Aitäh, väga austatud Riigikogu liige! Ma olen siin ka varem öelnud, et ärge kartke. See on halb, kui Riigikogu liige kardab. Te ütlesite, et te kardate. Mina igal juhul püüan kaasa aidata, et te ei kardaks. Ma ei tea, et mingi ohutase oleks Eestis tõusnud, ja teil ei ole mõtet karta. Püüame leida ühiselt lahendusi, nii nagu EKRE-ga ikka seda on võimalik teha, heas koostöö vaimus.
Kui me räägime nendest tingimustest, siis ma arvan, et selles mõttes ei tohi me vähetähtsustada näiteks Eesti kiirabi professionaalsust ja operatiivsust. Midagi ei ole teha, aga mõnikord on elus nii, et kui me helistame telefonile 112, siis on vaja, et väga kiiresti kas päästeteenistus, politsei või kiirabi reageeriks. Meditsiinilises valdkonnas on selleks reageerijaks loomulikult kiirabi. Mina tahan tunnustada kiirabiarste, kiirabibrigaade, kiirabiautode sohvreid, kes teevad seda tööd alati väga suures pingeseisundis ja tegelikult ei loe seal mitte minutid, vaid sekundid. Nii et tõesti, Eestimaal kiirabiteenus on, ma arvan, väga kõrge kvaliteediga. Kui me räägime veel kord sünnitustest, siis ma ütlesin, et sünnitusosakond peaks olema võimalikult paljudes Eestimaa kohtades, mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka Kagu-Eestis.
Nüüd sellest, et maailm ja Euroopa Liit linnastuvad. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen auväärt Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehele: Euroopas elab vist neli viiendikku inimestest metropolides või linnades. Ma arvan, et sellega ei tohi leppida. Vastupidi, me peame panustama elu võimalikkusesse linnast väljas. Paremad transpordiühendused, parem internet, parem arstiabiteenus – see on see, mille nimel me töötame iga päev.