Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame 14. veebruari infotundi. Kõigepealt, head kolleegid, palun [teeme] kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on registreerunud 12 Riigikogu liiget, puudub 89.

Enne kui me asume infotunni juurde, tervitan ka rõdul olevaid Palamuse kooli õpilasi. Tere päevast! 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, siseminister Lauri Läänemets ja rahandusminister Mart Võrklaev. Meie infotunni reeglid on ikka samad. Nii nagu ka varem võib Riigikogu liige registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamise aeg on kaks minutit, vastamise aeg on kolm minutit. Pärast vastamist saab küsija võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab esitada ka lisaküsimuse.

Asume küsimuste juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on valitsuse poliitika. Urmas Reinsalu, palun!

Proua peaminister! Kõigepealt [soovin] isiklikult teile ja valitsusele ilusat sõbrapäeva! 

Valitsuse ülesanne raskel ajal on pakkuda ühiskonnale lootust ja kindlustunnet. Ma pean teile avameelselt ütlema, vaadates laiemalt valitsuse poliitikat, et see on läbi kukkunud. Üheksandat kvartalit kestab majanduslangus, teie valitsuse lõputud ebaõnnestunud katsed rahandust [korrastada], mitte mingisugust sisulist kärpepoliitilist agendat, maksudega lajatamine, ettevõtluse stressi viimine, otsustamatus kiirete valikute [tegemisel] energeetikavaldkonnas, passiivsus Euroopa poliitikas, siseturgu halvendavad uued regulatsioonid – see kontekst on väga kehv, proua peaminister, ma tunnistan teile avameelselt. 

Kuid selles olukorras asub Riigikogu täna arutama teie valitsuse järjekordset sünnitist, automaksu, mille kohta te eelmisel nädalal minu küsimusele vastates tõdesite, et teie ei oleks soovinud seda kehtestada. Kuid ometi on teie valitsus asunud seda kiirkorras parlamendis läbi suruma. 

Majanduslanguse ajal ei tohi makse tõsta. See halvendab meie majanduse konkurentsivõimet, nagu on tõdenud ettevõtlusorganisatsioonid. Samuti pärsib see inimeste toimetulekut, sealhulgas liikumisvabadust. 

Minu küsimus teile, proua peaminister, seoses automaksuga on väga konkreetne: kui palju loodab valitsus järgmisel aastal nii ettevõtjatelt kui ka Eesti inimestelt automaksuga raha kokku koguda? Ja teiseks, miks ei ole valitsus ei selle eelnõu väljatöötamiskavatsuses ega ka eelnõus endas esitanud sisulist mõjuanalüüsi, kuidas [automaks mõjutab] eriti hajaasustuses [elavate] lastega perede ja töötavate inimeste …

Teie aeg. 

… liikumisvabadust ja toimetulekut?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Sel ajal, kui mina olen olnud peaminister, on olnud üks kriis teise järel. Teie ees on olnud ka peaministreid, kes on purjetanud läbi oma peaministriaja nii, et nad ei ole pidanud ühegi kriisiga rinda pistma. Aga tõesti, kui mina alustasin, siis oli COVID-i [pandeemia] – see ei olnud kuidagi valitsusest sõltuv, vaid see oli üleilmne tervisekriis. Pärast seda oli energiakriis, mis oli seotud sõjaga, mis oli kohe-kohe puhkemas, siis sõda ja nüüd majanduslangus. Selles mõttes on olnud rasked ajad ka valitsuses. 

Mida ei saa valitsusele ette heita? Ei saa ette heita otsustamatust, sellepärast et me oleme teinud väga palju otsuseid väga kiiresti, ka siis, kui mind siin Riigikogu ees on nende eest väga mõnitatud. Toon lihtsalt näite. 19. jaanuaril 2022. aastal vahetult enne sõda me otsustasime suurendada riigikaitsekulutusi kiiremas korras ja minna hangetesse, sest me nägime, et sõda on kohe puhkemas, ja peale seda oleks olnud palju keerulisem neid hankeid teha. 

Riigikaitsesse me oleme juurde pannud pärast seda igal aastal 400 miljonit. 400 miljonit täiendavat kulu, milles, mulle tundub, on kõik ühte meelt, sellepärast et Riigikogu valimiste eel lubasid kõik erakonnad 3% sisemajanduse kogutoodangust investeerida riigikaitsesse. Miks ma sellest räägin? Sellel põhjusel, et me saame kulutada ainult seda raha, mida maksumaksjad meile annavad. Valitsusel ei ole mitte mingisugust muud rahakotti, kui on riigi rahakott. 

Kui te küsite konkreetselt, kui palju me ennustame automaksust tulu saada, siis see on 236 miljonit eurot. See on üsna märkimisväärne [summa]. Automaksu ehk vara maksustada on soovitanud meile OECD. Teatavasti saab maksustada töötamist, saab maksustada tarbimist ja saab maksustada vara. Meie oleme teinud tulumaksureformi selleks, et just tööandjatel, ettevõtjatel väga olulise sisendi kulu, mis on tööjõukulu, vähendada ja vähendada seda survet. See aitab majanduse konkurentsivõimele kaasa ja samal ajal jätab inimestele rohkem raha kätte, et nad saaksid otsustada, kuidas seda kasutada.

Nüüd, mis puudutab mõjuanalüüse, siis mõjuanalüüsid, nagu te väga hästi teate, on alati tuleviku ennustamine. Olete olnud ise valitsuses, kes on mõjuanalüüsidega väga puusse pannud, kui me mõtleme kasvõi aktsiiside tõstmisele, mis tekitas Lätiga suure piirikaubanduse, mille tulemusena need ennustused, mis mõjuanalüüsis olid toodud, ju ei täitunud. Mul on hea meel tõdeda, et me oleme püüdnud teha mõjuanalüüse paremini. Kas need on täiesti kuulikindlad, seda näitab alles tulevik, sest [ainult] tagantjärgi saab hinnata, kuidas asjad on läinud. Tuleviku ennustamisel on alati palju erinevaid faktoreid.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Proua peaminister, minu küsimusele te ei vastanud. Selles seaduseelnõus ega seaduse väljatöötamiskavatsuses mingit mõjuanalüüsi tegelikkuses ei ole. Väljatöötamiskavatsus viitab sellele, et mõjuanalüüsi ei jõutud teha ja tehakse eelnõuga [koos]. Eelnõus viidatakse omakorda väljatöötamiskavatsusele, mis oli aluseks eelnõu koostamisele ja sellise maksupoliitilise agenda valimisele. 

Proua peaminister! Loomulikult, kogu raha, mis riigil on, tuleb tegelikkuses nendest [maksudest], mida maksavad inimesed ja mida maksavad ettevõtted. Te ütlete, et teie valitsus on olnud otsusekindel ja langetanud otsuseid. Kahjuks pean ma praeguses majanduslanguse olukorras tunnistama – ma hoiatasin teid juba eelmisel suvel korduvalt ja järjekindlalt –, et teie valitsuse poliitiline agenda tegelikult halvendab meie majanduse konkurentsivõimet ja [viib] meid sügavamasse majanduslangusesse. Kahjuks te ei võtnud neid hoiatusi kuulda. Valitsusel ei ole praegu mitte mingisugust sisulist plaani majanduskeskkonna parandamiseks ja see on tõsine probleem. 

Minu küsimus jätkuvalt on selline. Te ütlete, et tulevikku keegi ei tea ja me lihtsalt peamegi ehk parlament peab otsustama veerand miljardi euro ulatuses inimeste täiendava maksustamise. Miks jättis valitsus tähelepanuta kümnete huviorganisatsioonide üleskutsed sellest uuest maksust loobuda? Madalad maksud ja liikumisvabadus on olnud Eesti elu voorus, mitte probleem, mida me peame OECD ettekirjutuse või soovituse alusel muutma. Ärge pugege OECD selja taha. Öelge, milline on selle maksu mõju inimeste liikumisvabadusele ja toimetulekule.

Aitäh! Kõigepealt, loomulikult ei meeldi kellelegi maksud. Kui tehti uuringut ja küsiti, kes toetab maksutõuse, siis 70% inimestest ütles, et ei toeta. Ma tegin nalja, et [ülejäänud] 30% võib-olla ei saanud küsimusest aru, sellepärast et ka mina ei toeta maksutõuse. Neid makse on vaja tõsta selle jaoks, et teha ühiseid asju. Ei saa rääkida siinsamas saalis, et õpetajate palka tuleb tõsta, pensioneid tuleb tõsta, teid tuleb ehitada, riigikaitsesse tuleb investeerida, aga kokku hoida midagi ei tohi. Nii kui me tuleme mingite kokkuhoiuettepanekutega, siis öeldakse, et ou-ou-ou, seda ei tohi ära jätta ja ühtegi maksu ei tohi tõsta. Kuidas see valem teie peas kokku tuleb? 

Nüüd, kui teid huvitavad mõjuanalüüsid, siis need on seletuskirjas olemas. Aga inimeste jaoks on võib-olla oluline see, mida see tähendab kulude mõttes. Näiteks kui meil on kümne aasta vanune sõiduk, siis on maks 14 eurot kuus. 14 eurot kuus ei ole tegelikult suur summa. 15-aastase sõiduki puhul on see seitse eurot kuus ja vanema kui 20-aastase sõiduki puhul on see neli eurot kuus. 

Nüüd, kui me võtame [muud] kulutused, mida inimesed autodele [teevad], siis need on tunduvalt suuremad. Kui vaatate kogupilti ja mõtlete kindlustusele, kütusele, paranduskuludele ja kõikidele [muudele kulutustele], mis lähevad autole, siis automaks on 2%. 2%! Ja kui me võtame näite, et kütus oli vahepeal kallis, bensiin maksis 2,17, siis sellega võrreldes on bensiin tänaseks odavnenud 52 sendi võrra. Kui inimene ostab 100 liitrit kütust kuus, siis tipuga võrreldes tähendab see kokkuhoidu 50 eurot kuus ehk 600 eurot aastat.

Mida ma tahan selle näitega öelda, on see, et on olnud palju suuremaid šokke autodega seoses või autode kasutamisega seoses kui automaks ja inimesed elasid need üle. See on 2% autokuludest. Ka mina ei tahaks seda maksu kehtestada, aga praeguses julgeolekuolukorras, kus me peame riigikaitsesse investeerima rohkem – te kõik olite nõus, et me peame 3% SKT-st riigikaitsesse investeerima –, me peame paluma maksumaksjalt suuremat panust riigi rahakotti ehk tulude poolele, et me saaksime teha kulutusi, mida meil on vältimatult vaja teha selles julgeolekuolukorras.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, lisaküsimus palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Tegelikult on automaksu kehtestamisel autoomanike jaoks tegemist kolmekordse maksustamisega. Esiteks, meil on tõusnud käibemaks, mis tähendab automaatselt seda, et sõidukite hinnad on tõusnud, samuti varuosade ja erinevate teenuste [hinnad]. Teiseks, te ju teate, et meil tõuseb ka aktsiis. See on teine maks, mida maksavad absoluutselt kõik autoomanikud, kusjuures maksavad rohkem need, kelle auto tarbib rohkem kütust. Ehk juba selle kaudu toimub meil reguleerimine ja rohkemate maksude kogumine nendelt, kellel on võimsamad ja võib-olla saastavamad autod. Ja kolmandaks, te soovite sisse viia eraldiseisva automaksu. Ehk iga sõidukiomaniku jaoks on tegemist kolmekordse maksustamisega. 

Ja samal ajal, mida soovib valitsus pakkuda vastutasuks? Selle asemel et maksudest kogutud [raha] suunata näiteks teetaristusse, olete te hoopis otsustanud seal investeeringute mahtu kahekordselt vähendada. Aga selle kohta ma ütlesin juba eelmisel nädalal, et võib-olla see ongi teie plaan, et automaksu tulemusel oleks meil kaks korda vähem autode kasutamist ja seetõttu ka kaks korda vähem planeeritud investeeringuid tulevikku. 

Olgu. Aga see pole veel kõik. Mida te olete otsustanud pakkuda alternatiiviks inimestele, eriti maapiirkondades [elavatele inimestele], kes lõpuks ongi võib-olla valmis autost loobuma? Neile te pakute [võimaluse] osta pilet ühistranspordile. See on ju teie valitsuse lisaboonus: tasuta ühistranspordi kaotamine. Mul on küsimus, mis on ikkagi need meetmed, mille abil valitsus kavatseb suurendada inimeste mobiilsust, eriti maapiirkondades. Kõik need sammud on hoopiski vastupidises suunas. Mille jaoks te neid makse kogute, kui vastutasuks te midagi pakkuda ei suuda?

Aitäh! Ma saan aru, et teie jaoks ei ole julgeolek mingi [hüve], mida pakkuda. Jah, see on tõsi, et kui siin on rahu, siis ei saada aru, et me peame riigikaitsesse investeerima. Ma toon sellise näite, et 1933. aastal olid Eesti riigikaitsekulutused rekordmadalad. Rekordmadalad seepärast, et oli samasugune rahuaeg, ja mis sa siis paned [raha] riigikaitsesse, kui seda ei ole justkui vaja. Ehitad üles oma jõukust, inimeste heaolu igatpidi, aga riigikaitsesse ei investeeri. 1938. aastal selgus, et vägagi oleks vaja riigikaitsesse investeerida, sest sõda Euroopas oli ukse ees. Aga kahjuks oli juba liiga hilja. Neid hankeid ei suutnud keegi ellu viia. Me teame, mis ajaloos juhtus. Minu jaoks on väga oluline, et Eesti riik jääks iseseisva riigina kestma. 

Te ütlete, et maksutulu tuleks suunata taristusse. Loomulikult, nagu ma ütlesin, ma olen teiega nõus, et me peame teedesse investeerima rohkem, mitte ainult riigiteedesse, aga ka kohalikesse teedesse. Ma käisin eile Lääne-Virumaal ja seal oli põhiline mure see, et kohalikud teed on halvas korras, [ja oli küsimus,] kuidas saaks neid paremini hooldada. Aga me ei saagi kirjutada [eelarvesse] sisse suuri investeeringuid olukorras, kus meil hetkel tulusid ei ole. See on täpselt see näide, mida ma Urmas Reinsalule tõin, et me oleme sunnitud tegelikult piirama teatud kulutusi, aga [te ütlete, et] seda ei tohi teha ja sealt ei tohi võtta. Siis me peame küsima täiendavaid tulusid. 

Nüüd, mis puudutab tasuta ühistransporti, siis ma väga vabandan, aga tasuta ühistransport Tallinnas on toonud kaasa autode [arvu] kasvu. See ei ole kuidagi suunanud inimesi rohkem ühistransporti kasutama. Mis seda teeb, on korralik ühistranspordivõrgustik, et inimesed saaksid sinna, kuhu neil on vaja [minna], sealt, kust neil on vaja [minna], sellel ajal, kui neil on vaja [minna], mitte see, et ühistransport on [ilmtingimata] tasuta. Kui vaadata sõidukeid, mis on Eesti registris, siis 44% nendest autodest asub Harjumaal, sealhulgas Tallinnas, ja 55% sõidukitest asub tiheasustusaladel, sealhulgas Tallinnas ja Tartumaal, kus tegelikult peaks ühistransport ju olema teie enda erakonna juhtimisel alternatiiv.

Aitäh, proua peaminister! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me läheme teise küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga tõesti, Urmas Reinsalu, palun ainult [küsimus] istungi läbiviimise protseduuri kohta, sellepärast et meil on 11 küsimust ja aeg surub tagant. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ma olen mõneti nõutu. Ma esitasin proua peaministrile kaks korda ühe küsimuse: miks ei ole tehtud automaksu eelnõu kohta sisulist mõjuanalüüsi? Sellele peaminister ei vastanud, vaid viitas, et auto ülalpidamiskulu kallineb üksnes 2%, samas kui Rahandusministeerium ise hindab ülalpidamiskulu kasvu 5–15% kogu auto elukaare mõttes.

Härra Riigikogu esimees, teie juhatate istungit. Teie ülesanne minu hinnangul peaks olema ka kutsuda üles valitsuse liiget vastama konkreetsele esitatud küsimusele ja mitte [kasutama] lihtsalt retoorilisi jutupunkte küsimuse sisust möödahiilimiseks.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Ma sain aru. Aga, hea kolleeg, niikaua kui vastaja püsib teemas, ei sekku istungi juhataja vastuse sisusse. Te teate seda väga hästi. Sellepärast ma palun ka, et juhul kui ikkagi teemas püsitakse, ei hakkaks me neid protseduurilisi küsimusi [esitama]. Vastasel juhul me ei jõua lihtsalt ära käsitleda neid küsimusi, mille on meile Riigikogu liikmed juba siia infotundi esitanud. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud esimees! Ma sekundeerin tegelikult eelkõnelejale. Miks on nii, et kui mina esitan küsimuse valitsuse plaani kohta mobiilsuse tagamiseks maapiirkondades, siis vastuse ma saan julgeoleku ning ka Tallinna probleemide ja teemade kohta? Kas ikkagi saab istungi juhataja kuidagi jälgida, et vastused oleksid teemas, mitte ei läheks täiesti vastupidises suunas?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin, niikaua kui püsitakse teemas, istungi juhataja ei sekku. Kui asi läheb teemast väga kaugele, siis [sekkun]. Antud juhul oli teema valitsuse poliitika. Niikaua on istungi juhatajal väga keeruline sekkuda …

Me läheme teise küsimuse juurde, mis on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Siim Pohlak ja teema on automaks. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Eelmisele küsijale vastates jätsite mulje, justkui automaks olekski nüüd paratamatus seepärast, et eelarve on miinuses ja nii edasi. Tegelikult on see ju ikkagi valikute küsimus. Mul on teile väga konkreetne küsimus: miks te eelistate eelarve tulu tekitada niigi hinnatõusu ja kõrgete laenuintresside all kannatavate Eesti inimeste autode maksustamise kaudu? Miks te olete teinud sellise valiku, selle asemel et maksustada suurpankade enneolematuid intressikasumeid? Miks te püüate raha võtta sealt, kus seda on tegelikult vähemaks jäänud, selle asemel et maksustada täiendavalt pankasid, kuhu Eesti inimeste käest, Eesti majandusest on kõrgete laenuintresside tõttu raha liikunud? Ma ei ole kuidagi vaenulik pankade suhtes, aga siin on ka küsimus õigluses. Automaksust ja pankade intressikasumite maksustamisest [saadav] tulu oleks samas suurusjärgus. Palun selgitage oma loogikat, millest selline eelistus, kui nüüd panna kaalukausile Eesti inimesed ja välismaine suurkapital. Ma palun konkreetset vastust, mitte loengut ega sildistamist. Millistel kaalutlustel olete te sellise valiku teinud?

Aitäh! Sellepärast et me oleme õigusriik ja tagantjärele makse me kehtestama ei lähe. See lihtsalt ei ole mõistlik ja sellel oleks majandusele väga suur efekt. Kui meil oli finantskriis, siis meie pangad ei vajanud tegelikult järeleaitamist, nii nagu väga paljudes riikides. Meie pangad aitasid ettevõtetel toime tulla finantskriisiga. Ka euribori intress on olnud null tegelikult väga pikalt, mille pärast ju kõik, kes on laenu võtnud, on sellest ka võitnud. Ja see lihtsalt ei ole õigusriigile kohane, et minnakse tagantjärele maksustama. See oleks kindlasti vaidlustatud. Ja ma lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et pankade kasumid alates 2025. aastast langevad, ehk siis me räägime tegelikult 2023. aastast ja 2024. aastast. 

Mida me tegime, oli see, et me istusime Eestis olevate pankade [esindajatega] maha selle jaoks, et [arutada,] kuidas nad saaksid eelarvesse rohkem panustada, just sellepärast et ühiskondlikku õiglustunnet need suured kasumid tegelikult riivavad. Pangad maksavad meile eelarvesse 520 miljonit, mis on rohkem, kui automaksust tuleb. Nad maksavad ka tagantjärele 2023. aasta eest. Me ei oleks seda [raha] kuidagi kätte saanud maksuga, vaid me saime selle kätte heaga, sellepärast et pankasid nii palju ei ole. 

Arvestada tuleb ka seda, et pangad on ainuke sektor, kes maksab avansilist tulumaksu. 2023. aastal laekus krediidiasutustelt avansilist tulumaksu 118,9 miljonit eurot versus – lihtsalt et te saaksite vahest aru – 50 miljonit 2022. aastal. 2024. aasta avansilise tulumaksu prognoos on 135 miljonit. 

Mis on ka oluline, on see, et 2025. aastast kaotab kehtivuse krediidiasutuste tulumaksu avansilise makse määr, mis on 14%, ja nad hakkavad maksma avansilist tulumaksu jooksvalt kasumilt 18%, mida tuleb maksta igal juhul, kasumi jaotamisest sõltumata. Kõik teised ettevõtted maksavad tulumaksu siis, kui nad kasumit välja võtavad. Pangad peavad tulumaksu igal juhul maksma. Lisaks rakendub 2025. aastal kasumi arvel väljamakstud dividendidele ja muudele kasumieraldistele ühetaoline 22% senise 20% asemel. 

See kõik tähendab seda, et aastatel 2023–2025 saame me pankadelt lisatulu – see on lisaks sellele, mis oli juba prognoositud – 520 miljonit eurot. Tuletan meelde, et …

Teie aeg!  

… automaksust [saame] 236 miljonit.

Aitäh! Siim Pohlak, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! See on tore, et te tõite nii tulumaksu tõusu kui ka pankade nii-öelda kiirendatud dividendi väljamaksed jutuks. Tegelikult te ju teete pikas vaates sellega riigieelarvele hoopis miinust juurde [võrreldes sellega,] kui pangad oleksid maksnud dividendid välja hiljem, peale maksutõusu. Oskate te öelda, kui palju on pikas vaates riigi rahaline kaotus umbes [võrreldes sellega,] kui need väljamaksed oleksid ikkagi tehtud peale tulumaksu tõusu? Mis see vahe on? See on väga lihtsasti välja arvutatav, lihtne arvutus. Ma arvan, et te oskate öelda, kui palju Eesti riik siin kaotas. 

Aga ma ikkagi ei saanud aru. Ma küll kuulasin teie juttu ja sain aru et vaesed pangad vajavad ikkagi riigi abi ja tuge ning pankadel on keeruline. Aga ma ei kuulnud mitte ühtegi sõna sellest, et Eesti inimestel on keeruline maksutõusude ja inflatsiooni tõttu. Kõigele sellele te ei pööranud üldse tähelepanu. Kogu fookus oli ainult pankadel. Sellega te kõnelesite päris palju tegelikult oma poliitikast. 

Aga mina tahaksin ikkagi saada vastust, mis filosoofia siin taga on, kas mingisugune poliitiline agenda või mis see on. Miks te eelistate välismaist suurkapitali Eesti inimestele maksude kehtestamise puhul – seda te ei öelnud. Te rääkisite palju toredat juttu sellest, kuidas pankadel on keeruline, aga mitte mingit konkreetset vastust. Palun veel kord kahele küsimusele vastust. Üks on see, et kui palju teie kokkuleppe tõttu kaotas riik pikas vaates pankade tulumaksu pealt, ja teine on see, et miks te eelistate maksustada Eesti inimesi, mitte välismaist suurkapitali.

Aitäh! Te heidate mulle ette seda, et ma vastan teie küsimusele. Te küsisite pankade maksustamise kohta ja ma vastasin pankade maksustamise kohta. Ma võin rääkida muidugi Eesti inimeste toimetulekust, aga siis, kui te selle kohta ka konkreetselt küsite. Mida te tahate? Te ütlete, et pangad peaksid eelarvesse rohkem panustama. Ma vastasin teile, kuidas me saime kokkuleppele, et nad eelarvesse rohkem panustavad ehk nad maksavad rohkem, kui esialgu oli planeeritud, meile eelarvesse. Nüüd te heidate ette, et me ikkagi saame selle raha kätte. Otsustage ära, kumb siis on. Kas see, et me saame selle raha pankadelt meie eelarvesse ja selle [raha] eest me saame teha inimestele olulisi asju või siis [see, et] me seda raha ei saa? 

Pangad ei vaja Eestis tuge. Vastupidi. Ma olengi seda öelnud, et pangad Eestis tuge ei vaja. Te küsisite selle kohta, ma lihtsalt tõin selle põhjenduse, et õigusriigis tagantjärele makse kehtestama ei minda, isegi kui see on ülipopulaarne. Loomulikult, keegi ei armasta pankasid. 

Mis puudutab inimeste toimetulekut, siis kui me vaatame, kuidas meil on inimeste ostujõud jälle kasvamas, sest palgad ja toetused kasvavad kiiremini, kui kasvavad hinnad, siis on see … Ma eile käisin, lihtsalt sõitsin Lääne-Virumaal ringi ja rääkisin inimestega. Ma tean, kõigil on raske, inimestel on raske, ettevõtetel on raske ja ka riigil on raske. Sellepärast me peamegi sellest kõik koos välja tulema. Me oleme sellises julgeolekuolukorras, kus me oleme, ja me peame tegema investeeringuid julgeolekusse. Me oleme palunud maksumaksjalt täiendavat tulu, et teha neid asju, mida me peame tegema. 

Me võime rääkida sellest, kuidas inimeste pensionid on kasvanud 17,6% ja sellel aastal kasvavad veel ligikaudu 10%. Samal ajal kasvavad hinnad keskmiselt kuskil 4%. Inimeste ostujõud on jälle kasvanud ja inimesed saavad lõppkokkuvõttes ikkagi hakkama. Tegelikult see pilt ei ole majanduses reaalselt nii must, kui seda maalitakse. Töökohti tuleb juurde, tööhõive on kõigi aegade suurim ja inimeste palgad tõusevad. Inimeste sissetulekud suurenevad, see on oluline.

Aitäh! Kert Kingo, lisaküsimus, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Esmalt, palun ärge hakake kohe karjuma ja siin kõike sildistama, kui see küsimus teile ei meeldi. Teie juhitud valitsused on olnud Eesti riigi ja Eesti inimeste suhtes kõige vaenulikumad valitsused. Teie arusaam [valitsemisest] piirdub ainult igasuguste maksude tõstmise ja uute maksude väljamõtlemisega. Ettekäändeks toote te muidugi need kulunud sõnaühendid nagu "eelarve tasakaal" ja "korras riigi rahandus". Samas tundub, et te ise ei saa nende sõnade tähendusestki aru, sest riigi rahanduse seis on viimase kolme valitsuse ehk teie valitsuste ajal läinud üha suuremasse miinusesse ja üha hullemaks.

Nüüd olete te jõudnud oma otsustega juba üksikisiku vara maksustamiseni, täpsemalt auto maksustamiseni, ja seda mitte ainult ühe maksuna, vaid koguni kahe maksuna. Ma seetõttu küsingi, kunas loobute te enda ja oma turvameeskonna uhketest maksumaksja raha eest ülalpeetavatest autodest, et toetada omalt poolt autostumise vähenemist ja teie elluviidavat rohepööret, ja hakkate kõik tööl käima ainult ühistranspordi või jalgrattaga – seda muidugi mitte ainult pildistamise tarbeks, vaid ikka aastaringselt.

Aitäh! Ma olin ju pikalt Riigikogu liige opositsioonis ja te võisite mind näha kogu aeg jalgrattaga tööle tulemas. Niipea kui ilmad lähevad ilusaks, hakkan ma rattaga käima jälle. Soovitan seda kõigile, kellel see võimalus siin Tallinna linnas on. Rattateid ehitatakse ka juurde, võimalusi [rattaga tööl] käia on.

Mis puudutab politsei autosid, siis seda saab [öelda] siseminister, kui palju neid autosid on vaja. Mina loomulikult tahan võimalikult vähe neid autosid kasutada, aga see ei ole kahjuks minu otsus, sest ma olen peaministri ülesannetes. Peaministrile on ette nähtud isikukaitse ja isikukaitsel on oma reeglid. Mulle meeldiks ka palju rohkem vabadust, aga see pole minu otsustada. See lähtub olukorrast ja ohuhinnangust, mille teeb politsei. Seda saab küsida nende käest. Aga ma võin küll öelda, et kui ma olen tahtnud käia jalgrattaga tööl, siis tegelikult on ka minu isikukaitsemeeskond sellega kenasti kaasas käinud ja käinud ka rattaga tööl.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on politseinike ja päästjate palgad. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Äsja toimus üle Eesti suurejooneline õpetajate streik, kus õpetajad nõudsid neile koalitsiooni lubatud palgatõusu, kuna esialgu tuli valitsus välja plaaniga tõsta nende palka 1,7% võrra, mis ausalt öeldes nägi välja kui pedagoogide mõnitamine. Praeguseks on see protsent tõusnud juba üle viie. Järgmisel nädalal algavad läbirääkimised nii õpetajate kollektiivlepingu [koostamiseks] järgmiseks kolmeks aastaks kui ka nende töötingimuste [arutamiseks]. 

Samal ajal on PPA töötajad, eelkõige politseinikud, päästjad ja piirivalvurid, jäetud sel aastal valitsuse poolt üldse palgatõusuta. Enamgi veel, siinviibiv peaminister andis mõista, et nende palgad külmutatakse praegusel tasemel lausa aastani 2027. Teie samal ajal väitsite, et see päris nii ei ole ja jutt käib ainult käesolevast aastast. Paistab, et teil on valitsuses sel teemal tekkinud lahkarvamused. 

Siit minu küsimus: mis on ikkagi teie sõnum täna politseinikele, päästjatele ja piirivalvuritele nende palga kohta? Kas see tõuseb järgmisel aastal või jääb teist aastat järjest muutumatuks? Ja kas vastab tõele, et järgmist palgatõusu võivad PPA töötajad oodata mitte varem kui aastal 2028?

Aitäh, lugupeetud küsija! Lugupeetud parlamendiliikmed! Mul on kõigepealt hea meel, et te kaasa mõtlete. Mida rohkem on meil Eestis inimesi, kes siseturvalisuse töötajatega kaasa mõtlevad, seda parem on, ma arvan. Üheskoos on võimalik kindlasti ka häid lahendusi välja mõelda. 

Tõesti, vastab tõele, et sellel aastal politseinikel, päästjatel ja Häirekeskuse töötajatel palgatõusu ei olnud. Aga sinna juurde tuleb öelda, et see ei tähenda, et valitsus pole investeerinud nendesse inimestesse. Vastupidi, me tegime suvel otsuse, Vabariigi Valitsus otsustas järgnevate aastate jooksul ligi 70 miljonit eurot panna eelkõige politsei väljaõppesse. Natuke läheb sellest kindlasti ka päästjate väljaõppesse. 

Politseiniku tänane number üks probleem on see, kui töölt läheb ära rohkem inimesi, kui tööle tuleb, siis tema töökoormus kasvab. Vahet ei ole, kui palju me palka inimesele juurde anname, töökoormus läheb nii suureks ja ikka on tema jaoks palk väike ja ta ei taha seal väga tööd teha. Ehk siis me püüame töökoormuse probleemi lahendada. See mõnes mõttes [muudab] ka seda tunnetust, kas töötasu on õiglane vastava koormuse eest. Kui eelmisel aastal näiteks lahkus politseist 300 töötajat ja Sisekaitseakadeemia võimekus asemele koolitada on siiamaani olnud 150 politseiametnikku, siis me võime matemaatilise tehte teha, kui kiiresti kellegi töökoormus kasvab ja kui kiiresti lõpuks politseinikke Eestis puudu jääb. 

Me selle probleemi lahendame nüüd ära. Me kahekordistame politsei väljaõpet, Sisekaitseakadeemiale tulevad uued ühiselamud koos uute õpperuumidega, kuskohas seda suuremamahulist õppetööd teha saab, uued õppejõud, kõik selline ja loomulikult ka osa Väike-Maarjas, autodroomi ehitamine, et politseiväljaõpet oleks võimalik ellu viia. See on number üks. 70 miljonit eurot on, ma arvan, väga suur panus Eesti politseisse ja mõnes mõttes ka Päästeametisse, sest ka [neil on] libedasõidud. See autodroom on ka nende turvalisuse ja nende elu küsimus.

Nüüd, palkade suhtes on minu seisukoht olnud väga lihtne. Mina lähen kindlasti eelarve tegemise ajal [valitsuskabinetti] ettepanekuga politseinikel ja päästjatel palkasid tõsta. Sotsiaaldemokraadid on olnud sellel seisukohal, et neljaks aastaks me riigitöötajate palkasid külmutada ei saa. Need läbirääkimised on meil suvel ees. Ma olen seda koalitsioonis mitmeid kordi öelnud, see kindlasti ei ole kellelegi jaoks uudis. Ja ma loodan, et me jõuame suvel ka positiivsele kokkuleppele.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Ma juba mainisin, et õpetajate streigiga õnnestus õpetajatel oma sõnum valitsusele edastada ja tuli ka tulemus, palkadeks leiti lisaks 5 miljonit eurot. Nüüd istutakse läbirääkimiste laua taha ja arutatakse õpetajate koormust, töötingimusi ja kollektiivlepingu võimalust. Teatavasti ei luba seadus PPA töötajatel streike korraldada ja neis osaleda. Samal ajal on tunda, et [sama] meeleolu on nende seas päris levinud. Näiteks käisid päästjad õpetajate meeleavaldustel Riigikogu maja ees ja toetasid õpetajaid nende nõuetes. Te kindlasti olete minuga nõus, et politseinike, päästjate ja piirivalvurite töö on riigi jaoks hästi oluline ja tihtipeale isegi kriitiliselt oluline. Mida te soovitaksite politseinikel, päästjatel ja piirivalvuritel teha olukorras, kus nad ei ole valitsuse kehtestatud palgapoliitikaga nõus? Streikida nad ei tohi, kuna seadus ei luba. Kuidas nad peaksid valitsusele oma sõnumi edastama, et sellel oleks ka tulemus?

Aitäh! Mina näiteks ütleks, et ametiühingusse tasub astuda. Mida rohkem [inimesi] on ametiühingus, seda suurem jõud on ametiühingul. Päästjate ametiühingut ma kiidaks veel eriti. Ka politseinikel ning Häirekeskuse töötajatel on ametiühing. Kõigi ametiühingutega koos oleme me palgajutte rääkinud eelmisel aastal ja kindlasti räägime varsti jälle. Me oleme arvutanud ja arvutame praegu, milline see palgatõus võiks olla, [ja arutame,] mis on ametiühingu nägemus, mis on ministri või valitsuse nägemus. Eks siis lõpuks sealt tuleva ettepanekuga ma valitsuse laua taha saan minna. Ma arvan, et ametiühing on väga head tööd teinud. Ma enne ministriks saamist olin ka Riigikogu liikmena päris hästi kursis sellega, mis selle valdkonna olukord on ja mis töötajate soovid on. Nad käivad igal aastal Riigikogu fraktsioonid ju läbi. Ma arvan, et te ise ka teate seda. Mina soovitaks ametiühingusse astuda. See kindlasti aitab kaasa. 

Ma olen seda meelt, et kõik inimesed loovad ühiskonnas meie jaoks olulist väärtust ja jõukust oma tööga. Seda teevad kindlasti ka päästjad ja politseinikud. Hästi palju räägitakse sellest, et justkui ettevõtja on see, kes ainukesena tulu teenib riigile, ja teised on ainult nii-öelda eelarvekulu. Ei, ma arvan, et ettevõtja teenib tulu ja loob rikkust ning täpselt samamoodi loob seda päästja ja politseinik. 

Seda näidet ma olen palju toonud. Suurem osa Eesti kaubandusvõrgust ehk poodidest ja kaubanduskeskustest ei saaks tänasel viisil toimida, kui meil ei oleks Eestis politseid ja politsei ei teeks sellisel tasemel tööd. Siis läheks see ettevõtetele arvatavasti oluliselt kallimaks. Ei oleks võimalik nutikassasid kasutada, sest [poes] ei ole turvaline, ja kõike muud. Teatud ettevõtlusvormid ei oleks üldse võimalikud, kui päästet poleks olemas. Ma kohtusin just hiljuti ühe ettevõtjaga ja oli juttu sellest vajadusest. Tal oli väga lihtne arvutus: kui ta peaks ise päästeteenust osutama, siis tal poleks mõtet ettevõtlusega üldse tegeleda. Nii et ühiskonna poolt panustamine nende inimeste palkadesse, ma arvan, on igati õige selles mõttes, et see on ju investeering turvalisusesse ja me tagame ettevõtjatele võimaluse tegutseda ja toimida. 

Ma olen ka sellel seisukohal, et kui riigi rahandus on vaja korda teha, siis tuleb seda alati teha ja pingutada selle nimel, aga ei ole õiglane, et selle tõttu ei tõuse riigitöötajate palgad. Riigitöötajate palgad peavad alati tõusma. Nemad ei saa olla ainukesed, kes põhiosas panustavad riigi rahanduse kordategemisse. Kui on vaja, siis tõstame vastavalt ülejäänud [inimeste] palga kasvule ka riigisektoris palku. Kui on riigieelarve kordategemiseks vaja raha, siis see tuleb maksudena kõigil ühtlaselt maksta. Päästjad maksavad oma pisikese osa, erasektoris töötavad [inimesed] maksavad oma pisikese osa, mitte nii, et päästjate palgatõus jääb ära ja nad nii-öelda maksavad enamuse sellest kinni.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlete, et päästjate ja politseinike palga tõstmiseks pole raha. Samas kulutasid ministeeriumid aasta alguses miljoneid eurosid ametnike lisatasudeks. See tähendab seda, et teil pole raha nende jaoks, kes teevad tegelikult tööd, kustutavad tulekahjusid ja hoiavad korda, aga te leidsite raha bürokraatide premeerimiseks. Selgitage seda loogikat palun! Ülemustele makstakse preemiat puuduliku tööedu eest, aga neile, kes päästavad inimeste elusid, makstakse alla keskmise palga.

Aitäh! Ma soovitan seda küsida eelmistelt ministritelt või valitsusvastutust kandnud inimestelt. Keskerakond on ka hiljuti Siseministeeriumis [seda vastutust kandnud]. Kui me võtame varasemad palgakasvud, siis minul oli siseministriks saades täpselt samasugune küsimus: kuidas saab olla, et kaks aastat tagasi oli alustava päästja palk 1190 eurot? See ei ole ju normaalne. Kaks aastat tagasi – oli vist kaks –, kui ma esimest korda sain riigieelarve tegemise juures olla, leppisime valitsuses kokku, et päästjate palgatõus on 36%. Sellega, millele te viitate, olen ma tõesti tegelenud. 

Ma tean, et Keskerakonna ministrid ja kindlasti mõni sotsiaaldemokraat on olnud [päästjate ja politseinike palga tõstmise juures], aga kui me vaatame läbi ajaloo, siis päästjate ja politseinike palgad on kõige rohkem tõusnud siis, kui sotsiaaldemokraadid on [siseministri] ametikohta pidanud. EKRE valitsuses oleku ajal täpselt samamoodi. Kui nad valitsusvastutust või selle valdkonna vastutust kandsid, olid nad väga tagasihoidlikud. Ühel aastal ei olnud näiteks üldse palgatõusu, rääkimata sellest, et ebaõiglast vahet vähendada. Sellega polegi tegeldud. Miks? See on hea küsimus, aga seda tuleb küsida teistelt inimestelt. 

Me tõesti oleme [sellega tegelenud]. 36%-line palgatõus oli väga oluline tõus, mitte lihtsalt elukalliduse pärast, vaid ka sellepärast, et päästjal oleks võimalik saada palka, millega normaalselt [hakkama saada], ja seda suurt ebaõiglast vahet vähendada, et ühel hetkel jõuaks nende palk tasemele, kus saaks vähemalt kodulaenu võtta, omale kodu ehitada ja oma pere turvalisus tagada. Politseinike palga tõus oli ka, ma arvan, märkimisväärne, 17% toona, ja see oli kõigi aegade suurim palgatõus. Me oleme selle murega tegelenud ja ei saa öelda, et nad on jäänud ilma. 

Ja ma pean ütlema seda, et kui meil olid siin rasked kriisiaastad, mis [olid seotud] koroona ja Ukraina sõja algusega, kui oli väga suur töökoormus nii Päästeametis kui ka politseis, siis oli näiteks politseile meil võimalik eelmine ja üle-eelmine aasta maksta lisatasusid ületundide ja nende töö eest. Seda PPA-s varasemalt väga palju juhtunud ei olnud. Kui see sinna kõrvale arvata, siis ei saa väita seda, et nendes asutustes ei ole inimesi tähele pandud ja neile pole tähelepanu pööratud. 

Loomulikult, mina tahaksin täpselt samamoodi nagu teie, et nende palgad oleks oluliselt suuremad. See ongi ühine pingutus. Ma ütlen suur tänu kaasa mõtlemast. Tegelikult lõppkokkuvõttes, et oleks võimalik nende palku tõsta, peab olema riigieelarves vahendeid. Nii et ma ootan, et te täpselt sama enesekindlalt ka pakute ise lahendusi, kuidas maksumuudatustega raha nende palkadeks leida. Iseenesest see raha ei teki.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on automaks. Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister Mart Võrklaev! Mõni nädal tagasi, kui te majanduskomisjonis Rahandusministeeriumi õigusloomeplaane tutvustasite, ma küsisin teilt, millised on teie edasised plaanid mootorsõidukimaksuga. Selle asemel et teisipäevasel päeval, kui ma seda küsisin, ausalt plaanide kohta vastata, hakkasite te minu peale ebaviisakalt häält tõstma ega vastanud nende kohta. Siiski andsite eelnõu mõne päeva pärast Riigikogule üle, haridustöötajate välja kuulutatud streigi päeval, mis jättis mulje, et tahtsite varjuda õpetajate streigi [taha] selle mootorsõidukimaksuga. Ka majanduskomisjonis [tahtsite] seda plaani minu peale hääle tõstmisega varjata.

Mina ei saa teie käitumist muuta, aga saan küsida saadikuna järgmist. Kooskõlastustabelis autoomanike liidu [küsimusele], miks te valitsusega ignoreerite nende kogutud 77 000 allkirja, vastate seal järgmist: "Antud juhul ei ole võimalik seetõttu lähtuda isikute soovist maksta, tuleb lähtuda riigi huvist jätkata eksisteerimist." See viimane osa kõlab ikka päris üle vindi, nagu automaksuta lakkaks meie riik eksisteerimast. Teie kolleeg Signe Riisalo rääkis sotsiaalkomisjonis meile sel nädalal peaaegu sama fataalset [juttu]. Ta ei [rääkinud] küll Eesti riigi eksisteerimisest, vaid ta väitis, et [automaksu] kogutakse sõjas Ukraina võidu saavutamiseks ehk automaks läheb julgeoleku ja kaitsevõime tõstmiseks.

Mind huvitab see, mille jaoks teie rahandusministrina plaanite kasutada automaksust [saadud raha], mida te kogute ka lasterikastelt peredelt ja puudega inimestelt, kellel on eriti raske maapiirkonnas ilma autota hakkama saada. Mille jaoks kogub seda raha Signe Riisalo ja mille jaoks on planeerinud automaksu tarvitada valitsus tervikuna? Ma usun, et selle kohta peaks ju valitsusel olema siiski ühtne seisukoht. Aga palun teie enda ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo terviklikke seisukohti, milleks te automaksu kogute ja kus te [kavatsete raha] kasutada.

Aitäh! Kõigepealt alustan sellest, et ma ei ole teie peale häält tõstnud ega midagi rääkimata jätnud. Ei puutunud ka küsimusse see ülevaade komisjonist. 

Aga nüüd mootorsõidukimaksust. Kõigepealt küsimus, miks me seda teeme. Me teeme seda sellepärast, et autostumist vähendada, eeskätt linnades, liikuda säästlikuma liikuvuse poole ja võtta kasutusele keskkonnasõbralikum autopark. Loomulikult [kaasneb] iga maksuga mõju, mõju riigieelarvele, ja teatavasti on riigieelarve meil suures miinuses.

Ma saan aru, et Isamaa arvab, et [peaks] tõstma toetusi, vähendama makse ja nii me seda riiki [peaks] valitsema. Kahjuks on tõde see, et nii me riiki valitseda ei saa. Riigi raha tuleb maksumaksjate käest ja sellepärast me peamegi alati maksumaksjatena küsima poliitikutelt, kui lubatakse järjekordselt suuri toetusi või mingeid hüvesid, kust see raha tuleb, sest lõpuks tuleb see raha meie kõigi enda taskust. Mootorsõidukimaks täidab keskkonnaeesmärke ja toob riigieelarvesse raha.

Nüüd on küsimus, kuhu see raha läheb. Aastaid on valitsus kahjuks teinud otsuseid nii, et nad suurendavad kulusid, aga ei ütle, kust tulud tulevad. See on meid toonud praegu siia [olukorda], kus meil on eelarves 1,2 miljardit defitsiiti ja me [maksame] 900 miljonit püsikulusid laenuga. Maksame laenu tagasi, maksame intresse ja tegelikult viib see meid lõpuks võlaspiraali.

Kuhu lähevad siis maksutulud? Lähevad riigieelarvesse. Seal on tehtud juba rida otsuseid, muidu me poleks eelarve defitsiiti jõudnud. Aga mootorsõidukimaksu arutelude valguses, kui me panime kokku 2024. aasta eelarvet ja järgmise nelja aasta riigi eelarvestrateegiat, me suurendasime ühistransporti suunatavaid vahendeid sellel aastal suurusjärgus 40 miljonit – kuigi mootorsõidukimaks hakkab kehtima järgmisest aastast – ja me suurendasime ka teedeinvesteeringuid. Teedeinvesteeringud on meil tegelikult liiga [väikesed], teed vajaksid täiendavaid vahendeid. Ma arvan, et järgmise aasta eelarve raames tuleb seda kindlasti arutada. Mootorsõidukimaks katab juba tehtud kulusid ja juba planeeritud kulusid. Planeeritud just ka selle arvestusega, et mootorsõidukimaks tuleb ja saab Riigikogus vastu võetud.

Suur tänu! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Majanduskomisjon puutub väga asjasse, sest teie kolleeg Andres Sutt tunnistas pärast, et hääletõstmine Riigikogu saadiku peale oli inetu. Ja minul on võimalus teile meelde tuletada, et Riigikogu on ministri tööandja. 

Te rääkisite mulle oma vastuses automaksu mõjust ja keskkonnaeesmärkidest, aga mulle on jäänud mulje, et valitsus pole arvestanud heitmekaubandussüsteemi mõjuga Eesti majandusele ja liiklusele. Saksa mõttekoja hinnangul võivad fossiilkütuste hinnad 2027. aastal kerkida 40 sendi [võrra] liitri kohta, sest heitkogustega kauplemise süsteem hakkab siis kehtima ka transpordisektorile. Euroopa Liidu liikmesriigid on selles kokku leppinud, et energeetikasektorist tuttav heitkoguste kauplemise süsteem laieneb 2027. aastast ka maanteetranspordile. See tähendab, et lisaks aktsiisile hakkab kütuse hinnas peegelduma ka süsinikukomponent. Mida rohkem kütus keskkonda saastab, seda suuremat lõivu peab maksma, mis tähendab seda, et transpordisektorit on ootamas uus maks lisaks automaksule. Ka Euroopa Liit tahab niiviisi utsitada inimesi ja ettevõtteid kasutama vähem fossiilseid kütuseid, et võidelda kliima soojenemisega. Niimoodi prognoositakse, et kütuse hind 2027. aastaks kallineb vähemalt 40 sendi [võrra] liitri kohta. 

Ma küsiks siis veel kord, mille jaoks täpselt automaksu siis kogutakse. Praegu te ütlete, et utsitamiseks, ja paari aasta pärast taas utsitamiseks. Kas siis Ukraina sõja võitmiseks? Kas juba ette nähtud heitmekaubandusega seotud fossiilsete kütuste hinna tõus on käsitletav uue transpordi maksustamisena lisaks juba teie praegu kavakohasele automaksule?

Aitäh! Ma korra veel tuleks selle hääletõstmise juurde. Ei ole ma häält tõstnud, küll aga ma proovin teile selgitada, milleks see raha läheb. Tegin seda siis ja proovin korra veel. 

Meie eelarve on suures defitsiidis ja meil on otsustatud juba rida kulusid, millele reaalset katet pole. Me peame tegelema sellega, et suuta oma riiki ülal pidada, et me suudaksime teha vajalikke kulutusi, sealhulgas kaitsekulutusi, ja oleksime valmis neid vajadusel suurendama. Me ei saa lasta eelarvet lõputusse defitsiiti. Me peame olema endaga hakkamasaav riik. 

Eelarves me oleme juba näinud ette 2024. aastal täiendavaid vahendeid näiteks ühistransporti, mis on seotud liikuvusega. Me soovime luua juurde võimalusi selleks, et [inimene] ei peaks olema tingimata sõltuv autost, vaid saaks kasutada ka ühistransporti. Loomulikult, valiku teeb iga inimene ise sõltuvalt piirkonnast ja oma elukorraldusest. Meil on vaja suunata [raha] teede investeeringuteks. Seda me oleme juba riigi eelarvestrateegias teinud, arvestades mootorsõidukimaksu tuludega. Ehk [suutsin seda] selgitada.

Nüüd, kui me räägime, millest mootorsõidukimaks koosneb ja miks see oluline on – seesama teie küsimus, et hakatakse täiendavalt maksustama CO₂-ga kütuseid –, siis nagu te ise ütlesite, kütuse hind tõuseb, inimeste jaoks võivad kulud tõusta. Seega, viimane aeg on vaadata üle, millise sõidukiga sõita, ja proovida vähendada kütuse tarbimist. Täpselt sellega mootorsõidukimaks tegelebki. Mootorsõidukimaks paneb meid kõiki mõtlema, kuidas sõita säästlikuma autoga, mis tarbib vähem kütust. Tarbides vähem kütust juba praegu või tulevikus, hoiavad tegelikult inimesed raha kokku. 

Sellepärast on mootorsõidukimaks ehitatud üles CO₂-põhiselt ehk et kui on võimsam ja saastavam auto, mis tarbib ka [rohkem] kütust, siis on mootorsõidukimaks kõrgem. Kui [auto] on raskem, tarbib rohkem kütust, koormab meie teid, koormab keskkonda, siis on [maks] kõrgem. Kui valida säästlik sõiduvahend väiksema CO₂ [heitega] ja väiksema massiga, siis võib mootorsõidukimaks olla võrdlemisi väike. Kui me räägime näiteks Škoda Octaviast, mis on väga korralik auto, [siis selle maks] võibki jääda 50–80 euro juurde aastas. See omakorda toob inimesele kaasa selle, et auto tarbibki vähem kütust kui mõni kolm korda võimsam ja raskem [auto], ja tegelikult aitab sellega säästa juba praegu raha. Seda enam kui kütuse hind peaks tulevikus tõusma, [tähendab see] vähem kütust ja rohkem kokkuhoidu. Ja kui me vaatame elektrisõidukeid, mille aastamaks võib olla kõigest 50 eurot, siis need kütust ei tarbi.

Aitäh! Mart Maastik, lisaküsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te väidate, et automaks täidab kliimaeesmärke ja autopark saab keskkonnasõbralikumaks. Kuidas on see võimalik? Vastavalt teie loodud seadus[eelnõule] hakkab kõige vanem ja saastavam auto ju kõige vähem automaksu nõudma. Sellega tekitame me romu[pargi], mis tossab rohkem. Kliimaeesmärke see kuidagi ei saa täita. Lisaks sellele on maapiirkondades juba niigi raske, koolid pannakse kinni. Siis puudub maaelanikel võimalus omada ka autot ja sellega viia lapsi kooli ja huvialaringidesse. Minu küsimus on selline, et mille põhjal te väidate, et kliimaeesmärgid täidetakse selle maksu kehtestamisega.

Aitäh! Küsimus selle kohta, miks vanemad autod on soodsamad, ja väide, et maapiirkonnas ei ole võimalik enam autoga sõita – on küll. Mootorsõidukimaksu eesmärk ei ole kindlasti kelleltki autot ära võtta. Iga inimene teeb ise oma valikud, millise autoga kui palju ta sõidab. On selge, et maapiirkonnas on inimestel rohkem sundsõite ja seal on auto vajalikum kui linnakeskkonnas. Ma ka ütlesin, et eesmärk on eeskätt linnapiirkonnas autostumist vähendada. 

Kuidas see mootorsõidukimaksu valem on üles ehitatud? Vastan tegelikult mõlemale, teie [väitele], et vanem auto justkui saastab rohkem ja nüüd on see millegipärast odav, ja [küsimusele,] kuidas siis väiksema sissetulekuga inimene või maal elav inimene peaks liikuma. Me ei ole vahet teinud sellel, kas inimene elab maal või linnas, on ta suurema või väiksema sissetulekuga sõltuvalt elukohast – nii ei saa seda minu hinnangul vaadata. Inimesed elavad erinevates kohtades. Küll aga me anname endale aru, et mootorsõidukimaksu [tulles] ei jaksa kõik inimesed endale kohe osta uut ja säästlikku sõiduvahendit. Täpselt sellepärast ongi toodud sisse see vanusekomponent, et ühelt poolt lõpuni kasutada autot, mis on juba toodetud ja mis juba mõjutab keskkonda. Teisalt võib eeldada, et inimene, kelle sissetulek on väiksem, sõidab ka vanema ja odavama autoga ning seetõttu on tema mootorsõidukimaks väiksem. Ehk et me oleme otsinud kompromissi, et vähendada keskkonnale negatiivset mõju ja tuua riigieelarvesse täiendavaid vahendeid nii, et samal ajal meie Eesti inimesed saaksid ikkagi hakkama ja et keegi ei oleks sunnitud autost loobuma. 

Ja mootorsõidukimaks sõltuvalt autost võib moodustada ainult 2%, keskmiselt võib öelda 5–15% mootorsõiduki kuludest. Ma arvan, et see on ka kõigil hea läbi arvutada. Kui mootorsõidukimaks tundub kõrge, siis järelikult peavad muud sõidukikulud olema oluliselt kõrgemad. Ja päris kindlasti ongi võimalik asju läbi kaaludes ja oma elukorraldus üle vaadates otsustada soovi korral soodsama sõiduvahendi kasuks. Ja seda ka tegelikult kasutatud autode ja vanemate autode vaates. Kui [auto] on vana, aga väga võimas ja raske, siis [tuleb maksta rohkem maksu]. Teistpidi, täpselt sama mootorsõidukimaks võib olla oluliselt uuemal, küll kasutatud, aga säästlikumal autol. See kokkuvõttes hoiab kokku ka igapäevakulusid.

Aitäh! Ma lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Mart Helme ning teema on automaks ja ühiskond. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Aegrida paneb asjad paika. Praegu me näeme seda, kuidas Reformierakonna varasematel aastatel läbi surutud igasugused reformid on läbi kukkunud. Läbi on kukkunud haldusreform, läbi on kukkunud apteegireform ja ei ole vaja mürki võtta, et olla veendunud, et läbi kukub ka teie nii-öelda maksureform, sealhulgas ka automaksu kehtestamisega just nagu saavutatavad tohutult progressiivsed eesmärgid. Need kukuvad lihtsalt läbi ja aeg annab sellele muidugi oma kinnituse. Tagantjärele tarkus on täppisteadus, aga ma võin teile ennustada, et see kõik kukub läbi. 

Minu küsimus ongi seotud sellega, et haldusreform on läbi kukkunud. See ei ole andnud kokkuhoidu. Nüüd me oleme haldusreformi ühe osaga jõudnud selleni, et laua peal on, kui ma õigesti mäletan, vist kuskil 70 kooli sulgemise või kärpimise ettepanek. Võib-olla ma koolide arvuga eksin, ma ei võta mürki numbri peale. See tähendab seda, et paljudel puhkudel tuleb hakata lastel koolis käima kümnete kilomeetrite kaugusel. Kümnete kilomeetrite kaugusel, sealhulgas väikestel lastel, kes lähevad esimesse klassi või eelkooli, sest kodupaigas ja selle lähiümbruses, kuskil 10–15 kilomeetri kaugusel kooli enam lihtsalt ei ole. Nüüd lajatate te nende vanematele veel omakorda automaksuga. See automaks on jõhker. See on põhimõtteliselt täiesti kommunistlikust mõttelaadist [tulenev] maksu kehtestamine. 

Minu küsimus on väga lihtne: mida te pakute inimestele [liikuvus]probleemi ja laste kooliprobleemi lahendamiseks? 

Teie aeg, Mart Helme! 

Meil kümned ja kümned tuhanded inimesed käivad iga päev autoga kohalikes tõmbekeskustes, majanduskeskustes tööl. Mida te nendele inimestele asemele pakute, kas kohalikele omavalitsustele mingit bussiringide toetust? 

Aitäh, Mart Helme! Teie aeg.

Ühesõnaga, mis on teie lahendus, et inimesed elada saaksid?

Vabandust, proua peaminister! Enne kui te vastama hakkate [ütlen, et,] head kolleegid, küsimuseks on teil ette nähtud kaks minutit. Katsume palun selle ajaraami sisse mahtuda. Muidu me lihtsalt kulutame nii palju aega, et me ei jõua piisavalt palju küsimusi käsitleda. Proua peaminister, palun!

Kõigepealt pean ütlema, et apteegireformi ajal ei olnud meie üldse valitsuses. Teie olite valitsuses, meie olime opositsioonis, istusime siin ja vaidlesime. Haldusreform ei ole sugugi läbi kukkunud, haldusreform… (Saalist räägitakse.) Teate, kui te samal ajal seletate, kui ma teile vastan, siis … Ma üritan teid kuulata, aga ma ei saa samal ajal …

Vabandust! Ma nüüd korra segan. Mart Helme, teil on võimalik esitada täpsustav küsimus. Las proua peaminister vastab. Palun, proua peaminister!

Lihtsalt ma viisaka inimesena tahan kuulata, mida te mulle ütlete, samal ajal kui ma räägin. Aga ma tunnen, et ma olen ebaviisakas, kui ma samal ajal räägin, kui teie räägite midagi. Äkki teeks kordamööda, selline ettepanek. 

Ühesõnaga, haldusreform ei ole sugugi läbi kukkunud. Tegelikult on tänu suurematele omavalitsustele võimalik pakkuda inimestele paremaid teenuseid. Head näited on logopeedi- ja erivajadustega laste teenused, mida suuremad omavalitsused suudavad pakkuda inimestele paremini. Kindlasti on arenguruumi. Kas haldusreformiga peaks minema edasi? Kindlasti tuleb tegeleda nende kitsaskohtadega, mis on välja tulnud. 

Meie valitsuse üks eesmärke on olnud see, et elu oleks igal pool Eestimaal. Seetõttu me muutsime koolide rahastusmudelit selliselt, et see soodustaks kohalikel omavalitsustel kodulähedaste kuueklassiliste koolide pidamist, ka väiksemate koolide puhul, just sellepärast, et väikesed lapsed saaksid käia kodu lähedal koolis. 

Mis puudutab suuri lapsi ja gümnaasiume, siis selge on see, et gümnaasiumis on vaja hoopis teistsuguseid õpetajaid ja hoopis teistsugust kompetentsi. Tegelikult kaks kolmandikku õpilastest otsustavad minna mingisse teise gümnaasiumisse kui nende kodulähedane gümnaasium. Loomulikult, hariduselu korraldamine on kohalike omavalitsuste ülesanne. Nad saavad ise otsustada, mis on mõistlik ja mis ei ole mõistlik. Aga me oleme tõesti teinud rahastusmudeli sellise, et see soodustaks just väikestel lastel kodu lähedal koolis käimist. 

Ühistranspordi jaoks oleme me ette näinud liikuvusreformi, sealhulgas 40 miljonit sellel aastal, just selleks, et korraldada ühistranspordivõrku nii, et bussid käiksid seal, kus inimesed elavad, [ja läheksid] sinna, kuhu neil on vaja [minna], nendel aegadel, kui neil on vaja [minna]. Selle jaoks teeb regionaalminister kõvasti tööd, et oleks võimalik ühe piletiga saada kogu seda teenust ja väiksemates kohtades nõudepõhist transporti. Sellega tuleb ta valitsusse selle aasta jooksul.

Aitäh! Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Mis puutub sellesse, et te [pidite] mulle vastama, mida te asemele pakute, siis ma vastust ei saanud. Te ju ei paku midagi asemele. Mitte midagi ei paku asemele. 

Mis puutub sellesse, et koole ei panda kinni – veel ei ole kinni pandud. Veel ei ole kinni pandud, aga kava on ju laua peal. Seal on kümneid ja kümneid koole, mis kinni pannakse. Väita, et koolidele esitatavad nõudmised dikteerivad seda, et suures osas Eestis tuleb likvideerida hariduse andmine – no see ei ole tõsiseltvõetav jutt. 

Te ei öelnud, mida te asemele pakute. Kas te pakute suurperedele laste kooliviimise toetust? Mida te pakute neile inimestele, kes – neid on kümneid ja kümneid tuhandeid – igapäevaselt peavad Tallinnasse või Tartusse tööle sõitma, sest kodukohas tööd ei ole? Kui nad enam ei suuda kütusekulu ja automaksu taluda, need lihtsalt kasvavad üle pea, siis muutub tööl käimine mõttetuks ja on sisuliselt ainult kütuse ja auto pärast orjamine. Mida te neile pakute?

Mida te pakute näiteks Läänemaa inimestele? Millal te ehitate valmis Haapsalu–Tallinna raudtee? Projekt on olemas, lihtsalt kopp maasse! Õigemini muldkehand on isegi suuresti olemas, lihtsalt rööpad peale! Esimese Eesti Vabariigi ajal ehitati kitsarööpmelise raudtee võrgustik välja vähem kui kümne aastaga. Mida te konkreetselt pakute inimestele, et nende töölkäimise ja laste kooliskäimise mured lahendada? Mis on valitsusepoolne panus ja valitsusepoolne visioon, programm, projekt?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, on meil plaanis teha liikuvusreform. Selle jaoks me tegime ka regionaalministeeriumi. Üks ülesanne on neil liikuvusreformi ettevalmistamine ja selle läbiviimine just selle jaoks, et oleks võimalik kasutada ühistransporti alternatiivina. Jah, praegu see ei ole sellisel kujul võimalik, aga peaks olema, nagu on teistes arenenud riikides. Mitte nii, et sul nagu muid võimalusi kui auto ei ole, vaid peaks olema võimalus kasutada ka ühistransporti. Sellega tegeleb regionaalminister ja tuleb sellega välja selle aasta jooksul. Ehk siis toimiv ühistransport on vastus.

Te ütlete, et tuleks välja ehitada Haapsalu raudtee. Võib-olla see tuleb teile üllatusena, aga see on investeering, mis nõuab raha. Raha ei ole valitsusel rohkem kui see, mida maksumaksja talle annab. Meil ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksja raha. Me oleme julgeolekuolukorras, kus me oleme sunnitud tegema täiendavaid riigikaitsekulutusi 400 miljoni ulatuses aastas. Kõik erakonnad toetasid enne valimisi seda, et 3% SKT-st riigikaitsesse panna. See nõuab ka täiendavaid tulusid. Seetõttu ongi ka soov ja palve maksumaksjatele maksta täiendavalt [makse] riigieelarvesse, et me saaksime teha kõiki neid asju, millest siin saalis nii tihti räägitakse.

Haridusse investeerime me erakordselt palju. Kui me võrdleme end teiste Euroopa riikidega, siis meie hariduskulud, mis on üle 6% SKT-st, on kõvasti [suuremad] kui enamikus Euroopa riikides. Seal on loomulikult koolivõrk, mis vajab ülalpidamist, seal on õpetajate palgad, mis vajavad kindlasti täiendust, seal on kulud, mis on seotud haridussüsteemi ülalpidamisega. 

Aga ma tuletan lihtsalt meelde, et põhiseaduse järgi on hariduselu korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Hariduselu korraldab kohalik omavalitsus, hariduselu kohta peab saama kohalik omavalitsus teha ka otsuseid. Kui kohalik omavalitsus näeb, et lapsi ei ole seal peale tulemas, siis neil on õigus otsustada, et korraldada seda hariduselu kuidagi teistmoodi. Osa kohalikke omavalitsusi korraldab ka koolibussi või -transpordi selle jaoks, et lapsed kooli jõuaksid.

Aitäh! Ja meil on nüüd ka üks lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Peaminister! Mart Võrklaev ütles enne, vastates kolleegi küsimusele, et mootorsõidukimaks paneb meid kõiki mõtlema. Mina nüüd mõtlesingi, et teie valitsus kasutab rõõmsalt maksumaksja raha, mida te üha kõrgemate ja uute maksudega endale kokku kraabite, muu hulgas igasuguste asjapulkade laheda elu võimaldamiseks. Seda te teete tavainimeste arvel, sest valitsust paistab häirivat see, et inimesed soovivad oma elu korraldada oma äranägemise järgi ja võimalikult mugavalt. Ka rahandusminister Mart Võrklaev on seletanud, et tema jaoks on tähtis sõidumugavus, ja sellega ei pidanud ta kindlasti silmas ei ühistransporti ega jalgratast. Valitsuse ministrid, riigiasutuste juhid ja ministeeriumide kantslerid sõidavad maksumaksja raha eest soetatud uhkete mersude ja Audidega. Nende sõidukite rendi, autojuhi palga, sõidukite hoolduse, ülalpidamise ja kütuse eest maksab loomulikult maksumaksja. 

Ma sooviksingi teada, kas valitsus on arutanud ministrite, riigiasutuste juhtide ja ministeeriumide kantslerite ametiautodest loobumist, et toetada omalt poolt seda uhket autostumise vähendamise [eesmärki] ja keskkonnasõbralikkust, ja arutanud autode asendamist jalgrataste või ühistranspordiga. Kas ma tohin paluda peaministri tähelepanu? Ja seda muidugi aastaringselt, sest ma juhin tähelepanu, et automaks on aastaringne, siin ei arvestata eraldi talve- ja suveperioodi. Aastaringselt.

Aitäh! Jaa, me oleme selle peale mõelnud ja seetõttu said 2024. aastal kõik ministeeriumid kärpeülesande autosid vähendada. 

Ja ma ütlen teile seda ka, miks me oleme selles olukorras. Minu peaministriks [olemise] ajal on olnud kriisid. Üks kriis on ajanud teist taga ja need ei ole kuidagi seotud olnud valitsuse tegevusega, vaid need on väljastpoolt [tulnud kriisid], nagu COVID, energiakriis, sõda ja majanduslangus. Me oleme pidanud nendega toime tulema. Aga kui näiteks eelmisesse majanduskriisi me sisenesime teatava ülejäägiga – see tähendab, et oli kogutud reserve, mida kriisidega toime tulemiseks [kasutada] –, siis mina sain päranduseks eelarve, kus oli juba puudujääk. Kriisides kulub loomulikult rohkem raha. Lihtsalt [seletan] arusaamiseks. 

Me teeme ka tulumaksureformi, mis on väga oluline selleks, et inimestele jääks rohkem raha kätte, et nemad just ise saaksid otsustada, mida nad oma rahaga teevad. See võtab ka ettevõtetel maha survet tööjõukuludele. 

Nüüd ministrite kuludest veel. Ma lihtsalt toon teile sellise näite. Kui ma käin kuskil väljaspool Eestit, siis pidevalt satun ma mõne teise riigi ministriga sõitma samal lennukil. Meie sõidame tavaklassis, tänu sellele hoiame riigi [raha] kõvasti kokku. Teiste riikide ministrid nii ei tee. Teistpidi võib öelda, et see on erinevates riikides erinev ja hinnatakse ka selle järgi, kas teie riik on tõsiselt võetav või ei ole. 

Aga mis puudutab autosid, siis me oleme andnud konkreetse kärpeülesande: kõikides ministeeriumides autokulusid vähemaks. Ja kindlasti saate te siin Riigikogus ka [arutada], ma ei tea, kas Riigikogu aseesimeestel on ikkagi autosid vaja. Ministritel on tunduvalt rohkem vaja kiiresti igale poole jõuda, Riigikogu liikmed on siin paigal kogu aeg. Need autod siin seisavad. Võib-olla te saate ka ise eeskuju näidata.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teema on kommunaalarved. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Minu tänane küsimus puudutab väga olulist teemat, majanduskulusid ja kommunaalarveid, mille Narva linna elanikud said jaanuarikuu eest. Kahtlemata on sama probleem aktuaalne ka teistes linnades ja valdades. Minu poole on pöördunud inimesed Narvast, kelle korteri jaanuarikuu kommunaalarve on 300–500 eurot. Arvestades rohkem kui kaks aastat kestnud majanduslangust, töötuse kasvu ja eakate inimeste suurt osakaalu Narvas, võib otsesõnaliselt väita, et tegu on sotsiaal-majandusliku katastroofiga. Ellujäämise küsimus on paljudele kurb reaalsus. Oletan, et arvete tasumiseks on mõned pered sunnitud võtma tarbe- või kiirlaenu, mis veelgi süvendab probleemi. 

Jaanuarikuus tõstis Narva linn vähekindlustatud inimeste toetuseks eluasemekulude piirmäärasid toimetulekutoetuse maksmiseks. Aga mida teeb Vabariigi Valitsus? Täna on Riigikogus esimesel lugemisel automaksu eelnõu, millega võetakse inimestelt veel rohkem raha. Austatud peaminister, palun andke nõu, mida peaksid tegema pensionärid, vähekindlustatud pered, paljulapselised pered ja teised Eesti riigi elanikud, kes valitsuse poliitika tõttu peavad iga päev tegema raske valiku, kas maksta kommunaalarveid või osta toitu, ravimeid ja lastele rõivaid.

Aitäh! Jällegi, te tahate nüüd valitsuse kraesse kirjutada ka seda, mis puudutab kommunaalarveid Narvas. Selles mõttes ei ole see päris üks ühele seotud. On kohalikke omavalitsusi, kes on suutnud oma soojamajandust korraldada nii, et see oleks odavama hinnaga. Kindlasti on siin Narval võimalus peeglisse vaadata. Aga selge on see, et Narva inimesi ei saa hätta jätta. Narval on olnud väga pikalt väga madal sooja hind tänu sellele, et seal on Eesti Energia elektrijaamad, mille jääksoojust kasutatakse Narva kütmiseks. 

Nüüd, Eesti Energia plaanib vahetada olemasoleva põlevkivil põhineva kaugküttesüsteemi välja gaasil ja maasoojusel põhinevate vastu. Positiivse lahenduse korral käivitub see jaam 2029. aastal. See on, ma saan aru, väga kaugel. Aga kuni sinna on veel aega ja uusi lahendusi ei ole, siis niikaua lisatakse põlevkivikatlasse kütuseks biomassi pooleks põlevkiviga, mis aitab soojuse hinda allapoole tuua. 

Ja kui nüüd [vaadata], millised on need kütused, mida Eesti Energia silmas peab, siis ta mõtleb 100-megavatist gaasi-vesinikuelektrijaama, mis panustaks ka varustuskindlusesse, sest seal oleks salvestamisvõimsus. Eesmärk on toetada Eestit nendel tundidel, kui taastuvenergiast ehk päikesest ja tuulest piisavalt energiat ei [saa]. Ja lisaks, selles jaamas on võimalik kasutada biometaani. See on see plaan, aga see [lahendus] on kaugel. 

Nüüd, mis puudutab pensione, siis pensionid tõusid eelmisel aastal 17,6%. Kui võtta sinna juurde, et keskmine pension sai tulumaksuvabaks, siis pensionid tõusid ligi 20%. Nii palju ei ole pensionid kunagi tõusnud. Sellel aastal on prognoos, et pensionid tõusevad 10%, nii et tegelikult kulude vaates on pensionid kindlasti kasvanud kiiremini. Kui me vaatame [rohkem kui] 30 aastat, siis pensionid on kasvanud kümneid kordi rohkem, kui on kasvanud hinnad selle aja jooksul.

Nüüd, Narva võrgupiirkonnas on hind 73,35 eurot megavatt-tunni kohta. See tõuseb märtsist 0,6%. [See on] tegelikult väga väike tõus. Ja kui vaadata Eestis lõpptarbijahindasid üldiselt, siis on Narvas kehtima hakkav sooja hind jätkuvalt Eesti soodsaimate hulgas. Selles mõttes on tootmissisendite hinnad tõusnud märkimisväärselt ja sellest tulenevalt ka sooja hind.

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud peaminister! Kogu austusega [ütlen], et te paraku ei vastanud küsimusele ja lükkasite vastutuse teiste õlgadele. Mul tuletan meelde, et Narvas oli soojuse kallinemine peaaegu kahekordne. Kahekordne! Aga ma ei taha, et te nimetaksite mind populistiks, kes ainult kritiseerib. 

Pole saladus, et suur osa Ida-Virumaa elamufondist ei vasta tänapäevastele nõuetele. Loomulikult on olemas riiklikud programmid, mis lubavad soojustada ja renoveerida korterelamuid soodsa omafinantseeringuga. Kuid isegi 30%-suurune omafinantseering tähendab seda, et igakuine kommunaalarve kallineb oluliselt. Tänases majanduslikus olukorras ei julge inimesed endale lisakoormust võtta. 

Teen teile ettepaneku, kuidas võiksime aidata inimestel lähitulevikus vähem maksta. Riik võiks raha juurde panna, et omafinantseering oleks maksimaalselt 10%. Sellega me võiksime lahendada mitu probleemi. Inimesed julgeksid alustada oma kortermajade renoveerimist ja soojustamist, renoveerimistööde arv suureneks, inimeste kommunaalarved läheksid väiksemaks ning suuremahuliste ehitustööde juurdekasvuga vähendaksime tööpuuduse näitajaid. Kuidas te suhtute minu ettepanekusse?

Aitäh! Väga õige tähelepanu juhtimine! Tõesti on oluline soojakadusid vältida. Ja tõesti, me oleme toetused ette näinud selle jaoks, et hooneid renoveerida. Ida-Virumaale spetsiifiliselt läheb hoonete renoveerimiseks 25 miljonit eurot. See on kõrgema toetusmääraga, mis on 70%, just sellepärast, nagu te ütlete, et korteriühistutel ei ole võimalust omaosalust [maksta]. Nende vahenditega on plaanis renoveerida 30 kortermaja. See aitab luua piirkonda võrgustikku konsultantidest ja ehitusettevõtjatest, kes seda tööd oskavad ja projektid valmis teevad. Me teame, et teistes Eesti piirkondades, Rakvere on hea näide, tekkis ka surve, sest sa näed, et majad on korda tehtud, ja kui juba tead [kuidas], siis on lihtsam edasi liikuda. 

Mis puudutab rahastust, siis lisaks sellele toetusele, mis on ette nähtud, on võimalik kasutada riigilaenu, kui pank ei soovi laenu anda just sellepärast, et kinnisvara on madala väärtusega. Ja on võimalik kasutada ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse käendust. Lisaks algatas Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit nõustamisprogrammi just selle jaoks, et aidata suunata ligi 30 ühistut renoveerimise teele. Need meetmed klapivad ka ajaliselt, et saaks neid vahendeid kasutada. 

Ehk siis kokkuvõtteks, aktiivne töö käib. Jaanuaris olid Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ja omavalitsusliitude infoseminarid, [et selgitada,] kuidas neid asju teha. Kui teil on konkreetsed ettepanekud, siis ma usun, et neid kindlasti võetakse ka arvesse. Meie mõlema huvi või kõigi huvi peaks olema see, et me saaksime ka need hooned soojapidavamaks. Tänu sellele läheksid kulud alla. Hooned on renoveerituna ka parema väärtusega, seal on parem elada. Nii et ma arvan, et seda saaks teha Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu kaudu, kes suhtleb nende inimestega, kes konkreetselt renoveerimise või projektiga tegelevad. Oma ettepanekud tasuks neile esitada.

Aitäh! Lauri Laats, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Jälle te süüdistate kedagi teist, antud juhul Narva Linnavalitsust. Ma lihtsalt tuletan meelde, et Narvat kütab ikkagi riiklik ettevõte Enefit Power, kes omab Balti elektrijaama. Sealt see soe ka Narva jõuab. Mis puudutab trasse, siis need kuuluvad Narva Soojus[võrgule]. Trasside pikkus on umbes 80 kilomeetrit. 45 kilomeetrit on täiesti renoveeritud ehk kogumahust 56%. See ei [võtnud] vähe raha. Ehk siis kohalik omavalitsus on ikkagi teinud pingutusi, et olukord oleks parem. 

Kui me räägime antud olukorrast, siis teie peaministrina peaksite ju väga hästi aru saama, missugune on seal sotsiaal-majanduslik olukord. Inimesed, kes seal elavad, nende elujärg ei ole kindlasti sama hea kui teistes kohalikes omavalitsustes, näiteks Tallinnas, Tallinna lähiümbruses ja teistes kohtades. See statistika on teil kindlasti olemas ja te peaksite väga hästi teadma, mis on sotsiaal-majanduslik olukord. 

Kui te viitasite jälle, et Narva Linnavalitsus ei ole midagi ette võtnud, siis eelmine aasta, enne kui hinnad tõusid 1. septembrist, ütles toonane linnapea selgelt välja, et praegu on väga halb see olukord, mille riik on tekitanud. Jah, seal on erinevad mõjutegurid, kaasa arvatud CO₂ [kvoodi hinna] tõus ja nii edasi, mis on tinginud kütte hinna tõusu. Aga ta pakkus välja, et üks abimeede, mida võiks riik tegelikult pakkuda, on just nimelt CO₂ kvootidelt teenitud lisatulu – seoses kvoodi [hinna] tõusuga – suunamine Narvasse. [Niimoodi saaks] vähendada kütte hinda. Kuidas te suhtute sellesse ettepanekusse?

Aitäh! Kõigepealt, ei, ma ei soovi kedagi süüdistada. Ma lihtsalt tahan öelda, et meil kõigil on oma roll, ja tegelikult me oleme valitsuses teinud väga palju otsuseid, et Ida-Virumaad aidata. Ma olen teiega nõus, et sotsiaal-majanduslik probleem tekib, ja sellepärast me oleme näiteks kogu õiglase ülemineku fondi raha suunanud Ida-Virumaale selle jaoks, et aidata. Seal üks element oli ka uue koostootmisjaama loomine, ometi ei saanud sellest asja. 

Sellel põhjusel, et Ida-Virumaad aidata ja sotsiaal-majanduslikke probleeme vältida, on meil ka hoonete renoveerimiseks ette nähtud toetus tegelikult kõrgema toetusmääraga. See on 70% ehk kõrgem kui teistes piirkondades, jällegi, et aidata just sealseid inimesi. 

Muidugi on ka Narva puhul jäetud aastaid tegemata otsused, mida oleks pidanud võib-olla tegema. Kui me vaatame Eesti Energia tegevust, siis oli aeg, kui nad tegelesid igasuguste riskantsete ettevõtmistega ja mitte võib-olla ettevõtmistega, mis oleks neid probleeme lahendanud. Aga midagi teha ei ole. Me oleme selles olukorras, kus me praegu oleme. Seetõttu on Eesti Energia plaan ikkagi uus koostootmisjaam sinna rajada, mis kaugkütteprobleemi piirkonnas lahendaks, et jääksoojust saaks ära kasutada, mis tooks soojuse hinna alla. 

Mis puudutab CO₂ raha, siis CO₂ raha on selline raha, millega me riigieelarves arvestame. Ja loomulikult, seal on väga selged kriteeriumid, mille jaoks saab seda CO₂ raha kasutada. Näiteks kui olid väga kõrged elektrihinnad, siis me tegime energiahindade puhul toetusi, millest inimesed said tegelikult väga kõrgete elektrihindade ja gaasihindade puhul abi. Seda me tegime CO₂ rahast. Me teeme CO₂ rahast veel paljusid asju. Kui me ei teeks neid asju, mida me teeme – see raha ei istu lihtsalt meil kuskil –, siis me peaksime need otsused ümber vaatama. 

Iseenesest taasterahastust [raha], renoveerimistoetus, õiglase ülemineku fondi raha juba lähevad Ida-Virumaale. Kui ma käin teistes piirkondades – eile käisin Lääne-Virumaal näiteks –, siis on väga palju etteheiteid, et me saadame kõik Ida-Virumaale, aga neil on ka seal mured. Me peame vaatama ka regionaalset tasakaalu, kuigi me oleme tõesti teinud rohkem pingutusi just Ida-Virumaa suunas.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on rahandusminister Mart Võrklaevale, küsib Riigikogu liige Kalle Grünthal ja teema on ettevõtete erastamine. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister Võrklaev! 25. jaanuaril ilmus ERR-i uudisteportaalis lugu selle kohta, et teil on põhimõtteliselt kavas asuda erastama nii Elektrilevi kui ka Enefit Greeni. See uudis kadus huvitaval kombel üldises [uudiste]voos väga kähku ära, aga mul õnnestus see ikkagi kätte saada. Sisuliselt on tegemist järgmise tekstiga: "Rahandusministri Mart Võrklaeva (Reformierakond) sõnul minnakse koalitsioonileppe täitmisega edasi. Nimelt on valitsuskabinetile esitatud riigile kuuluvate ettevõtete erastamisplaan, mille järgi on kavas viia Elektrilevi ja täiendav osa Enefit Greenist börsile."

Eksperdid on öelnud, et kui erakapitalil baseeruva ettevõtte ülim eesmärk on teenida aktsionäridele kasumit, siis riigiettevõtte puhul ei pruugi kasumi teenimine olla esmane, vaid on muud strateegilised kaalutlused ja avalikud huvid, eelkõige julgeolek. Needsamad eksperdid on vastanud järgmistele küsimustele. Kas see parandab ettevõtete pakutavaid teenuseid ja tooteid? Vastus on ei. Kas see muudab meie tarbijate jaoks võrgutasud soodsamaks? Vastus on jällegi ei. Kas see tagab meile energiajulgeoleku? Ja eksperdi hinnangul on vastus ei.

Nüüd ma küsin teie käest. Öelge palun, lugupeetud Võrklaev, millist kasu toob nende ettevõtete erastamine Eesti rahvale.

Aitäh! Kõigepealt selle juurde, et koalitsioonis me leppisime tõesti kokku, et me ettevõtete erastamisega edasi liigume. Ma arvan, et väga mõistlik on aeg-ajalt vaadata üle riigile kuuluvad ettevõtted, millega nad tegelevad, kas see tegevus on selles mõttes vajalik, et kas riik peab olema selle ettevõtte omanik, kas ta peab olema 100% selle omanik või võib-olla suudab erasektor, olles täielikult või osaliselt kaasatud, seda kõike paremini teha. Vastava ülevaate [tegime] koostöös ministeeriumidega, kuna riigiettevõtted kuuluvad erinevate ministeeriumide alla. See on valitsuskabinetile esitatud. Selle üle on olnud veel arutelusid ja detailidest on räägitud. Suure tõenäosusega arutame juba homme valitsuskabinetis seda teemat põhjalikumalt.

Rahandusministeeriumi haldusalasse kuulub – see, mille kohta, ma saan aru, oli täpsemalt teie küsimus – Enefit Green, mis juba praegu on osaliselt börsil. Sellest ettevõttest ma saangi natuke rohkem rääkida [ja sellest,] millise plaaniga olen valitsuskabinetti läinud. Aga me ei ole neid asju arutanud. Lõplik tegevusplaan saab paika siis, kui valitsus on seda arutanud ja otsuse teinud. 

Enefit Green on juba praegu börsil ja ettepanek on seda osalust börsil suurendada, et tuua ettevõttele vahendeid ja pakkuda meie investoritele – kas jaeinvestoritele, suurtele, nii riigisisestele kui ka välisinvestoritele – võimalus meie ettevõttesse investeerida, seda loomulikult ettevõtte jaoks parimatel tingimustel ja parima ajastusega. Aga põhimõttelist otsust on vaja. 

Siis on Enefit, mis koondab Eesti Energia elektrimüügi ja laadimistaristu tegevusi. [Tuleb] otsustada selle osaline võõrandamine mingi ajaperspektiiviga, et siis jällegi tuua ettevõttesse raha ja kaasata eraosanikke. 

Loomulikult, jah, üks ettepanek on ka Elektrilevi [erastamine]. Erastamise idee on see, et tuua Eesti Energiasse vahendeid, tuua Elektrilevisse täiendavaid vahendeid, et investeerida just varustuskindluse parandamisse. Palju on muret tuntud [selle pärast] ja tegelikult ka on näha, et juhtimine vajab rohkem läbipaistvust. Kindlasti toob börsile viimine seda juurde.

Aitäh! Kalle Grünthal, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei tea, kui hoolega te jälgisite seda minu küsimust. Mina küsisin, millist kasu toob see Eesti rahvale. Mina väidan praegu, et Mart Võrklaev ei vastanud minu küsimusele, vaid rääkis kõike muud, aga mitte seda, millist kasu see toob. 

Me mäletame väga selgelt seda, millised meeletud hüpped toimusid siis, kui me saime börsi kaudu elektrienergiat börsihindadega, mis olid röögatud. Elekter ei ole mitte mingisugune luksuskaup, vaid eluks vajalik kaup. Ja mis kõige tähtsam, see on ka strateegiliselt julgeoleku tagatis. Ma küsin teist korda, lugupeetud Mart Võrklaev – vastake konkreetselt, ärge ajage igasugust muud juttu –, millist kasu toob see Eesti rahvale.

Aitäh! Ei ole midagi muud rääkinud, vaid proovisin pikemalt selgitada ja tausta avada. Aga proovin loomulikult vastata. Võib-olla täpsustaks paar asja alustuseks ära. Ettevõtte börsile viimine ehk ettevõttest osa võõrandamine börsil ja elektribörs, kus kujuneb elektri hind, on erinevad asjad. Ettevõtte börsile viimine ei mõjuta kuidagi elektri hinda, seda enam, et tegemist on võrguettevõttega, kui me räägime Elektrilevist. 

Te küsisitegi konkreetselt Enefit Greeni, Elektrilevi ja Enefiti kohta, et mis kasu [nende võõrandamisest] Eesti inimestel on. Eelmisele küsimusele [vastamise] lõpetasin seal, et kui rääkida konkreetselt Elektrilevist, siis soov on, et kui osa võõrandada, siis tulevad täiendavad vahendid Eesti Energiasse, millega saab Eesti Energia vajadusel investeeringuid teha, kasvõi näiteks [investeeringu] praegu ootel olevasse vesinikku ja gaasi [kütusena kasutavasse] soojuselektrijaama. Siin paar küsimust tagasi oli [sellest juttu]. See aitaks Narvas pikas vaates tuua kütte hinda alla ja parandada meie elektrivarustuskindlust. Kindlasti on neid investeeringuid veel ja antud investeeringut oleks vaja tegelikult kiiremini teha. Ka Elektrilevisse [on vaja] täiendavaid vahendeid. 

Me nägime elektrikatkestusi, mis tegelikult olid lubamatud, mis sel talvel olid. Tuli natukene lund, oks kukkus liini peale ja kümme korda päevas läks inimestel vool ära. See ei ole normaalne. Elektriühendus ja elekter peavad olema inimestele tagatud, see ei saa vilkuda kogu aeg. Neid investeeringuid on vaja suurendada. Ja osaline ettevõtte võõrandamine, kui seda teha, kui valitsus seda otsustab, peabki minu nägemuse kohaselt tooma sinna täiendavaid vahendeid ja peab ka parandama ettevõtte juhtimiskvaliteeti ja läbipaistvust just selles osas, et me saaksime aru, miks investeeringud olid jäänud tegemata – see ju tingiski need elektrikatkestused – ja kuidas [selles ettevõttes üldse] investeeringuid juhitakse.

Ja tegelikult on praegune tariif oluliselt väiksem, kui ettevõtte investeeringuvajadus. Ka sellel [teemal] käivad Konkurentsiametiga läbirääkimised, et seda ikkagi muuta, sest kui me tahame püsivat ühendust, siis on vaja võrkudesse investeerida. 

Ehk kui me räägime konkreetselt Eesti Energia kontsernist ja selle osade börsile viimisest, siis kasu on see, et [saab teha] rohkem investeeringuid ja on parem juhtimine. Ja loomulikult, kui sa viid ettevõtte börsile, siis loob see võimaluse meie investoritel olla osa riigiettevõtetest, olla osa nende kasvust ja teenida selle kaudu dividenditulu, mis on inimestele sissetulek.

Aitäh! Siim Pohlak, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Elektrivõrk on tegelikult ju riiklikult ülioluline taristu. Selle erastamisega peaks olema ülimalt ettevaatlik. Ja kui te räägite, et on juba arutatud ka Elektrilevi erastamist, siis kas on ka tehtud ikkagi analüüs, mida see tarbija jaoks tähendab? Kas te võite täna öelda, et tarbijatele sellest hinnatõusu ei tule? Just võrgutasu ja teenuse kulu mõttes, mida see toob kaasa tarbijate jaoks? Kas on teil juba olemas sellekohane analüüs ja võimalikud stsenaariumid, mida on inimestele võimalik välja tuua?

Aitäh! Selliseid detaile mul siin praegu kaasas ei ole. Oleks küsimus olnud natukene täpsem, konkreetselt Elektrilevi tulevik, siis kindlasti oleksin saanud neid numbreid siin natukene paremini avada. Räägin nii-öelda mälu järgi. 

Aga Elektrilevi ja võrkudesse investeerimine. Nagu ma eelpool ütlesin, on probleem selles, et tariif, mida me võrgutasuna maksame, ei kata ära kogu investeeringuvajadust. Sellest olenemata on Eesti Energia teinud väga suuri investeeringuid – ei hakka numbreid pakkuma, võin eksida – just selleks, et madalpingeliine puhastada ja viia need nii-öelda kaablisse, õhuliini puhul kaablisse. Sellega on katkestuste arv ja nende aeg oluliselt vähenenud. 

Järgmine prioriteet Elektrilevil on keskpingevõrk, millega oli ka sel talvel probleeme. Jällegi [on plaan] teha need ilmastikukindlamaks ja puhastada liinikoridore. Sinna pannakse tegelikult kümneid ja kümneid miljoneid. Mõnel aastal ületab see ka 100 miljoni piiri. Neid investeeringuid on vaja teha ja need peavad olema tariifis [sees]. Ehk kas saab öelda, et tariif ei tõuse? Ei, seda öelda ei saa, sellepärast et vastasel juhul ei ole meil võimalik võrguinvesteeringuid rahastada. 

Elektrilevi börsile viimine, nagu ma ütlesin, on jätkuvalt kaalumisel ja valitsus seda alles arutab. Sinna juurde, et seda lõplikult otsustada, ootame ka Kliimaministeeriumi võrgu tuleviku arengukava, et millist võrku [on vaja] ja kuidas me täpselt seda näeme. Ka seal on oma roll võimalikul erastamisel. Aga üks [asi], mida mina seal näen ja mis selle eesmärk võiks olla, on just see, et tuua ettevõttesse täiendavaid vahendeid. See aitaks nii-öelda investeerimise auku täita ja võiks teenust parendada. Kui tuleb lõpuks välja, et seda ei ole nii võimalik teha ja see lisatulu ei too, vaid toob pigem lisakulusid, siis ei ole mõistlik selle plaaniga edasi minna. Aga see on see arutelu, mida me peame, see on see töö, mida me ministeeriumidega koos teeme. 

Fakt on see, et igal juhul on minu soov ja valitsuse soov vältida selliseid olukordi, mis olid sellel talvel, ehk [olukordi,] kus Elektrilevi, võib öelda, paljudes piirkondades ei saanud oma tööga hakkama ja inimestele ei olnud tagatud normaalset elektriühendust. Selles osas tuleb kiiremas korras midagi ette võtta. Olen korduvalt ettevõtte juhtidega kohtunud ja need tegevused ka käivad.

Aitäh! Lõpetan meie seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on sisseränne. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina ei saa aru ja enamus inimesi, kellega ma olen suhelnud, ei saa aru praeguse valitsuse rändepoliitikast. No kohe üldse ei saa aru. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütleb, et madala sündimuse üks lahendus on kontrollitud sisseränne. Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo ütleb, et ka tööjõuprobleemi lahendus on sisseränne. Samas, peaminister siinsamas infotunnis, kui ma küsisin mõned infotunnid tagasi tema käest, ütles, et tema ei oska kommenteerida neid seisukohti, valitsus ei ole arutanud kvootide suurendamist ja tema ei oska kommenteerida nende ministrite väljaütlemisi meedias. Teie olete sotsiaaldemokraat, üks osapool koalitsioonist ja sellepärast ma küsin teie käest, milline on sotsiaaldemokraatide seisukoht. 

Aga enne veel ma tahan öelda seda, et me väga hästi teame, et eelmistes valitsustes – ka meie ühiselt olime valitsuses – olid sotsiaaldemokraadid ühed neist, kes soovisid väga liberaliseerida tööturupoliitikat ja rändepoliitikat. Isamaa vastuseisu tõttu jäi see ära. See puudutab nii õpirännet kui ka erinevaid rände[liike], mitte ainult töörännet. 

Ometigi me oleme olukorras, kus meil on viimasel ajal tulnud ka tänu põgenikele sisse väga palju tööjõudu, mida me saaksime rakendada. Kõige rohkem on seda suhteliselt läinud Ida-Virumaale, kus on venekeelne keskkond. Me oleme täna lõimumisprobleemidega niigi hädas. Meil on täna tööjõuturg avatud miljardi elanikuga piirkonnale, ilma igasuguste piiranguteta. See on Euroopa Liit, Jaapan, USA. Lisaks ei ole kvalifitseeritud kõrgepalgalistele üldse mingeid piiranguid, ka kolmandatest riikidest [immigrantidele]. 

Öelge, milline see valitsuse seisukoht siis õieti on. Kas ministrite erinevad signaalid ja väljaütlemised mingisuguse terviku ka moodustavad? Täna me hakkame arutama välismaalaste seadust, mida te tutvustate. Selle kohta saan ma täpsustavas küsimuses küsida, selle puhul on mul ka terve rida arusaamatusi valitsuse poliitika kohta.

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma arvan, et õige on öelda, et ametlikult pole valitsus oma senist rändepoliitikat muutnud. See, et ministrid arutavad ja teevad oma valdkondades ettepanekuid, ei tähenda seda, et valitsus on selles kokku leppinud või et valitsus oleks jõudnud ministrite algatusi või mõtteid arutada. Ma arvan, et on mõistlik see, et üks minister ei saa öelda, milline peaks olema Eesti rändepoliitika. Mina ütlen jätkuvalt – see puudutab Vene ja Valgevene kodanikke –, et me oleme sanktsioonid kehtestanud ja suurem osa liikumisest üle Eesti piiride või Eestisse on peatatud. 

Mis puudutab kvoote, siis minu seisukoht on olnud, et kvoodipoliitikat sellises olukorras muutma ei peaks. See ei ole mõistlik ja seda ei ole vajadust teha. Küll aga võiks minu arvates tööjõurändepoliitika puhul tööandjad ja ametiühingud rohkem kaasatud olla, et nad saaksid kaasa rääkida. Teatav paindlikkus võiks olla olemasolevates raamides, mis meil on juba kehtestatud. Me ei ole kuskil kokku leppinud, et me hakkame kvoote muutma, ja sotsiaaldemokraadid arvavad ka, et mitte [muuta]. 

Täna sai lehest lugeda, et Riina Sikkut tegi Tiit Riisalole tähelepaneku seoses sellega, mis puudutab tööjõudu, et Eestis on praegu piisavalt inimesi, kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes on tööturult kõrval erinevate probleemide tõttu, on seal terviseprobleemid, vaimsed probleemid või inimene peab kodus kedagi hooldama. Meie, sotsiaaldemokraatide seisukoht on see, et me peaksime hoopis sinna panustama, et need inimesed, kes on tööealised ja kellel on kas osaline või täielik võimekus tööd teha, tuleksid tööturule ja teeksid tööd. Riik peaks need piirangud maha võtma. Ma võib-olla siia rohkem ei lisakski.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Oleks muidugi väga hea ja ma peaks seda normaalseks, kui valitsuse ministrid räägivad enam-vähem sarnast juttu avalikkusega suheldes. Kui üks või teine minister ütleb välja, et tema valdkonna poliitikas on niisugused lahendused, siis see paratamatult tekitab küsimusi ja see ilmselt kajastub ka valitsuse poliitikas. 

Kui ma vaatan välismaalaste seaduse muudatust, mida teie tulete täna parlamendi ette tutvustama, siis ma päriselt ei saa teie sõnu uskuda, et valitsusel puudub ühtne seisukoht, mis puudutab kolmandatest riikidest sissetuleva tööjõu soodustamist. Nimelt, välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk – loen seletuskirja ja seaduseelnõu – on soodustada kolmandate riikide kodanike tööleasumist kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel. Me teame seda, et neil sisuliselt mingeid piiranguid Eestis ei ole. Töökohal, kus palk on 1,5-kordsest keskmisest palgast kõrgem, ei ole mitte mingisuguseid piiranguid, ka kolmandatest riikidest [töötajatele]. Ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajatele väga madalat palka ju maksta ei saa. 

Aga enamgi veel, siin on kirjas, et luuakse selge ja läbipaistev Euroopa Liidu ülene vastuvõtusüsteem, mis meelitaks – rõhutan, meelitaks! – Euroopa Liitu kolmandatest riikidest kõrgema kutsekvalifikatsiooniga töötajaid, hoiaks neid Euroopa Liidus ja soodustaks nende liikuvust. Siin joonistub välja ikka väga selgelt valitsuse üldine hoiak, et me lausa meelitame ja keelitame neid – ma loodan, et te ei tegele kelmusega – ning püüame neid siin kinni hoida.

Mulle tundub, et see ei ole väga mõistlik ja jätkusuutlik poliitika, sest me teame, et sisserände puhul on olnud kriitiline ka kaitsepolitsei oma aastaraamatutes ja on juhtinud sellele tähelepanu. Ja me teame, millised sotsiaalkulutused, eriti kriiside ajal, sellega kaasnevad. Mis siis ikkagi on valitsuse seisukoht sellesama välismaalaste seaduse muudatuse kontekstis?

Aitäh, lugupeetud küsija! Me komisjonis, põhiseaduskomisjonis, ka rääkisime sellest. Ega me ju nüüd Euroopa Liidu õigusaktide kehtestamisega või ülevõtmisega ei loo siin otseselt mitte ühtegi uut ust ega akent. Tegemist on täiesti olemasoleva korra ja võimalusega Eestis töötada, Euroopa Liidus töötada. Selle sinise kaardiga, millest me räägime, Eestisse tulevate inimeste arv aastas on 37–40. Lihtsalt Eestis seda ei kasutata, sest see ei ole Eesti tööandjatele või siia tulevatele inimestele mõistlik, meil on teistsugused võimalused selle kasutamiseks. Nii et sellega ei muuda me otseselt midagi. Mitte ühtegi uut võimalust me selle sinise kaardiga [ei loo]. Ma ei saa öelda, et siin isegi midagi uut kehtestataks. Lihtsalt täpsustatakse Euroopa Liidus vastu võetud olemasolevat korda. 

Nüüd, mis puudutab kaitsepolitsei ja julgeoleku[organite] tööd ja seda poolt, siis sellega me tegeleme, nagu te ütlesite. Homme me arutame valitsuskabinetis neid ettepanekuid, mis puudutavad välismaalaste seaduse muudatusi ja julgeoleku poolt. Mina olen kogu aeg öelnud, et sotsiaaldemokraatide seisukoht – ja ma olen aru saanud, et [see on] ka terve valitsuse seisukoht – on, et me peame vaatama, et majandus toimiks, et ettevõtjad saaksid hakkama ja saaksid tegutseda, aga selle kõrval me ei saa kuidagi ära unustada julgeoleku poolt. Seal on päris mitmeid meetmeid, mis puudutavad rännet ja sisserännet ning mis puudutavad teatud kogukondade teket. Inimesed võivad olla tulnud riikidest, kus on terrorioht, või on nende kultuur selline, mis on seotud terrorismiga või sellega tugevalt läbi põimunud. Kõige selle ennetamisega me tegeleme. 

Seal on ka päris palju meetmeid või tegevusi, alates sellest, et me lõpetame ära selle võimaluse, et Eestis teha ettevõte, kelle peamine eesmärk ongi inimesi siia Eestisse tuua. Ei. Kui mõni ettevõte tahab kedagi tööle võtta või tema kaudu tuleb keegi Eestisse tööle, siis sellel ettevõttel peab olema käive ja sellel ettevõttel peab olema tegevusala, millega ta tegeleb. Ta ei saa olla ainult mingisugune väike migratsioonipump. Sellised augud või kohad me kavatseme välismaalaste seaduse muudatusega kinni panna. 

Rände puhul, ma arvan, on Eesti riigis olnud siiamaani päris kontrolli omav poliitika ja me ei kavatse seda muuta.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Rändekvootide puhul, ma saan aru, te näitate nüüd siis näpuga Eesti 200 peale, et see on nende initsiatiiv ja teie ei ole sellega päri. Õpetajate streigi ajal näitasite te [näpuga] Reformierakonna peale ja ütlesite, et tahaksite hirmsasti õpetajate palka tõsta, aga Reformierakond on selle vastu. Päästjate puhul on sama lugu. Mul on selline küsimus, et kas te olete ikka ühes ja samas valitsuses. Millega meie valitsus siis lõpuks tegeleb? Me kuulame neid asju, meie peame neid teemasid arutama, esitama teile küsimusi ja [teie vastus] on see, et teate, meie ei tee midagi, hoopis teised teevad. Kas on üks ja ühtne valitsus? Kas teil on ühised mõtted ja ühised suunad või ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma nüüd ei saanud küsimuse püstitusest aru. Te võib-olla teete või kipute tegema kellelegi liiga. Aga mis puudutab [valitsust], siis loomulikult, see valitsus on kõik need otsused, mille valitsus on teinud, teinud ühiselt. Meil on see kokkulepe jätkuvalt, nagu Eestis traditsioon on, et valitsus langetab otsuseid konsensuslikult. Seega pole võimalik, et üks või teine või kolmas otsus ei ole ühine.

Küsimus on selles või, ma sain aru, te viitate sellele, mis on olnud enne otsuse tegemist. Jah, on erinevad nägemused. Ja vastab tõele, et tänases valitsuses on kindlasti erinevaid nägemusi, ja vastab tõele, et Eestis pole olnud mitte ühtegi valitsust, kus ei oleks olnud erakondadel erinevaid nägemusi. See ongi kogu parlamentaarse või tänase demokraatia mõte, et meil on erinevad nägemused, mille vahel otsitakse ühisosa, ja kõik peavad kompromisse tegema. Selles mõttes pole midagi Eesti demokraatias muutunud – ma saan aru, et küsimuse mõte oli, et kas on nii.

Tõesti, ma arvan, et ei ole selles midagi halba, et me kuuleme, et ühe valdkonna vaade [erineb teisest]. Ministrid juhivad ministeeriume ja igas ministeeriumis võib olla natuke erinev vaade küsimustele. Lõpuks ongi riigijuhtimise loogika ju selline, et erinevad vaated pannakse kokku, kaalutakse ja siis lõpuks tehakse kõige mõistlikum otsus. Mõnes ministeeriumis on üks vaade ja mõnel ministril on teistsugune vaade neile asjadele. See, et me kuuleme neist, on minu arvates hoopis hea. Vastupidiselt tekitaks muret see, kui me ei kuuleks mitte kellegi arvamusi, poliitikute ja ministrite isiklikke arvamusi, või seda, mis on ministeeriumi juhtimisel väljatöötatud plaanid. Sellisel juhul, ma arvan, jääks Eesti avalikust debatist ju palju ära. Nii et ma arvan, et see on pigem tervitatav.

Ja kui küsida selle kohta, et majandusminister tegi ettepaneku, et tuleks kvooti mitmekordistada, siis mina siseministrina ja sotsiaaldemokraatide esimehena arvan teistmoodi. Selles ei ole ju midagi halba. Ma saan aru, et ka teie ei toeta seda ettepanekut. Kui teie oleksite täna minister, siis te käituksite täpselt samamoodi. Või ma eksin? Ma oletan, et ma ei eksi, olles aru saanud teie erakonna seisukohtadest. Nii et selles osas, ma arvan, on meil valitsuses väga hästi. Demokraatia loogikas see kõik toimib. Arutame, vahepeal vaidleme, lõpuks lepime kokku ja riik on hästi juhitud – nii hästi, kui me oleme [suutnud seda] selles koalitsioonis teha.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Head kolleegid, kuna küsimuseks on ette nähtud aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis ei ole võimalik mul enam võtta üheksandat küsimust käsitlemisele. Ma lõpetan tänase infotunni. 

Aga enne kui ma lõpetan, ma saan aru, on Anastassia Kovalenko-Kõlvartil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa. Tegelikult on aega järgi täpselt viis minutit. Mul on aega kaks minutit ja peaministril kolm minutit, et küsimusele vastata. Äkki võiks üle küsida, mis …

Jah, ma olen teiega nõus. Aga täpselt kaks minutit enne täiskogu istungi algust peame me siin käivitama saalikutsungi, mis tähendab seda, et me peame lõpetama hiljemalt 58. minutil ehk 13.58 peab infotund lõppema. Seega ei ole meil võimalik enam järgmist küsimust avada. 

Head kolleegid! Ma tänan infotunnis osalemise eest nii valitsuse liikmeid kui ka kõiki kolleege. Me jätkame täpselt kell 2 täiskogu istungit.