Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu 7. aprilli infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, puudub 64 rahvasaadikut. Me võime alustada oma tänast infotundi. Infotunnis osalevad täna peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi ning siseminister Marko Pomerants.
Esimeseks küsimuseks, mis on esitatud peaminister Andrus Ansipile, saab sõna Kadri Simson. Palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Eesti inimarengu aruanne toob välja, et Eesti elanike keskmine oodatav eluiga on praegu küll ajalooliselt pikim, kuid võrreldav siiski vaid Lääne-Euroopa 1970. aastate tasemega. Ja kiiret järelejõudmist oodata ei ole, kuna elanike tervise näitajad sõltuvad ebavõrdsusest ühiskonnas ning riigi sotsiaal- ja majanduspoliitilistest valikutest. Meil on aga viimastel aastatel elanike vaesus suurenenud ja majanduslanguse kiiruselt oleme kahel viimasel aastal olnud maailma viie suurima kukkuja hulgas. Inimarengu aruanne on väga aus analüüs meie olukorrast, ja mitte poliitikute, vaid ekspertide pilgu läbi. Kas teil ei tekkinud seda aruannet lugedes tunnet, et inimeksperimendid pensioniea tõstmisega – me ju kiirustame seda otsust tegema isegi enne Soomet – ning lõputu kärpimine just väiksema sissetulekuga inimeste arvel võivad Eestile inimohvritena liiga kalliks maksma minna?
Inimarengu aruanne on väga hea lugemisvara, aga ma soovitan seda lugeda kõigil nendel inimestel, kes saavad numbrite keelest aru. Nendel, kel pole võimet mõista numbreid, nendel pole mõtet oma aega selle lugemisvara peale kulutada. Kõigepealt: see, kes seda materjali loeb, mõistab kindlasti, et viimase 15 aasta jooksul on Eestis sünnist arvutatav eluiga ja oodatav eluiga kasvanud kogunisti kaheksa aastat. Ehk siis viimastel aastakümnetel on Eestis olukord märgatavalt paremaks muutunud. Ka oodatav eluiga on märkimisväärselt pikenenud ja sellest kõigest muuseas kirjutab ka "Eesti inimarengu aruanne 2009". Ei vasta kindlasti tõele väited, et Eesti inimesed ei elagi kuni pensionieani ja et nad ei saagi pensioni. Kui inimene on elanud 65-aastaseks ja ta on meesterahvas, siis ta elab statistiliselt eeldatavalt veel 13,5 aastat. Ja kui ta on naisterahvas, siis ta elab keskmiselt veel 18 aastat. Põhjamaade ja Eesti naisterahvaste oodatava eluea vahel väga suurt lõhet ei ole. Pensioniea tõstmine on paratamatu. Ning see paratamatus ei ole tabanud mitte ainult Eestit, vaid see on nii igal pool maailmas. Päris kindlasti on see täpselt nii igal pool Euroopa Liidus.
Esimene täpsustav küsimus, palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud peaminister! Ma olen veendunud, et teie kui keemik kindlasti tunnete numbreid, aga te tõlgendate arve valesti. Eesti keskmisel elueal ja Põhjamaade keskmisel elueal on märkimisväärne vahe. Aga mind huvitab ka see, et te olete öelnud, et Eesti ei ole Euroopa Liidus üks kõige ebavõrdsema tulude jaotusega riike. Vaadates tausta, siis on ju küll! Gini indeks ja Eurostati tulukvintiilid näitavad erinevate indiviidide tulurühmade sissetulekuid. Eestis on aga peale kasumimaksu kaotamist tulu nihkunud äriühingute tasandile, kus seda tulumaksuga ei maksustata. Ehk siis tulu teenitakse ettevõtjana, aga aktsiatuludest ja juriidiliste teenuste tuludest soetatud vara, näiteks autosid ja maju, kasutatakse kui indiviidid. Seega on suuretululised üldse Gini indeksi analüüsist välja jäänud ja see on toonud kaasa statistilise tulude võrdsustamise. See tulumaksuga manipuleerimise võimalus näitab, missugust negatiivset rolli ettevõtte kasumimaksu puudumine mängib. Inimarengu aruanne hoiatab, et praegune maksusüsteem ei toeta stabiilset ja tasakaalukat majandusarengut. Kui palju on Eestis ettevõtte tulumaksu kaotamine raha välja viinud ja mida te selles suhtes ette võtate?
Eestis on ettevõtetel tulumaks. Küsimus on selles, millal ettevõtted seda tulumaksu maksavad. Jutt sellest, et Eestis on ettevõtete tulumaks ära kaotatud, ei vasta tõele. Mina ei julgeks küll nii kaugele minna, et seada kahtluse alla Eesti Statistikaameti väga ühemõttelised statistilised aruanded. Kui ma praegu teist õigesti aru sain, püüate te vastu vaielda Statistikaameti väidetule. Teie arvates meie Gini koefitsient ei ole tegelikult üldse see, mida nemad väidavad, ja et meil ülemise tulukvintiili ja alumise tulukvintiili erinevused pole sugugi sellised, nagu Statistikaamet väidab. Või ma saan teist valesti aru? Statistikaameti andmed kinnitavad ühemõtteliselt seda, et viimase kümne aasta jooksul on Eesti tulude jaotuse ebavõrdsus väga oluliselt vähenenud ehk siis võrdsust Eestis on praegu märksa rohkem, kui seda oli Eestis kümme aastat tagasi, kui seda oli Eestis 15 aastat tagasi. Ja seda kinnitab peale meie Statistikaameti andmete ka Eurostat. Teatavasti on Eesti viimase kümne aasta jooksul Euroopa Liidus kõige kiiremini vähendanud tulude jaotuse ebavõrdsust ja meid on sellega seoses ka korduvalt ära märgitud. Ebavõrdsuse teema on seoses "Euroopa Liit 2020" strateegiaga aktuaalne ja ma olen korduvalt kuulnud Euroopa Liidu tasandilt just nimelt seda, mida ma teile praegu väidan: tulude jaotuse ebaühtlus on kõige kiiremini Euroopa Liidus vähenenud viimase kümnendi jooksul just Eestis.
Teine täpsustav küsimus, Kadri Simson, palun!
Kulla peaminister, mulle tundub, et te pole tükk aega Toompea mäelt alla saanud! Eesti on ebavõrdsuse poolest eelviimane riik! Ja inimarengu aruanne väidab, et riigi tagasihoidlik sekkumine tööturu stabiliseerimisse, aga ka üldine sotsiaalkulutuste madal tase juba enne majanduskriisi eristab Eestit enamikust arenenud riikidest. Selleks, et riigil oleks võimalik pakkuda oma inimestele heaolu ja paremat sotsiaalset kaitstust, on riigieelarvesse vaja lisaraha. Reformierakonna juhtimisel oleme me koos Venemaaga Euroopas aga üks primitiivseima maksusüsteemiga riike. Kas teil ei teki inimarengu aruannet lugedes ja meie riigi majandusarengu positsiooni analüüsides tunnet, et Venemaa maksusüsteemi matkides ei jõua me kunagi arenenud heaoluriikide hulka, kuhu te lubasite meid viia ja kus Lääne-Euroopas kehtib astmeline tulumaks?
No nüüd oli küll sulaselge valeväide selle kohta, et Eesti on Euroopa Liidus ebavõrdsuselt eelviimane riik. Võiks jälle kord hüüatada, et tule taevas appi! Palun pöörduge Statistikaameti poole, tutvuge Eurostati andmetega või uurige sedasama inimarengu aruannet! Te leiate siit inimarengu aruandest konkreetsed faktilised andmed. Need kõnelevad teile sellest, et 2007. aastal oli Eesti oma tulukvintiilide kordajaga ehk tulude jaotuse ebavõrdsusega Euroopa Liidus 9. kohal, aastal 2008 oli ta 11. kohal. Aastal 2008 oli ülemise ja alumise tulukvintiili erinevus Euroopa Liidus keskmiselt täpselt 5,0. Ja nüüd viktoriiniküsimus: kui suur oli ülemise ja alumise tulukvintiili erinevus Eestis? Vastus: 5,0. 5,0 on Euroopa Liidu keskmine ja 5,0 on see kvintiilide kordaja ka Eestis, mis tähendab seda, et Eestis on tulude jaotuse ebaühtlus kvintiilide järgi arvutades täpselt Euroopa Liidu keskmine.
Kui me vaatame Gini indeksi muutumist, siis me näeme, et indeksist 39,5% on praegu saanud ühtedel andmetel 30,2 ja teistel andmetel 30,9. Jälle tuleb öelda, et Gini indeks on Euroopa Liidu liikmesriikides kõige kiiremini vähenenud Eestis. Gini indeksi vähenemine tähendab seda, et võrdsust on rohkem, tulude jaotuse ebaühtlus on oluliselt vähenenud.
Aitäh! Ja nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Marika Tuus, palun!
Austatud peaminister! Lubage mul veidi teid parandada. Jah, see on tõepoolest õige, et kui inimene on jõudnud 65. eluaastani, siis tal jääb keskmiselt veel 13 aastat elada. Kuid ka selle näitaja poolest oleme koos Bulgaaria ja Lätiga Euroopas kõige viimased. Nii et siin pole kiita midagi. Kuid minu küsimus on töötuse kohta. On selge, et enim takistab Eestis inimarengut praegu töötus. Väga suur tööpuudus on kaasa toonud rahva tervise halvenemise ja eluea lühenemise. Täpseid andmeid meil praegu pole, kuid on teada, et töötus on juba põhjustanud tervise halvenemist. Meeste kohta on selles inimarengu aruandes öeldud, et neil, kes on olnud 90 päeva tööta, on suurem oht südame-veresoonkonna haigustesse surra. Ja pikaajaliste töötute arv suureneb. Mida te olete pikaajaliste töötute abistamiseks teinud – nende toetuseks, kes saavad toimetulekutoetust ja peavad ära elama 1000 krooniga?
Te väitsite väga õigesti, et me veel ei tea täpseid andmeid, kuidas on praegune majanduskriis mõjutanud inimeste keskmist oodatavat eluiga. Teie siiski juba teate seda. Ehk jagaksite oma väärtuslikke allikaid ka teiste siin saalis viibijatega, siis me oleksime võrdselt informeeritud ja saaksime tulevikuks oma tegevusi efektiivsemalt kavandada. Kui te ütlete, et inimene elab tõepoolest keskmiselt 13 aastat pärast seda, kui ta on saanud 65-aastaseks, siis oleks oluline täpsustada, et te peate inimese all silmas meessoost indiviidi. Aus oleks rääkida ka naistest, nii nagu mina seda tegin, ja kiita naisi selle eest, et nad elavad tervislikumalt, riskivabamalt ja et meie naiste keskmine eluiga on pärast seda, kui nad on jõudnud juba 65. eluaastani ära elada, täiesti võrreldaval tasemel Põhjamaade naiste keskmise elueaga.
Töötus on loomulikult väga suur probleem. Mul on hea meel, et viimase viie nädala jooksul ei ole tööpuudus Eestis enam kasvanud, see on viimasel nädalal stabiliseerunud ja isegi õige pisut vähenenud. Ma julgen seda pidada eelkõige riigi konservatiivse eelarvepoliitika teeneks. Ma saan teist ka aru: te peate kasutama seda vähest aega, mis on veel jäänud, et süüdistada valitsust, et ta pole mitte midagi teinud. Paraku asjad arenevad oma kindlat loogilist rada. Ma usun, et õige pea tööpuudus hakkab oluliselt vähenema. Valitsus on selleks üksjagu teinud ja tulemusedki on nähtavad.
Mai Treial, palun!
Lugupeetud peaminister! Inimarengu aruandes juhtisid eksperdid tähelepanu sellele, et arenguhüpe ei saa toimuda enne, kui on investeeritud inimesse. Nüüd seisab Riigikogus tõenäoliselt ees pensioniea tõstmise otsustamine, mille valitsusliit oma jõuga teoks teeb. Aga ei räägita nendest võimalustest, mis võiksid olla alternatiiviks, näiteks tööandja pension, näiteks ka paindlik pensionisüsteem. Ma ei saa aru, miks neid võimalusi ei soovita ära kasutada? Saan sellest teha järelduse, et valitsusliitu ei huvita tegelikkus, mõttevahetus ega analüüsid, on vaid soov oma kavatsused iga hinna eest teoks teha. Minul on niisugune ettepanek. Lugupeetud peaminister, hoolige oma rahvast ja võtke pensioniiga tõstev seaduseelnõu täna Riigikogust tagasi!
Ei, seda oma rahvast hooliv rahvaesindaja kindlasti teha ei tohi, et ta võtab sellise eelnõu Riigikogu menetlusest tagasi. Inimesed, kes tahavad otsust edasi lükata veel aastateks või aastakümneteks, ei hooli oma rahvast. Neil ei ole sooja ega külma sellest, kuidas tulevikus riik meie inimestele pensionide maksmiseks raha saab. Kõik vastutustundlikud valitsused langetavad demograafilisi trende arvestades aegsasti otsused, mis puudutavad pensionile jäämise iga. Seda on mitmes riigis tehtud väga kaugele ulatuvalt ette. Toon näiteks veel kord Saksamaa, kus on otsustatud pensioniea tõstmine aastaks 2025, ja see otsus langetati juba neli aastat tagasi. Kui mina siit teie eest kõnepuldist viis aastat tagasi, neli aastat tagasi, kolm aastat tagasi kõnelesin sellest, et pensioniea tõstmine on Eesti paratamatus, mis tuleneb demograafilisest situatsioonist, siis ma ei märganud, et sellele oleks järgnenud mingisugune argumenteeritud diskussioon. Hoopis vastupidi: öeldi, et see inimene ei saa üldse aru, et meie inimesed ei elagi nii vanaks, me sureme enne ära, kui pensioniiga kätte jõuab, jne, jne. Seega ma väidan, et viimase viie aasta jooksul ei ole paraku pensioniteemal mitte ühtegi uut argumenti diskussiooni lisandunud. Ma küsin: kas on aus öelda maratonijooksjale siis, kui ta on juba 41 km läbinud, et jooksku veel 2 km? See ei oleks aus! Juba stardis tuleb öelda, kui pikk distants igaühel ees seisab.
Selle teema raames viimane kohapeal registreeritud küsimus. Maret Maripuu, palun!
Hea peaminister! Enne küsimuse juurde asumist tahan headele kolleegidele ütelda, et mis puutub Gini koefitsienti, siis soovitan arvudes kahtlejatel uurida kogumikku "Vaesus Eestis", ja eelkõige selle lehekülge 42, kus Tartu Ülikooli professor Ene-Margit Tiit tsiteerib neid konkreetseid arve, mida härra peaminister mainis. Selline võimalus on olemas.
Aga küsimus peaministrile: kui me võrdleme Eesti SKT-d 1000 elaniku kohta muude riikide näitajatega, millised on olnud muutused? Kas me oleme kõige vaesemad ja tõrjutumad, nagu minu head kolleegid akna alt armastavad väita?
Ma saan aru, et te vihjate oma küsimusega kolleeg Marika Tuusile, kes on korduvalt avalikkuses väitnud, et Eesti on maailma kõige vaesem riik. See väide ei pea absoluutselt paika. Ka inimarengu aruanne kinnitab seda, et Eesti on vägagi arenenud riik. Inimarengu aruanne kinnitab seda, et meil on sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta mõõdetav suurusjärguga 20 000 dollarit – ühtedel andmetel on see näitaja 18 800 dollarit, teistel andmetel pisut alla 21 000 dollari. See, kes on jälginud rahvusvahelist statistikat, teab, et maailma kõige vaesem riik on Zimbabwe, kus tulu elaniku kohta on vaid 200 dollarit. Selleks ei pea olema väga hea rahandusspetsialist, et teha vahet 200 dollaril elaniku kohta ja 20 000 dollaril elaniku kohta.
Kui lugeda Eesti inimarengu aruannet, siis sellest võib näha, et Eesti on majandusarengult maailma riikide hulgas 43. kohal. Meie summaarne koht oli 40. koht, mis tähendab, et meie majandus vajab veel enam turgutamist selleks, et meie summaarne koht maailma inimarengu aruandes võiks paraneda. Ka väited, et meil on siiani investeeritud majandusse, aga nüüd tuleks investeerida inimesse, pole pädevad. Haridust näiteks võib pidada lahutamatuks inimesest, aga hariduse koht on meil inimarengu aruandes maailma mastaabis väga hea, majanduse koht nii hea paraku ei ole. Edusammud on olnud korralikud, aga arenguruumi veel on.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine teema puudutab ohtlikke transiitveoseid. Küsimuseks saab sõna Toomas Trapido, küsimus esitatakse Marko Pomerantsile. Palun, kolleeg Trapido!
Aitäh! Hea siseminister! Minu küsimus, nagu arvata võite, on ajendatud hiljutisest õnnetusjuhtumist veeldatud maagaasi veokiga. Nimelt tahan küsida: kas Siseministeeriumis on analüüsitud, milliseid selliseid ohtlikke transiitveoseid veel Eestit läbib, mille puhul ei ole võimaliku õnnetuse tagajärgede likvideerimise valmisolek just kõige parem? Ja seda sel lihtsal põhjusel, et, jumal tänatud, õnnetust pole veel juhtunud ja võib-olla ei ole sellise unikaalse situatsiooniga õnnetust läbi mängitud.
Aitüma! Eestis saavad põhimõtteliselt liikuda igasugused ohtlikud ained või õigemini neid saab siin vedada. Selleks on vastavad korrad kehtestatud. Mis puutub riigi valmisolekusse, siis kindlasti tekib ainulaadsete õnnetuste puhul alati situatsioon, kus tuleb reageerida vastavalt õnnetuse iseloomule. Sellist üleüldist mis tahes juhtumiteks valmisolekut täpsete juhenditega, mismoodi käituda, et õnnetuse tagajärjed saaks likvideeritud, kunagi olema ei saa. Selle metaaniveokiga oli nii, et veeldatud gaasi vedamine peaks ju olema iseenesest tavaline asi, aga näed, ümber ta läks. Ja selgus, et ka meie lähinaabritel soomlastel pole kogemust, mida sellise veokiga on mõistlik ette võtta. Nende kogemused piirduvad hapnikuveoki teele tõstmisega ja lõpuks me neid kogemusi ka kasutasime.
Ülevaate ohtlikest veostest me saame tänu Maksu- ja Tolliametile ennekõike ja me püüame oma valmisoleku tagada just sellises üldises korras. Meil on olemas keemiaalane reageerimisvõimekus – praegu on see kuues komandos. Võib-olla midagi väga spetsiifilist selles vallas aga midagi ette võtta ei kannatagi.
Esimene täpsustav küsimus, kolleeg Toomas Trapido, palun!
Ma pisut siiski täpsustan veel. Kas näiteks radioaktiivsete veoste puhul, mida meil ka ette tuleb, on selge plaan ja valmisolek olemas? Samuti tahan tähelepanu juhtida just keemiliste ainete veole. Näiteks meile kõigile tuntud montaaživahu algkomponendid võivad loodusesse pääsedes vägagi palju kahju teha ja sellest võib tekkida väga mürgiseid komponente.
Aitüma! Mis puutub erikeemiavõimekusse, siis meil on Päästeameti koosseisus demineerimiskeskuse erikeemia talitus, kellel peaks olema võimekus keemia-, bioloogia-, radiatsiooni- ja muude selliste õnnetuste puhul reageerida. Ohtlike veoste vedamiseks on omad eeskirjad ja vedajatel tuleb nendest lähtuda. Meie saame ikkagi otsustada juba õnnetusepõhiselt, kuidas me konkreetse juhtumi korral reageerime. Võtame selle õnnetuse metaaniveokiga. Me ei suuda seda ära hoida, et üks autojuht jääb magama. Me ei pane talle reisisaatjat riigipiiri peal kaasa. Olemasolevatele teadmistele toetudes ja partneritega konsulteerides peame ka selliste ohtudega hakkama saama, nagu teie nimetatud montaaživaht. Ja nii kaua, kui need anumates püsivad, saab nendega ikka midagi peale hakata.
Aitäh! Head kolleegid, kuna tänases infotunnis on lisaks sellele teemale veel kuus käsitlemist ootavat teemat, siis on mul võimalik anda sõna ühe kohapeal registreeritud küsimuse esitamiseks. Palun, Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Minule jättis meie päästeteenistuse tegutsemine selle metaaniauto avarii korral küll äärmiselt kehva mulje. Tegemist on ju regiooniga, kus on tohutud tööstusettevõtted, kellel on igasugune tõstetehnika olemas. Ma arvan, et mõne tunniga oleks võinud see veok seal teel olla. Jäi tõesti mulje, et Päästeametil ei ole mingit koostööd ettevõtetega ja nad tegutsesid seal nagu peata kanad. 12–14 tundi seisis auto seal kraavis upakil ja elu kogu piirkonnas oli häiritud. Nii ei tohiks küll olla. Mis sa ise arvad?
Aitüma! Ei arva nii nagu hea kolleeg Kaljuvee. Ma arvan küll nagu teiegi, et Ida-Virumaalt võib kraanasid leida – selles suhtes olen teiega nõus. Aga mis oli selle konkreetse õnnetuse eripära? Nende tundide jooksul, kui see operatsioon toimus, muudeti võimaliku tegutsemise otsust vähemasti neljal korral. Ja see tõstmine oli viimane, mida arvati, et siiski võiks proovida, eeldades, et Raja asula ei lenda koos oma inimestega õhku. Kui esmane ja põhjendatud otsus oleks olnud see masin sealt kraavist üles tõsta, siis kindlasti me oleks sellega kas Ida-Viru kraanade või mõnede teiste kraanade abiga 3–4 tunniga hakkama saanud. Aga eksperdid seda ei soovitanud. Esialgu kaaluti näiteks, kas on kõigepealt võimalik see veeldatud gaas välja pumbata, siis kaaluti, kas on seda võimalik atmosfääri lasta, jne. Seda liigutamist ei peetud väga pikka aega mõistlikuks. Tõstmine ise tõepoolest toimus lõpuks mõne tunniga. Sellise õnnetuse puhul tark ei torma, vaid teeb endale selgeks, mis on võimalikud tagajärjed. Ja seejärel asutakse tegutsema.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja palun vabandust kolleegidelt, kelle küsimus jääb ajapuuduse tõttu selle teema raames vastuseta.
Järgmine teema on säästev sotsiaalne areng. Küsimuseks saab sõna Mai Treial, vastab peaminister Andrus Ansip. Palun, kolleeg Treial!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! On selge, et sotsiaalne areng sõltub majanduse arengust, aga tuleb rõhutada ka seda, et majanduse areng sõltub sotsiaalsest arengust. Kahjuks just viimasest rõhuasetusest kuuleb üsna vähe. Meil on vastu võetud üks väga hea dokument, see on aastast 2005: "Eesti säästva arengu strateegia aastani 2030". Selles on väga hästi kirjeldatud viisid, kuidas ühiskonna ja keskkonna vastasmõju korraldades tagatakse inimeste heaolu ja arengu jätkusuutlikkus. Sellega tulnuks vastavusse viia ka kõik teised dokumendid. Meil on strateegiaid eri hinnangutel 100–130, aga kahjuks need arengukavad ei moodusta tervikut ega ole ka rahaga kaetud. Minu küsimus on: kas säästev regionaalne areng tähendab ka õhukese rahakoti ja kärbitud rahakoti sotsiaalpoliitikat?
Kas säästev areng tähendab õhukest rahakotti või paksu rahakotti? Oleneb, kelle taskus rahakott on. Kui igal kodanikul on rahakott paks, küllap ta oskab siis ka säästvalt majandada. Kui riigil on rahakott paks, siis riik tavaliselt ei kasuta oma raha väga efektiivselt. Võib minna laristamiseks, võib tekkida sooduspind korruptsiooniks. Seega riigil peab olema vahendeid piisavalt selleks, et sotsiaalseid vajadusi teatud tasemel rahuldada. Ma arvan, et Eestis on see tasakaal olnud päris hea. Ma ei pea mõistlikuks kogu aeg rääkida abstraktselt õhukesest või paksust riigist. Kas Eesti riik on õhukene? Jah, riigieelarve mahu mõttes on ta õhem kui nii mitmedki Euroopa Liidu teised liikmesriigid. Kuid võrreldes veel mõne aasta taguse perioodiga, tuleb praegu tunnistada, et riik on saanud paksemaks. Ma ei usu, et see ülemaailmsest majanduskriisist tingitud Eesti riigi paksenemine meile siin saalis või ka nendele Eestimaa inimestele, kes väljaspool saali viibivad, väga palju rõõmu pakub. See oli paratamatu, et me olime sunnitud oma riiki paksemaks tegema – kui seda paksust mõõta valitsussektori kulutustega protsendina sisemajanduse kogutoodangust.
Mai Treial, esimene täpsustav küsimus, palun!
Lugupeetud peaminister! Ongi nii, et enamik Euroopa Liidu riike on juba 15 aasta jooksul sotsiaalpoliitikat rahastanud ka üldmaksudest. Aga meil kuuleb ikka, kui teha üks või teine ettepanek – aidata näiteks hädasolijaid, töötutega peresid või tõsta pensione –, valitsuskoalitsioonilt ühte ja sama vastust: kellelt me siis raha ära võtame? Või siis kuuleb lausa hirmutamist, et kui me ei tõsta pensioniiga, siis ei saa tõsta ka pensione. Samas ei ole ka siin Riigikogu saalis olnud ühtegi arutelu selle üle, kuidas sotsiaalpoliitika elluviimiseks vajalik tulubaas pisut lahti rääkida ja analüüsida, kust lisa võtta ja millised võiksid olla lahendused. Minu küsimus ongi: millal valitsus sotsiaalpoliitika tulubaasi aruteluga Riigikogu ette tuleb ja lahendusi leidma soovib hakata?
Mõnes osas olete te muust maailmast päris hästi aru saanud. Igal pool on tõesti niiviisi, et kui mingiks otstarbeks tahetakse raha kulutada rohkem, siis teisalt tuleb see raha ära võtta. Kas see "teisalt" tähendab seda, et see on mingisugune muu riigieelarve kuluartikkel, või on see hoopis riigieelarve tuluartikkel ja tähendab seda, et kodaniku taskust tuleb rohkem ära võtta – see on diskussiooniobjekt. Kuid mitte kusagil maailmas ei ole küsimuse püstitus teistsugune. See raha, mida tahetakse teatud sihtgrupi olukorra parandamiseks kulutada, tuleb ikkagi kuskilt võtta. Valitsusel ei ole mingeid võimalusi raha lihtsalt juurde trükkida. Kogu raha, mida valitsus ja loomulikult eelkõige Riigikogu saab ümber jaotada, tuleb tööka maksumaksja taskust. Ei ole õige ka väide, et Eestis kasutatakse sotsiaalseteks kulutusteks ainult summasid, mis laekuvad riigieelarvesse sotsiaalmaksust. Ei, ka teistest maksudest laekuvaid summasid kulutatakse küllalt suures ulatuses just nimelt sotsiaalprobleemide lahendamiseks.
Mai Treial, teine täpsustav küsimus, palun!
Lugupeetud peaminister! Aitäh õpetuste eest! Aga eks poliitiliste valikute koht ongi selles, kui palju raha ühele või teisele poole, kas sotsiaalvaldkonda või kuskile mujale kulutatakse ja kui palju inimestest hoolitakse. Valitsus peaks siiski tunnistama, et pensionisüsteemi juba käivitatud muudatused, eelkõige kindlustuspensioni rakendamine, pidid tagama pensionäridele helge tuleviku, aga ka kogumispensioni süsteemiga asuti poliitiliselt manipuleerima ja paljudel inimestel kahjuks ei ole enam usku sotsiaalkindlustussüsteemi stabiilsusse. Samuti on eelarve tasakaalu nimel ohvriks toodud sotsiaalne areng ja inimkapital, kusjuures sotsiaalvaldkonnas on olnud kärped, eriti perepoliitika osas, kõige suuremad. Küsimus: kas ohver on teie arvates olnud liiga suur?
Kahju, et kell helises ja ma ei kuulnud, mis ohvrist te rääkisite. Teile teadmiseks: möödunud aastal sotsiaalkulutuste osatähtsus meie eelarves kasvas 12%. See ei kahanenud, vaid valitsussektori kulutused sotsiaalsete probleemide lahendamiseks hoopis kasvasid. See on ka täiesti loomulik – kriisiajal see peabki nii olema. Kui on majanduskriis, kui on finantskriis, siis sotsiaalsed probleemid süvenevad ja nende leevendamiseks, nendele lahenduste leidmiseks tuleb rohkem maksumaksja vahendeid kasutada. Väide, kuidas te ütlesitegi, et kedagi on ohverdatud, ei pea mitte mingil juhul paika. Inimestel on kindlasti usku Eesti sotsiaalsesse süsteemi ja ma palun teil seda usku mitte kõigutada ja ehk isegi hävitada. Kui te iga hinna eest püüate selgeks teha, et pensione on võimalik tulevikus suurendada ka ilma pensioniiga tõstmata, siis te peaksite välja pakkuma mingid konkreetsed lahendused, kust see raha võetakse. Väidan, et teised Euroopa Liidu riigid ei ole veel kuskilt leidnud oma väikest Eldoraadot, kust tuleviku tarbeks pensionäridele raha saada. Kui elanikkonna vananemine on paratamatu – aga minu meelest on see rõõmustav paratamatus, et inimesed elavad kauem –, siis tuleb ka inimeste tööpanust suurendada. Ratsionaalselt mõtlevad inimesed saavad sellest suurepäraselt aru ja pensionärid on teatavasti praegu ka ühemõtteliselt pensioniea tõstmist toetanud.
Üks kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Jaak Aab!
Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Sotsiaalsele arengule, mille kohta teile küsimus esitati, kindlasti mõjub praegune olukord tugevalt. Mida aga on meie valitsus situatsioonis, kus tööpuudus on kiiresti kasvanud, teinud? On oht, et väga paljud perekonnad, sealhulgas lastega perekonnad, kus üks või teine perekonnaliige on jäänud tööta, võivad vaesuspiirist allapoole langeda. Neil on väga raske toime tulla. Tavaliselt riigid üritavad käivitada mingisuguse sotsiaalpaketi, rakendada erakordseid meetmeid, et leevendada tööpuuduse sotsiaalset mõju. Meie oleme siin pidevalt valitsuse ettepanekul pidanud kärpeid ette võtma: näiteks koolitoetuse kaotamine ja muude kärbete tegemine. Kas valitsus kavatseb midagi tööpuuduse sotsiaalsete mõjude leevendamiseks ette võtta?
Hea küsija! Valitsus – seda ka teie osavõtul – on Eestis ettenägelik olnud. Ta on näinud ette ka võimaluse, et majandus läheb langustsüklisse ja tööpuudus suureneb. Seda võimalust ette nähes otsustas valitsus, aga eelkõige austatud Riigikogu, luua Eestis hästi toimiva töötukassa süsteemi. Me oleme praegu võimelised maksma inimestele, kes on kaotanud töökoha, 5500 krooni keskmisena inimese kohta kuus. Kümme aastat tagasi, eelmise kriisi ajal oli see summa vaid 400 krooni kuus. Tänu sellele, et auväärne Riigikogu on olnud ettenägelik, et valitsuse eri koosseisud on olnud ettenägelikud, ei pea me praegu tegelema tulekahju kustutamisega. Kuid olgu veel kord öeldud see arv: 3,8 miljardit krooni kulutatakse maksumaksja raha tänavu selleks, et toetada töötuid, et leevendada nende olukorda. See on märkimisväärselt suur summa.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine teema puudutab aktsiise. Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas, küsimus esitatakse rahandusminister Jürgen Ligile. Palun, kolleeg Luigas!
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Vabariigi Valitsuse algatusel ning Riigikogu Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni toetusel on meil korduvalt tõstetud aktsiise. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et bensiiniaktsiis on 6,6 krooni liitri kohta ja diislikütuse aktsiis 6,148 krooni liitri kohta. Bensiiniaktsiisi osas me oleme ületanud isegi Euroopa Liidu alampiiri. Aktsiisitõus on põhjustanud ka kütuse kallinemist: diislikütuse hind tõusnud 28,2% ning bensiini hind 35,8% võrreldes eelmise aasta hinnaga. Kui me arutasime Riigikogu rahanduskomisjonis aktsiisi tõstmist, siis teil polnud ühtegi analüüsi meile ette näidata. Minu küsimus on: kas Rahandusministeeriumi käsutuses on analüüs, kuidas aktsiisitõusud on mõjutanud meie ettevõtluskeskkonda ja konkurentsivõimet?
Enne kui rahandusminister vastamiseks sõna saab, juhin, kolleegid, teie tähelepanu sellele, et küsimuseks on aega üks minut ja vastamiseks kaks minutit. Palun, rahandusminister Jürgen Ligi!
See kõlas küll väga hirmutavalt, et me oleme ületanud isegi alampiiri. Aga nii ongi: tõepoolest, eri aktsiisidega me oleme ületanud isegi alampiiri. Ega pea sellepärast nüüd liiga murelikud olema. Kõige enam ületame me alampiiri alkoholi puhul. Meie arvates odav viin ei ole see, mida rahvas vajab. Samas me oleme siiski aktsiisipoliitikas suhteliselt vaoshoitud olnud. Kui arvestada sissetulekuid, siis pole aktsiisikaupade kättesaadavus halvenenud. Alkoholi puhul on see pigem paranenud. Alampiir tähendabki seda, et madalam ei või olla, kui aga üle selle on, siis ei ole reegleid rikutud. Kütuse puhul on alampiiri ületamine suhteliselt väike. Me teadvustame endale kogu aeg, et sellel on majandusele surve, kuid majandus omakorda survestab keskkonda. Kütustele ongi sellepärast vähemalt alammäärad kehtestatud, et seda mõju vähendada, see tähendab suunata tarbijat säästlikult tarbima. Siin ei ole midagi häbeneda. See on üks pidev kompromissi otsimine majanduse ja looduse vahel, kusjuures on teada, et loodus on palju nõrgem.
Esimene täpsustav küsimus, palun, Inara Luigas!
Austatud minister! Ma ei puudutanud oma küsimuses üldse ju alkoholi, see on teine teema. Selle kohta ma küsin järgmises infotunnis. Ma küsisin teie käest, kuidas on aktsiisimäärad mõjutanud meie ettevõtluskeskkonda? Kas te sellele küsimusele saate vastata?
Võib-olla ma lugesin selle alkoholiteema siis teie silmadest välja, palun vabandust! Teie küsimus oli siiski sõnastatud aktsiiside kohta laiemalt. Tegemist on, ma kordan veel, Euroopa Liidu kohustusega meile. Me oleme ise selle teadlikult võtnud, see on Euroopa Liidu direktiivis kirjas, et aktsiis ei tohi olla madalam kui konkreetne arv, ja me ületame seda arvu üsna vähe. Aktsiiside mõju loodusele on positiivne, majandusele lühikeses perspektiivis mõistagi kahjulik, aga pikas perspektiivis mitte. Nii et ma ise olen rohelise maksustamise poolt. Kuid nagu kogu valitsus, arvestan ka mina alati majanduse taluvuse võimet. Ega siin polegi muud kui kompromissi otsida.
Kokku võttes on see, et me oma eelarvega oleme toime tulnud, muidugi majandusele väga positiivne. Riigisektor on suutnud ennast kriisioludes korrastada ja see on olnud äärmiselt positiivne. Enne esitati siin peaministrile hulk küsimusi sotsiaalsetel teemadel. Me oleme sotsiaalkulutusi suutnud hoida ja nende osakaalu eelarves kasvatada. See on kriisi ajal olnud hädavajalik ja õnnestunud suures osas ka tänu aktsiisidele.
Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!
Austatud minister! Ma tegelikult lootsin, et te vastate natuke teistmoodi. Minu eesmärk oli ikkagi juhtida tähelepanu sellele, et tegelikult on meil aktsiiside tõusuga sassi löödud kogu ettevõtluskeskkond, eriti on selle taga kütuse kallinemine. Pole mingi saladus, et viimasel ajal on lokkama löönud salakütuseäri piiri ääres. Ma ise elan sealkandis ja tean väga hästi, mis seal toimub, aga ma ei süüdista üldse inimesi, kes käivad Venemaal kütust ostmas. Teie erakonnakaaslane Urmas Klaas kirjutab ajalehes Koit, et piirikaubandus on inimlik, ja ka Võrumaa Teatajas on väga hästi kirjutatud, et keegi ei kohusta inimesi kallilt elama. Minu küsimus ongi: mis kasu on toonud aktsiisitõus? Kui palju on eelarve saanud sellest tulu ja kuidas on konkreetselt mõjutanud aktsiisitõus meie ettevõtluskeskkonda?
Järgmine kord oleks ehk praktiline, et te mulle mitte ainult minu vastuse ette ei ütle, vaid annate ka teada, millised andmed teid huvitavad – ma oleksin need kaasa võtnud. Ma võin seda kõike esitada teile komisjonis. Kokkuvõttes aga aktsiisid laekuvad hästi. Nende mõju majandusele, nagu ma ütlen, on riigisektori korrastamise kaudu väga positiivne. Me ühelt poolt suudame hoida sotsiaalkulusid, teiselt poolt suudame toetada ettevõtlust, ja kolmas pluss, mida on võib-olla raskem tajuda ja mis on peidetum, on see, et me oleme suutnud hoida laenuintressi marginaalid madalamad. Ning seda tänu sellele, et me tuleme riigisektorina väga hästi toime. Ja mis veel on väga hea: me oleme defitsiidis, aga suhteliselt väga hästi – oludega arvestades ikka väga hästi.
Sedakaudu võidab Eesti majandus miljardeid. Aktsiisid on selle kõrval suhteliselt marginaalne, teisejärguline mure. Üldine stabiliseerimine, millega valitsus on 2009. aasta jooksul hakkama saanud, on majandusele hea olnud. Mis ei tähenda, et see on hea olnud kütusepõletajatele. Aga nagu ma juba ütlesin: see on inimkonna pikaajaline probleem, mida tuleb teadvustada: kütuse põletamine ei ole lõppematu heaoluallikas, rääkimata sellest, et see loodusele hea oleks.
Üks kohapeal registreeritud küsimus selle teema raames. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!
Austatud minister! Küsimus on ikkagi võrdsetes konkurentsitingimustes, mitte ainult katsetamises majandusharude peal, kas nad seda taluvad ja pingele vastu peavad. Ma toon ühe näite ja ühe võrdluse, mis puudutab põllumajandustootmises kasutatava diislikütuse aktsiisi. Euroopa Liidu energia maksustamise direktiiv näeb ette 0,33 krooni liitri kohta, meie oleme selle tõstnud 1,736 kroonini. Loen teile ette mõnede riikide andmed, mis ütlevad üht-teist selle kohta, mis konkurentsitingimustes meie põllumehed on. Näiteks Belgia näitaja 0,3, Lätis 0,34, Iirimaal 0,7, Prantsusmaal 0,89, Soomes 1,1 jne. Minu küsimus on: kuidas teile tundub, kas põllumeestel on taluvuse piir juba käes või annab seda veel katsetada?
See valitsus ei kavatse aktsiise tõsta ja pole kunagi katsetamisega tegelnud. Aktsiise on tõstetud ainult hädavajaduse korral ja suhteliselt mõõdukalt ning kokkuvõttes on sellega nii majandusele kui sotsiaalsele olukorrale head tehtud. Te rebisite välja ühe väga väikese alalõigu kütuste pikas reas. Mul läks üks sõna kaduma, aga nimetatud arvude järgi otsustades te rääkisite erimärgistatud kütusest. Probleem on meil ikkagi selles, et erimärgistatud kütuse kasutajate ring on aetud tohutult laiaks ja selle hind riigieelarvele on ränk. Minu kindel seisukoht on, et tegelikult ei tohiks kütuse põletamine olla see, mille kaudu majandust toetatakse. Kui meil on harud, mida me toetame, siis peaks süsteem olema rajatud teistele alustele, mitte sellele, kui palju keegi suudab kütust põletada. Sel juhul oleksid ka pettused väiksemad. Aga tõsi, see ümberkorraldamine on nii keeruline, et me oleme andnud seda soodustust valdkondadesse, kus alternatiivsed toetusmeetodid oleksid äärmiselt keerulised. Aga kordan: valdkond, mida sel moel doteeritakse, on väga laiaks läinud.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine teema puudutab päästeteenistuse võimekust. Küsimuse esitamiseks saab sõna Aivar Riisalu ja vastuseks seejärel siseminister Marko Pomerants. Palun, kolleeg Riisalu!
Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Üldiselt me oleme oma päästjatega rahul, nad on tublid ja töökad inimesed. Viimastel nädalatel on päästjatel tulnud peale maja- ja korteripõlengute töötada ka nii eelräägitud gaasiveoki juures kui ka lennuki väljatõmbamisel Ülemiste järvest avalikkuse pilkude all. Mõnevõrra on kerkinud esile probleem, et raskemate õnnetuste likvideerimisel jääb meil eelkõige tehnilisest võimekusest mõnevõrra puudu. Õnneks on tulnud appi kaitsevägi, ja selline koostöö on ka täiesti loomulik. Kas Siseministeeriumis on arutletud selle üle, et järsku meie päästjate tehniline võimekus ei ole piisav ja me ei ole valmis seda liiki õnnetuste tagajärgede operatiivseks likvideerimiseks? Ehk me teeme seda liiga aeglaselt, kui inimesed jälgivad 20 tundi, kuidas asi toimib kehvasti?
Aitüma küsimuse eest! Ma olen seda juba öelnud, et üks asi on vaadata õnnetuse tagajärgede likvideerimist internetist: kitsed jooksevad, ümberringi on jää ja päästjad kuskil lihtsalt seisavad. Teine asi on arvestada, mis asi mis kellaajal ja kus kohas juhtub. Ma kordan üle: mõlema õnnetuse korral saime hakkama kenasti. Miks ma seda julgen öelda? Inimeludele pole ohtu olnud ja keskkonnareostus on ära hoitud, ja see ongi põhiline eesmärk. Lennukivraki järvejäält eemale toimetamisega on ju mõnevõrra aega. Riik ei pea omama selleks spetsiaalset tehnikat, meil on olemas partnerid. Mis puutub konkreetselt selle lennuki tirimisse, siis meil olid vastavad lepingud sõlmitud. Me kasutasime tsiviilpartnereid, kellel oli rasketehnika pakkuda, ja kasutasime mõlemal juhtumil ka meie kaitseväge. Nii see peabki käima, pärast peavad saama lihtsalt arved klaaritud. Nii et mõlemal juhul on põhieesmärgid täidetud ja me kasutame koostööpartnereid edaspidigi.
Aivar Riisalu, esimene täpsustav küsimus, palun!
See küsimus ei olegi täpsustav, vaid üsna konkreetne küsimus. Päästjate palkade ja kõikvõimalike koondamiste üle vaieldes oli jutt ka Simuna päästekomandost. Hiljuti oli samas piirkonnas ränk laudapõleng, kus mitukümmend looma põles lauta sisse. Kas nende loomade ärapõlemisel võib olla otsene seos selle päästekomando likvideerimisega?
Kõigepealt faktid. Minu teada hukkus 11 looma ja kogu laudakompleks hävis. Kui Simuna komando oleks olemas olnud, siis selle õnnetuse puhul poleks teda kasutatud. See on Rakvere komando reageerimispiirkonnas. Ja nii ka läks: reageerisid Rakvere komando ja õnnelikul kombel ka Roela abikomando. Simuna on küll Roelale mõni kilomeeter lähemal kui Rakvere, aga konks peitub selles, et kui Rakvere linnast tuletõrjeauto välja sõidab, saab ta mööda peateed otse Roelasse kihutada. Simuna puhul tuleks kasutada väiksemaid kõrvalteid ja keskmine kiirus oleks väiksem. Talvel lisanduvad sellele veel raskemad teeolud, millega antud juhul tegemist ei olnud. Nii et Simuna komandot väga suure tõenäosusega ei oleks sellele õnnetusele üldse kutsutud. Seega lauda ärapõlemise põhjus ei ole mitte kuidagi seotud Simuna komando olemasoluga või selle puudumisega. Seda seost ei maksa otsida.
Üks kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Kalvi Kõva!
Aitüma! Hea minister! Nagu te teate, on praegu Riigikogu menetluses päästeseaduse eelnõu ja seal on väga hästi reglementeeritud ka vabatahtlik päästja või abipäästja, nagu seal oli, aga loodetavasti ta muutub vabatahtlikuks päästjaks. Minu küsimus on selline. Vabatahtlike päästjate osakaal päästeoperatsioonides mitmesuguste õnnetuste korral on väga suur. Kuidas te kommenteeriksite tänasel päeval meie vabatahtlike päästjate tehnilist valmisolekut? Nende tehnika on valdavalt Nõukogude-aegne või siis humanitaarabina saadud kuskilt meie sõprade käest. Kuidas võiks riik teie arvates nende tehnikasse tulevikus panustada?
Aitüma! Kuna süsteem põhilises osas põhineb riigi vastutusel ehk meil on Eestis valitud riiklik päästesüsteem, siis loomulikult parim võimalik tehnika, suurimad investeeringud tehakse riigisektoris. Tõepoolest, riigisektorile on olnud väga heaks partneriks vabatahtlikud pritsumehed oma ühendustega. Selliseid lepinguid on meil umbes 70 ühendustega üle Eesti riigi. Neid ühinguid ja komandosid kasutatakse ennekõike abijõududena, kelle ülesanne on näiteks täiendava vee vedu, aga suurema põlengu korral ka kustutamine. Nende tehnika on tõesti kasutusealt vanem ja pole ka kuigi kaasaegne, aga vabatahtlikelt eeldataksegi vähem. Ega siin riik neile värske tehnika soetamisel väga palju ära teha ei saa. Saab ühel juhul: kui ta ise suudab endale hankida piisavalt heas tehnilises seisukorras autosid ja abivahendeid, siis ta saab nõksuke vanemaid asju mittetulundusühingutele üle anda. Sellesama seaduseelnõuga, millest siin juttu on ja mida praegu menetletakse, ilmselt õnnestub ühiselt natuke putitada riigivaraseadust, nii et riigil tekib võimalus vastavaid seadmeid mittetulundusühingutele otse üle anda, asjasse kohalikku omavalitsust segamata.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Kuna infotunni lõpuni on jäänud mõni minut, siis palun nüüd lühike küsimus ja lühike vastus. Teema on omavalitsuste rahastamine. Küsimuseks annan sõna Helle Kaldale, vastamiseks Jürgen Ligile. Palun, Helle Kalda!
Aitäh! Riigikohus tunnistas tänavu 16. märtsil oma otsusega, et kehtiv omavalitsuste rahastamise korraldus on põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu otsuse kohaselt nõuab põhiseadus, et seaduses peab olema täpselt kirjeldatud, milliseid valdade ja linnade kohustusi peab täitma riik või eraldama selleks raha. Minu küsimus: palun selgitage, milliseid konkreetseid samme te olete ministrina astunud Riigikohtu üldkogu otsuse täitmiseks, et tagada 2011. aasta riigieelarve koostamisel kohalike omavalitsuste põhiseadusliku tagatise kaitse ja nendele pandud ülesannete piisav rahastamine?
Tolle Riigikohtu lahendi põhisisu oli see, et Tallinnal ei ole riigilt lisaraha saada. Sellega kaasnes analüüs regulatsioonide põhiseaduslikkuse kohta ja selle analüüsi tulemused olid kinnituseks meie tegevusele, mis oli käivitunud enne seda Riigikohtu otsust. Me oleme asunud omavalitsuse ja riigi funktsioone eraldama ning ka hinnastama, see teema on homme ka valitsuskabineti istungi päevakorras. Nii et asjaomane tegevus on käivitunud juba enne Riigikohtu tähelepanu juhtimist probleemile.
Aitäh, head kolleegid! Infotunniks ettenähtud aeg on läbi. Palun vabandust nendelt, kelle küsimused infotunni aja lõppemise tõttu täna enam käsitlusele ei tule. Aitäh, lugupeetud ministrid, infotunnis osalemise eest!
