Nii. Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Lugupeetav Riigikogu! Lubage ka minul valitsuse esindajana meie armsatele Riigikogu naistele ilusat naistepäeva soovida. On üldine kriminoloogiline tõsiasi, et naised on vähem agressiivsed, võrreldes meestega, ja sooritavad ka vähem kuritegusid. Üldine statistiline näitaja on, et kinnipeetavatest on naisi 5–7%. Nii et meestel on põhjust õppust võtta.
Vaatame nüüd praegust olukorda kriminaalpoliitika valdkonnas. Üldtrend on positiivne selles mõttes, et kuritegude arv on jätkuvalt langustrendis. Eelmisel aastal registreeriti 26 929 kuritegu. Kuritegude arv vähenes üle-eelmise aastaga võrreldes 7%. Siin tuleb, tõsi küll, rõhutada seda, et loomulikult, nagu näitavad ka mitmed uuringud, eri kuriteoliikidest raporteerimine ehk see, kui paljudest kuritegudest inimesed teada annavad, on erinev. Nii on näiteks varavastastel kuritegudel see kusagil 50%, vägivallakuritegude puhul on raporteerimine, mis puudutab näiteks lähisuhtevägivalda, paraku palju madalam. Registreeritud kuritegudest 40% olid varavastased ning ligi kaks viiendikku kuritegudest pandi toime Tallinnas.
Lisaks nendele statistilistele näitajatele on kindlasti oluline see, kui ohutult Eesti rahvas ennast Eestis tunneb. Selles valdkonnas on meil kindlasti arenguruumi, kuid üldine trend on positiivne. Vaatame ühte näitajat kuritegevuse uuringus: kui suur on end oma kodu ümbruses pärast pimeduse saabumist ebaturvaliselt tundvate inimeste osakaal. 2014.–2016. aastal oli see 20%, nii paljud inimesed tundsid ennast pimeduses oma kodu ümbruses ebaturvaliselt. Siin on toimunud väike positiivne nihe: eelmisel aastal oli langus 3% ehk nende inimeste osakaal on 17%. Vaatame laiemat dünaamikat kümne aasta jooksul, seda, kui palju on inimesi, kes peavad kuritegevust oma eluaseme läheduses probleemiks. Me näeme, et on toimunud oluline hoiakuline muutus inimeste tunnetuses. Kogu Eestis on olnud kukkumine 21%-lt 7%-le. Kõige tõsisem piirkond on Ida-Virumaa, kus need numbrid, mis väljendavad inimeste tunnetust, on küll kõrgemad kui Eestis keskmiselt, ligi kaks korda, kuid ka seal on kümne aasta trend olnud kukkumine: 40% asemel on see ligi kolm korda väiksem, 14%.
Oluline on kindlasti see, kuidas riigi kriminaalpoliitikainstitutsioonid on võimelised kuritegusid menetlema. Me näeme, et politsei ja prokuratuuri hea töö tulemusel on kuritegude lahendamise määr saavutanud vabanemisjärgse aja kõrgeima taseme. Piltlikult öeldes näitab see seda, milline on aastas registreeritud kuritegude hulgas nende osakaal, mille puhul on suudetud jõuda lahendini. See määr oli 69%.
Nüüd puudutan kuritegevuse kõige tõsisemat indikaatorit – tapmiste arvu. 2017. aastal registreeriti 37 tapmist ja 8 mõrva, kokku 45 tõsisemat isikuvastast kuritegu (koos katsetega), mille tõttu hukkus 33 inimest. Hukkunute arv on sama, võrreldes üle-eelmise aastaga, kui samuti langes reaalselt ohvriks 33 inimest. Mõtleme dünaamikale alates 1990. aastate algusest, ühe inimpõlve perspektiivis: inimelu kaitse, inimelu pühaduse kaitse on positiivse dünaamikaga, me oleme ligi suurusjärgu võrra vähendanud tapmiste arvu. Kuid vaatame Soome näitajat: Soomes on see arv 100 000 inimese kohta ligikaudu kaks korda väiksem. Jällegi, meil on arenguruumi.
Kindlasti on kriminaalpoliitika kaks keskset lähtekohta, mis puudutavad kahjude vältimist ning kuritegevuse tõkestamist, korduvkuritegevuse vähenemine ning sellest johtuvalt vangistuspoliitika. Vangide arv Eestis on olnud langustrendis, võrreldes üle-eelmise aastaga on meil ligikaudu 150 kinnipeetavat vähem. Kindlasti on oluline ka vangistuskeskkond, mis peaks soosima inimeste taasühiskonnastamist. Me oleme sulgenud Murru ja Harku vangla, mis, tuleb nentida, olid niisugused sovetivangla tüüpi kinnipidamisasutused, ning sellel aastal sulgeme Magasini tänaval asuva Tallinna vangla ning avame uue, kaasaegsema vangistusasutuse.
Kindlasti on oluline sellise vangistuspoliitika arendamine, mis toetab vangi toimetulekut pärast vabanemist. See tähendab, et on oluline parandada vangide hõivet vangistuse kestel – see on Justiitsministeeriumi eesmärk – ning kindlasti on oluline, et pärast vabanemist tuleks isik toime sõltuvusprobleemidega. Tõsine teema, mida ma tahan siin rahvaesinduse saalis ära märkida, on üks tähtsamaid endiste kinnipeetavate toimetulekut mõjutavaid tegureid – see on elukoht. Objektiivsete ja tõenduspõhiste uuringute järgi on väga oluline pakkuda tuge just esimestel vabanemisjärgsetel nädalatel ja kuudel, kui vabanenud inimesel on suurim oht libastuda ja langetada jällegi valesid impulsiivseid otsuseid, mis võivad teda viia korduvkuritegevuse spiraali. Tänu kriminaalpoliitika arengusuundades seatud eesmärgile oleme Euroopa Sotsiaalfondi toel juba kolm aastat pakkunud vabanenutele tugiteenust, mille raames nad saavad endale tugiisiku ja kui vaja, siis ka ajutise eluaseme. Kindlasti tahan ma olulisena rõhutada kohalike omavalitsuste rolli, sest just neil on ka kehtiva õiguse järgi kohustus vanglast vabanenutele elamispind tagada. Me peame vanglast vabanenutele tagama kogukondliku toe ja aitama neil jõuda tööturule. Nende projektide puhul, rakendatud teenuste puhul jõuab ligi 60% nendest inimestest tööturule ja see on sihtrühma keerukust arvestades päris hea tulemus.
Oleme aastaid tegelenud alaealiste õigusrikkujatega. Tuleb nentida, et alaealiste õigusrikkujate registreeritud kuritegevus on seitsme aastaga vähenenud 43% ja jõudnud 1000 piirimaile. Tõsiasi on see, et üle-eelmise ja eelmise aasta võrdluses on see arv jäänud samaks, mõni üksik näitaja on kasvanud. Ma loodan väga nendele sammudele, mida seadusandja astus selle aasta alguses, kui rakendus uus alaealiste mõjutusvahendite süsteem. Meie loogika põhineb sellel, et me püüame neid noori inimesi intensiivsemalt mõjutada, valides just sobivad mõjutusteed, selleks et need inimesed tulevikus hoiduksid kuritegude toimepanemisest. Pole midagi öelda, just alaealiste kuritegevusest, nagu näitavad kriminoloogilised uuringud, kujuneb välja taimelava inimeste korduvkuritegevuse teele sattumiseks. Lähtekoht on meil, et viimane koht, mis neid noori inimesi n-ö ravib ja mõjutab õiguskuulekale teele pöörama, on tegelikult vangla. See peab olema kõige ekstreemsema iseloomuga mõjutusvahend. On positiivne, et 2015. aastal avati vananenud erikoolide asemel Kaagveres ja Tapal Maarjamaa Hariduskolleegiumi uus õppekeskus.
Väga tähtis eesmärk kriminaalmenetluses, mille prokuratuur on seadnud, on kuritegude kiire menetlemine, ja nagu ma ütlesin, alternatiivsete mõjutusmeetmete eelistamine. Vaatame viimase seitsme aasta dünaamikat: kriminaalasjade kohtueelse menetluse aeg oli 2010. aasta ligi kolme kuu asemel 2017. aastal ligi kaks kuud. On väga tähtis, et kui varem eksisteerisid eri piirkondade vahel käärid, siis nüüd on menetlusajad ühtlustunud.
Nagu ma rõhutasin, menetlejad saavad nüüd alaealisi paindlikumalt kohelda, alates pereprogrammist, töö- või õppimiskohustusest ja kannatanu ees vastutuse võtmisest kuni elektroonilise valve ja positiivset käitumist soosivate meetmeteni. Praegu on vanglas ligikaudu 20 alaealist, kuid arengusuundade kehtimise algusaastail oli neid 50 ringis.
Üks kaalukas mõtteviisi muutus, mis kehtivate kriminaalpoliitika arengusuundadega on seatud eesmärgiks neile, kes kriminaalmenetluses kogu menetluskaare jooksul tegelevad tõe tuvastamisega, on ohvrikesksus. Viimastest kriminaalmenetluse osaliste seas tehtud uuringutest teame, et seitsme aastaga on kuriteoohvrite õiguste ja kaitsemeetmete tagamise olukord Eesti kriminaalmenetluses põhimõtteliselt muutunud, on leidnud aset hoiakuline nihe. Ohvritest 60% peavad Eesti õiguskaitsesüsteemi usaldusväärseks. Siit ja ka nendest uuringutest tulevad esile need väljakutsed, mis meil on tulevikku vaadates. Arenguruum on selgelt olemas. Kriminaalmenetlus tagab küll kannatanule õigusemõistmise ehk lahendi, kuid laiem ohvrikaitsesüsteem vajab reformimist. Praegu on uuringute hinnangul menetluses raskem osaleda sellistel kannatanutel, kes on kogenud raskete tagajärgedega kuritegu, kellel on väike sissetulek ja kasin sotsiaalvõrgustik ehk vähe lähedasi inimesi, kes peaksid teda toetama raskel hetkel, kui ta on ohvriks langenud. Meie lähtekoht on see, et eesmärk on kaasav kriminaalmenetlus, st muu hulgas seda, et süüteo menetlemise siht peab olema õigusrikkumisele eelnenud olukorra taastamine sellises ulatuses, mis inimlikke asjaolusid arvestades on võimalik. Võimalikult paljudes juhtumites tuleb seada eesmärgiks ohvri ja kahtlustatava lepitamine, st kõigi ohvrite ja õigusrikkujatega kokku puutuvate professionaalide, eriti ohvriabitöötajate oskusi tuleb arendada.
Nüüd vägivallakuritegevus. Suurim muutuja 2010. aastaga, seitsme aasta taguse ajaga võrreldes, kui kehtivad kriminaalpoliitika arengusuunad jõustusid, vägivallakuritegevuses ja üldse registreeritud kuritegevuses, aga ka menetlustegevuse mõttes on olnud perevägivald. Kui 2010. aastal oli hoiak selline, et lähtekoht oli suurendada avalikkuse ja spetsialistide teadlikkust ning selgitada perevägivalla olemust ja ulatust, siis nüüd võime nentida, et perevägivalla olulisus on ühiskonnas teada ning vägivallaohvrid pöörduvad rohkem politsei ja abistavate organisatsioonide poole. 2017. aastal registreeriti 2632 perevägivallakuritegu, st iga kümnes registreeritud kuritegu oli perevägivallakuritegu. Kuid ma rõhutan, et mis puudutab raporteerimist, siis politseisse pöördub vaid iga kümnes ohver. 2017. aastal registreeritud juhtumitest suurem osa ehk kaks kolmandikku moodustas praeguste või endiste elukaaslaste või abikaasade vägivald. 15%-l juhtudest kasutasid vanemad vägivalda laste vastu ja 9%-l juhtudest lapsed vanemate vastu. Tõsiasi ja eriline asjaolu, mida peavad silmas pidama menetlejad, aga ka sotsiaalinstitutsioonid, on see, et politsei hinnangul on vähemalt kolmandikul perevägivallajuhtumitest puutumus lapsega, on ta siis kannatanu või pealtnägija, nagu enamikul juhtudel.
Kriminaalmenetluses oleme võtnud suuna tagada kannatanutele reaalne toetus ja abi. Eritähelepanu all on lastega seotud perevägivallakuriteod. Siin on oluliseks teetähiseks 2016. aastal seadusandja poolt ohvrite kaitse seaduses sätestamine. Kindlasti tahan ma positiivse ja järgmise etapi sammuna, mis on pilootprojekti faasis, ära märkida Pärnu projekti, mille abil soovitakse tagada, et ajutise lähenemiskeelu vajadust hinnataks senisest aktiivsemalt ja leitaks võimalusi, kuidas keelu kohaldamist lihtsustada. Üks tõsine asjaolu, mille kohta Justiitsministeerium kavatseb ettepanekuid teha, puudutab seda, kuidas reaalsuses tõhusamalt tagada lähenemiskeelu toimimist. Meil on kahetsusväärselt ka korduvaid, retsidiivseid juhtumeid, kus fikseeritud lähenemiskeeld ei ole rakendunud. On positiivne tunnustada Siseministeeriumi eestvedamisel ja ohvriabi juhtimisel toimuvat juhtumikorralduse mudeli katsetamist.
Kindlasti tahan ma rõhutada liikluskuritegude kohta, et positiivne on olnud joobes juhtimiste arvu vähenemine. Joobes sõidukijuhtide koguarv vähenes 2017. aastal 9%. Seadusandja on siin rakendanud täiendavaid meetmeid, mis puudutavad keeldu vabastada korduvalt kriminaalses joobes vahele jäänud isik vabaduskaotuslikust karistusest. Aga on väga mõistlik pakkuda alkoholiprobleemiga juhtidele tuge ja see tegevus on ka tulemusi andnud.
Retsidiivsuse vähendamiseks, aga ka ühiskonna ohutustamiseks plaanib Justiitsministeerium esitada seadusandjale arutamiseks karistusseadustiku muudatused, mis näevad ette vägivallatsevate kalduvuskurjategijate jõulisemat kohtlemist ja milles sätestatakse ka võimalus kohaldada mitme kuriteo eest eluaegset vangistust retsidiivse minevikuga inimesele, kes on varasematest karistustest hoolimata pannud toime uue tapmise või seksuaalkuriteo. Samuti nähakse korduvalt raskete kuritegude eest karistatud isikule ette kohustuslik šokivangistus ning nähakse ette ka põhimõte, et korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud ja vanglakaristuse ära kandnud kurjategijale tuleb alati tingimusteta kohaldada karistusjärgselt käitumiskontrolli.
Lisaks peab Justiitsministeerium oluliseks välismaalastest kurjategijate riigist väljasaatmist. Riik peab tagama, et välisriigi kodanikud, kes meie riigis viibivad, ei saaks Eestis tulevikus toime panna ohtlikke kuritegusid. Nii üldpreventiivne kui ka eripreventiivne meede on siin see, et nad füüsiliselt Eesti riigist eemaldatakse.
Ma pean väga oluliseks menetluskiirust ning menetluse paindlikkust. Menetlustähtaegade kohta – see asjaolu on ka parlamendis viimasel ajal diskussiooni tekitanud – tahan öelda, et Justiitsministeeriumi vaade ei ole mitte mehaaniline, vastupidi, me peame oluliseks menetluses avaramate ja paindlikumate teede loomist. Selleks esitab Justiitsministeerium lähiajal Riigikogu menetlusse kriminaalmenetluse revisjoni eelnõu, mille eesmärk on luua võimalus täielikult üle minna digitaalsele menetlusele ja kõrvaldada nõuded, mis kohustavad menetlejaid tegema tõendite vormistamisel topelttööd. Näiteks siis, kui tõend on juba olemas elektroonses vormis heli- või videosalvestisena, ei peaks selle sisu protokollis ümber kirjutama. Oluline on luua ka avatud tõkendite loomine, mis peaksid olema paindlikumad, et prokuratuur saaks valida menetluslikust tööriistakastist just nimelt seda isikut ohutustavad vahendid.
Üldkokkuvõttes tahan ma nentida, et olgugi meie ühiskonna üldine suundumus selline, et registreeritud kuritegevus väheneb, peab meie keskseks väljakutseks olema see, et kogu kriminaalmenetlus muutuks ohvrikeskseks. See ei tohi olla lihtsalt deklaratiivne üleskutse, vaid mõistlik on ka ohvri seisukoht ära kuulata, kui kõne all on karistuse määramine või isiku ennetähtaegne vabastamine. See loosung "ohvrikesksus" peab realiseeruma ka kriminaalmenetluslikes õigustes, mida ohvritele tuleb minu hinnangul rohkem pakkuda. Teine keskne teema kuritegevuse tõkestamisel on loomulikult see, et kuritegevus ei tohi ennast ära tasuda. See puudutab varavastaseid kuritegusid. Siin on prokuratuurile antud selge ülesanne muude tegevuste kõrval seada prioriteediks ka kriminaaltulu äravõtmine, eriti just oluliste peitkuritegude menetlemisel. Nii et ohvrikesksus, ühiskonnas retsidiivsuse vähendamine alaealiste intensiivsema mõjutamise abil ning samuti vangistuspoliitika kujundamine selliseks, et see aitaks retsidiivsust tulevikku vaadates vähendada – need võiksid olla märksõnad ka järgmise kriminaalpoliitika arengusuundade dokumendi koostamisel. Justiitsministeerium loodab selle sel aastal esitada arutamiseks seadusandjale ja kindlasti kõigile fraktsioonidele, komisjonidele, huvitatud õigusavalikkusele ja huvirühmadele. Ma olen kindel, et me seame meie riigile järgmiseks pikemaks perioodiks eesmärgid, mis ka tegelikkuses rakenduvad, nii nagu me näeme, et kehtiv kriminaalpoliitika arengusuundade dokument ei ole olnud vaid loosungipaber. Vahel on olnud ju oht, et riigi poliitika arengusuundadega nii juhtub.