Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame 13. märtsi infotundi. Tervitan kõiki Riigikogu liikmeid, Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kõiki külalisi, kes jälgivad meie tänast istungit rõdudel, ning ka kõiki neid, kes vaatavad meid sinise ekraani vahendusel. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on registreerunud 19 Riigikogu liiget, puudub 82.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, justiitsminister Kalle Laanet ja välisminister Margus Tsahkna. Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused: Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks, lisaks on tal võimalus esitada üks täpsustav küsimus ning üks Riigikogu liige saab esitada veel lisaküsimuse. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Asume tänaste küsimuste juurde.

Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teema on õigusriik. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Head ministrid! Elu on veeretanud meie teele arutelu õigusriigi toimimise üle, meedias on teema aktuaalne. Tänan ka kohe justiitsminister Kalle Laanetit, kes jagas just äsja Isamaa fraktsioonis oma mõtteid ja selgitusi tekkinud, võib öelda, avaliku arusaamatuse, kriisi kohta. Minu küsimus teile, hea peaminister, johtubki tegelikult sellest. Riigikohtu esimees on teinud ettepaneku moodustada uurimiskomisjon, et saada [asjaoludest] aimu, ja paljud advokatuuri esindajad on sõnanud, et justkui on toimunud liigne sekkumine. Arusaadavalt tekib avalikkusel kogu selles infovoos terve rida küsimusi: mis meil armsas Eestis toimub, kas meie õiguse[mõistmises] on kõik kontrolli all? 

Ma arvan, et teil on hea võimalus seda olukorda natuke selgitada ja kinnitada, et Eestis ikka asju arutatakse, probleeme lahendatakse ja õigusriik püsib jalul, või siis, vastupidi, öelda, et tegelikult meil ongi suur probleem ja probleem tuleb lahendada võib-olla isegi Riigikogu sekkumisega, et mõnda seadust täpsustada. Sest õigusriigis ei ole kuidagi kohane see, et justkui kajastatakse, et poliitiliselt sekkutakse Eestis õiguse[mõistmisesse] ja seda mõjutatakse. Kuidas te seda olukorda meile lihtsalt kommenteerite?

Aitäh! Hea kolleeg, enne kui proua peaminister vastab, üks oluline täpsustus – see on seotud akustikaga. Te rääkisite Riigikohtu esimehest. Jah. Kuna ei tulnud hästi välja, kõlas siin natuke teistmoodi. Riigikohtu esimees. Aitäh! 

Palun, proua peaminister!

Aitäh! Õigusriigi [põhimõte] on üks väga oluline põhimõte, millele meie riik on rajatud. Seal on võimude lahusus, seal on see, et otsuseid tehakse seadustest ja reeglitest lähtuvalt. Mitte et õigus on sellel, kelle käes on võim, vaid võim on sellel, kelle käes on õigus. Ma arvan, et see on ülioluline printsiip.

Ma olen ise olnud väga palju siinsamas Riigikogu saalis, kus minult on just teie kõrval oleva fraktsiooni esindajad küsinud väga palju väga detailselt konkreetsete kaasuste kohta. Ma olen alati vastanud, et meil on õigusriik, meil on õiguskaitseorganid ja nemad tegelevad nendega, detailidega ma kursis ei ole. Olen alati saanud väga palju kriitikat, et miks ma ei ole detailidega kursis, peaminister peaks kõike teadma.

Nüüd, prokuratuuri tegevuse kohta on olnud avalikkuses palju kriitikat. See kuulub Justiitsministeeriumi pädevusse ja seetõttu on igati normaalne, et justiitsminister on ka täna siin ja saab teie küsimustele vastata. Tõsi on see, et prokuratuuri sõltumatus peab olema tagatud, ja see mitte ainult ei pea olema sõltumatu, vaid see peab ka näima sõltumatu, mis tähendab seda, et igasugusest poliitilisest sekkumisest prokuratuuri tegevusse tuleb kindlasti hoiduda. Olen küsinud selle kohta ka justiitsministrilt. Ta ütles, et ta on küsinud kaasuste kohta informatsiooni, aga alati on juures olnud ka keegi teine. Ka ajakirjanduses väljendatud informatsioonist ei ole välja tulnud, et prokuratuuri tegevust oleks otseselt suunatud.

Justiitsminister on algatanud teenistusliku järelevalve, aga selle kohta saate tõesti küsida justiitsministri käest. Muidugi, sellise asja algatamine peab olema seaduslikult põhjendatud. Seaduses on selleks ette nähtud selged alused ehk prokuratuuri tegevuse seaduslikkust ja otstarbekust saab kontrollida. Seda järelevalvet ei tee kindlasti poliitikud, vaid minu teada koosneb see komisjon ametnikest, et tagada sõltumatus ja et etteheiteid ei oleks. Kui Riigikohus on teinud ettepaneku teha veel täiendav või laiendatud uurimiskomisjon, et kogu seda olukorda arutada, siis loomulikult …

Teie aeg!

… saab Riigikohus selliseid asju vedada.

Aitäh! Andres Metsoja, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Õigusruum tegelikult panebki reeglid paika, et selliseid olukordi justkui ei tekiks, aga eks ta ole elus ju nii, et kui juhtimistasandil sekkutakse või peetakse oluliseks koguda erinevat informatsiooni, siis tekib tõlgendusruum. Seda tõlgendusruumi on võimalik kasutada ühes vaates ja teises vaates. Ma arvan, et selles mõttes tuleb teiega nõustuda, et parlamendi roll on siis osapooled ära kuulata. Ilmselt ka uurimiskomisjoni moodustamine saab olla üks võimalikest lahendustest, et õigusruumi vajadusel täpsustada.

Aga ma saan aru, et teie vaates on täna tegelikult õigusruumiga kõik korras, lihtsalt on toimunud teatud infopäringud ja selle baasilt on tekkinud ebakõla. Ka avalikkuses on meedia, võib isegi öelda, kajastamisel valinud selle suuna, mis ongi õrnem: et meie õigusriik on justkui ebakindlatel jalgadel. Kindlasti väärib see kõigi sajaprotsendilist tähelepanu, et ei tekiks mitte mingisuguseid kahtlusi, et [kohtu]pidamine on Eestis kallutatud või kellelgi on võimalik sekkuda. Kas ma saan õigesti aru, et teie näete, et kõik on kontrolli all, õigusruumis mingeid täiendusi vaja ei ole ning parlamendi roll on kuulata osapooled üle ja anda oma hinnang kogu sellele loole?

Aitäh! Kui eelmisel reedel ilmus ajakirjanduses informatsioon, et algatatakse distsiplinaarmenetlus peaprokuröri suhtes, siis ma palusin justiitsministri enda juurde neid asjaolusid selgitama. Need väited olid üsna karmid. Aga distsiplinaarmenetlust ju ei ole, on teenistuslik järelevalve, mida Justiitsministeerium saab teostada prokuratuuri tegevuse otstarbekuse ja seaduslikkuse üle. Kindlasti peab justiitsminister seda ka täpsemalt põhjendama. Ta on olnud avatud, andmaks neid põhjendusi. Igal juhul ma ootan seda, et õigussüsteemis säiliks töörahu ja mingid isiklikud ebasümpaatiad ei mõjutaks üldiselt õigusemõistmise tööd ega tulemusi. Kindlasti on vaja asjaolud välja selgitada.

Nüüd, kuivõrd ka siin saalis ja Riigikogu erinevates komisjonides on olnud küsimusi prokuratuuri töö kohta, siis minu soov ja nägemus on see, et kui tõesti mingid kitsaskohad tuvastatakse, siis oleks ka konstruktiivsed lahendused, mida me saame teha. Tõesti, kui suure avalikkuse huvi all olevate kriminaalasjadega juhtub nii, et need kukuvad kokku, siis miks need kokku kukuvad? Kas on midagi, mida saaks paremini teha? See on ka riigi usaldusväärsuse küsimus. Kui kellegi suhtes algatatakse kriminaalasi, siis see on juba päris ränk riive. Eriti olukorras, kus inimesed mõistavad väga tihti inimese automaatselt oma peas süüdi juba siis, kui menetlus algatatakse, kuigi meil on põhiseaduses süütuse presumptsioon, mis ütleb, et kedagi ei tohi süüdiolevana käsitleda enne, kui tema kohta on süüdimõistev kohtuotsus.

Aga paraku jah, kui selliste suurte menetluste algatamine on suure tähelepanu all, siis juba see paneb inimestele väga suure märgi külge. Ja kui sellest asjast lõpuks midagi ei saa, siis on inimene ikkagi juba menetluse algatamisega nagu määritud. Kas on mingeid muid lahendusi? Selles mõttes, et kas on võimalik teha seda tööd nii, et see oleks absoluutselt efektiivne? Õigusriigis, ma arvan, lõpuni ei ole, just sellel põhjusel, et alati saab vaidlustada. See just näitabki, et meie õigusriik ikkagi toimib. Kõik asjad ei lähe nii, nagu prokuratuur tahab. Aga kui justiitsministril on etteheiteid …

Teie aeg!

… siis peab saama neid ka lahendada.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Põhiseaduse § 10 viitab tõesti inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Aga ma tahan siinkohal tulla uuesti automaksu juurde, sest kahjuks pole te ette näinud erisusi puuetega inimestele. Automaksuvabastus on ainult nendele, kelle auto on ümber ehitatud, aga kõigil puuetega inimestel pole ju auto niiviisi ümber ehitatud. Põhimõtteliselt te panete puuetega inimesed olukorda, kus neil on kaks võimalust: kas nad teevad mitu korda suurema investeeringu ja ehitavad oma auto ümber või otsustavad ikkagi hakata täies ulatuses automaksu maksma. Antud sätteid on tänaseks tegelikult kritiseerinud ka õiguskantsler. Isegi seletuskirjas seisab eraldi, et maksul võib olla kõige suurem negatiivne mõju puuetega inimestele. 

Muideks, puuetega inimeste [õiguste] konventsioon, millega Eesti on liitunud, kohustab Eestit leidma puuetega inimeste toimetuleku toetamiseks vajalikke lahendusi. Seejuures pole [mootorsõidukimaksu] eelnõus ega üleüldse mingeid toetusmeetmeid välja pakutud ja isegi mitte analüüsitud, pole ka mingeid erisusi pakutud. Kui adekvaatne selline suhtumine on, et ühe maksuga panete te puuetega inimesed, aga ka teised sotsiaalsed rühmad palju raskemasse seisu ja siis hakkate otsima neile leevendusmeetmeid? Kas poleks ka riigi halduskoormuse mõttes lihtsam vabastada kohe kõik puuetega inimesed ja teised vähemkindlustatud isikud automaksust?

Lisaks, vastavalt põhiseadusele peavad puuetega inimesed olema riigi erilise hoole all. Kui me võtame aluseks põhiseadusest tulenevad sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted ja vaatame, mida kirjutatakse kommenteeritud väljaandes, saame välja lugeda, et olukorras, kus riik paneb automaksuga kõige haavatavamad grupid raskemasse seisu ja tekib suurem vaesusse langemise risk, kuid seejuures teisi sotsiaalseid meetmeid ei rakenda või ei rakenda neid tõhusalt, on tegemist olulise põhiõiguse riivega, mis on põhiseadusega vastuolus.

Jaa, aitäh! Puuetega inimestele oleme me automaksuga seoses mõelnud ja [Eesti] Puuetega Inimeste Kojaga on olnud väga selged läbirääkimised.

Vaadake, kõikidel puuetega inimestel ei ole autosid, aga kõik puuetega inimesed vajavad tuge. Seetõttu, kui sotsiaalkaitseministril olid läbirääkimised seoses automaksuga ja puuetega inimeste toetustega, oli eelistus pigem saada toetusi kõikidele puuetega inimestele, mitte soodustusi neile, kellel on auto. Jah, ümberehitatud autod on automaksust vabastatud, aga lihtsalt niisama auto, mille [juht] kasutab puudega inimese kaarti, ei ole. Eelkõige on raskes olukorras just väga raske puudega inimesed ja puudega laste pered. Neid toetusi valmistab sotsiaalkaitseminister ette, kokkulepped on tehtud, et just need toetused reaalselt puuetega inimesteni jõuaks.

Veel kord, ma olen teile korduvalt vastanud, et maksupoliitika kaudu ei tehta sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalpoliitikat me teeme ka seeläbi, et me kogume maksumaksjalt raha, et aidata neid, kes päriselt abi vajavad, just seal, kus nad seda vajavad. Näiteks puuetega laste peredel on ka hariduslikud [eri]vajadused, on ravimivajadused. Kõik need on sellised kohad, kus abi saavad kõik puudega inimesed, mitte ainult need, kellel on auto.

Kohtumistest puuetega inimeste kojaga, ma saan aru, on ka just välja tulnud, et need, kellel juba on auto, on tegelikult need puuetega inimesed, kes on pigem paremas olukorras kui enamik raske puudega inimesi või raske puudega inimeste perekonnad. Seetõttu oli eelistus tõesti saada pigem toetuste tõusu, mis puudutab kõiki puudega inimesi, mitte soodustusi neile, kellel on autod.

Suur tänu! Ma lõpetan esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme teise küsimuse juurde, ma saan aru, on Anastassia Kovalenko-Kõlvartil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma tahan tõesti küsida protseduurilise küsimuse. Tegelikult võiks toetuse tõus puuetega inimestele olla niikuinii, sõltumata, kas automaks tuleb või ei tule, ja see ei välista seda, et ka automaksust võiks olla puuetega inimesed vabastatud. Aga jah, minu protseduuriline küsimus on see: kuidas protseduur ette näeb või millal on õige hetk, kui ma võiksin öelda, et juba sel pühapäeval kell 12 toimub automaksuvastane meeleavaldus superministeeriumi ees?

Vabandust, seda protseduuri ei ole. Seda protseduuri meil ei ole! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, te lähete praegu väga selgelt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega vastuollu. Teil on võimalik käsitleda küsimustes sisulisi teemasid, aga see, mis toimub väljaspool saali, ei ole kindlasti Riigikogu saali protseduuri küsimus. Mul on palve: palun hoidke edaspidi nendest reeglitest kinni! See ei ole kolleegide suhtes kuidagi lugupidav. Täiesti siiralt.

Nii! Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma tahtsin küsida, millel põhineb teie vastus, et see, mis [toimub] väljaspool saali, ei puutu asjasse.

See ei ole kuidagi selle istungi läbiviimise protseduuriga seotud.

Meil oli esmaspäeval küsimus …

Palun! Meil on 13 küsimust. Andrei Korobeinik, meil on 13 küsimust!

… komisjoni kohta. Eelnõu, mis peaks olema õiguskomisjonis, jõudis majanduskomisjoni. See [komisjoni] istung ei toimu siin saalis. Sellele vastust paraku sisuliselt ei tulnud. Aga selles mõttes ei põhine teie väide ilmselt ikkagi ju kodu- ja töökorral. Ja teiseks, millal saab selle vastuse? Millal saab infot selle kohta, kuhu see eelnõu päeva lõpuks ikkagi jõuab?

Ma soovitan teil lugeda põhjalikult Riigikogu kodu- ja töökorra seadust ja vaadata, milline on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. See, mida Anastassia Kovalenko-Kõlvart üritas praegu teha, ei puudutanud kuidagi käimasolevat istungit ja selle läbiviimise protseduuri. Teilt ka palun, et edaspidi katsume sellest kinni pidada. Meil on tõesti, head kolleegid, 13 küsimust ja meil on ainult kaks tundi, nüüd juba oluliselt vähem kui kaks tundi nende menetlemiseks. Kui me raiskame aega protseduurilistele küsimustele, siis me ei jõuagi nende küsimusteni. Lõpu poole tahab kindlasti Anastassia Kovalenko-Kõlvart esitada tänase 13. küsimuse, aga mida rohkem ta esitab protseduurilisi küsimusi, seda vähem on tal võimalik seda esitada siin Riigikogu saalis.

Head kolleegid, me läheme teise küsimuse juurde, sest Martin Helme on pikalt oodanud. Küsimus on peaminister Kaja Kallasele ja teema on Macroniga räägitu. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma loen nüüd ette mõned avalikkusele kättesaadavad tsitaadid Eesti või rahvusvahelisest meediast. 27. veebruaril ütlesite te Postimehele: "Päris vägede viimise asja ei olnud, see ei olnud ükski ettepanek. Võibolla on tõlkes läinud kaduma. See ei ole praegu teema." [See oli] Ukrainasse vägede viimise kohta. 

Samas, Poola presidendi Andrzej Duda sõnul oli Pariisi kohtumisel kõige tulisem arutelu selle üle, kas viia Ukrainasse vägesid, ja selles küsimuses ei jõutud kokkuleppele. Slovakkia peaminister Robert Fico ütles pressikonverentsil, et juba enne Pariisi kohtumist ilmnesid dokumendid, [mille kohaselt] mitmed NATO ja Euroopa Liidu riigid kavatsesid kaaluda kahepoolsete kokkulepete raames maavägede saatmist Ukrainasse. Leedu presidendi nõunik Kęstutis Budrys ütles Leedu rahvusringhäälingule, et Vilnius kaalub võimalust saata vägesid Ukrainasse, et nad räägivad sellest võimalusest ja teevad seda üsna avalikult, kõik on laual. Itaalia välisminister Antonio Tajani ütles, et lääne vägede võimalik saatmine Ukrainasse on Macroni idee, kuid kui me räägime vägede saatmisest, peame olema väga ettevaatlikud, sest me ei tohi panna inimesi arvama, et oleme Venemaaga sõjas. Saksa kantsler Olaf Scholz kinnitas ka, et see asi oli Pariisis arutelul, ja ütles, et üks asi on väga selge: Euroopa riikide või NATO maavägesid ei tule. Prantsuse president Macron ise ütles kohtumise järel, et lääne vägede saatmine Ukrainasse ei ole tulevikus välistatud. Macron lisas, et vägede saatmise võimalus oli kohtumisel arutelu all väga vabas ja selges vormis ning mitmed Pariisi sõitnud riigijuhid olid selle mõtte suhtes põhimõtteliselt avatud.

Kõik need teised riigijuhid väidavad täpselt risti vastupidist sellele, mida teie ütlesite. Heatahtlik tõlgendus on see, et te viibisite teisel koosolekul või et te lihtsalt ei saa aru, mida teised räägivad. Aga tegelikult me oleme tagasi juurprobleemi juures. Mul on lihtne küsimus: miks te jälle Eesti avalikkusele valetasite?

Ei ole valetanud. Jällegi, lugege neid seisukohti inglise keeles. Ise te ütlesite, et maavägede saatmisest juttu ei olnud. Ükski otsus Pariisis ei puudutanud vägede viimist Ukrainasse, see ei ole praegu teema. Ka Macron ise on öelnud: "Ühele küsimusele, mis minult vägede saatmise kohta küsiti, vastasin, et midagi ei saa välistada. Iga sõna loeb. Me alustame arutelu ja mõtleme kõigele, mida saab teha Ukraina toetamiseks." See, mida me seal kokku leppisime, on just see, et tegelikult ei ole mõtet saata Venemaale sõnumit, et midagi on kindlasti välistatud, nii nagu juhtus siis, kui Venemaa kaalus kallaletungi Ukrainale. Siis öeldi umbes, et ei noh, kui on väike kallaletung, siis me ei tee midagi. Ja selle tulemusena venelane luges sealt välja, et ahhaa, okei, võime minna kallale, sest midagi ei juhtu. Just selliseid sõnumeid ei ole vaja saata, öeldes, mida me kindlasti ei tee.

Aga maavägede saatmisest [juttu] ei olnud. Inglise keeles olid jutuks troops ja soldiers, aga ei olnud juttu maavägedest. Oli juttu sellest, kas mingil kujul saab Ukrainas otse abi osutada. Aga tähtis on see, mida me oleme otsustanud. Teie tahate võib-olla saata meie naaberriigile selget signaali, et ärge muretsege, neid ohte ei ole, aga minu meelest on parem, kui me hoiame sellist joont, et me arutame erinevaid asju. Seda kõike on vaja teha selleks, et Ukraina sõja võidaks ja Venemaa sõja kaotaks, vastasel juhul on ohus kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur.

Mida konkreetselt sellel koosolekul räägiti, tean ma väga hästi, sest mina olin sellel koosolekul erinevalt teist. Ma loen ka ajakirjandust erinevates keeltes ja ma tean väga hästi, millest oli juttu, ja ma tean ka väga hästi, mida Macron ütles ja mida ta ei öelnud. Paljudes riikides on hirm – ka teie, eks ole, olete tulnud siia selle küsimusega –, kas me saadame oma maaväed sinna. Sellest ei ole praegu juttu. Kõik tahavad siseriiklikult seda palli maha lüüa, aga minu arvates on Venemaaga suheldes tähtis see [sõnum], et kõik variandid on laual – mida me teeme või ei tee – selle jaoks, et Ukraina saaks selle sõja võita, sest ka meie ei taha, et see sõda siia laieneks.

Suur tänu! Järgnevalt täpsustav küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! No siin on nüüd tohutu pundar teemasid. Esiteks, ma lugesin ette terve hulga tsitaate teistelt riigijuhtidelt, kes seal koosolekul olid, ja teilt, ning need on vastuolus. Teie jutt, selged sõnad: ei olnud ettepanekut, on tõlkes kaduma läinud, ei ole teema. No on teema! Teised ütlevad, et tuline teema oli, olid ettepanekud. Selles kontekstis, kui teie tulete ütlema, et ei olnud teema, siis te ju valetate meile kõigile.

Nüüd teine asi: ei ole mingit vahet, kas me räägime maavägedest või tagalavägedest või pioneeridest. Me räägime sõduritest, kes ükskõik millise teise riigi lipu all seal tegutsevad. Ja probleem on järgmine: see on põhimõtteliselt Venemaaga sõtta minek. Üks asi on see, et me toetame Ukrainat kas rahaliselt või moraalselt, diplomaatiliselt või ka relvastuse, laskemoonaga. See on üks asi. Aga minna sõtta Venemaaga on juba midagi täiesti teisest kategooriast. Vot nüüd tuleks küll öelda – mind mitte ei huvita, mis sõnum läheb siit Venemaale, mina tahan, et sõnum Eesti rahvale oleks väga selge –, et see on välistatud; et teie valitsus ei tegele sellega, et me läheme ise sõtta Venemaa vastu mõne teise riigi territooriumil või mõne teise riigi sõjaga seoses, et me läheme ise sõtta Venemaaga. See on hullumeelsus! See on Eesti panemine hävingu teele.

Vot seda välistust selge sõnaga ma tahaks teilt kuulda: et meie ei aruta, ei plaani seda, välistame võimaluse, et me läheme omaenda sõduritega sõtta Venemaa vastu, ning keskendume sellele, et me kaitseme ennast ja hoiame oma sõdurid Eestis, varustame neid nii hästi, kui vähegi võimalik on. See on teie kohustus Eesti riigi ja rahva ees, mitte arutada siin seda, et me ei välista midagi, mida Ukrainas teha. Selle peaks ikka välistama, et me alustame ise sõda Venemaaga. Palun öelge selge sõnaga see välja.

Oh, kas te tõesti arvate, et me tahame venelastega tüli norida? Me teeme kõik selleks, et see sõda siia ei tuleks. Jällegi, rõhutan veel kord üle: Pariisis ei olnud kordagi juttu maavägede saatmisest. Mitte kordagi ei olnud juttu maavägede saatmisest. Mitte keegi ei rääkinud maavägede saatmisest. Inglise keeles on ground troops maaväed, aga troops on the ground või soldiers on the ground on sõdurid seal riigis. Ja seda erinevad riigid teevad, erinevad riigid saadavad [sinna sõdureid], aitavad ukrainlasi väljaõppega. Kas ma saan öelda täie kindlusega, et ühtegi eestlast seal ei ole? Ei saa. Kas ma saan öelda või anda lubadusi, et kui olud muutuvad, siis me peame tegema teisi käike? Ei saa. Aga igasuguseks maavägede kasutamiseks peab olema Riigikogu mandaat. Mina üksi ei saa selliseid asju otsustada, vaid teie saate seda kõike siin arutada. Me aitame Ukrainat sellega, mida nad meilt küsivad, ja nad ei ole küsinud maavägesid ega sõdureid, vaid on küsinud laskemoona, õhukaitset, sõdurite väljaõpet. Seda kõike me ka teeme.

Ma tsiteerin veel Välisluureameti juhi Kaupo Rosina eessõna Välisluureameti aastaraamatus, kus ta ütleb, et Kremli mõttemaailma järgi ei võitle nad mitte ainult ukrainlastega, vaid valitud tee tähendab ka pikaajalist vastuseisu terve kollektiivse läänega. See, kuidas Venemaa tahab ühte või teist asja tõlgendada, ei ole meie kontrolli all. Ja seda, et Venemaa tahab näidata, et ta on NATO‑ga sõjas, teame me ammu sellest, mida nad üritavad oma inimestele müüa. See ei sõltu sellest, kas seal on mõni Eesti sõdur või ei ole. See ei sõltu sellest, kas seal on mõni NATO sõdur või ei ole. See sõltub puhtalt Venemaast, kes otsustab vaba suva järgi, kellele nad lähevad kallale ja mille nad selle jaoks ettekäändeks toovad. See ei sõltu absoluutselt sellest, mida meie teeme.

Minu meelest see on lõks, kui me hakkame ütlema, et mingi meie tegevus provotseerib Venemaad. See annab ju Venemaale jällegi õiguse. "Näed, ongi, nemad käitusid halvasti ja sellepärast Venemaal oli ju täielik õigus neile kallale minna." Ei ole! Mitte kellelgi ei ole õigust kellelegi teisele kallale minna. Niimoodi me oleme rahvusvahelises õiguses kokku leppinud. Aga igal riigil on õigus ennast kaitsta ja seda Ukraina praegu teebki.

Suur tänu! Ja üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas, te keerasite ennast ikka üles. Lausa naljakas on kuulda, kuidas te lihtsalt lahtisest uksest sisse tormate ja räägite sellest, et igal riigil on õigus ennast kaitsta. Muidugi on, loomulikult on. Aga kui te ütlete, et Ukraina pole küsinud maavägesid, ja keerutate siin eufemistlikult selle ümber, kas väed maapinnal on maaväed või mis väed nad on – no see on muidugi täiesti absurdne.

Aga kui Ukraina küsib, kui Ukraina küsibki, pöördub konkreetselt meie valitsuse poole palvega: "Saatke meile väed appi!", mis te siis teete? Kui ta pöördub Prantsusmaa poole palvega? Täna hommikul lugesin, et Zelenskõi ütles: "Praegu pole vaja, aga ma ei välista, et kui me hakkame kaotama, siis me vajame ka NATO vägesid oma territooriumil võitlema Venemaaga." Need on Zelenskõi sõnad, meediast võetud.

Minu küsimus on väga lihtne: kas te tõesti kujutate ette, et meil on nii palju ressurssi, et me võime oma laskemoona ära anda? Tuleb välja, et praegu on meil vaja 1,6 miljardit eurot, et kahe nädala – kahe nädala! – lahingumoon endale muretseda. Ma ei hakka riigisaladust reetma, kui palju meil laskemoona on, igatahes ei ole jutt mitte kuudest ega nädalatest, vaid päevadest, [kui kauaks] meie laskemoona varust [piisab]. Päevadest! Ja kui me räägime nüüd, et 1,6 miljardi eest ostame seda kaheks nädalaks, kas me siis kujutame ette, et kolm nädalat või kuu aega kestabki sõda Venemaaga või?

Tegelege, kulla inimene, sellega, et meil oleks oma riik võimalikult hästi kaitstud, et meie mobilisatsioonireserv ei oleks mitte saadetud Ukrainasse, vaid oleks siin, meil Eestis kaitsmas NATO idatiiba. Ärge opereerige siin mingisuguste muinasjuttudega sellest, kuidas igaühel on mingi õigus. Ka Eestil on õigus ja kohustus ennast kaitsta ja selleks peavad meil olema nii relvad, laskemoon kui ka sõdurid, mida meil on …

Teie aeg, Mart Helme!

… kindlasti palju vähem kui ukrainlastel. Ja kui rääkida üldse Ukrainale abivägede saatmisest, siis saatke kõigepealt ära …

Teie aeg!

… need 10 000 või 11 000 Ukraina desertööri, kes meil siin Eestis on.

Hea kolleeg Mart Helme, te olete juba pool minutit üle läinud!

Saatke nad Ukrainasse! Praegu te jälle ütlesite: "Ukraina pole meilt küsinud." Aga kui küsib? Ja kui küsib, et saatke Eesti väed, mis te siis teete?

Mart Helme, teie küsimuse esitamise aeg on läbi. Aitäh! Vabandust, proua peaminister, enne kui te vastate, [on üks märkus]. Mart Helme, küsimuse esitamise aeg on kaks minutit. Palun ärme läheme siin poole minutiga lõhki, see tuleb teiste kolleegide arvelt.

Proua peaminister, palun!

Jaa, meie riik on kaitstud, sest meie väed ongi Eestis. Ja mitte ainult, meie väed on ka missioonidel, kus nad saavad täiendavat väljaõpet. Meid ei rünnata praegu. Meil ei ole siin sõda. Venemaa peab sõda Ukraina vastu ja senikaua, kui ta peab sõda Ukraina vastu, ei laiene see sõda kuhugi mujale. Seetõttu me peamegi tegema kõik selleks – palju odavam on meil aidata Ukrainat, kui teha seda ise siin –, et nemad lööksid Venemaa lõplikult tagasi.

Ma loen, mida president Zelenskõi ütles. Ta ütles Prantsusmaale nii: "Niikaua, kui Ukraina püsib, on Prantsuse armee Prantsuse riigis. Aga kui Putin läheb sõtta NATO riigi vastu, siis peavad kõik NATO riigid otsustama, kuidas ja millise arvu sõdureid nad saadavad võitlema. Teie lapsed ei sure Ukrainas. Kui Venemaa ründab NATO riike, siis teie lapsed saadetakse samamoodi võitlema Venemaa vastu, ja see on juba hoopis teine olukord." Ehk siis tema palve meile on see: andke sõjalist abi, andke abi, et me saaksime Venemaa tagasi lüüa, ja te ei pea muretsema iseenda turvalisuse, iseenda julgeoleku pärast. Ukrainlased võitlevad praegu Venemaaga ja võitlevad ka meie eest. Seepärast me seda kõike teeme.

Nüüd, veel kord, ma rõhutan üle, et igasuguse Eesti sõdurite saatmise aluseks kuhugi on Riigikogu mandaat. Teie siin saate selle üle otsustada. Teie saate siin seda nuppu vajutades [otsustada], kas keegi kuhugi läheb või ei lähe.

Aga meie ei ole praegu rünnaku all. Me peame tegema kõik selleks, et aidata Ukrainal võita. Muidugi me tugevdame samal ajal ka oma julgeolekut. Juba enne sõja algust [tegime] me hankeid, et hankida täiendavalt laskemoona, et hankida täiendavaid võimeid, õhukaitset, kõike seda, mida meil ei ole olnud, just selleks, et me oleksime valmis ka iseennast paremini kaitsma. Sellepärast me oleme NATO‑s läbi rääkinud uued kaitseplaanid, mis ei ole nii-öelda okastraadi kontseptsiooniga, vaid selleks, et me oleksime valmis Eestit, Lätit, Leedut, ükskõik millist Venemaaga piirnevat riiki kaitsma esimesest momendist alates. Ja neid kaitseplaane viiakse järjest ellu. Enam ei ole heidutushoiak, vaid kaitsehoiak just selleks, et see sõda siia mitte kunagi ei tuleks.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on kodumaise toidutööstuse oleviku ja tuleviku väljakutsed. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Tõesti, kodumaise toidutööstuse kohal on murepilved, ja mitte ainult toidutööstuse kohal. Majandus langeb juba kolmandat aastat ja kahe aasta jooksul on toiduainete hind tõusnud 42%. Meil on täna ka külalised. Koolinoored! 42% on toidu hinnad tõusnud. Te võiksite oma vanematelt küsida, kui palju on selle aja jooksul nende palk tõusnud.

Seoses sellega on ju tarbija kindlustunne samuti jätkuvalt madal. Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp on öelnud, et tarbijate hinnatundlikkus mõjutab Eesti tootjaid. Kui valik poes väheneb, toob see kaasa konkurentsivõime languse. See tähendab, et Eesti toodete kättesaadavus võib aja jooksul väheneda, mis on toidujulgeoleku poolest üks ohumärke. Ka praegu on juba 40% toodetest, mida me saame poest osta, imporditud. Need on meie partnerite, need on meie naabrite [tooted], me räägime Läti, Leedu ja Poola toodetest. Need on meie poelettidel ja meie neid tarbime. Loomulikult see tähendab seda, et meie tootjad toodavad siis lihtsalt vähem ja nende tooteid on võimalik ka vähem osta.

Eelmisel nädalal teatas Kehtna Lihatööstus, et lõpetab suvel tegevuse. Samamoodi teatas Tartus tegutsev Rahinge Lihatööstus, et lõpetab sel aastal tegevuse, ja ka üks Vasula Lihatööstuse juht mainis, et ajad on väga rasked ning vaatame, mis meid ees võib oodata. Nii et olukord on tegelikult väga halb. Me ei ole läinud seda teed, mida on läinud teised riigid, näiteks Poola, Leedu ja Läti, kes toetavad tootjaid. Eesti on otsustanud, et seda võiks reguleerida turg. Tahaksin kuulda teie nägemusest sellest valdkonnast. Kuidas teie näete seda just julgeolekuohu mõttes?

Aitäh! Kõigepealt, mul tekib kognitiivne dissonants, sest teil on seljas pusad [kirjaga] "Ei automaksule", aga samas nõuate kõigile toetusi. Kust teie arvates see raha siis tuleb, mida riik annab toetusteks? See tuleb maksudest, see tuleb maksumaksja taskust. Ei saa samal ajal öelda, et ühtegi maksu ei tohi tõsta, aga kõigile peaks toetusi maksma. Püüaks selle asja ikkagi kuidagi joonde saada.

Tõepoolest, eelmisel aastal vähenesid tootmismahud enamikul töötleva tööstuse 23 tegevusalast. Suurema osatähtsusega tööstusharudest kahanes puidutöötlemine 16,8% ja järgmine oli toiduainete tootmine 3,6%‑ga. Toiduainetööstuse üldine mure on asjaolu, et sisendhinnad kasvavad, aga tarbija ei jaksa enam kõrgemat hinda maksta. Samas, näiteks Eesti Panga ökonomist on oma kirjutises avaldanud, et toiduainetööstus langetab tegelikult hindu, aga toidupoed tõstavad, ehk hinnatõus ei tule põllumajandusest ega toidu tootmisest, vaid see tuleb jaekaubandusest. Sama ütleb ka regionaalministeeriumi tellitud ja Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud uuring, mille kohaselt on toidu hinnad kokkuostu tasemel langenud, kuid see ei ole tarbija jaoks märkimisväärset hinnalangust toonud. See on kindlasti murekoht ka toiduainetööstusele, kui neid graafikuid vaadata.

Nüüd, te rääkisite toiduainete [kallinemisest]. Tegelikult oli see veebruaris Eestis 3%, seda isegi peale käibemaksu tõusu, ja see on alla euroala keskmise. Kui vaadata palkade kasvu, siis [me näeme, et] iseenesest on inimeste ostujõud jälle tõusmas. Aga ma möönan, et toiduainetööstusel on keerulised ajad ja need uudised, mis tulevad, et üks või teine tööstus läheb kinni, on tõesti väga-väga kurvad. Küsimus on selles, et numbrid [näitavad], et 2023. aastal vähenesid tootmismahud toiduainetööstuses ainult 3,6%, langus on olnud mitme teiste töötleva tööstuse tegevusala omast väiksem. 2022. aastal kasvas Eestis toiduainete tootmine võrreldes 2018. aastaga 42,33%. Suurim kasv on toimunud kala-, piimatoodete ja joogitootmise valdkonnas, aga teistel on tõesti keerulisem.

Suur tänu! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea, et te märkasite tõesti seda ilusat pusa loosungiga "Ei automaksule". Loomulikult me ei toeta automaksu, nii nagu enamik Eesti inimesi. Te küsisite, mis on meie ettepanekud. Meie oleme oma ettepanekuid teile mitmeid kordi esitanud. See on loomulikult pangamaks. See on loomulikult maksuküüru mittekaotamine, [vastupidi sellele], mis teil praegu plaanis on. Ja loomulikult peaksite te vaatama ka riigiaparaadi sisse, seal kindlasti leidub kohti, kust kokku hoida. Need on meie kolm ettepanekut teile ja me oleme neid teile ka korduvalt esitanud.

Nüüd, mis puudutab üleüldiselt minu küsimust, siis minu mure, nii nagu, ma arvan, ka väga paljude teiste inimeste mure, on see, kas me saame ka tulevikus soetada poest endale eestimaiseid toiduaineid. Ka toiduliit on selgelt välja öelnud, et see oht on tegelikult päris suur. Pidevalt tuleb peale odavamaid välismaalt saabuvaid toiduaineid, nende osakaal on juba praegu poes 40% ja see tõuseb pidevalt. Meile on ju riigina väga oluline, et säiliks oma kodumaine toidutööstus, see toit on hea ja maitsev, me saame olla selles kindlad. Ja see on loomulikult ka toidujulgeoleku küsimus. Meil peab olema tagatud võimekus, et me saame oma rahva ära toita oma [toodetega], me peame [seda tegema].

Ka energia kohta on sama küsimus. Praegu olete te võtnud sihikule energiamajanduse, te olete selgelt välja öelnud, et 2030. aastaks peab meil olema energiat nii palju, kui me tarbime, see [peab] olema toodetud Eestimaal. Ka toidu puhul peaksime me seadma samasugused eesmärgid. Kas valitsusel on toidu puhul eesmärgid olemas?

Jaa. Kuivõrd teie sissejuhatus oli nii pikk, pean ma ka sissejuhatuses esitatud väidetele vastama, enne kui ma lähen küsimuse juurde. Maksuküür on juba kaotatud ja sellel on kaks väga suurt efekti. Üks on see, et kõikidele tööstustele, kõikidele ettevõtjatele on palgakulu üks väga oluline sisend ja [maksuküüru kaotamine] vähendab oluliselt survet tõsta palkasid, sest inimestele jääb rohkem raha kätte. Teine suur efekt ongi see, et kõikidele töötajatele, kes teenivad alla 8000 euro, jääb rohkem raha kätte. Kui neile jääb rohkem raha kätte, siis nad saavad ka rohkem kaupu tarbida.

Nüüd teine väide, justkui oleks lihtne lihtsalt kokku tõmmata. Me parandasime eelmisel aastal eelarve positsiooni 500 miljoni euro võrra. Kui te räägite riigisektori töötajatest, siis samal ajal te nõuate ju nendesamade töötajate palga tõusu. Valitsussektori töötajatest 42% on õpetajad, haridustöötajad ja teadlased – 42%! Järgmine kõige suurem [rühm] on tervishoiu ja sotsiaaltööga hõivatud, 24%. Siis tulevad avalik kord, julgeolek, kultuur, riigikaitse – kõigi nende valdkondade [töötajad] kokku moodustavad 85% inimestest, kes valitsussektoris palka saavad. Need on needsamad inimesed, kelle palkade suurendamist te siinsamas nõuate. Jällegi, neid asju ei saa korraga teha.

Tulles toiduainetööstuse juurde, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eesmärk, soov ja poliitika alus on ka toiduainetööstuse majandusliku võimekuse ja konkurentsivõime tõstmine. Ühelt poolt me teeme energiaga seotud otsuseid, mis on ka oluline sisend toiduainetööstuses, et hinnad tuleksid alla. Näiteks gaasi hind on meil tunduvalt odavam, kui see on Soomes, ja see alanes selle aasta alguses veel 22,5%, kui ma õigesti mäletan. Teiseks on [eesmärk] olla valmis vastama, reageerima kiiremini ühiskonna nõudlusele toidu ja tervise[teenuste] järele, selles osas aitab regionaalministeerium. Ja on suurem fookus ringmajanduse põhimõtete kasutamisel just toiduainesektoris ja põllumajanduses, toiduainetööstuse positsiooni tugevdamine toidutarneahelas ja hea usu põhimõtteid arvestavad kaubandussuhted koostööpartneritega. Need on need tööliinid, mille järgi ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium tegutseb, et toiduainetööstuse konkurentsivõimet suurendada.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Majanduslangus on Eestis kestnud juba rohkem kui kaks aastat. Kogu selle aja olete te tegutsenud peaministrina. Palun öelge, mida te olete teinud majanduskasvu taastamiseks ja mida kavatsete edaspidi selleks teha. Nimetage vähemalt üks konkreetne ettevõte, millel te aitasite säilitada tootmist ja töökohti.

Aitäh! Kõigepealt, kui see, et nüüd te istute seal taga – vanasti te istusite siin ees –, näitab, kui palju Keskerakonda enne oli ja kui vähe teid nüüd on, siis see on tegelikult päris drastiline …

Ma vabandan! Ma vabandan! Ma täpsustan üht olulist asja. Aleksandr Tšaplõgin pidi istuma sinna taha sellepärast, et tema pult siin ees ei töötanud, ehk sellel on tehniline põhjus. Aleksandr Tšaplõgin istub Riigikogus jätkuvalt kohal nr 5. Jah, nii et see on Aleksandr Tšaplõgini koht. Aga palun jätkate vastust.

Selge-selge, vabandust! Tulen konkreetse küsimuse juurde. Enamik otsuseid, mida me teeme, on suunatud sellele, et tagada, et Eesti inimestel oleks siin parem, et Eesti majandus töötaks ja, nii nagu ütleb meie põhiseadus, et eesti kultuur, keel ja rahvas kestaks.

Mis on need konkreetsed asjad, mida me oleme teinud, et majandust aidata? Energiapoliitikas oleme teinud väga palju olulisi samme. Hea meel on tõdeda, et tegelikult on tähtsate sisendite, nagu gaasi ja elektri hind oluliselt alla tulnud. Siis on investeeringud, mida me riigi tasemel teeme. 1,9 miljardit eurot läheb see aasta majandusse erinevate investeeringute näol – see on protsentuaalselt rohkem kui teistes Euroopa riikides –, selleks et aidata.

Aga kõik majanduses ei sõltu muidugi sugugi mitte valitsuse tööst, vaid sõltub faktoritest, mis meist ei sõltu. Siiamaani on Eesti majandust vedanud see, et me oleme olnud seotud Põhjamaade majandusega, me oleme olnud väga avatud ja see on andnud võimaluse, et meie majandus on saanud kiiremini kasvada. Põhjamaade majandusel ei lähe praegu hästi ja seda tunnetame meie esimesena ka oma majanduses.

Aga mis on head uudised? Nii nagu president oma kõnes ütles, rääkige rohkem positiivsetest asjadest, selline negatiivsus ei vii edasi, optimistid viivad asja edasi. Esiteks, positiivne on see, et palgad kasvavad ja kasvavad jälle rohkem, kui kasvavad hinnad, ehk inimeste ostujõud paraneb. Pensionid kasvavad: eelmisel aastal 17,6%, sellel aastal 10,6%. Tööturu näitajad on üllatavalt positiivsed, kuigi, tõesti, tööpuudus on tõusnud. Aga tööhõive on kõigi aegade kõrgeim ja viimase aastaga on erasektor loonud 12 000 uut töökohta. Euribori futuurid langevad, mis näitab, et tegelikult ka laenuintressid hakkavad alla minema. Eelmise aasta lõpus majutusasutuste käive kasvas, samuti kasvas reisijate arv nii Tallinna Sadamas kui ka Tallinna Lennujaamas. Vabal meedial läheb hästi. Vaatame majanduse arengut. Gaasi hind on 22,5% madalam kui aasta alguses ja 2024. aastal on gaasi hind mitu korda madalam kui Soomes – see on alati võrdlusmoment.

Nii et jah, neid asju on. Igasugustes majanduse konkurentsivõime edetabelites on Eesti endiselt väga kõrgel kohal. Näiteks maksusüsteemi konkurentsivõime on see, mille poolest me oleme püsivalt esikohal. Endiselt on hea meel, et maksukoormus on meil üks Euroopa madalamaid ka pärast maksutõusude tegemist.

Aitäh! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me saame neljanda küsimuse juurde minna, on küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Tegelikult on päris kurb, et peaminister lubab endale selliseid kommentaare ja talle pakub raskelt nalja, kui tehnilise põhjuse pärast peab mõni saadik istuma teisel kohal. Ma protseduurilises mõttes mainin ära, et ka mina ei istu täna oma tavapärasel kohal, sest ka minul pult ei tööta. Ma tänan esimeest, et te pöörasite sellele koheselt tähelepanu ja katkestasite peaministri sõnavõtu.

Aitäh! Aga ma ei saa ka seda küsimust lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mul ongi küsimus konkreetse protseduuri kohta. Ma arvan, et teie istungi juhatajana peaksite peaministrit ikka korrale kutsuma, sellepärast et see ei ole esimene kord, kui vastuste asemel konkreetsetele küsimustele tulevad mingid kommentaarid, mis ei ole teemaga ega küsimustega absoluutselt seotud. Mina võin ju ka kommenteerida, et kui peaminister tuleb siia näiteks morni näoga, siis järelikult Reformierakonnal läheb halvasti, nende reiting järjest kukub. Või kui ta tuleb naeratades, siis ma ütlen, et talle ei lähe korda see, et Eesti rahval on praegu keeruline elu. Selles mõttes, et milleks selliseid kommentaare vaja on?

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhin teie tähelepanu sellele, et istungi juhataja sekkus ja pärast seda jätkus arutelu teemakohaselt.

Läheme edasi tänase neljanda küsimuse juurde, milleks on Urmas Reinsalu küsimus justiitsminister Kalle Laanetile. Teema on õigusriik. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Lugupeetav justiitsminister! See kriis prokuratuuri ümber on muutunud üsna jahmatavaks. Mul, meie fraktsioonil, oli täna hommikul kohtumine teiega, meil oli kohtumine peaprokuröriga. Ja tuleb välja, et keegi süstemaatiliselt rämedalt valetab. Peaprokuröri ja teie hinnangud faktidele olid täpselt vastupidised.

Teie kategooriliselt eitasite, et te olete kuid survestanud peaprokuröri ametist lahkuma. Peaprokurör jääb oma sõnade juurde, et see on aset leidnud, juttu oli suisa lahkumisavalduse paberist. Teie eitate nii-öelda survestamist tegevuste puhul, mis puudutavad konkreetseid kriminaalasju. Peaprokurör ütles ühemõtteliselt, et oli konkreetne surve tööprotsessis konkreetsest menetlusasjast irduda, mida teie avaldasite prokuratuurile.

Tegelikkuses on nüüd rida niisuguseid põhimõttelisi faktiväiteid, et peaprokurör näeb asja ühtemoodi ja teie kinnitate jäigalt teistmoodi. Samas on kolm juhtivat riigiprokuröri andnud oma hinnangu teie tegevusele, sellele, milline on olnud tegutsemine konkreetsetes menetlusasjades. Teie olete seisukohal, et nendes asjades tegutseb prokuratuur nii-öelda, ma saan aru, korporatiivse hoiakuga. Ma ei taha teile küll sõnu suhu panna, aga et see on nagu nii-öelda prokuröride kutseau, niimoodi nad kollektiivselt väidavad.

See on väga põhimõtteline küsimus. Küsimus on selles, et peaprokurör ei ole siiamaani aru saanud, mida te talle ette heidate. See oli tema formuleering täna. Minu küsimus on teile: kes valetab?

Aitäh selle küsimuse eest! Austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija! Küsimus ongi see, kes valetab, eks ju. Esimene küsimus on minu jaoks see, miks riigiprokurör jooksis Eesti Ekspressi [tegema] etteheiteid justiitsministri kohta peale seda, kui selgus, et ta ei ole osutunud kohtunikkonna poolt valituks Tallinna Ringkonnakohtu esimeheks. Riigi peaprokurör on avalikkuses väga selgelt öelnud, et teda ei ole kuskilt poolt survestatud. Riigi peaprokurör on öelnud, et tema soovib kandideerida Tallinna Ringkonnakohtu esimeheks. Miks ei teinud riigi peaprokurör enne seda mitte ühtegi etteheidet, ei andnud kuidagimoodi märku, et mina olen teda survestanud või sekkunud tema tegevusse?

Ma mõistan küsija küsimusi. Tõesti on vaja selgust. Selleks et selgust saada, allkirjastasin ma esmaspäeva õhtul kell 17.30 siinsamas Riigikogu hoovis käskkirja, et läbi viia teenistuslik järelevalve – mis on aasta jooksul toimunud sündmused, kuidas see kõik on toimunud –, et kontrollida prokuratuuri tegevuse seaduslikkust, otstarbekust ja tulemuslikkust. Selle õiguslik alus on Vabariigi Valitsuse seadus, selle õiguslik alus on prokuratuuriseadus ja prokuratuuri põhimäärus. Prokuratuuri sõltumatus ei ole absoluutne. Prokuratuuri sõltumatuse puhul täitevvõimust on tõesti sõltumatu konkreetsete kriminaalmenetluste läbiviimine ja seda kontrollib kohus.

Kõige eest, mis puudutab teenistuslikku poolt, vastutab Justiitsministeerium, nagu vastutas justiitsministrina ka Urmas Reinsalu. Minu kohustus on tagada, et prokuratuur töötaks seadusi järgides, otstarbekalt ja tulemuslikult. Kindlasti on avalikkuses arutelu, kes valetab ja kes ei valeta, täiesti vastuvõetamatu. Nii et on küsimused, eelkõige see, miks läks peaprokurör Eesti Ekspressi, mitte ei tulnud Justiitsministeeriumisse rääkima või ei läinud kaitsepolitseisse rääkima – sinna ta oleks pidanud kõrgeima ametnikuna prokuratuurist suunduma –, et on võimalikke mõjutusi ja seadusrikkumisi.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Nagu meediast sai lugeda, ta käis teie kõigi juures, kes te seal loožis istute. Kuid ei, ma arvan, et avalikkuse küsimus valetamisest pole praegu sugugi vastuvõetamatu. Kui on rida faktiväiteid, mille järgi riigi kõrgeim justiitsametnik on põhimõtteliselt erineval seisukohal võrreldes justiitsministriga, siis minu järeldus on, et keegi valetab. Te ei andnud vastust, kes see keegi teie meelest on, aga te olete selgelt ümber lükanud peaprokuröri väited. 

Minu küsimus puudutab seda. Ma küsisin teilt täna, kas te olete kolmandate isikutega, kes ei ole [mingi] menetlusega seotud või Justiitsministeeriumi ametnikud, peaprokuröri juhtumist või tema ametist ja ametiga seotust vestelnud. Te eitasite seda, eitasite. [Praegu] te noogutate. Peaprokurör ütles, et veebruarikuus oli tal olnud vestlus härra Erki Aavikuga, kes viitas, et tal oli teiega olnud, ma saan aru – ma tuginen nüüd peaprokuröri väitele, mille ta küsitlusel andis –, jutuks Kalle küsimus, et Kallet tuleb aidata ja see küsimus tuleb ära lahendada. Minu jaoks on jällegi küsimus, kes räägib tõtt. Konkreetne inimene, kellel ei ole mitte mingit pistmist justiitssüsteemiga, kohtub riigi peaprokuröriga selleks, et arutada, kuidas riigi peaprokurör ametist lahkuks ja asuks tööle Tallinna Ringkonnakohtu esimehena. 

Ma palun teilt, härra justiitsminister, kommentaari selle kohta, mis asjaoludel – kui see kohtumine aset leidis, nagu peaprokurör väitis, eks ole – Erki Aavik riigi peaprokuröriga kohtus ja kas te peate sellist asjaajamist kohaseks juhul, kui see aset leidis?

Aitäh selle küsimuse eest! Need küsimused, mille te praegu esitasite minule, esitage palun Erki Aavikule. Mina ei tea sellest midagi.

Aitäh! Järgnevalt üks lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Kogu tähelepanu on täna pööratud muidugi prokuratuuri teemale ja ma loodan, et peagi tuleb selles meile ka selgus. Kuid mind seadusandjana paneb tegelikult hoopis muretsema eelnõu, mis riivab lubamatult õigusriigi põhimõtteid. Selleks on haldustrahvide eelnõu, millega soovitakse teha täiesti uus menetlusvorm ja anda Konkurentsiametile võimalus hakata lihtsustatud korras määrama ettevõtetele hiiglaslikke trahve.

Põhimõtteliselt saab selle eelnõuga Konkurentsiametist uus karistusorgan ja halduskohtust saab uus trahviorgan. Arvestades nende trahvide suurust ja ametile antud läbiotsimisõigust, väljuvad need õigused oma intensiivsuselt isegi kriminaalmenetluse piiridest. Selle asemel et rohkem kui kaks aastat väldanud majanduslanguse tingimustes ettevõtteid toetada, teeb valitsus hoopis kõik selleks, et majanduskeskkonda veel halvendada ja ettevõtjaid hoopiski hirmu all hoida. Majanduseksperdid ütlevad, et praeguses kriisis tuleb ettevõtlust aidata, aga teie olete otsustanud, et me hakkame ettevõtlusega hoopis võitlema.

Te olete läinud karistamistahtega nii kaugele, et olete valmis minema põhiõiguste vastu ning loobuma sellistest aluspõhimõtetest nagu süütuse presumptsioon ja enese mittesüüstamise privileeg. Põhimõtteliselt näeb praeguse eelnõu sõnastuse järgi see menetlus välja selline, et 100‑miljonilist rahatrahvi saab määrata ilma isikut ära kuulamata, piirdudes lihtsalt isiku kaasamisega talle rahatrahvimääruse kättetoimetamisel. Kõigele lisaks läheb see eelnõu vastuollu põhiseaduse §‑ga 15, kuna teie soovite, et halduskohus hakkaks teostama täidesaatva võimu otsuseid, kuigi tegelikkuses peab halduskohus just kaitsma täidesaatva võimu õigusvastase tegevuse eest. Te soovite ettevõttetelt selle võimaluse ära võtta.

Mul on küsimus: kuidas te saite tulla välja sellise eelnõuga, mille vastu on õiguskantsler, mitmed [teised] õiguseksperdid, advokatuur ja kohtud ning mis läheb meie õigusriigi põhimõtetega vastuollu?

Aitäh! Me saamegi nendest küsimustest erinevalt aru. Selle direktiivi eesmärk on, et konkurents ettevõtluses, nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, oleks läbipaistev, ettevõtlus [põhineks] ausatel põhimõtetel ja et tarbija oleks parimal võimalikul viisil kaitstud. Selle eelnõu eesmärk on ju kaitsta ausaid ettevõtjaid, te unustate selle täiesti ära. Te ehk arvate, et kui Konkurentsiamet on nüüd see amet, kellele antakse õigus võimalikke rikkumisi kontrollida, siis ta on koheselt saanud juurde tohutult karistusõiguslikke meetmeid. Ei ole, me räägime halduse erimenetlusest. See, millisel kujul [see eelnõu] on jõudnud Riigikokku, on poliitilise kompromissi [tulemus], et tõesti, karistuse määramisel, trahvide määramisel hoitaks kõige paremini silma peal. Ehk kohus, halduskohus saab hinnata, kas menetlusprotsess, mis on toimunud Konkurentsiametis, ja karistus, mida küsitakse, on proportsionaalsed.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on Kaitseväe osalemine Ukraina sõjas. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelmise nädala infotunnis esitasin ma teile kolm väga konkreetset küsimust, millele kõigile saab vastata jah-ei-vormis. Paraku ei saanud ma mitte ühelegi neist küsimustest selget vastust. Selle asemel saime kuulda palju demagoogilist küsimustest möödahiilimist. Aga kuna tegu on Eesti rahva, maa ja riigi tuleviku seisukohast kriitilise tähtsusega küsimustega, siis ma pakun teile uuesti võimalust nendelesamadele küsimustele vastata. Seejuures palun siiralt, et te ei räägiks mingit muud juttu. Küsimus ei ole selles, kas mulle meeldivad teie vastused. Ärge naerge, ärge naerge! Küsimus ei ole selles, kas mulle meeldivad teie vastused. Ma palun lihtsalt, et te vastaksite. On väga tõenäoline, et mulle ei meeldi see, mida te vastate. Aga lihtsalt vastake küsimustele, vastake lihtsalt küsimustele. Ärge tegelge demagoogiaga, rääkides sellest, et mulle nagunii ei meeldi, mida te vastate.

Küsimused on järgmised. Esiteks: kas te kinnitate selgesõnaliselt ja konkreetselt, et kuni praeguse ajani ei ole Eesti Vabariik saatnud ühtki Kaitseväe tegevteenistujat ega reservisti ükskõik millises staatuses või ükskõik millises rollis Ukrainasse täitma mingit sõjategevusega seotud ülesannet? Teiseks: kas te annate sarnaselt mitmete teiste Euroopa riikide, näiteks Saksamaa, Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Soome valitsusjuhtidega oma rahvale ja Kaitseväele kinnituse, et kuni teie olete peaminister, ei sekku Kaitsevägi üheski aspektis sõjategevusse Ukrainas, et mitte viia Eesti Vabariiki sõtta Venemaaga? Ja kolmandaks: kas te kinnitate, et ajal, mil sõda on jõudnud või jõudmas Eestisse, kui see peaks juhtuma, ei evakueeru te Eesti Vabariigi territooriumilt, vaid jääte solidaarseks Eesti rahva saatusega, mille määramisel te oma ametile vastavat vastutust kannate? Ja veel kord: palun ärge rääkige sellest, et peab pingutama, et sõda siia ei jõuaks; et ukrainlased võitlevad meie eest ja et ukrainlased pole meilt seda või teist küsinud. Palun lihtsalt vastake küsimustele!

Aitäh! Teie räägite kaks minutit juttu, aga mina saan ka kolm minutit vastuseks rääkida. 

Nüüd esimene küsimus. Sõdurite saatmiseks ükskõik kuhu väljaspoole Eestit on vaja Riigikogu mandaati ehk siis teie ise saate siin otsustada. Nii nagu me oleme saatnud sõdureid missioonidele, selleks on vaja Riigikogu mandaati. Mina seda üksi otsustada ei saa, see ei lähe teist mitte kuidagi mööda.

Teine küsimus. Ei, ma ei anna selliseid lubadusi seepärast, et olud võivad muutuda. Teie tõlgendust vaadates tundub, et sekkumine võib olla mis iganes. Ka seda, et me anname Ukrainale sõjalist abi, võib Venemaa lugeda sekkumiseks. Me tõesti tahame, et Ukraina võidaks, tõesti tahame, et Venemaa kaotaks ja läheks tagasi oma piiridesse. Me teeme ju kõik selleks, et Ukraina võidaks. Me oleme selgelt valinud poole ja see pool on Ukraina, sellepärast et Venemaa on meile otseselt oht.

Kolmas küsimus. Ei ole mul plaanis evakueeruda. Aga jällegi, me ei ole praegu sellises [olukorras], et [tuleb] rääkida, kes kuhu läheb. Me teeme praegu kõik pingutused selleks, et sõda mitte kunagi siia ei jõuaks. Sellepärast me aitame Ukrainat sõjalise abiga, sellepärast me aitame Ukrainat ka sellega, et me üritame Venemaad kõikides rahvusvahelistes organisatsioonides poliitiliselt isoleerida. Sellepärast me aitame Ukrainat sellega, et me avaldame Venemaale majanduslikku survet sanktsioonide kaudu, mis me oleme kehtestanud. Ja sellepärast me aitame Ukrainat ka selle töö kaudu, mida me teeme rahvusvahelise tribunali kokkupanekuks, et agressioonikuriteo algatajad saaksid vastutusele võetud. See on töö, mida me teeme just selleks, et see sõda siia ei jõuaks ja keegi ei peaks vastama küsimustele, kes evakueerub ja kes ei evakueeru.

Peaministril on kriisides selge roll, ja ma olen kriisides näidanud, et ma olen kogu aeg kohal ja tegelen nende kriisidega, mis iganes kriisid meid tabavad. Tõesti on olukord, kus me, ütleme, ministritena saame jälle teateid suurtest küberrünnakutest, mis meil on, või siis erinevatest hübriidrünnakutest, mida me näeme eri tasanditel, aga me oleme õnneks nendeks hästi valmistunud. Me oleme investeerinud sinna rohkem raha just selle jaoks, et me saaksime vastu pidada. Ja me oleme vastu pidanud. Inimesed tegelikult enamasti ei tea nendest suurtest küberrünnakutest just sellel põhjusel, et need ei lähe läbi ja inimeste eludele otsene mõju puudub. See ei tähenda, et neid ei toimuks.

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Tõepoolest tahaks täpsustada küsimusi, et saada täpsemat vastust. Esimene asi on see, et te ütlesite, et teil ei ole plaanis evakueeruda. Aga kas te annate lubaduse sarnaselt president Zelenskõiga, et te ei lahku Eestist, annate oma rahvale lubaduse? Meie kartus, ma ütlen, ka minu kartus isiklikult on see, et teie edendatav poliitika viib Eesti sõtta Venemaaga. Nii. Kas teie olete valmis andma oma rahvale lubaduse: "Jaa, mina praegu peaministrina viin ellu seda poliitikat, mida ma viin. Kui see peaks viima selleni, et sõda jõuab Eestisse, siis mina jään ise ka siia ja kannatan selle tagajärjel."?

Teiseks. Te rääkisite, et Riigikogu otsustab Kaitseväe saatmise välismissioonidele, ja see on seaduse kohaselt tõesti nii. Aga minu küsimus puudutab ka laiemat võimalikku Eesti Kaitseväe osalemist Ukrainas sõjategevuses. Põhimõtteliselt on võimalik ka see, et on Kaitseväe reservistid, kelle on saatnud, ma ei tea, näiteks Välisluureamet sinna täitma mingisuguseid sõjalisi ülesandeid, samas nad saavad ikkagi Eesti Vabariigilt tasu selle tegevuse eest. Nad täidavad konkreetseid ülesandeid, mis on saadud Eesti Vabariigi valitsusele alluvatelt asutustelt. Sellisel juhul Kaitsevägi ikkagi ju osaleks Ukraina sõjalises konfliktis. Ja sellepärast ma kordan küsimust: kas te saate kinnitada, et siiani ei ole mitte midagi sellist tehtud, et Eesti Vabariik on saatnud kas tegevväelasi või reserviste täitma Ukrainas mingisuguseidki sõjalisi ülesandeid – kas väljaõppe mõttes, luureinfo kogumise või vahendamise mõttes, ma ei tea, logistikutena, kellena iganes –, mingisugustki sõjalist rolli? Ehk te ei saanud öelda, kas Eesti Vabariigi Kaitsevägi kas tegevteenistujate või reservistide kaudu tegelikult juba osaleb Ukraina sõjas.

Ja kolmandaks on see küsimus: kuidas on see siiski võimalik, et te ei saa anda selget kinnitust, et Eesti Vabariigi Kaitsevägi ei lähe Ukraina sõtta osalema, sellepärast et see tähendaks otsest, vahetut sõtta astumist Venemaaga? Vale on ju see, et Venemaa võimalik tegevus Eesti suunal ei sõltu sellest, mida Eesti teeb, kui meie oleme hakanud osalema sõjalises tegevuses. See on igati ootuspärane, et Eestit hakatakse käsitlema Venemaaga sõtta astunud riigina.

Aitäh! Kõigepealt, mina olen aru saanud, et te ju kogu aeg tahate, et ma ära läheks. Te kogu aeg tahate, et ma ära läheks, ja nüüd ma kuulen teie küsimusest, et teil on hirm, et ma lähen ära. Kumb siis on – lähen ära, ei lähe ära? Kumba te soovite? Jääb veidi ebaselgeks.

Suur erinevus teie arusaamise ja minu arusaamise vahel on see, millega me hoiame sõda ära. Kui ma kuulan teid, siis [saan aru, et] teie arvamus on see, et kui me oleksime hästi viisakad, istuksime, käed põlvede peal, ja mitte midagi ei teeks, ei aitaks Ukrainat, siis Venemaa näeks, et me oleme tegelikult head. "Neile me küll kallale ei lähe, sellepärast et nemad on olnud ju kogu aeg nii head." Aga mina ei usu sellesse. Ma ei usu sellesse ja sellesse ei usu enam ka soomlased, kes on olnud Venemaa suhtes kogu aeg head, aga siis, kui see sõda algas, said nad aru, et oi-oi-oi, ega Venemaa tegelikult sõpradest suurt ei pea. Ja tulemus on see, et nad on tänaseks NATO-s. Kui Venemaa ei taha, et NATO laieneks, siis ei peaks ta minema kallale oma naabritele, sest [teistel] tekib hirm, et nad on järgmised, ja siis NATO ka ei laieneks, sellepärast et riigid ei taotleks selle liikmelisust. See on see erinevus.

Me proovisime [teisiti] 2014. aastal. Mõelge, kui Venemaa annekteeris Krimmi, siis oli justkui see, et istuge maha, leppige kokku, tõmbame siit joone, siit edasi ei lähe. Venemaa luges sellest välja, et lääs on nõrk, Ukraina on nõrk, me võime võtta seda, mida me tahame, ja võime võtta seda jõuga. Ja järgmine samm oli juba raskem. Seetõttu see strateegia, mis meil on, on rahustrateegia, pikaajalise rahu strateegia selle jaoks, et Venemaa saaks lõplikult lüüa ja Venemaa lõplikult ei läheks enam oma naabritele kallale. Nagu ütleb ajaloolane Timothy Snyder: "Selleks et riik saaks paremaks, peab ta kaotama oma viimase koloniaalse sõja." Ja [asi] on selles, et Venemaa ei ole kunagi oma viimast koloniaalset sõda kaotanud.

Nüüd, kas ma saan teile kinnitada, et mitte ühtegi eestlast Ukrainas ei ole? Ei saa kinnitada. Ma ei saa sellist asja teile kinnitada. Kaitseväe saatmine [käib], veel kord, Riigikogu antava mandaadiga, see ei lähe teist kuidagi mööda, kui te olete Riigikogu liige. Siin on vaja Riigikogu mandaati, et Kaitseväge seal kasutada. Veel kord: Ukraina ei ole seda palunud ja see ei ole hetkel teema.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Nojah, oleks siiski pidanud Varro Vooglaiule andma praegu protseduurilise küsimuse.

Aga mind hämmastab muidugi see, et kõige konkreetsematele küsimustele ja nende kordamisele vaatamata mingit konkreetset vastust ei tule. Mitte mingit konkreetset vastust! Muidugi me tahame, et te sealt Stenbocki majast ära läheksite. Loomulikult tahame. Te ajate Eestit katastroofikursile nii majanduslikult kui ka välispoliitiliselt. Aga seni, kuni te seal istute, tahame me teie suust kuulda: "Jah, ma jään Eesti rahvaga. Isegi kui Stenbocki maja maa pealt ära pühitakse koos minuga, jään ma Eesti rahvaga." Palun öelge see välja! Palun öelge see välja! Seda oodatakse teilt praegu.

Mis puutub nüüd rahukurssi ja sellesse, et Riigikogust see mööda ei lähe, siis koalitsioon on siin ju läbi surunud blankoveksli, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt on Kaitseväel ja valitsusel võimalik praegu saata mis tahes missioonile, kui ma õigesti mäletan, kuni 100 meest. See veksel on juba olemas. Mul ei ole mingit kahtlust, et kui te tulete siia mingisuguse järjekordse küsimisega, siis koalitsioon hääletab selle tuimalt läbi ja viib Eesti kas või sõtta, sellepärast et koalitsioonis on nii otsustatud. Nii et selle taha see nüüd küll seisma ei jää, et "teie ju vajutate siin nupu peale". Jah, meie ei vajuta selle nupu peale, mis viib Eesti sõtta, aga koalitsiooni liikmed vajutavad, selle peale ma võin mürki võtta.

Nüüd tuleme ikkagi geopoliitilise olukorra juurde. Praegu on Poola juhid Ameerikas, kus arutatakse seda, et tuua Poola kuni 100 000 Ameerika sõdurit. George Friedman, kes on üks juhtivaid geopoliitika asjatundjaid, ütleb, et Ameerika Ühendriikide sekkumise tõenäosus Ukrainas kasvab iga päevaga – just natuke aega tagasi lugesin. Ma ei vastuta, et see on tsitaat täpne, aga põhimõtteliselt [see tõenäosus] kasvab, sest Ukraina ei tule enam sõja võitmisega ise toime. Nii et küsimus on ikkagi väga tõsine: kas te keskendute sellele, et meil oleks Eestis relvad, mehed ja kõik vajalik …

Teie aeg!

… et Vene rünnakule vajalikul määral vastupanu osutada, või te viite meie mehed minema koos relvadega, et pidada sõda kusagil mujal ja jätta meid sisuliselt kaitsetuks?

Kui te tahate konkreetseid vastuseid, siis küsige konkreetseid küsimusi. See kaks minutit ei olnud … (Saalist räägitakse.) Vastan ja vastasin ka Varro Vooglaiu küsimustele väga konkreetselt. Teie küsimuse peale saan ka öelda: jah, ma jään Eestisse, kui ma olen peaminister ja siin peaks sõda algama. Kui konkreetsemaks te veel tahate, et ma lähen? Ma ei saa aru.

Aga kui ma teid kuulan, siis jääb mulle lihtsalt mulje, et te justkui tahaksite, et Ukraina kaotaks, ja et see on nagu paha, et Ameerika sõdurid lähevad Poola piiri äärde, et Venemaa tähelepanu läheks kuskile mujale. Teatavasti, kui tehakse mingeid õppuseid, siis Venemaa peab selle suhtes ka kuidagi positsiooni võtma ja siis nad ei saa Ukrainat niimoodi hävitada. Kas see on teie mure, et äkki Ukraina on liiga nõrk, või te kardate, et Ukraina võidab? Vastupidi, peaks ikkagi tegema kõik selleks, et Ukraina võidaks, sest, tõepoolest, seni kui Ukraina võitleb, seni kui Ukraina ei ole langenud, senikaua ei lähe Venemaa kuskile kaugemale kellelegi kallale. See on see, miks me praegu niimoodi toimetame.

Võtame ajaloost näiteid, 1930‑ndate lõpust. Siis oli ka nii, et vaadati pealt, kuidas Saksamaa läks kallale Tšehhile ja Poolale, ja mõeldi, et ega see kaugemale ei lähe. Vaadake, Euroopa on väga väike ja see, et meie praegu ei võitle, on tänu sellele, et ukrainlased peavad vastu ja ukrainlased löövad endiselt venelast tagasi. Seetõttu ei ole meil siin sõda. Minu meelest me kõik tahame, et see sõda siia ei jõuaks. Sellepärast me peame Ukrainat aitama nii palju kui võimalik, et nad saaksid ennast kaitsta ja et Venemaa läheks tagasi oma piiridesse. See sõda lõppeks kohe, kui Venemaa saaks aru, et ta ei võida seda sõda, sest ta ei suuda ukrainlaste tahet purustada ning et lääs on igal juhul Ukraina selja taga ja aitab Ukrainat. See sõda lõppeks kohe, kui Venemaa läheks tagasi oma piiridesse ja ütleks, et ta tegi vea ja enam seda ei juhtu. See ei sõltu mitte sellest, mida Ukraina teeb või ei tee. Kui Ukraina langeb, siis ei ole enam Ukrainat; kui Venemaa kaotab, siis Venemaa saab minna tagasi oma piiridesse ja ta ei ole midagi kaotanud.

Aitäh, proua peaminister! Ma lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, on Varro Vooglaiul käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa! On küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta ja see seisneb selles, et mida ikkagi teha, kui ma teist nädalat järjest ei saa oma küsimustele vastust ja teie ka ei sekku ega palu peaministril nendele küsimustele vastata. Ma nii selgelt ja nii konkreetselt kui vähegi võimalik palusin vastata lihtsalt konkreetsetele küsimustele ja ikkagi [vastust] ei tule.

Ma põhjendan ka oma seisukohta. Ma sain vastuse osaliselt ainult ühele küsimusele. See oli see: kas te olete valmis andma oma rahvale lubaduse, et Eesti Kaitseväge ei viida Ukrainas sõtta Venemaaga? Sellele peaminister põhimõtteliselt vastas, et ei, sellist lubadust ta ei ole valmis andma, see variant jääb lauale, et Eesti viiakse Ukrainas sõtta Venemaaga. Sellele ma sain osaliselt vastuse. 

Aga kaks ülejäänud küsimust [jäid vastuseta]. Kas te annate lubaduse, et jääte Eestisse, kui sõda peaks siia jõudma? Kuidas ta sellele mulle viimati vastas? Et me ju soovime, et ta ära läheks. Et ta ei saa aru, mida me tahame, kohati nagu tahame, et ta läheks ära, aga siis väljendame seisukohta, et me ei taha, et ta ära läheks – see ei ole ju vastus küsimusele. Loomulikult me tahame, et ta läheks ära peaministrikoha pealt, aga me ei taha mitte kuidagi seda, et kui ta oleks meile sõja kaela tõmmanud, siis ta jätaks rahva sõja all kannatama ja lahkuks ise Eestist. Need on kaks täiesti erinevat asja.

Ja oli ka teine küsimus, millele ma ei saanud kuidagi vastust. Ta küsis minu käest vastu: "Kas ma saan kinnitada, et ühtegi eestlast Ukrainas sõdimas ei ole?" Ma ei ole küsinud sellist asja. Ma tean, et Ukrainas osaleb terve rida eestlasi, muidugi vabatahtlikena, aga ma küsisin, kas ta saab kinnitada, et Eesti Vabariigi poolt saadetuna ei osale seal ühtegi tegevväelast ega reservisti. See oli minu küsimus ja see on jätkuvalt vastuseta. Ma küsingi teie kui istungi juhataja käest: miks te ei palu, et minu küsimustele reaalselt vastataks? Ma lähen siit teist nädalat järjest ära ilma vastusteta.

Aitäh, hea kolleeg! Mina küll ütlen, et mina kuulsin vastuseid. Mina kuulsin väga selgelt vastust: "Jah, jään." See oli ka Mart Helme küsimusele väga konkreetne vastus. Mina kuulsin sellele küsimusele, kas te saate kinnitada, vastust: "Ei saa kinnitada." Kas te saate anda lubaduse? "Ei, ma ei anna." Ehk siis väga selged vastused teile olid olemas.

Lisaks sellele, hea kolleeg, te olete kindlasti jälginud ka seda, et Riigikogu istungi juhataja ei sekku küsimustesse, kui püsitakse teemas. Antud juhul Kaja Kallas püsis oma vastustes väga täpselt teemas, mille te olete siin sõnastanud: Kaitseväe osalemine Ukraina sõjas. Kaja Kallas vastas küsimustele, ta vastas teie küsimustele ja ka veel Mart Helme lisaküsimusele. Vastused olid siin olemas. Istungi juhataja ei saa sekkuda, kui küsimuse adressaat vastab küsimusele ja püsib teemas. Sellest me oleme siin korduvalt rääkinud ja ma usun, et see konkreetsuse aste, millega nendele küsimustele vastati, on täiesti piisav.

Head kolleegid, mida rohkem me neid protseduurikaid siin praegu menetleme, seda vähem on võimalust esitada küsimus Riigikogu liikmetel, kes tulevad pärast teid. Siin on terve rivi küsimusi, mida me peame täna veel käsitlema. 

Aga Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan teid võimaluse eest küsida. Ma küsingi nüüd teie sõnade kohta, kui te hakkasite Kaja Kallast, ütleme, tõlkima. Te ütlesite, et Kaja Kallas vastas Varro Vooglaiu küsimusele: "Jah, jään." Ma ei saanud aru, kas "Jah, jään" tähendab seda, et ta üritab jätkuvalt igatpidi peaministri positsioonile jääda, või "Jah, jään Eesti rahvaga". Seda ta ju ei väljendanud konkreetselt, millisel puhul ta jääb.

Vaadake palun üle. Mina ei ole stenogramm. Vaadake stenogrammist üle. See oli Mart Helme küsimus, millele Kaja Kallas väga konkreetselt vastas. Minu hinnangul oli see vastus täiesti piisav, kuigi ka Kaja Kallase esimene vastus oli minu hinnangul täiesti piisav ja täiesti arusaadav.

Varro Vooglaid, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu! Ma tahaksin lihtsalt natukene paremini aru saada, mida teemas püsimine teie käsitluse kohaselt tähendab. Kui näiteks teie küsite minu käest, mis kell on, ja mina vastan teile, et see on kahtlemata väga oluline küsimus, mis kell on, see huvitab paljusid teisigi inimesi, kindlasti tuleb teha pingutusi selleks, et jõuda selgusele, kui palju kell siis praegusel hetkel ikkagi on, ja nii edasi, kas ma siis püsin teemas teie küsimusele vastates või teie arvates ma ikkagi jätan tegelikult küsimusele vastamata?

Aitäh! Küsimuse teema on Kaitseväe osalemine Ukraina sõjas ja Kaja Kallas andis selle kohta vastuse. Kõikide teie küsimuste kujunditega ei pea peaminister kaasa minema, seda ma selgitasin teile ka eelmisel korral. Ühtlasi andsin teile soovituse, et kui teid vastus ei rahulda, siis on teil võimalik uuesti küsida. Ma saan ainult [korrata] seda soovitust, et juhul, kui vastused teid ei rahulda, siis te võite alati nendel teemadel esitada uue küsimuse. Istungi juhataja ei saa sekkuda ega muutuda istungi juhatamisel hambaarstiks, kes tõmbab ministrite suust vastuseid välja. See ei ole kindlasti istungi juhataja ülesanne ja seda ei näe ette ka meie kodu- ja töökorra seadus.

Head kolleegid, järgnevalt tänane kuues küsimus. See on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on omavalitsuste rahastamise reform. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Regionaalminister Madis Kallas on tulnud välja uue plaaniga, mis talle paistab õiglane ja ilus, aga tegelikult see selline ei ole. Algust tehti juba eelmisel aastal, kui vähendati [kohalikule omavalitsusele laekuvat] üksikisiku tulumaksu määra ja [muudeti] riiklike pensionide tulumaksu arvestamist. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et sellised omavalitsused, kellel läheb paremini võrreldes teistega, peavad nüüd arvestama sellega, et riigilt hakkavad nad vähem raha saama. Ehk põhimõtteliselt võib öelda, et karistatakse tublimaid. Ja teatud mõttes me võime öelda, et omavalitsuste tasandil või nende riiklikul finantseerimisel kehtestatakse astmeline maks, sest need, kes said enne rohkem, hakkavad vähem saama, ja need, kes said vähem, hakkavad rohkem saama.

Eesti Linnade ja Valdade Liit – minu meelest on see kõige pädevam organisatsioon üldse selleks, et oma arvamust avaldada –, mis ühendab omavalitsusi, saatis ministrile oma arvamuse. Arvamus selle sammu kohta on üdini negatiivne. Vaatamata sellele, et minister üritas meile esmaspäeval [riigi]eelarve kontrolli erikomisjonis väita, et ELVL‑i juhatuses on eelkõige nende omavalitsuste esindajad, kes jäävad rahast ilma, tegelikult see nii ei ole, ja teda parandati seal kohapeal. Minu küsimus on see: kas teie leiate, et see on õige samm? Paljudes nendes omavalitsustes, kes jäävad osaliselt rahast ilma, on Reformierakond koalitsioonis, juhtiv erakond. Kas teie arvate, et see on täitsa õiglane samm?

Nii hästi tuleb teie sõnavõtust välja see probleem, mis astmelise tulumaksugagi on: kõik inimesed ütlevad, et justkui peab rikkamaid maksustama, aga kui selgub, et teie olete see rikas, keda äkki rohkem hakatakse maksustama, siis öeldakse, et ei, seda ma nüüd päris ei mõelnud. Praegu puudutab omavalitsuste rahastamise reform tõesti otseselt ka Tallinna, kuna teie olete rikkam omavalitsus ja meil on omavalitsusi, kellel nii hästi ei lähe. Aga teie rahustuseks võin öelda, et arutelud on pooleli. Me ei ole valitsuses seda eelnõu või reformikava veel arutanud, vaid on töörühm, kes sellega tegeleb.

Tõesti, mõte on see, et valglinnastumise ja regionaalse mahajäämuse negatiivsete mõjude vähendamiseks me tasakaalustame omavalitsuste tulubaasi. Aga tõsi on see, et selleks tuleb koostada terviklik pakett, sest erinevate omavalitsuste seas on neid, kes vajavad rohkem abi. Osas omavalitsustes on rohkem lapsi, [kes põhjustavad] kõik kulu, ei too tulu sisse – kulu seoses kooli- ja lasteaiakohtadega ning huviringidega. Teistes omavalitsustes on jällegi pensionärid, kellega seoses on teistsugused kulud. Nii et põhimõtteliselt käib praegu arutelu tervikliku paketi üle, mis arvestaks täiendavaid meetmeid lasterikastele omavalitsustele, et säiliks oluliste investeeringute tegemise võimekus. Kui peab looma juurde koolikohti ja lasteaiakohti, siis see on investeering, mida saab teha tuludega, aga kui tulud võetakse ära ja antakse kellelegi teisele, siis selleks raha üle ei jää.

Nüüd, lisaks on see, et näiteks Tallinnaga piirnevatel omavalitsustel puudub hetkel juurdepääs paljudele investeeringumeetmetele või on omaosalus nende jaoks liiga kõrge. Ometi on neil tegelikult vaja investeeringuid rohkem teha, kui me räägime just lastest, lasteaedadest ja koolidest. Samuti on üks asi, mis on olnud meile endale väga oluline: see, et kohalikul omavalitsusel oleks rohkem finantsautonoomiat. Meil on probleem, et paljud omavalitsused otseselt ei mõista, mis nad sellest saavad, kui nad ettevõtluse sinna omavalitsusse meelitavad. Peaks olema mingi motivatsioon, et mida see neile annab. Näiteks tuulikute talumise tasuga me oleme selle saavutanud, et kohalikud omavalitsused justkui saavad sellest ka midagi. Ja me mõtleme, kuidas me saaksime seda finantsautonoomiat laiendada.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Kui rääkida minust konkreetselt, siis mina kindlasti pooldan astmelist tulumaksu. Kui me räägime minust nagu Vadim Belobrovtsevist, Riigikogu liikmest, kelle palk on selline ja selline, siis ma olen valmis maksma rohkem kui inimesed, kelle palk on miinimumi lähedal või keskmise ringis. Kui rääkida minust kui Riigikogu saadikust, siis mina esindan siin tervet Eestit. Ma ei esinda siin konkreetset omavalitsust, ma esindan kogu Eesti rahvast. Ma tahan, et rahval üle Eesti oleks siin hea elada. See on kommentaar.

Aga küsimus on see. Härra Madis Kallas, teie nimekaim, väidab, et see – kuidas ma seda nimetan, skeemiks ei tahaks nagu nimetada, aga ütleme niimoodi – reform, mille ta tahab kehtestada, on ajutise iseloomuga. Praegu on kriisiaeg ja kuskilt peab raha tulema. Raha ei ole kuskilt võtta, aga nendesse regioonidesse, mis on vaesemad, peab ka raha tulema. Ja selle asemel, et lihtsalt lisada riigieelarvest raha, võetakse see teistelt omavalitsustelt. Hea plaan. Aga ta ütlebki, et kui ajad on paremad, siis me hakkame seda teistmoodi tegema ja tuleme põhimõtteliselt tagasi süsteemi juurde, mis on enne olnud.

Aga kas me saame seda uskuda, mida räägib meile lugupeetud regionaalminister, kui omal ajal tegelikult juba vähendati eraldisi omavalitsustele? Siis ju öeldi ka, et see on ajutine ja kui Eestil läheb paremini, siis me tuleme selle süsteemi juurde tagasi. Omal ajal oli tegelikult sama suund ka käibemaksuga: see oli 18%. Siis öeldi, et praegu on kriisiaeg, tõstame 20%‑ni ja [hiljem] alandame uuesti 18%‑le. Nüüd me teame, et käibemaks on juba 22%, mitte isegi 20%. Kuidas me saame siis seda juttu uskuda?

Kõigepealt, ma usun, et selles me oleme ühte meelt: ka meie tahame, et kõigil inimestel oleks Eestis hea elada. Selle konkreetse idee aluspunktiks on see, et omavalitsused on erinevad ning et [tuleb] aidata kuidagi tasandada seda valglinnastumist ja regionaalset ebavõrdsust, mis meil on. Aidata neid vaesemaid omavalitsusi, kellel on võib-olla raskem.

Aga meie jaoks on ikkagi hästi oluline näiteks see, et efektiivsuse kriteerium kuidagi ära ei kaoks. Et me ei teeks niimoodi, et meil on omavalitsused, kes on tõesti väga pingutanud, mõelnud ja kokku tõmmanud, ja siis me nagu karistame neid nende huvides, kes pole tegelikult ise mingeid raskeid otsuseid langetanud. Seda me kindlasti ei taha.

Nüüd, te ütlete, et võiks ju lihtsalt lisada raha riigieelarvest. Võib-olla teile tuleb see üllatusena, aga ma siiski kordan üle, et meil lihtsalt ei ole riigieelarves raha, mis ei ole juba mingiteks asjadeks ette nähtud, ja meil endiselt haigutab riigieelarves suur auk. Tegelikult meie mõte on ikkagi see, et ka kohalikel omavalitsustel oleks rohkem finantsautonoomiat, oleks rohkem võimalusi, ja kuidas me saaksime seda kõike paremini korraldada. 

Mina ei ole küll kindlasti öelnud, et selline süsteem oleks ajutine. Ma ei tea, kas minister Kallas on seda väitnud, aga meil ei ole plaani teha seda ajutiselt, vaid plaan on ikkagi reformida seda süsteemi, mis on olnud suure kriitika all, omavalitsuste rahastamise mudelit. Aga nagu ma ütlesin, seal on väga palju erinevaid elemente. Läbirääkimised [käivad] töörühmas. Meil on inimesed, kes on kursis kohalike omavalitsuste tööde ja tegemistega nii Tallinnas kui ka väljaspool Tallinna ja Tallinnast kaugemal, nemad on selles töörühmas. Seal käivad vaidlused, et jõuda lõpplahenduseni, mis loodetavasti ei ole väga kaugel.

Aitäh! Rene Kokk, lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Teie tegevus on viinud omavalitsused sellisesse seisu, et me peame päris tihti lugema lehest, kuidas mõni omavalitsus arutab volikogus ühe või teise kooliastme sulgemist, [koomale tõmbamist] või lasteaia kinnipanemist. Ei ole enam harvad juhud, kus omavalitsused lähevad miinuseelarvega aastale vastu. Näiteks kas või see, et riigipoolne õpetajate palga tõstmine, mis varasemalt oli, on iseenesest õige ja vajalik, aga omavalitsustele ei antud vahendeid selleks, et tõsta lasteaiaõpetajate ja huviharidusega tegelevate inimeste palkasid. Te teate väga hästi, et need on omavahel seotud. Omavalitsustel on kulud erinevatele energiakandjatele, energiakulud, transpordikulud, on igasugused maksutõusud, see puudutab näiteks käibemaksu, erinevad ehitised on omavalitsustel pooleli. See on viinud omavalitsused väga raskesse olukorda. Kas või see, et tegelikult omavalitsused hea meelega aitavad Ukrainast tulnud inimesi, majutavad neid, aga kõik lisakulud, mis sellega kaasnevad, on jäetud viimasel ajal omavalitsuste kanda.

Sellest tulenevalt tahan küsida, milline on plaan. Kas plaan ongi selline, et me laome omavalitsustele tegevusi ainult juurde ja kogu aeg [räägime], et koolivõrk ja esmatasandi kool on omavalitsuse asi, aga vahendeid kaasa ei anna? Kas selline plaan ongi, et läheme niimoodi edasi ja järjest laome asju juurde, aga raha kaasa ei anna? Või äkki on teil anda mõni positiivne sõnum, millal te plaanite hakata omavalitsustele lisaks tegevustele nendeks ka rahalisi vahendeid kaasa andma?

Aitäh! Omavalitsuste rahastamist me oleme suurendanud, me oleme pannud raha kaasa. Ka lasteaiaõpetajate palga jaoks me panime raha kaasa koos sellega, kui me tõstsime õpetajate palka.

Ma saan aru, et te tahate valitsust kõiges süüdistada, aga tõepoolest, haridus on kohaliku omavalitsuse korraldada ja kohalik omavalitsus peab saama otsustada, millised koolid töötavad, millised koolid ei tööta, [ja jälgib], kui palju on lapsi, kui palju on lapsi sündimas ning kas saab koole kokku panna. See on kohaliku omavalitsuse korraldada. Me oleme olnud väga uhked selle üle, et meie haridussüsteem on väga autonoomne. Tegelikult on autonoomsus nii koolipidaja ehk kohaliku omavalitsuse tasandil, kooli tasandil kui ka õpetaja tasandil, et kuidas ta kogu kooliplaani rakendab.

Meie oleme teinud riigi tasandil seda, et oleme teinud väikeste maakoolide rahastamise mudeli, ja me muutsime seda mudelit just selleks, et [esimese ja teise kooliastme] koole – esimene kuni kuues klass, kui lapsed on väiksemad – saaks pidada kodude lähedal, seal, kus inimesed elavad, ja neid ei pandaks kinni. Jah, tõsi on see, et suuremad lapsed, eriti need, kes käivad gümnaasiumis, [käivad koolis kaugemal]. Kaks kolmandikku lastest ei vali oma kodulähedast gümnaasiumi ehk nad juba praegu lähevad mujale. Ja tõsi on see, et seal on vaja hoopis teistsuguseid kompetentse, hoopis teistsuguseid õpetajaid ja seda ei ole võimalik pakkuda kõrgel tasemel erinevates kohalikes omavalitsustes. Seetõttu on ju kohalikud omavalitsused neid otsuseid ka teinud. Aga minu meelest ei ole riigil kohane sekkuda ja öelda ühe või teise kooli kohta, kui nemad on selle raske [sulgemise] otsuse teinud, et te ei või seda teha. Kohalik kogukond otsustab ikkagi selle üle, millist kooli kohalik omavalitsus jaksab üleval pidada.

Nüüd ma näen, et teil on jälle protseduuriline küsimus, kus te hakkate minuga vaidlema ja millele ma enam vastata ei saa. Minu meelest see ei ole lihtsalt kohane. Jah, teie küsimus oli, kas pannakse raha kaasa. Võib-olla jällegi tuleb teile üllatusena, et riigieelarves ei ole mingit täiendavat raha, mida kuhugi kaasa panna. Selle jaoks me oleme sunnitud tõstma makse ja paluma maksumaksjalt suuremat panust, et me saaksime [teha] kõiki neid asju, mida me praegu riigis teeme, ja ka kõiki neid toredaid asju, mida te tahate, et me teeksime, ja investeerida piisavalt julgeolekusse. Selle jaoks me oleme pidanud paluma maksumaksjatelt täiendavat panust.

Aitäh, proua peaminister! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kindlasti ei saa öelda, et ma kuidagi kuritarvitan protseduuriliste küsimuste võtmist, nagu siin peaminister just viitama hakkas või viitas. Aga tõsi on see, et ega ma küsimusele vastust ei saanud. Ma kuulsin seda, mida on tehtud, aga minu küsimusele jälle ei vastatud. Ja siis me imestame siin, miks küsitakse nii või teisiti – sest nädalast nädalasse peaminister lihtsalt ei vasta küsimustele. Äkki ta saab järgmise küsimuse juures ka vastata, mida on plaanis teha KOV‑ide toetamiseks?

Aitäh! Ma ei saa seda praegu kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks, te ei ole seda ka protseduurilisena sõnastanud.

Nii! Tänane seitsmes küsimus on justiitsminister Kalle Laanetile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on prokuratuuri sõltumatus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud justiitsminister Kalle Laanet! Jälgides ajakirjanduses peaprokurör Andres Parmase ja justiitsminister Kalle Laaneti omavahelisi väljaütlemisi, jääb vägisi mulje, et jõustruktuuride vahel käib kahetsusväärne võimuvõitlus. Olen ministriga nõus, et prokuratuuri töö vajaks ülevaatamist. On ju teada, et kaheksa aastat kestnud Kajar Lemberi saaga päädis üle miljonieurose kuluga maksumaksja taskust ja lõpuks õigeksmõistmisega. On arusaamatu, miks teatud kaasustes algatatakse väga kergelt uurimisi ja otsitakse läbi ning võetakse ära arvuteid ja telefone, kuid samas Slava Ukraini uurimisest pole aasta jooksul pea midagi kuulda olnud. Nii ei ole ka Johanna-Maria Lehtmet minu teada üle kuulatud, ei ole talt võetud ära ei arvutit ega mobiili. Tundub, et prokuratuuri töö lonkab igast kohast.

Aga samas on problemaatiline ka see, et väidetavalt – jälle [tuli info] ajakirjanduse kaudu – on minister justkui sekkunud prokuratuuri asjaajamisse. Me kohtusime siin just pool tundi tagasi Andres Parmasega. Ta väitis, et Kalle Laanet palus tal lahkuda, sest tema olevat kaotanud poliitilise usalduskrediidi. Ja minu küsimus on, milles siis seisneb see poliitiline usalduskrediit. Kas on tegemist nii‑öelda lehmakauplemisega, et kui sa lahkud, saad midagi vastu, või milles see usalduskrediit seisneb?

Aitäh selle küsimuse eest ja aitäh selle sissejuhatuse eest! Väga selgelt tõite välja, millised kitsaskohad on prokuratuuri tegevuses olnud ja millised ootused on olnud avalikkuses just nimelt ka Slava Ukraini menetluse puhul. Mitte ainult teil, ma usun, et ka väga paljudel annetajatel, kes on annetanud Ukraina inimeste jaoks Slava Ukrainile [suure] summa, 5–6 miljonit eurot, [on küsimusi]. Ka nemad tahaksid saada vastuseid kõigile nendele küsimustele – mis toimub?

Jah, ma tunnistan, et ma olen küsinud selle menetluse kohta. Jah, ma olen pakkunud oma abi. Ma olen pakkunud oma positsioonist tulenevat võimalust rääkida Ukraina justiitsministriga. Ma olen seda kõike teinud, jah, aga ma ei ole sekkunud ühtegi menetlustoimingusse. Ma ei ole mitte kunagi mitte kellelegi öelnud, millist kriminaalmenetlust algatada, millist kriminaalmenetlust lõpetada, kellele kahtlustus või süüdistus esitada või kellele mitte esitada. Ma ei ole mitte kunagi seda teinud. See ongi prokuratuuri sõltumatus, et kriminaalmenetlustele annab hinnangu kohus. Aga Justiitsministeerium vastutab selle eest, et prokuratuur töötaks efektiivselt, seaduslikult, tulemuslikult ja otstarbekalt. 

Mida tähendab poliitiline usalduskrediit? Õiguspoliitiline usalduskrediit tähendab seda. Ka siin laua peal on hunnikus arupärimisi, infotunnis küsimusi, on rahulolematust, rahulolematust meedias ja kõik sinna juurde kuuluv. Andres Parmas on väitnud avalikkuses, et teda ei ole survestatud. Täna on äkitselt tulnud välja, et teda kangesti survestatakse. Millal ta räägib siis tõtt ja millal ta valetab, küsin mina. Jah, ma olen pakkunud talle, kuna Tallinna Ringkonnakohtu esimehe ametiaeg lõpeb ja kuna ta on ka avalikult öelnud, et tema süda kuulub kohtusse, et on võimalus sinna kandideerida. Tal ei läinud õnneks saada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtuniku ametikoht, kuhu ta soovis minna. Eesti Vabariigi valitsus toetas teda. Jah, väga pikk aeg kulus eelmisel aastal selleks, et käia ja tutvustada oma mõtteid väljaspool Eestit. See kõik ju teatud mõttes [mõjutas] prokuratuuri tööd, ma ei saa öelda, et kahjustas, aga oli ju teada, et juht tahab lahkuda. Tema hing ei ole enam prokuratuuris.

Aitäh! Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Tänases vestluses Andres Parmasega ei selgunud – vähemalt nii ta väitis –, et ta ei oleks huvitatud jätkama peaprokurörina töötamist. Pigem olevat see olnud just Kalle Laaneti soovitus, et sinna kohtusse kandideerima minna.

Aga mu küsimus on selline. Andres Parmase väitel oli teie ühine tuttav Erki Aavik palunud temaga kohtumist ja püüdnud teda mõjutada selles mõttes, et ta ise tagasi astuks. Minu küsimus on see: kas lugupeetud justiitsminister rääkis Erki Aavikuga sel teemal midagi ja palus tal vahendajana nii‑öelda tundlikul teemal [sõnum] edasi anda või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Urmas Reinsalu oli see, kes selle küsimuse mulle juba esitas, ja ka temale ma vastasin, et te peate küsima Erki Aavikult, mida ja kelle soovitusel ta kunagi Andres Parmasega on rääkinud, kus ja millisel ajahetkel. Tähendab, mina ei ole seal viibinud. Ma ei tea, mis suhted neil omavahel on. Mul ei ole kombeks kolmandate isikute kohtumisi kirja panna ega üle küsida, kes mis põhjusel kellegagi kohtus. Võib-olla mõnel ametiisikul on see kombeks, minul ei ole.

Suur tänu! Ja üks lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Sõltumatus ju ei tähenda seda, et lubatud on kõik või nad on puutumatud. Minule on ainuüksi aastatest 2020–2023 teada kokku juba seitse juhtumit, faktilist juhtumit, milles kohtud on oma otsustes ja määrustes tuvastanud, et prokurörid on esitanud kohtule valeandmeid, võltsinud menetlusdokumente, kasutanud võltsitud menetlusdokumente, takistanud teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja loonud kunstlikult tõendeid ehk moonutanud kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. Lisaks on kohus prokuröre menetlusest taandanud põhjusel, et riiklikud süüdistajad on käitunud lubamatult erapoolikult, on läbi viinud ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestanud ja hirmutanud kaitse tunnistajat telefoni teel, survestanud kangekaelselt kohtunikku nõustuma lubamatu tõendi kasutamisega, on rikkunud kahtlustatava kaitseõigust, survestanud kahtlustatavat, vassinud kohtule ja rikkunud kahtlustatava omandiõigust. Kohus on tunnistanud ka prokuratuuri jälitustoimingu lubasid seadusega vastuolus olevaks ehk õigusvastaseks. Ja kohus on märkinud järgnevat, tsiteerin: "On raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib." 

Tegelikus õigusriigis on sellised prokuröride rikkumised väga tõsise kaaluga ja tõsine oht õigusriigi põhimõttele. Kas teile on teada, kas mõne eelnevalt loetletud, kohtute tuvastatud prokuröri rikkumise tõttu on prokuratuuri järelevalveosakond alustanud prokuröri suhtes järelevalvemenetlust, et saada selgust asjaoludes ja, ütleme, selles mõttes mingi seisukoht kujundada?

Aitäh! Kõigepealt, see, mille te oma sissejuhatavas jutus välja tõite, vastab tõesti tõele, see on avalikkuses kõik läbi kirjutatud. Eks üks põhjus, miks ma olen jõudnud seisukohale, et prokuratuuris on vaja läbi viia teenistuslik järelevalve, olegi see, et [saaks] vaadata, kuidas on prokuratuuri juhitud, kas kõik on toimunud seaduslikult, kas [juhtimine] on toimunud otstarbekalt ja tulemuslikult, nagu see toimuma peab.

Ma jään teile praegu selle vastuse võlgu, kui palju või kas üldse on algatatud distsiplinaarmenetlusi nende väljatoodud faktide puhul. Aga kindlasti saab selgema pildi pärast seda, kui teenistuslik järelevalve on lõppenud. Tõesti, selleks et need küsimused ei oleks liiga pikalt ühiskonnas üleval, olen ma palunud oma kolleege, kes selles komisjonis on, et nad teeksid ühe kuu jooksul järelevalve ära ja võtaksid vaatluse alla üheaastase, kalendriaastase perioodi. Meil on vaja ühiskonnas selgust, sest see, mis praegu toimub, on minu arvates ühtpidi demokraatliku ühiskonna tugevus, aga teistpidi tekitab avalikkuses veelgi rohkem küsimusi: usaldusküsimusi õigussüsteemi kohta, küsimusi prokuratuuri kohta. Meile on selles mõttes vaja õigusrahu.

Aitäh! Ma lõpetan meie seitsmenda küsimuse käsitlemise. Kaheksanda küsimuse arutelu ma kahjuks avada ei saa, sellepärast et küsijat Anti Poolametsa ei ole saalis. Samuti ei ole saalis üheksanda küsimuse küsijat Aleksei Jevgrafovit. Ka seda küsimust me ei ava.

Jõuame järjekorras kümnenda küsimuseni. See on justiitsminister Kalle Laanetile, küsib Riigikogu liige Kert Kingo ja teema on prokuratuuri tegevuse seaduslikkus ja järelevalve. Palun, Kert Kingo!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Prokuröride eetikakoodeks, mida uuendati viimati 26. juunil 2023. aastal, sätestab nõuded prokuröride ametieetikale ning käitumisele. Eetikakoodeks kehtib kõikidele Eesti Vabariigi prokuröridele, sealhulgas loomulikult peaprokurörile. Paragrahv 2 selles eetikakoodeksis toob välja prokuröri käitumise üldreeglid, millest prokurörid peaksid kinni pidama ja mida rangelt järgima. Näiteks on seal nimetatud, et prokurör hoiab prokuratuuri ja prokuröri ameti mainet; säilitab ametiväärikuse ja hea käitumise tavad nii tööalastes suhetes kui väljaspool tööaega sotsiaal- ja kultuurielus osaledes; täidab töökohustusi erapooletult, sõltumatult ning parimal võimalikul viisil, laskmata end mõjutada poliitikal ja meedial; hoidub ametivõimu ja ‑nime omakasulisest ja vääritust kasutamisest; ei esita teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet.

Nende juhtumite puhul, mida ma oma eelmises küsimuses mainisin ning mida ma olen siin Riigikogu saalis ka kuupäevaliselt ja kohtute lõikes välja toonud, on ju väga selge, et prokurörid on vassinud, esitanud ebaõiget teavet ja käitunud vääritult. Kuidas teie hindate, kas sellised asjad on lubatavad ning kas peaprokurör on eetikakoodeksist kinnipidamisega piisavalt tegelenud ja jälginud oma alluvate seas selle täitmist?

Ma tänan selle küsimuse eest, aga mul ei ole täna sellele vastust. Veel kord, ma usun, et teenistuslik järelevalve annab tunduvalt laiema pildi toimunust. Tõesti, prokuratuur on üks Justiitsministeeriumi valitsemise all olev asutus. Justiitsministeerium vastutab selle eest, mis prokuratuuris tegelikult toimub, ja meil ongi vaja saada selgemat pilti, mis seal toimub. Nii et hetkel mul ei ole teile selle kohta vastust anda.

Kert Kingo saab veel võimaluse [esitada] lühike täpsustav küsimus ja siis me peame tänasele infotunnile joone alla tõmbama. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Peale vabariigi presidendi vastuvõttu toimus afterparty Nublu kontserdil ja seda näidati ka avalikkusele saates "Ringvaade". Riigi peaprokurör, olles ainuke ametnik selles seltskonnas, esines koos teie kõrval istuva ministri Margus Tsahknaga, Riigikogu esimehe Lauri Hussariga ja siseminister Läänemetsaga põhimõtteliselt Nublu asemel. Ja oli näha, et nad olid ülevas peomeeleolus. Kas teie hinnangul on see peaprokurörile lubatav käitumine? Mis te arvate, kuidas see kontekst, et ametnik esineb kahe poliitilise partei juhtfiguuriga laval, sobitub väitega "poliitiliselt sõltumatu"?

Aitäh! Ütleme nii, et mina nii ei käituks. See, kuidas käitub peaprokurör vabal ajal … Eks ta peab ka siis täpselt samamoodi järgima kõiki neid eetilisi norme, mis tema ametiga kaasas käivad.

Aitäh, head kolleegid! Enn Eesmaa, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kogemata?

Vabandust, jah, näpud olid närvilised.

Selge! Aitäh! Head kolleegid, rohkemateks küsimusteks meil täna aega ei ole. Lõpetame tänase infotunni, et alustada täpselt kell kaks Riigikogu täiskogu istungit. Suur tänu!