Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, esiteks suur tänu nende oluliste küsimuste tõstatamise eest! Olen teiega täiesti ühte meelt, et tegemist on Eesti ühiskonna jaoks väga olulise teemaga. Olen seda tähtsustanud ise ja mul on hea meel, et ka teie siin saalis olete seda teinud. Tõepoolest, mul on hea meel, et austatud arupärijate esindaja tõi oma sissejuhatuses esile, et ehkki Eesti tervishoiusüsteem on väga kulutõhus ehk siis me saame selle vähese raha eest, mis me riigina tervishoiusüsteemi paigutame, heal tasemel teenust, me samal ajal ka teame, et sellel on oma hind. Ja see hind on eeskätt olnud arstiabi kättesaadavuse halvenemine, eriti viimastel aastatel. Ilmselgelt on see ressurss, mis me oma vananevas ühiskonnas oleme tervishoidu suunanud, olnud ebapiisav selleks, et pakkuda meie inimestele sellist tervishoiuteenuse kättesaadavust, nagu nad soovivad.
Just sellest ajendatuna olen ka mina Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus seisnud selle eest, et me hakkaksime riigieelarvest haigekassasse täiendavat eraldist tegema, selleks et neid muresid lahendada. Nagu teada, võttis valitsus kevadel sellekohased otsused vastu ja ka Riigikogus on tervishoiu rahastamise reformi puudutav menetlus lõppjärgus. See võimaldab meil lähiaastatel suunata haigekassasse märkimisväärselt suure lisaressurssi. Oleme öelnud – ja sellest me haigekassas ja Sotsiaalministeeriumis ka lähtume –, et see lisaraha, mis järgmisel aastal moodustab 34 miljonit eurot, suunatakse prioriteetselt eriarstiabi kättesaadavuse parandamisse.
Te küsite õigustatult, millise eesmärgini soovitakse selle lisaraha abil jõuda ravijärjekordade lühendamisel ja mis erialade puhul järjekordade lühendamist eelkõige ette nähakse. Haigekassa juhatus on see vastutav organ, kes neid ettepanekuid praegu ette valmistab. Haigekassa nõukogu kuulas esialgseid mõtteid 24. novembri istungil ja täpsem eelarvestamise plaan järgmiseks aastaks peaks nõukoguni jõudma järgmisel istungil, mis toimub 15. detsembril. Juhatus teeb oma ettepanekud, lähtudes sellest, millistel erialadel on vajadus kõige akuutsem ehk kus on kõige suuremad järjekorramured. Oleme loomulikult erinevatest erialadest ka haigekassa juhatusega rääkinud, aga lõppeesmärgi osas kindlasti ootame ära haigekassa juhatuse ettepaneku nõukogule ja siis jagame seda nii avalikkuse kui ka Riigikoguga. Aga võib öelda, et me liigume üle paljude aastate selles suunas, et järgmisel aastal haigekassa tellitavate eriarstiabi ravijuhtude hulk kasvab, ja seda kümnetes tuhandetes, tõenäoliselt rohkemgi. Aga ma ei pea mõistlikuks sellest rääkida enne, kui haigekassa juhatus oma lõpliku analüüsi on teinud.
Nüüd, mis puutub üldse järjekordadesse, siis loomulikult on ravijärjekordade normid Eestis kehtestatud. Perearsti tööjuhendis on reguleeritud, et perearstid peavad korraldama ägeda tervisehäirega patsiendile vastuvõtu pöördumise päeval, teistel juhtudel viie tööpäeva jooksul. Eriarstiabis on see norm haigekassa nõukogu kehtestatud ja ambulatoorses eriarstiabis on see kuus nädalat. Haigekassa mõõdab regulaarselt ooteaegasid, küsides selle kohta eriarstiabi osutajatelt aruandeid. Samas teame, et haigekassa käsutuses olevad andmed näitavad järjekordi lühemana, kui need tegelikkuses võivad olla, kuna haigekassa mõõdab ooteaega vastuvõtule registreerimisest kuni vastuvõtu toimumiseni. Aga patsientidena me teame väga hästi, et teatud erialade puhul ja ka teatud raviasutustes patsiente kogu aeg ei võetagi järjekorda. Põhimõtteliselt on seegi ravijärjekord, aga formaalselt sellena ei kajastu, kuna inimene ei ole ennast järjekorda saanud. Selle probleemi lahendamisega tegeleme digitaalsete saatekirjade kasutuselevõtu arendamise käigus.
Praegu on digisaatekirjade kasutamine juba kõigile tervishoiuteenuse osutajatele kohustuslik. Digisaatekirjade andmeid kasutades on võimalik jälgida muutust ooteaegades, arvestades aega sellest hetkest, kui perearst on isikule digisaatekirja väljastanud. Ehk siis aega ei arvestata mitte sellest hetkest, kui inimene on eriarsti juurde ennast kirja pannud, vaid sellest hetkest, kui perearst on ta digisaatekirjaga eriarsti juurde suunanud. Loomulikult hakkab haigekassa lisarahastuse puhul jälgima selle mõju ooteaegadele ja teenuste kättesaadavusele.
See on siis, ütleme, meie lühiajaline plaan. Meil on tõepoolest akuutne vajadus haigekassa ostetava eriarstiabiteenuse mahtu suurendada. Viimastel aastatel oleme selles vallas näinud pigem kahanemist, eriti statsionaarset ravi nõudvate juhtude puhul. Lisarahaga me tegelikult suudame üle pikkade aastate ostetavate teenuste mahtu suurendada.
Aga pikaajalisem plaan on loomulikult süsteemsem. Näiteks mitmel arstierialal saaksime abi kättesaadavuse probleeme leevendada, tugevdades tervishoiuteenuste pakkumist esmatasandil ning parandades ka esmatasandi ja eriarstiabi omavahelist koostööd. See tähendab arstiabi osutajate motivatsioonide, sh praeguse rahastusmudeli ülevaatamist. Näiteks motiveerib eriarstiabi teenusepõhine rahastamine sinna pöördunud patsientide vastuvõttu haiglas ka juhul, kui tegelikult võiks inimene saada abi ka esmatasandil.
Lahendus oleks, kui esmatasandi ja eriarstiabile seataks ühtsed eesmärgid inimese terveks tegemisel või kroonilise haiguse kontrolli all hoidmisel, selle asemel et kinni maksta võimalikult palju üksikteenuseid. Konkreetsete lahenduste väljatöötamiseks oleme ellu kutsunud paikkondliku tervishoiu sotsiaalteenuste integreeritud pakkumise mudeli väljatöötamise Viljandi maakonna näitel. Järgmistel aastatel on aga tervishoiu rahastusmudeli ümbervaatamine kindlasti üks prioriteete, et lühendada ravijärjekordasid ja parandada teenuste kättesaadavust. Väiksemaid asju samal ajal pidevalt arendame edasi. Üks nendest on näiteks e-konsultatsioon, mis laieneb igal aastal uutele erialadele ning kus eriarsti ja perearsti koostöös on võimalik rohkem patsienti aidata esmatasandil. Aga need on pikemat aega võtvad muudatused.
Teine küsimus: "Kas on olemas analüütiline kriteerium või statistiline metoodika, mis uurib ja hindab, kui suur osa ravi saanud inimestest on saanud abi, st tervenenud – puuduvad tüsistused, haigus pole kordunud, on ellu jäänud ja töövõime ning endine elukorraldus taastunud?" Haigekassa hindab oma aastaaruandes alati ka selliseid asju. Loomulikult on isiku terveks tunnistamise puhul tegemist arsti hinnanguga, mis on Eestis seotud enamasti kas töövõimetuslehe lõpetamise või tervisetõendi väljastamisega. Paljudel juhtudel ei pruugi aga inimene olla täielikult tervenenud, isegi kui ta on suuteline taas tööl käima.
Tulenevalt vananevast rahvastikust on Eestis kasvanud nende inimeste arv, kellel on tuvastatud krooniline haigus, mis vajab ravi kuni elupäevade lõpuni, haigusest terveneda ei ole võimalik. Raskemate haiguste puhul on täielikku tervenemist hinnata keeruline – näiteks vähki põdenud patsient peab haigusest vabanemise järel tervishoiusüsteemis tihedal jälgimisel olema. Arst võib küll hinnata, et ta on töövõimeline, aga ta peab edaspidi tervishoiuteenuseid saama.
Rahvusvaheliselt mõõdetakse sellist asja nagu tervena elatud eluaastad. See on kindlasti üks võimalik näitaja. Tervikuna vaatame kindlasti patsientide elulemust – me vaatame seda nii rahvusvaheliste uuringute kontekstis kui ka haigekassa enda analüüsis konkreetsete diagnooside korral. Uurime, kui tihti patsiendid pöörduvad pärast haigust tagasi arsti jälgimisele, samuti seda, kui suur on operatsioonijärgne elulemus ühe või teise haiguse korral, jne.
Ühe teatud kvaliteedi mõõtmise raamistikuga on haigekassa välja tulnud sellel aastal. See on mäletatavasti tervishoiuasutustes väga elavat vastukaja tekitanud. Tegemist on üsna keeruka teemaga, aga selle arendamisega on pidevalt tegeldud ja tegeletakse kindlasti ka edasi. Arvestades arstiabi otsimise erinevaid põhjuseid ja arvestades rahvastiku struktuuri, oleks natuke liiga kitsas lähenemine, kui me lihtsalt võtaksime arvesse neid inimesi, kellel on olnud mingisugune probleem, nad on tulnud arsti juurde, terveks saanud ja rohkem seda arsti pole vajanud. Aina rohkem on meil neid inimesi, eriti seoses rahvastiku vananemisega, kes vajavad püsivalt arstiabi. Tervishoiuteenuste kvaliteet paraneb, me suudame inimesi palju kauem elus hoida ja nende tervist parandada. See tähendab seda, et meil on ka kroonilisi patsiente rohkem, ja nemad jäävad väga pikaks ajaks tervishoiusüsteemi vaatevälja.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate, kui meil oleks 100 arsti rohkem, kas haiglate infrastruktuur võimaldab nad koheselt tööle rakendada [---] või vajatakse selleks lisainvesteeringuid?" Kindlasti suudame 100 arsti tervishoiusüsteemis kohe tööle võtta, aga see oleks liiga lihtsustatud lähenemine. Euroopa Liidu võrdluses on meil arste natukene vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt: meil on 1000 elaniku kohta 3,3 arsti, Euroopa Liidus keskmiselt 3,5. Me teame, et meil on arstiabi kättesaadavusega probleeme, aga need on üldiselt kas konkreetsete erialade või siis regionaalsed probleemid. Meil on teatud erialad, näiteks psühhiaatria, kus arste on ilmselgelt puudu. Mitme haigla juhid on mulle öelnud, et me ei sõlmi rohkem psühhiaatrialepingut, isegi kui raha on, sellepärast et meil pole arste, kes seda teenust osutaksid.
Samas on väga paljudel erialadel ilmselgelt arstid tegelikult olemas, nii et kui lisavahendeid saab, siis saab ka rohkem teenust osutada. Perearstid on kindlasti suur mure, seda arvestades just perearstide keskmist vanust. See on kindlasti mure, millele Sotsiaalministeerium pöörab suurt tähelepanu, püüdes välja mõelda, kuidas noori perearste süsteemi juurde saada. Just teatud maakondades on see suur probleem. Ka teame, et mitmed erialad toetuvad maakondades tegelikult ühele arstile ja kui see arst peaks ühel hetkel pensionile minema, siis võib selle tervishoiuteenuse osutamine seal probleem olla. Selle tõttu on ka võrgustamise projekt ette võetud. Nii saavad suurhaiglad võtta suurema vastutuse maakondades eriarstiabi pakkumise eest.
Suur personalimure on Eestis kindlasti õed. Kui me arstide poolest oleme enam-vähem Euroopa Liidu keskmisel tasemel, siis õdede vajadus aina kasvab. Sellest tulenevalt oleme tervishoiu osapooltega sõlminud konsensusleppe, mille kohaselt lähiaastatel suurendatakse õdede koolituse tellimust märgatavalt. Haiglad on huvitatud väga paljude õdede tööle palkamisest, ja seda otsekohe. Oleks neid õdesid vaid võtta! Sellepärast suunatakse kollektiivlepingu kohaselt täiendavad palgatõusuvahendid just nimelt tervishoiutöötajatele keskmisele ja alumisele tasandile, et seal palgad konkurentsivõimelisemaks muuta ja neid inimesi tervishoidu juurde tuua.
Neljas küsimus on, kas eriarstide arvu suurendamine on kõige efektiivsem viis järjekordi lühendada. Nagu juba öeldud, teatud erialade puhul on see kindlasti vajalik. Psühhiaatria on üks valdkond, kus kindlasti on arste juurde vaja, et suuremat teenusemahtu tagada. Haigekassa rahastamisel pöörame psühhiaatriale kindlasti suuremat tähelepanu. Loodame, et haiglad suudavad ka arste juurde leida. Aga kindlasti ei ole see abinõu, mis iseenesest kohe kõik probleemid lahendab.
Viies küsimus on, et kui eriarstide arvu suurendamine ei vii meid ravijärjekordade kaotamisele, siis millised meetodid viiksid eesmärgile. Kokku võttes tuleb öelda, et selle mure lahendamiseks on vaja korraga teha paljusid asju. Arstide ja õdede juurdepalkamine teatud erialadel on kindlasti üks väga oluline abinõu. Teiseks on vaja lisaraha vajalike protseduuride tegemiseks, sest kui sul arst on, aga ei ole raha, et operatsioone või muid protseduure teha, siis sellest on vähe abi. Seda on tingimata vaja. Aga kaugemas tulevikus on oluline liikuda edasi nende arendustega, mida ma mainisin: e-konsultatsioonid, esmatasandi arstiabi tugevdamine ja mitmed teised asjad. Ning kahtlemata on oluline parandada ka rahva tervist, et meil üldse inimesed oleksid tervemad, pöörduksid tervishoiusüsteemi hiljem ja suudaksid oma tervist ise palju paremini hoida. Aitäh!