Tere päevast, austatud ametikaaslased! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on end registreerinud 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku jätta selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 9. ja 10. päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 ning Riigikontrolli seaduse, erakonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 599 esimene lugemine. 

Ettepanek päevakorra kohta, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud …

Head kolleegid, palun saalis vaikust! Ma ei kuule muidu Lauri Laatsi küsimust. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on selle nädala päevakorra kohta küsimus, mis puudutab kolmapäevast ja neljapäevast päeva. Me näeme selgelt, et kolmapäeval on meil hästi palju erinevaid seaduseelnõusid menetluses, aga neljapäevasel päeval on ainult kaks punkti. Kui võtta arvesse, et kolmapäeval on meil üks hästi oluline punkt, nimelt punkt nr 6, kus energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt tuleb aru andma, siis kas ei oleks mõistlik nii oluline punkt tõsta neljapäeva peale, kui oleks rohkem aega seda arutada?

Te soovite tõsta … Millise päevakorrapunkti te tahaksite neljapäeva peale tõsta?

Kolmapäevane päev, punkt nr 6, mis on energeetika- ja keskkonnaministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest.

Selge. Ma korra täpsustan, et kolmapäevasest päevakorrast arvatakse algataja ettepanekul välja kaks päevakorrapunkti. See puudutab kolmapäeva. Aga kui kõik on nõus, siis see on võimalik. Aga ma näen, et Õnne Pillak soovib siinkohal sõna. Õnne Pillak, palun!

Reformierakonna fraktsioon seda ettepanekut ei toeta. Seda hästi lihtsal põhjusel, et sel päeval on valitsus väljasõiduistungil Ida-Virus ja minister neljapäeval ei saa siin esineda.

Selge, aitäh! Siis ei ole võimalik seda ettepanekut arvesse võtta. Tanel Kiik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Olete nii teie kui ka teised Riigikogu juhatuse liikmed on ikka rõhutanud, kui oluline see on, et esmaspäeviti on meil võimalik vastata arupärimistele. Õigemini, [ministritel] on võimalik vastata, meil on võimalik küsida ja kõnesid pidada ja arutada olulisi teemasid. Tänane päevakord on selline kuidagi natuke rosolje moodi: natuke on arupärimisi, natuke eelnõusid ja siis jälle natuke arupärimisi. Äkki te natuke selgitate, kust nüüd selline loogika ja meelemuutus juhatuse tasandil on tulnud?

Jaa, täna on meil tõepoolest kõigepealt arupärimised peaministrile. Kuna peaministril on täna õhtupoolikul veel teised kohustused, siis oli tema palve, et ta saaks kõigepealt arupärimistele vastata. Seejärel me tõesti võtame ette kaks eelnõu, mis on määratud tänase päeva peale põhjusel, et see oli ministri palve ja ka komisjon on vastavalt tegutsenud. Ja kuna minister on juba kohal, siis ta vastab ühtlasi talle esitatud arupärimistele. Ja seejärel siis ka energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt vastab arupärimistele. See on põhjus, miks me sellise päevakorra tänaseks kokku panime. See on osalt tingitud sellest, et peaministril on täna õhtupoolikul veel teisi tööülesandeid. 

Lauri Laats, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma ikkagi teen veel ettepaneku muuta päevakorda, mis puudutab tänast päeva, esmaspäevast päeva. Punkt nr 9, arupärimine nr 74[3]. Teeme meie fraktsiooni poolt minister Andres Suti elu natuke kergemaks ja arutame seda küsimust mõnel teisel istungil. Võtaks selle välja.

Selge! Teie ettepanek on siis arvata tänase istungi päevakorrast välja üheksas päevakorrapunkt, milleks on arupärimine energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Selge pilt! Lisame selle ettepanekute juurde. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Kas ma sain teie vastusest õigesti aru, et Riigikogu päevakava on tehtud lähtuvalt valitsuse liikmete huvidest ja ajagraafikust? Sain õigesti aru? Kui sellest loogikast lähtuda, oleks vähim, mis oleks soliidne parlamendi suhtes – hea küll, et peaministril on kiire, me usume, et tal on tihe graafik, selles ei kahtlegi –, et ta vastab arupärimised ära ja siis tulevad teised arupärimised ja kõige lõppu tulevad valitsuse eelnõud. See oleks võimalik lihtsasti saavutada näiteks niimoodi, et alustab Michal, jätkab Sutt ja siis tuleb härra Keldo. Erinevaid võimalusi oli, aga millegipärast tehti selline – veel kord – Riigikogu liikmete vaates suhteliselt segane lahendus. Arupärimiste vahele tekib eelnõude paus, pärast neid minnakse arupärimistega edasi. Kokkuvõttes on päevakord täna päris tummine. Kas te ei tahtnud otsustada natuke rohkem parlamendi liikmete huvidest lähtuvalt ja natuke vähem sellest lähtuvalt, kuidas valitsuse liikmetele mugav on?

Aitäh! Me vaatasime seda mõlemat pidi. Me vaatasime seda, et Riigikogu liikmetel oleks võimalik oma küsimused ära küsida, aga ka seda, et oleks võimalik need eelnõud, mis on tänase päeva peale määratud, ära menetleda. Meil on ka varasemast teada Riigikogu juhatuse otsuseid, mis käsitlevad päevi, kus arupärimised ja eelnõud on koos. Siis on valdavalt lähtutud sellest, et kõigepealt menetletakse ära eelnõud ja siis arupärimised. Aga antud juhul, nagu ma ütlesin, meie soov on vastu tulla peaministrile, kellel on täna veel teisi tööülesandeid, et ta saaks kõigepealt vastata küsimustele. Seejärel me menetleme ära eelnõud ja siis ka teised arupärimised. See oli juhatuse kaalutlus, kui me sellise päevakorra kokku panime.

Nii, rohkem küsimusi ei ole. Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistust. 

Algatajad on teinud ettepaneku arvata selle nädala esmaspäevase istungi päevakorrast välja 9. päevakorrapunkt ning kolmapäevase istungi päevakorrast välja 9. ja 10. päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 615 ja 599 esimene lugemine. Ja koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 15. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esiteks, riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu. Teiseks, krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine ja õpetajate karjäärimudel) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus‑ ja teadusminister. Neljandaks, konkurentsiseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Viiendaks, ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu. Riigikogus esindab nende kolme seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits‑ ja digiminister. Ja seitsmendaks, jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli, kolleeg Raimond Kaljulaid!

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Eelmisel nädalal me pöördusime kirjalikult kaitseministri poole ja küsisime tema käest, kas vastab tõele, et ta on hilinenud kaitsetööstusele väga vajalike relvaseaduse rakendusaktide kinnitamisega. Kaitseminister saatis meile kirjaliku vastuse, kus ta kinnitas ja möönis: tõepoolest on hilinetud, kuna tegemist on keerulise valdkonnaga. 

No kuulge, sõbrad! Kujutage nüüd ette, kui järgmiseks teatab meile majandusministeerium, et teehooldus on teatavasti nii keeruline asi, et ega me neid rakendusakte ikka õigel ajal valmis ei saa. Ja ridamisi teatavad kõik teised ministeeriumid, viidates sellele, et avalik haldus ja riigipidamine ongi üks keeruline valdkond ja ega me sellepärast õigeks ajaks asju valmis ei saa.

Aga õnneks austatud peaminister, kes viibib täna siin meie hulgas, lubas kaitseministriga selles küsimuses läbi viia õppe-kasvatusliku vestluse. Loodame, et selle vestluse tulemused saavad olema positiivsed ja me näeme juhtimise paranemist. 

Aga seniks, kuni peaminister õppe-kasvatab ümber oma kaitseministrit, on meil kaitseministrile arupärimine, kus me küsime tema käest nii relvaseaduse kohta kui ka eelmisel nädalal ilmnenud järgmise olulise tegematajätmise kohta. Nimelt, kaitsetööstuse esindajad – täiesti sõltumatud apoliitilised inimesed – ütlevad, et oleks tulnud kõigepealt kehtestada, vastu võtta seadusandlikud muudatused, mis oleks võimaldanud selle kaitsetööstuspargi rajada oluliselt kiiremini. Minister seda ei teinud, tulemuseks on 12 kuud maha visatud aega, investeerimisvõimalustest ilmajäämine ja Eesti riigikaitse kahjustamine. 

Sellega seoses on meil kaitseministrile küsimused, millele sotsiaaldemokraadid ootavad esimesel võimalusel vastuseid. Ma ei hakka neid siin ette lugema, aga viimane küsimus on neist kõige olulisem: kes vastutab tekkinud viivituse eest? Sellele küsimusele tahame me kindlasti vastust saada. Aitäh!

Nii, palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa!

Hea juhataja ja kolleegid! Laupäeva hommikul mul oli plaan minna Muraka rappa. Ja sain äkki teate, et Iisaku taimlat hakatakse hävitama. Ma olin pool kaheksa Iisaku taimlas ja töötajad olid seal murest murtud. Nende lapsed tuleb täna ja teisipäeval tirida mullast välja ja komposteerida, seekord mitte põletada. Ja ma mõtlesin, et me nagu hoiame raha kõvasti kokku, aga samas riigiettevõte hävitab riigi vara. Sellest tulenevalt on rida küsimusi. Aga see massimõrv tõesti painas neid inimesi, kes seal töötasid. See on vana asi, et kuna ei ole kusagile istutada riigimetsa, siis hävitame ära. 

Aga sellel [lool] on ka positiivne külg, mida ma ei oleks uskunud. Täna on esmaspäev. Nädalavahetusel, laupäeva ja pühapäeva õhtul ma suhtlesin RMK juhi Mikk Marraniga ja keskkonna- ja energeetikaminister Andres Sutiga, ja täna hommikuks on probleem lahendatud. Seda on raske uskuda, kui palju inimesi on minu poole täna ja eile pöördunud, et kust saaks kuuski osta. Ma ütlesin, et mina ei müü neid, mul ei ole neid, need on meie kõigi ühised kuused. 

Kõigest sellest tulenevalt on rida küsimusi selle kohta, mis siis tegelikult toimub. Raied on kõvasti vähenenud, aga need on vähenenud looduskaitseliste piirangute tõttu. Nii et ootan härra Andres Sutilt laiemat pilti, kui palju on [kuuseistikuid] aastate jooksul hävitatud ja mis edasi saab. Igal juhul, inimesed, aitäh väga tugeva toetuse pärast! Ainult tänu teile on see iga-aastane massimõrv ehk nüüd lõppenud. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Meil on arupärimine kultuuriminister Heidy Purgale kultuuritöötajate palkade kohta. Eelmisel nädalal käisin ma siin puldis esitamas arupärimist siseministrile seoses sellega, et politseinike, päästjate ja piirivalvurite palka ei ole tõstetud juba aastast 2023. Õpetajate palgaga on samamoodi, vist 2024 oli viimane palgatõus ja see oli hästi marginaalne. Nüüd räägin ma kultuuritöötajate palkadest. Tuletan meelde, et viimane kultuuritöötajate palga tõus toimus põhimõtteliselt 1. jaanuaril 2023. Kokku on kultuuritöötajatel olnud kolm palgatõusu: aastatel 2019, 2021 ja 2023. Oleks nagu loogiline olnud, et 2025 tuleb järjekordne. Kahjuks ei ole seda tulnud.

Samal perioodil on inflatsioon olnud tegelikult meeletu, üle 40%. Näiteks toidukaubad läksid 40% võrra kallimaks. Kõrgharidusega kultuuritöötajate palga alammäär on meil praegu, arvake ära, kui suur: 1600 eurot kuus, bruto. Nii et ma kardan, et meie kultuuritöötajad ei ole enam nõus ennast lohutama mõttega, et riigi majanduslik olukord on jätkuvalt keeruline ja sellepärast ei saa nende palkasid tõsta. Me küsimegi ministrilt, millal see palgatõus tuleb. Kas see tuleb siis aastal 2026 või peavad kultuuritöötajad selleks, et ikkagi väärikat palka saada, jälle meeleavaldustele välja tulema, nagu see oli näiteks eelmise aasta septembris? Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina soovin anda üle iseenda ja rea kolleegide nimel arupärimise peaminister Kristen Michalile seonduvalt ebaõnnestunult [lahendatud] ja sõjalise kokkupõrke ohuga päädinud intsidendiga Läänemerel eelmisel nädalal. Tegemist on ikkagi äärmiselt sünge juhtumiga. Mindi jõudu näitama, aga pigem demonstreeriti oma jõuetust. Teatavasti tõusid selle tõttu õhku Venemaa hävitajad ja tõusid õhku Portugali hävitajad Ämarilt. Hea, et see militaarne konfrontatsioon ei päädinud militaarse kokkupõrkega. 

Igal juhul see tõstatab terve rea väga tõsiseid küsimusi. Oleme sõnastanud neid kokku 13 tükki, alates põhimõttelise küsimusega sellest, kes konkreetselt, nimeliselt oli see isik, kes otsustas sellise operatsiooni elluviimise kasuks. Kas tõepoolest on nii, nagu meile väidetakse, et seda otsustas merevägi iseseisvalt, ilma poliitilise heakskiiduta, ilma poliitilise suuniseta, või on ikkagi tegemist poliitilise otsuse ja poliitilise suunise, poliitilise heakskiiduga? Minu jaoks isiklikult on küll täiesti ebausutav, et selliseid asju võiks saada otsustada merevägi iseseisvalt. Ma pean silmas seda, kui kaugeleulatuvad tagajärjed sellel võinuks olla. Nii et ma ei arva, et see nii oli, ja tõtt-öelda tekib [kahtlus], et meile ei ole räägitud nende asjade kohta tõtt. 

Samuti küsime, miks Eesti Vabariik on otsustanud selliseid selgelt üle jõu käivaid operatsioone iseseisvalt ellu viia, selle asemel et tegutseda koos teiste Läänemere riikidega, kellel on teatavasti mereväe võimekus tunduvalt suurem kui Eestil. Seda võib öelda nii Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa kui ka Poola kohta. Küsime ka infosulu kohta, mis aset leidis. Intsident teatavasti leidis aset teisipäeval, meile hakati sellest rääkima alles kolmapäeval. Küsime selle kohta, millised õppetunnid on sellest intsidendist tehtud, ja samuti, milliseid riskianalüüsid on tehtud, et kaardistada ohte, mis niisuguste aktsioonidega võivad kaasneda. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sisse anda Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja mobiilsideturu konkurentsi suurendamise ja numbriliikuvuse kiirendamise kava" eelnõu. Ja milles on probleem? Probleem on selles, et me näeme pidevalt, et meil sidekulud, teenuste hinnad tõusevad. Näiteks eelmine aasta oli hinnatõus 8,5%. Kui võrrelda meie mobiilteenuste maksumust naaberriikide omaga, on see siis Läti või Leedu, siis Eestis keskmiselt on teenus 30–35% kallim. Kindlasti on siin ruumi, kuidas on võimalik konkurentsi elavdada. 

Eelmine nädal me saime ühest Ekspressi loost lugeda, et üks sideoperaator väljendas muret selles küsimuses ja tõi välja ka võimaluse, kuidas konkurentsi suurendada. Numbrid võiksid kiiremini liikuda, kui kliendid soovivad operaatorit vahetada. Praktikas toimub see praegu nii, et kui operaator tõstab hinda, teie aga olete olnud tema ustav klient, ent soovite nüüd kuskilt mujalt saada teist pakkumist, siis saategi tõenäoliselt odavama pakkumise, aga olemasolev operaator, kes igapäevaselt teile teenust pakub, toob hinna alla. 

See tegelikult näitabki, et hinnastamises on puhver olemas. Ja see peegeldub ka sideettevõtete kasumites. Ma arvan, et kui me suudame sellisel viisil liikuda, et operaatorite vahel saaks kiiremini numbreid liigutada, siis tooks see üleüldise hinnataseme alla ja loomulikult tarbija sellest võidaks. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaheksa eelnõu ja neli arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Rene Koka, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolametsa 19. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Kagu-Eesti piiriala julgeoleku kohta. Arupärimist tutvustama palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea peaminister! Juba 2023. aastal ilmus Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse uuringuaruanne, mis puudutas Kagu-Eestit ja sellega seonduvaid riigielu kitsaskohti. Muu hulgas see uuringuaruanne toob välja järgmisi aspekte. Eriti just piirivööndit iseloomustab suur väljaränne, töökohti on vähe, elamistingimuste kvaliteet jätab soovida, seda ka seoses puuduliku infrastruktuuriga. Seal on tegemist sellise demograafilise olukorraga, kus tööealiste elanike osakaal on madal, aga teisipidi jäävad ka sealsed sissetulekud Eesti keskmisele 27% alla. 

Ja sellega seoses me esitasime peaministrile terve rea küsimusi selle kohta, kas nüüd, kui see uuringuaruanne on juba kaks aastat väljas olnud – ja selles tuuakse üsna selgelt esile neid kitsaskohti, millega peaks tegelema –, on valitsus selles osas midagi ette võtnud. Tasub ära märkida ka seda, et lisaks sellele, et tegu on väga kauni ja olulise Eesti piirkonnaga, on Kagu-Eesti kindlasti oluline ka meie julgeoleku vaates. See olulisus väljendub ka selles, et kui maa on tühi või tühjenemas, siis kindlasti tekivad uued väljakutsed, kuidas meie piiriala turvalisena hoida. 

Nii et, ütleme, poliitilise juhtimise kvaliteedi üle ja juhtimise kohatise puudumise üle erinevates valdkondades oleme me siin ennegi arutelusid pidanud. Suure huviga kuulame, kas selles osas, mis puudutab meile kõigile armsat Kagu-Eestit, on peaminister haaranud härjal sarvist ja andnud valitsuse liikmetele korraldusi tegutseda. Nii et olge hea, härra peaminister! Kuulame huviga teie vastuseid.

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma siis küsin küsimused ka või mainin küsimused ka siin ära, et siis on lihtsam jälgida seda arupärimisele vastamist.

Kõigepealt esimene küsimus: "Milliseid meetmeid on valitsus plaaninud või juba rakendanud Kagu-Eesti piirivööndi julgeoleku tugevdamiseks, arvestades, et uuring rõhutab looduslike tõkete ja inimasustuse puudumise tõttu teatud piirilõikude suuremat haavatavust?" Vastus. Kõige olulisem meede on, et riigieelarve ja välisfondide rahastuse toel saab piiritaristu valmis 2026. aastal. Kuna valitsus 2019. aastal – see oli siis tollal EKREIKE valitsus – vähendas piiriehituse rahastust, siis idapiiril luuakse droonide tuvastamise võimekus aasta võrra hiljem ehk 2027. aastaks.

Teine küsimus: "Kas valitsus on kaalunud spetsiaalseid meetmeid piirivööndi rahvastiku püsimise ja kasvu soodustamiseks, näiteks elamufondi arendamise, maksusoodustuste või sihtotstarbeliste investeeringute kaudu? Kui jah, siis palun täpsustage!" Vastus. Koalitsioonilepingu koostamisel oleme võtnud eesmärgiks parandada tingimusi, et noored ja spetsialistid asuksid elama maapiirkonda ja piirkondlikesse keskustesse. Selleks töötame välja ettepanekud eluaseme kaaslaenu paremaks rakendamiseks ning kodupoliitika ja eluasemepoliitika programmi.

Kolmas: "Uuring soovitab riiklikku tuge piirivalvurite, kaitseliitlaste ja päästjate elamistingimuste parandamiseks ning nn piirivalvetalude loomist. Millal ja milliseid samme plaanib valitsus astuda nende soovituste elluviimiseks?" Vastus. Arupärimises viidatud Tartu Ülikooli uuring tugines piiriarendustes 2018. aasta strateegilistele plaanidele. Tänaseks on piiri valvamise vajadused oluliselt muutunud ning valitsuse eesmärk on kasutada piiri valvamisel kõige moodsamaid tehnilisi lahendusi. Valitsus on töötanud selle nimel, et tugevdada piirivalvet tänapäevaste ja moodsate meetoditega. On loodud tsentraalsed kaugseireüksused, mis võimaldavad piirivalvelisi ülesandeid täita suurte vahemaade tagant. Taktikalise tasandi võimekus ohtude tuvastamiseks ja neile adekvaatseks reageerimiseks on tänu uuendatud tehnikale ja relvastusele oluliselt paranenud. Valitsusel ei ole kavas suurendada mehitatud piiripunktide arvu piiril, küll aga saab kogu piir moodsa tehnilise valve. Sõjalise riigikaitse tagamiseks on valitsus tugevdanud Kaitseväe rahastust ning kokku leppinud eesmärgis investeerida kaitsesse vähemalt 5% SKP-st järgmise nelja aasta jooksul.

Neljas küsimus: "Kuidas plaanib valitsus tagada piirialade elanikele paremad sideteenuseid ja internetiühenduse, arvestades, et praegune olukord kahjustab nii igapäevaelu kvaliteeti kui ka turvalisust?" Vastus. Juurdepääsuvõrkude rajamist maapiirkondades on riiklikult toetatud alates 2018. aastast kokku nelja erineva toetusmeetmega kogusummas 51,1 miljonit eurot. Liitumisvõimaluse on saanud üle 47 000 aadressi ja tööd on pooleli umbes 10 000 aadressil. Kokku saab liitumise seega circa 57 000 aadressi. Ettevalmistamisel on 45 miljoni euro suurune viies toetusmeede, mida rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist, ja sellega on kavas välja tulla 2025. aasta jooksul. Selle meetmega on kavas luua liitumisvõimalus vähemalt 10 000 aadressile, sealhulgas maapiirkondades.

Viies: "Kas valitsus on kaalunud strateegiliste investeeringute tegemist piiriala julgeoleku parandamiseks, näiteks mehitatud piiripunktide suurendamist, tehnilise seirevõimekuse arendamist või kohalike kogukondade senisest suuremat kaasamist julgeolekumeetmetesse?" Vastus. Valitsusel ei ole kavas suurendada mehitatud piiripunktide arvu piiril, küll aga saab kogu idapiir moodsa tehnilise valve. Alates 2022. aastast on piiriületuste arv oluliselt vähenenud. Seetõttu ei ole kavas suurendada mehitatud piiripunktide arvu. Kriisiolukordade lahendamiseks piiri peal on peale 2022. aastat muudetud oluliselt paremaks Politsei‑ ja Piirivalveameti, Kaitseliidu ja Kaitseväe omavahelist koostööd. Näitena võib esile tuua Politsei‑ ja Piirivalveameti, Kaitseliidu ja Kaitseväe 1. jalaväebrigaadi õppuse Kilp 2025, mis toimus 28. aprillist 2. maini. Selle käigus mängiti stsenaariumijärgsed tegevused läbi Ida prefektuuri vastutusalas, täpsemalt Narva maantee piiripunktis ja piiril. Sõjaväestatud piirivalve taastamise järele puudub vajadus, kuna Politsei‑ ja Piirivalveamet, Kaitseliit ja Kaitsevägi on välja töötanud piiri kaitsmise lahenduse ja on ka läbi harjutatud, kuidas vastavalt sündmuste eskaleerumisele rakenduvad proportsionaalsed meetmed. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Suur osa küsimusest ja sellest tõstatusest arupärimises oli suunatud sellele, kas riigil on plaanis midagi teha, et soodustada seda, et meil jätkuvalt oleks kagunurgas inimesi, kes seal elada ja töötada saavad. Läbi selle oleks ka meie julgeolek tugevdatud. Te oma vastuses rääkisite sellest, mida te koalitsioonilepingus, ma ei saagi aru, kas olete kokku leppinud või kokku leppimas. Teil ju läbirääkimised jätkuvalt käivad. Aga vastates kolmandale küsimusele minu arvates te ütlesite üsna otse, et on plaanis moodsad ja tänapäevased lahendused. See vastabki küsimusele: see, et seal oleks inimesi, kes elaksid oma taludes ja iga päev piirkonnal pilku peal hoiaks, valitsuse prioriteet ei ole. Kas ma sain sellest õigesti aru? 

Ja teine küsimus. 57 000 liitumist?! Sideteenuste küsimusele vastates [ütlesite seda]. Kindlasti piirialadel nii palju inimesi ei ole, kellele need 57 [000 liitumist vajalikud oleks]. Kas te mainisite lihtsalt ühte üldist Eesti numbrit meile, et mingigi vastus oleks?

Aitäh! Vastasin küsimustele küsimuste esitamise järjekorras, lugesin ka küsimused ette, millisele küsimusele milline vastus. Nüüd kordan üle. Teisele küsimusele vastates [pidasin silmas], et 57 000 aadressi puudutab kogu Eestit. Ja ettevalmistamisel on ka täiendav 45 miljoni euro suurune viies toetusmeede. See tuleb välja 2025. aasta jooksul ja sellega luuakse liitumise võimalus veel vähemalt 10 000 aadressile, sealhulgas maapiirkondades. 

Nüüd, te küsisite ka piiri kohta. Ja ma ütlesin, et täiendavaid mehitatud piiripunkte, kuna piiriületused on vähenenud, ei ole plaanis juurde luua. Küll saab piir moodsa tehnilise valve.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Kui hästi te olete hetkel kursis sellega, mis toimub Kagu-Eestis? Uuringute järgi on seal sissetulekud 27% väiksemad kui Eestis keskmiselt. Millal te viimati seal käisite ja tutvusite kohalike oludega Kagu-Eestis?

Aitäh! Ma käin seal tihti. Alles hiljuti käisin visiidil ja tutvusin oludega. Ja võin kinnitada, et inimesed ja ettevõtjad on seal tublid. Mõnes kohas on näiteks ka töökäte puudus, võin kinnitada. Ma ei hakka ühele ettevõttele tingimata reklaami tegema, aga inimesi otsitakse juurde. Ja loomulikult inimesed muretsevad seal selle pärast, mille pärast inimesed ka igal pool mujal muretsevad: kuidas Eesti julgeolek on tagatud, kuidas majandus kasvab, millised need võimalused on, millised on plaanid, mis puudutavad bürokraatia vähendamist, asjade lihtsamaks tegemist. Muu hulgas on palutud ettevõtete kasumimaksu kaotamist ja üksikisiku tulumaksu alandamist. Need leidsid kindlasti toetust. 

[Mis puutub] muresse selle pärast – see on kogu Euroopa mure –, milline on demograafiline olukord, siis seda jagab kogu Eesti olenemata piirkonnast. Võimalustena nähakse Kagu-Eestis seda, mida ettevõtjad ise ka kirjeldavad: uued investeeringud, uued tööstused, eriti see, mida majandus- ja tööstusminister toimetab ja teised valdkonnainimesed toimetavad. Pluss ka kaitsetööstuse kasv, see on üks võimalus, millesse panustada. Aga see kõik ilmselt käib koos kvaliteetsete ühendustega ja oskuslike töökäte olemasoluga. See on see kokkuvõte. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Heitsite siin, viskasite jälle õhku oma toreda loosungi "5% SKP-st", mis peaks julgeolekut meil tagama rohkem kui kunagi varem. Aga räägime numbrimaagiast, kuigi teile see ei meeldi. Kui majandus jahtub, inflatsioon kasvab maksutõusude ja uute maksude tõttu, ettevõtted lõpetavad tegevuse, inimesed jäävad töötuks, ei tarbi, sest raha ei ole, või lähevad nad üldse minema perekonniti, sugukonniti, siis 5% SKP-st on tegelikkuses ju hoopis vähem kokkuvõttes kui näiteks 3% SKP-st, kui majandus kasvab, ettevõtted arenevad, inimesed töötavad, tarbivad.

Kas teie valitsuse käpardliku tegevuse tõttu riigi valitsemisel on meil ikka 5%-ga SKP-st tegelikkuses rohkem julgeolekut või pigem jääb seda vähemaks? Ja kas inimeste kaitsetahet on Lõuna-Eestis, millest me praegu räägime, seetõttu pigem rohkem kui vähem?

Aitäh! No ma ei tea, millises maailmas teie majandusvaldkond või finantsvaldkond asub, aga 3% SKP-st ei saa kuidagi ületada 5% SKP-st. Seda esiteks. Lihtsalt sõbralikult öeldes, see käsitlus pole minu arvates päris adekvaatne. Aga ilmselt minu arvamus sellest, milline teie käsitlus on, ei muuda seda. Te [arvate] seda endiselt edasi. 

Teiseks, kaitsesse, jah, on meie kokkulepe 5% SKP-st panna ja mind üllatab, et te ründate seda. Minu arvates on üliklaar, et Eesti tunneb oma naabrit. Kaitsesse tuleb rohkem raha panna ja see on keeruline, me teame. Me oleme tõstnud selleks makse, me võtame selleks isegi laenu, sest eelarve on ju defitsiidis. Meil kulub rohkem raha, kui meil on. Me teeme kõike seda selleks, et Eesti püsiks vabana, iseseisvana. Sellesse tuleb panustada ja ma arvan, et sõnum, et kaitsesse investeeritakse täiendavalt, [arendatakse] neid võimeid, ostetakse varustust, mida Kaitseväel vaja on – ma arvan, et see mõjub positiivselt igas maakonnas Eesti inimeste kaitsetahtele. Puutun päris tihti kaitsevaldkonna inimestega kokku ja kinnitan, et kaitsetahe Eestis on kõrge ja Eesti inimesed hoiavad Eestit.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! See numbrimaagia ongi see, et 5% või 3% [rahaline maht] suures pildis sõltub SKP suurusest. Aga ma küsin selliselt. Te tõite 5%, see kehtib üle Eesti. Kui me räägime idapiirist, siis idapiir läheb ju alt Luhamaalt kuni üles Narvani välja. Võimekus piiri jälgida on üks asi, aga piiri nagu ka reaalselt kaitsta – seda võimekust meil ju ei ole. Me saamegi ainult piiri jälgida. See ongi seesama tehniline võimekus. Kui inimesi seal ei ole, siis me jälgimegi piiri. Seda näitas tegelikult piiripoide Narva jõelt äraviimine. Me jälgisime, aga me ei teinud mitte midagi. Aga tulles tagasi selle arupärimise juurde, ma küsin ikkagi üle. Millised on riigi tegevused, et tuua inimesed tagasi maapiirkonda ja sellega suurendada ja tagada riigi julgeolekut?

Aitäh! Te peaksite selle küsimustesse ka kirja panema. Kui te küsite piiri kohta ja piiri väljaehitamise kohta, siis saate ka vastused piiri väljaehitamise kohta. Erinevaid tegevusi, mida ma kirjeldasin, on hulga. Need on olnud erinevate valitsuste ajal. Ka eelmises valitsuses oli seesama printsiip, mis puudutab välisrahastuse suunamist väljapoole selliseid – ma ei tea, [nimetan] neid parema termini puudumisel nii – kuldseid ringe või jõukaid piirkondi. Meil oli kokkulepe ja see kokkulepe endiselt kehtib, et sellisest välisrahastusest hulk raha, 40% läheb väljapoole kuldseid ringe. See tähendab seda, et selle toel luuakse uusi investeeringuid üle kogu Eesti. Lisaks, nagu ma kirjeldasin, on erinevaid samme. 

Ja selle kohta oli ka küsimus, mida me teeme juurdepääsuvõrkude rajamiseks, investeeringuteks, et juurdepääsuvõrgud oleksid tehtud. Nagu öeldud, 2018. aastast on selleks investeeritud üle 50 miljoni, 47 000 aadressi on sellest kasu saanud ja pooleli on umbes 10 000 aadressi. Ja nagu ma ütlesin, ettevalmistamisel on ka viies toetusmeede, mis on 45 miljoni euro suurune, mis annab liitumisvõimaluse 10 000 aadressile. Sellele lisaks on erinevad investeeringud ja võimalused, mis puudutavad tööstuse rajamist. Selle eesmärgi seadis nii see valitsus, mis oli koos sotsiaaldemokraatidega, ja see on kindlasti ka uue, sündiva valitsuse eesmärk. 

Nii et erinevad tegevused selleks, et elu oleks kvaliteetne ja majandus areneks üle kogu Eesti, käivad. Kui on häid ettepanekuid, tehke neid.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No tüüpiline, tüüpiline üleolev küsijaid süüdistav, küsijaid alandav demagoogiline pläma. Meie küsimused ei saanud ühtegi vastust. Küsimused puudutavad inimeste eluolu, küsimused puudutavad investeeringuid elamufondi, sotsiaalsetesse tagatistesse, aga te hakkate ajama siin mingist 5%-st. Mitte 5%-st ei ole jutt praegu! 

Vaadake need küsimused veel kord üle. Küsimus on selles, mida teha, et inimesed ei lahkuks piirialadelt, eelkõige Lõuna-Eestist, et meil oleks seal julgeolekupuhver, et meil oleks tagalatugi meie sõjaväelastele, piirivalvuritele. Nendele küsimustele mitte mingisugust – mitte mingisugust! – sisulist vastust ei tulnud. 

Mida te tulete siia? Te olete täiesti ettevalmistamata. Tulete ajama mingit demagoogilist pläma. Pole vaja! Pole vaja, Kristen Michal! Eriti pärast seda läbikukkumist, mis eelmisel nädalal oli Soome lahel. Te ei ole millekski valmis. 

Teie aeg!

Te ei ole mitte millekski valmis!

Aitäh!  

Häiresüsteem ei tööta! Mitte miski ei tööta!

Teie aeg, Mart Helme!  

Te räägite sellest, kuidas 5% … See 5% …

Martin Helme, teie aeg!  

… see on see, mille pärast end … ära uputada. 

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Mulle jäi segaseks, kas selles tiraadis oli ka küsimus. (Mart Helme saalist: "Küsimust ei olnud.") 

Liigume edasi siis. Anti Allas, palun! (Mart Helme: "Vastust ei tule ju!") Mart Helme, Mart Helme! (Mart Helme: "Jah! Kutsuge korrale vastaja, kes ei vasta!") Jäägem palun üksteise suhtes lugupidavaks! Ma palun teil siiski pidada kodu- ja töökorra seaduse reeglitest kinni! (Mart Helme: "Ei pea, sellepärast et vastaja ei pea kinni elementaarsest viisakusest!") Anti Allas esitab järgmise. Aitäh! Anti Allas esitab järgmise küsimuse. Palun! (Mart Helme räägib koha pealt.) Aitab, Mart Helme! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Nagu te teate, eelmine regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman andis sisse sellise memorandumi, mille pealkirjaks oli "Töökohtade ja investeeringute toomine piirkondadesse". Aga valitsuses seda arutada ei jõutud. Kas te oleksite nii hea ja kirjeldaksite, mis sealt nendest mõtetest leiab täpsemalt kajastamist ka uues koalitsioonilepingus?

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd pean tunnistama, et ma seda memorandumit kohe ei suuda meelde tuletada. Võib-olla olen näinud, võib-olla mitte, ma ei ole päris kindel. Ma hiljem vaatan üle selle, järsku seal on tõesti häid ideid. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Jaa! Eks peab muidugi nõustuma sellega, et vaadates viimase aja intsidente piiril ja, ütleme, jõe peal poidega toimunut, samuti eelmisel nädalal Läänemerel toimunut, siis tõesti ei teki sellist tunnet, et meil on väga suur võimekus niisuguseid riiklikke funktsioone täita. Aga ma mõtlesin küsida teie käest ikkagi seonduvalt sellega, millele oli osutatud ka arupärimises. Ehk võiks üks moodus selle tagamiseks, et Kagu-Eesti ka inimtühjaks ei jääks, seisneda siiski selles, et [kehtestada] reaalsed regionaalsed maksuerisused. Nii nagu mina aru saan, filosoofilises plaanis inimesed maksavad makse selleks, et saada vastu mingisuguseid avalikke hüvesid, eks. Aga kui me räägime perifeersest piirkonnast nagu Kagu-Eesti, kus koole ja lasteaedu kodu lähedal ei ole, haiglaid ei ole, politsei on kaugel, päästjad on kaugel, postkontoreid suletakse, ühistransporti pole, teedevõrk jääb järjest viletsamaks, siis tegelikult oleks ju igati loogiline mõneti teha maksuerisused ja selle kaudu muuta seal elamine inimestele atraktiivsemaks. Mis te sellest arvate?

Aitäh! Regionaalsete maksuerisuste loogika üle, ma julgen arvata – võib olla ma hindan ekslikult –, on debateeritud niikaua, kui Eestis on olnud selline maksusüsteem, nagu ta praegu on. Seda debatti on kaua peetud ja alati selle arutelu käigus jõutakse selleni, et maksuerisus ei lahenda seda probleemi, et meil on inimeste, ressursi, töökäte, ettevõtjate, investeeringute puudus. See üksiti ei muuda seda pilti. Pigem lahendab probleemi ikkagi see, kui kuskil on võimalik juba olemasolevat tööstusala kasutada uuteks ettevõtmisteks. 

Ma käsin Valgas aprillis, Põlvas näiteks veebruaris. Valgast võin tuua näite, kuidas seal on. Tööstusala on kasutatud just selleks, et sinna luua hulk erinevaid ettevõtteid. Ja nende puhul ongi täna nii, et eeskätt on ju vaja ühendusi ja oskuslikke töökäsi. Seal on töökäsi puudu, selleks et saaks teha seda, mis annab kõrgemat lisandväärtust. Pigem ei küsita maksuerisusi, vaid seda, et oleks võimalusi oma kaupa müüa, et ühendused oleksid võimalikult head, teedetaristu ka hea, et tööjõud saaks üle piiri liikuda. Oskuslikke töökäsi aga on eriti vaja. Nii et need on pigem teemad, mille kohta küsitakse. 

[Ja mis veel puutub] regionaalsetesse maksuerisustesse, siis Eesti on nii väike, et kõik need arutelud on alati viinud selleni, et see ei lahenda probleeme. Ma pigem usun, et lahendus on selles, mida valitsus praegu teeb. Planeerimine läheb oluliselt kiiremaks, nii et varem kokku lepitud ja väljaarendatavad alad saavad uute tööstuste rajamisel kiiremini kasutusele. Ja on ka selline võimalus, et nüüd saab kasutada näiteks toetusprogrammi suurinvesteeringute meetme raames: kui lood 30 otsest ja 70 kaudset töökohta, siis sul on võimalik saada päris arvestatav osa sellest investeeringust rahaliselt tagasi. Näiteks sellised meetmed loovad töökohti. 

Nii et seetõttu ma ütlen, et ma pigem ei toeta seda filosoofiat. See ei ole senise arutelu käigus leidnud valideerimist, et regionaalsed maksuerisused [aitaksid]. Pigem aitavad suunatud meetmed, kiirem planeerimine, kohalike omavalitsustega hea koostöö, omavalitsuste enda kiire tegutsemine, kui seal on mõni ettevõte.

Suur tänu! Lugupeetud peaminister, rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Rain Epleri. Palun!

Aitäh! Peaminister oli täna kuidagi sihukese nukra ja, ei oska öelda, emotsioonita olemisega. Kas ise hakkab ka aru saama, et ta hakkab väsima ja aeg on tagasi astuda? Ma loodan, et hakkab. 

Nüüd selle arupärimise juurde. Mõned teemad markeeriksin ära. Meie küsimuse peale, kas valitsus on kaalunud spetsiaalseid meetmeid piirivööndi rahvastiku püsimise ja kasvu soodustamiseks, rääkis peaminister mingisugust mitte väga arusaadavat juttu sellest, et koalitsioonilepingus on midagi kokku lepitud või alles lepitakse kokku. Nagu me teame, koalitsiooniläbirääkimised meil ju käivad veel. Nii et lihtsam oleks olnud otsejoones vastata, et ei ole plaaninud midagi. 

Nüüd, mis puudutab küsimust selle kohta, et uuring ütleb, et hea oleks aidata kaasa seal piiri ääres elavate inimeste elutingimuste parandamisele, sealhulgas piirivalvurite, kaitseliitlaste ja päästjate elutingimuste parandamisele, siis peaminister vastas selliselt, et plaanis on kasutusele võtta kõige moodsamad lahendused. Ta rääkis kaugseirest, droonivõimekusest ja muustki. See oli juba üsna otse ütlemine, et tegelikult valitsuse prioriteet on pigem vastupidine: et inimesi seal piirialal ei olekski. Et kasutame moodsaid lahendusi, las maa olla tühi. 

No ja neljanda küsimuse vastuse juures me jõudsime teatud mõttes ikka täiesti absurdsesse olukorda. Nii küsijatele ehk meile kui ka peaministrile oli teada, et küsimus puudutab Kagu-Eestit ja piirialasid. Küsimus kõlas, kuidas plaanib valitsus tagada piirialade elanikele paremad sideteenused ja internetiühenduse, arvestades, et praegune olukord kahjustab nii igapäevaelu kvaliteeti kui ka turvalisust. Ja tõepoolest see nii on, et kui sattuda sinna piirialadele, siis levi kipub kaduma. Peaminister vastas, et on tulemas meetmed, tänu millele tekib 57 000 uut liitumispunkti. See ei puutu selles mõttes asjasse, et kui sa kusagil, ma ei tea, Rae vallas või Saku vallas või mujal valglinnades kümneid tuhandeid inimesi uute sideühendustega varustad, siis see tegelikult piirialade sideteenuste kvaliteeti mitte kuidagimoodi ei puutu. Ja kui ma täpsustava küsimuse küsisin, siis peaminister tõesti tunnistas, et jah, see 57 000 näitab üle-eestilist liitumispunktide arvu. Nii et käis meil siin jälle mees, kes ei vastanud küsimustele, vaid jutustas mingisugust oma lugu. 

Viimase asjana tahaks markeerida seda, et küsimus oli ka regionaalse erisuse tegemise võimaluse kohta. Vastus on juba pikki aastaid Eestis olnud see, et ei, me ei saa Eestit kaheks eraldi piirkonnaks lüüa. Jutt käib sellest, et meil oleks tegelikult võimalik tuua Eesti maapiirkondadesse, sealhulgas Kagu-Eestisse, suuremal määral euroraha, et elu edendada. Aga siin on Tallinna mehed, kui nii võib öelda, jämedat otsa kogu aeg enda käes hoidnud ja öelnud, et seda ei saa teha. Eks kardetakse, et siis võib-olla Tallinnasse tuleb eurorahast vähem, või ma ei tea, mis see hirm on, sest kas või meie head naabrid leedulased saavad seda teha. Saadakse seda piirkondlikku erisust teha ka väiksemates riikides, nii et taas kord peaministri poolt mitte eriti asjalik vastus. 

Nii et jah, ma kutsun üles veel kord, nagu ma ütlesin ka oma sõnavõtu alguses, et härra peaminister, poliitiline juhtimine on väga nõrgaks muutunud viimasel ajal. Aeg on tagasi astuda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ma tulin pulti ausalt öeldes sellepärast, et Kristen Michalit on raske peaministriks nimetada – väga raske on teda peaministriks nimetada! –, sest tegelikult ta ei juhi mitte midagi. Ta ei juhi mitte midagi! Seda tõestab see, mis toimus eelmisel nädalal Soome lahel. Uskumatu! Uskumatu! Kas see oli poliitiline korraldus, sellist käkki kokku minna keerama? Või oli see mingisugune mõne yuppie-jumala isiklik initsiatiiv? Ega me teada ei saa, sest vastuseid kunagi ei tule. 

Aga miks ma tulin, on see, et kohe osundati, kuidas EKREIKE valitsus vähendas idapiiri investeeringuid – või kuidas see täpselt sõnastatud oligi. Ei vähendanud, vaid kratsis maha selle, mille oli Reformierakond kokku kirjutanud kõikide tulede, vilede ja ma ei tea mis asjade peale. Ja me nüüd saame ju väga hästi aru, miks niisugust suurt-suurt-suurt summat – kui ma õigesti mäletan, oli see tookord üle 80 miljoni midagi – [vaja oli]. See kirjutati ju kokku selleks, et oleks, mida kantida, et oleks, mida varastada, et oleks, mida omadele hangetele anda. See on ju puhas korruptsioon! Ja me näemegi, me teame ju kõik seda, et võim korrumpeerub alati ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Kuna meil on praegu demokraatliku riigi asemel üdini korrumpeerunud reformierakondlik režiim, siis see ongi absoluutselt korrumpeerunud. 

Ja osundus, et meie võtsime ja vähendasime investeeringuid, ei pea paika. Me viisime investeeringud reaalsusega vastavusse. Ja reaalsusega vastavusse viimise tulemus oli see, et me hakkasime kohe idapiiri või täpsemalt kontrolljoont välja ehitama. Reformierakonna eelmised valitsused ei olnud hakkama saanud rohkemaga kui kolme kilomeetri ulatuses mingi näidislõik, mida siis kõikidele väljamaalastele näidati: vot, näete, missugune meil siin on ja missugune meile tuleb ja kuidas me oleme kõik nüüd ikka jubedalt kõvad tegijad. Kohe-kohe surume Venemaa põlvili, nagu meil presidentki on öelnud. Aga tegelikult millegagi hakkama ei saadud. 

Ja tegelikult see teie poolt ikkevalitsuseks nimetatud väga praktiline ja väga toimekas valitsus pani selle piiriehitamise käima. Pani käima, nii et inertsist läks edasi. Ma ei tea, mis on hetkeseis – ma ei ole oma nina sinna toppinud –, aga meie panime selle käima ja see on nüüd see, mille najal te saate sõita. Täpselt nagu meie eraldasime raha, et välja ehitada viimane teelõik Mäo suunas Tartu maanteel. Jaa, vastab tõele, et teatud projekteerimised ja asjad tehti siis, kui Kristen Michal oli minister. Aga raha andsime meie. Ja ilma rahata, nagu me teame, miski ei liigu. Mitte miski ei liigu! Aga meie andsime raha ja tänu sellele saab praegu sõita Mäoni neljarealisel teel. 

Mis siis veel rääkida? Rääkida tuleb seda, et meie arupärimine oli ju punkt-punktilt keskendunud sellele, et saada valitsuselt vastus, missugused on ikkagi need reaalsed investeeringud, et meil rahvastik ei kahaneks maapiirkondades, eelkõige antud juhul Lõuna-Eestis. Täna lugesin uudist kusagilt, kuidas Lõuna-Eestis elanikkond kiiresti kahaneb ja kõik kohad on täis kinnisvarapakkumisi, mille hinnad ülepakkumise tõttu loomulikult langevad. See on ju teie poliitika tulemus!

Ja kui te räägite kaitsetahtest, siis ma olen üpriski kindel, jälgides seda, mis toimub nii sotsiaalmeedias, muus meedias kui ka rahva hulgas laiemalt, et inimesed räägivad omavahel silmast silma, suust suhu, et see teie buldooserirežiim ja Nursipalu on eestlaste kaitsetahet sügavalt kahjustanud. Sügavalt kahjustanud! Te võite rääkida siin, kuidas Siilil silmad säravad. Mul on täiesti teistsugune tagasiside seal osalenutelt. Molutamist oli palju, käsud olid ebaadekvaatsed, üksuste omavaheline koostöö jättis soovida. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ei ole siin mingit [sära]. Te kustutate seda silmade sära ja räägite ainult rahast. Jaa, ilma rahata midagi ei juhtu, vastab tõele. Aga teie rahad on ju suurel määral selleks, et saaks ümber kantida jällegi mingitele omadele. No kuhu siis on jooksnud meil need kõrged riigikaitsetegelased? Kõik on ju jooksnud kaitsetööstusse. Miks nad sinna küll jooksnud on, huvitav? Aga sellepärast, et raha on. Sellepärast, et sealt saab raha. See on raha kantimine. See on korruptsioon. Teil on muidugi korruptsioonist täiesti teistsugune ettekujutus. 

Ja räägime veel rahast. 2011. aastal hakati rääkima Rail Balticust. Mitu kilomeetrit Rail Balticut on valmis ehitatud peale nende mõnede viaduktide ja mingisuguste muude kaasnevate asjade, trammitee ja mis siin veel võib-olla arvesse tulevad? Aga keegi on saanud 2011. aastast prisket palka. Mille eest?! Mille eest?! Selle eest, et meil ei ole 14 aasta jooksul raudteed tulnud, millega pidi kiiresti saama Berliini ooperisse. Kas eraldati äkki Häädemeestele või Iklasse nüüd ooperiteatri ehitamise raha? Äkki jällegi on asjal mõte: mingid omad joped, ehitusettevõtjad ja muud tegelased, korruptandid saavad raha? 

See teie valitsus on ju absoluutselt riigikõlbmatu, riigi juhtimisega mitte hakkama saav seltskond, kes siis, kui midagi tegelikult juhtub, poeb põõsasse. Kristen Michal! Kas Kristen Michal võtab vastutuse selle eest, et ta viis meid eelmisel nädalal Venemaaga praktiliselt sõjalise konflikti piirini? Ei, tema ei tea midagi. Tema ei tea sellest midagi! Tema usaldab spetsialiste, tema usaldab neid asjatundjaid! Mingi yuppie-jumal ütles, et nüüd paneme dessandi seal rahvusvahelistes vetes maha. Meid ei huvita mingid Vene lennukid ega Vene laevad! Mitte miski meid ei huvita, me oleme sõjaline suurriik, me läheme võtame selle laeva ära! Teate, kui keeruline on ühte suurt tankerit ära võtta? Teate, kui lihtne on ühte suurt tankerit kaitsta? Kaptenisillale pääsemine ei ole naljategu. Seal pannakse rauduksed vahepealt kinni. Mis need mehed seal teinud oleks? Aga võib-olla venelased oleks teise kopteriga toonud oma dessandi sinna peale. Seal tankeril oleks läinud venelaste ja eestlaste vahel tulevahetuseks. Lollakad olete! Lihtsalt vastutustundetud lollakad olete! Ausalt, lihtsalt muid sõnu ei ole. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ka minule jäi peaministri jutust mulje, et tegu on ebamugava teemaga. Erilist entusiasmi vastustest välja ei paistnud. Aga kui nüüd kokku võtta, siis Kagu-Eesti piiriala puhul ei ole tegemist lihtsalt äärealaga geograafilises mõttes. Tegemist on Eestiga, meie riigi piirialaga, ja kui riigi piiriala muutub järjest hõredamaks ja nõrgemaks, nõrgeneb ka Eesti. Piirivööndi elanikkond väheneb aastast aastasse: noored lahkuvad, tööealised kolivad mujale ja alles jäävad vanemaealised. 

Eesti julgeolekupoliitika alustes öeldakse, et elu peab olema elamisväärne ja turvaline kõikjal Eestis. Kagu-Eestis see enam ei kehti. Riik tõmbub ääremaalt tagasi, piirivalve olemasolu küll hoiab veel turvatunnet, kuid see ei kompenseeri lagunevaid teid, tühjenevaid külasid ja noorte puudumist. Isegi kui inimesed tahaksid jääda, ei toeta neid ei pangad ega riik. Eluasemelaenu on seal pea võimatu saada või kui saad, siis räigelt halvematel tingimustel kui Tallinnas. Noore pere jaoks tähendab see: koli ära, siin ei ole tulevikku. 

Veelgi enam tekitab muret see, et kui peaminister räägib kaitsetahtest ja valmisolekust, siis piirkonnas, kus oht on kõige vahetum, puudub inimestel sageli üldse võimalus saada kätte igapäevaseid teenuseid. Jah, piiritara ehitatakse, aga keda see piir kaitseb, kui selle taga pole enam kogukonda? Me kuuleme sageli, kuidas Reformierakond räägib terviklikust regionaalpoliitikast, kogukonna kaasamisest, julgeolekust, aga see kõik on silmakirjalik vale. Tegelikkus on see, et ei ole raha kohalikele teedele, pole tuge vabatahtlikele päästjatele, pole kriisikindlaid sideühendusi, pole tugistruktuure. 

Hea peaminister! Kui te ei suuda või ei taha Kagu-Eestit hoida, siis olge vähemalt ausad ja öelge seda. Ärge rääkige piiriala julgeolekust, kui piirivalve peab patrullima lagunenud külatänavatel, mille remondiks ei ole teil raha! Ärge rääkige kogukonna kaasamisest, kui te ei toeta seltsi- ja külaelu ning jätate inimesed nende muredega üksi! 

Riik peab suunama investeeringuid elamufondi parandamisse, et soodustada piirivalvurite ja teiste riigitöötajate elama asumist piirivööndisse. Parandada tuleb mobiililevi ja internetiühendust, tuleb säilitada koolid, noortekeskused ja esmavajalikud teenused. Vajadusel tuleks rakendada piirkondlikku erikoefitsienti hariduse rahastamisel ja arendada kaugõppelahendusi, mis võimaldavad väikese õpilaste arvuga piirkondades siiski kvaliteetset haridust pakkuda. 

Tuleb tugevdada vabatahtlikke organisatsioone, kes panustavad siseturvalisusesse, pakkuda varustustoetusi ning kaasata rohkem inimesi ennetustöösse. Samuti tuleb tagada parem ligipääs hädaabiteenustele ja suurendada politsei ning päästeteenistuse kohalolekut. 

Üks suurimaid kitsaskohti on laenutingimused, mis ei soosi elukoha rajamist või ettevõtluse alustamist äärealadel. Riik peaks looma käendusmehhanismid ja survestama pankasid, pakkuma soodsamaid tingimusi väljaspool nii-öelda tõmbekeskusi. Need lahendused ei nõua alati suuri kulutusi. Sageli piisab paindlikumast ja piirkonnatundlikumast lähenemisest. 

Küsimus pole ainult regionaalpoliitikas, vaid ka riigi terviklikkuses ja julgeolekus. Kui me ei suuda hoida oma äärealasid elujõulisena, ei suuda me hoida ka oma piiri. Kagu-Eesti ei vaja suuri loosungeid, nagu "Kindlates kätes". Kagu-Eesti vajab otsustavat poliitilist tahet ja selgeid otsuseid. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Mina olen pärit Lõuna-Eestist. Ja ma tunnen neid inimesi, ma tunnen neid olusid. Ma olen väga kurb, kui ma vaatan, mis minu kodukandis praegu toimub. Seal on toimunud juba tükk aega üks riigi suurimaid kokkutõmbumisi, kui nii võib öelda – eriti kui võrrelda seda ülejäänud Eestiga, kus ka asjad ei ole üldse enam korras. Inimesed lahkuvad massiliselt sellest nii ilusast, ma ütleksin, ühest Eesti kõige kaunimast piirkonnast. Võib-olla ma olen subjektiivne, aga Lõuna-Eesti on tõesti üks kõige ilusamaid piirkondi minu arvates. 

Ja ma tean, et inimesed tegelikult üldse ei taha sealt ära minna. Pigem vastupidi. Inimesed tahaksid, väga tahaksid minna sinna elama, aga kõik need ohumärgid, mis on praegu Lõuna-Eesti kohal, kõik need ohumärgid hoiavad neid tagasi. Sest me teame väga hästi, kuidas on, kui sul tööd ei ole, tänapäevaseid teenuseid ei ole, koolid lähevad kinni, arstiabi ei ole. Ega mujal ka ei ole, aga mäletate, kuidas tegelikult Lõuna-Eestist sai alguse võib-olla kõige ikoonilisem tervishoiuteenuste kokkutõmbumine üldse: pandi kinni Põlva sünnitusosakond. Ja valitsus, riigi valitsejad jõudsid isegi selleni, et hakati rääkima, et meie esiemad ju sünnitasid põllu peal kartulivagude vahel, asi teilgi siis seda teha ei ole.

Inimesed muuseas loevadki märke, nad loevadki märke õhust. Tihtipeale piisab ühest väga väikesest sellisest mentaalsest sisendist, ja see toob kaasa terve kaskaadi. See on nagu doominokivide langemine. Üks asi viib teiseni. Ja lõpuks me olemegi olukorras, kus võime küsida, et kuidas me küll sinna jõudsime. Me võime ju kõik need asjad ära seletada, aga me teame, et kui inimesed näevad, et riik neist ei hooli mitte ainult suurtes asjades, vaid ka väikestes asjades, siis nad käituvad vastavalt. Teate ju seda ütlemist, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale.

Me oleme siin täna rääkinud ka kaitsetahtest. Ma võin teile öelda, olles rääkinud Võrumaa inimestega, et ükskõik, kuidas seda kaitsetahet pusada ja propagandaga üles kloppida, vahtu ei aja. Tegelik olukord, see, mis toimub inimeste südames, see, mis toimub inimeste peades, on kaitsetahte ja ka lõppkokkuvõttes julgeoleku seisukohalt väga-väga kurb. 

Inimeste kaitsetahe on julgeoleku nurgakivi ja julgeolek on loomulikult oluline. Aga Võru kandi inimesed – kui peaminister veel ei tea, kui kaitseminister, kes on seal küll episoodiliselt kohal käinud, veel ei tea –, Võru kandi inimesed käivad suures osas ringi, riigi suhtes rusikas taskus. Just julgeolekule rõhudes on Reformierakonna juhtimisel Lõuna-Eestis aetud asju ülimalt käpardlikult. Inimestest on üle sõidetud, inimeste suveräänsusest ja põhiseaduslikest õigustest on üle sõidetud.

See, kuidas Nursipalu harjutusvälja on loodud, no see on sada protsenti näide sellest, kuidas asju teha ei tohi.

Kas vajate lisaaega?

Jaa, ma võtaksin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja nüüd jätkatakse täpselt samamoodi inimestest ülesõitmist nende tuulikuparkide läbisurumisel.

Selline olukord ei ole enam ainult Lõuna-Eesti probleem – ma pean silmas riigikaitsetahet, soovi riiki toetada. See probleem on muutunud juba epideemiliseks kogu Eestis. Inimesed massiliselt pettuvad oma riigis ja kui inimesed on oma riigis pettunud, siis nad ju ka ei taha seda riiki kaitsta. Väga paljud lähevad ära. 

Ma küsisin peaministri käest, kas sellises olukorras, kuhu nad on Eesti riigi ja rahva viinud, on meil siis rohkem julgeolekut või pigem vähem, ja kas meil on pigem rohkem kaitsetahet või pigem vähem. Me teame, kuidas inimesi on sunnitud oma armsaks saanud kodudest loobuma, perekondade pärandist loobuma, hoolega üles ehitatud kinnisvarast loobuma. Just eile oli uudis, kuidas inimesed massiliselt müüvad oma kinnisvara Lõuna-Eestis. Kinnisvara on seal väga palju müüki tulnud. Aga kõige selle tõttu, mida ma just eelnevalt kirjeldasin, inimesed ei julge seal enam kodu soetada. Ja noh, ma võin siin öelda, et õigesti teevad. See kõik on inimlikult väga arusaadav. Ise ka ei ostaks, ise ka võib-olla läheks ära, läheks üldse Eestist ära. Ja see ongi nii kurb.

Ma mäletan, kuidas küüniliselt hurjutati kõiki, kes julgesid nendele suurejoonelistele Nursipalu harjutusvälja rajamise plaanidele vastu seista. Terve Lõuna-Eesti oli lõpuks putinistid ja Kremli käsilased. Aga kes inimesed selliseks teeb? Kes nad selliseks tegi? Teie ise! Järjekindlalt oma tegevusega! Teie, kes te ei hooli inimestest, ei hooli eestlastest, ei hooli meie oma inimeste vajadustest, röövite nad paljaks maksudega, muudate töötuks, rahatuks, lootusetuks! See ei ole riigimehelik. Selline tegevus ei ole üldse enam tegelikult mingisuguse väärika debati alus. Teie tegevus, muuseas, ongi kõige ehtsam Putini rõõm. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Andrei Korobeiniku ja Vadim Belobrovtsevi 19. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti põllumajanduse tuleviku kohta. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, täna sooviks rääkida Eesti põllumajanduse tulevikust ja kindlasti ka olevikust. Vastav arupärimine oli esitatud 19. märtsil. Teatavasti märtsis toimus meil ka valitsuse vahetus, kus tuli kõne alla, kas sellisel viisil põllumajandus- ja regionaalministeerium peaks säilima. Erinevatelt poliitikutelt tuli erinevaid sõnumeid. Näiteks Kristina Kallas avaldas arvamust, et põllumajandusteemade viimine majandusministeeriumi alla oleks Eesti 200 arvates mõistlik. Teiselt poolt aga maaelukomisjoni esimees ütles hoopis vastupidist. 

Tänaseks on selge, et muudatusi ei tehtud. Maaelukomisjon Riigikogus on alles, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium samuti. Seega mõned küsimused, mis on esitatud, on tegelikult läbi tegevuse vastused saanud. Aga mille üle kindlasti sooviks siin diskuteerida ja debateerida, on üleüldiselt põllumajanduse tulevik ja põllumeeste olukord. 

[Mis puutub] praegusesse olukorda, siis me teame, et juba 2025. aastal alustati läbirääkimisi uue perioodi rahastuse üle. Jutt on ühisest põllumajanduspoliitikast Euroopas. Kui me vaatame eelmisi eesmärke, siis neid oli kümme, kui niimoodi üldistada. Ma loeks need eesmärgid ette, millest püüti ka Eestis lähtuda. Aga tegelikult me peaksime küsima, kas ikka lähtusime ja kas need seisukohad, mis kujundati Euroopa Liidus, olid sobilikud ka meie põllumeestele, oli sellest neile mingit kasu või mitte. Ja need eesmärgid olid: tagada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek, suurendada konkurentsivõimet, parandada põllumajandustootjate positsiooni toidutarneahelas, kliimamuutustevastased meetmed, keskkonnakaitse, säilitada maastike elurikkust, toetada põlvkondade vahetust, elujõulised maapiirkonnad, kaitsta toidu kvaliteeti ja tervist, edendada teadmisi ja innovatsiooni. 

Soovikski teada, kus me nende eesmärkidega oleme. Ehk peaminister annab hinnangu, kas on toetatud põlvkondade vahetust, kas meil maapiirkonnad on muutunud elujõulisemaks või vastupidi, ja loomulikult, kas põllumajandustootjad on ikka saanud õiglast sissetulekut, kas see on tagatud. Aga suures plaanis on loomulikult palju põhimõttelisemaid küsimusi, mis puudutavad toetusi ja kogu põllumajanduse jätkusuutlikkust. Meie kolmas ja neljas küsimus on väga sisulised ja loodame, et tuleb ka sisuline diskussioon. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks peaminister Kristen Michali.

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head küsijad! Nüüd on käsil arupärimine Eesti põllumajanduse tuleviku kohta. Siin on erinevad küsimused, loen küsimuse ette ja siis vastuse ka. 

"Kas valitsusel on kavatsus teha muudatusi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi struktuuris või tegevuses ning milliseid muutusi on kaalutud?" See on esimene küsimus. Vastus. Põhimõttelisi muudatusi ei ole kavas teha. Töökorralduslikud otsused on ministeeriumi juhtkonna pädevuses. 

Teine küsimus: "Milline on valitsuse seisukoht Riigikogu maaelukomisjoni rolli ja pädevuse võimalike muutuste osas?" Vastus. Valitsus kui täitevvõim ei sekku seadusandja ehk Riigikogu enesekorralduslikesse otsustesse. 

Kolmas küsimus: "Kuidas plaanib valitsus tagada põllumajandustootjatele stabiilsuse ja kindluse praeguses ebamäärases olukorras, et vältida võimalikke kahjusid Eesti toidutootmisele ja põllumeestele?" Vastus. Valitsuse jaoks on oluline tagada põllumajandustootjatele ja ka toiduainetööstusele majanduslik elujõulisus. Majanduskasvuga on võimalik tagada sektori elujõulisus. Majanduskasvu toetavad maksukoormust alandavad otsused on: kaotame ettevõtete kasumimaksu 2%, et toidutootjad ja -töötlejad saaksid enam investeerida tootearendusse, kaotame füüsilise isiku tulumaksu alates esimesest eurost ning kehtestame 700 euro suuruse tulumaksuvaba määra kõigile, et vähendada toidutootjate ja -töötlejate survet palga kasvule. Lisaks on valitsus kinnitanud Eesti raamseisukohad järgmise perioodi ühise põllumajanduspoliitika kohta. Eesti soovib, et uuel perioodil, esiteks, tagatakse põllumajandustootjatele õiglane sissetulek, teiseks, suureneb nende konkurentsivõime ja kolmandaks, suureneb maapiirkondade elujõulisus tänu teadmiste edendamisele, innovatsioonile ja digiüleminekule. 

Neljas küsimus: "Kuidas nähakse koostööd põllumajandussektori esindajatega uue Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamisel ja milliseid meetmeid kavatsetakse rakendada, et toetada sektori jätkusuutlikkust ja arengut? Kes on nende läbirääkimiste raames Eesti riigi eestkõneleja täna ja tulevikus?" Vastus. Valitsus kinnitas raamseisukohad järgmise Euroopa Liidu pikaajalise eelarveperioodi kohta tervikuna 9. mail 2024. aastal, konkreetsemad seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta aga jaanuaris 2025. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium informeeris, et kinnitatud seisukohad on edastatud Riigikogu juhatusele. Eesti raamseisukohti on tutvustatud põllumajandussektori esindusorganisatsioonidele, Riigikogu maaelukomisjonile ja Euroopa Liidu asjade komisjonile. Ministeerium kinnitas, et esialgsete läbirääkimiste seisukohtade kujundamisse kaasati maaeluministeeriumi partnerorganisatsioonid. 2024. aasta teises pooles toimus esialgsete seisukohtade tutvustus ja arutelu. 

Põllumajanduspoliitika tuleviku läbirääkimistel on Eesti riigi eestkõneleja Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja regionaal- ja põllumajandusminister Terras. Euroopa Liidu eelarveläbirääkimised on rahandusministri vastutusalas ning lõplik kokkulepe Euroopa Liidu pikaajaliste eelarvete osas saavutatakse ülemkogul riigipeade ühehäälse otsusega. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Selle kohta oligi küsimus, kas praeguseks on mingisugused seisukohad kujundatud. Nii nagu me teame, juba kevade lõpus ehk siis suve hakul hakatakse Euroopas pidama läbirääkimisi, mis puudutavad ühist põllumajanduspoliitikat uueks perioodiks. Kujundatakse uueks perioodiks nii ühine põllumajanduspoliitika kui ka selle rahastus. 

Kui te vastasite kolmandale küsimusele, siis te mainisite ära kolm asja, mis on prioriteediks: tagada põllumajandustootjate õiglane sissetulek, edendada teadmisi ja innovatsiooni ning suurendada konkurentsivõimet. Aga mis nende loosungite taga on? Kas oskate lahti seletada, mis need kolm eesmärki täpselt tähendavad?

Aitäh! Need tähendavad erinevaid tegevusi. Ma võin need seisukohad ju veidi täpsemalt ette lugeda, kui te tahate, mitte muidugi kogu seda juttu. 2028. aastal, kui uus eelarveperiood algab, on üks Eesti prioriteet jätkata põllumajanduse otsetoetuste võrdsustamist. 2027. aastaks jõuavad Balti riikide toetused hektari kohta 80%-ni Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Ja läbirääkimistel seisame selle eest, et toetuste võrdsustamine jätkuks, eesmärk on jõuda Euroopa Liidu keskmiseni. On ilmselt arusaadav, et see tõstaks Eesti põllumehe konkurentsivõimet. Ja konkurentsiolukorda parandavad ka maaelu arengu toetused. See on 2021–2027 kokku 702 miljonit eurot. Need toetused on suhteliselt suuremad nendel riikidel, kelle otsetoetused on olnud madalamad. 

[Mis puutub] seisukohtadesse, mille kohta hea küsija küsis, siis valitsus on ettevaatavalt need seisukohad võtnud ja Riigikogu heaks kiitnud. Need on siin olemas. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Konkreetne küsimus eeldab konkreetset vastust. Millised sammud, konkreetsed sammud on valitsuse poolt tehtud, et vähendada Eesti põllumajanduse sõltuvust impordist, eriti niisugustes kriitilistes sektorites nagu näiteks linnulihatootmine, kus impordist sõltumine võib ohustada niinimetatud toidujulgeolekut?

Aitäh! Nojah, kui me räägime rahalise poole pealt, siis needsamad sammud, mida ma kirjeldasin, aitavad Eesti toidutootmisel ja põllumajandussektoril olla konkurentsivõimeline. Ja mida konkurentsivõimelisem meie majandus on ükskõik mis sektoris, seda paremini me saame ju hakkama. Selleks on koostatud lisaks sellele rahalisele poolele, mida ma uuesti ei hakka ette lugema, näiteks ka arengukavasid, mis valdkonda puudutavad, mis seovad need valdkonnad kokku ja kirjeldavad, kuidas konkurentsivõimet kasvatatakse. Need on jagatud erinevate valdkondade ja sekkumiste vahel. Ma kogu seda programmi ja tegevust ei hakka teile ette lugema, aga võin selle teile pärast saata, kui tahate. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te olete mitu korda öelnud, et üheks selle valitsuse olulisemaks suunaks on bürokraatia vähendamine ja konkurentsivõime parandamine. Te rääkisite toetustest, aga kõik need erinevad keskkonnanõuded, mis Euroopa Liidu rohepoliitika raames on kehtestatud, tegelikult koormavad päris mitmeid väiketalunikke ebaproportsionaalselt. Kas te selle üle olete ka valmis läbi rääkima, midagi ette võtma, et tagada väiketalunike konkurentsivõime?

Aitäh! Kui küsimus oli kas-küsimus, siis jah, muidugi. Ka minu vaated on üldiselt sellised, et olen pigem lihtsuse poolt ja majanduse konkurentsivõime poolt. Seal pole küsimust. Ma ei tea, kas me sellest oleme juba avalikult teada andnud, aga meil on käimas erinevate ministeeriumide õigusaktide revisjon ja valdkondlike õigusaktide lihtsustamine. Seda ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis, kellel, kui mälu mind ei peta, on õigusakte vist isegi enim. See töö käib. 

Lisaks on meil peaministri majanduskasvu ja efektiivsuse nõukojas ka põllumajandusvaldkonna ettevõtjad ja investorid, kes teevad ettepanekuid ka põllumajanduses kehtivate reeglite lihtsustamiseks. Nii et sektorist on tulnud ettepanekuid ja ka Euroopa Liidust on tulnud igasuguseid ettepanekuid. Kui te küsisite kas-küsimuse, siis vastus on loomulikult jah. Minul on olemas valmisolek ja ma arvan, et ka valitsusel on olemas valmisolek. Mida lihtsamaks, praktilisemaks elu saab, seda parem.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Noortest. Noorte huvi põllumajandussektori vastu on vähenenud. Eks ta ole nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides ja siin on põhjuseks nii töö raskus kui ka see, et noored arvavad, et seal eriti kõrget palka ei saa. Ja paljud peavad põllumajandust selliseks vanamoodsaks kolhoosnikutööks, loomulikult innovatiivsust ja perspektiivi nad selles valdkonnas ei näe. Milliseid meetmeid on rakendatud või plaanitakse rakendada, et aktiviseerida noorte tulekut põllumajandussektorisse?

Aitäh! Hea küsimus! Meil on isegi uues koalitsioonileppes kirjas, et me toetame põlvkondade koostööd põllumajandussektoris ja otsime võimalusi, et noored põllumajandustootjad saaksid ligipääsu, tuleksid põllumajandusse. Üks meede selleks on näiteks riigimaadele juurdepääsu tagamine. Ja kui ära märkida, mis noorte tulekule ja uute ettevõtjate tulekule kaasa aitab, siis kindlasti teadus- ja arendustöö, mis aitab ka põllumajandusel olla rohkem konkurentsivõimeline. Aga neid meetmeid on kindlasti veel.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Millised on valitsuse suunad, et vähendada kontrolle või luua ühtne kontrolli andmekogu? Ma ise olen tootjana kokku puutunud PRIA, Põllumajandus- ja Toiduameti ja Keskkonnaameti sageli kattuva kontrollikavaga. Tullakse eri aegadel kontrollima ühesuguseid asju. Kas valitsuse mõte on liikunud selles suunas, et ühtlustada neid andmekogusid, et vähendada bürokraatiat ja vähendada ka tootjate aja raiskamist?

Jah, ma arvan, et me oleme teiega väga ühel nõul. Peab olema pigem selline riskipõhine kontrollimine ja targalt, mõistlikult kasutatud andmed võiksid olla selle alus mis tahes majandusvaldkonnas, on see põllumajandus või mis tahes muu valdkond. 

Kui te lähete valitsus.ee leheküljele, siis tänahommikuse seisuga oli seal kirjas 108 – see on juba päris suur number – kaotatud bürokraatlikku nõuet ja meedet. Oleme seda kas valitsuses ise teinud või koostöös ettevõtjatega. Näiteks oleme kaotanud nähtavalt erinevaid alkoholiregistreid. Kaotame alkoholiregistri, mis puudutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valdkonda ja on bürokraatlik nõue ettevõtjatele.

Astume erinevaid samme, mis puudutavad just nimelt kontrollide ja muude selliste nõuete vähendamist. Neid kurioosumeid on praktiliselt igas valdkonnas. Selleski valdkonnas, põllumajanduses, on meil kirjas printsiibid, mida me ka järgime ja millest me lähtume. Koos ettevõtjatega ühtlustatakse erinevaid asutuste järelevalve plaane. Ühendame need järelevalve infosüsteemid ja rakendame riskipõhist kontrollisüsteemi, mida ma ka enne mainisin. Lausalise või sellise topeltkontrolli asemel on võimalik riskipõhiselt kontrolle läbi viia. 

Nii et mida lihtsam, mida digitaalsem, seda parem asjaajamine on, olenemata sektorist. Aga me ootame ettepanekuid ja meil on endal ka plaanid olemas. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te rääkisite siin Eesti põllumajanduse konkurentsivõimest, aga kuidas selle Eesti põllumajanduse konkurentsivõimega on, kui Euroopa rohepoliitika on viinud sektori katastroofi äärele, ja mitte ainult meil, vaid terves Euroopas? Teistel on ka raske ja paha, aga suurtel riikidel ja nende põllumajandussektoril on suurem puhver, sest juba rohepöörde-eelne toetuste süsteem on olnud selline, et Euroopa teiste riikide põllumehed on aastaid saanud suuremaid toetusi kui meie omad. Euroopa Liitu astudes Eesti pool ei rääkinud midagi läbi, peaasi oli Euroopa Liitu saada. Meil ei ole midagi vaja, me peame saama Euroopa Liitu! Tulemus on, et meie põllumehed on ka rohepoliitika direktiivide tõttu rohkem käpuli. Ka seal ei rääkinud Eesti pool milleski läbi, vaid kirjutas kõigele alla ja nüüd on Eesti võtnud Kaja Kallase valitsuse ajal veel suuremad kliimaeesmärgid. Mis lootus Eesti põllumehel üldse on?

Aitäh! Te olete kuidagi väga nukker täna, vähemalt küsimused on sellised. Ma veidi siiski parandan, kui lubate. Me ilmselt ei jõua ühele nõule, ma täitsa mõistan seda, aga vaadake, mitte rohepööre ei ole probleem põllumajanduses, vaid kliimamuutused. Kui klimaatilised olud muutuvad, siis see mõjub nii inimestele, metsandusele, põllumajandusele – kõigele. Te võitlete vale asjaga, aga ma saan aru, et see on poliitiline retoorika. Pigem tuleb aidata kohaneda ja tuleb aidata edasi minna. Ja kui te viitasite nendelesamadele otsetoetustele, siis sellele ma tegelikult juba enne vastasin, et meie eesmärk on saavutada see, et otsetoetused vähemasti oleksid Euroopa Liidu keskmisel tasemel. See on eesmärk. Ja lootust on alati.

Ja Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui ma nüüd Riigikogusse tagasi tulin, siis küsiti, kuhu ma tahan minna. Ma ütlesin, et ma tahan maaelukomisjoni minna. Seepeale öeldi, et see ei ole üldse populaarne koht. Mina küll niimoodi ei arva. Aga ma tahan küsida, lugupeetud peaminister: kas see ei ole kõige populaarsem komisjon ka valitsuse silmis?

See küll on veider küsimus. Valitsusele on ühtviisi armsad kõik valdkonnad ja kõik komisjonid, nagu ka peaaegu kõik Riigikogu liikmed. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Minu küsimus on ajendatud ühest teie eelmisest vastusest, et põllumehe peamine vaenlane on kliimamuutused. Mida te silmas pidasite? Kas aastaaegade vaheldumist, et on kevad, suvi, sügis, talv? Eks me mäletame, et vanasti olid ka põllumehe peamised vaenlased ikka kevad, suvi, sügis ja talv ja vahelduvad aastaajad, ikaldumine ja liigniiskus, millega saab põhjendada puuduvat või väga ebaõnnestunud põllumajanduspoliitikat. Mida te silmas pidasite?

Aitäh! Jah, muidugi mitte seda, millele te viitasite, et [süüdi] on neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Ehkki jah, teie kolleegid võib-olla aeg-ajalt seda silmas peavad. Mina viitasin eeskätt ebasoodsatele ilmastikutingimustele, mis on tekitanud ka põllumajandusele suurt majanduslikku kahju. Me oleme ise seda erakorraliste toetustega [püüdnud] kompenseerida. Selle alla käivad põuad, öökülmad, kuumalained ja nii edasi. See ei ole midagi ebatavalist. Ja ka keskmise temperatuuri tõus mõjutab nii metsandust kui põllumajandust. 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea peaminister ja head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Kui ma enne teie ees olin ja lugesin ette arupärimise küsimused, siis lugesin ette ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid. Nendest kümnest põhieesmärgist oli minu arust üks hästi oluline eesmärk elujõulised maapiirkonnad. Paraku elujõulisi maapiirkondi meil väga palju ei ole. Seda näitavad ka erinevad [andmed] nii sissetulekute kui ka majanduse kohta. Tegelikult üle poole SKT-st tuleb Tallinnast. Kui vaadata teisi maakondi ja piirkondi, siis päris nukker [seis] on. See näitabki, kui halvas olukorras on meie põllumajandus ja põllumajanduspoliitika ja regionaalpoliitika. 

Sellest lähtuvalt me ei räägigi enam arengust, vaid ellujäämisest põllumajanduses. Sektor on järjest enam survestatud nii väljastpoolt Euroopa Liidu regulatsioonide tõttu kui ka oma riigi poliitikast tulenevalt maksukoormuse ja lahenduseta jäetud probleemide tõttu. Peaminister ütles, et üks konkurentsivedur on kindlasti see, et nad kaotavad ära ettevõtte [kasumi]maksu. No andke andeks! Te ju ise kehtestasite selle 2%-lise ettevõtte [kasumi]maksu ja nüüd te siis likvideerite seda viga. Noh, kuidas võtta – kas see on tõesti mootor, mis viib põllumajandust edasi? Pigem mitte. 

Ja kui me räägime rahastusest, siis Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika järgmise rahastusperioodi üle peetavad läbirääkimised määravad, kas Eesti põllumeestel on tulevikku või mitte. Me ei tohi minna laua taha lihtsalt formaalselt osalema, me peame esitama selgelt põhjendatud ja konkreetseid vajadusi arvestavaid ettepanekuid. Loomulikult, kui tuua näiteid, siis me räägime toetuste õiglasemast jaotusest ja tulu säilitamisest kriiside ajal. Ja seda me oleme näinud, kuidas tegelikult geopoliitilised šokid põhjustavad kahjusid, ja põllumehed on need kahjud ka sisse nõudnud. 

Teiseks, kodumaised probleemid, millele valitsus on pigem hoogu andnud. See on käibemaks, tulumaks, automaks, aktsiisid – kõik on tõusnud või tõusmas. Ja pealekauba me see nädal hakkame arutama, kuidas [justkui] ajutiselt kõrgem käibemaks teha pidevaks. Kas see tõstab kuidagi konkurentsivõimet? Julgen arvata, et kindlasti mitte. Ja ma arvan, et minu seisukohta toetavad ka põllumehed. 

Põllumeestele soovitatakse, et investeerige energiat säästvatesse lahendustesse, salvestusse, paigaldage päikesepaneele ja nii edasi, aga teiselt poolt ei suudeta liitumisi tagada. Siin ei ole küsimus isegi hinnas, hinnad on niikuinii väga kõvasti üles läinud, aga ei ole lihtsalt võimekust. 

Siis põllumajandusmaade vähenemine. Igal aastal kaob kuni 1000 hektarit haritavat maad hoonestuse ja taristuse arenduse alla. Need on probleemid, millega põllumehed iga päeav tegelevad. 

Ja loomulikult seesama küsimus, mille tõstatas minu hea kolleeg Vadim Belobrovtsev: toidujulgeolek. Näiteks linnuliha tootmine sõltub täielikult haudemunade impordist. Kriisiolukorras lõppeks varu vähem kui kahe kuuga. Need on need probleemid. 

Kolmandaks: bürokraatia, Euroopa Liidu bürokraatia. Põldude kohustuslik metsastamine – arusaam, mis on paljudele tootjatele vastuvõetamatu. Aga me oleme selle Euroopast üle võtnud: põllumaale istutame metsa. Taimekaitse, väetamise piirangud. Siin on toodud näide meie maasikakasvatajast. Selgelt öeldi välja, et …

Kas ma tohin paluda kolm minutit juurde?

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tegelikult üks meie suurimaid maasikakasvatajaid ütles, et ta ei ole konkurentsivõimeline. Ta ei suuda odavalt maasikat toota, sellepärast et Läti, Leedu ja Poola maasikas on soodsam, sellepärast et nad saavad kasutada rohkemaid taimekaitsevahendeid. Eestis on võimalik ainult ühte toodet kasutada ja see on loomulikult probleem. 

Ja veel kord käiks üle maksupoliitika. Kui me räägime maksudest, mis otseselt mõjutavad meie konkurentsivõimet ja ekspordipotentsiaali, siis ma viitan tulumaksu tõusule 20%-lt 22%-le, 22%-lt 24%-le. Käibemaksu tõus samamoodi, samad astmed, pluss aktsiisitõusud elektril ja gaasil. Kõik need on tegelikult põllumajanduses vajalikud [sisendid]. Ma ei räägigi automaksust ja registreerimistasust. Need on sisendid, mis teevad meie toidu lihtsalt kallimaks. 

Ja kui nüüd see asi nagu kokku võtta, siis ma arvan, et meil on võimalus, kui me seda soovime, suunata järgmiseks ühise põllumajanduspoliitika perioodiks sektor tulevikku tugevamana ja vastupidavamana. Aga seda vaid juhul, kui seisame Brüsselis järjekindlalt oma rahvuslike huvide eest ja peame siin selget sisulist arutelu selle üle, milline reform on Eestis vaja läbi teha. Ja lõpetame valitsuse tasemel maksude ja muude regulatiivsete koormiste pealesurumise sektorile, mis on niigi surve all. Me ei saa rääkida rohepöördest või isemajandamisest, kui me samal ajal suretame välja need, kes meid reaalselt toidavad. Nii et siin on mõtteainet küll. 

Ma tulen tagasi selle esialgse mõtte juurde, et just elujõulised maapiirkonnad veavad Eestit edasi. See peab omandama suurema osatähtsuse. Ja seda kõike võimalik teha, kui me suuname õiged mõtted õigesse kohta ja seisame enda eest ja meie inimeste eest ka Brüsselis. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seederi. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma tahaksin lühidalt kommenteerida kahte küsimust, mis arupärijad on esitanud. 

Esimene puudutas Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi nime ja struktuuri. Tegelikult on see laiem küsimus. See on tõsine probleem, et iga valitsus, kes Eestis ametisse astub, muudab erinevaid struktuure. Väga pikaajalist ja selget sihti sellel ei ole, lihtsalt nimetatakse ministeeriumeid-ameteid ümber ja tõstetakse erinevaid valitsemisalasid ringi. Tegelikult enamus neist tegutsevad selles ühes suures ministeeriumide kolhoosihoones ja ega sellest nimemuutusest ei muutu muud, kui juhtimises tekib ebastabiilsust, ebakindlust rohkem ja see on ka kulukas. Aga ametnikud töötavad ikka selles majas, kes viiendal korrusel, kes seitsmendal korrusel, kes üheksandal korrusel, aga valdkonna juhtimise ühtset tunnetamist ja vastutust, ma julgen öelda, sel moel ei teki. See on väga kahetsusväärne.

Ma mäletan veel, kui me Riigikogus arutasime siin valitsuse seaduse muudatusi, siis eelmisel korral oli üks ettepanek lausa selline, et Riigikogu ei peakski valitsuse seaduses üldse ministeeriume ka määrama. Et see on täitevvõimu sisene asi, millised ministeeriumid meil on, kuidas neid nimetatakse ja millised on nende vastutusalad. Et sellega saab täitevvõim ise hakkama, ega parlament ei peagi sekkuma sellesse protsessi. Juhin tähelepanu: parlamentaarses riigis! 

Nii et minu lühikommentaar: mul on väga hea meel, et vähemalt Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil on õige nimi. Kui nüüd see valitsemisala saaks ka korrastatud. Pean siin silmas Maa-ametit ja paljusid muid asju, ka seda, et Euroopa Liidu maaelu toetused ja kõik siseriiklikud toetused, mis on mõeldud maaelu [edendamiseks] ja regionaalpoliitika elluviimiseks, oleksid koordineeritult ühe ministeeriumi all, kui see vähegi võimalik ja ratsionaalne on. See, et kord on maaeluministeerium, siis on mingisugune muu ministeerium, näiteks põllumajandusministeerium või regionaalministeerium – ega nimemuutusest väga palju ju ei muutu tegelikus elus. 

Nüüd, kolmas küsimus, mis oli väga sisuline ja puudutas põllumajanduspoliitikat. Sellele küsimusele kahjuks peaminister ei vastanud. Puudus täielikult spetsiifiline teemakäsitlus, oli lühikene loosunglik raamseisukohtade tõdemine ja propagandistlik viide maksupoliitikale, seejuures iseenda poolt varem kehtestatud maksude ärajätmine. Ja see oli kõik, millega siis tulevikus püütakse tagada jätkusuutlik põllumajanduspoliitika ja stabiilsus põllumajandustootjatele. No seda on ilmselgelt vähe. 

Mis on jätkuvalt meie probleemid Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika puhul? Ebavõrdsus, mis on tekkinud loomulikult juba ühinemise eel ja ühinemisel Euroopa Liiduga ja mida me ei ole suutnud järgmise enam kui 20 aasta jooksul likvideerida. No ma julgeksin öelda, et olulises osas ei ole suutnud muuta. Tegelikult see kahetsusväärselt nii on. 

Sellel on omad objektiivsed põhjused. Toon mõned näited, et oleks võimalik aru saada. Kui soomlased ühinesid Euroopa Liiduga, siis nende omamaised toetused enne Euroopa Liiduga liitumist olid oluliselt kõrgemad, kui olid toetused Euroopa Liidus. Ja nemad pidasid läbirääkimisi, milliseid toetusi nad peavad millise aja jooksul vähendama. Eesti, teised Balti riigid ja enamus Ida-Euroopa riike – meie toetused olid peaaegu olematud võrreldes Euroopa Liidu toetustega enne liitumist. Ja meie pidasime läbirääkimisi, kuidas me võiksime hakata saama suuremaid toetusi, kuidas toetusi võrdsustada, milliste sammudega me hakkame minema. 

Ja ausalt öeldes see protsess käib siiamaani ja mingisugust erilist võrdsust ei ole. See ei ole etteheide praegusele valitsusele ja peaministrile. Aga see on tõdemus, mis on 20 aasta jooksul toimunud. Me oleme teosammul selles protsessis edasi liikunud, aga põllumehed on sellel niinimetatud ühisel turul toimetanud ju aastakümneid. Ja seda on kompenseeritud, ütleme nii, teatud mastaabiefektiga. See tähendab, et me oleme pidanud olema efektiivsemad, me koondame, kontsentreerime oma tootmist väikses riigis. 

Maakasutuse kontsentreerumine on meil tegelikult tõsine probleem. Ma ei jõua seda siin selle lühikese sõnavõtu ajal lahata. Aga see on üks tõsiseid probleeme, mille tõttu me oleme pidanud kompenseerima keskkonnanõudeid maaelu üldise arendamise arvel, et [leevendada] ebavõrdseid tingimusi, et püsida Euroopa Liidus konkurentsis.

Ma muidugi lootsin – ja loodan endiselt, kuna peaministril on lõppsõna võimalus –, et puudutatakse eraldi üht strateegilise tähtsusega [teemat], mis on, julgen öelda, põllumajandussektoris kõige olulisem, aga mida siin saalis väga vähe puudutatakse ja millest valitsused on hiilivalt mööda läinud. Selleteemalist eelnõu on siin vist üle-eelmises koosseisus korra menetletud, aga koosseisu volituste lõppemise tõttu langes ta välja. Jutt on viljaka põllumajandusmaa kaitsest. 

Eestis puudub igasugune viljaka põllumajandusmaa kaitse, aga viljakas põllumajandusmaa on taastumatu loodusressurss, mis halastamatult kahaneb ühelt poolt valitsuskoalitsioonile meeldiva [teema], niinimetatud kliimamuudatuse tulemusena – Eestis võib-olla vähem, laias Euroopas rohkem –, aga eriti [on selle taga] ohjeldamatu ja läbimõtlematu sellise maa kasutamine igasuguste rajatiste, hoonete all ja mõtlematute planeeringute jaoks. Me loome tegelikult piirkondi, kus me ei tee korralikke planeeringuid, läbi mõeldud arendusi, ei ole seal korraliku maaparandust. Ma ei räägi praegu soode taasloomisest ja nii edasi. Aga see, et viljakat põllumajandusmaad on vahepeal isegi Euroopa toetustega metsastatud, on täielik rumalus. 

Paljudes riikides on olemas viljaka põllumajandusmaa kaitse seadus. Seda ei saa hoonestada mõnel pool üldse mitte, ei olegi võimalik viljakat põllumajandusmaad hoonestada. Paljudel puhkudel on mõistlikum võtta maha väheviljakal maal kasvav mets ja see ala hoonestada, mitte hoonestada maid, mis on väga viljakad. Aga meil see puudub. Me oleme koosseisude kaupa rääkinud erinevates koosseisudes, aga me ei ole selleni jõudnud. Mul süda valutab selle pärast. See on strateegiline ressurss ja seda ei ole võimalik taas pöörata põllumaaks tagasi. Sõbrad, seda ei ole võimalik mitte kunagi, ei 100 ega ka 500 aasta jooksul tagasi pöörata viljakaks põllumajandusmaaks! Nii et ma väga loodan, et see mahub ka põllumajanduspoliitika mappi praegusel valitsusel, kui koalitsiooniläbirääkimised käivad. 

Otsetoetused, maaelu toetused, järjest rohkem karmimaks muutuvad keskkonnatingimused ja ühine põllumajanduspoliitika on järjest rohkem muutunud ühiseks keskkonnapoliitikaks, kus põllumajandustootjate konkurents on täiesti teisejärguline [teema]. Konkurentsivõime on täiesti teisejärguline!

Nii et ma väga loodan, et kui valitsus praegu peab koalitsiooniläbirääkimisi ja mõtleb järgmisele Euroopa Liidu finantsperioodile, siis ta tegeleb nende tõsiste küsimustega. Ja kui peaminister tuleb siia parlamendi ette, siis tal on ka mingisugune sõnum nii saadikutele kui ka põllumeestele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra peaminister, soovite? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame meie teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi ja Lauri Laatsi 26. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Via Baltica väljaehitamise kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Andrei Korobeiniku. Palun!

Tere päevast! Hea peaminister! See arupärimine oli esitatud mõni kuu tagasi, kui Pärnut ja tervet Eestit tabas rõõmusõnum, et Pärnu linnapea ühines Reformierakonnaga. Ja see rõõm ei olnud mitte selle konkreetse erakonna valimise tõttu, vaid selle tõttu, et Romek Kosenkranius ütles, et ta liitus Reformierakonnaga selle pärast, et ta seisab Via Baltica väljaehitamise eest, et see maantee oleks neljarealine. Miks see nii positiivne on? Eeskätt sellepärast, et just Reformierakond oli see erakond, kes lubas kindlalt, et aastaks 2050 seda ei juhtu ehk Via Baltica neljarealiseks ei muutu. Tühistati Keskerakonna valitsuse plaan ehitada neljarealine maantee aastaks 2030 koos paljude teiste projektidega, näiteks Haapsalu raudtee, Tallinna Haigla ja nii edasi. 

Nüüd, kui Pärnu linnapea on saanud oma lobitööd teha mitu kuud, on arupärimine veelgi aktuaalsem. Sest mind tabas paar päeva tagasi väga suur üllatus, kui ma lugesin, et Reformierakond siiski ei plaani välja ehitada neljarealist maanteed, vaid vastupidi, taotleb lausa Euroopa Liidult erandit selleks, et seda mitte teha. 

Võib-olla nende küsimuste vastustest me saame rohkem infot selle kohta, kas plaanid Via Baltica väljaehitamiseks on ikka olemas. Ka riigikaitse seisukohalt on see väga oluline. Rail Baltic ei tule nii pea, aga muu Euroopaga ühendatud infrastruktuur oleks meile väga oluline. Kas Pärnu linnapea sai petta, kui ta Reformierakonnaga liitus? Võib-olla oli tegemist kommunikatsiooni probleemiga ja tegelikult Reformierakond ei plaani siiski neljarealist Via Balticat ja nii edasi. 

Arupärimises on neli küsimust. Ma annan nüüd sõna peaministrile. Aitäh!

Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Täna on kõik kuidagi lahked, annavad muudkui sõna. See on kena. Ja ma kohe alguses ütlen, et Rail Baltic tuleb ka, ikka. Ei maksa arvata, et seda ei tule. Aga nüüd küsimused ja vastused ja küll ma siis saan vastata jõudumööda kõigele muule ka.

Esiteks küsimus: "Milline on Via Baltica arendamise reaalne ajakava ja kas Reformierakonna valitsus kavatseb taastada investeeringud neljarealise tee väljaehitamiseks?" Vastus. Aastatel 2014–2024 on Eesti investeerinud Via Baltica trassi arendamisse, liiklusohutuse parandamisse ja liikluse läbilaskevõime suurendamisse kokku ligikaudu 100 miljonit eurot. Hetkel on Tallinna–Pärnu–Ikla maanteel 2 + 2 teelõike 26,7 kilomeetrit ning 2 + 1 teelõike 16 kilomeetrit. 2025. aastal valmib Sauga–Pärnu neljarealine teelõik pikkusega 3 kilomeetrit ja maksumusega 13,3 miljonit eurot. 2025. aastal alustatakse Libatse–Nurme teelõigu, mille pikkus on 22 kilomeetrit ja maksumus 96 miljonit eurot, ehitust ning Päädeva–Konuvere teelõigu, mille pikkus on 16,6 kilomeetrit ja maksumus 82 miljonit eurot, neljarealiseks ümberehitust. Need plaanitakse liiklusele avada 2027. aastal. Via Baltica arendamiseks ette nähtud vahendid on kavandatud riigi eelarvestrateegias 2025–2028. Riigi eelarvestrateegias ehk RES-is ei ole arvestatud veel Euroopa Liidu eelarveperioodi 2028–2034 vahenditega, kuna uue eelarveperioodi võimalused selguvad Euroopa Liidu tasandi otsustusprotsessi tulemusena.

Kaks: "Milline on valitsuse seisukoht Euroopa Liidu kaasrahastuse kasutamise võimaluste kohta Via Baltica arendamiseks?" Vastus. Via Baltica arendamiseks on saadud kasutada ühtekuuluvusfondi ja Euroopa ühendamise rahastu ehk CEF-i vahendeid. Ühtekuuluvusfondist eraldatava toetuse abil ehitati 2024. aastal neljarealiseks Pärnu–Uulu teelõik ning ehitamisel on Libatse–Nurme ja Sauga–Pärnu teelõik kogueelarvega 169 miljonit eurot, millest ühtekuuluvusfondi toetus moodustab 143,7 miljonit. CEF-i meetme raames rahastatakse Tallinna ringtee Kanama viadukti rekonstrueerimist 2024–2025. aastal 5 miljoni euro ulatuses, millele lisandub samuti riigi kaasfinantseering koos mitteabikõlbliku käibemaksuga 7 miljonit. Arvestades tänast julgeolekuolukorda, kaardistab Euroopa Komisjon liikmesriikide sõjalise liikuvuse taristuobjektide arendamise rahastamise vajadusi, mille järel otsustatakse CEF-i sõjalise liikuvuse meetme maht ja taotlemise tingimused. Taotlusvoorude avanemisel on Eesti kohe valmis esitama rahastustaotlused, kuna projektid on juba ette valmistatud. Positiivsete rahastusotsuste korral tagatakse ka riigipoolne kaasfinantseering.

Kolmas küsimus: "Kas Romek Kosenkraniusele anti Reformierakonda astumise eel mingeid lubadusi Via Baltica arendamise osas ning kui jah, siis millised?" Vastus. Reformierakonna poliitiline kultuur erineb oluliselt Keskerakonna poliitilisest kultuurist ja sellisel kujul lubadusi liitumisel ei anta.

Neljas küsimus: "Kas Reformierakond plaanib Via Baltica osas oma varasemaid otsuseid muuta, või on hr Kosenkranius langenud pettuse ohvriks?" Vastus. Reformierakonnaga soovitakse liituda, et edendada parempoolset liberaalset väärtuspõhist poliitikat. Romek Kosenkranius on ise erakonnaga liitumist kommenteerinud nii. Tsiteerin: "Ainult kõigele vastu olles ei saa Eestis elu edendada – sestap valisin Reformierakonna, kellega koos Eestit ja Pärnut edasi viia." Tsitaadi lõpp. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Peab tunnistama, et ei lähe meil kuidagi liiga kergelt nende Balticatega. Rail Balticuga on nüüd tükk probleeme ja Via Baltica ei saa kuidagi valmis. Äkki me peaksime rohkem keskenduma nagu ühe asja peale? Näiteks ehk seesama Via Baltica ehitada lõpuni, sest teatud mõttes on see kindlasti meie julgeoleku pant, ja siis juba hakata selliseid projekte nagu Rail Baltic edasi arendama?

Aitäh, hea küsija! Mina jälle ütleks, et vastupidi, meil läheb ikkagi paremini, kui näiteks meie naabritel on läinud. Rail Balticu ehituses me oleme Baltimaade kõige tublimad. Me ei pea seda kuidagi häbenema. Eesti Rail Balticu meeskond ja naiskond, kes seal toimetavad, ettevõtjad, kes on sellega seotud, ka ametnikud ja poliitikud on minu meelest päris kenasti toimetanud. Üks pikem ajanihe tuli, ma mäletan, tollal ma olin vist parlamendi majanduskomisjonis, kui majandusminister oli vist Taavi Aas. Ta tuli komisjoni ja ühtäkki andis teada, et nihkus neli aastat edasi see valmimise tähtaeg. Muul ajal on ta ikkagi päris tempokalt liikunud. Ja olenemata sellest tähtaja muutusest tollal, ma julgeks praegu isegi objektiivselt [lähenedes] öelda, et Eesti on Rail Balticu rajamisel Baltimaadest kõige tublim. Nii et ma ütleks, et Rail Balticuga läheb siiski päris kenasti. Seda esiteks

Air Balticuga [seotu] kohta ma ütleks nii, et jah, meil ei ole osalust, aga klientidena – ma olen seda ka varem öelnud valitsuse pressikonverentsil – on meil põhjust olla lätlastele väga tänulikud, et neil nii kvaliteetne lennukompanii on. See hoiab meie jaoks väga olulisi ühendusi ja vähim, mis me teha saame, on öelda aitäh lätlastele, et nad sellise kompanii on valmis teinud ja nende [lennukid] kenasti lendavad. Mida kauem ja kvaliteetsemalt see lendab, mida rohkematesse sihtkohtadesse, seda rohkem on meil põhjust olla tänulik. See on meie inimeste jaoks kindlasti oluline ühendus. 

Nüüd, Via Balticast. Ma mäletan, et kui ma olin 2015–2016 majandus- ja taristuminister, siis tollal sai käima pandud Eesti ajaloo, tuletan veel kord teile meelde, vaba Eesti ajaloo suurim teedeehitus, Kose-Mäo [lõik]. Ja tollal ma tegin ka valitsusele soovituse, et kõik suuremad ehk kõik põhimaanteed me ehitame neljarealiseks välja. Valitsus tollal kukkus, uus valitsus seda soovitust ei pidanud, mis on ka loogiline. Võib-olla poliitilised vaated olid veidi teised. 

Ja kui te küsite minu isiklikku eelistust ja arvamust, siis kui Romek Kosenkranius ütleb, et Via Baltica eest tuleb seista ja see tuleb neljarajaliseks ehitada või, ütleme, kas või alguses mõned lõigud 2 + 1 reaga, siis ma olen temaga väga nõus. Seda tulebki teha. Meie põhilised rahaprioriteedid praegusel hetkel, nagu on teada, on kaitsekulutused. Aga lisaks on võimalik panustada ka militaarse mobiilsuse programmide kaudu, nagu ma mainisin, ja kui selleks avanevad võimalused ja meil on võimalik [sellesse teede-ehitusse] raha juurde saada ja panna, siis me seda kindlasti teeme.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et Rail Baltic on tähtis militaarobjekt, aga samas iga sõjaväelane ja raudteelane ütleb, kui kergesti haavatav see on. Lendab siin mingisugune raketikene, ja polegi mingit ühendust. Kas ei oleks … 

Vabandust! Saate äkki mikrofoni rääkida? Seal tagan sumisevad kangesti. 

Võin jätkata? 

Jajaa, rääkige kõvemini, seal taga sumiseb. 

Aa, kõvemini lihtsalt. Rail Baltic on, nagu te ütlesite, militaarobjekt, aga tegelikult ju kõik sõjaväelased ja raudteelased teavad, kui kergesti haavatav see on. Võib-olla oleks mõistlikum ikkagi Via Balticale tõesti rohkem tähelepanu suunata? Siis oleks vähemalt ka paralleelne ühendus Euroopaga just sellest vaatevinklist.

Aitäh! Me ju tegelikult panustame jõukohaselt ja võimet mööda mõlemasse. Rail Baltic, ma meenutan, on kindlasti Pärnumaa inimestele sama tähtis nagu kogu Eestile. Keskkonna vaatest on see hea ühendus, samuti julgeoleku vaatest, ning ka reisimiseks ja kaupade veoks on see hea ühendus. Ja juba Lennart Meri ajast on Eestil olnud üks suur unistus, et meil oleks kiire rongiühendus ka Euroopa südamega. Seda on igal juhul vaja. See avab ka kaupade transiidiks ehk majanduse arenguks uusi võimalusi. Kui vaadata ka Soome huvi kaupade veoks põhjast lõunasse ja nii edasi, siis on see tohutu võimalus. Sellesse me panime eelmisel aastal, kuigi meil olid eelarvel päris keerulised ajad, pea paarsada miljonit juurde. Selleks me raha leidsime ja kui vaja, leiame ilmselt veel. Igal juhul valmis ta saab, ja õigeks ajaks. 

Via Baltica jaoks täpselt samamoodi, nagu ma kirjeldasin, me otsime erinevaid rahastusvõimalusi. Hulk lõike on juba ehituses. Ja kui avaneb uusi võimalusi, näiteks seoses sellesama militaarse mobiilsuse programmiga, millest me ju taotlesime raha, et edasi minna, või mingitel muudel viisidel, ka eelarvest näiteks on võimalik selleks raha juurde panna, siis mina isiklikult arvan küll, et Eesti põhimaanteed peaksid olema 2 + 2, mõne lõigu peal võib-olla tõesti, kus liikluskoormus on väiksem, 2 + 1. Aga vähemalt suured teed võiksid sellised olla, sest see vähendab aegruumilist vahemaad, liiklusstressi, õnnetusi ja aitab majandusel kasvada. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Loodame, et see Euroopa süda ei piirdu Iklaga ja Rail Balticul tõesti saab liikuda Euroopa südamesse. Loodame, et seal läheb kõik hästi. Aga ma pigem keskenduks praegu liiklusohutusele. Kui lugeda erinevaid raporteid, siis Via Baltica on üks Eesti ohtlikumaid maanteid, kus toimub iga aasta õnnetusi. Teiselt poolt on olemas Eesti liiklusohutuse programm, mis tegelikult näeb ette, millised tegevused tuleks ette võtta. Kui vaadata kogu seda tegevust, mis oli planeeritud 2024.–2025. aastaks, siis esialgne eelarve oli 12,3 miljonit, aga praegu on meie liiklusohutuse parandamiseks eraldatud 1,5 miljonit. Mis me sellises situatsioonis teeme? Meil on liiklusohutuse tagamisel selged probleemid, aga teiselt poolt ei ole raha – kärbe on lausa kaheksakordne. 

Aitäh! Hea uudis on see, et uus liiklusohutusprogramm on ju tulemas. Seal saab kirjeldada neid võimalusi, mis on. Aga eks liiklusohutus on kogum paljudest asjaoludest: liikluskultuurist, teede ohutusest, maanteede, aga ka linnades ohtlike kohtade ümberehitusest ja erinevatest järelevalvemeetmetest. Kui oleks üks imevits, mis muudaks liikluse üksiti ohutumaks, siis küllap kõik riigid seda kasutaksid. Aga kvaliteetne teedevõrk – jah, ma ei vaidle vastu, kindlasti on selle osa. See on ka üks põhjus, miks sellised põhimaanteed tasub välja ehitada nii, et seal oleks võimalik liikuda ilma liigselt stressi ja riski sattumata. Aga samamoodi tuleb ka omavalitsustes, linnades panustada erinevate ohtlike kohtade ümberehitamisse ja ka järelevalvesse, veel olulisemana aga liikluskultuuri. Lõppkokkuvõttes eks ikka need, kes rooli taga on, otsustavad, kuidas kõik lõpeb.

Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, aitäh! Sa alguses tsiteerisid siin Romekit. Ma guugeldasin, leidsin selle pressiteate, mille Reformierakonna spinnidoktorid on valmis küpsetanud. Ma arvan, et neil ei ole hea meel selle üle, et peaminister luges ainult esimest lauset. Nad tegid tööd ja kirjutasid pika teksti, aga kõige olulisem lause jäi sul kahe silma vahele. 

Ma tsiteerin, kui tohib: "Kuid Via Baltica on Eesti kõige olulisem kaubandustee ning selle neljarealiseks ehitamine peab saama nii Pärnu kui valitsuse suureks eesmärgiks." Aga sinu vastustest seda küll kuidagi välja ei kooru. Kas tõepoolest Pärnu linnapea eksis ja sellest ei saagi valitsuse suurt eesmärki? Ja kui nii on, siis miks?

Aitäh! Ma loodan, et see inimene, kes selle pressiteate koostas, ei kurvasta. Aga mina olen Pärnu linnapeaga absoluutselt nõus, et Via Baltica peab saama võimalikult tempokalt valmis. Oleme ausad, kui meil oleks parem naaber, siis selle raha, mille me kaitsesse paneme, võiksime ju praegu teedesse panna ja me ei peaks seda arutelu pidama. Või kui oleks järgitud 2016. aastal majandus- ja taristuminister olnud inimese soovitusi ehitada need teed neljarajaliseks, siis oleks nad ammu valmis, neljarajaliseks ehitatud. Tollal järgmine valitsus neid ei järginud. 

Nii et jah, ma üldiselt olen Romekiga nõus, et igal juhul tuleb pingutada. Kui meil on vähegi rahalisi vahendeid, võimalusi, tasub [jõud] suunata teede kvaliteetsemaks tegemiseks, et oleks võimalik kiiremini ja ohutumalt, väiksema stressiga suuri teid läbida.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Riigikogu liige Andrei Korobeinik, palun!

Tõepoolest, hea Kristen Michal luges ette päris mitu numbrit ja tõi välja ka selle, et teatud lõigud sellel maanteel tõepoolest ehitatakse ümber. Reaalsus on paraku see, et need lõigud on pärit veel mitte isegi Keskerakonna koalitsiooniajast, vaid Keskerakonna peaministriajast, kui see plaan oli kinnitatud aastani 2030. Ja praegu viiakse ellu need projektid, mis toona said alguse. Midagi uut paraku see valitsus ei plaani Via Baltica osas. Ja vähe sellest, nad taotlevad Euroopa Liidult erandit selleks, et seda neljarajaliseks mitte ehitada. Ja praegu ei piisa raha eelarves isegi selleks, et seda teed hoida korras. 

Ka Reformierakonna saadikud on juhtinud tähelepanu sellele, et liiklusohutus on tegelikult langenud. Iga riigieelarve, mis küll väga loetav ei ole, sisaldab igasuguseid meetrikaid ja liiklusohutuse puhul on vaatepilt väga nukker. Kui Kristen ütleb, et neljarajaline Via Baltica peab saama tõepoolest prioriteediks ja võiks olla kiiresti valmis, siis ta unustab lisada, kuidas see täpsemalt juhtub, kui praegune valitsus loobub selle projekti arendamisest. Jah, võimalik, et Rail Baltic tuleb kunagi, aga väga selgelt ei juhtu seda sellel kümnendil. 

Lisaks see väide, nagu Jürgen Ligi ütles, et Vladimir Putin teeb Eesti eelarvet. Seda narratiivi jätkab ka peaminister: et just tema pärast, Putini pärast ei tohi Via Balticat ehitada. Ma juhin tähelepanu sellele, et ainuüksi [jättes ära] rikaste soodustuse, mis rakendub järgmise aasta 1. jaanuarist, saaks seda ehitust alustada. Iga Riigikogu saadik saab iga aasta 500 eurot juurde. Selle asemel, et soodustada ühiskonnas lõhe suurenemist, võiks investeerida taristuprojektidesse, mis raskel ajal paneb majanduse käima. See ei ole Putini valik, see on Kristen Michali valik. Kahjuks sellises Eestis me praegu elame. Aitäh!

Aitäh! Soovib peaminister sõna? Jah, palun, peaminister!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! See lõpp – ma ütleks, et ma saan aru, et Keskerakond ei tunnista, et kaitsekulutusi tuleb teha selle pärast, et meie naaber on agressiivne, aga ma siiski soovitan vaadata tõele näkku. Me ei tee seda ilu ega edevuse pärast, vaid selle pärast, et me tahame, et Eesti püsiks vabana. Seda esiteks. Ja teiseks, ma just rääkisin teile – küllap te samal ajal sosistasite naabriga, mis ei ole mingi patt, aga te lihtsalt ei kuulnud seda vastust –, et taristu rahastamisse, muu hulgas Rail Balticusse me panime eelmine aasta pea 200 miljonit ja veidi peale juurde raskel ajal. Nii et te olete ka numbritega täitsa valel teel. Aitäh!

Vastusõnavõtt, Andrei Korobeinik, palun! Kaks minutit.

Kahjuks hea peaminister jälle, nagu ka selle pressiteate puhul, ei kuulnud päris seda täisteksti. Jutt ei olnud kaitsekuludest, jutt oli rikaste soodustusest, mis on aastases eelarves üle poole miljardi. Üle poole miljardi jagatakse rikkamatele inimestele Eestis, selle asemel et investeerida taristuobjektidesse, mis paneks majanduse kasvama ja parandaks tegelikult meie kaitsevõimet. Kui sõda algab, siis Via Baltica on väga oluline, väga oluline tee. Ja mul on väga kahju, et Reformierakond teeb sellise valiku, mis on kahjulik nii Eesti elanikkonnale kui ka Eesti kaitsevõimele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu 590 esimene lugemine. Ettekandja on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Käesoleva eelnõu eesmärk on ratifitseerida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ehk ILO põhikirja muudatused. ILO on rahvusvaheline organisatsioon, kuhu Eesti kuulub ja mille eesmärgid on tööstandardite ja tööalaste aluspõhimõtete edendamine ja realiseerimine, inimväärse töö tagamine, sotsiaalkaitsega hõlmatuse ja tõhususe suurendamine ning kolmepoolsuse ja sotsiaaldialoogi [tugevdamine]. Konkreetsete muudatuste eesmärk on muuta ILO haldusnõukogu liikmeskond esinduslikumaks, peadirektori ametisse nimetamise protsess liikmeid rohkem kaasavaks ning võimaldada ILO põhikirja olulisemaid põhimõtteid muuta senisest suurema ILO liikmete toetusega.

Ratifitseerimisega väljendab Eesti toetust ILO põhikirja muudatustele, mis tagab ILO liikmetele laiema kaasatuse organisatsiooni tegevuses ja otsuste vastuvõtmisel. Sellel on positiivne mõju riigi välissuhetele. Välissuhete vaates on oluline, et ILO võtab vastu otsuseid, mis on võimalikult esinduslikud ja pälvinud organisatsiooni liikmete seas laiapinnalise toetuse. Oluline on märkida, et ILO põhikirja muudatuste ratifitseerimise tõttu ei tehta Eestis õigusaktidesse muudatusi ning sellega ei kaasne riigile ei kulusid ega tulusid. Kokkuvõtvalt puudutab eelnõu kolme teemat: esiteks, haldusnõukogu koosseis, teiseks, ILO peadirektori valimine ja kolmandaks, ILO põhikirja muutmise reeglid. Aitäh! Olen valmis küsimusteks.

Aitäh ülevaate eest! Küsimusi teile ei ole. Edasi kuulame ära juhtivkomisjonis ehk õiguskomisjonis toimunud arutelu. Palun, Riigikogu liige Vilja Toomast!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni, lühidalt ILO, põhikirja muutmise dokumendi ratifitseerimise seaduse eelnõu numbrimärgiga 590 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist esmaspäeval, 5. mail. Ettekande tegi nagu ka täna majandus- ja [tööstus]minister Erkki Keldo. Küsimustele aitas vastata ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna töösuhete poliitika juht Maria-Helena Rahumets. Arutelu komisjonis oli suhteliselt lühike, põhiliselt oli kolm teemat, millele me keskendusime. Miks tõstetakse selle haldusnõukogu liikmete arvu? Teiseks, kas Eestil on nende aastate jooksul, mil ta on olnud ILO liige, ka seda organisatsiooni vaja läinud? Ja millised on tõepoolest olnud praktilised hüved, mis selle organisatsiooni liikmeks olemise ajal Eestil on olnud? Samuti küsiti, kas see toob juurde rahalisi kohustusi. Nagu minister ka täna siin ütles, praegu ei too. Kui Eesti hakkaks kuuluma haldusnõukogusse, siis tuleksid teatud lisakulutused, aga praegu neid ei ole. See ongi minu poolt kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 590 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 2. juuni kell 17. Neljas päevakorrapunkt on edukalt läbitud.  

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu 624 esimene lugemine. Selleks palun ettekandjaks majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tarbijakaitseseaduse muutmine on oluline just selle pärast, et ostukviitungite ja paberarvete esitamise sätteid muudeti tarbijakaitseseaduses viimati kümme aastat tagasi. Praktikas on tekkinud vajadus uuteks muudatusteks, seda tulenevalt sellest, et selle ajaga on tehnoloogias toimunud suur edasiminek. Näiteks ei olnud kümme aastat tagasi levinud võimalus oma ostukviitungeid elektrooniliselt säilitada või arveteavitusi SMS-i teel tarbijatele saata, mis on aga täna kasutusel olev praktika. 

Seetõttu ajakohastame eelnõuga tarbijakaitseseaduse norme, mis reguleerivad kaupleja ja tarbija vahelisi suhteid. Olles suhelnud kauplejatega, on selge, et kehtivad paberil ostukviitungeid ja ostuarveid nõudvad õigusnormid ei ole piisavalt paindlikud. Seda tulenevalt sellest, et tehnoloogia areng võimaldab üha enam dokumente edastada elektrooniliselt ning neid ka elektrooniliselt säilitada. Kehtivate nõuete tõttu kulub endiselt suur hulk paberit, mis suurendab nii kauplejate keskkonnajalajälge kui ka halduskulusid. Muudatuste eesmärk on soodustada kaasaegseid digilahendusi, andes kauplejatele võimaluse edastada dokumente digitaalselt.

Rõhutan, et seadusemuudatusega ei kohustata kauplejaid oma kassasüsteemi ja majandustarkvara muutma, vaid luuakse õiguslik pinnas selliste muudatuste vabatahtlikuks tegemiseks. Kauplejatel on võimalik jätkata senist praktikat ehk printida ostukviitungeid vaikimisi välja või jätkata paberarvete saatmisega, kui nad seda soovivad. 

Muudatustel on mitmeid positiivseid mõjusid. Halduskoormus väheneb, kuna paberarvete printimise ja saatmisega seotud kulutused vähenevad. Keskkonnamõju väheneb just selle pärast, et paberit ei ole vaja nii palju kasutada. Lisaks muudavad digitaalsed lahendused arveldamise ja dokumentide haldamise tarbija jaoks mugavamaks, lihtsamaks ja kiiremaks. Muudatuste väljatöötamisel arvestati, et paralleelselt ettevõtjate halduskoormuse vähendamisega oleks tarbijate kaitse, eelkõige vanemaealistel, jätkuvalt tagatud kõrgel tasemel. Muudatuste tegemiseks tuli initsiatiiv kauplejatelt endalt, täpsemalt kaupmeeste liidult ja Sihtasutuselt Rohetiiger, kes kaasati ka eelnõu koostamise protsessi. Mul on hea meel tõdeda, et oleme kauplejate ettepanekul tehtud muudatused eelnõuks vormistanud ning saame neid siin täna tutvustada. 

Ostukviitungitega on niimoodi, et edaspidi tuleb tarbijale vaikimisi paberkviitung väljastada üksnes siis, kui tarbija teeb ostu sularahas ega kasuta sellist kliendikaarti, mis võimaldaks tal hiljem ostuajalooga tutvuda. Samuti tuleb tarbijale paberkviitung väljastada siis, kui ta selle saamise soovist kauplejat ostuhetkel teavitab. Seega puudub kauplejal kohustus paberkviitungi väljastamiseks, kui see on tarbijale saadetud elektrooniliselt. Digitaalne ostukviitungite säilitamine on kasulik ja turvaline ka tarbijale endale, sest paberkviitungid kipuvad ikka kaduma või nendes olev tint ajapikku kuluma. Kui kaupleja ei ole tarbijale ostuhetkel paberkviitungit andnud ega väljastanud seda ka elektrooniliselt, on kauplejal kohustus see tarbijale viimase soovil tagantjärgi väljastada, näiteks olukorras, kus tarbija soovib ostetud toote osas pretensioone esitada. See kohustus ei kohaldu olukorras, kus kaupleja loeb tarbija ostu tõendatuks pangakonto väljavõtte abil, mis on juba praegu osade kauplejate puhul toimiv praktika. Eelduslikult on selline tagantjärgi ostukviitungite väljastamine aga pigem harv, sest tarbijate poolt pretensioonide esitamine ei ole igapäevane ning selline kauplejapoolne kohustus kohaldub üksnes eelpool mainitud tingimustel.

Selline muudatus avaldab suurt mõju näiteks toidukauplustele, kes praegu kõige rohkem ostukviitungeid välja prindivad, kuid kellel on juba olemas head süsteemid ostukviitungite digitaalseks säilitamiseks. Näiteks säästis toidukauplus Rimi 2023. aastal digitaalsete ostukviitungite abil kogu Baltikumis kokku 31,7 tonni paberit. 31,7 tonni! Juba praegu on mitmete kaupluste klientidel võimalik olnud valida, et neile väljastatakse digikviitungid, kuid selleks on nad ise pidanud kliendisüsteemis tegema vajalikud muudatused. Tulevikus ei pea tarbijalt enam sellist nõusolekut küsima, kuid selle eelduseks on see, et kaupleja kliendikaardisüsteem võimaldab tarbijale hilisemat juurdepääsu ostuajaloole. Rõhutan: tarbijal säilib paberkviitungi saamise võimalus, kui ta sellest teavitab, ja teistpidi peab olema tagatud ka ostuajaloo nägemine digitaalsetes keskkondades.

Paberarvetest nii palju, et kauplejal on õigus loobuda tarbijale paberarve saatmisest, kui tarbija on kauplejale endaga suhtlemiseks edastanud oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Täna puudub kauplejal seaduslik võimalus loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus kliendile saadetakse ka näiteks arve e-posti aadressile. Tarbijat tuleb paberarvel muudatustest teavitada ning määrata talle mõistlik tähtaeg, mille jooksul on võimalik tarbijal kauplejat informeerida, kui ta ei ole muudatustega nõus, see tähendab, kui ta soovib ka edaspidi paberarvet saada. Lisaks tuleb tarbijaid informeerida sellest, et kui tarbija pöördub kaupleja poole, loetakse ta vaikimisi arve saamise kanali muutmisega nõustunuks. Kauplejad on ka ise teinud erinevaid kampaaniaid, et tarbijad loobuksid paberarvetest, mida paljud saavad vanast harjumusest, kuid kampaaniatest parem lahendus on seadusemuudatuste reaalne tegemine. 

Muudatuste jõustumisel luuakse kauplejatele võimalus saata tarbijale arveteateid SMS-i teel. Näiteks mitmed kauplejad saadavad juba praegu tarbijatele arveteateid sõnumi teel, kuid dubleerivad seda arve edastamisega posti- või e-posti aadressile. Seda tulenevalt sellest, et kehtiv seadus peab arve edastamise kanaliteks üksnes kas posti- või e-posti aadressi. 

Lisaks sätestatakse kauplejale võimalus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui viimane soovib saada arvet nii elektrooniliselt kui ka posti teel. Eelnõu koostamise käigus on kauplejad öelnud, et ühe paberarve saatmine maksab neile keskmiselt üks euro ning üldjuhul saadetakse arveid iga kuu. Erandiks jääb aga e-arve. See tähendab seda, et kui tarbija on vormistanud endale e-arve ning soovib saada arvet ka postiga, siis kauplejal ei ole õigust nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist. Seda tulenevalt sellest, et osa tarbijaid, eelkõige vanemaealised, on endale küll lähedaste abiga vormistanud e-arve, et arve tasumine toimuks automaatselt, kuid tegelikult võimekust neil digitaalselt saadetud arvetega tutvuda ei ole. Seega tuleb neile ka edaspidi tasuta paberarveid saata. Arvestades, et ühe paberarve saatmine maksab kauplejale hinnanguliselt üks euro, oleks kauplejal võimalik oluliselt kokku hoida.

Eelnõu on kavandatud jõustuma järgmise aasta 1. jaanuaril. Tänan tähelepanu eest ja vastan hea meelega küsimustele.

Tõepoolest, seekord on küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu meelest on see tervitatav eelnõu, aga tahaksin küsida. Kas eelnõu analüüsimise käigus õnnestus teil tuvastada mingisuguseid peidetud riske ettevõtjate jaoks, näiteks raamatupidamises ja aruandluses? Ja teine küsimus: kas selline uuendus hakkab riigile midagi maksma?

Aitäh! Me ei tuvastanud peidetud riske. Nagu ma ütlesin, see eelnõu on tehtud heas kooskõlas koos kaupmeeste liiduga. See on just näide sellisest heast seadusloomest, kus tegelikult sisend on tulnud sektori osapooltelt endalt, et [tegevus] saaks muutuda efektiivsemaks, saaks bürokraatiat vähendada, saaks keskkonnahoidu suurendada ja tegelikult ka tarbija elu mugavamaks muuta. Selles mõttes [neid riske] ei olnud. 

Ja riigile see midagi täiendavalt maksma ei lähe. Me pigem anname lihtsalt täiendava võimaluse mitte paberarveid väljastada. Pigem on lihtsalt kokkuhoid erasektorile.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tundub nagu mõistlik muudatus, mille võiks tarbijakaitseseaduses teha. Aga ma lihtsalt tuletasin meelde ja vaatasin, kuidas see asi praegu toimib. Meil on käibemaksuseadus, mille § 37 tegelikult reguleerib seda küsimust. Seal on selgelt välja öelnud, et tarbijale ei pea paberarvet automaatselt väljastama, seda tehakse ainult siis, kui klient seda soovib. Ja tegelikult tarbijakaitseseaduses on samuti see välja toodud. Mis siis selle täiendusega veel lisatakse? Praegu kehtiva korra järgi on ka nii, et kui sa lähed kassasse, siis ei väljastata sulle arvet. Sa võid seda küsida ja siis väljastatakse. Või ma olen internetiavarustes kuidagi eksinud?

Kuna te korra käisite ka käibemaksuseaduse juures, siis ma ei ole kindel, kas te olete õigete allikate juures käinud. Aga ma mõtlen lihtsalt igapäevaelu peale, kui ma ise poes käin. Kui ma ei ole teada andnud, et ma ei soovi kviitungit või tšekki, siis ma saan selle ja pean selle prügikasti viskama. Seega tarbijakaitseseaduse § 4 on vaja muuta. Kui teil on olemas kliendikaart, mis teie ostuajalugu automaatselt salvestab, et teil oleks võimalik pärast kontrollida, kui teil on pretensioone, siis te peate praegu enne ütlema, et te paberarvet ei soovi, muidu see vaikimisi antakse. Tulevikus oleks niimoodi, et vaikimisi ei anta, aga kui te ostuhetkel avaldate selleks soovi, siis te saate. Aga me kindlasti saame jätkata seda huvitavat diskussiooni, mis andmeallikaid te [olete vaadanud].

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tegemist ju täiesti kena eelnõuga. Ma tahaks küsida natuke võib-olla etteruttavalt või ettevaatavalt: milliseid bürokraatiat vähendavaid ja keskkonda säästvaid ettepanekuid võiks teie haldusalast veel lähiajal oodata olla?

Aitäh, hea kolleeg! See on küll küsimus, mis [eeldab] pikka, avatud vastust. Ma arvan, et ma lihtsalt ütlen lühidalt, et meil on tervikuna võetud väga põhimõtteline positsioon vähendada nii inimeste kui ka ettevõtjate igasuguse tarbetu aruandluse kohustust, kui on võimalik ressurssi kokku hoida, olgu see tööressurssi või loodusressurss. Esimesed paketid said siin tehtud, need puudutasid tööohutust. Järgmisena on kindlasti tulemas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt erineva ebavajaliku bürokraatia vähendamise ettepanekud, mis muudavad inimeste elu lihtsamaks. 

Siinkohal on väga oluline rõhutada, et tarbijakaitse kui selline kindlasti ei tohi kannatada. Tarbija peab saama abi, kui on kasutatud ebaausaid kaubandusvõtteid või midagi muud säärast. Aga on väga palju ebavajalikku bürokraatiat. Ja teistpidi on digitaalsete lahendustega, milles Eesti on ju eesrinnas, võimalik mitmeid süsteeme muuta väga palju efektiivsemaks. Nii et kindlasti tasub kõrvad ja silmad lahti hoida, on tulemas ettepanekuid, kuidas tarbetut bürokraatiat vähendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks võtab arutelu juhtivkomisjonis kokku majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu kahel korral: kõigepealt neljapäeval, 24. aprillil, kui tegi otsuse määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, ja siis 5. mail, kui  toimus sisuline arutelu. Kohal oli ka majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo ja teda abistas ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas. 

Minister tegi sellest eelnõust põhjaliku ülevaate, mida te täna siin ka kuulsite, nii et sellel pikemalt peatuma ei hakka. Toimus ka üürike, aga see-eest sisukas diskussioon. Kõigepealt uuris Urve Tiidus seda, kas plaanitavate muudatustega suureneb digitaalse prügi kasv ning kas nende muudatustega kaasnevad tarkvaraarendused lähevad kauplustele kulukaks maksma. Vastus oli selline, et jae‑ ja hulgimüügi ettevõtetel on pigem sellised tarkvarad juba olemas, mis ei nõua seadusemuudatuse tõttu lisaarendusi. Ja digiprügi kohta arvati, et ega seda nüüd liiga palju juurde ei tule.

Õnne Pillak uuris, et tahtes olla veel ambitsioonikam, kas me saaksime hoopistükkis rakendada neid muudatusi, mida me planeerime, mitte 1. jaanuarist, vaid hoopistükkis tänavu 1. septembrist. Ehk läheme kiiremini üle nendele digiarvetele. Erkki Keldo vastas, et ministeerium on kaupmeeste liiduga pikalt ja laialt suhelnud ning põhimõtteliselt ja teoreetiliselt oleks võimalik ka muudatuste varasem sisseviimine, aga tuleb arvestada seda, et Riigikogu lõpetab juunis korralised istungid, kas me jõuaks selle kõik siin enne suve ära menetleda. Nii et Õnne Pillaku ambitsioonikas ettepanek pigem jäi õhku rippuma.

Majanduskomisjoni nõunik Piia Schults pööras tähelepanu asjaolule, et kestvuslepingute puhul, mis on seotud pikka aega tagasi sõlmitud lepingutega, on inimene saanud märkida, kuidas ta arvet saada soovib. Juhul, kui on tellitud paberarve, peaks tarbija mingil hetkel selle ümber seadistama. Aga antud seaduseelnõus ei ole ühtegi rakendussätet, mis ütleks, kuidas see üleminek siis täpselt toimuma hakkab. Mari-Liis Aas vastas selle peale, et tarbijat tuleks arve saatmise korral kindlasti teavitada ning anda mõistlik tähtaeg, mille jooksul tuleks pöörduda kaupleja poole, kui ta jätkuvalt soovib saada paberarvet. Aga ta nentis ka seda, et tõepoolest võiks neid rakendussätteid [vajaduse] korral menetluse käigus täiendada.

Ja siit ongi väga otstarbekas minna otsuste juurde. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. mail, mis oli konsensuslik. Samuti oli konsensuslik otsus teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle otsuste tegemisega majanduskomisjoni arutelu sellel teemal ka lõppes.

Aitäh põhjaliku arutelu eest! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuni kell 17.15. Sellega on meil viies päevakorrapunkt läbitud.

Ja liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi ja Aleksei Jevgrafovi 7. aprillil 2025 esitatud arupärimine nr 740 välisriikide vagunite kasutamise kohta Ukrainas. Ettekandjaks Riigikogu liige Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Aprillikuu alguses tuli üks uudis, mis puudutas Ukrainat ja puudutas vagunite kasutamist Ukrainas meie ettevõtjate poolt, kes seal tegutsevad. 

Ma ei mäleta, kas see lugu ilmus Postimehes või Delfis, aga igal juhul oli see mure seal kirjeldatud ja vastavalt sellele murele otsustasime me 7. aprillil esitada arupärimise. No täna on juba 19. mai. Aga loodame sisulisi vastuseid ja loodame, et Eesti riik kaitseb Eesti ettevõtteid ka välismaal, on see Ukraina või mõni muu riik. 

Nimelt, Eesti ettevõtjaid on tugevalt mõjutanud Ukraina Raudtee otsus keelustada välisriikide kaubavagunite kasutamine Ukraina territooriumil. Selle otsuse tagajärjel on rohkem kui 500 Eesti ettevõtetele kuuluvaid kaubavaguneid seisma pandud. See oli aprillikuu alguses. Vagunite koguväärtus on 20 miljonit. 

Selleks et oma ettevõtetele turul paremaid tingimusi luua, otsustati välisriikide vagunid kõrvale jätta, märkis üks Skinesti asutajaid. Ma tsiteerin tema sõnu: ,See on pragmaatiline ja küüniline lähenemine. Nad aktsepteerivad Eesti maksumaksjate abi, kuid nad ei luba neil oma
territooriumil töötada. [---] Ukraina on loonud oma ettevõtetele eelistused. Kohalikud vaguniomanikud tegid lobitööd välismaiste vagunite kasutamise keelamise nimel. Kõik
Baltikumi vagunid on peatatud."

See on ärimehe tsitaat, mis on välja võetud aprillikuu alguse Delfi või Postimehe loost, mis ilmus portaalis. Ja sellest lähtuvalt me esitasime majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole küsimused, kuidas siis ettevõtjad peaksid hakkama saama, kas Eesti riik neid kaitseb, kas on juba suheldud Ukraina poolega, erinevate ametitega, ja kui on suheldud, siis mis ajal on suheldud ja millised on kogu selle situatsiooni võimalikud lahendusstsenaariumid. Nii et loodame sisukat debatti. Aitäh!

Palun arupärimisele vastama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Kuna kolleeg tegi siin sissejuhatuse ära, siis ma liigun kohe vastuste juurde küsimustele, mis te mulle edastasite. 

Küsimus nr 1: kas olete isiklikult suhelnud ettevõtjatega, keda see otsus puudutab? Ei, ettevõtjad ei ole ei minu ega majandusministeeriumi ametnike poole pöördunud. 

Punkt 2: kas MKM on olnud kontaktis Ukraina Raudtee või teiste Ukraina ametiasutustega, et saada selgust keelustamise tagamaade kohta ja väljendada Eesti riigi muret? Majandusministeerium ei ole Ukraina Raudtee ega teiste Ukraina asutustega suhelnud. Seda on teinud peamiselt Välisministeerium ja Eesti saatkond Kiievis, kes seda suhtlust koordineerivad. 

Punkt 3: kas MKM on antud probleemidega seoses teinud koostööd Välisministeeriumiga, sealhulgas infot vahetanud ja tegevusi koordineerinud? Millised on konkreetsed ühised sammud? Jah, majandusministeerium on olnud korduvalt ühenduses Välisministeeriumiga ja Eesti saatkonnaga Kiievis, et olla välismaiste vagunite tegutsemise keelu asjaolude ja viimaste arengutega kursis. Hetkel veab teemat peamiselt Eesti saatkond Kiievis. Eesti saatkond Kiievis on korduvalt taotlenud erinevatel tasemetel kohtumisi Ukraina kogukondade ja territooriumide arendamise ministeeriumis, mis tegeleb konkreetselt transporditaristu ja teiste selliste valdkondadega. Küsitud kohtumisi ei ole minule teadaolevalt seni kinnitatud. 

Suursaadik Annely Kolk suhtles eelmisel nädalal vagunite teemal Ukraina asevälisministri Marjana Betsaga ning [Eesti saatkonna] asejuht Vahur Soosaar Ukraina välisministeeriumi Eestit katva osakonna peadirektoriga. Tallinnas on vagunite teemast teadlik ka Ukraina saadik Eestis, kes püüab omalt poolt lahenduste otsimisel kaasa aidata. Teemaga tegeleb aktiivselt veel Euroopa Liidu delegatsioon Kiievis. Aprilli keskel kohtuti Ukraina Raudtee esindaja Roman Biloussoviga, kes ütles, et ta mõistab Baltikumi ettevõtjate probleemi, ja andis lootust, et asjale leitakse lahendus. Eesti saatkond Kiievis on suhelnud ka Läti ja Poola saatkonnaga Kiievis. Läti saatkonnalt pole Läti ettevõtjad toetust küsinud. See teema pole prioriteetne ka Poola saatkonnas Kiievis. Selline info on meile edastatud. 

Küsimus nr 4: kas Eesti kavatseb ametlikult tõstatada teema Ukraina valitsusega ja seista meie ettevõtete investeeringute kaitse eest? Nagu juba mainitud, käib töö probleemi lahendamisega mitmel rindel. Korduvalt on kohtumist taotletud taristuvaldkonna ministeeriumis. Kohtutud on välisministeeriumi kõrge ametnikuga ja asevälisministriga. Ja algselt püstitatud küsimusele vastan: jah, Eesti kaitseb ja toetab enda ettevõtteid nii Eestimaal kui ka välismaal. Kui on võimalik abistada, toetada suhtlusega, kontaktidele leidmisega, siis kindlasti me seda teeme. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et meie Välisministeeriumiga teil on arutelu olnud ja ka saatkonnaga Kiievis. Kas te äkki olete ka pärinud – on arusaadav, sõda käib ja seal sõja ajal juhtuvad igasugused asjad –, mis saab peale sõda? Kas need vagunid saavad seal Eesti ettevõtjate huvides edasi liikuda või kuidas?

Aitäh! Mul ei ole täiendavat informatsiooni, kas saavad. Ja nagu ma ütlesin, pigem seda tegevust koordineerivad hetkel Välisministeerium ja saatkond Kiievis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Härra minister! No ei ole väga ilus lugu. Selles mõttes, et Eesti on ikka silma paistnud sellega, et me oleme Ukrainat väga palju abistanud viimastel aastatel, väga palju toetanud. Aga nüüd on tekkinud selline probleem. Meie arupärimise päevast on möödunud rohkem kui poolteist kuud, ja mitte midagi, ma saan aru, pole selle aja jooksul muutunud. Võib-olla tasuks Eesti valitsusel see teema ette võtta. On aru saada, et läbi saatkonna seda kiiresti, kui üldse, lahendada ei saa. Ehk ikkagi proovida lahendust leida kõrgemal tasemel, võib-olla just ministeeriumide vahel.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, lisaks saatkonnale seda tegevust ongi koordineerinud Välisministeerium, kelle esindajad on kohtumisi palunud ja taotlenud. Kindlasti see ei jää ainult saatkonna tasemele. Välisministeerium koos oma kõrgete ametnikega veab seda eest.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Tundub, et sealtpoolt toimub lihtsalt venitamine. Eks võib võtta ühelt poolt ja teiselt poolt, aga paraku on nii, nagu ka USA uus administratsioon on välja öelnud, et eelkõige [maksavad] riigi enda huvid. Loomulikult, ka meie huvi on see, et Ukrainas sõda kiiresti lõpeks, ja Ukraina võiduga. Me oleme Ukrainat tublisti toetanud. Need rahad, mis on Eesti maksumaksjalt sinna läinud, on päris märkimisväärsed. Aga teiselt poolt me peame loomulikult seisma meie ettevõtjate eest, kes seal erinevates valdkondades tegutsevad. Ja sellest vaatevinklist ma arvan, et Eesti valitsus peaks rohkem panustama, et need probleemid, mis on tekkinud, lahenduse saaks.

Aitäh! Siin väga küsimust ei olnud. Aga olen nõus, et kui Eesti ettevõtjatel on välisriikides muresid, küsimusi ja arusaamatusi, siis Eesti riik peab oma diplomaatilise korpuse, saatkondade ja Välisministeeriumi kaudu kindlasti nõu ja jõuga abiks olema, aitama vajadusel välisriigis nii seadusandlusele [toetudes] kui ka ametkondadega [suheldes probleemide lahendamist] koordineerida. Selles mõttes saab nõustuda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Me oleme per capita üks põhilisi, üks suurimaid Ukraina aitajaid. Aga paraku riiklikud huvid sageli prevaleerivad, ja ka siin prevaleerivad. Me oleme rääkinud, et tahame Ukrainat kiiremas korras Euroopa Liitu ja avada neile suurt Euroopa Liidu turgu ja nii edasi. Nüüd tuleb välja, et meie ettevõtjaid nagu eriti ei tervitata, ei taheta neid kasutada. Kas valitsus on [midagi teinud] või kas sina oled? Mis meelt sa oled? Kas Eesti peaks rohkem oma ettevõtjate eest seisma, mitte ainult esitlema ennast Ukraina eestkõnelejana? Kas me peaksime oma huve kuidagi tugevamalt esindama?

Aitäh! Ma usun, et [seda on] teinud tänane valitsus, aga ka eelmised. Loodetavasti ka tulevased valitsused seisavad Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate eest nii kodumaal kui ka välismaal. Mis puudutab, hea kolleeg, seda, kui me oleksime ühises Euroopa Liidu siseturus, siis tegelikult selliseid täiendavaid siseriiklikke reegleid ei saaks panna. Euroopa Liidu siseturul peavad olema ettevõtted võrdselt koheldud. Ja tõesti see, kui tulevikus Ukraina liigub Euroopa Liidu siseturuga, Euroopa Liiduga tugevama integratsiooni suunas, siis see annab ka meie ettevõtjatele, kes Ukrainas tegutsevad, selge õiguskindluse. Kõik reeglid ja seadused peavad sellisel juhul ühtemoodi kehtima nii Ukraina ettevõtetele kui ka teiste riikide omadele. Nii et ma arvan, et see on samm õiges suunas, kui me anname rohkem õiguskindlust ja -selgust.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Kuues päevakorrapunkt on läbitud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 7. aprillil 2025 esitatud arupärimine nr 742 tööjõu tootlikkuse, Eesti konkurentsivõime ja odavtööjõu kohta. Arupärijate nimel ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge.

Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Peab tunnistama, et Eesti majanduse suund vähemalt pikalt [ette näitava] sihikuga vaadates on allapoole. Meie tööjõu tootlikkus, mis 2021. aastal oli veel kusagil tubli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja pidi strateegia "Eesti 2035" kohaselt kasvama 110%-le, on kukkunud OECD värskemate andmete järgi, mida ma täna vaatasin, hoopis 70%-le. 

Leedust jäime maha 2020. aastal. Tšehhist, Sloveeniast ja Slovakkiast jäime maha juba varem, nende rongile me üldse ei jõudnud joosta. 2022. aastal lendas meist mööda Poola ja 2023. aastal põrutasid mööda ka Läti ja Ungari. Läti, kolleegid, Läti läks meist tööjõu tootlikkuse poolest mööda! Ja kui veel keegi mäletab, siis me pidime rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis tõusma 10. kohale. Tõusu asemel saime korraliku vabalanguse: 2024. aastal oleme kukkunud juba 33. kohale. 

Nii. Ja mis meil on siis vastu panna? Statistikaametist saame teada, et aastatel 2019–2023 asus Eestisse püsivalt elama 97 000 mitte Eesti kodakondsusega isikut. Eesti kodakondseid, tagasirändajad nende hulgas arvestatud ei ole. Ja rändesaldo 68 000 on, ütleme, viimase 70 aasta rekord. Nii suurt sisserännet ei olnud isegi mitte ministri vanaisa ajal ja ma arvan, et isegi mitte tema vanavanaisa ajal, see tähendab, okupatsiooniaja alguses.

Loogiline oleks, et uus majandusminister võtab hetkeks pausi, võtab oma analüütikud kokku, võtab numbrid, rahvusvahelised võrdlused lahti ja mõtleb, et äkki oleme eksinud – äkki läks midagi valesti, äkki peaksime liikuma väärtusloome või innovatsiooni või intensiivse kasvu suunas. Aga mida me oleme kuulnud? Ei, minister kuulutab hoopis, et lahendus on veel rohkem välistöötajaid ja selleks veel üks uus erand. 

Võtame siis ministri enda toodud näited: Magnetic MRO, kes arendab reaktiivmootorite hooldust ja vajab spetsialiste. Aga selgub, et ettevõtte personalijuhi sõnul ületavad nende palgad mitmekordselt Eesti keskmist. No kui nii, siis, härra minister, milles küsimus? Seadus lubab 1,5 keskmise palga peale sisse tuua nii palju inimesi Hiinast – sellesse Hiina ettevõttesse, muide, Hiina omandusega ettevõttesse –, Sierra Leonest, eks ju, Nigeeriast. Nii palju, kui vaja on! Lennukid võivad käia, kõik võivad tulla. Ja tooge nii palju, kui vaja, mingit erandit ei ole vaja, eks ju. 

Edasi, Neo magnetitehas. Minister räägib "magnetiininseneridest", keda leidub kogu maailmas kahe käe sõrmede jagu. Tõsi, eesti keeles sihukest terminit ei ole, aga jätame selle keelekorrektuuri kõrvale. Kui neid geniaalseid magnetimeistreid on maailmas nii vähe, kahe käe sõrmede jagu, siis on üsna kindel, et nad alla 1,5 keskmise Eesti palga peale Eestisse ei tule. Milles asi? Midagi muuta ei ole vaja. 

Ja nüüd kirss tordil: minister ütleb, et Eesti on konservatiivse rändepoliitikaga riik. Näiteks Soome ja Läti ei ole seadnud kolmandate riikide tööjõule piirarvu. Nii, enne me rääkisime ministriga, ehk ta nüüd teab ka seda, et see piirarv mängib sisserände summas umbes sama suurt rolli kui, ütleme, trash-bändis tromboon: ta võib seal lava taga olla, aga ta kunagi ei tule mängima. Kui teile see midagi ei ütle, siis Lauri Laatsile võib-olla ütleb see tromboon trash-bändis midagi, eks ju. Tegelik sisseränne meile oli 10 korda suurem, kui piirarv ette nägi eelmisel aastal. Ja 2023. aastal oli see 16 korda suurem.

Kui rääkida võrdlusest naabritega, siis 2019–2023 oli sisseränne Eestisse [suhtarvuna] 2,3 korda suurem kui Lätti ja 2,1 korda suurem kui Soome. Nii et kui see on meil konservatiivne rändepoliitika, nagu minister täna muide diskori kiirusega Vikerraadios umbes neli korda kordas, siis ma tahaks teada, milline on liberaalne rändepoliitika. Ma loodan, et minister loeb need arupärimise küsimused ette. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele tuleb vastama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Kõigepealt igaks juhuks faktitäpsustus. Ma arvan, et see, mida hea kolleeg Jaak Valge hommikul kuulas, oli Äripäeva raadio. Igaks juhuks ütlen, et vale info ei jääks. Aga tõesti, siin on mitmed küsimused, vastan neile jooksvalt. 

Küsimus nr 1. "Kas Te tunnistate, et sisseränne Eestisse aastatel 2019–2023 on viimase 70 aasta suurim ja suhtena püsielanikkonda mitmekordselt [suurem] kui meie naaberriikidesse?" Kas te tunnistate, et alates aastast 2020 on Eesti majandus orienteeritud suhteliselt madala lisandväärtusega, pigem odavale tööjõule? Kui peate seda indikaatorit õigeks, siis palun esitage andmed, mille alusel? Esiteks, kindlasti ei pea. Me jõudsime kolleeg Valgega seda juba enne arutada. Mulle tundub, et ühte- või teistpidi tuleb kindlasti algandmeid võrrelda, sellepärast et ka algandmed ja reaalsed võrreldavad numbrid on meil täiesti erinevad. 

Aga kui vastata küsimustele, siis Ukrainas toimuv sõda on viimastel aastatel sisserännet Eestisse tõesti tõstnud, samuti naaberriikidesse. Üle poole aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid Ukraina kodakondsusega. Sealjuures üle 85% neist rändas Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk aastatel 2022 ja 2023. [Need andmed on] Statistikaametist. Siinkohal tasub märkida, et üle poole nendest Ukraina sisserännanutest olid naised, umbes veerand lapsed. Ehk tegemist ei ole tüüpilise välistöötaja profiilile vastava inimesega. Siin enne räägiti tööjõuvajadusest ja rändajatest, aga need sõja eest põgenenud naised ja lapsed kindlasti ei ole oskustöötajad, kellega neid üritati ühte patta panna.

Kui võrrelda Eesti ja Läti sisserände numbreid ilma Ukraina kodanikest sõjapõgeniketa, siis enam mitmekordsest erinevusest kindlasti rääkida ei saa. Küll tuleb nentida, et tõsi on see, et Lätiga võrreldes on mittekodanike sisseränne Eestisse olnud suurem. 

Ja kui me võrdleme numbreid näiteks naaber Soomega, siis Soome statistikaameti [andmeil] ületab Soome kodakondsuseta inimeste immigratsioon vaadeldud perioodil 1,9 korda Eesti immigratsiooni. Soome oma ületab! Ilma Ukraina kodakondsuseta isikuteta ületab Soome immigratsioon Eesti oma 3,7 korda. (Saalist hõigatakse midagi.) Seega väide Eesti mitmekordsest immigratsioonist võrreldes naabritega võib sõltuvalt naabrist ja vaadeldavast näitajast erineda, kuid kindlasti ei kehti see laiemalt. Kui me vaatame teemat sisuliselt ja arvestame reaalselt viimaste aastate traagilisi sündmusi, siis mitte kuidagi see ei vasta tõele. 

Võimalik, et Ukraina sõjapõgenike tõttu on immigratsioon olnud viimase 70 aasta suurim, mis oli etteheide või väide. Kuid konkreetselt sellele küsimusele jään täpse vastuse võlgu, sest küsimuse kaaskirjas viidatud allika andmete põhjal saabus perioodil 1956–1960 Eestisse 149 000 inimest, mis on suurem kui perioodil 2019–2023, kus saabunute arv oli 129 [000], kuid kuna seal pole konkreetselt välja toodud, kui paljud neist tol ajal olid Eesti kodanikud, siis ei saa viimaste aastate statistikat võrreldaval detailsuse tasemel lihtsalt teha. 

Nüüd, väide, et viimastel aastatel on majandus odavale tööjõule orienteeritud, ei pea kindlasti paika. Eesti majanduses on sel kümnendil kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, nagu näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika- ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid, samas kui keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud. [Need on] Statistikaameti [andmed]. Kõige enam on hõive kasvanud teadusmahukate turuteenuste tegevusaladel, näiteks programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevaid äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid. Ametialade lõikes on perioodi 2019–2024 tööjõu-uuringu põhjal kõige rohkem kasvanud tippspetsialistide arv: üle 30 000. Kõige rohkem on vähenenud juhtide arv – miinus 19 000 – ning seadme- ja masinaoperaatorite arv. Ehk siis Eesti majandus, nii nagu arvatavasti meie kõigi ühine soov on, liigub aina kõrgtehnoloogilisema väärtusahela poole, mille korral inimestel on kõrgemad palgad, kõrgem kvalifikatsioon. Sellega valitsus süstemaatiliselt tegeleb. 

Küsimus nr 2: "Kas Te tunnistate, et Reformierakonna majanduspoliitika on läbi kukkunud ning tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärkidest oleme kaugenenud? Missuguseid meetmeid Te olete võtnud ja kavatsete võtta, et tõsta Eesti töötajate töö tootlikkust ja Eesti konkurentsivõimet? Kas strateegias "Eesti 2035" seatud eesmärgid on pärast mitmeaastast majanduse allakäiku enam realistlikud?" Eesti tööjõu tootlikkus on tõesti Euroopa Liidu keskmisest endiselt madalam, moodustades 2023. aastal 76,8% Euroopa Liidu keskmisest. Märkimisväärne on siiski, et võrreldes 2010. aastaga, mil tootlikkus oli vaid 65% Euroopa Liidu keskmisest, oleme teinud märgatava edasimineku. 

Jah, alati tahaks rohkem ja meil on ka majandusministeeriumis väga palju erinevaid programme, meetmeid, kuidas Eesti ettevõtjate ja inimeste tootlikkust tõsta. Toon ühe näitena rakendusuuringute programmi, mida [rahastatakse] teadus- ja arendusrahadest. Seal olevad ettevõtted 2023. aasta voorus seda taotlesid ja oleme teinud tagantjärgi hindamise. Nende ettevõtete keskmine tootlikkus on 110% Euroopa Liidu keskmisega võrreldes. Meie suur unistus ongi, kuidas päriselt Eestis saaks olema tootlikumad ettevõtted, kõrgema palgaga inimesed. Samamoodi on nendes ettevõtetes teadus- ja arendustöötajate osakaal kasvanud ja ka ettevõtete käive. Konkurentsivõime osas me tõesti näeme, et meil on alati võimalik ennast parandada, aga selle kallal süstemaatiliselt töö käib. 

Et me sedasama "Eesti 2035" strateegiat reaalselt saaks ellu viia ja edukalt täita, keskendume kolmele võtmevaldkonnale. Esiteks, haridussüsteemi tõhusamale sidumisele ettevõtluse vajadustega ja teiseks, kapitali kättesaadavuse parandamisega. Näiteks võib tuua toetused tootearenduseks, automatiseerimise, digitaliseerimise, teadus- ja arendustöötaja finantsstiimuli, rakendusuuringute programmi, rakendusuuringute keskuse, kus [edendatakse] erinevaid Eesti fookusvaldkondi, milleks on näiteks puidutööstus, toidutööstus, kaitsetööstus. Selline süstemaatiline lähenemine käib. Nagu ma olen öelnud, riik majandust ei juhi ja ei peakski juhtima. Küll aga on meie ülesanne pakkuda väga konkurentsivõimelist majandus- ja ettevõtluskeskkonda. Ja Eesti, ma julgeks öelda, trumpala on digitaliseerimine, mis vähendab bürokraatiat erinevate e-teenuste abil ja säästab ettevõtjatele märkimisväärselt aega ja ressurssi. 

Küsimus nr 3: "Kas Te tunnistate, et teie plaan nn oskustööjõu erandi kaudu sisserännet suurendada vähendab realiseerumise korral just madalama palgaga tööjõu lisandumist? Sest Euroopa Liidu riikidest võib Eestisse tulla piiramatul [määral] tööjõudu, paljudesse valdkondadesse ka [mujalt] maailmast piiramatul [määral] ja samuti 1,5 Eesti keskmise brutopalgaga samuti piiramatul [määral]?" Ei, kindlasti mitte. Nagu öeldud, välistööjõu kaasamisel jäävad kehtima palgakriteeriumid. Kolleeg Valge on tööjõurändest rääkides pannud kokku õpirände, pererände, kõik muud ega ole vaadanud tervikpoliitikat. 

Ühesõnaga, millest mina olen alati rääkinud ja mida rõhutanud: tööjõuränne on meil kõige kontrollitum rändeliik. Miks? Sellepärast, et seesama oskustöötajate erandi alusel tulev inimene saab tulla siia ainult siis, kui tal on olemas kehtiv tööleping ja tal on olemas ka palgakriteerium. Nii et mitte kuidagi ei ole võimalik tuua siia odavat tööjõudu, selle tagab palgakriteerium. Ja me kasutame ka Kutsekoda, kus on akadeemikud, eksperdid, tööandjad, ametiühingud, kaubanduskoda, kes vaatavad, milline on meie tööjõu tulevikuprognoos ja millistel tööstussektoritel reaalselt lisatööjõudu vaja on. Seda kindlasti ei tehta meie inimeste arvelt. Ja samamoodi, nagu öeldud, selle tänase kvoodi 0,1 puhul kehtib Eesti keskmise brutopalga nõue. Nii et ei üht- ega teistpidi ei ole võimalik kuidagi inimesi piiramatult sisse tuua, eriti veel madalapalgalisi. 

Küsimus nr 4: "Kas Te tunnistate, et madalama töötasuga tööjõu lisandumine vähendab veelgi Eesti tootlikkust ja konkurentsivõimet, pidurdab uuendusi ning Eesti töötajate palgakasvu?" Nagu öeldud, siia ei tule ega saagi tulema madalama töötasuga tööjõudu. Vastupidi, palgakriteeriumid kehtivad kõikide siia täiendava tööjõuna tulevate isikute puhul. 

Küsimus nr 5: "Kas te tunnistate, et eakate osakaal Eestis kasvab? Kui jah, mida Te olete teinud, et kohandada Eesti majandusstruktuuri enam vastavaks, et tagada eakate inimeste tööhõive?" Erinevad rahvastikuprognoosid näitavad, sõltumata stsenaariumist, et eakate osakaal Eestis kasvab, sealhulgas põhjusel, et eluiga pikeneb. Senise poliitika tagajärjel ja võib öelda ka, et olukorra sunnil, on Eestis eakate hõive määr üks kõrgeimaid Euroopas. Ehk siis eakate töötamise määr on üks kõrgeimaid just Eestis. Eurostati andmetel oli 2024. aastal Eesti tööhõive määralt vanusegrupis 60–64 Islandi ja Rootsi järel kolmandal kohal, 65–69-aastaste seas teisel kohal ning veel vanemate elanike tööhõive määr oli Euroopas kõige kõrgem Eestis. Ehk siis ühtepidi jah, meie eakatel on võimalus tööturul osaleda. Aga kindlasti tuleneb meie kurvemast ajaloost [tõsiasi], et väga paljudel eakatel ei olnud tulenevalt okupatsioonist võimalik endale pensioni jaoks vara koguda, nii et mingil määral on osa eakaid kohustatud töötama. Samas ma usun, et väga paljude jaoks see, et me oleme teinud eakatel töötamise paindlikumaks, [võimaldame] paindlikke töölepinguid, on oluline. Nad saavad olla aktiivsed, nad saavad olla aktiivsed tööturul ja ühiskonnaelus osaleda. Nii et eks seal on nii plusse kui ka miinused. Aga kuidagi jah, seda eraldi [soovida], et, ütleme, majandusstruktuurid vastaks eakate tööhõivele, on võib-olla palju. Pigem [peab olema] seadusandlus, mille abil me saame eakate sisenemise tööturule muuta paindlikumaks ja nende [hõive] mitmekesisemaks, muidugi kui eakas inimene ise soovib [töötada]. 

Küsimus nr 6: "Peaminister ja teised valitsuse liikmed on lubanud 20% Eesti ametnikke koondada. Kas valitsus on analüüsinud, kus need endised ametnikud töökoha leiavad?" Jah, valitsuse selge fookus on avaliku sektori tõhususel, tarbetu bürokraatia vähendamisel. Just enne oli meil siin eelnõu, mis on üks väike näide selle kohta, aga seda me väga süstemaatiliselt teeme. Me tahamegi väga väikese halduskoormusega efektiivselt toimivat riiki. See muidugi tähendab personali vähenemist seal, kus prioriteedid ei [kuhju] või kus on võimalik näiteks tugiteenuseid koondada. Ametnikud on aga väga erinevates rollides – on need analüütikud, juristid, konkreetsete valdkondade spetsialistid – ja mitmekesise väljaõppega. Kui me avalikus sektoris suudame efektiivsust tõsta, siis need mitmekesise väljaõppega spetsialistid küllap leiavad endale erasektoris väga konkurentsivõimelise ja [huvitavat] sisu pakkuva töö. 

Aga nagu me oleme öelnud, esimene eesmärk on lahti saada ebavajalikust bürokraatiast, tarbetust aruandlusest, et asjaajamine muutuks lihtsamaks. Ja kui tänu sellele saab riigi ja avaliku sektori muuta efektiivsemaks, saab raha ja inimressursse kokku hoida, siis see kindlasti on boonuseks ja plusspooleks. Aitäh! Ja vastan hea meelega järgnevatele küsimustele. 

Aitäh! Siin vist küsimuste numeratsioon oli natuke sassis, esimene küsimus loeti ette nii, et kaks küsimus oli kokku võetud. Aga me suutsime jälgida. Ja teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Nojah, seda statistilist mula võib siin ju ette vuristada, aga see absoluutselt ei veena mitte kedagi. Kui te tahate meile siin teha statistilist trikki, et võrdlete tootlikkust 2010. aastaga, siis see ei ütle meile midagi. Võiks rääkida isegi sellest, mis oli tsaariajal, aga see ei anna meile mitte midagi. Kui me vaatame seda, mida on teinud tootlikkus naaberriikides, meiega sarnastes naaberriikides Lätis ja Leedus, siis palun väga: see on seal kasvanud kiiremini kui meil. Seda sellepärast, et teie erakonnakaaslane Taavi Rõivas tegi viimase kingituse, enne kui ta peaministri ametist kinga sai, ja lõdvendas sisserännet. Selle tagajärjel Eestis tootlikkus kahanes ja me kõik oleme selle tõttu vaesemaks jäänud. 

Nüüd, kui te tahate statistikast rääkida, siis just eelmisel nädalal tuli välja uudis, et Statistikaamet teatas, et Eestis on viimase 12 aasta kõrgeim tööpuudus. Ja absoluutselt mitte millegagi te ei veena meid, kui te ütlete, et odavtööjõudu ei tule. Praegu on välismaalaste seaduses 18 erandit, mis lubavad kvoodist mööda minna, ja üks neist on 1,5-kordne palk. Kõik, kes maksavad sellest suuremat palka, saavad siia tööjõudu tuua, rääkimata Euroopa Liit, rääkimata Ameerika Ühendriigid. Te tahate ju tuua siia odavtööjõudu, muidu seda vaja ei oleks. Muidu meil seda vaja ei oleks! Nii et sellest 1,5-sest palgast ei saa üle ega ümber. Te tahate tegelikult allapoole sellest tuua inimesi siia.

Siin oli mitu küsimust või väidet. Ühesõnaga, tuleb eristada tööturuanalüüsi või, ütleme, reaalset tööturu olukorda, mida jälgib igapäevaselt Eesti Töötukassa. Kolleeg Martin Helme viitas siin Statistikaameti uuringule, mida laiendatakse. Tegelikud numbrid on töötukassas igapäevaselt näha. Tundub, et Statistikaametil valim ehk läks natuke aia taha. Milline on tegelik, reaalne töötus – me ju näeme registreeritud töötute arvu. Martin, sa võid ka ise seda vaadata, see ei ole kuidagi saladus. Ei ole tegelikult niimoodi, ma kordan üle, et keegi tahab siia mingit odavat tööjõudu tuua. Meil jäävad [kehtima] palgakriteeriumid, samamoodi vaadatakse reaalselt koos akadeemikute, ekspertide, turu osapooltega üle, millised on need sektorid, kus meil isegi siis, kui kõik meie [oskajad] inimesed sinna tööle läheks, ikka jääks oskustöötajatest puudus. 

Ja mis puudutab Eesti töörändepoliitikat, siis selles mõttes on väga õige, et see on läbi aegade disainitud niimoodi, et meil on väga madal range kvoot, milleks on 0,1% Eesti elanikkonnast. Ja siis vastavalt olukordadele, kui me näeme, et kuskil majandusarengus king pigistab, [on tehtud erandeid]. Selleks on olnud näiteks infotehnoloogia ja kommunikatsiooni sektor, ka on teadus saanud erandeid õppejõudude toomiseks. Me tekitame sellise erandi, kui me näeme, et väga sihitult saab meile tulla täiendavaid töötajaid niimoodi, et Eesti enda inimeste ja ühiskonna jõukus kasvab ja tegelikult ka maksulaekumised kasvavad. Näiteks töötlev tööstus saab tänu sellele rohkem eksportida ja saab rohkem lisandväärtust Eestis luua.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Tegelikult me oleme demograafilises kriisis. Mõned faktid. Punkt üks: sündimus väheneb. Punkt kaks: väljaränne suureneb. Punkt kolm: meil on vahepeal tulnud Ukrainast tööjõudu üle 40 000, mis on natukene turgutanud meie majandust. Punkt neli: kui need inimesed lähevad ära ja me teame, et meil aastaks 2031 siseneb tööjõuturule vähem kui 30 000 inimest, siis tegelikult me oleme väga suure kriisi ees. Ja siis me räägime kindlasti tootlikkuse langusest, nimetades veelgi suuremaid numbreid. Nüüd siis, kui lihtsustatult öelda, te tahate päästa olukorda, mille te olete ise tekitanud erinevate [sammudega], mis puudutavad üleüldist majanduspoliitikat, maksude tõusu, lapsetoetuste [vähendamist] ja nii edasi, ja nii edasi, sellega, et kompenseerite selle võõrtööjõuga. On see nii?

Ei, see ei ole nii.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas valitsusel on üldse mingi arusaam, kuhupoole selle migratsioonipoliitikaga liikuma peab? Need praegused sammud – tahes-tahtmata lihtsalt tekib selline tunne, et valitsus on nagu meeleheitel ja üritab kuidagigi parandada seda olukorda, mida minu kolleeg Lauri Laats siin äsja päris detailselt kirjeldas. Varsti me oleme väga suures tööjõukriisis ja selleks, et seda kriisi kuidagi lahendada, mõeldakse välja, et vot nüüd hakkame inimesi niimoodi siia importima. Kas meil on mingisugune terviklik strateegia, kuhupoole me migratsioonipoliitikaga liigume? Või siis tõepoolest hakkamegi niimoodi juhuslike sammudega seda lahendama?

Aitäh! Ma just kirjeldasin seda, et Eesti on ja jääb konservatiivse migratsiooniga riigiks. Kui tuua näiteid, siis ma just tõin näite: Eestis on tavaline rändekvoot 0,1% meie elanikkonnast. Siin on toodud Leedut mitu korda näiteks, Leedus on see protsent 1,4 ehk 14 korda suurem. Ja samamoodi rakenduvad neil ka täiendavad oskustöötajate erandid, kõrgepalgaliste erandid. Ja see ei ole kuidagi etteheide, vaid see on objektiivne [pilt] sellest, mida naaberriigid teevad. Mis puutub Lätisse ja Soome, siis kolleeg Jaak Valge ütles, et Lätil ja Soomel ei ole üldse kvoote rakendatud. Nad vaatavad, kas nendel endal nende töötukassas on arvel teatud kvalifikatsiooniga inimesi. Kui ei ole, võivad tuua välismaalt.

Aga mida on ülimalt oluline uuesti öelda: see on väga kontrollitud rändeliik, nagu ma juba ütlesin. Seda selles mõttes, et inimene saab siia tulla ainult siis, kui tal on olemasolev tööleping, kvalifikatsioon ja talle on kindel palk tagatud, nii et ta tegelikult reaalselt panustab Eesti majandusse. 

Aga kui tulla kaks sammu tagasi, siis ilmselgelt iga ettevõtja esimene eelistus on palgata oma inimesi. Sul ei ole siis vaja paberimajandust ja täiendavaid kulusid kas või lennupileti ostmiseks. Ja samamoodi on valitsusega. Seda on öelnud eelnevad valitsused, see valitsus ja loodetavasti ütlevad ka tulevased valitsused, et meie inimeste kvalifikatsiooni tõstmine, väljaõpe, hariduse ja töö kvaliteedi parandamine on prioriteet number üks. [Ehk on lahendus] rakenduskõrghariduses, kutseharidusreformis, kus just koostöös ettevõtjatega [saavutatakse], et tulevikus kutseharidusest tulnud noored vastavad paremini tööturu tingimustele. See on prioriteet number üks. Seda kõike tuleb teha süstemaatiliselt, et me suudaks järjest enam noori tööturu reaalsete vajadustega rohkem vastavusse viia.

Mart Helme, palun!

Noh, me teame, et Nõukogude Liidus võrreldi tõesti 1913. aastaga kogu aeg. Ma mäletan kogu oma elu, kuidas nii kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kui ka kaheksakümnendatel aastatel räägiti, kui heaks on elu Nõukogude Liidus läinud võrreldes 1913. aastaga Tsaari-Venemaal. Niisugused võrdlused muidugi on kohatud ja kohatud on ka võrdlused teiste riikidega. Meie ei tee teist riiki, me teeme Eesti riiki. 

Minu küsimus on seotud sellega, et te käsitlete [teemat] kogu aeg tööjõu ja oskustööliste seisukohast. Aga need on inimesed, neil on sotsiaalsed vajadused, nad räägivad mingis keeles, neil tekib integreerumisvajadus, neil on perekondade kaasa toomise vajadus ja kõik muu. Missugused ikkagi on teie analüüsid? Kui me toome siia võõrkogukonnad Usbekistanist, Tadžikistanist, kus muuseas on, eriti Tadžikistanis, väga äge islamimeelsus, islamiradikaalsus, siis kas te nende sotsiaalsete tagajärgede peale ka olete mõelnud? Või on teile [tähtsad] ainult spetsialistid, kes tahavad väiksemat palka saada kui Eesti inimesed, ja kõik muu ei lähe korda?

Aitäh! Miks ma toon võrdlusi teiste riikidega? Arupärimises ja kolleeg Jaak Valge sissejuhatuses küsiti, milline on meie migratsioonipoliitika võrreldes teiste riikidega. Ma tõin lihtsalt objektiivsed faktid võrreldes naaberriikidega, milline on nende poliitika ja kui palju konservatiivsem on meie kvoodipoliitika, tööjõu siia tulemise poliitika. Uuesti rõhutan üle, et siia ei saa kuidagi tulla [endast] odavat tööjõudu [kujutavad] inimesed, sellepärast et nii praegu kui ka tulevikus kehtib oskustöötajate erandi puhul palganõue, mida mitte kuidagi ei ole võimalik eirata. 

Ja jällegi, kogu see diskussioon võiks ideaalmaailmas olla üles ehitatud akadeemikute, ekspertide reaalsele hinnangule. Ma ei tea, kas te, head kolleegid, olete lugenud Kutsekoja raportit, milline olukord on meie tööturul. Nagu öeldud, ettevõtjate esimene eelistus on alati palgata eestimaalasi, Eesti inimesi. Aga lihtsalt meil on olukord, kus iga aasta jääb kutsehariduses suurusjärgus 200 tasemelõpetajat puudu. Need on näiteks mehhatroonikud ja pingioperaatorid. Ühtepidi me soovime, et lisandväärtus majanduses kasvaks, töötlev tööstus saaks areneda, eksport saaks suureneda. Ma ei tea, kui palju te olete käinud erinevates ettevõtetes, kus tuuakse väga häid näiteid, kuidas tänu täiendavale tööjõule on saanud palgata rohkem ka kõrgema palgaga eestlasi, on saanud teha investeeringuid maapiirkondadesse. 

Ma rõhutan uuesti, et see rändeliik on väga kontrollitud. Et mujalt saaks inimene siia üldse tulla, peavad julgeolekuasutused andma selleks loa. Selle inimese puhul ei ole täiendavaid riske, mida te kõike siin väitsite. Ja kui mõni saadab siin midagi korda, siis on täielik õigus ta riigist välja saata.

Jaak Valge, palun!

Hea minister! Te räägite siin oskustööjõu puudusest. Vaadake, turumajanduses on sellised neli tootmistegurit: esiteks tööjõud, teiseks kapital, kolmandaks loodusvarad ja neljandaks ettevõtlus. Vaadake, kui ettevõtja nõuab tööjõudu juurde, selle asemel et maksta kõrgemat palka ja hankida puuduvad töötajad turult, ja valitsus allub sellele, siis rikub see valitsus turumajanduse põhimõtet. See on seesama, kui valitsus hangib ettevõtjale turuhinnast odavamat toorainet, [kuna nõutakse], et andke mulle odavad töötajad ja odav tooraine. Vaadake, ma usun, et minust saab ka väga edukas ettevõtja, rääkimata, ütleme, Martin Helmest ja Lauri Laatsist, nemad oleksid miljonärid, eks ole. Aga kas te olete nõus sellega, et see ei ole turumajandus, vaid käsumajandus, ja see ei ole kusagil edukas olnud?

Aitäh, hea küsija! Võib-olla erinevalt teist – see ehk ongi meie vahe – ma kuidagi Eesti ettevõtjatele ennast ei vastanda, sest Eesti ettevõtjad on kuidagi liigkasuvõtjad. Vastupidi, meil on süstemaatiline arutelu ettevõtjatega, tööandjatega. Aga tervikuna me vaatame seda, millised vajadused Eesti majanduses on, et majandus saaks kasvada, ja kuidas tegelikult Eesti ühiskonnas jõukust suurendada. Võib-olla me jäämegi selles osas erimeelsusele. Aga mis puudutab teie küsimuse [lõppu], siis mulle lihtsalt tuli meelde, et kolleeg Martin Helmel ettevõtluses varem vist hästi ei läinud. Võib-olla tõesti, kui ta uuesti prooviks, siis oleks edukam.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No mina ei saa aru, mis mõte sellel reipal mulal siin oli. Sellel puudub igasugune seos reaalsusega. Reibas jutumula oli märgiline. Aga no te ei saagi teisiti, kui peate ennast õigustama. Mõtle, kui tore! Nõukaajal oli ikka suurem immigratsioon, praegu on ainult 120 000. Justkui see 120 000 oleks midagi väga positiivset. 

No Reformierakonna majanduspoliitika on ju läbi kukkunud: mitte Euroopa viie rikkaima riigi hulka, vaid Euroopa Liidu kõige viimaste sekka oleme jõudnud teie ogara ja küündimatu riigivalitsemise tõttu. Näitajad on ju tegelikult nii halvad, et seda ei ole võimalik eirata. Aga noh, reipaks raporteerimiseks kõlbab ikka, [käib] hõiskava propagandaga asfaldiaukude täitmine. Kas te tõesti arvate, et saate sinikad inimeste tagumikult sellega ära? No ei saa! Teie ei tunne oma poliitika [tagajärgi] omal nahal, aga Eesti inimesed tunnevad. 

Ja töötuid on meil muuseas 64 000. Te tahate tööjõudu sisse tuua, aga mitte ainult. Nendega koos tulevad ka pereliikmed, olgu neid kas või 10 või 20. Kõik on lubatud ja oodatud. Aga saate aru, et sellega lisandub koormus meie sotsiaalsüsteemile ja haridussüsteemile? No ei lähe ju paremaks, halvemaks läheb!

Teie aeg! 

Eesti rahvas jääb oma kodumaal vähemusse nagunii. Aga noh, mis teil sellest.

Jaa, aitäh! Siin oli kõik ilusti ette loetud, aga küsimust kui sellist vist ei olnudki. Ma ei … (Saalist öeldakse midagi.) Aa, ainuke asi, et miks ma tõin neid numbreid. Sellepärast et kolleegid Jaak Valge ja Leo Kunnas küsisid võrdlusarve. Ma lihtsalt heast poliitikadebati tavast lähtudes vastasin küsimusele. Erinevalt teie naabrist, kes viitas kuidagi Nõukogude ajale, minul kuidagi sellega kogemust ei ole ja ma ei oska midagi rohkem juurde öelda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No kuulan seda teie esitlust siin ja vägisi tundub, et valitsusele enam tõenäoliselt briife ei tehta. Teid vist ametkonnad enam harimas ei käi, te vist teete kõiki otsuseid seal omakeskis üksteist veendes. Kui ERR-is satub ühele lehele uudis, et Eestis on viimase 12 aasta suurim tööpuudus, töötute arv on suurim, ja ülejärgmine uudis kohe on see, kuidas te hakkate sisse tooma võõrtööjõudu, siis mulle tundub küll, et need valitsuse nõuandjad on ilmselt lahti lastud äkki või nad ei taha teie juures käia või te ei kutsu. Ma ei tea, milles see probleem on. 

Te ise osalesite ju saates "Täistund", kus oli ka üks endine kaitsepolitsei ametnik, kes väga hästi seletas lahti olukorra, mida te tekitate, kui hakkate siia tooma välistööjõudu: usbekke, tadžikke, kasahhe ja ühel päeval ilmselt filipiinlasi ka. Kas te vaatasite seda saadet ja kas te saate aru, et tegelikult need kapo ohuhinnangud ei ole mingi naljaasi? See on tõsine teema – see, mida te teete ja kuhu te Eesti tõukate.

Aitäh! Kaks teemat. Hea Rene! Oleks hea olnud, kui sa oleks ka varem kohal olnud. Ma juba selgitasin, mis vahe on Statistikaameti uuringul ja reaalsel tööturu statistikal, mida on võimalik igapäevaselt töötukassa kodulehel jälgida. Need on väga erinevad. Tundub, et seekord Statistikaametil läks valim natuke sassi. Aga ei ole hullu, kordamine on tarkuse ema. Ja tõesti, näiteks konkreetselt – loodan, et ma peast öeldes ei eksi päevaga – 8. mail oli päevases võrdluses viimase kuue aasta madalam töötuse määr. Üks on uuring, teine on reaalne registreeritud töötus. Soovitan mõlemat vaadata. 

Mis puudutab erinevaid julgeolekuasutuste ohuhinnanguid, siis jällegi, kordamine on tarkuse ema. Oskustega töötaja saab tulla siia ainult tingimusel, et tal on olemas kehtiv tööleping ja julgeolekuasutused on andnud loa. Ollakse nõus, et inimene tuleb siia, temaga ei ole seotud täiendavaid riske. Selles mõttes te murrate natuke nagu lahtisest uksest sisse.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te oma eelnevates vastuses osaliselt rääkisite kutsehariduse tähtsusest ja sellest, et ettevõtjatelt [tuleks] uurida, milliseid ameteid oleks vaja õpetada. Aga tegelikult on Eestis olukord, kus meil on väga suur ja kahjuks kasvav hulk nõndanimetatud NEET-noori. Meil on noori, kes ei tööta, ei õpi, praktiliselt ei tee midagi või me vähemalt ei tea, mida nad teevad. Ja meil on ka erinevas vanuses tööealisi inimesi, kes mingil põhjusel on kas töötukassas arvel või pole üldse mitte kuskil arvel. Ja nad on ka ravikindlustuseta. Kas ei oleks mõistlik kogu ressurss panna sellesse, et neid inimesi, meie enda inimesi tööturule tuua ja mitte neid maha jätta?

Aitäh, hea kolleeg! Väga hea küsimus. Nagu te mainisite, ma juba ütlesin, et ma olen ettevõtjatega rääkinud. Iga ettevõtja ütleb, et nende esimene eelistus on alati Eesti enda inimene. See on puhtpraktiliselt odavam, vähem on bürokraatiat, kas või lennupiletite hankimist ja üldse asjaajamist. Ma olen ameti tõttu ka töötukassa nõukogu liige ja töötukassa juhatuse uus esimees on öelnud, et töötukassa prioritiseerib just sedasama NEET-noorte täiendavat ümberõpet, kaasamist. See on väga keeruline valdkond. Nagu te mainisite, noored, kes ei õpi ega tööta, võivad väga kergesti heituda. Töötukassas on aastate jooksul suure töö on teinud ka varasemad ministrid ja töötukassa juhatus. Seal on väga palju erinevaid täiendkoolitusi, täiendõppe võimalusi, mida nii noortele kui tegelikult ka Eesti tööturul olijatele pakutakse. Just seepärast, et meie enda inimeste kvalifikatsiooni ja oskuseid tõsta, tänu millele nende palgad saaks reaalselt suureneda. See on prioriteet number üks alati.

Ja kui pole Eestis konkreetsete oskustega, nagu ma enne märkisin, ma ei tea, masinaoperaatorit, pingioperaatorit, konstruktsioonide kokkupanijat võtta, aga me tahaksime, et ettevõte saaks eksportida, et Eesti inimesi saaks hoida ka maapiirkondades palgal, pakkuda neile konkurentsivõimelist palka, no siis väike osa täiendavate oskustega töötajaid on juurde vaja. Muud midagi. See saab väga heas sümbioosis olla. 

Olles käinud iga päev või nädal erinevate ettevõtjatega kohtumistel, tean ma, et neid positiivseid näiteid üle Eesti on väga palju. Ma olen toonud ABB näite, Incapi Saaremaal, Magnetic MRO-le siin viidati, kus väliseksperdid on aidanud Eesti inimestel välja õppida. Ja nii edasi, neid näiteid on. Aga ma saan aru, et sel teemal diskussioon on alati läinud väga emotsiooniderohkeks, faktid on tihti tagaplaanile jäänud. Võiks proovida seekord teisiti. Vaatame, kuidas läheb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te juba viitasite oma vastustes, et julgeolekuasutused teevad põhjaliku taustakontrolli sisserändajatele. Aga kapo aastaraamatus on juhitud tähelepanu, et viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud moslemi kogukond, neid on juba 10 000 inimest. Kas sellega ministeerium tegeleb? Kas te vaatate neid taustasid? Kas te teete erandeid, et kui inimesel on moslemi taust, siis piiratakse seda sisserännet? Või millised on need meetmed selle ohu puhul, millele on kapo tähelepanu juhtinud?

Aitäh küsimuse eest! Ohuhinnanguid teevad täielikult julgeolekuasutused, ministeeriumidel, ei majandusministeeriumil ega ka Siseministeeriumil seal mingit otsustusõigust ei ole. Julgeolekuasutused teevad riskihinnanguid ja kui nad keelduvad inimest siia lubamast, siis ei ole neil mingit kohustust [öelda, miks]. Ja teistpidi ei ole ettevõtjal mingit õigust küsida, millistel alustel inimest siia ei lubata. Selles mõttes on täielik autonoomia, julgeoleku eest vastutavad asutused saavad tegutseda täielikus tegutsemisvabaduses. Aga julgeolek, nagu ma juba mainisin, ja riskianalüüs ennekõike.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Mina ei kuulnud, ütlen kohe algatuseks ära, kuidas te küsimustele vastasite. Jõudsin siia väikese viivitusega. Seetõttu ma ei tea, võib-olla mingite [küsimuste peale] olete juba nendele asjadele vastanud. 

Aga mind huvitab just see, kas te neid fakte, mis selles arupärimises on esile toodud, ikkagi tunnistate või ei tunnista. Esiteks, sisseränne Eestisse aastatel 2019–2023 oli viimase 70 aasta suurim ja suhtena püsielanikkonna arvu on mitmekordselt suurem kui meie naaberriikidesse. Teiseks, välistööjõudu on juba praegu Eestis suuremal määral kui kunagi pärast iseseisvuse taastamist. Kolmandaks, tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärkidest oleme nendel aastatel kaugenenud, mitte nendele lähenenud. 

Kas te tunnistate neid kolme fakti või te ei tunnista neid kolme fakti? Ja kui te ei tunnista, siis miks te ei tunnista? Lükake palun ümber! Aga kui tunnistajate, siis millised järeldused te teete nende faktide pinnalt? Mis siis valesti on läinud, kui me oleme seadnud teatavad tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärgid, aga faktid näitavad, et liigume nendest eemale? Mis siis teisiti tuleks teha?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma kõiki neid konkreetset kolme punkti päris pikalt enne puudutasin. Rände kohta vastates ma sain isegi noomida kolleeg Helle-Moonika Helme käest, et miks ma sellest rääkisin. Ma viitasingi siis sellele, et küsiti. 

Nagu ma juba ütlesin, sellesama rände puhul, millest te rääkisite, 2019–2023 Eestisse rännanud [Eesti] kodakondsuseta isikutest üle poole olid Ukraina kodakondsusega, kellest 85% rändas siia pärast sõja aktiviseerumist aastail 2022 ja 2023. Ja veel tasub märkimist, et üle poolte neist olid naised, umbes veerand lapsed. Ehk siis tegemist ei ole tüüpilise välistöötaja, oskustöötaja profiiliga inimestega. Seda ma juba kirjeldasin.

Tootlikkusest ma ka rääkisin hästi pikalt ja ma ei hakka, et teie kolleege [mitte tüüdata], seda täpselt kordama. Aga jah, nii-öelda tootlikkusega tervikuna tulebki tööd teha. Meil on väga palju erinevaid programme ja algatusi majandusministeeriumis. On teadus- ja arendustöötaja finantsstiimul, rakendusuuringute programm. Selle programmi esimene tagasivaade 2023. aastast [näitas], et seal osalenud ettevõtete tootlikkus oli 110% võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. See on väga kõrge ja suur eesmärk. Me teeme erinevaid programme ja tegevusi, et just kõrgema lisandväärtuseni jõuda, eksporti suurendada. Neid programme on hästi palju. 

Ma mõtlen, mis see kolmas teema oli … (Saalist vastatakse.) Selles mõttes ma tegelikult tunnustaks ettevõtjaid, et tõesti, faktiliselt me oleme viimastel aastatel näinud, et meie tootlikkus on langenud. Kui me vaatame sisse, miks on tootlikkus langenud, siis tulenevalt keerulistest majanduslikest olukordadest Euroopas on meil välisnõudlus viimase kahe aasta jooksul olnud väga madal. Ettevõtete käibed ja kasumid on langenud, aga ettevõtjad on teadlikult oma töötajatest kinni hoidnud. Seda just sellepärast, et oskustega kvaliteetne töötaja on kuldaväärt ja ettevõtja on pigem valmis teenima väiksemat kasumit ja kasumi ja käibe arvelt oma ettevõtte töötajaskonda toetama. See näiliselt tekitab olukorra, kus tootlikkus langeb, aga tegelikult, kui välisturgudel nõudlus taastub, siis ettevõtjad ise ütlevad, et nad on kohe heas mõttes stardipakkudel valmis, et oma töötajatega edasi minna, ekspordi mahtu suurendada ja pikemas vaates tegelikult edukam ettevõte olla.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina olen suhteliselt palju ettevõtjatega kohtunud üle Eesti erinevates kohtades. Alati, kui ma kuskil käin, siis minu programmis on kindlasti ettevõtjad. Ma ütleksin, et eriti maapiirkonna ettevõtjad on meie aja kangelased, keerulistes tingimustes suudavad ellu jääda. Ja tõesti, ka viimastel aastatel on üritatud töötajaid palgal hoida ja see on üks tootlikkuse langemise põhjuseid olnud. See on üldteada. Aga minu küsimus on selle kohta, et me nüüd võimaldame keskmise palgaga tuua neid oskustöölisi. Ma ei ole seda statistikat teinud, millistel erialadel millised palgad on, aga ma arvan, et pigem on oskustöölistel keskmisest kõrgemad palgad juba praegu. Kui me lubame siia tuua Eesti keskmise palgaga oskustöölisi, kas see mitte ei pärsi palgatõusu ja tootlikkuse tõstmist? Saab ju odavamalt oskustööjõudu juurde tuua.

Jaa, siin on mitu põhimõttelist küsimust. Nagu ma ütlesin, ma olen ka ise ettevõtjatega suhelnud ja tean, et väljastpoolt Eesti riiki töötaja palkamisel on päris suured täiendavad kulud, alustades lennupiletitest, asjaajamisest, bürokraatiast ja [lõpetades] kõige muuga. Ehk siis ettevõtjate esimene eelistus on niikuinii Eesti inimesed. Ma samamoodi kinnitan, et Eesti ettevõtjad on väga tublid ja proovivad aktiivselt enda tootmist automatiseerida ja digitaliseerida, kui on võimalik. Aga isegi kui kõiki neid ponnistusi tootlikkuse kasvatamiseks teha, ikka annab tunda oskustega töötajate puudus, nagu ka OSKA uuring, ekspertide ja akadeemikute uuring näitas. Ja kui me võtame keskmise palga, siis enam kui 60% töötajate brutopalk on alla Eesti keskmise. Selles mõttes see hirm, et kuidagi hakatakse sellega palku jõuliselt alla suruma – faktid ega statistika seda ei toeta. Ma veel kord ütlen, et täiendavate töötajate toomine on ettevõtjate jaoks pigem viimane lahendus ja ma usun, et maapiirkondades olevad ettevõtjad on teile ka sedasama rääkinud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te räägite küll palju, aga enamus sellest jutust on ikka täielik jama. Teie poliitika peegeldab täpselt seda globalistlikku lähenemisviisi, mis tänaseks on tegelikult juba läbi kukkunud ja mille vastu EKRE on alati võidelnud: et hoida piirid lahti, tuua massiliselt sisse immigrante ja odavat tööjõudu. Eestis te allutate Reformierakonna poolt Eesti majandust erinevatele eksperimentidele. Selle asemel et tegelikult lahendada päris probleeme Eesti majanduses, te teete lihtsalt katseid, mille tagajärjel me liigume suurel kiirusel selle poole, et korrata Lääne-Euroopa läbikukkunud immigratsioonipoliitikat. Seal ei tulda rändeprobleemidega enam ammu toime. Kas selline rahvaste sulatuse katel nagu Malmö näiteks on meie jaoks hea näide? Kas selline ongi teie visioon Eestist? Mis see teie visioon ikkagi on? 

Ja teine küsimus on ka. Kuidas teile tundub, kas Eestis on juba täna liiga palju migrante, sisserändajaid, või ei ole? Räägime nüüd totaalsest kogusummast, mitte üksikute rahvusgruppide või erialade lõikes. Kas on Eestis liiga palju migrante või ei ole? Palun vastake.

Aitäh, hea kolleeg Siim! Paljusid või mitmeid neid teemasid me enne käsitlesime siin, kui te veel saali ei olnud kahjuks jõudnud. Aga hästi lühidalt uuesti öeldes: sellesama tööjõurände puhul läheb hästi tihti segamini see, et me räägime ühtpidi tööjõurändest ja samas räägitakse kogu rändest, näiteks ka õpirändest ja pererändest ja kõigest muust. Siin on hästi mitmeid erinevaid numbreid ja fakte sassis. Ühesõnaga, meie soov kindlasti ei ole [edendada] mingit massilist migratsiooni, [tuua sisse] odavat tööjõudu. Selle pärast ongi valitud seesama oskustega töötaja erand. 

Ma igaks juhuks kordan üle, et jääks ka siia stenogrammi: inimene saab tulla Eestisse ainult siis, kui tal on olemas kehtiv tööleping. Inimene saab siia tulla ainult siis, kui julgeolekuasutused on taustakontrolli teinud ja on andnud loa Eestisse tulla. Ja see inimene on kohustatud ära minema kohe, kui tal see tööleping lõpeb. Politsei- ja Piirivalveamet teeb seda tööd väga efektiivselt. Ja seda ka, et ma enne unustasin vastata, kui mainiti, et üks isik võtab kaasa kümme või kakskümmend inimest. Ei, see pole võimalik. Inimene saab kaasa võtta ainult oma abikaasa ja lapsed seaduse alusel. Nad ei saa vendi või lellepoegi, üldse kedagi muud kaasa võtta. (Saalist öeldakse midagi.) Ei saa! Ja viimase viie aasta ametlik statistika, mida Politsei- ja Piirivalveamet on pidanud, ütleb, et oskustega töötajatest pigem vähesed võtavad kedagi kaasa, neist 10–20% esimestel aastatel. Me räägime, et reaalselt üks kümnest või üks viiest võtab kaasa abikaasa või abikaasa ja lapse. 

Ehk siis ei ole mingit massimigratsiooni. Nagu ma teisele küsimusele vastates ütlesin ja uuesti rõhutan: iga ettevõtja ja ma väga loodan, ka iga valitsuse esimene eesmärk on eestlaste enda maksimaalne tööhõive ja kvalifikatsiooni tõus. Mida rohkem me saame oma inimestega majanduses toimetatud, kasvu [tagatud], seda parem. 

Ja küsimus, kas seda on liiga palju. Noh, eks see oleneb vaatenurgast. Kuna meil on ka Euroopa Liit, meil on vaba liikumine Euroopa Liidu siseturul, siis mina ütlen, et erinevus rikastab. Aga ilmselgelt kõik, kes siia tahavad tulla, peavad meie keelt, kultuuri ja seadusandlust austama.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te tegite märkimisväärse jõupingutuse selleks, et anda meile ülevaade Eesti majanduse positiivsetest arengutest. Märksõnad olid "innovatsioon", "kõrgtehnoloogia", "automatiseerimine", "robotiseerimine". Seda kõike on hea kuulda, aga kuidas on sel juhul võimalik, et statistika räägib sellele vastu? Meie tööjõu tootlikkus 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest, aga kaks aastat hiljem, 2023, oli see kõigest 77,5%. Ehk siis langus on mitte 1% või 2%, vaid koguni 7%. Ja rahvusvahelise konkurentsivõime indeksis oleme langenud nendelsamadel aastatel 22. kohalt 33-le. Kuidas need kaks asja omavahel kokku sobivad?

Aitäh! Enne ma lühidalt vastasin, et see tuleneb sellestsamast väga keerulisest perioodist nendel aegadel, kui Eesti majanduses väga mitmed olulised odavad tootmissisendid kadusid täiemahulise sõja tõttu Ukrainas sõna otseses mõttes mõne päevaga või nädalaga. Ja teistpidi on mõjunud see, et tõesti, meie välisnõudlus on väga palju seotud Skandinaaviaga, kus tarbijakindlus on madal. Tulenevalt sellest ettevõtete kasumid ja käibed langesid, aga ettevõtjad tahtsid oma häid inimesi tööl hoida. Juba sellest tuleb päris mitme protsendipunktine näiline tootlikkuse langus. Aga me majandusministeeriumis vaatame väga süstemaatiliselt, millised on meetmed ja tegevused, et motiveerida ettevõtjaid mõtlema rohkem kõrgema lisandväärtuse peale, mõtlema rohkem automatiseerimise, digitaliseerimise, targa tööstuse peale. See on, mida me saame majandusministeeriumi või valitsuse poolt ettevõtluse konkurentsivõime parandamiseks pakkuda. Aga nagu ma enne rõhutasin, riik majandust ei juhi, minu arust ei peakski juhtima. Me peaksime konkurentsivõimet [toetava] keskkonna looma.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin ka selle sissetuleku nõude vähendamise juurde. Poolteist [keskmist] palka tundub tegelikult väga mõistlik, arvestades, et inimene tuleb teisest riigist, tal on kolimisega seotud kulud ja tal Eestis puudub täiesti tugivõrgustik. Vanaema ei päranda korterit ja ema ei hoia lapsi. Nii et kulud on tulijal kõrgemad. Ja nüüd me ütleme, et tegelikult keskmise palgaga saab ilusti hakkama. 

Kas selle kõrval, kui me arvestame tugivõrgustiku puudumist, inimene jõuab ka keelekursuste eest maksta ja ennast Eesti kultuurieluga kurssi viia? Kas valitsus näeb koos oskustööjõu keskmise palga nõude langetamisega ette, et neid madala sissetulekuga inimesi, kes siia tulevad, peab toetama? Kas nende kohanemiseks näeb valitsus ette ka keeleõppe ja muude kohanemisprogrammide laiendamist ja nendega seotud täiendavaid kulusid riigieelarves?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma rõhutasin, et kellelgi ei jääks vale [arusaama]: keegi ei too siia madala palgaga töötajaid. Ka oskustöötajate erandi puhul jääb kehtima, kui see tulevikus tuleb, [kindel] palganõue. Me arutasime seda, et [see säte] oleks võimalikult selge, arusaadav, et ei tekiks küsimusi. 

On kaks varianti, mida on arutatud. Üks on see, kas palk võiks olla maakonna keskmine. Me ei taha panna maakondi ebavõrdsesse olukorda. Aga veel parem ja loogilisem oleks ameti [keskmine]. See on väga konkreetselt teada, meil õnneks on digiriik, meil on andmed olemas. Kui sul on vaja masinaoperaatorit, siis [on teada], mis on masinaoperaatori [keskmine palk], kui sul on vaja konstruktsioonide kokkupanijat, ka [on teada]. Aga täiendavalt me mingeid keeleõppeid ega sihukest täiendavat integratsiooni ja selleks rahalisi vahendeid ette ei näe. Väga tihti, nagu öeldud, need oskustega töötajad mingi aja töötavad siin, siis aga lähevad ära ja leiavad uue koha. 

Pikemas vaates, nagu me oleme enne rääkinud, täna me seda ei ole puudutanud, sellised inimesed statistilises mõttes on riigi seisukohalt netosissemaksjad. Nad maksavad maksude näol palju sisse, aga tulevikus nad ei hakka siin pensioni küsima. Neile osutatakse minimaalselt tervishoiuteenuseid, kui üldse. Ehk nad igas mõttes on netosissemaksjad. Selline väga laia pintsliga tehtud arvutus on, et kui me räägime 1300 täiendavast oskustöötajast, siis nad võiks [tähendada] suurusjärgus 50–60 miljonit täiendavat maksutulu, mida saaks kasutada haridusse suunamiseks, tervishoidu suunamiseks, riigikaitsesse, sisejulgeolekusse. Need on poliitilise valiku kohad.

Anti Poolamets, palun!

Muidugi saaks raha juurde suunata, kui tootlikkust tõsta, aga tootlikkus ju kahaneb. Ja mis kõige hullem: me oleme ka Lätist ja Leedust maha jäänud. Nendega on meid ju väga hea võrrelda. Sellest loogikast lähtudes teie jutt ei klapi. Järelikult on nad midagi paremini teinud kui meie, et oma tootlikkust tõsta. Lätiga võrreldes on meile viimastel aastatel tulnud üle kahe korra rohkem võõraid sisse, aga ennäe imet, Läti läheb tootlikkuses Eestist ette. Ikkagi olete teinud panuse odavtööjõule. Ja te räägite, et riik ei tohiks reguleerida. Aga seda te ju teete! Rohepööre on kõik vaat et totalitaristlik reguleerimine. Ettevõtted pannakse rohe-eesmärkide nimel kinni. See ei klapi kokku! Ma palungi selgitust, kuidas me ikkagi Lätist ja Leedust oleme maha jäänud. Mis meid eristab?

Aitäh! Ütlen seda lihtsalt viisakusest kolleegide ees, üldse mitte halva pärast. Ma nägin, et te alles jõudsite saali, aga ma olen sellele neli korda vastanud. Need, kes on algusest peale siin, teavad, et ma olen neli korda sellele küsimusele vastanud. Viisakusest teiste kolleegide ees ütlen seda. (Saalist öeldakse midagi.) Mul ei ole probleemi, lihtsalt algusest peale kohal olnud inimesed on päriselt neli või viis korda sellele küsimusele vastust kuulnud. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt arupärijate esindajana Jaak Valge. Ja siis saab sõna Lauri Laats.

Aitäh! Head Eesti mehed ja naised! Katsun ruttu rääkida. Ühe levinud klišee järgi arvestatakse eri valdkondade tööjõuvajadus tööjõuturult lahkuvate ja tööturule sisenenud inimeste [arvu] vahe järgi. Tavaliselt jõutakse järeldusele, et vot nii palju meil on inimesi puudu ja vahe katmiseks on vaja kusagilt juurde saada. Ma ise ka väga hindan neid OSKA raporteid, aga tööjõuvaldkonnale lähenemise metoodika ei ole nendel korrektne. See on ettevõtjate poolt peale surutud ja see ei arvesta turumajanduse põhimõtetega. Loomulikult tahab iga ettevõtja, et töötajad oleksid ukse taga järjekorras. Sellel ma aga tõesti rohkem ei peatu, sellepärast et ma nendest tootmisteguritest juba rääkisin. 

Teine defektne lähenemine meie majanduspoliitikas on see, et kõik välisinvesteeringud on ühtemoodi head. Aga vaadake, kui me meelitame siia välisraha, millega luuakse selliseid madala või keskmise palgaga töökohti, siis nõuab ettevõtja järgmiseks odavaid töökäsi. Aga ega siis Eesti ühiskond sellest ju kasu ei saa. Keskmine jõukus ühe isiku kohta ei kasva. 

Ja kui lugupeetud minister rääkis täna Äripäeva raadios – tänan korrektuuri eest, et Äripäeva raadios! – seda, et kaks meie ettevõtet ei peaks konkureerima tööjõu pärast, siis ma ei oska teha muud järeldust, kui et see tähendab seda, et ka austatud minister ei saa sellest turumajanduse põhimõttest aru, et nad just peavadki konkureerima omavahel. See konkureerimine tagabki innovatsiooni ja palgakasvu, elatustaseme kasvu. See on see, mille poolest turumajandus käsumajandusest parem on. 

Nii. Riigi eesmärk peab olema madalama lisandväärtusega töökohtade asendamine kõrgema tasemega töökohtadega. Seda ei ole tehtud. Seda ei tee ka välistööjõu sektoriaalne jaotus, mis kivistab sellise erinevast keskmisest palgast lähtuva jaotuse. Aga riigi eesmärk peaks just olema see, et madala tootlikkusega sektoritest liiguks tööjõud kõrgema tootlikkusega sektoritesse. Ja selle plaani teokstegemine ei tähenda mitte midagi muud kui majanduse stagnatsiooni. 

Eesti eesmärgiks peaks olema tootlikkuse kasv, mis tagab ka heaolu kasvu. Kui me suudaksime oma tootlikkuse tõsta mitte 110%-ni võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, mida "Eesti 2035" strateegia nõuab, vaid 100%-ni ehk viiendiku võrra, siis tähendaks see seda, et me saaksime justkui 200 000 uut tööinimest juurde. Ja siin ei ole tõesti mõtet Euroopa Liidu riikidest eeskuju võtta, küll aga mujalt. Näiteks Taiwanis on sündimus olnud aastakümneid Eesti omast madalam ja immigratsioon on olnud nullilähedane, aga SKP isiku kohta ja jõukus edetabelites pidevalt kasvab. Ja seda eelkõige seetõttu, et majanduse [fookus] on suunatud suure lisandväärtusega valdkondadesse, kus on võimalik ka eakate tööhõive. See on täpselt vastupidi sellele, mis on Eestis toimunud. Ja kahjuks minister tahab seda jätkata ja ei taha väga kuulata, mis on talle arupärijatel öelda. 

Nüüd ma lähen vastuste kommentaaride juurde. Minu numbrid ei ole ebaõiged. See ajalooline 1956–1960 perioodi number ei sisaldanud eestlasi, sestap on see viimase viie aasta ränne ikkagi suurim. Ja tõesti, ministri vanaisa sellest suuremat ei ole näinud. Võrdlused aga Soome ja Lätiga olid minul proportsioonis elanikkonna [arvuga], arvestades rahvaarvu, mitte absoluutarvudes. Absoluutarvudes on mõttetu võrrelda, eks ole. Tuleb ikka vaadata, kuidas see on suhtes püsielanikkonna [suurusega]. Ja ka nende riikide arvudes on sees Ukraina põgenikud, mitte ainult meie omades. Ukraina põgenikud tulid ju igale poole. Sassis ei ole siin mitte midagi, mina olen võrrelnud võrreldavaid andmeid. 

Paika ei pea ka see arvamus, et inimesed lähevad tagasi. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Euroopa Liidu statistika näitab, et tagasi saadetutest lahkub – mis te arvate? – iga neljas. Iga neljas nendest, kellele on määratud tagasisaatmine! Miks minister arvab, et vot nüüd Eesti on nii haldussuutlik ja suudab nad puha tagasi saata? 

Nii. Keerulistest perioodidest, millest minister räägib, ei ole mõtet rääkida. Ega siis Eesti üksi ei elanud neid keerulisi aegu üle, teised elasid ka. Ja just nimelt need võrdlevad andmed näitavad seda, et meil on kõige halvemini läinud. 

Nüüd, minister vaidles vastu sellele, et Eesti majandus on orienteeritud suhteliselt madalat lisandväärtust tootvale pigem odavale tööjõule. Mind veenvaid andmeid ta ei esitanud, mina aga võin neid esitada küll. Esiteks on OSKA raporti järgi meil välistööjõust ainult 4% need, kes on tulnud Eestisse tippspetsialisti klausliga. 4%! Teiseks, alates 2022. aasta maist on ajutise kaitse saanute lubatud palgamäär 0,8 Eesti keskmist. Neid on mõnikümmend tuhat töötajat, nad on palgad alla löönud. 

Ja nüüd vaatame tootlikkust, võtame lahti värsked OECD andmed, tänased. OECD ka korrigeerib oma andmeid. Kui me nüüd neid värskeid vaatame, siis Eesti seis on veel halvem, kui ta varem, enne korrigeeriist oli. Vaatame tootlikkust töötunnis ostujõu pariteedi alusel konstantsetes hindades. See oli Eestis kõigi aegade kõige kõrgem 2020. aastal: 51,8 dollarit. Edasi on see igal aastal alanenud ja aastal 2023 oli see 46,8 dollarit ehk siis 90% kolme aasta tagusest ajast. Euroopa Liidu kedskmisest meie tootlikkus moodustas 2020. aastal 77%, nüüd 70%. Nii et ma ei saa kuidagimoodi öelda, et see oleks midagi muud kui liikumine madalamat lisandväärtust [tootva] odavama tööjõu suunas. 

Paika ei pea kindlasti ka see ministri väide, et õpiränne ei ole töörändega seotud. Vastupidi, suurem osa välistudengitest töötab, ja töötab just madala palgaga kohtadel. 

Aga eks ma pean lõpetama. Vaadake, see rahvastiku koosseisu muutmine on väga tõsine asi. Majanduse me suudame ära parandada Reformierakonna valitsemise ajal tehtud vigadest, aga rahvastiku koosseisu tagasi muuta on ülimal määral raske. Mina ei taha, et minu lastele langeks maksukoormus, mida nad ei suuda kanda. Seni ei ole suudetud nendele rumalatele plaanidele vastu seista. Nagu te teate, nendes riikides, kust immigrandid meile tulevad, on sündimus madalam kui meie oma. [See avaldub nende puhul ka Eestis.] Nii et meie, ka minu lapsed peaksid hakkama välistöötajatele pensioni maksma. Ma ei usu, et keegi seda tahab. Ma lõpetan akadeemik Jaak Aaviksoo mõttega: mitte ühtegi välistöötajat enne, kui meie tootlikkus on tõusnud Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Aitäh!

Järgmisena Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head arupärijad! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! See teema, mille head arupärijad tõstatasid, on kindlasti väga oluline. Tegelikult see väärib ka OTRK vormis arutamist. 

Siin on minister välja käinud hästi palju loosungeid, kuidas me teeme [Eesti] suuremaks, ilusamaks ja nii edasi. Aga tegelikult kõikide nende sõnade taga väga sisu ei ole olnud. Ja mida minister kindlasti ei soovinud lahata, on probleemide sisu, juur. Tegelikult me oleme väga suure probleemi ees ja mul on kurb tõdeda, et riik ei juhi majandust. Tegelikult see "riik ei juhi majandust" oli ministri välja öeldud. Ta mõtles selle all, et valitsus ei juhi majandust. Tegelikult meie valitsus ei juhi üldse mitte midagi. Ja need probleemid, mis meid ootavad ees, on tunduvalt suuremad, kui me täna neid tajume. Asi on selles, et praegune valitsus küll näeb neid probleeme, aga ei soovi või ei ole tal oskust nendega tegeleda. Ei ole seda pikka vaadet ja arusaama, kuidas need probleemid lahendada. Ja tegelikult oma tegevusega ja mõnes mõttes ka tegevusetusega valitsus süvendab neid probleeme. 

Räägime faktidest. Rahvaarv kahaneb. Kui me vaatame eelmise aasta andmeid, siis meil sündis 9646 last, suri 15 596 inimest. Iive on negatiivne. Ja tegelikult rahvaarv vähenes 5402 inimese võrra. See tendents jätkub. Vahepeal päästsid meie statistikat rändearvud, see puudutas just nimelt Ukrainast sisse rännanud inimesi. Nende arv meie Eesti riigis on väga suur. Võib öelda, et nad on mingil viisil suutnud tööjõuturgu päästa. Kui võtta aluseks, et praegu on ukrainlasi Eestis 65 000, siis umbes 44 000 või isegi rohkem on tööjõuturul. Ja kui peakski juhtuma, et iga neljas või rohkemgi lahkub – me seda tegelikult ei tea –, siis üks suurimaid kriise tööjõuturul on veel ees. Sündimus väheneb ja selle tõttu siseneb igal aastal tööjõuturule aina vähem ja vähem uusi töötajaid. Kui vaadata prognoose, siis 10 aasta jooksul kahaneb see arv on umbes 30 000 inimese võrra. 30 000 inimese võrra on meil vähem töötajaid. See tähendab väga suuri probleeme.

Vaadates seda, kuidas see [kajastub] majanduses, me loomulikult räägime ka tööjõu tootlikkusest. Tööjõu tootlikkus on väga oluline, sellepärast et see on märk sellest, kas meie majandusel läheb hästi või mitte. Tegelikult need arvud on kõik negatiivsed ja sellest Jaak Valge juba rääkis. See on jällegi see teine pool, mida ma ka märkisin: tegelikult praegusel valitsusel ei ole teadmisi ja oskusi, kuidas olukorda parandada. Vastupidi, erinevate maksutõusudega antakse malakat juurde. 

Ja nüüd on see päästerõngas. Noh, inimesi on vähem, demograafiline pilt on murettekitav. Kui Ukrainas läheb kõik plaanipäraselt ja hästi ja sõda lõpeb positiivselt, siis Ukraina tööjõud siit lahkub. Ja siis tööandjad on murelikud. Tööandjad on murelikud! Nad näevad seda pilti, et tegelikult see olukord mõjub meie majandusele juba praegu ja tulevikus veelgi rohkem negatiivselt. Nad on pakkunud välja lahenduse. Nad on müünud selle lahenduse maha ja Reformierakond koos Eesti 200-ga on selle võtnud kiiresti käsile ja hakanud sellega tööd tegema.

Ma täiesti saan tööandjatest aru, see on põhjendatud mure. Aga juurprobleem on see, et me ei ole tegelenud juurpõhjustega. See valitsus ei tegelegi nendega ja siis nad otsivad kergemat väljapääsu, kuidas siis ikkagi nii teha, et vähekegi majandust päästa. See oli tegelikult vastus, mida me soovisime Erkki Keldolt kätte saada, aga ei saanud. Me ei tegele probleemidega, läheme lihtsamat teed pidi, võtame võõrtööjõu sisse. Aga me teame väga hästi, mida tähendab võõrtööjõu sissetoomine. 

Samas me näeme, et lisaks sellele, et meil ei jagu kvalifitseeritud tööjõudu, on meil töötuse määr tõusnud. Kui me vaatame 2024. aasta neljandat kvartalit ja võrdleme 2025., käesoleva aasta esimese kvartaliga, siis on juurde tulnud 10 000 inimest, kes on töö kaotanud. Ja vaatamata sellele ikkagi ei kao ära jutt, et me peaksime juurde võõrtööjõudu juurde tooma. No kuidas seda olukorda lahendada? Kuidas tootlikkust tõsta? Tuleb inimesed ümberõppesse saata, tuleb haridussüsteem üle vaadata, täiendõpe ja nii edasi, tuleb eakamad inimesed uuesti tööle meelitada. Samas me teame ka seda, et meil on tööjõuturul olevate eakate inimeste arv, pensionieas olevate inimeste arv niigi päris suur. Need varud on juba kasutuses. 

Demograafiline pilt: sündimus [on väike]. Esimene asi, mis tehti, oli see – koos sotside abiga loomulikult –, et võeti [osa] lastetoetusi ära. Vaat see ongi see, millest ma tegelikult räägin: pikk vaade puudub, juurpõhjusi ei lahendata, meil on kriisid igas valdkonnas. Ja siis me võtame lastetoetuse ära, me võtame kindlustunde ära, me võtame ettevõtjatelt kindlustunde ära, inimestelt kindlustunde ära. Ja siis küsime: aga miks meil nii vähe lapsi on? Makse tõstame: käibemaksu tõstame, tulumaksu tõstame, aktsiisimakse tõstame. Huvitav, miks inimestel kaob kindlustunne ära? Ja nii ongi probleem, et on tööjõupuudus, inimeste arv väheneb, tootlikkus kahaneb, majandusnäitajad langevad.

Ja ministri suust me ei kuulnud mitte ühtegi vastust, et nad kuidagiviisi tegelikult püüavad probleeme lahendada või vähemalt saavad aru, et tuleks hakata neid lahendama. Mitte mingisuguseid lahendusi! [Õigemini,] kuidas ei ole mitte mingisugust lahendust? Lahendus on võõrtööjõud! See on esimene, kõige kergem lahendus, mille nad tööandjate [survel valivad], et leida väljapääs olukorrast. Ja varsti me näeme, kuidas seda hakatakse siin juurutama. See ei ole see, mida me tahame. Me ei taha seda valitsust. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Alustame kõige lihtsamast asjast, millest võib-olla isegi Keldo aru saab. Ainus ränne, mida Eesti vajab, on eestlaste tagasiränne. Igasugune sisseränne, mis ei ole eestlaste tagasiränne, on Eesti aeglase hävitamise poliitika. 

12 aasta kõrgeim tööpuudus Statistikaameti kohaselt! Ja mis on ministri vastus: aga see on vale statistika. See ei ole see statistika, mis praegu sobib Reformierakonna propaganda tegemiseks. Muidu, kui on vaja statistikat kasutada, siis meile võidakse viidata 2010. aastale või 1956. aastale. Siis, kui statistika teenib nende jutupunkte, siis võib statistikast rääkida, aga kui me ütleme, et Eestis on 12 aasta kõige kõrgem tööpuudus, ja te tahate veel juurde tuua välismaalasi tööturule, siis see statistika ei ole tõsi. 

Ilmse, läbinähtava valelikkusega esitati meile argumente, miks on Eestis vaja tööjõudu juurde. Ja väidetakse kogu aeg: ei, me ei taha odavtööjõudu, me tahame spetsialiste. Loomulikult tahetakse odavtööjõudu! Selle jaoks, et varjata, et tahetakse odavtööjõudu, selle jaoks tegeldakse meil retooriliste silmamoondustega. Meil on juba tänasel päeval välismaalaste seaduses terve rida erandeid, mis lubavad Eestisse tuua tööjõudu kvoodiväliselt. See 1300 inimest aastas on absoluutne fiktsioon, sellest ei pea mitte keegi kinni, sellel ei ole mitte mingit tähtsust päriselus. Päriselus tuuakse Eestisse aastas kümneid tuhandeid inimesi tööjõuna tähtajaliste elamislubadega, pluss sinna juurde veel absoluutselt kontrollimatu number renditööjõudu. Ja sellele lisanduvad loomulikult veel need, keda meil nimetatakse pagulasteks või sõjapõgenikeks, kes tegelikult on ka meie tööturul. 

Nüüd, nendest eranditest ei piisa, sellepärast et tahetakse odavtööjõudu. Tegelikult need erandid võimaldavad tänasel päeval Eestisse tuua praktiliselt ükskõik mida ja ükskõik keda. Meil on erandid IT-sektorile, meil on erandid teadustööle, meil on erand, mis ütleb, et kui sa maksad palka rohkem kui 1,5-kordne Eesti keskmisest, siis too tööjõudu nii palju, kui tahad. 

Lisaks sellele, ärme unustame, meile tuleb [veel inimesi]. Mitte mingisugust piiri ei ole peal sellele 450 miljonile inimesele, kes elavad Euroopa Liidus. Mingit piiri ei ole meil peal Ameerika Ühendriikide 320 või 350 miljonile või kui palju neid seal on – oleneb, kas sa loed illegaalid sisse või mitte. Meil ei ole piiranguid peal Jaapanile. Too, palju tahad, mingit piiri ees ei ole! 

Aga ei, sellest ei piisa! Sellepärast et me kõik teame, mis on probleem. Keegi ei taha maksta neile inimestele 1,5-kordset või 2,5-kordset [keskmist] palka. Tahetakse maksta alla meie keskmise palga ja sellepärast meid, avalikkust, eksitatakse, räägitakse spetsialistidest. Kõige tavalisemad labidamehed nimetatakse ka spetsialistideks. No näed, meil on vaja spetsialiste ehitusele juurde! 

Veel räägitakse valdkonna keskmisest palgast. Valdkonna keskmine palk on loomulikult väiksem kui Eesti keskmine palk. Siis räägitakse sellest, et meil on – vastavalt sellele, kui ausad ollakse – kas kolm või seitse või üheksa erandvaldkonda, mis on üldse kogu kupatusest erandina väljas ehk seal ei ole üldse mingeid muid piiranguid. 

Selle kõigega üritatakse jätta muljet, et ei, me ei taha tuua odavtööjõudu. Loomulikult tuuakse või plaanitakse tuua piiramatult odavtööjõudu. Täpselt nii on! Tööandjad – me võisime need tööandjad ju siin ära kuulda, meile loeti ette mingi hulk firmasid – soovivad Reformierakonnalt saada odavamat tootmissisendit. Tootmissisendit odavamaks teha ei saa, kui on jutt elektri hinnast. No seda ei saa teha! See on turuhind, see on börs, siin ei ole midagi teha. Elektri hind saabki ainult kasvada, seda sisendit me madalamaks teha ei saa. Tootmissisendid maksudena – ei, seda me madalamaks teha ei saa, sellepärast et kuskilt peab riik raha saama. See tootmissisend läheb ainult ülespoole. No mingisugused toorained-materjalid – ei saa odavamaks teha, rohepööret tuleb teha, majandus peab mahtuma looduse keskkonda, nagu meile öeldakse. 

Aga mida me saame teha odavamaks? Loomulikult tööjõudu! Me aitame teil saada odavamat tööjõudu, kallid ettevõtjad! Meil ei ole vaja, et inimesed saavad sama palju palka kui Soomes või Saksamaal. Toome siia, ma ei tea, Ukrainast, toome Valgevenest, toome Usbekistanist inimesi – nad on palju vähem nõudlikud. Vietnamlased, srilankalased ei taha midagi. Mitte midagi ei taha õieti! 

Mida toob kaasa see, kui riiki tuuakse odavtööjõudu? See toob kaasa selle, et Eesti inimeste palk ei tõuse, pigem väheneb. Isegi kui palk inflatsiooniliselt tõuseb, siis tegelikult palga ostujõud ei tõuse, sest kõrvalt on võtta inimesed, kes on nõus väiksema palgaga. See toob kaasa selle, et Eesti inimeste töökoha kindlus kaob ära. Väga lihtne! Kui sul on võtta kõrvalt umbkeelne ukrainlane, kes on nõus palju väiksema raha eest tööle tulema, mis sa sest eestlasest siis pead. Võtad odavamalt ukrainlase ja see eestlane tuleb saata töötukassasse. 

See toob kaasa kuritegevuse kasvu. Absoluutselt vältimatult toob immigratsioon alati kaasa kuritegevuse kasvu. See toob kaasa kinnisvara puuduse, sest kui inimesi tuleb nii palju juurde, nagu meil praegu tuleb, siis ei ole meil enam elamispinda. Järelikult Eesti noored pered ei saa enam oma kodu, sest nõudlus on nii suureks läinud, et hinnad lähevad eest ära. Sa ei saa üüridagi, rääkimata ostmisest. 

See toob kaasa pikenevad järjekorrad arstiabi saamiseks. Kui sa võtad süsteemi, kus on kindel arv arste, kus on kindel summa seda raha, mille me Tervisekassale anname, ja lükkad sinna juurde 30 000 inimest või 50 000 inimest või 100 000 inimest, nagu meie valitsus viimase mõne aasta jooksul on lükanud, siis loomulikult tervishoiusüsteem ei pea vastu. Loomulikult eestlane enam arstiaega ei saa või kui saab, saab neli kuud hiljem. 

See toob kaasa koolisüsteemi halvemaks minemise. Meil on piirkondi, kus meil nii-öelda eestikeelsele haridusele ülemineku tagajärjel on Eesti lapsed jäänud emakeelsest koolist täielikult ilma. Istuvad õnnetult klassis vähemuses juba. On piirkondi, kus eestikeelsed lapsed on vähemuses ja üritavad koolis mitte silma jääda, sest teisest kultuuriruumist pärit keevaverelisemad, temperamentsemad õpilased võivad muidu pahaseks saada. 

Seda kõike toob kaasa. Ma ei räägigi üldisest kultuurilisest keskkonnast, kus me elame, kus viimase paari aasta jooksul on tänavapilt kas või Tallinnas läinud palju vastikumaks. Maha sülitavaid inimesi on rohkem, punasega või lihtsalt suvalises kohas üle tee minevaid inimesi on rohkem. Mingisugust sellist degenerantlikku elementi, kes on ohtlik ja teeb tänavapildi vastikuks, on lihtsalt rohkem. Ja jõuab meieni ka see, mis on Rootsis või Saksamaal: igapäevaselt pussitatakse, igapäevaselt lendavad granaadid. Jõuab, jõuab! Ilusti jõuab, kui jätkata reformierakondlikku nii-öelda tööjõu maaletoomist. 

Keldo siin viskas hea killu, et tema ei vastandu Eesti ettevõtjatele. Nalja teed või?! Need ei ole Eesti ettevõtjad, need on hiinlased! Nüüd, nalja tegi see ka, et nii nagu meil on valitsus, kes räägib, et nad on jube parempoolsed – parempoolsuse tunnuseks on see, et nad tõstavad makse –, siis tuleb välja, et meil on ka konservatiivne valitsus. Meil on kõige konservatiivsema immigratsioonipoliitikaga valitsus terves Euroopas. Meil on parempoolne konservatiivne valitsus! Juhhuu! Ainult millegipärast teeb ta täpselt seda, mida teevad globalistid, mida on satanistid ja vasakpoolsed teinud 30, 40, 50 aastat. Hukka ajavad selle riigi! Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Koka. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid jälgivad! Siin me nüüd oleme, arutame Eesti konkurentsivõimet ja odavtööjõu teemasid. Minister ütles siin mitmel korral, et temale ei meeldi, kui saadikud küsivad siit saalist sarnaseid küsimusi. Tema ei taha vastata sarnastele küsimustele, talle see ei meeldi. Aga ma pean tunnistama, et meil on siin saalis selline komme, et ministrid kuulavad oma punkti lõpuni ära, istuvad ilusti siin. Aga seda ministrit, kes võttis enne vaevaks manitseda oma tööandjaid, 101 tööandjat, kes siin saalis on ja kes on ta ametisse nimetanud, ei pea enda vääriliseks istuda siin ja kuulata see punkt ilusti lõpuni ära. Nii et selles mõttes ma noomin ministrit: see on väga ebaviisakas, seda enam, et ta teeb siin mingeid märkusi Riigikogu liikmetele küsimuste kohta. Nii see asi ei käi. Riigikogu liige küsib ja minister vastab.

Aga nüüd tuleme teema juurde. Minister vastas, et töötute arv, mis Statistikaameti andmetel on viimase 12 aasta suurim, ei vasta tõele, et see on vale. Hea minister, kui sa kuuled või kui sinu nõunikud kuulevad, siis palun saatke meile info, kus Statistikaamet kinnitab, et teil on õigus ja Statistikaametil ei ole õigus. Ja me tahame ka pressikat või seda tagasisidet, et minister on pädevam kui Statistikaamet ja et see ei vasta tõele, et nad eksisid. Sellele peab olema mingisugune selge selgitus, mitte lihtsalt nii, et kui ministrile numbrid ei meeldi, mida siin käsitletakse, siis ta ütleb, et need on valed ja need ei sobi talle.

Nüüd, teema, millest siin üsna vähe on räägitud, on see, et kui palju viib tegelikult välistööjõud raha riigist välja. Sedasama palgaraha, mida meie Eesti ettevõtjad maksavad välistööjõule, on sajad miljonid. Sajad miljonid aastas viiakse Eesti riigist välja. See läheb puhtalt meie majandusest välja, siia ringlusesse see ei tule. Sellest ei taheta midagi rääkida.

Omaette teema on veel see, mis väga hästi tegelikult tänase valitsuse tegevust iseloomustab ja kogu seda valitsuse juhtimist. Me teame väga hästi, me oleme siin saalis kordi ja kordi arutanud seda, mis toimub täna meie koolidega, eriti just erinevate tööstuskoolidega, mis õpetavad välja tööjõudu. Kogu aeg on räägitud elukestvast õppest, aga nüüd järsku on elukestev õpe halb. Nüüd on võetud selline suund, et elukestev õpe on halb. Ei ole hea, kui inimene õpib mitu korda elu jooksul, ehk muudab oma haridust ja õpib uue eriala. Väga hea! See on täpselt selle valitsuse poliitika: võtame inimestelt ära võimaluse ümber õppida ja põhjendame sellega [soovi] välistööjõudu sisse tuua. See on jälle üks kivikene kogu selles ahelas.

Kui selle pildi kokku paned, siis saad aru, et see kõik tegelikult on süstemaatiline sihilik tegevus, millega liigutatakse meid samas suunas, kus täna on Rootsi. Siin oli väga hea küsimus saalist: minister, kas te tahate samasugust rändeprobleemi, nagu on Rootsis? Noh, vastust ei tulnud, aga me saame ju aru, et me liigume sinnapoole. Ja me kogu aeg räägime, kuidas me võtame Põhjamaadest palju eeskuju ja võtame mujalt Euroopast eeskuju. Miks me siis ei võta eeskuju ja ei jäta seda sammu vahele ja ei tee neid valesid otsuseid, mida on mujal tehtud? Ka Rootsi tunnistab, et asi on käest ära läinud.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hiljuti oli üks hea "Täistunni" saade, mis on leitav YouTube'is. Soovitan kõigil ära vaadata. Ka minister, kes täna siin puldis oli ja rääkis kangesti, kuidas välistööjõudu on vaja sisse hakata tooma, sai seal sõna ja oli väga ebaveenev. Seevastu endine kaitsepolitseiametnik ja veel mitmed inimesed, kes seal sõna said, andsid päris hea ülevaate sellest, mis ootab meid ees, kui hakatakse ellu viima minister Keldo suurt plaani, kui hakatakse meile erinevatest riikidest sisse tooma odavtööjõudu. Soovitan kõigil see saade "Täistund" üles otsida ja ära vaadata.

Nüüd, me peaksime üleüldse selgelt riigis andma sõnumi, et me tahame, et meie oma inimesed koju tagasi tuleksid. Eestist on ära läinud kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes töötavad väljaspool Eestit. Nad on ära läinud just sellepärast, et Eestis ei ole olnud võimalik palgaga hakkama saada. Meil tuleb need inimesed tagasi tuua. 

Ka mina mõistan seda, et ettevõtjatel on vaja tööjõudu, et hakkama saada ja oma teenuseid ja tooteid toota. Arusaadav! Aga selleks, et me jõuaksime parema tootlikkuse ja kõrgema lisandväärtuseni, tuleb meil toetada ettevõtteid sellega, et luua võimalused, esiteks, inimestele ümberõppeks, nagu ma enne ütlesin. Ja tuleb toetada tehnilist ja innovatiivset arengut, et võimalikult vähe oleks odavat või odavapoolset tööjõudu nõudvaid ametikohti. Aga seda me praegu just selle lükkega ju soosime, et toome sisse mujalt odavat tööjõudu.

Ei, tegelikult tuleb toetada ettevõtteid just innovatsiooni poole pealt ja automatiseerimise poole pealt. Meil täna on natukene valesti minu arust see ka, et me erinevate toetuspakettide puhul räägime sellest, et ettevõtja peab looma nii ja nii palju töökohti. Võib-olla just ei pea! Võib-olla peab just automatiseerima ja looma võimalused ümberõppeks nendele inimestele, kes meil siin on. Siis me ei peaks tooma sisse odavat tööjõudu kuskilt mujalt, vaid saaksime meie oma inimesi rakendada. Ja neid tagasi tooma meie riiki. Aga praegu liigume küll selles suunas, et kipume vägisi kopeerima Rootsi mudelit. Ja ühel päeval imestame, kuidas me sinna jõudnud oleme. Kuidas me oleme sinna jõudnud, et kuritegevus on nii suur, et meil on probleemid ja me ei saa enam hakkama?

Ja me lihtsalt ei kuula oma eriteenistusi ka. Kaitsepolitsei on ju väga hästi välja toonud ja rääkinud nendestsamadest ohuhinnangutest. Aga nagu ma alustasin oma küsimust enne, ma pean tunnistama, et see ei ole uus asi, aga mulle pikemat aega juba tundub et meil ilmselt enam valitsuse liikmed ei lähtu üldse sellest sisendist, mida neile antakse erinevate osapoolte poolt, kes briifivad valitsuskabineti liikmeid. Tõenäoliselt sellega enam vaeva ei nähta, et neid memosid loetakse või kuulatakse. Otsuseid tõenäoliselt võetakse vastu iseenese tarkusest, omast peast või ma ei oskagi öelda, võib-olla lähtudes sellest, mida parasjagu minister hommikul ärgates arvab. 

Rohkem on vaja kuulata spetsialiste, kes tegelikult on meie ettevõtjad, meie erinevad koolid, meie eriteenistused. Tuleb nendega nõu pidada, mitte lihtsalt arvata oma kõhutunde pealt, et me tahaks tuua nii ja nii palju sisse võõrtööjõudu. Nii me pikalt ei purjeta.

Aga tõmban otsad kokku. Veel kord tahan ära mainida: minister Keldo, kui sa kuuled, siis ole hea ja tulevikus istu oma punkti lõpuni siin saalis. Ole viisakas ja ära mine siit ära. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lisaks eelmainitud probleemidele on ootamas meid ees veel suurem probleem, sest Eesti valitsus valmistub muutma senist välistööjõu poliitikat, lubades tulevikus tuua siia veel rohkem madalapalgalist tööjõudu kolmandatest riikidest. Ja seda mitte enam riigi keskmise palga, vaid konkreetse sektori või piirkonna palgataseme alusel. 

Odava tööjõu massiline sissetoomine ei suurenda tootlikkust ega innovatsiooni. See lükkab need edasi. Kui ettevõtjal on lihtsam tuua Usbekistanist töötaja 1200-eurose palgaga kui investeerida tootmisliini moderniseerimisse või maksta Eesti töötajale väärilist tasu, siis valib ta alati odavama tee. 

Eesti Tööandjate Keskliit ja valitsus räägivad, et tööjõupuudus on suur, kuid puudu on just inimesi, kes [on nõus] odavalt töötama. Tööjõupuudus ei tähenda, et inimesi pole. See tähendab, et tööandjad ei soovi maksta töö eest väärilist tasu. Tulemuseks on Eesti tööinimeste väljatõrjumine meie tööturult. 

Odav tööjõud tuuakse Eestisse tihti renditööjõuna või alltöövõtu kaudu, kus töölepingud ja maksukohustused jäävad ähmaseks. Paljud töötajad on deklareeritud Lätis, Poolas või üldse mitte Euroopa Liidus, kuigi töö käib Eestis. Riik jääb maksutulust ilma, sotsiaalkaitsesüsteem saab vähem sisendit ja ausalt tegutsev Eesti ettevõtja on konkurentsis kehvemas olukorras. Tööjõud, kes ei ole püsivalt seotud Eesti sotsiaalsüsteemiga, ei kanna samaväärset solidaarsuskoormust. Kui nad jäävad haigeks või saavad vigastada, koormavad nad kohalikku tervishoiu[võrku]. Aga nende panus süsteemi on olematu. 

Ajutiseks siia saabunud tööjõud ei lõimu. Nad ei tule siia kodu looma, vaid raha teenima. Harvad pole juhud, kus kümned võõrtöölised elavad ühiselt üürikorteris, suhtlevad vaid oma keeles ja kogukonnas ning lahkuvad esimese võimaluse avanedes mõnda teise Euroopa Liidu riiki. Eriti kriitiline on olukord Tallinnas, kus suur osa ehitus- ja teenindussektori töökohtadest on täidetud venekeelse või muudest kolmandatest riikidest pärit tööjõuga. See tähendab, et eesti keele positsioon nõrgeneb just seal, kus see peaks olema kõige nähtavam: avalikus ruumis ja teeninduses. 

Nende kolmandate riikide seas on selliseid, näiteks Valgevene, Usbekistan ja Bangladesh, kes ei võimalda meie riigil teha põhjalikku taustakontrolli, kuigi minister viitas, et seda tehakse igal juhul ja kõigile. Samuti pole tagatud, et need inimesed lahkuvad Eestist, kui nende tööleping lõpeb. On teada juhtumeid, kus ajutise tööloaga saabunu ei lahku, vaid kaob halli tsooni. Ametlik statistika ei peegelda nende tegelikku arvu, kuid tagajärjed väljenduvad reaalsetes kuludes kohalikele omavalitsustele, politseile ja tervishoiule. 

Kui Eesti tuleviku majandusmudel põhineb võõrtööjõul, siis muutub ka meie rahvastiku koosseis. Meie rahvaarvu ei kasvatata mitte eestlaste, vaid sisserändajate võrra. See on aeglane, ent kindel tee rahvusriigi sisulise hävinguni. Eesti ei saa lubada endale odavtööjõu poliitikat, mille eesmärk on hoida palgataset all ja majandust kunstlikult kasvus. See on lühinägelik ja kahjulik.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meie vajame majandusmudelit, mis hindab omaenda inimesi, investeerib nende oskustesse ja loob tingimused, kus Eesti tööline saab väärika töö eest väärilist palka. Seepärast peame me ütlema selge ei odavale tööjõule, mis kahjustab meie tööturgu. Me peame ütlema ka ei massilisele sisserändele kolmandatest riikidest. Me peame kaitsma eesti keelt, kultuuri ja rahva julgeolekut. 

Viimastel aastatel on moslemi kogukond Eestis plahvatuslikult kasvanud. Kui 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli islamiusulisi Eestis alla 1000, siis praeguseks on erinevatel andmetel püsielanikest ja ajutise tööloaga siin viibivate moslemite hulk mitmekordistunud. Hinnanguliselt ulatub see juba 10 000 inimeseni. See kasv ei ole juhuslik ega mööduv. Me näeme, mis on juhtunud Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Neis riikides usuti aastakümneid, et integratsioon töötab ise. Seda seni, kuni moslemi noorte hulgas lahvatas rahutuste laine, hakati nõudma eraldi koole, sotsiaaltoetusi, mošeesid ja usul põhinevaid erandeid. 

Me ei tohi korrata Lääne-Euroopa vigu. Me ei tohi lubada, et meie rahvuslik identiteet lahustatakse odava tööjõuga üleujutamise abil. Eesti ei vaja rohkem inimesi, Eesti vajab rohkem eestlasi. Tänan!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja ekraanide taga! Head inimesed, kes te jälgite seda! Praegune arupärimine ministrile oli igati asjakohane ja see asjakohasus on olnud kogu aeg, ma arvan, viimased kümme aastat. Muidugi kurb on see, et minister ei ole valmis ka läbirääkimiste käigus neid mõtteid vastu võtma, mida siin räägitakse, ning hiljem ka võib-olla omapoolset kokkuvõtet tegema. 

Aga kolmandatest riikidest sissetoodava odava tööjõu osas on praegu välismaalaste seaduses tõepoolest nii palju erandeid, et selle seaduse raames võib tuua sisse, ma ei taha küll öelda, et nii palju kui jaksad, aga erisused ka mitte seda poolteisekordset [keskmist] palka maksta kehtivad praktiliselt kõikidel elualadel. Olles ise kokku puutunud omal ajal ministriametis hooajatöölistega, [ma tean], et tegelikult see alla pooleteisekordse palga maksmine, ütleme nii, tootlikkust ei kasvatanud. Pigem andis see võimaluse põllumajanduses saak ära korjata. Küsimus on selles, kui legaalselt või mittelegaalselt nad Eestis olid. Väga paljud olid ka renditööjõuna ja ei olnud lihtsalt hooajatöölistena Eestis vormistatud. 

Nüüd, minister siin arupärimisele vastates ütles, et kõik saab kontrollitud, taustakontroll tehtud. Aga mingeid kriteeriume ei ole. Öeldakse lihtsalt, et meil on vaja oskustöölisi. No mis asi on oskustööline? Kas tal on mingi haridustase või on tal mingi kutsetase? On ta inimene, kes jagab automaatikat või oskab labidat käes hoida? Kas tema on oskustööline? Selles osas olid ministri vastused selgelt piiratud sellega, et olid suunatud kindlale sihtgrupile. Oskustööliste toomine Eestisse Eesti tööjõu olukorda kindlasti ei paranda.

Minister ütles, et tuleb võrrelda Statistikaameti ja reaalseid töötukassa andmeid. Aprilli lõpuga oli Eesti töötute arv töötukassa andmetel 54 000 inimest. 54 000 inimese töötuna arvel olemine näitab seda, et inimesed on töölt ära läinud või neid on lahti lastud millegipärast ja nad peavad ennast hoidma arvel, et saaks mingigi sissetuleku olenevalt eelmisest töökohast.

Aga Martin Helme väga ilusti ütles, et valitsus ei ole valmis tegema teisi ettevõtjate jaoks olulisi vastutulekuid, on see tööjõumaksude alandamine, on see käibemaksu alandamine, on see aktsiiside alandamine, on see tulumaksu alandamine. See kõik mõjutab ettevõtete hakkamasaamist ja lähtuvalt sellest ettevõtjad peavad käituma. Kui tõstetakse kõiki makse, siis paraku tuleb oma ettevõttes – ja ettevõtjad on väga leidlikud – majandustegevus ümber korraldada. 

Kui vaadata, mida on tehtud, siis osa ettevõtteid on oma tööaja viinud neljapäevaseks. Neljapäevane töönädal on see, mis aitab kulusid kokku hoida. Osa ettevõtteid on saanud kokkuleppele, et töötajad lähevad palgata puhkusele. Jah, tõepoolest hoitakse oma inimesi, aga mingi hetk saab jaks otsa, ka seetõttu, et teiselt poolt on riik pannud maksusid juurde.

Leidlikkusest nii palju, et üks eelkõneleja …

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... rääkis, et ei tegeleta juurpõhjustega. Jah, tõepoolest, me peame hakkama maast madalast juba tegelema sellega, et meil oleks tööjõuturul järelkasv. See tähendab seda, et meil peab sündimus suurenema, meil peab noorte haridustase, kutsetase paranema. Aga praegune valitsus teeb kõik selleks, et tööjõuturul järelkasvu ei oleks. Sisse tuues odavat tööjõudu saabki hakata välja vahetama Eesti rahvast. Nii kaua, kui me juurpõhjustega ei tegele ja noortele ei õpeta töötegemise oskuseid, on peale tulevat põlvkonda meie Eesti tööturul on väga raske rakendada. Pigem nad otsivadki võimalust, kuidas minna ära ja leida omale rakendus väljaspool [Eestit]. Selge on aga see, et kõiki asju äpimajandusega teha ei saa, inimesed peavad ka füüsiliselt kohal olema. Nii ongi vaja seda, et noortele õpetataks tööoskuseid ja [kujundataks] töö tegemise harjumust, et nad harjuks tegema tööd, mis toob lisandväärtust, ja nad näevad lõpuks ka oma töö tulemust. 

Nii et kindlasti see arupärimine on asjakohane. Tulevikku vaadates on väga kurb, et praegune valitsus ei näe muid lahendusi kui ainult odava tööjõu sissetoomist. Sellega tekib meil surve nii haridusele, kultuurile kui ka arstiabile. See ummistab ära kõik meie arstiteenused ning oma Eesti inimesed jäävad selle võrra raskemasse seisu. Eesti inimeste [osaks] jääb ainult makse maksta. Aga meie seda ei taha. Ja ka praegune valitsus tuleb tuua maa peale, et nad mõistaksid, et sellega ei tohi kaasa minna. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan ka meie seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Anti Allase, Ester Karuse, Andre Hanimäe ja Helmen Küti 27. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine loodusobjektide kaitsekorra ebaseadusliku muutmise kohta. Arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun! (Anti Allas küsib, kui palju tal aega on.) Viis minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Austatud energeetika‑ ja keskkonnaminister! Selle teema alustuseks võin ma küll kohe öelda, et see paneb mind tõesti ohkama. Oleme seda teemat hiljem, peale arupärimise sisseandmist, siin saalis mitmeid kordi arutanud, kuid kuna need küsimused on jätkuvalt õhku jäänud ega ole vastuseid leidnud, siis on igati asjakohane need siin uuesti esitada. 

Sisu on järgmine. 27. märtsil andsin koos kolleegidega oma erakonnast sisse arupärimise loodusobjektide kaitsekorra ebaseadusliku muutmise kohta. Protsess on kestnud ligi poolteist aastat, kaks kliimaministrit on seda protsessi juhtinud ja sellel on selgelt negatiivsed tagajärjed. Ja minu arvates kokkuvõttes ei kannata see mingit kriitikat. Aga mis on siis arupärimise sisu? Euroopa Komisjon algatas 2021. aastal väga saladuses hoitud rikkumismenetluse raiete osas Eesti kaitsealadel, õigemini metsaelupaikades. Miks ma ütlesin, et saladuses hoitud? Tõesti, selle rikkumismenetluse sisuga on võimalik Riigikogu liikmel ainult, ütleme, järelevalve all siin Riigikogus tutvuda.

See rikkumismenetlus kestab juba ligi neli aastat ja vastuseid jätkuvalt pole. Kuid paralleelselt sellega on riik asunud seadust rikkudes kaitsealade kaitsekorda muutma, tehes seda metsaomanike seljataga, eelnevalt teavitamata, läbi rääkimata ja seejuures muutes kaitsekorda oluliselt rangemaks. Ja selle muutuse, et nende majandamist võimaldavas piiranguvööndis olevast metsast on saanud sisuliselt majandusliku väärtuseta sihtkaitsevöönd, avastavad metsaomanikud metsaregistrist.

Paradoksaalne on olukord sellepärast, et samas jätkuvalt kehtivad nendelesamadele aladele ehk sellele uuele sihtkaitsealale Keskkonnaameti poolt kinnitatud metsakorralduskavad. Alles peale selle arupärimise esitamist ja õiguskantsleri tähelepanu juhtimist, sisuliselt 1,5 aastat hiljem, on algatatud vastavate kaitsealade kaitsekorra muutmine. Loogiliselt oleks see pidanud toimuma kohe alguses. Maaomanikud ja metsaomanikud on jäetud teadmatusse, eriti just sellest, kas riik soovib seda kompenseerida.

Aga konkreetsed küsimused on järgmised. Miks on asutud maaomanike seadusest tulenevaid õigusi õigusvastaselt piirama? Millistel kaalutlustel on Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet jätnud looduskaitseseadusega sätestatud menetluse algatamata? Ma mõtlen seda kaitserežiimide muutmist. Mida on plaanis ette võtta kujunenud olukorra lahendamiseks? Kuidas täpsemalt kavandatakse maaomanikele hüvitada tekkinud kahju – metsa väärtuse kadu või langus? Ja millal eeldatavalt saabub selgus Euroopa Komisjoni poolt 2021. aastal algatatud Eesti rikkumismenetluse osas, millal saab see avalikuks? Ja väga oluline on selle asja juures, et palume ministril selgitada, mis olid rikkumismenetluse algatamise ajendid ning millised on rikkumismenetluse võimalikud tagajärjed Eesti riigile. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli nüüd energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete Anti Allase, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Helmen Küti arupärimisele. Võtan küsimused järjekorras.

Esimene küsimus: "Palun selgitage, miks on asutud õigusvastaselt maaomanike seadusest tulenevaid õiguseid piirama?" Õigusvastaselt maaomanike õigusi ei piirata, kaitsealade kaitsekordasid ei ole rangemaks muudetud ega [maid] omanike teadmata piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse tsoneeritud. Küll aga on Keskkonnaamet looduskaitseseaduse alusel teinud Kliimaministeeriumile ettepaneku Natura 2000 aladega kattuvates kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvööndites ja hoiualadel kehtivate kaitsekordade muutmiseks ja loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpides range kaitse tagamiseks. Looduskaitseseaduse § 8 lõike 6 alusel peatatakse haldusakte, kui kavandatav tegevus võib mõjutada ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit. Need on olnud siis kaalutlused. 

Üldjuhul on esinduslikud metsaelupaigad arvatud sihtkaitsevööndisse. Piiranguvööndisse on jäetud elupaigatüübid, mis olid eraldi ega moodustanud ühtset kompaktset tervikut. Nende tsoneerimine sihtkaitsevööndisse vööndi piiritlemise põhimõtteid järgides oleks tähendanud selliste metsaosade hõlmamist, mille väärtus ei ole suur või ei ole nii suur, et oleks põhjustanud omandile põhjendamatuid piiranguid ja ei oleks olnud proportsionaalne. Kuna seire tulemused näitavad, et metsaelupaikade seisund ei ole hea, siis selleks, et nende seisund Natura 2000 alal kokkuvõttes ei halveneks, on oluline tagada ka piiranguvööndisse jäävate elupaikade säilimine. Majanduslikul eesmärgil tehtav raie eri tüüpi metsaelupaikades kahjustab igal juhul elupaiga struktuuri ja funktsioone ning seega mõjutab ka ala kaitse-eesmärki, milleks on panustada vastava elupaigatüübi soodsa seisundi saavutamisse ja tagada seeläbi ala terviklikkus. 

Teisele ja kolmandale küsimusele ma vastan koos. Teine küsimus: "Millistel kaalutlustel on Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet jätnud looduskaitseseadusega sätestatud menetluse algatamata?" Ja kolmas küsimus: "Mida on plaanis ette võtta kujunenud olukorra lahendamiseks?" Kliimaministeerium on ette valmistanud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, et tagada Natura 2000 alade metsaelupaigatüüpide range kaitse seaduse alusel. Ja nii nagu head küsijad teavad, see eelnõu on praegu Riigikogus menetluses, kannab numbrit 610. Looduskaitseseaduse muudatuse eelnõu järgi keelatakse majanduslikust kaalutlusest lähtuvad raied Natura 2000 võrgustiku kaitseala ja püsielupaiga piiranguvööndis ja hoiualal loodusdirektiivi esimese lisa metsaelupaigatüüpides, et tagada nende säilimine. Erandina on lubatud küttepuude võtmine kaitseala ja püsielupaiga piiranguvööndisse jäävates metsaelupaikades. Metsateatist esitamata võib raiuda kuni 5 tihumeetrit puitu hektarilt, kuid mitte rohkem kui 20 tihumeetrit puitu kinnistu kohta aastas, ja me peame siin silmas siis küttepuid.

Praegu on algatatud nende alade kaitse-eeskirjade muutmine, mille puhul tekiks seadusemuudatuse jõustumisel vastuolu alal kehtiva kaitsekorraga. Sellele järgneb muudatuse avalikustamine ning kohaliku omavalitsuse ja maaomanike teavitamine. Ainult kaitse-eeskirjade muutmine tähendaks circa 400 kaitse-eeskirja menetlust ja seniste tsoneerimispõhimõtete muutmist, et ei seataks põhjendamatuid piiranguid elupaigast väljaspool. Seadusemuudatusega hakkavad piirangud metsaelupaigas aga kohe kehtima. Planeeritavast seadusemuudatusest ja muudatusega kaasnevatest täiendavatest piirangutest Natura alade loodusdirektiivi metsaelupaikades teavitas Keskkonnaamet 2024. aasta detsembris e-kirjaga kõiki maaomanikke, keda see muudatus puudutas. Kui seadusemuudatus on vastuolus kehtiva kaitse-eeskirjaga, siis viiakse eeskiri muutunud seadusega kooskõlla ja selle menetluses viiakse läbi eelnõu avalikustamine ja puudutatud huvigruppide teavitamine.

Neljas küsimus: "Kuidas täpsemalt kavandatakse hüvitada tekkinud kahjud maaomanikele?" Natura ala piiranguvööndisse jäävas metsaelupaigas on võimalik alates 2023. aastast taotleda sihtkaitsevööndiga sama kõrget metsatoetust. 2025. aastast alates on see 160 eurot hektari kohta. Selle toetuse suurus on kooskõlas Eesti Maaülikooli poolt tehtud analüüsis leitud keskmise aastas saamata jäänud tuluga sihtkaitsevööndites ja selleks on aluseks võetud 2020.–2023. aasta keskmised puiduhinnad. Peale looduskaitseseaduse muudatuse jõustumist on võimalus taotleda riigilt elupaigaga maa omandamist. Samuti hakkab kehtima 100%-line maamaksusoodustus. Eesmärk on saavutada täiendavate piirangute seadmisel sihtkaitsevööndi piirangutega võrreldes võrdne kohtlemine ja õiglase kompenseerimise tagamine. Selliste kompensatsioonimeetmete rakendamine on võimalik peale konkreetse piirangu kehtestamist või rakendamist. Mõju hindamise kaudu on piirang abstraktne, kuigi tulemuseks olev raiekeeld oleks oma sisult sama.

Ja viies küsimus: "Millal eeldatavalt saabub selgus Euroopa Komisjoni poolt 2021.a algatatud Eesti rikkumismenetluse osas?" Rikkumismenetlus on jõudnud teise etappi ehk põhjendatud arvamuse faasi. Selgus saabub siis, kui oleme ära teinud kõik, mis Eesti oma vastustes komisjonile on lubanud teha. 2024. aasta kevadest alates hinnatakse kavandatava tegevuse, sealhulgas metsateatiste mõju Natura 2000 kaitse-eesmärkidele ja ala terviklikkusele. Et seda keskkonnamõjude hindamist ei peaks tegema, muudame looduskaitseseadust ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust ning võimaldame eraldiseisvat Natura hindamist tegevustele, kus laiem keskkonnamõju puudub. See eelnõu on praegu siin Riigikogu menetluses. Et iga metsateatise puhul ei peaks tulevikus mõju hindama, on Keskkonnaamet koostamas Natura 2000 alade ühist metsakava, Natura 2000 võrgustiku alade metsaelupaikade ja -liikide administratiivsete kaitsemeetmete rakendamise kava, mille puhul tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine. Selles dokumendis kirjeldatakse ära võimalikud juhtumid ning antakse hinnang, milliseid raieid millistes kohtades võib lubada, nii et see ei mõjutaks Natura 2000 kaitse-eesmärke ega ala terviklikkust. Keskkonnamõju strateegiline hindamine selle kava puhul valmib 2026. ehk järgmise aasta sügiseks.

Ja viimane, kuues küsimus: "Palun selgitage, mis olid rikkumismenetluse algatamise ajendid? Millised on võimalikud rikkumismenetluse tagajärjed Eesti riigile?" Euroopa Komisjon algatas rikkumismenetluse, milles heidetakse Eestile ette, et Eestis ei hinnata loodusdirektiivi nõuete kohaselt sellise kavandatava majandustegevuse mõju – see võib olla näiteks metsaraie –, mis võib negatiivselt mõjutada Natura 2000 loodusväärtusi. Kui Euroopa Komisjon ei jää rahule meie poolt rikkumismenetluse lahendamiseks astutud sammudega, siis järgmisena saab komisjon pöörduda Euroopa Kohtusse rikkumise tuvastamiseks. Kui liikmesriik ei täida [kohtu otsust], mis tuvastas rikkumise, siis algatatakse uus rikkumismenetlus. Koostatakse ametlik kiri, mille kohta liikmesriik saab esitada oma märkused. Kui komisjon ei jää vastusega rahule, pöördub komisjon Euroopa Kohtusse, kus tulemuseks on trahvi määramine, mis koosneb põhisummast ja/või karistusmaksest. Juhul kui asi läheb nii kaugele, et peame hakkama trahvi tasuma, võib kulu riigile olla mõnesajast tuhandest eurost mitmeteistkümne miljoni euroni. Selle vältimiseks olemegi viimas ellu neidsamu mainitud seadusemuudatusi, millest me siin Riigikogus oleme rääkinud ja mis on menetluses. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina seda valdkonda täpselt ei tunne, aga eeldan, et teie seda teate ja tunnete, ja sellepärast on mul selline lihtne küsimus. Nimelt, kes tegi mida valesti, et Eesti suhtes algatati selline rikkumismenetlus? Ja kui te sellele vastate, siis [öelge] ka seda, kas sellele on ka vastutuse võtmine järgnenud ja milline on tegelikult kulu Eesti riigile.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen seda usku, et kõik seadused, mis vastu võetakse, on tehtud heast tahtest ja parimas teadmises. Kui 2021. aastal komisjon selle rikkumismenetluse algatas, siis meil üht-teist järelikult ei olnud tehtud nii, nagu oleks olnud kohane, ja sellepärast me praegu neid puudusi parandame. Ja ma arvan, et see on täiesti loomulik protsess. Need asjad on keerulised ja kui kellelgi kunagi jäi midagi tegemata või läks viltu, siis nüüd teeme korda, ja me saame ka selle rikkumismenetluse lõpetatud Eesti jaoks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma jätkan sealt, kus me nädala eest kolmapäeval pooleli jäime. Lubasite tol hetkel kirjalikult vastata, aga kuna te olete sama teemaga meie ees, siis lähen ma tagasi selle Natura hindamise avaliku kaasamise juurde. Võib-olla olete vahepeal saanud lisainfot, kuidas selles protsessis on planeeritud avalikkust kaasata.

Jaa, see protsess on ju avalik ja kaasatakse kõiki asjasse puutuvaid osalisi, nii et ühtegi asja salaja teha ei saa. Me räägime siin omavalitsustest ja kõigist teistest. Ma usun, et siin ei jää asjad katki.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu jaoks on sihuke tuumküsimus, et miks peab selle kahju või valed otsused või otsustamatajätmised nüüd sisuliselt ikkagi kinni maksma kõige nõrgemas seisus olev kohalik talumees või metsamees, kellele see mets kuulub. Minu küsimus on see: mis takistab selgelt välja öelda, et kogu selle väärtuse languse me korvame ühiskonnana ühiselt õiglase hinna eest? Seda sõnumit siiani ei ole tulnud. Kas te annate selle?

Nii nagu ma siin teie küsimusele ka vastasin, meil on ette nähtud hüvitise määrad, mille aluseks on maaülikooli rehkendused, mille tulemusel on saadud see 160 eurot hektari kohta, mis on saamata jäänud tulu, kui see mets oleks olnud sihtkaitsevööndis. Kui kellelgi oli see maatükk omandatud enne ja see on läinud rangema kaitse alla ja see omandaja ei saanudki seda teada, siis on tal loomulikult õigus pöörduda riigi poole, et riik selle maa ära ostaks. Selles mõttes ma arvan, et kompensatsioonimehhanism on olemas. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Arupärimises endas viidati õiguskantsleri märgukirjale, kus nenditi, et uute sihtkaitsevööndite määramist alustati ebaseaduslikult, ilma eelnevalt kaitsekordasid muutmata. Kaitsekordade muutmiseks aluse loomiseni seaduses on jõutud praegu ja seda me menetleme Riigikogus. Mis kaalutlustel alustati sihtkaitsevööndite määramist ilma eelnevalt seadust muutmata ja kaitsekordades sellist alust loomata?

Aitäh! No ma arvan, et see vastus on enam-vähem sama, mida ma juba korra ütlesin. Komisjonil ei olnud ju meile etteheiteid sisu osas. Nii nagu me siin ka eelmisel kolmapäeval, ma arvan, debateerisime, juhul kui näiteks Natura hindamise puhul teha täiemahuline keskkonnamõjude hinnang, oleks tulemuseks ikkagi see, et sellel konkreetsel metsatükil raiet teha ei saa. Ja sellepärast ongi Natura hindamine. Kuna see puudus oli ennekõike, ma julgeks öelda, protsessi kirjelduse osas, siis seda seadust või õiguslikku alust, millele ka õiguskantsler on viidanud, me ju praegu parandamegi, et see oleks olemas.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Eks te ole keerulises olukorras, sest te peate tegelema asjaga, mille juured on aastas 2004 ehk siis palju aega enne seda, kui teil oli põhjust keskkonnateemadega kokku puutuda. Midagi ei ole öelda, loodusdirektiivi [artikli] 6 [lõikes] 3 on väga täpselt sõnastatud, et Natura hindamisi tuleb teha. Seda ei saanud kaksiti mõista, seda viga. Nii et sellesse tasuks igal juhul sisse vaadata. Aga selle tulemus on see, nagu te ilusasti ütlesite, et inimesi tuleb võrdselt kohelda. Nüüd, viimasel hetkel nende muudatuste tegemine, nii et inimesed teadsid, et nad saavad ühtemoodi oma maa-alasid ja metsa kasutada, aga ootamatult kõik muutus, on ilmselge ebaebaõiglus ja see tavapärane kompensatsioon ilmselt ei ole küllaldane. Kas te näete ette siiski ka suuremat kompensatsiooni nendele inimestele, kellele see keerukus on kaela tulnud?

Aitäh! Nii nagu te ise ütlesite ka, see teema läheb tagasi meie Euroopa Liidu liikmeks saamise aega. Ja ma arvan, et eks siis tulebki lihtsalt iga kaasust üksikult hinnata. Ega siin muud, teistsugust lahendust väga ei saa olla.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti on juhtunud niimoodi, et Natura aladel metsa majandamise võimaluste piiramine on tulnud inimestele ootamatult. See on tegelikult nende suhtes ebaõiglane. Need kompensatsioonimeetmed, mis on praegu riigil plaanis, on ebapiisavad. Mul on teile küsimus. Tegelikult oleks võimalik teha ka nii, et laiendada inimeste metsa majandamise võimalusi ja õigusi nendel aladel, teha erinevus [nende ja] ettevõtete vahel. Inimese jaoks on metsa majandamine oluline, ta oskab seda heaperemehelikult teha, ilmselgelt tal on vaja seda äraelamiseks vastupidiselt suurtele tööstustele, kes võivad seda tooret vabalt saada kuskilt mujalt ka. Kas te jagate minuga seda arvamust, et me võiksime teha erandid, inimestele ja ettevõtetele eri kohtlemise ning anda inimestele võimaluse normaalselt metsaga koos elada ja seda majandada?

Aitäh küsimuse eest! Mis iganes piirang on seatud, see on ju seatud sellel põhjusel, et loodus selles konkreetses kohas vajab kaitsmist. Ma arvan, et piirangu seadmine ei saa kuidagipidi sõltuda sellest, kes on selle maatüki omanik. Ja nii nagu siin eelnõus on ette pandud, küttepuid on inimestel jätkuvalt õigus teha kuni 5 tihumeetrit hektarilt ja kuni 20 tihumeetrit kinnistult aastas. Samamoodi on ette nähtud hüvitis 160 eurot hektari kohta, kui need piirangud on võrreldavad sihtkaitsevööndi omadega, ja 100% maamaksuvabastust, kui see seadus saab ükskord vastu võetud. Need leevendused on seal olemas.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma võtan sellest sõnasabast kinni, kui te rääkisite kaasamisest, et kaasamine toimub justkui tavapärase protsessi järgi ja nii edasi. Aga kui me vaatame, kuidas praegune valitsus on asunud tegutsema ja kas või sellesama metsaraie küsimuses võtnud seisukoha, et 70% kogu metsamaast saab raiutud, siis ma, või mitte ainult mina, vaid ka väga paljud teised inimesed Eestis on lihtsalt hämmingus selle pärast, kust selline otsus tuli. On ju selge, et see otsus ei ole tulnud laia kaasamise kaudu. Ja te panete meid justkui fakti ette, et me peame sellega edasi elama. Aga kuidas te näete, et nende otsuste puhul inimesed ja ka eksperdid saavad kaasatud nendesse küsimustesse?

Aitäh, hea küsija! Me oleme ette pannud kaks numbrit. Esimene number ütleb seda, et 70% metsamaast on majandusmets vastavalt metsaseadusele. Ja metsaseaduse alusel kehtivad reeglid, kuidas seda metsa võib majandada. Keegi ei saa minna ja teha omatahtsi päris ükskõik mida seal metsas. Selle võrrandi teine pool on see, et 30% maismaast ja merest on kaitse all. Minu meelest need kaks tervikuna loovad olukorra, kus meil on kindlus nii selles osas, kui palju saab metsa majandada, kui selles osas, kui palju me loodust kaitseme. Ja looduskaitse üle, ma arvan, on Eestis põhjust igatpidi uhke olla. Me ei ole kuidagi sabassörkija, vaid pigem mitmes valdkonnas eesotsas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Esmalt, mul on hea meel, et meil on taas tablool sõna "keskkonnaminister", mis vahepeal seal ei olnud. Mäletan ka oma keskkonnavaldkonna teenimise ajast ministrina, et tegelikult keskkonnateemad on olulised ja nende eest peab kindlasti seisma. Esmalt jõudu ja edu teile selles vastutusrikkas ametis!

Aga mul on küsimus just sellest vaatest, et me teame, et Euroopas on päris palju erinevaid mudeleid, mismoodi eri liiki metsi kaitstakse ja missuguseid mehhanisme seal pakutakse kodanikele, kes mingil moel jäävad hüvedest võib-olla ilma. Kas te olete arutanud seda ka oma kolleegidega näiteks erinevates formaatides Euroopas, mismoodi nendel see korraldatud on?

Aitäh! Ja kõigepealt muidugi aitäh ka jõudu soovimise eest! Ma arvan, et lisaks jõule on siin vaja väga palju tasakaalukust, mida ma püüan välja näidata ja millest lähtuda.

Oma kolleegidega ei ole mul olnud veel mahti metsakaitse ja metsahoiu teemadel vestelda, aga need võimalused kindlasti avanevad. Juba juunikuus on ka keskkonna nõukogu [istung]. Tegelikult esimesel keskkonna nõukogu [istungil] oli meil volinikuga juttu metsa ja looduse teemadest laiemalt. Nii et see teema läheb mulle korda. Ma pean seda väga oluliseks ja sellepärast ma eelmisele küsimusele ka vastasin, et 70 ja 30 on ühe mündi kaks külge. Kindlasti on tähtis ka see, mida tehakse siin meie naaberriikides või ka kaugemal, kus on sihukesed edumeelsed riigid. Aga nii palju, kui ma olen selle lühikese aja jooksul jõudnud õppida, on meil väga mitmeid valdkondi, kus me tegelikult pigem oleme eeskujuks, kui et peame kellelegi järgi jooksma.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, need protsendid on siin maha hõigatud. Neid muutusi võib-olla iga inimene ei taju, et mis see 70 või mis see 30 siis tähendab. Muidugi ma loodan, et Eestis nii ministrid kui ka [teised] inimesed soovivad, et kui metsa majandatakse, siis tehakse seda mõistlikult. Kahjuks tundub küll, et palju andmeid näitab seda, et raiemahud on olnud ehk viimastel aastatel liiga kõrged. Kas ei peaks ikkagi mõtlema selle peale, et nii meie metsa majandamisel kui ka puidutööstuses, mis võiks olla kõrgema lisandväärtusega – sellest räägime ka kogu aeg –, jätkusuutlikkuse tagamiseks võiks olla sellised parameetrid, mis lihtsalt keelavad liiga noore metsa mahavõtmise, olgu see siis puu vanus või diameeter? Mis teie arvate?

Seda, mis puudutab raiemahtude dünaamikat, ma arvan, tuleb vaadata laiemas kontekstis, eriti kui me räägime aastast 2022 ja mingis ulatuses ka 2023, eks ole, kui Venemaa ja Valgevene impordikanalitena ära kukkusid. Selles mõttes see oligi õige otsus, et agressoriga me kaupa ei tee, aga see kindlasti oli üks mõjuritest.

Nüüd küsimuse teine pool. Eelmise aasta andmed peaks nüüd kohe varsti välja tulema, siis me saame vaadata, milline muutus eelmisel aastal oli. Aga sellest kohapealsest väärindamisest: selle jaoks ongi see 70% vajalik, et metsandussektoril oleks investeerimiskindlus. Viimastel aastatel on pigem oldud ettevaatlikud ja ei ole investeeritud. Kui me soovime – ja ma arvan, et see on mõistlik soov –, et siin kohapeal rohkem väärindataks, siis tarnekindlus peab olemas olema. Ja kindlasti, jällegi, vähemalt selle lühikese aja jooksul [ministrina] on minul küll [tekkinud] arusaam, et ka metsasektor soovib metsa majandada pikaajaliselt ehk siis üle inimpõlvede, sest nii on selle väärtus kõige suurem.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Mina ei ole selle valdkonna ekspert, aga me vist kumbki ei ole.

Ei ole.

Selles mõttes ma võib-olla peegeldan, kuidas see tavainimese seisukohast välja on näinud viimastel aastatel. Vähemalt mina olen üle Eesti inimestelt saanud seda signaali, et inimesele kuulub maad, tal on sellega mingid plaanid, aga siis ühel hetkel antakse teada, et nüüd on nii, nüüd on teistsugused plaanid. Paha lugu on see, et need on need inimesed, kes elavad üle Eesti, ka hajaasustusega piirkondades, ja kellelt me loodame, et nad kaitseliitlastena oleksid valmis iga kell panustama Eesti iseseisvuse [säilitamisse] ja kaitsma Eesti riiki. Kas te ministri ja valitsuse liikmena saate sellest aru, et selle protsessi korraldus on tegelikult päris arvestatava osa Eesti inimeste puhul vähendanud nende usaldust ja arusaamist sellest, et riik on usaldusväärne? Kas te seda möönate, kui tohib küsida?

Tuleb selgitada ja nendele küsimustele vastata. Kui usaldus on mingit pidi kõikuma löönud, ega seda teistmoodi tagasi ei saa kui tegudega. Selles mõttes on ministeerium valmis, olen mina valmis. Ütleme, needsamad metsaseaduse muudatused, millega me siia sügisel tuleme, peavad andma kindluse, selguse nii metsasektorile kui looduskaitsjale, et me tegelikult oleme ühel pool lauda. See ei ole koht, kus vastanduda. Ma arvan, et sellest oleks tegelikult väga palju abi, kui me ka ühiskonnas laiemalt kuulaks ja kui mingit asja on vaja natukene timmida, siis timmiks ja teeks selle paremaks. Ma arvan, et keegi ei võida sellest, kui me vastandume ja ütleme, et metsameest ei huvita looduskaitse või looduskaitsjat ei huvita metsandus. Ma arvan, et me oleme siin ikkagi ühel pool lauda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on natuke laiem küsimus, vaadates kogu seda segadust, mis valitseb teie valitsemisalas ja tegelikult tundub, et ka valitsuse tegevuses laiemalt. Loodi see Kliimaministeerium suurte ootuste, suurte lootuste, suurte kavatsuste ja plaanidega, algatati kliimaseaduse koostamine, kohe pidi tulema [ka uus] metsaseadus, looduskaitseseadus. Reaalselt oleme täna seisus, kus meil pole ei kliimaministrit, ei kliimaseadust, ei metsanduse selgeid kokkuleppeid, rääkimata siis metsanduse arengukavast 2030. aastani, mida aastaid koostati ja huvirühmadega arutati. Aga tegelikult kokkulepeteni ei jõutud. Öelge nüüd ausalt – te olete nüüd natuke aega saanud sinna ametisse sisse elada ja kindlasti teete seda tööd heade kavatsuste ja loodetavasti selge visiooniga –, kas tegelikult kogu see Kliimaministeeriumi loomise projekt on läbi kukkunud. Me näeme, et sellel valitsusel pole mingit tegevusplaani kliima- või keskkonnavaldkonnas, pigem tehakse, nagu öeldakse, majandust, kuidagi püütakse loodust mahutada majanduse piiridesse.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma julgen küll päris kindlalt väita ka oma eelmise ministrikogemuse põhjal, mil keskkond ja majandus eksisteerisid lahus, et kui need kaks väga olulist poolt on ühes ministeeriumis, siis on neid kokkuleppeid võimalik tasakaalukamalt teha. Sellesse ma usun küll. Ja eks te saate minu tegevusi ja tegusid hinnata, nii nagu me siin Riigikogus edasi liigume nende eelnõudega, millega me siia tuleme, kaasa arvatud kliimakindla majanduse seadus, metsanduse arengukava 2035, samamoodi energiamajanduse arengukava 2035. Kõik need jõuavad siia arutusele. Ma usun, et me saame neid teemasid ilusti edasi viia. Riigikogus on alati debatt, alati me ei ole ühel meelel ja ma olekski väga mures, kui kõik oleksid ühel meelel. Pigem sünnib selles debatis parem tulemus.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Küsimus puudutab seda 70% ja 30% vahekorda. Mis juhtub näiteks siis, kui omanik otsustab 50 hektarit oma metsast põlluks teha? Kas siis peab vähendama sama palju ka looduskaitsealust maad? Mis on teie seisukoht?

Aitäh! 50 hektarit oli see mõõdik? No eks me saame kõiki neid asju debateerida, kui me tuleme seaduse muudatusettepanekutega, tegelikult peabki siis täpselt sellised juhtumid selgeks rääkima. Ma arvan, et selle pärast, kui 50 hektarit metsamaast muutub põllumaaks, vist oli see näide … Ma arvan, et 50 hektarit metsamaast põllumaaks on niikuinii väga keeruline teha, raadamist me ju ei soosi. Aga ütleme nii, et kui 50 hektarit ei ole enam metsamaa või majandatava metsa osa, siis ma arvan, et selle 50 pärast ei peaks tingimata hakkama midagi ümber tõstma, välja arvatud juhul, kui selleks tekib kuskil päris vajadus. Mina olen väga tugevalt seda usku, et kõiki selliseid näiteid tulebki hinnata kaasusepõhiselt, arvestades seda üldist 70% piirmäära, sest 1% metsamaast on 23 000–24 000 hektarit ja 50 hektarit 23 000-st või 24 000-st moodustab imeväikese osa. Ma arvan, et oluline on see, et me need küsimused lahendame õiglaselt ja sarnase praktika järgi, sest kahte ühesugust maatükki või metsatükki pole olemas. Alati on niikuinii mingisugune erisus seal juures ja ma arvan, et seda tuleb arvestada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Anti Allase. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Võib-olla lühidalt üritan selle teema kokku võtta ja siis ka nende läbirääkimiste kohta mõned mõtted minu poolt. Kõigepealt on mul muidugi kahju, et me Eesti riigis ei julge tunnistada vigu. Kolleeg Raimond Kaljulaid ütles ministrile, et tegelikult ta peaks tunnistama, et me oleme vigu teinud, sest see on ainuke võimalus, kuidas selle kohaliku inimesega, kes on jäänud hammasrataste vahele ja väga ebaõiglasse olukorda, saaks rahu sõlmida. Selles protsessis, mis on toimunud, on tehtud ridamisi vigu, ja see puudutab kaasamist, suhtlemist. Kuidas need väärtused sinna metsa on tekkinud? Need on ju tekkinud niimoodi, et inimene, metsaomanik, on elanud koos nende väärtustega. Ja teistpidi on jälle see: kui need Natura alad moodustati, siis mis sõnum anti Eesti rahvale? Päris suure hooga ja päris laia pintsliga tõmmati neid alasid ja öeldi, et normaalne majandustegevus, ma rõhutan veel kord, võib seal säilida. Normaalne majandustegevus võib säilida! Ja me näeme, et kuna see on säilinud, siis on sinna metsa tekkinud ka need väärtused, mida on võimalik nüüd kaitsta.

Samas teame ka ju seda protsessi, et kaitsealadel on maksukorralduslikel ja muudel põhjustel toimunud väga intensiivne maade ja metsade kokkuost ning need kokkuostetud metsad on valdavalt läinud intensiivsesse kasutusse ja raidesse ehk valdavalt on need metsad tänaseks raiutud, sealt on kasu saadud. Aga need inimesed, kes on olnud põliselanikud, kes on rahulikult seal kõrval elanud, majandanud ja mõelnud, et võib-olla ühte väikest tükikest, näiteks ühte hektarit täiskasvanud metsa, võiks kasutada lapse koolitamiseks, vot nemad saavad siis karistuse peale ja neile öeldakse, et saate 160 eurot hektari kohta aastas. No te saate ise ka aru, mis [mets] maksab. Täna on ühe hektari raieküpse metsa hind suurusjärgus 25 000–30 000 eurot, ja siis 160 eurot [on hüvitis]. Aga see laps ei kannata oodata nii kaua.

Tegelikult ma ei näe küll siin mitte mingit muud võimalust kui ainult seda, et nüüd täiendavalt range kaitserežiimi alla võetavate metsade eest saab õiglaselt hüvitist. Hüvitamisliike on ju erinevaid. Võib-olla kellelegi tõesti sobib see 160 eurot hektari kohta. Võib-olla keegi, kes soovib näiteks väikselt ka majandustegevusega edasi tegeleda, soovib asendusmetsa saada. Või kolmas variant: keegi soovib, et riik selle õiglastel tingimustel välja ostaks. Need kolm varianti tuleks välja ütelda, sellepärast et kõige nõrgemas seisus inimesed ei pea kogu ühiskondlikku väärtust üksinda kinni maksma. See oleks äärmiselt ebaõiglane, lükkaks neid riigist kindlasti eemale ja tekitaks võõrandumist.

Võib-olla tasuks ka küsida, mis toimub meie ministeeriumides ja kuidas saab selline asi toimuda. Olen ise ka üks nendest, kes on saanud selle kirja: kui maadele on määratud ära sihtkaitsevöönd, siis hiljem tuleb kiri teavitamaks, et kuulge, teie maal on midagi kaitse alla võetud, aga kui suures suuruses ja mis tingimustel, seda vaadake ühest portaalist ja teisest portaalist. Ma isiklikult kaks tundi tutvusin nende asjadega. Ma olen korduvalt seda ütelnud Keskkonnaametile, ma olen palunud, et ärge tehke Eesti inimestega nii. See ei huvita mitte kedagi, ikka tehakse seda edasi. Kas siis ei ole võimalik saata koos väikese skeemiga lihtsat kirja, kus öeldakse, et palun, teie maal selles kohas, sellel alal on selline tükk uut sihtkaitsevööndit, seal on sellised ja sellised väärtused. See oleks miinimum lugupidamine nende inimeste vastu, kes maal elavad. Vot seda ka ei saa teha, kuskilt peab ikka kokku hoidma. Tegelikult meil on ikka äärmiselt palju arenemisruumi. Ja seetõttu ei oskagi midagi ütelda, tegelikult võtab sõnatuks. Aga see olukord tuleb lahendada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh! Auväärsed kuulajad! Sellega, mis puudutab Naturat ja loodusdirektiivi, ma olen oma elu jooksul üsna põhjalikult kokku puutunud, sest 2000. aastate alguses tegelesin ma suurel määral ka konsultatsioonitegevusega, analüüsiga, kuidas Eesti seadus vastab Euroopa Liidu seadusele, tegin ettekandeid, esinesin seminaridel. Nii et ma arvan, et ma üht-teist tean sellest, mida kujutab endast loodusdirektiiv. Selle artikli 6 lõige 3 ütleb väga üheselt, et kui Natura alal on mingi tegevus, mis võib mõjutada väärtusi sellel alal, siis tuleb teha selle mõju hindamine, ka siis, kui see on väljaspool seda ala. Seda ei tehtud omal ajal ja praegu oleme me väga keerulises olukorras, sest me peame lahendama ühe asja, ühe probleemipuntra, mis on käima pandud väga kaua aega [tagasi]. Mingitel põhjustel ei ole seda lahendatud. 

Osa inimesi on saanud oma maal tegutseda loomulikult nii, nagu nad arvasid, et võib. Siis äkki, aastal 2023, kui selgus rikkumismenetlus, kõik muutus. Täiesti arusaamatult tuli inimestele peale koormus. Ja see on ebaõiglane. Võiksite ju öelda, et ma tegelen põhiliselt looduskaitsega ja miks ma nüüd siis järsku räägin ebaõiglusest maaomanike ja metsaomanike suhtes. Aga ma räägin sellest täiesti kindlal põhjusel: sellepärast et meie maainimesed võõranduvad järjest rohkem oma riigist, oma valitsusest, nad ei usalda seda. Ja see protsess on niivõrd suurel määral süvenev, et see hakkab ühel hetkel muutuma ohtlikuks meie riigile, aga samuti ka meie elukeskkonnale, sest tekib viha. Inimesed ei saa isegi aru, miks see tekib, aga see tekib, sest kuskilt tulevad mingid asjad, mis on ebaõiglased ja arusaamatud. Seetõttu tulen ma tagasi täpselt sama asja juurde. Ma ei räägi õiglasest hüvitamisest mitte ainult selle pärast, et need inimesed saaks hüvitatud, vaid selle pärast, et inimeste ja riigi vahel tekiks usaldus ja inimesed hakkaksid usaldama ka seda, kui neile räägitakse looduskaitsest. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! Loomulikult on olukord tavalise tubli Eesti inimese jaoks muret tekitav. Väga paljud meist on Eesti erinevates kohtades endale kuuluvat metsa heaperemehelikult majandanud ja minu arvates Anti Allas on seda siin saalis korduvalt väga hästi ka kirjeldanud. Heaperemehelik majandamine tähendab seda, et sa hoolitsed oma metsa eest, sa hoolid sellest ja sa teed seda nii, nagu tegid sinu isad ja vaarisad. Mets on sinu jaoks rohkem kui lihtsalt hunnik võimalikke palke, mille pealt saab raha teenida. See on pakkunud sulle kaitset rasketel aegadel, see on pakkunud tuge majanduslikult rasketel aegadel. Ja [see on] inimeste jaoks väga oluline teema.

Tõesti, kui vaadata minevikku, siis probleem on ju selles, et väga pikalt on meil Eestis olnud selline metsatööstuse poole kaldu poliitika. See tähendab seda, et lubati kõigil rahulikult Natura aladel raiuda, hoolimata sellest, et aastast 2004 oli teada, et tuleb ära hinnata, kus kohas seda teha võib, kus kohas mitte. Kuna seda ei tehtud, et teenida kitsaid ärihuve, siis selle pärast kannatavad nüüd paljud Eesti inimesed ja see on ebaõiglane. See on ebaõiglane nende inimeste suhtes. Aus oleks muidugi see, et need inimesed, kes sellel kõigel juhtuda lasid – juhtumisi on enamus neist Reformierakonnas sellist poliitikat ajanud –, ka selle eest vastutust kannaksid. Aga minevikus ei ole mõtet sorkida, sellepärast et seda me muuta ei saa. 

Nüüd vaatame möödunud lähiaegadesse. Möödunud lähiaegadel ei olnud rektsioon mitte olukorda parandada ja vaadata siis vastavalt vajadusele, [mida teha]. Minu mäletamist mööda oli Kristen Michal sellel hetkel Kliimaministeeriumi eesotsas, kui lihtsalt tuimalt pandi kõigile peale piirangud sellele, et nad saaksid omale kuuluvat metsa heaperemehelikult majandada.

Küsisin ministri käest, kas ei oleks võimalik teha niimoodi, et me teeme kaks erinevat lähenemist. Nende inimeste, just inimeste puhul, kellele kuulub mets, me laiendaks metsa majandamise võimalusi ja õigusi. Aga ettevõtetel, kes ei vaja metsa mitte millegi muu jaoks kui toorme [saamiseks], et seda tööstuslikult kasutada, ei ole seda ilmtingimata vaja Natura aladelt hankida, nad võivad seda kuskilt mujalt kokku osta. Ehk siis me teeme kaks erinevat lähenemist. Ühe sellise kogukondliku, inimesekeskse, et inimene saab tõesti oma metsa nendel aladel edasi majandada, ja siis teiselt poolt jätame ettevõtjatele tänase reegli kehtima, sest [metsast] võetakse ainult tooret. Vastus oli: ei, nii ei saa.

Minu küsimus oleks, et mis mõttes ei saa, kuidas ei saa. Küsimus on ju selles, mis viisil, mismoodi metsa majandatakse, ja selle tavainimese, metsaomaniku majandamine ei pea olema lageraie. See võib olla palju mõistlikum lähenemine, sellepärast et inimese jaoks see mets ei ole eelkõige midagi sellist, mida lihtsalt maha müüa ja kus kohas ta palke näeb, vaid tema enda mets, mis on kuulunud tema esiisadele, on oluliselt suurem vara ja väärtus ja ta loomulikult oskab seda teistmoodi hoida ka.

Ehk siis minu hinnangul on ja peaks olema võimalik neid lahendusi leida, sest need nii-öelda rahalised kompenseerivad meetmed, mis on tehtud, [näiteks], et sa saad maamaksuvabastuse, lihtsalt ei hüvita seda ebaõiglust, mis on tekitatud – ma toonitan veel kord: Kristen Michal oli minister siis – meie tänase peaministri otsustega järsku ja ootamatult neile inimestele. Mitte mingisugust kompensatsiooni, mitte mingisugust õiglust, mitte mingisugust võimalust ei ole. Minu üleskutse on küll valitsusele, et me peame leidma selliseid lahendusi, et Eesti inimesed saaksid oma metsa majandada ja saaksid ka toetada neid eesmärke, et üldiselt [oleks] väiksemad raiemahud. Ei nende puupõldudele, mis tahetakse teha. Ja sellist suhtumist võimaldab see, kui me riigina suhtume mõistlikult nende muredesse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Palun Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma paari asja täpsustan. Kõigepealt see, kas hüvitatakse või ei hüvitata. See arusaam ja kokkulepe on ju selgelt olemas, et hüvitatakse. Alati saab debateerida selle üle, mis on õiglane hüvitamise määr. Aga kui näiteks keegi on omandanud praegu Natura maa alla kuuluva metsa või mingi muu maatüki ja tegi seda enne Natura ala kehtestamist, siis loomulikult on õigus saada 100% hüvitist vastavalt maa turuhinnale. Me räägime metsamaast. Metsamaa hind koosneb ju maa hinnast ja seal kasvava metsa hinnast. Ma arvan, et see lihtsalt ei ole faktiliselt korrektne, kui te ütlete, et ei hüvitata. Ja 160 eurot hektari kohta, nii nagu ma korduvalt rõhutasin, tuleneb metsamaa keskmisest hinnast ja maaülikooli arvutustest.

Mul jäi natuke hinge kriipima küsimus sellest, et kodanik või maaomanik tunneb, et teda ei ole õiglaselt koheldud või riik teda ei kuula. Kui on selline tunne, siis ma arvan, et mina ja teised ministeeriumis ja Keskkonnaametis peame rohkem vaeva nägema, et see tunne ära läheks. Riik on lõpuks ikkagi kodanike jaoks.

Ja see, mida, Anti, sa enne ütlesid selle teavituse kohta. Kui teavitus suunab sind mingitesse infosüsteemidesse lisaandmeid otsima, siis see ei ole kõige kliendisõbralikum lähenemine. Ma arvan, et seda saab teha lihtsamini ja selgemini ja selle ma võtan siit ka kaasa.

Kõige lõpuks, ma usun, et me kõik oleme siin siiski ühel pool lauda [ning soovime], et Eesti loodus oleks hoitud ja metsas saaks ka metsa pikaajalist väärtust ja loodushoidu arvestades majandada. See on see, millise põhimõttega mina seda tööd olen siiamaani teinud ja kavatsen jätkata.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan kaheksanda punkti käsitlemise.

Tänane [üheksas] päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Madis Kallase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Reili Ranna ja Riina Sikkuti 7. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti keskkonnapoliitika kohta. Ja palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Tiit Marani. Palun!

Austatud Riigikogu! See arupärimine tuleneb ühest küsimusest siinsamas saalis austatud peaministrile. Kui ma küsisin, kas Eestil üldse on olemas keskkonnastrateegia või arengukava, millest lähtutakse, siis austatud peaminister sellele ei vastanud. See kriipis tugevalt mu hinge, sest tegelikult ma olen ühe sellise arengukava koostamise juures olnud, mille alus on 2019. aasta määrus "Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise muutmise kord", mille Vabariigi Valitsus 2021. aastal heaks kiitis ja millega keskkonnaminister moodustas valdkonna arengukava koostamise juhtkomisjoni. Kaasati palju ministeeriumeid, Riigikantselei huvirühmade esindajad, eksperdid ja teadlased. Praeguseks on see dokument Kliimaministeeriumi koduleheküljel eelnõuna, mustand nr 4, see on mul siin käes ka, see dokument on 73 lehekülge pikk. Siin on selliseid huvitavaid punkte nagu valdkonnaülesed poliitikad, elurikkus ja maastikud, kliimapoliitika, ringmajandus; sisuvaldkonnad, nagu looduskaitse, veekeskkond, merekeskkond, maavarad, välisõhk, kiirgusohutus, jäätmekäitlus, mullakaitse; ning tugivaldkonnad, nagu keskkonnateadlikkus ja haridus, maakasutus ja maatoimingud, ruumiandmed, keskkonnakorraldus, keskkonnaseire ja andmed. See on mustand ja sellega on väga paljud inimesed vaeva näinud.

Ja siit siis nüüd küsimused auväärt energeetika‑ ja keskkonnaministrile. Miks pole nüüdseks peaaegu juba kahe aasta jooksul peetud vajalikuks seda keskkonnavaldkonna arengukava kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele saata? Mis sellel viga on? Kas Kliimaministeerium kavatseb keskkonnavaldkonna arengukava mustandi vastuvõtmisega üldse edasi minna või peab ta seal muudatusi tegema või see ühel hetkel lihtsalt kaob kuhugi sahtlisse? Kui ta ikkagi plaanib seal muudatusi teha, siis milles need muudatused seisnevad ja miks neid vaja on? Aga kui ei, siis mis kombel Kliimaministeerium kavatseb lähiaegadel keskkonnavaldkonna strateegilise arendamisega edasi minna? Mis on see viis, kuidas seda tehakse, eriti kui rääkida tänapäeval ootamatult tulnud 30%-st ja 70%-st – järsku, ootamatult? Kuidas on viimase kahe aasta jooksul kaasatud huvitatud osapooli üldse keskkonnavaldkonna arendamisse ja kuidas kavatsetakse seda teha edaspidi? Tegelikult tundub nii, et seda ei peeta eriti oluliseks, arvestades, et arengukava on Vabariigi Valitsuse poolt kinnitamata ja seega puudub Eestil laiapõhjaliselt kokku lepitud arusaam, mis suunas keskkonnavaldkond üldse peaks arenema. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele järjekorras. Ja lihtsalt, et oleks kõik arupärijad ka ilusti ära mainitud: arupärimise on esitanud Tiit Maran, Madis Kallas, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Reili Rand ja Riina Sikkut. 

Esimene küsimus: "Miks pole pooleteise aasta jooksul peetud vajalikuks esitada keskkonnavaldkonna arengukava kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele?" Vastus on see, et seoses ministeeriumide töö ümberkorraldamisega ning Kliimaministeeriumi loomisega võeti ülesandeks korrastada ja ühtlustada ka Kliimaministeeriumi tulemusvaldkondade ja arengukavade süsteem terviklikult. Praeguseks on paika saanud tulemusvaldkonnad ning pooleli on strateegiliste dokumentide korrastamine. Seoses Kliimaministeeriumi moodustamisega kujundati ümber keskkonna- ja kliimateemade põhivaldkondade jaotus. Tugineme tegevustes riigi strateegilise juhtimise metoodikale ja arvestame Kliimaministeeriumi põhivaldkondi ja seatud strateegilisi eesmärke. Eelmisel aastal kujundati ümber tulemusvaldkonnad, mille raames ühtselt eesmärgistatavad poliitikavaldkonnad toodi ühise tulemusvaldkonna alla. Valitsuskabineti 29. veebruari 2024. aasta nõupidamisel kinnitati Kliimaministeeriumi esimeseks tulemusvaldkonnaks "Kliima, energeetika ja elurikkus" ning teiseks "Elukeskkond, liikuvus ja merendus".

Varem tulemusvaldkonna "Keskkond" all olnud teemad jaotuvad nüüd kahe tulemusvaldkonna vahel. Sellest tulenevalt ei ole planeeritav "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" enam tulemusvaldkonnapõhine arengukava ega kata keskkonna- ja kliimateemade terviklikku vaadet. Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks on tulevikus pigem vähem arengukavasid ja need on kompaktsemad. Plaanime koostöös Riigikantseleiga mõtestada Kliimaministeeriumi strateegilise planeerimise dokumentide süsteemi ning alles seejärel saame hakata looma ja koostama uusi arengukavasid. Praegu toimuvad ka ministeeriumi sisemised arutelud parima võimaliku lahenduse leidmiseks, et kõik Kliimaministeeriumi valdkonnad saaksid arengukavade tasemel kaetud. Eesmärk on süsteemselt katta Kliimaministeeriumi kõik valdkonnad arengudokumentides ning vältida valdkondade dubleerimist erinevates arengukavades või dokumentidest.

Tulemusvaldkonnas "Kliima, energeetika ja elurikkus", mis on see osa, mille eest mina vastutan, on koostamisel kaks arengukava. Esimene neist on "Energiamajanduse arengukava 2035" ja teine "Metsanduse arengukava 2035". Lisaks koostame Eesti looduse taastamise kava, see kohustus on meil muu hulgas ka Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevalt. Peame selle esitama 2026. aasta septembris Euroopa Komisjonile. Sajandi keskpaigaks peaksid liikmesriigid rakendama taastamismeetmeid kõikides taastamist vajavates ökosüsteemides, et tagada elurikka ja vastupanuvõimelise looduse taastumine. Lisaks ohustatud elupaigatüüpide ja liikide elupaikade taastamisele, millega Eesti on juba aastaid liigi ja elupaiga kavade ja kaitsealade kaitsekorralduskavade alusel tegelenud, on vaja ellu viia taastamistegevused ja parandada seeläbi mitmeid elurikkuse näitajaid ka näiteks põllumajandusmaastikel, meres ning metsades tervikuna. Peale maismaa ja mere ökosüsteemide puudutab määrus ka linnu, kus tuleb soosida rohealade loomist ja säilimist. Kava koostamise käigus hinnatakse planeeritud tegevuste sotsiaal-majanduslikke mõjusid, looduse taastamisega kaasnevat kasu ning kaardistatakse tegevused ja meetmed, mis eesmärkide saavutamist takistavad.

Teine küsimus: "Kas Kliimaministeerium kavatseb keskkonnavaldkonna arengukava mustandi vastuvõtmisega edasi minna või näeb ta vajadust teha selles muudatusi?" Nii nagu ma mainisin, Kliimaministeeriumis uuendatakse arengukavade süsteemi ning uusi arengukavasid planeeritakse ühtse lähenemise alusel. Seetõttu ei pea me hetkel vajalikuks "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" kinnitada, vaid vaatame tervikpilti ning pärast strateegilise tasandi planeerimisdokumentide süsteemi läbimõtestamist selgub, mitu arengukava Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks olema saab ja millised need on. Küll olen ma kindlasti seda meelt, et see töö, mis on 2030 arengukava tegemiseks tehtud, on kõik kasutatav ja leiab kasutust. Selles mõttes ei peaks muretsema. Ja needsamad materjalid ehk see arengukava, eelnõu ja mõjude hindamise materjalid on kättesaadavad Kliimaministeeriumi veebilehel.

Kolmas küsimus: "Kui jah, siis [milliseid] muudatusi kavandatakse?" Kuna "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" eelnõus sisalduv tegevussuundade loetelu ei ole enam asjakohane, sest osa teemasid on nüüd teistes tulemusvaldkondades, näiteks ringmajandus või jäätmed või ruumiandmed või maatoimingud, siis seetõttu sellisel kujul keskkonnavaldkonna arengukava eelnõu ei ole ühe tulemusvaldkonna põhine ning me ei pea vajalikuks arengukava sellisel killustatud kujul kinnitada.

Neljas küsimus: "Kui ei, siis millest kavatseb Kliimaministeerium lähtuda [keskkonna]valdkonna strateegilisel arendamisel?" Seni, kuni tulemusvaldkonnas ei koostata valdkonna arengukava, lähtutakse strateegiast "Eesti 2035" ja keskkonnastrateegiast aastani 2030, aga ka kitsamatest valdkondlikest arengudokumentidest, näiteks "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050", "Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050", riiklik energia- ja kliimakava, kliimamuutustega kohanemise arengukava, kiirgusohutuse riiklik arengukava, jäätmekava, Eesti merestrateegia, veemajanduskavad ja nii edasi. Nagu te näete, meil neid arengukavasid on ikka päris palju. Elurikkuse ja looduskaitse teemade peamiseks planeerimisdokumendiks saab Eesti looduse taastamise kava, mida ma just ennist vastuses kirjeldasin ja mille me peame Euroopa Komisjonile esitama järgmise aasta septembriks. 

Viies küsimus: "Kuidas on viimase kahe aasta jooksul kaasatud huvitatud osapooli keskkonnavaldkonna arendamisse ja kuidas kavatsetakse seda teha edaspidi, arvestades, et arengukava on Vabariigi Valitsuse poolt kinnitamata ja seega puudub Eestil laiapõhjaliselt kokkulepitud arusaam keskkonnavaldkonna arendamisest?" Laiapõhjalised kaasamised on toimunud "Energiamajanduse arengukava 2035" [tegemise] raames ning metsanduse arengukava, jäätmekava ja keskkonnavaldkonna arengukava eelnõude koostamisel. Lisaks on toimunud kitsamad valdkondlikud ja temaatilised kaasamis‑ ja teavitusüritused kõigi Kliimaministeeriumi teemade puhul. Ja me soovime laiapõhjalist huvirühmade kaasamist läbi viia ka Eesti looduse taastamise kava koostamisel. Keskkonnavaldkonna arengukava eelnõu koostamise raames valminud materjalid on saadaval, nii nagu mainitud, meie veebilehel ning kogutud teadmisi kasutatakse edaspidi ja on juba kasutatud erinevates tööprotsessides, näiteks programmdokumentide koostamisel. Me kasutame saadud teadmisi ja parimaid praktikaid ka edaspidi. Ehk see töö, mis on tehtud, kindlasti leiab rakendust. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka terve rida küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Kui me vaatame, kuhu praegune valitsus tüürib, on näha teie kindel siht. Ja see seisneb selles, et valitsus plaanib muuta 70% Eesti metsadest puupõldudeks, mitte majandusmetsadeks. Kordan: 70% puupõldudeks. Ehk siis kavatsetakse muuta tingimusi selliselt, et raiutakse jätkuvalt palju, ja selleks alandatakse lõpuks raie vanust, mis tähendab, et mingi aeg polegi meil enam vanemaid metsasid, vaid ainult noored metsad, mis siis ka noorelt maha võetakse. Kas teile ei tundu, et see suund on väär?

Aitäh! Selline suund oleks kindlasti väär ja sellist suunda ei ole valitsusel ega minul ministrina kavas. Nii nagu ma eelmisele arupärimisele vastates ütlesin ja olen öeldud korduvalt siin Riigikogu saalis ja erinevates intervjuudes, 70% metsa pindalast majandusmetsana on majandatav, lähtudes metsa pikaajalise väärtuse kasvatamise põhimõttest. Metsaseadus reguleerib, kuidas metsa võib majandada, millised on piirangud. Selles mõttes ma ei saa kindlasti olla päri sellise rõhuasetusega, nagu te tegite. Ma arvan, et me peaksime otsima ikkagi rohkem ühisosa kui vastandumist.

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Me oleme päris huvitavas olukorras. Keskkond on meil üks, aga siis, kui ministeerium muutub, peab ootamatult muutuma kogu arengukava, vaatamata sellele, et selle kallal on palju tööd tehtud ja vaeva nähtud. Üks selline hüpoteetiline küsimus teile. Meil on järgmiste valimisteni – kui palju aega on – natukene alla kahe aasta. Kui siis ministeerium ära muudetakse, kas siis see arengukava ka jälle muutub? Äkki ei olekski teil mõtet seda tegema hakata, sest nagunii läheb jälle muutmisele? Ja siis küsimus elurikkuse kohta, mille puhul te mainisite, et selle põhidokumendiks jääb taastamise [kava]. No elurikkus on natukene laiem. Kas te arvate, et kõik asjad, mis on seotud elurikkuse alalhoidmisega, mitte ainult taastamisega, suudate te panna taastamise dokumendi alla, või te arvategi, et raiskame, lõhume ja pärast taastame?

Aitäh! Kindlasti ei näe ma asju niipidi, et kõigepealt lõhume ja siis taastame. Kui palju me saame panna sinnasamasse Eesti looduse taastamise kavasse, noh, ma arvan, et seda me saamegi kogu selle kava ettevalmistamise protsessi käigus ühiselt [arutada]. Ja samamoodi, metsanduse arengukava aastani 2035 hakkab ju kajastama strateegilist vaadet metsandusele. Ma ütlen ausalt, et ma olen vaadanud seda arengukavade hulka, mis on Kliimaministeeriumis ja võib-olla Eestis laiemalt, ja ma usun, et meil on siin ruumi, et me saaksime parema tulemuse väiksema arvu arengukavadega.

Reili Rand, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Alustuseks kuulsime teilt üpriski tehnilist selgitust, miks keskkonnavaldkonnal puudub strateegiline ja laiapõhiselt kokku lepitud arengudokument. Samal ajal näeme aga järjest keskkonnavaldkonda mõjutavaid üksikotsuseid ning raske on aru saada, kust see tervikpilt siis tuleb, mille alusel neid otsuseid tehakse. 

Küsin aga konkreetsemalt keskkonnahariduse kohta. Alustan sellestsamast arengudokumendist. Kas kõik, mis keskkonnavaldkonna arengukava koostamise käigus analüüsiti, sealhulgas keskkonnahariduse kohta, on nüüd lihtsalt riiulile pandud või mis sellest osast edasi saab? Ning miks on ministeerium vähendanud keskkonnahariduse rahastust, koondanud ka vastava osakonna Keskkonnaametist ja viinud selle hoopiski hariduskaugemasse Keskkonnainvesteeringute Keskusesse? Milles seisneb selle otsuse strateegiline loogika ja kuidas see toetab pikaajalist keskkonnateadlikkuse kasvu ühiskonnas? Või on keskkonnaharidus lihtsalt järjekordne tuima kärpekirve ohver?

Keskkonnaharidus on kindlasti valdkond, kuhu me ka edaspidi panustame. Muu hulgas on teatavasti meil valmimas loodusmaja, mille puhul me soovime ka, et kogu keskkonnateadmiste võrgustik saaks jõudu juurde, mitte [ei jääks] väiksemaks, et see töötaks üle Eesti. Keskkonnainvesteeringute Keskus on oma 25 tegevusaasta jooksul väga palju olnud seotud erinevate keskkonnateemadega, nii et ma seal küll konflikti ei näe. Ma saan lihtsalt üle kinnitada, et keskkonnateadlikkuse ja keskkonnahariduse teemad on olulised ja sinna me investeerime aega ja raha.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tegelikult juba eelmises valitsuses – või oli see isegi juba üle-eelmises, ma nüüd enam ei mäleta, need vahetuvad nii kiiresti – võeti üsna selge suund tuumaenergeetika arendamisele Eestis. Aga varasemates arengukavades pole seda ette nähtud. Minu küsimus ongi, et millisest arengukavast lähtub selle suuna arendamine praegu.

Aitäh! Kõigepealt lähtub tuumaenergeetika [arendamine] Riigikogu otsusest, mille seesama saal siin vastu võttis ja millega anti valitsusele mandaat tuumaenergeetikaga tegeleda. Kui vaadata tänast uudisruumi, siis tegelikult tuumaenergeetika taassünd on Euroopas kindlasti toimumas, sealhulgas Saksamaal, sealhulgas Taanis. On väga palju riike, kes väga tõsiselt kaaluvad sarnaste tuumaenergialahenduste ehk väikeste modulaarsete reaktorite kasutuselevõttu, nagu me siin Eestiski oleme arutanud. Aga selle seaduse väljatöötamiskavatsus on juba majast väljas. See seaduseelnõu saab kindlasti arutelu osaliseks ja ma arvan, et nii peabki olema. Nii et selles mõttes ma ei näe siin otse öeldes konflikti. Ja "Energiamajanduse arengukavas aastani 2035" saab tuumaenergeetika kindlasti olema üheks elemendiks.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kui räägime keskkonnavaldkonna arengukavast, siis me ei saa üle ega ümber ka meie põhjavee kvaliteedist. Tegelikkuses me näeme, et viimasel ajal on päris palju probleeme nitraatide, raua ja mangaani sisaldusega, mure on nii hajaasustuses, väiksemates kohtades ja tihti ka piirkondades, kus puudub ühine veevärk. Vaadates neid uudiseid, mis on tulnud Viimsist näiteks seoses suviste põuaperioodidega ja tiheda asustusega või viimati Tartu linna lähistelt kohaliku veevärgi riketega, siis mu küsimus teile on laiem. Mida keskkonnaministeerium või täpsemalt nüüd siis Kliimaministeerium ja allasutused on ära teinud selleks, et tagada Eestis puhta joogivee kättesaadavus nii põhjavee vaates kui laiemalt, nii väikeasulates kui ka suuremates keskustes?

Aitäh! Ma saan anda sihukese üldise vastuse ja kui on soov rohkemate detailide järele, siis me saame need kindlasti eraldi järgi saata. Kogu Eesti vee- ja heitveesüsteemidesse on läbi aastate, vist võib isegi öelda, et aastakümnete investeeritud väga palju just nimelt selleks, et puhas vesi oleks kättesaadav mitte ainult suurtes linnades, vaid ka väiksemates paikades. Ma arvan, et see on olnud väga mõistlik. Ja see, millele te nüüd viitasite, et meil on erinevates piirkondades veega kitsas, peegeldab tegelikult kahte asja. Üks põhjus on see, et on toimunud valglinnastumine. Ja ma arvan, et teine põhjus on võib-olla otsapidi seotud sellega, et meie kliima on muutuses. Vesi on kindlasti midagi, mille kvaliteedi ja varude olemasolu nimel me ka siin Eestis peame tegutsema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Arengukavadele ja nende vastuvõtmisele siin saalis eelneb väga kindel ja väga läbimõeldud protsess, kus kaasatakse osapooli ja kus toimuvad arutelud nii siin saalis kui ka laiemalt komisjonides. Ja see kõik toimub selleks, et oleks võimalikult lai kandepind ja kaasamisprotsess. Te enda vist üle-eelmises vastuses mainisite, et on plaanis teha metsanduse arengukava. Võib-olla ma sain valesti aru. Mul ongi küsimus, kas siis metsanduse arengukava klassikalisel kujul, nagu arengukava olema peab, tuleb või see oli teil kogemata öeldud lause.

Aitäh! Ei, see ei olnud kogemata. Metsanduse arengukava 2035 me kindlasti ette valmistame ja selle üle saab kindlasti siin Riigikogus ka debateerida. Võib-olla siin on olnud aeg-ajalt küsimusi, kas midagi tehakse kuskil salaja – no mina ei ole veel näinud ühtegi arengukava ega seadust, mida siin Riigikogus on salaja arutatud või salaja vastu võetud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! See küsimus ei ole kuidagi poliitiline, aga sooviks teie isiklikku väga ausat arvamust. Maainimesed räägivad niimoodi ja ma ise ka tunnen täpselt samamoodi, et meil on üldse Euroopas sihuke äraspidine keskkonnapoliitika. Ühtepidi üritame väga kõvasti kaitse alla võtta, aga teiselt poolt tegelikult on suur ettevõtluse ja tootmise surve mingis osas väga intensiivselt majandada. Mis teha? Äkki õige tee oleks hoopis see, et rangelt kaitstavaid alasid oleks veidi vähem, aga ülejäänud metsas toimetaksime niimoodi, et mitmekesisus säiliks ja väärtused säiliks ja see ilus Eesti mets, kus seenel käia, jääks alles?

Aitäh! Selles ma olen päris kindel, et ilus seenemets, ilus murakamets ja kõikide muude marjade metsad jäävad meil alles. Ja minu jaoks see tasakaalupunkt on sellessamas 70%-s ja 30%-s. Me oleme leppinud kokku suured piirjooned ja nende raames toimetame. Ja nii palju, kui on inimesi, on arvamusi. Eks me saame selle üle kindlasti ka debateerida.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Väga palju räägitakse pikast plaanist, kindlast kavast, pikast vaatest. Vaadates ja kuulates neid vastuseid, jääb mulle ausalt öelda mulje – mitte ainult selle arupärimise puhul, vaid kogu keskkonnapoliitikat ja ka metsanduse arengukava puudutavalt –, et see plaan ei ole väga pikk, kui tuuakse raiutava metsa iga allapoole . Ühel hetkel hakkab see väga tõsiselt mõjutama ka meie tööstust. Kas see on ikka pikk plaan või peaks vaatama natuke jätkusuutlikumalt, nii et Eesti metsa jätkuks nii nendele inimestele, kes võtavad metsa kui marjul käimise kohta, kui nendele, kellele on see töö ja sissetuleku [allikas], aga ka nendele, kellele on see nõndanimetatud investeering?

Aitäh! Vaat mina ei tea, et oleks suur riiklik plaan tuua raiutava metsa iga allapoole. Küll ma tean seda, et me oleme koalitsioonileppesse kirja pannud ühe väga olulise põhimõtte, see on põlvkondadeülene metsamajandamine. Finantstaustaga inimesena ütlen ma, et mets on vara ja selle vara väärtus ajas kasvab, kui seda vara heaperemehelikult hoida ja majandada. Noh, ma lihtsalt ei pea õigeks, kui öeldakse, et 70% majandusmetsa tähendab seda, et kõik raiutakse maha. See ei ole niimoodi. On olemas metsaseadus, on olemas reeglid ja tark metsaomanik majandab oma metsa nii, et see on põlvkondadeülene. Üheksakümnendatel olid asjad teistmoodi, aga me ei ole üheksakümnendates, me oleme praegu aastas 2025. Ja strateegiline vaade on just nimelt see põlvkondadeülese majandamise põhimõte.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei tea, kui palju me teiega metsast teame, aga ettevõtlusest me vist mõlemad teame üht-teist. Te mainisite murakaid, minu lemmik murakatoode on murakamoos, mida teeb Rõngu Mahla Aktsiaselts. See pani mind teie vastuseid kuulates tööstusele mõtlema. Meil kõigil oli üks huvitav õppetund siis, kui oli koroonaviirus. Me saime aru, et väga pikad tarneahelad ei pruugi olla usaldusväärsed. Teatud asjades – nüüd julgeoleku kontekstis me räägime toidujulgeolekust – meil peab olema oma tööstus, me peame suutma iseennast varustada ja see loomulikult tagab ka inimestele töökohad. Ja kui ma räägin mis tahes tööstuse ettevõtjatega, olgu siis tegemist toiduainetööstuse, kaitsetööstuse või mis tahes muu tööstusega, siis nad kõik ütlevad, et teate, asi pole nõuetes, probleem on keskkonnapoliitika heitlikkuses. Kord on nii, kord on teisiti, siis on kolmandat moodi. Lubatakse ühte, tehakse teist, kõik muutub kogu aeg, pidevalt, väga kiiresti, pole nagu investeerimiskeskkonna stabiilsust. Kuidas te kommenteerite seda küsimust?

Nõuete heitlikkuse puhul peaks minema mingite konkreetsemate näidete juurde. Aga investeerimiskindluse eesmärki just seesama 70% teenib. Minu silmis põhineb see nii-öelda vastuolu hästi palju hirmul: ühelt poolt on hirm, et kogu mets võetakse kaitse alla, ja teiselt poolt on hirm, et kogu mets võetakse raiumiseks. Mõlemal hirmul on suured silmad ja suur vari, eks ole. Ma arvan, et kui me oleme selle kokkuleppe teinud, et metsamaast 70% on majandatav majandusmetsana vastavalt metsaseadusele, siis see annabki selle investeerimiskindluse, mida on vaja. Ja ma olen väga kindel, et metsaomanikud … On ju väga erinevaid metsaomanikke. On vist suurusjärgus 100 000 erametsaomanikku, kelle metsatükid on suhteliselt väikesed. On olemas ka metsandusettevõtted, kelle portfelli kuulub metsamaad. On olemas finantsinvestorid, kes on samamoodi ostnud metsamaad selleks, et selle vara väärtus tõuseks. Ma arvan, et mida rohkem me saame rääkida faktipõhiselt ja mida vähem emotsioonipõhiselt, seda paremini me saavutame selle tasakaalupunkti.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te küll ei olnud neil koalitsiooniläbirääkimistel, mida mina sain kolm suve järjest pidada, aga kõigil neil läbirääkimistel me rääkisime investeerimiskindlusest. Sotsiaaldemokraatide poolt tegime ettepaneku, et me peaksime Euroopa Liidu vahendeid, mis on mõeldud ettevõtluse toetuseks, suunama just metsandussektorisse, et lisandväärtust suurendada, arvestades, et raiemahud tegelikult peavad vähenema. Ja põhjus, mis teeb ettevõtjatel, suurettevõtjatel ja lõpuks kõigil olukorra raskemaks, on see, et Vene turg kukkus ära, ligi miljon tihumeetrit jäi puudu. Seda me ei saa kompenseerida nüüd Eestis metsa rohkem raiudes. Tegelikkuses kõik numbrid näitavad, et me peaksime raiemahte vähendama, et ära hoida see, mida te plaanite teha – muuta 70% Eesti metsamaast puupõldudeks. Minu küsimus on see: miks te proovite Venemaa ära kukkunud turgu kompenseerida suurema raiega Eesti metsades?

Aitäh! Siin oli mitu ekslikku väidet. Kui soov on ettevõtetele investeerimiskindlust anda, austatud küsija, siis ma arvan, et on väga mõistlik toetada sedasama 70%-list majandusmetsa määra. See täpselt seda annabki. Ja mitte kuskilt ei tulene seda loogikat, et meil nüüd raiemahud peaksid hüppeliselt kasvama. Veel kord: mets on majandatav vastavalt metsaseadusele ja tark omanik vaatab ikkagi selle pikaajalist väärtust.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Te olete kasutanud korduvalt väidet, et mets on vara ja on hirm, et kogu mets võetakse kaitse alla. Mina tean küll ainult hirmu, et kogu mets raiutakse maha. Sellisest hirmust, et 100% kaitse alla võetakse, ma tegelikult ei ole kuulnud. Ja ma nendin, et lõpuks see on väärtushinnangute küsimus. Mets on tegelikult elukeskkond, ta on väärtuslik ka siis, kui teda puiduks ei tehta. Sellest lähtudes võiks strateegiline dokument, on ta arengukava, näiteks keskkonnavaldkonna oma, või nimetame teistmoodi, tegelikult ju seda väärtust kanda ja sellest lähtudes strateegilised suunad seada. Tõepoolest, 70% piir, mille üle te olete väga uhke – oih, kokku lepitud valitsuses. Ka tuumajaama eriplaneering. Need on üksikotsused. Üksikotsused, mida tehakse poliitiliselt, isegi kui need lähtuvad Riigikogus vastuvõetud otsuse eelnõust. Strateegiline dokument on midagi sellist, mis räägitakse osapooltega kaasavalt läbi, mis on tervik, ja üksikotsused peaksid sellest strateegiadokumendist lähtuma. Praegu meil ei ole ühtegi valdkondlikku strateegiadokumenti, aga ometi hooga me üksikotsuseid vastu võtame. Kas te ei näe selles vastuolu?

Aitäh! Nende konkreetsete näidete puhul ei näe [vastuolu] ja väga lihtsal põhjusel. Kui me alustame sellestsamast tuumaenergeetika küsimusest, siis see ei ole mingit pidi ideoloogiline, see on väga pragmaatiline ja selge arusaam, et mitmekesine puhas energiaportfell on see, mis on Eesti ühiskonnale, inimestele ja majandusele hea. Ja samamoodi on metsanduse teemaga. Te kasutate siin … Mis see sõna oligi, puupõllud või? Ma ei tea, kust see mõte on tulnud, mina kuulen seda siin esimest korda. Kindlasti ei saa sellise käsitlusega nõus olla. Ma rääkisin hirmust. Hirm on midagi, mis reeglina tuleb teadmatusest. Mida rohkem me saame faktipõhiselt arutleda, selgitada, ma arvan, et seda väiksem on hirm ja seda rohkem suudame näha ühisosa ja olla ühel pool lauda, nagu, ma arvan, me selles küsimuses endiselt oleme.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, ma ikkagi tulen nende raiemahtude juurde korraks tagasi. Ma ei tea, siin hea kolleeg Anti Allas, kes on Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogus, on näidanud graafikuid selle kohta, mis lähiaastatel riigimetsades ees ootab, kui rääkida raiemahust. Jah, võib küll väita, et riigimetsadest on ka veidi suurem protsent kaitse all kui erametsadest, ehk see sätib oma piirangud, ja need kaitsealad on ka veidi ehk suurenenud. Aga siiski, kas selline drastiline vähenemine, peaaegu vist kaks korda, viie-kuue aasta jooksul mitte ei suurenda veelgi raiesurvet erametsades? Ja kas ei peaks ikkagi tegelema nende tingimuste etteandmisega, et seal ei raiutaks liialt ja liiga noort metsa?

Aitäh küsimuse eest! Millise vanusega metsa majandatakse, sõltub ju väga palju sellest, mis otstarbel seda puitu kasutatakse. Ja ma arvan, et kui me räägime kohapeal suuremast väärindamisest, siis biorafineerimine on kindlasti üks valdkond, kus me saame senisega võrreldes seda rohkem teha. Enne oli siin juttu sellest, et Venemaa ja Valgevene turg kukkusid ära impordikanalitena. Aga siis meie ettevõtjad leidsid ju alternatiivseid impordikanaleid. Eks elu näitab ja turg näitab, kuidas need hinnad liiguvad. Hinnad on viimase nelja aasta jooksul selgelt alla tulnud. Need ei ole seal, kus need olid pikema perioodi keskmisena, aga puidu hind on vähenenud. RMK panus on olnud kolmandik, erasektori panus on olnud kaks kolmandikku väga jämedalt öeldes. Ja ma usun, et küll erametsaomanik mõtleb ka peaga, mitte muud moodi. Ja ikkagi, kõik see peab mahtuma metsaseaduse raamidesse. Selles mõttes on oluline, et oleks olemas pikaajaline investeerimiskindlus, ja just nimelt seda see 70% aitab tagada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt minister, küsimustele vastamise eest! Ausalt öelda, teie vastused ei olnud minu jaoks eriti veenvad. Kui nüüd mõelda, et see arengukava on seisnud kaks aastat, siis kaks aastat on mingeid asju tehtud ilma igasuguste arengudokumentideta. Vaatamata sellele, et see, mis siin kirjas on, on ju tore. Vaatame näiteks üldeesmärki. "Eesti keskkonnavaldkonna visioon aastaks 2030 on [kujundada]: puhta ja elurikka keskkonnaga Eesti. Lähtuvalt visioonist on arengukava üldeesmärk aastaks 2030: Teadvustame keskkonna taluvuspiire – majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist heaolu luuakse neid järgides, mitmekesist ja puhas looduskeskkonda käsitletakse väärtusena, kõik inimesed mõistavad oma rolli, keskkonnamõjutegurina ja seatud eesmärgid saavutatakse igaühe kaasabil."

Suurepärane dokument, muuseas. Väga hea dokument! Paljud inimesed võtsid selle toimetamisest ja kokkupanemisest osa. Ja nüüd siis uues ministeeriumis öeldakse, et me hakkame uuesti dokumenti tegema. No see võtab siis jälle kaks aastat aega. Aga mis on vahepeal need strateegilised põhimõtted, mille põhjal me edasi liigume? Oleks huvitav teada.

Siin oli juttu sellest, et seadusi tehakse niimoodi, et see kõik on avalikkusega kooskõlastatud. Lubage teiega mitte nõustuda. Selle väljatöötamiskavatsuse põhjal, mis 2017. aastal paika pandi, tuli ootamatult sisse 30%, kõik tehti teki all, salaja ja vaikselt, keegi ei pääsenud juurde, avaldama arvamust, kas see on mõistlik või ei ole mõistlik, mida see peaks sisaldama ja mida ei peaks sisaldama. Muidugi peab ütlema, et protsentide seadusesse panemine on iseenesest hästi jabur tegevus. Aga see selleks.

Mulle meeldis väga teie ütlus, et metsa peab majandama nii, et see käib üle põlvkondade. Üks parimaid asju, mis teie vastuses oli. Aga ma toon siia juurde teatud klausli. Seda peaks tegema vastavalt sellele, nagu metsaseaduses on metsa määratletud, defineeritud – kui ökosüsteemi. Metsaseadus on selles suhtes kummaline, et metsa on defineeritud ökosüsteemi kaudu. Aga kui me hakkame sisu juurde minema, siis seal käsitletakse seda kui puitu, kui tooret, mis on põhimõtteliselt vale. Metsal on erinevad rollid: on ökoloogiline roll, on majanduslik roll, on sotsiaalne roll. Ja arengukava puhul on oluline, et igal juhul saaks sõna võtta kõik osapooled. Natukene jääb arusaamatuks, et nüüd räägitakse järsku metsanduse arengukava tegemisest. Kas ta on üks ja sama asi? Vahepeal räägitakse hoopis metsapoliitikast. Mis see siis ikkagi on, mida tahetakse teha?

Probleem on metsaga nii ehk naa, sest metsavarud vähenevad nii ehk naa. Ja sellest tulenevalt on küsimus, kuidas me läheme üldse metsatööstusega edasi. Sellisel kujul metsatööstus ei püsi. Meil on vaja põhimõttelist metsatööstuse muutmist, mis lihtsalt, loosunglikult võiks olla selline: vähem raiuda ja rohkem teenida – teenida nii, et see, mis me sealt välja võtame, on maksimum. 

Ja sealsamas kõrval on needsamad ökoloogilised rollid. Näiteks, kas me teame, kui palju me tegelikult saame loodusturismist raha? Meil ei ole praegu isegi Statistikaametis võimekust seda [kindlaks teha], aga oleks oluline näha. See arv ei olegi nii väga väike. Nii et midagi ei ole teha, peab metsa nagu ka keskkonda tervikuna vaatama ja toimetama tervikuna. 

Ma väga loodan, et see, mis on arengukavas – ma pean silmas KEVAD-et –, jõuab mingisugusel kujul sellesse uude dokumenti. Aga vahepeal tahaks teada, kuidas asjad edasi toimuvad, kuidas toimuvad asjad edasi metsaseadusega, looduskaitseseadusega ja kõikide muude seadustega, mis on seotud keskkonnaga, aga mille jaoks meil praegu arengudokumenti ei ole. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Züleyxa Izmailova, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head Eesti inimesed! Tugevat riiki ei saa kasvatada selle juuri läbi raiudes. Mõned päevad tagasi kirjutas metsamees ja looduskaitsja Mati Sepp Saaremaal ja Ida-Virumaal nähtust. Ta ütles, et ühes servas möllavad harvesterid ja teises hävitab loodust meie oma valitsus. Mati silme ees laiusid lõputud raielangid, aga need pole lihtsalt langenud puud ja pahupidi pööratud maa, need on tuhandete pesitsevate lindude ja teiste liikide purustatud kodud. Kuid jõhkrus, millega meie ühist vara, elusloodust, hävitatakse, sellega veel ei lõpe, sest Reformierakond on otsustanud 70% kogu metsamaast lagedaks raiuda.

Pole möödunud aastatki sellest, kui tänane peaminister kliimaministrina avalikkusele kavalalt puru silma ajas, jättes mulje hoolimisest ja mõistmisest, justkui ta päriselt mõistaks inimkonna globaalset väljakutset kliimamuutuse pidurdamisel ja majanduse looduse piiridesse mahutamisel. Me kõik mäletame neid lauseid. Aga see oli kaval trikk. Kogenud mängurina oskas ta lihtsalt enne silma pilgutamist kokku keeratud käki nimega kliimaseadus edasi veeretada ja oma käed justkui puhtaks pühkida. Aga nüüd, kui see näitemäng on läbi, näeme väga selgelt, miks bürokraatia vähendamise ettekäändel Sotsiaaldemokraatlik Erakond valitsusest minema tuli saata. Sotse ei saadetud minema seepärast, et me ei soovinud riiki reformida. Meist tuli lahti saada, sest me ei olnud nõus demokraatiat ja vastutust oma riigi ja rahva tuleviku eest väärtusvabale majanduseliidile loovutama. Bürokraatia vähendamise loosungi all tegeletakse demokraatia vähendamisega. Sisuliselt toetatakse väikese seltskonna ettevõtjate jätkusuutmatuid ärimudeleid kogu ülejäänud ühiskonna huvide arvelt.

Nagu Arno Lauk Müürilehes tabavalt analüüsib, on valitsuse ja ettevõtjate koostöös õhema riigi loosungi all alustatud protsessi, mis ei tähenda mitte üksnes halduskoormuse vähendamist, vaid demokraatlike institutsioonide ja järelevalve nõrgestamist. See loob pinnase, kus kitsad ärihuvid saavad valitsuse poliitikaks, läbipaistvust asendab otseühendus seadusandjatega ja kaotajateks jäävad just needsamad inimesed, kelle hääl ühiskonnas on niigi vaiksem. Loodusest ma ei räägigi. Õhem riik võib tähendada paksemaid kasumeid, aga mitte tugevamat ja õiglasemat Eestit. Majanduskasvu nõukoja varjus on loodud uus varivalitsemise vorm, kus suurärimeeste, erakondade rahastajate ja poliitilise eliidi vahelised sidemed muudetakse seadusandlikuks mõjuks. Avalikkus ei näe, kuidas otsused sünnivad, ega seda, kes neid sisuliselt kujundab. Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaorganisatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte ühiskonna kui terviku hüvanguks. Kui ettevõtted, kes on seotud rikkumistega, hakkavad mõjutama keskkonnaseaduste sisu, siis ei ole see enam halduskorraldus. See on demokraatia põhialuste murendamine.

Michali valitsus, millel pole rahva usaldust, teeb otsuseid, milleks ta pole mandaati küsinud, kuid mille mõjud ulatuvad kaugele üle põlvkondade. Ja see pole niisama jutt, need on numbritega kaetud faktid. Riigikantselei avaliku arvamuse seireuuringu andmetel oli Eesti valitsust usaldatavate elanike osakaal 2025. aasta märtsis, peale eelmise valitsusliidu lagunemist, vähenenud 29%-le, mis on viimaste aastate madalaim tulemus. Viimaste aastate madalaimal tasemel on ka Eesti elanike usk riigi turvalisusesse ning kuuluvustunne Eesti ühiskonda. Ühiskond, mis peab end välisvaenlase võimaliku rünnaku vastu kindlustama, saab omaenda valitsuselt ühe nätaka teise järel. See on radikalismi ja lootusetuse kasvulava, sest ka kõige kannatlikumal eestlasel saab ühel hetkel mõõt täis. Me ei saa ehitada tugevat ja turvalist riiki, kui samal ajal raiume läbi selle juuri. 

Eesti mets ei ole pelgalt tooraine, see on meie julgeolek, meie aktiivselt süsinikku siduva mehhanismina toimiv kapital, meie kultuuri osa. Ja kui valitsus annab ära 70% sellest, siis tuleb küsida, kellele see on kasulik. Mitte ettevõtjatele, kes peavad konkureerima nendega, kes loodusvaradele ebaausa eelise saavad, ja kindlasti mitte Eesti riigi majandusele tervikuna, mis kaotab läbipaistmatuse tõttu nii välismaailma kui ka omaenda inimeste usu. Kindlasti ka mitte noortele, kelle tuleviku eest me peaksime seisma. Mitte õpetajatele, mitte päästjatele, mitte looduskaitsjatele ega kohalikele kogukondadele. Mitte emadele, neile, kes iga päev muretsevad, kas nende lastel on turvaline kodumaa, puhas õhk ja elamisväärne tulevik. Ja mitte neile, kes südames kannavad lootust, et nende pingutus ei lähe tühja. Ja mitte inimestele, kes soovivad oma lastele ja lastelastele alles jätta midagi enamat kui roheline laik kaardil, aga tegelikkuses surnud maastik. 

Ma lihtsalt ütlen veel, kellele see võib-olla on kasulik. Seesama autor, kellele ma viitasin, Arno Lauk, tegi analüüsi selle kohta, kellele Reformierakond meie ühist vara, metsi ja sealset elusloodust, veeringute eest maha soovib parseldada. 70% metsa lageraiumise ettepaneku autor on Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, mille liikmed teenisid 2023. aastal kollektiivselt 235 miljonit eurot kasumit. Tulumaksu laekus neilt 13,7 miljonit. Seejuures teenisid kohalikest ettevõtetest – kuulake! – kaks korda rohkem need firmad, mille omanikeks on välismaised emaettevõtted. Viimased moodustavad selles liidus liikmesorganisatsioonidest ligi poole, aga tulumaksuna laekus neilt riigile 4,8 miljonit eurot.

Ma ei kutsu valitsust, Riigikogu ja rahvast ainult keskkonnakaitsele, ma kutsun üles aususele. Meie kõigi riik vajab arutelu, mille puhul loodus pole see, millest me üle sõidame, vaid see, mille me alles hoiame. See ei ole tagurlus, vaid see on tarkus. Ja see ei ole valiku, vaid ellujäämise küsimus. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! Kõik see metsa ümber toimuv, plaan 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks, paneb loomulikult muretsema. Muretsema paneb ta kahel põhjusel. Esiteks see protsess, kuidas valitsus üldse selleni jõudnud on. Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda valitsuse juures on kahtlemata vajalik asi, kahtlemata ettevõtjatel on väga head, väga mõistlikud ettepanekud. Viga ei ole mitte ettevõtjates, kes on teinud igasuguseid ettepanekuid, kindlasti ka selliseid, mis ühele või teisele äriliselt kasulikud on, vaid viga on valitsuses, sest ettepanekute vahelt on avaliku huvi filter ära kadunud.

Kujutage ette olukorda, et praegu on kellelgi, ühel seltskonnal Eestis selline privileeg, et nad saavad valitsusele ettepaneku teha, valitsus noogutab ja siis nende nägemus läheb töösse määruse või seadusena. Ja kui tahate, siis võite avalikku arutelu hiljem metsanduse arengukava või mingisuguse muu versiooni üle pidada. Aga ma kujutan ette, et kui näiteks sotsid oleks valitsuses ja ütleks, et ametiühingud saavad niimoodi ettepanekuid teha ja kohe hakkame [nende järgi tegutsema] ega tee mingit avaliku arvamuse küsimist, avalikku huvi ei kaalu, noh, milline seakisa siis tuleks Reformierakonna poolt.

Praegu ettevõtjad teevad väga häid ettepanekuid, mis on kindlasti nende vaates vajalikud ja ka bürokraatia vähendamiseks mõistlikud, aga sealhulgas on ettepanek 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks – valitsus leiab, et see on hea, kiidab selle heaks. Aga avalik huvi ei pruugi alati võrduda ärihuviga. Ja see on esimene suur põhimõtteline probleem. Lõppkokkuvõttes tundub, et Kristen Michalil on kapis läinud sassi nii kampsunid kui sidrunid seda olukorda lahendades.

Kõige huvitavam on see, et juhtumisi nende ettepanekute tegijate ja väljasortijate seas, kui me räägime metsadest, on suurettevõtja, tööstur Raul Kirjanen. Juhtumisi on seal! Juhtumisi see ettepanek leidis toetust, juhtumisi on ka varasemalt Reformierakonnale annetatud. Kõik asjad juhtuvad huvitaval kombel ja sellepärast on, ma arvan, see Kristen Michali kampsunite ja sidrunite sassiminek ühes kapis või lauasahtlis minu arvates päris õige võrdlus.

Nüüd aga räägin plaanist 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks, sellest, miks see meile ei sobi. See ei sobi sellepärast … Härra Sutt, te olete geniaalselt hea, tasakaalukas, rahulik rääkija siin kõnepuldis, mitte mingisuguseid võimalusi ei anna saalis olijatele. Ma ei tea, kas te teate tegelikult, millest te räägite, või te ei taha sellest rääkida, aga kõik on tasa, kõik on tore, rahulikult, hiilimisi teeme neid asju, olge teie kuss. Aga ei, me, sotsiaaldemokraadid, kindlasti siin kuss ei ole, sest see, mida te teete, tegelikkuses on päris jõhker. Avalikku huvi me ei näe siin. Kus kohas on see avalik huvi peale ärihuvi? Kui tõesti ühel hetkel seoses sanktsioonidega Vene puitu enam ei tulnud Eestisse umbes miljon tihumeetrit, siis selge oli see, et metsatööstus oli ennast üledimensioneerinud. Vene puitu ei tule, aga me ei saa oma puiduga kompenseerida seda, mis väljastpoolt ära jäi.

Täna on meie kõigi jaoks suur probleem, et lõpuks meile ei jää Eestisse mitte midagi järgi. Ei ole neid ilusaid seenemetsasid või marjametsasid või murakametsasid, millest me siin rääkisime – neid ei ole. Me saavutame selle puupõldude olukorra, sellepärast et metsatööstusele on selle plaani järgi, mis valitsusel on, lihtsalt kogu aeg vaja ikka puidumassi ette lükata. Seda puidumassi on vaja ette lükata ja see tähendab, et lõppkokkuvõttes, kui vanemad metsad on lõpuks ära töödeldud, saabki võtta oluliselt nooremaid metsasid. Ja see tähendab seda, et kogu see elurikkus, kõik need seened ja marjad kaovad sealt ära. Elementaarne asi. Muideks, soovitan lugeda, metsanduse arengukava viimase versiooni lisa 1 näitab kõike seda ka numbrites. Selle jaoks ei pea olema eriline geenius. Teie enda ministeerium on selle kunagi kokku pannud, seal on see kõik kirjas.

Aga meie, sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teha järgnevat. Kõigepealt, ei valitsuse plaanile 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks. Selle asemel me peaksime tegema järgnevat. Kindlasti vähendama raiemahte, mis täna on liiga suured. Puit saab ühel hetkel lihtsalt otsa ja sellelsamal metsatööstusel on siis keeruline ja raske. Me peame õigel ajal tegema õiged sammud, sealjuures suurendama riiklikke ettevõtlustoetusi metsasektorile, et lisandväärtust suurendada, töökohad alles jätta ja ka SKP-sse panustamine alles jätta. Seda ettepanekut on sotsiaaldemokraadid Reformierakonnaga viimaseid koalitsiooniläbirääkimisi [pidades] mitmeid kordi teinud. Ei ole leidnud Reformierakonna toetust see puidusektori või metsandussektori lisandväärtuse suurendamine.

Siis me peaksime tegelikult lubama eraisikule laiemates piirides metsa majandamist mõnedel kaitsealadel, just eraisikutele. Me ei räägi selle [lubamisest] puidutööstusele, kes vajab seda toormena, vaid eraisikule, kes on metsaomanik, et tal säiliks võimalus oma metsa majandada, aga teisalt ta toetaks üldist raiemahtude allaviimist, selleks et metsa meile kõigile lõpuks oleks ja et ei tuleks neid puupõlde.

Ja neljandaks, tegelikult me peame raievanust tõstma, mitte minema kaasa selle plaaniga, mis koalitsioonis on, et raievanust vähendada. Eesti 200 inimesed on väga avalikult rääkinud sellest, et koalitsioonil on varsti plaan raievanust alandada. Vastupidi, tõstma peab. Tõstma peab! Me saame ka väiksema raiemahu juures püüelda suurema lisandväärtuse poole ja anda ka ettevõtjale kindluse. Ja see on palju mõistlikum: võidab loodus, võidab majandus, võidab Eesti inimene, võidavad kõik. Mitte see, et me muudame 70% Eesti metsadest puupõldudeks. Kes siis võidab? Mitte keegi ei võida. Ühel hetkel on needsamad ettevõtjad – eriti palju on neid Lõuna-Eestis, ma olen seda kogu aeg rääkinud – väga raskes seisus, kui puid ei jätku. Me oleme siis suht kiiresti selle debati juures, kus hakkame rääkima noorema metsa raiumisest, ja nii me need puupõllud saamegi.

Nii et selles mõttes on see väga kitsas ringis, võib-olla kellegi üksiku ärihuve teenindav valitsuse plaan muuta 70% Eesti metsadest puupõldudeks väga ohtlik. Ma kutsun valitsust üles sellest loobuma ja tegema nii ettevõtjate kui ka ühiskonna jaoks mõistlikke otsuseid. Ja avalikku huvi võiks ka kaaluda enne, kui väga kitsa ringi, mõne üksiku ettevõtja ettepanekud kuulutada riigile väga kasulikeks. Aitäh!

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Esmalt ma pöördun ministri kui keskkonnaministri poole ja jätan ministri [ametinimetuse] esimese poole praegu välja, seda ta hakkab esindama järgmises punktis. Mul on tõesti siiralt hea meel, et meil on taas keskkonnaminister, kes peab vastutama keskkonnateemade eest.

Me teame kõik tunnetuslikult, et olukord on Eestis vale. Küsimus ei ole selles, mis kellelegi meeldib, küsimus on, mis on õige ja mis on vale. Loodus ja keskkond ei saa iseennast kaitsta. Ja tegelikult keskkond ja loodus ei vaja inimest, meie vajame loodust ja keskkonda. Me rääkisime täna pikalt strateegilisest pikast plaanist, mis on arengukava, ja mul on hea meel, et me kuulsime siin sõnumeid, et arengukavad erinevates vormides on kavas teha. Ükskõik kui palju neid Eestil on, kindlasti on selles loetelus olulised ka kõik need arengukavad, mis on seotud keskkonnaga, sest arengukava arvestab kõigiga, arengukavas kaasatakse kõiki ja arengukavadega ka kõnetatakse kõiki.

Mul on veel kord soov panna tänasele ministrile südamele, et Eesti Vabariigi valitsuses ei ole hetkel teist ministrit, kes peab vastutama keskkonna, looduse ja meie ressursside kestliku kasutamise eest. See roll lasub just teil. Ja ma arvan, et see on väga suur roll ja väga suur vastutus. Lisaks on teada see, et keskkonna kohta tehtavaid otsuseid me ei saa teha lühiajaliselt, me ei saa teha iga aasta uusi otsuseid, me ei saa teha iga valitsusega uusi otsuseid. Viimase kolme aasta jooksul on olnud keskkonna eest vastutavaid ministreid neli ja keskkonna eest vastutavaid ministeeriume erinevate nimedega kolm. See näitab, kui hüplik ja vale on tegelikult olukord niivõrd olulise teema puhul, mida kujutab endast keskkond.

Ma ei kahtlegi, teid ka endise kolleegina siin tundes, et te olete aus ja siiras inimene. Ja minu palve on, et neid protsesse läbi viies te kaasaksite kõiki osapooli. Ma ütlen, nii nagu ka Zuzu Izmailova siin enne ütles, et me ei räägi ainult looduskaitsest või loodushoiust, me räägime tegelikult inimeste kaasamisest. Ma ei ütle, et peab tegema seadused, mille puhul on kaasatud ainult looduskaitsjaid, on kaasatud ainult ühed või teised osapooled. Kõiki osapooli tuleb kaasata, kõiki osapooli tuleb kuulata, siis me saame õiged ja tasakaalus arengukavad, õiged ja tasakaalus seadused, ükskõik kui rasked need läbirääkimised on, ükskõik kui keerulised need läbirääkimised on.

Ma tean, et valitsuses on need arutelud kindlasti äärmiselt pingelised. Nii nagu regionaal- ja põllumajandusminister peab vastutama regionaalarengu eest, nii nagu haridus- ja teadusminister peab vastutama hariduse ja teaduse eest – veel kord rõhutan üle –, nii peate teie vastutama keskkonna ja kestliku loodushoiu eest. Ma soovin teile selles jõudu. Ma arvan ka nende vastuste põhjal, et te olete paljudest asjadest tegelikult täpselt nii aru saanud nagu meie, aga nüüd oleks vaja seda tegudega veel paremini tõestada. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Palun, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh nende sõnavõttude eest! Ma olin vahepeal kimbatuses, õigemini vahepeal ei olnud kimbatuses, ma olen nüüd natuke rohkem kimbatuses. Ma olen väga nõus sellega, mida ütles Tiit Maran, et mets on ökosüsteem. Ja täpselt niimoodi olen mina seda vaadanud. Olen päris kindel, et nii vaatab seda ka ministeerium, ja ma arvan, et nii vaatame seda me ka valitsuses.

Nüüd, mõni palve mul siiski on. Kui meil on lihtsalt maailmavaatelised erisused, siis see on arusaadav, ja ma arvan, et nii peabki olema. Aga palun, olgem siiski faktitäpsed. Me ei ole mitte kunagi öelnud, et 70% metsast raiutakse maha. Päriselt ei ole mitte kordagi öelnud. (Saalis räägitakse.) No nii siit kõlama jäi. Ja samamoodi ma leian, et see on ebaõiglane metsasektori vastu, kui te ütlete, et see on jätkusuutmatu. Näiteks Eesti puitmajad on tunnustatud nii meil kui Põhjamaades ja laiemalt. Noh, ma lihtsalt ei näe, mida me võidame või kuidas meil elu peaks paremaks minema, kui me püüame silti külge panna.

Ja veel faktitäpsusest. Natura metsaelupaikades lubati enne rikkumismenetlust lageraieid väga väikestel aladel, kui kaitse-eeskiri seda võimaldas, nagu ka mujal, igasugustes teistes piiranguvööndites. Ehk siis Keskkonnaamet lubas seda, kui looduskaitse eesmärgid antud piirkonnas olid [täidetud]. Seega, mingit ohtrat ega lausalist lageraiet Natura aladel ei ole toimunud.

Ma arvan, et me kuidagi ei saa edasi siin ühiskonnas, kui me ise tõmbame seda lõhet suuremaks, kui ta tegelikult on. Kui meil on maailmavaatelised erinevused, ma aktsepteerin seda ja ma arvan, et see kõik on väga okei, aga olgem algandmetes täpsed. Ja kaasamine kindlasti tuleb. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ka siin saalis ilma kaasamiseta neid asju arutada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meie tänane järjekorras kümnes päevakorrapunkt on läbitud, aga kuna üks jäi vahelt ära, siis see on üheksas.

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige ja Madis Kallase 8. aprillil 2025 esitatud arupärimine elektrienergia tootmisvõimsuste kohta, nr 746. Arupärijate nimel ettekandjaks Riigikogu liige Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, kolleegid, kes saalis on! Ja nagu siin armastatakse öelda, kõik, kes meid jälgivad ka interneti vahendusel! Ja muidugi, austatud minister! Mul on au tutvustada arupärimist, mille mina ja üheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liiget esitasime 8. aprillil, nii nagu juhataja mainis. Arupärimise teema on elektrienergia tootmisvõimsused ja see on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile.

2024. ehk eelmisel aastal tarbiti Eestis ligi 8 teravatt-tundi elektrienergiat. Sellest kogusest toodeti Eestis 5,4 teravatt-tundi. Juba mitu aastat on meil toodetud ja turule pääsenud elektrienergia kogus olnud väiksem tarbimisest. AS-i Elering prognoosi kohaselt tõuseb tarbimine 2030. aastaks üle 10 teravatt-tunni. Uusi võrguühendusi naaberriikide elektrivõrkudega küll planeeritakse, aga enne 2033. aastat need tõenäoliselt ei valmi.

Lähiaastate kõige suurema arengupotentsiaaliga tootmisvõimsused on ikkagi taastuvenergias. Need kindlasti suurendavad varustuskindlust ja tagavad tarbijatele odavama elektri hinna. Uued võimsused on kriitilised ka majanduse konkurentsivõime kontekstis. Uute tootmisettevõtete loomine ja olemasolevate arendamine on võimalik vaid piirkondades, kus on piisavalt hea hinnaga ja puhast elektrit. Hajus elektritootmine on äärmiselt oluline ka energiajulgeoleku seisukohalt. Ja ma olen ka alati rõhutanud, et taastuvenergia on üks väga hea regionaalpoliitiline meede. Tallinna kesklinna ja Tartu kesklinna ühtegi tuulikut tõenäoliselt püsti ei panda, katustele päikesepaneele küll, seda tehakse. Põlevkivielekter on meid jah hästi teeninud, kui me räägime taastuvenergia alternatiividest, eriti lähiaastate perspektiivis. Aga nii nagu ma ütlesin, põlevkivielekter on suhteliselt kallis ja pääseb viimasel ajal turule siiski suhteliselt harva, ainult siis, kui hinnad on suhteliselt kõrged, võib-olla talvel, aga mitte muidu. Nii et enamikul päevadest põlevkivielekter meil turule ei pääse. Ta on oluline küll võimsusreservina ja sellisena me peame teda hoidma, seni kui meil muid juhitavaid võimsusi pole.

Tuumajaam on pigem selline hele unistus. Nagu me hiljuti lugesime, ka Eestisse planeeritav nii-öelda uue põlvkonna reaktor on jälle mitu korda kallimaks läinud. Seda soovitakse arendada ja paigaldada Kanadas. Ka need projektid on veninud ja kallinenud päris tuntavalt. Tuuleparkide arendamine maal ja merel aga ei edene, kuna planeeringud ja loamenetlused võtavad prognoositust palju kauem aega. Ja meie naaberriigid on viimastel aastatel taastuvenergia arendamisel tegutsenud oluliselt kiiremini. Näiteks Soomes on tuuleparkide tootmisvõimsus jõudnud üle 8000 megavati, Leedus 1500 megavati. Eesti kipub tuuleenergia arendamises selgelt maha jääma, meil on tuuleenergiavõimsusi kuskil 700 megavatti. Sellega anname kindla konkurentsieelise teistele riikidele, just nimelt selle kaudu, et kiirem taastuvenergia turule toomine aitab tõsiselt kaasa majanduse arengule ja konkurentsivõimele.

Tootmisvõimsuste kiirem ehitamine eeldab aga ka muudatusi seadustes ja arengukavades, mida küll seaduseelnõude näol jupikaupa Riigikogusse järjest jõuab – elektrituruseaduse muudatused, planeerimisseaduse muudatused –, aga see kõik on võtnud liialt kaua aega. Samuti tuleb mõelda meetmete peale, kuidas tagada investeerimiskindlus ettevõtjatele, kes uusi tootmisvõimsusi kavatsevad turule tuua. Lähtudes eeltoodust oleme sõnastanud kokku viis küsimust austatud ministrile ja ootame nendele küsimustele vastuseid.

Arupärimisele vastamiseks energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Vastan Jaak Aabi, Andre Hanimägi, Anti Allase, Tiit Marani, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige ja Madis Kallase arupärimisele ja võtan need küsimused ühekaupa. 

Esimene küsimus: "Milliseid seadusandlikke algatusi plaanite, et tagada kiirem elektrienergia tootmisvõimsuste arendamine?" Elektrienergia tootmisvõimsuste arendamiseks on riik juba astunud õige mitu sammu. Esiteks planeerimis- ja loamenetluse lühendamine: keskkonnamõju hindamise, detailplaneeringute ja ehituslubade [taotlemise] protseduure on lühendatud nii maismaa- kui ka meretuuleparkide jaoks eesmärgiga säästa aega vähemalt 30–40%. Lisaks kavandab riik uusi toetusmeetmeid taastuvelektritootjatele. Samuti hinnatakse võimalike sammude [tegemist] elektrienergia tootjate ja tarbijate vaheliste pikaajaliste elektri ostu-müügilepingute soodustamiseks. See turg on meil väga väike, aga sellel on kindlasti potentsiaali ja see peaks suurem olema. 

Lisaks luuakse elektrituruseaduse muudatusega, mis on läbinud Riigikogus kolmanda lugemise – eelnõu 556 – elektrivõrguga liitumise fikseeritud tasu põhivõrgus ja arenduskohustuse laiendus, mis võimaldab uutele tootmisvõimsustele võrku ette arendada ja seeläbi kiirendada uute tootmiste võrku tulekut ning loob ka suurema selguse võrguga liitumise kulude osas. Mõistagi on see investoritele oluline. Elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõuga 555, mis on samuti kolmanda lugemise läbinud, luuakse paremad eeldused salvestuse elektrisüsteemi tulekuks, kaotades näiteks salvestusvõimsuste topeltmaksustamise. Sama eelnõuga tutvustati ka uut meedet juhitavate tootmisvõimsuste tagamiseks ehk saartalitluse võimekuse meedet, mis aitab tagada piisava juhitavate tootmisvõimsuste olemasolu juba järgmisest aastast. 

Juhitavate tootmisvõimsuste tagamiseks taotleme hetkel ka riigiabi luba Euroopa Komisjoni strateegilise reservi jaoks, mis on samuti abinõu, mis aitab piisavas mahus juhitavaid tootmisvõimsusi tagada. Strateegilise reservi võimalus võiks meil tekkida 2027. aastast. Otsus, kas minna seejärel saartalitluse meetmelt üle strateegilisele reservile, sõltub tegelikult sellest, kumb meede on ühiskonnale odavam ja kasulikum. Ja seda on veel raske öelda. 

Lisaks kavandame uut võimsusmehhanismi uue juhitava võimsuse juurde saamiseks alates aastast 2035 ja edasivaates. Selle jaoks teeb Elering veel sel aastal konsultandi hanke ja seejärel saab juba teha analüüsi uue võimsusmehhanismi disaini jaoks. 2024. aasta elektrituru disaini direktiivi õnnestus Eestil koos Läti ja Leeduga saada sisse ka erand, mis sünkroniseerimise järgselt loodud uute sagedusreservide turu jaoks lubab erandkorras läbi viia pikemaajalisi hankeid. Ja selle erandi raames ongi Elering praegu hanget läbi viimas kuni 500 megavati kiirelt juhitava tootmisvõimsuse hankimiseks. Selle hanke tähtaeg on selle suve juulis, misjärel saame näha, kui palju õnnestus antud meetmega uusi tootmisvõimsusi juurde saada.

Teine küsimus: "Kuidas kavatsete tagada energeetika arengu ja läbi selle ka majanduse konkurentsivõime? Millised on Teie poliitilised algatused?" Energeetika areng on konkurentsivõimelise majanduskeskkonna ja ühiskonna ostujõu alustala ja energeetika arendamisel lähtume kolmest lihtsast põhiprintsiibist: tagada varustuskindlus igal ajahetkel, saavutada võimalikult kättesaadav ja jõukohane hind ning tagada sealjuures ka keskkonnahoid. Me toetame kütusevaba taastuvelektri osakaalu suurenemist tarbimises, et saavutada tänasest madalam elektrienergia börsihind aasta lõikes, kuna just taastuvelekter toob börsil madalaima hinna. Ja seda on tegelikult väga kenasti näidanud ka aprillikuu, kus meil oli üsna palju miinushinnaga tunde ja kus tegelikult oli ka väga palju päevi, kus Eesti vähemalt osa ajast oli elektrienergia eksportija. 

Samuti toetame ajakohase teabe jagamist uute tootmisvõimsuste ja planeeringute edenemise ja ajakava kohta, et luua tööstusettevõtetele ja teistele turuosalistele elektrienergia tarbimisotsuseid toetav keskkond. Samuti soodustab riik salvestuse ja tarbimise juhtimise arengut, mis aitab tasakaalustada taastuvenergia suure osakaalu korral hindade volatiilsust ja muuta juhitamatuid taastuvaid energiaallikaid juhitavamaks. 

Teeme ka ettevalmistusi, et luua võimalusi tuumaenergia kasutuselevõtuks. Hetkel on juba välja saadetud tuumaenergia ja tuumaohutuse seaduse väljatöötamiskavatsus. Loomisel on tuumaregulaator ja eesmärk on, et see kõik oleks valmis 2027. aasta alguseks. Lisaks analüüsime uute välisühenduste, Estlink 3 ja Eesti-Läti neljanda ühenduse rajamist hiljemalt 2035. aastaks. Selle analüüs käib. Mõlema projekti korral on oluline, et sotsiaal-majandusliku kasu hinnang näitaks meie ühiskonnale tulu. Detailsemad sotsiaal-majanduslikud analüüsid on veel planeerimisel ja enne sotsiaal-majanduslike analüüside tulemuste saamist investeerimisotsuseid mõistagi ei tehta. Kuid suures plaanis tagavad välisühendused meile suurema varustuskindluse ja tugevama seotuse Euroopa ühise energiaturuga. Rohkem ühendusi Soomega annab ka meile kokkuvõttes madalama elektri hinna. 

Kolmas küsimus: "Milliste meetmetega kavatseb Teie juhitud ministeerium anda investeeringukindluse uute tootmisvõimsuste arendajatele?" Investeerimiskindluse tagamiseks kavandame järgmisi samme. Kõigepealt energiamajanduse arengukava ettevalmistamine. Arengukava on kavas selle aasta lõpuks valitsuses heaks kiita. See sisaldab muu hulgas taastuvenergia lisandumise prognoose ühes poliitikasoovitustega. Ja loomulikult on energiamajanduse arengukava arutelu ka siin, Riigikogus. Siis võrguliitumiste kiirendamine ja maksumuse vähenemine. Elektrituruseaduse muudatustega, mida ma just mainisin, luuakse eeldused ühtse võimsuspõhise liitumistasu metoodika kehtestamiseks põhivõrgus ja võimaldatakse arengukavade kaudu võrguettevõtjal võrku nii-öelda ette rajada. See aitab võrguressursse efektiivsemalt kasutada ja uutel tootmisvõimsustel kiiremini võrku tootma hakata. Kolmandaks, maismaatuuleparkide rajamiseks korraldame lähiajal kuni 2 teravatt-tunni mahus vähempakkumise, et kiirendada taastuvenergia turule tulekut. Neljandaks, koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja turuosalistega otsime võimalusi pikaajaliste elektri otseostulepingute turu eraldamiseks, mida ma juba enne mainisin. Viiendaks, uute juhitavate tootmisvõimsuste turule toomiseks oleme välja töötamas ka võimsusmehhanisme, mis rakenduvad plaanide kohaselt hiljemalt 2030. aastal ning annavad uute juhitavate võimsuste turule toomiseks vajaliku pikaajalise kindluse. 

Neljas küsimus: "On suur tõenäosus, et 2023. aastal toimunud taastuvenergia vähempakkumise tulemusena planeeritavad tuulepargid (üle 400 MW) ei saa nõutud tähtajaks 1. juuliks 2025 ehitusluba. Mida kavatseb Teie juhitav ministeerium teha selle probleemi lahendamiseks?" Oleme kohtunud kõnealuse vähempakkumise võitnud ettevõtjatega ning neljast kaks on seisukohal, et 2027. aasta keskpaigaks kätte jõudvaks tootmise alustamise tähtajaks ei pruugi nad oma projekte valmis jõuda. Vähempakkumise läbiviija Elering teavitab käesoleva aasta juulis Vabariigi Valitsust juhul, kui ettenähtud tähtajaks ei ole vähempakkumise võitnud arendajad või arendaja ehitusluba saanud. Ja peale 1. juulit, mis on see tähtaeg, teeme Kliimaministeeriumi poolt Vabariigi Valitsusele ettepaneku otsustamiseks, milline on kõige otstarbekam tegutsemisviis järgmisteks sammudeks.

Viies ja viimane küsimus: "Millal kavatsete tutvustada Riigikogule uut energiamajanduse arengukava?" Nii nagu ma enne ütlesin, uue energiamajanduse arengukava kinnitamine on kavandatud käesoleva aasta lõppu. Enne seda on see aeg, kui Riigikogus saab neid arutelusid pidada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina küsin, kas ja kuidas on teie juhitud ministeerium toetanud kohalikke omavalitsusi taastuvenergia planeeringute koostamisel ja ka kogukondade kaasamisel.

Aitäh! Kohalike omavalitsustega on olnud päris aktiivne koostöö. Ja nii nagu te õigesti ütlesite, mitmes omavalitsuses – ja see on ka peamine põhjus, miks ehituslubadeni ei jõuta – on tekkinud vastuseis. On olnud erinevaid nõustamiskampaaniaid, väga palju üks ühele suhtlemist. Oleme teinud ka võimaluse küsida infotelefonilt 1247 tuulikuid puudutavaid küsimusi. Ja on palju tegevusi veel, nii et see töö käib edasi. Erinevatele omavalitsustele on siin ka erinevad lahendused ja kindlasti omalt poolt me energiat kokku ei hoia. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Küsin natuke laiemalt, milline on teie hinnang üldse Eesti energiajulgeolekule aastani 2030, arvestades meie elektrienergia tootmise defitsiiti ja väga suurt sõltuvust impordist, mida tegelikult näitab nii meie võimetus viimasel ajal taastuvenergiat välja arendada kui ka valitsuse võimetus teha selles küsimuses vajalikke otsuseid, mis tegelikult on olnud ajakriitilised. Kuidas te üldse kavatsete maandada riske, mis on tingitud Eesti energiasõltuvusest teistest riikidest, võttes arvesse ka olukorda, kus me oleme kahjuks näinud, et Läänemerel need intsidendid erinevate kaablitega seoses Vene varilaevastikuga mitte ei vähene, vaid vastupidi, võivad veelgi sageneda. Ehk milline on meie energiajulgeolek aastani 2030, mis on need valitsuse konkreetsed sammud, mis seda olukorda parandaksid, ja miks seda on avalikkuse eest varjatud?

Aitäh! Ma küll ei tea, mida avalikkuse eest varjatud on. Ma ütleksin, et ei ole midagi varjatud. Te ise küsisite ka 2023. aasta vähempakkumise kohta, mis on ju väga selge meede või tööriist, et suurendada Eestis kohalikku elektrienergia tootmist. Mõned projektid liiguvad, mõned on takerdunud ja nendest põhjustest oli meil juttu ka. Energiajulgeolekut kindlasti tugevdas lahtiühendamine Venemaa ja Valgevene elektrivõrgust ja sünkroniseerimine Mandri-Euroopa [võrguga]. Eraldi teemana oleme tõstatanud ka Euroopas kriitilise taristu kaitse küsimuse, seda nii füüsilise turvalisuse kui ka küberturvalisuse vaatest. Ka on seesama järgmise vähempakkumise ettevalmistamine, et taastuvenergiat kiiremini turule tuua, samamoodi õigusruumi ja regulaatori loomine tuumaenergia kasutuselevõtuks, samamoodi Estlink 3 ja neljas ühendus Lätiga. Kõik need sammud kogumis kindlustavadki Eesti energiajulgeoleku. Nii nagu siit korra läbi käis, hajatootmisel on kindlasti oma roll ja sinna suunda me liigume. Ja senikaua, kuni meil omal ei ole piisavalt alternatiivseid juhitavaid võimsusi, ei ole põhjust vana kaevu kinni ajada, ehk sellepärast on ka põlevkiviplokid meil varuks.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus sellest vaatest, mis puudutab meie lähiriikide praktikaid. Kindlasti on ministeerium seda jälginud, aga konkreetsemalt: kas te olete analüüsinud Soome ja Leedu edukaid taastuvenergia arenduse mudeleid? Ennekõike huvitab mind just kodanike kaasamine, kodanike hirmude kohta ja erinevatele küsimustele vastuste andmine, olgu see rahvakoosolekutel või kirjalikele küsimustele vastates. Ja kui seda on tehtud, milliseid praktikaid te olete näinud, mis tasuks Eestil üle võtta ja neid ka siin kasutada, et saaks erinevaid protsesse rahumeelsemalt edasi liigutada? 

Aitäh! Oleme vaadanud teisi riike ja oleme õppinud oma kohalikust kogemusest ka. Nagu te teate, ega energeetika ja taastuvenergeetika arendamine Eestis ei ole ju peatunud. Rajatakse tuuleparke, rajatakse kombineeritud parke, rajatakse salvestust ja erinevaid tootmisvõimsusi. Mida me oleme, ma arvan, kindlasti õppinud, on see, et igas omavalitsuses tuleb natuke seda ülikonda kohendada. Ja ka arendajad on õppinud selle protsessi käigus. On pakutud erinevaid soodustusi kohalikule kogukonnale, kes elektri tootmise piirkonda jääb. Ma arvan, et need kõik kogumis ongi mõistlikud asjad, ja ma usun, et me jõuame siin ka edasi.

Jah, enne kohalike omavalitsuste valimisi mõned protsessid ongi loomulikult takerdunud, aga valimised saavad ühel hetkel tehtud. Ja on ju ka näiteid, et tegelikult on planeeringutega edasi mindud, vaatamata sellele, et vahepeal on olnud temperatuur võib-olla üsna kõrge. Nii et ma arvan, et see omavalitsus- ja inimesekeskne lähenemine on seal ka lahenduseks. Kui kohalikul inimesel on päris küsimus, päris mure, siis see peab saama vastuse. Kui keegi tuleb kuskilt väljastpoolt trollima, siis see on hoopis teine teema. Ja võib-olla mingites olukordades ei ole avalik koosolek kõige parem ja kõige kiirem tee. Võib-olla kiiremini jõuab [lahenduseni] inimestega ühekaupa rääkides ja selgitades, sest paljud inimesed ei taha sinna [koosolekule] kas üldse tulla või ei taha seal rääkida, kuna see õhustik on selline, mis seda ei soosi.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Mind huvitab selline küsimus. Süsteemi stabiilsus ja selleks vajalikud reguleeritavad reservvõimsused – kuidas need tagatakse tegelikult taastuvenergia arendamisel ja milline roll on selles kontekstis gaasi- ja salvestustehnoloogiatel?

Aitäh! Gaasielektrijaamadel ja salvestustehnoloogiatel on kindlasti oluline roll. Gaasi puhul me räägime sellestsamast Eleringi 500 megavati hankest, mis praegu on käimas. Juuli alguseks me saame teada tulemuse, kui suur see huvi on. Ja samamoodi on salvestusega. Lühiajalist salvestust on turule tulnud niisama. Pikaajalise salvestuse puhul on küsimus selles, kuidas pikaajalise salvestuse projektid oleks pankade jaoks rahastatavad, kuna seal on mahud väga suured ja tasuvusaeg väga pikk, elektrienergia hind kõigub. Seal me valmistame ette erinevate finantsinstrumentide läbivaatamist ja soovime seda teha koostöös nii Euroopa Investeerimispanga kui Põhjamaade Investeerimispangaga, et need võimalused ära kaardistada. Ja lõpuks on see siis investorite otsus, kas sellisel kujul on see projekt neile atraktiivne ja kas sellisel kujul on pangad valmis seda ka rahastama. Jah, vastu turgu või nagu ainult vastu börsihinda on praegu seda ikkagi keeruline, mitte keeruline, vaid ongi võimatu teha. Kui meil oleks seesama pikaajaline otseostu-müügilepingute turg ja seal oleksid suured tarbijad, siis ma arvan, et nii mõnigi arendus saaks kiiremini edasi minna. Aga seda turgu meil veel ei ole, see tuleb tekitada ja see võtab aega. Praegu töötame erinevate alternatiividega.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minule teeb väga muret see, et energeetika valdkonnas suur pilt puudub. Ka siin saalis üritatakse seda teha usuküsimuseks ja kokkuvõttes see on Eestile kindlasti äärmiselt halb. Minu küsimus ongi, mis plaanis on. Kas on plaanis see asi nagu tõsiselt ette võtta, usuküsimuse asemel muuta see majandusküsimuseks ning füüsika ja matemaatika stsenaariumidena esitada lahendused? Millal see suur plaan võiks paika saada? Ja kas te teete pingutusi selle nimel?

Jaa, aitäh! Ma olen väga nõus sellega, et energiapoliitilisi valikuid ei peaks tegema usupõhiselt, ja see käib muu hulgas tuumaenergia kohta.

Nüüd, see suur pilt tuleb strateegilises võtmes energiamajanduse arengukavva. Ja see on ka üks põhjus, miks me korra veel räägime ministeeriumis ja räägime ka erinevate osapooltega, mida me peame veel juurde kirjutama selleks, et just nimelt see suur pilt ja strateegiline vaade oleks selge. Siis, ma arvan, on kõigil siin saalis ja mujal arusaam, mis suunas me liigume, miks me sinna liigume ja mida me sellel teel peame tegema. Energiamajanduse arengukava on see koht, kus me suure pildi kokku paneme ja esitame. 

Heljo Pikhof.

Aitäh! Austatud minister! Milliseid muudatusi seadustes või arengukavades peate vältimatuks, et kiirendada uute taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamist? Ja kas olete viinud valitsusse ka konkreetsed ettepanekud?

Aitäh! Tegelikult on Riigikogu juba vastu võtnud kaks olulist seadust, seesama 555 ja 556. Ootel on veel üks seadus, mis puudutab planeeringuid ja ka mõningaid tehnilisi punkte vähempakkumiste korraldamiseks. Ma loodan, et see saab ka siin enne kevadistungjärgu lõppu vastu võetud. Ja nii nagu ma siin vastuses ka ütlesin, tuumaseadusandlust me oleme ette valmistamas, samamoodi on võimsusmehhanismi temaatika ja veel mitmed teised eelnõud. Need meil on töös ja kui on õige aeg, siis me nendega ka siia tuleme. Aga selle suure pildi, nii nagu ma eelnevalt juba vastasin, peaksime saama ilusti kokku energiamajanduse arengukavas ja selle põhjal on siis aru saada, miks üks või teine seadus tuleb sellisel kujul ja sellises tempos, nagu ta just parasjagu tuleb.

Züleyxa Izmailova.

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab planeeringuid. Kuidas te olete hinnanud, mis on seni olnud peamised takistused, mis venitavad tuuleparkide planeeringute ja loamenetluse protsesse? Ja kas te olete algatanud mingeid konkreetseid tegevusi nende protsesside kiirendamiseks ja sisuliseks toetamiseks, näiteks nende omavalitsuste aitamiseks, kes tegelevad planeeringute ja loamenetlusega? Suheldes erinevate osapooltega, on küll olnud seda nurinat, et riik võiks rohkem toeks olla. Kas olete seda tegemas?

Aitäh! Ma tegelikult sellele küsimusele juba varasemalt vastasin, et me energiat ja aega selle koha pealt kokku ei hoia. Omavalitsusi oleme nõustanud. Omavalitsused on erineva suurusega, erinevate probleemidega. Teavituskampaaniad, muud asjad, kogemuste jagamine ka teiste omavalitsuste [tegevuse] põhjal, pluss see formaalne külg, et meil on planeerimis- ja loamenetlused lühemaks tehtud. See kõik loeb, aga ma arvan, et see võti … Pluss arendajatega suhtlemine, et ka nemad mõtleksid, mis konkreetses omavalitsuses oleks just kõige paremini kõnetav lahendus. Aga eks see kõik päeva lõpuks taandub ikkagi sellele, kui hästi õnnestub vastata nendele muredele, mis kohalikel inimestel on, ja tegelikult ka sellele, millist kasu kohalikud inimesed selles arenduses näevad. Mida suuremat kasu nad näevad, kaasa arvatud materiaalset, seda rohkem on nad valmis seda toetama.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Möödunud nädal tõi uudiseid Kanadast, kus on rajatava väikse moodulreaktoriga uue tuumajaama – olgu öeldud, et tegemist on sama tehnoloogiaga, mida Fermi Energia Eestisse soovib tuua – ehituse maksumus kerkinud üle 13,5 miljardi euro, mis on rohkem kui kahekordne kasv [võrreldes] varasema hinnanguga ja loomulikult märksa kallim, kui seni võrdluseks olnud tuumajaam Soomes. Eesti teatavasti ei ole tuumariik, meil puudub nii kogemus, ekspertiis kui ka taristu, mis tähendab, et rajamise kogukulu võib ulatuda mõne miljardi asemel vähemalt 7 või enamagi [miljardi] euroni. Arvestades valitsuse samme riikliku eriplaneeringu ja tuumaseaduse suunas, küsin, millistele majanduslikele ja tehnoloogilistele kaalutlustele tugineb valitsus tuumajaama rajamiseks eelduste loomisel ning kas ja milliseid järeldusi on tehtud nende erinevate tuumaprojektide ebaõnnestumisest ja [oodatud] kulude ületamisest. Seda enam, et ütlesite just siin vastates, et energiapoliitilised valikud …

Teie aeg!

… ei peaks olema usuküsimus. Seega jään ootama vastust.

Aitäh! Ei peaks olema usuküsimus ja ei ole ka. Ma arvan, et Kanada näide on väga hea, seda me hoolega jälgime. Ma eeldan, et investorid jälgivad veel suurema hoolega, milliseks selle jaama lõpphind kujuneb. Riigi poolt me loome raamistiku. Kas ja milline tehnoloogiline lahendus tuleb, on lõpuks investori otsustada. Nii nagu varem korduvalt öeldud – ja ma arvan, et ka siin selles tuumaenergeetika debatis, kui Riigikogu seda arutas –, me kindlasti ei ole uute tehnoloogiate esimene katsetaja. See on tehnoloogia valdkonnas täitsa tavaline, et esimene mudel on kallis. Sealt edasi protsess optimeeritakse ja hinnad tulevad alla. Nii et meil on kümme pluss aastat või vähemalt kümmekond aastat aega rahulikult vaadata, kuidas see turg areneb ja liigub. Ja me ei ole ainsad huvilised, samamoodi on Suurbritannia, samamoodi on Tšehhi, ka taanlased vaatavad. Ma selle koha pealt otse öeldes ei muretse. Kui kõik on liiga kallis, siis seda investeeringut lihtsalt ei tule. Kui tehnoloogia ajas areneb, muutub odavamaks ka investori vaates, siis need investeeringud tulevad. Aga tuumaenergeetika on üle maailma, kaasa arvatud Euroopas, selgelt kasvuteel.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Hea kolleeg Andres! Oleme [kolleegid] olnud nii valitsuses kui siin Riigikogus majanduskomisjonis. Aga ma pean sult ikkagi poliitiliselt küsima. Oli aasta 2016, Reformierakond oli pikalt olnud peaministrierakond. Ja mis me siis avastasime, kui lõpuks Reformierakonda enam valitsuses ei olnud? Mereala planeering oli koostamata ja radarihangete peale polnud üldse mõeldud, rääkimata raha eraldamisest, aga ometi oli selge, et tuulikuid rajada ei saa, kui neid riigikaitselisi kompensatsioonimehhanisme kuidagi ei [kasutata]. Mereala planeeringu me saime vastu võetud siis, vist 2022. aastal, kui oli meie valitsuse lõpp. Aga Reformierakonda iseloomustab natuke ikkagi jalgade järele lohistamine, ka viimastel aastatel. Viimane tuulepargi ehitusluba anti välja 2020. Miks see niimoodi on, mis sa arvad, Andres? Ma ei saa sind selles süüdistada, aga kas sa oskad vastata, miks see nii on läinud?

Mulle need ajalootunnid vahest meeldivad, aga vahest ma jälle ütlen, et me saame ikkagi mõjutada seda, mis ees on. Sa korra läksid tagasi sinna, ütleme, eelmise kümnendi keskpaika. Seal on ikkagi väga mitu asja. Tehnoloogia või nii päikese- kui ka tuuleenergia ühikukulu, rääkimata salvestustest, on selle ajaga võrreldes oluliselt alla tulnud. Midagi, mis toona ei olnud kindlasti rahastatav, täna on, Excel töötab. See on üks asi. Teine, ma arvan, [on see, et] vahepeal oli väga palju kohtuvaidlusi, kui kiiresti edasi liikuda, ja see kindlasti ka takistas edasiliikumist. Nii et see oli võib-olla veel üks põhjus. Ja nüüd, kui me tuleme tänasele päevale lähemale, siis tegelikult ju asjad liiguvad. 2023. aasta vähempakkumisest oli meil siin arupärimise raames juba juttu, sel aastal tuleb ka vähempakkumine. Siis ka meretuulepargid tegelikult – Saare Wind Energy sai ju hoonestusloa, et ta saaks taotleda ehitusluba. Samamoodi ühenduste temaatika. Nii et ma arvan, et tegelikult me ikkagi liigume riigina ilusti edasi koos erainvestoritega. Ma arvan ajalooküsimuste puhul, et kui keegi kümne aasta pärast siin saalis [selle kohta] küsib, siis saab ehk vastata, et siis said asjad erilise hoo sisse.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et te olete minuga nõus, et mõttetut tööd pole riigil mõtet teha, kui seda tulevikus vaja ei lähe. Noh, see on sama, nagu bürokraatiat juurde toota: ühiskonnale kulu, aga vaja ei ole. Teiseks, Kliimaministeerium on ju oma plaanides arvestanud, et tuumaelekter peaks tulema Eesti portfelli pärast aastat 2035. See on plaanides sees, me mõlemad oleme seda näinud. Aga mul on teile küsimus. Nii SEI Tallinn oma erinevates mudeldamistes kui ka Rohetiiger on jõudnud sinnamaale, et tuumaenergia pääseb oma kalli hinna tõttu turule väga vähe. Nüüd on ka Kanada info, et kõik läheb kallimaks. Kui me teeme selliseid rahalisi kulutusi ja teeme ka riigi plaane selle põhjal, siis meil peab ju olema ettekujutus mingisugusest loogikast, mis see energia umbes maksma läheb ja kuidas tuumaenergia turule pääseb. Palun kirjeldage mulle põhimõtteliselt seda loogikat, mis need hinnad on võrreldes taastuvenergiaga ja kuidas teie vaates on see jätkuvalt üldse majanduslikult võimalik.

Aitäh! Hea meelega. Punkt number üks: riik ju ei hakka tuumajaama ehitama, nii nagu riik ei ehita tuuleparke või päikseparke või akusalvestust. See on erainvestori otsus, kas ta on valmis seda investeeringut tegema või mitte. Tuumajaama investeeringut ei ole võimalik teha, kui meil puudub seadusandlus, puudub ohutus, puudub regulaator. See on see, mida me riigi poolt ette valmistame.

Nüüd, kas tuumaenergia on konkurentsivõimeline? Soomes on tuumajaam? On. Rootsis on tuumajaam? On. Prantsusmaal on tuumajaam? On. Selles mõttes ma arvan, et tuumaenergeetikal on väga selge koht. Ja tuumajaama puhul lihtsalt selle vastuse viimane [osa on see, et] kuna tuumajaama eluiga on väga pikk ja tema opereerimiskulu on väga väike, siis tegelikult investor teenib oma investeeringud tagasi kolmandast kümnest edasi minnes, eks ole. Selles mõttes Excel kindlasti töötab, muidu neid jaamu poleks rajatud ei Soomes, Rootsis ega mujal. 

Kas suured projektid on varem läinud üle eelarve ja üle tähtaja? On küll. Kas nad lähevad ka tulevikus üle eelarve ja üle tähtaja? Osa kindlasti läheb, mõni võib-olla ei lähe. Aga kui me räägime sellest Eesti mastaapi asjast, siis see on ikkagi väiksem kui traditsiooniline suur tuumajaam. Ja veel kord, meil on sinna vähemalt kümme aastat rahulikult minna, investorid saavad mõelda, turg areneb, tehnoloogia areneb ja ma usun, et küll me siis teeme need õiged otsused ka. Aga oluline on see, et me loome võimaluse. Kas seda võimalust siis kasutatakse, näitab aeg.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma tahan küsida sellise teema kohta nagu tuuleenergia ja riigikaitse. Nimelt, siin mõnda aega tagasi oli palju juttu sellest, et tuulikute rajamine merele võib segada Eesti riigikaitset. Hiljuti tutvustati Riigikogu riigikaitsekomisjonile ja majanduskomisjonile ühisistungil uuringut, mis keskendus sellele, kuidas see mõjutab meie radareid. Aga nagu ka selle uuringu läbiviijad möönsid, täielikult oli uurimata see, kuidas see mõjutab rannikukaitseks vajaliku relvastuse kasutamist. Seda ei ole keegi uurinud, analüüsinud. Ja siis ma mäletan, et sellel komisjoni istungil tõdeti, et tegelikult see on oluline küsimus ja enne, kui me energeetikas edasi saame minna, tuleks kindlasti seda analüüsida, sellepärast et me ei saa ju endale ometi lubada tegevusi, mis Eesti riigikaitset olulisel määral takistaks või kahjustaks. Kuidas on selle uuringu, ma ei tea, kas teise etapiga või millal võetakse ette see küsimus, mis puudutab relvastuse kasutamist ja tuulikuid?

Aitäh! Küsimus on täiesti kohane. Ma mäletan, et ka mina olin vähemalt ühel ühisel istungil (Saalist öeldakse midagi.) – okei –, kus selle uuringu tulemusi tutvustati. Ja võib-olla ka ühe eelneva küsimuse vastuseks: taastuvenergia arendamist hoidsid võib-olla tagasi ka riigikaitselised piirangud, mida nüüd on saanud vähendada, sellepärast et radarisüsteemide kaudu on loodud kompenseerimismeetmed. Ega ilma riigikaitselisi aspekte arvestamata me ei saa ju tuulikuid kuskile püsti panna. Kui kuskil on tegemist, ma ei tea, rannakaitse teemaga, ju see peab siis saama ikka enne ehitusloa andmist paika loksutatud, nii et kõik teemad on lahendatud. Ja noh, eks seal tuleb ka avatult vaadata, kui üks lahendus kaitsevaldkonnas ei sobi. Maailmas pole kunagi ainult ühte lahendust, vaid on erinevaid viise, kuidas neid piiranguid kompenseerida kaitse vaatest. Ja ma usun, et nutikad inimesed need lahendused leiavad, sest energeetikat meil on vaja, kaitset on meil ka vaja. Mida tugevam on majandus, seda rohkem me saame investeerida kaitsesse ja keskkonda samamoodi. Tegelikult on need kõik ju ühe ökosüsteemi osad.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mis argumentatsioon see on, et Soomes on tuumajaam, Rootsis on tuumajaam – teeme ka. Soomes on astmeline tulumaks, Rootsis on astmeline tulumaks – teeme ka? Soomes on toiduainetel soodsam käibemaks, Rootsis on toiduainetel soodsam käibemaks – teeme ka? Rakendame paketi. Valitsus on näiteks maksuküüru või füüsilise isiku tulumaksuga seotud seadusandlust suutnud viimase nelja aasta jooksul muuta rohkem, kui ma praegu siin minuti jooksul suudan ette lugeda. Meil ei ole järjepidevust. Tuumajaama rajamine on selline küsimus, mille puhul öeldakse, et siin on poliitiline üksmeel. Rahvahääletusel teema otsustamine on oluline. Seda ei saa teha kiirkorras Riigikogus, kus lobikohtumised ei ole ka avalikud, nii et see strateegilistes dokumentides ei kajastu.

Aga ma küsin teema kohta, mis pole veel kajastust leidnud. Salvestusvõimsused, näiteks Paldiski hüdropumpla rajamine – kuidas te näete, mis roll sellel tulevikus energiasüsteemis on?

Jaa, aitäh! Vot selline debatt mulle iseenesest meeldib, sest see on maailmavaatepõhine, mitte usupõhine. On riike, kus on astmeline tulumaks, on riike, kus ei ole astmeline tulumaks. Ja see, mida üks või teine erakond eelistab, on maailmavaateline. Kui sotsiaaldemokraadid erakonnana ei eelista maailmavaateliselt tuumajaama või tuumaenergeetikat, siis ma isiklikult seda aktsepteerin, mul ei ole sellega mingit tõrget. Senikaua, kui see kõik on faktipõhine, on minu meelest hästi.

Nüüd siis küsimus. Jah, üks pikaajalise salvestuse võimalus on tõesti pump-hüdroelektrijaam. Pump-hüdroelektrijaama puhul on täpselt samasugune murekoht nagu meretuuleparkide või ka mõne teise suuremahulise investeeringu puhul, mis on seotud elektrituruga: pank oskab küll öelda, mis on müüdava elektri kogus, aga puudub kindlustunne selle suhtes, mis on müüdava koguse hind.

Sellepärast ongi need erinevad finantsinstrumendid, mida me soovime läbi rääkida ja analüüsida koos Euroopa Investeerimispanga ja Põhjamaade Investeerimispangaga, et seda laadi projektid oleksid võimalusel pankade poolt rahastatavad, sest muud varianti kui pangad või mingid fondid ma ausalt öeldes väga ei näe, kes seda raha võiks välja käia.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt arupärijate esindaja Jaak Aab.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Püüan siiski lühidalt teha, aga kui on aega juurde vaja, siis igaks juhuks kolm minutit palun juhatajalt.

Kolm minutit lisaks.

Sotsiaaldemokraatide esitatud arupärimine puudutab valdkonda, mis on ühtaegu nii keskkonna-, majandus- kui ka julgeolekuküsimus. See on küsimus Eesti energeetilisest tulevikust. Ma ei pea siin vist tõestama, et geopoliitiliselt meil on keeruline olukord, mis objektiivselt on võib-olla neid probleeme süvendanud, aga toonud eriti esile ka selle, kui õigel ajal on jäetud mingid otsused tegemata või otsused venivad.

Faktid on lihtsad, aga muret tekitavad. Eesti tarbib rohkem elektrit, kui ise toodab. Ma tõin need numbrid välja. Tõesti, see puudujääk oli eelmisel aastal ligi 2,6 teravatt-tundi. Ja kahjuks see energiadefitsiit lähiaastatel ei vähene. Meie sõltuvus impordist suureneb, samal ajal kui tarbimine kasvab ning uued ühendused, mis võiksid meid piirkonna tootmisvõimsustega paremini liita, ei valmi enne 2033. aastat. See tähendab, et järgmised viis kuni kaheksa aastat peame ise oma elektritootmist oluliselt kasvatama või riskime kõrge hinna, katkendliku varustatuse ja majandusliku mahajäämusega.

Usume, et taastuvenergia kiire arendamine ei ole pelgalt keskkonnateema. See on ka sotsiaalse õigluse teema. Kõrged elektri hinnad ei taba kõiki ühtemoodi. Need löövad kõige valusamini keskmise ja sellest madalama sissetulekuga peresid, aga samuti ka ettevõtjaid, ja see on otseselt meie majanduse konkurentsivõime küsimus. 

Samas näeme, et taastuvenergia arendajad tahavad investeerida, kuid neid tihtipeale hoiab tagasi aeglane ja takistusterohke menetlussüsteem. Kohalikud omavalitsused jäävad planeeringuprotsessides ja loamenetlustes esilekerkivate probleemidega tihti üksi. Me ei saa jääda paigal tammuma. Nagu ma siin mainisin, Soome on viimastel aastatel tõesti väga kiiresti jõudnud tuuleenergias üle 8000 megavati võimsuseni. Leedu, mis oli meist tõsiselt taga, on jõudnud 1500 megavatini. Ja meie 700 megavatti selle valguses ei kõla just eriti hästi. Nii nagu ma siin mainisin, viimane tuulepargi ehitusluba väljastati 2020. aastal. Kaua tehtud kaunikene, Sopi-Tootsi tuulepark sai ikkagi valmis.

Kuidas edasi? Ka täna mainiti teatud vähempakkumisi, mille riik on välja kuulutanud. See 2023. aasta oma oli tehnoloogianeutraalne ehk siis selle vähempakkumise tulemusena arendatakse Eestis nii päikeseparke kui tuuleparke. Aga tegelikult on arendajatelt kuuldunud juba päris tõsist muret. Seal on üks tähtaeg, mis kindlalt vähempakkumise tingimustes on: 1. juuli sellel aastal, kui peavad olema väljastatud ehitusload. Minister väitis, et kaks arendajat on graafikus. Ega mina täpselt ei tea, kes graafikus on või mitte, aga ka majanduskomisjonis on kõlanud mitu korda see, et on risk, et selle vähempakkumisega turule toodavatest võimsustest võib midagi ära kukkuda. Nagu te teate, on arendajad vähempakkumisel pakkunud ka tagatisraha, millest nad võivad ilma jääda, rääkimata sellest, et nad kaotavad selle raha, mis nad on pannud kogu sellesse protsessi sisse. Ja samas on meil neid tootmisvõimsusi vaja. Võib-olla 2023. aastal ei osatud ette näha, millised pikad planeerimisprotsessid siin Eestis võivad lahti minna ja kui keeruline see kõik on. Aga kui oleks oldud võib-olla veidi targem tol hetkel, oleks võinud seda arvestada.

Ma tuletan meelde, et Eesti territooriumil, maismaal eriti, on väga palju keskkonnapiiranguid ja leida selliseid alasid, kus mingeid mõjusid ei ole, on väga keeruline. Neid mõjusid kindlasti tuleb hinnata, neid mõjusid tuleb kompenseerida ja samas tuleb saada kaasa [tulema] ka kohalikud inimesed, kogukonnad. No taluvustasuga läks ka päris tükk aega, enne kui siin Riigikogus see sai ära otsustatud. See ehk natukene aitab, aga kõiki probleeme see ei lahenda. Nii nagu siin täna juttu oli, on arendajad kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele pakkunud muidugi väga palju lisamotivatsiooni erinevate projektide näol, odavama elektri näol ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma siiski arvan, et riigil on oluline roll. Tuleks aidata nendes protsessides vähemalt omavalitsusi, võib-olla anda ka õigeid sõnumeid.

Nagu me teame, on üks erakond võtnud eesmärgiks üldse tuuleenergia arendamine peatada. Ma kirjutasin sellest ka artikli. See tundub selline, nagu 19. sajandi alguses oli Inglismaal masinalõhkujate liikumine. Kui inimesed hakkavad kartma – inimestes võib olla hirm mingite uute tehnoloogiate arenduste ees –, siis kõige lihtsam on see kõik seisma panna. Aga see ei vii meid sellest kohast edasi. Me kaotame tõsiselt konkurentsis naaberriikidega, kogu maailmaga, sest nii nagu siin on mainitud, taastuvenergiavõimsusi on maailmas arendatud rekordiliselt kiiresti. See jutt, et kuskil kõik tossutavad, ei vasta tõele. Hiina on kõige kiirem taastuvenergia võimsuste arendaja. Nende vajadused on suured. Jah, endiselt töötavad seal ka söejaamad, aga sellist progressi, tehnoloogia arengut ei suuda keegi pidurdada. Me peame sellega kaasa minema.

Nii et elektrivarustuskindlus ja energiajulgeolek ei ole lihtsalt erakondlik küsimus. Minister ütles, et see on maailmavaate küsimus. Ma arvan, et ei ole maailmavaate küsimus. See on meie riigi rahvuslik huvi. Kas Eesti suudab olla energiapoliitikas iseseisev, õiglane, tulevikku vaatav või jääme loiduse ja otsustamatuse ohvriks? Sotsiaaldemokraadid seisavad kindlalt selle eest, et roheleppe täitmine ja kliimat säästev poliitika ei oleks ainult keskkonnaküsimus, vaid ka sotsiaalselt õiglane ja majandust tugevdav. Me usume, et riik saab olla ja peab olema aktiivne partner energeetikavõimsuste ja ka taastuvenergia arendamises. Selleks vajame selget plaani ja kiiret tegutsemist. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Palun kolm minutit.

 Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! Ei olnud minul plaanis tulla siia kõnelema, aga kuna ma ministrilt vastuseid ei saanud, siis paneb see mind muretsema. Põhiküsimus on, kust Eestil elekter tulevikus tuleb. Ma saan aru, et härra Sutt on pärandiks saanud Yoko Alendri segaduse, mida Yoko Alender ei tekitanud, aga ei suutnud ka ära klaarida. Selle tekitas Kristen Michal koos oma Kaval-Antsuga – vabandust, ei tulegi riigisekretäri nimi kohe meelde. Koos härra Keit Kasemetsaga tekitas ta sellise suurema segaduse energeetikas. Pole see siiamaani vaibunud, ma saan aru, selgust pole teil Kliimaministeeriumis ikka majas. Ma mäletan, et valitsuses üle poole aasta küsisime seda küsimust, kust tuleb elekter – ega ei suudetud vastata.

Ma pean rääkima tuumaenergeetikast, mitte sellepärast, et sotsiaaldemokraadid tuumaenergeetika vastu on, vaid majanduslikel põhjustel. See ei ole usuküsimus, see on puhtalt majanduslik küsimus. Ma pean natuke rääkima, sellepärast et need vastused, mis te andsite, et no teeme, planeerime ja äkki siis midagi tuleb, võrduvad minu arvates esiteks sellega, et plaani ei ole. Kuna Kliimaministeerium on arvestanud tuumaenergeetikaga pärast aastat 2035, see on plaanides sees, siis kui seda ei tule, on tegelikult mure selles, et teil ei ole täielikku plaani, kust kohast tuleb tulevikus elekter. Ja teiseks võiks võrrelda seda bürokraatiaga. Mõttetu bürokraatia on selline asi, mis kõigi aega raiskab, sinna kulub kõigi ressurssi palju. Teha mingisuguseid planeeringuid, ettevalmistavaid tegevusi, mis võtavad tohutult Kliimaministeeriumi ametnike tööaega ära ja mille peale kulub maksumaksja raha, on minu arvates ka mõttetu.

Kui tuumaenergeetika juurde minna, siis küsimus on ju puhtalt maksumuses. SEI Tallinn on teinud Eesti võimaliku energiapoliitika või energeetika mudelid, ta on mudeldanud, mudeleid on üle kümne ja mõnes mudelis ei olnud üldse tuumaenergiat, mõnes natukene oli, see pääses natuke turule. Aga see natuke kahjuks ei kata ära tervet investeeringumahtu ehk siis rahaliselt, majanduslikult ei ole see mõistlik. Kogu Eesti ettevõtjate tarkus energeetika valdkonnas on koondatud Rohetiigrisse. Rohetiigri mudelid täpselt samamoodi ütlevad, et tuumaenergia lihtsalt majanduslikult ei tasu ära. Ja nüüd me kuuleme, et Kanadas [seda tüüpi] uus ja odav ja tore tuumajaamakene, mida on lubanud ka Fermi Energia, läheb oluliselt kallimaks maksma. Ka see tähendab seda, et tuumaenergiat rahaliselt kuidagi ei sobi arendada.

Ja lugupeetud härra minister, need võrdlused Soomega ei ole ju pädevad. Selles mõttes, et jah, kui me vaatame tänast hinda, siis teil on õigus. Aga kui me vaatame hinnakujundamise loogikat, seda, miks hind selline on, siis te olete ju pilti natukene nagu ilustanud. Esiteks, vanade reaktorite puhul on hind täna odavam sellepärast, et investeering on ennast ära tasunud mingi viimase 50 või 60 aasta jooksul ehk sinna ei pea peale maksma. Aga kui me täna Eestisse ehitaks tuumareaktori, siis me peaks hakkama kohe kõrgemat hinda maksma ehk siis me ei saaks tänast Soome hinda. Tähendab, me peame hakkama seda investeeringut tagasi maksma. Soome vanade reaktorite puhul enam tagasi maksma ei pea. Tänast Soome hinda nende vanade reaktorite tootmisel ja Eesti uue reaktori [energia] hinda ei ole võimalik võrrelda, sest arendajal on vaja investeeringukomponent kohe kätte saada.

Teiseks, uue reaktoriga, mida Soomes on arendatud, juhtus ju niimoodi, et see läks ajast oluliselt üle, prantslased tegid oluliselt odavamalt Soomele selle reaktori. See on põhjus, miks saab väiksemat energia hinda küsida. Kui sa rohkem kui 100 miljonit pead reaktori eest vähem maksma, siis sa pead hiljem ka tarbijatelt vähem küsima. Ehk need ei ole võrreldavad asjad, mida te esile toote. Ainult sellisel juhul tõesti, kui Eestisse ehitatakse ka tuumajaam, mis läheb üle aja, ja tuleb trahve maksta, saame selle võrra võib-olla hinna odavamaks.

Samuti plaanitakse – Fermi Energia on seda ju öelnud ka –, et taastuvenergia tasu tuleb ka lisaks tuumajaamale maksma hakata. No kui me paneme selle kõik majanduslikult kokku, arvutame läbi – see ei ole mõttekas, lihtsalt majanduslikult ei tasu ära. Ja see ei ole sotsiaaldemokraatide leiutis. Te võite võtta, vaadata, lugeda, ma soovitan: kõige paremad analüüsid ja mudelid on teinud tõesti SEI Tallinn, sealt on võimalik seda vaadata. Soovitan ka Rohetiigri arvutustega tutvuda. Ja lõppkokkuvõttes, ega Kliimaministeeriumgi väga palju teist juttu ei räägi. Aga poliitiline tahe on.

Seega, ma olen jätkuvalt mures, miks me kulutame ametnike aega asjale, mida ei pruugi tänases loogikas tulla, seda lihtsalt majanduslikult ei ole näha. Jah, tulevikus see on võib-olla mõistlik, aga teeme siis need inimeste ressursi kulutused. Teiseks, näiteks kaitsepolitseis tuleb inimesi tööle võtta juba täna, kui te planeerimisprotsessiga tegelete. See on kaitsepolitsei hinnang, ma seda mäletan väga hästi. See tähendab, et me hakkame maksumaksja raha kulutama olukorras, kus ei pruugi midagi tulla. Aga kõige suurem mure on see, kust tuleb siis ikka tulevikus energia. Kui teil ei ole seda plaani – ma mäletan, et tuuleenergiaga oli see probleem, et ei klappinud lõpuks need Kliimaministeeriumi numbrid – ja kui nüüd on arvestatud tulevikuks ka tuumajaam sinna sisse, siis kust see elekter tuleb? See on minu arvates põhiküsimus: kust tuleb võimalikult soodne ja võimalikult roheline elekter?

Ma arvan, et julgeoleku mõttes on selle juures kõige olulisem, et tootmine oleks hajutatud. Eestis meil ei ole mõtet korrata Ukraina vigu, et me teeme tootmise ühte või kahte või kolme kohta. Ilmselgelt [peab olema] hajutatud tootmine ja me saame selle pigem rohkem tuuleenergia ja päikeseenergiaga, mida on võimalik üle Eesti laiali teha, salvestusvõimsused ja mõned gaasijaamad sinna juurde. Kui meil on selles stsenaariumis igaks juhuks olemas ka põlevkivielekter, [juhuks] kui tõesti väga rasked olukorrad juhtuvad, siis jah, see võib olla, pole hullu sõjalises loogikas ka, kui seal midagi peaks juhtuma ja see elektritootmisvõimsus ühel hetkel tuleb maha jätta või hüljata või see satub rünnaku alla.

Ehk siis põhiküsimus ei ole mitte selles, kas tuumajaam on usuküsimus. Üldse ei ole usuküsimus, see on puhtalt majanduslik küsimus. Majanduslikus plaanis ma ei saanud kahjuks vastust. Ma tean, me ei saanud pool aastat valitsuses seda vastust, nii et te pole suutnud seda segadust kahjuks ära klaarida. Ma soovin teile jõudu selles, sest ma tean, et Yoko Alender püüdis ka. Me väga hindame tema tegevust, aga uskuge mind, seda segadust, mille Keit Kasemets ja Kristen Michal Kliimaministeeriumis igas valdkonnas kokku keerasid, me ju – mitte ainult teie, me kõik siin Eestis – helbime ja proovime parandada. Päris suur jama. Hea oleks, kui riigijuhtimise juures oleksid inimesed, kelle käe all ikka asjad õnnestuks ja oleks mingisugune konkreetsus. Eks me seda tunneme teistes eluvaldkondades ka, kui neid inimesi edutatakse. Aga me teame, et edutatakse selle piirini, kus kohas nende pädevus otsa saab, ja tundub, et piir on kätte jõudnud. Aitäh!

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma kindlasti ei saa ennast pidada energiavaldkonna spetsialistiks. Pigem võiks öelda, et ma seda valdkonda üldse ei tunne. Aga ma pean tunnistama, et selle aja jooksul, kui me koalitsioonis olime ja kui energiateemasid arutati, jäi põhiliselt mulje, et see on üks lõputu jokutamine, et me ei jõua õigel ajal tulemuseni. Aga ma tahaks rõhutada kahte olulist asja, mis mind on jäänud selle temaatika juures häirima.

Esiteks, kui taastuvenergiaplaane arutati sellesama KEVAD-e raames, siis üks minu põhiline kriitika nende plaanide osas oli see, et sõbrad, te räägite ainult tööstusest, te ei räägi inimesest. Ja seda kahest aspektist. Esiteks, need muutused, mis meie ees on, on niivõrd mastaapsed, et inimesi tuleb õigel ajal informeerida, et neile selgeks teha, mis neid ees ootab, mis selle sisu on. Ja teiseks, taastuvenergiale tuleks läheneda eelkõige inimeste kaudu ja alles siis tööstuse juurde minna, mitte vastupidi.

Praegu ma näen tulemust, et kogu see lappama läinud fantaasiate virvarr, mis on maakohtades, on inimesed ära hirmutanud. Aga see on üks tegemata jäetud töö. Just see, et lähtutud ei ole inimestest. Praegu me rääkisime usust. On välja kujunenud [uskumused], mida on ääretult raske lahendada, [raske on] inimestele seda selgeks teha. Isiklikult ma arvan, et tuuleenergia peaks olema võimalikult hajutatud ja inimestele võimalikult lähedal, et inimesed teaksid, kust tuleb enda energia. Ja mis puudutab tööstust, selle peab tööstus lahendama oma vajaduste jaoks.

Teine küsimus, mis mind on selles valdkonnas häirinud. Kui ma Kristen Michalile esitasin küsimuse, kui palju meil ikkagi taastuvenergiat tarvis on, siis vastas ta mulle, et nii palju, kui meil on majanduskasvuks tarvis. Ehk siis lõputult. Aga paraku on nii, et taastuvenergia ei ole midagi, mis on 100% keskkonnasõbralik. Ka sellel on olemas jalajälg ja see jalajälg avaldub kas siin meil või kuskil mujal maailmas. Ehk siis ka seal on piirid, kui palju me saame energiat toota. Ja me peame väga täpselt mõtlema, millised on maailmas keskkonnapiirid ja mis on meie piirid. Oleks väga oluline kogu aeg välja mõelda, kui palju me saame majandust arendada, kui palju me saame energeetikat arendada, aga selles osas on meil teatud hämu.

Ja viimase punktina ma tahaks hüpata siiski tagasi Natura teema ja Natura raiete juurde, sest paraku meie auväärt ministrit on eksitatud. See, et Natura aladel on minimaalselt raiet tehtud, lihtsalt ei vasta tõele. Piisab pigem lühikesest sissevaatest internetti ja me leiame sealt hästi palju huvitavaid artikleid, kus räägitakse sellest, et Natura aladel tehtud raiete pealt on isegi makstud toetusi, Natura toetusi – selline absurd. Riigikontroll väidab, et alates aastast 2015 on raied Natura aladel hüppeliselt kasvanud. Ja viimaseks, kui seda ei oleks olnud, ei oleks olnud vabaühendustel põhjust kaevata sel teemal komisjonile, et asjad on Eestis väga paigast ära. Nii et ma tahtsin seda eksitust lihtsalt parandada. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Palun, energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Sutt!

Aitäh, hea juhataja! Ma luban, et ma teen hästi lühidalt ja räägin ainult sellest, kas tuumaenergeetikasse investeerimine on majanduslikult mõttekas tegevus või mitte. Eelmisel aastal investeeriti Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel uutesse tuumajaamadesse maailmas 65 miljardit ja see summa on prognoositud kasvama 2030. aastaks 70 miljardini aastas. Neid investeeringuid ei tehtaks, kui see ei oleks majanduslikult tasuv. Ja siin natuke oli juttu ka sellest, kas need väiksed modulaarsed reaktorid on midagi, mis on huvi mõttes ainuomane meile – ka seal prognoositakse märkimisväärset kasvu tulevikus. Nii et strateegilises vaates, ma arvan, on see kõik õige ja oluline. Ja me saame siin seda strateegilist energiamajanduse plaani ilusti debateerida koos energiamajanduse arengukavaga aastaks 2035. Aitäh küsimuste, kirjalike küsimuste ja saaliküsimuste eest ka! Kena õhtut! (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust, mul seda õigust enam ei ole.

Aitäh! Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja meil on läbitud tänane viimane päevakorrapunkt.

Kuid on esmaspäevane päev ja on võimalik peale haamrilööki vabas mikrofonis sõna võtta. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eduka riigi aluseks on haritud rahvas. Me teame, et hariduses on väljakutseid väga palju, aga ma keskendun täna neist kahele hetkel võib-olla kõige olulisemale. Meil räägitakse väga palju tasulisest või tasuta kõrgharidusest. Kui ma seda juttu kuulan, siis jääb alati mul küsimus, kes on need, kes saavad Eestis tasuta kõrgharidust. Kindlasti ei ole need inimesed, kelle kodukohaks on Saaremaa või Hiiumaa või mõni teine koht, kus ei ole ülikoole. Juba praegu peavad väga paljud lapsevanemad oma lapse üliõpilasaastate eest igakuiselt vähemalt 1000 eurot tasuma, sest just nii palju on vaja eluasemekulude jaoks, on vaja toidu jaoks, on vaja teiste eluks vajalike väljaminekute jaoks. Seega lõpetame jutu tasuta kõrgharidusest, juba praegu see on enamiku Eesti piirkondade [elanikele] tasuline. Mida aga teha? Üliõpilased on ise välja pakkunud kõrgemad õppetoetused, mis peaksid olema veel paremini sihitatud. Oluliselt paremini reguleeritud üüriturg. Ja mis kõige tähtsam, kõrgharidusse ehk tarka rahvasse peame rohkem investeerima. See on võrdsema, turvalisema ja õnnelikuma ühiskonna alustala.

Teine oluline punkt on hariduslik ebavõrdsus. Üldhariduskoolide ja gümnaasiumide viimaste aastate erinev statistika näitab ära, mismoodi joonistuvad välja eksamitulemused ning kuidas joonistub välja see, kui paljud kooli üheksanda klassi [lõpetanud] õpilased saavad kolme või nelja järgmise aasta jooksul keskhariduse. Me näeme, et see lõhe aina suureneb. Koolide taseme vahed ei vähene, vaid vastupidi, Eestis on tekkimas üha rohkem juurde koole, mille puhul väga paljud põhikoolist lahkuvad õpilased ei saa järgneva kolme või nelja aasta jooksul keskharidust. Lisaks on väga selgelt välja joonistumas see, et väga palju sõltub see sellest, missugune on lastevanemate sotsiaal-majanduslik olukord. Lihtsustatult öeldes, sellest, kui suur on ema või isa sissetulek, sõltub, kui hea saab olema lapse haridus. Neid näiteid võib veel päris palju tuua ja see [pilt], mis üle Eesti on meie ette [välja joonistunud], on päris kurb.

Võib-olla veel olulisem tendents – see on Eestis pidevalt muutumas – on see, et iga-aastaselt läheb Eesti lapse keskmine koolitee aina pikemaks. Kindlasti on üheks põhjuseks see, et väga paljud maakoolid peavad uksed sulgema ja maalapsed peavad seetõttu kaugemale liikuma. Aga võib-olla veel olulisem põhjus on see, et lapsevanemad viivad lapsed kaugematesse koolidesse. Ja põhjused on needsamad, mida ma eespool nimetasin: mingites koolides on õppetulemused paremad kui teistes koolides ja mingite lastevanemate sissetulekud võimaldavad lapse pikemat kooliteed või paremaid elamistingimusi kodust eemal juba põhikooli lõpus või gümnaasiumis. Ma kutsun kõiki üles tegelema nende probleemidega ja mitte neid kusagile vaiba alla pühkima, sest need on päris probleemid, mis üha tugevamalt ja tugevamalt uksest sisse tulevad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eesti inimesele ei ole vaja igasugust majandust ja majanduskasvu. Eesti inimesel ei ole kasu majanduskasvust, millest ta osa ei saa. Eesti inimesel ei ole kasu majanduskasvust, kui luuakse jõukust ja rikkust, aga tema pangakontole see ei jõua ja tema pere võimalusi see ei paranda. Me peame pingutama selle nimel, et iga Eesti tööinimene saaks koos loodud jõukusest õiglase osa. Sotsiaaldemokraatide arvates tuleb selleks teha järgnevaid asju. 

Esiteks peame tagama kõige olulisemad avalikud hüved ja nende kättesaamise. Selleks on haridus – seda nii üldhariduse, kutsehariduse kui ka kõrghariduse tasandil –, selleks on tervishoid ja selleks on kodu. Need kolm asja tegelikult määravad väga palju, kas inimeste anded saavad noorena arendatud, kas neil on elus võimalus olla edukas, kas neil on võimalus luua ühiskonda rohkem jõukust ja majandusse panustada. Loomulikult, kui inimene ei ole terve, ei saa ta seda teha, ja kui inimene ei ole oskuste ja heade teadmistega, ei saa ta seda teha. Täna on üheks kõige suuremaks probleemiks saamas selle kõige kõrval ka kodu kättesaadavus. Üürihinnad kerkivad meil Euroopas [kõige] kiiremini, elamupinna ruutmeeter maksab järjest rohkem ja rohkem ning noored pered ja Eesti inimesed ei saa enam omale kodu võimaldada, ka töörände mõttes.

Teine asi on omamaine tootmine ja eksport. Eesti saab küll hiilata sellega, et majanduse kasv põhineb meil praegu ekspordi kasvul, aga eksport kasvab kulla, autode ja gaasi najal. Ei ole ükski neist toodetud või tehtud Eestis. See tähendab seda, et kui maailma majandusega midagi juhtuma peaks, siis need suurepärased ekspordiartiklid kukuvad ära. Meil peab olema oma tööstuspoliitika, me peame tööstusesse panustama, peame tootmisesse panustama, loomulikult sealhulgas toiduainetootmisesse. See tagab selle, et Eesti majandus on tugevatel jalgadel. Meil ei ole vaja niisama lihtsalt avatud, globaalset majandust, mis iga majanduslanguse ja värina peale kokku vajub. 

Ja kolmas asi, mida sotsiaaldemokraatide arvates on vaja selleks, et iga Eesti tööinimene saaks õiglase osa koos loodud rikkusest, on õiglane maksusüsteem. Selline maksusüsteem, mis jätab keskmisele Eesti perele ja väiksema sissetulekuga Eesti inimesele oluliselt suurema summa kätte. See tähendab astmelist tulumaksu. See tähendab seda, et need, kes on rikkamad – ja me räägime siin 10%-st kõige rikkamatest inimestest –, panustaksid maksude näol oluliselt rohkem. Ja tänu sellele saavad olla inimesed targemad, tervemad, õnnelikumad. Tänu sellele kasvab majandus kiiremini ja tänu sellele tegelikult kõige rikkamad inimesed, kellel on kõige rohkem kapitali, võidavad sellest investeeringust teistesse inimestesse.

Nii et mina kutsun üles pingutama selle nimel, et iga Eesti tööinimene saaks üheskoos loodud rikkusest ja jõukusest õiglase osa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sellega on tänane istung lõppenud. Turvalist koduteed!