Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 35 rahvasaadikut, puudub 66. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.

Esimene küsimus on kolleeg Marika Tuusilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Austatud minister! Me teame, et 1. juunist lõpetasid arstid toimetulekutoetuse vajalikkuse hindamise ja puude raskusastmete määramise. Ja nüüd on hakanud toetuste määramised taas venima – väga paljud inimesed on helistanud ja protestinud. Sügisel tehti uus süsteem, mis tekitas palju nördimust, ja endine minister lahkus ametist just probleemi pärast, mis puudutas puuetega inimesi. Milline siis tegelikult olukord on? Miks need asjad on korrast ära? Kes selle eest vastutab ja kes puudeastmeid määrama hakkab? Arstide liit on ju selgelt öelnud, et nemad selle probleemiga enam tegelda ei taha.

Teema tõusetus juba mõnda aega tagasi, kui Eesti Perearstide Selts ütles, et nendel on probleeme puuete määramisega, täpsemalt selle vormi täitmisega, mis tuleb edastada arstile-eksperdile ja Sotsiaalkindlustusametile. Perearstide seltsiga on peetud väga palju läbirääkimisi ja tänaseks on jõutud sinnamaani, et seda vormi, mida perearstid peavad täitma, muudetakse. Perearstidele jääb selle edastamise kohustus – seda nad tegid ka varem. Need muudatused on heaks kiitnud ka perearstide selts. Nii et see tähendab küll ekspertarstidele suurema koormuse langemist, aga nendes muudatustes ja olukorra lahendamises on põhimõtteliselt perearstide seltsiga kokku lepitud. Ma loodan, et nii kiiresti kui võimalik saab see muudatus ka allkirja. See on praegu kooskõlastusringil ja kui see läbi saab, siis loomulikult läheb sinna ka allkiri ja olukord peaks stabiliseeruma. Eilse päeva seisuga ootasid lahendamist 21 inimese taotlused.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!

Austatud minister! Tõepoolest on need toetused venima hakanud. Aga mul on küsimus ka arstiabi kättesaadavuse kohta. Me teame, et ametlikult pikendati ambulatoorse vastuvõtu aega neljalt nädalalt kuuele, kuid tegelikult on järjekorrad tohutult palju pikemad. Uroloogi juurde pääsu tuleb praeguse seisuga oodata üle 80 päeva, kardioloogi juurde veelgi kauem, eriti pikad järjekorrad on endokrinoloogi ja silmaarsti juurde, rääkimata sellest, et LOR-arsti juurde peaaegu üldse ei saa. Ma ei ole kindlasti nõus sellega, kui te ütlete, et mingi kindla arsti juurde on järjekord – lihtsalt ühegi erialaarsti juurde ei saa! Ma küsingi: kas seda olukorda ikka jälgitakse ka? Suvi on ees ja reeglina lähevad siis arstid millegipärast kõik peaaegu korraga puhkusele ning inimesed jäävad arstiabita. Me tõstatasime selle küsimuse kaks kuud tagasi. Mis te selle ajaga nüüd teinud olete? Kust me abi saame?

Mis puutub ravijärjekordade pikenemisse, siis selles osas täiendavaid otsuseid ei ole tehtud. Aprillis otsustatud ravijärjekordade pikendamine – kuni kaks nädalat – on endiselt jõus. Reaalse arsti juurde pääsemisega on aga jah seis selline, et teatud arstide ja teatud erialade puhul on järjekord pikem.
Te küsite, mida riik selles valdkonnas teeb. Vastus on, et haigekassa pidevalt monitoorib lepingute täitmist. Haigekassal on sõlmitud raviteenuse osutajatega teenuselepingud ja kui neid ei täideta, siis lepingutes on ette nähtud vastavad sanktsioonid. Haiglatega sõlmitud lepingute täitmise peavad haiglad tagama ja ei ole kindlasti juttugi sellest, et kõik arstid lähevad koos puhkusele. Haiglad teavad väga hästi, kuidas saab raviteenust niimoodi osutada, et see oleks tagatud vastavalt mahule, mida haigekassa ostab. Haigekassa ostetavate raviteenuste maht on siin saalis aga korduvalt kõlanud. Ma olen need arvud siin juba välja öelnud. Suurte haiglate puhul on vähenemine olnud minimaalne.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine täpsustatav küsimus!

Austatud minister! Te räägite sellest, milline peaks olukord olema, aga mitte sellest, mis ta tegelikult on. Ma toon teile näite. Näiteks eelmine aasta ei pääsenud üks inimene Tallinnas nahaarsti juurde suve jooksul maist augustini ehk rohkem kui kolme kuu jooksul, lõpuks sai ta jutule Tartus, kus tuli oodata 1,5 kuud. Aga meil on ikkagi praegu tervishoius patsientide omaosalus väga suur: enam kui veerand kõikidest tervishoiukulutustest tuleb otse inimese taskust. Maailma Terviseorganisatsioon väidab, et kui omaosalus on üle 25%, siis on teenus peaaegu kättesaamatu. Meil on praegu juba 26%. Mis me nüüd siis peale hakkame? Nüüd suureneb omavastutus ka selle võrra, et haiguse ajal kolme esimese päeva jooksul tuleb kodus olla tasuta. Meil on arstiabi selgelt kättesaamatu. Miks me ei saaks neid halbadel aegadel kogutud reserve rohkem kasutusele võtta? Miks me jätame selle raha praegu muude aukude katteks?

Olin eelmisel nädalal Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa peakontoris, kus arutati sedasama tervishoiuteenuse kättesaadavust ja omaosaluse osa tervishoiuteenuse puhul. Maailma Terviseorganisatsiooni ehk WHO hinnang Eesti oludele ei ole sugugi negatiivne. Praegu teostab Maailma Terviseorganisatsioon koos Eesti Haigekassaga põhjalikku analüüsi Eesti tervishoiusüsteemi, eelkõige selle rahastamise jätkusuutlikkuse kohta. Üks kohtumine toimub ka sel nädalal. Materjalid peaks kaante vahele või valmis saama septembris. Seal on omaosaluse teemat laiemalt käsitletud: mis oleks normaalne, kuidas on võimalik Eesti meditsiini ja tervishoidu täiendavalt lisavahendeid tuua. Lisaks Maailma Terviseorganisatsioonile toimus üle-eelmisel nädalal ühes konverentsikeskuses väga põhjalik arutelu Eesti ekspertide tasandil. Nii et töö selle nimel käib, et tuua Eesti meditsiini lisaks riigieelarvele lisavahendeid ja tagada see, et arstiabi on edaspidi hästi kättesaadav.

Palun nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Mai Treial, palun!

Lugupeetud minister! Praegu käivad väga tulised vaidlused töölepingu seaduse muudatuste üle ja selle üle, kas töötukassal jätkub või ei jätku raha uue töölepingu seaduse alusel makstavateks hüvitisteks. Teadaolevalt on nii töölepingu seaduse kui ka Tööturuameti ja töötukassa nn sünnitunnistusel all omavahel kokku leppinud sotsiaaldialoogi osapoolte allkirjad. Minu arvates pole jäikus küll see hea vahend, millega proovida praegu lahendusi leida. Mul on teile ettepanek, hea sotsiaalminister, et kutsuge sotsiaaldialoogi osapooled kokku ja ärge minge enne lahku, kui kompromiss on sündinud – selline, mis on kõikidele osapooltele vastuvõetav. Mis te sellest arvate?

See tundub olevat pigem tööpoliitika valdkond, aga ma hea meelega vastan sellele. Eile, kui ma siin puldis töölepingu seaduse muudatusi tutvustasin, andsin teile teada, et ma kohtun sotsiaalpartneritega. Täpselt nii oligi. Eile kella 14.30–16.30 istusime tööandjate, kaubandus-tööstuskoja, TALO ja Eesti Ametiühingute Keskliidu juhtidega laua taga ja arutasime nii neid muudatusi, mis olid eile siin – et nemad saaksid vajadusel esitada oma ettepanekuid õiguskomisjonile muudatusteks –, ja ka töötukassa seisu. Eilse kohtumise tulemus oli, et osapooled arutavad kujunenud olukorda ka oma keskliidus ja teevad reedel kella 11-ks ministeeriumile omapoolsed ettepanekud. Kui nad peavad vajalikuks, siis neil on võimalus minna oma ettepanekutega õiguskomisjoni. Nii et sotsiaalpartneritega on räägitud enne ja räägiti ka eile ning kui vaja on, siis räägime ka tulevikus. Me kindlasti ei pelga sotsiaaldialoogi tööturu osapooltega. Töö käib ja loodame, et parlament eesotsas õiguskomisjoniga järgmine nädal neid muudatusi ka arutab.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra minister! Kuidagi imelik on kuulata teie suust jälle seda vana laulu, et välismaalt paistab meie elu väga hea olevat ja et teid kiidetakse seal WHO konverentsidel. Ütlen teile lihtsalt informatsiooniks – paistab, et te ei tea: tänase päeva seisuga on silmaarsti järjekorrad Tallinnas novembrikuus. Närviarsti juurde võite saada kõige varem sügisel. Jne, jne. Aga mul on konkreetne küsimus: kas on arutatud praegu vanainimeste hambaproteeside raha vähendamist või ümbermängimist või hambaravi toetuste vähendamist?

Ei ole.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Hea minister! Minu küsimus puudutab ka tervishoiuraha. Koos teise lisaeelarvega on siia toodud ettepanek vähendada haigushüvitiste määrasid, näiteks töötajale 70% ja haige lapse hooldamisel kuni 80%-ni seniselt 100%-lt. Kuidas see muudatus on ette valmistatud? On see ettepanek Sotsiaalministeeriumi tehtud? Kas on arvestatud ka mingite spetsialistide arvamust, kuidas see muudatus mõjub inimeste tervisele? Millised on riskid? Kas selle muudatuse tegemisel on kõike seda kaalutud ja kui on, siis millised on võimalikud riskid?

Minu teada esitati see muudatus fraktsioonide poolt. Haigekassa nõukogu on neid võimalikke muudatusi haigekassa juhatuse koostatud paberi alusel näinud ja ka arutanud. Küsimus on väga lihtne: meil on sotsiaalmaksu ravikindlustuse jaoks alalaekumine prognooside kohaselt täiendavalt veel 376 miljonit krooni. Ja kui seda raha – 376 miljonit krooni – sotsiaalmaksu näol sisse ei tule, siis järelikult on vaja see summa mingil muul moel katta või siis vähendada kulutusi.
Kui vaadata neid kaht konkreetset muudatusettepanekut, siis nende rahaline maht on haigekassa hinnangul umbes 110 miljonit krooni. See ei kata veel kindlasti ära kogu ravikindlustuses puudu jääva raha vajadust ning haigekassa nõukogul ja juhatusel seisab ees raske töö ja vaev kogu sellele vähem laekuvale sotsiaalmaksu osale kate leida. Mina olen alustanud läbirääkimisi ravimitootjatega, et ravimihindasid alla saada, oleme rääkinud haigekassa tegevuskulude vähendamisest jne, jne. See on väga raske ülesanne. Aga kui on valida selle vahel, kas tagada inimestele ligipääs arstiabile, millele ka teie kolleegid korduvalt on viidanud, või selle vahel, et lapsega koju jäädes saadakse tänasest natukene vähem raha, siis ma pigem eelistaksin seda, et kui jäädakse lapsega koju, siis saadakse lapsega kiiresti arsti juurde, nii et laps saaks terveks ja ka ise saaks haiguse korral terveks. Selline on praegu olukord.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Praktikas on olukord ikkagi väga-väga keeruline ja terav. Eesti puuetega inimeste ja vanuritega arvestatakse praegu nagu statistiliste üksustega või, ütleme, sotsiaalballastiga ning teenusele juurdepääs on väga-väga problemaatiline. Ma võiksin tuua lisanäite, et kui panna ennast kirurgi järjekorda, siis arsti juurde võid pääseda alles tuleval aastal. Siit ka küsimus: kas Sotsiaalministeerium ei peaks olema nagu päästekomando või tuletõrjekomando? Peab ikkagi poliitikat tegema! Kas ta ei võiks kaardistada kõik need probleemid ja olukorda strateegiliselt hinnata, mitte ainult reageerida ühele või teisele raskele küsimusele?

Probleemid on meile tervikuna loomulikult teada. Nii nagu teie toote näiteid ühe või teise arsti juurde pääsemisest – need näited ja see info on haigekassas olemas. Aga kui vaadata veel kord arve, siis eelmisel aastal, kui koostati tänavust eelarvet, oli ravikindlustuse summa 13,74 miljardit. Tänaseks on Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt alles 11,8 miljardit. Seega kukkumine pea kaks miljardit ainuüksi sotsiaalmaksu vähema laekumise tõttu. Selle taga on väga palju mõjureid. Inimeste palgad on alla läinud, töötus on suurenenud ja selle võrra ongi ravikindlustuse raha lihtsalt vähem. On selge, et kõiki kulutusi ja kõiki hüvesid ei saa sellisel tasemel hoida, nagu me oleme harjunud. Eriti arvestades seda, et meie arstiabi vajadus suureneb seoses elanikkonna vananemisega igal aastal 3–4%. See on tõesti probleem. Haigekassa ja ministeerium loomulikult tegelevad sellega, aga üht kuldset võluoksa, mis kõik mured lahendaks, on väga raske leida.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud minister! Mind huvitab, kuidas saavad arstiabi need inimesed, kellel pole tööd, aga kes pole veel ametlikult töötud? On ju teada, et päris paljud inimesed, kes olid ametlikult töötuna kirjas, on sealt maha tõmmatud, sest öeldakse, et iga töö, mis neile pakuti, oleks neile nagu kvalifikatsiooni mõttes sobinud. Kui see nii ei ole, siis nad jäävad ilma tööta, aga ka ilma hüvedeta. Milline võimalus on nendel inimestel arstiabi saada?

See süsteem on väga lihtne. Inimestele, kes on töötuna registreeritud, on tagatud ravikindlustus ja igakülgne arstiabi. Nende eest maksab riik summa summarum erijuhtumite sotsiaalmaksu peaaegu 1 miljard krooni. Õigemini, see täpne summa oli vist 889 miljonit. Aga mis puutub töötuna mitteregistreeritud isikutesse, siis nendele on tagatud erakorraline meditsiin. Nii on see meie seadustes väga pikki aastaid juba olnud ja selle süsteemi vaidlustamist ei ole seni keegi vajalikuks pidanud. On leitud, et aktiivsusnõue on väga vajalik ja oluline. Kui inimene tööd otsib ja töötuna registreeritud on, siis on talle arstiabi kättesaadavus garanteeritud. Niisugune aktiivsusnõue on põhjendatud eelkõige sellega, et kui inimesele näiteks on kolm korda pakutud tööd, mis tema teadmisi-oskusi arvestades võiks talle sobida, ja kui ta on sellest keeldunud, siis seaduse kohaselt on õigus – see ei ole kohustus, vaid õigus – tema töötuna arvelolek lõpetada.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mai Treialilt jälle sotsiaalminister Hanno Pevkurile.

Lugupeetud minister! Ma jätkan teemaga, mis puudutab ravikindlustust ja haigekassat. Praxise analüütikud on avaldanud arvamust, et haigekassas on praegu nii palju reserve, millega me saaksime vähemalt kolm-neli aastat hakkama, ilma et peaksime suuri vähendamisi tegema. Nüüd on jutt sellest, et haigushüvitiste osas soovivad kaks fraktsiooni teha vähenduse. Minu küsimus on, millise hinnangu teie ministrina sellele annate. Kas me võime minna seda teed, et inimene ei saa haige lapsega kodus olla või et haige laps viiakse lastekollektiivi, kus haigus järjest levib? Meil on küll raha vähe, aga seda enam me peame väga otstarbekalt käituma.

Ütlen siis veel kord need algandmed ära, millega me ravikindlustuses silmitsi seisame. Eelmise aasta lõpus tänavust eelarvet tehes oli ravikindlustuse osa 13,74 miljardit. Praegu on see summa rahanduse prognoosi järgi 11,8 ehk peaaegu 12 miljardit. Kui arvestada meie seadusi ja reservide olemasolu, siis on selge, et ei 2 miljardit ega 1 miljardit reservist võtta ei saa, kuna ka seadus ei anna selleks võimalust. Kui me vaatame kaugemas perspektiivis järgmist aastat, siis sotsiaalmaksu ravikindlustusse laekumine on Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tänaste arvutuste juures circa 11,2 miljardit, mis tähendab, et kukkumine on veel 600 miljonit. Vähemalt tänase päeva seisuga eelkokkulepe on, et järgmisel aastal võetakse ravikindlustuse reservist ehk haigekassa reservist seesama pea 600 miljonit selle puudujäägi katteks. Kui me vaatame sotsiaalmaksu summade vähenemisi, siis on selge, et me ei saa ühe aastaga nii palju reserve kasutusele võtta ja peame leidma ka võimalusi kokkuhoiuks. Loomulikult, ma olen sada protsenti nõus, et iga valik, mis ravikindlustuses tehakse, on väga valus, ka seesama aprillikuine otsus ravijärjekordasid pikendada oli väga valus otsus. Aga kelleltki kindlasti ei võeta ära õigust olla haige lapsega kodus, lihtsalt sel juhul makstav rahasumma on natukene väiksem. Aga arsti juurde pääsemine peab olema tagatud.

Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Härra minister! Kui seadus praegu reservide kasutamiseks võimalust ei anna, siis tuleb seadust muuta ja kasutada ära seda, millele te juhtisite tähelepanu ühes eelmises vastuses: haigekassa kulutused tuleb üle vaadata ja pidada läbirääkimisi ravimite hindade üle. Aga minu see küsimus puudutab teist valdkonda, sotsiaalharta artiklit 12, millega Eesti on ühinenud ja milles on kirjas kuus kindlustusliiki. Me oleme välja tulnud lahendusega, et matusetoetusi füüsilistele isikutele enam ei maksta. Me lammutame ära võimaliku riski maandamise variandi, mis Eesti on valinud. Hea minister, öelge, millised valikud on praegu matusetoetuste alles jätmiseks ja selleks vajalike muudatuste tegemiseks? Kas ministeerium on selleks samme astunud?

Matusetoetuse puhul ei lammutata ühte süsteemi tervikuna kindlasti ära. Füüsilistel isikutel jääb õigus taotleda matusetoetust, kui selleks on tõesti vajadus. Matusetoetuste süsteem on meil seni olnud selline, et põhimõtteliselt iga soovija on seda saanud. Kui me vaatame ka väljamakseid, siis on selgelt näha, et kõikidele inimestele on matusetoetus välja makstud. Praegu eelarves olevad arvud sai valitsuskabinetis kokku lepitud sellise põhimõtte kohaselt, et tagatakse matusetoetus isikutele, kellel pole lähedasi, kellega koos matuse eest maksta ja kellel puudub võimalus seda ise teha. Ehk me vaatame neid kriteeriume praegu üle – kas need peaksid olema seotud toimetulekuga või näiteks sellega, et inimesel puuduvad lähedased. Nagu öeldud, kohalike omavalitsuste kaudu taotlemine jääb alles, aga nende ring, kellel on õigus matusetoetust saada, aheneb tõepoolest. Me lihtsalt  ei saa seda kõigile tänases olukorras lubada. Kui me tahame seda lubada, siis on vaja leida katteallikas. Katteallikaks Sotsiaalministeeriumi valdkonnas väga palju kululiike, mida kärpida, ei ole. Need võiksid olla peretoetused, pension või midagi muud sellist, aga valitsus on asunud seisukohale, et peretoetusi ja pensione praegu ei kärbita. Sellised on need valikud.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Kindlasti peab siin riik inimestele appi minema. Meil ei ole selles osas teist võimalust. See, et edaspidi hakkab suures osas kohalik omavalitsus neid küsimusi lahendama, vajab kindlasti täiendavat administreerimist ja mida iganes. Ma väga loodan, et siiski inimesed, kes on töötud ja väikese sissetulekuga või kel on muid probleeme, selle toetuse saaksid. Aga nüüd küsin ma küsimuse, mis alles äsja ka ajakirjanduses tõstatati: et 40% ametlikest töötutest elab ilma igasuguse toetuse ja hüvitiseta. Missuguseid lahendusi te sellele murele näete?

Kindlasti ei ela inimesed ilma igasuguse toetuse ja hüvitiseta. Kui inimene on töötuna arvel, siis on tal töötutoetus. Kui ta töötuna arvel ei ole, siis on tal võimalik taotleda toimetulekutoetust kohaliku omavalitsuse kaudu. Toimetulekutoetuse peale on valitsus päris kindlasti mõelnud. Toimetulekutoetuse summa tänavuses eelarves oli 100 miljonit, esimese lisaeelarvega suurendati see 200 miljoni peale. Kui võtta sinna juurde veel eelmisest aastast üle tulnud raha, siis meil on selleks aastaks kasutada kokku 270 miljonit krooni toimetulekutoetuste väljamaksmiseks. Teatavasti need summad jagatakse omavalitsustele kvartalite kaupa ja järgmine jagamine on kohe-kohe ukse ees. Kõik omavalitsused, kes on taotluse teinud, selle raha ka saavad.

Palun nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust! Kõigepealt kolleeg Heimar Lenk.

Härra minister! Ma tulen tagasi oma eelmise küsimuse juurde, kuna selle teema käsitlus praegu jätkub. Te väitsite, et ei ole arutatud hambaproteeside raha vähendamist. Samal ajal eksrahandusminister, kes praegu on meie eurosaadik, siinsamas saalis ei eitanud seda. Ning hambaarstide seltskonnas on teada täpsed arvud ja ka mulle on nimetatud summa – see on mul siin laua peal –, kui palju sellega riigieelarves raha kokku hoitakse. Ma küsin veel kord: kas te väidate, et pensionäride hambaproteeside toetuse muutmist või vähendamist ei ole teie majas arutatud?

Täpsustan teile antud eelmist vastust veidi pikemalt. Valitsuskabineti nõupidamisel, kus arutati kogu eelarvet ja lisaeelarvet, käidi Sotsiaalministeeriumi valdkond rida-realt läbi. Sealhulgas olid loomulikult arutluse all kõik haigekassa kulud. Hambaproteeside hüvitamine toimub haigekassa kaudu ja reana oli ka see valitsuskabineti laua peal. Kordagi ei tõusnud valitsuskabinetis teemaks, et valitsus esitab ettepaneku vähendada hambaproteeside hüvitist. Nii et selles osas on see vastus ei: valitsus ei ole arutanud, et see raha ära võtta. Kui aga väga täpne olla, siis jah, kuna me käisime läbi kõik Sotsiaalministeeriumi ja haigekassa read, siis tõepoolest valitsus on seda arvu näinud, kui palju on haigekassas raha hambaproteeside hüvitamiseks. Ja väga selgelt lepiti kokku, et seda summat ei vähendata.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Kui me räägime arvudest, miljarditest ja miljonitest, siis on kõik nagu arusaadav. Aga selle kõrval on mõndagi mittearusaadavat. Praegused vanurid on omal ajal riiki toetanud ja riigi jaoks garantii olnud, nüüd peab riik olema nendele garantii. Ta peab neid toetama sotsiaalpoliitika ja pensioniga. Aga tuleb välja, et paljudel on oma tervise huvides vaja rohkem kui veerand kulutada ravimite peale ja osal vanadel veelgi rohkem. Siit minu küsimus: kas tulevikus tõesti on oodata, et meie vanurid, pensionärid on päris vaene sotsiaalne kiht, kes endale riigi poolt garanteeritud rahaga ei suuda välja tulla? Kui nii, siis kas selline garantii on õiglane?

Sellele on üsna lühike vastus. 1. aprillist tõusid pensionid 5% vaatamata keerukale majandusolukorrale. Siinsamas laua taga istunud peaminister on korduvalt väljendanud valitsuse seisukohta, et see kabinet pensione ei kärbi. Pensionäride üldine olukord, arvestades näiteks ka Statistikaametis välja toodud deflatsiooni, on kindlasti paranenud. Mis puutub ravimikulutustesse, siis ma just natuke aega tagasi ühele küsimusele vastates ju ütlesin, et ma olen asunud läbirääkimistesse ravimitootjatega, et ravimihindasid Eesti turul alla saada. See peaks olema selline konsensuslik kokkulepe, mis hõlmab kõiki ravimitootjaid, kes Eesti turul on. Loodan väga, et me suudame ravimitootjatega mingis ulatuses selle kokkuleppe ka saavutada. Ravimitootjad on üles näidanud väga mõistvat suhtumist.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Täna tuleb meil lugemisele teine käesoleva aasta lisaeelarve. Minu küsimus on selline: kui palju numbriliselt, oskate te täpselt või ligilähedaselt öelda, see lisaeelarve mõjutab meie sotsiaalkindlustuse valdkonda? Meil on ju praegu jututeemaks sotsiaalkindlustus.

Selle viimase numbri saab krooni pealt teada rahanduskomisjonist – mis sinna täpselt jäi. Aga kui ma õigesti mäletan, siis Sotsiaalministeeriumi valdkond kokku on miinusmärgiga 186 miljonit. Sotsiaalmaksu vähemlaekumine on ainuüksi juba 376 miljonit. Kõik Sotsiaalministeeriumi arvestuslikud kulud ehk kulud töötutoetusele – töötuid on ju rohkem –, kulud erijuhtumite sotsiaalmaksule nendesamade töötute ravikindlustuse tagamiseks, need arvud on kõik suurenenud. Kõige valusamad read ongi peretoetused, erijuhtumite sotsiaalmaks ja muud sellised kulutused, mis on suurenenud. Ja nagu öeldud, maksutulude vähenemine on rohkem kui 370 miljonit. Nii et summa summarum on sotsiaalkindlustuse poole miinus praeguse seisuga, kui ma õigesti mäletan, 186 miljonit.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Anname ministrile natuke puhkust.

Läheme nüüd põllumajanduspoliitika juurde. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teie küsimus põllumajandusministrile!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea põllumajandusminister! Käesoleva aasta top-up'i on juba vähendatud 40% ehk 300 miljoni krooni võrra. Arvestades meie põllumajanduse ebavõrdset seisundit toetuste osas ning majanduslikku majajäämist just Euroopa Liidu kontekstis, on põllumeeste enda sõnul jõutud piirini, kus on kadumas suutlikkus kasutada võimalikke MAK-i investeeringutoetusi. Samas teame, kuidas põllumeeste võlakohustuste koorem kasvab. On võimalus, et tekib üsna palju alaliselt abi vajavaid põllumajandustootjaid. Samas peaks meie põllumajanduspoliitika eesmärk olema just see, et maal oleks elujõulised ettevõtted, et töökohad säiliks ja neid loodaks ka juurde. Ja mis põhiline: et elanikkond oleks põhiosas varustatud just kodumaise toiduga. Seetõttu ongi minu küsimus seotud järgmise aasta kavandatava top-up'iga: milliseks siis kujuneb 2010. aasta eelarves top-up'i toetusõiguslik tase?

See tähelepanek on õige, et põllumajandussektoris on suuri raskusi ka Euroopa Liidu toetuste ja eelkõige investeerimistoetuste kasutamisega põhjusel, et põllumajandustootjatel ei ole omafinantseerimiseks või kaasfinantseerimiseks raha ja pankadest laenu võtmine on tunduvalt keerulisem kui varem. Nii et see tõepoolest on probleem. Aga konkreetne küsimus, mis puudutab järgmise aasta siseriiklike toetuste mahtu, sealhulgas top-up'i mahtu, kõlab praegu liiga vara. Õigemini ma saan sellele vastata nii, et riigi eelarvestrateegia viimased arvud, mis on kinnitatud – nagu te teate, tänavu konkreetseid valdkondade viisi piirsummasid eelarvestrateegia ei sisalda –, näevad ette top-up'i maksmist lubatud maksimaalses ulatuses ehk täismahus. Nii et formaalselt ma saaksin vastata, et meie soov on alustada eelarve koostamist ja läbirääkimisi sellelt pinnalt, et otsida võimalust maksta täismahus. Milliseks kujunevad tegelikult võimalused, see selgub konkreetselt siis, kui järgmise aasta eelarve arutelu nii kaugele on jõudnud. Täna ma siin teile mingit vastust küll anda ei julge.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus!

Hea minister! Läheme piimandussektorisse. Viimast aastat iseloomustab seal üsna madal hinnatase, piimatoodete nõudluse vähenemine. Lehmade arv on 2009. aasta esimese kvartali seisuga kahanenud 99 900-ni. Kui vaadata, kui palju piima kokkuostuhinnad on langenud, siis see on 33,5% ehk 2004. aasta tasemeni. Mida aga ameeriklased on teinud? Võib öelda, et nad tõstavad piimatoodete tollitariife. Seda võiks ka Euroopa Liit teha. Meie põllumeeste keskel käib arutelu, et Euroopa Komisjon võiks samamoodi oma siseturgu kaitsta. Kui see on lubatud USA-le, kes on ka samuti WTO liige, siis miks ei ole see lubatud Euroopa Liidule? Milliseid võimalusi näeb Põllumajandusministeerium piimatoodete turu parandamiseks ja milliseid ettepanekuid võiks Euroopa Komisjonile selles osas teha?

Nendest riigisisestest võimalustest, mis Eestil olemas, oleme me siin Riigikogus päris palju rääkinud ja ma ei hakkaks neid üle kordama. Te tõite võrdluse Ameerika põllumajanduspoliitikaga ja viitasite piimatootjate suhtumisele. Tegelikult Euroopa Liit on päris mitmeid turukorralduslikke meetmeid rakendanud, nii otseseid kui kaudseid. Otsesed on eksporditoetused, otsesed on eraladustamine, sekkumiskokkuost. Kaudsed on kvaliteedinõuded toidule, toiduohutusnõuded, millele peavad vastama kolmandatest riikidest Euroopa Liitu sisse toodavad toiduained. Need nõuded on reeglina märksa kõrgemad kui kolmandates riikides. Seega nii otseselt kui kaudselt Euroopa Liit oma siseturgu kaitseb. Kas see on piisav, on omaette küsimus. Seda tuleb muidugi vaadata selles kontekstis, kuidas kulgevad läbirääkimised WTO-ga, kus tegelikult on ju eesmärk hoopis vastupidine: turu avamine ja ühtlase juurdepääsu võimaldamine kõigile. Siin me peame arvestama, et on tootjate mured ja huvid ning on tarbijate mured ja huvid. Ja sugugi alati need ei kattu. Kindlasti Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika kujundajad peavad arvestama ka tarbijaga, kellele on väga oluline, milliseks kujuneb toiduainete hind lõppturul.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, teine täpsustav küsimus!

Hea minister! Siin on üsna palju ka riigis endas ära teha. Toon näiteks kavandatava diisliaktsiisi, mis puudutab põllumehi. Euroopas toimusid mõni nädal tagasi mitmesugused meeleavaldused ja Saksamaa otsustas ühe võimaliku abimeetmena vähendada põllumajandusliku diislikütuse aktsiisi. Kuidas aga meie valitsus neid küsimusi käsitleb? Meie valitsus soovib hoopis aktsiisi tõsta! Kuidas muutuvad nüüd põllumeeste või, ütleme siis, põllumajandusettevõtete tootmiskulud? Kuidas te seda kommenteerite? Miks me ei võiks Saksamaa eeskuju arvesse võtta?

Jah, tõepoolest, esitatud eelarves on kavandatud mõningane aktsiisitõus, kuid põhimõte ja süsteem, mis on seni kehtinud, jääb ka järgmistel aastatel kehtima: põllumehed saavad kasutada erimärgistatud kütust, mis on märksa odavam kui tavaline kütus. Kütuseaktsiisi määr on edasipidigi põllumajanduses, kalanduses ja veel mõnedel teistel elualadel tunduvalt madalam – see erisus jääb kehtima. Kui võrrelda nüüd meie põllumeeste kasutatava erimärgistatud kütuse aktsiisi muudes maades kehtivaga, siis jah, see ei ole Euroopa kõige madalam. See ei ole ka Euroopa kõige kõrgem. Euroopa Liidus on mitu riiki, kus see määr on kõrgem, nii et võrdlusi võib tuua igasuguseid. Ma arvan, et selline Euroopa keskmine aktsiisimäär on ilmselt Eesti võimalusi ja olusid arvestades praegu optimaalne.

Nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Marek Strandberg, palun!

Hea minister! On olnud juttu, et peaksid käivituma mitmesugused väike- ja mikrotootmist toetavad meetmed maapiirkondades. Oskad ehk öelda, kui palju neid on juba kasutusse võetud? Ja kui neid on kasutusse võetud vähe, siis mis on selle põhjused ja kuidas nendest põhjustest võiks üle saada? Küsin veel üle: kas on arutusel olnud võimalus, et riik töötab välja väike- ja mikrotootmistehnoloogiaid ja rendib neid siis õiglase hinnaga, mis ei ole riigiabina käsitatav, huvilistele välja?

Kõik meetmed, mis olid maaelu arengukava raames kavandatud väiketootjatele, väikeettevõtjatele, on rakendatud või rakendunud. Loomulikult on raske piiri tõmmata, kus lõpeb väikeettevõtja või -tootja ja algab keskmine või suurem. Siin niisuguseid mustvalgeid kriteeriume alati päris õige määratluse aluseks võtta ei ole. Aga talunikke puudutavad meetmed alates noortalunike meetmest, asendustalunike meetmest, mikroettevõtete meetmest ja lõpetades teiste meetmetega on nüüdseks rakendunud. Lisaks me tahame väiketootjaid aidata n-ö erakorraliste meetmete abil. Ma ei mõtle eraldi meetmeid, kuid eri meetmete vahel on raha võimalik ümber jagada ja Euroopa Liit eraldab ka teatud rahalisi lisavahendeid. Näiteks praegu on Euroopa Liidu majanduse elavdamise paketis eraldatud Eestile täiendavalt 157 miljonit krooni lairiba internetiühenduse arendamiseks ja piimasektori toetamiseks. Põllumajandusministeeriumi ettepanek on piimasektoris kontsentreerida see toetus väiketootjatele ja võib-olla keerulises ja erilises seisus olevatele piirkondadele, eelkõige vahest Hiiumaale. Nii et oleme rakendanud väga palju meetmeid.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Teie pinginaabrist sotsiaalminister arvas, et temaga käituti valitsuses solidaarselt – kärped puudutasid Sotsiaalministeeriumi pehmelt. Kuidas sa näed seda Põllumajandusministeeriumi seisukohalt? Ma mõtlen kulude kokkuhoidu administratiivosas ja ka seda, kui palju võeti numbriliselt toetusi vähemaks? Oled sa sellega rahul?

Rahuloluks põhjust ei ole. Eelarve kärpimine ja valusate ebapopulaarsete otsuste tegemine ei paku ühelegi ministrile väga suurt rahulolu. Aga need on olnud sunnitud otsused, mis tulenevad meie eelarve võimalustest. Ma kinnitan kolleeg sotsiaalministri väljaöeldut, et need kärped on olnud solidaarsed. Mis puutub ministeeriumide tegevuskulude kärbetesse, siis need on olnud sisuliselt lausa võrdsed. Nii palkade kui ka tegevuskulude vähendamine avalikus teenistuses, eri ministeeriumides on olnud ühesugune. See oli valitsuskabineti otsus ja rahandusminister andis sellest ka täpse ülevaate: tõepoolest, kõik ministrid kärpekohustuse ka täitsid. Nii et ma saan kinnitada, et see on olnud solidaarne kärpimine.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud härra põllumajandusminister! Ka minu küsimus puudutab ennekõike põllumajandustoetusi, top up´i ja ühtlasi ka kütuseaktsiisi tõusu. Nimelt tuli mõni nädal tagasi, vahetult enne teise lisaeelarve Riigikogule üleandmist nii teilt kui ka üldse koalitsioonierakondadelt väga selge signaal, et top up´i ei vähendata. Ometi oli see lisaeelarves olemas. Ka katkenud koalitsiooniläbirääkimistel oli plaanis see sinna tagasi tuua. Nüüd on lisaeelarve seaduse eelnõu muudatusettepanekute hulgas ka muudatusettepanekud top up´i taastamiseks. Kuidas te näete võimalusi – olete ju mõnda aega ka rahandusminister olnud – top up´i taastada? Missuguste allikate abil? Mille arvel? Kas see on reaalne? Ja minu teine küsimus puudutab kütuseaktsiisi, mis on märgilise tähtsusega, sest see summa iseenesest on ju põllumeeste jaoks väga väike, kõigest 5 miljonit krooni.

Põllumajandusministrina ma loodan ja soovin väga, et seda top up´i kärbet 33 miljonit krooni on parlamendimenetluse käigus võimalik taastada. Võimalusi selleks võib tekkida ainult juhul, kui leitakse teised katteallikad nende kulude taastamiseks. See eeldab loomulikult kõigepealt kokkuleppimist töölepingu seaduse alastes küsimustes, milles eelmine valitsus ei suutnud üksmeelele jõuda. Parlament peab seega valmis olema suuremaks kärpeks kui 3,4 miljardit krooni, mille ma ka siin välja ütlesin, kui lisaeelarvest parlamendile ette kandsin. Kui parlament on valmis tõsisteks otsusteks, siis on võimalik mõned olulised, aga rahalises mõttes väiksemahulised kulutused taastada. Ma pean silmas jutuks olnud matusetoetusi, õppelaenude hüvitamist ja top up'i, mis on kokku vähem kui sada miljonit krooni. See on võimalik juhul, kui ollakse valmis tõsisteks otsusteks teistes eluvaldkondades.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Toomas Trapido!

Hea minister! Minu küsimus puudutab väiketöötlusettevõtteid, millest oli täna juba juttu, näiteks piirkondlikud meiereid ja lihatööstused. Võib-olla ma olen valesti aru saanud, aga praegu on tõesti olukord selline, et maaelu arengukavas on olemas raha selliste väiketööstuste rajamiseks, aga puudub õige huvi selle vastu. Olen aru saanud, et huvipuudus on tingitud talunike vähesest koostöösoovist ja sellest, et pole ettekujutust, mismoodi ühistuline väiketööstus võiks tegutsema hakata. Kas Põllumajandusministeerium loob selliseid mudeleid, kuidas näiteks Hiiumaal või kusagil mujal selline väiketööstus võiks välja näha, ning pakub neid talunikele ja ühistutele välja?

Seda on korduvalt kolleeg Marek Strandberg siin küsinud. Me ei ole ministeeriumis alustanud mingi eraldi meetme ettevalmistamist, kuid me oleme sellele ettepanekule mõelnud ja seda korduvalt arutanud. Peab tunnistama, et me oleme veidi kõhkleval seisukohal. Teema vajab meil ka omavahel tõsisemat arutelu, mida on täpselt mõeldud ja kuidas seda oleks võimalik realiseerida. Meie arvates on üpris keeruline võtta riigile kohustus, et riik sisuliselt soetab ühe väikese tööstuse ja siis rendib selle põllumajandustootjale välja. See eeldab, et riigiteenistuses oleksid inimesed, kes on pädevad sellises ettevõttes toimetama ja teavad täpselt turusituatsiooni. Kuidas jaguneb vastutus riigi ja selle ettevõtja vahel? Kes langetab valikud, mis tüüpi seadmed ühel või teisel puhul soetatakse? Jne, jne. Ja mis saab siis, kui sellest ettevõtmisest midagi välja ei tule, kui ettevõte lõpetab pankrotiga? Kellele jäävad kohustused, kui omanik on sisuliselt riik ja aluseks rendileping? Nii et siin on terve rida põhimõttelisi küsimusi ja me oleme ääretult kõhkleval seisukohal, kas selline skeem rakendada. Kui praegu on olemas raha ja ettevõtjad ei ole erinevatel põhjustel valmis seda raha investeeringutoetusena kasutama, kas siis riik oleks targem ja parem investor? Ma sügavalt kahtlen selles. Aga me oleme nõus seda arutama ja kui on olemas ratsionaalne tee, kuidas neid keerulisi probleeme lahendada, siis oleme alati valmis koostööks.

Suur tänu, härra põllumajandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Inara Luigase küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Lugupeetud minister! Küsin teie käest erakorralise pensionireservi kohta. Erakorralises pensionireservis oli eelmise aasta lõpus 4,8 miljardit krooni. Seda reservi on võimalik kasutada ainult pensionikulude katmiseks ning vaid juhul, kui pensionide väljamaksed ületavad sotsiaalmaksu jooksvad laekumised ning varasematel aastatel kogunenud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa. Tänavu 20. veebruaril vastu võetud esimese negatiivse lisaeelarvega lubati aga valitsusel kasutada erakorralist pensionireservi ja seda jooksvate kulude katteks. Ning seda raha on kasutatud päris hoogsalt, sest nagu me kõik teame, on kassareserv tühi. Kas teil kui sotsiaalministril on ülevaade, milline on erakorralise pensionireservi seis ja kuidas seda kasutatakse?

Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele on tegu puhtalt Rahandusministeeriumi ja rahandusministri pädevusega. Aga minu andmetel – see info on kättesaadav ka Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt www.ensib.ee – on puutumatu reserv praegu 3,24 miljardit ja jooksev defitsiit 940 miljonit. Selline see seis lühidalt öeldes on.

Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Küsin siit veel edasi. Te ütlesite, et kogu see temaatika on puhtalt rahandusministri pädevuses. Teie kui sotsiaalminister peaksite aga ikka ka muret tundma, et meie pensionikindlustussüsteem ei ole juba lähiajal jätkusuutlik ja peagi võib Eestis tekkida olukord, kus pensioni jooksvatest sotsiaalmaksudest pole võimalik enam välja maksta. Selle on teiste hulgas välja öelnud ka Eesti Panga asepresident. Kas te ei valuta südant selle pärast, et valitsus kasutab erakorralist pensionireservi praegu jooksvate kulude katteks?

Ma tunnen väga muret süsteemi pärast tervikuna ja selle pärast, mis saab Eesti pensionidest lähiaastatel. Kui vaadata väga lihtsaid fakte, siis meil on seaduses kirjas, et pensioniindeks ei tohi olla väiksem kui 1,0. See tähendab, et pension Eesti riigis ei saa langeda, kui parlament ei otsusta seda seadust muuta. Tänavu paistab sealt veidi rohkem kui 2-miljardiline defitsiit ja järgmisel aastal kindlasti veel suurem defitsiit, mis on vaja millegi arvel katta. Ja ülejärgmine aasta, kui olukord ei muutu paremaks ja meie sotsiaalmaksu laekumine jääb endiselt kesiseks, on parlamendil ja valitsusel kindlasti ees väga tõsised valikud, kuidas tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus. Praegu me liigume seda rada mööda, et meie pensionikassa jooksev seis on miinuses.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Kasutan ka viimast võimalust teie käest küsida. Te ütlesite, et jooksvalt on sotsiaalmaksuga nii, nagu on, ja sellest rahast lähiajal ei jätku pensionide väljamaksmiseks. Valitsus võtab peagi kasutusele stabiliseerimisreservi 3,5 miljardi krooni ulatuses. Kas teie kui sotsiaalminister oleksite valmis tegema valitsusele ettepaneku, et pensioni erakorralist reservi enam ei kasutataks jooksvateks kuludeks ja kasutatakski stabiliseerimisreservi?

Tuleb siiski täpsustada teie väidet, et pensionikassa vahendeid kasutatakse jooksvate kulude katteks – see ongi pensionide väljamaksmiseks, pensionide jooksvate kulude katteks. Kui me vaatame stabiliseerimisreservi kasutusele võtmist, siis selle reservi rahast kindlasti läheb osa pensionikassa katteks. Ma ütlen veel kord: meil on praegu defitsiit 940 miljonit ja aasta lõpuks ning järgmistel aastatel vaatab meile otsa veel suurem miinus. Selge on, et pensionikassas tekkinud miinus on vaja kuidagi katta, olgu selleks abinõuks siis stabiliseerimisreserv või kulude kokkuhoidmine või teiste eluvaldkondade arvel kulude katmine. Nii lihtne see ongi. Kuna valitsus on selgelt otsustanud, et pensionid ei vähene, siis see kate tuleb leida muude eelarvetulude ridade pealt. Kas selleks on mõne reservi kasutusele võtmine või tuleb see raha jooksvatest tuludest, on otsustamise koht. Aga selge on, et pensionid makstakse kõigile välja – kui inimestel on pension välja teenitud, on riik kohustatud selle välja maksma.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Lugupeetud sotsiaalminister! Sotsiaalministeerium on otsustanud kulutada poolteist miljonit krooni sotsiaalkampaaniaks, mida korraldab varem Reformierakonnaga koostööd teinud reklaamiagentuur Kontuur LB. Lepingus on kirjas, et eesmärk on neilt tellida reklaami, trükiseid ja avalikke üritusi. Esimene avalik üritus Töömess toimus 3. juunil ja ajalehest Postimees võis lugeda, et see kulges nukras meeleolus, sest messile tulnud ettevõtetel tegelikult tööd pakkuda ei olnud. Millega te põhjendate selle 1,5 miljoni krooni kulutamist?

Selle sotsiaalkampaania läbiviimine Euroopa Liiduga koostöös ja Euroopa Liidu raha eest oli päris ammu planeeritud. Eesmärk on tõsta töötute teadlikkust, jagada neile rohkem infot. Kogu selle kampaania maht on tõesti väga suur. See hõlmab välimeedia plakateid, töölehte, raadioklippe. Siis veel tööseminarid, mis praegu muuseas käivad paljudes Eesti linnades – Narvas, Tartus, Valgas ja Pärnus –, ETV tasuta teadete rubriigis telereklaam, ühissõidukireklaam, trükised, brošüür "Tööotsija ABC" jm. See kõik on Euroopa Sotsiaalfondi otsene eesmärk. Kogu meede on mõeldud töötute paremaks informeerimiseks ja töötute paremaks teenindamiseks, et nad oleksid kursis võimalustega, mida riik saab pakkuda. See on Euroopa Liiduga ammu kokku lepitud ja minu arust väga mõistlik. Praegu liigub kogu kampaania päris kena rada pidi.

Lugupeetud kolleegid, kuna meie infotunni aeg on peaaegu läbi, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise ja ka kogu infotunni. Suur tänu, lugupeetud valitsusliikmed, vastamise eest ja, head kolleegid, küsimuste esitamise eest!