Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! 80 miljardit eurot ja 500 000 inimest aastas – need arvud iseloomustavad vähesest kehalisest aktiivsusest tulenevaid tagajärgi Euroopas. 80 miljardit eurot ehk kaheksa Eesti riigi eelarvet on selle hinnanguline rahaline kulu. Rahast veelgi valusam on see, et pool miljonit inimest, üle kolmandiku Eestist, sureb enneaegu, sest ei liigu piisavalt. Eurobaromeetri uuringu andmetel ei tegele spordiga üldse või tegeleb väga harva 59% Euroopa Liidu elanikest. "Sitting is the new smoking" (istumine on uus suitsetamine), nagu ütles eelmisel nädalal Tartus toimunud rahvusvahelisel konverentsil tabavalt rahvusvahelise spordi ja kultuuri katusorganisatsiooni president Mogens Kirkeby.
Samal päeval kirjutasid kolm Euroopa Komisjoni volinikku – hariduse, kultuuri, noorte ja spordi eest vastutav Tibor Navracsics, tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis ning põllumajandust ja regionaalvaldkonda kureeriv Phil Hogan – sealsamas Tartus alla ühiste kavatsuste protokollile "Tartu Call for a Healthy Lifestyle" ehk "Tartu üleskutse tervislikele eluviisidele". Dokumendile allakirjutanud volinikud võtsid endale kohustuse astuda järgmisel kahel aastal mitmeid samme, mis aitavad parandada rahvatervist kogu Euroopas. Nii nagu on suudetud ühiste reeglite ja laialdaste kampaaniatega vähendada suitsetamist, usun ma, et sellele nn uuele suitsetamisele on võimalik piir panna, tehes Euroopa Liidu tasemel veelgi enam koostööd, õppides üksteise kogemustest ning viies head ideed riikides ka ellu. Liikumisharjumuse parandamine on selle üks osa, kuid muidugi on teema laiem. Oluline on näiteks ka tervislik toitumine. Seetõttu on mul raske mõista kriitikat ettepanekute kohta – sellele juhiti eelarvearutelu raames muu hulgas taas kord tähelepanu –, mis soovivad kooliõpilaste menüüst kõrvaldada rasvased pirukad ning vähendada suhkrut kaelani täis topitud magusjookide tarbimist. Muuseas, magusjookide maksustamine oleks väga efektiivne vahend, võitlemaks ka viimastel päevadel väga palju jutuks olnud nn toidurassismi vastu, sest motiveeriks tootjaid Eestis müüdavates jookides suhkrusisaldust vähendama. Samuti on oluline avaliku ruumi kvaliteet ning küsimus, kuidas me tänavaid ja maju ehitades ning linnasid ja teedevõrku arendades saaksime mõelda rohkem sellele, et loodav ruum võimaldaks elada keskkonnas, mille osaks on kergliiklusteed, hea ühistransport, spordirajatised ja puhkealad. Just seda eesmärki silmas pidades on Kultuuriministeeriumi, Eesti Arhitektide Liidu ja Riigikantselei algatusena kokku kutsutud ruumiloome eksperdirühm.
Kuid nüüd spordipoliitika põhialuste täitmise aruande juurde. Lugupeetud Riigikogu! See ei ole juhus, et esimese teemana soovin rääkida just treeneritest. Treenerid on spordivaldkonna võtmeisikud, kelle tegevus mõjutab Euroopas miljoneid ja Eestis sadu tuhandeid inimesi ning avaldab peale spordi mõju ka muudele valdkondadele, näiteks tervishoiule. Veelgi enam, treener õpetab ausa mängu põhimõtete järgimist. Mida rohkem on neid, kes peavad lugu ausast mängust, seda tervem igas mõttes on ju kogu ühiskonna elu. Mõelge, kui sageli tabame end või oma sõpru-tuttavaid meenutamas just oma treenerilt meelde jäänud universaalset elutarkust või avastame, et teismeline, kellele vanemate ja õpetajate jutt tervislikust toitumisest oli nagu hane selga vesi, teatab trennist koju saabudes, et nüüd hakkavad asjad olema teisiti. Me loodame ja tihti ka eeldame, et treener on eeskuju ja visionäär ning lisaks spordispetsiifika valdamisele hea pedagoog, kes aitab raskel hetkel mõnegi lapse nii otseses kui ka ülekantud tähenduses taas rajale. Treenereid – nii elukutselisi kui ka vabatahtlikke – on Euroopa Liidus väidetavalt kokku 9 miljonit. Võrdluseks: õpetajaid on 6,5 ja politseinikke 2 miljonit. Seetõttu oleme treeneri kui väärtuste ja eluks vajalike otsuste õpetaja, elukvaliteeti parandavate liikumisharjumuste kujundaja ning ühiskonna sidustaja rolli teinud ka Eesti Euroopa Liidu eesistumise spordipoliitika peateemaks.
Kohtumistel ja konverentsidel saadud positiivne tagasiside kinnitab, et treeneri rolli suurem väärtustamine on liikmesriikide ja Euroopa Liidu tasandil oluline, uudne ja aktuaalne. Me saame sel teemal kaasa rääkida ja olla usutavad seetõttu, et oleme Eestis teinud selle heaks olulisi muudatusi. Alates 2015. aastast on riigieelarvest toetatud viienda ja kõrgema kutsetasemega noortetreenerite tööjõukulude katmist kuni 50% ulatuses. Kahe ja poole aastase kogemuse põhjal võib tõdeda, et treenerite töölepingutes, palkades ja maksude tasumises on toimunud oluline korrastamine. Aastaid Eesti spordijuhtimises osalenud Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liikme Toomas Tõnise sõnul on toetusprogramm üks mõjusamaid spordikorralduslikke samme iseseisvuse taastanud Eestis. Kehtinud süsteemil oli aga ka üks suur küsitavus. Hoolimata sellest, et riigi eraldatava toetuse maht on kiiresti kasvanud ja seetõttu on järjest rohkem spordiklubisid ja -koole saanud oma treenerite palgakulusid riigiga jagada, ei ole see endaga kaasa toonud niisama jõulist palgatõusu, sest kiires tempos on suurenenud ka fondist toetust saavate treenerite arv ja toetatavate treeningutundide kogumaht. See, et üha enam noori saavad harjutada kõrgema kategooria treenerite käe all, on ju ainult hea. Aga kui treener ei saa väärikat ja motiveerivat palka, ei saa me ka loota, et see süsteem oleks jätkusuutlik. Minu veendumus on, et kvalifitseeritud treenerite palk peab jõudma lähitulevikus vähemalt Eesti keskmise palga tasemele. Selle saavutamiseks oleme leidnud nii lisavahendeid kui leppinud ka spordivaldkonnaga kokku toetussüsteemi täiendustes. Mul on hea meel teile teada anda, et Kultuuriministeerium suurendab viienda ja kõrgema kutsetasemega noortetreenerite töötasutoetuse palgafondi 35% ehk kuue miljoni euroni aastas. See tõstab 2018. aastal treenerite senise 637-eurose alampalga 850 eurole kuus.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Treenerite palgatoetuse eesmärk on ühelt poolt tagada treeneritele väärikas sissetulek ning väärtustada treeneriametit, aga ka parandada laste ja noorte sportimisvõimalusi kõikjal üle Eesti. See ei ole aga kaugeltki mitte ainuke ettevõtmine, edendamaks noorte liikumisharrastust. Aasta tagasi siinsamas Riigikogu suures saalis koos teiega spordipoliitika üle arutades puudutasime kahte väga olulist teemat: esiteks, huvitegevuse toetussüsteemi, mille eesmärk on anda igale lapsele võimalus osaleda kvaliteetses, juhendatud ja regulaarses huvitegevuses ning mille üks olulisi ja laiaulatuslikke osi on loomulikult sport, ning teiseks, ujumise algõpetuse reformi, mille eesmärk on tagada kõigile põhikoolilõpetajatele piisav ujumisoskus ja vähendada nii ka uppumissurmade arvu. Mul on väga hea meel, et täna saame öelda, et huvitegevuse toetussüsteem on rakendunud ning sel aastal on selleks ette nähtud 6 miljonit eurot ja igal järgneval aastal 15 miljonit eurot. Lisaks leppis uus valitsusliit kokku ujumise algõpetuse reformis ning tagas selleks ka vajalikud vahendid. Ujumise algõpetuse uue programmi kohaselt suureneb ujumistundide maht senisest 24 tunnist 40 tunnini. Meenutuseks ja järeleproovimiseks ütlen, et ujumisoskuse all mõistetakse tulevikus oskust läbida harjutuste kompleks järgmises järjestuses: hüpe vette, mille sügavus ulatub üle pea, ujumine 100 meetrit rinnuli, seejärel sukeldudes põhjast eseme äratoomine, kolm minutit kohapeal asendit vahetades puhkamine ja ujumine 100 meetrit selili. Kui valdav osa Eesti noortest suudaks omandada sellise taseme, oleksime me ujumisoskuses maailmas esirinnas, mis oleks rohkete siseveekogudega mereriigile igati kohane. Ma ei kahtle selles, et kunagi aastate pärast tagasi vaadates saame öelda, et just see reform vähendas märkimisväärselt uppumissurmade arvu ning mõlemad eeltoodud ettevõtmised aitasid kaasa sellele, et liikumisharrastajate arvu poolest oleme jõudnud Põhjamaade tasemele.
Juhin tähelepanu, et spordipoliitika arengustrateegias sõnastatud esimene prioriteetne arengusuund on see, et valdav osa elanikest liigub ja spordib. Mul on hea meel teile teatada, et kui eelmisel aastal siinsamas saalis aruannet tutvustades rääkisin 45%-st, siis täpselt sama metoodikaga tehtud järgmise Turu-uuringute AS-i küsitluse kohaselt on liikumisharrastajate osakaal esmakordselt üle 50%, täpsemalt öeldes on tõus 9% ehk 54% Eesti elanikest tegeleb regulaarselt vähemalt kaks korda nädalas liikumisharrastusega.
Selle märkimisväärse tõusu taga on loomulikult mitmed põhjused. Rahvusvahelised uuringud toovad olulisena välja liikumispaikade olemasolu ja neile ligipääsetavuse. Siinkohal on kindlasti paslik tänada Merko Ehitust, Swedbanki ja Eesti Energiat, kes juba tosin aastat tagasi lõid Eesti Terviserajad SA, mille eesmärk on kindlustada enamikule Eestimaa elanikest terviseradade võrgustiku kättesaadavus aastaringseks ja tasuta liikumisharrastuseks. Eesti Terviserajad on koostöös vabatahtlike, kohalike omavalitsuste ja Kultuuriministeeriumiga korrastanud ning loonud kümneid terviseradu. Praegu on Eestis üle 100 väliterviseraja ning järjest populaarsemaks muutuvad ka siseterviserajad, millest üks asub ju Riigikogu hoones. Võrgustik laieneb pidevalt, näiteks avati eelmisel laupäeval Tartu esimene tähistatud terviserada "Emajõe ring".
Kindlasti on liikumisharrastajate arvu suurenemisele aidanud kaasa tervislike eluviiside suurem väärtustamine ühiskonnas. Usun, et selliseid hoiakuid aitavad kujundada kõik avaliku elu tegelased, kes aktiivselt sportimisega tegelevad. Mitmed teist, aga ka näiteks Vabariigi President ja peaminister, kes te kõik osalesite Eesti suurimal rahvaspordisündmusel Tallinna maratonil, või Raivo E. Tamm, Tanel Padar, Kalev Kruus ja Märt Avandi, kes läbisid suvel edukalt ränkraske Ironmani katsumuse – kõik te innustate, olge tänatud.
Kuid selleks, et me saaksime lähiaastail öelda, et mitte pisut üle poole, vaid valdav osa elanikest harrastab regulaarset liikumist, on Riigikogu ka seadusandlikult teinud suure sammu. Soovin tänada kõiki rahvasaadikuid, kes toetasid seaduseelnõu, mis nägi ette kaotada järgmisest aastast erisoodustusmaks töötajate tervise edendamiseks tehtavatelt kuludelt, ja eriti neid, kes on sama mõtet kandvat seaduseelnõu väsimatult juba 15 aastat esitanud. Nad ei kaotanud usku ega andnud alla ning vähemalt üks neist, Eiki Nestor, kuulub ka praegusesse Riigikogu koosseisu. Nagu hiidlased ütlevad, tasus ikka jummida. Tänu teie toetusele sai lõpuks seaduseks see habemega ja ühiskonnas laia poolehoidu omav idee ning tööandjad saavad maksuvabalt iga oma töötaja sportimist 400 euro eest aastas toetada. Siinkohal üleskutse kõikidele ettevõtjatele seda võimalust hoolega kasutada ning töövõtjatele soovitus kiiresti läbirääkimisi alustada, sest järgmise aasta eelarved on juba koostamisel. Tervislikud eluviisid tähendavad vähem stressi, paremat füüsilist ja vaimset heaolu ja ka suuremat tootlikkust, kui soovite.
Hea Riigikogu! Rahateema juurde tagasi jõudes on õige aeg rääkida spordi rahastamise reformist. 2015. aastal alguse saanud spordi riikliku rahastamise süsteemi aluspõhimõtete täiendamise peamine eesmärk on luua spordiorganisatsioonidele kindel ja motiveeriv rahastamine, luua selged ja arusaadavad kriteeriumid, muuta rahastamine läbipaistvaks ja ettenähtavamaks ning vähendada bürokraatiat. Toon välja peamised muutused, mis on ellu viidud käesoleval aruandeperioodil.
Riigikogu iga-aastane lisatoetus spordialaliitudele ja Eesti Olümpiakomiteele summas 1,5 miljonit eurot ehk nn katuseraha otsustati möödunud aastal riigi eelarvestrateegia menetlusprotsessis edaspidi suunata otse Kultuuriministeeriumi spordivaldkonna eelarvesse. Nii jõuab sellest aastast raha spordialaliitude kätte nende endiga kokkulepitud jaotamispõhimõtete järgi ja on tagatud, et nii on see ka järgmistel aastatel.
Samuti leppis valitsusliit 2016. aasta sügisel koalitsiooniläbirääkimistel kokku, et alates 2018. aastast nähakse Kultuuriministeeriumi spordivaldkonna eelarves täiendavalt ette 0,5 miljonit eurot, mille abil saavad spordiorganisatsioonid korrastada spordikohtunike töötasustamist. Riigiettevõtete sponsorsummade kaotamise kompenseerimiseks on järgmise aasta riigieelarves ette nähtud pool miljonit eurot, mis jaguneb spordi ja kultuuri vahel. Suurema osa spordile ettenähtud summast oleme kavandanud anda Eestis toimuvate rahvusvaheliste võistluste toetamiseks.
Kuid nende muudatustega spordi rahastamise reform ei lõpe. Kultuuriministeeriumis on valmimas analüüsid koondise toetamise süsteemi loomiseks ja sportlastele makstavate stipendiumide reguleerimiseks. On tehtud hulk tööd, et saavutada kokkulepe, kuidas hüvitada vabatahtlikult spordikohtunikena tegutsevatele inimestele selle tegevusega kaasnevad kulud. See eelnõu on saadetud ministeeriumidele kooskõlastamiseks ning ma loodan, et see jõuab juba novembris ka teie lauale.
Austatud Riigikogu! Tänase seisuga on täiskasvanute ja noorte tiitlivõistlustelt võidetud ühtekokku 121 medalit. Seega liigume sarnaselt varasemate aastatega 150 medali kursil. Esimesena väärib äramainimist meie vehklejate suurepärane esinemine maailmameistrivõistlustel, kus võideti kokku kolm medalit: Julia Beljajeva võitis pronksmedali, Nikolai Novosjolov hõbemedali ja naiskond võitis esmakordselt maailmameistrivõistluste kuldmedali. Vehklejad olid edukad ka Euroopa meistrivõistlustel, kus Julia Beljajeva ja Nikolai Novosjolov võitsid mõlemad pronksmedali. Kindlasti peab eraldi välja tooma Epp Mäe pronksmedali Euroopa meistrivõistlustel naiste maadluses, Heiki Nabi hõbemedali maadluse maailmameistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus ja muidugi Eesti rahva suure lemmiku Kelly Sildaru kuldmedalid juunioride maailmameistrivõistlustel nii rennisõidus kui ka pargisõidus. Ma usun, et te kõik ühinete heade soovidega Kellyle, et ta põlvevigastusest kiiresti paraneks.
Taas on leidnud kinnitust, et võrkpall on võrratu ja seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi tõsiasjad, et meie meeste võrkpallikoondis võitis maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi, pidas maha südika võistluse pääsu eest maailmameistrivõistluste finaalturniirile ja mängis juba neljandat korda alates 2009. aastast Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril. Augustis toimunud finaalturniiri oli mul võimalik jälgida Gdanskis kohapeal ning seda võrratut emotsiooni, mida pakkus meie võrkpallikoondis – andku nüüd lauluisad ja -emad mulle andeks – ja mis tekkis hinnanguliselt kuni 2000 kohale sõitnud Eesti fänniga ühes hingates, on raske sõnadega edasi anda. Me oleksime väga tahtnud neid mänge võita, aga seekord ei olnud veel see hetk.
Võidust ja kaotusest on aga midagi palju olulisemat, mida me meie võrkpallurite puhul ikka ja jälle tõdeda saame. See on meeskonnavaim. Sõltumata olukorrast ei kaotata kunagi respekti oma kaas- ja vastasmängijate, kohtunike ning publiku vastu. Aus mäng kõige ehedamal kujul. Mis võiks olla veel parem eeskuju ühiskonna mõttes laiemalt?
Poolas toimunud Euroopa võrkpallimeistrivõistlustelt on hea edasi liikuda Eestis toimunud või planeeritavate rahvusvaheliste spordiürituste juurde. Toon näiteks orienteerumise maailmameistrivõistlused Tartus, Rahvusvahelise Suusaliidu maailmakarika etapi murdmaasuusatamises Otepääl, Euroopa võistkondliku mitmevõistluse meistrivõistlused Tallinnas ja U18 noormeeste Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni turniiri korvpallis. Spordiorganisatsioonid teevad tänuväärselt head tööd, et tuua Eestisse järjest enam kõrge tasemega rahvusvahelisi võistlusi, ja ürituste korraldajad on näidanud suurt professionaalsust. Sellised Eestile olulised võistlused on näiteks Tallinn International Horse Show, Tallinna maraton, Tartu maraton, Simple Session ja Tallinna Mõõk. Järgmisel aastal toimub esimest korda Eestis kahevõistluse maailmakarika etapp ja ka täispika triatloni lipulaev Ironman, mille parimad lunastavad pääsme Hawaii triatlonile. Jalgpallisõpradele on tippsündmus UEFA superkarika mäng Lilleküla staadionil järgmise aasta augustis. Oma meistrite liiga lemmikutele on nüüd eriti põnev pöialt hoida, sest kui hästi läheb, võib neile vähem kui aasta pärast oma kodusel Lilleküla staadionil vahetult kaasa elada.
Kuid ma olen veendunud, et Eestis on potentsiaali veel enamaks. Seetõttu esitas Kultuuriministeerium ettepaneku ja sai valitsuselt toetuse Eestis toimuvate ja majanduslikult positiivse mõjuga rahvusvaheliste kultuuri- ja spordisündmuste toetusprogrammi loomiseks. Selle meetme esimese aasta mahuks on planeeritud 2 miljonit eurot ja see käivitub juba 1. jaanuaril 2018. See meede võiks olla ka üheks väikseks näiteks, kuidas valitsus teeb olulisi samme, et majandus päriselt edeneks, sest need üritused toovad Eestisse rohkem tulu, kui nad eeldavad maksumaksja toetust. Usun, et järgmist "Sport 2030" aruannet koostades saame välja tuua mitu olulist rahvusvahelist suursündmust, mis tänu uuele toetusprogrammile Eestis korraldatakse. Kui meil on juba selline suurepärane Saaremaa rallipoiss nagu Ott Tänak, siis oleks ju väga tore, kui selle meetme tulemusena toimuks Eestis taas näiteks rahvusvaheline autoralli.
Hea Riigikogu! Lõpetuseks peatun kõige olulisemal spordivaldkonna investeeringul. Eesti spordimaastikul puudub spordilaagrite korraldamiseks ühtne kompleks, kus oleks võimalik spordiga tegeleda alaspetsiifiliselt ning oleks tagatud täielik võimaluste kogum kõrvaltegevuste jaoks (tegevuste analüüs, meditsiin, toitlustus, ööbimine). Aastaid on räägitud vajadusest arendada välja Kääriku spordikeskus. Mul on väga hea meel, et uus valitsusliit on otsustanud selle lõpuks ära teha ning leppinud kokku ka 12 miljoni euro eraldamises järgmisel kolmel aastal. Renoveerimist ootab Kääriku kergejõustikustaadion. Kavas on rajada kunstmuruga jalgpalliväljak ja pallimängude spordihoone, uuendada hotelli ning ehitada välja võistkonnamajad. Käärikule tekkiv moodne treeningukeskus annab suurema osa spordialade harrastajatele võimaluse treenida Eestis ning muudab Eesti ka atraktiivsemaks tippsporditreeningute ja sporditurismi maaks.
Head kuulajad! Eelmisel laupäeval avati Tartus Euroopa spordinädal, mille eesmärk on populariseerida liikumisharrastust ja sporti ning suurendada elanikkonna teadlikkust sportimise kasulikkusest. Enamikus Eesti koolides, paljudes kollektiivides ja spordiklubides korraldatakse selle nädala jooksul väga erineva suunitlusega põnevaid üritusi, võistlusi ja spordipäevi. Kümnetel tuhandetel on võimalik osa võtta enam kui 900 rahvaspordiüritusest üle Eesti.
Septembris tähistatakse ka Eesti Olümpiakomitee, Kultuuriministeeriumi ja Ühenduse Sport Kõigile eestvedamisel töökohaspordikuud, mille eesmärk on teadvustada liikuva eluviisi olulisust ja selle positiivset mõju. Esmaspäeval, kui tutvustasin kultuurikomisjonis aruannet "Sport 2030", küsis komisjoni esimees Aadu Must, kas see, et ta iga päev kõnnib vähemalt 10 000 sammu, läheb liikumisharjumuse alla. Muidugi läheb! Veelgi enam, see sobib eeskujuna palju paremini kui tervise seisukohalt väga riskantne otsus näiteks poole sajandi vanuselt ironman'iks saada. Kehaline aktiivsus ei tähenda kaugeltki ainult sporti ega spordivõistlustel osalemist. Liikumisharrastus ei eelda tingimata seda, et peab ostma uued spordiriided, leidma sobiva trenniaja ja leidma 9, 11 või 21 sõpra, kes kõik kogunevad ühel kellaajal ühes kohas. Liikumisharrastus tähendab lihtsalt rohkem liikumist. Tuleb näiteks otsustada, et auto asemel sõidan tööle jalgrattaga, paari bussipeatuse pikkuse vahemaa läbimiseks ei kasuta ühissõidukit, vaid lähen jala või kõnnin iga päev vähemalt 10 000 sammu, nagu kultuurikomisjoni esimees. Keda aga Raivo E. Tamm tõesti innustanud on, neile panen südamele: palun järgige tema eeskuju ka selles, kuidas ta treenerite ja arstide valvsa jälgimise all samm sammu haaval eesmärgi poole liikus. Järsk ja ilma ekspertide abita toimuv suur treeninguharjumuste muutmine võib soovitud tulemuse asemel tervise igaveseks ära rikkuda. Ja uskuge või mitte, kallid kolleegid ja konkurendid, seda ei soovi ma tõesti teist kellelegi. Rõõmus ja harmooniline kolleeg on ju palju toredam kui õnnetu ja kuri ning teie enesetunne mõjutab otseselt ka kogu riigi tervist. Küll aga soovin, et mõõdukas kehaline aktiivsus saaks lahutamatuks osaks iga Eesti inimese päevast.
Samm iseenda tervise heaks on tegelikult imelihtne, nagu on öelnud terviseradade eestvedaja Alo Lõoke, tuleb vaid lahti saada sellistest n-ö toredatest vabandustest nagu "homme", "halb ilm", "pole aega", "pole raha" või "tossuvärv ei lähe dressikaga kokku". Siit ka üleskutse kõigile teile: näidake jätkuvalt eeskuju! Kui tänane istung läbi saab, siis tehke üks tiir Riigikogu terviserajal (mõni on seda võimalust juba kasutamas, nagu ma aru saan, isegi päris paljud, võiks öelda), haarake saali kõrval olevalt ajalehtede laualt rajavallutaja klubi kaart, mis on teile täna täiesti tasuta, et leida endale peagi saabuvaks ja kauni sügisilmaga nädalavahetuseks sobiv terviserada, mida läbides saab panna ilusa punkti Euroopa spordinädalale. Taltsutage oma muidu nii tagasihoidlikku meelt ja ärge häbenege oma kogemustest ka teistele teada anda. Tervistavat vananaistesuve!