Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Kas soovite üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Teiseks, tööstusomandi õiguskaitset reguleerivate ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjoni nimel esitan menetlusse kaks seaduseelnõu. Esimese eelnõu esitan majanduskomisjonile osutatava abi korras. See puudutab audiitortegevuse seaduse punkti, kus audiitoritele on kehtestatud vanusepiirang, mida õiguskantsler on nimetanud põhiseadusvastaseks. Teine on väärtpaberituru seaduse § 265¹ muutmise seaduse eelnõu. Mõlema eelnõu punktid me koristasime teise seaduse sabast, kus nad olid rakendussätted. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad kodu‑ ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 21. mail algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Riigikogu liikmete Peeter Kreitzbergi, Sven Mikseri, Igor Gräzini, Mark Soosaare, Lauri Vahtre ja Marek Strandbergi s.a 21. mail algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 23. mail esitatud Eesti seisukohad Läänemere piirkonna strateegia kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on saatnud Eesti seisukohad Läänemere piirkonna strateegia kohta teadmiseks ka keskkonnakomisjonile, majanduskomisjonile ja väliskomisjonile. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 23. mail esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Ühise kalanduspoliitika roll ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamisel merenduse juhtimises" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 5. juuni kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. mail esitatud Eesti seisukohad nõukogu määruse ja otsuse, mis käsitlevad migreerumist Schengeni infosüsteemist teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi, eelnõude kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõude kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. juuni kell 13. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 30. mail esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega hõlbustatakse karistuste piiriülest täitmist liiklusohutuse valdkonnas, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. juuni kell 13.
Tähelepanu, head kolleegid! Kolmapäeval, s.a 4. juunil osalevad infotunnis järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning minister Urve Palo.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 rahvasaadikut, puudub 19.
Head kolleegid! Läheme järgmise punkti, päevakorra kinnitamise juurde. Riigikogu juhatusele ettepanekuid päevakorra muutmiseks laekunud ei ole, küll on aga üks päevakorra täpsustus. Arupärimise põllumajandustootjate maksustamise kohta (nr 66), mis oli tänase päevakorra üheksas punkt, võtsid esitajad tagasi. Seetõttu sellele arupärimisele vastamist täna ei toimu.
Koos selle täpsustusega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänastele arupärimistele vastamise juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikme Taavi Rõivase 21. aprillil s.a esitatud arupärimine Tallinna eelarve tasakaalu kohta. Palun, kolleeg Taavi Rõivas! Kolleeg Taavi Rõivas, palun! Kõnetooli, palun!

Vabandust! Ma eeldasin, et arupärimist saab esitada ka koha pealt. See on mul esimene kord arupärimist esitada. Küll aga on olukord tõesti jõudnud sellesse faasi, et arupärimist ei saanud mitte esitamata jätta.
Nimelt, Tallinna linna eelarve kohaselt suureneb Tallinna võlakoormus sel aastal 500 miljoni krooni võrra. Eelarvestrateegia järgi võetakse ka järgmistel aastatel vähemalt pool miljardit krooni uut laenu. Rahandusministeeriumi ametnike sõnul on uue majandusprognoosi valguses oodata Tallinnalt täiendavalt ca 387 miljoni krooni suurust panust eelarve defitsiiti. Kuigi selles valguses võiks eeldada, et üks vastutustundlik linnavalitsus teeb kõik endast sõltuva selleks, et planeerida negatiivne lisaeelarve, ilmnes uudistest hoopis vastupidine. Nimelt on pealinn kavandanud täiendavalt miljardi krooni laenamist Euroopa Investeerimispangalt. Kuigi abilinnapead ja linnapea on seda eitanud, on see plaan Euroopa Investeerimispanga kodulehel üheselt kirjas.
Mul on järgmised küsimused. Esiteks, milline on Tallinna linna eelarve eeldatav tasakaal 2008. aastal? Teiseks, kui suur on Tallinna defitsiidis eelarve kogumõju valitsussektori tasakaaluarvestusele 2008. aastal? Kui suur on mõju juhul, kui viiakse ellu plaan veel ühe miljardi krooni jagu võlakoormust kasvatada? Kolmandaks, kui suur on Tallinna kogu võlakoormus kehtiva, 2008. aasta linnaeelarve järgselt? Kui suur on võlakoormus ühe miljardi juurdelaenamisel? Neljandaks, selles valguses, et me kõik teame, et 2009. aasta 1. jaanuarist tuleb tasakaaluarvestusse klassifitseerida ka kõik n‑ö PPP‑projektid, siis milline või kui suur on nende PPP‑projektide mõju Tallinna eelarve tasakaalule ja Tallinna võlakoormusele? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Ma palun kõnepulti rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan Taavi Rõivase arupärimisele.
Esiteks: "Milline on Tallinna linna eelarve eeldatav tasakaal 2008. aastal? Kui suur on Tallinna defitsiidis eelarve kogumõju valitsussektori tasakaaluarvestusele 2008. aastal? Kui suur on mõju juhul, kui viiakse ellu plaan veel ühe miljardi krooni jagu võlakoormust kasvatada?" Tallinna Linnavolikogu  2007. aasta 20. detsembri määrusega nr 58 kinnitatud eelarves on eelarve puudujäägiks arvestatud 387 miljonit krooni, mida finantseeritakse laenukoormuse suurendamisega 286 miljoni krooni võrra ja finantsvarade vähendamisega 101,5 miljoni krooni võrra. Nimetatud puudujäägi summast oleme lähtunud ka valitsussektori tasakaalu arvestamisel. Kui Tallinna linn suurendab oma eelarve puudujääki, võetakse sama suur summa arvesse ka valitsussektori tasakaalu arvestamisel.
Järgmine küsimus: "Kui suur on Tallinna kogu võlakoormus kehtiva, 2008. aasta linnaeelarve järgselt? Kui suur on Tallinna kogu võlakoormus täiendava, ühe miljardi krooni suuruse laenu võtmise järgselt?" Esialgsetel andmetel oli Tallinna võlakoormus 2007. aasta 31. detsembri seisuga 2,2 miljardit krooni ehk 37,2% linnaeelarve puhastuludest. Juhul kui linna võlakohustuste saldo muutub ainult 2008. aasta eelarves ettenähtud laenukohustuste suurendamise tõttu, oleks linnal selle aasta lõpuks võlakohustusi kokku 2,5 miljardit krooni ehk 41% linnaeelarve puhastuludest. Juhul kui Tallinn suurendaks võlakoormust täiendavalt ühe miljardi krooni võrra, kujuneks võlakoormuseks 58% eelarve puhastulust.
Järgmine küsimus: "Kas võib eeldada, et Tallinna koolide PPP‑projektid klassifitseeritakse ümber selliselt, et nad kajastuvad tasakaaluarvestuses? Kui suur oleks sellisel juhul nende mõju?" Tallinn on tellinud audiitoritelt arvamuse raamatupidamistoimkonna juhendi nr 17 muudatustest tulenevate mõjude kohta linna bilansile ja võlakoormusele ning lootis neilt saada vastust 2008. aasta mai lõpuks. Lihtsalt märgin, et täna ei olnud me ministeeriumis veel tagasisidet saanud, et Tallinn oleks saanud audiitoritelt arvamuse. Seniks puudub Rahandusministeeriumil ülevaade Tallinna nimetatud kohustuste olemuse või suuruse kohta. Tallinna Linnavalitsus ei ole seni vastuskirja koostanud. 2009. aasta alguses rakenduva raamatupidamistoimkonna juhendi nr 17 kohaselt tuleb avaliku sektori üksuse ja erasektori üksuse vahelised koostööprojektid kajastada avaliku sektori bilansis, kui avaliku sektori üksus kontrollib või reguleerib, milliseid avalikke teenuseid, kellele ja millise hinnaga erasektori üksus osutab, ja avaliku sektori üksus omandab lepinguperioodi lõppedes kontrolli infrastruktuuriobjekti üle.
Järgmine küsimus: "Kas jooksvate kulutuste katmine ühekordsetest tuludest on vastutustundlik eelarvepoliitika?" Valla‑ ja linnaeelarve seaduse § 8 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib omavalitsusüksus laenu võtta, kapitalirenti kasutada ja võlakirju emiteerida ainult valla või linna arengukavas ettenähtud investeeringuteks. Varade müügi arvel jooksvate kulutuste tegemist seadus ei keela. Samas oleme ette valmistanud kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu, millega muudetakse omavalitsusüksuste eelarve struktuuri selliselt, et põhitegevuse tulud ja kulud eristuksid investeerimistegevuse tuludest ja kuludest. Kuna Tallinna investeeringute eelarve, mis on 1,2 miljardit krooni, on suurem kui aasta jooksul võetavate laenude kogusumma, siis ei saa otseselt väita, et laenurahaga finantseeritakse jooksvaid kulusid.
Järgmine küsimus: "Millised on Rahandusministeeriumi võimalused kohaliku omavalitsuse vastutustundetut laenamist piirata?" Riigieelarve seaduse § 9 lõike 4 kohaselt on rahandusministril õigus teha Vabariigi Valitsusele ettepanek vähendada kohaliku omavalitsuse üksusele eelarvete tasandusfondist tehtavaid väljamakseid juhul, kui omavalitsusüksus on ületanud eelarveaastal valla- ja linnaeelarve seaduse § 8 lõike 1 alusel kehtestatud kohustuste võtmise mahtu. Seda sätet ei ole praktikas rakendatud, sest kohalike omavalitsuste tulude vähendamine võib niimoodi teha raske finantsolukorra sisuliselt veelgi hullemaks. Oleme ka ette valmistanud kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu, milles seatakse omavalitsusüksustele lisaks netovõlakoormuse piirangutele defitsiidipiirangud ning arvestatakse kogu omavalitsusüksuse konsolideerimisgrupi tegevusega. Seeläbi loodame saavutada seda, et omavalitsusüksused laenaksid vastavalt oma võimekusele ning arvestades viie aasta eelarve tasakaalu. Piirangutest kinnipidamise tagamiseks oleme eelnõus kavandanud mitmeid menetlusi, nagu raske finantsolukorra ohu kõrvaldamine ja saneerimine.
Tänan teid!

Suur tänu, härra rahandusminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Austatud minister, suur tänu väga põhjaliku vastuse eest! Mind huvitab ikkagi see. Kui järgmisest aastast neid PPP‑projekte, millega seoses Tallinnal on miljardite jagu kohustusi partnerite ees erasektoris, ikkagi arvestatakse ka tasakaaluarvestuses, nagu te ütlesite, siis arvestades, et praegu on võlakoormus juba 40% piirimail ja kui need sinna sisse arvestatakse, siis ületaks see kindlasti 60% ja päris oluliselt. Millised on rahandusministri või valitsuse või kelle iganes võimalused omavalitsuse sellist vastutustundetut laenamist ohjeldada? Või kas peaks üldse ohjeldama, kui võlakoormus ületab 60% ehk seadusega lubatud piiri?

Aitäh! Sellest, mis puudutab neid võimalikke kohustusi. Nagu ma juba ütlesin, meile ei ole tulnud kirjalikku kinnitust, mis puudutab nende PPP‑projektide käivitumisel tekkivate kohustuste konkreetset mahtu. Meil on olemas esialgne informatsioon, et sellisel juhul, kui need PPP‑projektid (need tähendavad erinevate sotsiaalvaldkonna asutuste ehitamist) sellel aastal tõesti valmivad, nad võetakse sellel aastal kasutusse, võiks tasakaalu miinus olla suurusjärgus 720 miljonit krooni 2008. aasta tasakaaluarvestuses. Teiselt poolt on jälle see informatsioon, mis puudutab Tallinna eelarve muudatusi, et Tallinna eelarve muudatustega on planeeritud kasutusele võtta ka kassareserve 62 miljoni krooni ulatuses ehk tegelikult saame rääkida ligilähedaselt 800 miljonist kroonist, mille võrra sellel aastal Tallinna linnal oleks kulusid, mis lisanduksid tasakaaluarvestuse poolele ja millega me peaksime arvestama. Mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja kohalike omavalitsuste laenamise maksimummäära ehk 60% eelarve puhastuludest, siis on selge, et kui kohalik omavalitsus selle määra ületab, siis Rahandusministeerium peab nende kohalike omavalitsuste suhtes rakendama  saneerimist.

Palun, kolleeg Kadri Must!

Aitäh! Hea rahandusminister! Tänase arupärija Taavi Rõivase erakonnakaaslane ja mitte ainult erakonnakaaslane, vaid ka erakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip käis mõned nädalad tagasi välja süüdistuse, et praeguses riigieelarve seisus ja selles, et valitsus pidi tooma negatiivse lisaeelarve Riigikokku, on suuresti süüdi omavalitsused. Nimeliselt mainis ta Tartu linna, Tallinna linna ja Rae valda. Kas te olete selle süüdistuse ja selle hinnanguga nõus või arvate, et peaminister siiski natuke eksis?

Aitäh! Mis puudutab praegu menetlemisel olevat ja teie ees kolmapäeval esimest korda loetavat selle aasta eelarve muudatust, siis selle eelarvemuudatuse tegemise üks olulisi põhjusi on kindlasti valitsussektori tasakaalu üks aspekt – kohalike omavalitsuste kulutused. Me oleme arvestanud suurusjärgus 800 miljoni kroonise omavalitsuste miinusega, kui me oleme seda eelarvet menetlenud, ja kui me vaatame tulevikku, vaatame seda, et näiteks kohalikest omavalitsustest võib ligi miljard krooni tulla neid tasakaalu muutvaid numbreid selle aasta jooksul veel juurde, siis on selge, et kohalikel omavalitsustel, kohalike omavalitsuste tegemistel, nende finantspoliitikal on eelarve tasakaalu seisukohast õige oluline roll.

Hea kolleeg Taavi Rõivas! Arupärimise puhul on võimalik esitada ainult üks küsimus. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nendes küsimustes ja kogu arupärimises oli mitmeid oletuslikke küsimusi, et kas sellisel juhul või sellisel juhul. Mina küsin väga selgelt: kas Tallinn laenu võttes on ületanud seadustes olevaid laenupiire?

Küsimusele ka selge vastus. Praegu ei ole Tallinn ületanud seda piiri, mis on 60%. Aga samas, kui üleval on kogu see teema, mis puudutab erasektori investeeringute rakendamist Tallinna eelarve teenistusse ja teatud kulutuste kandmist erasektori õlule, siis on selge, et sellisel juhul, kui nad tulevad ootamatult tagasi Tallinna eelarve arvestusse, siis Tallinn ületab selle 60% piiri, ja see teeb murelikuks.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh! Hea minister! Läheme siit Tallinna juurest natuke kaugemale, päris lähedale, Keila linna. Keilas on üsna mitu aastat olnud probleem, et Keila Gümnaasium on äärmiselt kehvas seisus. Nüüd on Keila linna juhid leidnud üsna sarnase lahenduse PPP‑mudeliga. On loodud oma sihtasutus, mis peab hakkama kooli nii haldama kui ka ehitama. Aga samal ajal üsna hiljuti Keila Gümnaasiumis olles jäi minul selline mulje, et ega nad päris kindlad ei ole, et kui PPP läheb laenu sisse, et siis keegi saaks seda kooli ehitada. Kas nad on teie käest nõu küsinud või on tõepoolest nii, et vaatamata kõigele see gümnaasium ei saa renoveeritud ja ka uut ei saa, et see laenukoormus (selge on see, et see on tuleviku asi) läheb üldisse laenukoormusse sisse?

Aitäh! Teadmata päris konkreetselt seda, mis Keilat puudutab ja milline on Keila finantsolukord ja mis neil juhtub sellisel juhul, kui see PPP neil rakendub, tuleb ütelda, et need ohud on täiesti olemas, et kui praegu tehakse kulutusi erasektorit kaasates, siis hetkel, kui need objektid valmivad, lähevad nad ka tasakaaluarvestusse.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma tahan küsida teilt PPP‑projektide klassifitseerimise kohta. Väidetavalt mõtleb praegu raamatupidamistoimkond välja, mida vastata Tallinnale, kas need PPP‑projektid lähevad eelarvesse sisse või mitte. Aga kas nad mõtlevad selle ise välja või on neile antud mingisugused poliitilised suunised või on see Euroopa Liidu ettekirjutus, kuidas neid tuleb bilansis kajastada? Kas te oskate sellele küsimusele vastata?

Mul on hea meel tõdeda, et Eesti Vabariigis on poliitiline kultuur nii kaugele arenenud ja nii kõrge, et meil on terve hulk institutsioone, kes on poliitiliselt absoluutselt sõltumatud, nii nagu seda on näiteks raamatupidamistoimkond. Raamatupidamistoimkond lähtub selgelt väga professionaalsetest alustest ja nendest kokkulepitud eeskirjadest, mis on ka Euroopa Liidus ja Eurostatiga kokku lepitud. Selles suhtes on niimoodi, et nii palju või vähe kui keegi poliitik ka sooviks näiteks raamatupidamistoimkonna tegevust mõjutada, sellest ei tule midagi välja.

Palun, kolleeg Keit Pentus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tallinn on oma suuruse tõttu kindlasti kõige suurema mõjuga valitsussektori eelarve tasakaalule. Aga ka mina olen ennast viimasel ajal omavalitsuste olukorraga mõnevõrra laiemalt kurssi viinud. Ausalt öeldes, Tallinnas ei ole olukord veel sugugi mitte kõige hullem. Te mainisite saneerimist. Kui palju on neid omavalitsusi, mis juba praegu selle 60% piiri ületavad? Kas seal on saneerimine kohe-kohe algamas või juba käimas?

Meil on minu mäletamist mööda üheksa omavalitsust, kus praegu on saneerimisprotsess toimumas, kusjuures saan ütelda niimoodi, et paljude puhul on probleem lahenemas ehk saneerimisprotsess on võtmas sellist positiivset nooti ja me oleme suutnud raskusi ületada. Kindlasti see oht on, et kui raamatupidamistoimkonna juhend rakendub, siis paljudel omavalitsustel tekib see probleem, et nende kohustused on üle 60%. Ega siin ei olegi muud ja targemat otsust-võimalust, kui et koos Rahandusministeeriumiga hakatakse otsima lahendusi ja võimalusi, kuidas olukorrast välja tulla. Igal juhul on niimoodi, et Rahandusministeeriumi seisukoht ei ole mitte jäikus, vaid koostöö, et probleeme lahendada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Ain Seppiku, Olga Sõtniku ja Jaak Aabi 23. aprillil s.a esitatud arupärimine lasteaiakohtade vähesuse kohta. Ma palun kolleeg Mailis Repsi kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Hea sotsiaalminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kui tavaliselt on arupärimiste puhul küsitud ministrilt ühe või teise kriitilise teema kohta, siis siin on üsna konkreetne juhtum seoses ühe määrusega. Piinlik, et see küsimus on tänaseni otsese vastuseta. Seetõttu leidsin, et arupärimise vormis on võimalik see diskussioon ehk kiiremini algatada ja probleem lahendada.
Nimelt on olemas Sotsiaalministeeriumi määrus, milles sätestatakse, et lasteaed tohib olla kuni kuuerühmaline. See on tekitanud probleeme kahe aspektiga seoses. Esiteks, kui lasteaedu planeeritakse, siis kõigis lasteaedades, kus vähemalt mina olen käinud, on kõik rühmad eraldi sissepääsuga, nad vastavad Päästeameti nõuetele. Ei ole selliseid pikki kitsaid koridore, kust lapsed peaksid rühmade kaupa läbi jooksma. Tekib küsimus, miks lasteaiad peaksid olema ainult kuuerühmalised, kui samal ajal kommunikatsioonide, infrastruktuuri, eriti köögiploki ja kõige muu arvestuses on finantsiliselt selgelt mõttekam ehitada nad kohe suuremad. Teine paradoksaalne moment on tekkinud seoses üsna mitme lasteaiaga. Esimesena puutusin sellega kokku Saku vallas, aga hiljem on kahjuks olnud veel näiteid, et kui lasteaed läheb kapitaalsele renoveerimisele ja taotletakse uusi lube, ta peab vastama uuesti ka Sotsiaalministeeriumi määrusele, siis suured lasteaiad renoveeritakse väiksemaks ehk osa rühmi suletakse. See on tekitanud üsna suurt pahameelt nii lastevanemates kui ka omavalitsustes. Seetõttu ongi sotsiaalministrile palve, et ehk on võimalik see määrus läbi vaadata. Kui on mingi tõsine põhjus seda kuue rühma piirangut hoida, siis võib-olla te selgitate seda Riigikogu liikmetele, et me omavalitsustes käies oskaksime küsimustele vastata. Ja juhul kui on võimalik seda määrust läbi vaadata, siis millised oleksid lootused, mida me saaksime ka omavalitsustes edasi rääkida? Viimasena mainin seda, et eelmisel nädalal oli Kiili vallas suursündmus, ta sai lapsesõbraliku omavalitsuse tiitli. Ka seal tõusetus väga valusalt probleem, et tehti väga suured investeeringud, avati suur lasteaed, aga algselt tahtsid nad teha selle peaaegu kaks korda suurema.
Selliste küsimustega pöördungi sotsiaalministri poole. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun, sotsiaalminister, kõnetool on teie käsutuses!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Ain Seppiku, Olga Sõtniku ja Jaak Aabi arupärimisele.
Esimene küsimus: "Millega on põhjendatud lasteaedade rühmadele seatud kuuerühmalise lasteaia piirang?" Sotsiaalministri määrus "Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse‑, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine" saab varsti kümneaastaseks. Määrus kinnitati 25. oktoobril 1999. aastal ja määrusel on mitu eesmärki, sealhulgas lapsele tervisliku elukeskkonna loomine koolieelses lasteasutuses ja lapse tervise hoidmine. Nende eesmärkide täitmiseks on kehtestatud nõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele ja sisustusele. Tõsi, määrus on endises punktisüsteemis ja tuleb tänapäevastada, aga nentida tuleb tõsiasja, et konkreetne määrus on siiski oluline regulatsioon laste tervise kaitsel ka üheksa aastat hiljem. Koolieelses lasteasutuses on väga oluline täita tuleohutusnõudeid, mis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. aasta määrusega nr 315 "Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded". Selle määruse lisa 2 kohaselt võib koolieelse lasteasutuse ühekorruselises TP-2 tulepüsivusega ehitises olla sada last ja TP-3 ehitises ainult viiskümmend last, kahekorruselises TP-2 ehitises võib olla ainult viiskümmend last ja TP-3 kahekorruselisse ehitisse lasteasutust rajada ei tohi. Seega on lasteaia kuuerühmaline piirang põhjendatav eelnimetatud tuleohutusnõuetega, et tagada tulekahju korral kõigi laste evakueerumine. Tuleohutusnõuded on ette valmistanud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ning need on ka valitsuses heaks kiidetud.
Teine küsimus: "Millistele analüüsidele tuginedes on selline piirang seatud ja tänaseni jõus?" Kuna sotsiaalministri määrus on võetud vastu peaaegu kümme aastat tagasi, siis ajalugu uurides ei ole võimalik täpselt taastada argumente, mis põhjustel üks või teine otsus tehti. Küll aga on määruse koostamisel arvestatud Eesti ja Soome projekteerimisnorme. Oli moodustatud töörühm, mida juhtis Tervisekaitseinspektsiooni peaspetsialist Karro ja kuhu kuulusid Jõgevamaa tervisekaitsetalituse direktor Tölp, Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna haiguste ennetamise büroo juhataja kohusetäitja Normet, Tallinna Männikäbi lastepäevakodu juhataja Lindov, Harjumaa ja Tallinna tervisekaitsetalituse vaneminspektor Andrianova, haridusministeeriumi üldosakonna korraldustalituse peaspetsialist Ritso, Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna jurist Väljataga, Sotsiaalministeeriumi tervisekaitseosakonna juhataja Kerde ja Sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Tauts. Lisaks sellele olid töörühma töösse kaasatud Tallinna Sotsiaal‑ ja Tervishoiuameti peaspetsialistid Tomberg ja Kasuri ning Mustamäe Lastehaigla peaarst doktor Riikjärv. Piirangud on tänaseni jõus, kuna Vabariigi Valitsus 27. oktoobril 2004 võttis vastu määruse nr 315, kus pani paika ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja kus on täpselt sätestatud tuleohutusnõuded ühekorruselistele ja kahekorruselistele koolieelsetele lasteasutustele.
Kolmas küsimus: "Kas olete valmis nimetatud määrust läbi vaatama ning võimaluse korral korrigeerima vastavalt mitmete omavalitsuste ja lasteaiajuhtide pöördumisele?" Kõigepealt pean teile tunnistama, et mitte ükski lasteaiajuht ega kohaliku omavalitsuse esindaja ei ole selle murega Sotsiaalministeeriumisse pöördunud. Head arupärijad on esimesed, kes teemale tähelepanu juhivad. Küll aga olen nõus siit puldist ütlema, et lähiajal on plaanis 1999. aastal vastuvõetud määrus üle vaadata. Lisaks teie tõstatatud teemale on vaja laste tervist kaitsta ka radioaktiivse gaasi radooni eest ja tõenäoliselt on vaja laste tervise kaitseks kehtestada lasteasutuse siseõhus radioaktiivse gaasi radooni taseme piirang. Nii et määrus on plaanis lähiajal üle vaadata, aga ma ei usu, et see jõuaks jõustuda sellel aastal, ma arvan, et see jääb aastasse 2009. Aitäh!

Suur tänu, proua sotsiaalminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh! Tõepoolest, sa kindlasti ka ise külastad lasteaedu ja seal tõstatatakse see teema tavaliselt suuliselt, aga nüüd oli huvitav nentida, et Kiili valla päevadel oli lausa kohaliku omavalitsuse ja riigi vahelise diskussiooni teema, et kas kuus rühma on piisav. Võib-olla, jah, sellist kirjalikku vormistust ei ole. Aga mul on üks selline küsimus. Tõepoolest on see pikaajaline probleem ja ka sinu eelkäijaga oli sellest omal ajal juttu. Me vaidlesime tollal ka majandusministeeriumi spetsialistidega, et see kuus rühma on projekteerimisnõuetega põhjendatud siis, kui me räägime vana tüüpi lasteaiast, kus lapsed peavad kõik pressima ennast sinna koridori ja siis välja jooksma. Ma ei ole näinud ühtegi uut lasteaeda, kus ei oleks eraldi õueala ja eraldi sissepääsu. Kõik saavad oma viis, kümme või viisteist last kohe õue viia. Kas selliselt ei oleks see argumenteeritud, et näiteks kui lasteaed teatud nõuetele vastab, siis võib selle projekteerida suuremana?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, on meil plaanis see määrus üle vaadata. Ma loodan, et meil on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga tõhus koostöö, sest tuleohutusnõuded on nende sätestatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Arutelule tuleb Riigikogu liikme Heimar Lengi 6. mail s.a esitatud arupärimine postkontorite sulgemise kohta maapiirkondades. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Ma arvan, et minister pani siia sõites tähele, et Riigikogu ees piketeerib täna üks maamees, kes oli aastaid Eesti Energia elektrik, sai tugeva elektrilöögi ja on nüüd elu lõpuni invaliidistunud. Mees süüdistab siin meedia ja välismaalaste ees oma elu rikkumises suurt riigifirmat. Sedasama, oma elu rikkumist suure riigifirma poolt, Eesti Posti poolt on kogenud ka tuhanded Eestimaa elanikud, kes elavad nendes valdades ja külades, kus Eesti Post, riigiettevõte, kavatseb postkontorid sulgeda. Minu arupärimine ei ole tehtud küll mitte kõigi saja postkontori kohta, vaid ühe konkreetse, Võrumaal asuva Krabi postkontori kohta. Mille pärast? Sellepärast, et Eesti Postil on välja töötatud eeskirjad, mille alusel võib postkontori kinni panna (see peab asuma vanas puumajas, mis on ahiküttega, selle lähedal peavad olema teised postkontorid, linn peab olema lähedal), ja selgus, et Krabi postkontori olukord on otse vastupidine. Ma käisin ise korduvalt kohal, vaatasin asjad üle ja selgus, et seal ei ole lähim postkontor üleüldse mitte kümne kilomeetri kaugusel, nagu väidab Eesti Post, samamoodi ei ole seal nõnda vähe inimesi külas, et postkontori võiks kinni panna, sellel postkontoril on ligi 300 klienti jne. Sellepärast esitasin lugupeetud ministrile mõned küsimused. Äkki ta vastaks, viiks ennast asjaga kurssi, võib-olla see Krabi postkontor on valesti sellesse nimekirja võetud. Asjale andis jumet juurde terve hulk allkirju, mille ma saatsin ministeeriumisse ja mis kohalike elanike n‑ö viimast meeleheidet väljendavad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Palun majandus‑ ja kommunikatsiooniministri kõnetooli!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt, lugupeetud härra Lenk, tänan teid, et tunnete huvi Eesti Posti ja postikorralduse vastu! Ma vastan heameelega teie küsimustele, mis puudutavad Krabi postkontorit Võrumaal Varstu vallas.
Esimene küsimus: "Miks pole Eesti Post tutvunud põhjalikult Krabi postkontoriga ja olukorraga selle teeninduspiirkonnas?" Eesti Post on kindlasti sellega tutvunud ja tegeleb postkontorite võrgu optimeerimisega läbikaalutult. Ma paari sõnaga kommenteerin selle esimese küsimuse all ka teatud valeinformatsiooni, mida te praegu siin Riigikogu saalis andsite. Nimelt, 2006. aastal, ma arvan, et see oli ilus maikuu, kehtestas majandus‑ ja kommunikatsiooniminister, minu eelkäija, nõudmised Eesti Postile kui ettevõttele, millised peavad olema postkontorite võrgu minimaalstandardid Eesti Vabariigis. Postkontor on üks võimalus pakkuda elanikele head postiteenust, kusjuures siis säilib n‑ö letiteenindus. Need nõudmised on sellised, et igas omavalitsuses, kus on vähemalt 2500 elanikku, peab olema üks n‑ö letiteenindusega postkontor. See on peamine nõudmine, mis on minu eelkäija kehtestatud. Praegu on Varstu vallas kaks postkontorit. Nii et see minimaalnõue on igal juhul täidetud. Te viitasite ahiküttele. Tihtipeale tuleb Eestis ette, et ruumid on viletsad, aga ruumide viletsus või hiilgus ei ole otsene kriteerium postkontorite võrgu optimeerimisel. Teine küsimus on see, kui me räägime elanike seisukohast, et sellesama määruse järgi on kehtestatud minu arvates väga mõistlik nõue, et inimesele peab olema postiteenus, see n‑ö minimaalne postiteenus kättesaadav vähemalt viie kilomeetri raadiuses. Kui see teenus jääb kaugemale kui viis kilomeetrit, siis on Eesti Postil kui ettevõttel võimalik pakkuda ka motokannet. Teisisõnu, sisuliselt teenindatakse inimest kodus, elukohas, see on veelgi mugavam kui sõita postkontorisse seda teenust saama. Need on need põhilised nõudmised. Nüüd konkreetselt Krabi postkontorist. Praeguse seisuga ei ületa tehtavate postitoimingute arv, mida iganes me postitoiminguks ka ei nimeta, seal päeva jooksul kümmet. Tõepoolest, kui me kõik need asjad kokku paneme, siis see teie nimetatud postkontor on summa summarum üks, mida majanduslikult ja, tõepoolest, arvestades tema võimalikku mõju postiteenuste mõistlikule osutamisele selles piirkonnas, ei ole mõistlik säilitada. Loomulikult, iga selline otsus on teatud mõttes ebameeldiv või ei pruugi olla meeldiv, aga kui me vaatame tarbija seisukohast, siis tarbijale, veel kord ütlen, peab olema kvaliteetne postiteenus tagatud.
Teine küsimus: "Mis pole Teie poolt juhitav ministeerium analüüsinud olukorda, millesse Krabi küla elanikud pärast postiasutuse sulgemist satuvad?" Vaat sihuke küsimus. Aitäh! Ma juba eelnevalt rääkisin sellest, osaliselt see analüüs ju kõlas. Me ikkagi jälgime Eesti Posti kui ettevõtte strateegiat ja arengut tervikuna, sealhulgas seda, et kujundataks välja pikaajaline infrastruktuur just universaalse postiteenuse osutamiseks. Me jälgime väga tähelepanelikult, kuidas me asetseme näiteks nende riikidega võrreldes, kes on meie arengujärgust tunduvalt ees, kelle geograafiline piirkond on tunduvalt suurem kui Eestis, kus elanike asustustihedus on eripärasem. Me hoiame silme ees ka seda standardit, et oleks tagatud universaalne postiteenus, et me ei teeks otsuseid, mille tõttu me lõhume midagi sellist, mida kindlasti läheb vaja pikema aja jooksul, selleks et oleks tagatud hea postiteenus. Ma veel kord kordan, rääkides postiteenuse seisukohast, et nendel inimestel, kes Krabi külas elavad, ei tohi postiteenuse kättesaadavus kuidagiviisi halveneda. On olemas motokanne, mis selles piirkonnas vägagi hästi toimib ja millest ma rääkisin. Lisaks, kõikide nende postkontorite puhul töötatakse koos omavalitsustega ja pakutakse nn frantsiisikontori mudelit. Paari sõnaga räägin, mis seis sellega on. Kui me vaatame Eestit tervikuna, siis veel paar kuud tagasi oli Eestis ainult üks frantsiisikontor. Frantsiisikontor tähendab sisuliselt seda, et Eesti Post saab n‑ö minimaalse paketi postiteenuseid teatud tasu eest delegeerida inimesele või mõnele ühendusele, kes tahab sellega tegelda. Te mäletate, härra Lenk, tookord me rääkisime eestiaegsetest postitaludest. Siin on mingisugune analoogia. Kindlasti on see väga vajalik Eesti Posti arengusuund. Kui me vaatame näiteks kas või Soome posti, kes täidab sama funktsiooni, ja kujutame ette Soomet, siis seal on frantsiisikontorite ja letiteeninduste osakaal umbes 60% : 40% frantsiisikontorite kasuks. Nii et see on see tulevik. Pean ütlema, et me tahaksime olla siin väga realistlikud. Ma ei kujuta ette, et me nüüd saame iga sellise n‑ö letiteeninduse asemele frantsiisikontori. Eesti Post on selleks valmis, aga me vajame selleks kohaliku omavalitsuse tuge, kohalike aktiivsete inimeste soovi ja, loomulikult, härra Lenk, miks mitte teie ise ei või olla selle teatud innovatiivse lahenduse maaletooja sealkandis. Võtke see endale vaevaks! Aga kokkuvõtvalt: Krabi küla elanike jaoks ei tohi postiteenus halveneda ja postiteenuse kvaliteet ei ole seotud sellega, kas see kontor on avatud või ei ole.
Kolmas küsimus: "Miks tehti Krabi küla postkontori sulgemise otsus vastuolus avalikkusele teadvustatud tingimustega, mis lubab Eesti Postil postiasutusi sulgeda? Ei teeninduspiirkonna elanike arv ega postkontori töötingimused uues koolimajas ei vasta sulgemise põhjendustele." Ma olen tõenäoliselt tegelikult sellele küsimusele juba vastanud. See informatsioon teie küsimuses ei ole täpne. Mul on ka palve. Ma isiklikult saatsin oma esindajad sinna külasse ja nad uurisid, mida te olite rääkinud külaelanikele, ja, ütleme ausalt, ega te nüüd päris ausat infot külaelanikele ei andnud. Hirmutasite neid igatepidi, et majandusminister tahab just Krabi küla elanikke kuidagiviisi halvemasse seisu panna. See, mida te olete külaelanikele rääkinud, ei vasta tõele. Nõuded on sellised, et omavalitsuses peab olema vähemalt üks postkontor, mida peab Eesti Post. Varstu vallas on neid praegu kaks. Teine asi, mis on ka oluline teada: ega tänaseks ei ole veel postkontoreid suletud. Meil kehtivate reeglite järgi on lugu niimoodi, et Eesti Post saab teha otsuseid selles küsimuses, kui on olemas Konkurentsiameti heakskiit. Konkurentsiamet vaatab veel kord läbi, kas selline otsus on majanduslikult põhjendatud ja vastab kõigile postiteenuse kvaliteedistandarditele. Kui Konkurentsiamet annab loa, siis Eesti Post kui ettevõte saab asjadega edasi tegelda.
Neljas küsimus: "Miks ei ole ministeerium vaidlustanud Krabi postkontori sulgemise otsust, kui uues olukorras jääksid lähimad postkontorid Krabi elanikele rohkem kui 15 kilomeetri kaugusele?" Vastus on juba minu mainitud majandusministri kehtestatud nõue, et kui maapiirkonnas jääb inimese elukoht postkontorist kaugemale kui viis kilomeetrit, siis tarbijale tuleb tagada universaalne postiteenus tema elukohas või selle isiku asukohas. See on see tegelik nõue.
Viimane küsimus: "Kas poleks Teie kui ministri arvates õige Krabi postkontori sulgemise otsus ministeeriumis uuesti läbi vaadata ja asja veel kord kaaluda?" Me oleme tõesti seda kaalunud. Ma loodan, et Konkurentsiamet kujundab siin oma lõpliku seisukoha, mis on objektiivne, mis ei ole poliitiline sekkumine, mingisugustest muudest motiividest ajendatud. Eesti Posti juhtkond on lubanud ka teiega isiklikult, härra Lenk, seda küsimust põhjalikult arutada ja kõik asjad n‑ö puust ja punaselt selgeks teha. Mingil juhul ei taha me aga seda, et Krabi küla elanike jaoks postiteenus halveneks. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Me oleme väga pikalt siin juba arutanud seda Eesti Posti küsimust. Jah, ta on riigi äriühing ja põhiväide on see, et tema tegevus peab olema kasumlik. Milline on see kogemus teistes Euroopa Liidu riikides? Kas seal üritatakse postiga ka kasumlikkusesse jääda? Ma mõtlen just selles osas, kus seda teenust kontrollib riik.

Kõikjal Euroopa Liidu liikmesriikides on postiettevõtted äriettevõtted. Seda esiteks. 1. jaanuarist 2009 avaneb postiturg kõikide teenuste parameetrite osas. Lähipäevadel  peaksin ma esitama Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu, mis toetab postituru avamist ka Eestis. Mis puudutab universaalset postiteenust, siis universaalne postiteenus ei ole kasumlik, ma ei taha siin kasutada sõna "üldjuhul", aga siiski väga tihti. Selleks on olemas eraldi süsteemid, kuidas kehtestada need nõuded, et inimene saaks selle universaalse postiteenuse, selle teatud standardi kätte. Neid nõudeid saame kehtestada seadusega ja majandusministri määrusega. Need on ka praegu Eestis kehtestatud. Ükski seadus ega määrus ei näe ette, et postiteenuse kättesaadavus seatakse sõltuvusse postkontorist ja tema lahtiolekuajast. Sellist asja ei kujutata Euroopas päris hästi ette. Lihtsalt avatud postkontor ei tähenda veel postiteenust. Ettevõtja seisukohast tuleb tõenäoliselt kaaluda kõiki asjaolusid. Suure tõenäosusega jääb see võrk selliselt kahjumlikuks. Kuid kui palju seda kahjumit võib lasta tekkida, et kvaliteedistandard oleks tagatud, see on tegelikult otsus, mille lõpuks peab tegema ettevõtte juhtkond ning mille õigsust ja majanduslikku otstarbekust kinnitab Konkurentsiamet. See on see reegel. Loomulikult, kui me mõtleme Eesti peale ja vaatame postiettevõtete tulusid, seda, milliste teenuste pealt nad teenivad, siis hõreda asustusega piirkondades on postiteenused üldjuhul muidugi kahjumlikud. Aga see ei tähenda, et neid postiteenuseid ei peaks seal osutama.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Tore on teid kuulata. Kahjuks pole teie informatsioon ikkagi, nagu ma enne ütlesin, mitte päris täiuslik, ja täpselt sama täiuslik ei olnud teie informatsioon ka minu külaskäikude kohta Krabi külla, kus ma, otse vastupidi, rääkisin, et härra Parts on väga tore mees ja külaelanike ainuke lootus on minister, tema võib külaelanikke päästa, aga Eesti Post neid ei päästa. Nii et ma tegin teile komplimendi. Aga nüüd on mul küsimus. Te olete rääkinud sellest kojukandest. On hirmus tore, kui sellel postiljonil on kiiver peas ja ta kihutab mootorrattaga tolmust teed mööda sinna Krabi külla pakke viima. Kas te olete analüüsinud või on teile öeldud, et need pakid lähevad tarbijale või sellele külaelanikule ca kolm korda kallimaks kui praegu, kui nad need pakid postkontorist kätte saavad? Elanikud, tarbijad, maksavad jälle kõik asjad kinni.

Aitäh küsimuse eest! Ma sain teie küsimusest aru. Loomulikult, erinevate postiteenuste hinnakujundus on avalikult kättesaadav informatsioon. Nii et te tegelikult ei öelnud siin mulle mitte midagi uut. Oluline on see, et inimene saab oma postiteenuse kätte ja mitte halvema kvaliteediga, kui seadusandja ja õigusaktid ette näevad. Loomulikult, mõni asi võib olla natuke kallim, aga selle võrra on ka teenus oluliselt parem.

Palun, kolleeg Kaia Iva!

Aitäh! Hea minister! Postkontorite sulgemise puhul on palju räägitud postiteenusest, aga ka sellisest sotsiaal-ühiskondlikust aspektist, et seal on tore koos käia, asju arutada ja inimestega kokku saada. Me tegelikult teame, et eri meetmetest on eraldatud väga suured toetussummad külakeskuste loomiseks, nii nende renoveerimiseks ja ehitamiseks kui ka tegevustoetusteks. Ma arvan, et selle sotsiaalse aspekti võime vähegi tegusates omavalitsustes siiski maha võtta. Kohtades, kus on olemas aktiivsed inimesed ja vähegi asjalikud omavalitsused, on need külakeskused juba kas olemas või planeerimisel ja tegemisel. Küsin seda: kas seda üldist postiteenust võiks nendesamade külakeskuste kaudu frantsiisilepingutega korraldada?

Aitäh! Vastus on kindlasti jaatav. Eesti Post on väga valmis kõikvõimalike frantsiisipartneritega lepinguid sõlmima ja kogu seda süsteemi nõnda korraldama. Ma arvan, et see on õige suund, see on paindlik võimalus, see on majanduslikult tõenäoliselt kõige mõistlikum. Meil ei ole ju vaja pidada üleval postkontoreid, kus toimingute arv on sedavõrd väike. Uskuge mind, Eesti Post ei pane kinni ühtegi letiteeninduspunkti, kus inimesed on hommikust õhtuni ukse taga järjekorras ja tahavad postiteenuseid saada. Mitte mingil juhul. Tuleb leida paindlik mudel ja minu arvates see frantsiisivõimalus on üks nendest. Teine asi, mida me oleme ka regionaalministriga mitmeid kordi arutanud, on see sotsiaalne aspekt, mida on korduvalt rõhutatud, et Eesti Posti kontor on teatud kogukonna kogunemise koht ja sel on ka muud funktsioonid. Regionaalministril on olemas üks huvitav, ma ei ütleks, et analüüs, aga ülevaade, kus on vaadatud just nende külakeskuste tekkimist. Peab ütlema, et seal, kus ei ole postkontorit, on külakogukonnad märksa aktiivsemad neid külakeskusi tekitama. Aga see külakeskus on juba palju suurema funktsionaalsusega kui lihtsalt üks postkontor, millel on ju tegelikult väga kitsas tegevusala.

Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kolm nädalat tagasi postitasin ka ise sadakond kirja. Pean ütlema, et nii aeglaselt ei ole nad kümmekond aastat liikunud. Läks ikka nädal-poolteist, enne kui nad kohale jõudsid. Aga ma tahtsin öelda, et võib-olla minister ei tea, et teil on uus teenus avatud, see on avatud postkasti teenus. Ma kogesin seda siinsamas all vestibüülis. Kui ma läksin neid paarikümmet kirja postitama, siis see postkast oli avatud sealt ülevalt, kust kirju saab sisse panna, ja ka külje pealt. Ma küsisin politseimeeste käest, kas ma panen külje pealt, et siis on tööviljakus kõrgem, või panen ülevalt, siis on nagu kirjasaladus hoitud. Ma küsin: kas see on teie uus standard või millega on tegemist?

Ei, kindlasti tuleb Eesti Postil kirjavahetuse saladus tagada. Ma tõesti ei tea, kes Riigikogu liikmetest või töötajatest selle ukse lahti jättis. Mis puudutab neid 50 kirja, siis andke nende aadressid, kellele te kirjad saatsite, küsime Eesti Postilt, miks on need kirjad nii kaua liikunud. Kolm nädalat, see on mingi rekord! Ega te ometi ei saatnud neid Kuule?

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! See on tegelikult ju üsna tänuväärne asi, et te selle postkontorite teema olete südamesse võtnud ja saatsite koguni oma esindaja Krabile. Ma eeldan, et ta ei läinud sinna ainult selleks, et tutvuda sellega, mida rahvasaadik Lenk seal rääkis või tegi, vaid et ta tutvus olukorraga ja tegi teile konkreetsed ettepanekud ning rääkis kohalike inimestega sellest, millised on siis võimalused, kas säilitada postkontor või kasutadagi seda frantsiisisüsteemi. Tähendab, kui ta juba nii palju riigi raha raiskas ja koha peale läks, millised olid siis selle käigu tulemused?

Aitäh! Mis puudutab võimaliku frantsiisikontori avamist Varstu vallas Krabi külas, siis see ettepanek on tehtud kohaliku omavalitsuse esindajatele. Ma väga loodan, et ka kohalikud inimesed on sellega kursis ning mõtlevad ja võtavad selle ettepaneku vastu.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Austatud härra minister juhtis siin tähelepanu väga olulisele asjale, nimelt et postkontor ja postiteenus ei ole üks ja seesama, vaid et need on kaks ise asja. Aga siit tekib automaatselt küsimus, mis asi on postiteenus. Lääne-Euroopa üks kõige suuremaid probleeme on see, et postkontorid tegelevad haltuuraga. Nad müüvad postmarke, nad müüvad postkaarte, Šveitsis müüakse saia ja igasuguseid muid selliseid asju, kusjuures postiteenus jääb teisejärguliseks. Kas on üldse tulevikus mõtet tagada Eesti Postile tema normaalne staatus demokraatlikus ja vabaturu ühiskonnas? See tähendab, postiteenus ei ole mitte avalik-õiguslik, vaid riiklik ja ainult riiklik. Kas sellel teemal on mõeldud? Ma olen näinud, et ka Eesti Post tegeleb kurat teab millega, seal saab küll pangamakse maksta ja postkaarte osta ja mida iganes, mis on äritegevus. Mis on postiteenus, mis peaks olema riiklik?

Aitäh! Ma loodan, härra Gräzin, et te ei läinud liiga hoogu ega teinud mulle praegu ettepanekut, et nii nagu te toetasite Eesti Raudtee tagasiostmist, tahate te riigistada Eesti Posti veel rohkem, kui ta praegu riigistatud on. Ma väga loodan seda. Ma tean teie seisukohta Euroopa Liidu ja tema direktiivide suhtes. See on a priori skeptiline. Aga ma juhin tähelepanu, et Euroopa Liidus on olemas postidirektiiv, mis kõik need mõisted, mida me loeme n‑ö universaalseks postiteenuseks, ja selle, millised on kõikvõimalikud muud postiteenused, defineerib, kusjuures kehtestab sellele universaalsele postiteenusele ka väga selged standardid. See, kas Eesti Post osutab mingisuguseid lisateenuseid, on tegelikult ühe ettevõtte otsustada. Lõppkokkuvõttes, kui see on kasumlik, siis miks mitte. Siin ei ole võimalik ega ratsionaalne kätt ette panna.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Oma kõnes mainisite, et Eesti Posti juhatus kooskõlastab omavalitsustega võimalikku postkontorite sulgemist. Ma tahan täpsustada. Kas Varstu valla juhtkonnaga oli läbi räägitud, enne kui Krabi küla postkontor oli pandud suletavate postiasutuste nimekirja?

Aitäh! Ma tean kindlasti, et Eesti Posti inimesed suhtlevad Varstu valla juhtidega ja mis puudutab erinevate postipunktide sulgemist, siis neid inimesi on piisavalt informeeritud. Juhin tähelepanu, et lisaks sellele informeerimisele toimub praegu läbivaatamine Konkurentsiametis. See ei ole Eesti Posti suvaotsus, nagu me tihtipeale püüame sellest aru saada. Kohalikud inimesed ja kohalik omavalitsus on kindlasti sellest informeeritud ja ma tahan väga loota, nagu me eelnevalt rääkisime, et selline erainitsiatiivil tekkiv postkontor, kui selle järele on tegelik vajadus, sinna Varstu valda tekib.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te väitsite korduvalt, et kõigepealt peab olema inimestele tagatud kvaliteetne postiteenus. Kas näiteks sel juhul, kui Krabi küla elanikud on rahul selle kvaliteediga, mida praegu postkontoris pakutakse, on võimalik, et individuaalselt lähenetakse igale postkontorile ja näiteks ka Krabi küla postkontor jääb alles?

Aitäh! Ma saan kinnitada seda (uskuge mind, ma ei tee seda lihtsalt paljasõnaliselt), et igale postkontorile lähenetakse individuaalselt. Mitte mingisugust sellist n‑ö massiotsust, et sulgeme nii ja nii mitu postkontorit ja hakkame noolega viskama Eesti kaardi peale, lihtsalt ei ole. Me vaatame ikkagi toimingute arvu, mis seal tegelikult tehakse, me vaatame elanike arvu, asustustihedust, me vaatame, kuidas on arenenud motokanne jne. Nii et Eesti Posti juhtkond, ma usun, teeb neid otsuseid individuaalselt, iga postkontori seniseid majandusnäitajaid ja kohapealset vajadust arvestades.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid! Kuna ma teist küsimust esitada ei saa – selline on meie kodukorraseadus – siis lihtsalt mõni täpsustus.
Olles viinud ennast kurssi asjadega postkontorite sulgemise probleemide rägastikus, võin öelda, et mina olen käinud õige mitmes Kagu-Eesti maakonna postkontoris, mida tahetakse kinni panna, ja mina ei ole siiamaani, härra minister, leidnud ühtegi valda, kus oleks eelnevalt, enne seda kui avalikustati nimekiri, millised postkontorid suletakse, räägitud vallavalitsuse töötajate või teiste inimestega, kaasa arvatud postitöötajad, muide. Enamik neist valdadest leidis oma suletava postkontori nimekirjast Eesti Posti koduleheküljelt Internetis. Te ütlete, et tehti põhjalik analüüs. Just selle analüüsi tingimustele ma ka toetusin. Meediast on läbi käinud just selle analüüsi kriteeriumid, mitte eelmise ministri kehtestatud määrus. Kui te võtate kätte ajakirjanduse, siis seal räägiti, kui palju peab külas elama inimesi, et postkontor alles jäetaks, ning et vanad majad, mida ei tasu kütta ja ülal pidada, tuleb sulgeda. Põhilised kriteeriumid olid need.
Kui me räägime sellest mototeenusest, kiivriga postipoisist, siis minu meelest on see päris koomiline. Kui postimees läheb seda ühte pakki viima sinna Krabi küla kaugesse tallu, siis tõepoolest läheb ca kolm korda kallimaks see teenus, selle ühe mootorratturi saatmine selle ühe inimese juurde, kes ta välja kutsub. Ma mäletan, kui te siinsamas puldis rääkisite, et inimesel peab olema kodus telefon, mille ta võtab külmkapi tagant, helistab ja siis tormab tema juurde mootorrattur-postimees. See asi nüüd küll Eesti elanikkonda tulevikus ei rahulda. Pigem hakkavad nad siis käima linnas, sealsamas Võru postkontoris ja sealt oma pakid välja võtma.
Tegelikult on asi niisugune, ma julgen seda väita sellest puldist, et Eesti Post ning ühtlasi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegid selle käigu avalikkust informeerimata ja kohaliku võimu arvamust absoluutselt arvestamata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Palun kõnepulti kolleeg Igor Gräzini! Viis minutit ma ikka annan, aga võin ka kaheksa anda.

Okei. Mul on sama asi, et ma ei saanud kahjuks küsida. Põhimõtteliselt kõige sellega, mis härra minister siin esitas, ma olen nõus ja toetan seda.
Aga ma olin sunnitud tulema siia pulti hoopis teise asja pärast. Ma ei mõtle praegu väga lugupeetud külaelanikele, kuigi sellest on ka juttu olnud ja kogu see teema on majanduskomisjonis olnud juba kaks aastat, juba eelmise majandusministri ajal. Vaadake, asi ongi selles, et me kipume ära unustama, mis asi post on. Selle tagajärjel me oleme saavutanud olukorra, kus firma nimega Eesti Post on asunud autu konkurentsi teele, konkureerides efektiivsete sidefirmadega, nagu DHL, UPS ja teised, ning pakkudes Eesti riigi poolt vääritut konkurentsi valdkondades, kus Eesti riik tegelikult asjaga tegelda ei tohi.
Ma tuletan meelde, mis asi on post. Praegusel juhul postidirektiiv on, muide, ka küllaltki jabur kompromiss. Tegelikult on õnneks postiteema tõepoolest Euroopas lahendatud ja, jumal tänatud, mitte direktiivi, vaid kuulsa Bundesposti kohtuasjade seeriaga, kus oli küsimus, kas välismaalane tohib töötada võõrriigi postiteenistuses või mitte. Seal lahendati väga hästi ära küsimus, mis on post ja mis ei ole. Direktiiv on lihtsalt tehtud kiiruga tagantjärele ja teemat eriti ei puuduta. Nii et jah, Euroopa Liidus on teema lahendatud. Jah, see on lahendatud kohtupraktikas.
Nüüd tuletan meelde ABC‑d. ABC seisneb lühidalt öeldes selles: post on riikliku side vorm. Täpselt samamoodi, nagu on kaitsevägi riikliku kaitse vorm, nii nagu kohus on riigi õiguse mõistmine, nii on post riiklik side. Ta ei saa olla avalik-õiguslik. Eesti Postil ei saa oma olemuselt postiteenuse valdkonnas olla mingit nõukogu, mis midagi hääletab. Kas me siis nüüd hakkame niimoodi tegema, et Laaneots hakkab oma staabiga hääletama? Kuhu me nii jõuame? Tähendab, me oleme loonud riikliku süsteemi selleks, et põhja lasta erateenuste osutamine. Tuletan meelde, et postil on Euroopas aegade algusest, alates sellest, kui Inglise kuninganna ta kehtestas, olnud ka sellised funktsioonid nagu mobilisatsioonikutsete kättetoimetamine, riiklike kutsete kättetoimetamine, vajaduse korral mobilisatsiooni väljakuulutamisest teatamine, posti kaudu jagatakse humanitaarabi hädapiirkondades jne. Post viib ka ühele inimesele kirja koju siis, kui DHL-il see ennast ära ei tasu. Kui me hakkame niimoodi selle asja peale mõtlema, siis on Eesti Posti näol praegu tegemist Eesti Vabariigi kõlvatu konkurentsiga normaalsete sideteenuste pakkujatega. Tähendab, ta konkureerib seal, kus vaba turg teeb asju palju paremini. Muide, täpselt sellesama raudtee näite võiks tagasi keerata. Kuidas ja mismoodi see erastati, hea küll, selle me jätame praegu kõrvale, kuid me peame aru saama, et kui Eesti riik tegeleb kõigega peale veiste karjatamise, siis sellel riigi interventsioonil tuleb ka ükskord piir. Kas Eestis kunagi midagi tohib ka vabaturu põhimõtetel teha või me jäämegi nn avalik-õigusliku Eesti Posti juurde, kes muu hulgas rehkendab tulusid, kasumeid jne? Seal ei tohi isegi bilanssi olla, pagan võtaks! Kas meil tõesti kaitseväes Laaneots annab aru kaitse efektiivsusest rahaliste näitajate alusel? Nagu ütleb kolleeg Riisalu: no tule taevas appi, mida veel! Me jäämegi selle otsa kokutama seniajani, kuni me ei tule tagasi väga lihtsa küsimuse juurde, mis asi on post. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Head kolleegid! Postiteemal kõnelen sellest, millised lootused ja ootused on Eesti Postil ja pakkide kojutoimetamise turul olnud. Nimelt, seoses Interneti-kaubanduse arenguga, seoses kataloogikaubanduse arenguga on mitmed eraettevõtted, millest kolleeg Gräzin siin just rääkis, kes vabal turul toimides on olnud ja on jätkuvalt küllaltki tõhusad, ja on ka Eesti Post üritanud aastaid saada enda kätte küllaltki ahvatlevat ja atraktiivset turgu, milleks on kataloogikaubamajadest või Internetist tellitud kaupade kojutoimetamine. Moel või teisel on seejuures nauditud tõepoolest riigi abi, riigi toetusi, küll mitte otseselt selleks, kuid oma ettevõtte ülalpidamiseks laiemalt. Kuid, oh õnnetust, on juhtunud niimoodi, et nii kataloogikaubamajade kui ka Interneti-kaubamajade müügimaht ei ole kasvanud nii kiiresti, kui on loodetud. Selle tõttu on see äri jäänud kiratsema. See äri on jäänud kiratsema tõenäoliselt paljude muude ettevõtete jaoks, aga ka Eesti Posti jaoks. Nüüd ongi olukord, kus moel või teisel on riigi postiteenuseid pakkuv ettevõte muutunud vahepeal kommertsialiseerunud ettevõtteks, mis, juhin tähelepanu, on aastate jooksul pakkunud kõlvatut konkurentsi äriettevõtetele, on nautinud seda eriõigust ja võimalust tekitada dumpingut näiteks otsepostituse või kirjade kojutoimetamise valdkonnas, ja praeguseks hetkeks on see lõhkine küna nii lõhkine, et kõigile paistab see silma ja kokku üritatakse hoida valdkondades, kus võib-olla see sageli ei ole mõistlik.
Tegelikult näitab praegune olukord seda, et innovatsioon sõnumite kohaletoimetamises on möödapääsmatu. Tõepoolest, pidada samal ajal üleval paberil kohaletoimetatavate sõnumite süsteemi ja elektrooniliselt kohaletoimetatavate sõnumite süsteemi muutub aina keerukamaks ja keerukamaks. Kui kütusehinnad nagu ka muud infrastruktuurimuutused maailmas ei tekita meile seda olukorda, et inimesed hakkavad eelistama nii Internetist kui ka kataloogidest soetatud kaupu, siis paratamatu tee on see, et selline ärivaldkond nagu postiteenus sellisel kujul, nagu ta praegu Eestis on, hääbub, ja kui Eesti Post kiirelt ja läbimõeldult majandusliku monopoli positsioonist loobuvat sammu ei tee kas või näiteks nendesamade frantsiisisammudega, millest ministri ettekandes juttu oli, siis tegelikult puudub ühiskonnal võime sellist aegade jooksul küllaltki erinevate ärihuvide tõmbetuules olnud ettevõtet sobilikul moel üleval pidada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Nüüd annan veel kord sõna lugupeetud ministrile.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma siiski sooviksin, et jääks kõlama tõde, mis puudutab neid protsesse, mis paratamatult toimuvad, sõltumata sellest, kui kõvad mehed või naised me tahaksime olla. Postivõrgu optimeerimine on vajalik. Kõige mõistlikum oleks, kui me saaksime postivõrgu optimeerimisse kaasata väga palju erainitsiatiivi, arvestades Eesti asustustihedust ja geograafilist eripära. Kõige olulisem on see, et sisuline postiteenus ei halveneks, et see kvaliteedistandard, mida me oleme seadusega kehtestanud, oleks täidetud kõikjal Eesti Vabariigis. Kui see kvaliteedistandard on ebarahuldav, on meil alati võimalik seadust muuta, olla täpsem.
Mis puudutab lugupeetud Heimar Lengi väidet, siis ma veel kord kordan, et tänaseks ei ole langetatud ühegi selles nimekirjas olnud postkontori sulgemise otsust. See saab toimuda ainult siis, kui Konkurentsiamet seda aktsepteerib. Järelikult ka viited, et seda on tehtud varjatult, justkui kohalikke omavalitsusi kõrvale jättes, ei vasta tõele. See ettepanek avalikustati veebruaris. Praegu käib menetlus, kohalikel omavalitsustel, kohalikel aktiivsetel inimestel on võimalik tulla oma ettepanekutega välja, pidades silmas just seda frantsiisi. Minu palve on, et me just nimelt ärgitaksime seda tegema. See on just selline paras pähkel ühele tugevale kohalikule omavalitsusele: leida see inimene, kes võiks seda teenust ka üle leti osutada, kui selle järele on selles Eesti piirkonnas vajadus.
See on tegelikkus. Nagu näitab ka tänane arutelu, me teeme seda vägagi avalikult ja ei ole mingisuguseid selliseid kriteeriume, et kas kinnisvara või ruumid, kus praegu postkontor asub, on halvas või heas korras. Küll aga peab loomulikult arvestama, kas majanduslik kahju on väga suur, sõltuvalt vajadusest sinna võrku investeerida. See vajadus võib eri postkontorite puhul üle Eesti olla vägagi erinev. Kuid konkreetselt Krabi juhtumi puhul on nii, et kui ruumid ka on seal paremas korras kui keskmiselt, siis lihtsalt toimingute arv on sedavõrd väike. Seda esiteks.
Teiseks. Lugupeetud härra Gräzini sõnavõtust, ausalt öeldes, ei saanud ma päris hästi aru. Tegemist on mingisuguse täiesti uue visiooniga. Kutsun sind üles seda visiooni avalikustama, et me saaksime aru, millest jutt käib. Väide, et postiteenus on praegu ebaselgelt defineeritud, sealhulgas selline postiteenus, kus riik peab saatma oma kodanikule kirja, mis igal juhul peab kohale jõudma, on minu jaoks täiesti üllatav. Ma ei tea, millisele kohtupraktikale sa viitad, aga loomulikult tahtsin ma seda ümber lükata. See jutt, mida sa räägid, on midagi täiesti omapärast, mis isegi väljub Euroopa Liidu raamidest. Isegi rahvusvahelise postiühenduse raames on kokku lepitud eri postiteenuste standardid. Kui sa küsid ilusasti, kirjanduslikult, mis asi on post, siis ma vastan, arvestades sinu esitatud visiooni: post on palk, mille otsas ripub lamp. Aitäh!

Suur tänu, härra minister!

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Ain Seppiku, Olga Sõtniku ja Jaak Aabi 23. aprillil esitatud arupärimine pikapäevakoolide kohta.  Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Tuleme posti juurest pikapäevakoolide juurde, mis puudutavad ka üsna palju väikseid piirkondi. Kui me vaatame tänast laste olukorda ja seda, miks  pikapäevakoolide teema on üldse tõusetunud, siis mitme aasta jooksul haridusvaldkonnas tegutsenuna olen puutunud üsna tihti kokku lastevanemate murega, mida kindlasti ka tänane haridus- ja teadusminister on kohanud. Lapsevanemad on mures, kui nad lasteaialapsele tihti kahjuks aina pikema ja pikema päeva lõpul järele lähevad – lasteaedadest võite ju andmeid küsida, isegi reede õhtuti tullakse sageli alles 6-7 ajal, kuigi lasteaed on selleks ajaks ametlikult kinni. Põhjus on selles, et väga paljud lapsevanemad käivad kodust üsna kaugel tööl, ka väikestest piirkondadest käiakse ju tööl linnas või piirkonnakeskuses, ja kas siis liiklusummikust või lihtsalt töökohast tulenevalt jõutakse lapsele tõesti väga hilja järele. Samal ajal, kui nad oma seitsmeaastase lapse mõne aasta pärast kooli panevad, tekib see probleem, et üsna paljudes koolides lõpevad tunnid 12-13 paiku, väikesel lapsel mõnigi päev enne 12. Põhimõtteliselt on see lapsevanem valmis oma lapsega tegelema ikkagi ju alles selsamal kellaajal, kui ta enne lasteaeda järele tuli, ehk siis 6-7 ajal õhtul. Küsimus on, kuidas nende lastega tegeldakse. On koole, kes korraldavad nendele tegevust, aga on koole, kus tegelikkuses ei ole mitte midagi, ja me ei saa ka oodata, et omavalitsus või kool peab sellega tegelema. Eks see oleneb ikka omavalitsuse võimalustest ja vahel ka tahtmisest.
Sellele infole tuginedes tutvusime Haridus- ja Teadusministeeriumi mitme ametnikuga Põhjamaade näitega ja sealhulgas ka eesti kooliga Rootsis, kus on olemas aastate jooksul välja kujunenud pikapäevakoolid. Pikapäevakoolides toimub selline mitmekülgne tegevus. Ühelt poolt on lapsed kõigepealt silma all, nad on kurjast eemal, nad on täiskasvanute juures ja tegelikult sõna otseses mõttes soojas. Teine asi on see, et nendega tõepoolest tegeldakse. Eriti tore oli see Rootsi Eesti koolis, sest selles koolis suurem osa eesti keele õppest toimubki pikapäevakooli raames. Kohustuslikke tunde on üsna vähe, aga kui nad käivad pikapäevakoolis, siis tegelikult õpivad nad seal üsna aktiivselt eesti keelt edasi. Õpetajad saavad pöörduda iga lapse poole, kes seda vajab. Eriti tore on see väiksemate laste puhul põhiainetes nagu matemaatika, eesti keel, osal lastel võõrkeel. Võõrkeelsetel lastel, st mitte-eestikeelsetel lastel on kindlasti eesti keele tugi, tegutsevad sotsiaalpedagoogid, logopeed. Ja mis seal rääkida, tihti võivad need lapsed, kes on terve päeva oma vanematest eemal või võib-olla on kodus ka suuri pereprobleeme, vajada psühholoogi abi.
Kolmas ja mitte väike asi on toitlustamine ja sotsiaalne pool. Rootsi riigi võimalused on võib-olla natuke suuremad, aga seal on ka väga palju külaskäike, sõite, kõike muud, mida väga paljud koolid juba korraldavad.
Sellele tuginedes pakkus  Haridus- ja Teadusministeerium välja pilootprojekti, millest osavõtt oli väga suur. Ütleksin, et üllatavalt suur, arvestades, et reklaami oli üsna vähe, ainult paaris Õpetajate Lehes. 54-le koolile üle Eesti eraldasime ka 10 miljoni ulatuses toetust. Toetusesoovid olid äärmiselt erinevad, miljonitest kuni paari tuhande kroonini (see paar tuhat krooni oli ühe ringi rahaliseks toetuseks).  Nüüd on selgunud, et tänane minister lausa isiklikult ei ole sellest huvitatud. Võib-olla on mu info vale, aga tänane arupärimine pakubki vestluse võimalust. Tekkis ka küsimus, et kui selline pikapäevakool ei sobi, kas tänasel ministril on siis mingi muu ettekujutus. Ma usun, kõik on nõus, et see probleem on olemas, ja kas me nimetame seda pikapäevakooliks või täispäevakooliks, milleks iganes, see on ainult formaalsuse küsimus. Sellest tulenevalt ongi küsimused esitatud ja ma loodan, et pärast tänast vestlust on meil asja sisu natuke selgem ja ma oskan ka paremini vastata üsna mitmele omavalitsusele, kes on küsinud, mis neist edasi saab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun kõnepulti haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Väga austatud arupärija! 2007. aastal juhtus nii mõndagi. Võib öelda, et  kinnistus näiteks Eesti kui totaalse riigi maine. Igor Gräzin nimetas, et totaalsest riigist on puudu üks asi, mida riik veel ei tee, see on lehmade karjatamine. Võin öelda, et Säreveres Järvamaal on valminud uus laut ja riiklik kutsekool karjatab seal lehmi. Nii et Eesti on totaalne riik. Igor Gräzin, kui te meid kuulete, olge rahulik, me saame kõigega hakkama.
2007. aastal rakendus ka Haridus- ja Teadusministeeriumi korraldusel ning tollase ministri Mailis Repsi initsiatiivil pikapäevakoolide programm, ennekõike selleks, et tagada paremini esimese kooliastme õpilaste tunniväline huvitegevus ja vaba aja sisustamine koolide juures. 2007. aasta riigieelarves oli selle riikliku programmi rakendamiseks eraldatud 10 miljonit krooni. Selle põhjal said pikapäevakoolid toetust, üleriigiliselt 54 kooli. Haridus- ja Teadusministeeriumi koolikorralduse osakond analüüsis 2007. aasta detsembrikuus pikapäevakoolitoetust saanud koolide senist tegevust. Programmi rakendamine 2007. aastal andis positiivseid tulemusi. Kõigepealt kasvas pikapäevarühmade õpilaste arv 2244-lt 3468-le. Suurenes õpilaste arv, kes osalesid ringide tegevuses, sest koolides rakendati tööle enam huviringe. Märkimata ei saa jätta sedagi, et 2265 pikapäevakooli õpilast said õpiabi ning 2002 õpilast said lisatoitlustamist. Programmiga eraldatud raha kasutamisel puudusid aga konkreetsed raamid ja kindlad reeglid. Seetõttu sai võimalikuks üsna liberaalne ja küllalt suvaline rahakasutus nendes koolides, kus eraldatud summad olid suhteliselt suured. Kui laste ja noorte huvitegevuse toetamine jätkub projektipõhiselt, siis vajab programm tulevikus kindlamaid raame. Rahaliste vahendite olemasolu korral on aga kaalutud võimalust toetada kohalikke omavalitsusi huvitegevuse arendamisel nn pearaha põhiselt, et järgida võrdse kohtlemise printsiipi.
Võib-olla see huviringide täiendavast rahastamisest rääkimine ongi ajanud teid, lugupeetud Mailis Reps, pisut segadusse. Üks küsimus ongi, et millistele argumentidele tuginedes otsustasite lõpetada pikapäevakoolide edasise toetamise. Küsimus on mulle. Haridus- ja Teadusministeerium ei ole võtnud vastu ühtegi sellist otsust, mis lõpetaks pikapäevakoolide edasise toetamise. Ma isegi ei saa aru, miks te oma arupärimises käsitlesite seda pilootprojektina ja miks sellele oli juba algatamisel antud nii ajutine staatus – üheks aastaks. Tegelikult oleks mingit kindlust võimalik anda pikema perioodi puhul, võib-olla kolme aasta kaupa. Haridus- ja Teadusministeerium jätkab 2008. aastal pikapäevakoolide programmi rahaliselt samas mahus, sest ka käesoleva aasta eelarves on programmile eraldatud 10 miljonit krooni. Käesoleval aastal on pikapäevakoolitoetust eraldatud 59 koolile. Arvestatud on ennekõike maakoole ja prioriteetseks said põhikoolid. Toetuse saajad on enamikus need koolid, kelle taotlus 2007. aastal jäi rahuldamata. Koolile ettenähtud toetuse suuruse aluseks sai algklasside esimese kooliastme õpilaste arv Eesti hariduse infosüsteemi andmete põhjal. Registrist saadud 59 kooli õpilaste arvu summa jagati eraldatava rahaga ja ühe õpilase kohta on saadud 5230 krooni aastas. Nii kujuneski välja igale toetust saavale koolile antava summa suurus, kui nende õpilaste arv, kellega seal arvestati, oli teada. Selle põhjal said koolid pikapäevatoetuse raha kokku 1912 algklassi õpilase tunnivälise huvitegevuse korraldamiseks.
Teie järgmine küsimus mulle: "Miks Te leiate, et vaba aja veetmine koolide juures pole riigi prioriteet?" Vaba aja veetmise ja ka asjaliku tegevuse võimaluste pakkumine õpilastele on väga oluline.
Viies küsimus: "Kas Teil on alternatiivseid lahendusi laste vaba aja veetmise võimaluste lahendamiseks?" Haridus- ja Teadusministeeriumi eesmärk on olnud nii huvihariduse kui huvitegevuse mitmekesisemaks muutmine ja võimalikult paljudele noortele kättesaadavaks tegemine. Eelmisel aastal korraldas Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Eesti Muusikakoolide Liidu, Eesti Olümpiakomitee ja Huvikeskuste Juhtide Koguga huvikooli projektide konkursid eesmärgiga ajakohastada huviharidust ning suurendada huvihariduses pakutava vastavust erinevate noorte huvidele. Projektikonkursside raames toetati valdkonna õppevahendite ostmist viies huvihariduse valdkonnas (sport, muusika ja kunst, loodus, tehnika, üldkultuur), sealhulgas rahvuskoolidele. Konkurssidele esitati kokku 208 projekti, millest 121-le määrasid konkursikomisjonid toetuse. Samalaadseid projektikonkursse on kavas jätkata ka käesoleval aastal.
Haridus- ja Teadusministeerium on aastaid toetanud lasterikaste perede laste osalemist huvikoolides ja huviringides, eraldades selleks Eesti Lasterikaste Perede Liidule sihtotstarbelist toetust. Eelmisel aastal oli esmakordselt  sihtotstarbeks lisaks laste koolituskulude toetamisele ka koolituseks vajamineva varustuse soetamise toetus ja käesoleval aastal oleme toetamist jätkanud. Lisaks võimalusele tegelda meelepärase huvialaga üldhariduskooli ringides või huvikoolides on täiendavaks vaba aja veetmise mitmekesistamise võimaluseks osalemine avatud noortekeskuste tegevuses. Viimasel kahel aastal on toimunud Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel üle-eestiline projektikonkurss "Avatud noortekeskus kui varaait", mille eesmärk on luua avatuse põhimõttel töötavaid ressursikeskusi ehk varaaitu. Varaait on koht, millel on avatud noortekeskuste teenuste mitmekesistamiseks vajalikud vahendid ja mis laenutab vahendeid teistele noorsootöö tegijatele tasuta. Need on kasutamiseks üksnes mitteärilistel eesmärkidel. 2007. aasta lõpu seisuga oli Eestis 25 varaaita. Hasartmängumaksu nõukogu vahendite toetusel jätkub käesoleval aastal ka see projektikonkurss.
Kuues küsimus: "Kui suured vahendid on eraldatud ja plaanis eraldada Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarves 2008–2013. aastal laste- ja noorte huvitegevuseks?" Haridus- ja Teadusministeeriumil on kavas järgmist tüüpi eraldised. Need summad on järgmiste aastate eelarvestrateegiast lähtudes küllaltki konservatiivselt planeeritud. Selle tõttu ei ole neid kõiki pandud  järgmisteks aastateks kasvama, vaid on päris tugev käik, kui me suudame neid samal tasemel säilitada ja rääkida siis igal aastal eraldi nende suurendamise võimalusest. Lasterikaste Perede Liidu toetus on tõusnud sellel aastal 800 000 kroonile, järgmiseks aastaks on taotletud sedasama. Huvikooli seadusest tulenevalt peaks igal aastal olema 10 miljonit krooni juba nimetatud vahendite, spordivarustuse ja muusikariistade soetamiseks huvikoolidele. Seda programmi on plaanis säilitada. Kooriühingu summad kasvavad järgmistest aastatest peale, jutt on rohkem kui miljonilisest toetusest aastas, järgmiseks aastaks on taotletud 1,6 miljonit, edasi 1,7 miljonit. Kutsekoolide Spordiliit, Akadeemiline Spordiliit, neid ma eraldi ei loe, Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Gaudeamus. Sellest eelnõust, millega teie ees on käinud kultuuriminister Laine Jänes, peaks tulenema veel niisugune üldine pearahapõhine huvihariduse toetamine. Aga kuna te küsisite Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarves olevate asjade kohta, siis ma jääksin siin oma liistude juurde.
Seitsmes küsimus: "Milliseid programme alustate põhikooli laste ja algkooli laste kooli juures toimuva tegevuse süsteemseks toetuseks?" Jätkuvad eespool nimetatud tegevused ning olemasolevate rahaliste ressursside otstarbekas kasutamine. 2009. aasta eelarve prognoos ei näe ette uute rahaliselt mahukate programmide käivitamist. Eks metoodiliselt mõeldakse igal pool midagi uut välja, aga niisuguseid asju, millega ministeerium kavatseks riiklike programmide tasemel järgmisel aastal täiendavalt välja tulla, tõenäoline rahaliste vahendite nappus ei võimalda. See on vastusena kõik.

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, hea minister, selgituste eest! Kindlasti oleks koridoris saanud samad vastused, aga siin on ju palju soliidsem. Kõigepealt oli suur heameel kuulda, et see info, mis läbi müra on jõudnud Riigikogu liikmeteni, ei vasta tõele. Üsna mitmed koolid teatasid, et nemad on kindlalt kuulnud, et nüüd on see programm lõpetatud, järgmisel aastal seda enam ei tule. Võib-olla on siin põhjuseks ka meie lisaeelarve hirmud, et kõik väikesed projektid tõmmatakse ju kokku. Aga mul on selline küsimus. Jah, 2008 me jätkasime, aga kas 2009. aastal – ma panin selle perspektiivi ka siia juurde – lisaeelarve valguses või, nagu sa ütlesid, väga konservatiivse tuleviku valguses seda hirmu ei ole, et sellistest väikestest asjadest, mis koolidele on küll suured, on kõige lihtsam loobuda? Milline on teie suhtlemine Rahandusministeeriumiga, kas te peate seda iga kord uuesti tõestama?

Aitäh hea küsimuse eest! Sellel suhtlemisel pole viga midagi, aga ma arvan, et kui me võtaksime praegu vahefiniši ja räägiksime sellest, millest keegi oma valitsemisalas tõenäoliselt loobuma peab, siis arvatavasti on see rahalise mahu järgi üks väiksemaid asju. Võib-olla on kellelgi tõesti tekkinud mulje, et küllap need väiksed projektid, mis ei ole mitmeks aastaks kinnistatud, vaid on algatatud üheaastasena ja seejärel on jätkatud üheaastasena, satuvad löögi alla. Mis ma siin öelda saan? Eks lõpuks tuleb meil need eelarvenumbrid kokku panna ja sealt siis kõige loogilisemat rada edasi minna. Kui see loogika tähendab seda, et kõike, mida sel aastal teha saab, ei saa järgmistel aastatel jätkata, siis paraku rahaline loogika kehtestab ennast. Nii et eks me peame seda arutama ja küllap te sügisel, kui eelarveprojekt on esitatud, näete, kas see on valitsusest tulnud koos pikapäevakoolide projekti rahastamisega või ilma, ning  arutatate seda siin. Praegu on mul väga raske midagi rohkem ütelda, sest tulenevalt nendest summadest, millest me räägime, võib arvata, et mõnigi senine rahastamine satub küsimärgi alla.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Siin oli väga palju juttu huvitegevusest ja vaba aja veetmisest. Mina olen käinud pikapäevakoolis või pikapäevarühmas mõnikümmend aastat tagasi. Siis oli sellel täiesti traditsiooniline nägu. Tuli bussi oodata – ja mis teha, ka praegustel lastel tuleb bussi oodata – ning siis sai tõesti tegelda vaba aja veetmisega, aga samas ka õppimisega, ja kui kellelgi väga vaja oli, siis tänapäevases mõistes õpiabiga. Kas siiski ei tasuks analüüsida, mida on lapsele just nimelt seal pikapäevarühmas või -koolis vaja, millist toetust on vaja? Ma arvan, et see on päris hea algatus. Või nagu me õpilaskodude puhul pidime tõdema, et teatud kohtade arv väheneb, ei ole nüüd ka selle algatuse saatus teada? Mis on siis järgnevatel aastatel haridusministeeriumi prioriteet?

Aitäh küsimuse eest! Teile on pikapäevarühm kindlasti hästi mõjunud. Pikapäevarühm andis paljudele lastele võimaluse ka tollases koolis natukene tuge saada ja võimaldas aega paremini veeta kui lihtsalt bussijaamas oodata. Ma lugesin oma vastuses ette päris mitmeid andmeid, et nende pikapäevakoolide juures on vähemalt statistiliselt, aruannete järgi pakutud õpiabi päris massiivselt, samuti võimalust osaleda huviringide tegevuses. Küllap need asjad on olnud kasulikud. Eks iga projektiga on nii, et mõned, kes hästi hakkama ei saa, langevad ära ja teised, kes viitsivad lisaks rahaküsimisele ka lastele rohkem pakkuda, tulevad juurde. Praegu on huvi päris suur. Mul oleks küll kahju, kui see projekt pooleli jääks. Nagu ma ütlesin, minu meelest ei peaks see olema üheaastane, vaid võiks pakkuda pikemaajalist kindlust ka omavalitsustele. Aga praegu oleme sellises seisus, nagu see on. Eks konkreetseid vastuseid, mis on kaalul – õpetajate palgad, pikapäevakoolid, koolitoit, muud asjad –, otsime ilmselt siin lähikuudel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikme Aadu Musta 6. mail s.a esitatud arupärimine üliõpilaste ühiselamute renoveerimise võimaluste kohta.  Palun kõnepulti kolleeg Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Austatud haridus- ja teadusminister! Mind ajendas seda arupärimist esitama murelik olukord, mis on meie ülikoolilinnas Tartus üliõpilaste ühiselamutega. Juba enne oli ühiselamukohtade puudujääk arvestatavalt suur, nüüd tuleb välja, et kuigi linn ja ülikoolid koos on teinud suuri projekte, võtnud laenu ja arvanud, et saavad kõik ühiselamud korda, on ometi juhtunud, et kaks ühiselamut on väga hullus seisus ja ühte neist peetakse vajalikuks kinni panna. Päästeamet ütleb, et kui seda ei tehta, siis on see kuritegelik, sest hoone on juba ohtlik üliõpilaste elule ja tervisele. Üritasin asja uurida ka Tartu Linnavalitsusest ja ülikoolidest, kes väidavad, et nemad ei suuda enam midagi teha, sest teadus- ja õpistruktuuride ajakohastamine võtab hingetuks.
Eelöeldust lähtudes saatsin ma teile, lugupeetud haridus- ja teadusminister, kaks küsimust. Esimene on uudishimuküsimus, kuidas mujal on, kuidas hinnata üldse üliõpilaste ühiselamute olukorda nii tehnilise seisundi kui kohtade defitsiidi poolest. Eriti huvitab ikkagi see, milline on praeguse valitsuse, ütleme, konkreetselt Haridus- ja Teadusministeeriumi arusaam, kuidas peaks sellisest olukorrast välja tulema. Kas raskuspunkt peaks minema vabaturule, et tudengid otsivad, äkki leiavad kuskilt kohad, või võtame ülikooli eelkõige majaperemeeste poegi või ootame ära, et demograafia lahendab küsimused, tudengeid jääb vähemaks? Või on siiski midagi paremat, optimistlikumat, kindlamat? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Ma palun jällegi kõnepulti haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud professor! Teie suusõnaline esitus oli palju kaasakiskuvam kui see kirjalik, natuke kuivem dokument, mis te arupärimisena olete esitanud. Kuna see oli asjalikum, mitte niivõrd emotsionaalne, siis ma olen valmistunud rääkima ka natuke üldisematest probleemidest, käsitlema seda teemat natuke laiemalt kui ainult majaomanike poegade ja teiste küsimuses. See oleks iseenesest ju ilus, ainult et Tartu Ülikool hääbuks siis ära, sest sealkandis nii palju majaomanikke ja nende poegi ei jätku, et nii suurt ülikooli üleval pidada. Kõigepealt ma jagan täiesti seda heameelt Euroopa Arengupanga laenuga ehitatud ja renoveeritud ühiselamute üle. Mäletan päris hästi seda aega, kui sai kaalutud, kuidas seda raha kasutada, ja eks mingil hetkel tundus asi kallutatuna, sest kogu see laenu- ja konkreetse, otsese abi pakett sai antud Tartu kahe ülikooli üliõpilaste majutuse lahendamiseks ning Tallinn jäi tollal ilma. Nüüdseks on see tasakaal olemas, peaaegu samas mahus, nagu enne Euroopa fondide raha Tartule anti, on ka Tallinna ülikoolid saanud riiklikku tuge. Aga eks omal ajal, kui Euroopa Liidu fondidest nii terviklikke pakette ei tulnud, tuli teha valik. Tõsi see ju on, et Tartus on olemas ülikool ja juurde on vaja tuua üliõpilased, Tallinnas või Tallinna piirkonnas on üliõpilasi rohkem ja nad ei vaja kõik ühiselamut. Seetõttu ühiselamu ehitamise probleemi puhul ma nii kujundlikuks ei läinud, mis oleks Tartu Ülikooli professoreid väga rõõmustanud, ma olin oma vastuses korrektne. Aga selge on, et Tallinna ja Harjumaa peale on neid, kes saavad kodunt ülikooli käia, rohkem kui neid, kes saavad kodunt Tartu Ülikooli käia. Selle tõttu oli esimene valik ühiselamuprobleemide lahendamine Tartus.
Rahuldava hinna ja kvaliteedi suhtega majutusteenust pakutakse ka mõne avalik-õigusliku ülikooli kolledži juures, näiteks Tartu Ülikooli Türi ja Viljandi kolledžis ning Tallinna Tehnikaülikooli Kohtla-Järve kolledžis. Kõikuv, enamasti mitterahuldav on olukord riigi rakenduskõrgkoolide üliõpilaskodudes. Riigi tähelepanu alt on väljas eraõppeasutused, aga sinnani ka küsimus ei ulatunud. Asja pole saanud ülelinnaliste üliõpilaskülade moodustamisest, ei ole Tartuski tegelikult formaalselt ühendatud kahe ülikooli üliõpilaskülasid. Lisaks sellele Tartu üliõpilasküla väga head meelt üles ei näita, kui uksele koputavad Tartu Lennukolledži õppurid, endalgi ruumi vähe. Haridus- ja Teadusministeerium on viimasel ajal rohkem tegelnud rakenduskõrgkoolide ühiselamute haldamistingimuste ühtlustamise ja korrastamisega. 2003.–2007. aastani pakuti Tartu üliõpilaskülas esmakursuslastele vabu kohti järgmiselt: 2003. aastal 600, 2004. aastal 1100, 2005. aastal 750, 2006. aastal 550 ja 2007. aastal 320 kohta. 2008. aasta juulis pakutakse esmakursuslastele tõenäoliselt vähem kohti kui eelmisel aastal, nii et siin on langev trend. Oktoobrist juunini on üliõpilaskülas järjekorras umbkaudu 400 kohataotlust ja enamasti soovitakse saada ühekohalist tuba. Nii et täiendavad soovid, osa neist inimestest on enne juba majutatud, osa mitte. Aga järjekord on siiski päris pikk. 15. mai k.a seisuga olid valdavalt parema koha ootel 472 tudengit, see on siis Tartu üliõpilaskülas ehk Tartu Ülikooli külas.
Euroopa Komisjoni esindajad nõustusid uue perioodi tõukefondide esmaarutelul  maal asuvate kutseõppeasutuste majutusteenusesse panustamisega, sest need ühiselamud olevat koolituse pakkumise lahutamatu osa. Linnas paiknevate kõrgkoolide ühiselamute majutuspakkumine on konkurentsis muude majutajatega. Nii et lisaks perepojale võetakse nii Tartus kui Tallinnas kõrvaltuppa ka mõni neidis või lihtsalt tuttavaid. Niisuguse tegevuse toetamine käib teistsuguste reeglite järgi, tõenäoliselt on spetsialiseeruvatel majutajatel võimalik ka ettevõtlustoetusi ja muid toetusi saada ning see ei ole praeguse arupärimise vastuse teema. Lähiaastail saavad seega tõukefondide toel korda päris paljud kutseõppeasutuste ühiselamutest, kas uusi kohti või siis renoveeritud kohti on 4000 ulatuses. Potentsiaalselt võivad niisugused majutuskohad, kui nad on vastavas piirkonnas, pakkuda majutust ka kõrgkoolide õppuritele, aga kuna kõrgkoolid on meil koondunud vaid mõnesse kohta, siis üldjuhul kutsekoolide võrgu ühiselamud nende asja ei lahenda. Tartu üliõpilaskülade võimekusest ma pisut siin rääkisin, eks õppeasutused peavadki leidma ise vahendeid või moodustama konsortsiume. Lõpuks on need reeglid, mille järgi nemad toimetavad, natuke teised kui hotelliteenuse pakkujatel. Nad ei pea üldse kasumit tekitama või kohe oma raha tagasi saama. Põhimõtteliselt on siiski võimalik planeerida üliõpilaste üüriraha peale mingeid täiendavaid kohti ja küllap suured ülikoolid sellega mingil määral ka hakkama saavad. Muret teeb hetkel Tallinna Ülikooli sellekohane vähene võimekus. Riigieelarve kanda jääb seni vaeslapse ossa jäänud riigi rakenduskõrgkoolide üliõpilaste majutustingimuste parandamine. Narva mnt 89 asuvast ühiselamust siin oli juttu, ma ei mäleta, kas numbriliselt, aga üks nendest kahest oli see, mida sa silmas pidasid. Üldplaneeringu järgi pidi sealt läbi tulema tee ja arutusel oli, kas see tee võiks tulla läbi ühiselamu, nimelt seal kangialuse moodustamisega. Praegu on selline seis, et ühiselamu lammutamine on vältimatu, kui see planeering ellu viiakse. Nii et küllap seepärast on ka nii riigi kui ülikooli vahendeid sinna väga raske planeerida, vähemalt selle ühiselamu jaoks. Mis seal ikka, suhteliselt retrotingimustes seal elatakse ja võib-olla kellelegi meeldib ka selline noorus. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi, näiteks kolleeg Mailis Repsilt.

Aitäh! Hea juhataja! Hea minister! Mul on küsimus Tallinna Ülikooli kohta. Siin oli tudengite väga jõuline avaldus väga raskete ühiselamutingimuste kohta. Enamik võtetest oli tehtud just Tallinna Ülikooli ühiselamutes. Te vihjasite, et sellega on probleeme. Kas asjad ei ole arenenud nii kiiresti, kas riigirahast tol hetkel planeeritud toetus oli liiga väike või mis juhtunud on?

Kuna Tallinna Ülikoolis on üliõpilasi praegu rohkem kui mõni aeg tagasi, siis küllap see rahaline süst, mis ei olnud mitte väike, seda ei  saa öelda, ei lahendanud kõiki probleeme. Tallinna Ülikooli bilanss ei ole kõige roosilisemas seisus, nii et Tallinna Ülikool oma vahendeid ühiselamutesse tõenäoliselt väga palju panna ei saa. See eristab teda praegu näiteks Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Tiit Kuusmiku, Jaak Aabi ja Valeri Korbi 5. mail s.a  esitatud arupärimine keskkonna ja GMO-de kohta.  Ma palun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Käesolevat arupärimist, mis puudutab keskkonda ja geneetiliselt muundatud organisme, ajendas esitama Eesti Keskerakonna roheliste kogu liikmete väljendatud mure, et keskkonnaminister ei tegele piisavalt Eesti kodanike toiduohutuse tagamisega. Geneetiliselt muundatud organismid ei puuduta ainult toiduainete valdkonda, vaid ka keskkonda tervikuna. Avalikkuse jaoks on puudu ministri seisukoht  geneetiliselt muundatud organismide probleemistikus. Eeldades, et Riigikogu liikmed on küsimustega tutvunud ja härra minister neid oma vastustes ka kasutab, ei hakka ma aja kokkuhoiu mõttes küsimusi ette lugema ja jään ootama vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustades vastust sellele arupärimisele, juhin ma kõigepealt tähelepanu sellele, et otseselt toiduohutusega Keskkonnaministeerium ei tegele. Keskkonnaministeeriumi põhimääruse §-s 6 on loetletud küll hulgaliselt tööeesmärke ja tegevuseesmärke, aga otseselt toiduohutust seal nimetatud ei ole. Toiduohutuse küsimusega tegeleb Põllumajandusministeerium, kellega  Keskkonnaministeeriumil on muidugi väga hea koostöö.
Nüüd vastus teie esimesele küsimusele. Geneetiliselt muundatud organismide kasutamise järelevalve, sealhulgas ka piiriülese liikumise kontrolli kohta on just äsja valminud pikk ja põhjalik analüüs ning selle võime teile soovi korral ka saata. Sellest tuleneb, et vastutus on jagatud eri institutsioonide vahel. Neist olulisemad on Keskkonnainspektsioon, Veterinaar- ja Toiduamet ning Taimetoodangu Inspektsioon.
Keskkonnainspektsiooni pädevus GMO-dega seotud nõuete järelevalves tuleneb GMO-de keskkonda viimise seadusest, mille osas Keskkonnainspektsioon on üldine järelevalveasutus, kes teostab järelevalvet juhul, kui sama seadus ei sätesta teisiti.
Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv Veterinaar- ja Toiduamet tegeleb oma põhimääruse § 1 lõike 1 kohaselt otseselt juhtimisfunktsiooniga, teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi veterinaartegevuse, söödahügieeni, toiduohutuse, põllumajandusloomade aretuse, turukorralduse ja mahepõllumajanduse valdkonnas seaduses ettenähtud alustel.
Taimetoodangu Inspektsioon on samuti Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas tegutsev inspektsioon ja olulisemad seadused, mille nõuete täitmise üle Taimetoodangu Inspektsioon teostab osalist või täielikku järelevalvet, on muu hulgas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seadus, mahepõllumajanduse seadus, loomatauditõrje seadus, taimede paljundamise ja sordikaitse seadus, söödaseadus, taimekaitseseadus ja väetiseseadus. Taimetoodangu Inspektsioon on peamine taimekasvatusnõuete täitmise järelevalve institutsioon. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev Keskkonnainspektsioon ei teosta otseselt tollis GMO-de järelevalvet. Teiste inspektsioonide kohta peab seda küsima järele Põllumajandusministeeriumist.
GMO-toodet tohib turustada pakendatult ja märgistatult. Märgistatud peab toode olema siis, kui ta sisaldab GMO-dest koosnevat, neid sisaldavat või teisi neist toodetud materjale rohkem kui 0,9%. GMO-de sisaldus on alla 0,9%, kui see ei ole juhuslik või tehniliselt vältimatu, sel juhul tuleb märgistada antud toode geneetiliselt muundatud toiduna. Märgistamisnõuete täitmise järelevalves saab Veterinaarinspektsioon kontrollida ettevõtet, selle ruume ja vahendeid ning nende kasutamist, toidu valmistamisel kasutatavaid tooteid ja esemeid, puhastamisvahendeid ja -viise, käitlemist, märgistust ja muul viisil teabe esitamist. Märgistamisnõuete rikkumise tuvastamisel või seda põhjendatult kahtlustades teeb Veterinaar- ja Toiduamet ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks ja kohustuse edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks vajalikud toimingud läbi viia.
Läheme küsimustega edasi, teine küsimus: "Milline ametkond kontrollib geneetiliselt muundatud taimede seemnete importi, milliste kultuuride puhul on piirangud ja milline instants ning mille alusel otsustab seemnete impordi ja taimede kasvatamise ja külvipinna suuruse?" Seemnete importi kontrollib Taimetoodangu Inspektsioon. Kõikide kultuuride puhul, mida ei ole lubatud Euroopa Liidus kasvatada, kehtivad piirangud. Kuna Euroopa Liidus on lubatud kasvatada ainult ühte maisisorti, siis tohib kasvatamise eesmärgil Eestisse tuua ainult selle maisi seemneid. Kuna see maisisort on lubatud vabaturule, siis võib seda kasvatada igaüks ilma piiranguteta.
Kolmas küsimus: "Kas Eesti tervikuna või mõned piirkonnad võiksid olla GMO-vabad tsoonid?" Eestis tervikuna või ka mõnes piirkonnas võib kehtestada GMO-vabad tsoonid tingimusel, et ei piirata põllumeeste õigust kasvatada soovi korral GMO-kultuure. Euroopa Komisjoni soovitusel on selliseks võimaluseks kõikide piirkonna põllumeeste vabatahtlik deklaratsioon, millele kõik põllumehed alla kirjutavad, tõendades sellega, et nad ei soovi kasvatada geneetiliselt muundatud kultuure ja soovivad kuulutada piirkonna GMO-vabaks. Muudel juhtudel on praeguste seaduste alusel GMO-vabade piirkondade kehtestamine ebaseaduslik, st läheks vastuollu Euroopa Liidu seadustega ja WTO reeglitega.
Neljas küsimus: "Millised on keskkonnaministri viimase aasta initsiatiivid GMO-alases valdkonnas?" Keskkonnaministri initsiatiivid viimaste aastate jooksul, see on aastail 2007–2008, on järgmised. Esiteks, GMO seaduse muutmise seaduse väljatöötamine koos Põllumajandusministeeriumiga. Teiseks,  koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga aktiivne osalemine ÜRO keskkonnaprojektist rahastatavas bioloogilise ohutuse projektis, mille raames on korraldatud mitmeid koolitusi ja seminare, näiteks otseselt poliitikutele ja eriti Riigikogu liikmetele korraldatud teabepäev. Kolmandaks, pooleli on läbirääkimised Maksu- ja Tolliametiga GMO-de piiriülese liikumise kontrolli tõhustamiseks, eriti saadetistega kaasas oleva dokumentatsiooni, tollikoodide ja mittetariifsete meetmete kehtestamise osas. Neljandaks, 2007. aastal koostati ÜRO keskkonnaprogrammist rahastatud bioloogilise ohutuse teabevõrgustiku projekt, mille käigus loodi teabevõrgustik, mis on nüüdseks avalikkusele kättesaadav info- ja tehnokeskuse koduleheküljel. Viiendaks, loodud on väga hea ja toimiv koostöövõrgustik Põllumajandusministeeriumi ja Välisministeeriumiga.
Viies küsimus: "Milline on ülevaade kohaliku tarbija toidukorvist, see tähendab, millised on GMO võimalikud mõjud kohaliku tarbija toidule ja tervisele?" Siin tuleb tunnistada, et Eestis ei ole tehtud uuringuid GMO-de võimalike mõjude kohta kohaliku tarbija toidule ja tervisele, samuti pole Keskkonnaministeerium teinud tarbija toidukorvi uuringuid, kuna see ei ole Keskkonnaministeeriumi pädevuses.
Kuues küsimus: "Kas GMO-sisaldusega toidu ligipääs lasteasutustele on täna piisavalt takistatud?" Hetkel on olukord, et ühestki praegu ei Eestis ega Euroopa Liidus kehtivast seadusest ei tulene õigust takistada GMO-sisaldusega toidu ligipääsu lasteasutustele. Kuna GMO-toit on vastavalt märgistatud, siis on lasteasutustel soovi korral õigus ise valida, kas nad soovivad sellist toitu kasutada või mitte. Siinkohal lõpetan küsimustele vastamise. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh! Esmalt ma tänan vastuste eest! Kuna suur osa raskusest langeb siin Põllumajandusministeeriumile, siis ma küsiksin nii: öelge mõne sõnaga, kuidas teie omavaheline koostöö on sujunud?

Nii nagu ma ütlesin juba sõnavõtu alguses, on meil koostöö Põllumajandusministeeriumiga siin väga hea ja seetõttu mingit takistust selle teema arendusel ei Põllumajandusministeeriumis ega kindlasti ka mitte Keskkonnaministeeriumis ei ole. Olen kindel, et nii nagu need tegevused, mis tänaseks on juba lõpetatud, kulgevad ilma takistusteta ka kavandatud tegevused.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Muundkultuuride puhul ei ole nende võimalik bioloogiline või füsioloogiline mõju ainus. Suurim mõju, mis sellega kaasneb, on eelkõige asjaolu, et tegemist on patenteeritud tootega, mille kasutamise, käitlemise ja töötlemise õigus on patendiomanikul. Kas on analüüsitud ka seda, milline on muundkultuuride sallimisega kaasas käiv õiguslik, majanduslik või muu risk, mis tuleneb otseselt asjaolust, et muundkultuuride kasutaja ei ole seemnete õigusjärgne omanik, vaid see omandiõigus tuleb tal sisse osta ja selles kokku leppida?

Aitäh selle küsimuse eest! Tuleb tunnistada, et sellesisulisi põhjalikke uuringuid ja analüüse ei ole tehtud. Kuid olen päris kindel, et need seisavad meil veel ees. Ka sellel nädalal Luxemburgis koguneva keskkonnanõukogu üks teemasid on Prantsusmaa poolt üles seatud GMO-de teema ning arutusele tulevad just täpselt needsamad küsimused. Selline ühistegevus Euroopa Liidus vajab samuti veel koordineerimist.

Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Aitäh! Lugupeetud minister! Oma vastuses te tõite välja selle, et GMO-vabaks piirkonnaks on võimalik kuulutada ainult neid piirkondi, kus kõik põllupidajad ühiselt deklareerivad soovi loobuda GMO-de kasutamisest, et kaitsta nende põllupidajate õigust, kes just nagu tahaksid GMO-sid kasvatada. Minu küsimus on selline: mis teie arvate, kuidas saavad kaitstud nende inimeste õigused, kes tahavad mahepõllundust viljelda? Kuidas nende õigused saavad kaitstud, nii et nende mahekultuurid ei saastuks GMO-põhiste kultuuridega kas siis tolmlemise või muul teel? Kui ühte piirkonda juba GMO-kultuurid rajatakse, siis ei ole füüsiliselt mitte kuidagi võimalik näiteks õhu teel levivat õietolmu peatada. Kuidas on nende inimeste õigused kaitstud?

Aitäh küsimuse eest! Kui ausalt tunnistada, siis ega väga ju tegelikult ei olegi. Tõepoolest, Euroopa Liidus kehtivate reeglite järgi, nagu ma siin ka enne ette kandsin, on GMO-vaba tsooni praegu võimalik üles seada ainult niimoodi, et kõik põllumehed on sellega nõus. Mis aga puudutab seda, et looduses võivad nad tolmlemise teel seguneda, siis see on täiesti tõsi. Ja päris selge on see, et piir GMO-de ja looduslike taimeliikide vahel päev-päevalt aina rohkem hägustub. See puudutab ka seemnemajanduse teemat. Nagu ma ütlesin, keskkonnanõukogus on GMO-de teema üleval ja otseselt just nimelt seemnemajanduse teema. Ka seemnemajanduses too segunemine paratamatult ikkagi toimub. Piir muutub järjest hägusemaks ja järjest raskem on seda kontrollida. Mõnes mõttes on tunne, et Euroopa Liit tervikuna on selle teema arenduses üldisest rongist natuke maha jäänud.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Härra minister! Asjaomane direktiiv valdkonnast, mis kattub meie GMO-de keskkonda viimise seadusega, nõuab üheselt ettevaatusprintsiibi järgimist, mida meie seadus paraku ei nõua. Millised on teie plaanid selle puudujäägi likvideerimiseks?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei julge väita ei poolt ega vastu, kas see täpselt niimoodi on. Kui te väidate, et see niimoodi on ja Euroopa Liidu direktiiv on tugevam kui meie seadus, siis me peame oma seadust korrigeerima.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Lauri Laasi, Jüri Ratase ja Helle Kalda 6. mail esitatud arupärimine Eesti metsa kohta. Palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase!

Austatud juhataja! Peaaegu kuu aega tagasi esitasime arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile meie metsade tuleviku kohta. Arupärimises esitasime seitse küsimust ning avaldasime muret Eesti metsade majandamist reguleerivate seadusmuudatuste pärast. Metsade teema on väga aktuaalne ka praegu ja avalikkuses toimuv diskussioon annab meile pidevalt kinnitust selle kohta, et metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu on ette valmistatud kiirustades ja ilma pädevate analüüsideta, kus oleks selgelt välja toodud seadusmuudatuste võimalik mõju metsale, sealhulgas metsale kui elukeskkonnale ning ka metsaressursi kasutuse jätkusuutlikkusele. Seitse küsimust on ilusti-kenasti keskkonnaministri kaante vahel ja nendele seitsmele sisukale küsimusele ootame seitset meid rahuldavat vastust. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Inara Luigas! Palun kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud arupärijad! Tõepoolest, seitse küsimust metsanduse kohta on mul siin olemas ja ma üritan neile vastata.
Esimene küsimus on selle kohta, et kehtivat metsaseadust pole ühe aasta jooksul praktikas jõutud rakendadagi, miks on vaja seda juba nii kardinaalselt muuta. Ka on palve loetleda institutsioonid, kust on saadud kirjalikke ettepanekuid seaduse muutmiseks.
Esiteks, selle eelnõu muutmise eesmärk on teha metsaseadus võimalikult hästi toimivaks, kõikide huvigruppide huve nende koosmõjus arvestavaks ja viia see kooskõlla tegelike oludega, et tagada metsandusalase tegevuse parem kooskõla metsapoliitika üldiste eesmärkidega ning vältida nende mitmeti tõlgendamist. Suure osa muudatusettepanekuid on esitanud seaduse rakendajad, kelle soov on muuta seadus toimivaks. Kavandatud muudatused on tehtud, lähtudes metsanduse arengukavast aastani 2010.
Väitega, et metsaseadust tahetakse muuta kiirustades, ma nõustuda ei taha. Metsaseaduse muutmise ettepanekuid hakkas meie metsaosakond koguma juba juunis 2007. Aasta on täis saanud ja seega on eelnõuga tegelemiseks piisavalt aega olnud. Kirjalikke ettepanekuid seaduse muutmiseks saabus Keskkonnaministeeriumi maakondlikelt keskkonnateenistustelt, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuselt, Keskkonnainspektsioonilt, Riigimetsa Majandamise Keskuselt, Eesti Erametsaliidult, Eesti Metsatööstuse Liidult, Eesti Keskkonnaühenduste Kojalt, Eesti Maaülikoolilt, Riiklikult Looduskaitsekeskuselt, Sihtasutuselt Erametsakeskus, Eesti Linnade Liidult, Ambla Metsaühistult, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, Siseministeeriumilt, Põllumajandusministeeriumilt, Kaitseministeeriumilt, Rahandusministeeriumilt ning Justiitsministeeriumilt. Nii et üsna pikk loetelu.
Teine küsimus: "Miks oli vaja kehtivat looduskaitseseadust täiendada lageraie lubamisega piiranguvööndis ja isegi hoiualadel?" Looduskaitseseadusesse kavandatavad muudatused lähtuvad kehtivas metsaseaduses sätestatud kaitsemetsa majandamise piirangutest. Kuna praeguse metsaseaduse kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndis, kaitseala piiranguvööndis või hoiualal asuvad metsad liigitatud kaitsemetsa kategooriasse, siis kohalduvad nendele muu hulgas ka metsaseaduse § 29 lõike 11 piirangud, mis ütlevad ka järgmist: kaitsemetsas ei tohi lageraielangi pindala olla suurem kui 2 hektarit. Kõnealune säte lülitatakse looduskaitseseaduse vastavasse ossa ja sisuliselt ei toimu piirangutes mitte ühtegi muudatust. Kaitseala piiranguvööndis jääb endiseks looduskaitseseaduse regulatsioon, selle kohaselt on uuendusraie endiselt keelatud, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti. Täpselt samas sõnastuses jääb kehtima ka hoiuala metsaraie piiranguid käsitlev looduskaitseseaduse § 32 lõige 3, mis ütleb, et hoiualal on metsaraie keelatud, kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone. § 91 esitatud täiendav rakendussäte on vajalik, et reguleerida samamoodi olukorda ka nendel kaitsealadel, mille kaitse-eeskiri on vastu võetud varem ning mis seetõttu arvestavad, et vastav raielangi suuruse piirang on kehtestatud metsaseaduses. Ma kordan siis veel: kehtiva lageraielangi suuruse piirang viiakse metsaseadusest üle looduskaitseseadusesse ning see rakendub nagu praegugi vaid nendel juhtudel, kui kaitse-eeskirjas või hoiuala eesmärgist tulenevalt on lageraie üldse lubatud.
Kolmas küsimus: "Miks ei kaasatud selle metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu koostamisel metsateadlasi, professoreid, keskkonnakaitse- ja loodushoiu valitsusväliste organisatsioonide ning roheliste liikumise esindajaid?" Siinkohal tuleb öelda, et Keskkonnaministeerium kaasas metsaseaduses tehtavate muudatuste ettevalmistamisse algusest peale nii valitsusvälised organisatsioonid kui ka riigiasutused. Seaduseelnõule andis positiivse hinnangu ning toetas keskkonnaministrit muudatuste sisseviimiseks ka metsanõukogu, kuhu kuuluvad Eesti Maaülikooli, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse, Eesti Erametsaliidu, Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Metsatööstuse Liidu, Riigimetsa Majandamise Keskuse, Riikliku Looduskaitsekeskuse, Erametsakeskuse ja Keskkonnainspektsiooni esindajad, kes esitasid ka hulgaliselt ettepanekuid.
Neljas küsimus: "Miks rõhutatakse metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas korduvalt, et muudatused võimaldavad Eesti metsadest rohkem raiuda saetööstusele puitu jne? Kas Eesti metsad tuleb tuua ohvriks metsatööstusfirmade kasumile?" Metsaseaduse muutmise seaduse seletuskirjas on tegelikult öeldud, et muudatuste ülesanne ja eesmärk on luua paremad võimalused metsaressursi kasutamiseks efektiivsemalt ning motiveerida metsaomanikke kasutama oma metsaomandit seniselt aktiivsemalt. Eesti metsade ohverdamine metsatööstusfirmade kasumi nimel ei saa olla ega olegi seaduse muudatuste eesmärk.
Viies küsimus on järgmine. "Riigikontroll avastas RMK töös ebatäpsusi ja mõningaid puudusi metsaraiemahtudes 2007. aasta neljandas kvartalis, mis sisuliselt said alguse juba 2002. ja 2003. aastal, kui RMK peadirektoriks oli praegune juhatuse esimees Aigar Kallas ja metsamajanduse direktoriteks Tiit Timberg ja Tavo Uuetalu, kes mõlemad on praegu juhatuse liikmed. Miks just need isikud alustavad RMK struktuuride massiivset lammutamist ilma eelneva analüüsita ja tõepäraste põhjendusteta?" Vastuseks saab öelda, et RMK juhatuse liikmete valimine ning nendega lepingu sõlmimine kuulub kehtiva metsaseaduse alusel RMK nõukogu pädevusse. RMK nõukogu liikmed on nimetanud Riigikogu oma keskkonnakomisjoni ettepanekul ja kinnitanud Vabariigi Valitsus oma  korraldusega. Riigikontrolli audit tõi välja väga tõsiseid vajakajäämisi RMK suutlikkuses omada ülevaadet riigimetsas toimuvast. Küll oli puudulik riigimetsa väärtuste kohta käiv teave, küll olid vastukäivad ja pidevalt muutuvad andmed kavandatud ja läbiviidud raiete kohta. Nüüdseks on RMK-l jooksev ülevaade toimunud ja toimuvatest raietest olemas. Mis puutub RMK juhatusse, siis Keskkonnaministeeriumi teada ei ole nimetatud isikud olnud seotud nn kümnete miljonite tuulde laskmisega. Sellekohast viidet ei ole Riigikontrolli aruandes ega Keskkonnaministeeriumi siseauditi osakonna läbiviidud auditi aruannetes.
Kuues küsimus on selline. "Kui senini RMK metsades juhtisid ja korraldasid töid ligi 600 ametnikku ja siiski ei suudetud tagada piisavalt kvaliteetset tööd (Riigikontrolli raport), kuidas peaksid tööle jäetavad ligi 250 ametnikku edaspidi tagama riigimetsade jätkusuutliku ja heaperemeheliku majandamise?" Vastuseks võib kokkuvõtlikult öelda, et praegu on riigimetsas liiga palju juhtijaid ja liiga vähe tegeliku töö tegijaid. Riigikontroll juhtis oma auditiga tähelepanu RMK-ga seonduvatele probleemidele, heites RMK-le ette vähest suutlikkust ning efektiivsust ja osundades vajadusele korraldada ümber RMK juhtimise süsteem.
Seitsmes küsimus: "Kuna nii metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu kui ka RMK struktuuride massilise likvideerimise kava on saanud heakskiidu keskkonnaministri poolt, siis kas võtate ka vastutuse enda peale nende tagajärgede eest, mida need muudatused võivad kaasa tuua Eesti riigi metsadele ja looduskaitsealadele ning ka rahvusparkidele?" Siinkohal tuleb veel kord öelda seda, et RMK-s käimas olev reform ei tähenda struktuuriüksuste massilist likvideerimist, vaid juhtimissüsteemi ümberkorraldamist, mille käigus osa struktuuriüksusi liidetakse omavahel, samas aga luuakse juurde uusi struktuuriüksusi. Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lõike 1 punkti 1 kohaselt korraldab minister ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi ning sellest tulenevalt ka vastutab muudatustest tulenevate tagajärgede eest. Nii see tõepoolest on. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, Marek Strandberg!

Hea minister! Ühiskond ja ökosüsteem on ju mõnes mõttes sarnased. RMK reform ja ka metsaseaduse muutmine rõhuvad ühe olulise aspekti peale: nimelt vajaduse peale mitte lasta metsal väga vanaks kasvada, kuna siis ei saavat sealt piisavalt tulu. Millise kogemuse või arusaamaga on see põhjendatud? Me ju ometi laseme ühiskonnas vanadel liikmetel tekkida ja neil loomulikul teel lahkuda, kust tuleb selline huvitav metsa kui majanduse jaoks eksisteeriva ökosüsteemi käsitlus?

Aitäh, härra Strandberg, võrdlemisi julge paralleeli eest! Ma isegi ei taha selle koha pealt hakata edasi mõtlema, kuidas me tegelikult peaksime käituma – kas ka inimühiskonnas samamoodi nagu tulundusmetsas. Aga vastuseks ütlen seda, et eesmärk, mis puudutab tulundusmetsi ja majandusmetsi, on ju lasta metsal kasvada vajaliku raieküpsuseni ja siis seda kasutama hakata. See mõte ei ole ju midagi uut, niimoodi on aastasadu metsamajanduses tehtud. Teisest küljest tahan öelda aga seda, et mis puutub looduse kaitsmisse meie riigimetsades, siis ligi 30% riigimetsast on ühe või teise kaitserežiimiga kaetud, kogumahust ligi 9% seejuures suhteliselt range kaitserežiimiga. Ka selles osas on Eesti üsna esirinnas.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Härra minister! Vastates kolleeg Marek Strandbergile, kasutasite te sõna "tulundusmets". Ometi kavatsete uue metsaseadusega metsakategooriad ära kaotada. Kui auväärt abiministrilt sai küsitud, miks kaotatakse hoiu- ja kaitsemetsade kategooriad, siis ta rõhus sellele, et me kaotame pigem tulundusmetsa. Ehk siis kogu mets muutub loodussõbralikumalt majandatuks. Kuidas see sobib kokku teie äsjase vastusega?

Väga hästi sobib. See sõnakasutus tuli sellest, et harjumusel on oma jõud. See, mida abiminister teile rääkis uue seaduseelnõu kohta, on täiesti õige. Nn tulundusmets või majandusmets – me mõistame küll, mida see tegelikult tähendab. See tähendab metsa, mis normaalselt majandades valmistatakse ette selleks, et sealt saada vajalik kogus puitu ja mingil hetkel uus mets asemele istutada.

Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Lugupeetud minister! Vastates äsja kolmandale küsimusele, mis puudutas mitmesuguste asjaosaliste kaasamist, ütlesite te, et metsandusnõukogu toetas ettepandavaid metsaseaduse muudatusi. Ka lugesite üles pika nimekirja organisatsioonide nimesid, kelle esindajad seal nõukogus on. Minu teada mitte kõik metsandusnõukogu liikmed ei ole kavandatud metsaseaduse muudatustega nõus ja nad on seda ka häälekalt välja hõiganud, eriti Eestimaa Looduse Fond. Minu küsimus on: miks te meid eksitate, härra minister?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult arvan, et ma ei eksita selle tõttu, et kui toimus metsandusnõukogu koosolek, siis need teemad arutati läbi. Kahetsusväärselt ma ise küll seal juures olla ei saanud, aga abiministri ütlustest on mulle see teada ja ka protokollist. Pärast arutelu olid kõik põhimõtteliselt nende metsaseaduse muudatustega nõus. Aga kummalisel kombel, kui läks paar päeva mööda, siis tuli ajalehes artikkel, mis kirjeldas midagi muud. Need inimesed, kes seal koosolekul tol hetkel olid, tuleks ilmselt kokku võtta ja siis selgitada, mis tegelikult toimus. Minu ettepanek on see, et kui ühe või teise organisatsiooni esindajad kogunevad koosolekule, kus arutatakse asju läbi ja midagi otsustatakse, siis nad võiksid ka järgmistel päevadel oma sõnade juurde jääda. Aitäh!

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud minister! Riigimetsa tulevik vajab kahtlemata igakülgset arutelu, kogu ühiskond peab selles küsimuses üksmeelel olema. Oluline on ka avalikkust veenda, et metsanduses on kahjulikud ja pöördumatud tagajärjed välistatud. Keskkonnaministeerium aga ei ole suutnud algatada konstruktiivset arutelu eri osapoolte vahel, vaid on viimasel ajal asunud süüdistama eksitamises ja hämamises kõiki, kes juhivad tähelepanu võimalikele ohtudele nende reformide käigus. Minu küsimus on: kas kõik need teadlased ja looduskaitsjad ja praktikud, mitmesugused eksperdid, kes on teatud ohtudele tähelepanu juhtinud, tõepoolest soovivad vaid lõigata poliitilist profiiti, nagu te olete viimasel ajal väitnud?

Tahan siinkohal veel kord tänada neid inimesi, kes on aktiivselt kaasa löönud metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu koostamisel ja oma seisukohti avaldanud. Ma ei taha sugugi neid kuidagi halvustada. Aga teinekord on teinud meele natuke haigeks, kui päris lihtsate asjadega, päris lihtsate tõdedega üritatakse inimesi endast välja viia ja siis nendele tõdedele tuginedes massiliselt allkirju korjata.

Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Ütlesite ennist, et ettepanekuid tuli ka valitsusvälistelt keskkonnaorganisatsioonidelt. Kas mõnda neist ka arvesse võeti ja kui võeti, siis millist?

Vastamiseks vajaksin seda protokolli, ettepanekute loetelu ja muid materjale siia laua peale. Neid ettepanekuid kindlasti arvestati, kuid millisel kujul ja millises sõnastuses – jään siinkohal vastuse võlgu. Küll aga olen valmis teile need materjalid saatma, kui te selle vastu huvi tunnete.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde: see on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Heimar Lengi, Toomas Vareki ja Vladimir Velmani 7. mail esitatud arupärimine radooniriski kohta. Palun kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee!

Head kolleegid! Austatud minister! Puutusin radoon-222 sisaldusega pinnases (pinnaseõhus) kokku juba 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, olles Lääne-Viru maavanem ja Kunda tehase juht. Need probleemid on täiesti tõsised. Eestis on piirkondi, kus radoon-222 probleeme tekitab, päris palju. Sellest ka arupärimine, mis sai 7. mail teile üle antud. Ma kordan veel üle selle alguses öeldu, et Eesti Keskkonnaministeeriumi veebilehel on viide ja link elamute radoonisisaldust näitavale kaardile. Kaart on saadud keskmisi näitajaid aluseks võttes. See kaart ei peegelda radoonisisaldust elamutes Tallinnas, Maardus ja ka Viimsi poolsaarel. Samal ajal on teada, et radoon-222 sisaldus pinnase poorides olevas õhus on Tallinna idaosas, Maardu lähistel ja Viimsi poolsaarel, eriti selle lõunaosas, väga suur. Teatavasti on radoon üks kopsuvähki põhjustavaid tegureid. Hinnanguid on erinevaid, ent Eestis räägitakse umbes sajast täiendavast vähijuhust aastas. Korrektset statistikat ega ka korrektset kahe ministeeriumi koostööd – ma mõtlen Keskkonnaministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvaldkonna korrektset koostööd – meil selles vallas paraku ei ole. Aga teile on esitatud kolm küsimust ja ma ei hakka neid ette lugema. Loodame teilt vastused saada. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun veel kord keskkonnaministril kõnepulti tulla!

Lugupeetud arupärijad! Vastuseks arupärimisele teatame seda, et Keskkonnaministeerium jagab Riigikogu liikmete arvamust. Radoonist tulenev terviserisk on aspekt, millesse tuleb suhtuda väga tõsiselt. Keskkonnaministeerium on võtnud radooniprobleemi arvesse kiirgusohutuse riikliku arengukava koostamisel ja järjepidevalt avaldanud informatsiooni radooni kohta, seda nii ajalehtede, ajaleheartiklite, seminaride kui infopäevade kaudu. Ka on see teema kajastatud asjaomaste asutuste kodulehtedel.
Hoonete siseõhu radoonisisalduse kaart, millele viitasid Riigikogu liikmed, on aga veel nii mõnegi piirkonna puhul suhteliselt ebatäpne. Just seetõttu on Keskkonnaministeeriumi, Rootsi riigi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse finantseerimisel tehtud suuremahulisi uuringuid. Praegu on pooleli monitooring siseõhu radoonisisalduse kaardi täiendamiseks. Kiirguskeskusele anti ülesanne viia aastail 2007 ja 2008 läbi uuring 45 vallas ja linnas, kokku 1200 mõõtmispunktis. Mõõtepunktid on valitud varasemate uuringute alusel. Valitud on piirkonnad, kus varem mõõtmisi tehtud ei ole või on tehtud minimaalselt. Tallinna linna hoonete siseõhu radoonisisalduse kaardistamise on kiirguskeskus seadnud endale ülesandeks järgmiseks perioodiks. Siiani on mõõtmised keskendunud rohkem Harjumaale ja Eestile üldisemalt. Tallinn on võrreldes mõne seda ümbritseva vallaga suhteliselt väikese radooniriskiga piirkond. Samuti on Tallinna linna ja seda ümbritsevate valdade elanikud kõige aktiivsemad radooni mõõtmise tellijad. Tabasalus, Maardus ja mujal piirkondades, millele on viidanud Riigikogu liikmed, on uuringuid lasteasutustes, töökohtades ja elumajades järjepidevalt tehtud. Saadud tulemused kantakse siseõhu radoonisisalduse kaardile koos tulemustega, mis saadakse 45 valla ja linna uuringutest.
Minult küsiti, mida on tehtud selleks, et kohalikke elanikke informeerida suurest radooniriskist ja selle vähendamise meetmetest intensiivse valglinnastumise tingimustes Tallinna ümbruses. Et elanikke suurest radooniriskist ja selle vähendamise meetmetest informeerida, on Keskkonnaministeerium koos teda nõustavate asutustega teinud ära väga palju olulist tööd. Läbi on viidud uuringuid – eespool sai neid mainitud –, samuti on koostatud infovoldik ja inforaamat. Need on kättesaadavad ka elektrooniliselt, aga neid on jagatud kõikidesse valdadesse ja linnadesse, kus radooniuuringud on läbi viidud. Võttes arvesse kahe viimase uuringu mahtu, võib öelda, et uuringutega on nüüdseks kaetud pea terve Eesti territoorium. Alati on uuringute läbiviimisel ja infovoldikute jagamisel probleemist räägitud ka kohalike omavalitsuste töötajatega, kelle üks eesmärk peaks Keskkonnaministeeriumi hinnangul olema teema tutvustamine ja info edastamine oma piirkonnas. Keskkonnaministeerium on korraldanud hulgaliselt infopäevi ja seminare radooniprobleemi valgustamiseks ning radoonist tuleneva terviseriski vähendamise meetmete õpetamiseks.
Teine küsimus: "Millised sammud ja vahendid on Keskkonnaministeeriumil ette nähtud 2008. ja 2009. aastaks radooni negatiivsete mõjude vähendamiseks?" Selleks tegevuseks nendel kahel aastal on meil ette nähtud kokku üle 1 miljoni krooni. Need tegevused on ka vastavas tabelis kirjas. Sealt võiks näiteks tuua teabematerjalide koostamine, elanikkonna ja kohaliku omavalitsuse teavitamine, kiirgusohutusega tegelevad asutused peaksid tegema asjakohase informatsiooni kättesaadavaks oma kodulehtedel, õppekavade täiendamine, pinnases ja hoonetes sisalduva radooni uuringute jätkamine, õigusaktide täiendamine radooniohtu silmas pidades. Nagu ma ütlesin, on selleks ette nähtud umbes 1 miljon krooni ja rohkemgi.
Kolmas küsimus: "Milline on olnud Teie koostöö antud küsimustes kohalike omavalitsuste liitudega ja regionaalministriga? Milline on koostöö tulemus?" Kohalikel omavalitsustel tuleb Keskkonnaministeeriumi arvates lähtuda võimalikust radooniohust detailplaneeringute koostamisel, keskkonnamõjude hindamise algatamisel ning ehitusprojektide kinnitamisel. Keskkonnaministeeriumi ülesandeks saab olla probleemi ulatuse selgitamine, uuringute korraldamine ja kaartide koostamine, radooniohu vähendamise meetmete väljatöötamine ning asjakohase informatsiooni avalikustamine.
Nagu enne öeldud, on Keskkonnaministeeriumi ning mitme kaasfinantseerija toetusel tehtud suuremahulisi uuringuid, mille käigus on alati korraldatud infopäevi ja seminare. Viimati toimus tasuta seminar Tallinnas Keskkonnaministeeriumis tänavu veebruaris. Tuleb öelda, et inimeste huvi oli väga suur, osales üle 80 inimese. Just nii palju ministeeriumi saal ka mahutab, rohkem me ei oleks suutnudki vastu võtta. Sama palju inimesi on registreeritud samasisulisele seminarile, mis toimub sügisel. Kohalikel omavalitsustel ja nende liitudel on olnud alati võimalus sellistel üritustel osaleda, veebruaris oligi esindatud näiteks Eesti Linnade Liit. Viimasel seminaril selgitati kohalike omavalitsuste kohustusi planeeringute ja ehitusprojektide koostamisel ning kinnitamisel, samuti keskkonnamõju hindamise läbiviimisel. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et me oleme nimetatud valdkonnas ära teinud suhteliselt palju tööd. Selle töö jätkumine vähemalt järgmise kümne aasta jooksul on tagatud ja seda tehakse süstemaatiliselt.

Suur tänu, härra minister! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikme Marek Strandbergi 13. mail esitatud arupärimine põlevkivi arengukava 2008–2015 ja selle rakendusplaani kohta.

Head kolleegid! Mind ajendas järelepärimist tegema asjaolu, et pärast pikki ettevalmistustöid ja eri huvigruppide kaasamist kokku pandud põlevkivi arengukava on nüüd avalikkuse ette tulnuna ühtäkki võrreldes 2007. aastal põlevkivi töögrupi üleantud variandiga kõvasti muutunud. Praegu ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil oleva põlevkivi arengukava sisu ja selle rakendusplaani 2007. aastal koostatuga võrreldes märkab seal tervet rida muutusi. Võib öelda, et 12 meetme sisu erineb märkimisväärselt sellest, mis oli varem kokku lepitud. Sellest tulenevalt on meil keskkonnaministrile ka ühtekokku 12 küsimust. Need on järgmised.
Miks on põlevkivikava rakendusplaani avalikkuse ja huvigruppidega läbiarutatud ja kokkulepitud tekstist välja jäetud meetme 1.1 lõige 3 ehk ettepanek kaaluda AS-i Eesti Põlevkivi lahutamist AS-i Eesti Energia kontsernist? Kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Teine küsimus. Miks on põlevkivikava rakendusplaani avalikkuse ja huvigruppidega läbiarutatud ja kokkulepitud tekstist välja visatud meetme 1.2 lõike 1 lõpuosa ja lõige 3 tervikuna, mis käsitleb piirangute seadmist väljaantud kaevanduslubadele ja keskkonnatasude tõstmist? Kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Kolmas küsimus puudutab seda, et kõnealuses tekstis on meetme 1.3 lõikes 1 asendatud põlevkiviõli tootmise jäätmetes orgaanilise aine sisalduse ettepandav piirtase kuni 3% uue tasemega kuni 6% alates aastast 2015. Kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Tervikuna on tekstist välja visatud meede 1.4, mis käsitleb kütuste ja energiamajanduse ning elektrimajanduse kavade uuendamist ning huvigruppide ja avalikkuse kaasamist nende uuendamise protsessi. Täpselt sama küsimus: kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Miks on põlevkivikava rakendusplaani läbiräägitud ja -arutatud, kokkulepitud tekstist välja visatud meede 2.3, mis käsitleb põlevkivist elektri ja põlevkiviõli ekspordiks tootmise piiramist? Taas – kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Küsime ka, miks meede 2.4, mis puudutab parima võimaliku tehnoloogia rakendamise nõuet põlevkivi kaasamisel, on välja visatud? Kelle algatusel see on tehtud?
Meede 2.5 on "Põlevkivi hinna kujundamise põhimõtete ülevaatamine ja kvaliteedipõhiste hinnaskaalade kasutusele võtmine". See on samuti välja jäetud. Kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Miks on põlevkivikava rakendusplaani avalikkusega läbiarutatud ja kokkulepitud tekstist välja visatud meetme 3.1 lõiked 2 ja 4–7, mis käsitlevad vastavalt rakendusuuringute käivitamist, et täpsustada põlevkivi kasutamise keskkonnamõju ja mõju tervisele, kaevandamislubadesse keskkonnatingimuste seadmist ning vastutuse seadmist ettevõtetele lubatust enamate summaarsete heitkoguste õhku paiskamise eest. Kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Miks on muudetud meedet 3.2, mis käsitleb kaeveväljade kasutuselevõtul lähtumist alade tundlikkusest? Taas küsimus: kelle algatusel see on tehtud? Ja miks on muudetud meetme 3.3 teksti, mistõttu meetme tekstis on kaevandamise ja kaevandatud alade taastamise tingimuste seadmine asendatud vastavate uuringute tegemisega? Taas: kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Välja on visatud meetme 3.4 lõige 4, mis paneb ette läbi viia uuring põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seonduvate tööhõiveprobleemide ja ümberõppevajaduste kaardistamiseks põlevkivi kasutamise mahu ja viiside muutudes. Kelle algatusel see muudatus on tehtud?
Viimane küsimus on järgmine. Meetme 3.5 lõike 1 tekst on samuti välja vahetatud, maapõueseaduse muutmine on asendatud uuringutega. Kelle algatusel see on tehtud?
Kõik need muutused on olulised. Selletõttu ka need 12 küsimust ministrile, millele me täna vastust ootame.

Suur tänu! Palun kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud arupärijad! Need küsimused on suhteliselt detailsed ja neid on siin ka palju, aga kuna arupärijad seda soovivad, siis ma üritan neile vastata.
Üldisema poole pealt nii palju, et väide, et kõik Keskkonnaministeeriumi tehtud muudatused on selgelt suunatud põlevkivi kasutajate huvide kaitsele, on alusetu. Põlevkivi kasutamise arengukava eelnõuga koos esitab Keskkonnaministeerium Vabariigi Valitsusele maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega nähakse ette konkreetsed piirangud põlevkivi kaevandamise mahule ning uute kaevandamislubade andmisele. Kõikide kaevandajate põlevkivi kaevandamise mahtu vähendatakse selle eelnõu kohaselt kokku 3,75 miljonit tonni aastas. Vajadusel tuleb kaevandamismahu vähendamisel rakendada võrdse kohtlemise printsiipi ja vähendada proportsionaalselt iga kaevandaja aastast põlevkivi kaevandamise maksimaalset mahtu.
Salaja pole seejuures midagi tehtud. Kõik muudatused, mis tehti kooskõlastamiste käigus, olid pidevalt Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel, ja nagu ma ütlesin, sealt on neid vastavalt aadressilt võimalik ka praegu leida. Nii palju veel, et põlevkivi kasutamise arengukava eelnõu ei ole võrreldes eelnõu tööversiooniga muudetud 170% ulatuses, nagu väidetakse. See oleks tähendanud ju sisuliselt uue arengukava eelnõu koostamist, mida kindlasti tehtud ei ole. Näiteks on põlevkivi kasutamise arengukava eelnõus riigi huvi definitsioon ja kolm strateegilist eesmärki kirjas täpselt nii, nagu see oli ka tööversioonis ette nähtud, samuti põlevkivi tootmise ja kasutamise keskkonnamõju vähendamine. Seega on alusetu süüdistus, et Keskkonnaministeerium ei ole arvestanud keskkonna kaitsmise eesmärke.
Aga nüüd need detailsed küsimused, mis härra Strandberg siin ka ette luges ja mis puudutavad põlevkivi arengukava rakendusplaani.
Esimene küsimus. Miks on põlevkivikava rakendusplaan avalikkuse ja huvigruppidega läbiarutatud ja kokkulepitud tekstist välja jäetud meetme 1.1 lõige 3 ehk ettepanek kaaluda AS-i Eesti Põlevkivi lahutamist Eesti Energia kontsernist ja kelle algatusel see muudatus on tehtud? Arengukava tööversiooni koostamisel oli töögrupis arutusel AS-i Eesti Põlevkivi lahutamine AS-ist Eesti Energia, kuid lõpuks jäi küsimus põlevkivi arengukava eelnõust välja, kuna see väljub põlevkivi arengukava raamidest ja kuulub energiamajanduse valdkonda. See on vajadusel võimalik lahendada Eesti energiamajanduse riikliku arengukava elluviimisel.
Teine küsimus. Miks on põlevkivikava rakendusplaani avalikkuse ja huvigruppidega läbiarutatud ja kokkulepitud tekstist välja visatud meede 1.2 lõike 1 lõpuosa ja lõige 3 tervikuna? Vastus on järgmine. Rakendusplaani eelnõus seisuga 25. aprill 2007 on meetme 1.2 lõike 1 sõnastus järgmine: maapõueseaduse ja kaevanduslubade andmise tingimuste muutmine (põlevkivi kaevandamise maksimaalne lubatud kogus 20 miljonit tonni aastas). Rakendusplaani eelnõus seisuga 14. mai 2008 on meetme 1.2 lõike 1 sõnastus järgmine: maapõueseaduse ja kaevanduslubade andmise tingimuste muutmine (põlevkivi kaevandamise maksimaalne lubatud kogus 20 miljonit tonni aastas, seades sihiks põlevkivi aastase kaevandusmahu maksimaalselt 15 miljonit tonni aastas). Seega on see küsimus meile arusaamatu, kuna just viimases eelnõus on tegevust täiendatud ja usun, et teile meeldivas suunas. Meetme 1.2 lõige 3 ei ole välja jäetud, see on meetme 2.3 juures ja ütleb seda, et rakendusuuringud põlevkivi kasutamise väliskulude objektiivseks arvestamiseks keskkonnatasude tasumäärades nii, et paraneks põlevkivi kasutamise efektiivsus ja põlevkivitoodete vääristamine ning hinnates eelnevalt keskkonnatasude võimalike muutuste mõju elektri hinnale ja ettevõtlusele.
Kolmas küsimus. Miks on rakendusplaani läbiarutatud ja kokkulepitud tekstis meetme 1.3 lõikes 1 asendatud põlevkiviõli tootmise jäätmetest orgaanilise aine sisaldusele kohe ettepandav piirtase kuni 3% uue tasemega kuni 6% alates aastast 2015? Vastus on järgmine. Euroopa Liidu direktiiv näeb ette 6% ja praegu on lubatud kuni 8%. Aluseks võetigi Euroopa Liidu direktiiv ja tähtajaks on aasta 2015, et tootjad saaksid vastavaid tehnoloogilisi ettevalmistusi teha.
Neljas küsimus. Miks on põlevkivikava rakekendusplaani avalikkuse ja huvigruppidega läbiarutatud variandist tervikuna välja visatud meede 1.4, mis käsitleb kütuse ja energiamajanduse ning elektrimajanduse kavade uuendamist ning huvigruppide ja avalikkuse kaasamist nende uuendamise protsessis? Kelle algatusel see muudatus on tehtud? See on tõepoolest välja jäetud, kuna see küsimus on oma aktuaalsuse seoses nimetatud arengukavade tööversioonide valmimisega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis kaotanud. Põlevkivi kasutamise mahud elektri tootmiseks nähakse ette nimetatud arengukavades ja vajadusel tuleb korrigeerida põlevkivi arengukava ning selle rakendusplaani. Kui on tekkinud puudujääke avalikkuse kaasamises nende arengukavade koostamisse, siis tuleb selles küsimuses pöörduda majandusministeeriumi poole.
Viies küsimus. Miks on rakendusplaanist välja jäetud meede 2.3, mis käsitleb põlevkivist elektri ja põlevkiviõli ekspordiks tootmise piiramist? Kelle algatusel muudatus on tehtud? See on välja jäetud tõepoolest, kuna eksporti kui tegevust ei ole võimalik Euroopa Liitu kuuluvas Eestis piirata. Et vähendada põlevkivitoodete eksporti, kehtestatakse maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõuga piirangud põlevkivi kaevandamise mahule ning uute kaevandamislubade andmisele, samuti tõstetakse pidevalt keskkonnatasusid keskkonnatasude seaduse alusel. Nimetatud seaduse eelnõu esitatakse koos arengukava eelnõuga.
Kuues küsimus. Miks on põlevkivikava rakendusplaani avalikkuse ja huvigruppidega läbiarutatud variandist välja visatud meede 2.4, mis puudutab parima võimaliku tehnoloogia rakendamise nõuet põlevkivi kasutamisel? Seda ei ole välja jäetud. Tehnoloogilised küsimused on käsitletud meetme 2.2 lõigus "Põlevkivi valdkonna rakendusuuringute ja tootearenduste edendamine". Energiavaldkonna riikliku programmi koostamisel, mille üks suund on põlevkivitehnoloogiate arendamine, nähakse ette tegevus kogu põlevkivi tootmistsükli arendamiseks ja efektiivsuse kasvuks, kaasa arvatud põlevkiviõli edasiseks väärtustamiseks. Ka on ette nähtud kaasa aidata põlevkivialase tehnoloogia arendamise keskuse loomise ettevalmistamisele, teha uuringuid põlevkivialase teadus- ja arendustegevuse valdkonnas ning luua eeldused rahvusvaheliste koostööprojektide alustamiseks. Eestis kasutatava põlevkivi kaevandamise tehnoloogia rakendamisel peab järgima Euroopa Liidu nõudeid ja sellega on põlevkivi arengukava eelnõu koostamisel igati arvestatud. Arengukava ei saa mitte kuidagi lubada selliste tehnoloogiate kasutamist, mis läheksid vastuollu Euroopa Liidu nõuetega.
Seitsmes küsimus. Miks on põlevkivikava rakendusplaanist välja visatud meede 2.5 "Põlevkivi hinna kujundamise põhimõtete ülevaatamine ja kvaliteedipõhiste hinnaskaalade kasutusele võtmine? Ei ole seda meedet välja jäetud! Hinnakujundamise küsimused on meetme 2.3 lõigus "Põlevkivi kaevandamise ja kasutamise keskkonnatasude põhimõtete ülevaatamine": "... rakendusuuringud põlevkivi kasutamise väliskulude objektiivseks arvestamiseks ja keskkonnatasude tasumäärades nii, et paraneks põlevkivi kasutamise efektiivsus ja põlevkivitoodete vääristamine ning hinnates eelnevalt keskkonnatasude võimalike muutuste mõju elektri hinnale ja ettevõtlusele. Kaaluda nn põlevkivivaldade tasandusfondi osa suurendamist." Keskkonnatasud on aluseks põlevkivi hinna kujunemisel ja eesmärk ei ole turumajanduse tingimustes kehtestada põlevkivile konkreetset hinda.
Kaheksas  küsimus. Miks on rakendusplaanist välja visatud meetme 3.1 lõiked 2 ja 4 kuni 7, mis käsitlevad vastavalt rakendusuuringute käivitamist, et täpsustada põlevkivi kasutamise mõju keskkonnale ja tervisele? Meetme 3.1 pealkiri on "Keskkonnakaitse erimeetmete rakendamine". Selle  tegevus 3 on "maapõueseaduse täiendamine nii, et arvestades süvauuringute tulemusi (tegevus 1), oleks tagatud inimese tervisele ja varale ning keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju maksimaalne võimalik vähendamine." Ka on seal kirjas "põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega kaasnevate negatiivsete keskkonna- ja  tervisemõjude kaardistamine ning mõjude vähendamiseks leevendusmeetmete välja pakkumine". Sellesse punkti on kokku võetud kõik probleemid ja varem loetletud tegevused lõigetes 2 ja  4 kuni 7, mis on seotud inimese tervise, heaolu ja keskkonna kaitsega.
Üheksas küsimus. Miks on rakendusplaanis muudetud meedet 3.2, mis käsitleb kaeveväljade kasutuselevõtul lähtumist alade tundlikkusest? Meetme 3.2 "Põlevkivimaardla kasutamine kaevandamistundlikkusest lähtudes" muudetud tegevus 1 on "rakendusuuringute tellimine, et kaevandamisloa taotluse menetlemisel ja kaevevälja kasutuselevõtul oleks võimalik lähtuda ala kaevandamistundlikkuse kategooriast". Muudetud sõnastus on täpsem, selgitades vajalike toimingute tegemist.
Kümnes küsimus on järgmine. Miks on rakendusplaanis muudetud meetme 3.3 teksti, mistõttu meetme tekstist on kaevandamise ja kaevandatud alade taastamise tingimuste seadmine asendatud vastavate uuringute tegemisega? Meetme 3.3 "Kaevandatud alade taaskasutuselevõtu optimeerimise" muudetud tegevus 1) on "alusuuringud eesmärgiga sätestada maapõueseaduse ja selle alamaktides kaevandamislubade alusel väljaantud mäeeraldistes põlevkivi kaevandamine ja kaevandatud alade taaskasutusse võtmine võimalikult kiiresti, selleks et häiriv mõju oleks võimalikult lühiajaline ja kaevandamisjärgne maastik oleks peagi igati kasutuskõlblik". Muudetud sõnastus on täpsem, selgitades vajalikke toiminguid meetmete elluviimiseks.
Üheteistkümnes küsimus. Miks on rakendusplaani tekstist välja visatud meetme 3.4 lõige 4, mis paneb ette läbi viia uuring põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seonduvate tööhõiveprobleemide ümberõppe vajaduse kaardistamiseks? Meetme 3.4 "Negatiivse sotsiaal-demograafilise mõju vähendamine põlevkivibasseinis ja selle mõjualal" tegevus 4 "põlevkivikaevanduste alal elanikele ja omavalitsustele tekitatud kahju kompenseerimise viiside väljatöötamine ja rakendamine" on viidud tegevuse 3 alla. Ilmselt on probleem tegevuse 3 "põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seonduvate tööhõiveprobleemide uuring ja ümberõppe vajaduse kaardistamine põlevkivi kasutamise mahu ja viiside muutudes" väljajätmises. See muudatus on tehtud Sotsiaalministeeriumi algatusel ja põhjendus on järgmine. Kuna Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium valmistab praegu ette energiamajanduse riiklikku arengukava aastani 2020 ja Eesti elektrimajanduse arengukava ajavahemikul 2008–2018 ning need arengukavad on seotud teineteisega, samuti ka põlevkivi arengukavaga, siis oleks otstarbekas hinnata nende mõjusid tööhõivele koos. Kõige otstarbekam on seda teha elektrimajanduse ja energiamajanduse arengukavade koostamise käigus. Keskkonnaministeerium peab tehtud ettepanekut mõistlikuks ja sellest lähtudes on meede 3.4 kolmas tegevus arengukavast ja rakendusplaanist välja jäetud.
Kaheteistkümnes küsimus. Kelle poolt ettepanduna ja mis põhjusel on põlevkivikava rakendusplaani läbiarutatud variandiga võrreldes oluliselt muudetud meetme 3.5 lõike 1 teksti, kus maapõueseaduse muutmine on asendatud uuringutega? Meetme 3.5 "Kaevandamislubade andmisel keskkonna- ja sotsiaalelunõudeid arvestavate tingimuste seadmine" tegevuse 1 sõnastus on praegu järgmine: "rakendusuuringud maapõueseaduse täiendamiseks kaevandamislubade muutmise ja kehtetuks tunnistamise võimaluste loeteluga, sealhulgas arvestades õigusaktide nõuete rikkumise raskusastet". Muudatused on tehtud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Keskkonnaministeeriumi põlevkivi kasutamise komisjoni ümarlaua kohtumiste seisukohti ja ettepanekuid arvestades.

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab arupärimise küsimust number 1. Ma ei saa päris aru, miks te olete selle vastu, et Eesti Põlevkivi eraldatakse Eesti Energia kontsernist. Teie ministeeriumil oleks siis ju palju lihtsam ja selgem asju ajada, kui see toimuks.

Ma ei ole selle vastu, ma olen selle poolt. Asi on lihtsalt selles, et see ei ole põlevkivi arengukava teema. Tõepoolest, see oleks ilmselt õige samm, nagu te ütlesite, aga loodetavasti leiab see küsimus põhjalikku käsitlust energiamajanduse arengukavas, millest siin ka juttu oli.

Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Lugupeetud minister! Ma ei jaga teie arvamust, et põlevkivi arengukava ja selle rakendusplaani pole peaaegu üldse muudetud. Usutavasti sõnavõttude käigus ma saan seda tõestada. Aga kui 2006. aasta suvel-sügisel viidi läbi põlevkivikava keskkonnamõju strateegiline hindamine, siis hinnati kava tervikuna koos rakendusplaaniga. Strateegilise mõju hindamise tulemusena täiendati põlevkivikava ja selle rakendusplaani kümmekonna meetmega. Praegu me näeme, et just meetmeid, mis tulenesid keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandest, on kõvasti muudetud, osa aga on päris ära kadunud. Seega tänane tekst ei vasta sellele, mida toona hinnati. Seepärast tuleks meie arvates algatada uus keskkonnamõju strateegiline hindamine. Kas te jagate seda arvamust või ei jaga?

Ma ei jaga seda arvamust. Arvan, et muudatused ei ole nii põhjalikud, et nõuaksid protsessi alustamist otsast pihta. Nagu ma ütlesin, on muudatusettepanekud, mille kohta te olete siin küsinud, kelle algatusel need on tehtud, saanud heakskiidu pärast kooskõlastusringi eri ministeeriumides. Sealt on tulnud väga asjalikke ettepanekuid teksti korrigeerimiseks ja selgemaks muutmiseks ning sellisena on need parandused ka uude teksti lülitatud.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Lugupeetud minister! Teisele küsimusele vastates te ütlesite, et eesmärgiks on seatud aastas kaevandada 20 miljonit tonni, seejuures sihiga seda veelgi vähendada. Ja et see toob kaasa proportsionaalse vähendamise kõikides selle sektori ettevõtetes. Kuidas siis juhtus, et praegu, enne kava vastuvõtmist, mil maapõueseaduse muutmine on menetluses ja ministeerium toetas seda muudatusettepanekut, siiski otsustati veel mõned load välja anda ilma nende proportsionaalsete vähendusteta mõnele ettevõttele?

Kui tuleb kaevanduslubade proportsionaalne vähendamine, siis tuleb vähendada kõigil. Ükski ettevõte sellest ei pääse. Kui loeme maapõueseaduse kavandatud muudatusi, siis seal on esimene variant, et kõigepealt üritavad põlevkivi kaevandavad ettevõtted leida omavaheliste läbirääkimiste tulemusena lahenduse, kui palju kellel kaevandamismahtu vähendatakse. Kui nad kolme kuu jooksul ei suuda ministeeriumile kokkulepet esitada, siis alles läheb mängu proportsionaalse vähendamise variant. Sel juhul tuleb vähendada kõigil ja lihtsa arvutuse tulemusel võib öelda, et kaevandamismahtu tuleb vähendada kõigil umbes 20%.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Prügiladirektiiv, mida te mainiste, kui ütlesite, et orgaanilise aine sisaldus põlevkivitööstuse jääkides on sätitud kavas 6% peale, peab silmas üldisi lahustuvaid orgaanilisi aineid, mille toksilisus, kantserogeensus on kindlasti märkimisväärselt väiksem kui põlevkivijäätmete puhul. Kas see asjaolu on teile olnud teadmata, kui te olete lähtunud prügiladirektiivist, aga mitte tervest mõistusest, arvestades, millist mõju tegelikult põlevkivikeemiatööstuse jäätmed keskkonnale ning põhjavee ja õhu kaudu ka inimeste tervisele avaldavad?

Eks see ole teada meile kõigile, kaasa arvatud keskkonnaministrile, et põlevkivitootmise jäägid on keskkonnale ja inimestele kahjulikud. See pole kellelegi saladus. Kui te väidate, et kõnealune muudatus ei ole vastavuses direktiivi nõuetega ja tuleks arvestada veel täiendavaid asjaolusid, siis me võtame selle arvesse. Ütlen veel kord, et põlevkivi arengukavaga kaasnevat rakendusplaani saab valitsuses arutada ja selle sobivuse korral vastu võtta tegelikult alles pärast seda, kui Riigikogu on põlevkivi arengukava heaks kiitnud.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Härra minister! Te kinnitasite, et muudatusettepanekud on tulnud ministeeriumidevaheliselt kooskõlastusringilt. Kas te saate kinnitada, et ettepanekud on tulnud ainult sealt kooskõlastusringilt, ei kusagilt mujalt?

Kui te niimoodi küsite, siis peaksin kindluse mõttes need asjad veel uuesti üle kontrollima. Väga tugevat sorti mürki ei julgeks lubada selle peale võtta, aga üldiselt ma usun neid andmeid, mis mulle ministeeriumist on kaasa antud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Valdur Lahtvee! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna me kuulsime härra ministrilt vastuseid põlevkivi arengukava ja selle rakendusplaani aasta jooksul ministeeriumis ilma huvigruppe ja avalikkust kaasamata tehtud muudatuste kohta. Minister on seisukohal, et need muudatused ei ole olulised – need ei ole suunatud põlevkivi kasutavate ettevõtete huvide kaitsmisele ja on tulnud kõik kooskõlastusringilt ministeeriumides. 
Kindlasti vajaks kooskõlastustabel ja tehtud muudatused põhjalikumat analüüsi ja kõrvutamist. Seda me ei ole jõudnud veel teha. Aga me oleme analüüsinud erinevusi, mis on põlevkivikava aastataguse, pärast väga laiapõhjalist arutelu sündinud teksti ja praeguse teksti vahel. Tehtud muudatused on suured ja olulised. Need on suunatud sellele, et põlevkivi kasutavad ettevõtted, olgu need põlevkiviõli tootjad või energiatootjad, jumala pärast ei peaks muutma oma praegusi tehnoloogiaid. Et nad saaksid põlevkivi kasutamist laiendada, saaksid vanade Kiviteri-tüüpi seadmetega rahulikult põlevkiviõli edasi toota täpselt nii kaua, kui see raud veel püsti püsib. Nafta hind maailmaturul on ju selline, nagu ta on – järjest tõuseb –, konjunktuur on väga hea ja loomulikult on nad huvitatud, et nende status quo säiliks.
Härra minister väitis, et muudatused pole olulised, kui muudetakse ära see, et tuleb midagi teha, näiteks muudetakse mõnda seadust-akti, võetakse vastu uus regulatsioon ja kui selle asemel on öeldud, et me uurime veel, mõtleme, milliseid regulatsioone ja muudatusi me teeme, me alles kavandame kõike. Minister väidab, et need muudatused ei ole olulised. Meie väidame, et tegevus lükatakse edasi määramata ajaks, sest me ei tea, mis järeldusi uuringud toovad.
Kui põlevkivikava  ja selle rakendusplaani koostati, siis oli hulgal inimestel – töös osales mitusada inimest – väga selge arusaam, kus on kitsaskohad, kus on probleemid ja mida nende probleemide lahendamiseks tuleb teha. Sellele vastavalt tegevused ka kavandati. Nüüd aga öeldakse, et neid tegevusi pole tarvis, et me peame asja veel edasi uurima määramatu aja jooksul. Mina väidan, et kõnealused muudatused on olulised muudatused, mida tahetakse teha keskkonnakaitse kahjuks ja ettevõtjate kasuks.
Toon kaks näidet muudatuste kohta, mille kohta minister ütles, et need pole olulised. Üht neist puudutas ka kolleeg Strandberg. See on nõue, et põlevkiviõli jäätmete ladustamisel prügilasse seatakse orgaanilise aine sisalduse piir, ja kohe 3%. See tähendanuks seda, et ettevõtjad oleksid pidanud kõvasti täiendama praegust Kiviteri tehnoloogiat ja et poolkoksi enam ei ladustataks sellisel moel. Poolkoksi ohtlikke mõjusid on väga põhjalikult uuritud, need on teada. Nende hulgas on fenoolid, õlid, mis pääsevad prügilast reeglina lekkima keskkonda, toiduahelasse, põhjavette. Selle mõju tervisele on meie tervishoiustatistikas kenasti ära registreeritud ja kajastatud ka põlevkivikavaga seotud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes. Kui härra minister oleks vaevunud seda lugema, siis ta oleks kõik aru saanud, miks põlevkivikava töörühm just sellise orgaanilise aine sisalduse piiri jäätmetele pani, kui oli asja huvigruppidega läbi arutanud. Siis ta oleks sellest aru saanud ja mitte jäänud kuulama ühe või teise ametniku juttu, et direktiivis on meil ju 6%.
Asi on selles, et prügiladirektiiv käsitleb eelkõige seda orgaanilist ainet, mida saaks kasutada kompostina ja mulla aseainena. Siht on, et see ei läheks prügilasse. Aga põlevkivijäätmete puhul on tegu selgelt teistsuguse ning kümneid ja sadu kordi keskkonnaohtlikuma ainega, kui see prügilasse ladustatakse.
Teine näide on muudatus põlevkivikava ja selle rakendusplaani meetmes, mis puudutab välisõhu kaitse seaduse muutmist. Selle kohta oli kaheksas küsimus meetme 3.1 lõigete 2 ning 4 kuni 7 kohta. Meetme kavandamisel lähtuti sellest, et Euroopa Liit peab praegu läbirääkimisi liikmesriikidega heitmelagede direktiivi üle, kus kehtestatakse põhiliste õhuheitmete uued summaarsed aastakogused. Eesti jaoks on oluline vääveldioksiidi heitmete lagi. Praegu on aastaks 2010 Eestil lubatud õhku paisata 100 000 tonni vääveldioksiidi heitmeid aastas, meie tegelikud heitmed on 70 000 – 80 000 tonni vahel. Ma ei tea, kui kaugel need läbirääkimised on. Aga eksperdid on lähtudes liikmesriikide erisusest pannud ette, et aastaks 2010 on Eesti piir 35 000 tonni vääveldioksiidi heitmeid. Kui meil praegu on see näitaja 70 000 tonni, siis see tähendab, et ettevõtted peaksid tootmist kõvasti vähendama. Kui me ei sea põlevkivikeemiatööstusele norme õhuheitmete vähendamiseks, siis on väga suur tõenäosus, et mingil hetkel ühe või teise ettevõtte tõttu Eesti summaarsed aastakogused ületatakse.
Pakutud meetmes oli nõue, et välisõhu kaitse seadust täiendataks nii, et tekiks järgmine mehhanism: kui Eesti rikub direktiivi nõudeid ja kui Eestit karistatakse kui riiki nende direktiivi nõuete rikkumise eest rahatrahvidega, siis need nõuded lähevad ettevõtetele edasi. Nüüd on see meede välja heidetud. Seega on väga tõenäoline, et rakendub suhkrutrahvi omaga sarnane stsenaarium. Eesti lubas liitumisel suhkru laovarusid piirata, ettevõtted seda kohustust ei täitnud, sest et riik jättis selle kohustuse ja sanktsioonid-meetmed nende peale panemata. Ning riik maksis suhkrutrahvi maksumaksja rahast – lihtsalt põhjusel, et vajalik eeltöö oli tegemata. Kui kõnealune meede välja visatakse, rakendub samasugune stsenaarium.
Need on ainult paar näidet. Ma võin sääraseid selgitusi anda pea kõikide muudatuste kohta, mis selgelt näitavad, et olulisel määral lahjendatud põlevkivikava ja rakendusplaan on kahjulikud. Pakutud nullitud meetoditega neid eesmärke, mis rakenduskavasse kirja on pandud ja jäänud, ei suudeta täita. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Valdur Lahtvee! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Nüüd on võimalik pärast minu haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 18.13.