal, kummaline küll, olid kõik laulud, kuigi suur osa neist oli otse saksa keelest tõlgitud ja olid rasked ette kanda niisugustena, aga olid eestikeelsed. Ja repertuaari puhul loomulikult jääb kunstilisele juhile, tema toimkondadele vabadus. On teatud raamseaduse tekstis põhimõttest, et vähemalt kolmandik repertuaarist kuulub vastavalt Eesti koori- ja orkestrimuusika klassikasse, nii et see on, et repertuaari ei kirjutata ette, vaid see näitab, et mingi osa sellest on traditsiooniline, et kontserdid ei ole ainult uudisloomingust. Sellega on olnud, või ütleme, see on kooskõlastatud kõigil nendel ringidel viie aasta jooksul, kus selle seaduse tegemine on jõudnud ka kooriühingu või rahvatantsu ja rahvamuusika seltsini. Neile on sellised raamistused sobinud ja isegi sõnastus on tegelikult nende poolt välja pakutud. Näiteks tantsupeo repertuaar tugineb valdavalt Eesti rahvatantsuseadetele ja sellel põhinevale autoriloomingule. See oli ka üks viimaseid asju, mis ma viimasel kooskõlastusel nende organisatsiooniga kooskõlastasin ja nende sõnastust arvesse siin võtsin. Nii et tegelikult repertuaari ettekirjutamist ei ole.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma eestlaslikult ei hakka ülevoolavalt kiitma, aga minu tunnustus! Ütlesid tutvustades sellise lause, et laulu- ja tantsupidu on ligipääsetav erivajadustega inimestele. Meil siin tegelikult oli üks üsna ebameeldiv avalik diskussioon sellel aastal. Kas ligipääsetavus tähendab ligipääsetavust esinejana? Kas see hõlmab viipekeelekoori ja kas ka tantsupidu on liikumispuudega või muu erivajadusega inimestele esinejatena tulevikus avatud ja võimalik?

Meie laulu- ja tantsupeotraditsiooni üks pool rahvale ligipääsetavuse kõrval on ka kõrge kunstiline tase ja see tagatakse ikkagi laulu- ja tantsujuhtide ettenägemisel. Tegelikult kunstilised toimkonnad otsustavad ja teatavasti kollektiive eelproovides testitakse, milline asi sobib, milline ei sobi, kuidas seda kõike kujundada. Näiteks tantsupeol osaleb seekord vaegkuuljate tantsuansambel. Niisugused asjad on eelproovid läbinud, on sobilikud, aga ma ütlen, et selliseid otsuseid, millised kollektiivid sõela läbivad või millised mitte, teevad kunstilistel kaalutlustel kunstilised toimkonnad. See ligipääsetavus tähendab siin otseses mõttes ikkagi ligipääsetavust publikule. Ülejäänud ligipääsetavuse võib teatud vihje anda, aga see siiski otsustatakse kunstiliste toimkondade poolt. Aga jah, tegelikult ka organisatsiooniliselt on nii tantsupeol kui laulupeol praegu probleeme ka näiteks liikumispuuetega inimeste ligipääsu puhul ka sellel aastal. Seda on ka raskem korraldada, aga siin on ka pretensioone ja need tuleks lahendada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud eelnõu ettevalmistaja! Tunnustan eelnõu ettevalmistamise eest. Kaks kiiret küsimust. Kas sümboolselt 1. juulist jõustuda ei saa? See oleks täpselt laulu‑ ja tantsupeo ajal.

Ja teine küsimus. Tõepoolest, kuna laulu‑ ja tantsupidu on osutunud populaarseks, siis iga kord on järjest suurem selliste projektikooride või tantsurühmade roll, mis tähendab, et pikalt tegutsenud koorid või tantsurühmad võivad laulu‑ ja tantsupeost kõrvale jääda. See on tekitanud tõepoolest, ma ei tea, motivatsiooni langust ja pahameelt. Ma küsin, et kas siin § 10 lõige 3, kus öeldakse, et laulu‑ ja tantsupidude vahelisel perioodil toimuvad näiteks harrastuskollektiivide tegevus, et kas see seadus kuidagi näeb ette, et kas on püsivad tantsuansamblid ja koorid või projektikoorid, või kas see otsus jääb siis rakendusüksuse teha, et kuidas need reeglid laulu‑ ja tantsupeole pääsemiseks igal korral on?

Aitäh! See jääb kahtlemata rakendusüksuse teha. See oleneb nii kunstilistest taotlustest kui ka tegelikult ruumilistest võimalustest ja siin seadus midagi ette ei kirjuta. See, et nende tegevuste hulgas, mis käivad pidudevahelisel ajal, on osa tegevusi, mis puudutavad neid nii-öelda kollektiive endid ja mida pidu lähemale tuleb, on need organisatsiooniliselt kaetud siin ka mitme punktiga, kaasa arvatud siis tõesti eelproovides ettelaulmistega või materjali saamistega ja nii edasi. See, kas need kunstilised kollektiivid on nii-öelda ajutised või nad on üle aegade, see ei ole seaduse tähenduses ju oluline, nii nagu tegelikult ei ole seda pidanud, või ütleme siis, on sellel määral, mida kunstilised toimkonnad arvavad oluliseks, aga see on puhtalt nende otsustada. Ja eelproovide kunstilise taseme järgi võivad nii projektikoorid kui ka püsivad koorid või tantsuansamblid ju pääseda peole. Aga mingit ettekirjutust, kaasa arvatud mahulises mõttes, et nüüd võetakse plaani, no ma ei tea, 100 koori rohkem või 10 tantsuansamblit rohkem järgmisel korral, sellist, noh, see on sellele seadusele ja meie traditsioonile võõras. Need otsused teeb ikkagi kindlasti kunstiline toimkond.  

Ja mis puudutab jõustamisse, siis kuna seaduse üldine eesmärk on ju traditsiooni hoidmine ja tagamine ka pidudevahelisel ajal ja tegelikult selle püramiidi kindlustamine, siis on, ei ole kahtlust, et ka selle aasta pidu iseenesest korraldatakse suurepäraselt, aga tema kehtima hakkamine ongi nii-öelda järgmise tsükli, kuigi tegelikult järgmine tsükkel juba teatud määral käib nii kunstilises töös kui nii edasi, aga siin need tehnilised, rahalised, muud kindlustunnet andvad aspektid on kindlustada see protsess ise, see pidudevaheline aeg, mis tegelikult algab järgmise aasta algusest eelarvelises mõttes. Nii et selles mõttes sobib just rakendumine peale praegust pidu, järgmise ettevalmistustsükli alguses. 

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Jaa, kindlasti laulupidu vajab kindlust ja traditsiooni kestmine kaitset. Aga mul on hoopis teine küsimus. Me kõik mäletame 2019. aastast laulupeo lõpus hea kolleegi hüüatust "Peatage Lasnamäe!". Täna me näeme, et laulupeo ümbruse kõrghoonestamise protsess on jätkunud tohutu tuhinaga, ja meil on päris oluline, ma arvan, üsna tugev alus karta, et 20 aasta pärast selle platsi peal enam ei ole võimalik laulupidu korraldada, sest Tallinna linn on nii õhinasse läinud, et ümberringi on vaja seal ikkagi kõrgmaju püsti panna. Kas teie ettevalmistatud seaduseelnõu mingil kujul seda probleemi ka lahendab?

Aitäh! Seaduse enda tekstis on nimetatud toimumiskohad ja ma pean seda oluliseks. Läti puhul on samamoodi. Võib ju öelda, et miks, kas ta kuidagi seikleb ringi või on teistes kohtades ka Eestis korraldatav. Antud juhul, selles formaadis, millega me harjunud oleme, tegelikult ju ei ole. Ikkagi see Tallinna Lauluväljak, mis on selleks mõeldud ja mis mahuliselt on meie rahva vääriline. Jääb isegi kitsaks, aga seda enam toimuvad need protsessid, mida sa nimetasid, ja kui sa nimetad seda hüüatust, siis oli see tendents väga selgelt näha. See surve, kinnisvara arenduse surve oli väga selgelt olemas.

Ja teatavasti sinna juurde veel see teadmine, et kõik inimesed ei mahu ära. Väravad pandi kinni, kuna liiga palju inimesi tahtis justkui tulla. Ja kui nüüd ahendatakse seda piiri, siis meil on, ma ei hakka siin pikalt loengut pidama, sa tead ise väga hästi, millised kinnistud on seal juba planeeritud kõrghoonetega nendel territooriumidel, mida me oleme harjunud arvama, et need on tegelikult lauluväljak ja seni kasutanu teenindavatena. Lisaks näituseala planeeringus ei ole arvestatud seda, et see võiks osaliselt katta neid või, ütleme, olla ka teenindavas funktsioonis või anda võimalusi ruumiliseltki.

Nii et tegelikult see sinu viidatud mure on suur. Nii nagu Eesti Rahva Muuseumi ümbruse täis ehitamine, mis oli kontseptsioonivastane ja tegelikult on võtnud sealt ära mitmeid võimalusi, samamoodi surutakse väga kõvasti laululava ümbrust. Ja nii nagu ma sinuga neist teemadest ükskord vestlesin, seletuskirjas on nüüd kuni eriplaneeringu võimaluseni see raam, et me peaksime peatama vajadusel vastavad sobimatud kinnisvaraarendused seal kuni selleni, et laululava, lauluväljaku ja selle ümbruse eriplaneering kehtestada riigi eriplaneeringuna. See on seletuskirja tekstis ja kantud just nimelt sellest häirest, mis sa praegu andsid. 

Kadri Tali, palun!

Hea ettekandja! Olles ise oma terve teadliku elu koorides laulnud ja väga mitmed kollektiivid ellu kutsunud, neist viimatine Riigikogu koor, tahaksin ma küsida täpsustust ühe punkti kohta, mis ütleb järgmist: koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsu- ja võimlemisrühma asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rahvariided või muud kostüümid, repertuaarivihikud ja rahvatantsu kirjeldused, dirigendi, juhendaja ja muusikalise saatja töötasu ning transpordi laulu- ja tantsupidudevahelisel ajal. Minu küsimus on, et kas mitte ei jääks seda seadust jälgides ja kuulekas olles nii mõnigi kollektiiv eksisteerimata.

Aitäh! Eks me neid pikkade loeteludega kohustuste ridu, kui siin paar tükki on, saame muudatusettepanekute raames arutada. Aga selle konkreetse sätte mõte on ikkagi see, et mitte ainult omavalitsusele ja riigile, kuigi omavalitsus on üks asutajaid kaunis tihti nendele kollektiividele, aga ka osalejatele endale langeb siiski vastutus, võimalus ka kaasa rääkida. Aga teades, et osa asju tuleb ka üldisest katlast, põhimõtteliselt repertuaarivihikud, niisugused-niisugused asjad, siis kindlustada, et kui kollektiiv tuleb kokku, siis on ka nendel osalejatel mingi roll seal, harrastajatel, kuni selleni, et näiteks riigi poolt minev osa juhendaja palgatoetuseks kehtib ainult sellisel juhul, kui kollektiiv ise on pool pannud omalt poolt. See tähendab, et nemad ei saa ainult ümbrikupalka maksta või midagi, neil on mingi kohustus ikkagi töölepinguline suhe luua oma juhendajaga ja osaliselt tasustada. Nende asjadeta tegelikult me kaugele ei sõida. Nii et osalejate, harrastajate omavastutus võib olla, kui omavalitsus toetab kedagi, ma ei tea, rõivastega, rahvarõivastega või kusagilt fondidest saab midagi. See on, nagu praegugi on olnud. Siis saab seda koormat kanda ja jagada. Aga osalejatel on tegelikult roll enda asutatud kollektiivides ka nii-öelda peremehena või perenaisena ja vastutajana ringi vaadata.

Kadri Tali, palun!

Aitäh teile! Küsiksin veel seda. 150 aastat vaba rahva kodanikualgatusega alustatud traditsiooni – kas te ei karda, et ülereguleerimisega ja soovimisega parandada midagi, mis võib-olla on üks väheseid asju, mis Eestis väga hästi toimib, võite te kustutada meie lauljarahva rõõmu seda ise teha?

Aitäh! Ma seda sugugi ei arva ja seda enam on oluline ju see punkt, millest me alles hiljuti kõnelesime, et harrastajatel ja osalejatel oleks ka ise soov panustada osalemise kõrval, see on osa vastutusest. Ei, seda soovi me kindlasti ära ei võta, see raam ei ole sugugi rõhuv. See seadus ei ole sugugi nii regulatiivne kui Läti ja Leedu omad on. Kahtlemata on riiklikud arengukavad, riiklikud nõukogud, mida siin ei ole ette nähtud. Nii et ta on vaba rahva laulu- ja tantsupidu ka tulevikus. See annab kindluse ja seda kindlust on soovinud needsamad inimesed, kes igapäevaselt elavad ka mitte ainult selle traditsiooni, vaid seda traditsiooni kindlustavate muude, näiteks muusikaharidus, tantsuharidus ja muu, fenomenide püsimiseks või hüvanguks. Nad on näinud, et ikkagi kuskilt, juba regionaalselt või hariduses või põlvkonniti, hakkavad need, ütleme, tulevad mingid organisatsioonilised otsused kas omavalitsuse või ka riigi tasemel, mis tegelikult ahendavad võimalusi garanteerida järjepidevus tulevikus. Asi pole ainult ruumiline – väljakud ja värgid. Asi on, kas harrastajaid jätkub, kas see on haridussüsteemis piisavalt toestatud lasteaedadest peale. See, mis meil praegu on, tegelikult üldse on selle laulu- ja tantsupeo suureks teinud või võimaldanud. Meil on paljud asjad kokku langenud, kaasa arvatud maast madalast muusikaharidus. Kui seal teeme rumalaid otsuseid ja kõigile ei ole see enam kättesaadav või terved piirkonnad langevad juhendajate puuduses välja, siis me lihtsalt ühel päeval ütleme, et vaba rahva tahe küll, aga näete, see ei ole enam päris see. See kindlustab selle organisatsioonilise ja korraldusliku järjepidevuse, aga ei midagi rohkem, tahe jääb ikka peamiseks.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonipoolse ettekande teeb hea kolleeg, kultuurikomisjoni liige Kadri Tali.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna on Riigikogu täiskogu ees esimese lugemise aruteluks laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu 598, mille algataja on Isamaa fraktsioon. Kultuurikomisjon on arutanud eelnõu põhjalikult mitmel istungil, kaasates aruteludesse ka Eesti laulu- ja tantsupeotraditsiooni kandjad korraldajad. Eelnõu eesmärk on anda laulu- ja tantsupeotraditsioonile selge õiguslik raamistik, mis ei käsitle üksnes iga viie aasta tagant toimuvat suursündmust, vaid toetab kogu protsessi alates haridusest ja juhendajate järelkasvust kuni pidudevahelise ettevalmistustöö ja rahastamiseni. Ühiskonnas laiemalt on olemas üksmeel, et see traditsioon vajab hoidmist ja toetust. Ent küsimuses, kuidas seda teha, kas seadusega või senise kogukondliku vabaduse kaudu, seisavad kõrvuti erinevad vaated. 

Kultuurikomisjoni aruteludes on välja toodud, et valdkond vajab tuge. Näiteks rõhutas Eesti Kooriühingu esimees Hirvo Surva, et juhendajate järelkasv on murettekitavalt napp. Kui kolmel aastal on muusikaakadeemiasse tulnud õppima vaid kaks eestlasest koorijuhti, siis näitab see, et süsteem ei ole jätkusuutlik. Kaia Tanner kooriühingust ja Kadri Tiis Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsist tõid esile, et kohalike omavalitsuste tugi on väga ebaühtlane, mistõttu võib seadusest sündida vajalik kindlus, et traditsiooni toetataks võrdselt kõikjal Eestis. Samas on komisjonis kõlanud ka selgelt kriitilised ja ettevaatlikud seisukohad, sealhulgas minu isiklikud kahtlused. Olen sõnastanud muret, et laulu- ja tantsupidu on vaba rahvaliikumine, mis on 150 aastat püsinud, ilma et see oleks olnud seadusega raamitud. Eelnõus on mitmeid sätteid, mis võivad olla liigselt raamidesse suruvad või deklaratiivsed, kunstilisi eesmärke pärssivad. Me ei saa seadusega määrata loomingulist protsessi ega panna piiranguid sellele, kuidas ühiskond oma kultuuri kannab. Kultuurikomisjonis on rõhutatud, et peab säilima loominguvabadus, seadus ei tohiks muutuda käskude kogumiks, kus pannakse paika osalevate kollektiivide liikide arv, kunstilised ettekirjutused, teemad, näiteks rahvalaulude seadete arv, lavastuste keeleline vorm või pidude toimumiskoht. Näiteks säte, mille kohaselt kontserdid toimuvad ainult Tallinna lauluväljakul või Kalevi staadioni, võib näiliselt olla neutraalne, kuid on samas kunstiliselt piirav, eriti olukorras, kus tulevikus võivad olla vajadused või võimalused teistsugused. Kultuurikomisjonis märgiti, et seadusega ei pane me ühtegi last rohkem laulma ja tantsima. Kui tahame lahendada juhendajate põuda ja järelkasvuprobleemi, siis vajame sisulisi lahendusi haridus- ja palgatoetussüsteemis, mitte ainult sümboolset seadust. 

Kultuurikomisjon on olnud ühel meelel selles, et eelnõu tuleb edasi arutada rahulikus tempos, kaasates põhjalikult valdkonna esindajaid ja kohalikke omavalitsusi, eriti arvestades, et käesolev aasta on üldlaulupeo aasta. On oluline, et selle arutelu fookus ei varjutaks peo ettevalmistust ja läbiviimist. Me toetame eelnõu edasist menetlemist, kuid peame oluliseks, et see protsess oleks põhjalik, kaalutletud ning laiapõhjaliselt kaasav.

Kokkuvõtteks. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil, mis oli eile, ning esimene lugemine lõpetada. Täna on ta teie ees.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh toetava ettekande eest! See seaduseelnõu ei ole käskude-keeldude kogu. Ja, ütleme, need paar viidet, kui soovite, repertuaarile või kasutatud keelele, on tegelikult ajendatud põhjusest, et nii tegijad kui ka rahvas eeldavad midagi. Ja kui me kaugeneme sellest, mida eeldatakse ka repertuaari mõttes, et üldse ei ole näiteks viiteid kas koorimuusika klassikale või pärimustantsule, siis võib lihtsalt jahtuda rahva huvi selle asja vastu, kaasa arvatud nende toetamises osalejate huvi. Selle tõttu, et ta teatud määral äratuntavalt oma vormi ja sisu säilitaks, on arglikult osalt pandud see raamikene. See on kuni kolmandik ühel juhul, teisel puhul hoopis lahtisem. 

Aga selle sisustab kahtlemata ikkagi ja ütleb, mis on klassika või mitte. Kui me selle aasta repertuaari vaatame, siis võib öelda, et algaja pilguga või kõrvaltvaataja pilguga, ja ma küsisin ka asjatundjatelt, siis nad määratlevad, et laulupeo repertuaarist sellel aastal on ligi pool sellist, mida peetakse tavarepertuaariks. Nii et see kolmandik ei ole midagi pastakast välja imetud või midagi väga kummalist. 

Mis puudutab seda, et garantii tuleb anda, siis garantii tõepoolest tuleb anda seaduse tasemel. Praegu on määruse tasemel mõned asjad olemas, aga see kõigub. Näiteks ma tean täpselt, miks ja millal haridusministeerium muusikaakadeemiale ja teistele vastavatele koolidele pani stipendiumid välja selleks, et koorijuhte kasvatada. Nüüd vahepeal on need stipendiumid ära kadunud, aga põhimõtteliselt on nad olemas, see ei ole mingi täiendav kulu. See võimalus on olemas pedagoogidele, stipendiumifondid on olemas ja saab suunata osa just nimelt koorijuhtide õppesse ja tantsujuhtide õppesse. See ei ole täiend eelarvele, vaid see on garantii teatud valdkonna järelkasvuks. Järelkasvuga meil on tõsiseid probleeme. Näiteks palgatoetus on küll ministeeriumi määruse tasemel olemas, aga sama palgatoetus oli ka treeneritel. Aga treenerite oma on langetatud esialgsest kokkuleppest. 

Nii et ministeeriumi sees on tehtud need eelarvepoliitilised otsused. Kui anda seaduse tasemel ikkagi mingi garantii, siis sa tead, et see on ikkagi amet, mille puhul sa, kui sa lõpetad, saad mingisse kohta tööle minna. Mitte nii, et ma ei tea, kommikarbi ja lillekimbu eest töötad, et päris amet see ei ole. See garantii kindlasti juhendajatele järelkasvu saamiseks tuleks anda. Ja päris mitmed asjad, kui siin ministeeriumi vastus, mis valitsuse arvamust sisustas, oli, et osa nendest asjadest on praegu olemas, siis nad on, nagu ma ütlesin, heitlikud, ajalikud. Nad ei ole garanteeritud. Need tuleks teha seaduse tasemel, nii et järjepidevus kindlasti säilib. See on see asja sisu. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 598 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17 15. Head kolleegid! Ja nii ongi juba kolmapäeval alanud istung lõppenud. Aitäh teile kõigile ja kena ööd!