Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister, ministrid! Alustame infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning siseminister Jüri Pihl.

Esimene küsimus on kolleeg Olga Sõtnikult peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua istungi juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Esmaspäeval tsiteeris venekeelne infoportaal TV.ee teie sõnavõttu Balti arengufoorumil, kus te kurtsite, et Eestis on praegu tööjõupuudus, napib politseinikke, meditsiiniõdesid, arste, aga ka häid ministreid. Kas ma sain õigesti aru, et te olete proovinud viimasel ajal leida oma meeskonda uusi ministreid, aga ei ole kedagi leidnud? Kellega te oma kolleegidest rahul ei ole?

Aitäh hea terase küsimuse eest! Ei kirjuta õigust need lehed. Vastab tõele, et sellel foorumil ma kõnelesin tõepoolest sellest, et meil on tööpuudus oluliselt vähenenud, võrreldes aastaga 2000, kui Eestis oli tööpuuduse protsent 14, praegu on vaid 5. Kui me meenutame, siis seitse aastat tagasi oli meil üks suhteliselt suur probleem, see oli üsna kõrge tööjõupuuduse tase. Kuid praeguseks on sellest ühest suhteliselt suurest probleemist saanud kümneid või isegi sadu tohutu suuri probleeme. Meil ei ole piisavalt õpetajaid, tuletõrjujaid, meditsiiniõdesid, politseinikke, bussijuhte. Ma ütlesin neile seal, et meil ei ole isegi piisavalt häid peaministreid siin Eestis. Ministritest ma ei rääkinud.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, härra peaminister! Selge see, et aeg-ajalt ajalehed ei kirjuta päris seda, mida inimesed ütlevad. Aga jätkates seda tööjõupuuduse problemaatikat, tahan ma puudutada sellist aspekti. Nagu te teate, on järgmisel aastal kavas tööle võtta 2500 uut ametnikku. Niimoodi vähemalt ütleb riigieelarve seaduse eelnõu. Mis te arvate, kas sellises totaalses tööjõupuuduses on reaalne järgmisel aastal täita kõik need 2500 töökohta?

Aitäh! Ei, ma ei arva, et see on reaalne. Aga kindlasti poleks ka aus öelda Riigikogu liikmetele, et kõik kohad on täidetud, kui nad tegelikult ei ole täidetud ja vajadus nende kohtade täitmise järele on reaalselt olemas. Kõige rohkem on kavas tööle võtta inimesi kaitseväkke. Ma väga loodan, et see õnnestub, kuid suurema tõenäosusega peame järgmisel aastal samal ajal ilmselt möönma, et see ei õnnestunud. Meil on vakantseid kohti ka teistes valdkondades. Üks valdkond, kus tööjõu värbamine peab kindlasti õnnestuma, on vanglad. On vaja palgata uusi vangivalvureid. Teatud ajaks vangivalvurite arv suureneb seoses uue vangla töölerakendumisega. Kui Jõhvis vangla tööle hakkab, siis samal ajal ei ole võimalik kohe teisi vanglaid sulgeda. Kuid mõne aja möödudes teised vanglad suletakse ja tööjõud sealt vabaneb. Praegune ajutine Justiitsministeeriumi haldusalas ettenähtav vangivalvurite arvu suurendamine 350 valvuri võrra ei tähenda seda, et nii jääb see kestma igavesti. See on ajutine nähtus.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra peaminister! Te ise praegu ütlesite, et see ei ole vist reaalne, et kõik need kohad saavad täidetud. Miks te ei lähtu reaalsest olukorrast ega vähenda juba praegu nende kohtade arvu, selleks et suunata vabanevad ressursid teistesse valdkondadesse? Miks me praegu iseennast petame?

Võistlus hea tööjõu pärast on Eestis läinud väga pingsaks ja tugevaks. See võistlus käib nii riigisektoris, erasektoris kui ka nende kahe sektori vahel. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks praegu peaks avalik sektor loobuma pretendeerimast heale tööjõule. Ma ei näe mitte mingisugust vajadust öelda praegu, et me ei soovigi rohkem politseinikke palgata. Ma ei näe mingit vajadust öelda, et meile ei ole rohkem päästeametnikke vaja. Neid ju on vaja. Ka kaitseväelasi on vaja. Loomulikult, me seame endale eesmärgiks värvata need inimesed tööle, kuid mööngem, et see ülesanne ei ole kerge. See ei ole kergelt täidetav ülesanne. See ei ole olnud varasematel aastatel kerge ega ole ka ilmselt järgmisel aastal kerge.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud härra peaminister! Ka eelmises valitsuses kerkis päris mitu korda üles küsimus võõrtööjõust ja sellest, millistel tingimustel võiks seda rakendada. Kas ei peaks midagi praegustes regulatsioonides muutma? Me teame, et Eestis on selles suhtes vaba tööjõu liikumine, et meie pole kehtestanud piiranguid teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest tulevale tööjõule, küll on aga piirangud kolmandatest riikidest tulevale tööjõule ja on vaja taotleda teatud lubasid. Tööandjad on aga öelnud, et Eestisse oleks vaja spetsialiste tuua võib-olla ka kolmandatest riikidest, ainult et kogu protsess on liiga pikk ja bürokraatlik. Kas selles suhtes on praegusel valitsusel ka mingeid plaane?

Aitäh! Jah, selles suhtes on valitsusel plaane. Need plaanid on seotud bürokraatia vähendamisega kvalifitseeritud tööjõu Eestisse toomisel. Kuid valitsus ei näe ette mitte mingisugust massilist tööjõu värbamist kolmandatest riikidest. Nagu te juba ise ütlesite, ei ole Eesti seadnud mitte mingeid piiranguid tööjõu vabale liikumisele Euroopa Liidu sees. Kuid tööjõu sissetoomisel kolmandatest riikidest peab olema ettevaatlik. Mul on hea meel, et ka meie ettevõtjad tegelikult ei ehita oma äriplaane üles kolmandatest riikidest tulevale tööjõule. Näha on, et taotluste arv, mis on esitatud kolmandatest riikidest Eestisse inimeste tööle toomiseks, ei ole suurenenud, võrreldes viimaste aastatega. Juttu on võib-olla rohkem räägitud, kuid reaalsete tegudeni tööandjad ei ole jõudnud, nad ei ole taotlenudki rohkem lubasid kui varasematel aastatel. Laias plaanis tuleb öelda, et Eesti suurim probleem ei ole mitte tööjõupuudus, vaid suurim probleem on vähene tootlikkus. Me peaksime eelkõige keskenduma tootlikkuse suurendamisele ja mitte nii palju unistama madala kvalifikatsiooniga tööjõu Eestisse toomisest. See on pidev protsess. Viimase kümne aasta jooksul on tootlikkus Eestis kahekordistunud. Kümme aastat tagasi oli see vaid 30%, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, praeguseks on see juba 60%. See on tõusev trend ja iseenesest võimaldab tulevikku vaadata kaunis lootusrikkalt.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kõigepealt kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud peaminister! On teada, et ülalpidamiskulud ühe vangi kohta on väga suured ja ületavad pensionäride ja üldse paljude inimeste sissetulekut oluliselt. Milline on see dünaamika lähema viie aasta jooksul kulude suurenemise või vähenemise osas?

Dünaamika on ilmselgelt selline, et kulutused kasvavad, nii nagu kasvavad kulutused ka muudes ühiskonnasfäärides. Kuid summa summarum: trend on ikkagi suurema õiguskuulekuse poole ja see tähendab ühtlasi väiksemat vangide arvu. Kui nõukogude võimu ajal oli Eesti territooriumil vangis mõnel ajal isegi kuni 8000 inimest ja alles hiljaaegu oli meil 5000 vangi, siis praeguseks on see number umbes 3500, mis tähendab, et inimesed on märksa õiguskuulekamad, ei lähe kergelt kuritegelikule teele. Ma loodan, et selline trend jätkub ka tulevikus. Kuid kui kuritegu on toime pandud ja see kuritegu väärib vanglakaristust, siis riik peab selle karistuse ka täide viima. Me peame kindlasti vangivalvureid ametisse palkama. Ma ei kujuta ette, et oleks võimalik vangide valvamisel kuidagi iseteenindust rakendada.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Nimekiri, keda meil ei jätku, on päris pikk. Tahan küsida teie arvamust, miks on praegu niisugune olukord. Muidugi on ka küsimus, kes on selles süüdi.

Ma usun, et teie küsimuses see sõna "süüdi" oli jutumärkides, sest minu väga sügava veendumuse järgi on kõik need mured, mis on seotud tööga, ühed väga head mured ja halvad mured on siis, kui inimesel tööd ei ole. Ehk tööjõupuuduses on süüdi meie väga edukaks osutunud majanduspoliitika. Praeguseks on tööga hõivatud umbes 658 000 inimest. Alles neli aastat tagasi oli neid inimesi 90 000 võrra vähem. Meie majanduspoliitika on võimaldanud tublidel ettevõtjatel luua uusi töökohti. Inimesed on hõivatud ja, nagu juba alguses räägitud, tööpuudus on oluliselt vähenenud: 14%‑st aastal 2000 praeguse 5%‑ni. Minu meelest on need väga head märgid. Me loeme lehest ka seda, kuidas 200 miljonit krooni jääb toimetulekutoetusteks välja maksmata seetõttu, et inimesed tulevad oma eluga toime. Nad tulevad oma eluga toime, sest nad on saanud tööd. Minu meelest tahaksid kõik sellise olukorra tekkimises ennast süüdlasena tunda.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt siseminister Jüri Pihlile. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab tsiviilkontrolli jälitustegevuse põhjendatuse ja seaduslikkuse üle ning Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi koostööd ning tööjaotust selles osas. Justiitsminister Rein Lang on Rahvaliidu küsimustele ja arupärimisele vastates nentinud, et ei pea senist tsiviilkontrolli taset jälitusorganite tegevuse üle piisavaks. Minu küsimus: kas te nõustute justiitsministri seisukohaga, et senist tsiviilkontrolli taset jälitusorganite tegevuse põhjendatuse ja seaduslikkuse üle ei saa pidada piisavaks, ja mida kavatsete siseministrina ette võtta olukorra parandamiseks selles äärmiselt tundlikus ja kodanike põhiõigusi riivavas valdkonnas?

Lugupeetud eesistuja! Hea küsimuse esitaja! Ma võiksin vastata ühe lausega, et jälitustegevuse üle teeb kontrolli Justiitsministeeriumi haldusalas olev prokuratuur ja ma ei tahaks teise ministeeriumi haldusalas olevate allasutuste tööle hinnangut anda. Kuid ma võib-olla selgitan laiemalt. Minu meelest on palju problemaatilisem teabehankega seotud valdkond, kus on oluline ka ministri ja ministeeriumi roll, kui me räägime kahest julgeolekuasutusest, Teabeametist Kaitseministeeriumi haldusalas ja Kaitsepolitseiameti ühest osast, mis ei tegele kriminaaluurimisega, Siseministeeriumi haldusalas. Ma arvan, et siin on meie ministeeriumi roll olnud võib-olla natuke väike, võrreldes Siseministeeriumi Kaitseministeeriumiga. Seal on kontrollifunktsioon oluliselt rohkem välja töötatud kui meil, meie sellega tegeleme. Samas tahan öelda, et Riigikogus on olemas vastav kontrollikomisjon, mis on töötanud aastaid, ja ka Riigikogu liikmetel on võimalus seda kontrolli tõhustada, et kontroll oleks niivõrd tõhus, et mõned ametnikud, kellele esitatakse küsimusi ühe või teise tegevuse kohta, ei ütleks, et nendega olid Riigikogu liikmed ju selles asjas rahul, et miks neid enam tülitatakse.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Tõepoolest, ka justiitsminister väitis, et sellel nn kapo komisjonil on olemas võimalused kontrolli teostamiseks, aga need võimalused on teatud mõttes puudulikud ja neid tuleb täiustada nii töökorralduslikust aspektist kui ka tehniliste vahenditega, mille nimel praegu pidi ka töö käima. Kas te peate vajalikuks, et kapo komisjonile tuleb anda rohkem hoobasid selleks, et nad suudaksid põhjalikumalt järelevalvet pidada?

Aitäh küsimuse eest! See on ikkagi täitevvõimu asi, et omas majas oleks kord majas, aga selles tundlikus sfääris on muidugi ka parlamendil oma roll. Kunagi, üle-eelmise parlamendi ajal sai otsustatud nii, et jälitustegevuse üle hakkab järelevalvet pidama prokuratuur, kes hakkab juhtima kriminaalmenetlust. Jälitustegevus ongi ju kriminaalmenetluse tugevdamise jaoks ja teabehange riigi julgeoleku tagamiseks. Siis leiti, et varasem situatsioon, kui olid väga rangelt tsentraliseeritud teatud eritoimingud või erioperatsioonid, millele saadi ainult nii politsei kui ka kaitsepolitsei peadirektorite poolt hinnangut anda, oli liiga kahe isiku keskne ja see oli vaja anda üle prokuratuurile, kus on laiem pind otsuste tegemiseks. Ehk kahe inimese asemel on seda hakanud otsustama sadakond või rohkem inimest. Igal asjal on oma plussid ja miinused. Mis puudutab parlamenti, siis ma ei hakkaks ütlema, et alati, kui parlament kontrollib täitevvõimu sellises spetsiifilises valdkonnas, on see hea. Aga omalt poolt on ka ministeeriumid tunnetanud, just teabehanke osas, et nad peavad seda täiendama. Kui justiitsminister on samal arvamusel ka jälitustegevuse osas, siis tuleb temaga nõustuda.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Ma tahan täpsustada. Kas te peate Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi koostööd selles valdkonnas piisavaks ja tõhusaks või mida veel annaks ära teha selleks, et tsiviilkontroll muutuks sisulisemaks?

Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi koostöö kuritegevusvastases võitluses on olnud hea aastaid. Ta ei saagi olla halb, kuna menetluslik pädevus on kaheks jaotatud. Ühelt poolt on jälitusasutused enamasti Siseministeeriumi haldusalas, mõni ka Rahandusministeeriumi omas, ja samas, ütleme, juhtiv roll prokuröride näol on Justiitsministeeriumi haldusalas. Ma ei oska öelda. Kui me räägime jälitustegevusest, siis prokurör ja kohus annavad hinnangu ühele või teisele uurimisele. Pigem tuleks võib-olla vaadata, et mõned asjad ei veniks, et venitamisvõimalused oleksid minimaalsed. Kohtusse minnes antakse kõigele hinnang, kas need asjad olid õigustatud või mitte. Pigem on mure see, et mõned asjad venivad aastaid ja siis selgub, et süüdistused ei ole saanud piisavat tuge, et neid kohtus ka aktsepteeritaks. Selles osas on võib-olla Justiitsministeeriumil lähiajal kõige suurem roll.

Aitäh, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lembit Kaljuveelt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Teatavasti tuleb sel aastal Riigikogu saali arutelule põlevkivi kasutamise riiklik arengukava. Koalitsioonileppe lisaprotokolli järgi on aastas kaevandatava põlevkivi maht 15 miljonit tonni. Teadlaste ja spetsialistide esitatud arengukava näeb ette kuni 20‑miljonilist aastamahtu, mida toetab ka Keskkonnaministeerium. Milline on majandusministeeriumi seisukoht?

Aitäh! Koalitsioonileping näeb pikaajalise eesmärgina ette 15 miljoni tonni põlevkivi kasutamist aastas. Praegune põlevkivivajadus, mida me tegelikult suudame ära kasutada, mahub selle sisse. Kui te küsite konkreetselt majandusministeeriumi seisukohta, siis me peame leidma lahendusi, et põlevkiviga väga hästi ümber käia. Ma arvan, mis puudutab suuremaid lahendusi, siis majandusministeeriumi jaoks on kõige olulisem see, et meil oleks pikemaajalises perspektiivis tagatud 100% Eesti elektrienergiavajadusest. Mida vähem ja mida efektiivsemalt me kasutame põlevkivi elektri tootmisel ja mida rohkem me suudame muust allikast toodetud elektrit kasutusele võtta, seda vähem kulub põlevkivi.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua esimees! Härra minister, suur tänu! Ma saan aru, et kuni 20 miljonit on ka majandusministeeriumi seisukoht. Aga teatavasti on Ignalina läbirääkimised ummikseisus või selle lähedal, millest rääkis ka president Ilves kohtumisel Balti kolleegidega eelmisel nädalal. Soomes tuumajaama omanike ringi pääseda on väga vähe tõenäoline. Mis saab edasi: kas oma tuumajaam või põlevkivijaamade plaanitust suurem renoveerimine? Ma vaatan, et Marek Strandberg on pannud ennast kirja. Ta tahab ilmselt midagi tuulikute kohta küsida.

Mis see küsimus nüüd oli? Kas see küsimus, mida Marek Strandberg tahab küsida, või mis seisus on Eesti võimalik koostöö Leedu ja Soomega tuumaenergia tootmisel? Ma arvan, et pigem huvitas teid see viimane. Mõlemad suunad on võimalikud. Leedust me rääkisime paar nädalat tagasi siin saalis, rääkisime sellest, et läbirääkimised on keerulised. See, et Eesti tahab saada kiiremini selgust, kuidas see projekt edasi läheb, on mõistetav, sest aega on läinud üsna palju. Samas öelda, et läbirääkimised on ummikus, kust ei ole võimalik edasi liikuda – selle hinnanguga ei saa päris nõustuda. Soome puhul on asi alles õige algusjärgus. Eesti Energia on teinud kirjaliku pöördumise nende ettevõtete poole, kes on võimalikud järgmise tuumareaktori ehitajad, ja on väljendanud oma huvi. Mis edasi saab, seda näitavad lähikuud. Loomulikult, kui me räägime koostööst Soomega, siis siin peab olema Soome äriettevõtete huvi ja nõusolek ja selles suunas tuleb tööd teha. Teiseks peab olema kindlasti ka Soome poliitiline toetus.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine täpsustav küsimus!

Seda Ignalina asja on poolteist aastat räägitud. Me oleme seal kogu aeg positsioone käest ära andnud. Mul on selline mulje, et me lihtsalt ei suuda seal oma positsioone kaitsta. Võib-olla peaks tugevdama seda meeskonda, kes tegeleb aatomienergia võimaliku kasutusele võtmisega Eestis? Võib-olla peaks ka ministeeriumis struktuurselt midagi muutma?

Aitäh! Ministeeriumi võimekust tegelda energeetikaga, tehnoloogiaga tulevikku suunatult tuleb igal juhul tugevdada. Ma ei seostaks seda läbirääkimiste protsessiga, mis puudutab konkreetselt Ignalina tuumajaama. Ma usun, et Eesti läbirääkimismeeskond on piisavalt tugev, et Eesti positsioone kaitsta. Ma arvan, et ei ole mõtet teha väga palju järeldusi tegelike seisude kohta mõnest üksikust avalikkuse tähelepanu alla sattunud kommentaarikillust. Muidugi, võti on siin ikkagi Leedu riigi käes ja see on ka mõistetav, sest see jaam tuleb Leetu ja asukohariigil on suuremad kohustused ja teatud ulatuses suurem vastutus. See on arusaadav. Meie tahame ajada seda asja selgelt ja läbipaistvalt, et oleks tagatud riikidevaheline koostöö. Soovime, et tekiks valitsustevaheline koostööleping. Me tahame, et võimalikult kiiresti saaks selgeks ärimudel, erinevate energiaettevõtete huvi. Me tahame, et tuumajaamaga seonduvalt oleks võimalik ka energiaühenduste rajamine Leedust Poola, see on väga pikaajaline projekt. Leedu tuumajaama osas käib ka keskkonnamõju hindamine. Me teame, et need on aeglased protsessid, aga nad käivad. Me saame sealt esimese väga olulise informatsiooni selle projekti edasiseks arendamiseks.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Minu küsimus on seotud sellega, et teadupoolest on põlevkivi kaevandamise ja energeetilise kasutamise väliskulud märkimisväärsed. Säästva Eesti Instituut on hinnanud neid ühe kilovatt‑tunni kohta isegi üle 2,5 krooni ulatuvaks. See tähendab seda, et põlevkivielekter, mis toodetakse, jätab siia kohapeale küll tervise‑, küll keskkonnaohu ja ‑riskid. Millega selles kontekstis on õigustatud põlevkivielektri eksport, mis sisuliselt tähendab seda, et ekspordist saadav raha ei korva neid kaudseid kulutusi, mida ühiskond peab tegema selle tööstusharu mõjude kõrvaldamiseks ja pehmendamiseks? Kas te selles kontekstis arvate, et põlevkivielektri laiendatud eksport on üldse õigustatud?

Aitäh! Ma väga ei arva, et see on õigustatud. Aga kui vaadata põlevkivist toodetud energia eksporti, siis see tuleneb pigem tootmise iseärasustest. Kui on teatud osas energia ülejääk, siis on teda mõistlik müüa, kui on võimalik müüa. Samas, et põlevkivielektri jaoks oleks n‑ö eraldi ekspordistrateegia – seda kindlasti  ei ole. Võib küsida ka, millega on õigustatud põlevkiviõli eksport. Täpselt samamoodi võib ju edasi küsida, millega on üldse õigustatud seal maa all kaevamine. Lõppkokkuvõttes tekitab see kõik keskkonnasaastet. Aga siis ma tahaksin küsida, Marek, sinu käest: kui me kõike seda ei teeks, kuidas me saaksime siin saalis ilusa valguse käes teineteisega vestelda, nii et see oleks kuulda kõikidesse tubadesse ja Interneti kaudu üle Eesti?

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Valeri Korb!

Ma tänan teid! Lugupeetud härra minister! Eile saime teada, et bussijuhid ähvardavad detsembris streigiga ja põhinõue on palgatõus.

Vabandage, meil on praegu juttu energeetikast!

Ma kasutan ühe minuti selleks, et küsida. Ma tahangi teilt küsida, kuidas te hindate energeetikavaldkonnas töötavate inimeste palgataset.

Vabandust!

Kuidas hinnata palgataset? Ma arvan, et inimesed töötavad. Kohati on tunda rahulolematust. Selleks on olemas meil ettevõtjad, tööandjad, kes peavad ka peaministri poolt natuke aega tagasi mainitud tööjõuturul olevas konkurentsis suutma pakkuda selliseid motivatsioonitingimusi, sealhulgas palka, et  energeetikasektorisse jätkuks tööjõudu täna ja vajaduse korral ka tulevikus. Mul on väga raske konkreetselt hinnata, kas ühe või teise energeetikavaldkonna palk on hetkel konkurentsist välja libisemas või on töötajad seal võib-olla ülemakstud. Need olukorrad on nii ja naa. Selleks on meil olemas Narva Elektrijaamade, Eesti Põlevkivi ja Eesti Energia juhtkond, kes sellega päevast päeva tegeleb.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Maret Merisaarelt siseminister Jüri Pihlile.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra siseminister! Kui te 11. aprillil vastasite Mart Jüssi küsimusele reostustõrje teemal, siis te ei maininud sõnagagi kavandatavat Piirivalveameti liitmist Politseiametiga ja seda pole ka kirjas reostustõrjekavas, mis paneb vastavalt kehtivatele õigusaktidele merereostuse likvideerimise ülesande piirivalvele. Ja siit küsimus. Siiani pole selge, kuidas mõjub piirivalvereform meie riigi reostustõrje võimekusele. Palun täpsemalt selgitada, kuidas jaguneb vastutus merereostustõrje seire ja praktiliste koristustööde teostamise eest reformitud Politseiametis? Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Kolme ameti võimaliku liitumisega ei kao ära ükski vastutusala, millega need kolm ametit tegelevad. Vastupidi, me loodame saada sealt säästu kümmekond protsenti, võib-olla isegi rohkem ehk tahame öelda, et sisejulgeolek, igasugused päästetööd, sealhulgas ka merereostuse võimekus sama raha eest suureneb. Ma tahaksin teie rahustamiseks öelda, et kõik need küsimused kaalutakse läbi, ja me oleme jätkuvalt seisukohal või järjest rohkem seisukohal, et üks olulisemaid keskkonnariske ja üldse riske on meil laevaliiklus Soome lahel ja Balti merel, eriti kui me vaatame, mis toimub Vene sadamate võimsuse kasvuga ja nende laevade arvu suurenemisega. Sellega tuleb tegelda päevast päeva, sinna tuleb paigutada täiendavaid vahendeid väljaõppeks. Väga suuri vahendeid paigutame tehnikasse selle võimekuse tõstmiseks ja see on olnud viimasel poolaastal, niikaua kui mina olen olnud siseminister, aga kindlasti juba varemgi, pideva tähelepanu all Siseministeeriumis. Kõik võimalikud reformid arvestavad kindlasti, et see risk ei kao pärast kolme ameti võimalikku liitmist aastal 2010 kuhugi ja sellega tuleb tõsiselt tegelda.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marek Strandberg!

Hea siseminister! Teadupoolest leiti Sõrve poolsaarelt mõnikümmend surnud lindu. Selle põhjuseks on nähtavalt kas nafta või naftasisaldusega kemikaal. Millised on Siseministeeriumi praegused toimingud, mida on tehtud, et üritada leida, kätte saada kõnealuse reostuse tekitaja ja siis temaga vastavalt toimida?

Need on sellised toimingud, nagu tavaliselt tehakse iga võimaliku merereostuse avastamise puhul. Keskkonnainspektsioon ei leidnud eile sealt Saaremaa kaldalt mitte merereostust, vaid mõned linnud, kes on hukkunud võimaliku reostuse tagajärjel, ja praegu käivad otsingud, kus kohas see reostus võib olla. Tehakse ka seirelende nagu tavaliselt, aga midagi ei ole leitud, ühtegi õlilaiku, ühtegi reostusallikat ega reostuse sündmuskohta ei ole siiani leitud, kuid otsingud jätkuvad ja kui reostus leitakse, siis käitutakse vastavalt kõigile reeglitele, võetakse ühelt poolt tarvitusele abinõud reostuse ohjeldamiseks, et see kaldale ei jõuaks, ja teiselt poolt, kui on võimalik välja selgitada, siis selgitatakse ka välja võimalik reostuse tekitaja.

Palun, kolleeg Kalle Laanet, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tegelikult Marek Strandberg küsis mu küsimuse ära, nii et ma sain juba vastuse. Aitäh!

Ma ikka vastaksin sellele. Ma saan aru, et kõigi Riigikogu liikmete põhimure on reostus ja meie loodus. Ka Siseministeerium tegeleb sellega pidevalt.

Aitäh, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Tarmo Männilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Tänan! Austatud minister! Tunnen teid väga õiglase riigimehena, kes vaatab riiki kui tervikut. Minu tänane küsimus on kantud murest maaelanike teenindamise olukorra pideva halvenemise pärast, seda ka teie haldusalas olevates küsimustes. Pean silmas eelkõige bussiliikluse, ühistranspordi korraldamise ja selle kallinemisega seotud küsimusi, praamivedude kallinemisega seotud küsimusi, kus riikliku dotatsiooni osa kasvab vähem kui kulutuste osa. Pean silmas sideteenuse kättesaadavust maal, kus äsja suleti 44 kontorit. Pean silmas ka poebussiliinide tulevast sulgumist pea kõikides maakondades majandusliku mittetasuvuse tõttu. Sellega riik praegu veel ei tegele. Kurb on minu väitel see, et riik vähendab siinkohal oma osalust regionaalsete kulude katmisel (ma kohe lõpetan) ja mured jäetakse inimese kanda. Samas on teie platvormis kirjas, et erakond taotleb regionaalse arengu tervikut. Millest te lähtusite...

Palun juba küsimus!

Kohe esitan. Millest te lähtusite 2008. aasta eelarve koostamisel, kas ministeeriumi tavapraktikast või valijatele antud lubadustest? Tänan!

Palun küsimus minutisse mahutada!

Aitäh, hea Tarmo! Kuidas sa saad niimoodi küsida, et riik ei tegele. Me tegeleme kõikide nende asjadega mitte ainult päevast päeva, vaid iga tund. Meile on väga oluline, et maaelaniku jaoks ükski neist asjadest ei halveneks, vaid paraneks. Me tahaksime nii, nagu üks normaalne Eesti maainimene mõtleb, kes ei taha mitte näilist, vaid tegelikku ja head teenust saada. Nii nagu ka talumees, ütleme, kehva tööd vastu ei võtnud ja kehva popsi saatis minema, otsis uue. Samamoodi on kõigi nende teenustega. Postiteenuse puhul – loomulikult ei ole mõtet hoida postivõrku, mis sisuliselt ei toimi, kus n-ö teenuse vajadust ei ole. Püüame leida tänapäeva võimalusi kasutades majanduslikult hästi toimiva asendusteenuse. Vaatame, kuidas õnnestub see pilootprojekt postibussiga, võib-olla on võimalik seda laiendada kogu Eestis. Oluline on ju see, et inimene saab saata oma kirja või õnnitluskaardi või saab mingi muu postiteenuse, mitte see, et kusagil viletsas majas kütmata toas on postkontor, kus nädala jooksul käib üks-kaks inimest. Kas olete minuga nõus? Küllap olete!
Bussidotatsioone kavatseb valitsus järgmise aasta eelarves suurendada üle 10%. Oleme lugenud uudiseid selle kohta. Muidugi ei ole see nii lihtne probleem, see ei ole ainult riigieelarvest raha juurde kallamise küsimus, see tähendab kindlasti ka paremaid bussiliine, et me tõepoolest arvestaksime Eesti eripära eri maakondades. See on kindlasti seotud ka sellega, kas piletitulu on läbipaistev, kas ettevõtjad saavad piletitulu kätte. See ei tähenda ainult, et riik peab maksma bussijuhtidele palka. Ärge unustage, et väga paljud bussijuhid sõidavad kommertsliinidel. Viimastel nädalatel olen tegelnud selle probleemiga. Selgus, et need liinid on kohati isegi paremad, odavamad kui doteeritud liinid.

Hea minister, aeg on läbi.

Ja nii edasi. Esitage mulle järgmine küsimus, ma võtan järgmise teema, mis puudutab meie maaelanikke.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd, esimene täpsustav küsimus!

Ma tänan! Ma püüan nüüd olla korrektne ja aja piires. Minu väide oli see, et kulud täna nimetatud kitsaskohtadele kallinevad kiiremini, kui riik nendest osa võtab ehk dotatsiooni osa proportsionaalselt väheneb. Konkreetselt bussiliinide puhul on küsimus selles, et riik suurendab tõesti 10% ehk 11 miljonit, aga arvestuste kohaselt oleks vaja 25 miljonit, et liinid käiku jääksid. Praamidega on probleem keerulisem. Me mõistame väga hästi, et kallinemine võiks toimuda tarbijahinnaindeksi ja kütusehinna kallinemise piires ning sellest tuleks ka doteerimisel lähtuda. Vastavad ettepanekud me tegime ka eelarve parandusettepanekutes. Nii et ma väga loodan, et te seda toetate. Minu palve on, mitte niivõrd küsimus, see siiski veel kord läbi vaadata ja püüda sellest asjast niimoodi aru saada.

Ma ütleksin üldise kommentaarina selle kohta, mis te väitsite, et kõik hinnad kasvavad ja inimesed jäävad vaesemaks, et päris nii see nüüd ei ole. Eks me jälgime ikkagi erinevaid tarbimiskorve. Meil on Konjunktuuriinstituut, me jälgime erinevate elanikkonnagruppide kaupa, et igal juhul n-ö keskmised sissetulekud ja heaolu kasv oleksid kõrgemad kui mis tahes hindade kasv. Ja kui te mulle näitate, kuidas see tervikuna tarbimiskorvis on, siis viimasel ajal on kombeks preemiaid jagada, et vaataks ka, ehk annaks mõne preemia. See on selline kena demagoogia. Mis puudutab praamiliine, siis ma tean, et saarte ühendus on aktiviseerunud, pärast seda, kui me oleme pool aastat seda asja teiega koos arutanud. Eks need asjad ole balansis, me arvestasime väga palju ka hiidlaste ettepanekuid, enamiku saarlaste kogukonna esindajatega rääkisime läbi. Hiidlased tulid ise viimasel hetkel ja me leidsime kena kompromissi. Minu arvates võiks seda esile tõsta, kuidas me tegelikult leidsime kompromissi – teie kui inimene, kes väidetavasti esindab enamiku hiidlaste arvamust. Sisuliselt me aktsepteerisime selle kompromissi. On ju nii? Ja nüüd te räägite umbes nii, et hinnad kallinevad, praamihinnad kallinevad. Me võime põhimõtteliselt seada eesmärgiks – meie seda kindlasti ei tee, tähendab see valitsus ning Isamaa ja Res Publica Liit – kuulutada, et praamisõit on tasuta. Jah, võtame 300 miljonit juurde ja praamisõit on tasuta. Kas see on mõistlik? Ma arvan, et see ei ole mõistlik, ja ma arvan, et ka hiidlased ja saarlased saavad sellest aru. See, mida me oleme silmas pidanud, on ikkagi see, et põliselanikele saab osaks hoopis parem kohtlemine kui turistile. Kujutage ette, kui mina sõidan Hiiumaale või Saaremaale, siis ma maksan ühe sõidu eest peaaegu sama hinna, mis mul kuluks Tallinna linnas Vabaduse väljakult Viru väljakuni sõitmiseks ja tagasi. Need ei ole küll võrreldavad, aga me oleme seda asja väga tõsiselt kaalunud. Iga hinnatõus on ebameeldiv, aga lõppkokkuvõttes katsume seista selle eest ja töötada selle nimel, et inimeste palgad kasvaksid.

Lugupeetud ministrid! Ka teile on antud kaks minutit aega ja mitte rohkem. Palun, kolleeg Tarmo Mänd, teine täpsustav küsimus!

Ma tahaksin täpsustada. Kas regionaalminister kooskõlastas nimetatud küsimustes need abinõud bussiliikluses, praamiliikluses, postiteenuse kättesaamisel. Kas kooskõlastus tema poolt on olemas?

Sõltub küsimusest. Eks mõnes küsimuses on regionaalminister avaldanud selliseid seisukohti, mõnes teistsuguseid seisukohti. Enamikus oleme saavutanud harmoonia, ütleksin niimoodi.

Nüüd palun kolm kohapeal registreeritud küsimust! Palun kõigepealt kolleeg Mark Soosaar!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Saarte ühenduse liikmena olen ma kohustatud teie käest samal teemal küsima. Kuidas ikkagi selle praamiliikluse doteerimisega lood on? Teie eelkäija Meelis Atonen püüdis vaadata nende firmade sisse ja luua uut süsteemi, kuid murdis oma hambad. Kas teie ei ole mõelnud selle peale, et ka väga tõsiselt vaadata, mis praamiliinide majandamisel tegelikult toimub, ja käivitada mõnda uut läbipaistvamat süsteemi? Näiteks kas või piletite müüki riigi opereeritava organisatsiooni kaudu või midagi sellist, mis tekitaks suuremat usaldust, kui üks monopoolne praamifirma.

Aitäh! Iseenesest ma jagan selle küsimuse sellisel kujul tõstatamist, aga ma lihtsalt informeerin teid, millistes raamides minister on. On sõlmitud kümneaastane leping, see on lepingute raamistik, see võimaldab kindlasti ministeeriumi või kui riigi esindaja tellija ja selle teenuse pakkuja vahel koostööd ja ministeeriumil on võimalik ka astuda samme, et kulud oleksid läbipaistvamad, ja vaadata nende põhjendatust. Selles osas on kümneaastane leping, n-ö suur pilt paigas, aga meil on kindlasti võimalik selles suhtes töötada, meil on võimalik ka teenust paremaks muuta, et operatiivselt tellida neid sõite jne. Nii et see on see raamistik, kus me töötame. Me püüdleme loomulikult selle poole, et riigile ei püütaks kuidagi sikku teha, et kõik asjad oleksid enam-vähem. Jah, ega mulle ka väga ei meeldi, et need numbrid kogu aeg suurenevad. Eks me sellepärast peame mõtlema, et kuidagi jagada seda koormat rohkem ka reisijatega. See oli hinnatõusu üks ajend. Ja seitse aastat ei olnud keegi julgenud neid puutuda, eks ma pidin nad siis enda peale võtma.

Palun, kolleeg Mai Treial, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Maapiirkondades on kujunemas tõsiseks probleemiks ka postiteenuste kättesaadavus. Massiliselt on suletud postiasutusi ja minu küsimus ongi sellega seotud. Kas te olete kooskõlastanud kõik need postimajade sulgemised ja kui te olete kooskõlastanud, millised  võiksid siis olla lahendused? Oleme kuulnud, et tegelikult kavatsevad postiasutused ka kirjade kojukandest loobuda, sest see ei ole kasulik. Kuidas siis maainimene toime tuleb?

Ma ei tea, kellega kooskõlastamist te mõtlete. Eesti Post on Eesti Post kogu oma hiilguse ja probleemidega. Mis puudutab universaalpostiteenust, siis selle kvaliteet peab kindlasti paranema. Ükskõik millises Eesti nurgas peab olema väga selge standard – kiri, ajaleht, mis iganes väikesaadetis peab olema kindla aja jooksul kättesaadav. Ja seda me peame korraldama niimoodi, et see asi oleks ka majanduslikult aktsepteeritav. Mis puudutab neid postivõrke või postipunkte, mille kohta on Eesti Post viimasel ajal otsuseid langetanud, siis Eesti Posti nõukogu juhtkond töötab kindlasti huviga koos omavalitsustega, kohaliku kogukonna esindajatega, et leida paindlikud teenindamisvormid. Postibuss on üks võimalik lahend. Kindlasti on maailmapraktikas veel mingeid muid asju, nii et selles suhtes võiks leida Eestile sobivad lahendid, arvestades meie asustustihedust ja kõiki muid asju. Olen ise ka tihti maal käinud ja isegi vanemad on sealt pärit ning ma ei usu, et on midagi head selles, kui on postkontor, kus eriti midagi ei ole ja postitöötaja näeb seal võib-olla ühte, kahte või kolme inimest päevas, sest külastatavus on niivõrd väike. Me sulgeme ju neid punkte. On märksa paremaid võimalusi pakkuda maaelanikele seda teenust. Loodame, et see hakkab tööle.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Riigile sikku teevad ikka riigi enda ettevõtted. See päris nii lihtsalt ei käi, et nüüd leitakse maalt 44 postkontorit, kus teie arvates käib ainult mõni inimene. Tasuks natuke Tallinnas ringi vaadata. Ma võin teile praegu öelda, et Toompuiestee 33 näiteks rendib Eesti Post imeväikese raha eest täiesti tühja maja, mis oli enne sorteerimiskeskus. Eesti Post võiks mõelda hoopis selle peale, et võtta Tallinna asjadega midagi ette, aga mitte koondada neid postkontoreid maal. Ehk minu arvates oleks see nii ja mul on teile järgmine küsimus. Kas te ikka olete Eesti Posti äriplaaniga tutvunud ja kas te olete kursis, mis hädad on ja mis asjad tegelikult toimuvad Tallinnas?

Aitäh! Õnnitleksin teid kõigepealt selle uskumatu demagoogia puhul, mida teilt just praegu kuulsime. Olen absoluutselt nõus, et Eesti Postiga ei olnud lood väga head. Kui ma selle teatepulga üle võtsin, siis oli seal tehtud selliseid otsuseid, mille peale ma võtaksin ka juustest kinni. Praegu teeb nõukogu uus juhtkond  seda, et Eesti Post oleks universaalteenus ja üle Eesti hästi kättesaadav. Selle hulka, et ei sooritataks tehinguid, kus tehakse mingisuguseid kingitusi, või majanduslikult kahjulikke tehinguid sellele ettevõttele, kuulub kindlasti ka kogu Eesti Posti kinnisvara korrastamine. Selles osas töö käib. Kindlasti ei ole võimalik aktsepteerida ühe või teise kinnisvara omamist posti poolt, sellel pole mõtet. Kui see, mida te ütlesite, vastab tõele, siis sellised rendilepingud ei ole kindlasti aktsepteeritavad jne. Probleemid postiveoga on linnas ja maal paratamatult  erinevad, rääkimata sellest, et Eesti Post peab olema suuteline ka konkureerima linnas. Eesti Postil on praegu kõvasti tööd ja vaatame, mida lähem poolaasta ja aasta näitavad. Kui me suudame Eesti Posti korralikult tööle panna, siis ma usun, et teenus paraneb kõikjal.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus kolleeg Toivo Tootsenilt siseminister Jüri Pihlile. Palun!

Lugupeetud härra minister! Usun, et igale Eesti Vabariigi kodanikule on kõige tähtsam ametlik dokument Eesti kodaniku pass. Nii on täiesti mõistetav jahmatus, mis meid tabas, kui selgus, et meie passide tootmisel on kasutatud ühe teise riigi passide tootmise jääke. Tahakski teada, millised on Eesti riigi võimalused kontrollida meie passide valmistamist ja kvaliteeti ning kuidas on meie riik suutnud seda kontrollimehhanismi kasutada. Ja mida selles vallas ette võetakse?

Esiteks olen ka mina seda meelt, et Eesti kodaniku pass on üks tähtsamaid reisidokumente, üldse tähtsamaid dokumente, mis seob meid eestluse ja Eesti kodanikuga. Seepärast ma soovitan nii teile kui ka kõigile teistele mitte neid pesumasinasse toppida.
Teiseks, kui me vaatame seda passilugu, mis siin on üles kerkinud, siis me oleme kõnealust partiid kontrollinud. See on valminud 2005. aasta mais ja selle on valmistanud selline firma nagu De La Rue International Limited. Kokku on see firma tarninud meile üle 300 000 passi, kuid praeguseks on leping nendega lõpetatud ja nüüd tarnib meile biomeetrilisi passe teine firma: Setec OY.
Uued lepingud on tehtud paremini. Probleem, millest kaaned koosnevad, tekkis eelmise punase passiga ja nüüd on ka see lepinguga kaetud. Kaante puhul ei tohi kasutada mitte mingisuguseid muid aineid, mitte mingisuguseid muid tehnoloogiaid ja passikaas peab olema tehtud ühtlaselt, biomeetriliselt. Nende passide puhul, mis me saime aastal 2005 ja ka hiljem, ei olnud sellist lepingut sõlmitud.
Tahan aga rahustuseks öelda, et kõik need passid kehtivad. Kui neid ei panda pesumasinasse, siis ei juhtu nendega midagi. Nagu öeldakse, ekspertiis on tehtud, aga kahjutasu nõuda kahjuks ei saa. Leping on omal ajal tehtud niimoodi, et jäi määratlemata, milline peab passikaas täpselt välja nägema. Aga see viga on parandatud.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen, esimene täpsustav küsimus!

Ma olen teiega ühel meelel, et iga kodanik peaks oma passi hoolega hoidma ega tohiks seda pesumasinasse toppida ega ka muud moodi kahjustada. Aga sellele te juba vastasite ja kinnitasite, et nüüd on uus firma ja tehtud uued lepingud. Tahan aga siiski veel küsida, kas tõesti pole võimalik tootjafirma käest praakeksemplaride eest kahjutasu nõuda.

Paraku ei ole. Probleeme tekitanud partii puhul, mis valmis 2005. aasta mais, sõlmiti omal ajal leping nii, et selles polnud täpsustatud kaane ehitust ja seda, kuidas kaas peab olema trükitud. Kuid me oleme asja kontrollinud, probleem ei ole massiline. Tegu on mingi üksikjuhtumiga. Oleme ka üle vaadanud need blanketid, mis on veel järele jäänud – neid ei ole palju. Ja igal juhul praegu antakse välja korrektseid passe. Ma ei soovita teil hakata uurima, kas teie pass on samasugune kui see, mida te kirjeldasite. Kõik passid on kehtivad, kui neid pesumasinast läbi ei lasta või ei satu nad muul moel teie kirjeldatud tingimustesse.

Palun, kolleeg Marika Tuus, kohapeal registreeritud küsimus!

Austatud minister! Minu küsimus puudutab üht teie artiklit. Te olete Eestimaa külvanud täis artikleid, nagu oleksin mina Järvamaal väitnud, et päästetöötajate palgad ei tõuse. See on räige vale. Sellel lühikohtumisel oli juttu sellest, et nagu arvab ka Eesti Pank, ei pruugi riigieelarve täis tulla, kuna majanduskasv aeglustub. Veel oli juttu sellest, et eelarve pole läbipaistev, samuti sotsiaalsetest garantiidest ja sellest, et just nimelt päästetöötajate pensione me ei näe. Meie vastavad ettepanekud on maha hääletatud. Kust te võtsite need valeandmed? Siin on tõepoolest tegemist umbes sama tüüpi valega nagu aprillis, kui minister Pihl ütles, et linnas on kõik rahulik ja kontrolli all, aga telepilt näitas midagi muud.

Aprillis oli kahe-kolme tunni pärast kõik rahulik. See, et kuskil pool näidati mingeid probleeme, oli ka tõsi. Ma ei ütle, et Eestis toimub elanikkonna massiline hävitamine tulirelvadega, olgugi et vahetevahel mõni inimene siiski saab surma, kui kurjategija kelleltki elu võtab. Ma väitsin seda, mida te seal kohapeal rääkisite, päästeametnike poolt mulle edastatud informatsiooni põhjal. Te käisite mööda päästekomandosid ja ütlesite, et see on vale, mida siseminister räägib – et teie palk tõuseb. Niisuguse informatsiooni sain ma päästeametnikelt ja ma lükkan teie jutu ümber. Ütlen seda, mida ma olen varem juba öelnud, et kõik mu jutt on tõsi. Ja et see jutt, mida väidetakse seal, on vale.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun nüüd, kolleeg Taavi Rõivas, küsimus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile!

Austatud minister! Kui ma suve hakul küsisin teie seisukohta selle kohta, kas SMS-laenud on probleem ja kas nende väljaandmist võiks kuidagi seadusandlikult täpsemalt reguleerida, siis teie vastus oli äärmiselt sümpaatne. Mul on väga hea meel, et meie seisukohad suures osas kattuvad. Minu küsimus on selles, kas  Majandusministeeriumil on kavas selles vallas konkreetseid seadusandlikke algatusi ja kui on, siis millal täpsemalt. Ning kas te olete jõudnud vahepealse aja jooksul konkreetsemate järeldusteni, mida annaks just nimelt teie valdkonnas selles küsimuses reguleerida?

Neli asja. Kuulake hästi tähelepanelikult! Kõigepealt nõustugu justiitsminister sellega, et SMS-laen peaks sõltumata oma suurusest käima tarbija krediidilepingu alla. Praegu laienevad tarbija krediidilepingud laenudele, mille miinimummaht või õigemini alampiir on 200 eurot. SMS-laenude praktika on see, et summad on väga väiksed. Selleks on vaja võlaõigusseadust muuta.
Punkt 2. Reklaamiseadus seab teatud piirangud finantsteenuste reklaamidele. Ennekõike nõutakse just seda, et lisaks reklaamile oleks ka teatud hoiatavad üleskutsed ja et oleks natukene rohkem informatsiooni. Reklaamis on ju võimalik kasutada ka ainult firmanime. Nii et reklaamiseadust, mis on eelnõuna Riigikogus, võiks arutada. Ehk on mingeid ideid, kuidas seda saaks täpsustada.
Punkt 3. Ma näen, et Ivari Padar on saali tulnud. Ta on esitanud rahapesuga seonduvad seadused, kus on ka SMS-laene pakkuvatele ettevõtetele esitatud nõudeid läbipaistvamaks tegevuseks. Seega peaks asi laenuvõtja seisukohalt natuke kindlamaks muutuma.
Punkt 4, mis on kõige olulisem. Inimesed peavad ikkagi ise väga selgelt mõistma, et nad võtavad laenu. Kiirlaenude intressid ja kulud on väga suured. Ma arvan, et inimesi tuleks lihtsalt teavitada. See on kõige olulisem! Ma usun, et  enamik Eesti inimesi suhtub asjasse ikkagi väga kainelt, kui nad rahaga toimetavad.

Suur tänu, lugupeetud kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, lugupeetud ministrid, vastamise eest! Infotund on lõppenud.