Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtusüsteemi vaatenurgast iseloomustab Eesti jõudmist tsiviilühiskonda tsiviilasjade ülekaal kohtuasjade seas. Kuna kuritegevus Eestis on endiselt langustrendis ja haldusasjade arv meie haldustegevuse sfääri väiksuse tõttu püsivalt väike, moodustavadki tsiviilasjad viimase viie aasta lõikes üle 2/3 kõigist meie esimese astme kohtutes läbivaadatavatest asjadest. Nii mõjutavad tsiviilkohtumenetluse käigus võrsuvad probleemid Eesti kohtusüsteemi toimimist enim ja nende kiire kõrvaldamine parlamendis lihtsustaks kohtute tööd valdava osa asjade lahendamisel. Keskendungi oma tänases ettekandes kahele suurimale probleemide ringile tsiviilkohtumenetluse vallast: alaealisele lapsele elatise maksmise regulatsiooni puudujääkidele ja tsiviilkohtumenetluse tõhustamise teedele. Lõpetuseks lubage mul väga põgusalt peatuda ka õigusloomeprotsessi kitsaskohtadel.
Möödunud, 2017. aastal pöördusid Tartu Ringkonnakohtu esimees ning tsiviilkolleegiumide esimehed ringkonnakohtutest ja Riigikohtust kollektiivselt justiitsministri poole murega, et alaealisele lapsele makstava miinimumelatise jäik seotus töötasu alammääraga ei ole põhjendatud ega vasta enam praktika vajadustele. Perekonnaseaduse järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes lahendis juhtinud tähelepanu sellele, et tänapäeval võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla alampalga kiire tõusu tõttu – see võib tõusta kiiremini kui elukallidus ja keskmine sissetulek – muutunud ebaproportsionaalseks ning suurele osale vanematest üle jõu käivaks. Miinimumpalk ei seostu lapse vajadustega ega arvesta vanemate võimalusi elatist maksta. Praeguse regulatsiooni järgi peab näiteks miinimumtöötasu saav kahe lapse vanem maksma kogu oma sissetuleku lastele elatiseks, samas kui kolme lapsega vanem peaks veel pool miinimumpalka juurde leidma. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal keskmine brutokuupalk 1221 eurot kuus. Sellise sissetulekuga lapsevanem peaks praegu kolmele temast lahus elavale alaealisele lapsele tasuma elatisena seaduse järgi ligi kolmveerandi oma 1039 euro suurusest netosissetulekust, s.o 750 eurot.
Seadusandja on otsustanud, et alaealisele lapsele makstavat elatist saab alla miinimumi vähendada üksnes mõjuval põhjusel. Perekonnaseaduses sätestatud näidisloetelu kohaselt võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas see, kui vanem on töövõimetu või kui tal on teine laps, kes osutuks miinimumelatise väljamõistmisel vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna suurele osale elatist tasuma kohustatud vanematest ei ole miinimumelatise maksmine jõukohane, on tekkinud olukord, kus kohtud on ülekoormatud selliste hagide menetlemisega, milles taotletakse elatise vähendamist alla miinimummäära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on nüüdseks juba mitmes lahendis rõhutanud, et seadusandja tegevust õigussuhete reguleerimisel viisil, mille tulemuseks on erandi kohaldamine enamuse suhtes ning seaduses sätestatud üldreegli rakendumine vaid vähemusele, ei saa pidada eesmärgipäraseks. Miinimumelatist ei saa pidada sihipäraseks, kui enamikul juhtudel taandub vaidlus selle tõendamisele, kas esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi või mitte. Sellega paralleelselt ollakse kohtupraktikas sunnitud leidma järjest uusi mõjuvaid põhjuseid, kindlustamaks kehtiva miinimumelatise regulatsiooni põhiseaduspärane kasutamine.
On kahetsusväärne, et alaealisele lapsele makstava elatise regulatsiooni jäikuse tõttu on elatisvaidluste lahendamine kohtutes muutunud väga aja- ja ressursimahukaks. Ometi peaksid sedalaadi kohtuasjad nimelt laste huvides lahenema kiiresti ja tõhusalt. Arvestada tuleb sedagi, et alaealise lapse elatise vaidluste lahendamine on koormav ka menetlusosalistele, põhjustades neile suurt aja- ja õigusabikulu, samuti riigile, kellele kaasneb sellega märkimisväärne menetlusabikulu. Samas pole põhjust väita, et sedasorti vaidlused tekivad tühjalt kohalt. Kohtupraktika kinnitab, et kui alaealisele lapsele makstava elatise pärast tekib vaidlus, siis on põhjus nimelt see, et vanema nappidest vahenditest ei piisa miinimumelatise tasumiseks. Kokku võttes võib väita, et kohtulikes elatisvaidlustes peegeldub tõsine sotsiaalne probleem, mille lahendamine eeldab seadusandja sekkumist.
Kõnealuse kitsaskoha tõhusaks lahendusteeks ei saa aga pidada elatisevõlgnike survestamist, vähemalt sellisel kujul, nagu seda on otsustatud hiljuti vastu võetud täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega. Seda põhjusel, et üldjuhul on elatisvõlgnikud lihtsalt väikest sissetulekut teenivad inimesed, mitte isikud, kes püüavad oma tulusid varjata. Viidatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli parlamendi soov sundida elatisvõlgnikke nende õiguste piiramise abil elatist korrapäraselt maksma, ilma et tuleks karistust kohaldada. Kohtupraktika kinnitab seevastu, et kui piiratakse nende inimeste õigusi, kes ei suuda elatise kõrge miinimumi tõttu objektiivsetel põhjustel oma kohustusi täita, siis süvendab see nende halba majanduslikku olukorda veelgi. Eriti mõjub juhiloa kehtivuse peatamine.
Riigikohtu tsiviilkolleegium on rõhutanud, et elatisvõlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse oluliselt piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi, muu hulgas näiteks õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seega on alaealisele lapsele makstava elatise ebaproportsionaalse ja jäiga regulatsiooni negatiivseks tagajärjeks muu hulgas see, et sageli ei kohaldata elatisvõlgnike survestamiseks kasutatavaid meetmeid eesmärgipäraselt. Ühtlasi võib kahelda, kas sisuliselt pole õiguste piiramisel siiski mitte tegemist elatisvõlgnike karistamisega väljaspool karistusõigust. Samuti on küsitav, kas selline õiguste piiramine vastab põhiseadusliku proportsionaalsuse testi nõuetele – põhiõiguste piiramine ei tohi olla meelevaldne, vaid peab muu hulgas olema ka taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Eelöeldust tulenevalt olen arvamusel, et parlamendil tuleks kaaluda alaealisele lapsele makstava miinimumelatise regulatsiooni muutmist ja kehtestada senisest paindlikum elatise suuruse arvestamise metoodika. Arutama peaks uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist.
Tulen nüüd tsiviilkohtumenetluse enda reeglistiku juurde. Tsiviilkohtumenetlust võib pidada optimaalselt korraldatuks siis, kui see ühest küljest tagab menetlusosaliste jaoks nende õigusi arvestava kiire ja õiglase kohtupidamise ning teisest küljest ei kuluta riigi ja menetlusosaliste aega ega raha enam, kui see on soovitud tulemuse saavutamiseks hädavajalik. Selle üldeesmärgi täitmine eeldab kehtiva kohtumenetluse normistiku pidevat analüüsi kohtupraktika valguses, et välja selgitada, mil määral saaks kohtumenetluse eeskirju täpsustada.
Tsiviilkohtumenetluse praktika kinnitab, et menetlusosaliste ja riigi ressursside suurt kokkuhoidu võimaldaks see, kui suunata iga tsiviilasi seaduse tasandil selle olemusega kõige enam kokku sobivasse menetlusliiki, vastavalt kas hagimenetlusse või hagita menetlusse. Kohtupraktika näitab, et kaasomandi lõpetamise vaidlused võiks senisest hagimenetlusest ümber suunata hagita menetlusse. Hagita menetlus võimaldaks kohtutel üles näidata suuremat paindlikkust vaidluseseme jagamisel, suurendades kohtu kaalutlusõigust. Praeguse tsiviilkohtumenetluse korralduse kohaselt on hagejale seadusega antud küll absoluutne õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, kuid jagamisviiside puhul on kohus ikkagi seotud poolte haginõuetega. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika näitab, et selline korraldus ei võimalda kohtusse pöördujal kaasomandi lõpetamist tõhusalt realiseerida ja on ebaökonoomne. Vastaspool on sunnitud omakorda esitama hagi tema soovitud jagamisviisi saavutamiseks ja tegema lisakulutusi.
Vastupidiseks näiteks samas vallas on aga selle aasta 1. jaanuaril jõustunud korteriomandi- ja korteriühistuseadus, mille kohaselt lahendatakse korteriühistute rahalised kommunaalvõlanõuded ja vaidlused ühistute otsuste üle hagita menetluses. Selline lahendus on ebaotstarbekas, sest tekitab kohtutele põhjendamatut lisatööd, koormates samal ajal menetlusosalisi, sest tarbetult kaasatakse kõik korteriomanikud.
Teatud vaidluste lahendamise menetlusteede analüüsi kõrval väärib arutelu ka küsimus, mil viisil tõhustada iseäranis spetsiifiliste kohtuvaidluste läbivaatamist. Nii on aja jooksul keerulisemaks muutunud näiteks pankrotivaidlused. Kuigi Eesti kohtusüsteemi puhul on seni lähtutud arusaamast, et teatud valdkondadesse erikohtute loomise asemel toetatakse kohtunike spetsialiseerumist, on pankrotivaidlused siiski nii olulised, et tasuks eraldi pankrotikohtute loomist vähemalt arutada. Nende kohtute loomine võimaldaks pankrotiasjade lahendamisse koondada erinevat kompetentsi, sh majandusasjatundjaid, kelle teadmised ja oskused tagaksid majandustegevuse hindamise kõige kõrgemal tasemel. Sõltumata pankrotikohtute loomisest vajaks aga eraldi küsimusena kaalumist pankrotihaldurite nimetamise süsteemi muutmine väliselt objektiivsemaks ja õiglasemaks, vältimaks juba aastaid kestnud kurtmist, et kohtunikud määravad menetlustesse endale meelepäraseid haldureid. Ainuüksi see asjaolu tekitab põhjendamatut usaldamatust pankrotimenetluste suhtes ja võib takistada asja lahendamist.
Kindlasti väärib tähelepanu ka menetluskulude kindlaksmääramise mehhanism, mis ideaalis peaks töötama selliselt, et sellega kaasneks võimalikult väike ajakulu kõigile seotud pooltele, sh kohtusüsteemile endale. Selleks oleks vaja kehtestada seadusega menetlusosalistele võimalus esitada kulunimekiri tervikuna enne otsuse tegemist kohtu määratud aja jooksul, mitte enne igat kohtuistungit. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kuigi Riigikohtu üldkogu tunnistas lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärad põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, ei ole senini seaduse tasandil täpsustatud vastaspoolelt esindajakulude sissenõudmise ulatust. Kui seda tehtaks, muutuksid menetlusosalistele kohtumenetlusega kaasnevad kulud prognoositavamaks ja kohtute töö kulude kindlaksmääramisel lihtsamaks.
Rääkides eeltoodud näidete varal tsiviilkohtumenetluse eeskirjade optimeerimisest, tuleb siiski silmas pidada, et see ei tohi toimuda menetlusosaliste põhiõiguste arvel. Üks keskseid kohtumenetlusega seotud põhiõigusi on kindlasti igaühe õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Liiga lihtsustatud menetlusdokumentide kättetoimetamise süsteem võib viia selleni, et menetlusosalised ei saa tegelikult neile avalikult kätte toimetatud menetlusdokumente kätte. Praktika põhjal on palju probleeme tekitanud näiteks menetlusdokumendi kättetoimetamine saatmisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku sellekohane säte lubab menetlusdokumente kätte toimetada neid üksnes välja saates, ilma kättesaamiskinnituseta. Sellist lähenemist, mis võimaldab teha suuri mööndusi menetlusdokumentide kättetoimetamisel, kuid teisalt toodab uusi kohtuasju, saab pidada vaid ebamõistlikuks, sest menetlusosalised on kätte saamata dokumentide tõttu sunnitud uuesti kohtusse pöörduma. Parlament võiks muuta praegust menetlusdokumentide kättetoimetamise korda niigi palju, et eelnimetatud sätteid ei järgita vähemalt hagiavalduse, hagita asja avalduse, hagi muutmise ja täiendamise ning vastuhagi kättetoimetamisel.
Kohtute ja menetlusosaliste omavahelise suhtlemisega seondub ka kohtulahendi avalikuks tegemise regulatsioon. Kuigi Eesti maine e-riigina on hea, võib meie menetlusseadustest leida siiski sätteid, mille puhul ei saa mööda küsimusest, kas need ikka toetavad seda kuvandit. Nii näiteks näeb praegune tsiviilkohtumenetluse regulatsioon ette, et lahend tehakse teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. Kui meil on juba olemas toimiv kohtute infosüsteem, siis on arusaamatu, miks ei võiks ka kohtulahendi avalikustamine toimuda sellesama infosüsteemi kaudu.
Sealjuures ei saa jätta märkimata, et praegune kasutusel olev kohtulahendite digitaalse allkirjastamise süsteem on olukorras, kus päevas tuleb allkirjastada kümneid, kui mitte sadu menetlusdokumente, ajamahukas ja muude puudustega. Eriti on see nii juhul, kui dokumendi peab allkirjastama kollegiaalne kohtukoosseis ehk sellele tuleb kanda mitu allkirja korraga. Praktikast on teada juhtumid, kus mitme kohtuniku samaaegsel lahendi allkirjastamisel süsteem allkirja ei salvesta ega ka teavita sellest, ent loob väliselt mulje dokumendi allakirjutamisest. Muu hulgas ka neil põhjustel allkirjastatakse Riigikohtus senini kaebuste menetlusse võtmise või sellest keeldumise määruseid käsitsi, sest sedavõrd paljude dokumentide digiallkirjastamine võtaks ebamõistlikult palju tööaega, rääkimata stressist, mida digiallkirjastamise käigus tekkivate süsteemivigade parandamine inimestes tekitab. Seetõttu ootab vähemalt kohtusüsteem pikisilmi, et välja töötataks dokumentide koondallkirjastamise lahendus, mis annaks võimaluse kanda digiallkiri ühe liigutusega korraga mitmele lahendile. Alternatiivselt võiks seadusandja kaaluda sootuks allkirja müstifitseerimisest loobumist, võimaldades kollegiaalse kohtukoosseisu puhul lugeda lahend senise kõigi kohtukoosseisu liikmete allkirjade asemel kinnitatuks üksnes eesistuja allkirjaga või siis usaldades kohtuametkonda üldisemalt, aktsepteerides allkirja asemel näiteks kohtukantselei kinnituspitsatit. Selline lahendus lähendaks kohtusüsteemi toimimist ka teistele riigivõimuharudele, sest teadupärast ei nõua ka Riigikogu seaduse või Vabariigi Valitsuse määruse jõustamine kõigi vastava kogu liikmete allkirju.
Sama oluline on leida tasakaal kohtusüsteemi aruka ressursikasutuse ja menetlusosaliste edasikaebeõiguse tagamise vahel. Juhtisin oma ettekandes 2017. aasta kohtunike täiskogul tähelepanu sellele, et kehtivates kohtumenetluse seadustikes sisalduvad edasikaebevõimalused võivad osutuda teatud puhkudel ilmselgelt ebaotstarbekaks, sest ei aita kaasa õigusrahu saavutamisele, vaid võimaldavad kohtulahendi seadusjõustumist edasikaebamise teel edasi lükata. Kuigi seadusandja on halduskohtumenetluse seadustikku selles vallas juba igati põhjendatult revideerinud, ootavad muud liiki kohtumenetlused, sh tsiviilkohtumenetlus, endiselt ajakohastamist.
Tsiviilkohtumenetluses vajaksid kindlasti täpsustamist lihtmenetluse asjade edasikaebe piirangud ja perspektiivitute apellatsioonkaebuste menetlemisest keeldumise võimalused. Menetlusosalistele ja kohtutele peab seadusest selgelt nähtuma, missugustes olukordades on kohtutel õigus keelduda menetlusdokumentide menetlemisest või teha seda lihtsustatud korras.
Lõpetuseks paar tähelepanekut õigusloomeprotsessi kohta tsiviilkohtumenetluse kontekstis. On elementaarne, et ühe õigusakti sätte muutmisel tuleb silmas pidada, et muudatus oleks kooskõlas muude õigusaktidega. Et sellest siiski alati kinni ei peeta, kinnitab näiteks 1. jaanuaril 2019 jõustuv rahvastikuregistri seaduse muutmine, millega on rahvastikuregistrisse kantud aadressiandmetele antud õigusjõud. Samas on need muudatused jäetud sidumata tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätetega. Seetõttu ei saa tsiviilkohtumenetluses järgida järgmise aasta 1. jaanuaril jõustuvat rahvastikuregistri seaduse uut regulatsiooni, mille kohaselt tuleb avaliku ülesande täitmisel dokument – seda on eelnõu seletuskirja kohaselt ka kohtukutse – saata rahvastikuregistrisse kantud elukoha või viibimiskoha aadressil ja selliselt saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks. Ma ei taha siinkohal laskuda arutellu nende muudatuste mõistlikkuse üle, aga see näide illustreerib elavalt, kuidas õigusloome käia ei tohiks. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette menetlusdokumentide kättetoimetamise erikorra, siis ei saa uus kättetoimetamise regulatsioon tsiviilkohtumenetluses rakenduda. Jääb üle loota, et seadusandja jõuab veel enne rahvastikuregistri seaduse muudatuste jõustumist nende kahe seaduse omavahelist suhet reguleerida.
Vaid halvaks õigusloomepraktikaks saab pidada ka selle aasta 1. jaanuaril jõustunud uue laste kinnisesse lasteasutusse paigutamise regulatsiooni kehtestamist seoses senise alaealise mõjutusvahendite seaduse kehtetuks tunnistamisega. Alaealise mõjutuvahendeid kohaldanud komisjonide likvideerimise tõttu otsustas parlament alaealiste kinnisesse lasteasutusse paigutamise anda üle kohtutele, kellel tuleb edaspidi sellekohaseid taotlusi lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. Kõnealune reform ise võib isegi põhjendatuks osutuda, aga küsitav on lähenemine, mille tagajärjena ei teadnud kohtud veel isegi mõni nädal enne seadusmuudatuse jõustumist, et neil tuleb hakata selle valdkonnaga seotud vaidlusi kohe menetlema. Seetõttu väärib taas rõhutamist, et olulisemate seadusmuudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele peab jääma mõistlik üleminekuperiood, mis näiteks kohtusüsteemi puhul võimaldaks kohtunikke õigel ajal koolitada ja nende tegevust ümber korraldada. Tänan tähelepanu eest! Aitäh!