Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Enne kui ma lähen komisjonis toimunu juurde, pean võib-olla ikka natukene selgitama selle eelnõu tausta ja põhimõtteid. Kõigepealt, tõepoolest, nii nagu mainitud, see säte sai vastu võetud 9. detsembril 2014 ja puudutab sisulist küsimust sellest, kellel on juurdepääs salastatud välisteabele. Praegune eelnõu käsitleb ainult tähtaja määramist selleks, et luba taotleda.
Salastatud välisteave on meie partnerite hoitud ja loodud teave. Eesti riigisaladus on midagi sellist, millele on meil kõigil siin saalis automaatne juurdepääs, just nimelt tulenevalt rahva mandaadist ja selle saali otsusest, et me võime käsitleda Eesti riigisaladust. Aga riigisaladusele juurdepääs on alati seotud ühe olulise detailiga, see on teadmisvajadus. Mitte keegi meist ei saa võtta eelduseks seda, et ta võib marssida sisse kas Kaitsepolitseiametisse, Välisluureametisse või ükskõik millisesse teise asutusse, kus hoitakse riigisaladust, ja nõuda, et ta saaks selle saladusega tutvuda. Ei, sellist õigust ei ole mitte kellelgi. Riigisaladus on alati seotud teadmisvajadusega ja riigisaladusele juurdepääs on alati seotud sellega, kas see on sinu tööks vajalik või mitte. Ja sellest jääb alati ka märge maha. Te kirjutate dokumendiga tutvumisel alati märke allkirja, kuupäeva ja kellaaja näol, millal te ühe või teise riigisaladusega tutvusite. See info on neile, kes ei ole selle teemaga väga palju kokku puutunud.
Nüüd, kui see säte omal ajal, 2014. aastal seadusesse kirjutati, siis arutati tõepoolest ka seda, kellele on vajalik teha julgeolekukontrolli, juhul kui tegemist on salastatud välisteabega. Rõhutan veel kord üle: välisteabega. Siis oli küsimus selles, et näiteks Riigikogu esimees, kes asendab Vabariigi Presidenti, võiks samuti omada automaatset juurdepääsu salastatud välisteabele. Sest meil on olemas salastatud välisteavet reguleeriv seadus, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, mis sätestab, et Eesti riigis on ainult üks, kellele ei teostata salastatud välisteabele juurdepääsuks kontrolli, see on Vabariigi President. Kõikidele teistele inimestele, sh Vabariigi Valitsuse liikmetele, tuleb teostada kontroll, selleks et oleks juurdepääs salastatud välisteabele. Nii palju taustast. Aga ka tollal jõuti arusaamisele, et ka Riigikogu esimeest ei saa vabastada sellest kontrollist, juhul kui ta peab tutvuma salastatud välisteabega. See puudutab Euroopa Liidu salastatud välisteavet ja NATO salastatud välisteavet.
Selle eelnõu ettevalmistamise käigus põhiseaduskomisjonis olid ka küsimused üsna sarnased nagu siin saalis, näiteks, kas ja kuidas on see seotud meie mandaadi teostamisega. Seal on arusaamine lihtne: see ei sega mitte kuidagi meie mandaadi teostamist – isegi juhul, kui Riigikogu fraktsioon on otsustanud määrata ühe liikme riigikaitsekomisjoni liikmeks ja see riigikaitsekomisjoni liige ei läbi taotletud mahus julgeolekukontrolli, siis on tal võimalik jätkata riigikaitsekomisjoni liikmena, õigust riigikaitsekomisjonis osaleda ei saa keegi ära võtta. Vahe on selles, et kui riigikaitsekomisjoni liikmed kas saavad julgeolekubriifi või tutvuvad mõne asukohaga, millele on sätestatud kõrgem saladuse juurdepääsu piirang, kui on riigisaladus, siis sellest arutelust või sellest koosolekust või sellest tutvumisest ei saa see konkreetne Riigikogu liige lihtsalt osa võtta. Ehk Riigikogu liikme mandaati ka riigikaitsekomisjoni töös osalemiseks see säte otseselt ei piira, sest riigikaitsekomisjon käsitleb enamasti mittesalajast teavet ja kui ongi salajane teave, siis tihtilugu on tegemist Eesti riigi saladusega, aga nagu ma ütlesin, riigisaladusele on meil kõigil juurdepääs tulenevalt mandaadist.
Teine küsimus, mis tõstatud, oli see, kes üldse võivad olla või kes peaksid läbima julgeolekukontrolli. Sest kehtiv Riigikogu liikme staatuse seadus ütleb tõepoolest, et selle lisakontrolli salastatud välisteabele peab läbima riigikaitsekomisjoni liige. Küll on Riigikogus veel neid inimesi, kes tegelikult võivad salastatud välisteabega kokku puutuda. Eelkõige puudutab see Riigikogu juhatust ja julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni, kus samamoodi saadakse briife, mis võivad sisaldada ka salastatud välisteavet. Seetõttu oli tegelikult oli arutluse all, kas laiendada selle eelnõu käigus ka inimeste hulka, kellel on kohustus läbida julgeolekukontroll välisteabele juurdepääsuks, aga hetkel, enne esimest lugemist, neid muudatusi ei tehtud.
Teine küsimus, mis komisjoni arutelu käigus tõstatus, on natuke semantiline, aga osalt ka sisuline ja puudutab seda, mis on praktikas välja tulnud. Siinseisja on muu hulgas julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni liige, kes peab – pärast seda, kui me oleme saanud kas Välisluureametilt või Kaitsepolitseiametilt hinnangu inimese sobivuse kohta – lõplikult ütlema, kas ta on kontrolli läbinud või ei ole läbinud. See oli ühtlasi vastus kolleeg Šorini küsimusele – tõepoolest, sisulise kontrolli teeb kas Välisluureamet või Kaitsepolitseiamet, vastavalt sellele, mida julgeolekuasutuste järelevalve komisjon otsustab, aga otsuse, kas inimene on läbinud või mitte, teeb julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. Praktika käigus on tekkinud ka küsimus, kas sõnapaar "on läbinud" tähendab vaid positiivset läbimist või võib see tähendada ka negatiivset läbimist. Seetõttu tuleb komisjonis tõenäoliselt enne teist lugemist taas arutusele küsimus, kas täiendada seaduseelnõu sõnadega "on läbinud taotletud mahus" vms. Aga selle juurde me tuleme siis tagasi enne teist lugemist. Esimese lugemise ettevalmistamisel oli samamoodi õhus teema, kas me peaksime seda täiendama, nii et kui inimene taotleb midagi, siis see taotlemine tähendab seda, et ta läbib taotletud mahus, mitte ainult ei ole kirjas "on läbinud", millel võib olla ka negatiivne tähendus.
Kolleeg Kruuse küsis ennist valitsuse liikmete kohta. Jah, tõepoolest meil oli komisjonis korraks üleval ka valitsusliikmete küsimus. Nad läbivad julgeolekukontrolli juhul, kui nad soovivad saada juurdepääsu NATO salastatud välisteabele ja ka Eesti riigisaladustele, sellepärast, et valitsuse liige ei pruugi tulla siit saalist ja Riigikogu liikme staatusest tulenev eriõigus Eesti riigisaladusele juurdepääsuks talle ei laiene. Nii et kui valitsuse liige soovib saada juurdepääsu, siis ta peab selle kontrolli ka läbima.
Sellised olid teemad, mis meil komisjonis olid. Ettepanek muudatusettepanekute vaatest on tavapärane: jääda kümne tööpäeva juurde, siis on võimalik põhiseaduskomisjonil tulla teie ette juba teiseks lugemiseks. Aitäh!