Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohalolijaks registreerus 39 ja puudub 62 Riigikogu liiget.
Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Laine Jänes ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

Esimene küsimus on kolleeg Heimar Lengilt peaminister Andrus Ansipile. Palun! Vabandage! Võtan kolmeminutilise juhataja vaheaja.
V a h e a e g

Heimar Lenk! Tulge kõnepulti ja esitage oma küsimus siit, kuni tehnika korda saab. Mikrofonid hakkasid tööle.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Te ei nimetanud minu küsimuse teemat, milleks on tiigrist, ilvesest ja jänesest. Eelmine kord, kui peaminister meie ees siin saalis esines, siis hindas ta kõrgelt humoorikaid küsimusi. Tema kompliment oli niivõrd hea, et isegi meedia märkis selle laialdaselt ära. Ka minu küsimuse algus võib kõlada pisut kelmikalt, kuigi sisu on tõsine nagu alati. Meil on minister proua Jänes, meil on president härra Ilves, meie lipul on lõvid ja nüüd lisandub meie riigi sümboolikasse härra Ansipi pakutud tiiger. Nimelt, Skandinaavia tiiger, kuigi minu teada tiigrid selles kliimavöötmes ei ela, aga siiski. Küsimus on selline, härra peaminister. Laiem avalikkus ei ole teie ettepanekust, et Eestist saaks Skandinaavia tiiger, nii väga laialt kuulnud. Ehk tutvustate oma ettepanekut täna pisut põhjalikumalt?

Aitäh! Sissejuhatus oli muidugi paljulubav. Tavaliselt on niiviisi, et kui esimest korda midagi olulist sünnib, siis on see ajalugu, aga kui see toimub teist korda, siis on see farss. Nii et nende naljadega, mis tulevad väga tõsise pingutuse läbi, ei maksaks väga pingutada. Aga see soovitus on selline, mida ei pea eriti kuulda võtma. Kuidas näeb välja Põhjamaade tiiger? Põhjamaade tiiger näeb välja selline. Eestil on teatavasti olnud Põhjamaade kõige kõrgem majanduskasv viimase kümne aasta arvestuses. Hoolimata sellest, et meil on olnud väga sügav majanduskriis, oli selle aasta esimese kvartali majanduskasv, SKT, võrrelduna 2000. aastaga 142%. Euroopa Liidus on teatavasti riike, kellel majanduskasv on võrreldes aastaga 2000 2% või 6% kõrgem. Nii et viimase kümne aasta arvestuses on Eesti olnud väga kiire majanduskasvuga ka siis, kui me võtame arvesse sügava majanduslanguse. Põhjamaade tiigriks olemine tähendab seda, et meie haridusreformid jätkuvad, sest ainult hea haridus on see, mis tagab kiire majanduskasvu. Me saame praegusest kriisist järeldada ka seda, et parim ravim töötuse vastu on hea haridus. Me oleme teinud esimesed sammud oma hariduse oluliseks reformimiseks. Siinjuures tahan tänada Riigikogu, kes on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastu võtnud. Kuid sellest üksi jääb väheks. Me peame minema edasi.

Ma saan aru, et kolleeg Heimar Lenk soovib esitada täpsustava küsimuse.

Jah, mul on kaks küsimust. Härra peaminister! Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis teie jutt oli huvitav ja loomulikult on see kõik õige. Kuid ma lisan juurde ka selle tiigri teise külje. Meil on Euroopas kõige kõrgem – ma toetun Eesti statistikale – narkomaania tase, meil on kõige viletsam pension, me anname kõige vähem raha tervishoiule, omaosalus tervishoius on inimestel kõige suurem, me oleme esirinnas alkoholi joomises, me oleme esirinnas liiklusõnnetuste arvu poolest, lõhutud perede arvu poolest, lahutuste arvu poolest, meil on 136 000 töötut (see on üks kõrgemaid näitajaid Euroopa Liidus) ja lõpuks ütles statistika, et Eesti naised saavad Euroopa Liidu naistest kõige rohkem kodus peksa. Mis tiiger see on?

Mis see küsimus oli? Kas ma pean teist aru saama niiviisi, et te lepite kõige sellega, mida te siin praegu loetlesite, või arvate te, et me peaksime olukorda Eestis parandama? Mina arvan, et me ei peaks sellega leppima. Mõnes eluvaldkonnas ei ole asjad Eestis hästi. Aga ma ei saa kindlasti nõustuda näiteks sellega, et tervislike eluviiside propageerimine Eestis oleks toimunud halvasti või et Riigikogu eri koosseisude suhtumine oleks olnud kuidagi erinev. Alates 1994. aastast on sünnihetkest arvestatav oodatav eluiga Eestis kasvanud koguni seitsme aasta võrra. Selliseid riike, kus oodatav eluiga oleks nõnda kiiresti kasvanud, pole kogu maailmas ülearu palju leida. Ma küsin: kuidas see juhtunud on? Kas tõesti on see nii sündinud ilma Riigikogu või valitsuse sihikindla tegevuseta? Kui see tõesti nii on olnud, siis ma küsin, miks seda varem ei ole juhtunud. Mis puudutab ebavõrdsust, siis viimasest kümnest aastast on Eestis jälle üks selline trend esile tuua, mille üle me võiksime uhked olla ja mida me kindlasti ei peaks häbenema: viimase kümne aasta jooksul on Eestis tulude jaotumise ebaühtlus väga kiiresti vähenenud. Tõtt-öelda, Euroopa Liidus selliseid liikmesriike, kus tulude jaotumise ebaühtlus oleks viimase kümne aasta jooksul vähenenud, ülearu palju pole. Neid on kolm. Pisut pingutades, kui arvestada ka neid riike, kellel tulude jaotumise ebaühtlus pole üleüldse muutunud, võib rääkida viiest riigist, ja ongi kõik. Euroopa valitsev trend on tulude jaotumise ebaühtluse süvenemine. Kui aastal 2000 oli Eesti tulude jaotumine kõige ebaühtlasem Euroopa Liidus, siis praegu oleme me Euroopa Liidu keskmised.

Palun teine täpsustav küsimus, kolleeg Heimar Lenk!

Teine küsimus on selline: härra peaminister, miks on viimase 20 aasta jooksul kogu aeg niimoodi välja kukkunud, et meil läheb hästi makromajanduses, aga kõik see, mis on halb, puudutab kõige laiemat elanikkonda? Inimene kannatab nagu kõige rohkem. Ma tsiteerin teile ühte Euroopa ajalehte, mida on sellel nädalal ka meie meedia tsiteerinud. Seal on öeldud, et eestlased painutasid oma pea alla, nad ei hakanud vastu, kui neilt raha ära võeti. Niisiis, samal ajal, kui nad vajusid vaesusesse ja kannatustesse, jõudsid riigi majandusnumbrid enneolematusse kõrgusesse. Kas te ei ole minuga nõus, et kogu see edu on saavutatud rahva kannatuste arvel ja päris tugevate kannatuste arvel?

Ei, otse loomulikult pole ma teiega nõus. Ma usun, et vaevalt leidub Eestis inimesi, kes teiega nõus on, võib-olla te oma erakonnast mõne leiate, aga ka teie oma erakonnas ei ole kindlasti valdav enamus teie seisukohaga nõus. Kuidas saab edu tulla rahva arvel, kui rahva oodatav eluiga alates 1994. aastast, nagu ma just äsja nimetasin, on kasvanud seitsme aasta võrra? Andke andeks, aga tegemist on väga rumala seisukohaga! Rahva elujärg on paranenud, inimeste sissetulekud on paranenud, pensionid on kasvanud, inimeste oodatav eluiga on pikenenud, tervisenäitajad on paranenud, trend on hea. Ei maksaks teha mingit järeldust, et kõik seni olnu on olnud nii halb, et peaks selle ära unustama ja alustama puhtalt lehelt. Ei, senised arengud on olnud päris head, aga me ei ole päral. Me ei saa reforme lõpetada, me ei saa öelda, et kõik, mida teha oli vaja, on juba tehtud. Me peame reformidega edasi minema.

Suur tänu! Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Eesti rahva oodatav eluiga on küll mõnevõrra pikenenud, kuid on sedavõrd lühike, nagu see oli arenenud Euroopa riikides 1970. aastate algul. Eurostati järgi on meie oodatav eluiga lühike just sellepärast, et tervishoiule on eraldatud väga väike raha. Aga ma ikkagi meenutan, et kui esimeses kvartalis öeldi, et on stabiliseerumine, siis vähenes SKT veel 2,3%, töötus on 20%, erasektoril on 130 miljardi krooni eest laene jne. Meil on ahastavaid kärpeid olnud. Vaadake, kuidas meil on kogu riigivara suuremahuliselt maha müüdud. Ma küsin teilt: kust te võtate selle tohutu optimismi ja niisuguse võltseufooria?

Võib-olla olete teie eufoorias, ma ei oska teie seisundit hinnata, aga mina kindlasti mitte. Ma ei ole kindlasti nõus sellega, et Eesti tervishoiu olukord oleks halb. Vastupidi. Kõik tervishoiu hindajad, kellel selleks on pädevust, erinevad rahvusvahelised institutsioonid, on Eesti meditsiinisüsteemi, eriti vahendite kasutamise efektiivsust Eesti meditsiinisüsteemis väga kõrgelt hinnanud. Eesti tervishoiusüsteemi tuuakse eeskujuks teistele riikidele. Eesti tervishoiusüsteem ei ole kindlasti midagi niisugust, mida me peaksime häbenema. Ka objektiivsed näitajad (olgu veel kord nimetatud see seitse aastat oodatava eluea kasvu alates 1994. aastast, et teile meelde jääks) kõnelevad sellest, et Eesti inimeste tervis on aastatega paremaks muutunud. Seda, et me alustasime väga kehvadest oludest, tunnistame me kõik. Minevikku me muuta ei saa, me saame muuta tulevikku. Minu meelest on kõik Eesti valitsused, kõik Riigikogu koosseisud päris efektiivselt selle nimel tegutsenud, et olud tulevikus oleksid paremad, kui nad olid minevikus. Nüüd suurtest kärpimistest. Jah, möödunud aasta oli väga raske. Me pidime eelarvestruktuuri oluliselt muutma, sest vaieldamatult suurenes sotsiaalkulutuste osatähtsus. Aga olgu teile kohe ära öeldud, enne kui kell kukub, et eelarve tulud on Eestis järjepidevalt kasvanud alates 1991. aastast. Mitte ühelgi aastal pole olnud eelarve tulud väiksemad, kui nad olid eelneval aastal. Kulud möödunud aastal võrreldes ülemöödunud aastaga summa summarum olid vaid 2,8 miljardit krooni väiksemad. Aastal 2009 olid need vaid 2,8 miljardit krooni väiksemad kui aastal 2008. Väga suurt langust pole olnud. Struktuurimuutused on olnud väga suured.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite väga õigesti, et valitsus muutis eelarvestruktuuri. Eelmisel aastal võeti seoses kärbetega kasutusele erakorraline pensionireserv ja seda nii pensionide väljamaksmiseks kui ka likviidsete vahendite juhtimiseks. Eelmisel aastal oli erakorralise pensionireservi suurus 1,8 miljardit krooni. Käesoleval aastal on erakorraline pensionireserv kahanenud, 1. juuni seisuga pole seal mitte enam miljardeid, vaid ainult 250 miljonit krooni. See tähendab, et kulud kuus on olnud 321 miljonit krooni. Arvestuse järgi on seis selline, et juunikuuga saab erakorraline pensionireserv tühjaks. Kust võetakse raha pensionide maksmiseks juulis ja aasta jooksul edasi?

Aitäh! Ma saan olla ainult imestunud ja üllatunud. Teie fraktsioonist esitatakse seda küsimust juba ei tea mitmendat korda, aga vastused ikkagi pärale ei jõua. Teie olite need, kes võtsid vastu riigieelarve. Teie olite need, kes kinnitasid nii riigieelarve tulud kui ka riigieelarve kulud. Ma võin teile kinnitada, et pensioni maksmise kuludega on riigieelarves arvestatud. Mitte kunagi pole mitte keegi, kes on kavandanud pensionireformi, sammastesüsteemile üleminekut, eeldanud seda, et pensionide maksmiseks peab jätkuma ainult ühest osast – sotsiaalmaksust. Sellist eeldust pole olnud mitte kellelgi, kes on teadlikult hääletanud Eesti pensionireformi läbiviimise poolt. Sellist eeldust ei saanud olla ka mitte kellelgi, kes hääletas selle aasta riigieelarve vastuvõtmise poolt. Jah, me kogusime reserve, me kogusime reserve selleks, et neid kriisiaastatel kasutada. Praegu ongi see aeg, mil me neid kasutada saame. Veel kord olgu öeldud: me ei ole Eesti riigis kunagi kogunud reserve selleks, et need viimsepäeva laupäeval põlema panna, vaid ikka selleks, et neid kasutada. Tulevad uuesti tõusuaastad ja me peame jälle koguma reserve, et neid saaks uue languse ajal (aga see tuleb ükskord paratamatult niikuinii) kasutada. Ehk siis pensionid makstakse välja, eelarves on selleks vahendid olemas, eelarvetulud on praegu kogunenud ootuspäraselt ja praegu ei ole mitte mingisugust põhjust maksulaekumiste üle kurta. Kust pensionide maksmiseks raha leitakse? Tulumaksust, käibemaksust, aktsiisidest. Need kõik laekuvad ootuspäraselt ja just nimelt nendest allikatest ongi ette nähtud pensionide maksmine.

Aitäh! Head kolleegid! Nüüd kolm viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kaia Iva!

Aitäh! Austatud peaminister! Eespool üks küsijatest viitas töötute arvule, üle 130 000, kuid kuulates seda arvu ja seda konteksti, kuidas seda arvu väljaspool seda saali kasutatakse, on mulle jäänud tunne, et küsijad ei tea, mis on selle arvu taga, nad ei tea, et see tugineb Statistikaameti küsitlusele, mis hõlmab 15–74-aastasi isikuid. Kui kooliõpilane ütleb, et, jah, ta tahaks osaajaga töötada, või tubli ja terve 73-aastane pensionär ütleb, et ka tema teeniks natukene lisa, siis läheb ta selles kontekstis töötuna kirja. Kuidas teie arvate, kas on õige käsitleda neid isikuid selles mõttes töötuna, nagu küsijad seda tavaliselt teevad, ja kas need küsijad saavad aru, millest nad räägivad?

Aitäh! Ma ei tahaks kuidagimoodi vaidlustada ILO metoodika alusel tehtavaid statistilisi tööpuuduse uuringuid, aga teie käsitlus on õige. Statistikaamet selgitab tööpuuduse näitaja välja küsitluste kaudu ja keegi ei hakka ju kontrollima, kas isik, kes vastuseid andis, tegelikult töötas või ei töötanud, kui ta ütles, et ta on töötu. Paraku ei ole see mitte ainult Eesti nähtus, vaid igal pool tuleb ette, et inimene, kes on kaotanud töö ja teeb tööd madalamat kvalifikatsiooni nõudval erialal ning saab selle töö eest vähem sissetulekut, kui ta sai oma erialasel tööl, mille ta on kaotanud, ütleb küsitlusele vastamisel, et ta on töötu. Kuid ega need erinevad metoodikad põhiolemust ei muuda. Eestis on tööpuudus väga suur ja see on fakt. Registreeritud töötus on väga hea indikaator, mis kirjeldab tööturul toimuvat hulga paindlikumalt ja hulga kiiremini kui need kord kvartalis korraldatavad Statistikaameti uuringud. Registreeritud töötuse andmed on sellised, et selle aasta märtsi lõpus oli registreeritud töötuid 14,6% ja möödunud nädala reedese seisuga 12,9%. Inimeste arvust rääkides tuleb öelda, et 11 000 inimest on märtsi lõpust kuni möödunud reedeni tööd leidnud. Kui me võrdleme seda arvu näiteks kas või Tallinna trammidega ringisõitvate neoonvestis inimeste arvuga, siis see arv on suurem, trammidega sõidab ringi ainult 500 neoonvestis inimest.

Palun, kolleeg Lauri Luik!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma tulen korraks haridusteemade juurde tagasi ja küsin programmi "Tiigrihüpe 3" kohta. Äkki te selgitate natukene arupärijatele kolme peamist sammu, mida see "Tiigrihüpe 3" endast hariduspoliitikas kujutab?

Ma võin ka kümmet sammu seletada, aga ma olen praegu dilemma ees. Ükskord, kui kolleeg Keit Pentus mulle küsimuse esitas, siis ma siit kõnepuldist ütlesin, et hea tava ei eelda seda, et koalitsioonipoliitikud siin ministrite käest küsivad. Siis sain ma ajakirjanduses väga kõvasti sarjata, et ma nagu löön küsija suu peale. Aga teine kord oli nii, et üks koalitsioonipoliitik tahtis mulle küsimusi esitada, aga austatud Riigikogu esimees ei andnud talle sõna. Kui ma pärast küsisin, miks ta sõna ei andnud, siis ta ütles mulle ühemõtteliselt, et infotund on ette nähtud selleks, et opositsioonipoliitikud saaksid valitsuse ministritelt küsida, mida nemad heaks arvavad, ja infotund ei ole selleks, et peaminister või ministrid saaksid teha erakondlikku propagandat.

Hästi! Härra peaminister! Ma praegu ütlen, et läheme edasi järgmise küsimusega.

Ehk võeti sõnad suust. Olgu. Aga mina ei keeldunud vastamast, ei löönud kedagi suu peale.

Jah, ma tean. Aga ühe minuti te juba rääkisite, küsimusele küll mitte vastates. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Peaminister peabki olema optimist, aga mina ei suuda jagada teie optimismi selles, mis puudutab tööpuudust ja meie eelarvet. Tõesti, kui 2008. aasta ja 2009. aasta eelarvetulusid võrrelda, siis see arv 2,8 miljardit on õige, tulu oli väiksem. Aga kui me vaatame eelarve tulude struktuuri, siis tegelikult me kaotasime maksude osas peaaegu 20 miljardit. Meie tulupool tuli tegelikult Euroopa Liidu toetusfondidest, oma vara müügist, riigiettevõtete dividendidest jne. See ei ole jätkusuutlik. Samal ajal me n-ö võtsime raha ka maksutõusudest, aktsiisid jne. Küsimus on selline: millal teie arvates meie tulubaas just maksupoole osas tõuseb, et ta saab umbes 7 miljardi juurde, nagu meil enne kuus oli, nüüd on ainult 5 miljardit järele jäänud?

Aitäh! Küllap see majanduskasv tuleb. Aga ma siiski parandan teid. Te ütlesite, et tulud olid väiksemad. Ei olnud. Tulud on igal aastal eelmise aastaga võrreldes olnud suuremad. 2009. aastal olid kulud väiksemad kui 2008. aastal, tulud on kogu aeg kasvanud. Jah, teil on õigus, tulude struktuur on muutunud. Oli aeg, kui me Euroopa Liidu vahendeid kasutasime vaid 4–5 miljardit krooni aastas. Möödunud aastal kasutasime me 11 miljardit, selleks aastaks on meil kavandatud 14 miljardit krooni. Jah, aktsiisilaekumised on suurenenud, sest me otsustasime aktsiisimäära muuta, aga ikka selleks, et kõik vajalikud sotsiaalsed kulutused saaksid riigieelarvest tehtud. See oli see põhjus, miks me pidime struktuuri muutma. Kulude struktuuri muutus oli kriisi poolt meile ette kirjutatud, aga miks me pidime oluliselt tulude struktuuri muutma? Sellepärast, et ilma tuludeta ei ole kuidagi võimalik neid kulusid katta. Aga olgu öeldud, et 2007. aastal olid eelarvetulud 82 miljardit, 2008. aastal 84,9 miljardit, 2009. aastal 85,7 miljardit ja 2010. aastal 86,6 miljardit krooni. Kulud olid 2007. aastal 76 miljardit, 2008. aastal 90,1 miljardit, 2009. aastal 87,3 miljardit ja 2010. aastaks on planeeritud 89,7 miljardit krooni. Eelarvetulud on ka järgmisteks aastateks eelarvestrateegia järgi nähtud ette kasvuga ja see kasv on päris märkimisväärne: 2011. aastal 88,9 miljardit krooni, 2012. aastal 90,7 miljardit krooni. Edasi on juba suhteliselt raske prognoosida. Maksulaekumised paranevad.

Hea kolleeg Väino Linde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hoolimata kogu oma lugupidamisest teie vastu tunnen ma huvi, millisele kodu- ja töökorra seaduse punktile te tuginesite, kui te võtsite minu healt kolleegilt Lauri Luigelt ära võimaluse saada härra peaministrilt vastust oma küsimusele.

Lugupeetud peaminister hakkas vastama, aga natuke teemast mööda. Ma palun vabandust! Teinekord püüan ma mitte kuulata peaministri kriitikat ja püüan anda ka koalitsioonikaaslastele võimaluse küsimusi esitada. Nüüd ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Evelyn Sepalt kultuuriminister Laine Jänesele.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Tänases Eesti Päevalehes jätkub üks skandaalne epopöa kultuuripealinn Tallinna rahastamise teemal. Artikkel kannab pealkirja "Loodetud euromiljonid võivad kultuuripealinnale tulemata jääda". Kui lühidalt võtta kokku selle artikli sisu, siis see puudutab muu hulgas seda, et vähemalt aprillist ei ole Kultuuriministeerium suutnud anda sellele projektile vajalikku rahalist garantiid, mille tagajärjel on artiklile tuginedes tõenäoline, et Tallinna vastav sihtasutus jääb sellel aastal ilma ca kolmandikust oma eelarvest ehk ligi 24 miljonist kroonist. Mida on Kultuuriministeerium plaaninud, et garantii siiski õigel ajal tuleks ja Tallinn sellest rahast ilma ei jääks?

Aitäh! Kõigepealt täpsustuseks: kultuuripealinna rahastamise osas ei nõuta väidetavalt mitte ainult riigi garantiid, vaid ka linna garantiid. 28. aprillil, kui Brüsselis olid aru andmas linna delegatsioon ja riigi esindajad, siis kinnitasid mõlemad osapooled Euroopa Liidu komisjonile, et mitte kumbki ei saa anda käesoleval aastal garantiid järgmiseks aastaks enne, kui eelarved kinnitatakse või viiakse valitsuse poolt parlamenti ja linnavalitsuse poolt volikokku. Seega on seis täpselt võrdne. Kirjalikku garantiid eelolevate perioodide kohta ei saa anda ei linn ega riik. Praegune artikkel tugineb tegelikult kultuuripealinna Turu pressiteatele, mis ütleb, et Turu tõepoolest selle lisaraha või preemia Euroopa Liidust sai. Tallinna osas aga peetakse veel läbirääkimisi. 28. juunil kohtun ma Sir Bob Scottiga, kes on Euroopa Liidu poolt järelevaatajaks kultuuripealinnade puhul. Ei vajata mitte niivõrd kirjalikku garantiid kuivõrd lisainformatsiooni. Selleks hetkeks on olemas ka Kultuuriministeeriumi esitatud eelarvetaotlus Rahandusministeeriumile, mis on dokument, millele on võimalik tugineda. Siiski pean õigeks öelda, et selle rahaline maht, mida on riik eelnevatel aastatel teinud, finantseerimaks kultuuripealinnaga seonduvaid tegevusi, ületab 200 miljonit krooni. Kindlasti ei ole võimalik riiki süüdistada osavõtmatuses.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Proua kultuuriminister! Ma saan aru, et ligi 24 miljonit krooni võib siiski jääda Tallinna sihtasutusse sellel aastal laekumata, kuna ministeerium ei ole leidnud võimalust seda garantiid, mida artikli kohaselt nõutakse siiski kirjaliku garantiina, valitsuskabineti kaudu Riigikokku tuua, on see siis mingi eraldi otsus, on see lisaeelarve selle garantiidokumendi kinnitamise näol või midagi sellist. Mind ei rahulda praegu see, et te räägite siin Tallinna linnast. Ka Riigikogu esimees on korduvalt korrale kutsunud siin saalis viibijaid, et siin ei ole Tallinna Linnavolikogu, vaid siin on Riigikogu ja meie saame arutada siin ainult Riigikogu küsimusi.

Palun küsimust, kolleeg Evelyn Sepp!

Minu küsimus on lühidalt öeldes järgmine: kas ja millal on Kultuuriministeerium valmis tulema selle garantiiga Riigikokku, et see rahuldaks nii Brüsselit kui tagaks ka selle, et see raha reaalselt sel aastal sihtasutuse eelarvesse laekuks?

Kultuuriministeeriumi garantii saab olla riigieelarve 2011, mis kinnitatakse parlamendis. Mingisugust muud garantiikirja kultuuriministril anda ei ole võimalik. Seda praktikat pole lihtsalt olemas, et kultuuriminister annab oma allkirjaga ükskõik missugusele organisatsioonile kinnitusi, ilma selleta, et see oleks riigieelarves kajastatud. Praeguse seisuga valmistatakse ette riigieelarve menetlemise protsessi aastaks 2011. Mis puudutab käesolevat aastat, aastat 2010, siis riigieelarves on sees teatud summad. Kui sihtasutus on planeerinud oma selle aasta tegevusi 23 miljoni krooni võrra suuremalt, kui see on olnud juba kinnitatud eelarves, siis kahjuks riik siin lisagarantiisid anda ei saa. See, mille osas riik saab anda oma panuse, on järgmise eelarve tegemine. Ma ei saa aru, mida te küsite, kas reservist peaks andma praegu lisaks mingisugust raha või kust see garantii selleks aastaks peaks tulema. Nii et veel kord: kui Euroopa Liidule ei ole piisav garantii ja informatsioon see, mis on möödunud kahe aasta jooksul tehtud, siis olen ma lihtsalt üllatunud. Pärast 28. aprilli laekunud informatsiooni kohaselt oldi rahul selle selgitusega, et ei linn ega riik ei saa anda kirjalikku garantiid enne seda, kui see on viidud vastavalt seadusele institutsioonidesse, kuhu see peab olema viidud. Nii et kabinetis on arutatud, riik on positiivselt meelestatud ja püüab leida vahendeid järgmiseks aastaks, 2011. aastaks. Veel kord ütlen, et suurusjärgus üle 200 miljoni krooni on riik juba panustanud. Nii et ma ei saa sellest kriitikast aru.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Mulle jääb arusaamatuks, mille poolest on teie kolleeg majandusminister Juhan Parts osavam. Tema suutis anda Expol osalemisele riigi garantii, mis ei eelda mitte rahalise kohustuse täiendavat n-ö realiseerimist, vaid teatava garantii andmist, mida ka nimetus ise sisaldab. Kultuuriministeerium seda ei suuda. Kas Rahandusministeeriumiga ei ole võimalik läbi rääkida, et tulla selle garantii andmiseks kas või lisaeelarvega, kui see on kohustuslik, Riigikogu ette, enne kui 2011. aasta eelarve selle aasta lõpus vastu võetakse?

Aitäh küsimuse eest! Veel kord pean ütlema, et ma kindlasti ei hakka kritiseerima või hinnanguid andma või ütlema, kuidas majandus- ja kommunikatsiooniminister või -ministeerium toimima peaksid ja milliseid garantiisid nemad annavad või mitte. Ma saan vastutada selle valdkonna eest, mis puudutab Kultuuriministeeriumi. Kultuuriministeeriumi ja riigi senised hoiakud peaksid olema piisav garantii emotsionaalses mõttes. Ma usun, et kui 28. juunil kohtutakse Euroopa Liidu komisjoni esindajaga, kes kultuuripealinna temaatika eest vastutab, siis saab ta ka informatsiooni selle kohta, mida riik kavatseb järgmisel aastal teha. Kindlasti ei hakka ma seadusest üle astuma ega mingeid eraldi kirju välja saatma. Kabinet on otsustanud oma aruteludes, et toetatakse kultuuripealinna tegevust, ja selleks ei ole tarvis mingisugust muud eraldi garantiikirja kui eelarve 2011 arutelu. Ma ei saa aru, kuidas sellest ei ole võimalik aru saada. Ma leian, et tegelikult on selle teema ülestõstmise puhul tegemist järjekordselt hüsteeriaga ja kahe institutsiooni vastandamisega. Mina leian, et riigil ja linnal ei ole praegu vastasseisu ega vastuolu kultuuripealinna programmi elluviimisel. On peetud väga tõsiseid ja sisukaid läbirääkimisi. Ma kutsun üles mitte tüli üles kiskuma ja mitte pakkuma n-ö konti koertele, kes tahaksid ajakirjanduses seda võitlust kuidagimoodi kommenteerida. Ma väidan, et meil on väga konstruktiivne koostöö. Katsume selle kultuuripealinna aasta ikka koostöös läbi viia. Ehkki ma pean nimetama, et esmane huvi kultuuripealinna aasta läbiviimiseks peaks ikka olema Tallinna linnal endal.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul ei ole süüdistusküsimus või kiusamisküsimus, aga see informatsioon, mis eile ilmus, neid küsimusi tekitab. Tahan tõesti täpsustada. Arusaadav on, et garantii võib olla eelarves, meie eelarveprotseduur on kas riigi puhul või omavalitsuste puhul seadustatud ja siin pole nagu võimalusi. Aga kultuuripealinn 2012 sai või vähemalt saab raha ja see on garanteeritud Euroopa poolt, aga ka seal pole nagu riigi ega kohaliku omavalitsuse eelarvet. Siit on mul küsimus. Võib-olla on ka teised võimalused, mitte ainult eelarvele tuginemise garantii, näiteks kui kasutada naabrite näidet.

Aitäh! Ma ausalt öeldes ei saanud täpselt aru, millest te räägite. Kui te räägite Turust kui kultuuripealinnast, siis see toimub ikka aastal 2011, mitte aastal 2012. Võib-olla on Soome riigil oma eelarve tegemise protsessis teistsugused protseduurid või tähtajad, ma ausalt öeldes ei ole sellega kursis, ma ei oska seda võrrelda. Tegemist on ikkagi aastaga 2011. Ma kindlasti ei sekkuks teise riigi otsustesse või protseduurireeglitesse, igal riigil on ikkagi omad seadused ja oma valitsus. Valitsus teeb neid otsuseid, tulenevalt oma riigi seadustest ja protseduurireeglitest.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Ma kutsun ka üles koostööle ja mitte vihkamisele. Üks mees, kui ta siin Riigikogus esineb, tuletab ainult ja alati meelde neoonveste Tallinnas, lagunevat vabadussammast ei tuleta meelde. Aga see selleks. Austatud kultuuriminister! Oli ju teada, et vajatakse mingisuguseid garantiisid. Soome linn Turu sai need garantiid ja sai ka abiraha. Miks Põhjamaade tiiger Eesti ei ole suutnud teha kõike selleks, et Tallinn selle raha saaks?

Aitäh! Esiteks soovitan ma muidugi tutvuda nende algallikatega, mida on refereeritud Eesti Päevalehes. Algallikad ei ütle, et Tallinn ei ole seda raha saanud, vaid Tallinnaga peetakse jätkuvalt läbirääkimisi ja tähtajaks on 28. juuni. Samuti ei nõuta tegelikult garantiikirja, vaid soovitakse saada lisainformatsiooni. See lisainformatsioon 28. juunil kohtumisel Kultuuriministeeriumis kindlasti saadakse ja ma usun, et samal päeval kohtutakse ka Tallinna Linnavalitsusega. Ehk veel kord: soovitakse saada lisainformatsiooni sugugi mitte ainult riigilt, vaid ka Tallinna linnalt. Vaatamata kõigele soovitan ma seda mitte ära unustada. Veel kord: riik, Kultuuriministeerium ja Tallinna linn teevad kultuuripealinna sihtasutuses väga head ja pragmaatilist koostööd. Nii et ei ole mõtet siin vaenukirvega vehkida ja vaenu õhutada. Soovin kõigile kainet meelt. Nautigem kultuuripealinna aastal 2011!

Aitäh, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Arvo Sarapuult regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud regionaalminister! Väga paljud küsimused teravduvad edaspidi ka selle tõttu, et riik on üsna jõuliselt sekkunud omavalitsuste tulubaasi. Kuna need asjad kipuvad sassi minema, siis sealt tekib väga palju küsitavusi. Tuletan meelde, et 2009. aasta lisaeelarvega kärbiti omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa ju 11,93%-lt 11,4%-le, tasandusfondi on vähendatud, valdkondlikke eraldisi kohalikele omavalitsustele on vähendatud, on pandud peale täiendavad laenupiirangud. Täiendav kulusurve tekkis ka ju käibemaksu ja aktsiiside tõstmise tõttu. Kui me vaatame, kuidas Põhjamaad, Skandinaavia maad on käitunud, siis nemad on aru saanud, et tõsine olukord on nii riigieelarve kui ka kohaliku eelarvega, aga nad on andnud raha juurde. Minu küsimus on see: kuidas teile tundub, kas te ei ole valitsuse ees kohalike omavalitsuste rahastamist suutnud kaitsta või on hoopis plaan tulubaas uuesti taastada?

Aitäh! Kõigepealt ütlen, et omavalitsuste tulud, nagu me teame, sõltuvad väga paljus maksulaekumistest, nii nagu riigigi tulud. Kui me vaatame peamiste maksutulude laekumist, siis 2010. aastal on (see on praegu küll prognoos, aga läheb üsna täkke) 2007. aasta tase. Siin on väga palju räägitud sellest, et riik on vähendanud üksikisiku tulumaksu protsenti, nagu ka teie mainisite. See on tõsi. Aga see moodustab võrreldes tippaastaga, milleks oli aasta 2008, alla veerandi üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemisest. See on väga väike osa. Ühtepidi võime öelda, et aastal 2007 olid asjad päris hästi. Tõsi on see, et vahepeal, eriti 2008. aastal, omavalitsustes (siin ei saa jällegi üldistada, olukord on eri omavalitsustes väga erinev) kogunumbrites kasvatati kulutusi väga kiirelt. Kui üksikisiku tulumaks on vähenenud eelkõige selle tõttu, et elanike, inimeste tulud on vähenenud, siis ei ole midagi parata, ka linnad ja vallad peavad aru saama, et kui inimestel on vähem raha, peredel on vähem raha, siis paraku tuleb ka omavalitsustel käituda säästlikult ja nad peavad kokku hoidma. Siin ei ole küsimus muus. Kui inimesed teenivad vähem, siis peavad ka linn ja vald tagasi tõmbama 2008. aasta kõrgtaseme pealt.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Aasta tagasi, 25. märtsil tõstatas Tallinna Linnavalitsus Riigikohtus kohalike omavalitsuste põhiseaduslike tagatiste küsimuse ja andis sisse vaide, mida aasta aega menetleti. Riigikohus on andnud omavalitsuste rahastamise õiguslikult reguleerimata olekule hävitava hinnangu. Ta ütleb nii, et riik on jätnud põhiseadusvastaselt reguleerimata riiklikud ja kohalike omavalitsuste kohustused. Riik on põhiseadusvastaselt jätnud õigusaktidega sätestamata kohalike omavalitsuste rahastamise korralduse. Kas teie olete seda tööd plaaninud või käib see töö juba ja kui kaugel see töö siis on, et selgeks teha, kuidas eraldada riigi ja omavalitsuste kohustusi ja kuidas neid rahastada?

Jah, meil on selleks väga konkreetne tegevuskava. Me oleme oma ministeeriumis koostanud juhendi kõikidele ministeeriumidele, kuidas oma valdkonnas defineerida, milline on riiklik ülesanne, mis on täitmiseks delegeeritud kohalikule omavalitsusele, ja millised on kohaliku iseloomuga ülesanded. Sellest lähtuvalt ootame me tagasisidet kõikidelt ministeeriumidelt ja ministritelt, ootame nende seisukohti, kuidas nende valdkonnas olukord on. Me oleme osalt ministeeriumidelt selle tagasiside saanud, kõigilt veel mitte, aga lähiajal teeme me kokkuvõtted ja esitame need seisukohad valitsuskabinetile. Valitsuskabineti otsuse kohaselt saab Rahandusministeerium tegutseda edasi selles suunas, et lähtub järgmise aasta eelarve koostamisel nendest põhimõtetest, mida valdkonnaministeeriumid on välja toonud. Siin on valdkondi, kus vahetegemine on suhteliselt keerukas, näiteks sotsiaalvaldkonnas, haridusvaldkonnas. Ka põhiseaduse mõnes paragrahvis öeldakse, et sellega tegelevad nii riik kui ka kohalikud omavalitsused, juba põhiseaduses on öeldud, et sisuliselt nähakse riiki ja omavalitsusi ühe tervikuna, aga me käitume vastavalt Riigikohtu otsusele, eriti selle resolutiivsele osale, ja teeme selle eraldamise.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea minister! Mul on hästi lühike küsimuses seoses maakondlike omavalitsusliitudega. Nende osatähtsus muutub järjest olulisemaks. Ma usun, et kõik on sellega nõus, arvestades kavandatavaid koolivõrgu muutusi, praegust tulubaasi või seda, et teatud europrojekte on mõistlik koos rahastada. Varem riik toetas kohalikke omavalitsusliite. Me mäletame aastaid, kui igale omavalitsusliidule anti raha juurde. Minu küsimus on selline: kas on plaan praegu omavalitsusliite veel rahaga toetada või mingil teisel moel nende elukorraldust parandada?

Aitäh! Me toetame ja oleme igal aastal riigieelarvest toetanud üleriigilisi omavalitsusliite. Mis puutub maakondlikesse omavalitsusliitudesse, siis on konkreetsed tegevused, mida riik on toetanud. Ma arvan, et see põhimõte on õige, et kui maakondlik omavalitsusliit täidab konkreetset ülesannet, siis selleks saab ta ka raha. Ma olen nii kohtumistel maavanematega kui ka kohtumistel maakondlike omavalitsusliitudega korduvalt rõhutanud, et ma oleksin hea meelega valmis kaasa aitama, et näiteks osa praegu maavalitsuste poolt maakondades täidetavaid ülesandeid läheks üle maakondlikele omavalitsusliitudele. Probleem on selles, et tihtipeale on nii, et maakondlikud omavalitsusliidud ei ole valmis nende kasinate rahaliste vahendite piires neid ülesandeid täitma. Nad ütlevad, et nad vajaksid rohkem raha. Kahjuks on see tihti selle taha jäänud. Mis puutub koostöösse, siis kahjuks on omavalitsuste ühistaotlusi, näiteks euroraha kasutamiseks, olnud suhteliselt vähe. Eelmisest perioodist võib tuua näiteks tänavavalgustuse projekti Järvamaal. Aga kui te seda teemat juba puudutasite, siis ma tahan rõhutada, et struktuurifondide toetustest väga suur osa läheb täiendavalt omavalitsuste investeeringuteks. Meie regionaalprogrammidest läheb põhiline osa ja läheb ka mujalt kohalikele omavalitsustele. Hiljaaegu oli hea näide, räägiti Tallinna Tehnika tänava pikendusest, ka seda ju riik sisuliselt toetas. Näiteid võib tuua väga palju. Aga kahjuks on need omavalitsuste ühistaotlused üksikud.

Kohapeal registreeritud küsimused. Kõigepealt kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ka täna oli siin juttu omavalitsuste tulubaasist. Nii või teisiti, kui võrrelda varasemate aastatega, on tulnud siiski koomale tõmmata. Seda mitmel põhjusel, ka omavalitsustele laekuv tulumaksuprotsent on vähenenud. On vähenenud näiteks ka riigieelarve eraldised teehoiule. Omavalitsused on pidanud leidma lahendusi, kuidas oma pikaajalisi arengukavasid täita, kuidas investeeringuid teha, ja see on olnud keeruline. Omavalitsustel on olnud õigus kehtestada kohalikke makse. Koalitsioonierakondade fraktsioonid tulid välja eelnõuga, millega nad soovivad kaotada kaks kohalikku maksu, mille kehtestamise õigus seni omavalitsustel on olnud. Ega omavalitsused ei kehtesta kohalikke makse ju kindlasti mitte hea elu tõttu. Milline on teie hinnang sellele, kui riik sekkub omavalitsuste pikaajalistesse plaanidesse ja õigustesse ning kaotab kohalikud maksud?

Aitäh! Kõigepealt, omavalitsuste raske olukorra kohta tahan ma täiendavalt välja tuua, et esialgse päevakorra kohaselt on just sel nädalal valitsusel plaanis arutada (ja ilmselt ka vastu võtta) kompenseerimismehhanismi, millega jagatakse täiendavalt 38,7 miljonit krooni nendele omavalitsustele, kellel tulud on võrreldes 2008. aasta baasiga kiiremini kukkunud. Kellel tulud kukkusid üle 20%, neile see kompenseeritakse. Selliseid omavalitsusi on 87. Möödunud aastal töötas seda laadi toetusmehhanism väga hästi ja aitas raskustesse sattunud omavalitsused keerulisest olukorrast üle. Mis puudutab kohalikke makse, siis Riigikogu on ju ka varem kohalike maksude seadust muutnud. Tuletan meelde, et näiteks 2002. aastal kaotati Riigikogus selline kohalik maks nagu isikumaks. Riigikogul on siin olnud läbi aastate ikkagi erinevaid lähenemisi. Aga neid kohalikke makse on ju veel: parkimistasu, lõbustusmaks, loomapidamismaks, mootorsõidukimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, reklaamimaks. See loetelu on üsna pikk ja mitmekesine.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Koolipoisikeelt kasutades on see õppeaasta lõpule jõudmas ja seetõttu ma justkui kasutan selle infotunni essentsi ehk ei taha mitte aru pärida, vaid just nimelt infot saada. Me räägime ikka ja jälle omavalitsuste ühinemisest, see on hästi pikk protsess. Maakeeli öeldes: kas nõuga või jõuga. Ehkki tunnistan, et viimane on efektiivsem. Me oleme näinud seda mudelit, et seda tehakse nõuga. Ma küsin: kuidas on seisud praegu, kas me näeme edasiminekut, et mõned omavalitsused on ikkagi valmis ühinema, või mis on praegune seis, milline on see info?

Aitäh! Igas maakonnas on omavalitsusi, kes kaaluvad ühinemist. Me oleme selle valitsuskoalitsiooni ajal teinud seda, et me oleme kaotanud kõik need omavalitsuste ühinemise takistused, mis on välja toodud. Näiteks eri rahastamisviiside puhul, kui me räägime näiteks hasartmängumaksust ja regionaalsetest toetustest või näiteks KOIT kava toetustest, siis me oleme sisse toonud mehhanismid, mis tasandavad selle etteheite, et kui omavalitsused on koos, siis neil oleks justkui võimalus vähem raha saada, et neil oleks justkui kasulikum olla eraldi. Me oleme suurendanud vabatahtliku ühinemise toetust, me oleme astunud selles suhtes väga reaalseid samme. Nüüd enam seda argumenti, et majanduslikult ei oleks kasulik ühineda, me ei kuule, nii nagu veel mõni aeg tagasi oli. Teiselt poolt, omavahelistes vestlustes öeldakse tihti, et ühinemist oleks vaja, väga palju tellitakse ka toetusfondidest uuringuid selle kohta, kuidas ühinemist läbi viia, milline on kohalike elanike arvamus, aga osapooli on paraku väga mitmeid ja eriti siis, kui plaanitakse suurejoonelisemaid ühinemisi, võib see kas või ühe osapoole taha jääda ja suurem ühinemine jääb kahjuks ära. Mina olen jätkuvalt veendunud, et siin peaks riik käituma otsustavamalt ja rakendama ka kohustuslikke ühendamise mehhanisme.

Palun väga lühike küsimus, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Et tänane infotund oleks raamitud kunstipäraselt, tahan ma kõigepealt tänada juhatajat, kes Küprosel olles teatas, et opositsioon ei asu kosmoses. Minu küsimus on aga peaministrile. Ma tahan küsida, lugupeetud peaminister, kas te ikka olete ufo või ei ole.

Mis te ise arvate? (Naer.)

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Infotund on lõppenud. Aitäh küsimuste esitamise eest! Austatud peaminister ja valitsusliikmed! Aitäh vastamise eest! Kohtume sügisel.