Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis registreeruda 68 Riigikogu liiget, puudub 33.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda kultuurikomisjoni poolt üle Riigikogu otsuse "Rahvusooperi nõukogu liikme nimetamine" eelnõu. Seoses rahvusooperi nõukogu liikme Ester Karuse volituste ennetähtaegse lõppemisega ja lähtudes rahvusooperi seaduse § 6 lõikest 6, otsustab Riigikogu nimetada Ester Karuse asemel rahvusooperi nõukogu liikmeks Riigikogu liikme Aleksei Jevgrafovi. See on sisu. Aitäh!

Rohkem soove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe otsuse eelnõu. Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2022. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 309 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Vabariigi Valitsus algatas eelnõu 309 käesoleva aasta 9. oktoobril ja esimene lugemine toimus 15. novembril. Rahanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamisel 21. novembri istungil ja 4. detsembril.

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 29. novembriks kella 17.15-ks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjoni istungil komisjoni liikmetel eelnõu kohta täiendavaid küsimusi ei olnud, samuti polnud vaja teha eelnõus keelelisi ja tehnilisi täpsustusi.

Lühidalt, eelnõu sisu on riigi majandusaasta koondaruanne, mis annab ülevaate riigieelarve eesmärkide täitmisest, riigi finantsseisundist, finantstulemustest ja rahavoogudest. Riigi majandusaasta koondaruande juurde kuulub ka Riigikontrolli kontrolliaruanne.

Kokkuvõtlikult, komisjon langetas järgmised otsused: võtta eelnõu päevakorda 6. detsembril, aga see on liikunud tänasele kuupäevale; teiseks, eelnõu teine lugemine lõpetada; ja kolmandaks, viia läbi lõpphääletus. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 309 lõpphääletus. Asume hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2022. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 309. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 77 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 309 on otsusena vastu võetud.

Saame minna vaikselt järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on … (Hääled saalis.) Ma olen valmis võtma mõne küsimuse istungi läbiviimise reeglite kohta, kui neid on. Päevakorrapunkt number kaks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 341 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse. Palun!

Austatud [ase]esimees, juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, teie ees on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teine lugemine. Maaelukomisjon arutas …

Lugupeetud ettekandja, saalis on väike lärm. Ootame, kuni saal [jääb] natukene vaiksemaks, siis me saame vähehaaval jätkata. Siin inimesed seisavad, istuvad. Palve oleks ikkagi saada saali vaikus, siis on parem kuulata ja ka ettekandjal parem esineda ja [oleme] paremini ette valmistatud. Palun jätkata, lugupeetud Urmas Kruuse.

Tänan auväärt istungi juhatajat. Maaelukomisjon arutas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 5. detsembril. Vaadati läbi komisjonile esitatud muudatusettepanekud ning langetati menetluslikud otsused.

Komisjon küsis arvamust ka huvigruppidelt, ühtegi muudatusettepanekut neilt ei tulnud. Küll laekus tähtajaks, 28. novembriks 2023 kella 17.15-ks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ehk EKRE liikmetelt muudatusettepanekuid, mida oli 200. Need muudatusettepanekud olid sisult väga sarnased ja puudutasid seotud isikuandmete säilitamise tähtaega. Komisjon antud ettepanekuid ei toetanud.

Selle tõttu tegi juhtivkomisjon järgmised menetluslikud otsused. Suunata seaduseelnõu täiskogule teiseks lugemiseks 2023. aasta 13. detsembril ettepanekuga teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi eelnõu kolmas lugemine 20. detsembril ja panna seaduseelnõu 341 lõpphääletusele. Aitäh!

Hea kolleeg, antud juhul peaks olema [ettepanek] teine lugemine lõpetada, mitte [viia läbi] lõpphääletus.

Kui teine lugemine lõpetatakse, nii nagu ma markeerisin …

Aa, vabandust! Jaa.

… siis suunata kolmandale lugemisele ja see lõpetada.

Aitäh! Igati korrektne oli teie poolt. Üks küsimus. Palun, Rain Epler!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loen siit seletuskirjast muu hulgas seda, et põllumajandusandmete varamu pidamiseks õigusliku aluse loomine seaduses on muu hulgas aluseks PRIA e‑teenuse keskkonnas elektroonilise põlluraamatu teenuse pakkumisele. Ma küsin [selle kohta,] et mulle jälle tundub, et riik tahab hakata pakkuma mingit teenust, mida eraalgatuslikult õige mitu pakkujat [osutab]. Tavaliselt sellised asjad moonutavad turgu, solgivad konkurentsi ja nii edasi. Mis see põhjus on, et riik peaks hakkama pakkuma teenust, mida eraalgatuslikult niikuinii juba pakutakse?

Aitäh! Kui me vaatame kõiki põllumajandusettevõtteid, siis [näeme, et] suuremad ja edasipüüdlikumad on kindlasti juba teatud teenuseid erasektorist ostnud. Seal on kaks põhjust. Esimene põhjus on seotud sellega, et puhtalt pilootprojektina üks nõndanimetatud meede nõuab juba järgmisest aastast seda, et [tuleb] e‑põlluraamatut kasutada. Teiseks oleks nii ettevõtjal kui ka riigil vaja teatud andmeid paremini kasutada nii menetluslike protsesside juhtimiseks kui ka kas või innovatsiooniks või majandustegevuseks. Üldiselt me saatsime [eelnõu] kooskõlastusringile, ka Eestis tegutsevatele teada-tuntud ettevõtjatele, aga neilt ei tulnud ühtegi muudatusettepanekut või märget selle kohta. Ja tõsi on ka see, et nii mõnedki neist on olnud juba eelnevatel aastatel kaasatud selle projekti ettevalmistamisse.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma küsin jätkuküsimuse, mis tuleneb teie vastusest. Te ütlesite, et üks meede juba nõuab elektroonilise põlluraamatu pidamist. Me oleme ise riigina kehtestanud selle nõude, et meetmest toetuse saamiseks peab olema elektrooniline põlluraamat. Kas ma saan õigesti aru, et see ei tule meile kusagilt väljastpoolt Eestit, vaid see on meie enda nõue?

Jah, see on sektoriga läbi arutatud. See hakkab kehtima järgmisest aastast ja see on seotud keskkonnahoiuga.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud külalised! 341 SE teine lugemine on tõepoolest jõudnud sinnamaani, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika [rakendamise seaduse] muudatustega tahetakse luua täiesti uus andmevaramu. Andmevaramusse peaksid oma andmeid andma kõik põllumajandustootjad, kes taotlevad PRIA‑st toetusi. Nüüd, selle andmevaramu lisana on planeeritud e‑põlluraamat ja e‑põlluraamatu täitmisega on võimalik andmevaramusse dokumentide ja andmete esitamise kohustust katta.

Tuleme selle asja juurde, mida e‑põlluraamat endast kujutab. Praegusel juhul erasektor seda pakub. Me loome täiesti uue teenuse, [mille kasutamine] on hetkel veeseaduse järgi kohustuslik kõikidele põllumajandustootjatele. Aga nagu ikka, küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kui me mõtleme nüüd, et see on kohustuslik kõikidele 2024. aasta keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlejatele, keda väidetavalt on – [seletuskirjas on see] toodud – 2500–3200, siis juba selle niinimetatud akna avamisega me loome eelduse, et järgnevatel aastatel paneme me selle võimaliku kohustuse kõikidele PRIA‑st toetust taotlejatele, keda oli 2023. aastal 46 629. Ehk me anname võimaluse [teha] tulevikus kontrolli kõigi tootjate üle. Samas, loomakasvatajatele, kes kasutavad ainult püsirohumaid ja rohumaid, kus toimub karjatamine, ei ole lisaressursi[kulu põhjustamine] ja lisakohustuste andmine otstarbekas.

Kui me räägime siin administreerimise lihtsustamisest ja nende tegevuste parandamisest, siis ei saa ma kuidagi sellega nõustuda. Eile ja täna on mitmed tootjad saanud juba PRIA‑lt kirju, et nende 2023. aastal taotletud toetuste määramised on lükatud edasi 20. jaanuarini 2024. Samas, PRIA kinnitas juba 1. detsembriks otsetoetuste ühikumäärad. Osa tööd on nagu tehtud ja osa on tegemata. Jääb arusaamatuks, miks on nende toetusotsuste [langetamine] viibinud. Samas võib põhjendada seda kõikide uute algatustega. Samamoodi on see andmevaramusse ja e-põlluraamatusse lisanduv lämmastikubilanss nii mahukas, et seda ei jõuta 2024. aastal valmis. See tuleb pilootprojektina ja sellest lähtuvalt tulebki selle [rakendamine] 2025. aastal. Uue andmestiku loomine ei saa olla otstarbekas, kui meil rahastust taga ei ole. Ja PRIA e‑põlluraamatu kasutamine ei saa olla kohustus tootjatele, kes on näiteks loomakasvatajad. Keskkonnasõbraliku majandamise [toetust] taotlevad ka mahetootjad. Nii et see number ei ole kindlasti 2500. Ma arvan, et neid [taotlejaid] on suurusjärgus 5000. 

Teine oluline asi on nõuande[teenus], mis liigub sellel aastal Maaelu Edendamise Sihtasutusest Maaelu Teadmuskeskusesse. Osakondade üleviimine võiks olla kiirem, 2024. aastal peab nõuanne kättesaadav olema juba kevadel. Samas ei ole selle kohta määrustki, kaasamist ei ole toimunud. Ministeerium põrgatas määruse mustandit oma maja siseselt. Paar päeva tagasi said tootjaorganisatsioonid määruse mustandi ettepanekute tegemiseks ja selleks anti aega neli päeva, mida ei saa nimetada osapoolte kaasamiseks. Ei saa olla kindel, et [Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika] rakendamise seaduse muutmisega tehtavad muudatused toovad kasu nende eesmärkide saavutamisel. Sellepärast teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid! Järjekordne seaduse muutmise eelnõu, mis tungib Eesti Vabariigi privaattsooni. Ja mis on siin kaubaks? Kaubaks on andmed. Andmed on valuuta, mille eest saab kõike teha, kui sa oskad neid andmeid õigesti kasutada. Praegune protsess näitabki seda, et tegelikult valmistutakse tulevikuks – ma ei tea veel täpselt, millal [see juhtub] –, kui Eesti astub Euroopa Liidu föderatsiooni. Selleks, et see asi sujuks, ongi vaja neid andmeid lihtsalt kätte saada, et teada Eesti Vabariigi võimekust. Seda ei saa lubada, neid andmeid ei pea jagama üleeuroopaliselt. Need on teatud mõttes delikaatsed andmed, sellepärast et neist nähtub põllumajandustootja tegelik võimekus, mida ta on võimeline tegema, millised on kulud ja nii edasi. See ei ole eelnõu, mis peaks siin saalis olema.

Muidugi, eks neid argumente, mille ma välja tõin, hakatakse kindlasti vaidlustama ja öeldakse, et see ei ole niimoodi. Mina ütlen, et see on niimoodi. Ka Arvo Aller tõi praegu selle asjaolu välja ja minu meelest veel [ühe] väga olulise asjaolu, et tegemist on tegelikult järjekordselt Riigikogu normitehnika eeskirja rikkumisega. Osapooli ei kaasatud ja nende seisukohti ei ole põhimõtteliselt kahe-kolme-nelja päeva jooksul võimalik arvesse võtta. See vajab ikkagi läbitöötamist.

Nii et arvestades asjaolu, et siin on järjekordselt rikutud normitehnika eeskirja, toetan igatpidi EKRE saadikute ettepanekut eelnõu [menetlemine] katkestada. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Vist kõige lühem kõne sul siin Riigikogu ajaloos. Aga aitäh sulle!

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on esitatud kokku 200 muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanekud nr 1–20 on esitanud Ants Frosch ja Kert Kingo. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta need arvestamata ja ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanekud nr 21–40, esitajad Helle-Moonika Helme ja Evelin Poolamets. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanekud nr 41–60, esitajad Helle-Moonika Helme ja Mart Helme. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele. Muudatusettepanekud nr 61–80, esitajad Rene Kokk ja Leo Kunnas. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele. See paragrahviviide on täpselt sama kõikide nende ettepanekute juures. Muudatusettepanekud nr 81–100, esitajad Alar Laneman ja Evelin Poolamets. Juhtivkomisjoni otsus on jätta need arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele. Muudatusettepanekud nr 101–120, esitajad Martin Helme ja Arvo Aller. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele. Muudatusettepanekud nr 121–140, esitajad Martin Helme ja Varro Vooglaid. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele. Muudatusettepanekud nr 141–160, esitajad Siim Pohlak ja Arvo Aller. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele. Muudatusettepanekud nr 161–180, esitajad Siim Pohlak ja Rain Epler. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele. Ja muudatusettepanekud nr 181–200, esitajad Henn Põlluaas ja Jaak Valge. Juhtivkomisjoni otsus on jätta need arvestamata. Ka need ettepanekud ei kuulu täiskogus hääletamisele sama paragrahvi alusel, vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 

Head kolleegid, oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 341 teine lugemine lõpetada, aga juhatajale on laekunud EKRE fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 341 teine lugemine katkestada. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 341 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 13 Riigikogu liiget, vastu 57, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 341 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Mart Maastiku algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 243 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Üle pika aja on võimalik [tutvustada] siin ka midagi asjalikku. Tegemist on liiklusseaduse muutmise seaduse [eelnõuga] ja mopeedautode [suurima lubatud] täismassi ja tühimassi suurendamise põhimõttega, et anda nendele inimestele, kes on saanud mopeedauto juhtimise loa – vähemalt 14-aastased isikud –, võimalus sõita ka tavaautodega, kuid piirates autode kiirust 45 kilomeetrini tunnis. Täna on niimoodi, et 425 kilogrammi on ette antud piirmäär, tühimassipiirang. See tähendab seda, et see kõik on turvalisuse arvelt.

[Põhjus], miks ma sellega praegu tegelen, on see, et ma olen ise just sellise probleemi juures. Elan maal, kaks tütart käivad koolis, nooremad. Elame 40 kilomeetrit Kuressaarest ja 10 kilomeetrit Lümandast, kus nad koolis käivad. Praegu on abikaasa täiesti taksojuhi rollis. Tänane seadus lubab 14-aastastel isikutel juhtida mopeedautot. Tütar tegigi ära vastavad eksamid, sai loa kätte. Kui ma hakkasin otsima mopeedautot, mis sobiks sõitmiseks, siis avastasin, et need on [justkui] täielikud plastmassist seljakotid, pehmelt öeldes, ja turvalisuse arvelt ongi saavutatud see tühimass, mis on alla 425 kilogrammi. See tähendab seda, et kui nooruk sõidab [mopeed]autoga maanteel ja kui peaks juhtuma mingi õnnetus, siis arvata on, et ega sellest juhist midagi järgi ei jää.

Samas, Soomes, meie naaberriigis, on juba tehtud samasugune ettepanek, nagu minagi praegu siin üritan teha, et [tõsta suurimat] lubatud täismassi kuni 2,5 tonnini ehk 2500 kilogrammini. Meil oli majanduskomisjonis arutelu, et miks just nii suur lubatud kaal, kas nad hakkavad sõitma maasturitega. Tegemist ei ole minu väljamõelduga. Soomes seda asja ka arutati ja kuna seal on just nimelt põhjas, tundras päris pikad vahemaad ja lapsed peavad koolis käima, aga tõesti ei saagi ilma maasturita läbi lume sõita, siis osaliselt [seetõttu] ka selline massi piirmäär välja valiti.

Teine asi on see, et me kõik räägime siin väga [palju] roheriigist ja rohepöördest. Ka need uued elektriautod on tunduvalt raskemad. Me kõik teame, et need akud kaaluvad [palju]. Iseenesest ei ole küsimus selles, kas see on 2,5 tonni või 1,5 tonni, põhimõte on selles, et me saaksime osta tavaauto, kus on ikkagi kõik turvalisuse tingimused kordades paremad. Ja teine asi on see, et kui sa ostad 14-aastasele auto ja paned sinna piiraja peale, siis ta saab seda edasi ka kasutada. Kui ta on sõitnud kuni 16-aastaseks saamiseni, siis ta saab ju taotleda juba järgmise kategooria [juhiluba], mis annab talle õiguse sõita ka tavaautoga, kui kõrval on juhiloaga isik. Siis me ei peaks ainult kaheks aastaks [mopeed]autot ostma.

Peale selle on mopeedautod minu arvates üle mõistuse kallid, need maksavad alates 14 000-st kuni 25 000 euroni. Lühikeseks ajaks osta nii kallis auto on ebaratsionaalne ja eriti maapiirkondades, kus raha ei ole, ebapraktiline. Veel edasi, sedasama autot saaks kasutada ka hiljem, kui [laps] on juba 18-aastaseks saanud. Siis võetakse piiraja lihtsalt maha ja ta saab sama autoga edasi sõita. Nii et väga palju plusse on sellel.

Nüüd, on küsitud, et kuidas turvalisusega on, sellega, kui seesama laps teeb natukene raskema autoga avarii. Praegune statistika on selline, et siiamaani on Eestis olnud mopeedautodega üldse kaks surmajuhtumiga lõppenud avariid. Üks oli selline, et kaks noormeest võtsid purjus peaga kolmanda taha, sinna pagasiruumi, kus üldse ei tohi olla, sõitsid teelt välja ja see, kes seal taga oli, kukkus läbi akna ja sellepärast sai surma. Ja üks õnnetu juhus oli veel, aga ütleme nii, et statistiliselt on see üliväike [arv]. Pigem on praegu suuremas ohus seesama juht, kes on mopeedautos, kui need, kes saaksid kannatada mopeedautojuhi mingi vea tõttu.

Nii et mina kutsun kõiki üles toetama seda eelnõu ja kui on parandusettepanekuid, on neid ju alati võimalik teha. Ärgem [lükakem] seda siin esimesel lugemisel [tagasi]. Katsume kaasa mõelda ja teeme õige otsuse! Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Suur tänu ettekande eest! Nüüd palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Tarmo Tamme.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! 23. oktoobril toimus Riigikogu majanduskomisjoni [istung], kus käsitleti Riigikogu liikme Mart Maastiku algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist. Mart Maastik andis juba väga hea ülevaate sellest plaanist ja seda kõike ka komisjonis aktiivselt arutati. 

Seaduse mõju oleks selline: käesoleva seadusega võimaldataks B‑kategooria sõidukit, mille [suurim] lubatud täismass on 2500 kilogrammi ja suurim füüsiliselt piiratud kiirus 45 kilomeetrit tunnis, juhtida vähemalt 14‑aastasel juhtimisõigusega isikul, sarnaselt mopeediga. Seal on mõned probleemid. Üks suurem probleem on see, et koos massiga suureneb auto võimsus ja seega ka kiirendus ja kõik muud ohud. Aga põhiliseks probleemiks jäi ikkagi see, et me peame vaatama tervikut. See tükk on väga oluline ja ma mõistan Mart Maastiku muret [mopeed]autoga sõitva noore pärast, aga me peame ühtlasi vaatama seda muret, et mis juhtub siis, kui selle autoga juhtub õnnetus. Paraku on niimoodi, et viis korda raskem auto võib tekitada ka oluliselt suuremat kahju teistele liiklejatele. 

Arutasime sellel teemal pikalt ja lõpuks jõudsime ettepanekuni eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 7 komisjoni liiget ja vastu oli 1. Ettepanek on siis [eelnõu] tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Ka teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Ma lükkaksin ümber Tarmo avalduse, et viis korda raskem auto, sõites 45 kilomeetrit tunnis, tekitab oluliselt suurema kahju kui 900-kilose täismassiga auto. Füüsikast me teame seda, et on küll kiiruse ja massi suhe oluline, kuid see kiirus [on väike]. Arvestame seda, et nendel kaasaegsematel ja korralikel, nii-öelda päris autodel on ka tehnilised võimalused hoopis teised. Pidurid on võimendusega, palju paremad ja see kiirus iseenesest annab ju võimaluse reageerida üsna kiirelt. 45-kilomeetrise tunnikiirusega on pidurdusmaa üsna napp, üsna väike. Selleks ei ole vaja väga palju maad, eks ole.

Teine asi on see, et siin [oli väide], et 2500 kilogrammi kaaluv auto kiirendab paremini, kuna sellel on võimsam mootor. Siin ma julgen küll vastu väita. Kui mass on jälle väiksem, siis mootori maht võib olla ka väiksem ja kiirendus on sama. Kui sa raskemat asja liigutad, siis ongi vaja rohkem jõudu. Kes ei ole kursis, siis ma olen ise selle autoga sõitnud, kiirendus on ka mopeedautodel päris hea. Kiirendust tegelikult on vaja, kui sul on vaja, ma ei tea, teoreetiliselt traktorist mööda sõita. Siis on väga hea, et sul on kiirendus, isegi kui traktor sõidab veel aeglasemalt. Kui sa sõidad traktorist, mis sõidab 35 kilomeetrit tunnis, mööda [kiirusega] 45 kilomeetrit tunnis ja kiirendust ka ei ole, siis venib päris pikaks see aeg ja lõpeb sellega, et see teeb möödasõidu veelgi raskemaks.

Väga kergekäeliselt – tundub mulle igatahes – tehti majanduskomisjonis see otsus [eelnõu tagasi lükata]. Ega väga palju ei arutatudki, lihtsalt arvati, et see mõte ei ole hea. Ma arvan, et teisele lugemisele saates me saaksime teavet juurde, kahtlejad võiksid ennast rohkem kurssi viia asjaga ja siiski saab ka teha parandusettepanekuid. Ma ei näe ka probleemi, kui seda massi vähendada [nii, et] tühimass on 1000 kilo näiteks. See võimaldab ikkagi kasutada väiksemat sorti autot, mis on palju parema turvavarustusega ja lõpuks hiljem ka rohkem kasutatav. Vaevalt et see oht nüüd nii palju suuremaks muutub 500 kilo juurde lisamisega.

Nii et teen ikkagi ettepaneku mõelda, mitte kergekäeliselt praegu teha otsust, et nüüd tagasi saata see [eelnõu] esimeselt lugemiselt. Tark ei torma. Mõtleme oma laste peale. Minul on tõsine mure just laste pärast. Arvestage sellega, et kui peaks mingi avarii või mingisugune niisugune juhus tulema, siis ma tulen uuesti tagasi siia Riigikogu kõnetooli ja siis te peate mõtlema ka selle peale, et te olete kaasvastutajad. Sest need autod on ebaturvalised – päriselt, just nimelt –, kuna neil ei ole turvavarustust. Kogu see kilogrammide vähendamine on ju turvalisuse arvelt. Seal on plastmass ja natukene alumiiniumit. Nii et mõelgem!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 243 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 243 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 60 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Eelnõu 243 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu algatatud karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõu numbriga 76 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nagu juba välja kuulutatud, käib jutt karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõust, mis lähtub eesmärgist tagada Eesti Vabariigis ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõte ja selle osana vaktsineerimisvabaduse põhimõte, määratledes selle põhimõtte rikkumisena käsitletud teod kuritegudena ning nähes nende eest ette kohased karistused. Ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõte ja selle osana vaktsineerimisvabaduse põhimõte on osa põhiseadusega tagatud põhiõigustest ja vabadustest, selle üle vaidlus puudub.

Põhiseaduse §‑s 18 on sätestatud inimeste kehalise puutumatuse põhimõte, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Samuti keelab see inimeste vaba tahte vastaselt nende allutamise meditsiini- või teaduskatsetele. Lisaks on põhiseaduse §‑s 28 sätestatud igaühe õigus tervise kaitsele, §‑s 26 õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, §‑s 19 õigus vabale eneseteostusele, sealhulgas enesemääramise ja enesekujutamise õigus, §‑s 41 õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, §‑s 10 inimväärikuse põhiõigus, §‑s 20 isikupuutumatuse põhiõigus ja §‑s 16 õigus elule. Kõigil neil põhiõigustel ja vabadustel on puutumus ravimite manustamise vabadusega.

Kõnealused põhimõtted on sätestatud ka Eesti Vabariigi suhtes siduvates rahvusvahelistes lepingutes, teiste hulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, mida tuntakse ka Euroopa inimõiguste konventsioonina. Spetsiifiliselt on kõnealused põhimõtted sätestatud inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonis – tuntud ka Oviedo konventsiooni nime all –, mis lähtub eesmärgist kaitsta bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel iga inimese väärikust ja identiteeti ning tagada kedagi diskrimineerimata igaühe isikupuutumatuse ja muude põhiõiguste ja põhivabaduste austamine.

Nimetatud konventsioon sätestab artiklis 2 pealkirjaga "Inimese ülimuslikkus", et inimese huvid ja heaolu on kõrgemal puhtühiskondlikest ja -teaduslikest huvidest, ning lisab artiklis 5 pealkirjaga "Üldpõhimõtted", et igasugune sekkumine tervise valdkonnas võib toimuda üksnes pärast seda, kui asjaosaline isik on informeerituna ja vabatahtlikult andnud selleks oma nõusoleku. Kusjuures nimetatud isikule tuleb enne anda asjakohast teavet nii sekkumise otstarbest ja olemusest kui ka selle võimalikest tagajärgedest ja ohtudest. Inimestele ilma informeeritud nõusolekuta ravimite manustamine, samuti vägivalla või muude sanktsioonide, sealhulgas töösuhte lõpetamisega ähvardades, inimese tahte vastaselt tema ravimite manustamisele või manustada laskmisele sundimine või survestamine riivab eelnevalt nimetatud põhiseaduslikke ning ka rahvusvahelise õigusega tunnustatud õigusi ja vabadusi. See ei arvesta inimväärikuse põhimõttega, mis kohustab kohtlema inimesi mitte vahendina mingi eesmärgi suhtes, vaid vaba tahtega mõistuslike olenditena, kellel on õigus langetada omaenda saatusega seonduvalt informeeritud otsuseid vastavalt oma parimale arusaamisele ja vabale tahtele.

Ja siin jõuamegi probleemi tuumani. Paraku ei ole nimelt ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõte ja selle osana vaktsineerimisvabaduse põhimõte Eesti Vabariigis reaalselt seadustega tagatud, kuna karistusseadustikus puudub konkreetne norm, millega oleks nähtud ette karistused selle põhimõtte rikkumise eest. Tähelepanuväärselt on selline olukord vastuolus ka inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni artiklis 23 sätestatud konventsiooniosaliste riikide kohustusega tagada asjakohased õiguskaitseabinõud, et vältida konventsioonis sätestatud õiguste ja põhimõtete rikkumist või et rikkumine viivitamata peatada, ning ka kohustusega näha ette asjakohased sanktsioonid, mida kohaldatakse konventsiooni nõuete rikkumise korral.

Muu hulgas ilmnes vajadus käesoleva eelnõuga ette nähtud seadusemuudatuste järele 2021. aasta augustis seonduvalt nii-öelda vaktsiinipasside süsteemi kehtestamisega. Nimelt aktualiseerus, et Eestis ei ole konkreetsete normide tasandil piisavalt selgelt määratletud, millised teod arvatakse eelnevalt viidatud põhiseaduslike õiguste ja vabadustega vastuolus olevaks, millised mitte. Kuigi inimeste sundimine või survestamine endale ravimite, sealhulgas vaktsiinideks nimetatud ainete ... (Juhataja helistab kella.)

Väga vabandan. Head kolleegid seal tagareas, teie jutt on natuke liiga vali. Vabandust! Võite jätkata, hea kolleeg Varro.

Ei saa eitada, et natukene raske on rääkida küll. 

Kuigi inimeste sundimine või survestamine endale ravimite, sealhulgas vaktsiinideks nimetatud ainete manustada laskmisele on ka praegu kehtiva õiguse, see tähendab põhiseaduse kohaselt lubamatu, tuleb seda keeldu täpsustada ning tagada selle järgimine ka reaalselt rakendatavate sanktsioonidega.

See ongi kokkuvõtlikult öelduna eelnõuga taotletav eesmärk: selgesõnaliselt keelata ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõtte rikkumine ning näha selle eest ette ka konkreetsed karistused. Eelnõu kohaselt viiakse karistusseadustikku sisse täiendav kuriteokoosseis, millega nähakse ette karistused inimestele nende tahte vastaselt ravimite manustamise ning tahtevastaselt ravimite manustamisele sundimise või survestamise eest. 

Tähelepanuväärselt on Tallinna Halduskohus juba mitmel puhul sedastanud, et 2021. aasta augustis Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud koroonapasside süsteem kujutas endast inimeste vaktsineerimisele survestamist või koguni vaktsineerimiskohustuse sisseseadmist, mis oli vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega, mitmete põhiseaduslike õiguste ja vabaduste ning ultimatiivselt ka inimväärikuse põhimõttega. 

Tsiteerin ühte neist otsustest, mis langetati haldusasjas 3-21-2163, kus on öeldud sedasi: "Kuivõrd piirangute seadmise tegelik eesmärk on inimeste vaktsineerimisele survestamine, siis ei saa olla vaidlust selles, et tegemist on kaudse vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisega. Kuna sellise kohustuse täitmata jätmine toob isikule kaasa olulised reaalsed tagajärjed (nt väljaarvamine sotsiaalsest elust, töökohakaotus), siis võib seda nimetada ka sundvaktsineerimiseks (sest eesti keeles on sõnal sund ka vältimatu kohustuse tähendus), vaatamata asjaolule, et vahetut sundi vaktsineerimiseks ei rakendata. Kohus leiab, et kaudne vaktsineerimiskohustus pole kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega […]" Tõele au andes on tegemist veel jõustumata kohtuotsusega, sest selle on vaidlustanud Vabariigi Valitsus, aga ei saa vaielda selle üle, et nii on kohus oma otsuses sedastanud.

Inimeste kehalise puutumatuse põhiõiguse tagamine ei ole kohustus, millesse riigivõim võib suhtuda kergekäeliselt. Vastupidi, inimväärikuse põhimõtet oluliseks pidavas riigis peab kõnealusele probleemile pöörama tõsist tähelepanu, muu hulgas hoolitsedes selle eest, et ennekõike ennetavat eesmärki silmas pidades oleks kõnealuse põhimõtte rikkumise eest nähtud ette kohased karistused.

Kokkuvõtlikult öeldes lisatakse eelnõuga karistusseadustikku § 138², millega määratletakse tahtevastane ravimite manustamine ning sellele sundimine ja survestamine kuriteona ning nähakse kuriteo toimepanemise eest ette ka karistus. Paragrahv on struktureeritud kahelõikelisena: esimeses lõikes sisaldub kuriteo põhikoosseis, teises lõikes aga kuriteo kvalifitseeritud koosseis.

Lisada võib seda, et eelnõus ei kasutata uusi termineid, ent mõistet "ravim" on eelnõus kasutatud ravimiseadusega määratletud tähenduses, mis hõlmab ka vaktsiine ja vaktsiinideks nimetatud aineid. Ravimiseaduse § [2] lõike [1] kohaselt on ravim, tsiteerin: "[…] aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks, haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu."

Ja kui öelda paar sõna ka seaduse mõju kohta, siis minu hinnangul üldises plaanis mõjub seadusemuudatus positiivselt inimeste usaldusele riigivõimu ja meditsiinisüsteemi vastu. Samuti mõjutab see positiivselt Eesti Vabariigi kuvandit riigina, mis võtab oluliste põhiõiguste ja vabaduste kaitsmise kohustust tõsiselt.

Päris lõpetuseks osutan ka sellele, mida ütles Vabariigi Valitsus oma seisukohas, mille nad andsid eelnõu kohta juba 28. juunil. Nad osutasid sellele, et tervishoiuteenuse osutamine on reguleeritud võlaõigusseaduse 41. peatükis. Aga samal ajal nad tunnistasid ka seda, et eelnõuga soovitakse muuta karistatavaks laiem tegevus, mitte ainult meditsiiniteenuste osutamine. Näiteks, nagu sedastab Vabariigi Valitsus oma arvamuses, on nimetatud töösuhete lõpetamisega ähvardamist, mida ei saa toime panna tervishoiuteenuse osutaja, kui ta ei ole ise parasjagu tööandja rollis. Ja täpselt nii see ongi. Kui me räägime näiteks vaktsiinipasside süsteemist ja selle jõustamisest erinevates ametiasutustes või ettevõtetes, siis ei ole ju tegemist meditsiiniteenuse osutamisega, aga ometi on tegemist olukorraga, kus rikutakse vaktsineerimisvabaduse põhimõtet või vähemalt riivatakse seda.

Sellega ma võtan oma ettekande kokku. Loodan, et see oli piisavalt ülevaatlik ja arusaadav. Hea meelega vastan küsimustele, mis teil võivad olla tekkinud. Aitäh!

Suur tänu põhjaliku ja tasakaaluka ettekande eest. On küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Nagu sa ise just ütlesid, meil oli Eestis sundvaktsineerimine, faktiline sundvaktsineerimine koroonaajal, kohtud on seda tagantjärgi tõdenud. Sa ka ütlesid, et samal ajal on meil kogu aeg olnud kehtiv põhiseaduse paragrahv, mis ei luba seda. Nüüd me täpsustame karistusseadustikku. Mis sa ise arvad, kas see karistusseadustiku täpsustamine tegelikult aitab? Sest me näeme, et keeld oli ju ennegi, seda lihtsalt rikuti. Kui juba põhiseadust võidi rikkuda, siis rikutakse ka alamastme seadust. Või on see siiski asi, mis on järgmiseks korraks, kui kellelgi peaks sellised pöörased ideed tulema, parem heidutus?

Suur tänu küsimuse eest! Eks ilmselt probleem seisnebki paljuski selles, et need põhiseaduses sätestatud printsiibid on väga üldsõnalised ja väga avaralt tõlgendatavad ja siis jääbki võimalus vaielda selle üle, millised käsud ja keelud on konkreetselt nende põhiseaduses sätestatud põhimõtetega vastuolus ja millised mitte. Selle üle vaidleme kohtutes siiamaani. Juba üle kahe aasta on möödas sellest, mil vaktsiinipasside süsteem augustis 2021 kehtestati, ja paljud vaidlused ei ole jõudnud edasi isegi esimesest astmest.

Minul endal on käimas üks kohtuvaidlus Vabariigi Valitsusega. Mäletan, kui õiguskantsler ütles augustis 2021, et kehtestatud piirangutele peab õigusriigis alluma, aga kui kellelegi need ei meeldi, siis muidugi on kodanikel õigus kasutada oma põhiseaduslikku õigust vaidlustada need piirangud kohtus. Täpselt nii sai tehtud, pöördusin isegi kohtusse, kirjutasime põhjaliku kaebuse halduskohtule. Esimesest astmest on ka otsus saadud. Paraku kohus ei võtnud meie esitatud argumente eriti tõsiselt ja kordas lihtsalt valitsuse poolt väljendatud seisukohti. Nüüd, järgmisel nädalal peaksime saama otsuse teisest kohtuastmest. Õigusabikuludeks olen juba kulutanud summa, mis on ilmselt viis korda suurem kui näiteks minu auto maksumus. Nii et see on mingis mõttes selline tänamatu tegevus, kui tahad oma õigusi kohtu kaudu kaitsta.

Aga loomulikult on küsimuses osutatu täiesti õige. Kui karistusseadustikku saaks nüüd sisse kirjutatud konkreetne norm, et me ei peaks enam rääkima üldistest printsiipidest põhiseaduse tasandil, vaid vaatama lihtsalt, mis on karistusseadustikuga kehtestatud, siis sel oleks märkimisväärselt suurem preventatiivne mõju. Ma vist oma ettekandes ei lugenud ette seda konkreetset normi. Ma võin seda teha, et [oleks] näha, kui konkreetselt see sellisel juhul oleks sõnastatud. Põhikoosseis ütleb nõnda: ilma informeeritud nõusolekuta inimestele ravimite manustamise eest, samuti vägivalla või muude sanktsioonide, sealhulgas töösuhte lõpetamisega ähvardades, inimese tahte vastaselt tema ravimite manustamisele või manustada laskmisele sundimise või survestamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ja teises lõikes on antud kvalifitseeritud koosseis, mille puhul on ette nähtud tõsisemad karistused.

Nüüd, mulle tundub, et see on väga palju konkreetsem. Kui selline norm oleks karistusseadustikus kirjas, siis näiteks Kaitsevägi ei saaks panna sõdureid ja ohvitsere valiku ette, et te kas lasete endale neid aineid sisse süstida või me lõpetame teiega teenistussuhte. See oleks täiesti ühemõtteliselt, selgelt ja tõlgendamisruumi mittejätvalt selle normiga vastuolus. Mulle tundub, et sellise normi kehtides ei saaks selliseid asju nii kergelt teha. Nii et ma olen nõus selle osutusega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ilmselt ei ole saladus see, et vaktsineerimise kohta, mis siin käis COVID-i vastu, ei olnud uuringud lõplikult ära tehtud. Sellele viitab kas või see, et ravimi infolehtedes, mis on hästi mahukad, oli kirjas, et kui teil on tekkinud mingeid sümptomeid, siis palun kirjeldage neid ja teatage oma perearstile. Sisuliselt ma julgeksin väita, et lisaks teie osundatule esines ka karistusseadustiku §‑s 138 [käsitletav] ebaseaduslik inimuuringu tegemine, sest neid inimesi, keda süstima meelitati, ei oldud seaduses ettenähtud korras informeeritud. Täiesti õigesti viitasite te ka inimõiguste [ja biomeditsiini] konventsiooni korrale, milles on väga oluline inimese nõusolek. Kas saab ka leida seost teie tehtud [eelnõu] ja minu osundatud paragrahvi vahel?

Suur tänu küsimuse eest! Tõsi, selline paragrahv eksisteerib karistusseadustikus, nagu juba nimetatud: § 138, "Ebaseaduslik inimuuringute tegemine". Mina arvan küll, et sellel, mis toimus 2021. aastal, on väga suur puutumus selles paragrahvis kirjeldatud keelatud tegevusega. Sest tõsiasi on see, mille üle ei saa vaielda, et tol ajal, kui alustati koroonavaktsiinide manustamist – muu hulgas tegelikult kohustuslikus korras, vaktsineerimiskohustus kehtestati näiteks Kaitseväes, nagu kohus on sedastanud –, siis ei olnud nende ainete ohutusuuringud lõpetatud.

Vaktsiinide väljatöötamisel on tegelikult ohutusuuringud nähtud ette väga pikaajalisena. Need on pikka aega väldanud circa kümme aastat või rohkem. Aga need ained töötati välja kiirkorras, ohutusuuringud ei olnud tegelikult lõpetatud ja jätkuvalt koguti andmeid, mida analüüsisid ka tootjad sel ajal, kui juba toimus massiline vaktsineerimine üle maailma. Mingis mõttes võib öelda küll, et tegemist oli inimuuringutega. Selles mõttes, et koguti informatsiooni, kuidas sellisel uudsel tehnoloogial baseeruvate medikamentide süstimine inimeste organismile mõjub. Teatud mõttes ei ole liialdus öelda, et kümned ja sajad miljonid inimesed olid tõesti testgrupiks nende ainete manustamisel.

Lühidalt kokku võttes peaksime kahtlemata esitama ka küsimuse, kas juba kehtiva §‑ga 138 oli selline tegevus kooskõlas. Aga nagu ma oma ettekandes ütlesin ja nagu see eelnõugi ütleb, see ei ole piisav, mis on §‑s 138 kirjas, sest tegelikult on probleem palju laiem ja selle tarvis on ka tarvis spetsiifilisi norme.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh ettekandjale! Hea ettekanne oli. Ma tahaks ühte asja korrigeerida. Vaktsiinidele, mida Eestis manustati, oli müügiluba antud, see oli ajutine müügiluba. Muidugi, ka müügiloaga ravim võib kuuluda kliinilisse uuringusse, aga eksperimentaalseks ravimiks seda nimetada ei saanud. Ma tahtsin teie käest tegelikult küsida [selle kohta], et te korduvalt kasutasite oma kõnes väljendit "vaktsiinideks nimetatud ained". Ma tean ja ma olen teiega väga nõus, et vaktsiin on ravim, aga mis asjad need vaktsiinideks nimetatud ained teie arusaama järgi on?

Suur tänu teile küsimuse eest! Esiteks, enda teada ma ei väitnud oma ettekandes ega ka küsimustele vastates, et neil ravimitel ei olnud müügiluba. Ma tean, et nendele oli antud ajutine müügiluba, nii-öelda hädaolukorra müügiluba. Ma väitsin seda, et ohutusuuringud ei olnud lõpetatud, ja sellega te ilmselt peate nõustuma, eks. See vastab tõele. Kui ma kasutasin sõna "eksperimentaalne", siis selles mõttes, et need [vaktsiinid] baseeruvad ju uudsel tehnoloogial, mRNA-tehnoloogial. Sellele rajatuna ei olnud varasemalt vaktsiine välja töötatud ja selles mõttes on see nagu eksperimentaalne. Saab siis näha, milliseid tulemusi see annab, ja selle kohta koguti pidevalt informatsiooni. 

Nüüd, teie küsimus spetsiifiliselt kõlas minu mäletamist mööda nii, et miks ma kasutan väljendit "vaktsiinideks nimetatud ained", mitte [sõna] "vaktsiinid". Mina kasutan seda väljendit selle pärast, et minu hinnangul, vastupidiselt sellele, mida me klassikaliselt vaktsiinidest rääkides silmas peame, need ained sellele määratlusele kuigi hästi ei vasta. Sellepärast et vaktsiinide esmane mõte peaks ju seisnema selles, et vältida konkreetselt nende viirustega nakatumist, mille vastu need on välja töötatud, ja teiste inimeste nakatamist seeläbi. Üks variant saavutada karjaimmuunsus on see, kui suur osa populatsioonist põeb konkreetse viirushaiguse läbi. Teine variant, millest meile 2021. aasta kevadel väga laialdaselt räägiti, on see, et me kõik oleme justkui moraalselt kohustatud laskma endale süstida neid aineid, nii-öelda vaktsiine, sellepärast et vastasel juhul me kujutame teistele inimestele ohtu, me võime nakatuda ja teistele inimestele seda [viirust] edasi anda. See on täpselt see, mida vaktsiin peaks tegema, nii nagu mina asjast aru saan.

Aga nagu hiljem selgus ja hiljem hakati ka ütlema, see polegi üldse nende ainete puhul see, mida neid välja töötades eesmärgiks peeti. Eesmärgiks peeti hoopis seda, et need hoiaksid ära raske põdemise, mille puhul tegelikult on väga küsitav, kas sellise klassikalise, seni kehtinud määratluse kohaselt need on üldse käsitletavad vaktsiinina. Mingis aspektis ilmselt on, selles mõttes, et need hoiavad ära rasket põdemist – väidetavalt –, aga selles aspektis kindlasti ei ole, et [vaktsiinid] hoiavad ära nakatumise, teiste inimeste nakatamise. See omakorda tähendab seda, et inimestele tegelikult massiivselt valetati ja neid peteti, kui igasuguste reklaamikampaaniate ja ma ei tea mille kõige muuga survestati, et laske endale kindlasti need süstid ära teha, muidu te viite vanaemale haiguse. Eks. See oli vale ja sellest lähtubki see, et loodi illusioon, justkui need toimiksid selles mõttes vaktsiinidena, kuigi need seda tegelikult ei teinud ega pidanudki tegema vastavalt nendele eesmärkidele, millest tootjad nende väljatöötamisel lähtusid.

Ma loodan, et minu vastus teie küsimusele oli piisav.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Ma tulen selle sundvaktsineerimise teema juurde tagasi. Sellest ongi see eelnõu ju ajendatud, põhiseadusvastasest tegevusest. Ka selline üleüldine reeglite kehtestamine oli paljudes asutustes, kus [tehti] bioloogiliste ohutegurite vastaseid toiminguid. Näiteks ERR‑is ja paljudes [teistes] avaliku sektori asutustes, väga paljudes [kohtades] kehtestati sellised reeglid. Ja loomulikult oli ähvardus töökohast ilma jääda. Mitte ainult Kaitseväes, mitte ainult politseis – see oli mastaapne. Inimesed võtsid väga suuri terviseriske, sest selge see, et mõnele üldse vaktsiinid ei sobi ja mõnel on erinevad ohutegurid, mille tõttu nad ei tohi mõnda ravimit tarvitada. Kuidas see bioloogiliste ohuteguritega [seotud toimingute] surve tundus?

Suur tänu küsimuse eest! Ma arvan, et see kirjeldabki seda probleemi, mille leevendamiseks või ületamiseks on see eelnõu välja töötatud. Igasuguste medikamentide süstimine, manustamine inimestele on ju väga tugevalt privaatsfääri kuuluv nähtus ja tegelikult peaks iga inimest selliste küsimuste puhul vaatlema eraldi. Ei saa kehtestada norme, millega pannakse paika üldine kohustus manustada mingisuguseid ravimeid – ravimiseaduse tähenduses – kõikidele inimestele sõltumata individuaalsetest asjaoludest.

Näiteks, hiljuti saime Tallinna Halduskohtust otsuse, mille kohaselt kohus tuvastas, et Kaitseväes vaktsiinikohustuse kehtestamine oli õigusvastane. Oli konkreetne sõdur, kes käis muu hulgas Afganistanis, teenis palju aastaid Eesti Kaitseväge ja seeläbi Eesti riiki, sai raskelt vigastada, tuli tagasi ja töötas siin relvainstruktorina. Talle öeldi samamoodi Kaitseväe juhataja kehtestatud käskkirjaga: "Too tõend nende ainete süstida laskmise kohta või vastasel juhul me vabastame sind teenistusest." Selle konkreetse inimese puhul oligi nii, et tal olid nooruses tekkinud muude vaktsiinide manustamisega seonduvalt väga tõsised vastunäidustused – väga tõsiseid vastunäidustused. Ja ta teadis, et kui ta nüüd laseb uuesti neid aineid endale süstida, siis ta riskib tõsiste tervisekahjustustega. Sellest hoolimata Kaitsevägi ütles: "Ei, meid ei huvita see vastuväide. Sa kas lased need ained endale sisse süstida või me vabastame su teenistusest, viskame su üle parda."

See on minu meelest muuseas väga piinlik lugu, sellepärast et sellest küll ei nähtu, et Kaitsevägi väga hooliks nendest inimestest, kes on panustanud Eesti kaitsevõimesse, teeninud Eesti Vabariiki. Kuidagi ei nähtu see printsiip, et iga okas loeb.

Aga konkreetselt küsimusele veel spetsiifilisemalt vastates: minu meelest oleks väga mõistlik viia läbi üks laiaulatuslik küsitlus. Ma ei tea, kas keegi on sellist küsitlust läbi viinud, mina sellest igal juhul teadlik ei ole. Mind ennast väga huvitaks teada, kui suur osa nendest inimestest, kes lasid 2021. aastal näiteks vaktsiinipasside süsteemi kehtimise ajal endale neid nii-öelda koroonavaktsiine süstida, tegid seda veendumusest, et see on asi, mida nad päriselt tahavad ise teha, ja kui suur osa tegid seda lihtsalt selle tõttu, et kas mitte saada erinevate ühiskondlike sanktsioonide osaliseks – mis seisnes selles, et sind lõigati välja ühiskondlikust elust – või kardeti lihtsalt, et muidu kaotatakse töökoht. Selline küsitlus oleks väga-väga oluline läbi viia, sellepärast et sealt nähtuks, milline oli selle probleemi tegelik mastaap. Kui ikkagi ilmneb, et sajad tuhanded inimesed lasid tegelikult need ained endale sisse süstida vastu tahtmist, lihtsalt vaktsiinikohustuse kehtestamise tõttu kas ühiskonnas üldiselt või konkreetselt töökohal, siis me näeme, et meil on tegemist hiiglasliku probleemiga. Hiiglasliku probleemiga, mis räägib sellest, et ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõtet ei ole meie ühiskonnas reaalselt austatud kaugeltki sellisel määral, nagu see peaks ühes õigusriigis olema.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Varro! Oleme nüüd saanud avalikust meediast lugeda ka selliseid asju, kuidas hooldekodudes – mitte ainult eakate hooldekodudes, vaid üldiselt hooldekodudes – manustatakse hoolealustele rahusteid või uinuteid, et nad ei oleks tülikad, et nad lihtsalt oleksid apaatsed kuskil oma ruumis ja nendega ei peaks tegelema. Kas see seadusemuudatus hõlmaks ka selliseid juhtumeid?

Suur tänu küsimuse eest ja selle aspekti tõstatamise eest ka komisjonis! Ma arvan küll, et see hõlmaks selliseid juhtumeid. Kui nüüd keegi küsib – ma ennetan võimalikku kriitilist küsimust –, kuidas oleks näiteks psühhiaatriahaiglas, kus inimene on ohtlik iseendale ja teistele, kas seal ka ei tohiks rakendada [tahtevastast ravimite manustamist], siis ma möönan, et see on koht, mis vajab täiendavat arutelu. Ma olen väga tänulik, kui esitatakse eelnõu kohta vastavasisulisi muudatusettepanekuid, mis nüansseeriksid seda küsimust, võtaksid arvesse, et võib-olla mingites tingimustes, teatud kitsastel juhtudel on siiski tarvis erandeid sellest reeglist.

Ei saa välistada, et ka osutatud kontekstis võib osutuda mingites olukordades vajalikuks, et tekiks mingisugune erand. Just nimelt sellistes tõsistes olukordades, kus inimene on ohtlik iseendale või teistele. Aga üldprintsiibina peaks see kahtlemata vanadekodudes kehtima. Kui inimestele manustatakse mingisugused ravimeid vastu nende tahtmist või kaudselt vastu tahtmist ehk ilma informeeritud nõusolekuta – ma arvan, et me kõik peaksime siin saalis nõustuma, täiesti sõltumata sellest, millisesse erakonda või fraktsiooni keegi kuulub, et selline asi ei ole vastuvõetav õigusriigis, kus austatakse inimväärikuse põhimõtteid. Ei tohi olla nii, et, ma ei tea, hoitakse inimest kinni, süstitakse talle mingisuguseid aineid või pannakse talle neid toidu sisse või [manustatakse] tilgutiga, ilma et talle oleks öeldud, mida talle üldse manustatakse, miks manustatakse, mis on võimalikud toimed, ka kõrvaltoimed, tagajärjed.

Mina tahaksin küll elada sellises riigis, kus me oleme üksmeelel, et niimoodi teha ei tohi, ka vanadekodudes vanade inimestega, sõltumata sellest, kui adekvaatsed nad on või ei ole.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Varro! Kõigepealt minu sügav lugupidamine selle võitluse eest. Ma peaksin selle tänu juures ümber lükkama väärarusaama, et see on kuidagi vale ja ebateaduslik. Vastupidi, teaduse üks aluspõhimõtteid on: küsitle, kontrolli, uuri üle. See on täpselt, mida peaks tegema, kui me tahame olla teaduslikud.

Mul on küsimus selle kohta, et me nägime, kui kiirelt organiseerus ühiskonna see osa, kellele on olulised palestiinlaste õigused ja palestiinlaste kaitse: pöördumine, avalikud üritused, meeleavaldused ja nii edasi. Miks ei ole seda näha sinu [tõstatatud] teemal? Kus on meie ühiskonnateadlased, meie õigusteadlased, tundlikuma närviga inimesed? Kus on need pöördumised? Miks see nii on?

Suur tänu küsimuse eest! Tänan ka heade sõnade eest. Ka mulle on olnud see pettumuseks, et nii vähe inimesi, eriti haritlaskonna seast, on välja astunud nende põhimõtete kaitseks, mis minu arusaamist mööda peaksid õigusriigis ja riigis, kus inimväärikuse põhimõtteid päriselt austatakse, olema elementaarsed. Loomulikult, eriti suurt pettumust [valmistas] see 2021. aasta sügisel, kui vaktsiinipasside süsteem kehtestati ja sajad tuhanded inimesed ühiskondlikust elust välja lõigati, kehtestati segregatsioonisüsteem. Minule endale tundus elementaarne, et nii palju me peaksime olema ajaloost õppinud, et sedasi me inimesi kohelda ei tohiks, lahterdades neid õigeteks ja valedeks ja sidudes selle, kas sa saad kodanikuna ühiskondlikus elus osaleda või ei saa, sellega, kas sa lased endale mingeid aineid süstida. Rääkimata sellest, et tegemist oli, nagu öeldud, lõpetamata ohutusuuringutega ainetega, mida oli reklaamitud täiesti selgelt valelikult.

Kogu selle vaktsiinipasside süsteemi aluseks olev argumentatsioon, et kõik peavad süstima, kaasa arvatud lapsed, noored ja teismelised, selleks et mitte nakatada teisi, oli ju pea täiesti valelik. Olukorras, kus sellist asja ellu viidi, lootsin mina, et rohkemad inimesed astuvad selle vastu välja, muu hulgas ülikoolide õppejõud, arstiteaduskonna õppejõud, õigusteaduskonna õppejõud. Kindlasti oleks oodanud, et näiteks rahvusülikooli eetikaprofessor astub sellise asja vastu välja. Astuski välja, aga kahjuks vastupidise sõnumiga, ta just nimelt toetas sellist segregatsioonisüsteemi.

Nii et ma ei oska sellele küsimusele muud moodi vastata, kui [öeldes, et] see näitab seda, et meie ühiskonnas on austus selliste fundamentaalsete põhimõtete vastu kaunis õhuke. Mis puutub nende põhimõtete fundamentaalsusesse, siis nagu hea küsijagi osutas, tegelikult juba Nürnbergi protsessil pöörati sellele küsimusele väga tõsist tähelepanu pärast neid õudusi, mida nähti teise maailmasõja käigus Saksamaal, kus viidi läbi inimkatseid erinevate eksperimentaalsete ravimitega ja rikuti täiesti jõhkralt inimeste kehalise puutumatuse põhimõtet. Mulle tundub küll, et ajaloost me peaksime õppetunnina kaasa võtma selle, et inimeste kehalise puutumatuse põhimõtet peab võtma äärmiselt tõsiselt. See ei ole mingisugune naljaasi, millesse saab suhtuda niimoodi üle jala, ükskõikselt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud Varro! Igati õige ja mõistlik eelnõu ja ausalt öeldes me ei peaks tänastes tingimustes üldse arutamagi selle üle, kas vaktsineerimisvabadus on inimese põhiõigus või mitte. See on juba iseenesest kummastav, et me peame selle eest siin täna võitlema. Aga ma tahan küsida sinu käest, kas te arutasite komisjonis ka seda, kes võtab vastutuse nende inimeste diskrimineerimise eest – ma nimetataks seda töökiusuks –, kes PPA-st ja Kaitseväest lahti lasti. Tollel ajal, kui see aktuaalne oli, küsisin ma mõlema ministri käest, olen küsinud nii kaitseministri kui ka siseministri käest, kui palju nad arvestasid juba ette raha võimalike kahjude kinnimaksmiseks inimestele, kelle nad töölt vabastasid. Naeratati ja öeldi, et küll kohus otsustab ja vaatab. Tegelikult ma ütleks, et on tekitatud suur lõhe ühiskonnas, inimesi on sisuliselt töökiusuga töölt vabastatud ja tekkis väga palju pettunud inimesi. Kas see arutelu oli selle [eelnõu] juures komisjonis ka? Ma eeldan, et oli, ja sügavam arutelu.

Suur tänu küsimuse eest! Ma pean ütlema, et ma ei mäleta, et sellel teemal oleks komisjonis sügavamat arutelu olnud. Kolleegid võivad mind parandada, kui ma eksin. Aga küsimus on kahtlemata põhjendatud. Minu arvates ei ole see üldse hea maitsega kooskõlas, et näiteks Kaitsevägi ei aktsepteeri esimese astme kohtuotsuseid, vaid kaebab need kõik edasi. Kui see minu teha oleks, kui ma oleksin see inimene, kes peab neid otsuseid langetama, ütleksin ma küll nii, et vaidlesime kohtus selle küsimuse ära, kohus on oma seisukoha kujundanud, me näitame nüüd üles elementaarset alandlikkust ja aktsepteerime kohtu seisukohta, selle asemel et protsessida maksumaksjate kulul veel aastaid ja aastaid ja aastaid.

Näiteks seesama sõdur Martin Piisang, kes sai Afganistanis teenides raskelt vigastada. Soomustransportöör sõitis miini otsa – mul on endal samamoodi jalg praegu sirge – [ja plahvatus] lõi alt niimoodi üles, et põlveluu lõi läbi põlveliigese – täiesti puruks. Ta viidi Inglismaale haiglasse, kus tehti mitmeid operatsioone, ja nii edasi. Noh, ma ei mäleta, kui palju operatsioone on talle pärast seda tehtud. Selline inimene, kes sellest hoolimata teenis Kaitseväes relvainstruktorina – väga kogenud, vilunud mees – ja õpetas noori sõdureid relvi käsitsema, visati üle parda.

Sa küsisid selle kohta, kes vastutab, kes võtab vastutuse. Ma läheksin isegi ühe sammu tagasi. Hea küll, ei vastuta mitte keegi, keegi ei vabanda mitte millegi eest, keegi ei maksa mingisugust hüvitist mitte kellelegi mitte millegi eest. Aga absoluutne miinimum peaks minu hinnangul olema see – kui meil on päriselt keeruline julgeolekuolukord –, et öeldakse: "Teate, mehed, oli mis oli. Tegutsesime tol ajal enda arvates parimast arusaamisest lähtudes, võimalik, et see ei olnud päris adekvaatne, tagantjärgi tarkusena. Oli mis oli, tulge tagasi teenistusse, läheme koos edasi. Kõik mehed, kes suudavad panustada Eesti kaitsevõime parendamisse ja tahavad seda teha, on Kaitseväkke tagasi teretulnud." Ma ütlen ausalt, et mina ei saa aru, miks seda ei tehta. Kui meil on tõesti keeruline julgeolekuolukord ja kui Kaitseväel on tõesti personalipuudus – mis on mõlemad faktid, ma küsisin kaitseministri käest, ta ei eitanud kumbagi, vaid tunnistas, et jah, need on mõlemad faktid –, siis mulle tundub, et riigimehelikkusest lähtudes peaks see olema elementaarne.

PPA-s samamoodi, eks. PPA vaevleb samamoodi personalipuuduse käes. Kui on inimesi, kellel on tahtmist ja kogemusi ja kes tahavad edasi teenida Eesti ühiskonda, Eesti rahvast ja Eesti riiki politseinikuna töötades, siis nad peaks esimesel võimalusel tagasi võtma. 

See [nüüd] ei puuduta Kaitseväge ega Politsei- ja Piirivalveametit. Kuna ma sel perioodil tegelesin aktiivselt SAPTK õiguskeskuse raames ka selliste inimeste abistamisega, kes löödi minema erinevatest kohtadest, siis ma tean, et tegelikult on ka Välisluureametist löödud minema inimene, kellel on mitmekümne aasta pikkune kogemus, Välisluureameti ülesehitamise aegadest alates. Tema käes on aastakümnete jooksul [kogunenud] tohutus koguses luureinformatsiooni, äärmiselt delikaatset informatsiooni. [Ta on] väga hea spetsialist, vaieldamatult, väga hea härrasmees sealjuures. Aga ei, mitte midagi see ei maksa. Välisluureameti toonane juhataja Mikk Marran kirjutas alla käskkirjale, millega vabastati inimene teenistusest lihtsalt selle tõttu, et ta ei lasknud endale süstida mingit ainet, mille süstimise järele puudub igasugune vajadus. Igasugune vajadus! Keegi ei saa seda eitada.

Nii et mulle tundub küll, et siin on taustaks väga palju suuremad küsimused selle kohta, kuidas meil siin Eesti riigis üldse asjad käivad. Ja veelgi laiemaks taustaks ongi see küsimus, et vastutuse printsiibiga on lood väga halvad. Väga-väga halvad. Tehakse kas ebaseaduslikke või selgelt põhjendamatuid asju ja mina küll ei ole näinud, et keegi millegi eest eriti vastutaks. Muuseas, ma olen küsinud seda hästi erinevatelt inimestelt. Võib ka siin selle küsimuse tõstatada. Kui te võtate lahti avaliku teenistuse seaduse, [siis näete, et] seal on sätestatud selline asi nagu ametniku varaline vastutus. Mul ei ole seda praegu lahti, aga meenutan peast: ametikohustuste süülise täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmisega riigile põhjustatud kahju eest vastutavad ametnikud isikliku varaga. See on nagu isikliku vastutuse põhimõte ametnike tasandil ja see reaalselt kehtib Eesti Vabariigis kehtivate seaduste järgi.

Kas keegi siit saalist oskab meenutada viimasest kümnest aastast ühteainsatki juhtumit, kus seda oleks päriselt rakendatud? Päriselt! Tulge ütelge mulle pärast koridoris, näidake kas või ühte juhtumit, osutage üheleainsale juhtumile, kus seda põhimõtet oleks päriselt rakendatud. No kui ei ole, siis tekib küsimus, kas see on tõesti tõsi, et kümne aasta jooksul ei ole mitte ükski ametnik ametikohustuste täitmatajätmise ega ka mittenõuetekohase täitmisega riigile mitte mingisugust varalist kahju põhjustanud. See ei saa ju reaalne olla! Meil on tuhandeid ja tuhandeid ja tuhandeid ametnikke, kes igapäevaselt töötavad. Inimesed on ekslikud, inimesed eksivad. Ma olen kindel, et osa nendest eksimustest on olnud ka süülised, aga printsiipi lihtsalt ei rakendata, mis näitabki seda, et vastutuse põhimõte on paljuski sõnakõlks. 

Ja seda me näeme ka sellesama vaktsiinisunni rakendamise kontekstis. Isegi kui lõpuks jõustuvad kohtuotsused, kus öeldakse, et see oligi ebaseaduslik, siis mina küll ei usu, et keegi hakkab mingit vastutust võtma, peaministrist kuni Kaitseväe juhataja ja teisteni välja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kui see vaktsineerimiskampaania aastatel 2020–2021 läks lahti, siis väga paljud olid ju seotud töökohaga ja et seda säilitada, allusid sisuliselt sundvaktsineerimisele. Aga väga palju oli ka neid, keda ei olnud võimalik töökoha kaudu mõjutada. Nende mõjutamise protsessid käisid teleri kaudu, kus hommikust õhtuni anti infot, et minge vaktsineerima, minge vaktsineerima, minge vaktsineerima, ja eirati sisuliselt ravimiseaduse telereklaami nõudeid, kus öeldakse, et selle juures peab olema [hoiatus]tekst, et tähelepanu, tegemist on [ravimiga], enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendi infolehte ja kaebuste püsimisel ja nii edasi pöörduge arsti poole. Sellel pühapäeval, kui Kanal 2 uudiste[saates] oli Coldrexi reklaam, ma täheldasin, et seal oli kõik korrektne, täpselt see asi oli olemas. Siis tuli jõulumeeleoluga COVID-i [vaktsiini] reklaam: minge vaktsineerima, minge vaktsineerima.

Aeg!

Ja seal reklaamis ei olnud [hoiatusteksti], olid ainult Pfizer ja [BioNTech]. Kas see on teie arvates legaalne?

Suur tänu küsimuse eest! Minu arvates ei ole see seaduspärane. Ja mind täitsa huvitaks, mida selles valdkonnas minust asjatundlikumad inimesed selle kohta ütlevad. Tegelikult peaks pöörduma ka Terviseameti poole selle küsimusega, sellepärast et nii nagu mina asjast aru saan, on koroonavaktsiinide näol seaduse mõttes tegemist ravimitega. On nii? Reklaamiseaduses või ravimiseaduses – ma ei mäleta, kus see täpsemalt kirjas on – on ju väga selgelt öeldud, et ravimireklaamile kehtivad teatavad reeglid. Miks need reeglid ei kehti siis koroonavaktsiinide kohta, olgugi et tegemist on ravimitega? Ma ei tea, kas keegi oskab sellele vastata, mina ei oska.

Ütleme, pealtnäha mulle tundub, et tegemist on seaduse rikkumisega. Ma olen väga tänulik, kui keegi lükkab selle seisukoha ümber, ütleb ja selgitab ära, kuidas ei ole tegemist seaduse rikkumisega. Kui see on seaduse rikkumine, siis on juba järgmine küsimus, eks ole, kas siis teatavad seadusrikkumised ongi meie riigis heaks kiidetud nii-öelda suurema hüve nimel ja nende suhtes pigistatakse lihtsalt silm kinni. Et igal juhul ei pea seadust järgima, peab järgima ainult sellistel puhkudel, kui see on meelepärane. Ma tahaksin loota, et see nii ikkagi ei ole või sellist suhtumist siin omaks ei võeta. 

Irja Lutsar, palun!

Jaa. Ma ei ole teie "vaktsiini" definitsiooniga nõus, aga ma ei hakka siin aega kulutama, kuna ei ole mikrobioloogia loeng. Me võime pärast väljas arutada, mis on vaktsiin. Ja ma väga loodan, et selline nimetus nagu "vaktsiinideks nimetatud ained" ei ole teie seaduseelnõus, mida me praegu arutame. See on väga ebamäärane ja arusaamatu.

Suur tänu teile! Siin vist küsimust otseselt ei olnudki, aga oli kaks kommentaari. Esiteks, mind küll väga huvitaks, kuidas teie siis määratlete vaktsiine. Ja mind huvitaks muu hulgas see, kas vaktsiini määratluses peab olema see, et see hoiab ära või vähemalt oluliselt vähendab tõenäosust nakatuda või teisi nakatada. Kui see ei kuulu vaktsiini määratluse hulka, siis on iseasi, jah, siis tasub sellest lähemalt rääkida. Aga mina olen küll aru saanud, et see on üks kahest vaktsiini peamisest toimest.

Nüüd, mis puudutab eelnõus kasutatud terminoloogiat, siis seal ei ole räägitud ei vaktsiinidest ega vaktsiinideks nimetatud ainetest. Ma loen selle uuesti ette: ilma informeeritud nõusolekuta inimestele ravimite manustamise eest, samuti vägivalla või muude sanktsioonide, sealhulgas töösuhte lõpetamisega ähvardades, inimeste tahte vastaselt nende ravimite manustamisele või manustada laskmisele sundimise või survestamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Siin on ainukene asjakohane termin "ravim", mille alla ravimiseaduse kohaselt kuuluvad ka vaktsiinid.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Varro! Tuletan meelde, et meil on olemas ka riigivastutuse seadus. Mina küll ei tea, et seda oleks kordagi rakendatud, et kohtunikud [oleks] seda järginud. See on lihtsalt kommentaar varasema arutelu kohta.

Aga ma tulen oma teema juurde tagasi. Erinevalt psühhoneuroloogiahaiglast, kus on diagnoosiga inimesed, kellele on tulenevalt diagnoosist määratud ka ravim – seega on see kõik lubatud, see asi on neile ette nähtud –, on hoolekandeasutustes see teema, et ei ole ette nähtud, arst pole [ravimit] määranud ja ilma arsti soovituseta sunnitakse neid inimesi võtma sisse rahusteid või uinuteid. Siis see vanainimene või noor, kes hooldekodus on, lihtsalt ei tüüta hooldajaid ja hooldekodu ametnikke. Ma pidasin tegelikult oma küsimuse all silmas, et see vist läheb ka ikkagi selle plaanitava muudatuse alla.

Suur tänu küsimuse eest! Siin ei ole pikalt midagi vastata, see läheb ilmselgelt sinna alla ja selline asi on täiesti ühemõtteliselt lubamatu. Absoluutne miinimum, mis peaks olema täidetud selleks, et me saaksime rääkida ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõtte järgimisest, on see, et inimesele esiteks üldse öeldakse, et talle manustatakse ravimeid, teiseks, talle öeldakse, mida talle manustatakse, miks talle seda manustatakse, ja kolmandaks, millised on selle soovitud toimed ja võimalikud kõrvaltoimed. See on absoluutselt ABC, ilma selleta ei ole mitte millestki rääkida. Sealt edasi saab alles rääkida sellest, kas inimene üldse on nõus sellega või ei ole.

Aga kui see esimene tasand on puudu, siis ei saa üldse rääkida nõusolekust, sellepärast et nõusolek, selleks et see oleks õiguslikult relevantne, peab olema informeeritud. Peab olema arusaadav, mille kohta nõusolek täpselt antakse, mitte lihtsalt nii, et paned paberile mingi allkirja, aga tegelikult sulle polegi selgitatud, millega [nõustumiseks] sa sinna allkirja paned. Nii et lühike vastus on see, et see on absoluutselt selge, et see läheks sinna alla.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas see seadusemuudatus võiks puudutada ka olukordi, kus noori ahvatleti vaktsineerima erinevate kingituste, loosimiste ja kampaaniatega? Näiteks paljud ettevõtted, nagu Tallink ja Selver, panid vaktsineeritutele autasuks välja kinkekaarte, Eesti Tervise Fond loosis vaktsineeritute vahel välja iPhone'e ja nii edasi ja nii edasi.

Suur tänu küsimuse eest! See, mida te kirjeldasite, oli ebaseaduslik tegevus. Seda tunnistas toona ka Terviseamet – või oli see Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, ma ei mäleta, kumb –, kelle poole me vastavasisulise kaebusega pöördusime. Nemad ütlesid, et jah, see on ebaseaduslik, seda teha ei tohi, see on vastuolus ... Ma ei mäletagi, kust see regulatsioon tuleb, kas reklaamiseadusest või ravimiseadusest, emmast-kummast. Igal juhul on seal selgelt öeldud, et ei tohi reklaamida ravimeid mingisuguste õnnelooside või muu sellisega, eriti veel noortele, selle tegemine on täiesti lubamatu.

Aga mulle tundub, et selle paragrahvi alla see ei läheks, sellepärast et tegemist ei ole sundimisega, vaid pigem ahvatlemisega. See konkreetne [kuriteo]koosseis räägib ikkagi sellest, kui rikutakse ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõtet. Võib ju põhimõtteliselt vaielda, et kui noori ahvatletakse laskma endale neid aineid süstida – mitte [nad ei tee seda] vabatahtlikult sellepärast, et nad oleksid informeeritud, saanud aru, et see on nende tervislikust seisundist tulenevalt kasulik ja vajalik, vaid lihtsalt sellepärast, et saada iPhone –, kas siis ei ole ka teatav ravimite manustamise vabatahtlikkuse põhimõtte riive. Ilmselt on, aga vähemalt mina ei pidanud seda eelnõu välja töötades ennekõike silmas selliseid olukordi.

Küll aga võib mainida, et selle paragrahvi, mida ma olen juba korduvalt ette lugenud – ei hakka uuesti lugema –, teises lõikes, kus on kvalifitseeritud koosseis, on öeldud, et sama teo eest, kui see on pandud toime – ja nüüd lõige 2 punkt 2 – noorema kui 18-aastase isiku suhtes, karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Kui põhikoosseisu järgi on karistuseks rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus, siis kvalifitseeritud koosseisu järgi on see ühe- kuni viieaastane vangistus. Ja kui keegi küsib, kust ma võtsin need konkreetsed karistuse määrad, siis ma lähtusin tegelikult sellestsamast regulatsioonist, mis juba sisaldub karistusseadustikus.

Ma vaatan praegu, kus see siin täpselt on. See on § 138¹, mis [käsitleb] doonorlusele sundimist. Seal on samamoodi, et esimeses lõikes on karistuseks … Ma vaatan, kus see oli. Ei, siin on tegelikult isegi rangemad karistused. Alguses ma mõtlesin, et ma juhindun sellest, mis on seal §‑s 138¹. Teise lõike koostamisel lähtusin ma sellest eeskujust, mis siin on kvalifitseeritud koosseis, aga karistusmäärad on oluliselt väiksemad kui need, mis siin on ette nähtud, mitte suuremad.

Signe Kivi, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu sõnavõtt on ajendatud siin saalis kõlanud teile esitatud küsimusest [selle kohta], nagu toimuks Eesti hooldekodudes inimeste tahte vastane vaktsineerimine ja ravimite manustamine. Tegelikult on nende asutuste, nimetagem siis, patsientidel kas volitatud esindaja või kontaktisik, kelle käest alati kirjalikult luba küsitakse, ja seda tutvustatakse ka hooldusel olevatele isikutele. Kas teil on konkreetseid näiteid, kus on just hooldekodudes inimeste ja nende lähedaste tahtest üle sõidetud?

Suur tänu teile küsimuse eest! Esiteks ütlen ma seda, et mina ei ole esitanud asjakohaseid väiteid, vaid ma olen vastanud küsimusele selle kohta, et kui sellised asjad leiavad hooldekodudes aset, kas see läheks siis selle paragrahvi alla, mille mina ette panen konkreetse eelnõuga. Ma olen öelnud abstraktselt sellele vastates, et jah, läheks küll.

Nüüd, sellega seonduvalt, mis hooldekodudes täpsemalt toimub, mina ei ole asjatundlik ja selle kohta ei saa ma ka teile siin konkreetseid näiteid või juhtumeid tuua. Ma arvan, et meie fraktsioonis on näiteks Kert Kingo oluliselt asjatundlikum isik ja selle küsimuse võiks adresseerida temale, seda enam, et tema selle küsimuse tõstatas. Ma olen kuulnud sellistest juhtumitest, aga mina kindlasti siit puldist midagi väitma ei hakka, sellepärast et mul vastav informatsioon tõesti puudub.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud Varro! Jaa, Evelin Poolamets tõi siin väga hästi välja selle, mis hakkab meelest ära minema: kuidas sisuliselt nätsu ja värvilise traadiga meelitati inimesi vaktsineerima. Okei, utreeritult ütlesin, aga tõesti pakuti igasuguseid asju. See oli ikka väga koomiline. Ma loodan, et nendel inimestel, kes neid kampaaniaid omal ajal tegid, on piinlik.

Aga sellest tulenevalt tuli mulle meelde, et tollel COVID-i tippajal oli siin saalis hulk inimesi, kes arvasid, et Riigikogu saadikuid peaks hakkama ka sundvaktsineerima või juhul, kui nad ei vaktsineeri, siis ei tohiks neid enam tööle lasta siia saali. Kuidas sulle tundub? Millised on tagajärjed meie põhiseaduslikule korrale ja üldse Riigikogu tööle ja Eesti riigi valitsemisele tervikuna, kui üks kontingent, kes parasjagu võimul on, suudabki läbi suruda selle, et saadikut ei lasta siia saali, kui ta ei ole teinud mingisugust vaktsineerimist, mida tahetakse, et ta parasjagu teeks, ja paberit tal selle kohta ei ole?

Suur tänu selle küsimuse eest! Muuseas, kui keegi mõtleb, et see on natuke fantastiline küsimus, et sellist asja ei saaks ju päriselt juhtuda, siis [tasub meenutada, et] Lätis täpselt nii tehtigi. Reaalselt tehti ära. Läti parlamendi liikmed, kes ei lasknud endale neid aineid süstida, mitte ainult ei pääsenud osalema istungitel ei füüsiliselt ega ka selle elektroonilise keskkonna kaudu, mis neil juba eksisteeris – see näitas eriti, et see oli selline kuri lähenemine, sest kuidas võiks elektroonilise keskkonna kaudu osalemine kellelegi ohtu kujutada –, vaid kaotasid ka palga. Kaotasid ka palga. Kuni ei lasknud süstida, seni palka ei saanud ja istungitel osaleda ka ei saanud.

Mulle tundub täiesti uskumatu, et selline asi on võimalik. Ma arvan, et teile ka, suurele osale teist vähemalt tundub, et selline asi on lihtsalt erakordne. Sellepärast, et eriti Riigikogu kontekstis ei räägi me ju mingisugusest tavalisest töösuhtest ega üldse töölepingulisest suhtest, vaid me räägime sellest, et kodanikud on valinud meid ennast esindama parlamendis. Kuidas saab siis [olla] niimoodi, et ma tulen hommikul parlamenti tööle, et esindada neid kodanikke, kes on mind usaldanud enda esindajaks, ja siis mulle öeldakse: "Ei, teie ei saa sisse, kui te ei lase endale süstida seda või teist või kolmandat ainet." Ausalt öeldes mul ei ole sõnu sellise asja kohta. Ma ei tea, kuidas on võimalik nii kaugele üldse jõuda. Aga kui on võimalik nii kaugele jõuda, siis see näitab seda, kui vähe on ikkagi päriselt austust demokraatia põhimõtte ja õigusriigi põhimõtte vastu, inimväärikuse põhimõtte vastu – erinevate põhimõtete vastu. Aga on võimalik, on võimalik.

See räägib ikkagi väga palju nende inimeste kohta, kes selliseid ettepanekuid teevad, mulle tundub. Väga palju rohkem kui nende inimeste kohta, kes lasevad siis endale neid aineid kas süstida või mitte. Aga muuseas, küsimust püstitades sai osutatud sellele, et see oli piinlik, mida tehti nendes juhtumites, millele kolleeg Evelin Poolamets osutas. Seonduvalt sinu eelneva küsimusega: piinlik, jah, piinlik küll, aga kui tegemist oli selgelt seadusvastase käitumisega, nagu tunnistasid ka Eesti Vabariigi ametkonnad, siis – millest me enne rääkisime – kas keegi vastutas millegi eest? Ei, mitte millegi eest mitte mingit vastutust ei olnud. 

Ma mäletan, et Tallinna linn tegi seda, meelitas lapsi ja noori süstima mingisuguste loosimistega. Ja minu meelest – ma vabandan, kui ma eksin – tegi seda ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Üks haigla igal juhul oli, minu meelest oli see Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Tegemist oli selge, ühemõttelise, vastuvaidlematu seadusrikkumisega. Pärast selle [selgumist] nad lõpetasid selle tegevuse ära. Aga vastutusele [võtmist] mitte kellelegi mitte mingis vormis kõige vähemalgi määral järjekordselt ei järgnenud. See kinnitab seda, mida sai eelnevalt öeldud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Varro! Kahjuks peab tunnistama, et meil on siin Eestis tegemist mingi altruismi ülikummalise vormiga. Meile on olulisem palestiinlaste kaitsmine kui enda õiguste ja põhivabaduste eest seismine, vähemalt antud teema näitel. See on tõesti kurb. See on tegelikult ülitõsine, sest elus juhtub aeg-ajalt, et tehakse vigu, ja vastutustundlik käitumine ju eeldab, et vigu tunnistatakse ja tagajärjed kõrvaldatakse. See tagab, et säilib usaldus ametiasutuste vastu. Usaldus on see, mis ühiskonda koos hoiab ja mis tagab usalduse võimu vastu. Mis on nüüd see imerohi, mida peaks otsima, et saadaks aru usalduse tähtsusest ja et see uuesti taastada?

Suur tänu küsimuse eest! Muuseas, mina olen ka pannud seda tähele, et poliitikute ja ilmselt ka ametnike seas on üsna laialt levinud selline hoiak, et vigade tunnistamine on midagi sellist, mida kunagi mingil juhul ei tehta, et see olevat nõrkuse märk. Vaat ma ei ole sellest kunagi aru saanud, ütlen ausalt. Kui mina vaatan ise poliitikute või ka ametnike poole – võtame näiteks Kaitseväe juhataja – ja kui ma näen, et inimesed on suutelised vigu tunnistama, siis vastupidi, minu meelest suurendab see usaldust nende vastu. Eks. Sest kõik inimesed teevad vigu, kõik eksivad ja kui inimene on selline, et ta mitte ühtegi viga ei tunnista, siis kuidas ma saan sellist inimest usaldada? 

Võtame sellesama Kaitseväe näite. Kaitseväe juhataja Martin Herem [võiks] öelda näiteks: "Jah, me eksisime, pingutasime üle, aga nüüd suurema hüve nimel, kaitsevõime taastamise nimel, Eesti Kaitseväe juhtkonna usaldusväärsuse taastamise nimel me kutsume teenistusse tagasi kõiki mehi, [kes ametist vabastati], ja lubame, et midagi sellist enam tulevikus ei tehta." Ärme räägi üldse mingitest kompensatsioonidest, ärme räägi isegi vabandamisest, kui see on liiga raske, kuigi seda võiks suuta teha. Aga lihtsalt tunnistada midagi – jaa, ei teinud asju päris nii, nagu oleks võinud teha ja oleks pidanud tegema –, mulle tundub, ei tohiks olla raske.

Kui küsimus seisneb selles, kuidas usaldust taastada, siis ma arvan, et see ongi vastus. Ilma tehtud vigade eest vabandamiseta, rääkimata sellest, et kui isegi ei tunnistata, et tehti vigu, on väga raske mingit usaldust taastada. Päriselt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea Varro! Seaduseelnõu räägib ilma informeeritud nõusolekuta inimestele ravimite manustamisest, samuti vägivalla või muude sanktsioonide, sealhulgas töösuhte lõpetamisega ähvardamisest, inimeste tahte vastaselt nende ravimite manustamisele või manustada laskmisele sundimisest või survestamisest. Sellega see eelnõu tegeleb, ja selle vältimisega. Me oleme rääkinud siin tõepoolest ka inimeste, samuti laste meelitamisest vaktsineerima, lubades igasuguseid toredaid asju, aga me teame tegelikult, et ka arstidele pakuti hüvesid. Riik konkreetselt maksis raha iga vaktsineerimise eest, iga vaktsineeritu eest ja see on fakt. Ma küsin, kuidas sellesse suhtuda. Mida me võiks tulevikus arvesse võtta ja kas see oli kuidagi eetiline või õiguslik?

Suur tänu küsimuse eest! Minu meelest eetiline see ei olnud, alustame sellest. Kas see oli kooskõlas kehtiva õigusega? Ma jään praegu vastuse võlgu, seda peaks natuke analüüsima. Mul ei ole asjakohaseid seadusesätteid ees. Aga mina oleksin küll oodanud, et arstid ise keelduvad sellisest ettepanekust, sest see seab kahtluse alla arstide usaldusväärsuse. Kui arstid asetavad ennast sellisesse positsiooni, kus nad saavad rahalist preemiat vastavalt sellele, kui paljudele inimestele neil õnnestub mingisuguseid ravimeid sisse sööta või süstida, siis on ju tegemist ilmselge huvide konfliktiga. Arst ei tohiks nõustuda enese ega ka oma kolleegide paigutamisega sellisesse huvide konflikti situatsiooni. Me ju kõik, minnes arsti juurde, tahame olla täiesti veendunud selles, et ükski arst ei hakka meile mingisuguseid aineid süstima ega soovitama tulenevalt rahalise kasu saamise eesmärgist. Noh, elementaarne. 

Nii et minu hinnangul oleksid arstid pidanud ise selgelt ütlema, et ei, see ei ole kooskõlas meie ameti väärikusega ja sellist pakkumist me riigilt vastu ei võta.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni [esindaja], õiguskomisjoni liikme Anti Haugase. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Aitäh, hea Riigikogu! Eelnõu esitaja! Õiguskomisjon arutas antud eelnõu teisipäeval, 26. septembril 2023 õiguskomisjoni istungil. Vabariigi Valitsusest oli kutsutud külla ja Vabariigi Valitsuse seisukohti esitama Anne Kruusement.

Varro Vooglaid tegi komisjonis suhteliselt lühida ettekande, aga see-eest oli see ülevaade täna siin suure saali ees üpriski pikk ja ülevaatlik. Oli ka mõningaid küsimusi eelnõu esitajale, aga ka need leidsid täna küsimuste [voorus] juba kajastamist. Vabariigi Valitsuse esindaja tõi komisjoni liikmetele välja informatsiooni, et tahtevastane tervishoiuteenuste osutamine on juba praegu sõnastatud võlaõigusseaduses ja ühtlasi on tervishoiuteenuste osutamine, sealhulgas ravimite andmine, olemas ka NETS‑is.

Komisjon kuulas Vabariigi Valitsuse seisukohad ära, kuulas ära küsimused, küsimuste vastused ja tegi ühtlasi menetluslikud otsused. Punkt üks, [otsustati teha ettepanek] võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. oktoobril 2023. Mitmetel põhjustel on see jõudnud tänasesse päeva. Tehti ettepanek lükata eelnõu tagasi. Selle ettepaneku poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 2, erapooletuid ei olnud. Konsensuslik oli kolmas ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas. 

See on lühidalt minu ettekanne, aga nagu ma juba mainisin, kõlanud küsimused-vastused katsid selle arutelu üpris hästi ära. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kuulajad! Mul on hea meel, et see on siiski tekitanud täna diskussiooni ja hulga küsimusi. Alustaks elulisest vaatest. Kust selline probleem on meil siis üles kerkinud? See probleem ei alanud kindlasti COVID‑i temaatikaga, aga ometi COVID‑i temaatikaga võimendus see valdkond väga tugevalt. Ja see on kindlasti peamiseks ajendiks antud eelnõuga väljatulekul.

Aga läheme sissejuhatuseks korraks regionaalhaigla kodulehele. Seal on kirjas, millised on vaktsiini põhilised kõrvaltoimed. "MRNA‑l põhinevad vaktsiinid võivad valdaval osal inimestest tekitada väsimust, peavalu ja süstlakoha valulikkust. Kui mõelda, siis ei erine see teistest vaktsiinidest, mis meil kasutusel on." Aga COVID‑i infektsiooni puhul veel "kurdetakse nädalaid vältavat väsimust, jõuetustunnet, kõrget palavikku". Kas see oli nüüd asjalik info regionaalhaigla lehelt? Kõik olevat ju nii kerge ja nii möödaminev ja nii nähtamatu. 

Aga vaatame asja sisse. Ravimiamet lõpetas AstraZeneca COVID‑19 vaktsiiniga immuniseeritud mehe surmajuhtumi hindamise. Kümme päeva pärast vaktsineerimist tekkis noorel päästjal trombotsütopeenia ja ajuarterite tromboos. Ta vajas haiglaravi ning [juhtum] lõppes surmaga. 2021. aasta detsembri teade: Ravimiamet uurib koroonavaktsiini seost 23-aastase mehe surmaga. Noormeest [tabas] neli nädalat pärast teist Pfizeri vaktsiini süsti müokardiidist tingitud äkksurm. Kas meil on probleem? Jah, meil on probleem. Ka ühe inimese äkksurm vaktsiini tõttu on probleem, mis tähendab, et see ei ole ohutu. See [vaktsiin] ei ole selline, mille puhul me võime rääkida üksnes süstlakoha punetusest.

Selliseid juhtumeid on rahvusvaheliselt väga palju. Ekspertide analüüsid alles laekuvad ja mida rohkem laekub, seda hullemaks pilt läheb. Ja mida me loeme: müokardiit on mRNA-vaktsiinide üks teadaolev kõrvaltoime. Ehk siis nii mõnigi sundvaktsineeritu pidi otsustama, kas ta mängib Vene ruletti või mitte, [riskima sellega], kas trumli pööramise järel on relv laetud või mitte. Ja teised rääkisid, et ärge muretsege, see on nii kerge asi, süstlakoha kerge punetamine. 

Me lähtume väga tõsisest probleemist, põhiseaduslikust probleemist ja elulisest probleemist. Eelnõu esitaja ütles õigesti, et tegu on hiiglasliku probleemiga. Samal ajal käib protsess Maailma [Terviseorganisatsioonile] täiendavate volituste andmiseks ja kõikvõimalike sundvaktsineerimise projektide laiendamiseks. Aga mida ütleb põhiseaduse § 18 selgesõnaliselt?

Ma küsin kohe lisaaega juurde. 

Palun, kolm minutit lisaks! 

Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada, kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Meil on raske minevik. Nõukogude Liidus katsetati tuumapommi oma inimeste peal. Kümned tuhanded sõdurid pandi jooksma üle värske tuumaplahvatuse koha. See on meie minevik ja kui me ei suhtu sellesse piisava tõsidusega, siis me ei ole mitte midagi õppinud. Kohtupsühhiaatria, poliitiline psühhiaatria. Mida öeldi meie vabadusvõitlejatele? "Võib-olla te Mordva laagris saate ära istutud, aga Serbski instituudist te elusa ja tervena tagasi ei tule." See on meie minevik sundusliku ravimite manustamisega seoses. 

Meie õiguskaitseorganid jooksid lati alt läbi, õiguskantsler jooksis lati alt läbi – just siis, kui oli vaja meid kaitsta sundvaktsineerimise eest. Need halduskohtu otsused, mis on nüüd tulnud, on tagantjärele. Hea teada, et oli sundvaktsineerimine, aga siis ei kaitsnud neid inimesi õiguskaitseorganitest keegi. Ainult aktivistid tegid häält ja mõned poliitikud tegid häält. Näiteks bioloogiliste ohutegurite määruse [muutmine] oli väga jõuline samm sundvaktsineerimise poole ja võis nii mõnegi inimese tervise hävitada, töökohast ilma jätta. Ja bioloogiliste ohutegurite teema oli väga paljudes asutustes üleval.

Tuletame meelde põhiseaduse § 28: igaühel on õigus tervise kaitsele. Väga vastuoluline, eks. Inimesi, kes ei vaja neid vaktsiine, näiteks lapsi, meelitatakse, teisi sunnitakse. Samamoodi on inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon, kus öeldakse, et inimeste huvid ja heaolu on kõrgemal puhtühiskondlikest ja -teaduslikest huvidest. Euroopa Liidus tahetakse ravimimääruse muudatusega [teha] olukord veel hullemaks ehk öelda, et rahvatervise hädaolukorras võib turule tuua ravimeid, mille täielikud kvaliteeti käsitlevad mittekliinilised ja kliinilised lisaandmed ei pruugi veel olla kättesaadavad. Mõelge ise, mida selliste kontrollimata ravimitega süstimine võib kaasa tuua. 

Tuletame meelde äsjast Tartu Halduskohtu otsust, [mille järgi] Kaitseväe juhataja käskkiri, mis kohustas teenistujaid ja töötajaid end vaktsineerima, oli õigusvastane. Ma ütleks, et meil on väga kehvad teadmised sellest, milline on tegelik olukord rahvusvahelistel ravimiturgudel. [Peaksime] teadma seda, et Pfizeri kompanii on maksnud USA‑s võltsmarketingi eest 2,3 miljardit dollarit trahvi. Ravimifirmade pettuste juhtumeid on väga-väga palju, trahvid neile on olnud hiiglaslikud.

Aeg, hea kolleeg!

Ka meie peame suutma kaitsta oma inimesi sundimise ja ravimifirmade pettuste eest.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 76 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja asume hääletamist ette valmistama. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 76 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 59 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid 0. Eelnõu 76 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid, üks kaubanduslik teadaanne ka. Nimelt, kolleegid saalist palusid meelde tuletada, et sellesama maja esimesel korrusel on käimas jõululaat ja seal kogutud annetustega toetatakse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Peeteli Koguduse lapsi ja noori. Selle on korraldanud meie maja kantselei rahvas. Nii et kõik Riigikogu liikmed on oodatud seda heategevuslikku müüki külastama.

Lähme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Helle-Moonika Helme ja Varro Vooglaiu algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 85 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Oleme tulnud välja eelnõuga, mis muudab karistusseadustikku ja tõstab karistusi ebaseadusliku asendusemaduse eest. See käsitleb § 132, millega sätestatakse, et võõra munaraku ja sellest valmistatud inimloote ülekandmise eest naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda, karistatakse rahalise karistusega või kuni kümneaastase vangistusega. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahalise karistusega või sundlõpetamisega. 

Surrogaatemaduse probleemistik on maailmas kasvav probleem. Surrogaatema rolli satuvad väga tihti vaesed, sotsiaalselt kaitsetud naised, kes on pandud väljapääsmatusse olukorda. Paljud teevad selle sammu rahatuse ja täieliku meeleheite tõttu. Võtame näiteks kolmanda maailma riigid, India või teised riigid, kus asendus-, surrogaatemadus on levinud. Minu andmetel oli see väga levinud ka Ukrainas. Sõja tõttu selline tegevus katkes ja see tekitas täiendavaid probleeme. 

Asendusemadus on ka seotud kevadel toimunud abielu mõiste põhiseadusvastase muutmisega, mis viib ju otsekohe edasi homopaaride lapsendamisõiguste laiendamiseni. Nii et on väga tõenäoline, vaadates rahvusvahelist praktikat, et homopaarid hakkavad tulevikus üha rohkem lapsi muretsema surrogaatemade abil, sealhulgas tasulise asendusemaduse kaudu riikidest, kus see ei ole keelatud. See võimalus muutub üha tuntumaks ja äri muudkui kasvab. 

Kehtivas seaduses on norm järgmine: võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmise eest naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda, karistatakse rahalise karistusega. Nii tõsise lastekaubandusliku tegevuse juures, nii ohtliku tegevuse juures ei saa ju piirduda ainult rahalise karistuse või sanktsiooniga. Kuna sellega teenitakse suuri summasid, samas ohustatakse surrogaatema tervist, on põhjust tuua sanktsioonina sisse ka päriselt vangi minemise võimalus ja juriidilise isiku puhul muidugi sundlõpetamine. 

Ma toon mõned näited. Jaanus Pikani, Presidendi Kantselei kunagine direktor, pani vastava äri püsti välismaal. Ja kui detailidesse süveneda, siis see tekitab kõhedust. See temaatika ei asu meist kuidagi kaugel. Kui ma õigesti mäletan, siis need asendusemad, kes oma keha ärilisel eesmärgil teistele laste sünnitamiseks andsid, asusid just Indias ja veel mõnes teises riigis. Ja kuulda on, paraku, et mõne elulisema juhtumi kõrval, kui näiteks õde sünnitab õele surrogaadina lapse, on tõsisemad juhtumid sellised, kui näiteks telestaarid, filmistaarid arvavad, et milleks on minul vaja seda sünnitamise koormat kanda, kui ma saan selle osta. Selline kõhedust tekitav ebaeetiline inimkaubanduslik praktika maailmas üha laieneb. Eks see olegi progressiivse maailma osa, et tehnoloogia määrab kõik. Küll siis katseklaasides kasvatame inimesi nagu ulmefilmis ja ärilistel eesmärkidel kaupleme nendega, müüme ja ostame. 

Tegelikult ongi see düstoopia ja üks inimkaubanduse kõhedusttekitavamaid vorme. Ka Eestis paraku olemasolev praktika. Tuletan meelde tänapäevast liberaalset meediat. Jõulud on ju käes ja Riigikogu on kutsutud Nigulistesse jõulupühi tähistama. Seal on tavaliselt üks ilus kuusk, mille on uhkeks ehtinud kaks inimest, kes on ühtlasi ostnud endale lapse. Sellepärast ma ei külastagi neid Riigikogu jõulupühasid, sest kuidagi on see moodsa maailma õõvastav hingus Niguliste pühakojas väga süngelt kohal. Needsamad lasteostjad on meie liberaalse meedia superstaarid. On võimatu loendada, mitu artiklit sellest lasteostjate paarist on tehtud, igal juhul kümneid ja kümneid klantsajakirjade esikaantel, kuidas nad oma järeltulija eest hoolitsevad. Aga inetu on see, et needsamad klantsajakirjad unustavad mainida, et tegemist on inimkaubandusliku tegevusega, mille kaudu nad endale lapsed said – ostes lapsed USA-st –, ja Eesti Vabariigis keelatud tegevusega. See ongi Eesti meedia tase 21. sajandil – unustatakse mainida, et tegu on Eesti mõistes kuriteoga. 

Aga eks seda Overtoni akent püütakse laiendada kõikide vahenditega. Mida hullem, seda parem – selline on Overtoni akna nihutajate eesmärk. Miks nad seda nihutavad? Selleks, et see muutuks uueks normaalsuseks. Selleks, et 49 sugu oleks nende jaoks ka uus normaalsus, millest saaks hommikust õhtuni jutlustada oma klantsajakirjades, kui äge see on. Ja et ka siit puldist saaks Indrek Saare sugused suured mõtlejad kuulutada, et ka samast soost inimesed võivad lapsi saada, see on fakt. Suured mõtlejad. On suurte mõtlejate aeg. 

Ja siin me oleme. Tahame tõepoolest osutada vastupanu inimkaubanduse õõvastavamatele vormidele, nagu laste ostmine raha eest, ka inimestelt, kes meelega ei ole tahtnud kunagi loomulikul teel lapsi saada. Ma loodan, et see eelnõu aitab olukorda parandada, et me ei ülistaks lasteostu, lasteäri, inimkaubandust. Siingi saalis liigub tihtipeale ringi inimesi, kes peavad ennast suurteks inimkaubandusega võitlejateks. Sotsiaaldemokraadid muidugi. Nad arvavad, et nemad võitlevad naiste õiguste eest, aga miskipärast ei ole nemad kunagi sellise eelnõuga välja tulnud. Miskipärast tegelevad nad põhiseadusvastase abielu moonutamisega. Ja miskipärast nende endine juht rääkis midagi mees- või mis sünnitajatest. See suure mõtleja seisukoha põhjendus jäigi mulle segaseks. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea Anti! Mulle jäi kõrva, et sa ütlesid, et justkui ulmefilmis käib asi. Tegelikult muidugi ei ole ulmefilm, see on päriselu, karm reaalsus. Me teame, et prostitutsiooniga käib kaasas inimkaubandus, inimorjandus. Naisi sunnitakse ähvarduste ja vägivallaga ning tihtilugu hoitakse neid kogu aeg narkouimas. Prostitutsioon on, ütleme, ühe inimese kuritarvitamine. Surrogaatemaduse juurde käib samamoodi väga sageli sund või, ütleme siis, väljapääsmatus olukorras olevate inimeste ärakasutamine, ainult et seal on juba ka kolmas [osapool]. Seal on juba, eks ole, ka väike laps juures. See on inimkaubanduse veel palju jälgim ja jõhkram vorm. Ja ikkagi seda ülistatakse meil meedias, sellest räägitakse kui mingist ninnu-nännu asjast. Mis sa arvad, kuidas see võimalik on ja miks seda tehakse?

See on mõistatuslik, aga ma oletan, et see on sõda loomulikkuse vastu, sõda headuse vastu, sõda terve mõistuse vastu. See on 21. sajandi reaalsus, et sõda loomulikkuse, normaalsuse ja headuse vastu, kõige ilusa vastu on muutunud peavooluks. Ja kõige hämmastavam on see, et neid, kes soovivad kaitsta ilusat ja head – loomulikku abielu, loomulikku laste saamist –, stigmatiseeritakse, ähvardatakse, sõimatakse, ka siin saalis. Kasutan Jevgeni Ossinovski terminit rahvusriigi kohta: see on düstoopia. Me elame düstoopilisel ajal. 

Ma olen proovinud sellele mõistatusele vastust leida, et miks seda tehakse. Miks sõditakse normaalsuse, ilu ja headuse vastu, loomuliku perekonna vastu, laste vastu ja samal ajal õigustatakse õudseid asju, nagu laste ostmine? Ma olen poolel teel selgituse leidmisel ja ma arvan, et suurem osa meist on. Võimatu on aru saada laste ostmise soovist, sellele lihtsat seletust leida. 

Minu meelest üks õõvastavamaid kuritegusid on lapserööv. Me suudame ennast sellesse rolli panna, kui su laps varastatakse. Me teame, et näiteks mõnes suurriigis või suurlinnas oleks selline asi nagu Eestis, kus laps jäetakse kas või maja taha lapsevankrisse magama, midagi ennekuulmatut. Laps võidakse ju ära varastada! Kujutame ette seda [olukorda], milline tragöödia see on emale, milline tragöödia perele. Aga see on ju sarnane laste ostuga. Selles on midagi sama õõvastavat.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kahtlemata on tegemist õigesuunalise seadusemuudatusega. Niisuguse teo eest üksnes rahalise karistuse ettenägemine sanktsioonina ei ole kuidagi kooskõlas karistusseadustiku taustaga. Kui ma vaatan § 133, mis räägib inimkaubandusest, siis seal on väga selgelt öeldud, et karistatakse ühe- kuni seitsmeaastase vangistusega. Seal on karistuse liigina ette nähtud üksnes ja ainult vanglakaristus.

Mina mõtlesin teie käest küsida seda. Kas te iseenesest olete minuga nõus, et kuigi see seadusemuudatus on praegusel hetkel vajalik laste ja naiste kaitsmiseks, siis see ei ole piisav? Just nimelt seetõttu, mida te ka oma ettekandes esile tõite, et reaalselt eksisteerib ikkagi seaduseauk. Eestis seda teha ei tohi, aga kui sa lähed Ameerika Ühendriikidesse või Ukrainasse, ostad sealt sisuliselt endale lapse ja tood Eestisse, siis on kõik hästi. Kas ka selline seadusemuudatus võiks olla, mille kohaselt selliselt omandatud laste suhtes vanemlikke õigusi ei tunnustata?

Tõeliselt hea küsimus. Ma nõustun, et meil on selle koha peal seaduselünk ja sellepärast ongi võimalik liberaalsel meedial ka sellist ülistustegevust läbi viia. Need inimesed on saanud endale lapse osta ja saavad tegelikult reklaamida tulevast tegevust: tehke samamoodi! Likvideerige see lasteostu paragrahv üldse! Minu meelest liberaalse meedia sõnum on see: likvideerige see lasteostu paragrahv! Vaadake, kui toredad inimesed – tegid äri, ostsid lapsed ja nüüd saavad neid siin ajakirjades esitleda.

Seda seaduseauku kasutatakse väga alatult tööriistana sellesama lasteostu reklaamimiseks. See tuleks samamoodi [lahendada], ehk isegi selle eelnõu täiendusena välja pakkuda, et lahendada see asi paketis. Samamoodi osundab sellele, et olukord on vale, asjaolu, et meil äriliselt tulusa teo puhul on [ette nähtud] ainult rahaline karistus ja kindlasti tagasihoidlik karistus. Nendel müügimeestel ja ‑naistel, kes seda äri ajavad, ei ole ju riski. Kui nad vahele jäädes maksavad mõne tuhande euro suuruse trahvi, aga samal ajal teenivad laste müügi pealt kümneid tuhandeid dollareid või eurosid, siis see ei mõju. Sanktsioon ei mõju mitte üks raas. Me peame seda teed minema. 

Ma arvan, et see jahmatus, [kui ma kuulsin,] et Presidendi Kantselei endine juht, meditsiiniharidusega Jaanus Pikani ka selles äris osales, oli väga suur. See pani juba aastaid tagasi mu mõtte liikuma, et kuidas see võimalik on, et meil lausa suured firmad tegelevad sellega. Sõna otseses mõttes arengumaade inimesi või kolmandate riikide inimesi, vaesemate riikide inimesi äärmuslikult alandades [suruvad] mingisugustesse sünnitusfarmidesse raha eest. See on päriselu, aga minu silmis on see düstoopia. Minu silmis on see üks tõeline, mingi moodne tehnoloogia piiride katsetamine, kus eetika on visatud prügikasti.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma ka ütleks, et me kuuleme liberaalidelt söögi alla ja söögi peale süüdistavat või süütunnet tekitavat juttu mingist valgete inimeste orjandussüüst, aga tegelikult on see surrogaatemadus ju tänapäevane orjakaubandus. Enne sa ütlesid, et sa oled poolel teel vastuse leidmisel, miks sellist asja kiidetakse. Ma pakun sulle selle teise poole vastusest. Vasakpoolsed liberaalid vihkavad meie ühiskonda, lihtsalt vihkavad. Piiritult vihkavad seda ühiskonda, mida esindab traditsiooniline normaalne perekond ja traditsioonilised moraalsed väärtused. Nad on valmis selle ära hävitama ja koos sellega ise ka ära hävinema, peaasi et see vihkamine saaks realiseeritud. Mu küsimus on selline. Kas sellised inimesed saavad päriselt ringi käia ja rääkida, et nemad seisavad naiste õiguste eest?

Tänan küsimuse eest! On võimalik küll seista naiste õiguste eest ka nende puhul, aga ma pean seda silmakirjalikuks, kui samal ajal sellistes küsimustes vastuseid ei anta või põgenetakse selle eest, et sellist eelnõu toetada. See on üks väga silmakirjalik häälitsemine naiste õiguste teemal, kui siin [selles küsimuses] vastust ei ole, kui hävitatakse loomulikku abielu. See on erakordselt silmakirjalik. Kuidas on võimalik inimestel, kes tõesti naiste õigusi toetavad, toetada erakonda, kelle esimees räägib siin, et samast soost inimesed võivad lapsi saada? See peaks tekitama ahastust igas inimeses, kes on algkoolis bioloogiat õppinud. Me võiksime ju olla teaduspõhine ühiskond. Kui üks sotsiaaldemokraatide liige sellist juttu räägib, siis me saame aru, igas erakonnas võib juhtuda, aga kui esimees seda räägib, siis ma ütlen: "Poisid, pange uks kinni! Aitab! Kas see on teaduspõhine?" Selline olukord on masendav, tõepoolest masendav. 

Ma tuletaksin veel meelde üht Eesti klassikut, psühhiaater Juhan Luigat, kes 1917. aasta mässude vaatluse kogemuse põhjal kirjutas ühe essee "Mäss ja meelehaigus". Ma leian, et Juhan Luiga essee, mis kirjeldab revolutsionäärlikku hullust, on täna äärmiselt päevakohane. Ikka need 49 sugu ja … Me peame pöörduma eestiaegsete suurepäraste psühhiaatrite ja psühholoogide pärandi juurde, võib-olla isegi tegema OTRK sellel teemal, uurima mässu ja meelehaiguse suhteid. Meile oleks kindlasti abiks Jaak Valge, kes kirjeldaks mässu ja meelehaiguse kogemusi kahekümnendatel aastatel, kui Eesti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liikmed röökisid siitsamast puldist erinevaid loosungeid kodanlikest verekoeradest ja nõudsid kodanlise vabariigi likvideerimist. Mässu ja meelehaiguse suhted 20. sajandi alguse ja 21. sajandi vahel on täiesti tuvastatavad.

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Needsamad õhinapõhised surrogaatemaduse kiitjad räägivad sama härdat nägu tehes laste vaimsest tervisest. Kas on mingeid uuringuid, mille käigus oleks uuritud, kuidas mõjutab lapsi, nende vaimset tervist ja nende tulevikku see teadmine, et bioloogiline ema on lihtsalt olnud see baas, kus teda on kantud, ja siis on ta sinna jäetud ja edasi müüdud? Kas on teada, et mingeid selliseid uuringuid on tehtud?

Aitäh! Ma olen ise ka selliseid uuringuid sirvinud. Põhiliselt olen sattunud peale USA materjalidele. Hetkel mul ei ole ühtegi käepärast, aga need uuringud on viidanud sellele, et sellel on otsene seos ja väga ränk emotsionaalne ja psühholoogiline järelm nendele, kes on surrogaadina kasvatatud. Me teame, et ka ühe vanemaga või lahku läinud vanematega lastel on palju psühholoogilisi probleeme, ka selle kohta on uuringuid tehtud. Aga kui lapsed ei tea üldse oma vanemaid või siis saavad teada, et nad on ostetud nagu mingi kaup kuskilt poeletilt, siis ma arvan, et see olukord on kordades hullem kui nende tavaliste psühholoogiliste probleemide puhul.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Anti! Selle eelnõuga me üritame reguleerida surrogaatemadust. Aga võtame näiteks Soome. Soomes on sealsete liberaalide ja vasakpoolsete poolt, nende võimutsemise tulemusena kõik need samasooliste abielu ja nende lapsendamist puudutavad seadused ammu realiseeritud. Nüüd, enne võimult kukkumist suutsid nad vastu võtta ka selle transseaduse. Meil on erakonnas tegelikult palju tuttavaid eestlasi, kes elavad Soomes ja kes töötavad ka lasteaedades. Nad on praktikutena öelnud, et võrreldes tavaperest pärit lastega on need samasooliste perede lapsed emotsionaalselt tuimemad, nad on kuidagi ratsionaalsed, isegi võiks öelda, et empaatiavõimetumad. Rääkides nendest teemadest, äkki me peaksime hakkama muutma ka lastekaitseseadust, et seista ka laste eest?

Aitäh! Väga hea tähelepanek, ja elust enesest, nagu ma kuulsin. Minu arvates, jah, tegu on väga tõsise teemaga ja see vajaks lastekaitseseaduse lähenemist. Mul on palve see teema tähelepanu alla võtta, sest need, kes sõnades kaitsevad naisi ja lapsi, need ei häbene ju neid lapsi vaimselt sandistada juba lasteaias ja teha neile väga agressiivset propagandat homosuhete teemal. Siil Priidiku raamat oli ju see, mida jultunult levitati Eesti lasteaedades. Ma ütlen, et liberaalidel on suur probleem. Nad lähevad just nimelt kõige nõrgema kallale, laste kallale. Kui nad oma teemasid räägivad, siis 18+ vanuses inimene on võimeline informatsiooni selekteerima, aga [mõjutada] lapsi lasteaias nende kurikuulsate Siil Priidiku raamatutega – see on masendav. Ma kiidan siin Ungarit, kes viis läbi referendumi, et kaitsta alaealisi selle ajupesu eest. Selle brutaalse ajupesu eest, mis tänapäeval toimub, laste hinge sandistamine LGBT‑religiooni sisseviimisega. Jah, ma nimetan seda religiooniks, sest ratsionaalsed argumendid ju puuduvad, küll aga on äärmiselt agressiivne selle pealesurumise viis.

Tõesti, me elame alanduste ajal. Isegi Eesti diplomaatiline korpus sunnitakse homolippude all teiste riikide siseasjadesse sekkudes marssima mingites kolonnides. Täiesti, täiesti, ma ei tea … Ma ei teagi, kuidas seda Eesti välispoliitilist alandust kirjeldada, sest see on alandus. See on täiesti võrreldav sellega, kui saadikud saadetakse ka mingite anarhistide marssidele. Mis seal vahet on? See on ikkagi sisepoliitikasse sekkumine. Mõelge – Eesti saadik Prantsusmaal läheb anarhistide marsile punalipu all. Küll on äge! Või punamusta lipu all. Vaat see on tänane Eesti välispoliitika! Me näeme põhja, sügavat põhja. Ma ütleks, et ainuüksi selle pärast peaks Eesti välisminister Tsahkna päevapealt lahkumisavalduse tegema. Kuidagi tuleb see häbi maha pesta Eesti Vabariigil.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, ma tulen selle näite juurde, mille te alguses tõite, kus kaks härrasmeest ostsid endale Ameerikast lapse. Ütleme, ostmine käib põhimõtteliselt ikkagi niimoodi, et kui ma lähen näiteks Ülemiste keskusesse ja tahan mingit meeldivat kaupa, siis ma käin raha välja ja ma omandan selle. Tegemist on minu hinnangul ikkagi inimkaubandusega, mis seal toimus, aga mulle jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas see sai siin Eestis tollel hetkel legitiimseks muutuda. Ma toon väga huvitava näite. Kui mõni tegelane tahab näiteks abielluda viie naisega, läheb Aafrika riiki, abiellub seal viie naisega ja tuleb siia, siis kas sellisel juhul on see normaalne, et siin registreeritakse kõik ära, kõik ta viis naist? Ja mis siis üldse edasi saab? Tegelikult me ei tohiks sellist mujal riikides toimuvat anarhiat Eesti riigis ikkagi lubada.

Aitäh, hea küsija! See on tõesti terav küsimus. Nagu ma Varrole vastates tõdesin, see on hall tsoon. Meie õiguskaitseorganitel oleks võimalik juba täna öelda oma eitav vastus sellisele tegevusele. Näiteks, et viit naist lihtsalt ei registreerita. See on täiesti reaalne islami kultuuriga [kaasnev] probleem. Saksamaal on see probleem. Mida teha? Miks mitte 50 naisega? Kui tuleb sultan isiklikult Saksamaale elama ja võtab oma 50 ametlikku abikaasat kaasa, siis mida teeb Saksa kohus? Kui ta saab seal elamisload ja kõik, võib-olla isegi kodakondsuse, siis kuidas see viiekümnene basaar seal ringi liigub? See on meie tänapäeva probleem. 

Ma ütlen, et see on keeruline [probleem], sellepärast et see laps on juba ostetud ja üle antud. Võiks öelda – mul ei paindu keel seda ütlema –, et kaup on üle antud, eks ole. Tegu on ju inimesega, aga [kõik] on taandatud kaubanduslikule tegevusele, ostule ja müügile. Ehk inimkaubandus kõige otsesemas mõttes. Inimene ja kaup – inimkaubandus. Mida selle väeti lapsekesega teha? Kas ta peab minema lastekodusse? See ongi tõesti ränk, südamevalu tekitav probleem. Mida teha selle lapsega pärast seda, kui ta on surrogaadi poolt sünnitatud? Võib juhtuda ka nii, et see ostja ühel hetkel loobub, mõtleb ümber, maksab isegi raha ära. Mis saab lapsest? Mõtleb ümber, jätab kauba riiulile, piltlikult öeldes. Täiesti tõsine probleem. Õõvastav probleem.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tahan küsida teie hinnangut. Ma tunnen, et me oleme siin natukene plindris Riigikogu liikmetena. Ühelt poolt me ju teame seda, et me peame alati püüdma olla eeskujulikult läänemeelsed ja mitte mingil juhul olema venemeelsed. Teiselt poolt me teame seda, et me peame alati juhinduma sellest, kuidas on asjad Ukrainas, mitte mingil juhul selle järgi, kuidas nad on Venemaal. Kui ma nüüd vaatasin seda kaarti, mis kirjeldab surrogaatluse legaalset staatust maailmas, siis tuleb välja, et see on ühtemoodi heaks kiidetud seaduslikult nii Ameerika Ühendriikides, Ukrainas kui ka Venemaal. Kas see, et surrogaatlus peaks olema lubatud või keelatud – kumb positsioon on venemeelne positsioon ja kumb läänemeelne positsioon? Oskate te mulle oma arusaamist selgitada?

Mina pean seda heaks küsimuseks, aga ma lükkaksin vastamise edasi nendele, kes ei oska küsimustele teisiti vastata kui maakaarti vaadates. See on eetiline probleem, olgu see Vaikse ookeani saartel, USA‑s, Eestis, Venemaal, Ukrainas või ükskõik kus. Meie Eesti rahvaesindusena [peame] selle tuletama oma südametunnistusest [lähtudes], ilma et me kaardi peale vaataksime. Nii see peakski olema. Ma leian, et see näpuga kaardi peal järje ajamine desorienteerib meid väga tugevalt. Kui tõesti midagi hullu on lubatud USA‑s – ja tema on lääneriik –, siis kas me peame seda järgi tegema? Ausalt öeldes, me oleme lihtsalt Eesti Vabariik ja me peame otsustama ise. Meie tõesti väljendame siin saalis oma valijate tahet, nupulevajutuste ja kollektiivsete otsustuste kaudu nende suveräänseid soove. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Eks tegelikult selle surrogaatemaduse ning laste ostmise ja müümisega on ikkagi nii, et teatud mõttes on meie karistusseadustik reguleeritud territoriaalse alluvusega. Lähtume sellest printsiibist, et meil asjad ei kehti nii nagu, ütleme, kuskil mingis muus riigis. Saab ju öelda ka niimoodi, et sorry, elundidoonorit võib ju ka kasutada. Võtame kelleltki maksa või neerud ära ja müüme maha teises riigis, sest see on teises territoriaalses alluvuses. Fakt on see, et kaubeldakse ikkagi inimelunditega. Teine näide, prostitutsioon, eks ju. Toome kuskilt ühe tegelase, naisterahva, ja paneme ta raha teenima – täiesti legaalne. Aga ma arvan, et see on absurd. Laps ei tohi olla leivapätsisarnane kaup.

Selle viimase lausega saan ainult nõustuda. Ja sellesama lause tõenduseks on meie eelnõu. Sellesama väite vastu või sellesama teema vastu me võitlemegi oma fraktsiooniga, et laps ei tohi olla leivapätsisarnane kaup. Aga mis puudutab territoriaalset alluvust, siis see on tõesti, nagu eelnevalt käsitletud, suur teema. Ma mäletan, et kunagi oli väga kõhedusttekitav skandaal, kui Iisraelist tuli siia üks arst, kes hakkas inimestelt raha eest neerusid välja lõikama ja külmakastidesse panema. See juhtus Tallinnas. Kõik detailid ei ole meeles, aga loomulikult oli see üüratu skandaal ja see tegelane kupatati siit minema. Kas keegi ka karistada sai, seda ma ei mäleta. Aga nii kaugele võivad asjad minna, eks ole, kui seadusandluses on hallid alad. Paraku, nii kurb kui see ka ei ole, lasteostjad on siin ja neile teeb reklaami väga suur osa meediast – ja see on häbiväärne! –, kes ei mõista midagi hukka.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Anti Haugase. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Riigikogu! Hea ettekandja! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu teisipäeval, 26. septembril 2023. Komisjoni oli kutsutud ka Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anne Kruusement. Ettekandja tegi komisjonis päris põhjaliku ülevaate. Praegu ta küll ei maininud, aga komisjonis tõi härra Poolamets välja, et karistusseadustiku § 132 käsitleb või karistab ebaseaduslikku asendusemadust täna väärteona. Justiitsministeeriumi esindaja kinnitas, et tegemist on siiski karistatava kuriteoga, mille sanktsioon on küll rahatrahv, mitte vangistus. Tõepoolest, selline paragrahv on [kehtivas] karistusseadustikus olemas. Ma usun, et selle sanktsiooni proportsionaalsust või mitteproportsionaalsust on Riigikogul täna võimalik arutada. Küsimusi kuigi palju ei olnud ja need olid tehnilist laadi. Ma neid hetkel eraldi välja ei tooks, kui pole täpsemat huvi. 

Komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. oktoobril 2023, sealt on ta jõudnud tänasesse päeva. Tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt hääletas 6 komisjoni liiget, vastu oli 2. Ning tehti ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas, see otsus oli konsensuslik.

Suur tänu! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud komisjoni esindaja! Tulenevalt Varro Vooglaiu küsimusest Anti Poolametsale saime teada, et Venemaal on surrogaatemadus lubatud ja legaalne. Kui nüüd seda ühel päeval hakatakse sellisel kujul seadustama ka Eestis – uue seadusega peredeks tunnistatud samasoolised seda ilmselgelt nõudma hakkavad – ja see päevakorda tuleb, kas siis kõik, kes selle poolt hääletavad, ka komisjonides, on siis Putini-meelsed ja toetavad Venemaa poliitikat?

Komisjoni liikmed hääletasid selle eelnõu tagasilükkamise poolt. Aga ma usun, et Riigikogu suurel saalil on võimalus jätta see eelnõu menetlusse ning seda sanktsiooni menetleda ja arutada, juhul kui hääletus selline peaks olema.

Hea ettekandja, ma tänan. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Helle‑Moonika Helme. Palun! (Helle-Moonika Helme küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Me arutame praegu siin väga olulist eelnõu. Me kõik teame – me kõik teame! –, et lapse saamine on unistus. See on unistus väga paljudele naistele, on unistus väga paljudele abielupaaridele. Me teame ka, et väga paljud on selle nimel nõus tegema mida iganes. Ja see "mida iganes" on saanudki tõukeks asjadele, mida me endale veel mõni kümnend tagasi isegi ette ei kujutanud. 

Varem oli asi lihtne. Kui olid paarid, kel lapse saamine ei õnnestunud, ja olid ka naised, kellele lapse saamine ei olnud õnnistuseks, või lapsed, kes jäid vanemateta, said mõlemad pooled võimaluse oma unistusi täita. Lastetud paarid said kontrollitud võimaluse kasvatada üles lapsed, kes ei olnud sündinud päriselt neist, vaid olid sündinud nende südamesse. Ja selline viis on alati olnud kooskõlas kõigi eetiliste ja moraalsete printsiipidega, mida inimkond on siiani kandnud. 

Nüüd oleme selles vallas juba tükk aega astunud sammu edasi, ja mitte ainult sammu, vaid oleme edasi liikumas seitsmepenikoormasaabastega, eelkõige seetõttu, et me oleme tehnoloogiliselt nii palju ja nii kiiresti edasi arenenud, et kipume unustama – kas siis tahtlikult või tahtmatult – igasugused eetilised ja moraalsed aspektid. Rääkimata sellest, et me peaksime endalt küsima, kas selline soovide täitumine ikka kannab laiemalt neid eesmärke ja neid väärtusi, mida me inimestena tahame omada. Esmapilgul tundub ju nii õilis, nii kaunis ja nii armas, et lapsi saavad kõik, kes seda soovivad. Ja teisipidi need, kes ei lapsi soovi, saavad neist juba emaüsas kiirelt ja riigi poolt toetatult vabaneda. Aga see on juba eraldi teema ja debatt. 

Aga suures plaanis me võiksime kõik endalt küsida, kas see, et meil tänu teaduse ja tehnoloogia kiirele edasiarengule on võimalik end oma soovide täitumisel tunda jumalana, kelle puhul kõik on võimalik, on ikka päriselt see, mida me tegelikult peaksime soovima. Öeldud on: "Kes annaks oma lapsele leiva asemel kivi, isegi kui ta seda palub?" Ma arvan, et me keegi ei teeks seda. Aga selle küsimuse puhul, mida me siin käsitleme – surrogaatema abil muretseda endale lapsi, keda me muidu ei saaks –, on kahjuks siiski nii, et see, mis on neile, kes lapse saamise unistuse täidavad, leib, on paljudele teistele asjaosalistele kibe ja valus kivi, mida närida. 

2019. aastal oli Õhtulehes artikkel "Aidake mul minna Ukrainasse, sest Eestis on asendusemadus keelatud". Kui seda artiklit lugeda, siis peaks iga mõtlev inimene aru saama, miks see on keelatud. Ukrainas oli tookord, aastal 2019, näiteks õpetaja palk suures plaanis 200 eurot ja arstil 300 eurot. Kui loeme sellest artiklist, kuidas beebi ostmine ühe meie mõistes vaesuses elava ukrainlanna keha ärakasutamise kaudu läks sellele lastetule paarile maksma peaaegu 50 000 eurot, siis me saame ju kõik aru, et Ukraina beebivabrik teenis selle pealt ajal, kui nende enda majanduses raha liikumine ja selle väärtus oli mõnevõrra teistsugune kui Eestis – või veelgi enam, Euroopas –, päris suuri summasid. Ja kindlasti oli sellele Ukraina naisele makstav summa tema jaoks ülisuur võrreldes selle sissetulekuga, mida tal oleks võimalik olnud teenida Ukrainas ausalt ja ametlikult tööl käies. 

Siit jõuamegi põhiteemani, miks me ei luba Eestis surrogaatemadust ja miks ei tohiks seda lubada ka teised riigid, keda me kokkuleppeliselt nimetame kolmandateks riikideks ja vaesteks riikideks. On ju selge, et need riigid lubavad seda oma seadusandluses lihtsalt seepärast, et see aitab toetada nende majandust – nende ülihästi teenivate, aga seejuures inimeste hädade pealt teenivate beebivabrikutest kliinikute kaudu. Samuti pigistavad nad silma kinni asjaolu ees, et nad lubavad oma naistel teenida oma keha müümise pealt endale elatist, sest riik ise seda sellisel kujul võimaldada ei suuda – see on tegelikult ebamoraalne, inimväärikust alandav ja naiste õigusi räigelt rikkuv. See on kaudne naistevastane vägivald, kui riik ei loo tingimusi selleks, et naised saaksid väärikalt endale elatist teenida traditsioonilise tööhõive kaudu, vaid nad peavad tegelema sõna otseses mõttes oma keha müümisega, et ära elatada end ja võib-olla ka oma teisi lapsi. 

Tegelikult põhjustab surrogaatemaduse lubamine suuri kannatusi paljudele naistele, ükskõik kus maailma nurgas nad elavad. Samuti lastele, kelle emad on muudetud lihtsalt inkubaatoriks, sünnitusmasinaks, ja kes kunagi enam ei saa koos olla oma päris emaga. See on ebainimlik ja sellel ei ole mitte midagi pistmist ei armastuse, kellegi aitamise või kellestki hoolimisega. 

Seetõttu olemegi koostanud selle seaduseelnõu, et seadusandlikult, karistusseadustiku muutmise kaudu piirata võimalust, et me inimestena teaduse ja tehnika saavutusi kasutaksime ära ebaeetilisel ja ebamoraalsel eesmärgil. Eriti nüüd, kus me surrogaatemaduse [teema] oleme raamistanud abielu mõiste muutmise eelnõuga, millega homopaarid saavad võimaluse saada lapsi, keda nad mitte kunagi omavahel muidu ei saaks. Ja seda teiste inimeste, naiste ja nende kehade ärakasutamise kaudu. Me kõik saame aru, et kanda üheksa kuud last, ta sünnitada ja siis raha eest ära anda ja teda mitte kunagi enam näha – selle võimaluse loomine ja ka tolereerimine riigina ei tohiks olla kuidagi aktsepteeritav. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 85 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 85 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 57, vastu 13 ja erapooletuid ei ole, on eelnõu 85 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse … Palun mikrofon Anti Haugasele.

Vabandust! Kui mul see päevakord on korrektne, siis see oligi minu arust praegu kuues punkt, mitte viies.

Minule teadaoleva info kohaselt arvati esimene punkt päevakorrast välja. Protseduuriline küsimus. Palun teid uuesti, Anti Haugas!

Sel juhul palun vabandust.

Aitäh teile! Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 224 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on teile edastanud infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on sama eelnõuga, mis esitati eelmisele Riigikogu koosseisule ning mida paraku ei jõutud lõpuni menetleda. Eelnõuga viiakse Eesti riigisisene õigus vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, mis käsitleb võitlemist terroristliku veebisisu levitamise vastu.

Terrorikuriteo toimepanemise viisid on tänapäeval muutunud olemuselt mõnevõrra lihtsamaks. Internet annab lihtsa võimaluse üleskutseteks terrorismikuritegudele ja õpetusteks, kuidas seda teha. Mida kiiremini sellised infokillud veebist eemaldada, seda väiksemat mõju need omavad. Terroristliku veebisisu eemaldamine on Eesti ja Euroopa Liidu jaoks oluline ülesanne, mida toetavad ka veebimajutusteenuse pakkujad, nagu Google, Facebook, Twitter, YouTube ja nii edasi. Samas on ilmnenud, et taolise veebisisu eemaldamine on veelgi tõhusam, kui terroristlik sisu on Euroopa Liidu tasandil üheselt määratletud. Eesmärgipärane on ühtlustada sellise veebisisu käsitlemise ja eemaldamise reegleid nii veebimajutusteenuse pakkujate kui ka terrorismi vastu võitlevate ametkondade jaoks. Euroopa Liidu määruse põhieesmärk on parandada Euroopa Liidus koostööd veebimajutusteenuse pakkujatega, et tõhustada terroristliku veebisisu eemaldamist.

Regulatsioon puudutab vaid avalikke veebilehti. Selle alla kuuluvad ka sotsiaalmeedia, video, pildi ja audio jagamise teenused, mille puhul avaldab veebimajutusteenuse pakkuja kasutaja soovil veebisisu, mis on avalikult kättesaadav ja millele ei ole juurdepääsupiiranguid. Veebimajutusteenuse pakkujad on kohustatud võtma kasutusele vajalikke meetmeid, et tõkestada terroristliku veebisisu levikut. Sellise sisu esinemise korral peab selle eemaldama või blokeerima selle juurdepääsu. Terroristlik veebisisu, mis tuleb viivitamatult veebist eemaldada, on materjal, mis ärgitab kedagi toime panema terroriakte või sellele kaasa aitama, samuti materjal, mis ärgitab osalema terrorirühmituse tegevuses, õhutab või propageerib terroriaktide sooritamist, ning materjal, mis annab juhiseid rünnakute läbiviimiseks ja suuniseid selleks vajalike vahendite kohta.

Käesoleva eelnõu eesmärk on seega riiklikult reguleerida ülesannete jaotust, et pädevatel asutustel oleks võimalik rakendada Euroopa Liidu määrusest tulenevaid meetmeid ja teostada järelevalvet veebimajutusteenuse pakkujate kohustuste täitmise üle. Lisaks määratakse sanktsioonid ja nende määrad kohustuste rikkumise eest ning kohtueelse menetleja pädevus. Terroristliku sisu levitamise üle peab järelevalvet Kaitsepolitseiamet, kes koostab eemaldamiskorraldusi ja kontrollib nende [täitmist]. Ennetava ning [reageeriva] tehnilise ja töökorraldusliku võimekuse ning meetme, sealhulgas aruandluse üle teostab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Täiendavalt soovitakse muuta karistusseadustikku ja sätestada, et üleskutse panna toime terrorikuritegu ei pea alati olema avalik. Vastasel juhul ei ole võimalik vastutusele võtta üleskutse tegemise eest panna toime terrorikuritegu, kui see on toime pandud näiteks modereeritud foorumites ja gruppides. Sellele probleemile on ka kapo viidanud näiteks 2018. aasta aastaraamatus, tuues muu hulgas välja, et radikaalsuse ilminguid on üha keerulisem tuvastada, kuna suurem osa murettekitavast suhtlusest leiab aset kinnistes jututubades või krüpteeritud suhtluskanalites.

Lõpetuseks märgin, et eelnõuga kaasnevad ka eelarvelised kulud. Nimelt eeldab seadusemuudatus, et lisaametikohti on vaja luua Kaitsepolitseiametis ning järelevalveülesannete teostamiseks on vajalik ka infosüsteem. Vastavad kulud on kaetud juba ka 2023. aasta eelarvest. Samuti on järelevalve teostamiseks tarvis luua üks lisanduv ametikoht Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis ning ka see vajadus on kaetud 2023. aasta eelarvest. 

Ja toon esile, et seadus on kavandatud jõustuma üldises korras. Muudatused ei vaja osapooltelt täiendavaid ümberkorraldusi ega üleminekuaega. Aitäh! Ma olen hea meelega valmis vastama küsimustele.

Austatud minister, ma tänan teid. Küsimusi teile ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas kõnealust eelnõu esmaspäeval, 9. oktoobril 2023. aastal. Siseministeeriumi poolt tutvustas eelnõu Jüri Vlassov. Meil oli ka arutelu eelnõu sisu üle ning esitati küsimusi.

Peaasjalikult puudutasid küsimused seda, et milline tegu ikkagi peaks kvalifitseeruma terroristliku akti propageerimiseks ning kuidas propageerimist ja ülistamist hinnatakse. Minister selgitas, et olukord peab olema ka otseselt tegudele kutsuv. Kui keegi näiteks paneb lihtsalt internetti üles video meeleavaldusest, siis see iseenesest ei kvalifitseeru. 

Oli juttu ka karistusseadustiku muutmisest. Nii nagu minister siin just hetk tagasi ütles, oli see muudatus vajalik seetõttu, et väga palju infot liigub modereeritud gruppides ja kui üleskutse saab olla ainult avalikus foorumis, siis see praktikas takistab terrorismivastast võitlust. 

Samamoodi oli küsimus selle kohta, kas eelarves on seaduse rakendamisega kaasnevate kuludega arvestatud. Nii nagu minister just äsja kinnitas, siis eelarves tõepoolest on need vahendid kirjas.

Arutelu lõpus tegi komisjon kaks otsust. Esimene neist oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. oktoobril. Me oleme täna siin juba detsembris. Teiseks oli ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Mõlemad otsused olid konsensuslikud.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud komisjoni esindaja! Ma mõtlesin, et võib-olla te annaksite meile siiski natukene täpsema ülevaate aspektist, mis minule komisjoni arutelu protokolli lugedes tundus olevat tsentraalse tähtsusega. Seal oli tegelikult mitu aspekti, aga üks neist tsentraalsetest aspektidest oli see, et kui nüüd kaotada seadusest ära see nõue, et üleskutse terrorismikuriteole peab olema avalik, siis sisuliselt tekib selline olukord, kus väga laia määratluse korral võivad terrorismikuriteo üleskutseks kvalifitseeruda ka mingid täitsa isiklikud sõnumivahetused, isiklikud kirjavahetused. Kas siin ei jää liiga palju kaalutlusruumi väga tõsiste tagajärgedeni viiva süüdimõistva kohtuotsuseni jõudmiseks, pidades silmas, et avalikkusele tegelikult ju mitte mingisugust kahju ei pruugi olla põhjustatud? Terrorikuriteo eest on ju teatavasti ette nähtud 5–20‑aastane vangistus ja selle üleskutse eest … Ma tean, et mu aeg sai otsa, aga te teate ise paremini.

Aitäh! Tõesti, sellekohane arutelu meil komisjonis oli. Nii nagu ma ennist ütlesin, siis see murekoht või põhjus, miks on vaja ära võtta see määratlus "avalik", seisnes just nimelt selles, et on väga palju näiteks WhatsAppi või teiste suhtluskanalite gruppe, mis on õiguslikus mõistes kinnised, ja kui neid üleskutseid teha seal, siis ohtu ja rikkumist justkui ei ole. Loomulikult on see alati kaalutluse küsimus ja nii nagu minister komisjonis ka kinnitas, siis see sõnum peab alati olema ikkagi otseselt tegudele kutsuv või seotud selle õigustamise ja ülistamisega. Selles mõttes olid need küsimused meil sama nurga alt ja arutelu käigus said need küsimused ka ammendavalt vastatud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Andres! Arvestades sinu suurt kogemust nii poliitikuna kui ka maailma asjades laiemalt, siis ma küsin selle eelnõu menetluse kohta. Arutelu toimus majanduskomisjonis. Ma olen hakanud mõtisklema nende arutelude üle, mis meil majanduskomisjonis toimuvad, ja muu hulgas ka selle teema üle. Kuidas sina hindad, kas Riigikogu juhatus kvalifitseeris selle eelnõu õigesti, kui saatis ta majanduskomisjoni aruteluks? Ma küsiks sinu hinnangut, milline on selle eelnõu seos Eesti majandusega, eriti viimasel ajal oluliseks tõusnud Eesti majandusliku konkurentsivõimega. Võib-olla sa annad oma arvamuse selle kohta?

Ma arvan, et kui meil on hea regulatsioon terrorismivastaseks võitluseks, siis see kindlasti mõjub positiivselt ka majanduskeskkonna usaldusväärsusele.

Hea ettekandja, ma tänan. Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel soovin teha ettepaneku arvata eelnõu Riigikogu menetlusest välja. Põhjendused selle ettepaneku tegemiseks seonduvad paljuski asjaoluga, et eelnõus sisalduvad regulatsioonid jätavad ikkagi meie hinnangul kaugelt liiga palju ruumi meelevaldsete otsuste langetamiseks. Seda ei saa pidada kooskõlas olevaks vaba ühiskonna ideaaliga, konkreetsemalt sõnavabaduse ideaaliga. 

Kõigepealt sellest terroristlikust veebisisust. Vaadates eelnõu, vaadates ka seletuskirja, on tegelikult ikkagi väga raske aru saada, mida peetakse terroristlikuks veebisisuks ja mida mitte. Näiteks hiljuti toimus Tallinnas Vabaduse väljakul meeleavaldus Palestiina toetuseks. Jätame täiesti kõrvale, millised on kellegi seisukohad selle Iisraeli ja Palestiina konfliktiga seonduvalt, see pole antud kontekstis oluline. Me teame, et Politsei- ja Piirivalveamet algatas väärteomenetluse viie inimese suhtes lihtsalt sellepärast, et nendel olid sildid, kuhu oli kirjutatud: "Jõest mereni Palestiina saagu vabaks." Või kuidas see oli? From the river to the sea, Palestine will be free. Jällegi, ilma igasuguse soovita anda siin seisukohta, kas selliseid loosungeid peaks saama kasutada või ei peaks saama kasutada – aga on ju kõlanud ka sellised seisukohad, et siingi on tegemist terrorismi toetamisega. Palestiinas, ütleme, Gaza sektoris vähemalt on valitsevaks jõuks Hamas. Hamas on liigitatud terroristlikuks organisatsiooniks. Järelikult palestiinlastele toetuse avaldamine praeguse konflikti kontekstis on justkui terrorismi pooldamine. On nii? Kas mõttekäik on põhimõtteliselt loogiline? Kui nüüd teha videoid sellest meeleavaldusest ja panna need üles kusagile, siis – nagu mina aru saan, selle määratluse kohaselt, mis meile siin esitatud on – võiks juba olla tegemist terroristliku veebisisuga. Ja sellest tulenevalt peaksid olema erinevad väljaanded, kõikvõimalikud platvormid kohustatud sellist veebisisu eemaldama. No ma ei tea, mulle tundub, et see on vastuolus sõnavabaduse ja veendumuste vabaduse, üldse infovabaduse ideaaliga. Kui see on määratletud niivõrd laialivalguvalt, nii üldsõnaliselt, siis loob see loomulikult päris ulatuslikud võimalused nende piirangute kuritarvitamiseks ja sellega seonduvalt ka riigivõimu kuritarvitamiseks. See on esimene aspekt. 

Teine peamine aspekt, mis meie hinnangul põhjendab seda ettepanekut, et eelnõu menetlusest välja arvata, seondub üleskutsega panna toime terrorikuritegu. Kui me vaatame praegu kehtivat karistusseadustiku § 237², mis kannab pealkirja "Terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele", siis [näeme, et] selle esimeses lõikes on öeldud nõnda, et käesoleva seadustiku §‑s 237 sätestatud kuriteo – see on siis terrorikuritegu – toimepanemiseks väljaõppe korraldamise või saamise või isiku värbamise või muul viisil sellise kuriteo ettevalmistamise eest, samuti sellise kuriteo toimepanemisele avaliku üleskutsumise eest karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega. See aspekt, mida eelnõuga muudetakse, seondub sõnaga "avalik". Praegu on koosseisus sees sõna "avalik", eelnõu kohaselt arvatakse see sealt välja. Ehk siis enam ei pea olema tehtud mitte mingisugust avaldust, mida käsitletakse avaliku üleskutsena, vaid piisab ka sellest, kui see on tehtud täiesti privaatselt, näiteks isikute omavahelises sõnumivahetuses. 

Iseenesest võiks ju küsida, mis probleem sellega on? Kas privaatselt esitatud üleskutse terrorikuriteo toimepanemisele või selleks väljaõppe korraldamisele, isiku värbamisele selle toimepanemiseks või muul viisil sellise kuriteo ettevalmistamisele ei peakski olema karistatav? Ei, seda mitte. Peaks küll. Probleem on lihtsalt selles, et väga raske on seadust vaadates hinnata, mis kvalifitseerub selliseks üleskutseks ja mis mitte. Ja riigivõimu esindajatele … 

Natukene lisaaega. Minut. 

Palun, minut lisaaega!

… sellise vabaduse jätmine ei ole meie hinnangul kooskõlas vaba ühiskonna ideaaliga. Seda enam, et kui me vaatame §‑s 237 sätestatud terrorikuriteo määratlust, siis see on tohutult laialivalguv. Ma ei hakka seda praegu ette lugema, ei hakka teie aega raiskama, aga siin on väga palju asju. Mina küll, lastes selle koosseisu oma peast läbi, suutsin mõelda nii mõnelegi asjale, mis võiksid kvalifitseeruda üleskutseks terrorikuriteole, kuigi sellise üldarusaamise kohaselt need küll kuidagi terrorikuriteod ei ole. Näiteks, ma ei tea, kutsuda kedagi üles tegema mingisuguseid operatsioone selleks, et näidata, et e‑valimiste süsteem ei ole usaldusväärne, et see on häkitav. Põhimõtteliselt sellise üleskutse tegemine privaatses kirjavahetuses, ilma et sellel oleks mingeid tagajärgi, võiks kehtiva õiguse kohaselt kvalifitseeruda üleskutseks terrorikuriteole. Ja vaat sellist meelevaldsust ei tahaks sallida, seetõttu me selle ettepaneku ka teeme. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine lõpetada. Samas on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu 224 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni tehtud ettepaneku eelnõu 224 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 12, vastu 54 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 224 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja ka kuuenda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on … Saalis on liiga suur lärm, et siin edasi liikuda. Aitäh! Seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine) eelnõu 308 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kliimaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen teie ees eelnõuga 308, ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine) eelnõuga. Tutvustan eelnõu ja veidi seda valdkonda. Nagu te teate, taastuvenergia arendamise kiirendamine on üks selle valitsuse ja Kliimaministeeriumi prioriteete. Me oleme selle raames algatanud päris hulga töövooge. Mainin neist kolme: elektrivõrgu puhastamine fantoomliitumistest, taastuvenergia projektide kiirendamine ning avaliku huvi raames taastuvenergia projektide eelisarendamine. See eelnõu on neist kolmest töövoog number kaks.

Elust endast. 2022. aasta augustis auditeeriti Riigikantselei koordineerimisel planeeringute, keskkonnamõjude hindamise ja lubade protsessi. Auditis viidati, et taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks tuleb haldusmenetlusi kiirendada. See tähendab mitmel juhul õigusaktide muutmist. Taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamise eelnõu põhialuste avalik konsultatsioon laia partnerite ringiga toimus 2023. aasta märtsis. Saadud tagasisidet analüüsiti ning võimaluse korral on seda eelnõu ja seletuskirja koostamisel arvestatud.

Eelnõuga tehtavate muudatuste üldine eesmärk on kiirendada uute taastuvenergiavõimsuste kasutuselevõttu ja seeläbi suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu energia summaarses lõpptarbimises. See aitab täita energiamajanduse korralduse seaduses ettenähtud kohustust, mille kohaselt aastaks 2030 moodustab taastuvenergia riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 65% ja elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 100%. 

Eelnõuga on kavandatud nii lahendusi, mis mõjutavad spetsiifiliselt üksnes merel asuvaid tuuleelektrijaamu (meretuulepargi hoonestusluba), kui ka selliseid, mis kiirendavad keskkonnamõjude hindamise menetlusi kõikides valdkondades. Seega on eelnõu mõju laiem kui üksnes taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine. Selle kõige tagamiseks tehakse eelnõuga kolm suuremat muudatust: luuakse meretuuleparkidele uus hoonestusloa liik, niinimetatud ühendluba, vähendatakse projektide keskkonnamõju hindamise [aruannete] koostamiseks kuluvat aega ning võimaldatakse päikeseparke ja tuulikuid senisest kiiremini ajakohastada.

Esiteks, meretuulepargi rajamiseks ühendloa loomine. Eelnõuga luuakse uue hoonestusloa liigina meretuulepargi hoonestusluba. Muudatustega koondatakse seni kolme erineva loamenetluse – hoonestusluba, vee erikasutuse keskkonnaluba (edaspidi veeluba) ja ehitusluba – nõuded meretuulepargi hoonestusloa kontrolliesemesse. Meretuulepargi hoonestusloa saamine annab õiguse alustada tuulepargi ehitusega ja selleks vajaliku vee erikasutusega. Kuigi edaspidi menetleb meretuulepargi hoonestusluba TTJA, on Keskkonnaamet kaasatud menetlusprotsessi erinevatesse etappidesse, andes sealhulgas sisendi vee erikasutusõiguse tingimuste määramiseks. Täiendavalt jääb Keskkonnaameti kätte ka järelevalve veeseadusest tulenevate nõuete täitmise üle. Erimenetluste ühendamine võimaldab vähendada nii taotlejate kui ka menetlejate koormust, kiirendada loamenetluse protsessi, muuhulgas seetõttu, et kaob vajadus ja võimalus keskkonnamõjude hindamise menetluse algatamiseks erinevates loamenetlustes. Muudatuste tulemusel väljastatakse edaspidi vaid üks haldusakt ja see vähendab ka võimalike kohtumenetluste arvu.

Kehtiva seaduse kohaselt tuleb merealal tuulepargi ehitamiseks taotleda kolm luba. Esimene on hoonestusluba, mis tuleb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt ehk TTJA‑lt. Selle menetlemise käigus on keskkonnamõjude hindamine kohustuslik. Teiseks veeluba Keskkonnaametilt – samamoodi keskkonnamõjude hindamise kohustus, juhul kui eelneva keskkonnamõjude hindamise käigus ei ole mõjusid hinnatud asjakohaselt või piisavalt. Kolmandaks ehitusluba TTJA‑lt – keskkonnamõjude hindamise kohustus juhul, kui eelnevad keskkonnamõjude hindamised ei ole olnud asjakohased või mõjusid pole hinnatud piisavalt. Kolme menetluse käigus antud mis tahes haldusakt on kohtus vaidlustatav ja igas menetluses on keskkonnamõjude hindamise algatamise võimalus. Mõlemad, nii võimalus korduvalt keskkonnamõjude hindamist algatada kui ka haldusakte vaidlustada, võivad märkimisväärselt aeglustada tuulepargi rajamise [protsessi]. Näiteks, kui hoonestusloa andmine halduskohtus vaidlustatakse, võib järgmisesse, veeloa etappi jõudmine aega võtta isegi aastaid. Samasugune olukord võib korduda enne ehitusloa menetluse etappi.

Teiseks, muudatused keskkonnamõjude hindamisel. Keskkonnamõjude hindamise menetlust tõhustatakse. Seni üksteisele järgnenud tegevused viiakse samaaegseks ja vähendatakse seega eri etappidele kuluvat aega. Eelnõuga optimeeritakse ja tõhustatakse keskkonnamõjude hindamise tervikprotsessis menetlusetappe. Kui varasemalt esitati näiteks aruanne kõigepealt asjaomastele asutustele kooskõlastamiseks ning alles pärast märkuse lahendamist avalikkusele, siis selle muudatuse järel avalikustatakse aruanne korraga kõigile. Sisuliselt sarnaste etappide koondamisel on see eelis, et kui arendaja peab põhjendatud juhul aruannet täiendama, siis ta saab selle koostamisel arvesse võtta kõiki sisendeid korraga. Samuti kaotatakse keskkonnamõjude hindamisel dubleerivate eelhinnangute andmise kohustus. Kui üks haldusorgan on eelhinnangus leidnud, et keskkonnamõjude hindamist ei ole vaja teha, saab teine haldusorgan sellele toetuda ja ei pea eelhinnangut andma.

Teiseks, taastuvelektrijaama ajakohastamise keskkonnamõju hindamise erisus. Eelnõuga luuakse erisus Euroopa Liidu otsekohalduva määrusega ette nähtud taastuvenergiarajatiste ajakohastamise projektide keskkonnamõju kiireks hindamiseks, mis võimaldab vajaliku tegevusloa väljastada kuue, teatud juhul ka kolme kuuga. Ajakohastamisel tuleb keskkonnamõjude hindamise raames hinnata vaid ajakohastamisega kaasnevaid mõjusid. Ajakohastamine on taastuvenergiat tootvate elektrijaamade uuendamine, sealhulgas paigaldiste või käitamissüsteemide ja seadmete täielik või osaline asendamine tootmisvõimsuste asendamiseks või paigaldise võimsuse või tõhususe suurendamiseks. Ajakohastamise sätted kohalduvad muu hulgas ka taastuvelektrijaama võrguga ühendamiseks vajalike ehitiste ajakohastamistele.

Kolmandaks riigilõiv. Riigilõivuseaduse muudatusega kehtestatakse riigilõiv hoonestusloale. Riigilõiv on seaduses sätestatud juhul ja käesolevas seaduses sätestatud määras tasutav summa lõivustatud toimingu tegemise eest. Lõivu kehtestamine on põhjendatud sellisel juhul, kui teenusest saadav hüve, milleks on hoonestusloa läbivaatamine, langeb otsesele teenuse tarbijale. Samuti on riigilõivul distsiplineeriv mõju, et taotluse esitaja oleks kindel oma soovis taotletavat luba saada. Riigilõiv hoiab ära menetluse pikenemise taotlejate tõttu, kes tegelikkuses ei soovi mereala kasutada. Hoonestusloa läbivaatamine on konkreetne teenus, mida korraldab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. See on seni olnud Eesti õigusruumis üks väheseid loamenetlusi, mille läbivaatamisel ei ole olnud riigilõivu tasumise kohustust. 

Austatud minister, suur tänu! Teile on vähemalt kaks küsimust. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Jättes kõrvale selle, et ma ei poolda mingit taastuvenergia asja, küsin hoopis sellist asja. Tuulikutele ja päikeseparkidele tehakse siin põhimõtteliselt erimenetlus: keskkonnaluba saab kiiremini ja lihtsamini kompleksloana, menetlus on kiirem ja kõik need asjad. Aga miks me ei või seda teha siis üldse kogu ehitusseadustiku ulatuses? Miks me teeme tuuliku- või päikesemeestele elu lihtsamaks ja kiiremaks, aga kõik teised peavad ikka vaeva nägema ja aastatepikkuseid kadalippe läbima?

Aitäh! Nagu ma kirjeldasin, taastuvenergeetika [kasutuselevõtu] kiirendamine on üks selle valitsuse prioriteetvaldkondi. Me oleme võtnud [eesmärgiks] astuda teatava hulga samme. [Tegime] seda juba eelmise parlamendikoosseisu ajal, et fantoom[ühendused] võrgust eemaldada ja taastuvenergia projekte kiirendada. Meil on valitsuse kaudu tulemas parlamenti veel mõned eelnõud, mis puudutavad taastuvenergiat kui ülekaalukat avalikku huvi. Lisaks läheb lisaraha nii Keskkonnaametile taastuvenergia projektide menetlemiseks kui ka omavalitsustele võimekuse suurendamiseks. Meie ülesanne või skoop on olnud just Eesti konkurentsivõime suurendamiseks tööstustele ja tarbijatele soodsa ja puhta energia tagamine. Kui vaadata laiemalt ja küsida, kas erinevate uute rajatiste rajamine võiks olla lihtsam, siis mina sellele vastu ei vaidle. Ma olen kindel, et kolleegist majandusminister Tiit Riisalo sellega ka tegeleb, tema ülesanne on tööstuse rohelise koridori loomine.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab seda, et kui nüüd 50 aastaks see hoonestusluba antakse, siis kas omanikul on õigus seda hoonestusluba ka võõrandada. Ja teine pool sellest küsimusest: kui see 50 aastat saab täis ja hoonestusluba justkui lõpeb ära, siis mis selle, ütleme, toimiva elektrijaamaga sellisel juhul juhtub?

Aitäh! Tegemist on suhteliselt hüpoteetilise küsimusega ja komisjonis võib ju seda debatti jätkata. Vaba majanduse tingimustes on mis tahes projekte – ja ma ei tea, et meil oleks kavatsus seda kuidagi piirata või vähemalt Riigikogul või Isamaal oleks kavatsus seda piirata – võimalik võõrandada, ettevõtteid on võimalik võõrandada. See on muuseas täitsa lubatav. Kui mingid projektid lõppevad, siis on selle projekti või rajatise valdaja ülesanne sellel alal olev kaadervärk utiliseerida, ala vabastada või astuda samme, et seal tegevust jätkata. Nii et see on pigem konkreetse juhtumiga seotud konkreetne küsimus.

Andrus Seeme, palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on selline. Ma arvan, et see on väga hea eelnõu. Eelnõu põhieesmärk on kiirendada haldusmenetlust nii loamenetluses kui ka keskkonnamõjude hindamisel. Ma saan aru, et seda ei saa öelda otse, aga hinnanguliselt või sinu hinnangul, kui palju võiksid need loamenetlused lüheneda? 

Aitäh! Seda saab ikkagi öelda küll. Me oleme küsinud tagasisidet ja hinnangut nende inimeste ja spetsialistide käest, kes tegelevad riigis planeerimisega ja kes, kui ma ei eksi, varem asusid Rahandusministeeriumis, nüüd Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis. Neid debatte oli ka eelmise koosseisu ajal. Aga hinnang on, et meretuuleparkide loamenetlus lüheneks kahe aasta võrra ja maismaa puhul saab olemasoleva pargi tegevusloa kuni pool aastat kiiremini.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ütlesid enne, et eesmärk on tarbijatele soodsa elektri tagamine, soodsa ja puhta, aga nii palju elektrikatkestusi ei ole Eestis kunagi olnud kui sel aastal. Iga päev on inimestel elekter ära, päevade kaupa, nädalate kaupa. Ja see on ju selle tagajärg, et meil toimub siin selline hurraaga taastuvenergia tegemine. Elektrivõrk on hulluks aetud ja midagi ei ole siin soodsat, nad ei saa elektrit kättegi. 

Aga ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi, sest ma ei saanud vastust. Jah, ma saan aru, et teie prioriteet on tuulikuid ja päikeseparke ehitada. Selle tõttu te teete muudatuse ja lihtsustate keskkonnamõjude [hindamist], lihtsustate ja kiirendate lubade [menetlemist]. Miks ei võiks neid muudatusi kogu ehitusseadustikus universaalselt teha, et ka kõiki muid asju, alates Saaremaa sillast ja lõpetades, ma ei tea, mingisuguse Tallinna parkimismajaga, saaks teha kiiremini ja odavamalt?

Ma püüan siis veel kord vastata. Tööstusvaldkonna ja planeerimise valdkonna puhul ma olen kindel, et kolleegid valitsusest, kes planeerimise valdkonna või tööstusvaldkonna eest vastutavad, vastavalt regionaal- ja põllumajandusminister või majandusminister, sellega ka tegelevad. See ulatus, mida ma kirjeldasin, puudutab lihtsamaks tegemist meie valdkonnas ehk energeetikas. Üks [samm] oli fantoomliitumiste likvideerimine. Seda me tegime juba eelmise koosseisu ajal ja selle eesmärk oli vabastada võrgud nendest – kas heast või halvast tahtest, aga kuidagi nad on sinna jäänud – liitumistest, mis muudavad ülejäänud liitumised oluliselt kallimaks. Selle debati me oleme siin saalis pidanud ja tänaseks on võrgus võimsust vabanenud suurusjärgus 4500 megavatti. Seda on oluliselt rohkem, kui me tollal siin saalis arutades [pakkusime].  

Teine [samm] on seesama meretuuleparkide pakett, mis siin praegu on. Kolmas on eelnõu, mis tuleneb ülekaalukast avalikust huvist ja mille sisu või kokkuvõte oleks see, et kui keskkonnapiirangud ilmnevad, siis ei ole tingimata vaja taastuvenergia projektist loobuda, vaid on võimalik astuda kompenseerivaid samme. "REPowerist" oleme rahastanud Keskkonnaametis tegevusi selleks, et lubade menetlus oleks kiirem ja et omavalitsused saaksid täiendava rahastuse spetsialistide palkamiseks, kas siis ise või teistega koos, et neid projekte oleks võimalik menetleda. Muudame võrgureegleid, seda, kuidas võrku arendatakse. Ja, ütleme nii, mis puudutab seda linnustiku kaarti, mille üle on siin pikalt debatti peetud, siis ka selle valdkonna registrit korrastatakse ja see vana punakollane kaart kindlasti enam ei kehti. Nii et meie tegeleme taastuvenergia soodustamisega, et oleks puhast ja soodsat energiat, ja me kuidagi ei ole vastu sellele, et ka teised valdkonnad või tööstused saaksid lihtsamad menetlusreeglid. Vastupidi, mina seda pigem tervitan, see kõlab mõistlikult. 

Aga teine asi. Ma pean teid muidugi parandama, et lisaks matemaatikale on küsimus ilmselt ka veidi füüsikas. See, et võrkudega on probleeme sulava lume tõttu, ei sõltu sellest, millist energiat sinna võrku parajasti antakse – sellest tasuks ka veidi aru saada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Mina küsin kaudselt selle eelnõu ja temaatikaga seonduva kohta. Värske uudis ütleb, et Liivi lahe tuulikuala oksjonil läks niimoodi, et kohalikud tegijad otsustasid pakkumiste tegemisest viimasel hetkel loobuda ja hoonestusõiguse loa ostsid leedukad. Esmalt võib-olla teie lühike kommentaar sellele. Ja teine küsimus on seotud sellega, et minu arust oli Utilitas see, kes ütles, et nendeni jõudis spetsialistide analüüs, milles öeldi, et see on liiga suure riskiga ala, ja selle tõttu nad loobusid. Kuidas see, et üks meie planeeritud ala on mingite analüütikute poolt kvalifitseeritud suure riskiga olevaks, mõjutab teie võetud suuri eesmärke tulevikus hästi palju taastuvenergeetikat toota?

Aitäh! See on oluliselt pikem kirjeldus, ma püüan seda kuidagi kokku suruda. Tänast oksjonit ma muidugi kommenteerima ei hakka, sest seda viis läbi TTJA, mis ei ole Kliimaministeeriumi haldusalas, see on teise ministeeriumi haldusala. Nad võivad ise kirjeldada seda oksjonit ja oksjoni tulemusi, võimalikke vaidlusi ja nii edasi. Aga üldisemalt on energeetikas nii, et meretuuleparkide seas on ligilähedaselt öeldes kolm sellist projekti, mis on esimeses otsas ja mis on kohe lähiaastatel valmis kuhugi minema, kui selleks on soodne turukonjunktuur. Eks eeskätt ongi küsimus selles, millised on riigi võimalikud sammud regulatsioonide [kehtestamisel]. Eeskätt puudutab see ka rahalist poolt, näiteks vähempakkumisi. Euroopas nimetatakse neid CFD‑ks, eesti keeles võib-olla [hinna]põranda ja -lae põhimõte. Ehk milline on riigi toetus neile, millisel ajal nad saavad võrku ühenduse ja nii edasi. Seetõttu ma julgen öelda, et need oksjonid ja tänane tsükkel ehk järgmised 10 või 12 aastat – ei maksa neid omavahel sassi ajada, need ei käi tingimata koos. Eesti taastuvenergia võimsused, ma julgen arvata, on juba täna 100% maismaalt tulemas päris suure hooga. Me oleme ikkagi päris korralikus buumis. Aga meretuuleparke paljud riigid toetavad erinevate oksjonite, erinevate regulatsioonide ja võrguvalikute kaudu. Nii et eks Eestil on see arutelu ees. Valitsuses me oleme kaks arutelu pidanud, ma arvan, et kolmas arutelu tuleb ehk aasta alguses. Turu ootus on, et kevadeks tuleks otsused ära teha, me oleme lootnud, et ehk saab veidi kiiremini. Nii et selle järgi.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu teine küsimus tuleb eelnõu esitajale selles kontekstis, et kui me maismaal arendame, siis ehitustingimuste raames me lepime tegelikult kokku ka liinikoridorid ja sellega kaasneva. Meretuuleparkide puhul on väga palju räägitud erilahendustest. Üks asi on meretuulepark, teine asi on see, kuidas see merekaabel tuleb, kus on alajaam ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas riik seda näeb, et kui meretuuleparke arendatakse, siis kelle kohustus see ühendus lõpuks on? Kas selles saab hoonestusloa raames üheselt kokku leppida või jääb see ikkagi mingiks jätkutegevuseks? Hoonestusluba on kompleksmenetluse käigus justkui välja antud, aga lahenduseta jääb näiteks merekaabli osa. Kuidas te seda kommenteerite?

Kui ma nüüd küsimusest … Aitäh! Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, siis loomulikult iga projekti puhul tuleb ühenduse ajakava ja ühenduse katmise kulud ikkagi eraldi kokku leppida. See on ju loogiline, et iga projekti puhul seda arvestatakse.

Hea minister, rohkem küsimusi teile ei ole. Ma tänan teid. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Priit Lombi. Palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Majanduskomisjon menetles seda eelnõu 23. oktoobril. Komisjoni olid kutsutud kliimaminister, Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks, sama osakonna nõunik Regina Hermandi ning ehituse ja elukeskkonna osakonna ehitustegevuse valdkonna juht Liisi Pajuste. Annan kiire ülevaate, mis komisjonis jutuks oli, ja püüan pisut peegeldada ka neid teemasid, mida kolleegid siin eelnevalt ministrilt juba küsisid. 

Kõigepealt, tõepoolest, senise kolme loa asemele tekib üks luba. Komisjoni liikmetelt kõlas küsimus, et kas ei või juhtuda hoopis niimoodi, et tahtsime parimat, aga läks pisut kehvemini, et ühe valdkonna tõrge võib hakata pidurdama ka teisi valdkondi. Selgitustest saime teada, et sellist võimalust ei ole. 

Tundsime huvi turuosalistelt saadud tagasiside kohta. Selle kohta saime selgitusi, et üks ettevõtja oli seisukohal, et loodava ühendloa regulatsiooni puhul tuleb veeloa puhul teha rohkem uuringuid kui tavaliselt veeloa raames tuleks teha. Talle selgitati, et tegelikult see niimoodi ei ole. Enim on kaasatuid häirinud see, et teatud ajaks tuleb jõuda kasutusloa faasi. See on tõsi, aga arendajale on jäetud siiski võimalus põhjendatud juhtudel selgitada TTJA‑le, miks üks või teine protsess on veninud ja miks õigeks ajaks, viie aastaga, ei ole kasutusloani jõutud. 

Kolmandana kõnelesime taastuvenergeetika rajatiste ajakohastamise küsimusest. Kas siis, kui on tarvis ühte või teist osa asendada, hakkab kogu see pidu otsast peale? Saime selgituseks, et pigem see niimoodi ei ole. Näiteks, kui tulevikus suurendatakse merel tuuliku tiiviku diameetrit, siis tuleks keskkonnamõju hindamine teostada nii, et vaadatakse ainult seda ühte konkreetset aspekti, kuidas see mõju avaldaks. Nii et tuleb tõepoolest ainult sellele tähelepanu juhtida. 

Meil on lootus, et KMH‑de ühendamine kiirendab menetlusi. Komisjoni protokollist võib välja lugeda ka väite selle kohta – millel on ka oma tõepõhi all –, et kindlasti on üks osa ajavõidust valdkonnas seotud sellega, et potentsiaalsete kohtumenetluste arv kukub ühe peale, selles mõttes, et kolme menetluse asemel on üks menetlus ja kolme loa asemel väljastatakse üks luba. Ja komisjoni liikmete suust käis ka läbi – ma arvan, et see oli kõigil meeles, ka neil, kes seda sõnaliselt ei kirjeldanud –, et kindlasti tuleks kõik need uuringud siiski teha läbimõeldult ja mitte liialt kiirustades. Uuringute kiirenemine ei saa tulla uuringute kvaliteedi arvelt. 

Peegeldades tagasi kolleeg Metsojale, kes küll praegu saalist ära läks: majanduskomisjonis on meil küll korduvalt olnud arutusel taastuvenergeetika [kasutuselevõtu] kiirendamise valguses ka see teema, et on selgusetu, miks just konkreetselt ainult maismaatuuleparkide korral hõlmab planeeringumenetlus ka liitumisühendustega [kaasuvat]. See on jäänud selgusetuks ja ei tundu mõistlik. See ei ole küll seotud selle eelnõuga, aga tahtsin seda selgitust Andresega jagada. Eks ma ütlen talle seda pärast ukse taga uuesti. 

Tegime neli otsust, kolm nendest olid konsensuslikud ja üks mitte. Konsensuslik oli ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mario Kadastik, keda mul on au siin hetkel asendada. Konsensuslikult tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. novembril ja konsensuslikult tegime ka otsuse küsida eelnõu kohta arvamust Riigikogu keskkonnakomisjonilt. Ettepanek esimene lugemine lõpetada – selle poolt hääletas 5 komisjoni liiget ja vastu 2 komisjoni liiget. Ülevaade komisjonis arutatust on sellega antud.

Suur tänu, hea ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Rain Epleri. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Jüri, ma alustan õnnesooviga – sinust maalitud pilt ripub nüüd selle hoone seinal. Selle õnnesooviga seotud sooja käepigistust ma kasutan ühtlasi selleks, et anda üle meie fraktsiooni ettepanek see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. (Annab ettepaneku üle ja surub juhatajal kätt.) 

Lugupeetud kolleegid, nüüd eelnõu juurde. Eelnõu eesmärgina on sõnastatud, et soovitakse kiirendada taastuvenergia kasutuselevõttu Eestis. Juba ainuüksi selle eesmärgi tõttu teeme me ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Ma põhjendan. 

Kõigepealt energeetiline aspekt. Kui me vaatame neid tuule- ja päikeseenergia tootmise lahendusi, siis [näeme, et] nende energeetiline tasuvus on liiga madal selleks, et meie tänapäevast ühiskonda, ühiskonnakorda samal moel üleval pidada. Teiseks on meil olemas väga hea näide siitsamast Euroopast, Saksamaa näide, mida ma korduvalt olen siin ja seal esile toonud. Nad olid taastuvenergia lahenduste arendamise poolest tõesti esirinnas, aga kui Venemaa gaasikraan sulgus, siis sai selgeks, et selle taastuvenergiaga ei ole nii suures mahus suurt midagi teha, kui seda odav gaas ei toeta. 

Teiseks, jalajälje küsimus, millest palju räägitakse. Väga küsitav, kas üldse ja kui suures osas on selle puhul kogu elutsükli jalajälg väiksem kui alternatiividel. Räägin siin CO₂ jäljest. Elektri tootmisel on ta ehk tõesti väiksem, aga kui me võtame arvesse ehituse installeerimise, utiliseerimise ja muud sellega seotud aspektid, siis ei ole see sugugi nii ilmselge. Ja kui rääkida keskkonnajalajäljest laiemalt, vaadata materjalide vajadusi, vaadata ka seda, kui palju ruumi võtavad tuule- ja päikeseenergeetika lahendused, siis [on näha, et] negatiivne mõju keskkonnale on kindlasti väga suur. 

On kasutatud ka argumenti, et me peaksime taastuvenergeetikat arendama ekspordi eesmärkidel või ka sel eesmärgil, et tuua Eestisse energiaintensiivseid tööstusi. Ei saa ka sellega nõus olla, sest meie eksporditurud, meie naabrid asuvad tuule- ja päikeseenergeetika tootmise mõttes samas piirkonnas. Kui tuul puhub, siis puhub ta meil kõigil ja keegi meilt seda elektrit osta ei taha. Sellepärast tegeldakse ka nende nii-öelda hinnapõranda seadmise mõtetega. Ja elektri intensiivsest tootmisest rääkides – kui tõesti mõni tööstur tahaks siia tuua mõne tootmise, mis intensiivselt elektrit kasutab, siis ta kindlasti küsiks: "Hea küll, teil on palju tuuleenergeetikat, aga kuidas me siis toodame oma tooteid ning mis energiat ja mis elektrit kasutame, kui tuul parasjagu ei puhu?" 

Ja siit ma jõuangi selleni, et tegelikult me peaksime Eestis esmajärjekorras tegelema probleemiga – millele hiljaaegu ka Riigikontroll väga jõuliselt tähelepanu juhtis –, millised on meie juhitavad elektritootmised ja võimsused. Lahendame kõigepealt selle probleemi ära. 

Lõpetan väikese positiivse noodiga. Endine sotside minister, praegu Utilitase heaks töötav mees on öelnud, et tegelikult see eelnõu ei kiirenda taastuvenergeetika kasutuselevõttu. Ma hakkasin mõtlema. Siin saalis on ka seda mitu korda arutatud, et minister Michal on tegelikult nutikas mees, küll tema juba oskab asju nii seada, et kõik näeks välja nii, nagu ta peab välja nägema. Ja kuna eesmärgid on võetud ideoloogiast kantuna, siis vähemalt tuleb luua mulje, et nende suunas liigutakse. Aga võib-olla tegeleb mees selle asja õõnestamisega seestpoolt – loosung on, et kiirendame, aga tegelikult ei kiirenda? Kes teab? Aga igal juhul lükakem see eelnõu tagasi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Andres Metsoja. Palun!

Aitäh! Jah, kõik uus tundub ühtepidi põnev, aga paljudele parlamendiliikmetele ilmselt ka natuke peletav. Tõepoolest, need mõjud, mis kaasnevad ka merealale [ehitamisega], puudutavad väga konkreetselt huvigruppe. See on täiesti arusaadav. Hirmud on ilmselgelt [põhjendatud], kui ei uurita piisavalt. Ja eks neid jutte erinevate tuulikute ja tuuleparkide koosmõjust võib kuulda vägagi negatiivses värvingus, aga teisest küljest, alati me peame küsima enda käest, kust see elekter siis lõpuks tuleb. Pärnumaa näitel, sealse konteksti põhjal, on alati väga hea öelda, et head inimesed, meil on kaks varianti: kas räägime sellest, et kogu Pärnumaa ehitatakse tuulikuid täis, [nendesse kohtadesse,] kus tuuletingimused võimaldavad energiat toota, või on alternatiiv tõesti uurida, kaaluda, analüüsida, et rajada tuuleparke merealale. Ja ega seal need arvamused ilmselt lõpuni kokku ei langegi. Eriarvamused jäävad, sõltudes vaatekohast, sõltudes elukohast, ja ikka jääb kehtima ka see [arvamus], et [tehke, aga] mitte minu tagaaeda. Kuid selge on see, et kõik me tahame, et tuli meie toas põleks, ja energiavajadus ühiskonnas aina kasvab.

Selle eelnõu raames on kahtlemata vajalik mõelda sellele, mida ütlevad selle kohta skeptilised inimesed, kui me jätame esimese ja teise etapi vahele ja teeme seda kõike kolmanda etapi käigus. Me võtame ära võimaluse vaidlustada neid otsuseid, on võimalik vaidlustada tervikut, aga mitte erinevaid haldusotsuseid. Sellele küsimusele tuleb vastata. Ma saan aru, et vastus kõlab täna nii, et tuleb protsessi kiirendada ja seepärast ka vaideõigust vähendada. Teisalt on tõepoolest see paradoks, et samal ajal näiteks metsamajandamise kontekstis me liigume edasi [selles suunas], et Riigikohus on andnud selge suunise: metsateatis peab ikkagi olema see, mida selle väikse metsaeraldise puhul peab saama kümme päeva avalikustada. Ja siin on küsimus proportsionaalsuses, kas see on ikka päriselt kohane.

Teine väga oluline asjaolu selle eelnõu juures peitub selles, et kui me seame hoonestusala ja anname selle 50 aastaks arendaja kasutusse, siis on ikkagi väga oluline kokku leppida, kellele hakkavad kuuluma merekaabel ja see alajaam, mis liitub elektrivõrguga maismaal, sest sellest hakkab johtuma selle ala edasine areng. Kui me anname õiguse toota, siis minu meelest on ilmselge, et see ressurss, see taristu peaks olema allutatud avalikule huvile, Eesti riigi huvidele, et ühel hetkel ei juhtuks nii, et hoonestusala kasutus lõppeb ära, aga merekaabel koos alajaamaga jääb ajast aega kellegi eraomandusse. Siin põrkuvad tõepoolest need kontekstid, et kelle maksta peaks olema võrgutasu – võrgutasu tuleb lõpuks maksta ikka tarbijal energia hinna komponendi kaudu – ja miks peaks selle kanaliseerima kellegi omandiks, mida hiljem veel kord välja ostetakse. Sellised küsimused minu arvates siin tekivad ja neid tuleb vaadata just nimelt kompleksselt, mitte kuidagi lahus.

Nii et eks selle eelnõu menetlus jätkub. Ma loodan, et selle edenedes saame kõik targemaks. Selge on see, et Liivi lahel [Liivi] 1 ja 2 ala arenduse oksjon on läbi viidud. Eks see tagasiside varem või hiljem on ilmselt selline, et kui ettevõtjad lähevad turul mingit pakkumist tegema, siis nad tahaksid selle vara kohta rohkem teada. Küsimus on selles, kas riik peaks neid oksjoneid tegema ilma eelnevate uuringuteta. Põrsa kotis ostmine on tegelikult risk kõigi jaoks ja ei too kuidagi lähemale neid eesmärke, et taastuvenergiat toodetakse ja et meie energiahinnad stabiliseeruvad, rääkimata maapealsest taristust ehk vesinikutootmisest ja varustuskindluse tagamisest. Edu menetlemisel!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine lõpetada. Aga on laekunud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek, mille sisu on lühidalt kokku võttes see, et eelnõu 308 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku, mille sisu on, et eelnõu 308 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 8, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 308 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 29. detsembri kell 16. Oleme seitsmenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 347 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kliimaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! (Sumin saalis, juhataja helistab kella.) Olen teie ees lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõuga 347. Selle eelnõu eesmärk on luua õigusraamistik PPA ehk Politsei- ja Piirivalveameti valduses olevate riiklike õhusõidukite suhtes. 

Eelnõuga muudetakse riigis seni valitsenud olukorda, kus PPA riiklikele õhusõidukitele ei kehtinud ükski õigusraamistik, puudusid lennundusnõuded. Eelnõuga eemaldatakse ka vastuolu Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega kiirabilendude osas ning luuakse õiguslikud alused, et kiirabilennud saaksid riigis jätkuda. 

Annan teile ülevaate peamistest eelnõus käsitletavatest teemadest. Olulisi muudatusi on neli. Esimene muudatus: kehtestatakse nõuded siseriiklikule lennundustegevusele ja selleks antakse volitusnorm kliimaministrile. Teine muudatus: võetakse vastu otsus, et lennukõlblikkuse ja meeskonnalubade suhtes kohaldatakse Euroopa [Liidu] Lennundusohutusameti ehk EASA tsiviillennunduse nõudeid. 

Esimesest ja teisest muudatusest on eesmärgipärane rääkida koos, kuna tegemist on terviklahendusega. Kuna baaslähenemisena peab riik enda riiklikele õhusõidukitele ise nõuded kehtestama, siis eelnõu kohaselt nähakse ette [anda] see volitusnorm kliimaministrile. Osas, mida ei soovita riigisiseselt reguleerida – PPA puhul soovitakse õigust teatud valdkondades järgida tsiviilnõudeid –, tehakse eelnõus selged valikud ja selle kohta küsitakse Euroopa Komisjonilt heakskiitu. 

PPA on praktikas asunud osaliselt rakendama EASA tsiviillennunduse nõudeid ja seetõttu on Transpordiamet hakanud väljastama EASA lennukõlblikkuse sertifikaate. Eelnõuga luuakse vajalikud õiguslikud alused: Transpordiamet on pädev asutus neid sertifikaate väljastama ja PPA-l on õigus tsiviillennunduse nõudeid järgida. Muus [osas] ehk selles, milles me ei kohalda EASA tsiviillennunduse nõudeid, tuleb meil riigisiseselt endale samaväärsed nõuded kehtestada. Selleks on eelnõuga ette nähtud volitusnorm kliimaministrile: lennutegevuse nõuded kehtestatakse riigisiseselt. 

Kolmas muudatus: võetakse vastu otsus, et lennutegevuse puhul on järelevalveorgan Transpordiamet. Nagu eelnevalt märgitud, reguleeritakse PPA lennutegevuse nõuded siseriiklikult, mistõttu on vajalik ka määrata, kes nende kehtestatavate nõuete üle järelevalvet teostab. See pädevus antakse Transpordiametile. Sellise õigusliku aluse andmine on vajalik, kuna õigusaktidest tulenevalt on TRAM-i järelevalvepädevus seotud vaid tsiviillennundusega, mitte riiklike õhusõidukitega. 

Neljas muudatus: võetakse vastu otsus, et kiirabilend on riiklik ülesanne ja seda täidab PPA. Olemuslikult on kopteri kiirabilend EASA alusmääruse reguleerimisalas ning seda loetakse äriliseks lennutranspordiks ehk reisijateveoks tasu eest, mis on lubatav üksnes lennuettevõtja sertifikaadi ning tegevusloa alusel. Selleks et neid lende saaks teha PPA riiklike õhusõidukitega, peavad lennud olema [Euroopa Liidu] liikmesriigi kontrolli all, vastutusel ja ülesandel. Eelnõuga võetakse kiirabilennud riigi enda ülesandeks ja ülesande täitjaks määratakse PPA. 

Lisaks eelnevalt nimetatud neljale olulisele muudatusele on eelnõus normitehnilisi muudatusi, mis on seotud juba nimetatud oluliste muudatuste kehtestamisega. Termin "operatiivteenistuslik" kaotatakse, kuna see tekitas praktikas eksitavaid lähenemisi. Eelnõu § 2 sõnastuses [kasutatakse terminit] erilend ja uutes sätetes esitatakse viited rahvusvahelistele õigusaktidele, millest selles küsimuses lähtuma peab. Samuti täiendatakse korrakaitseseaduse järelevalve erimeetmete loetelu mehitamata õhusõidukitega, lisades võimaluse vallasasi hoiule võtta. See on vajalik, et tagada järelevalvemenetluse läbiviimine kõikide vajalike vahenditega. Kui mehitamata õhusõiduk on alla kukkunud ja selle käitleja suhtes on algatatud järelevalvemenetlus, peab olema võimalik sõiduk menetluse ajaks hoiule võtta, et ta ei jätkaks sellega lennureeglite rikkumist. 

Nüüd eelnõu kuludest paari punktiga. Eelnõu rakendamisega kaasnevad kulud Transpordiametile ja Tervisekassale. Transpordiameti kulud on seotud kahe ametikoha [loomise] vajadusega. Kahe ametikoha tööjõukulu on aastas kokku ligi 120 000 eurot. Mõlema ametikoha koolituskulud on kokku veidi üle 70 000 euro. 2024. aasta kulud kaetakse Kliimaministeeriumi eelarvest. Pärast 2024. aastat taotletakse kulude katmist riigieelarve [koostamise] protsessis. 

Transpordiametil on vaja lennukõlblikkuse inspektorit ja lennutegevuse inspektorit, kuna eelnõus pannakse ametile nimetatud valdkondades järelevalve tegemise kohustus. Need inspektorid peavad olema samade pädevustega, millega on järelevalvatavad ehk PPA lennuki- ja kopteripiloodid, mistõttu on sellistel ametikohtadel vajalikud Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad kohustuslikud koolitused. 

Tervisekassa kulud on seotud kiirabilendude lennutunni uue hinnaga. Arvestades keskmist lennutundide arvu aastas, circa 240, lisandubki Tervisekassale tema seni hüvitatud 850 000 eurole veel 1,2 miljonit eurot aastas. Lennutunni hinna tõus on põhjendatud, kuna omahinna sisse on nüüdsest arvutatud ka kulud, mis on otseses sõltuvuses lendamisega, muutuvkulud, ning kulud, mis peavad olema [kaetud] ka siis, kui õhusõidukid on valmisolekus, ehk püsikulud. Täpsed koolituskulud selguvad, kui on tehtud hange. Ametnike palgafond [arvutati] tänase tööturu seisu [arvestades]. Palun eelnõu toetada ja võimaldada selle kiire menetlemine. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kliimaminister! See eelnõu tundub iseenesest adekvaatne. Tekib küll küsimus, miks pole varem neid nõudeid kohaldatud, aga see pole mu peamine küsimus. Mu tegelik murekoht on see. Nagu te võib-olla mäletate, tegi Jüri Ratase juhitud valitsus kunagi päris hea ettepaneku taotleda Eestile nii-öelda taasterahastust meditsiinikopterite võimekuse väljaarendamiseks. Toona oli eesmärk osta Politsei- ja Piirivalveametile täiendavalt juurde kaks mitmefunktsionaalset kopterit, millega oleks võimalik teha ka kiirabikopterilende, et päästa inimeste elusid ja jõuda operatiivsemalt sündmuskohale. Kahjuks tõmbas Reformierakonna ainuvalitsus mingis meeltesegaduse hoos sellele [algatusele] ning Tallinna haigla [ehitusele] ja Haapsalu raudtee [taastamisele] kriipsu peale. Nii et ma lootsin, et te tegelikult tulete siia ettepanekuga, mis aitab kaasa ka kopteripargi uuendamisele. Küsimus ongi: millal ja millised otsused on valitsus valmis tegema, et tagada meile reaalne [meditsiini]kopterite võimekus, kuna olemasolev [võimekus] ei kesta igavesti?

Aitäh! Jüri Ratase valitsuse heade mõtete loetelu üleslugemine võtaks ilmselt rohkem aega, kui meil on siin ette nähtud, aga tegude loetelu te ilmselt peate ise kahe või kolme peale, palju seal neid üleslugejaid on, koostama. See eelnõu tegeleb sellega, mismoodi on PPA kiirabilendude üle järelevalve reguleeritud – kes mille eest vastutab –, ja lahendab õigusliku vaakumi või parema termini puudumisel halli ala, et oleks tagatud kõikidele nõuetele vastavus ka kiirabilendude tegemisel ja et need saaksid ohutult ja nõuetekohaselt jätkuda.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on üks üldhuviküsimus. See puudutab eelnõu § 1 punkti 9, kus räägitakse sellest, et on sagenenud rikkumiste arv mehitamata õhusõidukite käitamisel ja on vajadus võtta [õhusõidukeid] hoiule. Kas on võimalik lühidalt seletada, kas need võivad olla seotud ka eraisikute käes olevate droonidega või mõeldakse midagi muud?

Aitäh! Ma arvan, et te olete õigel teel. Võivad olla seotud küll.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Ma olen täitsa teadlik, mida see eelnõu konkreetselt käsitleb. Ma lihtsalt eeldasin, et kui me käsitleme mingisuguse teenuse osutamise nõudeid, siis me tunneme huvi ka selle vastu, kas meil üldse on võimekust seda teenust osutada, antud juhul kopteriga kiirabilende teha. Ma tean oma varasema ameti kaudu, et see on tegelikult päris tõsine väljakutse, kuna nii nagu igal sõidukil on ka kopteril oma mõistlik kasutusaeg ja tihtipeale ka tootja määratud kasutusotstarve – kõik kopterid ei ole multifunktsionaalsed. 

Selles valguses ma küsin üle: kas praegune valitsus on kordagi arutanud või on plaanis veel arutada, millise kopteripargiga neid kiirabi- või meditsiinilende tulevikus pakkuda? Me teame, et olemasolev park [neid lende teha] väga hästi ei võimalda ja ei ole nendeks mõeldud. See [kopteripark] ajab küll asja ära, aga teame, et varem või hiljem tuleb hakata koptereid välja vahetama.

Aitäh! Veel kord, valitsuse tööjaotust tead sa sama hästi kui mina. See, mis puudutab PPA valduses olevaid või näiteks Kaitseväe erinevaid õhusõidukeid, on ikkagi selle valdkonna vastutaja otsustada ja [vastutaja saab] teha ettepanekuid nende uuendamiseks. Meie reguleerime selle, millistele nõuetele ja millisel viisil peab vastama sellise lennu tegemine, kui [lendu] teeb PPA. Regulatsioon puudutab seda. 

See regulatsioon ei välista, et kui tulevikus on olemas nõuetele vastav mis tahes eraettevõte, kes tahab seda teenust pakkuda ja kel on vastavad sertifikaadid olemas, siis ta võib pöörduda Tervisekassa poole ja seda teenust pakkuda. See võimalus on samamoodi olemas.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ausalt, ma ei saanud aru, mis hallist alast siin räägitakse. Aastaid on saanud niimoodi lennata, nagu praegu on, et kopterid ei kuulu tsiviillennunduse regulatsiooni alla – määrus on kehtinud juba ma ei tea kui kaua. Nüüd siis tahetakse midagi muuta ja selle muudatusega koos tõstetakse ühest asutusest teise mõned miljonid eurod. Mingit halli ala siin ei ole. Lihtsalt tehakse väike eelarve- ja alluvusmuudatus, bürokraadid sahistavad pabereid, liigutavad miljoneid ja siis öeldakse: "Euroopa Liidu pärast peame me selle tegema." Minu arust on see lihtsalt totter jutt. 

Aga ma tahaks küsida, et kui palju ohtlikke olukordi on meil siis olnud nende lennumasinatega, mis praegu ei kuulu tsiviillennunduse regulatsiooni ja kontrolli alla, et meil on nii kangesti vaja seda asja teha. Minu teada meil ei ole ei politsei- ega meditsiinikopteritega ühtegi sellist intsidenti olnud.

Aitäh! Teie küsimuse püstitus oli muidugi üdini vildakas, sellepärast et ei ole plaanis [raha] ühest asutusest teise tõsta. Kliimaministeeriumi haldusalas olevas Transpordiametis teostatakse järelevalvet, kulud kaetakse Kliimaministeeriumi seest. Tervisekassa tellib kiirabilende PPA-lt. Lendude hinna [määramine] on Tervisekassa ja PPA või Siseministeeriumi vaheline protsess, see hind ei puuduta kuidagi regulatsiooni, vaid neid kulusid, mis seal on. Nii et see küsimus on jah vildakalt püstitatud. Ja ohtlikke intsidente ei tea ka mina olevat.

Rohkem küsimusi, lugupeetud minister, teile ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kaasettekandeks majanduskomisjoni esimehe Priit Lombi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis! Majanduskomisjon arutas tutvustatud eelnõu 4. detsembril ehk alles hiljaaegu. [Istungile] olid kutsutud eelkõneleja minister Kristen Michal ja Kliimaministeeriumi lennundusosakonna õigusnõunik Tairi Tonkson. Meie arutelul käsitleti peamiselt kolme aspekti või kolme valdkonna küsimusi. Minister paljuski selle [teema] küll juba avas, aga ma kordan hästi kiiresti üle. 

Kõigepealt tundsid kolleegid komisjonis huvi tööjõu- ja koolituskulude vastu. Tõesti tuleb luua kaks ametikohta: üks ametikoht tegeleb lennukõlblikkuse ja meeskonnalubade järelevalve valdkonnaga, teine on lennundustegevuse inspektor. Selle vastuse me saime. Koolituskulude märkimisväärse suuruse kohta tekkis ka komisjoni liikmetel küsimusi. Saime vastuse, et järelevalvet teostaval ametnikul peab olema ju täpselt samasugune pädevus nagu PPA piloodil. Seda nõuab Euroopa Liit ja on ka loogiline, et see nii võiks olla.

Teise valdkonna küsimused puudutasid pisut ka [viimase] küsija küsitut, et kuskil liiguvad miljonid siia‑ või sinnapoole. Ka meil tekkis küsimus, miks Tervisekassa kulud sellises mahus suurenevad seoses uue korraldusega. Ja tõesti, vastus on see: varem esitas PPA lendamise eest arveid Tervisekassale lennutunnipõhiselt ja siis ei olnud arvestatud muid kaasnevaid kulusid perioodil, kui kopterid seisavad maal, vajavad hooldust ja kõike seda, mis on vaja katta tugiteenustena [lennutundide] kõrval. See on objektiivne põhjus, miks Tervisekassa panustab tõesti pisut suuremas mahus.

Ja viimaseks järelevalve. Me saime kinnitust, et tõesti, tsiviillennunduses kehtivaid printsiipe on tegelikult ka riiklike õhusõidukite puhul järgitud, aga õiguslik alus ei ole piisavalt korrektne. Mõistlik on see asi tõesti – tore, et see välja tuli – korda teha, et me ei peaks ootama, et ühel kurval hetkel mingil põhjusel on välise mõju tulemusena käes olukord, kui öeldakse, et üks või teine õhusõiduk ei saa kiirkorras lendu teostada, on see kohtuvaidluse või mingi muu pretsedendi tõttu, ja selle tulemusel jääb kellelgi abi saamata. Seda ootama jääma me ei peaks.

Kõik otsused, mis komisjon tegi, olid konsensuslikud. Ma näen, et minu kolleeg, kes komisjoni istungilt puudus, tuleb [kõnepulti] peale mind – mulle tundub, et kui tema oleks kohal viibinud, ei oleks konsensust olnud, aga seda me saame kohe varsti kuulda. 

Tehti kolm konsensuslikku otsust: kõigepealt määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. detsembril – viimaste kuude või pikema aja jooksul siin majas on üsna harukordne, et komisjoni nii hea ettepanek leiab nii kiiresti toetuse ja eelnõu võetakse saalis õigel päeval päevakorda – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus. Selline oli ülevaade komisjoni tegevusest. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud majanduskomisjoni esimees! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler!

Aitäh, hea istungi juhataja! Algatuseks annan üle meie fraktsiooni ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Austatud kolleegid! Selle eelnõu puhul on nüüd väga ilmekalt näha, kui suur roll Eesti elu korraldamisel on meie suurima niinimetatud partei ehk ametnikkonna käes. Asi on ju tegelikult aastaid toiminud: kopterid on lennanud, neid on ka väga põhjalikult kontrollitud, ja inimesed, kes on kiiresti abi vajanud, on abi saanud. 

See, kui asjad toimivad ühiskonnas nii, et neid ei ole ilmtingimata vaja seadusega reguleerida, näitab tegelikult ühiskonna küpsust. Eesti õiguseksperdid on juhtinud tähelepanu – ja jätkuvalt teevad seda aeg-ajalt – sellele, et meil tehakse igal aastal liiga palju seadusemuudatusi ja uusi seadusi. Inimestel on tegelikult raske kohaneda sellega, millises raamistikus elu toimib, nii et sellised asjad, mis ilma seadusandja sekkumiseta toimivad, võiksid edasi toimida. 

Aga selle asja sisu on ju see, et Siseministeeriumil on olnud aastatepikkune probleem: lennupargi jaoks ei jätku piisavalt raha. Aasta aasta järel on lunitud seda raha riigieelarvest, aga seda ei ole piisavalt saadud. Nüüd on siis taktikat muudetud. Lähtekohaks on võetud teine vaatenurk: vaatame, kus on raha, ja mõtleme, kuidas seda sealt endale saada. No ja vaadati, et Tervisekassas on. Lihtne nipp: tõstame lennutunni hinda ja Tervisekassast hakkab 1,2 miljonit eurot rohkem liikuma Siseministeeriumi haldusalasse. 

Jõuan täna juba teist korda minister Michali nutikuseni. Tema on osav poliitik, tema sotsile juba niisama raha ei anna. Kui Läänemets saab 1,2 miljonit, siis ei saa see nii minna, et Kliimaministeerium midagi ei saa. Jällegi aitavad ametnikud selle mure kiiresti lahendada: "Muidugi, tõhustame järelevalvet: kaks kõrgepalgalist ametikohta pluss koolitus, ja 200 000 eurot on ministeeriumi haldusalas juures nagu naksti." Ja kõik, kes loevad, vaatavad, et nii peabki olema – euroopalik. Arvestades Eesti meditsiinisüsteemi olukorda, võiksid kopterid vana hinnaga edasi lennata. Kontrolli teostati juba siiamaani hoolikalt, teostatagu edasi. Selle eelnõu võiks esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu ettekande eest! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 347 esimene lugemine lõpetada, aga meile on saabunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 347 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda ettepanekut hääletama, asume hääletamist ette valmistama. 

Auväärt kolleegid! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 347 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 9 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 347 esimene lugemine on lõpetatud. 

Jürgen Ligi, küsimus istungi juhatajale, palun!

Aitäh! Kas me saaksime kuidagi korraldada töö niimoodi, et hääletus toimub siis, kui EKRE millegi poolt on? Sel juhul meil hääletusi ei oleks vaja teha.

See on väga ebademokraatlik ettepanek, ma ei saa kahjuks sellega arvestada. Head kolleegid! Läheme järgmise päevakorra ... (Hääl saalist.) Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16.

Nüüd läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse, karistusseadustiku, kriminaalhooldusseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse (vangistusseaduse kaasajastamine ja digilahenduste kasutusele võtmine) eelnõu 227 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt justiitsministri Kalle Laaneti.

Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga muudetakse vangistusseaduse sätteid tehnoloogianeutraalsemaks, et soodustada üleminekut digitaalsele haldus- ja kohtumenetlusele. Samuti tehakse seaduses mitmeid kinnipeetava taasühiskonnastamist soodustavaid ning vangla julgeolekut kindlustavaid muudatusi. 

Lisaks muudetakse teenistusõigust reguleerivaid sätteid. Karistusseadustikus muudetakse karistatavaks kinnipidamiskohas aine ja eseme ebaseadusliku üleandmise katse. Ühtlasi täiendatakse kriminaalhooldusseadust klausliga, mille kohaselt on kriminaalhooldusaluse nõudmisel teostatud joobe tuvastamise akt positiivse tulemuse korral sundtäidetavaks täitedokumendiks. Veel muudetakse täitemenetluse seadustikku selliselt, et kinnipidamisi isikuarvelt oleks võimalik teha ka vahistatu puhul.

Eelnõus on olulisim, et sellega võimaldatakse üle minna digitaalsele asjaajamiskorrale ning laiendatakse vanglas kinnipeetavate isikute taasühiskonnastamise võimalusi: interneti kasutamist, mobiiltelefoni kasutamist avavangla kinnipeetavatel, samuti lühikese väljasõidu ajal, lühiajaliste kokkusaamiste laiendamist, sealhulgas telesilla vahendusel. Selliseid õigusi ja kohustusi reguleerivad sätted on püsinud suuresti muutumatuna, kuid arvestades ühiskonna arengut, on otstarbekas liikuda vastavalt võimalustele üle digitaalsele asjaajamisele ka vanglas ning avardada kinnipeetavate võimalusi kasutada tehnoloogiat. Näiteks võib eelnõu kohaselt vangla turvalise tehnilise võimaluse olemasolul võimaldada kinnipeetavatel vaiete, taotluste ja muude pöördumiste koostamist ja esitamist kirjaliku vormi asemel elektroonilises vormis. See oleks mugavam nii kinnipeetavale, kelle jaoks käsitsi kirjutamine võtab rohkem aega, kui ka ametiasutustele, sest käsikirjalise teksti lugemine on sageli vaevaline ja aeganõudev. Kõnesolevate digilahenduste kasutamise võimaldamiseks antakse vanglatele õigus käidelda vajalikus mahus kinnipeetavate isikuandmeid.

Eelnõuga vähendatakse seaduses sätestatud maksimaalse kartserikaristuse pikkust. Kui ka mitme täidetava kartserikaristuse kogusumma ületab 14 päeva, ei tohi isik järjest kartseris viibida üle 14 päeva. Siis tuleb teha mõistlik taastumispaus, mis ei tohi olla väiksem kui 48 tundi, ja seejärel tuleb kinnipeetaval ära kanda kartserikaristuse ülejäänud osa. Sellega viiakse vangistus[seaduse] sätted kooskõlla rahvusvaheliste soovitustega.

Veel võib näitena mainida, et vangistus[seaduse] § 32 lõiget 4¹ täiendatakse kolmanda lausega, mis võimaldab vanglal väljastada kinnipeetavale lühiajaliseks väljasõiduks mobiiltelefoni. See muudatus on oluline kahel põhjusel. Juhul kui väljasõidu ajal ilmneb ettenägematuid asjaolusid, peab kinnipeetaval olema mõistlik võimalus vanglat neist asjaoludest teavitada. Samuti peab vanglal olema võimalik kinnipeetavaga kindlasti ühendust saada.

Eelnõuga nähakse ette ka sissenõudmisele kuuluvate nõuete kinnipidamine vahistatu isikuarvele kantava raha arvelt ja muudetakse kriminaalhooldusaluse joobe tuvastamise dokument otsetäidetavaks, et vähendada tarbetut töökoormust. Vangistusseadust on aja jooksul muudetud peamiselt mõnda konkreetsesse valdkonda kuuluvate küsimuste, näiteks arestimajade ülevõtmine, või üksikküsimuste lahendamiseks, kuid praeguse eelnõuga lahendatakse mitmeid praktikas tõusetunud probleeme, mis puudutavad läbivalt kogu seadust, sealhulgas ühtlustatakse läbivalt mõistekasutust ja tehakse seaduse tekstis muid tehnilisi täpsustusi.

Nagu jutuks oli, muudetakse eelnõuga ka kriminaalhooldusseadust. Muudatusega hõlbustatakse ekspertiisikulude sissenõudmist kriminaalhooldusaluselt, kaotades vajaduse tarbetu tsiviilkohtumenetluse järele, milles üksnes kinnitatakse joobe tuvastamise dokumendi olemasolu ning kohustatakse isikut ekspertiisikulud hüvitama.

Eelnõus sisalduv karistusseadustiku muudatus muudab karistatavaks kinnipidamiskohas aine ja eseme ebaseadusliku üleandmise katse. Täitemenetluse seadustiku muudatus seondub rahaliste vahendite kinnipidamisega vahistatu isikuarvelt. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni nimel õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse, karistusseadustiku, kriminaalhooldusseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse (vangistusseaduse kaasajastamine ja digilahenduste kasutusele võtmine) eelnõu 227 oma käesoleva aasta 16. oktoobri istungil ja valmistas eelnõu ette esimeseks lugemiseks. Lisaks ministrile viibisid õiguskomisjoni istungil Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr ja vanglate osakonna nõunik Keili Kondike-Neiland. 

Eelnõu teksti või seda, mida eelnõu sisaldab, ma ei hakka teile uuesti tutvustama, sest minister just kandis väga kompaktselt ja kokkuvõtlikult selle teile siin ette. Komisjonis, peaks ütlema, toimus suhteliselt pikk arutelu. Ma peatun mõningatel teemadel, mis rohkem huvi äratasid.

Kert Kingo märkis oma esinemises, et üldjuhul on vangistuse eesmärk isoleerida inimene ühiskonnast, et tal oleks aega oma tegude üle järele mõelda. Vastavalt sellele seaduseelnõule laiendatakse vanglas kinnipeetavate isikute taasühiskonnastavate tegevuste võimalusi, näiteks interneti kasutamine. Keili Kondike-Neiland selgitas selle kohta, et taasühiskonnastavate tegevuste all mõeldakse näiteks seda, et inimene saab [vangistust mittepuudutavad] õiguslikud küsimused internetti kasutades korda ajada, näiteks oma dokumente allkirjastada ja saada ligipääsu vajalikele teenustele. See aitab kaasa sellele, et kui ta vanglast vabaneb, siis ei ole tal jäänud pooleli midagi, mis takistaks jätkata õiguskuulekat elu. Minister Laanet lisas, et kinnipeetaval on alati võimalik nii jätkata ka näiteks oma haridusteed. 

Kert Kingo tundis huvi, miks vähendatakse kartseris viibimise aega ja kas see on tingitud Assar Pauluse juhtumist, kui teda hoiti kartseris kuni kuus kuud – ilmselgelt oli tegemist kuritarvitamisega. Kalle Laanet vastas, et muudatus on tingitud eelkõige sellest, et rahvusvahelised normid ei luba nii pikalt kartserikaristust kohaldada, nagu on kehtivas seaduses lubatud. Samas märkisid nõunikud, et kui on määratud pikem kartseris viibimise karistus, siis peab selle karistuse kandmise ajal olema vahepeal vähemalt 48-tunnine paus, kui kinnipeetav ei viibi kartseris. Pärast seda kannab ta oma kartseris viibimise karistust loomulikult edasi. Nagu minister juba ütles, on kartseris viibimise maksimaalne aeg [järjestikku] 14 päeva 48-tunnise vahega. 

Eduard Odinets tundis huvi, kas kinnipeetava rahast kinnipidamiste korras muutub ka midagi sisuliselt või ainult täpsustatakse korda. Vastus oli, et suuri muudatusi üldjuhul ei toimu, küll aga tehakse seaduses muudatus, et kinnipidamisi on võimalik teha ka vahistatu kontolt. Näiteks kui kellelgi on elatis- või muud võlgnevused, siis võib need kinni pidada otse kontolt. 

Minister rääkis ka [keelatud] aine või eseme üleandmise karistatavaks muutmisest. Kui seni kehtiva seaduse järgi sai reaalselt karistada siis, kui leiti ka kinnipeetav, kellele taheti aine või ese üle anda, siis muudatuse järgi muutub karistatavaks ka üleandmise katse. Piltlikult öeldes: kui visatakse üle aia mingeid narkootikume või muud keelatud eset, saab inimene ka sellisel juhul karistada, ilma et oleks tehtud kindlaks, kellele see oli mõeldud. 

Mobiiltelefonide kasutamise kohta tundis taas kord Kert Kingo huvi, et kas kinnipeetavad peavad mobiiltelefoni ise soetama. Vastus oli ei. Need mobiiltelefonid, mis antakse avavanglas viibivatele kinnipeetavatele, kuuluvad siiski vanglale. Vanglateenistus saab alati teha nende [sisust] väljavõtteid ja vaadata, mis suhtlus oli kinnipeetaval ajal, kui ta ei viibinud vanglas. Täpsustuseks võib-olla veel niipalju, et ka praegu ei ole siiski võimalik … Tekkis küsimus selle kohta, et võib ju võtta sõbralt telefoni ja rääkida kellega tahes, kui sa oled avavanglas ja viibid tööl. Vastus oli, et seda ei saa ka praegu kontrollida ja selle seaduseelnõuga siin erilisi muudatusi teha ei ole võimalik. 

Juttu oli ka kinnipeetavate täielikust lahtiriietamisest, kuna õiguskomisjoni poole on kodanikud kaebustega pöördunud. Nii minister kui ka ministeeriumi nõunikud kinnitasid, et vanglasiseste eeskirjadega on kehtestatud, et täielikku lahtiriietamist ei toimu. Alati jääb kas särk selga või püksid jalga, täielikku lahtiriietamist ei ole. Selle [kinnituseks] soovis Varro Vooglaid saada ministeeriumist dokumenti, millega see on sätestatud. Lõppkokkuvõttes, dokumendi väljavõtte selle sätte kohta – kuna ülddokument on ametkondlikuks kasutamiseks –, mis puudutab konkreetselt lahtiriietamist, said komisjoni liikmed ministeeriumilt meilile.

Nii, lõpetuseks kaasamisest. Komisjoni esimees Eduard Odinets tegi ettepaneku, et kaasata võiks veel kord, küsides neilt osapooltelt, kes on seni eelnõu väljatöötamise käigus arvamust avaldanud, kas neil on täiendavaid ettepanekuid. Siis arutelu lõppes. Tegime menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. novembril – kõik saavad aru, et juba üle kuu aja on sellest ajast möödas, aga nii on see läinud –, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Mina tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head istungi jälgijad! Seda eelnõu nimetatakse nii, et see on vangistusseaduse kaasajastamine. See on üldsõnaliselt öeldud. 

Ma tulen selle juurde, mis on vangistuse tegelik mõte ja eesmärk: isik, kes ei suuda või ei taha ühiskonna reegleid järgida, isoleeritakse ühiskonnast, et ta oskaks hinnata, mis on vabadus, saaks aega oma tegude üle järele mõelda ja panna enda jaoks väärtused paika. Nüüd on läinud kuidagi niimoodi, et need inimesed, kes peaksid olema kõikidest soodustustest ja heaolust isoleeritud, satuvad järjest parematesse tingimustesse. Siiamaani on neil ju olnud olemas tasakaalustatud ja mitmekesine toit – nad saavad kolm korda päevas süüa, kaks korda sooja toitu –, neil on allergiavabad padjad ja tekid, ortopeedilised madratsid, juuksur, saun, spordisaal, soe tuba. Eelnõuga antakse veel palju hüvesid juurde, ükskõik kuidas neid ka ei nimetata, olgu need niinimetatud vangla kaasajastamine või taasühiskonnastamine, aga need on ikkagi hüved. 

Toon paralleeli: samal ajal ei ole meie tavainimestel, kes on väga õigus- ja seaduskuulekalt käitunud, paljusid neid hüvesid. Ei ole neil kõigil internetti, valitsuse kõrgemate maksude kehtestamise poliitika tulemusena ei ole sooja tuba, ei ole selliseid magamisvahendeid, pole õieti süüagi, rääkimata tasakaalustatud ja mitmekesisest toidust kolm korda päevas. Nad ei saa spordisaale kasutada, neil ei ole pesemisvõimalusi. Kõiki neid hüvesid, mida [pakutakse] isikule, kes peaks olema isoleeritud ja karistust kandma, nendel toredatel perekondadel ja seaduskuulekatel inimestel lihtsalt ei ole. See on väga-väga märgiline. 

Kus on meie prioriteedid? Varsti tehakse meie vanglatest sanatooriumilaadsed keskused, kus, ma ei tea, hakatakse võib-olla ka tantsuõhtuid korraldama, et [kinnipeetavad] oskaksid sotsialiseeruda ja kõigiga ilusti läbi käia, või tutvumisõhtuid või spaateenuseid, sest nii on vaja. Midagi on väga-väga valesti. 

Selle eelnõuga [tehtavad muudatused], nagu mobiiltelefonide [andmine], on otsitud põhjused. Anda kinnipeetavale võimalus helistada, kui midagi tuleb ette: lühiväljasõidul ei ole kinnipeetav üksinda, tavaliselt on keegi kaasas ja [kinnipeetav] saaks ka tema telefonilt teatada, kui on vaja. Kõik need argumendid ... 

Tegelikult näitab see ikkagi väga selgelt, mis on selle valitsuse prioriteedid. Pigem on prioriteedid kinnipeetavad kui lasterikkad pered, üldse pered, eakad, nende heaolu ja hakkamasaamine. See ongi põhjus, miks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda eelnõu kindlasti toetada ei saa. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 227 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te äsja kuulsite, on EKRE fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu 227 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Auväärt Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse, karistusseadustiku, kriminaalhooldusseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse (vangistusseaduse kaasajastamine ja digilahenduste kasutusele võtmine) eelnõu 227 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt oli 9 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 227 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu 226 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli, auväärt justiitsminister Kalle Laanet!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! See eelnõu näeb ette Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi 2015. ja 2019. aasta Haagi plenaaristungitel ning 2017. aasta New Yorgi plenaaristungil riikide kokku lepitud muudatuste ratifitseerimise. Kõnealuste muudatustega statuudis täiendatakse selliste relvade määratlust, mille kasutamist loetakse sõjakuriteoks, ning laiendatakse tsiviilisikutevastase sõjategevuse määratlust. Ühe muudatusega kustutatakse konventsiooniga liitumise üleminekusäte. Eesti Vabariik on Rooma statuudi osalisriik Riigikogus 5. detsembril 2001. aastal vastuvõetud selle statuudi ratifitseerimise seaduse alusel. Statuut jõustus 1. juulil 2002. Tasub teada, et statuudil on 2023. aasta veebruari seisuga 123 osalisriiki.

Nagu me teame, kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla genotsiid, inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja agressioonikuriteod. Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimisega loetakse eelnõu kohaselt täiendavalt sõjakuriteoks bioloogiliste relvade kasutamine, keelatud kildrelvade kasutamine ja pimestavate laserrelvade kasutamine. 

Samuti laiendatakse tsiviilisikutevastase sõjategevuse määratlust, mis käsitleb tsiviilelanike näljutamist sõjapidamise keelatud, kuritegeliku meetmena. Kuivõrd rahvusvahelise relvastatud konflikti puhul on tsiviilisikute kaitse reguleeritud juba 1949. aasta Genfi konventsiooniga, siis Rooma statuudi täiendamise ratifitseerimisega laieneb [tsiviilisikute kaitse nõue] ka sellistele relvakonfliktidele, mida ei loeta rahvusvaheliseks relvastatud konfliktiks. Peab ütlema, et meie jaoks siin midagi uut ei ole. Eesti siseriikliku õiguse järgi on kõik eelnimetatud muudatustega hõlmatud teod juba sõjakuritegudena karistatavad.

Viimase muudatusega kustutatakse konventsiooniga liitumise üleminekusäte, mis lubas ühinenud riikidel teha teatud reservatsioone kogu statuudi ülevõtmisel. Eestit selle sätte rakendamine vahetult ei puuduta, sest meie ühinesime Rooma statuudiga ilma reservatsioone tegemata. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti.

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu 226 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist oma 26. septembri istungil. Eelnõu kandis meile ette justiitsminister Kalle Laanet ja Justiitsministeeriumist võtsid veel osa kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikud Mare Tannberg ja Martin Ziehr.

Nii nagu ka minister äsja ütles, on Eesti jaoks hetkel tegemist sisuliselt deklaratiivse eelnõuga, kuna Eesti [seadustes] on vastavad paragrahvid olemas. Vajalik on ratifitseerimise protsess lihtsalt ära teha. Komisjoni esimees kommenteeris, et tegemist on olulise ja vajaliku seadusega, eriti just käesoleval ajal, kui räägitakse agressioonikuritegudest. Nähtavasti ei ole komisjoni liikmetel tekkinud selle eelnõu kohta küsimusi.

Esimees tegi ettepaneku panna hääletusele menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. oktoobril, esimene lugemine lõpetada, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 226 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Läheme järgmise juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kollektiivse esindushagi menetluse loomine) eelnõu 334 esimene lugemine. Palun taas Riigikogu kõnetooli ettekandeks, justiitsminister Kalle Laanet!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Eelnõuga luuakse kollektiivse esindushagi menetlus, mida on võimalik kasutada juhtudel, kui ettevõtjapoolne õigusnormide rikkumine on kahjustanud või võib kahjustada tarbijate või andmesubjektide kollektiivseid huve. 

Eelnõuga tehakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku, Finantsinspektsiooni seadusesse, isikuandmete kaitse seadusesse, riigilõivuseadusesse, tarbijakaitseseadusesse, tsiviilseadustiku üldosa seadusesse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusesse muudatused seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid, ülevõtmisega.

On oluline öelda, et see direktiiv on üles ehitatud Eesti jaoks uudse kontseptsiooni põhjal, mille kohaselt on kohtumenetluses menetlustoimingute tegemise pädevusega menetlusosaliseks pädevad üksused, mitte kahju kannatanud tarbijad. Selle direktiivi eesmärk on tagada tarbijaile Euroopa Liidu tasandil vähemalt ühe tõhusa kollektiivse esindushagi menetluse kättesaadavus kõigis liikmesriikides, et taotleda ettekirjutust või õiguskaitsevahendite kindlaksmääramist.

Direktiiviga võimaldatakse pädeval üksusel esitada esindushagisid nii ettekirjutusmeetmete võtmiseks, nagu rikkumise tuvastamiseks, lõpetamiseks ja edasise rikkumise keelamiseks, aga ka õiguskaitsemeetmete võtmiseks. See tähendab seda, et kollektiivse esindushagiga on võimalik taotleda eraõiguslike õiguskaitsevahendite kohaldamist, sealhulgas kahju hüvitamist. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti hinnangul võib kollektiivse esindushagi esitamise vajadus tekkida eelkõige side-, elektrituru- ja turismivaldkonnas.

Eelnõuga luuakse kollektiivse esindushagi menetlus tsiviilkohtupidamises senise hagita menetluse ühe uue liigina. Muudetakse ka tsiviilkohtu[menetluse] seadustikku – seda täiendatakse uue, eraldi peatükiga "Kollektiivse esindushagi menetlus". Samas kasutatakse siiski [terminit] "kollektiivne esindushagi", kuna see [tähistab] tuntud ja arusaadavat õigusmõistet. Selline termin on kasutusel ka rahvusvaheliselt.

Miks otsustati hagita menetluse kasuks? Eelkõige põhjusel, et hagita menetluses vaadatakse asju läbi praktilistel, mitte õigusteoreetilistel kaalutlustel, ning ka seadusandja on hagita asjade kehtestamisel lähtunud eelkõige otstarbekusest. Hagita menetlus on menetlusosalistele odavam. Teiseks on menetlus efektiivsem ja kontsentreeritum, sest kohus ei ole seotud menetlusosaliste taotlustega ning saab asja läbi vaadata täpselt sellises ulatuses, nagu vaidluse lahendamiseks vajalik on.

Kollektiivse esindushagi võib eelnõu kohaselt esitada juriidiline isik, kes on kantud valdkonna eest vastutava ministri määruse alusel peetavasse pädevate üksuste nimekirja: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Finantsinspektsioon, Andmekaitse Inspektsioon. 

Eelnõus on esitatud ka tingimused, millele peab pädev üksus vastama. MTÜ asutavate isikute arv ei ole pädeva üksuse tingimuseks. Tuleb rõhutada, et pädev üksus peab olema erapooletu. Eelkõige ei tohi teda mõjutada sellise puudutatud isiku konkurendid, kelle rikkumisest tulenevalt esindushagi esitatakse, ja ta ei tohi neist sõltuda. Samuti peab pädeva üksuse rahastamine olema läbipaistev. Erapooletuse ja rahastamise kontrollimiseks on eelnõus vastavad meetmed, muu hulgas saab ka puudutatud isik ise kohtu ees kahtlustusi tõstatada. Menetluskulud kannab see menetlusosaline – pädev üksus või ettevõtja –, kelle kahjuks asi lahendatakse.

Samuti rõhutan, et eelnõu ei käsitle materiaalõigust. Materiaalõigust ei muudeta. Tegemist ei ole uute nõuetega, uusi õigusi tarbijatele juurde ei tule. Tarbijad saavad ka praegu oma nõuded kohtus maksma panna põhiseaduse § 15 järgi. Eelnõu loob üksnes uue menetluskorra. Varem oli probleem pigem selles, et kuigi Eesti õiguses on võimalik esitada ühiseid hagisid, võtta ühine esindaja ja nõudeid loovutada, ei olnud väikeseid nõudeid tarbijatel majanduslikult mõttekas kohtu kaudu maksma panna. Seetõttu oli paratamatult olukord, kus ettevõtjatel oli tegelikult lihtne tarbija õigusi rikkuda, ja need rikkumised võisid jääda suure tõenäosusega heastamata.

Näide. Õiguskaitsemeetme saamise esindushagi puhul saaks näide olla mingi olukord, kus näiteks teenuse osutaja on võtnud tarbijagrupile teenuse osutamise eest kokkulepitust suuremat tasu. Sageli on sellise olukorra näiteks toodud Aktsiaseltsi Tallinna Vesi hinnavaidlust, milles tunnistas Riigikohus 2017. aastal, pärast aastaid kestnud vaidlusi, teenuse hinna seadusega vastuolus olevaks. See tähendab, et Tallinna Vee kliendid maksid aastaid seaduses sätestatust suuremat tasu. Aktsiaseltsi Tallinna Vesi börsiteadete kohaselt on nende vastu esitatud mitmeid kahju hüvitamise nõudeid, mis on endiselt menetluses. Pärast Riigikohtu otsust koondasid ka [Eesti] Omanike Keskliit ja Eesti Korteriühistute Liit nõuded Tallinna Vee vastu, kuid pole selge, kas jõuti ka nõuete esitamiseni. Teade esitati 2019. aastal.

Veel tuleb öelda, et eelnõuga muudetakse ka riigilõivuseadust ja kehtestatakse kollektiivsele esindushagile ühtne riigilõivumäär 420 eurot, nagu see on ka praegu mittevaralise nõudega hagiavalduse esitamisel. Tsiviil[kohtu]menetluse seadustiku kohaselt on riigilõivu tasumisest vabastatud Eesti Vabariik kui menetlusosaline, seega ka Andmekaitse Inspektsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ning Finantsinspektsioon.

Kollektiivse esindushagi näol on tegemist uue võimalusega Eesti tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu puudub senine praktika, mille pinnalt prognoosida, kui palju kollektiivseid esindushagisid tulevikus esitatakse või milliseid sektoreid või kauplejaid regulatsioon teistest rohkem mõjutama hakkab. Euroopa Komisjoni koostatud mõjuanalüüsis ja sellele eelnevates komisjoni ülevaadetes on nimetatud järgmised majandussektorid kui suurema riskiga sektorid: telekommunikatsioon, finantsteenused ja kindlustus, energeetika, turism ja reisijate vedu, kaugmüük, tervishoid ja tarbekaubad. Aitäh teile!

Suur tänu! On vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul sisu kohta ei olegi tegelikult praegu küsimust, vaid selle teksti kohta, mis on seletuskirjas. Te lugesite seletuskirjast ühe koha ette ja panite rõhu õige koha peale. Aga kui seda lugeda, siis tegelikult vist peaks selle lõigu kuidagi ümber sõnastama või tegema redaktsioonilise paranduse, sest praegu tuleb välja, et menetlustoimingute osaliseks on pädevad üksused "ja mitte kahju kannatanud tarbijad". Kuidas saab menetlusosaliseks olla mitte kahju kannatanud tarbija? See "ja" [ühendab] seal vahel loetelu. Selle peaks natukene ümber sõnastama, et vältida mitmeti mõistmist. Ma lugesin mitu korda ja siis vaatasin, et siin on vist mingisugune kala sees.

Ma väga loodan, et Riigikogu menetluses tehakse esimese ja teise lugemise vahel kõik täpselt sellised parandused, mis vajalikud on.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole, suur kompromiss on leitud. Head kolleegid! Nüüd palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Liisa-Ly Pakosta.

Suur aitäh! Ma võin sama koha pealt kohe jätkata. Õiguskomisjon leidis pärast väga pikka arutelu täiesti konsensuslikult, et see eelnõu vajab muutmist ja parandamist ja ees on veel pikk töö. Kuna ma juba konsensuse juurde jõudsin, siis ütlen alustuseks ära meie otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13. detsembril, konsensuslikult, esimene lugemine lõpetada, konsensuslikult, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, konsensuslikult, ja määrata muudatusettepanekute [esitamise tähtajaks] kümme tööpäeva. 

Nüüd tutvustan arutelu. Kuna selles arutelus ei olnud vahet koalitsiooni‑ ja opositsioonisaadikute arvamuste vahel, siis kui te lubate, toon ma välja olulisemad sisupunktid, nimetamata konkreetseid nimesid. See võimaldab mul pikka arutelu lühemalt edasi anda. Suur küsimus oli komisjoni liikmete jaoks see, kuidas tekivad nimekirja need pädevad asutused, kellel on õigus tarbijaid esindada. Siin on eelnõu praegu ette näinud kaks varianti: esimene on riigiasutused ja teine on kõikvõimalikud muud juriidilised isikud, sealhulgas nii äriettevõtted ja mittetulundusühingud kui ka tulundusühingud. Osa küsimusi puudutas ka seda, et kooskõlastusringil on välja toodud, et võib-olla peaks [pädevate asutuste] ring olema kitsam ja seal ei peaks olema kedagi muud kui näiteks ainult mittetulundusühingud. See on ka olnud direktiivi eesmärk – toetada tarbijaid esindavaid mittetulundusühinguid. 

Osa küsimusi oli selle kohta, kuidas pädevate asutuste või organisatsioonide täpsem reguleerimine käib ja millised on selle regulatsiooni erisused riigisiseste ja piiriüleste hagide puhul. Samuti tekitas küsimusi see, kas võib olla niimoodi, et kokku tuleb kahest inimesest [koosnev] mittetulundusühing, kes hakkab [tarbijaid] esindama, või võtab mõni advokaadibüroo, kellel on hinges ja südames tarbijate murede mõistmine, endale lisatööd juurde. Praeguse eelnõu kohaselt on kõik need variandid võimalikud. See on üks küsimusi, mille puhul peeti edasist arutelu vajalikuks.

Teine suur küsimuste hulk puudutas seda, mida tähendab [eelnõu] töömahu ja riigieelarve jaoks. Nimelt on ministeerium olnud eelnõu [koostamisel] väga optimistlik – töö maht ei suurene ei kohtutel ega riigiasutustel ja täiendavaid riigieelarvelisi eraldisi ei ole vaja. Kooskõlastustabelist näeme seda, et vähemalt kohtud ei ole seda optimismi jaganud. Minister eelnevalt ütles, et on vast keeruline prognoosida esindushagidega seonduvat töökoormuse kasvu. Seda küll ei arutatud komisjoni istungil, aga vaatasin pärast komisjoni istungit järgi, niipalju kui on avalikest andmetest võimalik leida: riikides, kus on see direktiiv üle võetud, on hagide hulk ikkagi nähtavalt kasvanud.

Nüüd tulen tagasi komisjoni arutelu juurde. Omaette teemaks oli see, kas direktiiv tuleks üle võtta kitsalt või laialt. Direktiivi enda lähenemine on selline, et direktiiv on suunatud minimaalsele harmoneerimisele, aga Eesti õiguses võtab eelnõu selle praegu üle väga laialdaselt, luues tarbijate jaoks mõlemad võimalused – nii riigiasutuste kui ka valitsusväliste organisatsioonide kaudu. See erisus tuleneb ministeeriumi esindajate sõnul sellest, et Eestis ei ole välja kujunenud selliseid tarbijakaitseorganisatsioone peale omanike keskliidu, kes saaksid sellist ülesannet, nagu direktiiv ette näeb, täita. Kuna Eestis ei ole välja kujunenud valitsusväliseid organisatsioone, kes tarbijate huvide kaitse eest seisaksid, ongi eelnõus tehtud selline väga laialdane ettepanek. Samuti ei ole eelnõus kitsendatud valdkondi, kus vastavaid hagisid esitada saaks. Ka selle kohta oli küsimus, kuna eelnõu seletuskiri toob välja, et kui me võtaks direktiivi kitsalt üle, siis ei oleks väga paljud tarbijate kaitseks suunatud hagid üldse võimalikud. Küsimus jäigi üles, kas see on mõistlik, et Eesti tarbijate kaitse on niivõrd palju laiem, või tuleks ikkagi vaadata võimalike kitsenduste poole.

Omaette teemaks olid tasud. Nimelt näeb eelnõu ette, et ka hagita menetluses on selle kaebuse esitamise eest võimalik küsida tasu sellel organisatsioonil, kes vahendamise enda peale võtab. Praegu sellel tasul piiri ei ole. Et headel töökaimudel oleks lihtsam aru saada, siis näide, mida komisjoni aruteludes toodi, oli see, et kui jääb üles kontserdipilet, mis maksis 50 eurot, siis on põhimõtteliselt võimalik küsida esindamise eest 100 eurot – see katab esindamise kulusid. Üles jäi see arutelu teema, kas peaks olema mingisugune piir, näiteks maksimaalselt 30% õiguskaitsemeetmete kogumaksumusest. Sama teema on tegelikult välja toonud ka Euroopa Komisjon, kelle eesmärk on see, et Euroopas ei tekiks samasugust olukorda nagu Ameerika Ühendriikides, kus sellised ühishagid on praktikas kujunenud sellisteks, et kasu saavad peamiselt juristid, ja tarbijatel ei pruugi olla mingisugust võimalust kasu saada. Selles valguses kerkis eraldi üles advokatuuri ettepanek, et tõepoolest, kõige selle vältimiseks võiksid pädevad asutused või organisatsioonid olla üksnes mittetulunduslikud ühingud. Tõenäoliselt see ka edasises menetluses kaalumisele tuleb.

Omaette arutati seda, et kas juhul, kui riigiasutusele [esitatakse] soov tarbijaid esindada, peab ta selle esindamise ette võtma või võib ta seda teha vabatahtlikult. Selgitustest ilmnes, et eelnõu kohaselt on võimalik ka selline olukord, kus ametnik märkab, et siin võib olla tegemist tarbijate huvide kahjustamisega, ja algatab ise tarbijate kaitse ettevõtte vastu. Ka selline võimalus on olemas. Samal ajal on olemas ka võimalus keelduda. Tõsi, keeldumise aluseid seal eelnõus päris selgesti ei olnud, ka see küsimus jäi üles.

Tõesti, arutelu oli väga pikk ja põhjalik. Märkimata on mul veel see, kas kollektiivne hagi tekiks juhul, kui kaebuse esitaja on üks inimene. Praeguse eelnõu puhul on alampiir, millest alates on tegemist kollektiiviga, määratlemata. Ministeeriumi esindaja tõi välja, et osas liikmesriikides on selleks miinimumarvuks seatud 50, aga kuna Eestil seda praktikat veel ei ole, siis on ministeeriumi praegune ettepanek, et miinimumarvu ei ole. Tunnetuslikult võib öelda, et see 50 miinimumina hakkas komisjoni liikmete hulgas juba oma elu elama. See võiks tõesti olla arutluse all, et mingisugune miinimum ikkagi seada.

Kokkuvõtteks: kogu pika ja põhjaliku arutluse tulemusena tundus komisjoni liikmetele, et selle eelnõu sisus on veel terve hulk teemasid, mida tuleb põhjalikumalt avada. Komisjoni liikmed arvasid, et ka kaasamisringi teeb komisjon laialdaselt uuesti. Kokkuvõtlikult otsustati, et nende seisukohtade valguses tegelevad nii ministeerium kui ka komisjon selle eelnõuga edasi. Selle arusaamise põhjal tehti ka otsused, mida ma kohe alguses tutvustasin. See oli lühike kokkuvõte pikast arutelust. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõele au andes peab ütlema, et kolleeg Pakosta juba tegi väga hea ülevaate nendest probleemidest, mis selle eelnõuga seonduvad. Muidugi on üks võimalus selle kriitika pinnalt asuda seisukohale, et eelnõu vajab põhjalikku remonti, aga teine võimalus on öelda, et see eelnõu on praegusel kujul sedavõrd defektne, et parem oleks see menetlusest välja arvata ja anda ministeeriumile võimalus tulla tagasi oluliselt parema, läbimõelduma eelnõuga. Sellest tulenevalt teeme meie ehk Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku see eelnõu menetlusest välja arvata. Ma ei hakka väga palju teie aega kulutama selleks, et korrata neid kitsaskohti, mille kolleeg Pakosta juba esile tõi, aga lühidalt siiski mainin, kuna me sellise ettepaneku tegime.

Esiteks seesama küsimus, kes on selle eelnõuga ette nähtud regulatsiooni tegelikud kasusaajad. Tõepoolest, ka advokatuur on oma arvamuses väga selgelt osutanud [muudatuste vajalikkusele]: "Teeme ettepaneku täpsemini piiritleda, milline juriidiline isik saab olla pädevaks üksuseks. Kontseptuaalsel tasandil võiks välistada äriühingud ja tulundusühingud ning lubatud olla MTÜ-d või sarnased kasumit mittetaotlevad organisatsioonid [ehk sihtasutused – V. V.], kes esindavad oma liikmete või tarbijate huve. Selliselt oleks tarbijakaitse eesmärgid efektiivsemalt tagatud ning minimiseeritud oht, et pädevate üksustena registreeritud äriühingute tegevus kollektiivsete hagide esitamisel lähtub peaasjalikult tulu teenimise eesmärgist, jättes tarbijate huvid sisuliselt tagaplaanile."

Ministeerium ei ole pidanud vajalikuks selle meie hinnangul täiesti põhimõttelise kriitikaga arvestada. Ikkagi on [eelnõus] sees võimalus, et pädevad üksused võivad olla äriühingud. Täiesti vabalt võib juhtuda nii, et regulatsioon kujuneb välja mingisuguse lobi tulemusel, kui lobistid olid just nimelt isikud, kes soovisid hakata seda kasutama ärimudelina – seal, kus tarbijad ise ei pöörduks kohtu poole oma õiguste kaitseks, hakkavad seda tegema nii-öelda pädevad üksused kasumi taotlemise eesmärgil. Sellist praktikat me oleme tegelikult siin viimastel aastatel ka näinud, näiteks endine vandeadvokaat Robert Sarv, kes nüüdseks tegutseb juristina, esitab väga palju igasuguseid moraalse kahju hüvitamise hagisid kohtutele ja on kohtuid päris palju üle ujutanud selliste hagidega. Jääb küll selline mulje, nagu ma olen ka kuulnud, et sageli ei olegi nende asjade initsieerijad mitte need isikud ise, kelle nimel hagid esitatakse, vaid juristid, kes sellist teenust pakuvad ja selle pinnalt endale raha teenivad. Mingis mõttes on see värdnähtus, ma ütleksin. 

Nüüd teiseks: konkreetne probleem seondub asjaoluga, et inimesed võivad hakata pöörduma nende organisatsioonide asemel, kellele nad peaksid selle eest tasu maksma, nii-öelda pädevate üksuste poole, näiteks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Nii võib vabalt tekkida olukord, et esindushagisid on rohkem kui erinevatel ametitel ressursse nende hagidega tegelemiseks. Hagidega tegelemiseks hagita menetluses – see on ka üks naljakas olukord ausalt öeldes. Nii et kohtute koormus ja ka bürokraatlik koormus võivad märkimisväärselt suureneda ja keegi ei ole saanud hinnata, mis mõju võib sellel olla riigieelarvele. 

Edasi. Samuti võib juhtuda, et konkurendid ettevõtetes saavad hakata loodud lahendust ära kasutama selliste mitte heas usus käivitatud menetluste algatamiseks. Näiteks on üks ettevõte, kes osutab tarbijatele teenuseid, ja teine ettevõte sealt kõrvalt võib tegelikult suunata protsesse nii, et pädev üksus mingisuguse ametkonna näol, näiteks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti näol, hakkaks pöörduma konkurendi vastu kohtusse. Täiesti vabalt võib juhtuda, et nii lähebki. 

Kokkuvõtlikult: pädevatele üksustele ametkondade näol antakse jälle võimu juurde. Meie sellist suundumust põhimõtteliselt ei pea õigeks. Pigem peaks ikkagi vaatama, kuidas juba olemasolevaid võimupiire koomale tõmmata. See on kokkuvõtlikult meie põhjendus. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 334 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 334 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletamist ette valmistama. 

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 334 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 54, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 334 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Vabandan! Tahaks protokolli huvides märkida, et tundub, et täna hääletasid siin mitu saadikut kogemata teisiti, kui plaanisid. Tahtsin eelnõu toetada – olen selle tagasilükkamise vastu –, aga praegu läks kirja teistpidi. Nii et vähemasti stenogrammis on see korrektsel viisil.

Aitäh!

Head kolleegid, läheme tänase päevakorraga edasi. 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Kalle Laaneti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mida selle eelnõuga muudetakse: esiteks, valimisseaduste täpsustamisega luuakse suurem õigusselgus selles, millised on teiste asutuste ülesanded seoses infosüsteemidega, mida kasutatakse valimiste korraldamiseks. Muudatusega seonduvad eelnõu § 1 punktid 2 ja 3 ning § 5. Teiseks täpsustatakse Riigikogu valimise seaduses sätestatud elektroonilise hääletamise reeglistikku, tuginedes viimastel valimistel ilmnenud olulisematele kitsaskohtadele. Nii on Riigikogu valimise seaduse § 38 lõikega 4 täiendamise eesmärk täpsustada seaduse tasandil valija õigust lõpetada valimistoimingud pärast kella 20. Hääletustoiming võimaldatakse lõpuni viia 15 minuti jooksul pärast hääletamise aja lõppemist, aga loomulikult peaksid ka valijad ise hea seisma selle eest, et nad alustaksid elektroonilise hääletamisega aegsasti ega jätaks hääletamist viimasele minutile. 

Kolmandaks, tervikuna antakse uus sõnastus Riigikogu valimise seaduse peatükile 7¹ põhjusel, et Riigikohus on korduvalt viidanud, et seaduse reservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja ehk Riigikogu. See käib ka valimisõiguse kohta. Seetõttu kehtestatakse eelnõuga seaduse tasandil Vabariigi Valimiskomisjoni [25.01.2021] otsuse nr 3 "Tehnilised nõuded elektroonilise hääletamise üldpõhimõtete tagamiseks" ja [03.02.2021] otsuse nr 4 "Elektroonilise hääletamise organisatsiooni kirjeldus" regulatsioon. 

Loobutud on tarbetutest kordustest seaduses ning praktilisest töökorralduslikku laadi regulatsioonist, näiteks rakkerühma koosseis ja muu selline. Riigikogu valimise seaduse § 48³ lõikega 4 täiendamise eesmärk on suurendada avalikkuse usaldust avalikult korraldatava proovihääletamise abil. Paragrahvi 48³ lisatakse uus lõige proovihääletamise kohta. Enne elektroonilise hääletamise algust korraldab riigi valimisteenistus avalikult proovihääletamise. Valimiste elektroonilise hääletamise vastu usaldusväärsuse suurendamiseks täiendatakse Riigikogu valimise seaduse § 60¹ lõikega 1¹ eesmärgiga kirjeldada seaduse tasandil toiminguid, mis tehakse pärast elektroonilise hääletamise lõppemist ja enne seda, kui riigi valimisteenistus alustab elektrooniliste häälte lugemist. 

Eelnõuga sätestatakse ka selge norm, et arvesse võetakse vaid elektroonilise hääletamise ajal saadud hääled. Süsteemi testimisel, proovihääletuse ajal ja eelhääletamise aja väliselt saadud hääli arvesse ei võeta. Sõltumata hääletusviisist reguleeritakse eelnõuga valija isiku tuvastamine ühtselt seaduse alusel. Varem tuvastati elektroonilise [hääletamise] korral valija isik näiteks Vabariigi Valimiskomisjoni otsuses määratud korra alusel. Nüüd nähakse eelnõuga ette, et isiku tuvastamisel elektroonilise hääletamise süsteemis kasutatakse isikut tõendavate dokumentide seaduses sätestatud digitaalseks isiku tõendamiseks ette nähtud dokumenti. Samuti luuakse õiguslik alus kasutada valija tuvastamisel isiku tuvastamise vahendite [seas] ka e-identimise süsteemi. Smart-ID on e-identimise süsteemi lahendus, mis võimaldab e-teenustesse sisse logida ja digiallkirja anda. Smart-ID ei ole küll riiklik e-identimise süsteemi lahendus, kuid Smart-ID konto registreerimise aluseks on riiklik isikut tõendav dokument, seega on Smart-ID kõrge usaldusväärsuse tasemega. 

Muuseas, ettepaneku võimaldada edaspidi elektroonilisel hääletamisel isiku tuvastamist ka e-identimise süsteemi kaudu tegid selle eelnõu väljatöötamiskavatsuse käigus muu hulgas Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Teile on ka päris mitu küsimust. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh! Tegemist on erakordselt halva, küünilise ja valeliku eelnõuga. Esiteks, see jutt, mida meile esitatakse, et [eelnõu] lahendab Riigikohtu esile toodud probleeme elektroonilises valimises, on täiesti eksitav. Ei lahenda. Ei lahenda ühtegi päris probleemi: kontrollitavuse probleemi ei lahenda, vaadeldavuse probleemi ei lahenda, korraldajate üle parema kontrolli [vajaduse probleemi] ei lahenda ja ei lahenda ka seda [olukorda], et täitevvõim otsustab, täitevvõimul on otsene mõju valimisprotseduuride üle. Küll aga laiendab see eelnõu sedasama elektroonilist valimist veelgi vähem kontrollitavate ja üldse mitte Eesti riigiasutuste kontrollitavate elektrooniliste tehniliste lahenduste [kasutamisega]. Mis see loogika teil on? Loomulikult, kui ministeerium tahab, siis ta algatajana [võib teha, mida vaja]. Aga mis see loogika teil on, kui probleem on olemas, aga te teete seda hullemaks?

Aitäh, austatud küsija! See on teie seisukoht. Valitsuse ja Justiitsministeeriumi seisukoht on hoopis teistsugune, aga demokraatlikus riigis on meil kõigil õigus oma arvamust avaldada. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te vist väga ei vastanud kolleeg Helme küsimusele. Ma loodan, et te äkki kasutate võimalust seda teha minu küsimusele vastates. Mina mõtlen selle peale: põhiseaduse kohaselt peavad valimised olema ju ühetaolised ja salajased ning toimuma ühel konkreetsel päeval – see on märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale. Selle asemel et liikuda tagasi põhiseadusega kooskõlas oleva valimiste korralduse poole, mida praegune valimiste korraldus ilmselgelt ei ole, toote te nüüd meie ette eelnõu, millega me liigume veelgi kaugemale põhiseaduses määratletust. Miks?

Nüüd ma jõuan oma küsimuseni. Kas teie hinnangul ei võiks pigem liikuda selles suunas, et teha nii, nagu on põhiseaduses kirjas? Seda enam, et juba ligi 40% [inimestest] ei pea viimatise küsitluse kohaselt e-valimisi usaldusväärseks. See on ju tõsine legitiimsusdefitsiit, mida ei tohiks lihtsalt niisama ignoreerida.

Aitäh, härra Varro Vooglaid! See tähendab ju seda, et 60% [inimestest] toetab e-valimisi. Ma mõistan teie muret, aga mul on väga selge arusaam sellest, et me maailma, ühiskonna ja ka Eesti arengut tagasi pöörata ei saa. Te tahaksite minna tagasi pabersedelitel valimiste juurde, mida te olete ka väga selgelt ja avalikult öelnud. Minu seisukoht ja praeguse valitsuse seisukoht on kindlasti see, et me peaksime inimestele tegema oma põhiseadusliku õiguse teostamise võimalikult lihtsaks, ja see on üks eelnõu, mis annab rohkem õigusselgust, [selle koostamisel] on lähtutud Riigikohtu ettepanekutest. Sellest tulenevalt on selle eelnõu [sätted] kirjutatud.

Jaak Valge, palun! 

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on selline siiras küsimus, millele ootan siirast vastust. Eriti [hea oleks,] kui [saaksite] seda numbriliselt väljendada. Eelnõu seletuskirjas on nimelt toodud Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi küsitlusuuringu tulemused, mille kohaselt ei ole Eesti inimeste usaldus[määr] Eesti e‑hääletamise vastu kunagi 80% ületanud. 2013. aastal oli see [protsent] kõige madalam, seejärel hakkas olukord paranema, ent 2019. aastal algas taas langus ja 2023. aastaks on usaldus[määr] vähenenud 60%‑st allapoole. See on ülimadal ja kindlasti ohustab valitavate kogude legitiimsust. Küsin seda: kui madalale teie arvates peaks usaldus[määr] langema, et e‑valimised Eestis lõpetataks?

Aitäh selle küsimuse eest, siira küsimuse eest! Ma alati proovin teile siiralt vastata ja kindlasti ei taha teile midagi mittesiirast öelda. Kui madalale peab [usaldusmäär] langema? Milleks on e-valimised üldse ellu kutsutud – nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, eelkõige ju selleks, et valijal oleks [valimise õigust] võimalikult lihtne teostada, oma seisukohta väljendada. Kas 60% toetust on palju või vähe – kui ma vaatan seda graafikut siin, siis [on näha, et] seda, kas [usaldusmäär on] 60% või natukene alla 60%, on jube keeruline graafiku põhjal hinnata, eks ju. Miks see nool tänapäeval natukene alla läheb, on ju tingitud paljudest asjadest. See on tingitud sellest retoorikast, mida e-valimiste vastased ühiskonnas levitavad, ja on tingitud kindlasti ka sellest, millises ühiskonna arenguetapis me praegu oleme – maailmas on sõda, ühiskonnas on hästi palju rahulolematust. Seal on väga palju põhjuseid, miks [e-valimiste usalduse määr] on allapoole läinud. 

Aga ma veel kord ütlen: selle eelnõu aluseks on eelkõige Riigikohtu ettepanekud, kuidas muuta e-valimise süsteemi veel rohkem usaldusväärseks. See on ju selle sisu. Me määrame teatud normistikke seadusandja tasandil, mitte ei [tee seda] valimiskomisjon ega valimisteenistus. Aga pean tunnistama, et siiralt saan öelda seda, et ma ei oska öelda, missugune see [usaldus]protsendi langus peaks olema, et e‑valimised ära keelataks, ja mis selle põhjustaja oleks. Ülikeeruline.

Aitäh! Järgnevalt Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Te enne püüdsite siin öelda, et need, kes e‑valimistes kahtlevad või nende vastu on, ei tunnista progressi ja kuidagi tahavad tagasi minna kiviaega. Ma tuletan meelde, et pabervalimisi kasutab sisuliselt ikkagi terve maailm. 

Te ütlesite, et ühiskonnas on praegu sellised sõjast tingitud meeleolud ja nii edasi, aga ma tuletan meelde, et Venemaa on väga aktiivne e-valimiste [jälgija] ja igasugu nüansside kasutaja. Millise hinnangu annaksite näiteks Šveitsile ja Soomele? On nad kuidagi tagurlikud riigid, sest nemad arvavad, et pabervalimistega peaks ikkagi jätkama, ja on seda teed läinud? Mis nendel riikidel viga on? Ühel juhul me toome neid Euroopas eeskujuks kui musternäiteid, aga praegu, valimiste puhul on nad kuidagi tagurlikud. Mida soomlased ja šveitslased siis valesti teevad, et nad on otsustanud jääda paberhääletamise juurde? Sellel on kindlasti omad põhjused.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma veel kord täpsustan, et ei Soomes ega ka paljudes teistes riikides ei ole praegu e-valimisi. See, miks nad ei ole e-valimisi rakendanud, on nende siseriiklik küsimus. Minu rõhuasetus oli see, et me ei saa tagasi minna [ainult] pabervalimiste juurde, kusjuures meil ei ole tegelikku põhjust e-valimisi kahtluse alla seada.

Aitäh! Järgnevalt Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt: ma loodan, et see, et te seal loožis istute, mitte siin minu selja taga, on lihtsalt kuidagi nii sattunud, mitte et te ei sooviks minu meeldivas seltskonnas aega veeta. 

Aga tuleme nüüd korra e‑valimiste teema juurde. Ma arvan, et e‑valimised on üks hea asi, aga see ei tähenda, et sellel süsteemil ei ole kitsaskohti. Ilmselgelt võiks selle eelnõu eesmärk olla nende kitsaskohtade likvideerimine. Ometigi, ma loen teile ette ühe lõigu: "Nutiseadmega hääletamise kasutuselevõtt eeldab mitme riski aktsepteerimist või maandamist viisil, mida praegused pakutud lahendused piisavalt ei tee. Need riskid võivad aga kahjustada valimiste salajasust, läbipaistvust ja usaldusväärsust." Seda on öelnud härra Oliver Kask, kes on Vabariigi Valimiskomisjoni esimees. Mida te tema kriitikale vastu ütleksite? Veel kord: tegemist ei ole poliitilise kriitikaga, vaid konkreetselt Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe kriitikaga.

Aitäh! See on väga hea küsimus, aga enne ma kommenteerin, miks ma seal taga ei istu. See koht oli lihtsalt hõivatud tollel hetkel, kui ma saali tulin. Mulle on alati meeldinud meeldivate inimeste seltskonnas istuda.

Aga see küsimus on selles mõttes ääretult hea, et [ma saan nüüd kinnitada, et] selle eelnõu raames me ei ütle, millise seadmega on võimalik valida, vaid seda ütlevad enne valimisi valimiskomisjon ja valimisteenistus. Nemad ütlevad, kas mobiilseade on turvaline ja vastab kõigile nõuetele, mis on seaduses kirjas. Nemad ütlevad seda, mitte see eelnõu. See on tehnoloogianeutraalne eelnõu.

Aitäh, hea minister! Kuna küsimusi on veel päris palju, siis te ei saa sinna taha istuma veel minna. Jätkame küsimustega. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Senini on probleem olnud see, et ID‑kaarti antakse teistele kasutada. Täiesti suvalised inimesed hääletavad kellegi teise nimel ja seda ei saa kontrollida. Nüüd te teete sellise võimaluse. Kuna mobiiltelefone saab vabalt jagada, siis veel vähem puudub mingi kontroll selle üle, kes [tegelikult] hääletab. Kui jaburaks see asi võib minna? Kas te ise ka usute, et see teeb midagi paremaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan viidata eelmisele vastusele: selle eelnõuga ei anta ei õigust seadet kasutada ega keelata seadme kasutamist ära. See on õiguslik raamistik. [E‑valimistel lubatud seadmed] otsustavad enne valimisi valimiskomisjon ja valimisteenistus.

Järgnevalt Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tulen sellesama jutu juurde tagasi, et pabervalimisi kasutavad kõik normaalsed riigid ja elektroonilist valimist kasutavad Venezuela ja Venemaa – ja meie, või siis Reformierakonna valitsus, tahame olla samas kambas. Enne oli ilus retooriline küsimus, et miks siis üldse kasutatakse e‑valimisi. No me kõik teame vastust: sellepärast, et muidu ei saaks Reformierakond valimisvõitu. 

Aga see, mida kolleeg Mölder küsis, on tegelikult oluline. Valimiskomisjon tegi selle eelnõu maatasa – [süsteem] ei ole turvaline, ei aita kaasa valimiste paremale korraldamisele ja nii edasi ja nii edasi, see ei aita kaasa valimistel häälte lugemise paremale kontrollimisele. Meie ei ole valimiskomisjoniga suured sõbrad – me oleme neid erinevatel valimistel korduvalt kohtusse kaevanud –, aga [siiski ütlen, et] ka valimiskomisjoni kriitikat ei võtnud ei Justiitsministeerium ega valitsus arvesse. Kes siis mida üldse ütlema peab? Riigikohtu kriitikat te ka arvesse ei võta, lähete hoopis teises suunas, kui Riigikohus soovitas. Valimiskomisjoni te ei kuula. Mis selle asja mõte siis üldse on?

Kui me räägime valimiskomisjoni kriitikast, siis [täpsustan, et] valimiskomisjoni kriitika oli suunatud sellele, et europarlamendi 2024. aasta valimisteks ei ole see süsteem nii hästi valmis, et mobiiliga valimine võiks olla turvaline. See, et 2024. aastal toimuksid europarlamendi valimised mobiili teel, on päevakorrast maha võetud. Ma veel kord rõhutan: seda, millise seadmega võib valida ja kus saab valida, ütleb valimiskomisjon koos valimisteenistusega.

Järgnevalt Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Pean tunnistama, et ausalt öeldes oli veider kuulata seda juttu progressist, millega te põhjendasite e‑valimiste laiendamist m‑valimistega. See jutt oleks arusaadav, kui kogu ülejäänud maailm või vähemalt suur osa läänemaailmast oleks läinud seda teed, et nad hakkavad elektroonilist valimist kasutama, aga Eestis seda endiselt veel ei ole. Siis võiks rääkida, et me peame ka progressiga kaasa minema. Aga olukorras, kus riigid, mille majanduslik järg ja mitmes mõttes ka muu arengutase on kõrgem kui Eestis, ei ole seda teinud, jääb teie sõnadest selline mulje, et nemad on justkui alaarenenud ja selle tõttu ei ole nii kaugele jõudnud kui meie. Tegelik põhjus seisneb ju selles, et nad pole pidanud e‑hääletamise süsteemi usaldusväärseks. 

Selle tõttu ma küsingi teie käest. Te ütlesite, et teie olete lähtunud eesmärgist, et tuleb teha valijatele, kodanikele valimistel osalemine võimalikult lihtsaks. Aga kumb on tegelikult olulisem kaalutlus, kas lihtsus või usaldusväärsus, olukorras, kus 40% [inimestest e‑hääletamist] ei usalda?

Aitäh! Need kaks asja on koos: lihtsus ja usaldusväärsus. 60% usaldavad. Aitäh! (Varro Vooglaid saalist: "Te ei vastanud mu küsimusele. Kumb on olulisem, kas lihtsus või usaldusväärsus?") Mõlemad on olulised, ma vastasin. Mõlemad on olulised. (Hääl saalist.) Loomulikult.

Nii, järgmine küsimus. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eestis võib ju olla tehnilist oskust, aga juriidiline riigiõiguslik taiplikkus on meil karikatuursel tasemel – põhiseadusel trambitakse kirsadega sõna otseses mõttes, ja pikemat aega. On täiesti selge, et selle valimissüsteemi peamine probleem on kontrollimatus. Te ei ole võimeline seda süsteemi meile usaldusväärselt kontrollimiseks andma, erinevalt paberil valimistest. 

Ma küsin inimfaktori kohta. Teie kunagises haldusalas Kaitseministeeriumis töötas Herman Simm, Eesti riigi usaldusisik, vabariigi saladuste valvur, aga teate ise, mis juhtus. Mis te arvate, kas te välistate inimfaktori e‑hääletamise manipuleerimise ja võltsimise osas?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult ei saa midagi välistada. Täpselt samamoodi ei saa välistada seda siis, kui hääl antakse paberkandjal. See tähendab seda, et järelevalve ja kontroll, järelevalvemehhanismid peavad olema nii tõhusad, et rikkumisi on võimalik vältida. 

Mis puudutab Herman Simmi, siis mul on hea meel öelda, et kui Herman Simm oli NATO kontaktisik ja mina olin tol hetkel siseminister, siis ta nõudis, et ma läheksin temale Kaitseministeeriumisse aru andma, et saada NATO saladuse luba. Mu sisetunne ütles, et ma päris nii ikkagi ei tee, ja ma ei läinud temale aru andma. See oli kõrvalepõige.

Aitäh! Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt minister! Kuulasin täna siin seda debatti, kui paar kolleegi viitasid sellele, kuidas e‑hääletamine on osa Eesti inimeste arvates ebausaldusväärne. Aga kui ma vaatan statistikat e-hääletajate osakaalu kohta kõikidest [valimistel] osalenud hääletajatest, siis sellest ajast peale, kui Eestis saab e‑hääletada – ehk 2005. aastast –, on see [osakaal] tegelikult iga kord tõusnud. Viimastel Riigikogu valimistel hääletas esimest korda rohkem inimesi e-hääletades kui paberhääletades. Kas teie arvates see tegelikult viitab sellele, et e‑hääletamise usaldusväärsus on Eesti inimeste seas just tõusuteel?

Aitäh selle küsimuse ja viite eest! Mina ütleksin, et Eesti inimesed on tõesti usaldavad ja on võtnud selle [süsteemi] teatud mõttes omaks. Tahan veel kord korrata: mina küll ei näe, miks me peaksime selle tagasi pöörama selles võtmes, et e‑hääletamine ära lõpetada ja minna paberhääletusele tagasi, kui kõik numbrid näitavad hoopis teistpidist suunda.

Kolleeg Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Eelküsijale ma tahan öelda vastuseks, et seal see probleem ongi, miks praegu 40% inimesi ei usalda e‑valimisi – need arvud, mille te siin ette lugesite, on nii palju tõusnud ja need ei ole ühiskonnas tegelikult tunnetuslikult samad. 

Aga ma tahtsin küsida ministri käest, et kas teil ei ole vähimatki kahtlust. 40% inimesi, kes kahtlevad e‑valimiste objektiivsuses ja aususes, on päris suur mass. Peaks ikkagi mõtlema selle peale, kuidas neid inimesi veenda ja viia [ühiskond] sinnamaani, et me ei arutaks siin aastast aastasse, kas e‑valimised on turvalised või mitte. 40% on ikkagi väga suur osa Eesti ühiskonnast ja valijatest.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen muidugi nõus, et see protsent võiks olla väiksem. Mina arvan, et see eelnõu on üks samm sinnapoole, et õigusselgust on rohkem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! See, et e‑hääletajate arv on tõesti kasvanud, ei näita midagi, sellepärast et üldine hääletajate arv ei ole sugugi märkimisväärselt kasvanud. Soomes on ju korduvalt läbi aastate analüüsitud e‑valimiste turvalisust ja kasutuselevõttu ja seal on jõutud järeldusele, et need ei ole turvalised. [Soome] on analüüsinud ka Eesti kogemust ja leidnud, et ikkagi ei tasu sellele üle minna, sest riskid on suuremad kui võimalik tulu. E‑hääletamine ei ole soovitatav seetõttu, et võimalikud on tehnoloogilised puudujäägid, ja mis kõige olulisem, valimistega manipuleerimine. Miks meie nende riskidega nii lahkesti nõus oleme?

Aitäh selle küsimuse eest! Veel kord: see on iga riigi suveräänne otsus, millist valimissüsteemi ta kasutab. Teiseks on loomulikult see, et võib-olla Soome ühiskond ongi selline mõnus turvaline, rahulik, ja otsustamine võtab tunduvalt rohkem aega kui meil Eestimaal. Me oleme need otsused teinud tunduvalt kiiremini. Aga tänase päevani ei ole ju tõendatud, et e-valimisi oleks kuritarvitatud või valimisi oleks mõjutatud. Ei ole seda ju olnud.

Aitäh! Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tuleme veel korraks detailsemalt m‑valimiste juurde tagasi. Mis puutub sellesse rakendusse, siis ma saan aru, et eksperdid ütlevad, et selle rakenduse nii-öelda asukoht või kodukoht võib olla seotud kolmandate riikidega. Ilmselgelt, kui me vaatame, mis maailmas toimub, [siis näeme, et] on kolmandaid riike, keda, ma arvan, Eesti riik ei pea enda partneriks ja keda ei saa lõpuni usaldada.

Minu küsimus teile ongi see. Kuidas me saame olla kindlad, et kui sellistes keerulistes tehnilistes IT‑lahenduste küsimustes ei ole [rakendus] Eesti riigi, vaid kellegi teise hallata – mis võib omakorda tähendada, et selle taga on inimesed, kes esindavad kolmandaid riike, kes ei ole Eesti‑sõbralikud riigid –, siis me oleme valmis tagama, et valimistulemused on ausad, läbipaistvad ja neid ei manipuleerita väljastpoolt?

Jaa, Tõnis, see on absoluutselt õige küsimus. Nende riskidega tuleb tegelda ja nendega saavad tegelda need, kes on selle valdkonna spetsialistid – mina ei ole selle valdkonna spetsialist. Sellest tulenevalt on ju praeguseks võetud vastu ka otsus, et 2024. aasta europarlamendi valimistel ei anta veel võimalust minna üle m‑valimistele, kuna need küsimused, mida te praegu esitasite, ei ole saanud selgeid vastuseid. Need riskid ei ole täielikult maandatud ja see ongi otsus. Minu arvates see on õige otsus.

Järgnevalt Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Oliver Kask on öelnud järgnevat: "Nutiseadmega hääletamise kasutuselevõtt eeldab mitme riski aktsepteerimist või maandamist viisil, mida praegused pakutud lahendused piisavalt ei tee. Need riskid võivad aga kahjustada valimiste salajasust, läbipaistvust ja usaldusväärsust." Need on Oliver Kase sõnad. 

Nüüd teie räägite, et te teete juriidilise raamistiku. Aga milleks seda raamistikku teha? Viitate ka, et europarlamendi valimistel [m-valimist] ei kasutata. Milleks siis selle raamistikuga kiirustada, kui kogu see asi on nii ligadi-logadi? Me ei ole tavalise internetihääletuse turvalisustki taganud ja nüüd tullakse uue nii-öelda, nagu teil peaminister nimetab, käkiga siin välja.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma rõhutan veel kord, et see eelnõu on tehnoloogianeutraalne. Minu arvates – ja see on ka praeguse valitsuse seisukoht – me ei pea iga kord Riigikogu valimise seadust muutma, kui tekib uus ja turvaline seade, millega on võimalik hääletada. Otsuse teeb seadusest väljaspool valimiskomisjon, või õigemini seaduse alusel, on korrektne vastus, valimiskomisjon valimisteenistusega. See on tehnoloogianeutraalne eelnõu.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Jah, tõepoolest ei ole tõendatud, et valimisi oleks manipuleeritud ja võltsitud. Küll aga on spetsialistid osutanud sellele, et see on võimalik. Viimaseid valimisi meenutades: meil lihtsalt ei lastud [tulemusi] kontrollida, kõik meie nõuded lükati tagasi, nii et ei ole siin kindlat midagi. 

Kui olin Riigikogu esimees, siis oli mul üks huvitav kohtumine Šveitsi parlamendi esimehega, kes ütles, et nemad jälgivad suure-suure huviga meie eksperimenti e‑valimiste alal. Kui ma küsisin, kas te lähete ka millalgi sellele üle, siis ta ütles, et see ei tule kõne allagi – turvalisust ja manipuleerimatust on võimatu tagada. Selle tulemuseni on jõudnud ju kõik ülejäänud Euroopa riigid. Kas ei ole asi mitte niimoodi, et me ei ole mitte pioneerid, vaid ainukesed lollikesed, kes seda teevad ja siis seda ka veel kiidavad?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina arvan, et Eesti inimesed [on edumeelsed] ja Eesti riik on edumeelne riik, mitte lollide riik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eesti on edumeelne riik, sellega ma olen nõus. Ma olin ise Šveitsi visiidil Riigikogu esimehega kaasas. Seal parlamendis me neile seda edumeelset süsteemi esitlesime igast asendist, valitsuse liikmetele ja kõikidele, kes seal olid ja kuulasid. Nad ütlesid üsna selgelt ja kategooriliselt, et see ei ole nende meelest turvaline ja nemad seda kunagi kasutama ei hakka. 

Ka Soomes ei võetud seda kasutusele. Üks asi oli turvalisuse printsiip, aga teine oli see, et nad ei saa seda kasutusele võtta, sest rahvas ei usalda seda. Kui rahvas ei usalda mingisugust valimistel kasutatavat võtet, siis selle osa inimeste jaoks ei ole valimised legitiimsed. See usalduse küsimus oli teine. Kui Eestis ei usalda e‑valimisi 40% [inimestest], siis peaks see olema väga selge mõtlemise koht, kas see süsteem saab olla legitiimne usalduse koha pealt. Kui nii palju …

Teie aeg! 

… inimesi ei usalda seda, siis mina arvan, et me ei tohiks seda üldse kasutada.

Aitäh selle kommentaari ja küsimuse eest! Sellepärast ongi valitsus selle eelnõu algatanud, et usaldust suurendada.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole ja te olete vaba valima, kas lähete istute valitsuse looži või Tõnis Möldri selja taha. (Naerab.) Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu 21. novembril aastal 2023. Komisjon arutas e‑hääletamise usaldusväärsust ning komisjoni liikmed jäid selles eriarvamusele. Komisjoni liikmed said selgust, et selle eelnõuga muudetakse e‑valimiste regulatsioon ja tehnoloogianeutraalne valimiskeskkond selgemaks ning võimaldatakse isiku tuvastamist Smart-ID kaudu. Täpsustati, et valimisteenistusel ja valimiskomisjonil on ekspertidena otsustusõigus hääletusmeetmete kasutamise üle seni, kuni need meetodid vastavad seadusele. Komisjon tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Ma küsin seda. Te ütlesite, et komisjonis jäädi eriarvamusele. Kas arutati ka seda teemat, et me tegelikult ei räägi usaldusväärsuse koha pealt mitte väljastpoolt tulevast rünnakust või võimalusest kuidagi teha midagi valesti nende süsteemide osas – kuidas me sinna siseneme, kas Smart-ID-ga või mitte, ja kuidas me seda osa kontrollime –, vaid küsimus on selles, mis toimub mustas kastis?

Küsimus on selles, et mustas kastis toimuvat ei saa keegi kontrollida, ja see on põhiseadusvastane, sest põhiseadus sätestab, et valimised peavad olema ka kontrolli osas ühetaolised, mida need väga selgelt ei ole. Kas seda küsimust komisjonis arutati? [Kui jah, siis] mis väited või vastuväited sellisel juhul olid? Te võite ka oma arvamuse selle kohta öelda.

Aitäh selle küsimuse eest! Sellel istungil arutleti peamiselt statistiliste numbrite üle: kui palju [inimesi e‑valimisi] toetab ja kui palju mitte. Küll aga on põhiseaduskomisjon käinud ka valimisteenistusega kohtumas, kus kõikidel komisjoni liikmetel oli võimalus küsida küsimusi ja saada selle kohta selgust. Toonasel istungil [antud vastused] olid ammendavad.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõigepealt on ennast kirja pannud Tõnis Mölder, ma saan aru, et koos kirjaliku volitusega Isamaa fraktsiooni poolt. 

(Tõnis Mölder palub lisaaega.) Ja kohe ka kolm minutit lisaaega.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks olgu öeldud, et Isamaa fraktsioon toetab e‑valimisi ja seda terviksüsteemi, aga nii nagu ma ka oma küsimustes viitasin, see ei tähenda, et süsteem oleks laitmatu ja sel ei oleks kitsaskohti. Ma arvan, et e-valimiste puhul on pika ajaloo jooksul tekkinud kitsaskohti või umbusku teatud küsimustes, ja nendele küsimustele peab saama selged vastused. Paraku tuleb tunnistada, et eelnõu ei loo seda õigusselgust, mida me oleksime võib-olla esimese hooga oodanud. Veel kord: e-valimised on efektiivne viis täitmaks oma kodanikukohust ja tervikuna on süsteem olnud hea ja innovatiivne. 

Läheme laiemalt eelnõu juurde. See ei ole pelgalt tehniline eelnõu. Mis puutub konkreetselt Riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise seaduse, Euroopa Parlamendi valimise seaduse ja rahvahääletuse seaduse [muutmisse], siis see tähendab, et me avame siin parlamendisaalis ikkagi meie demokraatia ühe konkreetse nurgakivi arutelu. On oluline, et kõik fraktsioonid ja Riigikogu liikmed saaksid aru, et selle eelnõuga [kaasneb] ka vastutus. 

Eelnõu väljatöötajate eesmärk on olnud vähemalt see, et saabuks õigusselgus ja avalikkuse usaldus elektroonilise hääletuse vastu pigem tõuseks. Paraku on sellel eelnõul olnud ka kriitikuid ja mitte poliitikute seas, vaid just nimelt enne viidatud ekspertide seas. Ma arvan, et siin on oluline välja tuua ka kriitilised kohad. Tegelikult möönis ka minister oma vastustes, et kitsaskohti on, ja tema hinnangul ei pea neid kitsaskohti selle eelnõu raames lahendama, vaid need on tuleviku debatiks. Ma arvan, et see tuleviku debatt on tegelikult Riigikogu saalis esimese ja teise lugemise vahel. 

Kõigepealt viitan veel kord Vabariigi Valimiskomisjoni kommentaarile: "Justiitsministeeriumi välja pakutud valimisseaduste muudatused ei anna selgust, kuidas tagada m‑hääletamise puhul kontroll […]. Samuti võib täitevvõimule elektroonilise hääletamise tehniliste nõuete üle otsustuse andmine mõjutada e‑hääletamise usaldusväärsust." Veel kord: selle eelnõu eesmärk ja soov ei ole e‑hääletamise usaldusväärsust vähendada, vaid tõsta, nii et see on oluline debatikoht, kuidas eelnõu läbi mitme lugemise paremaks teha. 

Teine pool. Veel üks näide, mis on ka ajakirjandusest mitmeid kordi läbi käinud, on see, et seadusemuudatusega tahetakse luua mobiiliga hääletamise võimalus. Jah, [eelnõu] ei reguleeri otseselt konkreetselt m‑hääletust, aga see annab selle tehnoloogia [kasutamiseks] teatud võimalused. See aga tähendab seda, et kontroll m‑hääletuse korraldamise üle võib liikuda Eesti riigis [asuvatelt] osapooltelt osaliselt [riigist] väljapoole. See on teatud mõttes julgeolekuoht, mida tänases keerulises olukorras tuleb kindlasti jälgida, et me ei satuks mõne pahatahtliku riigi, kolmanda riigi huviorbiiti, ja mis veel kõige hullem, šantaaži ohvriks. "Nutiseadmega hääletamise kasutuselevõtt eeldab mitme riski aktsepteerimist või maandamist […]." Seda on härra Kask, kes on Vabariigi Valimiskomisjoni juht, rõhutanud. Kas komisjon ise või ka parlamendi suur saal peab läbi komisjoni ja muudatusettepanekute hindama, kuidas neid kitsaskohti vähendada. 

Nüüd aga tulen laiemast kontekstist Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu juurde. Nii nagu ma ütlesin, see on ikkagi demokraatia ühe alustala arutelu avamine siin suures saalis. Põhiseaduse § 60 kohaselt valitakse Riigikogu liikmed vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel ja valimised peavad olema üldised, ühetaolised ja otsesed. Veel kord: ühetaolisuse printsiip on pikalt olnud vaidluskoht erinevates kohtuastmetes, poliitilistes debattides ja ekspertide kriitikas. Veel kord: elektroonilised valimised, pabersedeliga valimised ja võib-olla tulevikus ka m‑valimised ei ole tegelikult võrreldavad, ühetaolised valimised. Küsimus on, kuidas [muuta] regulatsiooni niimoodi, et me saaksime öelda, et me täidame põhiseadust tervikuna ja valimised on võimalikult ühetaolised. 

Nüüd veel üks oluline koht. Seda on ka õiguskantsler oma kriitikas mitu korda esile tõstnud ja see on uue koalitsiooni kogunedes, [selle koosseisust] sõltumata, alati tekitanud suure arutelu, aga paraku on tulemusi olnud vähe. See puudutab valimisringkondasid, seda, et valimisringkonnad on tegelikult ebavõrdse suurusega. Neist saadav proportsionaalne häälte hulk, valituks osutumise [võimalus] ja [mandaadi] kandumine siia suurde saali on ka üks kitsaskohti. See on ebaõiglane – eelkõige väiksemates ringkondades – kandidaatide suhtes, kelle esindatus Riigikogus saab olema palju väiksem kui suurtes ringkondades. Jällegi, see ei ole poliitiline kriitika, vaid seda on kritiseerinud just nimelt ka õiguskantsler. Nii et selles eelnõus ei ole siiski ka seda, ma möönan, väga keerulist tahku, kus on kompromissi leida võib‑olla väga keeruline, [muudetud]. 

Ma saan aru, et uuel valitsuskoalitsioonil vähemalt algselt see tahe oli. Ka meedias on olnud tähelepanekuid, et see teema on oluline. Nii nagu ikka valitsuskoalitsioonis, on moodustatud töörühm, aga ma kutsun valitsuskoalitsiooni üles moodustama mitte töörühma koalitsiooni sees, vaid laiemalt Riigikogus nii, et kõik eksperdid, aga ka Riigikogu fraktsioonide esindajad oleksid kaasatud. 

Ma juhin veel kord tähelepanu asjaolule, et tegemist on valimisseadustega. Tegelikult oleks hea parlamentaarne tava see, kui selle seaduseelnõu algatamise juures oleksid kõik Riigikogu fraktsioonid, ja üritataks leida maksimaalset ühisosa, sest tegemist ei ole pelgalt m‑hääletuse seadustamisega, vaid [eelnõu] puudutab läbi ja lõhki Eesti demokraatiat. Me ei tahaks siin kuidagi hammasrataste vahele jääda. 

Nii et veel kord: nii nagu ma ütlesin, Isamaa fraktsioon toetab e-valimisi, aga selles eelnõus on mitmeid kitsaskohti, mida annab läbi mitme lugemise, nii nagu parlamendi menetlusprotsess võimaldab, paremaks muuta. Kindlasti kutsun koalitsiooni üles kuulama ära ka opositsioonisaadikute mõtteid ja tähelepanekuid selle eelnõu kohta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel kõnelema Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Aitäh! Igaks juhuks küsin kolm minutit lisaks.

Igaks juhuks lisame ka kolm minutit lisaaega.

Aitüma, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister ja head kolleegid! Ma luban endale algatuseks ühe kujundi: kirjeldan seda eelnõu kui katkise mootoriga auto kojameeste remontimist ja ühtlasi selle auto mootori veel katkisemaks tegemist. 

Meie seisukohalt on esimene e‑valimiste probleem see, et elektroonilise hääletamise protsess ja tulemused ei ole tervikuna kontrollitavad ja läbipaistvad. Tuginen filosoofile, digiõiguste aktivistile ja Internet Society Estonia juhatuse liikmele Märt Põdrale, kes osales ka 2023. aasta Riigikogu valimistel vaatlejana. Tema kirjeldab olukorda niimoodi: "Valija isikliku hääle kontroll katab vaid kuni 30 minutit alates hääle andmisest. Niimoodi saab valija tuvastada, et häälte kogumise server on hääle vastu võtnud, kuid valijal puudub võimalus iseseisvalt veenduda, et tema hääl oli selles häälte kogumis, mis lõpuks kokku loeti. See pole otsast lõpuni kontrollitavus selles tähenduses, kuidas mõistab seda teaduskirjandus ja ülejäänud maailm."

Teiseks ei ole tagatud elementaarne hääletamise salajasuse nõue. Teistes Euroopa riikides tähendab e‑hääletus ikkagi seda, et hääletatakse valimisjaoskonnas valimiskabiinis, kus on salajasus tagatud. Ka meie põhiseadus nõuab hääletamise salajasust. Sellist internetihääletust nagu Eestis, mis [salajasust] ei taga, kasutatakse Euroopa riikides vaid Prantsusmaal ja sedagi ainult välisprantslaste puhul. See on väga väike osakaal hääletanute üldarvust.

Salajasuse kohta veel. Euroopa Nõukogu komisjoni "Demokraatia õiguse kaudu" ehk Veneetsia komisjoni hea valimistava koodeksis on ette nähtud, et hääletamine peab olema isiklik. Perekondlik hääletamine ja igasugusel muul kujul kontroll ühe valija poolt teise valija hääle üle peab olema täielikult keelatud. See [on kirjas] Veneetsia komisjoni hea valimistava koodeksis. Eesti internetihääletamise salajasust ei ole võimalik tagada, kuna teine isik võib füüsiliselt valija juures viibida ja näha, kuidas valija hääletab. Seda ei saa kuidagimoodi välistada. Niisuguses olukorras ei ole võimalik kontrollida, kes tegelikult elektrooniliselt hääletas.

Nüüd toon veel välja, et Katri Raik on öelnud, et Narvas oli viimaste valimiste ajal arvuti justkui liikuv valimiskast. Kui me nüüd loome võimaluse hääletada mobiiltelefoniga – ma tean, et selle eelnõuga seda veel ei tehta, vaid luuakse [vaid] see võimalus – ja selle rakendame, siis on tegu eriti mugava ja liikuva valimiskastiga. Seega, kui tuua jälle võrdlus katkise mootoriga autoga, siis siin tehtaks seda mootorit e‑hääletamise võimalust luues ja rakendades veel rohkem katki.

Kolmandaks pole siis kuidagimoodi võimalik kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm tegelikult vastab varem avaldatud lähtekoodile. See on väga fundamentaalne defekt, kui me ei tea, mis programm valimiste ajal tegelikult töötab ja kuidas see hääli kokku loeb. Eesti elektroonilises hääletussüsteemis kasutatava tarkvara lähtekood on küll tehtud avalikult kättesaadavaks, aga me ei tea mõningate valimisprotsessis kasutatavate komponentide lähtekoodi. See tähendab, et me tegelikult ei tea täielikult seda, mis programm töötab. On selge, et niisuguseid avaldamata komponente saab kasutada põhiprogrammi töö muutmiseks. Eestis ei ole sellele [probleemile] lahendust leitud ja ei ole selge, kas niisugused lahendused meie e‑valimiste kontseptsiooni puhul üleüldse võimalikud oleksid. Neid fundamentaalseid defekte see eelnõu kuidagimoodi ei [paranda].

Viimaseks: vox populi, vox Dei. Meie valijad ei usalda e‑hääletust ja loomulikult ei hakka ka kuidagimoodi usaldama juhul, kui peaks rakendatama m‑hääletus. Räägin veel selle üle. Igaüks võib veenduda eelnõu seletuskirja vaadates, et Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi küsitluse kohaselt pole usaldus e‑valimiste vastu kunagi Eestis ületanud 80% [inimestest]. Alates 2019. aastast on usaldus[määra] tabanud uus langus ja praeguseks on see langenud alla 60%. Vaadake, kui juba 40% või isegi natukene rohkem valijaist hääletamise tulemust ei usalda, siis kandub see usaldamatus üle ka valitud kogu legitiimsusele. Juba usaldamatusest üksinda piisaks, et e‑valimised Eestis lõpetada. Toonitan, et usaldus[määr] on langenud. 

Võib üsna kindlalt prognoosida, et käesolev eelnõu võib usaldamatust süvendada juhul, kui käesoleva eelnõu alusel võetakse kunagi kasutusele ka m‑valimine. On lihtne taibata, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on selle eelnõu vastu ja teeb samamoodi ettepaneku see tagasi lükata, ja mul on au see dokument üle anda.

Nii, head kolleegid! Aitäh ettekandjale! Rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister, kas soovite sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 344 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume nüüd hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 344 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 10 Riigikogu liiget, vastu 48 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 344 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16. 

Järgnevalt meie tänane 13. päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud asendustäitmise ja sunniraha seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340. See on seaduseelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Püüan teile lühidalt anda ülevaate asendustäitmise ja sunniraha seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust, mis kannab siin majas numbrit 340. Kui väga lühidalt öelda, siis on eelnõu eesmärk vähendada bürokraatiat ja tarbetut dubleerimist. Kui natukene pikemalt rääkida, siis me oleme Rahandusministeeriumiga koos töötanud eelnõu kallal selle nimel, et meil oleks võimalik teatud dubleerivaid tegevusi vähendada ja ka sunniraha kogumist tõhusamaks muuta.

Kui nüüd esimesest sisulisest muudatusest rääkida, siis on ettepanek anda Kaitseressursside Ameti nõuded üle ehk viia administreerimine ja sissenõudmine üle ühtsetele alustele ja tagada menetlusosalistele mõistlik halduskoormus ja kulutõhusus elik me anname Kaitseressursside Ameti sunniraha ja rahatrahvide haldamise üle Maksu- ja Tolliametile. Samamoodi viiakse sunniraha ja rahatrahvide arvestus olemasolevaid X-tee teenuste lahendusi kasutusele võttes maksukohustuslaste registri koosseisus olevasse nõuete arvestuse programmi. Kindlasti aitab see meil Maksu- ja Tolliametiga senisest paremat koostööd teha, aga olulisem on siiski see, et Kaitseressursside Amet ei pea enam tegelema nende tegevustega, mida on palju tõhusam teha tsentraalselt Maksu- ja Tolliametil. 

Teine ettepanek eelnõus on terviseseisundi hindamisega seotud vaiete menetlemine ja lahendamine. Hästi lihtsalt öeldes on ettepanek, et teatud juhtudel, kui on tervisenõudeid vaja hinnata, lahendatakse neid vaideid sarnaselt haldusmenetluse seaduses sätestatuga. Meil ei ole selleks kuidagi eraldi korda vaja. 

Kolmanda muudatusena, mille ma välja tooksin, on õppekogunemistest kaalutlusotsuseta vabastuse andmine. Hästi lihtne näide: kui meil on õppekogunemisele määratud tulema inimene, kes on samal ajal isapuhkusel, siis on see seadusest tulenev vabastus ja seda ei ole vaja eraldi haldusaktiga vormistada. Puudub igasugune praktiline vajadus eraldi haldusakti vormistada, aga seadus näeb seda praegu ette. Sellise täiendava tarbetu bürokraatia soovime me seadusest välja võtta.

Neljanda muudatusena toon välja tööandjate ja õppeasutuste teadlikkuse tõstmise soovi, eelkõige selle, mis puudutab reservväelaste osalemist õppekogunemisel. Eelkõige puudutab see seda, et me hakkame tööandjatega paremini infot vahetama ja planeerimises arvestama ka näiteks [õppeasutuste] eksamisessioone ja vastastikku kõike muud sellist, et õppeasutused teaksid, mis on reservõppekogunemiste ajad, et võimalikult paljud reservistid saaksid õppekogunemistele tulla. 

Viiendaks toon võib-olla viimase muudatusena välja kaitseväekohustuslaste registri andmete korrastamise. Selle ettepaneku on meile saatnud Justiitsministeerium. [See on] pigem selline tehniline täpsustav ettepanek, milliseid andmeid ja kuidas registris töödeldakse ja millised on andmekoosseisud põhimääruse tasandil. Nii et iseenesest uut õigust me siin ei loo, vaid me korrastame registritevahelist suhtlust. 

Need on peamised ettepanekud. Rohkem, pikemalt siin hilisõhtul ma teie aega kinni ei hoia. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu tutvustama riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt kaitseminister! Kaitseminister tegi väga hea ülevaate sellest eelnõust, aga natukene siis sellest, mis otsused tegime riigikaitsekomisjonis. 

Lühidalt: eelnõuga muudetakse asendustäitmise ja sunniraha seadust, kaitseväeteenistuse seadust, kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seadust, maksukorralduse seadust ning väärteomenetluse seadustikku. Eelnõuga täiendatakse eelnimetatud seadusi vajalike regulatsioonidega, mis on seotud Kaitseressursside Ameti liitumisega maksukohustuslaste registri koosseisus oleva riiginõuete arvestusse kaasamise rakendusega. Seadusemuudatusega antakse Kaitseressursside Ametiga seotud sunniraha ja rahatrahvide haldamine üle Maksu- ja Tolliametile. Infovahetus nõuete edastamise ja tasumise kohta muutub automaatseks.  

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist 2023. aasta 20. novembri istungil koos Kaitseressursside Ameti peadirektori, Kaitseministeeriumi ning Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna esindajatega. Komisjon tegi järgnevad menetluslikud konsensuslikud otsused. Riigikaitsekomisjon otsustas oma istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepanek lisada eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 13. detsembri istungi päevakorda ja teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja ning tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest otsustati muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 340 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16. 

Tänane 14. ja viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 335. See on eelnõu esimene lugemine. Palun tagasi Riigikogu kõnetooli ettekandeks kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun, Hanno Pevkur!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! On hea, meeldiv võimalus üsna sümboolsena seda Kaitseliidu seadust kolmapäeval esitada, sest reedel vahetub Kaitseliidu ülem. See eelnõu on tehtud koostöös praeguse ülemaga ja Kaitseliidu Peastaabiga selleks, et Kaitseliidu tööd paremini korraldada, ja loomulikult ka selleks, et suurendada Eesti kaitsevõimet. 

Räägin natuke täpsemalt Kaitseliidu seaduse muudatustest, mida me plaanime teha. Esiteks, meil on ettepanek suurendada Kaitseliidu tegevliikme relvaga hoitava laskemoona kogust. Hetkel sõltub Kaitseliidu tegevliikme relvaga hoitava laskemoona kogus selle kasutusotstarbest. Näiteks kui Kaitseliidu liige ei kuulu [laske]spordiklubisse, siis saab ta kodus hoida ainult kuni 200 padrunit. Ilmselgelt, kui me vaatame muutunud julgeolekuolukorda, siis [näeme, et] on mõistlik lubada Kaitseliidu liikmel – me räägime tegevliikmest – meie hinnangul suuremat hulka padruneid kodus [hoida]. Ta ei peaks bürokraatlikel põhjustel ilmtingimata liituma mõne laskespordiklubiga selleks, et rohkem laskemoona kodus hoida. Meie ettepaneku kohaselt võiks maksimaalne padrunite hulk olla 10 000 või kuni 50 kilogrammi püssirohtu Kaitseliidu tegevliikme kohta.

Kindlasti on oluline siinkohal ära märkida, et see ei tähenda, et Kaitseliidu liikmed saaksid seda lihtsalt kodus hoida, vaid see tähendab ikkagi seda, et nendel peavad olemas olema kõik vajalikud tingimused, [nad on] eelnevalt selleks loa saanud ja [neil on] tehtud eelnevad kontrollid, et sellist padrunikogust kodus hoida. 

Teine ettepanek, mille me eelnõuga teeme, on soov kaasata Kaitseliidu tegevusse rohkem vabatahtlikke, eelkõige jahimehi. Jahimehed on teatavasti päris hea silmaga ja neil on soetatud jahirelvad. Praegu on see seaduslik takistus, et jahimehed ei või kasutada enda relvi Kaitseliidu tegevliikme teenistusülesannete täitmiseks. See on mõttetu kunstlik takistus. Meil on ettepanek seda bürokraatiat vähendada ja anda väike motivatsioon jahimeestele, et kui neil on kodus relvad olemas, siis tegelikult nad võiksid neid ka Kaitseliidu otstarbel kasutada, kui selleks peaks vajadus olema. 

Kolmandana peatun Kaitseliidu valvuritega seotud küsimustel. Nimelt on paradoksaalne olukord, kus Kaitseliidu valvur võib kasutada teenistusülesannete täitmisel tulirelva, aga ta ei tohi kasutada näiteks taserit ehk elektrišokirelva. See on selles mõttes täiesti arusaamatu olukord, et me lubame kasutada suuremat jõudu, aga mitte vähemat jõudu. Igati humaanne ja mõistlik oleks lubada Kaitseliidu valvekoondise inimestel kasutada oma teenistusülesannete täitmisel ka elektrišokirelva. Vastasel juhul me oleme olukorras, kus ohu korral peab Kaitseliidu valvur ilmtingimata kasutama enda või valvatava objekti kaitseks tulirelva, selle asemel et kasutada vähem vigastusi tekitavat elektrišokirelva. 

Neljanda muudatusena on selline ettepanek, mis jälle vähendab bürokraatiat. Nimelt, meil on hetkel kehtiv kord, [mille alusel] on Kaitseliidu liikmetel vaja läbida tervisekontroll. Me ei pea kuidagi mõistlikuks, et Kaitseliidu liikmetele oleks vaja teha täiendavat tervisekontrolli, kui nad on juba läbinud näiteks perearsti juures [mootorsõidukijuhi] tervisekontrolli või mõne muu tervisekontrolli. Seetõttu, kui juhtimisõiguse või relvaloa taotlemisel on tervisekontroll läbitud, siis me võiksime igati mõistlikult öelda ka Kaitseliidus, et jah, sinu tervisetõend on meile sobiv.

Nii, mõned väiksemad muudatused on veel noortega tegelemise parema võimaldamise puhul Kaitseliidu liikmetele. Osa muudatusi on seotud puhtalt Kaitseliidu sisemise töökorraldusega, nende põhikirjaliste tegevuste täitmisega, olgu need Kaitseliidu vara käsutamisega seotud küsimused või näiteks Kaitseliidu embleemis väikese riigivapi kasutamine. Need on senimaani seaduse tasandil reguleeritud ja seetõttu tuleb neid sätteid muuta, et natukene paindlikkust juurde saada. 

Need on muudatused, mille me ette paneme. Loodame, et parlament neid ka kiiresti menetleb ja toetab, sellepärast et julgeolekuolukord ei paista kuidagi lihtsamaks minevat. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile ei ole. Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid, kaitseminister! Eelnõuga lihtsustatakse Kaitseliidu toimimist, struktuuriüksuste loomist. Tahan siinkohal rõhutada, et Kaitseliit on kõige vanem organisatsioon Eestis, kõige suurem organisatsioon. Ta on avalik‑õiguslik organisatsioon, mis on loodud kodanikuinitsiatiivist tulenevalt, ehk organisatsioon, mis kuulub kaitseliitlastele. Ta on organisatsioon, kus vabatahtlikud rakendavad oma õigust riiki kaitsta – mitte ainult kohustust, vaid õigust riiki kaitsta. See on võimalik tänu sellele, et Kaitseliidu loojad ja ka Kaitseliidu seadus on loonud sellised juhtimismeetmed nagu kollegiaalsed organid, mis on keskkogu, vanematekogu ja keskjuhatus. Need on olnud Kaitseliidu edu pant – Kaitseliidu juhtimise ja edu pant. 

Kuna tegemist on vabatahtlikkuse [alusel tegutsevate] Eesti riigi kodanikega, siis on loomulik, et nendele kuulub meie rahva ja ühiskonna usaldus. Seetõttu näeme me Kaitseliidu seaduse muutmise seaduses ette ka seda, et relvade käitlemise lubamise pädevus antakse struktuuriüksuse juhile, kes sisuliselt vastutab relvade käitlemisega seotud ülesannete eest. Minister juba mainis, et Kaitseliidu ülesannete täitmisel lubatakse ka jahitulirelvade kasutamist ja suurendatakse noorsootööga tegelevate inimeste hulka. Väga tähtis on see, et Kaitseliidul oleks Kaitseliidu seaduses ettenähtud ülesannete täitmiseks adekvaatne finantseering. Eriti oluline on, et finantseering tuleks tegevustoetusena.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist 2023. aasta 13. novembri istungil, kus osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õiguse ja halduse asekantsleri ülesannetes Asko Kivinuk, kaitseministri nõunik Mikk Tarros, Kaitseministeeriumi ametnik, Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski ja Kaitseliidu keskjuhatuse liige Olavi Tammemäe.

Pärast arutelu eelnõu sätete üle ning saadud vastuseid otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepanek esitada eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 21. novembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati mind – võib-olla ka sellepärast, et ma olen endine Kaitseliidu ülem. Kuna Riigikogu istunginädalate päevakorrad on suure koormuse all ning riigikaitsekomisjonile ei olnud teada, millal arutluse all oleva eelnõu esimene lugemine toimub, siis on eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt kümme tööpäeva. Tänan!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Meelis! Kas sa võiksid suurele saalile ja eriti neile, kellel ei ole olnud tegemist Kaitseliiduga, natukene selgitada – see eelnõu puudutab osaliselt ka Kaitseliidu keskorganite rolli –, mis on üldse Kaitseliidu keskorganite tähtsus ja roll? Miks on need vajalikud ja mis kasu neist on?

Ma tunnistan ausalt, et kui mind kunagi Kaitseliidu ülemaks määrati, siis mina elukutselise sõjaväelasena ei saanud alguses keskorganite rollist aru, kuid üsna kiiresti õppisin, et see on väga hea ja mõistlik kaitse‑ ja kontrollivahend. Ta esindab vabatahtlike tahet ja on terve mõistuse indikaator. 

Pean tunnistama ka seda, et kui ma olin Kaitseliidu ülem, siis oli paraku üks selline juhus, kus Kaitseliidu riigikaitselist rolli taheti läbi seadusandluse minimeerida ja vähendada, ja tänu keskorganite sekkumisele seda ei toimunud. Keskorganid on Kaitseliidu, isegi Eesti rahva mõistus, au ja südametunnistus. See on terve mõistuse rakendamine, et tagada Kaitseliidu seaduses väljatoodud ülesannete täitmine Eesti inimeste poolt, kes on valinud riiki kaitsta riigi õiguse alusel.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Leo Kunnase. Palun, Leo Kunnas!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Seekord ei palu lisaaega. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu. See on oluline eelnõu, mis käsitleb mitmeid põhjapanevaid muudatusi Kaitseliidu tegevuses, neist juba andsid ülevaate nii minister kui ka hea kolleeg Meelis. Ma ei peatu neil pikemalt.

Tahan öelda ka seda, et selle eelnõu suhtes, nii nagu ka eelmise päevakorrapunkti ehk eelnõu 340 suhtes, ei kavatse Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon rakendada mingit obstruktsiooni. Loomulikult on siin detaile, millega on vaja edasi töötada, ja seda me loomulikult teeme – meil on riigikaitsekomisjonis mitmest fraktsioonist endiseid sõjaväelasi –, täpselt nende detailide kallal me töötame. 

Meelis tõi ka mõned olulised detailid juba esile: keskorganite funktsioonid, samamoodi finantseerimine – kuidas see peaks olema määratletud. Kõigi nende detailide kallal me teeme tööd edasi ja muudatusettepanekute tähtaeg on selleks piisav. Kuna eelnõu saali tulek on natuke viibinud, on see võimaldanud meil tööga juba alustada ja tublisti edasi jõuda. Nii et me läheme selle tööga edasi ja tähtajaks need muudatusettepanekud ka teeme. Tänan! See on kõik.

Aitäh, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 335 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. detsember kell 16.

Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud.