Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 33 rahvasaadikut, puudub 58. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.
Tänane esimene küsimus on kolleeg Mark Soosaarelt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister Andrus Ansip! Eesti vanarahvas on öelnud ja ka arstid teavad, et külmumissurm on võib-olla üks kõige magusamaid. Ka mul on olnud merel üks selline hetk, kus tõesti tunned, et on väga soe ja hea. Teised inimesed aitasid mind tookord sellest olukorrast välja. Saamid, meie sugulasrahvas, jätsid vanasti vanad inimesed kelgule, kui neid ei jõutud enam laagriga kaasa vedada. Paari päeva toit anti kaasa ja nii nad elust lahkusid – see oli traditsioon. Ma tahaksin küsida: kus teie olite, peaminister, eelmise nädala neljapäeva õhtul, öösel ja järgmisel hommikul? Millal te saite teada, et Eestis on väga raske olukord ja et sel ööl me kaotasime tormi tõttu kolm või neli inimelu?
Neljapäeva õhtul poole seitsmest kuni umbes poole kaheteistkümneni sõitsin ma Tallinnast Pärnu kaudu autoga Riiga ja öösel olin ma Riias. Reede hommikul osalesin Läti-Eesti tuleviku konverentsil. Me kohtusime Läti peaministriga ja seejärel ka tulevase Euroopa Liidu eesistujamaa Ungari peaministri Viktor Orbániga. Arutasime mitmesuguseid küsimusi, muu hulgas ka tulevase eelarveperioodiga seonduvat. Ma arvan, et need on Eesti jaoks väga olulised küsimused. Meie seisukohalt on tähtis, kui suur hakkab olema eelarve maht ja kui palju ning milleks Eesti sellest eelarvest vahendeid saab. Praegu me saame Euroopa Liidu eelarvest 54 miljardit krooni.
Aga et olukord on tavapärasest erinev, sellest ma sain teada juba neljapäeva hommikul. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut väljastas sellesisulise teate, mida edastati pea kõigi meediakanalite kaudu, ja sellest tulenevalt vahetati ära ka auto, millega ma sõitsin. Sõitsime džiibiga Pärnu kaudu Riiga ja Eestis oli Tallinna–Pärnu maantee korralikult sahatud. Nähtavus oli piiratud, liikumiskiirus oli kohati 50 km/h, vahel 70 km/h, aga see ei seganud mõnel autol 100–120-ga mööda sõitmast. Nii et liiklusolud olid talutavad, aga kindlasti mitte head.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Mina olin samal õhtul roolis Euroopa maanteel E67, mis teatavasti saab alguse Helsingist ja läheb otse Lõuna-Euroopa suunas. Aga maanteel E20, mis Taanis algab Esbjergist ja läbib Kopenhaageni, Göteborgi, Stockholmi, Tallinna ning suundub edasi Peterburi, oli 600 inimest lumevangis. Kas te peate õigeks, et nendele inimestele ei mindud öösel appi ja et nendeni jõuti alles järgmisel hommikul? Ja kas te peate ka õigeks, kuidas siseminister nendel päevadel käitus, olukorda ülbitsevalt ja üleolevalt kirjeldades?
Minu arvates pole õige praegu ilma igasuguse analüüsita siseministrit süüdistada. Eriti kui me teame, et seadusest tulenevalt on riigi põhi- ja tugimaanteede hoiu tagamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi elutähtis ülesanne. Maanteeamet peaks tagama põhimaanteede läbitavuse. Ja kuna tegemist on elutähtsa teenusega, siis peab see olema tagatud pidevalt, igal ajahetkel. Kui tekib mingisugune takistus, siis just nimelt Maanteeameti kohustus on sellest Eesti rahvast teavitada viivitamatult, otsekohe. Seda paraku ei tehtud. Me teame, et see ummik tekkis ehk esimesed autod sulgesid tee umbes kell 21.30. Kuid läks ikka mitu head tundi, enne kui saadi aru, et tegu on hädaolukorraga. Maanteeamet ilmselgelt hindas oma võimalusi üle. Nad lootsid kõigepealt, et takistus saab teelt kõrvaldatud tunniga, siis aga leidsid, et läheb kolm tundi. Pool kaks öösel pakuti, et läheb veel pool tundi, ja siis on takistus kõrvaldatud. Aga me teame, et tegelikult läks peaaegu 24 tundi enne, kui takistused kõrvaldati. Ma olen praegu väga tänulik kõigile nendele inimestele, kes üksteist selles õnnetuses aitasid, ning ma olen tänulik ka Päästeametile, kes hädaolukorras päästetöid korraldas ja tegi seda minu hinnangul päris hästi.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Ma olen teiega täiesti nõus, et me peame tänama inimesi, kes ulatasid abikäe ja selles hullus olukorras üksteist toetasid. Minu erakonnakaaslane Valter Parve kirjeldas olukorda, millesse ta ise hiljuti sattus, ja tuli välja ideega, et kuna meie riiki läbivad rahvusvahelise tähtsusega teed, Euroopa peamised maanteed – ka nr 20 ei ole sugugi mingi nurgatagune tee –, siis vähemalt nendel teedel peaks igaühel olema selge, kust saab operatiivset informatsiooni. Informatsiooni tuleks jagada vähemasti kolmes keeles, need on eesti, inglise ja ka vene keel, sest teatavasti E20 suundub Venemaale. Mida me veel õppisime nendest päevadest, mil Eesti oli tuisuvangis? Millised on teie järeldused, mida me peaksime paremini tegema?
Selleks et öelda, mida me sellest õppinud oleme, tuleks kõigepealt läbi viia põhjalik analüüs. Seda praeguseks veel tehtud ei ole. Aga esimene, mida me kindlasti sellest hädaolukorrast oleme õppinud, on arusaam, et tuleb osata olukorda adekvaatselt hinnata, tuleb oma võimeid hinnata. Ja kui paistab, et olukord läheb kontrolli alt ära, tuleb viivitamatult üldsust informeerida. Ka tuleb viivitamatult käivitada vajalikud tegevused, et hädaolukord lahendada. Praegusel juhul ilmselgelt hinnati oma võimeid üle, arvati, et ennegi on auto teel risti olnud, küll lahendame probleemi. Ei informeeritud õigel ajal ei Päästeametit ega üldsust ja nii kasvas ummik kaheksa kilomeetri pikkuseks. Olukorra ebaadekvaatne hindamine ja vajalikust informatsioonist asjaomaste asutuste, institutsioonide ja ka üldsuse ilmajätmine oli kindlasti väga suur viga. Seda viga ei tohi enam mitte kunagi korrata. Kui Päästeamet hädaolukorra lahendamise üle võttis – aga see oli alles öösel kell kaks –, siis hakkasid asjad sujuma. Päästeamet oli see, kes tellis juurde lisatehnikat, kopplaadureid, frontaallaaduritega linttraktoreid, buldoosereid. Nemad olid need, kes hakkasid ette valmistama evakueerimiskohti, korraldasid majutuse Viru-Nigula spordihoones, mõtlesid toitlustamise peale jne, jne.
Head kolleegid! Ma luban nüüd esitada viis kohapeal registreeritud küsimust. Palun kõigepealt kolleeg Jaak Aab!
Lugupeetud peaminister! Ka minu küsimus puudutab stiihia tagajärgedega hakkamasaamist ning on suunatud kohalike teede ja tänavate koristusele. Juba eelmise talve tagajärjel olid omavalitsused sunnitud võrreldes eelmiste aastatega lumekoristuseks palju suuremaid summasid välja käima. Seepärast taotlesid omavalitsused kevadel 75 miljonit krooni lisaraha. Majandus- ja kommunikatsiooniminister vastas neile, et võtke laenu, kui teil raha ei ole. Nüüd on meil järgmine niisugune probleem ees ja on läbi käinud, et valitsus kavatseb eraldada 15 miljonit. Teie olete ka uudistes selgelt öelnud, et omavalitsused saavad raha. Samas on selge, et arvestades eelmisegi talve kulusid, nendest 15 miljonist omavalitsustele ei piisa. Mis te sellest arvate? Kas te kavatsete rohkem raha eraldada?
Kõigepealt veel eelmise teema jätkuks. Ma ei usu, et see teema praeguseks lõppenud on, aga tahan väga tunnustavalt ära märkida ka kaitseministri tegevust, Kaitseliidu tegevust, kaitseväe tegevust. Kohe, kui hädaolukorrast oli teada saadud, siis kõik need, kellel oli võimalik abistada, need ka appi ruttasid. Hommikul andsin ma korralduse rahandusministrile töötada välja eelnõu raha eraldamiseks nii päästetööde korraldamiseks kui ka kohalike omavalitsuste abistamiseks. 15 miljonit lisaraha kohalikele omavalitsustele lumekoristustöödeks on väga suur summa. Tänavu esimeses kvartalis olid ka erakorralised lumeolud, lund oli palju ja omavalitsused summa summarum kulutasid ühes kuus 13 miljonit krooni rohkem tänavate puhastamiseks kui tavapärastel vähese lumega aastatel. Praegu me anname ühes kuus 15 miljonit krooni omavalitsustele lisaks ja see on märkimisväärne abi. Võrdluseks, et dimensioone tajuda: kui mina olin linnapea, siis kulus Tartu kesklinna ja kitsaste äärelinna tänavate lumest tühjaks vedamiseks 500 000 krooni. Aeg on edasi läinud ja nüüd kulub 1,2 miljonit. Kui nad saavad sellest 15 miljonist proportsionaalselt teiste omavalitsustega 560 000 – 570 000 krooni, siis see on pool kesklinna ja äärelinna tänavate lumest tühjaks veo rahast. Tavaliselt tuleb ühes omavalitsuses lumi linnatänavatelt ära vedada üks kord. Tegelikult see summa on väga suur. Kui mõni omavalitsus ütleb, et tal üksi oleks juba vaja 20 miljonit, siis ma tahaksin teada, mis propagandat nad kavatsevad selle 20 miljoni eest teha. Lumeveoks seda kulutada ei ole võimalik.
Palun, kolleeg Georg Pelisaar!
Lugupeetud peaminister! Te tegelikult tõdesite, et probleeme omavalitsustel on ja seda raha on neil vaja. Kahe aasta jooksul on kohalikele teedele suunatud eraldisi kolmel korral vähendatud. Eelmisel talvel kalkuleerisid omavalitsused, et lumekoristustöödeks kulus neil täiendavalt 75 miljonit krooni, ja valitsus seda raha tegelikult ei eraldanud. Kas te seda arvestades praegusel puhul peate neid 15 eraldatavat miljonit tõepoolest ühe kuu kuluks? Kas järgmisel kuul eraldate täiendavalt summasid või te ei aktsepteeri neid lisakulusid rohkem?
See rahaeraldus on juba tehtud. See on erakorraline ja tingitud sellest, et ühe ööpäeva jooksul sadas maha erakordselt palju lund. Meile on ju teada, et ühe ööpäeva jooksul sadas maha peaaegu sama suur kogus lund, nagu tavapäraselt on tulnud terve detsembrikuu jooksul. Õigemini isegi mitte tavapäraselt, vaid nagu rekordaastatel on tulnud maha terve detsembrikuu jooksul. See on erakordne ilmastikunähtus ja seetõttu valitsus otsustaski kohalikele omavalitsustele lisaraha eraldada. Ei maksa muidugi arvata, et kui midagi erakordset ei juhtu, siis valitsuse reservfondist hakatakse ikka kogu aeg omavalitsustele täiendavat raha eraldama. Omavalitsuste eelarve maht summa summarum on päris suur. Eile oli meil siin Euroopa Liidu asju arutades sellestki juttu, et Eesti kohalikud omavalitsused on võrreldes Euroopa Liidu teiste omavalitsustega päris hästi rahastatud. Eestis kulub avaliku sektori kulutustest kohalikul tasandil 25,2%. Võrdluseks olgu öeldud, et näiteks Maltal kulutatakse kohaliku omavalitsuse tasandil kõikidest avaliku sektori kulutustest vaid 1,5%. Kui vaadelda omavalitsuste tasandil tehtud kulutuste osatähtsust kõigis avaliku sektori kulutustes, siis asub Eesti Euroopa Liidus kümnendal kohal.
Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!
Lugupeetud peaminister! Ma tuletan meelde, et kohalike omavalitsuste teederaha on viimase kolme aasta jooksul kokku kuivanud üle kolme korra. Paljud omavalitsusjuhid on juhtinud tähelepanu sellele, et nad ei saa riigi käest tulevast aktsiisirahast teedesse investeerida, sest nad lihtsalt lükkavad lund, nii nagu nad selle aasta alguses tegid ja nagu nad on teinud ka tänavu detsembris. Aga selle kohta ma küsida ei taha. Tegelikult ma saan teie murest aru, nagu ma saan ka aru meie kõigi murest seoses eelmisel nädalavahetusel juhtunuga. Te tõite välja Maanteeameti tegematajätmised või vähemalt te suhtute sellesse väga kriitiliselt. Sama väljendas eelmisel nädalal oma intervjuus ka ministeeriumi kantsler. Tahan küsida laiemalt ka kõne all olnud riigihangete kohta. Kas te olete rääkinud majandusministriga sellel teemal? Kui te olete, siis millised on järeldused Maanteeameti tegevuse kohta?
Ma jääksin siiski oma avalduse juurde ja hoiduksin hinnangute andmisest. Minu sõnavõtu mõte seisnes eelkõige selles, et ei ole mõistlik praegu ilma igasuguse analüüsita anda hinnangut siseminister Marko Pomerantsi tegevusele. Seda üleskutset ma põhjendasin eelkõige väitega, et Päästeamet tegutses nii, nagu hädaolukorras tegutsema peab, ja sai oma ülesandega hakkama. Kõige suuremad puudused seisnesid minu hinnangul – aga see on väga esialgne järeldus – informatsiooni mitteliikumises ning selles, et eelkõige just Maanteeamet ja tema lepingupartnerid hindasid oma võimeid üle. Ma ei leia, et just nimelt siseministri haldusalas tõuseks esile mingisuguseid väga suuri rikkumisi. Juhtus nii, et Marko Pomerants sai ka ise osaleda regionaalse päästekeskuse kriisikomisjoni töös ja ka Päästeamet saatis sinna veel täiendavalt oma operatiivkorrapidaja. Ma arvan, et Päästeamet tajus päris adekvaatselt, mis hakkab juhtuma. Loomulikult ei osatud niisuguseid ekstreemsusi ette näha, aga nende hoiatused ja ettevalmistavad tegevused käivitusid juba neljapäeva varahommikul, kui torm oli Saksamaal endale juba Monika nimeks saanud. Aga selleks ajaks polnud torm Eestimaale sugugi veel pärale jõudnud. Seega ma arvan, et vastavalt seadusele käivitusid tegevused Siseministeeriumi haldusalas nii, nagu need pidid käivituma.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea peaminister! See on õige, et peaminister ei saa anda põhjapanevat hinnangut ilma analüüsita, aga ma tahan teid aidata. 1987. aastal oli sama teelõik kinni ja vangis umbes sama arv autosid. Seitsme tunniga lahendati olukord ära, peaministri asetäitja oli kahe tunni pärast seal ja juhtis vägesid. Tõesti seitsme tunniga, ja oli sama suur torm, võib-olla isegi suurem. Ma arvan, et seekord käis 14 tundi lihtsalt arutelu, asjast arusaamine võttis kõvasti aega. Tegutsemise koha pealt mul etteheiteid ei ole. Ma olen väga hästi kursis, kuidas tegutseti, aga mis kriisikomisjoni puutub, siis valitsuse ja siseministri töös olid väga suured puudujäägid.
Küsimust ei ole! Palun ikkagi esitada küsimus, mitte faktidest rääkida! Palun, kolleeg Jaan Kundla!
Lugupeetud peaminister! Teame, et viimasel ajal on päästjad jällegi hakanud seisma oma ebanormaalsete töötingimuste parandamise eest. Korraldati isegi pikett Päästeameti juures. Ometi on päästjad praegu ja ka enne piketti töötanud ennastsalgavalt. Te märkisite seda ka oma ettekandes ja ma olen sellega täiesti nõus. Minu küsimus on: kui nad piketi abil endale mingisugust toetust ei leidnud, siis kas sellesama viimase sündmuse mõjul te olete nõus nende soove uuesti läbi vaatama, et leida mingi lahendus Päästeameti olukorra parandamiseks? Kas rahaliselt või töötingimuste suhtes, see on juba teine teema.
Ma ütlesin enne, et Päästeamet korraldas hädaolukorra lahendamist adekvaatselt. Aga nende päästetöötajate arv, kes konkreetselt sündmustes osalesid, oli suhteliselt tagasihoidlik. Need inimesed, kes tööd tegid, olid kohalike omavalitsuste töötajad, kaitseliitlased põhiliselt, naiskodukaitsjad, kaitseväelased, väga erinevate asutuste inimesed. Asutusi, kes Päästeameti koordineerimisel olid töösse kaasatud, oli veidi üle 30. Abivalmis inimesi oli väga palju. Ma ei tahaks luua väärarusaama, et need olid just nimelt päästetöötajad, kes lumevangist inimesi päästsid või kes lumevangis inimestele toitu, bensiini üle 400 liitri ja diislikütust üle 200 liitri kümne liitri kaupa jagasid. Need olid ikkagi lihtsad Eestimaa inimesed ja ma olen nendele väga tänulik. Mis puutub Päästeametisse, siis kõigil on ju võrreldes buumiajaga palgad langenud, ka minu palk oli 2007. aastal 20% suurem. Eestis on kõik pidanud buumiaegsetest sissetulekutest midagi loovutama. Aga ma leian, et see 660 miljonit krooni tänavu ja 680 miljonit krooni järgmisel aastal, mis Päästeametile läheb maksumaksja raha, on päris suur summa ja selle eest peab saama kvaliteetset päästeteenust osutada. Aga teenuse kvaliteedi üle ei ole ma kunagi kurtnud.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Palun nüüd järgmine küsimus! Kolleeg Rein Ratas, küsimus keskkonnaminister Jaanus Tamkivile.
Auväärt keskkonnaminister! Keskkonnakasutuse ja keskkonnakaitse korraldamisel on oluline koht keskkonnajärelevalvel. Selles tegevuses on juhtroll Keskkonnainspektsioonil. Samas ei maksa alahinnata kohalike omavalitsuste osa keskkonnajärelevalves. Mil määral on täpsustatud Keskkonnainspektsiooni ja omavalitsuste järelevalvefunktsioonid ning piiritletud nende samalaadne tegevus, vältimaks asjatut kattumist ja ressursside mitte just kõige paremat kasutamist? Kas teie, härra minister, peate Keskkonnainspektsiooni ja omavalitsuste koostööd igati rahuldavaks? Olen rääkinud.
Härra Ratas! Tõepoolest, Keskkonnainspektsioonil on oluline roll keskkonnajärelevalvega tegelemisel ja seaduskuuleka käitumise tagamisel. Keskkonnainspektsioonil on kohalike omavalitsustega väga tihe koostöö ja nende ülesannete kooskõlastamine käib pidevalt. Ka seadusandlikul tasandil on üht-teist selles valdkonnas paika pandud. Keskkonnainspektsiooni jaoks ei puudutagi kõige tõsisem probleem tema koostööd kohalike omavalitsustega. Tema kõige tõsisem probleem on see, et viimastel aastatel on Keskkonnainspektsioonile lisandunud hulk kohustusi ja kõigi nende ülesannetega hakkamasaamine nõuab struktuuri arendamist ja ka lisaraha. Teatavasti raha on igas valdkonnas vähem, kui võiks olla, ning nendes tingimustes hakkamasaamine ja töö efektiivne korraldamine on praegu Keskkonnainspektsiooni kõige tõsisem ülesanne.
Mis puutub Keskkonnainspektsiooni materiaalse baasi arendamisse, siis teatavasti Euroopa Liidu vahendite puhul on olemas eraldi alasuund, mis koosneb kahest meetmest ja kust eraldatakse kokku 150 miljonit krooni. See on väga tõhus abi. Mis puutub isikkoosseisu suurendamisse, siis Keskkonnainspektsiooni eelarvet on tasapidi kasvatatud, praegu töötab seal 250 inimest. Üldjoontes Keskkonnainspektsioon saab oma ülesannetega hakkama ja suudab ka oma tööd kohalike omavalitsustega kooskõlastada.
Palun, kolleeg Rein Ratas, esimene täpsustav küsimus!
Auväärt keskkonnaminister! Kaks aastat tagasi hakkas teie valitsemisalas tegutsema Keskkonnaamet. Selle moodustamise faasis arutati laialdaselt ka Keskkonnainspektsiooni viimist ameti koosseisu. Üks vastuargument oli soov täitev- ja järelevalvetegevust lahus hoida. Selle põhimõtte rakendatus on siiski üsna tagasihoidlik, sest nii Keskkonnaamet kui ka Keskkonnainspektsioon on teie valitsemisalas. Kas on kavas Keskkonnainspektsiooni reformida, näiteks viia see Siseministeeriumi valitsemisalasse?
Tõepoolest, ajaloos see niimoodi oli, et kui me Keskkonnaametit kavandasime, siis oli plaanis sinna liita ka Keskkonnainspektsioon. Tookordsete arutelude tulemusena jäi see samm aga astumata ja põhiargument oligi see, et lihtsalt öeldes lubade andja peaks olema eraldi sellest, kes lubasid kontrollib. Tõepoolest, mõlemad asutused on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas, aga kui võtta ringi laiemalt, siis lõpuks on need kõik ühe riigi asutused. Minu arvates otsene sõltuvus sellest ei tulene.
Teise võimalusena kaaluti tookord väga tõsiselt, kas Keskkonnainspektsioon võiks olla üks osa Eesti politseist Siseministeeriumi haldusalas. Miks mitte, see on teoreetiliselt täiesti võimalik. Küll aga oli Keskkonnaministeerium ja ka mina keskkonnaministrina olin tol hetkel küsimuse sellise lahendamise vastu. Politseil on teatavasti päris mitu tegevusvaldkonda ja alati on vahendeid vähem, kui neid võiks olla. Selles peitub tõeline oht, et keskkonnaküsimuste lahendamine ja keskkonnajärelevalve ei pruugi nii suures asutuses, kus need oleksid kõik koos, olla üks põhiprioriteete. Võib juhtuda, et keskkonnaalaste rikkumistega tegelemine jääb tagaplaanile ja meie keskkond tervikuna saab kannatada.
Palun, kolleeg Rein Ratas, teine täpsustav küsimus!
Väga austatud keskkonnaminister! Keskkonnajärelevalve võimekust tuleks siiski suurendada. Võib arvata, et tuleb rohkem süüvida keskkonnajärelevalve kavandamisse, sealhulgas esmatähtsate sektorite määratlemisse ning keskkonnaekspertide ja audiitorite kaasamisse Keskkonnainspektsiooni töösse. Kas näete vajadust ka keskkonnajärelevalvet institutsionaalselt laiendada, näiteks Riigimetsa Majandamise Keskusele ja Keskkonnaametile eeskätt metsa ja loodushoiu osas? Ning kui kaugele on jõutud keskkonna-abiinspektori töökohtade loomisega? Olen rääkinud.
Nagu ma enne juba ütlesin, võiks keskkonnakaitse seisukohalt loomulikult Keskkonnainspektsioon olla suurem ja laiem. Põhimõtteliselt jaguneb Keskkonnainspektsiooni töövaldkond kaheks. Üks on valdkond, kus on vajalik füüsiline kohalolek, keskkonnainspektorite olemasolu. See puudutab kalandust, jahindust, metsandust – seal on vajalik inimeste füüsiline kohalolek. Mitmes teises valdkonnas, nagu näiteks ettevõtete tegevuse teatud kontrollimine, pole lahendus võib-olla tõesti mitte see, et me kasvatame Keskkonnainspektsiooni koosseisu ja üritame inimesed saata igasse ettevõttesse kontrollima, kuidas täidetakse keskkonnaalaseid seadusi. Ehk on lahendus see, et teatud valdkondades kohustatakse ettevõtteid riigile esitama auditeeritud andmeid. See võtaks Keskkonnainspektsioonil töökoormust maha ning samas oleks tagatud esitatavate andmete õiguspärasus ja täpsus. Toon näiteks ehitusmaavarade kaevandamise ja võib-olla veel pakendite valdkonna, kus on hulk küsimusi ja probleeme, nagu ka Riigikontrolli töö põhjal järeldada võib. Kui ettevõtted esitavad nendes valdkondades auditeeritud andmeid, siis on tagatud, et andmed on õiged, ja samas vähendab see, nagu öeldud, inspektsiooni töökoormust.
Mis puutub abiinspektori staatusse, siis seda teemat arutatakse edasi. Abiinspektori staatuse loomine ju tähendab seda, et neile antakse õigus teatud järelevalvemeetmeteks, mis võivad piirata kodanike vabadusi. Põhiliselt on küsimus selles, kas abiinspektorite kvalifikatsioon, kogemused ja teadmised ikka nendele õigustele vastaksid. Ehk tekitaksime sellega tulevikus hoopis lisaprobleeme.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud minister Jaanus Tamkivi! Keegi meist ei tea, kes istub keskkonnaministri toolile pärast järgmisi valimisi, ja keegi meist ei tea ka, kes istuvad siin saalis pärast järgmisi valimisi. Aga kui te pea neli aastat tagasi ministritoolile asusite, siis oli keskkonna valdkonnas suurte reformide läbiviimise üks põhimõte likvideerida võimalikult palju dubleerimisi. Tahangi küsida: kas sõnum järgmisele Riigikogu koosseisule ja järgmisele keskkonnaministrile võiks olla selline, et võtaksime eeskujuks Briti süsteemi, kus politsei ja keskkonnainspektsioon on üks asutus? Ja kas võiks olla ka selline sõnum, et rahvas võiks olla palju paremini kaasatud järelevalvesse? Võiks kas või jälle tegutsema hakata ühiskondlikud looduskaitseinspektorid ehk usaldusmehed, et järelevalvet kõigil tasanditel tõesti tõhustada.
Nagu ma ütlesin: see, et meie Keskkonnainspektsioon ja politsei on üks asutus, ei ole sugugi välistatud võimalus. Samas peab olema tagatud, nagu ma ka juba ütlesin, et keskkonnaküsimustega ja asjaomaste rikkumistega tegelemine ei muutu selles asutuses kolmanda järgu ülesandeks. Need asjad tuleks enne läbi rääkida ja selline areng, et keskkonnaasjad teevad vähikäiku, kindlasti Keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaministrit ei rahulda.
Nüüd küsimuse teine pool: looduskaitse usaldusmehed. Päris selge on, et meie areng eeldab ka keskkonnakaitse valdkonnas kodanikuühiskonna võimaluste ärakasutamist. Kodanike kaasamine keskkonna- ja looduskaitsesse peab kindlasti olema suurem. Mina olen veendunud, et näiteks looduskaitses me ei suuda rohkem enam edasi minna, kui me ei kaasa kodanikke nendesse tegemistesse. Parem kvaliteet saab tulla ainult selle abil. Riik oma administreerimise ja sunnimehhanismidega praegusest tasemest enam eriti edasi minna ei suuda ning kõigi kodanike kaastöö ja koostöö keskkonnaküsimuste lahendamisel on väga oluline.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Mart Jüssi küsimus samuti keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!
Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma alustan oma küsimust natukene kaugemalt. Praegu on Riigikogu menetluses keskkonnaseadustiku üldosa ja see on väga hea juriidiline tekst, aga sellest õigesti arusaamine eeldab arusaamist ka sellest, kuidas keskkond toimib. Ja kuna see seadus puudutab meid kõiki, siis peaksid meil kõigil keskkonnateadmised väga head olema. Praegu on tehtud suuri pingutusi keskkonnaharidusliku infrastruktuuri arendamiseks, siin on näha isegi 330 miljoni krooni ulatuses investeeringuid. Kuid kas või Kreekast on teada, et maja ise inimesi ei õpeta, ja meil on selles vallas puudu sisuline arengukava. Kui kaugel praegu keskkonnahariduse riiklik arengukava on?
Keskkonnahariduse arengukavaga tegeldi mõni aeg tagasi väga tõsiselt. See toimus Haridusministeeriumi eestvedamisel. Loogika on selles, et keskkonnaharidus, kui me tahame seda rakendada kõikidel tasanditel, kindlasti puudutab ka kooliharidust. See eeldab keskkonnateema lülitamist koolide õppekavadesse. Arengukava projekt sai valmis 2009. aasta alguseks, kuid eksperdid leidsid sellega tutvudes sealt suuri puudusi ja tehti märkusi, mis vajaks olulist täiendust. Pärast seda ei ole see töö Haridusministeeriumis kahjuks kuigi initsiatiivikalt enam jätkunud. Keskkonnaministeeriumi inimesed on selles töögrupis osalenud, nad on pidevalt kohal olnud, nii et Keskkonnaministeeriumi panus on tõepoolest antud. Aga sellesse järku, et arengukava võiks valitsuse tasandil käsitleda või siis ministri tasandil allkirjastada, töö kahjuks siiani jõudnud ei ole.
Palun, kolleeg Mart Jüssi, esimene täpsustav küsimus!
Selles valdkonnas, mida ma mainisin, st et infrastruktuuri kõrval tuleb arendada just keskkonnahariduse sisulist poolt, on võetud vastu ka otsus, et Euroopa Liidu Sotsiaalfondist on sihtotstarbeliselt Keskkonnaametile eraldatud 50 miljonit krooni keskkonnaharidusalase tegevuse edendamiseks. Seni see raha tolle vankri ette rakendunud ei ole. Mis põhjusel asjaomane rakendus on viibinud?
Härra Jüssi, see küsimus tuleb väga õigel ajal! See meede saab allkirjastatud loodetavasti veel sellel aastal, praktiline tegevus algab järgmise aasta alguses. See meede on jäänud Keskkonnaministeeriumi rakendatavate meetmete nimekirjas – meetmeid on kokku 17 – kõige viimaseks ning see on tulenenud ka sellest, et keskkonnahariduse arengukava ei ole edenenud nii, nagu loodeti. Ent asjaga on edasi mindud, igal juhul see programm rakendub. Rakendusasutuseks on Keskkonnaministeerium ja täideviijaks-elluviijaks saab Keskkonnaamet. Põhimõtteliselt on see programmiline meede kokku pandud, nüüd ootab see juba tänavuse aasta jooksul pandavat allkirja ja järgmisest aastast see käivitub. Meetme maht on 50 miljonit krooni.
Palun, kolleeg Mart Jüssi, teine täpsustav küsimus!
Üks allikas, kust Eestis finantseeritakse või toetatakse keskkonnaharidust, on Keskkonnainvesteeringute Keskus. Seal on kohe suisa selline eraldi programm. Kuid minu teada on mitu sinna esitatud taotlust menetluses takerdunud. Näiteks Viljandi loodusmaja puhul on asjaomane protsess veninud üle mõistlike ja ka isegi määrusega ette antud tähtaegade. Sealt on tulnud taotlejatele väga vastuolulisi signaale ja vastuseid nende küsimustele. Muidugi takistab seegi keskkonnahariduse arengut. Kuidas te Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu esimehena kommenteerite niisuguseid ilminguid selles sihtasutuses?
Keskkonnainvesteeringute Keskus töötab üldkokkuvõttes täiesti rahuldavalt ja seal on tõepoolest eraldi keskkonnahariduse programm. Mis puutub otseselt Viljandi keskkonnahariduskeskusse, siis ametliku informatsiooni järgi on otsustatud nende praeguse projektiga seotud taotlus rahuldamata jätta. Ega seal väga palju muud teha ei saa kui projekt uuesti kirjutada, kõrvaldada puudused ja esitada see teist korda Keskkonnainvesteeringute Keskusele.
Aga Keskkonnainvesteeringute Keskuses tõepoolest menetlus ei käi päris nii, et eile esitasin taotluse ja homme tuleb rahastamisotsus. Mida suuremaks keskus kasvab, seda rohkem lisandub sinna tasapisi ka protseduure ja bürokraatiat. Taotluse esitamisest kuni rahastamisotsuse saamiseni läheb teinekord kolm kuni viis kuud, et kõik protseduurid läbida. Ette on nähtud hindamisprotseduur, projekt peab saama heakskiidu, sealt edasi tuleb otsuste, kokkulepete ja lepingute sõlmimine. See ikkagi võtab aega.
Teisest küljest tuleb Keskkonnainvesteeringute Keskuse kiituseks öelda, et mis puutub Euroopa Liidu raha kasutamisse, siis erinevalt teiste maade praktikast keskkonnavaldkonnas eraldatud raha tagasinõudmist peaaegu ei ole olnud. Minu teada on Euroopa Liit nende aastate jooksul meilt tagasi küsinud 4000 krooni. Põhjuseks oli mingi naeruväärne eksimus. Olukorda, et me oleks sajad miljonid välja maksnud ja poole aasta pärast selgub, et see raha tuleb tagasi maksta, Eestis ei ole olnud ja kogu süsteem on töötanud väga efektiivselt.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Mark Soosaar, palun!
Lugupeetud minister! Paari nädala pärast ei lõpe mitte üksnes Eesti krooni aasta, vaid lõpeb ka ÜRO liigirikkuse ehk siis elurikkuse aasta. Teatavasti Eesti ei ole suutnud täita oma lubadust säilitada poollooduslikke kooslusi, loopealseid ja muid alasid, mida meie esivanemad on väga hoolikalt hoidnud. Meie loodusharidusel on minu meelest selline puudus, et paljud toimingud, mis looduses tehakse, on välja mõeldud kas kabinetivaikuses või ülikoolis õppides. Kas te nõustute, et loodushariduses on väga oluline ka pärimuslik pool, esivanemate kogemused, kuidas teatud tegevuste ja teadmistega on võimalik Eestis liigirikkus säilitada?
Liigirikkuse säilitamine on globaalne probleem ja sellega tegeldakse üle maailma. Loodetavasti see annab ka tulemusi, aga kahjuks on liikide vähenemine looduses viimastel aastatel olnud pidev protsess. Mis puutub poollooduslike koosluste hooldamisse, sealse elukeskkonna ja ökosüsteemi säilitamisse, siis selleks on raha ette nähtud ja selle piires seda tööd kindlasti ka tehakse. Samas peab ütlema, et sellest ei piisa. Sellises mahus, nagu meil kunagi olid poollooduslikud kooslused, rannaniidud ja loopealsed, me neid selle raha eest hoida ei suuda. Ainuke, mis võiks olukorda päästa, on see, kui inimesed mingiski osas pöörduksid tagasi endise eluviisi juurde ja see tegevus näiteks rannaniitudel oleks mõtestatud: et hein, mis sealt niidetakse, läheks loomasöödaks, et toimiks terviklik tsükkel. Raha eest heina niita ja see siis ära vedada või ära põletada või lihtsalt hakkida ning jätta kusagile kompostiks – seda võib teatud mahus teha, aga see on hädaolukord. See ei lahenda ökosüsteemide säilitamise küsimust tervikuna.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Taavi Rõivas!
Austatud minister! Minu kodukohas, Tallinnas Haabersti linnaosas tegeldakse ka loodusharidusega, näiteks Tallinna Loomaaias. Mulle meenub hiljutisest minevikust üks positiivne näide loomaaia rahastamise kohta. Otsus on juba tehtud, kümneid miljoneid kroone läheb selleks, et rajada loomaaia Õismäe-poolsesse külge uus loodushariduskeskus, sealhulgas õppeklassid, lasteloomaaed sisetingimustes, et saaks aasta ringi töötada, jne. See on üks näide. Kas selliseid näiteid on üle Eesti viimasest ajast veel? Ja kas ma eksin, kui väidan, et sellised suured keskused töötavad kogu Eesti huvides, mitte ainult ühe või teise konkreetse piirkonna huvides?
Tõepoolest, meil on olemas meede, mis toetab keskkonnahariduse infrastruktuuri rajamist. Rahaline maht on 350 miljonit krooni, nii et tegu on väga suurte summadega. Selle eest laiendatakse seda võrgustikku üle Eesti ja Tallinna Loomaaed sai sealt 60 miljonit krooni. Nii et keskkonnahariduse infrastruktuuri võrgustik on juba Eestis olemas. Aga seda täiustatakse ja täiendatakse, objekte lisandub üle Eesti juurde ja need viiakse paremasse seisu, kui need seni on olnud. Looduskaitse valdkond saab sellel rahastamisperioodil kindlasti väga suure panuse ja jõuab uuele arengutasemele.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Palun nüüd küsimus kolleeg Toivo Tootsenilt kaitseminister Jaak Aaviksoole!
Lugupeetud kaitseminister! Hea meel on tõdeda, et meie kaitseväelaste käsutuses olev varustus on igati ajakohane. Olen ise olnud nii Iraagis kui ka Afganistanis ja kohtunud seal missioonil olijatega. Nad on ütelnud, et nende varustus on mõneti ehk paremgi kui meie rikaste liitlaste oma. Aga iga riigi seisukohalt oleks väga hea, kui suur osa kaitsevarustusest tuleks oma riigi tootjatelt. Loomulikult me ei saa Pasi laadi soomukeid toota ja Carl Gustafeid, aga on väga palju asju, mida saaks Eestis teha, näiteks jalatsid, riided jne. Meie vastavad tootjad on NATO standardite tasemel. Küsimus ongi: kui palju praegu kaitseväes kasutatakse kodumaal Eestis valmistatud toodangut?
Hea küsija! Kindlasti on Kaitseministeeriumi ja kaitseväe prioriteet meie kaitseväelaste varustuse täiustamine ning selle viimine niisugusele tasemele, nagu seda tänapäeva tehnoloogia ja meie eelarve võimalused vastavalt prioriteetide seadmisele võimaldavad. Eriti tähtis on see missioonisõdurite puhul. Ja siin on kõvasti edasi mindud. Ma hea meelega märgin ära hiljutise soomukite hanke, esmajärjekorras said need kätte just nimelt Eesti kaitseväelased Afganistanis.
Mis puutub kodumaise tööstuse kaasamisse nii erivarustuse hangete kui ka muude kaitseväe toimimiseks vajalike tegevuste puhul, siis oleme püüdnud maksimaalselt kasutada meie oma tarnijaid. Samas peame lähtuma veel kahest põhimõttest. Esiteks sellest, et pakutava varustuse kvaliteet vastaks kõikidele standarditele, ja teiseks, et varustuse tarnekindlus vastaks standarditele. Ja kolmandaks, me peame tagama selle, et kõikidele Euroopa Liidu tootjatele oleks tagatud Euroopa Liidu direktiivide nõutav võrdne ligipääs hangetele. Kõike seda arvesse võttes on mul siiski hea meel märkida, et riidevarustuse ja rakmete tellimisel on 80–90% hangetest – sõltub aastast – saanud Eesti tootjad. Tõsi, osa materjalist ei ole tingimata Eesti päritolu. See käib nii puuvillkanga kui ka nööpide ja muu kohta. Aga siiski 80–90% tarnetest on Eesti tootjatelt. 70–80% kõikidest toiduainetest tuleb Eesti tootjatelt, kasarmuinventarist 90%. Erivarustuse puhul on omamaiste hangete mahud, tõsi, märksa väiksemad.
Palun, kolleeg Toivo Tootsen, esimene täpsustav küsimus!
Rõõm kuulda! Teine küsimus ongi, kui palju Kaitseministeerium on omalt poolt samme astunud, et meie oma võimekust sellel alal suurendada. Teie kõrval istuv koalitsioonipartner on oma programmis lubanud, et me toetame kaitsetööstust. Kuidas on ministeerium seni Eesti kaitsetööstust toetanud?
Ma arvan, et me võiksime kaitsetööstust käsitleda laias ja kitsas tähenduses. Ühelt poolt on kaitsevõime kasvatamisele suunatud kodumaised tootjad ja teenusepakkujad, teiselt poolt kitsalt erivarustuse tarnijad. Meil on pika ajalooga ettevõte E-Arsenal, mis muutunud majandusoludes paraku konkurentsivõimeliseks osutunud ei ole. Sel on erinevaid põhjuseid. Aga kuna kaitsetööstuse arendamine on Kaitseministeeriumi vastutusalas, siis me oleme valdkonna arendamiseks astunud üsna konkreetseid samme, otsides võimalusi mitte ainult Eesti-siseseks koostööks, vaid ka koostööks Lääne partneritega. Kaitseministeeriumi algatusel on moodustatud niisugune organisatsioon nagu Eesti Kaitsetööstuse Liit, mis peaks ühendama kõiki kaitsetööstuse valdkonnast huvitatud partnereid. See koostöö edeneb ja ma loodan, et annab peatselt konkreetseid tulemusi. Eestil on kaitsetööstuse valdkonnas tarnijaid, kes on meile kümnete miljonite kroonide eest tarninud ka erivarustust, eelkõige märgiksin ära nn jämmerid ehk segajad, mis on efektiivne vahend isetehtud lõhkekehade kasutamise vastu. Lisaks sellele on Kaitseministeerium sihtotstarbeliselt rahastanud teadus- ja arendustegevust, mis puudutab mehitamata lennukeid ja muidki tehnoloogiaid. Suurem osa nendest lahendustest paraku laiapõhjaliste tarneteni, rääkimata ekspordisuutlikkusest, ei ole jõudnud. Samas pean ma üsna perspektiivseks kasvanud koostööd Soome ja teiste riikide kaitsetööstusega. Usun, et lähiajal on ka selles vallas häid uudiseid oodata.
Palun, kolleeg Toivo Tootsen, teine täpsustav küsimus!
Rõõm oli kuulda, et suur osa toiduainetest, mida kaitsevägi kasutab, tuleb meie enda tootjatelt. Samas kurdavad kohalikud talumehed nii Viru- kui Võrumaal, kus on meie väeosad, et nendel ei ole võimalik oma toiduaineid – kartuleid, kapsaid, porgandeid, mida iganes – otse nendele väeosadele müüa. Ometi on sadu inimesi, kes seda vajaksid. Süsteem on rajatud ilmselt nõnda, et asi käib läbi logistikakeskuse, umbes nii, et Võrru tuuakse toiduaineid Tallinnast. Te olete ütelnud, miks ei ole teisiti võimalik: Euroopa direktiivid, riigihanked, mis iganes. Aga kas te olete püstitanud küsimuse niimoodi, kuidas oleks võimalik asja korraldada nõnda, et kohalikud talunikud saaksid toiduainetega varustada samas lähedal paiknevat väeosa? See ometi tugevdaks nendevahelist sidet.
Paraku on tõesti niimoodi, et kaitsevägi kui ühtne riigiasutus peab vastavalt riigihangete seadusele ühte tüüpi hankeid tegema tervikpaketina. Hangete tükeldamine ja sihtotstarbeline suunamine ei ole seaduse alusel lubatud. Kas see on mõistlik või mitte, väärib kaalumist. Olen ise teiega täiel määral ühte meelt, et kaitseväe side kohaliku tootjaga on lisaväärtus, mille eest võib maksta ka mõõdukalt suuremat tasu. Vähemasti ma arvan, et see on mõistlik ja mõistetav. Mismoodi peaks selleks muutma riigihangete seadust, on ilmselt tehniline küsimus, ja selles suunas meie mõtted liiguvad. Samas oleme püüdnud kaitseväe üksuste paiknemise kohtades tellida kohalikelt tarnijatelt väiksemaid ühekordseid teenuseid, olgu see siis teede lahtilükkamine talvel või teede parandamine või teatud väikeehitised polügoonidel. Niisuguseid töid saab tellida kohalikelt talunikelt, kes elavad harjutusalade vahetus läheduses ja kellel tänu sellele tekib isiklik side nende objektidega. Aga laias plaanis riigihangete seadus oma spetsiifikaga seda siiski takistab. Ent ma toetan teie lähenemist, et me peaksime leidma võimaluse teha mõistlikke erandeid.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Kõigepealt kolleeg Raivo Järvi, palun!
Suur tänu, hea esimees! Lugupeetud kaitseminister! Alles eile me arutasime hommikustel tundidel fraktsioonis päris põhjalikult küsimust, mis puudutab haavata saanud kaitseväelasi, eelkõige neid, kes lõhkekeha plahvatuse tõttu käest või jalast ilma on jäänud. Küsin siinkohal teema kohta, millega seoses ka kaitseväe juhataja Laaneots muret avaldas. Kuidas on lood nende kõige moodsamate lõhkekehade avastajatega, mis võib-olla et vähendaksid seda riski? Kas on võimalik neid laenutada? On ehk tulevikus mingit lootustki?
Niisuguseid seadmeid, mis üsna ühemõtteliselt oleksid võimelised välistama isetehtud lõhkekehade riski, tegelikult olemas ei ole. NATO ja Euroopa Liit on käivitanud ühe prioriteetse võimearendussuunana IED-vastase võitluse tehnoloogiate väljaarendamise. Ka Eesti võtab sellest koostööst osa ja ma julgen arvata, et suures osas on meil ligipääs nendele tehnoloogiatele olemas. Mis puutub katsetusjärgus olevatesse ja tõestamata efektiivsusega seadmetesse, olgu nendeks mingid keemilised ninad, mis tajuvad lõhkeainete olemasolu, või üsna keerukad laserseadmed, mis õhus registreerivad spetsiifiliste keemiliste ainete kontsentratsiooni, siis niisuguseid eksperimentaalseadmeid meil märkimisväärsel hulgal ei ole. Usutavasti oleks see ka tormakas ja ebaproportsionaalne investeering. Aga päris kindlasti on meil liitlaste kaudu ja ka tänu oma jõupingutustele nendele ligipääs olemas. Oleme koos liitlastega kasutanud ka passiivseid meetmeid. Tõenäoliselt tulevad peatselt kaitseväe käsutusse nn pilootsoomukid, mis liiguvad kolonni ees ja mille vastupanuvõime on isetehtud lõhkekehade puhul märksa suurem. Nii et minu arvates Eesti kontingendil olulist võimekuse lünka isetehtud lõhkekehade vastases tegevuses ei ole.
Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kuna aeg on peaaegu läbi! Palun, kolleeg Jaan Kundla!
Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud kaitseminister! Kuidas te hindate Padaoru sündmuste valguses eri ametkondade tegutsemist juriidilisest vaatevinklist? Teiste sõnadega: kas on vaja täiendada või muul viisil muuta mõnda seadust, et kaitseväe, Kaitseliidu, Maanteeameti, Päästeameti ja võib-olla veel mõne ametkonna koostööd tõhustada?
Palun jääda teema piiresse!
Tõenäoliselt võtab see palju aega, et analüüsida õiguslikke piiranguid riigi kõigi ressursside kasutamisel hädas olevate inimeste aitamiseks. Aga mul on hea meel, et kontaktid, mis kaitseväel olid Päästeameti ja siseministriga nii tipptasemel kui ka madalamal tasemel, võimaldasid kaitseliitlastel ja kaitseväel üsna operatiivselt asuda appi hädaolukorda likvideerima. Kas mõned asjaolud viitasid seejuures sellele, et bürokraatiamasinast läbimurdmiseks pidanuks head tahet rohkem olema, kas kõik oli õiguslikus mõttes sada protsenti tagatud, on täna vara öelda. Kindlasti viime läbi analüüsi, aga ma olen üsna veendunud, et olemasolev õiguslik raamistik pluss valmisolek Kaitseliidu ja kaitseväe poolt toimisid üsna hästi. Kasutangi siinkohal võimalust tänada kõiki kaitseliitlasi ja kaitseväelasi nende panuse eest. Aitäh!
Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid! Tänan küsimuste esitamise eest meie tänavuses viimases infotunnis! Lugupeetud peaminister ja valitsusliikmed! Tänan teid vastamise eest! Infotund on lõppenud.
