Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on registreerunud 71 Riigikogu liiget, puudub 30. 

Järgnevalt, head kolleegid, päevakorra kinnitamine. Siin on nüüd ridamisi ettepanekuid. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Mul ei ole küll ettepanekut, aga mul on küsimus selle nädala päevakorra kohta. Kolmapäeva 19. päevakorrapunkt on töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. See on tegelikult väga oluline teema, mis on praegu ühiskonnas tekitanud palju vastakaid arvamusi, ja kriitilist häält on teinud juba väga paljud. See on ühiskondlikult tõesti väga oluline teema, siin on vist isegi mingi meeleavaldus plaanis. Miks see on pandud … No ma kujutan ette, et see tuleb lugemisele kuskil võib-olla öösel kell üks-kaks. Inimeste jaoks, kes tahaksid seda arutelu jälgida, on see tõenäoliselt liiga hiline aeg. Miks see on pandud selles päevakorras nii taha?

Suur tänu! Esialgu oli see planeeritud küll teisipäevaks, aga teisipäeva päevakord on juba nii pikk, et sinna ei olnud võimalik seda panna sellepärast, et meil on siis Riigikohtu esimees Villu Kõve, meil on konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine ja maaelukomisjoni algatatud alusharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kõik on väga olulised ja pikad punktid, mistõttu teisipäeval lihtsalt ei oleks olnud aega selle konkreetse eelnõu menetlemiseks, seda enam, et teisipäeval on ees teised lugemised. Kolmapäeval on soov alustada lõpphääletustega ja teiste lugemistega, mistõttu oleks see [eelnõu] ikkagi jäänud tahapoole. Meil ei ole võimalik seda ettepoole tõsta, sellepärast et tegu on esimese lugemisega.

Head kolleegid, me oleme selle istungjärgu jooksul üritanud päevakordi kokku panna nii, et päevakord oleks oleks mõistlik ja tehtav. Ma usun, et see, et me mõned tunnid istume siin kauem ja teeme tõsist tööd, on siiski jätkuvalt realistlik. See sõltub meist kõigist, et me pingutaksime piisavalt ja jõuaksime kõik need eelnõud selle töönädala jooksul ära menetleda. 

Lauri Laats, ettepanek päevakorra kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks päevakorrast välja võtta kolmapäevase päeva punkti 21 – 620 SE – ja punkti 22 – 621 SE. 

Selge, suur tänu! Andrei Korobeinik, ettepanek nädala päevakorra kohta. Andrei Korobeinik, palun!

Ma täpsustaks üle. Esmaspäevane punkt nr 5 on eelnõu keset põnevaid arupärimisi – mis see põhjus on, miks eelnõu ei ole alguses, nagu aastakümneid on olnud?

Jaa, põhjus on väga lihtne. Kuna peaministri päevakava on väga tihe, siis peaminister palus, et ta saaks kõigepealt teie ees olla oma nelja arupärimisega. See on põhjus, miks on see punkt täna tõstetud viiendaks. See on olnud meil ka mõningatel kordadel varasem praktika, et kui peaministril on olnud reis või ta peab teiste ametikohustuste täitmisel viibima kusagil mujal, siis me oleme selles küsimuses peaministrile, arvestades tema koormust, vastu tulnud. Nii et praegu, antud juhul see oli kokkulepe. Ma usun, et nii viies punkt kui ka kõik neli esimest punkti pälvivad kindlasti väga palju tähelepanu. Kindlasti võtavad Riigikogu liikmed siin saalis aktiivselt osa nii arupärimisest kui ka selle eelnõu menetlemisest. 

Tõnis Lukas, ettepanek nädala päevakorra kohta, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma küsin peaaegu et analoogilise küsimuse. Ma tahan teada, kuidas teil lõpliku päevakorra tegemine käib. Siin on kolmapäeval 20. punktina Isamaa fraktsiooni algatatud laulu‑ ja tantsupeoseaduse eelnõu 598. Samamoodi taotles komisjon selle teisipäeva [panemist]. Minuga käidi veel rääkimas, kas mina kui fraktsiooni esindaja olen valmis selleks, et see kandub üle kolmapäeva. Ma ütlesin, et kui kandub üle kolmapäeva, mis seal siis ikka teha. Aga pärast minuga enam keegi ühendust ei võtnud, ka veel neljapäeval oldi terve päev ikkagi komisjonis teadlikud sellest, et see läheb teisipäevasele istungile. Ma küsin teilt lihtsalt seda, et kui te selle otsuse teete, kas te peaksite küsima või ühendust võtma ka ettekandjatega, et kas see neile sobib ja kas panna sinna. Kas käib mingi eelhääletus ka või te lihtsalt teete otsuse ja vaatate, mis saab?

Aitäh! Hea kolleeg! Ma selgitasin neid põhimõtteid, millest lähtuvalt on juhatus selle nädala päevakorra projekti koostanud. See on seotud ka sellega, mis meil teisipäeval juba ees on. Seal on ikkagi väga-väga suured ja mahukad teemad ees. Varasema praktika järgi ma võin öelda, et Riigikohtu esimehe kuulamine võib võtta aega vähemalt poolteist kuni kaks tundi, lisaks on veel konkurentsiseadus ja nii edasi. See on põhjus, miks me tõstsime päris mitu eelnõu teisipäevalt ära, sealhulgas ka Erkki Keldo eelnõu, lihtsalt põhjusel, et me ei jõua neid teisipäeval ära menetleda. Selleks, et me saaksime kolmapäeval alustada teiste lugemistega, tõsteti see konkreetne eelnõu kolmapäevaks. Aga nagu öeldud, selle istungjärgu jooksul meil ei ole väga palju ööistungeid olnud ja me oleme väga tõhusalt töötanud. Ma usun, et me jätkame täpselt samamoodi ka sellel nädalal.

Peeter Ernits, teil on, ma saan aru, ettepanek päevakorra kohta. Ma juhiksin tähelepanu sellele, et kui on protseduuriline küsimus, siis [märkige] käsi, ja kui on konkreetne ettepanek päevakorra muutmise kohta, [märkige] sõnavõtt. Siis me suudame järge pidada. Aga Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Moonika Helme ettepaneku peale mitte peita töölepingu seadust öhe, nii-öelda vastu neljapäeva, ja panna see teisipäeva te ütlesite, et maaelukomisjoni algatatud alushariduse ja nii edasi seadus on väga oluline. Auväärt juhataja, maaelukomisjoni liikmena võin öelda, et tegemist on ülimalt [ainult] sellise vigade parandusega, see on puhttehniline eelnõu ja pole üldse mitte nii oluline. Nii et see võiks täitsa vabalt olla ööl vastu neljapäeva. Väike parandus. See ei ole väga oluline eelnõu, see on vigade parandus.

Aitäh! Selge, aga teinekord [märkige] selline [küsimus] protseduurilisena. Ma võtan praegu ettepanekuid päevakorra kohta ja siis ma kuulan veel protseduurilised küsimused ära. Anti Poolamets, teil on ka küsimus päevakorra kohta, protseduuriline küsimus.

Aitäh armulikkuse eest, et te lubasite küsida. Ma tahan rõhutada sedasama asjaolu, et see punkt 19 on tegelikult ainult üks näide. Teema, mis puudutab sadu tuhandeid töötajaid, ja te panete selle öösel kella kaheks. See jätab mulje, et te peidate selle rahva eest ära. Meie institutsiooni üks eesmärk on töötada avalikult, tagada [töö] avalikkus, ajakirjanike ligipääs, kodanike ja huvigruppide võimalus siin rõdul vaadata. Mulle tundub, et Riigikogu juhatus on nüüd obstruktsiooni tegemise üle võtnud: kuna obstruktsioon keelati ära, siis te hakkate ise ööistungeid korraldama. See ei ole prioriteetide paigasolek. Te ütlete, et tuleb tegeleda mingi kuulamisega, kus tegelikult midagi ei otsustata, jorutame ja jorutame 2–3 tundi, ja nüüd, kui on fundamentaalse tähtsusega seadus, panete selle öö peale. Teil on prioriteedid paigast ära. Minu meelest on aeg teha fraktsioonidele ettepanek hakata nagu päriselt mõtlema, et ööistung ei ole [aeg] selliste teemade jaoks.

Suur tänu! Aitäh, et te muu seas ööistungeid meelde tuletasite. Ma arvan, et viimase istungjärgu jooksul ei olegi meil praktiliselt selliseid tõsiseid ööistungeid olnud. Ei ole olnud ka klassikalist obstruktsiooni kümneminutiliste vaheaegadega. Kindlasti tunnustan teid ka selle eest, seetõttu on toimunud oluliselt sisulisem arutelu. Arvestades seda praktikat ja seda, et praegu tuli ka ettepanek kaks punkti välja võtta, siis ma usun, et teie mainitud kellaajaks me oleme loodetavasti juba istungi lõpetanud. Aga mis puudutab seda loogikat, kuidas päevakorda kokku pannakse, siis kõigepealt on kolmandad lugemised ja lõpphääletused, siis on teised lugemised ja seejärel on esimesed lugemised. Niimoodi pannakse päevakord kokku ja valdavalt sellest lähtuvalt on see järjekord siin teie ees laual. 

Helir-Valdor Seeder, ettepanek päevakorra ja istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on ettepanek päevakorra kohta: tõsta kolmapäevaks kavandatud päevakorrapunkt nr 20, eelnõu 598, teisipäeval neljandaks päevakorrapunktiks. Teame, et teisipäevane päevakord on pingeline, ja võib juhtuda, et me ei jõua seda läbi arutada. Need punktid nihkuvad meie praktika kohaselt kolmapäeval esimesteks, nii nagu ka kultuurikomisjonis see teadmine oli. Ka ettekandja, kes oli veel neljapäeval komisjonis, teadis, et see läheb teisipäevasesse päevakorda. Me saame arvestada ka ettekandjaga. Nii et see on igati meie senise praktika ja ka kodukorraga kooskõlas. Minu ettepanek: [kolmapäeva] 20. punkt [panna] teisipäeval neljandaks punktiks.

Aitäh! Selge pilt. Kui nüüd keegi sellele ettepanekule vastu ei ole, siis me saame selle tõsta teisipäeval neljandaks punktiks.

Kalle Grünthal, küsimus istungi … Ei, vabandust, ettepanek päevakorra kohta. Palun!

Aitäh, kulla peremees! Mul on ettepanek selle töölepingu seaduse kohta, mis on siin pandud kolmapäevaks. See on ülimalt oluline punkt, sest teisipäeval toimub siin maja ees ka meeleavaldus sellel [teemal]. On äärmiselt vääritu, et selline oluline punkt, mis puudutab enamikku Eesti ühiskonnast, jäetakse öö peale. Minu ettepanek on tõsta see kuskile esimese kümne eelnõu hulka, et vähemalt suurem osa inimesi saaks ikkagi jälgida, mis siin saalis toimub.

Aitäh! Selge pilt. Siin oli ka konkreetne ettepanek, kuhu see eelnõu tõsta. Õnne Pillak, ettepanek päevakorra kohta. Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon ei toeta päevakorras muudatuste tegemist.

Selge. Aitäh! Nii, küsimused istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Harva ma küsin protseduuriliselt, aga nüüd ma küsin lihtsalt sellepärast, et aru saada Riigikogu kui seadusandja liikmena. Kas siis, kui te teete neid viimaseid otsuseid – ma küsin lihtsalt –, näiteks siis, kui te panite … Minult kui ettekandjalt te ei küsinud, kas mulle sobib viia see kolmapäeva 20. punktiks. Aga kas te näiteks 19. punkti ettekandjalt, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldolt eelnevalt uurisite, kas talle sobib selline päevakorra ümbertõstmine ja punkti sinna nihutamine?

Aitäh! Erkki Keldot on teavitatud sellest, et tema punkt on liikunud teisipäevalt kolmapäevale. Jüri Jaanson, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, aitäh! Kui ma nüüd õieti kuulsin, siis paremalt poolt või õigemini vasakult poolt minust vaadates tuli kahe parlamendisaadiku poolt märge, et ühte eelnõu arutatakse ühel kindlal ajal, ühe-kahe ajal öösel. Tahtsin igaks juhuks üle küsida, et ega kuskil ei ole ilmunud mingisugune ajakava, millal mingit eelnõu arutatakse. Kui see on olemas, siis palun laiemalt ka tutvustada seda.

Suur tänu! See ajakava on meil seaduses kirjas ja ütleb, millal algab kolmapäevane istung ja millal lõpeb kolmapäevane istung. Kõik võivad seda seadusest lugeda ja kõik teavad väga hästi, millal kolmapäevane istung lõpeb ja algab neljapäevane istung. Nii et ma usun, et kõik kolleegid siin saalis on sellega tuttavad. 

Heljo Pikhof … Aa, muuseas, [need parlamendisaadikud] olid paremal pool minu poolt vaadates. (Naerab.) Aitäh! 

Nii, Heljo Pikhof, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu! Tegelikult me õiguskomisjonis tükk aega vaagisime, mis kuupäev see võiks olla, kui me arutame töölepingu seaduse eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu suures saalis. Lõpuks leidsime, et see võiks olla teisipäev, 10. juuni. See oli kindel otsus meil komisjonis. Seda, et eelnõu on pandud kolmapäevasele päevale, see on kuskil südaöösel, kui see tegelikult oleks pidanud olema teisipäeval – et kui ära ei jõua menetleda, oleks kolmapäevasele päevale edasi läinud –, ei saa, kuidas ma ütlen, sellist juhatuse lahendust ei saa kuidagi pidada õigeks.

Aitäh! Aga ma olen siin juba juhatuse kaalutlusi selgitanud, et kuidas juhatus selle päevakorraprojekti koostas ja miks ei olnud võimalik teisipäevasele päevale seda esimest lugemist jätta. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu! Minu tähelepanu köitis lihtsalt asjaolu, et kolleeg juhtis omalt poolt tähelepanu, et õiguskomisjon tegi ettepaneku panna see teisipäevasesse päevakorda. Ma olen väga sageli kuulnud teid ise ütlemas, et te ikkagi austate komisjonide ettepanekuid ja lähtute nendest. Antud juhul te ei ole andnud mitte mingisugust sisulist selgitust selle kohta, miks te seekord ei lähtunud õiguskomisjoni ettepanekust. Kolleeg Helir-Valdor Seederi ettepanek tõsta see teisipäeval viimaseks päevakorrapunktiks on ju väga mõistlik ja täiesti tehtav. Ma arvan, et teie ka ei vaidle sellele vastu. Seal ei ole mitte midagi teostamatut. Aga kui praegu ei ole see teostamatu, kuidas see siis eelnevalt, päevakorra projekti koostades, juhatuse jaoks teostamatu oli, eriti pidades silmas, et õiguskomisjon just vastavasisulise ettepaneku oli teinud? Saate te seda sisuliselt palun selgitada? Vastasel juhul jääb selline mulje, et te olete sihilikult kavandanud selle kolmapäeva öösse vastu neljapäeva, et see võimalikult vähe tähelepanu saaks.

Aitäh, hea kolleeg! Juhin tähelepanu, et kolmapäevane päevakord on juba täis eelnõusid, mille puhul tõenäoliselt meil jätkub arutelu vähemalt kolmeks, kui mitte neljaks tunniks. Sinna ei olnud mõistlik enam rohkem eelnõusid jätta. Tegu on teiste lugemistega. Antud juhul on tegu esimese lugemisega, mis läks oma kohale kolmapäevases päevakorras. Kui Riigikogu suudab toimida efektiivselt, siis me hakkame ka konkreetseid punkte, millele te siin viitate, oluliselt varem menetlema kui teie mainitud kellaajal. Ja sellisel juhul, ma usun, ka see öötöö siin teid nii palju ei kohuta.

Teine asi on see. Ma ütlen, head kolleegid, et ma mäletan selle koosseisu ajal ka ikka väga paljusid unetuid öid, kümneminutilisi vaheaegu ja [paljude] eelnõude ja arupärimiste menetlusse andmist. Hea, et me enam selliste asjadega ei tegele. Mul on väga hea meel, et me tegeleme sisulise aruteluga. Ma usun, et lähtuvalt sellest praktikast ja trennist, mida me siin saalis oleme saanud, ei tohiks ka öösel ja hilistel õhtutundidel töötamine mitte kedagi kohutada. Me oleme selleks valmis ja teame, et ka Riigikogu kodu- [ja töö]korra seadus annab meile väga selge raamistiku, millistel aegadel Riigikogu täiskogu koguneb. 

Head kolleegid, ma võtan veel kolm viimast protseduurilist küsimust. Siis on kaks ettepanekut päevakorra kohta ja siis me läheme päevakorra kinnitamise juurde. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, kulla peremees! Vaadake, te olete siin tihtipeale välja öelnud ühe väga ilusa lause: et komisjonidel on väga suur enesekorraldusõigus ja Riigikogu juhatus ei sekku sellesse küsimusse, kui siin vahel tekivad mingisugused vaidlused, ja põhimõtteliselt jääb kõik [komisjonide] otsustada. Praegu ma kuulen, et ühel hetkel see teie välja toodud dogma millegipärast ei kehti. Miks on siis niimoodi, et ühel hetkel käib asi niipidi ja ühel hetkel teistpidi? Kui selle asja on paika pannud õiguskomisjon, kellel on väga suur enesekorraldusõigus, nagu te räägite, siis peaks selle eelnõu menetlemine toimuma teisipäeval. Teil puudub igasugune kaalutlusõigus seda asja tõsta teistpidi mingi ööistungi ajaks. 

Juhin tähelepanu ka veel sellele, et samal päeval toimub siinsamas Riigikogu ees ju ka meeleavaldus, et tööandjad ei ole nõus [kõnealuse eelnõu sisuga]. See operatiivne info peaks koos selle meeleavaldusega langema kokku. Palun tõmmake selles osas tagasi, sest, tuletan veel kord meelde, teie endi sõnul on komisjonidel väga suur enesekorraldusõigus ja juhatus juhindub sellest. Palun vahetada see seal konkurentsiseaduse eelnõuga ära, see ei ole üldse nii oluline.

Aitäh, hea kolleeg! Komisjonil siiski ei ole õigust päevakorra projekti koostada. Seda teeb ikkagi Riigikogu juhatus ja lähtub ka põhimõttest, et päevakord oleks koostatud viisil, mis arvestaks päevakorra koostamise põhimõtteid ja seda, et päevakord oleks selles ajaraamis [ammendatav]. Nii et see on põhjus, miks selline päevakorra projekt on tehtud. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, aitäh! Teate, minu teistkordse küsimuse esitamise põhjus seisneb selles, et esimesel korral, kui ma pöördusin protseduurilise küsimusega teie poole, te lihtsalt täiesti tuimalt jätsite sellele vastamata. Ma küsisin ju täiesti konkreetselt. Te hakkasite rääkima, et teil on hea meel, et sel kevadel ikkagi ei ole ööistungeid olnud ja et Riigikogu peaks olema harjunud öösiti töötama tulenevalt eelnevast praktikast ja nii edasi. Aga ma ei küsinud selle kohta. Ma küsisin selle kohta, et kuna te olete varem alati öelnud, et te juhindute väga tugevalt komisjoni ettepanekust, ja komisjon tegi ettepaneku menetleda seda eelnõu teisipäeval – see on selgelt välja toodud: teisipäeval –, siis miks te tõstsite selle kolmapäevale. Miks te ei järginud komisjoni ettepanekut? Te ei vastanud sellele.

Selle tõttu ma küsin uuesti. Miks ei saanud panna nädalakava projektis seda eelnõu, mis puudutab sadu tuhandeid inimesi Eestis ja mille vastu on eelduslikult väga suur ühiskondlik huvi, teisipäeval viimaseks päevakorrapunktiks pärast teisi lugemisi? Palun ärge rääkige nüüd nendest asjadest, mida ma ei küsinud.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen sellele küsimusele juba vastanud. Me koostasime selle päevakorra lähtuvalt sellest, kuidas see oleks jõukohane Riigikogule nii esmaspäeval, teisipäeval kui ka kolmapäeval. Kolmapäeval on meil kõige pikem tööaeg ja vastavalt sellele on päevakord koostatud. Tegu on esimese lugemisega ja see läks sellele kohale, kuhu esimesed lugemised lähevad. 

Ma lubasin võtta kolm küsimust. Jaak Valge, ma võtan teie protseduurilise küsimuse, siis ma võtan Priit Sibula oma ja Heljo Pikhofi ettepaneku ja seejärel läheme päevakorra kinnitamise juurde. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Mul on küsimus tänase istungi läbiviimise korra kohta. Nimelt, kuidas seda istungit läbi viia nii, et ka pealiskaudsel vaatlemisel võiks jääda mulje, et äkki ongi tegemist parlamentaarse riigiga? Meil on nimelt siin kaheksa arupärimist ja arupärimine teatavasti on selline instrument, mille kaudu parlament kontrollib ja suunab kaudselt täitevvõimuorganite või ametiisikute võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist. Aga meil on tekkinud selline halb praktika, et poole arupärimise pealt läheb arupäritav minema. 

Minu küsimus on järgmine. Kas Riigikogu juhatusel oleks võimalik kokku leppida nende ministritega, kellele arupärimine on esitatud, et nad oleksid saalis kuni protsessi lõpuni? Ainult niimoodi saab ju arupäritav teada, kas arupärijad on vastusega rahule jäänud või ei ole rahule jäänud, ja saab ka vajadusel lõpukõne pidada. Kui minister läheb minema, siis ta ju ei saa otsustada, kas tal on vajadust lõpukõnet pidada või mitte, ja tegelikult jääb arupärimine poolikuks. Kas oleks selline kokkulepe võimalik?

Aitäh, hea kolleeg! Te mainisite ka ise, et tegu on kokkuleppega. Sellist kohustust otseselt ei ole, aga hea tava see kindlasti on. Mina Riigikogu esimehe ja istungi juhatajana teie ettepanekut kindlasti toetan. 

Nii. Nüüd ma võtan Priit Sibula ja Heljo Pikhofi [küsimused]. Priit Sibul, palun, teie ettepanek päevakorra projekti kohta!

Aitäh! Kuivõrd juhatus ei pidanud võimalikuks komisjoni ettepanekut arvestada, siis me teeme fraktsiooni poolt ettepaneku tõsta kolmapäeva 20. päevakorrapunkt, laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu menetlus neljapäeva hommiku esimeseks päevakorrapunktiks.

Nii, hästi. Kui keegi sellele vastu ei ole, siis on võimalik see tõsta neljapäeval esimeseks päevakorrapunktiks. Heljo Pikhof, ettepanek päevakorra projekti kohta, palun!

Ausalt öeldes jäi mul südamele kriipima, et te ütlesite, et kui kolmapäeval Riigikogu efektiivselt töötab. Kas te mõtlete efektiivse töötamise all tõesti seda, et Riigikogust lihtsalt eelnõud jooksevad läbi ja me ei aruta mitte midagi? Tahate opositsiooni tasalülitada? Tegelikult on teie kui Riigikogu esimehe väljaütlemine väga kahetsusväärne.

Ja ma tahtsin öelda seda. Tegelikult on seda siin saalis juba korduvalt öeldud. Ametiühingud, keda ei kaasatud eelnõu lõppversiooni arutelule, tahaksid kuulata, kuidas arutelu siin saalis kulgeb. Ütleme siis, et inimesi, kes on väljastpoolt Riigikogu, te ei austa selles mõttes, et [te teate, et] südaöösel, kell kaks või kolm, inimesed, töövõtjad ja tööandjad, seda istungit jälgima enamasti ei hakka. Siit tulenevalt on ettepanek, et eelnõu esimene lugemine toimuks teisipäeval, nii nagu komisjon üksmeelselt kokku leppis.

Suur tänu! Selle ettepanekuga seoses on Reformierakonna fraktsiooni esimees väljendanud oma seisukohta, et seda muudatust me oleks saanud siis teha, kui keegi ei oleks sellele vastu olnud. Nii et seda ei ole meil võimalik teha. 

Mihkel Lees, palun!

Reformierakonna fraktsioon ei toeta viimati esitatud muudatusettepanekuid päevakorra kohta, nii et jääme ikka …

Ehk siis neljapäeval esimeseks päevakorrapunktiks tõstmist, mis puudutab eelnõu 598? Selge, aitäh!

Nii, head kolleegid, järgnevalt me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid! Algataja on teinud ettepaneku arvata kolmapäevasest päevakorrast välja 21. ja 22. päevakorrapunkt, eelnõude 620 ja 621 esimesed lugemised. Koos selle muudatusega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni poolt üle anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9-le protsendile". Väga hea, et ka peaminister on saalis: saan talle otse üle anda sõnumid, mille ma sain eelmine nädal, olles Mustamäel ja vesteldes Mustamäe elanikega. Tegelikult on olukord väga halb, just nimelt toimetuleku poolest. Esimene küsimus, mis tõstatati, oligi see, et toidu hinnad on kallid ja kuidas oleks võimalik toidu hinnad alla viia. Loomulikult selleks on üks võimalus: just nimelt käibemaksu langetamine. 

Selle ettepanekuga ma teie ees siin ka olen. Me oleme seda ettepanekut teinud, ma arvan, kuus korda. Kõik need kuus korda on valitsus ehk valitsev koalitsioon selle ettepaneku tagasi lükanud. Selle ettepaneku lükkas tagasi ka eelmine koalitsioon, kus olid ka sotsiaaldemokraadid. Teema on väga oluline. Arvestades igapäevase toidukorvi hinna kasvu ja inimeste üleüldist toimetulekut ja kui vaadata ka inflatsiooni, siis tegelikult me väga hästi saame aru, et toidu hind on üle 40% aastate jooksul kasvanud. Vaadates viimaseid statistika näitajaid, inflatsiooni näitajaid, on toit aastaga veelgi kallinenud 7,1%. Nii et ma loodan, et ka peaminister saab selle asja tõsidusest aru ja võtab suuna õige teekonna poole. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head Eesti mehed ja naised! Meil Leo Kunnasega on väga mahukas arupärimine siseministrile. See on Ukraina kodanikele, eelkõige mobilisatsiooniealistele meestele antud ajutise rahvusvahelise kaitse kohta. Nimelt, meil pidevalt kasvab kaitse saanud mobilisatsiooniealiste meeste arv, ulatudes nüüd juba 12 000-ni, ja nende osakaal on suurenenud isegi 30%-ni [kaitse saanutest]. Ehkki mobilisatsioonikohustuslastel on keelatud Ukrainast lahkuda, on see rühm [Eestis] isegi üleesindatud: Ukraina rahvastikus on nende osakaal väiksem kui 30%. Niisiis mööngem, et need, kes kujutasid ette, et sõjakoleduste eest vajavad kaitset eelkõige naised, lapsed ja vanurid, on eksinud. Eesti põgenikepoliitika praktika kohaselt tuleb just eelistatult noortele ja keskealistele valgetele meestele kaitset pakkuda. 

Proua Urve Tiidus, kas teie teadsite, et just nemad on kõige nõrgemad, kes kõige rohkem kaitset vajavad? Igatahes tõukub siit edasi rida küsimusi, mida mul pole aega ette lugeda, aga fundamentaalne küsimus on see. Kas Eesti põgenikepoliitika, mis erineb kardinaalselt meie naaberriikide omadest ja mille tulemusena saavad need valged noored, keskealised mehed elukoha just siin Eestis, ei õõnesta Ukraina võitlust Venemaa vastu? Kas Eesti Vabariik ei kuritarvita rahvusvahelise kaitse staatuse [andmist]? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Asume tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Varro Vooglaiu, Rene Koka, Anti Poolametsa, Evelin Poolametsa, Mart Helme ja Rain Epleri 23. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta. Palun siia arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Kõnealune arupärimine sai esitatud juba 23. aprillil käesoleval aastal. See oli seesama päev, mil Eesti Ekspress avaldas artikli, mis kandis pealkirja "Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit", artikli autor Madis Hindre. Sellest ajast saati oleme muidugi saanud selle süsteemi kohta juba üksjagu informatsiooni, mistõttu võib-olla ei olegi see esimene küsimus, mis palub peaministril süsteemi kirjeldada, enam niivõrd relevantne, aga ülejäänud küsimused on endiselt vägagi relevantsed. 

Kokkuvõtlikult öeldes tasub meenutada, et jutt käib süsteemist, mille raames opereeritakse üle Eesti rohkem kui 200 kaamerat, mis pildistavad üles kõik nende alt mööduvad autod, eranditult – mitte need, mis ületavad kiirust, vaid kõik, mis sealt läbi sõidavad. Kuus tehakse keskmiselt rohkem kui 20 miljonit pilti ja see kõik kantakse ühte suurde PPA andmebaasi, kuhu saab teha päringuid selleks, et tuvastada, kus mingisugune auto mingil ajahetkel viibis, numbri järgi. 

Teatavasti ei ole Riigikogu kunagi arutanud küsimust, kas Eestis võiks sellist eraelu puutumatuse väga tõsist riivet aktsepteerida. Mitte kunagi ei ole Riigikogu sellist küsimust arutanud, rääkimata sellest, et Riigikogu oleks võtnud vastu otsuse, et jah, see on selline ühiskondlik korraldus, mille poole me tahame liikuda. See süsteem on üles ehitatud niisiis salaja – mitte ainult Riigikogu eest varjatuna, vaid ka Eesti laiema avalikkuse eest varjatuna. Ja seda on kasutatud ma ei teagi täpselt kui kaua, väidetavalt üle kümne aasta. Sellega on kogutud massiivselt informatsiooni meie kõigi kohta. 

Sellise info, isikuandmete kogumine on vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Seda on öelnud õiguskantsler, seda on öelnud ka Andmekaitse Inspektsioon. Kui milline iganes teine juriidiline isik sellisel viisil rikuks isikuandmete kaitse, isikuandmete töötlemise põhimõtteid, siis teda võiks karistada väärteomenetluse raames kuni 20 miljoni euro suuruse trahviga. Antud juhul on aga rikkujaks riik ise ja me ei näe, et oleks üleüldse tõstatatud mingisugust küsimust sellest, kes ja kuidas sellise rikkumise eest vastutab. 

Teatavasti on seni ainult selle süsteemi kasutamine peatatud, aga isegi pole kustutatud selle süsteemi kaudu kogutud andmeid, kuigi neid ei oleks tohtinud koguda. Aga mitte keegi ei räägi vastutusest, räägitakse sellest, kuidas kiiresti kokku klopsida õiguslik alus, et saaks naasta selle süsteemi kasutamise juurde. 

Seejuures on tähelepanuväärne see, mis selles Eesti Ekspressi artiklis esile toodi: nii peaminister Kristen Michal, toonane siseminister Lauri Läänemets kui ka toonane justiitsminister Liisa-Ly Pakosta ütlevad, et nemad küll ei teadnud sellise süsteemi olemasolust mitte midagi. Pole kuulnud, pole näinud. Ausalt öeldes mina isiklikult pean seda äärmiselt ebausutavaks, et ei peaminister, siseminister ega justiitsminister ehk kolm ministrit, kes võiksid eelduslikult selliste asjadega kokku puutuda, ei tea mitte midagi. Kui see ei vasta tõele, siis meil on tegemist tõsise moraalse probleemiga, et räägitakse üht, aga tegelikkus on midagi muud. Aga tõepoolest on ka võimalik, et nad ei teadnudki mitte midagi. Sellisel juhul on meil teine väga tõsine probleem. Ja me näeme, et õiguskaitseorganid, jõustruktuurid toimetavad täiesti omasoodu, ilma poliitilise juhtimise ja kontrollita, ehitavad üles massiivseid jälgimissüsteeme, nii et isegi Vabariigi Valitsuse asjakohased ministrid ei tea sellest mitte midagi. 

No vot, need on need asjaolud, millega seonduvalt me oleme esitanud viis küsimust. Esimeses küsimuses palusime seda süsteemi kirjeldada. Nagu öeldud, see on praeguseks hetkeks juba vähem relevantne. Aga teiseks küsime, kas tõepoolest peaminister ei olnud teadlik sellisest massiivsest informatsiooni kogumisest kodanike kohta. Küsime selle kohta, kelle otsusega ja kelle korraldusel selline süsteem sai rajatud. Küsime ka selle kohta, kas on veel mingisuguseid massiivseid kodanike kohta info kogumise süsteeme, mille sisseseadmiseks pole Riigikogus otsust langetatud ja millest avalikkust pole informeeritud. Küsime ka seda, kas on plaane vastavaid süsteeme täiendavalt kasutusele võtta. 

Omalt poolt ma kindlasti tahaksin lisada küsimuse selle kohta, kes ja kuidas vastutab selle eest, et sellised massiivsed info kogumise süsteemid on ilma õigusliku aluseta kasutusele võetud. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Nii. Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele, mille pealkirjaks on numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta. Ja nagu tavaks, loen küsimuse ette, siis on vaatajatel, kuulajatel lihtsam aru saada, millele täpselt vastatakse. 

Kõigepealt esimene küsimus: "Palun kirjeldage täpsemalt kõnealust süsteemi. Mitmest kaamerast see praegu moodustub? Millist infot ja kelle kohta selle süsteemi kohta kogutakse? Kuhu ja kui kauaks see informatsioon talletatakse? Kes vastavale infole ligi pääsevad? Milleks on lubatud infot kasutada? Kuidas on tagatud, et infot ei kasutataks muudel eesmärkidel? Kui kaua infot säilitatakse? Jne." Vastus. 13. novembril 2009. aastal kehtestati siseministri määrusega politsei andmekogu pidamise põhimäärus ehk andmekogu infosüsteem POLIS, milles esmakordselt reguleeriti kaameratega seonduvat. Määrus kehtestati politsei ja piirivalve seaduse alusel. Määruse eelnõu koostas 2009. aastal Siseministeerium. Kõnealust määrust on erinevad siseministrid aja jooksul täiendanud 17 korda, teiste hulgas ka üks arupärija ja kunagine siseminister Mart Helme kaks korda. See määrus on leitav Riigi Teataja andmebaasist ja kõigile kättesaadav. 

Tõsi on ka see, et arusaam andmete kaitsest on ajas muutunud. Toona oli küllap ühiskonna suur soov turvalisuse järgi, et peatada autovargaid ja muid vargaid. Ühiskonnas oli väga suur surve paigaldada erinevaid kaameraid, muu hulgas ka näiteks omavalitsustes. Infosüsteemi POLIS põhimäärus – ["Politsei] andmekogu põhimäärus" – on siseministri määrus, mitte valitsuse õigusakt. 

Süsteemi kirjeldust tean nii palju, kui seda on kirjeldatud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori teenistuslikus kontrollis. Põgusa ülevaate andis süsteemist PPA peadirektor valitsuskabinetile 24. aprillil 2025. aastal ehk pärast seda lehelugu. PPA peadirektori ülevaate kohaselt toimib süsteemis kasutatavate numbrituvastusega kaamerate tehnoloogia selliselt, et see tuvastab sõiduki numbrimärgi ja teeb sellest foto. Sõltuvalt kaamerast, sõidukist, olustikust võib fotole jääda ka sõidukis olnud inimesi, kuid need ei ole väliskeskkonna – ilmastik, päevavalgus – tõttu üldjuhul tuvastatavad, sest kaamera teravustab registreerimismärki. Numbrituvastuskaamera fotod ei ole isikustatud ja neid ei seota automaatselt auto omaniku ega kasutajaga. See tähendab seda, et politsei viib inimese sõidukiga kokku ainult juhul, kui uuritakse konkreetset juhtumit või lahendatakse kuritegu. Andmete töötlemine on olnud eesmärgipärane, andmeid säilitatakse lühiajaliselt ning sisemised mehhanismid andmete kustutamiseks toimivad. See on PPA peadirektori ülevaade, mis on ilmselt ka avalikkusele kättesaadav. Suurema huvi korral saab süsteemi täpsemat kirjeldust küsida Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käest. 

Teine küsimus: "Kas olete peaministrina olnud kõnealuse süsteemi rajamisest teadlik? Kui jah, siis miks olete arvanud selle vastuvõetavaks, olgugi et küsimust ei ole Riigikogus ega ühiskonnas laiemalt arutatud? Kui ei, siis kuidas on võimalik niisuguste süsteemide rajamine ilma peaministri, siseministri ja justiitsministri teadmiseta?" Vastus. Nagu välja tõin, võeti politsei andmekogu pidamise põhimäärus vastu 2009. aastal siseministri poolt. Tegemist ei ole valitsuse õigusaktiga. Endine siseminister Lauri Läänemets on avalikult öelnud, et ei teadnud, et selline süsteem on olemas. 14. mai 2025. aasta infotunnis vahendas Varro Vooglaid Mart Helme sõnu, et ka Mart Helme polnud teadlik varasema siseministrina. Seega ei saa eeldada, et kui endised siseministrid polnud siseministri määrusest teadlikud, siis peaministrid pidid olema teadlikud.

Kolmas: "Kelle otsusel ja korraldusel on kõnealune süsteem rajatud?" Vastus. 13. novembril 2009. aastal kehtestati siseministri määrus "Politsei andmekogu pidamise põhimäärus" ehk [loodi] infosüsteem POLIS. Regulatsioon numbrituvastuskaamerate kasutuselevõtuks jõustus 2017. aasta jaanuaris. 

Neljas: "Millised on plaanid kõnealuse süsteemi edasiseks kasutamiseks ja laiendamiseks?" Vastus. PPA ehk Politsei- ja Piirivalveameti teenistuslik kontroll numbrituvastuskaamerate kasutuse kohta kinnitas, et PPA on andmeid kasutanud eesmärgipäraselt, tagatud on järelkontrolli võimalus ning andmete õigeaegne kustutamine. Kontrollis on tuvastatud, et PPA on automaatse numbrituvastuse kasutamisel järginud politsei ja piirivalve seadust, korrakaitseseadust ning siseministri kinnitatud POLIS-e põhimäärust. Praktika vastavust õiguspõhimõtetele on kinnitatud ka kohtupraktikas, kus ei ole seatud kahtluse alla ei numbrikaamerate kasutamise õiguspärasust ega nende abil kogutud andmete kasutamist tõendina. 

Tuleb nentida, et juristidel ei ole ühest seisukohta seadusliku aluse olemasolus. Siseminister Igor Taro on peatanud käesoleval aastal 14. mai otsusega numbrituvastuskaamerate edasise kasutamise PPA poolt kuni õigusliku selguse loomiseni. Riigikogu õiguskomisjon arutas teemat 3. juuni istungil, kus leiti, et Siseministeerium esitab numbrituvastuskaamerate kasutamise täpsema regulatsiooni. Tänaseks on vastav eelnõu Riigikogus algatatud, komisjon arutab eelnõu homme ning esimene lugemine peaks minu teada toimuma juba järgmisel nädalal. Komisjon on lubanud eelnõu põhjalikult menetleda ja kuulata nii õiguskantsleri büroo kui ka Andmekaitse Inspektsiooni seisukohti. Usun, et see debatt on põhjalik ja jätkub Riigikogus ka sügisel. 

Viies: "Kas avalikkuse teadmata on rajatud teisigi süsteeme, millega kogutakse kodanike kohta massiliselt infot? Palun andke ülevaade kõigist sellistest süsteemidest – nii juba kasutusel olevatest kui ka rajatavatest ja planeeritavatest." Vastus. Siseministeeriumilt saadud andmetel ei ole Eestis rajatud ega rajamisel varjatud andmekogumissüsteeme, mis massiliselt isikuandmeid koguksid. Kõik olemasolevad infosüsteemid on reguleeritud õigusaktidega ning nende kasutamine lähtub proportsionaalsuse, eesmärgipärasuse ja läbipaistvuse põhimõtetest. Kõiki olemasolevaid andmesüsteeme, sealhulgas POLIS-e infosüsteemi, kasutavad ainult need ametnikud, kellel on see vajalik teenistuskohustustest tulenevalt. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kogu see teema on meil kerkinud ju eraelu puutumatuse ja võimaliku põhiseaduse riive pinnalt. Ma tahaks sinna keerata hoopis teise lehekülje ja tuua esile julgeolekuohu teema. Nimelt on tuvastatud viimase poole aasta jooksul Euroopa Liidu riikides päris mitmeid juhtumeid, kui just nimelt Hiina toodetud kaameraid, mida on lihtne häkkida – nimelt Hikvision ja Dahua firmade tooted, need on ka Eestis väga laialt kasutusel –, on Vene luure kasutanud reaalajas objektide jälgimiseks, ka piiride, sadamate, liikluse ja õppuste jälgimiseks. Küsimus on see. Kas see konkreetne andmebaas, mis on praegu suletud, on kaameratest eraldatud ja kas need kaamerad on välja lülitatud?

Aitäh! Tehnilisi spetsiifilisi küsimusi, kuidas andmebaas suhestub kaameratega ja milline nende ühendus on, ma arvan, saate õiguskomisjonis näiteks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käest küsida. Ma tean, et õiguskomisjon seda arutab. Ta kindlasti hea meelega tuleb seda selgitama vajadusel ka EKRE fraktsiooni, kui sellist soovi on, või Isamaa fraktsiooni, kuhu iganes. 

Ja teiseks, jah, see, millele te viitate, sellised riskid on alati olemas, olenemata tehnika päritolust. Küberturvalisus, andmete juurdepääsu piiratus ja nende kontrollitavus ja ka andmete hilisem õigsus peavad mis tahes infosüsteemide puhul olema tagatud, et ei toimuks küberrünnakute puhul – mille arv ju Eestis viimastel aastatel on kasvanud, mitte kahanenud – andmete kuritahtlikku või seadmete kuritahtlikku kasutamist ka meie vastu. Ka nendes seadmetes, mida kasutatakse avaliku turvalisuse [tagamiseks]. Ega ole just suur saladus, aeg-ajalt ka ajakirjandus kirjutab, et soovitatakse ikkagi ka kodused kaamerad, kõik, mis on salasõnata või mingil muul viisil kaitsmata üleval, üle vaadata, et keegi teine sinna sisse ei koliks.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Vaadake, tollel õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni 13. mai koosolekul, kus numbrituvastuskaameraid käsitleti, väitis PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe vastuseks korduvale küsimusele, et kas ta kinnitab, et Eestis pole kunagi kasutatud näotuvastuskaameraid, niimoodi, et seda on katsetatud kahel korral. Ühel korral siis, kui Ukraina president käis Eestis, ja teisel puhul oli üks kõrgetasemeline kohtumine Eestis. On ju selge küllap nii mulle kui ka teile, et tegemist ei olnud katsetamisega, vaid ikkagi reaalse jälgimisega, eks ole. Kui katsetataks, siis tehtaks seda hoopis vähem oluliste juhtumite puhul. Minu küsimus on, et missugusel õiguslikul alusel niisugused katsetamised toimuda saavad ja kes peab katsetamiseks loa andma. Kuidas me saame olla veendunud, et niisuguseid katsetusi laiemalt ka meie peal ei kasutata?

Aitäh! Mul on väga keeruline kommenteerida komisjonis kellegi midagi öeldut. Seda te peate ikkagi selle inimese käest küsima. Selge on see, et uute tehnoloogiate puhul tuleb alati üle käia õigusliku kasutamise alused. Seda debatti selle andmekogu puhul õiguskomisjonis praegu peetakse. Ja kuna parlament läheb üle suvisele töövormile, mis iganes see töövorm parajasti olla võiks, ja jätkab sügisel nagu teiegi, siis sügisel see debatt jätkub. Ma südamest loodan, et õiguskomisjonis ja parlamendis laiemalt võetakse uue tehnoloogia kasutamise printsiibid ka debatiks, sest meil ei ole mõtet silmi sulgeda. Uus tehnoloogia areneb, seda kasutatakse turvalisuse tagamiseks, sellega on ka teatavad privaatsusriive riskid. See debatt ongi õiguskomisjonis ja parlamendis igati kohane pidada.

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud peaminister! No üldiselt on tegemist selles mõttes ikkagi korraliku käkiga. Me järjest loeme, kuivõrd raskeid ja keerulisi juhtumeid tänu sellele numbrituvastussüsteemile on avastatud. Ka teie ise täna siit puldist selgitasite, mille alusel on need toimingud tehtud, ja teenistuslik järelevalve on toimunud, mis näitas, et logifailid on kenasti olemas, seda süsteemi on põhjendatult kasutatud. Aga ometigi on see süsteem pime. Õiguskomisjoni tõepoolest on tuldud selle eelnõuga, mis ei leidnud toetust, ja nüüd tulid uuesti teatud koalitsiooni saadikud [eelnõuga], mida me homme arutame. 

Minu küsimus on lihtne: kas te peate õigeks, et see süsteem peatati sisuliselt määramatuks ajaks? Millise hinnangu annate olukorrale, kus ülioluline instrument on terveks suveks pime ja võib-olla isegi kauemaks, sest valitsus oskas selle süsteemi küll peatada, aga ühtegi lahendust tegelikult siiamaani ei ole?

Aitäh! Vaadake, politsei usaldusväärsus on kõrge sellepärast, et nad on tegutsenud viisil, et avalikkus neid usaldab. Mis tahes avalike vahendite kasutamine, muu hulgas andmete kogumine, säilitamine ja kustutamine, peab olema samal viisil toimetatud. Politsei on oma juurdluse läbi viinud ja Siseministeeriumiga koos esitanud siia saadikutele ettepanekud, mille üle õiguskomisjon asub debateerima, ka põhimõtete üle, kuidas meie kohta andmeid kogutakse, säilitatakse, kasutatakse ja kustutatakse. See ongi ainuõige koht, see ongi parlamendi debati ülesanne. Kui te tahate oma õigust parlamendis seda debatti pidada kellelegi teisele ära anda, siis võite seda teha, aga see on mõttelaiskus. Seda debatti tulebki parlamendis pidada.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Põhiõiguste riived on ühed kõige tundlikumad asjad ja kogu see kaitse algab ju põhiseaduse tasemel. Kui on mingi riive, siis pannakse väga selged alused paika. Andmekaitse olete te kuulutanud niivõrd tähtsaks, et isegi klassipilte ei tohi enam avalikustada. Aga näed, kui on miljonid ja miljonid pildid inimeste liikumisest, siis pole õiguslikku alustki vaja – küll ametnikud teavad. Mind paneb küll imestama see voluntarismi kaitsmine. Teie arvates on lausa kõik korras, teil ei ole nagu mitte midagi ette heita ametnikele. Ma ei saa aru selles mõttes, et te peaksite olema nõudlik, et õiguslikud alused oleks korda tehtud ja ilma sellise aluseta ei kogutaks midagi. Minu küsimus ongi: miks te olete nii järeleandlik ametnikele ja miks te üleüldse nõudlikkust ei ilmuta? Te võiksite oma juristiharidust meelde tuletada, põhiõigused on muide tähtsad.

Veidi jäi segaseks, mis see küsimus on, aga olgu siis nii. Kui ma nüüd pean Politsei- ja Piirivalveametit kaitsma teie nõudlikkuse eest, siis ma hea meelega seda teen. Nemad on kogunud neid andmeid juba kirjeldatud viisil ja kirjeldatud alusel 2009. aastast. Vahepealsetel aegadel on arusaamine isiku privaatsusest, andmete kogumisest kindlasti arenenud. Politsei ja piirivalve seadus annab politseile õiguse töödelda isikuandmeid erinevate eesmärkide ja ülesannete täitmiseks: ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks, korrarikkumiste kõrvaldamiseks ja nii edasi. Aga see debatt, millisel viisil ja millises ulatuses ja kuidas neid kasutada, nüüd parlamendi õiguskomisjonis ongi ja seda debatti tuleb seal pidada. Nii et ma soovitan siia vähem emotsioone ja rohkem ratsionaalset debatti.

Anti Allas, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu me oleme politseiametnikelt kuulnud, nende jaoks on see väga oluline tööriist kuritegude avastamiseks ja ka kadunute leidmiseks. Kas siseminister ka teiega konsulteeris, kui sellise olulise tööriista nendelt ära võttis? Kas te ei leia, et oleks võinud äkki teha teistpidi: teeks asjad juriidiliselt võimalikult ruttu korda ja peaks debati ära, aga jätaks ikkagi politseile nende tööriista alles seniks?

Aitäh! No vot, ja siin me siis nüüd oleme. Teie ühes parlamendiservas soovite, et see tööriist töötaks ja saaks kiiresti korda tehtud, või [usute, et] isegi pole vaja seda korda teha, ja teine parlamendiserv tahab, et see mitte mingil juhul ei töötaks, ja [väidab, et] kordategemine ei aita midagi. See näitab, et tegelikult parlamendil tulebki oma töö teha ära ja debatt ära pidada. Koht selleks on õiguskomisjon. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina tahan teie käest küsida sellist lihtsat asja. Te ütlesite, et aastal 2009 võeti vastu see määrus ja sellest ajast saati on neid kaameraid kasutatud, infot massiliselt kogutud. See oli rohkem kui 15 aastat tagasi. Ja 2025. aastal peaminister ütleb endiselt, et tema ei teadnud, et selline süsteem oli olemas. Siseminister – siseminister! –, kelle alluvuses PPA tegutseb, ütleb samamoodi, et tema ei teadnud. Oletame, et kõik räägivad tõtt, et ei teadnud. See on võimalik, ma ei eita seda. Kas te ei leia, et sellises olukorras on ikkagi meie riigis midagi tõsiselt valesti läinud, et selline massiivne info kogumine jõustruktuuride poolt toimub, ilma et isegi valitsuse liikmeid oleks sellest informeeritud? 

Ma mõtlen ka selle peale, mida seal Eesti Ekspressi artiklis on kirjutatud, sellessamas Madis Hindre artiklis: alguses on kohe öeldud, et teie olete varem olnud väga pahane, kui on osutatud sellele, et te olete kuidagi heaks kiitnud sellise numbrite massilise kogumise. Siin on tsitaat: ""Tuleb tagada, et kui inimene ei ole ühtegi rikkumist toime pannud, siis ta andmed kustutatakse," rõhutab Michal ka nüüd, kaks aastat hiljem." Kas te seisate jätkuvalt selle eest, et kui [isikud] ei ole rikkumist toime pannud, siis nende andmeid ei tohi andmebaasi kanda?

Kas-küsimusele on väga lihtne vastus: jah. Minu arvamus see on, et vabadus on väga oluline põhiõigus. See tähendab seda, et need inimesed, kes ei ole rikkumist toime pannud, ei pea püsivalt andmebaasis olema. Keskmise kiiruse kaamerate puhul see debatt ju käis. Debatt oli selle üle, kuidas lahendada olukord, et kui inimene satub keskmise kiiruse mõõtmisse – me tunnistame, et Euroopas on seda ju palju, ja seda debatti ei maksa sassi ajada numbrituvastuskaamerate [debatiga], sest need kaamerad trahvi ei tee, päris oluline vahe –, siis [tema andmed] ei säiliks seal andmebaasis, kui ta ei ole rikkumist toime pannud. See debatt oli avalikult ja pikalt, võib-olla te siis ei jälginud. 

Ma siiski meenutan teile selle küsimuse alguse peale seda. 14. mail ütles Varro Vooglaid infotunnis, 12.49 on siia kirjutatud: "Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud," see on teie tsitaat, "ma rääkisin Mart Helmega sellest küsimusest ja tema ütles, et kui tema oli siseminister, siis PPA käis talle rääkimas võrgustiku ülesehitamise plaanist, aga väga selgelt räägiti sellest, et fikseeritakse ainult õigusrikkumisi ehk kiiruse ületamist. Jutt käis sellistest kaameratest ja sellisest praktikast. Ja tema ütles väga selgelt, et tema tunneb ennast petetuna, et talle ei räägitud asjadest ausalt, olgugi et sel ajal juba ehitati sellist süsteemi üles. Ei olnud juttu sellest, et on lausaline salvestamine, et kõik autod, mis kaamera alt läbi liiguvad, pildistatakse üles. See on iseenesest juba väga tõsine küsimus." No vot, nii siis on: te peate uskuma kas Mart Helmet ja mind koos või ütlema, et me mõlemad valetame.

(Varro Vooglaid küsib midagi saalist.) Erandkorras, kui peaminister soovib seda kommenteerida, siis … Aga see oli ka kas-küsimus. Lähme edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, vastaja küsimustele! Te ütlesite, et üks osa siit saalist ei taha kuidagi, et kaamerad tööd teeksid. Teate, ärge rääkige sellist juttu, millest te aru ei saa. Küsimus on ju selles, et iga kuu tehakse 4500 ja rohkem päringut ja PPA oma analüüs näitab, et tegelikult on suur probleem sellega, millega põhjendatakse nende andmete vaatamist. Ma eeldan, et te olete tutvunud sellega, teid kindlasti briifiti. Seal on suured küsimärgid selles osas, mis on see põhjendus, miks ametnikud – üle 400, nagu ma olen aru saanud, on neid, kellel sinna juurdepääs on – vaatama lähevad neid andmeid. Tahan küsida, et te kindlasti teate, millised need peamised põhjendused olid, kui ametnikud läksid sinna keskkonda. [Kuidas nad] põhjendasid seda, miks nad peavad ühte või teist pilti sealt vaatama? Mis need peamised väljatoodud põhjendused olid? Kindlasti teate seda.

Aitäh! Minu informatsioon … Ja mulle tundub, et võib-olla teil on õiguskomisjonist juba üksikasjalikum informatsioon, sest näiteks minul seda ametnike numbrit ei ole. Aga tõepoolest, valitsus ei ole seda ka sellises sügavuses arutanud. Ma olen eeldanud, et õiguskomisjon võtab seda arutada. 

POLIS-e kasutamise õigus antakse neile ametnikele ja töötajatele, kellele see on vajalik teenistuskohustustest tulenevalt, ja andmepäringute tegemise õiguste tase määratakse teadmisvajadusest lähtuvalt tööülesannete täitmiseks. Politsei on neid näiteid toonud: näiteks numbrituvastuskaameraid – ja veel kord [palun] mitte sassi ajada teiste kaameratega – [on kasutatud] põgenevate kurjategijate, sõidukite, tagaotsitavate isikute kohta info kogumiseks, teiseks, teadmata kadunud ja kadunud isikute, eksinud seeneliste-marjuliste asukoha kindlakstegemiseks, kolmandaks, ebaseaduslike piiriületajate sõidukite tabamiseks, ja neljandaks, kuritegude, sealhulgas raskete peitkuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, tõendite kogumiseks süüteomenetluses. See on ülevaade, mis meile on antud, aga nagu öeldud, õiguskomisjonis saate te detailsemalt seda debatti pidada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Üks tähelepanek. Te ütlesite, et eelnõu esimene lugemine on suures saalis järgmisel nädalal. Tegelikult ei ole õiguskomisjon veel sellist otsust teinud, seda otsustab siiski õiguskomisjon. Ja teine aspekt on see. Ma olen kuulnud kriitikat sotsiaaldemokraatide poolt, et nüüd on keeratud käkk kokku, aga mina mäletan, et kui Lauri Läänemets oli siseminister, siis õiguskantsler saatis eelmisel aastal kirja, kus ütles, et inimeste põhiõigused ei ole praegu kaitstud, just viidates kaameratele. Selles suhtes on vähemalt täna esimest korda meil üldse debatt nii õiguskomisjonis, aga ka suures saalis sel teemal. 

Aga probleem on selles, et eelnõus, mis on meile toodud, on kirjas, et kaamerad pildistavad lisaks autodele ka autos olevaid isikuid ja isikuid, kes asuvad vahetus läheduses ja jäävad sinna pildile. Seejuures ei ole politseil võimalik neid nägusid hägustada. Kuidas te näete, et [saaks] seda olukorda lahendada? Tuleb välja, et meil ikkagi ei pildistata ainult autosid, pildistatakse ka isikuid.

Aitäh kõigepealt selle selgituse eest, kuidas parlament töötab ja kuidas päevakord moodustatakse, see kindlasti on vajalik teadmine kõigile. Tänan! Sain selle teadmise võrra rikkamaks. Seda esiteks. Teiseks, numbrituvastuskaamerad on otstarbe kohaselt, nagu Politsei- ja Piirivalveamet on neid kirjeldanud, ikkagi numbrite tuvastamiseks. Nii et sellisena neid tuleb ka kasutada. Eesmärk peab olema neid sihtotstarbeliselt kasutada, kui neid kasutatakse. Ja debatt, kuidas neid kasutatakse, millisel viisil, juba öeldud, seisab nüüd ees õiguskomisjonis. Kui parlament, nagu te targalt ütlesite, järgmisel nädalal selle küsimuse päevakorda paneb, siis saab seda saalis arutada ja ka sügisel edasi.

Härra peaminister, te saate klaasi vett endale kallata, niikaua kui ma võtan protseduurilise küsimuse Rene Kokalt. Rene Kokk, palun!

Nii pikalt ka ei lähe.

Tänan, hea juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Peaminister sai mu küsimusest natuke valesti aru. Ta vastas mu küsimusele küll sellega, mis on PPA teoorias vastus, kuidas põhjendatakse, miks ühte või teist pilti sealt keskkonnast vaadatakse, aga minu küsimus oli see, et mis on päris reaalselt ühe või teise päringu kohta vastused, mille ametnik on kirja pannud. Üks asi on teooria, mis on õpikus kirjas, et kuidas peaks käituma, teine asi on praktika, et mida inimene, kes tõesti vaatas ühte või teist pilti, sinna kirjutas. 

Kuidas ma saaksin nüüd peaministrilt teada – äkki tal on ülevaade –, et mis tegelikult põhjendused olid, kui süsteemis pilte vaadati?

Aitäh! No neid protseduurilisi võimalusi on mitmeid. Kindlasti on võimalik läbirääkimistel selle kohta märkida ja loota, et peaminister ka läbirääkimistest osa võtab. Teine variant on esitada kirjalik küsimus. Või kui te suudate selle sõnastada probleemina, nii et see kvalifitseerub arupärimiseks, siis on võimalik esitada ka uus arupärimine. Ja loomulikult, kolmapäeval ootab meid ees Riigikogu infotund. Nii et võimalusi, kuidas peaministrilt küsimusi küsida, on teil Riigikogu liikmena väga-väga palju. 

Aga läheme edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kui te nüüd jätkuvalt oma vastustes väidate, et siiani on olnud tegelikult kõik korras ja siseministrite määrustega on kõik kaetud, siis miks ikkagi on praegu vaja seaduseelnõu, mis hakkaks seda temaatikat reguleerima? Kui kõik on olnud seaduspärane, nagu te siin pikalt rääkisite, siis miks kõik asjaosalised järsku nii ähmi täis läksid? Ilmselgelt on selline tegevus väljunud seaduse raamidest. Seda on tunnistanud ka praegune siseminister, ähmi täis, rääkides teleekraanil, ja õiguskantsler on seda arvamust samuti väljendanud. Meil on siin mingi tugev kognitiivne dissonants selle asjaga ja hämamine käib. 

Kui ka õiguskantsler on öelnud, et need andmekogu baasprintsiibid ja [andmete] kogumise põhimõtted poleks tohtinud sellised olla määruse tasandil, siis miks on vaikimisi seda õigusselgusetust kasutatud nii pikka aega ja võib-olla ka kuritarvitatud? Kas siin ikkagi keegi peab vastutama selle eest või mitte?

Aitäh! Kõigepealt hoian Rene Kokale kirjatarbeid kokku ja ütlen, et mul ei ole täpsemat ülevaadet nende päringute sisust. Seda peate küsima õiguskomisjonis PPA juhi või teise vastutava inimese käest. Hoiame aega kokku.  

Teiseks vastan küsimusele. No teie küsimuses oli kolm korda keegi ähmi täis. Minu meelest on täiesti loomulik, et inimesed mõtlevadki ja arutavadki tõsiselt sellise teema üle, nagu on põhiõiguste ja vabaduse kaitse. Minu jaoks on see oluline, ma loodan, et teie jaoks ka. Jah, võib-olla meie lähenemised erinevad – mina ei kipu riiki süüdistama, ei kipu süvariiki uskuma ja nii edasi, meie vaated on veidi erinevad, mis me seal ikka salgame –, aga seda, et põhiõiguste kaitse, isikuandmete kaitse printsiibid on ajas arenenud, ju ka keegi ei varja. 

See tähendab seda, et süsteemid, mis loodi 2009. aastal, küllap loodi tollaste eesmärkide ja teadmiste kohaselt. Neid on aja jooksul kasutatud, PPA on teinud oma järeldused, viinud läbi teenistusliku järelevalve, millised on alused, leidnud ja teinud ettepaneku läbi Siseministeeriumi neid aluseid muuta. See tähendab, et õiguskomisjon ja parlament ongi nüüd see koht, kus peetakse ära debatt erinevate tehnoloogiate üle ja meie põhiõiguste kaitse üle. See ongi koht, kus debatti tuleb pidada. Vahel on ka nii, et isegi toimivate süsteemide puhul või ajas mis tahes arengute puhul peetakse samal teemal uuesti debatti. Nii et mina seda kuidagi ei pelgaks ja ei sildistaks, vaid ma ütlen, et loomulik ongi seda debatti siin pidada. Parlament ongi selleks, et pidada põhiõiguste üle debatti.  

Kui meil on põhiõiguste ja raske kuritegevuse piiramise või raske kuritegevuse omavaheline riive, siis ongi loomulik, et tuleb sõnastada, kui palju üks õigus või võimalus neid kuritegusid peatada kaalub üle kellegi privaatsuse õiguse teatud numbrituvastuse puhul. See ongi juristide ja parlamendiliikmete debatt, minu meelest väga väärtuslik ja vajalik debatt. 

Nii et mina ei võtaks seda mitte traagikana, vaid vastupidi, võimalusena. Jah, võib-olla oleks see debatt pidanud viis või kümme aastat tagasi toimuma – ei toimunud –, aga nüüd toimub. Nüüd ongi koht, kus seda debatti pidada. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kriminaalmenetluses kasutab politsei tõendina PPA arvutisüsteemist alla laetud ja muu hulgas avaliku ruumi kaamerate, niinimetatud numbrituvastuskaamerate ja näotuvastuskaamerate salvestisi. Sisuliselt on tegemist selliste tõenditega, mis ei ole lubatud, ja seetõttu ei tohiks neid üldse kriminaalmenetluses kasutada. Küsimus on selles, et kui kõik on õige, siis ei peaks valitsus praegu tõmblema selle nimel ega alustama seaduse muutmist, mis tegelikult viitab sellele, et politsei ei ole tegutsenud kooskõlas kehtiva õiguskorraga. 

Ma tahan veel öelda, et tegelikult on praegu politsei tegevuses olnud karistusseadustiku ühe paragrahvi tunnused: riikliku järelevalve teostamine ebaseaduslikus korras. Rõhutan veel kord: need teie laused selle kohta, et [andmeid kasutatakse] ainult raskete kuritegude [lahendamisel] – ei, seal võetakse kõik ette. Küsimus on aga selles, et miks seda praegu lubatakse, kui kõik on õige? Miks on vaja uuesti tegema hakata?

Teil oli päris palju erinevaid detaile, osa ei vastanud ka tõele näotuvastuskaamerate jutust, kui ma õigesti kuulsin, ja nii edasi. Võib-olla püüan seda lihtsustada ja ma loodan, et see lihtsustus on adekvaatne, aga kui õnnestub, võib-olla ei jõua sõnum kohale. Vaadake, ühiskonnas on erinevate õiguste vahel pidev riive. Seda kaalub parlament – seadusandja muuhulgas –, õiguskomisjon. See on parlamendiliikme töö. See tähendab, et meil on õigus eeldada turvalisust, politseil peavad olema vahendid näiteks selleks, et [turvalisust] tagada, tabada kurjategijaid, tõkestada raskeid kuritegusid, kõike muud. Loomulikult see riivab teatud piirist kellegi privaatsust ja selle tasakaalu peabki parlament seaduste kaudu paika [panema]. 

Nüüd, kui see debatt on kerkinud ja on ühe suure andmekogu põhjal selline debatt, siis ongi loogiline, et parlament seda debatti peab. Mina ei näe selles midagi traagilist. Ütleme nii, nagu öeldud, et kui miski on toiminud 2009. aastast tänaseni, siis ma arvan, et selle abil, nagu öeldud, ongi suur hulk erinevaid raskeid kuritegusid ära hoitud, on püütud kinni igasuguseid autovargaid, kätte saadud lastega seotud kuritegude [toimepanijaid]. See on olnud vajalik ja kohane, aga tänaseks me mõistame privaatsust võib-olla veidi teistmoodi. See tähendab, et tuleb andmekogu [kasutuspõhimõtted] sõnastada viisil, et avalikkus magab rahulikult ja teab, mille jaoks ja kes millise ala andmetele juurde pääseb, kes neid vaatab, kuidas neid tõendina kasutatakse ja kuidas kustutatakse, kui inimene ei puutu sellesse asja. See ei olegi teab mis keeruline, see on iga andmekogu printsiipides.

Andrei Korobeinik, palun!

(Pöördub Lauri Laatsi poole.) Andrei? Habemesse läinud! (Naerab.)

Ei ole. Läinud rong. Aga siis Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! No iseenesest, nagu te mainisite, probleem on tegelikult päris kaua meil olnud. Siis, kui see välja tuli, olid kõik üllatunud: et tõesti on ehitatud sellist süsteemi politsei poolt ja keegi sellest midagi nagu ei tea. Kui vaadata kas siseministri või justiitsministri sõnavõtte, et ah soo, ülla-ülla, et selline asi tuli välja, tegelikult meil ei olegi seadust, mis kogu seda tegevust reguleerib, ja vaadata ka eelmise siseministri sõnavõtte, siis tema selgelt ütles, et vahet ei ole, kas seda reguleeriv seadusandlus on olemas või ei ole. Tema jätkaks kindlasti kaamerate töös hoidmist. Praegune siseminister käitus teistmoodi. Mis te arvate, kumb suhtumine ikkagi oleks õige: nii nagu Läänemets välja ütles või Taro ja tema tegevus?

Aitäh! Mina isiklikult ütleks, et on mõistlik see debatt pidada parlamendis ära ja otsustada, mida me täpselt mille jaoks kogume, millised on reeglid, kes mida kogub ja milliseid vahendeid kasutades, kellel on juurdepääs nendele andmetele ja kuidas need kustutatakse. See peaks olema minimaalne lävend, mis meil on mis tahes andmekogude puhul olemas. Meil ei ole mõtet ka pead liiva alla panna. Meil on vahendeid, elektroonilisi vahendeid ja viise, kuidas tulevikus kuritegevust ennetada. See ongi parlamendi töö: seesama debatt ära pidada. 

Sest lõppkokkuvõttes, ühe bensiinijaama kaamera puhul, kui küsitakse andmeid, et mis seal on toimunud, me suurt ilmselt ei ärritu. Kui küsitakse kahe või kolme puhul, me ilmselt ka ei ärritu, aga kui küsitakse 15 puhul ja pidevalt, siis võib-olla tekib juba küsimus, kuidas [andmeid] kasutatakse. Nii et see tähendab, et selliste suuremate andmekogude puhul on igati mõistetav, kui on raske kuritegevuse tõhustatud takistamise eesmärk. Aga see tähendab seda, et ka parlament peab määratlema, kuidas neid reegleid praktikas ellu viiakse. Nii et ma iseenesest arvan, et praegune viis, kuidas parlament seda debatti peab, ongi õige viis. See ongi koht, kus seda debatti pidada. Olles olnud pikaajaline parlamendiliige, julgen ma öelda, et parlamendiliikmed võiksid seda võtta võimalusena debatis võimalikult kvaliteetselt kaasa lüüa, sest tegemist on ühelt poolt ju ühiskonna turvalisuse ja teiselt poolt põhiõiguste ehk vabaduse ja privaatsuse tagamise debatiga. Mis saaks sellest debatist palju olulisem olla?

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kolleeg Andreid me ära oodata ei jõua ja seda küsimust me võtta ei saa. Küll aga on enne, kui me alustame läbirääkimistega, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Tõepoolest, see on võib-olla isegi hea, et ma ei saanud oma protseduurilist [küsimust küsida] kohe, kui ma selle [märkisin], sest peaminister sai veel mõnele küsimusele vastata. Ja tõepoolest, peaminister oma vastustes ju ütles korduvalt, et kuna probleem on nüüd välja tulnud, siis on ju nii tore, et me saame seda debatti siin Riigikogus pidama hakata. Kas ma sain õigesti aru, et kui see poleks välja tulnud, siis me seda debatti siin ei peakski ja kõik jätkuks endisel moel? Kas peaministri jutu sisu oli tõesti see, kui ma kuulsin nüüd õieti ja ka aru sain õieti, et Riigikogu on siis nagu kummitempel, mis hakkab vormistama ja õigeks lükkama ametkondade ja valitsuse käkke, mida on pikalt tehtud, ja nagu ma ütlesin, võib-olla ka kuritarvitatud? Kas tõesti on Riigikogu funktsioon ajas nii palju muutunud?

Aitäh, hea kolleeg! Mina siin ei ole stenogramm. Te saate täpselt lugeda, mida peaminister ütles, stenogrammist kohe, kui see on ilmunud. Peale selle on meil olemas ka YouTube'i videoülekanne, mida saab kohe järele vaadata ja kust saab täpselt kontrollida seda, mida peaminister ütles. Mina ei saa siin kuidagi hakata üle kordama seda, mida peaminister juba ütles. Peaminister ütles seda, mida ta pidas vajalikuks, ja seda on võimalik ka stenogrammist ja videost kontrollida.

Nii, aga läheme nüüd läbirääkimiste juurde. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Varro Vooglaiu. Palun! (Varro Vooglaid kõneleb saalist.) Midagi teha ei ole. Kodukord ütleb, et arupärijate esindaja saab võimaluse esimesena [kõneleda]. Varro Vooglaid, teie võimalus, palun.

Jaa, suur tänu! No ma olin selle regulatsiooni ära unustanud. Ma mõtlesin, et tõepoolest, ma tulen pärastpoole, lisan omalt poolt ka mõned kommentaarid, aga kui kord on selline, siis mis teha. Kord on ju kõige olulisem parlamendis, nagu me teame. Siin ei tohi mööndusi teha. 

Ma tahtsin omalt poolt öelda mõned üldisemat laadi tähelepanekud, mis kinnistusid seda tänast juttu kuulates. Esiteks on minu hinnangul ikkagi rabav, et Eesti Vabariigis toimuvad asjad sellisel viisil, et jõustruktuurid talitavad täiesti omasoodu, ilma et poliitiliselt isegi teataks, millega nad tegelevad, rääkimata sellest, et neile oleks poliitiliselt antud selleks volitus. See on ju see, mida me praegusel hetkel näeme, ja mitte keegi ei saa seda eitada. Kui on tõesti tõsi, et ükski siseminister alates 2009. aastast ei ole teadnud, et PPA on sellele politsei andmekogu pidamise põhimäärusele toetudes püsti pannud sellise massiivse jälgimissüsteemi – mitusada kaamerat, millega tehakse kodanikest kuus rohkem kui 20 miljonit pilti, mis kantakse andmebaasi, kuhu tehakse palju-palju päringuid, ma ei mäleta, vist kümneid tuhandeid päringuid aastas, kui ma õigesti mäletan –, siis meil on tegemist tõsise probleemiga, mis on palju laiem kui see konkreetne juhtum. 

Siis tekib ju küsimus, mille kõigega veel PPA tegeleb, ilma et isegi siseministrid oleksid sellest teadlikud. Kas näiteks on ehitatud üles ka massiivne näotuvastuskaamerate süsteem? Ja ma ei räägi siin sellistest valvekaameratest, mis salvestavad pidevalt avalikus ruumis ja mille pealt on inimesed äratuntavad, vaid ma räägin sellisest süsteemist, mis on seotud andmebaasiga, kuhu on kantud inimeste näopildid. Tehisintellekt töötleb kogutud informatsiooni, vaatab, kas leiab vastavusi andmebaasis näidispiltide vahel ja nende piltide vahel, mida ta kaamerast näeb, kui on pildistatud inimesi, kes kaamera alt läbi lähevad. 

Ma küsisin korduvalt nii õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisistungil kui ka õiguskomisjoni istungil eraldi PPA esindajate käest, kord PPA peadirektori asetäitjalt, kord PPA peadirektorilt endalt, et öelge nüüd ausalt, kas te olete pannud püsti ka sellise näotuvastuskaamerate süsteemi. Ja mõlemad kinnitasid silma sisse vaadates: "Ei, sellist süsteemi küll ei ole. Ei ole sellist süsteemi." No vot, ma nüüd ei tea, mida arvata, sest mina olen mitmetest usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et on selline süsteem kasutusel, ja juba tükk aega on kasutusel. Mitte ainult ei ole seda testitud siis, kui Zelenskõi käis Eestis, ja mingis muus episoodis – ma ei mäleta, mis see teine oli, bussijaamas vist tehti ka mingisuguseid katseid sellega mingi hulk aastaid tagasi –, vaid see on kasutusel laialt. 

Ja vaat, võta nüüd kinni, kumba uskuda. Kas uskuda seda, mida ütlevad mulle PPA esindajad, või uskuda neid allikaid, kust mina olen kuulnud vastupidiseid kinnitusi? Pidades silmas, et avalikkuse eest täiesti varjatult ja isegi parlamendis ilma igasuguse parlamentaarse arutelu ja otsuseta on pandud püsti selline massiivne numbrituvastuskaamerate süsteem, ei saa ma küll seda pidada sugugi võimatuks, et siseministri teadmata on ka näotuvastuskaamerate süsteem juba püsti pandud.

Niimoodi ei tohiks ju normaalses õigusriigis asjad käia, et jõustruktuurid lihtsalt lähevad lappama, teevad, mis tahavad. Ei tohi käia niimoodi asjad! Kui näiteks – peaminister, teie olete minuga nõus, et see ei tohiks niimoodi käia – ilma peaministri teadmata, ilma siseministri teadmata sellised süsteemid üles ehitatakse, siis ju absoluutselt loomulik küsimus peaks olema see: aga vabandust, kui ometi on nii tehtud, siis kes ja kuidas selle asja eest nüüd vastutab? Sest kui mitte keegi ei vastuta sellise praktika eest, siis see ju sillutab teed edasisele sellisele praktikale. Põhimõtteliselt kiidetakse see heaks, et jah, tegite valitsuse teadmata, tegite isegi siseministri teadmata, aga noh, kui välja tuleb, siis mis seal ikka, üritame siis kiirkorras mingisuguse õigusliku aluse kuidagi kokku klopsida, silume selle asja kuidagi suhtekorralduslikult ära, eks, suhtekorraldusosakondadele anname vastava ülesande, võib-olla palkame mingi büroo veel appi, kes aitab meil seda teha, ja küll me saame siis selle asja kuidagi korda. Ei! Normaalne reaktsioon peaks olema see: kui nüüd sai selline asi tehtud, ilma et valitsust oleks isegi informeeritud, rääkimata sellest, et oleks loodud õiguslik alus, siis me ei lähe siit mitte ühtegi sammu edasi, enne kui ei ole lahendatud küsimust, kes võtab sellise asja eest vastutuse ja kuidas see vastutus reaalselt välja näeb. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Edasi on küsimus ka selles. Ma tuleksin ikkagi tagasi selle juurde, mida teie, härra peaminister, ütlesite. Mul ei ole seda artiklit praegu ees, mida ma enne tsiteerisin, aga mul ei olegi tarvis seda uuesti tsiteerida. Te ütlesite Madis Hindrele, kui ta seda artiklit koostas, kevadel 2025, et teie olete endiselt seda meelt, et mingisse politsei andmebaasi ei tohiks kanda nende inimeste autode numbreid, kes ei ole õigust rikkunud. Teie rääkisite sellest keskmise kiiruse tuvastamise kontekstis, aga printsiip on ju sama, ükskõik, kas me mõõdame keskmist kiirust või me lihtsalt pildistame inimeste autosid üles. Ma saan aru, et kui pildistatakse autosid üles ja näiteks satutakse auto peale, mis on seotud mingi tõsise õigusrikkumisega, vaat siis see pilt läheb andmebaasi. See oleks selline olukord, kus me räägime õigusrikkumise fikseerimisest. Aga kui pildistatakse üles kõik autod, ilma et oleks mingit vahet, kas need autod on seotud mingisuguse õigusrikkumisega või mitte, siis see on ju vastuolus printsiibiga, mida te ise jaatasite, ehk printsiibiga, et ei tohiks kanda andmebaasi nende inimeste autode pilte, kes ei ole õigust rikkunud. 

Ja kuna te vastasite sellele küsimusele jaatavalt, et te olete endiselt sama meelt, siis ma eeldan, et peaministrina te ka seisate selle eest, et see printsiip saaks edaspidi Eestis austatud ja sellisel viisil massiliselt inimeste autode numbreid üles ei pildistata, kui nad ei ole õigusrikkumisega seotud. Kui Vabariigi Valitsus peaks hakkama vastavasisulist eelnõu välja töötama, siis ma tõesti loodan, et te jääte kindlaks nendele sõnadele, mis te siitsamast puldist ütlesite 10–15 minutit tagasi, ja käitute vastavalt. 

Ja mida ma lõpetuseks veel ütleksin kogu selle asja kohta, on see, et on ikkagi väga sümptomaatiline, et te ütlete, et teil on väga hea meel, et me saame parlamendis nüüd seda debatti pidada, eks. Siin on ju asi täiesti selgelt pea peale pööratud. Ei ole nii, et kõigepealt ehitavad jõustruktuurid üles massiivsed kodanike kohta info kogumise süsteemid, ilma et selleks oleks õiguslikku alust, ilma et selle üle oleks peetud ühiskondlikku arutelu, ilma et parlament oleks andnud vastava volituse seaduse tasandil, ja kui see välja tuleb, siis selle asemel et rääkida, kes ja kuidas vastutab, hakatakse rääkima, et vaat kui tore, me saame nüüd õiguse seda parlamentaarset arutelu pidada. No see on ju absurd. Totaalne absurd!

Tegelikult peaks ikkagi olema niimoodi, et kõigepealt peame parlamentaarset arutelu ja langetame vastavasisulised otsused ja siis hakatakse neid süsteeme üles ehitama või ei hakata, sõltuvalt sellest, milline parlamentaarne arutelu ja otsus on. 

Rääkimata sellest, et me ju teame väga hästi, mida see parlamentaarne arutelu nüüd siis tähendab. Otsus on ju langetatud, see süsteem on püsti pandud, see on üles ehitatud, selle kaudu on massiivset infot kogutud. Kindel resolutsioon on jätkata selle süsteemi kasutamist. Kogu parlamentaarne arutelu on selles mõttes üks suur illusioon ja fiktsioon, et te teete ikka ju nii, nagu te olete otsustanud. See, kas me siin räägime või kritiseerime, on pigem selline ääremärkuste vormistamine. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Head vaatajad! Paraku peame tõdema, et tegelikult siin saalis laiemalt me juba ammuilma ei räägi selle süsteemi juriidilistest probleemidest. Nii nagu lugupeetud peaminister ennist välja tõi ja nagu on välja toonud ka politsei õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni istungil, on töötatud teatud reeglite ja protseduuride alusel, sealhulgas sellesama määruse ja seaduste alusel. 

Need väited, et kuidagi keegi on teinud mingisuguse jälgimisühiskonna, tegelikult ju ei vasta tõele. Mitte keegi ei vaata neid kümneid miljoneid pilte, millest siin kogu aeg juttu on, et keegi kogu aeg jälgib. Vaevalt küll, see ei ole ka eriti loogiline. Samal ajal me anname vabatahtlikult telefonis AI‑le ja igale poole õigusi meid jälgida. Meil on iga päev telefon taskus, kogu aeg on meid võimalik jälgida ja me anname selle [loa] vabatahtlikult, lihtsalt selleks, et meil oleks mugav. 

Antud juhul on see süsteem tõesti päästnud inimesi, see on viinud kurjategijaid kohtu alla. See on oluline süsteem. Kui nüüd väide on, et just see süsteem on punane joon, mille pärast me peame ilgelt muretsema, sellepärast et meil on jälgimisühiskond, siis see on lihtsalt üks poliitiline sõnavaht. Ma ei usu, et see on nii, ja see ka ei ole nii. See ei ole lihtsalt loogiline.

Kui me räägime juriidilisest aspektist, siis nagu ma ka ennist küsimuses ja mujal olen välja toonud, tõendite [kogumiseks] on seda numbrituvastussüsteemi ka kasutatud, kohtust on need läbi käinud, ja mitte kordagi ei ole kohus neid tõendeid tagasi lükanud. Mitte kordagi selle aja jooksul ei ole olnud olukorda, kus on öeldud, et need tõendid on ebaseaduslikult hangitud. Ei ole sellist asja. 

Ja kui me räägime sellest, et jah, meil on mingisugused täpsustused tegemata, siis tõepoolest, nii nagu siin ennist räägiti, aeg on edasi läinud. Tõepoolest, aeg on edasi läinud, aga ka kurjategijad on muutunud targemaks. Meie seisukoht on alati olnud see: jah, kui on vaja, teeme seaduse täpsemaks, selles ei ole küsimust. Me oleme näinud ka seda, et need logifailid on olemas, põhjendused on olemas. Politsei on järginud vähemalt neid seadusi, mis on täna olemas, ja määrusi. Kui neid on vaja täpsustada, siis täpsustame. 

Aga kas seda süsteemi pidi sulgema ohuga, et meil on nüüd olukord, kus seesama süsteem, mis Euroopas on väga laialdaselt kasutuses, nüüd meil ei tööta, sellepärast et meil on mingisugune foobia, et kõik meid kogu aeg jälgivad? No ma arvan, et see ei ole mõistlik. Tegelikult on ka koalitsioon mõistnud, et see siseministri otsus oli ennatlik. Seetõttu tuli Siseministeerium õiguskomisjoni eelnõuga, mida tegelikult nii siseminister ise, Siseministeerium kui ka politsei väga toetasid, aga tuli välja, et siseministri enda erakonnakaaslase [juhitud] justiitsministeerium seda eelnõu ei toetanud. Ja päev hiljem, kui õiguskomisjon oli koalitsiooni häältega otsustanud seda eelnõu mitte algatada, tuli neli koalitsioonisaadikut sisuliselt täpselt samasuguse eelnõuga, mida me siis homme, nii nagu lugupeetud peaminister ütles, hakkame arutama. Nüüd hakkame seda debatti pidama.

Ja miks ma ütlesin, et see on käkk: sellepärast, et see ongi käkk. Me oleme raisanud tohutult aega. Me ju tegelikult saame aru – ja ma usun, et tegelikult ka peaminister, vaatamata sellele, et ta võib-olla seda otseselt välja ei öelnud, on valmis seda süsteemi ikkagi taaselustama –, et see on vajalik. See on lihtsalt vajalik. Sellepärast see ongi käkk, et me oleme raisanud tohutult aega. Me oleme suveks pimedad ja tõenäoliselt võib juhtuda, et oleme ka sügisel pimedad, sellepärast et siis läheb veel aega, on kohalike omavalitsuste valimised ja nii edasi. 

Ma tahaks loota, et sellise olulise süsteemi puhul me suudame asju vaadata ratsionaalselt, mitte sellise foobiaga, nagu ma siit paremalt kuulen, et kõik jälgivad kõiki ja nii edasi. See ei ole nii. Ma sisimas, sõbrad, täpselt samamoodi ei taha, et keegi meid jälgiks. Inimestel on õigus eraelule ja nii edasi, see on kõik väga õige. Aga samal ajal kui meil on tuhandeid kaameraid omavalitsustes, samal ajal kui meil on telefonid taskus, samal ajal kui meil on igasugused tehnoloogilised vahendid, siis me ütleme, et vaat see numbrituvastussüsteem on see punane piir, kust me ei tohi edasi minna. Ma arvan, et see on jama. See ei vasta tõele. Ma tahaks loota, et Riigikogus me teeme otsuse see süsteem taaskäivitada ja seda kiiremas korras, vaatamata sellele, et on tehtud minu hinnangul viga. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! No me kuulsime siin, kuidas Kristen Michali nimeline isake tuli Riigikogu õpetama, kuidas debatti pidada: et pidage oma debatt siin ära ja tehke asi korda, kui nüüd ikka on vaja, ja lollid olete, et siiani ei ole pidanud. Ja siis püüdis teha peasüüdlaseks kogu kaameravõrgustiku tegemise juures mind. Kallis Michal, aastal 2009, kui see süsteem käivitati, oli Marko Pomerants siseminister. Ilmselt tema eellase Jüri Pihli poolt algatati kogu see ettevõtmine. Mina sisenesin poliitikasse alles 2012–2013 ja siis oli see juba pikemat aega töötanud. Nii et ei ole mõtet hakata jälle tüüpilist reformierakondlikku plärtsumist tegema, et "Aga Mart Helme ise, aga Mart Helme ka ja teie ka seal ju, teie olete tegelikult need pätid ja süüdlased". Ei ole! Ei ole. Kristen Michal oli sel ajal oma kilekotid ja valged kampsunid ammugi kuulsaks teinud. Nii et ei ole vaja hakata rääkima.

Nüüd tulen selle juurde, et keegi ei teadnud midagi. Michal ei teadnud midagi ja keegi teine ei teadnud midagi. Ebakompetentsed olete, sõbrad! Mina küsisin väga selgelt: mis asi on ANTS? Automaatne numbrituvastussüsteem. Miks seda vaja on? Seda on vaja selleks, et kiiruse ületajad tuvastada ja neile trahvid määrata. Väga konkreetne, väga arusaadav, väga mõistlik, midagi vastu vaielda ei ole. Nüüd tuleb aga välja, et süsteemi on laiendatud, arendatud. Michal ei tea, et meil neid kaamerasüsteeme on väga erinevaid: piiri peal on oma kaamerasüsteemid, merepiiri peal on oma kaamerasüsteemid, krimisüsteemid on omaette. Toon sellise näite. 9. mai puhul, kui ma olin värskelt ministriks saanud, kutsuti mind politsei peamajja, õigemini ma ise olin huvitatud sellest, et ma sinna läheksin, ja ma nägin kogu kaamerapilti, mis linnas on: kus on kogunemised, kus on politseinikud, kus on mis. Ma ei olnud ebakompetentne. Ma teadsin, erinevalt teist, kes te väidate, et te mitte midagi ei teadnud. Järelikult olete täiesti ebakompetentsed, oma valdkonda ei tunne, oma valdkonna spetsiifikat ei tea, ei orienteeru selles.

Milles on probleem? Probleem on selles, et meil ei ole kindlust. Eelkõneleja, kes praeguseks on saalist lahkunud, sotside poolt, ajas ju ikka päris naljakat juttu siin, et mitte öelda lolli juttu, et me kõik kanname ju telefoni kaasas ja meid kõiki võib jälgida. Muidugi võib! Ja jälgitaksegi. Selles ongi küsimus: ei ole kontrolli, kui suurel määral kuskil [andmeid] säilitatakse, kui suurel määral on need kättesaadavad kõige lihtsamate päringute tegemisel, nagu siin juttu on olnud, 400 inimest pääseb sellele andmepangale juurde. Miks [andmeid] säilitatakse, miks säilitatakse ka nende [isikute andmeid], kes ei ole seadust rikkunud? Antud juhul jällegi tehakse pudru ja kapsad. Ühelt poolt me räägime sellestsamast ANTS-ust ehk automaatsest numbrituvastussüsteemist, teiselt poolt me paneme selle ühte patta kõikide ülejäänud kaameratega ja räägime kurjategijate püüdmisest. No kuulge, ärge ajage sellist lolli juttu jälle! Ei ole meil massilist kuritegevust autoroolis, auto numbrimärgi taga. No ei ole sellist asja! Siin ei ole mingit kurjategijate tabamise juttu, kurjategijaid tabatakse teistmoodi.

Loomulikult on kaamerad vajalikud, loomulikult on nende süsteem ja süsteemne kasutamine vajalik. Aga ma meenutan ka seda, et kui ma olin minister, siis käis politsei väga-väga jõuliselt pinda, et seesama näotuvastussüsteem meil käima panna, et kaamerad tuvastaksid nägusid. Milleks? Miks peaks tuvastama nägusid inimestel, kes massiliselt kaubamajades liiguvad? Ja siis tuleb see sotsipoiss meile siin rääkima: "Kes töötab neid läbi? Kes neid säilitab ja kes neid kasutab?"

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Aga vaadake, meil on tänasel päeval olemas isegi niisugune tore asi nagu tehisintellekt. Meil on igasugused erinevad filtrid, igasugused päringusüsteemid. Ei ole mingit küsimust pilvest kätte saada miljonite ja miljonite säilitiste hulgast seda, mida parajasti otsitakse. Vaadake kas või krimifilme, vaadake politseifilme. Väga lahe sari on "Chicago politseijaoskond". Kõik saadakse kätte, minutitega saadakse kätte. Ameerikas, mis on ju kordades suurem kui Eesti – mis me räägime siin mingisugusest pisikesest Eestikesest, kus on võib-olla kümneid miljoneid säilitisi –, on neid miljardeid. Minutitega saadakse kätte kõik, mida tahetakse.

Selles ongi küsimus, et kui meil ministrid mitte midagi ei tea, oma valdkonnas ei orienteeru, siis me teeme ju väga lihtsa järelduse: meil ei ole jõustruktuuride üle tsiviilkontrolli. Tsiviilkontroll on puudulik ja see on vaja seadusandlikult ära õiendada. Selleks ei ole siin mingit debati pidamist vaja. Selleks on vaja võtta meist kopsakamate, arenenumate ja seadusandluse spetsiifilisemalt välja töötanud riikide juba leiutatud jalgrattad ette ja rakendada neid siin. Ja mida on selleks vaja? Selleks on vaja poliitilist tahet.

Aga siin me jõuame mingisuguse väga-väga tõsise küsimuseni. See väga tõsine küsimus on see, et ega meil valitsus ei juhi riiki praegu. Ega Kristen Michal ei juhi riiki. Kristen Michal istub seal Stenbocki majas nende armust, kes selle valitsuse on pukki upitanud ja kes seda riiki tegelikult juhivad. Ja need, kes seda riiki tegelikult juhivad, ei taha, et nende üle kehtestataks tsiviilkontroll. Michali erakonnakaaslane Kalle Laanet on praegu omal nahal tunda saamas, mis tähendab, kui üritatakse mõnele asutusele, mille ametnikud peavad ennast karistamatuks ja riiki juhtivateks, kontrolli kehtestada. Selles on meil põhiprobleem: ebakompetentsus, korruptsioon ja tegelike peremeeste armust riigi ametipostidel, poliitilistel ametipostidel istuvad inimesed. Ja ei maksa tulla siia isatsema ja meid õpetama, mida me peaksime tegema ja kuidas me peaksime tegema. Ei ole selle kategooria isa, no lihtsalt ei ole. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Täna on meil numbrituvastuse kaamerate võrgustiku ja sellega seonduvate tegevuste arupärimine. Lugupeetud peaminister Kristen Michal ei andnud tegelikult arusaadavaid ja põhjendatud vastuseid. Mina sain aru ainult sellest kõige rohkem, et talle meeldib debatt siin Riigikogus, kus arutatakse asju põhjalikult. Aga selleks, et tema juttu, mida ta siin rääkis, täielikult ümber lükata, ma katsun põhineda ainult faktidel. 

Kui see teema avalikuks tuli, siis advokaat Ginter tegi ju päringud, palus saata PPA-l materjali selle kohta, fotod, kus tema autot on pildistatud, ja mitte ainult numbrimärgiga [autot], vaid [küsis,] kas fotodel olid ka inimesed, kes selles autos istusid. Seda oli juba pikemat aega tehtud ja päris palju kuid on möödas, nii et fakt on see, et inimesi koos numbrimärkidega pildistatakse. 

Teine fakt. Lugupeetud õiguskantsler Ülle Madise ütles ju väga selgelt välja, et selle süsteemi jaoks ei tohi mitte ühtegi senti kulutada. Miks ta seda ütles? Põhjusel, et tegemist on ebaseadusliku tegevusega, sest Riigikogu pole seda seadustanud. 

Peaministri väited selle kohta, et [andmeid] kasutatakse ainult raskete kuritegude [lahendamisel], piiririkkujate tabamiseks, kadunud isikute [otsimiseks] ja milleks veel, on tegelikult häma. Mul on olemas kirjalikud tõendid selle kohta, et kõiki neid salvestisi kasutatakse siis, kui selleks on vajadus. Sugugi ei [kasutata] neid [vaid] raskete kuritegude [lahendamisel] ega mingite kadunud isikute [otsimisel], vaid see on süsteemi osa, mida saab kasutada siis, kui selleks tekib vajadus. 

Just neidsamu tõendeid, mida tegelikult on kogutud ebaseaduslikult, kasutabki politsei kriminaalmenetluses tõendina – PPA arvutisüsteemist alla laetud ja muu hulgas avalike kaamerate, nõndanimetatud numbrituvastuskaamerate salvestusi. Ei ole tegemist kohtumenetluses lubatud tõenditega, mistõttu ei saaks ega tohiks neid tegelikult kasutada. Miks ma saan sellise väite välja öelda? Aga just sellepärast, et kui kõik oleks korras nagu Norras, ütleb kõnekäänd, siis poleks mingit tarvidust praegu seda süsteemi peatada ja tuua [eelnõu] uuesti Riigikogu menetlusse, et see asi seadustada. See määrus on tegelikult ebaseaduslik. 

Aga asja põhiuba on selles, et tegelikult on need isikud, kes on teinud selliseid salvestusi, need pilve laadinud ja vajadusel andmeid välja võtnud, teostanud riiklikku järelevalvet karistusseadustiku mõttes ebaseaduslikus korras. Mina tahaks nüüd teada, kas keegi jõustruktuurides, prokuratuuris, politseis algatab ka kriminaalasja selles koosseisus. Kindlasti mitte, sellepärast et hunt hunti ei murra. Aga põhiseadus seda tegelikult ju ei luba, et meil on jälgimisühiskond. 

Vaatamata sellele on ka siin saalis neid, kes ütlevad, et nii peabki olema. Ütlevad need, kes ei ole näinud Nõukogude aega ja kes ei tea, mis on ebaseaduslik jälitustegevus ja mismoodi jälitatakse. Meie peaksime olema õigusriigis ja kui me hakkame seda seadustama, siis enne on vaja need isikud vastutusele võtta, sellepärast et nad on teostanud riiklikku järelevalvet ebaseaduslikus korras. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh! Kuulates seda debatti, pean tunnistama, et ega mul ei olnud esialgu plaanis tulla siia oma seisukohta avalikuks tegema, aga debatt oli tuline ja peab tunnistama, et peaministri vastused ei olnud need vastused, mida oleks tahtnud siinsamas Riigikogu saalis kuulda. Minu arust oli siit puudu see, et kes siis kogu asja eest vastutab: kas mingi vastutus üldse on olemas või ei ole. 

Mis selgus? Kogu protsess on kestnud päris pikalt. Päris pikalt on toimunud ebaseaduslik – tegelikult võime seda öelda – jälitustegevus, erinevate ministrite ajal. Kui nüüd see tuli ilmsiks, siis tegelikult ühed siin isegi pooldasid seda: et mis siis ikka, kaamerad peavad tööd edasi tegema, ajame selle õigusküsimuse korda ja lähme edasi, on ju. Aga see ei ole õigusriigile kohane. Kui mingisuguseid tegevusi rakendatakse, siis need peavad vastama seadustele, olema õiguspärased. See kõik, mis toimus vahepeal nende kaameratega, ei olnud õiguspärane. Kes siis selle eest vastutab? Me ei ole seda vastust kuulnud. Tuleb välja, et mitte keegi. Sellisel viisil juhitakse riiki. 

Eriti kummastav oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja, kes andiski nagu sellise info edasi, et lähme edasi, oli mis oli, see, mis oli, oli ka õige ja nüüd tulebki edasi minna. Täpselt samamoodi pani imestama, kuidas ka eelmine siseminister Lauri Läänemets oma ühes intervjuus ütles, et jah, tõesti, õiguslikud küsimused tuleb ära lahendada, seadus tuleb [praktikaga] vastavusse viia, aga tema oleks vaatamata kõigele need kaamerad ikkagi [edasi] töös hoidnud. Endine siseminister, praegune Riigikogu liige, ja kummastav, et veel sotsiaaldemokraat, seepärast et oleks arvanud, et sotsiaaldemokraatidelt kuuleb seda üldse kõige viimasena. Ju siis on ka sotsides uued tuuled ja hoopis teistsugused, kui nende programm ette näeb. Hanimägi tegelikult oma kõnes ju kaitses eelmist siseministrit ja seda seisukohta. Ega tal vist teisi valikuid ei ole. Ma arvan, et väga paljuski, arvestades, et eelmine siseminister päris pikalt seda valdkonda juhtis, on see eelmise siseministri tegemata töö.  

Ma arvan, et see, et praegu peatati kaamerate töö, ongi õige. Enne ei tohigi neid kaameraid tööle panna, kui on seadusliku poole pealt asjad klaariks tehtud ja õigus on jalule seatud. Lihtsalt me peame mõistma, et seda tuleks teha päris kiiresti. Vajadusel, ma arvan, me võime – ja kutsun üles [seda tegema] ka Riigikogu esimeest – kutsuda kokku Riigikogu erakorralise istungi, kui see küsimus on päevakorras ja kui minister on valmis seda [eelnõu] ka suvel tulema esitama meie ette. 

Päris kummastav oli sotside esindaja sõnavõtus ka see, et ta tõi ühe näite, mis puudutas telefone. Ta väitis siin, et telefone ka jälitatakse ja kuulatakse pealt, aga ju siis ta teab rohkem kui meie siin. Ta väitis ka seda, et neid materjale, neidsamuseid kaamerapilte on kasutatud ka kohtutes ja et see on ju kõik seaduspärane olnud. Siin tekib järgmine küsimus: kas probleem ei ole nagu suuremgi kui ainult Politsei‑ ja Piirivalveametis. [Ehk] ongi suurem probleem, kui neid materjale kasutatakse ka juba kohtutes ja väidetakse, et see on seaduspärane. Need kõik on sõnavõtud või mõtted, mille Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja siin meile edastas.  

Ja ma kordan veel üle …

Kas vajate lisaaega?

Ei vaja. Aitäh!

Selge.

Me elame õigusriigis. Ma loodan, et me elame õigusriigis, ja vastavalt sellele tuleb ka toimetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Austatud esimees! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Ühiskonnas tekib turvatunne siis, kui avalik sektor ja valitsus annavad selgeid signaale selle kohta, mida nad teevad. Nende politseikaamerate puhul olid signaalid kõike muud kui selged. Esiteks, ministritest keegi ei tunnistanud, et selline jälgimine üldse toimub. Iga kuu tehti 20 miljonit pilti inimestest ja avalikkus sellest mitte midagi ei teadnud. Eriti hämmastab see, et ministrid väidavad, et nemad lihtsalt isegi ei teadnud sellest midagi. Kuidas see võimalik on? Kas tegelikult teati, aga varjati seda avalikkuse eest? Või siis on tõesti võimalik selline olukord, kus meil avalikus sektoris võidakse käivitada protsesse, millega isegi valitsuse liikmed pole kursis ja mida isegi ei kontrollita? Tegelikult need mõlemad variandid on ohuks demokraatlikule õigusriigile. 

Politsei tõi täna välja, et seadust rikutud ei ole. Tänaseks on tegelikult juba kinnitatud fakt, et seaduslikku alust kaamerate kasutamiseks ei olnud. Ma räägin ka sellest, et eraldi teema oli see, et Siseministeerium koostas memo, juriidilise analüüsi selle kohta, kuidas õiguslik alus siiski on olemas, aga sellele pandi AK-märge ja see oli põhimõtteliselt salastatud 75 aastaks. Mis mõttes? Me räägime inimeste põhiõiguste kaitsest ja selle analüüsist ja see on AK-märke all 75 aastaks. Siis, kui ma seda [küsimust] tõstatasin mitu korda, ka õiguskomisjonis, tehti see lõpuks avalikuks, mis lõpuks ka tõestas, et õiguslikku alust kui sellist ei olnud. 

Ja nüüd muidugi on poliitilised jõud – eelkõige olen seda kuulnud sotsiaaldemokraatidelt –, kes soovivad seda küsimust kiires korras reguleerida. Esiteks, mina selle protsessiga ei kiirustaks, ja teiseks, demokraatlikus õigusriigis ei saa need protsessid toimuda vastupidises suunas, et alguses paneme kaamerad tööle, iga kuu teeme 20 miljonit pilti ja siis tagantjärele püüame seda kiires korras seadustada. 

Mina ei tõttaks ka samamoodi kritiseerima tänast siseministrit. Mina toetan seda otsust, et [süsteemi töö] peatati kuni õigusliku selguseni. Ja eriti, ma arvan, ei peaks sotsiaaldemokraadid kritiseerima tänast siseministrit, sest nende käes oli see portfell mitu aastat. Eelmisel aastal tuli õiguskantsleri kiri palvega inimeste põhiõigusi kaitsta ja sellele ju ei reageeritud. Selles osas ma nõustun Marju Lauristini kriitikaga, mis on täna ka ERR-is kajastatud. Täna on vähemalt esimene kord, kui me reaalselt avalikult seda arutame siin saalis, inimesed kuulevad seda arutelu. Siiamaani arutelu kui sellist polnud, see teema lihtsalt vaikiti maha. 

Ja veel on see jutt, et miks me seda debatti ja teemat üle tähtsustame, teeme kiiresti eelnõu ära, mis see probleem on. Mina soovitan vaadata siinkohal välisriikide praktikat. Seal on isikuandmete kaitse, kaamerate paigaldamine väga rangelt reguleeritud. Selline olukord, mis meil on täna tekkinud, seal lihtsalt poleks olnud võimalik. See oleks olnud nii suur skandaal, et no ma ei kujutagi ette. Soovitan lugeda ka Euroopa Kohtu lahendeid, [millest selgub, et] ei lubata üldse isikuandmeid koguda ja säilitada ja kusjuures isegi ei lubata säilitada kurjategijate andmeid. Euroopa Kohus on lausa selliseid lahendeid teinud. 

Nüüd tulen tagasi selle juurde, kuidas on kaameraid kasutatud. Esiteks, PPA ütleb, et kõike on tehtud õiguspäraselt, aga samas siinkohal räägib endale vastu. Nimelt oli teostatud kontroll: Politsei- ja Piirivalveamet ise selle teostas ja nad ise tuvastasid mitmeid puuduseid. Esiteks kaamerate panek. Kaamerate ülespanekul peaks iga kord olema [tehtud] analüüs ja ohuhinnang ehk siis kaameraid ei saa lihtsalt niisama panna kuskile igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Kontroll tuvastas, et selliseid analüüse tihtipeale ei tehtud. Vähe sellest, et seda võimalikku ohtu ehk alust [ei olnud], et kui on võimalik oht, siis pannakse kaamera üles. Esiteks, seda sätet tõlgendatakse väga laialt, see on üks asi. Aga teine asi, [võimaliku ohu olemasolu] isegi üldse ei võetud aluseks. Lihtsalt kuhu sooviti, sinna pandi kaamerad. See on PPA kontrollis olemas. 

Lisaks oli öeldud, et ligipääs on piiratud ametnike ringil. Nüüd ma küsin: 1300 ametnikku, kaasa arvatud Maksu- ja Tolliameti ametnikud – kas see on piiratud ring? Ei ole piiratud ring minu arvates. Lisaks tuuakse välja, et päringud on põhjendatud. Samas ei tooda välja, mis paragrahvi alusel, mis olukordade jaoks kogutud andmeid kasutati. Ja mis kõige olulisem: see, kas neid logisid on kontrollinud ka sõltumatu organ, nagu näiteks Andmekaitse Inspektsioon, ei tule sellest kontrollist välja. 

Nüüd ongi probleem selles, et seda kõike püütakse tagantjärele seadustada, andes tegelikult isegi veel rohkem õigusi. Õiguskomisjonis on need eelnõud olnud arutusel. Nüüd hakkame uuesti seda eelnõu, mille me maha hääletasime, homme arutama. Probleem ongi selles – mida mina näen –, et PPA-le antakse väga palju õigusi juurde, aga samas jäävad inimeste põhiõigused ikka veel kaitseta. Näiteks ei reguleerita ikka veel seda, mille alusel ja kui palju kuskile kaameraid paigaldatakse. Minu arvates on see diskussioon vajalik, et kui palju peaks meil olema kaameraid avalikus ruumis ja mis tihedusega, mitte nii, et on pandud kuidagi suvaliselt need kaamerad ja seadustatakse see nüüd tagantjärele selle eelnõuga ära. Peaks olema väga konkreetne säte, mida ei oleks võimalik kuritarvitada. 

Veel üks aspekt, miks see on oluline. Näiteks on kirjas see, mida ma ka peaministrile mainisin, et lisaks sellele, et pildistatakse autosid ja isikuid, kes autos asuvad, aga [pildistatakse] ka isikuid, kes viibivad kõrval, ja seejuures ei ole võimalik nende isikute nägusid hägustada. See on arutelu koht, kas me seda aktsepteerime. Siin käis veel korra selline mõte läbi, et mis te muretsete, mida nende andmetega ikka tehakse. Õiguskantsleri büroo ja Andmekaitse Inspektsioon on välja toonud, et probleem on selles, et nende andmete abil on võimalik kindlaks teha inimeste igapäevaseid liikumisharjumusi. Ja siit [tuleneb] jällegi seesama küsimus, mille ma tõstatasin: 1300 ametnikku [pääseb andmetele ligi]. Kas me selle eelnõuga, mida me arutame, tahame nii palju õigusi anda?

Ja see, mida ma olen juba ka meedias välja toonud: on vähemalt viis punkti, mis tuleb seadustada. Alused ja siis on andmed, mida üldse tohib koguda. Siis kolmas on hävitamine ehk millise aja pärast tuleb andmed hävitada. Siis peab olema igal inimesel võimalus tutvuda andmetega, mida on riik tema kohta kogunud. Ja viimaseks peaks olema tagatud ka sõltumatu järelevalve, sõltumatu organ, kes seda kõike kontrollib. Ilma selleta edasi liikuda ei saa. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Head kaasettekandjad, kes on juba oma kõned ära pidanud! Siin on väga palju nii selle debati kui ka kõnede käigus juba ära öeldud, aga ma lisaksin siia juurde ühe sellise aspekti, mida ei ole veel keegi täna isegi maininud. Ei olnud võimalik ka rohkem küsida, meil on arupärimiste formaadis igaühel ju ainult üks küsimus. Siin on hästi palju räägitud selle arupärimise ja üldse kogu probleemistiku võtmes, mis meil on – üllatus-üllatus! – ühtäkki välja tulnud, nagu ka peaminister täna siin korduvalt oma vastustes ütles, et ega probleemi ju tegelikult ei olegi rohkem kui see, et midagi on välja tulnud ja nüüd me peame sellega tegelema. 

Mina ikkagi küsin, ma tõin ka oma küsimuses välja, et kui see ei oleks välja tulnud, huvitav, kas me siis ei arutakski seda siin ja ei peakski seda debatti. Kas ei tulekski keegi, peaminister ega keegi valitsusest, meile seaduseelnõuga, mille seletuskirjas oleks kirjas, et seda eelnõu on vaja selleks, et viia kujunenud olukord vastavusse seadusandlusega, uute vaadetega seadusandlusele – andmekaitse ja teised aspektid, millest on ka täna siin väga palju räägitud?

Aga selle arupärimise kontekstis on siin tõstatatud ikkagi, kuidas ma ütlen, just nagu õigustajate poole pealt, turvalisuse teema. [Öeldakse, et] see, et kas kogu võrgustik oli seaduslik või ei olnud seaduslik, ärme sellest siin praegu räägi, seda oli vaja selleks, et pätid kinni püüda. No heakene küll, eks ju, turvalisust me tahame kõik ja tahame ka, et pätid saaks kinni püütud. Natukene kõrvalteema, aga ma küsiksin irooniliselt, et kui me kõik need pätid oleme kinni püüdnud, siis kuhu me nad paneme. Vanglasse me neid ju ei pane! Vanglasse me toome Rootsist 600 mõrtsukat, vägistajat ja muidu kurjategijat, eks ole. Vanglasse me neid ju ei pane! Ma ei tea, kuhu me nad paneme. Selline kognitiivne dissonants on siin kogu aeg õhus. 

Aga kogu seda asja, kui me räägime turvalisusest ja pättide püüdmisest, on hakatud lahendama valest otsast, kas teadlikult, tahtlikult või kogemata või teadmatusest või ebapädevusest või millest iganes. Aga me teame Euroopa näidete varal, ja see on jõudnud ka juba Eestisse, et kui me räägime kuritegudest, sellistest suurtest kuritegudest – vägistamistest, röövimistest ja üleüldse suurematest ja väiksematest pätitegudest ja kuritegudest –, siis ka meil tegelikult on see protsent juba väga suur, et need pätid on immigrandi taustaga. Euroopas on see juba valdav ja nüüd see on jõudnud ka Eestisse. Selle asemel, et kontrollida seda teisel viisil … 

Ma toon Soome ja Hollandi näite. Võib-olla teistes Euroopa riikides on seda ka, aga lihtsalt Soome ja Hollandi näidet ma tean. Me teame, et meil Euroopa Liidus öeldakse alati selle peale, et on inimeste, tööjõu ja raha ja kõige vaba liikumine. Hästi. Aga sellest hoolimata näiteks Soome ja Holland piiravad või vähemalt kontrollivad inimeste liikumist niimoodi, et näiteks kui sa tahad minna Soome või Hollandisse elama või töötama, siis ei ole nii, et tulevad, kes tahavad, ja teevad ja toimetavad kuidas iganes. Seal on väga lihtne: kui sa üürid mingi elamise, siis peab sul olema legaalne üürileping. Sa ei saa enne ka pangaarvet avada kohapeal ega saa endale kohalikku telefoniliitumist, kui sul seda ei ole. Niimoodi, et kohalikud nii-öelda turvalisusstruktuurid … 

Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks, palun.

Aitäh!Kohalikud turvalisusstruktuurid kontrollivadki läbi selliste asjade seda, kes neile tuleb ja kus nad elavad, pangakontode kaudu [vaatavad,] kuidas nende rahad liiguvad, ja telefoniliitumiste kaudu, eks ole, kellega nad räägivad. Sellega nad saavad väga palju sellist, ütleme, turvalisuse huvides vajalikku kontrolli juba ära teha. 

Aga mis meie teeme? Meie ehitame hoopis üles varjatud kaamerate jälgimise süsteemi, jälgime lausaliselt kõike ja kõiki ja siis ütleme, et see on meie endi turvalisuse huvides. Vabandust, kõigepealt tuleb kontrollida immigratsiooni, mitte kontrollida oma inimesi. See on asi, mis tuleb kõigepealt ära teha, ja siis alles hakkame rääkima, kui palju meie oma inimestest peab pättide püüdmiseks pilte tegema. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Üks hetk! Veel ei sulge, peaminister soovib öelda mõned sõnad veel lõpetuseks.

Austatud juhataja! Head saalis viibivad Riigikogu liikmed! No vot, niimoodi see debatt siin läheb. Sellised teemad tegelikult peakski ju parlamendi debati sisu olema, et mismoodi on tagatud Eestis turvalisus ja kuhumaani ulatub turvalisuse tagamise vajadus riives põhiõiguste kaitsega. See debatt on juristide ja parlamendi töö. Ma arvan, et ongi väga hea, et parlamendis see debatt on. Sellised sõnavõtud siit näitavad ka, et ühest küljest justkui soovitakse rohkem kontrolli, aga siis öeldakse, et tegelikult vähem kontrolli. Tuleb ära otsustada, mis täpselt on mille jaoks. Näiteks sellesama keskmise kiiruse [jälgimise] andmebaasi puhul seda debatti ühiskonnas ka peeti Andmekaitse Inspektsiooniga. Kui ma nüüd korrektselt mäletan, siis see puudutab … Ma kirjeldan Varro Vooglaiule, aga kohe, kui ta lõpetab lobisemise, siis ma …

Head kolleegid, kas te soovite peaministrit kuulata?

Ei, ma lihtsalt kirjeldasin Varro Vooglaiule seda, et keskmise kiiruse puhul lahendati see niimoodi, et andmed anonümiseeriti ja hiljem kustutati, et inimesed ei oleks selles andmebaasis. See oli ka avaliku debati objekt, Andmekaitse Inspektsiooni loal seda eksperimenti läbi viidi. See informatsioon on ka avalikult kättesaadav. Õiguskomisjon saab seda kindlasti kasutada, kui huvi on, või Siseministeerium, kes iganes. 

Ja üldiselt maailmas meil jah ei ole mõtet panna pead liiva alla. Tehnoloogiad arenevad, arenevad ka need, millega on võimalik jälgida, ja ka kurjategijad muutuvad nutikamateks. Ühiskonna huvi on tagada turvalisus raskete kuritegude puhul, nagu mainitud. Siis ongi seesama debatt, et [teha] lõpuks [selgeks], mitut kaamerat tohib kasutada selleks, et kinni püüda näiteks lastevastase kuriteo toime pannud inimene, ja millisel viisil. Seda debatti tulebki parlamendis pidada. Sellisel viisil need debatid tegelikult kaaluvadki paika põhiõiguste võimaliku riive. Siis ühiskond teab. 

Selle konkreetse andmebaasi puhul mind hämmastab selline hoog öelda, et politseis või kuskil mujal peeti andmebaasi, millest me keegi ei teadnud. Kindlasti on töövahendeid või erinevaid andmebaase, millest me ka varem ei ole teadnud. Nüüd, kus me teame, anname au ajakirjandusele, kes selle välja tõi, politseile, kes juurdluse läbi viis, ja komisjonile, kes seda nüüd menetleb, ja parlamendiliikmetele, kes on selle algatanud. See ongi debatt, mida parlamendis pidada. Nii et ma soovin jõudu parlamendile kogu suve kestvaks debatiks ja sügisel, loodan, on kvaliteetne produkt. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Vabandan veel kord peaministri ja kolleegide ees, et ma ei olnud piisavalt tähelepanelik peaministri soovi suhtes sõna võtta. Ma üldjuhul ikkagi peale seda, kui on läbirääkimised lõppenud, enam rohkem sõnavõtuks võimalust ei anna, aga see oli minu viga ja sellest ei saa uut pretsedenti.  

Head kolleegid! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Riina Solmani, Andres Metsoja, Priit Sibula, Helir-Valdor Seedri ja Tõnis Lukase 23. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine vaesuse leviku kohta Eestis. Arupärimine on numbriga 757. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Riina Solmani.

Aitäh teile, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Austatud kolleegid siin saalis ja oma telekate taga ning muud inimesed, kes te meid jälgite! Olen aprillikuus teinud koos oma fraktsioonikaaslastega arupärimise peaministrile, kuna ajakirjandus, aga ka meie teised institutsioonid riigis kajastavad süngeid tulevikuprognoose, mille järgi neljandik Eesti inimesi vaesub ja enim saavad pihta just noored pered. 

Eesti riigil on olemas peidetud pool, mis jääb väljastpoolt tulnud külalistele nägemata. See on vaesus ja ääremaastumine. Selline olukord on nii meie saartel kui ka Eestimaa teistes otsades: Võrus, Valgas, Põlvamaal. Ja kõige hullem seis on Eestimaa kolmandas nurgas Ida-Virumaal, kus rohkem kui kolmandik elanikkonnast elab suhtelises vaesuses. Kõik need piirkonnad on läbisõitjate jaoks ilusad paigad toredate puhkamisvõimaluste ja korda tehtud linnaväljakutega, kuid oma vaesusnäitajatega jäävad need piirkonnad suurematele tõmbekeskustele – Tallinnale, Tartule, Harju- ja Tartumaale – kõvasti alla. 

Mina olen pärinud peaministrilt aru, mida ta teeb selleks, et ääremaadel ja mujal maapiirkondades inimeste toimetulekut parandada. Nimelt on just peaministri erakond, Reformierakond, nimetanud madalapalgaliste tulumaksusoodustuste süsteemi jutumärkides maksuküüruks ja ta on väga vapralt asunud seda väljamõeldud maksuküüru kangelaslikult kaotama, tekitades sellega iga-aastaselt riigieelarvesse kahju üle 500 miljoni euro, mida tegelikult saaks rakendada just nimelt inimeste toimetuleku toetamiseks. 

Reformierakond ja peaminister said sellest ka ise aru ja nad lükkasid selle niinimetatud maksuküüru kaotamise aasta võrra võrra edasi. Meie ei saa siiamaani aru, miks peaministri erakond sellest kümne küünega kinni hoiab, kuigi tegelikult toetas see niinimetatud lineaarne maksuvabastus just [palgatabeli] madalama otsa inimesi, kes saavad vähem sissetulekuid. Ülemine ots teenib kuni 8000 eurot ja sinna küll raha tagasi vaja anda ei ole. 

Räägitakse ka sellest, et õpetajad ja veidi kõrgemat palka teenivad inimesed saavad selle niinimetatud maksuküüru kaotamisest kuus 100 eurot või veidi enam raha tagasi. Samas võtab maksutõusukaskaad, maksufestival järgmise kuue kuu jooksul inimeste taskutest aastas miljardi lisaks. Ehk siis 100 antakse, 300 võetakse, ja nii edasi. 

Aga 2015. aastal seadis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärgi: kaotada kõikjal vaesus ning tagada väärikus ja hea elukvaliteet kõigile. Selle eesmärgi saavutamise tähtaeg aasta 2030 on seatud ka Eesti riigile ja meie oleme selle nimel nüüd 10 aastat tööd teinud. Viis aastat on veel jäänud. Selle sihini jõudmiseks on Eestis koostatud tegevuskava ja püstitatud mõõdetavad indikaatorid, mille saavutamist hindab Riigikantselei koos Statistikaametiga. Seal ülearu positiivseid tulemusi vaesuse kaotamisel ei ole. 

Tahaks teada, kuidas edeneb Eestil vaesuse kaotamine ja hea elukvaliteedi tagamine kõigile vastavalt seatud eesmärgile ja kuidas peaminister ise hindab Eesti olukorda ja Eesti-poolse tegevuskava [täitmist] mõõdetavate indikaatorite alusel, mille saavutamist ta koos Riigikantselei ja Statistikaametiga jälgib. 

Kuna vaesus on jätkuv probleem Eesti ääremaadel, siis mind väga huvitab, kuidas kavatseb peaministri juhitav valitsus vaesuse küsimust lahendada, milliste meetmetega ennetada elanikkonna sattumist suhtelisse vaesusesse. Meid ootab ju ees maksutõus ja majandusnäitajad ei näita olulist tõusu, majanduse taastumise märke. Elukallidus on endiselt kõrge ja inflatsioon viib esmatarbekaupade hinnad inimestel eest ära. Inimeste toimetulek on kõige toimunu tõttu halvenenud. Mind väga huvitab, milles näeb peaminister lahendust inimeste toimetuleku parandamisel. 

Siinkohal ma lõpetan ja tänan kuulamast. Aitäh!

Tänan teid! Ja nüüd ongi suur au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt peaminister vastama teie küsimustele.

Austatud juhataja! Austatud arupärija! Austatud Riigikogu liikmed! Mõned märkused siia algusesse ja siis kohe loen ette arupärimise küsimused nagu ikka ja seejärel annan vastused. Siis on mugavam jälgida. Mulle läks väga südamesse see esitus. Kõigepealt "väljamõeldud maksuküür". Oleme siiski ausad, et see maksuküür ehk astmeline tulumaks on välja mõeldud Isamaa, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide ühises loomingus. Riina Solman ütles, et selle kaotamise kahju riigieelarvele on 500 miljonit. Väga õigesti olete aru saanud või oled õigesti aru saanud, hea Riina. See tegelikult tähendabki, et inimestel jääb 500 miljonit rohkem raha kätte. Tõepoolest, nii ongi! Ja see tähendab seda, et inimesed tulevad oma asjadega paremini toime. Sellest ma räägin ka pikemalt. Eraldi läks mulle südamesse mõte, et õpetajad ja teised kõrgepalgalised võidavad. Jah, võidavadki. Aga noh, nimetada politseinikke, õpetajaid ja päästjaid kõrgepalgalisteks – jäägu see sinu südametunnistusele. Ja faktina muidugi maksukoormus langeb, ehk jõuan sellestki rääkida.

Aga võtame nüüd järjekorras küsimused. Kõigepealt esimene küsimus: "Kuidas edeneb Eestil vaesuse kaotamine ja hea elukvaliteedi tagamine kõigile? Kuidas hindate olukorda Eesti poolse tegevuskava ja mõõdetavate indikaatorite seisukohalt, mille saavutamist jälgib Riigikantselei koos Statistikaametiga?" 

Vastus. Suhteline vaesus on kõige suurem üle 65-aastaste üksi elavate inimeste seas. Samuti on vaesusrisk kõrgem üksikvanemaga leibkondades. Hea meel on tõdeda, et suhtelise vaesuse määr üksikvanemaga perede hulgas oli 2023. aastal 30,3%. Võrdluseks: Isamaa, EKRE ja Keskerakonna valitsemisajal 2020. aastal oli vastav määr 36,6%. Samuti on vähenenud vähemalt kolme lapsega paari suhtelise vaesuse määr. 2023. aastal oli see 12,5%, 2019. aastal 16,8%. Valitsus jätkab poliitikat, mille kohaselt pensione ei vähendata ja pensionite indekseerimine jätkub. Tulevikus jääb vanaduspensioniealiste puhul tulumaksuvaba määr samuti kõrgemaks ehk 776 eurot kuus. Tänu sellele poliitikale tõuseb keskmise netovanaduspensioni suhe keskmisesse netopalka 2025. aastal ligi 50%-ni, mis on kõigi aegade kõrgeim tase. Ka on pension kasvanud oluliselt kiiremini kui hinnad. Keskmine vanaduspension kasvas esimeses kvartalis 10,6%, inflatsioon esimeses kvartalis oli 4,5%.

Teine küsimus: "Kuidas kavatseb Teie juhitav valitsus vaesuse küsimust lahendada? Milliste meetmetega ennetate elanikkonna sattumist suhtelise vaesuse piiridesse, kui valitsus on tõstnud makse, aga majandusnäitajad ei taastu, elukallidus tõuseb ja inflatsioon viib ka esmatarbekaupade hinnad inimestel eest ära? Inimeste toimetulek on juba kõigest sellest halvenenud. Milles näete lahendust inimeste toimetuleku parandamiseks?" 

Vastus. Heaolu saab saavutada vaid sissetulekute kasvuga. Valitsus astub otsustavaid samme jätkuvaks majanduskasvuks, alandades maksukoormust ja vähendades bürokraatiat. Loome keskkonna moodsa tööstuse kasvuks. Taastame lihtsa ühetaolise tulumaksu, kehtestame maksuvaba miinimumi 700 eurot kõigile. Kaotame siin juba mainitud Isamaa ja Keskerakonna loodud astmelise tulumaksu ehk kõrgema maksumäära 34,5% palgavahemikus 1200–2100 eurot. Kõrgem maksumäär puudutab pea 250 000 tööealist inimest. [Kõrgema] maksuvaba määra kehtestamisega võidab keskmise palga teenija võrreldes 2025. aastaga 125 eurot kuus ehk 1500 eurot aastas. Kaotame ka praegu kehtiva esimesest eurost tulu maksustamise. Sellest võidavad just väiksema sissetulekuga inimesed, nemad oleksid seda kõige rohkem kandnud. Kõigile inimestele, nagu juba mainitud, tõuseb tulumaksuvaba määr 700 euroni, pensionäridele jääb see kõrgemaks: 776 eurot. Tühistame ka ettevõtte 2%-lise kasumimaksu, rohkem raha jääb investeeringuteks.

Kolmas: "Eesti riigil on ka peidetud pool, mis jääb väljastpoolt tulnud turistidele nägemata – vaesus ja ääremaastumine. Selline olukord on saartel, kui Eestimaa teises otsas – Võru-, Valga- ja Põlva[maal]. Kõige hullem seis on Eestimaa kolmandas nurgas – Ida-Virumaal, kus rohkem kui kolmandik elanikkonnast elab suhtelises vaesuses. Kõik need piirkonnad on läbisõitjate jaoks ilusad paigad toredate puhkamisvõimaluste ja korda tehtud linnaväljakutega, kuid vaesusnäitajate poolest jäävad need piirkonnad suurematele tõmbekeskustele Tallinnale, Tartule, Harju‑ ja Tartumaale kõvasti alla. Mida teete selleks, et ääremaadel ja maapiirkondades inimeste toimetulekut parandada?" 

Vastus. Hea meel on tõdeda, et regionaalne ebavõrdsus väheneb, kuigi aeglaselt. Kui Harjumaa sissetulekud 2025. aasta esimeses kvartalis kasvasid 5,8%, siis näiteks Ida-Virus 6,9%, Jõgevamaal 6,8%, Valgamaal 6,7%, Saaremaal ja Läänemaal 6,4% ning Võrumaal 6,3%. Ehk siis Harjumaal kasvasid sissetulekud vähem kui mainitud maakondades. Valitsus jätkab regionaalarengut toetavat poliitikat. Näiteks suuname vähemalt 40% ettevõtlustoetustest väljapoole Tallinna, Tartut ja nende linnade lähivaldu. Samuti parandame maapiirkondades elavate inimeste ja ettevõtete juurdepääsu kapitalile. Selleks koostab Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium ettepanekud, kuidas parandada laenu- ja käendusinstrumentide tingimusi. Parema ühenduse tagamiseks regioonidega suurendame teedeehituse rahastust. Need uudised on praegu nii rahvusringhäälingus kui teistes portaalides. Pea 100 miljonit läheb täiendavalt teedesse, mis kindlasti on väga positiivne uudis.

Neljas: Reformierakond nimetab madalapalgaliste tulumaksusoodustuste süsteemi "maksuküüruks" ja on asunud seda väljamõeldud "maksuküüru" nüüd kangelaslikult kaotama, tekitades sellega iga-aastaselt riigieelarvesse kahju üle viiesaja miljoni euro ulatuses. Reformierakond sai sellest ise ka aru ja lükkas nn "maksuküüru" kaotamise aasta võrra edasi. Mis takistab praegu Reformierakonnal loobuda nn "maksuküüru" kaotamisest, mille tulemusena oleks vabanev rahahulk juba järgmisel aastal üle 500 miljoni euro, mis aitaks muuseas väga oluliselt lahendada inimeste vaesusprobleeme? Miks Te tahate tekitada riigieelarvele üle 500 miljoni euro miinust juurde ja süvendada vaesust? 

Vastus. Maksuküüru kaotamisega ehk tulumaksuvaba miinimumi järsu tõusuga me alandame maksukoormust ja inimestele jääb rohkem raha kätte. Ühtse maksuvaba määra 700 euro kehtestamisega, maksuküüru kaotamisega võidab keskmise palga teenija igakuiselt 125 eurot ehk aastas 1500 eurot. Näiteks teie mainitud õpetajate töötasu alammäär on 1820 eurot. Õpetajad saavad juurde vähemalt 1058 eurot aastas. Tegevväelaste 2024. aasta töötasu keskmine määr oli 2574 eurot ja tegevväelased võidavad maksureformiga vähemalt 1420 eurot aastas. Ja sellepärast võidavad, et me viskame prügikasti Isamaa, Keskerakonna ja sotside ühiselt [loodud] astmelise tulumaksu. Nii jääb inimestele rohkem raha kätte. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Auväärt peaminister! Kuulsin teie rõõmsat ülevaadet vastuseid andes. Sain ma nüüd õigesti aru, et vaatamata sellele, et enamik toidukraami ostetakse soodushinna[siltidega] ja kõik need muud probleemid – pikalt kestnud inflatsioon ja stagnatsioon –, võite kinnitada, et Eesti inimeste elu on teie valitsemise ajal paremaks läinud? Saate kinnitada seda meile?

Ma saan kinnitada seda, et need sammud, mis me astume, alandades maksukoormust, tähendavad seda, et inimestele jääb rohkem raha kätte. Ma saan kinnitada, et see raha, mille me kogume täiendavalt või võtame laenuna, läheb kaitseinvesteeringuteks, et Eesti oleks kindlalt kaitstud. Ma saan kinnitada seda, et väiksema ja keskmise palgaga inimestel läheb elu lihtsamaks. Lastega peredel tuleb kergendus automaksust, puudega inimestel samamoodi. Ja kogutud raha läheb ka teedesse. Ma arvan, jah, me teeme elu Eestis paremaks, ka ettevõtjatel. Kui te lähete valitsus.ee leheküljele, siis seal on väga mugav loend, kust saab vaadata, kus on kirjas kõik needsamad nõuded, mis me kaotame. Meil on praegu käimas, ma julgen arvata, Eesti ajaloo suurim bürokraatlike nõuete kaotamise programm. Need on asjad, mida me teeme riigi kaitsmise ja majanduse konkurentsivõime kasvatamise kõrval paljudes valdkondades. See loetelu on päris pikk. Nii et meie pingutus on suunatud sellele, et inimeste elu läheks paremaks.

Riina Solman, teie küsimus peaministrile.

Millal ma saaksin selle protseduurilise küsida? 

Küsimus peaministrile, palun! 

Selge, aitäh! Austatud peaminister! See teie jutt, et raha jääb rohkem kätte, elu läheb lihtsamaks, kõik läheb paremaks – no see ei vasta ju tõele. See on silmamoondus. 26 eri maksuliiki: käibemaksu tõus 24% juulis 2025, inimeste tulumaksu tõus 24% tasemele ehk samasugune tõus, juriidilise isiku tulumaksu tõus 24% tasemele 2026. aastal, ettevõtluskonto ja nii edasi ja nii edasi. Ei jää inimestele rohkem raha kätte. Kui te ütlete, et minu südametunnistusele jäägu [lause], et õpetajate ja politseinike palgad oleks justkui kõrgepalgaliste inimeste palgad, siis tõepoolest, kui te vaatate ääremaadele, siis seal need seda kindlasti ka on. Seal pole inimestel üldse tööd ja inimesed siserände korras lahkuvad juba aastaid-aastaid Tallinnasse ja Tallinnamaale ehk Harjumaale siia kuldse ringi valdadesse ja Tartusse, Tartumaale, sinna ümbrusesse. Elukallidus tõuseb ja mujal ei saa enam normaalseid töökohti. Kuidas te kommenteerite, et elu läheb paremaks? Rääkige palun tõtt.

Aitäh!

Aitäh! Nii, maksukoormuse numbritest kõigepealt, et oleks need numbrid olemas. Maksukoormus on sellel aastal 36,8%, järgmisel aastal 35,6% ja aastaks 2029 langeb ta umbes 35%-ni: 35,1% või 35%. Maksukoormuse langus tähendab seda, et nii majandusele kui ka inimestele jääb rohkem raha kätte. 

Mind isegi veidi üllatab mõningase poliitikakogemuse puhul, et Isamaa Erakond, mida te ju esindate, endiselt võitleb nii visalt astmelise tulumaksu säilimise eest, mis korjaks inimestelt 500 miljonit eurot rohkem ära. Ma ei tea, miks te selle eest nii innukalt võitlete. Ma ei saa sellest aru, tunnistan ausalt. Tegemist on ebaõnnestunud astmelise tulumaksu kehtestamisega. Kui te leiate Keskerakonnaga ja EKRE-ga ühisosa või sotsidega ühisosa astmelise tulumaksu pooldamisel, siis ilmselt sedagi oleks võimalik paremini teha, kui on see ebaõnnestunud maksuküür. Nii et igal juhul see kaob. Ma tean, ka sotsiaaldemokraatidel on olnud aeg-ajalt mõtteid, et selle kaotamist tuleks edasi lükata. Aga kõige suurem astmelise tulumaksu eest võitleja on Isamaa, kes ütleb, et maksuküüru ei tohi mitte mingil juhul kaotada, sest see toob riigieelarvele kahju 500 miljonit. Aga tuleb panna see teine pool juurde: seesama 500 miljonit jääb inimestele rohkem raha kätte, ja see on oluline.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui te vastasite hea kolleegi Peetri küsimusele, siis see pani küll kulmu kergitama, ja ma arvan, et mitte ainult mul, vaid kõikidel inimestel, kes parasjagu vaatavad ja kuulavad meid. Meil on nagu kõik hästi, tundub nagu ilus muinasjutt. Ma oleksin tegelikult väga õnnelik, kui see teie väljaöeldu vastakski tõele.  

Nüüd jõuame tagasi maksukoormuse juurde. Te ütlete, et maksukoormus meil langeb. Samas, 202[2.] aastal oli see 33,6%, 2023. aastal 34,2%, 2024. aastal 35% ja nii nagu te ütlesite, see aasta on see meil 36,8%. Rääkimata tarbimismaksudest. Ja tõsi on ka see, mis on statistikas välja toodud, et tegelikult inimeste toidukorv on [väiksem]. Ehk siis tulude vähenemise tõttu ostetakse vähem toitu ja see tegelikult mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist.

Aitäh!

Ma isegi ei saanud aru, mis see küsimus täpselt oli. Aga te ütlesite, et te oleks väga õnnelik, kui minu öeldu vastaks tõele. Needsamad programmid, näiteks bürokraatia vähendamine – valitsus.ee leheküljelt on kõik kergesti kontrollitav, see ei ole meile kummalegi üle jõu käiv ja me saame mõlemad järgi vaadata, kas see vastab tõele. 

Ja ma olen kindel, et ettevõtjad võivad kinnitada, et see töö käib päris hooga, mina ütleksin, et isegi täiesti 1990-ndate mastaabis. Asjad liiguvad päris-päris kiiresti. Minu meelest see valitsus töötab päris hästi. 

Teiseks, maksukoormuse alanemine on fakt. Me võime rääkida erinevatest ajastutest ja erinevatest asjadest. Aga see, mida mina valitsuses saan kujundada, on see, mis tuleb: tulevik. Ja selles tulevikus maksukoormus alaneb, maksusüsteem läheb lihtsamaks. Kaotatakse ära seesama astmeline tulumaks, mille loomises ka Keskerakond on olnud osaline, aga mille eest täna võitleb Keskerakonnast rohkemgi Isamaa. Ma ütleks ausalt, et nad on asunud teie asemel astmelise tulumaksu eest võitlusesse. Eks te peate omavahel arutama, kumb on suurem astmelise tulumaksu pooldaja, kas teie või nemad. Ja fakt on see, et astmelise tulumaksu kaotamisel 2026. aastal jääb inimestele rohkem raha kätte. Meil on olemas maksukalkulaatorid, kust igaüks saab järgi vaadata. 

Ma möönan loomulikult ja olen seda korduvalt ka avalikult öelnud, et tulumaksu määr ja käibemaksumäär on kõrgemad, kui meile meeldiks. Aga kaitsekulud on samamoodi kõrgemad, kui meile meeldiks. Selle põhjus on ju sõda. Ja see tähendab seda, et järgmisel aastal on meie kaitsekulud pretsedenditult kõrged, üle 5% SKP-st aastas. Üle 5%, see on miljardeid raha. Selle täitmiseks me võtame laenu, üksiti maksudest ei piisa selleks, et järgmised põlvkonnad saaksid Eestis ennast hästi tunda. Sõja põhjus ja probleem on Putini [tekitatud], süü ei ole mitte Eesti poolel. Nii et see raha, mida me kogume, läheb oma riigi pidamiseks ja kaitsekulutuste kasvatamiseks. Eelarve ju kasvab vähem, kui [vajavad] kaitsekulutused ja sotsiaalkulud. 

Nii et jah, ma arvan, et me võime seda debatti siin veel korduvalt pidada. Ilmselt suvel peame seda debatti vähem ja sügisel siis jätkame. Aga ma ütleksin kenasti, et need faktid siiski, mis näitavad maksukoormuse vähenemist, on reaalsed. Ja see tähendab seda, et inimestele jääb rohkem raha kätte. 

Ja maksuküüru kaotamist meie edasi ei lükka. Ma saan aru, et Isamaa, sotsid ja Keskerakond võitlevad vastu, aga nii see on kokku lepitud, ära seadustatud ja nii juhtub. 

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te rääkisite põhjalikult ja pikalt sellest, kuidas õpetajad ja politsei- ja päästetöötajad võidavad maksuküüru kaotamisest, kuidas automaksu puhul tuleb laste eest lisavabastus. Aga on terve hulk inimesi, kellel aastas tuleb võitu võib-olla 12 eurot, võib-olla mitte sedagi. Ja on inimesed, kellel ei olegi võimalik olnud autot muretseda ja neil on lapsed. Mina räägin toimetulekutoetusest ja selle piirist. 

Küsimus ongi selle kohta, et sotsiaaldemokraadid esitasid lisaeelarve menetluses muutmisettepaneku toimetulekupiiri tõstmiseks. Viimase kahe aastaga on toiduainete hinnad kerkinud 40% ja väga palju on abi vajavaid peresid juurde tulnud. Kas teie meelest peaks toimetulekupiiri tõstma? See on tegelikult praegu hädavajalik, et lahendada need olukorrad, mis tulevad sügisel kütteperioodiga seoses.

Aitäh, hea küsija! Me seda vist eelmise nädala infotunnis omavahel arutasime. Ja sellel hetkel ma ju ütlesin, et julgeolekuga seotud lisaeelarve puhul, kus meil on muu hulgas meediavõimekuse tõstmine, vastuluurevõimekuse tõstmine, kriisivalmiduse tõstmine, arutelusse muid teemasid ei lisata. Vähemalt meie ettepanek selle [piiri tõstmine] ei ole. Aga RES-i ehk riigi eelarve[strateegia] arutelus, mis algab augustis, me kindlasti oleme nõus seda arutama ja peame vajalikuks seda arutada. Nagu te ka infotunnis [märkisite], Jürgen Ligigi, kes ei ole just maailma kõige lahkem rahandusminister, on öelnud, et selle järgi võiks olla vajadus. Nii et me kindlasti arutame seda augustis. See debatt oli meil just mõned päevad tagasi.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Teile ka väga tuntud investor ja ettevõtja Kristi Saare on öelnud sellise mõtte – ma ei tsiteeri, aga enam-vähem ütlen selle edasi –, et iga järgneva koalitsioonileppega on oluliselt rohkem pihta saanud väiksema sissetulekuga inimesed. Ta tõi näiteks päästjad ja poemüüjad. Ta on öelnud ka seda, et ta vaatab seda protsessi piinlikkuse ja häbitundega. Mis te arvate peaministrina, miks väga hästi hakkama saav inimene niimoodi mõtleb?

Aitäh! Fakt on siiski see, et sellesama maksuküüru kaotamisega, mis siin tundub debati peateema olevat, ehk tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega võidavad just väiksema ja keskmise sissetulekuga inimesed. Nagu me tuvastasime: õpetajad ja nagu mainisite, poemüüjad ja politseinikud, aga ka paljud teised. See on pigem sedapidi. Ja seesama esimesest eurost tulumaksu kaotamine, mis sotsidega koos sai kehtestatud ja mille see valitsus tühistab – seegi aitab väiksema sissetulekuga inimesi. See on meie koalitsioonileppes. Võib-olla hea kõneleja ei olnud kursis kõikide faktidega. Aga minul ei ole vähimatki selle vastu, kui inimene soovib ise ühiskonda rohkem rahaliselt panustada, selleks võimalusi on. See on temast väga liberaalne ja igati mõistlik, nii et ta saab seda kindlasti teha.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kuulge, härra peaminister! Te ju teate väga hästi, et me kõik teame seda, et teie valetate. Kui me loeme kokku kõik need juba olnud maksutõusud, lõivud ja tasud, mis on tõusnud ja mis veel tõusevad, siis lihtne aritmeetika näitab, et maksukoormus mitte ei alane, nagu te väidate, vaid hoopistükkis on juba tõusnud ja tõuseb veelgi täiesti kolossaalsel määral. Sellele lisaks hinnad tõusevad, inflatsioon möllab, erinevad toetused vähenevad, meie inimeste ostuvõime väheneb. Ja teie väidate, et meie inimestel läheb ikkagi üha paremini. Kas teil piinlik ei ole?

Aitäh! See debatt oli päris kvaliteetne teie küsimuseni, ma ütlen viisakalt. Aga ma ei vasta samaga. Ma vastan viisakalt. Andmete kvaliteet on Rahandusministeeriumist, mis näitab maksukoormuse vähenemist. Seesama andmestik, mille ma enne lugesin Riina Solmanile vastates ette, kirjeldab seda, kuidas paljudes maakondades on tõusnud [keskmine] sissetulek kiiremini kui näiteks Harjumaal, kuidas pensionide asendusmäär on oluliselt kasvanud, nagu on kasvanud ka alampalk ja nii edasi. 

Need on kõik viisakad faktid, mille allikad on olemas. Proovige jah seda debatti faktidest lähtuvalt pidada, mitte inimesi, kuidas öelda, sildistada.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Hea kolleeg Riina Solman, küsimus istungi juhatajale. Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma juhin tähelepanu, et peaminister nimelt nimetas minu nime, kui ta ettekannet tegi. Ta isegi korduvalt ütles Riina Solman.

Aga need ei ole läbirääkimised, hea kolleeg. 

Kuidas?  

Need ei ole läbirääkimised praegu. (Räägivad samal ajal.)

Et siis ta võib [mu nime] nimetada ja ma ei saa vastata sellele, mis mulle tundub, et oli kohatu?

Vastusõnavõtu vormi praegu ette nähtud ei ole, see võimalus on läbirääkimistel olemas. 

Aitäh, head kolleegid! Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti probleem ei seisne selles, et me oleksime vaene riik ega suudaks tagada kõigile elanikele väärikat elatustaset. Meie probleem on prioriteetides. 

Eesti kulutab sotsiaalvajadustele 15% oma SKP-st, mis on kaks korda vähem kui Prantsusmaal, Austrias ja paljudes teistes Euroopa riikides. Inimene, kes elusaatuse tõttu peab sõltuma riigi abist, on määratud elama vaesuses. 

Samas kuulub Eesti riigivalitsemise kulude poolest Euroopa esiritta. Iga 52 elaniku kohta on meil üks ametnik, samal ajal kui näiteks Saksamaal teenindab üks bürokraat 162 maksumaksjat. Eestis on toimetulekutoetus häbiväärsed 200 eurot kuus ja tervishoiu rahastamiseks jääb igal aastal puudu 250 miljonit eurot. Samal ajal me kulutame miljardeid mastaapsetele projektidele, mille kasulikkus on enam kui küsitav. 2,7 miljardit eurot on Rail Balticu jaoks, mille puhul on juba selge, et sellel ei hakka kunagi olema piisavalt reisijaid ega kaupu ning maksumaksjad peavad igal aastal doteerima projekti vähemalt 35 miljoni euroga. 2,6 miljardit eurot on toetust tuuleparkide omanikele – veel üks projekt, mis ei hakka kunagi kasumit teenima. Kui ohutud on tuulepargid loodusele, on suur küsimärk. Samas on kindel, et tuuleta nad ei tööta. 

See on riigi raha hullumeelne põletamine, mida võib võrrelda raha lennukilt allapildumisega, ja see kaetakse lõputute maksutõusudega. Maksusüsteem on üles ehitatud nii, et suurim koormus langeb madala ja keskmise sissetulekuga inimestele. Riigi gigantism pöördub enamiku elanike vaesuseks. Tööinimesed annavad riigile ühe suurema osa oma sissetulekust, samal ajal kui ühiskonna jõukaim osa saab maksusoodustusi. Selle tagajärjel on tekkinud ebanormaalne olukord, kus vaid 5% peredest kontrollib 95% kogu leibkondade varast. Ja nende hullumeelsete projektide elluviimine muudab need 5% üha rikkamaks. 

Me vajame uut maksupoliitikat, mis ei röövi tööinimesi. Me vajame vähem ametnikke ja rohkem töötajaid, kes suudavad tagada majanduskasvu. Me peame suunama ressursid inimestele, mitte väljamõeldud suurprojektidele. Me vajame uut valitsust. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult, see teema on väga oluline ja puudutab väga paljusid inimesi. 

Meil elab Eestis absoluutses või suhtelises vaesuses ligikaudu 300 000 inimest. Kui me vaatame, kuidas nad igapäevaselt hinnaralliga peavad hakkama saama, kuidas toime tulema, siis [on selge], et see on väga keeruline. Väga keeruline! Arvestades kõiki neid otsuseid, mis on praegune ja eelmine valitsus teinud maksutõusude kohta, uute maksude rakendamise ja aktsiiside tõusu kohta, on loomulikult reaalsed tulud langenud. Reaalsed tulud on langenud, aga meie seda peaministrilt täna ei kuulnud. 

Peaminister rääkis edulugu, kuidas valitsus teeb, toimetab, vähendab bürokraatiat, maksukoormus langeb. Selles mõttes tundub, nagu elaksime mingisuguses muinasjutus. Aga kui sa lähed ja räägid tänavatel inimestega, siis sealt peegeldub hoopis teine pilt. Pilt, mis sealt peegeldub, on täiesti kohutav. Inimesed saavad hädavaevu hakkama. 

Statistika näitab selgelt, et inimeste ostukorv on muutunud väiksemaks. See tähendab seda, et inimene kulutab toidule vähem raha, ostes ka vähem väärtuslikku toitu. Ja loomulikult see mõjutab nii füüsilist tervist kui ka vaimset tervist. Ja vaimse tervise halvenemise korral on tegelikult ka füüsilise tervise langus märgatav.  

Me [näeme], kuidas tegelikult kogu see surutis inimesi mõjutab ja kuidas Reformierakond suunab inimesi sotsiaalosakondadesse: kui te hakkama ei saa sellise suure hinnatõusu ja maksude tõusuga, siis minge sotsiaalosakonda ja paluge sealt toetust ehk siis almust. See oli eelmise nädala debatt, kus sellise seisukoha ütles välja rahanduskomisjoni esimees, kes on samuti Reformierakonnast. Niimoodi riiki juhtida ei saa. 

Kui vaadata kogu seda maksusüsteemi, mis meil on, siis on selge, et see maksustab vaeseid rohkem. Ja kui me vaatame eelarvet, siis eelarve ei ole ju pelgalt numbrid. Seal peegelduvad tegelikult praeguse valitsuse väärtushinnangud, kuidas nad suhtuvad inimestesse.  

Peaminister ütles siin, et meil maksukoormus langeb. Tegelikult, kui me vaatame numbreid, siis näeme, et maksukoormus on pidevalt tõusnud. Tuletan lihtsalt meelde, et peaminister ütles, et selle aasta maksukoormus on 36,8%. Aga see on ju tänu sellele, et erinevad maksud on tõusnud, aktsiisid on tõusnud ja uued maksud on rakendatud, nagu automaks. 2022. aastal oli maksukoormus 33,6%, 2023. aastal 34,2% ja 2024. aastal 35%. See on järjepidevalt tõusnud, tõusnud, tõusnud, tõusnud! Reformierakond on olnud võimul ja see on pidevalt tõusnud.  

Nüüd räägitakse, et me kaotame ära maksuküüru, mis tegelikult on tõesti ajale jalgu jäänud. Oleks pidanud nii-öelda nihutama seda piiri, seda küüru. Seda praegune valitsus ei teinud. Ja nüüd nii-öelda mängitakse, et nad kaotavad [selle küüru] ära, see otsus on juba vastu võetud. Ja see on nagu mingisugune suur võit, et nüüd saavad inimesed rohkem raha kätte. See raha, mis sealt palgalisana kätte tuleb tänu sellele, et maksuküür kaotatakse ära, kindlasti ei korva üleüldist inflatsiooni. 

Kui tohib, võtan paar minutit juurde.

Kaks minutit lisaks, palun! 

Me teame, et kõikide nende aastate jooksul kokku alates 2022. aastast on hinnad hüppeliselt tõusnud. Inflatsioonimäär on 40% ja rohkem. Kui me vaatame prognoose selleks aastaks ja ka värsket statistikat, mis alles välja tuli, siis näeme, et aasta lõikes on inflatsioon olnud 4,6%, toiduainete [kallinemine] aga 7,1%. Selleks aastaks prognoositakse täpselt samamoodi 5–6%-list inflatsiooni – oleneb sektorist, kuskil on see number suurem, näiteks toiduainetel loomulikult. Ja teiselt poolt öeldakse, aga näete, kui palk on 1200 eurot, siis inimesele jääb 12 eurot lisaraha kätte, kuna me kaotame maksuküüru. Mil viisil see korvab kõiki neid hinnatõuse, mida valitsus on oma otsustega tagant tõuganud? 

Ja tarbimismaksud. Ma just ütlesin, et see maksusüsteem, mis meil on rakendatud, maksustab rohkem vaeseid ja keskklassi, nad kannatavad selle all rohkem. Jõukamaid inimesi see puudutab vähem. Ja kui me nüüd me vaatame tarbimismakse, siis näeme, et me oleme jällegi esirinnas. Need on otsesed kulud, mida me igapäevaselt kanname, kui me läheme poodi, tangime autot, tarbime elektrit ja nii edasi. Nende osakaal meie eelarves on väga suur ja see näitaja on Euroopas kindlasti esimeste seas. See on väga halb, sellepärast et see tekitabki vaesust ega [lase] anda tõuget meie ettevõtlussektorile ja majandusele. 

Loomulikult, seda süsteemi tuleb kardinaalselt muuta. Sellele on viidanud ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kui nad on siin käinud ja teostanud järelevalvet ja pärast edastanud meile omad mõtted. 

Nii et kindlasti ei saa päri olla sellega, mis peaminister siin ütles: et meil on kõik korras. Ei ole, meil on kõik halvasti praegu. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma väga tänan teid, et tulite rääkima meile, mida te arvate vaesusest. Aga minu arvamus sellest on muidugi samasugune, nagu te mulle ütlesite, et koputage palun oma südametunnistusele. Millega te tegelete seal valitsuses? Te peaksite tegelema Eesti majanduse konkurentsivõimega, mis taastaks inimeste ja perede toimetuleku. Väga paljud inimesed pole praegu veel teadvustanud, et kõik saavad varsti kätte ka maamaksuteatise. See on väga suur üllatus neile. Valitsus kaotas ära kodualuse maa maksuvabastuse. Reformierakond väidab, et nad langetavad makse ja inimestele jääb raha rohkem kätte, aga tegelikult jääb see 24%-line käibemaks ja tulumaks, mis pidanuks kehtima 2028. aastani, püsivalt selliseks. See võtab inimeste taskutest aastas 250 miljonit eurot. Ja kõik tehtud maksuotsused suurendavad inflatsiooni ja tabavad kõige valusamalt just meie peresid ja [vaesemaid] inimesi. 

Aga peaminister räägib meile loosungite keeles. Tema ütleb, et on maksuküüru kaotamas ja see annab inimestele rohkem raha kätte. Samas me teame, et see annab [palgaskaala] ülemisele otsale rohkem raha kätte, aga vaesematelt koorib rohkem ära. Ta ütleb meile: üldse jääb inimestele rohkem raha kätte ja elu läheb lihtsamaks. Tegelikult need 26 erinevat maksuliiki, mida ma ei hakka praegu ajapuudusel ette lugema, suurendavad inimeste maksukoormat, teevad nende elu halvemaks. Kõik sisulised analüüsid ja tulevikuprognoosid annavad signaali, et Eesti elanikkonnast koguni neljandik võib lähiaastatel sattuda vaesusesse või vaesuspiirile. 

Ka meie tugev keskklass saab käesoleva aasta jooksul läbi muserdatud – kordan veel kord üle – 26 erineva maksuliigi tõttu. Eriti muret tekitav on see, et prognooside kohaselt kannatavad just noored pered, kelle toimetulek sõltub sageli mitmest ebastabiilsest sissetulekust, ka laenukoormusest ja kõrgetest eluasemekuludest. 

Selline areng seab ohtu mitte ainult Eesti inimeste toimetuleku, see mõjutab otseselt meie demograafilist olukorda, mis on niigi halb. Laiemalt mõjutab see üldse noorte motivatsiooni Eestisse elama jääda ja siin pere luua. Viimase majanduslanguse ajal lahkus Eestist hinnanguliselt 150 000 inimest ja need olid kõik pereloomeeas noored inimesed. Välismaal olles on nad loonud perekonna ja nende hulgas on tagasitulijaid käputäis võrreldes nendega, kes on laia maailma jäänud. On ilmne, et tegemist ei ole üksnes isiklike probleemidega, vaid küsimus puudutab Eesti riigi strateegilist tulevikku ja tegelikult ka õiglast heaolu jaotust.

Ma küsisin peaministrilt üsna selgeid küsimusi. Mida valitsus plaanib nende nukrate tulevikustsenaariumide ärahoidmiseks ette võtta? Aga vastused, nagu kuulsite, olid kesisevõitu või üritati musta valgeks rääkida. Meile öeldi korduvalt, et elu läheb lihtsamaks, elu läheb paremaks, inimestele jääb rohkem raha kätte, samas võtab ta ise peaministrina inimeste taskutest miljard eurot käesoleval aastal. See on pöörane. 

Ma ei hakka neid absoluutse ja suhtelise vaesuse näitajaid enam ette lugema – Lauri Laats kolleegina on juba seda kõike teinud. Aga Isamaa on seisnud kindlalt selle eest, et Eestis oleks üldse võimalik oma kodu rajada, lapsi kasvatada, et Eesti oleks koduomanike riik. Ja siin on võib-olla mõttekoht ka meie peaministrile: lastega perede maksu[soodustuse] taastamine, mille teie valitsus ära võttis mitte ainult lasterikastelt peredelt, vaid kõigilt lastega peredelt. Taastage! See on otsene investeering Eesti kestmisesse.

Pensionid te peaksite elukallidusega siduma. Te olete küll pensione indekseerinud ja väitnud, et Reformierakonnas pole olnud arutelusid, et indekseerida pensionid elukallidusest lahti. Tegelikult see ei vasta tõele. Loomulikult on Reformierakonnas seda arutatud, seda on ministeeriumis arutatud. Aga tõepoolest, teie targa peaministrina teadsite, et meie eakaid inimesi ei saa välja vihastada, muidu läheb valimistel veel halvemini, kui teil praegu reiting näitab. 

Mis veel? Te ütlesite mulle, et minu südametunnistusele jääb, kui ma räägin, et õpetajad ja politseinikud on siiski suhteliselt hästi teenivad inimesed, seda just äärealadel. Tarvis on regionaalseid toetuspakette. Infrastruktuur, kaasaegsed teed ja taristu ning arstiabi ja haridus ei tohi olla kättesaadav vaid Tallinnas ja Tartus ning neid ümbritseva kuldse ringi piirides. Mujal piirkondades on just julgeolekuaspekti silmas pidades, mida teie armastate rõhutada, tarvis samamoodi elu üleval hoida. Aga mis toimub? Siserände korras on pidev inimeste äravool Tallinnasse ja Harjumaale – siin elab juba üle 600 000 Eesti inimese – ja Tartusse ja Tartumaale. 

Aga mis on veel lahendus? Töötava inimese maksukoormuse leevendamine, mitte 26 erineva maksu üleskruvimine ja sinna juurde silmamoonduslikult jutt, et kõik läheb paremaks, tehes ise tegelikult inimeste elu halvemaks. Miljard eurot maksumaksja taskust käesoleval aastal arusaamatute selgituste saatel, kuhu raha läheb! Alati on varnast võtta julgeolek. Ega meie keegi pole ju julgeoleku vastu, kui me näeme, et kõik on läbipaistvalt teostatud, et kogu see raha, mille te [inimeste] taskutest võtate, läheb sinna, mitte kusagile mitmekesisuse programmidesse, et see ei lähe niinimetatud puhtasse majandusse, rohepöördesse, mis tegelikult pole sugugi nii puhas, vaid silmamoonduslikult nii-öelda puhas. 

Igal juhul ei ole valitsuse tänase maksufestivali sarnane lähenemine mingisugune lahendus. Inimesed ei saa pausile panna oma arveid ega oma laste kasvatamist. Seepärast ma palun valitsusel hinnata ja läbi vaadata ka kehtiv sotsiaalpoliitika, sealhulgas toimetulekupiir, mida ka Helmen Kütt mainis. Tuleb vaadata peale noorte perede ja madalama sissetulekuga leibkondade toetamisele, planeerida konkreetseid samme, et vältida vaesusriski kasvu maapiirkondades ja toetada noori peresid lähiaastatel, reformides maksusüsteemi, tõstes lastetoetusi või toetades eluasemepoliitikat, et leevendada noortele peredele langevat koormust. Teil on vaja pikaajalisi strateegilisi ettepanekuid ja tööd, mis puudutab seda, et meie inimesed Eestist ei lahkuks. 

Uuringute põhjal on peaministri parteil rekordmadal toetus Eesti rahva hulgas. Te peaksite kuulama, mida inimesed teile ütlevad, sest paljud ei taha teid enam näha ega kuulata. Me peame kohustuslikus korras taluma teie juhitavat valitsust veel ligi kaks aastat, enne kui toimuvad Riigikogu korralised valimised. Selline väljavaade ei tekita ühiskonnas entusiasmi ega optimismi tulevikku vaadates. 80% valijatest näeb seda olukorda ja ei toeta teid enam. Ma ütlen teile kohe otse välja, et sellest olukorrast, kuhu te olete valitsusega täna jõudnud, on ainuke pääsetee erakorraliste valimiste korraldamine.

Mida me veel kuulsime? Aastaid sisserändajaid võõrustanud Rootsi vanglatesse ei mahu gängsterkurjategijad ja vägistajad enam ära ja osa neist tuleb Eestisse. Kulusid-tulusid kokku lüües me ei võida mitte midagi. Jah, te räägite uhketest miljonitest, aga 6,4 miljonit on kõigest ettevalmistustööd ja te unustate ära kaasneva mainekahju riigile ja Tartu linnale. Seletuskirjas ütlete, et sadu inimesi säilitab töökoha vaid siis, kui pärast lepingu lõppemist kuritegevus Eestis suureneb. See ei saa ju olla meie eesmärk. 

Aga minu aeg saab otsa, kuigi mul on veel palju öelda. Tegelikult oleks tarvis ikkagi uut ühiskondlikku kokkulepet. 

Ent ma tänan teid, et te võtsite vaevaks vaesusteemasse süveneda. Lõpetan oma kõne ning tänan kõiki kuulajaid! Aitäh!

Aitäh teile! Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt tänan arupärimise esitajaid, sellepärast et teema on väga vajalik, väga terav ja sellest kõnelemine siin saalis äärmiselt oluline. Sotsiaaldemokraadid esitasid lisaeelarve kohta muudatusettepaneku, mille alusel tõuseks toimetulekupiir tänaselt 200 eurolt 250 euroni, et leevendada kitsikuses elavate perede majandusraskusi. Toimetulekutoetuse kohene suurendamine on ülimalt hädavajalik olukorras, kus viimase kahe aasta jooksul on näiteks toiduainete hinnad kerkinud 40% ja abi vajavaid peresid on juurde tulnud. Kuigi peaminister ütles, et see on järgmise aasta ehk 2026. aasta eelarve arutelu teema, lubage mul meelde tuletada, et lisaeelarvega toimetulekupiiri tõstmises ei ole midagi ebatavalist. Nii tehti ka 2022. aastal ja nii tuleks teha ka tänavu. Selle otsusega ei kannata oodata, vastasel korral satub suur hulk inimesi vaesuslõksu ja hätta. 

Reformierakond on alati rõhutanud, et aidata tuleb neid, kellel on päriselt raske. Toimetulekutoetuse korral on tegu just vajaduspõhise toetusega, mis ongi mõeldud kõige nõrgematele ja ka ajutiselt raskustesse sattunud inimestele ning peaks olema peaministri erakonnale maailmavaateliselt vastuvõetav. Viimasest toetuse tõstmisest on möödunud kolm aastat. Kappav inflatsioon on aga kriitilisse seisu pannud väga mitmeid peresid ja [üksi elavaid] inimesi ja sellepärast tulekski kohe tegutseda. 

Sotsiaaldemokraadid on ka valmis arutama kompromissi, et uus toimetulekupiir jõustuks 1. septembril, kui ukse ees on kütteperiood koos paljudele üle jõu käivate küttearvetega ning toetuse taotlejaid tuleb juurde. Meil ei ole aega oodata 1. jaanuarini 2026.

Kellel on õigus saada toimetulekutoetust? Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elavatel inimestel ja perekondadel, kelle kuusissetulek jääb pärast eluasemekulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri. Näiteks kui pere esimese liikme toimetulekupiir jõuab tänaselt 200 eurolt 250 euroni, siis iga alaealise lapse eest lisandub perele 300 eurot ja iga täisealise pereliikme eest 200 eurot. Nelja[liikmelise] kahe lapsega pere jaoks tähendab see [tõusu] tänaselt 840 eurolt 1050 euroni. 

Toimetulekupiiri kergitamine 50 euro võrra läheb poolaasta eelarvele maksma umbes 6 miljonit eurot, aga mõistagi kulu on väiksem, kui see jõustuks septembris. Selle muudatusettepaneku arvesse võtmine toetab kõiki hädasolijaid, olgu see üksikvanem, töö kaotanud vanemaga lapsi kasvatav pere või üksi elav eakas inimene. Selle tõttu on toimetulekutoetuse suurendamine puudust kannatavate inimeste jaoks kriitilise tähtsusega. Väga loodan koalitsiooni toetust sellele muudatusettepanekule. Aitäh!

Tänan muu hulgas aja säästliku kasutamise eest! Vadim Belobrovtsev, palun! Ma tänasin, Helmen, sind aja säästliku kasutamise eest! See oli kompliment.

Head Eesti inimesed! Me räägime siin vaesusest ja viimastest valitsuse algatustest, mis, ma arvan, seda vaesust ainult suurendavad. Eelkõige tahaks rääkida kahest inimgrupist, kes minu arvates on kõige suuremas ohus, kelle puhul riskifaktor on kõige suurem. Need on lastega pered, eelkõige paljulapselised pered, ja meie pensionärid. 

Vaadates seda, millega on valitsus viimaste aastatega hakkama saanud just nende kahe grupi vaatevinklist, võib öelda, et vaesusriskis on nüüd palju rohkem inimesi, kui siiamaani on olnud. 

No vaadake ise! Kui me räägime paljulapselistest peredest, siis me kõik mäletame, et valitsus sai hakkama sellega, et vist esimest korda Eesti Vabariigi lähiajaloos vähendati lapsetoetusi. Nimelt võeti paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus, mis on loomulikult hästi suur summa ja see kindlasti tegi nende perekondade toimetuleku palju keerulisemaks. 

Veel üks suurepärane näide on automaksu kehtestamine. Kui automaksu eelnõu siin Riigikogus menetleti, siis sai kokku paljulapseliste perede toetusrühm, kes töötas välja sellised meetmed, mis oleksid seaduse rakendumise korral toetanud neid peresid. Need oli maksuerisused, maksusoodustused. Praegu ma konkreetselt ei mäleta, kas oli jutt 50%-st või 75%-st sõltuvalt laste arvust, alustades kolmandast lapsest. Aga päeva lõpuks ei ole sellel niikuinii mitte mingit vahet, sellepärast et eelnõu algatajad, Vabariigi Valitsus ja koalitsioonisaadikud lihtsalt tuimalt hääletasid kõik need ettepanekud, mis tehti, maha. Neid ettepanekuid, mis tegi seesama toetusrühm, lihtsalt ei võetud arvesse. Nii et nüüd on olukord selline, et ka paljulapselised pered peavad maksma automaksu täiel määral. Loomulikult, praegu, pärast seda, kui asi kaevati kohtusse, valitsus lubab, et hakatakse erandeid tegema. Teatavasti õiguskantsler ütles, et põhimõtteliselt automaks on põhiseadusega vastuolus. Nüüd siis lubatakse, et võib-olla hakatakse neid soodustusi tegema. Elame-näeme. Siiamaani ei ole seda veel juhtunud. 

Kui pensionäridest rääkida, siis noh, millega sai seesama valitsus eelmisel aastal hakkama: hakati uuesti tulumaksuga maksustama keskmist pensioni, mida ei ole mitu aastat järjest olnud. See tähendab seda, et kui pensionisumma kasvab kas või tänu indekseerimisele, siis samal ajal kasvab see maks, mis inimestelt, kes on pensionil, ära võetakse. 

Meil on väga huvitav olukord Eestis. Meil 55% pensionäridest käib jätkuvalt tööl. See on kõige suurem näitaja Euroopa Liidus. Ja kahjuks peab nentima, et meie pensionärid käivad tööl mitte sellepärast, et neile väga meeldib tööl käia ja nad ei ole elu jooksul piisavalt tööl käinud, vaid lihtsalt sellepärast, et neil ei oleks muidu piisavalt raha. Pensionid on liiga väikesed. Need näitajad on teistes arenenud riikides absoluutselt teistsugused. Vaatame näiteks, mis need numbrid on Šveitsis, Taanis, Hollandis ja Norras: keskmine näitaja on 24%, nii paljud pensionäridest töötavad.

Palun aega juurde. 

Kui palju te soovite juurde? 

Soovin kolm minutit. (Juhataja annab.) Ja 24% on täiesti normaalne, sest ongi nii palju inimesi, kes tahaksid tööd jätkata. Aga nendes riikides on pensionid sellised, et inimesed ei pea tööl edasi käima selleks, et üldse ellu jääda. Seda tehakse selleks, et lihtsalt meeldib. 60% on öelnud, et nad jätkavad tööd sellepärast, et neile meeldib nende töö ja nad lihtsalt naudivad seda.  

Nii et päris nukrad numbrid, mis näitavad tegelikult seda, et paljud meie pensionärid elavad vaesusriskis. Tuletan meelde, et veel üks algatus, mis valitsuselt on tulnud, on üksikpensionäri toetuse [saamise kitsendamine].  

Ma arvan, et kui niimoodi läheb edasi, siis lastega perede, eriti paljulapseliste perede ja pensionäride elu Eestis läheb veel keerulisemaks. Siin räägitakse palju sellest, et kaotatakse maksuküür ja inimesed hakkavad rohkem raha kätte saama sellepärast, et 700 eurot on maksuvaba tulu. Aga tegelikult, kui vaadata, kui palju on hinnad kasvanud – 40% võrra kahe viimase aasta jooksul –, kui vaadata, kui palju ja kui kiiresti kasvavad maksumäärad, aktsiisid, ja et on ka uusi makse, siis on selge, et maksuküüru kaotamine ja suurema maksuvaba miinimumi kehtestamine eriti ei aita. Kui aitab, siis marginaalselt, inimesed isegi ei pane seda tähele.  

Nii et soovitan valitsusel ikkagi rohkem rahvaga suhelda, rohkem vaadata, kuidas inimesed päriselt elavad – mitte Exceli tabelites, vaid päriselus. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Hea peaminister! Võib-olla ma jagan mõningaid mõtteid, mida olen viimastel nädalatel just kehvemas seisus olevate inimeste toimetulekust varemgi siin saalis jaganud, proovides valitsuselt seisukohta saada ja oma mõtteid edasi öelda. Need minu mõtted peegeldavad väga selgelt terve Sotsiaaldemokraatliku Erakonna suhtumist sellesse probleemi. 

Aga kõigepealt lähen tagasi peaministri vastuse juurde, mille ta äsja mulle andis, kui ma küsisin, miks edukas investor, väga hästi toime tulev inimene Kristi Saare annab sellise hinnangu, et ta vaatab viimast koalitsioonilepingut piinlikkus‑ ja häbitundega. Ma sain peaministrilt tegelikult ainult sellise ideoloogilise vastuse, et noh, midagi näpuotsaga me üritame teha. Kahjuks struktuurselt ja terviklikult ta seda probleemi ei hooma. Ja nii tulebki talle võib-olla appi minna ja selgitada, milles kogu see uba on. 

Eesti maksustruktuuril on väga suur viga. Tõesti, kui me tõstame käibemaksu ja tõstame tulumaksu, siis need löövad kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi. Tegelikult on just selle segmendi maksukoormus jõudnud täiesti kriitilisele tasemele. Peaks aru saama, et tavalises olukorras, kui majanduskasv on suur ja nii-ütelda elu õitseb ja kõik edeneb, võiks võib-olla vana maksusüsteemiga edasi minna, aga kuna seda ei ole, siis tuleb otsida muutusi. 

Vahest kõige valusam on see, et täna nii peaminister kui ka terve valitsus ja koalitsioon ei saa aru ühest asjast: ka väga hästi hakkama saavad inimesed saavad Eestis aru, et niimoodi edasi minna ei saa. Kokkuvõttes [pidurdavad] osa inimeste toimetulekuraskused majanduskasvu ja see tegelikult annab väga selge sõnumi, et aeg on Eesti maksustruktuuri muuta. Ja seda tuleb muuta selles suunas, et rikkamad, parema sissetulekuga inimesed panustavad rohkem. 

Ma olen täiesti veendunud, et praegune nii-öelda maksuküür kindlasti tuleb kaotada, kuid Eesti vajab õiglast klassikalist astmelist tulumaksu. Mida see tähendab? See tähendab seda, et mingist palganumbrist ülespoole inimesed panustaksid rohkem. Kui näiteks 3500 eurost rohkem teenivad inimesed maksaksid rohkem, siis annaks see väga selge lisatulu. 

Me teame ju väga hästi ka, et ei ole Eesti riigis valdkonda, kus ei käriseks, kus ei oleks probleeme, mis ei vajaks vahendeid. Kolleegide sõnavõttudest võib jääda mulje, et neid probleeme ei ole, et meil ei ole riigina vaja rohkem sissetulekuid. Aga nii see ei ole ja see on tegelikult vastutustundetu suhtumine. Tuleb ausalt öelda ja ka hästi toime tulevad inimesed ongi andnud sõnumi, et aeg on Eesti maksustruktuur üle vaadata. Tegelikult hästi toime tulevad inimesed on valmis sellesse rohkem panustama. Aitäh!

Väga tänan teidki aja säästliku kasutuse eest! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt ülemteener! Me oleme kõik rahva teenrid ja peaminister peaks olema kõige ülem teener. Ma [sel teemal] ei plaaninud rääkida, aga kuuldes ülemteenri kinnitust, et Eesti inimeste elu on läinud ja läheb aina paremaks, otsustasin siiski pulti tulla. Maaelukomisjoni liikmena ma näen pidevalt ja kuulen iga nädal hoopis vastupidist juttu, et singipartei on asendunud odava vorsti parteiga. On selline ütlemine. Inimesed ei saa endale [sinki] lubada ja üle poole ostudest tehakse odava kraami seast. Igasugused brändid ja nii-öelda ökomärgised enam ei tööta. Seega üks [probleem] on, mida inimesed saavad endale süüa osta. Inimesed söövad vähem. Aga kõige kummalisem, samas loogilisem [tõsiasi] on see, et inimesed käivad vähem tualetis. Ja kui käivad, siis käivad kas enne koju jõudmist bensiinijaamas või metsa all. Seda on mulle korduvalt kinnitanud need, keda vanasti nimetati sibideks ja kes [tühjendavad oma autodega] neid hoidlaid.

See on reaalsus ja see räägib hoopis midagi muud kui seda, et Eesti inimeste elu on läinud paremaks. Jah, see tuletab meelde Orwelli ja teiste klassikute loomingut ja valitsejana või ülemteenrina tõenäoliselt peakski [tunnistama], et kõik see, mida te siin olete rääkinud – noh, saal on küll kahjuks tühi praegu –, on jama. Enesekindel esinemine ja ka kehahoid kindlasti kedagi veenavad, aga mulle tundub, et mida päev edasi, seda vähem veenavad. Praeguse valitsuse toetus on ju naeruväärselt väike. Kui praegu toimuksid valimised, siis siin saalis, kus on 101 kohta, oleks koalitsioonil paarkümmend kohta: 20 või 19, võib-olla 21 kohta. See ei ole enam vähemusvalitsus, see on eriti vähemuses valitsus.

Aga mulle meeldib, et ülemteener või peaminister on rõõmsameelne ja optimistlik ja on veendunud, et elu tema valitsuse ja tema juhtimise all läheb aina paremaks. Ma tahaksin ka, et see nii oleks, ja tahaksin kaasa aidata, aga kui siin saalis teerullina käitutakse, siis on väga raske uskuda, et asi läheb paremaks. Ühel hetkel on peaminister siin opositsioonis ja siis tuleb uus teerull ja sõidab tema headest plaanidest ja ettepanekutest sama julmalt ja tuimalt üle. 

Aga ikka on rõõm kinnitada peaministri sõnadega, et hea Eesti rahvas, elu läheb praeguse valitsuse juhtimisel aina paremaks. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Tänan teidki aja säästliku kasutamise eest! Miks ma, head kolleegid, seda rõhutan? Me oleme alles teise päevakorrapunkti juures ja mul on väga suur mure, et me ei suuda kõiki neid arupärimisi [läbi võtta]. Ma ei kavatse kellegi aega piirata, aga ma hindan seda, kui te saate hakkama viie minutiga. Veel kord, ma ei hakka piirama. Aga nüüd on läbirääkimistel lõpetuseks taas sõna peaministril.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mõni märksõna vaid. Kui me räägime maksukoormusest läbi aastate, siis tõepoolest, faktina see edaspidi langeb. Neid numbreid ma kirjeldasin. Selle languse põhjused on ilmsed: seesama astmeline tulumaks, Isamaa, Keskerakonna ja sotside loodu, kaob. See tähendab seda, et 2026. aasta alguses tõuseb inimeste tulumaksuvaba miinimum päris järsult, 700 euroni. See tähendab seda, et inimestele jääb rohkem raha kätte, õpetajatele, politseinikele ja paljudele teistele keskmise palga teenijatele umbes 1500 eurot. See on reaalne fakt. 

Kui küsida vahepealsete aastate kohta, siis ma siiski meenutan ka, et Eesti riik on tõstnud ja tõstab väga jõuliselt kaitsekulutusi. Oli 2%, siis 2,4% siis 3%, nüüd on 3,5% ja järgmisel aastal 5,4%. Eesti riigikaitsesse investeerimine kasvab väga kiiresti. 

Aga hea meel on mul muidugi selle üle, et nii Keskerakonna esindaja kui ka sotsiaaldemokraatide esindajad möönsid, et see astmelise tulumaksu [komponent], mida ainsana on jäänud kaitsma Isamaa, on oma aja ära elanud ja tuleb ära kaotada. Minu meelest on üsna pentsik, et pikka aega on vasakerakonnad ausalt tunnistanud, et see segane astmelise tulumaksu [loometöö] on ebaõnnestunud, aga Isamaa on ainsana seda astmelist tulumaksu ikka kaitsnud, öeldes, et selle ärakaotamine jätab inimestele 500 miljonit eurot kätte, aga see justkui on halb. Mina arvan, et see on hea. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud kolmanda punkti juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 23. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine peaministrile rahvastiku vähenemise kohta. Arupärimine numbriga 758. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma pean tunnistama, et eelmise punkti juures peaminister jälle eksis. Ma olin Keskerakonna esindajana siin puldis ja kindlasti ei kinnitanud, et maksuküüru kaotamine on õige tegu. Kindlasti mitte! Ma ütlesin seda, et see maksuküüru osa oleks pidanud ajas progresseeruma ja seda küüru oleks vaja vastavalt üleüldise keskmise palga kasvuga nihutama. See oli minu sõnum. Aga seda miskipärast praegune valitsus ja ka eelmine valitsus, kus olid sotsiaaldemokraadid, ei teinud. Ja nüüd jõuti nii kaugele, et kaotatakse maksuküür üldse ära, mis tegelikult jätab eelarvesse päris suure augu, lausa 500 miljonit. Loomulikult tähendab see teiselt poolt maksutõuse. Nii et ma lihtsalt mõtlesin, et parandan [selle eksituse], et ei jääks küsimärke õhku. 

Mis puudutab seda päevakorrapunkti ehk meie arupärimist, mille Keskerakonna fraktsioon on esitanud lugupeetud peaministrile, siis see puudutab rahvastiku vähenemist. See on minu arvates küll küsimus nr 1 siin riigis. Kui meil ikkagi rahvaarv väheneb ja praegune valitsus ei võta mitte ühtegi meedet selleks, et rahvaarvu kasvuteele suunata, siis meil on väga suured probleemid ees. Loomulikult, kui rahvastik väheneb, siis see mõjub majandusele väga halvasti ja üldse Eesti riigi jätkusuutlikkusele. Me võime ju Eesti riiki kaitsta, aga kui me ei kaitse oma inimesi ja ega suuna seda demograafilist noolt ülespoole, siis probleemid, mis meile peegelduvad, on väga suured. 

Kui me vaatame viimaste aastate tendentsi, siis tegelikult see tendents on olnud juba kümme aastat, aga viimased kaks aastat on näidanud langust väga suures mõõtmes. 2050. aastaks prognoositakse meie rahvaarvu vähenemist lausa rohkem kui 100 000 inimese võrra. 100 000 inimese võrra! 

Kõik need otsused, mis valitsus on siin välja toonud, ei ole suunatud demograafilise kriisi lahendamiseks, vaid vastupidi, on süvendanud demograafilist kriisi. Meil on sündimus langenud. Mispärast on sündimus langenud? Sellepärast et ei ole kindlustunnet, ei ole sotsiaalset kindlustunnet homse ees. Inimestel reaalsed sissetulekud langevad, on suured toimetulekuprobleemid, maksud tõusevad, peretoetusi kärbitakse … See oli ju üks esimesi otsuseid, mille tegi veel eelmine valitsus, kus olid ka sotsid pundis. Jällegi: ei oleks kunagi arvanud, et sotsid hakkavad oma käega lapsetoetusi kärpima, aga seda nad tegid. Ja nüüd jääb neil miskipärast veel õigust ülegi. 

Nii et nendel teemadel, mis puudutavad demograafilist kriisi, ma hea meelega peaksin väikest viisi debatti. Loodame, et peaministril on ka olemas konkreetsed lahendused ja ettepanekud, mis kohe siit puldist kõlama hakkavad. Aitäh!

Tänan teid! Peaminister on debatiks igati valmis. Palun, teie võimalus!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Loen küsimuse ette ja siis vastuse, nagu ikka, siis on lihtsam jälgida. Arupärimine on rahvastiku vähenemise kohta.

Esimene küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavatseb valitsus astuda sündimuse suurendamiseks ja noorte perede toetamiseks?" Vastus. Madala sündimuse mure on tabanud Euroopat laiemalt. Sama probleem on Euroopas Soomest Itaaliani. Madalat sündimust siinkandis kindlasti põhjustab ka ebakindlus tuleviku suhtes, eeskätt sõda Ukrainas. Lisaks sellele on sünnitusealiste naiste arv Eestis 2024. aastal võrreldes 2001. aastaga pea 15% väiksem. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on aastatel 2023 ja 2024 tellitud ja läbi viidud 11 põhjalikku analüüsi, mis käsitlevad sündimust mõjutavaid tegureid, nagu vanemahüvitis, peretoetused, väärtushoiakud, töö ja pereelu ühildamine ning perede majanduslik toimetulek. Selle teadmise ja teaduspõhise sisendi põhjal töötab Sotsiaalministeerium välja lahendusettepanekuid kuues sündimust mõjutavas valdkonnas. Esiteks, perepoliitika ja toetussüsteemid, sealhulgas vanemahüvitise ja peretoetuste reformid. Teiseks, töö ja pereelu ühildamine, sealhulgas lastehoiuteenuse kättesaadavus. Kolmandaks, eluasemepoliitika, et noortel peredel oleks paremad võimalused iseseisvalt toime tulla. Neljandaks, tervisevaldkond, kus pööratakse tähelepanu vaimsele tervisele ja perede varasele toetamisele. Viiendaks, haridus, sealhulgas vanemlust toetav koolikeskkond ja teadlikkuse tõstmine. Ning kuuendaks, hoiakud ja väärtused, mis mõjutavad pere loomise otsuseid, näiteks isade kaasatus, ühiskondlik suhtumine laste kasvatamisse. 

Teine küsimus: "Kas valitsusel on olemas ajakohastatud rahvastikupoliitika kava, mille eesmärk on peatada rahvaarvu langus ja tagada rahvastiku kestlikkus?" Vastus. Rahvastiku kestlikkuse küsimustega tegeletakse erinevate arengukavade raames. Sotsiaalministeerium juhindub perepoliitika kujundamisel heaolu arengukavast 2023–2030, mille eesmärk on teha Eestist hea koht pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. 

Kolmas: "Millist rolli näete Teie immigratsioonipoliitikal rahvaarvu säilitamises? Kas kavandatakse muutusi seadusandluses või meetmetes, et tõhusamalt integreerida sisserändajaid Eesti ühiskonda?" Vastus. Eesti on ja jääb konservatiivse rändepoliitikaga riigiks. Valitsus ei muuda aastast piirarvu, mis on 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast ehk ligi 1300 elamisluba. Eestisse sisserände trendid on muutunud. Kui aastatel 2016–2023 täitus piirarvu vabajaotuse osa täiel määral, siis 2024. aastal piirarv enam ei täitunud ja ilmselt 2025. aastal oluliselt ei kasva. 

OSKA raporti kohaselt jääb Eesti tööturul järgneva kümnendi vaates igal aastal puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat. Nende vajadust Eesti tasemehariduse andjad ei suuda katta, sest Eestis on juba järgmisel kümnendil tööturule jõudvate noorte arv väiksem kui tööturult lahkujate arv. OSKA prognoosi kohaselt suureneb tippspetsialistide, juhtide ja tehnikute vajadus.

Kui me soovime kasvatada tootlikkust ja sellega koos Eesti inimeste jõukust, siis vajame siia spetsialiste, kelle kaasamine annab omakorda tööd kohalikele ja kasvatab Eesti inimeste majanduslikku heaolu ja meie jõukust. Valitsus on kokku leppinud, et sisserändepoliitikas rakendatakse oskustöötajate erandit kriitiliste tööjõupuudusega valdkondades. Oskustööjõu kasutamine toimub kontrollitult, tööle tulemiseks on vajalik kehtiv tööleping ja kui tööleping lõpeb, tuleb kodumaale naasta. Oskustöötajate maksimaalne elamislubade arv on seotud valdkonna tööjõupuudusega ning majanduskasvu olemasoluga seal. 

Toon paar positiivset näidet, kus oskustööjõust on kasu saanud nii kohalik majandus kui ka Eesti elanikud. Näiteks Magnetic MRO, kus alustati 2016. aastal kommertslennukite värvimisega. Seda teenust Eestis varem ei olnud, seetõttu toodi välisspetsialistid Eestisse sisse. Järgnevate aastate jooksul aitasid need spetsialistid koolitada välja Eesti kohalikud tegijad. Tänaseks on enamus algusaja välismaalasi Eestist lahkunud ja ettevõttes töötavad kohalikud. Teiseks, üks Viljandis asuv tootmisettevõte sai tänu sellele, et neil on tööl kolmandatest riikidest vajalike oskustega töötajad, teha investeeringud uude tootmisliini ja värvata juurde vähemalt kaks korda rohkem kohalikke töötajaid. 

Neljas: "Milliseid toetusi või maksusoodustusi on kavas pakkuda peredele, et innustada laste saamist ja aidata peresid, kellel on soov perelisa saada, kuid kes jäävad toimetulekuraskuste tõttu sellest kõrvale?" Vastus. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvest ehk riigieelarvest toetatakse lapsi ja peresid circa miljardiga. See moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP‑st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata väga vähestel riikidel. Me oleme oma peretoetustega Euroopa tipus. 

Samas kinnitavad analüüsid, et pelgalt peretoetuste suurendamine ei ole piisav meede sündimuse suurendamiseks. Laste saamist ja kasvatamist toetavad lahendused eeldavad valdkondadeülest lähenemist. Perede toetamine ei ole üksnes sotsiaalvaldkonna ülesanne, vaid nõuab koostööd haridus-, tööhõive-, eluaseme‑ ja tervisepoliitika [tegijate] vahel. Taskukohase eluaseme võimalus, paindlik töö ja pereelu ühitamine, kättesaadavad teenused, stabiilne riiklik perepoliitika – kõik need loovad eeldused, et pered saavad langetada laste saamise otsuseid kindlustundega. Nagu ma esimeses vastuses välja tõin, töötab Sotsiaalministeerium praegu nendes valdkondades välja lahendusettepanekuid. Nende väljatöötamine võtab veidi aega, aga mul on hea meel informeerida, et kiireim peresid puudutav otsus on seotud mootorsõiduki aastamaksuga. Pered saavad mootorsõidukimaksust vajalikku leevendust iga alaealise lapse kohta 100 eurot. Eesmärk on vähendada lastega perede maksukoormust, sest neil on suuremad transpordikulud. 

Viies: "Kuidas hindate seni rakendatud perepoliitikate mõju ning milliseid järeldusi on nende põhjal tehtud?" Vastus. Senised perepoliitilised meetmed on loonud tugeva aluse lastega perede majandusliku kindlustunde toetamiseks. Vanemahüvitisel on olnud positiivne mõju nii sündimusele kui järjestikuste laste sündidele, eriti kõrgharidusega naiste seas. Samas statistika näitab, et ühest hetkest ei ole raha enam üksiti määrav motivaator. Seda kinnitab ka rahvusvaheline statistika. Näiteks Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP-st, aga madalaim sündimuskordaja, 1,12, samas kui Bulgaarias on rahalised toetused võrreldes SKP-ga 2,2 korda väiksemad kui Eestis, sündimuskordaja aga Euroopa suurim. Ehk siis ainult raha ei ole määrav, tuleb tegeleda ka lastehoiuvaldkonnaga, vanemlust toetava koolikeskkonnaga ja teadlikkuse tõstmisega, eluasemepoliitikaga ja palju muuga. 

Kuues küsimus: "Kas valitsus on analüüsinud demograafiliste muutuste pikaajalist mõju Eesti majandusele, haridussüsteemile ja tervishoiule? Kui jah, siis milliseid samme on kavandatud selle mõju leevendamiseks?" Vastus. Küsimus sisuliselt kordab esimest küsimust, aga veel kord: jah, [seda on analüüsitud]. Sotsiaalministeeriumi tellitud ja 2023. ja 2024. aastal valminud analüüsid käsitlesid põhjalikult sündimuse vähendamise ja rahvastikumuutuste mõju Eesti ühiskonnale. Sotsiaalministeerium töötab välja lahendusettepanekuid kuues eelpool mainitud sündimust mõjutavas valdkonnas. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mõned küsimused, alustab Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Osa vastuseid pärineb perepoliitika tegevuskavast 2025–2035 ja sõnades see [kõlab] hästi, aga selle taga nagu tegevusi ei ole. Ma lihtsalt tahan siit mõned sellised punktid välja tuua, mis puudutavad selle tegevuskava esimest etappi 2025–2027, täpsemalt perepoliitikat, peretoetusi ja ka tasuta lasteaiakohti näiteks. Sellesama tegevuskava esimeses etapis, kordan üle, 2025–2027, nähakse ette, et seadus garanteerib tasuta lasteaiakoha igale lapsele alates poolteisest eluaastast. Kuidas meil selle rakendamine Eesti riigis edeneb?

Mille rakendamine, vabandust? (Saalist vastatakse.) Selge. Ma küll ei tea, et meil käiks mingi täiendav tasuta lasteaiakoha rakendamine. Minu isiklikku arvamust te teate. Mina olen Tallinna piirkonnas varasemalt volikogus olles, aga nüüd juba pikemat aega sealt eemal seisnud selle eest, et me [vähendaksime] linnas mittevajalikke kulutusi. Näiteks [olid ettepanekud, et] Keskerakonna ajal – meenutan, te olite tollal [ameti]s Mustamäe linnaosas, kui ma õigesti mäletan – kasvanud propagandaaparaadi töötajad laseksime lahti, vähendaksime linnavalitsuse nõunike arvu ja ka muid ametikohti, ja selle tulemusena saadud raha annaks lasteaedadele, lastega peredele ehk kaotaks alushariduses kohatasu küsimise. Minu seisukoht on kõigile avalikult teada ja selle juures ma olen. Ma ei ole tänaseni saanud tegelikult ühtegi head vastust küsimusele, miks Eestis hariduspüramiid on pööratud teistpidi: kõrgharidus on meil tasuta, muu haridus on tasuta, alushariduses küsime kohatasu. Miks? Väikeste lastega peredel on koormus kindlasti kõige kõrgem. See on minu veendumus, seda ma olen korduvalt öelnud ja mulle tundub, nii palju kui ma uudiseid jälgin ja ilmselt jälgite teiegi, et Tallinnas ehk õnnestub see ära teha. Hoian pöialt!

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Need teie toodud näited, nagu Magnetic MRO ja see Viljandi näide, samuti väidetavalt kõrgete peretoetuste näide on ju mitu korda siit saalist läbi käinud. Tegelikult saadikud on tõestanud, et need näited hästi ei sobi. Vaadake, neid Magnetic MRO tippeksperte ja Viljandi tippspetsialiste ei saa kuidagimoodi näiteks tuua, kui te väidate, et tuleb meie välismaalaste poliitikat muuta. Neid spetsialiste on nagunii saanud sisse tuua piiramatul arvul, kuna 1,5 keskmise palgaga saab tuua igalt poolt maailmast piiramatul hulgal inimesi sisse. Peretoetuste [statistika] puhul te võtsite jälle arvesse ainult otsetoetusi, mitte kaudseid toetusi. Kui kaudseid toetusi ka arvesse võtta, siis on Eesti allpool keskmist Euroopas. Aga ma muidugi mõistan, et te ei saa ka kõikide küsimustega tegeleda.

Aitäh, hea kolleeg, teie sõnavõtt tuleb veel.

Aga küsimus on see, et kes teile ette valmistab neid vastuseid. Tehke talle peapesu. 

Aitäh! (Naerab.) Ma küll ei tea, mille eest ma peaksin talle peapesu tegema. Ma kardan, hea küsija, et teiegi kaldute oma väites, soovides midagi millenagi esitleda populismivõsa poole, kui väljenduda viisakalt. Oleme siiski ausad, haridusse näiteks Eestis panustatakse väga palju, võrreldes teiste riikidega, kui te räägite kaudsetest kuludest. Väga paljudesse valdkondadesse panustatakse väga-väga palju. Meil on väike riik, maksumaksjaid on vähem, ühiku kohta on [kulud] kindlasti kõrgemad. Nii et see väide teil ka vett ei pea, kui me peaksime seda kunagi mõõtma.  

Ja mis puudutab otseseid toetusi, siis ma lugesin näiteks Soome teadlaste kokkuvõtet, kus nad ütlesid väga lihtsalt ja soomlastele omaselt otsekoheselt, et rahaga lapsi ei osta. Midagi teha ei ole, see on reaalne elu. See tähendab seda, et laste sünd on ikkagi seotud ka sellega, kui kindlalt ennast inimesed tunnevad. Meil ei ole mõtet panna pead liiva alla ja öelda, et Ukraina sõda seda ei mõjuta. Kindlasti mõjutab. Lastevanemate gruppides olen minagi näinud, kuidas lapsevanemad, kes ei ole tingimata investorid, arutavad reaalselt, kas nad peaksid kuskile mujale endale ostma kinnisvara. Sõda on tegelikult see, mis hirmutab inimesi, tekitab ebakindlust. Selle vastu saab nii, et me investeerime sellesse, mis annab inimestele kindluse, ehk kaitsekuludesse. Seda me teeme, mul on hea uudis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Ma tahaksingi jätkata sel teemal, et te mainisite lausa kaks korda, et üks põhjus, miks inimesed Eestis ei taha lapsi saada, on sõda Ukrainas. Kaudselt see võib niimoodi olla, sest jah, inimesed kardavad, see on selge. Aga sõda ei käi Eestis, sõda käib Ukrainas. Samas kas te ei arva, et nii mõnegi valitsuse liikme sõnavõtud – praegu ma pean silmas välisminister Margus Tsahknat, kes ühes telesaates ütles konkreetselt, et suure tõenäosusega sõda Eestisse tulebki, ja siis rääkis edasi – suurendavad inimeste ebakindlust palju rohkem kui Ukraina sõda, mis on meilt siit päris kaugel?

No ma arvan nii, et Ukraina sõja ehk Venemaa agressiooni puhul Ukrainas, kus tapetakse süütuid inimesi ja mis käib neljandat aastat, ei loe, mida keegi kohapeal ütleb. Me kõik teame, et sõda seal toimub, ja me panustame riigina inimese kohta kõige rohkem, et see sõda võimalikult kiiresti läbi saaks ja õiglane kestev rahu tuleks. Sellest vaikimine ei ole ka kuidagi lahendus. Lahendus on see, et me paneme [riigi]kaitsesse selle, mis vaja, et inimesed teaksid, et me oleme valmis. Mulle väga meeldib soomlaste ütlemine, et mitte karta ei tule, vaid valmis tuleb olla. Ja sellest mina lähtun.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma tulen korraks selle tasuta lasteaia juurde. Tõesti on lootust, et võib-olla ühel või teisel viisil õnnestub see ära teha Tallinnas, aga Eesti ei ole ikkagi ainult Tallinn. Kuidas võiks selle teemaga liikuda edasi ka üleriigiliselt? Kas riik saaks minna appi ka teistele omavalitsustele? Tallinn on tõesti rikkaim omavalitsus, saab seda eelarveliste vahenditega endale lubada. Aga kuidas teie arvates saaks selle üleriigiliselt lahendada, et tasuta lasteaed oleks võimalik ka väiksemates omavalitsustes?

Aitäh! No ma teeksin kõigepealt sellise nagu semantilise märkuse. Võib-olla meil on siin see maailmavaateline erimeelsus, et teie räägite tasuta lasteaiast, mina ütlen, et selle eest on tasutud tegelikult, eks ju. Nagu te ilmselt olete näinud, Tallinn on tõesti jõukas linn. Seal on väga palju viletsaid kulutusi ja see on poliitika valik, kui sa võtad need viletsad kulutused kokku, lased lahti inimesed, kelle ülesanne ei ole miski muu kui aidata linnapeal sentimeeter pikem paista. Neid inimesi tõenäoliselt ei ole vaja. Ja kindlasti on muid kulutusi ka. Kui sa need kokku tõmbad, selle raha paned lasteaedadesse ja ütled, et lasteaias kohatasu ei ole vaja küsida, vaid see raha on lasteaedadel olemas, siis see on poliitika valik. Ja Tallinn on selleks täitsa suuteline.

On teisi omavalitsusi ka. Ma ei ole nüüd viimasel ajal uut ülevaadet teinud, aga mäletan näiteks Kanepi valda, kus on – vist on seal, ma kahtlustan, endiselt reformierakondlased võimu juures – kohatasu kaotatud. On teisigi omavalitsusi, kes seda kaaluvad. Nii et omavalitsustel, kes peavad seda konkurentsieeliseks ja võimaluseks, kindlasti tasuks seda teha. 

Ja veel kord: mina sõnastan selle pigem küsimusena. Miks kõrgharidus, mida mujal maailmas peetakse oma professionaalse karjääri stardipunktiks ja mille eest sa hiljem saad väga kõrget palka, kuna sul on hea haridus ja nii edasi, meil Eestis on tasuta? Olgu, me leppisime kokku: me oleme väike rahvas, esimene eestikeelne kõrgharidus on tasuta – arusaadav. Põhiharidus on ka tasuta. Aga alusharidus, kui lapsed on väikesed ja kulud on suuremad, ei ole. Noh, vähemalt Tallinnas, ma südamest loodan, saab see tehtud. Pärast seda, ma arvan, võtavad eeskuju ka teised omavalitsused.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea peaminister! Hiljuti oli siin üks huvitav seminar, kus räägiti, miks naised ei taha sünnitada. Seal tuli välja, et üks mure – vähemalt 10%-l ja see on tõusev trend – on neil peale selle, et neil on maailmavalu ja kartus, mis kõik võib tulla, veel. Teine mure on see, et ei leia nagu sobivat meest. Auväärt peaminister, miks Eesti naised ei leia endale Eestist sobivat meest, kellega lapsi teha?

No tõepoolest! Ma arvan, et Eesti meestel tasub haridust omandada, ennast vormus hoida. Siis on võimalik vastata Eesti naiste kõrgetele nõudmistele. Nad on tõesti on ilusad ja targad. 

Aitäh! Väga kena vastus. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Kahtlemata on Eesti riigi tuumküsimuseks just madal sündimus, mitte iseenesest rahvaarvu vähenemine. Ja see asjaolu, et me pika aja jooksul lahendusi pole leidnud ega olukorda pole leevendanud, ei tee seda vähem tähtsaks, vastupidi. Samas tahan ma öelda, et me ei peaks sündide arvu languse tõttu meeleheitesse või apaatiasse kukkuma ja niimoodi käega lüües oma ühiskonna hääbumist pealt vaatama. Sündide arvu langus on pikaajaliselt taastetasemest allpool olnud sündimuse tulemus. Ja tagantjärgi teatavasti sünnitada ei ole võimalik. Ja minu arust on käegalöömine ka see, kui me ei otsi lahendusi, vaid püüame erinevate, kuidas öelda, meist mitte sõltuvate tegurite taha peituda, nagu on Ukraina sõda.

Mul jäi andmete otsimine natukene pooleli, aga mul on enam-vähem peas, ma mäletan seda, et vabadussõja ajal, mis ju toimus Eesti pinnal, oli sündide arv Eestis umbes kolm korda kõrgem, kui ta praegu on. Ka aastatel 1941–1944, kui käis suur sõda, oli vähemalt kaks korda sündide arv praegusest kõrgem. Tõepoolest, Ukraina sõda ei ole ju Eesti pinnal. Nii et ka see, kui me anname massiimmigratsioonile hoogu juurde, nagu valitsuskoalitsioon soovib, siis see on sama kui oma ühiskonna hääbumise pealtvaatamine.

Nagu ma enne ütlesin: see, et rahvast jääb vähemaks, pole iseenesest traagika. Näiteks Eestist mitu korda väiksem Island on märksa jõukam ja jätkusuutlikum. Probleemid tekivad siis, kui käest ära läheb proportsioon töövõimeliste ja töövõimetute vahel. Ja see olukord meil tõepoolest ees seisab, sellest me ei pääse. 

Meil siiski on tegutsemisvõimalused olemas, aga selleks peab olema tarkust ja tahet. Kõigepealt vajab sündimuse kasvatamine teistsugust poliitilist hoiakut, riigi tuge. Ja siin on palju võimalusi, alates targalt suunatud rahalistest otsetoetustest kuni kaudsemate meetoditeni, nagu nende ülikooli lõpetanute õppelaenude kustutamine, kes on lastega pere loonud, samuti pensionisumma selge kokkuviimine laste arvuga. Kõik need aitavad kaasa. 

Ma arvan, kui luua selline töörühm, kus on demograafid ja majandusteadlased, ütleme, viis kuni seitse inimest, ja öelda nendele, et neil on aastas nii [suur summa] sündimuse toetamiseks, siis nad mõne kuu jooksul töötaksid välja kõige ratsionaalsema poliitikakomplekti. See ei võtaks mitu aastat nagu see Sotsiaalministeeriumis tänaseni kestev tervikanalüüs, mis suudab ka mind, vana küünikut, imestama panna, kuidas nii kaua saab ühte asja välja töötada.

Loomulikult ei vii kui tahes hea poliitikakomplekt kohe taastetasemeni. Aga kui teised asjad ka õigeks teha, siis hakkab bioloogia, täpsemalt siis geneetika tööle. Lapsi mittetahtvad geenid lihtsalt ei kandu edasi ja trend muutub. See on paratamatu. Esimene asi on niisiis, et seda hoiakut tuleb muuta ja selline sündimust toetav meetmete komplekt välja töötada.

Teiseks tuleb peatada massiimmigratsioon. Eesti ei ole mitte konservatiivse immigratsioonipoliitikaga riik. Mina ei tea, kes teile pakub selliseid sõnumeid. Sisserände piirarv on sisserände reguleerimisel umbes sama suure tähtsusega kui tromboon trash metal'i bändis. Sellel ei ole tähtsust. Meie tegelik sisseränne oli eelmisel aastal kümme korda suurem kui sisserände piirarv. Muide, äärmiselt kõnekas on ka see, et ligi 70 000-lisest migratsioonisaldost hoolimata aastatel 2019–2023 Eestis sündide arv ei tõusnud. Ei tõusnud sündide arv! 70 000 inimest on meil rohkem, aga sündide arv ei ole tõusnud. Ja see tuleneb sellest, et idaslaavlasete sündimus on ka nende päritoluriigis eestlaste omast madalam ja reeglipäraselt uues asukohamaas langeb immigrantide sündimus veel. Nii et see meid ei päästa. Seega siit on järeldus, et kui näiteks Ukraina põgenikud ei naase … 

Härra Valge, teil on hoog sees. Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit lisaks.

Suur tänu! Kui Ukraina põgenikud ei naase peale sõda oma kodumaale, siis teravdab see rahvastikuprobleeme nii meil kui Ukrainas. Ja paraku seda just, mulle tundub, meie valitsus soovib, et nad ei naaseks. Ma ei tea, kas see on diletantlusest või millestki muust.

Nii. Ja kolmandaks tuleb muuta seda mõtteviisi, mida ma ka lugupeetud peaministri suust kuulsin: et töökohtade juurdeloomine on justkui vajalik ja positiivne. Kui me seda mõtteviisi muudame, siis on meil võimalik üle elada see aeg, mil meil on see paratamatu auk tööealises elanikkonnas. Eelmisel neljapäeval oli siin saalis majanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Peakõneleja oli akadeemik professor Urmas Varblane ja tema üheks peamiseks sõnumiks oli, et me ei vaja rohkem töökohti. Me vajame vähem töökohti, aga targemaid, suurema lisandväärtusega töökohti. Tsiteerin: see on senisele täpselt vastupidine loogika, mis praegu peaks hakkama domineerima. Senisele vastupidine loogika! Ma väga loodan, et peaministrile jääb see meelde. Ma ise olen seda samuti juba varem väitnud, aga ma ei imesta, et mind pole kuulda võetud. Küll aga imestan, et akadeemikut, Eesti Panga Nõukogu esimeest ja majandusteaduse professorit ei ole kuulda võetud. 

Eile oli näiteks kummastav raadiost kuulda, et sotsiaaldemokraatide kohalike valimiste programmis seisis ikka see vananenud nõue luua rohkem töökohti. Tartu vangla väljarentimise üheks argumendiks on töökohtade loomine, ehkki selliseid töökohti, nagu need Tartu vangla vangivalvurite omad, meil on ju rohkem [kui vaja]. Meil on 500 kaitseväelast ja 300 politseinikku puudu, mitte üle. Meil ei ole neid töökohti vaja. Ei ole vaja!

Ja vaadake, et EIS-ist, KredExist, töötukassast ja mujalt finantseerivad riiklikud programmid ei peaks toetama seda ekspansiivset arengut, luues töökohti, nii nagu need praegu teevad. Vastupidi, suund peaks olema tootlikkuse tõusule. Nagu te kuulsite, see paradigma muutus on teadlaste seas juba toimunud, nüüd peavad poliitikud ja ametnikud järgi tulema. Nii on meil võimalik väljuda sellest kuristikust, mille sündimuse langus on tekitanud. Ja ühtlasi on meil võimalik liikuda jõukamate riikide hulka. 

Seega on olukord keeruline, aga ei ole lootusetu. Lahendused on olemas ja need lahendused sõltuvad meist endist, mitte Putinist ega Trumpist. Aitäh!

Tänan teid. Järgnevalt arupärijate esindajana hea kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Hea kolleeg Jaak Valge ütles, et sündimuse vähenemine on probleem. See kindlasti seda on ja seepärast me siin olemegi. Aga ka rahvaarvu vähenemine on samuti väga suur probleem.  

Me räägime – ma toon veel ühe mõõtme juurde – ka riigikaitsest. Kui seda tendentsi, sündimuse vähenemist vaadata, siis tegelikult me näeme, et meil on tekkinud väga suured probleemid ka Kaitseväe seisukohalt. Juba umbes viie aasta pärast, aga võib-olla isegi varem, meil ei jagu nii palju noori mehi, et täita Kaitseväes iga-aastaseid teenistuskohti. Ja see on juba väga suur probleem. Me ju räägime ja me teame, et meil on idanaaber, kes ei ole praegusel hetkel kõige sõbralikum, kui pehmelt öelda. Aga teiselt poolt me räägime, et meie eelarvet mõjutavad hästi palju Ukraina sõda ja Putin, sinna me peame panustama. Aga me peame arvestama ka aspekti, mis me siis teeme, kui meil ei ole rohkem poisse, keda saata Kaitseväkke. See on tegelikult veel üks [tegur] kogu selles temaatikas, mispärast, me peame väga kiiresti sündimust kasvatama. 

Meil on sündimuskordaja praegu 1,37. Et säilitada praegust rahvaarvu, meil oleks vaja see tõsta 2,1 peale. Vastasel juhul on meid 50 aasta pärast vähemalt 100 000 inimese võrra vähem. Ja see on loomulikult suur probleem. Ma arvan, et me peaksime endale püstitama eesmärgi, kus me ütleme selgelt, et sündimuskordaja peaks olema vähemalt 2,1. Ja kui eesmärk on paigas, hakkame sinnapoole liikuma.  

Peaminister ütles, et raha ei pane sünnitama, et seda on öelnud teised riigid oma kogemuse põhjal, ta tõi meile näiteks soomlaste kogemuse. Aga ma võin siinsamas vastu panna teiste riikide kogemuse, kus sündimuskordajat on just nimelt tänu rahalisele boost'ile suudetud tõsta. Toon näiteks Prantsusmaa, kus on sündimuskordaja 1,8–2. Ja mis neil on siis? Tasuta lasteaed, korralik isapuhkus, regionaalsed toetused, peretoetuste stabiilsus. Kui me räägime peretoetuste stabiilsusest, siis me teame väga hästi, mis siin mõni aasta tagasi juhtus: juba antud lastetoetusi peredel kärbiti. 

Ungari. Ungaris on selline [süsteem], et kui peres on kolm last, siis nende ema vabastatakse tulumaksu maksmisest. Ja jälgides, mis Ungaris veel toimub, ma saan aru, et uue programmina tullakse välja, et selline meede kehtestatakse juba alates teisest lapsest. Ka on olemas kodulaenutugi. 

Ja vaadakem ka, mis toimub Põhjamaades. Põhjamaades on hästi oluline just nimelt pere väärtustamine. Tehakse kõik selleks, et pere oleks ühiskonnas väärtustatud, et oleks tagatud, et pereisa ja pereema oleks oma lastega võimalikult palju aega koos. See kindlasti ka annab kindlustunde.  

Mis siis on need põhieesmärgid, mille poole püüelda? Loomulikult, me peame Eestis looma sellise majandusliku ja sotsiaalse keskkonna, kus noortel oleks julgust ja võimalusi peret luua. 

Ma soovin veel kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Inimestel peab olema majanduslik kindlus lapsi kasvatada, nii et lapse sünd ei tähendaks perele majanduslikku nõrgenemist. Ja ühiskond peab lapsi ja peret väärtustama. Need on sellised märksõnad ja osa nendest kõlasid ka peaministri suust. Aga need peavad olema reaalsed sammud ja tegelikult peaks selleks olema tegevuskavad.  

Kui nüüd hakata lahti mõtestama, mida kõik need eesmärgid võiks tähendada, siis loomulikult see tähendabki majanduslikult ja sotsiaalselt [stabiilset] keskkonda, kus meil oleks arusaadav, kuhu Eesti riik suundub. Et meil ei oleks nii, et täna otsustame maksu tõsta, homme langetada, ja kolmandal päeval võib-olla vaatame veel kogu maksupoliitika üle. Selle kohta on hea näide, et [suur]peredele lubati suurt toetust, aga pärast seda kärbiti. See ei ole kindlasti keskkond, mis paneb lapsi sünnitama. 

Loomulikult peab vanematel olema kindlustunne. Ma arvan, et üheks meetmeks on tasuta lasteaiakoht. See peab olema kogu riigis nii, mitte ainult tugevates kohalikes omavalitsustes nagu Tallinn. Tallinn on väga tugev kohalik omavalitsus ja Tallinn kannab selle välja, teised kahjuks mitte. Ma loodan, et tallinlaste lapsed saavad juba sellest sügisest tasuta lasteaeda minna. Aga me ei saa piirduda ainult Tallinnaga, see peab olema üleriigiline meede.  

Ja loomulikult, kui me räägime, et ühiskond peab väärtustama lapsi ja peret, siis see on ju tegelikult kogu mõttemalli muutmine. Me tihtipeale kuuleme lapsevanematelt saadud tagasiside korras, et nad tunnevad, et tööandjate poolt on mingisugune surve. Kui lapsevanemal on vaja minna lapsega kooli, lasteaeda, perearsti juurde – mis iganes –, olla rohkem lapsega koos, siis väga paljud tööandjad panevad seda pahaks. Et seda muuta, peab olema üleüldine suunamuutus. Ja see peab olema riiklik programm, mida paraku ei ole käivitatud, sellega ei ole tegeldud. See kindlasti väga paljuski, ma arvan, muudaks kogu seda tendentsi.  

Tulen veel tagasi mõtte juurde, mis puudutab rahalist toetust ja neidsamu näiteid, mis ma tõin Ungari ja Prantsusmaa kohta. Kahjuks on nii, et praeguses mitte väga stabiilses majanduskeskkonnas kindlasti oleks üheks sündimuse kasvu mootoriks rahasüstid, olgu tegu odavama eluasemega või otsetoetustega või tasuta lasteaiakohtadega.

Aitäh!

Need on väga vajalikud. Aitäh!

Tänan teid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head Eesti inimesed! Ma ei hakka siin praegu rääkima kõikidest nendest miinusmärgiga rekorditest, mida Eesti demograafia viimastel aastatel on [saavutanud]. Me kõik teame neid numbreid, iga aastaga läheb olukord aina halvemaks. Ja kahjuks on selline tunne, et meie valitsejad ei tea väga, mida sellega ette võtta. 

Samas minu meelest kõik on päris lihtne. Sündimuse suurendamiseks on vaja kolme faktorit, mis on ka eraldi võetuna hästi olulised, aga mis on veel lisaks omavahel tihedalt seotud. Esiteks, perekond peab ennast majanduslikus mõttes hästi tundma. Kui me räägime pereplaneeringust, siis mida keerulisem on perekonna majanduslik seis, seda väiksema tõenäosusega mõtlevad need inimesed laste saamise peale. Kui perekond vireleb vaesuses, olgu see suhteline või absoluutne, siis mõeldakse eelkõige sellele, kuidas ots otsaga välja tulla ehk kulude vähendamise peale, mitte perekonna suurenemise peale, mis vaid tõstaks kulusid. 

Teiseks, kindlustunne ja turvatunne. Kindlustunne homse päeva ees, usk sellesse, et pere seis lähitulevikus parimal juhul jääb samaks, aga vähemalt ei halvene märgatavalt. Võib-olla isegi läheb paremaks, see oleks veelgi toredam. 

Turvatundega on kõik veelgi selgem: perekond ei pea midagi kartma, ei pea mõtlema selle peale, et homne päev toob nende jaoks kaasa midagi hirmsat. See on see, mille kohta ma küsisin ka peaministrilt. Kas tema arvates [on hea] olukord, kus meedia pidevalt kirjutab sellest, et võib-olla Eestis varsti puhkeb sõda, et me kõik peame selleks valmis olema, kui mitte aastal 2026, siis 2027 kindlasti meid rünnatakse? Ehe näide oli välisminister Margus Tsahkna esinemine TV3-s, kus ta ütles lause stiilis, et kui Eestisse peaks sõda tulema, ja suure tõenäosusega see ka tuleb, siis … Ja edasi ta jätkas oma lauset. Ma arvan, et kui sellist retoorikat kasutavad valitsuse liikmed, poliitikud, eksperdid ja nii edasi, siis loomulikult tavainimene, kes mõtleb selle peale, kas luua perekond ja saada lapsi, hakkab topelt või isegi kolm korda rohkem järele mõtlema, kas seda tasub teha, kui kogu aeg niimoodi hirmutatakse. 

Ma olen nõus peaministriga selles, et loomulikult me peame igasugusteks olukordadeks valmis olema ja me ei pea tegema nägu, et Ukrainas midagi ei toimu. Loomulikult toimub, toimub sõda, me saame sellest kõigest väga hästi aru. Aga kas oma elanikkonna selline pidev hirmutamine võimaliku sõjaga on õige, on omaette küsimus. 

Ja kolmas faktor: perekonnal peab olema usk oma riiki ja selle abisse. Kui perekond usub sellesse, et riigipoolne tugi on olemas ja ei kao kuskile vähemalt lähiajal, et riigile on iga ilmale tulev laps oluline ja riik on valmis vähemalt esialgu vanemaid toetama, siis suureneb ka kindlustunne ja soov lapsi saada. 

Mida me näeme tegelikkuses? Vähendatakse peretoetusi, näiteks 200 euro võrra vähendati paljulapseliste perede toetust, mis loomulikult lööb augu perede eelarvesse. Ja seda kindlustunnet, seda usaldust riigi vastu on selles küsimuses hästi keeruline taastada. Ja ausalt öeldes paistab, et valitsus väga ei muretsegi selle pärast. Ma ei ole näinud katseid seda usaldust taastada. Vastupidi, tuleb automaks peale ja paljulapselised pered maksavad täpselt sama palju nagu kõik teised, ei mingeid erandeid. Ja nii edasi ja nii edasi. 

Palun natuke aega juurde. 

Kaks minutit juurde, palun!

Aitäh, piisab! Selles mõttes ma arvan, et loevad mitte sõnad, vaid ikka teod. Kui me räägime lasteaedadest ja kohatasu kaotamisest, lastevanemate vabastamisest sellest kohatasust, siis väga hea näide oli kogu aeg Keskerakonna lähenemine Tallinnas sellele küsimusele. Omal ajal alustati sellega, et vabastati paljulapselised pered kohatasust alates kolmandast lapsest. Kui kolm last käisid lasteaias, siis kolmanda lapse kohatasu me kaotasime ära. Natukese aja pärast kaotasime kohatasu ka teise lapse pealt. Hariduslike erivajadustega lapsed – jällegi, mõnest hetkest alates hakkasid nad samamoodi kohatasuta lasteaias käima. Ja loomulikult see lisameede, et majanduslikes raskustes pered olid kohatasust vabastatud. Ja nüüd siis on loogiline jätk, et nii Tallinnas kui loomulikult ka ülejäänud riigis võiks koht lasteaias olla tasuta kõigile lastele. Me oleme loogiliselt sinna jõudnud. 

Kui vaadata, millega on valitsus riigi tasandil hakkama saanud viimastel aastatel, siis aastal 2021 moodustati demograafiapoliitika komisjon, kes pidi just demograafiateemadega tegelema. Aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kui mälu mind ei peta, siis sai see komisjon vist neli korda kokku. Esimene koosolek oli selline asutav koosolek, seal ei toimunud üldse suurt midagi, ja aastatel 2024–2025 ei käinud see komisjon üldse koos. Nii et peab tunnistama, et see oli selline läbipõrunud mõte. 

Aga me ikka loodame, et valitsus võtab teema ette ja hakkab sellega päris korralikult tegelema. Just demograafia mõttes me varsti olemegi katastroofi lähedal. Aitäh!

Tänan teid! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Kui me räägime rahvastikukriisist, kui me räägime vähesest sündimusest, siis minu hinnangul päris vähe on siin saalis tegelikult räägitud noorte toimetulekust ja noortest peredest.

Täna me teame, et inimestel pole kindlustunnet, noortel peredel pole kindlustunnet. Ja see on viinud selleni, et meil on negatiivne rekord sündimuses. Eelmisel aastal sündis meil 9646 last ja seda on vähem kui ka kõige ebakindlamatel aegadel, vabadussõja ja teise maailmasõja ajal. Põhimõtteliselt iga aastaga väheneb Eesti elanikkond ühe Rapla jagu, umbes 5000 inimese võrra. 

Kui me räägime noortest, siis kahjuks meil on olukord, kus noortel on aina keerulisem jalule saada. Ja üks põhjus, miks see nii on, miks on keeruline iseseisvat elu alustada, peret luua, on kinnisvara hind – see, mis meil toimub tegelikult kinnisvaraturul. Paljudel on väga keeruline soetada endale oma elamiskoht, elada iseseisvalt. Paljudel ei ole võimalik koguda raha, seda kõrvale panna. Ja kokkuvõttes see on põhjus, miks aina rohkem lükatakse laste saamist edasi. 

Tegelikult ministeeriumides on koos teadlastega välja töötatud erinevad ettepanekud ja programmid koostöös omavalitsustega, kuidas teha eluasemed kättesaadavamaks, kuidas kinnisvaraturg teha [soodsamaks], aga seni pole sellega piisavalt tegeletud. Ma vaatasin üht uuringut – selle oli teinud SEB Pank –, kus oli eraldi välja toodud esiteks põhjused, miks noored lükkavad edasi eluasemelaenu võtmist. Seal on toodud välja sellised asjad. Esiteks muidugi kinnisvara hinnatase. Teiseks, omafinantseeringu [võimaluse] puudumine, millele ma juba juhtisin tähelepanu, ja [kolmandaks], hapram majanduslik kindlustunne. Need on kolm põhiaspekti, miks noored ei julge ega saa eluasemelaenu võtta.

Ja on väga huvitav statistika ka vanuse osas. SEB Pank tõi välja, et keskmine kodulaenu võtja on 36-aastane. Kui vaadata nooremaid laenuvõtjaid, näiteks 25-aastaseid, siis neid on kõigist vaid 2,5%. Tegelikult sellest võib järeldada, et kodu soetamine lükkub 30-ndatesse aastatesse. Kuskil alates 36-aastaselt suudetakse soetada endale oma elamine. Paralleelselt me siin näeme seda, et laste saamine lükkub aina kaugemasse tulevikku. Sellel kõigel on omavaheline seos. 

Ja veel üks aspekt, millele ka tegelikult ei pöörata tähelepanu: see on noorte vaimne tervis. Kahjuks majanduslik ebakindlus süvendab vaimse tervise probleeme, seda eriti noortel. Noored vaevlevad aina rohkem ärevuse, depressiooni ja läbipõlemise käes. Kui sa pead igapäevast võitlust põhimõtteliselt ellujäämise nimel, et maksta üüri, toidu, õppelaenu eest, [otsid] töökohta, siis ei olegi võimalik planeerida pere loomist ja [elada] vaimselt tasakaalukat elu. Kahjuks selline ebakindlus homse päeva ees süvendab ärevust noortes aina rohkem. 

Võtaksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Ja veel üks teema on üksikvanem. Üksikvanematest pole minu arvates piisavalt räägitud. Üksikvanemad on üks suurimas vaesusriskis olevaid rühmi. Meil on pensionärid vaesusriskis, aga ka üksikvanemad. Ja tõesti, 90% üksikvanematest on naisterahvad. Tegelikult see on ka üks põhjus, miks naised kardavad lapsi saada – nad kardavad, et kui nad ühel hetkel peaksid jääma üksi, siis nad lihtsalt ei saa hakkama. Ehk siin tuleb mõelda ka selle peale, kuidas me saame üksikvanematele olla paremini abiks. 

Mis puudutab lastetoetusi, siis ma arvan, et esimese ja teise lapse toetus on ajale jalgu jäänud. Need toetused on väikesed. Me ei saa ei üle ega ümber sellest, kuidas meil vahetult enne valimisi tõsteti suurperede toetusi ja pärast valimisi neid [vähendati]. See samamoodi on tekitanud ebakindlust kõikides lastega peredes. 

Kõik need uued maksud, automaks. Automaks tuleb täielikult tühistada. Ja üks lahendus, mida Keskerakond praegu pakub ja püüab teha, on tasuta lasteaed, mis [esialgu] puudutab Tallinna. Selline muudatusettepanek sai lisaeelarve kohta esitatud. Minu kolleegid juba rääkisid, et iga aasta on Keskerakond selles suunas liikunud. Alguses kaotati lasteaiakoha tasu HEV-lastele, hariduslike erivajadustega lastele, siis pere kolmandale lapsele, siis pere teisele lapsele, ja nüüd on võimalik ära teha see, et kaotada üleüldse kogu lasteaiatasu. 

Minu jaoks on tegelikult tekkinud üks arusaamatu moment. Eelmise päevakorrapunkti arutelul erinevad erakonnad siin võtsid sõna, kuidas nemad muretsevad perede toimetuleku pärast, lastega perede toimetuleku pärast. Aga millegipärast, kui meil on Tallinna Linnavolikogus arutelu tasuta lasteaiakoha üle, siis seda äkitselt ei soovita toetada. Sotsid on valmis kulutama 2,4 miljonit eurot puude istutamisele, et igale lapsele puu, aga kui me tahame teha lastega peredele sellise toetuse, sellise abimeetme, mis reaalselt neid aitaks, ehk siis tasuta lasteaiad – siis see on äkitselt selline, kuidas öelda, maailmavaateline küsimus. Mis ajast puud on saanud olulisemaks kui lapsed? Minu hinnangul on selline käitumine silmakirjalik. Siin ei tohiks olla vastuolu, see peaks olema kõikide erakondade konsensuslik otsus. 

Aga kindlasti tuleb mõelda, kuidas laiendada tasuta lasteaia meede teistele omavalitsustele üleriigiliselt. Ja siinkohal ma tegelikult peaministriga ei nõustu. Mina arvan, et riik peaks tulema appi teistele omavalitsustele. See on osa rahvastikupoliitikast, osa sündimuspoliitikast, mis on riigi poliitika. See on samm, millega riik peaks tulema tervele Eestile appi. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Linn kihab praegu, norrakaid on Tallinn täis, paljud on neist korraliku auru all. Wolti taks on tõusnud vist neli korda. Staadioni väravad avatakse ka varsti. Meie siin arutame skolastiliselt kõige tähtsamat küsimust Eesti riigis: kas olla või mitte olla? Kui ei ole rahvast, kui ei ole keelt, kultuuri, siis noh, kindlasti keegi tuleb siia, aga Eesti riiki sellisel kujul siis ei ole. 

Aga kõik algab peale tegelikult väga lihtsast. Inimene on heteroseksuaalne olend ja lapse saamiseks on vaja nii meest kui naist. Nagu ma juba ütlesin, Eesti nooremate naiste arvates sobilikke mehi lapse tegemiseks [Eestis] eriti ei ole. Viimane näitaja on noorematel, kuni 29-aastatel [naistel] 42%. Ei ole! Järelikult tuleb vaadata kas norrakate või kellegi teise seast. 

Aga mis puudutab naisi, eriti nooremaid põlvkondi – need on jälle nüüd faktid –, siis on hirm kogu maailma ees. On suur ebakindlus, tuleb sõda siia, majanduslik olukord on sant ja nii edasi. Ja üle 10% Eesti naistest, eriti noorematest põlvkondadest, on kindlalt veendunud, et ei ole mõtet siia uut ilmakodanikku tuua. Aga see, nagu rahvastikuteadlased ütlevad, on tegelikult alles algus. Nool läheb ülespoole. 

Saksamaal pidi olema umbes 25% ulatuses migrante. Saksamaa on suur riik, seal on palju rikkust ja see tõmbab ikka uusi migrante juurde, nii nagu Ameerikassegi. Aga Eesti on väike ja me asume mitte just kõige sõbralikuma naabri kõrval, keda me millegipärast teadlikult üritame ärritada. Me ütleme, et surume ta põlvili, oleme ülimalt sõjakas. Eesti on üks ülimalt sõjakas riik Euroopas. Keegi rääkis siin Ungarist, kus on lapsi keskmiselt rohkem. Ungari on üks kõige mittesõjakamaid riike praegu. 

Aga mis selle tulemus siis praegu on? Ühelt poolt naised ja üldse nooremad põlvkonnad ei taha tuua siia ilma või sellesse riiki oma last, on loobunud sellest. Ma ei tea, kui peaminister suudaks oma tegevuse või valitsuse tegevusega neid veenda, et nad oma arvamust muudaksid, siis oleks see tõesti jumalale meelepärane samm. Aga praegu on see nii. Ja kogu see üldine taust, ebakindlus – tegelikult me elame liitkriisi ajal. On olemas majanduskriis ja võib julgelt öelda, et on ka rahvastikukriis, julgeolekukriis ja poliitiline kriis. 

Praegune auväärt peaminister istub siin, aga toetus valitsusele on ju imeväike, imemadal. See tähendab, et usaldust ei ole, rahva seas usaldust ei ole. Peaminister on küll väga optimistlik, et elu on paremaks läinud ja läheb veelgi paremaks. Annaks jumal, et nii juhtubki. Aga usaldust ei ole ja selle taustal, kui usaldust ei ole, ei ole ka mingit [mõtet] rääkida, mida kõike plaanitakse kõige paremates plaanides. 

Nii et tegelikult kogu selle sasipuntra või selle suure või kõige olulisema teema kokkuvõtteks tuleb öelda, et kõigepealt on vaja kuidagi tagada usaldus. Ma mõtlen poliitilist usaldust. Kui ei ole usaldust siin saalis, siis ei ole ka kusagil mujal. Ja siis rääkida selle kõige olulisema küsimuse, see tähendab demograafilise kriisi lahendamisest ja et Eesti säiliks eestikeelsena ja eestimeelsena, on lootusetu. 

Nii et mida teha? Mina küll ei tea, mida teha. Mulle tundub, et …

Aitäh!

… tegelikult peaks olemasoleva pildi kapitaalselt segi lööma ja alustama otsast peale, leidma inimesed, kes on usaldusväärsed. Ja siis proovida teistmoodi, niimoodi jätkata ei saa. 

Kui paar minutit saaks juurde.

Teil on pool minutit üle, aga ma arvasin, et te lõpetasite. 

Jaa, ega ma rohkem ei tahagi. Õhtu on juba ja jalgpallimatš hakkab ka varsti peale.

Just, just! Minut juurde, palun, kui sobib.

Nii et igal juhul peaks olema optimistlik, koalitsioon ja positsioon ei tohiks vastastikku põrnitseda. See on meie kõigi ühine mure. Kuidas käituda selles olukorras – peale selle pildi täieliku lõhkumise ja uuesti alustamise ma muud lahendust ei näe. Aitäh!

Aga jalgpall algab varsti.

Aga kesse võidab? (Saalist öeldakse midagi.) Aitäh! Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Jõuame neljanda [päevakorrapunkti] juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi – Lauri on ka suur jalgpallisõber, ma tean –, Aleksei Jevgrafovi ja Vadim Belobrovtsevi 24. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse ja rahvusvaheliste kogemuste kohta Eesti energiapoliitika kujundamisel, arupärimine nr 763, ja see on peaministrile. Ettekandeks on juba jõudnud Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laats.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister! Ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Tõesti, tuuleenergia on teemaks ja toon mõningaid sõnumeid välismaalt. Viimaste kuude jooksul on mitmed Põhjamaadest pärit allikad avaldanud kriitilisi hinnanguid tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse kohta. Näiteks Rootsi majandusteadlaste analüüsi kohaselt on Rootsi tuuleenergiasektor tegutsenud kahjumiga juba seitse aastat järjest, keskmise kahjumimarginaaliga 35%. 2023. aastal ulatus sektori kogukahjum 4,6 miljardi Rootsi kroonini, see on umbes 416 miljonit eurot. Eriti raskes seisus on investeeringud Norrlandi piirkonnas, kus keskmine kahjumimarginaal ulatub lausa 65%-ni. Samuti on Soome päikesepaneelide tootja Valoe ning Rootsi rohepöörde sümboliks peetud Northvolt jõudnud pankroti äärele. Kõnealused arengud on tekitanud arutelusid nii tuuleenergia kui ka laiemalt rohetehnoloogia elujõulisuse ja avaliku sektori investeeringute tõhususe üle. 

Sarnased probleemid on tõstatatud ka Saksamaal, kus mitmed tuulepargid on muutunud suurenevate hoolduskulude ja turuhindade volatiilsuse tõttu kahjumlikuks. Ka Suurbritannias on tuuleenergia arendaja kasumlikkus seatud küsimärgi alla, eelkõige suurprojektide tühistamise ja edasilükkamise tõttu.

Rootsi analüütikute hinnangul on tuuleparke rajatud poliitilise võimalikkuse, mitte majandusliku otstarbekuse alusel. Minu arust see lause on väga oluline. Samuti on märgatud, et suurema kasumlikkusega on olnud [projekteerijad, mitte] jaamade omanikud ja haldajad. See seab [küsimärgi] alla senise taastuvenergiapoliitika jätkusuutlikkuse. 

Sellest lähtuvalt tahan peaministrilt uurida, kas ta on kursis, kuidas roheenergial läheb väljaspool meie riiki, ning kas me võtame need nii-öelda häirekellad, mis seal helisevad, teadmiseks ja kujundame vastavalt sellele oma rohepoliitikat või me üldse ei pööra sellele olukorrale tähelepanu. Tegelikult on neid signaale tulnud ka siitsamast Eestimaalt, kus paljud arendajad, kes omavad päikese‑ või tuuleparke, näevad, et praegu valitseb selline olukord, et siis, kui päike paistab, on energia hinnad miinuses, ja kui tuul puhub, siis kogu piirkonnas puhub ja see täpselt samamoodi viib elektri hinnad miinusesse. Tänase päeva puhul, kui ei ole ei tuult ega ka päikest – vaatasin ka homset prognoosi –, ei tooda tegelikult need paneelid ega ka tuulikud elektrit ja elektri hind on jällegi laes. See süsteem ei ole jätkusuutlik.

Lisaks on pangaliit pööranud tähelepanu, et sellises olukorras, vaatamata sellele, kas doteeritakse või mitte, sellele sektorile investeeringuteks raha sellises mahus rohkem lihtsalt ei anta. See tähendab seda, et omakapitali osa peab suurenema, mis omakorda jällegi tähendab seda, et elektri hind muutub kallimaks ja investeering ei tasu arendajatel lihtsalt ära. Sellisel viisil see ei ole jätkusuutlik ja kui see kaua kestab, siis [näeme] samasugust signaali, nagu on tulnud Rootsist, kus see sektor on olnud pikemat aega kahjumis. Aga kui pikemas perspektiivis on sektor kahjumis, siis see tähendab seda, et sellele järgneb kogu süsteemi kokkuvarisemine.

Vastavalt uutele teadmistele – ja ma loodan, et need teadmised on ka peaministri laual olnud – tegelikult seda eesmärki 2030. aastaks, mis on ENMAK-is kirjeldatud, eesmärki toota ja tarbida samas mahus roheenergiat, lihtsalt ei ole tehniliselt võimalik teostada, sellepärast et meie võrgud ei ole selleks valmis. Ja teine pool puudutab Lõuna-Hispaania Andaluusia piirkonna näidet, mis minu arust väga hästi iseloomustab seda olukorda, mis võib tehniliselt juhtuda, kui selle eesmärgi poole suunduda. Nii et loodame konstruktiivset debatti. Aitäh!

Aitäh! Ja taas kord ongi peaministril võimalus ja kohustus vastata teie küsimustele.

Hea juhataja! Head arupärimise esitajad! Ja head Riigikogu liikmed – tahaks öelda, et need ülejäänud, aga ilmselt neid ei ole siin. Mulle väga meeldib Lauri Laatsi selline optimism, et ta tervitab alati interneti vahendusel [jälgivaid] inimesi. Aga ma kahtlustan, et te tervitate vaid kolme Riigikogu liiget, sest ülejäänud vaatavad kas Timberlake'i või jalgpalli. Püüan vastu pidada. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, arusaadav. Aga ise küsisite, mina vastan, midagi teha ei ole – töö. Nii, arupärimine on seekord tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse ja rahvusvaheliste kogemuste kohta Eesti energiapoliitika kujundamisel.

Esimene küsimus: "Millisel määral on Eesti energiapoliitika kujundamisel arvestatud teiste riikide (sh Rootsi, Soome, Saksamaa, Suurbritannia) praktilisi kogemusi tuuleenergia arendamisel ja selle majandusliku tasuvusega seotud probleemidega?" Eesti energiapoliitika kujundamisel tugineb Kliimaministeerium muu hulgas teiste riikide praktikale, sealhulgas juba mainitud Soome ja Rootsi. Ka teiste riikide kogemus näitab, et kindla ja taskukohase energiavarustuse tagamiseks on vaja mitmekesisest siseriiklikku tootmisvõimsuste portfelli ja välisühendusi. Näiteks Soomes ja Rootsis on lisaks olemasolevatele tuuma- ja hüdroenergiarajatistele rajatud vastavalt 8,2 ja 9,2 gigavatti maismaatuulikuid.

Teine küsimus: "Kas valitsus on tellinud või läbi viinud sõltumatuid analüüse tuuleenergia pikaajalisest tasuvusest ja süsteemisurvest […]? Kui jah, palume esitada viited […] nimetatud analüüsidest ja uuringutest." Kliimaministeerium on koostamas energiamajanduse arengukava aastani 2035. Kliimaministeerium kinnitab, et selle raames on läbi viidud ning selle sisendina kasutatud mitmeid mahukaid uuringuid, mis otseselt või kaudselt taastuvenergia mõjusid ja kasusid käsitlevad, näiteks 2022. aastal valminud analüüs kliimaneutraalsele elektritootmisele ülemineku kohta Eestis ja elektrivõrgu pikaajalised arengukavad. Rohkem uuringuid ja taustainfot on leitav energiamajanduse arengukava koostamise lehelt, see on https://kliimaministeerium.ee/energiamajanduse_arengukava.

Kolmas küsimus: "Kui põhjalikult on valitsus tutvunud teiste riikide – sealhulgas nende, kus tuuleenergia on osutunud majanduslikult kahjumlikuks – strateegiatega ning milliseid järeldusi ja poliitikamuudatusi on Eesti nende põhjal teinud?" Kordan esimest vastust. Kliimaministeerium on Eesti energiapoliitika kujundamisel tuginenud muu hulgas teiste riikide praktikale, sealhulgas Soome ja Rootsi. Ka teiste riikide kogemus näitab, et kindla ja taskukohase energiavarustuse tagamiseks on vaja mitmekesist siseriiklikku tootmisvõimsuste portfelli ja välisühendusi. Näiteks Soomes ja Rootsis on lisaks olemasolevatele tuuma- ja hüdroenergiarajatistele rajatud vastavalt 8,2 ja 9,2 gigavatti maismaatuulikuid. Balti riikidest on näiteks Leedus praktiliselt mõne aastaga rajatud ligi 1,7 gigavatti maismaatuuleparke.

Neljas küsimus: "Kas valitsus on valmis oma tuuleenergiapoliitikat korrigeerima, kui ilmnevad sarnased probleemid nagu naaberriikides […]?" Jah, oleme alati valmis oludega kaasas käima.

Viies küsimus: "Kuidas tagatakse Eestis taastuvenergia investeeringute läbipaistvus ja mõjuanalüüs maksumaksjale ning lõpptarbijale?" Taastuvelektri tootmisseadmed, juhul kui need rajatakse toetuse [abil], saavad toetust vähempakkumiste raames. Vähempakkumised tagavad, et võidavad vähim toetust küsivad projektid. Vähempakkumiste tulemused, võitnud projektid ja küsitud toetuste mahud on leitavad [aadressil] https://www.elering.ee/tulemused.

Kuues [küsimus]: "Millised on seni pakutud toetused ja soodustused tuuleenergia arendajatele ning kuidas hindate nende mõju Eesti energiajulgeolekule ja elektrihinnale?" Ülevaade taastuvelektri toetusmeetmetest on leitav Elering AS-i kodulehelt. 2019. aastast korraldatakse toetuste maksmist vähempakkumiste alusel. See tähendab, et toetust saavad vähim toetust küsivad projektid. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks on meil lisaks välisühendustele vaja ka piisavas mahus kohalikku tootmist, sealhulgas juhitavat võimsust. Fossiilkütustel [põhinevad] jaamad on juhitava võimsusena meile kahtlemata vajalikud, kuid nende jaamade nõrkus on elektrienergia kõrge hind. Eestisse rajatud tuule- ja päikesejaamad toovad neil tundidel, kui nad töötada saavad, meile soodsama hinna ning vähendavad kulukate fossiilkütustel [põhinevate] jaamade töötamise vajadust. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Neljandale küsimusele te vastasite jah. Aga mis see konkreetselt tähendaks? Me näeme, et olukord on muutunud kahjumlikumaks ja muutub veelgi, kui selle volatiilsuse osas korrektuure ei tule. Me näeme, et praegu on meil menetluses 541 SE, mis põhineb küll toetustel, aga samas on tulnud nii pankadelt kui ka arendajatelt signaalid, et see seaduseelnõu ei rakendu seetõttu, et vähempakkumistes keegi ei osale. Pangad on ka välja arvutanud kogu nende investeeringute efektiivsuse ja see lihtsalt ei vea välja. Teiselt poolt me peame ju mõistma, et turul on kaks osalist, tarbija ja tootja, aga kui tootja on pikalt kahjumis, siis see ei toimi, tekivad tõrked. Kuidas me neid tõrkeid siis hakkame likvideerima?

Jah, ma arvan, et vastus ongi põhiliselt see, et Kliimaministeerium teeb praegu energiamajanduse arengukava aastani 2035. Selle raames erinevad debatid ära peetakse. Kui ma nüüd ei eksi, siis energeetika‑ ja keskkonnaminister on endale nõunikuks võtnud ka Einari Kiseli, kes seda tööd teeb, energiamajanduse arengukava koostamist koordineerib. Aga kindlasti on seal energeetikaosakonnas veel võimekaid inimesi, kes seda teevad. Selle debati käigus saab hinnata teiste riikide kogemusi ja seda, milline on tootjate ja tarbijate vahekord. Noh, turuosalisena või tootja, omanikuna, nagu te olete, teate te tegelikult hästi, mis sellel turul toimub, nii et eks te saate sisendi anda energiamajanduse arengukava kohta ka.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Millised mehhanismid on kehtestatud selleks, et vältida arendajate hinnaspekulatsiooni või riigi subsiidiumide kuritarvitamist tuuleprojektide puhul? Ja millised oleksid valitsuse tegevused ja vastutusmehhanismid olukorras, kus tuuleparkide arendamine osutub majanduslikult kahjumlikuks ja arendajad taanduvad projektidest?

Aitäh! Selles küsimuses oli mitu võib-olla omavahel mitte päris kokku käivat komponenti. Ma ütleksin, et kui arendajad arendavad ja projekt osutub kahjumlikuks, siis nad on sellesse projekti pannud rohkem raha, kui nad tagasi saavad, nii et vaevalt nad spekuleerivad sellel turul edukalt. Seda esiteks. Teiseks, see mehhanism on ikkagi see, mida ma kirjeldasin – vähempakkumised. Või siis [teevad] nad seda turutingimustel. Need tegelikult ongi kõige kindlamad viisid. Kui on vähempakkumised, nagu Euroopa reeglid ette näevad, siis see, kes pakub väiksema hinna, saab turule või püsimiseks selle toetuse. Ja kes tuleb [turule] turutingimustel, saab turutingimustel tegutseda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on lihtne: kõik need majanduslikud kalkulatsioonid ja kahtlused, mis ettevõtjatel on praegusel hetkel. Mu küsimus on see, kas maa täitub tähtajaliselt siiski tuulikutega, ja meri ka.

Ma ei tea, millise tähtaja te endale olete seadnud. Aga ma julgeks ennustada, et enne kohalike omavalitsuste valimisi erinevad ratsionaalsed protsessid pidurduvad märkimisväärselt, sest ka teie varasem erakond on asunud leppimatusse võitlusesse taastuvenergiarajatistega, nii maismaatuuleparkide kui päikeseparkidega.

Tänan! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme ka neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lõpetamise seaduse eelnõu 666 esimene lugemine. Ja mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusminister Jürgen Ligi. Vabandan teie ees, et päevakord oli täna just selline, et te pidite pikka aega ootama oma etteastet. Aga ma väga tänan, et te saite oma ajagraafiku niimoodi ümber sättida, et me saame selle punkti kenasti ära menetleda. Palun teid nüüd Riigikogu kõnetooli.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Valitsus esitab teile otsustamiseks eelnõu, millega lõpetatakse Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vaheline tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise leping. Sellele lepingule kirjutati alla 21. jaanuaril 1997. aastal ja jõustus see 22. juulil 1998. aastal.

Maksulepingute eesmärk on soodustada rahvusvahelist ettevõtlust, vältides topeltmaksustamist ja pakkudes osalevate riikide ettevõtjatele õiguskindlust. Need lepingud piiravad tuluallikariigi õigust maksustada teise riigi residentide tulu, võimaldades seeläbi investoritele stabiilsust ja etteaimatavat maksukeskkonda. Sellised lepingud põhinevad vastastikusel usaldusel ja koostöötahtel.

Valgevene suhtes meil mõistagi usaldust enam piisavalt ei ole. 21. märtsil 2024. aastal teavitas Valgevene ise Eestit ametlikult, et peatab ühepoolselt maksulepingu oluliste sätete, artiklite 10, 11 ja 13 kohaldamise. Need puudutavad dividende, intresse ja vara võõrandamisest saadava kasu maksustamist. Siin ei ole meil väga palju kaalutlusõigust ega ‑ruumi, sest maksuleping ise ei sisalda sätteid selliseks osaliseks või ajutiseks peatamiseks. See tähendab, et Valgevene otsus ei ole kooskõlas lepingu tingimustega ega rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega. Kui üks pool ei soovi enam lepingut täita, on korrektne viisi selleks [lepingu] lõpetamine, seda näeb ette lepingu 28. paragrahv.

Lisaks lepingu rikkumisele ei saa me mööda ka Valgevene rollist Venemaa agressioonis Ukraina vastu. Eesti ei pea võimalikuks hoida jõus maksulepingut riigiga, mis toetab rahvusvahelist õigust rikkuvat sõda ja mille tegevus on vastuolus Eesti julgeoleku‑ ja välispoliitiliste huvidega. Topeltmaksustamise vältimise leping ei tohi olla vahend, millega Eesti tahtmatult toetab režiimi, mis rikub inimõigusi ja rahvusvahelist õigust.

Pärast lepingu lõpetamist maksustavad Eesti ja Valgevene tulusid ainult oma riigisisese õiguse alusel. See tähendab, et senised lepingust tulenevad piirangud näiteks dividendide või intresside maksustamisel enam ei kehti. Kuigi see võib teatud juhtudel suurendada maksukoormust, tuleb arvestada, et Valgevene on juba asunud kõrgemaid maksumäärasid kohaldama, nii et meil ei ole siin isegi suurendamise ruumi. Ja ebasõbralikkus meie riikide vahel on kahtlemata vastastikune. Me vastame Valgevene sammule. 

Eesti jätkab endiselt ühepoolselt maksustamise vältimist oma residentide suhtes tulumaksuseaduse kohaselt. Eesti ja Valgevene vahelise maksulepingu lõpetamise näol ei ole tegemist pelgalt tehnilise otsusega, vaid ka välispoliitilise seisukohavõtuga, nagu mu jutust selgub. Seaduse vastuvõtmisega saadame signaali, et Eesti ei ole valmis pakkuma erikohtlemist režiimile, mis rikub rahvusvahelist õigust ning ohustab Euroopa julgeolekut.

Palun sellele eelnõule Riigikogu toetust. Aitäh!

Järgmiseks kuuleme juhtivkomisjonis toimunud arutelust. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Head kolleegid, tere õhtust! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil, mis toimus käesoleva aasta 5. juunil. Minister tutvustas eelnõu ise juba küllaltki põhjalikult.

Lisaks tõusetus komisjoni istungil veel paar küsimust. Aivar Kokk küsis, kas Eesti on esimene, kes sellise lepingu lõpetab. Sellele vastas Tiina Hansson Rahandusministeeriumist, et Leedu lõpetas lepingu käesoleva aasta jaanuaris ja Läti on ka lepingu peatanud. Saksamaa on samuti lepingu peatanud ning äraootaval seisukohal, kuna leping ise peatamist ette ei näe. Aga Viini konventsioonile toetudes öeldi, et kui teine pool rikub oluliselt kehtivat lepingut, siis vastumeetmena see peatatakse. Aivar Kokk väljendas mõtet, et tavaliselt teevad naaberriigid selliseid otsuseid koos. 

Aivar Sõerd tõi esile sellise huvitava fakti, et selle lepingu allkirjastas 1997. aastal maksuameti peadirektor. Tiina Hansson ütles, et kui tegemist ei ole pea- ega välisministriga, siis võib ka mõni teine ametiisik selliseid lepinguid volitusega sõlmida.

Tehti ka menetluslikke otsuseid: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil, aga päevakorda on see jõudnud varem; määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja; esimene lugemine lõpetada; ja ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks käesoleva aasta 13. juuni kell 16. Kõikides menetluslikes otsustes oli komisjon üksmeelne, nii et otsused võeti vastu konsensusega.

Eelnõu on selles mõttes kiireloomuline, et kui me suudame kevadistungjärgul selle seaduse vastu võtta, siis saame lepingu lõpetada alates järgmise aasta algusest. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 666 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 13. juuni kell 16.

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Rene Koka, Mart Helme ja Martin Helme 9. aprillil 2025 esitatud arupärimine tuugenitööstuse mõju kohta kaitsevõimele ja julgeolekule, nr 747. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud kaitseminister! Head vaatajad rõdul! Head interneti kaudu vaatajad! Meile on juba tükk aega olnud teada probleemistik, mis puudutab tuuleparkide negatiivset mõju Eesti kaitsevõimele. Tuletame meelde rootslaste otsustavat käitumist meretuuleparkide osas, mil nad keelasid parkide ehituse oma rannikule, ja ka järgnevaid reaktsioone Eestis. Peab ütlema, et Kaitseväe juhtkond on olnud murelik. Samuti tekitavad tuugenid ja päikesepaneelid väga tõsiseid raadiohäireid. Ja sellest meetodist, millest juttu on olnud, et piirame ida suunal teatud joonega meie raadioluure ja muude seirevõimekuste huvides tuugenite ehitamist, ei piisa.

Üks Eesti kuulsamaid ja parimaid raadioinsenere on öelnud väga lihtsalt – ma soovitan tema poole eraldi pöörduda –, et sõja ajal ei ole meil mingit muud võimalust, kui tuugenid esimesena õhku lasta, sest meie raadioside ei toimi selle tohutu eetrimüra olukorras. Nii et teil on uus ülesanne: valmistada ette lõhkeainekohad iga tuugeni vundamendi juures, et see otsekohe õhku lasta – kui lähtuda kuulsa raadioinseneri ütlusest. See häirib Kaitseväe silmi ja kõrvu nii maal kui merel.

Samamoodi, kui Vene allveelaevad peaksid tundma huvi Eesti ranniku vastu, siis tegelikult oleks neid väga raske avastada. Neid on praegugi raske avastada, sest meil ei ole piisavalt seiretehnikat, aga kui ehitatakse valmis Saare-Liivi tuulepark, siis seal on raadiohäiringud erakordsed ja see annab vastasele ideaalse võimaluse ennast seal peita ja teha, mida ta soovib. Samamoodi oleks meie relvad nendes tsoonides pimedad, kui meil oleks vaja potentsiaalse vastase laevu tabada. Tuulealade, meretuuleparkide piirkonnas on häiringud nii suured, et meie täppisrelvad ei leia enda täpsust seal enam üles.

Ka rahuajal on Kaitseväe uuringutes tuvastatud kontrollmõõtmiste kaudu, et tuulikud tekitavad ja peegeldavad keskkonnas häiringuid, mis mõjutavad meie raadiosidet ja seirevõimet. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet registreeris viimasel neljal aastal 16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna tuulikute tekitatud tsiviilraadiohäireid, mis ületasid hajaasustuse normeeritud elektrivälja tugevuse sajakordselt. Nendel häiringutel on mõju signaalluurele. Ja kõike seda, mis puudutab mereseiresüsteeme, on kinnitanud mereväe ülem kommodoor Ivo Värk.

Nii et olukord on kehv. Ma leian, et iga tööstuse puhul, iga tuule[generaatori] puhul tuleks teha eraldi töö ehk tuvastada häiringud. Nii nagu me tegeleme linnustiku uurimisega, nii peaks tegema tuugenitööstuse ja tegelikult ka päikeseparkide puhul analüüsi nende mõju kohta kaitsevõimele ja julgeolekule, raadiohäiringute tekitamise kohta. Ootan lugupeetud ministri vastuseid.

Ja nüüd palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Hea Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Püüan esitatud küsimustele vastata. Esimene küsimus on, millised on protseduurid ja mehhanismid, mille kaudu Kaitseministeerium teeb teiste ministeeriumidega planeerimis‑ ja arendusprotsessides koostööd. Juhin tähelepanu, et Eestis kehtib ehitusseadustik. Ehitusseadustiku § 120 lõike 1 kohaselt tuleb Kaitseministeeriumiga kooskõlastada kõik – rõhutan üle: kõik – kavandatavad tuulegeneraatorid ja tuulepargid. Lisaks on täpsustatud seda kaitseministri määrusega nr 133, mille kohaselt tuleb Kaitseministeeriumiga kooskõlastada planeeringud, kui planeeringuga kavandatakse tuulegeneraatorit, tuuleparki või planeeringu elluviimine võib kaasa tuua riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise. Need kooskõlastusnõuded kehtivad nii eraisikutele kui ka ministeeriumidele. Nii et kui kuskil ministeeriumis on mingi planeering töös, siis Kaitseministeeriumiga koostööd ka tehakse.

Teine küsimus: "Kuidas tagab Kaitseministeerium, et tuugenitööstuse planeerimisel ja arendamisel võetakse arvesse kaitseväe seisukohad ja mured?" Lühidalt öeldes sama seaduse ja määruse koostoimes. Elik iga kooskõlastuse käigus küsib Kaitseministeerium loomulikult seisukoha kujundamiseks ka Kaitseväe arvamust selle kohta, kas küsitud alal kehtivad asukoha- või kõrgusepiirangud elektrituulikute ja tuuleparkide püstitamisel, [kui jah, siis] millised need piirangud on ning kas nimetatud piirangud võivad tulevikus mingil moel muutuda. Ja nende erinevate arvamuste tulemusel Kaitseministeerium vastava seisukoha kujundab.

Kolmas küsimus: "Milliseid samme on ministeerium astunud või kavatseb astuda, et hinnata [kavandatavate] tuugenitööstuste võimalikku mõju kaitseväe seire‑ ja luurevõimekusele?" Siinkohal kinnitan teile, et me tegeleme selle teemaga väga tõsiselt juba väga pikka aega, nagu ma ütlesin, erinevate kooskõlastusringide, aga ka erinevate analüüside kaudu. Kaitsevägi on neid analüüse teinud päris palju. Oleme kogunud kokku ka meie lähiriikide analüüsid ja sellest tulenevalt võin teile kinnitada, et hetkel on üks täiendav analüüs meie põhjanaabrite juures Soomes töös. Lisaks oleme eraldi tellinud ühe analüüsi sõltumatult Briti ettevõttelt, kes on andnud meile meretuuleparkide võimaliku mõju hinnangud ja võimalikud leevendusmeetmed. Lühidalt kokku võttes, loomulikult küsime teadlastelt ja ekspertidelt kogu aeg erinevaid täiendusi ja arvamusi.

Neljas küsimus: "Kas on plaanis läbi viia täiendavaid uuringuid ja analüüse […]? Nagu ma ütlesin, just sai valmis üks värske analüüs, mis käsitleb kitsamalt ja täpsemalt meretuuleparke. Ja seal on nüüd olemas meil väga täpne analüüs. Nagu ütlesin, meie põhjanaabrid teevad praegu ühte täiendavat analüüsi, vaadates täpsemalt ka päikeseparke.

Viies küsimus: arvestades tuugenitööstuse mõju, laiemalt ka NATO eelhoiatust, kuidas toimub koostöö liitlastega? Loomulikult me oma liitlastega, nagu ma mainisin varasemates vastustes, koostööd teeme. Ärgem unustagem, et õhuseiresüsteem tervikuna on osa NATO integreeritud õhu‑ ja raketikaitsesüsteemist, millel on olemas õhuseirekatte miinimumnõuded ehk MMR, mida kõik NATO-liitlased peavad järgima. Loomulikult kehtivad need nõuded kõikidele NATO-liitlastele. Muuseas, need nõuded ja põhimõtted ütlevad, et tuuleparkide rajamine seirekatte alasse ei ole välistatud, kui tuuleparkide negatiivseid mõjusid saab kompenseerida. Sellest tulenevalt oleme me Eestis seda ka teinud. 

Me vaatasime läbi ka teie [arupärimises] mainitud Rootsi juhtumi, millest te ka siin puldis rääkisite. Seal oli olukord küll hoopis teistsugune võrreldes Eestiga. Eestis on kogu aeg kehtinud Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise nõue, Rootsis seda ei olnud. Rootsis kehtis merealade kasutamisel niinimetatud avatud uste süsteem, kus tuuleenergeetika arendajad said hoonestuslube taotleda kõikjal ja erinevate huvide tasakaalu [leidmine] on toimunud alles ehituslubade menetlemise käigus. Meil on teatavasti üleriigiline mereala planeering ja selle [koostamisse] olid Kaitsevägi ja Kaitseministeerium algusest peale kaasatud. Nii et põhimõtteliselt on meil täiesti erinev seis võrreldes Rootsiga. Aga kindlasti me hoiame lähinaabritega ka edaspidi tihedat kontakti.

Kuues küsimus: "Kas on olemas ühised standardid või juhised, mida järgitakse tuugenite arendamisel, et oleks tagatud nende kooskõla NATO kaitsevajadustega?" NATO-l sellist ühtset regulatsiooni pole, küll on olemas Eurocontrol 2014 nõuded ehk täpsemalt ingliskeelne dokument "EUROCONTROL Guidelines for Assessing the Potential Impact of Wind Turbines on Surveillance Sensors". Eurokontroll on selle kehtestanud ja seal on ka soovitused elektrituulikute mõjude leevendamiseks.

Seitsmes küsimus: "Milliseid täiendavaid seadmeid ja lahendusi on hetkel planeeritud [tuugenitööstuse] mõju vähendamiseks [kaitseväe] seirevõimekusele ja muudele julgeolekut puudutavatele asjaoludele?" Saan teile kinnitada, et praegu juba käib töö erinevate täiendavate õhuseire‑ ja mereseireradarite ja passiivsensoritega. Osa neist on juba paigutatud, osa on veel paigutamisel. Aga loomulikult, kui me räägime uutest arendustest ja eelkõige meretuuleparkide arendustest – kui need ühel päeval peaksid sinnamaale jõudma –, siis me oleme meretuuleparkide arendajatega kohtunud. Nad on valmis meie vajadusi arvestama kuni sinnamaani välja, et [on valmis] oma [aladel] eraldama riigikaitselisteks vajadusteks positsioonid, et sinna saaks paigutada näiteks radarisüsteeme või passiivradareid või mingid muud sensorid.

Kaheksas küsimus: "Kui palju lähevad maksma täiendavad meetmed […]?" Selle koha pealt saan öelda, et tuuleparkide mõju leevendamiseks Mandri-Eesti aladel on hetkel kavandatud 61 miljonit eurot pluss käibemaks ja meretuuleparkide mõju leevendamiseks on planeeritud 67 miljonit eurot pluss käibemaks. Kui vaadata veel ka mereseireradareid, võib hinnata, et see suurusjärk on tulevikus enam-vähem sama, mida oleks vaja täiendavalt kompensatsioonimeetmeteks. Loomulikult, konkreetsed hinnad ja hindamised tulevad siis, kui jõutakse meretuuleparkidega nii kaugele, et neid üldse ehitama hakatakse. Aga nagu ma ütlesin, arendajatel on valmisolek koostööd teha ja vajadusel ka neid summasid ise katta. Tänan!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg on väljendanud muret, et tuulikud lühendavad eelhoiatusaega ja raskendavad vastase tegevuse tuvastamist. Samas on Eestis planeerimisel väga palju tuulikuid. Kui palju te nimetatud murega igapäevaselt kokku puutute ja kas on põhjust karta, et tuulikud siiski vähendavad Eesti kaitsevõimet?

Aitäh! Puutun sellega kokku väga palju ja väga tihti. Meil on jätkuvalt mõned kohtuvaidlused riigi ja arendajate vahel. Meil on jätkuvalt menetluses sellesama määruse täpsustamine, et tuua sisse ka täpsemad päikeseparkide mõju leevendused. Ja me oleme just kohe nüüd valmis saamas Ida-Virumaa uut seirepositsiooni, kuhu tuleb uus radaripositsioon. Nii et loomulikult me sellega kogu aeg tegeleme. Selleks et saada rohelist energiat, me tegelikult kõik need leevendusmeetmed käima panime, juba enne seda, kui mina sain kaitseministriks. See kompenseerimise pool, et vabastada suur osa maismaast just nimelt tuuleparkide paigaldamiseks, on tehtud koos erinevate osapooltega. Meie asi praegu on, nagu ma ütlesin, hinnata ära tuuleparkide mõju, aga mitte ainult, siin tuleb ka lahutada raadioluure ja radarid ehk õhuseire. Mis puudutab õhuseiret, siis kindlasti need kompensatsioonimeetmed, mis on praegu [tehtud], võimaldavad suure osa mandrist vabastada või ongi vabastanud. Ja see niinimetatud tinglik Jõhvi-Iisaku joon on see, kust me ida poole tõepoolest enam ühtegi tuulikut ei lase. Nii et see on see, kus me praegu oleme. Aga kui küsimus on, kui tihti sellega kokku puutun, siis väga tihti.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Te mainisite mõningaid uusi uuringuid, mida plaanitakse teha. Aga samas on selge, et tuulikutehnoloogia on päris uus, selle koha pealt, et nii kõrgeid tuulikuid ei ole ikka naljalt kusagile püstitatud, eriti maismaale. Meil on meretuulikute massiline püstitamine maismaale, et kuskilt kõrgelt seda tuult püüda.

Ei saa jääda nii pinnapealseks. Kuulame raadioinsenere, kelle kriitika on hävitav. Täiesti hävitav! Tippraadioinsenerid räägivad nendel teemadel ja ütlevad, et see häiring on tohutu, väga raske on ka tavalise sõjalise raadioside pidamine. Kas me ei peaks hoopis süvendatumalt seda tegema kui mingid üksikud uuringud, tegema suure, mitmemiljonilise uuringuprojekti?

Aitäh! Rahasumma ei pruugi uuringu kvaliteeti kuidagi tõsta. Ja veel kord: tuleb eristada tuulikute mõju õhuseireradaritele ja erinevat mõju raadioluure signaalidele. Meil on luurekeskusega loomulikult väga tihe koostöö ja luurekeskus teeb ka oma mõõtmisi. Uuring uuringuks, meile on lõpuks vajalik see, et meie enda seadmete puhul, mida me kasutame, ei oleks nende mõõtmistulemused ja kasutamine piiratud. Uskuge mind, me vaatame seda väga tähelepanelikult ja eelhoiatus on Eesti jaoks kriitiline.

Ma võin teile täiesti kindlalt kinnitada, et meie eelhoiatussüsteemid on üles ehitatud niimoodi, et meil oleks tagatud maksimaalne eelhoiatus. Ja ka raadioluure poolt me vaatame väga täpselt. Raadioluure poole pealt ei ole küsimus kindlasti ainult tuulikus, küsimus on ka päikeseparkides. Raadioluure puhul on küsimus igas raadiolainet mõjutavas seadmes. Ja seetõttu on meil sellised suuremad pargid ja erinevad suuremad arendused loomulikult väga suure tähelepanu all. Iga ehitis, kus kasutatakse mingit raadiosagedust mõjutavat seadet, on meie huviorbiidis, nii et me loomulikult seda jälgime.

Võin teile kinnitada, et kõikide riikide vaatest on see oluline. Aga kui see oleks nii lihtne, nagu te ütlete, ja kui tuulikud nii väga segaks, siis võiks ju küsida ka Venemaa puhul, et miks sinna ei ole sellist tuulikute kardinat meile ette pandud. Nii on, kinnitan teile veel kord: me ei anna oma eelhoiatussüsteemide töövõimest grammigi järele.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja kõigepealt arupärijate esindaja Anti Poolamets.

Aitäh! Lugupeetud minister! Hakkame kõigepealt mälu värskendama. 2011. aastal ilmus Postimehe "Majanduse" sektsioonis üks väga huvitav artikkel pealkirjaga "Pevkur tõrjuks tuulikud elamutest eemale". "Sotsiaalminister Hanno Pevkur tegi eelmise aasta viimasel päeval [Tsiteerin. – A. P.] ettepaneku keelata tuuleparkide ehitamine elumajadele lähemale kui kaks kilomeetrit, põhjendades seda müra ja varjutuse mõjuga [inimeste] tervisele. Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte juhi Ando Leppimani hinnangul tähendaks sellise keelu seadustamine tuulegeneraatorite püstitamise lõppu Eestis. "Kui see keeld jõustub, siis ei ole enam võimalik tuuleparke püs[t]i panna. Hajaasustusega Eestimaal on iga natukese aja tagant mõni elumaja," kommenteeris ta." Pevkur saatis keskkonnaminister Tamkivile kirja ja seal sisalduski ettepanek: miinimum kaks kilomeetrit. Sotsiaalminister kirjutas tabavalt – tõepoolest tabavalt, vahel vaatad, et polegi nagu sama mees, kunagi on päris mõistlikku juttu rääkinud –, öeldes selles kirjas: "Tuulegeneraatorite toodetud energia positiivsetele mõjudele on viidatud erinevates töödes, kuid vähem on tähelepanu pööratud negatiivsetele mõjudele, müra ja varjutusega kaasnevatele võimalikele tervisekahjudele."

Aga täna esines minister ideoloogiatöötajana, mitte kaitseministrina, kes, hambad ristis, kaitseb julgeolekut ja kaitsevõimet. Muidu oleksite te juba ammu üks selle pärast esivõitleja, et tuulikute pealetungi piirata. Ning paraku jäävad kehtima need sõnad, mis tulid siitsamast puldist Kaja Kallase suust: lugege mu huulilt, maksud ei tõuse. Me kuulsime vähemalt kaks korda ministri suust, et meie eelhoiatussüsteemid on õige head, nad on väga läbimõeldud. No te võite tõlkida selle rahvakeelde: asjad on väga halvad. Asjad on väga halvad! Meile aetakse kärbseid pähe.

Nimelt, mereseireradarid on väga kehvas seisus ja need teie abimeetmed ei kompenseeri seda. See investeering, et näiteks meretuulepargi müra maha võtta, on väga-väga suur. Ei ole ka õiget tehnilist lahendust, kuidas nii tohutu pargi piirkonnas üldse seda asja üles ehitada, ehk siis lihtsalt tehnoloogiline lahendus on juba väga keeruline ja väga kallis.

Teisalt me räägime ka uutest tehnoloogiatest, aga sellisel puhul ei ole asjakohane sihuke hõiskamine, et meil on kõik hästi, meil on kõik hästi. Ei ole kõik hästi, sest seda tehnoloogiat õpivad [mõistma] isegi need ühemehefirmad, kes praegu proovivad riigilt saada 700 miljonit eurot dotatsioone. Nad täpselt ei tea, mida nad teevad. Tõesti, Puna-Hiinas Xi võimu all püstitatakse neid tuulikuid. See tehnoloogia tuuakse teie tahtel siia ja me maksame maksumaksja taskust üüratuid summasid, selleks et Xi režiim saaks endale 70–80% sellest, mida me siia ostame tuugenitootmise tehnoloogilise poole jaoks. Juba see on riigikaitselisest, julgeolekuliselt vaatenurgast ebaeetiline. Nii et olukord on kehv. Ja lähen mõnede faktinäitajate juurde.

Ühtlasi palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Tegelikult faktiliselt, kui neid tuugeneid püstitatakse – see kehtib ka päikeseparkide kohta suurel määral –, siis ei arvestata raadioside planeerimisel piirkonnas asuvate tuuleparkide kiirgusmõjudega. Piisavalt seda kindlasti ei tehta. Ei arvestata sellega, et sidevahendite side kaugus väheneb, sidevahendite side kaugus väheneb ka andmesiderežiimis. Raadiolinkide ja sidetrasside planeerimisel ei arvestata signaali ja müra suhte vähenemisega, mida põhjustab tuuleparkide emiteeritud laiaribaline kiirgusmüra. Mobiilsete tugijaamade levi kaugus väheneb, WiFi tugijaamade levi kaugus väheneb, GPS-i signaalide tugevus väheneb. Ja erinevates ilmastikutingimustes muutuvad tuulejaamade töörežiimid, mille tulemuseks Sommerfeldi tsoonis emiteeritakse muutuvaid elektromagnetilisi laiaribalisi häiresignaale ning kiirgusmüra. See on ülisuur müra, millest räägitakse. Ja olukord on ülitõsine.

Ma arvan, et te peaksite ise proaktiivselt võtma selle teema ette, mitte lohisema tuulikuideoloogide ja nende subsiidiumide kerjajate ja korjajate sabas, sest see jääb teie vastutusele. Teie vastutusele! Ma tuletan isiklikult seda meelde, et teie lasite selle kergelt läbi, mida te siin nimetasite, ja jääte ka vastutama, kui meie Kaitseväe raadioside olukord oluliselt halveneb.

Rootsi näide. Muidugi, ma tean, et Eestis pidi Rootsiga [võrreldes] ka kliima kiiremini soojenema. Meie kuldsuud ja kuldajud on seda öelnud, et Eestis soojeneb kliima kiiremini. Ju siis seal Läänemere peal on mingi nähtamatu müür, et meil see kõik kiiremini toimub. Kui sauna kütad, siis universum läheb liiga kuumaks. Ehk siis me oleme erinevalt Rootsist väga hooletud oma seire tagamisel. Ja te unustate ära, et meie oleme NATO eesliin, me oleme piiririik Venemaa kõrval, me peame siin nägema. Kui tehakse nalja ja vaadatakse ainult punkte, seda, kuidas saaks ideoloogilisi punktikesi ja rääkida muinasjutte taastuvenergeetikast, siis see on lubamatu.

Aga ma tsiteerin veel ühte raadioinseneri, kes kirjutas Saarte Hääles. Rene Liiver on tema nimi. Ta ütles: tuugenite lähedal ei aita passiivsonari keerukad signaalitöötlus‑ ja analüüsitehnikad, sest tuulikud on kokku seganud ütlemata valju sageduste kokteili, mille spekter pidevalt muutub; sellisel foonil on väga raske, kui mitte võimatu eristada allveelaeva tekitatud heli. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna valitsust on haaranud suur tuuleenergiavaimustus, kuid üks aspekt jääb selles rohelises tuhinas sageli tähelepanuta, nimelt tuuleparkide reaalne ja tõsine mõju meie riigi julgeolekule ning kaitsevõimele. Minister tundus mures olevat, kuigi ta vastused olid nagu ikka Reformierakonna stiilis reaalsust eitavad.

Valitsuse energiapoliitika ei ole kooskõlas riigi julgeolekuga, vaid see poliitika on muutunud julgeolekuriskiks. Eesti Kaitsevägi, inimesed, kelle ülesanne on hoida ja kaitsta meie iseseisvust, meie õhuruumi ja merd, on andnud korduvalt märku, et tuulikud tekitavad raadiosignaalide häiringut. Kaitseväe luurekeskuse ülema kolonel Ants Kiviselja sõnul lühendavad tuulikud eelhoiatusaega ja raskendavad vastase tegevuse tuvastamist. Need pole oletused, need on faktid.

16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna on tuulikute tekitatud raadiosignaalide häiringud ületanud hajaasustuse elektrivälja tugevuse normi koguni sajakordselt. Kordan: sajakordselt. Selline signaali häiring ei ole lihtsalt müra, see on oht. Oht, mis puudutab mitte ainult tsiviilkommunikatsiooni, vaid ka meie Kaitseväe operatiivvõimekust. See tähendab, et me ei pruugi õigel ajal tuvastada vaenulikku tegevust. See tähendab, et me riskime pimeduses olemisega.

Veelgi tõsisem on olukord merel. Mereväe ülema kommodoor Ivo Värgi sõnul mõjutavad meretuulikud otseselt Eesti mereseirevõimet ja võivad raskendada isegi relvasüsteemide, sealhulgas laevatõrjerakettide kasutamist. Kui Saaremaast lääne poole kavandatud meretuulepark katab ala, mis ulatub 50 kilomeetrit põhjast lõunasse ja 50 kilomeetrit laiuti, siis on see sisuliselt radarit varjav barjäär. Kas tõesti ehitame omaenda radaritele füüsilisi takistusi? Kas tõesti takistame iseenda seirevõimet, samal ajal kui oht idapiiril ei ole mitte kadunud, vaid järjest akuutsem? Samal ajal kui NATO rõhutab vajadust tugevdada kollektiivkaitset, suurendada eelhoiatusvõimekust, rajame me nendele võimekustele takistusi. On äärmiselt oluline küsida, milliseid analüüse on tehtud, enne kui need arendused rohelise tule saavad. Millised on mehhanismid, mille kaudu Kaitseministeerium saab sekkuda, kui tuulepargid ohustavad radari, luureseadmete või laevade tööd?

Meile on teada, et Rootsi, kes on julgeolekult üks põhjalikumaid ja süsteemsemaid riike Euroopas, lõpetas meretuuleparkide arendamise oma idarannikul just nimelt julgeolekukaalutlustel. Kas me oleme Rootsist rumalamad või lihtsalt vähem ettenägelikud? Ükski energialahendus ei tohi tulla riigikaitse arvelt. Riiki ei kaitse tuulikud ega rohelised loosungid, vaid Kaitsevägi, kes vajab oma tööks toimivat luuret ja seiret. 

Me peame peatama tuuleparkide arendamise kõikidel nendel aladel, kus on tuvastatud või võimalik tõsine mõju kaitseotstarbelisele infrastruktuurile. Kaitseministeerium peab olema igasse planeeringusse mitte lihtsalt kaasatud, vaid olema otsustav osaline.

Head kolleegid! Rohepööre ei kaalu üles meie kaitsevõimet. Kui me selle loogika vastu eksime, siis ei küsi me enam, kui palju energiat suudab toota tuul, vaid kui palju maksab meie suveräänsus. Ma tänan!

Aitäh! Saalis kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Minister vist ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme ka kuuenda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 16. aprillil 2025 esitatud arupärimine Tallinna Kaitseväe kalmistu probleemide kohta, nr 752. Ettekandja on Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head Eesti mehed, Eesti naised! Tuletan arupärimise sisu lühidalt meelde. Teatavasti on sõjaväekalmistud langenute mälestamiseks ja austamiseks ja kannavad ühtlasi rahvuslikku ajaloolist mälu. Nii nagu perekondade kalmistute hooldamine märgib elavate austust oma eelkäijate vastu, märgib seda ka riigi hool oma kangelaste eest. Paraku tuleb möönda, et erinevalt meie naaberriikidest ei ole see meil just kõige paremini välja kukkunud.

Eestis kujundati enne 1940. aastat selliseks keskseks kalmistuks Tallinna Kaitseväe kalmistu ja sinna maeti vabadussõjas langenud Eesti sõjamehed. Nõukogude okupatsioonilt polnud oodata midagi muud, kui et sel ajal tehti Tallinna Kaitseväe kalmistu eestiaegsed hauad maatasa ja meie vabaduse eest langenud kangelaste peale maeti Nõukogude sõjaväelased ja nende pereliikmed. Mõni aasta peale Eesti iseseisvuse taastamist otsustas valitsus alustada tegevusi kalmistu taastamiseks. Tänaseks on üsna palju tehtud, aga üldjäreldus on paraku ikkagi see, et töid on tehtud vähe ja aeglaselt.

Samal ajal on kontrastina kalmistul tegutsetud Venemaa Föderatsiooni Tallinna saatkonna initsiatiivil ja rahastusega. Näiteks on Nõukogude armee sõjameeste haudadel olevate hauatähiste restaureerimise ja konserveerimise sildi all hakatud nende peale asetama kenotaafe. Näiteks on vabadussõjas langenud ülemleitnandi hauakivi kõrvale paigaldatud 1941. aastal langenud politruki kenotaaf ja kalmistu kvartalis B3 on suisa iga sõduri kalmule paigutatud üks Nõukogude sõjaväelase hauatähis või kenotaaf. Mõned kalmudele asetatud graniidist mälestuskivid on väga suured, ebaproportsionaalselt suured, ja ei jäta meie riiklusest mitte kõige paremat muljet. Lisaks veel selgub paljudelt kenotaafidelt, et mälestatakse neid sõjaväelasi, kes on hukkunud ajavahemikul 1945–1953, ehk suure tõenäosusega on tegemist võitluses Eesti metsavendade vastu hukkunutega.

Ja et sellest kõigest veel justkui vähe oleks, nüüd on Tallinna Kaitseväe kalmistu kõige suuremaks vaatamisväärsuseks ja rituaali läbiviimise paigaks kujunenud Nõukogude sõduri monument. On selgusetu, kas see sinna jääb. Kui jääb, siis on äärmiselt raske ette kujutada, kuidas see monstrum Kaitseväe kalmistu üldisesse ansamblisse peaks sobituma.

Hakkan siis lõpetama. Objektiivsuse huvides tuleb märkida, et sel kevadel oli kalmistu hooldamine korraldatud paremini kui varem. Ka pronkssõduri külastamine 9. mail on viimasel kahel aastal olnud korraldatud nii, et külastajad ei tallu enam meie kangelaste kalmudel. Aga siiski, laiemas mõttes on ikkagi tegemist meie riiklust alandava kaootilise olukorraga ja vähemalt pealiskaudselt vaadates näib, et puudub üldine kontseptuaalne plaan, kuidas seda kalmistut üldse edasi arendada.

Ja nüüd ma hoian aega kokku, sest mul on alust arvata, et minister on koostööaldis ja loeb küsimused ise ette. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Aitäh, hea aseesimees! Head arupärijad, aitäh väga põneva ja hea arupärimise eest! Püüan küsimustele kiiresti vastata. Jaak tegi sissejuhatuse ära, lähen otse küsimuste juurde.

Esimene küsimus: kas sõduri monument kavatsetakse jätta Kaitseväe kalmistule ja mis tast edasi saab? Meenutuseks, me kõik ju teame, et 2007. aastal see sinna viidi. Ma pean küll tunnistama, et minu ajal ei ole ei valitsuses ega Kaitseministeeriumis arutatud, kas peaks midagi muutma, kas peaks midagi teistmoodi tegema. Nii et hetkel ei ole [muid plaane], minu teada ei ole neid tehtud ka sõjamuuseumis, kes meil kalmistute eest vastutab.

Teine küsimus on Kaitseväe kalmistu taastamise kohta. Võiks ju naljaga pooleks öelda, et Kaitseväe kalmistu on natuke nagu Tallinna linn, et ei saa kunagi valmis. Aga kalmistuga seonduvalt loomulikult nalja ei tasu teha. Juhin teie tähelepanu, et Kaitseväe kalmistul on viimastel aastatel taastatud kõik Nõukogude okupatsiooni ajal hävitatud mälestusmärgid. Ja me jätkame ka Eesti kaitseväelaste hauatähiste taastamist. Loomulikult oleks võimalik seal veelgi rohkem teha, aga eks me peame praegusel ajal eriti vaatama, kus on tasakaal kaitsevõime loomise ja sõjamuuseumile eraldatud vahendite kasvu vahel. Me oleme seda ka sõjamuuseumi juhatajaga arutanud, kas ja kuidas me saaksime sellega edasi minna. 

Kolmas küsimus puudutab Venemaa Föderatsiooni saatkonna algatusel ja rahastusega toimuvaid tegevusi seal. Meile teadaolevalt omavoli see ei ole. Venemaa Föderatsiooni saatkond on tõesti sõlminud lepingu ühe Eesti ettevõttega, kes seal tegevusi teeb. Seda, mida nad seal teevad, Laidoneri muuseum, maakeeli sõjamuuseum, jälgib ja kui on tehtud või tegemisel midagi, mis ei lähe Kaitseväe kalmistu eeskirjadega kokku, siis on loomulikult seda neile kohe öeldud ja nad on need tegevused sellisel juhul lõpetanud. Ja alati on juhitud tähelepanu, et kõikvõimalikud puhastamistööd, mis hauaplatsidel tehakse, tuleb teha vastavalt kalmistu kasutamise eeskirjadele, ja kui ei ole tehtud, siis on antud ülesanne taastada endine olukord.

Neljas küsimus on kalmistu tulevikuplaanide kohta. Kuna sõjamuuseum nende tegevuste eest vastutab, siis sõjamuuseum teeb koostööd kalmistu taastamise projekti autoritega, samamoodi sõjahaudade komisjoni ja Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. Näiteks 2024. aastal taastati Vabadusristi kavaleride mälestusmärgi juurde viiv tee ja selle rajamiseks maeti muu hulgas ümber 38 Nõukogude sõjaväelase hauda. Sel aastal on kalmistult eemaldatud kaks viimast okupatsioonisümbolitega mälestusmärki. Tegin eelmisel nädalal eraldi kohtumise sõjamuuseumi direktoriga, kes ütles, et nad jätkavad sel aastal kaitseväelaste hauatähiste taastamist.

Ja viienda küsimusega ongi siit hea edasi minna: mida edasi tehakse? Kinnitan teile, et sõjamuuseum jätkab tegevusi Kaitseväe kalmistul. Kui tahate väga täpselt [teada], kuna te olete ajaloolasena selle teemaga kursis, siis ütlen, et sellel aastal minnakse sektorisse B3. Sektoris B3 jätkatakse Eesti kaitseväelaste hauakivide taastamist ja korrastatakse haljastust. Vaatame veel järgnevaid tegevusi: planeeritud on kalmistu reservmaa korrastamine, projekteerimine ja ühendamine Kaitseväe kalmistuga ning kujundamine tänapäevaseks matmispaigaks. Koostöös muinsuskaitse seltsiga ning Tallinna Ühisgümnaasiumiga korraldatakse teatavasti igal kevadel Kaitseväe kalmistul talguid. 

Hea Jaak, ma lõpetuseks soovitaks sul võtta ühendust – või kui sa soovid, ma viin teid kokku – Eesti Sõjamuuseumi [direktori] Hellar Lillega. Hellar hea meelega selgitab kõiki neid tegevusi, mis on planeeritud. Ja loomulikult on Hellar teinud ka oma taotlused selleks, et seda rahastust natukene suurendada, et nad saaksid neid tegevusi kiiremini teha. Nii et kinnitan, et tegevused jätkuvad, selleks et Kaitseväe kalmistu oleks väärikas matmispaik kõikidele sinna maetud inimestele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Härra minister! Ma ikkagi natukene uurin seda edasi. Vaadake, juhul, kui see pole olnud omavoli, kuidas siis on ikkagi saanud tekkida see olukord, et sellessamas B3 kvartalis, millega hakatakse alles tegelema, on iga Eesti sõduri kalmule paigutatud Nõukogude sõjaväelase hauatähis või kenotaaf? Lisaks on esimeses maailmasõjas [hukkunud] Saksa sõdurite matmisalale viimastel aastatel ilmunud hoopis peale sõda hukkunud Nõukogude sõjaväelaste hauatähised. See ei ole ju loogiline, see ei ole ju normaalne. Järelikult on ikkagi midagi lahti selle lepingupartneriga, kes on lubanud seda seal teha. Küllap te olete nõus sellega, eks ole?

Kui on paigaldatud midagi sellist, mis seal ei pea olema, ja see on paigaldatud nüüd viimasel ajal, nagu te ütlete, siis see on minu jaoks uus info. Selle ma pean sõjamuuseumiga üle kontrollima. Kui see tõepoolest nii on, siis tuleb taastada eelnev olukord. See on Kaitseväe kalmistu eeskirjades kirjas ja seda sõjamuuseum kindlasti jälgib.

Nii et kui teil on mingit täiendavat infot, siis ma hea meelega võtan selle info kaasa ja räägin selle kohe üle sõjamuuseumiga, kes meil Kaitseväe kalmistu eest hoolt kannab. Sellist asja kindlasti ei saa olla. Aga ma usun, et me saame seda infot pärast arupärimisele vastamist vahetada. 

Anti Poolamets, palun!

Ma aitan teid ka selles osas, et ei piisa lihtsalt sõjamuuseumi juhiga kokku saamisest, vaid tuleb ka ise teemasse süveneda. Kenotaafe on seal olnud palju, ma arvan, et neid on siiamaani palju. Kenotaaf on ju sisuliselt mälestusmärk, kuhu alla ei ole mitte kedagi maetud. Küsige asjatundjate käest, palju tegelikult kenotaafe on. Need võiks kõik rahumeeli sealt ära võtta ja kellelgi ei oleks õigust midagi öelda, sest tegu ei ole sõjahauaga, vaid mälestusmärgiga.

Aga ma tahan veel üle küsida, kuidas selle halva traditsiooniga on, mis vähemalt kaitseminister Kalle Laaneti ajal veel oli, nimelt et kaitsejõudude teenistujatele anti korraldus hoiduda 9. mai paiku Filtri [tee] linnaku ümbruses Kaitseväe vormis ringiliikumisest. Ma loodan, et teie sellist traditsiooni ei jätka.

Aitäh! Ei ole sellist korraldust andnud ega kavatse anda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindaja Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea minister! Eesti mehed, Eesti naised! Ajalugu on relv, nagu Postimehe juhtkirjas kirjutatakse. Ja väga kahju oleks, kui me laseks vastasel seda relva kasutada meie oma territooriumil. Vaadake, see kaootiline olukord Tallinna Kaitseväe kalmistul on kestnud ikkagi liiga pikka aega. Mul on pisut kahju sellest, et härra minister ütles, et pronkssõduri kohta ei ole mingit otsust vastu võetud ja seda küsimust ei ole isegi arutatud. Sellest on kahju.

Teisalt ma tõesti ise loodan, et see olukord seal paraneb selle tänase terava tähelepanujuhtimise tulemusena. Aga ega ta iseenesest ei parane. Ilmselt ei saa kõike ka sõjamuuseumi töövaldkonda lükata. Ilmselgelt vajaks sõjamuuseum siis ka suuremat finantseerimist, et ta saaks tõesti neid töid piisavalt hästi teha, et sellest kalmistust kujuneks kiiresti ja tõhusalt Eestile väärikas meie kangelaste mälestamise pühapaik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove saalis ei ole. Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Vladimir Arhipovi ja Vadim Belobrovtsevi 17. aprillil 2025 esitatud arupärimine nõunikule makstud lahkumishüvitise kohta, nr 753. Arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu liige Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Aprillikuu oli see kuu, kui vahetus minister: Signe Riisalo asemele tuli Karmen Joller. Signe Riisalo juures töötas üks nõunik nimega Gerli Baida ja ta jätkas tööd uue ministriga, aga vaatamata sellele sai Signe Riisalo nõunik päris suure lahkumishüvitise. See on tegelikult ju päris huvitav. Sellisel viisil võiks tööd teha küll, tuleks ainult loota, et ministrid vahetuks tihedamini, siis saaks kogu aeg seda lahkumishüvitist ka.

Meie arust see kindlasti ei ole kohane, rääkimata sellest, et see [ei ole] mõistlik. Kui inimene jätkab ikkagi samas ministeeriumis tööd, siis kindlasti vaheetapil, kui ministrid vahetuvad, ei peaks ta saama lahkumishüvitist. Eks tegemist ole õiglustunde küsimusega. Ühest küljest valitsus eesotsas peaministriga räägib, kuidas tuleb hirmsasti kokku hoida, kuidas tuleb vähendada bürokraatiat, aga teisest küljest nad nagu külvavad edasi. Selline asi, mis toimus seal ministeeriumis, kindlasti ei tohiks korduda. Rääkimata sellest, et see asi juhtus.

Sooviks teada uue ministri hoiakut selles küsimuses. Ja sooviks teada, kas Karmen Joller on oma nõunikuga, kes oli ka eelmise ministri nõunik, rääkinud sellest, et võib-olla lugupeetud nõunik nimega Gerli Baida tagastaks selle raha riigile, sellepärast et ta jätkab [tööd] täpselt samas kohas, kus ta [ennegi] töötas. Või on äkki mingisugused teised suunad seal hoo sisse võtnud?

Hea meelega debateeriks, küsiks. Loodame, et Karmen Joller vastab konkreetselt meie küsimustele. Ja veel kord: see, millisel viisil Signe Riisalo tolleaegsele nõunikule Gerli Baidale lahkumishüvitis välja kirjutati, ei ole kindlasti ühiskonnas vastuvõetav. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head inimesed! Kõigepealt loen ette küsimused ja siis vastan.

Esimene küsimus: "Millistel alustel ja õiguslikel põhjustel maksti lahkunud sotsiaalkaitseministri nõunikule Gerli Baidale lahkumishüvitist, kuigi ta tööleping jätkus ning ta reaalselt töölt ei lahkunud?" Teine: "Kas selline praktika on tavapärane ning kas sotsiaalministeeriumis või muudes
riigiasutustes on varem sarnaseid juhtumeid esinenud?" Kolmas: "Kes otsustas antud lahkumishüvitise maksmise ja milliseid dokumente või otsuseid sellele aluseks võeti?" Neljas: "Kas Teie peate sellist lahendust eetiliseks ja kooskõlas olevaks avaliku teenistuse head tava ning maksumaksja huvidega?" Viies: "Kas antud juhtumi valguses plaanite läbi viia sisekontrolli või auditi, et selgitada välja võimalikud süsteemsed vead, et edaspidi välistada sarnaseid juhtumeid riigiasutustes?"

Ja minu vastus on väga lihtne. Minister Signe Riisalo nõunikule ei makstud lahkumishüvitist, see oli lisatasu täiendava töö eest. Otsuse tegi eelmine sotsiaalkaitseminister, kes allkirjastas vastava käskkirja.

Ma palusin üle kontrollida, kas kõik on õiguspärane, ja vastus oli: "Jah, on küll." Vastavalt Sotsiaalministeeriumi palgajuhendile on juhil õigus teha ettepanek lisatasu maksmiseks, mis on teenistuja muutuvpalga osa ja ei tohi aastas ületada 20% põhipalgast. Muutuvpalga maksmine on tavapärane ka teistes riigiasutustes. Lisatöö ja ületunnid peavad olema töötajale tasustatud nii era- kui ka riigisektoris. Siin ei ole maksumaksja huvidega mitte mingisugust vastuolu. Pigem oleks ebaeetiline eeldada, et töötaja teeb lisatööd ilma selle eest õiglast tasu saamata. Ja ma ei leia, et oleks vaja eraldi auditit. Minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Väga huvitav pööre. Järelikult siis Delfi artikkel, mis ilmus 15.04.2025, on ju lausa vale. Kas te olete või on teie ministeerium pöördunud Delfi toimetuse poole, et nad need valed tagasi [võtaks] ja parandaks? Antud juhul on ju teie ministeeriumi maine saanud kahju. Juhul kui see, mis te ütlesite, vastab tõele, on ju ka selle nõuniku maine saanud kahju. Ma lihtsalt tuletan meelde, et kui see kõik tuli avalikkuse ette, siis Signe Riisalo kindlasti ei parandanud Delfi seisukohta, vaid möönis, et tõesti, vahetustega ikka kirjutatakse välja tasusid, mis siin ikka nii imelikku on. Mis need ministeeriumi tegevused siis on olnud, arvestades teie praegust vastust?

Ajakirjanikule anti päringu peale vastus, et tegemist on lisatasuga, ja me ei ole rohkem midagi ette võtnud, ei ole pidanud seda vajalikuks.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma lähen selle arupärimise [teemast] palju laiemaks. Me järjest näeme, kuidas erinevates ministeeriumides – noh, see on eelkõige olnud näiteks haridusministeeriumis – on tõstetud ametnike tasusid ja palkasid. Mul on küsimus teie ministeeriumi kohta. Kas lähiajal on teil ka plaan ametnike palkade tõstmiseks? Ja paralleelselt on küsimus, milline on plaan tervishoiusüsteemis olevate inimeste palga tõstmiseks.

Kollektiivlepingu järgi oli tervishoius palgatõus sel aastal 1,5%, järgmisel aastal on 5%. Ministeeriumi ametnike palkadega tegeleb kantsler ja meil ei ole olnud sellel teemal juttu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. (Saalist öeldakse midagi.) Aa, sõnavõtt koha pealt. Selge. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Selgus huvitav asi. Ma ei tahaks nagu kahtlustada, kas ministeeriumis tehti tagantjärgi mingisugused muudatused väljamaksmisdokumentides. Kindlasti ei tahaks sellega spekuleerida. Aga samas tõstatub loomulikult küsimus, kui ajakirjanik sellise väitega tuli välja ja kui see ei vasta tõele. Tegelikult on see ju päris tõsine süüdistus ja selle süüdistuse tõttu on kannatada saanud nii ministeeriumi kui institutsiooni kui ka antud nõuniku maine, ka ministri maine tegelikult, ka eelmise ministri maine. Ma arvan, et oleks pidanud koheselt sellele reageerima. Kindlasti jääb jällegi küsimärke õhku, aga ei soovi sellel teemal spekuleerida. Aitäh!

Aitäh! Kas ministril on kõnesoov? Jah, palun, minister, [sõnavõtt] läbirääkimistel!

Kontrollisin vahepeal üle, vaatasin Delfi artiklit. Üks on pealkiri, teine on sisu. Soovitan lugeda artikli sisu. Delfi peaks võib-olla tõesti muutma oma pealkirja, kus on mainitud lahkumishüvitist, sest kogu tekst räägib lisatasust. Eks me vaata, kui nõunik seda soovib, siis me [palume] seda korrigeerida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase kaheksanda päevakorrapunkti. 

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Aleksandr Tšaplõgini 23. aprillil 2025 esitatud arupärimine tervishoiusüsteemi kestlikkuse ja kättesaadavuse kohta, nr 759. Arupärijate esindajaks palun kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Arupärimise teema on tervishoiusüsteemi kestlikkus ja kättesaadavus. Eesti tervishoiusüsteemi on rahvusvaheliselt tunnustatud selle kulutõhususe eest. Samas on sel süsteemil mitmeid olulisi struktuurseid probleeme, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Maailma Terviseorganisatsioon, WHO, kui ka Eesti Riigikontroll. Peamised kitsaskohad on kasvav ebavõrdsus sotsiaal-majanduslike rühmade vahel, ravi piiratud kättesaadavus ning süvenev tööjõupuudus tervishoiusektoris. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaates hoiatatakse, et kui süsteemis ei tehta sisulisi muudatusi, võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluskulud tervishoius kahekordistuda, ravijärjekorrad veelgi pikeneda ning Tervisekassa eelarve puudujääk ulatuda 900 miljoni euroni.

Euroopa Komisjoni 2023. aasta andmetel oli Eestis Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus. 12,9% Eesti elanikest teatas, et nad on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, kuna see oli kas liiga kallis, eeldas sõitu liiga kaugele või oli väga pikk ooteaeg. Euroopa Liidu keskmine näitaja oli 2,4%, Leedus 3,8%, Lätis 7,8% ja Tšehhis vaid 0,4%. Kordan üle: Eestis oli see 12,9%. Lisaks valitseb Eestis tervishoiutöötajate nappus. 2021. aastal oli Eestis 17% vähem arste ja 24% vähem õdesid kui Euroopa Liidus. Eestis on vastavalt nendele protsentidele 3,4 arsti ja 6,5 õde 1000 elaniku kohta ja Euroopa Liidu keskmine on vastavalt 4,1 ja 8,5. See selgelt viitabki, et meil on arstide ja õdede puudus. Leedu paistab Balti riikidest silma suurema arstkonnaga, seal on umbes üks arst rohkem 1000 elaniku kohta.

Eraldi tuleb esile tõsta mured perearstisüsteemi pärast. Vananev arstkond, täitmata nimistud ja noorte spetsialistide vähene huvi ähvardavad esmatasandi arstiabi kättesaadavust Eestis mitmel moel. Me oleme kuulnud siin nii erinevatelt ministritelt kui ka loomulikult peaministrilt, et meil on tervishoius kõik väga hästi. Ma arvan, et meie tervishoiutöötajad teevadki valdavalt head tööd, aga kõik need probleemid, mida ma ka kirjeldasin, kindlasti ei saa piisavalt valitsuse tähelepanu. Nii et loodame vähemalt selles punktis sellist debatihõngulist arutelu. Aitäh!

Aitäh! Ja palun arupärimisele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Hea koosoleku juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head ülejäänud inimesed Eestis! Ma loen ette küsimused ja siis järjest vastan. Ja loomulikult olen valmis vastama hiljem küsimustele.

Esimene: "Millised on ministeeriumi konkreetsed plaanid tagamaks, et tervishoiuteenused oleksid
inimestele kattesaadavad sõltumata nende elukohast või sissetulekust?"

Enne kui ma vastan, ütlen ka seda, et Lauri Laatsil on absoluutselt õigus. Meil on Eestis tervishoius väga keeruline olukord. Tervishoiutöötajate nappus on võib-olla üks suuremaid probleeme, aga on ka muud. Samas, Eesti pakub maailmatasemel kvaliteediga tervishoidu igas valdkonnas. Näiteks vastsündinute suremus on meil üks maailma madalamaid, emade suremus pärast sünnitust on samuti üks maailma madalamaid ja nii edasi. Kuigi tundub, et nurinat on palju, on inimeste rahulolu tervishoiusüsteemiga pigem tasapisi kasvanud.

Viimasel ajal, jah, räägitakse rohkem sellest, et ei saa arsti kätte, näiteks perearsti või pereõde ei saa õigel ajal kätte. Neid probleeme on palju. Ja kui ma nüüd räägin lahendustest, siis need on need, mida me oleme ette võtnud. Kindlasti olen ma valmis kirjeldama ka järgmisi lahendusi. Ja tulevikus, kui me hakkame neid lahendusi ellu viima, ma päriselt loodan ka Riigikogu tuge, sellepärast et ega need otsused, mida tuleb teha, ei ole ükski kerge.

Aga vastus esimesele küsimusele. Olen nõus, et tervishoiuteenused peavad olema inimestele kättesaadavad sõltumata sellest, kus nad elavad või kui suur on nende sissetulek. Meie tervishoiusüsteem põhineb solidaarsusel. See on väärtus, mida me peame hoidma. Ja inimeste omaosalus ehk see, kui palju inimene ise maksab, tõepoolest võiks jääda võimalikult madalaks. Et süsteem töötaks paremini ja kättesaadavus ja kvaliteet oleks üle Eesti ühtlane, peame esmalt tugevdama tervishoiu vundamenti, mis on esmatasand, eelkõige perearstiabi, aga ka muu, kiirabi, EMO ja nii edasi.

On väga tähtis, et inimesed ei satuks erinevate süsteemide nii-öelda aukudesse. Me teame ka seda, et sotsiaalprobleemid tingivad tervishoiumuresid ja vastupidi. Seetõttu me oleme võtnud suuna, mille on võtnud väga paljud maailma riigid, eriti Euroopas, et me integreerime omavahel sotsiaalsüsteemi ja tervishoidu. Meie plaan on luua ka piirkondlikud võrgustikud, kus eriarstid, perearstid ja sotsiaalvaldkond teevad omavahel koostööd ja kus eesmärk on eelkõige see, et inimesed saaksid õigel ajal õiget abi ja väheneks vajadus kallima arstiabi järele. Lihtsalt öeldes, et inimesed satuksid näiteks haiglasse vähem või vajaksid erinevate tüsistuste tõttu ravi vähem.

Eesmärk on ka see, et inimesed saaksid võimalikult kaua elada oma kodus, mida nad armastavad, ja tuleksid toime seal. Eestis on hooldekodudes [viibijate hulk] üks suuremaid Euroopas. Ja nende kirjeldatud muudatuste [elluviimiseks] meil on plaanis suve jooksul tuua avalikkuse ette eelnõu väljatöötamiskavatsus. Siis saate loomulikult kõik seda kommenteerida.

Nii, edasi. "Mida on plaanis ette võtta selleks, et vähendada arstiabist loobumise määra, mis Eestis on Euroopa Liidu kõrgeim?" Ma saan aru, et siin on peetud silmas katmata ravivajadust, mida te siin ka enne kommenteerisite. Tõepoolest, see on meil Euroopa Liidus Eurostati andmetel üks suurimaid. Ja mida me teeme selleks, et inimesed, kes vajavad arstiabi, ka arstile jõuaksid? Eestis tegelikult ei ole kaugus, isegi mitte ravi hind ja maksumus need põhilised probleemid, miks inimesed ei saa arstiabi. Pigem on meil mureks töökorraldus, ka rahastus, ja tegelikult me saaksime palju abi targematest digilahendustest. Eestis on juba päris mitmed digilahendused kasutusel, aga on veel võimalusi. Ja seda loomulikult niimoodi, et digilahendused ei hakkaks iialgi asendama täielikult tervishoiutöötajat, see kindlasti meie eesmärk ei ole.

Mida me oleme juba praegu teinud? Tervisekassa on kehtestanud raviteenuste ootejärjekorra maksimaalse lubatud [pikkuse]. See on aastakümneid [kestev] lahendus. Võib-olla aastaid, aga pigem aastakümneid. Aga tegelikult ravijärjekord ei tohiks olla ühesugune kõikidele inimestele. See peab olema selline, et inimene, kellel on kiirem vajadus arstiabi järele, ka saaks kiiremini abi. Teistpidi, et nemad, kellel on aega oodata, ootaksid. Ja kolmandaks, et need, kes päriselt ei vaja meditsiinilist teenust, vaid vajavad muud teenust, saavad siis selle muu teenuse. Seda ei pea inimene ise otsustama, seda otsustavad meedikud. Aga tuleb luua triaažisüsteemid ehk prioriseerimise süsteemid, nii et inimesed saaksid õigel ajal õiget abi õige tervishoiutöötaja või muu spetsialisti juures.

Tervishoiupersonal kasutab patsiendiga suhtlemiseks erinevaid suhtluskanaleid. Selles on pandeemia meid aidanud. Pandeemia järel on oluliselt suurenenud kaugvastuvõttude arv. Arstid ja õed saavad täiesti seaduslikult suhelda patsientidega nii video kui ka telefoni teel. Telefonivisiidid muidugi olid ka varem lubatud. Aga selline kaugkonsultatsioon eeldab seda, et ei ole vaja inimest näiteks läbi vaadata või teha mingeid protseduure sellesama visiidi ajal. Teatud juhtudel on see võimalik, aga jällegi, tavalist visiiti see sada protsenti ei asenda.

Kogu maailmas on Eesti silma paistnud e-tervise edulooga. Ükskõik kuhu riiki ma olen läinud, igal pool tuuakse meid eeskujuks. Me oleme sellega nii harjunud, et me isegi ei kujuta ette, kui erinevaks teeb e-tervis meie elu siin Eestis võrreldes paljude teiste riikidega, kus e-tervis kindlasti ei ole üleriigiliselt kasutusel, vaid on piirkondlikult, mõnes kohas polegi seda varianti. Meil on täiesti tavaline ja elementaarne, et retseptid on digiretseptid, saatekirjad on digisaatekirjad, me saame kasutada digiregistratuuri ja on olemas ka e-konsultatsioon, mis võimaldab prioriseeritud suunamist, mida ma enne just kirjeldasin. Kõik need kindlasti vajavad veel täiustamist. Osa meie e-tervise struktuure hakkab jääma vanaks, mistõttu me neid tasapisi uuendame. IT-maailm uueneb väga kiiresti ja me saame digilahendusi kindlasti veel paremini kasutada. Aga selles osas me oleme maailma mastaabis tegelikult tõesti väga edumeelsed.

Tervishoiutöötajate puudus on tõepoolest väga märkimisväärne. Eesti on Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvanud eeldatava elueaga riik. Ja nagu ma mainisin, meie tervishoiusüsteem pakub tegelikult väga kõrgekvaliteedilist abi. Kohati on see süsteem ebaühtlase kvaliteediga, aga alati ei saa süüdistada tervishoiutöötajaid, vaid pigem on küsimus töökorralduses. Ja tervishoiutöötajaid, kes meil on, tuleb väärtustada. Me peame vaatama, et nad täidaksid neid ülesandeid, milleks nad on õppinud.

Just hiljuti oli avalikkuses suur diskussioon EMO-de teemal. Täna just küsisin PERH-i EMO juhatajalt, kuidas on nendel EMO-s lood puukidega. Ta ütles, et ta oli ise vastuvõtul laupäeval kuni kella neljani ja selle aja jooksul eemaldas tema, kõrgelt [haritud] EMO arst, kuus puuki. Kas see on otstarbekas lähenemine? Me peame kindlasti haiglatega koostöös läbi mõtlema, kuidas suunata inimesi õigetesse kohtadesse, et nad saaksid abi ikkagi kätte. Näiteks puugi puhul on inimese tervise seisukohalt kõige parem puuk ise kiiresti eemaldada. Mida kauem on puuk sees, seda rohkem haigestumise risk tõuseb.

Tervishoiutöötajaid me väärtustame siis, kui me pakume neile adekvaatset töökeskkonda ja seda tööd, milleks nad on õppinud, lisaks loomulikult [väärikat] töötasu – see on viimase kahe aasta jooksul tõusnud umbes kolmandiku võrra.

Juba mainisin e-konsultatsiooni. Me tahame minna e-konsultatsioonidele rohkem üle. Ehk me anname eriarstile võimaluse öelda, kui kiire inimese tervisemurega on, et tagada raskema tervisehäirega inimestele kiirem vastuvõtt.

Me tahame laiendada saatekirja nõuet. Esmapilgul tundub, et see võib halvendada [ravi] kättesaadavust. Aga näiteks psühhiaatrias on meil väga suur puudus psühhiaatritest, eriti lastepsühhiaatritest, nii et isegi suitsiidikatse teinud lapsed ei saa teinekord piisava kiirusega psühhiaatri vastuvõtule. Kui me kehtestame saatekirja selle eriala puhul, siis me tagame selle, et raskes seisus patsiendid pääsevad [vastuvõtule] kiiremini ja need patsiendid, kellele [piisab] perearsti abist, siis saavad abi perearsti juures.

Digilahendusi ma juba mainisin. Ja kindlasti tuleb üle vaadata, kuhu kulub tervishoius raha. Siin on väga suur roll just nimelt töökorraldusel, aga ka põhjendamatute uuringute ja visiitide ärahoidmisel. Inimestele tundub, et mida rohkem uuringuid, mida rohkem eriarste, seda parem tervis. Aga tegelikult uuringud näitavad vastupidist: põhjendamatud arstivisiidid ja uuringud teevad inimese tervise halvemaks. Sel on omad kindlad põhjused, aga neist ei ole mul hetkel aega siin rääkida. Kui keegi tahab [teada], siis saab hiljem küsida. 

Nii, kolmas küsimus: "Millised on meetmed tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks, eriti arvestades, et Eesti jääb EL-i keskmisele alla nii arstide kui õdede arvult?" Meil on loomulikult, nagu mainitud, probleem väga suur. Me oleme tervishoius hea kvaliteedi saavutanud tervishoiutöötajate arvel, nende ületöö ja pühendumuse [abil]. Me peame seetõttu tervishoiutöötajaid, kes meil on riiklikus süsteemis olemas, väga hoidma. Aga et neid juurde saada, on koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga plaanis tõsta vastuvõetavate arstitudengite arvu. Lisaks on nii [endiste] arstide kui ka õdede jaoks olemas projektid, mis kutsuvad neid tagasi tervishoidu, et need, kes on süsteemist juba lahkunud ja oma pädevuse kaotanud, saaks selle taastada.

Õdede puhul me püüame teha tervishoiukõrgkoolidega pikemad, nelja-aastased lepingud, et kõrgkoolidel tekiks kindlus rahastuse osas, et ei oleks ebakindlust ja oleks õpetamist kergem planeerida. Meditsiiniõdede koolitamisel me loome rohkem õppekohti ka väljaspool Tartut ja Tallinna. Arstide puhul on need juba olemas, aga ka õdede puhul [peaks olema] rohkem, et õed õpiksid ka väiksemates piirkondades ja nende iseärasusi tundma.

Lisaks, selleks kui mõni õde või arst soovib eriala vahetada, loome mikrokraadiprogrammid, et näiteks sellel, kes soovib eriarstist saada perearstiks, oleks see võimalus. Praktikas sooviksid tegelikult väga paljud eriarstid [hiljem] töötada perearstikeskustes või tervisekeskustes, sest kui pensioniiga hakkab lähenema ja võib-olla öövalveid ei jaksa enam teha, siis just perearstikeskus on väga ahvatlev töökoht. OSKA uuring näitas, et põhiline põhjus, miks tervishoiutöötajad lahkuvad töölt, on töökeskkonnas toimuv – töökorraldus ja suhted töökohal. Seetõttu töötab Tervise Arengu Instituut praegu välja riiklikku tööheaolu ja patsiendiohutuse standardiseeritud küsimustikku, mille abil saab hinnata töötajate rahulolu. 

Neljas: "Kas ja millal plaanitakse …

Mul läheb rohkem aega. Kas on võimalik paar minutit [juurde saada]? Ei ole?

Ei ole, siin lisaaega ei anta. Püüdke hakkama saada.

Mul on veel kaks küsimust. Jah. Kas ja millal plaanitakse suurendada Tervisekassa rahastust? Praegu teeb Arenguseire Keskus uuringut, kus hinnatakse, milline peaks olema Tervisekassa rahastus tulevikus. Ma vastan siis hästi lühidalt. Kui on lisaküsimusi ka veel, siis saan [jätkata]. Jah.

Aitäh! Teie aeg. Jah, 15 minutit on arupärimise küsimustele vastamiseks.

Küsimus on lihtsalt väga mahukas. 

Teile on ka küsimusi. Ja esimeseks Anti Poolamets, palun!

Te mainisite probleeme seoses õdede ja arstide arvuga. Üks probleem, mis sellega kaasneb, on viimastel aastatel süvenenud, nimelt arstide probleemid sellega, et nad peavad Eestis justkui valdama ühtlasi ka Venemaa riigikeelt ja teenindama [patsiente] vene keeles. Nooremale arstide põlvkonnale ei ole see sugugi nii enesestmõistetav, nagu seda vanasti loomulikuks peeti. Ja asi on läinud nii kaugele, et osa lööb sellele käega ja siis lähebki Soome ära, sellepärast et nende jaoks on üle mõistuse käiv, et nad peavad veel ühe keele ka omandama Eestimaal. Kuidas selle olukorraga on? Minu andmetel on see asi päris tõsine, et noored arstid ei oska vene keelt ja patsientidega suhtlemine on raskendatud, eriti keeruline veel, kui kümned tuhanded pagulased on ka siia tulnud.

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! See on väga hea ja õigustatud küsimus. Meil ei ole probleem ainult vene keelega, vaid ka inglise keelega. Eakamad arstid jällegi ei valda inglise keelt. Seda ei saa öelda küll kõigi kohta, aga nad ei valda seda nii hästi kui noorem põlvkond. Eestis on tervishoiuteenuste saamiseks [vajalik] ikkagi eesti keel. Me ei näe ette seda, et arstid ja ka õed peaksid tingimata rääkima [muid keeli]. Koristajad, hooldajad, kõik peaksid siis rääkima võõrkeeli. Kui tervishoiutöötaja tahab, siis ta võib heast tahtest rääkida vene keeles või inglise keeles või minu poolest prantsuse või mis iganes keeles, aga ta ei pea seda tegema. Ja oodata seda Eesti tervishoiuasutuses ei ole asjakohane. Õnneks on PERH juba eeskuju näidanud ja oma kodulehele välja pannud teate, et nemad teenindavad eesti keeles. Kui inimesel, kes pöördub tervishoiuasutusse, on hirm, et ta ei saa eesti keelega hakkama, siis peab see inimene tegelikult ise korraldama selle, et ta aru saaks, näiteks võtab kellegi kaasa. Väga populaarne on viimasel ajal ka telefoni teel [tõlkimine], inimene helistab mõnele lähedasele ja see lähedane aitab siis tõlkida. Ja õiguskantsler on andnud ju oma seisukoha just noortele arstidele. Me teame seda, see on avalikkuses, väga head noored arstid küsisid seda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete intervjuus öelnud, et tulevikus peaks EMO-sse pöördujatel olema perearsti saatekiri. Kas te olete kursis, kui palju on neid inimesi, kes ei kuulu ühessegi perearstinimistusse? Mis soovitus teil neile oleks?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea, et te küsisite. Ma ei ole kunagi öelnud, et tulevikus peaks olema inimestel EMO-sse pöördumisel perearsti saatekiri. Ma ütlesin seda, et Põhjamaades on kasutusel süsteem, kus perearsti tööajal eeldatakse, et inimesel on saatekiri. Kas see ka Eestis kasutust leiab, seda näitavad arutelud. Pigem mitte, ma arvan, aga mine tea. Siin ma annan otsustusõiguse eelkõige arstidele, kes töötavad EMO-s. Me kohtume nendega ja ilmselt see kohtumine ei jää ainsaks, sest meil tuleb päriselt lahendada EMO-de ülekoormuse probleem. 

Perearstidest rääkides, PERH tegi hiljuti küsitluse oma nii-öelda rohelise prioriteediga patsientide ehk nende EMO-sse pöördujate seas, kes peaksid olema tegelikult tervisemurega perearsti juures. 70% nendest isegi ei olnud proovinud perearsti kätte saada. Siin on ka ühiskondlike ootuste ja mõtteviisi küsimus. Ma ei taha öelda, et inimene peab suutma absoluutselt igas olukorras ise otsustada, kas EMO või perearst, aga ta võiks perearstilt vähemalt küsida. Meil on olemas ka perearsti nõuandetelefon 1220, mis on avatud ööpäev läbi, ka sealt võib küsida.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Teil siin oli palju juttu, vähe villa. Te kirjeldasite oma jutus ka kõiki neid probleeme, millega Eesti inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Fakt on, et Eesti inimesed on hädas, aga teie siinkohal kasutate väljendeid: põhjendamatud arstivisiidid, mõttetud vastuvõtud, triaaži tugevdamine. No see ei [suurenda] ju tegelikult eriti inimeste kindlustunnet ja usku meie meditsiinisüsteemi ja konkreetselt ka teisse.

Tahate, et inimesed ei satuks haiglasse nii palju, nagu te ütlesite. Aga nad satuvad ja tegelikult nad vajavad abi veelgi rohkem, kui süsteem praegu pakub. Te juba lükkasite tagasi, et ei, teie ei ole seda öelnud, et peab perearstilt saatekirja võtma, et EMO-sse pääseda. No ma ei tea, terve meedia oli seda täis. Ma ei tea, mida te siis ütlesite. 

Samas olete te ka öelnud, et patsiendi rahulolu ei olegi esmatähtis tervishoiusüsteemis. Äkki te selgitate praegu rahvale ka, mis asi siis on esmatähtis meie tervishoiusüsteemis, kui see ei ole patsiendi rahulolu, mille nimel peaksid töötama [kõik] ministrist alates ja tõesti pereõe ja kõige viimase sanitariga lõpetades.

Aitäh küsimuse eest! See võimaldab mul tõesti selgitada natuke paremini seda, mis võib-olla on jäänud mõnele inimesele arusaamatuks. Loomulikult, inimesed on hädas ja see on täiesti arusaadav. Hädas nad ongi sellepärast, et on põhjendamatud visiidid. Näiteks eriarsti vastuvõtule satub statistika järgi umbes kolmandik neid patsiente, kes peaksid tegelikult abi saama perearstikeskuses. Kuna sinna on sattunud need patsiendid, kes ei peaks sealt abi saama, pikeneb järjekord nendele, kes peaksid sealt abi saama.

Mulle ei sobi, kui te nägusid teete. Mulle sobib väga hästi, kui te kuulate, mis ma räägin, ja pärast võime omavahel edasi arutada. Aitäh!

Ühesõnaga, pikeneb vastuvõtuaeg neile, kes vajavad arstiabi. Selle tulemusena nende tervis halveneb ja nad satuvad kergemini haiglasse. Eesmärk on see, et inimesed ei satuks nii kergesti haiglasse, mitte sellepärast, et see meeldib või ei meeldi, vaid sellepärast, et meie soov on, et inimeste tervis ei läheks halvemaks.

Ja rahulolu on oluline, aga see on üks kvaliteedinäitaja. Ainult rahulolust ei peaks lähtuma. See on üks näitaja. Kindlasti tuleb patsiendi rahulolu uurida. Tähendab, mis on tähtis? Tähtis ongi see, mida ma juba ütlesin, et kui on tervisehäire, siis saaks iga inimene õigel ajal õiget abi õige tervishoiutöötaja juures. Praegu seda ei juhtu, sest meil on mõned asjad tegemata. Ma püüan nende vähem kui kahe aasta jooksul need asjad ära teha.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma jätkan sealt, kus te pooleli jäite, ehk viienda küsimuse juurest. Räägiks perearstisüsteemist ka. Teil on nüüd võimalus sellele küsimusele vastata. Arvestades, et te olete päris pikalt perearstina töötanud, teate te seda valdkonda päris hästi. Ja sellest lähtuvalt küsingi, kas perearstisüsteemil on sellisel kujul ka tulevikku. Esiteks, probleeme on seal palju, te teate nendest väga hästi, aga meil on pensionieelikud ja pensionil hästi paljud, kes perearstina siiamaani veel töötavad. Kui nemad peaksid tööjõuturult ära minema, siis probleem süveneb veelgi. Uus põlvkond nii kiiresti peale ei tule ja on näha, et ei olegi tulemas. Ja teine pool on tervisekeskused. Minu arust on kaks klassikalist lähenemist, kuidas tervisekeskused võiks toimetada. Üks tervisekeskus on lihtsalt selline betoonkeha, aga teine on tervisekeskus, kes suudab rohkem teenuseid ka pakkuda. Kuidas teie seda vaatate?

Aitäh küsimuse eest! Perearstid tegid koos Sotsiaalministeeriumiga väga-väga hea arengukava, mis tegelikult vastab väga paljudele küsimustele. Kuna nende probleemidega ei asutud tegelema õigel ajal, siis üks on kindel: olukord läheb kindlasti mõnda aega halvemaks. Te tõite ise näiteks, et kolmandik perearstidest on üsna pea pensionile minemas. Meil tuleb kuidagi üle elada see keeruline aeg ja ka mõelda, milline on perearstisüsteem tulevikus. Ajalooliselt nägi perearstikeskus sageli välja nagu üksikpraksis: üks arst, üks õde, võib-olla vahel oli koos kaks või kolm arsti. Aastal 2011 tehti tervisekeskuste reform, mis eeldas, et tekivad sellised keskused, nagu te kirjeldasite, kus on koos mitu arsti ja oluliselt rohkem õdesid ehk iga perearsti kohta vähemalt kaks õde, teinekord ka kolm. Lisaks pakutakse muid teenuseid, näiteks on psühholoog, füsioterapeut, ämmaemand ja nii edasi, erinevad teenused.

Ekslikult on seda vahel peetud nõukogudeaegsete polikliinikute tagasitulekuks. Aga ei, toonastes polikliinikutes olid eriarstid. Meil suudab tegelikult üks tervisekeskus teenindada ka peaaegu eriarsti tasemel ära – ka Nõukogude ajal tegid neid asju tegelikult paljud eriarstid – väga suure hulga inimesi, vähemalt 10 000–20 000, suuremad keskused isegi 50 000 või 30 000–40 000 inimest. Ja mõte ongi [olla valmis] selleks, kui meil perearste jääb vähemaks. Perearst on kõrgelt haritud eriarst, kes [tunneb] näiteks psühhiaatriaat, naistehaigusi, silmahaigusi, lastehaigusi ja nii edasi, väga-väga erinevaid valdkondi, ja perearst tuleb toime ka väga mitme kroonilise haigusega inimestega. Erinevate riikide kogemused on näidanud, et kui see kvaliteet püsib, siis väheneb koormus eriarstisüsteemile, ja nagu ma enne mainisin, raskemini haiged inimesed pääsevad kiiremini eriarstile. Praegu on meil plaanis tuua perearstikeskustesse rohkem üldarste, kes aitaksid perearste lihtsamate tervisemuredega ja perearstikeskuste koormust vähendada. Ja perearstisüsteemi mõistes keerulisemate probleemidega inimesed pääseksid omakorda perearsti vastuvõtule.

Siin tuleb paratamatult luua selline astmeline süsteem, mis põhineb kogu meeskonnal. Ja see tähendabki, et kui inimene on kuskil perearstikeskuses patsiendinimekirjas, siis ta tingimata ei ole alati perearsti vastuvõtul, vaid kohtub näiteks õega või füsioterapeudiga, vaimse tervise õega või hoopis mõne üldarstiga. Ja kui on väga vaja, siis loomulikult alati ka oma perearstiga. See on selline hästi lühike kokkuvõte. Aga Sotsiaalministeeriumi kodulehel on üleval perearstide esmatasandi arengukava ja ma soovitan seda lugeda. Seal on väga ilusti kirjeldatud, millised on mured ja kuidas neid lahendada plaanitakse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma ka jätkan sealt, kus arupärimise küsimustele vastamine katkes. Ma esitan sellesama viimase küsimuse, mis meil arupärimises on nr 6 all. Just see, mis puudutab seda, kuidas on plaanitud tagada esmatasandi arstiabi kättesaadavus eelkõige hajaasustusega piirkondades, kus need täitmata nimistud on muutumas püsivaks probleemiks. Kindlasti te olete ette valmistanud selleks küsimuseks. Kui saate, siis andke palun ülevaade.

Aitäh! See on ette valmistatud juba mitu aastat tagasi sellesama arengukava raames. Hajaasustustes on väga sageli sellised pisikesed perearstikeskused, kus on üks arst ja üks kuni kaks õde. Väga suur mure on nendes keskustes sellega, et kui perearst soovib minna puhkama, siis ta ei leia asendajat, ja samamoodi on õega. Hullem on olukord siis, kui perearst või õde näiteks haigestub või juhtub midagi muud. Aga ka perearst tahab võib-olla lapsi saada või oma elus teisi muudatusi teha. See takistab selliseid pikaajalisi muutusi. Üks lahendustest on see, et selline üksikpraksis võrgustub mõne teise suurema perearstikeskusega või võrgustuvad mitmed üksikpraksised omavahel. Ehk nad loovad koostöölepingud, koostöömeetmed, kuidas nad saavad üksteist asendada, või siis näiteks suunatakse perearstikeskuse patsiendid teise keskusesse. Või näiteks, kui nad on võrgustunud tervisekeskusega, siis saavad ka selle pisikese keskuse patsiendid lisateenuseid, näiteks füsioteraapiat, psühhoteraapiat, ämmaemandusabi, mida muidu üksikpraksis ei suudaks endale lubada. Eesmärk on, et pisikesed praksised teeksid koostööd suurematega, see tagaks inimestele arstiabi kas või mingilgi moel. Inimese jaoks võib muutuda see, et võib juhtuda, et ta peab näiteks käima mõnda aega kaugemal perearstikeskuses. Aga tal on vähemalt abi olemas. Tõenäoliselt on näiteks õde kohal, aga vahel on vaja ka arsti, alati õest ei piisa. Püüame parimat.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh! Nii nagu me teame, tervishoius on tööpõld väga lai ja rahapuudus on pidev. Me räägime siin erinevatest asjadest ja loomulikult on fookuses inimeste tervis. Aga kogu selle asja juures kaob minu arust üks väga oluline küsimus: kuidas tegeldakse inimeste vaimse tervisega? Kuidas see olukord, mis praeguseks on kestnud päris kaua, on mõjunud vaimsele tervisele, mis tagajärjed sel on ja mis mõjud on seeläbi avaldanud inimese füüsilise tervisele? Peab ju tunnistama, et kõik need aastad on olnud üpriski stressirohked ja õhus on küsimusi rohkem, kui võiks olla.

Alustame stressiallikatest: COVID, energiakriis, loomulikult praegune olukord, sõda, ja neljandaks, praegune valitsus ja valitsuse otsused, mis puudutavad erinevaid maksutõuse ehk inimeste toimetuleku üleüldine halvenemine.

Kui Keskerakond oli valitsuses, me mitte ainult ei juhtinud tervishoiukriisi edukalt, vaid suutsime süsteemile anda püsivama rahastuse pensionäride sotsiaalmaksu kaudu, ravivõimaluste avardamise kaudu ning haigekassa struktuurse tasakaalu parandamise kaudu. Täna näeme kahjuks, et need saavutused kipuvad kaduma, investeeringuid lükatakse edasi ja haigekassa miinus süveneb.

Ma toon välja mõningad arvud, mis puudutavad meie valitsemisaega alates 2016 kuni 2021. Haigekassa kogu eelarve oli 2016. aasta alul natukene üle miljardi ja 2021. aastal oli see 1 650 000 000. Väga suur vahe. Ja loomulikult olid eraldised ja lisaeraldised. Eesmärk oli vähendada eriarstide ravijärjekorda, et kogu süsteem oleks jätkusuutlik.

Mind väga huvitab, millal see lõpeb, et eriarstide järjekord koosneb kaht [tüüpi vastuvõtu]aegadest. Üks on see aeg, mis on tasuta ehk mida katab haigekassa, aga teine on see aeg, mille peab patsient ise kinni maksma, kui ta soovib eriarsti juurde minna, ja vaatamata sellele on järjekord ikkagi pikk. Kuigi loomulikult sealt, kus on tasulised ajad, saab põhimõtteliselt alati endale aja [valida]. Aga huvitaval kombel, on see tasuline või mittetasuline, arst on ikka sama. Tahes-tahtmata tekib tunne, et see on kunstlikult tekitatud järjekord. Ja see kindlasti riivab inimeste õiglustunnet. Kuidas siis on niimoodi, et arst on sama, aga ühel päeval ta võtab vastavalt Tervisekassa tellimusele patsiente vastu ja järgmisel päeval on see tasuline ja kõik see raha läheb siis raviasutusele? Vastus sellele küsimusele, miks selline süsteem on üles ehitatud: seetõttu, et see raha, mis riigieelarvest sinna läheb, ei ole lihtsalt piisav. 

Püüdsime seda süsteemi muuta, aga aeg läheb eest ära. Kui uued valitsused tervishoiule raha ei anna, nii nagu ka Riigikontroll on välja toonud, siis need järjekorrad pikenevad ja tasuliste aegade maht ainult suureneb. See ongi see koht, mille tõi välja ka Euroopa Komisjon oma aruandes. Tegelikult Eestis on Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus – lausa 12,9%-l Eesti elanikest. Nad on andnud teada, et nad ei saa vajalikus koguses arstiabi ja nad on tegelikult loobunud nendest teenustest.

Ja loomulikult perearstide probleem. Ma arvan, et praegune minister Karmen Joller kaardistas väga hästi kogu selle …

Pool minutit võtaks juurde. 

Pool minutit lisaaega.

… temaatika. Kõik need asjaolud, mille ka meie välja tõime, leidsid kinnitust. Nüüd on küsimus, millisel viisil praegune valitsus soovib neid probleeme lahendada ja kas valitsus suudab neid probleeme lahendada. Kuri kahtlus on, et ei suuda. See tähendab seda, et need asjad ei lähe tervishoius paremaks enne, kui tuleb uus valitsus. Ja see on kahjuks praegune tõdemus. Ma kordan üle: kui Keskerakond oli valitsuses, siis tolleaegse haigekassa eelarve tõusis väga lühikese aja jooksul 57%. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Nojah, siin me kuulsime palju selliseid loosunglikke suuri sõnu, et olen kaardistanud ja probleeme on palju, ja mida kõike me hakkame tegema. Aga meil on Eestis üks perearst, see on Tõstamaa perearst Madis Veskimägi, kes on just hiljuti, 13. aprillil 2025, kirjutanud pika artikli "16 näidet, mis paljastavad Eesti meditsiini tegelikud probleemid". Seal on toodud välja probleemid ja näidatud ära ka lahendused. Tegelikult, kui te võtaksite ta endale nõunikuks, siis ta ütleks teile, mida peaks tegema. Aga teie algatusel visati ta kunagi perearstide seltsist välja, sest ta oli liiga aus ja rääkis ära, mis on päriselt probleemid. No selge. 

Meie tervishoiusüsteem on täpselt nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli, ja see kõige nõrgem lüli on siinkohal minister, mitte arstid, õed, perearstid, kes kõik teevad igapäevaselt rasket tööd inimeste terviseprobleemide lahendamisel. Ja põhjus on väga lihtne: minister Jolleri näol ei ole tegu ju ministriga, vaid tegu on poliitaktivistiga, kes on sattunud ministriks. Seetõttu meil ei olegi lootust, et tema juhtimisel meie tervishoiusüsteemis midagi paremaks läheks.

Näide sellisest poliitaktivismist oli hiljuti sotsiaalmeedias, kus üks teine perearst kirjutas, sekkus, võttis suu täis teatud poliitilisel teemal ja nimetas inimesi: riigireeturid, sovetikummardajad, skisod ja muidu mõrapead. Vabandust, kui üks arst kasutab inimese kohta sõna "mõrapea", siis tekib tõsine küsimus, kas ta üldse sobib arstiametisse, või kui ta ütleb skiso, mis on ilmselgelt ühe kliinilise haiguspildi stigmatiseerimine ja halvustamine ning näitab tegelikult täielikku empaatiapuudust. Ilma empaatiavõimeta arstid on, nagu ajaloost teame, milleks iganes võimelised.

Arstid peaksid tegelikult olema üldse esimesed, kes poliitikas end ei positsioneeri, sest muidu me saamegi niinimetatud staarperearstid, kes on poliitilise võimu eestkõnelejad tundmatute ainetega massvaktsineerimise ehk inimkatsetes osalemise puhul või tuulikutest tulenevate tervishoiuprobleemide üleoleva pisendamise puhul, mis on jällegi inimkatsed ja sotsiaalne eksperiment. Tasuks on selle eest muidugi riigisüsteemis edutamine, esialgu arvamusliidriks, kes loomulikult arvab seda, mida ideoloogiliselt on vaja rahvale peale suruda. Terviseküsimustes on riigivõimul vägagi kasulik omada kreatuure, kes silmagi pilgutamata kas või rasedatele ja imetavatele emadele neid läbikatsetamata vaktsiine sisse süstiks, sest neil on tegelikult veits poogen, kas see [jõuab] läbi platsenta lootesse või rinnapiima kaudu vastsündinule. Sealt edasi premeeritakse selliseid arste heade kohtadega Riigikogu valimiste nimekirjades. Ja kui on edukalt läbitud ka truudusvanded valitsuse poliitika kindlustamisel, kuulutades väärinformatsiooniks kõik arvamused, mis lähevad vastuollu valitsuse poolt normina kehtestatud ideoloogiatega, siis, nagu juuresolevalt pildilt näha võime – praktika on tõe kriteerium teatavasti –, saavadki niinimetatud perearstid ülendatud koguni ministriametisse. Milline tähelend, eks ole! No tehke järele või makske kinni.

Seda kinnimaksmist me näeme praeguse poliitilise kliki võimutsemise juures ju igapäevaselt. 2,6 miljardit tuulikuärimeestele – perearstil kõlbab Terviseameti lehel teha küll propagandat, et tuulikutel pole häda muud midagi, kui et nad ajavad inimesed lihtsalt närvi. No kujutate ette, eks ole! Miljardeid Häädemeesteni kulgevasse rahapesuprojekti või siis tervelt 5% rahva teenitud majanduslikust koguproduktist oma sõpradele kaitsetööstusse – pole probleemi!

Ja siin me nüüd oleme. Väga suurt ja väga olulist valdkonda on pandud juhtima inimene, kes on truu ja ennast ideoloogiliselt tõestanud parteisõdur. Perearst, keda patsiendid on hinnanud kõigest 1,5 punktiga 5 palli süsteemis. Arvamused praeguse ministri suhtes on sealsamas patsiendiportaalis väga negatiivsed, näiteks: ülbe eneseimetleja; abi ei saanud; ei saatnud analüüsidele; ei mõõtnud vererõhku; ainus soovitus oli, et guugeldage abi saamiseks; väga ebameeldiv kogemus.

Ma võtan lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja siin keegi räägib, et lapsega arsti juures käies mainis ta põletikulist protsessi, kuid perearst Joller ei vaevunud isegi üle vaatama, olukorra aga päästis teise arsti kirurgiline sekkumine. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Küsimus ei ole siinkohal ainult mõnes sõnas või väljendis, mida minister on välja öelnud – see võib olla mingi kommunikatsioonihäire või mida iganes –, küsimus on suhtumises patsienti ja inimestesse. Sellise suhtumise ja nägemusega tervishoiuteener, see inimene, on saanud kahjuks võimaluse süsteemi oma äranägemise ja suhtumise järgi korraldada, mis patsiendi ja rahvatervise seisukohalt saab ilmselgelt olema hävituslik.

Ja see valdkond, mille eest Karmen Joller vastutab, on väga lai, lisaks tervishoiuvaldkonnale ka veel sotsiaalvaldkond. Selles vallas ministril paraku puudub nii elu- kui töökogemus. Ja arrogantne suhtumine lööb ka siin läbi: selle asemel, et end valdkonna probleemide ja muredega kurssi viia, jätab Karmen Joller ära seni toimunud regulaarsed kohtumised puuetega inimeste kojaga ja lihtsalt ütleb, et muidu ta põleb läbi. No muidugi põled läbi, kui oled arvanud, et [tuleb vaid] õigel poolel kõvasti ideoloogiliselt propagandat teha, kui ainult partei käsib, ja kõigile turja ja säärde karata, vaenata ja sinu partei vaenlasteks kuulutatuid kõvahäälselt sarjata ja sildistada. Tõesti, kas sa arvasid, et ministriks saanuna jätkub sama õnnis seisund? Et andis partei ameti, annab ka mõistuse? Oh ei. 

Minister rapsib siin oma küündimatuses ringi nagu tumm leilis. EMO-sse ei tohi eestlane oma hädaga enam pöörduda, peletame eemale stiilis "köha ja punn": mis siis, et köha võib olla ka infarkti üks sümptomeid ja punn ohtlik nahavähk, ära tule tülitama. Aga miks inimesed lähevad EMO-sse? Sest võib-olla on neil perearst nagu praegune minister, keda ei huvita, või perearst, kellel on veits poogen ja kes ütleb, et sa oled rahvavaenlane ja mõrapea, ära tule mulle siia oma peahaavaga.

Ega siin polegi midagi. Selles olukorras, mida minister Joller oma ebakompetentsuse tasandil on tervishoiusüsteemis nüüd ellu viimas, valitsusel tuleb vist tõesti haarata viimasest õlekõrrest. Nagu me oleme kuulnud, hakatakse ette valmistama eutanaasiaseadust – pole patsienti, pole probleemi. Töö selle nimel igatahes käib, seltsimehed. Või siis lähme ka laste kallale, vaktsineerime lapsed ära niikuinii, kas või siis, kui vanemad on vastu.

Neid näiteid on palju ja palju. Tõesti, kuulutatakse siin nurmenukutee, hanerasv ja homöopaatia libameditsiiniks, mille vastu tuleb seaduse jõuga võitlema hakata. Samas soovitab minister kõigil enda haigusi ja ravi guugeldada, enne kui alandlikult perearsti julgevad tülitada. Ega selles olukorras ei olegi midagi teha. Mina arvan, et kahte aastat see minister meil vastu ei pea. Ja ma arvan, et kui kaks aastat tema juhtimisel tervishoiusüsteemi reformida, siis saab [olukord] ainult halvemaks minna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem saalis kõnesoove ei ole, aga minister soovib [sõna]. Jah, palun, sotsiaalminister Karmen Joller!

Aitäh! Kõigepealt [vastan] Lauri Laatsile. Oli küsimus, kas praegune valitsus suudab neid probleeme lahendada. Ei suuda. Kindlasti ei suuda. Probleemid on tekkinud väga-väga pika aja jooksul ja nende lahendamiseks kulub kaua aega.

Aga nüüd, eelkõneleja kasutas palju isiklikke rünnakuid. Ma lihtsalt tahan nentida, et kui inimene hakkab teist inimest isiklikult ründama, siis see näitab seda, et teised, sisukad argumendid on puudu ja muud moodi ei osata oma emotsioone välja elada. Eelkõneleja on seda ka varem teinud ja me oleme selle ka kohtus lahendanud minu võiduga, kogu erakond kaotas selle protsessi.

Aga mainiti Madis Veskimäge. Madis Veskimägi on kindlasti hea perearst ja temasarnaseid perearste on Eestis palju. On väga palju perearste, kes teevad ultraheli, pakuvad erinevaid teenuseid. Ma ka enne kirjeldasin tervisekeskusi. Eestis on väga palju – väga palju! –, sadu arste, kes teevad samasugust tööd. 

Mis puutub sellesse, kas arstid peaksid osalema poliitikas, siis arstidel on õigus osaleda poliitikas täpselt nii nagu iga teise ametiala [inimesel] – õpetajal, lauljal, ajaloolasel. Igal inimesel on õigus osaleda poliitikas. Ja kui poliitikas on eksperdid, ükskõik mis valdkonna eksperdid, siis ma arvan, et poliitika ja Eesti inimesed võidavad sellest. Arste on meil tegelikult igas erakonnas, absoluutselt igas erakonnas, ja nad on kõik targad ja head kolleegid. Mul ei ole mitte kellegi kohta midagi halba öelda.

Räägin veel eutanaasiast. Eutanaasiat me ei plaani seadustada, meil ei ole sellist kavatsust, see on väärinfo. Siin kõlas puldist just erinevat väärinfot. Kunagi siin üks endine Keskerakonna poliitik, väga soliidne kolleeg, ütles, et Riigikogu pult peaks olema koht, mis on püha. Ja ma arvan, et väärinfo levitamine Riigikogu puldist näitab taset, seda, mis inimese jaoks on püha või ei ole püha. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase üheksanda päevakorrapunkti ja põhipäevakord on ammendunud.

Ja nüüd peale haamrilööki on võimalus osaleda vabas mikrofonis. Vabas mikrofonis, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart! Ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel!

Täna tahan rääkida Tallinnast. Ja miks just Tallinnast? Sellepärast, et Tallinn on väga oluline majanduskeskus, lausa üle 40% SKP-st tuleb Tallinnast. On hästi oluline, kes Tallinna juhib. Praegune valitsus on selgelt näidanud ebapädevust, ebakompetentsi. See ei ole hea ei Tallinna inimestele ega üleüldiselt Eestile, arvestades asjaolu, et Tallinn on väga oluline majanduskeskkond.

Millega siis praegune valitsus on silma paistnud, mis on need "edulood"? Hakkame neid loetlema. Kaarli puiestee märkide teema. Üleöö tekkis iga meetri taha erinev märk, mis pidi reguleerima jalakäijate paremat liikumist. Aga selgus, et need märgid tegelikult ei täida eesmärki, neid on liiga palju, ja otsustati need demonteerida.

Paldiski maantee liiklus. Rattatee tuli, rattatee läks. Ja uudiseid lugedes [näeme, et] probleem ei ole kadunud, vaid on veel hullemaks läinud, on olnud juba avariisid. Anti sõnum: teeme veel paremini.

Piirkiiruse tõstmine just linnavalitsuse hoone ees. Hommikul anti teada, et piirkiirus tõstetakse 30 pealt 40 peale. Aga juba õhtul me saime teada, et linnapeale see ei meeldinud, ja märgid vahetati taas [välja, piirkiirus langetati] 30 peale.

Lumekoristus kõnniteedel. Ainuke, mis tegelikult Tallinna valitsuse päästis, oli see, et lund lihtsalt ei olnud. Aga vaatame seda, et hankeid ei ole toimunud, mingisugused eesmärgid on seatud, aga päris aru ei saa, mis toimub. Ja tegelikult on ka hankemahud juba täis ja väga paljud linnaosad on sellega hädas, aga valitsuselt ei tule mitte ühtegi signaali, mis edasi teha. On väga suur tõenäosus, et võib-olla see talv ei koristata lund, kui see valitsus jätkab.

Pingid. Oh, see on küll uus tase, vot sellist asja me ei ole veel näinud! Kui te lähete ja vaatate, kuidas pingid on kinnitatud, siis te saate väga kiiresti aru, et need pingid seal asfaldi küljes väga kaua ei seisa. No ei ole alust lihtsalt. Millisel viisil need on paigaldatud ja mida vaene inimene peab nägema, kui ta seal pingil istub, saate kogeda siis, kui te lähete käite ise Tallinnas ringi ja avastate need pingid.

Trall eelarve ümber. On juba teine nädal, mil käib võitlus, sisemine võitlus. Näha on see, et anti valimiste stardipauk, aga võib-olla on see stardipauk liiga varajane. Igal juhul on jälle külvatud hästi palju segadust. Üks süüdistab teist, teine süüdistab esimest ja kokkuvõttes kõik neli erakonda süüdistavad üksteist.

Seda loetelu võiks jätkata. Tundub, et kohutavalt naljakas on. Aga ei ole, tegelikult on väga kurb. Väga kurb, mida tehakse praegu Tallinnaga. Kes siis selles mängus on kaotaja? No loomulikult Tallinna inimene. Kõik need naljakad seigad, mis ma ette lugesin, tegelikult ju võtavad maksumaksja raha. 

Üks asi veel ununes: 2,4 miljoni euro eest soovitakse puid istutada. Samas, RMK lihtsalt põletab riigis istikuid. No leppige siis kokku, minge võtke RMK-lt need istikud, istutage maha, säästate 2,4 miljonit. Midagi asjalikku võiks ju ka teha. No ei ole seda asjalikkust!

Mida Tallinn siis tegelikult vajab? Tallinn vajab stabiilsust. See, mis praegu toimub, ei vii Tallinna mitte kuskile. See, mis praegu toimub, on tegelikult selle tagajärg, kuidas see valitsus Tallinnas sündis. Ja kuidas ta sündis, seda lugu te teate. Selle loo taga ei ole mitte midagi ausat, mitte midagi demokraatlikku.

Need jõud on püüdnud seda punti, mis tuli võimule mittedemokraatlikul viisil, aasta aega kuidagi koos hoida, tehes neid tegevusi, mis ma siin loetlesin. Ja see ei ole kindlasti see jõud, mis viib Tallinna edasi. Nii et Tallinn vajab uut valitsust, stabiilset valitsust. Aitäh!

Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Täna toimus korruptsioonivastase erikomisjoni istung, kus me käsitlesime e-valimisi. Nimelt on ilmsiks tulnud, et 2023. aasta valimistel oli teoreetiliselt võimalik e-häältega manipuleerimine, kuna meil ei toimu täielikku kontrolli häälte lugemise üle. Nagu te teate, võib e-hääletamise puhul mitu korda hääletada. Kui sa hääletad paberil ja siis hääletad elektrooniliselt, siis läheb arvesse viimane e-hääl. Nüüd on välja tulnud, et selles etapis, kui kehtivad hääled eraldati nendest kordus‑ ja paberhääletamisega tühistatud häältest ja tehti need anonüümseks, oli võimalik esitada loendamiseks täiesti uued sedelid. Need ei pidanud üldse pärinema valimiskastist, vaid võisid olla avalikult saadavate andmete põhjal eelnevalt valmis võltsitud. Ja seda etappi, just seda, mida ma mainisin, ei kontrollitud. 

Sellele probleemile viitas ka OECD raport, kus öeldi, et kriitilist sammu, mille käigus eemaldati internetis või valimisjaoskonnas antud teise häälega ülekirjutatud hääled, ei kontrollitud. Ja oli isegi selline lause: piisavaid vahendeid omav siseringi kuuluv isik võib, kui ta suudab teha seda märkamatult, kontrollida, millised hääled eemaldatakse, ja seega osaliselt mõjutada tulemusi. Valimisteenistus on avalikult väitnud, et kõik need etapid olid kontrollitud, olid tehtud pistelised kontrollid ja oli kontrollitud ka see osa. Aga mis tuleb välja? Mitte kuskil pole selle kohta tõendeid, pole audiitori aruandes mitte midagi selle kohta kirjas ja pole ka muul moel seda kuskil tõendatud.

Täna me komisjoni istungil mitu korda küsisime, kas valimisteenistusel on esitada tõendid nende kontrollide kohta. Ei ole neid tõendeid, ei ole märkmeid, ei ole mitte mingit tõestust. Ei ole tõestust ka nende pisteliste kontrollide kohta. Meile öeldi, et teate, kõiki asju ei protokollita. Põhimõtteliselt meile öeldi, et me peaksime lihtsalt uskuma, et need kontrollid teostati. Aga olukorras, kus 40% inimestest ei toeta e-valimisi, ei saa selline vastus olla vastuvõetav. Põhimõtteliselt valimisteenistus ei tõendanud ära seda, et 2023. aastal oli võimalik manipuleerimine kuidagi ära hoitud. Ei tõendatud ära!

Ja kogu probleem ongi selles, et e-valimised pole meil otsast lõpuni kontrollitavad. Eesti Teaduste Akadeemia küberturvalisuse komisjon tegi riskide kontrolli ja tõi välja kuus riski, millest kaks on väga tõsised. Üks on see, et põhimõtteliselt ei olegi võimalik kõiki etappe auditeerida, kuna meil teatud süsteemid pärinevad välistelt osapooltelt. Seda on see komisjon kusjuures pidanud kõrge taseme ohuks. Samuti, praegu puudub detailne auditeerimisjuhend, detailne auditiraport. See omakorda kinnitab seda, et kui audiitor tuleb, siis ta ei auditeeri kõiki etappe. Põhimõtteliselt ei ole audiitoril kohustust kuidagi sõltumatult kontrollida neid asju, mis talle ette antakse. Ehk siis põhimõtteliselt audiitor usaldab seda tarkvara, mis talle kontrolliks antakse, ja tema selle üle sõltumatut kontrolli ei teosta. Ja selleks, et teha neid lisakontrolle, ongi vaja otsida spetsialiste, spetsiaalseid audiitoreid, ja muidugi see on väga keeruline.

Üks põhjus, miks sellist kontrolli algusest lõpuni tänaseni pole tagatud, on see, et see teeb kogu e-hääletamise läbiviimise palju keerulisemaks. Ja see on paljude jaoks probleem. See on ka ju põhjus, miks paljud riigid ei kiirusta sellega või ei soovigi e-valimiste süsteemi sisse viia.

Ja tegelikult on pärast kõike seda tõstatunud ka küsimus, miks meil üldse on lubatud see, et elektrooniliselt me võime mitu korda hääletada ja me saame elektrooniliselt üle kirjutada ka paberhääle. Kas see võimalus ongi manipuleerimiseks? 

Ma kindlasti soovitan seda istungit järele vaadata. Järgmisel istungil on meil arutlusel m-valimiste küsimus. Minul on küll küsimus, kuidas me üldse saame sellega edasi liikuda, kui meil pole siiamaani e-hääletamise kontroll ja turvalisus tagatud. Ja järgmine kolmapäev esitleb OSCE oma viimast raportit e-valimiste kohta. Kindlasti jälgige neid istungeid, need on avalikud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja istung on lõppenud.