Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Hea peaminister! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Teiseks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Uus-Meremaa valitsuse töötamisõigusega turismi käsitleva kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Kolmandaks, Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni eesõiguste ja puutumatuse protokolliga ühinemise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Ja neljandaks, Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduse eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Austatud peaminister! Me anname koos Mailis Repsiga  peaminister Andrus Ansipile üle arupärimise, mis puudutab lasteaiakohtade arvu suurendamise programmi "Igale lapsele lasteaiakoht". Püüd hariduse poole on läbi aegade eestlastele omane olnud. Mida aeg edasi, seda selgemaks on saanud teadmine, et väikerahvana püsima jäämine eeldab vaimsete jõuvarude kasvu. Eesti Vabariigi haridusseaduse kohaselt vastutavad lapse alushariduse omandamise eest vanemad, koolieelsetel lasteasutustel on toetav ja täiendav roll. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab, et valla- või linnavalitsus loob kõigile oma haldusterritooriumil alaliselt elavatele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonnas lasteaias. Paljudes kohalikes omavalitsustes on viimastel aastatel lasteaiaealiste laste arv kasvanud, lähiajal suureneb nõudlus lasteaiakohtade järele veelgi. Samas on tänaseks ka selge, et omavalitsused üksi ei suuda kõigile soovijaile piisaval arvul uusi lasteaedu ehitada. Omavalitsused peavad täna tõstma lasteaiaõpetajate palku, toetama töötajaid ning ajakohastama olemasolevaid lasteaedu. Selleks on vaja tuge ka riigi poolt. Praegu võimul olev koalitsioon on oma valitsusliidu programmis aastateks 2007–2011 juba esimesel lehel punkti 8 all lubanud suurendada lasteaiakohtade arvu ning lasteaiaõpetajatele põhikooliõpetajatega võrdset alampalka maksta ja  käivitada selleks programmi "Lasteaiakoht igale lapsele". Me esitamegi peaministrile kuus küsimust ja palume vastata nii suuliselt kui kirjalikult. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab seaduseelnõude menetlemise korra vastavalt kodukorraseadusele ja kui arupärimine vastab kodukorraseadusele, siis edastan ta otsekohe adressaadile.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: 1) Vabariigi Valitsuse k.a 30. mail algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon põhiseaduskomisjon; 2) Vabariigi Valitsuse k.a 30. mail algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse eelnõu, juhtivkomisjon õiguskomisjon; 3) Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni k.a 31. mail algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon kultuurikomisjon; 4) Eesti Keskerakonna fraktsiooni k.a 31. mail algatatud kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 21 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon sotsiaalkomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse k.a 31. mail esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb keskkonna kaitsmist kriminaalõiguse kaudu, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on k.a 14. juuni kell 16.
Lugupeetud kolleegid! Kolmapäeva, 6. juuni infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, rahandusminister Ivari Padar, minister Urve Palo. Head kolleegid! Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll.
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Lugupeetud kolleegid! Teie ees laudadel on selle nädala päevakord. Panen kaheksanda töönädala päevakorra hääletamisele. Palun hääletada!
Hääletustulemused.
Poolt hääletas 89 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid on üks. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Esimesena Riigikogu liikmete Rein Ratase, Evelyn Sepa, Mailis Repsi, Kalev Kallo, Enn Eesmaa, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Helle Kalda, Vilja Savisaare ja Nelli Privalova k.a 18. aprillil esitatud arupärimine Tallinna linna haldusalas reformimata riigimaal asuvate metsade korrashoiu kohta. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister Andrus Ansip! Me andsime 18. aprillil üle arupärimise Tallinna linna haldusalas reformimata riigimaal asuvate metsade korrashoiu kohta.
2001. aastal kinnitatud Tallinna üldplaneeringu andmetel on Tallinnas haljastamata maid kokku 43,3 ruutkilomeetrit ehk 27% linna pindalast. Metsad katavad 24,9 ruutkilomeetrit, mis moodustab ca 16% kogu linna pindalast. Linnametsad moodustavad olulisima osa Tallinna rohelisest võrgustikust. Tallinnas asuvad metsad alljärgnevas valduses: riigi omandis olevad metsad kokku 497,6 ha, reformimata riigimaal olevad metsad 1727,9 ha. Maareformi seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse käesoleva paragrahvi  lõike 1 alusel, samuti riigi omandis. Käesoleval ajal on Tallinna linna omandisse antud linnametsade, parkide ja haljasalade maa valitseja Keskkonnaamet või linnaosavalitsused. Tallinna linna heakorra eeskiri, mille on kinnitanud Tallinna volikogu, sätestab kinnistu ja ehitise omaniku kohustused heakorra tagamisel. Need on järgmised. Kinnistu ja ehitise omanik on kohustatud hoidma korras oma kinnistu, vältima kinnistu reostamist ja risustamist, teostama heakorratöid kinnistu või ehitisega külgneval puhastusalal. Tulenevalt eeltoodust peab reformimata riigimaa omanikuna heakorra eest vastutama selle omanik ehk riik maavalitseja kaudu. Kahjuks on linnas asuvad ja reformimata riigimaal paiknevad metsad valdavalt hooldamata või prügistatud. Vastavalt põhiseaduse §-le 154 võib kohalikule omavalitsusele panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Seega puudub Tallinna linnal kohustus hooldada riigile kuuluvat maatükki. Eeltoodust lähtudes esitame teile järgmised küsimused.
Esiteks, miks ei ole tagatud Tallinna haldusalas reformimata riigimaal olevate metsade korrashoid? Mida võtab riik ette nende metsade korrashoiu tagamiseks? Teiseks, kes vastutab praegu konkreetselt nimetatud metsade korrashoiu eest? Kolmandaks, millised on riigi kavatsused reformimata riigimaal asuvate metsadega? Kas riik leiab, et need maad tuleb munitsipaliseerida või tagada sellega nimetatud metsade heaperemehelik ja asjatundlik hooldus? Neljandaks, kas juhul, kui riik taotleb nende maade jätmist riigi omandisse riigimetsamaadena, on garanteeritud metsa säilimine linna puhke- või rohealana või kavatsetakse need müüa kinnisvaraarendajatele või kasutada maatehingutes? Viiendaks, juhul kui riik leiab, et on otstarbekas need maad munitsipaliseerida, tuleb koostöös Tallinna Keskkonnaametiga välja selgitada nende haldamise kulutused. Milliseid võimalusi näete riigipoolse raha eraldamiseks nende kulude katteks? Aitäh!

Aitäh, kolleeg Helle Kalda! Palun, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan esimesele küsimusele. 11. märtsil 2007. aastal jõustunud jäätmeseaduse muutmise seadusega viidi jäätmeseadusesse regulatsioon, millega tagatakse reformimata maa, sealhulgas nii Tallinnas kui mujal asuvate metsade kriitilisemate korrashoiuküsimuste lahendamine. Põhiline probleem linna territooriumil ja selle lähiümbruses paiknevate metsade puhul on metsa viidavad olmejäätmed. Jäätmeseaduse § 128 lõige 1 sätestab, et jäätmete keskkonda viimisega ja jäätmetest põhjustatud saastusega seonduva kahju, sealhulgas jäätmete käitlemisega ja jäätmetest põhjustatud saastuse likvideerimisega seotud kulud hüvitab jäätmed keskkonda viinud isik. Sama paragrahvi lõige 4 kohustab juhul, kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul või kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldama jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalveasutuse või kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsuse asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asub. Juhul kui saastus asub reformimata riigimaal, näeb sama paragrahvi lõige 4 ette, et maareformiseaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa suhtes on enne selle kooskõlas maareformiseadusega riigi omandisse jätmist, munitsipaalomandisse andmist, tagastamist või erastamist jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise korraldamise kohustus keskkonnateenistusel. Mis puudutab Tallinna haldusalas reformimata riigimaal olevate metsade korrashoidu, siis peavad Keskkonnaministeerium ja Tallinna Linnavalitsus läbirääkimisi, et lahendada esmalt küsimus, kas konkreetne metsatükk antakse linna või jäetakse riigi omandisse. Sellega tagatakse ka omaniku vastutus metsade korrashoiu eest.
Vastus teisele küsimusele. Lisaks eeltoodud saastusega seotud probleemide reguleerimisele jäätmeseadusega on metsade kasutamise küsimused reguleeritud metsaseadusega. Metsaseaduse § 81 lõige 3 sätestab, et kui mets kasvab maal, mis jäetakse riigi omandisse riigi maareservina maareformiseaduse § 31 lõike 1 punkti 8 alusel, korraldab metsa majandamist kuni maa riigi omandisse jätmise toimingute lõpetamiseni Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK. Nagu ma ka eelmisele küsimusele vastates viitasin, on Keskkonnaministeeriumi ja Tallinna Linnavalitsuse vahel käimas läbirääkimised, lahendamaks linna haldusterritooriumil asuvate metsamaade omandi küsimust. Ma loodan, et nüüdseks juba pikale veninud läbirääkimised jõuavad lähemas tulevikus lõpuni.
Vastus kolmandale küsimusele. Tallinna linna haldusalas asuvate metsadega kaetud alade puhul sõltub maa munitsipaalomandisse andmine eelkõige konkreetsetest taotlustest. Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. aasta määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord" § 6 lõike 2 kohaselt peab taotlus muu hulgas sisaldama ka taotluse põhjendust. Viimane omakorda peab sisaldama selgitust, milliste ülesannete täitmiseks omavalitsus maad vajab ning millisel eesmärgil võetakse maa kasutusse. Maa munitsipaalomandisse andmise taotlus esitatakse sotsiaalmaa puhul maavanemale, kes kontrollib taotletava maa vajalikkust riigile õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks. Maa munitsipaalomandisse andmise otsustajal on õigus nõuda taotluse läbivaatamise ajal maa taotlejalt ja teistelt isikutelt ning riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist.
Vastus neljandale küsimusele. Nagu öeldud, sõltub mis tahes maa, sealhulgas metsamaa kasutamine kas rohealana või kinnisvaraarenduseks eelkõige sellest, milliseid kasutuseesmärke näevad konkreetsele maale ette kehtivad üld- või detailplaneeringud. Seega sõltub ka käesoleval ajal metsaga kaetud alade, mis on riigi omandisse jäetud või kavatsetakse edaspidi jätta, kasutamise üle otsustamine eelkõige planeeringutest. Planeeringuga avalikuks kasutamiseks ettenähtud linnamaa peaks  minu veendumuse järgi kuuluma kohalikule omavalitsusele ja ilmselt ei ole vaja lisada, et planeerimisprotsess on kohaliku omavalitsuse pädevuses.
Vastus viiendale küsimusele. Kohaliku omavalitsuse ees seisvate ülesannete täitmiseks, sealhulgas munitsipaalmaade haldamiseks vajalike kulutuste väljaselgitamiseks on kohalikul omavalitsusel võimalik kaasata mis tahes asutusi. Kinnisvara soetamisel peaks iga kohalik omavalitsus kaaluma oma võimalusi, et selle vara eest edaspidi ka heaperemehelikult hoolt kanda. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Te rääkisite esimese punkti juures vastuseks ainult jäätmete küsimusest, nagu peaks pöörduma selle poole, kes jäätmeid tekitas. Aga olles ise linnas töötanud, pean ütlema, et palju suuremad probleemid on tormikahjustustega, metsakuivaga, mille koristamine maksab väga palju. Kelle poole selles küsimuses peab pöörduma? Kelle omand see on, kes selle tekitanud on, kas tuule poole? Aitäh!

Nende kahjude kõrvaldamise eest, tormikahjude, tormimurru kõrvaldamise eest hoolitseb Riigimetsa Majandamise Keskus. Ja niipalju kui mina tean, on Tallinna linna asjaomased teenistused pöördunud Riigimetsa Majandamise Keskuse poole ja  sealt on ka vastavalt reageeritud. Aitäh!

Kolleeg Helle Kalda, vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse §-le 140 ... Aitäh! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh! Härra peaminister! Linn on neid reformimata riigimaid aastate jooksul tegelikult mingil määral hooldanud. Kas või ühe korra aastas on nii prügi koristatud kui ka muid heakorratöid tehtud ja ma arvan, et kui kokku liita, mis on nendele heakorratöödele läinud, siis tuleb küllaltki suur ja kopsakas summa. Kuidas te arvate, kas oleks kuidagi võimalik need kulud Tallinna linnale kompenseerida?

Tallinna linn peaks looma sellise jäätmekäitlussüsteemi, mis välistaks selle, et linnaelanikud reformimata maadel asuvatesse metsadesse oma olmeprügi veavad. See ei ole nüüd sugugi pingpongi mängimine, mida ma siin praegu etendan, vaid minu ettepanek mõelda väga tõsiselt sellele, miks metsaalad, pargialad linnas saastuvad, tuleb südamest. Jäätmekorralduse idee järgi on meil praegu asi korraldatud niiviisi, et regulaarne prügi äravedu igast majapidamisest on kohustuslik ja põhimõtteliselt peaks see välistama elanike soovi viia oma olmeprügi metsa alla. Paraku pargialade, metsade reostus jätkub, mitte küll päris endiselt, aga me näeme siiski, et praegustest regulatsioonidest, vähemalt Tallinna linna näitel, ilmselt ei piisa. Häid näiteid on mujalt maailmast. Kui Saksamaal oli pikka aega probleemiks olmejäätmete vedu metsadesse, pargialadele, siis kehtestati ühtne prügi äraveo tasu, mille eest teatud kogus prügi iga nädal majapidamistest ära viidi. Seejärel selgus, et kõigil neil inimestel, kes väitsid, et nendel olmeprügi üleüldse mitte kunagi ei teki, et neil on ökoloogiliselt nii puhas majapidamine, hakkas ka prügikastidesse prügi tekkima, sest mis sa ilmaasjata sest prügikastist ikka ära saadad. Oh imet, pargialused ja metsaalused jäid puhtaks. Seega ma ei lihtsustaks seda küsimust selliselt, et näe, kuskilt tulevad mingid tulnukad ja reostavad metsa, vaene Tallinna Linnavalitsus peab siis seda metsaalust puhastama ning riik tulgu ja kompenseerigu metsaaluse puhastamisele tehtud kulutused. Eelkõige tuleb ikkagi vaadata, miks meil pargialasid, metsaalasid saastatakse.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Härra peaminister! On muidugi täiesti väär taandada linnametsade seisundit, halba seisundit  ainult nende prahistamisele. See on, ma ütleksin, teisejärguline. Esmajärguline on ikkagi metsa, linnametsa kui koosluse korrashoid. See tähendab vajalike raiete tegemist, eeskätt sanitaarraie tegemist, mida Tallinna linn on neis riigimetsades aastast aastasse teinud. Samuti sealsete kergteede, jalgteede, jalgrattateede korrashoid, remont, arhitektuuri väikevormide, on need siis pingid või midagi muud, korrashoid, mida peaks ka tegema metsa omanik, see on riik, aga tegelikult on teinud Tallinna linn. Kuidas te seda iseloomustaksite?

Ma ei nõustu sellega, et ainult Tallinna linn on see, kes metsade eest hoolitseb. Tallinna linna territooriumil, nagu ma juba viitasin, tegeleb selle temaatikaga ka Riigimetsa Majandamise Keskus. Väikevormide, matkaradade ehitusega ei tegele ka ju mitte ainult linn kui munitsipaalvõim, sellega tegelevad lisaks Riigimetsa Majandamise Keskusele veel väga paljud mittetulundusühingud.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh! Härra peaminister! Ma jätaksin praegu riigimetsad natuke kõrvale ja küsiksin põhimõtteliselt riigimaade munitsipaliseerimise kohta. Kas te peate võimalikuks või peab see valitsus võimalikuks, et kohalik omavalitsus ja ka Tallinna linn saaks maad munitsipaliseerida linna arengu vajadusteks, kas see on piisav põhjus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks?

Jah, ka linna arenguks vajalik maa munitsipaliseerimine on minu jaoks täiesti aktsepteeritav. Küsimus on selles, mida mõiste "linna areng" endas kätkeb. Me teame ajaloost mõningaid juhtumeid, kus maad on munitsipaliseeritud sotsiaalmaana. Meenub näiteks tivolialune maa, kus räägiti sotsiaalmaast ja lastest ja meie tulevikust, ja kui see maa ükskord munitsipaliseeriti, ilma selle eest riigile sentigi maksmata, siis müüdi see maa maha, see muutus elamumaaks ja Tallinna linn teenis sellelt 251 miljonit krooni. Sellist linna arendamise viisi ma nüüd päris ausaks linna arendamise viisiks ei pea, ehkki ma möönan, et kui riigivalitsemiseks seda maatükki vaja ei läinud, siis tulnukski küsida, et me tahame sinna maju ehitada, munitsipaliseerige see maa. Praegu on eelmisest valitsusest, eelmisest valitsuskoalitsioonist pärit ka kord, mille järgi 2/3 edasimüüdava maa eest saadavast rahast läheks riigi tuludesse ja kolmandik jääks kohaliku omavalitsuse tuludesse, ja minu jaoks on see täiesti aktsepteeritav. Ma ei saa kuidagi pidada normaalseks, et meil linnade ümbruses, mitte ainult Tallinna ümbruses, vaid kõikide linnade ümbruses ehitatakse maju kõrge mullaviljakusega maadele, kõrge kvaliteediga maadele kerkivad uusasumid, samal ajal kui linna südamikus on tühermaad kasutamata. Nii et munitsipaliseerimisprotsess on  möödunud kahe aasta jooksul kiirenenud ja see peab sama heas tempos edasi minema. Kuid iga konkreetse maatüki puhul tuleb otsustada eraldi, kas maa on vajalik riigi funktsioonide täitmiseks, kas maa on vajalik selleks, et arvata ta riigi maareservi, või peaks riik selle otse müüma või tuleks see anda munitsipaalomandisse, kui vastav taotlus on olemas. Mina kindlasti soosin maade andmist munitsipaalomandisse.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te tõite praegu näite. Mina, endine Tallinna Linnavolikogu liige, mäletan seda aega, see oli respublikaanist linnapea Tõnis Palts, kes niimoodi käitus, nagu te oma näites kirjeldasite. Ehk oleks praegune linnavalitsus ikkagi paindlikum ja peaks seda asja nagu edasi arendama, mitte vaatama ainult minevikku?

See näide ei olnud mingi konkreetne etteheide ühele linnale, ühele linnapeale. See tendents, et aastaid tagasi küsiti maad ühtedel eesmärkidel ja kasutati seda hoopis teistel eesmärkidel, oli paraku suhteliselt valdav ja üldistatav peaaegu kõigile Eesti omavalitsustele. Ma ei taha kõigile omavalitsustele liiga teha, kuid sellist maa munitsipaliseerimist valedel alustel oli küll ja küll. Nüüd ei ole mitte mingisugust põhjust maad valedel alustel, valedel ettekäänetel munitsipaliseerida. Tuleb ausalt küsida ja küllap siis ka otsus langetatakse.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus on järgmine: kas te peate õigeks kõikide linnametsade kaitse alla võtmist või ei pea ja kas linnametsad peaksid kuuluma põhimõtteliselt omavalitsusele või riigile?

Kaitse alla võtmine sõltub ikkagi sellest, kas on midagi, mis on kaitsmist väärt. Kas mets peaks kuuluma riigile, olema riigi maareservis või kuuluma kohaliku omavalitsuse omandusse, see sõltub ka konkreetsest maatükist, konkreetsest metsast. Kuid  oma vastuses ma juba ütlesin, et kõige loomulikum on see, kui kohaliku omavalitsuse territooriumil asuv mets, pargiala kuuluks kohalikule omavalitsusele. Ma ei ole aga sugugi seda meelt, et peaks olema üks ja raudne reegel, et erandeid olla ei tohiks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, Riigikogu liikmete Lauri Laasi ja Evelyn Sepa  k.a 18. aprillil esitatud arupärimine maavanema ametist vabastamise kohta. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid ja arupärimisele vastaja! Lubage mul kõigepealt õnnitleda meid Eesti lipu päeva puhul, Eesti lipu 123. aastapäeval. Ka selle arupärimise valguses on meil põhjust polemiseerida, kas selle lipu all ja varjus võib ikka igasuguseid sigadusi korda saata ja neid siis ka õigustada, nagu viimasel ajal tihti ette tuleb. Meenutuseks, et arupärimise taustaks oli mäletatavasti ühe maavanema ehk Harju maavanema ametist kangutamine, n-ö poliitiline kangutamine, võiks öelda, soov temast poliitilistel põhjustel iga hinna eest lahti saada ja loomulikult asendada ta endale meelepärasema kandidaadiga. Ajakirjanduse vahendusel oli meil võimalik jälgida, kuidas selleks oli varnast võtta üks töötu parteikaaslane, kes ka ise ei eitanud, et just tema jaoks on see koht ette nähtud, n-ö varutud ja plaanitud. Mida veel? Mõnes mõttes on see arupärimine oma aktuaalsuse kaotanud, sest tõsi on see, et maavanem on ametis, õiglus on jalule seatud, Sakala kultuurikeskuse, mis antud juhul oli selgelt otsitud põhjus, rajamine jätkub avalikes huvides. Ka valimiseelsed kired on mõnevõrra maas.  Kui nüüd vaadata kitsalt maavanema positsiooni, siis mine tea, võib-olla peame varsti esitama hoopis uue sisuga arupärimise ja küsima, miks maavanemat näiteks alkoholimüügi keelamise eest tahetakse ametist vabastada, aga küllap me selleni jõuame. Konkreetne arupärimine sisaldab endas viit küsimust. Silmaringi laiendamise huvides on need konkreetsed, kindlasti juriidilist nüansirikkust sisaldavad. Küllap me saame nendele ka vastused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastus esimesele küsimusele. Ei pea. Hoonestusõiguse lepingu sõlmimine ei kuulu maavanema pädevusse.
Vastus teisele küsimusele. Ei pea. Ehitiste riikliku kaitse alla võtmine ei kuulu maavanema pädevusse.
Vastus kolmandale küsimusele. Planeerimisseaduse § 3 kehtestab planeeringute koostamisel avalikkuse kaasamise põhimõtte, näeb ette juhud, mil detailplaneeringu koostamine on kohustuslik, ning sätestab, milliste planeeringutega ja millistel juhtudel on võimalik seada kinnisomandile seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi. Eespool mainitud väide on üldist planeerimisseaduse konteksti arvestades õige, kuid see väide ei ole kõnealustel asjaoludel siiski asjakohane, kuna antud juhul oli lammutusloa andmise hetkel olemas kehtestatud detailplaneering, millega kehtestati Sakala kinnistu maakasutus- ja ehitustingimused. Detailplaneering ja sellega määratud maakasutus- ja ehitustingimused kehtestati linnavolikogu otsusega. Kehtestatud detailplaneeringuga käsitletud maa-ala puudutavad tulevikus kehtestatavad linnavalitsuse aktid, sealhulgas ehitusload, peavad olema vastavuses kehtestatud detailplaneeringuga, nad ei tohi minna vastuollu kehtestatud planeeringuga. Seda väidet kinnitab ehitusseaduse § 24 lõike 1 punkt 1, mille kohaselt ei väljastata ehitusluba, kui ehitusprojekt ei vasta esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sealhulgas kehtestatud detailplaneeringule. Planeerimisseaduse § 9 lõike 9 kohaselt koostatakse ehitusprojekt kehtestatud detailplaneeringu alusel ehitusseaduses sätestatud korras. Seega tuleb ehitusloa õiguspärasuse kontrollimiseks hinnata ehitusloa vastavust detailplaneeringule. Ehk teisisõnu, vaatamata asjaolule, et planeerimisseaduse § 3 ei näe ette detailplaneeringu koostamise kohustuslikkust ehitise lammutamiseks, tuleb ehituslubade väljaandmisel lähtuda vastaval maa-alal juba kehtivas detailplaneeringus sätestatud nõudmistest.
Vastus neljandale küsimusele. Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lõike 1 kohaselt on maavanemal õigus teostada järelevalvet kohalike omavalitsuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle. Kui maavanem leiab Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lõike 4 kohaselt, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras protestiga halduskohtusse. Halduskohtusmenetluse seadustiku § 12 lõike 1 kohaselt ei takista protesti esitamine kaevatava haldusakti täitmist ega andmist või toimingu sooritamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Samas sätestab sama seaduse § 12 lõige 2, et halduskohus võib kaebuse esitaja põhjendatud taotluse alusel või oma algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks võimatuks. Esialgse õiguskaitse määrusega võib halduskohus peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustab kohus. Seega ei ole antud juhul võimalik anda hinnangut esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta.
Vastus viiendale küsimusele. Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 85 sätestatud maavanema järelevalve pädevuse eesmärk on kokkuvõtlikult kohaliku omavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse kontrolli tagamine ning eelkõige avalike huvide efektiivne kaitse. Lisaks väärib rõhutamist, et maavanema järelevalvemenetluse käigus tuleb hinnata nii kohaliku omavalitsuse üksikaktide formaalset kui ka materiaalset õiguspärasust. Viimati nimetatud nõuet Harju maavanem paraku täies ulatuses ei järginud. Arvestades, et Harju maavanema poole pöördusid Sakala keskuse lammutamisega seoses mitmed ühiskondlikud organisatsioonid, samuti Sakala keskuse küsimuses peetud avalike diskussioonide hulka ja rõhuasetust ning asjaolu, et Sakala keskuse säilitamise toetuseks andsid allkirja üle 9000 Eesti elaniku, oli ilmne olulise avaliku huvi olemasolu Sakala keskuse lammutamise õiguspärasuse küsimuses ning asja otsustamisel oleks pidanud arvestama ka avalikku huvi kehtiva detailplaneeringu alusel vastava ehitustegevuse tagamiseks ja linnaruumi kujundamiseks. Lähtudes eeltoodust ja arvestades haldusmenetluse läbiviimise üldisi põhimõtteid, oli Harju maavanemal Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 25. oktoobril 2006. aastal antud ehitusloa nr 21 335 üle järelevalve teostamisel kohustus anda tema poole pöördunud avaldajatele põhjalik sisuline selgitus selle kohta, kas ehitusluba Sakala keskuse lammutamiseks oli või ei olnud samale maa-alale Tallinna Linnavolikogu 5. oktoobri 2000. aasta otsusega nr 326 kehtestatud detailplaneeringuga kooskõlas ja kuidas ta sellisele tulemusele jõudis. Maavanem oleks pidanud andma selgituse, kuidas saab ehitusluba olla kooskõlas detailplaneeringuga, mis ei näe ette Sakala keskuse lammutamist. Harju maavanema otsusest Tallinna Linnaplaneerimise Ameti antud ehitusloa nr 21 335 üle läbiviidud järelevalve lõpetamise kohta ei selgu, kuidas on maavanem hinnanud ehitusloa vastavust detailplaneeringule ja ehitusseaduses sätestatud teistele materiaalsetele nõuetele. Samuti ei nähtu otsusest, millistel asjaoludel on järelevalve olnud nii ajamahukas, kestes  2006. aasta 22. detsembrist kuni  2007. aasta 7. märtsini. Maavanem sai õiguskantsleri seisukoha oma järelevalvepädevuse kohta juba 20. detsembril 2006. aastal. Kuigi maavanem tegi Tallinna Linnavalitsusele 11. jaanuaril 2007 ettepaneku viia selles asjas läbi teenistuslik järelevalve, oleks maavanem pidanud kujundama ka iseseisva seisukoha ja tegema sisulise otsuse. Maavanem ei ole seotud Tallinna Linnavalitsuse teenistusliku järelevalve läbiviimise tähtaja ja tulemusega, seega oleks maavanem saanud sisuliselt järelevalve viia läbi iseseisvalt. Planeerimisseaduse § 4 lõike 1 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine ja järelevalve maakonnas maavalitsuse pädevuses, seega on vastav kompetents maavalitsuses olemas. Kuna maavanema otsusest ei nähtu, et ta oleks iseseisvalt järelevalvet läbi viinud, ja maavanem on oma otsuse teinud pärast Tallinna Linnavalitsuse otsuse saamist, võib järeldada, et maavanem viivitas põhjendamatult järelevalve lõpuleviimisega. Maavanema tehtud järelevalve lõpetamise otsusest lähtuvalt on maavanem hinnanud järelevalve käigus vaid ehitusloa formaalset õiguspärasust ning otsusest ei ilmne, et maavanem oleks hinnanud otsuse materiaalset õiguspärasust. Küsimus ei ole siinjuures selles, kas Harju maavanem oleks reaalselt saanud ära hoida Sakala keskuse lammutamise. Vabariigi Valitsuse 20. aprilli 2007. aasta korralduses nr 213 sisaldus vaid oletus, et ehitusloa õigusaktidega mittevastavuse tuvastamisel oleks maavanemal olnud kohustus pöörduda Tallinna Linnavalitsusse ettepanekuga viia ehitusluba õigusaktidega vastavusse. Vastava ettepaneku esitamine oleks olnud eelduseks õigusvastase ehitusloa alusel tegutsemise vältimiseks. Tallinna Linnaplaneerimise Ametil oleks olnud võimalik, lähtudes haldusmenetluse seaduse §-des 64–70 sätestatust, tunnistada ehitusluba nr 21 335 kehtetuks, seda muuta või peatada. Juhul kui Tallinna Linnaplaneerimise Amet ei oleks ettepanekuga nõustunud, oleks maavanem saanud pöörduda protestiga Tallinna Halduskohtusse. Seega on maavanem vastutav Tallinna Linnaplaneerimisameti antud ehitusloa nr 21 335 seaduslikkuse järelevalve lõpetamise otsuse sisulise põhjendamata jätmise ja ühtlasi temale Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lõigetega 1 ja 4 pandud ülesannete mittenõuetekohase täitmise eest, mis oli ka talle distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Samuti, arvestades avalikkuse kõrgendatud huvi Sakala keskuse saatuse vastu, kahjustas Harju maavanema tegevusetus Sakala keskuse lammutamiseks antud ehitusloa sisulise õiguspärasuse kontrollimisel riigi mainet ja usaldusväärsust tervikuna. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi, härra peaminister. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Värner Lootsmanni ametist kangutamine, tuues põhjuseks Sakala keskuse lammutamist, teil läbi ei läinud. Kas järgmisena võib oodata, et valitsus kargab Lootsmanni turja, tuues põhjuseks alkoholimüügi keelu Harjumaal?

Hea küsija! Minu vastus oli pikk ja põhjalik ja ma lootsin, et sellest jõuab midagi ka teieni. Paraku  ma ilmselt eksisin. Ma püüan vastata veel kord, lühemalt. Maavanemal oli kaalutlusõigus, ta võis teha järelevalvet ja võis seda ka mitte teha. Kuid kui ta otsustas järelevalve kasuks, siis ta pidi tegema seda nõuetekohase põhjalikkusega. Paraku on nii õiguskantsler kui ka Vabariigi Valitsus leidnud, et ta ei teinud seda piisava põhjalikkusega. Teie jutud, samuti nagu hea küsija jutt, et kedagi kangutatakse iga hinna eest ametist, on kohatud ja alusetud. Nii õiguskantsler kui ka Vabariigi Valitsus on väga põhjalikult kirjeldanud seda, kuidas maavanem oleks pidanud käituma, ja ka seda, kuidas ta tegelikult käitus. Oma ülesannetesse mittepiisava hoolikusega suhtumise eest on teda ka distsiplinaarkorras karistatud.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh! Härra peaminister! Kas vastab tõele, et esialgne plaan õiguskantsleri üliemotsionaalsete avalduste valguses maavanem ametist vabastada jäi realiseerimata, sest need ei olnud õiguslikult adekvaatsed?

Tsiteerin õiguskantslerit, kes on esinenud siin Riigikogu ees selles asjas väga põhjaliku ülevaatega. Õiguskantsler on öelnud: "Leidsin, et kuna maavanem ei ole hinnanud ehitusloa materiaalset õiguspärasust, st vastavust detailplaneeringule, siis ei ole järelevalvet teostatud Vabariigi Valitsuse seaduses ettenähtud ulatuses." Maavanem ei ole teostanud järelevalvet nii, nagu üks kohusetundlik maavanem seda riigi huvides teostama peaks, ja selle eest on teda ka distsiplinaarkorras karistatud.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma loodan, et mu küsimus haakub tänase arupärimisega. Kas teie arust on normaalne, et Harju maavanem võtab kiirustades ja ainuisikuliselt vastu populistliku, tõenäoliselt õigustühise ja riigile suuri rahalisi kahjunõudeid toova otsuse? Ma pean siin silmas alkoholimüügi piirangut Harjumaal.

Ei, see otsustamise viis nüüd küll kindlasti kriitikat ei kannata. Ei olnud ju kellelegi mingi uudis, et suvi on tulemas, samuti ei saanud olla Harju maavanemale suureks üllatuseks see, et  tulemas on lastekaitsepäev. Iseenesest jääb mulle ka arusaamatuks see, et lastekaitsepäev kätkeb endas tohutut ohtu, on tõepoolest erakorraline ja sel puhul tuleb rakendada teatud kaupadele müügipiiranguid. Sellist käitumist, kus üks riigiametnik ei pea vajalikuks konsulteerida ei regionaalministriga ega teiste pädevate isikute ja institutsioonidega, ma kindlasti normaalseks ei pea. Aga tema korralduse õiguspärasust hinnatakse ja nende tulemusteni me jõuame ilmselt lähemal ajal, nädala jooksul.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Aulik peaminister! On huvitav, et kaks maavanemat on pöördunud õiguskantsleri poole küsimusega, kas nad peaksid peaaegu analoogilistes asjades järelevalvet tegema, ja mõlemad said ühese vastuse, et nad mitte ei pea, vaid on lausa kohustatud selles küsimuses, kus detailplaneering ja ehitusluba omavahel kokku ei lähe, niimoodi käituma. Pärnu maavanem võitis mõned päevad tagasi kohtus Pärnu Linnavalitsust ja ehitusluba tühistati, loodame, et rannapark jääb alles. Öelge mulle, palun, mis teie arvate, kui Värner Lootsmann oleks käitunud ka nii, nagu õiguskantsler selgitas, ja teinud tõhusat järelevalvet, kas siis arhitektuuriväärtuslik ja kunstiväärtuslik Sakala keskus oleks ehk Tallinna linnas täna alles.

Fakt on see, et Harju maavanem ei hinnanud kohasel viisil ehitusloa, mis oli lammutusloaks, vastavust kehtivale detailplaneeringule. Kuid missugune oleks tema kohase järelevalve tulemus olnud Sakala lammutamisele või lammutamata jätmisele, seda on väga raske oletada ja see oleks puhas spekulatsioon, ma ei tahaks sellega tegelda.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Pole ilmselt mingi saladus, et maavanema ülejala, kiirustades kokku pandud  vabastamise määruse või korralduse projekt erines kardinaalselt sellest, mis sai tema distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Ja siit minu küsimus. Kui see maavanema otsus oli sisuliselt, mitte vormiliselt, nii põhjendamata ja järelevalve läbi viimata, nagu siin küsijad ja vastajad korduvalt üksteist veenavad, mis sai siis ikkagi põhjuseks, miks teda ametist ei vabastatud?

Oluline on teadmine, et see mitte kõige hoolikam ametiülesannete täitmisse suhtumine oli tal esmakordne. See ongi peamine põhjus, miks see ebapiisav järelevalve ei päädinud ametist vabastamisega.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui me meenutame, siis kogu nn Sakala saaga sai alguse kunagisest Reformierakonna ministrite Allikmaa ja Paeti ühistegevusest. Ja 2004. aasta lõpust, jah, umbes 2004, kuulub selle ala hoonestamisõigus ju n-ö erasektorile. Kas te olete ka oma partei siseselt arutanud, miks selle peale üleüldse mindi?

Aitäh! Nagu nüüd ka kogu Eesti rahvas teab, ei näinud see hoonestusõiguse leping ette Sakala keskuse lammutamist. Nii et eelmiste kultuuriministrite, ma mõtlen Allikmaa ja Paeti süüdistamine on kohatu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, Riigikogu liikmete Olga Sõtniku ja Lauri Laasi k.a 19. aprillil esitatud arupärimine rahvastikuministri büroos maksumaksja raha raiskamise kohta. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! 18. aprillil esitasime koos kolleeg Olga Sõtnikuga arupärimise, mis oli ajendatud 17. aprillil Äripäevas ilmunud artiklist "Lahkumishüvitise saanud tööl tagasi". Arupärimises tahame teada teie hinnangut rahvastikuministri büroos maksumaksja raha raiskamisele. Äripäeva artiklis väidetakse, et kokku maksti rahvastikuministri büroost lahkunud nõunikele lisatasudena välja 158 100 krooni. Samas võeti ajalehe andmetel rahvastikuministri büroosse tööle tagasi kaks endist nõunikku, kes olid äsja saanud lahkumishüvitist. Sellest tulenevalt on meil teile järgmised küsimused. Kas peate sellist maksumaksja raha raiskamist eetiliseks? Kas selle juhtumi põhjal võib väita, et tegemist oli juriidiliselt korrektse käitumisega ning sellises tegevuses kajastub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna JOKK-poliitika jätk? Kolmandaks, õiguslikult tasandilt on võimalik sellist lahkumishüvitistega maksumaksja raha raiskamist korrata. Kas peate sellist olukorda normaalseks? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun uuesti, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Teie esitatud küsimustele võiks vastata väga lihtsalt: lahkumishüvitisi makstud ei ole, järelikult on kõik muud kaasnevad küsimused liigsed ja ülearused. Kuid siiski põhjalikumalt.
Esimene küsimus. Kas peate sellist maksumaksja raha raiskamist eetiliseks? Rahvastikuministri büroost seoses ministri volituste lõppemisega lahkunud nõunikele maksti välja puhkuseseaduse §‑st 25 tulenev tasu kasutamata puhkuse eest ja ametist lahkuva ministri taotluse alusel ühekordne preemia ühe kuupalga ulatuses. Ma ei pea ametnikule puhkusetasu, preemia või palga maksmist raha raiskamiseks.
Teine küsimus. Kas selle juhtumi põhjal võib väita, et tegemist oli juriidiliselt korrektse käitumisega ning sellises tegevuses kajastub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna JOKK-poliitika jätk? Kuna avaliku teenistuse seaduse § 21 lõike 5 alusel võetakse ministri nõunik tööle ministri volituste ajaks, siis pärast ministri volituste lõppemist lahkuvad töölt teenistustähtaja lõppemise tõttu ka ministri nõunikud. Nõunikele maksti välja puhkuseseaduse §-st 25 tulenev tasu kasutamata puhkuse eest. Nõunikele kasutamata puhkuse eest tasu maksmata jätmise korral oleks käitutud seadusvastaselt. Lahkunud ministri taotletud ühekordne preemia ühe kuupalga ulatuses maksti nõunikele välja hea töö eest minister Paul-Eerik Rummo tegevuse toetamisel.
Kolmas küsimus. Õiguslikult tasandilt on võimalik selliste lahkumishüvitistega maksumaksja raha raiskamist korrata. Kas peate sellist olukorda normaalseks? Veel kord: ei vasta tõele, et töölt lahkunud rahvastikuministri büroo nõunikele oleks makstud lahkumishüvitist. Sellist hüvitist ei olnud neile seadusega ette nähtud. Lahkumishüvitist ei ole nendele ka makstud. Riigikogu liikmed ei peaks oma arupärimistes tuginema vaid ühe ajalehe artiklitele. Riigikogu liikmetel on võimalus saada informatsiooni ka otsestest allikatest ja need otsesed allikad oleks teile kindlasti kohe kinnitanud: töölt lahkunud nõunikele ei ole makstud lahkumishüvitist.

Suur tänu, härra peaminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma arvan, et nii teie kui meie siinpool saame suurepäraselt aru, et see, mida teie vastuses käsitletakse preemiana, on tegelikult lahkumishüvitis. Sellest tulenevalt ma küsiksingi, kas teil on kavas niisugune neobolševistlik lähenemisviis ja oblastikomitee mentaliteet ükskord valitsusest välja rookida.

Teie küsimuses on nii neobolševismi kui ka oblasti mentaliteeti. Preemia on preemia, puhkusekompensatsioon on puhkusekompensatsioon ja lahkumishüvitis on lahkumishüvitis. Kõnealusel juhtumil mitte mingit lahkumishüvitist makstud ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Rein Ratase, Aadu Musta, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Kalle Laaneti, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Jaan Kundla, Inara Luigase, Kadri Musta, Lauri Laasi, Toomas Vareki, Helle Kalda, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Heimar Lengi, Marika Tuusi, Evelyn Sepa, Aivar Riisalu ja Ain Seppiku poolt k.a 30. aprillil esitatud arupärimine Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamise asjaolude kohta. Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! Aprilli lõpus esitas 22 Eesti Keskerakonna esindajat Riigikogus teile küsimused seoses sündmustega, mis leidsid aset Tallinnas aprilli lõpus. Tänaseks on selge, et ega siin midagi vaibunud pole, asi on läinud lihtsalt võib-olla sügavikku. Tuletan meelde neid küsimusi, mis me tookord esitasime. Me arvame, et need on aktuaalsed ka tänapäeval. Niisiis, esimene küsimus. Miks ei informeeritud Tõnismäe mälestusmärgi täpsest teisaldamise ajast Tallinna linnavõime? Teiseks, miks valetas teie valitsuse kaitseminister Jaak Aaviksoo Tallinna Linnavolikogu korraldatud ümarlaual 26. aprillil, et Tõnismäel tehakse sõjahaudade kaitse seaduse alusel väljakaevamistöid ning mälestusmärki ei ole esialgu kavas selle seaduse alusel lähemal ajal teisaldada? Kolmandaks, kui Tõnismäe mälestusmärki ei kavatsetud 27. aprilli öösel teisaldada, siis miks kaeti nimetatud ala algusest peale telgiga? Neljandaks, mis kell kogunes 27. aprilli öösel Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon? Viiendaks, miks ei kaasatud kohaliku omavalitsuse ehk Tallinna linna esindajaid 27. aprilli kriisikomisjoni istungile? Kuuendaks, mis kell kogunes 27. aprillil Vabariigi Valitsus erakorralisele istungile? Seitsmendaks, mis kell võttis Vabariigi Valitsus vastu otsuse Tõnismäe mälestusmärk teisaldada? Kaheksandaks, mis firmad ja organisatsioonid osalesid vahetult Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamise protsessis? Üheksandaks, miks on Vabariigi Valitsus avalikkusele ja Tallinna linnale valetanud Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamise kohta?

Aitäh, kolleeg Vladimir Velman! Palun nüüd kõnetooli härra peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastus esimesele küsimusele. Kaitseminister teavitas oma 18. aprilli 2007. aasta kirjaga Tallinna Linnavalitsust väljakaevamis- ja identifitseerimistööde alustamisest mitte varem kui sõjahaudade kaitse seaduses sätestatud tähtaja möödumisel. Nimetatud teatega edastati Tallinna Linnavalitsusele ka kaitseministri vastav otsus, kus oli toodud otsuse kaalutlused. Teatises oli muu hulgas viidatud, et säilmete arvu ja täpse paiknemiskoha kindlakstegemisel otsustatakse täiendavalt säilmete võimalik ümbermatmine ja ümbermatmisega seotud asjaolud. Sõjahaudade kaitse seadusest tuleneb, et koos säilmete ümbermatmise otsustamisega otsustatakse ka hauatähise teisaldamine. Kuna säilmete väljakaevamine oli alles alanud ja nende ümbermatmise ja hauatähise teisaldamise otsustas Vabariigi Valitsus 27. aprilli öösel tekkinud olukorrast ja julgeolekukaalutlustest tulenevalt, ei olnud varem teada hauatähise teisaldamise täpne aeg ega olnud võimalik sellest ka linnavõime informeerida.
Vastus teisele küsimusele. Kaitseminister ei ole valetanud. 26. aprillil tehti Tõnismäe haljasalal ettevalmistusi väljakaevamistöödeks vastavalt sõjahaudade kaitse seadusele ja hauatähise teisaldamist enne väljakaevamistööde lõpetamist kavas ei olnud. Selguse huvides võib üle korrata, et kuni 26. aprilli hilisõhtul puhkenud rahutusteni tegutses valitsus sõjahaudade kaitse seaduse § 8 lõike 1 alusel, mis sätestab ebasobivas asukohas paiknevate sõjahaudade ümbermatmise. Politsei ründamine, linna rüüstamine ja avaliku korra jäme rikkumine meeleavaldajate poolt ajendas valitsust lähtuma sõjahaudade kaitse seaduse § 8 lõikest 2, mis sätestab säilmete ümbermatmise ja hauatähise teisaldamise julgeolekukaalutlustel. Teisisõnu, Tõnismäe hauatähise viivitamatu teisaldamise põhjustasid oma tegevusega riigi julgeolekut ohustanud rüüstajad ja tekkinud olukorras oli Vabariigi Valitsuse peamine ülesanne avaliku korra ja kodanike turvatunde kiire taastamine.
Vastus kolmandale küsimusele. Tõnismäe haljasala kaeti telgiga, et tagada väljakaevamise ajal hauarahu ja väärikus, kuna oli selge, et tööde vastu on kõrgendatud huvi. Samuti oli telgi paigaldamine vajalik sel põhjusel, et võimalikud vihma- või tuulehood oleksid väljakaevamistöid märksa raskendanud.
Vastus neljandale küsimusele. Kriisikomisjon kogunes kell 01.15.
Vastus viiendale küsimusele. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon on riigi strateegiline kriisireguleerimise tööorgan, mille istungitele ei kaasata kohalike omavalitsuste esindajaid. Maakondades ja suuremates kohalikes omavalitsustes tegutsevad vastavalt hädaolukorraks valmisoleku seadusele nende enda kriisikomisjonid, mida juhivad vastavalt maavanemad ja linnapead ning mis on lokaalse tasandi kriisireguleerimise tööorganid. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon soovitas küll Vabariigi Valitsusel teisaldada korratuste organiseerimise ettekäändeks toodud hauatähis ja paigaldada see kaitseväe kalmistule, kuid lõpliku otsuse langetas Vabariigi Valitsus ning täideviimise eest vastutas Kaitseministeerium.
Vastus kuuendale küsimusele. Vabariigi Valitsus kogunes erakorralisele istungile kell 03.00.
Vastus seitsmendale küsimusele. Otsus langetati ühehäälselt kell 03.40.
Vastus kaheksandale küsimusele. Kaitseministeerium sõlmis ehitustööde teostamiseks, ümbermatmistöödeks ja hauatähise teisaldamiseks kaitseväe kalmistule aadressil Tallinn, Filtri tee 14 lepingu Lindrem AS-iga, kes sõlmis omakorda vajalikud alltöövõtulepingud.
Vastus üheksandale küsimusele. Vabariigi Valitsus on Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamise kohta rääkinud tõtt. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Selge see, et meil on teiega, härra peaminister, erinevad arusaamad põhjustest ja tagajärgedest. Aga mul on puhtinimlik küsimus teile. Kas teie inimesena tunnete osaliselt ka oma süüd selles, et sel öösel hukkus üks noor inimene?

Ei. Seda süüd peavad tundma need, kes organiseerisid korratusi ning neid rüüstamisi ja rahulike elanike ründamisi, rahulike elanike vara hävitamist.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Härra peaminister! Öelge, palun, mida teile kui inimesele sümboliseerib sõjaväekalmistul asuv Tõnismäe monument. Enam ta ei olegi Tõnismäe monument, nüüd on ta lihtsalt Aljoša või pronkssõdur. Mida ta teile praegu sümboliseerib?

Ma arvan, et see Aljoša on halvustav nimetus ja seda hakati kasutama alles hiljaaegu. Praegu kaitseväe kalmistul seistes tähistab ta leina sõjas langenute pärast. Kuid Tõnismäel oli tal mitu tähendust: leina tähendus, Nõukogude-nostalgia, ihalus Nõukogude impeeriumi järele, aga väga tugev tähendus väga-väga paljude Eestimaa elanike jaoks oli kindlasti ka see, et ta tähistas kõiki neid kuritegusid, mis Eesti rahva kallal toime on pandud. Teile teadmiseks: umbes 100 000 Eestimaa elanikku kas tapeti või küüditati Siberisse ja teine 100 000 Eestimaa elanikku oli Eestist sunnitud põgenema, sest muidu oleks ka nemad kas tapetud või küüditatud. Ja kindlasti peavad kõik Eesti elanikud, aga mitte ainult Eesti elanikud, vaid ka Venemaa elanikud respekteerima nende inimeste tundeid, kellele see pronkssõdur meenutas läbielatud kannatusi ja rahva kallal toime pandud kuritegusid.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Lugupeetud peaminister! Teie põhjendus telgi paigutamise kohta on pisut vildak. Esialgu ei kaetud telgiga sugugi mitte hauad, vaid pronkssõdur, ja kohe. Aga ma küsin hoopis selle kaitsemüüri kohta. Me nimetame seda kaitsemüüriks, aga tegemist ei ole ju tavalise kaitsemüüriga. See on monumendi lahutamatu osa ja tegemist on eraldi kunstiteosega, mille autorid on omal ajal kuulus arhitekt Arnold Alas (Hoffart) ja modelleerija Enn Roos. Me teame, et see ehitati ansamblisse Kaarli kirikuga ja paigutati siis eestlaste pühale hiiekohale. Seal oli seega teatud müsteeriumide loor. Seda veel kutsuti väravaks surnute riiki. Kuid ma küsin seda:  kas te ei karda, et siin tekivad autorikaitselised probleemid? Hävitatud on ju kunstiteos.

Ei karda.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Härra peaminister! Tagantjärele tarkus on ilmselt hea võimalus õppida. Öelge, palun, kas tol pronksiööl teie hinnangul valitsus või asjasse puutuvad valitsusasutused tegid ka mõningaid vigu.

Valitsus käitus väga professionaalselt ja reageeris olukorrale adekvaatselt. Langetatud otsused olid, ka praegu ajaliselt distantsilt hinnates, õiged ja ainuvõimalikud. Ma olen täiesti veendunud selles, et ükskõik missugune valitsus ükskõik missuguses riigis – tingimusel muidugi, et see valitsus oma riigi saatusest hoolib –  oleks kujunenud oludes langetanud täpselt samasuguse otsuse.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Härra peaminister! Ma arvan, et need sündmused väärivad küsimist, muu hulgas  kriitilist küsimist, aga ma ei saa sugugi olla nõus selle raamistusega, milles praegune arupärimine on esitatud. Tsiteerin siit ühte lõiku: "Valitsuse läbimõtlematu tegevuse ja vassimise hinnaks on tänavarahutused, rüüstatud Tallinn ja sajad arstiabi vajavad inimesed." Mulle tundub, et see süü atributeerimine arupärijate poolt on küll täiesti vale ja arutu. Kuna ma Keskerakonna esindajate seisukohti kõnealuses küsimuses loen ka tihtipeale Regnumist ja teistest Vene allikatest, siis ma hea meelega küsiksin neilt, aga ma pean küsima teilt. Milliseid välispoliitilisi eesmärke sellised sõnastused võivad teenida?

Kindlasti ei teeni sellised sõnastused Eesti riigi huve. On ju kõigile, kes tahavad asjast aru saada, ütlematagi selge, et neid pingeid Tõnismäe monumendi, hauatähise ümber ei köetud mitte ainult siit Eesti Vabariigist, vaid vastupidi: olukorda pingestati väljastpoolt meie riiki ja mitte miski ei ennustanud, et need pinged võiksid mingi aja pärast leevenduda. Nii et kui praegu keegi püüab sooritatud kuritegusid, rüüstamisi, ka tapmist põhjendada kas valitsuse või kellegi muu tegemiste või tegematajätmistega, siis on tegemist kuritegude soosimisega, kuritegude mahitamisega.

Palun, kolleeg Kadri Must!

Härra peaminister! Ma küsin ainult sellepärast, et te just ütlesite, et 22 Riigikogu liikme arupärimine ei teeni Eesti riigi huve. Ma olen täiesti eri meelt. Ma leian, et võimalus ja julgus täna veel sellel teemal küsida teenib kahtlemata Eesti riigi huve. Ma tuletan meelde, et see küsimus esitati 30. aprillil ehk neli päeva enne seda, kui Vabariigi Valitsus või kaitseminister sõlmisid üldse lepingu, et pronkssõdur teisaldada. Sellest ka minu küsimus: millest lähtudes te valisite just selle firma, kes sai tellimistöö 5,457 miljoni eest pluss käibemaks? See leping sõlmiti täpselt nädal aega hiljem. Mis oli valiku kriteerium?

Hauatähise teisaldamise eest vastutas ja vastutab Kaitseministeerium, Kaitseministeerium viis läbi ka vastavad hanked. Ma ei ole praegu valmis kommenteerima kutsete esitamise kuupäevi, kellaaegu ja esitatud pakkumiste laekumise kuupäevi, kellaaegu jm asjasse puutuvat.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Ma tahan ühe lühikese küsimuse esitada: mida me siis pronkssõduri teisaldamisest võitsime?

Kui Tõnismäel oli sellel hauatähisel, sel pronkssõduril vähemalt kolm tähendust ja ilmselt veelgi rohkem, kui ta Tõnismäel ilmselgelt mitte ei liitnud meie ühiskonda, vaid lõhestas, siis seal kalmistumüüride vahel on tal ainult üks tähendus: see on lein. Kindlasti me oleme selle ühiskonda lõhestanud hauatähise teisaldamisega riigis pingeid vähendanud.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Härra peaminister! Praegu analüüsida, mis, kes ja kuidas tegi, muidugi võib. Siin võib asju tõlgendada nii ja naa.  Aga praegu on küsimus selles, et kui need sammud ette võeti, tolleks ajaks muidugi Riigikogus vastuvõetud seaduse põhjal, siis minu teada ka teie ise enne nende käikude, otsuste tegemist ütlesite, et igal juhul peaks venekeelse kogukonnaga saavutama mingigi üksmeele. Vähemalt osaga sellest kogukonnast, et nende otsuste elluviimise resultaatide suhtes kindlam olla. Kas midagi sellist valitsus enne tegutsemist üritas? Kahjuks tuleb meil ju ikkagi tõdeda, et väga suure osa jaoks venekeelsest kogukonnast see lahendus ei olnud vastuvõetav. Ma ei hakka pikalt rääkima, mis tähendus oli ühel või teisel.

Pärast möödunud aasta 9. mai sündmusi kohtusin ma väga mitmete ühiskondlike organisatsioonide esindajatega, kirikuringkondade esindajatega, veteranide organisatsioonide esindajatega. Võin kinnitada, et kirikuringkondades oli üksmeelne arusaam, et Tõnismäel ei ole surnute hauarahu tagatud ja säilmed tuleb Tõnismäelt ümber matta sinna, kus on surnute koht, s.t surnuaiale. Seda seisukohta jagas ka metropoliit Kornelius, kellega ma isiklikult kohtusin. Veteranide organisatsioonide esindajate seisukohad olid küll kaljukindlad, kuid nad olid üksteist välistavad. Ühed leidsid, et pronkssõdur tuleks teisaldada Maarjamäele, sest Tõnismäel tekitab ta ainult pingeid ja need pinged kasvavad. Laskurkorpuse veteranidest vähemalt mõned inimesed ei soovinud sellist ühiskonna lõhestamist. Teised, ka eespool nimetatud organisatsioonist mõned isikud leidsid jälle, et kõik peab jääma nii, nagu on. Nad eitasid, et pronkssõduril oli Tõnismäel ka mingisuguseid muid tähendusi peale leina, mis kindlasti ei vasta tõele.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Austatud peaminister! Jah, ma tunnustan teie aastapikkust tööd ja katseid selles küsimuses kokku leppida. Siit tekkiski minu küsimus: kas teie vaim sai enne otsa? Milleks siis nüüd äkki selline kiirustamine? Võib-olla oleks see kokkulepe olnud saavutatav ja me oleksime võinud selle mälestusmärgi teisaldada tõepoolest euroopalikul teel, mitte sellisel teel.

Nagu te teate, tahtis valitsus mälestusmärki teisaldada euroopalikul teel. Valitsus ei kavandanud akende purustamist, süütepudelite loopimist, valitsus ei kavandanud politseinike ründamist kivide ja kaigastega, pudelitega, valitsus ei kavandanud politseinikele näkku sülitamist. See oli valitsusele ja kriisikomisjonile pealesunnitud lahendus. Kujunenud oludes ei oleks mitte kuidagi olnud mõeldav jätta see vandaalitsemise ettekäändeks toodud hauatähis Tõnismäele.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud härra peaminister! Loomulikult ei kavandanud valitsus selliseid vandalismiakte, ei neid rüüstamisi ega midagi sellist. Aga kas valitsus teadis, et need võivad järgneda sammudele, mis valitsus seal Tõnismäel astus?

Sellele küsimusele ei saa vastata ühetähenduslikult. Jah, valitsusel oli piisavalt informatsiooni kavandatavate rahutuste kohta, kavandatava pinge eskaleerimise kohta, mis eelkõige oli kavandatud 9. ja 10 maiks. Mitte üks ohuhinnang – aga ohuhinnanguid ma muidugi praegu siin telekaamerate ees kommenteerima ei hakka –, mitte üks ohuhinnang ei võimaldanud jätta Tõnismäe ala 9. mai ajal taraga piiramata. See oli absoluutselt välistatud, see oleks ilmselt viinud märksa rängemate konfliktideni, kui me nägime 26. ja 27. aprilli öödel.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Lugupeetud peaminister! Läti kolleegid väidavad, et me olevat hästi teadnud, mis toimub. Nad ei usu minu väiteid, et meie siin enne ei teadnud sündmuste eskaleerumisest nimetatud ajal. Nad väidavad, et neile oli juba varem esitatud palve saada ilmtingimata 26. aprilliks Riiast täiendavalt veekahur, sellest kirjutab ka Diena. Huvitav, kas lätlased ülehindavad meie informeeritust või teadsid nad meist rohkem?

Eks ole teilegi teada, et meil oli küllalt suur hulk politseinikke koondatud üle terve Eesti 26. aprilliks Tallinnasse. Ju see viitab sellele, et valitsusel oli informatsiooni kavandatavatest rahutustest.

Palun, kolleeg Kaia Iva!

Lugupeetud peaminister! Selles arupärimises on räägitud kodanikelt röövitud turvatundest ja rahulikust argielust. Möönan, et aprilli lõpus argielu turvalisus ja rahulikkus oli riivatud, kuid minu küsimus on: kas selle põhjuseks oli Tõnismäe hauatähise teisaldamine? Teine pool sellest küsimusest. Viibides sageli nn mujal Eestis, nagu siin on öeldud, olen ma märganud, et pärast neid sündmusi on inimeste turvatunne märksa kasvanud. Seda tänu sellele, et nad teavad, et riik käitub riigina. Mis hinnangu te annate olukorrale kogu Eestis?

Ma olen päris veendunud, et meie suhtumine oma riiki on praegu hoopis teistsugune, kui see oli mõni päev rohkem kui kuu aega tagasi. Seda oma riigi tunnet on meis kõigis, nii siin elavates eestlastes kui ka venelastes, nüüd märksa rohkem, kui seda oli aprilli lõpupäevil. Tahtmist oma riiki kaitsta, oma riigist hoolimist on nüüd märksa rohkem, kui oli aprilli lõpupäevil. Ühiskonna destabiliseerimise katsed, pideva ja püsiva lõhe tekitamise katsed meie ühiskonnas ei kerkinud ju esimest korda päevakorrale, see, mis kulmineerus 26. ja 27. aprillil, oli pikaajalise ettevalmistustöö tulemus. Ma olen päris veendunud selles, et need, kes kavandasid ühiskonna lõhestamist, need, kes kavandasid neid rahutusi, pidid pettuma. Nad soovisid näha konflikti etniliste gruppide vahel, kuid nad nägid konflikti korrarikkujate ja politseinike vahel.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Ma ei ole kindel, et ma ennist õigesti kuulsin, seepärast esitangi küsimuse. Kas teie arvates on Eesti ühiskond nüüd ühtsem kui enne pronkssõduri teisaldamist?

Jah, kindlasti. Eesti ühiskond on nüüd ühtsem, kui oli enne pronkssõduri teisaldamist.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Hea peaminister! Te väitsite, et enne aprillisündmusi oli teil kohtumisi ühiskondlike organisatsioonide esindajatega. Kas ka pärast aprillisündmusi on Vabariigi Valitsuse liikmetel selliseid kohtumisi olnud, näiteks laskurkorpuse esindajatega? Ja millised on nende seisukohad praegu?

Kohtumisi on olnud enne ja pärast, kuid laskurkorpuse esindajatega mina pärast pronkssõduri teisaldamist kohtunud ei ole.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Austatud peaminister! Linnavolikogu esimees härra Vitsut korraldas ka ümarlaua ja üritas sealt mingit sõnumit saada. Kas teile kui peaministrile on esitatud ka Tallinna Linnavalitsuse või volikogu mingi selge seisukoht pärast neid pikki arutelusid? Mida nad on soovitanud teha?

Ei, sellist seisukohta ei ole esitatud. Nii palju kui ajakirjanduse vahendusel on ka kõigil Eestimaa elanikel teada, ega mingisuguste kokkulepeteni sellel ümarlaual ei jõutud. Seega ega neil ei olegi Vabariigi Valitsusele sellelt ümarlaualt midagi nii väga esitada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme nüüd viimase arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Kalle Laaneti, Mailis Repsi ja Tiit Kuusmiku k.a 19. aprillil esitatud arupärimine Keila linnajuhtide asjaajamise ning linna varaliste kohustuste kohta. Palun, kolleeg Aivar Riisalu! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õnneks on minu käsitletav arupärimine oluliselt proosalisem, oluliselt lihtsam ja vähem emotsionaalne. 17. aprillil ilmus ajalehes Postimees lugu pealkirjaga "Keila linn peab tagasi maksma Paldiskile läinud soojalaenu". Nimetatud teemat on Postimees käsitlenud ka varem, 18. detsembril 2006. aastal pealkirja all "Keila linn peab tagasi maksma Paldiski kunagi võetud hiigellaenu". Artikli ajendiks oli ringkonnakohtu otsus selle kohta, et Keila linn peab tagasi maksma 1996. aastal Paldiski katlamaja remondiks võetud laenu. Nõutav summa koos viivistega on praegu üle 20 miljoni krooni. Seega on Keila linna endiste juhtide asjatundmatu ning lohakas asjaajamine viinud selleni, et Keila linnale on tekitatud suured varalised kohustused. Keila linna praegune juht Tanel Mõistus tõdeb 18. detsembri Postimehes, et laenu võimaliku tagasimaksmise puhul jäävad Keilal ehitamata uus kool ja lasteaed ning rajamata uued vee- ja kanalisatsioonitrassid.
Lähtudes eeltoodust esitame teile kui regionaalministrile järgmised küsimused. Kas te olete suutnud ennast selle teemaga kurssi viia ja millist lahendust te pakute? Kas teie nõustute 2002. aasta märtsis esitatud Rahandusministeeriumi seisukohaga, et kuna Keila linn ei ole aktiga laenukohustust Paldiskile üle andnud, peab Keila linn võetud laenukohustuse ise täitma? Ja nüüd natuke emotsionaalsemad küsimused. Kuidas te endise omavalitsusjuhina hindate tekkinud olukorda ja kas peate Keila ekslinnapead Leino Mäge kaasvastutavaks selle olukorra tekkimisel? Kas te peate põhimõtteliselt õigeks, et lohaka asjaajamisega linnale või riigile miljoneid kroone kahju tekitanud isik võib edaspidi kandideerida kõrgetele riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohtadele? Repliigi korras veel juurde, et teatavasti saab äris eksinud kodanik ärikeelu. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Palun, härra regionaalminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed ja arupärijad! Ma tänan arupärijaid tähelepanu juhtimise eest meie halduspraktika ühele piinlikule momendile.
Esimene küsimus: kas te olete end juba selle teemaga kurssi viinud? Tegelikult algas kogu see lugu 1994. aastal, kui Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse alusel moodustati Paldiski linnaosa Keila linnaosa staatuses. Ühelt poolt võiks heita kivi tolleaegsete seadusetegijate kapsaaeda, et selline juhtum jäeti tähelepanu alt välja ja see seadus seda ei reglementeeri. Aga märtsis 1996 sõlmis Paldiski linnaosa vanem Keila Linnavalitsuse nimel Rootsi Kuningriigiga laenulepingu, millega Keila linnale avati krediidilimiit 6,5 miljoni krooni suuruses summas. Juba sama aasta oktoobris sai Paldiskist omavalitsusliku staatusega iseseisev linn. See 20. oktoober ongi võtmehetk, kui kogu probleem kokku sõlmub, nimelt oleks see mittelahtikirjutamine Paldiski omavalitsuse korraldamise staatuse seaduses selles valdkonnas võinud formuleeruda mingis konkreetses aktis, mis oleks selle kohustuse üle viinud, mis jäi tegemata. 1998. aastal algas lepingust tulenev kohustus võlga osamaksetena tagasi maksta. Üks asi, mis on mulle seni veel arusaamatu, on see, miks mittemaksmine nii kaua venis, sest ei maksnud tagasi ei Paldiski ega Keila linn. Alles 2005. aastal ehk seitse aastat hiljem esitas Rootsi Kuningriik hagiavalduse Harju Maakohtule võla sissenõudmiseks. Kostjatena on selles hagiavalduses märgitud kaks kostjat, Keila linn ja Paldiski linn, sest Rootsi Kuningriigile ei ole ju tähtsust, kumb neist vaidlusalustest pooltest tagasi maksab, peaasi, et üks neist maksaks tagasi. Kohtuprotsess kestis veel poolteist aastat ja 11. detsembril 2006 tegi Harju Maakohus otsuse, mille kohaselt rahuldab Rootsi Kuningriigi hagi kostja Keila linna vastu põhjusel, et ei ole tõendatud kohustuse üleminek Keila linnalt Paldiski linnale. Keila linn on lubanud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse edasi kaevata Riigikohtusse.
Küsimus: kas nõustute 2002. aasta märtsis esitatud Rahandusministeeriumi seisukohaga, et kuna Keila linn ei ole laenukohustust aktiga üle andnud, peab Keila linn võetud lanukohustust täitma? Siin peab tõdema, et kuna kohtumenetluses ei ole leidnud dokumentaalset tõendamist, et laenulepinguga Keila linna Paldiski linnaosa soojamajanduse arendamiseks oleksid Keila linna võetud kohustused üle läinud Keila linnalt Paldiski linnale kui iseseisvale omavalitsusüksusele, siis ei saa olla ka teist arvamust kui kohtuotsus selle seisukoha suhtes.
Järgmine küsimus: kuidas endise omavalitsusjuhina hindate tekkinud olukorda ja Keila linna ekslinnapea Leino Mäe kaasvastutust selle olukorra tekkimisel? Siin peab väga selgelt tõdema, et Keila Linnavalitsuse ja Paldiski Linnavalitsuse ametnikud on jätnud faktilise olukorra kehtivates õigusaktides sätestatud nõuetele vastavalt korrektselt vormistamata. Siin on mõlemad, nii Keila Linnavalitsus kui Paldiski Linnavalitsus selle tegemata jätnud. Mis olid ühe või teise poole alused, põhjendused ja motiivid? Mulle tundub, et põhjuseks oli lihtsalt eelarvamus, et kohustused lähevad automaatselt üle, ning seda võib pidada ka pädevuse puuduseks. Teiselt poolt võis, kui emotsionaalselt mõelda, põhjuseks olla see, et Keila nimel oli alla kirjutanud Paldiski linnaosa vanem. Oleks Keila linnapea seda ise teinud, võib-olla oleks paremini meeles olnud, et tal on üks väga oluline allkiri antud, mille üleminekut oleks vaja täpsustada. Hinnata saaks aga ekslinnapea Leino Mäe tegevust juhul, kui tema tegevuse kohta oleksid pädevad organid süüdimõistvad otsused langetanud. Hinnangu ametniku käitumise õiguspärasusele saab anda kohus.
Kas peate põhimõtteliselt õigeks, et lohaka asjaajamisega kahju tekitanud isik võiks edaspidi kandideerida kõrgetele riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohtadele? Siin peab vastama, et inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt on igaühel võrdne õigus pääseda oma riigi avalikku teenistusse ning isiku õigusi ja vabadusi võib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Samas ei tähenda õigus kandideerida veel seda, et igaüks, kes kandideerib vastavale ametikohale, ka valitakse või nimetatakse sellele ametikohale. Valiku tegemiseks tuleb kehtestada valiku kriteeriumid. See ongi nüüd võtmekoht. Teenistust riigi või kohaliku omavalitsuse ametnikuna reguleerib avaliku teenistuse seadus, mille § 16 sätestab nõuded, millisel juhul ei või isikut teenistusse võtta: esiteks isikut, kellel on karistus tahtlikult toimepandud süüteo eest; teiseks, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabaduskaotuse; kolmandaks, kellelt on jõustunud kohtuotsusega ära võetud teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õigus; neljandaks, kes on lähisuguluses vastavat ametikohta vahetult kontrolliva ametniku või vahetu ülemusega; viiendaks, keda on karistatud haldus- või kriminaalkorras korruptiivse teo eest. Kui nüüd selle teemaga edasi minna, siis tuleks vastavad piirangud  lihtsalt viia avaliku teenistuse seadusesse sisse, kui Eesti riik peab seda vajalikuks.
Minu jaoks on veel üks küsimus. Kuna see riikliku järelevalve teema on nii valusalt üleval, siis julgen ma väita, et 1996. aastal, kui tekkis lõplikult Paldiski linna omavalitsus, ei teostanud Eesti riik selles küsimuses järelevalvet, sest selle protseduuri puhul, mis on praegu kehtestatud, kui omavalitsused eralduvad või liituvad, kui tekivad uued omavalitsused, on väga põhjalik kontroll selle temaatika üle. Tol korral ilmselgelt analoogilist kontrolli ei toimunud ehk siin on üsna mitu vastutavat poolt. Ühelt poolt nii Paldiski linn, linna tolleaegsed ametnikud, Keila linna ametnikud kui ka riik peavad osa vastutust endale võtma, sest järelevalve oli ilmselgelt puudulikult teostatud, kui seda üldse oli. Tänan!

Aitäh, härra minister! Kas on küsimusi ettekandjale? Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Küsimus on selles, et lugu on küll habemega, aga kas praegusel hetkel on mingit lahendit selles suhtes näha või tegeleb sellega keegi?

Kuna kohtumenetluse jaoks on praeguseks väga selgelt formuleeritud seisukoht, mis, ma kardan, jääb ka pärast edasikaebamist kehtima, et vastutab Keila linn, siis ilmselgelt on ainuke võimalus viia kaks osapoolt ühise laua taha, olla suhtekorraldajaks. Ma ei näe praegu, vähemalt esialgses staadiumis, muud võimalust. Ehk õnnestub kas või jagada vastutust, kuna süü on mitmepoolne, ilmselgelt ka riigipoolne. Võib-olla mingil määral peaks ka riik mingeid tugimeetmeid rakendama. Kui sellist hea tahte kokkulepet ei sünni, siis on olukord, kus kannatab Keila linn, kuigi me kõik saame aru, et tegelikult ka tol hetkel, kui see laenuleping sõlmiti, kõik mõtlesid ja said aru, et selleks tagasimaksjaks saab olema loodav Paldiski linn.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Härra minister! Läinud sajandi viimase aastakümne algul tõusis Paldiski linn tuulest, rägast ja kaosest. Õitsev Keila linn sirutas talle oma abistava käe. Kas te saate välistada, et härra Leino Mägi oma kaaskonnaga lihtsalt aitas ja aitab edasi, jätkuvalt Paldiski linna ja võib-olla Paldiski linn peaks Leino Mäele ausamba püstitama? Olen rääkinud.

Tänan küsimuse eest, mis on äärmiselt huvitav! Ka nii saab seda olukorda vaadelda, kuigi ma kordan nüüd oma varem väljaöeldut: mulle näib, et tegemist on lihtsalt pädevuse vähesusega või ka hoolimatusega selles küsimuses, sest jätta niivõrd oluline laenuleping lihtsalt menetlemata ühe omavalitsuse tekkeprotsessis –  see ei tohiks ikkagi päriselt nii olla.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra regionaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi?
Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me oleme lõpetanud arupärimiste käsitlemise.

Sõnavõtuks vabas mikrofonis palun registreeruda pärast minu haamrilööki! Soovijaid ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.40.