Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid näha! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me soovime koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetega anda üle arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile seoses naiste tugikeskuste rahastamisega. Oleme täheldanud, et riik tellib teenusepakkujatelt teenuseid, mille rahastus ei vasta nende tasemele. Selle kohta me soovimegi ministrilt aru pärida.

Madis Timpson, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu liikmed Madis Timpson, Mart Helme, Toomas Uibo, Madis Kallas, Peeter Ernits ja Lea Danilson-Järg – ehk esindatud on kõik Riigikogu fraktsioonid – on algatanud notari tasu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on luua eeldused notariteenuse piirkondliku kättesaadavuse säilitamiseks ka tulevikus. Notariteenus ei ole ainult õigusküsimus, vaid ka regionaalpoliitiline küsimus ja sellepärast me selle eelnõu algatame. Aitäh!

Aitäh teile! Lauri Laats, palun! Kaks seaduseelnõu.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda kaks seaduseelnõu. Esimene on Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimelt, valitsuse liikmed räägivad pidevalt, et meil on eelarves raha puudu, seda ei jagu väga paljudele valdkondadele ja tuleb seada prioriteete. Teisest küljest on üles ehitatud eelarve, kus on võetud meeletult palju laenuraha. Milline aga võiks olla valitsuse liikmete käitumine või mida võiks nendelt eeldada? Kulude kärpimist. 

Teadaolevalt makstakse praegu valitsuse liikmetele igakuiselt 20% ametipalgast esinduskuludeks. Esinduskulusid ei maksta välja esitatud kuludokumentide alusel, see on lihtsalt palgalisa. Meie [algatatud] seaduseelnõu ehk Vabariigi Valitsuse seaduse muudatus räägib sellest, et me soovime, et valitsuse liikmetele makstaks see 20% välja kuludokumentide põhjal. [Sama põhimõte kehtib] ka Riigikogu liikmetele. Me soovime, et ei oleks sellises ulatuses lisapalka – kogu palgast 20% – ette nähtud. Ma arvan, et see on õiglane. Valitsuse liikmed võiksid ikkagi eeskuju anda. 

Teine seaduseelnõu, head kolleegid, puudutab meid: Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Jällegi peab ette võtma selle kurva statistika, mis puudutab tööl kohalkäimist. Statistikast selgub, et kuskil 17% – [vahemikus] jaanuarist maini – on istungitest puudutud. See [arv] on saadud rusikareegli alusel väikse matemaatilise arvutuse põhjal. Meil on ainult viis saadikut – viis saadikut! – kes on sajaprotsendiliselt kohal käinud ja kõikidel istungitel [osalenud]. Jah, ma saan aru, et on lähetused ja nii edasi, aga need on arvesse võetud. 

Ma jõuan tagasi selleni, millest ma olen ka eelnevalt [rääkinud]. Head Riigikogu liikmed, kui me tööl ei käi ja kui meil ei ole konkreetset põhjust, miks me [tööle] tulla ei saa, siis me ei peaks ka palka saama. 

Sellest lähtudes annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle seaduseelnõu, mis selgelt ütleb, et kui Riigikogu liige osaleb vähem kui 85%-l täiskogu istungitest ja komisjonide [koosolekutest], siis ta saab palgast ainult 85%. Ja nii edasi ja nii edasi, ehk siis astmetega. Kui ta puudub pooltelt istungitelt, siis loomulikult kärbitakse palka poole võrra. See on õiglane ja seda meilt inimesed ootavad. Hästi kummaline on arvata, et kui arst, kes on pühendunud töö tegemisele, pool ajast tööle ei tule, siis ta peaks ikkagi täispalga kätte saama – no see ei käi niimoodi. Olgem ausad, teeme selle asja ära! Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise ja kolm seaduseelnõu. 

Vaid ühe väikese repliigi istungi juhatajana kõigi Riigikogu liikmete kaitseks luban. Riigikogu liikme töö ei seisne üksnes täiskogu istungitel osalemises, vaid selle hulgas on [töö] komisjonides, erinevates töörühmades, ettevalmistamine istungiteks, eelnõude ettevalmistamine. On väga lühinägelik arvata, et ainult täiskogu istung on see, mille järgi me mõõdame Riigikogu liikme tööd. Ma ei alahinda täiskogu rolli, siin me hääletame ja võtame vastu seadusi, aga et ei jääks valet muljet, et ainult Riigikogu täiskogu istungite järgi me mõõdame Riigikogu töö hulka. 

Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kas te saaksite vaadata seda eelnõu, mis teile praegu üle anti, ja meile öelda – ma ei tea, kas on võimalik kiiresti pilk peale visata –, kas see põhimõtteliselt, sisuliselt kehtiks ka [Keskerakonna] kohta? Eile õhtul keskerakondlasi saalis ei olnud. Kui palju vähem nad [peaksid] palka saama?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et sellist täpset sõnastust eelnõus ei ole, aga te saate Lauri Laatsi käest küsida, kas see puudutab ka neid endid. Ma loodan, et puudutab. Või on seal "Välja arvatud Keskerakonna fraktsiooni liikmed" –, kui lubada üks selline nali. 

Aga nüüd, head kolleegid, oleme jõudnud tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 kolmas lugemine. Ma juhin kohe kolleegide tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! On olnud pikk teekond. Ajaloo huvides on oluline ära markeerida selle eelnõu arvestatavalt pikk ajalugu. Juba 2015. aasta sügisel algatati riigikaitseõiguse revisjon, mis laienes 2022. aastal kogu kriisiõigusele. Põhjuseks olid meid vahepeal tabanud COVID-i kriis ja loomulikult Venemaa agressioonisõja reaalsus Ukrainas.

Seaduseelnõu ise on tegelikult küpsenud kuus aastat. Reformi aluseks võeti kolme seaduse – hädaolukorra seaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja riigikaitseseaduse – ühendamine. Seda lihtsal ja loogilisel põhjusel: nende üheks koondamise kaudu oli võimalik üles ehitada ja viia järgmisele tasandile meie laia riigikaitse arhitektuur ehk lihtsamini väljendades meie riigi ja ühiskonna kriisikindlus.

Tänane maailm näitab, et klassikalisest arusaamast riigikaitse olemuse kirjeldamisel ja reguleerimisel enam ei piisa. Niinimetatud tsiviilmaailm ei ole kaasaegses riigikaitses enam toetavas rollis, vaid vahetu osaleja, kelle toimevõimest ja suutlikkusest sõltub väga palju. Ukraina tõestab seda uut reaalsust igapäevaselt. 

Peale sõjalise kaitse on üha kasvavaks väljakutseks niinimetatud hübriidsõda, millele reageerimiseks ja valmisolekuks head vastust kehtivast seadusruumist ei leia. Põhjus on lihtne. Tegemist on kas valdkondadeüleste või potentsiaalselt nende vahele kukkuvate väljakutsetega. Võtmesõnaks on siin koostöö. Kokkulõimitud kriisihaldus annab selleks seadusruumis loogika. Lai riigikaitse, sealhulgas elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimepidevus, ei ole pelgalt deklaratsioonid või projektid, vaid saavad esmakordselt meie seadusruumis konkreetse sisu.

Mis muutub? Toon välja kolm olulist teemat. Kindlasti paraneb loogika. Analüüsitud, arutatud ja harmoneeritud sai kogu eksisteeriv sõjalise riigikaitse ja tsiviilhalduse süsteem. Samuti ühtlustati mõisteid. Riigikaitse definitsioon laienes, [hõlmates ka] elanikkonnakaitset ja ühiskonna toimepidevust. Elanikkonnakaitse sai sisu ja korralduse loogika. Mõiste "kriisiolukord" lihtsustab seni kasutatud mõisterägastikku. Kriisiülesanne annab rolliselguse.

Teine oluline areng: rolliselguse loomine üleriigilisel, regionaalsel ja kohalikul tasandil. Üleriigilisel tasandil, kus tavaliselt reguleerime täitevvõimu tegemisi, on lisandunud selgemat sisu põhiseaduslike institutsioonide rollile ning erisustele, ka Riigikogu [rollile selles osas], mis puudutab parlamentaarset järelevalvet, toimepidevust ja tegevusvabadust. Selgema sisu sai kriisihalduses oluline regionaalne tasand, kinnistati Päästeameti ja regionaalse kriisikomisjoni keskne roll elanikkonnakaitse korraldamisel. Kohalikud omavalitsused – pikkade ja sisukate arutelude ajal täienes eelnõu oluliselt – said rolli, millel on konkreetne kuju ja sisu. On üheselt mõistetav, et tegemist on elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimepidevuse vaates võtmetasandiga.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Eraldi toon välja ühiskonna toimevõime alusteenused ja elutähtsate teenuste regulatsiooni, mis näiteks kehtivas seadusruumis piirdub vaid tsiviilkriisidega.

Kolmandaks, planeerimine. Kogu valmisolekut loov planeerimise ökosüsteem nii riigikaitses kui ka tsiviilkriisihalduses viiakse ühtsesse loogikasse. Strateegiline alusdokument, julgeolekupoliitika alused, muutub sisult ja vormilt julgeolekustrateegiaks. Erinevad üleriigilised planeerimisformaadid ühendatakse riigi kriisiplaanis.

Soovin korra peatuda ka seaduse peatükil, kus on sätestatud piiravad meetmed. Tegemist on loogilise osaga kriisiseadusest ja see eksisteerib ka tänases seadusruumis: hädaolukorra [seaduse], erakorralise seisukorra [seaduse] ja riigikaitseseaduse sõjaseisukorra sätetes. Uues seaduses on eri kriisivormide korral [rakendatavad] piiravad meetmed selgelt eristatud. Arvamus, et tänu kolme seaduse ühendamisele on tsiviilkriisides piiravate meetmete rakendamise võimalus laienenud, on ekslik. Seadus sätestab piirangute kehtestamise üldprintsiibid, mis puudutavad nii proportsionaalsuse kui ka meetmete kehtivuse põhimõtteid. 

Head kolleegid! Kriisihalduse ja riigikaitse põhiloogikat reguleeriv seadus loob raamistiku selle rakendamiseks Vabariigi Valitsuse määruste, riigi kriisiplaani ja muude alamaktide kaudu. Ehk teisisõnu, tegemist on kompleksse protsessi esimese etapiga. Sellele järgneb tõsine töö Riigikantseleis, ministeeriumides, ametites ja asutustes, kus on seda juba aastaid paralleelselt eelnõuga ette valmistatud. Loodame uue kriisihalduse ja julgeoleku arhitektuuri täielikku käivitumist lähiaastatel, see saab olema praegusest lihtsam, loogilisem, selgem ja kõiki rolle kaasavam. Me ei karda, vaid oleme valmis ja saame hakkama. Me ehitame väärtusruumi teadmist, mis lõpptulemusena puudutab meist igaüht.

Lõpetuseks soovin veel kord tänada kõiki, kes panustasid ideede, ettepanekute ja aruteludega ning [aitasid] kujundada selle eelnõu seaduseks. Riigikaitsekomisjoni põhjalikes aruteludes ning heas ja töises koostöös eelnõu algatajatega, eriti Riigikantseleiga, sündis tulemus. Reformierakonna fraktsioon toetab [seda eelnõu] ning julgustab pessimiste [selle poolt hääletama] ja kutsub üles kolleege seda eelnõu seadusena vastu võtma. Tänan!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Käes on tähtis hetk. Peatselt hääletame ühe kõige olulisema seaduseelnõu üle, mida see Riigikogu koosseis on menetlenud. Julgeoleku ja riigikaitse jaoks on see mõistagi fundamentaalse tähtsusega. 

Selle eelnõuga on tegeletud väga pikka aega, palju aastaid. See eelnõu ei ole sugugi "toores", nagu mõni pealiskaudselt ja pahatahtlikult väitma kipub. Me ei võta seda vastu kiirustades. Kümme aastat – mõelge! Kas see on kiirustamine? Risti vastupidi, tegemist on hoopis kahetsusväärse venimisega, kuivõrd see seadus oleks pidanud olema ammuilma vastu võetud ja jõustunud. 

Eelnõuga on teinud tõsist ning väga tänuväärset ja tulemuslikku tööd kümned inimesed, kui mitte rohkem. Nad on seaduseelnõu sisu arvestades oma eriala parimad asjatundjad. Ei ole absoluutselt mingit alust seada kahtluse alla nende kompetentsi ja töö kvaliteeti. Soovin omalt poolt tänada kolleege riigikaitsekomisjonist, Riigikogu liikmeid ja ametnikke, kuid eelkõige eelnõu ettekandjat, eelkõnelejat, head kolleegi Mati Raidmat, kes tegi Riigikogu poolelt kõige suurema töö. Täitevvõimu poolelt, kes esitas Riigikogule algse eelnõu, soovin kõigepealt tänada Riigikantseleid, riigisekretär Keit Kasemetsa, julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektorit Erkki Tori, õigusosakonna juhatajat Kristi Purtsakut ning nende kolleege, kes selle protsessi kaasa tegid. Tänan ka Kaitseministeeriumi õigus- ja haldus[küsimuste] asekantslerit Margit Grossi, Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantslerit Tuuli Räime ning nende kolleege. Ühtlasi soovin tänada endist riigisekretäri Taimar Peterkoppi, kes oli aastate eest selle seaduseelnõu algataja ja eestvedaja. Suur tänu ka kaitseväelastele ja kaitseliitlastele, politseinikele ja piirivalvuritele, kohalike omavalitsuste elutähtsate teenuste osutajatele ning paljude struktuuride ja organisatsioonide esindajatele, keda on sellesse protsessi ühel või teisel viisil kaasatud ja ära kuulatud. Neid oli kümneid. Te olete kõik ära teinud suure töö ja andnud väga olulise panuse laia riigikaitse arengusse, sest kõik algab ju seadusest. 

Tuletan meelde, et eile, kui valmistusime täiskogu nädala töökava kinnitama, esitati siin saalis ettepanek see päevakorrapunkt, see fundamentaalse tähtsusega seaduseelnõu, töönädala päevakorrast välja võtta, justkui oleks tegemist mingi tähtsusetu arupärimisega või ühega sadadest maksuseaduste muutmise eelnõudest, mille ärajätmise pärast poleks põrmugi kahju. Ettekäändeks toodi meedias kõlanud süüdistused, et eelnõu koguni suukorvistab ajakirjandust ja sellega kehtestatakse lubamatu tsensuur erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra korral. Noh, heakene küll, meedias aetakse segamini ka erakorraline seisukord ja eriolukord, need on tõesti erinevad asjad. 

Eesti Meediaettevõtete Liidu pöördumisele vastasime kohe, esimesel võimalusel. Eile tuli kiri ja eile vastasime. Lisasin vastuse andmise [arutelu] riigikaitsekomisjoni eilse istungi päevakorda. Vaatasime koos kolleegidega vastuse üle ja kiitsime selle heaks. Vastus läks kohe teele, ka teile, head kolleegid. Vastus on täpne, selgitav, austav ja ammendav. Ma ei [räägi] selle sisust, sest selleks pole praegu piisavalt aega. Üksnes lisan, et selle üle pole küll tarvis muretseda, ausõna. Kolmandaks lugemiseks me ei saaks ju nagunii eelnõus enam sisulisi muudatusi teha ja selleks pole ka vajadust. 

Kriisiolukorra ja riigikaitse seadus on väga mahukas ja kompleksne. See on loomulik. Loomulik on ka see, et ühele ei pruugi lõpuni meeldida üks ja teisele teine seadusesäte. See on ju alati nii olnud, pea iga seaduse puhul. Ja seadusi peale nende vastuvõtmist ikka muudetakse, sest õpitakse rakendamise praktikast ja tehakse vajalikke korrektiive. See, et kunagi peab seda nagunii parandama, ei ole mingil juhul põhjus, miks seadust tervikuna mitte vastu võtta. Selle loogika järgi me ei tohiks tegelikult ühtegi seadust vastu võtta.

Lõpetuseks. [Kätte on jõudnud] riigimehelikkuse ja ühtsuse näitamise tund, mitte odava populismi näitamise tund läbi vastandumise vastandumise pärast. Palun üksmeelset toetust sellele seaduseelnõule. Praegu on julgeolekupoliitiliselt karm aeg, see võib muutuda, paraku tõenäoliselt muutubki veel karmimaks. Julgeolek ja riigikaitse ei ole naljaasi. Selle seaduse mittevastuvõtmine või väljakuulutamata jätmine oleks nii-öelda riiklik kuritegu – see on minu arvamus –, kuritegu riigikaitse vastu. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me oleme mitmest kriisist läbi tulnud ja sõda kestab. Ma arvan, et see on küpse ühiskonna tunnus, et me suudame nendest kriisidest õppida ja vajalikud, ka mahukad, seadusemuudatused kokku leppida. Sotsiaalkomisjonis on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse [muutmise eelnõu], mis võtab kokku COVID-i kriisi kogemuse ja paneb paika rollid ning kriisis toimimise ja juhtimise ning kommunikatsiooni aspektid. Täna me saame heaks kiita seaduse, mille roll on sedasama teha igasugustes kriisides, olgu [tegemist] tsiviilkriiside või sõjaolukorraga. Nii nagu kolleegid enne mind, rõhutan ka mina, et sellesse erakordsesse protsessi on sisulise panuse andnud väga paljud inimesed ja seetõttu on see eelnõu nii tugevaks saanud. Riigikaitsekomisjoni tööd oli kõrvalt, ma pean ütlema, väga ilus vaadata. Seal ei olnud opositsiooni ja koalitsiooni, otsiti sisulisi lahendusi, vaieldi, jäädi ka eriarvamusele, aga lõpuks suudeti kokku leppida selles versioonis, mis täna siia on jõudnud. Kriisiolukorras peaks Riigikogu ja ühiskond nii ju toimima. Riigikaitsekomisjoni roll on olnud väga tähtis, debatt on olnud pikk ja kvaliteetne ning koostööd on kaua ehitatud. 

Lisaks toon välja veel kaks aspekti. Tõesti, sellega, et rollid on paigas nii regionaalsel kui ka keskvõimu tasandil ning ülesanded ja juhtimine on paika pandud, peab käima kaasas ka see, et inimesed saavad aru, mis muutus, mida nemad peavad teistmoodi või samamoodi tegema ja miks reegleid muudeti. Varjumiskohtadeks ja elanikkonnakaitseks on vaja ka raha, et need tegevused ellu viia. 

Teiseks, see, et viimastel päevadel on saanud väga suurt kriitikat eelnõu see [osa], mis puudutab meediat, nii sotsiaalmeedia kui ka traditsioonilise meedia toimimist, tuleb ka sellest, et kõik ei ole seda seadust läbi lugenud. Ka mina ei ole seda läbi lugenud, see on niivõrd mahukas, aga ma usaldan riigikaitsekomisjoni liikmete tööd. Ma arvan, et ka pärast vastuvõtmist tuleb selgitada, sest niivõrd mahukas seadus, vaatamata kõigi inimeste suurele pingutusele, ei ole ideaalne. Ma olen täiesti kindel, et me leiame sealt vigu ja asju, mis, ma ei tea, õppuste käigus või kuskil mujal [ilmnevad] ja parandamist vajavad. Ma arvan, et me siin saalis leiame selle koostöömeeleolu, et vajaduse korral need vead ära parandada. Sotsiaaldemokraadid toetavad kolmandal lugemisel seaduse vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Üks eelkõneleja mainis, et selle seaduse mittetoetamine on riiklik kuritegu. Vabandust, mis retoorikat me siin saalis nii tõsiste küsimustega kehtestame? Kõigepealt, Isamaa tingimusteta seisab Eesti julgeoleku eest, kõigi sammude eest, mis panustavad meie riigi, sealhulgas ka laiapindse julgeoleku käsitluse arendamisse. Kuid selle seadusega on meil rida põhimõttelise iseloomuga probleeme. Seda ei ole võimalik ignoreerida. 

[Tegemist on] keskse seadusega, mis peab tagama riigi julgeolekuvaldkonna võimepidevuse. [Teie] retoorika on, et jah, mõned asjad küll ei meeldi mõnele ja mõned asjad on halvad, aga mõned asjad on head, nii et võtame selle ikkagi vastu. Me ei saa sellise käsitlusega kuidagi nõustuda. 

Esiteks on niisugune doktrinaarne probleem: kõikide kriiside haldus on kokku koondatud ja selle tulemuse kaudu [muutunud] nii-öelda eufemiseeritud käsitluseks. See tähendab, et kõik – sõrataud, koroonaviirus, tuumasõda, rünnak, mäss – on kokku koondatud ühte teksti. Selle maht koos kooskõlastuskirjade ja seletuskirjadega on kokku 1500 lehekülge. Tegelikult tekib lausa eraldi õigusharu selles loogikas. Tegemist on tõsise põhimõttelise probleemiga. 

Teiseks, selle seaduse kaasamise loogika. Viimasel ajal kulus põhiaur ühisosa leidmisele erinevate poliitiliste ootuste vahel. Rida mõjukaid eksperte, ka huvirühmad, on osundanud küsimustele, mis vajavad läbitöötamist. Seda ei ole mõtet ignoreerida. Omavalitsusliidu käsitlus puudutab kohustusi, mida tuleb realiseerida. Siin viidati meediaorganisatsioonide vaatele. Tõsiseid teemasid on püstitatud ka riigiõiguslikus vaates selle konstruktsiooni kohta, et kriiside koordineerimine asetatakse Riigikantselei käsitlusse. Need on täiesti tõsised ja legitiimsed küsimused. 

Me peame aru saama sellest, et vastupanuvõime kriisidele reageerimisel – ükskõik millist tüüpi kriisidele, sest me oleme need ühe seaduse all universaliseerinud – seisneb selles, et ühiskond on teadlik oma vastutusest ja on kaasatud selle uue juriidilise konstruktsiooni loomisse. 

Üks kõnekas probleem on siin siiski põhimõttelise kaaluga, põhiseaduslikkuse kaaluga. Ma ei ole sugugi kindel, et parlamendil on pädevust võtta vastu rahuajal seadust, mis sätestab või normaliseerib ära õiguslikus mõttes Eesti ühe osa okupeerimise. Ma viitan siin seaduse §-le 52², mis ütleb, et rahandusministril on õigus omavalitsuse ühe osa okupeerimise korral – kas panete tähele? Õigus, suvaõigus! – jätkata okupeeritud territooriumile teatud riigi rahaeraldise maksmist või lõpetada selle maksmise. 

Vabandust, Eesti Vabariigi põhiseadus, mille alusel me seadusi vastu võtame, reguleerib, et Eesti Vabariik on selles loogikas jagamatu tervik. Selle terviku eeldusest peavad olema kantud ka meie seadused. Ka kõige mustemas stsenaariumis, mis võib realiseeruda, me oleme andnud valitsusele, kriisi juhtivatele ametiisikutele ka üldklausel-pädevusi õiguste piiramise kohta väga ulatuslikult. Ja nüüd korraga selline okupeerimist normaliseeriv säte väga hubases vormis! Omavalitsused hakkavad ise otsustama, kas nad teevad okupeeritud osasse makseid, ja meie riigi rahandusminister, eeldatavasti sõjalise kriisi tingimustes, hakkab suvaõigusel nende küsimuste üle otsustama. 

See on meie jaoks väga põhimõtteline küsimus. Õiguskeskkonnas okupatsiooni normaliseerimise käsitluse korral vajab reguleerimist märkimisväärselt ulatuslikum teemadering. 

Meil on olemas rahvusvahelise sõjaõiguse sätted, mis reguleerivad üldpõhimõtteid okupeeritud territooriumide kohta. Ma arvan, et me ei tee õieti – ja see ei ole ka põhiseadusega kooskõlas –, et me asetame seda tüüpi normid, mis nii-öelda normaliseerivad okupatsioonisituatsiooni, Eesti kehtivasse õigusesse rahuajal. See on põhimõtteline küsimus ja seda ei ole võimalik ignoreerida ega möödaminnes, nii-öelda libisevalt [käsitleda]. 

Isamaa fraktsioon ei saa seda seadust nimetatud probleemide tõttu, nii kontseptuaalse käsitluse probleemide tõttu kui ka viidatud konkreetse sätte tõttu toetada. 

Aga ma tahan öelda, et eeldatavasti see seadus vastu võetakse, seda seadust hakatakse rakendama ja me oleme kaugel sellest, et ka tulevikku vaadates öelda, et see kontseptsioon, mis sellisel juhul rakendub, kuulub põhimõttelisele revideerimisele. Tõsi, tulevikus, arvestades dialoogi, ka kriisiülesannete rakendajate ootusi, me oleme kindlasti valmis ka sellesse seadusesse muudatusi tegema, selleks et kriisijuhtimise korraldus oleks ladus, tõrgeteta, ja mis kõige olulisem, rakendatav, sisuliselt rakendatav. 

Küsimus ei ole kriisijuhtimise korralduses või kriisi praktilises lahendamises, selles, et meil on olemas nii-öelda puhtalt õigusteoreetiline ülisuure mahuga konstruktsioon. See on kaugelt ebapiisav käsitlus selles loogikas. 

Isamaa otsus tugineb kõlanud argumentidele. Ma avaldan tunnustust kõigile Eesti ametiisikutele, vabatahtlikele, kes tegelevad kriisideks valmistumise ja nende lahendamisega ning on panustanud organisatsiooni ülesehitamisse. Aitäh teile! 

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 668 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Väga lugupeetud Riigikogu, kordan, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestan hääletuse, kuna üks pult ei tööta. Head kolleegid, kas võime minna kohe hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Kuidas? Ei. Saalikutsung kaks minutit.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu 668. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Eelnõu 668 on seadusena vastu võetud. (Aplaus.)

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase teise päevakorrapunkti juurde, Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ettekande selle kohta teeb auväärt Riigikohtu esimees Villu Kõve. Kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on Riigikohtu esimehe ettekanne kuni 45 minutit ja seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalus [esitada] üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Suur au, härra Villu Kõve, on teid siin näha. Vabandan, et pidite oma etteastet 40 minutit ootama.

Ma teadsin, et ma olen päevakorra järgi teine [esineja]. Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Jälle on aasta mööda saanud ja on aeg teha ettekanne kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Traditsiooniliselt annan kõigepealt ülevaate, kuidas on kohtusüsteem aasta jooksul toiminud, räägin murekohtadest ja mõtetest kohtusüsteemi sees ja ka ettepanekutest seadusandjale. 

Esmalt kinnitan, et kuigi statistika halveneb, meedias on kriitilised kirjutised ja kohtusüsteemis vaidlused, toimib tegelikult kõik jätkuvalt korrakohaselt: Eestis on tagatud sõltumatu, erapooletu, kvaliteetne õigusemõistmine ning kohtuasjade lahendamine enamasti mõistliku aja jooksul. Probleemiks ja murekohaks on tõhususe langus, menetlusaegade pikenemine ja asjade kuhjumine. Selle suundumuse peatamiseks on vaja teha valikuid süsteemi sees, milleks ootame tuge ka seadusandjalt.

Kohtuasjade arv ja kohtumenetluse kiirus. Ma võtan selle [teema] kokku justiitsministeeriumi peastatistiku [sõnadega]: enne koitu läheb ikka pimedaks. Jah, aasta on mööda läinud, aga ega meil väga palju rõõmustavat ei ole. Midagi väga hullu ka ei ole juhtunud, aga trend on ikkagi selline, nagu ta on. 

Kohtuasjade arv on varasemaga võrreldes kasvanud. Seetõttu on kohtusüsteemi koormus tõusmas. Eelmisel aastal oli 6,5% rohkem tsiviilasju, 6,3% rohkem kriminaalasju ja 9,8% rohkem väärteoasju. See on tegelikult täiesti arvestatav kasv. Haldusasju on tulnud juurde 1,7%. Samas on nende [arv] tõusnud ka varem, võrreldes 2019. aastaga on haldusasjade [arv kasvanud] 36%. 

Ringkonnakohtu menetluses [olevate kohtuasjade arv] on ka kasvanud: tsiviilasju on 4,6% rohkem, kriminaalmenetluse asju on lausa 10% rohkem, väärteoasju on 8,1% rohkem. Pisut vähenes haldusasjade arv, kuid jällegi, 2019. aastaga võrreldes on haldusasjade [arv] tõusnud 58%. 

Tähelepanu väärib [asjaolu], kui erinev on erinevates kohtuasjades edasikaeve. Tsiviilasjadest kaevatakse edasi või lahendatakse ringkonnakohtus umbes 4,8% – see tähendab, et 95% jääb nii, nagu on, ja keegi neid edasi ei kaeba. Kriminaalmenetluses on see number 11,6%. Aga halduskohtumenetluses on see number ligi 39%. See on liiga suur number, see ummistus kohtus on osalt sellest tingitud. Riigikohtus on menetlustaotluste arv suurenenud 4%, vähenenud on tsiviilasjade arv ja oluliselt on tõusnud haldus- ja kriminaalasjade arv. 

Kohtute jõudlus selle taustal on kahjuks ka langustrendis ja asjad on mõnevõrra kuhjunud. Näiteks tsiviilasjades on maakohtute jõudlus 92%. See tähendab, et vaikselt asjad kuhjuvad. Me ei jõua aastas nii palju asju ära lahendada, kui peale tuleb. Tsiviilasjade lahendamises on kohtunikud olnud tublid, eelmine aasta nad lahendasid rohkem asju. Samas on süüteo- ja haldusasjade puhul jõudlus vähenenud, haldusasju [lahendatakse] isegi vähem, 6,6%. Riigikohtus võeti menetlusse 10% asjadest. Rekordiline aasta oli põhiseaduslikkuse järelevalves: Riigikohtus vaadati läbi 81 kohtuasja. 

Menetlustähtajad pikenesid kuuendat aastat järjest. Maakohtutes oli see eelmisel aastal tsiviilasjade puhul keskmiselt 129 päeva. Kui jätta kõrvale need asjad, kus ei vastata menetluses, ehk need, kus sisuliselt vaieldakse, on menetlusaeg 385 päeva, kümmekond päeva pikem. Harju Maakohtus tuleb kahjuks asja lahendamist oodata üle aasta, 413 päeva. Haldusasjade puhul on olnud väike kiirenemine, nende [menetlusaeg on] kümmekond päeva [lühem]. Sisuliselt [lahendatud haldus]asjade [menetlusaeg vähenes aastaga] ainult ühe päeva. Kriminaalmenetluse üldmenetluste [menetlusaeg] on pisut lühenenud. Nii et väiksed positiivsed nüansid on ka. Kõige halvem on seis ringkonnakohtutes, kus on küll pisut kiirenenud tsiviil- ja kriminaalasjade [menetlus], kuid hullemaks on läinud olukord haldusasjadega. Tallinna Ringkonnakohtust tuleb haldusasja apellatsioonkaebuse lahendamist oodata keskmiselt 453 päeva, mis on erakordselt pikk aeg. 

Mida veel võiks öelda? Enim asju lahendatakse kirjalikult: 82,5% tsiviilasjadest ja 88,2% haldusasjadest. 

Kohtunikkonnast. Ametikohti on 249 – koos ajutiste lisadega 256 –, millest on täidetud 239. Meeste ja naiste osakaal on süsteemis 31% ja 69%. Peaaegu pooled kohtunikud on saanud ametisse viimasel kümnel aastal ja kohtuniku keskmine vanus on 48,7 aastat. Põlvkonnavahetus jätkub, meil on praegu 16 pensioniõigusega kohtunikku, kellest kaks läheb [teadaolevalt] sel aastal pensionile. Järgmise viie aasta jooksul on [õigus pensionile] minna 34 [kohtunikul]. Nii et on vaja ka uusi kohtunikke. 

Eelmine aasta kuulutati välja kaks konkurssi kolmele kohtunikukohale, kuhu kandideeris kokku kõigest kuus inimest. Sel aastal kuulutas minister välja konkursid 15 kohtunikukohale. Tuleb tõdeda, et esimese astme kohtus on kohtunikukohti rohkem kui kandidaate. Nii et see on praegu reaalsus. Ei ole niimoodi, et sajad inimesed tõttavad, isegi kahte [inimest] ei ole ühele kohale. Viru Maakohtus ei ole peaaegu üldse soovijaid. Vaatamata kohtunike hüvedele ja näiliselt heale elule ei ole see ometigi nii populaarne amet, et [oleks piisavalt kandideerijaid]. 

Kohtunikueksamist. Eelmine aasta sai see tähelepanu, kuna mitte kellelgi ei õnnestunud seda läbida. Eelmine aasta oli 18 kandidaati, kellest siiski viis sooritas eksami edukalt. 

Nüüd distsiplinaarmenetlustest. Riigikohtusse laekus eelmine aasta koguni 132 avaldust, milles väljendati rahulolematust kohtunike tegevuse või kohtulahendiga. Neist 46-t saab pidada taotluseks algatada distsiplinaarasi. Esimese ja teise astme kohtute esimeestele tuli neid taotlusi kokku 196. 

Enamasti kurdavad inimesed menetlusaja üle – see venib – ja mõningal määral ka kohtuniku käitumise üle. Eelmine aasta tunnistati distsiplinaarkorras süüdi kaks kohtunikku: üks menetluse venimise eest ja teine erinevate vääritute tegude ja kohustuste rikkumise eest. Mitmel juhul tuli probleemi möönda, kuid kohtunikuga vesteldi ja ta lubas olukorda parandada, distsiplinaarasja ei algatatud. 

Kohtusüsteemi usaldusväärsus. Turu-uuringu AS-i uuringu kohaselt oli kohtusüsteemi usaldusväärsus eelmine aasta 62%. Iseenesest kõrge, aga kui vaadata trendi, siis on see seitsme aasta madalaim, langus on olnud 3%. Selle taga võivad olla pikenenud menetlusaeg, avalikkuse negatiivne tähelepanu mingite asjade suhtes ja võimalikud kohtusüsteemisisesed vastuolud. 

Oleme jätkanud kohtumenetlustest ja kohtutest avatumat kirjutamist, menetluse ja lahendite tutvustamist ning teinud ülekandeid avalikest istungitest. Samuti oleme teinud kampaaniaid inimeste teadlikkuse tõstmiseks, näiteks [kampaania] tarbijakrediidiga seotud riskidest. 

Rahvusvaheline võrdlus. "[The EU] Justice Scoreboard 2025" on viimane ametlikult avaldatud dokument. Uus "[The EU] Justice Scoreboard" peaks kohe-kohe tulema, aga ametlikult see veel väljas ei ole. Minu andmetel on numbrid samad. [Olemasolev] võrdlustabel on koostatud 2023. aasta andmetel. Selle põhjal on Eesti tsiviilasjades kolme kohtuastme [arvestuses] viiendal kohal ja esimese kohtuastme kiiruselt üheksandal kohal, olles vahepeal [edetabelis] korralikult kukkunud. [Eesti] oli esimeses [kohtu]astmes kiiruselt teine ja siis viies. Viiendalt kohalt oleme kukkunud üheksandaks.

Ütleme niimoodi, et tsiviilasjade puhul midagi hõisata ei ole. Hea on, kui me sinna kaugemale ei vaju, aga pigem võib seda karta, kui andmeid [vaadata]. Samas halduskohtute [seis] on mõningal määral paranenud: oleme Euroopas kiiruselt kuuendad. 

Eelmine aasta käisime maailmas ringi ja vaatasime, kuidas võiks asju teistmoodi teha ja kuidas mujal tehakse. Kaks väga huvitavat visiiti olid meil Norrasse ja Iirimaale, kus tutvusime sealsete kohtusüsteemidega. Nende [visiitide] kohta oleme avaldanud ka kokkuvõtted. Ma tahaksin teile neist paari sõnaga kastist väljamõtlemise pinnalt rääkida.

Tunnistan, et minu jaoks oli kõige suurem hoop [seotud] meie kohtusüsteemi tõhususega. Seda juttu me oleme siin kogu aeg rääkinud. Kui vaadata kogu kohtusüsteemi eelarvet, siis iga Eesti elanik panustab kohtusüsteemi sarnaselt Norra inimestega. Elatustaseme vahe on kolmekordne. Iirimaaga võrreldes on olukord palju hullem: iga iirlane, Iirimaa elanik, kulutab meie arvutuste järgi 36,5 eurot. Eestis [on kulu inimese kohta] 53 eurot. See tähendab, et Iirimaa kohtusüsteemile on kogukulu elanike kohta oluliselt väiksem. 

See tekitab küsimuse, kuidas seal hakkama saadakse. Veel huvitavam on, et Iirimaal on 5,4 miljonit inimest ja terve riigi peale kokku ainult 193 kohtunikku. Meil on 1,3 miljonit [inimest] ja 250 kohtunikku. Tõsi, on riike, kus on palju rohkem: Leedus ja Lätis on kohtunikke veel rohkem. Suurem kohtunike [arv] ei tähenda tingimata kiiremat tööd. 

Kusjuures Iirimaal ei ole kohtunikel selliseid abilisi nagu meil, et igaühel on personaalne kohtujurist. Neid on, aga suur osa tööst tuleb teha [kohtunikel] endil. Lisaks, Iirimaal [toimub] väärteomenetlus enamasti kohtus, neil ei ole kohtuvälist väärteomenetlust. See tähendab, et neil tuleb veel rohkem tööd teha. Selles mõttes on see, kuidas iirlased töötavad, meie jaoks huvitav ja müstiline. 

Mis nendes riikides teisiti on? Norra on ka väga tõhus, aga Norras on suudetud asjad kohtust välja viia paljuski. Seal on kohtuväline lepitusmenetlus, eriti tsiviilasjades, erakordselt tõhus ja erakordselt suure lepituse osakaaluga. Väidetavalt suudetakse niimoodi hoida kohtust eemal 80% asjadest, need suudetakse kokku leppida väljaspool kohut. Meil on siin kõvasti arenguruumi. 

Mõlema [riigi] kohtus on tsentraalne menetlusmudel suuline kohtuistung – meil on kõik kirjaliku peale läinud –, võiks öelda, et arhailine kohtuistung, mida ei protokollita. Iirimaal tegelikult ei tehta lihtsamates asjades isegi kirjalikke kohtuotsuseid, vaid kohtunik teavitab põhjendustest ja ongi kõik. Meile selgitati, et niimoodi ta jõuab päevas lahendada 140 asja. Jah, see on mõne meie kohtu mõne aasta töö. 

Siin on nüansse, aga need on lihtsad asjad, need on väga triviaalsed asjad. Me lahendame kõiki asju liiga ühtemoodi ja liiga keeruliselt. Ma tahtsin teile sellest rääkida enesekriitiliselt, võib-olla ei ole meil kõik nii ilusti ja saame paremini teha. 

Samas teenivad kohtunikud mõlemas riigis, Norras ja Iirimaal, Eesti kolleegidest rohkem. Seal on hea palk. Kohtunikukarjäär on teiseks karjääriks juba kogenud kohtunikele, eelkõige advokaatidele. Kohtunikukohtadele on meeletu konkurss, 100 inimest kandideerib [ühele] kohtunikukohale vaatamata suurele töökoormusele ja raskele tööle. On öeldud, et oluliseks motivaatoriks neile on kohtunikupension. Meil on see kaotatud, aga seal on see kogenud inimesele motivaatoriks süsteemi sisenemisel. Seda kinnitati meile korduvalt mõlemas riigis. 

[Kummagi riigi] kohtunikud ei tegele juhtimisülesannetega, vaid pühenduvad täielikult õigusemõistmisele. Märkimist väärib ka see, et nii Iirimaa kui ka Norra kohtumajad olid silma järgi [hinnates] meie [omadega võrreldes] pigem viletsas seisus: vanad ja väsinud, nagu ka tehnika neis. Seda piinlikum on tunnistada, et vanas kulunud kohtumajas näiliselt arhailisel kohtuistungil saab asju lahendada märksa tõhusamalt ja kiiremini kui meie uhkete tulede ja viledega digimenetluses ja värskelt renoveeritud kohtumajades. Kahjuks tuleb selline kokkuvõte teha, see lihtsalt paistab niimoodi [olevat].

Lähen edasi Riigikohtu tegevuse juurde seaduste kohaldamisel. Sel aastal avaldas Riigikohus esimest korda oma aastaraamatu. See on kättesaadav ja selles on ülevaade kolleegiumide tegevusest, intervjuud riigikohtunikega ja ka esiletoodud probleemide tervik[käsitlused]. Saime inspiratsiooni nendestsamadest ettekannetest [ja otsustasime] need kokku võtta ja kuidagi struktuursemalt avaldada ja formaliseerida need mõtted, mida siin teiega jagada. Loodan, et teil on aega sellega tutvuda. Ma sellel pikemalt ei peatu.

Mis meil Riigikohtus silma jäi? Alustan Riigikohtu üldkogus lahendatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjadest. Analüüsiti töötuskindlustuse seadust, vaadati, et töötuskindlustushüvitist maksti ebavõrdselt. Ebavõrdne kohtlemine erinevate hüvede ja toetuste saamisel on olnud kohtumenetluses üks musterteema. 

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas õiguskantsleri taotlusel põhiseadusvastaseks Tallinna Linnavolikogu määruse sätte linna ja kinnisvaraarendajate vahel lepingu sõlmimise kohta. Kohtute algatusel tunnistati põhiseadusvastaseks sätted, mis välistasid välismaalase õiguse vaidlustada kohtus viisaotsus, kalapüügiõiguse kolmanda isiku rikkumiste alusel piiramise ja veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu volitusnormita kehtestamise. 

Rekordilised 60 kaebust puudutasid kohaliku omavalitsuse volikogude valimist või olid muul viisil loetavad valimiskaebusteks. Need tuleb teatavasti lahendada äärmiselt kiiresti. Kaebajad olid enamasti ühed ja samad isikud ning tihti ka sarnase jutuga. Valimiskaebused puudutasid põhiliselt elektroonilise hääletuse õiguspärasust, valimiste vaatlemist, riigi valimisteenistuse toiminguid, Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekute korraldust, valimisliitude kandidaatide registreerimist, kandidaatide elukoha andmete õigsust ja asendusliikmete määramist. Enamik kaebustest jäi rahuldamata või läbi vaatamata, kuid Riigikohus leidis kehtivas õiguses ka puudujääke ja vastuolusid, millest [räägin] allpool. 

Ühes kohtuasjas, mis puudutas koosoleku avalikkust ja salvestamist, läks lahendamine Riigikohtu üldkogule. Esitati ka kaheksa individuaalkaebust, mis jäid rahuldamata. 

Üha aktiivsemad oma õiguste kaitseks Riigikohtusse pöördujad on kohalikud omavalitsused. 2025. aastal esitasid omavalitsuste volikogud neli taotlust, mis kõik puudutasid olulisi küsimusi, nagu muude kui Eesti kodanike valimisõigus, rahvastikuregistri andmete kontroll, halduslepingu sõlmimine taristu rajamiseks ja tulumaksu ümberjaotamine kohalike omavalitsuste vahel. 

Ehkki neid kaebusi ei rahuldatud lõppastmes, oli tegemist väga tõsiste põhimõtteliste õigusküsimustega. Riigikohus lahendas need põhjalikult ja loodetavasti lõi ka mingi selguse nendes asjades. 

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tegevuste puhul jäi silma tarbijakrediit. Laenude ja järelmaksude andjad ei kontrolli piisavalt laenusaaja maksevõimet või annavad laene liigkasuvõtjalikel tingimustel. Nende asjade seis kohtumenetluses on üldse väga keeruline. Riigikohtus on traditsiooniliselt olnud viimastel aastatel palju korteriomandi ja naabrivaidlusi, näiteks kulutuste hüvitamised remonditööde eest, korteriühistu vahendusel nõuete esitamised, küttesüsteemi muudatused. Jätkuvalt on palju kinnisasjale juurdepääsu tasudega [seotud vaidlusi], mis on sellised arhetüüpsed Eesti vaidlused. 

Palju on [vaidlusi] lapse hooldusõiguse ja suhtluskorra üle ning elatisvaidlusi. On olnud liisingulepinguvaidlusi, kindlustusvaidlusi ja selgitusi. Kohtumenetluse reegleid selgitati esialgse õiguskaitse andmisel, kaebuste tähtaja ületamisel ja otsuste täitmisel omandi üleandmisel raha vastu. Sellised spetsiifilised asjad on kohtumenetluses leidnud selgust. 

Süüteoasjade poolest oli eelmine aasta äärmiselt, võiks öelda, produktiivne. Väga palju tehti olulisi, ka avaliku tähelepanu all olnud lahendeid, [muuhulgas mitu lahendit] ametialastes- ja korruptsiooniasjades. Üks kaalukam lahend oli üldkogu otsus vallavanema vastutuse kohta vallale kahju tekitamise eest.

Lisaks, kriminaalkolleegium analüüsis ametnike poliitilistel põhjustel, koos niinimetatud kuldse käepigistusega väljavahetamise õiguspärasust, õigusnõustaja vastutust toimingupiirangu rikkumise eest ning ametiisiku mõistet ja mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppe sisu. Karistusnormi ei tohi laiendavalt tõlgendada, kinnitas Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis, kus tervishoiuteenuse tegevusloata osutamises süüdistati inimest, kes andis soovijaile tasu eest kasutada vabasurma võimaldavat seadet.

Mitmed eelmine aasta lahenduse saanud asjad on uuema teemapüstitusega, piiriülesed. Näiteks hinnati välisriigist saadud tõendite lubatavust, aga ka rahvusvahelise kuriteo toetamist ja õigustamist. Küberruumi puutuvalt leiti, et avalikku korda karistusseadustiku mõttes ei saa sotsiaalmeedias rikkuda, küll aga on karistatav sotsiaalmeedia vahendusel sümboli avalik eksponeerimine keelatud viisil. 

Kuna kutsesaladuse [kaitse] reeglid süüteomenetluses on reguleeritud lünklikult, käsitleti kaitsja ja kliendi kõnede pealtkuulamisega seonduvat. Menetlusõiguses puudutati kannatanu võimaliku valemälestuse või mäluvea teemat, aga ka ütlustele hinnangu andmise muutmist apellatsioonimenetluses. Viidata saab suundumusele esitada kaebus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluste lahendamise peale, seda [tehakse] üha rohkem. 

Viimastel aastatel on Riigikohtule haldusasjades [esitatud kaebuste hulk] suurenenud 50%. Tubli panuse annavad kinnipeetavad, kellel on võimalik esitada kohtule avaldusi ka elektrooniliselt. Numbrite kasv on tuntav pea kõigis haldusõiguse valdkondades, silma hakkavad keskkonnavaidlused, rändeküsimused ja sotsiaalkaitse. Suurt avalikku tähelepanu sai otsus Lääneranna koolireformi kohta. Sõda on toonud juurde vaidlusi, mis puudutavad Venemaalt Eestisse tulnud inimeste varjupaigataotlusi. Käsitleti isikute ärakuulamist haldusmenetluses, digitaalset suhtlust riigiga ja eksitamist ametiasutuste poolt. Selgitati halduskonfiskeerimist ja jälitustoiminguga kogutud tõendite kasutamist. 

Suured vaidlused on olnud planeeringute üle. Selgitati hüdroelektrijaamale tegevusloa andmist ja paisule kalapääsu rajamist, samuti töövõimetoetuse määramist, ebaõigete andmete avaldamist prokuratuuri poolt ja advokatuuri aukohtu menetlust. 

[Euroopa] Inimõiguste Kohtu vaade meile. Eelmisel aastal esitati mõnevõrra rohkem kaebusi kui aastal 2024, 104 kaebust. Iseenesest on see väga suur arv 10 000 elaniku kohta. Euroopa Nõukogu liikmesriikide keskmine on 0,38 kaebust 10 000 elaniku kohta, Eestis 0,76. Samas, meil midagi väga halvasti inimõiguste kohtus ei ole läinud. Kohus tegi kolm otsust. 96 asja tunnistati vastuvõetamatuks või kustutati nimistust. Ühes asjas tuvastati [Euroopa] inimõiguste konventsiooni rikkumine – see oli see [kaebus] vanglas suitsetamise keelu kohta. See on saadetud edasi inimõiguste kohtu suurkotta. Eesti kaebajatega sõbralikke kokkuleppeid ei sõlminud, 1. jaanuari seisuga oli pooleli 27 asja.

Euroopa Kohtu vaade. [Euroopa Kohtus] tehti eelmine aasta Eesti kohtutest [saadud] taotluste alusel eelotsused viies asjas: sularahasumma väärtuse kindlaksmääramise, vaktsineerimiskohustuse, hundijahi küttimismahu, lindude pesitsusrahu ja kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse kohta. Eelmine aasta esitati üks uus eelotsuse taotlus, aprilli seisuga oli pooleli [menetlus] neljas asjas, mis puudutavad telekommunikatsiooniteenuse võrkude turvalisust, Euroopa Parlamendi valimistel osalemiseks tasutava kautsjoni suurust, isikuandmete töötlemist rahapesu andmebüroos ja käibemaksu.

Nüüd murekohtadest ja väljakutsetest. Aeg on keeruline ja pingeline. Menetlused venivad, lisanduvad [uued] kohtunike peale [tehtud] kaebused. Kohtunik on tihti väsinud ja stressis. Midagi peab selles süsteemis muutma, kui me tahame, et kohtunik oleks ka edaspidi motiveeritud ja õigusemõistmine tõhus. 

Jõudluse vähenemisega [seotud] objektiivsed mured. Asjade arv kasvab, kohtuasjad on läinud ilmselgelt osas valdkondades mahukamaks ja keerulisemaks. Kõrgemad kohtud on [muutunud] menetluskvaliteedi suhtes mõnevõrra nõudlikumaks, näiteks tarbijakrediidi asjades. Samas on menetlusreeglid seadustes kohati liiga jäigad ja bürokraatlikud. Ulatuslikku mõju on [avaldanud] põlvkonnavahetusest [tingitud] ebaühtlane asjade jaotus ja, mis seal salata, ka uue põlvkonna mõnevõrra väiksem jõudlus. Kohtunikukohad on täitmata olnud pikka aega, kvalifitseeritud tugipersonali on raske leida.

Kohtuniku motivatsioonile on negatiivselt mõjunud ka ebaselgus tuleviku osas, eelarve kärpimine, palkade indekseerimise jätkuv pidurdumine ja Eesti kohtuvõimu ühe sümboli, Tallinnas Pärnu maanteel [asuva] kohtumaja läbimõtlemata müügimõtte väljakäimine, mis on põhjustanud süsteemis väga suurt pahandust. Sügavam mure on baasusalduse nappimine riigi ja kohtunike vahel, samuti süsteemis endas. Selle väljenduseks on ka usaldamatus kohtujuhtide suhtes ja soov kõiki asju kollektiivselt otsustada. Muret teevad suur armastus üha enamate ja detailsemate reeglite vastu ning olemasolevasse kohtukorraldusse ja menetlusse klammerdumine.

Kohati on meie mure ka see, et me ei soovi tunnistada, et olukord ei ole hea. Vähe on solidaarsust ja probleeme nähakse vaid kohalikult tasandilt.

Auväärt ettekandja, kui te lubate, ma hetkeks katkestan, kuna meil on suur au tervitada Albaania Vabariigi parlamendi spiikrit Niko Peleshit, kes on meie külaliste rõdul koos Riigikogu esimehega. Meil on suur rõõm teid tervitada ja on hea meel olla NATO-s koostööpartnerid. Aitäh! 

Ma väga vabandan, nüüd saate jätkata.

Aitäh! Avalikkuse ette on jõudnud kohtunikkonnas [tekkinud] vastuolud ja erimeelsused süsteemi reformimisel. Mingis mõttes on seda võetud kui arusaamatust ja on võetud hoiak, et kohtunikkond võiks esmalt ise kokkuleppele jõuda. Aga ega see meid edasi ei aita. Igas süsteemis on neid, kes on häälekalt iga muutuse vastu, ega kohtusüsteem pole erand. Tuleb olla valmis tegema parema tuleviku nimel valulisi ja ebapopulaarseid valikuid. 

Kohtureformi kommunikatsioon kohtunikkonna sees on läbi kukkunud. Alguses positiivse ettevaatlikkusega vastu võetud kohtute liitmise minu arvates õige ja igati vajalik mõte suudeti aastaga väikse, kuid hääleka vastalise grupi aktiivse tegutsemise toel pöörata süsteemi enamuse vastuseisuks suuremale osale muudatustele. Pidanuks rohkem ette valmistama, selgitama ja hirme maandama, aga paraku tiksus taustal ka aeg. Ükskord tuleb see kõik ikkagi ära teha. Iiri kogemus – seal on igas astmes üks kohus ja üks kohtu esimees kõikides kohtutes – kinnitab, et selline juhtimine on tõhus. Ei peaks paaniliselt kartma põhiseaduse muutmise avamist kohtusüsteemi reformimiseks ja tõhustamiseks, seda on asjatundjate kogu pakkunud varemgi.

Mida me võiksime kohtusüsteemis ise ära teha? Tuleks muuta töökorraldust: töökorraldus, kus igal kohtunikul on oma personaalne jurist ja sekretär, [tuleks asendada] töökorraldusega, kus tööjaotus põhineb suurematel menetlusgruppidel. See vajab reformi, kohtunikud loodetavasti mõistavad seda. [Lahendada on vaja] kohtumajade paiknemise ja sulgemise küsimused, kindlasti Tallinnas Pärnu maanteel [asuva] kohtumaja [küsimus]. Suur lootus on meil pandud digitaliseerimisele ja tehisintellekti kasutuselevõtule lihtsamakoelise masstöö tegemiseks kohtus. See võtaks paljuski üle sekretäri ja kohtujuristi töö ja võimaldaks eelmenetlust katkestamata teha. Me oleme käivitanud uue meeskonnaga töö. Plaanid on suured, aga saab öelda, et midagi me oleme ikkagi teinud ka. Igatahes praegu käib uue kohtuinfosüsteemi modelleerimine, loodetavasti me saame midagi ka valmis. See töö on alanud. Kindlasti tuleks täita kohtunikukohad. Meil on vaja pikaajalist personalipoliitikat, [et teada saada], millised on vajadused ja millal [on vaja kohad] täita, [et see ei käiks] nagu orkaanilained, et üks aasta [ei ole ühtegi kohta] ja järgmine aasta on 15 kohta, aga ei ole kedagi, [kes kandideeriks]. 

Meil on olnud süsteemne mure, kuidas saaks kohtunikukohtade raha kasutada baasfinantseerimise osana süsteemi hüvanguks. Kui me ei saa kasutada kohtunike palgaraha muu personali tasustamiseks, siis me tegelikult kaotame, sellepärast et kohtunikke pole, aga töö tuleb ikkagi ära teha. Täna me jääme sellest rahast paljuski ilma. See jäik süsteem peaks ikkagi saama [muudetud]. Loodetavasti on arengud positiivsed. Kohtunikuamet tuleb muuta kaasaegsemaks, mõistlikumaks, peame leidma mingi motiveeriva karjäärimudeli, võib-olla [täiendavalt] tasustama kauem ja hästi tehtud tööd. 

Katsumus saab meile kindlasti olema uue kohtuhaldusmudeli rakendamine, kui Riigikogu selle [otsuse] vastu võtab. Kohtunikkonnale tähendab see ennekõike kohustusi ja vastutust. On aus välja öelda, et tõenäoliselt ei muuda see uus haldusmudel midagi odavamaks, pigem kallimaks. Igal juhul oleks ebaaus öelda teistmoodi. Me üritame, et see asi nii ei oleks, aga kui see täitevvõimust eraldada, [tooks] kogu dubleerimine vähemalt esialgu ikkagi kaasa täiendavad kulud. 

Probleem on ka see, et meil on väga mitmepealine kohtusüsteem. Kas otsused saavad ikka tehtud? Ma olen optimist ja loodan paremat. Senine haldusmudel nagunii ei ole viimased aastad enam töötanud. Rakenduskava hakkab piirjooni võtma, kohtute esimehed käivad koos, me oleme valmis võtma vastutust, eelarveläbirääkimisteks on esmane valmisolek samuti olemas, vaja oleks vaid Riigikogult saada roheline tuli või vähemalt selgus, mis saab edasi. 

Murekoht on meil süsteemis kindlasti ka see, kuidas me tuleme toime praeguse töökorraldusega kriisiolukorras või siis, kui töökoormus peaks ootamatult tõusma. Kohtusüsteem ei ole kriisiolukorraks nii valmis, kui võiks olla. Me peame ka ise enda [valmisolekut] parandama. [Peame olema valmis] olukordadeks, kui töö mõnes kohtumajas peatub või kui massiivse elektri- ja võrgukatkestuse tõttu halvatud kohtuinfosüsteemile, seaduste tekstidele ja kohtupraktikale ligipääsu pole. [Mis saab siis], kui pole võimalik vaadata, mis info on olemas? Kas siis, kui pole võimalik lahendeid teha, saab teha käsitsi paberile kiireid otsuseid vahistamise, esialgse õiguskaitse kohta? Seda me peame harjutama. 

Saame kasutada Ukraina kogemusi. Me käisime hiljuti vaatamas, kuidas seal [süsteem] sõjaajal toimib. Ukrainas säilitati sõjaolukorras põhimõtteliselt maksimaalselt kohtute senine töö ega loodud paralleelsüsteeme. Ka ühiskonnale tagab turvatunnet keerulisel ajal harjunud süsteemide maksimaalne edasitoimimine. See on aga vaja korralikult läbi mõelda. 

Selle taustal on kohtusüsteemile arusaamatu, miks kohtuid ja prokuratuuri ei ole koos muu sisejulgeolekusüsteemiga, nagu politsei ja vangla, arvatud välja riigieelarve kärbetest, mis meil jätkuvalt sel aastal üleval on. Kust see 900 000 eurot võtta? Meil juba pool aastat arutatakse, et kuskilt tuleks kärpida, aga mida täpselt ja kuidas, keegi ei tea. [Näib, et] riigi vaates on sisejulgeoleku alla vaid politsei ja vangla, aga prokuratuur ja kohus, mis jäävad nende kahe vahele, millegipärast mitte. See tundub natukene kentsakas meie poolt vaadates. 

Üldine mure[koht] on rünnakud õigusriigi ja kohtunike vastu. Õigusriik on rünnaku all kogu maailmas. Näiteks Ameerika president on korduvalt rünnanud ülemkohtunikke, oodates neilt täielikku lojaalsust. Nii Ameerika kui ka Venemaa on sanktsioneerinud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunikke ebasõbralike lahendite eest, muutes nende elu keeruliseks. [Näiteks] Ameerikas ei saa nad maksta kaardiga või käia üle piiri. Sellised mured on ka olemas. Venemaa on sanktsioneerinud ka Leedu kohtunikke ja on vaid aja küsimus, millal esimesi Eesti kohtunikke nende seadusliku kohtuotsuse eest sanktsioneeritakse või teises riigis süüdi mõistetakse. 

Me oleme tänulikud Eesti valitsusele ja poliitikutele, et kohtusüsteemi suhtes on üldiselt hoitud neutraalset lugupidavat joont ega ole nende hoovustega kaasa mindud. Küll aga võib Eesti kohtunik riigi tuge vajada, kui välisriigid peaksid teda ründama selliselt, nagu ma siin kirjeldasin, tagamaks otsuste tegemisel sõltumatus ja julgus. 

Teisalt paneb kohtunikke muretsema, et üha enam, eelkõige sotsiaalmeedias, on levimas kohtunike vastu [suunatud] vaenukampaaniad, mis on enamasti ajendatud menetlusosaliste subjektiivsetest ja kibestunud arusaamadest. Kahjuks on need vandenõuteooriad leidnud teinekord Eesti inimestes viljaka pinnase ja nende levik sööb vaikselt ka usaldust kohtuvõimu ja riigi vastu tervikuna. Küsimus on selles, kuidas peaks laimamise ja kiusamise vastu astuma ning kas see on ainult kohtunike endi asi või peaks sellega süsteemselt tegelema kohtujuhid või õiguskaitseorganid. Fakt on aga see, et selline kiusamine võib kaasa tuua inimeste lahkumise süsteemist, sest nende valulävi on erinev, keegi sellist peksu ei taha.

Ootused seadusandjale. Me ootame Riigikogult kohtukorralduse ja -menetluse muudatuspaketi vastuvõtmist. Isegi kui see on lahjendatud ega lahenda kaugeltki kõiki probleeme, on see samm õiges suunas. Tänaseks oleme jõudnud selleni, et kohtunikkonna enamus on valmis seda aktsepteerima ja reformidest läbi minema. Seda ma julgen täna kinnitada. Aga oodatakse selget plaani ja kindlust pikemaks ajaks. Oluline on kohtunike motiveerimine muudatustega kaasatulemiseks. Seadusandja saaks selleks nii mõndagi ära teha, tagades kohtute püsivama finantseerimise. Nagu ma ütlesin, kohtunikele kunagi lubati, et nende palgaindeks taastatakse enne 2028. aastat. Seda pole tehtud. 

Kohtunikud ootavad töövõimehüvitise taastamist kui riigipoolset kindlustust, tööandja pensionimakseid, roteerumise toetamist, ametikitsenduste leevendamist. Saan aru, et selleks kõigeks on vaja raha ja need on poliitilised valikud, aga selline on kohtunike vaade. Minu asi on seda teile edasi öelda. 

Kohtute juhtimise tõhustamine ja vastutuse kontsentreerimine on kogu süsteemi huvides vältimatu. Kohtu esimehe otsustusõigust ja vastutust tuleb suurendada ning asendada kohtu üldkogu senine suur otsustuspädevus vähemalt osaliselt kohtunike valitud eestseisuse püsiva pädevusega. 

Lisaks võiksime tõsiselt kaaluda Iiri eeskujul asenduskohtuniku instituudi [loomist]. Ta ei oleks seotud konkreetse kohtumajaga, vaid tegemist oleks ametisse nimetatud kohtunikuga, kes võib töötada põhimõtteliselt igal pool, kus on vaja töötada. Seal see [süsteem] töötab edukalt: sealses maakohtus [töötavatest] kohtunikest enam-vähem pooled on [seotud] kindla kohtumajaga ja ülejäänud käivad ringi ja aitavad teisi. Niimoodi on see seal reguleeritud ja [süsteem] toimib. 

Olen varasemalt rääkinud ka kriminaalmenetluse tõhustamisest ja öelnud – ma ei tahaks ennast korrata, aga kordan ikka –, et seni on neid reegleid parandatud vaid kosmeetiliselt. Loodetavasti suudab Riigikogu nüüd lõpuks teha midagi, mis päriselt kriminaalmenetlust tõhusamaks [muudab]. Vast aitab olukorda parandada rahvakohtunike institutsiooni kaotamine. Loodame abi menetluskorra parandamiseks ka Riigikogu menetluses olevast tsiviil- ja halduskohtumenetluse muudatuste paketist koos täiendavate muudatusettepanekutega. Seniste, kohati liigväikeste, just nimelt halduskohtumenetluses, riigilõivude suurendamise kaudu saab piirata ebamõistlikku kohtusse pöördumist, eriti edasikaevet, ning tugevdada esimest kohtuastet. 

Meenutan, et halduskohtusse saab pöörduda 20 euroga, minna tehast kinni panema, ja kui sa kaotad vaidluse kahe aasta järel, siis sa ei kanna mingisuguseid menetluskulusid vastaspoolele. See kõik väärib arutamist, veelgi enam, kui vaadata ka edasikaebamiste [arvu]. On vaja mingisuguseid tõhustavaid meetmeid. 

Seadusandja võiks kohtunikku menetlusviisi valikul – suuline või kirjalik menetlus – ja menetlustähtaegu rohkem usaldada, mitte kõike ette kirjutada. Me võiksime Iiri lihtmenetluse vaimus kaaluda suulist või virtuaalset konveiermenetlust. Seal on tõesti nii, et inimesed on järjekorras ja päevaga lahendatakse kümnete inimeste asjad ära. Me võiksime ka seda teha. Ennekõike on vaja julgust, aga natukene ka seaduse korrigeerimist, kas lihtsates asjades võiks teha rohkem resolutsioonotsuseid. 

Menetlustähtaegade ettekirjutamine seadusandja poolt olukorras, kus kõik tähtajad pikenevad, on suhteliselt variserlik ja ebamõistlik. Näiteks on maksejõuetusmenetlus täis erinevaid kiireid menetlusi. Ometigi läheb maksejõuetusmenetluses rõhuvas osas kõik nulliga, kellelgi ei ole mitte midagi ja ei ole kuhugi kiiret. Jah, on mõned üksikud juhtumid, kui on kiire, aga uskuge mind, kohus suudab ka ise mõista, kui ettevõtte saneerimise kiirusest võib sõltuda tarneahelate kestmine või tööandja olulise tegevuse jätkumine. Selleks ei pea seadusesse kirjutama, et iga viimane kui maksejõuetusasi tuleb seitsme või kümne päevaga – või mis iganes [tähtaeg] seal on – lahendada. 

Ebaselgust süsteemis külvab kohtumenetluse avalikkuse ebarahuldav reguleerimine: jõustumata kohtulahendid, toimikutega tutvumine ja andmepiirangud. Üha rohkem vaidlusi on sel teemal. Loodetavasti parandavad seda [olukorda] kriminaalmenetluse muudatused ja saab selgemaks, mida tohib tsiviilkohtumenetluses avalikustada ja mida mitte. Lepitusmenetlusest ma juba rääkisin, aga [ütlen] veel kord, et see on tõhus ja mõistlik alternatiiv kohtumenetluses. Seda oleks vaja rakendada, selleks on vaja riigi tuge, see ei hakka ise tööle. Just nimelt lepitamist on meil vaja, mitte mingeid alternatiivseid kohut kopeerivaid organeid. Norras see töötab ja [nende kogemus näitab, et] me hoiaksime kohtust eemal suure hulga tsiviilvaidlusi – finantsvaidlused, elamuvaidlused, naabrivaidlused, perevaidlused, lapsevaidlused – ja saaksime kompromisse. Seadusandja ja täitevvõim on meie poolt vaadates lepitusmenetluse arendamisse ja toetamisse seni pigem leigelt suhtunud. Mingisugust erilist initsiatiivi keegi võtnud ei ole. Selles mõttes on siin ometi potentsiaali. Vaja oleks riiklikku tuge, ega see ei hakka ise tööle lihtsalt niisama. Ka Norras maksab riik peale, aga ta hoiab sellega kohtust asjad eemal. Nad ütlevad, et sellega säästab raha. 

Aasta tagasi rääkisin vajadusest teha muudatusi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses. Asjatundjate grupp ja Riigikohtu üldkogu on saanud kokku esimese paketi vähem vaidlusi tekitanud praktilise suunitlusega muudatustest, mis peaks menetlust kaasajastama ja tõhustama. See oleks iseäranis vajalik enne järjekordse valimistsükli algust.

Üha süvenev on viimastel aastatel tendents, et Riigikohus on üle ujutatud kaebustest, mille seos valimistega on kauge ja mille ülikiire lahendamise kohustus takistab muude asjade lahendamist ning suveperioodil töökorralduse ja puhkuste planeerimist. Näiteks eelmise aasta septembris Riigikohus ei saanudki mitte midagi muud lahendada kui ainult valimiskaebusi. Rohkem lahendeid ei olnud, neile aega ei jäänud, pidime kogu aeg istuma ja lahendama. Meie hinnangul ei tohiks loetud arv aktiviste saada võimalust monopoliseerida riigi kõrgeima kohtu riigile kõige kallimat tööprotsessi, kuna seal ei ole mingeid filtreid ega piiranguid. Meie arvates tuleb leida hoovad obstruktsiooniliste ja kiuslike kaebuste esitamise piiramiseks ja menetluskorra tõhustamiseks. Kaugemas perspektiivis võiks osa neist suunata halduskohtusse. Seal on aega uurida ja pole kiire. Aga loomulikult ainult juhul, kui sellest ei sõltu parlamendi valimistulemused. Siinkohal tänan juba ette ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni, kes loodetavasti on vähemalt valmis arutama nendel teemadel, et neid muudatusi ette võtta. Asjatundjate grupp jätkab koostöös Riigikohtuga analüüsi keerulisemates küsimustes ja toob need ka seejärel Riigikogu ette.

Murekohti on muidugi veel. Riigikohtu aastaraamatus on Riigikohtu kolleegiumid nendele tähelepanu juhtinud. Üldine mure puudutab valimiste regulatsiooni. Riigikohus on välja toonud, et vaja oleks seadusandja sekkumist, selgitamaks Vabariigi Valimiskomisjoni koosoleku avalikkuse piiramise võimalusi, koosoleku salvestamist ja ülekandmist. Kui tõepoolest otsustatakse [lubada] mobiilseadmetega hääletamine, tuleb tagada, et nõuded oleks aegsasti paigas. Vaidlusi on tekitanud kandidaatide elukohaga seonduv ja valimisagitatsioon eraterritooriumil. Seadust oleks vaja täpsustada kuriteos süüdi mõistetud isikute kandideerimise vaatepunktist – selliseid vaidlusi oli Riigikohtus vähemalt kaks tükki –, seda, millal on kandideerimine välistatud ja millal mitte ning millal lõpevad volitused.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusest on tulnud veel teisigi ettepanekuid. Erinevate toetuste ettenägemisel või muutmisel tuleks rohkem analüüsida võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist. Ma tean, et see on mingis mõttes nagu Pandora laegas: kellelegi andes jääb keegi alati ilma ja see keegi, kes ilma jääb, üritab seda alati rikkumisena näidata. Tihtipeale [jõuavad] need vaidlused kohtusse ja võivad lõpuks laheneda nii, et mitte keegi ei saa. See ei tohiks olla [suund], aga kindlasti on ka võrdne kohtlemine oluline. 

Töötuskindlustuse seadust tuleks muuta osas, mis puudutab töötuskindlustushüvitise arvutamist vanemapuhkuse ajal teenitud tasu vähendamise osas. Vanemahüvitise puhul on tõstatatud küsimus arvestusperioodi kohta enneaegsete laste puhul, väidetavalt on inimene kaotanud raha lapse sünni[ajast] tulenevalt. On selliseid vaidlusi, mida võib-olla keegi ei osanud ette näha.

Täpsustada tuleks kohaliku omavalitsuse poolt eraisikutele planeerimismenetluses kohustuste panemise ulatust ja korda. Riigikohtus on olnud mitu sellist vaidlust, kuna omavalitsused on lasknud arendajatel teha toiminguid, mille [tegemine] on seaduse järgi KOV-ide kohustus. Sellel on piirid ees, ei saa lõpmata [nii tegutseda].

[Tuleks täpsustada] kalapüügiseaduse sätteid – sellest ma juba rääkisin –, mis välistavad kalapüügiõiguse või [mis näevad ette] selle vähendamise põhjusel, et keegi kolmas on reegleid rikkunud. 

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi sõnum on, et tuleb tõhustada järelevalvet kiirlaenuandjate ja inkassofirmade tegevuse üle ebaseaduslikult laenude andmisel ja nii-öelda röövellikul sissenõudmisel. Loodame abi ka nendest menetlusmuudatustest. See oli tsiviilkolleegiumi sõnum. Üldine sõnum oli, et iga seadusemuudatust tuleb korralikult kaaluda, need tuleb kooskõlastada ja läbi rääkida. Kui muudatusi tehakse palju ja kiiresti, ei jõuta järge pidada.

Riigikohtu halduskolleegiumi [hinnangul] oleks vaja kaasajastada riigilõive ja tagada ametiasutustega internetis iseteeninduskeskkonnas suhtlemisel ka puudustega taotluse esitamise võimalus. Kui seadusandja soov on laiendada kohtuotsuseta konfiskeerimise võimalusi, tuleks see seaduses ka sätestada.

Pudelikael Tallinna Ringkonnakohtus on sundinud riiki rakendama meetmeid riigikaitseliste objektidega seotud vaidluste kiirendamiseks. Mõistliku aja jooksul tuleb aga ära lahendada ka kõik muud vaidlused. Igasugune eelisjärjekord lükkab tavalised asjad veel kaugemale tulevikku.

Kriminaalkolleegiumi sõnum oli, et üldiseid õigusmõisteid sisaldavaid karistusnorme tuleks luua targalt ja läbimõeldult. Peaks olema võimalikult selge, mis on lubamatu ja mis on lubatav, mis on karistatav ja mis ei ole karistatav. Näiteks kui seadusandja soovib karistusõiguses võrdsustada sotsiaalmeediakeskkonna avaliku kohaga, tuleb see seaduses selgelt [sätestada]. Advokaadi kutsesaladuse kaitseks tuleks täpsustada menetlustagatisi pealtkuulamisel ja läbiotsimisel. Vahistamise alternatiivide valikuid tuleks mitmekesistada. Samuti oodatakse seadusemuudatusi, mis muudaksid menetluse sujuvamaks.

Olen ka varem rääkinud karistuspoliitika ebajärjekindlusest ja üksikjuhtumitele tuginevate läbimõtlematute muudatuste tegemisest. Olles aastaid olnud Vabariigi Presidendi armuandmiskomisjoni liige, olen tähele pannud ebamõistlikke kääre sarnaste tegude eest määratud karistuste vahel. Need on tõesti väga silmatorkavad. Lisaks on häiriv ja õiglustunnet teravalt riivav inimelu vastu otseselt suunatud tahtlike kuritegude kohatine silmnähtavalt väiksem sanktsioneerimine võrreldes niinimetatud üldohtlike tegudega, kus on teinekord üliranged karistused, üle kümne aasta vabadusekaotust, ka suhteliselt väikese koguse narkootikumide omamise või ainuüksi relvade kollektsioneerimise eest. Samas võib tahtlik tapmine raskendatud asjaoludel saada vähem sanktsioneeritud. Minu meelest ei ole see õige. Karistuspraktika ja normide sanktsioonimäärad vääriksid võrdlevat analüüsi ja ülevaatamist. Ülemäärane kriminaliseerimine ei ole lahendus. 

Kas ma võiksin saada minuti juurde?

Jaa, selle minuti me võtsime teilt vägivaldselt ära, nii et kaks minutit juurde. 

Aitäh! Mure on see, et me kehtestame igasuguseid [uusi] koosseise karistusseadustikuga, aga samas pole prokuratuuril ja politseil ressurssi kõigega tegeleda ja nad peavad tegema valikuid. Ma usun, et seadusandja ei mööna karistuskoosseisu kehtestades, et tegelikult keegi sellega tegelema ei hakka, see jääbki paberile.

Viimane murekoht: õigusharidus. Sellest ma olen ka rääkinud. Riigikogus oli initsiatiiv, arutati. Tegelikult ei olegi süsteemis suuri vaidlusi selle üle, et õiguse õppekavale võiks kehtestada riiklikud baasnõuded ja võiks võimaldada integreeritud õigusõpet. Sellega tuleks edasi minna. Samas on pool aastat mööda läinud ja midagi pole mitte kuhugi liikunud. 

Minu arvates tuleks edasi minna ka juristi ühtse kutseeksamiga, eriti kui on näha, et ilma seadusandja initsiatiivita asjad liikuda ei taha. Lätis see töötab, lätlased on rahul, kontrollitakse ja võrreldakse diplomiga. 

Lõpetuseks. Head Riigikogu liikmed, loodan, et mingid mõtted teid siin kõnetasid ja olete valmis andma oma panuse õigussüsteemi murekohtade lahendamisse. Aeg on tihe ja närviline, aga palume teil vähemasti kohtureform ja loodetavasti ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse muudatused seaduseks vormida, et kõik ei jääks määramatuks ega tehtud suur ettevalmistav töö asjatuks. Soovin teile jaksu ja jõudu raskes ja keerulises töös! Aitäh!

Suur tänu teile väga sisuka ettekande eest! Riigikogu liikmetel on terve rida küsimusi. Alustab Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Möödunud aastal esitasin ma põhiseaduslikkuse järelevalve [kohtumenetluse seaduse alusel] Riigikohtule kaebuse, mille kohus jättis läbi vaatamata viitega sama seaduse §-le 17, mis seondub asjaoludega, mida on võimalik vaidlustada. Te tegite otsuse, et te jätate [kaebuse] läbi vaatamata, kuigi sama seaduse § 24 järgi on [Riigikohtul] võimalik [kaebus] kas rahuldada või jätta rahuldamata. [Kaebuse] läbi vaatamata jätmine ei olnud õige, sest selline volitusnorm puudub. 

Nüüd, küsimus on selles, kuidas on üldse võimalik vaidlustada Riigi[kogu] juhatuse, esimehe või istungi läbiviija otsuseid, kui nad väljuvad regulatsioonist, mis on hõlmatud kodu- ja töökorra seadusega. Kas selle minu kaasuse puhul on võimalik …

Aitäh!

… minna uuesti halduskohtusse?

Aitäh!

Kas ja kuidas on võimalik vaidlustada Riigikogu istungi läbiviija tegevust ja toiminguid?

Vähemalt meie hinnangul võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus jätta kaebusi läbi vaatamata, kui puudub kaebeõigus. See on üldine alus, seal on ka viide menetlusseadustikele, seda on niimoodi mõistetud. Seda on [aluseks võetud] ka näiteks valimiskaebuste puhul. 

Teie [kaebuse] kohta ei saa mina sisuliselt rohkem midagi öelda, Riigikohus on kõik ära öelnud. Küsimus on osaliselt selles, kui palju saab kohus Riigikogu igapäevategevusse ja korraldusse sekkuda: kus lõpeb võimalus ja õigus ise oma asju korraldada, kust algab kohtuliku kontrolli [piir] ja kas kõik, iga liigutus peab olema kohtulikult kontrollitav. Eks see ole selline vaieldav teema. Me oleme nende piiride otsimisega tegelenud siin ju mitu aastat. Üks [asi] on minu meelest küll selge: seaduses võiks täpsustada ja selgitada Riigikogu liikme kaebeõiguse ulatust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses on see väga põgusalt, pealiskaudselt, fragmentaarselt reguleeritud. Pärast selle regulatsiooni [kehtestamist] pole, ma ei tea, 10–20 aastat ühtegi sellist kaebust olnud. Alles nüüd, kui neid kaebusi on hakanud tulema, on ilmnenud, et see regulatsioon on lünklik. Meie soov on see teema ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse analüüsi grupis ette võtta – see ongi ette võetud ühe [teemana] – ja vaadata, kas neid sätteid saaks kuidagi laiendavalt, aga samas ikkagi mõistuse piires, sõnastada. 

Kas see läheb halduskohtusse? Ma kardan, et pigem mitte, sest on ette nähtud, et need vaidlused [toimuvad] Riigikohtus. Minu meelest tänase arusaama järgi see konkreetne vaidluse teema ilmselt kõne alla ei tule. Samas, ütleme, meie üldine arusaam on olnud, et kõik need probleemid ja võimalikud puudused, igasuguste otsuste ja seaduste menetlused kanaliseeruvad lõpuks seaduse enda formaalseteks puudusteks. Kui need on ikkagi väga tõsised, siis tuleb kõne alla see, et see otsus või seadus ise on põhiseadusvastaseks tunnistatav. Kõik ei pea olema eelkontrolliga tehtud, on ka järelkontrolliga tehtud. Selline on tänane arusaam olnud.

Madis Timpson, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Ma ütlen ära, et mul praegu mingeid isiklikke kaebusi kohtus ei ole. Ütlen ka seda, et teie mõtted kõnetasid ja õiguskomisjon on alati valmis arutama häid eelnõusid. KrMS on meil praegu [menetluses] ja loodetavasti võtame selle seaduse enne jaanipäeva vastu. HKMS-i kriitikaga ma olen nõus, sellega peaks tegelema. 

Loomulikult on mul küsimusi palju, aga ainult ühe küsimuse saab küsida. Ma soovitan edaspidi õiguskomisjonist läbi tulla enne saali tulemist või korraldada ühisistungi põhiseaduskomisjoniga. 

Osundan korra sellele kohtuotsusele KiKoS-e kohta. Kas ma pean siit välja lugema – teie ettekande kuupäeva silmas pidades – selle otsuse sisu? 

Ma tegelikult tahtsin küsida kohtunike[kohtade] konkursside kohta. See, et need ei ole populaarsed, on minu hinnangul väga muret tekitav. Mida võiks seadusandja ette võtta, et see olukord paraneks?

Ma üritasin öelda, et jah, tõepoolest, maksed pensionisambasse oleks mingigi motivatsioon just nimelt neile, [kes alustavad] teist karjääri. Seesama Iirimaa mudel on selline, et pigem tulevad [kandideerima] inimesed, kes on süsteemis olnud 10–20 aastat. [Kohtunikukoht] on nende [karjääri] nii-öelda viimane ametikoht. 

Meil [kandideerivad] pigem noored inimesed, kes tulevad kohtujuristi kohalt või kes on suhteliselt vähe aega mujal töötanud. Nendel on motivatsioon olemas, aga see kipub ära kaduma. Viimasel kahel aastal on süsteemist lahkunud kolm inimest, kes on olnud tööl vähem kui viis aastat. Põhjenduseks on toodud, et nad on süsteemis pettunud: tööd on liiga palju ja töökeskkond on vanamoodne. See on kindlasti kivi meie enda kapsaaeda. See ongi hästi konservatiivne keskkond. Kui inimesed tahavad sellist kaasaegsemat, toredamat, ma ei tea, ilusamat töökeskkonda, siis see on kohati olemas, aga mitte igal pool. 

Mida seadusandja saaks teha? Tõepoolest, muidugi oleks lihtne öelda, et andke juurde kohtunikukohti, andke pensioni, andke palgaindeks, eks ole. Need on lihtsad asjad. Ma usun, et [tuleks teha] needsamad menetlusmuudatused. Muuta menetlus lihtsamaks, nii et kohtunik saaks rohkem ise otsustada ja et ta ei oleks igasuguste asjade lahendamisel surve all nagu masinas. See võib-olla aitaks meil rohkem reklaamida seda ametit noortele. 

Aga ega tegelikult võluvõtit ei ole. Praegu on üks objektiivne probleem see, et viimasel viiel aastal on väga palju uusi kohtunikke võetud ja huvilised on otsa saanud. Seda tuleb tunnistada. Nüüd me peame ootama, kuni ülikoolist võrsuvad uued noored, kes tahaksid saada kohtunikuks. Need huvilised, kes on tahtnud saada, on paljuski oma kohad kätte saanud. Selles mõttes on selline objektiivne auk praegu. 

Ega meie kohtunikupalgal ei ole iseenesest väga viga. Saksa alustav kohtunik saab vähem palka päris esimestel aastatel. Tõsi, neil tulevad kohe erinevad lisad ja kõik muud asjad juurde, aga meil on see kõigil horisontaalselt ühtemoodi. 

Näiteks karjäärimudeli toetamine [oleks üks lahendus], kohtunik võiks vahepeal töötada ka mujal. Selles eelnõus, mis on teil siin praegu menetluses, oli soov pidurdada kohtunike arvuga, tagasipöördumise õigus ei ole garanteeritud. See oleks samm väga vales suunas. Täna on meil kaheksa kohtunikku väljaspool süsteemi. Minu arvates on see vajalik, et nad saavad aeg-ajalt töötada [mujal, näiteks] justiitsministeeriumis. [Üks] kohtunik juhib Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. See motiveeriks, kuid on teada, et võib vahepeal ära käia, ennast täiendada ja siis tagasi tulla. Süsteem võiks olla paindlik. Kohtunikud vaatavad tõesti ka oma töökoormust. Töökoormus on muidugi üks huvitav asi. Mina olen suhteliselt vana inimene, mulle tundub, et asju ei ole rohkem, aga millegipärast läheb nende tegemiseks üha rohkem inimesi vaja. 

See on üldiselt ühiskonna häda, see on heaoluühiskonna või uue põlvkonna mingisugune näidis mingil kujul. Lihtsalt ei ole enam sellist töötempot. Me peame sellega kaasa minema. 

Võluvitsa ei ole. Andke pensionimaksed, võib-olla see on. Töövõimetuskindlustus – kui oleks seegi väike raha [olemas], kui inimene ennast vigaseks töötab. Kohtunik on minu teada praegu lisaks kõigele muule hoopis halvemas seisus, kuna tema palgalt ei maksta töötuskindlustusmakset. Kui kohtunik jääb haigeks, siis ta saab veel vähem hüvitist kui tavalised inimesed, olen ma aru saanud. Siin on mõned kohad, mida annaks parandada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Minu küsimus on natuke laiem, kui tahad, siis filosoofilisem, [ja puudutab] ühiskonna korraldust. Kui vaatame neid erinevaid tendentse ühiskonnas õigusriigi suhtes laiemalt, siis näeme päris palju umbusku. Meedias näeme päris palju selliseid mõisteid, mida veel mõni aeg tagasi väga ei kasutatud: kord me liigume politseiriigi suunas, kord on osa isikute hinnangul kuskil prokuratuuris kallutatud jõud. See levib päris ohtralt ka sotsiaalmeedias ja mujal. 

Kas see on selline laiem trend, mis praegu, ma ei tea, Euroopas, maailmas [levib]? Piltlikult öeldes on kõik suhteline, kõik on kritiseeritav. Ühest küljest näitab see sõnavabadust ja arvamusvabadust. [Teisest küljest], kas [põhjus võib olla selles, et] Eesti õigussüsteemis on midagi valesti läinud või on vigu tehtud prokuratuuris, kohtusüsteemis? Kust sellised tendentsid ja trendid tulevad? Kui riskantseks või ohtlikuks sa pead neid Eesti õigusriigi püsimise vaates?

Ma arvan, et nii ja naa. Olen rääkinud kolleegidega teistest riikidest, ja [saan öelda, et] need lained on ka mujal nähtavad. Rünnakuid õiguskorra, kohtusüsteemi vastu ei tehta ainult Eestis. Tänapäeval pruugitakse suud suhteliselt julgelt, varem pole see nii olnud. Näiteks tekitas Euroopas ažiotaaži erinevate riikide valitsuste kiri inimõiguste kohtule, [kirja esitajad] leidsid, et inimõiguste kohtu poliitika on põgenike suhtes liiga liberaalne, ja kohtuotsust paluti muuta. Ka Eesti valitsus esines niimoodi vaikselt seal all. Inimõiguste kohtu president on mulle eravestluses öelnud, et kui inimõiguste kohus teeb mingi ebameeldiva lahendi, siis ka tema saab tavaliselt sõimukirjade valingu. Selline nii-öelda avatud tekstiga kõikvõimalike asjade esitlemine ei ole midagi erakordset. 

Kas midagi on põhimõtteliselt valesti kohtumenetluses? Kas on kallutatust? Ma ei tea. Mina olen olnud süsteemis üle 20 aasta. Kohtuasjades ei ole minu jaoks ette tulnud ja mulle ei ole keegi suutnud näidata grammigi midagi sellist, et kuskil oleks keegi suunanud midagi. Ma ei oska seda kommenteerida. Muidugi ma ei lahenda ka mingeid kriminaalasju. Selles suhtes on kohtud väga sõltumatud, see küll toimib meil. Seda ma võin [öelda]. Ma ei saa pead pakule panna, eks ole, aga vähemasti ei ole mingisuguseid selliseid signaale, et kohus oleks kuidagi kellegi jaoks mõjutatud. Kogu selle aja jooksul pole ka minul olnud kunagi sellist puudet, et kuule, tehke nüüd selline otsus, et mis te seal siis nüüd [ootate]. Sellist asja ei ole. Meil on selline kultuur siin ikkagi olnud. 

Samas meedia on jah selline peksja. Muidugi on prokuratuur olnud rohkem löögi all. Oleme lugenud, et prokuratuur on niisugune ja naasugune. Ma seda siiski uskuda ei taha, mina usun ikka head. Ma ei ole näinud ja mul ei ole ka selliseid andmeid, et keegi oleks kuskil andnud mingisuguseid kahtlasi suuniseid. See on ikkagi väga paljude inimeste poolt välja mõeldud. 

Muidugi, paljud asjad kukuvad teinekord halvasti välja. [Võib-olla ei ole] vaja alustada kriminaalasja, kui [on võimalus, et] see pärast kokku kukub, või edasi kaevata asju. See on otsustus[koht]. Näiteks Iirimaal on vandekohus ja Norras on vandekohus, mõlemad on väga uhked selle üle. Kummaski riigis on oma süsteem. Norras maksab riik vandekohtunikele keskmist töötasu täie rauaga, ükskõik, kui kaua nad on. Iirimaal peavad tööandjad ise maksma neile kindlasti keskmist töötasu täie rauaga, niikaua kui nad on. Kumbagi süsteemi meil Eestis pole olnud. Iirimaal on niimoodi, et kui vandekohus on sind mõistnud õigeks, siis prokuratuuril kaebeõigust ei ole. Kui on, siis väga kitsastes piirides. Siin on võimalik midagi ära teha, aga mina pigem arvan, et see on olnud selline tendents. 

Muidugi on inimesi, kes võimendavad kõikvõimalikke asju. Vahel üks inimene kirjutab mulle mingi 50 kirja, öösel on jälle läinud kuidagi asi käest ja siis kõik saavad oma jao. Sotsiaalmeedia ka võimendab. Meil on üksnes neli või viis inimest Eestis – kohtunikele on kõik nad teada –, kes jagavad ilmselgelt laimu. Nad on väga aktiivsed sotsiaalmeedias ja paiskavad igasugust jama ülesse [suure] hooga. Kuna sotsiaalmeedia seda võimendab, siis jääbki selline tunne, et ongi midagi väga halvasti. Mina julgen kinnitada, et meil ei ole kohtusüsteemis halvasti. Me ülimalt jälgime selliseid asju. Aga jah, muljete vastu võitlemine on ka teine asi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie ülevaade eelmise aasta kohtusüsteemi tööst oli väga põhjalik ja selles kõlas väga palju kriitikat. Mina selle kohta ei küsi, küsin hoopis teie Iirimaa visiidi kohta. Kaks konkreetset küsimust. Te tõite näite, et Iiri kohtus suudetakse kokkuleppel lahendada umbes 80% tsiviilasjadest. Esimene küsimus: kas Eestis oleks selline protsent võimalik? 

Teine küsimus. [Te ütlesite, et seal] tehakse esimese astme kohtumenetlused lühidalt ja suuliselt ning üks kohtunik võib lahendada kuni 140 asja päevas. Mida see tähendaks, kui me Eestis üritaksime sellist asja praktiseerida?

Meil oli just eelmine nädal kohtunike täiskogu. Ma presenteerisin neile täpselt sama juttu ja kutsusin üles minema vaatama, kuidas selline kohtumenetlus toimub, ja mõtlema kastist välja, kas meie saaks ka midagi teha. Mulle tundus, et osa kolleege oli täitsa valmis mõttega kaasa tulema. Meil on olnud väga suur usk kirjalikku menetlusse, sellesse, et on vaja kirjalikke põhjendusi, et tohutuid liigutusi teha. Seal jäi mulje, et kõik on tulemuspõhine. Protsess ei ole selline protsessi enda pärast, vaid nad lahendavad asju täpselt nii minimaalse pingutusega, nagu see vajalik on, ja nad saavad asjad tehtud. Ma usun, et ka Eestis on see võimalik. Jah, siin räägitakse, et see on Angloameerika õigussüsteem ja traditsioon on teine, me pole harjunud niimoodi tegema. See on õige, me pole jah harjunud niimoodi tegema. Küsimus on, kas me ei võiks lihtsamates asjades ümber harjuda ja püüda seda ette võtta.

Mis see esimene [küsimus] oli? Vabandust, mul läks esimene [küsimus meelest]. Kas võib täpsustada? (Küsija täpsustab kohalt.) Aa, kokkuleppemenetlus, jah. Kokkuleppemenetlusega on niimoodi, et aastal 2006 nähti seadusega ette, et kohus peaks pooli lepitama, enne seda ei olnud. Osa kohtunikest naeris, et mis mõttes lepitama, see pole meie asi, leppige ise. Aga paradigma on muutunud. Osa kohtunikke Eestis suudab lepitada veerand tsiviilasjadest. See sõltub väga palju asja iseloomust, sellest, kas pooled tulevad üldse välja, ja mis tüüpi need on. Näiteks perekonna- ja lasteasjades, naabriasjades on lepitamine tsentraalne ja seal on see võimalik. Ma ei tahaks uskuda, et Eesti inimene on patoloogiliselt selline, et ta ei ole nõus mitte milleski kokku leppima. Selline mulje on meile aeg-ajalt jäänud, aga tegelikult see nii ei ole. Ka Eesti inimene, kui teda mõistlikult suunata ja näidata talle valikud ette, suudab leppida küll, kui sellega õigel ajal pihta hakata.

80% tsiviilasjadest, vähemasti lihtsamatest asjadest, ära lepitada on väga suur eesmärk. Selleni me veel jõudnud ei ole. Me tegeleme sellega vaikselt kogu aeg: kohtunikke koolitatakse, toimuvad lepitamise koolitused, õpime, räägime menetlusosalistega. Mingis mõttes on see [tingitud] kultuurilisest erinevusest ühiskonnas, [seisukohast,] et kui ma juba kohtusse tulin, siis ma ikka vaidlen ja niisama kokku ei lepi. Ma usun, et see muutub. See nõuab lihtsalt aega. Tsiviil[asjade] puhul kohtunikud, eriti noored kohtunikud, küll panustavad lepitamisse. Me üritame seda. Ka meie prioriteet on kohtus nii kaugele jõuda.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikohtu esimees, suur tänu teile väga sisutiheda ettekande eest! Küsimusi tekkis mitu, aga ma valisin välja [küsimuse] kohtueelse menetluse kohta finantsvaldkonnas. Üsna pikalt juba on susisenud idee [luua] finantsombudsmani institutsioon Finantsinspektsiooni juurde. Mõnikord on see eelnõu juba valmis ja siis ta jälle kukub kusagile ära. Mis te arvate, kas Finantsinspektsioon võiks olla üks kohtueelsetest lepitajatest finantsvaldkonnas?

Jah, ma igati toetan seda. Minu meelest on Eestis üks edulugu ette näidata kindlustusvaidluste puhul, kus lepituskomisjon töötab päriselt ja suudab lepitada väga suure osa asjadest. Ma usun, et ka ülejäänud finantsvaidlused on võimalik sinna viia. 

Mille taga see asi seisnud on? On kogu aeg olnud üks põhimõtteline maailmavaateline lõhe. Nimelt, Finantsinspektsioon on tahtnud teha endale sellist [institutsiooni], mis oleks nagu kohus, aga tegelikult ei ole kohus. Ka töövaidluskomisjoni puhul on vaieldud selle üle, kas haldusorgan saab endale võtta õigusemõistmise funktsiooni. 

Nad ei ole leppinud ainult lepituse ülesannetega. See on olnud see, mille taga see vaidlus on kogu aeg püsinud. Me kohtusime Finantsinspektsiooni juhatusega mõni kuu tagasi ja rääkisime sellest põhjalikult, [küsisime], milles probleem on. Sellega võiks edasi minna. Loomulikult oleks see lepitusorganina väga vajalik. Nad tahaksid endale ka sellist otsustuspädevust, nagu on kohtul. 

Milline on iirlaste arusaam? Nendel on põhiseaduses samasugune säte: õigust mõistab ainult kohus. Nemad on läinud sellega nii kaugele, et nemad ei tunnista ka kohtuvälist väärteomenetlust. Kõik asjad käivad kohtust läbi. Me oleme olnud väga liberaalsed selles tõlgenduses senimaani, aga minu arvates kuskil on ka piir. Me tegime eelmine aasta suure analüüsi selle kohta, mida võib ja mida ei või, loomulikult on juristkonnas erinevad seisukohad. Finantsombudsmaniga võiks minna edasi, vähemalt lepitusasutusena pihta hakata ja siis vaadata, kuidas see töötab. Ma ei näe ühtegi takistust.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt Riigikohtu esimees! Küsimus on kaheosaline. Esimene osa puudutab [sotsiaalmeediat]. Kui käsitleda sotsiaalmeediat kui turuplatsi ja võrrelda seda füüsilise keskkonna ehk turuplatsiga, siis kas teie arvates tuleb tulevastel Riigikogudel seadusandlust muuta, kuna need ebasõbralikest inimestest [lähtuvad] ohud, mis meid tänaval või sotsiaalmeedias varitsevad ja mida me tegelikult tervikuna veel ei taju, muutuvad järjest sarnasemaks ja vajavad seadusandlikku regulatsiooni? 

Teine küsimus puudutab teie sõnavõtus [kõlanud] erinevaid kohalike omavalitsuste kaasusi, kus kohus on otsustanud, et kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kohalikke elanikke otsustus[protsessi] piisavalt kaasanud. Avalikku meediat lugedes on tekkinud küsimus, millisel määral peaks kaasama, et kohus seda aktsepteeriks.

Sellele teisele küsimusele on mul väga raske [vastata]. Ma eeldan, et [üks neist] on see Nursipalu lahend, mis eile tehti – ma ei ole seda ise veel lugeda jõudnud –, ja [teine on] Lääneranna kooli [lahend]. Meie halduskolleegium oleks õige sellele vastama. Kuidas ma nüüd ütlen? Ma täiesti mõistan seda muret. Mina omavalitsusjuhina või volikogu liikmena oleksin ka mures, kuna halduskohtute kaasamisstandard on läinud ülikõrgeks ja [ei ole] ette näha, kust need piirid lähevad. Ma olen sellega nõus. Üks [lahendus võib olla see], et üritada seda seaduses täpsemalt reguleerida. Aga ma ütlen, et ma ei oska neid lahendeid väga kommenteerida. Minu puhtisiklikud arusaamad võib-olla ka ei ühti päris kõigega, aga see selleks. Need lahendid on tehtud, sellised hinnangud on halduskolleegium andnud ja järelikult on need ka siduvad. Ma võin anda mure edasi kolleeg Pilvingule, et ta saaks täpsustada, kuidas tema on neid lahendeid vedanud. 

Nüüd, see esimene küsimus. Sotsiaalmeedias solvamine on probleem. Ma ütlesin, et ka kohtunikud on sotsiaalmeedias rünnaku all. Muuseas, praegu on käimas vähemalt üks, kui mitte kaks kriminaalasja kohtute solvamise pärast sotsiaalmeedias. Siin on mitu nurka. Loomulikult inimesi häirib. Kui kuskil bussijaama taga midagi räägitakse, siis näevadki seda need inimesed, kes seal bussijaama taga käivad. Kui [jutt] on sotsiaalmeedias, jääb selline mulje, et [terve] maailm [teab] ja kõik ongi õige. Kokkuvõttes võivad sellised kampaaniad tõesti õõnestada inimeste usku riiki ja üleüldse võimu. Kui neid rünnatakse kogu aeg isiklikult ja üha lahvivamalt, üha hirmsamate sõnade ja kõikvõimalike väljenditega, siis see on probleem. 

Vaatame kaugemalt. Paljudes riikides on laim ja solvamine kriminaliseeritud. Eestis oli see niimoodi, ma ei tea, kuni aastani 1990 millegagi, see kaotati ära ja öeldi, et piisab tsiviilõiguslikust õiguskaitsest ja mine kaitse ennast hagimenetluse korras. Nii on see siiamaani ka olnud. Minule ei meeldi, et kõiki asju üle kriminaliseeritakse, aga samas mulle tundub, et inimesed ise ei ole võimelised ennast kaitsma paljudel juhtudel. Osa inimesi on väga aktiivselt valmis kõikidega sõdima, aga teised lasevad üle ja löövad sellele käega. [Arutluse all on olnud] teema, kas sotsiaalmeedia on avalik ruum karistusõiguse mõttes. Kriminaalkolleegiumi seisukoht oli, et see ei ole niimoodi. Samas anti mulle siia seadusandjale kaasa ka mõte, et kui seadusandja soovib seda teha, siis palun, aga siis tuleb seadusesse kirjutada, et selline avalikus korras õigusrikkumine võiks olla ka kuidagimoodi väärteona karistatav. Selle negatiivne pool on see, et kas keegi jõuab nendega ka tegelda. Me võime need kõik kriminaliseerida, väärteoks panna. Politsei on teinud valiku, millega ta tegeleb ja millega mitte, väikeste vargustega ei tegele. Kui me paneme kogu ressursi sotsiaalmeedia uurimise peale ja muuga ei tegele, siis on jälle häda. Selles mõttes on see väga kaalutud valik. Mulle tundub küll, et sotsiaalmeedias läheb asi kogu aeg hullemaks, see paistab silma. Kohtunikud tundsid sama muret.

Margit Sutrop, palun! 

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Ma kuulen seda juba mitmendat aastat ja süda läheb järjest raskemaks, asi tundub olevat väga katastroofiline. Mitmeti on need mured võrreldavad meditsiinivaldkonna omadega. Meditsiinivaldkonnas nii mõndagi saab töökoormuse vähendamiseks ja protsesside kiirendamiseks ära teha tehisintellektiga. Selles ettekandes ma selle kohta väga palju ei kuulnud. Küsin, mis on teie arvamus. Kindlasti ei taha ma digitaalset kohtunikku, aga tahaksin kohtunikule appi sellist tarka nõunikku, kes aitaks teha läbimõelduma, järjekindlama ja paremini põhjendatud otsuse. Kui tehisintellekti käest küsida, kuidas ta aidata saaks, pakub ta välja vähemalt viis suurt valdkonda: õigusallikate leidmine, analüüs, asjaolude süstematiseerimine, eelnõude koostamine, argumentide kvaliteedi kontroll, menetluse tõhustamine. Kuuendaks: võimalike kallutatuste tuvastamine. See on tegelikult päris huvitav …

Aitäh!

… et on palju erinevaid asju. Kas sellest on juttu olnud? Mida te isiklikult sellest arvate ja kas seda võiks uurida?

Ma siiski paar lauset ütlesin selle kohta. Me oleme käivitanud tööprotsessi uue kohtuinfosüsteemi loomiseks tehisintellekti põhjal. Meil on kohtute arengukavas lausa mitmel leheküljel kirjas, mida võiks tehisintellektiga teha. See, mis te ütlesite, kindlasti on võimalik. Teoreetiliselt [on võimalik] ka seesama kohtu eelmenetluse ülevõtmine, mingil kujul ka lahendite prognoosimine, et kohtusse pöördumist vältida, kohtumenetluses tõendite analüüsimine, kui on väga mahukad materjalid, ja seisukohtade kõrvutamine – kõike seda saab teha masinaga lihtsamalt ja kiiremini. Seda tuleks teha. 

Meil seisavad asjad eelmenetluses paljuski. Minu meelest saaks selle automatiseerida. Meil on xLaw, mis on erainitsiatiivil [tehtud] ja kus on juba üritatud tehisintellekti rakendada kokkuvõtete tegemiseks. See on muidugi jälle huvitav, et xLaw suudab kolme-nelja inimesega erainitsiatiivil rohkem ära teha. Meil on suurtes IT-asutustes sadu inimesi, kes – ma ei taha öelda, et nad pole midagi teinud, see oleks ebaõiglane – hoiavad püsti mingisuguseid suuri asju, ent ei liigu edasi. Mulle tundub, et selles on mure. 

Ma olen siiski optimistlik ja loodan, et me suudame need asjad käima panna. Me võtsime Norra [eeskujul] sellel aastal ajutise lahendusena Copiloti litsentse, jagasime neid kohtunikele, et nad hakkaksid testima ja katsetama. 

Mure[koht] on muidugi andmekaitse. Üks terviklikum mure on see, kas me saame või suudame kaitsta kohtuandmeid, mis on väga delikaatsed ja väga tundlikud. Kui me hakkame keelemudeleid kasutama, laseme neil väga vabalt ringi käia, siis nad võivad tõmmata sealt välja asju, mida vaja ei ole. See tuleb enne ära lahendada. Need on kinnised süsteemid, kust seda võtta. 

Mina näen väga suurt potentsiaali. Eelmisest aastast töötab ekstra selle [teemaga] kohtunik, kes on muust ametist vabastatud. Ma väga loodan, et juba aasta pärast saan teile midagi palju paremat öelda selle kohta.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te oma ettekandes mainisite päris selgesti, et te pooldaksite rahvakohtunike institutsiooni kaotamist. Minule tundub, et see süvendaks veelgi seda probleemi, et Eestis koondub kriminaalasjades õigusemõistmine väga väikese ringi inimeste kätte. Hiljuti osutas endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm, et Eestis on põhimõtteliselt 12 superkohtunikku, kes on ringkonnakohtute ja kriminaalkolleegiumide kohtunikud, kes otsustavad kõigi Eesti inimeste süü küsimusi kriminaalmenetluses. Mulle tundub, et selline olukord ei ole korrektne õigusriigi ideaali silmas pidades, rahvakohtunike institutsioon kindlasti aitab seda leevendada. 

Ma küsin selle kohta, mida te arvate ettepanekust, et sarnaselt Iirimaale seda probleemi leevendada ka seeläbi, et prokuratuurilt võtta ära reeglina üleüldse kriminaalasjades edasikaebamise õigus. Põhimõtteliselt on ju nii, et isiku saab süüdi mõista juhul, kui tema süü on tõendatud väljaspool kahtlust. Kui kohus juba on leidnud, et süü ei ole tõendatud väljaspool kahtlust, siis miks peaks prokuratuuril edasikaebamise õigus üldse säilima?

Esmalt rahvakohtunikest. Ma olen ka siin puldis öelnud, et ei saa öelda, et ma oleks rahvakohtunike [institutsiooni] kaotamise vaimustunud toetaja. Mina näen, et see on olemasolevatest valikutest kõige vähem halb. Probleem on ju selles, et meil ei ole rahvakohtunikke [igas] piirkonnas, neil ei ole vastutust, meil ei ole võimalik neile maksta sellist tasu, et nad saaksid oma tööst eemal olla. Meie häda on see, et kriminaalmenetlus kestab kaua. Iirimaal istuvad vandekohtunikud kriminaalmenetluses kõige rohkem mõne kuu, mitte aastaid. Keegi ei saa endale lubada seal sellist istumist keskmise palga eest. See on olnud see murekoht. Kuna Eestis makstakse rahvakohtunikele minimaalset hüvitist, siis ongi siin tegelikult, ütleme, töötud ja pensionärid. Kas see on siis õige läbilõige ühiskonnast? Ega neidki ei leia.

Probleem on olnud ka see, et puudub taustakontroll. Kriminaalmenetluses on olnud probleeme sellega, et on lekitatud materjale. Mina olen saanud rahvakohtuniku kohta distsiplinaarasja algatamise [taotluse] kuna rahvakohtunik, vabandust, magas istungil. Seaduse järgi ei olegi mingit regulatsiooni: järelevalvet ei ole, mehhanismi ei ole. Ainult seesama kohtunik saab vaadata. Mingis mõttes on tõesti mindud kergema vastupanu teed ja öeldud, et me saame kiiremini ja lihtsamini, kui [rahvakohtunikke] ei ole. Mina ütleksin, et võib-olla on see ajutine lahendus, mõtleme läbi, võib-olla suudame mingi parema [lahenduse] välja mõelda. Praegu on nii, et kui rahvakohtunik jääb haigeks või kukub menetlusest välja, kui menetlus on kolm aastat olnud, tuleb uus kohtunik ja menetlus hakkab otsast pihta. 

Need on need hädad ja kaotamise põhjused. Ma ise ideaalis tegelikult rahvakohtunike [institutsiooni] toetan ja mõtlen, et nad võiks ka osas tsiviilasjades olla. Võiksid olla ka spetsialiseerunud rahvakohtunikud – paljudes riikides on –, näiteks lastega vaidluste puhul mingid [selle valdkonna] töötajad, töövaidluste puhul töötajate ja tööandjate esindajad ning finantsvaidluste puhul [finants]valdkonna spetsialistid, näiteks raamatupidaja, või mingid teised [spetsialistid], kes suudavad anda juurde [asjatundja] vaadet, ilma et vandekohut tuleks tegema. 

Sellest, mis puudutab õigeksmõistmise korral edasikaebamise õiguse piiramist. Ma tean, et minu kolleegid ei jaga seda mõtet, aga mulle endale ka tundub, et kaebeõigus võiks ikkagi olla piiratud. Ma saan aru, et see paneb esimese astme kohtule väga suure surve, ja kui ikkagi tuleb põhimõtteliselt nii-öelda vale otsus. Teine teema on see, et kõrgema astme kohtud ei saagi üldse praktikat kujundada teatud küsimustes, kui see läheb paigast ära. Neid argumente on nimetatud, [kui on räägitud põhjustest], miks seda mitte kaotada. Saan ka neist aru, [kes küsivad], miks peaks inimene, kes on õigeks mõistetud, ja juhul, kui ei ole olnud mingisugust kuritegu kohtu poolt või mingisugust väga ränka menetluse rikkumist, selle nii-öelda eksperimendi ohver olema. Ma saan ka sellest aru. 

Mulle isiklikult on jah see Iirimaa [süsteem] sümpaatne, seal ei saa edasi kaevata.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Esiteks, kompliment selle eest, et te olete mõnevõrra kärpinud prokuratuuri fanatismi valitsusi paika panna ja kukutada, referendumeid ära jätta, möllata, piiramatult laamendada ja õigussüsteemi kompromiteerida. Olete nende tiibu kärpinud. Loodame, et nii on ka edaspidi. 

Ent ometi tahaks kriitilise punktina tõsta esile ühe sadamakapteni seisukoha: me oleme üsna tõsise osa oma õigusloome suveräänsusest ära andnud. Ta pidas selle all silmas seda, et väga suur osa praegustest seadustest kannab märget "Vastavus Euroopa õigusaktidega". Euroopast tuleb paljuski initsiatiiv ja kiire õigusloome. See on etteheide Riigikogule, aga see on etteheide ka teile. Millal te hakkate tõsiselt tegelema põhiseaduse aluspõhimõtetega, mis on kirjas põhiseaduse täiendamise seaduses, ja meid Brüsseli omavoli vastu kaitsma? Praegu ma seda ei näe.

Mis ma nüüd selle peale öelda oskan? Euroopa Liidu õiguse nii-öelda pealetung eri valdkondades on kindlasti olemas. Meil on olnud vaidlusi ka põhiõiguste, põhiseaduse ja Euroopa Liidu alusõigusaktide vahekorra üle, selle üle, kuidas see peaks kõik välja nägema ja kui palju me oleme suveräänsust loovutanud. Riigikohus on ju teinud lahendeid ja on arutatud selle üle, et kuskil on piir ja võib-olla nõuab veel mingis küsimuses suveräänsuse üleandmine Euroopa Liidule rahvalt uusi seisukohti.

Vaadates igapäevast kohtumenetlust, ma julgen arvata, et näiteks tsiviilkohtumenetluses on Euroopa Liidu õiguse mõju suhteliselt marginaalne. Needsamad asjad, mida Euroopa Liit on meile ette kirjutanud, oleks meil enda põhiseaduse menetluskorraga nagunii olemas olnud. Mingit kapitaalset [survet] ma ei tunne. Ka karistusõiguses mitte. Kindlasti on kõige suurem surve haldusõiguses ja halduskohtumenetluses, kus on tohutu reeglite rägastik. Pigem on mure selles, et me ei käi varsti sellest rägastikust enam üle, mida kõike Euroopa Kohus ja Euroopa õigus ütleb.

Eks Riigikohus ja kohtusüsteem on meie õiguste kaitseks seatud. Põhiseaduse täiendamise seadus on meil olemas. Kuni selle vastuvõtmiseni, õigemini juba enne selle koostamist vaieldi, mida see täpselt tähendab ja mis need aluspõhimõtted ikkagi on põhiseaduses. Kust läheb see viimane piir, millest alates me saame öelda, et ei, see Euroopa Liidu õigusakt meile enam ei kohaldu? Eks teised liikmesriigid on ka seda katsetanud. Saksa kohus on piire tõmmanud, teisedki konstitutsioonikohtud on tõmmanud neid piire.

Ma julgen öelda, et vähemalt viimastel aastatel ei ole selliseid küsimusi meie ette detailselt toodud, kus oleks püstitatud nii fataalselt see küsimus, kas Euroopa Liidu õigusakt meile sobib. Meie menetlusosalised on pigem leiged igasuguse Euroopa Liidu õiguse käsitlemisel. Olenemata sellest, kas see on või ei ole, selgub see alles hiljem, keegi selle üle väga ei vaidle. Kui see küsimus tuuakse kohtu ette, siis tuleb sellele ka vastata. Selles mõttes võib ka advokaate julgustada.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt esindaja, aitäh väga huvitava ettekande eest! Võib-olla sa tutvustad natuke laiemalt seda Norra [süsteemi], mida võiks rakendada. Võib-olla kõik ei ole kursis asjadega.

Meil on tegelikult kaks ülevaadet, ma panin viited ka juurde. On kirjutatud nii Norra kui ka Iirimaa kohtusüsteemi käikudest, nende erisustest. Nende riikide [süsteemid] erinevad ka [üksteisest]. Norralased on suutnud võimalikult palju asju kohtust välja viia. Iirlased on võtnud [eesmärgiks] kohtus võimalikult palju asju kiiresti ära lahendada. Mõlemas on suuline menetlus, seal ei ole kohtunikul sekretäri ega mingit abilist. Ka Norras ei olnud. Samas kõik asjad liiguvad kiiresti ja igasugused menetlusgrupid toimivad. Need ei ole nii üks ühele [nagu meil]. Ma olen teinud ettepaneku [katsetada seda süsteemi], mis on Norras, meie kohtunikud loodetavasti võtavad sellest kinni. Meil seisavad tsiviilasjad väga paljuski kohtus eelmenetluse faasis: hagi esitatakse kohtusse, tehakse esmased toimingud ja saadetakse vastamiseks. Sinna ta jääbki nii kauaks, kuni järg kätte jõuab. Asjad ei liigu edasi. Norras katsetati – ma olen välja pakkunud, et ka meil võiks seda katsetada – sellist mehhanismi, et eelmenetlusega tegeleb spetsiaalne üksus – kohtunik ja kohtujuristid –, kes valmistab eelmenetluse ette ja annab selle jooksvalt edasi kohtunikule, kes saab selle kohe ära lahendada. Asi ei seisa kuskil. Selline võte oleks minu meelest kindlasti hea. 

Norra on heaoluriik, ta on meist kolm korda rikkam, ta saab seda endale lubada. Samas ei ole [Norra] kohtusüsteemi eelarve Eesti omast proportsionaalselt suurem. Nende [süsteem] on väga tõhus, nad on suutnud tekitada kohtuvälise menetluse. See on minu meelest võtmekoht, mille võiks sealt esmajoones üle võtta lisaks suulisele menetlusele. 

Me oleme Eestis kartlikult läinud kirjaliku menetluse peale. Kirjalik menetlus näib inimestele rohkem meeldivat. Võib-olla on ka neid, kes ei taha näha teisi inimesi, vaid tahavad pigem pabereid liigutada, mitte saalis kohe asja ära lahendada. 

Me võiksime tulla julgemalt tagasi suulise istungi juurde. See oli minu kogemus, mille ma sain Norrast ja Iirimaalt. Toome istungi tagasi, see on tõhus menetlusviis. Minu poolest võib see ka elektrooniline olla, aga ärme liigutame neid pabereid lõpmata üksteisele. See on see minu sõnum, mille ma Norrast [kaasa tõin]. Me oleme selle loo kirja pannud ja sellest saab ka lugeda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees! Viimastel aastatel on avalikkuses ja õigusringkondades arutatud eraldi riigikaitsekohtu loomise vajaduse üle kriisi- ja sõjaajal õigusemõistmise tagamiseks. Vajavad ju kõik riigivastased avaliku korra rikkumised, sabotaažiaktsioonid, marodööritsemine, sõjaväekohustusest kõrvalehoidmine, deserteerimised preventiivsetel põhjustel kohest ja kiiret karistust. Kas teie hinnangul on Eesti praegune tsiviilkohtusüsteem paindlik ja võimekas kriisiolukorras toimima, ilma et see kinni jookseks ja asjad venima jääks, või me vajame spetsiaalset riigikaitsekohust, nagu Eestis kunagi oli ja on praegu enamikus riikides?

Ma olen üritanud kindlaid seisukohti selles küsimuses mitte võtta, teades, et see on emotsionaalselt nii laetud teema. On argumente. Ka meie kohtusüsteemis on inimesi, kes on veendunult selle poolt, kuigi enamus on selle vastu. Minu arvamus, eriti pärast viimast Ukrainas käiku, [on järgmine]. Me olime nädal aega Kiievis, külastasime erinevaid uurimisorganeid, külastasime prokuratuuri, külastasime ka erinevaid kohtuid ja muu hulgas arutasime ka riigikaitsekohtu üle. Meil tekkis väga terav diskussioon ühe Ukraina kolleegiga, kes ütles, et on jama, et Ukrainas riigikaitsekohus ära kaotati, see oli ikka väga hea asi. Teised vaidlesid talle vastu, et kas ikka on vaja. Ukraina kohtusüsteem töötab ilma eraldi kohtuta, seda on üritatud käigus hoida nii, nagu see on olnud, ja võimalikult sarnasena sellele, milline see on olnud. Me nägime oma silmaga, et see niimoodi ka toimib. Kohtud on rahvast täis, mis siis, et vahepeal on külm, elekter on ära ja on pommid. Kohtud on rahvast täis, nad vaidlevad ja teevad oma asju. Minule jäi selline tunne, et on parem, kui on süsteem, millega inimesed on harjunud ja mida nad tunnevad. Erikohtud võimendaks sõja[olukorda]. Selline tunne jäi mulle Ukrainas.

Kui me tahame mingi erikohtu teha, siis on küsimus selles, mis on ta pädevus ja kuidas ta suhtleb teiste kohtutega. Kas see väärib eraldi [kohut]? Mina arvan, et tegelikult peaks meil kõik kohtud olema riigikaitsekohtud tänases olukorras. Nagu ma oma ettekandes ütlesin, oleme me natukene nõrgalt kriisiks valmistunud. Me peaksime tagama, et kohtusüsteem toimiks riigis tervikuna edasi. Meil on olnud üks suurem kriis – pronksiöö. Siis olid suured korratused ja tegelikult suutis kohtusüsteem ennast kokku võtta küll. Vahistati suur hulk inimesi, paigutati nad kuhugi angaari või viidi kuhugi mujale, ma ei mäleta. Siis tulid vist appi halduskohtunikud, nii et me suutsime vahistamised ja muud asjad seal kiiresti ära teha. Tegelikult me pole nii halvad midagi. Ma usun, et me peame harjutama ja natukene neid reegleid tegema. Mina näen kõige suuremat [ohtu] selles, kui kukuvad ära infosüsteemid, mille küljes me ripume. Siis pole vahet, kas meil on riigikaitsekohus või mõni muu kohus. Kuidas me töötame, kui me [ei saa vaadata] seadust, [otsida] kohtupraktikat, meil [ei ole ligipääsu] karistusregistrile? Kuidas me saame selle asja tehtud, kui tuleb vahistada mingisugune suur hulk inimesi ja nad kuhugi paigutada? Me peaksime saama selle lahendatud. 

Ma saan aru, et riigikaitsekohtu üks mõte on see, et keegi on kogu aeg valmis, spetsiaalselt ette valmistunud ja võimeline neid asju üle võtma. Ma küsisin Ukrainas, kuidas on kohtud sõjaajal mõjutatud sellest nii-öelda kuritegude portfellist – portfellist halvas mõttes – ehk millega nad tegelevad kohtus. Huvitav oli see, et öeldi, et klassikalised lihtsad kuriteod on taandunud. Neid ei ole. Komandanditund aitab kaasa, ei ole väga palju varguseid, ei ole ka selliseid klassikalisi vägivallakuritegusid. Kuigi inimestel on posttraumaatiline stress ja neil on väga suured mured, ei ole [kuritegude arv] väga suur. Seda, et marodööride jaoks eraldi kohut oleks vaja, nad igatahes ei kinnitanud. 

Eks see on poliitiline valik. Kui tehakse riigikaitsekohus, siis tuleb välja mõelda, milline on selle suhe ülejäänud kohtusüsteemiga. Ega see lihtne ei ole. Kuidas ta siis üle võtab? Meil ei ole Eestis seniajani erikohtuid olnud. Kuidas see ressursi mõttes läheb? Mina [lähtuksin] selle puhul pigem üheksa-korda-mõtle-põhimõttest. Igal juhul, sõltumata sellest, kas riigikaitsekohus teha või mitte, tuleb olemasolev kohtusüsteem viia paremasse seisu kriisidega toimetulemiseks. Ma usun, et selle üle vaidlust ei saa olla. Me peaksime saama vaidlusi lahendada ka siis.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikohtu esimees! Esmalt suur aitäh teile väga põhjaliku ja huvitava ülevaate eest! Ja muidugi küsimustele vastamine – te käsitlete [teemasid] niivõrd perfektselt ja niivõrd laialt, et isegi need, kes valdkonda ei tunne, nagu mina, saavad selle väga kenasti selgeks. 

Minu küsimus on Riigikohtu 2026. aasta 20. aprilli otsuse kohta, mis puudutab erihooldekodude teemat. Riigikohtu otsuses seisis, et riik peab erihooldekodukoha tagama, abivajajat ei tohi panna lõpututesse ootejärjekordadesse, viidates rahapuudusele ja kohanappusele. Eriti hea lause, mis minule kui sotsiaalvaldkonna inimesele on väga südamelähedane, oli, et riigil pole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on tarvis põhiseadusest, seadustest ja Sotsiaal[kindlustus]ameti õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Eile ütles sotsiaalminister arupärimistele [vastates], et vaatame, analüüsime, mõtleme. Aga otsus, Riigikohtu otsus on langetatud. Mis on teie hinnang sellele käitumisele?

Eks see on üks laiem teema. Küsimus ei ole ainult erihooldekodudes, vaid üleüldse hooldekodukohtade, sotsiaalsüsteemi, arstiabi, koolikohtade tagamises. Kõik see on tegelikult mingis mõttes grupp asju, mis kõik nõuavad väga palju raha. Ma saan aru, et meil on nagu mingi dilemma praegu ühiskonnas. Ühtpidi me oleme väga kaugele arenenud ja inimeste ootused sotsiaalteenustele tõusevad kogu aeg, teisalt riigipoolsed rahaeraldused sinna samavõrdselt tõusnud ei ole. Küsimus ongi selles, kus see tasakaalupunkt on, millist erihooldekodude süsteemi suudab riik üleval pidada või mida me oleme lubanud. Põhiseadusega me oleme teatud kohustused Eesti inimeste ees võtnud ja miinimumtasandil tuleks need tagada. 

Hooldekodukohtadest. Mina olen tsiviili poolelt kokku puutunud kinnistesse asutustesse paigutamistega tahtevastaselt – need on ka hooldekodud – ja viimased 20 aastat on räägitud, et kohti ei ole. Kohti ei ole! Samas, inimeste probleemid kogu aeg süvenevad, neid inimesi pole justkui kuskile panna. 

Ma usun, et Riigikohtu lahend on ühe pikema protsessi väljund. Kogu aeg öeldakse, et on kohtulahendid ja inimesed peaksid saama abi, tuge. Aga tegelikult ei saa, kuna raha pole, jäädki sinna järjekorda pikemaks ajaks. Lasteaiakohtadega oli sama teema, öeldi, et omavalitsusel on kohustus see tagada. [Omavalitsused] ütlesid, et me ei taga, meil pole, me ei ehita. Siis ütles Riigikohus mitmes asjas, et te peate leidma lahenduse: te kas viite teise piirkonda või maksate õpetajad kinni. Eks siin on sama teema. Muidugi, erihooldekodude puhul ei saa öelda, et me asendame selle meetodi, kui nad ei saa mujale pandud neid inimesi. Sest nad ei saa mujal hakkama. 

Ma usun, et kui see asi jääb nii, nagu ta on, siis sellele järgneb tõenäoliselt mingi järgmine Riigikohtu lahend, mis on arvatavasti kurjem. Praegu on antud hoiatus, et kuulge, see ei lähe niimoodi, seadustega on antud mingi standard, mida täita. Kui seadusandja on need standardid kehtestanud, siis tuleb neid kas järgida või alla lasta. Mis see standard on? See on väga valuline küsimus. Mina esitaks küsimuse niimoodi: kas tänane põhiseadus tagab selle, et keegi meil Eestis ei peaks tänaval surnuks külmuma või nälga jääma? Ma arvan, et tagab, peaks tagama. Kui inimesel on esmatasandi häda, siis riik peab selle lahendama.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab Rootsi vange, kes siia varsti tulema hakkavad. Valitsuskoalitsioon seda väga surub ja on öelnud, et riskid on maandatud, kuid õiguskomisjoni istungil selgus, et nii see paraku ei ole. Asi ei ole isegi rahas, vaid asi on pigem inimvaras. Kas nüüd on kohtunikuks ja prokuröriks soovijate arv massiline ja meil on olemas inimesed, kes vajaduse korral hakkavad tegelema Rootsi kurjategijate õigusrikkumistega? Õiguskomisjonis selgus, et ühe inimese kohtunikuks saamine võtab vähemalt üheksa kuud aega, kui üldse on keegi, kes kandideerib. Peaprokuröri sõnum oli, et [konkurss] prokuröri[kohale] kukub sageli läbi, need [konkursid] kukuvad läbi. Kas nüüd hakkab olema nii, et meie enda kuriteod jäävad ootele …

Teie aeg!

… ja kas kohtunikud peavad hakkama valikuid tegema?

Mida ma oskan vastata? Selle lepingu sõlmijad ei ole kohtunikud, vaid Riigikogu. Meie asi on täita seda, mis nüüd ette võetakse. Mina ei ole täheldanud, et sellega mingi ressurss lisanduks. Nagu te teate, tulevad uued vaidlused, ja järelikult läheb see asi tõenäoliselt halvemaks. Tuleb vaadata, kui palju kaebusi sealt juurde tuleb. [Oleneb ka sellest], kas nad midagi halba teevad. See on kaalumiskoht. Mina saan aru, et see valik on ju ennekõike Riigikogu teha. Ilmselgelt võib see kohtusüsteemi negatiivselt mõjutada, kahtluseta. Lisaks meie oma tegudele tuleb tegusid veel juurde. 

Teine küsimus on, kui palju neid [juurde tuleb]. Mina seda ei usu. Meil ei ole kogemust, et kuritegevus vanglas oleks tohutult suur. Meil on väga hea vanglasüsteem. Vangide kaebused on pigem halduskohtu [pädevuses], neid kindlasti tuleb juurde ja nende [lahendamine] läheb keerulisemaks, kuna need on rahvusvahelised, tekitavad võib-olla lisaküsimusi. See mass on meil niigi suur, [ei ole teada], kuidas me sellega toime tuleme.

Kindlasti on küsimus, kuidas on [korraldatud] tagasiminek, ka enne tähtaega [vabanevate vangide puhul], kõik see teema. Mina isiklikult ei ole sellesse süüvinud. Ma ei tea, kuidas see kõik on läbi mõeldud, kuidas see kõik toimima võiks hakata ja kas see on reaalselt teostatav. Aga kui küsimusele otse vastata, siis ei, meile ei tule kuskilt kohtunikke ja prokuröre seepärast juurde, et meil on see vangla. See probleem võib tekkida.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt Riigikohtu esimees, suur tänu põhjaliku ja ülevaatliku ettekande eest! Ma peaksin võib-olla selle küsimuse esitama eelkõige sellele saalile siin, aga ma arvan, et tegelik elu esitab selle küsimuse enne õiguskantslerile ja kohtusüsteemile. 

Ma küsin teilt kui kõrgema kohtuvõimu esindajalt pigem nõu. Kes meil Narvas võimul on? Kes on seal linnapea? Kes on volikogu esimees? Või on seal kaks linnapead ja kaks volikogu esimeest? Mida teha, et meie siin saalis saaksime sellest aru ja ka tavainimesed saaksid sellest aru?

Ega mina ei ole selle Narva teemaga kursis. Aeg-ajalt meediast loen selle kohta. Meieni ei ole sealt kaebusi jõudnud, ka valimiskomisjonist mitte. Kusjuures ma mäletan, et kunagi oli mingisugune taoline asi Maardus. Seal oli ka kaks volikogu või tekkis mingi vaidlus kuskil 15 või rohkem aastat tagasi. Sealt tuli Riigikohtusse terve hulk kaebusi, mida me pidime lahendama ja [otsustama], kes on õige ja kes ei ole õige. Praegu võib Narva puhul ka niimoodi olla, et niipea, kui keegi midagi vastu võtab, läheb keegi teine seda vaidlustama, et kes sa siin õige oled. Ega kohtud teistmoodi sinna sekkuda väga ei saa.

Kas seadusandja peaks sekkuma ja minema Narva nii-öelda korda majja lööma? See on ka nüüd omaette küsimus. Ma siiski tahaks loota, et omavalitsusel on nii palju jõudu, et ta suudab ise sealt välja tulla ja selle asja lahendada, ilma et mingisugune väline jõud peaks hakkama seal korda [looma]. Ka mulle on jäänud arusaamatuks, kes seal praegu võimul on. Ma loen selle kohta lehest nagu teiegi, just tänagi oli. Jälgime murelikult, aga samas ei näe ma selles ka midagi fataalset. Ma saan aru, et see probleem on häälte tõttu tekkinud. Küll me sealt välja tuleme, ma arvan.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh väga professionaalse ettekande eest! Ega teisiti ei saagi olla. Aga küll see Narva asi ka kuidagi seal paika loksub, nii et hakkavad kõik aru saama, kes on kes. Kui ma õigesti kuulsin, siis te ütlesite, et Maardus oli ka selline teema. Ma olen Maardu volikogu liige olnud aastast 1993 ja ma küll seda ei mäleta. Võib-olla oli see mingi teine omavalitsus. No vahet ei ole. 

Kuna ma ise olen omavalitsuse taustaga, siis ma küsin selle kohta. Riik paneb KOV-idele kogu aeg kohustusi juurde ilma rahalise katteta. Ühelt poolt antakse autonoomiat juurde, aga see autonoomia jääb paberi peale, sest rahalist katet ei ole. Kas te ei näe, et oleks vaja põhiseaduslikke piire, mis kohustaks riiki rahalise katte leidma, kui KOV-idele ülesanne antakse?

Ma pean vaatama, kas see tõesti ei olnud Maardu. Teate, võib küll olla, et ma võin praegu ... Äkki oli Loksa? Vabandust! Loksal oli see suur lahing. Saime ära korrigeeritud. Vabandust, mul oli valesti meeles, aga kant oli vähemasti õige. 

Sellest, mis puudutab riigi kohustusi ja raha eraldamist. Nendest neljast omavalitsuse kaebusest ja üldse suur osa viimastel aastatel tulnud omavalitsuste kaebustest tegelikult viib meid sinna. Seda juba alates hooldekodude reformist, kui omavalitsused tulid välja jutuga, et riik paneb neile kohustusi, aga raha ei anna. 

See on sihuke igivana teema ja Riigikohtu jaoks on see suhteliselt keeruline valdkond. Meil on olnud ka vaidlus selle üle, mida Riigikohus nii väga teha saab. Riigikohus ei tohiks olla see, kes hakkab eelarvet kuidagi ümber jagama, see ei ole meie pädevuses, need valikud peaksid jääma ikkagi eelarve koostajale, seadusandjale. Aga samas peab saama kuidagi kontrollida, omavalitsustel on ju autonoomia. 

Tõesti, tänane arusaam on, et neil on oma ülesanded, milleks peab olema piisavalt raha, ja kui riik annab ülesandeid juurde, peaks ta ka rahakoti kaasa andma. See põhimudel on üldiselt arusaadav olnud, aga alati on vaidlus, kuidas seda raha arvutada. Meil on olnud mitu vaidlust selle koha pealt ja ma arvan, et need vaidlused jätkuvad, [sest pole selge], mis see piisavus on. Omavalitsus võib alati öelda, et kunagi pole piisavalt [raha]. Samas on olnud ka teema, et kui näiteks riik kärbib, siis kas saab olla olukord, et omavalitsus ei pea kärpima? Omavalitsus võib öelda, et riik tõmbab küll kokku, aga kui meil kokku ei tõmmata ja meie peame teenust täie rauaga osutama, siis meile tuleks ikkagi raha täiega anda. Seda tuleks ka vaadata. 

Ma olen seda probleemi tajunud korduvalt erinevates vaidlustes, millega omavalitsuste volikogud on meie juurde tulnud. Kas see on meie teema? Tegelikult on meil ka halduskohtus selline vaidluskoht olemas. Samas ma arvan, et need vaidlused selle üle, kus see tasakaalupunkt omavalitsustel on, ikkagi tuleb ära pidada. Omavalitsuste positsioon on ka täiesti arusaadav, [sest nemad küsivad], kust nad selle raha võtavad. Omavalitsustele peab jääma raha ka nende oma ülesanneteks. Ei saa olla niimoodi, et nad panevad kogu [raha] riigi ülesannete alla ja endale raha ei jäägi. Mõlemad rahakotipooled peavad tagatud olema. Mina olen aru saanud, et omavalitsuste autonoomia seda sisaldab. 

Küll aga on need suured lahendid, mida Riigikohus on teinud, öelnud ka seda, et kui seadusandja võtab vastu sätte ja paneb omavalitsusele mingi kohustuse – hooldamis- või muu [kohustuse] –, siis tuleb see rahakotiasi kohe läbi mõelda, mitte [oodata], kuni takkajärgi selgub, et see nõuab ka raha, aga raha ei ole antud. 

Siiamaani meil ei ole mingisuguseid katastroofilisi probleeme olnud. Mulle tundub, et kuidagi on suudetud need riigi raha jagamise asjad mingil tasandil ikkagi ära lahendada. Viimane vaidlus oli Saue vallaga, kes püstitas [küsimuse], et miks nendelt võetakse liiga palju raha ära ja antakse teistele, vaesematele valdadele, tehakse ümberarvutusi. Riigikohus leidis, et hädapärast see ikkagi võib niimoodi olla. 

Kui kaugele see solidaarsus läheb? Mul ei ole head vastust teile. Ma näen probleemi, me tajume seda ja neid vaidlusi tuleb üha juurde. Ega siin midagi teha ei ole, me peame nendega hakkama saama, kui seadusandja ise midagi välja ei mõtle. Ma kardan, et raske on midagi välja mõelda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Narva küsimus on tegelikult oluline küsimus. Tegemist on ikkagi idapoolse riigipiiriga ja kõik see, mis seal toimub, peaks tekitama meis riigina mitte muret, vaid [tahet] võimalikult kiiresti aru saada, mis seal toimub ja kuidas toimub, ning mõnes mõttes [soovi] kord majja lüüa. Aga selge on see, et väga palju küsimusi otsustab ikkagi kohalik tasand ehk kohalikud inimesed.  

Mul on puhtjuriidiline küsimus. Tekkinud on selline olukord, et opositsioon, kes on enamuses, on palunud kokku kutsuda volikogu. Kuna volikogu esimees ei soovinud seda teha ja kõik tähtajad on möödunud, otsustas opositsioon ise erakorraliselt kokku tulla ja need toimingud ära teha: valida endale linnapea, volikogu esimees. Kui need otsused vaidlustada, siis millisel viisil peaks käituma üks või teine pool? Näiteks, mängime läbi, kui selle vaidlustab valitsus … 

Teie aeg!

… kes peab ennast legitiimseks, siis mida peaks tema tegema? Kui kiiresti kohus, Riigikohus, otsuseid võiks või peaks vastu võtma? Mis saab siis, kui teine pool annab kaebuse sisse? Milline juriidiline protsess on selleks ette nähtud?

Aitäh!

Tajun seda muret. Ütleme niimoodi, et omavalitsuse puhul on see kõige üldisemal tasandil. Sarnased vaidlused on tulnud ette ka madalamal tasandil, korteriühistutel, äriühingutel, kus ka [võib tekkida küsimus], kelle käes on võim ja [mis saab siis, kui] keegi ei kutsu kokku ja ei tee. Need mehhanismid mingil kujul peavad ikkagi olemas olema. Kohtusse saab see asi ilmselt jõuda esmajoones ikkagi läbi nende otsuste vaidlustamise, kui just valimiskomisjoni mingisuguste toimingute peale ei saa kaevata. Vaidlema saab hakata nii, nagu oli Loksal: vaidlustatakse koosolek, kuna see ei ole legitiimne, vastuvõetud otsuste kohta [öeldakse, et] need ei kehti. Täna peaksid need asjad sõltuvalt asja olemusest liikuma ilmselt halduskohtusse. Ma usun, et kui Narvas see võimuvaakum sellisel kujul seisab, et see kellegi huvides ei ole, siis need asjad tuleb ilmselgelt kohtus kiiresti lahendada. Ei saa oodata kaks aastat, kuni uued valimised tulevad. Kellel siin õigus oli või kellel mitte? Kui omavalitsus ise seda selgust ei loo, siis keegi tõenäoliselt ühel hetkel kohtusse läheb ja eks siis tuleb see selgus luua. Loksas liikusid need läbi valimisasjade otsapidi. Ma ei ole detailidega kursis, selles mõttes on mul raske öelda. Seda ma arvan küll, et kohus kindlasti ei jää pikalt jokutama selliste asjadega, mille puhul on näha, et nendega on hästi kiire.

Aitäh, lugupeetud Riigikohtu esimees! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan fraktsioonide läbirääkimised. Kõigepealt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Austatud kolleegid! Ma tänan Riigikohtu esimeest selle põhjaliku ja väga põneva ülevaate eest! Ettekandest joonistus minu jaoks välja kaks sõnumit. Esimene neist on positiivne. Positiivne on see, et Eesti on jätkuvalt õigusriik, kus kohtud on sõltumatud, kohtulahendeid austatakse ning inimesed saavad oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. See võib nii kõlada, aga see ei olegi ju tänapäeval maailmas enam iseenesestmõistetav, ja see on kindlasti väärtus. 

Teine sõnum on aga hoiatav. Me kuulsime, et kohtuasjade arv kasvab, menetlusajad pikenevad, kohtusüsteemi jõudlus väheneb ja kohtunikuamet ei ole enam populaarne. Kui kuus aastat tagasi võis Eesti kohtusüsteemi pidada Euroopa üheks kiiremini toimivamaks, siis täna me näeme selgelt märke, et senine mudel hakkab oma piirideni jõudma. Õigusriigi tugevust ei mõõdeta ju ainult sõltumatuse kaudu, vaid ka selle kaudu, kas inimene saab lahendi mõistliku aja jooksul. Näiteks kui ettevõtja ootab aastaid vaidluse lahendamist, kui lapse hooldusõiguse küsimus venib, kui haldusvaidlused kuhjuvad või kui kohtunikud ise tunnevad end ülekoormatuna, siis see mõjutab otseselt usaldust riigi vastu. Seetõttu väärib tähelepanu Riigikohtu esimehe keskne sõnum: kohtusüsteem vajab rohkem tõhusust. 

Mulle tundub, et siin on üks oluline põhimõtteline tähelepanek. Kohtuniku sõltumatus ja kohtusüsteemi tõhus juhtimine ei ole vastandid. Kohtuniku sõltumatus tähendab sõltumatust otsuse tegemisel ja see ei tähenda, et kohtusüsteemis tervikuna ei tohiks muuta juhtimist, jagada ümber korralduslikku vastutust või kaasajastada töökorraldust. Kui me haiglates, ülikoolides, ettevõtetes ja riigiasutustes otsime paremaid töökorralduslahendusi, siis peab ka kohtusüsteem suutma ajaga kaasas käia ja end arendada. Toodud võrdlused ja näited teiste riikide palga- ja kulupõhisuse kohta annavad samuti märku üsna kriitilisest vajadusest ja võimalustest muudatusteks. 

Riigikohtu esimeest kuulates saime kinnitust, et Riigikogus arutlusel olevad kohtukorralduse muudatused, mis keskenduvad peamiselt kohtumenetluse kiirendamisele, ei kujuta ohtu kohtunike sõltumatusele, vaid on suunatud kohtusüsteemi tõhususe parandamisele. On väga oluline tugevdada kohtute juhtimist, muuta töökorraldus meeskonnapõhisemaks ning kasutada paindlikumalt ressursse üle kogu süsteemi. Me kõik saame aru, et ideaalmaailmas võiksid kõik kohtusüsteemis töötavad inimesed muudatuste vajalikkuses esmalt veendunud olla, enne kui neid tegema hakatakse. Päriselus on tavaline, et on nii kõhklejaid kui ka neid, kes on muutustele vastu. Kõigi arvamused tuleb ära kuulata. Me peame aga vältima olukorda, kus kohtuniku sõltumatust kasutatakse vahel ka argumendina töökorralduslike muudatuste vältimiseks või edasilükkamiseks. Kindlasti on kohtumenetluste kuhjumine ning venimine ohumärk ja me peame suutma kohtureformi eesmärki silmas pidades vajalikud seadusemuudatused siiski teha. 

Ka kohtunike järelkasvu silmas pidades on kaasaegne töökorraldus ja kohtuniku võimalus spetsialiseeruda ning meeskonnas töötada vältimatult vajalikud. Uue kohtunike põlvkonna peale[kasvu] puudumine on üks märk sellest. 

Lisaks võimalike uute menetluslahenduste kaalumisele on vajalik ka laiem muutus õiguskultuuris ja otsustuspraktikas. Me näeme ühiskonnas sageli õiglust eelkõige läbi võitja ja kaotaja, kuid paljudes tsiviil- ja haldusvaidlustes ei ole parim lahendus mitte pikk kohtuvaidlus, vaid kokkulepe. Kui viidatud Norra kogemus näitab, et suur osa vaidlusi lahendatakse enne kohtusse jõudmist, siis tasub meil tõsiselt küsida, kas oleme Eestis kasutanud kõiki võimalusi kohtuväliste lahenduste arendamiseks. See aitaks nii inimesi kui ka kohtuid. Vähem riiki ja rohkem kokkulepet võiks olla eesmärk, mille poole liikuda. 

Mitmed murekohad, millele ettekandes viidati, on juba Riigikogus aktiivselt arutusel. Kindlasti vajavad need põhjalikku analüüsi ja kaalumist ning peavad saama lahenduse, nagu näitena toodud karistuspoliitika ebajärjekindlus ja kohati avalikkuse õiglustunnet riivavad otsused. Jätkuvalt on oluline ka õigushariduse küsimus. Kui kohtunikud, advokaadid ja prokurörid juhivad tähelepanu juristide järelkasvu kvaliteedile, siis tuleb seda võtta tõsiselt. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Riigikogu ootab ees sisuline arutelu selle üle, millised peavad olema tulevase juristihariduse kvaliteedinõuded ja kuidas me saame tagada tugeva professionaalse järelkasvu. 

Head kolleegid! Riigikohtu esimees tõi oma ettekandes välja veel ühe ühiskonda laiemalt puudutava tähelepaneku. Õigusriik ei püsi üksnes seadustel, ta püsib ka usaldusel, usaldusel kohtute ning institutsioonide vastu, usaldusel selle vastu, et otsuseid tehakse erapooletult ka siis, kui meile nende sisu tingimata ei meeldi. Leian, et riigina tuleb meil vajaduse korral kaitsta ka oma kohtunikke isiklike solvangute ja sotsiaalmeedia vaenukampaaniate eest. See pole kellegi personaalküsimus. Rünnakud, mis on suunatud kohtuniku vastu, seavad kahtluse alla tema sõltumatuse ja erapooletuse ning õõnestavad ka usaldust õigusriigi vastu.

Kokkuvõtvalt, me peame hoidma kohtunike sõltumatust, me peame tagama kohtunike järelkasvu ja kohtunikuameti prestiiži, kuid samal ajal on möödapääsmatud reformid, mis muudavad õigusemõistmise kiiremaks, tõhusamaks ja inimestele paremini kättesaadavaks. Sõltumatu kohus ei tähenda muutumatut kohut, kohus peab olema korraga sõltumatu, tõhus ja tulevikukindel. See on hea eesmärk ja selle nimel me siin seadusandjana püüame tegutseda ja toimetada. Täname Riigikohtu esimeest tehtud töö ja ausa ülevaate eest. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volitusega Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees ja kaks Riigikogu saadikust kolleegi! Natuke piinlik on, kui kolmanda võimu esindaja tuleb esimese võimu palge ette rääkima oma probleemidest ja saal on praktiliselt inimtühi. Õnneks mõned kolleegid on veel uksele saabunud. Aga ikkagi, see ei ole kõige parem märk, et Riigikogu suur saal on keset tööpäeva inimtühi. Aitäh mõnele kolleegile, kes siiski on austanud kolmanda võimu esindajat.

Ma ei ole kõnet kirja pannud, aga ma olen püüdnud lähemalt vaadata justiitselukaart ja muid asju, kaasa arvatud kohtunike maailma. Ma peatun mõnel momendil. Kõigepealt, minu kõne ja Villu Kõve kõne on juba mõne minuti pärast stenogrammina olemas. See on esimese võimu reaalsus. Kolmanda võimu puhul on kohtutes räägitu nende jaoks veel tulevik. Seal käib üleskirjutamine, millele läheb hulk aega, kuigi kohtud kuuluvad digiministeeriumi alla. Riigikohtu esimees ütles, et on alustatud liikumist digimaailma poole ja AI kasutamise poole, aga esialgu veel kuigi kaugele pole kahjuks jõutud. See on üks oluline moment. On isegi natukene absurdne, et digiministeeriumi alluvuses olev kohtumaailm ei ole veel suuresti sinna digimaailma jõudnud. 

Kirjausk. Jah, väga oluline asi. Tõepoolest, Eesti kohtunikkond eeldab kirjalikku menetlust, kuigi mitmel pool mujal – sellele juhtis tähelepanu ka Riigikohtu esimees – on suuline palju efektiivsem, kiirem ja nii edasi. Siit tekivad ka need probleemid, et järjekorrad on pikad, eriti mõnes valdkonnas, ja see loomulikult usaldust kohtusüsteemi vastu ei tõsta. 

Mis veel? Ma küsin, miks peab olema vahistamismäärus nii pikk? Võiks olla Soome või paljude teiste riikide kombe kohaselt suhteliselt lühike: selle isiku nimi, kes [on vahistatud], ja paragrahv, mille alusel on vahistatud. Ei ole vaja kirjutada sinna mingisugust oopust. Või miks peavad kohtuotsused olema nii kuramuse pikad, eriti kui ei ole tegemist mingi mastaapse, korruptiivse, riigivaenuliku või mõne muu sellise [teoga], mis nõuab tõesti väga põhjalikku seletust? Soomes ja mitmel pool mujal tsiviliseeritud maailmas saadakse palju lühemaga hakkama. Aga meie oleme kirjausku ja millegipärast jätkame sellist kirjutamist. Kuna digimaailm ei ole jõudnud kohtumaailma, siis võtab kirjutamine kohtunikelt veelgi [rohkem] aega. Suhtlen kohtunikega tihedalt, ma võin teile kinnitada, et nad on raskelt üle koormatud, vähemalt paljud neist. Milleks seda kõike vaja on?

Nii, kohtureform ja kohtute ühendamine. Vist Rait Maruste on öelnud, et see on nagu Krõlovi valm, kvartett: muusikud paigutad ümber, aga kvarteti kõla ei pruugi sellest palju muutuda.

Kohtunikkonna meelsus. Mul oli au olla kohtunike ühingu suurel kokkusaamisel Tartus, kus ka justiitsminister, nende pealik, esines kõnega. Kohtunikud ei olnud seal oma talaarides, nad olid tavariietes.

Vabandan korraks. Kas soovite lisaaega?

Jah, soovin küll.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Nad sisuliselt andsid justiitsministrile hundipassi. Ei jõua sellest pikemalt rääkida. Nii et usaldamatus süsteemis – sellele Riigikohtu esimees ka [viitas] – on küllalt suur.

Samas, kui püüda jälgida kogu justiitsahelat algusest lõpuni, vanglateni välja, siis minu arvates on kohtute usaldusväärsus silmatorkavalt kõrge võrreldes paljude teiste institutsioonide omaga. Prokuratuurist ei hakka rääkimagi, kuigi ka praegune peaprokurör üritab – ma näen seda isiklike suhete pinnal – [anda endast] parima, et seda muuta. Hiljutine avameelne intervjuu ERR-is näitab seda suurepäraselt. Probleeme usaldusega on terves riigis ja see loomulikult mõjutab tugevalt justiitssüsteemi ja ka kohtusüsteemi. Mina kohtute usaldusväärsust kahtluse alla ei sea, kuigi ka siin on probleeme. Margus Kurm on kirjutanud karmi loo 12 superkohtunikust ja kontrollimatust kapost. Margus Kurm on teatavasti endine kõrge riigiprokurör ja kõike muud, mis ta on olnud. Nii et see teema on ka oluline. 

Mis veel? Tahaks märkida, et varsti, augustis, tulevad Rootsi külalisvangid ja nende haldusasju hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu. Justiitsminister on minu kuuldes öelnud "Dengi budet", raha tuleb, vähemalt Riigikohtule. Tartu Halduskohtu juhi nahas ma ei tahaks olla, nemad peavad kõike seda menetlema hakkama.

Veel üks moment. Ma mäletan, et kui siin räägiti rohereformist, siis üks ministritest viitas, et kohtutele on antud suunised, et tuuleparkidega [seonduvat tuleb] menetleda eelisjärjekorras. Ma veel küsisin, kas tõesti saab niimoodi olla, et teise võimu esindaja sekkub ja annab kohtutele suuniseid. See tähendab seda, et muud haldusasjad jäävad varju, seda ei tohiks muidugi olla. 

Igal juhul aitäh Villu Kõvele suurepärase ettekande eest! Probleemid on tõsised.

Teie aeg!

Liigutakse sinnapoole, et need lahendada, aga üldist olukorda [iseloomustab] raske usalduse puudumine. Sellest on kahju. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Head saadikud ja hea Eesti rahvas! Riigikohus on kõrgem kohus, selle tõttu peab Riigikohus rohkem tegelema printsiipidega, Riigikohus peab rohkem tegelema põhiseadusega, Riigikohus peab rohkem tegelema põhiõigustega.  

Ma näen, et Riigikohtu esimehe ettekanne kaldus küllalt palju detailidesse ja rääkimata jäid suured asjad. Detailides võib ära kaduda õigusselgus. 

Ma ei tea miks, aga vahepeal tegi Riigikohtu esimees oma ettekandes torke USA süsteemi pihta. Jah, seal kindlasti on puudusi, aga kõigepealt tuleks näha palki enda silmas ja siis pindu teiste silmas. USA ülemkohus on tõesti küllalt politiseeritud, see on üldteada fakt, presidendid võitlevad ülemkohtu kohtunike nimetamise pärast. Ja väga oluline on see, miks nad võitlevad: sest ülemkohtunikel on erinevad väärtused. 

Kuidas on meil? Kas meil siis ei nimeta Riigikogu koalitsioon riigikohtunikke? Riigikohtunike kuulamisel on ikka kuulda seda, kuidas nad mõistavad Brüsseli ülemvõimu, on väga rahul sellega, kuidas Eesti õiguskord taandub globalistliku õiguskorra ees, kuidas nähtamatu tindiga on nende arvates kirjutanud põhiseaduse isad põhiseadusesse, et abielu võib olla ükskõik missugune, mõtleme välja, mida tahame, teeme, mida tahame, mõisted on manipuleerimiseks, mitte terve mõistuse põhjal tegemiseks. Nii et me oleme ise politiseerinud oma kõrgemat võimu. Miks me siis torgime USA-d?  

Kõige rängem on ikkagi institutsioonide lagunemine. Loomulikult, kui me oleme ühe suure süsteemi osa. Meil on siin tegelikult üks teine istungisaal, kus otsustatakse üüratult palju. See ei ole see suur istungisaal, vaid Euroopa Liidu asjade [komisjoni] koosolekusaal. Seal otsustatakse. Parandan: seal ei otsustata, vaid seal kuulatakse käsku. Me oleme kirjutanud rahva tahtel – rahva tahtel, mitte üksikute poliitikute tahtel, mitte riigikohtunike tahtel! – referendumil vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadusesse, et Eesti Vabariik võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest. Aga ma ei näe tööd selle nimel. Õppige Saksa konstitutsioonikohtult, seal on rohkem südikust. Ärme oleme provintsiaalid, kes võtavad kõike käsuna ja kardavad, mis saab siis, kui meie otsus läheb vastuollu mingisuguse nurgataguse direktiiviga, mille mõni suurriik on sisse hääletanud [ja mis on saanud] meile kohustuslikuks.  

Selles saalis kehastub meie riiklik suveräänsus ja see peaks olema tagatud ka Riigikohtu poolt. Paraku see nii ei ole. Pigem kehtib kogu aeg eriolukord nagu Pätsi-aegses Eestis, ilma seda nii nimetamata. Kord on koroonaeriolukord, põhiseadused lendavad prügikasti, põhiõigused lendavad prügikasti, tehakse nii, nagu täitevvõim tahab, sest tal on eriolukord, tal on võimekus. Siis on kliimaeriolukord, mille nimel võib ükskõik millise totalitarismi sisse viia, kaaperdada maksuõiguse Euroopa Liidu jaoks ja anda ära oma põhilise õiguse kehtestada makse. Ei, CO₂-maksuga maksustatakse varsti kogu majandus, iga kodanik, iga hingetõmbeni. 

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks. 

Me oleme põhiseaduslikus kriisis, mis on juba väga pikalt veninud. Selle vastu saab seista Riigikogu, selle vastu saab seista Riigikohus, kes tõlgendab põhiseadust mitte tekkiva Euroopa föderatsiooni tahte järgi, vaid meie põhiseaduse tahte järgi. See on ülimalt suur vastutus. Me loeme, kuidas sadamakapteniks saanud endine Riigikohtu esimees Märt Rask üllatunult tõdeb, et näete, me oleme õigusloome ära andnud, küll on paha lugu. Kes andis? Ise andis! Tema oli üks peamine tööriist, kes ühe häälega aitas Euroopa stabiilsusmehhanismi, ebaseadusliku mehhanismi meie õigusesse tuua, kus me vastutame teiste riikide võlgade eest. Ma loodan, et meie praegune Riigikohtu esimees ei tee selliseid tähelepanekuid kunagi sadamakaptenina pensionil olles, vaid juba praegu, sest meil on kiire, meie suveräänsus vajab kohe kaitset. 

Samuti lammutab meie usaldust riigivõimu vastu e-valimiste kontrollimatus. Ja siin peab Riigikohus eeskuju näitama. Viimasel ajal on Riigikohtus olnud probleeme elementaarse koherentsuse säilitamisega, õigusliku koherentsuse säilitamisega, sest Riigikohus ei suuda valimiskaebuste menetlemisega toime tulla. Kõigepealt lastakse üle seadusjärgne tähtaeg mitu kuud – mitu kuud! – ja kedagi ei huvita. Kuidas on siis võimalik seadusesse üldse mingeid tähtaegu kirjutada? Üsna tõrksalt koheldakse kaebajaid. Äärmiselt hädine on valimiskaebuste menetlemine. Märt Põder – teda peaks praegu kätel kandma selle eest, et ta osundab meie riigi, õigusriigi raskele probleemile, valimiste usaldusväärsusele, millest tekib ülejäänud usaldusväärsus. Aga ei, teda tõrjutakse Riigikohtust. [Öeldakse], miks te tüütate meid kaebustega. Teda tõrjutakse valimisteenistusest – miks te tüütate meid kaebustega? Teate, kui üle 40% inimestest ei usalda e-valimisi, siis see usaldamatus kandub üle ka Riigikohtule. Kui inimesed ei usalda Riigikogu valimisi, e-valimisi, siis [nad ei usalda ka kohtunikke, sest] Riigikogu valib ju riigikohtunikud. 

Ehk siis meil on ränk usaldusprobleem. Ma loodan, et Riigikohus hakkab tegelema printsiipidega ja võtab neid palju tõsisemalt ega upu igapäevasesse õigusliku detaili massi. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Tänane istung on lõppenud.