Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma üritan teile rääkida midagi sellist, millest siin veel räägitud ei ole, ja püüan ka otsida seda põhjust, miks kogu aeg Ida-Virumaast räägitakse.
Tegelikult on ju nii, et kui me vaatame igasugu majanduslikke näitajaid, siis on vähemalt neli, aga mõnes valdkonnas viis maakonda, mis jäävad Ida-Virumaast tahapoole. Need on näiteks lõunamaakonnad Valga ja Põlva ning Kesk-Eestis olev Jõgeva. Aga tavaliselt räägitakse siiski Ida-Virumaast, kusjuures seda on tehtud nii kaua, kui mina ennast siin Riigikogu saalis mäletan, s.o 1999. aastast. Ikka need vestlused korduvad ja korduvad. Kui üks ettekandja, Lembit Kaljuvee, oli siit puldist lahkunud, siis me vestlesime koridoris sellel teemal, kui mitu aastat võib see kõik veel niiviisi edasi minna. Ma arvan, et halval juhul ka 25 aasta pärast, kui siin saalis istuvad hoopis teised inimesed, arutavad nad ikka sedasama Ida-Virumaa küsimust.
Milles on asi? Ma püüan faktiliselt näidata, kuidas on muutunud meeleolud. Siin saalis me pidime rääkima Ida-Virumaa majanduslikust olukorrast, aga siin kõlas ka sõna "lojaalsus", jälle ja jälle. Ikka kõlas neid küsimusi, mille alltekst oli selline, et kuidas neid seal Ida-Virumaal muuta. Kunagi elas Narvas sotsioloog Sergei Gorohhov. Teda ei ole juba kümme aastat meiega, aga ta läks ajalukku sellega, et alates 1989. aastast tegi ta Narvas igal aastal väga üksikasjalikke uuringuid. 20 aasta jooksul kordusid nendes mõned küsimused. Neid küsiti 20 korda ja nüüd on võimalik vaadata, milline on olnud dünaamika. Esimest korda tegi ta seda uuringut 1989. aastal ja siis oli seal selline lause: "Eesti Vabariigi sõltumatuse rikkumine Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal." Inimene sai valida, kas see oli või seda ei olnud ja oli ka mingi ebamäärane vastusevariant. Kordan, et see oli 1989. aastal. Siis oli veel Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Kommunistlik Partei, töötas tollane meedia, kohal oli KGB. Siis võeti selliseid ankeete väga teravalt vastu. Sellegipoolest märkisid 1989. aastal Narvas 49% vastanutest, et sõltumatuse rikkumine oli. See tähendab, et 1989. aastal olid 49% Narva elanikest täiesti lojaalsed. Ebamäärase vastuse andsid 21%. Ma paneksin need 21% sellele 49%-le otsa. Miks? Tollal, nagu ma juba märkisin, elu veel ei näidanud, et Nõukogude Liit lähiajal laguneb ja inimestel oli, mida karta. Nii et vähemalt 70% oli neid inimesi, keda siin saalis nimetatakse lojaalseks Eesti Vabariigile. Ma ei hakka iga aastat lahti selgitama, hüppame kümme aastat edasi, aastasse 1999. Juba tegutseb Eesti Vabariik, Laar ja Vahtre on kirjutanud oma ajalooõpikud, koolis on hoopis teine programm, ajalugu tõlgendatakse absoluutselt teisiti ja Gorohhov teeb järjekordse küsitluse. Küsimusele, kuidas te hindate seda, kas oli sõltumatuse rikkumine Nõukogude Liidu poolt, vastas "oli" 29%. 1989. aastal oli nii arvanud inimesi 49%, nüüd oli see arv vähenenud peaaegu poole võrra. Ebamääraseid vastuseid oli 58%. Ma tuletan teile meelde, et täpselt nii, nagu ma hindasin KGB ja Eesti kompartei mõju jms, tuleb 1999. aastal olukorda otse vastupidi hinnata. Inimesed mõtlesid juba selle peale, et on olemas hoopis teine propaganda, hoopis teised võimud hoopis teise suunitlusega, sh on olemas kaitsepolitsei. Seda 58% ma 29%-le otsa ei liidaks. Ma ütleksin, et lojaalsus oli enam kui kaks korda kukkunud. Kas inimesed olid saanud selle ajaga targemaks ja olid õppinud ajalugu? Ei. See oli reaktsioon sellele, mida nad nägid oma elus. Nad nägid suhtumist endasse. Kui kümme aastat enne seda räägiti niiviisi, et Eesti on väike, aga väga distsiplineeritud ja tsiviliseeritud riik, siis nüüd nad nägid, et kui keegi maha müüakse, siis müüakse maha neid, nii nagu müüdi maha Kreenholm, kus oli töötanud 13 000 inimest, aga kus 1999. aastal töötas kõigest 2500 inimest. 10 000 inimest linnas, kus elab 70 000 inimest – kas te kujutate seda ette? – jäid tööta. Tollal ei astutud mitte mingeid samme, et kuidagi parandada nende olukorda, kas ümber õpetada või kuidagi toetada. Läheme edasi, siis ma võtan teema kokku. Aastal 2008 tegi Gorohhov kahjuks oma viimase uuringu. Tollal vastas nii, et sõltumatuse rikkumine oli, vaid 19% küsitletutest. Niisiis, 1989 – 49%, 1999 – 29%, 2008 – 19%. Ega inimene ei hinda ajaloolist sündmust, tema teadmised ei muutu, seda enam, et need oleksid võinud muutuda ainult teises suunas. Aga lojaalsus kukkus selle ajaga 3,5 korda. See on otsene reageering sellele, kuidas sinusse suhtutakse. Ainult see, mitte midagi muud. Kui ma loen Facebookist, et keegi Narvas elavatest eestlastest võrdleb seda linna Ida-Ukrainaga, siis ma saan aru, et suhtumise mõttes see ongi õige. Kodusõda, mis Ukrainas käib, sai alguse sellepärast, et, ütleme niiviisi, kiievlased, üldse läänepoolsest Ukrainast pärit inimesed suhtusid väga üleolevalt Ida-Ukrainasse, kuigi nad said aru, milline tööstus seal on ja et sealsed inimesed eriti neist ei erine.
See suhtumine on alati olnud selline, et mõni inimene, kes tuli väljastpoolt, oli Narvas täiesti üllatunud ega saanud aru, mis toimub. Ma toon sellise näite, selle koosseisu ajal ma seda veel toonud ei ole. Üks uus investor, väga suur investor, kes tuli Narvasse, korraldas ratsavõistlused. Kokku tuli 200 hobu üle terve Euroopa. Fantastiliselt ilus, Narva linnuses toimus see üritus, kõigil oli juba hea tuju, kõik said aru, et asi õnnestus, juba 5000 inimest oli selles hoovis käinud. Aga Jaanika närveeris ja närveeris, vaatas kella ja väravate poole. Me ütlesime, et lõpeta, kõik on ilus, isegi ilm, kõik on korras. Tema ütles, et ta ei saa, ta peab veel intervjuu tegema. "Kellele?" – "Eesti Televisioonile." Kõik ümberringi hakkasid naerma. Miks? Sest me teame, et kui Narvas juhtub midagi halba, siis on ETV korrespondent momentaanselt kohal. Momentaanselt! Aga kui juhtub midagi toredat ... Andres, ma tean, see on niiviisi ja see on aastaid niiviisi olnud. Kui avatakse mingi ettevõte, kui toimub midagi tähtsat ja ilusat, siis see ei huvita ametlikku meediat absoluutselt.
Selle tulemuseks võib olla näiteks selline juhtum, mis on ka väga naljakas. Olin siis volikogu esimees vist seitsmendat või kaheksandat aastat. Peale tööd läksin ühte kohvikusse. Seal Ingeris said tollal õhtuti kokku ärimehed, neil oli oma klubi. Sealt oli mõtet läbi käia, sa nägid seal tervet linna. Vaatasin, et mehed istuvad ja hirnuvad. Küsisin, et miks neil nii lõbus on. "Aga Tartust käis üks ametnik kontrollimas, kuidas me Euroopa raha investeerisime." Nad olid nimelt teinud sellesse hotelli ühe konverentsisaali. Mis selles siis lõbusat oli? Kohe selgitan. Nemad istusid ja ootasid seda ametnikku hotelli all olevas restoranis, kus on klaassein. Kell oli juba 11, proua oleks pidanud kohal olema. Siis helises telefon ja proua küsis rõõmsalt, kas keegi saaks talle vastu minna. Jah, muidugi, Narva on ju tohutult suur linn, kui sa Tartust tuled, siis sa eksid momentaanselt ära, sest sa ei ole harjunud nii suures linnas elama, see on ju selge. "Ütelge, kus te olete, me tuleme teile järele. Mida te oma autost praegu näete?" Tema ütles: "Teid, ma näen teid. Ma olen siinsamas vastas." Seal on 20 meetri kaugusel parkimisplats. Mehed üllatusid, aga kui on vaja vastu minna, siis tuleb minna. Nad tõusid, läksid välja ja tõid ta pidulikult hotelli. Mitte keegi asjast aru ei saanud. Võib-olla Tartus on sellised kombed, et kui ametnik tuleb, siis peab vastuvõttev pool autole vastu minema ja inimese kohale toimetama, võib-olla seal käivad asjad niiviisi, ega me ei tea. Õhtul, kui see ametnik oli vaadanud üle konverentsisaali, talle oli tehtud ekskursioon galeriisse, temaga oli käidud linnuses, näidatud talle promenaadi jne, siis ta selgitas seda. Ta oli olnud kindel, et Narva on nii kuritegelik linn, et niipea kui sa autost välja tuled, siis varastatakse sind paljaks või lüüakse maha. Seda veel parimal juhul, eks ju, võib ka midagi veel hirmsamat juhtuda. Kust selline arusaam tuleb?
Ma näen Narvas Eesti turismibusse. Ma ise elan Pimeaia juures. Ma kogu aeg näen, kuidas inimesed, kes tulevad bussist välja, lähevad vaateplatsile ja näevad meie fantastilist kaldapealset. See on nii ilus, sealt avaneb selline vaade. Ma vaatan, et inimesed on täiesti pettunud. Nad teadsid hoopis midagi muud, Narva oleks pidanud kuidagi teisiti välja nägema. Kuidas seda arusaama muuta? Kuidas seda muuta?
Ja see üleolev suhtumine! Ma käisin kevadel Sisekaitseakadeemias. Seal toimusid debatid sellel teemal, kas viia Sisekaitseakadeemia Narvasse või mitte. Vestlusringis osales seitse või kaheksa inimest, kellest üleviimist toetas üksainus. Kuigi mina olin Siseministeeriumi kutsel sinna kohale läinud, mulle seal kohta ei antud. Seal kõlasid umbes sellised laused – kusjuures seda ütles ühe Sisekaitseakadeemia kolledži direktor –, et kui on vaja Narvas uusi töökohti, ehitage sinna uus vangla, see vastab sellele olukorrale, mis seal on, aga see olukord ei muutu sellega, kui Sisekaitseakadeemia sinna tuleb. Vägisi võtsin lõpus mikrofoni enda kätte ja ütlesin kõik, mis ma nendest arvan. Aga seda suhtumist kasvatatakse isegi Sisekaitseakadeemias ja inimesed olid sellega nõus. Mitte uus kõrgkool, vaid uus vangla!
Kuni ei muutu see suhtumine, ei muutu tegelikult mitte midagi. Räägitakse pidevalt sellest, et Narva jookseb tühjaks, Narva jookseb tühjaks. Ma võtsin kätte Statistikaameti andmed ja vaatasin need läbi. Kas te teate, mitme Eesti linna elanikkond on alates 1990. aastast suurenenud? Neid ei ole mitte kaks, vaid üks. Üks, Marko, üks. Kõigi ülejäänud linnade elanikkond on vähenenud. Kas te teate, mis linn see on, mille elanikkond on suurenenud? Mõni siin saalis võib arvata, et Tallinn. Andres teab, sest Andres teab kõike. See on Maardu, ainus Eesti linn, mille elanikkond on alates 1990. aastast suurenenud, kõik teised on elanikke kaotanud. Aga kui räägitakse sellest, et on kriis, siis kedagi ei huvita, et Tartu elanikkond on selle ajaga vähenenud täpselt niisama mitu protsenti kui Narva oma – 20%, mitte kedagi ei huvita, et Tapa elanikkond on vähenenud 48%. Kõik räägivad kogu aeg sellest, et Ida-Virumaa on miskipärast vaat selline omapärane, see jookseb tühjaks.
Ma alustasin sellest, kuidas ma Lembit Kaljuveega siin koridoris rääkisin. Me tõesti oleme kogu aeg oma kodukandis mõelnud sellele, mida annaks teha. Ma pean ütlema, et kõik uued maavanemad, kes on tulnud – mina olen viimaste aastate jooksul näinud vähemalt nelja –, on alustanud sellest, et on lubanud muuta ülejäänud Eesti suhtumist Ida-Virumaasse. Eks ju, Valeri, kui uus inimene tuleb, ta kohe ütleb, et tema teeb selle ära. Aga umbes aasta pärast, kui sa küsid tema käest, mida sa siis muutsid, mitu protsenti sa sellest lubadusest täitsid, siis selgub, et ei ole olnud mingit muutust. Seda ongi praktiliselt võimatu teha. Vaat see on ülesanne: muuta suhtumist. Kas me suudame seda teha?
2005., 2006., 2007. ja 2008. aastal rahastas linn sellist programmi, et me lihtsalt ostsime eri kanalitelt uudisteaega ja tegime reportaaže sellest heast, mis meie linnas toimub: kas mõni kultuuriüritus, avatakse mõni uus ettevõte või on renoveeritud mingi hoone. Aga me loobusime sellest. Omadele Narvas ma räägin, et meil on vaja lihtsalt edasi areneda niiviisi, et igaüks, kes siia tuleks, teeks suured silmad ja hakkaks kadestama. Aga see võtab aega, see võtab järgmise veerand sajandit.
Küsimus on ikka ja jälle selles, et kui teile ei meeldi teise inimese või asutuse (kui tegemist on juriidilise isikuga) suhtumine, siis saage aru: see on ainult sellepärast nii, et teil puudub dialoog. Võib rääkida sellest, milline pikk lugu on olnud haridussüsteemi väljatöötamine ja kui palju on sellel teemal vaieldud. Aga selle kõrval peaaegu ei ole küsitud õpetajate ja omavalitsuste arvamust, see on olnud peaaegu null. Õigemini on küll küsitud, aga alati vaat niiviisi, et tee õige järeldus, sest ega sul suurt muud võimalust ei ole, rabele, kuidas tahad.
Lõpetuseks ütlen kõige täpsema asja, mis Ida-Virumaad puudutab. Me räägime sellest kriisist, mis on. Praegu on Narvas näiteks võetud suund, mida on aastate jooksul pähe määritud, et linna tuleks jätta üks gümnaasium. Linna, kus on 59 000 elanikku, tuleb jätta üks riigigümnaasium. Kui te mõtlete, et praegu on Ida-Virumaal ja konkreetselt Narvas mingi kriisiolukord, siis kümne aasta pärast peale seda, kui linnas on võimalik saada haridust ainult riigikeeles – ei ole mingit erandit –, tundub see olukord, mis on praegu, unistusena. Aga see protsess toimub, mitte keegi ei taha kohalikku spetsiifikat arvesse võtta.
Mida sellega teha? Selles osaleb enamasti meedia, nagu ma ka rääkisin. Andresele, kes eitavalt pead raputas, ma toon hiljem kas või tuhat näidet. Kõige ilusam näide on muidugi selle kohta, kuidas presidendivalimiste ajal tehti Rüütlist neeger, KGB agent ja mida talle kõike pähe ei määritud, eks ju. Ainult Delfis, ma lugesin kokku, oli tollal 180 negatiivset artiklit Rüütli kohta. Mul ei ole erilist armastust ei Rüütli ega Ilvese vastu, aga Ilvese kohta oli ainult üks kriitiline materjal. Ainult üks. Täpselt sama skeem kehtib Ida-Virumaa suhtes. Kuidas selle vastu midagi teha, sellest on vaja praegu mõelda. Aitäh!