Head Riigikogu liikmed! Austatud ametikaaslased! Head külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 10. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Head ametikaaslased! Nüüd ootame kõigi aktiivset osavõttu siin Riigikogu kõnetoolis, sest on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Aga kõigepealt võtame protseduurilise küsimuse. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, et te meid siin neljapäeva hommiku suhtes rõõmustasite! Aga nagu ma eile oma avakõnes ütlesin, siis Riigikogu seinte vahel voolab aeg tegelikult aeglasemalt. Ma tahan lihtsalt märku anda, et meil on täna alles kolmapäev.

Aitäh! Ma ütlen nii, et Riigikogu istungi juhatajale on see alati suur au ja rõõmus hetk, kui me saame taas kohtuda. Sellepärast see neljapäevane istung saigi hea tujuga avatud. Alles kolmapäev – ma saan aru, et te mõtlete seoses päevakorraga. Päevakorra suhtes – me ei ole sinna veel jõudnud. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Kas on soovi [üle anda]? Soovi ei ole. 

Päevakorra täpsustamine. Kolmapäevasel istungil jäi pooleli Vabariigi Valitsuse algatatud 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 306 teine lugemine. Ja me [jäime] pooleli sellel hetkel, kui olid läbirääkimised.

Nii et me jätkame läbirääkimistega. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! (Juhataja helistab kella.) Võib-olla ma teen selleks ajaks pausi, kui inimesed lähevad välja ja sumisevad, et saaks rääkida, või alustan siiski?

Ei, hea ettekandja, ärge palun alustage. Head ametikaaslased, palun austame neid, kes soovivad kuulata, ja palun austame ka kõnelejat! Saalis on liiga suur lärm. Enne ei saa alustada, kui lärm [on vaibunud]. Ja mul on palve, et ettekandja aega arvestatakse alates sellest hetkest. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud külalised rõdudel, saadikud siin saalis ja need, kes kuulavad meid sidevahendite kaudu! Rahandusminister Mart Võrklaev esitles meile täna varahommikul 2024. aasta riigieelarve eelnõu. Me kõik näeme, et me Reformierakonda ega tema partnereid praegu siin saalis väga enam ei näe. Mõned siiski on – aitäh selle eest! Kuid hääletuseks tulevad nad kõik saali kohale ja võtavad selle kõledavõitu eelarve kahjuks kindlasti vastu. Kahjuks meie opositsiooni poole pealt seda toetada ei saa. 

Majanduslangusest, ettevõtluse käekäigust ja ettevõtete soovitustega mittearvestamisest on siin saalis juba palju räägitud ja sellest räägitakse siit puldist peale mind veel. See ongi olnud valitsuse väga massiivne ja lühinägelik tegevus. Kas selline ongi paljulubatud kindlates kätes riik tugeva majanduse ja hooliva valitsusega? Eestile ennustatakse euroala suurimat majanduslangust, sündimus kukub kivina, elukalliduse tõttu kasvab absoluutses vaesuses olevate inimeste arv. Selle kõige saatel lubatakse ikka ja jälle õiglasemaid tingimusi, paremaid võimalusi, täpsemaid sihitamisi. Peredele lubatakse kindlustunnet ega vaadata, et alles äsja võeti ära perede kindlustunne: ühe- ja kahelapseliste perede maksuvabastus, peretoetused suurperedelt, suurperede laste huviringiraha. Mitte keegi ei saa seda juttu tõsiselt võtta, kui valitsuse sõnad ja teod käivad risti vastupidi. 

Ma tuletan meelde, mis on olnud peaministri ja tema parteikaaslaste peamine sõnum maksutõusude vedamisel ja uute [maksude] kehtestamisel. Eelarve on vaja viia tasakaalu, sest muidu maksavad praegused otsused kinni järgmised põlvkonnad. Aga samal ajal ära võtta huviringitoetus lasterikastelt peredelt ehk järgmiselt põlvkonnalt – kas ei ole mitte kahepalgeline? Ma ei vastusta sihti eelarvepositsiooni parandada, kuid kui see valitsus on sõna otseses mõttes esimesest tööpäevast, mil sotsiaalkaitseminister allkirjastas perehüvitiste kärpe, ajanud poliitikat, mis hävitas perede kindlustunde, siis on see kahepalgeline poliitika. 

Ma keskendun Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimehena sellele, mida olen alates tänavu kevadest näinud sotsiaalpoole pealt. Kärbitakse psüühikahäiretega inimeste töötamise toetust, kaotatakse tasuta õigusnõustamine puuetega inimestele ja samal ajal hinnatakse kasvavas trendis puuetega inimesi terveks, mistõttu kaob neil võimalus toetust saada, kirjutas Õhtuleht 21. novembril 2023 ehk [alles hiljuti]. Otsused, mis Riigikogusse jõuavad ja nüüd ka 2024. aasta riigieelarvesse lähevad, need poliitikad ja ideoloogia sotsiaalvaldkonnas tulevad siiski Sotsiaalministeeriumist. Ma ei ole näinud nii lapsi ja peresid kui ka puuetega inimesi puudutavat või kogu Eesti rahva jaoks vaenulikumat ideoloogilist lähenemist kui see, mis tuleb täna Sotsiaalministeeriumi ametkonna juhtidelt. 

Rahandusminister Mart Võrklaev vastas eelarve ettekande järgselt minu varahommikul esitatud küsimusele, miks tuli kevadel tehtud suurperede [toetuse] kärbetele, sõnamurdlikult ära võetud perehüvitistele sügisel ära võtta lisaks 101 000 eurot suurperede huviringitoetust, otsekoheselt, nagu talle kombeks. Muidugi tänan Mart Võrklaeva aususepurske eest. Ta vastas järgmiselt: ära võeti sellepärast see laste huviringiraha, et kuigi seda jagati äärmiselt vajaduspõhiselt ja sihitatult nelja lapsega perede koolilastele valdavalt maapiirkondades, siis neid toetusi aastaid jaganud MTÜ [Eesti] Lasterikaste Perede Liit sai seda teha konkursita. Kuigi ka see ei pruugi tõele vastata, sest ta alati konkureeris nagu ka teised MTÜ-d, kes saavad sotsiaalpartnerluslepingu Sotsiaalministeeriumist. Rahandusminister andis justkui mõista, et see valitsus konkursita midagi ei jaga. Nad väidavad, et nemad katuserahasid ei jaga, aga see on must valgel täna eelarvepaberitel ümberlükatav vale. 

Rahandusminister Võrklaev avas Pandora laeka, mida ma palun kolleegidel siin saalis, aga ka väljaspool saali avalikkuses, ajakirjanikel, asuda ükskord päriselt uurima, milliseid toetusi antakse Sotsiaalministeeriumis ilma sisulise konkursita aastaid, või konkurssidega, mille võidavad teada-tuntud inimesed või kellegi juhitava isikuga lähedalt seotud isikud. 

Palun lisaaega.

Palun, teile on lisaaeg antud!

Ma juhin avalikkuse tähelepanu 2024. aasta [eelarves olevale] palju maalähedasemale raha jagamisele, mida tehakse ilma konkursita, kuigi rahandusministri väitel konkursita midagi justkui ei jagata. 2024. aasta riigieelarve sisaldab järgmist, 34. leheküljel. Palun vaadake, head kuulajad, head ajakirjanikud, mida antakse ilma konkursita MTÜ-dele. 220 000 eurot on antud ilma konkursita lõimumisprogrammi tegevustoe kultuuririkkuse aasta edendamiseks. Kas see on hind oma koalitsioonipartneri enda kõrval hoidmiseks, ei oska mina öelda, aga see on konkursita jagatud raha ehk katuseraha. 100 000 eurot on antud Eesti Pärimusmuusika Keskuse, mis on täna seotud ühe Eesti 200 poliitiku, Ando Kivibergiga, tegevustoetuse suurendamiseks. Ilma konkursita. Minul ei ole midagi selle vastu, ma olen Viljandis sündinud ja kasvanud ning mul on hea meel, kui Viljandi sellest hoogu juurde saab. Aga ma tahan esile tuua kaksikmoraali. Nendelt, kes on tulevikku suunatud ja sihitatult jagavad suurperede huviringitoetust lastele, kellel on maapiirkondades kitsad tingimused, tuleb raha ära võtta, sest see on nende arvates ilma konkursita, aga oma koalitsioonikaaslastele, nende eestveetavatele projektidele kukub küpseid õunu. 

Aga mis on kõige hullem? Raha võetakse südamerahuga ära tulevikult. Ei ole midagi öelda. 2024. aasta eelarve on koostatud kujul, kus Sotsiaalministeerium on sisuliselt hakanud lastega peresid teadlikult kiusama. Jah, 5 miljonit antakse haavatavatele sihtgruppidele järgnevaks neljaks aastaks igal aastal ja see on hea. Aga see on pisku, ehkki ta leevendab nende perede vaevu mõnevõrra. Kuid peale selle on see laste- ja peredevihkajalik valitsus ja riigieelarve, seda ei ole seetõttu võimalik mitte kuidagi toetada. 

Kas on veel vaja leida kahepalgelisemat lähenemist kui see, et minister esitleb ennast heategijana, rääkides poliittehniliselt suuremaks pisku, mida tõesti haavatud sihtgrupile jagatakse, kuid millest vaevalt jagub kõigile? Haavatavate sihtgruppide toetamine on õige ja hea, aga valetamine ja kahepalgelisus on väga halvad iseloomustajad valitsuse tegevusele. 

Meid on tõesti viimastel aastatel tabanud mitu kriisi korraga. Mõned kriisid annavad endast kõva häälega märku ette, kuid kohale jõudes on neid võimatu tagasi pöörata. Me kuuleme igakuiselt eestlaste kivina langenud sündimusest ja demograafilisest probleemist. Valdkonna eest vastutab Sotsiaalministeerium, sest varasemad valdkonnaga vastutajad on kokku kolitud ja Sotsiaalministeeriumisse sotsiaalkaitseministri portfelli pakitud – me eeldame, et tema selle teemaga tegeleb. Aga milliseid tegevusi ja millises summas on 2024. aasta riigieelarvesse planeeritud selle jaoks, et Eesti kestaks? Rahvas, keel ja kultuur peaksid peale seda valitsust veel kestma, aga selle valitsuse riigieelarve ei vii meid põhiseaduse eesmärkidele lähemale, ja sellepärast mina seda toetada – ja ma usun, et ka opositsioon – ei saa. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun! (Arvo Aller palub lisaaega.) Paneme kolm juurde, siis tuleb kokku kaheksa minutit, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, külalised rõdul ja [inimesed] ekraanide taga, kes meid interneti kaudu vaatavad! Täna me oleme siin juba mitmes kord eelnõudega, mis on seotud usaldusega. Kahjuks praegune valitsus ja praegune koalitsioon ei ole valmis suures saalis eelnõude üle arutlema. Pigem ollakse valmis eelnõusid siduma usaldus[küsimusega]. 

Kuulates rahandusministri ettekannet, [mille põhjal] kõik tundub läbipaistev, eelarve on läbipaistvam kui kunagi varem ja eelarve on keskkonnasõbraliku majanduskasvuga, kogu see rohehullus sinna sisse pikitud, tähendab see, et kogu teema pannakse rohelisse valgusesse. See näitab seda, et need on ainult sõnad ja tegelik elu on hoopis midagi muud. Praegu jääb vägisi mulje, et eelarve pandi kokku kiirustades ja ka omavahel kokkulepet mitte leides, kuna ei suudetud õpetajate palkadeks leitud lisaraha lisada käesolevasse eelarvesse. Selle üle vaidlused veel käivad ja juba uuel aastal püütakse tulla selle aasta eelarvet uuesti muutma. 

Praegune eelarve on kahjulik Eesti rahvale, ettevõtjatele ja kogu Eesti riigile. Eelarvet ei saa toetada, kuna see on seotud usaldusega, ja praegust valitsust me ei usalda. See eelarve näitab, et oma inimesi ja ettevõtjaid vaeseks maksustades me ei vii [riiki] majanduskasvule. Inimesed suunatakse sotsiaaltoetuste peale ja ettevõtjad on sunnitud oma uksi kinni panema, halvemal juhul tegevuse lõpetama. Nutikamatel juhtudel viiakse ettevõtlus Eestist välja ja jäävad meile maksud laekumata. 

Muidugi kõige suurem probleem on ikkagi käibemaks, mis kajastub lõpphindades, ja selle maksab üldjuhul kinni tarbija. Käibemaks tuleb kõige viimasena tarbijahinnale otsa, kui tulevad juurde ettevõtjatele lisatud maksukoormused kas riigilõivude, aktsiiside või keskkonnatasude näol. Nii et see lõpuks kajastub ikkagi lõpphinnas ja siis on käibemaks juba 22%. Erisusena on tehtud see, et 20%-list käibemaksu saab kasutada ka juhul, kui kaubad on ostetud enne 1. maid 2023. Tuletan meelde, et uus käibemaksu määr jõustus 1. juulil 2023. Ja nüüd, kui kohalikud omavalitsused hakkavad hankeid tegema, teevad see aasta hankeid ja neil õnnestub aastaga need läbi viia, siis need ei ole kuidagi tehtud enne 1. maid 2023. Uus käibemaksu määr kehtib juba see aasta peale 1. maid tehtud hangetele ja ostetud teenustele, mis kanduvad järgmisesse aastasse, kui sa tahad seda 20%-list muudatust. Selle ma ise ka avastasin üllatuslikult. Mõned lepingud on praegu sõlmitud, [need on] järgmisesse aastasse lükkuvate tööde kohta, aga järgmine aasta esitatavad arved 1. jaanuarist on juba 22%-lise käibemaksuga. Nii et jälle silmamoondus, kui öeldakse, et kõike te võite teha ja saate seda 20%-lise [käibemaksuga]. See on koormus kohalikule omavalitsusele, kes peab selle maksutõusu üle elama. Lisaks õpetajate palgatõusud, lasteaedade ja huvikoolide õpetajate palgatõusud – see kõik on kohaliku omavalitsuse kanda. 

Kui minister siin innukalt rääkis, et EKRE teeb obstruktsiooni ja sisulisi ettepanekuid ei olnud, siis see on jälle selline valelik lähenemine. Ju minister ei ole sinna sisse vaadanud, mis ettepanekuid me tegime. Kindlasti ei olnud see obstruktsioon. Ettepanekutena olid õpetajate, päästjate ja politseinike palkade tõstmine, eesti keele õppe lisarahastus, looduskaitseobjektide piirangutest tulenev maksu vähesus ja ka maksude vähene laekumine kohalikele omavalitsustele – need olid meie ettepanekud lisarahastuse leidmise [vajaduse kohta]. Rahvuse säilimiseks, Eesti rahva iibe tõstmiseks, eri programmide toetamiseks, riigikaitse tugevdamiseks tehtud ettepanekud. Need kõik olid sisulised ettepanekud, mida võiks [arvestada] ja oleks pidanud mingis osas arvestama või oleks pidanud võimaldama läbi rääkida. 

Aga nüüd, milliseid ettepanekuid ja muudatusi valitsus ise on teinud siia eelarveseadusesse. Kui öeldakse, et raha ei ole, siis Vabariigi Valitsuse reservist tõstetakse sihtotstarbeliselt, väga hea, teadusesse, aga teadusesse on pandud: 2023 kliimaeesmärkide täitmiseks 180 000, fosforiidi ja sellega kaasnevate ressursside uuring, 2 miljonit. Väga hea, tuleb uurida, aga sellest 1,8 miljonit on kulud ja 150 000 on investeeringud. Mille investeeringud ja mis kulud seal on siis, kelle jaoks kulud? Siin teatud puhul kiidame seda 15 000 kokkuhoidu eelarvele, samas pillume seda raha ühest kohast teise. Rahandusminister kõrgemate riigiteenijate tasu määrade puhul rääkis palgatõusu vähendamisest, ütles, et hoitakse kokku 20 miljonit, samas palgatõusuga tuleb juurde 20 miljonit. Nii et ühes kohas räägime väiksematest numbritest ning siis lahmime miljoneid ühele ja teisele poole. 

Nii et kuidagi ei saa seda eelarvet lugeda läbipaistvamaks kui kunagi varem. Silmakirjalik on väita, et ka katuserahasid siin eelarves ei ole – need on peidetud ridade vahele ära. Kui kunagi siseminister hakkas lasteaedasid ehitama, siis õnneks nii hulluks asi läinud ei ole. Nii et kuna see on läbipaistmatu ja usaldusega seotud, siis ei saa seda eelarvet toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna me arutame järgmise aasta, kuidas viisakalt öelda, inimestele ja ettevõtetele väga ränka riigieelarvet. Tänaseni on majandus seitse kvartalit miinust tootnud ja see riigieelarve toodab miinust veel pikalt maksude sellise tõusu tõttu. Kevadel ja viimase kahe päeva jooksul oleme vastu võtnud [ja tõstnud palju makse] – paljalt riigilõivude tõuse oli 300 juures, nii et me oleme mingi 500 maksutõusu eri variantides siin kahe ööpäevaga koalitsiooni häältega vastu võtnud. Opositsioon on nendele ühiselt vastu hääletanud.

Selle eelarve puhul peideti pikalt muudatusettepanekute loetelu. Lõpuks – mul on hea meel, et sel hetkel Toomas Kivimägi juhatas meil suurt saali – 27 minuti jooksul prinditi need välja. Kui nüüd keegi viitsiks selle lahti võtta, siis siin 32. leheküljel on Sotsiaalministeeriumi katuserahad, aga no ükskõik millise lehekülje sa lahti teed – küll on Kliimaministeeriumis siin pandud suured rahad, küll on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Leheküljel 33 me näeme, millised katuserahad on, rääkimata leheküljest 32, kus on [neid] selgelt jagatud. Ja siin eelarves ei näe ju mitte kõiki kulusid ja kõiki rahade jagamisi.  

Võtame selle, et Tartu linnale – kuna Tartu linna juhid on hakanud vaidlema hooldusreformi rahade üle – anti 300 000, et avage siis Tartu ja Riia vahel rongiliiklus. Samas bussifirma, kes pakub Tartu ja Riia vahelist bussiliiklust, ütleb, et andke pool raha sellest [mulle], ma panen 4–5 bussi lisaks sõitma. Praegu on nii, et kuidagi tuleb ots otsaga kokku, aga kasumit ei teeni. Kui rong sõitma hakkab, on selge, et see toob miinust. Ma olen selle poolt, et kiirrongid peaksid sõitma, aga see ei peaks olema konkurentsitingimustes sellisena, et üks eraettevõtja pakub teenust, aga siis riik lükkab kõrvale teise teenuse, et suretada eratransport välja, pannes sinna 300 000 eurot lihtsalt sisse.

Aga miks me täna üldse siin oleme? Miks me sellises olukorras oleme? Me teame ju väga hästi, et kuni 2020. aasta lõpuni oli kõik hästi. Kõik otsused, mida tolleaegne valitsus – Isamaa, EKRE ja Keskerakond – tegi, olid õiged. Nende otsuste tulemusena järgneval kahel aastal majandus kasvas väga hästi. Aga noh, eks siin peab uurima, miks mõned otsused kellegi poolt tehti, kui jõuga vahetati valitsus ära, tuli uus peaminister ja sellele on järgnenud kriis kriisi järel. Alustame energiakriisist: valitsuse istungitel kuulati Eleringi juhti, suu lahti, usuti 100%. Tulem on see, et 1,7 miljardit taskust läks. [Edasi,] eelmise aasta jõulude ajal või natuke varem anti karm käsk vagunid maha müüa – 200 miljonit taskust läks. Renditulu – oleks need vagunid alles – teeniksime me iga päev 100 000 eurot.

Nüüd me räägime, kuidas kokku hoida kellegi või millegi arvelt. Kokku hoitakse laste arvelt. Laste arvelt hoitakse kokku selle jaoks, et mõnele klubile või MTÜ-le raha saata. Mina ütlen ausalt, ma olen kõik need 12 aastat selgelt öelnud, et katuseraha ei ole üldiselt halb asi. Kui Riigikogu liige on katuseraha jaganud, siis seda teavad kõik – seal on nimi taga, objekt taga.  

Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Ei ole varjatud. On küll üks tänane minister, kes tuli Riigikokku asendusliikmena. [Temaga] juhtus see jama, et ta tegi MTÜ kaks päeva enne seda, kui oli vaja [rahasaajad avalikustada]. See [MTÜ] likvideeriti eelmine aasta ja ta proovis 12 miljonit jagada oma erakonna omavalitsustele. See rahanduskomisjonis meil läbi ei läinud. Nüüd ma näen, et on palju targemalt siin [tehtud], ei ole kõiki MTÜ-sid kirja pandud. Üks rida siin, pool miljonit, on avalikult kirjas, teised on niimoodi, et on võimalik neid projektirahasid jagada. Ma loodan, et kõik koalitsioonipoliitikud teavad, et kõigil oli võimalus natukene oma arvamust [avaldada]. Opositsioonipoliitikutel ei ole seekord mingit võimalust oma piirkonna MTÜ-sid toetada. Sellel aastal oli vähemalt kuni 39 500, kuidas kuskil fraktsioonis see kokkulepe oli, aga keskmiselt 35 000 – 39 000. 

MTÜ-d on väga õnnelikud, kui nad saavad 500 eurot tegevustoetuseks. Aga praegu seda ei ole. Nüüd me lihtsalt kraabime siit ja sealt kokku, kust võimalik. Ja nüüd ma kuulen, et kuskilt leiti [lisaraha] õpetajate palgaks. Isamaa selle aasta riigieelarvesse pani 120 miljonit. Puhtalt Isamaa võitlus oli see Vihulas, kui 47-st saime lõpuks 120 miljonit. Siis nüüd ma kuulen … Kas te olete kuulnud, kust see 8 miljonit tuli? Haridusminister ütles televisioonis, et 6 miljonit tuli eestikeelsele õppele üleminekust ehk sealt rahadest, kus venekeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse on eesti keele õpetaja kõrvale klassi pandud. Mina nüüd hästi ei saa aru, kas eestikeelsele haridusele üleminek toimub või ei toimu. Väga keeruline. 

Aga kõige hullem selle eelarve juures on see, et okei, tehti vigu, tehti miinuseid, järgmisel aastal tehakse veel pool miljardit miinust kõrgepalgaliste tulumaksuvabastusega, aga investeeringud on ära jäänud. Siin räägitakse mingitest investeeringutest, aga enamus nendest summadest on kaitsekulude omad. Aga kui me räägime [investeeringutest] teedesse või internetti, siis öeldakse: kergliiklus. No ma tahaks näha, kuidas kergliiklusele neid jagama hakatakse. Kas on ainult koalitsiooniparteide omavalitsustesse või kuskile mujale ka? See on alati küsitav ja see selgub alles järgmisel aastal. Aga suurtele maanteedele või kohalike omavalitsuste teedele, kui me teame, et kohalike omavalitsuste teede remondivõlg on 2 miljardit? Ja et  2 + 2 teed [tehtaks] Tartust, Pärnust ja Narvast Tallinnasse? 2030. aastaks peaks olema iga aasta vähemalt pool miljardit investeeringuid.

Ma tänan Jürit, et meil sel hetkel, kui koos valitsuses olime, õnnestus see, et Tartust sai väike jupp 2 + 2 teed Tallinna poole tehtud, sest rohkem projekte ei olnud. Maanteeamet ei ole suutnud neid projekte valmis teha. Ja see on meie suurim probleem. Ma loodan, et kui ühel hetkel mõistlikud inimesed võimule saavad, siis on ka Maanteeametil projektid, et need teed tõesti valmis ehitada. Aitäh!

Aitäh! Ja aitäh hea sõna eest ka! Rain Epler, teil on vastusõnavõtt. Palun!

Aitäh! Hästi lühike vastusõnavõtt. Aivar Kokk ütles, et Riigikogu liige – ma tundsin ennast ära – on jaganud katuserahasid, [ta] teab küll. Tahtsin lihtsalt täpsustada: mina ei ole jaganud katuserahasid. (Hääl saalist: "Sa oled nii noor.")

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tõnis Möldri. Palun! Ja ma saan aru, et siit tuleb täismäng, nii et [kokku] kaheksa minutit, kolm [minutit] lisaks. Nii et palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head opositsioonisaadikud! Hea Tanel! Käes on see hetk, mida Riigikogu saalis on oodatud pikisilmi: eelarve arutelu. Kahjuks tuleb tunnistada, et käesoleva aasta eelarve ja tegelikult ka järgmise aasta eelarve koostamise protsess on olnud üks suur must kast, mille tulemit me täna näeme. Aga nagu paljud eelnevad kolleegid on maininud mitmeid kordi, ega tegelikult selle kasti sisse ei näe. Neid ridu sealt ühel opositsioonipoliitikul niimoodi välja hakkida, et aru saada, mis on iga rea taga ja mida see päriselt Eestimaa inimeste ja Eestimaa ettevõtjate jaoks tähendab, [on keeruline, ja] seda kõike hoomata on väga raske. 

Aga tuleme korra sellesse üldisesse konteksti, mis eelarve põhiline fookus peaks olema. Ma arvan, et ühe hea eelarve põhiline fookus peaks olema ikkagi see, et meil on tugev ja konkurentsivõimeline majanduskeskkond. Kui me vaatame seda, kui kehv on Eesti majanduse olukord, kui me vaatame seda, et me oleme Euroopas viimaste seas – meie teise kvartali tulemus oli see, et SKT langes 3%, mis tähendab seda, et me olime Bulgaaria ja Rootsi järel viimased –, siis see kindlasti ei ole hea seis. Selleks, et seda seisu parandada, on vaja majandust elavdada, anda majandusele selged raamid, ettevõtjatele kindlustunne ja inimestele hoogu. Koalitsioonipoliitikud ütlevad alati, et aga mida teie seal opositsioonis teate, te ju ei vastuta millegi eest, teie võite rääkida igasugust juttu. Siin eilegi peaminister Kaja Kallas luges meile jälle õpikust maha reegleid [selle kohta], mida me tohime öelda. Aga sellel, mida tema võib rääkida, piire ei ole. 

Ma toon lihtsalt mõned näited. Eile Eesti Panga juht Madis Müller kirjutas ühe pika arvamusloo. Ma arvan, et Eesti Panga juht võiks olla see inimene, keda ka valitsuse liikmed võiksid kuulata ja tähele panna ning temalt mõningaid tarku mõtteid sellesse eelarvesse üle võtta. 

Kõigepealt see, et hoida Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Ma küsisin eelkõnelenud ministri käest, kes siin puldis oli, et mis on selles eelarves sellist, mis tõstab meie ettevõtete konkurentsivõimet. Tegelikult seda siin ei ole. 

Nüüd see, mis on minu meelest väga oluline ja mida me peaks alati jälgima, on see, mis puudutab kõiki regulatsioone, mida me Euroopa Liidult üle võtame. Küsimus on taas kord selles, kas me ei pane enda ettevõtjaid kuidagi keerulisemasse positsiooni kui teisi Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid. Me konkureerime ühel ja samal turul. On oluline, et kui meie seame enda ettevõtetele suuremad piirangud, siis ilmselgelt ka konkurentsivõime väheneb. 

Nüüd teine punkt: bürokraatia vähendamine. Bürokraatia vähendamine, see, et ettevõtlus saaks vabalt toimetada, on üks oluline nurgakivi. Jah, me siin paar eelnõu tagasi menetlesime seda, kuidas Keskkonnaamet teatud lubade puhul vähendas bürokraatiat. See oli küll väga väike samm, aga see-eest märgiline. Ma arvan, et selliseid kohti on valitsussektoris tegelikult küll ja veel, kus bürokraatiat saaks vähendada. 

Siis on kindlasti Euroopa Liidu fondide kasutuselevõtt, kiirem kasutuselevõtt. See aitab meie ettevõtjatel, majandusel konkurentsivõimet taastada. 

Kolmas tegur, millest tuleks alustada, on tegelikult energeetika – investeeringud energeetikasse, investeeringud taristusse. Need on olulised majandusvedurid. Kui Isamaa fraktsioon kohtus poolteist kuud tagasi erinevate Eesti ettevõtete ja erialaliitudega, siis peamine sõnum nendelt sektori inimestelt oli see, punkt üks: riik peab tegema investeeringuid taristusse, sealhulgas energeetikataristusse. Ja teine punkt, mida nad ütlesid, et nad tahaksid, oli see, et keegi neid valitsuse poolt kuulaks: kuulaks ära nende mured, nende rõõmud ja mõtleks nendega kaasa. Kahjuks seda empaatiavõimet tänasel valitsusel pole. 

Neljandaks, mille ka Eesti Pank välja käis, on veel kord see, et me ka ise, kui me ajame välispoliitikat, kui me ajame Eesti poliitikat, siis me vaataksime seda, et me oma sammudega kuidagi ei kahjustaks Eesti mainet, aga ka seda, et me suudaksime rohkem välisinvestoreid meelitada Eestisse investeerima. Kahtlemata me oleme täna geopoliitiliselt sellises positsioonis, kus välisinvestorid ei jookse siia tormi ja iga investori siiatoomine on väga pikk teekond. Aga sellel teekonnal ukse avajad peavad olema poliitikud. Siin on valitsusel ja valitsuse ministritel kindlasti suur roll. Paralleeli tuues: kui peaminister poseerib ühel pildil diktaator Lukašenkaga, siis kindlasti see ei ole see, mis meelitab siia välisinvestoreid, vaid vastupidi, see peletab neid. 

Ma arvan, et kõige tähtsam on hea ettevõtluskeskkonna loomine, stabiilsuse loomine. Stabiilsust ei looda siis, kui maksudega mängitakse. Veel kord: maksudega mängimine keerulisel majanduslanguse ajal ei loo stabiilsust. Ka meie enda ettevõtjad ei julge teha investeeringuid, sest majanduskeskkond on niigi ebastabiilne ja riigilt tulevad sõnumid pole konkreetsed ega selged. Ka praegu on meile ette antud suur hulk makse, mille kohta me teame, et need tõusevad, mis on valitsuse poolt tehtud otsustega [kinnitatud]. Aga tegelikult on veel kaks kuni kolm maksu meid ootamas, millele ei ole isegi nime antud. Jah, on antud eelarveauk, mida tuleb täita, aga seda, milliste maksudega, ei ole tegelikult öeldud. See kahtlemata ei anna ettevõtjatele kindlustunnet. 

Mida ma tahaksin öelda seda eelarvet tervikuna vaadates? See eelarve on selles mõttes kidur eelarve, et ta on suhteliselt kärpimise ja maksude tõstmise eelarve. Veel kord: kärpides ei saa rikkaks, kärpides ei saa majandust elavdada. See on umbes nii, et kärbime ja kärbime ning loodame, et pigistame sellest palju lüpstud lehmast veel mõned piimatilgad välja. See ei käi nii, seda tuleb vaadata tervikuna. Me peame suutma veel kord Eesti majandust, Eesti majandusvedurit hoida elus, ree peal, rööbaste peal. Me peame suutma panna seda tugevamini ja kiiremini liikuma. Ainult nii me suudame majandust kasvatada. Kui majandus kasvab, siis tulevad sinna taha töökohad ja kõrgemad palgad. Ja nii on võimalik riigieelarvest suuremaid sotsiaaltoetusi pakkuda ja teisi hüvesid nii omavalitsustele kui ka meie peredele ja elanikele. See on see võtmekoht. Veel kord: riigieelarve ei ole mingisugune must auk, kust me lihtsalt võtame raha ja jaotame laiali. Ei, see raha peab sinna kuidagi ka tekkima. Ja see raha saab sinna tekkida ainult tugeva ettevõtluskeskkonna kaudu. 

Nii et see on see sõnum. Kahjuks neid märksõnu, mida ma ette lugesin – või neid viit punkti – siit eelarvest mina ei leidnud. Ja kuna see eelarve on seotud valitsuse usaldamisega, siis kindlasti ei ole võimalik seda eelarvet sellisel kujul toetada. Veel kord: seda valitsust on täna väga raske usaldada, seda valitsuse juhti on täna väga raske usaldada, ja need ongi need kitsaskohad lisaks sellele eelarvele. Kahju, et eelarve arutelu on siin saalis selliseks kujunenud. Aga ma usun, et opositsioonipoliitikud ka kindlasti väljendavad järgnevates kõnedes oma seisukohti selle eelarvega seoses. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Enne kui me edasi läheme, Rain Epler, on tulnud üks kiri ja peame selle toimingu ära tegema. Nimelt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku lühendada tänast istungit kuni kella 11.15-ni. Me peame seda ettepanekut hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Siim Pohlak, palun!

Tere!

Tere-tere!

Vabandust, magamata öö teeb oma töö, aga viisakust ei ole kunagi liiga palju, ma arvan. Lugupeetud juhataja, kuna tegelikult juba terve öö on üleval oldud, nagu saadikute nägudest ka näha, ja tempo ei ole enam kõige parem, siis äkki oleks mõistlik ikkagi 11.15 istung lõpetada, kuna koalitsioonil on nagunii plaanis ka täiendav istung, ja siis saab reedel asju edasi arutada. Äkki võtame 10 minutit vaheaega EKRE poolt või EKRE võtab 10 minutit vaheaega, et koalitsioon saaks järele mõelda, kas nad soovivad varem lõpetada ja reedel jätkata või mitte.

Aitäh! Kui ma saan [õigesti] aru, seda asja lühidalt kokku võttes – 10 minutit vaheaega on EKRE soov? Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud ja olemegi sama fraktsiooni ettepaneku juures. Ettepanek on järgmine: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb ettepaneku lühendada tänast istungit kuni kella 11.15-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 28, vastu 53, ei leidnud ettepanek toetust. 

Nii, läheme edasi kõnedega. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli … (Sumin saalis.) Ootame üks hetk, kuni saalis saab vaikust. (Sumin saalis.) Ei saa edasi minna, sest saalis on lärm. Palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Tere hommikust! Rõõm näha, et teid siin nii palju on. Nüüd on siis see valede eelarve, see vale-eelarve siin meie käes. Kevadel hakati aega raiskamata käkki küpsetama ja mul on kuri kahtlus, et paari tunni pärast tehakse ahjuuks lahti ja saadetakse pirukas Kadrioru poole teele. Ma siin nüüd kordan ilmselt nii mõndagi, mida on juba enne kõnedes öeldud, aga ma arvan, et mõned asjad väärivadki kordamist. Kui inimesed tahavad kiiret ülevaadet saada, siis nad tänase stenogrammi võivad ükskõik millise koha pealt lahti võtta ja põhilised asjad on seal üles loetud. 

Kõigepealt need valed. Ei hakka tervet nimekirja ette lugema, aga võib-olla mõned meeldejäävamad asjad. Mida meile räägiti enne valimisi? Loomulikult juba klassikaks saanud: maksud ei tõuse. Läks teisiti. Öeldi, et õpetajate palk tõuseb – ka ei tulnud välja. Ja loomulikult juba kulunud Reformierakonna mantra: teeme riigi rahanduse korda. Kui me vaatame nii defitsiidi kui ka laenukoormuse näitajaid, siis Kaja Kallase juhtimisel oleme jõudsalt liikunud vastassuunas. Miks see eelarve vale on? Loomulikult on ettevõtjavaenulikkus üks märksõnasid. Majanduslanguse ajal maksude tõstmine, lõivudega täiendavate koormiste ettevõtjate turjale ladumine, lisaks poliitilise riski oluline suurendamine, selle kaudu Eesti atraktiivsuse vähendamine – ettevõtjate jaoks puudub prognoositavus, mis saab edasi.

See eelarve on perede- ja lastevaenulik: kaotatakse ära täiendav tulumaksuvabastus, mis on lastega seotud, vähendatakse peretoetusi ja loomulikult lööb peresid ka automaks. Maksutõusude tõttu on see eelarve loomulikult ka maapiirkondade- ja üle Eesti vähem teenivate inimeste vaenulik. Tasub ära mainida ka kaasamise puudumise ja usaldushääletuste teerulli, mis on kevadest saadik sõitnud. Ja viimasena, aga sugugi mitte vähem tähtsana selles nimekirjas: kõigile on teada, milline on meie demograafiline olukord, aga mitte õrnematki viidet ei ole sellele, et valitsuskoalitsiooni see huvitaks. 

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Palun, kolm minutit!

Üks Reformierakonna 15 aasta tagune lubadus on siiski tõeks saanud: ajutiselt 20%-le tõusnud käibemaks liigub nüüd edasi 22%-le. Kahtlemata inimeste jaoks, kes on lahendamas kosmilisi probleeme, parandamas kliimat, nendes mõõtkavades 15 aastat ongi ajutine. 

Jõuan usaldusega sidumise juurde. Siin on terve ports eelnõusid seotud usaldusega, nii ka eelarve. Üks probleem, mis konkreetselt eelarvega selles kontekstis seondub, on see, et nüüd puudub võimalus enne kolmandat lugemist parandada vigu, mis välja peaksid tulema. Aga teine küsimus, millele ma mõtlesin, on see, et kui valitsus ka väikseid summasid või, ütleme, eelnõusid, mille rahaline mõju on väike, on sidunud eelarvega, siis huvitav, kas see seos töötab ka tagurpidi. Eile minister Michal rääkis meile, kui oluline on selline märgilisus ja põhimõtteline suund kusagilt 15 000 eurot kokku hoida. Huvitav, kui juhtub näiteks see, et president ei kuuluta mõnda sellise väikese mõjuga [seadust] välja, aga valitsuskoalitsioon on raiunud nagu rauda, et see on eelarvega seotud, siis kas see toob kohe ka eelarve tühistamise, sellepärast et seos on ju nõnda tugev?

Usaldusest veel. Ma olen kindel, et nii mõnegi saadiku jaoks on see kaheksa minutit, mil ma räägin, pikk kui igavik, aga meie peaministri ümber võib Lukašenka tiirelda kümme minutit. See on 25% pikem igavik, aga peaminister ei märka midagi ja sätib ennast täiesti rahulikult ja rõõmsalt pildile. Ja loomulikult, kui selle kohta küsitakse, siis ta räägibki, et see ei olnud kümme minutit, see oli justkui hetk. Mõnes mõttes nendes universumi mõõtkavades, kus 15 aastat on ajutine, see kümme minutit ongi hetk. Raske on tegelikult lõpuni mõista, mis nende inimeste peades toimub. 

See on nüüd usaldusega seotud seaduseelnõude pakist selleks korraks viimane. Sel nädalal ehk rohkem ei tule ka. Jaa, päevakord on kinnitatud, see nädal ei saa rohkem tulla. Eks uuel nädalal ole näha, kuidas meil see sõit edasi läheb. See on nüüd see viimane koht, kus saab veel loota, et piisaval hulgal koalitsioonisaadikutel sähvatab mingi valguskiir ja nad otsustavad seda valitsust enam mitte usaldada. Aga kuri kahtlus on, et ei sähvata. Ja siis jääme ootama, milliseid otsuseid tehakse Kadriorus. 

Lõpetuseks ma tahan üle korrata, et see oleks hästi selge, kaks põhilist asja: see on halb eelarve ja seda valitsust ei saa usaldada. See on halb eelarve ja seda valitsust ei saa usaldada. See on halb eelarve ja seda valitsust ei saa ega tohi usaldada. Ja nagu siin saaliski on öeldud: kordamine on tarkuse ema. See on halb eelarve ja seda valitsust ei saa usaldada. Nii et kui lugupeetud härra Ratas paneb selle eelnõu lõpuks hääletusele, kutsun teid üles vajutama punast nuppu ja ütlema sellele valitsusele ja sellele eelarvele ei. Aitäh!

Hea ettekandja! Ma korraks teen ühe täpsustuse. Kas te ütlesite, et 25% oli ajaliselt seda aega rohkem?

Oli ju.

Aga ma mõtlen, et te võrdlete ju 8 minutit ja 10 minutit. Äkki see on siis 20%?

Ei, see on … Kui te 10-st võtate 20% maha, siis te saate 8, aga kui te 8-le panete 25% otsa, siis te saate 10. Vaat see matemaatika on selline põnev.

Nojah. Ma mõtlesin, et 10 minutit on 100% ja 8 minutit on x protsenti, siis tuleb 20%.

Jah, aga kui 8 minutit on 100%, siis 10 on 125%. Meil on ka füüsik siin saalis, ta võib tulla [selgitama].

Las ta olla. Aga aitäh! Läheme edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Kuivõrd on advendiaeg, siis ma loodan, et te olete nii helde ja annate mulle kolm minutit [lisaaega].

Jaa! 

Ma ei tea täpselt, mitu protsenti see on. 

Meil on majanduskriis ja rahvastikukriis. Lahendusi selles eelarves, mida rahandusminister meile tutvustas, loomulikult ei ole. Pigem suurendatakse probleeme, mitte ei leevendata neid. Kuidas koalitsioon käitub? Justkui õhutaks ja värskendaks patja, aga selle asemel, et see siis pea alla panna, pannakse see vastu nägu, näo peale. Mis saama hakkab? Me kõik teame, et sõltumata ilusast jutust, puhtast ja värskest padjast, on tegemist lämmatamisega. 

Ma tsiteerin üht rõõmsat, eluga hakkama saavat pensionäri. Nõnda on peaminister oma isa meile tutvustanud siin puldis. 31. mail 2022, kui siin saalis arutati, siin ja ühiskonnas mujal arutati lasterikaste perede toetuse eelnõu, kirjutas Siim Kallas: "Selle eelnõuga tahetakse varjata meie perekultuuri tegelikke puudusi. Meie ühiskond peab tagama pikaajalise turvalisuse emadele, et nad julgeksid lapsi muretseda ja tunneksid nende muretsemisest ja kasvatamisest rõõmu. Et mehed neid aitaksid ja toetaksid, mitte ei jätaks üksi, et neid ei ohustaks koduvägivald, et nad ei langeks välja tööelust. Me peame neid kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika." Tsitaat jätkub: "Reformierakond on ajanud ikka kokkuhoidlikku poliitikat. Meile on tundunud, et see on eestlaslik, mitte kreekalik ega itaallaslik. Kõnealune eelnõu nõuab tulevikus vältimatult nii käibemaksu kui tulumaksu tõstmist."

Nüüd me näeme, et isegi kui lasterikaste perede toetusi tunduvalt vähendatakse, siis tulumaksu ja käibemaksu tõusu on ikka vaja. Milleks täpselt, see jääb selgusetuks. 

Eilses Postimehes kirjutab Ene-Margit Tiit: "Sündide seostamine üksnes või peamiselt vanematele makstava toetusega ei ole piisav meede sündimuse parandamiseks. Ammugi mitte kriiside ajal. Kõige olulisem sündimust soodustav eeldus on rahulik ja lapsesõbralik ühiskond. See tähendab olulisi riigipoolseid teenuseid – lasteaiakohti, kodulähedast algkooli, kvaliteetset koolitoitu, huvihariduse ja spordiharrastuste võimaldamist kõigile ja veel paljusid pisiasju. Ja mis eriti tähtis – veendumust, et kõik head asjad, ka toetused, on püsivad, et neid mingi valitsuse vahetus või poliitiline tuulispask (ammugi mitte sõda) minema ei pühi. See tähendab, et kõigi perepoliitiliste meetmete puhul on kohustuslik ühesuunalise liikumise reegel – kui hüve on kord kehtestatud, ei tohi seda enam ära võtta. Kui kriisid saavad läbi ja maailm rahuneb, julgevad pered jälle lapsi ilmale tuua. Nii on alati olnud ja on kindlasti ka tulevikus."

Reformierakonna eestvedamisel väheneb tulevast aastast lasterikaste perede toetus, kaob tulumaksuvabastus laste ja abikaasa pealt, kaob tulumaksuvabastus ka eluasemelaenu intressidelt. Samal ajal euribor kasvab ning meil on aegade madalaim sündimus. Täna palju kirutud kreeklased kuulutasid sündimuse vähenemise rahvuslikuks ohuks. Reformierakonna suurim probleem on aga endiselt eelarve tasakaal, mitte riigi püsimine, mitte ettevõtete ja inimeste hakkamasaamine. 

Seda ilmestab ka piinlik juhtum, mis on seotud õpetajate töötasudega. Koalitsioonilepingus deklareeritakse eesmärgina 120% Eesti keskmisest, aga tegelikkuses ei olnud õpetajate töötasu ei Reformierakonna ega selle koalitsiooni prioriteet. Eesmärke ainult deklareeritakse. Kui me vaatame septembris meile üle antud eelarvet, siis õpetajatele töötasu [tõusu] ette ei nähtud. Nüüd, streigi ähvardusel leiti ministeeriumis täiendavad 8 miljonit. Nii nagu hea kolleeg siin ütles juba, võetakse see eestikeelsele haridusele [ülemineku] arvelt. 

Aga eelarves need vahendid vaatamata sellele ei kajastu. Selles eelarves, mida me siin arutame, seda 8 miljonit ei ole. Rahandusminister küll rääkis meile täna siin, et ministeerium saab sellega arvestada, sest plaanitakse eelarvet muuta ning need vahendid saab ringi tõsta. Ehk rahandusminister ütleb, et on täitsa lubatud seadust mitte täita, sest neil on kokkulepe ja lootus seal koalitsioonis. Ma ka loodan, aga mitte Reformierakonnale. Nemad mitte ainult ei lubanud, vaid toetasid lasterikaste perede toetuse tõstmist, aga neil polnud mingit probleemi oma sõnadest taganeda ning neidsamu toetusi vähendada. 

Nõnda nagu pole Reformierakonnal olnud probleemi kõik need aastad kõneleda madalatest maksudest. Varasemalt varjatult, nüüd täiesti avalikult ja nende eestvedamisel tõstetakse makse. Käibemaksu üldine määr tõuseb 22%‑le. Meediateenuste käibemaks, mis siinsamas puldis mõni aeg tagasi Keit Pentus-Rosimannuse eestvedamisel 9%‑lt 5%‑le langetati, tõuseb taas 9%‑le, majutusteenustel 9%‑lt 13%-le. Kuigi me mäletame, et kui see eelnõu meile üle anti, siis räägiti kogunisti majutusasutuste teenuste käibemaksu [tõstmisest] üldise käibemaksu määrani. Õnneks siiski jätkus oidu [seda mitte teha], kuigi eks me näeme, kuidas see päriselt turgu mõjutab, kui on lõplikuks määraks 13%. Kasvuettevõtete dividendi tulumaks 14% asemel 18%, kuigi ka siin oli vahepeal mõte see tõsta kogunisti 22%‑le. 

Kõrgeima inflatsiooni perioodil, mis, tõsi küll, viimastel kuudel on järele andnud, ent majanduslangus on sügavam kui kartsime, parandab Reformierakond majanduslangust täiendavate maksumääradega ja nuputab uusi makse. Seda eelnõu ei saa mitte mingil juhul toetada, sest see on Eesti ettevõtete ja inimeste vaenulik. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kõik kuulajad ja vaatajad! Siin me nüüd oleme: 2024. aasta riigieelarve, millega mitte ükski osapool, ma arvan, tegelikult rahul ei ole. Seda, mida arvab sellest avalikkus ja üldsus, me näeme reitingutes, me näeme õpetajate peagi algavas streigis ning me näeme kindlasti ka erinevate opositsioonipoliitikute väljaütlemistes ja murekohtadele tähelepanu juhtimises. 

See eelarve ei aita lahendada rahvastikukriisi, kuhu me oleme üha sügavamale vajumas, see ei aita lahendada majanduskriisi, mis on väldanud ligi kaks aastat. Ja mis veel hullem – mõlemat kriisi see süvendab ja võimendab. Sellise eelarve puhul võiks öelda, et parem, kui seda üldse poleks tehtud. Kärbitakse peretoetusi, tõstetakse käibemaksu, ehk halvendatakse perede, inimeste kindlustunnet niigi keerulisel ajal. Ja siis tuleb rahandusminister siia ette, räägib tõsise näoga, et see on selline positiivne eelarve ning ühiskonna kindlustunnet ja turvatunnet tõstev eelarve. Tundus nagu irooniline jutt, aga vist rääkis tõsiselt. 

Miks ma ütlen, et tegelikult ka koalitsioon ei ole selle eelarvega rahul? Seda on ju näha. Ega siin saalis keegi väga ei taha sel teemal sõna võtta, rääkida, mida kõike positiivset nad teevad Eesti inimeste jaoks. Ka meedias pole väga näha olnud, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond või Eesti 200 oleks väga uhke selle eelnõu üle. Küll aga me näeme, mida selles eelarves ei ole. Ja me näeme seda – kohati tundub –, et Reformierakond on veel nagu sellise koolikiusaja rolli võtnud endale. Isegi kui haridus- ja teadusminister leiab need vahendid, pingutab, et vähemalt mingilgi määral seda õpetajatele lubatud palgatõusu teha, siis Reformierakonna juhitav valitsus või peaminister või tema büroo juht otsustavad, et ei hakka seda eelarvet enam muutma, las see läheb nii, nagu on. See rong on läinud, või kuidas see sõnakasutus oligi. 

Ma siinkohal tahan tunnustada nii sotsiaaldemokraate kui ka Eesti 200, kes vähemasti pingutasid selle nimel, et eelarvet paremaks muuta. Kindlasti ei ole võimalik seda konkreetset eelarve eelnõu üksikute muudatustega positiivseks pöörata, aga vähemasti mingi selline pingutus või ponnistus siin lõpus oli. Ja ma arvan, et see on ka õige, sellistele asjadele tulebki ausalt tähelepanu juhtida. Ka avalikkus peab teadma, kuidas koalitsioon töötab. Näiteks ma loen Kristina Kallase väljaütlemist Delfis, tsiteerin: "Reformierakonna väide on vale ja see on rünnak minu vastu. Kokkulepe oli olemas." Ma arvan, et nii oligi, ja ma arvan, et tal on täiesti õigus. See on Reformierakonna juhtimiskäekiri. Kui on mingi jama, siis on süüdi teised: ajakirjandus, opositsioon, Vabariigi President, teised ministrid. Kui on midagi hästi ja on vaja kuskil auhinda vastu võtta või on vaja rääkida, kuidas majandus kasvab, euro tuleb või mis tahes – vaat see on Reformierakonna teene. Head asjad on ikka tulnud Reformierakonna poolt. 

Praeguses koalitsioonis, ma ütlen ausalt, ainuke asi, mida sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 teha saavad, on selg sirgu lüüa. Ausalt öelda, et neile ei sobi selline käekiri, selline poliitika, kus väiksemaid partnereid koheldakse nagu kutsikaid ja kus suurem partner võtab jõuga oma. Isegi siis, kui minister, nagu öeldud, täidab talle antud ülesande või suunised, et leidku vahendeid, siis ühel hetkel otsustatakse, et oh, me ei viitsi seda eelarvet enam avama hakata, ei viitsi seda menetleda. Las see läheb nii, nagu oli. Ehk tehakse minister kahekordselt lolliks. Kahjuks valitsus, ma arvan, ei hakka uuel aastal paremini tööle, kui ta seni on töötanud. Pigem need pinged kuhjuvad, pigem need pinged kasvavad. Ja nagu öeldud on, rasked ajad on alles ees. Kui selle valitsuse esimene eelarve tuleb selline, noh, ütleme ausalt, läbi kukkunud, siis kuidas see annab alust arvata, et järgmine eelarve tuleb kuidagimoodi parem või positiivsem?

Nii et minu üleskutse mitte ainult opositsioonisaadikutele, vaid ka neile koalitsioonisaadikutele, kes tahavad Eesti riigile paremat valitsust, kes tahavad paremat juhtimist, kes tahavad inimkeskset lähenemist, ettevõtjasõbralikku lähenemist, kes tahavad valitsust, mis tegeleb kriiside lahendamisega, mis tegeleb inimeste toimetuleku toetamisega, on: täna on võimalik see eelarve tagasi saata, saata see valitsus pingile ja panna kokku uus koalitsioon. Ma ei ütle, kes peavad selle koalitsiooni osapooled olema, aga uue valitsuse puhul oleks vähemalt lootus, et elu Eestis läheks paremaks, et tehtaks mingisuguseid poliitilisi korrektuure, et võetaks arvesse ka rahva tahet. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Tänan! See hääletus ei ole mitte ainult tänase valitsuse üle. See hääletus on tegelikult selle üle, milline saab olema Eesti riik järgmisel aastal, milline saab olema Eesti riigi eelarve, kas tulevad need lubatud või ähvardatud maksutõusud, millest enne valimisi ei räägitud, kas peretoetuste kärped jõustuvad täiel määral, nii nagu on ette nähtud, kas me lepime sellega, et ministrite palk tõuseb, aga siseturvalisuse valdkonnas see külmutatakse, õpetajatele antakse 2–3%, sõltub, kuidas lugeda. Samal ajal räägitakse, kuidas haridus on prioriteet, siseturvalisus on oluline. 

Tervishoiutöötajate palgatõusu õnneks ei saa kärpida, kuna seal on kollektiivlepingud, mis näitab, kui oluline on tegelikult teatud kindlustunne. Ma kujutan ette, et kui praegune valitsus võiks otsustada tervisevaldkonna palgatõusu üle, siis küllap seal istuks ka ilus null praegu. Rasked ajad ikkagi. Aga olukorras, kus hinnad on tõusnud, kus majandus langeb, kus meil on vaja tervishoiuvaldkonnas lisaraha, hariduses lisaraha, siseturvalisuses lisaraha, peakski valitsus ausalt tunnistama, et keset kriisi ei ole võimalik seda eelarvet jõuga tasakaalu ajada, ja see ei õnnestu ka praeguse eelarve puhul. Kriisi ajal tuleb käituda vastutsükliliselt. Tuleb teha majanduse elavdamiseks investeeringuid, tuleb jätta maksutõusud ära ja tuleb toetada meie inimesi nii avalikus sektoris kui ka erasektoris, nii peresid kui ka ettevõtjaid. Aga praegu ei tehta ühtegi neist asjadest. 

Püütakse eelarvet tasakaalu ajada, seda suutmata, külmutatakse palku, kärbitakse toetusi, tõstetakse makse. Milline nendest meetmetest ja sammudest aitab Eesti riigi välja majanduskriisist või rahvastikukriisist? Ma arvan, et nii koalitsioonisaadikud kui ka opositsioonisaadikud teavad, et mitte ükski neist, küll aga teevad need olukorra hullemaks. Sellist valitsust, mis teeb Eesti inimeste ja ettevõtjate elu raskemaks niigi raskel ja keerulisel ajal, Eesti riik tõesti ei vaja. 

Riigikogu Keskerakonna fraktsioon umbusaldab praegust valitsust, umbusaldab praegust peaministrit, ei toeta valitsust, mis muudab Eesti inimesi vaesemaks, ei toeta sellist poliitikat, mis muudab Eesti inimesi vaesemaks, ja tõesti arvab siiralt, et ka koalitsioonisaadikud, koalitsioonipoliitikud peaksid mõtlema, mis on nende sammude, nende otsuste tagajärjed 5–10 aasta plaanis Eesti peredele, Eesti laste arvule, Eesti majandusele, Eesti ettevõtjatele ja kahtlemata ka poliitikute usaldusväärsusele. Kui poliitika, mida tehakse loetud kuud või aasta pärast valimisi, erineb kardinaalselt sellest, mida enne valimisi inimestele lubati, siis see on otsene demokraatia õõnestamine, see on otsene usaldusväärsuse õõnestamine. Selliseid otsuseid vastu võttes ei peaks lähtuma sellest, et koalitsioonileping on mingi püha dokument või et valitsuses on tore olla. Siin peaks lähtuma sellest, kas see on Eesti riigile ja rahvale õige ja hea otsus või ei ole. Antud eelarve paraku seda ei ole. Nii et kutsun üles kõiki selle eelarve vastu hääletama ja selle valitsuse vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Kõigepealt aitäh! Ma palun lisaaega.

Palun, lisaaeg kolm minutit, kokku kaheksa!

Austatud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! See on tõenäoliselt minu selle nädala viimane kõne selles saalis. Ma alustan seda väikese ajaloost teada mõistukõnega. Viis pimedat hindavad elevanti. Üks katsub elevandi külge ja ütleb, et elevant on nagu sein. Teine katsub jalga, ütleb, et elevant on hoopis nagu hästi jäme puu. Kolmas katsub saba, ütleb, et elevant on nagu hari. Neljas katsub lonti, ütleb, et elevant on nagu madu. Viies katsub elevandi kihva ja annab hoopis teistsuguse hinnangu. 

Miks ma seda räägin? Kõik see, mis siin Eestis toimub, meenutab kangesti selle vana loo olemust meie kõigi suhtes. Praeguseks me oleme siin Riigikogus menetlenud ära 13–14 usaldushääletusega seotud eelnõu. Iga kord, kui tuleb mingi eelnõu lauale, tõsised eestlased, Eestimaad armastavad inimesed sööstavad selle eelnõu kallale, otsivad vigu, leiavad neid, ja lõpptulemus on ikkagi see, et rahvas jääb selle kõige tõttu vaesemaks. Aga selleks, et mitte käituda pimeda mehena, kes hindab elevanti vaid ühe katsumise järgi, tuleks tegelikult üritada vaadata suurt pilti ning rebida oma silmadelt side. 

Alustan sellest, et möödunud aasta maikuus ilmus Eesti Ekspressis artikkel, kus avaldati Klaus Schwabi nägemus uuest maailmast. Artiklis oli öeldud, et kui sul varandust ei ole, siis seda õnnelikum sa oled. Isegi ETV "Terevisioonis" olid seal istunud reporterid suht vaimustuses sellest, et oi kui tore: öösel magan üürikorteris, lähen tööle, päeval peavad seal koosolekuid mingisugused tegelased ja õhtul tulen tagasi, magan seal ära. Autodega täpselt sama lugu. 

Sisuliselt me liigumegi sellise maailma poole. Kui vaadata terviklikku pilti, siis tegelikult kogu maailmas toimuvad praegu sellised protsessid, kus pidevalt on igasugused kriisid: majanduskriis, energiakriis, sõda. Ja see ei ole mitte juhuslik. Ma olen millegipärast veendunud selles, et suur inimkonna vaeseks tegemise protsess on alanud ja kollaborandid valitsustes aitavad seda omakasu eest ellu viia. See on niimoodi. 

Lisaks sellele sajab meile kaela erinevaid makse: automaksud, kinnisvaramaksud, riigilõivud. See kõik teeb veel inimesi veel vaesemaks. Tänane Õhtuleht kirjutab, et rahahädas riik läheb töötutoetuse kallale. Kuhu veel on langeda? See protsess, mis siin käib, on äärmiselt õudne. Ma küsin praegu kõigi eestimaalaste käest: millal te saate nägijaks? Kas te ei näe, et teid tahetakse vaeseks teha, teie iseseisvus ära võtta? Euroopa Liidust on juba tulnud teateid selle kohta, et Eesti peaks kuuluma föderaalsesse Euroopa riiki. Ja see protsess käib, see käib juba pikemat aega. 

Selline moodustis nagu Euroopa Liidu asjade komisjon. Põhimõtteliselt Riigikogu meenutab ämbrit, kus peaks vesi sees seisma – väärtushinnangud ja rahalised vahendid –, kuid seal on auk põhjas, ja auguks on Euroopa Liidu asjade komisjon, kes annab tasahiljukesi erinevate otsustega otsustusõiguse põhimõtteliselt ära Euroopa Liidule. Seesama Euroopa Liidu komisjon võttis vastu otsuse, millega anti nõusolek selleks, et edaspidi pandeemiate korral hakkab neid protsesse juhtima WHO. Ehk muudetakse WHO põhikirja, kus inimõigused asendatakse hoolivusega, ja WHO otsused on ülimuslikumad rahvusriikide põhiseadusest. Sisuliselt loovutatakse võim WHO-le. Õnneks on 11 Eesti saadikut, kes tänu tublidele eestlastele avastasid selle ja saatsid WHO-le kirja, et me ei ole nõus selle WHO leppega. 

Õhtuleht kirjutas sellest ka ühe loo, et EKRE saadikud kaaperdasid parlamendi, aga tegelikult need saadikud hoopis päästsid parlamendi. Kui juhtuks praegu mingisugune pandeemiline olukord, mille WHO välja kuulutaks – ja me ei saaks tööle minna, sest me oleksime suletud selle otsusega isolatsiooni –, siis kõik need maksud kestaksid edasi, ja kui teil raha ei ole, siis te lihtsalt kaotaksite kogu oma varanduse ja teist jääks järele see, mida ütles Klaus Schwab: õnnelik oled sa siis, kui sul midagi ei ole.

Ma ütlen veel kord siit puldist välja: head inimesed, aeg on saada nägijaks! Meid aetakse nagu lambakarja tapamajja! Tegelikult need protsessid on alanud juba ammu. Globalistidel on komme avada oma kaardid ja näidata, mida nad teevad. Võtke lahti [1992.] aasta Barcelona olümpiamängude avatseremoonia. Seal lavastati inimkonna tulevik globalistide vaates. Te näete juba seal, aastal [1992], koroonaviiruse kujundeid meenutavaid protsesse. See on nende plaan. Kui teil midagi ei ole, siis te olete õnnelikud! Aga mina tahan olla õnnelik siis, kui mul on kõik olemas. Ja ma usun, et enamus Eesti rahvast tahab ka. Ei tuleb öelda sellele kõigele! Aitäh! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eesti riigi ülesanne on seista eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimise eest ja seda eesmärki peab kandma ka riigieelarve. Teisiti ei ole lihtsalt võimalik. Aga kui me vaatame seda eelarvet, siis võib täie kindlusega väita, et eelarve ei täida meie põhiseaduses sätestatud imperatiivi – ta ei kaitse ega säilita eesti keelt, rahvust ja kultuuri.  

Kui me vaatame riigieelarvet, siis tegelikult eesti keele säilimiseks, selle kaitsmiseks ja isegi ka eestikeelsele haridusele üleminekuks ei ole piisavalt vahendeid ette nähtud. Ei ole ette nähtud piisavalt raha meie haridussüsteemi jaoks, õpetajate palkade jaoks. Nii et üks imperatiiv neist kolmest on lihtsalt kõrvale lükatud.  

Meie rahvuse säilimine. Eesti on kõigi aegade suurimas demograafilises kriisis. Meie sündimus on saja aasta väikseim. Kas me näeme eelarve pealt vähimatki soovi seda olukorda parandada, tõsta sündimust, tagada meie rahvuse jätkusuutlikkus ja säilimine? Ei, absoluutselt mitte. Vastupidi, täna võimul olev valitsus ja koalitsioon on vähendanud perede ja laste toetusi, kaotanud ära tulumaksuvabastused laste pealt ja nii edasi ja nii edasi. Mitte ühtegi meedet selleks, et tagada meie rahvuse säilimine, ei ole.  

Ja kolmas, kultuur. Siin peame täpselt samamoodi tõdema, et kõiki eesti kultuuri säilimiseks ja selle arendamiseks ettenähtud summasid on vähendatud. Absoluutselt mitte mingisugust edasiminekut ei ole. Kultuuriga tegelevatele inimestele, organisatsioonidele, kõikvõimalikele ühendustele öeldakse, et vaadake ise, kuidas te hakkama saate. Nii et eelarve on täiesti selgelt põhiseadusvastane. 

Aga selle kolme imperatiivi juurde, et säiliks keel, rahvus ja kultuur, kuulub ju lahutamatult ka majandus. Ilma selleta, ilma kodumaise eduka areneva majanduseta ei ole võimalik ei riiki ülal pidada ega neid ülesandeid täita. Ja mida me näeme? Vastupidiselt tervele mõistusele tõstetakse makse, hävitatakse meie ettevõtlust, meie ettevõtete konkurentsivõimet. Nende viimaste päevade ja ka kevade jooksul on tõstetud üle 500 eri maksu, lõivu, aktsiisi, trahvi ja nii edasi ja nii edasi. See ei ole mitte ainult tulumaks ja käibemaks ja aktsiisid ja automaks, vaid üle 500 erineva maksutõusu. Seda olukorras, kus riik on Euroopa kõige suuremas majanduslanguses.  

See on sõna otseses mõttes hullumeelne ja kahjulik. Iga esimese kursuse majandustudeng ja iga terve mõistusega inimene ütleb seda, et kriisi ajal tuleb majandust toetada, mitte kärpida või tõsta makse. Meie põhiline ülesanne on ikkagi tagada meie majanduse jätkusuutlikkus, meie inimeste heaolu. Aga inimeste heaolu lihtsalt hävitatakse. Reformierakonna valitsuse ajal on meil vaesuses elavate inimeste arv kahekordistunud. Ja siis räägitakse, et nemad on kuidagi progressiivsed. Jah, progressiivne ollakse ainult ühes mõttes: kaotati ära nii-öelda katuserahad Riigikogust, mis on tõepoolest ainukene meede, mis on läbipaistev ja kontrollitav, sest on täpselt teada, kellele ja kuhu need rahad lähevad. Aga need peideti lihtsalt eri ministeeriumide alla. Kui me seal tuulame, siis leiame me kõikvõimalikke väga suurtes summades katuserahasid kõikvõimalikele progressiivsetele, LGBT ja jumal teab, millistele ühingutele. Aga neid on väga raske sealt üles leida, sellepärast et meil on tegevuspõhine eelarve, mis ei ole absoluutselt läbipaistev. Seal on mingid programmid, meetmed, tegevused, aga seda, kuhu täpselt see raha läheb, me ju ei tea ja ei saagi teada.

Valitsus on ajanud meid enneolematusse puudujääki – 5 miljardit. Süüdistatakse EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsust, aga meie ajal oli 8,3%-line majanduskasv. Peale seda on olnud kolm Reformierakonna valitsust ja see 5‑miljardiline puudujääk on tekkinud just sel ajal. 

Mitte ühtegi opositsiooni muudatusettepanekut arvesse ei võetud. Öeldi, et need on obstruktsioonilised. See on absoluutne vale, sest kõik kolm opositsioonierakonda esitasid ka sisulisi ettepanekuid. Ka mina isiklikult esitasin terve hulga sisulisi ettepanekuid. Väide, et need on justkui obstruktsioonilised, neid ei tohiks üldse arvessegi võtta, on puhas näide järjekordselt parlamendist ja opositsioonist ja ka avalikkusest ülesõitmisest. Kõigele lisaks võetakse see eelarve vastu usaldushääletusega. 

Kahjuks aeg saab otsa. Paljudest asjadest ei jõua rääkida, aga kokkuvõttes võin öelda, et see on Eesti riigi ja majanduse, eesti rahvuse lammutamise ja hävitamise eelnõu. See riigieelarve on estofoobne ja see on kõigi aegade kõige halvem riigieelarve, mis meil üldse kunagi on olnud. (Juhataja helistab kella.) Meie ei usalda seda valitsust …

Hea ettekandja, teie aeg!

… me hääletame vastu ja see valitsus peab tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti rahvas! Nagu alati, lühidalt: see on vaesuse ja majanduslanguse eelarve ning ma seda ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Austatud esimees! Palun kolm minutit lisaks.

Tervitame esimeest. Ja palun, kolm minutit lisaks!

Tervita-tervita. (Naerab.) Vabandust! Head kolleegid! Tegelikult on see eelarveprotsess olnud ootamatult käpardlik. Ootamatult ma ütlen sellepärast, et peaminister on ju juba kogenud. Reformierakond peaks rahanduses olema väga asjatundlik, selline kuvand on tekkinud. Ka sotsiaaldemokraadid on valitsustes olnud. Aga käpardlikkus algas juba päris eos, kuigi anti küll uhkusega teada koalitsioonileppe tegemise ajal, et kõiksugu Rahandusministeeriumi eksperdid käisid tabeleid näitamas. Nii et koalitsioonileppe tegemise ajal ei saanud olla mitte mingisuguseid saladusi, kõik pidi olema teada ja avalik ning koalitsioonilepe pidi tulenema riigi võimalustest. Koalitsioonileppesse kirjutati sisse õpetajate palgatõusu lubadus. Väga selge lubadus. Perspektiiviga küll terveks perioodiks, aga see on ju selge, et igal aastal peab samme astuma. Nüüd kohkuti ära ja seda lubadust ei saa täita. 

Õpetajate palga[tõusu] lubaduse ja kogu protsessi ära käkkimisega siin viimase nädala jooksul tulevad tegelikult ette ikkagi väga piinlikud hetked ja ma ei tea, kuidas seda õpetajatele ja nende ametiühingule selgitatakse. Igal juhul, kui ma täna öösel küsisin rahandusminister Võrklaevalt, siis ta ei kinnitanud, et kohe algatatakse eelarve muutmine ja kohe fikseeritakse sinna see lubatud 8 miljonit lisa, mille haridusminister muude ridade pealt kokku otsis, vaid [ütles,] et ministeerium saab neid kulusid katta sisemiselt ja küllap siis tehakse aastas kaks täiendavat eelarvet ja küll siis vaatab. Nii et tegelikult üks käsi ei tea, mida teine teeb, antakse vastakaid signaale. 

Eriti piinlik oli tänahommikune teade, kui haridusminister ütles, et tõepoolest talle partnerid püüavad kotti pähe tõmmata. Rahandusminister väitis, et see, kes valitsuses takistas õpetajate palgatõusu viimaseks lubatud numbrite sissekirjutamist, oli Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Siin käib [süü] veeretamine, omavaheline süüdistamine. Ja mida peavad sellest arvama õpetajad, kelle puhul me ju usume, et nad õpetavad ja kasvatavad õpilasi oma riiki usaldama, kui nad ei saa isegi seda riiki usaldada? 

Nii et kui rääkida sellest ühest protsessi osast või õpetajate palkade teemast, siis on see lihtsalt naeruväärne. Seda enam, et kui Isamaa tegi ettepaneku eelarves eraldada 36,4 miljonit ja kirjutas sinna tulubaasina halduskulude vähendamise, mis kätkeb endas ka ülekantavate tulude kasutamist, siis öeldi, et see kõik ei ole absoluutselt võimalik, riigil ei ole mingit niisugust rasva halduskuludes, naeruväärne [oleks mõelda, et] mõne ametniku koondamisega saaks selliseid summasid. Aga me näeme, mis toimub tulemustasudega. Tegelikult on riigi administreerimine läinud rasva ja sealt kokku tõmbamine on üks väga selge tuluallikas, mida tulebki kitsastel aegadel jagada teiste töötajate gruppidega. Ja üks nendest gruppidest, mida kõik poliitilised jõud on esile tõstnud, on õpetajad. 

Nii et olen täiesti rahulolematu, et õpetajate palga[tõusu] lubadus jäi valitsusel täitmata ja selle ümber käib lihtsalt häma. Lisaks sellele lubati, et kui palka ei saa tõsta sellel aastal, siis teeme pikaajalise kokkuleppe, kuidas see palk tõuseb 120%-ni keskmisest palgast järgnevatel aastatel. Aga ka seda kokkulepet tegelikult ei pakutud õpetajatele ja selle tõttu ei ole ma näinud valitsusel tõsiselt võetavat soovi õpetajate streiki ära hoida. Ma räägin valitsusest. Minu asi ei ole rääkida ühestki ministrist eraldi, aga valitsusel sellist soovi ja töökultuuri ei ole. 

Tegin ka ise kaks täiendavat ettepanekut, mis puudutavad investeeringuid. Investeeringute tegemine praegusel ajal elavdab majandust, on soodne. Ühendasin investeeringud kultuuri- ja haridusvaldkonnaga. Üks ettepanek – lisaks õpetajate palga ettepanekule – oli eraldada või sisuliselt tõsta tagasi 3,4 miljonit eurot sellest kärpest, mis haridusministeeriumis tehti riigi haridusasutuste investeeringute äravõtmise näol. Seal on põhiliselt kutsekoolide investeeringud, mis on olulised ja vajalikud selleks, et kasvatada riigi moraalset ja ainelist tulu majanduskriisi tingimustes tuleviku jaoks. Ja selle katteallikas oleks Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, no ma ei taha öelda, et saneerimine laiemalt, aga nende ressursside kasutamine. Ütleme ausalt, Riigi Kinnisvara Aktsiaselts on ülekapitaliseeritud Eesti riigis. Marginaalid, mis võetakse nendesamade riigiasutuste, kultuuri- ja haridusasutuste haldamise eest, on liig suured. Sealt saaks kokku hoida, need rahad jääksid asutuste eelarvetesse ja kulude ümberjaotumine riigis niimoodi tegelikult ei ahistaks haridus- ja kultuurivaldkonda. Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil on ka objekte, mida müüa. Iseenesest, kas praegu on see parim müügiaeg, aga see on nende asi arutada. Kõrgete palkadega vilunud ametnikud ja eksperdid peavad hakkama saama. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts peab ometi riiki ka teenima. 

Samuti tahaks alustada muuseumide ühishoidla projekti. Seda on palju planeeritud, aga nüüd see külmutati. Alustada Hiiumaa muuseumi hoidlast, mis on eraldiseisev, kõige odavam – 3,4 miljoniga saaks selle kõik ära teha. Ja seda samuti Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi leidude pealt. Nii et ootaks paremat valitsust ja seega ka paremat eelarvet tulevikus. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli … Jah, üks hetk. Enne kui te tulete, mulle on tulnud üks kiri. Ma arvan, et me peame selle kirja juurde minema. Nimelt on tulnud ettepanek: "Tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest teen ettepaneku pikendada tänast Riigikogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00‑ni." Alla kirjutanud on Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder. Nii et alustame selle hääletamise ettevalmistamist. 

Erkki Keldo, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui ma televiisorist õigesti kuulsin, siis Isamaa fraktsioon tegi täpselt samasisulise ettepaneku, nagu ka mul on paberil valmis, et pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui 14.00‑ni, kui meil algavad komisjonid. See on kõik väga ilus ja korrektne. Aga minu protseduuriline küsimus tekib sellest, et kuna mul on paber valmis, mul on ilusti allkiri pandud, siis kas oleks hea tava, kui ma ka tooksin selle Reformierakonna fraktsiooni paberi, kus on täpselt samasugune ettepanek, või on täiesti okei, kuna Isamaa mõtles samamoodi nagu Reformierakonna fraktsioon, et ma siiski ei too seda paberit ja piisab sellest ühest.

Aitäh! No ma arvan, et selline väga formaalne vastus on ju see, et kes ees, see mees. Aga ma arvan, et niisugune mõistlikum vastus, et püüda ikka teha siin head koostööd – tooge see paber siia koos oma allkirjaga. Tooge palun! No tooge ära. (Hääled saalis.) Protseduuriline küsimus, Valdo Randpere, palun! 

Aitäh! Minul on jälle selline küsimus. Kuna siin on läinud nüüd protseduuriliste küsimuste küsimiseks, siis äkki sa teed saalikutsungi uuesti, seepärast et nüüd on osa inimesi juba ära läinud.

Aitäh! Ma püüan selle juhtimisega saada ise hakkama. Martin Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Esiteks, me kõik saame aru, mis siin juhtus praegu: koalitsioon venitab aega, et saada oma read siia saali. Ma sellega ei ole nõus. Ma oleksin olnud nõus, et kui paber on olemas, siis Keldo kohe toob, aga et siin maja peale minnakse midagi otsima ja tehakse uusi kutsungeid, sellega ma nõus ei ole. Läheme hääletuse juurde palun! 

Aitäh! Teeme, Martin, hääletuse kohe. Protseduuriline küsimus, Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Ei tea, kas asjale aitaks kaasa, kui ka mina esitaksin samasisulise paberi?

Kui teil on valmis, tooge. Kui alles hakkate kirjutama, siis ärge kirjutage. Siim Pohlak, palun, protseduuriline küsimus! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mul on sama soov: läheks nüüd hääletuse juurde. Ettepanek on olemas. 

Selge, aitäh! Lähme. Tanel Kiik, palun, protseduuriline küsimus!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ma ei taha kuidagimoodi aega viita, seda on niigi palju siin koalitsioon venitanud oma eelnõudega. Aga mul tekkis küll selline tunne, et kui me seda asja kohe varsti hääletusele ei pane, siis elevus saalis läheb liiga suureks. Teeme selle hääletuse ära. Loomulikult, see on teie otsus, millal te teete, aga minu tunnetus fraktsiooni esimehena on küll, et inimesed on valmis ja tahavad hääletada.

Aitäh! Kõik ei pea nüüd ütlema, et teeme hääletuse. Ma lähtun sellest, et me teeme kohe varsti hääletuse. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma loobun oma protseduurilisest.

Aitäh! See õigus teil on. Protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma mõtlesin selguse huvides küsida, et mis see mõistlik aeg on, kaua me härra Keldot ootama peaksime. Kui tal läheb pikemalt, [näiteks] 30 minutit … (Lärm saalis.) 

See on juba siin.

Ei, aga … Vabandust! 

Palun, palun, Varro Vooglaid, palun! 

Aga tuleviku jaoks siiski, et oleks selge. Kui tal nüüd näiteks läheks pool tundi või 45 minutit, võtab rahulikult, noh, ei leia paberit üles, äkki jäi kabinetti või kuskile – kaua me siis ootaksime siin?

Aitäh! No pool tundi või 45 minutit kindlasti ei ole mõistlik aeg, selge see. Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma väga vabandan, et ma oma ettepanekuga sellise segaduse tekitasin siin. Kas ma saan oma ettepaneku tagasi võtta? (Naer saalis.) Ja kui saan, siis mis sellest muutub?

Põhimõtteliselt te saate oma ettepaneku tagasi võtta, aga ega sest väga palju ei muutuks, sest meil on teine samasugune kaart siin laual olemas. Protseduuriline küsimus, Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tegelikult, nii nagu ma ütlesin, see paber on olemas. Mulle eriti ei meeldi sellised suhteliselt isiklikud rünnakud, nagu ma oleks kuidagi venitanud aega. Ma tõesti tunnustan Isamaad, sellepärast et meil on olnud siin väga mitmeid istungi lühendamise ettepanekuid, aga nüüd tuli istungi pikendamise [ettepanek], soovitakse tööd teha. Minu arust see [väärib] tunnustust. Aga tõesti, mul oli see paber hommikust saati olemas. Ei olnud soovi midagi venitada, minu arust jõudis paber ülikiiresti teie juurde. Sellised isiklikud rünnakud ja solvangud ei ole mitte kuidagi, ma arvan, sobivad. Me soovime siin kõik koos tööd teha.

Aitäh! Minu isiklik mõte lihtsalt: kui paber on olemas, teinekord tooge kohe ära, siis see asi on tehtud, see töö on tehtud, saab järgmise asja juurde minna.

Head ametikaaslased! Meile on tulnud kaks ettepanekut. Üks on tulnud Isamaa fraktsioonilt ja teine on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt ja mõlema sisu on, et tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest on tehtud ettepanek pikendada tänast istungit Riigikogu päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 54 poolt ja vastu 31 – väike matemaatika: et see läbi läheks, oleks vaja vähemalt 62 [poolthäält] – see ettepanek toetust ei leidnud. Protseduuriline küsimus, Erkki Keldo, palun!

Aitäh! Ma olen natuke segaduses. Kas ma vaatasin ridu valesti? Isamaa fraktsioon, kes tegi ettepaneku istungiaega pikendada, vist täitsa in corpore, hääletas enda ettepaneku vastu? Kas ma vaatasin valesti või on siin mingi segadus juhtunud hääletusel?

Aitäh! (Saalis on sumin. Juhataja helistab kella.) Ma palun tähelepanu! Ma ei oska öelda, kuidas te vaatasite või ei vaadanud. Aga meie puldi peal on olemas menüü nupp ja sealt saate liikuda "Viimane hääletus". Sealt kohe näete, kuidas rahvaesindajad on hääletanud – kes poolt, kes vastu, kes ei hääletanud. Nii et ma ei oska öelda täpselt seda, mida te nägite või ei [näinud]. Protseduuriline küsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahan lihtsalt Erkki Keldot aidata: Isamaa ei hääletanud enda ettepaneku vastu, vaid Reformierakonna pikendamisettepaneku vastu. 

Aitäh! No need on juba väga võimsad teooriad siin sellega seoses. Tanel Kiik, palun, protseduuriline küsimus!

Austatud Riigikogu aseesimees! Ma tahtsingi küsida, et kas Isamaa fraktsiooni esimehe Helir-Valdor Seederi väga selgelt sõnastatud soov oma ettepanek tagasi võtta realiseerus ja rakendus. Kas me hääletasime praegu ainult Reformierakonna ettepanekut või mõlemat? Mina isiklikult tõepoolest kergema käega hääletaks Reformierakonna ettepaneku vastu. Kui saab protokollis ära märkida, siis tõepoolest see oli pigem minu vastasseis sellele ettepanekule.

See kõik, mis me siin räägime, läheb stenogrammi kirja. Mida me hääletasime? Hääletasime kahe fraktsiooni ettepanekut ja nendeks fraktsioonideks olid Isamaa fraktsioon ja Reformierakonna fraktsioon. 

Palun Riigikogu kõnetooli, Jaanus Karilaid! Üks hetk, hea ettekandja! Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust! Austame neid, kes soovivad seda ettekannet kuulata, ja austame ettekandjat! Me ei saa alustada, kui saalis on lärm. Saalis on lärm praegu. Aitäh! Hea ettekandja, palun!

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Järgmise aasta eelarvet on päris keeruline kommenteerida, kui istuv peaminister on öelnud, et ta on tegemas poliitilist enesetappu. Ta saab väga hästi aru, et need poliitikad, mida ta praegu koos Eesti 200 ja sotsidega rakendab, rahvale ei meeldi. Selline aus ülestunnistus, et näete, ma viin ellu poliitikaid, mis on väga ebapopulaarsed. Rääkides selle juures riigi rahandusest, olles juba kolmanda valitsuse peaminister, öeldes, et riigi rahandus on käest ära, olles enne valimisi kõiki neid poliitikaid varjanud, kokkuvõttes ka valetanud, on ta meid tänaseks viinud uude olukorda, sest neid mandaate nende poliitikate jaoks ju ei võetud. 

Kui me maname silme ette neid ilusaid sõnu, mida lubati teha omastehoolduses, mida lubati teha tervishoius, siis tegelikkus on midagi muud. Kui räägitakse riigi rahandusest, et jah, me pidime tõstma enne valimisi lastetoetusi, aga näed, pärast valimisi me pidime neid langetama, siis mis see poliitika ikka muud on kui valijatele otse valetamine. Neid poliitikaid, mida hinnata ja mille kohta öelda, et näete, siin on midagi hästi õnnestunud ja hästi läinud, väga palju tõesti ei ole. Ükskõik, mis valdkonda me ei vaataks, kas või [teedeehitust], siis [näiteks] taristu liit on öelnud, et juba eelmisel aastal oli teede arendusest puudu üle 700 miljoni. See kõik on seotud meie turvalisusega, liiklusohutusega ja tegelikult ka majanduse konkurentsivõimega. Kui ma küsisin rahandusministri käest, et näete, me oleme majandusfoorumi edetabelis kukkunud 45. kohale, eespool on Ungari, Läti, Leedu ja Poola, kuidas te seda kommenteerite, siis rahandusminister lihtsalt eiras küsimust ja ei vastanud sellele. 

Kui me vaatame peale taristu liidu kohalikke omavalitsusi, meil on 79 kohalikku omavalitsust, siis on küll selline tunne, et ükski minister ega peaminister ei käi oma ministeeriumist väljaspool, või nad käivad ainult Harjumaa kuldses ringis ja tegeliku eluga kokku ei puutu. Minnes majanduskriisi tingimustes makse tõstma, tulles kobarmaksudega välja, selle asemel, et kriisi leevendada, kriisi hoopis süvendatakse. Selle peale ütleb istuv peaminister, et tema ei juhigi majandust, aru saamata sellest, et riigi rahanduse ja fiskaalpoliitika kaudu on võimalik majandust juhtida. Olla kõige sügavama majanduskriisiga riik Euroopas ja mitte midagi teha, kärpida, tulla välja maksukoormustega, näitab seda, et see 37 mandaati pluss 14 pluss 10 on andnud sellise poliitilise hoiaku, et ükskõik, mis probleemid ühiskonnas on, vastu vaatavad, ükskõik, mis reitingutabelid näitavad, me läheme ikkagi edasi. 

Valija mälu on kehvapoolne ja 2027. aasta parlamendivalimised on kaugel. See on tegelik iseloomustus: see, mida me näeme, see 2024. aasta eelarve, mis meile vastu vaatab. Arrogants, probleemide mitte nägemine, lahenduste mitte pakkumine. Selline levinud poliitiline meede, et kriisihetkel me stimuleerime majandust ja tuleme välja meetmete paketiga, on tänasele valitsusele täiesti võõras. Nii et kahjuks saab sellele eelarvele panna [hindeks] ebarahuldava.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Jah, valimistel oli juttu, et Eesti on kindlates kätes. Samas, kui me vaatame eelarvet ja mõtleme selle sõnumi peale, mida ikka ja jälle siit kõnepuldist koalitsiooni esindajad on korranud, et see eelarve on tasakaalu eelarve, tasakaalu suunas liikumise eelarve, ja kui neid väiteid natukenegi analüüsida, siis see "kindlates kätes" on tegelikult jõudmas sinna, et inimestel on kindad käes, sest on talv, on külm, hakkama saamisega on probleeme, tööstussektoris on ebakindlus, investeeringuid piirkonda ei tule ja nii edasi ja nii edasi. 

Kui nüüd eelarve kontekstis rääkida, siis tasakaalu suunas liikumine kõlab vägagi kummaliselt. Tõesti, eelarve on juhtimise instrument. Eelarve tasakaal on loomulikult üks hügieeni teguritest, mis on iseenesestmõistetav. Aga see tasakaalustamatus, mis ühiskonnas on tekkimas, inimeste vaesumine, perede mittetoetamine, ettevõtjad on löömas käega, välisinvesteeringuid ei tule, õpetajaid on petetud, peagi jõuame olukorda, kus meie koolides ei ole enam õpetajaid, omavalitsused maadlevad raskustes, mis puudutab sotsiaalhoolekandereformi ja nii edasi ja nii edasi. Kohane on küsida, et kuidas me nüüd siis siia jõudsime. Tõsi on ju see, et rahvas on teinud oma valiku. Aga ma olen enam kui kindel, et väga suur osa rahvast oma valikut selle eelarve kontekstis täna kahetseb. Ma loodan, ma tõsiselt loodan, et peale nende kõnede lõppemist siiski on ka koalitsioonipoliitikute seas indu ja märkamist, et tegelikult ei saa nii edasi liikuda. 

Võtame kas või selle lihtsa inimliku näite. Kui meil on riigiettevõtted, siis peaasjalikult me keskendume sellele, kuidas saada riigieelarvesse lisatulu. Aga hetkel on üle Eesti hulk inimesi tegelikult elektrita, sest saabus talv. Ja ega ei ole nendele kahjuks midagi väga lohutuseks öelda, sest hulk investeeringuid taristusse on jäänud tegemata. Tulu on võetud dividendituluna riigieelarvesse, et seda ümber jagada, kaotada maksuküüru või mida iganes muud, aga viis päeva ilma elektrita on inimese enda asi. Samal ajal me püüame seda kõike siit saalist kuidagi ilusaks rääkida.

Pikka aega on Eesti taristuprojektide üks eesmärke olnud kruusakattega teede mustkatte alla viimine. Kuidagi on juhtunud nii, et see prioriteet on täiesti kadunud. Samal ajal me räägime, et kohe-kohe toimub rohepööre, mille käigus hakkavad teedel vurama elektriautod, mis on oluliselt raskemad, ja maksustame tossavaid diiselautosid. Kui see info nüüd kogumis kokku panna, et teid ei ole, teid lahti lükatud ei saa, elektrit ei ole, aga elektriautode toetus on, 5000 eurot, võta ja sõida, siis ausõna tekib küsimus, et millega me tegeleme.

Eks igal valel on lõpuks lühikesed jalad. Kui rääkida inimestele üht ja teha teist, siis ega valija ei ole rumal: ükskord saabub see päev, kus seda, mida sa oled külvanud, tuleb sul ka lõigata. Nii et kurb, et selle eelarvega me ilmselt peame järgmine aasta elama, ja nende prioriteetidega, mis sõnades küll kõlavad, aga eelarvest kuidagi välja ei paista, hakkama saama. Nii et veel kord: ärme toetame seda. Eesti väärib paremat eelarvet. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma ei usalda valitsust, Kaja Kallas peab lahkuma peaministri kohalt – need laused kõlavad siin saalis päris tihti. Kolleegid juba rääkisid põhjustest, millest see tuleneb. Aga oma kõnes rõhutan pigem teemasid, mis on seotud Ida-Virumaaga ja asjadega, mis riigieelarve eelnõus kajastust ei leidnud. 

Kindlasti tuleb mainida, et valitsus endiselt ignoreerib kohalikke omavalitsusi ja ettevõtjaid. Nii jäidki tähelepanuta Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu väga mõistlikud ettepanekud, [näiteks] keskkonnatasust suurema osa suunamine tagasi maakonda. Samuti tundub, et Eesti inimeste töökohtade säilitamine ei ole valitsuse prioriteet. Eesti Energia juhatuse esimees Andrus Durejko räägib sellest, et valitsuse otsuste tõttu on Eesti Energia paratamatult sunnitud töötajaskonda vähendama. 

Ei tohi jätta mainimata ka Viru Keemia Grupi juhatuse esimehe Ahti Asmanni seisukohta, mida ta väljendas oma kirjas Riigikogu fraktsioonidele. Ta rõhutab, et ettevõtjate seisukohast pole maksudel ja tasudel terminoloogiliselt vahet. Tegemist on rahaga, mille valitsus võtab ettevõtluselt ära ning mille võrra väheneb ettevõtete võime tulevikku investeerida. Riigi ootus täiendavate tulude ja tasude saamiseks põlevkivitööstusest viib selleni, et ettevõtte konkurentsivõime väheneb. Perekondade sotsiaal-majanduslik olukord halveneb ning sellel on kahjulik mõju kogu Eesti majandusele. 

Kolleegid! Valitsuskoalitsioon räägib nii palju sellest, et Ida-Virumaal on eritähtsus ja kõik on huvitatud maakonna arendamisest. Ida-Virumaa üks suurimaid probleeme on tööpuudus, mille vähendamisele aitaks kaasa uute ettevõtjate meelitamine piirkonda. Pole saladus, et kaasaegne ettevõtja hindab kõrgelt oma aega. See tähendab, et ühendustel Tallinna ja Ida-Virumaa vahel on ülitähtis roll. Samal ajal on valitsuse sõnad ja teod lahus, sest kuidas veel seletada neljarealise tee ehitamisest loobumist? See tee tagaks kiirema ühenduse, hoiaks kokku ettevõtjate aega ja teeks teed ohutumaks. Statistika järgi on Jõhvi–Narva maantee igal kilomeetril toimunud surmajuhtumiga liiklusõnnetus. Aga valitsuse prioriteet on Tallinna–Pärnu maantee ümberehitamine, mis muidugi tuleb ka korda teha. Juhin tähelepanu, et statistika kohaselt juhtuvad liiklusõnnetused suuremas mahus just Pärnu linna sees, kuid Jõhvi ja Narva vahel just maanteel. 

Keskerakond tegi 30 muudatusettepanekut. Kõik need on oma olemuselt sisulised, mitte tehtud obstruktsiooni eesmärgil. Kahjuks usaldusega seotult eelarve vastuvõtmine isegi ei anna võimalust sisuliseks aruteluks ja meie muudatusettepanekute arvestamine on nüüd isegi teoorias võimatu. Oleme arvamusel, et valitsuse käik ei vasta demokraatia printsiipidele ning devalveerib Riigikogu rolli ja Riigikogu liikmetele antud rahva mandaati. Kuna Keskerakond ja suurem osa Eesti rahvast ei usalda Kaja Kallase valitsust ja Kaja Kallast isiklikult, siis oleme rahvaalgatus.ee lehel algatanud allkirjade kogumise Kaja Kallase tagasiastumiseks. Allkirju on juba üle 24 000. Kutsun Eesti rahvast ja ka siinviibijaid üles liituma selle petitsiooniga ja avaldama umbusaldust Kaja Kallasele. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Siim Pohlaku. Palun! Üks hetk, Siim Pohlak. Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hästi rangelt lihtne ja konkreetne protseduuriline küsimus: ma ei mäleta enam seda veebilehe aadressi, kuhu tuleb minna, et näha terviklikku kõnelejate nimekirja. Kuskil see oli, aga mulle ei tule meelde, kust seda vaadata saab. Siit ma ei näe, mitmes ma järjekorras olen. Ma tahaks seda teada.

Veebilehe aadress on … Virgats saadab teile selle veebilehe aadressi. Mina näen, et te olete kohe pärast Jaak Valget, nii et te olete siin ilusasti nimekirjas. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Ministrit saalis ei paista. Reformierakonna ainus eesmärk ja siht on praegu eelarve tasakaal ja seda oleme möödunud öö jooksul saanud korduvalt kuulda. See juba iseenesest on ebaloogiline: eelarve tasakaal ja laiemalt eelarve ei saa ju ise olla eesmärk. Eelarve on nagu tööriist, nagu haamer maja ehitamisel. Me ei saa öelda, et haamer on ehitusel eesmärk, sest eesmärk on ikkagi maja valmis ehitada.  

Eelarvega saab suunata Eesti tulevikku. Lühikeses vaates järgmisel aastal, aga pikas vaates ka mitmel järgmisel aastal mõjutavad käivitatud protsessid Eestit pikalt. Ja need protsessid ja trendid on halvad. Eelarvega seotud valikud kujundavad Eesti ettevõtluskeskkonda, mõjutavad inimeste toimetulekut paremuse või halvemuse suunas, annavad meie majandusele hoogu või hoopistükkis pidurdavad seda. Praegusel juhul vajutab Eesti valitsus Eesti majanduse ja ettevõtluse piduripedaali põhja. Õigem oleks öelda, et maksutõusudega tõmmatakse peale suisa käsipidur või seisupidur.

Käibemaks tõuseb, alkoholiaktsiis tõuseb, kütuseaktsiis tõuseb, elektriaktsiis tõuseb, maamaks tõuseb, keskkonnatasud tõusevad, üksikisiku tulumaks tõuseb, riigilõivud tõusevad, töötuskindlustusmakse tõuseb, riigilõivud tõusevad, keskkonnatasud kallinevad, automaks tuleb, suhkrumaks tuleb ja tulekul on veel 400-miljonilise eelarvepuudujäägi katmiseks mõeldud üllatusmaks, ka see on tulemas. Rongipiletite hindade tõstmise uudis tuli täna. Elektrilevi ülekandetasud tõusevad, hoolimata sellest, et elektrit viimastel nädalatel paljudes kohtades ei ole olnud. Euribori tõusuga on kallinenud laenud, samal ajal võetakse suurperedelt toetusi vähemaks ning piiratakse laste huvitegevusele ligipääsu. See eelarve ja valitsuse maksupoliitika on tõeline seisupidur nii Eesti ettevõtete kui ka Eesti inimeste jaoks. 

Valitsus läheb oma mugavuspoliitikaga lihtsama vastupanu teed. Selle asemel, et otsida positiivseid hoobasid meie majandusele, sisetarbimisele ja ekspordile uue hoo andmiseks ning selle kaudu tulevikus paremate eelarvelaekumiste tagamiseks, läheb valitsus lihtsama vastupanu teed ja ajab käe sügavale Eesti inimeste taskutesse. Bürokraatia kokkutõmbamisega ning reaalsete ja suurte kokkuhoiukohtade leidmisega valitsus ei hiilga. Riigieelarves võimalikke kärpekohti arutades kõiki ettepanekuid ei avaldatud, need suisa salastati, märgiti asutusesiseseks kasutamiseks. Vaadates, kuidas bürokraatiat vähendada ei suudeta ning kärbitakse eelkõige lastega perede arvelt, tekib kahtlus, kas seal üleüldse muid märkimisväärseid kärpekohti oli peale peretoetuste vähendamise, Ameerikas konsulaatide sulgemise ja Kopli päästekomando kinnipanemise.

Kui me räägime usaldusküsimusega seotud eelnõust, siis räägin ka usaldusprobleemist. Valitsus küll küsib täna Riigikogu saalilt usaldust, aga tegelikult ei usalda valitsus ka Eesti rahvast. Valitsuserakonnad ei usaldanud valimiste eel meie inimestele rääkida oma tegelikest plaanidest: soovist makse tõsta, soovist peretoetusi vähendada. Tänane valitsus ei usalda Eesti rahvast, ei lase rahval arvamust avaldada referendumite ja rahvaküsitluste kaudu, ja mis kõige hullem, ei usalda Eesti inimestele tõtt rääkida. Miks meie peaksime usaldama sellist valitsust? 

Kõike tehakse idapoolse poliitkultuuri kohaselt või idapoolses stiilis – jõupositsioonilt. Kellelegi tuleb pähe, et ettevõtjaid oleks vaja nügida rohepöörde suunas – anname ettevõtjatele piitsa keskkonnatasude kaudu, küll lähevad. Reformierakondlased arvavad, et autosid on liiga palju, inimestel on liiga võimsad autod – jälle, anname piitsa, automaks tuleb, küll siis vahetavad välja.  

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Suurpered toetavad pereväärtusi kaitsvaid erakondi. No nii, tehakse kiire kalkulatsioon: suurperedele ka piitsa, võtame peretoetusi vähemaks, pole meie sihtgrupp. Tajumata, et valitsusvastutust kandvad erakonnad peavad mõtlema kogu Eesti riigi peale, kõikide inimeste peale, mitte ainult oma valijate peale. Teil on vastutus kogu Eesti ühiskonna ees. Kui te ei usalda Eesti inimesi, valetate neile, ei tule riigi juhtimisega toime, siis selline valitsus ei saa jätkata.  

Nagu öeldud, sellist valitsust ja riigieelarvet ei ole võimalik toetada. Kahjuks jäävad vajalikud asjad selles eelarves suurelt selle halva varju, mida tänane valitsus korda saadab. Kõikvõimalikud uuringud kinnitavad, et Eesti rahvas ei toeta ega usalda tänast valitsust, samamoodi räägivad ka spetsialistid. Väga selgelt on näiteks Indrek Neivelt öelnud, et kui neid maksumuudatusi, mis kevadel kiiruga vastu võeti, poleks ühtegi tehtud, siis tegelikult oleks olukord kõikidel parem ja me mahuksime Maastrichti kriteeriumide sisse, mille kohta räägitakse, et nendega on probleem. Ei oleks vaja makse tõsta: ei käibemaksu, ei tulumaksu, mitte midagi poleks pidanud tegema, rääkis Neivelt. 

Samamoodi on suurettevõtja Toomas Luman öelnud, et ei pea olema Nobeli laureaat, mõistmaks, et valitsuse maksutõusupoliitika ei saa täita seda eesmärki, mida Reformierakond väidab saavutavat. Valitsus loodab, et maksutõusud parandavad eelarve olukorda, Luman arvab, et see ei lähe selles suunas, maksutõusud majanduskriisis ainult pidurdavad täiendavalt. Tema hinnangul Eestis makse tõstma ei peaks.  

Sarnaseid sõnumeid nagu eelnevad leiab meie tippettevõtjate, juhtide, erialaliitude esindajate poolt kümnetes, kui mitte juba sadades praeguseks. Aga kõik lähevad nagu kurtidele kõrvadele. Valitsus teab ise paremini kui valdkonnas tegutsevad inimesed, valitsus teab ise paremini kui spetsialistid. Lihtsalt toore jõuga, idaslaavi stiilis liberaalse poliitika läbisurumine. Veel kord: poliitika, kus valitsejad on ilmeksimatud ja kedagi kuulata ei ole vaja, kuulub mõnda teise kultuuriruumi. Veel kord: kutsun üles hääletama selle eelarve ja valitsuse usaldamise vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head saadikud, kes siin saalis on! Kahjuks liiga vähe, väga vähe. Külalised, kes meid rõdult vaatavad! Inimesed, kes vaatavad meid meedia vahendusel, ja saadikud, kes on tubades! Algatuseks peab ütlema, et tegemist on valedele rajatud ja vaesuse ümberjagamise eelarvega. Tuletaks algatuseks meelde, millised maksutõusud meid ees ootavad. 

Nimelt, 1. jaanuaril 2024 on Eestis käibemaksu määraks tänase 20% asemel saamas 22%. Miks ma alustasin sellest, et tegemist on valedele rajatud ja valede eelarvega? Kui me ajalukku vaatame, ma arvan, et me kõik mäletame, kuidas 2009. aastal ajutiselt – ajutiselt! – tõsteti käibemaksu määra 18%‑lt 20%-le. (Hääl saalist.) Jaa, just, sul on õigus. Ja nagu eesti vanasõna ütleb: ajutine asi on kõige kauakestvam asi. Ja sealt tahangi edasi minna, et see ajutine asi tõstetakse nüüd ajutiselt edasi 22% peale. Ehk me saame aru, et komme oma poliitika valedele rajada tuleneb juba päris pikast ajaloost. Nii see on. 

Vaatame edasi, mis siis veel juhtuma hakkab järgmisel aastal. 1. jaanuaril 2024 kaob ära õigus oma maksustatavast tulust maha arvata täiendav maksutulu laste eest, täiendav maksutulu abikaasa eest ning eluasemelaenu intressid. 

Läheme edasi, vaatame, mis meid ootab ees 1. jaanuaril 2025. Tulumaksumäär tõuseb 22%‑le, seni 20%. Juriidilise isiku tulumaksumäär hakkab olema 22/78 tänase 20/80 asemel. Krediidiasutuste tulumaksumäär, avansiline makse tõuseb 14%-lt, mis täna on, 18% peale. 

Väga palju räägitud majutus ja majutus koos hommikusöögiga. [Majutus]asutuste käibemaksumäär hakkab senise 9% asemel olema 13%. Ajakirjanduse käibemaksumäär tõuseb 5%‑lt 9%‑le. Isiklikult mul sellest kahju küll ei ole. EKRE on korduvalt teinud ettepaneku, et tegelikult tuleks see maksuerisuse võimalus kasutada ära selleks, et tuua alla toiduainete käibemaks, mida on paljudes Euroopa Liidu riikides tehtud ja mis ka reaalselt aitaks inimestel natukenegi oma kulusid kokku hoida. Aga ei, seda võimalust pole praegune koalitsioon näinud, ja arvab, et ajakirjandus on kindlasti see asi, mida peaks erisusega maksustama.

Enne oli debatt selle üle, kuidas rahandusminister teatas, et ükski õpetaja ei pea muretsema. Jaa, loosungina on siit puldist väga hea seda öelda. Endise omavalitsusjuhina saab rahandusminister ilmselt väga hästi aru, et tegelikult see oligi loosung, mille ta siin enne välja käis. Arvestades seda, mida toovad kaasa erinevad palgatõusud – mis on ju iseenesest kõik õige ja me kindlasti toetame seda ja tulebki tõsta –, siis see ei saa olla ühepoolne. Omavalitsus ei ole kuidagi eraldiseisev asi. Meil on riik, mingisugune organisatsioon, ja siis on omavalitsused, mis on kuidagi eraldi – ei ole. Tuleb ette näha ka selged vahendid selleks, et omavalitsused hakkama saaksid. Ei saa loota selle peale või lihtsalt öelda, et see on omavalitsuse kohustus ja tuleb see raha leida. Nii lihtsalt ei saa. Ja omavalitsus peab ka siis need vahendid riigi abiga saama, et huvikoolide ja lasteaiaõpetajate palgad oleksid tõstetud samas määras, et ei oleks ebavõrdsust ja ei pandaks omavalitsust löögi alla, et otsige see raha, kust iganes tahate, maa alt või maa pealt, vaenlaste või sõprade seast, aga raha tuleb leida. No nii ei saa. Riiki tuleb juhtida tervikuna ja tuleb ette näha ka need võimalused, kuidas seda oleks võimalik rakendada.

Palju oleme rääkinud sellest, kuidas kõik on väga halvasti, raha ei ole ja midagi teha ei saa. Nüüd loeme lehest, kuidas ministeeriumid hakkavad heldelt premeerima oma ametnikke. Jällegi, ma ei ole printsiibis selle vastu, et inimesi, kes teevad korralikku tööd, [võiks premeerida]. Kindlasti on palju riigiametnikke, kes teevadki mitme inimese töö ära, sellepärast et inimesi on töölt lahkunud, tööülesanded on jagatud ära väiksema arvu inimeste peale – kindlasti on neid kohti, kus on tõesti vaja inimesi premeerida ja motiveerida. Aga kogu selle tralli juures, kui räägitakse, kuidas olukord on väga halb, tulla nüüd välja sellega, et hakata lausaliselt premeerima, olukorras, kus õpetajate palka tõsta ei saa? Iga kord, kui hakatakse rääkima, et kuskilt on vaja kärpida, kui hakatakse [arutama] seda, kellelt, on päästjad alati number üks, keda hakatakse välja tooma, et peaks nende palka kärpima. Ei, tõsta tuleb! Päästjate ja politseinike palka tuleb tõsta, selleks et nad püsiksid tööl, et need, kes on veel jäänud, ära ei läheks. 

Aga ministeeriumidest leiame vahendeid küll. Seesama jutt, mida täna on palju räägitud, et õpetajate palka tõsta ei saa, tõsta ei saa, sisemisi reserve ei ole. Ühel hetkel selgus, et tegelikult leiti ministeeriumi seest 8 miljonit või rohkem. Tundub, et see nulleelarve jutt, mida siin räägitakse, on lihtsalt jutt. Kui selliseid 8‑miljonilisi summasid siiski leitakse mõne ministeeriumi eelarve seest, siis võib arvata, et ilmselt on neid ka teistes ministeeriumides kuskil kuluridade peal, kust oleks võimalik neid ka leida. 

Aga üks suur probleem, mille veel tahan ära markeerida, on see, et meie valitsus ei kuula spetsialiste. Ka eelkõneleja tõi välja selle, et Eestis on kümneid ja kümneid tippjuhte, kes on majandusvaldkonnas pädevad, kes on oma arvamust avaldanud ja on proovinud aidata riigijuhtidel pöörata see paat õigele teele. Põhimõtteliselt ütlevad kõik seda, et diskussiooni lihtsalt ei ole, diskussiooni ei ole võimalik arendada ühepoolselt, ei kuulata. Kui mingi asi on endale pähe võetud, siis sellega minnakse edasi. Kahjuks ei ole nii võimalik teha õigeid ja riiki arendavaid otsuseid. 

Sellest tulenevalt ei ole kuidagi võimalik seda eelnõu toetada. Loomulikult ei usalda me praegust valitsust ja praegust peaministrit, nii et kindlasti oleme selle eelnõu vastu. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun! (Kert Kingo palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Head istungi jälgijad! Eile ütles rahandusminister siin eelarve muudatuse seadust tutvustades, et rahanduse seis on keeruline. Vaadates seda eelarvet, ma ei imesta. Kuigi selle keerulisuse vältimiseks on kehtestatud ja tõstetud kümneid eri makse ja tasusid ning mõeldud välja ka uusi, siis – nagu ma olen ka varem siin öelnud – raha loobitakse paremale-vasakule. Ka minister ise on öelnud, et raha kulub igale poole. 

Kliimaministeeriumis läheb õhu kvaliteedi parandamisele 7,4 miljonit. Aga juba 2019. aasta juunis teatati, et Eesti on üks maailma puhtaima õhuga riik. 2023. aasta jaanuaris anti meedia vahendusel teada, et Eesti õhk on parem kui kümne aasta eest. Tartu Ülikooli teadlased ja Eesti Keskkonnauuringute Keskus tegid koos uuringu ja see näitas, et õhu kvaliteet Eestis on viimase kümnendiga pea veerandi võrra paranenud. Mida selle 7,4 miljoni eest parandama hakatakse? Õhu kvaliteedi parandamine, kui meil on riik, kus on pea parim õhu kvaliteet maailmas?!

Elurikkuse kaitse tagamine: 7,2 miljonit. Ja siis me püstitame tuugeneid, aga selleks, et neid püstitada, võtame maha metsa, mis on ka elurikkus. Paigaldame päikesepaneele põllumaale, niitudele, igale poole. Kuidas see kaitseb elurikkust? Ei kaitse. See kõik on farss! 

Kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine: 56,1 miljonit. See on lihtsalt naeruväärne! Maakera pindala on 510 100 000 ruutkilomeetrit. Eesti pindala on 45 339 ruutkilomeetrit ehk 0,0089%. 0,0089% kogu maakera pindalast! Võrdluseks võin tuua, et Hiina pindala on 9 597 000 ruutkilomeetrit ehk 0,19% kogu maakera pindalast. Ja nüüd meie hakkame siit kliimat muutma oma 0,0089%-ga! Ma ei tea, kas te ise ka usute seda juttu. Kuidas me seda kliimat muudame siin pisikeses Eestis? Nalja teete või? Meil on maailma parima õhuga riik ja me hakkame kliimat muutma siin, samal ajal kui Hiinas seda reostatakse, Aasias seda reostatakse, aga me muudkui muudame kliimat. Ja üleüldse ka ministrile teadmiseks: ma loodan, tahaks väga loota, et kliimaminister teab, et kliima sõltub ikkagi kosmosest, mitte sellest, et mingi väike Eesti hakkab terve maakera kliimat muutma. 

Rail Balticu arendus: 20,2 miljonit. Aga selle ehitusega mitte mingit keskkonda ei arvestata, kuigi enne on siin mitmed miljonid igasuguse elurikkuse kaitsesse ja keskkonna kaitsesse suunatud. See trass on kavandatud asukohta, kus ei ole isegi eelnevaid uuringuid läbi viidud, mida selle trassi ehitamisega kahjustatakse või mida tehakse. Kõige tavalisemaid uuringuid ei ole! Ei huvita kedagi, kas seal paiknevad sood või metsad või niidud. Mitte midagi, lihtsalt pannakse joonlaud maha ja tehakse. Ja seda teeb Kliimaministeerium, kes räägib meile siin keskkonnakaitsest, loodusest, ma ei tea, millest veel. Täiesti naeruväärne! 

Selle kokkuvõtteks [küsin], miks on Eesti-sugusel pisikesel riigil üldse vaja sellist asja nagu Kliimaministeerium, millega kaasnevad ainult suured kulud. Lisaks sellele, et nende eelarve on väga-väga mahukas: me kõik saime lugeda, kuidas selle kolimine maksis 430 000 eurot. Eile me menetlesime väidetavalt riigieelarvega seotud eelnõu, mille puhul loodeti riigieelarvesse laekuvat 15 000 eurot. Kas te saate aru? Nemad kolivad 430 000 euro eest, aga tõstame neid tasusid, et saada 15 000 täiendavat eurot riigieelarvesse. See on lihtsalt niivõrd piinlik. 

Sotsiaalministeeriumis hoolekande kättesaadavuse tagamine, toimetuleku toetamine: 140 miljonit. Ometi seesama riik, kes tegi selle hooldereformi, ei täida oma kohustusi. Selle uue seadusega või täiendatud seadusega on riigil kohustus eraldada kohalikele omavalitsustele ka raha, kui ta mingeid uusi kohustusi peale paneb, aga seda ta ei tee. Selle tulemusena on Tartu linn, Põlva ja Räpina vald juba riigi kohtusse andnud. Ja need ei pruugi ainukeseks jääda. Tekib küsimus: see planeeritud 140 miljonit – kui seda välja ei maksta, kuhu see siis läheb? Aga rea peal on ainult ilus number kirjas, ilus seletuskirjas, aga tegelikkuses me ei tea, kuhu see raha läheb, kas ta läheb õigesse kohta. 

Nakkushaiguste leviku tõkestamine ehk vaktsineerimine: 2,7 miljonit. No saime alles lugeda, kuidas kanti maha vaktsiine meeletus koguses. Neid oli 728 000 vaktsiinidoosi – juulikuus oli see teada – ja võib-olla on neid veel maha kantud. Aga me muudkui suuname miljoneid sinna. Neid ei kasutata, aga riigi raha – las läheb. Las läheb! Tõstame aga makse, et oleks neid miljoneid, mida tuulutada ja kuhugi loopida.

Sotsiaalministeeriumi eelarves on ridade vahele mahutatud selline projekt: võrdse kohtlemise ja inimõiguste edendamise projekt Eestis. Selle projekti raames suunatakse Sotsiaalministeeriumi eelarvelt LGBT ühingule 300 000 eurot. Aga kuidas see Eesti inimesi aitab? Kuidas see Eesti majandust aitab? Ei aita ju.

25. oktoobril saime lugeda meediast pealkirju, et pangad on teeninud kõrge euriboriga 705 miljonit kasumit. See raha kingitakse neile, aga loomulikult ei hakata pankasid maksustama, et meie halba riigieelarve olukorda parandada. Kaja Kallas reisib eralennukiga, selleks leiti 470 000 eurot. Pole probleemi, las inimesed aga maksavad! Las jäävad vaeseks, las ettevõtted sulgevad oma tegevuse – peab ju laia elu elama. 

Ja loomulikult on piinlik see, et korjatakse 15 000 euro kaupa mingeid eelarve täiendusi kokku, tõstetakse selle pärast makse. See on lihtsalt niivõrd piinlik. Ei ole mõtet rääkida, et meil on riigieelarve nii raskes seisus, sest raha ei ole. Raha on. Küsimus on prioriteetides, kuhu see raha suunatakse, mille tarbeks suunatakse. Kilplaste maal suunatakse raha tõesti õhu kvaliteedi parandamisse riigis, kus on maailma parim õhu kvaliteet. Siin ei oska tõesti midagi öelda. Niivõrd piinlik eelnõu ja seda ei saa mitte mingil juhul toetada. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud saadikud nii koalitsioonist kui ka opositsioonist! Lugupeetud kuulajad rõdul ja ajakirjanike loožis! Austatud tehniline personal! Ja muidugi austatud politseivalve korraldajad! Tuleb alustada ikkagi suurest pildist. Kui ümberringi räägitakse kliimakatastroofist, siis Eesti puhul see vastab tõele: see eelnõu kannab kliimakatastroofi tunnuseid. Kliimakatastroof muidugi mitte seal väljas, kus on korralik pakane, nii et kliimaminister tõstab krae üles ja paneb villased sokid jalga, vaid see, mis toimub siin tekstis. 

Ajal, mil meil on Euroopa suurim sõda pärast teist maailmasõda – me oleme sellest puudutatud hingeliselt, majanduslikult ja poliitiliselt –, tegeldakse võitlusega hea ilma vastu. Annaks taevas, et meil oleks natukenegi rohkem seda CO₂ ja rohelisust nagu kunagi Gröönimaal, nagu kunagi viikingiajal, kui meil oli soojem periood ja Eesti rahvastik kasvas mühinal. Ei, nüüd on paanika, kui meil on hetkeks ilusam ilm. Ja see kahjuks kajastub ka selles tekstis: võideldakse ilusa ilmaga. Kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine on nüüd peamine mure. Meie peamine mure on õues. 

Riigikogu varjend on täis vana koli. See on siis meie valmistumine elanikkonna kaitseks. Meie oleme esimesed, kes peavad hakkama inimesi kaitsma, tegema lisaeelarveid, tagama erakorralise seisundi kehtestamise koos valitsusega. Ja me oleme üle 30 aasta vaadanud, et siin majas on varjend, aga me ei tee mitte midagi selle kordategemiseks, me ei tee seal ühtegi õppust, mitte midagi. Meie võitleme ilusa ilmaga. 58 miljonit nagu kaabu seest leitud. Nii et kliimakatastroofi tunnused on selles tekstis küll. 

Tõesti, elanikkonnakaitse on unustatud, aga selle suure sõja ajal toimus mis? Teine asi, mis defineerib seda eelarvet, on valetamine. Ma ei saa liialdada, kuid ma tulen selle juurde tagasi, kuidas võimule tuldi: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse." Nüüd me ei suuda üles lugeda, kui palju lõivusid tõuseb, kui palju tõuseb baasmakse, kui palju tõuseb eri keskkonnamakse, kuidas mõjub meile automaks. Me jääme hätta nende loendamisega, rääkimata mõju hindamisest. 

Aga mina võin seda mõju kohe hinnata. Me näeme seda ju Statistikaameti numbritest. Kuues kvartal majanduslangust, alles hiljuti Euroopa kõrgeim inflatsioon tänu rohepoliitikale, nõndanimetatud rohepoliitikale. Ja nüüd Euroopa suurim tööstustoodangu langus. 

Palun lisaaega. 

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Ehk [ei nähta] tegelikku vajadust päästa meie ettevõtjaid praegu langusest, kui laiali vajuvad nii suured puidutööstused, tsemenditööstused kui ka väikesed kohvikud. Igal pool on häda majas selle energiapoliitika pärast, kus on halvasti juhtunud see lugu, et Reformierakond, kes on vähemalt propagandistlikult võib-olla nii mõnelegi valijale suutnud jätta liberaalse erakonna mulje, on võtnud tegelikult vasakäärmusliku ideoloogia nii tugevalt sisse, et vasakäärmuslasi pole enam vaja. 

Ma hoiatan teid, et teie reitingu langus on alles algus, sest kui me ajalehe lahti teeme, siis me näeme jälle, kuidas ettevõtted lähevad pankrotti. See ilus asi, mille eest te Brüsselist punkte saate ehk kliimapööre lõhub nii Eesti majanduse kui teie erakonna. Need, kes arvasid, et te olete liberaalne erakond, lugupeetud Reformierakond, saavad rängalt petta, sest see on vasakäärmuslik sõnum. Ja nii nagu Võrklaev täna öösel käratas, et vähemuste teemal ei ole mingit hinnaalandust, siis ma tõdesin, et vähemuste ideoloogia on marksism uues kuues. Vähemused, see on endine proletariaat, kõik ülejäänud on rõhujad – on nad siis mehed, on nad siis valged inimesed. Ja siis on väike grupp rõhutuid, võib-olla 1%, kes võivad kõigile teistele pretensioone esitada. 

Ma ütleksin, et proletariaadi diktatuuri propaganda jääb sellest kaugele maha, sest selle ideoloogiaga on murtud isegi USA-s normaalse tervemõistusliku ühiskonna selgroog. USA alles põles. BLM-i mässe toetati valitsuse tasemel. Kujutage ette, kui näiteks Prantsusmaal oleks kuningas ise korraldanud Prantsuse revolutsiooni ja käinud mingisuguse tõrvikuga ringi ja maju põlema pistnud. Aga USA-s oli just nii. Demokraadid käisid ja vaatasid, et ei tohi neid märatsejaid, kes linnu põletavad, segada, sest neil on mingi probleem. Vaat nii kaugele oleme me jõudnud. 

Aga nii makstakse selle eelarvega tegelikult kinni kliimastreikijad, kes end kuskil pikali pilluvad, sest neile kusagil MTÜ õpetas, kuidas pikali visata. Ja sellel on tagajärjed. Õpilased kardavad juba maailmalõppu, mida te siin propageerite, ei taha lapsi saada, sest maailmalõpp pidi tulema. 

Nii et igal asjal on tagajärg. Ka selle hirmutamise ja paanika külvamise eelnõul ehk kliimakatastroofi eelnõul saavad olema tagajärjed. Ja tagajärjed ei kesta mitte ainult 3,5 aastat, praeguse koalitsiooni ajal, vaid me likvideerime tagajärgi kümmekond aastat, kui mitte 20, sest lammutatud energiasüsteemi üles ehitamine võtab just nii kaua aega. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun! (Helle-Moonika Helme palub lisaaega.) Arusaadav, kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud kolleegid, kes on oma kabinettides ekraanide taga! Siin saalis on häid kolleege kahjuks liiga vähe. Lugupeetud vaatajad, kes meid jälgivad arvutiekraani kaudu!  

Siin on peetud juba väga palju kõnesid ja on ilmselge, kõik on saanud aru, et me arutame siin praegu teemat, mis on kogu Eestile üliväga tähtis. Me räägime siin järgmise aasta riigieelarvest. Sellest, et see riigieelarve on halb, on siin juba nii palju juttu olnud. Meid ootavad ees maksutõusud: käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, aktsiisitõus, lõivude tõus.

Me just esmaspäeval arutasime siinsamas saalis pikalt teekasutusmaksude tõusu autovedajatele, mis toob kaasa kaudse hinnatõusu absoluutselt igas valdkonnas, mis on vähegi seotud logistikaga. Tahaks tõesti küsida: inimesed, te ju saate aru, te teate, kuidas jõuavad meie toidu‑ ja esmatarbekaubad kauplustesse ja sealt edasi meieni? No ikka mööda teid ja infrastruktuuri. Kui [teekasutus]maksud tõusevad, siis need [kajastuvad] absoluutselt kohe ju kõikides hindades. Me maksame selle kinni absoluutselt iga asjaga, mis me poest ostame. 

Tundub tõesti, et peaminister, rahandusminister ja teised kõrged riigiametnikud elavad mingis teises maailmas, millel reaalse eluga just väga palju puutumust ei ole. Peaminister meil teatavasti sahistab kontsakingi rahvusvahelistel punastel vaipadel ja parkettidel, võttes vastu auhindu, andes vastu lubadusi, ka rahalisi, aga kodus on asjad allakäiguteel. Hinnad tõusevad, vaat selles me oleme Euroopas esirinnas, majandus langeb, ka selles oleme Eestiga Euroopas esimesed. Aga samal ajal Kaja Kallas oma sõnadega väidetavalt tõstab meie mainet välismaal.  

Mis puutub sellesse väidetavalt heasse mainesse välismaal, mille nimel ta olla kõik need aastad tööd teinud sisepoliitilise lõhenemise ja riigi allakäigu hinnaga, siis tõsiasi on see, et pärast idavedude skandaali sai terve maailm teada, et kuigi Eesti peaminister käib ringi ja nõuab kõigilt, nii teistelt riikidelt kui ka ettevõtjatelt rangete sanktsioonide järgimist Venemaale, teeb suuri sõnu Ukraina toetamisest, annab ta ise samal ajal 372 000 eurot laenu oma abikaasa firmale, millega sanktsioonidest hoolimata poolteist aastat aeti edasi äri Venemaa suunal. Sellega teeniti perekonnale umbes 1,3 miljonit, lisaks laenult ka kopsakat intressi, mille suurust teadaolevalt pole isegi veel avaldatud. Ühesõnaga, pärast kõike seda on ta tegelikkuses välispoliitiline kehand, keda küll ametikohana arvestatakse, võetakse veel viisakalt vastu, kuid tegelikkuses on ta paigutatud rahvusvahelise skeene viimastesse ridadesse, kust üle suurte ja pikkade meeste peade ei näe isegi esimeses reas seisvat batka Lukašenkat.  

Selle tõsiseltvõetavuse kaotamise tulemus muuseas on ka see, et kuigi ta on kuulutanud, et ta teeb tööd selle nimel, et meie tubli riigi esindajad pääseksid tööle rahvusvahelistesse struktuuridesse, siis reaalsus paraku on see, et tema persooni, tema isiku tegelikku mõju või mõjutust näitab asjaolu, et tema esitatud kandidaatidest, keda on neli, kelle promomiseks muuseas on kulutatud ka Eesti riigieelarvelisi vahendeid ja mitte vähe, juba kaks ei pääsenud soovitud ametipostidele. Nüüd on selgeks saanud, et ka riigi peaprokurör Andres Parmas, keda Kaja Kallas isiklikult soovitas Rahvusvahelise Kohtu struktuuridesse tööle ja keda välisminister Margus Tsahkna Eesti 200-st oma ministeeriumiga üritas kõigi vahenditega sellesse ametisse suruda, ei saanud seda kohta. See kõik näitab, et Kaja Kallast ei võeta kusagil tõsiselt, andku ta miljoneid globaalsesse rohefondi või lubagu Eesti nimel ükskõik mida või ükskõik kui palju. Tegelikult on valitsusel asjad käest ära nii sisepoliitiliselt kui ka rahvusvaheliselt.  

Aga tuleme tagasi Eestisse. Just oli uudis, lugesin praegu, et Eestis luuakse 400 ametnikuga uus riigiasutus. Selle nimi saab olema Maa‑ ja Ruumiamet, lühendatult MaRu, mis hakkab korrastama kogu riigi maa‑ ja ruumivaldkonda. MaRu. Tõesti-tõesti, sellise raiskamise juures tahaks Eesti rahvale öelda, nagu üks tuntud plakat ütleb: varu enne maru. Kui sinult maa ja ruum erinevate nügimiste, maksude ja lõivudega ära võetakse, siis jääb sulle see, mida oled isiklikult oma vähestest vahenditest suutnud kõrvale panna.  

Lugesime meediast uudist, et riigis käib tõeline pidu katku ajal. Ministeeriumide ametnikud saavad tuhandeid eurosid preemiat. Ja siis arutame siin riigieelarvet, mis on rahva poole kasin ja seotud suurte maksutõusudega. Samal ajal needsamad riigieelarve kokkupanijad ja rahvale Riigikogu kaudu pealesurujad on, nagu näikse, eneste suhtes üliväga helded, maksavad endale suuri aastalõpupreemiaid. Ja peaminister lendab – muu hulgas ilmselt ka neidsamu välismaiseid auhindu vastu võtma – eralennukitega, millele läheb lõdvalt koos eurorahadega miljon. Miljonike siia, teine sinna ja 150. tänna. Raha läheb igale poole, aga tsiteerides klassikuid: rahvas, raibe, söögu heina. 

Ja mis kõige huvitavam: viimasel ajal armastavad EKRE suunas kõik erakonnad eesotsas muidugi Reformierakonnaga üleolevalt muiata ja kõvera suuga põlglikult teatada, et EKRE olevat valitsemiskõlbmatu ja ebaküps. Teate, hea uudis on see, et meie ei tahagi olla valitsemiskõlblikud ja küpsed selliseks valitsemiseks. Me ei taha olla kõlblikud ja küpsed, et valitseda sedamoodi, nagu valitsevad nemad, kes valitsevad praegu või soovivad seda edaspidi teha samamoodi. Keegi ei peaks seda tahtma. Tegelikult on täiesti auasi olla välja lükatud seltskonnast, kes valitseb Eestit nii, nagu seda praegu tehakse.

Teie aeg!

Mitte keegi mitte kunagi ei tohikski nii valitseda, ei nüüd ega tulevikus.

Teie aeg!

Lisaks on see läbinisti, igas mõttes ebakompetentne ja kahjurlik ega ole riikluse säilimise mõttes jätkusuutlik. Seetõttu me seda riigieelarvet ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun! (Jaak Valge palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Siit puldist on selle eelarve õigustamisel kõlanud üsna palju demagoogiat ja otsest valet. Ja nagu öeldakse, enne läheb issanda päike looja, kui me suudame kas või osa sellest ära klaarida. Aga ühel [väitel] ma siiski luban endal peatuda. Nimelt rahandusministri väitel, et Eestis on jätkuvalt Euroopa suurimad peretoetused. See väide ei pea paika. Lastele ja peredele tehtud kulude osatähtsuselt SKT-st ei ole Eesti Euroopas esimene ega kaugeltki mitte tipus. Rahandusminister käsitles siin ainult rahalisi toetusi, mille poolest Eesti koht on tõesti kõrge. Aga kui vaadata kõiki lastele ja peredele suunatud sotsiaalkaitsehüvitisi, siis oli Eesti 2019. aastal – ajal, millest meil need võrdlevad andmed olemas on – Euroopa keskmiste hulgas ja väga tõenäoliselt on praegu veel madalamal kohal. 

Aga nüüd eelarve juurde. Me oleme selle vastu nagu ka loomulikult kogu selle valitsuse Eesti-vaenuliku poliitika vastu kas või sellepärast, et seda poliitikat ei kiida heaks ka suurem osa kodanikest. Siin ei ole mitte midagi vaielda. Kõikide näitajate kohaselt on see poliitika ühiskonna enamusele vastumeelne, samal ajal kui poliitilised alternatiivid on kenasti olemas. Meil rahvaesindajatena on lihtsalt kohustus kõigi vahenditega seda valitsuse poliitikat takistada. Meil lihtsalt ei ole muud võimalust, kui me oleme rahvaesindajad. Ja kui valitsus vastab sellele usaldushääletustega, siis on see parlamentarismi lõpp. Praegune seis parlamendis on selline, et neid 101 parlamendiliiget tegelikult ei olegi vaja. Parlament, niinimetatud parlament võiks toimida ka nii, et fraktsiooni juhid hääletavad kõikide fraktsiooni liikmete eest. 

Aga jah, me peaksime vaatama tulevikku ja vaatama ka lahendustele. Mööngem, et üleskutsed kompromissidele on praegusele koalitsioonile olnud nagu hane selga vesi. Need ei toimi praegu ja ei tasu endale luua illusioone, et hakkavad edaspidi toimima. See vastasseis jätkub. Kui Riigikogu esimehe eesmärk on tõesti parlamentarism taastada, kui ta seda tõsiselt mõtleb, siis on see teostamatu juhul, kui lugupeetud Riigikogu esimees jääb oma erakonna sõduriks ega suuda strateegiliselt mõelda. 

Tegelikult muidugi on Eesti parlamentarism taastatav. Esimeseks meetmeks on – väga lihtne, palju on sellest räägitud, põhjalikult rääkis Varro Vooglaid, ka mina olen sellest rääkinud – rahvaalgatuslike referendumite võimaluse tekitamine. Selle võimaluse tõttu jääks vähemaks variante teha ebademokraatlikke ehk kodanike enamuse tahtega vastuolus olevaid otsuseid, sest need saaks ju referendumile saates vaidlustada. Siis poleks ka mõtet valimiskampaanias valetada, sest kodanike hoiakutele mittevastavad seadused saab annulleerida rahvahääletusel. Niimoodi on referendumitel eelkõige preventiivne, ennetav mõju. Ja referendumite algatamise võimalus ei võtaks Riigikogult võimu ära, vaid toetaks parlamentarismi, sest referendumi võimalus suunaks parlamendiliikmeid enam läbirääkimistele ja kompromissidele ehk tegevusele, milles parlamendi töö tegelikult peabki seisnema. Pika obstruktsiooni mõttekus aga väheneks sel juhul nullilähedaseks, sest võimalus apelleerida otse kodanikkonnale teeks obstruktsiooni kasutamise ebaveenvaks ja ebavajalikuks.

Teiseks vahendiks on valimisseaduse muutmine, et tagada rahvaesindajatele rohkem iseseisvust ja tegutsemisruumi, garanteerides neile sisuliselt ka vaba mandaadi. Seda vabadust ahendab praegu üleriigiline nimekiri, kuhu saamise ja tihtipeale ka koha parlamendis tagab erakonna juhi heakskiit. Väga palju asjalikke rahvasaadikuid on selle üleriigilise nimekirja alusel parlamenti saanud, aga küsimus on muus. Asjalikud oleksid saanud ka siis, kui seda nimekirja ei oleks olnud. Küsimus on selles, et niimoodi mõtleb koalitsioonipoliitikust rahvaesindaja liiga palju sellele, kuidas tagada oma erakonna juhi heakskiit, aga mõtleb liiga vähe sellele, kuidas tagada oma valijate heakskiit. Ka see jäik fraktsiooni distsipliin ei suuna praegusel juhul erinevate fraktsioonide liikmeid omavahel suhtlema ja erakondadeüleseid kokkuleppeid otsima. Aga just need erakondadeülesed kokkulepped on tegelikult parlamentarismi põhialus. 

Kolmandaks sammuks peaks loomulikult olema e-hääletamise ärajätmine vähemalt nii kauaks, kuni e-hääletamise vead on parandatud. Esiteks ei ole e-valimiste protsess ja tulemused tervikuna kontrollitavad ja läbipaistvad. Teiseks ei ole tagatud salajasuse nõue. Ja kolmandaks pole võimalik kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab tegelikult varem avaldatud lähtekoodile, ehk teisisõnu me ei tea, mis seal serveris üldse töötab. Meil oli aprillikuus Norstati küsitlus ja selle kohaselt ei usalda või pigem ei usalda e-valimisi üle 38% Eesti kodanikest. Võimalik, et kõnealune tulemus ei taba enam hästi praegust olukorda, kuna küsitlus toimus peale valimisi, paljud olid pettunud. Aga tehtagu siis uus küsitlus ning vaatame järele ja arvestame, et kui juba üle 10% valijatest ei usalda e-hääletusi, siis see ebalegitiimsus kandub edasi ka valitavatele kogudele. 

Loomulikult kutsun ma üles selle eelarve vastu hääletama ja loomulikult ma tean seda hääletamistulemust. Igatahes kutsun ma presidenti üles seda eelnõu välja mitte kuulutama, vähemalt mitte enne, kui strateegiline lahendus parlamentarismi taastamiseks on kokku lepitud. Aga ega mul ei ole ka illusioone. Tegelikult on praeguse parlamentarismi taastamise võti meie kodanikkonna käes ja ma leian, et nüüd on saabunud aeg, kui kodanikkond peaks oma sõna ütlema, vajadusel kõikide vahenditega, nii petitsioonide kui meeleavalduste kui ka streikidega. Aitäh!

Aitäh! Ja tõenäoliselt viimasena jõuame täna läbirääkimistel ära kuulata Varro Vooglaiu kõne. Varro Vooglaid, palun Riigikogu kõnetooli! (Varro Vooglaid palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hakkamegi maratonistungiga ühele poole saama. Mis meil on siis? Peaaegu 23 tundi istungit on peetud, jah. Nii et ega pärast seda ei maksa siit enam mingit erilist intellektuaalset teravust oodata, aga annan endast parima. 

Nüüd, menetletav eelnõu on riigieelarve seaduse eelnõu 306. Järjekordselt on tegemist eelnõuga, mis on seotud valitsuse usaldusküsimusega, ja selle tõttu täiesti sõltumata sellest, mida me sellest eelnõust endast arvame, ei saa selle poolt hääletada, kuna usaldust selle valitsuse vastu tõepoolest vähimalgi määral ei ole. 

Kui nüüd sellest eelarvest hakkaks rääkima, siis öelda oleks nii mõndagi, näiteks seonduvalt sellega, et see tegevuspõhine eelarve tõepoolest ei anna Riigikogu liikmetele üleüldse selget arusaamist sellest, milleks riigi raha kasutatakse. Tegemist on üldsõnalise tekstiga, kus on lihtsalt ridadele kirjutatud väga suured numbrid ja pole antud vähimatki indikatsiooni, mis selle numbri taga päriselt seisab, milleks seda raha kasutatakse. Näide, mida ma olen varem toonud: Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsioonile mingi 646 000 eurot, peast meenutades. Milleks seda 646 000 eurot kasutatakse? Ei tea. Kas selle eest toetatakse muu hulgas näiteks ka mingisuguseid LGBT organisatsioone? Ei tea. Sotsiaalministeerium on igal aastal, järjest pikki aastaid neid toetanud, aga kui ma vaatan eelarvet, kas kusagil on näha, et eelarves on eraldatud raha selliste organisatsioonide toetamiseks, siis mitte ühte sõna mitte kusagil selle kohta. 

Nii et ikkagi ära on peidetud eelarvesse erinevad toetused erinevatele organisatsioonidele. Jutt sellest, et katuseraha maksmine on lõpetatud, minu hinnangul küll tõele ei vasta. Näitena tõime siin küsimusi esitades selle, et Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on ette nähtud 100 000 eurot Eesti Pärimusmuusika Keskusele täiesti sõltumata sellest, mida me sellest keskusest arvame või mis tööd ta teeb. Fakt on see, et eraldatakse raha konkreetsele ühingule ilma mingi konkursita. Ja see ongi täpselt see, mida katuseraha puhul on kritiseeritud. Kuidagi ei saa öelda, et selline tegevuspraktika oleks lõpetatud. Lihtsalt nüüd on koalitsioon ise see, kes seda eraldab, opositsioonile võimalust pakkumata. 

Aga ma ei hakka sellest eelarve eelnõust rohkem rääkima, sellest on siin piisavalt räägitud. Piirdun mõningate tähelepanekutega seonduvalt usaldusküsimusega. Fakt on see, et Eesti seisab silmitsi kahe väga tõsise kriisiga. Esimene neist on rahvastikukriis nii sündimuse mõttes kui ka immigratsiooni mõttes. Meil on massiline immigratsioon, millist pole nähtud teise maailmasõja lõpuajast alates. Isegi toona ei olnud immigratsioon nii massiivne, kui ta on olnud viimastel aastatel. Ja meil on suur kriis seonduvalt sündimusega. Saja aasta jooksul pole Eestis sündinud nii vähe lapsi, kui sündis mullu, ja sel aastal tuleb uus rekord. Valitsus ei tee nende kriisidega tegelemiseks mitte midagi. Ei ole näha mitte mingisuguseidki samme. Kui ma eksin, siis lükake ümber, näidake, mida tehakse. Vastupidi, olukorda halvendatakse pidevalt. Näiteks perepoliitika raames on astutud selgelt samme, mis pigem mõjuvad sündimusele kahjulikult kui kasulikult, näiteks paljulapseliste perede toetuse vähendamine, tulumaksuvabastuse kaotamine laste ja abikaasa pealt ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selgelt perekonnavaenulik poliitika. 

Teine suur kriis, millega me silmitsi seisame, on majanduskriis. Siin ka on ju täiesti selge, sellest on palju räägitud, et see, mida valitsuskoalitsioon teeb, ei ole mitte leevenduseks sellele kriisile, vaid süvendab seda. See on aabitsatõde, et majanduskriisi tingimustes ei tõsteta makse, sellepärast et see halvendab majanduskliimat veelgi, muudab ettevõtetele tegutsemise veelgi raskemaks, muudab need veel konkurentsivõimetumaks võrreldes teistes riikides tegutsevate ettevõtetega. Seda lihtsalt ei tehta. See on nagu tulekahju kustutamine bensiiniga. 

Nii et veel kord: nende kriisidega seonduvalt olukorda mitte ei parandata, vaid süvendatakse. Selle tõttu ma olen mõelnud, et kui kogu aeg kurdetakse, et vaadake, kui koledasti EKRE fraktsioon on käitunud, on peatanud Riigikogu tegevuse ja töö, siis esiteks see ei vasta ju tõele. Mida me siin praegu teeme? Kas Riigikogu ei tegutse? Kas Riigikogu ei tee tööd? Teeb ju! Kui Riigikogu tegevus oleks peatatud, siis ma ei peaks siin saalis viibima, võiksin kodus olla. Ei ole nii. Teiseks, kui Riigikogu ei oleks viimase poole aasta jooksul saanud mitte ühtegi seadust vastu võtta ja päriselt ei oleks tegutsenud, siis ma ütlen, et see oleks tulnud Eesti riigile ja rahvale kasuks, mitte kahjuks, sest [valitsus] teeb ainult valesid asju. Mida vähem valesid asju teha, seda parem Eestile. 

Kuulates siin kõiki nende eelnõude menetlusi, ma võin öelda, et ainuke asi, mulle tundub, millele see valitsuskoalitsioon tõesti pühendunud on – võib-olla see ei ole ainuke asi, on teisigi halbu asju, aga peamine asi –, on see niinimetatud rohepöörde elluviimine, kliimapoliitika elluviimine. Sellest suurest pühendumisest annab tunnistust ka eraldi ministeeriumi tegemine, mis kannab nime Kliimaministeerium, mis on minu jaoks täielik absurd. Kliimaküsimus on üks küsimus paljude keskkonnaküsimuste seas, eks. On reostusega seonduvad küsimused ja, ma ei tea, liikide mitmekesisus ja igasugused küsimused, õhu puhtus ja nii edasi. Aga vaat kliima on mingisugune kultuslik objekt, millele pühendutakse. 

Ma ütlen ausalt, minule meenutab see kangesti kommunistliku programmi elluviimist. Mõlema puhul, nii kliimapoliitika kui ka kommunismi puhul väidetakse, et suurest ja õilsast eesmärgist lähtuvalt tuleb ühiskond põhjalikult ümber korraldada vastavalt etteantud ideoloogilisele visioonile. Aga mitte kummagi puhul pole vähimalgi määral, see tähendab faktidele ja argumentidele tuginevalt, esitatud visiooni sellest, kuidas selle programmi elluviimine aitab meil reaalselt mingisuguseid probleeme lahendada. Parandage mind, kui ma eksin. Kas keegi on kuulnud siin saalis kordagi veenvat fakti- ja argumendipõhist käsitlust, millele tuginedes võiks öelda, et kellelgi valitsuskoalitsioonist eksisteerib mingisugunegi visioon, millest nähtub see, et üleüldse eksisteerib inimtekkeline kliimasoojenemine? Inimtekkeline. Kas te olete kuulnud siin saalis veenvat selgitust selle kohta? Mina ei ole, ma tõesti ei ole. Mitte ainult siin saalis, ma pole üldse mitte kunagi mitte kusagil seda kuulnud. Ja teiseks, kas keegi on kuulnud selgitust, millest nähtuks, et rakendatavatest meetmetest on reaalselt kasu selle probleemi ületamiseks? Ühiskonda üritatakse põhjalikult ümber korraldada, aga mitte üht inimest pole siin saalis käinud, kes suudaks nendele küsimustele vähekenegi rahuldavalt vastata. 

Selge on see, et selliselt tegutsevat valitsust ei saa usaldada. Ma olen täiesti veendunud, et valitsus ei tegutse kooskõlas oma ametivandega, kui nad ütlesid: tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Seetõttu ei saa neid usaldada. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Meie tänane istung on lõppenud. Tuletan kolleegidele meelde, et homme kella 11-ks on kokku kutsutud Riigikogu täiendav istung. Soovin teile ilusa ja rahuliku päeva jätku!