Austatud Riigikogu aseesimees! Hea Riigikogu! Head Eesti inimesed! Rahvast ei määra see, mis tal on, vaid see, millesse ta usub. Nii on öelnud Anton Hansen Tammsaare. Mina usun Eestisse. Usun meie õigusesse olla vabad, otsustada ise oma tuleviku üle, rääkida oma keelt, hoida oma kultuuri ja kasvatada oma lapsi. Ja teha seda kõike vabas Eestis.
Viimased neli aastat on meile väga selgelt meenutanud ühte lihtsat tõde: vabadusest ei piisa, kui me ainult sellesse usume, vabadust tuleb osata hoida ja vajaduse korral tuleb seda osata kaitsta. 24. veebruaril 2022 alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu – sõda selleks, et võtta teiselt rahvalt tema vabadus. See päev muutis Euroopat. Eesti jaoks ei olnud see äratuskell. Me olime juba ärkvel. Me olime aastaid rääkinud, et Venemaa-oht ei ole teoreetiline, et NATO idatiiva kaitsmiseks ei piisa ainult poliitilisest solidaarsusest, et heidutus peab tähendama tegelikku sõjalist jõudu. Aga sõja algusega jäi aega vähemaks. Sellest hetkest alates ei olnud meie küsimus ainult selles, mida Eesti kaitseks vaja on. Küsimus oli selles, kui kiiresti me suudame vajamineva soetada ja võimeks pöörata.
Täna, pärast nelja aastat Kaitseministeeriumis võin julgelt öelda: Eesti on tugevam, Eesti on paremini relvastatud, Eesti on paremini kaitstud. Ja Eesti pole kunagi olnud oma liitlastega nii tihedalt seotud kui praegu. Aga me ei ole valmis, sest riigikaitse ei saa kunagi valmis. Vabadussõda õpetas meile midagi, mida ei tohi unustada: oma maad on lihtsam hoida kui seda tagasi vallutada. Seepärast on Eesti ja NATO kaitsehoiak viimase nelja aastaga oluliselt muutunud. Meie eesmärk ei ole oodata, kuni vastane on Eesti territooriumil, ja hakata siis mõtlema, kuidas teda siit välja ajada. Meie eesmärk on kaitsta Eestit esimesest meetrist. See ei ole lihtsalt ilus väljend. See muudab seda, kuidas me planeerime, milliseid relvi me ostame, kus asuvad meie liitlased, kuidas me harjutame. Eelkõige muudab see sõnumit võimalikule agressorile. Sõnum on lihtne: iga Eesti linn, iga küla, iga saar ja iga meeter Eestimaad on meie oma ja me kaitseme seda koos liitlastega igal hetkel ja iga hinna eest.
Selle põhimõtte elluviimiseks loodi 2022. aasta lõpus Eesti diviis. Diviis ei ole lihtsalt uus staap ega kast Kaitseväe struktuuris. See on võime juhtida Eesti kaitsmist tervikuna, siduda üheks meie brigaadid, maakaitse, suurtükivägi, õhutõrje, luure, pioneerid ja logistika. Ja siduda sellessesamasse juhtimisse meie liitlased, sest NATO kaitsmine algab ka Narvast, Võrust, Valgast, Pärnust, Tallinnast ja meie saartest.
Teine suur muutus viimase nelja aasta jooksul on tulejõud. Veel mõni aasta tagasi oli Eesti võime mõjutada vastast kaugemal meie piiridest piiratud. Täna on pilt teine. Meil on K9 liikursuurtükid, Caesarid ja HIMARS-id, meil on varitsev õhuründemoon, meil on järjest rohkem droone ning järjest parem luure- ja sihtmärgistamisvõime ning me arendame omaenda süvalöögivõimet. Miks see oluline on? Sest sõda tuleb hoida Eestist ja Eesti inimestest eemal. Meil peab olema võime mõjutada vastase juhtimispunkte, logistikat, tulevahendeid ja üksuste koondumiskohti enne, kui need jõuavad meie inimesteni. See ongi heidutuse mõte. Vastane peab teadma, et agressiooni hind on talumatult kõrge. Ja mida kindlamalt ta seda teab, seda väiksem on tõenäosus, et meil tuleb relvi kunagi päriselt kasutada.
Aga Ukraina sõda on õpetanud meile ka seda, et tänapäeva lahinguväli ulatub kõikjale. Kui lennukite ja helikopterite mõju on vähenemas, on kordades suurenenud ohud tiibrakettide, ballistiliste rakettide ja muidugi droonide massiivsema kasutamisega. Seetõttu oleme viimastel aastatel astunud ühe kõige olulisema sammu Eesti kaitsevõime arengus: ehitada üles mitmekihiline õhukaitse. Me tugevdasime ja jätkame lähimaaõhutõrje arendamist. Meie kasutuses on Mistralid ja Piorunid, aga juba ka efektordroonid. Kohale on jõudnud IRIS-T keskmaaõhutõrjesüsteem ning oleme lõpufaasis ballistilise õhukaitse valikutega. See on väga suur muutus.
Aga siin peame olema enda vastu ausad. Õhukaitse vajab järjepidevat arendamist. Droonitehnoloogia areneb kuudega, relvasüsteemid muutuvad, elektrooniline sõjapidamine muutub. Meie peame muutuma vähemalt sama kiiresti. Järgmiseks sõjaks ei saa valmistuda ainult eelmise sõja relvadega.
Sama lugu on merega. Ehk meie julgeolek ei lõpe rannajoonel. Läänemeri ühendab meid meie liitlastega. Mere kaudu liiguvad inimesed ja kaubad, merepõhjas asuvad ühendused, millest sõltub meie igapäevane elu. Seetõttu oleme viimastel aastatel tugevdanud ka merekaitset. Blue Speari laevatõrjevõime on Eesti jaoks strateegiline muutus. Samuti oleme arendanud meremiinivõimet ja seirevõimekust. Meie geograafia on meie paratamatus, aga meie geograafia ei pea olema meie nõrkus. Õigete võimete ja tugevate liitlaste korral võib see olla meie tugevus. Ja just õigete võimete jaoks on lähikuudel vaja langetada otsus uute laevade, tüübi ja koguste üle. Me peame uued laevad ehitama maksimaalselt Eestis ning minu soovitus oleks mereväe fookuse hoidmiseks viia merereostuse kompetents mereväe alt riigilaevastiku pädevusse.
Paar sõna ka viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud laskemoonast. Tõsi on see, et moodne relvasüsteem ilma laskemoonata on lõpuks lihtsalt kallis metall. Seetõttu oleme teinud otsuse kasvatada väga oluliselt Eesti laskemoonavarusid. Aastatel 2022–2029 on juba investeeritud või veel soetamisel laskemoona circa 5 miljardi euro eest. See on üüratu number, aga veel tähtsam on mõista, mida see number tähendab. Me ei osta lihtsalt mürske ja rakette, me ostame vastupidavust. Me ostame võimet võidelda mitte ainult esimesel päeval, vaid nii kaua, kui Eesti kaitsmiseks vaja.
Ja siin jõuamegi Eesti riigikaitse kõige olulisema osani. See ei ole HIMARS, see ei ole K9, see ei ole ka IRIS-T või Blue Spear. Meie suurim kaitsevõime on meie inimesed – ajateenijad, kes saavad parima väljaõppe oma riigi kaitsmiseks, reservväelased, kes tulevad õppekogunemistele, tegevväelased, kelle jaoks Eesti kaitsmine on igapäevane suure südamega tehtav töö, kaitseliitlased, sealhulgas naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, kes panustavad vabatahtlikult, aga ka päästjad, politseinikud ja teised, kes Eesti kaitseks igapäevaselt panustavad. Riigikaitseks julgen nimetada ka ettevõtjat, kes mõistab ja toetab, kui tema töötaja peab õppusele minema. Niisamuti on riigikaitsja iga perekond, kes teab, miks ema või isa mõnikord vormi selga ajab ja kodust ära läheb.
2024. aastal ütlesin riigikaitsesse aastakümneid panustanud inimestele, et ilma inimesteta on meie enda või liitlaste võime vaid tükk rauda. Ma usun seda täna veel rohkem. Iga relva taga seisab inimene ja selle inimese taga seisab ühiskond. Meie kaitsevõime nurgakivi ongi meie kaitsetahe. Seda ei saa välismaalt osta, seda tuleb kasvatada kodus, koolis, peres, kogukonnas ja seda tuleb hoida iga päev.
Head kuulajad! Jah, Eesti iseseisev kaitsevõime on meie esimene vastutus, aga me ei ole üksi. Me kuulume NATO-sse. Meie kaitseväelastega koos õlg õla kõrval teenivad siin kodukamaral Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide ja teiste liitlaste kaitseväelased. Nad ei tule Eestisse alles siis, kui kriis algab. Nad on siin täna. Me planeerime koos, me harjutame koos, me tunneme üksteist ja kui vaja, võitleme koos. See ongi NATO tugevus, mitte ainult artikkel 5, mitte ainult allkirjad lepingul. Võimalik agressor ei saa vaadata Eesti poole ja näha väikest 1,3 miljoni elanikuga riiki. Ta peab nägema maailma võimsaimat sõjalist alliansi.
Samas ei tähenda liitlaste olemasolu oma vastutuse loovutamist. Vastupidi, mida rohkem me ise panustame, seda tugevam on NATO, mida tugevam on Eesti, seda tugevam on NATO. See NATO kollektiivne tugevus on loomulikult koormus maksumaksjale. Nelja aastaga on Eesti kaitse-eelarve kasvanud 780 miljonilt 2,4 miljardi euroni aastas. See on üle 5% meie rahvuslikust rikkusest ja see on olnud Eesti jaoks ajalooline pingutus, sest me ei tohi hetkekski unustada, kust see raha tuleb. See tuleb inimeste tööst, see tuleb meie ettevõtetelt – selleks, et Eesti inimesed võiksid rahus elada, et ettevõtjad julgeksid investeerida, et pere julgeks kodu ehitada, et laps võiks hommikul kooli minna, mõtlemata sellele, kas homme on tema riik veel vaba.
Ja nagu ma varem olen öelnud, vabadus ei tule tasuta kätte. Ehk veel lihtsamalt, suurenenud kaitsekulutuste eesmärk on säilitada vabadus ja rahu. Osa sellest kaitsekulust oleme otsustanud suunata ka Ukraina vabadusvõitluse toetuseks, sest me ei saa rääkida Eesti kaitsevõime arengust ilma Ukrainata. Ukraina sõdurid võitlevad oma kodu eest, oma laste eest, oma vabaduse eest. Ukraina on meile näidanud, mida tähendab kaitsetahe. Ta on näidanud meile droonide tähtsust, õhukaitse tähtsust, suurtükiväe tähtsust, elektroonilise sõjapidamise tähtsust, logistika ja laskemoona tähtsust. Kuid kõige olulisem õppetund on palju lihtsam: sõjaks ei saa hakata valmistuma päeval, mil sõda algab, siis on hilja. Iga reservväelane, kelle me täna välja õpetame, iga rakett ja mürsk, mille me täna lattu paneme, iga droon, mille kasutamist me täna õpime, iga liitlane, kellega me täna koos harjutame, iga kaitsetööstusettevõte, mille tootmisvõimet me täna kasvatame – kõik see aitab tagada, et Eesti ei peaks kunagi kogema seda, mida Ukraina koges 2022. aasta 24. veebruari hommikul.
Võiksime küsida, kas Eesti on nüüd valmis. Loomulikult mitte. Jah, oleme õppinud Ukrainast, oleme teinud ühiskonnana suure pingutuse kaitsekulude tõstmiseks. Ja loomulikult on jätkuvalt meie vastus, et me oleme valmis rohkemaks kui kunagi varem, aga meie töö ei ole valmis. Meil tuleb edasi arendada õhu- ja raketikaitset, meil tuleb kasvatada drooni- ja droonitõrjevõimet, meil tuleb arendada elektroonilist sõjapidamist, meil tuleb kasvatada laskemoonavarusid, tuleb tugevdada piiri ja rajada kaitserajatisi ning tuleb arendada ka kaitsetööstust. Aga eelkõige me peame hoidma oma inimesi, sest Eesti suurim nõrkus ei teki sellest, kui meil oleks üks relvasüsteem vähem. Eesti suurim nõrkus tekib siis, kui me enam ise ei usuks, et seda riiki tasub kaitsta. Ja seda ei tohi juhtuda.
Head kuulajad! Enne lõppsõna sooviksin korraks peatuda ka poliitikal. Viimased nädalad on olnud Eesti riigikaitsele ja ka mulle personaalselt üsna tormilised. Otsustasin võtta poliitilise vastutuse ja anda kaitseministri teatepulk edasi. Poliitiline tuleriit on viimastel nädalatel olnud märkimisväärne. Ent ma lähen sirge seljaga, teades, et olen riigikaitse arengusse ja Ukraina abistamisse panustanud maksimaalselt, ning lahkun teadmises, et me tegime, mitte ei istunud käed rüpes. Siinkohal soovin tänada kõiki, kellega mul on olnud au üheskoos riigikaitset arendada. On olnud vägev sõit üsna tormisel merel, ent see on kõik selleks, et Eesti oleks hoitud.
Küll kasutan siit kõnepuldist kaitseministrina lahkumist või enne lõplikult lahkumist võimalust markeerida mõningad teemad. Esiteks, Ukraina abistamine. Eesti valik on viimastel aastatel olnud Ukrainat toetada maksimaalselt, olla ka rahvusvaheliselt vedur, et Ukraina rahval oleks võimalus oma vabadust kaitsta. Eesti algatusena leppis Euroopa Liit ennenägematu kiirusega kokku miljoni mürsu initsiatiivi. Samuti said võimekoalitsioonid Ukraina toetuseks alguse just Eestis alustatud suurtükikoalitsioonist. Eesti tõi maailmateadusesse Ukraina toetuseks 0,25% SKP-st initsiatiivi ning me oleme sõlminud Ukrainaga droonileppe ja teinud palju muud.
Selle abi korraldamise käigus oli ja on Kaitseministeerium kandvas rollis. Seda pole keegi kunagi eitanud. Ja loomulikult olid ka minul kui kaitseministril kõrgendatud ootused kõiges, mis puudutas Ukraina abi. Kas sellega kaasnesid riskid? Loomulikult. Hangiti ju moona, mida hankis ka Venemaa, ning hangiti kohtadest ja tarnijatelt, kes tihti oma seotust kuidagi Ukraina abistamisega näidata ei soovinud. On igati loogiline, et mina ministrina hoidsin end kursis Ukraina abi hetkeseisuga, sest teisiti poleks olnud võimalik. Ma käisin iga ühe-kahe kuu tagant Ukraina niinimetatud Ramsteini abigrupi kohtumistel, iga kuue kuu tagant Ukrainas, lisaks rahvusvahelised otsesuhtlused, sealhulgas Ukraina kolleegiga, ning Eesti-sisene ootus, et Ukrainat rohkem ja kiiremini toetada. Kõikidel nendel kohtumistel oli iga kordne küsimus, mida ja millal saame veel teha. Ootus Ukrainat toetada oli nii Eestis, Ukrainas kui ka rahvusvaheliselt väga suur. Ja see ootus on sarnane ka täna.
Jah, olen ministrina alati seisnud vankumatult Ukraina toetamisel ning teen seda ka edaspidi. On selgelt Eesti julgeolekupoliitilistes huvides, et Ukraina saaks maksimaalselt abi maksimaalselt kiiresti. Selle nimel on väga paljud inimesed väga palju pingutanud, sealhulgas kindlasti kõik, kes Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses sellega tegelesid. Ärgem unustagem, sadade miljonite eest on Ukrainasse moona Eesti abil just tarnitud. See on fakt. Ja usun, et oleme sellega päästnud sadu, kui mitte tuhandeid ukrainlaste elusid.
See, et mõni ettevõte ei ole oma lubadusi täitnud, on kahetsusväärne. Ja ma siiralt loodan, et eelkõige Datasel ise mõistab, et nende tegevus tähendab iga päev mõnda kaotatud Ukraina kaitset. Ma loodan, et just see oli ajendiks, miks eile lõunal saatis Datasel nii valitsuse kui ka Riigikogu liikmetele kirja, kus kinnitab oma soovi tekkinud vaidlus lõpetada läbirääkimiste teel. Kui nad seda ka tegudega suudavad tõestada, on väga hea, sest Ukraina vajab jätkuvalt moona. Kui mitte, jätkuvad kohtuvaidlused lepingu rikkumise küsimuses ja kindlasti ka uurimine Euroopa Prokuratuuri juhtimisel. Ehk kui Euroopa maksumaksjat või Eestit on abistamise käigus petetud, peavad selle välja selgitama prokuratuur ja uurimisasutused, mitte poliitiliselt laetud Riigikogu komisjonid.
Meil on kuus kuud valimisteni ning Kremli suur soov on näha, kuidas me sisemiselt kakleme oludes, kus probleemide põhjus on väljaspool Eestit. Me ei peaks vaidlema omavahel selle üle, kes mis kuupäeval mida tegi, vaid tegelema sellega, kuidas Ukrainat rohkem aidata. Ja muu hulgas võiks seda mõista ka opositsioon.
Teiseks, poliitilisest kultuurist. Eesti on demokraatlik riik. Muu hulgas tähendab see võimude lahusust ja vajadust mõista rolle, mis kaasnevad ametiga. Riigikogu roll ei ole viia läbi kriminaalmenetlust, ent kindlasti on kohane küsida vastuseid valitsuse tegevuse kohta. Siinkohal sooviksin näha parlamendis konstruktiivset sisulist debatti, mitte iga hinna eest poliitilist ärapanemist.
Olen üsna kindel, et minu lahkumisega kaitseministri positsioonilt uuel kaitseministril midagi head opositsioonilt oodata pole. Ma ei üllatuks, kui hakkame kuulma infotunni või arupärimiste küsimusi stiilis "teie ju juhtisite Kaitseväge, kui varade ja varude arvestuse probleemid ilmnesid" või "kuidas selgitate olukorda, et läksite Kaitseväest otse kaitsetööstusesse ja nüüd tagasi ehk tegite lühikese ajaga pöördukse 360 kraadi?" või "Mis teil Kaimo Kuuse vastu on?" Selliste küsimuste asemel peaks parlament tegelikult keskenduma küsimustele, kuidas jätkub laevastiku arendamine ja millal jõutakse ballistilise õhukaitse lepingusse.
Ehk oht vajuda sisulise kaitsepoliitika asemel minevikutaakadega tegelemise sohu on selgelt tajutav, aga see riigikaitse arengule kuidagi kaasa ei aita. Seetõttu soovin ma Martin Heremile jõudu ja jaksu järgmiseks kuueks kuuks. Kindlasti ei saa talle olema lihtne, tõestamaks, et ta pole kaitseministrina Kaitseväe juhataja tsiviilriietes. Eesti kaitsepoliitikat vedades peab mõistma, et see ei kuulu ühele ametnikule, ühele kindralile ega ühele institutsioonile. Kaitsepoliitika peabki olema erakondadeülene, sest meil on vaid üks Eesti, mida kaitsta. Ja riigijuhtide ülesanne on sisestada ühiskonnale kindlust, mitte ebakindlust, suurendada turvatunnet, mitte hirmu. Rahvas ootab juhtidelt kindlust ja rahulikku juhtimist.
Ka julgeolekuohtudest tuleb rääkida ausalt ja otsekoheselt, kuid seda tuleb teha vastutustundlikult, fakte ja riske selgelt eristades, näidata, et Eesti on valmis oma inimesi kaitsma, liitlastega koostööd tegema ning võimalikele ohtudele rahulikult ja otsustavalt reageerima. Hirm ei tugevda ühiskonda, usaldus, valmisolek ja ühtsus aga küll.
Lõpetuseks. Head Eesti inimesed! Hea Riigikogu! Me ei saa valida oma geograafiat, me ei saa valida oma naabreid ja me ei saa valida, milliseks muutub maailm meie ümber. Aga me saame valida, kuidas me sellele maailmale vastu läheme – kas hirmuga või kindlusega, kas üksi või koos, kas lootuses, et midagi ei juhtu, või valmisolekus tagada, et midagi ei juhtuks. Eesti on valinud valmisoleku, mitte sellepärast, et me tahaksime sõda, vaid sellepärast, et me tahame rahu. Me tahame, et Eesti laps kasvaks vabas Eestis, et ta saaks rääkida eesti keelt, et ta saaks valida, kelleks ta tahab saada, ja maailma minnes alati teades, et tal on koht, kuhu tagasi tulla. Eesti ongi see, mida me tegelikult kaitseme – mitte ainult 45 000 ruutkilomeetrit maad, mitte ainult piiri, vaid me kaitseme oma võimalust olla meie ise. Me kaitseme oma keelt, oma kultuuri, oma mälu, oma peret, oma õigust otsustada ja me kaitseme oma tulevikku. Aga me teame ka, et vabadus on vastutus – vastutus lisaks igaühele ka erakondadele, poliitikutele, ametnikele ja meediale, vastutus eraldada olulist ebaolulisest, vastutus mitte kiskuda riigikaitset igapäevasesse poliitkemplusesse, vastutus jätta riigikaitseteemadest kõrvale populism ja teadlik Kremli propaganda paljundamine, vastutus olla riigimees.
Ärgem unustagem, et ka praegusel riigielu otsustajatel on ülesanne anda Eesti järgmistele põlvkondadele edasi vabana. Ma siiralt loodan, et iga otsustaja ja poliitik mõtleb ning mõõdab kümme korda enne, kui alustab populistlikku poliitsõda riigikaitses. Sest olgem ausad, iga tarbetu vaidlus või Kremli narratiivide levitamine õõnestab meie ühtsust ning külvab viha ühiskonnas. Ma olen sügavalt veendunud, et see on vale tee. See lõhestab ja nõrgestab rahvast. Samamoodi olen veendunud, et Eesti inimesed soovivad kindlat riigikaitse arengut näha, et see, millesse nad ise panustavad, on panustamist väärt.
Ja just seetõttu astun ma tagasi sirge seljaga, sest ma arvan, et viimased neli aastat on riigikaitse arenenud õiges suunas. Meie kaitsevägi on tugevam, meie liitlassuhted on tugevamad, meie relvastus on tugevam ja meie kaitsetahe on jätkuvalt tugev. Hoidkem seda tahet, hoidkem üksteist, hoidkem Eestit! Mina tänan.
