Tere keskpäeva, head kolleegid! Alustame Riigikogu infotundi. Nagu ikka, esmalt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 16 Riigikogu liiget, puudub 85. Läheme tänase infotunni juurde.

Esimese küsimuse on esitanud Martin Helme. Palun mikrofon Martin Helmele.

Aitäh, hea asespiiker! Lugupeetud siseminister! Ma küsisin küll Morozovi kohta ja tema tegevuse kohta Tartu Ülikoolis – selle kohta küsin ka –, aga pärast seda, kui ma olin oma küsimuse esitanud, tuli uudis, et meil Eestis on kinni võetud kümme Vene provokaatorit, kes olid osalised siseministri ehk teie auto ründamisel ja mälestusmärkide ründamisel. Nii et ma arvan, et me võime neid asju käsitleda võib-olla koos, sest katusemure on sama: see on Vene luuretegevus Eestis. Morozovi juurde tuleks selle nurga alt, et ta tegutses Eestis 14 aastat segamatult ja avastati alles nüüd. Ta oli peitnud ennast nii-öelda akadeemilisse maailma. Ta oli põhimõtteliselt GRU agent, aga me ei näinud, ei kuulnud, ei teadnud seda. 

Mul on küsimus: kas Siseministeeriumil, julgeolekuasutustel on ülevaade, kui palju meil on veel selliseid Venemaalt või Valgevenest või sarnastest riikidest pärit akadeemilise maailma loori alla peituvaid tegelasi, kelle puhul julgeolekurisk on kõrge? Ja kuidas nende julgeolekuriskiga tegeletakse? Kuidas neid läbi valgustatakse, kui nad on Eestis olnud juba mõne aasta, või isegi lausa, nagu Morozov oli, üle 15 aasta? 

Ja teine küsimus on see, kuidas meie julgeolekuasutused üldse toime tulevad. Needsamad kümme isikut on paljastatud. Viimase paari aasta jooksul on Eestisse tulnud 100 000 inimest slaavi riikidest, põhiliselt venekeelsed, suur osa neist üle Vene piiri, ehkki nad kõik nimetavad ennast ukrainlasteks. Meil on siin veidi nukker pilt. Ühest küljest ei suuda kapo tagada isegi siseministri isiklikku julgeolekut, aga teisest küljest, kui ikkagi tema autot rünnati, siis mingi aja jooksul nabiti kinni kümme inimest. Morozovit 14 aastat ei nähtud, ei kuuldud. Mis see teie hinnang on, kui hästi me selles julgeolekuolukorras praegu hakkama saame?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Mina julgen öelda, et Kaitsepolitseiamet saab oma tööga väga hästi hakkama, ja Politsei- ja Piirivalveamet ka. Ma arvan, et kõik need viimase aja paljastused seda pigem tõestavad. Agentide või värvatute paljastamisega on selline lugu, et ega ju ei ole olemas ühte tõde, kuidas või kui kiiresti keegi midagi teada peab saama. Ja mõnikord on selles töös loogika selline, et kui sa saad info, siis sa seda kontrollid. Kui sa suudad selle ära tõestada, siis võib-olla olulisem on kontaktide võrk, mis tuleb teada saada. Ja me siin saalis ei saa ju kahjuks rääkida kõikidest detailidest, [need] on riigisaladusega kaetud. Mõne agendi puhul on nii, et sa tead juba võib-olla pool aastat, et ta seda tööd teeb, ja sa kontrollid teda. Ning kui tema on selle [ahela] lõpplüli, siis on sul vaja teada saada, kes on tema kontaktisikud, ja kõik muu sellega seotu. Ehk siis see uurimine ja jälgimine neis küsimustes võib [kaua] aega võtta. 

Mis puudutab seda, kui palju meil võimalikke agente veel kuskil kõrgharidusasutustes on, siis mul ei ole infot, et keegi kuskil oleks. Kui kaitsepolitseil see informatsioon on ja ta midagi teeb, kuskil jälgib, siis ma seda siin saalis ei saaks kahjuks öelda. Aga mis puudutab seda, kui palju inimesi meile Eestisse on tulnud ja kas me suudame seda kontrolli läbi viia, siis jah, me tegelikult pärast 24. veebruari kaks aastat tagasi, kui Ukrainas suuremahulised lahingud pihta hakkasid, suurendasime kaitsepolitsei isikkoosseisu selle eesmärgiga, et nad suudaksid põhiseaduslikkuse järelevalvet ja [muud] kontrolli Eestis paremini teha. Kaitsepolitsei ja Politsei- ja Piirivalveameti fookus on kindlasti olnud kõigil neil inimestel, kes on põgenikuna Eestisse tulnud, eriti neil inimestel, kes on üle idapiiri tulnud. Me oleme piirile kaasanud Ukraina piirivalveametnikke, et ka nende infot saada ja seda piiril kontrollis kasutada. Me oleme tuvastanud inimesi, kes Eestis ei tohiks olla, kelle ütlused sõja eest põgenemise kohta arvatavasti tõele ei vasta. Need inimesed Eesti riigis ei viibigi. Me oleme seda ka öelnud, et kaitsepolitsei tegevus ei lõppenud siis, kui suurem põgenikelaine lõppes. Pigem see tegevus siis algas, sellepärast et seda kontrolli ja järelevalvet tuleb teha pidevalt. 

Aitäh! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma kahjuks ei saa jagada seisukohta, et meie julgeolekuasutused on hästi hakkama saanud. Kui meil ikkagi on kõrgkoolis töötanud inimene, kes on juba mituteist aastat põhimõtteliselt olnud Vene luureagent, kui ta on seal täiesti vabalt ja segamatult tegutsenud, siis minu meelest on see läbikukkumise märk, mitte hästi hakkama saamise märk. Me oleme ju hoiatanud alates sellest päevast, kui Ukraina sõda lahti läks, et selline massiline üle piiri rahva voolamine, nagu Eestis on toimunud viimase kahe aasta jooksul, on meile eksistentsiaalne julgeolekurisk. Meile tuli 2023. aastal tööviisade ja pererände ja muude [võimalustega], mis ei puuduta Ukraina pagulasi, 12 000 inimest. Nendele peaks tegema taustakontrolli. Iga päev peaks kapo taustakontrolli läbima mingisugused 40–50 inimest. Kui me liidame sinna 50 000 nii-öelda Ukraina pagulast, kes tulid eelmisel aastal Eestisse, siis peaks kaitsepolitsei neid kontrolle ühes päevas tegema suurusjärgus 300–350. Nad ju ei tee seda, ükskõik, kui palju neid palgatakse. See ei ole reaalne. Me näeme, et see ei ole reaalne. Tegelikult meil on küll ja küll uudisteski neid lugusid, et ennast Ukraina pagulasteks nimetanud inimesed tõmbavad Vene lipu vardasse ja soovivad Putini võitu. Meil on küll ja küll lugusid inimestest, kes on Vene kodanikud ja tulevad Eestisse tööle ajakirjanikena ja tegelikult hakkavad tegelema Vene maailma propagandaga. Kas ei oleks siiski lihtsam neid mitte lasta Eestisse? Kaasa arvatud mitte lasta akadeemilisse maailma inimesi riskiriikidest, sest me ei kontrolli neid ära. Me ei suuda neid kontrollida. Omaette küsimus, millele tahaksin väga saada vastust, on see, kuidas on võimalik, et meil on topeltkodanikud Venemaaga. Nad on nüüd paljastatud. Mismoodi neid riske ikkagi maandatakse?

Aitäh! Nii, kõigepealt siis oli küsimus, kuidas saab nii olla, et mõnikord juhtub, et mõne teise riigi agent paljastatakse. Neid ei tohiks olla. Aga ma ütlen teile, et kahjuks maailm on selline, et ei ole vist olemas ühtegi riiki, kuhu aeg-ajalt keegi ei suuda oma mingisugust agenti sisse sokutada. Kahjuks [inimesi] värvatakse ja nii tulebki tõhusalt tegeleda vastuluurega, et need, kes on värvatud, paljastada, kinni panna, need ahelad läbi raiuda. See on pidev töö ja [Eesti] ei erine mitte ühestki teisest maailma riigist, ükstapuha, kui turvaline või kui suur eeskuju kellegi jaoks mõni teine riik on. Seda tööd meie õiguskaitseorganid teevad, ja minu hinnangul teevad väga hästi.

Nüüd, need numbrid, mis te siin ütlesite – vaadake, julgeolekukontrolli on mõttekas teha mingi loogika järgi, mitte lauskontrolli kõigile. Te nimetasite neid numbreid, mis hõlmavad ka lapsi, kes on ehk ühe- või kahe- või kolme- või nelja-aastased. No ma ei kujuta ette, et need lapsed Eestile mingisugust julgeolekuriski kujutavad. Ja mina ei tea, miks on eeldus, et enamus inimesi või suurem osa inimestest võiks olla julgeolekuprobleem. Vastupidi, enamus inimesi ei ole julgeolekuprobleem, kui me räägime Ukraina sõja eest põgenenud inimestest, kes Venemaa suhtes on väga negatiivselt meelestatud, vähemalt enamus neist. Enamus neist on Venemaa suhtes väga negatiivselt meelestatud. Kui keegi tahab vastupidist väita, siis võib mulle näidata uuringut, mis seda vastupidist väidab. Siiamaani pole meie valitsuse käes olev informatsioon seda näidanud. 

Kui me vaatame kuritegevust, siis kuritegevuse numbrid ei ole Ukraina põgenike siiatulekuga suurenenud. Protsentuaalselt sama suur hulk, kui on Eesti elanike seas inimesi, kes kuritegevusega tegelevad, on neid ka ukrainlaste seas. Ja need on Politsei- ja Piirivalveameti andmed, keegi neid andmeid kuidagi ei "mudi". See on fakt ja sellest tuleb ka lähtuda. 

See teie mure, mis puudutab julgeolekut – ma seda kuidagi ei alahinda. Mure on asjakohane ja kaitsepolitsei ja Politsei- ja Piirivalveamet sellega väga palju tegeleb. Ma olen korduvalt [selgitanud], et tõesti seda vaadatakse. Ohuhinnangute puhul on oma loogikad, mille järgi erinevaid inimesi, erinevaid kanaleid kontrollitakse. See kehtib ka Ukraina sõjapõgenike puhul. Ma siin teie ees ei väida, et sada protsenti kõik need inimesed on nii-öelda turvalised, et mingisugust sellist probleemi ei esine. Ei, nende seas kindlasti keegi võib ka [ohtlik] olla, aga me ei räägi sellest, et nad kõik kujutavad endast Eestile julgeolekuohtu. 

Ja täpsustav küsimus, Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Hakatuseks: ma ei oleks nende uuringute küsimuste vastuste puhul väga optimistlikult meelestatud. Nimelt, eriti just Nõukogude ja Vene kultuuriruumist pärit inimestel on kombeks vastata nii, nagu sinult eeldatakse, mitte ausalt. Me ei pruugi sellise uuringu põhjal saada mingit adekvaatset pilti nende inimeste meelsusest.

On teada, et kriminaalõiguses ja õiguslike vahendite rakendamisel õiguskorra tagamiseks on mõned põhimõtted. Me võime rääkida konkreetse teo tõkestamisest ja selle eest karistuse mõistmisest, mis on juba nagu eripreventsioon, aga on ka üldpreventiivsed meetodid. Täiesti selge, et väljakujunenud julgeolekuolukorras inimeste vool üle piiri on olnud Eestile üle jõu käiv ja see võimendab julgeolekuohtu. Minu küsimus on see: kas me vähemalt nüüd suudaksime astuda samme, et üldpreventiivse meetmena seda piiriületust oluliselt pärssida ja kärpida? Tõenäoliselt see [hulk] käib meile üle võimete, see ei ole meie võimete kohane.

Aga tahaksin küsida veel täpsustavalt selle kohta, et Sinimägede [lahingu] aastapäevaga seoses olid seal provokatsioonid ja ka teievastane rünnak oli seotud täiesti selgelt konkreetsete sündmustega. Milline see kalender selleks aastaks on? Selge, et julgeolekuasutustel peab mingi prognoos olema. Millised on need riskikuupäevad?

Aitäh! Ma alustan tagantpoolt. Need riskikuupäevad ei ole muutunud. Need on igal aastal põhimõtteliselt samad, kõik need sündmused on seotud Venemaal teatud pühade või, ma ei tea, nende jaoks oluliste sündmuste tähistamisega. Ütleme niimoodi, et kaitsepolitsei ja politsei on aastate jooksul, eriti viimaste aastate jooksul päris kõvasti tööd teinud, et neid sündmusi Eestis ei tähistataks. Kui neid tähistatakse nii, et on tegemist mälestussündmusega surnuaial, siis ongi see mälestussündmus. Ei toimu mingit kogunemist ja viinavõttu kuskil, vaid inimesed saavad minna, panna lille ja kohe lahkuda, olles korraks mälestanud kedagi, mõnda sugulast, kes teises maailmasõjas suri. Sisuliselt kalender on igal aastal sama. Võib-olla võib mingisugust tegevust esineda ka seoses mõne mujal maailmas või Eestis oleva sündmusega, mis ei esine igal aastal – näiteks valimised. Kahtlemata, seda me teame ja oleme kogenud, et Venemaa proovib alati kasutada valimisi mingiks mõjutustegevuseks ühiskonnas või siis segaduse tekitamiseks. Sellega me tegeleme ja neid hetki me ka jälgime.

Mis puudutab põgenikke, siis ma ütleksin, et Ukraina sõjapõgenike liikumine üle piiri on väga väikseks läinud. Need numbrid ei ole nii suured, nagu nad varasemalt olid. Ma ei taha küll kuidagi nõustuda, et Eesti ei saa nende inimestega siin hakkama. Minu arvates teie ettepanek tähendab seda, et me loobume põhimõttest aidata ukrainlasi, kes on hätta sattunud – tavalisi Ukraina inimesi. Mina arvan, et selle loogikaga me ei tohiks nõustuda. Ikka on vaja neid aidata. Ühel hetkel võib meil vaja olla, et keegi aitab meid. Sedasama põhimõtet tuleb rakendada siin, kui sa tahad, et kunagi sinuga samamoodi käitutakse.

Mis puudutab teisi inimesi, kes väidavad, et nad on sõjapõgenikud ja tulevad üle idapiiri, siis ma arvan, et meil on väga konkreetne seisukoht olnud ja me oleme väga konkreetselt riigina tegutsenud. On nii-öelda sõjapõgenikud, kes tegelikult on tavalised migrandid ja soovivad Venemaa poolt üle tulla, keda Vene riik abistab, kes ostavad 4000–5000 euro eest pileti Euroopasse. Nad lendavad lennukiga Moskvasse ja piiri peal ütlevad, et neil on nüüd kaitset vaja. Need inimesed Eestisse ei pääse. Meil on selles väga konkreetne seisukoht olnud, vastupidiselt näiteks Soomele. Me oleme suutnud teha nii, et mitte ükski inimene neist pole Eestisse pääsenud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme küsimuse juurde number kaks. Ka see on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsimuse esitaja, hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Me teame, kui habras on praegu julgeolekuolukord nii Eestis kui Euroopas laiemalt. Ülioluline on julgeoleku seisukohalt see, kelle käes on poliitilise võimu moodustamise õigus. Eestis on kahetsusväärselt ja lausa absurdselt olukord selline, et Vene ja Valgevene kodanikud, nende riikide kodanikud, kes on kuulutanud sõja läänele, sealhulgas ka tegelikult meile, need inimesed Eestis, kes valivad siin ühel päeval Putinit, omavad õigust järgmisel päeval valida [näiteks] Tallinna, Tartu või Narva linnavolikogu. See on täiesti absurdne ja ma ütleksin, oluliselt suurem julgeolekuoht kui muud küsimused, millega te päevapoliitiliselt siseministrina tegelete. 

Ma tean teie isiklikku seisukohta ja sotsiaaldemokraatide seisukohta. Te toetate, et selline olukord jätkuks Eestis. Kui me olime koos teiega eelmises valitsuses, mis tegutses üheksa kuud enne viimaseid valimisi, siis te ütlesite, et te ei toeta selle olukorra muutmist, ja me ei leppinud kokku. Te ütlesite, et sotsiaaldemokraadid ei toeta Valgevene ja Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Ja kui ma vaatan praegu, milles te olete kokku leppinud koalitsioonilepingus, siis ilmselt see olukord rahuldab kõiki kolme erakonda. Näidatakse deklaratiivselt üles mingisugust tahet, hullutatakse inimesi, aga tegelikult ei soovita olukorda muuta. Te olete kokku leppinud, et töötame koostöös riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks – peatamiseks! – kohalike omavalitsuste valimistel ilma põhiseadust muutmata. Ei võta [otsust] vastu, vaid töötajate [raamistikku] välja, ja veel peatate [valimisõiguse] ilma põhiseadust muutmata, mis muidugi ei ole võimalik. Iga ekspert saab sellest aru. 

Ja mina nüüd küsin esimese küsimusena teilt: mida tähendab teie mõistes peatamine? Te olete selle läbi mõelnud ja koalitsioonilepingusse kirjutanud. Kui pikaks ajaks ja mismoodi te kavatsete ilma põhiseadust muutmata seda ellu viia?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt ma korra tulen tagasi meenutuste juurde – te hakkasite meenutama. Ma toon teise paralleeli siia juurde. Me eelmist valitsust moodustades ka teisi küsimusi arutasime niimoodi. Ma olen alati öelnud, et mina hoogtöö korras mingite asjade tegemist ei poolda. Täpselt samamoodi on [kaalutud] ka eestikeelsele haridusele üleminekut hoogtöö korras. Sotsiaaldemokraadid tahtsid, et see päriselt, sisuliselt jõustuks. Aga kui te mäletate neid lauseid – ma arvan, et te mäletate seda väga hästi, kes ütles, et no tegelikult eestikeelsele haridusele üleminek ei juhtu 2024., 2026. ega 2030. aastal. Minu arvates umbes need olid teie enda sõnad, kui me seda kokku leppisime. Täpselt sama loogika, miks ei ole mõtet ka valimisõigusega tegeleda niimoodi hoogtöö korras: lõpuks tuleb kehvem tulemus. Sotsiaaldemokraadid pole kunagi vaidlustanud debatti, et seda arutada. Ma saan sellest murest aru, see mure osaliselt on täiesti adekvaatne ja minu arvates me võiksime seda ühiskonnas arutada ja peaksimegi arutama. 

Nüüd, mis puudutab täpselt küsimust, mis ikkagi koalitsioonilepingus kirjas on, siis teades, mida on õiguskantsler öelnud, mida on Justiitsministeeriumi ametnikud öelnud valimisõiguse kohta, olen ma ka seisukohal, et ajutiselt ei ole võimalik peatada. Ei saa olla niimoodi, et Vabariigi Valitsus otsustab ühel hetkel, et nüüd need inimesed saavad hääletada, teisel hetkel nad ei saa. Me oleme kokku leppinud põhiseaduses, et see võimalus peaks olema. Ehk siis tegelikkuses oleks vaja põhiseadust muuta. See arutelu toimus ka koalitsioonilepingu tegemisel. 

Mis puudutab põhiseaduse avamist, siis ma olen öelnud, et sotsiaaldemokraatidel on ka teisi nägemusi, mida põhiseaduses peaks muutma, kui põhiseaduse muutmiseks läheb. Aga kuna partnerid ei olnud nõus nende küsimustega kaasa tulema, siis me saime aru, et me ei suuda põhiseaduse muutmises kokkuleppele jõuda. See puudutab teatud küsimusi nii-öelda komplektis. Sellepärast selline kokkulepe saigi tehtud. See analüüs on praeguseks valmis ja sisuliselt see analüüs ütleb, et ajutiselt peatada valimisõigust ei saa. Ma usun, et demokraatia mõttes te isegi olete nõus, et vahet ei ole, kelle valimisõigusest me räägime. Me võiksime ükspuha kelle valimisõigusest rääkida, kui [tahaksime] lihtsalt otsustada, et enne valimisi parajasti tundub, et olukord reitingutes on selline, et me neil nüüd laseme valida, aga järgmine kord ei lase. See pole mõistlik. Kui teha otsus julgeoleku kaalutlustel, siis seda tuleb julgeoleku kaalutlustel teha, ja vaevalt siis ajutist peatamist on vaja.

Täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Vastab tõele, et sotsid ja teie [isiklikult] olete olnud ka vastu eestikeelsele haridusele üleminekule – see vastab tõesti tõele. Ei vasta aga tõele see, et ma ütlesin, et 2029-ndaks või 2030-ndaks ei ole võimalik [sellele üle] minna. Ma ütlesin: juhul kui selgub, et ei ole selle aja jooksul üle mindud, siis on võimalik alati seadust ümber vaadata. Aga loobuda eesmärkide seadmisest – sellega ma tõesti nõustunud ei ole. 

Aga kurb on kuulata, et koalitsiooniläbirääkimistel julgeoleku üle te kauplesite, nagu toimuks koalitsioonilepingu [sõlmimisel] lehmakauplemine. See peaks Eestis olema mitte ainult koalitsiooniülene, vaid kogu Riigikogu-ülene küsimus, kuidas tagada Eesti julgeolek. Aga teie kauplete seal vorst vorsti vastu: et me nõustume sel juhul, kui te annate meile mingisuguse programmilise punkti. Ma tuletan meelde, et Lätis, Leedus, Saksamaal, Prantsusmaal – seda loetelu võib jätkata – ei ole kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääleõigust. Seda on võimalik teha, kui on olemas poliitiline tahe. 

Ma tuletan meelde, et me ütlesime eelmise koalitsiooni sõlmimisel, et ei ole võimalik [seda õigust] peatada. On võimalik see ära võtta kas seadust või põhiseadust muutes, aga see on rumal lahendus, mida te välja pakute. Ja me kaotasime aega, oluliselt kaotasime aega. Ma ei usu, et te nii rumal olete. Ma arvan, et see on pigem ikkagi poliitmängurlus, millega te tegelete. Ja siin ei ole tegemist mitte mingisuguse hoogtööga. Austatud minister, sõda käib! See ei ole hoogtöö korras. Kaks aastat on sõda käinud, aga me ei ole suutnud mitte midagi ära teha. Eksperdid tegelevad küsimusega, mille puhul on algusest peale aru saada, et seda ei ole võimalik realiseerida. 

Ja me väga hästi teame, et aasta enne kohalikke valimisi ei ole võimalik tõenäoliselt seda seadust ka enam muuta, nii et järgmisteks valimisteks ilmselt ei ole võimalik midagi muuta. Te olete selle aja juba maha maganud. Aga ma küsin teie käest teise küsimusena: kas sotsiaaldemokraadid on nüüd, kui te olete ekspertidelt saanud teada sama, mida meie ütlesime kohe alguses – et on vaja põhiseadust muuta –, Eesti julgeoleku nimel valmis põhiseadust muutma ja Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse ära võtma?

Aitäh! Ma alustan sellega, lugupeetud Helir-Valdor Seeder, et mis puudutab poliitilist kauplemist, siis mina olen selles teie kõrval poisike. Selle koha pealt ma ütlen niimoodi, et ei maksa ikka siin mind noomida. Me mäletame kõik, kuidas asjad koalitsiooniläbirääkimistel koalitsioonis käisid. Nii et tunnustus ka selle koha pealt teile. 

Aga mis puudutab seda küsimust, valimisõigust: jah, võib-olla see aeg on läbi, aga võib-olla mitte. Jätkuvalt ma ütlen, et kui küsimus oli, milline sotsiaaldemokraatide arvamus on, siis esiteks, me pole kunagi öelnud, et debatti sellel teemal ei tohiks olla. Vastupidi, minu arvates debatt peaks olema. Ja ma ütlen ka, miks. Päris tõsiselt, ma arvan, et kõige rumalam asi on teha selliseid otsuseid hoogtöö korras, kampaania korras. Me võime siis jõuda välja sinnamaale, kus me olime üheksakümnendatel. Ida-Virumaal oli siis piisavalt suur hulk inimesi, kes hakkasid rääkima mingist autonoomsest, ma ei tea, vabariigist selle maakonna näol või millestki sellisest. Me teame, et Venemaa on väga varmas selliseid võimalusi ära kasutama. Me oleme näinud seda Gruusias, me oleme seda näinud Ukrainas ja Moldovas. Kõike seda kasutatakse ära. Ja ma arvan, et ei ole mõistlik julgeoleku mõttes – just julgeoleku mõttes, mille kohta te küsite – selliseid olukordi tekitada. 

Millele ma tuginen? Ma tuginen ühele uuringule, mille on just valmis saanud Kultuuriministeerium. Minu arvates viimased küsimused saavad seal peagi lahendatud ja see uuring peaks märtsi alguses avalikuks tehtama. See puudutab just siin elavate venekeelsete inimeste suhtumist Eesti riiki ja seda, mis neile siin oluline on. Põhimõtteliselt see uuring ütleb seda, et 60% venekeelsetest elanikest – need on siis mittekodanikud ja kodanikud, mõlemad – suhtub Eesti riiki kas neutraalselt või positiivselt. Nende jaoks on kohalikul tasandil kaasarääkimine väga oluline küsimus. Kui see võimalus ära võtta ka nendelt inimestelt, kes positiivselt suhtuvad, siis minu küsimus on, kas nende meelsus, [suhtumine] Eesti riiki muutub, ja kui see muutub, siis milliseks see muutub ja mis selle tagajärg on. 

Sellised sotsiaalsed ja psühholoogilised arengud [on tähtsad]. Selliste otsuste tegemisel ei ole tegu lihtsalt seadusepügalate kirjutamisega. Need on päris tõsised asjad ja neil mõnikord on väga tõsised tagajärjed. Nii et minu arvates me seda debatti peaksime pidama, ja ausalt peaksime pidama, ja mitte ainult siin saalis. Ma arvan, et ka sotsiaalteadlased peaksid saama kaasa rääkida, sest mitte keegi ei taha olukorda, kus me julgeolekuprobleeme juurde tekitame. 

Teile vastates: mina ei välista midagi, ei ühte, teist ega kolmandat arengut. Aga ma ütlen, et niimoodi otsustada, et lihtsalt võtame selle õiguse ära, vastamata küsimustele, mis siis juhtuda võib – ma arvan, et see pole mõistlik.

Komplimendid ikkagi töötavad, isegi Helir leebus. Küll hetkeks, aga see tasub ära. Üks lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma mäletan, et poolteist aastat tagasi oli mul õnn olla teiega ühise laua taga koalitsiooniläbirääkimistel, kus Isamaa esitaski sama ettepaneku, et kolmandate riikide kodanikelt valimisõigus ära võtta. Käis ka väike arutelu, et ehk mitte võtta kõigilt kolmandate riikide kodanikelt seda õigust ära, vaid agressorriikide kodanikelt sellel ajal, kui sõda käib. Ja siis ütles Indrek Saar, et see on teie punane joon, et sellest pole mõtet rohkem rääkida. 

Nüüd, täna, kui te olete ise [kogenud], et kolmanda, just agressorriigi kodanikud tahtlikult lõhuvad meie autosid ja lõhuvad ka surnuaiaplaate, ma tahan küsida, milles siis seisneb sotsiaaldemokraatide punane joon. Te ei vastanud konkreetselt Helir-Valdor Seederi küsimusele, kas te olete valmis ka põhiseadust muutma. 

Aitäh! Ma neid punaseid jooni ei oska kommenteerida, mida te Indrek Saarega olete arutanud. Indrek Saar praegu ei ole meil erakonna juhatuse liige ega ka parlamendis, nii et aktiivselt ta erakonna poliitikat ei kujunda. 

Mis puudutab laiemalt seda küsimust, siis väga lihtne on öelda, et kui sa oled ühest või teisest rahvusest või sa oled ühe või teise riigi kodanik, siis sinuga on probleem. Ma kindlasti ei välista seda – ma tean seda siseministrina –, et on näiteks Venemaa Föderatsiooni kodanikke, kes elavad Eestis ja kellega politsei või kaitsepolitsei aeg-ajalt peab kokku puutuma. Jah, see vastab tõele. Mitte küll kõigi inimeste puhul, aga osa puhul. Niimoodi.

Minu arvates selle tehte, selle julgeolekumure puhul kõige suurem ja keerulisem probleem ei ole mitte nendes inimestes, kes valivad, vaid nendes inimestes, keda valitakse. Riigikogu valimistel viimane kord me Ida-Virumaal nägime, kui palju sai hääli [liikumine] Koos. Mõni selle juhtidest peeti Kaitsepolitsei poolt hiljem kinni – kui ma nüüd õigesti mäletan, siis riigivastase tegevuse eest. Ja seda [liikumist] valisid Eesti kodanikud. Eesti kodanikud! Ja selle [liikumise] ridades kandideerisid Eesti kodanikud ja kandideerivad ka praegu. Ida-Virumaal saavad kohalikel valimistel kandideerida Eesti kodanikud. 

Kui me lõpuks räägime sellest, kes mida ellu viib, mitte ainult sellest, kes [valivad], vaid kes ellu viivad, siis seal ei ole võimalik ühegi teise riigi kodanikul kandideerida. Nad peavad olema Eesti kodanikud, et kohalikku volikokku saada. See on keeruline küsimus, mis tegelikult vajab lahendust, mismoodi me siis toimetame niimoodi, et inimesed ei esineks sõnavõttudega ega [teeks midagi muud], mis kuidagi võiks Eesti julgeolekut, Eesti turvalisust mõjutada. See on paras pähkel.

Mis puudutab neid inimesi, keda siin selle auto ja teiste objektide kallal [tegutsemiseks] Venemaa Föderatsiooni eriteenistused kasutasid, siis ega nad kõik ei ole Vene kodanikud. Osa neist on Eesti kodanikud. Eesti kodanikud läksid seda kõike tegema. Ehk siis küsimus ei ole kodakondsuses, vaid küsimus on inimeste meelestatuses ja selles, miks kedagi on võimalik kergelt ära kasutada. Neid vastuseid ei ole võimalik seadusest [lähtudes anda], on väga keeruline öelda, miks inimesed tegutsevad niimoodi. See [puudutab] haridust, see [puudutab] inimese sotsiaal-majanduslikku tausta. Probleemid mõnikord tõukavad inimesi selleni, et neid on võimalik kergelt ära kasutada. Võib-olla me peaks oluliselt rohkem tegelema nende teemadega. 

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mis on samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsimuse on esitanud hea kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus, nagu juba deklareeritud küsimust esitades, seondub selle kampaaniaga, mis on Tallinna tänavatel sel nädalal käima tõmmatud. Jutt käib kampaaniast, mille raames on Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel pandud üles neli suurt postrit, kus on kujutatud sõjas puruks pommitatud majad. Postrid on paigutatud nii, et need majad, mis seal on kuvatud, ongi reaalselt nende postrite taga. Ehk need on konkreetsed majad konkreetses kohas tänavavaates puruks pommitatuna. Esiteks ma pean ütlema, et minu meelest on täiesti kohatu, et selline kampaania on käivitatud, eriti veel Eesti Vabariigi aastapäeva nädalal, kus me tähistame oma iseseisvust. Panna üles sellised postrid, millega näidata, et me oleme nüüd sõja ja rünnaku ohvriks langenud, ei ole õige, rääkimata sellest, milline on selle mõju inimeste psüühilisele tervisele, eriti laste tervisele. 

Minu jaoks, ma ütlen ausalt, on täiesti ebausutav ka see ametlik selgitus, mis on antud, et kaks noort sõltumatut kunstnikku, näete, lihtsalt tegid sellise ilusa kampaania, millega tahetakse öelda, kui oluline on rahu, ja nii edasi. Minule tundub, mulle jääb mulje, et pigem on tegemist stratkommi projektiga, mis teenib valitsuse enda huve: kasvatada oma populaarsust, mobiliseerida rahvast valitsuse selja taha. Teatavasti valitsuse populaarsus on praegusel hetkel väga madal – 37% ainult – ja hirm on kokku liitev faktor, mobiliseerib alati inimesi valitsuse selja taha. 

Ja sellega seonduvalt ma mõtlesin teie käest küsida: kas te saate ühemõtteliselt ja selgelt kinnitada, et kindlasti selle kampaania elluviimisel ei ole mitte midagi pistmist valitsusega, valitsuse alluvuses töötavate struktuuridega? Kas lihtsalt nii lihtne see asi ongi: kaks sõltumatut noort kunstnikku, näete, tulid huvitava mõtte peale, said kultuurkapitalist rahastust, ja mitte mingit laiemat tausta seal kindlasti ei olegi?

Aitäh! Tagantpoolt alustades: mina ei oma mitte mingisugust informatsiooni, et see oleks kuidagi valitsusega seotud. Kaks minu kõrval olevat ministrit arutasid teie küsimust, ka kumbki neist ei oma seda informatsiooni. Nii et ma ei saa kuidagimoodi … Ühesõnaga, ma võin öelda seda, et valitsus ei ole sellest teadlik, see tähendab, et valitsus pole sellega seotud. See on üks pool.

Teine küsimus on selles, et tegemist on kunstiga. Ma olen kunsti puhul aru saanud, et ükspuha, kuidas mina teoseid näen, alati on päris palju neid inimesi, kes näevad nendes midagi vastupidist. Ja tihti on niimoodi, et kui osale meeldib, siis teistele ei meeldi – kunstiga kahjuks niimoodi ongi. Ka oleneb, mis kunstniku eesmärk on olnud. 

Nüüd, kui me mõtleme sellele, mis nädalal need plakatid välja on pandud, siis teil on täiesti õige osundus, et need on pandud välja sellel nädalal, mis eelnes kaks aastat tagasi sellele – oli vist kaks aastat tagasi –, kui Ukrainas hakkasid suured lahingud pihta. Need hakkasidki pihta täpselt sellel nädalal, kui vabariigi aastapäev oli, hakkasid pihta Eesti Vabariigi aastapäeval. Ja kui sõnum on meelde tuletada, et meil võib olla siin täna tore, aga kuskil inimesed surevad, siis ma arvan, et see täidab ju eesmärki. Ja vastab tõele, et väga paljudele venelastele see ei meeldi. Kindlasti on neid Eestis elavaid venelasi, kellele ei sobi, et Eesti rahvale tuletatakse meelde, et Venemaa ründab Ukrainas, Venemaa tapab Ukrainas süütuid inimesi, Venemaa tapab lapsi ja nii-öelda varastab või küüditab neid. Kõik see, kuidas inimesed surevad, kõik see sõjakoledus on nende plakatite peal näha. Loomulikult on väga palju inimesi, kellele ei meeldi, et ühiskonnas tuletatakse meelde ja tuuakse esile seda jõhkrust, mida Venemaa teeb. Eks see hirmutab inimesi. 

Ma tahaksin nüüd ühe paralleeli tuua. Hirmutamise puhul ongi tegu sellise ühiskondliku tunnetusega. Kui te mäletate, siis teatud aeg tagasi oli üks valitsuse koosseis, kes tõmbas Päästeameti teatmikust maha [seisukoha], et tuleb valmistuda [sõja]olukordadeks, et meil võib kunagi sõda tulla. See hirmutas inimesi. Sõjast rääkimine hirmutab inimesi. Aga täna me kõik arvame, et see oli suur viga, et see valitsus sellise asja sealt maha tõmbas. Ma arvan, et me ei tohi sama viga teha. Ka nende plakatitega minu arvates öeldakse: head Eesti inimesed, ärme unustame seda, et kuskil inimestel läheb kehvasti. Minu arvates räägitakse sõjast Ukrainas natuke vähem kui aasta aega tagasi.

Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Esiteks saan ma aru sedasi, et teil ei ole selle kohta informatsiooni, aga ühemõtteliselt te ei saa kinnitada, et ei valitsus ega selle all tegutsevad struktuurid ei ole sellega seotud. Tegelikult tahaks sellele küsimusele vastust saada, sest kangesti jääb selline mulje. Käekiri on ju väga hästi äratuntav ja muster, millesse see paigutub, on selgelt nähtav. Koroona ajal nägime täpselt samasugust käekirja: mobiliseerida enda taha inimeste toetust, toetust oma poliitiliste plaanide elluviimisele, mis on iseenesest ebapopulaarsed, läbi hirmu. Ja see kampaania teenib täpselt sedasama eesmärki. Ma ei saa öelda, et teie teete, sest mul neid fakte ei ole, nagu ma juba eelnevalt ütlesin, aga väga selline mulje jääb. Tõesti jääb.

Osutus teie poolt, et nendes rajoonides, kus need plakatid on üles pandud, elab palju venelasi ja võib-olla ongi neile tarvis neid näidata, on minu meelest väga küüniline. Sellepärast et esiteks, alustame sellest, rahvuslikul alusel eristuste tegemine, et osa inimesi Eestis võib hirmutada ja see ongi õigustatud, teiste puhul võib-olla mitte nii väga, on küüniline. Teiseks, nendes linnaosades elab väga palju ka eestlasi ja ukrainlasi. Näiteks täna hommikul rääkisin ühe inimesega, kes ütles: "Minu maja on kujutatud seal plakatil. Näed, siin on minu korteri aknad puruks pommitatud. Ja minu kohal kõrgemal korrusel elab üks Ukraina perekond koos lastega, kes on Ukrainast sõja eest ära tulnud. Nüüd nad tulevad koju ja näitavad, et oh, näed, meie maja on ka selle pildi peal puruks pommitatud!" See on ju psühhoterror tegelikult, laste suhtes ennekõike. Me räägime siin palju sellest, et meil on laste vaimse tervisega probleemid, ja samal ajal lubame sellist psühhoterrorit lastele teha. Minu arvates on see lubamatu.

Mu küsimus teile seisneb selles. PPA algatas väärteomenetluse kolleeg Jaak Valge ja Andres Aule suhtes, sest nemad tegid ka kunstilise performansi käigus selle, et panid Smuuli bareljeefi kõrvale Eesti NSV lipu. PPA põhjendus oli, et see häirib inimesi, järelikult see on õigusvastane ja avaliku korra vastane. Kas PPA kavatseb nüüd algatada menetluse selle projekti suhtes? See häirib palju rohkemaid inimesi palju räigemalt.

Aitäh, lugupeetud küsija! Minu arvates on ka [Eesti NSV] lipuga Eesti pealinnas ringi liikumine imelik asi. Aga ma jätkuvalt ütlen seda, et valitsus … Saab öelda niimoodi: valitsus on seotud asjadega, mida valitsus otsustanud on. Valitsuses sihukest asja pole otsustatud, arutatud, keegi pole valitsuses sellest rääkinud – valitsus ei ole sellega seotud. Samamoodi võib öelda, et valitsus on seotud ka sellega, et lubatakse aastavahetusel ilutulestikku lasta. Minu poole on päris mitu Ukraina inimest pöördunud ja öelnud, et need paugud ehmatavad ja tuletavad sõda meelde. Samasuguse vägivaldse loogika võiks üles ehitada siit. Ei, see ei ole sellepärast, et valitsus tahab mingisugust mõjutust teha. Ma arvan, et sellise paralleeli tõmbamine või sellise konstruktsiooni ehitamine on vägivaldselt tehtud. See ei ole ju niimoodi.

Nii, mis seal veel küsimustena oli? Jaa, kas menetletakse. Ma arvan, et Politsei- ja Piirivalveamet otsustab neid asju. Minister ei otsusta kunagi. Ei ole mina öelnud PPA-le mitte kunagi, et nad peavad mõne menetluse algatama või lõpetama. Seda teeb PPA. Kui te küsite minu käest isiklikku arvamust, siis ma tõesti selles aktsioonis ei näe mitte midagi sellist, mis oleks kuidagimoodi seaduserikkumine. Lõppkokkuvõttes need pildid on Tallinna linna territooriumil. Ma arvan, et Tallinna linn saab ka selle küsimusega tegeleda.

Aga ma arvan ka, et need kunstnikud – kes iganes need isikud on, kes need plakatid sinna paigutasid – on väga hästi tabanud ja oma eesmärgi arvatavasti saavutanud. Mulle tundub, et kõige rohkem tõstatate seda teemat teie ise sellise konstruktsiooni ülesehitamisega, selle hirmuloogika ülesehitamisega. Aga miks mitte ehitada sinna [midagi muud]? Mina vaataksin ja näeksin seda niimoodi: mina ehitaks sinna kaastunde. Mina näen selles nagu kaastunnet. Mina näen selles muret. Kui ma vaatan seda, siis ma näen seal appikarjet ja [meeldetuletust], et mõelge neile inimestele, kes Ukrainas surevad, ärge unustage neid. 

Nii nagu ma ütlesin alguses: me kõik näeme kunstis erinevaid asju. Teie näete hirmu. Ma saan sellest aru, ma saan aru nendest inimestest, kes tunnevad hirmu. See kindlasti on niimoodi. Aga seal saab näha ka appikarjet ja neid inimesi on ka, kes seda appikarjet näevad. See on ka ju fakt. Kunstiga on niimoodi, et selles ei ole mitte kunagi mingit lõplikku tõde ja arvatavasti kunstnikud seda tihti ka taotlevad.

Mart Helme, ma usun, et protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Mart Helmele!

See protseduuriline küsimus puudutab seda, et kui kedagi häirib, kuidas siis ikkagi toimetada? Kas mingi kojamees peab siis tegema politseile kaebuse, et teda häirib? Või kuidas sellega edasi toimetada? Ma saan aru, et see ei ole otseselt Riigikogu aseesimehe asi vastus anda, aga mulle igatahes jäi see praegu ministri vastusest segaseks.

Aitäh, hea kolleeg! See ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus, aga see sai kenasti stenogrammi kirja. Aga nüüd täpsustav küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Muidugi, kunstist ei ole meil mõtet rääkida. See ei ole kunst, see on infooperatsioon, psühhooperatsioon, maksumaksja rahaga tehtud muide. Ja väga küüniline jutt tuleb siit. Ühest küljest eelmise küsimuse puhul te rääkisite, et ministri auto aknad puruks peksnud inimesed olid Eesti kodanikud, jättes täpsustamata, et nad tegelikult on kõik vene rahvusest. Ja siis te rääkisite, et kodakondsuse puhul me ei tee mingit vahet inimeste rahvuses. On kodanik, ja kogu lugu. Ja terve Eesti riik on kollektiivselt mõnes mõttes kaassüüdlane. Aga kui me paneme psühhooperatsiooni ja infooperatsiooni käigus üles plakateid, mis on ilmselgelt mõeldud Eesti inimestes hüsteeria ja hirmu kütmiseks, siis järsku me räägime sellest, et tegelikult me ajame omaenda inimesi, omaenda lapsi stressi selleks, et venelastele koht kätte näidata? Ahaa, me oleme nihukesed Kaval-Antsud siin Eestis! See on nii vastik, lihtsalt seda on vastik kuulata. 

Aga põhiline on ikkagi selline küsimus. Meie mäletatavasti üritasime, kui kolleeg Marko Mihkelson tegi pilte alaealistest lastest, panna lehte reklaami, kus me sellele tähelepanu juhtisime ja selle hukka mõistame. Ükski leht ei pannud, ütles, et sellise teema käsitlemine rikub reklaamiseadust. Nüüd ei leia keegi ühtegi paragrahvi! Jaak Valge läks Eesti NSV lipuga juhtima tähelepanu sellele, et kesklinnas on küüditaja mälestusmärk, teie aga ütlete, et te ei saa sellest aru, teie meelest oli see imelik. Minu meelest on imelik see, et te ikka veel ei saa aru, et küüditaja mälestusmärk või bareljeef vanalinnas on kohatu. Siis leiti kohe paragrahv. Leiti kohe paragrahv, kuidas asi ära lõpetada ja sellele tähelepanu juhtijat trahvida. Aga nüüd me keegi ei leia paragrahvi ei selleks, et selline plakat maha võtta, ega selleks, et tegijaid trahvida. Lihtsalt no ei näe, ei leia!

Mina siis lihtsalt küsiksin nii. See on konkreetne lugu. Selles majas seal Mustamäel, kus on puruks pommitatud maja pilt, elab Ukrainast põgenenud perekond: naine ja laps või lapsed. Kas te mõistate sellise psühho- ja infooperatsiooni hukka?

Aitäh! Te väidate, et see on mingisugune psühho- ja infooperatsioon. Mina ütlen, et seda ei ole. Mul pole selle kohta muud informatsiooni peale teie väite siin saalis. Ma kuulen seda väidet esimest korda. Mina olen aru saanud, et ka need isikud ise pole öelnud, et see on mingisugune selline operatsioon. Ja ma jätkuvalt ütlen, et kui mina vaatan neid kunsti eesmärgil üles pandud plakateid, siis minu arvates sellega taotletakse kaastunnet. Sellega taotletakse seda, et me ei unustaks ära, et Ukrainas on sõda. Sellega taotletakse seda, et me ei unustaks ära, et surevad ka lapsed. [Tegijate] taotlus võib minu arvates olla ka see, et see kaastunne, mis meil peaks olema, see mõistmine, mis meil peaks olema, ei peaks väljenduma ainult selles, et me aitame Ukrainas Venemaad tagasi lüüa. See peaks väljenduma ka selles, et me aitame siia tulnud Ukraina kodanikke, neid, kes on sõja eest põgenenud, et me ei unustaks ära inimesi, kellele on liiga tehtud. Mina näen seal seda. 

Ma mõistan, et teie soovite selles [midagi muud] näha, ja te kindlasti ka näete, sellepärast et kogu teie erakonna retoorika on püsti pandud teistsugusele loogikale. Ja see, mida te praegu [ütlesite], sobib täpselt teie retoorikasse. Te tahate näidata, et valitsus krutib midagi ja inimeste peal [katsetatakse] infooperatsioone. Te tõstatate kogu aeg teemat, et kõik siia tulnud Ukraina põgenikud on julgeolekuprobleem. Nad on nagu suur probleem teie jaoks. 

Ma mõistan, miks te seda räägite. Ma mõistan, et teie jutus on alati teatud mure, millega ma isegi olen nõus. Aga üldiselt selle loogikaga mina nõus ei saa olla. Ma ei kavatse kaasa tulla selle teie infooperatsiooni [tõlgendusega]. See on teil, ma kiidan, väga hästi partei kontoris või kuskil mujal välja mõeldud. Te tulete siia ja küsite neid küsimusi. Ja ma tean, kuidas te pärast sellest kõigest neid videoid teete. Te ei võta mitte tervet minu vastust, vaid võtate sealt välja mingi jupikese, ja loomulikult kogu kontekst muutub. Selle eest teid tuleb kiita, sellist infooperatsiooni te oskate hästi. Eesti erakondadest on siiamaani EKRE seda kõige paremini osanud ja te olete Eesti inimesi ka kõige paremini selle teema puhul mõjutanud. See nii on. Aga seda kunsti valitsuse infooperatsiooniks nimetada – see on kuidagi väga ülepaisutatud või ülereageeritud.

Aitäh, head kolleegid! Arvestades küsimuste hulka, on nagu tavapäraselt üks küsimus, üks täiendav küsimus ja üks lisaküsimus või siis kaks lisaküsimust, kui täiendavat ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti, selle küsimuse käsitlemise. Aga võtan vahepeal kaks protseduurilist küsimust. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahaksin teie käest saada natuke nõu selle istungi läbiviimise kohta. Asi on selles, et reklaamiseaduse § 3 lõike 4 punkt 7 ütleb, et reklaam ei tohi "kasutada ära õnnetusjuhtumi või eriolukorra mõju isiku otsustusvõimele". Sisuliselt on ikkagi tegemist sellise reklaamiga, mis ei vasta seaduse nõuetele. Ma niimoodi kiirkorras vaatasin, siit ilmselt leiab veel punkte. Küsimus on praegu teile: kuidas te suhtute sellesse, et minister tegelikult praegu küsimusele vastamisel reaalselt valetab? Kas see on lubatud ja kuidas peaks reageerima?

Aitäh, hea kolleeg! See ei ole kuidagi seotud istungi läbiviimise reeglitega. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Minul on pigem selline moraalne küsimus istungi juhatajale. Me kuulsime, et minister viimasele küsimusele vastates ei suutnud hoiduda moraali lugemisest või kuidagi näpuga näitamisest. Tegelikult tal ei ole mingit moraalset õigust tulla kellelegi siin näpuga näitama mingite jutupunktide, mingisuguse, ma ei tea, meelsuse tõttu. Tema enda erakonda, me teame, on korduvalt ja kümnete tuhandete eurodega rahastatud Jevgeni Ossinovski isa rahaga, mis on teenitud Putini Venemaal. Tal ei ole mingit õigust tulla siia kellelegi moraali lugema.

Aitäh, hea kolleeg! Ka see ei olnud kuidagi seotud istungi läbiviimise reeglitega. Eks meie väärtushinnangud on erinevad. See on ka üks põhjustest, miks me oleme erinevates erakondades. Aga, ütleme, isiklikke etteheiteid teha ei ole siin kindlasti asjakohane. Ma olen alati öelnud seda, et kritiseerige seisukohti, aga mitte inimesi.

Nii, head kolleegid! Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde. Küsimus on esitatud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Palun küsimuse esitamiseks mikrofon heale kolleegile Mart Maastikule. 

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Eesti põhiseaduse preambulas on kirjas: peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Paragrahv 1 ütleb: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Paragrahv 28: lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.  

Meie sündimuskordaja on 1,4, mis näitab selgelt, et oleme väljasuremise ohus. Arvestades Euroopa Liidu seaduste ülimuslikkust, on selge, et iseseisvad oleme järjest vähem. Kuid vaatamata sellele peame mõtlema, millist tulevikku me soovime oma riigile ja rahvale. Kas selmet vähemalt üritadagi ette võtta midagi, et eestlane ei muutuks sarnaselt mammutitele väljasurnud liigiks, olete valitsuses valinud meie väljasuretamise kiirendatud variandi? Kõigepealt vähendasite lasterikaste perede toetusi. Nüüd väidate, et kolme ja enama lapsega pered on justkui koormaks riigile, sest nad saavad 40% lastele mõeldud toetustest. Aga [jätate] arvestamata, et pool rahvastikust sünnib Eestisse just neis peredes. Eelmise aasta sügisel kaotasite lasterikaste perede laste huviringitoetuse. Arvestades teie võõrtööjõu kvootide suurendamise soovi, [tahan küsida:] kas valitsuse plaan on vastupidiselt Justamendi laulu [üleskutsele], et "maa tuleb täita lastega", täita maa hoopis migrantidega? 

Palun, Signe Riisalo!

Aitäh küsimuste eest! Tõsi ta on, et põhiseaduse kohaselt on erivajadustega inimesed, puuetega inimesed ja lasterikkad pered riigi erilise hoole all. Ja just nimelt sellepärast on Eesti Vabariigis eraldi toetuseliik, mis on lasterikka pere toetus. See on diferentseeritud: kas kolm kuni kuus last ning seitse või enam last. Kui me võrdleme 2022. ja 2024. aasta toetuste suurusi, siis lasterikas pere, kus on kolm kuni kuus last, saab 190 eurot igakuiselt rohkem – seda siis tänu 150 euro võrra lasterikka pere toetuse tõusule ja 40 euro võrra esimese ja teise lapse toetuse tõusule. Seitsme ja enama lapsega pere saab [kuus] 290 eurot rohkem kui 2022. aastal. See vahepealne hüppeline tõus, mida, nagu me kõik teame, Riigikogu käesoleva valitsuse ettepanekul muutis eelmise aasta suve hakul, tekitas ühiskonnas erinevaid emotsioone, muu hulgas tajutavat ebavõrdsust. Me ei saa ära unustada, et need hüved, mida riik ümber jagab, jagatakse, kasutades maksumaksjalt kogutud maksuraha. Kõik tööl käivad inimesed maksavad maksu ja hüved, mida me ümber jaotame, peavad olema kuidagi proportsionaalsed ja ka tajutavalt õiglased.  

Nüüd, kui te olete lugenud – vabandust, Mart Maastik, ma vastan teile praegu – sellel nädalal avaldatud artikleid – ma ei nimeta, kelle sulest –, siis seal tõepoolest pannakse mulle suhu sõnad "lapsepõlgus", "lapsed on koormaks" ja kõik muu selline. Mina seda öelnud ei ole. Ma olen ajakirjaniku küsimustele vastates rääkinud objektiivselt nendest andmetest, mis Sotsiaalkindlustusametil toetuste väljamaksmisel on. Ja tõsi on, et peretoetuste väljamaksetest 40% on tehtud 14%-le peredele ja 30%-le lastest, kes elavad lasterikastes peredes.  

Nüüd, edasi, te rääkisite sellest, mis puudutab ... Ei, rohkem vist ei olnud küsimusi. Jah, suur aitäh praegu!

Aitäh! Täpsustav küsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te väitsite, et ühiskonnas köeti erinevaid emotsioone üles sellega, et lasterikkaid peresid toetati rohkem kui praegu. Aga kas te annate endale aru, et me oleme välja suremas? Minu tõeline huvi on see. Te ütlete, et ühiskonnas peab kõiki võrdselt kohtlema. Aga milline on siis, arvestades praegust demograafilist kriisi, teie ettepanek, kuidas tagada meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade? Milline on see meede, kuidas me saaksime rahvusena püsima jääda? Teatavasti võõrtööjõu sissetoomine seda mitte kuidagi ei toeta. Jah, makse võib hakata kuskilt laekuma, aga see, mis on juhtunud Rootsis, on meile väga hea näide. Nad on tõsises hädas praegu. See on väga halb näide. Kas meie läheme sama teed? Rahvus sureb välja. Jah, riik jääb justkui püsima, rahvaarv ei vähene, see suureneb tänu migrantidele. Aga kuidas meie [rahvus]riigina, oma keele, kultuuri ja rahvusega riigina jääme püsima? See on küsimus. Palun öelge üks meede, mida praegu valitsus näeb ette, et seda parandada.

Palun, Signe Riisalo!

Aitäh täiendava küsimuse eest! Teie küsimuses peegeldub minu arusaamist mööda – te võite mind parandada, kui ma valesti aru sain – arusaam, et just nimelt need toetused on kuldvõti, mis paneb pered ennast Eestis turvaliselt tundma ja aitab oluliselt sündimusele kaasa. Me oleme nii Euroopas kui ka kogu maailmas oma erinevate meetmetega, mis just on rahalised – lisaks lapse- ja peretoetustele on meil ka vanemahüvitise skeem –, tegelikult esimeste riikide hulgas. Ja ikkagi me oleme näinud, et me oleme jõudnud sellise sündimuse languseni, mis meil täna on. 2022. aastal langes meil sündimus 12,7%, eelmisel aastal 7,5%. 

Tõepoolest, olukord on katastroofiline. Aga me peame siin kõrval kindlasti vaatama ka sünnituseas naiste hulka ühiskonnas, see on praegu madalseisus. Veel peame lisaks nendele toetustele vaatama keskkonna lastesõbralikkust ja peresõbralikkust, seda, kas peredel on mugav ja turvaline siin lapsi kasvatada. Selleks oleme me, nii minu eelkäija proua Riina Solman rahvastikuministrina kui ka mina nüüd sotsiaalkaitseministrina, teinud mitmeid muudatusi perehüvitiste seaduses. Meil peavad olema tagatud paindlikumad toetusmehhanismid mõlema vanema osalemiseks laste kasvatamisel puhkuseskeemide kaudu. Ja ka vanemahüvitist võivad mõlemad vanemad välja võtta.

Aga me teame ka seda, et olukord, kolm kriisi järjest – you only name it, milline kriis on järgmine, mida me ei oska ette prognoosida – on tegelikult üldise turvatunde ühiskonnas viinud madalseisu. Ja see trend on globaalne, see ei ole Eestis üksinda. 

Kui me räägime sellest, mida me teeme, siis lisaks varasematele toimetamistele on toitjakaotuspensioni võrdsemaks muutmine, mis enamiku laste puhul tõstab pere sissetulekut, kui üks vanematest on surnud. Edasi, peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüs valmib sellel sügisel ja selle pinnalt on võimalik ka täiendavaid meetmeid otsustada. Samamoodi, minu kõrval istub terviseminister Riina Sikkut, [kes veab] haigus- ja hooldushüvitise meetme muutmist, et see oleks õiglasem tööle naasnud lastevanematele. Me oleme saatnud kooskõlastusringile lastekaitseseaduse [muutmise eelnõu], mille kohaselt me püüame kohaliku omavalitsuse lastekaitsetööd tõhustada, et lastele paremat tuge pakkuda. Edasi, erivajadustega laste senisest parem toetamine, olgu need siis suuremad rahanumbrid rehabilitatsiooniteenuse kasutamiseks või suurem teenuste ümberkorraldus koostöös haigekassa ja töötukassaga.

Aitäh! Aeg sai täis. Lisaküsimus, Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kui eelmine valitsus otsustas tõsta peretoetusi, tekitasid peretoetuste tõstmise vastased narratiivi, et lasterikaste perede toetuste tõstmine on väiksemate perede suhtes ebaõiglane. Ühiskonnas see narratiiv töötas ja valimistel suudeti üht gruppi ehk väiksemaid peresid vastandada teisele grupile, suurperedele. See oli vastutustundetu lõhestamine. 

Olete ise siit puldist meile öelnud, et tegite seda suurema õigluse nimel – selle peretoetuste vähendamise. Samas kuulsime reede õhtul, et taas on see narratiiv hakanud oma elu elama. AK uudises kõneldi, et 14% [peredest moodustavad] suurpered saavad justkui liiga suure osa toetustest. Jälle kahe grupi konfliktne vastandamine. Tsiteerin teid: "Väiksem grupp saab väga suure osa sellest toetusest. […] See esimene samm, mille me tegime eelmise aasta suve hakul, mis puudutas just nimelt lasterikka pere toetuse korrigeerimist ja ka täiendavate meetmete peatamist, mis polnud õigesti veel jõudnud realiseeruda, rakenduda, oli ju esimene samm sinna suunas, et me ei toetaks oluliselt suuremas mahus ühte gruppi peredest."

Teie enda eelnõu, mille te läbi surusite, vähendas neid toetusi, puudutades 24 846 peret, kus kasvas üle 80 000 lapse. Need lapsed moodustasid 29% lapsetoetust saavatest lastest. Seega, see vahe ei olnud selline, nagu te püüdsite muljet jätta. Teie info võib olla mõne nurga alt täpne, aga ta on siiski moonutatud ja eksitav, kuna ta jätab tähelepanuta väga olulise osa teabest. Statistikat võib vaadelda üht- või teistpidi. Teie väidate, et 14% peredest saab 40% toetustest, aga arvud räägivad hoopis teist keelt, kui vaadata toetusi lapse kohta, mitte pere kohta. Minu küsimus on: millele tugineb teie statistika ja millele tuginevad teie arvutused? Kui te praegu ei oska sellele vastata, siis ma palun täiendavat infot kirjalikult.

Aitäh! Kõik see, mis te praegu siin ette lugesite, oli tagasiulatuv selgitus, mida valitsus oli teinud ja milliseid otsuseid Riigikogu suve hakul 2023. aastal oli vastu võtnud. Ja tõepoolest, ka toona see vaidlus üleval oli. Nüüd te kangekaelselt püüate panna mulle külge seda silti, et mina soovin ühte peretüüpi teisest peretüübist eristada. Ei, ma olen ise kasvanud lasterikkas peres ja mul ei ole mitte mingisuguseid emotsioone, et üks pere on mingilgi viisil parem kui teine pere. Iga pere ja iga laps on täpselt ühtemoodi väärtus. 

Ma saan täiesti aru sellest, et lasterikka pere kulutused, ja mitte ainult kulutused, vaid ka vanemate aeg, mis nad laste kasvatamisse peavad panema, on [hoopis teised] kui ühe või kahe lapsega peredes. Just nimelt seetõttu on meil eraldi lasterikka pere toetus ja seda toetust, ma kordan, on tõstetud 2022. aasta võrdluses kas 190 või 290 eurot igakuise täiendava sissetulekuna. 

Me peame vaatama Eestit tervikuna, me ei saa võtta nagu ühte tükki välja. Perepoliitika on ka palju laiem kui ainult lasterikaste perede toetamine. Me ei saa tõsta ühte tükki välja ja öelda, et me peame kogu oma ressursi, muu hulgas laenuraha panema selleks, et ühte gruppi abistada. Meil samal ajal kasvavad kulutused pensionisüsteemis ja igal pool mujal teistes valdkondades, teistel ministritel täpselt samamoodi. Ma kordan: me saame ümber jagada täpselt nii palju raha, kui me maksumaksjatelt korjame. Ja mis puudutab seda 14% peresid ja 30% lastest, siis ma täna siit puldist olen juba selle 30% välja öelnud. Mina vastasin reedel ajakirjaniku küsimusele ja selle küsimuse konkreetne vastus oli selline. Ma ei andnud hinnanguid. Hinnanguid soovite anda teie siin ja praegu ja ka meedia vahendusel.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aga on küsimus istungi juhatajale. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja, kas teie ka kuulsite, et minister rääkis küsimusele vastates inglise keeles ja ei tõlkinud seda? Kui teie ka kuulsite – mina kuulsin, ta ütles: "Only name it" –, äkki te teete talle märkuse, et siin saalis räägitakse ja on kohustus rääkida eesti keeles, kasutada eesti keelt.

Jah, põhimõtteliselt olen teie märkusega nõus …

Vabandan!

… aga enamasti me aeg-ajalt kipume kasutama [ka muus keeles] sõnu. Aga printsiibis olen igati nõus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Minister ütles oma vastuses, et kui ma soovin parandada midagi, siis [ma võin parandada.] Ma soovingi seda teha. Jah, lugupeetud minister, te saite valesti aru. Kui te väidate, et [meie arvates] üks on parem kui teine, siis praegu pole eesmärk seda tõestada. Tõestada on vaja seda, et laste arv väheneb. See on oluline punkt selle asja juures. Kuldvõti ei ole raha – nagu teie ka ütlesite –, aga raha annab võimaluse nendele peredele, kes soovivad rohkem lapsi saada. Pool Eesti rahvastikust on just kolme ja enama lapsega peredest tulnud. See raha annaks lihtsalt võimaluse, et nad saaksid rohkem lapsi. Kuldvõti ei ole see, et me teeme kõik võrdseks.

Aitäh, hea kolleeg, aga kahjuks ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ja vastusõnavõttu selle formaadi juures ette nähtud ei ole. Palun sellest ikkagi kinni pidada. 

Ma loodan, et Riina Solmanil on küsimus istungi juhatajale, mitte vastusõnavõtt ega täpsustus lugupeetud ministri seisukohtade juurde. Palun, Riina Solman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Mul on tõesti küsimus istungi juhatajale, teile. Te olete alati rõhutanud, et te eeldate viisakat debatti ja diskussiooni ja mitte vahelehõikeid. Ma küsingi, et kui minul ei ole tegelikult ka mitte repliigi korras võimalik dialoogivormis vastata, aga minu kohta öeldakse väiteid, antakse hinnanguid, et mina olla midagi teinud või öelnud, ja mina sellele vastata ei saa, kuidas me selle siis lahendame.

Ja teine asi: ma tegelikult ministrilt küsin ühte asja, aga ta vastab mulle hoopis muud. Ja selle kohta, mida ma küsisin – ma soovisin teada, mis andmete alusel ta need arvutused avalikkusesse paiskas –, ma lugesin ette tema täpse tsitaadi samast uudisest. Mul ei jää ju tegelikult võimalust selgitada, et tegelikult on tema vastus demagoogiline. Kust ma ikkagi saan need arvandmed, mille alusel ta paiskab avalikkusesse ebatäpseid ja moonutavaid fakte lasterikaste perede kohta?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et mitte keegi maakeral ei mõtle täpselt nii nagu mina või teie või kes iganes kolmas. Kõik me mõtleme natukene erinevalt. Ka erinevaid fakte me tõlgendame erinevalt, natukene sõltuvalt sellestki, milline on meie poliitiline vaade või seisukoht või mis iganes – mis meeldib, mis ei meeldi. Ma möönan, et on erinevusi küsimuste ja vastuste ootustes.

Aga mis puudutab ümberlükkamist: tõepoolest, see formaat seda võimalust ette ei näe. Jah, läbirääkimistel, kui on tavapärane eelnõu menetlemine, on teil juhul, kui teid mainitakse, vastusõnavõtus võimalus mingid seisukohad ümber lükata. Infotund seda võimalust printsiibis iseenesest ei anna. Aga eks siis – ma ei taha üldse selleks üles kutsuda – aitab seesama must käsi. See ei ole minu poolt üleskutse, ent nii on see siiski võimalik. See on teie aeg ja on teie otsustada, kuidas te seda kasutate.

Nii, head kolleegid! Järgmine küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes, küsimuse on esitanud hea kolleeg Anti Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister siseministri ülesannetes! Eile meil oli kahe komisjoni ühisistung, kus me käsitlesime sanktsioonide tugevdamist, Venemaa vara konfiskeerimist ja Ukraina heaks kasutamist. Väga tõsised ja valusad teemad. Aga ma tahaksin teilt küsida valdkonna kohta, mis puudutab nii Eesti riiki, teie haldusala kui ka teie erakonda. Nimelt, suurärimees Oleg Ossinovski on Eesti Ekspressi andmetel vormistanud Ukraina sõja ajal oma Venemaa raudteeärid lähisugulase Veronika Ossinovskaja nimele, kes toimetas seejärel Venemaalt välja tohutus koguses hämara oligarhi Ališer Usmanovi rauamaaki. Ettevõte on üle idapiiri toimetanud suisa 770 miljoni väärtuses rauda ja rauamaaki. Väidetavalt käis see tegevus 2023. aasta juulini. Samal aastal on teie erakond saanud Oleg Ossinovskilt 50 000 euro ulatuses annetusi. Öeldakse, et tegu on ühega Putini lemmikoligarhidest. 

Teie erakonna peasekretär Reili Rand vastas ERR-i küsimusele: "Oleg on vaieldamatult väga laialdase ärilise tegevusega. Tõsi ta on, et ta on teiste erakondade hulgas meid erinevatel aastatel toetanud. [---] Aga loomulikult moraali küsimus on siin üleval." Muidu olevat kõik korrektne. Ma tahaksin teada, kuhu see arutelu on jõudnud, arvestades, et te olete võtnud raha vastu isikult, kes on ühtlasi aastaid ka korruptsiooni eest süüdistatud olnud. Siin tuleb juba huvide konflikt mängu. Ja kuidas te suhtute sellesse sanktsioonide teemasse, kui teie enda erakond on sellise kahtluse all, et on Vene oligarhidega ebaseaduslikku äri ajanud isikult raha saanud? Kas te tagastate selle? Kas teil on moraalne hinnang antud? Kas volikogu on kokku kutsutud? Kas juhatuses on asja arutatud? Kas valitsuses on seda arutatud?

Palun, siseminister Lauri Läänemets! 

Mis puudutab neid ärisid, siis minul on ka täpselt nii palju informatsiooni, nagu ma Ekspressist olen saanud lugeda. Ma saan teile öelda seda, et nii nagu Ekspress kirjutas, oluline on, ma arvan, üks asi: see ei olnud sanktsioneeritud tegevus ehk siis seadust ei rikutud, aga see oli väidetavalt äritegevus Venemaaga ja ma arvan, moraalselt vale. Ma olen seda [rõhutanud], et me oleme seda kogu aeg öelnud. Kui ma õigesti mäletan, siis – vabandust, ma ei tea peast kõiki neid annetusi, mis erakonnale tehakse, see on peasekretäri töö – tolle annetuse puhul küsimus on see, et see tehti eelmisel aastal. Aga tõesti, seda informatsiooni toona meil ei olnud. Kui praegu peaks jutt olema samasugusest annetusest, siis ma arvan, et meil oleks keeruline selgitada iseendale ja avalikkusele, miks me sellise annetuse vastu võtame. Selles mõttes on teil õige tähelepanek. 

Mis puudutab sanktsioone ja mis puudutab üldse Venemaaga äri ajamist, siis me oleme valitsuses [seda] arutanud. Näiteks ma juba eelmise aasta sügisel tegin valitsusele ettepaneku, et me võiksime üldse ära lõpetada üle Eesti piiri nende kaupade liikumise, mis on sanktsioneeritud. Me teame, et on väga palju kaupu, mis on sanktsiooni all ja liiguvad läbi Venemaa Kasahstani ja teistesse stan‑lõpuga riikidesse, mis seal on. Tegelikkuses me oleme tuvastanud ja näinud väga palju, et need kaubad sinna ei jõua, et lõppsihtmärk on ikka Venemaa. Minu ettepaneku sisu oli see, et me üldse ei lase üle Eesti piiri ühtegi idapoolsesse riiki mingit kaupa, mis on sanktsioneeritud, et ei saaks tekkida selliseid olukordi, et need lõpuks jõuavad Venemaale. Kahjuks tollel hetkel see ettepanek toetust ei leidnud. Ma teen selle ettepaneku kindlasti uuesti. 

Mis puudutab üldist kaubavahetust Venemaaga, siis ma ei oska öelda, mida see nii-öelda majanduslikus mõttes tähendab, aga me oleme ka sellest rääkinud. Ma olen öelnud, et minu arvates tasub kaalumist, kas me lõpetame selle üldse ära. See on selle võrra keerulisem, et sellel on mõju meie naabritele – hetkel küll mitte Soomele, aga Lätile, Leedule ja Poolale. Ja kui me püüame koos lahendada seda julgeolekuolukorda siin idapiiri ääres, siis me peame ka arvestama, et üksi me neid samme teha ei saa, sest siis me suunaksime selle kauba veod sinna ja koormaksime liikumist nende piiri peal. 

Täpsustav küsimus, Anti Poolamets, palun!

Aitäh! See, mida te üldiselt kavatsete teha, on tervitatav. Aga mind huvitab, kuidas te [eemaldate] selle varju enda erakonna kohalt ja ühtlasi ka terve valitsuse kohalt. Eesti 200 on ka sellelt isikult raha saanud. Mind paneb muretsema see, et teie vastutate ju kuritegevusvastase võitluse eest, aga samal ajal võtate raha vastu isikult, kes on Lätis korruptsiooni[kahtluse] tõttu uurimise all. Ta on teie põhirahastajaid. Te ei oleks tohtinud seda teha juba seoses Ukraina-teemaliste paljastustega. 

Ja vaadake, Keskerakonnaga oli nii, et kui neil oli kahtlus, siis nad ei võtnud hiiglasuurt annetust vastu. Teie ütlete, et enam ei tee, sest nüüd te olete midagi kuulnud. Lugu on selles, et kui vandalismi teie auto kallal uuris ilmselt päris suur hulk kaitsepolitseinikke ja väidetavalt on kahtlusaluste ringis kümme inimest, siis minu meelest peaksid meie julgeolekuasutused teie enda käsul võtma tangide vahele teie rahastaja, vaatamata sellele, et tema poeg on teie erakonnas ja üks teie juhtivaid ideolooge. See peaks, ütleme, vabastama teie erakonna kahtlustest, et te olete selle isiku mõju all, et te olete sanktsioonide[vastaselt] selle isiku kaudu kasu saanud, et see raha on teieni ja Eesti 200-ni jõudnud. See puhastamistöö peaks olema väga konkreetne. See algaks raha tagastamisest, see algaks sellest, et te ei võta Lätis seoses korruptsiooni[kahtlusega] uurimise all olevalt isikult raha vastu. Kas te kujutate ette, mis juhtuks EKRE-ga, kui tema võtaks korruptsiooni[kahtlusega] uurimise all olevatelt isikutelt 100 000 eurot vastu? Seda tormi ei jaksaks keegi peatada. Aga teie võtate vastu ja ei tagasta [seda raha]. Kuidas te puhastate seda üldist mainet ja kuidas te kommenteerite seda, et te võtsite korruptsioonikahtlusega uurimise all olevalt isikult raha vastu?

Palun, minister!

Aitäh selle küsimuse eest! Te nagu soovite, et ma tegeleksin küsimustega, mis puudutavad minevikku. Ma saan tegeleda küsimustega, mis puudutavad olevikku ja tulevikku. Nii palju mul võimekust ei ole, et minevikku muuta. Sellest me saame kõik aru. 

Nüüd, ma ei hakka lahkama, aga ma arvan, et kindlasti leiaks ka erinevate kahtlustustega inimesi, kes on teie erakonda rahastanud. Ma arvan, et te teate seda ise ka. Minu arvates me võiks nagu seda palli siin [edasi-tagasi] põrgatada. Aga mis puudutab Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna rahastamist, siis see, mis te siin väitsite, ei vasta tõele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kõige suuremad rahastajad on erakonna liikmed. Te saate Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni kodulehelt selle informatsiooni välja võtta ja [näha], et vastab tõele: kõige rohkem toetavad seda erakonda selle erakonna liikmed. See vastab tõele. Väga hea! 

Mis puudutab üldse erakondade rahastamist või, vabandust, kõigepealt, mis puudutab seda, kas minister peaks andma politseile ülesandeid, siis mina arvan, et minister vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ei tohi seda teha. Ta lihtsalt ei tohi seda teha. Ja seda sellepärast, et kui sa saad anda ülesande kellegi [tegevust] uurida, siis sa saad ka anda ülesande [mõne inimese tegevust] mitte uurida. See ongi see nii-öelda võimude lahususe loogika. Ma arvan, et te seda ise jagate ka. Ja ma usun, et nagu mina, ei taha ka teie sellist riiki, kus ministrid hakkavad ütlema, millise erakonna, millise ärimehe tegevusse peaks õiguskaitseorganid rohkem süüvima. See ei oleks enam demokraatlik riik. Kui õiguskaitseorganid leiavad, et keegi on seadust rikkunud, siis minu arvates nad peavad seda uurima. Ja me peame tegema kõik selleks, et neil raam ja võimalus ja võimekus nendeks uurimisteks olemas oleks. 

Mis erakondade rahastamist veel puudutab, siis ma arvan, et erakondade rahastamise puhul kõige olulisem küsimus on Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni võimekus. Te teate, et meil on selles osas erinevad nägemused. Te olete siiamaani vaidlustanud, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni tuleks tugevdada. Me oleme koalitsioonis kokku leppinud, et me loodetavasti teeme selle nüüd ära. Eelmises koalitsioonis ei lastud seda sellisel kujul teha, et see komisjon oleks tugev ja [tema käsutuses] oleks hoovad, tänu millele tal oleks tegelikult mõju erakondadele ja erakondade rahastamisele, nii et ta vähendaks kõiki pahesid, mis on seotud raha ja poliitikaga ja mille [ideed] võivad kellegi peades tekkida. Nii et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon peaks olemas olema ja meie püüdlus peaks olema seda tugevdada. 

Lisaküsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ausalt öeldes häbematus pritsib lihtsalt üle ääre. Te olete võtnud vastu raha inimeselt, kes on uurimise all korruptsiooni eest, ja korduvalt. Teie erakonna ja fraktsiooni liige on raha vastu võtnud krüptoärimeestelt, kelle kohta valitsus on kaks korda võtnud vastu otsuse nad ameeriklastele välja anda, ja te ei näe probleemi. Te jahvatate meile siin midagi Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonist, mis on ka sisuliselt teie erakonna liikme kontrolli all. Häbematusel ei ole lihtsalt piire! Ja siis teete mingisuguseid vihjeid, et aga teie erakonnal võib ka ju olla mingisuguseid hämaraid rahaasju. Vaata ei ole! Lihtsalt ei ole! Seesama Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon oleks ammu-ammu meid ribadeks tõmmanud, kui midagi oleks, sest ta on sotside kontrolli all. 

Ja minu küsimus ongi nüüd: aga teil on ju otsene huvide konflikt. Teil on otsene huvide konflikt ministri ja erakonna juhina kogu selle asjaga seoses! Kas te äkki olete mõelnud, et astuksite tagasi? 

Aitäh! (Mart Helme hõikab saalist midagi.) Härra Mart Helme, te olete väga värvikas mõnikord oma väljendusviisis. (Mart Helme saalist: "Rääkige valjemini, ma ei kuule muidu siia.")

Palun vaikust!

Te saate oma kolleege paluda, et nad oleksid vaiksemad, ja siis te kindlasti kuulete. Aga ma ütlesin, et te olete väga värvikas oma väljendusviisis, ja mulle tundub tõesti, et te vahepeal usute seda, mida te räägite. Lihtsalt siit seda kuulata on mõnikord imelik. Teate, ma lihtsalt arvan, et teil on tore panna sealt pingist süüdistusi selliselt üles. Ma võiks ju ka hakata siin ütlema, et minu arvates teie erakonda on toetanud härra Pruunsild, kelle kohta on ka kahtlustus üleval. Aga siis me peaksimegi seda debatti siin omavahel, on ju, ja me ei jõuaks mitte kuskile, see läheb suhteliselt … (Mart Helme räägib saalist vahele.)

Palun vaikust, head kolleegid, laseme siseministril vastata!

Vabandust, härra Helme! (Mart Helme räägib saalis edasi.) 

Head kolleegid, kas te soovite siseministri vastust või ei soovi? (Mart Helme räägib endiselt vahele.) Kui te ei soovi, siis me lõpetame ära selle küsimuse menetlemise.

Ei, mina ei ole seda öelnud, aga …

Vabandan, härra minister!

… lihtsalt ma saan paralleeli tuua teile. Härra Poolamets rääkis kahtlustusest siin härra Ossinovski puhul, ja mina räägin kahtlustusest teie erakonna rahastaja puhul. Minu arvates see debatt ei vii meid kuhugi. Me peaks rääkima sellest, kuidas seda vältida ja kuidas selliseid asju ei juhtuks. Minu arvates need osutused on õiged ja loogilised. 

Ja sisuliselt ka ma pean õigeks, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon peaks olema oluliselt võimekam, kui ta täna on, et suuta kontrollida, suuta erakondadele teha ettekirjutusi. Ja muide, me ju teame, et mis puudutab erakondade rahastamist ja selle kontrollimist, et seadusesse on pandud tänasel hetkel sisse paragrahvid, mille alusel seda kõike teha saaks, aga jõustumise koha pealt on need seadused lõpuni kirjutamata. Ehk siis kahjuks Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon nii hästi seda tööd teha ei saa. 

Ja ma ei ütle, ma ei ole kuidagi öelnud seda, et moraalselt oleks õige täna Venemaaga äri ajada. Minu arvates ongi niimoodi, et seda ei peaks tegema, ei peaks üks ega teine ega kolmas Eesti ettevõtja tegema. Ma olen öelnud, et ma olen teinud isiklikult valitsuses ettepaneku, mis puudutab sanktsioneeritud kaupu ja nende viimist üle piiri, et need üldse võivad sinna Venemaale sattuda. Minu arvates me ei peaks üldse mingit sanktsioneeritud kaupa laskma üle piiri sinna ida poole, nii et nad Venemaale ei satuks. Selle koha pealt, mulle tundub, et me oleme ühel meelel.

Aitäh! Lootuses, et see ei ole vastusõnavõtt, protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Ma tahan lihtsalt protokolli huvides protestida sellise laimava sõnavõtu vastu nii meie erakonna kui Isamaa erakonna kui Parvel Pruunsilla suhtes. Parvel Pruunsild minu andmetel ei ole Venemaaga äri teinud, ei ole sanktsioone rikkunud, ei ole sealt raha toonud. Ja seostada teda praegu teie erakonna rahastamisega Ossinovski poolt, kes on selgelt Vene oligarhide käepikendus ja äripartner – no lihtsalt veel kord ütlen, et häbematusel ei ole piire. Ja ma palun see protokollida.

Aitäh, hea kolleeg, kuna see oli vastusõnavõtu laadi, siis ma olen valmis 30 sekundit ministrile andma, kui ta soovib omalt poolt repliigi öelda.

Aitäh! Teil on õigus. Aga mina pole ka seda öelnud, mida te väidate. Te võite pärast stenogrammist lugeda, te seda ei leia.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde, see on number kuus ja samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsimuse on esitanud ja esitab siinkohal suuliselt hea kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme demograafiliselt, kui Rein Taagepera väljendit kasutada, juba vetsupotist allaminemise ääres või, ütleme, ei ole väga kaugel sellest, et see efekt hakkab meie rahva allakäiku suunama nii, et seda enam pidurdada ei saa. Meil on tõesti tegemist väikse rahvaga, raske on kõiki funktsioone täita. Tihti meil puudub võimalus rahuldada ettevõtjaid, kes tahaksid ülemaailmses äris kaasa lüüa ja kes arvavad, et nende klientuur ja töötajaskond peaks olema sama suured, kui suurtel rahvastel on võimalik välja panna. Meil on oma väike formaat ja me peame sellega arvestama.

Kui öeldakse, et meil ei ole meetmeid, et rahvaarvu tõsta või eestlaste sündimust suurendada, ja lahendus on kontrollitud sisseränne, siis mina väidan, et sisserännet ei ole võimalik kontrollida. On võimalik registreerida sisserände mõju järgmistele põlvkondadele, meie julgeolekule, sotsiaalhoolekandele, haridussüsteemile. Aga seda ei ole võimalik kontrolli all hoida. Seda näitab mitmete riikide elu väga hästi. 

Meie olukord on praegu selline, et siin on paar ringkonda, kellest mingi osa peab ennast väljavalitud rahvaks. Näiteks venelased ja islamiusulised, kes peavad ennast väljavalitud usutunnistuse kandjaks. Nad on küllalt enesekindlad. See on oht meie julgeolekule, kui me oleme ise allaheitlikud: me ei suuda neile keelt õpetada, panna neid oma kultuuri austama. Ka julgeolekuorganid on seda ohtu mitmel korral tunnistanud. Mida te teete valitsuses, et sellist julgeolekupoliitilist ohtu Eesti riigile võimalikult palju vähendada?

Sõna on teil, härra minister.

Aitäh! Teie küsimus oli väga lai. See, ma saan aru, ei puudutanud ainult julgeolekut, see puudutas kõike. Alustan sellega, et ma nõustun selle teemapüstitusega. Sisserändega – vahet ei ole, kas see on kontrollitud või kontrollimata sisseränne – ei ole võimalik demograafilisi probleeme lahendada, sest need inimesed, kes on Euroopa riikidesse kolmandatest riikidest elama tulnud, mingil ajal saavad vanaks. Siis see probleem lihtsalt võimendub ja tulevikus puhtalt sisseränne kuidagimoodi demograafilist probleemi lahendada ei aita. 

Pigem ma olen seda meelt, et kui me räägime sellest, et meil on vaja töökäsi, siis esiteks, need töökäed majanduse mõttes võiks olla eelkõige Eesti enda inimesed. Mida paremad on inimeste oskused ja teadmised, seda keerulisemat tööd nad teevad, seda rohkem lisandväärtust nad loovad. Seega saab ka väiksema arvu [elanikega] SKP taset hoida või kergitada. Teine loogika on selles, et osa meie oma inimesi ei ole täna tööturul, nad on kas mõne lähedase hooldajana kodus või on neil osaline töövõime ja ligipääs tööturule on kuidagi piiratud. Nende toomine tööturule võiks olla meie eesmärk. See aitaks päris palju tööjõuprobleeme leevendada. 

Nüüd, mis puudutab julgeolekut, siis eelmisel nädalal kiideti valitsuskabinetis heaks memorandum, mille ma sinna esitasin. See oli valitsuse kokkulepe, et seda tuleb teha, ja see lähtus julgeolekuasutuste hinnangutest. Kui me midagi ei muuda, siis need kogukonnad, kes siin on ja kes võivad Eestis tekkida, [esindades] kultuure, kus on palju terrorismi, mis tekitaks Eestis siseturvalisuse probleeme, [võivad tugevneda]. Et [seda ei juhtuks] ja kuritegevusega seotud teemad üles ei läheks, tuleb kõigele sellele ja nende kogukondade arvukuse kasvule pidurit panna. Selleks on päris palju erinevaid meetmeid, alates sellest, et me kontrollime tööjõudu oluliselt rohkem. Kõik, kes siia tulevad, peavad teatud dokumendid esitama. Me piirame seda tulevikus ka nii, et ettevõte, kes omale töötaja toob, ei saa olla mingi äsja loodud ettevõte, vaid ta peab olema teatud käibega, siin Eestis juba tegutsenud, tal peab olema mingisugune tegevusala. Näiteks turismiviisaga ei saa tulevikus Eestisse tööle tulla. Praegu saab. Kui sa tuled tööle, siis sul peab tulevikus olema D-viisa, mis on töötamiseks mõeldud. Ettepanekuid ja tegevusi on [memorandumis] veel.

Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ütlesite, et küsimus on lai. Võib-olla küll, aga sisuliselt on kõik seotud meie rahva julgeolekuga. Kõik, mis ei aita meil oma põhiseaduslikku eesmärki, eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimist, ellu viia, on lõppkokkuvõttes meie julgeolekuga väga selgelt seotud. Seotud on ka see, kui valitakse lihtsam vastupanu, nii et siin saab hakkama ka ainult vene keeles või ka inglise keeles rääkides. Me ei nõua Eesti riigikeele oskust kõigil elualadel, aga me näeme, et tegelikult osa [muukeelsest] kogukonnast, sealhulgas tööandjad, ei kavatsegi nõuda eesti keele oskust. Või siis see, et me anname ka küllaltki lühikese siin viibimise aja peale õiguse kohalikel valimistel [hääletada]. Praegu me räägime agressorriigi kodanikest, aga kõik, kes tulevad Eestisse igasuguste eranditega, saavad ju perekonnad järgi tuua ja nii saavad [muulased] lähiajal valimisõigust järjest juurde. See kõik suurendab neid kogukondi, kellele me peame Eesti riigi seadusi kehtestama ja selle nimel tööd tegema, sest muidu see väljub lihtsalt meie ühiskonna kontrollivõime alt. Me ei [suuda ühiskonda tugevdada] ja see hakkab varem või hiljem töötama meie ühiskonna vastu. 

Sisserände piirarvu on tahtnud tõsta ja selle [vajalikkusest] on rääkinud nii Reformierakonna kui ka Eesti 200 ministrid ja muud liikmed. Kas sotsiaaldemokraatidel on konkreetne seisukoht? Kas te olete valitsuspartnerite ettepanekul valmis sisserände piirarvu tõstma?

Minister, palun!

Aitäh! Ma enne vastan mõnele eelmise küsimuse lõpust [üles jäänud] asjale, mida te puudutasite. Mis veel nendes meetmetes on: näiteks püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmiseks kehtestatakse täiendavad tingimused. Need täiendavad tingimused on, et isikud peavad läbima kohanemisprogrammi ja oskama eesti keelt vähemalt A2-tasemel. Seda siiamaani ei ole olnud. Lisaks saab valitsus selle ettepaneku järgi võimaluse peatada ajutiselt tööränne, kui see puudutab julgeolekut. See on just see, mille pärast te muret tundsite. Välistudengite Eestis õppimine ja töötamine – seda me kavatseme ka oluliselt rohkem kontrollida. Kui nad ei õpi, siis neil ei ole ka arvatavasti alust Eestis olla ja järelikult nad peavad siit lahkuma. 

Nüüd, mis puudutab kvooti, siis ma olen korduvalt öelnud, et minu arvates sisserändekvooti ei ole põhjust muuta. See konsensus on ühiskonnas olnud ja see protsent, mis seaduses täna on, võiks jääda. Küll aga ma hea meelega tooksin laua taha tööandjate ja töötajate esindajad koos riigiga [neid asju] otsustama. Meil on ju näiteks IT-sektorile erandid, aga nõuded, mis meil kehtestatud on, mõnes mõttes on Eesti inimese, Eesti ettevõtja jaoks ebasobivad. Teatud sektoritele ei ole paindlikkust lubatud. Sa ei saa töötajaid juurde võtta. Samas teisalt me nõuame, et väljastpoolt tulevale inimesele makstaks rohkem palka kui Eesti inimesele. Ma arvan, et see ei ole siin töötavate inimeste seisukohalt mõistlik. Ehk siis teatav paindlikkus on puudu, et päriselt arvestataks Eesti oma tööinimeste vajadustega, sellega, et neid võõrtööjõu kontekstis väärikalt koheldakse, ja ettevõtja vajadustega ka. Kui me räägime inseneridest või IT-inimestest, siis teatud probleemid üleval on. 

Me oleme loonud sellise üldise süsteemi, mis ühe puuga lüües peaks kõigile sobima, aga tegelikkuses ei sobi. Sellepärast oleks mõistlik, et tööandjad ja töötajad on ühe laua taga. Ma arvan, et ei maksa karta, et keegi hakkab seal tegema ettepanekuid mingisuguseid [tingimusi] leevendada. Selle rolli täidavad ametiühingud ära. Nad kaitsevad Eesti tööturgu ja Eesti töötajat ega lase siia tuua inimesi, kes tuleks kas odavamalt tööd tegema või võtaks mõnelt Eesti inimeselt töö ära.

Lisaküsimus, Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ega sisserändekvoot ei mängi sisserände piiramisel enam üldse mingit rolli, sest isegi kui Ukraina põgenikud välja arvata, tuleb meile igal aastal sisse circa kümme korda rohkem inimesi, kui sisserändekvoot lubab. Aga see selleks.

Mul on küsimus sisserände ja sõjahirmu kohta. Nimelt on mul hüpotees, mis toetub ka arvudele, et kõigist rahvastikurühmadest tunnevad kõige suuremat sõjahirmu just Eestilt kaitset paluvad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed. Ma vaatan praegu 2023. aasta lõpu seisu. Ajutise kaitse saanutest on mobilisatsiooniealisi mehi 32% ja rahvusvahelise kaitse saanutest juba 73%. Küsin: miks just need mobilisatsiooniealised mehed kollektiivselt taotlevad ja ka saavad rahvusvahelist kaitset, mis on tugevam ja pikaajalisem kui ajutine kaitse ja tegelikult peaks kaasa tooma ka suurema taustakontrolli? Kas see proportsioon rahvusvahelise kaitse saanute puhul teis kui siseministris tõesti mingeid emotsioone ei tekita?

Ja teine küsimus. Ma saan aru, et te olete loobunud mõttest Ukrainat aidata sellega, et ebaseaduslikult Ukrainast lahkunud mobilisatsioonikohuslased kas tagasi saata või vähemalt nende elukoha aadressid Ukraina võimudele teada anda. Ja minu teine küsimus: kas Eesti nüüd kontrollib ajutise ja rahvusvahelise kaitse andmisel nendele 18–60-aastastele meestele, kas nad on vabastatud mobilisatsioonist? Läti ja Leedu teevad seda. Kas Eesti ei kontrolli jätkuvalt?

Aitäh selle küsimuse eest, oluline küsimus! Mis puudutab neid arve, siis Eestis on tõesti 7000 ukrainlast, kes põgenikest selle numbri alla lähevad. (Jaak Valge saalist: "See on vale, 11 000." Juhataja helistab kella.) Me valitsuses vaatasime selle üle. Jaa! (Jaak Valge räägib kohapealt.) Me vaatasime selle ekstra … (Juhataja helistab kella ja ütleb: "Palun vaikust!") Teate, 7000 on selles vanuses põgenikke ja nende hulgas on oluliselt vähem neid, kes mobilisatsiooni alla lähevad. [Näiteks osa on] siin väikese lapsega ja nendele on Ukraina selle vabastuse juba ette ära andnud. Nii et me räägime mingitest tuhandetest inimestest.

Mis puudutab seda, et hakata neid inimesi siit Ukrainasse sõtta saatma, siis Eesti riik seda kindlasti teha ei saa, kuna Ukraina seda palunud ei ole. Ma olen seda ka korduvalt seletanud. Ma arvan, me peaksime lähtuma sellest, mida ütleb Ukraina, mismoodi nemad soovivad, et me neid toetaks. [Me ei saa] saata siit Ukrainasse tuhandeid inimesi, kellega nad peavad tegelema ja kellega nad võib-olla ei taha tegeleda. Nad ise pole [seda soovinud], Ukraina peaks seda ise ütlema. Meie siin saalis, meie siin Eestis ei saa oletada, mida ukrainlased tahavad, seda saavad ukrainlased ise väljendada.

Ukraina president käis Eestis, temaga sai spetsiaalselt sellest teemast räägitud. (Jaak Valge räägib kohapealt.) Kuidas? (Juhataja: "Palun vaikust! Räägime kordamööda.") See küsimus sai ju küsitud, kas teil on seda soovi. Seda soovi ei olnud Ukrainal. Seda soovi ei ole Ukraina parlament väljendanud, ei ole president ega parlament väljendanud. Ja nemad on Ukraina inimeste poolt legitiimselt valitud esindajad, kes saavad öelda, kuidas nad planeerivad oma tegevusi.

Nüüd, mis puudutab seda küsimuse poolt, et kas me paneme kirja, kas inimene on mobilisatsioonikohuslane või mitte: ei, me ei pane seda kirja, sellepärast et ukrainlased ise ka ei oska tihti seda öelda. Ka Lätis ja Leedus, kui sa küsid nendelt inimestelt, ja ma ütlen teile, et kui küsida väga paljudelt Eesti inimestelt, siis kohe ei osata öelda, kas nad lähevad sinna alla, mis hetkel nad enam ei lähe, mis hetkel nad ei kuulu [nende kohuslaste hulka].

Aga kui Eestil oleks vaja seda kõike teha, nende inimestega ühendust võtta, neid üles leida, siis me suudaksime seda teha. Me teame, kus nad elavad – kui peaks vaja minema. Ja Ukraina teab, keda tal on vaja. Ukrainlased teavad, kes on Eestis. Me oleme öelnud nende inimeste nimed, need on ukrainlastele teada. Kui nad ütlevad, et nad soovivad nendega ühendust võtta, siis me teame, kus nad on. Selles mõttes see küsimine ei ole antud juhul tähtis, et Ukraina teab, keda nad tahavad mobiliseerida, ja me teame ka, kuskohas nad Eestis on.

Aitäh, härra minister! Küsimus istungi juhatajale, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest see ei ole päris õige, et te niimoodi teete märkuse kolleeg Jaak Valgele, kui ta protesteerib selle peale, et ei vastata küsimusele, vaid räägitakse hoopis muud juttu. Ma mäletan väga hästi, kuidas te eelmisel nädalal tegite märkuse kolleeg Andrei Korobeinikule, kes oli tulnud arupärimist üle andma. Ütlesite, et kas te räägite ikka sellel teemal ka, mis see arupärimine on, või räägite siin mingit muud juttu. Mulle meeldiks, kui te samasugust suhtumist näitaksite üles ka oma koalitsioonikaaslaste suhtes. Esiteks, jälgiksite, mida räägitakse, ja teiseks, kui kaldutakse teemast kõrvale, ei vastata küsimusele, siis teeksite ise selle märkuse, mitte ei noomiks Jaak Valget, kes teeb märkuse, et tema küsimusele ei vastata. Mulle tundub, et infotunni kvaliteet väga palju sõltub sellest, millise panuse teie sellesse annate, jälgides, kas reaalselt ikkagi küsimustele vastatakse või ei vastata.

Aitäh! Mis puudutab teie ootust teie esitatud küsimustele antavate vastuste osas, siis need tihtipeale erinevadki sellest [ootusest]. See tihtipeale ongi pahameele allikas ja põhjus. Mis puudutab korda saalis, siis siin ma olen kardinaalselt erineval arvamusel. Ma olen selgelt seda meelt, et me võime rääkida kordamööda. Saalis peab olema kord, ei saa olla niimoodi, et minister räägib ja saalist karjutakse vahele. Ma ei pea seda heaks tooniks. Tõepoolest, ma möönsin, et infotunni ajal meil tõesti vastusõnavõttu ette nähtud ei ole, aga ma olen andnud [võimaluse esitada] protseduurilisi küsimusi, mida tihtipeale ongi kasutatud vastusõnavõtuna. Taas kord: ma seda ei soovita ja ei kutsu esile, aga Jaak Valgel, kui ta on väga selgelt eriarvamusel mõne [vastuse] sisu osas, on [võimalus väljendada seda] protseduurilise küsimuse abil. Vähemalt infotunni ajal ma aktsepteerin seda, aga kindlasti mitte vahelehõikeid. Kardinaalselt erineval arvamusel olen, Varro, sinuga selles küsimuses.

Ma ei võta, head kolleegid, rohkem protseduurilisi küsimusi. Võtame läbi päevakorrapunktid, üks küsimus on veel jäänud. Seejärel olen valmis kuulama küsimusi istungi juhatajale. (Saalis räägitakse midagi.) Selleks, et tagada see, et me suudame menetleda kõik küsimused, mis kolleegid on esitanud. Kell on 13.40, veerand tundi läheb tavapäraselt ühe küsimuse menetlemise peale. Nii et mõned minutid enne kahte peame lõpetama, head kolleegid.

Läheme seitsmenda küsimuse juurde. See on samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes ja selle on esitanud Mart Helme. Palun seda teha ka saalis suuliselt. Palun mikrofon Mart Helmele!

Aitäh! No ma muidugi selle eelmise teema jätkuks pean ütlema, et minister kas on täiesti ebakompetentne nendes numbrites – mul ei ole mingit kahtlust, et Jaak Valge teadlasena ei valda neid numbreid, ei tugine allikatele neid numbreid esitades – või ta teadlikult hämab. Mul on selles suhtes tõsine kahtlus, sellepärast et eile lugesin ma uudist, et ÜRO-s võeti vastu otsus, et Ukrainal on õigus nõuda teistest riikidest tagasi kutsealuseid mehi sõjaväeteenistusse. Ja olen lugenud ka seda, et selliste inimeste arv teistes riikides ulatub erinevatel hinnangutel sadadesse tuhandetesse. Kui Ukrainal on väga tõsine puudus praegu rindel olevatest meestest, siis on elementaarne, et kui meie Ukrainat toetada tahame ja tegelikkuses toetame, siis me tegeleme ka sellega, et siin olevad mehed läheksid Ukrainasse võitlema, mitte ei elaks meie juures pajuki peal. Seda esiteks, selle eelmise teema käsitluseks. 

Aga tulen oma küsimuse juurde sisejulgeolekust. Sõja puhkedes vallandus Ukrainas massiline väljaränne ja meie Eestis näeme ka selle väljarände tulemusi. Me võime siin ju jällegi vaielda selle üle, kas meil on 100 000 tulnukat või 120 000 või 80 000, võime rääkida ka sellest, kas nad on tulnud siia tööloaga või viisavabalt, ja nii edasi. Need on kõik manipulatsioonid. Fakt on see, et Eesti rahvastik on kasvanud mitme protsendi võrra – jälle võime vaielda, kas 3% või 3,5% võrra – tänu sellele, et Ukrainast on vallandunud tohutu väljaränne. 

Nüüd, Ameerika analüütikud – hiljaaegu lugesin – ütlevad, et sõja kaotuse korral, kui Ukraina kaotab sõja, võib sealt lahkuda kuni 20 miljonit inimest, kes põgenevad Vene okupatsiooni eest. Kui me nüüd võtame, et eelmine põgenikelaine oli suurusjärgus 5 miljonit ja meile jõudis kuskil 100 000, siis me räägime sellest, et Eestisse võib selle loogika kohaselt jõuda kuni pool miljonit uut Ukraina põgenikku.

Aitäh!

Kuni pool miljonit! Kuidas me saame oma sisejulgeolekut ja oma sotsiaalse ja poliitilise süsteemi jätkumist tagada, kui me ei võta vastu mingeid otsuseid sisserände piiramiseks? 

Palun, härra minister!

Aitäh! Teate, ma pean alustama ühe täpsustusega: sõltumata sellest, mida ÜRO-s arutatakse, on Ukrainal alati õigus, ükstapuha, mida mõni rahvusvaheline organisatsioon arvab või mida mõni teine riik arvab, kutsuda tagasi neid inimesi, kes kuhugi maailma on läinud ja keda nad näiteks tahavad mobiliseerida. Neil on see õigus olemas ja nad saavad seda alati teha. Iseasi on see, millised on rahvusvahelised kokkulepped, ja kas nad seda teha tahavad. Aga neil see õigus on alati olemas, seda keegi ei pea neile andma. Ja ma kordan veel kord üle: Ukraina seda sooviavaldust ei ole teinud. 

Huvitav debatt käib meil siin. Te kuidagi surute peale, et me peaksime inimesed saatma Ukrainasse, ja väidate, et Ukraina vajab neid. Võib-olla see tõesti niimoodi on, et Ukraina neid vajab, aga Ukraina ei soovi seda, et me seda teeks. Neil tekiksid seal arvatavasti mingid teised probleemid. Ärme paneme ukrainlastele sõnu suhu. Ma arvan, et Ukraina parlament ja president ja valitsus teavad meist paremini, kuidas seal riigis toimetada ja sõja ajal hakkama saada. 

Nüüd, te rääkisite siin sellest, et kui Ukraina peaks kaotama. Mina ei usu, et Ukraina selle sõja selliselt kaotab, et Venemaa Ukraina vallutab ja see ennustus, millest te rääkisite, kuidagi ellu peaks rakenduma. Ma ei usu sellesse. Seda ei ole tänases loogikas kuidagi näha, et selline põgenikevool tulema peaks. 

Nüüd, mis puudutab põgenikke, siis see ajutine kaitse on antud neile teatud ajaks. See aeg saab siin aasta jooksul läbi. Euroopa nagunii peab mõtlema, mida ja kuidas teha. Me oleme selle otsuse Euroopas koos teinud ja küsimus on, mis saab siin olevatest Ukraina põgenikest tegelikult aasta pärast, kui neil saab otsa aeg, mis neile Euroopas viibimiseks on antud. See debatt on meil alles ees. Seda, et sellises koguses põgenikke peaks tulema hakkama, pole kuskil ette näha. Sellist prognoosi mina pole kordagi valitsuse julgeolekukabinetis kuulnud, et sõja kulg võiks selliselt minna, ja ma ei ole ka seda avalikust ruumist kuskilt lugeda saanud.

Aitäh! Ja kuna ma vihjasin Jaak Valge võimalusele [kasutada] protseduurilist küsimust, siis ma loodan, et härra Mart Helme vabandab, kui annan vahepeal erandina protseduurilise küsimuse Jaak Valgele. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Te olete jurist ja ma pöördun teie poole selles mõttes, et te ju teate seda vahet kaitse saanute puhul, mis on ajutine kaitse ja mis on rahvusvaheline kaitse. Ma oletan, et te teate. Kas sel juhul ei oleks teie poolt korrektne teha ministrile märkus, et kui ta räägib Ukraina sõjapõgenikest meestest vanuses 18–60, siis ta räägib ainult ajutise kaitse saanutest? Ta ei liida sinna rahvusvahelise kaitse saanuid, keda on 4000, nii et kokku on neid 11 000, mitte see arv, mida minister igal pool märgib. Mul on praegu ees konkreetsed Siseministeeriumist saadud andmed eelmise aasta lõpu seisuga. Palun tehke talle selgeks, et ajutise ja rahvusvahelise kaitse saanud isikud tuleb kokku arvestada.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei kahtle ei teie teadmistes selles küsimuses ega ka siseminister Lauri Läänemetsa teadmistes. Võib-olla on siis natukene infomüra sees. Ja teiseks, mis puudutab märkuste tegemist, siis ma ütlen veel kord – hea kolleeg Varro Vooglaid küll lahkus saalist –, et ma kindlasti ei pretendeeri sellele. Ma olen valmis ka ministritele tegema märkusi, kui nad ei vasta küsimusele, aga loomulikult ma ei hakka siin sõrmega järge vedama ühe või teise termini kasutamise korral. See oleks lubamatu roll, te õige ruttu saaksite mu peale pahaseks, kui ma hakkaksin selliste asjade peale sekkuma. 

Aga nüüd täpsustav küsimus, kolleeg Mart Helme, palun!

Kui Zelenskõi käis Eestis, siis ta ütles väga selgesti, et Ukraina soovib oma inimesi tagasi. Ukraina soovib tagasi nii neid inimesi, kes peaksid rindele minema, kui ka neid inimesi, kes peaksid minema Ukrainat üles ehitama. Ta väga selgelt ütles seda, väga selgelt ja ühemõtteliselt väljendus. Ja ta ütles ka väga selgelt, et viis kuni seitse inimest on vaja, et ühte sõdurit rindel varustada ja tagada talle kõik vajalik. Need on Zelenskõi Eestis öeldud seisukohad. Rääkida sellest, et me kuidagi teeksime ülekohut ja nad ei ole tahtnud oma inimesi tagasi – no see ei vasta lihtsalt tõele. Nüüd, tulles selle juurde, et teie ei usu, et Ukraina kaotab – te võite uskuda mida iganes, sellel ei ole mingit tähtsust. Meie propagandistid on ju rääkinud meile kogu aeg, kuidas kohe-kohe sureb Putin ära ja Venemaa laguneb ja Venemaal toimub riigipööre ja Venemaal ei ole enam relvi ja Venemaal ei ole enam sõdureid. Kaks aastat oleme kuulnud siin, igasugused Tarod, Kalmused ja Saksad meile räägivad seda vahetpidamata. Täna on uued desinformatsioonid, mis on pooltõde sellest, mis tegelikult toimub. 

Ei ole usus küsimus. Küsimus on selles, mis tegelikult toimub. Ja milleks meie valmisolek, kui teie hirmutate plakatitega inimesi, et Tallinn pommitatakse puruks? See on ka propagandasõda, aga see on propagandasõda meie inimeste vastu. Minu küsimus, millele te üldse ei vastanud, oli see: kuidas kavatseb valitsus massiimmigratsiooni tingimustes tagada selle, et Eesti poliitiline, etniline ja üldse meie inimeste heaolu on tagatud ka tulevikus? Te ei vastanud, kas valitsusel on selle kohta mingi plaan või ei ole. Kui teil plaani ei ole, siis te ei suuda tagada ka sisejulgeolekut, sest lihtsalt protsessid väljuvad kontrolli alt ja inimesed tulevad tänavale. Ja needsamad inimesed, keda te siia vastu võtate, needsamad inimesed võib-olla hakkavad ka lõhkuma Lauri Läänemetsa autot, sellepärast et keegi torgib neid kusagilt tagant. 

Aitäh, hea kolleeg! 

Te ju ei vastanud ka küsimusele, miks me ei tegele korralikult nende Venemaa poolt meile sokutatud GRU agentidega. On teil ikkagi mingi plaan, kuidas tagada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimine? 

Palun, härra minister!

Aitäh! Teate, ma olen ka olnud selles rollis ja loodetavasti saan veel kunagi olla selles rollis, kus teie praegu parlamendisaadikuna olete. Kui te oma küsimuses nii palju väiteid ja küsimusi järjest üles loete, siis ei ole võimalik neile vastata, sest need ei jää lihtsalt meelde. Te küsisite umbes kümmet asja ja ma täpselt ei mäleta, mis see nii-öelda fookus oli. Vabandust, ei midagi pahatahtlikku, aga kui te esitate küsimusi nii paljude väidete saatel, millele ma kõigele pean vastama hakkama, siis mina ei ole sellel tasemel, et suudaks kõike niimoodi meelde jätta. Aga ma proovin meenutada, mida kõike te küsisite, ja tõesti proovin ka vastata. 

Esiteks see teie väide, mis mul siin lõpus kõrvu jäi: et Ukraina kodanikud hakkavad siin autosid lõhkuma ja GRU-ga koostööd tegema. Vaat see nüüd oli küll midagi uut. Keegi teine pole midagi sellist kuskil väitnud, aga ma saan aru, et te kogu aeg tahate öelda, et siia tulnud Ukraina põgenikud – lapsed, naised, mehed ehk kõik, vahet ei ole, mis vanuses, kas väiksed või suured – on pahad ja Eestile kuidagi ohtlikud ja kuidagi kuritahtlikud. Ei ole! Ei ole! Ma sellega ei ole nõus. See väide, mis teie jutus kõlas, aga täpselt sellele osutas. Ma sellega nõus ei ole. 

Ja nüüd ongi käes see hetk, kus ma ei mäleta enam, mida te veel küsisite. Vabandust, kõige heatahtlikumalt ma sooviksin vastata, aga seal oli nii palju väiteid, et kui keegi aitab mul meenutada, mis need küsimused olid … (Saalist öeldakse midagi.) Kas te suudate seda? See kolm minutit teksti, seal oli väiteid ja küsimusi nii palju.

Head kolleegid, kui mina hakkan nüüd välja valima neid küsimusi kolleeg Mart Helme küsimustest … Head kolleegid, lähme kordamööda!

Te võite öelda.

Meile jääb veel mõni minut aega ka saalist küsida, aga teeme selle punkti lõpuni.

Tõesti, aitäh siis, aga ma praegu kõige parema tahtmise juures ei suuda meenutada, mis asjad need kõik olid.

Ja nüüd on lisaküsimus, Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea siseminister peaministri ülesannetes! Mart Helme küsimus oli väga lihtne: milline on valitsuse plaan massilise sisserände korral, mis võib aastate jooksul tekkida? Võib arvestada, et siia võib tulla kuni pool miljonit sisserändajat. Tahtsin just öelda, et kui juhataja annaks ministrile pastaka, siis ta saaks mõned märksõnad üles kirjutada. Või kui pastakas on juba olemas, siis ta saab selle kirja panna. 

Aga ma kordan üle, et Zelenskõi siinsamas Riigikogu puldis ütles, et tema soovib Ukraina inimesi tagasi. Kes rindele ei saa minna, peaks tegutsema tagalas. Ja Mart Helme ütles õigesti, et viis kuni seitse tagalainimest katavad ühe rindel oleva sõduri vajadused. Nii et ei vasta tõele see teie väide, et president ei ole seda soovi avaldanud. Nüüd on küsimus selles, kuidas me seda käsitleme: kas me läheme ja aitame Ukrainat või me istume edasi, ootame, kuni tuleb mingi ametlik meil või telefonikõne või SMS selle kohta, et saatke tagasi need ja need inimesed. 

Aga ma küsiksin Eesti sisejulgeoleku kohta. Valitsusel ju varsti hakkavad riigi eelarvestrateegia läbirääkimised. Meie sisejulgeoleku olulisimad [tagajad] on Päästeamet ja Politsei- ja Piirivalveamet. Kui suure palgatõusuga nad võiksid järgmisel aastal arvestada? Nemad on meie eesliinil, nemad on meie silmad, meie kõrvad. Millise sõnumiga saavad päästjad järgmise aasta riigieelarvest oma palgatõusu oodata?

Aitäh! Ma alustan igaks juhuks algusest, [mitte] tagantpoolt. Siis saavad muud küsimused ka vastuse. Mis puudutab väidetavat massilist sisserännet, siis meil ei ole ette näha, et oleks tulemas mingi massiline sisseränne Ukrainast. Ja mis puudutab seda, et vajadusel on vaja teha vastuvõtuprognoose ja [mõelda], kuidas Eesti kellegagi toimetama peab, siis ma väidan seda, et viimase kahe aasta jooksul tehtud prognoosid Ukraina põgenike arvu kohta on põhimõtteliselt paika pidanud. Valitsuses on need graafikud olemas: prognoosigraafik ja kui palju tegelikult on tulnud. Me suudame suhteliselt hästi prognoosida. Nii et ma saan teid rahustada: tänane prognoos ütleb, et [masse] ei ole tulemas. Te ikkagi väidate, et siia hakkab üle piiride palju inimesi tulema. Vene piir on kinni, ei tule sealt Vene piirilt üle ühtegi inimest, kes tulema ei peaks. Ainult Ukraina põgenikke me sealt sisse laseme ja neid tuleb praegu väga vähe. 

Mis puudutab president Zelenskõi üleskutset oma kodanikele, siis jah, see vastab tõele, ta tegi selle üleskutse oma kodanikele. Samas on Eesti valitsus küsinud Zelenskõi käest, kas Eesti riigilt oodatakse [sellesuunalist] tegevust. Ei, Eesti riigilt ei oodata sellist tegevust, see oli üleskutse kodanikele. Riikidevaheline suhtlus ei käi nii, et keegi kuskil lihtsalt ütleb midagi oma kõnes. Riikidevaheline suhtlus käib alati ametlikult paberi peal, et saaks olla kindel, mida sooviti, kui palju sooviti. Keegi ei tohi milleski eksida. See on tavapraktika, selles ei ole midagi uut. Mitte ühtegi kirjalikku palvet ja ka mitte ühtegi suulist palvet Eesti riigi tegutsemiseks, et Ukraina meestest sõjapõgenikke saata Ukrainasse tagasi, Ukraina riik pole Eestile esitanud. See vastab tõele. Nii et meil mõlemal on õigus, niimoodi ta on. 

Mis puudutab palkasid, siis palganumbreid ma ei oska öelda, aga ma saan öelda, et kindlasti mina selle palgateemaga valitsusse lähen, kui me eelarvet teeme. Me oleme ametiühingutega – päästjate, politseinike ja Häirekeskuse ametiühingutega – nendest palkadest rääkinud. Me pole ametiühingutega omavahel kokku leppinud või läbirääkimistega jõudnud tulemuseni, mis võiks olla see number, millega minister seekord valitsusse läheb. Kui see selgub, siis ma saan teile seda ka öelda.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Kui nüüd kolleeg Jaak Valge on nõus küsimuse pikkusega üks minut ja minister vastamise ajaga üks minut, siis ma saaksin selle küsimuse võtta. Palun mikrofon Jaak Valgele. Üks minut küsimuseks. Kellele te küsimuse esitate?

Suur tänu selle lahkuse eest! Lugupeetud minister! Nõukogude aja viimasel aastakümnel rändas Eestisse sisse keskmiselt 10 000 – 15 000 inimest aastas. Meile on nüüd aastatel 2017–2021 rännanud sisse [ametlikult] samas suurusjärgus isikuid ja järgmistel aastatel lisaks veel teadmata hulgal, arvatavasti 100 000 ringis, neid Ukrainast tulnuid. Nõukogude aja taagast me tahtsimegi vabaneda selle tõttu, et me kuidagi ei suutnud alla neelata seda massilist sisserännet, milleks me toona ka nimetasime seda [immigratsiooni]. Ja nüüd on minu küsimus see, et mis siis teie mõistes see massiline sisseränne üleüldse on. Kui suur see peaks olema?

Aitäh! Palun, härra minister! Üks minut.

Aitäh! Mul ei ole teile öelda mingit numbrit, mis siis on massiline sisseränne. Ma arvan, et ränne peab olema nii mõistlik, et Eesti ühiskond sellega hakkama saab. Rändes on erinevad loogikad ka, aga te panete kõik ühte patta. Me räägime ukrainlaste aitamisest, see on üks osa rändest, teistpidi on küsimus töörändes. Kui ma ütleks vastates ükstapuha millise numbri, ma arvan, et see ei oleks õige. Pole loogiline seda siin lihtsalt ühe numbrina välja öelda.

Aitäh, lugupeetud ministrid! Aitäh, head kolleegid! Infotund on lõppenud.