Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Head jätkuvat aastat kõigile! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu esimese töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna Eesti Vabariigi ja Gruusia vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda kaheksa Riigikogu liikme arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine on telekanalite kadumise kohta vabalevist.
1. juulil 2010. aastal läks Eesti täielikult üle digitelevisioonile, mis pidi vaatajatele garanteerima parema telekanalite vaadatavuse nii pildi kui ka heli kvaliteedi osas, samuti võimaluse hulgaliselt uusi kanaleid vaadata. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde loodi  selleks isegi valitsuskomisjon, kes pidi koordineerima seda tegevust 2007. aastast kuni novembrini 2010. Digitelevisioonile üleminek tõi elanikele kaasa suured muudatused, seda eriti neile, kes kasutasid televiisori vaatamiseks katuse- ja toaantenne. Nemad pidid soetama endale eelmise aasta 1. juuliks digiboksid, et nad üldse televiisorit vaadata saaksid. Nagu me teame, toimus siinsamas saalis arutelu digitelevisiooni üle ja siis garanteeris valitsus, et kui inimene ostab 1000-kroonise digiboksi, siis on tal kindlasti võimalik vaadata ETV-d, ETV2, Kanal 2, TV3, Kanal 11, TV6. Nagu me teame, kadus kõigepealt vabalevist TV6, käesoleva aasta alguses jõudis elanikeni informatsioon, et kaob ka Kanal 11. Seega inimesed ostsid endale digiboksi, aga sellega pole võimalik vaadata kanaleid, mis tulevad Starmani kaudu. Seoses sellega on meil ministrile neli küsimust, et saada selgust, mis toimub Eesti riigis. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimine vastab samale seadusele, siis edastan selle adressaadile otsekohe.
Head kolleegid! Nüüd mõningad teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 2010. aasta 23. detsembril esitatud seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega kehtestatakse hindamismehhanism Schengeni acquis` kohaldamise kontrollimiseks, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. jaanuar kell 16. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 2010. aasta 30. detsembril esitatud seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Euroopa lepinguõiguse loomise võimalused tarbijate ja ettevõtjate jaoks" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. jaanuar kell 16. Kolmandaks, Eesti Keskerakonna fraktsioon võttis algatajana tagasi liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 885.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 rahvasaadikut, puudub 12.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 83 rahvasaadikut, vastu või erapooletu ei olnud keegi. Päevakord on kinnitatud. Läheme tänase päevakorra juurde, asume kuulama arupärimistele vastamist.

Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Nikolai Põdramäe, Jaak Aabi, Toivo Tootseni, Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Mailis Repsi, Georg Pelisaare, Valeri Korbi, Rein Ratase ja Evelyn Sepa 10. novembril 2010 esitatud arupärimine puuetega inimeste toetuste süsteemi kohta. Palun kõnepulti kolleeg Nikolai Põdramäe! Head kolleegid, palun tasemini!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tere ja tervist teile kõigile! Arupärimine on sotsiaalminister Hanno Pevkurile puuetega inimeste toetuste süsteemi kohta. Arupärimisele on alla kirjutanud 14 Keskerakonna fraktsiooni liiget.
Riigikontroll leidis oma auditis, et praegune puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamise süsteem ei toimi mõistlikult. See ei taga, et abi on igakülgne ja jõuab nendeni, kes seda vajavad. Ligi kolmandik puuetega inimestest, kelle puhul oli lisakuluks ette nähtud  ravimite ostmine, polnud aasta jooksul ostnud mitte ühtegi retseptiravimit. Ja vaid 15,4% puuetega inimestest, kelle puhul oli lisakuluks määratud abivahendi soetamise või kasutamise kulu, oli ostnud riigi poolt osaliselt kompenseeritavaid abivahendeid. Lisaks rahalisele toetusele peaksid puudega ja töövõimetud isikud saama abi rehabilitatsiooniteenuste näol, kuid nende teenuste kättesaadavus on maakonniti väga erinev. Riigikontroll leidis, et riigil ei ole ülevaadet puuetega inimestele pakutavatest teenustest ja nende rahastamisest. Teenuseid saavad inimesed siis, kui kohalik omavalitsus on kompetentne neid osutama ja tal on selleks raha. Samas on näiteks Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit leidnud, et lisakulude ring on palju laiem. Kaugeltki mitte kõik abivahendid pole nimekirjas ja on palju hädavajalikke ravimeid, mis on käsimüügis ja mille ostmist ei kompenseerita.
Eeltoodust tulenevalt on meil sotsiaalministrile viis küsimust, millele soovime vastust saada. Need küsimused on esitatud kirjalikult. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Nikolai Põdramägi! Palun vastamiseks kõnepulti lugupeetud sotsiaalministri Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head alanud aastat teile kõigile! Mul on hea meel vastata täna arupärimistele nii suure publikumi ees. Esimene arupärimine puudutab puuetega inimeste toetuste süsteemi. Kuna arupärijate esindaja luges arupärimise suures osas ette, siis alustan kohe küsimustele vastamist.
Esimene küsimus: "Millise hinnangu annate Riigikontrolli seisukohale, et riik ei ole suutnud hinnata puudest tulenevaid lisakulusid?" Sissejuhatuseks ütlen, et puuetega tööealiste inimeste toetuste süsteem viidi uutele alustele 1. oktoobrist 2008. Kui varem sõltus igakuine toetus otseselt puude raskusastmest, siis nüüd tuvastatakse tööealisel inimesel puudest tulenevad lisakulud ja toetuse suurus kujuneb vastavalt nendele kuludele. Muudatuse eesmärk oli eelkõige puuetega inimeste aktiivsust toetada. Eeldati, et aktiivsetel inimestel on suuremad lisakulud kui passiivsetel inimestel. Puudega vanaduspensioniealistele inimestele kehtib endine süsteem: lisakulusid ei tuvastata ning puude raskusaste määratakse tulenevalt kõrvalabi ja juhendamise vajadusest. Tööealistel puuetega inimestel võetakse toetuse määramisel lisakuludena arvesse hulk kulukomponente: ravimid ja transport, abivahendid, eririided ja -jalatsid, suurenenud enesehooldus- ja majapidamiskulud, kommunikatsioonivahendid. Toetuse eesmärk ei ole kindlasti katta kõik tegelikud lisakulud, vaid kompenseerida puudest tulenevad lisakulud osaliselt.
Kui tulla tagasi Riigikontrolli auditi juurde, siis selles käsitleti vaid kahte lisakulu komponenti ehk ravimeid ja abivahendeid. Tegelikkuses kasutavad puudega inimesed toetust palju laiemalt. Seetõttu oleme üsna veendunud, et tuginemine üksnes kahe kulukomponendi analüüsile ei ole piisav, tegemaks järeldust, et riik ei ole suutnud puudest tulenevaid lisakulusid hinnata. Kuna audit käsitles kõiki täisealisi puudega isikuid, siis pean vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et eakatel inimestel on toetuse suurus seotud hooldusvajadusega, mitte lisakuludega. Lühidalt kokku võttes, me täname Riigikontrolli tehtud töö ja esitatud ettepanekute eest, aga kuna auditis ei olnud kõiki aspekte arvestatud, siis peame sellel teemal ehk Riigikontrolliga edasi suhtlema, et neile puuetega inimeste toetuste süsteemi laiemalt selgitada.
Teine küsimus: "Milline peaks olema Teie hinnangul puudega inimestele mõeldud ravimite kompenseerimise süsteem, arvestades, et paljud neist vajavad retseptiravimite asemel käsimüügiravimeid, millele haigekassa ravimihüvitised ei laiene?" Ravikindlustuse seaduse § 44 lõige 2 ütleb, et tavapärasest suuremat soodusmäära ehk 75% asemel 90%-list soodusmäära rakendatakse muu hulgas töövõimetuspensionäride puhul ja muid erisusi tulenevalt isiku puudest või soodusravimite loetelust ei tehta. Individuaalse taotluse alusel on Eesti Haigekassal võimalik hüvitada soodusravimite loetellu kantud või müügiloata ravimite ostu. Individuaalsete taotluste alusel võivad ka kohalikud omavalitsused ravimite ostu hüvitada. See, kas inimene vajab retsepti- või käsimüügiravimeid, ei sõltu otseselt sellest, kas tegemist on puudega inimesega või mitte. Seetõttu ei vaadelda neid ka selles osas ühiselt ja reeglina haigekassa käsimüügiravimite maksumust ei hüvita.
Kolmas küsimus: "Kas ja mil määral plaanite laiendada puuetega inimestele mõeldud teenuseid?" Eelmisel aastal plaaniti erihoolekandeteenuseid osutada umbes 5000 inimesele ja nii paljudele inimestele on need teenused teatud mahus ka tagatud. Tänavu on aga kavas soodustingimustel eraldatavate tehniliste abivahendite nimekirjad üle vaadata ning neid vajaduse korral kaasajastada ja täiendada. Mis puutub näiteks rehabilitatsiooniteenusesse, siis meil on plaanis arendada ning täpsustada selle teenuse vajaduse hindamise ja planeerimise protsessi. Eesmärk on saavutada kvaliteetne ja mõõdetavalt tulemuslik rehabilitatsiooniteenus.
Ka puuetega inimeste töö valdkonnas võib nimetada olulisi verstaposte. Nimelt said kinnitatud kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamise raamprogrammi 2011. aasta meetmed, mille hulgas on lisaks kõikidele muudele abinõudele teenused nendele inimestele, kellel on puue või pikaajaline tervisehäire. Selliste inimeste toetamiseks on riigil plaanis tänavu järgmised meetmed: abistamine tööintervjuul, töövõime ja rehabilitatsioonivajaduse hindamine ning tööle asumist või töötamise jätkamist soodustavate rehabilitatsiooniteenuste osutamine, töökoha või -vahendite kohandamine ja tööks vajalike abivahendite kasutada andmine, tugiisikuga töötamine ja erandlikud lahendused meetmetes osalemiseks, tööle saamiseks või töö jätkamiseks. Lisaks on programmis ette nähtud ka individuaalne tugiteenuse osutamine töö otsimisel ja tööle rakendamisel töötutele, kelle tööle rakendamine on raskendatud puude tõttu.
Neljas küsimus: "Riigikontroll on esitanud eeltoodut silmas pidades Teile ka mitmeid soovitusi. Kas ja millisel määral kavatsete neid arvesse võtta?" Mainin ära, et lähiaastatel on plaanis muuta eelkõige töövõimetuse tuvastamise protsessi. Kavas on hakata töövõimetuse asemel hindama töövõimekust. Muudatuse eesmärk on inimeste aktiivsem tagasipöördumine tööhõivesse ehk see, et igaühel oleks võimalik leida oma tervislikule seisundile vastav töö. Auditist aga veel nii palju, et selles pakutud muudatus siduda töövõimetuspensioni maksmine isiku samal ajal teenitud tuluga tähendaks regulaarset sissetuleku kontrollimist ning töövõimetuspensioni suuruse muutmist või selle maksmise lõpetamist. Selles osas oleme pisut skeptilised. Oleme arvamusel, et töötamine soodustab sõltumata töötasu suurusest inimese toimetulekut nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt. Seetõttu me väga ei torma seda muutma. Kui vaadata veel edasisi tegevusi, siis meenutan teile, et Vabariigi Valitsus arutas 14. mail tööõnnetuste ja kutsehaigustega seotud temaatikat. Otsustati selle temaatika aruteluga edasi minna, eelkõige selles võtmes, et ministeerium on asunud analüüsima muu hulgas Hollandi võimalikku mudelit. See peaks aitama tulevikus maksta piisavalt toetust  inimestele, kes vajavad seda tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu.
Viies küsimus: "Kuidas plaanite ühtlustada ja parandada puudega inimestele mõeldud teenuste kättesaadavust omavalitsustes?" Sellele on üsna lühike vastus. Nimelt on Sotsiaalministeerium koostanud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise võimalikud ettepanekud ja asunud nende üle ka omavalitsustega läbi rääkima. Seda just selles valguses, et omavalitsustes pakutavad sotsiaalteenused oleks ühtlustatud. Praegu on läbirääkimised linnade ja maaomavalitsuste liiduga pooleli. Loodetavasti kujunevad need kõnelused viljakaks ja parlamendi järgmisel koosseisul õnnestub uus sotsiaalhoolekande seadus vastu võtta, et kõik Eesti inimesed, elagu nad kus tahes, teaksid, milliseid sotsiaalteenuseid nad ühest või teisest omavalitsusest saavad. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Neid järeldusi, mis Riigikontroll tegi, võib tegelikult ka ise loogiliselt teha. Mina vaataksin probleemi teise külje pealt. Riigikontroll leidis, et võib-olla teatud inimestele, kellel on sissetulek, pole üldse vaja mingit toetust lisakulutuste katteks. Mulle tundub siiski, et enamik puuetega inimesi on materiaalselt väga kehvas seisus, ning mina teeksin pigem järelduse, et kui inimesed kulutavad sellest toetusest ravimitele ja abivahenditele väga vähe, siis kasutavad nad seda raha igapäevaseks toimetulekuks – toiduainete ja esmatarbekaupade ostuks. Kas ministeerium on analüüsinud puuetega inimeste hakkamasaamist või on plaanis seda teha, lähtudes sellestki, kuidas võiks nende toetuste süsteemi muuta?

Aitäh küsimuse eest! Selle auditi sissejuhatavas osas on iva kahtlemata olemas. Kui inimene vajab sõltuvalt puude raskusastmest kõrvalist abi, siis on tal iga päev toime tulla kindlasti keerulisem kui inimesel, kes seda abi ei vaja. Sellest tulenevalt ongi ette nähtud riigi toetused lisakulude katmiseks, aga need toetused võivad tõesti tihtipeale kuluda igapäevakulude katteks. Me olemegi Eesti Puuetega Inimeste Kojaga vaadanud sellele auditile natuke teise pilgu alt. Püüame puuetega inimeste kojaga läbi rääkida, millised on kõige õigemad teed edasiminekuks.
Tuleb arvestada mitut aspekti. Üks on seesama uus sotsiaalhoolekande seadus: kas see tuleb või ei tule, millised teenused saavad kõikidele osutatavateks, millised mitte. Samamoodi töövõimekuse hindamise küsimused: kas üldse ja kui, siis kuidas on võimalik seda adekvaatselt hinnata, et toetused, mida puuetega inimestele makstakse, oleks tõesti nende konkreetsest puudest tingitud lisakulutuste katmiseks. Tööpõld, ma usun, on endiselt lai. Aga puuetega inimeste kojal on uus juht, üsna aktiivne noor inimene, ja ma usun, et perspektiivi edasiliikumiseks on küll.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Kui me arutasime Riigikontrolli auditit sotsiaalkomisjonis, siis puuetega inimeste koda tõstis üles probleemi, et praegused hädad said alguse sellest, et puude raskusastmeid hakati määrama teistmoodi – enam mitte lähtuvalt terviseprobleemist, vaid toimetulekust. Selle eesmärk võis loomulikult olla ikkagi toetuste kärpimine. Samuti ei ole inimesed rahul, et nad peavad tohutul hulgal täitma igasuguseid pabereid ja et neid toetusi määratakse ilma inimest nägemata. Nende paberitega ei tulda toime. Mis teie arvate, kas uus süsteem loodi eesmärgiga alandada puude raskusastmeid? Ehk oleks pidanud ikkagi lähtuma sellest, et peaks inimesi paremini abistama?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen küll veendunud, et seda süsteemi 2008. aastal muutes lähtuti eelkõige inimeste vajadustest. Mis puutub inimeste tervisehäiretesse, siis minuni on puuetega inimeste koja alaliitudelt jõudnud erinevaid signaale. On alaliite, kelle arvates võiks puuete määramisel lähtuda ainult füüsilisest aspektist. Et kui inimesel on mõni tervisehäda, siis peab teda ravima ravikindlustussüsteem ja mitte sotsiaalsüsteem. Eks see ole debatikoht. Puuetega inimeste kojaga on vaja selgelt kokku leppida, kuidas hakatakse tulevikus puudeastmeid määrama, milline on puudeastmete määramise ulatus ja kui kaua määratud puudeastmed kehtivad. Sel teemal debatti on ka siin saalis mitu korda peetud ja viidatud tõsiasjale, et kui liikumispuude põhjus on see, et inimesel on jalg amputeeritud, siis see jalg tagasi ju ei kasva. Jah, me võime rääkida, et selle inimese olukorda saab leevendada proteesi või muude abivahenditega, aga see ei tähenda, et tal ei oleks lisakulutusi, mis on seotud nende abivahenditega. Ka protees vajab hooldust. Minu arusaamise järgi on siin võimalik edasi liikuda puuetega inimestele soodsamas suunas. Puuete määramise süsteem tuleb üle vaadata. Meile peab selge olema, millal on võimalik rääkida eluaegsest puudest ja millal tuleb rääkida viieaastasest tähtajast. Vastavalt sellele saab otsustada, millised kulud kuuluvad kompenseerimisele, millised mitte.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Mul on väga lihtne küsimus. Kui teie kui ministri käest küsitaks, millised on teie valdkonna kõige tähtsamad küsimused, siis mida te vastaksite? Mis küsimused te tooksite etteotsa, kui oleks selline võimalus? Ma ei küsi seda mitte üksnes seoses auditiga ja ressurssidega, mis küll on selles valdkonnas väga tähtsad. Aga mis probleeme on võib-olla vähem tähele pandud, nii et riik ei ole neid siiamaani korralikult lahendanud?

See on küll väga laialivalguv küsimus. Aga kui me räägime inimestest, kes vajavad ühel või teisel moel kõrvalabi, et ellu tagasi astuda, siis ma usun, et laias mõistes on just rehabilitatsiooniteenus see, millega tasub kindlasti edasi minna. Kahjuks peame arvestama ressursipiirangutega, aga jah, rehabilitatsiooniteenus on üks sotsiaalteenuste liike, mille suurema rahastamise korral võiks rääkida sellest, et kõrvalabi vajavad inimesed saavad normaalsesse ellu tagasi pöörduda või vähemalt leevenevad nende hädad nii palju, et neil on  võimalik ühiskonnaelust rohkem osa võtta. Kui te aga küsite ühte probleemi või seda, mida  tuleks teha kõige esimeses järjekorras, siis ma usun, et tõesti tuleks rohkem keskenduda rehabilitatsiooniteenusele.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui üks kolmandik puuetega inimestest ei suuda neile määratud ravimeid välja osta ja vaid 15% suudab muretseda omale vajaliku abivahendi, siis on olukord ikka kurb küll. Siiani oli nii, et puuetega inimeste toetus jäi 260–840 krooni vahele. Küsimus on selline: kas on plaanis kohalikele omavalitsustele selleks otstarbeks raha juurde anda või jätate rahastuse vanaviisi?

Lihtne vastus on, et Riigikogu on 2011. aasta eelarve kinnitanud. Seal on puudetoetused ühe inimese kohta enam-vähem samas mahus, nagu need olid 2010. aastal. Kui aastaks 2012 on Riigikogul eelarve võimalusi rohkem välja pakkuda, siis on võimalik rääkida ka ühe või teise toetuse suurendamisest.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Eelkõneleja juba mainis puudetoetuste suurust 260 kroonist kuni 840 kroonini. Viimastel päevadel on meedias võrreldud toidukaupade hindasid Eestis ja Soomes ning peab ütlema, et eurodes on neid väga hea võrrelda. Tundubki, et toidukaupade hinnad on peaaegu samad, mõned toidukaubad on Eestis võib-olla isegi kallimad kui Soomes. Olge hea, minister, võrrelge puuetega inimeste toetusi Eestis ja Soomes.

Aitäh küsimuse eest! Oleks see olnud ette teada, siis oleksin need andmed kaasa võtnud. Aga ega ei peagi täpseid arve võrdlema, sest on ju teada, et Soomes on puuetega inimeste toetused suuremad. Loomulikult on need suuremad – nii nagu on Soome elanike palgad suuremad, on seal ka toetused suuremad. Küsimus ei ole ainult puuetega inimestes. Eks meie elujärg vaja üldist parandamist ja kui riigi olukord läheb paremaks, siis läheb kindlasti ka abivajajate olukord paremaks. Nii lihtne see ongi! Ega üle oma varju ei hüppa. Me saame arvestada nende eelarve võimalustega, mis meil olemas on.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Hea ettekandja! Liikumispuudega inimestel on suur mure see, kuidas siiski liikuma pääseda. Invabussidega oleks võimalik käia üritustel ja teha mõned hädavajalikud sõidud. Kuidas riigi tasandil püütakse seda probleemi lahendada? Nüüd oli kuulda, et saastekvootide müügi raha eest eraldati 100 tavalist bussi. Kas teil ei ole selline mõte peast läbi käinud, et mingi kogus võiks olla ka invabusse, et teha liikumispuudega inimeste liikumine kergemaks? Ma tean väga hästi, et neile on suur elamus, kui nad saavad kuhugigi, kas või jõulupeole sõita.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kui alustada lõpust ja sellest ühistranspordi busside hankest, siis minu teada selle hanke tingimustes on sees, et nende busside peale peavad pääsema ka liikumispuudega inimesed. Aga see hange oli konkreetselt suunatud ikkagi ühistranspordile. Puuetega inimeste eritranspordi puhul saame põhiliselt rääkida sellest, et sotsiaalteenusena korraldavad seda omavalitsused. Võin tuua hea näite, et minu teada Lääne-Virumaal on  omavalitsuste ühise panuse tulemusel kohe käivitumas sotsiaaltransporditeenus. Kõik omavalitsused annavad oma panuse, et luua maakonnasisene sotsiaaltranspordiliin. Nii saab inimesi ühest paigast teise sõidutada. Sellised ettevõtmised on maakondlikul tasandil tihtipeale mõistlikumad kui ühe valla tasandil. Ühes vallas või linnas on siiski ka võimalik üht-teist ära teha, omavalitsustes on selleks raha eraldatud ja sellist vedu korraldatakse. Seda on võimalik tellida. Aga ülemaakondlikku lähenemist on kindlasti teisteski maakondades, lihtsalt konkreetse näitena tean nimetada, et eelmise nädala lõpus oli Rakvere volikogus see arutlusel. Just selle külje pealt, kas Rakvere linn ka liitub selle süsteemiga või mitte. Ma ei tea tulemust, aga igal juhul on see väga positiivne näide sellest, et maakonna kui terviku tasandil mõeldakse abivajajate transpordi peale.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Nikolai Põdramäe, Heimar Lengi, Rein Ratase, Eldar Efendijevi ja Olga Sõtniku 17. novembril 2010 esitatud arupärimine töötukassa riigihangete kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Paar kuud tagasi, 17. novembril 2010 sai sotsiaalminister Hanno Pevkurile üle antud arupärimine. Aega on omajagu mööda läinud ja kindlasti on hange, millest juttu tuleb, nüüdseks teoks saanud. Aga loen selle arupärimise ikkagi niisugusena ette, nagu see 17. novembril üle anti. Nimelt, 2010. aasta alguses pälvis meedias suurt tähelepanu töötukassa väljakuulutatud meenehange, mille läbiviimisel eirati riigihangete seadust. Euroopa Sotsiaalfondist saadud raha eest osteti helkureid, pliiatseid, pastakaid, dokumendikaasi, kiletaskuid ning seina-, laua- ja meeldetuletuskalendreid kokku 678 000 krooni eest.
Nüüd on töötukassa taas alustanud ulatuslikku mainekujunduslikku ettevõtmist. Nimelt on Eesti Töötukassa kuulutanud välja lihtsustatud menetluse korras hanke. Pakkumuse sisu on "Eesti Töötukassa informatsiooni kujunduse ja paigutuse ühtse kontseptsiooni tellimine". Hankija soovib tellida Eesti Töötukassa väärtusi ja eesmärke klientidele ja töötajatele edasiandvate sõnumite kujundust ja ühtset kontseptsiooni. Ühtlasi lisatakse, et hanget kaasrahastatakse Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondist raamprogrammi "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007–2013" raames. Pakkumuste esitamise tähtaeg oli 16. november 2010 kell 11. Seoses sellega on meil sotsiaalministrile viis küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema, aga need kõik puudutavad seda hanget. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun veel kord kõnepulti hea sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Mul on hea meel, et vähemalt üks Riigikogu liige tunneb sügavat huvi töötukassa igapäevase tegevuse vastu. Tulles esitatud arupärimise juurde, olgu sissejuhatuseks öeldud, et kõigile nendele viiele küsimusele võiks vastata ühe lausega. See lause oleks, et kõnealune hange tunnistati nurjunuks, kuna esitati ainult üks pakkumine. Aga ma siiski hea meelega ütlen veel paar sõna lisaks.
Esimene küsimus puudutab seda, kas praegu on õige aeg kulutada raha uute kujunduste tellimiseks. Tegemist ei ole kujunduse hankega, tegemist oli ühe osaga teavitusest. See, et töötukassa tegevusest avalikkust teavitatakse, on väga oluline, ja tähtis on ka see, kuidas seda tehakse. Sellest oleneb töötukassa maine ja ka see, kas abivajajad saavad teavet töötukassa kohta. Ka Euroopa Sotsiaalfondi raha kasutamisel on lausa kohustuslik teavitada avalikkust asjaomaste meetmete kasutamise võimalustest ja sellest, kuidas neid meetmeid kasutatakse. Seega tegemist ei olnud mingite kujunduste, vaid pigem teavituse hankega.
Teine küsimus puudutab seda, kas ministeerium on seisukohal, et uut kujundust on tarvis. Milline probleem sellele viitab ja kas on tehtud asjaomaseid uuringuid? Nagu ma esimesele küsimusele vastates ütlesin, tegemist ei ole mingite materjalide kujundamisega, vaid tegevusest teavitamisega, mis on töötukassale kohustuslik, kuna kasutatakse Euroopa struktuurifondi summasid. Selle kohta küll mingit uuringut vaja ei ole.
Kolmas küsimus: kuidas aitab hange kaasa töötukassa peamise ülesande täitmisele? Peamist ülesannet täidetakse endiselt väga edukalt. Kui vaadata võimalikku hankemahtu, siis see oli natuke üle 200 000 krooni eelmise aasta vääringus. Ja mis puutub tööturuteenuste ja -toetuste eelarvesse, siis seal seisab meil eelarverea peal eelmise aasta vääringus üle 500 miljoni krooni. Selles mõttes põhitegevuse osas küll mingeid probleeme ei ole. Ning selleski, et põhitegevusest ka teavitatakse ja teavitustegevuseks oodatakse häid ideid ja mõtteid, ma mingisugust probleemi ei näe.
Neljandas küsimuses väidetakse, et raha ei kasutata sihtotstarbeliselt. Kinnitan veel kord: see, et töötukassa tegeleb teavitamisega, on igati sihipärane ja isegi kohustuslik Euroopa fondide puhul. Nii et kindlasti on tegu raha sihtotstarbelise kasutamisega.
Viiendas küsimuses soovitakse teada, kas peale kujundusega tegelemise jääb aega lahendada ka reaalseid muresid. Nagu ma juba ütlesin, esiteks on see hange kuulutatud nurjunuks, ja teiseks, asjaomased rahalised mahud ei mõjuta kuidagi seda, mida tegelikult ja sisuliselt tehakse. Kui me vaatame, kui paljud inimesed on tänu nendele meetmetele abi saanud, siis näeme, et osaliste arv on väga-väga suur. Kinnitan, et põhitegevuses ei ole  kõnealuse hanke tõttu mingeid probleeme.

Suur tänu, härra minister! Palun nüüd küsimus kolleeg Imre Sooäärelt!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Sa kuulud ka ise haigekassa nõukogusse. Ma ei usu iialgi, et sa ministrina saaksid tolereerida mingisuguseidki kõrvalekaldeid ausast ja läbipaistvast pakkumisprotsessist mis tahes hangete puhul. Aga seoses selle teema kajastusega ajakirjanduses on tõesti tõstatatud küsimus, milleks üldse sellist teavituskampaaniat vaja on. Milleks on vaja kulutada raha mingite pastapliiatsite peale või mis iganes need seal olid? Võib-olla sa räägiksid selle lahti, miks haigekassa ikkagi peab üldsust teavitama. Miks Euroopa Liit on selle meile kohustuslikuks teinud? Milleks see hea on?

Täpsustan: küsija vist mõtleb töötukassat. Nii nagu igal avalik-õiguslikul isikul, kes on loodud inimeste teenimiseks, on ka töötukassal kohustus oma tegevusest üldsusele teada anda. Ma küll ei kujuta ette, et näiteks pensioniametitel ei ole oma kodulehte, kust inimesed saavad infot selle kohta, millised on nende õigused. Kui võtame tervikuna Sotsiaalkindlustusameti, siis peab infot kõigi hüvitiste ja toetuste kohta saama veebi kaudu. Aga kõikidest tegevustest teavitamiseks kulub ikka raha, nii ka töötukassal. Nagu ma ütlesin, suunas töötukassa inimeste abistamiseks 2010. aastal veidi üle 511 miljoni krooni. 2010. aastal oli see summa üle 511 miljoni krooni, tänavuseks on eraldatud samas suurusjärgus summa eurodes, isegi natuke rohkem. On igati loogiline, et inimesi tuleb teavitada, millega me tegeleme, millega töötukassa tegeleb. See tuleneb otseselt ka struktuurifondide kasutamise nõuetest. Struktuurifondide kasutamine peab olema avalik ja nende meetmeid tuleb igakülgselt tutvustada. Hea näide tänasest päevast: korraldasime lausa pressikonverentsi, andmaks teada, et kõigil soovijatel on võimalus esitada taotlusi avatud taotlusvoorus, mille maht on peaaegu 10 miljonit eurot ehk eelmise aasta vääringus 150 miljonit krooni. Selle vooru raames eraldatakse raha, et inimesi tööle aidata. Nii et igati loogiline tegevus.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kas lähiminevikus, viimase poole aasta jooksul on Riigihangete Amet tundnud huvi töötukassa andmete vastu ja juhtinud tähelepanu mingite protseduurireeglite rikkumisele?

Jään siinkohal otsese vastuse võlgu. Meenub küll see, et kui oli jutt eelmisest hankest, millega me siin teie ees tegelesime, siis selle peale töötukassa ise palus Riigihangete Ametilt hinnangut. Muus osas mina Riigihangete Ameti tegevuse üle küll igapäevast järelevalvet ei tee. Seda on kindlasti võimalik töötukassa juhatuselt küsida. Aga jah, selle eelmise hankega seoses Riigihangete Amet käis ja tegi vastavuse auditi.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Too eelmine riigihange oli see, mille raames telliti pastapliiatseid, kilekaasi, papist dokumendikaasi, meelespäid töötutele ja 15 000 helkurit. Ning see oli tehtud reeglitevastaselt. Kas te praegu eelmisele küsimusele vastates tõepoolest tahtsite öelda, et te ei tunne täna kõne all olnud hanke vastu üldse huvi? Et see on töötukassa asi, mis teisse ei puutu?

Te mõistsite mind valesti. Ma ütlesin, et ma ei tee järelevalvet selle üle, kui palju ja kas üldse on Riigihangete Amet käinud hankeid kontrollimas või kui palju töötukassa juhatus ise on palunud hankeid hinnata. Ma ütlesin väga selgelt, et selle eelmise hanke puhul, mis ei ole käesoleva arupärimise objekt, palus töötukassa juhatus ise nii välisaudiitori kui ka Riigihangete Ameti hinnangut. Selle hanke osas said Riigihangete Ametiga kõik lahkarvamused selgeks räägitud. Riigihangete Amet käis oma hinnangut tutvustamas töötukassa nõukogus, nii et see võeti teadmiseks. Ning loomulikult peab töötukassa juhatus kõiki hankeid läbi viies lähtuma riigihangete seadusest.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Evelyn Sepa, Kadri Simsoni, Ester Tuiksoo, Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Georg Pelisaare, Mailis Repsi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi ja Nikolai Põdramäe 17. novembril 2010 esitatud arupärimine töötukassa koolituste kättesaadavuse kohta. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud sotsiaalminister Hanno Pevkur! Üsna pikka aega on riigis töötuse tase kõrge olnud. Võime rääkida juba kahest aastast. Majandus on madalseisus ja töökohad, kuhu praegu töötajaid vajatakse, on hoopis teised, kui need olid mõne aasta eest. Eks majanduses ole toimunud teatud ümberstruktureerimine. Nagu me teame, mõni aasta tagasi vajati veel väga palju ehitajaid, nüüd nende järele nõudlust nii palju ei ole. Kindlasti eeldab selline olukord töötutelt ümberõpet, et leida tööd uutel aladel. Varasematel aastatel võimaldas töötukassa töötutele märksa suuremal määral koolitusi. Töötute koolitusteks eraldatud summad olid 2010. aasta eelarves väiksemad kui 2009. aasta eelarves, kuigi töötus sellel ajal kasvas tugevasti. Samas juurutati koolituskaartide süsteem, mis on paindlik süsteem vaid täiendusõppe saamiseks. Kuid alati ei ole võimalik oma erialal jätkata ja tuleb end arendama hakata hoopis uues suunas.
Praegu on töötul raske vahetada eriala ja omandada uus kutse. Tulenevalt töötukassa pakutavate koolitusvõimaluste nappusest ja keerukast kättesaadavusest tuleb paljudel asuda tööle, mis nõuab madalamat kvalifikatsiooni. Võib tuua ka mitu sellist konkreetset näidet, kus inimene on leidnud vaba töökoha ja saavutanud kokkuleppe tööleasumise kohta, kuid tööle saamise eelduseks on näiteks teatud kategooria juhiloa omandamine. Sõidukite juhtimise oskus on kindlasti oskus, mida on võimalik kasutada väga erinevatel töökohtadel, ning sellised koolitused peaksid olema kättesaadavad pidevalt ja suhteliselt lihtsalt. Samuti võiks inimesel olla koolituse põhiosa läbimise järel võimalik alustada töökohal kergemate tööde tegemist ja pärast vastava juhiloa omandamist asuda põhitööle.
Töötukassa kodulehekülg soovitab aktiivselt tööd otsida ka koolituse ajal, sest tööle saades on võimalik koolitus lõpuni teha. Kuid kuidas ikkagi vajalikule koolitusele saada, see on küsimus. Kui aktiivseid tööturumeetmeid võrrelda, siis 2006. aastal, kui meil töötus oli väga madalal tasemel, kulutati nendele meetmetele mitu korda rohkem raha, kui seda on eraldatud 2011. aasta eelarves. Küll on valitsus vahepeal leidnud ühe nutika variandi, kuidas töötajate ja tööandjate sissemaksetest töötukassasse raha võtta. Meil on eeltooduga seonduvalt neli küsimust, millele palume ministril vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Palun teid, lugupeetud sotsiaalminister, kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Alustan kohe küsimustele vastamisega. Esimene küsimus: kui tulemuslikuks te peate töötukassa pakutavaid koolitusi ja kas need on ajakohased tänases turuolukorras? Kui statistikat vaadata, siis puhas statistika näitab seda, et varasematel aastatel on koolituste tulemuslikkuseks saadud 15%. Teiste sõnadega, 15% koolitusel osalenutest saab kuue kuu jooksul pärast koolituse lõppemist tööle. 2010. aastal kasvas see näitaja 38%-ni, mis on peaaegu kolmekordne tõus. Inimestest, kes koolitusel käisid, sai peaaegu 40% tööle. Jah, 2010. aastal oleks üldine number võinud olla suurem, aga me teame, et mullu oli põhirõhk suunatud inimeste võimalikult kiirele tööleaitamisele, milleks olid käivitatud palgatoetus, ettevõtluse alustamise toetus ja tööpraktika võimalus. Kui rääkida n-ö tulemuslikkuse kriteeriumist, siis võib öelda, et töötukassa koolitused on märksa tulemuslikumad kui varem.
Teine küsimus puudutab eelarvet. Tuleb öelda, et 2010. aasta eelarve koolitussummad algselt ei olnud väiksemad kui 2009. aasta eelarve omad. 2009. aastal oli koolituste eelarve 85 miljonit, 2010. aastal 98 miljonit krooni. Kuid tõsi on see, et 2009. aastal õnnestus koolitusi tänu varasematel aegadel vähem kulutamisele märksa rohkem teha. Sel põhjusel jäi 2010. aasta koolituste üldmaht 2009. aasta omale alla. Aga nagu ma ütlesin, suurt rolli mängis selles tõsiasi, et 2010. aastal läks põhirõhk palgatoetusele, ettevõtluse alustamise toetusele ja tööpraktika võimaldamisele. Kui need arvud siia juurde panna, siis tasub meenutada, et palgatoetus määrati 2009. aastal umbes 160 inimesele – 159 oli vist täpne arv –, 2010. aasta palgatoetuse lõplik tulemus aga on umbes 11 000 inimest. Vahe on peaaegu sajakordne ja see on ikkagi väga suur vahe. Prioriteetide erinevus on ilmne.
Mis puutub 2011. aastasse, siis tänavune koolituseelarve on märkimisväärselt suurem kui mullune. Praeguse eelarve kohaselt on tegu suurusjärguga 9 miljonit eurot, see on peaaegu 140 miljonit krooni. Ka meie tänavused prioriteedid on väga selgelt suunatud pikaajalise töötuse vastu, ümberõppele ja täiendusõppele. Nii et vastavalt muutuvatele oludele muudame ka prioriteete. Mul on väga hea meel, et Riigikogugi pidas mõistlikuks neid prioriteete muuta.
Kolmas küsimus on koolituse muutmise kohta vajadusepõhisemaks. Seletan hästi lühidalt koolituskaardi põhimõtet, kuna arupärija puudutas üht konkreetset koolitust. Koolituskaardi kasutamine on läinud paindlikumaks, lisaks täienduskoolitusele on sellega võimalik saada ka ümberõpet. Ma väga loodan, et praktikasse rakendatuna hakkab see päris kenasti tööle.
Mis puudutab neljandat küsimust, mis sisaldab konkreetset näidet, siis tegelikult selline võimalus on praegu täiesti olemas. Tingimus on see, et töötu koolitusvajadus ning võimalus saada koolitust koolituskaardi alusel on märgitud töötu individuaalsesse tööotsimiskavva. Sellisel juhul on inimesel võimalik end registreerida käimasolevatele kursustele. Nii et probleemi ei ole. On vaid nõue, et töötukassa moodustatud kvalifitseerimiskomisjon on koolituse läbiviija heaks kiitnud, ning muidugi peab kursusel ka vabu kohti olema. Me liigume edasi paindlikkuse suunas ja tegutseme vastavalt sellele, mida turg parajasti vajab.

Ja palun nüüd küsimused. Kõigepealt kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Kuidas te ise seda hindate? Ma saan küll aru, et eelarve kärpimise oludes on raha olnud vähe, aga tööpuudus on arusaadavalt olnud Eesti kõige suurem probleem ja on seda kahjuks praegugi. Miks pidi tegema just nimelt sellise valiku, et suunati see raha nendele esmastele meedetele, et kiiremini inimesed tööle saada? Aga ma küsiksin nii: kas valitsus ei toetanud teie taotlusi koolitusele rohkem raha eraldada? Me oleme lihtsalt kaks aastat maha maganud. Selle ajaga oleks saanud hulga inimeste kvalifikatsiooni tõsta. Paljud istuvad seni kodus ega ole suutnud kuidagi ennast paremaks teha.

Aitäh küsimuse eest! 2010. aasta meetmete eelarve 511 või õigemini peaaegu 512 miljonit krooni on läbi aegade suurim. See kindlasti ei ole mahavisatud aeg ega raha. Nagu öeldud, oli 2010. aastal esmane prioriteet inimesed kiiresti tööle aidata, ja minu arvates see väga selgelt ka toimis. Loomulikult oleks tahtnud rohkem, aga üle oma varju ei saa. Kui igal pool mujal on kriisiperioodil eelarve mahud vähenenud, siis tööturumeetmete vahendeid me ikkagi suurendasime ja tänavu suurendame neid summa summarum veelgi. Eelmise aasta lõplikud andmed on kokku võtmata, aga suure tõenäosusega tuleb sealt mõnikümmend miljonit tänavusse aastasse üle, nii et kokku hakkab selle aasta maht olema võib-olla peaaegu 600 miljonit krooni ehk veidi vähem kui 40 miljonit eurot. See on väga suur summa! Usun, et selle aasta põhisiht on eelkõige just pikaaegsete töötute ja noorte aitamine ning et nende ümber- ja täiendusõpe kannab vilja.
Lisaks töötukassa tegevusele leidsid 2010. aastal ju rakendust ka muud meetmed, näiteks programmid "Tule" ja "Kutse", mille raames päris paljud noored said minna tagasi kooli oma haridust täiendama. Pluss avatud taotlusvoorud, mis veel lisanduvad sellele 511 miljonile kroonile. Eelmisel aastal eraldati avatud taotlusvoorudeks 200 miljonit ja sellel aastal just täna avanes 150 miljonit krooni ehk siis peaaegu 10 miljonit eurot. Need on suured summad ja ma usun, et need aitavad inimesi ikka.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti olete analüüsinud palgatoetuste kasutamist sellest vaatevinklist, kui pikaks ajaks on need inimesed saanud tööle jääda pärast seda, kui nn palgatoetuse periood on lõppenud. Kas on olnud juhtumeid, et kasutatakse ära võimalus võtta inimene tööle palgatoetuse saamise ajaks ja kui see periood on lõppenud, siis inimesel ikkagi pole tööd? Kui te olete sellise analüüsi teinud, siis palun tutvustage selle tulemusi.

Väga raske on seda praegu teha. Tuleb endale aru anda, et lihtsamatel tingimustel palgatoetuse lepinguid hakati sõlmima alates 1. jaanuarist 2010. Valdav enamik palgatoetuse lepinguid sõlmiti maksimaalseks perioodiks ehk vähemalt aastase kohustusega. Nii et me ei ole veel jõudnud aega, mil palgatoetuse kohustused hakkavad läbi saama. Usun, et suudame esimese kvartali lõpuks võib-olla mingid esmased hinnangud anda. Siis hakkavad esimesed aastased perioodid läbi saama ja me oskame midagi täpsemalt öelda. Aga jah, siiamaani on enamik palgatoetuse lepinguid sõlmitud maksimumkohustust võttes.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Töötukassa koolituste tulemuslikkuse näide oli minu meelest lausa demagoogia tipptase. Kui eelmine aasta oleks olnud rohkem koolitusi, ümberõpet, ju siis olnuks tulemuslikkus selle võrra parem. Aga me räägime ikkagi aastast, kus teises kvartalis jõudis töötute arv rekordtasemeni ja meie töötute arvu kasv oli Euroopa kiireim. Kuidagi raske on mõista, miks ikkagi ümberõpet ja koolitust alahinnati. Kuidas te tagantjärele hindate – ehk oleks võinud ja tulnud ikkagi võrdsemalt neid summasid jaotada?

Mis siin demagoogilist on? Ma ütlesin kohe sissejuhatuses väga selgelt, et statistika näitab seda ja seda. Siin ei ole mingit demagoogiat, puhas statistika. See, et koolituseks vähem raha suunati, oli seotud väga selgete valikutega. Meie valik oli inimesed kiiresti tööle aidata ja see kiire tööle aitamine oli seotud palgatoetusega. Mulle muuseas meenuvad ka opositsiooni pidevad jutud, et inimesi tuleb aidata kiiresti tööle saada, nii et ei maksa tagantjärele väita, et see oli vale samm. Kus ta siis vale samm oli?! Eelmisel aastal on 11 000 inimest palgatoetuse abil tööle saanud, teie aga ütlete nüüd, et oleks pidanud ikkagi koolitama. Kujunenud olukorras tuli teha valikuid ja meie hinnangul oli tegemist väga õige valikuga, et me suunasime raha eelkõige palgatoetusesse. Inimesed said reaalselt tööle, mis andis neile ka sissetuleku.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Kalle Laaneti, Jaak Aabi, Helle Kalda, Inara Luigase, Toivo Tootseni, Enn Eesmaa, Nikolai Põdramäe, Lauri Laasi, Olga Sõtniku, Aivar Riisalu ja Lembit Kaljuvee 22. novembril 2010 esitatud arupärimine tööpuuduse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Meie arupärimine sai üle antud seitse nädalat tagasi ja see puudutab tööpuudust. Olukorras, kus ajalehtedest võis lugeda kaheti mõistetava sisuga uudiseid – üks uudis oli see, et tööpuudus väheneb, teine aga, et majandus kasvab, ent  tööhõive kahaneb –, soovisime saada sotsiaalministrilt selgitusi, kuidas on võimalik, et ametlikult jääb töötuid vähemaks ja samas, kui võrrelda aastataguste andmetega, väheneb ka töökohtade arv.
Kuna arupärimine on seitse nädalat vana, siis edastan teile ka andmed, mis viimase seitsme nädala jooksul lisandunud on. Nimelt, Statistikaameti hinnangul oli tegelik töötute arv 2010. aasta kolmandas kvartalis endiselt veidi üle 100 000. See näitaja on küll aasta algusega võrreldes vähenenud, aga vähenenud on eelkõige ametlik töötute arv. Aastal 2010 registreeris ennast töötukassas ametlikult uue töötuna üle 93 000 inimese. Viimase seitsme või kuue nädalaga lisandus veel 13 000 inimest, kes registreerisid ennast uue töötuna. Samas lõppes eri põhjustel paljudel töötu staatus. Üks nendest põhjustest oli see, et inimene leidis töö. Aasta esimese kümne kuuga oli inimesi, kes leidsid töö, 50 000, ja viimase kuue nädalaga lisandus veel 6000 inimest. Nii et kokku võttis eelmisel aastal ennast töötute nimekirjast maha 56 000 inimest, sest nad olid leidnud endale töö.
Aga ametlik töötute arv on vähenenud ka selle tõttu, et need inimesed, kes ei ole leidnud tööd, aga mingil põhjusel ei ole jõudnud töötukassasse vastuvõtule, kustutatakse statistikast sanktsioonidega. Selliseid inimesi oli eelmisel aastal veidi üle 41 000. Nii et nemad ei ole leidnud tööd, aga töötute statistikas neid enam ei eksisteeri. Vanuserühmade kohta on Statistikaamet öelnud, et just vanemaealiste töötus hakkas aasta lõpus kasvama. Samas me teame sedagi, et Eestis on väga kõrge tööpuudus ka nende noorte hulgas, kes pole eriti õppinud. Neil on raske tööd leida. Sellest tulenevalt soovisime teada saada, kas ministeeriumi lähenemine on endiselt selline, et küll aeg annab arutust, või on nendes valdkondades, mida meie viis küsimust puudutavad, astutud mingeid konkreetseid samme. Majandusteadlased hoiatavad, et tööpuudus küll vaikselt väheneb, aga seda mitte selle pärast, mida siin Eesti riigis tehakse, vaid seepärast, et aina enam inimesi leiab endale rakenduse väljaspool Eestit. Ma ei hakka küsimusi ette lugema. Ministril on kergem vastata, kui ta loeb enne küsimuse ette ja siis vastab sellele. Aitäh!

Suur tänu! Palun teid, sotsiaalminister, veel kord kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Hääd arupärijad! Mind tõesti hämmastab teie võime näha asju mustades toonides. Kui 56 000 inimest on tööle saanud, teie aga väidate, et tööpuudus on vähenenud ainult selle tõttu, et Eestist ära minnakse, siis ma küll ei mõista, kuidas võib asjadest niimoodi aru saada. 56 000 inimest on Eestis leidnud töö. Teie aga ütlete, et kõik, kes töötukassa arvestusest on maha tõmmatud, on kuskile kadunud. Pean taas tõdema, et kas te ei taha teada või te lihtsalt teadlikult ignoreerite fakti, et väga paljud siiski tulevad ja võtavad ennast uuesti töötukassas arvele. Nii et teil tasuks rahulikult endale asjad selgeks teha.
Aga küsimuste juurde. Esimene küsimus puudutab eakaid inimesi ja nendele mõeldud tööturumeetmeid. Siin saab vastuseks öelda, et kindlasti eakate tööhõive probleemide lahendamisel on teatud takistused. Need on eelkõige seotud sellega, et eakad kindlasti ei soovi niisuguse entusiasmiga ümber õppida kui nooremad inimesed. Seetõttu on ka OECD eri uuringutes välja toodud  – ja see käib kõikide riikide kohta –, et vanemaealiste inimeste töötuks jäämise korral kestab töötus kauem kui teistes vanuserühmades. Eesti pole teiste OECD ja Euroopa Liidu riikidega võrreldes selles osas mingi erand. Aga kui vaadata tööalaseid koolitusi, siis HTM-i koordineeritavate programmide raames on olemas ka koolitused eakatele. Tööandjatel on võimalik koolitusi oma töötajate erialaseks täiendamiseks tellida ka EAS-ilt.
Mis puutub tööturumeetmetesse, siis need on küll selgelt universaalsed, samas on täiesti võimalik neid paindlikult rakendada vastavalt konkreetse inimese vajadustele. Saab koostada individuaalseid tööotsimiskavasid, mille puhul tööotsimiskonsultant lepib tööotsijaga kokku konkreetsed meetmed, mis talle kõige sobivamad on. Lühidalt öeldes, erinevalt noortest eakatele mõeldud erimeetmeid väga ei ole, aga see ei tähenda, et eakatele inimestele ei võiks läheneda personaalselt, vastavalt nende vajadustele ja võimalustele. Ning kui vaadata seda kõike üldiste meetmete taustal, siis töötukassa hakkab eraldi korraldama tööklubisid just vanemaealistele. Tööklubid on mõeldud küll kõigile, st seegi meede on universaalne, aga eraldi korraldatakse üritusi ka vanematele inimestele. Nii et töötukassa tegevus on olnud sihitatud ka vanemaealistele. Universaalsetest meetmetest, mis sobivad eakamatelegi, võib välja tuua veel tööotsingualase koolituse. Seal antakse näpunäiteid, kust tööd otsida, kuidas kandideerida, kuidas tööintervjuul käituda, kuidas CV-d koostada ja muud sellist. Tänavu ongi kavas põhirõhk suunata koolitusele, tööpraktika võimalusele ja ümberõppele, loodetavasti eakadki saavad sellest kasu.
Teine küsimus puudutab pikaajalist töötust. Pikaajalise töötuse vastu võideldes oligi 2010. aastal põhirõhk suunatud tööturumeetmetele, mis aitasid otseselt inimesed tööle. Palgatoetus oli pikaaegsetele töötutele kõige soodsam meede ja noortele samamoodi. Algselt oli meil mullu plaanis palgatoetuse abil tööle rakendada umbes 5000 inimest, lõplik näitaja oli aga 11 000 töötut. Ettevõtluse alustamise toetuse abil alustas 2009. aastal ettevõtlust 495 inimest, 2010. aastal aga 680 inimest. Seegi on väga selge kasv.
Kui vaadata, mis rahvusvaheliselt toimub, siis rahvusvaheline selge seisukoht on, et pikaajaliste töötute puhul on üks tõhusaimaid meetmeid tööturukoolitus kombineerituna tööpraktikaga. Sellest tulenevalt on ka koolituskaardi kasutus muudetud paindlikumaks. Täna näiteks avanes avatud taotlusvoor, mille puhul peetakse silmas seisukohta, et peale tööturukoolitusega seotud meetmete tuleb inimestele pakkuda ka tööpraktikat. Nii koolituskaardi kui ka avatud taotlusvoorude puhul on eesmärk ikkagi tuua kaua aega töölt eemal olnud inimesed tööhõivesse tagasi. Aga samamoodi jäävad loomulikult alles ka ümberõpe, mida sel aastal võimaldatakse suuremas mahus, ja kõik muud meetmed, mis olid 2010. aastal.
Kolmandas küsimuses palutakse minu hinnangut selle kohta, miks on nii, et ametlik töötus väheneb kiiremini, kui kasvab maksuameti kinnitatud tööhõive. Siin tuleb arvestada mitut aspekti. Üks on kindlasti see, et maksuameti  ja töötukassa andmed on ajaliselt erinevad. Näiteks töötukassa andmed ilmnevad teatud põhjustel juunis, Maksu- ja Tolliameti statistikas aga kajastuvad samad näitajad maksuandmete põhjal alles septembris. Ning töötuna arvel või mitte arvel oleku põhjuseks võib olla ka õppima asumine, näiteks välismaal, või ka välismaal tööle asumine. Need andmed maksuametis ei kajastu, töötukassa statistikas aga küll. Kolmanda kvartali tööjõu-uuringu andmed näitavad, et töötus on vähenenud, tööjõu väljaränne aga mõningal määral suurenenud. Ühesõnaga, on objektiivsed põhjused, miks maksuameti ja töötukassa andmed on veidi erinevad.
Neljas ja viies küsimus puudutavad transporti. Vastan neile hea meelega koos. Loomulikult tähendab töötukassas vastuvõtul käimine ja üldse töö otsimine ka kulutusi transpordile. Need kulutused tekivad nii linnas kui maal. Samas ei ole kord 30 päeva jooksul töötukassasse pöördumata jätmise tõttu arveloleku lõpetamine probleem mitte maapiirkondade inimestele, vaid pigem linnas elavatele inimestele. Kevadisest analüüsist selgus, et inimestest, kellel töötuna arvelolek lõpetati töötukassasse pöördumata jätmise tõttu, elab linnas 72% ja maal 28%. Teisisõnu: maal elavad inimesed ei kurda eriti sõidukulude üle. Linnas aga jätavad väga paljud inimesed töötukassasse minemata ja pole teada, kas selle põhjuseks on transpordi- või mingid muud mured.
Mis puutub alternatiividesse, siis loodetavasti fraktsioonid on täna oma liikmetele teada andnud, et sotsiaalkomisjon saatis suurde saali tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatused, millega soovitakse pakkuda inimestele soodsamaid võimalusi töötukassaga suhtlemiseks. Ma loodan, et ka Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu toetab ja see saab kiiresti heaks kiidetud. Sõidutoetuse puhul on lihtne reegel, et seda makstakse elukoha ja teenuse osutamise vahemaa alusel. Mida kaugemal on teenuse osutamise koht töötu elukohast, seda suurema summa ta hüvituseks saab. Lisan ka selle, et meil on olemas töötukassa nõustamisbuss Mobi, mis viib inimestele abi lähemale just maapiirkondades. Sellega ma ehk lõpetan. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Alustame nüüd küsimuste esitamist. Kõigepealt palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Kui aasta lõpus ilmus pressis teade, et umbes 77 000 inimest istub kohvrite otsas, et minna välismaale tööd otsima, ja et aastaga on tahtnud Eestist lahkuda ligi 400 meedikut, siis teie ütlesite kommentaariks lause, mis mind väga riivas. Te ütlesite, et need inimesed lähevad välismaale eestlase rahutu hinge sunnil ja et nad lähevad sinna õnne otsima. Teades, et pereisad lahkuvad kodunt vajadusest perele elatist teenida, vajadusest vaesuse eest põgeneda ja suures tööpuuduses kuidagi ellu jääda, mind isiklikult see ütlus solvas. Kuidas te oma arvamusavaldust põhjendate?

Peaksin küll sellel pressikonverentsil räägitu üle kuulama. Minu mälu järgi oli tööala asekantsler konkreetselt see, kes rääkis rahutust hingest. Aga see selleks. Mis puutub inimeste väljarändesse, siis väljarände potentsiaali uuringu järgi, mida me seal tutvustasime, samuti tööjõu-uuringu kohaselt võiks Eestist praegu ära olla ca 30 000 inimest või natukene vähem. 29 000 oli see arv, kui ma õigesti mäletan. Valmisolek välismaale minna – see ootus ja valmisolek on suuremal hulgal inimestel ikka olnud. Mis puutub meedikutesse, siis osa meedikuid käib osaajaga töötades eelkõige Soomes tööl. Seda ei saa eitada ja ei olegi mõtet eitada. Ega selles, kui inimesed leiavad tööd ja leiba välismaal, midagi halba ei ole. Ma olen meedikutest rääkides varemgi väitnud, et ega kätt ei saa kellelegi ette panna. Kui inimesel on soov ära minna, siis olukorras, kus meil on vaba tööjõuturg, ei tule seda kindlasti taunida. Kui inimesel on selline kutsumus, ju ta siis leiab, et see on tema jaoks õige lahendus, et välismaale tööle minek on tema jaoks parim valik. Ja kui ta on leidnud välismaal tööd, siis on väga hea. Soomeski on ju olemas tööpuudus soomlaste endi seas ja kui eestlased on seal konkurentsivõimelised, siis seda taunida kindlasti ei maksa. See tagab ju nendele inimestele töö ja sissetuleku. Jääb üle lihtsalt loota, et meie enda tööjõuturg taastub piisavalt kiiresti, et inimestel oleks võimalus koju tagasi tööle tulla.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Keskerakond on seisnud selle eest, et nendele inimestele, kes on töötud ja peavad kord kuus käima kohustuslikul töötukassa vastuvõtul, kompenseeritakse juhul, kui nad elavad vallas, kus töötukassa kontorit ei ole, sõidukulud nagu töötutele, kes käivad kodunt eemal koolitusel. Te olete öelnud, et muret ei ole, et Mobi buss leiab need töötud üles. Ma vaatasin selle Mobi blogi ja selgus, et Mobi on käinud nendes valdades, mille puhul isegi töötukassa tunnistab, et seal on valged laigud, et sealt on väga raske jõuda töötukassasse. Üks sellistest on Türi vald, kus ühe käiguga leiti 46 inimest, kes ei ole ametlikult töötud, aga neil pole ka tööd.
Ma tahaksin teie käest teada, millel põhineb teie lause, et maal elavad inimesed ei kurda sõidumurede üle. Minu teada siis, kui töötu sanktsiooniga nimekirjast kustutatakse, ei küsita tema käest, miks ta ei jõudnud vastuvõtule. Kas teil on mingeid kindlaid andmeid, et inimesed, kellel pole maal tööd, ei kurda sõidumurede üle?

Ma tuginesin andmetele selle kohta, mis on töötukassas arveloleku lõpetamise põhjused. Pöördumata jätmise puhul on 72% juhtudel tegu linnas elavate inimestega ja 28% juhtudel maal elavate inimestega. Loomulikult, inimestel võib olla probleeme kohalesõiduga, aga kui ma vaatan statistikale otsa, siis näen, et pigem jätavad töötukassa kontorisse pöördumata linnas elavad inimesed kui maal elavad inimesed.
Me oleme pakkunud välja lahendusi. Mis puutub Mobisse, siis see on üks lisavõimalus. Muude täiendavate võimaluste loomise kohta ma ütlesin, et asjaomane eelnõu jõuab järgmisel nädalal siia saali. Täna arutas seda sotsiaalkomisjon ja seal pakutakse töötutele võimalusi anda endast märku ka muul moel. Ei pruugi töötukassasse ise kohale minna. Jääb ainult loota, et Keskerakonna fraktsioongi seda eelnõu toetab, siis on need võimalused loodud.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina kirurgina ei näe asju läbi mustade prillide, vaid nii, nagu need meil Eestis tegelikult on. Valitsus väidab, et tööpuudus on vähenenud ja et pigem on oskustöölisi juba puudu. Jah, näiteks perearste ei jätku enam igale poole. Alles see oli, kui Rakvere haiglas oldi sunnitud lasteosakond kinni panema, kuna ei olnud enam mitte ühtegi lastearsti. Ja seda südatalvel, kui laste haigestumine sageneb. Kuhu need oskustöölised siis kadunud on? Nad on läinud võõrsile! Meie valitsus peaks olema tänulik Soomele, Norrale, Saksamaale ja teistele riikidele, kes on aidanud meie inimesi, andes neile võimaluse töötada ja elada nendes riikides. Kujutage ette olukorda, kus ka need rohkem kui 100 000 võõrsile siirdunud sotsiaalpõgenikku oleks Eestis ja töötud! 100 000 + 100 000! Aga kas see on ikka kõige parem lahendus tööpuuduse likvideerimiseks, et meie inimesed lahkuvad oma kodumaalt? Kuidas te kavatsete näiteks arste meelitada kodumaale jääma?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, kust te võtate arvu 100 000. Nagu ma ütlesin, nii väljarändeuuring kui ka muu statistika näitab, et püsivalt on välismaal tööl veidi alla 30 000 inimese. Loomulikult, ajutiselt ärakäijaid on rohkem, aga nad töötavad ka Eestis. Mis meedikutesse puutub, siis me oleme ju korduvalt neid võimalusi arutanud. Riigikogu võttis eelmisel aastal vastu noori meedikuid puudutava eelnõu, mis käsitleb abiarste või arsti abilisi, ükskõik kuidas me neid nimetame. Pluss hulk muid võimalusi. Loomulikult on siin väga suur roll haiglatel endil. Neid teemasid on siin arutatud küll ja küll. Ma usun, et homme toimub meil sellesama Rakvere haiglaga seoses pikk arutelu, kuhu on kutsutud nii haigekassa, Tartu Ülikooli kui ka Lääne-Virumaa esindajad. Loodetavasti leitakse probleemile lahendus. Loomulikult, kui probleem tekib, tuleb see lahendada. Aga kui vaadata meedikuid, kellele te viitasite, siis väljarände potentsiaali ja teised uuringud on näidanud, et meedikuid on soovinud ära minna märksa väiksem hulk kui teiste tööalade esindajaid, olgu näiteks toodud ehitajad, bussijuhid või kes iganes.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Siin saalis kõlavad päris tihti erinevad arvud tööpuuduse kohta. Riigi statistika annab ühed arvud, Eurostat seisab teistel positsioonidel. Niisugune tunne on, et loetakse eri inimesi. Minu küsimus ongi just selle teemaga seotud. Kas võiksite öelda, kui palju on neid inimesi, kes on juba vähemalt aasta töötud olnud?

Aitäh küsimuse eest! Mul ei ole viimast statistikat käepärast, aga kõigepealt sissejuhatusest, mis puudutas Eurostati ja Statistikaametit. Nende andmed on küll täpselt ühesugused. Statistikaamet esitabki Eurostatile meie andmed. Sellest aga, mis vahe on Statistikaameti ja töötukassa näitajatel, on korduvalt räägitud. Üks räägib statistilisest töötusest, teine registreeritud töötusest; üks kokkuvõte tehakse tööjõu-uuringu põhjal, teine konkreetselt töötukassas arvel olevate isikute põhjal. Ei ole mingeid erinevaid arve, erinevaid tõlgendusi kuskil Euroopas ja Eestis. Jutt on ühtedest ja samadest näitajatest.
Aga pikaaegsete töötute osakaal töötuna registreeritute hulgas on 50% ringis. See näitaja on küllaltki suur. Registreeritud töötus on praegu 66 000 – 67 000 inimest. Võite vaadata töötukassa kodulehelt, seal on olemas ka pikaaegsete töötute arv. Soovitan teil lahti võtta töötukassa kodulehe, sealt näeb igapäevaseid andmeid – ka nende inimeste kohta, kes on üle aasta arvel olnud. Statistikaamet vaatab ju ainult seda, kui palju meil on töötuid, ja siis annab hinnangu, kui paljud neist on pikaaegsed. Ma soovitan vaadata töötukassa kodulehte, kus on täpsed Exceli tabelid selle kohta, kui palju meil töötuid ühes või teises vanuserühmas on, kui palju neid ühes või teises muus grupis on.  Ja sealt näeb ka, kui palju on pikaaegseid töötuid.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Olen minagi päris tihti töötukassa statistikat vaadanud. Tahan öelda, et need ei ole ju pelgalt numbrid. Nende numbrite taga on inimesed oma saatuse, oma murede ja probleemidega. Mind teeb väga kurvaks, et Eestis on kasvanud pikaajaliste töötute arv ja riik ei ole kuidagi suutnud sellele piiri panna. Öelge, palun, millest see tuleb, et see niimoodi on läinud! Võib ju juhtuda, et see grupp inimesi ei leia enam üldse tööd. Ja mida ikkagi teha?

Kui võrrelda seisu praegusel ajal ja kümmekond aastat tagasi, kui meil oli ka tööturul ja majanduses mäletatavasti kriis, siis heitunute arv tollal ja nüüd on vägagi erinev. Tollal oli peaaegu kaks korda rohkem heitunuid kui praegu. Kahtlemata on pikaajaline töötus majanduskriiside ajal nähtus, millest ei saa üle ega ümber. Loomulikult kulub selleks palju aega, et majandus uuesti elama hakkaks ja tekiks töökohti ka nendele, kes on pikka aega olnud tööta. Ega jutt pole ainult Eesti enda kogemusest aastail 2000 ja 2001, me võime rääkida ka soomlaste ja kelle iganes kogemusest. Paraku on täiesti ilmselge, et pikaajaline töötus suureneb. See on ka loogiline. Meie statistika näitab väga selgelt, et lühiajalise töötuse osakaal on märkimisväärselt vähenenud. Seega tööjõuturg on hakanud elavnema ja kui inimene jääb töötuks, siis üsna tõenäoliselt 2–6 kuu jooksul õnnestub tal uus töökoht leida. Tutvustasime neid graafikuid täna ka ajakirjandusele ja neid võib vaadata meie kodulehel, need on seal üleval. Pikaajalise töötusega saab võidelda eri meetmeid rakendades ja nendest ma rääkisin juba eelmise arupärimise käigus. Lühidalt öeldes on need ikkagi täiendus- ja ümberõpe ning koolitused. Nendele sellel aastal raha peamiselt ka kulub.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Pärast ministri vastuseid arupärimisele on meil suurepärane võimalus ministri sõnavõttu kommenteerida ja täpsustada. Minister tuli täna siia kõnetooli tööpuuduse teemal rääkima, tegi seejuures sellise tüdinud näo ja ütles, et me näeme asjade seisu mustas valguses. See juhtis mu mõtted sellele, milline üldse on meie valitsuse suhtumine tööpuudusesse. Meenutan, et ainult aasta tagasi üritas valitsus teha nägu, nagu poleks tööpuudus meil mingi probleem. Murrangu sellesse suhtumisse tõi siinsamas Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, kui me arutasime tööpuudust. Aga võib-olla rohkemgi kui meie Riigikogus püstitatud küsimus mõjusid ajalehtedes ja online-portaalides ilmunud pildid esimesest töömessist Lauluväljakul, mille järel oli selge, et seda juttu, et Eestis tegelikult töötuid ei olegi, ei saa enam rääkida. Tööd otsivaid inimesi oli silmapiiri taha ulatuv rivi.
Mullu kevadel peaaegu tunnistati, et tööpuudus on tõsine probleem. Ent mitte midagi ei tehtud, valitsus lihtsalt tunnistas seda. Ja sügisel oli retoorika jälle muutunud. Nüüd kehitatakse õlgu, tehakse tüdinenud nägu ja küsitakse, kas te ikka veel räägite sellest probleemist. Küll see aegamööda üle läheb! Küll see läheb ise üle! Paraku on selge, et need 100 000 inimest, kes on ilma tööta, ei saa säärasest õlakehitusest mitte mingit tuge. Minister jäi enne hätta vastusega, kui palju on pikaajalisi töötuid. Ametlikult oli pikaajalisi töötuid aastalõpu seisuga 37 000. Samas tuleb arvesse võtta, et pärast üheksa kuu täitumist töötuna ei ole inimesel enam töötukassast midagi saada peale haigekassa kindlustuse. Kogu abi, et ilma tööta üldse ära elada, saab tulla edaspidi ainult omavalitsusest. Seetõttu hoiavad need 37 000 inimest väga kangekaelselt üleval oma lootust ikkagi tööd leida ja kindlasti tuleb neid selle eest tunnustada.
Ministri teine argument, kui ta väitis, et me näeme pilti liiga mustades värvides, oli see, et 56 000 inimest on eelmisel aastal töö leidnud. Tõepoolest, nii see on ja meil on hea meel iga inimese üle, kes on töö leidnud. See pole hea ainult nendele inimestele, vaid ka riigile. Need inimesed annavad oma panuse majanduskasvu, selle asemel et sõltuda abist. Loomulikult me soovime sellist saatust kõigile inimestele, kes praegu töötud on. Samas eiras minister oma vastuses tõsiasja, et eelmisel aastal võttis ennast uue töötuna arvele 93 000 inimest. See on märksa suurem arv kui tööd leidnud inimeste arv. Nii et ei maksa õlgu kehitada ja öelda, et kuigi uusi töötuid tuleb rohkelt peale, meil ikkagi ametlik töötute arv väheneb.
Tahaksin uuesti tagasi tulla ka küsimuse juurde, miks paljud inimesed ei käi enam ennast iga kuu töötukassas näitamas, miks nad ei püüa säilitada seda staatust, mis lisaks haigekassa kindlustuse tagamisele aitab neil üleval hoida erksat meelt töö otsimiseks. Üks põhjus on tõepoolest see, et kui sa elad maakohas, siis on päris kallis iga kuu töötukassasse sõita. Aasta tagasi me tõstatasime esimest korda selle probleemi ja ei võtnudki kaua aega – ainult üks aasta! –, kui valitsuskoalitsioon jõudis selleni, et on valmis koos meiega igakuise töötukassas käimise probleemi lahendama. Aitäh! See annab kinnitust, et ka veepiisad saavad kivisse augu uuristada. Sellisest seadusmuudatusest on kindlasti nendele inimestele abi.
Veel tahan ma peatuda eakate tööpuudusel. Iga kuues ametlik töötu on üle 55 aasta vana. Nemad ja nendest mõni aasta nooremad inimesed on need, keda hakkab peagi puudutama ja kes mõistavad kõige selgemalt valitsuse läbi viidud pensioniea tõstmise mõju. Ka praegu võivad 63- ja 64-aastased inimesed töötada, aga neist töötab ainult iga kolmas, sest ei ole tööd või ei ole tervist. Ja viiekümnestel ei ole väga palju rohkem lootust, kui valitsusel ei ole selgeid meetmeid, kuidas vanemaealiste ja vanemas keskeas olevate inimeste tööhõivet parandada. Ma palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit, palun!

Nii et see küsimus ei olnud õhku visatud lihtsalt uudishimu ajel. Kui valitsus eakate tööhõive vallas midagi ette ei võta, siis pensioniea tõusmine tähendab lihtsalt seda, et nendest inimestest saavad kas pikaajalised töötud või peavad nad valima eelpensioni, mis tähendab neile väiksemat pensioni kogu ülejäänud elu.
Veel ühest ettepanekust tahan ma rääkida. Kuna pikaajaline töötus on probleem ja need inimesed tegelikult otsivad rakendust, siis peaks omavalitsustele andma võimaluse pakkuda nendele inimestele kergemini tööd. Me oleme korduvalt teinud ettepaneku, et avalike tööde puhul võiks olla lubatud suurem tundide hulk ja et pikaajalised töötud, kes sõltuvad toimetulekutoetusest, ei kaotaks avalikus töös osaledes sedasama summat, mis nad tunnitasuna näiteks lund koristades teenivad, nii, et see automaatselt toimetulekutoetusest maha võetakse. See on seaduseelnõu, mis väärib toetamist. See muudatus ei viiks riigieelarvest sugugi palju raha välja, aga aitaks neid inimesi nii lisasissetuleku saamise mõttes kui ka nende aktiivsena hoidmise mõttes.
Ja lõpetuseks tahan ma ära õiendada ühe fakti vassimise, mis peegeldas jälle praeguse valitsuse ja võib-olla ka sotsiaalministri suhtumist, et inimeste Eestist lahkumine ei olegi probleem. Lugupeetud minister väitis, et välismaal on alaliselt tööl veidi alla 30 000 inimese. Eesti riigi eri ministrid on aga tunnistanud, et ega täpset arusaamist, kui palju Eestist lahkunud inimesi on, valitsusel ei ole. Võib-olla kõige otsekohesema vastuse andis välisminister Urmas Paet, kes ütles, et tema ka täpselt ei tea, kui palju neid inimesi on, aga Soome riik on teada andnud, et mais 2010 oli 37 641 Eesti kodanikku registreerinud enda alaliseks elukohaks Soome. Nii et Eesti inimesi ei saa alaliselt välismaal kuidagi vähem olla kui 37 641. Ja kui me teame kedagi, kes on Eestist suundunud Iirimaale, Rootsi, Norrasse, Inglismaale, USA-sse või Saksamaale, siis on neid inimesi märksa rohkem. Iga inimene, kes on siit lahkunud ja jääb välismaale väga kauaks, nii et temast ei saa enam Eesti maksumaksjat ja Eestis oma laste kasvatajat, on kaotus Eesti riigile ning sellesse ei tohiks üleolevalt suhtuda. Aitäh!

Lugupeetud sotsiaalminister soovib osaleda läbirääkimistel. Anname talle selle võimaluse.

Head arupärijad! Kuna teile tundus, et ma olin enne kuidagi tülpinud, siis ma püüan natukene energilisemalt rääkida, et te magama ei jääks. Mul oli hea meel kuulata, kuidas auväärt arupärija suudab teha kaheksa minuti jooksul tõsist valimispropagandat. Jõudu, edu ja jaksu sulle selleks! Aga püüaks õige rääkida teemast! Püüaks rääkida teemast ja mitte teha valimispropagandat! Kaheksa minuti sees loetleda peaaegu kõik Keskerakonna valimisloosungid on küll väga tore, aga käimasoleva diskussiooni seisukohalt mitte kuigi praktiline ega viljakas.
Mis puutub inimeste tööjärjekorras külmetama panemisse ja selle abil kuidagi tõestamisse, et Eestis on tööpuudus, siis, andke andeks, see ei tundu väga mõttekas tegevus. Te panete inimesed alandlikult järjekorras seisma keset lund, kuhu on kitsas tee sisse lükatud, et saaks ilusa valimispildi – see ei tundu nende inimeste seisukohalt kuigi mõistlik. Mis puutub Tallinna linna poolt töö andmisse, siis nendest reisisaatjatest, kellele te neoonvestid selga panite, olete ju nüüdseks üsna paljud lahti lasknud.
Rääkisite ka uutest registreeritud töötutest. Paraku te ajate ikka ja jälle segamini väga paljud põhitõed ja faktid. Inimesed, kes registrisse kirja pannakse, võivad ju olla seal ka varem olnud. See ei tähenda seda, et 41 000 inimest jäi tööta eelmisel aastal. See on puhas vale. Rääkige asjadest õigete nimedega, siis saavad kõik asjadest ühtemoodi aru! Te viitasite välisministri sõnadele, et Soome riigis on registreerinud alalise elukoha 37 641 Eesti kodanikku.  Kena, võtame siis Kanada ja kõik muud väliseestlased, kes siit on juba enne Teist maailmasõda ära läinud, ja loeme nad kokku. Nendest 30 000 inimesest räägitakse väljarände uuringus. Loomulikult, lisanduvad inimesed, kes käivad ajutiselt ära, lisanduvad inimesed, kes on Eestist lahkunud juba mõni aeg tagasi või hulk aastaid varem, jne. Lihtsalt ma tahan öelda seda, et kui me räägime tööpuudusest, siis palun räägime faktidest. Loomulikult on teil võimalik teha oma ettepanekuid, aga ärme teeme siin arupärimise käigus valimispropagandat! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni, Nelli Privalova ja Marika Tuusi 23. novembril 2010 esitatud arupärimine töötuskindlustushüvitise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Olga Sõtniku!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Nagu juba öeldud, käsitleb meie arupärimine töötuskindlustushüvitise maksmist. Täpsemalt, meie poole on pöördunud üks lapsevanem, kes koondati pärast kolm aastat kestnud lapsehoolduspuhkust. Koondamise järel pöördus ta töötukassasse koondamishüvitise saamiseks, arvestades, et hüvitise suuruse arvestamisel võetakse aluseks enne lapsehoolduspuhkust saadud töötasu. Kuid töötukassa arvutas hüvitise suuruse lapsehoolduspuhkuse ajal tööandja poolt kollektiivlepingu alusel makstud toetuste summast. Need toetused olid jõulupreemia (neli korda, alates 2006. aastast kuni aastani 2009) ning koolitoetus, mis on ette nähtud kooliõpilase vanematele ja mida see inimene sai kolm korda.
Selgitades sellise olukorra põhjusi, viitab töötukassa töötuskindlustuse seadusele ning leiab, et rasedus- ja sünnitus-, aga ka lapsehoolduspuhkusel olev inimene töötab kuskil ning saab selle eest tasu, millest makstakse töötuskindlustusmakseid. Töötuskindlustushüvitise arvutamisel võetakse aluseks see töötasu, mida on saadud enne koondamist. Kõnealusel juhtumil aga inimene ei teinud tööd, vastupidi, tal oli õigus lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu töö tegemisest keelduda ning tööandja maksis kollektiivlepingu järgi kaks korda aastas toetusi. Seoses ülalkirjeldatud asjaoludega paluvad nii ajakirja toimetus kui ka arupärimisele alla kirjutanud rahvasaadikud vastata küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Alustan küsimustele vastamist.
Esimene küsimus puudutab seda, kuidas töötuskindlustuse seaduse sätted on kooskõlas selle tegeliku mõttega, pidades eelkõige silmas töötuskindlustushüvitise maksmist lapsehoolduspuhkusel olevale isikule makstud toetuse pealt. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel on aluseks kõik tööandja makstud tasud, millelt on makstud töötuskindlustusmakset. Maksustamise mõttes ei ole vahet, kas tööandja maksab töötajale töötasu, puhkusetasu, preemiat või ettevõtte töötajatele mõeldud täiendavaid rahas väljamakstavaid hüvesid või toetusi. Kõik eespool nimetatud tööandja väljamakstavad ning Maksu- ja Tolliametile deklareeritud summad maksustatakse tulumaksuga, sotsiaalmaksuga ning töötuskindlustusmaksega. Kui tööandja väljamakstavalt summalt on makstud üks kuu töötuskindlustusmakset, siis läheb see makse inimese töötuskindlustusstaaži arvestusse ehk inimesele koguneb ühe kuu võrra staaži juurde. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks kindlustatu üheksa kuu keskmine ühe kalendripäeva tasu töötuskindlustuse andmekogu andmete põhjal. Kindlustatu keskmine ühe kalendripäeva tasu leitakse viimasele kolmele töötamiskuule eelnenud üheksal töötamise kuul kindlustatule makstud tasude alusel, millest on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Juhul kui töötuskindlustushüvitise arvutamise aluseks olevas üheksakuulises perioodis on tööandja maksnud töötajale lisaks töötasule preemiat või toetust, läheb ka preemia või toetus töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel arvesse. Töötukassa ei tee siinjuures omalt poolt mingit valikut ega otsusta, missuguseid tulusid arvesse võtta või arvestamata jätta.
Teine küsimus: "Kuidas hindate tekkinud olukorda – kas lapsehoolduspuhkusel viibiva lapsevanema suhtes, kellele tööandja heast tahtest on maksnud toetusi, on töötuskindlustuse seadus õiglane?" Vastus on selline, et töötuskindlustuse seaduse § 9 lõike 5 alusel on kindlustatule tagatud hüvitis miinimumsuuruses, mis on 50% eelmise kalendriaasta kuutöötasu alammäärast. Teisisõnu, kui inimene on saanud hüvitise arvutamise aluseks oleval perioodil väiksemaid summasid, on talle ikkagi tagatud hüvitis miinimumsuuruses. Siin võiks tuua sellise näite. 2009. aastal oli töötasu alammäär 4350 krooni ehk sellel aastal 278,02 eurot. Juhul kui arvutatud hüvitise suurus tuleb väiksem kui 50% 4350 kroonist ehk 278,02 eurost, tagatakse inimesele hüvitis ca 139 eurot ehk 2175 krooni 30-päevase hüvitamisperioodi kohta. Niisiis on töötuskindlustusega tegelikult tagatud hüvitis eelmise kalendriaasta töötasu alammääralt kõikidele kindlustatutele, kes on arvestusperioodil saanud töötasu alammäärast väiksemat tasu. Tegemist ongi just nimelt solidaarsusega töötuskindlustussüsteemis. Võib juhtuda, et toetuse saaja on tänu süsteemi solidaarsusele palju soodsamas olukorras, kui ta muidu oleks, ja saab võib-olla hoopis suuremat hüvitist, kui on hüvitise arvutamise aluseks olevad summad. Et oleks arusaadav, toon mõne näite. Inimene saab lapsehoolduspuhkuse ajal preemiaid ja toetusi näiteks 1500, 2000 krooni mitme aasta vältel, jääb töötuks ja taotleb hüvitist. Hüvitis arvutatakse preemiate ja toetuste summade pealt makstud maksete alusel, aga kuna selle summa suurus tuleb väiksem kui hüvitise miinimumsuurus, siis on sellele inimesele tagatud hüvitise suurus 2175 krooni ehk rohkem, kui oleks tulnud ainult makstud maksete pealt. Teine inimene töötab viimased 14 kuud täistööajaga ja saab töötasu alammääras ehk 4350 krooni, jääb töötuks ja taotleb hüvitist. Sellisel juhul arvutatakse hüvitist töötasult makstud maksete pealt, hüvitise suuruseks tuleb 2175 krooni ja hüvitis on esimesed 100 päeva 50% eelnenud aja töötasust  ja edasi 40%. Tuleb ka arvestada, et enamasti on meil olukord, kus inimene saab oma tööd pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist jätkata. Nagu öeldud, iga kuu, mille eest on makstud töötuskindlustusmakset, suurendab selle inimese staaži, staaži pikkus aga määrab, kas inimene üldse kvalifitseerub töötuskindlustushüvitise saajaks, ja kui kvalifitseerub, siis kui kaua talle hüvitist makstakse.
Kolmas küsimus: "Kas ja kuidas plaanite töötuskindlustuse seadust muuta nii, et kindlustushüvitise arvutamise aluseks oleks töötasu, mitte toetused ning seadus arvestaks enam lapsehoolduspuhkusel viibinud lapsevanematega?" Vastuseks võib öelda, et töötukassa saab Maksu- ja Tolliametilt makstud töötuskindlustusmaksete andmed, mille põhjal tehakse hüvitise määramise või määramata jätmise otsused. Teatavasti deklareerib tööandja kõik preemiad ja muud summad, mida ta võib nimetada toetusteks, kui töötasu ning neid summasid maksustatakse ka kui töötasu. Maksustamise erand on tulumaksu puhul nn tööandja sünnitoetus, millelt ei maksta tulumaksu, aga ka tööandja sünnitoetuselt makstakse ikkagi sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakset. 1. juulil 2009 jõustunud töötuskindlustuse seaduse muudatustega muutus lapsehoolduspuhkust kasutanud vanema olukord soodsamaks. Muudatusega pikendati hüvitisele kvalifitseerumiseks nõutavat 36-kuulist perioodi vanema rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendajapuhkusel või lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra, kui sama aja kohta puuduvad andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta.
Neljas küsimus: kui palju võib meie hinnangul olla selliseid lapsevanemaid? Meil selle kohta andmed puuduvad. Eelkõige sellepärast, et me vaatame Maksu- ja Tolliameti andmeid ja käsitleme neid ühtse maksustamise põhimõtetena. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, härra minister, vastuste eest! Te tõite siin näiteid selle kohta, kuidas võib tõesti olla nii, et inimene saab hüvitist rohkem, kui oli ta eelmine sissetulek. Aga samas on sellel konkreetsel juhtumil, millest me räägime, tegemist olukorraga, et kui inimene poleks saanud lapsehoolduspuhkuse ajal neid toetusi, oleks tema töötuskindlustushüvitise määr olnud palju kõrgem kui see miinimummäär, millest te rääkisite. Milline oleks teie soovitus nendele naistele, kes on praegu lapsehoolduspuhkusel, või nendele tööandjatele, kes tahaksid võib-olla selliseid toetusi maksta? Kuidas nad peaksid käituma? Kas mitte maksma toetusi? Kas naised peaksid pöörduma oma tööandjate poole, et ärge mulle midagi makske, äkki te pärast  koondate mind ja ma ei saa seda korralikku töötuskindlustushüvitist?

Aitäh küsimuse eest! Esimene soovitus on kindlasti rääkida Sotsiaalkindlustusametiga. On arusaadav, et inimesed ei pea teadma kõiki seadusi peast, selle jaoks on olemas ametiasutused. Sotsiaalkindlustusamet kindlasti selgitab olukorda, millistel puhkudel ja kuidas toimub maksuarvestus, millised tasud võetakse hüvitise määramisel arvesse ja milliseid ei võeta. Sellest tulenevalt on siis tööandjal ja töötajal õigus ning võimalus teha omapoolsed otsused, kas ja kuidas edasi käituda.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Arupärijate neljas küsimus oli, kui palju võiks olla selliseid lapsevanemaid, kes on pärast lapsehoolduspuhkusel olemist registreerinud ennast töötuks. Te ütlesite, et andmeid ei ole. Enne te soovitasite meil vaadata töötukassa kodulehekülge, kus on väga põhjalikud andmekogud. Neist ühe andmekogu järgi peab töötu enne registreerimist ütlema, mida ta enne oli teinud. Selgub, et detsembrikuus oli 3085 inimest öelnud, et enne nad kasvatasid last. Miks need andmed pole kõlblikud või miks selline andmekogu, nagu töötukassa pakub, ei sobinud selleks, et vastata?

Aitäh! Arupärimises oli jutt hüvitisest ja hüvitist makstakse vastavalt Maksu- ja Tolliameti andmebaasile. Töötukassa arvestust peetakse inimeste endi ütluste alusel ja seal ei pruugi olla näiteks kirjas see, et kui inimene on olnud lapsehoolduspuhkusel, siis on ta mõnda aega olnud n-ö mitteaktiivne. Kui ta näiteks pool aastat pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu, mitteaktiivset olekut läheb ja paneb ennast kirja töötukassa registrisse, siis on tema eelmine staatus lapsehoolduspuhkus. Nii et seetõttu me saame hüvitise määramisel lähtuda Maksu- ja Tolliameti andmetest ja neist ei tule välja see, kes viimati oli lapsehoolduspuhkusel. Need on need põhjused, miks ma ei tugineks puhtalt ainult inimeste andmetele. Jah, me võiksime neid arve kasutada, aga see ei oleks võib-olla sada protsenti korrektne. Seal on inimeste endi ütlused ja töötukassa loomulikult avalikustab need andmed, mis inimesed ise on öelnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Olga Sõtniku.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Käesolevat arupärimist esitama ajendas mind ja minu kolleege ajalehe Delovõje Vedomosti pöördumine kõikide Riigikogu naissaadikute poole, mis laekus meie postkastidesse eelmise aasta 19. novembril. Nagu ma juba mainisin, pöördus ajalehe toimetus poole abisaamiseks lugeja, kes koondati pärast kolm aastat kestnud lapsehoolduspuhkust. Korraliku töötuskindlustushüvitise asemel, mis oleks arvutatud lähtudes tema rasedusperioodile eelnenud aja palgast, määras töötukassa talle hüvitise lähtudes kollektiivlepingu alusel makstud jõulupreemiast ja koolitoetusest. Seega kujunes hüvitise suuruseks mõni euro kuus. Pärast artikli ilmumist sai ajalehe toimetus palju kirju ja pöördumisi, milles kurdeti samasugust muret. See näitab selgelt, et, esiteks, samalaadsed probleemid on tekkinud paljudel lapsehoolduspuhkuselt tööle naasnud ja kohe koondamise alla sattunud naistel või neil, keda oli koondatud juba puhkuse ajal. Teiseks, lugejad arvavad nii nagu minagi, et praegune õigusnorm on amoraalne, alandab naisi ning jätab nad abita. Jagan ajalehe toimetuse ja lugejate seisukohta, et praegune seadusesse tekkinud praak tuleb kiiremas korras ära parandada. Kui me tõesti tahame väärtustada emadust, emaks olemist ning soovime, et elanikkonna juurdekasv oleks positiivne, peame kiiremas korras selle naisi alandava ja nende ning nende laste heaolu kahandava seadussätte ära muutma. Keskerakonna fraktsioon hääletas 2009. aastal selle seaduseelnõu vastu, millega töötuskindlustuse seadust kõne all olevate lõikudega täiendati. Ma ei taha uskuda, et need 52 Riigikogu liiget, kes hääletasid selle seaduseelnõu poolt, teadsid, millisesse hiirelõksu nad selle muudatusega noored emad panevad. Samas ministri sõnad kinnitavad vastupidist. Härra Pevkur ütles selgelt, et koalitsioon ei poolda praeguse korra muutmist, ja erilist lootust, et seadust parandatakse selle kahe kuu jooksul, mis on valimisteni jäänud, ei ole. Eks see näitab, milline on tegelikult Reformierakonna ja IRL-i suhtumine lastesse ja emadesse – see on väga kahepalgeline ja küüniline.
Samas on võimalik seda olukorda lahendada üsna lihtsalt ja kiiresti. Üks võimalus, kuidas seda teha, oleks see, et naine saab ise valida, millised väljamaksed võtta hüvituse arvutamise aluseks, kas need, mis on saadud enne lapsehoolduspuhkusele minekut, või need, mis on saadud puhkuse ajal. Tavaliselt on lapsehoolduspuhkuse ajal saadud tasud väga väiksed ja nii nagu selle konkreetse loo puhulgi on need firma hea tahte avaldused oma töötajatele preemiate või toetuste näol. Vaevalt tooks selline muudatus meie eelarvele väga suurt lisakoormust, samas oleks see ilus žest praegustele ja tulevastele emadele ning märk, et riik hoolib neist. Kahjuks peab tõdema, et seni kuni võimule ei ole tulnud teised poliitilised jõud, kes väärtustavad eelkõige inimest, mitte eelarve tasakaalu, saab tööandjatele ainult soovitada mitte teha rasedus- ja lapsehoolduspuhkusel olevatele naistele selliseid kingitusi, sest iial ei tea, mis saab kahe või kolme aasta pärast ning kui palju kahju nad võivad tegelikult selle toetusega teha, juhul kui inimene peaks mingil põhjusel pärast puhkuselt naasmist töötuks jääma. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mai Treiali, Jaak Aabi ja Ester Tuiksoo 25. novembril 2010 esitatud arupärimine vaimupuudega inimeste hambaravi kohta. Palun kõnetooli kolleeg Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Riigikogu poole on pöördutud küsimusega raskema vaimupuudega üle 19-aastaste isikute hambaravi asjus. Selliste patsientide vaimset seisundit ja ajukahjustust arvestades on ainumõeldav ravida nende hambaid haiglatingimustes üldnarkoosi all. Niisugune täisealiste inimeste hambaravi võimalus meil Eestis aga puudub. Mitte kõik abivajajad ei suuda oma vaimse alaarengu tõttu taluda hambaravi tavatingimustes, hambakliinikutes narkoosi all tehtav ravi on aga vastunäidustatud tervisekahjustuse tõttu. Kirjast selgub, et abivajajad on otsinud uusi ravivõimalusi ja pöördunud abi saamiseks mitme raviasutuse poole, sealhulgas Kaarli Hambapolikliiniku ning PERH-i näo- ja lõualuukirurgia osakonna poole. Seal aga on selgunud, et raskema vaimupuudega inimeste jaoks ravitingimusi pole.
Eestis on neid inimesi, kellel on vaimupuue ja kellel ei ole võimalik ravida hambaid tavatingimustes, päris palju. Meenutan, et vaid paar aastat tagasi, kui telesarjas "Puutepunkt" kutsuti ühe pere pöördumise peale üles endast teada andma neil inimestel, kes on samuti hädas sellega, et neil pole oma täisealiseks saanud last kuskile hambaravile viia, siis vastas sellele üleskutsele kahe tunni jooksul 46 inimest.
Seoses ülalkirjeldatud asjaoludega ning sihtgrupi vajadusi põhjalikult tundva inimesena teeb kirja autor ka omapoolsed ettepanekud, kuidas asi võiks korraldatud olla. Nii märgib ta näiteks, et ühe või isegi kahe (üks Põhja-, teine Lõuna-Eestis) haigla juurde peaks loodama võimalus ravida erivajadustega täiskasvanud patsientide hambaid narkoosi all. Samas tuleks luua ka spetsiaalne hambaravikabinet, kuhu sügavama vaimupuudega ning psüühikahäiretega täiskasvanute hooldajad saaksid pöörduda konsultatsioonide saamiseks ning kus saaks teha ka väiksemaid raviprotseduure, mida nendele patsientidele on vahel kindlasti võimalik teha ka ilma narkoosita. Nii ravimine narkoosi all kui ka kiirkorras suuõõne saneerimine on siiski üks osa abist ja kindlasti vajab see sihtrühm palju sagedasemat hambaravi kui kord paari aasta jooksul narkoosi all tehtav ravi. Ühe ettepaneku järgi oleks mõistlik õpetada välja mõned spetsiaalselt erivajadustega inimesi ravivad stomatoloogid. Seoses eeltooduga on arupärijatel lugupeetud ministrile kolm küsimust ja me ootame nendele vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun järjekordselt kõnepulti sotsiaalministri!

Riigikogu esimees! Austatud arupärijad! Püüan siis tõstatatud küsimustele vastata. Esimene küsimus puudutab seda, kuidas on ravi korraldatud. Siinkohal tuleb tõdeda, et raskema vaimupuudega täiskasvanute ravi on üldjuhul korraldatud nii nagu kõikidel teistelgi ja suuri erisusi ei ole. Kui vaadata, kes meil üldse teevad hambaravi koos anesteesiaga, siis saame võtta aluseks need lepingud, mis riigil on sõlmitud. Võtame näiteks laste hambaravi üldanesteesiaga. Neid, kellega riigil on sellised lepingud, on seitse: Tallinna Lastehaigla, Kalmer Lepiku Hambaravi Pärnus, Valga Haigla, OÜ Stigma Erakliinik Tartus, AS Medisfäär Tallinnas, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Dr Aino Rulli Hambaravi Viljandis.
Siit võikski minna teise küsimuse juurde, kuidas ja mismoodi edasi. Teatavasti maksavad täiskasvanud isikud praegu hambaravi eest ise. Vaimupuudega isikute puhul tuleb kindlasti arvestada, et hambaraviteenus on suure tõenäosusega nendele mittemõistetav, ja seetõttu on ka ravi osutamine raskendatud. Sellest tulenevalt on vaimupuudega täiskasvanute hambaraviks kabinetis vajalik erisisseseade, et anda narkoosi, ja narkoosijärgse jälgimise ruum. Tagatud peab olema anestesioloogi kättesaadavus ja hambaarstil peab kindlasti olema ka selliste patsientidega töötamise kogemus. Suure tõenäosusega võib väita, et narkoosiga hambaravi vajavate isikute sihtgrupp on laiem kui ainult sügava vaimupuudega isikud. Ainult üht liiki puude puhul seda probleemi lahendada oleks väga keeruline, probleemi tuleks vaadata natukene komplekssemalt. Välja tuleks pakkuda selline lahendus, mida oleks võimalik kasutada kõikide inimeste puhul, kes vajavad üldanesteesiaga hambaravi.
Kui vaadata, mida teha saab ja võib, siis haigekassa statistikast nähtuvalt pöördutakse enamiku vaimupuudega lastega kas Tallinna Lastehaigla või Tartu Ülikooli Kliinikumi poole. Selline valik eelkõige seetõttu, et nagu ma mainisin, on nende patsientide puhul väga oluline narkoosijärgne jälgimine. Selle temaatikaga edasiminemiseks oleme kokku leppinud, et täpsustame sellise hambaravi korraldust koostöös erialaseltside ja haiglatega. Meile teadaolevalt on Tartu Ülikooli Kliinikum sisustamas päevakirurgia juurde ühte eraldi üksust just vaimupuudega isikute hambaravi tarvis. Seal oleks tööl üks hambaarst, tagatud anestesioloogi kättesaadavus ja olemas ärkamisruum, mis sellise teenuse osutamiseks on ülioluline. Sama üksus osutaks narkoosiga tehtava hambaravi teenust sellisel juhul ka Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaiglale. Samasugune võimalus tuleks kindlasti luua kõikide narkoosiga hambaravi vajavate inimeste jaoks Põhja-Eesti piirkonda.
Oleme suhelnud Eesti Hambaarstide Liiduga ja hambaarstid on teinud ettepaneku töötada välja ka vaimupuudega isiku hooldajale konkreetne käitumisjuhis, kuidas vaimupuudega isikute hambahaigusi kontrolli all hoida, alustades juba lapseeast. On selge, et lapseeast alates kontrolli all hoitud suuhügieen aitab vältida ja leevendada hambaprobleeme täiskasvanueas.
Kui lühidalt kokku võtta, siis tööd on alustatud. Tartu Ülikooli Kliinikum on juba natukene kaugemale jõudnud ja Tallinnas või, ütleme, Põhja-Eestis on vaja ka kindlasti selline võimalus luua. Koostöös hambaarstide liidu ja haiglatega see töö käib. Loodame, et õnnestub jõuda sinnamaani, et see üksus saab loodud ja seal on ka vastavad ruumid olemas. Aitäh!

Suur tänu! Küsimus Mai Treialilt.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Veel enne möödunud aasta lõppu oli küsimus arutusel ka Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja osavõtjate ring oli päris lai. Nagu ma seal aru sain, oli meie lõplik seisukoht selline, et veel selle Riigikogu koosseisu ajal tullakse välja seadusmuudatusega, mida aitab ette valmistada ka Sotsiaalministeerium. Praegu, kui te vastate nendele küsimustele, tundub mulle aga niimoodi, et te ei ole kas kursis sellega, et Sotsiaalministeeriumi poolt oodatakse niisugust abi, või ei toeta te üldse seda. Vastus oli küll niisugune, et kunagi tulevikus me ehk suudame selle probleemi lahendada.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen sellega kursis küll ja me oleme seda ministeeriumis arutanud päris mitu korda, ka täna veel. Siin on kaks peamist probleemi. Esimene probleem on see, nagu ma oma vastuseski ütlesin, et isikute ring, kes vajavad hambaravis üldanesteesiat, üldnarkoosi, ei piirdu ainult vaimupuuetega inimestega. Suure tõenäosusega on see ring laiem ja seetõttu tuleb pakkuda ühesugune lahendus kõigile. Kui me nüüd pakume välja konkreetse seadusmuudatuse, millest oli juttu sotsiaalkomisjonis, ainult vaimupuuetega inimeste jaoks, siis me peame tulema ka järgmiste samalaadsete küsimuste juurde. Mis siis teistest gruppidest saab? Jah, me oleme loomulikult valmis lahenduse leidmise nimel edasi töötama, aga ma ei ole väga kindel, kas me suudame kohe pakkuda välja kõikidele sobivat lahendust.
Teiseks, nagu ma ütlesin, töö käib juba praegu selle nimel, et ka tänases õigusraamistikus oleks võimalik saada nii Lõuna-Eestisse kui Põhja-Eestisse üksus, kes suudaks sellist ravi teha. Selle eeldus on, et on olemas ruumid, et on olemas spetsiaalse väljaõppega hambaarst, et on olemas alati kättesaadav anestesioloog. Peab olema ärkamisruum, ja kui see on olemas, siis on vaja ka spetsialiste, kes suudavad patsienti ärkamisel juhendada, n-ö aidata tal ärgata.
Uskuge mind, selle teemaga tegeldakse. Vaatame ikka, kas ka praeguses õigusraamistikus on võimalik toimetada nii, et need patsiendid kiiremas korras ravi saaksid, ning seejärel vaatame, kas ja kuidas me peame muutma õigusraamistikku selleks, et mitte ainult vaimupuudega inimesed, vaid kõik, kes vajavad üldnarkoosiga hambaravi, seda ka saaksid.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga! Austatud minister! Muidugi on kahetsusväärne, et vaimupuudega inimeste hambaravi teemaga on siiamaani väga tagasihoidlikult tegeldud. Aga te ütlesite oma vastustes, et mõned sammud on siiski astutud ja nii Tartus kui ka Tallinnas valmistatakse ette ruume, kus nende inimeste hambaid ravida saab. Kas te võiksite rääkida ka tähtaegadest? Kas need ruumid saavad valmis selle aasta jooksul või on tegemist mõne kuuga, mõne nädalaga? Mis ajaks need ruumid valmivad?

Aitäh! Oma vastuses arupärimisele ma ütlesin, et meile teadaolevalt on Tartu Ülikooli Kliinikum neid ruume sisustamas ehk nad tegelevad sellega praegu. Põhja-Eestis veel nii kaugel ei olda. Lisaks ütlesin, et neid, kes suudavad praegu pakkuda üldanesteesiaga hambaravi, aga suunitlusega lastele, on üle Eesti seitse. Vajalikud teadmised ja oskused on suure tõenäosusega olemas, nüüd tuleb eelkõige vaadata seda, kui kiiresti kliinikum suudab oma asjadega valmis saada. Mul ei ole kaasas nende kirjalikku kinnitust selle kohta, kui kiiresti nad sellega hakkama saavad. Ma väga loodan, et nad saavad sellega hakkama. Kui on kirjas, et nad on sisustamas, siis võib eeldada, et kliinikum saab suhteliselt kiiresti omadega valmis. Põhja-Eestis tuleb veel järelikult tööd edasi teha.

Austatud minister! Ma tänan teid väga! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Vastused arupärimisele on antud, aga kas nüüd tänada nende vastuste eest või olla kurb edasi. Kumba rohkem? Ilmselt tuleb olla kurb edasi. Te väitsite, lugupeetud minister, et neid erivajadustega, vaimupuudega inimesi ravitakse nagu kõiki teisigi ja erisusi siin ei ole. Te rääkisite pikalt nendest võimalustest, mis on lastel. Jah, tõesti, lastel on hambaravi võimalused paremad. Aga arupärimises ongi ju juttu sellest, et kui inimene saab 19-aastaseks või on vanem, siis tal selliseid hambaravi võimalusi enam ei ole. Selles osas olen ma teiega nõus, et sihtgrupp on laiem, kui arupärimises juttu on. Olen ka sellega nõus, et vaja on leida palju laiemat ja komplekssemat lahendust.
Rõhutasite, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on rajamisel üks kabinet, kus on võimalik hambaravis anesteesiat kasutada. Seda me kuulsime juba sotsiaalkomisjonis, et Tartus niimoodi tänuväärselt toimetatakse. Kindlasti on vaja sellist kabinetti ka Tallinna piirkonda. Aga te, lugupeetud minister, ei rääkinud rahast. Üheski kabinetis ilma rahata seda ravi ei saa. Ma olen seda meelt, et Tartu Ülikooli Kliinikumis tehakse praegu väga tänuväärset tööd ja ollakse valmis neid inimesi aitama, aga hambaravi  tehakse oma sisemiste reservide arvel, sest riik kahjuks sinna oma õlga alla ei pane.
Olen tõepoolest hämmelduses. Sest kui me aasta lõpus sotsiaalkomisjonis arutelu lõpetasime, siis oli väga ühene seisukoht, opositsioonil ja koalitsioonil selles eriarvamusi polnud, et lahendus tuleb leida ja seadustada veel selle Riigikogu koosseisu ajal. Mis siis vahepeal on toimunud? Vahepeal on lihtsalt vahetunud aasta number. Nüüd tuleb seadusmuudatusega uuesti edasi liikuda, mitte jääda ootama lahendusi kuskil kauges tulevikus. Nende inimeste, kes abi vajavad, kannatused on nii suured! Nii õudne on kõrvalt vaadates kuulata seda juttu, mida räägivad nende vanemad või hooldajad, kes on nendega seotud.
Lugupeetud minister! Ma arvan, et sellega ühinevad ka teised Riigikogu liikmed: on aeg nende isikute hambaravi küsimus ära lahendada ja teha seda veel selle Riigikogu koosseisu ajal. See oleneb väga ka teist, lugupeetud minister. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Lähme edasi seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Olga Sõtnik, Ester Tuiksoo, Kadri Simson, Eldar Efendijev, Nelli Privalova, Marika Tuus, Valeri Korb ja Vladimir Velman. Arupärimine on esitatud 23. detsembrikuupäeval 2010. aastal ja käsitleb pensionide kojukannet. Arupärimisele vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Marika Tuusi! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu juba öeldud, käsitleb meie arupärimine pensionide kojukannet. Võib kohe alguseks öelda, et pensionide tasuta kojukande lõpetamine 2009. aastal oli eakatele ikkagi väga-väga suur löök. Inimesed pidid hakkama kojukande eest ise maksma, välja arvatud erijuhud. Esialgu oli kojukande hind 58 krooni kuus, nüüd teame, et seda hinda on tõstetud. Nimelt kuulutas Sotsiaalkindlustusamet 30. septembril 2010 välja avatud riigihanke riiklike pensionide, toetuste ja hüvitiste kojukande teenuse osutamiseks kahel järgneval aastal. Ainsa pakkumuse esitas AS Eesti Post, kellega sõlmitigi leping. Lepingu kohaselt viiakse pensionid ja hüvitised ilma rahata kätte 12 940 inimesele, kuid 15 230 inimest peavad hakkama pensioni kojukande eest maksma. Nagu juba öeldud, tõstis ka aktsiaselts kojukande hinda, seda siis 58 kroonilt nüüd juba 4,6 eurole ehk 72 kroonile. Meie poole on pöördunud eakad, kes väidavad, et nendele ei võimaldata tasuta pensioni kojukannet – kuigi nad peaksid seda justkui saama –, sest kvoot olevat täis. Me küsimegi, milliste kvootidega on tegemist ja kuidas on saadud see arv 12 940, mis on aluseks võetud. Lisaks on siin ka teisi küsimusi. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri vastama arupärimisele, mis kannab numbrit 559. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Esimene küsimus räägib mingitest kvootidest. Mulle jääb arusaamatuks, mis kvoodid need on. Ma loodan väga, et inimesed, kes teile sellist juttu rääkisid, pöörduvad kas ministri enda või Sotsiaalkindlustusameti poole ja ütlevad, millises osakonnas neile nii öeldi. Sellist asja ei saa olla sellepärast, et riikliku pensionikindlustuse seaduse § 36 lõike 5 kohaselt makstakse elukohajärgsele pensioniametile esitatud põhjendatud taotluse alusel riiklikku pensioni maksja kulul isikule, kellel on liikumistakistus või kes elab hajaasustusalal ja kellele pangateenus on raskesti kättesaadav või kes on sügava puudega töövõimetuspensionär jne – ma ei hakka kogu loetelu ette lugema. See tähendab, seaduses on toodud alused ja kui isik vastab neile alustele, siis talle ka pension koju viiakse. Tahaks väga-väga teada, kes teile sellist juttu rääkis ja millise piirkonna kohta, öelgu kas või anonüümselt, aga öelgu, milline piirkond või milline osakond. Siis me täpsustame seda ja võtame kontrolli poole pealt ka meetmeid, kui see tõesti nii oli.
Teine küsimus puudutab inimeste arvu 12 940. Nimetatud riigihanke puhul lähtuti sellest, et 2010. aasta augustikuus viidi pension tasuta koju 12 940 inimesele ja saaja kulul 15 230 inimesele. 2010. aasta detsembriks olid mõlemad arvud juba vähenenud, tasuta viidi 12 324 isikule ja saaja kulul 14 655 isikule. Ehk lühidalt öeldes, need olid riigihanke aluseks olevad arvud. Kui kojukandeid on vähem, siis makstakse tegeliku kohaletoimetamiste arvu järgi, kui kojukannete arv on suurem, siis peab riigihankel osaleja ehk teenuse pakkuja esitama põhjendatud taotluse ja vastavalt riigihangete seadusele tuleb selle põhjendatud taotluse alusel maksta hüvitist. See oli indikatiivne arv, et pakkuja oskaks teha pakkumuse ja Sotsiaalkindlustusamet saaks enam-vähem paika panna kojukannet vajavate isikute arvu. Veel oli küsimus, kas me kinnitame, et 15 230 inimest, kes teeninduse eest ise maksavad, on kõik liikumisvõimelised. Seda on minul siinkohal küll äärmiselt keeruline kinnitada. Me oskame öelda, et need inimesed on ise teinud avalduse ja see oli nende vaba otsus. Tihtipeale on ka nii, et kojukande eest maksavad teised pereliikmed, näiteks täiskasvanud lapsed. Sotsiaalkindlustusametil või Sotsiaalministeeriumil ei ole küll siin plaanis inimeste otsust kuidagi mõjutada.
Kolmas küsimus puudutab seda, mis võis põhjustada kõrgema hinna 2011. aastaks ja millised ettevõtted osalesid 2010. aastaks korraldatud konkursil. Pean ütlema, et 2010. aasta hanke konkursil osales kahjuks samamoodi ainult Eesti Post, nii nagu see oli ka 2011. ja 2012. aasta hanke konkursil. Mis on need põhjused, seda tuleks kindlasti küsida Eesti Postilt. Me oleme püüdnud neid põhjusi küsida ja põhjendusena on nimetatud mitut tegurit. Näiteks ütleb Eesti Post, et kuna hange on korraldatud kahe aasta peale – 2011. ja 2012. aastaks –, siis kahe aasta perspektiivis peab ta arvestama survet tööjõukulule. Samuti on suurenenud sularaha käitlemise kulu ja transpordikulu, mis tuleneb eelkõige kütuse hinna tõusust. Arvestatakse ka seda, et nii linnas kui ka maal elavatele inimestele tehakse komplekshind, aga maal on teenuse osutamine kallim ja 65% kojukandeklientidest elab just maapiirkonnas. Sellised on olnud Eesti Posti põhjendused.
Neljas küsimus puudutab samamoodi hinnatõusu. Hinnatõusu põhjustest ma just rääkisin. Teeksin veel ühe täienduse. Kui 2009. aasta juulis hõlmas kojukanne peaaegu 32 000 inimest, siis 2010. aasta detsembriks, nagu ma ütlesin, oli see arv kukkunud 12 324-le. Nii ta on. Teenuse tarbijaid on jäänud vähemaks ja muud kulud ka – selline on olnud Eesti Posti põhjendus. Aga kindlasti oleks minul olnud hea meel ja ma usun, et ka kõikidel eakatel oleks olnud hea meel selle üle, kui nii 2010. aasta kui ka 2011. ja 2012. aasta hankel oleks Eestis leidunud firmasid, kes oleksid suutnud osaleda riigihankel ning pakkuda Eesti Postile konkurentsi. Kahjuks neid ei olnud.

Tänan, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Mis puudutab neid kvoote, siis ma tuletan meelde, et siis, kui teie ei olnud veel minister, ministriks oli teie erakonnakaaslane, räägiti sellest ajakirjanduses täiesti avalikult, kuidas Sotsiaalkindlustusamet ütles inimestele, et nendel on piirid, kui paljud saavad tasuta kojukannet ja kui paljud mitte, inimestele öeldi ära. See on mul väga täpselt meeles. Kui te saaksite praegu teha n-ö tagantjärele vigade paranduse ja kui see oleks teie otsustada, kas te kinnitate siis, et te otsustaksite ka praegu teha pensionäridele oma raha kättesaamise tasuliseks ehk lõpetada tasuta kojukande?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tahaks panna ennast nendesse situatsioonidesse, mis olid tollal, kui see otsus tehti. Neid tuleb kindlasti vaadata omas ajas. Kui ma meenutan, siis parlamendi menetluse käigus lisandus vist mõiste "hajaasustusalal", seda vist enne ei olnud, kui eelnõu parlamenti tuli. Ma usun, et parlament tegi riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatuste menetlemisel tollal mõistlikud valikud. Arutada täna neid muudatusi tagantjärele ei oleks kõige õigem ja otstarbekam. Eks aeg annab arutust ja ma usun, me oleme siiski ka näinud, et süsteem toimib. Nendele, kelleni kojukanne peab tasuta jõudma, riigi kulul see kojukanne ka tehakse.

Mai Treial, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Alles see oli, kui valitsusest kostis iga päev signaale, et euro tulek meil hinda ei tõsta, aga nüüd on euro käes ja jutud teised. Või ongi niimoodi, et euro tulek tõesti hindu ei tõstnud, sest hinnad tõsteti enne euro tulekut ära. Aga üks probleem, millest ma Eesti Postiga sõlmitud lepingu puhul tahan rääkida, on see, et Eesti Post on sajaprotsendiliselt Eesti riigi omanduses. Sellega seonduvalt oleks pidanud konkurssi välja kuulutades sättima ka tingimused odavama pakkumuse saamiseks, sest ka teie teadsite, et pensione ega toetusi ei kavatseta ju 2011. aastal suurendada. Millest see tuleb, et lisatingimusi ei olnud seatud?

Aitäh! Ma  tahaksin küll väga teada, millised on need lisatingimused, mida te silmas peate. Riigihanke korraldamisel ei saa ju olla eeldus, et kõne alla tuleb ainult riigi omandis olev ettevõte. Sellest tulenevalt seatakse riigihanke tingimused ikkagi vastavalt sellele, mida oodatakse, mitte selle järgi, kes võiksid olla võimalikud pakkujad. Sihitud pakkumine käib küll natukene teiste reeglite alusel ja õigusmaailmas vaadatakse sellistele asjadele natuke teistmoodi. Ma ei kujuta ette, et riik või Sotsiaalkindlustusamet oleks pidanud kuidagi tegema suunatud pakkumise riigi omanduses olevale ettevõttele. Suunatud pakkumised on karistatavad. Ma ise siin küll võimalust ei näe. Pigem tuli hankedokumendid koostada niimoodi, et kõigil oleks võimalik osaleda. Nagu ma ütlesin, mul on väga kahju, et ükski teine ettevõte ei tulnud osalema.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mulle jäi teie vastusest kõlama, et igaüks, kellel on põhjendatud taotlus, saab lasta oma pensioni riigi kulul koju tuua. Nüüd on küsimus selles, kes sõnastab põhjendatuse. Mul on konkreetne näide. Üks vanem proua elab suures vallas, 10 kilomeetrit vallakeskusest, kus asub sularahaautomaat. Vallakeskusesse on tal võimalik saada hommikul koolibussiga ja pärastlõunal saab ta koolibussiga tagasi koju. Tema maksab ise selle eest, et saada oma pension kätte, sest talle on öeldud, et temale riigi kulul pensioni kojutoomine ei ole põhjendatud. Milline hajaasustuses elamine oleks siis piisav põhjendus, et inimene oma pensioni koju kätte saaks?

Aitäh küsimuse eest! Põhjendatus on toodud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 36 lõikes 5. Neid otsuseid teevad Sotsiaalkindlustusameti kohapealsed töötajad ja nendest otsustest ka lähtutakse. Loomulikult tuleb iga üksikut juhtumit vaadata eraldi, aga mina küll ei hakka siin Sotsiaalkindlustusameti spetsialistide tehtud tööd kuidagi ümber hindama. Nemad on lähtunud seadusest ja teinud vastava otsuse. Ma võin teile tsiteerida Sotsiaalkindlustusameti juhataja kirja, kus on öeldud: "Seega toimub pensionide ja toetuste kojukanne seaduses märgitud põhjendatud taotluste alusel ja mingeid kvoote, ei üldisi ega maakondade lõikes, kehtestatud ei ole. Kui keegi on väitnud vastupidist, siis vajame selle kohta täpsemat teavet. Me peame teada saama, kellele, millal ja missuguses pensioniameti klienditeeninduses anti või antakse valeinformatsiooni." Selles mõttes on antud väga selge, ühene hinnang. Sotsiaalkindlustusamet teeb neid otsuseid ja ma usun, et kõik need otsused on õiglased ja põhjendatud.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud minister! Pensioni kojukande süsteemi on muudetud praeguse valitsuse ajal ja aeg-ajalt tekib pensioni kojukandega ning selle süsteemi toimimisega ikkagi palju küsimusi. Kas te ise ministrina olete selle süsteemiga rahul või leiate, et seda oleks vaja muuta? Kas te olete teinud selles osas õiglased otsused?

Aitäh! Mina saan ministrina samamoodi tugineda suhtlusele Sotsiaalkindlustusametiga. Olen suhelnud Sotsiaalkindlustusameti juhatajaga ja tema väidab küll, et süsteem on läinud oluliselt selgemaks ja paremaks. Sotsiaalkindlustusamet ütleb, et süsteem toimib. Nii et ma saan siin kinnitada, et Sotsiaalkindlustusameti hinnangul süsteem toimib ja nendele, kes tasuta kojukannet vajavad, on see võimalus tagatud, seda ei ole ära võetud. Nendele, kes soovivad ise kojukande eest tasuda, on samuti see võimalus antud, ja neile, kes soovivad saada pensioni pangakontole, kantakse pension sinna. Kui me vaatame arve, siis 12 900 isikut (isegi vähem, detsembris oli neid 12 324) saab pensioni koju kätte riigi kulul ja 14 600 isikut omal kulul ehk kokku on see suurusjärk 27 000. Vanaduspensionieas on meil suurusjärgus 290 000 inimest, lisame juurde invaliidsus- või töövõimetuspensionärid ja saame, et Eestis on umbes 380 000 pensioniõiguslikku isikut. Nendest 27 000-le tuuakse pension koju kas riigi kulul või nad on otsustanud ise kojutoomise eest tasuda ja kõik ülejäänud saavad pensioni pangakontole. Kui neid arve vaadata, siis minu hinnangul tundub süsteem olevat igati mõistlik ja toimiv.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kohtudes eakate inimestega, olen märganud, et pensionide tasuta kojukande lõpetamine on olnud nende silmade läbi selle valitsuse üks kõige valusamaid otsuseid. Iga pensionär teab veel mitmeid teisi, kes on selle raha kättesaamisega vägagi hädas. See piinlik kärbe eakate arvel puudutab eelkõige maainimesi. Eestis on ju väga palju valdu, kus ei ole ühtegi sularahaautomaati ega pangabussi, rääkimata pangakontoritest. Me teame, kui massiliselt on viimastel aastatel  postkontoreid suletud, ja põhjenduseks toodi, et postiljon lahendab kõik probleemid. Nüüd näeme, et asjad on teistpidi läinud.
Öelge, kui palju on neid pensionäre, kes näiteks praeguse ilmaga, libeduse ja lumega lähevad üldse nii kergelt koduväravast välja? Eriti eluvõõras tundub aga soovitus lasta pension välja maksta teise inimese kaudu, naabrinaise või lapse kontole. No kes siis tahab usaldada oma isiklikke rahaasju teiste kätte? Jah, on võimalus lasta pension koju tuua raha eest, kuid selle hind, nagu siin täna juba räägitud, on väga kõrge ja see hind on aina  tõusnud. See summa on nüüd, kui me räägime juba 4,6 eurost, tõesti suurenenud nii palju, et me võime rääkida pensionide vähendamisest selle summa võrra. 55,2 eurot aastas ehk ligi 900 krooni on summa, mille eest vanainimene saab endale juba mingi suure asja osta. Pealegi peab ta selle raha välja käima omaenda väljateenitud pensioni kättesaamiseks. Piinlik!
Jah, mäletan, et kui tasuta kojukanne 2009. aastast kaotati ja maainimeste rahulolematus läks väga suureks, siis otsustati tasuta kojukannet võimaldada ka hajaasustusalal elavatele vanainimestele. Sellega loetakse küsimus otsekui lahendatuks, tegelikkuses aga see nii ei ole, sest see puudutab ikka väga väheseid inimesi kogu Eestimaa peal.
Tegelikult tundub uskumatu, et riik ja valitsus vaatavad rahulikult pealt, kuidas riigi omanduses olev ettevõte Eesti Post tõstab eakate pensioni kojukande hinda ja teenib pensionäride pealt aina enam kasumit. Kui tasuta kojukande hind oli veel 58 krooni, siis teeniti iga kojukande pealt puhaskasumit 15 krooni. Ja üldse, milleks riik ikkagi selle kojukande ära kaotas? Võita riigieelarve kontekstis 26 miljonit aastas ei ole teab mis suur võit. Kuid mängides pensioniarved pankade kätte, sunniti pensionärid pankade hüvanguks töötama, sest nii ei võta vanainimesed ühekorraga oma raha välja, käivad võib-olla paari-kolme kuu tagant selle raha järel ja sellest pangad loomulikult aina võidavad. Nii et Eesti Post rikastub, võib öelda, pensionide vähendamise arvel. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Möödunud aastal osutati kojukandeteenust riigi kulul üle 13 000-le toetuse või riikliku pensioni saajale ja 15 700 oli neid inimesi, kes maksid kojukandeteenuse ise kinni. Tulenevalt seadusest peavad inimesed üks kord aastas otsustama, kas nad soovivad seda teenust. Tänavu jääb sellise otsustamise piirtähtajaks 15. jaanuar, milleni inimesel on õigus esitada elukohajärgsele pensioniametile taotlus, kui ta soovib kas riikliku pensioni, toetuse või hüvitise kojukannet riigi kulul.
Täna on mitu korda juttu olnud nn kontrollarvudest ja lugupeetud minister on selle üle imestanud. Aga imestada ei tasu siin mitte midagi, sest tegelikult ei saagi ju rääkida millestki muust kui kontrollarvudest, sest pensioni või toetuse kojukandeks kahel aastal on sõlmitud leping 12 940 inimese peale. Seega siis on 60 võrra vähem inimesi, kes saavad selle kojukande riigi kulul. Ma küll ei tea, kuidas selline otsus tehti, kui tegelikult on inimestel võimalik taotlusi esitada veel 15. jaanuarini. Lepingud sõlmiti aga möödunud aastal ära.
Veel seoses kojukandega. Kuidagi vaikselt ja märkamatult on toimetatud, ei kirjutavas ega rääkivas meedias pole üldse räägitud sellest, et lugupeetud eakad, lugupeetud toetusesaajad, palun olge tähelepanelikud ja kirjutage avaldus, võib-olla on teil muresid, teil on võimalik taotleda riikliku pensioni või toetuse tasuta kojukannet. Kaheks aastaks on leping Eesti Postiga sõlmitud ja nii saamegi rääkida sisuliselt ju kontrollarvudest.
Ja nüüd kojukande tasust. Ka selle üle on põhjust arutleda teisegi kandi pealt. Kahjuks näen, et lugupeetud ministril ei ole aega kuulata, aga ma loodan, et saate pärast lugeda stenogrammi. Möödunud aastal esitas Rahvaliit mitmel korral Riigikogu ees just teile küsimuse selle kohta, kuidas kujuneb kojukande tasu. Me juhtisime muu hulgas tähelepanu ühele kummalisele asjaolule, et isegi siis, kui mitme isiku pension või toetus toimetatakse samale aadressile, võetakse kõigilt eraldi teenustasu, olgugi et sisuliselt on nii aja- kui ka sõidukulu kokku hoitud.
Kuidas inimene peab hakkama saama? Tundub, et see ei ole Sotsiaalministeeriumi mure. Kui rääkida sellest, et pensionid käesoleval aastal ei suurene, siis on ikka väga kurjasti küll, kui ca üks kolmandik kuu rahvapensionist tuleb aasta jooksul ära anda selle eest, et sa saad oma väljateenitud pensioni kätte. Ja need, kelle pension on alla 3000 krooni – neid inimesi on ca 8500 –, peaksid siis selle tarbeks loobuma ühest neljandikust kuupensionist. Nii et, lugupeetud minister, ma arvan, et teil on veel viimane võimalus sellised muudatused teha, pidurdada selliste lepingute jätkuvus, võtta maha kontrollarvud ja tulla lihtsalt inimestele appi. Aitäh!

Tänan! Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud. Head Riigikogu liikmed, head ametikaaslased! Me oleme menetlenud kõik tänased arupärimised.

Palun kõigil, kes soovivad, registreerida ennast pärast haamrilööki vaba mikrofoni sõnavõtuks! Kuna sõnavõtjaid ei ole, siis on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 17.37.