Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Teatavaks tehtud päevakorraga seoses on edasi öelda mõned muudatused. Tänase istungi teiseks päevakorrapunktiks on ekslikult kavandatud arupärimine nr 102, millele kaitseminister on juba vastanud. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. Riigikogu liikmed Henn Põlluaas, Helle-Moonika Helme, Alar Laneman, Rain Epler ja Kert Kingo on tagasi võtnud kaitseministrile ja terviseministrile esitatud arupärimised nr 271, 303 ja 238, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi kolmanda, neljanda ja seitsmenda päevakorrapunktina. Seetõttu jäävad need punktid päevakorrast välja.

Head kolleegid, kas me saame asuda päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde? Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud kolleegid, enne kui me asume päevakorra hääletamise juurde, on kolleeg Kert Kingol küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Mul on küsimus esimese päevakorrapunkti kohta. Teatavasti lükkas president selle [eelnõu] tagasi ju seetõttu, et tema leidis, et selle [menetlemisel] on rikutud kõigi Riigikogu liikmete õigusi teostada oma mandaati ja menetluses osaleda. Nüüd on see minu andmete kohaselt ilma igasuguse menetlemiseta ehk muudatusettepanekute menetlemiseta algsel kujul saalis tagasi. Seletage mulle ära, kuidas on see nüüd äkki täpselt samal kujul hoopis põhiseadusega kooskõlas või kuidas see kaitseb teiste saadikute õigusi.

Aitäh! Seda on arutatud kahes komisjonis ja on otsustatud saata see suurde saali muutmata kujul. Nüüd on Riigikogu asi otsustada, kas võtta see muutmata kujul vastu. Kui Riigikogu ei võta seda muutmata kujul vastu, siis toimub selle menetlemine üldkorras, alates muudatusettepanekute esitamisest. See on meie tänane protseduur.

Arvo Aller, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Sellest tulenevalt ma tahtsin täpsustada. Kui eelmine kord oli see seotud Vabariigi Valitsuse usaldusega, siis kas nüüd on ka see seotud Vabariigi Valitsuse usaldusega? Kui see jäetakse vastu võtmata, [kas] siis on ka lootus, et valitsus astub tagasi?

Aitäh! Eelnõu vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega on olemuselt ühekordne akt, mille Riigikogu realiseerib eelnõu lõpphääletusel, ja seega ei ole see presidendi välja kuulutamata jäetud seadus enam usaldusküsimusega seotud. Küll võib valitsus selle soovi korral uuesti usaldusküsimusega siduda, aga valitsus ei ole sellist soovi väljendanud. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei oleks muidu küsinud, aga te olete tekitanud oma vastusega väga huvitava olukorra. Nimelt, see eelnõu tuli saali usaldushääletusega ja see [jäeti välja kuulutamata]. Järelikult peab see olema praegu ikkagi seotud usaldushääletusega, sest menetluse algstaadiumis oli see usaldusega seotud. Nii et see vastus ei olnud minu hinnangul küll korrektne.

Aitäh, hea kolleeg! Seda on ka meie kodukorras põgusalt mainitud: § 135 ja kommentaar nr 5. Siin on väga selgelt välja toodud, et kodu- ja töökorra seaduse kohaselt ei ole sätestatud, et kui Vabariigi President jätab Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata, kas siis sellisel juhul võib Vabariigi Valitsus siduda usaldusküsimusega ka seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. See kommentaar ütleb väga selgelt, et Vabariigi Valitsusel on see õigus, aga ta ei pea seda uuesti tegema.

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa! Ma tulen ka ikkagi sellesama esimese päevakorrapunkti juurde. Presidendi põhiline kriitika oli seotud sellega, et Riigikogu liikmetelt võeti võimalus seadusloomes osaleda. Võib-olla te räägite natuke lahti oma nägemust, kuidas see võimalus nüüd hästi tagatud on, kui lasta see seadus nii-öelda tavakorras menetlemata, aga ka usaldusega sidumata siit saalist lihtsalt läbi. Kas see on teie arvates hea praktika ja tulevikuks hea näide, mille alusel see asi siin käia võiks?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen korra juba sellele küsimusele vastanud. Juhul kui Riigikogu otsustab seda muutmata kujul mitte vastu võtta, toimub selle menetlemine üldkorras koos muudatusettepanekute ja kõige muu esitamisega. Nii et antud juhul, lugupeetud Riigikogu, on teie kätes otsustada, kuidas see küsimus lahendada.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma vaatasin teie osundatud § 135 lõiget 2 – oli vist 2, jah?

Ei, 5.

135?

135, 5 – punkt 5. Vaadake kommentaaride poolt: 135, 5.

Küsimus on praegu ikkagi selles, lugupeetud istungi juhataja, et see tuli saali usaldusküsimusega seotuna – seda ei oleks muidu üldse menetletud – ja Riigikogu võttis selle vastu seoses usaldusküsimusega. Nii. President jättis selle välja kuulutamata. Välja kuulutamata jätmine ei muuda seda eelnõu tegelikult ju tavaliseks eelnõuks. See on seotud usaldusküsimusega. Järelikult kehtivad sellel nii-öelda teistkordsel hääletamisel samad reeglid, sest põhimõtteliselt poolel teel ei saa hobuseid vahetada.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul Riigikogu usaldas sellel hääletusel valitsust, aga nüüd, uuesti arutamisel ei ole Vabariigi Valitsus seda eelnõu valitsuse usaldusega sidunud, nii et usaldusküsimust siin praegu ei ole.

Helle-Moonika Helme, teil ei ole küll protseduuriline küsimus, teil on tavaküsimus.

Jaa, ma vormistaks selle protseduuriliseks ümber, kui ma saaksin seda teha siin, aga kui te annate mulle niisama sõna, siis ma võin …

Jah, ärme raiska aega. Palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Läheme nüüd selle juurde tagasi, et president saatis selle eelnõu meile siia tagasi, kuna siin on rikutud protseduuri, menetlustoiminguid ja Riigikogu liikmete õigusi muudatusettepanekuid esitada ja menetleda. Kui Riigikogu – ma saan aru, et te nagu ütlesite, et meil on mingi kollektiivne vastutus, kollektiivse vastutuse printsiip – saadab selle nüüd muutmata kujul tagasi ehk needsamad inimesed, kes hääletasid usaldushääletusel, hääletavad praegu jälle samamoodi, kas siis nende Riigikogu saadikute õigusi, kes tegid muudatusettepanekuid ja kelle õigusi rikuti juba eelmine kord, on ka seekord rikutud ja mis sellele järgneb? Kuidas me siin peaksime käituma? Kas ongi nii, et ühed Riigikogu liikmed rikuvad teiste Riigikogu liikmete õigusi ja meil on nagu mingi kollektiivne vastutus või? Ma ei kujuta ette. Noh, seletage see asi nüüd lahti.

Aitäh! Siin on kaks võimalust. Kui Riigikogu otsustab, et seda muutmata kujul vastu ei võeta – ma olen juba korduvalt sellele tähelepanu juhtinud –, siis sellisel juhul toimub selle menetlemine üldkorras, alates muudatusettepanekute esitamisest. Juhul kui see võetakse muutmata kujul vastu, saab Vabariigi President seda küsimust uuesti kaaluda, Vabariigi President saab pöörduda ka Riigikohtu poole, aga sellisel juhul on see Vabariigi Presidendi otsus.

Nii, head kolleegid, rohkem küsimusi ei ole. Kas me saame asuda päevakorra kinnitamise juurde? Siin on vahepeal olnud päris palju … (Saalis räägitakse.) Sobib. Aga eelnevalt pean ma teid teavitama sellest, et päevakorrast jääb välja tänase istungi teiseks punktiks kavandatud arupärimine nr 102 ja arupärijad on tagasi võtnud tänase istungi kolmandaks, neljandaks ja seitsmendaks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimised nr 271, 303 ja 238, ka need jäävad päevakorrast välja. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 12. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 65 Riigikogu liiget, vastu 12. Päevakord on kinnitatud.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõnesoove ei ole.

Asume meie tänase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (297 UA) uuesti arutamine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 14. detsembril aastal 2023. Vabariigi Presidendi esindaja, [Vabariigi Presidendi Kantselei] siseosakonna juhataja asetäitja Mall Gramberg tutvustas Vabariigi Presidendi seisukohti. President lähtus oma otsuses põhimõttest, et kuigi põhiseaduse § 98 lubab võtta seadusi vastu valitsuse usaldushääletusega, ei tähenda see siiski seda, et usaldusküsimusega sidumine võib olla obstruktsioonist ülesaamiseks pidev ja jätkuv tee. Ta tõi välja, et kuigi põhiseaduse § 98 ei sätesta otsesõnu tingimusi, millal võib valitsus siduda Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega, hõlmavad need lisaks obstruktsioonile midagi enamat.

Põhiseaduse § 98 mõtte kohaselt peaksid usaldusküsimusega sidumise aluseks olema kitsendavad eeldused. Usaldusküsimusega sidumisel peab valitsus lisaks §‑s 98 kirja pandule lähtuma ka teistest põhiseaduse põhimõtetest, nagu võimude lahusus, demokraatia printsiip ja Riigikogu pädevus. Vabariigi Presidendi esindaja tõi välja, et presidendi arvates ei ole 297 SE valitsuse poliitika elluviimiseks vältimatu, nagu on näiteks riigieelarve seadus ja sellega otseselt seotud seadused. Presidendi hinnangul ei saa öelda, et seda seadust vastu võtmata ei saaks valitsus oma programmi kuidagi ellu viia.

Vabariigi Presidendi esindaja märkis ka seda, et lisaks tahab president juhtida tähelepanu sellele, et eelnõu vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega toob tahes-tahtmata kaasa kõigi Riigikogu liikmete õiguste piiramise, ka nende Riigikogu liikmete, kes ei soovi osaleda obstruktsioonis. President leiab, et ühe erakonna liikmete tegevus ei saa anda valitsusele õigust piirata jätkuvalt kõigi teiste Riigikogu liikmete võimalust teostada oma mandaati ehk osaleda eelnõude aruteludes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ettenähtud korras. 

Vabariigi Presidendi esindaja märkis ka seda, et lähtudes põhiseaduses [sätestatud] võimude lahususe printsiibist, ei saa [president] anda instruktsioone, kuidas Riigikogus tekkinud konflikt lahendada. President saab Riigikogu tegevusse sekkuda ainult põhiseaduses ette nähtud alustel ja korras, nagu antud juhul, lähtudes põhiseaduse §‑st 107.

Komisjoni arutelul oli mitu teemat ja ma üritan need kokku võtta teemaplokkide kaupa. Kõigepealt obstruktsioon ja usaldushääletus. Komisjoni arutelu keskendus obstruktsionismi kontseptsioonile ning sellele, kuidas see seostub seaduste sidumisega usaldushääletusega. Komisjoni liikmed uurisid olukordi, kus takistust võib pidada põhjendatuks, ning küsisid kriteeriumide kohta, mis määravad selliste meetmete põhjendatuse. Näiteks, presidendi selgituses on kirjeldatud, et suurel määral teeb obstruktsiooni üks erakond ja sellest tulenevalt tuleks leida muid lahendusi. Siis tekib küsimus, kust tuleneb obstruktsiooni laiapõhjalisus või kitsapõhjalisus. Võib ette tulla olukordi, kus Riigikogus ongi opositsioonis üks erakond. 

Komisjon arutas, millal on obstruktsioonivastase [meetmena] eelnõude sidumine usaldusküsimusega põhjendatud. Jääb arusaamatuks, miks on hetkel tõmmatud piir potentsiaalselt ühe fraktsiooni juurde. Komisjoni aruteludes kõlas, et obstruktsioon kahjustab teiste Riigikogu liikmete võimalust oma mandaati ellu viia. 

Arutati, et varasemalt on mõõdetud obstruktsiooni mahtu selle [järgi], mis ajakulu see tähendab Riigikogu menetlusele, mitte selle, kui mitu saadikut on seda teinud. Leiti, et obstruktsiooni mõõtmisel on tekkinud teine telg, mida varasemalt ei ole puudutatud. Presidendi kaalutletud otsuses on toodud see telg, kui palju on muudatusettepanekute tegijaid. Prooviti mõista, kust tuli see mõõde, et probleem on selles, et obstruktsioonilisi muudatusettepanekuid esitab ainult üks fraktsioon. Leiti, et see on toodud näitlikustamiseks. 

Seos eelarvega. President tõi välja seose eelarvega, viidates sellele, et teatud seadused mõjutavad valitsuse võimet täita oma programmi. See käivitas arutelu selle üle, kas valitsuse programmi täitmist peaks pidama kriteeriumiks seaduste sidumisel usaldushääletusega ja kuidas määrata seda, kas seadus on hädavajalik programmi elluviimiseks. 

Komisjoni liikmed arutasid obstruktsiooni ulatust ja selle mõju parlamendi tööle. Tekkisid mured seoses nii koalitsiooni kui ka opositsiooni nende liikmete õiguste, kes ei osalenud obstruktsioonis, võimaliku piiramisega obstruktsiooni tõttu.

Riigikogu enesekorraldus. President rõhutas, et Riigikogu peaks tõlgendama olukordi põhiseaduslike printsiipide alusel ja vajadusel otsima juhiseid Riigikohtult. Presidendi eesmärk on juhtida tähelepanu seaduse usaldusega sidumisele, mitte teha ettekirjutusi. 

Õiguslikud ja protseduurilised mured. Arutelu tõi esile mure seoses seaduste usaldushääletusega sidumise õiguslike, protseduuriliste aspektidega. Keskenduti sellele, kas see tava piirab parlamendi liikmete õigusi ning kas on alternatiivseid lahendusi takistusele reageerimiseks. Osa komisjoni liikmeid leidis, et antud seaduse puhul oli ainukene Riigikogu liikme õigus, mida piirati, see, et ei olnud võimalust võtta hääletamisega seisukohta obstruktiivsetel eesmärkidel tehtud sisutühjade muudatusettepanekute suhtes.

Otsuste hindamine. Mõned komisjoni liikmed küsisid, milliseid kriteeriumeid president kasutas hindamaks, kas on liiga palju usaldushääletusi, mis on seadustega seotud. Otsiti selgitust presidendi kaalutluste kohta selliste otsuste langetamisel. 

Poliitilised lahendused. Mõned komisjoni liikmed pooldasid pigem poliitiliste lahenduste otsimist obstruktsiooni lahendamiseks kui üksnes õiguslike tõlgenduste kasutamist. Rõhutati erinevate poliitiliste fraktsioonide vahelise dialoogi ja koostöö olulisust. 

Komisjon leidis, et eelnõul ei ole sisulist vastuolu põhiseadusega, ja komisjon otsustas toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te oma ülevaates rõhutasite väga palju, et üks erakond on teinud ettepanekuid ja teised ei ole saanud oma tööd teha. Mina näen seda, et meie siin teemegi praegu tööd. Kui ma võtan selle presidendi saadetud kirja, siis [näen, et] ta toob siin väga selgelt välja, et Riigikohus on sõnastanud ühe tingimusena nõudmise, et eelnõu vastuvõtmine peab olema valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. See pole nõudlik kriteerium, sest valitsus võib pidada hädavajalikuks iga eelnõu, mis näitab seda, et tegelikult võib ju iga eelnõu siduda usaldusega.

Aga ma küsin seda: kas komisjonis oli sisuliselt juttu ka sellest, et kuna see tuli tagasi, siis [võiks] võtta selle uuesti lahti ja hakata jälle, nagu kord ette näeb, järjest minema ja meie ettepanekud [läbi vaadata] selle seaduseelnõu menetlemisel?

Aitäh, hea kolleeg Aller, selle küsimuse eest! Komisjonis seda arutati, kuid kuna me ei ole veel teinud saalis hääletust, kas see tuleb uuesti [menetlemisele] või läheb uuesti edasi, siis me ei jõudnud seal tulemuseni. Seda näitab tänane saalihääletus.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mu küsimus lähtub nüüd teie härra Allerile antud vastuse lõpuosast. Ühtpidi tõepoolest, saalis vaatame, kuidas läheb. Kas te saate kinnitada, et koalitsiooninõukogus või koalitsioonierakondade sees ei olegi arutatud, kuidas hääletada, ja kõik hääletavad siin saalis südametunnistuse järgi ja siis ongi, et mida saal otsustab, nii läheb? Saate kinnitada, et ei arutatud, kuidas peaks hääletama, et hääletus on täitsa vaba ja kõik hääletavad ise, nagu hääletavad? Vähemalt enda erakonna kohta ilmselt oskate öelda, teisi saate võib-olla hüpoteetiliselt hinnata.

Ma olen hetkel siin komisjoni esindajana. Seal ei arutatud, kuidas ja mida hääletatakse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, te tsiteerisite presidenti, president ütles, et üks erakond Riigikogus teeb obstruktsiooni ja kui obstruktsiooni teeb üks erakond, siis tuleb leida [muid] lahendusi. Kui meil ongi Riigikogus üks erakond, kes seisab Eesti inimeste kaitsel täiesti meelevaldsete maksutõusude vastu, Eesti inimeste paljaks koorimise vastu, sest see on praeguse valitsuse tegevuse ja poliitika sisu, ja kui meil on tõesti üks erakond, kes seisab põhiseaduse kaitsel, siis kuidas defineerida ülejäänud erakondade tegevust?

Jah. See on teie hinnang enda tegevusele, ma ei oska seda niimoodi määratleda.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelarvega sidumise motiiv on ikkagi rahaline. See peab väljenduma kuidagi eelarves – kahandama seda, suurendama seda – ja ütleme tinglikult, et valitsus ilmselt arvas, et kõik need eelnõud, mis seotakse eelarvega, on ka eelarvelise mõjuga. Mina väidan, et mõned nendest eelnõudest on kindlasti ministrite tegemata töö või hilinemine. Tegelikult on tahetud reguleerida hoopis midagi muud ja on leitud teatud rahaline mõõde ja lükatud see, millega on hiljaks jäädud – oleks võinud juba kevadel algatada –, hilisesse faasi. Aga kas te arutasite – ja mis on teie seisukoht – seda põhilist asja, kust peale hakkab reaalne rahaline mõju eelarvele? Kas 1 eurost või 15 000 eurost või 100 000 eurost? Sest siin on ju naeruväärse mõjuga eelnõusid tegelikult.

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga asjakohane. Me otseselt seda ei arutanud, kust see piirmäär läheb. Iseenesest on tegemist 25 000-eurolise eelarvereaga. Me ei jõudnud tulemuseni. Arutati seda, kas see on [eelarvega] seotud või mitte. Seda ma ei oska praegu hinnata. Põhiseaduskomisjon ei leidnud mingisugust rahalist kriteeriumi, [mis näitab, kas eelnõu] on eelarvega rohkem seotud või vähem seotud. Aga märkus oli asjakohane.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult olete te seal puldis selleks, et kajastada komisjonis toimunud arutelu ja teil on selleks Riigikogu kodu- ja töökorra järgi aega 20 minutit. Nüüd, igaüks, kes loeb põhiseaduskomisjoni [istungi] protokolli nr 33 neljapäevast, 14. detsembrist, võib veenduda, et te kajastasite ainult valitsusliidu esindajate seisukohti. Ma küsin, kuidas te oma rolli ette kujutate. Miks te niimoodi teete? Miks te ei kajastanud kogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tegin kokkuvõtliku ülevaate teemadest, mida seal arutati, ja tõin ka välja mõlema poole argumente. Sisuliselt võtsin ma teksti kokku, sest kõik ei olnud seal asjakohane.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! President jättis ju sellepärast selle välja kuulutamata, et saadikud ei saanud selle eelnõu [korralikult] menetlemata jätmise korral oma mandaati ehk põhiseaduslikku õigust teostada. Komisjonis käituti täpselt samamoodi: ei menetletud, muudatusettepanekuid ei hääletatud, ei arutatud. Mitte midagi ei muutunud. Seletage nüüd põhiseaduskomisjoni esimehena, mida te tegite selleks, et teiste saadikute põhiseaduslikku õigust [ei rikutaks] ehk eelnõu saaks korralikult menetleda. Mida te selleks seal tegite?

Kui ma õigesti aru sain, siis arutati rahanduskomisjonis kõiki muudatusettepanekuid, neid lihtsalt ei hääletatud saalis. Ja põhiseaduskomisjonis ei olnud meil muudatusettepanekute hääletamine päevakorras.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Me selle eelnõu puhul alustasime usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlemisest ja lõpetame usaldusküsimusega mitteseotud eelnõu [menetlemisega]. Samas, tulenevalt kodu‑ ja töökorrast on need kaks erinevat menetlust, kus Riigikogu liikmetel on ka erinevad õigused. Ma komisjonis ei saanud aru, võib-olla te nüüd oskate selgitada nii, et ma saan aru, kuidas ja millal see protsess moondus hoopis teistsuguseks. Juhul kui me arutame seda nüüd nii, nagu me arutame, usaldusega mitteseotuna, langevad ju üldse ära ka presidendi vastuargumendid, sest presidendi argumendid olid ainult menetluslikku laadi, mitte sisulist laadi. Ja minu teine küsimus on, et mida me siin suures saalis siis arutame.

Aitäh! Kui president eelnõu ei kinnita ja saadab selle tagasi, siis seaduste järgi kaob usaldusega sidumine sealt küljest ära. See tuleneb seadusest. Teie küsimus on selles mõttes asjakohane, et see argument kukub ära, aga presidendil on õigus [pöörduda Riigikohtusse]. Kui ta pöördub Riigikohtu poole, siis ega ajalugu ära ei kustutata. Riigikohus saab vaadata ka eelmise seaduse vastuvõtmise protseduuri reeglite otsa, kui ta enda hinnangu annab.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Nii nagu mina aru saan sellest presidendi probleemipüstitusest, osutab ta ikkagi väga tõsisel toonil sellele, et parlamentaarne kriis võib sellisel viisil viia olukorda, kus parlamentarism kaob täielikult pildilt või hääbub Eesti Vabariigis. Selles mõttes oleksin ma eeldanud, et komisjonis leiab aset ka tõsine arutelu selle üle, millised võiksid olla alternatiivsed lahendused parlamendi tüli lõpetamiseks, selle asemel et jätkata nende eelnõude läbi rammist iga hinna eest. Ja seetõttu ma küsingi teie käest – ma ei kuulnud, et te oma ettekandes oleks sellest rääkinud –, kas mingi arutelu sel teemal komisjonis aset leidis. Ehk leiduvad siiski mingisugused alternatiivsed võimalused üksmeele leidmiseks. Ja kui leidis, siis milliseid seisukohti koalitsioonierakondade esindajad omalt poolt selle kohta väljendasid?

Aitäh küsimuse eest! Seda komisjonis arutati ja leiti, et parim viis seda olukorda lahendada oleks omavahel läbi rääkida ja leida kohti koostööks. Aga selle jaoks peaksid erakondade liikmed koos istuma ja mõtlema välja, kus need ühised jooned on. Selle vastu ei olnud mitte keegi, ükski komisjoni liige, ja selles osas oli üksmeel.

Aitäh! Head kolleegid Epler ja Vooglaid, meie kodu- ja töökorra seaduse § 68 lõige 3 ütleb, et Riigikogu liige võib esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. (Saalis räägitakse.) [Paragrahvi] 114 lõige 1 on jah. Nii et kahjuks ma ei saa teie küsimusi võtta.

Aga aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Selle viimase momendi kohta: kas järgmise ettekandja jaoks võib küsimuse juba varakult üles panna? Selles mõttes ei käitunud ma kuidagi õigusvastaselt. Panin juba [küsimuse] üles, et kui järgmine ettekandja tuleb, siis saab küsida.

Järgmine ettekandja on Riigikogu rahanduskomisjoni esindaja ja loomulikult saate te oma küsimuse ka Riigikogu rahanduskomisjoni esindajale esitada. Aitäh!

Nii, head kolleegid, järgnevalt palun ma siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu rahanduskomisjoni liikme Marek Reinaasa, kes tutvustab Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu. Palun, Marek Reinaas!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud kolleegid! Mul on hea meel, et minu esinemine on juba tekitanud küsimusi, ilma et ma oleksin ühtegi sõna öelnud.

Aga mul on hea meel teile tutvustada, mis toimus 11. detsembril rahanduskomisjoni istungil, kus arutati Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadust, õigemini selle seaduse uuesti arutamist. Arutelu juurde oli kutsutud külalisena Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Artur Lundalin. 

Lihtsalt meeldetuletuseks: selle seadusega muudetakse dokumentide elektroonilise kättetoimetamise reegleid, et tõhustada maksumenetlust. Seaduse kohaselt loetakse dokumendid juriidilisele isikule kättetoimetatuks viie tööpäeva möödumisel alates nende üleslaadimisest e-maksuametisse või alates dokumendi edastamisest meilile.

Ja nüüd arutelu. Arutelu käis komisjonis samuti eelkõige protseduuri ehk selle üle, mis on see protseduur, mille järgi see menetlus edasi läheb. Esimene küsimus oli Jaak Aabil lihtne: kes otsustab seaduse täiskogu päevakorda paneku? Jõuti üksmeelsele järeldusele, et see on Riigikogu juhatus. Samuti tõstatas Aivar Kokk küsimuse, kas ka uuesti arutamise korral on tegemist usaldushääletusega või mitte. Sellele küsimusele sai nii rahanduskomisjonis kui ka siin saalis juba vastatud, et usaldusküsimusega seda ei seota.

Seejärel arutati ka seda, milline on rahanduskomisjoni funktsioon selle menetluse käigus. Annely Akkermann ja Maris Lauri selgitasid väga põhjalikult, et iseenesest on rahanduskomisjoni funktsioon eelkõige tegeleda selle seaduse sisulise poolega ja põhiseaduskomisjon peab siis pigem andma vastuse selle kohta, kas protseduuris on mingeid vigu ja kas on rikutud põhiseadust.

Tasub ära märkida, et Martin Helme võttis sellest arutelust väga aktiivselt osa ja samuti vihjas sellele, et kui Riigikogu otsustab seaduse selle uuesti arutamisel avada, siis saab nõustuda sellega, et seadus ei ole enam usaldusega seotud ja Riigikogu liikmed saavad selle kohta muudatusettepanekuid esitada, aga kui Riigikogu otsustab seaduse muutmata kujul vastu võtta, siis on jätkuvalt [lahendamata] probleemid, millele president seaduse välja kuulutamata jätmise põhjendusena vihjas.

Käis ka arutelu selle teema üle, kas 25 000 eurot on suur summa või mitte piisavalt suur summa, kas see on riigieelarve kontekstis oluline või mitte. Arutluse käigus selgus, et on erinevaid arvamusi. President arvas ühtemoodi, rahandusminister arvas teistmoodi, ka rahanduskomisjonis oli erinevaid arvamusi, kas see summa on selline, millel on mõju riigieelarvele, või ei ole.

Seejärel otsustas Riigikogu rahanduskomisjon langetada järgmised otsused. Esiteks, teha ettepanek toetada Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Selle poolt oli 7 ja vastu 5 komisjoni liiget. Ja ettekandjaks määrati komisjoni liige Marek Reinaas ehk praegu kõnepuldis olev inimene. Nende otsustega arutelu sellel teemal komisjonis lõppes. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult oli mul juba ette teada, et ma teilt küsin, sest kui on kaks võrdset menetlejat ühel eelnõul ja ma esimese komisjoni esindajalt vastust ei saanud, siis ma tahan seda teada [saada] teilt. Rahanduskomisjon on mõnes mõttes ka õigem koht, kust seda küsida.

Te ütlesite, et kaaluti seda rahalist piiri, kustpeale on nii-öelda viisipärane see asi eelarvega siduda või mitte. Lõpuks peakski teil rahanduskomisjonina, eelarvet menetleva komisjonina, olema siin seisukoht. Praegu te ütlesite, et on erinevad seisukohad: 25 000 eurot on piisav, ei ole piisav. Haridusministrile öeldi: "8 miljonit leidsid küll, aga kõigepealt leia ise need kanalid esimeste kuude jooksul, küll me siis pärast ära praavitame." See tähendab, et eelarve vastuvõtmine ei pea olema mingi poliitilise otsusega motiveeritud. Mis on teie seisukoht? Kas 25 000 eurot on siis piisav? See on ju marginaalne terve eelarve kontekstis.

Ma arvan, et minu isiklik seisukoht ei oma siin märkimisväärset tähtsust. Kui mul tekib soov oma isiklik seisukoht välja öelda, siis ma kasutan selleks võimalust läbirääkimiste käigus.

Mis puudutab konkreetselt rahanduskomisjoni, siis tõepoolest, selle seaduse seletuskirjas on öeldud, et mõju riigieelarvele on piisav, et seda usaldushääletusega siduda. Ma arvan, et komisjoni enamuse seisukoht selguski sellest lõpphääletusest, kui seitse komisjoni liiget olid selle poolt, et seadus muutmata kujul vastu võtta.

Anti Poolamets, palun!

Ma jätkan samast punktist, teemal, mida Tõnis Lukas siin just käsitles. Seesama eelarvemõju on niivõrd marginaalne niivõrd suure ja mahuka otsuse juures nagu riigieelarve. Siis ju võibki jääda sinna külge pookima igasuguseid seadusi. Minu arust võib nagu kogu poole aasta seadused niimoodi vastu võtta, sest igal asjal on mingisugune kerge eelarvemõju. Kas komisjonis ei käsitletud neid vastuväiteid, mis puudutavad just väikest eelarvemõju? Mis sellega kaasneda võib tulevikus, [kas] kõik läheb sellesama teema alla, kõik sobib sinna?

Tõepoolest, komisjon ei arutanud konkreetselt seda küsimust, kas 25 000 eurot on riigieelarvele piisava mõjuga või mitte. Aga võtsin välja stenogrammi ja mul tuli hoopis meelde näiteks selline teemapüstitus, kus Aivar Sõerd ütles, et kuna meil on tegemist tegevuspõhise eelarvekategooriaga, siis on maksu- ja tollikorralduse programmi [mõju] hoopistükkis 53 miljonit eurot. Ehk siis see [eelnõu] mõjutab justkui kogu seda summat, mis on ka üks lähenemisviis sellele küsimusele.

Vastuseks: tõepoolest, komisjonis me põgusalt seda teemat arutasime, aga ma lugesin läbi ka teise lugemise stenogrammi. Siinsamas Riigikogu saalis peatus rahandusminister härra Võrklaev sellel küsimusel iseenesest väga-väga pikalt ja ma arvan, et stenogrammist on võimalik ka sellele küsimusele vastus leida. Mul ei ole sellele väga palju lisada komisjoni istungist.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga hea oli kuulda, et te tõite rahanduskomisjoni [arutelu] puhul välja ka opositsiooni liikmete sõnavõtud, mida eelmine ettekandja eraldi ei märkinud. Kiire õppimine on väga teretulnud. Ja ma ikkagi [küsin] selle 25 000 euro kohta. Ka president on viidanud, et see seadus võimaldab [hoida kokku] maksuhalduri kulusid suurusjärgus 25 000 eurot aastas. Meil oli siin mingi aeg tagasi kliimaminister eelnõuga, mille eelarvemõju oli 15 000 – ka eelarvega seotud. Kas komisjoni aruteludest ikkagi käis läbi või [seati] mingid piirid, millisest summast hakkavad eelarvega seotud asjad ja eelarvega seotud tegevused ning millisest hetkest lähevad need usaldusküsimuse alla?

Sellist arutelu komisjonis ei olnud, et panna paika miskit laadi piir, et kuni selle summani ei ole [eelnõu] seotud riigieelarvega ja sellest summast alates on. Mulle tuleb meelde Einsteini üks seletus, mismoodi maailm on suhteline, relatiivne ehk sõltub pigem sellest, kuspool vetsuust sa asud. Ma arvan, et see on ka täpselt selline küsimus. Ilmselt ei ole võimalik väga täpselt öelda, kust see piir jookseb.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Põhiseaduskomisjoni esimees ütles, et nemad ei arutanud ja ei menetlenud seda eelnõu. Teie siin rahanduskomisjoni esimehena rääkisite, et põhiseaduspärasust arutas põhiseaduskomisjon, ehk menetlus oleks nagu toimunud põhiseaduskomisjonis. Mõlemast ettekandest oleme saanud aru, et kummaski komisjonis mitte mingisugust korrektset menetlust ei toimunud. Tundub, et te mõlemad lihtsalt valetate ja rammite täpselt samamoodi selle eelnõu läbi nagu esimesel korral. Ma ikkagi tahaksin teada, kuidas selle põhiseadusliku mandaadi teostamisega on. Kuhu te sellega jõudsite? Mida te selleks tegite, et saadikud saaksid seda teostada?

Tänan küsimuse eest! Võib-olla on kohane heita pilk kodu- ja töökorra seaduse §‑le 114, kus on fikseeritud põhimõte, et põhiseaduskomisjon arutab pigem, kas see protseduur oli põhiseadusele vastav, ja juhtivkomisjon arutab selle eelnõu sisu. Kuna ei presidendil ega ka komisjoni liikmetel ei olnud selle seaduse sisule mitte midagi ette heita, siis 11. detsembri istungil komisjonis selle eelnõu sisu ei arutatud.

Helle-Moonika Helme, kaks küsimust järjest. Üks, ma saan aru, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minu kõrva jäi nagu väga riivama lugupeetud ettekandja võrdlus WC‑uksega. Kas ma sain õigesti aru, et ta võrdles parlamendis tehtavaid otsuseid sellega, et me teeme oma otsuseid vastavalt sellele, kus pool tualetiust me seisame? Mina olen aru saanud, et me lähtume siin oma tegevuses ikka Eesti Vabariigi põhiseadusest ja teistest seadustest, aga ettekandja tsiteeris meile Einsteini relatiivsusteooriat. Ma ei tea ka, et me peaksime kuidagi relatiivselt suhtuma seaduste vastuvõtmisse [olenevalt sellest], eks ole, kus pool me oleme, kas siis koalitsiooni pool või opositsiooni pool. Ma ei tea, kus kohal see WC-uks seal kahe vahel veel on. Äkki te, ma ei tea, seletate meile kuidagi lahti, mida lugupeetud ettekandja [silmas pidas]. Kas see võrdlus oli, ütleme siis niimoodi, asjakohane teie arvates?

Aitäh! Ma ei ole kursis selle konkreetse tsitaadiga, seetõttu on mul väga keeruline seda hinnata. Aga antud juhul ma sain aru, et ettekandja põhjendas oma seisukoha ära, miks ta just sellise konkreetse illustratsiooni ja tsitaadi tõi.

Helle-Moonika Helme, nüüd teie küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest on küsimus teile. Ma tahtsin küsida, kas arutati ka teemat, et kuigi usaldushääletusega seda eelnõu enam ei seota, on see siin suletud kujul ja tegelikult need etteheited, mille president tegi, on ju ikkagi jõus. Aga ma kuulsin, et Martin Helme oli selle küsimuse komisjonis juba küsinud. Kahjuks ma ei kuulnud, mida talle selle peale vastati. Äkki te valgustate meid ka selles osas, kuidas ülejäänud komisjon presidenti suhtus. Ja jällegi, kui sama seltskond, kes hääletas usaldushääletusel riigikogulaste põhiseaduslikud õigused maha, hääletab täna samamoodi, siis millega meil on päeva lõpuks tegemist?

Mina saan kommenteerida ainult seda, mis toimus komisjonis. Tõepoolest, Martin Helme tõi selle teema välja. Komisjonis jõutigi samale järeldusele, et suure saali arutelu ja hääletus näitavad, kas presidendi argumendid seaduse vastuvõtmise meetodi kohta on Riigikogu jaoks piisavalt kaalukad või mitte. Ehk siis tänane hääletus peakski andma meile vastuse sellele küsimusele.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma olin ise ka rahanduskomisjonis kohal ja seetõttu olen aruteluga päris hästi kursis. Ma näen siin teatavat vastuseisu isiklike arvamuste väljendamisele ja teie nooremal kolleegil ei olnud julgust seda teha, aga ma siiski ei kaota lootust. Meil on praegu, eks ole, selline konstruktsioon, et [eelnõu] seoti usaldusega, sest see on tähtis, ja tähtis on selle pärast, et see on seotud eelarvega. Ja nüüd oleme ringiga jõudnud sinna, et ärme ava [uuesti menetlust] ehk saadikud oma õigusi ikkagi teostada ei saa. Noh, võib eeldada – ega 100%‑list tõenäosust ei ole kunagi –, et see lähebki nüüd niimoodi lahti võtmata kujul presidendile tagasi. Mis su isiklik arvamus ikkagi on, kas see loob hea pretsedendi tulevikuks või pigem mitte?

Ma endiselt jätan oma isiklikud arvamused praegu välja ütlemata, aga proovin vastata sellele küsimusele nii, nagu komisjonis see teema üleval oli. Mul on tunne, et seal oli kaks küsimust. Teine oli see, kas arutati Riigikogu liikmete õiguste piiramist. Vastus on, et tõepoolest arutati. Me oleme siin Martin Helmet tsiteerinud. Ma tsiteeriksin siia järele ka seda presidendi otsust, kus on väga selgelt öeldud, et parlamendi tõhus toimimine on legitiimne eesmärk Riigikogu liikmete õiguste piiramiseks. Seega, ka president ütles oma otsuses tegelikult seda, et tõepoolest, usaldusega sidumine võib piirata Riigikogu liikmete õigusi, aga parlamendi tõhus toimimine on piisavalt legitiimne eesmärk, et neid õigusi sellisel moel piirata.

Kas see on hea või halb pretsedent? Ma arvan, et siinkohal tuleb meelde tuletada seda, mida ka komisjonis põgusalt arutati, et sidumine usaldusega ei toimunud mitte ainult sellel põhjusel, et see seadus oleks väga tihedalt seotud riigieelarvega, vaid selle sidumise teiseks põhjuseks oli see, et selle eelnõu kohta oli esitatud üle 200 parandusettepaneku, mis muutsid ühe päeva kaupa seda tähtaega, millal loetakse teade inimesele kättetoimetatuks. Ülemäära sisulisteks muudatusettepanekuteks komisjonis neid keegi ei pidanud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu arvates on see rahanduskomisjoni arutelu selle eelnõu puhul, mille president on tagasi saatnud, väga halb pretsedent meie parlamentaarses praktikas. Seni on üldjuhul ikkagi kutsutud presidendi esindaja komisjoni ja kuulatud ta ära. Rahanduskomisjon ei pidanud seda vajalikuks, põhjendades, et presidendil ei olnud selle eelnõu sisule etteheiteid. Aga presidendil olid sisulised etteheited. Presidendi arvates on see eelnõu selline, mis ei ole seotud riigieelarvega, aga valitsus väidab, et see on seotud riigieelarvega, ja seetõttu sidus selle usaldusküsimusega, see on oluline poliitika elluviimiseks. See on väga sisuline erimeelsus presidendi ja Riigikogu vahel ja just rahanduskomisjon on õige seda hindama. Mina ütlen, et põhiseaduskomisjonis kaalusime me menetluslikke ja õiguslikke küsimusi, aga sisu poole pealt oleks rahanduskomisjon olnud õige [koht aruteluks]. Miks rahanduskomisjon seda ei teinud ja lõi sellise halva pretsedendi? Minu teada ei ole varem jäetud presidendi esindajat kuulamata.

Ma otsisin siit protokollist, aga ma ei leidnud seda niimoodi. Ma vastan oma mälu järgi. Presidendi esindaja oli sel päeval haige ja ei saanud komisjoni tulla. Komisjon otsustas seda teemat siiski oma istungil arutada, sellepärast et tegemist on tähtsa, pakilise ja olulise teemaga, ja see teema leidiski komisjonis arutamist.

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on juhatajale küsimus, sest Riigikogu juhataja ja juhatus korraldavad ka Riigikogu tööd. Ettekandja vastus oli täiesti õige. Põhiseaduskomisjon oli sama küsimuse ees. Meil oli planeeritud algselt töökavasse arutelu esmaspäevaks, aga kuna presidendi esindaja oli haigestunud ja palunud lükata selle arutelu neljapäevaks, siis põhiseaduskomisjon tuli sellele palvele vastu ja me arutasime seda neljapäeval. Seda enam, et ajavõitu ei oleks see esmaspäevane arutelu [võrreldes] neljapäevasega andnud, sest samal nädalal seda päevakorda panna nagunii ei oleks enam saanud. Nii et see oli igati mõistlik käitumine põhiseaduskomisjoni poolt. Küll aga rahanduskomisjon ignoreeris sellist käitumist. Kuidas juhatus sellele vaatab? Kas komisjonid peaks sellisel juhul käituma ikkagi sünkroonselt ja ühtemoodi, et mitte välja anda erinevaid signaale? Ettekandja praegu ütles ka, et see oli nii oluline, et nad pidasid oluliseks seda arutada, aga näete, presidendi esindajat ei pidanud oluliseks ära kuulata. Minu arvates on see väga halb praktika. Me peaks komisjonides ühtemoodi käituma.

Hea kolleeg! Ma vastan nõnda, et kuna komisjonide enesekorraldusõigus on väga suur ja komisjonid korraldavad ise oma tööd, siis Riigikogu juhatus ei sekku sellistes küsimustes komisjonide töösse. Küll võivad komisjonide esimehed alati pöörduda Riigikogu juhatuse poole vastavate soovituste saamiseks ja siis Riigikogu juhatus oma väga selget seisukohta väljendab.

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, aitäh! Jätkan sealt, kus teie dialoog kolleeg Seederiga lõppes. Te olete ise öelnud, et te keskendute Riigikogu kordategemisele või umbes nii, täpset tsitaati ei ole mul praegu silme ees. Minu arvates, arvestades teie positsiooni olulisust, ei aita selline ambivalentsus vastustes korra tekkimisele kaasa. Minu arvates võiks see, kui Riigikogu esimees võtaks julguse kokku ja väljendaks oma seisukohti, kas või isiklikke seisukohti, mis on hea praktika ja mis ei ole ja kuidas edaspidi võiks käituda, aidata kaasa õiges suunas liikumisele. Kui liiga palju sellesse relatiivsusteooriasse kinni jääda, siis see asi maru relatiivseks siin lõpuks jääbki.

Aitäh! See relatiivsus ei ole kuidagi seotud tänase istungi läbiviimise protseduuriga. Kalle Grünthal, järgmine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuulasin praegu teie vastust Helir-Valdor Seederile, et te pidasite komisjoni [istungi] tähtsa seaduse läbivaatamiseks ja kuna presidendi esindaja oli haige, siis ei saanud teda kutsuda, tegite ilma temata. Aga näed, põhiseaduskomisjonil vist õnnestus see asi ikkagi ära teha. Või ei õnnestunud? Nüüd, küsimus ei ole praegu selles, miks te nii tegite. Vastus on hoopis see, et te rikkusite hea [õigus]loome ja [normitehnika] eeskirja, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Miks te jälle rikute kehtivaid õigusnorme, kui nende [järgimine] on meile kohustuslik?

Ma kordan seda mõtet, mis komisjoni istungil läbi käis, et seaduse uuesti arutamisel ongi kaks aspekti. Rahanduskomisjoni ülesanne on hinnata seaduse sisu, mille üle antud juhul vaidlust ei ole, ja põhiseaduskomisjoni ülesanne on hinnata, kas ja kuivõrd nimetatud seadus on vastavuses põhiseadusega. Kuna presidendi otsus rääkis eelkõige ja üksnes protseduurist, mitte aga selle seaduse sisust, siis ma arvan, et kui komisjon kinnitas nädala päevakorra ja otsustas selle teema arutelu teha esmaspäeval, siis sealt tulenes see loogika.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma ei tea, ma eeldasin, et lugupeetud ettekandja on tuttav meie seadusloome normidega, normitehnika eeskirja ja hea seadusloome tavaga, mis ütleb, et eelnõu menetlusse kaasatakse ka huvigruppide esindaja, kelleks antud juhul ei olnud lihtsalt huvigrupi esindaja, vaid ma pean silmas presidendi esindajat. See tähendab tegelikult seda, et minu hinnangul on praegu ikkagi rikutud hea [õigus]loome eeskirja, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Kuidas me saame praegu seda asja edasi menetleda, kui isegi sellisel tasandil, presidendi tasandil, sõidetakse meie normitehnika eeskirjast üle?

Aitäh, hea kolleeg! See ei ole eraldi menetlus konkreetse eelnõu puhul, see on uuesti arutamine. See põhjendabki ära ka selle, miks komisjonide esimehed just selliselt toimisid. Rahanduskomisjoni esindaja siin põhjendas ka rahanduskomisjoni seisukohti. 

Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Koalitsioon kavatseb anda täna siin saalis Eesti parlamentaarsele demokraatiale järjekordselt valusat lööki. Meie ees on seaduseelnõu, mille president Alar Karis on tagasi lükanud, rõhutades, et selle eelnõu menetlemisel ei arvestatud Riigikogu liikmete arvamusega. Olen presidendiga nõus. 

Parlamendi rolli piiramine ja seaduseelnõude menetlemine ilma piisava aruteluta kahjustab meie demokraatlikku protsessi ja ohustab meie põhiseaduslikku korda. Koalitsioon viitas selle ja teiste eelnõude usaldushääletusega sidumisel obstruktsioonile, kuid usaldushääletused võtavad arutamise võimaluse igalt saadikult, mitte ainult neilt, kes obstruktsioonis osalevad. Keskerakond on teinud eelarvega seotud eelnõude ja ka eelarve enda kohta vaid konstruktiivseid muudatusettepanekuid, valitsus aga viskas need muudatusettepanekud prügikasti. Siin saalis ei saanud me neid kaitsta.

Oma kommentaaris ERR-ile ütles Eesti 200 esindaja Hendrik Terras, et nüüd saab selle tänase eelnõuga asi korda, kuna iga Riigikogu liige saab läbirääkimistel esineda sõnavõtuga. See ongi koalitsiooni ettekujutus parlamentaarsest demokraatiast. Saab ju pidada viieminutilise monoloogi üsna tühjale saalile ja asi korras. Muudatusettepanekud, arutelu komisjonis – seda kõike pole vaja. Las tark valitsus otsustab, kuidas asjad tegelikult on.

Kaja Kallas tahabki Eestit valitseda dekreetidega nagu Napoleon. Aga mis on see eesmärk, mis on see pikk plaan, mida valitsus soovib enda dekreetidega saavutada? Koalitsioon põhjendas usaldushääletuste uut rekordit sellega, et nad soovivad teostada enda poliitikat ja eelarve on väga oluline osa sellest poliitikast. See konkreetne eelnõu pole muidugi eelarvega väga seotud, aga eelarvest rääkides: millist poliitikat järgmise aasta eelarve teostab? Olen Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valimisprogramme lugenud. Seal oli juttu erakorralisest pensionitõusust, lastetoetuste kasvust, suurest õpetajate palgast. Seal ei olnud juttu kõrgematest maksudest ja raha jagamisest vaid rikkamatele inimestele. 

Praegust koalitsiooni presidendi arvamus väga ei huvita. Täna kavatsevad nad presidendi tagasi saadetud eelnõu muutmata kujul uuesti vastu võtta, jättes presidendi soovitused kõrvale. See lähenemine näitab, et koalitsioon on valmis ohverdama põhjaliku ja kaalutletud seadusloomeprotsessi. Me ei saa seda aktsepteerida. Parlamendi töö ei ole pelgalt formaalsus. Iga seaduseelnõu, mida Riigikogu arutab, mõjutab meie kodanike igapäevaelu. Me ei saa lubada, et seadusloome muutub kiirustavaks ja pinnapealseks tegevuseks, kus otsuse teevad üksikud ministrid või ametnikud ja parlamendiliikmete arvamused ja ettepanekud ei leia asjakohast käsitlemist. 

Valitsusel ei ole ühtegi adekvaatset päevakajalist eesmärki, rääkimata ammu lubatud pikast plaanist. Eesti majandus on langenud kaks aastat järjest. Oleme majandusnäitajate poolest Euroopa Liidu viimased. Absoluutne vaesus kasvab, sündimus on ajalooliselt madalaim. Kogu Eesti rahvas näeb, et valitsus ei saa oma tööga hakkama. Ometi näeme, kuidas seesama valitsus soovib langetada otsuseid, mis jätavad parlamendi kõrvale.

Kas valitsuse poliitika, mida koalitsioon täna kaitseb, on tõepoolest see, et Riigikogu liige saab tulumaksureformi tõttu 500 eurot juurde ja selle kinni maksmiseks tõusevad tulumaks, käibemaks, lisandub automaks ja vähenevad lastetoetused? Kas selle poliitika läbisurumine on see eesmärk, miks valitsus peab vajalikuks parlament vaigistada?

Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Rahandusminister Mart Võrklaeva hiljutine avaldus, kus ta võrdles järgmise aasta riigieelarvet ankruga, on üsna tabav. Järgmine eelarve ja laiemalt Reformierakonna poliitika on tõepoolest nagu ankrud. Need hoiavad meid kriisis paigal, samal ajal kui teised riigid liiguvad edasi. Võib-olla võrdles Võrklaev Reformierakonna poliitikat hoopis selle laeva ankruga, mis viis merepõhjast meie kaablid kaasa, nii nagu Reformierakond viib kaasa meie inimeste jõukust ja nüüd kavatseb ka parlamentaarse demokraatia kaasa võtta.

Head kolleegid! Kutsun teid üles sügavalt mõtlema sellele, kuidas me saame parandada oma seadusloomeprotsessi ja tagada, et iga seadus, mille me vastu võtame, on kaalutletud, õiglane ja kaitseb Eesti inimesi. Me ei tohi lasta enda häält summutada ega nõustuda autokraatlike otsustega. Me peame säilitama demokraatia väärtused ja tegutsema oma kodanike parimates huvides. Väike, kuid oluline samm sellel teekonnal oleks selle tänase seaduseelnõu uuesti avamine. Loodan teie toetusele. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Peaks vist ikkagi ka alustama suurtest printsiipidest, miks üldse on halb see, kui valitsus seob massiliselt eelnõusid usaldusega. See on väga lihtne, nii nagu ka president viitas: see läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse ühe põhiprintsiibiga, mille kohaselt meil on võimude lahusus.

Parlament teeb seadusi, on seadusandlik võim, valitsus on täidesaatev võim, viib nende seaduste alusel ellu poliitikat. Kui me hakkame nüüd siduma usaldusega igat eelnõu, mis tundub valitsusele oluline või tähtis, siis on valitsus astunud parlamendi asemele ja võtnud üle seadusandliku võimu ehk rikkunud räigelt võimude lahususe printsiipi. Täpselt samamoodi nagu kohus – riigikohus või üldse kohtud – ei tohi tegeleda seadusandlusega ega tohi tegeleda ka täitevvõimu realiseerimisega, ei tohi täitevvõim tegeleda kohtumõistmisega või seadusandliku tööga.

Aga Kaja Kallase valitsus on nüüd meile näidanud, et ta teeb seda igapäevaselt. Tegi juba enne Riigikogu valimisi, tegi pärast Riigikogu valimisi – kõik rekordid selles küsimuses on Reformierakonna ja Kaja Kallase valitsuse käes. See tõepoolest ähvardab põhiseaduslikku korda. Meil on ka õiguskantsler ahastanud, et Eestis toimub rünnak põhiseadusliku korra vastu, ja ma olen täiesti nõus, toimub küll – valitsuse poolt. Valitsuskoalitsiooni poolt toimub rünnak Eesti põhiseadusliku korra vastu igapäevaselt.

See argumentatsioon, et niimoodi on neil lihtsam valitseda ja nemad peavad saama oma programmi ellu viia, no see on iga diktaatori põhiargument. "Valitsemine peab olema tõhus, otsuseid tuleb ellu viia. Mida me siin arutame? Teeme ära!" Aga demokraatias see lihtsalt nii ei käi, pole kunagi käinud ja ei peagi käima. Demokraatias käibki asi niimoodi, et arutatakse ja arutatakse ja arutatakse veel ja arvestatakse igasuguste erinevate arvamustega ja kui vastuseis läheb ikka väga ägedaks, siis võetakse paus ja jäetakse mõned asjad isegi tegemata. On ka Eesti demokraatia sellisel moel siiamaani toiminud. Kui mõni asi on poliitiliselt nii terava ühiskondliku vastasseisu objekt, et seda ei saa teha ilma ühiskonda lõhki ajamata, siis ärme tee praegu. Tehakse hiljem, tehakse teistmoodi, tehakse jupikaupa – ka see on osa demokraatiast. Aga ei, tänane valitsuskoalitsioon ja konkreetselt peaminister sellist asja ei tunnista.

Siit me jõuamegi selle olulise küsimuseni, et kui valitsus ütleb, et neil ei jää mitte midagi muud üle, sest nii hirmus obstruktsioon on Riigikogus, et peab panema kõik eelnõud usaldus[hääletusele], siis tasuks ikkagi korra peeglisse vaadata, kallid sõbrad valitsuskoalitsioonis. Kust see obstruktsioon alguse sai? Sai alguse sellest, et valimiste eel valetati massiliselt, teadlikult ja süstemaatiliselt. Küll valetati selle kohta, et maksud ei tõuse, küll valetati selle kohta, et [nad toetavad] Ukrainat, küll valetati selle kohta, et Prigožin käis Mart Helme juures kohvi joomas. Rääkimata sellest, et e-valimiste tulemust me nagunii keegi siin ei usu. Petmisest, sellest, et suur osa ühiskonnast ei tunnistagi, et tänane valitsuskoalitsioon võib ellu viia seda poliitikat, mida ta ellu viib, on saanud alguse obstruktsioon. Ka see on osa demokraatiast: legitiimne ja legaalne vastuseis valitsuse poliitikale.

Kuidas reageerib sellele meie avatud, salliv, Euroopa-meelne ja muidu tolerantne valitsus? Loomulikult, kompromissi otsimise asemel toore jõuga. Mida muud on obstruktsioon alati saavutanud kui seda, et mingis poliitilises küsimuses tekitatakse nii terav vastasseis, et need, kes tahavad midagi läbi suruda, peavad aja maha võtma ja kas proovima mingil muul moel edasi liikuda või otsima kompromissi opositsiooni või siis, ütleme, vastaspoolega. Aga ei mingit kompromissi otsimist, isegi mitte kompromissist rääkimist. Kompromiss on Kaja Kallase, Reformierakonna ja Eesti 200 jaoks see, et andke alla, lõpetage ära, hakake normaalseks, täitke meie käske. No vot, meie arusaamine kompromissist on midagi muud, täiesti muud. Toores jõud kindlasti ei aita kaasa kompromissi otsimise vaimule.

Mõne sõnaga ka presidendi argumentatsioonist. President lükkas seaduseelnõu tagasi just nimelt selle argumendiga, et niimoodi ei saa valitsus seadusloomet üle võtta. Massiliselt tehakse [usaldushääletusi], seadus seaduse järel seotakse valitsuse usaldusega. See võtab Riigikogu saadikutelt – kõikidelt Riigikogu saadikutelt – ära võimaluse osaleda seadusloomes: võimaluse esitada muudatusettepanekuid, võimaluse neid muudatusettepanekuid kaitsta või selgitada ja võimaluse nende muudatusettepanekute üle hääletada. Teisisõnu, nii komisjon kui ka suur saal on lülitatud seadusloomeprotsessist välja. 

Meil ongi valitsus, kes toob meile eelnõu. Ja mis siis jääb järgi Riigikogu rolliks? Riigikogu roll ei ole enam seaduseelnõude menetlemine, algatamine või muutmine. Riigikogul on tegelikult ainult üks roll: Riigikogu hoiab võimul valitsust. See on kogu asi, mida me siin täna teeme. Me ei tegele enam seadusloomega, me ei tegele enam, muide, eriti ka poliitiliste debattidega. On ainult üks asi, millega Riigikogu liikmed tegelevad, mille eest nad palka saavad. Koalitsioonisaadikud saavad palka selle eest, et nad hoiavad Kaja Kallast võimul. Opositsioonisaadikud saavad palka selle eest, et nad üritavad iga päev Kaja Kallast võimult maha saada. Kogu lugu! Mingit legislatiivset tegevust siin ju enam ei ole.

Kui nüüd president selle meile tagasi saatis, siis ta pakkus võimaluse Riigikogule: aga prooviks uuesti. Avame seaduseelnõu, läbime esimese lugemise, teise lugemise, muudatusettepanekud, kolmanda lugemise – siis saavad saadikud täita oma põhiseaduses ette nähtud saadikumandaadi keskset osa ehk osaleda seadusloomes. Selle [võimaluse] lükkas koalitsioon toorelt tagasi: ei ole vaja, kuna seaduseelnõu ise ei ole vastuolus põhiseadusega. Ma olen nõus, et seaduseelnõu ise ei ole vastuolus põhiseadusega. Selle menetlemine oli vastuolus põhiseadusega. 

Selle menetlemise vastuolu saame me ära lahendada ainult juhul, kui me seaduse avame. Kui me selle nüüd muutmata kujul uuesti presidendile saadame, siis me ei ole seda menetluslikku vastuolu põhiseadusega lahendanud. See jääb ikka üles. Eks siis president ise teab, kas ta saadab selle Riigikohtule või mitte. Eks siis Riigikohus ise teab, kas ta annab Eestile tulevikuks sellise parlamendi, kus seadusloomega enam ei tegeleta, vaid saadikutel on ainult üks ülesanne: hoida valitsust võimul. Seda otsustavad juba järgmised asutused või järgmised institutsioonid. Aga meie siin oleks pidanud sellest tähelepanu juhtimisest aru saama ja ütlema, et selge, me menetleme seda eelnõu põhiseaduspäraselt. Aga noh, mida maksab koalitsioonile põhiseadus? Meie kindlasti ei toeta [selle eelnõu] muutmata kujul uuesti vastuvõtmist.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Järgmine sõnum on kõigile Eestimaal elavatele [inimestele], Eesti rahvale. See, mis praegu siin saalis, selles poliitteatris toimub, on tegelikult Eesti demokraatia ja põhiseadusliku korra lõppmäng. 

Me oleme harjunud sellega, et Vabariigi Valitsus ei pea märkimisväärseks seda, et siin saalis [võiks] toimuda selline arutelu, nagu oli siin veel kolm või neli aastat tagasi, kui seadusi arutati üksipulgi, põhjalikult läbi. Tänaseks on samasugusesse, vabandust väljenduse eest, prügikasti saadetud ka presidendi institutsioon. Ma ei mäleta, kes oli see Prantsuse kuningas, Louis XIV vist, kes ütles: "Riik – see olen mina." Kaja Kallas kasutab samasugust fraasi kogu Eesti suhtes.

Et mitte jääda hüüdlausete tasandile, tulen selle eelnõu [menetlemise] algushetkede juurde. Meile paisati siia saali arutamiseks, kui ma õigesti mäletan, 13 usaldushääletusega seotud eelnõu. Kusjuures kõiki illustreeris lipik "Me peame selle kiiresti ära menetlema, kuna see on seotud riigieelarvega ja muidu me ei saa riigieelarvet vastu võtta". Ja nii see protsess käima pandigi siin saalis. Obstruktsiooni [tegijad] üritasid seda kõikide vahenditega takistada, sellepärast et nad juhindusid sellest, et Riigikohus on omal ajal öelnud, et usaldushääletusega on [seotud] siiski need eelnõud, millega pannakse parlament valiku ette, kas te toetate meie poliitilist valikut või tahate, et me läheme ära. Aga see, et seda tehakse massiliselt, näitab tegelikult Kaja Kallase valitsuse tegutsemist ju sellest [küljest], et teda ei huvita üldse parlamendi arvamus, vaid see, et parlamendis oleks olemas täpselt nii palju saadikuid, et ta saaks teha seda, mida ta hing ihkab.

Kui ühel hetkel selgus, et kõik need riigieelarvega – rõhutan veel kord, riigieelarvega – seotud eelnõud ei saagi presidendilt positiivset hinnangut, siis vaatamata sellele, et seesama maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadus oli ikkagi seotud riigieelarvega, võeti [riigieelarve] siin saalis koalitsiooni aplausi saatel julmalt vastu. See aplaus tähendas tegelikult seda, et me toetame diktaatorit. Ma ei tea, mida nad selle eest saavad, kuidas nad koju lähevad, [kuidas nad] vaatavad oma rahvale saadikutena silma ja ütlevad: "Me oleme teie jaoks teinud kõike, mida te olete tahtnud, sest teie valisite meid." Ma ei tea, mida nad ütlevad.

Ja täna selgus veel teine tõsiasi. [Põhjus], miks ma ütlesin, et ka Vabariigi Presidendi institutsioon on põhimõtteliselt saadetud prügikasti, on see, et … 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… rahanduskomisjon ei mallanud oodata ära seda, et sellise olulise küsimuse juures [saaks] kuulata ära ka presidendi esindaja arvamuse. Nii nagu tegi põhiseaduskomisjon, kes lükkas oma korralise istungi, mis oli määratud esmaspäevaks, neljapäeva peale. Ei, tühja sest presidendist, meie komisjonis otsustame! Häbiväärne! Mis asi takistas lükata selle komisjoni istungit kaks-kolm päeva edasi ja lasta osaleda presidendi esindajal? Miks seda ei tehtud? Vastust ma täna sellele ei saanud.

Küsimus ei ole tegelikult ainult presidendi institutsioonis, mida me peame austama ja millest lugu pidama. Küsimus on ka juriidiline. Hea seadusloome ja õigustehnika normid ütlevad, et selle asja arutamisse kaasatakse huvigrupid. Ja see ei ole lihtsalt tavaline huvigrupp, kes on teinud erinevaid taotlusi, vaid see huvigrupp on president. Sellesama asjaga näidati praegu välja, et meil pole presidenti vaja. Piisab sellest, kui meil on siin saalis häälteenamus, ja me võime selle valitsusega teha, mida me tahame.

Head koalitsioonisaadikud! Vaadake enda sisse korraks: kas te tõesti olete rahul sellise olukorraga? Kui olete, siis hääletage poolt. Aga ma tahaksin näha, mida rahvas küsib teie käest selle kohta. Ärge unustage, et rahvas on teid siia valinud selleks, et te esindaks nende huve, aga mitte selleks, et vahetada põhiseaduslik kord välja diktatuuri vastu. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun!

Palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Austatud juhataja! Praegu ametis olev valitsus on natukene rohkem kui pooleaastase valitsemise jooksul otsustanud siduda juba 21 eelnõu usaldusküsimusega. Seda on rohkem kui kõigi varasemate, pärast iseseisvuse taastamist [võimul olnud] Eesti Vabariigi valitsuste [ajal] kokku.

See on ilmne vastuolu põhiseadusega. See ei ole olnud vältimatult vajalik valitsuse poliitika elluviimiseks. Sellele on juhtinud tähelepanu ka Vabariigi President, kes jättis arutluse all oleva eelnõu välja kuulutamata põhjendusega, et liigsage sidumine usaldusküsimusega on vastuolus põhiseadusega. Ja nii see tõesti on. See on vastuolus võimude lahususe printsiibiga, sest parlamendi asemel asub seadusandlikku võimu teostama Vabariigi Valitsus.

Seda kõike on põhjendatud obstruktsiooniga, mis takistab parlamendi tööd. Aga obstruktsioon ei ole tegelikult ju põhjus, obstruktsioon on tagajärg, tagajärg valitsuse poliitikale, mida nad ellu viivad; nendele valedele, millest räägiti enne valimisi; sellele valele poliitikale, mis on pärast valimisi karjuvas vastuolus valimislubadustega. See on reaktsioon sellele, et ei ole kaasatud erinevaid sihtrühmasid, et parlamendis ei soovita dialoogi opositsiooniga. Ka mitmed eelnõud, mille kohta on esitatud ainult 50 muudatusettepanekut, on seotud usaldusega. Ma siis küsin: kust maalt läheb piir? Kui palju võivad opositsioonisaadikud või üldse Riigikogu saadikud, ka koalitsiooni kuuluvad saadikud, muudatusettepanekuid esitada, kui 50 muudatusettepaneku kohta öeldakse, et seda on liiga palju? 0,5 ettepanekut ühe saadiku kohta – seda on palju.

Nii et tegelikult on see tagajärg ja tagajärjeks on laiemalt ühiskondlik pettumus, vastasseis, usalduskriis nii parlamendi kui valitsuse suhtes. Ja ärgem pisendagem seda vastasseisu, see ei ole vastasseis üksnes siin parlamendisaalis, kus opositsiooni- ja koalitsioonisaadikud on lepitamatus vastuolus. Tegelikult on valitsus vastuolus oma rahvaga, ühiskonnaga laiemalt. 36 ettevõtjat [saatsid] kirja, avaliku pöördumise valitsuse poole, sest neid ei kaasata, nendega ei räägita läbi ega arvestata. Õpetajad on viidud streigiseisundisse. Mitmed sihtrühmad on kirjutanud, et neile ei anta seadusloomes minimaalset, elementaarselt vajalikku tähtaega, et eelnõusid kooskõlastada. See vastasseis on laiapõhjaline vastasseis ühiskonnaga. See ei ole erakondade omavaheline tavapärane poliitiline võitlus.

Me oleme väga kummalises olukorras, väga kummalises olukorras. Me alustasime selle eelnõu arutelu nii, et see oli seotud usaldusküsimusega, ja lõpetame seda arutelu nii, et see enam ei ole seotud usaldusküsimusega. Ma juhin tähelepanu, et need kaks protsessi on väga erinevad. Usaldusküsimusega seotud arutelu puhul ei saanud me menetleda muudatusettepanekuid tavapäraselt komisjonis ega neid suures saalis hääletada. Juhtivkomisjoni asemele astus Vabariigi Valitsus, kes tegi oma ettepanekud erinevate eelnõude kohta, mis olid seotud või ei olnud seotud eelarvega – vahet ei ole. Kuna kõik oli seotud usaldusküsimusega, siis läksid valitsuse muudatusettepanekud lõpphääletusel läbi ilma, et parlament oleks saanud neid üldse menetleda, arutada, hääletada. See on täiesti teine protsess. Ja nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus see [eelnõu] läheb presidendi lauale nii, et see ei ole usaldusega seotud, justkui parlament oleks saanud menetleda seda tavapärases korras, aga ometigi ei ole saanud. See on menetluse käigus moondunud. Nii et ma arvan, et see on meile mõtlemiseks tulevikus, aga see on mõtlemiseks ka presidendile ja loodetavasti ka Riigikohtule, kuhu, ma väga loodan, see eelnõu välja jõuab. 

Ja on teinegi kummaline olukord. Kui see eelnõu ei ole praegu usaldusküsimusega seotud, nii nagu ta ei ole, siis kukuvad ära ka presidendi argumendid, mille üle me siin ju arutleme. Sest president ütles, et liigsage sidumine usaldusküsimusega on põhiseadusega vastuolus, aga praegu me arutame eelnõu, mis ei ole usaldusküsimusega seotud. Järelikult see presidendi argument kukub ära. President ütles, et usaldusküsimusega ei olnud vajadust siduda sellepärast, et see [eelnõu] ei ole vältimatult vajalik valitsuse poliitika elluviimiseks, see ei ole seotud riigieelarvega. Aga nüüd ei olegi see seotud usaldusküsimusega, järelikult ei oma üldse tähtsust, kas see on seotud riigieelarvega või ei ole, sellepärast et usaldusküsimusega see eelnõu enam seotud ei ole. Ka see presidendi argument kukub ära.

Nii et meil on siin mõtlemist päris palju ja ma siiralt loodan, et president saadab selle eelnõu Riigikohtusse. Isamaa igal juhul toetab presidenti selles küsimuses ja seda, et me ei võtaks seda eelnõu vastu muutmata kujul, vaid et me võimaldaksime siin parlamendisaalis elementaarset parlamentaarset arutelu. Aga nii nagu me võisime põhiseaduskomisjoni ja rahanduskomisjoni [istungite põhjal] veenduda, koalitsioon toetab oma häälteenamusega selle muutmata kujul vastuvõtmist ja parlamentaarset sisulist arutelu ei taha.

Nüüd, kui see eelnõu peaks Riigikohtusse jõudma, siis mina küll loodan, et Riigikohus arutab seda laiemas kontekstis ja pöördub tagasi ka oma varasemate otsuste juurde, mis puudutavad obstruktsiooni Riigikogus. Varasemad Riigikohtu otsused, mis puudutavad obstruktsiooni parlamendis. Kahetsusväärselt on Riigikogu juhatus ja koalitsioonisaadikud tõlgendanud Riigikohtu vastavaid otsuseid nii, et meil ei kehti enam Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Ei kehti see päevakorra kinnitamisel, ei kehti see küsimuste esitamisel, ei kehti see eelnõude ja arupärimiste menetlemisel – [hoolimata] kodukorraseadusest ja isegi põhiseadusest –, ei kehti see komisjonides töö korraldamise kohta. Nii et parlamendi enesekorraldusõigusele on antud selline lai tõlgendus, mis on sisuliselt üldse tasalülitanud parlamentaarse arutelu. Ja koalitsiooni arusaamade kohaselt on demokraatia jõudnud selliselt kõrgelt arenenud faasi, mida võiks nimetada anarhiaks parlamendis.

Sellist käsitlust Riigikohus oma sisulises otsuses kindlasti silmas pidanud ei ole. Ma väga loodan, et kui see jõuab uuesti Riigikohtusse, siis Riigikohus raamistab oma varasemad otsused ka parlamendi jaoks nii, et meil taolist "parlamentaarset anarhiat" tulevikus enam viljeleda võimalik ei ole. 

Nii et Isamaa fraktsioon toetab selle eelnõu jätmist parlamendi menetlusse. Me ei toeta selle muutmata kujul vastuvõtmist ja Kadriorgu saatmist. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Austatud kolleegid! Püüan aega efektiivselt kasutada, mõned seotud teemad lühidalt ära markeerida.

Jätkuvalt nii eelnõusid usaldusega sidudes kui ka nüüd seda eelnõu presidendile muutmata kujul tagasi saata püüdes püütakse [luua] narratiivi, et Riigikogu ei saa tööd teha ja obstruktsioon segab töötegemist. Selle juures ei ole ma kordagi kuulnud, et ükski koalitsioonisaadik oleks püüdnud lahti mõtestada, mis see töötegemine nende arvates on. Kas nemad näevad Riigikogu tööd sellisena, et tullakse korraks saali, koalitsioon vajutab rohelisi nuppe ja opositsioon punaseid ja siis minnakse ja tehakse tööd edasi? Tegelikult on siin sisukat arutelu olnud palju ja ei maksaks muna ja kana või hobust ja vankrit segi ajada, [seda], mis on mille põhjus.

Mõeldes tagasi kevadele: valedega saadi parlamendisaalis suur ülekaal. Koalitsiooni väiksem veli mängis jõuliselt välja Ukraina toetamise kaardi, aeti kokku hulk raha, kasutades ära Eesti inimeste heatahtlikkust. Me tänaseni ei tea, kus see raha on ja kui palju sellest või kas üldse ukrainlasteni jõudis. Lisaks rahale saadi paljude inimeste hääled, mis tugevasti aitasid kaasa fraktsiooni [praeguse] suuruse [saavutamisele]. Kaja Kallas ütles peale valimisi otsesõnu, et ta valetas. Ta ütles, et ta ei saanud enne valimisi rääkida sellest, mida ta teha plaanib, sest siis ta ei oleks piisavalt hääli saanud. Aga suur ülekaal siin saalis saadi ja siis kevadel – kes veel mäletavad – asuti kohe väga jõuliselt ellu viima poliitikat, milleks ei olnud tegelikult valijate mandaati. Obstruktsioon oli loomulik reaktsioon sellele. See oli tegelikult ainus võimalus, et natukenegi püüda toimuvat pidurdada.

Ja nüüd me näeme, et mida päev edasi, seda jõulisemaks meetodid lähevad. Üks näide on seesama lähenemine, et eelnõu, mis oli väidetavalt ülioluline, kuna see oli eelarvega seotud, seoti usaldusega ja saadeti Riigikogust presidendile, ja nüüd, kui see tagasi tuli, jäetakse absoluutselt arvestamata kõik presidendi argumendid. Öeldakse, et saadame selle nüüd teist korda, muutmata kujul, aga ilma usaldusega sidumata, Kadriorgu tagasi. Seda ei saa kindlasti toetada ja ma väga loodan, et ka president ei toeta sellist lähenemist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja ma sulgen läbirääkimised. Lugupeetud Riigikogu, asume seaduse muutmata kujul vastuvõtmise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, asume hääletuse juurde. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3 panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu on 31, erapooletuid ei ole. Seadus on muutmata kujul uuesti vastu võetud.

Läheme päevakorraga edasi. Head kolleegid, meie tänane teine päevakorrapunkt on päevakorrast välja jäetud, kolmas päevakorrapunkt, arupärimine nr 271, on tagasi võetud ja neljas päevakorrapunkt, arupärimine nr 303, on samuti tagasi võetud. Jõuame viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ester Karuse, Tanel Kiige ja Jaak Aabi 13. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine alkoholisurmade kohta. Ettekandeks palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Ester Karuse. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on au olla siin Riigikogu ees arupärimisega, mille ma esitasin 13. mail. Minu eelmise arupärimise kohta oleks saanud öelda, et see oli oma aktuaalsust natuke minetanud, aga ma arvan, et see arupärimine, mis puudutab alkoholisurmasid, on igati aktuaalne. See mure on kahjuks pikaajaline, see mure oli olemas kevadel ja see mure on olemas ka praegu. 

Nimelt, Tervise Arengu Instituut avaldas hiljuti aastaraamatu, millest selgus, et alates 2018. aastast on Eesti inimeste alkoholitarbimine suurenenud. [Tervise Arengu Instituudi] teadusdirektor Kaire Innos rääkis Raadio 2 saates "Pulss", et 2013. aastal registreeriti 443 alkoholisurma, aga paar aastat tagasi, 2021. aastal oli see arv juba 595. Kahtlemata on need numbrid äärmiselt muret tekitavad.

Ja sama teema teine tahk, mis pani mõtlema, on alkoholi kättesaadavus noortele. Nimelt on jällegi Tervise Arengu Instituut viinud testostlemise teel läbi uuringu. See näitas, et alkoholi osta soovivate noorte käest küsitakse dokumenti vähem kui pooltes müügikohtades. Nii et ka see on murekoht, mida selles arupärimises käsitlesin.

Loomulikult, alkohol, selle ületarbimine ja sellega kaasnevad tervisehädad ja lausa surmad on minu meelest praegusel ajal veel eriti aktuaalsed, sest meil on ju pühad tulemas. Oma ideaalmaailmas me võime tõesti mõelda, et pühad on rahuaeg, jõulud on kaunis aeg, aga kahjuks statistika [räägib] lihtsalt teist keelt. Kui on jõulud, kui pered tulevad kokku, siis tarvitatakse alkoholi ja alkoholi tarvitamine toob kaasa tülid ja muud probleemid, toob kaasa ka lisatööd nii politseile kui ka kiirabile.

Siinkohal ma kasutan võimalust ja soovin kõigile, et te võtaksite jõulude ajal rahulikult, tarbiksite – kui üldse tarbite – väga minimaalselt alkoholi ja oleksite igati mõistlikud, et meil kõigil oleks turvalisem olla. Nii et ma soovin teile kõigile kaunist jõuluootust ja kuulame ministri vastuseid sellel natuke kurval teemal. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ja aitäh ka heade soovide eest! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest on arupärimisi, mis absoluutselt oma ajakohasust ei kaota, vastupidi, võib-olla muutuvad aja jooksul veel tähtsamaks. Vastan nüüd arupärimises esitatud viiele küsimusele.

Esimene puudutab valitsuse hinnangut ja arusaama alkoholisurmade [arvu] suurenemisest Eestis. Mis on need põhjused, miks alkoholi tarbimine ja sellega seotud surmajuhtumite [arv] on suurenenud ja tõusutrendis? Alkoholiga seotud surmajuhtumid ja selle tarbimine on tõesti aspektid, mille kohta me oleme aastaid statistikat avaldanud, meil on neist suhteliselt hea ülevaade olemas. Tarbimine, mis aastani 2018 vaikselt vähenes, on aastast 2019 hakanud kasvama ja on jõudnud juba 11,2 liitrini täiskasvanud inimese kohta. Ehk siis iga vanem kui 15-aastane Eesti inimene tarbib aasta jooksul absoluutalkoholi 11,2 liitrit. See on väga palju. Rahvusvahelised soovitused ütlevad, et võiks jõuda alla 9 liitrini elaniku kohta. 

Soomlastest, oma põhjanaabritest, on meil mulje, et nad ikka jubedalt viivad Eestist alkoholi kaasa, aga nende tarbimine on jõudnud rahvusvaheliselt soovitatud tasemele. Ja tegelikult nad jätkavad pingutusi, et alkoholi tarbimine veel väheneks. Norra on jõudnud tasemele 6 liitrit [aastas] täiskasvanud elaniku kohta ja ka nemad ei ole selle tasemega rahul, sest teaduslik teadmine on aja jooksul muutunud. Kunagi räägiti punase veini positiivsest või soodsast mõjust tervisele, aga praeguseks on selge, et igasugune alkoholi tarbimine on kahjulik ja suurendab tarbija vähiriski. See on teadmine, mida tuleks inimestele paremini selgitada.

Nüüd, Eestis on tarbimine kasvanud ja nii nagu teaduskirjandus ütleb, koos tarbimisega on kasvanud kahjud. Nende kahjude tekkimist ei ole vaja pikalt oodata. [Tarbimise kasvuga] juba samal ja järgmisel aastal alkoholisurmad [sagenevad]. Aastal 2022 suri alkoholist otseselt põhjustatud haigustesse 753 inimest ja lisaks nendele haigusest tingitud surmadele on meil uppumised, tuleõnnetused, külmumised, kukkumised, mille tõttu hukkunud inimestel on tuvastatud suures osas alkoholijoove. 2022. aastal kaotas sellistes õnnetusjuhtumites elu veel 92 inimest. See teeb ligi 850 otseselt alkoholist põhjustatud surma haiguste ja õnnetusjuhtumite tagajärjel. Ja need numbrid on jõuliselt kasvanud. Näiteks 2020. aastal oli 619 alkoholist otseselt põhjustatud haigustest tingitud surma. Me jõudsime kahe aasta jooksul 619 pealt 753 peale – me näeme, kuidas surmajuhtude arv kasvab, kasvab väga kiiresti. Kuni tarbimine ei hakka vähenema, ei näe me ka surmade vähenemist. 2019. aastal langetatud alkoholiaktsiis on üks selgitus või põhjus, miks tarbimine on hakanud kasvama ja miks me näeme alkoholist tingitud surmade [arvu] kasvu.

Teine küsimus puudutab meetmeid, mida valitsus on seni rakendanud alkoholisurmade vähendamiseks. Millised on nende meetmete tulemused, milline on meetmete tõhusus? Aastal 2014 koostatud roheline raamat alkoholipoliitika kohta kirjeldab neid meetmeid, mis on tõenduspõhised ja mida Eestis võiks rakendada. Suuresti puudutavad need alkoholi kättesaadavuse piiramist, reklaami ja müügiedenduse piiramist ning hinna- ja maksupoliitikat. Aga samuti tuleb tegeleda salaalkoholi leviku tõkestamisega, joobekahjude vähendamisega, joobes juhtimise ennetamisega, teadlikkuse suurendamisega ning ravi ja nõustamise pakkumisega.

Vaatame eelmist kümmet aastat. Ühelt poolt tõsteti aastatel 2012–2018 regulaarselt alkoholiaktsiisi. 2015. aastal alustati suuremahulist programmi "Kainem ja tervem Eesti", mida rahastati Euroopa maksumaksja rahaga ja mille baasil arendati välja kaasaegsed nõustamis- ja raviteenused. 2018. aastal keelustati varasematele piirangutele lisaks alkoholi välireklaam ja reklaam sotsiaalmeedias ning piirati veelgi alkoholireklaami televisioonis, raadios ja [trüki]ajakirjanduses. 2019. aastal jõustusid alkoholi väljapaneku piirangud, mis kohustavad paigutama alkohoolsed joogid kaupluses teistest kaupadest eraldi ja piirama alkoholi nähtavust väljaspool müügikohta. Neid meetmeid hinnatakse üldiselt tõhusaks, nende rakendamise perioodil langes alkoholi kogutarbimine. Seejärel, 2019. aastal langes alkoholiaktsiis järsult 25% võrra. Sealt edasi on tõesti tehtud teavituskampaaniaid, aga suuri muutusi või täiendavaid meetmeid rakendatud ei ole.

Vaatame nüüd tulevikku. Alkoholiaktsiis kasvab järgmisest aastast 5% võrra. Arupärijate järgmine küsimus ongi valitsuse tulevikuplaani ja strateegia kohta, et alkoholisurmasid ennetada. Lisaks alkoholiaktsiisi laugele tõusule järgmisel kolmel aastal on Sotsiaalministeeriumil plaanis alkoholipoliitika rohelist raamatut uuendada. Kuna tõenduspõhine pilt on kümne aasta jooksul muutunud, tõendust on juurde tulnud – osa meetmetest on Eestis rakendatud, küsimus on, mida veel võiks teha –, siis on rohelise raamatu uuendamine plaanis, et oleks võimalik teha poliitilised otsused järgmiste meetmete rakendamise kohta. 

Lisaks sellele tuleb tegeleda olemasolevate meetmete jõustamisega. Nii nagu arupärijate esindaja väga ilusti oma sõnavõtus ütles, vaatamata sellele, et alaealistele ei tohi alkoholi müüa, näitavad kontrollostud, et tegelikult dokumenti alati ei küsita, küsitakse tõesti võib-olla vähem kui pooltel juhtudel ja alaealistel on võimalik alkoholi kätte saada. Nüüd me peame tegelema ka olemasolevate piirangute jõustamisega, puudutagu need siis kas alkoholi müüki alaealistele või näiteks purjus inimestele. Tervise Arengu Instituut on alustanud koolitusprogrammi, sest teenindajal on väga keeruline keelduda purjus inimesele alkoholi müümast, kui ta on agressiivne ja pealetükkiv. Aga on teatud võtted, mida rahvusvaheliselt rakendatakse, et inimesel, kes tõesti öösel töötab ja kelle otsustada on, kas inimesele alkoholi edasi müüa või mitte, oleks võimalik seadust järgida ja kahjusid vähendada. 

Järgmine küsimus puudutab koostööd tervishoiuasutuste, ekspertide, organisatsioonide ja teiste asjaomaste sidusrühmadega. Kuidas neid kaasatakse? Tõesti, rohelise raamatu väljatöötamine, nii nagu see oli kümme aastat tagasi, on ka nüüd väga kaasav protsess, nii et koostööd tervishoiuasutuste, ekspertide ja teiste organisatsioonide ja sidusrühmadega tehakse. Osa alkoholipoliitikast jääb ka teiste ministeeriumide haldusalasse, on see aktsiisitõus või järelevalve rakendamine või joobes juhtidega tegelemine. Seega on vaja kaasata nii teisi ministeeriume, sidusrühmi kui ka eksperte ja seda on plaanitud teha ka rohelise raamatu uuendamisel. 

Ja viimane küsimus. Kuidas on kavas suurendada teadlikkust alkoholi tarbimisega seotud riskidest ja edendada tervislikke eluviise ja vastutustundlikku alkoholi tarbimist? Millised on plaanid teavitustöö [valdkonnas]? Kõigepealt, ma alustan üldisema kommentaariga. Vaatamata sellele, et väga paljudele tundub, et peaasi, et asjast huvitatud inimene käib näiteks koolilastele sellest rääkimas, on praeguseks selge, et head kavatsused ei ole piisavad. On võimalik tõendada erinevate sekkumiste mõju ja üldiselt liigume me Sotsiaalministeeriumi vastutusalas koostöös teiste ministeeriumidega sinnapoole, et rahastada ja toetada sekkumisi, mis on näidanud selgelt mõju, mis tõepoolest mõjutavad käitumise muutust näiteks koolilaste seas. See võib tähendada ka seda, et mitte ei rahastata loengut alkoholi kahjulikkusest, vaid näiteks rakendatakse käitumisoskuste programmi VEPA või mõnda teist tõenduspõhist sekkumist, et klassis olekski noortel hea õhkkond, hea meeskond, kõiki tunnustatakse, inimesed julgevad oma arvamust välja öelda ja julgevad ka ei öelda neile asjadele, mis neile ei meeldi või mille tervisekahjust nad teadlikud on. Nii et tehakse sellist laiemat tõenduspõhist ennetust koolides ja lasteaedades ja vanematele antakse paremaid vanemlikke oskusi.

Kui me räägime konkreetselt alkoholist, siis nii nagu septembris oli aktsiooni "Septembris ei joo" toetav kampaania, oli sel aastal esimest korda ka alkoholi tarbimisega [kaasnevast] vähiriskist teavitamise kampaania. Ei ole nii, et kaks klaasi veini päevas on okei või on teatud alkoholimargid, mis võivad tervisele kasulikud olla. Igasugune alkoholi tarbimine on kahjulik, tõstab vähiriski. Kuna see on värske teadmine ka rahvusvaheliselt, siis oli teadlikkuse tõstmise kampaania just sellele aspektile suunatud. 

Aitäh! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Aitäh, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud terviseminister! Ma arvan, et me ei pea hakkama üksteist veenma selles, et alkohol on kahjulik ja selle liigtarvitamine Eestis on tõsine probleem. Ei pea selles ka veenma, et riik peaks pigem olema jõulisem nii olemasolevate piirangute jõustamisel kui ka täiendavate meetmete kehtestamisel ja vastuvõtmisel, sealhulgas aktsiisipoliitikas.

Aga ma küsin teilt, kui kaugele on teie teada jõudnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis tegutsev töörühm, mis justkui – vähemalt nii näis – võttis eesmärgiks hoopiski vastupidise suuna ehk alkoholimüügi piirangute leevendamise, teatud piirangute ülevaatamise, järelevalve leevendamise, vaata et selle turuosalistele üleviimise. Seda arutati sotsiaalkomisjonis minu eestvedamisel ja sel teemal on meie, Riigikogu liikmete poole pöördunud Eesti Tubaka- ja Alkoholikahjude Vähendamise Koda, kus on erinevad tervishoiu- ja teised organisatsioonid ja ka Lastekaitse Liit. Kuhu see töörühm on jõudnud ja kas te olete juba terviseministrina ütelnud, et selline suund on vastuvõetamatu ja selliseid ettepanekuid reklaamiseaduse muutmiseks ei saa kindlasti praegune koalitsioon – loodetavasti – toetada?

Aitäh! Tõesti tänan ka sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes nii minu kui ministri kui ka teiste asjaosaliste tähelepanu sellele teemale viisid. Ühelt poolt on see, et reklaamiseadust üle vaadatakse, uuendatakse, täiesti arusaadav. See töörühm kogunes minu teada teisel eesmärgil, aga kuidagi jõuti alkoholireklaami piirangute arutamisel ka selleni, mis on need leevendamise võimalused.

Olen eraldi rääkinud minister Tiit Riisaloga, meil ei ole mitte mingisugust poliitilist kokkulepet sellel teemal. Vaadates alkoholiga seotud kahjude pilti, ei ole Sotsiaalministeeriumist oodata mitte mingisugust tuge ettepanekutele alkoholireklaami piiranguid leevendada. Vastupidi, me võime arutada reklaamipiirangute karmistamist või nende laiendamist ka näiteks alkoholivabadele toodetele, mis sarnanevad alkoholi sisaldavate toodetega.

Nii et tõesti tänan tähelepanu juhtimise eest. Alkoholireklaami piirangute leevendamist kavas ei ole. Olen ka ministriga sellest rääkinud ja edasisi arutelusid sel teemal ei toeta. Kahtlemata on meil võimalik reklaamiseadust muuta, et näiteks kiirlaenude või hasartmängude või teiste selliste minu meelest ühiskondlikult laia kahju toovate valdkondade puhul reklaamipiirangute karmistamisest rääkida. See on see, milles me ka koalitsiooniläbirääkimistel kokku leppisime.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister, aitäh teile vastamast! Järgmisel aastal tõuseb käibemaks ja võiks öelda, et alkoholi kallinemine tänu käibemaksule on ju igati positiivne sellest küsimusest lähtuvalt. Teisalt on meil juba pikemat aega majanduslangus ja tegelikult on ebakindlus inimeste seas nende maksumuudatuste, maksutõusude tõttu päris suur. 

Kas te olete sellise pilguga vaadanud või kavatsete vaadata, kas või kuidas mõjutavad tänane majandusseis ja otsused, mis puudutavad makse, inimeste alkoholitarbimist ja ‑käitumist? Kas me võime öelda, et jah, alkohol muutub kallimaks ja seega tõenäoliselt ka tarbitakse vähem? Või näeme me tegelikult olukorda, kus inimesed on lihtsalt juba oma pessimismist või negatiivsusest haaranud pudeli järele?

Aitäh! Selliseid käitumuslikke mõjusid on kõige keerulisem hinnata. Nii et seda, kuidas inimesed tajuvad praegust majanduskeskkonda, kuidas mõnes sektoris kasvav tööpuudus mõjutab inimeste toimetulekut või milliste stressi leevendavate meetmete järele haaratakse, ei oska ma ennustada. Samas, kui vaadata rangelt alkoholi hinda – ja tõepoolest, hind ja tarbimine on suhteliselt selgelt seoses –, siis kümme aastat tagasi sai keskmise palga eest osta 60 pudelit viina, aga praegu saab 90 pudelit. Nii et alkohol on muutunud suhteliselt odavamaks. Nii käibemaksu tõus kui ka alkoholiaktsiisi tõus aitavad tegelikult vähemalt hoida alkoholi hinna tõusu üldise elukalliduse [tõusuga] samas tempos.

Kuigi mõneti ootamatu oli see, et kui poolteist aastat tagasi oli erakordselt kiire hinnatõus, kus inflatsioon jõudis 25%‑ni, siis see puudutas toiduaineid ja teisi inimeste jaoks hädavajalikke kaupu, aga alkoholi hinna tõus oli seevastu tagasihoidlik, küündis veidi üle 5%. On küll, mida tagasi teha. Nii et nii käibemaksu- kui aktsiisitõusu mõju alkoholi hinnale pean ma praeguses seisus hädavajalikuks ja seetõttu ma ei muretse. Aga käitumuslik mõju [ja see], kas me suudame pakkuda [vajalikku abi] – on see vaimse tervise tugi või teised toetavad teenused, [näiteks] sõltuvusnõustamine inimestele vajalikus tempos –, võivad olla küll murekohad.

Ester Karuse, palun!

Aitäh kõigepealt nende vastuste eest! Ma arvan, et tegelikult sai see teema ikkagi päris põhjalikult läbi käidud. Ja ma soovin veel tänada selle teavitustöö ja nende kampaaniate eest, mida erinevad asutused on teie ministeeriumi kaudu ette võtnud. Nagu te ka ise ütlesite, [oli kampaania] vähihaiguste seoste kohta alkoholitarbimisega, ja näiteks jaanipäeval, me teame, on alati see "Selge grupijuht" ja sellised teavitustööd. Aga nagu ma ka mainisin enne oma ettekandes, meil on pühad tulemas, jõulupühad, ja see statistika on alati ju tõesti muret tekitav. Kas on mingi teavitustöö planeeritud ka just neid pühasid silmas pidades?

Jaa, aitäh! Tõesti, "Selge grupijuht" ja "Septembris ei joo" on sellised märgilised [kampaaniad]. Vaatamata sellele, et pühade ajal viibitakse rohkem kodus, süüakse rohkem verivorsti ja ilmselt avatakse ka rohkem pudeleid, meil eraldi jõulukampaaniat alkoholi tarbimise kontekstis plaanis ei ole. Aga kahtlemata on see õige, nii nagu teie oma sõnavõtus [ütlesite], et võiks küll välja tuua ja rõhutada, et pühade mõte on midagi muud: saab puhkust töölt, saab lähedastega koos olla. Alkoholi tarbimise puhul võiksid kõik ikkagi võtta aluseks selle, et joome poole vähem. Alkoholikahjud on ühiskonnas väga suured. Ilmselt on igas suguvõsas neid, kellel on sõltuvusega muresid. Ma arvan, et reegel "Joome poole vähem" kehtib kõigi jaoks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Jah, ma mõtlen selle jõulukampaania peale. Tegelikult on osa ühiskonna niisugune natuke ilkuv või halvustav suhtumine kirikusse ja traditsioonilistesse pühadesse sulatanud need pühad kokku ja tekitanudki nihukesed jõulu ja nääri või jõulu ja aastavahetuse pikad tsüklid jõulu mõttest tegelikult aru saamata. Sellest on kahju.

Mul on nüüd küsimus. Üldiselt tuleb liberaalsetes ringkondades esile – eriti enne valimisi, kui tahetakse olla popp ja noortepärane – teisigi niisuguseid teemasid, mis on katuse sõitmisega seotud. Ma küsin – sotsid on ka liberaalne erakond –, millal on plaanis [kanep legaliseerida] või kuidas teie isiklikult suhtute kanepi legaliseerimisse. Statistikat [selle kohta] antakse tihti alkoholi[statistikaga] koos. Liiklusstatistikas ja nii edasi on uimastid ja alkohol koos. Kuidas te sellesse suhtute?

Aitäh! On see siis kanepi legaliseerimine või mõned teised sõltuvust tekitavad ained – nendest ei saa rääkida teoreetiliselt, need peab panema Eesti konteksti. Eestis on sõltuvuste kahjud ühiskonnas erakordselt suured. Me ei suuda pakkuda piisavalt raviteenuseid või muud tuge inimestele, kes on hädas. Ma ei näe mitte mingisugust võimalust lisada [lubatud sõltuvusaineid] – on need siis praegu illegaalsed narkootikumid või mõned teised sõltuvusained – olukorras, kus sõltuvuskahjud on nii suured ja me ei suuda nendega tegeleda. Kanepi puhul toovad arstid eraldi välja psühhooside riski. Inimestele, kelle vaimne tervis saab kanepi tarvitamise tõttu löögi, peab meil olema valmisolek pakkuda tuge ja praegu seda ei ole. Meil on psühhiaatreid puudu, kliinilisi psühholooge puudu ja vaimse tervise toe valdkonnas üldse tuleb teenuste arendamisega kõvasti tegeleda.

Ma olen tõesti viimase kuue kuu jooksul seda küsimust väga palju saanud, ilmselt seetõttu, et ka teistes riikides need arutelud toimuvad. On osariike ja riike, kus kanep on legaliseeritud, aga eks siis peabki kohalike oludega arvestama. Meie siin maadleme veel alkoholiküsimusega ja pole nendest kahjudest üle saanud. Aga lõpuks, ma arvan, on kanepi puhul nii nagu alkoholi puhul: hind, kättesaadavus, müügikohtade arv ja see, kas seda reklaamitakse või mitte, on need, mis tarbimist mõjutavad.

Eelnevalt jäi mul mainimata see, et Eestis oleme me jõudnud olukorda – kunagi olid küll alkoholimüügilitsentsid või -load –, kus iga müügikoht, kes alustab majandustegevust, võib ka alkoholi müüa ja näiteks omavalitsusel ei ole võimalust seda väga palju juhtida. Üks asi, mida me rohelise raamatu uuendamise raames kaalume, on müügilitsentside tagasitoomine. Me teame, et müügikohtade arv on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud. Et anda omavalitsustele hoovad, juhtimaks näiteks seda, mitmes kohas või millistes asukohtades alkoholi müüakse, võiks arutada, kas müügilitsentsid on variant, mida Eestis tulevikus rakendada.

Tervist kõigile kolleegidele ja ministrile! Helir-Valdor Seeder, küsimus palun!

Aitäh! Tervist, auväärt juhataja! Lugupeetud minister! Te esitasite üleskutse juua eelseisvate pühade ajal poole vähem. Kas see on teie isiklik üleskutse või on see valitsuse ametlik seisukoht? Ja kuidas peaks reageerima sellele inimesed, kes kavatsesid nende pühade ajal üldse mitte juua, joomise maha jätta?

Aitäh! Eks see pühade-eelne meeleolu on tegelikult selline, et see on õige küsimus. Kui mina koolis käisin, siis [õppisin, et] nulliga on väga keeruline tehteid teha. Kui inimene ei plaaninud üldse alkoholi tarbida ja teeb seda veel poole vähem, siis tulemuseks on ikkagi null, ühtegi liitrit absoluutalkoholi tema ei tarbi. Ja see on rahva tervise seisukohast väga õige samm.

Arvestades, et meil oli mõned aastad tagasi edukas sotsiaalkampaania, mis pööras tähelepanu sellele, et tegelikult võiksime me kõik oma alkoholitarbimise üle vaadata, ei ole see üksikute sõltlaste probleem, kes tõepoolest ei saa tsüklist välja. See tarbimise vähendamine puudutab meid kõiki. Minu isiklik üleskutse on, et joome poole vähem pühade ajal.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole, lugupeetud minister. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Riina Solmani 13. mail 2023 esitatud arupärimine käibemaksu tõstmise kohta numbriga 280. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Riina Solmani. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Head rahvasaadikud, kes on veel saalis ja kes vaatavad meid oma tubadest! Head jälgijad sidevahendite taga, kes te vaatate, mida me siin saalis täna jõulude eel teeme! Tervitan uuesti terviseminister Riina Sikkutit ja möönan, et olen temaga nõus, et pühade ajal tuleks tõepoolest alkoholi tarbida poole vähem. Me ju teame, et seda tehakse, aga tarbime siis tõesti poole vähem.

Lugupeetud terviseminister Riina Sikkut! On hea meel, et olete maikuus esitatud arupärimisele täna vastamas. Küsimus on endiselt aktuaalne. Kuigi te olete juba käibemaksu tõusu seadustanud, tuletan ma meelde, et Eesti Reformierakonna, Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programmis on aastateks 2023–2027 fikseeritud: "Seame eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus‑ ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa Euroopas, kus luua ja hoida ettevõtte peakorterit ning mille kaudu globaalselt [hallata] varasid." Nüüd, järgmisel hetkel justkui oleks selles programmis lubatu juba unustatud. Te olete öelnud koos oma koalitsiooniga, [et tõstate käibemaksu], ja käibemaksu tõusu seadustanud. "Tõstame käibemaksu 2 protsendipunkti võrra 2024. aastal," seisab must valgel valitsusliidu programmis kirjas.

Meie küsimegi täna teie käest, miks te soovisite tõsta käibemaksu, mis oluliselt halvendab Eesti ettevõtlus‑ ja maksukeskkonda, kui teie valitsusliidu programm ütleb hoopis teistpidi, et seate eesmärgiks, et Eesti oleks ettevõtlus‑ ja maksukeskkonna poolest parim maa Euroopas. Ja mina küsiks omalt poolt, kuna te saalis olete, kuidas mõjutab käibemaksu [tõus] teie hinnangul lastega perede, sealhulgas üksikvanemaga perede, pensionäride ja üksi elavate vanurite toimetulekut. 

Te rääkisite enne siit puldist ka vaimsest tervisest. Kuidas teie arvates mõjutab vaesumine – me ju teame, et absoluutne vaesus on mitu korda tõusnud, kaks korda kindlasti, 2,5 oli ERR‑i järgi see protsent või tõusunurk – toimetulekulöögi alla sattunud perekondade, nende laste ja vanemate vaimset tervist? Niigi raskel ajal, kui majandus langeb, teete alates 1. jaanuarist valitsusega lõpptarbijatele liiga juba seadustatud käibemaksu tõusuga, kuulamata enne selle seadustamist ühtegi eksperti ja arvestamata nende tagasisidet. Lõpptarbijale lähevad kõik asjad kallimaks. Ja kes on meie kõige suuremad lõpptarbijad? Need on pered ja leibkonnad, kus on kõige rohkem suid laua ümber.

Ka ettevõtjate elu teete te keerulisemaks. Nemad on sunnitud oma toodete hindu tõstma, mis vähendab nende konkurentsivõimet nii siseturgudel kui ka väljaspool. Toiduainetööstuse puhul seate kodumaised tootjad odava importtoote tõttu keerulisse seisu. Maksutõusude tõttu on neil keeruline konkureerida nii koduturul kui ka välisturgudel. Kuidas on see kõik kooskõlas teie erakonna ja valitsuskoalitsiooni programmilise lubadusega, et seate eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus‑ ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa Euroopas?

Mis on samal ajal Eestis juhtunud, maksutõusude ajal? Eesti majandus on languses, me oleme euroala kõige suuremas languses. Eesti tööstus on languses ja see on Euroopa suurim tööstuse langus. Meile ettenähtud Euroopa Liidu struktuurfondide vahendite kasutamine ei ole toimunud efektiivselt. Pensioniikka [jõuab] rohkem inimesi, kui samal ajal siseneb inimesi tööturule. Ja selle lahendusena näete teie sisserändekvoodi tõstmist ehk teie sõnul kontrollitud sisserännet, mis tähendab tegelikult uusi sotsiaalprobleeme, uusi kulutusi. 

Ma pean kokkuvõtteks ütlema, et Reformierakonna juhitud valitsus, milles on ka sotsiaaldemokraatidel ju oma osa, ei ole enam mitte ainult maksutõusude erakond, vaid see on maksurahu asemel kehtestanud juba maksusõja, sest uusi makse tuleb ju veel ja veel. Plaanid on teil sellised. Maksutõusude kaskaad muudab Eesti maksukeskkonna ebastabiilseks, maksutõusud halvendavad ka investeerimiskliimat, on kahjulikud ettevõtlusele ja halvendavad Eesti inimeste toimetulekut, suurendades inflatsiooni.

Mina palungi teil vastata küsimustele, miks te tegite nii, kui te ise ütlesite teistmoodi – see on sõnamurdlik –, ning kuidas mõjutab käibemaks teie hinnangul peresid, üksi elavaid inimesi ja kuidas see mõjutab nende vaimset tervist. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd arupärija küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt terviseminister Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõesti, juba vähem kui kolme nädala pärast tõuseb käibemaks kahe protsendipunkti võrra. Arusaadavalt tekitas see küsimusi kevadel, tekitab ka praegu. Ühelt poolt on mul muidugi väga hea öelda, et ka koalitsiooniläbirääkimistel ei pidanud sotsiaaldemokraadid mõistlikuks käibemaksu tõstmist. See mõjutab väiksema sissetulekuga leibkondi rohkem. Samas me näeme, et ükskõik millist maksumuudatust on võimalik tasakaalustada hüvitiste süsteemi või sissetulekute kasvuga.

Meil ongi järgmisel aastal olukord, kus alampalga teenija saab alampalga tõusu tõttu, mis on 95 eurot kuus, aastas 1140 eurot rohkem kätte. Isegi kui ta kulutab kogu oma sissetuleku tarbimiseks, ja ilmselt ta seda ka teeb, on käibemaksu tõusu mõju väiksem kui 200 eurot. Juurde saab 1140 eurot, aga kulud kasvavad vähem kui 200 euro võrra. Nii et on viise, kuidas kompenseerida maksutõusu väiksema sissetuleku teenijate jaoks, ja koalitsiooniläbirääkimistel me sellise kompromissi tegelikult kokku leppisime. 

Nüüd, teiseks see – oh, mis see sõna oli – maksusõda, jah. Nii nagu sotsiaaldemokraadid on oma valimisprogrammis välja toonud, ega meil ei ole võimalik väikest rahvusriiki, kellel on vaja ennast kaitsta ning kes tahab pakkuda omakeelset haridust ja tervishoiuteenust, üleval pidada langeva maksukoormusega. Kaitsekulud, haridus, kultuur, tervis ja sotsiaalhoolekanne – väikeses süsteemis on tõhusam teha seda [kõike] maksuraha eest ja seetõttu on kokkuvõttes maksukoormuse tõus vajalik. 

Teine küsimus puudutab käibemaksu mõju minu valitsemisalale. Ühelt poolt on tõesti rõõmusõnum see, et ravimite ja meditsiiniseadmete käibemaks ei tõuse. See oli 9% ja on ka uuel aastal 9%. Samas, üldise käibemaksumäära tõusmine 20%‑lt 22%‑le mõjutab Tervisekassa eelarvet 11 miljoni euro ulatuses. See ei ole nüüd see kulude kasv, mida teenuseosutajad – on need siis kliinikud, haiglad, perearstikeskused – peavad kandma. See on midagi, mille Tervisekassa arvestab tervishoiuteenuste hindadesse. Selles mõttes käibemaksu tõus tervishoiuteenuse osutajatele kompenseeritakse. 

Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh! On küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud terviseminister Riina Sikkut! Nelja lapsega pere kaotab maksumuudatuste tulemusel aastas 3025 eurot. See on Eesti Rahvusringhäälingu arvutus 4. aprillist 2023. aastast. Nad saavad valusalt pihta. Nüüd ma küsingi teie käest [selle kohta], et lisaks võtsite te ära lasterikka pere huviringitoetuse 101 000 eurot. Ja samal ajal me vaatame, et riik rahastab näiteks võrdse kohtlemise ja inimõiguste edendamise projekti 600 000 euroga. Pole küll kindel, kas võrdõiguslikkuse volinik neidsamu asju dubleerib. Mitmekesisuse märgise mudeli rakendamist rahastate ka.

Öelge palun, miks valitsuse liikmena teie silm ei pilkunud laste [huvi]hariduse raha ära võttes, kui te teate, et see oli tegelikult sihitatud raha. Alates neljandast lapsest said lasterikkad pered huvihariduse toetust ainult koolilastele, sest väiksematele sealt ei jagunud. Samal ajal puistate te sadu tuhandeid eurosid olematutele asjadele, mille tegelikust väärtusest pole võimalik aru saada.

Aitäh! Iseenesest on kõigil lastel, nii lasterikaste perede [lastel] kui ka ülejäänud lastel, vaja huvihariduse toetust, eriti väljaspool Tallinna ja Tartut. Me näeme tegelikult ka andmetest, et vaatamata sellele, et lapsed osalevad sportlikus huvitegevuses rohkem kui varem, ilmnevad käärid laste sotsiaal-majandusliku tausta järgi. Rohkem osalevad need, kes tulevad jõukamatest peredest, ja vähem osalevad need, kelle pere majanduslik toimetulek on raske. Huvihariduse toetusi on juba mitu valitsust järjest kärbitud ja ma arvan, et see on põhimõtteliselt vale. 

Nüüd, see konkreetne otsus ei olnud koalitsiooniläbirääkimiste otsus. Ma ei oska öelda, miks see valik niimoodi tehti või niimoodi kujunes. Aga tulevikku vaadates võiks üldiselt suund olla laste huvitegevuse suurem toetamine. Üks positiivne asi, millest ilmselt kultuuriminister on rääkinud, on kultuuriranits. Vaatamata sellele, et see 100 000 eurot või midagi huvitegevusest kärbiti, läheb umbes miljon kultuuriranitsasse, et võimaldada lastel Eesti kultuurist osasaamist: teatrid, muuseumid või midagi muud sellist. Laste haridusse me iseenesest panustame rohkem kui varem, aga kahtlemata ei ole ka see piisav ja neid võimalusi võiks üle Eesti lastele juurde luua.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Sotsiaaldemokraatide sõnad ja teod lähevad lahku ja lisaks ehite te ennast veel võõraste sulgedega. Siin te kurdate, et koalitsiooniläbirääkimistel ei toetanud te ühte, teist ja kolmandat, aga kõik võeti vastu. Põhimõtteliselt on vale huvihariduse toetuse äravõtmine, põhimõtteliselt on vale käibemaksu suurendamine ja nii edasi. Ja siis te ütlete, et aga on kompenseerimismehhanismid, ja toote välja alampalga [tõusu] kui suure saavutuse. Alampalka, tegelikult me teame, sisuliselt ei kehtesta valitsus, vaid see on tööandjate ja töövõtjate kokkulepe, ja seegi tõuseb järgmisel aastal 95 eurot kuus. Ära võtsite te lasterikastelt peredelt 200 eurot kuus – iga kuu –, huvihariduse toetuse sinna juurde, tulumaksuvabastuse pere teisest lapsest alates sinna juurde ja veel palju muud. Ja siis te veel räägite, kui palju te lastega peredesse ja nende haridusse panustate. See kõik on ju vale. Miks te seda teete?

Aitäh! Siin nüüd läks kõik segamini nagu puder ja kapsad. Ühelt poolt, poliitiline kompromiss on ju poliitiline kompromiss. Käibemaksu tõus ei olnud sotsiaaldemokraatide ettepanek, aga samas ei oleks alampalga tõusu [meieta] tulnud. Esimest korda oli niivõrd tugev poliitiline sõnum ja soov selle fikseerimiseks neljaks aastaks, et jõuda tegelikult ka Euroopas nii-öelda soovitud tasemele, et alampalk moodustab poole keskmisest palgast. Sellist pika trajektoori kokkulepet ei ole kunagi varem tehtud. Täpselt samamoodi see, mis puudutab erinevaid toetuste ja hüvitiste skeeme: harvikhaigustega laste toetus nelja aasta peale 20 miljonit, haiguspäevad lapsehoolduspuhkuselt naasvale vanemale – seda tõesti Riina Solmani ajal plaaniti, aga nüüd tehakse see ära.

Need kõik on suurte kuludega seotud otsused, mis võimaldavad saada lastega peredel tuge, ja ka nendel lastega peredel, kellel on harvikhaigusega laps või kes vajavad töö- ja pereelu ühitamise võimaluste parandamist, naastes lapsehoolduspuhkuselt tööle. Seda tüüpi otsused. Elatisabi kahekordistub, tõuseb 100 euro pealt 200 euro peale. Nii et lastega perede [heaks] tehtud nii toetuste kui teenuste saamise otsuseid oli hulgaliselt. Täpselt seetõttu, et tasakaalu on vaja. Kui ühelt poolt süsteemi heldust vähendada, siis teiselt poolt on vaja juurde anda, sest lapsed on ikka samad ja tuleb [tagada] neile tugi ja toetada nende tervelt üleskasvamist.

Arupärimiste juures on igal Riigikogu liikmel üks küsimus. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea vastaja! Käisin siin vahepeal kohvikus ja sõin väga liha- ja vorstijuppide rohket suppi. Tõenäoliselt [toimub] kõigi nende [koostisosade] ostmisel-müümisel käibemaksu arvestus. Nüüd, Eestis on inimesi, kes tahaksid tervislikumalt toituda – ma mõtlen just järeltulevat põlvkonda. Üks ja teine riik on käibemaksu arvestamisest näiteks puuviljad, juurviljad, kodumaised köögiviljad vabastanud või nende käibemaksu osaliselt vähendanud. Kas teie terviseministrina tegite nüüd vastava ettepaneku? Mida teie arvate sellest, kas võiks näiteks kodumaiste köögiviljade või üldse viljade käibemaksu alandada?

Aitäh! Tervise Arengu Instituut on tõesti ka toitumispüramiidi uuendanud ja see on avalikult kättesaadav. Kõik saavad vaadata, millised toiduainete grupid on tervislikumad, millised mitte. Vaatamata sellele, et enne pühi annan ma julgelt soovituse juua poole vähem, vorstide tarbimise kohta ma siin pühade eel mingisuguseid soovitusi andma ei hakka. 

Aga kui mul oleks see mis iganes summa – mis see mõju on –, et puu‑ ja aedviljade käibemaksu langetada, kui mul see raha oleks, siis, kuna ma muretsen laste tervisliku toitumise pärast, ma ütlen ausalt, mina paneksin selle koolitoidu parandamisse, et oleks kvaliteetne, kohalik, tervislik toit kõigile lastele kogu 12 aasta jooksul kättesaadav, ja kutsekoolides pealekauba. Siis me teame, et see tugi läheb otse lastele, nad saavad kohalikku toitu, saavad tervislikku toitu. Nii et kui mul oleks võimalik valida, siis ma teeksin sellise otsuse.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt arupärija Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud terviseminister Riina Sikkut! Lugupeetud saadikud siin saalis ja kes te meid sidevahendite kaudu jälgite! Tervitan ka inimesi, kes meid kuulavad!

Minister andis põhjalikud vastused ja ka oma isiklikud hoiakud ja suhtumised. Tuleb öelda, et me täname teid selle eest, et te inimesena soovisite parimat. Aga valitsuskoalitsiooni liikmena te seda meile siiski ei pakkunud.

Mul oli teine küsimus, ma markeerin selle siinkohal ära mitte küsimusena, vaid märkusena. Valitsus karistas ka ajakirjandust käibemaksumäära tõstmisega, kuna meedia oli julgenud olla valitsuse suhtes kriitiline. Minu andmetel – aga ma ei ole muidugi kõige pädevam seda siin ütlema – ei ole meediaväljaannetega sel teemal konsulteeritud, kuigi nad ise andsid märku ja rääkisid ka erisustest, kuidas on see asi teistes riikides seatud. Mitte ühegi meediaväljaandega omaalgatuslikult minu teada ühendust ei võetud. Olukord on selline, et trükiväljaannete kulud on tõusnud kuni kolmandiku võrra, sest tähelepanumajanduse sektorit on tabanud samamoodi elukallidus ja hinnatõusud. Ja ajakirjanike palkamiseks selle tõttu tulusid napib. Aga me ju teame, et meie väikeriigi puhul on vaba sõna ja vaba ajakirjandus elementaarne ka meie julgeoleku ja sõnavabaduse tagamiseks. Siin oleks saanud tegelikult rakendada erandit.

Aga veel: maksumuudatustega kaotavad keskmise sissetulekuga lastega pered suure osa oma tuludest. Rahandusminister Võrklaev lubas 20. juunil 2023. aastal, et inimesed hoopis võidavad raha selle muudatusega, mis nüüd ees seisab: kõigile ühetaoline tulumaksuvabastus 700 eurot. Ta möönis, et sõltuvalt laste arvust ja palga suurusest osa inimesi siiski ei saa tulumaksuvabastusega seda võitu. Ühelt poolt lubab ja teiselt poolt sedastab, et tegelikult seda võitu paljudel ikka ei ole küll. See on selle maksumuudatuse mõju.

Te lähete [ellu viima] Reformierakonna valimislubadust likvideerida see olematu maksuküür ja kogu koalitsiooni poliitika on Reformierakonna valimislubaduse täitmise [vankri ette] rakendatud. Ja seda kriitikat te nüüd näete, seda kriitikat te nüüd saate – inimestel läheb raskemaks.

Nagu ma ütlesin, nelja lapsega pere kaotab maksumuudatuste tulemusel aastas 3025 eurot, see on ERR‑i arvutus. Samal ajal me näeme, et rohepöörde teostamine jätkub hoogtöö korras. Euroopa Liidu osakaal maailma CO₂-emissioonides on vähem kui 10%. Laupäeval näidati ERR‑i AK uudistes neid osakaalusid, mille järgi Eesti fossiilsete kütuste kasutamise [keskkonna]jalajälg on maailma kontekstis 0,03%. Aga meie soovime oma valitsuse juhtimisel endiselt rohetormata. Vaatamata sellele, et elukallidus ja maksutõusud röövivad inimeste senise kindlustunde ja rahakottidest [raha], olete te planeerinud ka sinna valdkonda maksutõuse.

Viimasel pressikonverentsil analüüsis siseminister Lauri Läänemets koos kaitseminister Hanno Pevkuriga meie viletsat elektrivarustuskindlust seoses ulatuslike elektrikatkestustega. Koos leiti, et süüdi on erakordselt halvad ilmastikutingimused, mitte tegemata investeeringud elektrivõrkudesse. Need on meil vanad, 30–40 aastat vanad, eriti maapiirkondades. Meil siin linnas põleb tuli, aga maapiirkondades ei ole inimestel lisaks elektrile vett, sooja ja nii edasi. Siseminister andis inimestele uue soovituse, kuidas elektrikatkestustega toime tulla. Ta soovitas nii linnas kui ka maal varuda endale võimalusel elektrigeneraator. Aga mida peavad tegema need inimesed, kellel ei ole võimalik elektri ja sooja tootmiseks generaatorit soetada, sest see on perele järjekordne suur väljaminek, millele lisandub käibemaksu tõus?

Lugupeetud terviseminister! Ehk te teete oma siseministrile selgeks, et kui on elektrikatkestus, siis ei ole üldjuhul ka toasooja ega vett. Ja olud võivad minna talvel külmakraadides nii hulluks, et see on tervisele väga kahjulik ja inimesed tuleks evakueerida.

Praegu rahastab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium võrdse kohtlemise ja inimõiguste edendamise projekti 600 000 euroga.

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ja pole kindel, kas võrdõiguslikkuse volinik neidsamu asju juba ei dubleeri. Samuti rahastab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium projekti nimega "Mitmekesisuse märgise mudeli rakendamine", mille kasutegurist ei ole võimalik aru saada ja sisust [ei selgu], kuhu raha kulub. Samuti ei loe ma kusagilt välja, kui palju riigi raha selle märgise mudeli rakendamisele kulub. Samal ajal, nagu me teiega juba rääkisime, leidis valitsus üksmeelselt võimaluse kärpida laste huvihariduse [toetust] 101 000 euro võrra. Mitte keegi valitsuse liikmetest ei tõstnud kätt ette laste [huvi]hariduse kärpele, millel oli riigieelarvele marginaalne mõju.

Kõik meie ettevõtjad saavad ka maksutõusudega pihta. Kõik erialaorganisatsioonid on andnud märku, nagu nad on jaksanud: jätke maksutõusud ära! See kajastub hindade tõusus nii tootjatele kui tarbijatele ning lõpuks peab ettevõtja palkade maksmiseks tõstma hindu, mille peale tarbitakse tema tooteid veelgi vähem. 

Kõikides sektorites, toiduainete tootjatel, meelelahutussektoris, tööstussektoris, tavainimestel – igal pool läheb praegu halvasti ja maksutõus pole kunagi olnud vahend majanduse elavdamiseks. Ikka vastupidi! Järgmisest aastast 22%‑ni tõusev käibemaksumäär tõstab ka korterite hindu ja elamiskulusid. Võib-olla osa meist, kes käib riigipalgalisel tööl ja kelle palk laekub iga kuu, [kindla] intervalliga, käib poes tavalisi oste sooritamas ega pööra käibemaksu tõusule nii suurt tähelepanu. Aga 2024. aasta algusest kehtima hakkav 22%‑line käibemaksumäär paneb paljusid neid numbreid hoolikamalt jälgima.

Piima puhul võib käibemaksu tõus ju tunduda marginaalne, aga kui noored pered tahavad elu alustada [ja kodu soetada], siis korteri puhul toob see kaasa märkimisväärse hinnatõusu, see tähendab tuhandeid eurosid. Sõltumata vara liigist, olgu selleks korterelamu või äripind, lisandub müügihinnale käibemaks. Näiteks, kui eraisik ostab korteri hinnaga 150 000 eurot, siis sisaldab see tehingusumma 25 000 eurot käibemaksu, mille peab tasuma.

Lugupeetud terviseminister, sellised on minu tõdemused ja kokkuvõte. Ma tulen tagasi selle juurde, et tegelikult olete te Eesti Reformierakonna, Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsusliidu programmis lubanud seada eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus- ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa Euroopas, kus luua ja hoida ettevõtte peakorterit ning mille kaudu globaalselt [hallata] varasid. Kuidas on see kõik läinud tagurpidi teele? Kogu majanduskliima on halvenenud. Meie [riik] ei ole kaugeltki parim, see on muutunud Euroopa halvimaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud selle päevakorrapunkti menetluse. Aitäh ministrile!

Head kolleegid, oleme jõudnud vaba mikrofoni juurde ja peale haamrilööki on võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! 2023. aasta on peatselt lõppemas ja seega on lõppemas ka liikumisaasta. Siinkohal soovingi endise elukutselise sportlasena ka Eesti parlamendis inimeste liikumisele tähelepanu juhtida.

Liikumisaasta oli üks paljudest sammudest, et teha Eestis liikumispööre ja tõsta regulaarselt liikuvate inimeste osakaalu ühiskonnas vähemalt kahe kolmandikuni. Ühe aasta jooksul või ühekordse kampaaniaga ei ole see aga võimalik. Sellepärast soovin, et me kõik annaksime oma panuse liikuvama Eesti nimel.

Aga nüüd natukene mitte väga positiivsest statistikast. WHO hinnangul on aastaks 2035 üle poole maailma elanikest kas ülekaalulised või rasvunud. Tänavuse aasta kevade seisuga on maailma elanikest juba 38% ülekaalulised. Lisaks, WHO soovituste järgi peaksid noored liikuma iga päev vähemalt 60 minutit. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetel liigub vastavalt sellele soovitusele ainult 16% Eesti noortest ja see osakaal ei ole viimase nelja aasta jooksul oluliselt muutunud. Meil on küll programm "Liikuma kutsuv kool", kuid kodu toetuseta on koolil väga keeruline laste liikumisharjumust kujundada. Ja siit üleskutse, et ise aktiivne olles kutsu ka oma lapsed kaasa – muidugi, kui neid on –, sest nii süstid liikumisrõõmu ka oma lastesse. Ja muidugi tuleb riigi vaatest julgelt laiendada "Liikuma kutsuva kooli" programmi, mis on olnud suures joones ikkagi väga edukas.

Täiendavalt soovin viidata 2022. aastal valminud Eesti suurimale liikumisuuringule, kus selgus, et nii täiskasvanutest kui ka lastest üle poole liigub endiselt liiga vähe. Iga päev ei liigu piisavalt 57% õpilastest ja 58% täiskasvanutest. Sellesama uuringu järgi on aktiivsed lapsed tegelikult üldjoontes ka rõõmsamad ja suurem liikumine on suur tugi nende vaimsele tervisele. Neid numbreid kinnitab ka Tartu Ülikooli liikumislabor, kelle hinnangul on laste ja noorte vähene liikumine tõsine risk, mis seab ohtu nende vaimse ja füüsilise tervise ja avaldab seeläbi tõsist mõju nii iga lapse arengule kui ka ühiskonnale tervikuna.

Sellest statistikast lähtuvalt kutsun üles alustama laiemat avalikku arutelu, kuidas Eesti inimeste ja peamiselt noorte liikumist toetada, et saavutada "Eesti 2030" strateegia eesmärk, et eestlastest saaks Euroopa liikuvaim rahvas. Ühe konkreetse saavutusspordimeetmena tuleb teha riiklikult tähtsate kultuuriobjektidega sarnaselt riiklikult tähtsate spordiobjektide nimistu. Selle kohta on oodata uue aasta kevadel valitsuse poolt algatust, mis sellise meetme loob. Usun, et saame ka Riigikoguga sellesse arutellu [laskuda], et Eesti spordile tähtsad objektid rahastuse saaksid ning Eesti saavutussport areneks. 

Kokkuvõtvalt Eesti inimeste liikumisest: me peame seadma laste ja noorte liikumise ja tervise riiklikuks prioriteediks.

Lõpetuseks sooviksin peatselt algava olümpia-aasta [eel] aga juhtida tähelepanu tõsiasjale, et Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsus lubada agressorriikide Venemaa ja Valgevene sportlastel osaleda 2024. aasta Pariisi olümpiamängudel nii-öelda neutraalsete sportlastena on minu jaoks täiesti arusaamatu. Seetõttu algatasime koos kolleeg Andres Sutiga pöördumise Prantsusmaa ametiisikute poole. Ja kutsun ka siit puldist Prantsuse Vabariiki kui korraldajamaad üles mitte lubama Vene ja Valgevene passiga sportlasi 2024. aastal Prantsusmaale olümpiamängudele osalema. Seda tuleb teha Ukraina spordikogukonna, kogu maailma sportlaste ja tulevaste põlvkondade heaks, sest neil on õigus elada maailmas, kus agressioon poliitilise tööriistana on täielikult diskrediteeritud ning väärtused, mida me hindame olümpialiikumise osana, on hoitud. Kutsun Rahvusvahelist Olümpiakomiteed veel üles oma otsust ümber tegema ja mitte lubama Pariisi olümpiale neid nii-öelda neutraalseid sportlasi. Aitäh!

Suur tänu Kristo Enn Vagale ja peaaegu sama suur tänu kõikidele kuulajatele siin saalis! Järgmine sõnavõtt, Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Üha rohkem on mõtet jälgida meiega sarnases olukorras olevaid riike ja nende talitusi. Jah, Ukraina sõda on meist mõnes mõttes ju kaugel, samas muidugi lähedal, see mõjutab meid. Kaugel on see selles mõttes, et ma ei taha võrrelda, justkui me oleksime samas olukorras. Kindlasti oleme me mitmes mõttes samas olukorras kui lätlased, leedukad, mõnes asjas ka kui soomlased. Aga selle dilemma või õigemini valikute puhul, millest ma praegu rääkida tahan, peaksime me vaatama aeg-ajalt lätlaste poole, kes on oma keelepoliitikas olnud järjekindlamad, kui oleme olnud meie.

Ilmselt oleme me kõik käinud maailmas ringi ja rõõmustanud turgudel, kauplustes, kui kaupmees suhtleb mitmes keeles. See on kindlasti kiiduväärne, kui ta suudab tervitada isegi kaugelt nurga rahvaste keeles sealt tulnud kliente, teab kõiki kohalikke keeli. See on tore ja see on tema vaba valik. Tõenäoliselt on suur osa kaupmehi võetud tööle ka ilma ametlike konkurssideta.

Samas on olemas mingi värbamiskultuur või keelenõuete kogum, mis raamistatud ja bürokraatlikes ühiskondades on, kaasa arvatud Eestis. Meie riigikeel on eesti keel ja selle riigikeele staatus peaks ilmnema eelistatuses. Kahtlemata, riigikeele staatus tähendab ju esmasel järelemõtlemisel seda, et riigikeeles peab kõikjal hakkama saama. Ja kes tahab mingeid ameteid riigisüsteemis, omavalitsuste süsteemis saada, see peab riigikeelt valdama, see on iseenesest elementaarne. Me oleme aga liikunud – ma ei tahaks öelda alaväärsuses –, ma tahaks tegelikult öelda, oma sõbralikkuses, nii kaugele, et jah, on ju soliidne teenindada neid rahvaid ja nende esindajaid, kes siia sagedamini juhtuvad, nende endi keeles. Aga seda ei saa võtta üks riigikeelne rahvas endale kohustuseks, kohustuseks, mille ta ka ära formaliseerib.

Meil on palju töökuulutusi – see on levinud isegi riiklikus süsteemis –, kus vene keele oskus on tingimuseks. Kui me nüüd mõtleme meie haridussüsteemi peale, siis vene keel ei ole olnud koolihariduses kohustuslik keel juba aastaid, aastakümneid. Järelikult, kui me seome mingid ametid ka avalikus sektoris vene keele oskusega, siis see diskrimineerib mingit hulka inimesi. Olgu see kas negatiivne või positiivne diskrimineerimine, selle [kandidaadi] suhtes on see kindlasti negatiivne. Tal on kõik teised kompetentsid olemas, aga mingil hetkel selgub, et vaat see, et ta ei õppinud selles koolis, kus vene keel oli ametlikult õppeainena [õppekavas] sees, maksab talle nüüd kätte. Mitte keegi polnud kunagi varem talle seda öelnud.

Nii et riigikeeleoskuse vajalikkusest on inimesi teavitatud, aga vene keele oskuse vajalikkusest ei ole kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid noori Eesti Vabariigis teavitatud. Ja konkurentsis on eelis vene keele oskajatel. Olgugi nendel kohtadel, millest ma praegu räägin …

Palun veel kolm minutit.

Siin kahjuks ei saa, siin on viis minutit.

… vene keele oskus kindlasti oluline ja need inimesed, kes konkureerivad, üldiselt oskavad nii eesti keelt kui ka vene keelt. Mida ma tahan öelda? Lätlased on väga selgelt hakanud mõtlema sellele, et vene keele oskuse nõuet avalikus sektoris vähendada ja see üldse likvideerida. Ma arvan, et oleks aeg see ära teha ka Eestis.

Aitäh! Samad sõnad, mis eelmisele ettekandjale: tänu ettekande eest! Ja peaaegu sama suur tänu kuulajatele! Rohkem sõnasoove ei ole. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh kõigile! Olge terved!