Hea juhataja! Head kolleegid! Sellel lool on ajas üsna kaugele ulatuv taust. Mäletate, kunagi läks üks keskkonnaminister maadevahetuse tõttu seadusega pahuksisse. Ja juba kümme aastat on maade vahetamise asemel tegemist maade ostmisega. Aga kõik see kümme aastat on inimestel selle teemaga probleeme. Kuidas Marko Pomerants, endine keskkonnaminister, ütleski? Et osa eestimaalasi sureb looduskaitsjaid vihates. Taust on see, et nende maatükkide äraostmiseks, kus kehtivad ranged looduskaitselised piirangud – neid on umbes 9% kõigist sellistest maadest –, lihtsalt ei ole olnud raha. Kolleegid Vabaerakonnast on tarmukalt võidelnud, et seda raha oleks rohkem ja see saba liiguks kiiremini, aga see inimeste saba on seitsmel lehel päris tihedas kirjas. Ikka päris pikk. Vahepeal tuli isegi õiguskantsler siia näppu vibutama ja ütlema, et inimesed peaksid oma raha kätte saama mõistliku aja jooksul, nii et nad ei sureks looduskaitsjaid vihates. Ooteaeg ei tohiks olla kaheksa-üheksa aastat, asi peaks liikuma palju kiiremini.
Ja nüüd jõuame selle looni, kuidas liblikatiiva puudutus võib midagi muuta kusagil maailma teises nurgas. Alkoholiralli Lätisse on järjest suurt hoogu võtnud ja samas on osal inimestel tekkinud mure, et kuigi kodud on alkoholi paksult täis, ei laeku aktsiisi ikkagi kuigi palju. Äkki oli alkoholiaktsiisi tõus liiga kõrge. Ja nüüd tuligi meie hea koalitsioonipartneri IRL-i rahandusminister välja jutuga, mida valitsus toetas, et tegelikult võiks veebruaris õlle-, lahjema alkoholi ja ka viinaaktsiisi ettenähtud tõusu poole võrra vähendada. Loomulikult, kohe tekib küsimus, kust võtta katteallikad. No ja nüüd jõuame sinna, et mets on vaese mehe kasukas. Me jõuame metsa välja, aga mitte palkide müümise juurde, kolleegid. See on selline üldine taust, et olla aus.
Ja nüüd ma jõuan keskkonnakomisjoni arutelu juurde, mis toimus esmaspäeval, 11. detsembril. Istungit juhatas Rainer Vakra, osavõtjad olid peale minu Valeri Korb, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Kalle Palling, Terje Trei ja komisjoni nõunikud, ka olid kohale kutsutud RMK juhatuse esimees Aigar Kallas ja Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv. Rainer Vakra märkis, et eelnõu algatasid kolm valitsuskoalitsiooni erakonda 6. detsembril. Andres Metsoja juba rääkis siin pikalt ja selgitas, et seaduseelnõu eesmärk on anda riigile täiendav võimalus omandada lisaks riigieelarve rahale looduskaitseliste piirangutega maid ka muu raha eest. Tõepoolest, selles nimekirjas, mida ma teile näitasin, on mõned inimesed olnud juba kümme aastat. Võib arvata, kui suur nende viha on, sest tegemist on sageli soliidses eas inimestega – surm võib tulla enne kui see väikene raha looduskaitseliste piirangutega maatüki eest, kui riik selle ära ostab.
Andres Metsoja märkis, et nimekirjas on praegu 177 avaldust. Nende maatükkide hinnanguline maksumus on 12 miljonit eurot. Rainer Vakra küsis, miks ei tegele tekkinud järjekorra likvideerimisega lõpuni Maa-amet. Andres Talijärv vastas talle. Esiteks, järjekorras olevate kinnisasjade omandamine kajastub nagunii RMK eelarves. Teiseks, ei ole olnud piisavalt raha, mille eest Maa-amet oleks saanud maid riigile osta. Lisa teenimine riigimaade müügi suurendamisega on olnud piiratud. Ja kolmandaks märkis Andres Talijärv, et Maa-amet on jäigalt seotud riigieelarvega, mis on oluline tähelepanek. Samas on läbi aastate käinud intensiivsed arutelud, kuidas selle kohustuse täitmiseks raha leida. Nii et kuigi protokollis see ei kajastu, on RMK selle üle aastaid mõtisklenud ja arutanud ministritega juba palju varem, ka enne seda aktsiisitõusu probleemi, kuidas lisaraha leida. Andres Talijärv lõpetas mõttega, et järjekorra tempokamaks vähendamiseks tuleb riigil ise teenima hakata. RMK-le on maareformi käigus jäänud väiksemaid eraldi seisvaid kinnistuid, mis saaks maha müüa. Plaanis on kõik need maad võõrandada mitte kaheksa-üheksa aastaga – nii kaua on mõned inimesed järjekorras olnud –, vaid 2,5 aastaga.
Rainer Vakra tundis huvi, miks on Maa-ametil riigimaade müümise võimalus piiratud, aga RMK-l mitte. Kantsler Andres Talijärv selgitas, et Maa-ameti müüdud maade raha läheb riigieelarvesse, RMK müüdud maade raha eest saab aga osta uut kinnisvara. Selline väike oluline tähelepanek. RMK juhatuse esimees Aigar Kallas märkis, et uusi töötajaid, kes peaks hakkama selle tööga tegelema, ei ole neil plaanis ametisse võtta.
Komisjoni esimees Rainer Vakra küsis, kas pärast järjekorra likvideerimist jäävad endiselt kaks riigiasutust paralleelselt maade müügiga tegelema. Kantsler Talijärv vastas, et maade müümiseks luuakse ühine portaal, aga millal see tuleb, ei oska praegu öelda, igal juhul mitte 1. jaanuariks. Ent jah, plaanis on teha ühine portaal Maa-ametile ja RMK-le. Omavahel nad konkureerima ei hakka. Maareformi käigus on vormistatud RMK-le kinnistuid, millel on mingil määral metsa või on neid seotud looduskaitsega, Maa-ametil aga on palju linnamaid. Maa-ameti kohustus riigile kuuluvaid maid müüa ei kao. Nii et tegelikult müüvad maad edaspidi nii Maa-amet kui ka RMK.
Meelis Mälberg tundis huvi, kas avaldused võetakse menetlusse vastavalt laekumise järjekorrale. Andres Talijärv selgitas, et järjekorda ei muudeta. Senine maade võõrandamise kord jääb kehtima. Taotluse esitajad saab jagada kaheks: esiteks maaomanikud, kelle kinnistul on riik moodustanud kaitseala ja teadlikult nad looduskaitsepiirangutega maad ostnud ei ole; teiseks inimesed, kes on teadlikult looduskaitsepiirangutega maa ostnud. Idee kaasata RMK probleemi lahendamisse on võetud Soome metsavalitsuselt.
Meelis Mälberg küsis, kui suures mahus on plaanis järgmisel aastal looduskaitsepiirangutega kinnisasju riigile osta. Kantsler Talijärv vastas, et riigieelarves on arvestatud võõrandamisega 5,5 miljoni euro eest, sh maad saab osta 5 miljoni euro eest.
Kolleeg Terje Trei juhtis tähelepanu, et eelnõus on märgitud jõustumisajaks 1. jaanuar, aga jaanuar on kohe käes, nii et käesoleval aastal ei jõua enam muudatusettepanekuid arutada. Andres Metsoja täpsustas, et arvatavasti lükatakse eelnõu seadusena jõustumine edasi. Ma arvan, et see oli terane tähelepanek.
Mina tundsin huvi, kui palju on neid riigimaid, mida saaks kohe müüa. Andres Talijärv vastas, et kohe oleks võimalik müüki panna ligi 30 000 hektarit ehk 300 ruutkilomeetrit ja Maa-ametil on müüdavat maad veel umbes 50 000 hektarit. Nii et tegelikult maad, mida annaks müüa – ma ei räägi praegu mitte palke silmas pidades –, on ikka päris palju. Ja viis miljonit on ainult väike osa summast, mida tegelikult võiks saada.
Mina küsisin veel, kas varem ei ole pikaleläinud maadeostmise kiirendamiseks samu lahendusi kaalutud. Andres Talijärv selgitas, et seda ideed on Rahandusministeeriumile korduvalt pakutud, aga riigieelarvesse raha juurdesaamisel ei olnud nende maade ostmine ikkagi garanteeritud. RMK puhul on kindlus suurem, kuna RMK ostab neid maid endale looduskaitseliste ülesannete täitmiseks.
Andres Metsoja tundis huvi, kas taotluste menetlemist muudetakse nii, et mõne müügitehingu vaidlustamisel saab edasi liikuda järgmise maaomaniku taotluse lahendamise juurde. Ta viitas Tallinna lahele ja ühele selle juures olevale kinnistule, mis hoidis nagu punnina mõnda aega maade võõrandamist kinni. Andres Talijärv märkis, et väga kalleid kinnistuid, nagu see Lasnamäe nõlva all olev maatükk oli, enam järjekorras ei ole ja suuremaid vaidlusi ei tohiks tekkida.
Meelis Mälberg küsis, kas RMK saab kasutada kinnistute omandamiseks ainult maa müügist saadud tulu või on võimalik kasutada ka näiteks palgimüügiraha. RMK juhatuse esimees Aigar Kallas selgitas, et RMK nõukogu kinnitab täpse eelarve, millist raha selleks kasutatakse. Siin võiksid nüüd tähelepanelikult kuulata kolleegid Vabaerakonnast, kellel enne need küsimused olid. Keskkonnaminister otsustab, milliseid maid osta, ja RMK nõukogu otsustab, milliseid maid müüa. Ostu võib finantseerida ka palgimüügist saadud tuluga, kuid maade müügi raha eest saab osta vaid maad.
Terje Trei tundis huvi, kas RMK-le on ette kirjutatud dividendide suurus, et täita riigieelarvet. Aigar Kallas märkis, et tahaks ikka eeldada vastupidist, kuna maade müügi raha kasutades ostetakse sama suure summa eest piirangutega maid tagasi. Andres Talijärv täiendas, et seaduse kohaselt ei saaks maade müügist teenitud raha dividendina välja võtta, kuna on kohustus osta selle eest uusi maid tagasi.
Rainer Vakra küsis, kuidas kujuneb RMK järjekorras olevate kinnistute ostuhind. Andres Talijärv vastas, et maade hindamise protseduur on väga täpselt ette kirjutatud. Aigar Kallas lisas, et müügihinna kujundab avalik enampakkumine. Kui järjekorras olevate kinnistute ostmisel osapooled ei suuda hinnas kokku leppida – selliseid juhtumeid, kus osapooled ei suuda kokku leppida, on kümnest üks –, siis keskkonnaminister loobub ostust. Ostuhind kujuneb eri kinnisvarafirmade pakkumiste alusel ning kõige odavam pakkumine esitatakse maaomanikule. Kui maaomanik sellega nõus ei ole, siis tehakse täiendav hindamine ja pakkumine vaadatakse üle.
Lõpuks tundis Andres Metsoja huvi, kas maade ostuhinna määramisel arvestatakse ka looduslike väärtustega – näiteks et vaja mõnda kooslust säilitada vms. Andres Talijärv selgitas, et riik ostabki neid maid just selle mõttega, et neid asju on vaja arvestada.
Lõppkokkuvõttes otsustati konsensusega, et siin saalis annan ülevaate arutelust mina ja et komisjon teeb ettepaneku võtta eelnõu päevakorda tänaseks, mil esimese lugemise võiks lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg, nagu juba öeldud, on neljapäeva, 21. detsembri hommik kell pool kümme. Aitäh!