Tore, väga kena kuulda!
Võtame siis härjal sarvist. Sisuline arutelu algas 9. märtsil. Kõigepealt selgitas kultuuriminister Anneli Ott eelnõu eesmärki ning üks eelnõu autoreid, Kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Siim Rohtla tutvustas komisjonile eelnõust tõukuvaid põhimuudatusi ja direktiivi eesmärki. Mina märkisin selle peale, et eelnõu § 19 lõike 1 kohaselt ei tohi üheski saates õhutada vägivalda ja vihkamist soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste jne alustel, ja küsisin, miks see loetelu ikkagi selline on. Kirjas on "geneetilised omadused", aga lisaks on ka eraldi välja toodud mitu geneetilist omadust, nagu sugu, rass ja nahavärv. Teine küsimus oli see, kas siis meediateenuseid osutades võib saadetes õhutada vägivalda kõikide nende tunnuste järgi, mida § 19 lõikes 1 mainitud ei ole. Eelnõu kaasautor, Kultuuriministeeriumi õigusnõunik Karin Ligi vastas, et sugu, nahavärvus ja rass on tõesti geneetilised tunnused, aga lõikes 1 esitatud loetelu pärineb Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, kus on samuti selline loetelu. Selle peale jäin mina ikka endale kindlaks ja tegin järelduse, et kõikide teiste tunnuste puhul võib selle seaduseelnõu alusel viha õhutada nii palju, kui kulub. Pealegi on Euroopa Liidu põhiõiguste hartas [kasutatud sõna] "sealhulgas" ja alles siis tuleb tunnuste loetelu. See tähendab, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on keelatud viha õhutamine eespool nimetatud tunnustel [koos täpsustusega "sealhulgas"], aga eelnõus on ainult kinnine loetelu.
Sama teema arutelu jätkus 15. märtsil, kui ma viitasin direktiivile, mis tuli üle võtta ja mille kohaselt tuli arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21 või seda alust. Ma küsisin, kas seda harta artiklis esitatud loetelu on käsitletud korrektselt, kui eelnõus on toodud välja ainult teatud tunnused. Ma ütlesin seda, et on väga suur vahe, kas keelatud on viha õhutamine, diskrimineerimine jne loetletud tunnuste alusel või sealhulgas loetletud tunnuste alusel. Karin Ligi tunnistas selle vahe olemasolu, aga teatas, et lähtutud on sellest, mis teadaolevalt oli direktiivi sõnastamisel selle konkreetse sätte eesmärk. Mina ütlesin, et kinnises loetelus pole märgitud, et viha õhutamine näiteks elukutse või elukoha või mis iganes teise tunnuse põhjal oleks keelatud, ja küsisin, kas viha tohiks õhutada kõikide Tartus elavate ajaloolaste vastu. Nüüd sekkus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti meediateenuste nõunik Peeter Sookruus ja vastas, et direktiivi uuendamise läbirääkimistel ja triloogidel oli see tuliste debattide objektiks ja sealt pärineb viide harta artiklile 21. Mina ütlesin jälle, et jääb arusaamatuks, miks harta artiklit 21 täielikult ja sisuliselt ei ole üle võetud, et ka eelnõus oleks formuleering "sealhulgas loetletud tunnuste alusel".
Martin Helme küsis, kuidas puutub meediateenuste reguleerimine Euroopa Liidu pädevusse. Subsidiaarsuse kohaselt ei ole see Euroopa Liidu asi. Karin Ligi vastas, et meediateenustel on piiriülene iseloom, ja Peeter Sookruus täiendas, et kultuur kui selline on konkreetses regulatsioonis liikmesriikide pädevuses, aga meedia- ja sisuteenused on suuresti seotud siseturu toimimisega. Ta lisas, et Eesti on otseselt osalenud direktiivi väljatöötamise protsessis ning kõik eelnõu seisukohad on põhjalikult ja mitme valitsuse eestvedamisel läbi arutatud ja heaks kiidetud. Ta kinnitas ka seda, et eelnõul on laiapõhjaline toetus.
Martin Helme sõnas, et seaduseelnõu tegeleb väga selgelt meedia sisu reguleerimisega, see on aga vastuolus põhiseadusega. Sõnavabadus on Eesti põhiseaduse alusväärtus. Peeter Sookruus väitis vastu, et eelnõus ei ole tegemist sõnavabaduse piiramisega. Kõik [need normid] on toiminud üle 20 aasta ja Eestis ei ole ühtegi näidet selle kohta, et oleks piiratud sõnavabadust või sekkutud meediavabadusse ning vabasse infoliikumisse. Midagi uut juurde ei tule, kinnitas Sookruus, välja arvatud see, et vihakõne normide alused veidi laienevad. Praegu on meie seaduses ainult vihkamisele õhutamise keeld, aga nüüd lisandub ka vägivallale ja terroristlikele tegudele õhutamise keeld. Tema väitel võimaldab see tagada ühiskonna stabiilsust paremini. Need normid on kehtinud üle 20 aasta, toiminud ladusalt ja ühtegi konflikti ei oska keegi välja tuua.
Martin Helme küsis, miks on sellisel juhul üldse uut seadust vaja, kui Eesti seadustes on olemas kõik normid ja Eesti on ratifitseerinud ka piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni. Karin Ligi vastas, et direktiivi ülevõtmisel on kohustus näidata, millistes riigisisestes normides need direktiivi sätted on. Sätet, mis vastaks täpselt konkreetsele direktiivi sättele, Eesti õiguses hetkel ei ole, väitis Karin Ligi. Eestis tulenevad need põhimõtted mitmest rahvusvahelisest lepingust ja kas või põhiseadusest, aga ettekirjutust nende alusel teha ei saa. Kui Eesti soovib takistada reaalset vägivalla ja vihkamise õhutamist, siis selleks peab olemas olema seaduslik alus.
Martin Helme sõnas, et seaduseelnõu annab loetelu selle kohta, mis on diskrimineerimine, aga tegemist on lõdva sõnastusega ja võimatu on öelda, mida tegelikult keelatakse. Nüüd ütlesin ka mina, et Peeter Sookruus väidab, et eelnõu ei puuduta sõnavabadust, ja viitasin selle autorile Siim Rohtlale, kes oli "Aktuaalses kaameras" k.a 15. veebruaril öelnud, et meediateenuste seadusega kindlasti piiratakse sõnavabadust, aga seda tehakse parema ja turvalisema ühiskonna nimel. Ma küsisin, kas eelnõu kaitsjate arvates piiratakse sõnavabadust või ikkagi ei piirata. Peeter Sookruus kordas jälle, et üle 20 aasta on selles valdkonnas need normid üldjoontes toiminud ja probleeme olnud ei ole.
Martin Helme ütles, et peamine probleem on selles, et kuskil mingid inimesed otsustavad, kas on või ei ole sõnavabadust. Direktiiv ütleb, et liikmesriigid peavad selle üle võtma ja piiranguid kehtestama. Tegemist on meediat suukorvistava seadusega. Ta küsis, kuidas see menetlemise protseduur käib ja mis on sanktsioonid, kui näiteks Eesti Raadio saate peale kaebab Soome või Rootsi, ja mis saab edasi, kui Eesti sanktsioone ei kehtesta. Karin Ligi kinnitas, et eelnõuga kindlasti sõnavabadust ei rikuta. Tsensuur on põhiseaduse järgi keelatud ja mingit tsensuuri ei kehtestata. Ei vasta tõele, et teised riigid võivad kaevata ja sellega peab tegelema. Martin Helme avaldas arvamust, et on ametniku diskretsioon, kas alustada menetlust, mis ongi karistus – menetlus on karistus. Peeter Sookruus vastas, et kogu regulatsioon piiriüleste teenuste puhul tugineb ühele kesksele põhimõttele, milleks on päritolumaa põhimõte.
15. märtsil jätkati samal teemal ja Martin Helme küsis, millised on järelevalve praktikad. Peeter Sookruus vastas, et ühtegi juhtumit, mida võiks liigitada vihkamisele õhutamise keelu või vihakõne keelu rikkumise alla, ei ole olnud. Kõigil meediateenuste osutajatel on tänaseks välja töötatud vastavad tarkvarad. Need süsteemid toimivad hästi ja seaduserikkumist enam ei ole. Martin Helme vastas, et diskrimineerimist ja viha õhutamist nii lihtsasti küll ei mõõda ja ka arvutitarkvara seda ei lahenda. Helme küsis, kes on need inimesed ja mis hakkavad olema nende tööreeglid, mille alusel hakatakse mõõtma võimalikku diskrimineerimist kellegi suhtes. Peeter Sookruus vastas, et uusi teemasid juurde ei tule, juurde tuleb ainult see, et vihkamise õhutamise keelule lisandub vägivallale ja terrorismitegudele õhutamise keeld. Aga uudiste- ja arvamusportaalid Objektiiv ja Uued Uudised tervikuna ilmselt ei hakka kuuluma meediateenuste seaduse kohaldamisalasse. Ilmselt ei hakka. Eelnõu käsitleb eelkõige audiovisuaalmeediat, väitis Sookruus.
Martin Helme juhtis tähelepanu sellele, et TTJA-l ei ole pädevust tegeleda diskrimineerimise või viha õhutamise järelevalve protsessiga, ja küsis, kuidas TTJA selle järelevalvega tegelema hakkab. Peeter Sookruus vastas, et TTJA, varem ka Kultuuriministeerium, on pädev asutus sellega tegelema, kuid seni ei ole olnud juhtumeid. Martin Helme küsis, mis järgneb sellele, kui toimub seaduse rikkumine. Kuidas see protseduur välja nägema hakkab? Peeter Sookruus vastas, et kui on tegemist seaduserikkumisega, siis TTJA algatab vastava menetluse, tutvub olukorraga ja annab hinnangu. Sanktsioonid on kehtivas seaduses juba olemas ja põhimõttelisi muudatusi juurde tulemas ei ole. TTJA peadirektor Kaur Kajak selgitas, et meediaregulaatorit Eestis juhib Peeter Sookruus, lisaks on sideosakonna juhataja ja kaks menetlejat. Kui keegi annab ametile vihje või amet ise avastab rikkumise, siis vaadatakse kaebus üle ja viiakse läbi küsitlusi, mis võib kesta kuid. Kaur Kajak täiendas, et Läti ja Leedu regulaatorasutuses töötab vastavalt 17 ja 27 inimest, Eesti asutuses on ainult kolm inimest.
Nüüd küsis Martin Helme, et millised on sanktsioonid, ja Kaur Kajak vastas, et tegu on haldussunniga. Sunniraha ülempiir on 32 000 eurot. Teine võimalus on ettekirjutusega keelata saate edastamine ja see sõltub asjaoludest. Helme küsis, kas TTJA võib ära võtta ka kogu kanali loa. Peeter Sookruus vastas, et on võimalik jõuda ka selleni, et tegevusluba peatatakse või tunnistatakse kehtetuks. Kaur Kajak lisas, et TTJA ei ole veel jõudnud haldussunni kohaldamiseni.
Mina küsisin, et kus on Eesti ühiskonnas see probleem, mida selle uue õigusaktiga soovitakse lahendada ja mida kehtiva seaduse alusel lahendada ei saanud. Helme palus täpsustada neid asutusi ja teemasid, mis kehtiva seaduse alla ei kuulunud, aga nüüd [selle seaduseelnõu alusel hakkaksid] kuuluma. Karin Ligi vastas, et eelnõus on muudatusi palju. Nende eesmärk on viia Eesti õigusruum muutunud turuoludele vastavaks. Mina küsisin, kas vahepeal on Eesti meediapädevus muutunud halvemaks või tekkinud video jagamise portaalides viha õhutamise probleem, mida seni ei ole olnud. Karin Ligi vastas, et meediapädevuse teema muutub järjest olulisemaks ja see, et Eestis varasema praktika kohaselt äärmuslikke juhtumeid ei ole olnud, ei tähenda, et neid ei võiks edaspidi tulla.
Martin Helme viitas, et uus seadus nõuab selgemini välja toodavat ja kontrollitavat omandistruktuuri. Ta küsis, mida sellega taotletakse. Karin Ligi vastas, et see konkreetne säte direktiivis oli vabatahtlik. Nõue, et audiovisuaalmeedia teenuse osutajad avalikustaksid enda omandistruktuuri, ei olnud kohustus, vaid see oli eelmise ministri tahe. Martin Helme küsis, mida omandistruktuur üldse tähendab, ja Karin Ligi vastas, et see tähendab samu andmeid, mida praegu avaldatakse äriregistris, aga edaspidi muutuksid need soovijatele kergemini kättesaadavaks.
Nüüd hakkan lõpu poole jõudma. 22. märtsil jätkati põhiliselt meediapädevuse teemal. Aga juba 9. märtsi koosolekul olin mina juhtinud tähelepanu sellele, et seoses eelnõuga tuleb Eestis hakata edendama meediapädevust, mis omakorda annab TTJA-le rolli vaadata, kuidas ministeerium meediapädevust edendab. Küsisin 9. märtsil, kuidas hajutatakse muret, et meediapädevus võiks tähendada seda, et kodanikke õpetatakse allikakriitika asemel eelistama teatavaid ideoloogiaid. Karin Ligi teatas selle peale, et ei vasta tõele, et TTJA saab rolli kontrollida, kuidas Haridus- ja Teadusministeerium meediapädevust edendab. Üks riigiasutus teise üle riiklikku järelevalvet ei tee. Peeter Sookruus kinnitas, et topeltjärelevalve rolli Haridus-ja Teadusministeeriumi üle ei ole ega tule. Aga TTJA-l ning Haridus- ja Teadusministeeriumil on töine kontakt kooliprogrammide osas, kuidas meediat kriitiliselt tarbida ja kuidas ise valikuid teha.
Mina viitasin eelnõu peatükile "Meediapädevuse edendamine", kus on konkreetselt öeldud, et käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Karin Ligi sõnul see, et üks halduse kandja ei tee riiklikku järelevalvet teise halduse kandja üle, tuleneb teistest seadustest.
22. märtsil tõin ma välja meediakajastuse monitooringu statistika, mis tõestas, et Eesti Rahvusringhääling on väga tuntavalt ühiskonna hoiakute suhtes tasakaalust väljas, ning küsisin haridus- ja teadusministri käest, kuidas ministeerium tagab, et meediapädevusealane koolitamine, selle edendamine ei muutuks nendes tingimustes ideoloogiliseks ajupesuks.